Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 15. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks registreerus 42 Riigikogu liiget, puudub 59.  

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson.

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna viis seaduseelnõu. Esiteks, maksukorralduse seaduse, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Teiseks, kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kolmandaks, konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Neljandaks, täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Viiendaks, kliimakindla majanduse seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust energeetika- ja keskkonnaminister. Kõik viis seaduseelnõu on esitatud elektrooniliselt eelnõude infosüsteemi kaudu. Aitäh!

Aitäh! Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan sisse meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõuga laiendatakse laevatatavatel veeteedel Politsei- ja Piirivalveameti järelevalve- ja menetluspädevust, [andes talle samasuguse pädevuse, nagu] praegu on Transpordiametil. Vajadus sellise menetlusõiguse laiendamise järele tuleneb viimastel aastatel, isegi juba aastakümnetel [toimunud] ja jätkuvast veeliikluse mahu kasvust ja intensiivistumisest. Täiendavalt lisan, et ühtegi uut reeglit, piirangut või karistust selle eelnõuga ei lisandu. Samuti ei ole sellel olulist mõju riigieelarvele. Nii et palun seda eelnõu menetlemise raames toetada ja tänan tähelepanu eest!

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonil tuleb taas tulla valitsusele appi [olemas]olevate murede lahendamisel. Rahandusministeerium saatis juba 23. veebruaril kooskõlastusringile võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse, täpsemalt finantspettuste ennetamise ja tõkestamise [seaduse] eelnõu. Kahjuks ei ole valitsus siiamaani suutnud selle eelnõuga parlamenti [tulla], kuigi algse ettepaneku kohaselt pidid need muudatused jõustuma juba 1. juulist käesoleval aastal. Eesmärk on finantspettusi ennetada ja neid tõkestada, arvestades seda, et viimastel aastatel on finantspettuste arv ja keerukus märkimisväärselt kasvanud. 

Kuna valitsus ei ole suutnud seda eelnõu siia tuua, siis me anname selle ise üle. Tunnistame ausalt, et tegemist on Rahandusministeeriumi koostatud eelnõuga, mille on ette valmistanud finantsteenuste poliitika osakonna nõunik Jarmo Lilium ja mille juriidilist kvaliteeti on kontrollinud õigusosakonna nõunik Marge Kaskpeit. Me usume, et see on igati adekvaatne eelnõu, oleme tutvunud selle sisuga. 

Arvestades seda, kui ajakriitiline [see probleem] on ja kui [kiiresti] kasvab erinevate [finants]kelmuste ja finantspettuste arv Eestis, võiks lausa öelda, et see on pandeemia, siis meie hinnangul selline viivitus ja arusaamatu venitamine valitsuse poolt on vastutustundetu. Nii et tuleme siin heatahtlikult valitsusele appi ja toome parlamenti selle ettepaneku, mis tugevdab makseteenuse kasutajate kaitset olukorras, kus makse tegemisel esineb pettusekahtlus, ning parandab makseteenuse pakkujate võimalusi erinevaid finantspettusi ennetada ja tõkestada. 

Selle eelnõuga muudetakse võlaõigusseaduse regulatsiooni, mis puudutab maksejuhise täitmisest keeldumist ehk olukorda, kus isik soovib teha maksetehingut, kuid makseteenuse pakkujal ehk pangal või makseasutusel on võimalik keelduda selle tehingu täitmisest just nimelt seetõttu, et on näha ja on põhjendatud kahtlus, et tegemist on kas väärkasutamise, pettuse või maksja manipuleerimisega. [Sellistest olukordadest] oleme päris palju viimastel päevadel, võib öelda, et ka viimastel aastatel meediast lugeda saanud. Nii et loodame parlamendi kiirele menetlusele ja teeme üheskoos selle valitsuse tegemata töö ära. Aitäh!

Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid ja kõik loomasõbrad Eestis! 19. märtsil arutas Vabariigi Valitsus Riigikogu liikmete algatatud eelnõu, mis nägi ette lõpetada kanade puuris pidamine Eestis. Kõnealuse eelnõu kohta oli valitsuse otsus mittetoetav. Põhjuseks toodi asjaolu, et Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on välja töötanud sarnase sisuga eelnõu, mille ta esitas 8. oktoobril möödunud aastal, aastal 2025. Väidetavalt pole [valitsusel] sellepärast soovi Riigikogu liikmete eelnõuga edasi minna. 

Me soovimegi teada, kas valitsus plaanib oma eelnõuga midagi teha, sest see on valitsuse laual olnud juba alates 8. oktoobrist möödunud aastal. Samas on Riigikogu liikmete eelnõu Riigikogus läbinud esimese lugemise. Sellest on samuti juba kuu aega möödas, aga paraku pole maaelukomisjon seda enam Riigikogu täiskogu ette toonud. Me soovimegi teada, kas valitsusel on plaanis taganeda oma lubadustest loomade heaolu teemal või tahetakse ikkagi selle eelnõuga edasi minna. Valitsus on lubanud selle asja jonksu saada tänavu esimeses kvartalis. Nii et aeg tiksub ja meie soovime infot saada. Aitäh! 

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu seitse eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Nüüd ka üks teade siia vahele. Järgmisel nädalal ehk istungivabal nädalal toimub siin istungisaalis Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee õiguskomitee istung. Sellega seoses palun teil istungi lõppedes oma laudadelt ja sahtlitest isiklikud asjad kaasa võtta.

Nii, aga läheme tänase päevakorra juurde. Täna on päevakorras kolm punkti. Esimene nendest on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele uute elektritootmisvõimsuste rajamise kiirendamiseks Eestis" eelnõu 847 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Jaak Aabi.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on algatanud Riigikogu otsuse eelnõu, millega teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku võtta viivitamata vastu otsused ja rakendada vajalikud tegevused uute elektritootmisvõimsuste rajamise kiirendamiseks. Kui lühidalt öelda, siis meie eesmärk on julgustada valitsust tegema otsuseid kiiremini. 

Selle eelnõu keskne mõte on väga lihtne: Eesti vajab rohkem elektritootmist. Me vajame seda energiajulgeoleku pärast, me vajame seda varustuskindluse pärast, me vajame seda selleks, et vähendada sõltuvust elektri impordist. Me vajame seda ka selleks, et elektri hind, mida [maksavad] Eesti inimesed ja ettevõtted, oleks stabiilsem, prognoositavam ja madalam. 

Energeetikas ei saa otsuseid teha viimasel hetkel. Elektrijaamu, tuuleparke, salvestusvõimsusi ja võrguühendusi ei rajata mõne kuuga. Kui me teeme otsuse täna, siis tegelik tootmisvõimsus jõuab turule alles aastate pärast, nelja, viie, kuue, seitsme või kaheksa aasta pärast. Sellepärast on nende otsustega väga kiire. 

Küll tasapisi, aga Eesti elektritarbimine kasvab. "Energiamajanduse arengukava aastani 2035" eelnõu seletuskirjas ja tegelikult juba ka vastuvõetud versioonis prognoosib Elering Eesti elektritarbimiseks 2030. aastal 10,4 teravatt-tundi ja 2035. aastal 12,2 teravatt-tundi. Võrdluseks: 2025. aastal tarbiti Eestis 8,5 teravatt-tundi elektrit, sellest ligi 40% tuli importida. Ehk kohapeal toodetud elektrit me tarbisime veidi üle 5 teravatt-tunni, aga importisime üle 3 teravatt-tunni. See tähendab, et meie vajadus elektri järele kasvab, kuid meie oma tootmisvõimsusi ei ole lisandunud piisavas tempos. Näiteks eelmisel väljakuulutatud taastuvenergia vähempakkumisel osalesid arendajad nelja tuulepargiga, nendest ainult kaks on jõudnud planeeringu kehtestamiseni ja mõlemad planeeringud on kohtus vaidlustatud. See vähempakkumine oli 2023. aastal. Ühtegi uut ehitusluba tuulepargi rajamiseks pole väljastatud juba alates 2021. aastast. 

Praeguse arenduste tempo juures võib prognoosida, et elektri defitsiit suureneb ja see võib 2035. aastal ulatuda juba 4–5 teravatt-tunnini. See ei ole jätkusuutlik olukord. Kui Eesti majandus kasvab, kui me tahame uusi tööstusinvesteeringuid, andmekeskusi, elektrifitseeritud transporti ja kaasaegset majandust, siis peame arvestama, et elektrivajadus suureneb veelgi. Küsimus ei ole ainult kodutarbijate elektriarves, küsimus on Eesti majanduse konkurentsivõimes. 

Praegu räägitakse poliitiliselt palju energiajulgeolekust, kuid uusi tootmisvõimsusi turule tuua aitavad otsused venivad ja venivad. Me ei saa jääda lootma ainult impordile, eriti olukorras, kus kogu regioon seisab silmitsi kasvava elektrivajaduse, võrguühenduste piirangute ja geopoliitiliste riskidega. Energeetikas on sõltuvus impordist alati ka julgeolekuküsimus. 

Seetõttu teemegi Vabariigi Valitsusele ettepaneku [algatada] veel sellel, 2026. aastal mitu konkreetset sammu. Esiteks tuleb kiirendada elektritootmisvõimsuste rajamiseks vajalikke planeeringuid, loamenetlusi, kooskõlastusi ja ka võrguühenduste protsesse. Eestis ei ole probleem selles, et ei ole arendajaid, kes tahaks investeerida ja tootmisvõimsusi rajada. Probleem on väga sageli selles, et riiklikud ja kohalikud protsessid venivad, planeeringud takerduvad, võrguühendused ei ole kättesaadavad ning kohalikel omavalitsustel puudub oskus ja ka motivatsioon taastuvenergia arendusi oma territooriumile lubada ja neid arendada. 

Tõesti, üht-teist on viimasel paaril aastal seadustes muudetud, aga meie hinnangul pole see kaugeltki piisav selleks, et arendusi kiirendada. Meie naaberriikides on taastuvenergia arenduste jaoks tehtud niinimetatud menetluste kiirtee ja rakendatud toetusmeetmed. Meie tammume kahjuks suuresti paigal. 

Meie ettepanek on, et riik peaks siin võtma kindlasti aktiivsema rolli. Tuleb luua toetusmeede kohalike omavalitsuste motiveerimiseks ja vajaduse korral tuua Riigikogu ette seadusemuudatused, mis aitavad taastuvenergia- ja muu elektritootmise rajamist kiirendada. Kohalikel kogukondadel peab olema arusaadav kasu sellest, kui nende piirkonda rajatakse Eesti energiajulgeolekule vajalik tootmisvõimsus. 

Teiseks teeme ettepaneku planeerida riigieelarves taastuvenergia tasu maksmine riigile laekuvatest CO₂-kvootidega kauplemise vahenditest uute taastuvenergia investeeringute toetuseks. Praegu maksavad taastuvenergia arendamise kulud olulisel määral kinni elektritarbijad. Meie hinnangul tuleb otsida lahendusi, et taastuvenergia arendamise kulud ei koormaks põhjendamatult lõpptarbijat. CO_2^-kvootidega kauplemisest laekuvad vahendid on seotud keskkonna- ja kliimapoliitikaga. Neid laekub Eesti riigile 200–300 miljonit eurot aastas. Mõistlik on kasutada vähemalt osa nendest vahenditest taastuvenergia investeeringute toetamiseks ning selle kaudu elektritarbijate koormuse vähendamiseks. See on poliitiline valik, aga meie arvates oleks see õiglasem ja majanduslikult mõistlikum. 

Hiljuti avaldasid ühe raporti Erkki Raasuke ja Anne Sulling. Nad intervjueerisid Põhjamaade ja Lääne-Euroopa arenduspankade ja pankade investorite organite juhtliikmeid, samuti intervjueerisid nad suuremaid energeetikafirmasid ja esitasid selle kohta raporti. See oli kõigile kättesaadav, ma loodan, et te olete seda lugenud. Järeldused on väga lihtsad. Üks asi, mis tuli välja kõikidest intervjuudest, oli see, et Eestil puudub konkreetne tegevuskava. Energiamajanduse arengukava, mis jaanuaris vastu võeti, analüüsib mitmeid võimalusi, nimetab ära need võimalused, kuidas edasi minna. Aga kuidas need investeeringud tehakse, milliste toetusmeetmetega, milliste garantiidega, millises ajavahemikus, seda see arengukava kahjuks ei ütle. Siis tundubki niimoodi, et hakkame sealt üht-teist välja noppima. 

Jah, tuuleparkide vähempakkumine on välja kuulutatud. Kas nendel tingimustel pakkumisi tuleb ja kui palju, ei oska prognoosida. Teatud skeptitsism õhus on. Järgmiseks kuuleme, et Elering hakkab hankima juhitavaid võimsusi. Kindlasti on neid vaja. Ma räägin ka, milleks. See on väga õige samm, aga arusaamatu on see, kes seda otsustab. Elering on süsteemioperaator. Jah, ta peab tagama, et võrgus elektrit on, aga kuidas ja kes otsustab kogu selle energiakokteili mõistliku sisu, jääb arusaamatuks. Ma püüdsin aru saada, kas valitsusel või ministeeriumil oli ka rolli selles Eleringi praegu käivitatud konsultatsioonis, aga ma ei ole saanud selget vastust. Ministeeriumid on Eleringi poolt informeeritud. Selline asjaajamine ei tundu minu arust kuidagi mõistliku ega ka läbipaistvana. 

Kolmandaks näeb eelnõu ette, et hiljemalt 2026. aasta esimeses kvartalis tuleks korraldada maismaatuuleparkide vähempakkumine mahus, mis võimaldaks rajada uusi tootmisvõimsusi vähemalt 2 teravatt-tunni aastase elektritoodangu ulatuses. Ma sellest rääkisin. Milline see tulemus on, ei oska prognoosida. Maismaatuul on Eesti jaoks üks kõige realistlikumaid ja kulutõhusamaid võimalusi kiiresti uusi tootmisvõimsusi juurde tuua. 

Me teame, et taastuvelektri tootmist tuleb oluliselt suurendada. 2025. aastal toodeti Eestis taastuvelektrit 3,6 teravatt-tundi, sellest tuule- ja päikeseenergia abil 2,6 teravatt-tundi. ENMAK 2035 põhjal võiks Eestis 2030. aastal toodetavat taastuvelektrit olla kuni 8 teravatt-tundi ehk vähemalt 75–85% tarbimisest. Praeguste arengute [jätkudes seda] mitte kuidagi näha ei ole. 

Maismaatuule kohta pean ütlema, et tõenäoliselt tegid poliitilised otsustajad vea. Mõni aasta tagasi öeldi, et taastuvenergiat on vaja, tuuleparke on vaja. Sellega riigi roll lõppeski. Kõik arendajad jooksid üle Eesti laiali. Muidugi, investeerijad tahavad ju arendusi teha, tahavad teenida. Siis tekkiski Eestis selline mulje, et nüüd kerkib iga valla igasse nurka tuulepark. Täpselt selline mulje loodi. See lõi selle tuuleparkide ja taastuvenergia maine. Pigem oleks riik pidanud siin hoidma oma juhtivat rolli ja omavalitsusi aitama. Võib-olla oleks pidanud mõtlema ka maakonna teemaplaneeringutele, oleks pidanud välja valima kõige sobivamad alad. Ega arendajad tõenäoliselt ei valinud välja kõige sobivamaid alasid. Nad valisid välja ka need alad, kus on keskkonnapiiranguid, kus on inimasustus lähedal ja nii edasi. See tekitaski selle vastureaktsiooni, mida osa erakondi ka poliitiliselt selgelt ära kasutas. 

Neljandaks teeme ettepaneku korraldada hiljemalt 2026. aasta neljandas kvartalis meretuuleparkide vähempakkumine mahus, mis võimaldaks rajada uusi tootmisvõimsusi vähemalt 4 teravatt-tunni aastase elektritoodangu ulatuses. Tasub meeles pidada, et meretuulepargi rajamine võtab seitse-kaheksa aastat. Samas on mitu arendajat jõudnud loamenetluse etappi, eeltööd ja mõjuhinnangud on suures osas tehtud. Samuti tekitab meretuulepark vähem häiringuid nii keskkonnale kui ka inimasustusele. 

Riik viis läbi ka mereala planeeringu protsessi, kus ta palju detailsemalt uuris keskkonnamõjusid, kui seda oleks nõudnud keskkonnamõjude strateegiline hindamine, nendes kohtades, kuhu on võimalik ja kus on loomulik neid meretuuleparke rajada. Jah, see investeering on suur. Ka seal on riskid, investoril on riskid, riigil võivad olla majanduslikud riskid, tarbijal on majanduslikud riskid. Aga kui me vaatame, mis on kõige paremad [variandid], siis Eestis on kõne all olnud kolm suurt tootmisvõimsust. Need on meretuulepark, Paldiski vesisalvesti ja tulevikus võib-olla tuumajaam. 

Raasukese ja Sullingu raport keskendus just nendele kolmele tootmisvõimsusele. Mis oli rahvusvaheliste pankade hinnang? Meretuul on praktikas läbi proovitud, investeerimismehhanismid on olemas, seal on kõige vähem riski. Vesisalvestiga on veidi suuremad riskid, ka on see väga kallis projekt. Peab täpselt hindama, kas seda vesisalvestit on vaja, kui palju see aitab katta teatud juhitavat vajadust ja kui palju see aitab tiputarbimisi tasandada. Aga see ei ole võimatu. 

