Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 66 Riigikogu liiget, puudub 35. 

Nüüd on aeg eelnõudeks ja arupärimisteks. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan üle arupärimise majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole EKRE fraktsiooni liikmete nimel seoses välismaise tööjõu osakaalu suurenemisega takso- ja sõidujagamisteenuse sektoris. Eesti taksoturg on viimastel aastatel kiiresti muutunud, teenus on liikunud suures osas äpipõhiseks, konkurents on tihenenud ning hinnasurve juhtidele on kasvanud. Samal ajal on sagenenud probleemid seoses nõrga järelevalve, keeleoskuseta teenusepakkujate ja kohalike juhtide ebavõrdse konkurentsiolukorraga. Politsei- ja Piirivalveameti andmete kohaselt väljastati aastatel 2019–2024 teenindajakaarte kokku enam kui 14 000 korral, millest ligikaudu kolmandik välismaalastele või määratlemata kodakondsusega isikutele. Need arvud näitavad, et takso- ja sõidujagamisteenuse sektoris on välismaise tööjõu osakaal viimastel aastatel märgatavalt kasvanud, samal ajal puuduvad Eestis sisuliselt selged ja toimivad keeleoskuse nõuded takso- ja sõidujagamisteenuse juhtidele, kuigi tegemist on otsese klienditeenindusega ning sageli ka turvalisust puudutavate valdkondadega. Sellel teemal on meil ministrile seitse küsimust. Eelkõige huvitab meid ka, kuidas hindab minister viimati seadusena vastu võetud välistööjõudu puudutavate soodustuste mõju takso- ja sõidujagamisteenuse kvaliteedile, keeleoskusele ja liiklusohutusele. Aitäh!

Yoko Alender, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Annan keskkonnakomisjoni nimel üle eelnõu, mis puudutab karbi- ja vetikakasvatust. Nimelt on tegemist tegevusega, mis Läänemere seisundit saaks oluliselt parandada, aga kehtiv hoonestustasu regulatsioon on võrdne kõikidele tegevustele, mis meres mingit laadi ehitamist enesega kaasa toovad. Karbi- ja vetikakasvatuse puhul tegelikult ei ehitatagi otseselt midagi, pannakse vette köied, kus karpe kasvatatakse. Selleks, et selline tegevus Läänemeres ikkagi saaks toimuda ja meie mere seisund paraneda, on komisjon teinud ettepaneku kolme esimese aasta jooksul need ettevõtted, kes selle arendusega tegelevad, sellest hoonestustasust vabastada, sest see tõepoolest on keskkonnale igati hea tegevus. Nii et see on hea eelnõu ja ma loodan, et toetate edaspidi. See on digitaalselt üle antud.

Suur tänu! Head kolleegid, olen vastu võtnud ühe arupärimise ja ühe seaduseelnõu.

Päevakorra täpsustamine. Nimelt, eilsel istungil jäi meil pooleli Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse ""Eesti julgeolekupoliitika alused" heakskiitmine" eelnõu 908. Pooleli jäime läbirääkimiste koha pealt. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipovi. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti julgeolekupoliitika aluste uuendamine on vajalik ja õige samm, sest julgeolekukeskkond meie ümber on viimastel aastatel muutunud kiiremini kui kunagi varem. Positiivne on see, et rohkem tähelepanu pööratakse elanikkonnakaitsele, kriisikindlusele ja varustuskindlusele. Samuti on õige, et julgeolekut käsitletakse laiapindselt, mitte ainult sõjalise kaitse küsimusena, vaid kogu ühiskonna vastupidamisena. 

Aga rahvale tuleb öelda ka seda, et paljudes küsimustes oleme juba hiljaks jäänud. Kuigi nüüd on kokku lepitud, et selline julgeolekupoliitika aruanne hakkab olema kord aastas, oleks see pidanud nii olema juba ammu. Praegune julgeolekuolukord ei võimalda enam aeglast reageerimist ega paberitel elamist. Kahjuks on Eestis liiga palju näiteid selle kohta, kuidas probleemidest räägitakse aastaid, aga reaalseid lahendusi ei tule. 

Üks kõige valusamaid näiteid on droonivastane kaitse. Me näeme täna olukorda, kus droonid läbivad meie õhuruumi praktiliselt nagu omas kodus. Sellest räägitakse tõsiselt alles nüüd, kui esimene droon sattus meie õhuruumi. Kuigi kogu maailm on juba kaks aastat sellest rääkinud, kuidas droonid muudavad sõjapidamist täielikult. Sõda tõi selle eriti valguselt välja. Küsimus ei ole ainult tehnoloogias, küsimus on selles, miks Eesti riik reageerib jälle tagantjärele. Meie probleem ei ole enam infopuudus, vaid otsustusvõime aeglus. 

Täpselt sama muster kordub elanikkonnakaitses ja päästevaldkonnas. Dokument räägib kriisivalmidusest ja elanike kaitsmisest, kuid reaalsuses on meil jätkuvalt lahendamata probleemid, millele on tähelepanu juhitud aastaid. Ka Riigikontroll on toonud välja puuduseid nii kriisivalmiduses kui ka toidujulgeolekus. Isegi varasemate otsuste ja eesmärkide täitmisega ei ole riik lõpuni hakkama saanud. Kui me räägime 30 päeva varudest ja ühiskonna toimepidevusest, siis on õigustatud küsimus, kas need süsteemid ka päriselt toimivad või eksisteerivad nad ainult strateegiadokumentides. Toidujulgeolek ei tähenda ainult ilusaid eesmärke, see tähendab reaalseid reserve, toimivat logistikat ja võimet kriisi ajal oma inimesi varustada. Selles osas ei ole põhjust endale valetada. Eesti valmisolekus on jätkuvalt tõsised lüngad.

Ja eraldi tuleb rääkida päästjatest. Me räägime pidevalt sisejulgeoleku tähtsusest, kuid samal ajal töötavad päästjad tingimustest, mis ei vasta sellele vastutusele, mida nad iga päev kannavad. Eesti Päästetöötajate Ametiühing on toonud väga selgelt välja, mida nad ootavad Riigikogult. Nad ootavad õiguslikku raamistikku, mis sisaldab riskinimekirja ja hüvitiste süsteemi. Need ootused on elementaarsed asjad inimestele, kes lähevad iga päev ohtu meie kõigi turvalisuse nimel. Kui riik räägib kriisideks valmisolekust, siis tuleb lõpuks ka päriselt investeerida nendesse inimestesse, kes kriisi ajal esimesena sündmuskohale lähevad. 

Kokkuvõtteks. Tegemist on vajaliku dokumendiga ja suund on õige. Kuid Eesti suurim probleem ei ole enam arusaamu ohtudest, meie probleem on see, et riik liigub liiga aeglaselt. Julgeolek ei tugevne deklaratsioonidest, julgeolek tugevneb siis, kui otsused jõuavad reaalselt ellu enne kriisi, mitte pärast seda. Ma väga loodan, et neid etteheiteid, mis siin saalis eile on kõlanud, võetakse kuulda ja vajalikud parandused tehakse kiiremas korras. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! Lugupeetud rahvaesindus! Lubage mul kõigepealt avaldada tänu meie kaitseväelastele, kes koostöös Rumeenia piloodiga eile võtsid maha drooni. Teiseks, tahaksin avaldada siirast tunnustust kogu Eesti rahvale, kelle pühendumus julgeolekuülesannete täitmisele ja riigikaitsele laiemas tähenduses on tugev ja tõsine. See on mundrikandjate, see on vabatahtlike, see on erinevate avalikus teenistuses, aga ka erinevate erasektori teenuste osutajate ühine pingutus ja ühine pühendumus. Sest julgeolek on meil jagamatu ja see tähendab ka seda selles põhimõttes, et julgeoleku käsitlus ja järjepidevus peab kanduma valitsusteüleselt edasi. Meie jaoks on oluline tingimusteta arendada iseseisvat kaitsevõimet vastavalt Kaitseväe juhataja sõjalisele nõuandele ja tagada liitlassuhete selline pinnas, mis võimaldab kollektiivkaitseoperatsioonide tõhusa elluviimise Eesti territooriumi kaitseks. 

