Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 15. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks registreerus 42 Riigikogu liiget, puudub 59. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson.

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna viis seaduseelnõu. Esiteks, maksukorralduse seaduse, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Teiseks, kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seaduse eelnõu. Riigikogus eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kolmandaks, konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Neljandaks, täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Ja viiendaks, kliimakindla majanduse seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust energeetika- ja keskkonnaminister. Kõik viis seaduseelnõu on esitatud elektrooniliselt eelnõude infosüsteemi kaudu. Aitäh!

Aitäh! Jüri Jaanson, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan sisse meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõuga laiendatakse laevatatavatel veeteedel Politsei- ja Piirivalveameti järelevalve- ja menetluspädevust ulatuses, mis praegu on olemas Transpordiametil. Vajadus sellise menetlusõiguse laiendamise jaoks tuleneb viimaste, isegi juba aastakümnete või jätkuvalt veeliikluse mahu kasvust ja intensiivistumisest. Täiendavalt lisan, et ühtegi uut reeglit või piirangut või karistust selle eelnõuga ei lisandu. Samuti ei ole sellel olulist mõju riigieelarvele. Nii et palun seda eelnõu menetlemise raames toetada ja tänan tähelepanu eest!

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonil tuleb taas tulla valitsusele appi juba käimasolevate murede lahendamisel. Täpsemalt on Rahandusministeerium juba 23. veebruaril saatnud kooskõlastusringile võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse, täpsemalt finantspettuste ennetamise tõkestamise eelnõu. Kahjuks ei ole siiamaani suutnud valitsus selle eelnõuga parlamenti jõuda, kuigi algselt ette nähtud ettepaneku kohaselt pidid need muudatused jõustuma juba 1. juulist käesoleval aastal. Eesmärk on finantspettusi ennetada, neid tõkestada, arvestades seda, et viimastel aastatel on finantspettuste arv ja keerukas märgiliselt kasvanud. 

Ehk kuna valitsus ei ole suutnud seda eelnõu siia tuua, siis me anname selle ise üle. Tunnistame ausalt, et tegemist on Rahandusministeeriumi koostatud eelnõuga, mille on ette valmistanud finantsteenuste poliitika osakonna nõunik Jarmo Lilium ja juriidilist kvaliteeti kontrollinud õigusosakonna nõunik Marge Kaskpeit. Me usume, et see on igati adekvaatne eelnõu, oleme tutvunud selle sisuga. Arvestades seda, kui ajakriitiline on ja kui kasvav on tegelikult erinevate kelmuste ja finantspettuste arv Eestis, võiks lausa öelda pandeemia, on meie hinnangul selline viivitus ja arusaamatu venitamine valitsuse poolt vastutustundetu. Nii et tuleme siin heatahtlikult valitsusele appi ja toome parlamenti selle ettepaneku, mis tugevdab makseteenuse kasutajate kaitset olukorras, kus makse tegemisel esineb pettusekahtlus ning parandab makseteenuse pakkujate võimalusi erinevaid finantspettusi ennetada ja tõkestada. 

Selle eelnõuga muudetakse täpsemalt võlaõigusseaduse regulatsiooni, mis puudutab maksejuhi täitmise keeldumist ehk olukorda, kus isik soovib teha maksetehingut, kuid makseteenuse pakkujal ehk pangal või makseasutusel on võimalik keelduda selle tehingu täitmisest just nimelt seetõttu, et on näha ja on põhjendatud kahtlus, et tegemist on kas väärkasutamise, pettuse või maksja manipuleerimisega, mida me oleme päris palju viimastel päevadel, võib öelda ka viimastel aastatel saanud meediast lugeda. Nii et loodame parlamendi kiirele menetlusele ja teeme üheskoos selle valitsuse tegemata töö ära. Aitäh!

Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid ja kõik loomasõbrad Eestis! Nimelt arutas Vabariigi Valitsus 19. märtsil Riigikogu liikmete algatatud eelnõu, millega lõpetada kanade puuris pidamine Eestis. Kõnealuse eelnõu kohta oli valitsuse otsus nimelt mittetoetav. Selle põhjuseks toodi välja asjaolu, et Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on välja töötanud ja esitanud 8. oktoobril möödunud aastal, aastal 2025 sarnase sisuga eelnõu. Väidetavalt pole sellepärast soovi Riigikogu liikmete eelnõuga edasi minna. Meie soovimegi teada, kas valitsus plaanib oma eelnõuga midagi teha, sest see on juba valitsuse laual olnud alates 8. oktoobrist möödunud aastal. Samas on Riigikogu liikmete eelnõu Riigikogus läbinud esimese lugemise, sellest on samuti juba kuu aega möödas, aga paraku pole maaelukomisjon seda Riigikogu täiskogu ette toonud. Me soovimegi teada, kas valitsusel on plaanis oma lubadustest taganeda loomade heaolu mõttes või tahetakse ikkagi selle eelnõuga edasi minna, sest valitsus on lubanud selle asja jonksu saada tänavu aasta esimeseks kvartaliks. Nii et aeg tiksub ja meie soovime infot saada. Aitäh! 

Aitäh! Ma olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud seitse eelnõu ja ühe arupärimise ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Nüüd ka üks teade siia vahele. Järgmisel nädalal ehk istungivabal nädalal toimub siin istungisaalis Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee õiguskomitee istung ning sellega seoses palun teil istungi lõppedes oma laudadelt ja sahtlitest isiklikud asjad kaasa võtta.

Nii, aga läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras kolm punkti. Ja esimene punkt nendest on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele uute elektritootmisvõimsuste rajamise kiirendamiseks Eestis" eelnõu 847 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Jaak Aabi.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on algatanud Riigikogu otsuse eelnõu, millega teeme ettepaneku Vabariigi Valitsusele võtta viivitamata vastu otsused ja rakendada vajalikud tegevused uute elektritootmisvõimsuste rajamise kiirendamiseks. Ehk kui lühidalt öelda, siis meie eesmärk on julgustada valitsust tegema otsuseid kiiremini. 

Selle eelnõu keskne mõte on väga lihtne. Eesti vajab rohkem elektritootmist. Me vajame seda energiajulgeoleku pärast, me vajame seda varustuskindluse pärast, me vajame seda selleks, et vähendada sõltuvust elektri impordist. Ja me vajame seda ka selleks, et elektri hind oleks Eesti inimestele ja ettevõtetele stabiilsem, prognoositavam ja madalam. Energeetikas ei saa otsuseid teha viimasel hetkel. Elektrijaamu, tuuleparke, salvestusvõimsusi ja võrguühendusi ei rajata mõne kuuga. Kui me teeme otsuse täna, siis tegelik tootmisvõimsus jõuab turule alles aastate pärast – nelja, viie, kuue, seitsme või kaheksa aasta pärast. Sellepärast on nende otsustega väga kiire. 

Eesti elektritarbimine küll tasapisi, aga kasvab. Energiamajanduse arengukava 2035 eelnõu seletuskirjas ja ka vastuvõetud versioonis tegelikult juba prognoosib Elering Eesti elektritarbimiseks 2030. aastal 10,4 teravatt-tundi ja 2035. aastal 12,2 teravatt-tundi tarbimist. Võrdluseks: 2025. aastal tarbiti Eestis 8,5 teravatt-tundi elektrit, sellest ligi 40% tuli importida. Ehk siis kohapeal toodetud elektrit me tarbisime veidi üle 5 teravatt-tunni, aga importisime üle 3 teravatt-tunni. See tähendab, et meie vajadus elektri järele kasvab, kuid oma tootmisvõimsusi ei ole lisandunud piisavas tempos. Näiteks eelmisel vähempakkumisel, mis oli taastuvenergiale välja kuulutatud, osales arendaja nelja tuulepargiga, nendest ainult kaks on jõudnud planeeringu kehtestamiseni ja mõlemad planeeringud on kohtus vaidlustatud. See vähempakkumine oli 2023. aastal. Ühtegi uut ehitusluba tuulepargi rajamiseks pole väljastatud juba alates 2021. aastast. 

Praeguste arenduste tempo juures võib prognoosida, et elektri defitsiit suureneb ja võib ulatuda 2035. aastal juba 4–5 teravatt-tunni. See ei ole jätkusuutlik olukord. Kui Eesti majandus kasvab, kui me tahame uusi tööstusinvesteeringuid, andmekeskuseid, elektrifitseeritud transporti ja kaasaegset majandust, siis peame arvestama, et elektri vajadus suureneb veelgi. Küsimus ei ole ainult kodutarbijate elektriarves, küsimus on Eesti majanduse konkurentsivõimes. 

Praegu on meil olukord, kus poliitiliselt räägitakse palju energiajulgeolekust, kuid uusi tootmisvõimsusi turule tuua aitavad otsused venivad ja venivad. Me ei saa jääda lootma ainult impordile, eriti olukorras, kus kogu regioon seisab silmitsi kasvava elektrivajaduse, võrguühenduste piirangute ja geopoliitiliste riskidega. Energeetikas on sõltuvus impordist alati ka julgeolekuküsimus. 

Seetõttu teemegi Vabariigi Valitsusele ettepaneku käivitada veel sellel, 2026. aastal, mitu konkreetseid sammu. Esiteks tuleb kiirendada elektritootmisvõimsuste rajamiseks vajalikke planeeringuid, loamenetlusi, kooskõlastusi ja ka võrguühenduste protsesse. Eestis ei ole probleem selles, et ei ole arendajaid, kes tahaks investeerida ja tootmisvõimsusi rajada. Probleem on väga sageli selles, et riiklikud ja kohalikud protsessid venivad, planeeringud takerduvad, võrguühendused ei ole kättesaadavad ning kohalikel omavalitsustel puudub piisav oskus ja ka motivatsioon taastuvenergia arendusi oma territooriumile lubada ja arendada. 

Tõesti, üht-teist on viimasel paaril aastal seadusteks muudetud, aga meie hinnangul pole see kaugeltki piisav selleks, et arendusi kiirendada. Meie naaberriikides on taastuvenergia arenduste jaoks tehtud niinimetatud menetluste kiirtee ja rakendatud toetusmeetmed. Meie kahjuks tammume suuresti paiga. 

Meie ettepanek on, et riik peaks siin võtma kindlasti aktiivsema rolli. Tuleb luua toetusmeede kohalike omavalitsuste motiveerimiseks ja vajaduse korral tuua Riigikogu ette seadusemuudatused, mis aitavad taastuvenergia ja muu elektritootmise rajamist kiirendada. Kohalikel kogukondadel peab olema arusaadav kasu sellest, kui nende piirkonda rajatakse Eesti energiajulgeolekule vajalik tootmisvõimsus. 

Teiseks teeme ettepaneku planeerida riigieelarves taastuvenergia tasu maksmine riigile laekuvatest CO₂ kvoodikaubanduse vahenditest uute taastuvenergia investeeringute toetuseks. Täna maksavad taastuvenergia arendamise kulusid väga olulisel määral elektriarbijad. Meie hinnangul tuleb otsida lahendusi, et taastuvenergia arendamise kulud ei koormaks põhjendamatult lõpptarbijat. CO₂ kvoodikaubandusest laekuvad vahendid on seotud keskkonna- ja kliimapoliitikaga. Neid laekub Eesti riigile 200–300 miljonit aastas. Seetõttu on mõistlik kasutada vähemalt osa nendest vahenditest taastuvenergia investeeringute toetamiseks ning selle kaudu elektritarbijate koormuse vähendamiseks. See on poliitiline valik, aga meie arvates oleks see õiglasem ja majanduslikult mõistlikum. 

Hiljuti avaldasid ühe sellise raporti Erkki Raasuke ja Anne Sulling. Nemad intervjueerisid Põhjamaade ja Lääne-Euroopa arenduspankade ja pankade investorite organite juhtliikmeid, nad intervjueerisid suuremaid energeetikafirmasid ja esitasid selle kohta ka raporti. See oli kõigile kättesaadav, ma loodan, et te olete seda lugenud. 

Järeldused on väga lihtsad. Üks asi, mis tuli välja kõikidest intervjuudest, oli see, et Eestil puudub tegelikult konkreetne tegevuskava. Energiamajanduse arengukava, mis jaanuaris vastu võeti, analüüsib mitmeid erinevaid võimalusi, nimetab need võimalused ära, kuidas edasi minna. Aga kuidas need investeeringud tehakse, milliste toetusmeetmetega, milliste garantiidega, millises ajavahemikus, seda see arengukava kahjuks ei ütle. Ja siis tundubki niimoodi, et hakkame noppima sealt üht-teist välja. 

Jah, tuuleparkide vähempakkumine on välja kuulutatud. Kas nendel tingimustel pakkumisi tuleb ja kui palju, ei oska prognoosida. Teatud skeptitsism õhus on. Järgmiseks kuuleme, et Elering hakkab hankima juhitavaid võimsusi. Kindlasti on neid vaja. Ma siin räägin ka, milleks. See on väga õige samm, aga arusaamatu on see, kes seda otsustab. Elering on süsteemioperaator. Jah, ta peab tagama, et meil siin võrgus seda elektrit ka on, aga kuidas ja kes otsustab kogu selle energiakokteili mõistliku sisu, jääb väga arusaamatuks. Kui ma püüdsin aru saada, kas valitsusel või ministeeriumil oli ka rolli selles Eleringi praegu käivitatud konsultatsioonis, siis ma ei ole saanud selget vastust. Ministeeriumid on Eleringi poolt informeeritud. No selline asjaajamine ei tundu minu arust kuidagi mõistlik ega ka läbipaistev. 

Kolmandaks näeb eelnõu ette, et hiljemalt 2026. aasta esimeses kvartalis tuleks korraldada maismaatuuleparkide vähempakkumine mahus, mis võimaldaks rajada uusi tootmisvõimsusi vähemalt 2 teravatt-tunni aastase elektritoodangu ulatuses. Ma sellest rääkisin. Kuidas see tulemus on, ei oska prognoosida. Maismaatuul on Eesti jaoks üks kõige realistlikumaid ja kulutõhusamaid võimalusi kiiresti uusi tootmisvõimsusi juurde tuua. 

Me teame, et taastuvelektri tootmist tuleb oluliselt suurendada. 2025. aastal toodeti Eestis taastuvelektrit 3,6 teravatt-tundi, sellest tuule- ja päikeseenergiat 2,6 teravatt-tundi. ENMAK 2035 põhjal võiks Eestis 2030. aastal toodetav taastuvelekter olla kuni 8 teravatt-tundi ehk vähemalt 75–85%. Praeguste arengute puhul neid numbreid mitte kuidagi näha ei ole. 

Maismaatuule kohta pean ütlema, et tõenäoliselt tegid poliitilised otsustajad vea. Mõni aasta tagasi öeldi, et taastuvenergiat on vaja, tuuleparke on vaja. Sellega lõppeski riigi roll. Kõik need arendajad jooksid üle Eesti laiali. Muidugi, investeerijad tahavad ju teha arendusi, tahavad teenida. Siis tekkiski Eestis selline mulje, et nüüd iga valla igasse nurka kerkib tuulepark. Täpselt selline mulje loodi. Ja see lõi tuuleparkide ja taastuvenergia mainet. Pigem oleks riik pidanud siin hoidma oma juhtivat rolli, aitama omavalitsusi. Võib-olla oleks pidanud mõtlema ka maakonna teema planeeringutele, kus oleks välja valitud kõige sobivamad alad, sest ega arendajad ka praegu ei valinud välja tõenäoliselt kõige sobivamaid alasid. Nad valisid välja ka need alad, kus on keskkonnapiiranguid, kus on inimasustusi lähedal ja nii edasi. See tekitaski selle vastureaktsiooni, mida osa erakondi ka poliitiliselt selgelt ära kasutas. 

Neljandaks teeme ettepaneku korraldada hiljemalt 2026. aasta neljandas kvartalis meretuuleparkide vähempakkumine mahus, mis võimaldaks rajada uusi tootmisvõimsusi vähemalt 4 teravatt-tunni aastase elektritoodangu ulatuses. Siinkohal tasub meeles pidada, et meretuulepargi rajamine võtab seitse-kaheksa aastat aega. Samas on mitu arendajat jõudnud loamenetluse etappi. Eeltööd ja mõjuhinnangud on suures osas tehtud. Samuti tekitab meretuulepark vähem häiringuid nii keskkonnale kui ka inimasustusele. 

Riik viis läbi ka mereala planeeringu protsessi, kus ta palju detailsemalt uuris ka keskkonnamõjusid, kui seda oleks nõudnud keskkonnamõjude strateegiline hindamine, nendes kohtades, kuhu on võimalik ja on loomulik neid meretuuleparke rajada. Jah, see investeering on suur. Ka seal on riskid, investeeringule, investorile on riskid, riigile võivad olla majanduslikud riskid, tarbijale on majanduslikud riskid, aga need on kõige paremini, kui me võtame kolm suurt tootmisvõimsust, mis siin kõne all on Eestis olnud, siis need on meretuulepark, Paldiski vesisalvesti ja tulevikus võib-olla tuumajaam, just Raasukese ja Sullingu raportid keskendusid nendele kolmele tootmisvõimsusele ja sellele, mis oli rahvusvaheliste pankade hinnang. 

Meretuul on praktikas läbiproovitud, investeerimismehhanismid on olemas, seal on kõige vähem riski. Vesisalvestiga on veidi suuremad riskid, ka väga kallis projekt. Siin peab täpselt hindama, kas seda vesisalvestit on vaja, kui palju see aitab katta teatud juhitavate vajadust ja kui palju see aitab tiputarbimisi tasandada. Aga see ei ole võimatu. 

