Tere päevast, head Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 74 Riigikogu liiget, puudub 27.

Nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Seda soovi ei ole. Lauri Laatsil oli tehniline tõrge. Lauri Laats, palun! (Lauri Laats ütleb midagi.) Neli erinevat eelnõu või arupärimist.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Siin tõesti olid mingisugused tehnilised tõrked. Aga ma sooviks üle anda täna Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt mitu arupärimist ja eelnõu. 

Alustame esimesest arupärimisest. Nimelt, see arupärimine on suunatud siis peaminister Kristen Michalile ja teemaks on noorte sotsiaalmeedia kasutamise mõju ja võimalikud piirangud. Eesti Keskerakond on juba varasemalt tõstatanud Riigikogus noorte sotsiaalmeedia kasutamise mõju ja võimalike piirangute teema, algatades Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele viia läbi noorte sotsiaalmeedia kasutamise mõju analüüs", mis kahjuks ei leidnud Riigikogus toetust. Eelnõu eesmärk oli hinnata sotsiaalmeedia mõju laste ja noorte vaimsele tervisele, turvalisusele ning digipädevusele ja analüüsida võimalikke meetmeid laste kaitsmiseks digikeskkonnas. Vaatamata sellele on teema jätkuvalt väga oluline, leidnud laiapindset kajastust nii Eestis kui ka mujal maailmas. Mujal maailmas on juba ka võetud tarvitusele meetmed. Ning lähtuvalt sellest sooviksime peaministrilt aru pärida ja esitada siis seitse küsimust. Esimene küsimus kõlab nii: milline on Vabariigi Valitsuse tänane seisukoht alaealiste sotsiaalmeedia kasutamise võimalike piirangute ja regulatsiooni osas Eestis? Teine küsimus: kas valitsus on analüüsinud sotsiaalmeedia mõju Eesti laste ja noorte vaimsele tervisele, õpitulemustele ning sotsiaalsele toimetulekule, kui jah, siis millised on peamised järeldused? Nendele kahele küsimusele järgneb veel siis viis küsimust. 

Järgmine arupärimine. Järgmine arupärimine on suunatud meil haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele. Teemaks on Eesti koolisüsteemi mõju laste vaimsele tervisele ja heaolule. UNICEF‑i värske raport maalib Eesti laste olukorrast äärmiselt murettekitava pildi. Kuigi Eesti õpilased kuuluvad PISA testide põhjal Euroopa parima akadeemilise saavutusega noorte hulka, on laste ja noorte vaimne heaolu Euroopa Liidu kõige halvemate seas. Raportis rõhutatakse, et tugev akadeemiline surve, vähene puhkeaeg, sotsiaalmeedia mõju ja koolikiusamine vähendavad laste eluga rahulolu ning süvendavad vaimse tervise probleeme. Seda kinnitab ka, Eesti inimarengu aruande autorid on samuti hoiatanud ning nende arvamus on suuresti ka UNICEF-i värskest raportist lähtuv. Ehk nad on jõudnud samale järeldusele. Küsingi koos heade kolleegidega haridusministrilt kuus küsimust. Esimene küsimus on, et kas haridus- ja teadusminister analüüsib seost Eesti koolisüsteemi kõrge akadeemilise surve ja noorte vaimse tervise probleemide vahel. Punkt 2: milliseid samme astuvad koolikiusamise vähendamiseks ning turvalise ja toetava koolikeskkonna parandamiseks? Küsimused jätkuvad, nii et kokku on kuus küsimust. 

Arupärimine siseminister Igor Tarole. Teemaks on laste turvalisus ja ennetatavad surmad Eestis. UNICEF-i värske raport näitab, et Eesti laste füüsilise tervise olukord on Euroopa Liidu keskmisest märkimisväärsemalt kehvem. Ühe olulise probleemina tuuakse esile laste õnnetusjuhtumitest tingitud suremus, mis ületab OECD ja Euroopa Liidu keskmist. Raporti kohaselt on peamised põhjused liiklusõnnetused, uppumised ja muud välised tegurid, mida oleks suurema ennetustöö ja tõhusamate ohutusmeetmetega võimalik vähendada. Sellest lähtuvalt Eesti Keskkonna fraktsiooni liikmed küsivad viis küsimust lugupeetud siseministrilt. Esimene küsimus kõlab nii: milline on lastega seotud liiklusõnnetuste, uppumiste ja muude raskete õnnetuste statistika viimase viie aasta jooksul? Küsimus nr 2: kas Siseministeerium näeb lahendusi, kuidas parandada laste turvalisust liikluses ja avalikus ruumis? Küsimus nr 3: milliseid täiendavaid turvalisust tõstvaid meetmeid saaks veel rakendada, et tõsta elanike turvalisust elamupiirkondades ja koolide läheduses? Ja kokku siis viis küsimust. 

Jõuan Riigikogu otsuse eelnõu juurde: "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele noorte huvitegevuse toetuse suurendamiseks." Homme, neljapäeval me arutame seda olulist küsimust, kuidas noorte tervist parandada, ka vaimset tervist. Samal ajal tegelikult on valitsuse ja koalitsiooni poolt võetud otsuseid vastu, mis just seda suunda ei soosi. Ja lähtuvalt sellest teemegi siin ettepaneku suurendada noorte huvitegevuse toetust kohalikele omavalitsustele. See on oluline eesmärk. See kindlasti parandab noorte vaimset kui ka füüsilist tervist ja sinna me peaksime püüdlema, sellepärast et nii UNICEF kui ka inimarengute raport näitab selgelt, et meie lapsed on suure probleemi ees. 

Ja viies punkt ehk viies eelnõu, mis ma annan üle, on Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele taastada noorte koolispordi toetus". Ka see teema suuresti haakub homse aruteluga, kus me hakkame arutama noorte sporditegevust, noorte terviseprobleeme käsitlema. Nii et ka see on hästi oluline otsus, millega tegelikult võiks veel see koosseis tegeleda. See ettepanek, et taastada noorte koolispordi toetus, ma arvan, et suuresti ju terve saal saab aru, et see on edasiviiv jõud. Nii et mina kutsun teid kaasa mõtlema ja loomulikult, kui see teema, otsuse eelnõu tuleb ka siia saali, siis positiivselt ka hääletama. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kolm arupärimist ja kaks Riigikogu otsuse eelnõu. Riigikogu juhatus või Riigikogu esimees otsustavad nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele.  

Kaks ettekandja täpsustust. Tänase 14. päevakorrapunkti juures, milleks on Eesti Vabariigi valitsuse algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine, teeb algatajapoolse ettekande välisminister Margus Tsahkna. Ja tänase [17.] päevakorrapunkti juures, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 839 esimene lugemine, teeb komisjonipoolse ettekande keskkonnakomisjoni esimees Yoko Alender.

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra … Ma oletan, et on veel üks ettekandja täpsustus. Liina Kersna, palun!

Aitäh! Kultuurikomisjon tegi otsuse, et kümnes päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse ning spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu juures Madis Kallast ei ole ja ettekandjaks on komisjoni esimees ehk mina. Aitäh!

Väga suur tänu! Ma tänan, et tulid juhatajale appi. Seda siin paberi peal veel ei olnud, aga kõik muutub kiiresti. 

Aga nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 767 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutrop, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Armsad üliõpilased ja kõik, keda Eesti kõrgharidus ja selle tulevik puudutavad! Täna jõuame lõpule ühe seaduse menetlemisega, mis on olnud pikk, põhjalik ja sisukas. Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning krediidiasutuste seaduse muutmise seadus ei ole lihtsalt tehniline muudatus. See on otsus selle kohta, milliseid võimalusi me anname Eesti noortele hariduse omandamiseks ja oma tuleviku kujundamiseks. 

Mul on selle eelnõu üle eriliselt hea meel, sest õppelaenureform on olnud teema, millega me oleme nii kõrghariduse toetusrühmas kui ka kultuurikomisjonis aastaid tegelenud ja mille eest ma olen seisnud. Olen kohtunud üliõpilastega, kuulanud nende muresid ja näinud, kui raske on paljudel noortel ühendada täiskoormusega õpinguid ja peaaegu täiskohaga töötamist. 

Meie tudengid töötavad Euroopa keskmisest rohkem ning sageli mitte selleks, et endale luksust lubada, vaid ikka selleks, et igapäevased elamiskulud katta. Kui tudeng peab töötama õpingute kõrvalt 25 või 30 tundi nädalas, siis ei kannata selle all ainult õpingud, vaid ka tema vaimne tervis ja lõpuks kogu ühiskond. Oleme kõik huvitatud sellest, et meie tulevased arstid, õpetajad, insenerid ja teadlased saaksid pühenduda õppimisele ja omandada parima võimaliku hariduse. Just sellepärast on oluline, et õppelaen muutuks reaalseks võimaluseks oma õpinguid toetada, mitte ainult teoreetiliseks õiguseks. 

Nende muudatuste vajalikkust näitab ka statistika. Praegu kasutab õppelaenu vaid ligikaudu 1800 üliõpilast aastas ehk umbes 4% võimalikest laenusaajatest. Reformi eesmärk on muuta see õppelaen sisuliseks võimaluseks. 

Täna vastuvõetava seadusega toome kolm olulist muudatust. Esiteks kaob alates 2026. aasta septembrist õppelaenu taotlemisel käendaja või kinnisvaratagatise nõue. Senise tagatise asemel hindavad pangad taotleja maksekohustusi ja maksekäitumist. See avab õppelaenu võimaluse ka neile noortele, kellel seni ei olnud võimalik sobivat käendajat leida, ja see on ka pankadele vähem koormav. 

Teiseks muutuvad õppelaenu tingimused soodsamaks. Pankadega kokkuleppel langeb kommertsintress seniselt kuni 3%-lt kuni 1,5%-le, millele lisandub kuue kuu euribor. Samal ajal jääb riik tagama nii õppelaenu kui ka tasumisele kuuluvat intressi ja samuti tagab riik ka laenuintressi lapsepuhkuse ajal, kui õppelaenu ennast ei võetagi. 

Kolmandaks pikeneb õppelaenu tagasimakse periood. Kui seni tuli laen tagasi maksta kahekordse nominaalse õppeaja jooksul ning maksimaalselt 20 aastaga, siis edaspidi on tagasimakse periood kuni neljakordne nominaalne õppeaeg ning maksimaalselt 25 aastat. See tähendab lõpetajatele väiksemaid igakuiseid makseid ja väiksemat finantskoormust elu alustamisel. 

Eelnõu menetlemisel kuulas kultuurikomisjon väga erinevaid osapooli: üliõpilaste esindajaid, ülikoole, pankasid, ministeeriume. Mitmed ettepanekud leidsid tee eelnõusse ning seadus sai menetluse käigus paremaks. Selle eest tahan menetlejana tänada kõiki, kes sellesse töösse panustasid. Eriti tänan üliõpilasi, kultuurikomisjoni liikmeid, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Eesti Üliõpilaskondade Liitu ja Eesti Pangaliitu. 

Haridus ei ole kulu, haridus on investeering. Iga noor inimene, kellel on võimalik pühenduda rohkem õppimisele ja vähem ellujäämisele, ongi investeering Eesti tulevikku. Ma saan aru, et täna me ei lahenda kõiki tudengite probleeme. Õppelaen ei asenda vajaduspõhiseid toetusi, mis kindlasti peaksid tõusma vastavalt elukallidusele. Samuti seisab Reformierakond selle eest, et ka tulemusstipendiumid saaks taastatud ja üliõpilastel premeeritaks head õppimist. 

Aga täna teeme olulise sammu, sest me eemaldame ühe takistuse ning anname tuhandetele noortele senisest parema võimaluse oma haridusteed kujundada. Mul on hea meel, et Riigikogu on selle sammu tegemiseks valmis olnud. Täna teemegi selle sammu koos, et kõrgharidus oleks kättesaadav mitte ainult neile, kellel on jõukas perekond või sobiv käendaja, või neile, kes on valmis meeletult töötama ja teenima endale elatisraha, vaid kõigile andekatele ja töökatele noortele, kes tahavad õppida. Palun toetada selle eelnõu vastuvõtmist. Aitäh teile!