Nüüd, üldist sõjalise kaitse käsitlust, mis on kantud ka põhimõtetena sellesse dokumenti, Isamaa toetab, kuid ma märgin ära mõningad probleemid või tähelepanekud, mis on võrrelduna 2023. aastal kinnitatud ehk hetkel kehtiva julgeolekupoliitika alustega. Ma küsisin seda eile ka peaministrilt, nende probleemide kohta ma sisulist vastust ei saanud. Peaminister tsiteeris juba tänast eelnõu, kuid mu küsimus oli, et kui me teeme terminoloogilisi muudatusi niisuguses ennekõike rahvusvahelises käsitlemises mõeldud dokumendis, siis nende põhjendused muutmiseks tekstis peavad olema ka sisuliselt põhjendatud. Hetkel neid sisulisi põhjendusi ei olnud. 

Esiteks, ma märgin need lühidalt ära, võrreldes 2017. aasta julgeolekupoliitika alustega on siit sisuliselt jäetud välja koostöö tähtsus Ameerika Ühendriikidega. Ma arvan, et see ei ole põhjendatud. Me loomulikult näeme erinevaid diplomaatilisi vastasseise, mis kanduvad üle ka julgeolekupoliitika valikutesse Euroopa riikide, Euroopa ja Ameerika Ühendriikide vahel, kuid see ei ole mitte nii-öelda taandumishoiak, mis meil peaks olema sellises olukorras, vaid vastupidi, see on ülesandepüstitus tihedamalt julgeolekuhuvilisse koostöösse panustada. 

Teiseks, eelmises, kehtivas julgeolekupoliitika alustes markeeriti selgelt ära, et Hiina on julgeolekuline väljakutse. See formuleering on praegusest julgeolekupoliitika alustest nõutukstegevalt kadunud. 

Kolmandaks, kehtivad julgeolekupoliitika alused määratlevad selgelt põhimõtte, kuidas me käsitleme Ukraina sõda, Vene-Ukraina sõda. See tähendab, et Eesti huvides on aidata Ukrainal sõda võita. Lisaks on toodud ära meie abipoliitika käsitlus Ukrainale. Uues julgeolekupoliitika alustes on see formuleering kõrvaldatud. Ja see on väga põhimõtteline ja nõudlik küsimuseasetus, millele ma peaministrilt vastust ei saanud, miks on võrreldes kehtivate julgeolekupoliitika alustega see käsitlus, et Eesti huvides on aidata Ukrainal sõda võita, siit tekstist kõrvaldatud. Kas me ei usu sellesse, kas me ei pea seda realiseeritavaks või me ei pea seda optimaalseks? Niisugustes küsimustes me peame aru saama, et nii strateegilise erikaaluga dokumendis muudatused tähendavad ka hoiaku muutust, mis peavad olema põhjendatud. 

Lisaks on küll markeeritud ära demograafiline kriis kui julgeolekuprobleem, kuid ei ole välja pakutud, võrreldes kehtiva julgeolekupoliitika alustega, ka ülesandepüstitust lastega perede toetamise eest. See, et me rahva kestmise eest on ka julgeolekupoliitikal ülesanne tegeleda, mingitel põhjustel on see välja jäetud. 

Nüüd teemad, mida oleks pidanud julgeolekupoliitika alustes markeerima: eraldi droonitõrjevõime arendamine, Balti kaitsevalli küsimus. Ma arvan, et väga oluline on ka Euroopa Liidu aluslepingute loogikast võimaldada seda, et Euroopa Liidu eelarvevahendeid on võimalik kasutada sõjalise kaitse projektides. Hetkel kehtivad aluslepingud seda ei võimalda. 

Mida ma tahan markeerida, on see, et tekib grotesk laiemates julgeolekuvaldkonna ülesannetes, mida valitsus deklareerib eesmärgina ja millele ma baasina kirjutan alla, kuid tegelikkuses valitsuse poliitika on sisuliselt vastandunud. Ma nimetan mõned märksõnad. Meie julgeolekupoliitiline element on majanduskeskkonna atraktiivsus. …. praegu majandusjulgeoleku huvidele, mida valitsus ise deklareerib, liigub vastu. Majanduskeskkonna konkurentsivõimes Lausanne'i indikaatorites kukume. 

Teiseks märgitakse ära, et meie julgeolekupoliitika prioriteet on laiapindses valdkonnas, ka kogu ühiskonna sidususes maksukeskkonna stabiilsus. No ma ei hakka kommenteerima, mida tegelikult valitsus on teinud. Samuti tuuakse ära ülesandena avatud ja kaasav riigivalitsemine. Ka selles soorituses, mis on vajalik ühiskonna sidususe hoidmiseks, me oleme läbi kukkunud. Me oleme saanud praegu peaministri, kelle ainukene tulevikuvaateline sõnum on kahjuks hirmutamine, Eesti rahva hirmutamine. Aga minu sõnum on vastupidine. Ärge kartke, Eesti rahvas! Hirmule ei saa rajada Eesti tulevikku. 

Energiajulgeoleku teema tuuakse ära. Väga oluline on vähendada sõltuvust imporditavatest energiaallikatest. Samal ajal me näeme tegelikkuses seda, et planeeritakse just nimelt imporditava energiaallikaga gaasijaamade ulatuslikku ehitust. Ja me näeme ka seda, et valitsus on vaikselt lükanud edasi Estlink 3 projekti rajamise ning on asunud ka oma kodumaise juhitava energeetika poolt põlevkivienergeetika, võrreldes varasemalt deklareerituga, välja lülitamist. 

Kindlasti on väga oluline see pühendumus, mida meie riigikaitsjad, olgu nad mundris või tsiviilametnikud, teevad ka meie riigikaitse arengukava realiseerimiseks. Kindlasti tuleb nentida, et riigikaitse otsustega venitamine, mis meil viimastel aastatel on olnud poliitilise tahte loiuma elluviimise puhul, on praktiline probleem. Meil on seatud julgeolekupoliitika alustes eesmärk 30 päeva varu. Kahjuks ka riigikontrolör on tõdenud, et meil on see 30 päeva varu 10%-le elanikest. 

Nii et meil on praktilisi samme, mida teha. Meile on oluline, et julgeolek rajaneb usaldusel, rahva usaldusel, et sõnad ja teod lähevad kokku. Kahjuks ka selles julgeolekupoliitika aluste dokumendis on näha, et valitsuse enda deklareeritud tegevused on karjuvas vastuolus selle tekstiga. See on tõsine probleem. See on ka julgeoleku probleem, mida valitsus ise nendib, need teemad lülitades julgeolekupoliitika alustesse. 

Aitäh!

Nii et aitäh, parlament! Ja aitäh ka neile ametnikele, kes on seda dokumenti koostanud! 

Aitäh! Eelduslikult Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel, Alar Laneman, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Peale eilseid arenguid ei olegi põhjust pidada pikki kõnesid julgeolekupoliitika alustest, sest praktika näitab alati kõige paremini ja selgemini, kas asjad töötavad või mitte. Eilsed sõnumid olid väga selged: Eesti julgeolekupoliitika toimib. Eesti oli tekkinud ohu vastu kaitstud. 5%, millest palju räägitakse, läheb õigesse kohta. Väga oluline on ka see, et liitlassuhted toimivad raskes olukorras. Suur tänu kaitseväelastele ja liitlastele selle eest! 

Kui rääkida mõnest aspektist julgeolekupoliitika aluste juures, siis tuleb alustada ennekõike sellest, et väikeriigil on eriti suur vastutus oma tegevuste kavandamisel ja oma ressursside rakendamisel. Kui ei ole võimalik hiilata massiga ja hulgaga, siis tuleb seda kompenseerida kvaliteediga. Piltlikult öeldes, väikeriigi toimetamisel 2 + 2 ei pea olema 4, vaid vähemalt 8 või 10. Kõik peavad olema seotud üheks tervikuks. Nii nagu kriitilises olukorras harali sõrmedega käsi ei ole võimeline andma kaitsvaid lööke, vaid ainult rusikasse surutuna, peavad olema üheks koondunud ka julgeolekupoliitilised eesmärgid, strateegilised lahendused nende saavutamisel, doktrinaalne ülesehitus ametkondade tegevusel, seda toetav kvaliteetne ettevalmistus ja väljaõpe, tasemel ning õigeaegne varustus ja relvastus. Kõik see peab toimima nagu tasemel orkester. 