Selles raportis tuleb ka välja, et igale sellisele suuremale tootmisvõimsusele, selle arengu toetamisele, investeeringu tagamisele on vaja leida õige instrument. Ei saa ühe puuga lüüa. Raasuke ja Sulling andsid vastuse sellele millegipärast levinud arvamusele, mida ministeerium vahepeal rääkis, et kõik tuleb turu vastu, ühtegi muud otsust teha ei ole vaja. Ja andis vastuse ka sellele, et mingit üldist käendus- või garantiimeedet, mida ministeeriumis tõsiselt analüüsiti ja kaaluti, ei ole võimalik kasutada näiteks nende kolme arenduse või tootmisvõimsuse puhul. Igaühele tuleb valida oma ja õige toetusmeede. 

Aga salvestus on vajalik. Me näeme, et lühiajalist salvestust Eestisse turu vastu tuleb piisavalt, mis lühiajaliselt annab tootmist ja tarbimist siluda, aga pikemaajalisi perioode kahjuks ei kata. Siin võiks seda vesisalvesti projekti kaaluda. 

Kuuendaks teeme otsuse eelnõus ettepaneku korraldada hiljemalt 2026. aasta lõpuks juhitavate tootmisvõimsuste vähempakkumise tipukoormuste katmiseks. See punkt on oluline, sest taastuvenergia üksi ei taga igal tunnil varustuskindlust. Eesti vajab ka juhitavaid võimsusi, mis on valmis tööle hakkama siis, kui tarbimine on kõrge ja taastuvenergia toodang madal. Tihti on see talvistel külmadel päevadel, kui tuult on talvel isegi rohkem kui suvel, seda ma pean kindlasti ütlema. 

ENMAK 2035 seletuse kohaselt võib juhitava tootmisvõimsuse vajadus kasvada kümne aasta vaates umbes 1800 megavatini. Süsteemihalduri hinnangul oli saartalitluse olukorras Eestis 2025. aastal vaja ligikaudu 1000 megavatti kindlaid tootmisvõimsusi ning senine tiputarbimine ulatus 2026. aasta ehk selle aasta veebruaris 1723 megavatini. Oluline on ka juhitavate võimsuste hajutatus, mis annab suurema varustuskindluse ja võimaldab kriisiolukorras rakendada Eestis ka piirkondlikke saartalitlusi. 

Aga siin ei pea lahendus olema vaid mõni jaam, üks, kaks, kolm või neli suurt jaama. Eelnõu rõhutab ka väiksemate koostootmisjaamade rolli. Tööstusettevõtete soojusvajaduse katmiseks rajatud koostootmisjaamad võivad anda elektrisüsteemile juurde hajutatud, juhitavat ja piirkondlikult kasulikku tootmist. Selleks tuleb lihtsustada nende liitumist elektrivõrguga ja parandada pääsu elektriturule. 

Seitsmendaks rõhutab eelnõu põhivõrgu ja jaotusvõrkude arendamise vajadust. Uusi tootmisvõimsusi ei ole võimalik rajada, kui puudub võrguühendus või kui liitumisvõimsus on piirkondades ammendunud. Võrguarendus peab käima käsikäes tootmisvõimsuste, salvestuse ja tarbimise kasvu planeerimisega. 

Kokkuvõtteks. See eelnõu muidugi ei lahenda kõiki Eesti energeetikaprobleeme ühe otsusega, aga see annab valitsusele selge poliitilise suunise. Uute elektritootmisvõimsuste rajamine peab olema riiklik prioriteet. Me ei saa jätkata olukorras, kus eesmärgid on paberil olemas, kuid otsused, mis tooksid turule uusi võimsusi, lükkuvad edasi ja lükkuvad edasi. Eesti vajab rohkem odavat taastuvelektrit, Eesti vajab juhitavaid võimsusi varustuskindluse tagamiseks. Eesti vajab salvestust, et hinnakõikumisi vähendada. Eesti vajab võrguarendusi, mis võimaldavad uutel tootjatel turule tulla, ja Eesti vajab rahastuslahendust, mis ei jäta kogu koormust elektritarbijate kanda. 

Meie ettepanek on, et valitsus esitaks Riigikogule hiljemalt kahe kuu pärast otsuste vastuvõtmist sisaldava tegevuskava nende ülesannete täitmiseks ning annaks seejärel iga kuue kuu järel Riigikogule ülevaate, kuidas nende otsuste elluviimine edeneb. Praeguses julgeolekuolukorras on kõige kallimaks otsuste puudumine. Iga aasta, mil uued tootmisvõimsused ei lisandu, tähendab see suuremat impordisõltuvust, suuremat hinnariski ja suuremat ebakindlust Eesti inimeste ning ettevõtete jaoks. Seepärast palun Riigikogul otsuse eelnõu toetada. Aitäh! 

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Me teame, et turu vastu investeeringute nii-öelda ampluaa järjest kukub, mis puudutab energeetikat. Ega neid asju, mida oleks valmis tehtama turu vastu, väga enam ei ole. Seda te hästi selgitasite. Aga mul on küsimus nii teie taustast kui ka enda taustast tulenevalt just kohalike omavalitsuste teatud präänikud või motiveerimisasjad. Me teame, et Eestis enamik projekte takerdub ikkagi selle taha, et kuidagi piirkondades ei saada kokkuleppeid. Siis tekivad erinevad vastuseisud, erinevad arusaamad. Kas te olete ise kaalunud, kuidas saaks ikkagi täiendavalt neid vastuseise vähendada? Kas see tähendab, et riik peab võtma oluliselt suuremad ohjad, nende temaatikatega edasi minemaks, või mis oleks see lahendus?

Nüüd ma peaks teise ettekande otsa kandma, hea küsija, aga aitäh küsimuse eest! Kõigepealt turu vastu. See on põhimõtteliselt võimalik, kui me vaatame ka teisi riike. Selleks peab olema suur tarbimine. Ehk siis mingi suur tööstusettevõte, viimasel ajal andmekeskus, kes ostab ära pool või enamuse antud tootmisvõimsusest toodetud elektrist, siis see põhimõtteliselt teoreetiliselt on võimalik, aga kahjuks ei ole väga selgelt näha, et Eestisse lähiajal selliseid tuleks. Ja samas see on niisugune nokk-kinni-sabalahti olukord. Ka Sullingu ja Raasukese raportist tuleb välja, et kui investorid, kes soovivad mingeid tööstusi rajada, andmeparke rajada, ei näe riigi selget tegevuskava tootmisvõimsuste arendamiseks, siis nad ei kipu neid investeerimisotsuseid tegema. Jah, siin on mõned uudised läbi käinud, aga neid uudiseid on varemgi läbi käinud, küll metanoolitootmise ja vesinikutootmise kohta. Ma väga loodan, et mõni neist projektidest realiseerub, aga väga paljud on jooksnud liiva lihtsalt. 

Kohalike omavalitsustega meil on kehtestatud tegelikult ju see taluvustasu, mis annab kohalikule omavalitsusele või siis ka seal lähedal elavale inimesele – ma mõtlen tuuleparki – teatud kompensatsiooni. Minu hinnangul see ei ole piisav. See taluvustasu sai mõned aastad tagasi vastu võetud. Mis on juba elukallidus vahepeal teinud, eks ju? Kindlasti tuleks vaadata läbi taluvustasu määrad. Ma arvan, et praegu ongi juba keeruline. Minu hinnangul oleks tulnud riigil … Noh, kõigepealt anti signaal, et minge ja arendage, siis jooksid kõik arendajad, ma kirjeldasin, omavalitsuste juurde. Alles pärast seda hakkas riik vaatama oma maid, RMK maid, võimalikke kohti, kuhu võiks tuuleparke rajada. Tehti ka oksjonid riigimaadele, aga kahjuks liigub seal kõik ikkagi aeglaselt, sest lõpuks suubub see kohaliku omavalitsuse planeerimisprotsess. Minu eelis oleks olnud, et riik oleks ka maakonna teemaplaneeringute kaudu ära kaardistanud kõige potentsiaalsemad alad, koos omavalitsustega selle protsessi läbi viinud. Ma arvan, et see protsess oleks olnud kindlasti parem. 

Ja kindlasti arendajad peavad ka peeglisse vaatama, sest see pilt on väga erinev. Mõned arendajad läksid nii, nagu peaks tegema, läksid kohaliku kogukonna ja kohaliku omavalitsuse juurde ja küsisid, kas me saame teid ka kuidagi aidata, kui te lubate meil siin näiteks taastuvenergiat arendada, kas me pakume mingit fikseeritud, odavamat hinda ettevõtetele ja kodutarbijatele selles piirkonnas, kas me aitame mingite teiste investeeringutega. Reeglina seal need asjad isegi liiguvad, aeglaselt aga liiguvad. On mõned planeeringud ka tehtud ja kehtestatud, ainult et vähempakkumise süsteemis need kaks planeeringut, mis on kehtestatud, on kohtus. Nii et ikkagi ei ole see eeltöö olnud piisav või läbipaistev või selge. Ja tõenäoliselt ei ole kohalikud kogukonnad ka aru saanud sellest, et hajutatud elektritootmine, kui see asub nende piirkonnas, toob juurde potentsiaalseid investeeringuid, lisandväärtusega töökohti, loob heaolu, aga ei ole see sõnum kahjuks kohale jõudnud igale poole. Ei ole! Ja siin on võib-olla mõtet vaadata riigil peeglisse, ministeeriumil peeglisse, otsustajatel peeglisse.

Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te olete väga põhjaliku ettekande teinud energeetika hetkeolukorrast. Aga minu küsimus puudutab tõesti seda asjaolu, et teatavasti, kui kõigis erinevates plaanides, kaasa arvatud valitsuse viimastes analüüsides, mis taanlaste poolt on tellitud, siis no näiteks kindlasti võiks efekti anda meretuulepargid. Kahel suurel arendajal on põhimõtteliselt need load, või kolmel isegi, kolmel on sügiseks kõik load käes. Küsimus on ainult selle meetme väljatöötamises ja pakkumises ja me saaksime nii-öelda oma energeetikaprobleemiga tegeleda, millega on kiire. Aga valitsus ei tee midagi, lihtsalt passitakse ja mitte midagi ei juhtu. Kas te saate valgustada, milles see probleem on? Võib-olla küsimus pole ainult ju tuuleparkides, küsimus on nagu kõiges, et passitakse. Kui eksperdid ütlevad, et vaja on, tuleb kiirustada, ettevõtjad ütlevad sama, aga asjad seisavad.

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan sellise poliitilise vastutuse tajumine. Ma selgitasin, et kõik sellised projektid võtavad väga palju aega. Ja praegu, lähiajal mitte midagi eriti ei näe. Jah, üks juhitud võimsuste vähempakkumine, kust tuleb mingi 200 mega, mis siiski suures osas on mõeldud süsteemiteenuste katmiseks ehk sagedusreservi katmiseks, kiirete reservide katmiseks. No maismaatuulest ma rääkisin, need asjad lihtsalt seisavad, erinevatel põhjustel lihtsalt seisavad. Minu arust ei tajuta seda, et kui, mida ma siin kirjeldasin, et kui me ei tee täna otsuseid, siis homme ja ülehomme midagi ei juhtu, ka siis, kui me täna teeme otsuse, aga üle-ülehomme juhtub. 

Ja ikkagi, see praegune julgeolekuolukord peaks tegelikult ka valitsusele andma selge signaali, et energiajulgeolek on, ma ei tea, riigikaitse või riigi seisukohalt pea sama oluline kui Kaitsevägi. No midagi teha ei ole! See on see arengumajanduse kütus ja mootor. Ja kui seda arengut ei ole, siis me lihtsalt jääme teistest maha. Me näeme ju, kuidas naaberriikides on täiesti kardinaalselt teistsuguseid otsuseid vastu võetud. Tuulepargid kerkivad Leedus, Poolas, Soomes. Ja nüüd, kui meil siin talvel räägiti, et kui päikest ei ole ja tuult ei puhu, siis ju taastuvenergia ei aita. Esimest korda see Leedu tuuleenergia jõudis meieni ehk tuli sealt selle ühendust pidi ülesse. Varasemalt on Soome odavam elekter voolanud läbi meie siit Leetu, aga nüüd oli teistpidi. Nii et see on hea tõestus sellele, et ka nendel külmadel talvetundidel tuuleenergia aitab hindu alla tuua.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, kõigepealt suur tänu selle põhjaliku ülevaate eest! Meil on olnud selliseid olukordi siin saalis, kus otsuse eelnõu on leidnud toetuse, näiteks vaimse tervise teemadel meetmete väljatöötamine. Tänane otsuse eelnõu ei ole mingi erakonna nägu, vaid see võiks olla üle erakondade kokkulepe. Praeguse valitsuse ja ka Riigikogu tööaega on kaheksa-üheksa kuud enne valimisi. Kuidas see sinu tunne ütleb – komisjoni ettekandjat me kindlasti kuuleme ja saame teada, mida komisjon otsustas –, aga kuidas sinu tunne ütleb, kuidas täna selle otsuse eelnõuga läheb? Iga viivitatud päev ja kuu maksab, nii nagu sa ka ise ütlesid, see võtab pikalt aega, enne kui need tegelikult ellu lähevad. Kuidas sul see tunne on?

Tänan küsimuse eest! Väga raske ennustada. Tundub nii, et sedasama valitsuskoalitsiooni, kellele me ettepaneku teeme, nende esindajaid siin saalis väga palju ei ole. Ja nagu me väga hästi teame, otsuse eelnõu nõuab 51 häält. Ma ei oska öelda, sellepärast ma väga optimistlik olla ei saa. Ma arvan, et see, mis siin kirjas on, on nii mõnegi erakonna poolt toetatav enamuses. Jah, on ka neid erakondi, kes näevad hoopis mingit teist pilti, kes näevad meie energia tulevikku selles, et ehitada uus põlevkivielektrijaam, rekonstrueerida need vanad, või siis mõni loodab tuumajaama peale. Kuigi siin vahepeal tekibki selline kõhklus, et äkki me neid muid tootmisvõimsusi sellepärast ei arendagi, et jätta ruumi tuumajaamale, mis, jah, suudab 5 teravatt-tundi aastas elektrit toota, kui töötab täiskoormusel, aga tänane elektrisüsteem on veidi keerulisem. Tõenäoliselt ka selle tuumajaama küsimuse juures on see, et mis see tuumajaam siis teeb oma toodanguga. Ta peab töötama teatud koormusega kogu aeg. Kui börsihind on null, siis kuidas ta katab selle? Kuidas ta katab selle tootmiskulu, investeeringukulu? 

Üks asi, mida ma ka veel ei öelnud, on see, et näiteks Nord Pool, kuhu need elektritootjad pakuvad ju oma hinda ette, millest börsihind kujuneb – mida me jälgime kõik usinasti, kasutades oma elektrit tarbivaid seadmeid kodus, kes on börsipaketi peal –, seal saab selle hinna sisse arvestada ainult jooksvad kulud ehk tootmiskulud. Seal ei ole CAPEX-it, seal ei ole seda investeeringut, mille arendaja on teinud. Sellepärast ongi väga keeruline teha sellist suurt investeeringut lihtsalt turu vastu. Risk on see, et sa ei teeni oma tehtud investeeringut tagasi. See on nii elementaarne. 

Ja süsteem ongi keeruline. See on nii paljudest komponentidest, et pannes käima siin kuskil ühe võimsa jaama ja loota, et see on kõik odav elekter – me ei ole siin üksi, esiteks, sellel Nord Pooli börsil on kogu regioon ja need hinnad kõiguvad. See ongi see tänapäeva väljakutse. Ei ole võimalik tagasi pöörata kogu regiooni või Euroopat sinna, kus me kunagi olime, aga sellest ei taheta lihtsalt aru saada. See on nii lihtne ja loogiline. Siit ei ole tagasimineku võimalust, me peame tegema seda, mis sellesse uude süsteemi sobib. Ja ärge unustage, et meie stabiilse elektrisageduse tagas ju Venemaa! Me ei taha seda, me desünkroniseerisime ja nüüd see süsteem ongi meie jaoks palju keerulisem. Me peamegi tegema ära need klotsid, mida kõik sinna süsteemi vaja on.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud koosoleku juhataja! Hea Jaak! See oli tõesti põhjalik ettekanne, sa rääkisid väga palju ja põhjalikult. Mul on ka mõned eriarvamused, nagu sa siin viitasid, et kõik päris ühte meelt ei ole. Eeldatavasti sa viimasele küsimusele, Helmenile vastates rääkisid põhjalikult tuumaenergiast. Minu küsimus ongi, et see võiks mahtuda esimese punkti alla. Kas sinu meelest valmistab valitsus praegu piisava tempoga ette tuumajaama ehitamist ja planeerimist või toimetamist? Või oleks ka vaja siin hoogu anda, nagu te esimeses punktis soovitate?

Jah, ma ei ole siin otsuse eelnõus ... Aitäh küsimuse eest! Oluline küsimus. Ma korra mainisin, et see on ka üks potentsiaalne klots selles elektritootmise süsteemis, mis tagab meile elektri ka tulevikus. Ma pigem ütleksin, et selle koha pealt on väga palju küsimärke. See eelnõu, mis siin on, on tegelikult ju tuumaenergia ohutuse seaduse eelnõu, mida me menetleme. Kui 2024 võeti siin vastu see avaldus ja otsus, et me hakkame ette valmistama, siis seal ei olnud veel, et me rajame tuumajaama või võtame tuumaenergia üldse kasutusele. Seda seal ei ole, lugege seletuskirja ka väga hästi, tähelepanelikult. Ja need ettevalmistused käivad. 

