Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Suur rõõm on teid näha! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 65 Riigikogu liiget, puudub 36. Nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Me soovime koos Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmetega anda üle arupärimise sotsiaalminister Karmen Jollerile seoses naiste tugikeskuste rahastamisega. Me täheldame siin olukorda, kus riik tellib teenusepakkujatelt teenuseid, mille rahastus tegelikult ei vasta nende tasemele. Selle kohta me soovimegi ministrilt aru pärida.

Madis Timpson, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Me algatame koos Riigikogu liikmetega – algatajate nimekiri on Madis Timpson, Mart Helme, Toomas Uibo, Madis Kallas, Peeter Ernits ja Lea Danilson-Järg – ehk kõikide Riigikogus esindatud fraktsioonide esindajatega notari tasu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle eesmärk on luua eeldused notariteenuse piirkondliku kättesaadavuse säilitamiseks ka tulevikus. Ütleme niimoodi, et notariteenus ei ole ainult õigusküsimus, see on ka regionaalpoliitiline küsimus ja sellepärast me selle eelnõu ka algatame. Aitäh!

Aitäh teile! Lauri Laats, palun! Kaks seaduseelnõu.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna soovin Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda kaks seaduseelnõu. Alustan esimesest. Esimene on Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimelt, valitsuse liikmed räägivad pidevalt, et meil on eelarves raha puudu, seda jagu väga paljudele valdkondadele ja tuleb teha prioriteete. Teisest küljest on üles ehitatud eelarve, kus on meeletult palju võetud laenuraha. Aga mida me näeme, milline käitumine on valitsuse liikmete poolt või mida võiks nendelt eeldada? Samuti kulude kärbet. 

Teadaolevalt makstakse praegu valitsuse liikmetele igakuiselt 20% ametipalgast esinduskuludeks. Esinduskulud ei maksta välja esitatud kuludokumentide alusel ehk see on lihtsalt palgalisa. Meie seaduseelnõu ehk Vabariigi Valitsuse seaduse muudatus räägibki sellest, et me soovime, et kui valitsuse liikmetele makstakse välja see 20%, siis see oleks kuludokumentide põhjal, nii nagu ka Riigikogu liikmetele. Et ei oleks sellist kogu palgast 20% ulatuses lisapalka. Ma arvan, et see on õiglane ka. Valitsuse liikmed võiksid ikkagi eeskuju anda. 

Teine seaduseelnõu puudutab, head kolleegid, meid: Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Peab jällegi ette võtma selle kurva statistika, mis puudutab meie kohal käimist tööl. Statistikast selgub, et kuskil 17% – kui me võtame jaanuarist kuni maikuuni – on tegelikult puudutud istungitest. See on niimoodi rusikareegli alusel saadud väikse matemaatilise arvutuse põhjal. Meil on ainult viis saadikut, kes on sajaprotsendiliselt kohal käinud, kõik istungid. Jah, ma saan aru, et on olemas lähetused ja nii edasi, need on arvesse võetud. 

Ehk siis tegelikult ma jõuan tagasi sinna, kus ma olen eelnevalt ka olnud. Head Riigikogu liikmed, kui me ikkagi tööl ei käi ja konkreetset põhjust ei ole, miks me siia ei tule, siis me ei peaks ka palka saama selle eest. 

Ja vastavalt sellele annangi Keskerakonna fraktsiooni poolt üle seaduseelnõu, mis selgelt ütleb, et kui Riigikogu liige osaleb vähem kui 85%-l täiskogu istungitest ja komisjonide tööst, siis ta saab oma palgast ainult 85%. Ja nii edasi ja nii edasi, ehk siis astmetega. Ja kui ta puudub pooled istungid, siis loomulikult kärbitakse palka poole võrra maha. See on õiglane ja see on tegelikult see, mida inimesed meilt ootavad. Hästi kummaline on arvata, et kui arst on pühendunud töö tegemisele ja siis ta mingi aeg, pool ajast tööle ei tule, aga tahab ikkagi saada täispalka kätte – no see ei käi niimoodi. Olgem ausad, teeme selle asja ära! Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe arupärimise ja kolm seaduseelnõu. 

Vaid ühe väikese repliigi istungi juhatajana kõigi Riigikogu liikmete kaitseks luban. Riigikogu liikme töö ei seisne mitte üksnes täiskogu istungitel osalemises, vaid seal on komisjonid, seal on erinevad töörühmad, seal on ettevalmistamine istungiteks, eelnõude ettevalmistamine. Nii et on väga lühinägelik arvata, et ainult täiskogu istung on see, mille järgi me mõõdame Riigikogu liikme tööd. Ma ei alahinda täiskogu rolli, siin me hääletame ja võtame vastu seadusi, aga veel kord, et ei jääks valet muljet, et ainult Riigikogu täiskogu istungid on need, mille järgi me mõõdame Riigikogu töö hulka. 

Lauri Läänemets, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kas te saaksite vaadata seda eelnõu, mis teile praegu üle anti, ja meile öelda – ma ei tea, kas kiiresti on võimalik pilt peale visata – kas see põhimõtteliselt, sisuliselt kehtiks ka selle kohta, et eile näiteks keskerakondlasi õhtul saalis ei olnud –, kui palju nad siis vähem palka oleks saanud?

Aitäh, hea kolleeg! Kõigepealt ma arvan, et sellist täpset sõnastust eelnõus ei ole, küll aga saate Lauri käest kõrvalt küsida, kas see puudutab ka neid endi. Nii et ma loodan, et puudutab, või on välja arvatud Keskerakonna fraktsiooni liikmed, kui lubada üks selline nali. 

Aga nüüd, head kolleegid, oleme jõudnud tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse eelnõu 668 kolmas lugemine. Ma juhin kohe kolleegide tähelepanu sellele, et selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mati Raidma, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! On olnud pikk teekond. Ajaloo huvides on oluline ära markeerida selle eelnõu arvestatavalt pikka ajalugu. Juba 2015. aasta sügisel algatati riigikaitseõiguse revisjon, mis laienes 2022. aastal kogu kriisiõigusele. Põhjuseks olid vahepeal meid tabanud COVID-i kriis ja loomulikult Venemaa agressioonisõja reaalsus Ukrainas.

Seaduseelnõu ise on tegelikult küpsenud kuus aastat. Reformi aluseks võeti kolme seaduse – hädaolukorra seaduse, erakorralise seisukorra seaduse ja riigikaitseseaduse – ühendamine. Seda lihtsal ja loogilisel põhjusel: nende koondamisel ühte oli võimalik üles ehitada ja viia järgmisele tasandile meie laia riigikaitse arhitektuur ehk lihtsamini väljendades meie riigi ja ühiskonna kriisikindlus.

Tänane maailm näitab, et klassikalisest arusaamast riigikaitse olemuse kirjeldamisel ja reguleerimisel enam ei piisa. Niinimetatud tsiviilmaailm ei ole enam kaasaegses riigikaitses toetavas rollis, vaid vahetu osaleja, kelle toimevõimest ja suutlikkusest sõltub väga palju. Ukraina tõestab seda uut reaalsust igapäevaselt. 

Peale sõjalise kaitse on üha kasvavamaks väljakutseks niinimetatud hübriidsõda, millele reageerimiseks ja valmisolekuks head vastust kehtivas seadusruumis ei leia. Põhjus on lihtne. Tegemist on kas valdkondadeüleste või potentsiaalselt nende vahele kukkuvate väljakutsetega. Võtmesõnaks on siin koostöö. Kokkulõimitud kriisihaldus annab selleks seadusruumis loogika. Lai riigikaitse, sealhulgas elanikkonnakaitse ja ühiskonna toimepidevus ei ole pelgalt deklaratsioonid või projektid, vaid saavad esmakordselt ka meie seadusruumis konkreetse sisu.

Mis siis muutub? Tooks välja kolm olulist teemat. Kindlasti paraneb loogika. Läbi analüüsitud, arutatud ja harmoneeritud sai kogu eksisteeriv nii sõjalise riigikaitse kui tsiviilhalduse süsteem, kaasa arvatud mõistete ühtlustamine. Riigikaitse definitsioon laienes elanikkonnakaitse ja ühiskonna toimepidevusega. Elanikkonnakaitse sai sisu ja korralduse loogika. Kriisiolukord mõistena lihtsustab seni kasutatud mõisterägastikku. Kriisiülesanne annab rolliselguse.

Teiseks oluliseks arenguks on erinevate tasandite rolliselguse loomine nii üleriigilisel, regionaalsel kui ka kohalikul tasandil. Toon välja, et üleriigilisel tasandil, kus reguleerime tavaliselt täitevvõimu tegemisi, on lisandunud selgemat sisu põhiseaduslike institutsioonide rollile ning erisustele, ka meile, Riigikogule, mis puudutab parlamentaarset järelevalvet, meie toimepidevust, aga ka tegevusvabadust. Selgema sisu sai kriisihalduses oluline regionaalne tasand, kinnistati Päästeameti ja regionaalse kriisikomisjoni keskne roll elanikkonnakaitse korraldamisel. Kohalikud omavalitsused – pikkade ja sisukate arutelude kaudu täienes eelnõu oluliselt – said rolli, millel on konkreetne kuju ja sisu. On üheselt mõistetav, et tegemist on elanikkonnakaitse, ühiskonna toimepidevuse vaates võtmetasandiga.

Paluks kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

Veel tooksin välja ühiskonna toimevõime alusteenused, elutähtsate teenuste regulatsiooni, mis näiteks kehtivas seadusruumis piirdub vaid tsiviilkriisidega.

Kolmandaks, planeerimine. Kogu valmisolekut loov planeerimise ökosüsteem nii riigikaitses kui ka tsiviilkriisihalduses viiakse ühtsesse loogikasse. Strateegiline alusdokument, julgeolekupoliitika alused, muutub nii sisult kui vormilt julgeolekustrateegiaks. Erinevad üleriigilised planeerimisformaadid ühendatakse riigi kriisiplaanis.

Korra sooviks peatuda ka seaduses sätestatud piiravate meetmete peatükil. Tegemist on loogilise osaga kriisiseadusest ja see eksisteerib ka tänases seadusruumis nii hädaolukorra, erakorralise seisukorra kui ka riigikaitseseaduse sõjaseisukorra sätetes. Piiravad meetmed eri kriisivormide osas on uues seaduses selgelt eristatud. Ja arvamus, et tänu kolme seaduse ühendamisele on võimalus tsiviilkriisides rakendatavate piiravate meetmete osas laienenud, on ekslik. Seadus sätestab ka piirangute kehtestamise üldprintsiibid, mis puudutavad nii proportsionaalsuse kui ka meetmete kehtivuse põhimõtteid. 

Head kolleegid! Kriisihalduse ja riigikaitse põhiloogikat reguleeriv seadus loob alusraamistiku järgmisele etapile: rakendamisele läbi alamaktide, alates Vabariigi Valitsuse määrustest ja riigi kriisiplaanist. Ehk teisisõnu, tegemist on selle kompleksse protsessi esimese etapiga. Nüüd järgneb tõsine töö Riigikantseleis, ministeeriumides, ametites ja asutustes, mille ettevalmistus on paralleelselt eelnõuga juba aastaid kestnud. Ja lähiaastal loodame uue kriisihalduse ja julgeoleku arhitektuuri täielikku käivitumist, mis saab olema tänasest lihtsam, loogilisem, selgem ja kõiki rolle kaasavam. Me ei karda, me oleme valmis, me saame hakkama. See on väärtusruumi teadmine, mida ehitame ning mis lõpptulemil puudutab meid igaüht.

Lõpetuseks soovin tänada veel kord kõiki, kes panustasid ideede, ettepanekute ja aruteludega selle eelnõu kujunemisel seaduseks. Riigikaitsekomisjoni põhjalikes aruteludes ja heas ning töises koostöös eelnõu algatajatega, eriti Riigikantseleiga, sündis tulemus. Reformierakonna fraktsioon toetab ja julgustab pessimiste ning kutsub üles kolleege seda eelnõu seadusena vastu võtma. Tänan!

Suur tänu teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Käes on tähtis hetk. Peatselt hääletame ühe kõige olulisema seaduse eelnõu üle, mida selle Riigikogu koosseis on menetlenud. Julgeoleku ja riigikaitse jaoks on see mõistagi fundamentaalse tähtsusega. 

Selle eelnõuga on tegeletud väga pikka aega, palju aastaid. See eelnõu ei ole sugugi "toores", nagu mõni kipub pealiskaudselt ja pahatahtlikult väitma. Seda me ei võta vastu kiirustades. Kümme aastat – mõelge, kas see on kiirustamine! Loomulikult on see täiesti risti vastupidi. Tegemist on hoopis kahetsusväärse venimisega, kuivõrd see seadus oleks pidanud olema ammuilma vastu võetud ja jõustunud. 

Eelnõuga on teinud tõsist tööd ning väga tänuväärset ja tulemuslikku tööd kümned inimesed kui mitte rohkem, kes on seaduseelnõu sisu arvestades oma erialade parimad tundjad. Ei ole absoluutselt mingit alust seada kahtluse alla nende kompetentsi ja nende poolt saavutatud töö kvaliteeti. Soovin omalt poolt tänada eeskätt kolleege riigikaitsekomisjonist, Riigikogu liikmeid ja ametnikke, kuid eelkõige eelnõu ettekandjat, eelkõnelejat, head kolleegi Mati Raidmat, kes tegi Riigikogu poolelt kõige suurema töö. Täitevvõimu poolel, kes esitas Riigikogule algse eelnõu, soovin tänada kõigepealt Riigikantseleid, riigisekretäri Keit Kasemetsa, julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonidirektorit Erkki Tori ja õigusosakonna juhatajat Kristi Purtsakut ning ka nende kolleege, kes tegid kaasa selle protsessi. Kaitseministeeriumi puhul tänud lähevad õiguse ja halduse asekantsler Margit Grossile ning Siseministeeriumi puhul kriisivalmiduse ja elanikkonnakaitse asekantsler Tuuli Räimele ja nende kolleegidele. Ühtlasi soovin tänada endist riigisekretäri Taimar Peterkoppi, kes oli aastate eest selle seaduseelnõu algataja ja eestvedaja. Lõpuks suur tänu kaitseväelastele ja kaitseliitlastele, politseinikele ja piirivalvuritele, kohalike omavalitsuste elutähtsate teenuste osutajatele ning paljude struktuuride ja organisatsioonide esindajatele, keda on selles protsessis ühel või teisel viisil kaasatud ja ära kuulatud. Neid oli kümneid ja kümneid. Te olete kõik suure töö teinud ja väga olulise panuse andnud laia riigikaitse arengusse, sest kõik algab ju seadusest. 

Tuletan meelde, et eile, kui valmistusime täiskogu nädala töökava kinnitama, esitati siin saalis ettepanek see päevakorrapunkt, see fundamentaalse tähtsusega seaduseelnõu, töönädala päevakorrast välja võtta, justkui tegemist oleks mingi tähtsusetu arupärimisega või ühega sadadest maksuseaduste muutmise eelnõudest, mille ärajätmise pärast pole põrmugi kahju. Ettekäändeks toodi meedias kõlanud süüdistused, et eelnõu koguni suukorvistab ajakirjandust ja kehtestab lubamatu tsensuuri erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra puhul. Noh, heakene küll, meedias aetakse segamini ka erakorralist seisukorda ja eriolukorda, mis on tõesti erinevad asjad. 

Eesti Meediaettevõtete Liidu pöördumisele vastasime koheselt, esimesel võimalusel. Eile tuli kiri sisse ja eile vastasime. Lisasin vastuse andmise e-meilile kohe riigikaitsekomisjoni eilse istungi päevakorda. Vaatasime seal koos kolleegidega selle vastuse üle ja kiitsime selle heaks. Vastus läks kohe teele ja ka teile, head kolleegid. Vastus on täpne, selgitav, austav ja ammendav. Ma ei lähe selle sisusse, selleks pole praegu piisavalt aega. Lisan üksnes, et selles küsimuses pole küll tarvis muretseda, ausõna. Kolmandaks lugemiseks me ei saaks ju nagunii eelnõus sisulisi muudatusi enam teha ja pole ka vajadust. 

Kriisiolukorra ja riigikaitse seadus on väga mahukas ja kompleksne ja see on loomulik. Nii nagu on loomulik see, et ühele ei pruugi lõpuni meeldida üks ja teisele teine seadusesäte. Aga see on ju alati nii, pea iga seaduse puhul. Ja seadusi peale nende vastuvõtmist ikka muudetakse, sest õpitakse rakendamise praktikast ja tehakse vajalikke korrektiive, mis ei ole mingil juhul põhjus seadust tervikuna mitte vastu võtta, et kunagi peab seda nagunii parandama. Selle loogika järgi me ei tohiks tegelikult ühtegi seadust vastu võtta, kui nii.

Lõpetuseks. Nüüd on riigimehelikkuse ja ühtsuse näitamise, mitte odava populismi näitamise tund, läbi vastandumise vastandumise pärast. Palun üksmeelset toetust sellele seaduseelnõule. Praegu on julgeolekupoliitiliselt karm aeg, mis võib muutuda, paraku tõenäoliselt muutubki, veel karmimaks. Julgeolek ja riigikaitse ei ole naljaasi. Selle seaduse mittevastuvõtmine või mitteväljakuulutamine oleks nii-öelda riiklik kuritegu, see on minu arvamus, kuritegu riigikaitse vastu. Aitäh!

Aitäh teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Me oleme mitmest kriisist läbi tulnud ja sõda kestab. Ma arvan, et see on küpse ühiskonna tunnus, et me suudame nendest kriisidest õppida ja vajalikud, ka mahukad seadusemuudatused kokku leppida. Sotsiaalkomisjonis on nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus, mis COVID-i kriisi kogemuse kokku võtab ja paneb paika rollid kriisis toimimise, juhtimise ja kommunikatsiooni aspektid. Täna me saame tõesti heaks kiita seaduse, mille roll on sedasama teha igasugustes kriisides, on need tsiviilkriisid või sõjaolukord. Nii nagu kolleegid eespool, ma rõhutaksin ka seda erakordset protsessi, millesse on väga paljud inimesed sisulise panuse andnud ja mille tõttu see eelnõu on nii tugevaks saanud. Riigikaitsekomisjoni tööd kõrvalt oli, ma pean ütlema, väga ilus vaadata. Seal ei olnud opositsiooni ja koalitsiooni, otsiti sisulisi lahendusi, vaieldi, jäädi ka eriarvamusele, aga lõpuks suudeti kokku leppida selles versioonis, mis meil tänaseks siia on jõudnud. Kriisiolukorras peaks nii Riigikogu kui ka ühiskond tegelikult nii ju toimima. Nii et riigikaitsekomisjoni roll on olnud väga tähtis, debatt on olnud pikk ja kvaliteetne ning koostööd on pikalt ehitatud. 

Lisaks toon välja veel kaks aspekti. Tõesti, see, et rollid on paigas nii regionaalselt kui ka keskvõimu tasandil ning ülesanded ja juhtimine on paika pandud, sellega peab käima kaasas ka see, et inimesed saavad aru, mis muutus, mida nemad peavad teistmoodi tegema või samamoodi tegema, miks on need reeglid muudetud. On need siis varjumiskohad või elanikkonnakaitse, seal on vaja ka seda rahastamist, et need tegevused ellu viia. Teiseks, see viimaste päevade väga suur kriitika eelnõu selle osa suhtes, mis puudutab nii sotsiaalmeedia kui traditsioonilise meedia toimimist, tuleb ka sellest, et kõik ei ole seda seadust läbi lugenud. Ka mina ei ole seda seadust läbi lugenud, see on niivõrd mahukas, aga ma usaldan riigikaitsekomisjoni liikmete tööd. Ma arvan, et nüüd ka vastuvõtmise järel ühelt poolt tuleb selgitada, aga niivõrd mahukas seadus, vaatamata kõigi inimeste suurele pingutusele, ei ole ideaalne. Ma olen täiesti kindel, et me leiame sealt vigu ja asju, mis nüüd, ma ei tea, õppuste käigus või kuskil mujal vajavad parandamist. Ja ma arvan, et me siin saalis leiame ka selle koostöömeeleolu, et vajaduse korral need vead ära parandada. Nii et sotsiaaldemokraadid toetavad kolmandal lugemisel seaduse vastuvõtmist. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Üks eelkõneleja mainis siin, et selle seaduse mittetoetamine on riiklik kuritegu. Vabandust, mis retoorikat me kehtestame nii tõsiste küsimustega siin saalis? Kõigepealt, Isamaa tingimusteta seisab Eesti julgeoleku eest, kõigi sammude eest, mis panustavad meie riigi, sealhulgas ka laiapindse julgeoleku käsitluse arendamisse. Kuid selle seadusega on meil rida põhimõttelise iseloomuga probleeme. Seda ei ole võimalik ignoreerida. 