Julgeolekupoliitika alused, olulisemad küljed ära märkida: seob tervikuks kolm eesmärki. Esiteks kirjeldatakse muutunud julgeolekukeskkonda, teiseks, julgeolekupoliitilisi põhimõtteid ja eesmärke, kuidas neid tekkivaid võimalikke ohte tõrjuda. See on loogiline alus valdkondlike tegevuskavade koostamisel. Need tegevusvaldkonnad, mis tervikuks seotakse, on ühiskonna sidususus, majanduslik julgeolek, sealhulgas elutähtsad teenused, sisejulgeolek, sõjaline kaitse ja rahvusvaheline tegevus. Nii et nagu me näeme, julgeolekupoliitika ei ole ainult sõjaline ja välispoliitiline tegevus, see on palju laiemat ja me tunneme seda mõiste all "laiapindne riigikaitse". 

Selle dokumendi valmimine oli pikk ja minu arust hästi juhitud, Riigikantselei hästi juhitud protsess. Pikad ja sisukad, ka emotsionaalsed arutelud, aga tulemus on seda väärt. Võib-olla on kohane meenutada, et siin olid mitmed sellised kõrvaltoimingud või aspektid. Üks nendest on täna teie töölaual, nagu hea kolleeg Leo Kunnas kirjeldab, seadusepurakas, 668. Aga sellele omakorda eelnesid arutelud ja töö riigikaitseraporti koostamisel. Muide, üks raporti järeldusi oligi, et me peame rohkem tähelepanu osutama julgeolekupoliitiliste dokumentide hierarhiale, et nad oleksid efektiivsed ja annaksid soovitud tulemuse. 

Nii et kokkuvõttes võin öelda, et dokument on hea, ta on andnud esimesed vihjed, et on vastavuses reaalse eluga ja toimiv. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendisaadikud ja peaminister! Julgeolekupoliitika alused dokumendina, ma ütlen, on hea. Täpselt sedamoodi, nagu varasemad dokumendid on olnud, on see ka täna. Ja meie ametkonnad, kes kõik selle dokumendi koostamise taga on olnud – ma arvan, et see panus on igati tunnustamist väärt, tuleb öelda. 

Häid asju selles dokumendis on tegelikult palju. Võib-olla ma peatun mõnel olulisemal, sest ma isiklikult arvan, et sotsiaaldemokraatide nägemuses julgeolekupoliitika alustel endal sellist eriti kritiseerimist väärivaid kohti ei ole. Küll aga küsimus on selles, kuidas neid kokkulepitud põhimõtteid, kui me need siin heaks kiidame, ellu viia, kas meil on selle jaoks tahe olemas, ressursid ja kõik muu. Sellel ma natukene peatuksingi. 

Kõigepealt, oluline põhimõte, mis meil selles dokumendis on sees ja kirjeldatud, on aktiivkaitse. Ma arvan, et on väga oluline, et ta põhimõttena on kirjas. Kindlasti on päris mitmeid õppuseid juba sellel teemal toimunud, aga kogu selle aktiivkaitse juures ma sooviksin rõhutada seda, et siin on seda õppuste poolt oluliselt rohkem vaja, kui me oleme varasemalt teinud, ja mitte ainult valitsuse jaoks, vaid tegelikult ka nende inimeste jaoks, kes ühel hetkel võivad valitsusse sattuda, sest aktiivkaitse loogika tegelikult eeldab otsustusjulgust. Need hetked, need situatsioonid, mis võivad tekkida sellel ajal, kui seda kõike, seda põhimõtet on vaja kasutada, vajavad seda julgust ja kindlust, et poliitikud need otsused ka ära teevad ega saa olema takistuseks Kaitseväele Kaitseväe tegevustes. (Juhataja helistab kella. Saalis on suur sumin.) Ja vaat seda otsustusjulgust on võimalik saavutada õppuste ja laiema teadmise kaudu. Nii et kui me seda osa riigikaitsest planeerime ja me teame, et kui juhid ei suuda otsustada õigel ajal piisavalt kiiresti või ei julge seda otsust teha, siis (Juhataja helistab uuesti kella.) tagajärjed võivad olla tegelikult katastroofilised kogu riigikaitse mõttes. Me ei taha mitte keegi seda olukorda, kus me jääme hiljaks või üldse ei tegutseks. 

Nii et minu üleskutse siit on, et seda valmisolekut on vaja tõsta ka neil inimestel, kes ei ole valitsuses, aga on opositsioonis, sest kui valitsusse satutakse ja seda kogemust ja oskust ei ole, vaat siis on hilja. 

Teine asi, mis selles dokumendis kindlasti on väga hea, on kogu elanikkonnakaitse ja laiemalt elanikkonna ja kõigi valmisolek sõjaliseks kriisiks, aga loomulikult ka teisteks kriisideks. Me ei ole enam nii Kaitseväe ja sõjalise kaitsetegevuse kesksed, see on väga oluline. Sest ma arvan, et me kõik jagame siin saalis – või peaksime jagama – seda arusaama, et kui sul tagala kokku kukub, siis lahingutes rinne ka väga pikka aega pidada ei saa. 

See on nüüd koht, kus väljakutseid on palju. Ma arvan, et peamine väljakutse on ikka suhtumises, selles, et kui riigieelarvet tehakse, siis nii nagu varasemalt, on see ikka pigem jätkunud sedamoodi, et sõjalisse riigikaitsesse me panustame, aga elanikkonnakaitse pool – ja ma ei mõtle ainult seda, mida Päästeamet peab ellu viima, vaid ka haiglate valmisolekut ja kõigi teiste institutsioonide valmisolekut –, sinna me anname näpuotsaga. 

Kõige lihtsam näide on see, et kohalike omavalitsuste valmidust tõsta. Me teame seda, et elanikkonnakaitses me ilmselgelt oleme hinnanud Päästeameti võimekust suuremaks ja kohalike omavalitsuste rolli väiksemaks, kui see päriselus saab olema. Et seda võimekust tõsta, siis et mingisugusegi töötaja, kes kõik selle töö ja ettevalmistuse ära teeks, selle inimese ametikoha loomiseks raha leidmine ikka väga vaevaliselt tulnud. Ega seda tahet pole väga olnud, rääkimata sellest, et Päästeameti juhataja ütleb, et 150 miljonit eurot oleks vaja elanikkonnakaitse poolde otsekohe panna. 

Ma eraldi tahaks välja tuua, et kui me räägime varjumisvõimalusest, siis lasteaiad ja koolid, nende varjumisvõimalused või varjendid seal, kus ei ole ruume, mida saab selleks kohandada, need tuleb tegelikult riigi rahast ära teha. Sest ühiskond ei tööta selle suure kriisi ajal, kui koole ja lasteaedu avada ei saa. See ei ole küsimus omavalitsuses, see on riigi küsimus, see on riigi vastutus. Siin oleks vaja kohe tegevusi näha ja neid tegevusi saab loomulikult rahaga katta. 

Põhimõte, mis selle dokumendi või nende põhimõtete elluviimisel on, kirjeldab ju väga oluliselt ära ühiskonna sidusust, majanduse võimekust ja kõike muud, mida on meil vaja selle jaoks, et meie julgeolek oleks tagatud. Eraldi on ju ära toodud alati ka see osa, et rahvuslik identiteet ja kultuur on tegelikult ühiskonna alustalad. Lõppkokkuvõttes eesti kultuur ja selle pidev uuenemine, et seda kogu aeg oleks, mitte vanal kujul, vaid uuel kujul, on lõpuks see, mis hoiab inimeste peades väga tugevalt valmiduse riigi eest välja astuda ja seista. 

Kui me räägime rahastamise poolest ja nende küsimustega tegelemisest, siis vaat need on need kohad, kus me alati jääme hätta. Sõjalisse riigikaitsesse – ma arvan, väga hästi, et see 5% on kokku lepitud. Aga raha leida ja valmisolekut seda raha leida ja inimestele põhjendada, et seda panust oleks vaja ka kultuuri, lõpuks sotsiaalvaldkonnas neile inimestele, kes on väga abitus seisus või üldse sellist ühiskondlikku, sotsiaal-majanduslikku tasakaalu luua läbi, ma ei tea, maksusüsteemi või läbi millegi muu – vot siin tahet jääb väheks. 