Selline on olnud poliitiline otsus valitsuse poolt, valitsuskoalitsiooni poolt, et me liigume sellega edasi. Ma arvan, et tuumaenergial on palju toetajaid, nii siin saalis kui ka laiemalt, aga pigem on küsimus selles, et enne, kui me ei saa vastuseid, noh, seaduses on kirjas, et peab olema referentsjaam ehk reaktor, mis peab töötama, kui me räägime moodulreaktorist. Seda momendil ei ole. Optimistid räägivad, et aastal 2029 Kanadas, Ottawas on. Ei tea. Ontario provintsis – vabandust! – jah. Me ei tea ju. Kui ta on valmis, kui me näeme, palju ta on maksma läinud – ja see on väga õige nagu paragrahv sees selles eelnõus –, siis me saame ka hinnata, kuidas ta mahub meie energiakokteili, mis on tema investeeringu maht, kui palju see mõjutab tulevast hinda näiteks teiste elektritootmisvõimsuste kõrval, sest see on jälle üks süsteem. Nii et neile küsimustele tahaks vastust. 

Mina olen teinud sotsiaaldemokraatide poolt ka ühe muudatusettepaneku sinna eelnõusse. Kui me võtsime 2024. aastal vastu selle avalduse, otsuse, siis ka seletuskirjas on öeldud, et praeguse eelnõu menetluse juures, mis siin Riigikogus on – ma mõtlen siis tuumaenergia ohutuse seadust –, tuleb otsustada ka see, kes teeb lõpliku otsuse. Minu ettepanek on selline, et selle peaks tegema Riigikogu. Sest sellisel suurel investeeringul on oma väga suured mõjud, me ei oska seda praegu hinnata. Ma pakkusin välja, et see võiks Riigikogu otsustada tulla siis, kui see eriplaneering on tehtud. Okei, selle võib isegi valitsus kehtestada, see on haldusmenetluse protsess, aga selleks ajaks on enam-vähem ka eelhinnang, mille pädev asutus TTJA koostab. Aga siis peab olema ette näidatud, kes on investor, kui suur on investeering, millised mõjud majanduslikult on. Vaat selle põhjal me saaksime hinnata. Kas on vaja veel midagi täpsemalt hinnata? 

Me oleme komisjonis rääkinud ja ma ütlen, et vähemalt sooduspind selleks on, et tuua see lõplik otsus uuesti tagasi siia Riigikokku. Praeguses eelnõus jookseb see rohelist rada pidi läbi valitsuse ehk siis eelhinnangule annab valitsus ainult seisukoha ja siis minnakse loamenetlusprotsessi, juba ehitusloa protsessi, käitlusloa protsessi. 

Nii et ma arvan, et mõistlik oleks ikkagi meil siin Riigikogus ka see roll omada, läbi vaadata ja hinnata, sest see on väga suure mõjuga investeering. See on väga suure mõjuga otsus. 

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui me vaatame kogu seda nii-öelda riigi energeetikapoliitikat ja tegelikult seda, mis puudutab just nimelt viimaseid vähempakkumusi, siis kõigepealt, statistika on päris kurb. 2025. aastal tehtud vähempakkumine, mis oli järjekorras viies, sealt suure tõenäosusega järgmise aasta keskpaigaks turule ei tule ühtegi uut võimsust. Minu teada oli RMK kaudu tehtud riigimaadele hange võitjate hulgas vist ligemale 16 ettevõtet, lepingusse läks circa 10. Minu teada tänaseks on kehtivaid lepinguid alles neli ja tõenäoliselt ühtegi projekti realiseerida ei suudeta. Hetkel on käimas kuues vähempakkumine ja optimismiks väga palju ruumi ei ole. Minu küsimus on teile väga konkreetne. Taastuvenergia ettevõtjad on teinud ettepaneku, et kohaliku omavalitsuse rolli planeerimises tuleb vähendada ja nende autonoomia tuleb selles küsimuses kaotada. Kas teie erakond ka seda toetab?

Tänan küsimast! Mulle väga lemmikteema – planeeringud –, olen ministrina ka selle valdkonna eest vastutanud. Mereala planeeringut – Tõnis mäletab ka tõenäoliselt – menetlesime, aga vastu võtsime. Ma arvan, et see on üks edulugu, kusjuures. Ma ei ütleks kuidagi nii, et kohaliku omavalitsuse või kohaliku kogukonna rolli peaks vähendama. Pigem, nii nagu ma kirjeldasin, oleks võinud olla üks variant teha seda maakonnaplaneeringu kaudu. See on küll riigi planeering, kus omavalitsused on väga selgelt kaasatud ja kõik kogukonnad saavad väga selgelt oma arvamuse välja öelda. Ka neid otsuseid saab vaidlustada. Aga siis oleks mingi tervikpilt. Praegu on see väga hektiline. Ma räägin, et see, kuhu hakati või taheti neid rajama hakata, võib-olla ei ole kõige paremad kohad. Riik ei öelnud siin ette midagi. Minge nüüd omavalitsuste juurde ja hakake tegema. Väike märkus: see vähempakkumine oli juba 2023 ja selle põhjal ei ole lootustki ehitusloaks. 

Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Aitäh suurepärase ettekande eest! Minu küsimus puudutab võib-olla nihukest inimeste dimensiooni või kogukondade dimensiooni. Ma olen vaadanud algselt peale kogu seda rohepöörde loogikat, mis Eestis on olnud, teatud kummastusega, et seda on käsitletud suurel määral tööstusekeskselt, aga, ütleme, kohalik inimene, kogukond on jäänud kuhugi taustale viimasesse hetke. Kuna selline olukord on olnud, siis paratamatult on see loonud suurepärase pinna vastandumisele, seda enam, et ühel hetkel jääb kohalikele inimestele mulje, et terve Eesti pannakse tuulikuid täis, mis tegelikult ju ei vasta tõele, ja ka paraku suurepärase võimaluse müütide tekkimisele, sealt pealt ka populistlike seisukohtade tekkimisele. Ausalt öelda mul endal on suur kimbatus. Ma enam ei oskaks praegu sellest situatsioonist, mis, need kunagised otsused, mis on valed olnud, ja protsess on sellest tulenevalt kuidagi tagasi pöörata. Kas teil tekib pähe mingeid mõtteid, et kuidas me suudaksime seda kogukondade sees olevaid vastandumisi ja protsesse kuidagi leevendada, et olukorda viia normaalseks? Sest ühiskond on äärmiselt …

Teie aeg!

… vastu olnud sellel teemal. Aitäh!

Jah, ma natukene ka kirjeldasin – tänan küsimast! –, kuidas see protsess toimis. Ma lihtsalt vaatasin seda tabelit, mis Kliimaministeeriumis oli. Esimese hooga … See kõik käis selle ENMAK-i ettevalmistamise käigus, seda ENMAK-i koostati 2021. aastast. Ministeeriumist küsisin seda planeeringute tabelit, võimalike arenduste tabelit. Seal oli 7000 megavatti esialgu, esimeses tabelis. See oli võetud potentsiaalsete arendajatega, et palju nemad suudaksid tuult arendada. No ei mahu Eesti maismaale mitte kuidagi 7000 mega tuulevõimsust. Ausõna ei mahu! 

Ma rääkisin, üks väga iseloomulik kaart oli, kui valitsuskabinet kunagi, neli-viis aastat tagasi – minu teada see oli ettevalmistuseks 2023. aasta vähempakkumisele –, et vaadata eri kaardi kihid üksteise peale. Ja kui palju siis Eestis on üldse sellist maismaad, kus ei ole ühtegi piirangut? Seitse ruutkilomeetrit. Seitse ruutkilomeetrit. Selle peale just palju tuulikuid ei raja. Nii et väiksemate piirangutega aladele – ma ei lähe väga detaili – on neid võimalik teha. See ei tähenda, et nendel väiksematel piirangutel oleks täiesti keeld peal, et sinna teha ei saa, aga teatud tingimustel, teatud suuruses, teatud kõrgustega. See on nagu ilmselt detailid. Ja hinnanguliselt jah, me võime öelda, et kui siin lähemas etapis saaks siin mingi 1500-gi mega maismaatuulikuid, siis võib-olla see oleks optimaalne, aga mina ei oska ka hinnata, seda peab analüüsima. Mulle on jäänud umbes selline kujutlus, arvestades seda toodangu mahtu, mida need tuulikud võiks anda. Aga kindlasti on see kogukond ja inimene väga oluline. 

No kuidas teistes riikides on? Teistes riikides omavad tuuleparki ka energiaühistud ehk kohalikud inimesed ise. Nad on selle välja arendanud koos arendajaga muidugi, aga nad omavad osalust selles tuulepargis ehk saavad ka sellest puhtalt selgelt kasu oma kogukonna arendamiseks, erinevate vahendite otstarbe leidmiseks.

Vahepeal on Tõnis Möldril tekkinud protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Stenogrammi huvides ma tõesti ütlen, et mina eksisin ja Jaak Aabil oli õigus. Tõesti, viies vähempakkumine oli aastal 2023. Ma vabandan, minu vanuses ka teinekord mälu hakkab juba tõrkuma. Nii et stenogrammi huvides täpsustan selle. Aitäh!

Jaak Aab täpsustas, et see oli aastal 2023, ja ma sain teie žestist aru, et te saite sellest ka aru, et 2023 oli õige aasta. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Sellel nädalal võttis Riigikogu vastu muudatuse, mis puudutab planeerimisseadust ja mille poolt ka teie erakonnakaaslased hääletasid. Nimelt, Maa- ja Ruumiametile antakse nüüd õigus hakata kohalikke omavalitsusi survestama sunnirahaga kuni 9600 eurot, kui taastuvenergiaprojektide planeeringud ei liigu piisavalt kiiresti edasi. Lisaks on teie erakonna esimees Lauri Läänemets öelnud, et tegelikult tuleks omavalitsustelt need maad ära võtta, kuhu tuuleparke soovitakse paigaldada ja kus planeeringud ei liigu. Kas te näete selle eelnõu raames uute elektritootmise võimsuste rajamise kiirendamise ühe meetmena ka seda, et tõesti minnakse kallale eraomandile?

Tänan küsimast! Siin oli nüüd mitu osa. Kõigepealt, väga selgelt saan öelda, et selle eelnõu poolt, mis eile oli siin kolmandal lugemisel, sotsiaaldemokraadid ei hääletanud mitte ükski. Ei olnud küsimust. Mina olin siin, ma olin hilisemate päevakorrapunktide juures siin, see oli teadlik valik. Minu käest ka küsiti fraktsioonis, mis me teeme. 

Seal oli palju õigeid asju, aga üks asi minu kui kohaliku omavalitsuse poliitika suhtes või ka selle, millega ma elu otsa olen tegelenud, on ju, veidi, mulle tundub, ikkagi autonoomia riive on see. Seal tuleb uus haldusjärelevalve üleüldse. Praegu tegelikult justiitsministeerium teostab haldusjärelevalvet, temale saab pöörduda, kui on haldusaktid kuidagi valesti välja antud, tema saab seda kontrollida ja seda saab ka edaspidi teha. Aga juurde on toodud nüüd see, et Maa- ja Ruumiamet hakkab teostama haldusjärelevalvet selle planeeringuprotsessi üle. Ma saan aru, et põhiline rõhk on tähtaegadel. 

Ja kui sellest tähtajast kinni ei peeta, siis muidugi omavalitsus võib alati ära põhjendada, et ei ole temast sõltuvatest asjaoludest näiteks tähtaeg pikenenud, et ei ole tehtud vastavaid otsuseid planeeringuprotsessis ja nii edasi. Aga minu arust see, et sinna on toodud sisse sunniraha 9600 eurot – ma väga loodan, et Maa- ja Ruumiamet ei hakka seda kuritarvitama. Sest see on ka minu hinnangul – ma ütlen täiesti ausalt – omavalitsuse autonoomia riive. Kas president selle seaduse välja kuulutab? Vaatame. Nii et selles seaduses on palju erinevat sisu, mis eile siin vastu võeti. Osaga kindlasti saab olla nõus, aga selle aspektiga mina näiteks nõus ei ole. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea Jaak! Mitte niivõrd küsimus, aga võib-olla annan ühe mõtte sulle kaasa, saate fraktsioonis arutada. Kas ei ole nii, et rohepöörane energiapoliitika on toonud kaasa selle, et subsiidiumide toel on ehitatud võimsusi, mis on ära rikkunud ka nende juhuenergia tootjate enda ärimudeli, ja lisaks, nagu sa ise siin rõhutasid, turu vastu mitte ainult ei saa neid juhutootmisvõimsusi teha, vaid mitte midagi ei saa enam turu vastu teha, sest turg on ära solgitud. Võib-olla te võtate fraktsioonis arutusele, et võib-olla see eelnõu ikkagi tagasi võtta ja minna Eestis näiteks selle peale, et uusi põlevkivielektri tootmisvõimsusi luua, kasutada kohalikku ressurssi, mitte tuult ja päikest edendada ja selle toetuseks fossiilset gaasi importida. See oleks selline vaheetapp. Edaspidi, tulevikus võiksime liikuda tuumaenergiale ja jätta kõik need turgu solkivad võimsused üldse ära. Võib-olla selline mõte kaasa. Kas sa saad mulle lubada, et te fraktsioonis võtate selle arutusele?

Aitäh! Väga värvikas küsimus ikkagi. Turg on selline, nagu ta on, see on kujunenud erinevatel põhjustel. Ma arvan, et taastuvenergia kasutamine energeetikas on ikkagi see tulevikuvariant. Me peame kõike vaatama, keskkonda, kliimat. Mulle ei meeldi see väljend "rohepööre". See on teatud kokkulepe, mille meie ka oleme teinud. Me liigume selles suunas. 

Mis puudutab põlevkivielektrit, siis sellest on palju räägitud. Seda on ju küsitud ka Eesti Energia juhtide käest, et mis see hinnalipik on, kui me kas siis täis… need kõik vanad katlad. Raine Pajo käis meil majanduskomisjonis ja näitas neid torusid ja juppe, mida seal pidevalt lapitakse, need ei püsi enam püsti. 

Põlevkivielekter on meile olnud, kuidas siis on, sellesama varustuskindluse andja, ta annab seda praegugi olemasolevate jaamadega. Mina küll ei julge öelda, et 2035. Siin on käinud niisugused aastad jälle läbi. Kui majanduslikud aspektid sunnivad midagi sulgema. Mina arvan, et Auvere tõenäoliselt ja võib-olla ka paar plokki veel töötavad aastal 2035, et anda varustuskindlust. Seda hangitakse ju hankega, minu teada Elering juhitavat võimsust. Praegu ainukene, kes seda pakkus, ongi Eesti Energia. Ja selle eest me maksame 60 miljonit aastas, et põlevkivijaamadel oleks valmisolek. See valmisolek maksab midagi. 

Sellega ma muidugi ei nõustu, et turg on solgitud ja nii edasi. Ma räägin, et üks faktor on palju muutunud. Tuletan meelde, see oli ühendatus Venemaa elektrisüsteemiga, see on väga suur elektrisüsteem. Me ei pidanud ise mitte midagi tegema, et sagedust tagada. Sageduse tagamine tähendab väga keerukat elektrisüsteemi, seda ei taga ühe jaamaga niisama lihtsalt. Ja me ei saa ise üksinda seda ka teha, sellepärast et kogu regioonis kujuneb välja see süsteem erinevatest klotsidest. Börs kujuneb välja erinevatest pakkujatest. Kahjuks siin ei ole kuidagi lihtsaid lahendusi. Me tahaksime neid näha, ma tean, et osa poliitilisi jõude tahab neid pakkuda. Aga seni, kui meil neid varustuskindluse jaoks vaja on, nad töötavad, ma ütlen selle põlevkivi kohta. Neid ei tasu üldse halvustada, energeetikud teevad meile head tööd. 

Õli tootmine võib jätkuda isegi kauem, kunagi veel perspektiivis, oleneb palju sellest, mis sellest õlist edasi tehakse, kas see on ainult laevakütus või leitakse mõni targem lahendus. Nii et mina ei tõmba põlevkivisektorile kuidagi kriipsu peale ja pole seda kunagi öelnud. Nii et seal võivad olla tulevikus teised perspektiivid lihtsalt, sest ühegi valemi järgi ei ole võimalik vähemalt sellesse energiasüsteemi, hinnasüsteemi saada põlevkivielektrit odavalt. Ei ole võimalik! Nagu me teame, praegu pääseb põlevkivielekter turule, Auvere seal, hind peab võib-olla veidi üle 100 euro megavatt-tund olema, et saada turule, vanemad plokid üle 150 euro megavatt-tund. Ja neid tunde on kahjuks vähe.

Andres Metsoja, palun!

Hea Jaak! Mulle tundub, et kogu see planeerimisõigusruum on nagu muinasjutust rahapuupõld, kuhu Buratino mündi külvas. Täna üritavad kõik neid münte külvata. Noh, see on nagu assotsiatsioon sellise atmosfääriõhu kaitse seadusega, mida kõige rohkem parlamendis muudetakse, ja lõpuks tegelikult keegi ei saa aru, miks. Täna põlistatakse seda planeeringuteemat sellega, et no siis lähevad asjad lihtsamaks. Aga tegelikult lähevad asjad lihtsamaks siis, kui kohaliku omavalitsusega päriselt läbi rääkida, kui hakatakse ehitama, et kogukond ei muutuks ehitustandriks. Kui riik tahab seal midagi realiseerida, siis kuskile kooli ja bussijaama vahele tehakse ohutu liiklemine, kust kogu transport sellel ajal läbi käib. 

Ma ei saa aru, miks me riigis ei suuda nii lihtsaid asju teha. Me võime siin lõputult menetleda seadusi, aga kui neid ratsionaalseid küsimusi kohapeal ei lahendata, siis neid tuuleparke ei tule mitte kunagi, neid ei taheta, neid ei oodata.