Võtta vastu nii olulist seadust, keskset seadust, mis peab ka riigi julgeolekuvaldkonna võimepidevust tagama, selle retoorikaga, et jah, mõned asjad ei meeldi mõnedele, mõned asjad on halvad, mõned asjad on head, aga võtame selle ikka vastu! Me sellise käsitlusega ei saa kuidagi nõustuda. 

Esimene küsimus on niisugune doktrinaarne probleem, et kõikide kriiside haldus on kokku koondatud ja selle tulemuse kaudu ka nii-öelda eufemiseeritud käsitluseks. See tähendab sõrataudi, koroonaviiruse, tuumasõja rünnaku, mässu – kõige kokku koondamist ühte teksti. Kokku oleme saanud siin, eks ole, 1500-leheküljelise lisaks kooskõlastuskirjade ja seletuskirjadega nii-öelda mahu. See tegelikult tekitab lausa eraldi õigusharu selles loogikas. See on kindlasti niisugune tõsine põhimõtteline probleem. 

Teiseks, selle seaduse kaasamise loogika. Põhiaur kulus leida ühisosa erinevate poliitiliste ootuste vahel viimasel ajal, kuid ka seaduse puhul on osundanud rida mõjukaid eksperte, ka huvirühmi küsimustele, mis vajavad läbitöötamist. Seda ei ole mõtet ignoreerida. Omavalitsusliitude käsitlus, mis puudutab kohustusi, mida tuleb realiseerida, siin viidati tegelikult meediaorganisatsioonide vaatele. Ja tõsiseid teemasid on püstitatud ka riigiõiguslikus vaates selle konstruktsiooniga, kus nende kriiside koordineerimine asetatakse Riigikantselei käsitlusse. Need on täiesti tõsised ja legitiimsed küsimused. 

Me peame aru saama sellest, et nii-öelda vastupanuvõime nendele kriisidele reageerimisel – ükskõik millist tüüpi kriisidele, sest me oleme need ühe seaduse all universaaliseerinud – on selles, et ühiskond on teadlik oma vastutusest ja on kaasatud selle uue juriidilise konstruktsiooni loomisse. 

Üks kõnekas probleem on siin siiski põhimõttelise kaaluga, põhiseaduslikkuse kaaluga. Ma ei ole sugugi kindel, et parlamendil on pädevust võtta vastu rahuajal seadust, mis sätestab või normaliseerib ära õiguslikus mõttes Eesti ühe osa okupeerimise. Ma viitan siin seaduse §-le 52², mis ütleb välja, et rahandusministril on ühe osa omavalitsuste okupeerimise korral õigus – panete tähele, õigus, siis suvaõigus! – lõpetada või jätkata okupeeritud territooriumile teatud riigi rahaeraldiste maksmist. 

Vabandust, Eesti Vabariigi põhiseadus, mille alusel me seadusi vastu võtame, reguleerib selle, et Eesti Vabariik on selles loogikas jagamatu tervik ja selle terviku eeldusest peavad olema kantud ka meie seadused. Ükskõik kui mustemas stsenaariumis, mis võib realiseeruda, me oleme andnud tegelikult ka üldklausel-pädevusi õiguste piiramise kohta väga ulatuslikult valitsusele, kriisi juhtivatele ametiisikutele. Ja nüüd korraga selline kuidagi okupeerimist normaliseeriv säte väga hubases vormis! Omavalitsused hakkavad ise otsustama, kui üks nende osa on okupeeritud, kas nad makseid teevad okupeeritud osasse sellest omavalitsusest. Ja meie riigi rahandusminister siis juba eeldatavasti sõjalise kriisi tingimustes hakkab suvaõigusel neid küsimusi otsustama. 

See on meie jaoks väga põhimõtteline küsimus. Kui võetakse käsitluse alla n-ö normaliseerida õiguskeskkonnast okupatsiooni, siis on märkimisväärselt ulatuslikum teemade ring, mis vajaks sellisel juhul reguleerimist. 

Meil on olemas rahvusvahelise sõjaõiguse sätted, mis reguleerivad üldpõhimõtteid okupeeritud territooriumide koha pealt. Ja ma arvan, et me ei tee õieti, ja see ei ole ka põhiseadusega kooskõlas – seda tüüpi normide asetamine, mis nii-öelda normaliseerivad okupatsioonisituatsiooni Eesti kehtivasse õigusesse rahuajal. See on põhimõtteline küsimus ja seda ei ole võimalik ignoreerida möödaminnes, libisevalt nii-öelda. 

Nii et Isamaa fraktsioon ei saa seda seadust toetada allpool toodud probleemide tõttu – nii kontseptuaalse käsitluse probleemide tõttu kui ka viidatud konkreetse sätte tõttu. 

Aga ma tahan öelda seda, et eeldatavasti see seadus vastu võetakse, seda seadust hakatakse rakendama ja me oleme kaugel sellest, et ka tulevikku vaadates öelda, et see kontseptsioon, mis sellisel juhul rakendub, kuulub põhimõttelisele revideerimisele. Tõsi, tulevikus, arvestades dialoogi, ka kriisiülesannete rakendajate ootusi, me oleme kindlasti valmis ka sellesse seadusesse tulevikus muudatusi tegema, selleks et see kriisijuhtimise korraldus oleks ladus, tõrgeteta ja mis kõige olulisem, et see oleks rakendatav, sisuliselt rakendatav. 

Küsimus ei ole kriisijuhtimise korralduses või kriisi praktilises lahendamises, selles, et meil on olemas nii-öelda puhtalt õigusteoreetiline ülisuure mahuga konstruktsioon. See on kaugelt ebapiisav käsitlus selles loogikas. 

Nii et Isamaa otsus tugineb kõlanud argumentidele. Aga ma avaldan siin kindlasti tunnustust kõigile Eesti ametiisikutele, vabatahtlikele, kes tegelevad täna jooksvalt kriiside lahendamiseks ettevalmistamisega ja on tegelenud ka panusega, mis puudutab kriisi organisatsiooni ülesehitamist. Aitäh teile! 

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 668 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme.

Väga lugupeetud Riigikogu, kordan veel kord, et selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse eelnõu 668. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Katkestan hääletuse, kuna üks pult ei tööta. Head kolleegid, kas võime minna kohe uuesti hääletuse juurde? (Saalist vastatakse.) Kuidas? Ei. Siis saalikutsung kaks minutit, palun!

Auväärt Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse eelnõu 668. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 64 Riigikogu liiget, vastu 14, erapooletuid 0. Eelnõu 668 on seadusena vastu võetud. (Aplaus.)

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikohtu esimehe ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Ettekande selle kohta teeb meile auväärt Riigikohtu esimees Villu Kõve. Kahe sõnaga selle päevakorrapunkti menetlemise korrast. Esmalt on Riigikohtu esimehe ettekanne kuni 45 minutit ja seejärel on igal Riigikogu liikmel võimalus üheks küsimuseks. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. Suur au, härra Villu Kõve, on teid siin näha ja vabandan, et pidite 40 minutit ootama oma etteastet.

Ma teadsin, et ma olen teine päevakorrapunkt. Hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Jälle on aasta mööda saanud ja on aeg teha ettekanne kohtukorraldusest, õigusemõistmisest ja seaduste ühetaolisest kohaldamisest. Traditsiooniliselt ma annan kõigepealt ülevaate, kuidas see kohtusüsteem meil aasta jooksul on toiminud, räägin murekohtadest ja mõtetest kohtusüsteemi sees ja siis ka ettepanekutest seadusandjale. 

Esmalt kinnitan, et kuigi statistika halveneb, kriitilised kirjutised on olemas meedias ja vaidlused kohtusüsteemis on, siis tegelikult toimib kõik jätkuvalt üldiselt korra kohaselt. Meil on tagatud Eestis sõltumatu, erapooletu, kvaliteetne õigusemõistmine. Enamasti on kohtuasjade lahendamine mõistliku aja jooksul, probleemiks ja murekohaks tõhususe langus ja menetlusaegade pikenemine ning asjade kuhjumine. Selle suundumuse peatamiseks on vaja teha valikuid nii süsteemi sees kui ka ootame tuge siin seadusandjalt.

Kohtuasjade arvust ja kohtumenetluse kiirusest. Ma alustaks või võiks ka kokkuvõttes öelda nii, nagu ma ütlesin kohtunike täiskogule eelmine nädal justiitsministeeriumi peastatistiku sõnadega, et enne koitu läheb ikka pimedamaks. Ses mõttes, et aasta on mööda läinud jah, aga ega meil väga palju rõõmustavat ei ole. Midagi väga hullu ka ei ole juhtunud, aga trend on ikkagi, nagu ta on. 

Kohtuasjade arv on hakanud kasvama võrreldes varasemaga, mida ei ole olnud. Seetõttu on kohtusüsteemi koormus tõusmas. Eelmisel aastal tuli meile 6,5% rohkem tsiviilasju, 6,3% rohkem kriminaalasju ja 9,8% rohkem väärteoasju. See on tegelikult täiesti arvestatav suur kasv. Haldusasju on tulnud juurde 1,7%. Samas on see olnud suur tõus varem, nii et võrreldes 2019. aastaga on ka haldusasju 36% rohkem võrreldes seitsme aasta tagusega. 

Ringkonnakohtu menetluses on ka kasv: 4,6% rohkem tsiviilasju, lausa 10% rohkem kriminaalmenetluse asju, 8,1% rohkem väärteoasju. Pisut vähenes haldusasjade arv ringkonnakohtus, kuid jällegi, võrreldes 2019. aastaga on ringkonnakohtus 58% haldusasjade osakaal tõusnud. 

Tähelepanu väärib, kui erinev on erinevates kohtuasjades edasikaeve. Kui tsiviilasju kaevatakse edasi või lahendatakse ringkonnakohtus umbes 4,8% – see tähendab, et 95% jääb nii, nagu ta on, ja keegi ei kaeba neid ka edasi –, siis kriminaalmenetluses on sama number 11,6%, aga halduskohtumenetluses on see number ligi 39%. See on liiga suur number, see ummistus kohtus on tingitud osalt sellest. Riigikohtusse tulnud menetlustaotluste arv on ka pisut suurenenud, 4%, samas on vähenenud tsiviilasjade arv, aga tõusnud on oluliselt haldus- ja kriminaalasjade arv. 

Kohtute jõudlus selle taustal on kahjuks ka langustrendis ja asjad on mõnevõrra kuhjumas. Tsiviilasjades näiteks maakohtute jõudlus on 92%, see tähendab, et vaikselt asjad kuhjuvad. Me ei jõua nii palju asju ära lahendada aastas, kui neid peale tuleb. Kuigi kohtunikud on tublid, nad on lahendanud eelmine aasta tegelikult rohkem asju, vähemalt, mis puudutab tsiviilasju. Samas süüteo- ja haldusasjade osas on jõudlus vähenenud, haldusasju suudetakse isegi 6,6% vähem teha. Riigikohtus võeti menetlusse veel 10% asjadest. Rekordiline aasta oli põhiseaduslikkuse järelevalves, vaadati läbi 81 kohtuasja Riigikohtus. 

Menetlustähtajad on pikenemas kuuendat aastat järjest. Maakohtus tsiviilasjade puhul on see eelmisel aastal olnud keskmiselt 129 päeva, aga kui jätta kõrvale need asjad, kus ei vasta menetlusele, ehk need, kus sisuliselt vaieldakse, siis on tänane menetlusaeg 385 päeva, pikenemine on olnud ka kümmekond päeva. Ja Harju Maakohtus tuleb täna oodata 413 päeva, üle aasta kahjuks, oma asja lahendamist. Haldusasjade puhul on olnud väike vähenemine või kiirenemine kümmekond päeva. Jällegi, sisuliste asjade puhul ainult üks päev. Kriminaalmenetlus ja üldmenetlus on pisut lühenenud, nii et väiksed positiivsed nüansid on ka olemas. Kõige halvem on seis ringkonnakohtus, kus on küll pisut kiirenenud tsiviil- ja kriminaalasjad, kuid hullemaks on läinud olukord haldusasjadega. Pikenenud on see asi niimoodi, et Tallinna Ringkonnakohtust tuleb haldusasja apellatsioonkaebuse lahendamist oodata keskmiselt 453 päeva, mis on erakordselt pikk aeg. 

Nii, mida veel võiks üldiselt märkida? Kirjalikult lahendatakse enamik asju, 82,5% tsiviilasjadest, 88,2% haldusasjadest. Kohtunikkonnast. Meil on 249 ametikohta koos ajutiste lisadega 256, täidetud neist 239. Meeste ja naiste osakaal on süsteemis 31% ja 69%. Peaaegu pooled kohtunikud on saanud ametisse viimasel kümnel aastal ja kohtuniku keskmine vanus on 48,7. Põlvkonnavahetus jätkub, meil on praegu 16 pensioniõigusega kohtunikku, kellest kaks läheb sel aastal eelduslikult pensionile, ja veel järgmise viie aasta jooksul võiks 34 minna. Nii et on vaja ka uusi kohtunikke. 

Eelmine aasta kuulutati välja kaks kohtunikukonkurssi kolmele kohale, kuhu kandideeris kokku kõigest kuus inimest. Sel aastal kuulutas minister välja konkursid korraga 15 kohtunikukohale. Ja esimese astme kohtus tuleb tõdeda, et meil ei ole nii palju kandidaate, kui on kohtunikukohti. Nii et see on praegu reaalsus. Ei ole niimoodi, et sajad inimesed tõttavad, isegi kahte ei ole ühele kohale. Viru Maakohtus ei ole peaaegu üldse soovijaid. Nii et vaatamata kohtunike hüvedele ja näiliselt heale elule ei ole see ometigi nii populaarne amet, et seda täita. 

Kohtunikueksam, mis eelmine aasta sai tähelepanu, kuna mitte kellelgi ei õnnestunud seda läbida, eelmine aasta siiski viis inimest sooritas eksami edukalt – 18 kandidaadist. 

Nüüd distsiplinaarmenetlustest. Riigikohtusse laekus eelmine aasta 132 avaldust koguni, kus väljendati erinevat rahulolematust kohtuniku tegevuse kohtulahendiga ja 46-t saab pidada taotluseks algatada distsiplinaarasi. Esimese ja teise astme kohtu esimeestele tuli neid taotlusi kokku 196. 

Enamasti kurdavad inimesed menetlusaja üle – see venib –, ka kohtuniku käitumise üle mõningal määral. Eelmine aasta tunnistati distsiplinaarkorras süüdi kaks kohtunikku, üks menetluse venimises ja teine erinevates vääritutes tegudes ja kohustuste rikkumises. Mitmel juhul tuli probleemi möönda, kohtunikuga vesteldi, ta lubas parandada olukorda, ei ole distsiplinaarasja algatatud. 

Kohtusüsteemi usaldusväärsus Turu-Uuringu AS-i uuringu kohaselt on iseenesest kõrge, 62% eelmine aasta. Kuid jällegi, kui vaadata trendina, siis on see seitsme aasta madalaim, langus on olnud ka 3%. Siin võivad olla menetlusaja pikenemised, avalikkuse negatiivne tähelepanu, mingite asjade suhtes kohtusüsteemisisesed võimalikud vastuolud. 

Iseenesest oleme jätkanud kohtumenetlustest ja kohtutest avatumat kirjutamist, menetluse ja lahendite tutvustamist, oleme jätkanud ülekandeid avalikest istungitest ja teinud kampaaniaid ka inimeste teadlikkuse tõstmiseks, näiteks tarbijakrediidiga seotud riskidest. 

Rahvusvaheline võrdlus. "Justice Scoreboard 2025" on viimane ametlikult avaldatud dokument. See uus "Justice Scoreboard" peaks kohe-kohe tulema, aga tänaseks teda veel ametlikult väljas ei ole. Minu andmetel on numbrid samased, mis siin olid. Praegu on see võrdlustabel koostatud 2023. aasta andmetel. Selle põhjal me oleme Eestis tsiviilasjades kolme kohtuastme mõttes viiendal kohal ja esimese kohtuastme kiiruse mõttes üheksandal kohal, olles kukkunud korralikult vahepeal. Olime kiiruselt teine ja ainult esimeses astmes olime viiendad. Viiendalt kohalt oleme kukkunud üheksandaks. Ja nii edasi. 

Ütleme niimoodi, et tsiviilasjades midagi hõisata ei ole. Hea on, kui me sinna kaugemale ei vaju, aga pigem võib seda karta andmete pinnalt. Halduskohtutes oleme samas paranenud mõningal määral, oleme Euroopa kuuendad kiiruses. 

Eelmine aasta oleme maailmas ringi käinud ja vaadanud, kuidas võiks asju teistmoodi teha ja kuidas mujal tehakse. Kaks väga huvitavat visiiti olid meil Norrasse ja Iirimaale sealse kohtusüsteemiga tutvumiseks, mille kohta me oleme avaldanud ka kokkuvõtted. Ma tahaksin paari sõnaga ka teile siin rääkida, et võib-olla ka kastist väljamõtlemise pinnalt rääkida.

Tunnistan, et minu jaoks oli kõige suurem hoop selle kohta, et meie kohtusüsteem on tõhus. See on jutt, mida me oleme siin kogu aeg rääkinud. Kui vaadata kogu kohtusüsteemi eelarvet, siis tegelikult iga Eesti elanik panustab oma kohtutesse meie õiguskaitsesüsteemi või kohtusüsteemi sarnaselt Norra inimestega. Vahe on kolmekordne iseenesest elatustasemes. Iirimaaga võrreldes oli olukord hullem: iga iirlane, Iirimaa elanik, kulutab 36,5 eurot meie arvutuste järgi ja Eestis 53 eurot. See tähendab, et Iirimaa kohtusüsteemile on kogukulu elanike kohta oluliselt väiksem. 

See tekitab küsimusi, kuidas seal hakkama saadakse. Veel huvitavam on, et Iirimaal on 5,4 miljonit inimest ja ainult 193 kohtunikku terve riigi peale kokku. Meil on 1,3 miljonit ja 250 kohtunikku. Tõsi, võib öelda, et on riike, kus on palju rohkem: Leedus ja Lätis on veel rohkem kohtunikke. See rohkem kohtunikke ei tähenda tingimata kiiremat tööd. 

Kusjuures Iirimaal ei ole kohtunikel selliseid abilisi nagu meil, et igaühel on personaalne kohtujurist, kes talle kirjutab midagi. Neid on mingi kogus, aga suur osa tööst tuleb teha endil. Lisaks, Iirimaal on väärteomenetlus enamasti kohtus, see tähendab, et sellist kohtuvälist väärteomenetlust ei ole, neil tuleb veel rohkem tööd teha. Selles mõttes on see, kuidas iirlased töötavad, meie jaoks huvitav ja müstiline. 

Kui nüüd mõelda, mis siis teisiti nendes riikides on. Norras on ka väga tõhus, aga Norras on suudetud asjad kohtust välja viia paljuski. Seal on kohtuväline lepitusmenetlus, eriti tsiviilasjades, erakordselt tõhus ja erakordselt suure lepituse osakaaluga. Väidetavalt suudetakse niimoodi hoida eemal kohtust potentsiaalselt 80% asju, need suudetakse kokku leppida väljaspool kohut. Meil on siin arenguruumi kõvasti. 

Mõlemas kohtus tsentraalne menetlusmudel on suuline kohtuistung. Erinevalt meist, kus on nüüd kirjaliku peale läinud. Aga seal mõlemas riigis on ikkagi suuline, võiks öelda, isegi arhailine kohtuistung, kus istungeid ei protokollita ja tegelikult Iirimaal ei tehta isegi mitte kirjalikke kohtuotsuseid lihtsamates asjades, vaid kohtunik teavitab põhjendustest, ja ongi kõik. Niimoodi ta jõuab päevas lahendada 140 asja, nagu meile selgitati. Jah, see on mõne meie kohtu mõne aasta töö. 

Siin on nüansse, aga need on lihtsad asjad, need on väga triviaalsed asjad. Ent meie võib-olla lahendame kõiki asju liiga ühtemoodi ja liiga keeruliselt. Ma tahtsin teile seda rääkida enesekriitiliselt, et võib-olla ei ole kõik meil nii ilusti ja saame ka paremini teha. 