Sellest raportist tuleb ka välja, et iga sellise suurema tootmisvõimsuse arengu toetamiseks, selle jaoks tehtava investeeringu tagamiseks on vaja leida õige instrument. Ei saa ühe puuga lüüa. Raasuke ja Sulling andsid vastuse sellele millegipärast levinud arvamusele, mida ministeerium vahepeal [väljendas], et kõik tuleb [teha] turu vastu, ühtegi muud otsust teha ei ole vaja. See andis vastuse ka sellele, et mingit üldist käendus- või garantiimeedet, mida ministeeriumis tõsiselt analüüsiti ja kaaluti, ei ole võimalik kasutada, näiteks nende kolme arenduse või tootmisvõimsuse puhul. Igaühele tuleb valida oma ja õige toetusmeede. 

Aga salvestus on vajalik. Me näeme, et lühiajalist salvestust tuleb Eestisse turu vastu piisavalt, see aitab lühiajaliselt tootmise ja tarbimise [vahet] siluda, aga pikemaajalisi perioode see kahjuks ei kata. Seetõttu võiks seda vesisalvestiprojekti kaaluda. 

Kuuendaks teeme otsuse eelnõus ettepaneku korraldada hiljemalt 2026. aasta lõpuks juhitavate tootmisvõimsuste vähempakkumine tipukoormuste katmiseks. See punkt on oluline, sest taastuvenergia üksi ei taga igal tunnil varustuskindlust. Eesti vajab ka juhitavaid võimsusi, mis on valmis tööle hakkama siis, kui tarbimine on suur ja taastuvenergia toodangut vähe. Tihti on see nii talvistel külmadel päevadel, kuigi tuult on talvel isegi rohkem kui suvel, seda ma pean kindlasti ütlema. 

ENMAK 2035 seletuse kohaselt võib juhitava tootmisvõimsuse vajadus kümne aasta vaates kasvada umbes 1800 megavatini. Süsteemihalduri hinnangul oli saartalitluse olukorras Eestis 2025. aastal vaja ligikaudu 1000 megavatti kindlaid tootmisvõimsusi ning senine tiputarbimine ulatus 2026. aasta ehk selle aasta veebruaris 1723 megavatini. Oluline on ka juhitavate võimsuste hajutatus, mis annab suurema varustuskindluse ja võimaldab kriisiolukorras rakendada Eestis piirkondlikku saartalitlust. Aga siin ei pea lahendus olema vaid mõni jaam, üks, kaks, kolm või neli suurt jaama. Eelnõu rõhutab ka väiksemate koostootmisjaamade rolli. Tööstusettevõtete soojusvajaduse katmiseks rajatud koostootmisjaamad võivad anda elektrisüsteemile juurde hajutatud, juhitavat ja piirkondlikult kasulikku tootmist. Selleks tuleb lihtsustada nende liitumist elektrivõrguga ja parandada pääsu elektriturule. 

Seitsmendaks rõhutab eelnõu põhivõrgu ja jaotusvõrkude arendamise vajadust. Uusi tootmisvõimsusi ei ole võimalik rajada, kui puudub võrguühendus või kui liitumisvõimsus on piirkondades ammendunud. Võrguarendus peab käima käsikäes tootmisvõimsuste, salvestuse ja tarbimise kasvu planeerimisega. 

Kokkuvõtteks. See eelnõu ei lahenda muidugi kõiki Eesti energeetika probleeme ühe otsusega, aga ta annab valitsusele selge poliitilise suunise. Uute elektritootmisvõimsuste rajamine peab olema riiklik prioriteet. Me ei saa jätkata olukorras, kus eesmärgid on paberil olemas, kuid otsused, mis tooksid turule uusi võimsusi, lükkuvad ja lükkuvad edasi. Eesti vajab rohkem odavat taastuvelektrit, Eesti vajab juhitavaid võimsusi varustuskindluse tagamiseks, Eesti vajab salvestust, et hinnakõikumisi vähendada, Eesti vajab võrguarendusi, mis võimaldavad uutel tootjatel turule tulla, ja Eesti vajab rahastuslahendust, mis ei jäta kogu koormust elektritarbijate kanda. 

Meie ettepanek on, et valitsus esitaks Riigikogule hiljemalt kahe kuu jooksul pärast otsuse vastuvõtmist tegevuskava nende ülesannete täitmiseks ning annaks seejärel iga kuue kuu järel Riigikogule ülevaate, kuidas nende otsuste elluviimine edeneb. Praeguses julgeolekuolukorras läheb kõige kallimaks otsuste puudumine. Iga aasta, mil uued tootmisvõimsused ei lisandu, tähendab suuremat impordisõltuvust, suuremat hinnariski ja suuremat ebakindlust Eesti inimeste ning ettevõtete jaoks. Seepärast palun Riigikogul otsuse eelnõu toetada. Aitäh! 

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Me teame, et turu vastu [tehtavate] investeeringute nii-öelda ampluaa järjest kukub, mis energeetikat puudutab. Ega neid asju, mida ollakse valmis tegema turu vastu, väga enam ei ole. Seda te hästi selgitasite. 

Aga mul on nii teie kui ka enda taustast tulenevalt küsimus just kohalike omavalitsuste teatud präänikute või omavalitsuste motiveerimise kohta. Me teame, et Eestis takerdub enamik projekte ikkagi selle taha, et piirkondades ei saada kuidagi kokkuleppele. Tekivad erinevad vastuseisud, erinevad arusaamad. Kas selle eelnõuga seoses on kaalutud – või äkki te olete ise seda kaalunud –, kuidas ikkagi täiendavalt neid vastuseise vähendada? Kas see tähendab, et riik peab võtma oluliselt [rohkem] ohjad [enda kätte,] et selle temaatikaga edasi minna? Või mis oleks see lahendus?

Nüüd ma peaks veel teise ettekande siia otsa tegema, hea küsija. Aga aitäh küsimuse eest! 

Kõigepealt, [investeering] turu vastu. See on põhimõtteliselt võimalik. Vaatame ka teisi riike. Selleks peab olema suur tarbimine. Ehk siis mingi suur tööstusettevõte, viimasel ajal andmekeskus, ostab ära poole või enamuse antud tootmisvõimsuse toodetud elektrist. Siis on see põhimõtteliselt, teoreetiliselt võimalik, aga kahjuks ei ole väga selgelt näha, et Eestisse lähiajal selliseid [ettevõtteid] tuleks. Samas on see niisugune nokk-kinni-saba-lahti-olukord. Ka Sullingu ja Raasukese raportist tuleb välja, et kui investorid, kes soovivad mingeid tööstusi, andmeparke rajada, ei näe riigi selget tegevuskava tootmisvõimsuste arendamiseks, siis nad ei kipu neid investeerimisotsuseid tegema. Jah, siin on mõned uudised läbi käinud, aga neid uudiseid on varemgi läbi käinud, küll metanoolitootmise, küll vesinikutootmise kohta. Ma väga loodan, et mõni neist projektidest realiseerub, aga väga paljud on jooksnud lihtsalt liiva. 

Kohalike omavalitsuste jaoks on meil kehtestatud ju talumistasu, mis [pakub] kohalikule omavalitsusele või ka seal tuulepargi lähedal elavale inimesele teatud kompensatsiooni. Minu hinnangul ei ole see piisav. See talumistasu [otsus] sai mõned aastad tagasi vastu võetud. Mida on juba elukallidus vahepeal teinud, eks ju? Kindlasti tuleks vaadata üle talumistasu määrad. Ma arvan, et praegu ongi juba sellega keeruline. Kõigepealt anti ju signaal, et minge ja arendage, siis jooksid kõik arendajad, nagu ma kirjeldasin, omavalitsuste juurde. Alles pärast seda hakkas riik vaatama oma maid, RMK maid, võimalikke kohti, kuhu võiks tuuleparke rajada. Tehti ka riigimaade oksjonid. Kahjuks liigub kõik ikkagi aeglaselt, lõpuks suubub see kohaliku omavalitsuse planeerimisprotsessi. Minu eelistus oleks olnud, et riik oleks maakonna teemaplaneeringute kaudu ära kaardistanud potentsiaalsed alad, ta oleks koos omavalitsustega selle protsessi läbi viinud. Ma arvan, et see oleks olnud kindlasti parem. 

Kindlasti peavad ka arendajad peeglisse vaatama, sest see pilt on väga erinev. Mõned arendajad, nii nagu peakski tegema, läksid kohaliku kogukonna ja kohaliku omavalitsuse juurde ja küsisid, kas me saame teid kuidagi aidata, kui te lubate meil siin näiteks taastuvenergia [tootmist] arendada, kas me pakume mingit fikseeritud, odavamat [elektri] hinda ettevõtetele ja kodutarbijatele selles piirkonnas, kas me aitame mingite teiste investeeringutega. Reeglina seal need asjad isegi liiguvad, aeglaselt, aga liiguvad. Mõned planeeringud on ka tehtud ja kehtestatud, ainult et vähempakkumise süsteemis need kaks planeeringut, mis on kehtestatud, on jätkuvalt kohtus. Nii et ikkagi ei ole eeltöö olnud piisav või läbipaistev või selge. Tõenäoliselt ei ole kohalikud kogukonnad ka aru saanud sellest, et hajutatud elektritootmine, kui see asub nende piirkonnas, toob juurde potentsiaalseid investeeringuid, lisandväärtusega töökohti, loob heaolu. See sõnum ei ole kahjuks igale poole kohale jõudnud. Ei ole! Võib-olla on riigil, ministeeriumil, otsustajatel mõtet vaadata peeglisse.

Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te tegite väga põhjaliku ettekande energeetika hetkeolukorrast. Aga minu küsimus puudutab seda asjaolu, et teatavasti kõigi erinevate plaanide, kaasa arvatud valitsuse viimaste analüüside kohaselt, mis taanlaste poolt on tellitud, võiksid kindlasti efekti anda meretuulepargid. Kahel suurel arendajal, või kolmel isegi, on põhimõtteliselt kõik need load sügiseks käes. Küsimus on ainult selle meetme väljatöötamises ja pakkumises ning me saaksime nii-öelda oma energeetikaprobleemiga tegeleda, millega on kiire. Aga valitsus ei tee midagi, lihtsalt passitakse ja mitte midagi ei juhtu. Kas te saate valgustada, milles see probleem on? Küsimus pole ju ainult tuuleparkides, küsimus on nagu kõiges, lihtsalt passitakse. Eksperdid ütlevad, et on vaja, tuleb kiirustada, ettevõtjad ütlevad sama, aga asjad seisavad.

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, [on vaja] poliitilise vastutuse tajumist. Ma selgitasin, et kõik sellised projektid võtavad väga palju aega ja lähiajal mitte mingit [tulemust] eriti ei näe. Jah, on üks juhitud võimsuste vähempakkumine, kust tuleb mingi 200 mega[vatti], mis siiski suures osas on mõeldud süsteemiteenuste katmiseks ehk sagedusreservi katmiseks, kiirete reservide katmiseks. No maismaatuulest ma rääkisin, need asjad lihtsalt seisavad, erinevatel põhjustel lihtsalt seisavad. Minu arust ei tajuta seda, mida ma kirjeldasin, et kui me ei tee otsuseid täna, siis homme ja ülehomme midagi ei juhtu. Ka siis, kui me täna teeme otsuse, ei juhtu homme midagi, aga üle-ülehomme juhtub. 

Ikkagi, praegune julgeolekuolukord peaks valitsusele andma selge signaali, et energiajulgeolek on, ma ei tea, riigikaitse või riigi seisukohalt pea sama oluline kui Kaitsevägi. No midagi teha ei ole! See on arengu, majanduse kütus ja mootor. Kui seda arengut ei ole, siis me lihtsalt jääme teistest maha. Me näeme ju, kuidas naaberriikides on kardinaalselt teistsuguseid otsuseid vastu võetud. Tuulepargid kerkivad Leedus, Poolas, Soomes. Meil siin talvel räägiti, et kui päikest ei ole ja tuul ei puhu, siis taastuvenergia ei aita, aga nüüd jõudis esimest korda Leedu tuuleenergia meieni ehk tuli seda ühendust pidi ülespoole. Varasemalt on Soome odavam elekter voolanud meie kaudu Leetu, aga nüüd oli teistpidi. See on hea tõestus sellele, et ka nendel külmadel talvetundidel aitab tuuleenergia hindu alla tuua.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, kõigepealt suur tänu selle põhjaliku ülevaate eest! Meil on olnud selliseid olukordi siin saalis, kus otsuse eelnõu on leidnud toetuse, näiteks [siis, kui kõne all oli] vaimse tervise teemadel meetmete väljatöötamine. Tänane otsuse eelnõu ei ole mingi erakonna nägu, see võiks olla kokkulepe üle erakondade. Praeguse valitsuse ja ka Riigikogu tööaega enne valimisi on kaheksa-üheksa kuud. Mida sinu tunne ütleb – komisjoni ettekandjalt me kindlasti ka kuuleme ja saame teada, mida komisjon otsustas –, kuidas täna selle otsuse eelnõuga läheb? Iga viivitatud päev ja kuu maksab, nii nagu sa ka ise ütlesid. See võtab pikalt aega, enne kui need [otsused] ellu [jõuavad]. Kuidas sul see tunne on?

Tänan küsimuse eest! Väga raske ennustada. Tundub nii, et sellesama valitsuskoalitsiooni esindajaid, kellele me selle ettepaneku teeme, siin saalis väga palju ei ole. Nagu me väga hästi teame, otsuse eelnõu nõuab 51 häält. Ma ei oska öelda, sellepärast ma väga optimistlik olla ei saa. 

Ma arvan, et seda, mis siin kirjas on, nii mõnigi erakond enamuses toetab. Jah, on ka neid erakondi, kes näevad hoopis mingit teist pilti, kes näevad meie energeetika tulevikku selles, et tuleb ehitada uus põlevkivielektrijaam ja rekonstrueerida need vanad, ning mõni loodab tuumajaama peale. Vahepeal tekibki selline kõhklus, et äkki me neid muid tootmisvõimsusi sellepärast ei arendagi, et jätta ruumi tuumajaamale, mis, jah, suudab 5 teravatt-tundi aastas elektrit toota, kui töötab täiskoormusel. Aga tänane elektrisüsteem on veidi keerulisem. Tõenäoliselt on ka selle tuumajaama juures see küsimus, et mida ta siis teeb oma toodanguga. Ta peab kogu aeg teatud koormusega töötama. Kui börsihind on null, siis kuidas ta katab need tootmiskulud ja investeeringukulud? 

Üks asi, mida ma ka veel ei öelnud, on see, et näiteks Nord Pooli [börsil], kuhu elektritootjad ju oma hinda ette pakuvad ja sellest kujuneb börsihind – seda me kõik, kes me oleme börsipaketi peal, usinasti jälgime, kasutades kodus elektrit tarbivaid seadmeid –, saab selle hinna sisse arvestada ainult jooksvad kulud ehk tootmiskulud. Seal ei ole CAPEX-it, seal ei ole [arvestatud] seda investeeringut, mille arendaja on teinud. Sellepärast ongi väga keeruline teha sellist suurt investeeringut lihtsalt turu vastu. Risk on see, et sa ei teeni oma tehtud investeeringut tagasi. See on elementaarne. 

Süsteem ongi keeruline. See [koosneb] nii paljudest komponentidest, et pannes siin kuskil käima ühe võimsa jaama, ei saa loota, et see toodab [kogu aeg] odavat elektrit. Me ei ole üksi, esiteks, Nord Pooli börsil on kogu regioon ja need hinnad kõiguvad. See ongi see tänapäeva väljakutse. Ei ole võimalik kogu regiooni või Euroopat tagasi pöörata sinna, kus me kunagi olime. Aga sellest ei taheta lihtsalt aru saada. See on nii lihtne ja loogiline. Siit ei ole tagasimineku võimalust, me peame tegema seda, mis sellesse uude süsteemi sobib. Ärge unustage, et meie stabiilse elektrisageduse tagas ju Venemaa. Me ei tahtnud seda, me desünkroniseerisime [oma süsteemi] ja nüüd see süsteem ongi meie jaoks palju keerulisem. Me peame tegema [valmis] kõik need klotsid, mida sinna süsteemi vaja on.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea Jaak! See oli tõesti põhjalik ettekanne, sa rääkisid väga palju ja põhjalikult. Mul on ka mõned eriarvamused. Sa siin ka viitasid, et kõik päris ühte meelt ei ole. 

Sa viimasele Helmeni küsimusele vastates rääkisid põhjalikult tuumaenergiast. Minu küsimus ongi selle kohta, et see võiks mahtuda siia esimese punkti alla. Kas sinu meelest valmistab valitsus praegu piisava tempoga ette tuumajaama planeerimist ja ehitamist või sellega toimetamist? Või oleks vaja ka siin hoogu anda, nagu te esimeses punktis soovitate?

Aitäh küsimuse eest! Oluline küsimus. Ma korra mainisin, et see on ka üks potentsiaalne klots selles elektritootmissüsteemis, mis tagab meile elektri ka tulevikus. Ma pigem ütleksin, et selle koha peal on väga palju küsimärke. See eelnõu, mis siin [menetluses] on, on tegelikult ju tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu. Kui 2024 võeti siin vastu see otsus, et me hakkame [tuumaenergia tootmist kaaluma], siis seal ei olnud veel kirjas, et me rajame tuumajaama või võtame tuumaenergia üldse kasutusele. Seda seal ei ole. Lugege ka seletuskirja tähelepanelikult. Need ettevalmistused käivad. Selline on olnud valitsuse, valitsuskoalitsiooni poliitiline otsus, et me liigume sellega edasi. 