Tänan küsimuse eest! Andres, ma siin tegelikult väga pikalt kogu aeg kirjeldasin seda, et tegelikult võtmeküsimus on kohalik kogukond. Ja viga tehti sellega, et ei tehtud mõistlikku plaani. Öeldi, et minge, arendage, arendajad jooksid kõik omavalitsustesse laiali. Arendajad käituvad ka väga erinevalt, mõned läksidki nii, nagu sa kirjeldad, et mida teil vaja on, kuidas me saame aidata, ehk tegid head koostööd ja seal need asjad ka osas kohtades lahenesid. Ei, ainult seadus ei aita, tõesti ei aita. Isegi need sunnirahad ja ma ei tea, mis asjad, ei aita, kui ei ole mehhanismi, kus tegelikult riik ikkagi peaks oma oskuse või nõustamisega juures olema. 

Meil on isegi nüüd loodud Maa- ja Ruumiamet. See võiks olla mitte karistav asutus, vaid pigem aitav ja nõustav asutus. Tuleks luuagi need mudelid, välja pakkuda lahendused, kuidas kogukond ja kohalik omavalitsus saaks kasu erineval moel ja koos arendajaga ja omavalitsusega üritada. Ja ikkagi oleks tulnud need kõige potentsiaalsemad alad enne välja valida, mitte lasta niimoodi minna, kus aga tahetakse. Sealt tekkis see vastuseis, sest tõesti, see 7000 mega oli minu jaoks ka hull tabel, mida ma ükskord vaatasin. See oli see esialgne tabel, kuhu kõik arendajad tahtsid tuulikuid rajada. Ei ole võimalik Eestis nii palju sinna maismaale rajada, ei ole võimalik.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Teie otsuse eelnõu teine punkt räägib siin ka "taastuvenergia tasu maksmine riigile laekuvatest CO₂ kvoodikaubanduse vahenditest [---]". Samas on jälle Viru Keemia Grupi juhatuse esimees Ahti Asmann öelnud selgelt välja, et poliitikud lihtsalt ei suuda adekvaatselt hinnata oma otsuste mõju CO₂ kvoodi turule ja kolmandate riikide spekulantide aktiivsust kvootide kokkuostmisel, mis on üks vahend põhimõtteliselt hinnatõusu põhjuseks. Miks te ei ole julgelt ja radikaalselt teinud siia otsuse, et Eesti väljub CO₂ kvoodikaubandusest? Tegelikult on see luhvtiga kauplemine, kus mingisugust kasu keegi ei saa, ainult teatud grupid rikastuvad.

Tänan küsimuse eest! See päris minu eelnõu ei puuduta. Nii palju küll, et ma olen öelnud siin või me oleme öelnud, et seda CO₂ kvoodikaubandusest laekuvat tulu võiks kasutada taastuvenergia arenduseks ehk investeeringute turule toomiseks. Ta on ka väga selgelt, saastaja maksab ja sellest tehakse puhtamat elektrit. Ma ei taha seda väga detailides kirjeldada, aga mina pole rahul kogu selle süsteemiga. Põhimõte, et saastaja maksab, on õige. Kuidas see süsteem on välja mõeldud, võiks olla parem. Jah, kindlasti on seal mingit spekulatiivsust ja õhku sees. Aga kui vaadata reaalselt otsa, siis see on ikkagi aidanud Euroopas teha tööstusi keskkonnasõbralikumaks, säästlikumaks. See on tänapäeva tehnoloogia suund nii või teisiti. See aitab lihtsalt kaasa sellele suunale. Kasutada neid vahendeid taastuvenergia arendamiseks on minu arust väga õige. Jah, selle eest tehakse praegu erinevaid, aga mina ei too põhjenduseks seda, mida siin armastatakse. Muidugi me oleme sealt palju kasu saanud, me oleme ilusaid asju teinud, eks ju, see on boonus, aga üldeesmärk on puhtam keskkond, puhtam tööstus, puhtam elektritootmine. See on selle kvoodikaubanduse mõte. Aitäh!

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Me liigume edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde ja selleks palun ettekandjaks majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku.

Aitäh! Ma tahtsingi markeerida, et ma panin ennast fraktsiooni kõne jaoks kirja, see läks vist nüüd praegu selle komisjoni kõne alla. Ma siis teeks kohe selle otsa fraktsiooni kõne ka pärast. 

Kõigepealt, aitäh! Majanduskomisjon arutas otsuse eelnõu oma 11. mai istungil, kus Jaak Aab tutvustas väga põhjalikult seda eelnõu. Arutelu keskendus peamiselt sellele, milliste meetmetega oleks võimalik parandada varustuskindlust ja kiirendada uute võimsuste lisandumist. Arutelu käis ka erinevate tootmistehnoloogiate üle, mis nendega sotsiaaldemokraatide arvates on murekohad ja mida võiks teha kiiremini. Seejuures Kliimaministeeriumi esindaja markeeris, et tegelikult lõviosa nendest tegevustest on juba tegevustes, sealhulgas maismaa taastuvenergia pakkumised, vesisalvestuse temaatikaga tegeldakse ja nii edasi. Ehk need tegevused, mis puudutavad meretuuleparke ja CO₂ kasutamist, vajavad seadusemuudatusi ega ole selles ajaraamis teostatavad. Oli ka küsimusi juhitavate võimsuste kohta, et milliseid sotsiaaldemokraadid silmas peavad, ja samamoodi ka meretuuleparkide kohta. Peamised vastused olid Paldiski vesisalv võimaliku rollina juhitavate osas, sõltub väga palju sellest, mis meretuulest saab. Meretuule aspektides sõltub see pigem peamiselt riiklikest toetusmeetmetest. Samuti ära markeeriti, et kuna eelnõu vajab seaduste muutmist, siis ta vajab oma vastuvõtmiseks ka Riigikogu koosseisu häälteenamust ehk vähemalt 51 poolthäält. 

Majanduskomisjon otsustas määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, teha ettepaneku võtta eelnõu päevakorda 20. mail ehk eile ja teha ettepaneku viia läbi lõpphääletus. Kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kuivõrd te tõenäoliseks peate ENMAK-i järgi, et 2035. või lausa 2030. aastal on Eesti elektritarbimine 10,4 teravatt-tundi? Kas te näete, et toimub mingi hüppeline tööstuse rajamine? Ja kas see on üldse reaalne? Kas te näete, et lähiajal Eestis midagi nii totaalselt muutub?

Aitäh! Seda küll konkreetse eelnõu juures otseselt ei arutatud, aga täna on see umbes 8,5. Kümne peale minek on suurusjärgus 20%-line tõus. See ei ole otseselt midagi väga müstilist. Meil toimub vaikne elektrifitseerumine sektorites nii ehk naa. Asendatakse fossiilseid kütuseid elektriga nii transpordis, küttes kui ka muudes, see mingil määral kasvab. Mis tempo see täpselt on, kas see on 2030 või 2035? Kasv sinna suunda igal juhul on. Kas see tuleb üheksa, üheksa ja pool või kümme, seda on raske prognoosida. Loomulikult, mõni suurem tööstusettevõte tõstaks selle hüppeliselt.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Hüppeliselt tõstaks ka mõni suurem andmekeskus. 

Jah, jah. Tööstus, andmekeskus.

Aga ma nüüd, Mario, mõtlesin, et võib-olla sa … Ma päris täpselt ei saanud aru, kas koalitsioon pigem toetab seda otsuse eelnõu või ei toeta. Seda ma su ettekandest välja ei lugenud, aga võib-olla sa üldiselt räägid lahti selle, kuidas see tuule- ja päikeseenergia eelisarendamine ikkagi aitab meil tuumajaama loomise poole liikuda või siis ei aita. Võib-olla sa harid inimesi, praegu see võimalus on.

Aitäh! No ma arvan, et selle koalitsiooni arvamuse ma saan öelda oma fraktsiooni kõnes, mis tuleb pärast seda, sest komisjonis koalitsiooni arvamust ei avaldatud. Mis puudutab neid arendusi, siis ütleme niimoodi, et koos salvestusega, mis muudab nad vähemalt mingisuguses ajaperspektiivis juhitavaks, on nad täitsa ratsionaalsed asjad. Mina isiklikult näen, et piirkonnas on 40% energia defitsiit ja see energia defitsiit läheb laiemasse regiooni ehk 2040 on ka Soome tugevas energia defitsiidis. Ma arvan, et see, kas panna tuult ja päikest koos salvestusega, ei võta tuumalt leiba ära. See kogus, mis meil on defitsiidis, jääb meil ühest-kahest tuumajaamast tegelikult väheks. Selles piirkonnas oleks vaja kõiki neid energialiike kõvasti juurde. Me oleme, ma arvan, ka 2040 veel energia defitsiidis.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma uurin natuke selles valguses, kas komisjonis tuli kuidagi arutelule see, mis puudutab ühendusi, näiteks neljas ühendus Lätiga, Soome-vahelised võimalikud ühenduste arendused või nende edasilükkamine. See kindlasti on ju seotud otseselt võimalike arendustega, mis puudutavad taastuvenergiat või ka juhitavaid lahendusi. Kas see tuli arutelule ja kui tuli, siis mis sellest arvati?

Kõige lähemalt oli mingil määral juttu nagu üldiselt põhivõrkude arendamisest. Konkreetseid arutelusid ühendustega naaberriikidesse ei olnud, aga põhivõrgu arendamisest oli. See küll oli rohkem meretuule kontekstis, aga ühenduste osa ei olnud. 

Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Jah, ma mõtlesingi peamiselt seda, et taastuvenergia ja üldse energialiikide kiirendamine on loomulikult üllas ettevõtmine. Energiat on meil juurde vaja. Nagu ma ka siin Rainile vastates markeerisin, me oleme piirkonnana 40% täna juba defitsiidis ja see defitsiit, kui nüüd elektrifitseerimine järjest kasvab, kasvab. Meil on igal juhul energia tootmise liike juurde vaja. Teha neid kiiresti ja mõistlikult ei ole halb mõte. 

Samas, lõviosa nendest asjadest, mida antud eelnõus väga tahetakse, kui nüüd meretuul kõrvale jätta, on suuresti asjad, mis juba on töös. Selles mõttes, meil on maismaatuule vähepakkumine, ka vesisalvestid ja muud asjad ei ole kuidagiviisi pärsitud. Pigem mitte riik ei ole öelnud, et kõike tuleb teha turu vastu, vaid et tehnoloogia valik võiks tulla turu poole pealt, mitte see, et me riigina … Tean, et siin Jaak markeeris Anne Sullingu ja Erkki Raasukse raportit. Nemad võtsid väga palju aluseks Briti meetodi, kus britid ütlevad täpselt ära: nii palju tuuma, nii palju tuult, nii palju päikest, nii palju gaasi, nii palju seda ja seda. Kõikide asjade jaoks nad kirjutasid taha ka toetusmeetmed, et selle jaoks, et see asi tuleks, me teeme seda, seda ja seda. See on võimalus, kui sa teed riikliku plaanimajanduse. 

Ma arvan, et palju ratsionaalsem, kuna meil on väga raske ennustada, mis on õige tehnoloogia viie või kümne aasta pärast, on see, et me loome need instrumendid, loome võimalused ja teeme koostööd arendajatega, et luua, mis tol hetkel on ratsionaalselt võimalik, ja siis laseme energiamiksil minna. Ja loomulikult, me peame mingil määral juhtima, sellepärast et see päris juhitamatult tuleb meil ainult ilma salvestuseta päikest juurde, sest see on kõige odavam liik, mida rajada, aga tegelikult see ei ole sellisel juhul ilma toetuseta ratsionaalselt investeeritav, sellepärast et see on ületootmises. Kui seda teha koos salvestusega, siis seda tehakse täna täiesti vabalt turu vastu. Sunly ja teised siin ehitavad suuri parke koos suure salvestusega, ei küsi mitte mingit toetust selle jaoks. Sellepärast, et nad teavad, et seda koos akuga, juhitavana, koos süsteemiteenustega on see tasuv. 

Ehk siis kõiges ei pea jooksma ja riik tegema endale suured ülekuldamise või muud stsenaariumid sinna juurde. Meil on vaja ratsionaalselt läbi rääkida partneritega. Meretuul. Kui tuleb mingi suur tarbija, kes tahab, näiteks siin oli see vesiniku ja Vindri plaan – kui tuleb suur tahtmine toota vesinikku ja selle jaoks on vaja teha meretuul, okei, siis sealt tulebki PPA kaudu suurem osa, võib-olla riik mingil moel garanteerib seda, kui kuskil vaja, aga mitte niimoodi, et riik läheb ja maksab 2,6 miljardit selle eest. 

Ma arvan, et need asjad ongi vaja ratsionaalselt läbi vaadata, sest suure tõenäosusega pole tehtud kuskil maailmas ühtegi tuumajaama mingisuguse riikliku kas osaluse või garantiita. Suurprojektid tõenäoliselt mingisugust riigipoolset sekkumist vajavad, aga see ei ole see, et me peame ilmtingimata ütlema ära, et täpselt sel kuupäeval need asjad ja sedasi. Ma arvan, et meil on olukord selles mõttes juba suhteliselt hea. Alati saab muidugi paremini, aga see ei tähenda, et valitsus seisab paigal, valitsus tegutseb. Selles suhtes on Reformierakonna seisukoht, et meie seda eelnõu ei toeta. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Jaak Aab, palun! Ja kindlasti on volitus ka kuskil elektrooniliselt või on paberkandjal?

Tänan, austatud juhataja! Head kolleegid, kes seal saalis on neljapäevasel päeval! Ja muidugi tõenäoliselt nii, nagu siin on praegu kombeks öelda, kuskil monitoride või ekraanide taga Eesti rahvas! Mõned märkused. Jah, kui on räägitud siin nendest ühendustest, siis on seis suhteliselt segane. Aastaid räägiti seda, et EstLink 3 ehk siis Soome kaabel peaks valmima hiljemalt 2035. Vahepeal öeldi, et äkki isegi püüame kiirendada ja see tuleb 2032–2033. No nüüd te olete ka kuulnud, et Elering ütleb, et enne 2038. aastat ta üldse ei tule. Investeerimisotsust tõenäoliselt ei tehta, kuigi eriplaneering käib, aga peale seda peab selle investeerimisotsuse tegema, et kas siis tehakse või ei tehta. Ja seda me ei saa üksinda teha, seda me peame tegema koos soomlastega. Ja Soome erinevatel põhjustel – ma ei tea, milles küsimus – ei ole väga optimistlik seda tegema. Küsimus võib-olla pikemas perspektiivis Soome poolt vaadates isegi ei ole hinnas, sest Soome tarbimine kasvab tõesti nii kiiresti, sinna tulevad väga elektrimahukad tööstused, andmepargid. Nende võib-olla loogika on selles, et nad on ka öelnud, et neil on nii palju siseriiklikke väljakutseid võrkude arendamisel ja muid asju, et sellepärast nad ei näe, et selles ajakavas oleks võimalik seda teha. 

Nüüd siis Eesti-Läti uus ühendus veel, täiendav, eks ju. Ka seal on käimas eriplaneering. Jälle me oleme mitu aastat selles kujutelmas elanud, et see tuleb hiljemalt aastal 2035. Elering praegu ütleb, et tõenäoliselt nad ei suuda seda investeerimisotsust nii kiiresti siiski teha, eriplaneering tehakse ära, tõesti ka 2038+. Aga mida see tähendab meie jaoks? Seda enam on meil vaja oma tootmisvõimsusi. Praegu ju need ühendused meid aitavadki välja. Nagu ma ütlesin, Eesti toodab siin tarbitud elektrist veidi üle 5 teravatt-tunni ja impordib üle 3 teravatt-tunni. Pea 40% on defitsiiti. Aga praeguses, üldse geopoliitilises olukorras, julgeolekuolukorras, on elekter ja energeetika väga olulised küsimused. Kui me ei lahenda seda ise, siis võib tõesti juhtuda see, et kuskilt otsast midagi juhtub ja me olemegi ilma elektrita. Ja rääkimata sellest, et kui me ei arenda tootmisvõimsusi, ei ole tulemas ka investeeringuid, ei kodumaiseid, ei välismaiseid ettevõtetesse, töökohtadesse ja nii edasi. Nii et seda tuleb kindlasti teha. 

Ja mis nüüd ütles eelkõneleja Reformierakonna fraktsioonist, et ega meil ei olegi mingit kava vaja, et vaatame, kes mida teha tahab. No ei ole seda praeguses, ütleme, energeetikaolukorras. Ei tea ma, et oleks selline suhtumine siin lähiriikides, meie regioonis, kus me oleme selles süsteemis ühendatud, ehk me peame vaatama ka, mis toimub naabrite juures. Kõigil on päris kindel kava. On öeldud, et on vaja nii palju tootmisvõimsusi juurde, selleks me loome garantii või toetusmeetme selleks ajaks, sellistel tingimustel, ja siis arendajad teevad. Muidugi konsulteeritakse potentsiaalsete investorite, arendajatega, aga see, et meil on selline kommipood energiamajanduse arengukava – see, see, see, see, see! – ja ei ole midagi öeldud, mis aastaks me midagi suudame teha või tahame teha, ei ole jätkusuutlik. Meie otsuse eelnõu ju ongi ettepaneku tegemine, et valitsus sellise tegevuskava teeks. Ma ei olegi öelnud, et mitte midagi pole tehtud, aga ma ütlen, et see kõik on ebapiisav: jupikaupa ja väga vähe. See on see probleem. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Me oleme ikka harjunud sotside suust kuulama, et midagi tuleks teha sunniga. Üllatuma pani, et sotsid ütlesid, et nemad ei toetanudki Maa- ja Ruumiameti sunniraha rakendamist, aga samas ei olnud kuulda ka, et oleks tulnud siia Riigikogu saali selle vastu rääkima. 