Aitäh teilegi! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Täiesti kindlasti, kahtlemata on see seadusemuudatus oluline, et noortel oleks paindlikum võimalus ja parem võimalus õppelaenu võtta ja tõesti nad tõesti pere võimekusest vähem sõltuksid. Sotsiaaldemokraadid seda eelnõu toetavad. Aga loomulikult on see üks pisikene osa suuremast probleemist ja tegelikult peamisi lahendusi ei paku Eesti noortele, Eesti üliõpilastele ega ka tegelikult Eesti majanduse tulevikule. Ma sellel peatuks, sest siin saalis, kui me räägime noorte, üliõpilaste või noorte võimalusest õppida kõrgkoolis, on Reformierakond teinud suuri sõnu, aga tegelikkus on hoopis teistsugune olnud.  

Kõigepealt, kogu kontseptsioon lähenemisel nüüd on vale. Tehakse ära rehkendusest see kõige karmim osa, see on see, et suunatakse noori õppelaenu võtma. Kui neil on vaja oma elu elamiseks raha, siis suunatakse noori õppelaenu peale, mitte ei lahendata ära seda probleemi, mis puudutab vajaduspõhiste õppetoetuste muret, kuskohas nad on liiga väikesed, kuskohas nad on liiga väikesele osale üliõpilastest kättesaadavad. See probleem on olnud pikalt üleval, need analüüsid on olnud. Ja viimane kord, tõesti paar aastat tagasi neid vajaduspõhiseid õppetoetusi tõsteti umbes kaks korda ja sotsiaaldemokraatidel valitsuskoalitsiooni moodustamisel oli selles küsimuses väga oluline osa. Ja ma pean ütlema, et minu ajalugu, olles olnud üliõpilasesindaja väga pikka aega oma elust, siis oli see minu üks peamiseid võitluseid lisaks siis tasuta kõrghariduse kõrval. Nii et selle teema arengut oleme me, vähemalt mina, saanud ka väga pikalt oma elu jooksul näha.  

Nüüd probleemidest. Probleemid tegelikkuses, kuna ei taheta ja ei ole näha, hoolimata kõnedest, et oleks koalitsioonilepingus püütudki teha seda, et vajaduspõhiste õppetoetustega lahendusi leida, on järgnevad. Esiteks, me suuname rohkem noori laenu võtma. See tähendab seda, et kui nemad oma isiklikku elu alustavad, pere hakkavad looma, siis nad on juba laenud peale saanud. Tegelikult see piirab ja ahendab nende võimalusi lastesaamiseks, kodu soetamiseks. Me räägime siin väga palju selles saalis ja väga palju Eesti ühiskonnas probleemist, kus kohas meil lapsi sünnib vähem. Tegelikult me süvendame selliste otsustega neid probleeme. See on esimene mure, miks me ei ole väga rõõmsad, et ainult suunatakse siis noori laenu võtma.  

Teine probleem puudutab Eesti majandust. Me kõik teame rahvastikumuret, kus kohas elanikkonna vananemine on suur, noori sünnib vähem peale. Ja kui me vaatame, mida siis erinevad majandusteadlased Eestile soovitavad ja mis see sõnum on, või kui me võtame kas või selle konkurentsivõime raporti, mis on Riigikogu majanduskomisjonile selle töörühma poolt tehtud, siis nad kõik ütlevad ühte asja. Nad ütlevad, et olukorras, kus kohas tulevasi töötegijaid on vähem kui täna, tänasel kujul ühiskonna ülevalpidamiseks peavad nad olema oluliselt võimekamad. Oluliselt võimekam tähendab seda, et see noor saab keskenduda õppimisele, et sellel noorel oleks võimalikult hea haridus, et ta oleks tulevikus hea ettevõtja, et ta tulevikus oleks, ma ei tea, tubli insener, teadlane – kõik need asjad. See eeldab, et ta saab pühenduda õppimisele, mis tähendab, et kui me sunnime noori laenu võtma, kui me sunnime noori tööl käima, tegelikult luues sellise keskkonna, kus nad on sunnitud seda tegema, see ei ole mitte nende valik, kas tööl käia või mitte, vaid see on nende sund, siis me vähendame nende võimalust pühenduda õppimisele. See ei teeni Eesti majanduse, Eesti ühiskonna huve. See on sotsiaaldemokraatide arvates kogu selle loogika oluline ja nõrk külg.  

Ja loomulikult oli tore kuulda, et tulemusstipendiumid tahab peaministrierakond taastada ja noorte jaoks on see väga suur probleem. Aga kes see ära võttis need tulemusstipendiumid? Miks siis nüüd uuesti rääkida sellest, et me taastame, kui me ühe käega võtame ja teise käega tegelikult ei ole näha, et oleks neid asju asemele pandud, pigem läheb ta sinnapoole, mida noored ei soovi.  

Vaatasin, see oli nüüd maikuu alguses, rahvusringhäälingu portaalis kirjutas üks Tartu Ülikooli magistrant minu arvates päris tabavalt ühes oma arvamusloos, tsiteerides, ta ütles seal, et ühiskond tahab noortelt rohkem, aga annab neile vähem. Tal oli pikk kirjutis ja ta seletas oma loogikat seal. Ma arvan, et ta oli väga hästi seda noorte tunnetust tegelikult kirjeldanud, et me anname järjest vähem, ütleme, et võtke laenu, tehke seda ja seda, kõik, saage ise hakkama, aga me eeldame, et nemad peavad seda majandust üleval, nemad on oluliselt võimekamad kui meie siin, põhimõtteliselt me eeldame, et nad on kaks korda võimekamad oma tulevikutegemistes, oma töödes ja kõiges selles. Ja no kõiksugu muud koormust me neile asetame, aga nad ei tunne, et ühiskond neile midagi vastu tahab pakkuda. See tegelikkuses on probleem.  

Jah, eelnõu ise on hea, ta on selline üks tükikene kogu sellest suurest kõrghariduse või ka nii-öelda majanduse vaatest, aga kahjuks ta jääbki ainult selleks üheks tükikeseks. Ja kui ta jääb selleks üheks tükikeseks, siis me suuname noori tegema neid asju, mida me tegelikult ühiskonnana ei oota. Me ei oota seda, et nad käiksid hommikust õhtuni sunnina – see on väga hea, kui inimesed tööl käivad –, aga sundolukorras tööl, et ära elada. Me ei oota seda, et nad on laenud peale võtnud ja ei saa oma pere luua, eks ole. Me ei oota seda, et nende nii-öelda panus ühiskonda oleks väike. Vastupidi, me ootame midagi muud.  

Nii et kõrghariduse kättesaadavus tegelikkuses ei alga sellest eelnõust. Kõrghariduse kättesaadavus on ikka vajaduspõhised õppetoetused, kõrghariduse kättesaadavus, on tasuta eestikeelne kõrgharidus. Ja see on Eesti majanduse konkurentsivõime küsimus, see on Eesti tulevikuväljavaadete küsimus. Nii et nagu ma alguses ütlesin, sotsiaaldemokraadid seda eelnõu toetavad, aga me oleme äärmiselt kriitilised, et tudengeid lükatakse lihtsalt laenu võtma ja muid Eesti jaoks ja noorte jaoks vajalikke probleeme ei lahendata ega püütagi lahendata. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma teisel lugemisel juba pidasin kõnet ja siis ma rääkisin sellest, et Eesti Keskerakonna fraktsioon seda eelnõu toetab. On erinevad põhjused, aga kõige olulisem neist, ma arvan, on see, et nüüd muutub üliõpilaste elu tänu sellele kindlasti natuke lihtsamaks. Aga ma kardan, et võtmesõna on siin just "natuke", sellepärast et meie kõrghariduses on kahjuks probleeme küll ja küll ja nad selle eelnõu kohaselt ei kao mitte kuskile. 

Lihtsalt mõned tähelepanekud, märkused ja ettepanekud selle kohta, mis viimastel kuudel ja võib-olla isegi aastatel on silma jäänud. Esimene on, ma arvan, kõige populaarsem neist ja kõik me teame, et see on kõrghariduse krooniline alarahastus. Sellest räägivad meie kõrgkoolide rektorid juba mitmendat aastat järjest ja on kohtunud, ma arvan, kõikide fraktsioonidega. Kindlasti on sellest räägitud erinevates komisjonides ja see on vaieldamatult kõige sagedamini nimetatud probleem. 

Sisuliselt on meie kõrghariduse rahastamine jäänud 2010. aasta tasemele ehk 15 aastat, nüüd juba isegi 16 aastat on möödas, aga kahjuks ei ole näha, et see asi hakkaks kuidagi liikuma. Ministeerium on tegelikult kärpinud nii eelmisel kui ka käesoleval aastal rahastuse kasvu. Samas räägib meile Haridus- ja Teadusministeerium aastaid jätkusuutlikust rahastusmudelist, loob töörühmi, koostab erinevaid strateegiaid, aga reaalse lisarahastuse asemel on ülikoolid saanud lubaduste vähendamist ja kärpeid.

Pikaajalise rahastusmudeli puudumine. Ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid on aastaid nõudnud selget rahastusplaani ministeeriumilt, eelkõige nüüd aastaks 2027 ja sealt edasi. Praegu ei tea kõrgkoolid sageli isegi mõne aasta perspektiivis, milliste vahenditega nad arvestada saavad. See raskendab kindlasti õppejõudude värbamist, raskendab investeeringute tegemist, raskendab uute õppekavade avamist. Mida teeb ministeerium? Ta lubas pikaajalise rahastuse plaani välja töötada juba aastal 2024. Probleem on endiselt lahendamata, kõrgkoolid ootavad jätkuvalt konkreetseid otsuseid.

Üliõpilaste toimetulek. See konkreetne eelnõu on samm õiges suunas, aga me kõik saame aru, et paljud tudengid peavad õpingute kõrval töötama. Ega see õppelaen, mis nüüd läheb natuke suuremaks, neid ikka ei päästa. Õppetoetuste süsteem ei kata tegelikke elamiskulusid. Isegi ministeerium oma arengudokumentides tunnistab, et on vaja parandada õppelaenu- ja toetussüsteemi ja vähendada vajadust õpingute ajal töötada. Aga üks asi on tunnistada probleemi ja teine asi on seda lahendada. Kahjuks seda lahendust praegu ei paista olevat. Aga nagu ma ütlesin õigluse mõttes, see eelnõu on tegelikult samm õiges suunas.

Riiklikult olulistes valdkondades – loodus-, täppis- ja tehnikateadustes ning IT-s – ei ole lõpetajate arv piisav. Meil on suurem nõudlus ja ministeeriumi enda programmides märgitakse, et nende valdkondade lõpetajate osakaal on mitmel aastal järjest langenud. Kas on tehtud midagi selleks, et seda tõsta? Riik räägib innovatsioonist, riik räägib tehisintellektist, majanduse konkurentsivõimest, aga samal ajal ei suudeta luua piisavaid stiimuleid ega rahastust, et rohkem noori just nendele erialadele tuua. 

Ligipääs kõrgharidusele. Rektorid, keda ma juba täna mainisin, hoiatavad, et lähiaastatel jõuab ülikooli tavapäraselt suurem põlvkond, kuid rahapuuduse tõttu võib vastuvõtukohtade arvu hoopis piirata. See tähendab, et osa noori võib jääda Eestis õppimisvõimaluseta või valida välismaa ülikooli.  Demograafilised prognoosid ei ole tekkinud eile. Kui riik teab juba aastaid ette, et ülikooliealiste arv kasvab, siis peaksid ka vastavad rahastamisotsused olema tehtud aastaid ette. Mida ei ole: ei ole neid otsuseid. 