Kaitsevägi võib meil olla väga tugev, aga kui me rahva seas oleme ühiskonnana killustunud, siis killustunud ühiskond meie põhivaenlase Venemaa vastu on väga nõrk ja habras. Ükstapuha, kuidas me rindel või elanikkonnakaitses püüame, me võime kokku kukkuda hoopis teises kohas. Minu arvates nii väike riik kui Eesti Vabariik ja Eesti rahvas seda tegelikult endale lubada ei tohiks. Aga tegelikult me seda endale ka lubada ei saa. 

Sotsiaaldemokraatide poolt üleskutse valitsusele ja koalitsioonile ja ka kõigile teistele erakondadele on see: kui me räägime julgeolekust, siis ainult panustamine riigikaitsesse, sellest jääb väheks. Ühiskond on tervik ja tavaliselt me kipume alahindama või siiamaani oleme kippunud alahindama kõiki neid teisi osasid, mis siin ära toodud julgeolekupoliitika alustes on. See negatiivne mõju või tagasilöök võib tulla sealt, millega me täna ei tegele. Ja need on inimeste sotsiaal-majanduslik kindlustatus, tegelikult Eesti kultuur, kultuuri panustamine ja kõik muud asjad sealhulgas. Aitäh!

Aitäh! Riigikogu fraktsioonidel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised lõpetab peaminister Kristen Michal.

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eks siin läbirääkimiste käigus küsiti palju neidsamu küsimusi, mis väliskomisjoni ja kaitsekomisjoniga omavahelises debatis. Nagu ma ka seda eelnõu või dokumenti tutvustades ütlesin, kahe võtmekomisjoniga toimusid kohtumised viiel korral ja seda debatti peeti päris palju. Anti ettepanekuid, ettepanekuid võeti pardale, neid arvestati. Ma tänan kõiki Riigikogu fraktsioone, nii koalitsiooni kui ka opositsiooni, et sellises olulises dokumendis kaasa panustati. Julgeolekupoliitika aluste dokument on kindlasti hea dokument, hea suunanäitaja ja sellest lähtuvalt saab väga palju olulisi otsuseid teha. Ma arvan, et suur hulk küsimusi on saanud selle debati käigus vastused, ka need, mis eilsest debatist siia tänasesse üle kolisid. Kõik said juba küsimuste ja debattide käigus vastatud. Nii et veel kord aitäh kõigile panustamast! Ma arvan, et see on saanud hea dokument, see julgeolekupoliitika aluste dokument. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 908 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 1. juuni kell 10.30. Oleme tänase esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud teise punkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse (mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotus) eelnõu 902 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli taas kord peaminister Kristen Michali.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head vaatajad ja kuulajad, nagu Laari Laats ütleb, internetis. Vabariigi Valitsus on esitanud Riigikogule korrakaitseseaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, lühidalt siis mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotuse eelnõu. Kehtiv õiguslik regulatsioon ei ole piisav õhuruumist lähtuva ohu ennetamiseks ja tõrjumiseks, sest see loodi eelkõige mehitatud lennuvahendite jaoks. Mehitamata õhusõidukite, eelkõige droonide, aga ka õhupallide ja muude lennuvahendite kasutamine on viimasel ajal märgatavalt sagenenud nii kuritegevuses, luuretegevuses kui ka sõjalistes rünnetes, mida kinnitab ka Ukraina sõda. Esinenud on juhtumeid, kus Venemaa või Ukraina sõjalised droonid on GPS-häirete tõttu eksinud NATO riikide õhuruumi ja kukkunud nende territooriumile, sealhulgas ka Eestis. 

Riigikogu suures saalis esimesel lugemisel olnud julgeolekupoliitika alustes öeldakse, et Eesti peab olema valmis, et Ukraina sõjas uuenenud sõjapidamise meetodid ja ründevahendid, näiteks massiline droonide kasutamine, toovad Euroopasse uued julgeolekuohud. Samuti suureneb tsiviilkäibel olevate mehitamata õhusõidukite kasutamine. Sellega kaasneb rohkem mehitamata õhusõidukite käitamise nõuete rikkumisi ning kasvab oht avalikule korrale, sealhulgas salakaubaveo ja lennuohutuse ohustamise kaudu. Mehitamata õhusõiduki, selle päritolu ja ohutaseme kiire tuvastamine on sageli keeruline. Droonid on väikesed, võivad liikuda äärmiselt kiiresti ning lennata madalal. Seetõttu tuleb reageerimisotsused teha väga lühikese aja jooksul. See aga eeldab selget ja läbipaistvat rollijaotust, seadusandlikku vastutust ja head ametkondlikku koostööd. Mehitamata õhusõiduki seire ning nendest lähtuva ohuennetuse ja tõrjega seotud rollid on hetkel killustunud eri riigiasutuste vahel, vajalik võime ei vasta julgeolekukeskkonnale ega sellest tulenevatele riigi vajadustele. 

Et mehitamata õhusõidukitest tulenevat ohtu kiiresti ja tõhusalt tõrjuda, tuleb sätestada asutuste rollijaotus ehk vastutus, mis hõlmab nii ohule reageerimist kui ka ohu seiret ja tuvastamist. Rolli selgus, et kes, kus ja mida tegema peab, loob selgema aluse ka võimearenduseks, olgu see Kaitseministeeriumi, Siseministeeriumi või Kliimaministeeriumi valitsemisalas või riigikaitseobjekti omanike seas. Eelnõu eesmärk on tagada meie riigis ühtne olukorrateadlikkus, kiire reageerimine ja selge vastutuse jaotus tsiviil- ja sõjaliste asutuste vahel. Eelnõu võimaldab Kaitseväel paremini tuvastada ja tõrjuda sõjalise otstarbega droone, Politsei- ja Piirivalveametil tõhusamalt ennetada kuritegevust ning kaitsta inimeste elu ja tervist, samuti reageerida uutest drooniohtudest tulenevatele riskidele. Lisaks annab eelnõu riigikaitseobjektide valdajatele, eelkõige võtmetähtsusega elutähtsat teenust pakkuvatele ettevõtetele, paremad võimalused oma taristu kaitsmiseks. Selleks antakse eelnõuga neile kõigile vajalikud pädevused ja õigused. 

Eelnõuga tehtavad muudatused. Ühtne seirepilt. Eelnõuga tekib ühtne seirepilt. Lisaks Kaitseväele ning Politsei- ja Piirivalveametile seiravad ja edastavad üksteisele vajalikku teavet õhuruumis lendavate objektide kohta Transpordiamet, Lennuliiklusteeninduse AS ja riigikaitseobjektide valdajad. Üldise seirepildi eest vastutab Kaitsevägi. Kõik riigikaitseobjektidel tegutsejad võivad oma objekti kohal ja selle vahetus läheduses olevat õhuruumi seirata, kuid peavad sel juhul andma oma seireandmeid ka ühisesse seirepilti. 

Politsei- ja Piirivalveameti roll on kogu Eestis mehitamata õhusõidukeid tõrjuda, sõltumata nende asukohast. Politsei- ja Piirivalveamet on niinimetatud droonipolitsei. PPA võib tõrjuda ka sõjalist drooni, kui tal on selleks võime ning ta on kohapeal ja reageerimisvalmis. Kaitseväe roll on vastutada kogu Eesti õhuruumi seire eest. Kaitsevägi tegeleb eelkõige sõjaliste droonidega. Tsiviilotstarbeliste droonide puhul sekkub ta siis, kui PPA ei saa ohtu ise või piisavalt kiiresti tõrjuda. 

Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine. Eelnõu võimaldab politseil neid kaasata avaliku korra kaitsesse ja droonitõrjesse, näiteks suurüritustel. Lisaks saavad Kaitseliidu valvurid droonitõrje õigused Kaitseliidu valvatavatel objektidel. Politsei- ja Piirivalveametile, julgeolekuasutustele ja riigikaitseobjektidel tegutsevatele turvaettevõtetele ning siseturve korraldajatele antakse õigus kasutada droonitõrjes raadioside piirajaid. Selleks tuleb esitada taotlus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, kes hindab muu hulgas ka raadioside piiraja kasutamise mõju ning vajadusel märgib raadioside piiramiseks antavas loas täpsustatud tingimused ja piirangud. 