Ma pean selle koha pealt ka rääkima ära või tooma välja Lauri Läänemetsa tsitaadi. Ma olen selle siia sõna-sõnalt välja kirjutanud, et mitte eksida ja kuidagi valesti tõlgendada. Lauri Läänemets ütles ühes debatis järgmist: ma teeks planeerimisseaduse ümber nii, et kui kohapeal ei taheta ettevõtete soove arvestada ja planeeringutega tegeleda, siis paari aasta pärast võtab riik selle piirkonna üle. Ehk me ikkagi jõuame sotsialismi tagasi, et kui nõus ei ole, siis toimub riigistamine.

Aga läheme räägime ka sellest rohepettusest lähemalt, mis on ju selle taastuvenergia propageerimise taga. USA-s on juba hakanud muutused. USA president Donald Trump käivitas rohepettust välja juuriva tegevuse, mis tipnes riigi väljaviimisega Pariisi kliimaleppest, ÜRO valitsusvahelisest kliimamuutuste nõukogust ja raamlepingust UNFCCC. Ta on julgustanud oma kliimarealistlike seisukohtadega varjust välja tulema neid, kes inimtekkelise kliimakriisi suhtes skeptilist seisukohta on ametikoha tõttu kartnud avaldada ja on hoidnud seda enda teada. Ka Euroopas tegeldakse valijate ja ettevõtete survel roheregulatsioonide nõuete kärpimisega. Kestlikkuse ja roheoskuste teemad on meediast sisuliselt kadunud ja nende arengute taustal on muidugi üllatav kuulda Eesti juhtivpoliitikute suuri roheutoopilisi eesmärke. Toon näiteks, et Norras on juba realism kohale jõudnud, on loobutud rohepettusest ja seal kavandatakse juba 70 uue nafta- ja gaasi puuraugu avamist. Aga meie kliimaseadusega ja nende eesmärkidega tahetakse sundida riiki vältima fossiilkütustesse investeerimist. 

Tegelikult tuleks just fossiilkütustesse investeerida. Meil on oma ressurss, põlevkivielekter olemas, põlevkivienergia, mis tagab meile ka julgeoleku. Kui igasugused ühendused välismaailmaga, igasugused gaasitorud on likvideeritud, siis meil oleks elekter olemas. Ja sealjuures rääkida, et me peaksime kõvasti panustama taastuvenergia tootmisvõimekusse – selles eelnõus oli ka välja toodud, mitu teravatti on kuhugi vaja investeerida –, siis räägime jälle reaalsetest numbritest. Alles meil lisandus 255 megavatti Sopi-Tootsi tuulepargist ja Leedust tuli meil Kelme pargist. Samuti on kõvasti tulnud tuuleenergiat. Aga mis tulemus on? Kui on tuult ja kui on päikest, on seda energiat nii palju, et sellega pole midagi peale hakata. 

Vahel jääb mulje, et taastuvenergia päikese- ja tuulepargi propageerijad unustavad ära selle lihtsa asjaolu …

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

… et tuuleparkide ja päikeseparkide juurde tegemine ei pane päikest rohkem paistma, ei pane tuult rohkem puhuma. See ei anna meile sellist varustuskindlust. Paberi peal tundub, et on võimalik, et kui me paneme 700 megavatti tuuleenergiasse, mis meil juba praegu muide on, ja 1200 megavatti päikeseenergiat, siis meil on ju 2000 megavatti taastuvenergiat. 

Võiks ju öelda, et Eesti tarbimine on kaetud. Meil ei oleks ju mitte mingit muret. Aga see on teoreetiliselt nii, see on paberi peal nii, sest tegelikult on ju nende kasutustegur 20%. See on ju raiskamine, et me investeerime objektidesse, mis enamik ajast ei tööta. Me laastame loodust, raiume metsa, rajame igasuguseid juurdepääsuteid, paneme aga iga tuulepargi vundamenti 2000 tonni betooni. Aga see on ju raiskamine! See on ju meie looduse laastamine ainult selle eesmärgi nimel, et kui päike paistab ja tuul puhub, siis meil ei ole sellest saadava elektriga midagi peale hakata.

Ilus jutt on muidugi ka salvestused, küll vesisalvestused, küll vesinikutootmised, küll ma ei tea mis salvestused, akusalvestused. Tuleb ka endine minister Yoko Alender, kes räägib, et paneme aku majale külge, küll siis tuleb elektrit. Tegelikult, et elektrit saada, tuleks maja panna aku külge, sest aku peab nii suur olema, et katta neid tunde, kui päike ei paista ja tuul ei puhu. 

Minu meelest me peaksime nüüd olema konstruktiivsed, lõpetame tuuleenergia arendamisse panustamise ära. Aga Eesti Energia juht Andrus Durejko on öelnud, et enam ei ole mõtet tuuleparkidesse investeerida, sest need investeeringud ei too tagasi ja ka Eesti Energia plaanib ainult pankrotistunud tuuleparki edaspidi kokku ostma hakata. Ehk selle teema – päikese- ja tuuleenergia – paneks kõrvale ja keskenduks juhitavatele tootmistele. Siis me saame rääkida ka energiajulgeolekust, saame rääkida ka majanduskasvust, tulevad investeeringud. Kui ettevõtja vaatab, et tal ikkagi on 24/7 elekter soodsa hinnaga, siis ta teeb oma tootmise Eestisse, teeb oma tööstuse Eestisse. Aga niikaua, kui me sellist roheutoopilist jama siin ajame, ei tule meile investeeringuid, ei tööstust, mitte midagi ei tule – majanduslangus ja pankrot. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 847 lõpphääletus. Teeme seda peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Juhin tähelepanu, et selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus ehk 51 häält. Panen lõpphääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele uute elektritootmisvõimsuste rajamise kiirendamiseks Eestis" eelnõu 847. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt oli 10 Riigikogu liiget, vastu 6, erapooletuid 1. Eelnõu ei leidnud toetust ja jäi vastu võtmata. Aga nüüd on tekkinud Rain Epleril protseduuriline küsimus.

Aitäh, härra istungi juhataja! Ma vaatasin, et nii see sotside eelnõu kui ka kaks järgnevat nõuavad koosseisu häälteenamust. Lihtsalt eneseharimise mõttes püüaks aru saada, kas see põhjendus on see, et koalitsioonisaadikutel oleks neljapäeval mugavam elu, või on seal mingi sisulisem põhjendus ka.

51 häält on see, et see on rahaliselt seotud ja rahalised otsused tehakse neljapäeval.  

Aga nüüd on tulnud Eesti Reformierakonna fraktsioonilt tänase istungi pikendamise ettepanek. Ja kuna me juba hääletamisega oleme käe soojaks saanud, siis teeme selle pikendamise hääletuse ära ja saame päevakorraga edasi minna. Aga selleks saalikutsung. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada 21. mai 2026 istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kuni kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 10 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid 2. Ettepanek ei leidnud toetust. Istung kestab kella üheni.

Läheme päevakorraga edasi. Teine päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja lahendus Vene-Ukraina sõja tõttu Eesti kodanikele ja elanikele tekkinud varaliste kahjude hüvitamiseks" eelnõu 863 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Rain Epleri.

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid, külalised ja inimesed, kes istungit jälgivad! Nagu me kõik teame, mõned päevad tagasi lasti Eesti kohal droon alla ja need tükid kukkusid ajakirjanduse andmetel 30 meetri kaugusele elumajast. Nii et siin võib küll öelda, nii nagu Eesti rahva kõnekäänd on, et õnnelik õnnetus. 30 meetrit – noh, hea juhus, ütleme, et ei kukkunud maja pihta. 

Neid droone on meil siin alla kukkunud juba õige mitu ja praegu ei ole põhjust arvata, et see oht kuhugi kadumas oleks. Sõjategevus ju tegelikult meile väga lähedal käib, nii et selliseid juhuslikke või ka mitte nii juhuslikke intsidente seoses sõjategevusega võib juhtuda, mis tõenäoliselt varem või hiljem toovad kaasa ka varalise kahju. 

Täna nii inimestel kui ka ettevõtetel – kui väikeste eranditega siin võib-olla suurettevõtted välja jätta – puudub võimalus neid riske maandada, nende kahjude hüvitamise võimalus luua endale näiteks läbi kindlustuse. Kindlustuslepingutes sõjategevusest kas kaudselt või otseselt tulenevaid kahjusid kindlustuslepingute järgi ei hüvitata. 

Ma annangi üle eelnõu, millega me võiksime seda probleemi adresseerida enne, kui õnnetus on kätte jõudnud, kui kellegi kinnisvara või vallasvara ongi tükiga pihta saanud ja inimene või ettevõte seisab silmitsi olukorraga, kus tal ei ole võimalik suurele kahjule hüvitist saada. 

Sedalaadsed raamistikud on olemas väga paljudes riikides. Toogem mõned näited. Prantsusmaal on loodud fond terrorismikahjude hüvitamiseks, terrorismiaktidest tulenevate kahjude hüvitamiseks. Rumeenias on loodud fond maavärinakahjude hüvitamiseks. Hispaanias ja mujalgi, Suurbritannias looduskatastroofide ja üleujutuste kahjude hüvitamiseks. 

Need on seda tüüpi sündmused, mida ärilisest loogikast lähtuvalt kindlustusseltsid arusaadavalt ei paku. Seetõttu on mõistlik see lahendada sellise raamistikuga, kus oleks loodud tagatisfond. On ka kindlustuslahendusi, kus öeldakse, näiteks liikluskindlustus meil endal, kus tehakse mingisugune kohustuslik kindlustusliik. Seda me siin välja ei paku. 

Aga me pakume välja, et luua fond, määrata selgeks mingisugused hüvitise piirid, mis sellest fondist makstakse. Sellesse fondi peaksid panustama Eestis tegutsevad kindlustusseltsid, aga meie hinnangul ka finantsettevõtted, pangad ja liisingud. Me teame, et väga suur osa Eesti inimeste kodudest on soetatud laenuga, väga suur osa autopargist on liisingute omandis, nii et finantsettevõtetel võiks olla väga selge huvi ja motivatsioon sellesse fondi panustada. 

Ma lõpetuseks ütlen just nende rahvusvaheliste näidete toel, et tegelikult siin ei ole vaja mingisugust jalgratast leiutada, siin on vaja sadulasse hüpata. Ja me oma eelnõuga tegelikult – ma loodan, et see läheb läbi – anname valitsusele võimaluse teha vahelduseks seni tehtule ka midagi ratsionaalset, midagi arukat. 

Nii et, head kolleegid, kutsun teid üles eelnõu toetama. Miks me teeme valitsusele otsuse ettepaneku see raamistik välja töötada? Kuna valitsuse kasutuses on ka üüratu bürokraatiaaparaat, siis kindlasti oleks mõistlik põhjalikult alusandmed läbi töötada ja eelnõuga Riigikokku tulla. Nii et loodan teie toetusele. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Äkki sa, Rain, natuke räägid ka sellest riigi vastutusest, et kas ja kuidas. Kas riigil on ka hetkel praegu üldse mingi vastutus nendes olukordades või ei ole? Hüpoteetiliselt, kui näiteks üks olukord on see, kui Venemaalt lendab segajate tagajärjel droon meie territooriumile ja tabab mingisugust hoonet. Aga teine variant, kui näiteks hüpoteetiliselt meie jõustruktuurid on lubanud droonide ülestõusmist kasutada Eesti territooriumi, nad ei jõuagi vaenlase territooriumile, vaid kukuvad siinsamas Eestis mõne objekti peale, kas sellisel juhul vastutab siis riik? Kuidas selle riigi vastutusega on?

No üldiselt võiks ju lugu olla niimoodi, et riik heas mõttes vastutabki oma kodanike eest ja hoolib nendest. Meie valitsus, mis on siin toimetanud Reformierakonna juhtimisel 2021. aastast alates muidugi ei ole oma käitumisega seda näidanud, et ta hooliks oma kodanikest. Inimestel ongi tekkinud põhjendatud, ma arvan, kartus, et riik võib ka siin vastutusest kõrvale hiilida ja jätta inimesed oma murega üksi. Nii et juriidilises mõttes ma jään sulle vastuse võlgu, et kus need vastutuse piirid täpselt on, aga ma ütleksin, et sisulises mõttes ja, ütleme, põhiseaduse preambuli mõttes, miks see Eesti riik üldse on. Loomulikult riik võiks vastutada.  

Ja noh, loodame, et õnnetust ei juhtu, aga kui see peaks juhtuma ja kui me ei ole liikunud niimoodi ettevaatavalt sellise, näiteks Tagatisfondi-laadse organisatsiooni või sellise rahakoti loomisele, siis ilmselt hakatakse juhtumeid käsitlema kuidagi niimoodi üksikjuhtumina. Mõeldakse võib-olla valitsuse reservfondi või mingi muu riigieelarvelise hüvitise peale, aga minu arvates see ei ole mõistlik. Minu arvates on mõistlik püüda olukorda – mitte püüda, vaid olukorda adekvaatselt hinnata. Sõjategevus meie lähistel käib, mitte ainult Eestis, vaid meid ümbritsevates riikides. Need tagajärjed allakukkunud droonide näol on kätte jõudnud. Nii et mõistlik oleks praegu vaadata ette ja mõelda, kuidas võimalikke kahjusid hüvitada, mitte siis hakata üksikjuhtumite tasemel nendega tegelema.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Rain! Mis see valitsuse seisukoht oli? Kui me vaatame selle eelnõu ettepaneku sisu, siis see on ju igati mõistlik, see oleks võinud juba tehtud olla. Aga mis see valitsuse esindaja ütles selle kohta? Kas hakkavad seda liigutama selles suunas või tuli jälle mingisugune häma, kuidas tuleme palju parema ja palju suurema ja mõnusama ettepanekuga, nagu tihti on? Head ettepanekud surmatakse siin saalis ära sellega, et valitsus kohe-kohe tuleb, aga siis kolm-neli aastat on vaikus. Mis see arutelu seal oli?

Kui ma eelnõu käisin rahanduskomisjonis kaitsmas, siis – ma mälu järgi ütlen – arutelu oli üsna lühike ja mulle ei jäänud meelde, et valitsus seda toetaks. Küll aga ma pean ütlema, et ma ei kuulnud ka seda juttu, et nad ise teevad hoopis midagi paremat, suuremat ja nii edasi. Nii et mulle tundub, et valitsus mängib surnut selles küsimuses, ei hakka aega selliste ratsionaalsete asjade tegemisele kulutama, läheb edasi riigieelarve halvemasse seisu viimise ja inimeste koormamisega. Nii tundub mulle.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No see valitsus ongi surnud ja levitab lagunemislehka siin üle kogu riigi, millegi mõistlikuga hakkama ei saa. Aga mu küsimus puudutab seda, et noh, see on nüüd riik, aga tegelikult, kuidas sinu hinnang on, sa oled ka kindlustuses töötanud varasemas elus. Kujutame ette, et need droonitükid või ka näiteks lennukilt lastud rakett läheb mööda droonist, aga tabab hoopiski isegi mitte elumaja, vaid näiteks elektrialajaama või tuuleparki. Need on eravalduses, näiteks tuulepargid. Kas see võib kaasa tuua tegelikult riigile pikaajalisi ja väga kulukaid kohtuprotsesse, kus riik peab maksma niikuinii, selle asemel et meil oleks fond, kus oleks need asjad kõik ilusti lahti kirjutatud ja see maksmise ja kompenseerimise kord paika pandud?

Ma arvan, et see, mis sa oma küsimuses ütlesid, et võib tuua kohtuprotsesse, ja jällegi, seda praeguse valitsuse oma riigis toimetavatest ettevõtetest ja inimestest hoolimise taset teades, mis on selgelt väga madal, võibki juhtuda nii, et kui inimesele sünnib kahju ja inimene pöördub riigi poole, sellise fondi puudumisel riigi poole, et riik tuleks appi ja hüvitaks, siis ei ole välistatud, et riik läheb selle vastu kohtusse vaidlema. Ja tõepoolest, eriti kui see kahju tekib sinu toodud stsenaariumi tagajärjel, kus hävitaja tulistab raketi välja ja see ei taba mitte sihtmärki, vaid mõnda muud objekti, siis seal kindlasti need vastutuse küsimused ka juriidilises mõttes riigil on. Nii et ausalt öeldes jääb minu jaoks arusaamatuks, miks koalitsioon seda eelnõu ei soovi toetada.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Ma väidan, et see eelnõu on praegu ülitähtis ja me peame samamoodi nagu päästevaldkonda juba hakkama reguleerima, sest vaatame ümberringi, meil hakati väga kiiresti nalja tegema droonide üle või suhtuma kuidagi humoorikalt. Kuulge, kui lendab Eesti tähtsaima elektrijaama korstnasse – no mõni päev oli ärevus, siis hakkas jälle nali pihta, et kui sõda käib, siis laastud lendavad. No kuulge! Kui see ei olnud äratuskell, no mis siis veel on äratuskell? Kogu valdkond tuleb ju reguleerida ja riskid on üüratud. Kui me vaatame Beiruti plahvatusi, millest tekkis 43-meetrine kraater, kui ammooniumnitraat õhku lendas, 2750 tonni, inimesi sai massiliselt surma. Näiteks droon, mis on eksitatud teelt ja sihitud Primorski sadama peale, näiteks tehisaruga, või Ust-Luga peale, kui ta plahvatab siin Muugal väetiseterminalis, siis vabandage väga, me oleme kohutava õnnetuse ees. Olukord on väga sant.

Jaa, ma natuke kordan nüüd vastust, mis ma eelmisele küsimusele andsin. Aga tõepoolest paneb kulmu kergitama asjaolu, et keegi teine siin saalis peale meie ei ole selle asja peale sellise nurga alt mõelnud, et me peaksime ettevaatavalt riske hindama ja mõtlema, milline oleks parim lahendus nende riskide või vähemalt nendest riskidest tulenevate materiaalsete kahjude hüvitamiseks. 