Ma palun paar minutit juurde!

Kaks minutit lisaks. 

Liigne projektipõhisus ja bürokraatia. Paljud kõrgkoolid ja ka teaduste akadeemia on leidnud, et praegune süsteem on killustatud ning sõltub liiga palju erinevatest projektidest ja eraldi meetmetest. See suurendab kindlasti halduskoormust ja vähendab ülikoolide võimet teha pikaajalisi otsuseid. Ministeerium jällegi tunnistab probleemi, räägib plokkrahastusest, aga ei ole süsteemset reformi ellu viinud. 

Sellised need suurimad probleemid on. Neid on kindlasti veel rohkem, aga esiteks, aeg on piiratud ja teiseks, siis me jäämegi siin rääkima sellest, mis on valesti. Tahaks ikkagi lõpetada positiivsel noodil, et konkreetne eelnõu, mida me praegu hakkame hääletama, on õige samm õiges suunas. Aga neid samme peaks olema meie haridussüsteemis ja eelkõige kõrgharidussüsteemis kindlasti rohkem. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 767 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me hääletame.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 767. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 767 on seadusena vastu võetud.

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, milleks on maaelukomisjoni algatatud kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu 859 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 859 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me hääletame.

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele maaelukomisjoni algatatud kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu 859. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, vastu 6, erapooletuid 0. Eelnõu 859 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on sotsiaalkomisjoni algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 886 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 886 lõpphääletus. Ja taas kord, kaheminutilise saalikutsungi järel me hääletame.

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele sotsiaalkomisjoni algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 886. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 74 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 886 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele lahendada koolide korraldatud õppekäikude rahastamisel tekkinud segadus" eelnõu 867 esimene lugemine. Tuletan kolleegidele koheselt meelde, et selle otsuse eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Tõnis Lukase.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, kaks kuud tagasi esitas Isamaa fraktsioon Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele lahendada koolide korraldatud õppekäikude rahastamisel tekkinud segadus".

Eelnõu esitamise eellugu on meil kõigil teada ja algas see eelmisel sügisel. Eellugu ise, hariduse rahastamine kogu oma problemaatikas on muidugi palju pikem, aga eelmisel sügisel sai Gustav Adolfi Gümnaasium ühe lapsevanema kaebuse peale Haridus- ja Teadusministeeriumilt ettekirjutuse, et liikumistundide tegemiseks ja muuks õppetegevuseks lapsevanematelt raha kogumine pole lubatud mitte mingilgi moel. Kool saatis lapsevanematele kohe kirja: "Seetõttu lõpetame viivitamatult kõik õppekava rikastavad tegevused vanemate kogutud raha eest." 

Sellest algas üldisem pahameel ja tegelikult ka väga selge üldistus. Sest pange tähele, kui alguses oli juttu tegelikult ujumistundidest ja suuskade laenutamisest või suuskade kasutamisest, siis laienes see kohe paanikahoona kõigile õppekäikudele. Nii et tegemist oli kommunikatsiooniga, millele lisasid tuld kohe juurde nii Tallinna Haridusamet kui ka Haridus- ja Teadusministeerium. Haridus- ja Teadusministeerium selgitas oma senist juhendit, mille alusel õppekäikude läbiviimine käib. Aga veebruarikuine juhend või juhendi uuendatud variant võeti kokku koondnimetusega ajakirjanduses: "Haridusministeerium karmistas reegleid".

Koolidele tundus riigipoolne suhtlemine üldiselt väga kärkiva iseloomuga. See ehmatus oli suur ja pedagoogidest suur osa ei julgenud enam otsuseid vastu võtta. Ka koolide juhtkonnad lõpetasid nende seni broneeritud õppekäikude tellimused. Nii et see kulutulena levinud möödarääkimine, mida oleks saanud esimeste kuudega tegelikult ära lahendada, arenes edasi, süvenes veelgi. Kui kindlamas kõneviisis kogu aeg ka haridus- ja teadusminister rõhutas ja ministeeriumist tulnud käsulauad kogu aeg rõhutasid ainult ühte poolt sellest, et vanematelt raha ei tohi võtta, siis lahenduste pakkumiseks ei olnud enam koolidel nii palju initsiatiivi ja igaks juhuks jäeti ära väga palju õppekäike, broneeringuid tühistati. Asi hakkas puudutama ka kultuuriasutusi, sest osast tuli teateid, et enamus õppekäike ja broneeringuid on koolide poolt tühistatud. Muuseumid on väitnud, et on vähemalt kolmandiku võrra keskmiselt nende tellimused langenud.

Lapsed jäävad seega täiendava, rikastava ja maailmapilti laiendava võimaluseta vaimselt vaesemaks ja kultuuriasutustel jääb eelarvesse planeeritud tellimusraha saamata. See on neil ka eelarve komplekteerimisel tegelikult oluline, seda nad on konkreetselt oma tuluna eelarves juba arvestanud. Ministeerium on sellega arvestanud neile toetusi määrates. 

6. aprilli suuravaldus, kuhu mäletatavasti kirjutas alla 400 pedagoogi, koolide ja kultuuriasutustega lähemalt seotud isikut, tõi läbimurde, ka Haridus- ja Teadusministeeriumi suhtumisse. Juba samal õhtul lepiti kokku selle suuravalduse tegijate esindajatega ja järgmisel hommikul toimus kohtumine haridus- ja teadusministriga. Kohe sellel päeval tuli ka teade, et lahendus kindlasti leitakse ja juhendit täpsustatakse. Juhendi enda täiendav lahtikirjutus ehk formaat "Korduma kippuvad küsimused", vastus neile, et kuidas seda raha saab kasutada, mis tingimustel seda koguda, mis ei laiendanud kuidagi seadusandlikku, määrusandlikku baasi kuidagi, aga põhimõtteliselt oleks pidanud võtma ära kahtlusi koolidelt, andma kindlust, et sellised ja sellised formaadid, näiteks klassiraha kogumine on võimalik, ja ikkagi, käige kultuuriasutustes, ärge peljake. Aga loomulikult ei tohiks keegi, kui asi on õppekavaga seotud, jääda raha puudumise korral sellest õppekäigust kõrvale.

Praegu on seis järgmine. Paar nädalat tagasi kinnitasid Kultuuriministeeriumi esindajad, kaasa arvatud kultuuriminister, kultuurikomisjonis, et nemad ei ole näinud uut, nüüd sellel kevadel tulevat juhendi ümberkirjutust, mis looks koolidele selguse, kuidas õppekäikudel ja üleüldse muu rikastava tegevusega rahastamist korraldada. Nemad ei ole seda näinud, nad ei tea sellest midagi. Kultuuriministeerium oli väga selgelt häiritud, et see on toonud kultuuriasutustele küll rahalist miinust, aga ka moraalset kahju, sest lõpuks, milleks me oleme suuri kultuuriasutusi üleüldse rahastanud, neid ehitanud, planeerinud? 

Mäletate, et natuke üle kümne aasta tagasi hakkas see liikumine, et kõigisse suurematesse kultuuriasutustesse oma pedagoogid, muuseumihariduse niisugused üksused, programmid, mis ei ole ainult ekskursioonid, vaid on üleüldse laiemad programmid, mis võivad kesta kuni ühe koolipäeva ulatuses. Seda kõike on tehtud, planeeritud, sinna on maetud raha. Selle kommunikatiivse segaduse tekitamisega on see kõik pandud tegelikult küsimärgi alla ja ühe põlvkonna võimalus saada tuttavaks üldse sellega, millised on teatripakkumised. 

Me teame, et väga suur osa perekondi siiski paraku ise ei jõua oma lastega teatrisse, ka lasteetendusi vaatama. See ei ole koolide süü, see ei ole kultuuriasutuste süü, aga koolid ja kultuuriasutused on seda lünka seni täitnud. Samamoodi puudutab see muuseume, muuseumiga tutvust tehakse väga tihti ainult koolide vahendusel, muidu perekondlikult on päris suur protsent, kes kunagi lapseeas olemise ajal sinna muuseumisse pole jõudnud. 

Nii et tegemist on tegelikult ka ebavõrdsust vähendava riikliku meetmega, kui võimaldataks neile koolide vahendusel õppekäike muuseumides, teatrites, kontserdikülastusel. See ei puuduta ainult riiklikke ja omavalitsusasutusi, see puudutab ka eraorganisatsioonide korraldatud kontserte, eramuuseume – kõiki niisuguseid asju. Sest see perekond, kellel on suuremad finantsilised võimalused ja kultuurihuvi, see jõuab oma lapsega igal juhul sinna muuseumisse ja teatrisse. Aga see perekond, kellel seda võimalust ei ole, tegelikult tema tellimust on seni täitnudki kool. Või ka mingi osa vanemaid, kes on valmis raha maksma, kuna nad ise kas on tööl, on kiire, mentaliteet on selline – nad ütlevadki, et see on kooli ülesanne ja lapsed nendega koos nendesse ettevõtmistesse ei satu. Nii et need, kes käivad, need käivad igal juhul, aga need, kes koolide kaudu käisid – kui nad nüüd enam ei käi, siis on üks kontingent või üks hulk õpilasi, kes jäävad täiesti kultuurielamustest kõrvale. See tähendab ebavõrdsuse suurenemist. 

See segadus, mis meie otsuse pealkirjas on, jätkub, mitte täpselt sellisel moel. Tõepoolest, koolid on ka öelnud, et praegune Haridus- ja Teadusministeeriumi uuendatud juhis neile on piisav ja nad tahavad nüüd tegevusrahu. Sellel kevadel jäid need reisid ära, aga järgmisel aastal saaks uuesti hakata neid õppekäike planeerima, andku regulatiivselt rahu, ärgu tekitatagu täiendavaid pingeid. 

Kus see segadus veel jätkub, on ikkagi valitsuse tegevusalal. Meie pöördumine ongi Vabariigi Valitsuse poole lahendada koolide korraldatud õppekäikude rahastamisel tekkinud segadus. See tähendab seda, et ministeeriumid leppigu omavahel kokku, milline on emma-kumma, Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi roll selliste kultuurielamuste pakkumisel. Siin on meie hinnangul hall tsoon. 

Teiseks, rahastamine. Kui haridusminister ütleb, et õppekäikude rahastamise tugi riigi poolt sõltub Kultuuriministeeriumist – ja nii ta praegu ütleb –, siis Kultuuriranits on tegelikult kujundatud mõned aastad tagasi sellisena, et ta rahastab kultuurielamuse saamist laiemalt kui ainult õppekavaga seotult. Tema ülesanne ei ole rahastada õppekavaga seotud tegevusi. Teiseks, ta teeb seda põhikooliõpilaste raames, mitte gümnaasiumiõpilaste ulatuses. Gümnaasiumiõpilastele just riiklike kultuuriasutuste kaudu – see on ju ainult pool rehkendust – suunas Kultuuriministeerium täiendava raha sellel aastal, et saaks ka gümnaasiumiõpilased käia. Aga see on nii-öelda juhuslik meede, see on ühekordne toetus. Nii et püsivat lahendust gümnaasiumiõpilastele ei ole riikliku toetuse mõttes õppekäikude ja kultuurilise elamuse saamise jaoks. Ja rahalist lahendust, et Kultuuriministeerium oma sisemistest reservidest peaks selle raha leidma või ka valitsus oleks juba otsustanud, milline raha juurde tuleb – ja see raha ei ole üldse väike arvestuslikult, mida oleks vaja. Seda selgust ju ka ei ole.