Samas teenivad kohtunikud mõlemas riigis, Norras ja Iirimaal, Eesti kolleegidest rohkem. Seal on hea palk. Kohtunikukarjäär on teiseks karjääriks juba kogenud kohtunikele, eelkõige advokaatidele. Kohtunikukohtadele on meeletu konkurss, 100 inimest tahab tulla kohtunikukohale vaatamata sellele suurele töökoormusele ja raskele tööle. On öeldud, et oluliseks motivaatoriks neile on kohtunikupension, mis meil on kaotatud, aga seal on see motivaatoriks süsteemi sisenemisel kogenud inimestele. Seda kinnitati meile korduvalt mõlemast riigist. 

Kohtunikud ei tegele juhtimisülesannetega, vaid pühenduvad täielikult õigusemõistmisele. Märkimist väärib ka see, et kohtumajad iseenesest nii Iirimaal kui ka Norras olid silma järgi meist pigem viletsamas seisus. Vanad ja väsinud, nagu ka tehnika neis. Seda piinlikum on tunnistada, et vanas kulunud kohtumajas näiliselt arhailise kohtuistungiga saab asju lahendada märksa tõhusamalt ja kiiremini kui meie uhkete tulede ja viledega digimenetluses värskelt renoveeritud kohtumajades. Selline kokkuvõte kahjuks tuleb öelda, see lihtsalt paistab niimoodi.

Edasi lähen Riigikohtu tegevusse seaduse kohaldamisel. Sel aastal esimest korda Riigikohus avaldas oma aastaraamatu, mis on ka siin täna avaldatud ja kättesaadav, kus peaks olema ülevaade antud kolleegiumide tegevusest, intervjuud riigikohtunikega, aga tervikuna ka probleemide esiletoomine. Ma sain just inspiratsiooni nendestsamadest ettekannetest, miks mitte võtta neid kokku ja avaldada kuidagi struktuursemalt ja formaliseeritumalt neid mõtteid, mida siin teiega jagada. Loodan, et teil on aega sellega tutvuda, ja ei pea sellel pikemalt peatuma.

Mis meil Riigikohtus siis silma jäi? Riigikohtu üldkogus lahendati põhiseaduse järelevalve asjadest – sellest ma praegu alustan –, analüüsiti töötuskindlustuse seadust, vaadati, et töötuskindlustushüvitist maksti ebavõrdselt. Üldse ebavõrdne kohtlemine on olnud erinevate hüvede ja toetuste saamisel üks selline musterteema meil kohtumenetlustes. 

Põhiseaduse järelevalve kolleegium tunnistas õiguskantsleri taotlusel põhiseadusvastaseks Tallinna Linnavolikogu määruse sätte linna ja kinnisvaraarendajate vahel lepingu sõlmimise kohta. Kohtute algatusel tunnistati põhiseadusvastaseks sätted, mis välistasid välismaalase õiguse vaidlustada kohtus viisaotsust, kalapüügiõiguse kolmanda isiku rikkumiste alusel piiramist ja veterinaarravimi müügiloa haldamise aastatasu volitusnormita kehtestamist. 

Rekordilised 60 kaebust puudutasid kohaliku omavalitsuse volikogude valimist või olid muul moel viisil loetavad valimiskaebusteks. Need tuleb teatavasti lahendada äärmiselt kiiresti. Kaebajad olid enamasti ühed ja samad isikud ning tihti ka ühe ja sama jutuga või sarnase jutuga. Need valimiskaebused puudutasid põhiliselt elektroonilise hääletuse õiguspärasust, valimiste vaatlemist, riigi valimisteenistuse toiminguid, Vabariigi Valimiskomisjoni koosolekute korraldust, valimisliitude kandidaatide registreerimist, kandidaatide elukohaandmete õigsust, asendusliikmete määramist. Enamik kaebustest jäi rahuldamata või läbi vaatamata, kuid Riigikohus leidis kehtivas õiguses ka puudujääke ja vastuolusid, millest siis allpool. 

Ühes kohtuasjas läks lahendamine Riigikohtu üldkogule, mis puudutas koosoleku avalikkust ja salvestamist. Esitati ka kaheksa individuaalkaebust, mis jäid rahuldamata. 

Üha aktiivsemad Riigikohtusse pöördujad on kohalikud omavalitsused oma õiguste kaitseks. 2025. aastal esitasid omavalitsuste volikogud neli taotlust. Need kõik puudutasid tegelikult olulisi küsimusi, nagu muude kui Eesti kodanike valimisõigus, rahvastikuregistri andmete kontroll, halduslepingu sõlmimine taristu rajamiseks ja tulumaksu ümberjaotamine kohalike omavalitsuste vahel. 

Ehkki neid kaebusi ei rahuldatud lõppeastmes, oli igal pool tegemist väga tõsiste põhimõtteliste õigusküsimustega. Riigikohus lahendas neid põhjalikult ja loodetavasti lõi ka mingit selgust nendes asjades. 

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi tegemistest jäi silma ikkagi jätkuvalt tarbijakrediit, kuna laenude ja järelmaksude andmisega ei kontrollita piisavalt laenusaaja maksevõimet ja antakse neid laene ka liigkasuvõtjalikel tingimustel. Nende asjade osas on üldse väga keeruline seis kohtumenetluses. Riigikohtus on traditsiooniliselt olnud viimastel aastatel palju korteriomandi ja naabrivaidlusi, näiteks kulutuste hüvitamised remonditööde eest, korteriühistu vahendusel nõuete esitamised, küttesüsteemi muudatused, aga ka kinnisasjale juurdepääsu tasud – selliseid arhetüüpsed Eesti vaidlused. Neid on jätkuvalt väga palju. 

Lapse hooldusõigust ja suhtlemiskorda on palju, elatisvaidlusi ja suhtluskorraga. Oli liisingulepingu vaidlusi, kindlustusest on olnud vaidlusi ja selgitusi. Kohtumenetluse reegleid selgitati ka esialgse õiguskaitse andmisel, kaebuste tähtaja ületamisel ja otsuste täitmisel omandi üleandmisel raha vastu. Sellised spetsiifilised asjad on kohtumenetluses leidnud selgust. 

Süüteoasjades oli eelmine aasta äärmiselt, võiks öelda, produktiivne. Väga palju selliseid olulisi, ka avaliku tähelepanu silmis olnud lahendeid tehti. Eriti tehti neid ametialase korruptsiooni asjades, mis said ka tähelepanu. Üks kaalukam lahend oli üldkogu otsus vallavanema vastutuse kohta vallale kahju tekitamise eest.

Lisaks, kriminaalkolleegium analüüsis ametnike poliitilistel põhjustel, niinimetatud kuldse käepigistusega, väljavahetamise õiguspärasust, õigusnõustaja vastutust toimingupiirangu rikkumise eest ning ametiisiku mõistet ja mõjuvõimuga kauplemise kokkuleppe sisu. Karistusnormi ei tohi laiendavalt tõlgendada, kinnitas Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendis, kus tervishoiuteenuse tegevusloata osutamises süüdistati inimest, kes andis soovijaile tasu eest kasutada vabasurma võimaldavat seadet.

Mitmed eelmine aasta lahenduse saanud asjad on uuema teemapüstitusega, piiriülesed. Nii näiteks hinnati välisriigist saadud tõendite lubatavust, aga ka rahvusvahelise kuriteo toetamist ja õigustamist. Küberruumi puutuvalt leiti, et avalikku korda karistusseadustiku mõttes ei saa sotsiaalmeedias rikkuda, küll on aga karistatav sotsiaalmeedia vahendusel sümboli keelatud viisil avalik eksponeerimine. 

Kutsesaladuse reeglid süüteomenetluses on reguleeritud lünklikult seoses kaitse- ja kliendikõnede pealtkuulamisega, seda käsitleti. Menetlusõiguses puudutati kannatanu võimalikke valemälestusi või mäluvea teemat, aga ka ütlustele hinnangu andmist ja muutmist apellatsioonimenetluses. Viidata saab suundumusele esitada kaebus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluste lahendamise peale, mida on üha enam. 

Haldusasjad on viimastel aastatel oluliselt suurenenud, Riigikohtus juurde tulnud 50%. Tubli panuse annavad kinnipeetavad, kellel on võimalik esitada kohtule avaldusi ka elektrooniliselt, aga numbrite kasv on tuntav pea kõigis haldusõiguse valdkondades. Silma hakkavad keskkonnavaidlused, rändeküsimused ja sotsiaalkaitse. Suurim avalik tähelepanu tuli otsusele Lääneranna koolireformi kohta. Sõda on toonud juurde vaidlusi, mis puudutavad Venemaalt Eestisse tulnud inimeste varjupaigataotlusi. Käsitleti isikute ärakuulamist haldusmenetluses, digitaalset suhtlust riigiga, eksitamist ametiasutuste poolt, selgitati halduskonfiskeerimist, jälitustoiminguga kogutud tõendite kasutamist. 

Suured vaidlused on olnud planeeringute üle, selgitati hüdroelektrijaamale tegevusloa andmist, paisule kalapääsu rajamist, töövõimetoetuse määramist, ebaõigete andmete avaldamist prokuratuuri poolt ja advokatuuri aukohtu menetlust. 

Nii, inimõiguste kohtu vaade, väljastpoolt siis vaade meile. Eelmisel aastal esitati iseenesest mõnevõrra rohkem kaebusi kui aastal 2024, 104 kaebust. Iseenesest on see väga suur arv 10 000 elaniku kohta. Euroopa Nõukogu liikmesriikide keskmine on 0,38 kaebust 10 000 kohta, Eestis 0,76. Samas, meil midagi halvasti inimõiguste kohtus väga ei läinud. Kohus tegi kolm otsust. 96 asja tunnistati vastuvõetamatuks või kustutati nimistust ja ühes asjas tuvastati inimõiguste konventsiooni rikkumine, see on see vanglas suitsetamise keeld. Samas on see saadetud edasi inimõiguste kohtu suurkotta. Eesti kaebajatega sõbralikke kokkuleppeid ei sõlminud, 1. jaanuari seisuga oli pooleli 27 asja.

Euroopa Kohtu vaates tehti eelmine aasta otsused Eesti kohtute taotluse alusel, eelotsused viies asjas: sularahasumma väärtuse kindlaksmääramise, vaktsineerimiskohustuse, hundijahi küttimismahu, lindude pesitsusrahu ja kohtualuse kokkuleppe kehtivuse kohta. Eelmine aasta esitati üks ja ainus uus eelotsuse taotlus, pooleli on aprilli seisuga neljas asjas taotlus, mis puudutavad telekommunikatsiooniteenuse võrkude turvalisust, Euroopa Parlamendi valimistel osalemiseks tasutava kautsjoni suurust, isikuandmete töötlemist rahapesu andmebüroos ja käibemaksu.

Nüüd siis murekohad ja väljakutsed. Aeg on keeruline ja pingeline. Menetlused venivad, kaebusi kohtunike peale lisandub. Kohtunik on tihti väsinud ja stressis. Midagi peab selles süsteemis muutma, kui me tahame ka edaspidi motiveeritud kohtuniku tõhusat õigusemõistmist. Meil on esmalt objektiivsed mured jõudluse vähenemisega. Asjade arv kasvab, kohtuasjad on läinud ilmselgelt osas valdkondades mahukamaks ja keerulisemaks. Ka kõrgemate kohtute nõudmised menetluskvaliteedile mõnevõrra nõudlikumaks … tarbijakrediidi asjades. Samas on menetlusreeglid seadustes kohati liiga jäigad ja bürokraatlikud. Ulatuslik mõju on põlvkonnavahetusel – asjade ebaühtlane jaotus ja ka uue põlvkonna, mis seal salata, mõnevõrra väiksem jõudlus. Kohtunikukohad on täitmata olnud pikka aega, kvalifitseeritud tugipersonali on raske leida.

Negatiivselt on mõjunud kohtuniku motivatsioonile ka ebaselgus tuleviku osas, eelarve kärpimine, palkade indekseerimine, jätku pidurdamine ja viimasena ka Eesti kohtuvõimu ühe sümboli, Tallinna Pärnu maantee kohtumaja läbimõtlematu müügimõtte väljakäimine, mis on väga suurt pahandust süsteemis põhjustanud. Sügavamaks mureks on meil baasusalduse nappimine riigi ja kohtunike vahel, samuti süsteemis endas. Selle väljenduseks on ka usaldamatus muu hulgas kohtujuhtide suhtes, soov kõiki asju kollektiivselt otsustada. Muret teevad suur armastus üha enamate ja detailsemate reeglite vastu ning olemasolevasse kohtukorraldusse ja menetlusse klammerdumine.

Kohati võib-olla ka meie mure on, et me ei soovi piisavalt tunnistada, et olukord ei ole hea, vähene solidaarsus ja probleemide nägemine vaid kohalikult tasandilt.

Auväärt ettekandja, kui te lubate, ma hetkel katkestan, kuna meil on suur au tervitada meie külaliste rõdul koos Riigikogu esimehega Albaania Vabariigi parlamendi spiikrit Niko Peleshit. Meil on suur rõõm teid tervitada ja on hea meel olla koos NATO-ga koostööpartner. Aitäh! Ma väga vabandan, nüüd saate jätkata.

Aitäh! Meil on avalikkuse ette jõudnud vastuolud ja erimeelsused kohtunikkonnast süsteemi reformimisel. Mingis mõttes on seda võetud kui arusaamatust ja otsitud hoiakut, et kohtunikkond võiks ise kokkuleppele esmalt jõuda. Aga ega see ei aita meid edasi. Igas süsteemis on osa häälekalt iga muutuse vastu, ega kohtusüsteem pole siin erandiks. Tuleb olla valmis parema tuleviku nimel ka valulisi ebapopulaarseid valikuid teha. 

Kohtureformi kommunikatsioon kohtunikkonna sees on osutunud läbikukkumiseks. Nii et alguses positiivse ettevaatlikkusega vastu võetud kohtute liitmise minu arvates õige ja igati vajalik mõte suudeti aastaga väikse, kuid hääleka vastalise grupi aktiivse tegutsemise toel pöörata süsteemi enamuse vastuseisuks. Suuremale osale muudatustele pidanuks rohkem ette valmistama, selgitama ja hirme maandama, aga taustal tiksus paraku ka aeg. Ükskord tuleb minu meelest see kõik ikkagi ära teha. Iiri kogemus, kus on üks kohus – igas astmes ongi üks kohus ja üks kohtu esimees kõikides kohtutes –, kinnitab ka juhtimise tõhusust just nimelt niimoodi. Kui vaja, ei peaks kartma ka paaniliselt põhiseaduse muutmise avamist kohtusüsteemi reformimiseks ja tõhustamiseks, nii nagu asjatundjate kogu on seda pakkunud varem.

Mis me siis kohtusüsteemis võiksime ise ära teha? Tuleks muuta töökorraldust. Seesama klammerdunud korraldus, et igal kohtunikul oma personaalne jurist ja sekretär, mitte suuremad töökorralduslikud ja tööjaotusel põhinevad menetlusgrupid. See vajaks reformi, ja kohtunikud loodetavasti mõistavad seda ka. Kohtumajade paiknemise ja sulgemise küsimused, Tallinna–Pärnu maantee kohtumaja kindlasti. Suur lootus on meil pandud ikkagi digitaliseerimisele ja tehisintellekti kasutuselevõtule kohtus lihtsamakoelise masstöö tegemiseks, mis võtaks üle paljuski sekretäri ja kohtujuristi töö ja võimaldaks ka eelmenetlust katkestamata teha. Me oleme käivitanud uue meeskonnaga tööd, et öelda, et midagi me oleme ikkagi teinud ka ja plaanid on suured. Loodetavasti me saame midagi ka valmis, igatahes praegu käib uue kohtuinfosüsteemi modelleerimine. Nii et see töö on alanud. Täita tuleks kindlasti ka kohtunikukohad, samas oleks meil vaja ka pikaajalist personalipoliitikat. Mis on vajadused ja millal täita, mitte nagu orkaanilained, et üks aasta mitte, järgmine aasta 15 kohta, ja siis ei ole kedagi. 

Meil on olnud süsteemne mure kohtunikukohtade raha kasutamine baasfinantseerimiseks osana süsteemi hüvanguks. Kui me ei saa kasutada kohtunike palgaraha muu personali tasustamiseks, siis me tegelikult kaotame, sellepärast et kohtunikke pole, aga töö tuleb ikkagi ära teha. Täna me jääme sellest rahast ilma paljuski. See jäik süsteem peaks ikkagi saama … Loodetavasti on arengud positiivsed. Kohtunikuametit me peame muutma kaasaegsemaks, mõistlikumaks, leidma mingi motiveeriva karjäärimudeli, et võib-olla tasustada seda kauem ja hästi tehtud tööd. 

Katsumus saab meile kindlasti olema uue kohtuhaldusmudeli rakendamine, kui Riigikogu selle peaks vastu võtma. Kohtunikkonnale tähendab see ennekõike kohustusi ja vastutust. On aus välja öelda, et see uus haldusmudel tõenäoliselt sellisel kujul, kui ta tuleb, ei muuda midagi odavamaks, pigem muudab ta kallimaks. Igal juhul oleks ebaaus öelda teistmoodi. Me üritame, et see asi nii ei oleks, aga praegu, kui eraldada ta täitevvõimust ära, siis kogu see dubleerimine tähendab kokkuvõttes ikkagi vähemalt esialgu täiendavaid kulusid. 

Lisaks on probleem, et meil on väga mitmepealine kohtusüsteem. Kas otsused saavad ikka tehtud? Aga ma olen ise optimist ja loodan paremat. Senine haldusmudel nagunii ei ole viimased aastad juba töötanud. Rakenduskava hakkab piirjooni võtma, kohtute esimehed käivad koos, me oleme valmis võtma vastutust, eelarveläbirääkimisteks on esmane valmisolek samuti olemas. Vaja oleks saada Riigikogult roheline tuli või vähemalt selgust, mis edasi saab. 

Murekoht on meil süsteemis kindlasti ka see, kuidas me selle praeguse töökorraldusega tuleme toime, kui veel järsku ootamatult suur töökoormuse tõus tuleb, või siis ka kriisiolukorras. Me ei ole tegelikult kriisiolukorras kohtusüsteemiga nii valmis, kui tahaks võib-olla olla. Me peame siin ennast ka ise parandama. Olgu siis olukorras, kus töö mõnes kohtumajas peaks peatuma või massiivse elektrivõrgu katkestuse tõttu valvatud kohtuinfosüsteemile ligipääsu pole, seadusetekstidele, kohtupraktikale. Võimalik pole lahendeid teha ja vaadata, mis info on olemas. Kas saab teha lõppude lõpuks ka paberile käsitsi kiireid otsuseid ja vahistamisi, esialgseid õiguskaitseid? Seda me peame harjutama. 

Siinkohal saame kasutada Ukraina kogemusi. Me käisime hiljuti just vaatamas üle seda, kuidas see sõjaajal toimib. Ukrainas säilitati sõjaolukorras põhimõtteliselt maksimaalselt kohtute senine töö ega ole loodud paralleelsüsteeme. Ka ühiskonnale tagab turvatunnet eelduslikult keerulisel ajal harjunud süsteemide maksimaalne edasitoimimine. See on vaja ka korralikult läbi mõelda. 

Selle taustal on kohtusüsteemile arusaamatu, miks kohtuid ja prokuratuuri ei ole arvatud koos muu sisejulgeolekusüsteemiga, nagu politsei ja vangla, välja riigieelarve kärbetest, mis meil jätkuvalt sel aastal on üleval. Ja kust see raha võtta, see 900 000? Meil käib juba pool aastat arutamine, et kuskilt tuleks kärpida, aga mida täpselt ja kuidas, keegi ei tea. Tõesti, kui me praegu vaatame, siis näeme, et riigi jaoks on sisejulgeolek politseist vanglasse. Vahel on ka prokuratuur ja kohused, need ei ole sisejulgeoleku all. See tundub natukene kentsakas meie poolt vaadates. 

Üldine mure on rünnakud õigusriigi ja kohtunike vastu. Õigusriik on rünnaku all kogu maailmas. Näiteks Ameerika president on korduvalt rünnanud ülemkohtunikke, oodates neilt täielikku lojaalsust. Nii Ameerika kui ka Venemaa on sanktsioneerinud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohtunikke ebasõbralike lahendite eest, muutes nende elu, eriti Ameerika poolt, iseenesest keeruliseks, kui sa ei saa maksta kaardiga või käia üle piiri. Sellised mured on ka olemas. Venemaa on näiteks sanktsioneerinud ka Leedu kohtunikke ja on aja küsimus, millal esimesed Eesti kohtunikud võidakse tema seadusliku kohtuotsuse eest pärast sanktsioneerida või teises riigis süüdi mõista. 

Me oleme tänulikud Eesti valitsuse poliitikutele, et kohtusüsteemi suhtes on üldiselt hoitud neutraalset lugupidavat joont ega ole nende hoovustega kaasa mindud. Küll aga võib Eesti kohtunik riigi tuge vajada, kui välisriigid peaksid teda ründama hakkama selliselt, nagu ma siin kirjeldasin, tagamaks tema otsuste tegemisel ka sõltumatus ja julgus. 