Ega see fond ei ole ka imerohi, selles mõttes, et kui tõepoolest toimub mingi suurem plahvatus siin Tallinna külje all olevas kütusehoidlas, siis katastroofi mõõtmed võivad olla sellised, et ka sellest fondist ei piisa. Aga see fond oleks vähemalt esimene samm selles suunas, et kui üksik inimene, tema kodu või ettevõte ja tema vara pihta saavad, siis ei peaks inimene lisaks sellele, et tal näiteks katust pea kohal ei ole, veel hakkama, ma ei tea, kas annetusi koguma või mingisuguste juriidiliste vahendite abil püüdma kahju hüvitatud saada. 

Lihtne eelnõu iseenesest. Tunnistan, et siit edasi liikuda seaduseelnõusse mõnevõrra keerukust suurendab, aga siiski mitte olulisel määral, sest meil on rahvusvaheliselt väga palju kogemust, mida kasutada. Nii et veel kord: ega me ei ole ju siin näinud, et puldist räägitu suudaks fraktsioonides kokkulepitut muuta, aga mina optimistliku inimesena ikkagi loodan, et võib-olla täna on see päev, kui koalitsioonisaadikudki kuulavad ja saavad aru.

Nii, aga Mart Helmel on tekkinud protseduuriline küsimus. Mart Helme, palun!

Jaa, no mu protseduuriline küsimus tegelikult jätkab sedasama teemat, miks see on 51 hääle eelnõu. Ei ole rahuldav vastus see, et see on seotud mõjuga eelarvele. See on OE, mis teeb valitsusele ettepaneku hakata välja töötama. Kui siia tuleks valitsusepoolne SE ehk seaduseelnõu, siis sellel oleks konkreetne mõju riigieelarvele, aga meie OE-l ei ole mingit mõju riigieelarvele. See on täiesti suvaliselt võetud ja pandud 51 hääle eelnõuks.

Istungi juhatajana ma saan öelda, et kindlasti võib sellele küsimusele vastata komisjoni esindaja, mis otsuste kaudu jõuti järelduseni, et see on 51 hääle eelnõu. Martin Helme, palun! 

Aitäh! Minu meelest suurepärane asi, millega me siin oleme lagedale tulnud. Eile õhtul oli siin üks meie teine eelnõu, millega me soovisime vähendada aktsiise ja käibemaksu, ja siis hakkasid reformierakondlased appi karjuma, et mõju riigieelarvele on hirmus negatiivne. Nüüd, kui ma teen kokkuvõtet sellest, kui palju on Eesti maksumaksja aidanud Ukrainat otse rahadega või siin siseriiklikult pagulasi toetades, siis see on viimase viie aasta jooksul olnud sihuke keskeltläbi 400–500 miljonit eurot aastas. Selleks meil eelarves raha jätkub, et neid aidata ja toetada. Ja nüüd, kui see meie sõda ka jõuab meie õuele ka, siis tuleb välja, et me nagu hakkame senti saagima. Ma niimoodi moraali seisukohalt küsin, et kas see on normaalne lähenemine.

Kindlasti mitte. Tegelikult, ma olen siin oma vastustes ka seda puudutanud, eks. Mulle tundub, et isegi vaatamata sellele, et valimised lähenevad, ei ole valitsuserakonnad asunud sellele rajale, et midagi mõistlikku ja Eestile head teha, mis on poliittehnoloogia mõttes isegi hämmastav, aga sisulises mõttes on nende, Reformierakonna tegevus siin juba rohkem kui viie aasta jooksul olnudki Eesti-vaenulik. 

Ma korra puudutaks, kui tohib, härra juhataja, ka seda küsimust, mis te siin härra Helmega arutasite 51 hääle nõudmises. Tegelikult ka juhul, kui valitsus tuleb eelnõuga, et selline fond luua, siis ikkagi eelarvemõju ei ole, sellepärast et meie ettepanek on luua fond, millesse panustaks erasektor. Ja nõus, kui kindlustusseltsid ja pangad kohustada sellesse fondi panustama, siis see teataval määral võib avaldada mõju mõnede kindlustuslahenduste hindadele, aga see mõju on kindlasti marginaalne. Vähe sellest, et OE-l ei ole eelarve mõju, mis on absoluutselt kindel, meie pakutud lahenduse raamistikus ei oleks mõju ka siis, kui see fond luuakse. Nii et tõesti, võib-olla ma siit omalt poolt jätaksin ettepaneku õhku juhatusele, et neid 51 hääle ettepanekuid komisjonidest, sellise kõrgendatud tähelepanuga neile otsa vaadata ja kui põhjendus tegelikult ei ole vettpidav, siis ikkagi neid mitte sellisena teha. Ja ma saan aru, Arvo, et sa võid vähemusse seal juhatuses jääda, aga toome siis need otsused siia suurde saali.

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Aga kui nüüd vaadata neid juhtumeid, mis on olnud, siis kas meil on neid vedanud või on ikkagi see drooniteema olnud ka kontrolli all?

Meil on neid vedanud. Mõlemast vaatest on vedanud. Ühest küljest selles mõttes, et tegelikult meil täna võimekust tuvastamiseks ega ka, ma ei tea, nende droonide suunamiseks kuhugi turvalisse kohta, kui neid alla lastakse, seda võimekust meil ei ole. Ja teisipidi on vedanud selles mõttes, et kui see korstna väike kahjustus välja arvata, siis need droonid ei ole tabanud kellegi maja, autot, kariloomi või midagi muud väärtuslikku. Nii et praegu meil on tõesti olnud õnne. Ja kui koalitsioon meie esitatud eelnõu tagasi lükkab, siis tundub, et nad loodavad heale õnnele ka edaspidi, mis minu arust on valitsuse poolt vastutustundetu ja väga riskantne käitumine.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Järgmiseks kuulame juhtivkomisjonis toimunud arutelu. Selleks palun ettekandjaks rahanduskomisjoni liikme Diana Ingeraineni.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas esitatud eelnõu 11. mail. Eelnõu tutvustas meile Rain ja väga põhjalikult, nii et komisjon kuulas kõik selgitused ära ja tegi seejärel kaks otsust täiesti konsensuslikult. Esiteks, võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 20. mail, ja teiseks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Diana Ingerainen, seega mind. Nii et mõlemad otsused olid konsensuslikud.

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te küll väga põhjalikult ei avanud seda arutelu, mis komisjonis toimus. Kas valitsus on üldse teadvustanud endale probleemi, et Vene-Ukraina sõja tõttu võib Eesti kodanikele ja elanikele tekkida varaline kahju. Milline on selle tagajärg, kas siis tõesti riik jätabki inimese üksinda, vaatamata sellele, et inimene maksab makse ja on korralik kodanik? Panustame me ju kõik riigikaitsesse ikkagi väga tugevalt. Kas sellist arutelu siis tõesti ei olnud komisjonis?

Aitäh! Ei olnud. Sellist arutelu komisjonis ei olnud.

Martin Helme, palun!

Ma jäin ka natuke rahulolematuks selle komisjonipoolse ettekandega. Ise ütlesid, et Rain andis väga põhjaliku ülevaate ja siis meile seda ülevaadet ei vahendanud. Äkki ikka vahendaks?

Aitäh! Rain andis meile tõesti põhjaliku ülevaate täpselt nii nagu siin eelnevalt ja sellepärast ma ei hakanud seda kõike üle kordama. Ja Rainile küsimusi ei olnud. Kuna Rain tõesti seletab väga selgelt ja arusaadavalt, siis küsimusi ei olnud ja tehti konsensuslikud otsused.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Ma nüüd saan aru, et ma veidi laiendan küsimusega seda teemat, aga ma ikkagi küsin, teades, et vastust ei pruugi saada. Kas te fraktsioonis arutasite, mis see seisukoht võiks olla? Ja kui arutasite, siis kuhu te jõudsite ja mis need põhjendused olid, kas siis üht- või teistpidi?

Aitäh! Mina olen siin praegu rahanduskomisjonis toimuva ettekandja ja seal me seda ei arutanud.

Mart Helme, palun!

Jah, no ennist ütles istungi juhataja, et komisjoni ettekandja võiks selgitada, miks see tehti 51 hääle eelnõuks. Seda selgitust me ei kuulnud praegu siin. 

Teine küsimus selles ühes küsimuses on mul see: kes oli valitsuse esindaja ja missuguseid seisukohti valitsuse esindaja esitas?

Aitäh! Esiteks, tõesti, Riigikogu õigus- ja analüüsiosakond tõi välja, et Riigikogu otsuse eelnõu 863 soovitakse, et Riigikogu teeks Vabariigi Valitsusele ettepaneku algatada Riigikogu poolt soovitav eelnõu. Põhiseaduse § 103 lõike 2 kohaselt on Riigikogul õigus teha selline ettepanek Riigikogu koosseisu häälteenamusega tehtud otsusega. Seega on Riigikogu otsuse eelnõu 863 vastuvõtmiseks vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Täpselt niimoodi Riigikogu õigus- ja analüüsiosakond seda meile põhjendas.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. 

Üks vist on. 

Ei ole. Need on juba läbirääkimised. 

Palun vabandust! 

Muidu, üks oli veel, kes oli riigipoolne esindaja, aga noh, selle saate pärast öelda. 

Aga avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun!

Ahah, no vaat, toome järjest pärleid ja mis neist pärlitest saab?! Suurepärane lahendus tegelikule probleemile, turumajanduslik lahendus. Ei ole vaja riigil mingeid makse tõsta, ei ole riigieelarvel mingit kulu, on kindlustusseltsidele ja pankadele, kes suures osas ise ju kannatavad kahju, kui vara saab kannatada. 

Näiteks kui mingi auto või korter saab drooni või droonikilluga pihta ja kindlustus ütleb, et see on force majeure, meie seda kinni ei maksa, siis tegelikult on hädas see pank, kes on laenaja või liisija. Nii et asjahuvilised tegelikult on täitsa olemas, inimesed nii või naa peaksid saama kaitstud nende asjade eest. Aga näe, meil valitsus selliste pudi-padi asjadega ei tegele, et inimestele appi tulla. 

Eile oli meil siin eelnõu, kus me arutasime käibemaksu alandamist ja aktsiiside alandamist, et Eesti inimeste elu kergemaks teha, tulla appi hinnatõusu ralliga hädas olevatele inimestele. Loomulikult on vastus standardne, et ei, eelarves ei ole raha, et neid asju teha. Ja siis me tuleme siia eelnõuga, mis ei vaja eelarvest raha, mis vajab ainult head tahet lahendusi otsida. Ei, ei, ei, sellega ka ei tegele. Tegelikult me ju saame kõik aru, et see jutt, et eelarves ei ole raha, on küllaltki piinlik ja küllaltki kulunud vabandus, et õigustada oma mittetegemist. 

Ja siia juurde ma paneksin teise aspekti veel ikkagi, et igal aastal alates 2022. aastast, kui Ukraina täiemahuline sõda on käinud, on Eesti maksumaksja toetanud Ukrainat sadade miljonite eurodega – sadade miljonite eurodega kas sõjalist abi, humanitaarabi, erinevat ülesehitusabi või raha Eestis sees küll integreerimisele, küll haridusele, küll meditsiinile. Seda raha me ei loe, sest me oleme nii lahked inimesed. See ei ole koormus riigieelarvele, selle jaoks, kui vaja, siis tõstame kõiki makse. 

Aga kui nüüd needsamad Ukraina droonid kukuvad Eestis maha ja lendavad Auvere korstende pihta, siis vaat siin meil järsku selline viimane sendisaagimine läheb lahti, et ei, vaat seda asja me lahendada ei saa. Noh, lihtsalt asjad juhtuvad ja tuleb sellega leppida ja eestlane kannatab ära ja valitsus ütleb ja inimene noogutab järgi, et saame hakkama, saame hakkama, oleme tublid. 

Ei ole vaja olla tubli, on vaja olla normaalne. On vaja olla normaalne, leida lahendusi, aidata inimesi ja luua kindlustunne selle vastu, et kui meil droonid alla sajavad, siis meie vara on tegelikult kindlustatud. See on normaalne, läänelik, turumajanduslik lähenemine asjadele. Aga meil tehakse põhimõtteliselt mingit postsovjetlikku või ma ei tea mismoodi, et kui häda on käes, siis inimesed ise vaatavad, kuidas hakkama saavad. No tõesti masendav valitsus on meil, masendav koalitsioon.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 863 lõpphääletuse läbiviimine, mille teeme peale saalikutsungit.

Austatud ametikaaslased! Juhin tähelepanu sellele, et eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja lahendus Vene-Ukraina sõja tõttu Eesti kodanikele ja elanikele tekkinud varaliste kahjude hüvitamiseks" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt on 9 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Eelnõu 863 ei leidnud toetust ja langeb menetlusest välja. 

Järgnevalt tänane kolmas päevakorrapunkt, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele mootorikütuste hinnatõusu mõjude leevendamiseks Eesti Vabariigis registreeritud sõidukite kasutajatele" eelnõu 874 esimene lugemine. Palun ettekandjaks siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Martin Helme. Palun!

Üks täpsustus. Kui te tahate muuta, siis see on fraktsiooni esitatud. Kui fraktsioon muudab ettekandjat, siis on võimalik, et tuleb Rain. Sellisel juhul palun ettekandjaks siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Palun!

Neljapäev tundub selline kergem päev. Esimees on vastutulelik. Head kolleegid! Alustan võib-olla veidi kaugemalt. Meie valitsus – aegade halvim, ma ei väsi kordamast – ei ole mitte tõstnud ühte maksu, vaid on inimeste ja ettevõtjate õlule ladunud siin viimaste aastate jooksul väga tõsise koormuse. See tõsine ralli algas kusagil 2023. aastal: tehti automaks, tõsteti väga oluliselt käibemaksu, tõsteti tulumaksu. Inimestel tõusis maamaks, sellepärast et valitsus võttis ära selle piiri, mis maamaksu tõusule oli seatud, kahjustades sellega minu arvates mitte ainult inimeste toimetulekut, vaid ka inimeste usaldust riigi vastu. Tõstetud on kõiki aktsiise. Lisaks on rünnatud lastega perede toimetulekut: kaotati ära tulumaksuvabastus laste arvel, automaks taas lööb neid inimesi, neid peresid, kaotati ära tervisekindlustus kodus olevatelt emadelt ja nii edasi. Loetelu on pikk. 

Ja huvitaval kombel kogu selle röövkäigu tulemusena ei ole juhtunud seda, et riigieelarve oleks kuidagi heas seisus. Riigieelarve seis on aina ja pidevalt halvenenud. Nii et meie kõigi huulil peaks olema väga tõsiselt küsimus, kuhu see raha kõik kaob, kuhu te panete selle raha. Samal ajal halvendab inimeste toimetulekut ka see, et inflatsiooni osas sammub Eesti esirinnas, kui nii võib öelda. 2023. aastal oli inflatsioon veidi alla 10%, järgnevatel aastatel 3% ja 5% vahel. Nii et kui te selle kumulatiivse mõju enda jaoks kokku liidate, siis näeme taas, et inimeste toimetulek on kõvasti pihta saanud. 

Sellepärast oleme me tulnud eelnõuga, mis piiraks sõidukikütuste, bensiini 95 ja diislikütuse hinda, seaks sellele lae. Just sellepärast, et autokütus on oluline osa perede kuludest ja inimeste liikuvus on oluline tänapäevases maailmas. Aga lisaks on autokütustel väga oluline osa ettevõtete tegevuses ja väga suur mõju inflatsioonile.

Nagu me teame, on Iraanis Hormuzi väinas toimuv kõige suurema pinge alla pannud just nimelt Euroopa, sealhulgas Eesti. Ma ei hakka pikalt nendesse põhjustesse minema, miks Euroopa on eriti nukras seisus, aga lühidalt öeldes on see idiootliku energiapoliitika tulemus. Rohepöörasus hakkab nüüd päris valusalt ja käegakatsutavalt inimestele kohale jõudma. 

Me ei püüa kuidagi karistada kütusemüüjaid. Me seame ka piirid sellele, et kui tõepoolest hinnapiirist kinnihoidmine muutub nii kulukaks, et ettevõtted kannaksid selle tõttu kahjumit, siis tuleb valitsusel sekkuda ja tagada, et ettevõtted vähemalt minimaalse kasumimarginaaliga töötada saaks. Et see oleks läbipaistev, kuidas see kasum või kahjum või hind kujuneb, siis sellisteks puhkudeks tuleb see hind Konkurentsiametis kooskõlastada. 

Ja see ei ole jälle midagi sellist, et kusagil maailmas pole tehtud. Terve rida riike on piiranud kas ettevõtete kasumimarginaali või seda hinda, mida inimesed, kes kütust tangivad, peavad maksma. Olgu mõnede näidetena toodud Prantsusmaa ja Kreeka, eriti jõuliselt Malta, aga ka Horvaatia, Sloveenia ja Ungari. Sest sealsed valitsused ei vaata oma riigi poole niimoodi, et inimesed ja ettevõtted on ette nähtud valitsuse teenimiseks, vaid vastupidi. Nagu siin sel nädalal keegi kolleegidest väga teravmeelselt sõnastas, et Reformierakond on pettunud Eesti inimestes, ei ole rahul Eesti inimestega. Nii et me olemegi sinna jõudnud, sest kui siin kuulata peaministrit või mõnda teist Reformierakonna ministrit puldis kõnelemas, siis kõnede sisud lühidalt kokku võttes on need, et kõik on lollid – mitte ainult Eestis, vaid ka kõik teiste riikide valitsused on lollid – ja nemad teevad asju, mida nad tahavad teha, ja kes sellele vastu vaidleb, tavaliselt nimetatakse riigireeturiks. 