Turvaettevõtted ja riigikaitseobjektid. Riigikaitseobjektide turvaettevõtted ja siseturva korraldajad saavad õiguse droone tõrjuda. See õigus on piiratud konkreetse objekti, aja ja ruumiga. Rõhutan, et turvaettevõtted saavad õiguse, mitte kohustuse. Riik ei lükka oma kohustusi eraettevõtjate kaela, vaid pakub selle eelnõuga neile võimaluse ennast paremini ja kiiremini kaitsta. 

Eelnõu on tehnoloogianeutraalne ning loodav regulatsioon arvestab tehnoloogia kiire arenguga. Seetõttu ei ole eelnõus esitatud loetelu erinevatest mehitamata õhusõidukite tõrjumise vahenditest, vaid näitlik loetelu on seletuskirjas. See tagab, et uute tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamise korral ei ole vaja seaduses sätestatut muuta. 

Kokkuvõttes loob eelnõu aluse mehitamata õhusõidukitest tulenevale ohuvajadusele kiirelt reageerida. Eelnõu loob mitmekihilise droonitõrje, kus tsiviildroonidele reageerib esimesena Politsei- ja Piirivalveamet. Kui Politsei- ja Piirivalveamet ei saa ohtu tõrjuda, teeb seda Kaitsevägi. Sõjaliste droonide puhul on roll vastupidine. Eelkõige on see Kaitseväe pädevuses, kui aga on kiirem ja otstarbekam reageerida PPA-l, siis teeb seda üldkorrakaitseorganina PPA. 

Eelnõu keskendub kitsalt ainult kõige ajakriitilisemate puudujääkide kõrvaldamisele – seire, reageerimine ning kriitilise taristu kaitse. Teiste, ka oluliste, aga vähem ajakriitilisemate probleemide lahendamiseks on planeeritud jätkutegevused. Mehitamata õhusõidukite valdkond on kiires muutuses ning õigusruum peab sellele samuti järele tulema. 

Austatud Riigikogu! Selle eelnõu vastuvõtmine on praeguses julgeolekuolukorras ja droonide kiire arengu tõttu kriitilise tähtsusega, mis eeldab Riigikogul kiiret ja viljakat koostööd. Kobarkriiside, asümmeetriliste rünnakute ja sõjaliseks kaitseks valmistumise vaates on Eesti jaoks oluline selle eelnõu kiire menetlus. See on ka oluline samm Eesti ettevõtete suurema kriisikindluse suunas. Nii et, hea Riigikogu, see on hea seadus. Aitäh kuulamast ja palun toetust sellele! Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on paar küsimust. Alustab Urmas Reinsalu. 

Aitäh! Härra peaminister! Kindlasti on see vajalik seadus, kui muidu ei ole võimalik riigikaitset korraldada selles domeenis või sellise ohu tõrjumiseks. Aga mu küsimus on, et nüüd on sõda käinud Vene-Ukraina teemal juba üle nelja aasta. 2023. aasta suvel esitas Kaitseväe juhataja oma sõjalise nõuandega droonivõime arendamise kohta sellest lähtuva analüüsi, mis on nii-öelda muutunud sõjadünaamika Ukraina näitel. Miks see seadus on alles nüüd jõudnud parlamendi menetlusse? Kas te oskate, härra peaminister, öelda, millisel asutusel oli kohustus see seadus koostada ja millal see ülesanne sellele asutusele anti? 

Mu teine küsimus on, et täpsustada üle, et nendel elutähtsa teenuse tagamise asutustel või ettevõtetel infrastruktuuri valdkonnas meil oli, kui oli sabotaažiakt, eks ole, kaabliga, siis laiendas valitsus nende organisatsioonide ringi, kellele need nõuded kuuluvad. Kas droonitõrjevõime või droonitõrje suutlikkus lülitati ka sisse varasemalt või meil tegelikult kehtivas nendel elutähtsa teenuse osutajatel nõuet seda tagada ei ole?

Jah, kui ma nüüd sain sellest kaheosalisest õigesti aru ja kui ei saanud, siis küsite ilmselt juurde. See on koostöös valminud eelnõu. Riigikantselei on seda koordineerinud, protsessi vedanud. Sellesse on kaasatud ka riigikaitseobjektide valdajad ja nüüd tuleb see nõue ka riigikaitseobjektide valdajatele tegeleda droonide ohuga. Ka varem – kui ma sain sellest jälle õigesti aru, aga ma päris kindel ei ole – oli nii, et erinevaid passiivseid meetmeid, näiteks energeetikataristu kaitseks, näiteks betoonvõrgud, mida me oleme ju ise rakendanud erinevates kohtades, ja muid võimalusi oli võimalik kriitilise taristu puhul kasutada. 

Selle eelnõuga tekib nüüd selline süsteemne vaade. Varasem vaade on olnud nii, et kõik probleemid on saanud lahendada. Nagu näeme, me suudame kõik asjad ära tõrjuda ja lahendada, aga sellest hoolimata on süsteemsus siiski parem selles asjaajamises. See süsteemne vaade kirjeldab seda umbes sellisel viisil, et see, kes on selle objekti valdaja, on kas turvafirma või siseturvakorraldaja, kes saab vastavalt sellele kaitseplaanile teatud õigused seda ohtu tõrjuda ja näeb seda killukest sellest seirepildist, mis teda puudutab, ja sellisel juhul tekib tal võimalus seda tõrjuda. 

Teoorias ja praktikas see ei tähenda see seda, et me jagame – parema näite puudumisel, võib-olla see ei ole maailma parim näide – elektrijaama turvameeskonnale välja raskekuulipildujad, kes hakkavad valimatult paugutama. Seda kindlasti mitte. Kaitseväe relvastust välja ei jagata, aga näiteks on võimalik kasutada pumppüssi teatud juhul ja, nagu ma mainisin, on võimalik ka elektroonilise side segajaid kasutada, aga seda ainult kooskõlas TTJA ja selle konkreetse objekti kaitseplaaniga, sest ilmselge on, et lennujaama kõrval näiteks elektroonilise side segajaid kasutama hakates võime segada näiteks lennuliiklust. Ja nii edasi. 

See tähendab seda, et tekivad süsteemsed vaated, kuidas seda tehakse. Ja enne seda oli Kaitseväe korralduse seaduse muudatus, sellega Riigikogu andis kriitilise taristu kaitse õigused muu hulgas ka merel. Nüüd me tegeleme kriitilise taristu kaitsega maismaal. Nii et nii see on.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud peaminister! Elutähtsate teenuste hulk on ju päris lai, mitte ainult taristu ja elektri tootmine, vaid ka näiteks haiglad. Kas selle eelnõuga antakse näiteks haigla turvameeskonnale mingisuguseid lisaõigusi droonide takistamiseks või Päästeameti komandodele või politseijaoskondadele? Äkki te toote välja, kellele need õigused juurde tulevad ja kellele mitte ning miks?

Hästi lihtne vastus on see, et antakse neile, kes on riigikaitseobjektid. Riigikaitseobjektid on loetelus, loetelu kinnitatakse ja riigikaitseobjektidele selline õigus antakse. Selle järgi see nii-öelda kaitseplaan, õigused ka toimetatakse. Nii et jah, ma arvan, et see ongi see vastus.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Te ei vastanud mu küsimusele, millal see ülesanne vältimatult vajaliku õigusmandaadi kohta koostada anti ja miks see on nii palju veninud, et see on jõudnud alles praegu parlamendi menetlusse. Aga teine küsimuse osa puudutab maakaitseväe rolli selles droonitõrjes. Eksperdid on välja toonud, et Kaitseliidu ülesanded ja volitused tegelikult ei ole selles seaduses kirjeldatud piisavalt. Tooge palun välja, milles need Kaitseliidu ülesanded droonitõrjes seisnevad, ja oskate te ka öelda, kuidas meil on võimalik lahendada suuremat koolitusvõimet praegu ka Alu koolis, mis puudutab Kaitseliidu droonitõrjeeksperte.