Teisalt paneb kohtunikke muretsema, et üha enam, eelkõige sotsiaalmeedias, on levinud vaenukampaaniad kohtunike vastu isiklikult, enamasti menetlusosaliste subjektiivsete ja kibestunud arusaamade ajendil. Kahjuks on need vandenõuteooriad leidnud teinekord Eesti inimeses ka viljaka pinnase ja nende levik õigusemõistmise kohta sööb vaikselt ka usaldust kohtuvõimu ja riigi vastu tervikuna. Küsimus on, kuidas laimamise ja kiusamise vastu peaks astuma, kas see on ainult kohtunike endi asi või peaks sellega süsteemselt tegelema kohtujuhid või õiguskaitseorganid. Fakt on aga see, et selline kiusamine võib kaasa tuua inimeste lahkumise süsteemist, nende valulävi on erinev, keegi sellist peksu ei taha.

Ootused seadusandjale. Me ootame Riigikogult kohtukorralduse ja menetluse muudatustepaketi vastuvõtmist. Ise kui see on lahjendatud ega lahenda kaugeltki kõiki probleeme, on see samm õiges suunas. Tänaseks oleme jõudnud sinna, et kohtunikuna enamik on valmis selle aktsepteerima ja reformidest läbi minema. Seda ma julgen täna kinnitada. Aga oodatakse selget plaani ja kindlust pikemaks ajaks, mis saab edasi. Oluline on kohtunike motiveerimine muudatustega kaasatulemiseks. Seadusandja saaks siin ära teha nii üht kui teistki, tagades kohtute püsivama finantseerimise. Nagu ma ütlesin, kohtunikele kunagi lubati, et nende palgaindeks reformide vastu taastatakse. Seda pole tehtud, ja taastatakse enne 2028. aastat. 

Kohtunikud ootavad töövõimehüvitise taastamist kui riigipoolset kindlustust, sedasama tööandja pensionimakseid, roteerumise toetamist, ametikitsenduste leevendamist. Saan aru, see kõik on raha ja poliitilised valikud, aga niimoodi näevad kohtunikud seda. Minu asi on seda teile edasi öelda. 

Kohtute juhtimise tõhustamise ja vastutuse kontsentreerimine on kogu süsteemi huvides vältimatu. Kohtu esimehe otsustusõigust ja vastutust tuleb suurendada ja asendada kohtu üldkogu senine suur otsustuspädevus vähemalt osaliselt kohtunike valitud eestseisuse püsiva pädevusega. 

Lisaks võiksime me tõsiselt kaaluda, kui meil ei ole ühte maakohut, küll aga sedasama Iiri eeskujul olemasolevat asenduskohtuniku instituuti, kes ei ole seotud konkreetse kohtumajaga, vaid on ametisse nimetatud kohtunik, kes võib töötada igal pool põhimõtteliselt, kus on vaja töötada. Seal ta töötab edukalt, sealses maakohtus enam-vähem pool kohtunikest on kindla kohtumajaga ja pool käib ringi ja aitab teisi. Aga niimoodi on ta seal vähemasti reguleeritud ja toimib. 

Olen rääkinud varasemalt ikka ka kriminaalmenetluse tõhustamisest. Ma ütlen, et ei hakka seda kordama, aga kordan ikka, et seni on neid reegleid parandatud vaid kosmeetiliselt tegelikult. Loodetavasti Riigikogu suudab nüüd lõpuks teha päris midagi tõhusamat kriminaalmenetluse osas. Vast aitab olukorda parandada rahvakohtuniku institutsiooni kaotamine. Loodame abi menetluskorra parandamiseks ka Riigikogu menetluses olevast tsiviil- ja halduskohtumenetluse seaduse muudatustepaketist koosnevate täiendavate muudatusettepanekutega. Senine kohati liigväikest just nimelt halduskohtumenetlust riigilõivude suurendamise kaudu saab piirata ka ebamõistlikku kohtusse pöördumist, eriti edasi kaevata, et tugevdada esimest kohtuastet. 

Jällegi meenutan siin, et halduskohtusse saab pöörduda täna 20 euroga, minna tehast kinni panema, ja kui sa kaotad vaidluse kahe aasta järel, siis sa ei kanna mingisuguseid menetluskulusid vastaspoolelt. See kõik väärib siiski arutamist ja suurt edasikaebamist sinna juurde veel vaadates. Teatud mingisugused tõhustavad meetmed on siin vajalikud. 

Seadusandja võiks kohtunikku nii menetlusviisi valikul ka menetlustähtaegade juures rohkem usaldada, mitte ette kirjutada, kas see on suuline või kirjalik menetlus. Me võiksime Iiri lihtmenetluse vaimus kaaluda suulist või virtuaalset konveiermenetlust. Seal ta tõesti on, inimesed on järjekorras ja lahendatakse päevaga kümnete ja kümnete inimeste asjad ära. Me võiksime ka seda teha. Ennekõike on vaja julgust, aga natukene ka seaduse korrigeerimist, kas lihtsates asjades võiks teha rohkem resolutsioonotsuseid. 

Seadusandja menetlustähtaegade ettekirjutamine selles olukorras, kus kõik tähtajad pikenevad, on suhteliselt variserlik ja ebamõistlik käitumine. Näiteks on maksejõuetusmenetlus täis erinevaid kiireid menetlusi. Ometigi läheb maksejõuetusmenetluses rõhuvas osas kõik nulliga, kellelgi ei ole mitte midagi ja seal ei ole ka kiiret mitte kuhugi. Jah, on mõned üksikud juhtumid, kus on kiire, aga uskuge mind, kohus suudab ka ise mõista, kui ettevõtte saneerimise kiirusest võib sõltuda tarneahelate kestmine või oluliste tööandja tegevuste jätkamine. Selleks ei pea seaduses ette kirjutama, et iga viimane kui maksejõuetusasi – iga viimane tuleb seitsme või kümne päevaga, mis iganes seal on – lahendama. 

Ebaselgust süsteemis külvab kohtumenetluse avalikkuse ebarahuldav reguleerimine, jõustumata kohtulahendid, toimikutega tutvumine, andmepiirangud. Üha rohkem vaidlusi on sel teemal. Loodetavasti võiks see kriminaalmenetluse muudatusega paraneda ja ka tsiviilkohtumenetlusega selgust rohkem tulla, mida tohib avalikustada ja mida mitte. Lepitusmenetlusest ma juba rääkisin, aga kordan veel kord, et see on kohtumenetluse tõhus ja mõistlik alternatiiv. Seda oleks vaja rakendada, selleks on vaja riigi tuge, see ei hakka ise tööle. Just nimelt lepitamist on meil vaja, mitte mingeid alternatiivseid kohut kopeerivaid organeid – finantsvaidlused, elamuvaidlused, naabrivaidlused, perevaidlused, lapsevaidlused. Nagu Norras, kus see kõik töötab, me hoiaksime kohtust väljas suure hulga tsiviilvaidlusi ja saaksime siin kompromissi. Seadusandja täitevvõim on meie poolt vaadates lepitusmenetluse arendamisse ja toetamisse seni suhtunud pigem leigelt. Mingisugust erilist initsiatiivi keegi võtnud ei ole. Selles mõttes on siin ometi potentsiaali. Vaja oleks riiklikku tuge, ega see ei hakka ise tööle lihtsalt niisama. Ka Norras maksab riik peale, aga ta hoiab sellega kohtust asjad eemale ja ütleb, et me sellega säästame raha kokkuvõttes. 

Aasta tagasi rääkisin vajadusest teha muudatusi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses. Asjatundjate grupp ja Riigikohtu üldkogu on saanud kokku esimese paketi vähem vaidlusi tekitanud praktilise suunitlusega muudatustest, mis peaks menetlust kaasajastama ja tõhustama. See oleks iseäranis vajalik enne järjekordse valimistsükli peatset algust.

Üha süvenev on viimastel aastatel tendents, et Riigikohus on üle ujutatud kaebustest, mille seos valimistega on kauge ja mille ülikiire lahendamise kohustus takistab muude asjade lahendamist, suveperioodil töökorralduse ja puhkuste planeerimist. Näiteks, kui vaadata eelmise aasta septembrit, siis Riigikohus ei saanudki mitte midagi muud lahendada kui ainult valimiskaebusi. Rohkem lahendeid ei olnud, neile aega ei jäänud, pidime kogu aeg istuma ja lahendama. Meie hinnangul ei tohiks loetud arv aktiviste saada võimalust monopoliseerida riigi kõrgeima kohtu riigile kõige kallimat tööprotsessi endale, kuna seal ei ole mingeid filtreid ega piiranguid. Meie arvates tuleb leida hoobasid obstruktsiooniliste kiuslike kaebuste esitamise piiramiseks ja menetluskorra tõhustamiseks. Kaugemas perspektiiviks võiks osa neist suunata halduskohtusse. Seal on aega ja uurimist ja pole kiirust. Aga ainult siis, kui sellest ei sõltu loomulikult vähemalt parlamendi valimistulemused. Siinkohal tänan juba ette ka Riigikogu põhiseaduskomisjoni, kes loodetavasti on vähemalt valmis arutama nendel teemadel, et neid muudatusi ikkagi ette võtta. Asjatundjate grupp jätkab koostöös Riigikohtuga analüüsi keerulisemates küsimustes ja toob need ka seejärel Riigikogu ette.

Murekohti on muidugi veel. Riigikohtu aastaraamatus on Riigikohtu kolleegiumid nendele tähelepanu juhtinud. Üldine mure puudutab valimiste regulatsiooni. Riigikohus on muidugi välja toonud, et vaja oleks seadusandja sekkumist, selgitamaks Vabariigi Valimiskomisjoni koosoleku avalikkuse piiramise võimalusi, koosoleku salvestamist ja ülekandmist. Kui peaks otsustatama tõepoolest mobiilseadmetega hääletamine, tuleb tagada, et ka need nõuded oleks aegsasti paigas. Vaidlusi on tekitanud kandidaatide elukohaga seonduv valimisagitatsioon eraterritooriumil. Seadust oleks vaja täpsustada kuriteos süüdimõistetud isikute kandideerimise vaatepunktist. Selliseid vaidlusi oli Riigikohtus vähemalt kaks tükki, millal kandideerimine on välistatud ja millal mitte ja millal volitused lõpevad.

Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tuli veel teisigi ettepanekuid. Erinevate toetuste ettenägemisel või muutmisel tuleks rohkem analüüsida võrdse kohtlemise põhimõtte järgmist. Ma tean, et see on mingis mõttes Pandora laegas: kellelegi andes jääb keegi alati ilma ja see keegi, kes ilma jääb, üritab seda alati näidata rikkumisena. Tihtipeale on need vaidlused pärast kohtus ja lõpuks võib-olla lahendusi mitte keegi ei saa. See ei tohiks olla tee, aga samas on võrdne kohtlemine kindlasti oluline. 

Töötuskindlustuse seadust tuleks muuta osas, mis puudutab töötuskindlustushüvitise arvutamist vanemapuhkuse ajal teenitud tasu vähendamise osas. Üldse, vanemahüvitise puhul on meil ka praegu menetlus, muuseas on tõstatatud küsimus enneaegsete laste puhul arvestusperioodi kohta, kus inimene on väidetavalt kaotanud raha lapse sünnist tulenevalt. Sellised vaidlused on kõikide asjade puhul, mida tõesti ei oska võib-olla keegi ette näha.

Täpsustada tuleks kohaliku omavalitsuse poolt eraisikutele planeerimismenetluses kohustuste panemise ulatust ja korda. Mitu vaidlust on Riigikohtus selle kohta olnud, et omavalitsused lasevad arendajatel teatud toiminguid teha, mis on iseenesest seaduse järgi KOV-ide endi kohustus, aga siin on piirid ees, sellega ei saa lõpmata minna.

Kalapüügiseaduse sätted, millest ma juba rääkisin, välistavad kalapüügiõiguse või vähendamise põhjusel, et keegi kolmas on reegleid rikkunud. 

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi sõnum oli tõhustada järelevalvet kiirlaenuandjate inkassofirmade tegevuse üle ebaseaduslike laenude andmisel ja röövellikul nii-öelda sissenõudmisel. Loodame abi ka nendest menetlusmuudatustest, see oli tsiviilkolleegiumi sõnum. Üldine sõnum oli samas jällegi, et iga seadusemuudatust korralikult kaaluda, kooskõlastada, läbi rääkida, mitte teha seda palju ja kiiresti, kuna muidu ei jõuta järge pidada.

Riigikohtu halduskolleegium näeb, et vaja oleks kaasajastada riigilõive ja tagada ametiasutustega interneti iseteeninduskeskkonnas suhtlemisel ka puudustega taotluse esitamise võimalus. Kui seadusandja soov on laiendada kohtuotsuseta konfiskeerimise võimalusi, tuleks see seaduses ka sätestada.

Pudelikael Tallinna Ringkonnakohtus on sundinud riiki rakendama meetmeid riigikaitseliste objektidega seotud vaidluste kiirendamiseks. Mõistliku aja jooksul tuleb aga ära lahendada ka kõik muud vaidlused ja igasugune eelisjärjekord lükkab tavalised asjad veel kaugemale tulevikku.

Kriminaalkolleegiumi üldine sõnum oli, et üldiseid õigusmõisteid sisaldavaid karistusnorme tuleks luua targalt ja läbimõeldult. Peaks olema võimalikult selge, mis on lubamatu ja mis on lubatav, mis on karistatav ja mis ei ole karistatav. Kui seadusandja soovib näiteks karistusõiguses võrdsustada sotsiaalmeediakeskkonda avaliku kohaga, tuleks seda seaduses teha selgelt. Menetlusosaliste, vabandust, advokaadi kutsesaladuse kaitseks tuleks täpsustada menetlustagatisi pealtkuulamisel ja läbiotsimisel. Vahistamise alternatiivide valikuid tuleks mitmekesistada. Jällegi oodatakse seadusemuudatusi menetluse sujuvamaks muutmiseks.

Üldiselt olen ka siit varem rääkinud karistuspoliitika ebajärjekindlusest ja üksikjuhtumitele tuginevate läbimõtlematute muudatuste tegemisest. Olles aastaid olnud Vabariigi Presidendi armuandmiskomisjoni liige, olen seal tähele pannud ka ebamõistlikke kääre sarnaste tegude eest määratud karistuste vahel, mis on tõesti väga silmatorkav. Lisaks on häiriv ja ka õiglustunnet teravalt riivav näiteks inimelu vastu otseselt suunatud tahtlike kuritegude kohatine silmnähtavalt väiksem sanktsioneerimine võrreldes niinimetatud üldohtlike tegudega, kus on teinekord üliranged karistused, üle kümne aasta vabadusekaotust, ka suhteliselt väikese koguse narkootikumide omamise või ainuüksi relvade kollektsioneerimise eest. Samas võib tahtlik tapmine praegustel asjaoludel saada vähem sanktsioneeritud. Minu meelest ei ole see õige. Karistuspraktika ja normide sanktsioonimäärad vääriksid võrdlevat analüüsi ja ülevaatamist. Ülemäärane kriminaliseerimine ei ole lahendus. 

Kas ma võiksin saada minuti juurde?

Jaa, selle minuti me võtsimegi vägivaldselt ära, nii et minut ja kaks juurde. 

Siis on hästi. Aitäh! Mure on see, et me kui kehtestame igasuguseid koosseise karistusseadustikus juurde, aga samas pole prokuratuuril ja politseil ressurssi kõigega tegelda, nad teevad neid valikuid. Ma usun, et seadusandja ei mööna karistuskoosseisu kehtestades, et tegelikult sellega keegi tegelema ei hakka, see jääbki paberile.

Viimane murekoht: õigusharidus, millest ma olen ka rääkinud. Siin oli initsiatiiv Riigikogus, oli arutamine ja tegelikult süsteemis ei olegi suuri vaidlusi, et õiguse õppekavale võiks kehtestada riiklikud baasnõuded ja võimaldada integreeritud õigusõpet. Sellega tuleks edasi minna, aga samas on läinud jällegi pool aastat ja midagi pole liikunud mitte kuhugi. 

Minu arvates tuleks edasi minna ka ühtse juristi kutseeksamiga, eriti kui on näha, et ilma seadusandja initsiatiivita asjad liikuda ei taha. Lätis see töötab, lätlased on rahul, kontrollitakse ja võrreldakse diplomiga. 

Päris lõpetuseks. Head Riigikogu liikmed, loodan, et mingid mõtted teid siin kõnetasid ja olete valmis andma oma panuse õigussüsteemi murekohtade lahendamisse. Aeg on tihe ja närviline, aga vähemasti palume teil see kohtureform ja loodetavasti ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse muudatused seaduseks vormida, et kõik ei jääks määramatuks ja tehtud suur ettevalmistav töö asjatuks. Soovin teile jaksu ja jõudu raskes keerulises töös! Aitäh!

Suur tänu teile väga sisuka ettekande eest! Riigikogu liikmetel on terve rida küsimusi. Alustab Kalle Grünthal. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikohtu esimees! Möödunud aastal ma esitasin kaebuse põhiseaduslikkuse järelevalve korras Riigikohtule, mille jättis kohus läbi vaatamata viitega sama seaduse §-le 17, mis seondub siis nii-öelda asjaoludega, mida on võimalik vaidlustada. Kõigepealt ma tahan märkida seda … Ja siis tegite otsuse, et te jätate läbi vaatamata, kuigi § 24 minu hinnangul sama seaduses võimaldab ainult kas rahuldada või mitte rahuldada. Nii et see läbivaatamata jätmine ei oleks olnud nagu õige selle volitusnormi puudumise tõttu. 

Nüüd on nagu küsimus selles, et aga kuidas on siis võimalik üldse vaidlustada Riigikohtu juhatuse esimehe või istungi läbiviija otsuseid, kui nad väljuvad nii-öelda regulatsioonist, mis on hõlmatud siin kodu- ja töökorra seadusega. Kas selle minu kaasuse puhul on võimalik …

Aitäh!

… minna siis uuesti halduskohtusse, esiteks?

Aitäh!

Ja kas ja kuidas on võimalik vaidlustada Riigikogu istungi läbiviija tegevust ja toiminguid?

Vähemalt meie hinnangul põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus võimaldab kaebusi jätta läbi vaatamata, kui puudub kaebeõigus. See on üldine alus, see on meil seal ka läbi viite menetlusseadustikele, seda on niimoodi mõistetud. Nii on seda tehtud ka näiteks valimiskaebuste puhul. 

Mis puudutab sisuliselt seda teie asja, ega siin mina ei saa midagi rohkem öelda, kui Riigikohus on seal öelnud. Ehk see on osa sellest küsimusest, kui palju Riigikogu nii-öelda igapäevategevusse, korraldusse ja tegevusse saab kohus sekkuda. Kust lõpeb see kontroll, tähendab, kust lõpeb see võimalus ja õigus ise oma asju korraldada ja kust algab see kohtulik kontroll, kas kõik, iga liigutus peab olema kohtulikult kontrollitav, eks see ole selline vaieldav teema. Me oleme sellega tegelenud siin ju mitu aastat, neid piire otsides. Üks on minu meelest küll selge, et võiks täpsustada ja selgitada seda Riigikogu liikme kaebeõiguse ulatust seaduses. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses on seda reguleeritud väga põgusalt, pealiskaudselt, fragmentaarselt. Ja siis, kui seda reguleeriti, pärast seda pole ju ka olnud, praktiliselt, ma ei tea, 10–20 aastat ühtegi sellist kaebust, enne kui siis nüüd hakkasid tulema need kaebused, ja siis see regulatsioon on ilmselgelt lünklik. Meie soov on tegelikult, kui midagi öelda, see soov oleks see teema ka selles põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse analüüsi grupis ette võtta – see ongi ette võetud ühe grupina – ja vaadata, kas neid sätteid saaks pakkuda ja sõnastada kuidagi osalt laiendavalt, aga samas ikkagi mõistuse piires. 

Kas see halduskohtusse läheb? Ma kardan, et pigem mitte, sest need vaidlused on ette nähtud täna jah läbi Riigikohtu. Tänane minu meelest arusaam on selline, et see konkreetne vaidluse teema ilmselt kõne alla ei tule. Samas ütleme, vähemalt meie selline üldine arusaam on olnud, et kõik need probleemid ja võimalikud puudused, igasuguste otsuste ja seaduste menetlused kanaliseeruvad lõpuks ka formaalseteks puudusteks seaduse enda osas. Ja kui need on ikkagi väga tõsised, siis tuleb kõne alla see, et see otsus või seadus ise on põhiseadusvastaseks tunnistatav. Läbi selle, kõik ei pea olema eelkontrolliga, aga järelkontrolliga on tehtud. See on tänane arusaam olnud.