Ma arvan, et tuumaenergial on palju toetajaid, nii siin saalis kui ka laiemalt. Aga pigem on küsimus selles, et on [vaja vastuseid.] Seaduses on kirjas, et peab olema referentsjaam ehk reaktor, mis peab töötama, kui me räägime moodulreaktorist. Seda momendil ei ole. Optimistid räägivad, et aastal 2029 Kanadas, Ottawas see on. Ei tea. Ontario provintsis on see, vabandust! Me ei tea seda ju. Kui see on valmis, kui me näeme, kui palju see on maksma läinud – see on väga õige paragrahv selles eelnõus –, siis me saame ka hinnata, kuidas ta mahub meie energiakokteili, milline on selle investeeringu maht, kui palju see mõjutab tulevast hinda näiteks teiste elektritootmisvõimsuste kõrval, sest jälle, see on üks süsteem. Neile küsimustele tahaks vastust. 

Mina olen teinud sotsiaaldemokraatide poolt ka ühe muudatusettepaneku selle eelnõu kohta. Me võtsime 2024. aastal vastu selle otsuse, mille seletuskirjas on öeldud, et praeguse eelnõu menetluse juures, mis siin Riigikogus on – ma mõtlen tuumaenergia ja -ohutuse seadust –, tuleb otsustada ka see, kes teeb lõpliku otsuse. Minu ettepanek on, et selle peaks tegema Riigikogu. Sellisel suurel investeeringul on oma väga suured mõjud, me ei oska neid praegu hinnata. Ma pakkusin välja, et see võiks tulla Riigikogusse otsustamiseks siis, kui see eriplaneering on tehtud. Okei, selle võib isegi valitsus kehtestada, see on haldusmenetluse protsess, aga selleks ajaks on enam-vähem olemas ka eelhinnang, mille koostab pädev asutus TTJA. Aga siis peab olema ette näidata, kes on investor, kui suur on see investeering, millised on mõjud ka majanduslikult. Vaat selle põhjal me saaksime vaadata, otsustada, kas on vaja veel midagi täpsemalt hinnata. 

Me oleme komisjonis sellest rääkinud. Vähemalt soodne pind selleks on, et tuua see lõplik otsus uuesti tagasi siia Riigikokku. Praeguses eelnõus jookseb see rohelist rada pidi läbi valitsuse ehk eelhinnangule annab valitsus ainult seisukoha ja siis minnakse loamenetlusprotsessi, juba ehitusloaprotsessi, käitlusloaprotsessi. 

Ma arvan, et mõistlik oleks ikkagi meil siin Riigikogus ka seda rolli omada, see [otsus üle] vaadata ja seda hinnata, sest see on väga suure mõjuga investeering. See on väga suure mõjuga otsus. 

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui me vaatame kogu riigi energeetikapoliitikat ja seda, mis puudutab just nimelt viimaseid vähempakkumusi, siis [kõigepealt tuleb öelda, et] statistika on päris kurb. 2025. aastal tehtud vähempakkumiselt, mis oli järjekorras viies, suure tõenäosusega ei tule järgmise aasta keskpaigaks turule ühtegi uut võimsust. Minu teada oli RMK kaudu tehtud riigimaade hanke võitjate hulgas vist ligemale 16 ettevõtet, lepingusse läks circa 10. Minu teada on tänaseks kehtivaid lepinguid alles neli ja tõenäoliselt ühtegi projekti realiseerida ei suudeta. Käimas on kuues vähempakkumine ja optimismiks väga palju ruumi ei ole. 

Minu küsimus teile on väga konkreetne. Taastuvenergia ettevõtjad on teinud ettepaneku, et kohaliku omavalitsuse rolli planeerimises tuleks vähendada ja nende autonoomia tuleks selles küsimuses kaotada. Kas teie erakond ka seda toetab?

Tänan küsimast! See on minu lemmikteema, planeeringud, olen ministrina selle valdkonna eest vastutanud. Mereala planeeringut – Tõnis mäletab ka tõenäoliselt – me menetlesime ja võtsime ka vastu. Ma arvan, et see on üks edulugu. 

Ma ei ütleks, et kohaliku omavalitsuse või kohaliku kogukonna rolli peaks vähendama. Pigem, nii nagu ma kirjeldasin, oleks võinud variant olla see, et teha seda maakonnaplaneeringu kaudu. See on küll riigi planeering, kuid omavalitsused on väga selgelt kaasatud ja kõik kogukonnad saavad väga selgelt oma arvamuse välja öelda. Ka neid otsuseid saab vaidlustada. Siis oleks olnud mingi tervikpilt. Praegu on see kõik väga hektiline. Need kohad, kuhu hakati [neid tuuleparke rajama] või taheti rajama hakata, võib-olla ei ole selleks kõige paremad. Riik ei öelnud siin midagi ette. [Öeldi, et] minge nüüd omavalitsuste juurde ja hakake tegema. 

Väike märkus: see vähempakkumine oli juba 2023 ja selle põhjal ei ole lootustki ehitusluba saada. 

Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Aitäh suurepärase ettekande eest! Minu küsimus puudutab sellist inimeste või kogukondade dimensiooni. Ma olen algusest peale kogu seda rohepöörde loogikat, mis Eestis on olnud, vaadanud teatud kummastusega. Seda on käsitletud suurel määral tööstuse keskselt, aga kohalik inimene, kogukond on jäänud kuhugi taustale, viimasesse hetke. Kuna selline olukord on olnud, siis paratamatult on see loonud suurepärase pinna vastandumisele. Seda enam, et ühel hetkel jääb kohalikele inimestele mulje, et terve Eesti pannakse tuulikuid täis, mis tegelikult ei vasta ju tõele, ja see on paraku tekitanud suurepärase võimaluse müütide ning sealt edasi ka populistlike seisukohtade tekkimiseks. 

Ausalt öelda olen ma suures kimbatuses. Ma enam ei oskaks seda situatsiooni, mis on tulenenud nendest kunagistest otsustest, mis on valed olnud, ma ei oskaks seda protsessi kuidagi tagasi pöörata. 

Kas teil tekib mingeid mõtteid, kuidas me suudaksime seda kogukondade sees olevat vastandumist ja neid protsesse kuidagi leevendada, et olukorda [muuta] normaalseks? Sest ühiskond on äärmiselt …

Teie aeg!

… vastu olnud sellele teemale.

Ma natukene ka kirjeldasin seda – tänan küsimast! –, kuidas see protsess toimis. Ma lihtsalt vaatasin seda Kliimaministeeriumi tabelit. See kõik käis selle ENMAK-i ettevalmistamise käigus, seda koostati 2021. aastast. Ministeeriumist küsisin ma seda planeeringute tabelit, võimalike arenduste tabelit. Seal oli esialgu 7000 megavatti, esimeses tabelis. See oli võetud potentsiaalseid arendajaid [arvestades], et kui palju nemad suudaksid tuule[energia tootmist] arendada. No ei mahu Eesti maismaale mitte kuidagi 7000 mega[vatti] tuulevõimsust. Ausõna, ei mahu! 

Üks väga iseloomulik kaart oli valitsuskabinetis kunagi neli-viis aastat tagasi, minu teada oli see ettevalmistuseks 2023. aasta vähempakkumisele, eri kaardikihid pandi üksteise peale ja vaadati, kui palju Eestis on üldse sellist maismaad, kus ei ole ühtegi piirangut. Seitse ruutkilomeetrit. Seitse ruutkilomeetrit – selle peale just palju tuulikuid ei raja. Aladele, kus on vähem piiranguid – ma ei lähe väga detaili –, on neid võimalik [rajada]. See ei tähenda, et nendel [aladel] oleks täiesti keeld peal, et sinna teha ei saa. Saab teha teatud tingimustel, teatud suuruses, teatud kõrgusega. Need on detailid. Hinnanguliselt me võime öelda, et kui lähemas etapis saaks siia kas või 1500 mega[vati võimsuses] maismaatuulikuid, siis võib-olla see oleks optimaalne. Aga mina ei oska hinnata, seda peab analüüsima. Mulle on jäänud selline ettekujutus, arvestades seda toodangu mahtu, mida need tuulikud võiks anda. Aga kindlasti on see kogukond ja need inimesed väga olulised. 

Kuidas teistes riikides on? Teistes riikides omavad tuuleparke ka energiaühistud ehk kohalikud inimesed ise. Nad on selle pargi välja arendanud, koos arendajaga muidugi, nad omavad osalust selles tuulepargis ehk saavad sellest ka selgelt kasu oma kogukonna arendamiseks, erineval otstarbel.

Vahepeal on Tõnis Möldril tekkinud protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Stenogrammi huvides ma tõesti ütlen, et mina eksisin ja Jaak Aabil oli õigus. Tõesti, viies vähempakkumine oli aastal 2023. Ma vabandan, minu vanuses hakkab mälu teinekord juba tõrkuma. Nii et stenogrammi huvides täpsustan selle ära.

Jaak Aab täpsustas, et see oli aastal 2023, ja ma sain teie žestist aru, et ka teie saite aru, et 2023 oli õige aasta. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Sellel nädalal võttis Riigikogu vastu muudatuse, mis puudutab planeerimisseadust ja mille poolt ka teie erakonnakaaslased hääletasid. Nimelt, Maa- ja Ruumiametile antakse õigus hakata kohalikke omavalitsusi survestama sunnirahaga, [mille suurus on] kuni 9600 eurot, kui taastuvenergia projektide planeeringud ei liigu piisavalt kiiresti edasi. Lisaks on teie erakonna esimees Lauri Läänemets öelnud, et omavalitsustelt tuleks ära võtta need maad, kuhu tuuleparke soovitakse [rajada] ja kus planeeringud edasi ei liigu. Kas te näete selle eelnõu raames uute elektritootmisvõimsuste rajamise kiirendamise ühe meetmena ka seda, et tõesti minnakse kallale eraomandile?

Tänan küsimast! Selles küsimuses oli mitu osa. Kõigepealt, väga selgelt saan ma öelda, et selle eelnõu poolt, mis eile oli siin kolmandal lugemisel, sotsiaaldemokraadid ei hääletanud, mitte ükski meist ei hääletanud. (Hääl saalist.) Ei olnud küsimus [selles]. Mina olin siin, ma olin hilisemate päevakorrapunktide ajal siin. See oli teadlik valik. Minu käest ka küsiti fraktsioonis, mis me teeme. 

Seal oli palju õigeid asju. Aga seal oli üks asi, mis minu kui kohaliku omavalitsuse poliitiku arvates, selles suhtes, millega ma terve elu olen tegelenud, tundus ikkagi autonoomia riivena. Seal on ette nähtud üleüldse uus haldusjärelevalve. Praegu teostab haldusjärelevalvet justiitsministeerium, tema poole saab pöörduda, kui on haldusaktid kuidagi valesti välja antud, tema saab seda kontrollida. Seda saab ka edaspidi teha. Aga juurde on toodud see, et Maa- ja Ruumiamet hakkab teostama haldusjärelevalvet selle planeeringuprotsessi üle. Ma saan aru, et põhiline rõhk on seal tähtaegadel. Kui tähtajast kinni ei peeta, siis omavalitsus võib muidugi alati põhjendada, et need ei olnud temast sõltuvad asjaolud, miks näiteks see tähtaeg on pikenenud, et ei ole tehtud vastavaid otsuseid planeeringuprotsessis ja nii edasi. Aga sinna on toodud sisse sunniraha 9600 eurot. Ma väga loodan, et Maa- ja Ruumiamet ei hakka seda kuritarvitama. Sest see on ka minu hinnangul – ma ütlen täiesti ausalt – omavalitsuse autonoomia riive. Kas president selle seaduse välja kuulutab? Vaatame. 

Selles seaduses, mis eile siin vastu võeti, on palju erinevat sisu. Osaga saab kindlasti nõus olla, aga selle aspektiga mina näiteks nõus ei ole. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea Jaak! Mul ei ole mitte niivõrd küsimus, vaid ma võib-olla annan ühe mõtte sulle kaasa, saate seda fraktsioonis arutada. Kas ei ole nii, et rohepöörane energiapoliitika on toonud kaasa selle, et subsiidiumide toel on ehitatud võimsusi, mis on ära rikkunud ka nende juhuenergiatootjate enda ärimudeli? Lisaks, nagu sa ise siin rõhutasid, turu vastu ei saa mitte ainult neid juhutootmisvõimsusi teha, vaid mitte midagi ei saa enam turu vastu teha, sest turg on ära solgitud. Võib-olla te võtate fraktsioonis arutlusele, et see eelnõu tuleks ikkagi tagasi võtta ja minna Eestis näiteks selle peale, et uusi põlevkivielektri tootmisvõimsusi luua, kasutada kohalikku ressurssi, mitte edendada tuule- ja päikese[energiat] ja selle toetuseks fossiilset gaasi importida. See oleks selline vaheetapp. Tulevikus võiksime [minna] tuumaenergia peale ja jätta kõik need turgu solkivad võimsused üldse ära. Võib-olla selline mõte sulle kaasa. Kas sa saad mulle lubada, et te fraktsioonis võtate selle arutlusele?

Aitäh! Väga värvikas küsimus. Turg on selline, nagu ta on, see on nii kujunenud erinevatel põhjustel. Ma arvan, et ikkagi taastuvenergia kasutamine energeetikas on see tulevikuvariant. Me peame kõike vaatama, keskkonda, kliimat. Mulle ei meeldi see väljend "rohepööre". See on teatud kokkulepe, ka meie oleme [sellega ühinenud]. Me liigume selles suunas. 

Mis puudutab põlevkivielektrit, siis sellest on palju räägitud. Seda on ju küsitud ka Eesti Energia juhtide käest, mis see hinnalipik on, kui me täisrekime kõik need vanad katlad. Raine Pajo käis majanduskomisjonis ning näitas neid torusid ja juppe, mida seal pidevalt lapitakse. Need ei püsi enam püsti. 

Põlevkivielekter on meile olnud sellesama varustuskindluse andja, ta annab seda praegugi, olemasolevate jaamadega. Mina küll ei julge öelda, et [see aasta on] 2035. Siit on käinud niisugused aastad läbi, millal majanduslikud aspektid sunnivad midagi sulgema. Mina arvan, et tõenäoliselt Auvere ja võib-olla veel paar plokki töötavad ka aastal 2035, et anda varustuskindlust. Seda juhitavat võimsust minu teada Elering hangib ju hankega. Ainukene, kes seda praegu pakkus, oligi Eesti Energia. Me maksame 60 miljonit aastas selle eest, et põlevkivijaamadel oleks see valmisolek. See valmisolek maksab midagi. 

Sellega ma muidugi ei nõustu, et turg on solgitud ja nii edasi. Ma räägin, et üks faktor on palju muutunud. Tuletan meelde, et me olime ühendatud Venemaa elektrisüsteemiga. See on väga suur elektrisüsteem, me ei pidanud ise mitte midagi tegema, et sagedust tagada. Sageduse tagamine tähendab väga keerukat elektrisüsteemi, seda ei taga niisama lihtsalt ühe jaamaga. Me ei saa seda ise üksinda ka teha, kogu regioonis kujuneb see süsteem välja erinevate klotside abil. Börs kujuneb välja erinevate pakkujate [pakkumistest]. 

Kahjuks ei ole siin lihtsaid lahendusi. Me tahaksime neid näha, ma tean, et osa poliitilisi jõude tahab neid pakkuda. Aga seni, kuni meil neid [jaamu] varustuskindluse jaoks vaja on, nad töötavad, ütlen ma põlevkivi kohta. Neid ei tasu üldse halvustada, energeetikud teevad meil head tööd. Õli tootmine võib jätkuda perspektiivis isegi kauem, palju oleneb sellest, mis sellest õlist edasi tehakse, kas ainult laevakütust või leitakse mõni targem lahendus. Nii et mina ei tõmba põlevkivisektorile kuidagi kriipsu peale ja ma pole seda kunagi ka öelnud. Seal võivad tulevikus olla lihtsalt teised perspektiivid, sest ühegi valemi järgi ei ole võimalik vähemalt sellesse energiasüsteemi, hinnasüsteemi saada põlevkivielektrit odavalt. Ei ole võimalik! Nagu me teame, praegu pääseb Auvere põlevkivielekter turule siis, kui hind on võib-olla veidi üle 100 euro megavatt-tund, vanemad plokid siis, kui hind on üle 150 euro megavatt-tund. Neid tunde on kahjuks vähe.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Hea Jaak! Mulle tundub, et kogu see planeerimise õigusruum on nagu muinasjutust pärit rahapuupõld, kuhu Buratino mündi külvas. (Ettekandja naerab.) Täna üritavad kõik neid münte külvata. Noh, siin tekib assotsiatsioon atmosfääriõhu kaitse seadusega, mida kõige rohkem parlamendis muudetakse, ja lõpuks ei saa keegi aru, miks. Täna põlistatakse seda planeeringuteemat selle [väitega], et no siis lähevad asjad lihtsamaks. Aga tegelikult lähevad asjad lihtsamaks siis, kui kohaliku omavalitsusega päriselt läbi räägitakse. Kui ehitama hakatakse, siis terve kogukond ei tohi muutuda ehitustandriks. Kui riik tahab midagi realiseerida, siis kuskile kooli ja bussijaama vahele, kust kogu [ehitus]transport sellel ajal läbi [sõidab, tuleb luua] ohutu liikumise [võimalus]. 

Ma ei saa aru, miks me siin riigis ei suuda nii lihtsaid asju teha. Me võime siin lõputult seadusi menetleda, aga kui neid küsimusi kohapeal ratsionaalselt ei lahendata, siis tuuleparke ei tule mitte kunagi, neid ei taheta, neid ei oodata.

Tänan küsimuse eest! Andres, ma siin väga pikalt kirjeldasin seda, et võtmeküsimus on kohalik kogukond. Viga tehti sellega, et ei tehtud mõistlikku plaani. Öeldi, et minge ja arendage, ning arendajad jooksid kõik mööda omavalitsusi laiali. Arendajad käituvad ka väga erinevalt. Mõned läksidki nii, nagu sa kirjeldad, [küsima,] mida teil vaja on, kuidas me saame aidata, ehk tegid head koostööd. Osas kohtades need asjad lahenesid. 