Aitäh! No mida mina saan öelda? Riigikantselei hakkas koordineerima droonide teemal. Me võtsime selle koordinatsiooni Riigikantseleisse eelmise aasta lõpust. Nii et see on ajaline vastus, millal Riigikantselei sellega tegelema hakkas. Nüüd on see eelnõu ja süsteem olemas. Aga ärme loo endale võib-olla sellist illusiooni. Ma juba tajun, siin on jälle sellist poliitilist hõngu riigikaitse juures, mida ei peaks seal olema. Ärme loo endale illusiooni, et ilma selle eelnõuta me ei saa midagi tehtud. Me oleme seni kõik saanud tehtud ja lihtsalt süsteemset vaadet, kuidas asju korraldatakse – alati riik areneb edasi uute ohtude valguses, nagu me hangime radareid, nagu me teeme kõike muud. Eile, jah, NATO-gi toimis väga kenasti, lastes meie õhuruumis drooni alla, vist teist korda NATO ajaloos. Nii et me saame täna hakkama ja sellega tekib süsteemsem vaade, enne kui te saalist minema ruttate. (Saalist küsitakse midagi.) Kaitseliit saab eelnõuga õiguse tõrjuda droone oma valvatavatel objektidel, seda õigust neil hetkel ei ole.

Aitäh! Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea peaminister! Riigikaitselistest objektidest ma saan aru, nagu te mulle ka vastasite, aga siin eelnõus on kirjas, et lisaks antakse eelnõuga riigikaitseobjektide valdajatele, eelkõige võtmetähtsusega elutähtsat teenust pakkuvatele ettevõtetele paremad võimalused oma taristu kaitsmiseks. Kui ma vaatan, mis on elutähtsad teenused kriis.ee lehelt, siis seal on muu hulgas öeldud, et millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele. Ma kujutan ette, et nelja ja poole tuhande töötajaga PERH-il on väga suur võtmetähtsus erinevate kriiside puhul, mistõttu ongi minu küsimus, kas ka haiglatele ja teistele suurematele ja olulistele elutähtsat teenust pakkuvatele organisatsioonidele või ettevõtetele antakse mingisuguseid lisavõimalusi, lisaõigusi, nii nagu riigikaitsele ostjatele objektidele.

Aitäh! Jah, võib-olla ma pean sellele niimoodi vastama, et oleks arusaadav, et mõlemad kriteeriumid peavad kokku langema. Kui on elutähtsa teenuse osutaja, kes on riigikaitse objektid, siis antakse neid õigusi juurde. Riigikaitseobjektide nimekiri on juurdepääsupiiranguga ametkondlikuks kasutamiseks. Seal on umbes poolsada objekti. Jah, need kaks tingimust peavad kokku langema, siis nemad saavad.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ma kasutan nüüd võimalust peaministri tähelepanu juhtida valitsuse tööle. 

Oh! 

Võib-olla siis mõni asi liigub siia Riigikokku ka. Minule teadaoleva info põhjal on Siseministeeriumil selline mure, et seal läksid paljud Kaitseväe asjad sisse, aga mõni Siseministeeriumi oluline tähelepanek ei läinud. Aga on võimalik valitsusel need veel saata Riigikokku. Ma saan aru, et tulevikus hakkab neid droone ka rohkem lendama, neid tuleb registreerida ja kõik muud tegevused ning tekib nii-öelda andmebaas, kus on tundlikud andmed. Mure on selles, et praegu pole paigas ja tegelikult taheti eelnõusse panna seda, kuidas Kaitsevägi ja politsei, nende vahel need andmed liiguvad, kes saab vaadata ja kõike muud. Seda pole siin. Kas te teate sellest midagi? Ja kui te ei tea, siis mulle sobib see, kui Siseministeerium nüüd äkki jõuab uuesti valitsusse ja valitsus saadab need muudatusettepanekud, et Siseministeeriumi olulised asjad ei jääks välja ja parast meil oleks jälle mingit skandaali, kuskohas tuleb välja, et ilma seaduse jõuta kogutakse mingeid andmeid.

Jah, ma saan aru, et Siseministeeriumi mured on ametkonnal teada. Ja nagu ma ütlesin, selle eelnõu puhul on tegemist kõige aegkriitilisemate asjadega, mis tuleb lahendada. Töö käib ja andmebaasi loomine on pikem protsess. Seda ametkonnad omavahel töötavad ja lahendavad, otsitakse lahendust seal praegu. Nii et see eelnõu on esmased, kõige kriitilisemad asjad, mida meil on praegu vaja teha, ülejäänud on ametkonna töö. Aga jah, kindlasti.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd, head kolleegid, on võimalus kuulata olulisemaid kohti arutelust juhtivkomisjonis. Sellekohase ettekande teeb õiguskomisjoni esimees Madis Timpson. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid saalis! Õiguskomisjon arutas seda seaduseelnõu oma istungil ja see toimus 11. mail. Peamine rõhuasetus oli küsimusel, kuidas jagada vastutust Politsei- ja Piirivalveameti, Kaitseväe ja turvaettevõtete ning kriitilise taristu valdajate vahel olukorras, kus droonid kujutavad ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Selle kohta peaminister selgitas, et eesmärk on luua mitmekihiline droonitõrjesüsteem – see, mida ta ka siin oma ettekandes tutvustas. 

Oluliseks teemaks – ma olen siin endale ära markeerinud – kujunes ühise seirepildi loomine. Riigikantselei esindaja Kristi Purtsak selgitas erinevate asutuste – Kaitseväe, PPA, Transpordiameti, lennuliiklusteeninduse ja nii edasi – riigikaitseobjekti valdajate kohta, et info koondatakse ühtsesse süsteemi, et reaalajas oleks võimalik näha, milline objekt liigub, kus see asub ja kes peab reageerima. Tekkis küsimusi, kuidas praktikas kiiresti eristada tsiviil- ja sõjalist drooni. Juhiti tähelepanu, et droonid liiguvad kiiresti ning oht võib realiseeruda enne, kui ametkonnad jõuavad otsustada. Selle peale vastas Kristi Purtsak, et PPA ja Kaitsevägi töötavad ühise situatsioonikeskuse põhimõttel ning näevad sama seirepilti reaalajas. Otsused tehakse koostöös ning lähtutakse sellest, kellel on konkreetses piirkonnas parem reageerimisvõimekus. 

Puudutati ka turvaettevõtjate õigusi. Kolleeg Hanimägi tõstatas küsimuse, kas ei teki ohtu, et linnakeskkonnas hakkavad turvatöötajad iseseisvalt relvadega droone alla tulistama. Kristi Purtsak rõhutas, et õigused on rangelt objektipõhised ja seotud konkreetse riskianalüüsi ning turvaplaaniga. Eelnevalt kooskõlastatakse kõik meetmed ning näiteks lennujaamade läheduses ei lubata kasutada side segamist, kuna see võib mõjutada lennuliiklust. 

Arutati ka tehnoloogianeutraalsust ja võimalikke tulevikulahendusi. Kolleeg Randpere tõstatas selle küsimuse, eriti laserrelvade kohta. Selle kohta selgitati, et see seadus on tehnoloogianeutraalne, selles ei loetleta konkreetseid relvaliike, vaid kasutatakse üldisemaid mõisteid, nagu maanduma sundimine või lendu rikkuma, mis tähendab, et lasertehnoloogia kasutamine ei ole küll välistatud, aga ühtegi asja konkreetselt ei ole kirjas sellisel kujul, vaid see pigem annab suurema suuna. 

Siis pöörati tähelepanu ka kahju hüvitamisele, et kui drooni tõrjub riik, kohaldub riigivastutuse seadus, kui turvaettevõte, siis võlaõigusseadus. Mõlemal juhul rõhutati põhimõtet, et õiguspärase tegutsemise korral üldjuhul kahju hüvitamise kohustust ei teki. Samas tunnistati, et droonide kohustusliku kindlustuse süsteem on alles väljatöötamisel ning see lahendatakse tulevikus eraldi lennundusõiguse revisjoni käigus. 

Ühesõnaga, oli päris kiire ja konstruktiivne koosolek meil ja komisjonis jäi üldine hoiak eelnõu suhtes toetavaks. Positiivsena nähti eelkõige selgema rollijaotuse loomist ja asutustevahelise koostöö parandamist. 

Niimoodi komisjon tegigi otsused. Kõik otsused tehti konsensusega. Ehk tänast päeva puudutav otsus oli selline, et teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. mail, mis nüüd siis lükkus, konsensusega. Ettepanek oli esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 27. mai ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson. Suur tänu!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Ka teie ettekanne oli kiire ja konstruktiivne. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Andre Hanimägi. Teadmiseks, et volitus on juba omapärasel moel jõudnud istungi juhataja lauale.