Nii et järelikult on valitsusel, mille üle mõelda, et see asi ära lahendada ja meie õpilased saaksid jätkuvalt rikastavaid kultuurielamusi, mis on sellise haridusliku sisuga, kus on oma õpetuse iva ja mis laiendavad maailmapilti. Ja koolide poolt vaadates on ikkagi pisut pelg, et kuigi justkui lubatakse vabatahtlikke annetusi, siis mingil hetkel võib saabuda ikkagi riiklik järelevalve ja ajada näpuga järge ja teha ettekirjutusi. Nii et see teatav pelg nüüd, kui Haridus- ja Teadusministeerium on ridamisi uute kõiksugu reformidega välja tulnud, kehastab formalistlikku vaadet mitmetele asjadele, viimase hetke korraldusi jagab ja siis nende täitmist kohe kontrollima tõttab – see asi ei ole ka koolide jaoks lõplikult lahendatud selles tähenduses, et nad paluvad rahu.

Seetõttu taotlen, et Riigikogu toetaks meie ettevalmistatud otsuse eelnõu ja et Vabariigi Valitsus saaks meilt ühemõttelise ülesande lahendada tekkinud olukord. Aitäh tähelepanu eest! 

Aitäh teile! Teile on mõned küsimused. Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! HTM-i seisukoht on praegu siis, et neid külastusi, mis on seotud õppetegevusega, ei tohi vanemad rahaliselt toetada. See on üllatus-üllatus meile võib-olla kõigile tegelikult ka seaduses olnud ammu kirjas, ehkki on toimetatud teistmoodi. Aga need, mis on siis nii-öelda haridust toetavad, kuid ei ole seotud konkreetse õppekavaga, siis teatud tingimustel vabatahtlikult võivad vanemad toetust nii-öelda siis koguda klassile. Minu arvamuse kohaselt on kõik noortele suunatud kultuuriprojektid nende haridust ja haritust toetavad. Mis on sinu arvamus ja kas siin on vaja niisugust veelahet, kriipsu tõmmata, et selle segadusega edasi minna?

Aitäh küsimuse eest! Väga õige küsimus. Tegelikult on õppekavas sätestatud pädevused, mis siis õppekava raames õpilastele peaks andma või võimaldama, mis neil peaksid tekkima, on ju palju laiemad ja üldisemad. Ja loomulikult kõik rikastav tegevus, ükskõik, mis on selle etenduse pealkiri, kui selle etenduse pealkiri on "Tõde ja õigus. I" või Vargamäe on seal nime sees, siis õppekavaga seotud, aga kui on kaudselt seotud, siis õppekavaväline. Seda vahet on väga raske ju tegelikult teha. Seda enam ka, et vahet saab teha niimoodi, et kui käiakse kuskil ja pärast õpetaja ei küsi siis, ei pane selle eest hindeid, mis teil meelde on jäänud, siis võib-olla on õppekavaväline, aga kui ta teeb pärast niisuguse tunnikontrolli või küsib, et mis teile sealt meelde jäi ja milliseid tegelasi mäletate, siis on justkui õppekavaga seotud. See on jah niisugune, võib olla ikkagi selline tühja hinge täitmine petliku rõõmuga vahel, et sa saad selle vahe teha. Tegelikult ei ole seda võimalik teha. Minu hinnangul on palju lihtsam vahet teha siin tõesti nende sporditarvetega ja ujumistundidega. Seal on konkreetne kokkulepe, teadmine, kas need on vanema poolt kaasa antud või kooli poolt. Aga siin, mil määral miski siis rikastab. Samas Eesti Rahva Muuseumis käiakse, käiakse Eesti ajalugu ja kultuuri käsitleval näitusel, aga muu hulgas käiakse näiteks ka soome-ugri rahvaid käsitleval näitusel, mis otseselt ei ole selle klassi õppekavas kirjas. Noh, kuidas me siis käime? Ühe puhul võib vanematelt raha võtta, teise puhul ei või.  

Ma arvan, et see vahetegemine on väga tinglik ja see ajabki tegelikult kõige suuremasse segadusse koole. Nii et ma arvan, et see, kui keegi ei jää maha, kool peab saama seda lahendada, isegi kui vanemad ei maksa, aga see laps tuleb kuidagi kaasa võtta, et lapsel ei jää käimata. Olgu see siis see pool ja kool lahendagu neid asju ise, seni nagu ta on lahendanud, ma mõtlen nüüd neid kultuurikäike, mitte otseselt spordivahendeid. Ja teine osa, riiklik toetus, Kultuuriranits peaks olema siis kuni gümnaasiumi lõpuni. Siin peaks olema ikkagi väga selge kokkulepe, palju see puudutab Haridus- ja Teadusministeeriumi, palju Kultuuriministeeriumi.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Hea ettekandja! Minu poole on pöördunud mitu üksikvanemat. Nende peres kasvavad lapsed on erinevas vanuses ja seega ka nende huvid on väga erinevad. Ei ole lapsi kuhugi jätta, kui lähed ühe lapsega kuskile välja, ja nii edasi. Nad on ülimalt tänulikud õpetajatele, kes võtavad ette õppekäike, loomulikult, aga ka kooliväliseid üritusi teha, et lapsed saaksid ikkagi millestki osa. 

Nüüd, kas sinu meelest on piisav see 9 või 11 eurot, vabandust, kultuuriranitsa toetust õpilase kohta aastas, olgugi et ainult põhikooli lõpuni? Ja see, et huvihariduse rahastust vähendati poole võrra, täna on see kuskil 9–10 miljonit, oli üle 15 miljoni. Aga õpetajana ja ajaloolasena – kui palju jääb lastel üldistest teadmistest saamata, kui neil jäävad muuseumikülastused ära?

Aitäh! Ei, see ei ole kindlasti piisav. On arvestatud, et 53 eurot õpilase kohta aastas oleks õige, aga seal on põhikooli ulatus, mitte gümnaasium. Aga ma arvan, et ega seegi ei lahenda. Õpilased käivad erinevatel tasemetel erinevaid asju vaatamas ja need on erineva maksumusega. Lisaks on õpilased, kes elavad Tallinnas ja Tartus, kus on riiklikud muuseumid, riigi osalusega teatrid käe-jala juures, aga kes tulevad Missost, Hiiumaalt või Ida-Virust, ükskõik, neil on veel sõiduraha seal juures. Nii et ma arvan, et see numbri väljendus praegu poleks võib-olla üldse kõige täpsem selle probleemi kirjeldamisel.

Kultuuriranits on selleks mõeldud, see peab kahtlemata suurenema, aga omavalitsuste osa peab seal juures olema ja minu hinnangul ka vanemate osa peab siiski säilima. Sest nagu ma ütlesin, osalt teeb kool ju ikkagi perekonna tööd, on see vahendaja, kes otsib üles kvaliteetse etenduse, kontserdi, filmiprogrammi, muuseumi. Ja vanemad võivad kindlad olla, et sealt tuleb ka oma hariduslik sisu ja seal on giidid ja kõik juures. Nii et vanematelt raha kindlasti võtta võib. See, et keegi ei jääks maha vaesuse pärast, see tuleb lahendada. Seda teevad klassid ja koolid erinevalt, andke neile see võimalus.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea ettekandja! Me komisjonis ka seda segadust arutasime, et kust see on tulnud. Ma küsin, kas sina äkki näed ka – mina vähemalt näen – ühe selle segaduse põhjusena teatud sellist hirmuõhkkonda, milles meie koolid ja koolipered praeguse haridus- ja teadusministri ja selle tõttu ka ministeeriumi tegevuse tõttu juba mitu aastat elavad. Kõik need reformid ja kõik need koolide enda initsiatiivide üle mingi järelevalve algatamised, trahvimised … Ma mäletan, et siin oli kool, kes jagas õpilased klassidesse õpivõimekuse järgi, eks ole, nende suhtes algatati järelevalve ja koolide autonoomiat piiratakse. Ehk selle teatava hirmuõhkkonna pärast see ülereageerimine ja segadus tekkiski, mille tõttu jällegi lapsed kannatasid.

Ma arvan, et isikustada pole siin õige. Me ei lahenda mitte ministri isikute probleemi kummalgi, kultuuriministri või haridus- ja teadusministri toolil, vaid meil on mõtet otsida pikaajalist lahendust. Valitsusevahetus tuleb kevadel, aga tegelikult see süsteem lonkab, kui me ei lahenda seda süsteemset koostööd Kultuuriministeeriumi ja Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel ja ka seda riiklikku rahastamispoliitikat.

Aga loomulikult, nii nagu ma oma ettekande lõpuosas ka ütlesin, see mitmete reformide, erinevate käsulaudade üheaegne esitamine, pingestatud õhkkond, viimasel hetkel võivad tulla korraldused ja nad on kohati kärkivas toonis – see kahtlemata lisab närvilisust ja on osa sellest kommunikatiivsest segadusest, mis on üldse tekkinud praegu koolide ja valitsuse suhetes. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Mul endal ka natuke ka haridusvaldkonna inimestega suheldes tekib see tunne, et toimumas on lihtsalt korraga liiga palju. Paljuski isegi õigeid asju, võtame alustuseks üleminekut eestikeelsele haridusele, koolikohustuse pikendamine, mis, ma arvan, ka printsiibis on õige suund, kutsehariduse reform, koolipäeva alguse aja muutmine, mille üle võib vaielda, millel on oma argumendid, aga kus kindlasti peab arvestama ka kohapealseid korraldusi. Aga nüüd tõesti see segadus selle koolide õppekäikude korralduse rahastuse teemal on tulnud mõnes mõttes selline viimane piisk karikasse paljude jaoks, et olukorras, kus on tõesti palju niigi käimas, hakatakse nüüd ümber korraldama või hakati õigemini ümber korraldama sihukesi pikaaegseid traditsioone ja tavasid, tekitades veel täiendavat pinget, ja mitte ainult võib-olla koolide jaoks, vaid ka kodudes. 

Aga sina, kes sa oled pikaaegne haridus- ja teadusminister ja ka kultuuriminister olnud, sa enne ütlesid, et sinu poolest võiks kaks ministrit kokku leppida selle lahenduse. Aga mis oleks sinu hinnangul parim lahendus tegelikult praeguses olukorras, et lapsed saaksid õppekäikudele, et kultuuriasutused saaksid külastusi ja oleks ka selgus, et kes siis selle eest maksab?

Aitäh! Minu hinnangul Haridus- ja Teadusministeeriumi roll õppekäikude rahastamisel peab olema. Kultuuriministeeriumi roll saab olla, ütleme siis, nende asutuste kaudu, mis on Kultuuriministeeriumi valitsemisalas. Kõik ei ole ju tegelikult üldse seal ja on paljuski ka selline eraõiguslik pool kultuurist, mis on Kultuuriranitsaga justkui kaetud, kus on eraõiguslikud asutused, kontserdikorraldajad. Aga Kultuuriministeeriumi viimane toetus läks ainult oma, nende riigi osalusega asutustele. Nii et tegelikult õppekava täitmiseks olulised rahad peaksid tulema Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu. Kultuuri nii-öelda laiem pakkumine ja nende kultuuriasutuste roll, haridusprogrammid, neid peaks toetama Kultuuriministeerium. Minu hinnangul on võimalik siin kokku leppida, kui ministrid teevad ja ministeeriumid teevad omavahel sellist kultuurset ja haritud inimeste koostööd. Nii et juba teine küsimus tegelikult ühte teemasse, nii nagu ka Helle-Moonika küsis. Jah, minu hinnangul on küll olulisi asju. Sa nimetasid suuri reforme, millest osa on äärmiselt vajalikud, meelega mõista, millega tuleb tegeleda ja mis võtavad ka suure osa haridusministeeriumi päevatööst. Nendega tuleb edasi minna, loomulikult. Aga on igasuguseid väiksemaid sähvatusi, nii suurte raames kui ka eraldiseisvaid, mida siin mõnda nimetati, mida tehes tekitatakse lisabürokraatiat ja ei mõelda sellele, et kui ametniku töö ongi võib-olla kindlustada mingeid reforme, neid välja pakkuda ja otsida rahastust – see on tema päevatöö –, siis koolid ja kultuuriasutused, neil on oma põhitegevus. Nemad peavad igapäevaselt kindlustama õppetöö, need oma põhitegevused, ja selle muu säbruga, igasuguste huvitavate mõtetega, korraldustega, määruste täitmisega, mis ei ole eluliselt vajalik, sellega nad tegelevad öötundidel, lisapingena. Neil ei ole ametikohti ka täiendavalt. See ongi pinge. Nii et jah, liiga palju asju, liiga palju sellsit plähmerdamist on sattunud ühele ajale. See on ka praegu selles küsimuses, õppekäikude küsimuses pinget veelgi lisanud. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ütleb ju see kõnekäänd, et iga kala hakkab mädanema peast, aga ma ei suuda aru saada väljakujunenud traditsioonist, miks sellest suudeti lahenduse asemel tekitada selline sasipundar ja segadus. 