Ei, ainult seadus ei aita, tõesti ei aita. Isegi need sunnirahad ja ei tea mis asjad ei aita, kui ei ole mehhanismi, kuidas riik ikkagi peaks oma oskuse või nõustamisega juures olema. 

Nüüd on loodud Maa- ja Ruumiamet. See võiks olla mitte karistav asutus, vaid pigem aitav ja nõustav asutus. Tuleks luuagi need mudelid, pakkuda lahendused, kuidas kogukond ja kohalik omavalitsus saaks erineval moel kasu. Koos arendaja ja omavalitsusega tuleks seda üritada. 

Ikkagi oleks tulnud need potentsiaalsed alad enne välja valida, mitte lasta sel niimoodi minna, [et tehtagu seal,] kus aga tahetakse. Sealt tekkis see vastuseis. Tõesti, see 7000 mega[vatti], seda oli minu arvates ka hullult [palju], see oli selles tabelis, mida ma ükskord vaatasin. See oli see esialgne tabel selle kohta, kuhu arendajad tahtsid tuulikuid rajada. Ei ole võimalik Eestis neid nii palju maismaale rajada. Ei ole võimalik!

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Teie otsuse eelnõu teine punkt räägib taastuvenergia tasu maksmisest riigile laekuvatest CO₂-kvootidega kauplemise vahenditest. Samas on Viru Keemia Grupi juhatuse esimees Ahti Asmann öelnud selgelt välja, et poliitikud lihtsalt ei suuda adekvaatselt hinnata oma otsuste mõju CO₂-kvootide turule ja kolmandate riikide spekulantide aktiivsust kvootide kokkuostmisel, mis on põhimõtteliselt üks hinnatõusu põhjuseid. Miks te ei ole julgelt ja radikaalselt teinud otsust, et Eesti loobub CO₂-kvootidega kauplemisest? Tegelikult on see luhvtiga kauplemine, kust keegi mingisugust kasu ei saa, ainult teatud grupid rikastuvad.

Tänan küsimuse eest! See minu eelnõu päriselt ei puuduta. Niipalju küll, et ma olen siin öelnud või meie oleme öelnud, et CO_2^-kvootidega kauplemisest laekuvat tulu võiks kasutada taastuvenergeetika arendamiseks ehk investeeringute turule toomiseks. Seal on ka väga selge [põhimõte, et] saastaja maksab. [Nii saab toota] puhtamat elektrit. 

Ma ei taha seda väga detailselt kirjeldada. Ka mina pole rahul kogu selle süsteemiga. Põhimõte, et saastaja maksab, on õige. Kuidas see süsteem on välja mõeldud, see võiks olla parem. Jah, kindlasti on seal mingit spekulatiivsust ja õhku sees. Aga kui vaadata reaalselt, siis see on ikkagi aidanud Euroopas muuta tööstust keskkonnasõbralikumaks, säästlikumaks. See on tänapäeva tehnoloogia suund nii või teisiti. See aitab lihtsalt sellele suunale kaasa. Kasutada neid vahendeid taastuvenergeetika arendamiseks on minu arust väga õige. Jah, selle [raha] eest tehakse praegu erinevaid [asju]. Aga mina ei too põhjenduseks seda, mida siin armastatakse tuua. Muidugi, me oleme sealt palju kasu saanud, me oleme ilusaid asju teinud, see on boonus. Aga üldeesmärk on puhtam keskkond, puhtam tööstus, puhtam elektritootmine. See on selle kvoodikaubanduse mõte.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Me liigume edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Ettekandjaks palun majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku.

Aitäh! Ma tahtsin markeerida, et ma panin ennast kirja fraktsiooni kõne jaoks, aga see praegune läheb vist komisjoni kõne alla. Ma siis teeks pärast fraktsiooni kõne ka. 

Kõigepealt, aitäh! Majanduskomisjon arutas seda otsuse eelnõu oma 11. mai istungil, kus Jaak Aab seda eelnõu väga põhjalikult tutvustas.  

Arutelu keskendus peamiselt sellele, milliste meetmetega oleks võimalik parandada varustuskindlust ja kiirendada uute võimsuste lisandumist. Arutelu käis ka erinevate tootmistehnoloogiate üle. Nendega on sotsiaaldemokraatide arvates seotud murekohad ja võiks tegutseda kiiremini. Kliimaministeeriumi esindaja markeeris, et lõviosa nendest tegevustest on juba töös, sealhulgas maismaa taastuvenergia pakkumised, vesisalvestuse temaatikaga tegeldakse ja nii edasi. Need tegevused, mis puudutavad meretuuleparke ja CO₂ kasutamist, vajavad seadusemuudatusi ega ole selles ajaraamis teostatavad. Oli ka küsimusi juhitavate võimsuste kohta, et milliseid sotsiaaldemokraadid silmas peavad, ja samamoodi meretuuleparkide kohta. Peamised vastused olid Paldiski vesisalvesti võimalik roll juhitava [energia puhul], väga palju sõltub ka sellest, mis meretuulest saab, ja meretuule aspektist [mainiti], et see sõltub peamiselt riiklikest toetusmeetmetest. Samuti markeeriti, et kuna eelnõu vajab seaduste muutmist, siis see vajab vastuvõtmiseks ka Riigikogu koosseisu häälteenamust ehk vähemalt 51 poolthäält. 

Majanduskomisjon otsustas määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, teha ettepaneku võtta eelnõu päevakorda 20. mail ehk eile ja teha ettepaneku viia läbi lõpphääletus. Kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui tõenäoliseks te peate ENMAK-i [väidet], et 2035 või lausa 2030 on Eesti elektritarbimine 10,4 teravatt-tundi? Kas te näete, et toimub mingi hüppeline tööstuse[ettevõtete] rajamine? Kas see on üldse reaalne? Kas te näete, et lähiajal Eestis siin midagi nii totaalselt muutub?

Aitäh! Seda küll konkreetse eelnõu juures otseselt ei arutatud, aga [võin öelda, et praegu] on see [tarbimine] umbes 8,5 [teravatt-tundi]. 10 teravati peale minek oleks suurusjärgus 20%-line tõus. Selles ei ole otseselt midagi müstilist. Meil toimub vaikne elektrifitseerumine sektorites nii ehk naa. Fossiilseid kütuseid asendatakse elektriga nii transpordis, kütte[seadmetes] kui ka mujal, see mingil määral kasvab. Mis see tempo täpselt on, kas see toimub 2030 või 2035? Kasv selles suunas igal juhul on. Kas tuleb 9, 9,5 või 10 [teravatti], seda on raske prognoosida. Loomulikult, mõni [uus] suurem tööstusettevõte tõstaks seda hüppeliselt.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Hüppeliselt tõstaks seda ka mõni suurem andmekeskus. 

Jah-jah. Tööstus, andmekeskus.

Mario, ma päris täpselt ei saanud aru, kas koalitsioon pigem toetab seda otsuse eelnõu või ei toeta. Seda ma su ettekandest välja ei lugenud. 

Aga võib-olla sa räägid üldiselt lahti selle, kuidas see tuule- ja päikeseenergia eelisarendamine ikkagi aitab meil tuumajaama loomise poole liikuda või siis ei aita. Võib-olla sa harid inimesi, praegu see võimalus on.

Aitäh! No ma arvan, et koalitsiooni arvamuse saan ma öelda fraktsiooni [nimel peetavas] kõnes, mis tuleb pärast seda kõnet. Komisjonis koalitsiooni arvamust ei avaldatud.

Mis puudutab neid arendusi, siis ütleme niimoodi, et koos salvestusega, mis muudab nad vähemalt mingisuguses ajaperspektiivis juhitavaks, on nad täitsa ratsionaalsed asjad. Mina isiklikult näen, et piirkonnas on 40%-line energia defitsiit ja see energia defitsiit läheb laiemasse regiooni ehk 2040 on ka Soome tugevas energia defitsiidis. Ma arvan, et kui [arendada] tuule- ja päikese[energiat] koos salvestusega, siis see ei võta tuuma[energialt] leiba ära. Arvestades meie defitsiidi suurust, jääb meile ühest-kahest tuumajaamast tegelikult väheks. Selles piirkonnas oleks vaja kõiki neid energialiike kõvasti juurde. Me oleme, ma arvan, ka 2040 veel energia defitsiidis.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma uurin natuke selles valguses, kas komisjonis tuli arutelule see, mis puudutab ühendusi. Näiteks neljas ühendus Lätiga, võimalike ühenduste arendamine Soomega või selle edasilükkamine. See kindlasti on ju seotud otseselt arendustega, mis puudutavad taastuvenergiat või ka juhitavaid lahendusi. Kas see tuli arutelule ja kui tuli, siis mis sellest arvati?

Mingil määral oli juttu üldiselt põhivõrkude arendamisest. Konkreetseid arutelusid naaberriikide vahel toimivate ühenduste üle ei olnud, aga põhivõrgu arendamise üle oli. See oli küll rohkem meretuule kontekstis, ühenduste osa seal ei olnud. 

Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Jah, ma mõtlesingi peamiselt seda, et taastuvenergia ja üldse [selliste] energiatootmisliikide [arenduste] kiirendamine on loomulikult üllas ettevõtmine. Energiat on meil juurde vaja. Nagu ma ka siin Rainile vastates markeerisin, me oleme piirkonnana juba täna 40%-ga defitsiidis ja kui elektrifitseerimine järjest kasvab, siis ka see defitsiit kasvab. Meil on igal juhul energiatootmisliike juurde vaja. Teha neid [arendusi] kiiresti ja mõistlikult ei ole halb mõte. 

Samas, lõviosa nendest asjadest, mida antud eelnõus väga tahetakse, on suuresti sellised asjad, kui meretuul kõrvale jätta, mis juba on töös. Meil on maismaatuule[parkide] vähempakkumine, ka vesisalvestite ja muude asjade [arendus] ei ole kuidagiviisi pärsitud. Pigem on siin see, et riik ei ole öelnud mitte seda, et kõike tuleb teha turu vastu, vaid et tehnoloogia valik võiks tulla turu poole pealt, mitte see, et me riigina [selle valiku teeme.] 

Jaak markeeris siin Anne Sullingu ja Erkki Raasukese raportit. Nemad võtsid väga palju aluseks Briti meetodi. Britid ütlevad täpselt ära: nii palju tuuma, nii palju tuult, nii palju päikest, nii palju gaasi, nii palju seda ja seda. Kõikidele asjadele kirjutasid nad taha ka toetusmeetmed, et selle jaoks, et see asi tuleks, me teeme seda, seda ja seda. See on võimalik, kui sa [valid] riikliku plaanimajanduse. 

Ma arvan, et kuna meil on väga raske ennustada, mis on õige tehnoloogia viie või kümne aasta pärast, siis palju ratsionaalsem on see, et me loome need instrumendid, loome võimalused ja teeme koostööd arendajatega, et luua seda, mis hetkel on ratsionaalselt võimalik, ja siis laseme energiamiksil minna. Loomulikult, me peame seda mingil määral juhtima. Kui see on päris juhitamatu, siis tuleb meil ainult ilma salvestuseta päikese[energiat] juurde, sest selle [tootmist] on kõige odavam rajada, aga see ei ole sellisel juhul ilma toetuseta ratsionaalselt investeeritav, sest seal on ületootmine. Koos salvestusega tehakse seda ka täna täiesti vabalt turu vastu. Sunly ja teised ehitavad suuri parke koos suure salvestusega, nad ei küsi mitte mingit toetust selle jaoks. Sellepärast, et nad teavad, et koos akuga, juhitavana, koos süsteemiteenustega on see tasuv. 

Ehk siis kõigega ei pea kaasa jooksma ja riik ei pea tegema suuri ülekuldamise või muid stsenaariume sinna juurde. Meil on vaja partneritega ratsionaalselt läbi rääkida. 

Meretuul. Kui tuleb mingi suur tarbija, kellel tuleb suur tahtmine – näiteks siin oli see vesiniku ja Vindri plaan – toota vesinikku ja selle jaoks on vaja meretuult, siis okei, seal tulebki PPA kaudu suurem osa, võib-olla riik mingil moel garanteerib seda, kui kuskil on vaja, aga mitte niimoodi, et riik läheb ja maksab selle eest 2,6 miljardit. 

Ma arvan, et need asjad on vaja ratsionaalselt läbi vaadata. Suure tõenäosusega pole tehtud kuskil maailmas ühtegi tuumajaama kas mingisuguse riikliku osaluse või garantiita. Suurprojektid tõenäoliselt mingisugust riigi sekkumist vajavad, aga see ei ole nii, et me peame ilmtingimata ütlema, et täpselt sel kuupäeval on need asjad sedasi. Ma arvan, et meil on olukord selles mõttes juba suhteliselt hea. Alati saab muidugi paremini, aga see ei tähenda, et valitsus seisab paigal. Valitsus tegutseb. 

Reformierakonna seisukoht on, et meie antud eelnõu ei toeta. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Jaak Aab, palun! Kindlasti on ka volitus kuskil elektrooniliselt. Või on see paberkandjal?

Tänan, austatud juhataja! Head kolleegid, kes veel saalis on neljapäevasel päeval! Ja muidugi, nii nagu siin on praegu kombeks öelda, Eesti rahvas kuskil monitoride või ekraanide taga! 

Mõned märkused. Jah, kui on räägitud nendest ühendustest, siis on seis olnud suhteliselt segane. Aastaid räägiti, et EstLink 3 ehk Soome kaabel peaks valmima hiljemalt 2035. Vahepeal öeldi, et äkki isegi püüame seda kiirendada ja see tuleb 2032 või 2033. No nüüd te olete ka kuulnud, et Elering ütleb, et enne 2038. aastat seda üldse ei tule. Investeerimisotsust tõenäoliselt ei tehta, kuigi eriplaneering käib, aga peale seda peab selle investeerimisotsuse tegema, et kas siis tehakse või ei tehta. Seda me ei saa üksinda teha, seda me peame tegema koos soomlastega. Soome erinevatel põhjustel – ma ei tea, milles on küsimus – ei ole väga [innukas] seda tegema. Küsimus võib olla pikemas perspektiivis. Soome poolt vaadates ei ole küsimus isegi hinnas. Soome tarbimine kasvab tõesti kiiresti, sinna tulevad väga elektrimahukad tööstused, andmepargid. Nende loogika võib olla selles, nagu nad on ka öelnud, et neil on nii palju siseriiklikke väljakutseid võrkude arendamisel ja muid asju, sellepärast nad ei näe, et selles ajakavas oleks võimalik seda teha. 

Nüüd siis Eesti-Läti uus ühendus, täiendav. Ka selle eriplaneering on käimas. Jälle oleme mitu aastat elanud selles kujutelmas, et see tuleb hiljemalt aastal 2035. Elering praegu ütleb, et tõenäoliselt ei suuda nad seda investeerimisotsust nii kiiresti siiski teha, eriplaneering tehakse ära, [see ühendus tuleb] ka 2038+. 

Aga mida see tähendab meie jaoks? Seda enam on meil vaja oma tootmisvõimsusi. Praegu ju need ühendused meid välja aitavadki. Nagu ma ütlesin, Eesti toodab siin tarbitud elektrist veidi üle 5 teravatt-tunni ja impordib üle 3 teravatt-tunni. Pea 40% on defitsiiti. Aga praeguses geopoliitilises olukorras ja julgeolekuolukorras on elekter ja energeetika väga olulised küsimused. Kui me ei lahenda neid ise, siis võib tõesti juhtuda, et kuskilt otsast midagi juhtub ja me olemegi ilma elektrita. Rääkimata sellest, et kui me ei arenda tootmisvõimsusi, siis ei ole tulemas ka investeeringuid, ei kodumaiseid ega välismaiseid ettevõtetesse, töökohtadesse ja nii edasi. Nii et seda tuleb kindlasti teha. 

Eelkõneleja Reformierakonna fraktsioonist ütles, et meil ei olegi mingit kava vaja, et vaatame, kes mida teha tahab. No ei ole see nii praeguses, ütleme, energeetikaolukorras. Ma ei tea, et oleks sellist suhtumist lähiriikides, meie regioonis, kus me oleme süsteemi ühendatud. Me peame vaatama ka seda, mis toimub naabrite juures. Kõigil on päris kindel kava. On öeldud, et on vaja nii palju tootmisvõimsusi juurde, selleks luuakse garantii või toetusmeede selleks ajaks ja sellistel tingimustel, ning siis arendajad teevad. Muidugi konsulteeritakse potentsiaalsete investorite, arendajatega. Aga see, et meil on energiamajanduse arengukava selline kommipood – see, see, see, see, see! – ja ei ole öeldud, mis aastaks me midagi suudame teha või tahame teha, ei ole jätkusuutlik. 

Meie otsuse eelnõu ju ongi ettepaneku tegemine, et valitsus sellise tegevuskava teeks. Ma ei ole öelnud, et mitte midagi pole tehtud, ma ütlen, et see kõik on ebapiisav, on tehtud jupikaupa ja väga vähe. See on see probleem. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Me oleme ikka harjunud sotside suust kuulma, et midagi tuleks teha sunniga. Üllatas, kui sotsid ütlesid, et nemad ei toetanudki Maa- ja Ruumiameti sunniraha rakendamist, aga samas ei olnud ka kuulda, et nad oleks tulnud siia Riigikogu saali selle vastu rääkima. 