Nii et hea eelnõu, tuleb reaalselt inimestele appi, tuleb appi ka ettevõtetele ja tegelikult aitab piirata majapidamiste kulude kasvu. Loodan, et toetate. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te viisite korraks selle jutu või ettekande peaministri sõnadele, et jääbki mulje, et riik ei tule mitte kuidagi Eesti inimesele appi. Pigem vastupidi, leitakse, et ega valitsuse tegevust ei tohi ju kritiseerida, et maaslamajat ei lööda. Meil on nagu välja kujunenud selline kuvand juba peaministrist ja Reformierakonna valitsusest kui mingist abitust olendist, kes ei saa hakkama, keda peab kogu aeg toetama ja vaatamata sellele ei olda veel Eesti inimestega veel rahul. Milline on, oleks siis selline soovitus Reformierakonna juhitavale valitsusele?

No esimene soovitus oleks loomulikult peaministril kiiremas korras tagasi astuda. Aga tõesti, see jutt, kui peaminister räägib juba endast kui ohvrist ja Reformierakonnast kui ohvrist, noh, see on täiesti nagu piinlik jutt. Ei ole tegemist mingisuguse ebaõigluse ohvriga. Tegemist on sellega, et aastaid on ridamisi tehtud otsuseid, mis on valed, ja inimesed saavad aru, et need on valed otsused. Eesti inimesed ei ole rumalad. See, kuhu me oleme jõudnud oma nii inimeste toimetulekuga, majanduse aktiivsusega, aga ka riigieelarve seisuga, on täiesti pretsedenditu. Nii et tegelikult peaks Reformierakond selle asemel, et hakata siin ohvrit mängima, ikka väga tõsiselt peeglisse vaatama ja aru saama, et kui sa teed valesid asju, siis sellel on tagajärjed. Ja mis puudutab seda maaslamaja löömist, siis minu arust selle valitsuse mõlema erakonna puhul ei olegi eriti mõtet neid maaslamajaid lüüa, nad poliitilises mõttes surevad ise ära.

Martin Helme, palun! 

Eesti on praktiliselt kuulus, et mitte öelda kurikuulus selle poolest, et erinevates viimaste aastate ränkades majandusraputustes valitsus inimestele appi ei tule, ettevõtetele appi ei tule, ükskõik, kas on energiakriis või midagi muud. Viimane valitsus, kes tuli ettevõtetele ja inimestele appi, oli EKRE osalusel valitsus 2020. aastal. Selle tõttu oli Eestis tööturg stabiilne ja järgnes väga korralik majanduskasv, mille Kaja Kallas tuksi keeras. 

Aga teised riigid on neid meetmeid kasutanud erinevaid. Eestiski on vasakpoolsed erakonnad tihtilugu välja käinud küllaltki primitiivseid, et mitte öelda selliseid laia labidaga võtame-kusagilt-raha-ja-anname-inimestele-kätte-lahendusi, mis minu arvates ei ole ka head lahendused. Me nägime, kuidas Argentina pankrotti läks nende lahendustega. Meie lahendus on teistsugune, meie lahendus on tegelikult turumajanduslik, aga ta paneb surve peale turuosalistele. 

Kas sa oleksid nii hea ja saaksid seda skeemi natuke paremini lahti seletada, et me ei tegele siin lihtsalt laia labidaga kuskilt raha võtmisega ja inimestele jagamisega?

Jaa, see skeem lühidalt, nii nagu ta eelnõus on, on selline, et postil ei tohiks hind olla suurem kui 1,40 eurot. See fikseerib ära selle, et kütusemüüjate marginaal ei saaks olla üüratu, maksimaalne oleks 10, aga ta fikseerib ära ka põranda nende jaoks, et alla 5 ta ka ei saaks langeda. Ja kui ta hakkab alla 5 langema, siis saavad ettevõtted pöörduda valitsuse poole vahe katmiseks ja Konkurentsiamet kontrollib, kuidas selle tulemuseni on jõutud, et seal ei hakataks kuidagi kuritarvitama seda võimalust. See ei välista, et hind võib madalam olla. 

Ja mis ma tegelikult veel tahtsin öelda – nagu sa ütlesid, meie eelnõu, mis aktsiise langetaks, lükati tagasi –, on see, et enne veel, kui valitsus peaks hakkama mingisugust toetust maksma, oleks võimalus aktsiisipoliitika korralikult üle vaadata, sest selle mõju kütuse postihinnale on väga suur, ja tulla aktsiisidega mõistlikule tasemele. 

Aga mis puudutab seda üldisemat küsimust, oma rahvast hoolimisest, siis tõepoolest, viimastel aastatel ma küsin ennast endalt aina sagedamini, et tõenäoliselt enamik Reformierakonna juhtivatest poliitikutest ei ole lollid – raske oleks uskuda, et nad kõik lollid on –, aga kui nad ei ole lollid ja teevad väga selgelt valesid asju, siis see küsimus, miks nad seda teevad, tõstatub väga tõsiselt. Ma isegi ütleks, et see tõstatub nii tõsiselt, et seda tegevust peaks meie jõuametkonnad uurima. 

Kas kusagilt ongi saadud juhis, et see Maarjamaa põliselanikkond siit välja süüa, ära hävitada? Sest mitte ainult see, et inimesi koormatakse üle, siia ju hakatakse aina massilisemalt sisse tooma võõraid. Kas meie valitsus on käpik? Siin Michal hakkas mingisugust kaheksajala juttu rääkima, mõeldes parempoolsetele erakondadele. Aga võib-olla on mingi palju õelam loom Reformierakonda tagant juhtimas. Võib-olla nad on marionetid tõesti mingisuguste kurjusejõudude käes, kes tahavadki Eesti ära hävitada. 

Mart Helme, palun!

Jah, muidugi on need kurjad jõud, kes tahavad ära hävitada, aga nende kurjade jõudude hulgas on ka need, kes meil on tegelikult just nimelt katust tegemas sellele praegusele hullude valitsusele. Nemad tahavad nende kaudu säilitada tegelikku mõju. See on see sündikaat, mida me siin oleme juba näinud. Aga küsimus on mul selles mõttes laiem, et need lahendused, millest on siin juttu olnud, aktsiisid ja nii edasi, on kiiresti teostatavad, lühiajaliselt juba efekti andvad. Aga pikaajalisemalt, näiteks kui me praegu rajame kaitsetööstusparke, näiteks Piirsalu – see on Läänemaal Risti kõrval kohe –, siis oleks elementaarne välja ehitada ka raudtee pikendus Turbast edasi Ristile, mis tähendaks seda, et inimesed ei peakski autoga käima, vaid nad saaksid rongiga käia. Praegu oli just uudis, et kinnisvara ostetakse massiliselt nendes piirkondades, kuhu raudteeühendus on mugavalt ja kiirelt toimiv, Kohila ja muud kohad. Kindlasti see lahendaks väga paljude inimeste jaoks ka kalli kütuse ja kalli auto probleemi. Isegi kui need maksud maha tulevad, on inimestel mugavam kasutada raudteed. Kas seda kompleksi ka ei peaks vaatama niimoodi?

Jah, muidugi peaks ja üldse peakski komplekssemalt vaatama kogu seda riigijuhtimise küsimust. Mis puudutab raudteed, siis see on jälle hea illustreeriv näide, mis meie raudteenduses toimub. Valitsusele ju ei meeldi, et oleks kusagil toimiv raudtee. Valitsusele meeldib raudteed ehitada ja eriti hea, kui ehitada seda suurejooneliselt, valada betooni meeletutes kogustes kusagile metsa vahele, siis raha ringleb. See, mis pannakse praegu Rail Balticusse, on lihtsalt uskumatu ja üüratu. Ja kes mäletavad, kuidas projekt algas, kahe rööpapaariga kiire raudtee Berliini, siis nüüd on ühe rööpapaariga aeglane raudtee sinna kusagile Häädemeeste taha. See on lihtsalt käsitlematu, kuidas sellise asjaga jätkatakse. Ja tõesti, nagu tuima sirge näoga vaadatakse inimestele otsa ja räägitakse ikkagi rahvusvahelise raudtee juttu ja sadu ja sadu miljoneid lihtsalt maetakse sohu. Kui näiteks päevapealt stopp panna, kui järgmine aasta enam Rail Balticule raha ei annaks, siis võiks rahulikult kõik need meie lahendused ellu viia ja raha jääks ülegi, saaks veel midagi head teha. Nii et veel kord, halb valitsus on. Õnneks ei ole valimisteni kuigi palju aega jäänud.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eelmine eelnõu, kus meil oli sõjast tingitud kindlustusfondi loomine, mis tegelikult on rahvale appitulek ja inimestele appitulek, samamoodi seesama kütuse hinna piiri seadmine on neile appitulek. Ja sinu kujutlik väljend, et Reformierakond on solvunud rahva peale, et nad teda ei armasta, selline ohvri toomine iseloomustabki kõiki neid tegevusi. Nemad on nagu ohvrid, et miks rahvas meid ei armasta, kui me neile maksusid peale paneme. 

Siit ka küsimus. Kui veel rohkem maksustada rahvast, kas rahva armastus meie valitsejate vastu suureneb või liigub rahva poolehoid sinnapoole, kes toetab Eesti rahva ellujäämist ja ka hakkamasaamist.

No jah, nüüd me, Arvo, sinuga koos siin püüame justkui Reformierakonda aidata. Ja võib-olla, kui me neile seda pikalt pähe taome, et kui hakata õigeid otsuseid tegema, siis äkki hakkavadki tegema, ja siis võib juhtuda see õnnetus, et nad saavad grammikese toetust juurde ja fraktsiooni potentsiaalselt järgmises Riigikogus suuremaks. Jumal hoidku selle eest, et nad jälle valitsust kellegagi siin koos ei tee. Reinsalu siin eile flirtis juba mõttega, et Reformierakonnaga oleks tore valitsust teha. Seda peaks ikkagi püüdma vältida, sest me ju teame, mis juhtus eelmistel valimistel. Kaja Kallas ise ju tunnistas, et ta valetas enne valimisi, sest muidu ta poleks võimule saanud. Aga teisipidi jälle võttes on see tõesti hämmastav, et Reformierakond ka valimiste lähenedes ei ole kurssi muutnud ja otsustab jätkata sellel teel, mis minu hinnangul ei too inimeste armastust. Aitäh! 

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Kas selle arutelu juures komisjonis Vabariigi Valitsuse esindaja sai aru sellest, et kui kütuse hind on soodsam reguleerida, panna lagi ette, siis pikas perspektiivis hoiab see natukenegi meie toodete hindasid all, transporti, toetab põllumajandust ja lõppkokkuvõttes meie oma inimesi igapäevaselt ja ettevõtlust? Kas seal see arusaamine oli või tuldi tuima näoga ja öeldi, et Vabariigi Valitsus ei toeta seda seisukohta, punkt?

Kui ma seda eelnõu tutvustasin, ma võin nüüd eksida, aga ma ei mäleta, et Vabariigi Valitsuse esindaja oleks olnud selle tutvustuse juures. Võib-olla mingis hilisemas komisjoni arutelus ta võis olla. Minu arvates ei olnud seal Vabariigi Valitsuse esindajat. Mulle tundus siiski, et need koalitsiooni esindajad said aru, et see aitaks ka inflatsiooni pärssida ja tuleks inimestele appi, aga nad üsna ei teinud sellest välja. Nad näitasid üsna iga oma keharakuga välja, et neid see ei huvita, kui inimestel ja ettevõtetel raske on.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud esimees! Austatud ettekandja! Kaks päeva tagasi ilmus Delfi Ärilehe portaalis artikkel, pealkiri "Uus tase tanklate hinnasõjas: Eestis müüakse kütust lausa alla omahinna". Alan Vaht rääkis siin, et kütuseturul käib terav võitlus, aeg-ajalt müüakse kütust alla tegeliku sisseostu hinna, jah, tanklaketid on viimasel ajal müünud osas tanklates kütust ka kahjumiga. Palun seletage ära, mida te valitsuselt tahate! Seletage see mehhanism lahti. Praeguse postihinna ja teie piirhinna, selle sotsialistliku piirhinna vahe on 30–40 senti liitrilt. Jah? Kas te tahate, et kompenseeritakse see 30–40 senti, pluss 5% marginaal, või mida te tahate? Seletage see asi lahti.

Ma enne, kui ma lähen sisulise vastuse juurde, ütlen, Aivar, sulle, et ma tegelikult ei pea sind nii naiivseks, et sa võtaksid tõsiselt neid sisuturundusartikleid, mida Delfile saadavad kütusemüüjate esindajad. 

Aga vastates su küsimusele, mida me tahame, siis eile me väljendasime selgelt oma soovi, et me tahame valitsuselt, et valitsus aktsiisi alandaks. Kui te viiksite aktsiisid Euroopa miinimumini, siis see potentsiaalselt mõjuks väga hästi postihinnale. Reformierakonna seisukoht on alati olnud see, et kui me langetame kas näiteks käibemaksu või aktsiisi, siis see postihinda ei jõua, sest teie arvates ettevõtjad on kurjad kapitalistid, kes selle kõik lihtsalt enda taskusse röövivad. 

Aga selle vastu on olemas väga hea rohi. Seda rohtu kasutas Martin Helme siis, kui ta oli rahandusminister. Ja ta täiesti sellises, ma ütleksin, tahtmata kedagi solvata, mitte nurgataguses ajakirjas, vaid ühes sellises nagu erialaajakirjas väljendas mõtet, et kui aktsiisilangetus postini ei jõua, mis me toona tegime, siis tuleb valitsusel võtta arutlusele see, et kütused määrata nii-öelda strateegilisteks kaupadeks, mille hinda hakkab reguleerima valitsus. Kujutate ette, sellest väiksest erialaajakirjast kõik need Alan Vaht ja kompanjonid, võib-olla keegi seal kütuseliidus luges ja mõtles, et oh sa vana kurat, ja postile jõudiski aktsiisilangetus. 

Nii et hakake sellest aktsiisilangetusest pihta ja tõepoolest, Aivar, kui jääb puudu, siis tulekski kompenseerida. Aga ma arvan, Aivar, sa ju ise saad ka, kiiresti suudad arvutada nende numbrite piires. Kui te 400 ja 300 miljoni kaupa igal aastal metsa vahele betooni ei valaks, siis võiks 1 euro peale selle postihinna panna.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Eile, jah, kahjuks lükati EKRE väga hea eelnõu tagasi, millega me tegelikult oleksime sellesama küsimuse, mis täna arutluse all on, ära lahendanud. Äkki sa natukene veel valgustaksid ja räägiksid, et kui kütuse hind langeb, siis Reformierakonna vaates räägitakse, et on negatiivne see, kui kütuse hind langeb. Negatiivne on see, et see teeb riigieelarvele suurema miinuse ja majandust see justkui ei aita. Äkki sa avad ikkagi teist poolt veel kord, kuidas see madalam kütuse hind ka meie majandust ja tegelikult kokkuvõttes riigi tulusid suurendab?

Jaa, no sest eks tänapäevane läänelik majandus põhinebki tarbimisel ja kui me tahame, et majandusel läheks hästi, siis me peaksime vaatama, et see tarbimise pool kokku ei kukuks.

Mis puudutab seda juttu – ja seda on viimasel ajal hakanud viljelema Jürgen Ligi, mingit täiesti rohepöörast juttu – sellest, et peabki tarbimine langema, sest muidu ei ole piisavalt roheline. Ligi sõidab iga nädal, ma ei tea, korra või kaks diagonaalis läbi Eesti, põletab diislit, aga teistele inimestele ütleb, et sõitke vähem. Võib-olla ta ongi nii küüniline inimene, et ta mõtleb, et selle jalajälje, mis ta ise tekitab, peaks teised kuidagi ära kompenseerima, sest ega tema ju ometi oma tarbimist muutma ei hakka. 

Ütleme, Aivar on veel täitsa heas vormis ja terav pliiats, aga kui sa Jürgenit kuulad ja loed, tema on ikka päris, minu arust parim enne on möödas. Nii et Jürgenile tuleks kasuks ja mõnes mõttes tuleks kasuks nii Eesti riigile kui ka Jürgeni soovitud rohepöördele, kui ta lähekski sinna Värskasse ära, müüks auto maha, tal on pood majast jalutuskäigu kaugusel, toimetaks seal järve ääres, ma arvan, rahuneks, sõimaks vähem inimesi sotsiaalmeedias, Eestil oleks võimalus saada asjalikum rahandusminister ja nii edasi. Nii et jah, sellised mõtted võib-olla rahandusministrile kaasa.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Rahanduskomisjon tõepoolest arutas eelnõu esimeseks lugemiseks ettevalmistamist oma 11. mai istungil. Arutelu komisjonis oli selline, et algataja tutvustas eelnõu. See pikk sissejuhatus, mida me siin täna kuulsime, seda ei olnud, aga võib-olla räägiti rohkem asjast tutvustuse juures. 

Siis oli meil arutelu. Kolleeg Aivar Kokk küsis, kas võib tekkida olukord, kus kütusemüüjad müüvad kütust nullmarginaaliga ja riik kompenseerib nende kahjumi. Eelnõu algatajate esindaja vastas, et selle riskiga on arvestatud ning hinna- ja kuluarvestust kontrollib Konkurentsiamet. Kolleeg Aivar Kokk märkis, et keegi ei keela müüa nullmarginaaliga. Rain Epler vastas, et praktikas ei ole energiahindade kiire kasvu tingimustes kuigi palju näiteid olukordadest, kus energeetikasektoris tegutsevad ettevõtted müüksid pidevalt kahjumiga. Ta lisas veel, et valitsusele tuleks anda võimalus teha elanikkonna jaoks soodsaid otsuseid. 