Aga kui selle küsimusega edasi minna, siis ma ei tea, kas sa oma ministriajast tunnistad, et niimoodi, kus vanema panuse kontekstis me arutame, võib ju jõuda ka järeldusele, et riikliku õppekava kontekstis on liikumisõpetus, millest me räägime, et lapsed võiks järjest rohkem liikuda ja nii edasi. 

Aga nende tossude ja dresside ostmine – kas sellega ei võiks ka üldise maksumaksja raha eest toimetada? Kas vanemalt saab nõuda, et ta liikumistunniks … Kuigi nüüd saab osa pargis jalutamas käia. Aga oluline on see, et noored liiguks. Ja sellest me siin räägime, et ei jõutaks päris absurdini, kuhu on üsna lihtne jõuda. Aitäh!

Aitäh! No mõistlikkus on isegi juriidiline termin mitmetes seadustes ja kahtlemata peab neid asju mõistusega, mõistlikult lahendama. Minu hinnangul tekkis selles konkreetses viimases palangus probleem kõigepealt sellest laiendist. Tegeleti ju ainult sporditundidega. Kool ehmatas Haridus- ja Teadusministeeriumi ettekirjutusest nii ära, et laiendas seda teemat, et me ei tee enam midagi. Ja ka haridusministeerium viis selle teema väga laiali ja hakkas rääkima ka õppekäikudest. See pani seisma õppekäigud. Nii et kõik sattusid ühte patta ja seal oli viga. Tegelikult oleks pidanud lahendama ühekaupa ja jätma selle asja sporditundide piiresse, rääkima seda. 

Jah, minu ministriks olemise ajal on samu teemasid tegelikult olnud. Me teame, et mitmes koolis on olnud probleeme, et juba esimese klassi lapsevanemate koosolekul kool hakkab küsima natukene mingit raha, siis võetakse töövihikute raha ja nii edasi. Ega see vaidlus on kogu aeg. Kuskil minnakse üle piiri, kuskil tõmmatakse tagasi, ja neid asju tuleb lahendada üks ühele mingites koolides, mitte tekitada üle vabariigiline ... Sest üle vabariigi on vaja mõistlikkust ja see mõistlikkuse piir ongi võib-olla erinevates kohtades erinev, omavalitsusteski erinev, nii nagu on koolitoiduga. Mõned teevad oma õpilastele rahulikult, mõned ootavad ainult riigi raha. Ja see oleneb ju ka sellest, kas on vaja sõiduraha juurde maksta või mitte. Täiesti erinev olukord on, ma ei tea, VHK-s või siis Misso koolis, kuidas sa lähed kusagile või mida sa otsustad, mis kaldega, mis üritusele, mis teatrisse sa lähed. See tulekski lahendada individuaalselt mõistlikkuse vormis. Kahtlemata tuleb ka piir panna vanematelt raha küsimisele, aga jällegi, mõistlikkus on see põhiline argument.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No ärge pange pahaks, aga ma pean tunnistama, et minule jätab selle eelnõu ja seletuskirja lugemine natukene sellise mulje, nagu oleks selle koostamisel oldud veidike intellektuaalselt laisk. Selles mõttes, et mina tahaksin näha, et kas eelnõus endas või seletuskirjas oleks ka sisuliselt tehtud mingisugune ettepanek, kuidas segadust lahendada. Kui me parlamendis juba menetleme mingisugust eelnõu, mille sisu on see, et teha ettepanek lahendada kiiremas korras tekkinud segadus, siis see tundub natukene liiga vähe selleks, et üleüldse mingit menetlust algatada. Siis võiks ju olla tehtud vähemalt mingisugused kolm ettepanekut. Meie ettepanek on lahenduse osana kaaluda näiteks varianti A, varianti B või varianti C. 

Veelgi kohasem oleks võib-olla esitada seaduse muutmise eelnõu, kui seaduse tasandil ära lahendada, kuidas neid küsimusi peaks reguleerima. Aga isegi kui me sinnani ei läheks, siis minu meelest võiks see ettepanek sisaldada konkreetseid ettepanekuid. Kuidas te sellele küsimusele vastaksite või sellele kommentaarile või märkusele? 

Kommentaar on muidugi õige, aga parlamentaarne praktika. Me mõni aasta tagasi võtsime Isamaa algatusel vastu otsuse eelnõu valitsusel parandada poliitilist kultuuri. See võeti vastu, hääletati poolt Riigikogus. Ilmselt need punktid A, B ja C, kuidas seda teha, on erineva hinnanguga. Neid seal tõesti juures ei olnud ja näete, mis poliitilise kultuuriga on: ei ole paranenud. 

Jah, see märkus on õige, samas see eelnõu on kaks kuud tagasi esitatud. Nagu ma ütlesin ja kiitsin, et vahepeal on üks samm astutud õiges suunas, aga praegu ma tõin välja kaks konkreetset asja: kuidas mudeldada koostööd Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel ja kuidas Kultuuriranitsat ümber teha või ümber kujundada. Need ma tõin praegu diskussiooni käigus, aga eks neid lahendusi on erinevaid. Nagu ma ütlesin, kuna ühes pajas on nii uisud ja suusad kui ka töövihikud mõnes mõttes, fakultatiivsetes ainetes näiteks, samuti õppekäigud, siis see on valitsuse ülesanne. See konkreetne temaatika tuleb lahendada väga paljudes detailides. Ja kuna kommunikatsioon oli siin põhiviga, siis antud juhul on see ikkagi ka valitsuse kätes.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Neid ümberkorraldusi praegu, mis haridusministeeriumi algatatuna toimuvad, on ju rohkem, kui Tanel Kiik jõudis ette lugeda, olgu see õpetajate karjäärisüsteemile üleminek või mitmed teised veel lisaks loetutele.

Aga minu küsimus on, et kui me räägime sellest ranitsast, kultuuriranitsast kuni gümnaasiumi lõpuni, siis mis täiendavast summast me riigi puhul räägime. Ja nüüd see diferentseeritud lähenemine, sest omavalitsustes on ju erinev olukord. Tõepoolest, enamus muuseume, teatreid, kultuuriüritusi ja -asutusi asub ju paaris-kolmes suuremas linnas. Kas see kultuuriranitsa jaotusmudel peaks siis olema midagi analoogset huviharidusmudeliga või kuidas teie näete või meie näeme seda lahendust?

Jah, ma arvan, et mingi toetusfondi või tagamaalisuse koefitsiendi printsiip peaks siin olema, sellepärast et kaugus ja õppekäikude pikkus on väga oluline kuluallikas. Jällegi, aga see on väga individuaalne. Mõnel pool on bussifirmaga leping koolil olemas, suhteliselt odav, mõnel pool võetakse igaks reisiks eraldi. Siin ka omavalitsuste taibukus ja kõik niisugused asjad mängivad. Tüki hind võib sõltuda väga paljudest komponentidest.

Meil oli komisjonis juttu 5 miljoni lisamisest. Mina täpselt ei oska praegu öelda seda, milline see summa on, kui ka kutsekoolide õpilased sisse võtta näiteks. Ma ei oska praegu seda öelda. Aga selge on see, et kui lahendada kõike seda kultuuriranitsa kaudu, seda problemaatikat, et tõsta olemuslikult iga tüki hinda iga õpilase eest, pluss lisada sinna gümnaasium, siis me ei räägi 1–2 miljonist, vaid pigem 5–7 miljonist. Ja jällegi, ikkagi, tagamaalisuse koefitsient või kaugemate sõitude kinnimaksmine jääb omavalitsuse ja vanemate peale paraku suures osas niikuinii. Erinevad toetuse taotlemise vormid on erinevatel omavalitsustel olemas.

Nii et jah, riigi raha eest lõplikku ja täielikku õiglust ei ole kahtlemata ja selle tõttu tuleb ikkagi ka lapsevanematele oma osa maksmise võimalus jätta.

Kadri Tali, palun!

Suur aitäh! Teie ettepanek ehk eelnõu kannab pealkirja, et Vabariigi Valitsuse lahendada anda ülesanne koolide korraldatud õppekäikude rahastamisel tekkinud segadus lahendada. Saan ma õigesti aru? Aga mulle tundub kultuurikomisjoni liikmena ja üldiselt Eesti noortele õppekäikude korraldajana ja 27 000 Eesti noore muusika juurde toomise nagu südameasjaks võtnuna, et te ainult segate või tekitate selles segadust juurde. Olles olnud ka seal kultuurikomisjoni istungitel, kus ma väga emotsionaalseks muutusin, ei näinud ma selle arutelu juures Kultuuriministeeriumi esindajat, mida teie väidate olevat olnud, oma sõnavõtus ütlete, et Kultuuriministeerium tundis muret selle pärast, et õppekäigud on ära võetud. Aga seal oli ju koolijuhtide ühendus ja muuseumide liit. Haridusministeeriumi esindaja ei olnud kohale jõudnud. Ja viimases kohtumises ju selge sõnalt haridusministeerium ka väitis, et segaduse tegelikult võimendaja oli hoopiski Tallinna Haridusamet.

Aitäh!

Kuidas siis tegelikult oli? Kas te äkki praegusel hetkel mitte ei sega mitmeid asju, ei tekita segadust juurde?

Tegelikult oli nii, et ega te enda tutvustuses jätsite ütlemata, et teil on see tunne, et meil ei ole asi hästi välja tulnud, ka koalitsiooni liikmena. 

Aga kui meelde tuletada seda istungit, siis seal oli kaks eraldi punkti. Üks, mida te õigusega nimetate ja kus te emotsionaalseks muutusite, oli Kultuuriministeeriumi aruanne, kus tuli see kultuuriasutuste külastamine, õppekäikude teema väga selgelt üles ja kus Kultuuriministeeriumi inimesed ütlesid, et neil ei ole koostööd haridusministeeriumiga piisavalt. Seda ma siin tsiteerisin. Teine sama päeva istungi punkt oli seotud selle konkreetse eelnõuga. Seal ei olnud jälle jah Kultuuriministeeriumi esindajat, mis ka näitab, et me ei saanud neid ühe laua taga kuulata. Aga tõepoolest, Kultuuriministeeriumi vastav väide, et haridusministeeriumi tegevus on neile kohati arusaamatu, oli täpselt samast päevast, lihtsalt eelmisest päevakorrapunktist, ja mõlemad me olime nende punktide juures.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Aitäh, lugupeetud kolleeg Tõnis Lukas! Ma olen nõus sinuga selles, et see on olnud üks väga suur kommunikatsiooniprobleem, tekitanud suurt segadust nii koolides kui ka kõigis nendes asutustes, kes tahtsid hea meelega koole vastu võtta. Aga nüüd on juhendmaterjal olemas ja ma ütlesin ka komisjonis, et ma kardan väga, et kui me seda nüüd uuesti siin arutame, siis inimesed ei saa aru, et tegelikult on ju probleemi lahenduse poole nagu sammutud. Ja minu küsimus ongi, et kui sa seda juhendit praegu vaatad, kas tegelikult see rahuldab. Kas see võib nii-öelda selle rahu tuua, et koolid saavad edasi tegutseda, muuseumid saavad vastused, või on midagi kriitilist sul öelda ka selle juhendmaterjali kohta? Äkki sa rahvale ütleksid, kust seda leida saab, et inimesed, kes meid kuulavad, oskaksid seda ka ise üles leida?