Ma pean selle koha peal tooma välja Lauri Läänemetsa tsitaadi. Ma olen selle sõna-sõnalt välja kirjutanud, et mitte eksida ja võib-olla kuidagi valesti tõlgendada. Lauri Läänemets ütles ühes debatis, et ta teeks planeerimisseaduse ümber nii, et kui kohapeal ei taheta ettevõtete soove arvestada ja planeeringutega tegeleda, siis paari aasta pärast võtab riik selle piirkonna üle. Ehk me ikkagi jõuame tagasi sotsialismi: kui nõus ei ole, siis toimub riigistamine.

Aga räägime lähemalt ka sellest rohepettusest, mis on ju selle taastuvenergia propageerimise taga. USA-s on juba alanud muutused. USA president Donald Trump käivitas rohepettust väljajuuriva tegevuse, mis tipnes riigi väljaviimisega Pariisi kliimaleppest, ÜRO Valitsustevahelisest Kliimamuutuste Nõukogust ja raamlepingust UNFCCC. Ta on julgustanud oma kliimarealistlike seisukohtadega varjust välja tulema neid, kes on oma ametikoha tõttu kartnud inimtekkelise kliimakriisi suhtes skeptilist seisukohta avaldada ja on hoidnud selle enda teada. Ka Euroopas tegeldakse valijate ja ettevõtete survel roheregulatsioonide nõuete kärpimisega. Kestlikkuse ja roheoskuste teemad on meediast sisuliselt kadunud. Nende arengute taustal on muidugi üllatav kuulda Eesti juhtivpoliitikute suuri roheutoopilisi eesmärke. Toon näiteks, et Norras on realism kohale jõudnud, on loobutud rohepettusest ja seal kavandatakse juba 70 uue nafta- ja gaasipuuraugu avamist. Aga meil siin tahetakse kliimaseadusega ja nende eesmärkidega sundida riiki vältima fossiilkütustesse investeerimist. 

Tegelikult tuleks just fossiilkütustesse investeerida. Meil on olemas oma ressurss, põlevkivielekter, põlevkivienergia, mis tagab meile ka julgeoleku. Kui igasugused ühendused välismaailmaga, igasugused gaasitorud on likvideeritud, siis meil oleks elekter ikkagi olemas. Sealjuures räägitakse, et me peaksime kõvasti panustama taastuvenergia tootmisvõimekusse, ja selles eelnõus oli ka välja toodud, kui mitme teravati jaoks on kuhugi vaja investeerida. 

Aga räägime jälle reaalsetest numbritest. Alles meil lisandus 255 megavatti Sopi-Tootsi tuulepargist ja Leedust Kelmė pargist tuli [energiat]. Tuuleenergiat on kõvasti juurde tulnud. Aga mis on tulemus? Kui on tuult ja päikest, on seda energiat nii palju, et sellega pole midagi peale hakata. 

Vahel jääb mulje, et taastuvenergia, päikese- ja tuuleparkide propageerijad unustavad ära selle lihtsa asjaolu …

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

… et tuuleparkide ja päikeseparkide juurdetegemine ei pane päikest rohkem paistma ega tuult rohkem puhuma. See ei anna meile sellist varustuskindlust. 

Paberi peal tundub, et see on võimalik. Kui me paneme 700 megavatti tuuleenergiasse, mis meil juba praegu muide on, ja 1200 megavatti päikeseenergiasse, siis meil on ju 2000 megavatti taastuvenergiat! Võiks ju öelda, et Eesti tarbimine on kaetud, meil ei oleks mitte mingit muret. Aga see on teoreetiliselt nii, see on paberi peal nii. Tegelikult on nende [parkide] kasutustegur 20%. See on ju raiskamine, et me investeerime objektidesse, mis enamiku ajast ei tööta. Me laastame loodust, raiume metsa, rajame igasuguseid juurdepääsuteid, paneme iga tuulepargi vundamenti 2000 tonni betooni. See on ju raiskamine! See on ju meie looduse laastamine, mida tehakse, arvestamata seda, et kui päike paistab ja tuul puhub, siis ei ole meil selle saadava elektriga midagi peale hakata.

Ilus jutt on muidugi ka salvestid, küll vesisalvestid, küll vesinikutootmine, küll ei tea mis salvestid, akusalvestid. Endine minister Yoko Alender räägib, et paneme aku majale külge, küll siis tuleb elektrit. Tegelikult, selleks et elektrit saada, tuleks maja panna aku külge, aku peab lihtsalt nii suur olema, et katta neid tunde, kui päike ei paista ja tuul ei puhu. 

Minu meelest peaksime me olema konstruktiivsed ja lõpetama tuuleenergia arendamisse panustamise ära. Ka Eesti Energia juht Andrus Durejko on öelnud, et enam ei ole mõtet tuuleparkidesse investeerida, sest need investeeringud ei too tagasi. Eesti Energia plaanib edaspidi hakata pankrotistunud tuuleparke kokku ostma. 

Ehk paneks selle päikese- ja tuuleenergia teema kõrvale ja keskenduks juhitavale tootmisele. Siis me saame rääkida energiajulgeolekust, saame rääkida majanduskasvust, tulevad ka investeeringud. Kui ettevõtja vaatab, et 24/7 on elekter soodsa hinnaga, siis ta toob oma tootmise Eestisse, toob oma tööstuse Eestisse. Aga niikaua, kui me siin sellist roheutoopilist jama ajame, ei tule meile investeeringuid, ei tule tööstust, mitte midagi ei tule, on vaid majanduslangus ja pankrot. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 847 lõpphääletus. Teeme seda peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, juhin tähelepanu, et selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus ehk 51 häält. Panen lõpphääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele uute elektritootmisvõimsuste rajamise kiirendamiseks Eestis" eelnõu 847. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt oli 10 Riigikogu liiget, vastu 6, erapooletuid 1. Eelnõu ei leidnud toetust ja jäi vastu võtmata. 

Aga nüüd on tekkinud Rain Epleril protseduuriline küsimus.

Aitäh, härra istungi juhataja! Ma vaatasin, et nii see sotside eelnõu kui ka kaks järgmist nõuavad koosseisu häälteenamust. Lihtsalt eneseharimise mõttes püüaks aru saada, kas põhjendus on see, et koalitsioonisaadikutel oleks neljapäeval mugavam elu, või on seal mingi sisulisem põhjendus ka.

51 hääle nõue on seetõttu, et see [otsus] on rahaliselt seotud ja rahalised otsused tehakse neljapäeval.  

Aga nüüd on tulnud Eesti Reformierakonna fraktsioonilt tänase istungi pikendamise ettepanek. Kuna me juba hääletamisega oleme käe soojaks saanud, siis teeme selle pikendamise hääletuse ära ja saame päevakorraga edasi minna. Aga kõigepealt saalikutsung. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada 21. mai 2026. aasta istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kuni kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt oli 10 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid 2. Ettepanek ei leidnud toetust. Istung kestab kella üheni.

Läheme päevakorraga edasi. Teine päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja lahendus Vene-Ukraina sõja tõttu Eesti kodanikele ja elanikele tekkinud varaliste kahjude hüvitamiseks" eelnõu 863 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Rain Epleri.

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid, külalised ja inimesed, kes istungit jälgivad! Nagu me kõik teame, mõned päevad tagasi lasti Eesti kohal alla droon ja selle tükid kukkusid ajakirjanduse andmetel 30 meetri kaugusele elumajast. Nii et võib küll öelda, nii nagu Eesti rahva kõnekäänd on, et õnnelik õnnetus. 30 meetrit – noh, hea juhus, ütleme, et ei kukkunud maja peale. 

Droone on meil siin alla kukkunud juba õige mitu ja praegu ei ole põhjust arvata, et see oht kuhugi kadumas oleks. Sõjategevus ju tegelikult meile väga lähedal käib, nii et selliseid juhuslikke või ka mitte nii juhuslikke intsidente seoses sõjategevusega võib juhtuda, mis tõenäoliselt varem või hiljem toovad kaasa ka varalise kahju. 

Täna puudub nii inimestel kui ka ettevõtetel – väikeste eranditega, võib-olla suurettevõtted saab siit välja jätta – võimalus neid riske maandada, luua endale nende kahjude hüvitamise võimalus näiteks kindlustuse abil. Sõjategevusest kas kaudselt või otseselt tulenevaid kahjusid kindlustuslepingute järgi ei hüvitata. 

Ma annangi üle eelnõu, millega me võiksime seda probleemi adresseerida, enne kui õnnetus on kätte jõudnud, kellegi kinnisvara või vallasvara ongi mõne tükiga pihta saanud ja inimene või ettevõte seisab silmitsi olukorraga, kus tal ei ole võimalik suurest kahjust hoolimata hüvitist saada. 

Seda laadi raamistikud on olemas väga paljudes riikides. Toogem mõned näited. Prantsusmaal on loodud fond terrorismikahjude, terrorismiaktidest tulenevate kahjude hüvitamiseks. Rumeenias on loodud fond maavärinakahjude hüvitamiseks. Hispaanias ja mujalgi, näiteks Suurbritannias, [on fond] looduskatastroofide ja üleujutuste kahjude hüvitamiseks. 

Need on seda tüüpi sündmused, mille puhul kindlustusseltsid ärilisest loogikast lähtuvalt [hüvitist] arusaadavalt ei paku. Seetõttu on mõistlik see lahendada sellise raamistikuga, et oleks loodud tagatisfond. On ka kindlustuslahendusi, kus tehakse – näiteks liikluskindlustus meil endal – mingi kohustuslik kindlustusliik. Seda me siin välja ei paku. 

Aga me pakume välja, et tuleks luua fond ja määrata kindlaks ka sellest fondist makstava hüvitise mingisugused piirid. Sellesse fondi peaksid panustama Eestis tegutsevad kindlustusseltsid, aga meie hinnangul ka finantsettevõtted, pangad ja liisingu[firmad]. Me teame, et väga suur osa Eesti inimeste kodudest on soetatud laenuga, väga suur osa autopargist on liisingu[firmade] omandis. Nii et finantsettevõtetel võiks olla väga selge huvi ja motivatsioon sellesse fondi panustada. 

Ma lõpetuseks ütlen just nende rahvusvaheliste näidete toel, et tegelikult ei ole siin vaja mingisugust jalgratast leiutada, siin on vaja sadulasse hüpata. Me oma eelnõuga – ma loodan, et see läheb läbi – anname valitsusele võimaluse teha vahelduseks ka midagi ratsionaalset, midagi arukat. 

Nii et, head kolleegid, kutsun teid üles eelnõu toetama. Miks me selle ettepaneku see raamistik välja töötada teeme valitsusele? Valitsuse kasutuses on üüratu bürokraatiaaparaat ja kindlasti oleks mõistlik alusandmed põhjalikult läbi töötada ja siis eelnõuga Riigikokku tulla. Nii et loodan teie toetusele. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Äkki sa, Rain, natuke räägid ka sellest riigi vastutusest, et kas ja kuidas. Kas riigil on praegu üldse mingi vastutus nendes olukordades või ei ole? Hüpoteetiliselt on esimene variant see, et näiteks Venemaalt lendab segajate tegevuse tagajärjel droon meie territooriumile ja tabab mingisugust hoonet. Teine hüpoteetiline variant: meie jõustruktuurid on lubanud droonide [teele saatmiseks] kasutada Eesti territooriumi, need ei jõuagi vaenlase territooriumile, vaid kukuvad siinsamas Eestis mõne objekti peale. Kas sellisel juhul vastutab siis riik? Kuidas selle riigi vastutusega on?

Üldiselt võiks ju lugu olla niimoodi, et riik heas mõttes vastutabki oma kodanike eest ja hoolib nendest. Meie valitsus, mis on Reformierakonna juhtimisel toimetanud 2021. aastast alates, ei ole oma käitumisega muidugi näidanud, et ta oma kodanikest hooliks. Inimestel ongi tekkinud, ma arvan, põhjendatud kartus, et riik võib ka siin vastutusest kõrvale hiilida ja jätta inimesed oma murega üksi. Juriidilises mõttes jään ma sulle vastuse võlgu, kus need vastutuse piirid täpselt on. Aga sisulises mõttes, ja ütleme, põhiseaduse preambuli mõttes, et miks see Eesti riik üldse olemas on, võiks riik loomulikult vastutada.  

Loodame, et õnnetust ei juhtu, aga kui see peaks juhtuma ja kui me ei ole liikunud ettevaatavalt näiteks tagatisfondilaadse organisatsiooni või sellise rahakoti loomise poole, siis ilmselt hakatakse neid juhtumeid käsitlema kuidagi üksikjuhtumitena. Mõeldakse võib-olla valitsuse reservfondi või mingi muu riigieelarvelise hüvitise peale. Minu arvates ei ole see mõistlik. Minu arvates on mõistlik olukorda adekvaatselt hinnata. Sõjategevus meie lähistel käib. Mitte ainult Eestis, vaid ka meid ümbritsevates riikides on need tagajärjed allakukkunud droonide näol kätte jõudnud. Nii et mõistlik oleks praegu ette vaadata ja mõelda, kuidas võimalikke kahjusid hüvitada, mitte hakata [hiljem] üksikjuhtumite tasemel sellega tegelema.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Rain! Mis see valitsuse seisukoht oli? Kui me vaatame selle eelnõu sisu, siis näeme, et see on ju igati mõistlik, see kõik oleks võinud juba tehtud olla. Aga mida valitsuse esindaja selle kohta ütles? Kas nad hakkavad selles suunas liigutama või tuli jälle mingisugune häma, kuidas nad tulevad palju parema ja palju suurema ja mõnusama ettepanekuga, nagu tihti on olnud? Head ettepanekud surmatakse siin saalis ära selle [väitega], et valitsus kohe-kohe tuleb [oma parema ettepanekuga], aga siis on kolm-neli aastat vaikus. Milline see arutelu seal oli?

Kui ma käisin eelnõu rahanduskomisjonis kaitsmas, siis – ma mälu järgi ütlen – oli arutelu üsna lühike ja mulle ei jäänud meelde, et valitsus seda toetanud oleks. Küll aga pean ma ütlema, et ma ei kuulnud ka seda juttu, et nad ise teevad hoopis midagi paremat, suuremat ja nii edasi. Nii et mulle tundub, et valitsus mängib selles küsimuses surnut, ei hakka selliste ratsionaalsete asjade tegemisele aega kulutama ning läheb edasi riigieelarve halvemasse seisu viimise ja inimeste koormamisega. Nii tundub mulle.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No see valitsus ongi surnud ja levitab lagunemislehka üle kogu riigi, millegi mõistlikuga ta hakkama ei saa. Aga mu küsimus puudutab seda, et see oli nüüd riik, aga kuidas sinu hinnang on. Sa oled varasemas elus ka kindlustuses töötanud. Kujutame ette, et need droonitükid [tabavad] või ka lennukilt lastud rakett läheb droonist mööda ja tabab isegi mitte elumaja, vaid näiteks elektrialajaama või tuuleparki. Tuulepargid on eravalduses. Kas see võib riigile kaasa tuua pikaajalisi ja väga kulukaid kohtuprotsesse, mis puhul riik peab niikuinii maksma, selle asemel et meil oleks fond, kus oleks need asjad kõik ilusti lahti kirjutatud ning see maksmise ja kompenseerimise kord paika pandud?

Sa oma küsimuses ütlesid, et võib tuua kaasa kohtuprotsesse. Jällegi, teades praeguse valitsuse ettevõtetest ja inimestest hoolimise taset, mis on selgelt väga madal, võibki juhtuda nii, et kui inimesele sünnib kahju ja inimene pöördub riigi poole, sellise fondi puudumise tõttu pöördub ta riigi poole, et riik tuleks appi ja hüvitaks, siis ei ole välistatud, et riik läheb kohtusse vaidlema. Tõepoolest, eriti kui see kahju tekib sinu toodud stsenaariumi tagajärjel, kus hävitaja tulistab raketi välja, aga see ei taba mitte sihtmärki, vaid mõnda muud objekti, siis kindlasti see vastutuse küsimus siin ka juriidilises mõttes riigil on. Nii et ausalt öeldes jääb mulle arusaamatuks, miks koalitsioon seda eelnõu toetada ei soovi.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Ma väidan, et see eelnõu on praegu ülitähtis ja me peame samamoodi nagu päästevaldkonda hakkama seda kõike reguleerima. Vaatame ümberringi: meil hakati väga kiiresti droonide üle nalja tegema või suhtuma sellesse kuidagi humoorikalt. Kuulge, Eesti tähtsaima elektrijaama korstnasse lendab [droon]! No mõni päev oli ärevust, siis hakkas jälle pihta nali, et kui sõda käib, siis laastud lendavad. No kuulge! Kui see ei olnud äratuskell, mis siis veel on äratuskell? Kogu valdkond tuleb ju reguleerida ja riskid on üüratud. [Meenutame] Beiruti plahvatust, millest tekkis 43-meetrine kraater, kui õhku lendas 2750 tonni ammooniumnitraati, inimesi sai massiliselt surma. Näiteks kui droon, mis on sihitud Primorski või Ust-Luga sadama peale, on eksitatud teelt, näiteks tehisaru abil, ja ta plahvatab siin Muugal väetiseterminalis, siis vabandage väga, aga me oleme kohutava õnnetuse ees. Olukord on väga sant.

Jaa, ma natuke kordan nüüd seda vastust, mille ma eelmisele küsimusele andsin. Aga tõepoolest paneb kulmu kergitama asjaolu, et keegi teine siin saalis peale meie ei ole selle asja peale sellise nurga alt mõelnud, et me peaksime ettevaatavalt riske hindama ja mõtlema, milline oleks parim lahendus vähemalt nendest riskidest tulenevate materiaalsete kahjude hüvitamiseks. 