Madis Timpson, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Ma ütlen ära, et mul mingeid isiklikke kaebusi kohtus ei ole praegu. Ütlen ka seda, et teie mõtted kõnetasid ja õiguskomisjon on alati valmis arutama häid eelnõusid. KrMS on meil tänagi ja loodetavasti võtame enne jaanipäeva seaduse vastu. HKMS-i osas ma olen kriitikaga nõus, sellega peaks tegelema. Aga loomulikult on mul küsimusi palju. Edaspidi, kuna ainult ühe saab ainult küsida, võiks võib-olla ka õiguskomisjonist läbi tulla enne saali tulemist, või siis äkki korraldaks ühisistungi põhiseaduskomisjoniga. Osundan korra sellele kohtuotsusele, KiKoS-e otsusele, et kas ma pean siit välja lugema teie ettekande kuupäeva silmas pidades selle otsuse sisu osas. Aga ma tahtsin tegelikult küsida selle kohta, et kohtunike konkursid pole populaarsed. See on minu hinnangul väga muret tekitav areng. Aga mida võiks seadusandja selles suunas ette võtta, et seda olukorda parandada?

Ma üritasin siin öelda, et jah, tõepoolest, vähemalt maksed pensionisambasse oleks mingigi motivatsioon just nimelt teise karjäärina. Seesama Iirimaa mudel on selline, et pigem tulevad inimesed, kes on olnud 10–20 aastat süsteemis, ja siis nad tulevad nii-öelda viimasele ametikohale. 

Meil on olnud pigem noored inimesed, kes on tulnud kohtujuristi kohalt või suhteliselt väikese aja mujal töötanuna. Nendel on esialgne motivatsioon olemas, aga see kipub ära kaduma. Viimasel kahel aastal on kolm inimest lahkunud süsteemist, kes on olnud tööl tegelikult vähem kui viis aastat, ja põhjenduseks toonud selle, et nad on pettunud selles süsteemis. Tööd on liiga palju ja töökeskkond on selline vanamoodne, mis on kindlasti kivi meie enda kapsaaedaga. See ongi hästi konservatiivne keskkond ja kui inimesed tahavad sellist kaasaegsemat, toredamat, ma ei tea, ilusamat töökeskkonda, siis see on kohati olemas, aga mitte igal pool. 

Mida seadusandja saaks teha? Ja tõepoolest, muidugi oleks lihtne öelda, et andke juurde kohtunikukohti, andke pensioni, andke palgaindeks, eks ole. Need on lihtsad asjad. Ma usun, et võib-olla needsamad menetlusmuudatused, mis teeksid menetlust lihtsamaks sellisel kujul, et kohtunik ise saab rohkem otsustada ja ta ei ole niimoodi surve all igasuguste asjade lahendamisel nagu masinas. See võib-olla aitaks meid rohkem reklaamida seda ametit noortele. 

Aga ega siin võluvõtit ei ole tegelikult. Praegu on üks objektiivne probleem ja see on see, et meil on viimasel viiel aastal väga palju uusi kohtunikke võetud ja huvilised on otsa saanud. Seda tuleb tunnistada. Nüüd me peame ootama, kuni ülikoolist võrsuvad uued noored, kes jälle tahaksid saada kohtunikuks. Need huvilised, kes on tahtnud saada, on paljuski oma kohad ära kätte saanud. Selles mõttes on see objektiivne auk praegu. 

Ma ütlen, et ega meie kohtunikupalgal ei ole iseenesest väga palju viga. Saksa alustav kohtunik saab vähem palka päris esimestel aastatel. Tõsi, seal hakkavad kohe erinevad lisad ja kõik muud juurde tulema, aga meil on see kõigil horisontaalselt ühtemoodi. 

Seesama tugi näiteks sellesama karjäärimudeli puhul, et kohtunik võiks vahepeal töötada ka mujal. Praeguses eelnõus, mis on teil siin menetluses, oli soov pidurdada kohtunike arvuga, et tagasipöördumise õigust ei ole garanteeritud. See oleks samm väga vales suunas. Täna on meil kaheksa kohtunikku väljas süsteemis. Minu arvates on see vajalik aeg-ajalt, nad saavad töötada Justiitsministeeriumis. Kohtunik juhib Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. 

See annaks ka motivatsiooni. Nad teavad, et nad võivad ära käia vahepeal, tulla tagasi ja ennast täiendada. See oleks nagu fleksibiilsem, paindlikum kogu see süsteem oleks. Ja täna vaatavad tõesti kohtunikud oma töökoormusele otsa. See töökoormus on muidugi üks huvitav asi. Mina olen suhteliselt vana inimene, mulle tundub tõesti, et neid asju rohkem ei ole, aga millegipärast üha rohkem inimesel nende tegemiseks läheb aega. 

See on see häda ühiskonnas üldiselt, see on kuidagi heaoluühiskonna või uue põlvkonna mingisugune näidis mingil kujul. Lihtsalt ei olegi sellist töötempot enam. Me peame sellega kaasa minema. 

Võluvitsa ei ole. Andke pensionimaksed, võib-olla see oleks. Töövõimetuskindlustus, kui seegi, see väike raha, kui inimene töötab ennast vigaseks, siis oleks see teada. Kohtunik on täna ju minu teada hoopis lisaks kõigele muule halvemas seisus. Tema palgalt ei maksta seda töötuskindlustusmakset. Kui kohtunik jääb haigeks, siis ta saab veel vähem hüvitist kui tavalised inimesed, nagu mina olen aru saanud. Siin on mõned kohad, mida annaks parandada.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikohtu esimees! Minu küsimus on selline natuke laiem, kui tahad, siis filosoofilisem, aga võib-olla ühiskonnakorralduslikum. Kui vaatame neid erinevaid tendentse ühiskonnas õigusriigi suhtes laiemalt, siis näeme päris palju sellist nagu umbusku siin meedias, näeme päris palju selliseid mõisteid, mida veel mõni aeg tagasi väga ei kasutatud. Küll me liigume kord politseiriigi suunas, küll me näeme, et kuskil prokuratuuris on kallutatud jõud osade isikute hinnangul. Tegelikult seda levib päris ohtralt ka sotsiaalmeedias ja mujal. 

Mu küsimus on selline. Kas see on selline laiem trend, mis praegu, ma ei tea, Euroopas, maailmas toimub, et piltlikult öeldes kõik on suhteline, kõik on kritiseeritav, mis ühest küljest näitab ka sõnavabadust ja arvamusvabadust, või on tegelikult ikkagi Eesti õigussüsteemis midagi valesti läinud või vigu tehtud, on ta prokuratuuris, kohtusüsteemis? Kust sellised tendentsid ja trendid tulevad? Ja teine pool on see, kui riskantseks või kui ohtlikuks sa pead neid tegelikult Eesti õigusriigi püsimise vaates.

Ma arvan, et siin on nii ja naa. Kui rääkida oma kolleegidega teistest riikidest, siis ega need lained on ka mujal nähtavad. See ei ole ainult Eestis kuidagi, et seda rünnakut õiguskorra, kohtusüsteemi vastu, mida varem võib-olla poleks niimoodi olnud, siis tänapäeval pruugitakse suud suhteliselt juba julgemalt. Näiteks ikkagi tekitas Euroopas ažiotaaži erinevate riikide valitsuste kiri inimõiguste kohtule, kes leidsid, et inimõiguste kohtu poliitika seal põgenike osas on liiga liberaalne, kohtuotsust paluti muuta. Sealhulgas ka Eesti valitsus esines niimoodi vaikselt seal all. Inimõiguste kohtu president oma eravestluses on mullegi öelnud vähemasti niimoodi, et kui inimõiguste kohus teeb mingi ebameeldiva lahendi, siis ka tema saab sõimukirjade valingu tavaliselt kuskilt. Et selline nii-öelda avatud tekstiga kõikvõimalike asjade esitlemine ei ole midagi nagu erakordset. 

Küsimus, kas midagi on valesti nüüd põhimõtteliselt kohtumenetluses. Ütleme niimoodi, et on kallut … Ma ei tea. Mina olen olnud süsteemis üle 20 aasta. Kohtuasjades ei ole minu jaoks ette tulnud ja mind ei ole keegi suutnud näidata grammigi midagi sellist, vähemalt, mis minu ette on tulnud, et kuskil oleks keegi suunanud midagi. Ma ei tea midagi sellist. Mina seda ei oska kommenteerida, muidugi ma ei lahenda ise ka mingeid kriminaalasju võib-olla. Aga et kohtud on väga sõltumatud selles osas, see küll toimib meil. Seda ma võin, ma ei saa pead pakule panna, eks ole, aga vähemasti ei ole siin mingisuguseid selliseid signaale, et kohus kuidagi oleks kellegi jaoks nagu mõjutatud. Kogu selle aja jooksul pole ka minul olnud kunagi sellist puudet, et kuule, tehke nüüd selline otsus, et mis te seal siis nüüd. Sellist asja ei ole. Meil on see kultuur ikkagi olnud siin. 

Aga samas see meedia on jah selline peksja. Ja muidugi on prokuratuur olnud siin rohkem löögi all, eks, oleme siin lugenud, et mis see prokuratuur niisugune, naasugune seal. Ma ka seal ei taha siiski uskuda, mina usun ikka paremat. Ma ei ole näinud, minul ei ole selliseid andmeid, et oleks keegi kuskil suunanud mingisuguseid kahtlasi ... See on ikkagi väga paljude inimeste poolt välja mõeldud tegelikult. 

Muidugi, paljud asjad kukuvad halvasti välja teinekord. Ja ongi küsimus, kas oli vaja alustada igat kriminaalasja, mis pärast kokku kukub seal, eks ole, need on otsustused ja edasi kaevata asju. Näiteks sealsamas Iirimaal, kus ma käisin, seal on vandekohus ja Norras on vandekohus ja mõlemad on väga uhked selle peale. Aga mõlemas riigis on siiski süsteem selline, et vandekohtunikule esiteks Norras maksab riik nende keskmist töötasu täie rauaga, ükskõik, kaua nad on, ja Iirimaal peavad tööandjad ise maksma neile kindlasti keskmist töötasu täie rauaga, niikaua kui nad on. Kumbagi süsteemi meil Eestis pole nagu olnud. Aga Iirimaal vähemasti on niimoodi, et kui vandekohus on sind mõistnud õigeks, siis prokuratuuril kaebeõigust ei ole. See on olnud seal selline, ta ütles, et väga kitsastes mingites piirides on. Siin on võimalik ära teha, aga mina pigem arvan, et see on olnud selline tendents. 

Ja meil on muidugi inimesi, kes võimendavad kõikvõimalikke asju. Ka mina saan, vahel üks inimene kirjutab mulle mingi 50 kirja, öösel on jälle läinud kuidagi asi käest ja siis tuleb kõikvõimalik, kõik saavad oma jao. Meile ka üha rohkem, ütleme, ja see sotsiaalmeedia võimendab. Meil on üksnes neli inimest Eestis, kes jagavad, või viis inimest, kohtunikud on kõigile teada, kes jagavad ilmselgelt laimu, aga nad on väga aktiivsed sotsiaalmeedias ja paiskavad igasugust jama ülesse sellise hooga. Kuna sotsiaalmeedia seda võimendab, siis jääbki selline tunne, et ongi midagi väga halvasti. Mina julgen kinnitada, et meil ei ole kohtusüsteemis halvasti sellega, täna me ülimalt jälgime selliseid asju. Aga muljete vastu on jah võitlemine on ka teine asi.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud Riigikohtu esimees! Teie ülevaade eelmise aasta kohtusüsteemi tööst oli väga põhjalik ja selles kõlas väga palju kriitikat, aga mina selle kohta ei küsi. Ma küsin hoopis teie visiidi kohta Iirimaale. Kaks konkreetset küsimust. Te toote näite, et Iiri kohtus suudetakse kokkuleppel lahendada umbes 80% tsiviilasjadest. Esimene küsimus on, kas Eestis oleks selline protsent võimalik. Teine küsimus on see, et need esimese astme kohtumenetlused tehakse lühidalt ja suuliselt ning üks kohtunik võib lahendada kuni 140 asja päevas. Mida see tähendaks, kui me Eestis üritaksime sellist asja hakata praktiseerima? Kaks asja.

Meil oli just eelmine nädal kohtunike täiskogu. Ma presenteerisin neile täpselt sama juttu ja kutsusin üles minna vaatama, kuidas selline kohtumenetlus toimub, ja mõtlema kastist välja, kas meie saaks ka midagi teha. Mulle tundus, et osa kolleege oli täitsa valmis mõttega kaasa tulema. Meil on olnud väga suur lahendiusk, kirjaliku menetluse usk, et on vaja kirjalikke põhjendusi, et ohutuid liigutusi teha. Seal jäi mulje, et kõik on tulemuspõhine. Selles mõttes ei ole niimoodi, protsess ei ole protsessi enda pärast, vaid me lahendame asju täpselt nii minimaalse pingutusega, nagu see vajalik on, aga me saame asja tehtud. Ma usun, et ka Eestis on see võimalik. Jah, siin räägitakse, et see on Angloameerika õigussüsteem ja traditsioon on teine, et me pole harjunud niimoodi tegema. See on õige, me pole jah harjunud niimoodi tegema. Küsimus on, kas me ei võiks lihtsamates asjades ümber harjuda ja püüdagi seda ette võtta.

Oot, mis nüüd see esimene oli? Vabandust, mul läks esimene … Kas võib täpsustada? (Küsija täpsustab kohalt.) Aa, kokkuleppemenetlus, jah. Kokkuleppemenetlusega on niimoodi, et iseenesest kohtus endas aastal 2006 nähti meil seadusega ette, et kohus peaks pooli lepitama. Sinnamaani seda ei olnud ja siis osa kohtunikest naeris ja oli, et mis mõttes lepita, see pole meie asi, eks ole, leppige ise. Aga tegelikult on paradigma muutunud. Osa kohtunikke Eestis suudab lepitada veerand asju tsiviilasjadest. See sõltub väga palju asja iseloomust, kas need pooled tulevad üldse välja, mis tüüpi need on, eks ole. Aga näiteks perekonna- ja lasteasjad, naabriasjad, kus lepitamine on tõesti tsentraalne, on see võimalik. Ma ei tahaks uskuda, et Eesti inimene on selline patoloogiliselt, et ta ei ole nõus mitte millegagi kokku leppima. Selline mulje on meile aeg-ajalt jäänud, aga tegelikult nii ei ole. Ka Eesti inimene, kui teda mõistlikult suunata ja näidata valikud ette, suudab leppida küll, kui sellega õigel ajal pihta.

80% tsiviilasjadest, vähemasti nendest lihtsamatest asjadest, ära lepitada on väga suur eesmärk. Täna me sinna – kaugel veel – jõudnud ei ole. Me tegeleme tegelikult vaikselt kogu aeg: kohtunikke koolitatakse, käivad lepitamise koolitused, õpime, räägime menetlusosalistega. See on mingis mõttes ka kultuuri erinevus praegu ikkagi veel, mis ühiskonnas on. Et kui ma juba kohtusse tulin, siis ma ikka vaidlen ja ma vähemalt niisama kokku ei lepi. Aga ma usun, et see muutub. See nõuab lihtsalt aega. Kohtunikud panustavad tsiviilis küll lepitamisse, eriti noored, me üritame seda. See on prioriteet, et me ka jõuaks kohtus nii kaugele.

Annely Akkermann, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud Riigikohtu esimees, suur tänu teile väga sisutiheda ettekande eest! Küsimusi tekkis mitu, aga ma valisin neist välja siiski selle kohtueelse menetluse finantsvaldkonnas. Üsna pikalt on juba niimoodi susisenud idee finantsombudsmani institutsioonist Finantsinspektsiooni juures. Mõnikord on see eelnõu juba valmis ja siis ta jälle kukub kusagile ära. Mis te arvate, kas Finantsinspektsioon võiks olla üks kohtueelsetest lepitajatest finantsvaldkonnas?

Jah, ma igati toetan seda. Minu meelest on Eestis üks edulugu ette näidata kindlustusvaidluste puhul, kus lepituskomisjon töötab päriselt ja suudab lepitada väga suure osa asjadest ära. Ma usun, et ka ülejäänud finantsvaidlused on võimalik sinna viia. 

Mille taga see asi seisnud on? On kogu aeg olnud üks sihuke põhimõtteline maailmavaateline lõhe. Nimelt, Finantsinspektsioon on tahtnud teha endale nagu kohut. Ersatskohut, et kõik oleks nagu kohus, lihtsalt ta ei ole kohus. Nii nagu töövaidluskomisjoni puhul on selle üle vaidlus olnud, et kas haldusorgan saab võtta endale õigusemõistmise funktsiooni. 

Nad ei ole leppinud kokku ainult lepituse ülesandeid. See on olnud see, mille taga see vaidlus on püsinud siin kogu aeg. Viimane kord me kohtusime ka Finantsinspektsiooni juhatusega mõni kuu tagasi ja rääkisime sellest põhjalikult, et no mis see probleem on, võiks sellega edasi minna. Loomulikult see lepitusorganina oleks väga vajalik. Siin ongi see, et nad tahaksid endale ka otsustuspädevust nagu kohtul. 

Aga jällegi, samas Iirimaalt tulles, milline on iirlaste arusaam. Nendel on samasugune säte põhiseaduses, et õigust mõistab ainult kohus. Nemad on läinud sellega nii kaugele, et nemad ei tunnista ka kohtuvälist väärteomenetlust. Kõik asjad käivad kohtust läbi. Me oleme olnud väga liberaalsed selles tõlgenduses senimaani, aga minu arvates kuskil on ka piir. Me tegime siin eelmine aasta suure analüüsi selle kohta, et mida võib ja mida ei või. Erinevad seisukohad on loomulikult ka juristkonnas. Aga selle Finantsinspektsiooniga võiks minna edasi, vähemalt lepitusasutusena pihta hakata ja siis vaadata, kuidas see töötab. Ma ei näe ühtegi takistust.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Väga auväärt Riigikohtu esimees! Küsimus on kaheosaline. Esimene osa puudutab seda, et kui me käsitleme sotsiaalmeediat kui turuplatsi ja võrdleme seda füüsilise keskkonna ehk turuplatsiga, siis kas te oskate ette öelda, kas tulevastel Riigikogudel tuleb seadusandlust sellisel kombel muuta, et need ohud, mis meid varitsevad ebasõbralike inimeste poolt tänaval või sotsiaalmeedias, muutuvad järjest sarnasemaks ja vajavad ka seadusandlikku regulatsiooni, mida me täna tegelikult tervikuna ei taju? Ja teine küsimus puudutab teie sõnavõtus kohalike omavalitsuste erinevaid kaasusi, kus kohus on otsustanud, et kohaliku omavalitsuse volikogu otsus ei ole piisavalt kaasanud kohalikke elanikke. Avalikust meediast on lugemisel tekkinud küsimus, millisel määral see kaasamine peaks olema, et kohus seda aktsepteeriks.

Sellele teisele küsimusele on mul väga raske ... Ma eeldan, et see on Nursipalu lahend, mida ma ise ei ole veel lugeda jõudnud ja mis eile tehti, ja ka Lääneranna kooli oma, meie halduskolleegium oleks siin õige selle kohta vastama. Kuidas ma nüüd ütlen? Ma mõistan täiesti seda muret ja mina omavalitsusjuhina või seal töötava volikogu liikmena oleksin ka mures, et kust need piirid siis lähevad. Kui halduskohtute kaasamise tänane standard on läinud ülikõrgeks ja ettenähtamatuks. Ma olen sellega nõus. Üks viis on seda seaduses üritada reguleerida täpsemalt, mida teha. Aga ma ütlen, ma ei oska siin neid lahendeid väga kommenteerida. Minu puhtisiklikud arusaamad võib-olla ka ei ühti päris kõigega, aga see selleks. Need lahendid on tehtud, sellised hinnangud on halduskolleegiumi poolt antud ja need on järelikult ka siduvad. Siin ma võin anda oma mure edasi kolleeg Pilvingule, et ta saaks seda täpsustada, kuidas tema on neid lahendeid vedanud. 