Mina lugesin seda Õpetajate Lehest, aga ma olen täiesti kindel, et see on Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehekülje peal. See on lahtikirjutus lisaks juhendile, kuidas olukordi lahendada. Minu meelest on see selles tähenduses piisav ja seda ma ka oma ettekandes rääkisin. Minu jaoks on segadus endine selle rahastamise punkti koha pealt. Sest kui meile öeldakse, et Kultuuriranitsa mahtusid peab Kultuuriministeerium tõstma ja me ei tea, kas ta teeb seda, ja kui meil ikkagi Kultuuriministeerium ja haridusministeerium räägivad erinevat juttu, siis on valitsusel siin segaduse lahendamiseks oma võimalused kahtlemata olemas.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Selle päevakorrapunkti juures saab esitada kummalegi ettekandjale ühe küsimuse: kokku kaks, aga kummalegi ettekandjale ühe. 

Nüüd palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, kultuurikomisjoni liikme Helle-Moonika Helme, kes tutvustab arutelu põhiseisukohti juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid.

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Hea ettekandja! Ma toon teieni kultuurikomisjonis toimunud arutelu, mis toimus meil teisipäeval, 19. mail 2026. Seda koosolekut juhatas Tõnis Lukas ja sellest võtsid osa komisjoni liikmed Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Puudusid Liina Kersna, Signe Kivi ja Madis Kallas. Me arutasime seda teemat nii, nagu ka siin jutuks oli, et see oli kolmas kultuurikomisjoni istungi punkt. Selle punkti juurde olid kutsutud Haridus- ja Teadusministeeriumi alus- ja põhihariduse osakonna juhataja Ott Oja ning alus- ja põhihariduse osakonna peaekspert Hele Liiv-Tellmann, samuti Eesti Koolijuhtide Ühenduse esindaja, Tallinna Nõmme Põhikooli direktor Õnnela Leedo-Küngas, Eesti Muuseumiühingu tegevjuht Anu Viltrop ja Pimedate Ööde filmifestivali korraldaja Mikk Granström. 

See arutelu kujunes natukene emotsionaalseks. See teema ongi üle terve riigi läinud natukene emotsionaalseks. Selle eelnõu sõnastus on ka, et teha valitsusele ettepanek lahendada koolide korraldatud õppekäikude rahastamisel tekkinud segadus. 

Tõnis Lukas avas päevakorrapunkti arutelu ja sõnas, et Isamaa algatatud otsuse eelnõus tõstatatud teema on olnud tähelepanu all mitmest vaatenurgast. Kuna kultuuriminister tõesti oli meil eelmise päevakorrapunkti arutelul ruumis ja arutasime tema valdkonna asju, aga need kattuvad selle päevakorrapunkti juures, siis kultuuriminister, andes ülevaadet oma 2025. aasta vastutusvaldkonna tegevustest ja arengutest, tõdes samuti, et valdkonnas valitseb segadus. Ta ütles, et Haridus- ja Teadusministeeriumi juhendmaterjalid ei ole veel lõplikult valmis. Need on tema sõnad. 

Sellele sekundeeris Haridus- ja Teadusministeeriumi alus- ja põhihariduse osakonna juhataja Ott Oja, kelle sõnul andis Haridus- ja Teadusministeerium kõnealuse õppekäikude juhendmaterjali välja nädal tagasi ning ütles, et seda on levitatud nii avalikkusele kui ka koolivõrgustikes. Ta ütles, et see juhend on koostöös huvirühmade esindajatega välja töötatud ja selle eesmärk oligi sõnastada senised põhimõtted selgemalt ja koolidele toetavamalt. Ministeeriumi hinnangul on senine tagasiside olnud positiivne sellele juhendile ning suuremast murekohast olla üle saadud.

Tõnis Lukas küsis selle peale, kas Haridus- ja Teadusministeerium ja Kultuuriministeerium on omavahel koostööd teinud ja kas igapäevane suhtlus toimib, et vältida edasist segadust, eriti seoses Kultuuriranitsa rahastuse leidmisega. Ott Oja vastas selle peale, et juhendmaterjali koostamise käigus kohtuti eri osapooltega, kuid neid ühise laua taha siiski kaasatud ei ole. 

Pimedate Ööde filmifestivali korraldaja Mikk Grandström selgitas, et aprilli alguses tehtud avaliku pöördumise ajendiks oli suur mure, kuna õppekäigud olid sisuliselt seiskunud ja koolid ei julgenud kultuuriasutusi enam külastada. Nädal või poolteist tagasi avaldati HTM-i selgitav materjal, mis on praegu parim võimalik tööriist kõigile osapooltele. Varasem juhend on kodulehelt eemaldatud, sest selles oli tõepoolest palju keelde ja piiranguid. 

Grandström rõhutas ka, et nüüd tuleks taastada õpetajate ja koolijuhtide kindlus, et nad võivad edaspidi õppekäike korraldada ja vajaduse korral klassiraha koguda, kartmata eksida. Samuti tervitas ta Kultuuriranitsa lisarahastust, kuid tõdes, et lapsevanemate panus jääb siiski ka edaspidi oluliseks. Ta ütles, et kultuuriasutused püüavad loomulikult hoida kõik need osalustasud võimalikult madalad ja et rahapuuduse tõttu ei tohiks küll ükski õpilane kõrvale jääda. Ta kordas veel kord üle, et viimase kahe kuuga on lahendusele lähemale jõutud, aga õpetajate täielik usaldus, mis vahepeal on kaotatud, tuleb veel taastada. 

Eesti Koolijuhtide Ühenduse esindaja Õnnela Leedo-Küngas sõnas, et koolijuhid soovivad tõepoolest teema vaibumist ja tagasi saada töörahu, et jätkata õppekäikude korraldamist senises harjumuspärases rütmis. Tema hinnangul see uus juhend küll midagi sisuliselt uut ei sisalda, sest koolid ongi samadel põhimõtetel ju kogu aeg toiminud. Ta ütles, et kui teema nüüd avalikkuse ja meedia tähelepanu alt ära kaoks, siis koolidel tõenäoliselt on sügisest lihtsam tavapärase korralduse juurde naasta. Muuseumikülastused on ju õpilastele vajalikud ja õpetajatele praktiliselt hästi korraldatavad. 

Ka Eesti Muuseumiühingu tegevjuht Anu Viltrop sõnas, et tõepoolest see juhendmaterjal on koolidele edastatud, aga ta ütles ka, et selle mõju muuseumidele saab täpsemalt hinnata alles pärast kooliaasta lõppu. Ta ütles ka, et lapsevanemate panust ei ole mõistlik tõrjuda. Nagu siin räägiti ja esimese ettekandja vastustest tuli ka välja, et suurim probleem on jätkuvalt ju transport, mille kallinemine piirab osalemist isegi siis, kui muuseumitunnid on täiesti tasuta. Ta tegi ka ettepaneku, et Kultuuriranitsa lisarahastust võiks laiendada ka gümnaasiumiastmele. 

Mina, Helle-Moonika Helme, sõnasin, et tekkinud olukord on tõepoolest järjekordne näide läbimõtlemata kommunikatsioonist. Ütlesin, et lapsevanemad on panustanud nii keerulisematel kui ka lihtsamatel aegadel, sest selline osalus seob neid igapäevaselt ka rohkem haridussüsteemi ja kooliga. Ja rõhutasin, et rahapuuduse tõttu tõepoolest ei tohiks ükski laps kõrvale jääda. Ma küsisin, kas ei oleks mõistlik naasta varasema korralduse juurde, kus lapsevanemate panus õppekäikude rahastamisse oli loomulik osa kooli ja kodu koostööst.

Selle peale Haridus- ja Teadusministeeriumi alus- ja põhihariduse osakonna peaekspert Hele Liiv-Tellmann kinnitas üle, et õppekäikude rahastamise põhimõtted ei ole muutunud ning mingit uut määrust kehtestatud ei ole. Ta rääkis ka selle aegjoone uuesti lahti, kuidas see kõik alguse sai, kuidas see arutelu üldse vallandus. Sellest rääkis ka Tõnis Lukas. Ma arvan, et ma ei hakka seda siin nüüd uuesti üle kordama. See mulje, nagu oleks Haridus- ja Teadusministeerium kehtestanud mingi uue korra, on täiesti ekslik. Ta ütles ka, et lapsevanemad võivad rahastada kooli vabatahtlikke tegevusi ikkagi edasi. 

Tõnis Lukas paluski selle peale täpsustada, millise õppetööga seotud tegevuse eest kool lapsevanematelt raha küsis, kui see segadus algas. Siis tuli see suusatundide ja ujumistundide lisatasude jutt. Ta ütles ka, et see mulje, nagu see segadus või see lapsevanematelt raha küsimise keeld oleks tulnud Haridus- ja Teadusministeeriumist, see olla ekslik, see lähtus algselt koolipidajast. 

Margit Sutrop küsis, nagu ta ka praegu küsis, et kui laialt on selgitav materjal praegu kättesaadav ja kas kõik osapooled on sellega tutvunud. Tõnis Lukas andis edasi kultuuriministri sõnu, ta ütles, et kultuuriminister viitas tänasel istungil valdkonnas valitsevale segadusele ning sõnumile, et juhendmaterjal siiski ei ole veel lõplikult valmis. Tõnis Lukas ütles, et küsimused on ju endiselt üleval õppekäikude rahastamise, Kultuuriranitsa ulatuse, transpordi ja muude õppekavaga seotud käikude osas. Ta rõhutas üle, et selle teema arutamine täiskogus, mida me siin praegu teeme, annab võimaluse kinnitada avalikult üle, kas kõik küsimused, sh transpordi ja lapsevanemate osaluse küsimus, on lahendatud. 

Kadri Tali sõnas, et koolid ja inimesed vajavad töörahu ning neid ei tohiks kasutada poliitilisteks vaidlusteks. Ta küsis, kas Kultuuriministeeriumi haldusala pileti kompensatsiooni meede oleks kultuuriasutustele abiks. Anu Viltrop vastas, et selle olukorra tegeliku mõju hindamiseks tuleb kokku lugeda tellitud haridusprogrammid ja muuseumidesse jõudnud laste arv. Ta ütles, et tüvimure on siiski, kas laps üldse pääseb kultuurile ligi või mitte. Ta ütles, et Kultuuriministeeriumi kompensatsioonimeede jagati laiali minikonkursi raames Kultuuriministeeriumi haldusalas olevatele muuseumidele, teatritele ja teistele kultuuriasutustele. Meetmes olid erinevad kriteeriumid, milles sisaldusid ka regionaalsed eelistused. Anu Viltrop rääkis ka transpordikulust ja tõdes, et kui näiteks Tõrva lapsed soovivad tulla Eesti Tervisemuuseumisse, siis tõepoolest, ta tunnistas ka, et transpordikulu võib seejuures osutuda suureks probleemiks. 

Mikk Granström ütles, et pileti kompensatsiooni meede on igati tervitatav, aga siiski ei hõlma see meede neid MTÜ-sid, kes pakuvad ka kultuuriprogramme, erinevaid teenuseid, on eramuuseumid, on erakultuuriprogrammid. Seda see ei hõlma ja tal on sellest väga kahju. Ta lisas, et probleemi tekitas suur kommunikatsioonisegadus ja ütles, et sõnumid peavad olema koolidele ja õpetajatele selged, ning ütles ka, et koolijuhtide otsustusvõimet tuleb usaldada, et kool saaks võimalikud erimeelsused ise koolisiseselt ära lahendada. 

Õnnela Leedo-Küngas lisas veel, et segane kommunikatsioon tekitab loomulikult ebamugavusi ka lapsevanematele, ja rõhutas samuti koolijuhtide nimel transpordikulu ja ütles, et maapiirkondade laste õppekäike tõepoolest piirab eeskätt transpordikulu. Tuleks otsida võimalusi toetada just kaugemalt muuseumidesse, teatritesse ja kontsertidele jõudmist, sest piletikuludega suudavad kohalikud omavalitsused ja ka lapsevanemad üldjuhul toime tulla. 