Ega see fond ei ole ka imerohi, selles mõttes, et kui tõepoolest toimub mingi suurem plahvatus siin Tallinna külje all olevas kütusehoidlas, siis katastroofi mõõtmed võivad olla sellised, et ka sellest fondist ei piisa. Aga see fond oleks vähemalt esimene samm selles suunas, et kui inimene, tema kodu või ettevõte, tema vara pihta saavad, siis ta ei peaks lisaks sellele, et tal näiteks katust pea kohal ei ole, veel hakkama, ma ei tea, annetusi koguma või mingisuguste juriidiliste vahendite abil püüdma hüvitist saada. 

See on iseenesest lihtne eelnõu. Tunnistan, et siit edasiliikumine seaduseelnõu juurde on mõnevõrra keerukam, aga siiski mitte olulisel määral, sest rahvusvaheliselt on väga palju kogemust, mida saab kasutada. Nii et veel kord: ega me ei ole ju siin näinud, et puldist räägitu suudaks fraktsioonides kokkulepitut muuta, aga mina optimistliku inimesena ikkagi loodan, et võib-olla täna on see päev, kui koalitsioonisaadikudki kuulavad ja saavad aru.

Nii. Mart Helmel on tekkinud protseduuriline küsimus. Mart Helme, palun!

Minu protseduuriline küsimus jätkab sedasama teemat, miks see on 51 hääle eelnõu. Rahuldav vastus ei ole see, et see on seotud mõjuga eelarvele. See on OE, mis teeb valitsusele ettepaneku hakata välja töötama [lahendust]. Kui siia tuleks valitsusest SE ehk seaduseelnõu, siis sellel oleks konkreetne mõju riigieelarvele, aga meie OE-l ei ole mingit mõju riigieelarvele. See on täiesti suvaliselt pandud 51 hääle eelnõuks.

Istungi juhatajana saan ma öelda, et kindlasti võib komisjoni esindaja vastata sellele küsimusele, mille alusel jõuti järeldusele, et see on 51 hääle eelnõu. 

Martin Helme, palun! 

Aitäh! Minu meelest on see suurepärane asi, millega me oleme lagedale tulnud. Eile õhtul oli siin üks meie teine eelnõu, millega me soovisime vähendada aktsiise ja käibemaksu. Siis hakkasid reformierakondlased appi karjuma, et mõju riigieelarvele on hirmus negatiivne. Kui ma teen kokkuvõtte sellest, kui palju on Eesti maksumaksja Ukrainat rahaga otse aidanud või siin riigis pagulasi toetades, siis seda on viimase viie aasta jooksul olnud keskeltläbi 400–500 miljonit eurot aastas. Selleks meil eelarves raha jätkub, et neid aidata ja toetada. Nüüd, kui see "ka meie sõda" on jõudnud meie õuele, tuleb välja, et me hakkame senti saagima. Ma niimoodi moraali seisukohalt küsin, kas see on normaalne lähenemine.

Kindlasti mitte. Ma olen oma vastustes seda ka puudutanud. Mulle tundub, et isegi vaatamata sellele, et valimised lähenevad, ei ole valitsuserakonnad asunud sellele rajale, et midagi mõistlikku ja head Eestile teha. See on poliittehnoloogia mõttes isegi hämmastav. Sisulises mõttes on Reformierakonna tegevus juba rohkem kui viie aasta jooksul olnudki Eesti-vaenulik. 

Ma korra puudutan, kui tohib, härra juhataja, ka seda küsimust, mida te siin härra Helmega arutasite, seda 51 hääle nõuet. Tegelikult ka juhul, kui valitsus tuleb eelnõuga, et selline fond luua, ikkagi eelarvemõju ei ole, sest meie ettepanek on luua fond, millesse panustaks erasektor. Olen nõus, et kui kindlustusseltse ja panku kohustada sellesse fondi panustama, siis see võib teataval määral avaldada mõju mõne kindlustuslahenduse hinnale, aga see mõju on kindlasti marginaalne. Vähe sellest, et OE-l ei ole eelarvemõju, mis on absoluutselt kindel, meie pakutud lahenduse raamistikus ei oleks seda mõju ka siis, kui see fond luuakse. 

Nii et tõesti, ma siit omalt poolt jätan õhku ettepaneku juhatusele, et neid 51 hääle ettepanekuid, mis komisjonidest tulevad, kõrgendatud tähelepanuga vaadata ja kui põhjendus ei ole vettpidav, siis ikkagi mitte neid [arvestada]. Ma saan aru, Arvo, et sa võid juhatuses vähemusse jääda, aga toome siis need otsused siia suurde saali.

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui vaadata neid juhtumeid, mis on olnud, siis kas meil on lihtsalt vedanud või on see drooniteema ikkagi olnud ka kontrolli all?

Meil on vedanud. Mõlemast vaatest on vedanud. Ühest küljest selles mõttes, et tegelikult ei ole meil võimekust nende droonide tuvastamiseks ega ka nende suunamiseks kuhugi turvalisse kohta, kui need alla lastakse. Seda võimekust meil ei ole. Teistpidi on meil vedanud selles mõttes, et kui see väike korstnakahjustus välja arvata, siis need droonid ei ole tabanud kellegi maja, autot, kariloomi või midagi muud väärtuslikku. Nii et meil on tõesti olnud õnne. Kui koalitsioon meie esitatud eelnõu tagasi lükkab, siis tundub, et nad loodavad heale õnnele ka edaspidi, mis minu arust on valitsuse puhul vastutustundetu ja väga riskantne käitumine.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Järgmiseks kuulame [kokkuvõtet] juhtivkomisjonis toimunud arutelust. Selleks palun ettekandjaks rahanduskomisjoni liikme Diana Ingeraineni.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas esitatud eelnõu 11. mail. Eelnõu tutvustas meile Rain ja väga põhjalikult. Komisjon kuulas kõik selgitused ära ja tegi seejärel kaks otsust, täiesti konsensuslikult. Esiteks, võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 20. mail, ja teiseks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Diana Ingerainen, seega mina. Mõlemad otsused olid konsensuslikud. 

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te väga põhjalikult seda arutelu, mis komisjonis toimus, ei avanud. Kas valitsus on üldse teadvustanud endale probleemi, et Vene-Ukraina sõja tõttu võib Eesti kodanikele ja elanikele tekkida varaline kahju? Mis on selle tagajärg, kas siis tõesti riik jätabki inimese üksinda, vaatamata sellele, et inimene maksab makse ja on korralik kodanik? Panustame me ju kõik riigikaitsesse ikkagi väga tugevalt. Kas sellist arutelu siis tõesti komisjonis ei olnud?

Aitäh! Ei olnud. Sellist arutelu komisjonis ei olnud.

Martin Helme, palun!

Ma jäin ka natuke rahulolematuks selle komisjoni ettekandega. Ise ütlesid, et Rain andis väga põhjaliku ülevaate ja siis meile seda ülevaadet ei vahendanud. Äkki ikka vahendaks?

Aitäh! Rain andis meile tõesti põhjaliku ülevaate, täpselt nii nagu eelnevalt siin, sellepärast ei hakanud ma seda kõike üle kordama. Rainile küsimusi ei olnud. Kuna Rain tõesti seletab väga selgelt ja arusaadavalt, siis küsimusi ei olnud ja tehti konsensuslikud otsused.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Ma saan aru, et ma veidi laiendan küsimusega seda teemat, aga ma ikkagi küsin, teades, et vastust ei pruugi saada. Kas te fraktsioonis arutasite, mis see seisukoht võiks olla? Kui arutasite, siis kuhu te jõudsite ja mis need põhjendused olid, kas siis üht- või teistpidi?

Aitäh! Mina olen siin praegu rahanduskomisjonis toimunu ettekandmiseks. Seal me seda ei arutanud.

Mart Helme, palun!

No ennist ütles istungi juhataja, et komisjoni ettekandja võiks selgitada, miks see tehti 51 hääle eelnõuks. Seda selgitust me praegu siin ei kuulnud. 

Teine küsimus selles ühes küsimuses on see: kes oli valitsuse esindaja ja missuguseid seisukohti valitsuse esindaja esitas?

Aitäh! Esiteks, tõesti, Riigikogu [Kantselei] õigus- ja analüüsiosakond tõi välja, et Riigikogu otsuse eelnõus 863 soovitakse, et Riigikogu teeks Vabariigi Valitsusele ettepaneku algatada Riigikogu soovitud eelnõu. Põhiseaduse § 103 lõike 2 kohaselt on Riigikogul õigus teha selline ettepanek Riigikogu koosseisu häälteenamusega tehtud otsusega. Seega on Riigikogu otsuse eelnõu 863 vastuvõtmiseks vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Täpselt niimoodi Riigikogu [Kantselei] õigus- ja analüüsiosakond seda meile põhjendas.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. 

Üks vist on. 

Ei ole. Need on juba läbirääkimised. 

Palun vabandust! 

Muide, üks [küsimus] oli veel, kes oli [valitsuse] esindaja, aga noh, seda saate pärast öelda. 

Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun!

Ahah! No vaat, toome siia järjest pärleid ja mis neist pärlitest saab? Suurepärane lahendus tegelikule probleemile, turumajanduslik lahendus! Ei ole vaja riigil mingeid makse tõsta, ei ole riigieelarvel mingit kulu, kulu on kindlustusseltsidel ja pankadel, kes suures osas ise ju kannavad kahju, kui vara kannatada saab. Näiteks kui mingi auto või korter saab drooni või droonikilluga pihta ja kindlustus ütleb, et see on force majeure, nemad seda kinni ei maksa, siis tegelikult on hädas see pank, kes on laenaja või liisija. Nii et asjahuvilised on täitsa olemas ja inimesed nii või naa peaksid saama nende asjade eest kaitstud. Aga näe, meie valitsus ei tegele sellise pudipadiga, et inimestele appi tulla. 

Eile oli meil siin eelnõu, kus me [soovisime] käibemaksu alandamist ja aktsiiside alandamist, et Eesti inimeste elu kergemaks teha, tulla appi hinnaralliga hädas olevatele inimestele. Loomulikult on vastus standardne: ei, eelarves ei ole raha, et neid asju teha. Siis me tuleme siia eelnõuga, mis ei vaja eelarvest raha, mis vajab ainult head tahet, et lahendusi otsida. "Ei, ei, ei, sellega me ka ei tegele!" Tegelikult me ju saame kõik aru, et see jutt, et eelarves ei ole raha, on küllaltki piinlik ja küllaltki kulunud vabandus, et õigustada mittetegemist. 

Siia juurde ma paneksin ikkagi teise aspekti veel. Igal aastal alates 2022. aastast, kui Ukrainas täiemahuline sõda on käinud, on Eesti maksumaksja toetanud Ukrainat sadade miljonite eurodega. Sadu miljoneid eurosid [on antud] kas sõjalist abi, humanitaarabi, erinevat ülesehitusabi või raha Eestis küll [ukrainlaste] integreerimisele, küll haridusele, küll meditsiinile. Seda raha me ei loe, sest me oleme nii lahked inimesed. See ei ole koormus riigieelarvele, kui vaja, siis tõstame kõiki makse. 

Aga kui nüüd needsamad Ukraina droonid kukuvad Eestis maha ja lendavad Auvere korstende pihta, siis järsku läheb meil siin selline viimase sendi saagimine lahti, et ei, vaat seda asja me lahendada ei saa. Noh, asjad lihtsalt juhtuvad ja tuleb sellega leppida ja eestlane kannatab ära ja valitsus ütleb ja inimene noogutab järgi, et saame hakkama, saame hakkama, oleme tublid. 

Ei ole vaja olla tubli, on vaja olla normaalne. On vaja olla normaalne, leida lahendusi, aidata inimesi ja luua kindlustunne, et kui droonid alla sajavad, siis meie vara on kindlustatud. See on normaalne, läänelik, turumajanduslik lähenemine asjadele. Aga meil tehakse põhimõtteliselt kuidagi postsovetlikult või ei tea mismoodi, et kui häda on käes, siis inimesed ise vaatavad, kuidas hakkama saavad. No täiesti masendav valitsus on meil, masendav koalitsioon.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 863 lõpphääletuse läbiviimine, mida teeme peale saalikutsungit.

Austatud ametikaaslased, juhin tähelepanu, et eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja lahendus Vene-Ukraina sõja tõttu Eesti kodanikele ja elanikele tekkinud varaliste kahjude hüvitamiseks" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt on 9 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Eelnõu 863 ei leidnud toetust ja langeb menetlusest välja. 

Järgnevalt tänane kolmas päevakorrapunkt: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele mootorikütuste hinnatõusu mõjude leevendamiseks Eesti Vabariigis registreeritud sõidukite kasutajatele" eelnõu 874 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Martin Helme. Palun!

Üks täpsustus. Te tahate [ettekandjat] muuta. See [nimi] on fraktsiooni esitatud. Kui fraktsioon muudab ettekandjat, siis on võimalik, et tuleb Rain. (Hääl saalist.) Sellisel juhul palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Palun!

Neljapäev tundub selline kergem päev olevat, esimees on vastutulelik. 

Head kolleegid! Alustan võib-olla veidi kaugemalt. Meie valitsus – aegade halvim, ma ei väsi kordamast – ei ole tõstnud mitte ühte maksu, vaid on viimaste aastate jooksul inimeste ja ettevõtjate õlule ladunud väga tõsise koorma. See ralli algas kusagil 2023. aastal: tehti automaks, tõsteti väga oluliselt käibemaksu, tõsteti tulumaksu. Inimestel tõusis maamaks, sest valitsus [kaotas] ära selle piiri, mis maamaksu tõusule oli seatud, kahjustades sellega minu arvates mitte ainult inimeste toimetulekut, vaid ka inimeste usaldust riigi vastu. Tõstetud on kõiki aktsiise. Lisaks on rünnatud lastega perede toimetulekut: kaotati ära tulumaksuvabastus laste pealt, ka automaks lööb neid inimesi, neid peresid, kaotati ära kodus olevate emade tervisekindlustus ja nii edasi. Loetelu on pikk. 

Huvitaval kombel ei ole kogu selle röövkäigu tulemusena juhtunud seda, et riigieelarve oleks kuidagi heasse seisu jõudnud. Riigieelarve seis on aina ja pidevalt halvenenud. Nii et meie kõigi huulil peaks olema väga tõsiselt küsimus, kuhu see raha kõik kaob, kuhu te selle raha panete. Samal ajal halvendab inimeste toimetulekut ka see, et inflatsiooniga sammub Eesti esirinnas, kui nii võib öelda. 2023. aastal oli inflatsioon veidi alla 10%, järgnevatel aastatel 3% ja 5% vahel. Nii et kui me selle kumulatiivse mõju kokku liidame, siis näeme taas, et inimeste toimetulek on kõvasti pihta saanud. 

Sellepärast oleme me tulnud siia eelnõuga, mis piiraks sõidukikütuste, bensiini 95 ja diislikütuse hinda, seaks sellele lae. Just sellepärast, et autokütus on oluline osa perede kuludest ja inimeste liikuvus on tänapäeva maailmas oluline. Aga lisaks on autokütustel väga oluline osa ettevõtete tegevuses ja väga suur mõju ka inflatsioonile.

Nagu me teame, on Iraanis Hormuzi väinas toimuv kõige suurema pinge alla pannud just nimelt Euroopa, sealhulgas Eesti. Ma ei hakka pikalt minema nendesse põhjustesse, miks Euroopa on eriti nukras seisus, aga lühidalt öeldes on see idiootliku energiapoliitika tulemus. Rohepöörasus hakkab nüüd päris valusalt ja käegakatsutavalt inimestele kohale jõudma. 

Me ei püüa kuidagi karistada kütusemüüjaid. Me seame ka need piirid, et kui hinnapiirist kinnihoidmine muutub nii kulukaks, et ettevõtted kannaksid selle tõttu kahjumit, siis tuleb valitsusel sekkuda ja tagada, et ettevõtted vähemalt minimaalse kasumimarginaaliga töötada saaks. Et oleks läbipaistev, kuidas see kasum või kahjum või hind kujuneb, tuleb see hind Konkurentsiametis kooskõlastada. 

See ei ole jälle midagi sellist, mida kusagil maailmas pole tehtud. Terve rida riike on piiranud kas ettevõtete kasumimarginaali või seda hinda, mida inimesed, kes kütust tangivad, peavad maksma. Olgu mõne näitena toodud Prantsusmaa ja Kreeka, eriti jõuliselt [on seda teinud] Malta, aga ka Horvaatia, Sloveenia ja Ungari. Sealsed valitsused ei vaata oma riigi poole niimoodi, et inimesed ja ettevõtted on ette nähtud valitsuse teenimiseks, vastupidi. 

Sel nädalal keegi kolleegidest väga teravmeelselt sõnastas, et Reformierakond on pettunud Eesti inimestes, ei ole rahul Eesti inimestega. Me olemegi jõudnud selleni, kui kuulata peaministrit või mõnda teist Reformierakonna ministrit siin puldis kõnelemas, et kõnede sisu lühidalt kokku võttes on see: kõik on lollid – mitte ainult Eestis, vaid ka kõikide teiste riikide valitsused on lollid –, [Reformierakonna ministrid] teevad asju, mida nad tahavad teha, ja seda, kes sellele vastu vaidleb, nimetatakse tavaliselt riigireeturiks. 