Nüüd, see esimene küsimus, sotsiaalmeedias solvamine. See on probleem. Ma ütlesin ju, et kohtunikud ise on ka sotsiaalmeedias rünnaku all. Täna on muuseas näiteks käimas vähemalt üks, kui mitte kaks kriminaalasja kohtute solvamise pärast sotsiaalmeedias. Siin on nagu mitu nurka. Loomulikult inimesi häirib. Kui kuskil bussijaama taga midagi räägitakse, siis näebki, et need inimesed, kes seal bussijaama taga käivad, on nüüd sotsiaalmeedias, nüüd jääb selline mulje, et üle maailma on kõik olemas ja kõik ongi õige. Kokkuvõttes võivad sellised kampaaniad tõesti õõnestada inimeste usku riiki ja võimu üleüldse, eks ole. Kui neid rünnatakse kogu aeg isiklikult ja üha lahvimalt, üha hirmsamate sõnade ja kõikvõimalike väljenditega, siis see on probleem. 

Jällegi, kaugemalt võttes on paljudes riikides laim ja solvamine kriminaliseeritud. Eestis oli see niimoodi, ma ei tea, kuni aastani 1990 millegagi, kui see kaotati ära ja öeldi, et piisab tsiviilõiguslikust õiguskaitsest, et mine kaitse ennast hagimenetluse korras selle vastu. Nii on ta siiamaani ka jäänud. Üks küsimus ongi see, et mitte minule ei meeldi, et kõiki asju üle kriminaliseeritakse, aga mulle tundub samas, et inimesed ise ei ole võimelised ennast kaitsma paljudel juhtudel. On osa inimesi, kes on väga aktiivselt valmis kõikidega sõdima, ja teised, kes lasevad üle ja löövad sellele käega. Siin oli ka teemaks, kas sotsiaalmeedia on avalik ruum karistusõiguse mõttes. Selle kohta kriminaalkolleegium oma seisukoha ütles, et see ei ole niimoodi. Samas anti mulle siia kaasa ka seadusandjale mõte, et kui seadusandja soovib seda teha, siis palun, aga siis tuleb see seadusesse kirjutada, et selline avalikus korras õigusrikkumine võiks olla ka kuidagimoodi väärteona karistatav. Samas, muidugi selle negatiivne pool on see, et kas keegi jõuab siis nendega ka tegelda. Me võime need kõik kriminaliseerida, väärteoks panna. Täna politsei on teinud valiku, millega ta tegeleb ja millega mitte, väikeste vargustega nagu ei tegele, eks ole, aga kui me kogu ressursi paneme sotsiaalmeedia uurimise peale ja kõige muuga ei tegele, siis on jälle häda, eks ole. Selles mõttes on see väga kaalutud valik, aga mulle tundub, et asi läheb sotsiaalmeedias kogu aeg hullemaks küll, see paistab silma. Kohtunikud tundsid sama muret.

Margit Sutrop, palun! 

Austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Ma kuulen seda juba mitmendat aastat ja süda läheb järjest raskemaks, tundub asi olevat väga katastroofiline. Mitmeti on need mured võrreldavad meditsiinivaldkonnaga. Ma mõtlen, et meditsiinivaldkonnas nii mõndagi siiski aitab töökoormuse vähendamiseks ja võib-olla ka protsesside kiirendamiseks teha tehisintellektiga. Ma siin nüüd selles ettekandes seda poolt väga palju ei kuulnud ja ma küsiksin korra, mis teie enda arvamus selle kohta on. Kindlasti ei taha ma digitaalset kohtunikku, aga tahaksin sellist tarka nõunikut sellele kohtunikule appi, kes aitaks teha läbimõelduma, järjekindlama ja paremini põhjendatud otsuse. 

Ja kui nüüd tehisintellekti enda käest küsida, milles ta aidata saaks, siis on vähemalt viis suurt valdkonda, mis ta välja pakub: õigusallikate leidmine, analüüs, asjaolude süstematiseerimine, eelnõude koostamine, argumentide kvaliteedi kontroll, menetluse tõhustamine. Ja kuuendaks veel ka võimalike kallutatuste tuvastamine. See on tegelikult päris huvitav, et niisugune nagu palju erinevaid asju. Kas sellest on juttu olnud ja mida te isiklikult arvate selle kohta, kas seda võiks uurida?

Ma siiski paar lauset ütlesin siin, et me oleme käivitanud tööprotsessi uue kohtuinfosüsteemi loomiseks tehisintellekti põhjal. Meil on kohtute arengukava, kus on lausa mitu lehekülge kirjas, mida võiks tehisintellektiga teha. See, mis te ütlesite, kindlasti on võimalik. Teoreetiliselt ka seesama kohtu eelmenetluse ülevõtmine, mingil kujul ka lahendite prognoosimine, et üldse kohtusse pöördumist võib vältida, kohtumenetluses tõendite analüüs näiteks, kui need on väga mahukad materjalid, ja seisukohtade kõrvutamine – kõik see on töö, mida saab teha lihtsamal viisil ja masinaga kiiresti. Seda tuleks teha. 

Meil seisavad asjad eelmenetluses paljuski. Minu meelest saaks selle paljuski automatiseerida. Meil on, eks ole, nüüd ju x-Law on selline erainitsiatiiv, mis on üritanud tehisintellekti juba rakendada, pakkuda kokkuvõtete tegemisi. See on muidugi huvitav jällegi, et x-Law kolm-neli inimest erainitsiatiivil suudab rohkem ära teha. Meil on nüüd sadade inimestega suured IT-asutused, kes pole nagu teinud … Ma ei taha öelda, see oleks ebaõiglane, et nad pole midagi teinud, aga nad hoiavad püsti mingisuguseid suuri asju, ent nad ei liigu edasi. Selles on mure, mis minule tundub. 

Ma olen siin siiski optimistlik ja loodan, et me suudame need asjad käima panna. Sellel aastal näiteks me võtsime nii nagu Norraski vähemalt ajutise lahendusena neid Copiloti litsentse, jagasime neid värskelt, et kohtunikud hakkaksid testima ja katsetama. 

Mure on muidugi andmekaitse. Üks terviklikum mure on see, kas me saame või suudame kaitsta kohtuandmeid, mis on väga delikaatsed ja väga tundlikud. Kui me hakkame neid keelemudeleid kasutama, väga vabalt ringi laseme neil käia, siis nad tõmbavad sealt välja asju, mida vaja ei ole. See tuleb lahendada enne ära. Need on kinnised süsteemid, kust seda võtta. 

Aga mina näen väga suurt potentsiaali. Meil on ekstra inimene, kohtunik, võetud selleks, vabastatud muust ametist eelmine aasta, ta töötab. Ma loodan väga, et aasta pärast saaksin ma teile juba midagi palju paremat öelda selle koha pealt.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Te oma ettekandes mainisite päris selgesti, et te pooldaksite rahvakohtunike institutsiooni kaotamist. Aga minule tundub, et see süvendaks veelgi seda probleemi, et kriminaalasjades õigusemõistmine koondub Eestis väga väikese ringi inimeste kätte. Hiljuti endine juhtiv riigiprokurör Margus Kurmgi osutas, et Eestis on põhimõtteliselt 12 superkohtunikku, kes on siis ringkonnakohtute ja kriminaalkolleegiumide kohtunikud, kes otsustavad kõigi Eesti inimeste süü küsimusi kriminaalmenetluses. Mulle tundub, et selline olukord ei ole korrektne õigusriigi ideaali silmas pidades, rahvakohtunike institutsioon kindlasti aitab seda leevendada. 

Aga ma küsin nüüd selle kohta, mida te arvaksite ettepanekust, et sarnaselt Iirimaa eeskujule seda probleemi leevendada ka seeläbi, et prokuratuurilt võtta ära reeglina üleüldse kriminaalasjades edasikaebamise õigus. Põhimõtteliselt on ju nii, et isiku saab süüdi mõista juhul, kui tema süü on tõendatud väljaspool kahtlust. Kui juba kohus on leidnud, et süü ei ole tõendatud väljaspool kahtlust, siis miks peaks üldse prokuratuuril säilima edasikaebamise õigus?

Esmalt rahvakohtunike kohta. Ma olen siit puldist ka öelnud, et no ei saa öelda, et ma oleks rahvakohtunike ärakaotamise mingi vaimustunud toetaja. Ma olen seda näinud täna lihtsalt olemasolevatest valikutest kõige vähem halvemana. Probleem on täna ju selles, et meil ei ole rahvakohtunikke teatud piirkonnas, meil ei ole vastutust, meil ei ole võimalik neile maksta sellist tasu, eks ole, et nad saaksid seal oma tööst eemal olla. Meie häda on see, et see kriminaalmenetlus nii kaua kestab. Kui ma küsin seal Iirimaal, siis ikkagi vandekohtunikud istuvad mõne kuu võib-olla kõige rohkem, mitte aastaid ei istu kuskil kriminaalmenetlustes. Keegi ei saa lubada endale keskmise palga eest sellist istumist seal. See on olnud see murekoht. Täna on, eks ole, kui Eestis makstakse rahvakohtunikele sellist minimaalset hüvitist siin, siis ütleme, ongi töötud ja pensionärid tegelikult. Kas need on siis õige läbilõige ühiskonnast, kes on, ja osa neid ka ei leia? Siis on olnud probleemid ju see, et puudub taustakontroll, eks ole. Kriminaalmenetluses on olnud probleeme siin nendega, et on lekitatud materjale. Mina olen saanud kaebuse rahvakohtuniku peale, distsiplinaarasja algatamise, rahvakohtunik, vabandust, aga magab istungil. Aga seaduse järgi ei olegi mingit regulatsiooni, mingit järelevalvet ei ole, mingit mehhanismi ei ole, ainult seesama kohtunik nagu ... Siis nagu on mindud tõesti mingis mõttes kergema vastupanu teed ja öeldud, et no me saame kiiremini ja lihtsamini, kui neid ei ole praegu. Mina ütleksin, et võib-olla see on ajutine lahendus, et mõtleme läbi ja võib-olla suudame mingi parema edaspidi uuesti välja mõelda, aga täna see rahvakohtunik meil, kui ta jääb haigeks või kukub välja menetlusest, kolm aastat menetluses olnud, tuleb uus kohtunik, hakkab otsast pihta menetlus. Vaat need on need hädad, mis need põhjused on täna olnud selle kaotamiseks. Ma ise ideaalis tegelikult rahvakohtunikku täitsa toetan ja mõtlen, et need võiks ka tsiviilasjades osades asjades olla. Ja võiksid olla võib-olla ka spetsialiseeritud rahvakohtunikud, paljudes riikides on, näiteks lastega vaidluste puhul või mingid töötajad, töövaidluste puhul töötajate ja tööandjate esindajad, võib-olla finantsvaidluste puhul ka, ütleme, spetsialist selles valdkonnas, raamatupidaja või keegi teine, kes suudab nagu anda juurde seda vaadet, ilma et vandekohut tuleks tegemist. 

Mis puudutab seda õigeksmõistmise puhul kaebamisõiguse piiramist, ma ei julge päris, ma tean, et minu kolleegid siin ei jaga seda mõtet. Mulle endale iseenesest ka tundub, et see kaebeõigus võiks võib-olla ikkagi olla piiratud. Ma saan aru, et see paneb esimese astme kohtule väga suure sellise surve, ja kui ikkagi tuleb nagu põhimõtteliselt nii-öelda vale otsus. Lisaks on teine teema see, et siis nagu kõrgema astme kohtud ei saagi seda praktikat kujundada üldse teatud küsimustes võib-olla, kui see läheb paigast ära. Need on need argumendid, mida on siin öeldud, miks seda mitte kaotada. Ma saan samas ka aru sellest, et see inimene, kes on õigeks mõistetud ja kui ei ole mingisugust kuritegu kohtu poolt või mingisugust väga ränka menetluse rikkumist seal, no miks ta peaks selle eksperimendi nii-öelda ohver olema, et sellega edasi minna. Ma saan ka sellest aru. Nii et tegelikult isiklikult mulle oli see sümpaatne, mis seal Iirimaal oli, jah, et ei saanud kaevata.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud Riigikohtu esimees! Esiteks, kompliment, et te olete prokuratuuri fanatismi valitsusi paika panna, kukutada, referendumeid ära jätta, möllata, piiramatult laamendada ja kompromiteerida õigussüsteemi, mõnevõrra nende tiibu kärpinud. Loodame, et see läheb edaspidigi nii. 

Ent ometi tahaks kriitilise punktina tõsta esile ühe sadamakapteni seisukoha, kes ütles, et me oleme üsna tõsise osa oma õigusloome suveräänsusest ära andnud. Ta pidas selle all silmas, et väga suur osa praegustest seadustest kannab märget "Vastavus Euroopa õigusaktidega". Euroopast tuleb paljuski initsiatiiv ja kiire õigusloome. See on etteheide Riigikogule, aga see on etteheide ka teile. Millal te hakkate tõsiselt tegelema põhiseaduse aluspõhimõtetega, mis on kirjas põhiseaduse täiendamise seaduses, ja meid Brüsseli omavoli vastu kaitsma? Praegu ma seda ei näe.

No mis ma selle peale oskan nüüd öelda? On õige, et Euroopa Liidu õiguse nii-öelda pealetung eri valdkondades on kindlasti olemas. Meil on olnud vaidlusi ka põhiõiguste ja põhiseaduse vahekorrast Euroopa Liidu alusõigusaktidega – kuidas see peaks kõik ikka välja nägema ja kui palju me oleme loovutanud seda suveräänsust. Kuid Riigikohus on ju teinud lahendeid, on ju arutatud selle üle, et kuskil on see piir, et mingisugune suveräänsuse üleandmine Euroopa Liidule veel mingis küsimuses nõuab võib-olla rahvalt uusi seisukohti.

Kui vaadata igapäevast kohtumenetlust, siis ma julgen siiski arvata, et näiteks tsiviilkohtumenetluses on Euroopa Liidu õiguse mõju suhteliselt marginaalne ikkagi. Needsamad asjad, mis Euroopa Liit meile ette kirjutab, meil enda põhiseaduse menetluskorraga nagunii oleks olemas olnud. Mingit kapitaalset ma ei tunne. Ja karistusõiguses ka. Kõige suurem surve on kindlasti haldusõiguses ja halduskohtumenetluses, kus on tohutu reeglite rägastik. Pigem ma näen muret selles, et me ei käi sellest rägastikust varsti enam üle, et mis kõik see Euroopa Kohus ja Euroopa õigus ütleb.

Eks riigikohus ja kohtusüsteem on meie õiguste kaitseks seatud. Põhiseaduse täiendamise seadus on meil olemas, selle üle on vaieldud nii kaua, kuni see on vastu võetud või õigemini isegi koostama hakatud, mida see täpselt tähendab ja mis need aluspõhimõtted ikkagi on põhiseaduses. Kust tuleb see viimane piir, et me saame öelda, et ei, vaat see Euroopa Liidu õigusakt meile enam ei kohaldu? Eks teised riigid on ka, liikmesriigid, ju seda katsetanud. Saksa kohus on piire tõmmanud, teisedki ülemkohtud või konstitutsioonikohtud on tõmmanud neid piire.

Ütleme niimoodi, et meie ette siiski, ma julgen öelda, täna, vähemalt viimastel aastatel, ei ole selliseid küsimusi ka detailselt toodud, vähemalt, kus oleks püstitatud ikkagi nii fataalselt see küsimus, et see Euroopa Liidu õigusakt meile ei sobi. Üldse, meie menetlusosalised on pigem leiged igasuguse Euroopa Liidu õiguse käsitlemisel. Isegi kui see on või ei ole, siis see selgub alles kuskil hiljem, keegi selle üle väga ei vaidle. See on ka see küsimus, et kui see küsimus tuuakse kohtu ette, siis tuleb sellele ka vastata. Selles mõttes võib advokaate julgustada siis.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt esindaja, aitäh väga huvitava ettekande eest! Aga ma küsin, et võib-olla sa tutvustad natuke laiemalt seda Norra kogemust, mida võiks siin rakendada. Võib-olla kõik ei ole kursis asjadega.

Meil on tegelikult kaks materjali, ma panin viited ka juurde. On täitsa ülevaade tehtud ja kirjutatud nii Norra kui ka Iirimaa kohtusüsteemi käikudest, kus on just neid erisusi välja toodud. Seal on erinevus mõlema riigi vahel ka olemas. Norralased on suutnud võtmekohana teha seda, et võimalikult palju asju kohtust välja viia. Iirlased on võtnud, et võimalikult palju asju kohtus kiiresti ära lahendada. Seal on erinevus.

Aga mõlemas on tõesti suuline menetlus, seal ei ole kohtunikul sekretäri ega mingit abilist. Ka Norras ei olnud. Samas kõik asjad liiguvad kiiresti ja igasugused menetlusgrupid toimivad. Nad ei ole nii üks ühele. Näiteks Norras, ja selle kohta ma olen ka ettepaneku teinud, meie kohtunikud loodetavasti võtavad sellest kinni. Tsiviilasjad seisavad väga paljuski kohtus eelmenetluse faasis. See tähendab, et hagi esitatakse kohtusse ära, esmased toimingud tehakse, saadetakse vastamiseks ja nüüd ta jääbki, nii kaua kuni järg jõuab kätte. Need asjad ei liigu edasi.

Norras katsetati – minu meelest meil võiks ka täitsa katsetada, ma olen seda välja pakkunud – sellist mehhanismi, kus eelmenetlusega tegelevad eraldi spetsialiseeritud üksus, kohtunikud ja kohtujuristid, kes valmistavad eelmenetluse ette ja siis antakse see jooksvalt kohtunikule, kes saab selle kohe ära lahendada. Nii et asjad üldse ei seisa kuskil. Selline võte minu meelest oleks kindlasti hea. 

No Norra on heaoluriik, ta on meist kolm korda rikkam, ta saab endale sedA lubada. Aga samas ma ütlesin, et kogu kohtusüsteemi eelarve tegelikult ei ole Eesti omast proportsionaalselt suurem. Selles mõttes on see seal väga tõhus, aga nad on suutnud selle kohtuvälise menetluse tekitada. See on minu meelest võtmekoht, mille võiks sealt esmajoones üle võtta, lisaks sellele võimalikule suulisele menetlusele rohkem. 

Me oleme Eestis läinud kartlikult selle kirjaliku menetluse peale. Ma näen, et inimestele tundub see kirjalik menetlus rohkem meeldivalt. On võib-olla ka inimesi, kes ei taha näha teisi inimesi, tahavad pigem liigutada pabereid, mitte seal saalis kohe ära lahendada asja. 

Me võiksime julgemalt tulla tagasi suulise istungi juurde. See oli minu kogemus nii Norrast kui ka Iirimaalt, et kuulge, toome istungi tagasi. See on tegelikult tõhus menetlusviis, minu poolest võib see ka elektrooniline olla, aga ärme liigutame neid pabereid lõpmata üksteisele. See oli see, mis minu sõnum oli ennekõike sealt Norrast. Aga me oleme selle loo kirjutanud ja seda saab lugeda.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Austatud Riigikohtu esimees! Viimastel aastatel on avalikkuses ja õigusringkondades arutatud eraldi riigikaitsekohtu loomise vajadust kriisi- ja sõjaaja õigusemõistmise tagamiseks. Vajavad ju kõik riigivastased, avaliku korra rikkumised, sabotaažiaktsioonid, marodööritsemine, sõjaväekohustusest kõrvalehoidmine, deserteerimised ja nii edasi juba preventiivsetel põhjustel kohest ja kiiret karistust. Kas teie hinnangul on Eesti praegune tsiviilkohtusüsteem paindlik ja võimekas kriisiolukorras toimima, ilma et see kinni jookseks ja asjad jääks venima, või vajaksime spetsiaalset riigikaitsekohust, nagu Eestis kunagi oli ja on täna ka enamikus riikides?

Ma olen üritanud kindlaid seisukohti selles küsimuses mitte võtta, teades, et see on nii emotsionaalselt laetud teema. On argumente. Ka meie kohtusüsteemis on inimesed, kes on veendunult selle poolt ja enamus on sellele vastu küll. Ma ise tegelikult arvan, eriti pärast viimast Ukrainas käiku. Me olime nädal aega Kiievis, külastasime erinevaid uurimisorganeid, külastasime prokuratuuri, külastasime ka erinevaid kohtuid ja muu hulgas arutasime ka riigikaitsekohtu üle. Ukrainas oli meil üks kolleeg ja meil tekkis väga terav diskussioon, kes ütles, et see oli jama Ukrainas ära kaotada riigikaitsekohus, see oli ikka väga hea asi, aga teised vaidlesid talle vastu, et kas ikka on vaja. Ukraina kohtusüsteem töötab ilma eraldi kohtuta, kõiki neid kohtusüsteeme on üritatud käigus hoida nii, nagu ta on, võimalikult sarnaselt, nagu ta on. Me nägime oma silmaga, et tegelikult see ka toimib niimoodi. Kohtud on rahvast täis, mis siis, et vahepeal on külm, elekter ära ja vahepeal on pommid. Aga kohtud on rahvast täis, nad vaidlevad seal, nad teevad oma asju. Tegelikult minul oli selline tunne, et inimeste jaoks on parem, kui nad on harjunud süsteemiga, mida nad tunnevad. Muidu see ka võimendab veel seda sõda, kui mingid erikohtud oleksid seal. See oli see tunne, mis minul oli seal Ukrainas.