Sellega sisuline arutelu meil lõppes. Carina Rikart selgitas, et eelnõu vajab vastuvõtmiseks 51 poolthäält. Koosoleku juhataja Tõnis Lukas tänas kõiki arutelu eest ja soovitas HTM-i esindajatel jätkata igapäevast suhtlust Kultuuriministeeriumi kolleegidega, et rääkida need võimalused ja eriarvamused omavahel läbi. 

Tõnis Lukas tegi ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda, viia läbi lõpphääletus ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Helle-Moonika Helme. Otsustati võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus täna, 3. juunil 2026. Sellega võeti vastu otsused ja istung lõppes. Aitäh! 

Aitäh! Teile on paar küsimust. Alustab Heljo Pikhof.

Suur tänu! Aitäh juhatajale ja suur tänu ka komisjoni ettekandjale väga põhjaliku komisjoni töö tutvustamise eest! Aga siit kohe küsimus. Lähtuvalt sellest, et muuseumitöötajad käisid meil Riigikogu fraktsioonis ja kurtsid, et isegi 50% ja rohkem on muuseumide külastamine laste hulgas vähenenud. Kui me nüüd vaatame seda, mis on osa õppimisest, siis see ei ole ainult muuseumis käimine, vaid ka, ütleme, harjumus täiskasvanueas käia muuseumis, teatris, kontserdil ja nii edasi, kui kodus seda harjumust ei ole.  Aga nüüd tuli jutuks, ma saan aru, komisjonis ka see, et transport on, eriti ääremaades, küsimus, et üldse jõuda kuskile. Aga väiksemates kohtades on ju ka valdadel vähem raha ja ka lapsevanematel on palgad väiksemad. Kas siin ka mingi tuluke põlema lõi ministeeriumi poolt mingite lubadustega?

Aitäh küsimuse eest, Heljo! Lubadusi seal loomulikult keegi ei andnud. Tõdeti, et see on probleem. Ja ikkagi öeldi ka, et kuna kohalik omavalitsus on ju koolipidaja, siis kui on transpordi- ja bussiprobleemid, kui kusagilt kaugemalt on vaja kohale jõuda. Kui lapsevanematelt küsida, siis peab kohalik omavalitsus appi tulema. Ja see on tegelikult regionaalne probleem. Sellest ka täna räägiti, et kui kultuuriasutus, on see siis muuseum või kontserdisaal, asub suures linnas, siis kusagilt kaugelt Peipsi tagant, kaugelt Võrumaalt, eks ole, Tallinnasse kohale tulla – transpordihinnad ja energiahinnad ja kütusehinnad on ju kõik meeletult kasvanud. Lihtsalt, ei lapsevanemad, koolid ega ka omavalitsused ei jõua sellega enam ka parima tahtmise juures sammu pidada. Ma ei hakka tegelikult siin seda lahti rääkima, ma kannan ette ju seda, mida kultuurikomisjonis arutati. Aga minu mäletamist mööda räägiti sellest natukene rohkem, kui võib-olla oli siin protokollis, aga kui sa küsid lubaduste kohta, siis minu meelest lubadusi küll keegi ei andnud. Täpselt nii, nagu siin protokollis kirjas oli, lihtsalt tõdeti, et jah, probleem on.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mina tänan ka väga põhjaliku ülevaate eest. Oli tunne, nagu oleks ise kultuurikomisjoni istungil osalenud, sai tõesti väga hea ja selge ülevaate. 

Aga ma küsin siiski. Nimelt, algatajatepoolse ettekandja korral esitas ametikaaslane küsimuse või nagu tõi põhjenduse, et tundub, et see otsuse eelnõu tekitab segadust juurde. Kas teie, olles nendel istungitel kõik need ettekandjad ära kuulnud ja kindlasti rohkem ka protokolli läinud, kas teile tundus, et kõik on nagu selge ja sellist otsuse eelnõu vaja ei ole?

No siin tegelikult, kui sa kuulasid, ma lugesin protokollist ka ette, et ega ka sellest istungist osavõtjad, nii Haridus‑ ja Teadusministeeriumi poole pealt kui ka, ütleme, koolijuhtide ühenduse esindaja, muuseumiühingu tegevjuht – kõik, kes sealt osa võtsid, aga, ütleme, komisjoni liikmed, ega me keegi tegelikult sellest tundest päris lahti ei saanud, et see segadus päriselt ära lahendatud ju ei ole. Aga lootus muidugi jääb, et – kuidas ma ütlen – nüüd, kui see kooliaasta lõpeb kevadel, tehakse mingisugused kokkuvõtted ära, asjad mingil määral rahunevad maha. Ja kõik, nii koolijuhid ka kõik, tegelikult soovisid seda tegevus- ja kodurahu tagasi, ehk et loodetavasti see tuleb. 

Noh, kuidas ma ütlen? Ma ise loodan ka, et sellega ei ole jälle nii, et taheti paremat, aga välja kukkus nagu alati. Ma loodan, et sügisest saame, ka meie koolipered saavad sel teemal rahus edasi töötada ja kultuuriasutustel tekib teatud kindlus ka nende rahavoogude ja sissetulekute osas. See on nagu parim – mida me komisjonis ka selle eelnõuga arutasime –, parim, mida me üldse teha saame. 

Loomulikult, eks ole, ega siis ministeerium, valitsus, kust need rahad tulevad, kes neid poliitilisi otsuseid teevad, eks nemad teevad oma poliitilisi otsuseid nii, nagu nemad teevad. Aga meie asi siin Riigikogus ja Riigikogu saadikutena, ka fraktsioonidena on ju tegelikult neid tagant torkida. Selles mõttes igasugune algatus, mis seda eesmärki kannab, on ju teretulnud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma kuulasin kabinetis seda ja ausalt öeldes tekkis selline õõvastav tunne, et kuhu me jõudnud oleme. Arutame asja, mis peaks olema elementaarne. Elementaarne! Ma olen olnud suure muuseumi direktor ja nii edasi, tegelnud sellise koolitusega, ja nüüd arutatakse juba varsti teine tund mingisugust sellist probleemi, mida ministeerium on tekitanud. Minu meelest tuleks selle peale minister erru saata. Meil on palju olulisemaid teemasid. Lapsed ja noorukid – nende puhul peaks ju see tegevus olema võimalikult sujuv ja mingisugused 400 kultuuritegelast ei peaks kätt väristama. Kas see ei tundu selline absurdne olukord? Me arutame nii olulist asja, mis peaks olema elementaarne, aga ikka ei saa hakkama.

Aitäh, hea Peeter! Ega mul ei olegi sulle selle ilusa minutilise jutu peale muud öelda. Ma olen sinuga täiesti nõus.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Heljo Pikhof, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Koolide õppekäikude rahastamise ümber tekkinud segadus ei ole väike tehniline probleem. See puudutab otseselt laste võimalust saada mitmekülgset ja elulähedast haridust. Õppekäik muuseumisse, teatrisse, kontserdile, loodusesse või ajaloolisse paika ei ole luksus ega meelelahutus, vaid osa õppimisest. Just seal saavad õpikutarkus ja päriselu kokku. 

Paraku on Haridus- ja Teadusministeeriumi juhendmaterjal tekitanud koolides olukorra, kus paljud enam ei tea, mida tohib ja mida ei tohi. Koolijuhid kardavad eksida, õpetajad ei julge õppekäike korraldada, lapsevanemad ei saa aru, millal ja kuidas nad võivad vabatahtlikult panustada. Kultuuriasutused on omakorda andnud märku, et kooligruppide arv on vähenenud. See kõik näitab, et ministeerium ei ole loonud selgust, vaid ebakindlust. 

Põhimõte, et ükski laps ei tohi jääda õppekäigult kõrvale pere rahalise seisu tõttu, on õige ja vajalik, aga sellest põhimõttest üksi ei piisa. Kui riik ütleb koolidele, et lapsevanematelt ei saa õppetöö rahastamist eeldada, siis peab riik ütlema ka, kust tuleb raha nende tegevuste jaoks, mis on õppetöö loomulik osa. Praegu on ministeerium seadnud piirangud, kuid jätnud lahenduse poolikuks. 

Eelnõu 867 mõte ongi nõuda valitsuselt selget ja toimivat lahendust. Ka eelnõu menetluses on välja tulnud, et probleemi lahendamiseks on vaja üheselt arusaadavaid reegleid eraraha kaasamiseks ning riigi poolt piisavalt tuge õppekäikude korraldamiseks. See ei saa jääda õpetaja, koolijuhi või lapsevanema õlgadele. 

Üle 400 kultuuri- ja haridusasutuse ning õpetaja avalik pöördumine näitas, et tegemist ei ole üksikute koolide murega. See on laiem probleem, mis puudutab kogu Eesti haridust. Kui õpetaja peab õppekäigu kavandamisel mõtlema ennekõike juriidilistele riskidele, mitte laste õppimiskogemusele, siis on midagi väga valesti. 

Ministeerium on hakanud juhendit selgitama alles siis, kui segadus oli juba kasvanud avalikuks kriisiks. See on tagantjärele tulekahju kustutamine, mitte läbimõeldud hariduspoliitika. Hea juhtimine tähendab, et reeglid on selged enne, kui koolid satuvad hirmu ja teadmatusse. 

Head kolleegid! Õpetaja ei pea olema jurist ega raamatupidaja. Koolijuht ei pea iga õppekäigu puhul kartma, kas ta tõlgendab ministeeriumi juhendit õigesti. Lapsevanem ei pea jääma kahe vastukäiva sõnumi vahele: ühelt poolt räägitakse õppekäikude vajalikkusest, teiselt poolt ei ole selge, kuidas neid rahastada. 

Me ei tohi lasta tekkida olukorral, kus laste silmaring sõltub sellest, kas kool julgeb riskida või kas lapsevanemad suudavad raha kokku panna. Õppekäigud peavad olema kättesaadavad kõigile lastele, mitte ainult neile, kelle peredel on selleks võimalus. Seetõttu nõuame valitsuselt ja ministeeriumilt selgeid reegleid, piisavat rahastust ja vastutustundlikku tegutsemist. Õppekäik ei ole kõrvaline lisategevus, see on osa heast haridusest. Seetõttu sotsiaaldemokraadid toetavad eelnõu 867, sest koolid vajavad kindlust, õpetajad tuge ja lapsed võimalust õppida ka väljaspool klassiruumi. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Kadri Tali, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Mul ei olnud plaani siia rääkima tulla, aga ma olen sunnitud seda tegema. Miks? Seetõttu, et võtta aluseks asjaolu, et tekkis segadus, mis tekitas väga suurt valu meie kõige nõrgematele ja meie peredele ja meie koolidele. Kasutada seda poliitilise agenda ja segaduse õhus hoidmiseks on minu meelest alatu.

Me olime kõik kultuurikomisjonis kohal, kui kõlas koolijuhtide ühenduse palve sooviga teema vaibumist ja töörahu, et jätkata õppekäikude korraldamist senises harjumuspärases rütmis. Nende hinnangul ei sisalda uus juhend sisuliselt midagi uut, sest koolid ongi seni samadel põhimõtetel toiminud. Kui teema kaob avalikkuse ja meedia tähelepanu alt, on koolidel sügisest lihtsam tavapärase korralduse juurde naasta. Tänane on kõnekas näide sellest, et kus viga näed laita, seal tule ja laida, mitte kus viga näed laita, seal tule ja aita. See andis opositsioonierakondadele võimaluse parastada, käituda koolijuhtide ühendusele vastupidiselt ja hoida seda segadust õhus. 

Aitäh, Moonika, eelneva põhjaliku ülevaate eest, kust oli võimalik välja lugeda ka väga põhjalikud selgitused, mida tegelikult sooviti. 