Jaa. Head kolleegid! Kõigepealt tuleb alustada sellest, et väga märgiline eelnõu. Arvestades eilseid sündmusi, siis kahtlemata tuleb ka tunnustada kõiki neid, kes eilses operatsioonis osalesid, kes selle teoks tegid ja eelkõige turvaliselt teoks tegid. Suurepärane heameel on, et Eestis langes droon ja mitte keegi viga ei saanud. Ma arvan, et see oli tõesti oluline selle jaoks, et näidata, et meil on see võimekus olemas, meil on see kommunikatsioon olemas, see suutlikkus olemas, meil on koostöö erinevate riikide, mitte ainult heade naabrite lätlastega, vaid ka kõigi teistega. Nii et veel kord suur aitäh ka meie poolt! 

Sotsiaaldemokraadid ka selle eelnõu eesmärki loomulikult toetavad. Julgeolekuolukord on muutunud. Tõsi, tegelikult oleks võinud ju see eelnõu olla ka palju-palju varem meie ees siin saalis, aga siiski see ei vähenda selle eelnõu olulisust. Kui me vaatame, kuidas see droonindus on viimaste aastate jooksul arenenud, siis see on siiski muidugi meeletu. See ei ole ainult hobi või pakivedu või mis iganes muu, neist on saanud ikkagi väga tugevalt luure-, mõjutus-, sabotaaži- ja sõjapidamisvahendid. Ukraina sõda on näidanud ka väga selgelt, et see droonidel vahet tegemine ja see piir on läinud ikkagi väga ähmaseks. Tsiviil-, sõjalise ja tsiviildrooni vahel tihtipeale on arusaamatu, tsiviildroonid on järjest professionaalsemad, nende lennuulatus, kaamerad, autonoomsus ja kandevõime kasvavad. Ja samal ajal me näeme, et need sõjalised droonid ei pea enam sugugi olema kallid ja keerukad, vaid vastupidi, sageli näevad need just välja sellised lihtsad ja odavad ning neid kasutatakse väga suurtes kogustes. Nii et see teeb selle päris keeruliseks, kui tuleb kiiresti aru saada, millega on tegemist, kas see on hooletu harrastaja, teadmatusest reegleid rikkuja või tegelikult kuritegelik ja lausa sõjaline oht. 

Nii et sellises olukorras on väga mõistlik, kui riik püüab maksimaalselt selgust luua ja ka ühiselt sõjaväe ja PPA-ga anda need ressursid ja anda see instrument ka seadusandlikult, kuidas peab reageerima ja kes peab reageerima. Aga loomulikult, kõik see on ainult teoreetiline. Seni, kuni praktikat ei ole veel katsetatud, siis me oleme näinud, et eks selle praktikaga läheb alati veidi aega. Ma toon siin näite, needsamad ohusireenid, eks ole. Alati see teooria ei tule kohe sellele praktikale järele, aga mida rohkem meil seda harjutamist on, seda paremaks asjad lähevad. Seda me eile ka nägime. Nii et see on väga oluline, et seireinfo hakkaks liikuma senisest terviklikumalt Kaitseväe, PPA, Transpordiameti, lennuliiklusteeninduse ja riigikaitseliste objektide vahel. 

Nüüd, natukene ka siin komisjonis rääkisime, aga kindlasti tuleb meil rääkida ka nendest riskikohtadest. Loomulikult on väga vaja selgeid juhiseid lisaks sellele eelnõule, hindamismaatrikseid, väljaõpet ja korduvaid harjutusi, sest igal juhul peab selline sekkumine ühel või teisel moel olema proportsionaalne ja ohutu. Kas see on siis maanduma sundimine, juhtimise ülevõtmine, raadioside piiramine, relva kasutamine või mis iganes, see peab ikkagi väga hoolikalt läbi olema mõeldud. Samas mitte ainult hoolikalt, aga ka kiiresti. 

Nüüd, ka see raadioside piiramine on loomulikult päris ohtlik küsimus. Kindlasti tuleb seda läbi harjutada ja mõelda, et need kõrvalmõjud oleksid hinnatud, eriti tiheasustusaladel, lennujaamade, haiglate ja muu olulise taristu läheduses. 

Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaks. 

Nüüd ka see turvaettevõtjatele ja objektide valdajatele antud roll. See on muidugi mõistetav, et riigikaitseobjektil või elutähtsa teenuse jaoks olulisel objektil ei saa alati jääda ootama, kuni keegi väljastpoolt kohale jõuab, mistõttu on see muudatus mõistlik, sest iga minut võib olla määrava tähtsusega. Aga kui turvatöötajatele see õigus droonilendu sekkuda antakse, siis peab olema ikkagi ka väga selge, milline on see nende väljaõpe, vastutus, tehniline võimekus ja koostöö Politsei- ja Piirivalveametiga. Seaduses võib muidugi kõik olla kirjas, aga tegelikus olukorras loeb ikkagi see, kas asutused on koos harjutanud, kes teeb neist selle esimese otsuse, kes hindab, kas PPA jõuab reageerida või mitte, millal sekkub tegelikult Kaitsevägi, kuidas see info selle riigikaitseobjekti valdajani jõuab. Need on kõik sellised praktilised küsimused, mida seadusesse päris kirja ei saa lõpuni panna, aga veel kord, arvestades droonide liikumismanöövreid, siis saab olema päris keeruline see kõik oma õigele ajajoonele panna. 

Lõpuks ma tahan eraldi rõhutada ka selle kommunikatsiooni ja teavituse küsimust. Droonidega seoses on ühiskonnas loomulikult tekkinud erinevaid hirme. Me näeme, ka eile nägime neid uudiseid, kuuleme sõnu nagu "droonirünnak" ja "sõjaline droon", "allakukkunud droon" ja nii edasi, aga samal ajal kasutatakse Eestis ka järjest rohkem legaalseid tsiviildroone. Ja noh, loomulikult võib tekkida erinevaid segadusi. Seetõttu peab selle eelnõu rakendamisega olema kaasas ka avalik kommunikatsioon. Inimesed peavad teadma, milline ja millal on droon lubatud, mida tuleb teha siis, kui näed kahtlast drooni, kuhu peab teatama, ja loomulikult nad peavad ka teadma, kuhu ise sellises olukorras minna, kui näed sõjalist drooni. Ja kui sa oled ise droonijuht, siis pead ka sina teadma, mida tähendab see maandumiskorraldus, raadioside piiramine või drooni tõrjumine. 

Nii et selle eelnõuga peab tegelikult kaasas käima selline väga hoolikas kommunikatsioon. Me oleme näinud, et ka selle kommunikatsiooniga alati ei lähe meil hästi. Kui olid ohuteavitused, siis ka seal oleme veel lapsekingades, aga see on läinud paremaks. Nii et ma tahaks loota, et kõik need õppetunnid, mida me oleme saanud siin, lähikuudel pannakse töösse ja rakendatakse ka selle eelnõu puhul, et me kõik teaksime, mida teha, kuidas teha ja nii teha, et elu oleks siin Eestis turvaline. Aga igatahes, selle eelnõu mõtet me kindlasti toetame. Aitäh! 

Aitäh teile! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Nii. Härra peaminister ütles, et see eelnõu on vajalik, et kaitsta Eesti õhuruumi, kuna senine Eesti õhuruumi õiguslik regulatsioon on üles ehitatud mehitatud õhusõidukite pinnalt. Oli nii, eks ole? Ja seetõttu mulle tekitas veidi nõutust see küsimus, et kui me kõneleme praegu sellest eelnõust, siis minu küsimus oli härra peaministrile väga konkreetne poliitilise vastutuse, aga ka sisulise asjade jõustamise mõttes, et miks me oleme just nimelt jõudnud üle nelja aasta väldanud Vene-Ukraina täiemahulise sõja olukorras alles selleni, selle ülesande püstituseni. 

Peaminister ütles, et see on kuidagi riigikaitsepoliitikasse kiskumine. Härra peaminister, ma ei ole sellega nõus. Ma arvan, et me kõik oleme ühel pool seda rindejoont või kaitsejoont, mis on Eesti riigi kaitsmise panus. Teie ülesanne on ka enda kehtestatud reegleid või, ütleme, põhimõtteid täites neid asju välja töötada vastavalt ekspertide soovitustele ja sõjalisele nõuandele. 