Kui me tahaksime mingit erikohut teha, siis on küsimus, mis see pädevus on ja kuidas ta suhtleb teiste kohtutega. Kas see väärib eraldi loomist? Mina arvan, et tegelikult peaks meil kõik kohtud olema riigikaitsekohtud, tänases olukorras. Nagu ma oma ettekandes ütlesin, me oleme praegu natukene nõrgalt selle kriisiks valmistumisega olnud. Me peaksime tegelikult ju siin riigis tagama, et see kohtusüsteem toimiks tervikuna edasi. Meil on olnud üks suurem kriis, seesama pronksiöö, kui olid suuremad korratused ja kohtusüsteem tegelikult suutis ennast kokku võtta küll. Seal vahistati suur hulk inimesi, paigutati nad kuhugi angaari, või ma ei mäleta, kuhugi nad viidi. Ja siis tulid minu meelest appi ka halduskohtunikud või, ütleme niimoodi, et me suutsime need vahistamised ja asjad seal kiiresti ära teha. Tegelikult me pole nii halvad midagi. Ma usun, et me peame nüüd harjutama ja natukene neid reegleid tegema. Mina näen kõige suuremat muret selles, kui tagant kukuvad ära need infosüsteemid, mille küljes me täna ripume. Siis pole vahet, kas see on riigikaitsekohus või mõni muu kohus. Kuidas me töötame selles olukorras, kui meil ei ole õieti seadust, me ei tea kohtupraktikat, me ei tea eelnevat karistusregistrit? Kuidas me ikkagi saaksime selle asja ära tehtud, kui mingisugune suur hulk inimesi näiteks vahistada tuleb või kuhugi paigutada tuleb? Me peaksime saama selle lahendatud. 

Riigikaitsekohtu, ma saan aru, üks mõte oli see, et keegi on kogu aeg valmis, spetsiaalselt ette valmistunud ja võimeline neid asju üle võtma. Jällegi, ma küsisin Ukrainas, kuidas need kohtud sõjaajal on mõjutanud seda nii-öelda seda portfelli kuritegudega – noh, portfelli halvas mõttes, aga millega te tegelete siin kohtus. Tegelikult oli huvitav see, et öeldi, et klassikalised lihtsad kuriteod on taandunud. Neid ei ole. Komandanditund aitab kaasa, ei ole väga palju varguseid, ei ole ka selliseid klassikalisi, võib-olla selliseid vägivallakuritegusid. Kuigi on postdramaatiline stress ja inimestel on väga suured mured, aga siiski see nii suur ei ole. Seda, et marodööride jaoks on seal eraldi kohut vaja, seda nad igatahes ei kinnitanud. Aga eks see on poliitiline valik. Kui tehakse riigikaitsekohus, siis tuleb mõelda talle välja see suhe kogu kohtusüsteemiga. Aga ega see lihtne ei ole, selles mõttes, et kuidas ta siis üle võtab. Meil ei ole Eestis siiamaani ju erikohtuid tehtud. Kuidas see ressursi mõttes läheb? Mina oleksin siin pigem üheksa-korda-mõtle-põhimõttel. Igal juhul, sõltumata sellest, kas teha riigikaitsekohut või mitte, tuleb olemasolev kohtusüsteem viia ikkagi paremasse seisu kriisidega toimetulemiseks. Ma usun, et selle üle vast nagunii vaidlust ei saa olla. Me peaksime saama vaidlusi lahendada ka siis.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud Riigikohtu esimees, esmalt suur aitäh teile väga põhjaliku ja huvitava ülevaate eest! Ja muidugi küsimustele vastamine, mida te niivõrd perfektselt ja niivõrd laialt käsitlete, et isegi need, kes valdkonda ei tunne, nagu mina, saavad selle väga kenasti selgeks. 

Aga minu küsimus puudutab Riigikohtu otsust 20. aprillil 2026 ja see puudutas erihooldekodude teemat. Riigikohtu otsuses seisis, et riik peab erihooldekodukoha tagama, abivajajat ei tohi panna lõpututesse ootejärjekordadesse, viidates rahapuudusele ja kohanappusele. Eriti hea lause, mis minule kui sotsiaalvaldkonna inimesele on väga südamelähedane, et riigil pole õigust planeerida eelarves erihoolekandele vähem raha, kui on tarvis põhiseadusest, seadustest ja Sotsiaalkaitseameti õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks. Eile arupärimistel sotsiaalminister meile ütles, et vaatame, analüüsime, mõtleme. Aga otsus, Riigikohtu otsus on langetatud. Mis on teie hinnang sellele käitumisele?

Eks see on üks laiem teema. Sama küsimus mitte ainult erihooldekodude kohta, vaid üleüldse ikkagi ka hooldekodukohtade tagamisest, sotsiaalsüsteemi tagamisest, arstiabi tagamisest, koolikohtade tagamisest, eks ole. Kõik see on ju tegelikult üks mingis mõttes grupp asju, mis kõik nõuab raha väga palju. Nüüd ongi siis see, ma saan aru, et meil on nagu mingi dilemma koht praegu ühiskonnas. Ühtpidi me oleme väga kaugele arenenud ja inimeste ootused sotsiaalteenustele tõusevad kogu aeg, teisalt riigipoolsed rahaeraldused sinna samavõrdselt tõusnud ei ole. Mõte või küsimus ongi, kus siis see tasakaalupunkt nüüd on, millist ka erihooldekodude süsteemi me riigina suudame siin üleval pidada või mida me oleme lubanud. Põhiseadusega me oleme ju teatud kohustused ikka Eesti inimeste ees võtnud ja miinimumitasandil seda tuleks tagada. 

Mis puudutab neid hooldekodukohti – ka mina olen ise kokku puutunud tsiviili poolt nende kinnistesse asutustesse paigutamistega, mis on ka hooldekodud, niimoodi tahtevastased –, siis see 20 aastat juba jutt on, et kohti ei ole. Kohti ei ole! Samas, inimeste need probleemid kogu aeg süvenevad, eks ole, neid inimesi kuskile panna ei ole justkui. 

Ma usun, et Riigikohtu lahend on ühe pikema nii-öelda protsessi väljund. Kogu aeg öeldakse, et on kohtulahendid ja inimesed peaksid saama abi, tuge, aga tegelikult ei saa, kuna raha pole, jäädki sinna järjekorda, eks ole, pikemaks ajaks. Mina arvan, et siin, ütleme, koolijärjekordadega oli ju, või lasteaiakohtadega oli õigemini vist see, kus oli sama teema, öeldi, et omavalitsusel on kohustus seda tagada. Öeldi, et noh, me ei taga, meil põle, me ei ehita. Siis Riigikohus ütles mitmes asjas, aga siis te peate leidma lahenduse, te viite teise piirkonda, maksate kinni eraldi siis need õpetajad. Eks siin on sama teema. Muidugi, erihooldekodude puhul ei saa öelda, et me asendame selle meetodi, kui nad ei saa mujale pandud neid inimesi, kui nad ei saa mujal hakkama. 

Ma usun, et kui nüüd see asi jääb nii, nagu ta on, eks siis sellele järgneb tõenäoliselt mingi järgmine Riigikohtu lahend arvatavasti juba, ja siis kurjem arvatavasti. Praegu on antud nagu hoiatus, et kuulge, see ei lähe niimoodi, on mingi standard, mida tuleb täita siin täna seadustega, kui seadusandja ise on need standardid kehtestanud, siis tuleb neid ka järgida või tuleb neid siis alla lasta. Mis see standard on, see on nihukene väga valuline küsimus. Mina esitaks küsimuse niimoodi, kas tänane põhiseadus tagab selle, et keegi meil Eestis ei peaks tänaval külmuks surnuma, jah, või nälga jääma. Ma arvan, et tagab, peaks tagama selle. Kui inimesel on esmatasandi häda ikkagi, siis see riik peab selle asja lahendama.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab Rootsi vange, mis siia varsti tulema hakkavad. Valitsuskoalitsioon seda väga surub ja on öelnud, et riskid on maandatud. Kuid õiguskomisjoni istungil selgus, et nii see paraku ei ole. Asi ei ole isegi rahas, vaid asi on pigem inimvaras. Kas nüüd on kohtunikuks ja prokuröriks soovijate arv massiline ja meil on olemas inimesed, kes vajaduse korral hakkavad tegelema Rootsi kurjategijate õigusrikkumistega? Õiguskomisjonis selgus, et ühe inimese kohtunikuks saamine võtab vähemalt üheksa kuud aega, kui üldse on keegi, kes kandideerib. Peaprokuröri poolt oli samuti sõnum, et prokuröriks kandideerimine kukub sageli läbi, need kandideerimised kukuvad läbi. Kas nüüd hakkab olema nii, et meie enda kuriteod jäävad ootele …

Teie aeg!

… ja kas kohtunikud peavad hakkama valikuid tegema?

Mida ma oskan vastata? Kohtunikud ei ole selle lepingu sõlmijad, vaid Riigikogu. Meie asi on täita seda, mis nüüd ette võetakse. Mingit ressurssi mina ei ole täheldanud, et sellega koos lisanduks. Nagu te teate, tulevad uued vaidlused ja järelikult läheb see asi tõenäoliselt halvemaks, selle poolt vaadates, kui palju kaebusi sealt juurde tuleb ja kas nad nüüd midagi halba teevad. See on nüüd kaalumiskoht. Mina saan aru, et see on ju ennekõike Riigikogu kaalumise koht praegu, et mis valik nüüd teha. Ilmselgelt võib see kohtusüsteemi mõjutada negatiivselt, kahtluseta. Lisaks meie omadele tegudele tuleb tegusid veel juurde. 

Teine küsimus on, kui palju neid siis on. Mina pigem ei usu, meil ei ole kogemusi, et vanglakuritegevus on tohutult suur. Meil on väga hea vanglasüsteem. Seda ma väga ei usu. Vangide kaebused on pigem halduskohtus, neid kindlasti tuleb juurde ja need lähevad keerulisemaks, kui need on sellised rahvusvahelised, tekitavad võib-olla lisaküsimusi. Niigi see mass on meil suur. Kuidas me sellega toime tuleme?

Teine küsimus on kindlasti see, kuidas nüüd tagasiminek on neil, ja ennetähtaegsed, kõik see teema. Mina isiklikult ei ole sellesse süüvinud. Ma ei ole nii … Ma ei tea, kuidas see kõik läbi on mõeldud, kuidas see kõik toimima võiks hakata, kas see on reaalselt teostatav. Aga kui küsimusele otseselt vastata, siis ei, meile ei tule kuskilt kohtunikke ja prokuröre seepärast juurde, et meil on see vangla. See probleem võib tekkida.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt Riigikohtu esimees, suur tänu põhjaliku ja ülevaatliku ettekande eest! Mina selle küsimuse võib-olla peaks esitama eelkõige siin sellele saalile, aga ma arvan, et tegelik elu esitab selle küsimuse ennem õiguskantslerile ja kohtusüsteemile. Ja ma küsin nüüd teie käest pigem nõu kui kõrgemalt kohtuvõimu esindajalt. Kes meil Narvas võimul on? Kes meil on linnapea, kes meil on volikogu esimees või meil on kaks linnapead või meil on kaks volikogu esimeest? Ja mida teha, et meie siin saalis saaksime aru ja tavainimesed ka saaksid sellest aru?

Ega mina ei ole selle Narva teemaga kursis rohkem, kui ma meediast loen aeg-ajalt. Meieni ei ole jõudnud sealt kaebusi, ka valimiskonnast. Kusjuures ma mäletan, et kunagi oli mingisugune taoline asi Maardus – minu mäletamist mööda oli vist, kui ma õieti mäletan –, kus oli ka kaks volikogu või vähemasti tekkis mingi vaidlus, kuskil 15 või rohkem aastat tagasi. Aga sealt tuli ka terve hulk kaebusi meile Riigikohtusse, mida me pidime lahendama, et kes on õige, kes ei ole õige. Praegu võib Narva puhul ka niimoodi olla, et niipea, kui keegi midagi vastu võtab, siis keegi teine läheb seda vaidlustama, et kes sa siin õige oled. Ega kohtud teistmoodi sinna sekkuda väga ei saa.

Kas seadusandja peaks seal sekkuma ja nii-öelda korda majja lööma minema Narva? See on ka nüüd omaette küsimus. Ma siiski tahaks loota, et omavalitsusel on nii palju jõudu, et ta suudab ise sealt välja tulla ja selle asja lahendada, ilma et kuidagi mingisugune ma ei tea mis väline jõud seda peaks seal korda tegema. Kes seal praegu võimul on, ka mulle on jäänud arusaamatuks. Ma loen lehest samamoodi nagu teiegi siin, just tänagi oli. Jälgime murelikult seda, aga samas ei näe ma selles ka midagi fataalset. Ma saan aru, et see probleem on häälte tõttu tekkinud ja küll me tuleme sealt välja, ma arvan.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, aitäh sellise väga professionaalse ettekande eest! Ega teisiti ei saagi olla. Aga küll see Narva asi ka kuidagi seal paika loksub, nii et hakkavad kõik aru saama, kes on kes. Kui ma õigesti kuulsin, siis te ütlesite, et Maardus oli ka selline teema. Ma olen Maardus aastast 1993 volikogu liige ja ma küll seda ei mäleta. Võib-olla oli see mingi teine omavalitsus. No vahet ei ole. 

Aga kuna ma olen ise omavalitsuse taustaga, siis ma küsin selle kohta. Riik paneb KOV-idele kogu aeg kohustusi juurde ilma rahalise kateta. Ühest poolt antakse autonoomiat juurde, aga see autonoomia jääb paberi peale, sest rahalist katet ei ole. Aga kas te ei näe, et oleks vaja põhiseaduslikke piire, mis kohustaks riiki ikkagi, kui ülesanne antakse KOV-idele, selleks ka rahalise katte leidma?

Ma pean siis vaatama, kas see ei olnud tõesti Maardu. Teate, see võib olla küll, ma võin praegu ... Äkki Loksa oli. Vabandust! Loksal oli see suur lahing. Saime ära korrigeeritud. Vabandust, mul oli valesti meeles, aga kant oli vähemasti õige. 

Mis puudutab riigi kohustusi ja raha eraldamist, siis nendest neljast omavalitsuse kaebusest ja üldse suur osa viimastel aastatel tulnud omavalitsuste kaebustest ju tegelikult viib meid sinna. Seda juba alates hooldekodude reformist, kus omavalitsused tulid välja jutuga, et riik paneb neile kohustusi, aga raha ei anna. 

See on sihuke igivana teema ja Riigikohtu jaoks on see suhteliselt keeruline valdkond. Meil on olnud ka vaidlus selle üle, mida Riigikohus nii väga teha saab. Riigikohus ei tohiks olla see, kes hakkab eelarvet kuidagi ümber jagama, see ei ole meie pädevuses, need valikud peaksid jääma ikkagi eelarve koostajale, seadusandjale. Aga samas peab saama kuidagi kontrollida, omavalitsustel on ju autonoomia. 

Tõesti, tänane arusaam on, et neil on oma ülesanded, milleks peab olema piisavalt raha, aga kui riik annab ülesandeid, peaks rahakoti ka kaasa andma. See põhimudel on täna üldiselt ju arusaadav olnud, aga alati on vaidlus, kuidas sa seda raha arvutad. 

Meil on olnud mitu vaidlust selle koha pealt ja ma arvan, et need vaidlused jätkuvad, et mis see piisavus on. Omavalitsus võib alati öelda, et piisav ei ole kunagi. Samas on olnud siin ka teema, et kui näiteks riik kärbib, siis kas saab olla olukord, et omavalitsus ei pea kärpima? Omavalitsus võib öelda, et riik tõmbab kokku, aga meie peame teenust osutama täie rauaga ja kui meil kokku ei tõmmata, siis meile tuleks ikkagi raha täie kanda. Siis tuleks seda ka vaadata. 

Ma olen seda probleemi tajunud korduvalt erinevates vaidlustes, kus omavalitsuse volikogud on meie juurde tulnud. Kas see on meie teema? Tegelikult on meil ka halduskohtus selline vaidluskoht olemas. Samas ma arvan, et need vaidlused tuleb ikkagi ära pidada. Kust see tasakaalupunkt omavalitsustele tuleb? Omavalitsuste positsioon on ka täiesti arusaadav, kust meie selle raha võtame. Samas peab omavalitsustele jääma raha ka nende oma ülesanneteks. Ei saa olla niimoodi, et me paneme kõik riigi ülesannete alla, omale raha ei jäägi. Mõlemad rahakoti pooled peavad tagatud olema. Mina olen aru saanud, et omavalitsuse autonoomia seda sisaldab. 

Küll aga on need suured lahendid, mida Riigikohus on teinud, öelnud ka seda, et kui seadusandja võtab vastu sätte ja paneb omavalitsusele mingi kohustuse – hooldamise, mis iganes –, siis tuleb see rahakotiasi kohe läbi mõelda, mitte nii, et see selgub takkajärgi, et kuule, see nõuab ju raha ka kuskilt, aga raha te ei anna. 

Siiamaani meil ei ole mingisuguseid katastroofilisi probleeme olnud. Ma lihtsalt võiks öelda, et mulle tundub, et suhteliselt kuidagi on suudetud need asjad mingil tasandil ikkagi ära lahendada selle riigi raha jagamisel. Viimane oligi see vaidlus Saue vallaga, kes püstitas selle, et nendelt võetakse liiga palju raha ära ja antakse teistele, vaesematele valdadele, et temalt tehakse ümberarvutusi. Riigikohus leidis, et hädapärast see ikkagi võib niimoodi olla, aga kui kaugele see solidaarsus läheb siin. 

Aga mul ei ole head vastust teile. Ma näen probleemi, me tajume seda ja neid vaidlusi tuleb üha juurde. Ega siin midagi teha ei ole, me peame nendega hakkama saama, kui seadusandja ise midagi välja ei mõtle. Ma kardan, et raske on ka midagi välja mõelda.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Narva küsimus on tegelikult oluline küsimus. Tegemist on ikkagi idapoolse piiririigiga ja see, mis seal kõik toimub, peaks tekitama kindlasti meil sellist, mitte muret, vaid me peaksime riigina võimalikult kiiresti aru saama, mis seal toimub, kuidas toimub, ja mõnes mõttes korra majja lööma. Aga selge on see, et väga palju küsimusi ikkagi otsustab kohalik tasand ehk kohalikud inimesed.  

Mul on küsimus, puhtjuriidiline. Kui on praegu tekkinud selline olukord, kus opositsioon, kes on enamuses, on palunud kokku kutsuda volikogu ja volikogu esimees ei ole seda soovinud teha ja kuna kõik need tähtajad on möödunud, siis opositsioon otsustas ise erakorraliselt kokku tulla ja teha need toimingud ära ja valida endale linnapea, volikogu esimees. Nüüd, kui vaidlustatakse seda otsuseid, millisel viisil peaks käituma üks või teine pool? Näiteks mängime läbi: et kui vaidlustab selle praegu valitsus … 

Teie aeg!

… kes peab ennast legitiimseks, mis siis tema peaks tegema, ja kui kiiresti siis kohtu, nii-öelda Riigikohus otsuseid võiks või peaks vastu võtma, või teine pool annaks siis kaebuse sisse, et mis selline juriidiline protsess peaks ette nähtud olema?

Aitäh!