Komisjoni esimees Annely Akkermann küsis, kas lähinädalatel võiks saabuda rahu Lähis-Idas. Sellele vastas Rain Epler siis jah, et tema hinnangul mõjutab olukord Euroopat tugevalt, ja märkis, et naftat ja gaasi leidub ka Euroopa kontinendil. Selline arutelu oli, sellega arutelu ka lõppes. Komisjon otsustas, esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. mail, see oli konsensuslik, ja teiseks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. See oli ka meil konsensuslik otsus. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma küsiksin kuidagi ka niimoodi, püüdes jääda selle komisjoni arutelu piiridesse, et kas komisjonis kriitika kõrval arutelu ka avanes, et mida siis ette võtta. Et okei, see lahendus ei paista meeldivat tänasele koalitsioonile, aga mida siis ette võtta, kui kõik teised Euroopa riigid on tulnud oma inimestele ja oma ettevõtetele appi? Tulid appi elektri või, ütleme, energiahinna tõusude ajal mõned aastad tagasi ja selle tõttu ei olnud teistes riikides niisugust inflatsiooni ja ostujõu ränka kukkumist nagu meil. Ja tulid appi ka kütusehinnaralliga, mis on Lähis-Idast käima läinud, on tulnud appi. See on stabiliseerinud majandust ja aidanud inimeste sissetulekuid hoida. Kui see ei meeldi, on siis mingi muu variant, mis meeldiks või? Või ongi ikkagi see suhtumine, et vaadake ise, kuidas ellu jääte?

Kas-küsimus oli selle kohta, kas meil arutelu läks laiaks erinevatele aspektidele selle teemaga seoses. Ei läinud. Meil ei läinud. Me ei käsitlenud laialt neid aspekte, mis kütuse maailmaturuhindade ja olukorraga ning erinevate riikide praktikaga seonduvad. Meie arutelu oli väga kontsentreeritud, nagu ma ütlesin. Nagu minu küsimuski siin täna, millele ma vastust ei saanud, et mida te valitsuselt tahate. Võib tekkida olukord, nagu Aivar Kokk küsis, et võib tekkida olukord, kus kütusemüüjad müüvad kütust nullmarginaaliga. Mõned päevad hiljem tuligi informatsioon selle kohta, et kütusemüüjad müüvadki isegi alla omahinna. Aga sellele te muidugi pole mõelnud, teil on see asi üldse läbi mõtlemata ja jääb üldse segaseks, mida te valitsuselt tahate. Aga kahjuks meil komisjonis ei saanudki selgust, mida te täpselt tahate, on minu vastus.

Rain Epler, palun!

Aivar, ma kõigepealt ütlen, et komisjonis ei olnud kuigivõrd palju küsimusi, kui teile seal midagi arusaamatuks jäi, et oleks saanud küsida. Tõepoolest, Akkermann küsis minu käest, kuidas Hormuzi väin vabastada. See, mulle tundus, väljus nii rahanduskomisjoni kui ka võib-olla üldse Eesti riigi võimete piirest. Seetõttu ma vastuses ütlesin talle, et Euroopa võiks tegeleda sellega, et ka oma energeetilisi ressursse kasutada. 

Aga ma küsin sinult lihtsama küsimuse. See on võib-olla natukene, et sa saad tausta mõttes aru ka komisjoni aruteludest, kus te ilmselgelt ei ole pooldavad selle eelnõu suhtes. Kas te Reformierakonnas oletegi võtnud suuna, et te põhimõtteliselt Eesti riigi heaks midagi ei tee, või te püüate teha, aga ei kuku nagu välja juba viiendat aastat? Lihtsalt on nagu selles mõttes halvasti läinud. Või teil on selline otsus, et te teetegi halbu asju?

Aitäh! Ma ei ole siin praegu Reformierakonna kõnemees, ma olen komisjoni esindaja.

Aitäh! Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma arvan, et iseenda eest te vast saate ka rääkida komisjoni ettekannet tehes. Rain Epler juba avas selle arutelu siin, et Eesti otsib head rahandusministrit. Kui teie oleksite nüüd rahandusminister, kas te ikkagi kaaluksite vähemalt ka seda mõttekonstruktsiooni, et maksude langetamine ja selle kaudu ka hindade alandamine elavdab majandust? Kas te rahandusministrina oleksite valmis vähemalt mõtlema selles suunas kaasa, sest praegu on Jürgen Ligi puhul näha, et absoluutselt vaikus on eetris, kui küsida?

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, ma paraku ei ole rahandusminister. See küsimus ilmselgelt väljub komisjoni arutelu formaadist. Tegelikult ma teeksin üleskutse, et räägiksime ikkagi asjast ja räägiksime teie eelnõust. Jah, komisjonis meil oli, nagu Rain Epler siin viitas, komisjoni esimees Annely Akkermann viis teema ka sellele Hormuzi väina avamisele. See on tõsine küsimus. Praegu on väga pingelised läbirääkimised, nagu ma aru saan, ja raske on ennustada, millega need lõpevad. See mõjutab väga oluliselt ka meid, meie majandust, meie inimesi mõjutab väga oluliselt, kuidas see asi ära lahendatakse. See on suur ja keeruline küsimus, aga ma kutsun üles ikkagi, et räägime teie eelnõust. Jääb ikkagi väga segaseks, mida te valitsuselt tahate. Te panete piirhinna 1.40, aga see on ju alla postihinna. Mida te kompenseerima hakkate? Kas te kompenseerite hinnavahet ja sellele liidate veel marginaali? Te ütlete küll, et valitsusele teete ülesandeks see mehhanism välja töötada, aga ma arvan, et te ei saa ise ka aru, kuidas see mehhanism võiks töötada.

Aitäh! Rene Kokk, palun!

Aitäh! Hea Aivar! Ma olen natuke mures rahanduskomisjoni töö kvaliteedi pärast. Ma olen omal ajal ise ka seal töötanud. Ja nüüd, kui ma saan aru, et Annely Akkermann rahanduskomisjoni esimehena küsib täiesti eelnõusse mittepuutuvaid asju. Mulle tundub, et ta ei saanud aru eelnõust. Sa ise kinnitad mitu korda, et ta ei saanud aru, mida see eelnõu tahab teha. Kas ei oleks mõistlik võtta komisjonis aeg maha ja katsuda aru saada enne, kui eelnõuga saali tulete, nii et ikkagi rahanduskomisjoni esimees saab aru, et liikmed saavad aru? Kui vaja, siis võtta lisaistung. Me oleme tavaliselt teinud nii, et on võimalik mõnda asja arutada ka mitu korda, et võtta näiteks kuu-paari jooksul asi ette, uuesti kutsuda ametnikud sinna. Sest praegu on see olukord, kus eelnõu on siia tulnud, ja ma saan selgelt aru, et rahanduskomisjon aru ei saanud, mida te arutasite, ja isegi komisjoni esimees ei saanud. Tegelikult see on probleem.

Jah, muidugi võib meie komisjoni töö kohta üht või teist arvata. Jah, meil ongi töö maht päris suur ja meil üldiselt on komisjoni istungid päris asjalikud. Aga ma olen tähele pannud, et teie esindaja, teie fraktsiooni esindaja, ei käi kohal nendel. Vaevalt ilmub välja teie esindaja, kui on teie eelnõu, ja kõik! Rohkem ma … Mina olen alati kohal. Vaadake protokollidest, ma praktiliselt puudunud ei ole. Aga vaat teie esindajat ma küll komisjonis ei näe. Kuidas me saame arutada teile sobival viisil asju, kui te ei käi kohal? Ja vastupidi, mina pigem, ma heidaksin ette seda, et need eelnõud, mida te toote, et need võiksid olla teie poolt paremini ette valmistatud koos analüüsi, analüütilise materjali, teiste riikide praktikate analüüsi ja terviklike mõjuanalüüsidega. Vaat see on eelnõudel puudu. Ka sellel eelnõul on see analüütilise mõjuanalüüsi osa puudu.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea lugupeetud komisjoni ettekandja! Tõesti, väga värvikas arutelu, isegi laiem kui komisjonis. Seda on tõesti lust kuulata. Aga ma arvan, et miks meie esindaja ei ole pidevalt kohal, tema saab aru eelnõudest, mis juba tulevad komisjoni. Ja nüüd, kui meie eelnõu oli komisjonis arutusel, siis oli seal ka meie esindaja, kes püüdis komisjoni liikmetele selgeks teha, et võib-olla ikkagi Rene pakutud variant, et ikkagi oleks ta natuke tihedamini koos käinud või kaks korda arutanud seda eelnõu. Aga teie ütlemine, et te ei saa aru, mida te nõuate valitsuselt – selline kummastav mulje jääb, et mis te torgite valitsuse tegemisi, ärge tulge üldse midagi pakkuma, valitsus on nii tark ja teab ise, mida teha. Minu küsimus on, kas valitsuse esindaja või Rahandusministeeriumi esindaja oli ka komisjonis ja kuidas tema ennast seal väljendas seal? Kas Rahandusministeeriumi esindaja oli komisjonis?

Aitäh! Rahanduskomisjoni esindaja komisjonis ei olnud.

Mart Helme, palun!

Jah, mul ikka riivab kõrva kogu aeg siin "sotsialistlik lähenemine". Mingit sotsialistlikku lähenemist ei ole. See on täiesti tavaline maailma praktika. Valitsuse interventsionistlikud meetodid kriisiolukorras majanduse turgutamiseks, inimeste aitamiseks – seal ei ole midagi sotsialistlikku, see on interventsionistlik. Ameerika Ühendriikides alustati juba 20. sajandi alguses interventsionistlike meetoditega, kui majanduses oli vaja seda mingitel põhjustel teha. Nii et siin ei ole mingit sotsialismi. Ameerika ei ole sotsialistlik riik kindlasti kohe. 

Nüüd, kui on küsimus, et te ise ka ei tea, mida me tahame. Väga selgelt on öeldud, mida me tahame. Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele mootorikütuste hinnatõusu mõjude leevendamiseks Eesti Vabariigis registreeritud sõidukite kasutajatele. Kõik on selgelt öeldud. Vabariigi Valitsus, ettepanek teha, et nad hakkaksid välja töötama. Väljatöötamine on väga laiapõhjaline, alates aktsiiside langetamisest, mida valitsus on järjekindlalt mõistusevastaselt tõstnud, ja lõpetades sellega, et võib-olla mingite lähipiirkondade puhul on vaja käima panna bussiliinid või lisarongiliinid või mis iganes. Need ongi need meetodid, mille puhul me teeme ettepaneku, et Vabariigi Valitsus tegelema hakkaks. Meil on väga selge, et me tahame, et Vabariigi Valitsus inimesi aitab, aga Vabariigi Valitsus ütleb, et meil ei ole selge, seetõttu nemad ei saa aidata. No see on ju absurdne. Ma loodan, et sa saad aru praegu mu mõttelõigust ja leiad ka, et Vabariigi Valitsus ei saa lükata seda laua pealt maha, vaid peab selle laua peale võtma.

Aitäh! No ma nüüd sellest küsimusest ei saanud aru. Jutt oli Vabariigi Valitsuse esindajast. Mina ei ole Vabariigi Valitsuse esindaja, mina olen komisjoni ettekandja.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Martin Helme. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

No see oli väga amüsantne, kuidas Aivar teeskles, et ta ei saa aru. Ei usu! Küllap te aru saate, mida me tahame, te lihtsalt ei ole nõus. Me tahame väga lihtsat asja. Me tahame, et Eestil oleks valitsus, mis sarnaselt kõikide teiste Euroopa riikide valitsustega erakorralistes majandusoludes tuleks oma inimestele ja oma ettevõtetele appi. Ei ole mingit küsimust selles, et Iraani konflikt on tekitanud maailmas nafta hinna ja ka gaasi hinna ootamatu kõrge taseme. See on kindlasti ajutine, selles ei ole ka mingit kahtlust. See on kindlasti ajutine, aga vahepeal maksavad Eesti inimesed kuude kaupa kaks korda rohkem, peaaegu kaks korda rohkem kütuse eest, kui nad enne maksid. Sellel on reaalne mõju reaalsete inimeste toimetulekule, massiline mõju reaalsete inimeste toimetulekule ja massiline mõju meie ettevõtetele, meie ettevõtete võimele palka maksta, võimele makse maksta, võimele investeeringuid teha. 

See hinnašokk tekitab meile majanduskriisi võimaluse. Seda majanduskriisi peaks ikkagi üritama ära hoida, sest nii nagu me rääkisime, nii et suu oli peas ära kulunud, 2022. aastal, et kallid reformierakondlased, võtke midagi ette elektri hinnaga, see laseb meie majanduse põhja, ja kui majandus läheb põhja, läheb minema maksulaekumine ja siis me oleme oma riigieelarvega kummuli. Aga teie olite targemad. See on sotsialism, ei hakka hinda sekkuma, turg paneb asja paika. Tulemuseks oli 13 kvartalit kestev majanduslangus. Tulemuseks oli kõige sügavam majanduslangus Euroopas, sest kõik teised riigid, isegi Taanid, isegi kõikvõimalikud Bulgaariad, Rumeeniad, lätlased-leedulased, kellele meie liberaalne eliit vaatab niimoodi ülevalt alla irvitades, et kes on kuue varbaga ja kes ei saa üldse millestki aru – kõik tegid midagi, et aidata oma inimesi ja oma majandust. Näe, kuidagi juhtus niimoodi, et meie kõige targem valitsus ei teinud neid asju ja meil oli ränk majanduslangus ja kõik need lollid, kes sotsialismi ehitasid, neil ei olnud majanduslangust, neil ei olnud inflatsiooni, neil ei ole niisuguseid eelarvekriise, nagu meil on. Reformierakond oli ainus tark, kes teadis, kuidas õigesti teha, ja tuleb välja, et Eesti on ainus riik, millel kõik läks valesti. 

Ja nüüd me oleme kütusega täpselt samas punktis jälle väljas. Täpselt samas punktis väljas! Ja rahanduskomisjoni esimees ütleb, et tema ei saa aru, rahanduskomisjoni esindaja ütleb, et tema ei saa aru, mida me tahame. Me tahame, et valitsus teeks meetmed, kuidas hoida kütuse hinda madalal. Me pakume välja isegi meetodi ja see meetod ei ole sotsialism, et võtame, nii nagu Reformierakond võtab, laenu ja külvame lennukilt raha, mida te ju teete meil rohepöördega või Rail Balticuga või riigikaitsetööstusega. Ükskõik kuhu vaatad, sajad miljonid või miljardid lendavad vasakule-paremale, mingit probleemi ei ole, raha on küll ja küll. Ja siis, kui on vaja aidata Eesti ettevõtteid ja Eesti inimesi, siis järsku raha enam ei ole. 

Ma ei suuda oma naeru pidada, kui tullakse meile nuttu rääkima, kuidas täna müüvad kütusemüüjad mõnel päeval alla omahinna kütust. See jutt on lihtsalt nagu väljakannatamatult totter. Kütusemüüja võib rääkida seda ja ma isegi usun seda. Kindlasti on olemas ka toidupoe müüjal mõni päev, kus ta müüb, näiteks hakkab halvaks minema, mingi toode hakkab oma säilivusaega lõpetama, teeb sooduka ja müüb alla omahinna. Mina omal ajal olin kirjastaja, müüsin raamatuid, tegime alguses tootmishinna pealt ja siis korraliku kattega raamatu, ja kui see jäi seisma, siis me müüsimegi alla omahinna. Küsimus ei ole selles, kas sa mõnel päeval müüd mõnda toodet alla omahinna, vaid küsimus on selles, kas sa kuu lõpus või aasta lõpus oled plussis või miinuses. 

Ja näita mulle, Aivar, näita mulle ühte Eesti kütusefirmat, mis on miinuses olnud viimane kvartal või viimane aasta! No ei ole vaja ju tulla sellist totakat juttu rääkima meile, et nemad, vaeseksed, maksavad kõigele peale. See lihtsalt ei vasta tõele. Ja miks me peame üldse seda lahendust teile siin suruma kurgust alla? Sellepärast, et te hääletate iga kord, kui me tuleme jutuga, et langetame aktsiise, kõige kiirem, kõige lihtsam, kõige kindlam viis, kõige turumajanduspõhisem viis kütuse hinda alla saada on see, kui langetame aktsiise. Eile õhtul lükkasite jälle tagasi. Ei saa, ei või. No teeme siis hinnalae! Teeme hinnalae – ja millest siin aru ei ole saada? – kuni selle piirini, kus kütusefirma ei tohi võtta kasumlikkust üle 10%, ja kui neil langeb alla 5%, 1.40 hinna pealt nad hakkavad juba jääma sellesse kahjumisse, millest me siin rääkisime, siis selle vahe tagantjärele arvutuste põhjal, nii-öelda kontrollitud paberite põhjal maksab riik kinni. See võib olla mõni nädal, see võib olla mõni kuu, see võib olla mõni kvartal, see kindlasti ei kesta aastaid, aga majandus hoitakse stabiilsena, inimeste väljaminekud hoitakse kontrolli all, ettevõtted hoitakse stabiilsena. Millest siin aru ei ole saada? See jääb segaseks ainult siis, kui te ei taha. Me teame, et te ei taha, aga meie tahame Eesti inimesi ja ettevõtteid aidata.

Suur tänu! Teie fraktsiooni nimel on juba kõne peetud, nii et, Siim Pohlak, ma ei saa teile fraktsiooni nimel teist kõnevõimalust anda. No jah, fraktsioonidega vahetamine tänapäeval on väga keeruline ehk peaaegu võimatu, nii et seda ei ole võimalik teha.  

Aga, head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Me asume lõpphääletuse juurde. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud, seega me peame enne hääletamist laskma kõlada saalikutsungil.  

Austatud ametikaaslased! Juhin tähelepanu sellele, et eelnõu otsesena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Ja panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele mootorikütuste hinnatõusu mõjude leevendamiseks Eesti Vabariigis registreeritud sõidukite kasutajatele" eelnõu (874 OE). Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt on 9 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Eelnõu 874 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Head kolleegid! Meie tänane Riigikogu istung on lõppenud.