Nii et hea eelnõu, tuleb reaalselt inimestele appi, tuleb appi ka ettevõtetele ja tegelikult aitab piirata majapidamiste kulude kasvu. Loodan, et toetate. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te viisite ettekandes korraks jutu peaministri sõnadele, et jääbki mulje, et riik ei tule mitte kuidagi Eesti inimesele appi, pigem vastupidi, leitakse, et ega valitsuse tegevust ei tohi ju kritiseerida, maaslamajat ei lööda. Meil on välja kujunenud selline kuvand peaministrist ja Reformierakonna valitsusest kui mingist abitust olendist, kes ei saa hakkama, keda peab kogu aeg toetama, ja sellele vaatamata ei olda Eesti inimestega rahul. Milline oleks siis soovitus Reformierakonna juhitavale valitsusele?

No esimene soovitus oleks loomulikult peaministrile: kiiremas korras tagasi astuda. Aga tõesti, see jutt, kui peaminister räägib juba endast kui ohvrist ja Reformierakonnast kui ohvrist, on täiesti piinlik. Ei ole tegemist mingisuguse ebaõigluse ohvriga. Tegemist on sellega, et aastaid on ridamisi tehtud otsuseid, mis on valed, ja inimesed saavad aru, et need on valed otsused. Eesti inimesed ei ole rumalad. See, kuhu me oleme jõudnud nii inimeste toimetulekuga, majandusaktiivsusega, aga ka riigieelarve seisuga, on täiesti pretsedenditu. Nii et tegelikult peaks Reformierakond selle asemel, et hakata ohvrit mängima, väga tõsiselt peeglisse vaatama ja [püüdma] aru saada, et kui sa teed valesid asju, siis sellel on tagajärjed. 

Mis puudutab seda maaslamaja löömist, siis minu arust selle valitsuse mõlema erakonna puhul ei olegi eriti mõtet neid maaslamajaid lüüa, nad poliitilises mõttes surevad ise ära.

Martin Helme, palun! 

Eesti on kuulus, et mitte öelda kurikuulus, selle poolest, et viimaste aastate erinevate ränkade majandusraputuste ajal valitsus inimestele appi ei ole tulnud, ettevõtetele appi ei ole tulnud, ükskõik, kas on olnud energiakriis või midagi muud. Viimane valitsus, kes tuli ettevõtetele ja inimestele appi, oli EKRE osalusega valitsus 2020. aastal. Selle tõttu oli Eestis tööturg stabiilne ja järgnes väga korralik majanduskasv, mille Kaja Kallas tuksi keeras. 

Aga teised riigid on kasutanud erinevaid meetmeid. Eestiski on vasakpoolsed erakonnad tihtilugu välja käinud küllaltki primitiivseid, et mitte öelda selliseid laia labidaga, võtame-kusagilt-raha-ja-anname-inimestele-kätte-lahendusi, mis minu arvates ei ole ka head lahendused. Me nägime, kuidas Argentina läks pankrotti nende lahenduste tõttu. Meie lahendus on teistsugune, meie lahendus on tegelikult turumajanduslik, aga ta paneb surve peale turuosalistele. 

Kas sa oleksid nii hea ja saaksid seda skeemi natuke paremini lahti seletada, et me ei tegele siin lihtsalt laia labidaga kuskilt raha võtmisega ja inimestele jagamisega?

Jaa, see skeem lühidalt, nii nagu ta eelnõus on, on selline, et postihind ei tohiks olla suurem kui 1.40 eurot. See fikseerib ära selle, et kütusemüüjate marginaal ei saaks olla üüratu, maksimaalne oleks 10, aga ta fikseerib nende jaoks ära ka põranda, et alla 5 ta ka ei saaks langeda. Kui ta hakkab alla 5 langema, siis saavad ettevõtted pöörduda valitsuse poole vahe katmiseks ja Konkurentsiamet kontrollib, kuidas selle tulemuseni on jõutud, et seda võimalust ei hakataks kuidagi kuritarvitama. See ei välista, et hind võib madalam olla. 

Ma tegelikult tahtsin öelda veel seda – nagu sa ütlesid, meie eelnõu, mis aktsiise oleks langetanud, lükati tagasi –, et enne, kui valitsus peaks hakkama mingisugust toetust maksma, oleks võimalus aktsiisipoliitika korralikult üle vaadata, sest selle mõju kütuse postihinnale on väga suur. Tuleks tulla aktsiisidega mõistlikule tasemele. 

Aga mis puudutab seda üldisemat küsimust, oma rahvast hoolimist, siis tõepoolest, viimastel aastatel ma küsin endalt seda aina sagedamini. Kuigi tõenäoliselt enamik Reformierakonna juhtivatest poliitikutest ei ole lollid – raske oleks uskuda, et nad kõik lollid on –, aga kui nad teevad väga selgelt valesid asju, siis see küsimus, miks nad seda teevad, tõstatub väga tõsiselt. Ma isegi ütleks, et see tõstatub nii tõsiselt, et seda tegevust peaks uurima meie jõuametkonnad. 

Kas kusagilt ongi saadud juhis, et Maarjamaa põliselanikkond tuleb siit välja süüa, ära hävitada? Sest ei ole mitte ainult see, et inimesi koormatakse üle, siia tuuakse ju aina massilisemalt sisse võõraid. Kas meie valitsus on käpik? Michal hakkas mingisugust kaheksajalajuttu rääkima, mõeldes parempoolsetele erakondadele. Aga võib-olla on mingi palju õelam loom Reformierakonda selja tagant juhtimas? Võib-olla nad on tõesti marionetid mingisuguste kurjusejõudude käes, kes tahavadki Eesti ära hävitada? 

Mart Helme, palun!

Jah, muidugi on need kurjad jõud, kes tahavad [Eesti] ära hävitada, aga nende kurjade jõudude hulgas on ka need, kes on just nimelt katust tegemas sellele praegusele hullude valitsusele. Nemad tahavad nende kaudu säilitada tegelikku mõju. See on see sündikaat, mida me siin oleme juba näinud. 

Küsimus on mul selles mõttes laiem, et need lahendused, millest on siin juttu olnud, aktsiisid ja nii edasi, on kiiresti teostatavad, juba lühiajaliselt efekti andvad. Aga pikaajalisemalt, näiteks kui me praegu rajame kaitsetööstusparke, kas või Piirsallu – see on Läänemaal Risti kõrval kohe –, siis oleks elementaarne välja ehitada ka raudtee pikendus Turbast edasi Ristile, mis tähendaks seda, et inimesed ei peakski seal autoga käima, nad saaksid rongiga käia. Praegu oli just uudis, et kinnisvara ostetakse massiliselt nendes piirkondades, kus on mugavalt ja kiirelt toimiv raudteeühendus, näiteks Kohila ja muud sellised kohad. Kindlasti lahendaks see väga paljude inimeste jaoks ka kalli kütuse ja kalli auto probleemi. Isegi kui need maksud alla tulevad, on inimestel mugavam kasutada raudteed. Kas seda kompleksi ei peaks vaatama ka niimoodi?

Jah, muidugi peaks ja üldse peakski kogu seda riigijuhtimise küsimust komplekssemalt vaatama. 

Mis puudutab raudteed, siis see, mis meie raudtee[majanduses] toimub, on jälle hea illustreeriv näide. Valitsusele ju ei meeldi, et kusagil oleks toimiv raudtee. Valitsusele meeldib raudteed ehitada ja eriti hea on, kui ehitada seda suurejooneliselt, valada betooni meeletutes kogustes kusagile metsa vahele, siis raha ringleb. See [raha], mis pannakse praegu Rail Balticusse, on lihtsalt uskumatu ja üüratu. Võib-olla keegi mäletab, kuidas see projekt algas: kahe rööpapaariga kiire raudtee Berliini. Nüüd on ühe rööpapaariga aeglane raudtee kusagile sinna Häädemeeste taha. See on lihtsalt käsitamatu, kuidas sellise asjaga jätkatakse. Tõesti, tuima sirge näoga vaadatakse inimestele otsa ja räägitakse ikka rahvusvahelise raudtee juttu ning sadu ja sadu miljoneid lihtsalt maetakse sohu. Kui näiteks päevapealt stopp panna, kui järgmine aasta enam Rail Balticule raha ei annaks, siis võiks rahulikult kõik need meie lahendused ellu viia ja raha jääks ülegi, saaks veel midagi head teha. Nii et veel kord: halb valitsus on meil. Õnneks ei ole valimisteni kuigi palju aega jäänud.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eelmises eelnõus oli [kõne all] sõjast tingitud kindlustusfondi loomine, mis tegelikult on rahvale ja inimestele appitulek, samamoodi on see kütusele piirhinna seadmine neile appitulek. Sinu kujundlik väljend, et Reformierakond on solvunud rahva peale, et miks nad teda ei armasta, selline ohvri [mängimine] iseloomustabki kõiki neid tegevusi. Nemad on nagu ohvrid. "Miks rahvas meid ei armasta, kui me neile maksusid peale paneme?" 

Siit ka küsimus. Kui rahvast veel rohkem maksustada, kas rahva armastus meie valitsejate vastu suureneb või liigub rahva poolehoid [nende] poole, kes toetavad Eesti rahva ellujäämist ja ka hakkamasaamist?

No jah, nüüd me, Arvo, sinuga koos siin püüame justkui Reformierakonda aidata. Võib-olla, kui me neile seda pikalt pähe taome, et [on vaja] hakata õigeid otsuseid tegema, nad äkki hakkavadki neid tegema, ja siis võib juhtuda see õnnetus, et nad saavad grammikese toetust juurde ja potentsiaalse fraktsiooni järgmises Riigikogus suuremaks. Hoia, jumal, selle eest, et nad jälle siin kellegagi koos valitsust teevad! Reinsalu eile juba flirtis mõttega, et Reformierakonnaga oleks tore valitsust teha. Seda peaks ikkagi püüdma vältida, sest me ju teame, mis juhtus eelmistel valimistel. Kaja Kallas ise ju tunnistas, et ta valetas enne valimisi, sest muidu ta poleks võimule saanud. Aga teisipidi võttes on see tõesti hämmastav, et Reformierakond ka valimiste lähenedes ei ole kurssi muutnud ja on otsustanud jätkata sellel teel, mis minu hinnangul ei too neile inimeste armastust.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Kas selle arutelu ajal komisjonis Vabariigi Valitsuse esindaja sai aru sellest, et kui kütuse hind soodsamaks reguleerida, panna lagi ette, siis pikas perspektiivis hoiab see natukenegi meie toodete hindasid all, toetab transporti, põllumajandust ja lõppkokkuvõttes igapäevaselt meie oma inimesi ja ettevõtlust? Kas seal see arusaamine oli või tuldi tuima näoga ja öeldi: "Vabariigi Valitsus ei toeta seda seisukohta. Punkt!"?

Ma võin nüüd eksida, aga ma ei mäleta, et kui ma seda eelnõu tutvustasin, siis Vabariigi Valitsuse esindaja oleks olnud selle tutvustuse juures. Võib-olla mingis hilisemas komisjoni arutelus ta võis [osaleda]. Minu arvates ei olnud seal Vabariigi Valitsuse esindajat. Mulle tundus siiski, et koalitsiooni esindajad said aru, et see aitaks ka inflatsiooni pärssida ja tuleks inimestele appi, aga nad ei teinud sellest välja. Nad näitasid üsna iga oma keharakuga välja, et neid see ei huvita, kui inimestel ja ettevõtetel raske on.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud esimees! Austatud ettekandja! Kaks päeva tagasi ilmus Delfi Ärilehe portaalis artikkel pealkirjaga "Uus tase tanklate hinnasõjas: Eestis müüakse kütust lausa alla omahinna". Alan Vaht rääkis seal, et kütuseturul käib terav võitlus, aeg-ajalt müüakse kütust alla tegeliku sisseostuhinna, ja tanklaketid on viimasel ajal müünud osas tanklates kütust ka kahjumiga. Palun seletage ära, mida te valitsuselt tahate! Seletage see mehhanism lahti. Praeguse postihinna ja teie piirhinna, selle sotsialistliku piirhinna vahe on 30–40 senti liitrilt. Jah? Kas te tahate, et kompenseeritaks see 30–40 senti, pluss 5% marginaal, või mida te tahate? Seletage see asi lahti.

Enne, kui ma lähen sisulise vastuse juurde, ütlen, Aivar, sulle, et ma ei pea sind nii naiivseks, et sa võtaksid tõsiselt neid sisuturundusartikleid, mida Delfile saadavad kütusemüüjate esindajad. 

Aga vastan su küsimusele selle kohta, mida me tahame. Eile me väljendasime selgelt oma soovi, et me tahame valitsuselt, et valitsus aktsiise alandaks. Kui te viiksite aktsiisid Euroopa miinimumini, siis see mõjuks potentsiaalselt väga hästi postihinnale. 

Reformierakonna seisukoht on alati olnud, et kui me langetame kas näiteks käibemaksu või aktsiisi, siis see postihinda ei jõua, sest teie arvates on ettevõtjad kurjad kapitalistid, kes selle kõik lihtsalt enda taskusse röövivad. 

Aga selle vastu on olemas väga hea rohi. Seda rohtu kasutas Martin Helme siis, kui ta oli rahandusminister. Ta täiesti sellises – ma ütlen, tahtmata kedagi solvata – mitte nurgataguses ajakirjas, vaid ühes erialaajakirjas väljendas mõtet, et kui postile ei jõua see aktsiisilangetus, mille me toona tegime, siis tuleb valitsusel võtta arutlusele, et kütus määrata nii-öelda strateegiliseks kaubaks, mille hinda hakkab reguleerima valitsus. Kujutate ette, et sellest väiksest erialaajakirjast see Alan Vaht ja kõik need kompanjonid, võib-olla keegi ka kütuseliidus, lugesid ja mõtlesid, et oh sa vanakurat, ja aktsiisilangetus jõudiski postile. 

Nii et hakake sellest aktsiisilangetusest pihta. Tõepoolest, Aivar, kui jääb puudu, siis tulekski kompenseerida. Aga, Aivar, sa ju ise suudad kiiresti arvutada nende numbrite piires. Kui te 400 ja 300 miljoni kaupa igal aastal metsa vahele betooni ei valaks, siis võiks selle postihinna 1 euro peale panna.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Eile, jah, lükati kahjuks tagasi EKRE väga hea eelnõu, millega me oleksime sellesama küsimuse, mis täna arutluse all on, ära lahendanud. Äkki sa natukene veel valgustad ja räägid sellest, et kui kütuse hind langeb, siis Reformierakonna vaates on see negatiivne. Negatiivne on [nende arvates] see, et see tekitab riigieelarvele suurema miinuse ja majandust see justkui ei aita. Äkki sa avad ikkagi veel kord seda teist poolt, kuidas see madalam kütuse hind ka meie majandust [edasi aitab viia] ja kokkuvõttes riigi tulusid suurendab?

Eks tänapäevane läänelik majandus põhinebki tarbimisel ja kui me tahame, et majandusel läheks hästi, siis me peaksime vaatama, et see tarbimise pool kokku ei kukuks.

Mis puudutab seda juttu, et tarbimine peabki langema, sest muidu ei ole piisavalt roheline, siis seda mingit täiesti rohepöörast juttu on viimasel ajal hakanud viljelema Jürgen Ligi. Ligi ise sõidab iga nädal, ma ei tea, korra või kaks diagonaalis läbi Eesti, põletab diislit, aga teistele inimestele ütleb, et sõitke vähem. Võib-olla ta ongi nii küüniline inimene, et ta mõtleb, et selle jalajälje, mis ta ise tekitab, peaks teised kuidagi ära kompenseerima, sest ega tema ju ometi oma tarbimist muutma ei hakka. 

Aivar on veel täitsa heas vormis ja terav pliiats, aga kui sa Jürgenit kuulad ja loed, siis minu arust tema "parim enne" on möödas. Nii et mõnes mõttes tuleks kasuks nii Eesti riigile kui ka Jürgeni soovitud rohepöördele, kui ta lähekski sinna Värskasse ära, müüks auto maha, tal on pood ju majast jalutuskäigu kaugusel, toimetaks seal järve ääres. Ma arvan, et siis ta rahuneks ja sõimaks vähem inimesi sotsiaalmeedias, Eestil oleks võimalus saada asjalikum rahandusminister ja nii edasi. Nii et jah, sellised mõtted võib-olla siit rahandusministrile kaasa.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu esimeseks lugemiseks ettevalmistamist oma 11. mai istungil. Arutelu komisjonis oli selline, et [kõigepealt] algataja tutvustas eelnõu. Seda pikka sissejuhatust, mida me siin täna kuulsime, seal ei olnud, võib-olla räägiti rohkem asjast. 

Siis oli meil arutelu. Kolleeg Aivar Kokk küsis, kas võib tekkida olukord, kus kütusemüüjad müüvad kütust nullmarginaaliga ja riik kompenseerib nende kahjumi. Eelnõu algatajate esindaja vastas, et selle riskiga on arvestatud ning hinna- ja kuluarvestust kontrollib Konkurentsiamet. Kolleeg Aivar Kokk märkis, et keegi ei keela müüa nullmarginaaliga. Rain Epler vastas, et praktikas ei ole energiahindade kiire kasvu tingimustes kuigi palju näiteid olukordadest, kus energeetikasektoris tegutsevad ettevõtted müüksid pidevalt kahjumiga. Ta lisas veel, et valitsusele tuleks anda võimalus teha elanikkonna jaoks soodsaid otsuseid. 

Komisjoni esimees Annely Akkermann küsis, kas lähinädalatel võiks saabuda rahu Lähis-Idas. (Naerab.) Sellele vastas Rain Epler, et tema hinnangul mõjutab sealne olukord Euroopat tugevalt, ning märkis, et naftat ja gaasi leidub ka Euroopa kontinendil. 