Nüüd, 7. aprillil saadeti koolijuhtidele kiri, kus oli põhjalik juhend ja vastused küsimustele. Ma loen ette: "Head koolijuhid, hea haridus peab olema mitmekesine, eluline ja õpilast arendav. Õppekäigud, muuseumikülastused ja teised kultuurisündmused on loomulik ja oluline osa õppekava rikastamisest. Need pakuvad õpilastele väärtuslikke kogemusi ning õpetavad õpitu seostamist päriseluga.

Seoses õppekäikude rahastamisega on tekkinud mitmeid küsimusi. Allpool toome välja haridusministri selgitused ja vastused sagedamini küsitud küsimustele. 

Kas klassis võib koguda lapsevanematele vabatahtlikku raha, niinimetatud klassiraha? Jah, klassiraha tohib koguda ning selle eest korraldada õppekäike, klassiüritusi ja ekskursioone. Oluline on, et kõik õpilased saaksid tegevustes osaleda, sõltumata annetuse suurusest. 

Kas kogutav summa peab olema vabatahtlik? Jah, kõik annetused, sealhulgas klassiraha, peavad olema vabatahtlikud.

Kas kool võib koguda annetusi õppekäikude toetamiseks? Jah, koolil on õigus koguda annetusi lapsevanematelt ja teistelt toetajatelt. Kool peab seejuures kehtestama selged ja läbipaistvad tingimused annetuste kogumiseks ning kasutamiseks.

Kas kogutud rahast võib toetada õpilasi, kelle perel ei ole võimalik maksta? Jah, see on soovitatav. Oluline on tagada, et kõik õpilased saaksid osaleda õppekäikudel ja kooliüritustel, sõltumata nende perede majanduslikust olukorrast. 

Kas õppekäike võib korraldada koolipäeva jooksul? Jah, õppekäike võib läbi viia koolipäeva raames. Vajadusel võib kasutada ka annetatud vahendeid, kuid osalemisvõimalus peab olema tagatud kõikidele õpilastele. Tuletame meelde, et vastavalt põhiseadusele ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele ei tohi lastevanematele panna kohustust tasuda õppekavas ettenähtud õppetöö eest ega nõuda õppetegevuse kaasrahastamist."

See oli väga selge ja kõigile arusaadav, ka koolijuhtide ühendusele. See, mis toimub täna – olles Põhjamaade Sümfooniaorkestri mänedžer ja olles muusika juurde kontserdisaali tasuta toonud 27 000 last –, ma väga palun, et me ei loe täna sotsiaalmeediast opositsioonierakondade esindajalt, kuidas nemad sundisid valitsust lahendama võimatuna näiva olukorra. Vaatame endale silma ja ärme tekitame segadust seal, kus see tekitab kõige nõrgematele rohkem valu! Aitäh teile!

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud eelnõu algataja! Head kolleegid ja kõik vennad ja õed hariduses! Me arutame täna Isamaa esitatud eelnõu, mille eesmärk on teha valitsusele ettepanek leida lahendus õpilaste kooliväliste õppekäikude traditsiooni segamatuks jätkumiseks. Seda arutelu kuulates on tõepoolest nihe läinud juba sinnani, kuidas lahendada transpordiküsimust ja kuidas ikkagi kultuuriranitsa rahastamist suurendada. See näitab, et meie kõigi südametes on see, et meie lapsed saaksid hea hariduse. 

Tuletan meelde, et hariduse arengukava järgi ongi meil formaalhariduse kõrval ka väga tähtis mitteformaalne haridus ja isegi informaalne haridus. See tähendab, et me kõik oleme kokku leppinud, et haridust ei anta ainult koolipingis, vaid antakse muuseumis, teatris, põllul ja kodus, vanaemaga sukka kududes ja vanaisaga jalgrattakummi parandades või vastupidi. 

Nüüd, mure on mul see, et seda eelnõu siia tuues – ja seda ütlesin ma ka kultuurikomisjonis – võib tekkida tunne, et me nüüd hakkame seda probleemi alles lahendama. Ja seetõttu ma küsisin nii kultuurikomisjonis kui ka täna oma healt kolleegilt Tõnis Lukaselt, kas ta on rahul selle juhendmaterjaliga. Täpsuse huvides ma ütleksin tõesti, et Haridus- ja Teadusministeerium on koostanud juhendmaterjali, mille eesmärk ongi anda koolidele vajalik selgus, ja seda ei pea lugema Õpetajate Lehest, vaid see on olemas Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel. Dokumendid on nimelt ministeeriumi kodulehel ja seda võivad kõik lugeda. See on funktsionaalse kirjaoskuse küsimus, et me kõik läheksime õigesse kohta, kust seda lugeda.

See probleem: juhendmaterjal tõesti on väga kompleksne ja nõuab teatavat nii-öelda läbipuurimist, aga see peab andma õpetajatele, koolijuhtidele, lapsevanematele, aga ka muuseumidele ja teistele asutustele kindlustunde, et seda võib korraldada. Tuletan meelde, et ega probleemi ennast ikka ei mõelnud välja haridus- ja teadusminister, vaid see probleem tekkis sellest, et lapsevanemad ütlesid, et neile ei ole vastav olukord sobiv. Seetõttu tegelikult on kindlustunnet, millistest rahastusallikatest meie laste hariduse lisategevusi võib toetada – on täitsa selge. See juhendmaterjal ei ole õiguslik materjal, see on selgitav materjal, sellega ei looda tõesti uusi õigusi ega kohustusi, aga rakendatakse kehtivat õigust, kaasa arvatud põhiseaduse paragrahvi, et meie haridus on õppemaksuta. See on tegelikult lahti räägitud.

Siin on väga mitmeid tõesti huvitavaid erinevaid võimalusi, kuidas seda teha. Ma arvan, et me kõik teame, et riigi rahakott on väga õhuke. Ja kui me tõepoolest ütleksime, et lapsevanemate panust absoluutselt ei soovita, siis see viiks hoopis viletsale tulemusele. See viiks selleni, et meie lapsed ei saa neid tegevusi, mis neile hariduslikult on rikastavad ja vajalikud. Ma arvan, et kõik lapsevanemad tegelikult toetavad seda, et selline rikastatud, erinevate õppevormidega haridus jätkuks. Ja samas me saame ka aru, et meil on peresid, kelle võimalused on viletsamad, ja me peame tagama, et ükski laps ei jääks sellepärast hariduseta, et tal ei ole võimalik kalleid ekskursioone või midagi finantseerida.

Huvitav on võib-olla siia juurde öelda, et siin on lubatud väga erineval viisil rahastamine. Peamine peab olema see, et koolipidaja ja riik, ka kohalik omavalitsus, panustavad rahastamisse, et erinevad õppevormid oleksid tagatud. Aga lisaks on võimalik, et ka lapsevanemad ise koguvad raha, või on võimalik … Sellist hoolekogu rolli rõhutatakse siin. Ma arvan, et õppimist rikastavate tegevuste puhul on üsna huvitav võib-olla vaadata … Kadri Tali luges siin juba osa näiteid ette, need küsimused ja vastused on siin saanud. Aga see algab tõesti sellest, kas tegevuse eesmärk ja seos õppekava täitmisega on läbi mõeldud. Ja pigem on see koolidele üleskutse tegelikult täpsustada, mis asi on seotud õppekavaga ja mis on õppekavaväline – kas see tegevus on kooli õppekavas, õpetaja töökavas ja nii edasi – ja kas osalemine on kohustuslik või mõjutab hindamist.

Palun paar minutit juurde.

Kaks minutit lisaks.

Aga võib-olla huvitav on lihtsalt tegelikult vaadata ju ka teiste erinevate maade praktikaid. Kui meil siin seesama vabatahtlik annetus on nüüd juba isegi ära defineeritud, siis on ka lubatud, et MTÜ-d koguvad raha selle tegevuse rahastamiseks, mis laste jaoks on mõeldud. Ühelt oma kolleegilt näiteks Prantsusmaal kuulsin ma seda, et suurem osa selliseid õppekavaväliseid tegevusi on vanemate poolt organiseeritud. Mitte lihtsalt et kõik maksavad võrdselt, vaid vanemad korraldavad koos kooliga näiteks laatasid, heategevuslikke üritusi, millest saadud raha kasutatakse sellisteks õppekava rikastavateks tegevusteks. Selles mõttes võib-olla ka üleskutse meie nii-öelda kolmandale sektorile kodanikualgatuse korras, et just sellepärast, et kellelgi ei oleks piinlik, et tema pere ei ole võimeline mingit asja rahastama, saab tegelikult ka lapsevanemate ja, miks mitte, ka gümnaasiumis isegi laste enda algatusel tuua neid rahastamisvõimalusi juurde.

Seda juhendit korralikult lugedes, neid võimalusi on palju, need on erinevad ja ma arvan, et need nõuavad eelkõige ikkagi kooli tasemel ja hoolekogu tasemel kokkuleppimist, kuidas seda tagada.

Mina soovin küll kooliperele, kõigile õpilastele ja õpetajatele, julgust nende õppekavaväliste rikastavate tegevustega edasiminekuks. Ma loodan, et muuseumid, teatrikülastused, õppekäigud ja veel väga paljud muud erinevad tegevused jätkuvad. Selles mõttes, selgus rahaasjades on alati kõikide asjade jaoks kasulik, nii oma peres kui ka, ma arvan, koolis ja riigis tervikuna. Vahel on tõesti mõne asja kirjapanemine või läbimõtlemine pikk protseduur, aga kui me selle teinud oleme, ma arvan, et me saame ühiselt edasi minna, ilma et seda segadust oleks vaja jätkata ja veel vähem poliitiliselt õhutada. Julgust selle juhendmaterjali lugemisel ja praktikasse viimisel! Aitäh teile!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun! 

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Jah, ma olen ennegi kohanud suhtumist koalitsiooni poolt, kes on olnud eriti häiritud, et opositsioonierakonnad püüavad riigile olulistel teemadel kaasa rääkida. Süvenenud on see tendents just Eesti 200-l. Ja aastatega paremaks ei ole midagi läinud. Nüüd me räägime Eesti rahva õnneks juba varsti ligi neljast aastast sellest perioodist, aga see varsti lõpeb.  

Selle konkreetse eelnõuga oleme me mõelnud konkreetseid asju. Ja siin, kui kolleeg rääkis funktsionaalsest lugemisest, siis lisaks funktsionaalsele lugemisele soovitan ma talle ka funktsionaalset kuulamist. Lugemisest nii palju, et see on pealkirjastatud "Õppekäikude rahastamisel tekkinud segadus", ja rahastamise segadus ei ole tegelikult sellega lahenenud, kui üks minister ütleb, et teine minister peab raha leidma ja et kõik lahendab ära Kultuuriranits, mis tegelikult seda ei tee. 

Funktsionaalsest kuulamisest nii palju, et ma ütlesin, et see konkreetne juhend, mis on, mind rahuldab ja ma olen täiesti kindel, et see on ka Haridus- ja Teadusministeeriumi koduleheküljel olemas.  

Nüüd, kas me saame selle teemaga edasi tegeleda? Loodame, et ei pea, aga kui on vaja, siis tegeleme loomulikult edasi, sest Kultuuriranitsa suurus on ju riigieelarveline teema ja küllap siis sellest saab juttu olla. See kindlasti koolijuhte ei häiri. Meie koolijuhtide ühendusega oli Isamaal ka eile eraldi kohtumine. Nagu minagi ütlesin, ärge torkige koole, jätke koolid rahule, iga asi lahendatakse konkreetselt vastavalt olukorrale. Siin on lai palett teemasid, õppekäigud on ainult üks osa sellest. Ärme siis torgime neid koole. Aga riigi olulised asjad, riigi ülesanded peame ära lahendama. Ja vaat sellele me valitsust ka üles kutsume. 

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 867 lõpphääletus. Saalikutsung, ja selle järel hääletame.