Tajun seda muret. Ütleme niimoodi, et omavalitsuse puhul on see kõige nii-öelda üldisemal tasandil. Sarnased vaidlused on ju, ütleme, tulnud ka madalamal tasandil ette, alates korteriühistust, äriühingutest, kus ka jällegi, kelle käes on võim ja keegi nagu ei kutsu kokku ja siis ei tee. Need mehhanismid mingil kujul peavad ikkagi olemas olema. Täna ilmselt kohtusse saab see asi jõuda esmajoones ikkagi läbi nende otsuste vaidlustamise. Kui siin just valimiskomisjoni mingisuguste toimingute peale ei saa kaevata, siis muidu saab ikkagi hakata ju vaidlema, nii nagu oli sellessamas Loksal oli, vaidlustatakse koosolekut, see ei ole legitiimne, otsused vastu võetud, et see ei kehti. Täna need asjad peaksid liikuma sõltuvalt asja olemusest siis ilmselt halduskohtusse ikkagi. Ma usun, et kui Narvas see võimuvaakum sellisel kujul seisab, et see kellegi huvides ei ole, siis need asjad tuleb ilmselgelt kohtus lahendada kiiresti. See ei saa olla seal, et me ootame kaks aastat seal, kuniks siis uued valimised tulevad, kellel siin õigus oli või kellel mitte. Aga kui nüüd omavalitsus ise seda asja, seda selgust ei loo, siis keegi tõenäoliselt kohtusse läheb mingil hetkel ja eks siis see selgus tuleb luua. Ma ütlen, et Loksas liikusid nad läbi valimisasjadega otsapidi. Võimalik, ma ei ole nii kursis detailideni, selles mõttes mul on ka raske öelda siin, aga seda ma võin küll arvata, et kohus kindlasti ei jää pikalt kuidagi jokutama selliste asjadega, mille puhul on näha, et need on hästi kiired.

Aitäh, lugupeetud Riigikohtu esimees, teile rohkem küsimusi ei ole. Nüüd avan fraktsioonide läbirääkimised. Kõigepealt Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Austatud kolleegid! Ma tänan Riigikohtu esimeest selle põhjaliku ja väga põneva ülevaate eest. Ettekandest joonistus minu jaoks välja kaks sõnumit. Esimene neist on positiivne. Positiivne on see, et Eesti on jätkuvalt õigusriik, kus kohtud on sõltumatud, kohtulahendeid austatakse ning inimesed saavad oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. See võib nii kõlada, aga see ei olegi ju tänapäeval maailmas enam iseenesestmõistetav, ja see on kindlasti väärtus. 

Teine sõnum on aga hoiatav. Me kuuleme, et kohtuasjade arv kasvab, menetlusajad pikenevad ning kohtusüsteemi jõudlus väheneb ja et kohtunikuamet ei ole enam populaarne. Kui kuus aastat tagasi võis Eesti kohtusüsteemi pidada Euroopa üheks kiiremini toimivamaks, siis täna me näeme selgelt märke, et senine mudel hakkab oma piirideni jõudma. Õigusriigi tugevust ei mõõdeta ju ainult sõltumatuse kaudu. Seda mõõdetakse ka selle järgi, kas inimene saab lahendi mõistliku aja jooksul. Näiteks kui ettevõtja ootab aastaid vaidluse lahendamist, kui lapse hooldusõiguse küsimus venib, kui haldusvaidlused kuhjuvad või kui kohtunikud ise tunnevad end ülekoormatuna, siis see mõjutab otseselt usaldust riigi vastu. Seetõttu väärib tähelepanu Riigikohtu esimehe keskne sõnum: kohtusüsteem vajabki rohkem tõhusust. 

Mulle tundub, et siin on üks oluline põhimõtteline tähelepanek. Kohtuniku sõltumatus ja kohtusüsteemi tõhus juhtimine ei ole vastandid. Kohtuniku sõltumatus tähendab sõltumatust otsuse tegemisel ja see ei tähenda, et kohtusüsteemis tervikuna ei tohiks me muuta juhtimist, jagada ümber korralduslikku vastutust või kaasajastada töökorraldust. Kui me haiglates, ülikoolides, ettevõtetes ja riigiasutustes otsime paremaid töökorralduse lahendusi, siis peab ka kohtusüsteem suutma end ajaga kaasas käivalt arendada. Toodud võrdlused ja näited teiste riikide nii palga- kui ka kulupõhisuse kohta annavad samuti märku üsna kriitilisest vajadusest ja võimalustest muudatusteks. 

Riigikohtu esimeest kuulates saime kinnitust, et Riigikogus arutlusel olevad kohtukorralduse seaduse muudatused, mis keskenduvad peamiselt kohtumenetluse kiirendamisele, ei kujuta endast ohtu kohtunike sõltumatusele, vaid on suunatud kohtusüsteemi tõhususe parandamisele. On väga oluline tugevdada kohtute juhtimist, muuta töökorraldus meeskonnapõhisemaks ning kasutada paindlikumalt ressursse üle kogu süsteemi. Me saame kõik aru, et ideaalmaailmas oleks kõik kohtusüsteemis töötavad inimesed muudatuste vajalikkuses esmalt veendunud, enne kui me neid teeme. Päriselus on tavaline, et on nii kõhklejaid kui muutustele vastuolijaid. Nende kõikide arvamusi tuleb kuulata. Me peame aga vältima olukorda, kus kohtuniku sõltumatust kasutatakse vahel ka argumendina töökorralduslike muudatuste vältimiseks või edasilükkamiseks. Kindlasti on kohtumenetluste kuhjumine ning venimine ohumärgiks ja me peame suutma kohtureformi eesmärki silmas pidades vajalikud seadusemuudatused siiski teha. 

Ka kohtunike järelkasvu silmas pidades on kaasaegne töökorraldus ja kohtuniku võimalus spetsialiseeruda ning meeskonnas töötada vältimatult vajalikud. Nii et siin kõneletud kohtunike uute põlvkondade pealetulemine ja ka -puudus on üks märk sellest. 

Lisaks võimalike uute menetluslahenduste kaalumisele on vajalik ka laiem muutus õiguskultuuris ja otsustuspraktikas. Me näeme ühiskonnas sageli õiglust eelkõige läbi võitja ja kaotaja, kuid paljudes tsiviil- ja haldusvaidlustes ei ole parim lahendus mitte pikk kohtuvaidlus, vaid kokkulepe. Kui viidatud Norra kogemus näitab, et suur osa vaidlusi lahendatakse enne kohtusse jõudmist, siis tasub meil tõsiselt küsida, kas oleme Eestis kasutanud kõiki võimalusi kohtuväliste lahenduste arendamiseks. See aitaks nii inimesi kui ka kohtuid. Vähem riiki ja rohkem kokkulepet võiks olla see meie eesmärk, mille poole liikuda. 

Ühised murekohad, millele ettekandes viidati, on mitmed juba aktiivselt Riigikogus arutusel. Kindlasti vajavad need põhjalikku analüüsi ja kaalumist, aga nad peavad saama lahenduse, nagu näitena toodud karistuspoliitika ebajärjekindlus ja kohati avalikkuse õiglustunnet riivavad otsused. Oluline on jätkuvalt ka õigushariduse küsimus. Kui kohtunikud, advokaadid ja prokurörid juhivad tähelepanu juristide järelkasvu kvaliteedile, siis tuleb seda võtta tõsiselt. 

Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaks.

Ja siin ootab Riigikogu ees sisuline arutelu selle üle, millised peavad olema tulevase juristihariduse kvaliteedinõuded ja kuidas me saame tagada tugeva professionaalse järelkasvu. 

Head kolleegid! Riigikohtu esimees tõi oma ettekandes välja veel ühe laiemalt ühiskonda puudutava tähelepaneku. Õigusriik ei püsi üksnes seadustel, ta püsib ka usaldusel, usaldusel kohtute ning institutsioonide vastu, usaldusel selle vastu, et otsuseid tehakse erapooletult ka siis, kui meile nende sisu tingimata ei meeldi. Leian, et riigina tuleb meil kaitsta vajadusel ka oma kohtunikke isiklike solvangute ja sotsiaalmeedia vaenukampaaniate eest. Ja see pole kellegi personaalküsimus. Rünnakud, mis on suunatud kohtuniku vastu, seavad kahtluse alla tema sõltumatuse ja erapooletuse ning õõnestavad ka usaldust õigusriigi vastu.

Kokkuvõtvalt, me peame hoidma kohtunike sõltumatust, me peame tagama kohtunike järelkasvu ja kohtunikuameti prestiiži, kuid samal ajal on möödapääsmatud reformid, mis muudavad õigusemõistmise kiiremaks, tõhusamaks ja inimestele paremini kättesaadavaks. Sõltumatu kohus ei tähenda muutumatut kohut, vaid peab olema korraga sõltumatu, tõhus ja tulevikukindel. See on hea eesmärk ja selle nimel me siin seadusandjana püüame tegutseda ja toimetada ning täname Riigikohtu esimeest tehtud töö ja ausa ülevaate eest. Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel ja volitusega Peeter Ernits, palun!

Auväärt juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees ja kaks Riigikogu saadikust kolleegi! Natuke piinlik on, kui kolmanda võimu esindaja tuleb esimese võimu palge ette rääkima oma probleemidest ja saal on praktiliselt inimtühi. Õnneks mõned kolleegid on veel uksele saabunud. Aga ikkagi, see ei ole kõige parem märk, Riigikogu suur saal keset tööpäeva on inimtühi. Nii et aitäh mõnedele kolleegidele, kes siiski on austanud kolmanda võimu esindajat.

Mul ei ole kõnet kirja pandud, aga ma olen püüdnud seda justiitselukaart ja neid asju vaadata lähemalt, kaasa arvatud kohtunike maailma. Ma peatun mõnedel momentidel. Kõigepealt, kui ma siin praegu kõnelen või Villu Kõve siin enne kõneles, siis see tekst on mõne minuti pärast juba stenogrammina olemas. See on esimese võimu reaalsus täna. Kolmanda võimu puhul, kui kohtutes keegi midagi räägib, see on nende jaoks veel tulevik. Seal käib üleskirjutamine ja läheb hulk aega enne, kuigi kohtud kuuluvad digiministeeriumi alla. Nagu Riigikohtu esimees ütles, on alustatud liikumist digimaailma poole ja AI kasutamise poole, aga esialgu veel kuigi kaugele pole kahjuks jõutud. Nii et see on üks oluline moment ja natukene isegi absurdne: digiministeeriumi alluvuses olev kohtute maailm ei ole veel suurt sinna digimaailma jõudnud. 

Teine, kirjausk. Jah, väga oluline asi. Tõepoolest, Eesti kohtunikkond eeldab kirjalikku menetlust, kuigi mitmel pool mujal, nagu ka Riigikohtu esimees juhtis tähelepanu, on suuline palju efektiivsem, kiirem ja nii edasi. Siit tekivad ka need probleemid, et järjekorrad on pikad, eriti mõnes valdkonnas, ja see usaldust loomulikult kohtusüsteemi vastu ei tõsta. 

Aga veel, ma küsin, miks peab olema näiteks vahistamismäärus nii pikk. Võiks olla Soome või paljude teiste riikide kombe kohaselt suhteliselt lühike, ükskõik kelle, mis see isiku nimi on, ja vahistada selle paragrahvi järgi, aga mitte kirjutada sinna mingisugust oopust. Või kohtuotsus – miks peavad nad olema nii kuramuse pikad, eriti kui ei ole tegemist mingi mastaapse, korruptiivse või riigivaenuliku või mõne sellisega, mis nõuab tõesti väga põhjalikku seletust? Soomes ja mitmel pool mujal tsiviliseeritud maailmas saadakse palju lühemaga hakkama. Aga meie oleme kirjausku ja millegipärast jätkame sellist kirjutamist. Kui kirjutamine on veel selline, et digimaailm ei ole jõudnud kohtute maailma, siis võtab see kohtunikelt veelgi aega. Ma võin teile kinnitada kohtunikega tihedalt suheldes, nad on ikkagi raskelt üle koormatud, vähemalt paljud neist. Milleks seda kõike vaja on?

Nii, siis kohtureform ja kohtute reformiga ühendamine. Rait Maruste on vist eelmine aasta pealkirjas öelnud, et see on nagu Krõlovi valm, kvartett, kus muusikud paigutad ümber, aga kvarteti kõla ei pruugi sellest palju muutuda.

Siis kohtunikkonna meelsus. Mul oli au olla kohtunike ühingu suurel kokkusaamisel Tartus, kus ka justiitsminister, nende pealik, esines kõnega. Kohtunikud ei olnud seal oma talaarides, nad olid nii-öelda tavariietes.

Vabandan korraks. Kas soovite lisaaega?

Jah, paluks küll.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Ja nad sisuliselt andsid justiitsministrile hundipassi. Ei jõua sellest pikemalt rääkida. Nii et usaldamatus tegelikult süsteemis, millele ka Riigikohtu esimees õigesti ütles, on küllalt suur.

Ja samas jälle, püüdes jälgida kogu seda justiitsahelat alates algusest kuni lõpuni, vanglateni välja, on kohtute usaldusväärsus minu arvates silmatorkavalt kõrge võrreldes paljude teiste institutsioonidega. Prokuratuurist ei hakka rääkimagi praegu, kuigi ka praegune peaprokurör üritab – ma näen seda isiklike suhete pinnal – teha parimat, et muuta seda samuti. Hiljutine avameelne intervjuu oli ERR-is suurepärane näide. Nii et probleeme usaldusega on terves riigis ja see loomulikult mõjutab tugevalt ka justiitssüsteemi ja ka kohtute süsteemi. Aga mina kohtute usaldusväärsust kahtluse alla ei sea. Kuigi siin on jälle probleeme. Margus Kurm on kirjutanud ikka karmi loo, kes on lugenud, 12 superkohtunikust ja kontrollimatust kapost. Margus Kurm on teatavasti endine kõrge riigiprokurör ja kõike muud, mis ta on olnud. Nii et see teema on ka oluline. 

Mis veel on? Tahaks märkida, et kui nüüd tulevad Rootsi külalisvangid varsti, augustis, ja nende haldusasju hakkab tulema nagu Vändrast saelaudu, aga justiitsminister on minu kuuldes öelnud, et dengi budet, raha tuleb, vähemalt Riigikohtule. Aga Tartu Halduskohtu juhi nahas ma ei tahaks olla, kes peavad hakkama neid kõike menetlema.

Ja veel üks moment. Ma mäletan, kui räägiti siin rohereformist, siis üks ministritest viitas, et kohtutele on antud suunised tuuleparkide menetlemiseks eelisjärjekorras. Ma veel küsisin, kas see tõesti saab olla niimoodi, et teise võimu esindaja sekkub, annab kohtutele suuniseid. Aga see tähendab seda, et jäävad varju muud haldusasjad, ja seda ei tohiks muidugi olla. 

Nii et igal juhul aitäh Villu Kõvele suurepärase ettekande eest! Probleemid on tõsised.

Teie aeg!

Liikumine sinnapoole, nende lahendamine, et lahendada, aga üldine olukord on raskelt usalduse puudumine. Ja see on kahju. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud aseesimees! Austatud Riigikohtu esimees! Head saadikud ja hea Eesti rahvas! Riigikohus on kõrgem kohus, selle tõttu peab Riigikohus rohkem tegelema printsiipidega, Riigikohus peab rohkem tegelema põhiseadusega, Riigikohus peab rohkem tegelema põhiõigustega.  

Ma näen, et Riigikohtu esimehe ettekanne kaldus küllalt palju detailidesse ja rääkimata jäid suured asjad. Detailides võib ära kaduda õigusselgus. 

Ma ei tea, miks, aga vahepeal oli Riigikohtu esimees oma ettekandes teinud torke USA süsteemi pihta. Jah, seal kindlasti on puudusi. Aga kõigepealt tuleks näha palki enda silmas ja siis pindu teiste silmas. USA ülemkohus on tõesti küllalt politiseeritud, see on üldteada fakt, presidendid võitlevad ülemkohtu kohtunike nimetamise pärast. Ja väga oluline on see, miks nad võitlevad: sest ülemkohtunikel on erinevad väärtused. 

Aga kuidas meil on? Kas meil siis ei nimeta Riigikogu koalitsioon siin riigikohtunikke? Riigikohtunike kuulamisel on ikka kuulda seda, kuidas nad mõistavad Brüsseli ülemvõimu, on väga rahul sellega, kuidas Eesti õiguskord tegelikult taandub globalistliku õiguskorra ees, kuidas nähtamatu tindiga on nende arvates kirjutanud põhiseaduse isad siia kindlasti juurde põhiseadusesse, et abielu võib olla ükskõik missugune, mõtleme välja, mida tahame, teeme, mida tahame, mõisted on manipuleerimiseks, mitte terve mõistuse põhjal tegemiseks. Nii et me oleme ise politiseerinud oma kõrgemat võimu. Miks me siis torgime USA-d?  

Aga kõige rängem on ikkagi institutsioonide lagunemine. Loomulikult, kui me oleme ühe suure süsteemi osa – siin on meil tegelikult üks teine istungisaal, mis otsustab üüratult palju, mitte see suur istungisaal, vaid Euroopa Liidu asjade koosolekusaal, vaat seal otsustatakse. Parandan: seal ei otsustata, vaid seal kuulatakse käsku. Ehk siis me oleme kirjutanud rahva tahtel, rahva tahtel, mitte üksikute poliitikute tahtel, mitte riigikohtunike tahtel, referendumi ajal vastu võetud põhiseaduse täiendamise seadusesse, et Eesti Vabariik võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetest. Aga ma ei näe tööd selle nimel. Õppige Saksa konstitutsioonikohtult, seal on rohkem südikust. Ärme ole provintsiaalid, kes võtavad kõike käsuna ja kardavad, et mis siis saab, kui meie otsus läheb mingisuguse nurgataguse direktiiviga, mille mõni suurriik on sisse hääletanud meile kohustuslikuks, vastuollu.  

Selles saalis kehastub meie riiklik suveräänsus ja see peaks olema ka tagatud Riigikohtu poolt. Paraku see nii ei ole. Pigem kehtib kogu aeg eriolukord nagu Pätsi-aegses Eestis, ilma seda nii nimetamata. Kord on koroonaeriolukord, põhiseadused lendavad prügikasti, põhiõigused lendavad prügikasti, tehakse nii, nagu täitevvõim tahab, sest tal on eriolukord, tal on võimekus. Siis on kliimaeriolukord, mille nimel võib ükskõik millise totalitarismi sisse viia, kaaperdada maksuõiguse Euroopa Liidu jaoks ja anda ära oma põhilise õiguse kehtestada makse. Ei, CO₂-maksuga maksustatakse kogu majandus, iga kodanik, varsti iga hingetõmbeni. 

Palun kolm lisaminutit.

Kolm minutit lisaks. 

Ehk siis me oleme põhiseaduslikus kriisis, mis venib juba väga pikalt. Selle vastu saab seista Riigikogu, selle vastu saab seista Riigikohus, kes tõlgendab põhiseadust mitte Euroopa tekkiva föderatsiooni tahte järgi, vaid meie põhiseaduse tahte järgi. Ja see on ka ülimalt suur vastutus. Sest kui me tõesti loeme sadamakapteniks saanud endise Riigikohtu esimehe Märt Raski juttu, siis ta üllatunult tõdeb, et näete, me oleme õigusloome ära andnud, küll on paha lugu. Kes andis? Ise andis. Tema oli üks peamine tööriist, kes ühe häälega aitas Euroopa stabiilsusmehhanismi, ebaseadusliku mehhanismi meie õigusesse tuua, kus me vastutame teiste riikide võlgade eest. Aga ma loodan, et meie praegune Riigikohtu esimees ei tee neid tähelepanekuid kunagi pensionil olles sadamakaptenina, vaid juba praegu, sest meil on kiire, meie suveräänsus vajab kohe kaitset. 

Samuti lammutab meie usaldust riigivõimu vastu e-valimiste kontrollimatus. Ja siin peab ju Riigikohus ka eeskuju näitama. Ehk siis viimasel ajal on Riigikohtus elementaarse koherentsuse säilitamisega probleeme, õigusliku koherentsuse säilitamisega, sest Riigikohus ei suuda eriti veel valimiskaebuste menetlemisega toime tulla. Aga kõigepealt lastakse üle seadusjärgne tähtaeg mitu kuud ja kedagi see ei huvita. Kuidas on võimalik siis seadusesse üldse mingeid tähtaegu kirjutada? Ja üsna tõrksalt koheldakse kaebajaid. Äärmiselt hädine on valimiskaebuste menetlemine. Märt Põder, keda peaks praegu kätel kandma selle eest, et ta osundab meie riigi raskele, õigusriigi raskele probleemile, valimiste usaldusväärsusele, millest tekib ülejäänud usaldusväärsus, ei, teda tõrjutakse Riigikohtust, et miks te tüütate meid kaebustega, teda tõrjutakse valimisteenistusest, et miks te tüütate meid kaebustega. Teate, kui üle 40% inimesi ei usalda e-valimisi, siis see mitteusaldatavus kandub ka Riigikohtule üle. Kui inimesed ei usalda Riigikogu valimisi, e-valimisi, siis Riigikogu valib ju omakorda riigikohtunikud. 

Ehk siis meil on ränk usaldusprobleem. Ma loodan, et Riigikohus hakkab tegelema printsiipidega ja võtab neid palju tõsisemalt ega upu igapäevasesse õigusliku detaili massi. Aitäh!

Teie aeg! Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellega on tänane istung lõppenud.