Selline see arutelu oli, sellega see arutelu ka lõppes. Komisjon otsustas, esiteks, teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. mail, see oli konsensuslik [otsus], ja teiseks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, see oli ka meil konsensuslik otsus. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma küsiksin kuidagi niimoodi, püüdes jääda selle komisjoni arutelu piiridesse, et kas komisjonis kriitika kõrval avanes ka see arutelu, et mida siis ette võtta. Okei, see lahendus ei paista tänasele koalitsioonile meeldivat, aga mida siis ette võtta, kui kõik teised Euroopa riigid on tulnud oma inimestele ja oma ettevõtetele appi? Nad tulid appi energiahindade tõusu ajal mõned aastad tagasi ja selle tõttu ei olnud teistes riikides niisugust inflatsiooni ja ostujõu ränka kukkumist nagu meil. Nad on tulnud appi ka kütusehinnaralli ajal, mis on Lähis-Idast käima läinud, nad on tulnud appi. See on stabiliseerinud majandust ja aidanud inimeste sissetulekuid hoida. Kui see ei meeldi, kas on siis mingi muu variant, mis meeldiks? Või on ikkagi see suhtumine, et vaadake ise, kuidas ellu jääte?

See kas-küsimus oli selle kohta, kas meil arutelu läks laiemaks, laienedes erinevatele aspektidele selle teemaga seoses. Ei läinud. Meil ei läinud. Me ei käsitlenud laialt neid aspekte, mis seonduvad kütuse maailmaturuhindade olukorraga ning erinevate riikide praktikaga. Meie arutelu oli väga kontsentreeritud, nagu ma ütlesin. Nagu minu küsimuski siin täna, millele ma vastust ei saanud, et mida te valitsuselt tahate. Aivar Kokk küsis selle kohta, et võib tekkida olukord, kus kütusemüüjad müüvad kütust nullmarginaaliga. Mõned päevad hiljem tuligi informatsioon, et kütusemüüjad müüvad isegi alla omahinna. Aga sellele te muidugi pole mõelnud, teil on see asi läbi mõtlemata ja jääb üldse segaseks, mida te valitsuselt tahate. Kahjuks me komisjonis ei saanudki selgust, mida te täpselt tahate, see on minu vastus.

Rain Epler, palun!

Aivar, ma kõigepealt ütlen, et komisjonis ei olnud kuigivõrd palju küsimusi, ja kui teile seal midagi arusaamatuks jäi, siis oleks saanud küsida. Tõepoolest, Akkermann küsis minu käest, kuidas Hormuzi väin vabastada. See, mulle tundus, väljus nii rahanduskomisjoni kui ka võib-olla üldse Eesti riigi võimete piirest. Seetõttu ma vastuses ütlesin talle, et Euroopa võiks tegeleda sellega, et oma energeetilisi ressursse kasutada. 

Aga ma küsin sinult lihtsama küsimuse, et saada tausta mõttes aru ka komisjoni aruteludest, kus te ilmselgelt ei olnud selle eelnõu suhtes pooldavad. Kas te Reformierakonnas oletegi võtnud suuna, et te põhimõtteliselt Eesti riigi heaks midagi ei tee, või te püüate teha, aga ei kuku nagu välja, juba viiendat aastat, et lihtsalt on selles mõttes nagu halvasti läinud? Või on teil selline otsus tehtud, et te teetegi halbu asju?

Aitäh! Ma ei ole siin praegu Reformierakonna kõnemees, ma olen komisjoni esindaja.

Aitäh! Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma arvan, et iseenda eest te vast saate rääkida ka komisjoni ettekannet tehes. Rain Epler juba avas selle arutelu siin, et Eesti otsib head rahandusministrit. Kui teie oleksite rahandusminister, kas te ikkagi vähemalt kaaluksite ka seda mõttekonstruktsiooni, et maksude langetamine ja selle kaudu hindade alandamine elavdab majandust? Kas te rahandusministrina oleksite valmis selles suunas vähemalt kaasa mõtlema? Praegu on Jürgen Ligi puhul näha, et absoluutne vaikus on eetris, kui küsida.

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, ma paraku ei ole rahandusminister. (Naerab.) See küsimus ilmselgelt väljub komisjoni arutelu formaadist. Ma teeksin üleskutse, et räägime ikkagi asjast ja räägime teie eelnõust. 

Jah, komisjonis, nagu Rain Epler siin viitas, viis komisjoni esimees Annely Akkermann teema ka Hormuzi väina avamisele. See on tõsine küsimus. Praegu on väga pingelised läbirääkimised, nagu ma aru saan, ja raske on ennustada, millega need lõpevad. See mõjutab väga oluliselt ka meid, meie majandust. Meie inimesi mõjutab väga oluliselt see, kuidas see asi ära lahendatakse. See on suur ja keeruline küsimus, aga ma kutsun ikkagi üles, et räägime teie eelnõust. 

Jääb ikkagi väga segaseks, mida te valitsuselt tahate. Te panete piirhinnaks 1.40, aga see on ju alla postihinna. Mida te kompenseerima hakkate? Kas te kompenseerite hinnavahet ja sellele liidate veel marginaali? Te ütlete küll, et teete valitsusele ülesandeks see mehhanism välja töötada, aga ma arvan, et te ei saa ise ka aru, kuidas see mehhanism võiks töötada.

Aitäh! Rene Kokk, palun!

Aitäh! Hea Aivar! Ma olen natuke mures rahanduskomisjoni töö kvaliteedi pärast. Ma olen omal ajal ise ka seal töötanud ja nüüd ma saan aru, et Annely Akkermann rahanduskomisjoni esimehena küsib eelnõusse täiesti mittepuutuvaid asju. Mulle tundub, et ta ei saanud eelnõust aru. Sa ise kinnitasid mitu korda, et te ei saanud aru, mida see eelnõu tahab teha. Kas ei oleks mõistlik võtta komisjonis aeg maha ja katsuda aru saada, enne kui te eelnõuga saali tulete, nii et ikkagi rahanduskomisjoni esimees saaks aru, et liikmed saaksid aru? Kui vaja, siis [tuleks teha] lisaistung. Me oleme tavaliselt teinud nii, et on võimalik mõnda asja arutada ka mitu korda, võtta näiteks kuu-paari jooksul asi ette, uuesti kutsuda ametnikud sinna. Praegu on olukord, kus eelnõu on siia [toodud], ja ma saan selgelt aru, et rahanduskomisjon ei saanud aru, mida te arutasite, ja isegi komisjoni esimees ei saanud aru. See on probleem.

Jah, muidugi võib meie komisjoni töö kohta üht või teist arvata. Jah, meil ongi töö maht päris suur ja meil üldiselt on komisjoni istungid päris asjalikud. Aga ma olen tähele pannud, et teie fraktsiooni esindaja ei käi nendel [istungitel] kohal. Teie esindaja ilmub välja siis, kui on teie eelnõu [arutelu], ja kõik! Mina olen alati kohal. Vaadake protokollidest, mina puudunud praktiliselt ei ole. Aga vaat teie esindajat ma küll komisjonis ei näe. Kuidas me saame arutada asju teile sobival viisil, kui te ei käi kohal? 

Ja mina heidaksin ette pigem seda, vastupidi, et need eelnõud, mida te [komisjoni] toote, võiksid olla teil paremini ette valmistatud koos analüüsi, analüütilise materjali, teiste riikide praktika analüüsi ja terviklike mõjuanalüüsidega. Vaat see on [teie] eelnõudel puudu. Ka sellel eelnõul on see analüütilise mõjuanalüüsi osa puudu.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea lugupeetud komisjoni ettekandja! Tõesti, väga värvikas arutelu, isegi laiem kui komisjonis. Seda on tõesti lust kuulata. 

Aga ma arvan selle kohta, miks meie esindaja ei ole pidevalt kohal, et tema saab aru eelnõudest, mis komisjoni tulevad. Kui meie eelnõu oli komisjonis arutlusel, siis oli seal ka meie esindaja, kes püüdis seda komisjoni liikmetele selgeks teha. Võib-olla [oleks parem olnud] ikkagi Rene pakutud variant, kui te oleks natuke tihedamini koos käinud või kaks korda seda eelnõu arutanud. 

Aga te ütlesite, et te ei saa aru, mida me valitsuselt nõuame. Jääb selline kummastav mulje, [nagu te tahaks öelda,] et mis te torgite valitsuse tegemisi, ärge tulge üldse midagi pakkuma, valitsus on nii tark ja teab ise, mida teha. Minu küsimus on: kas valitsuse esindaja või Rahandusministeeriumi esindaja oli ka komisjonis ja kuidas tema ennast seal väljendas? Kas Rahandusministeeriumi esindaja oli komisjonis?

Aitäh! Rahanduskomisjoni esindajat komisjonis ei olnud.

Mart Helme, palun!

Jah, mul riivab kõrva kogu aeg siin see "sotsialistlik lähenemine". Mingit sotsialistlikku lähenemist ei ole. See on täiesti tavaline maailmapraktika. Valitsuse interventsionistlikud meetodid kriisiolukorras majanduse turgutamiseks, inimeste aitamiseks – seal ei ole midagi sotsialistlikku, see on interventsionistlik. Ameerika Ühendriikides alustati juba 20. sajandi alguses interventsionistlike meetoditega, kui majanduses oli seda mingitel põhjustel vaja. Nii et siin ei ole mingit sotsialismi. Ameerika ei ole kohe kindlasti sotsialistlik riik.  

Nüüd oli [väide], et me ise ka ei tea, mida me tahame. Väga selgelt on öeldud, mida me tahame: ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele mootorikütuste hinnatõusu mõjude leevendamiseks Eesti Vabariigis registreeritud sõidukite kasutajatele. Kõik on selgelt öeldud. Vabariigi Valitsusele on ettepanek, et nad hakkaksid seda kõike välja töötama. Väljatöötamine peaks olema väga laiapõhjaline, alates aktsiiside langetamisest – valitsus on aktsiise järjekindlalt ja mõistusevastaselt tõstnud – ja lõpetades sellega, et võib-olla mingites lähipiirkondades on vaja käima panna lisabussiliinid või lisarongiliinid või mis iganes. Need ongi need meetodid, mille kohta me teeme ettepaneku, et Vabariigi Valitsus nendega tegelema hakkaks. Meile on väga selge, et me tahame, et Vabariigi Valitsus inimesi aitab. Aga Vabariigi Valitsus ütleb, et meile ei ole see endale selge, seetõttu nemad ei saa aidata. No see on ju absurdne! Ma loodan, et sa saad mu mõttekäigust aru …

Teie aeg!

… ja leiad ka, et Vabariigi Valitsus ei saa lükata seda laua pealt maha, vaid peab selle laua peale võtma.

Aitäh! No nüüd ma ei saanud aru sellest küsimusest. Jutt oli Vabariigi Valitsuse esindajast. Mina ei ole Vabariigi Valitsuse esindaja, mina olen komisjoni ettekandja.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kõnelema kolleeg Martin Helme. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

No see oli väga amüsantne, kuidas Aivar teeskles, et ta ei saa aru. Ei usu! Küllap te aru saate, mida me tahame. Te lihtsalt ei ole sellega nõus. Me tahame väga lihtsat asja. Me tahame, et Eestil oleks valitsus, mis sarnaselt kõikide teiste Euroopa riikide valitsustega tuleks erakorralistes majandusoludes oma inimestele ja oma ettevõtetele appi. 

Ei ole mingit küsimust selles, et Iraani konflikt on tekitanud maailmas nafta ja ka gaasi hinna ootamatult kõrge taseme. See on kindlasti ajutine, selles ei ole ka mingit kahtlust. See on kindlasti ajutine, aga vahepeal maksavad Eesti inimesed kuude kaupa kütuse eest kaks korda rohkem, peaaegu kaks korda rohkem, kui nad enne maksid. Sellel on reaalne mõju reaalsete inimeste toimetulekule, massiline mõju reaalsete inimeste toimetulekule ja massiline mõju meie ettevõtetele, meie ettevõtete võimele palka maksta, võimele makse maksta, võimele investeeringuid teha. 

See hinnašokk tekitab meil majanduskriisi [tekkimise] võimaluse. Majanduskriisi peaks ikkagi üritama ära hoida. Me rääkisime, nii et suud peas ära kulusid, 2022. aastal, et kallid reformierakondlased, võtke midagi ette elektri hinnaga, see laseb meie majanduse põhja, ja kui majandus läheb põhja, [kaob] maksulaekumine ja siis me oleme oma riigieelarvega kummuli. Aga teie olite targemad! "See on sotsialism, me ei hakka hinda sekkuma, turg paneb asja paika." Tulemuseks oli 13 kvartalit kestev majanduslangus. Tulemuseks oli kõige sügavam majanduslangus Euroopas. Kõik teised riigid, isegi Taanid, isegi kõikvõimalikud Bulgaariad, Rumeeniad, lätlased-leedulased, kellele meie liberaalne eliit vaatab niimoodi irvitades ülevalt alla, et kes neist on kuue varbaga ja kes ei saa üldse millestki aru – kõik tegid midagi, et aidata oma inimesi ja oma majandust. Ja näe, kuidagi juhtus niimoodi, et meie kõige targem valitsus ei teinud neid asju ja meil oli ränk majanduslangus, aga kõik need lollid, kes sotsialismi ehitasid, neil ei olnud majanduslangust, neil ei olnud inflatsiooni, neil ei ole niisuguseid eelarvekriise, nagu meil on. Reformierakond oli ainus tark, kes teadis, kuidas õigesti teha, ja tuleb välja, et Eesti on ainus riik, kus kõik läks valesti. 

Nüüd me oleme kütusega jälle täpselt samas punktis. Täpselt samas punktis! Rahanduskomisjoni esimees ütleb, et tema ei saa aru, rahanduskomisjoni esindaja ütleb, et tema ei saa aru, mida meie tahame. Me tahame, et valitsus võtaks meetmed, kuidas hoida kütuse hinda madalal. Me pakume välja isegi meetodi ja see meetod ei ole sotsialism. [See ei ole see,] et võtame laenu, nii nagu Reformierakond võtab, ja külvame lennukilt raha, mida te ju teete rohepöörde või Rail Balticu või riigikaitsetööstuse jaoks. Ükskõik kuhu vaatad, sajad miljonid või miljardid lendavad vasakule-paremale, mingit probleemi ei ole, raha on küll ja küll. Aga siis, kui on vaja aidata Eesti ettevõtteid ja Eesti inimesi, järsku raha enam ei ole. 

Ma ei suuda naeru pidada, kui tullakse meile nutuga rääkima, kuidas kütusemüüjad müüvad mõnel päeval kütust alla omahinna. See jutt on lihtsalt väljakannatamatult totter. Kütusemüüja võib seda rääkida ja ma isegi usun teda. Kindlasti on ka toidupoemüüjal mõni selline päev, kui näiteks mõni toode hakkab halvaks minema, säilivusaeg hakkab lõppema, siis ta teeb sooduka ja müüb alla omahinna. Mina omal ajal olin kirjastaja, müüsin raamatuid. Alguses [tegime hinna] tootmishinna pealt ja korraliku kattega, aga kui raamat jäi seisma, siis me müüsimegi alla omahinna. Küsimus ei ole selles, kas sa mõnel päeval müüd mõnda toodet alla omahinna, vaid küsimus on selles, kas sa kuu lõpus või aasta lõpus oled plussis või miinuses. Näita mulle, Aivar, näita mulle ühte Eesti kütusefirmat, mis oli miinuses viimane kvartal või viimane aasta! No ei ole vaja ju tulla sellist totakat juttu rääkima meile, et nemad, vaesekesed, maksavad kõigele peale. See ei vasta lihtsalt tõele. 

Ja miks me peame üldse seda lahendust teil siin kurgust alla suruma? Sellepärast, et te hääletate iga kord [vastu], kui me tuleme jutuga, et langetame aktsiise. Kõige kiirem, kõige lihtsam, kõige kindlam viis, kõige turumajanduspõhisem viis kütuse hinda alla saada on see, kui me langetame aktsiise. Eile õhtul lükkasite te selle jälle tagasi. Ei saa, ei või! 

No teeme siis hinnalae. Teeme hinnalae. Millest siin aru ei ole saada? Kütusefirmal ei tohi olla kasumlikkust üle 10%, ja kui neil langeb see alla 5% – hinnaga 1.40 hakkavad nad juba jääma kahjumisse, millest me siin rääkisime –, siis selle vahe tagantjärele, arvutuste põhjal, nii-öelda kontrollitud paberite põhjal, maksab riik kinni. Selleks võib minna mõni nädal, selleks võib minna mõni kuu, selleks võib minna mõni kvartal, see kindlasti ei kesta aastaid, aga majandus hoitakse stabiilsena, inimeste väljaminekud hoitakse kontrolli all, ettevõtted hoitakse stabiilsena. Millest siin aru ei ole saada? See jääb segaseks ainult siis, kui te seda ei taha. Me teame, et teie ei taha, aga meie tahame Eesti inimesi ja ettevõtteid aidata.

Suur tänu! Teie fraktsiooni nimel on juba kõne peetud, nii et, Siim Pohlak, ma ei saa teile fraktsiooni kõne võimalust anda. (Vastus saalist.) No jah, fraktsioonide vahetamine tänapäeval on väga keeruline ehk peaaegu võimatu, nii et seda ei ole võimalik teha.  

Aga, head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Me asume lõpphääletuse juurde. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud, seega me peame enne hääletamist laskma kõlada saalikutsungil.  

Austatud ametikaaslased, juhin tähelepanu, et eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele mootorikütuste hinnatõusu mõjude leevendamiseks Eesti Vabariigis registreeritud sõidukite kasutajatele" eelnõu 874. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt on 9 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Eelnõu 874 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Head kolleegid, tänane Riigikogu istung on lõppenud.