Loomulikult on opositsiooni ülesanne selgelt osundada ka loidusele, kui mingid asjad on veninud. Ma küsisin teilt ka riigikaitseliste objektide kohta, et kas droonitõrje kohustused on nende objektide puhul, kui me räägime ka tsiviiltaristu riigikaitselistest objektidest, näiteks energeetikataristu, mis on kehtestatud. Ma ei saanud selget vastust, et need nagu on või ei ole, aga enesestmõistetavalt ma eeldan, et need on tänaseks paika pandud. 

Ma juhin tähelepanu Riigikontrolli auditile, mis 2025. aasta alul nentis, et vaid ühel energiataristuobjektil on üldse nõuded kehtestatud. See oli tegelikult see olukord, milles me asetsesime. Ja teie valitsuse tegevuskava nägi ette neljas kvartal 2025 need taristu kaitse reeglid välja töötada. Me ei tohi kaotada aega, härra peaminister, me peame jõudsamini pingutama. 

Nüüd selle õigusakti sisust. Kindlasti on eksperdid selle koostanud, kuid ma märgin ära – võtmata nüüd, teesklemata erialakompetentsi selles küsimuses –, et mitmed eksperdid on osutanud, et Kaitseliidu roll, ka maakaitseline roll üksnes Kaitseliidu objektide droonitõrjes ei pruugi olla mõistlik. See pädevus võiks olla laiendatum, sealhulgas kaitseliitlased, kes väga ulatuslikult soovivad sellesse võimearendusesse panustada, kaasamisel. See on tegelikkuses väga tõsine sisuline mõttekoht. Ma arvan, et me peaksime siin eksperte ja Kaitseliidu esindajat kuulama. 

Siin on üks pudelikael, millele ma juhtisin tähelepanu, et Kaitseliidu koolis on liiga väike ka nende vabatahtlike, kes soovivad droonitõrje oskust omandada, ettevalmistamise ressurss. Seda tuleks mõelda ka Kaitseliidu rahastamise suurendamise sees. 

Droonitõrje puhul, kui me kõneleme mehitamata õhusõidukite käitlemisest Eesti õigusruumis, siis loodetavasti õnnestub see seadus venitusteta vastu võtta, kuulates ära eksperte. Kuid loomulikult on meil väga tõsine ülesandepüstitus ka meie riigikaitse arengukava perspektiivis ja varasem riigikaitse arengukava versioon tegelikkuses sellele piisavalt vastust ei andnud, tuleb tunnistada. See on antud juhul, kui me kõneleme Venemaa kaugpommitusdroonide tõrjevõimest. See peab olema välja arendatud. 

2023. aastal seadis Reformierakonna valitsus ülesandeks, et tööplaanis oli droonide tõrjevõime täitmine, kuid kuigi tööplaanis märgiti ära, et see täideti vist 14. juulil 2023, samal ajal lükati Kaitseväe juhataja taotlus droonitõrjevõime rahastamiseks paraku tagasi. Ma ei hakka kõnelema, härra kaitseminister saatis veidike anekdootliku kirja, et droonid on palja silmaga näha, ja seda ei peetud võimalikuks riigikaitse arengukava valdkonda lülitada. 

Jah, nüüd on otsuseid langetatud. Ma lugesin tähelepanelikult selle kohta, et jalaväelahingmasinate hankest on valitsus loobunud nelja‑aastase vaate perspektiivis ja eelistatakse moderniseerimist olemasolevatel CV90‑l ja osa sellest rahast eraldatakse droonitõrjele. Ma ei tea, kui suur see delta selles loogikas on, aga kindlasti on meil otstarbekohane jõudsasti arendada välja droonitõrjevõimet, drooniründevõimet ja loomulikult ka suutlikkust Kaitseväes, ulatuslikult kaasates laiapindse riigikaitse arendamiseks vabatahtlikke. Selle uue, väga strateegilise tähendusega, nagu me näeme Vene-Ukraina sõja järelmitest või kogeme ka selle hingust siin Balti ruumis, tuleb sellega opereerida. 

Meil on küsimus, kas meil on nüüd piisavalt tõhusalt toimivad teavitussüsteemid. Ma ei ole ülemäära dramaatiliselt kritiseerinud seda, mis siin on aeg-ajalt, mitu korda olnud, neid sõnumeid on erinevas territooriumis saadetud valesti või nad on ajaliselt hilinenud. Ilmselt on see käivitamise küsimus. Aga loodetavasti me võime täna öelda seda, et nendest varasematest sammudest, mida on taotletud selle informatsiooniga, nende seirereeglitega, on tegelikkuses need järeldused tehtud, et ohuteavitus toimib tänaseks tõrgeteta. Me loome selle piisava õigusliku raami, seega käitumisjuhise, rules of engagement. Seda, olen ma veendunud, on meie Kaitsevägi koos liitlaste abiga võimeline ka jõustama meie õhuruumi ja meie inimeste kaitseks. Aitäh! 

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Eelkõneleja Urmas tõi väga õige tähelepaneku, kuidas ikkagi Kaitseliit selle seaduse raames toimetab. Soovitan kindlasti lugeda ka selle seaduseelnõu seletuskirja lisa nr 2, kus on see skeem väga lihtsalt lahti kirjutatud, kuidas reageeritakse rahuajal erinevatele sündmustele. Kui näiteks toimub Kaitseväe või Kaitseliidu territooriumil või objekti vastu mingi tegevus, siis seal ka vastavalt delegeerib Kaitsevägi või Kaitseliit. 

Kaitseliit on tegelikult, ma arvan, viimastel aastatel droonitõrje arenduses ja üldse droonitehnoloogia arendamises üks kõige tublimaid olnud. See on ka põhjus, miks eelmisel aastal sai Kaitseliit Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse toel Eesti esimese mehitamata lennuvahendite väljaõppekeskuse. 25. aprillil see avati Nurmsis ja seal ei õpetata välja ainult Kaitseliidu instruktoreid ja Kaitseliidu liikmeid, vaid tehakse kõike seda koostöös nii Kaitseväe kui ka liitlastega. Ma usun, et see osundus oli natukene ennatlik. Kaitseliit, ma arvan, on tegelikult kõige paremas seisus droonitõrjes. 

Aga tänane seadusemuudatus, mida me arutame, selle keskmes on tegelikult väga praktiline küsimus, kas Eesti riigil on rahuajal piisavalt selged õigused, rollid ja vahendid, et reageerida mehitamata õhusõidukitele ehk droonidest tulenevatele ohtudele. Vastus on üsna lihtne: tänast õigusruumi peab edasi arendama. Kahjuks oleme tõdenud ja ka Ukraina sõjas näinud, et droonid ei ole kuidagi enam harrastajate mänguasjad ega fotograafide töövahendid, vaid need on osa tänapäevasest sõjapidamisest, luurest, kuritegevusest, aga ka hübriidohtudest. Ukraina sõda on ka näidanud, kui kiiresti on droonitehnoloogia arenenud ning kui keeruline on väikest, madalal lendavat ja kiiresti liikuvat õhusõidukit õigel ajal avastada, tuvastada, aga ka vajaduse korral peatada või hävitada. 

See ei ole ka Eesti vaatest kuidagi teoreetiline risk. Eilne droonijuhtum näitas, kui reaalne see droonioht Eestile võib olla. NATO toimis suurepäraselt ning Rumeenia hävitaja hävitas Eesti õhuruumi lennanud tundmatu drooni. Kuid me teame, et hävitajate kasutamine väikeste droonide hävitamisel ei ole tegelikult pikaaegne lahendus. Me peame ikkagi suutma ise üles ehitada kihilise õhukaitse, aga ka mitmekihilise droonitõrje. Seega ei saa droone käsitleda vaid lennundusjärelevalve keskuse või korrakaitse küsimusena, tegemist on oluliselt suurema riigi julgeoleku, avaliku korra ja inimeste turvalisuse küsimusega. 

Selle eelnõu kõige olulisem mõte ongi tuua selgus – selgus selles, kes mida teeb, millal reageerib, kellel on õigus tegutseda ja kuidas asutused omavahel infot jagavad. Eelnõu järgi kujuneks rahuajal mitmekihiline lahendus. Kaitsevägi vastutab eeskätt sõjalise drooni tuvastamise ja tõrjumise eest, PPA reageeriks korrakaitselisele ja tsiviilse iseloomuga drooniohule. Kui PPA ei saa või ei jõua õigel ajal reageerida, saab Kaitsevägi edasilükkamatu pädevuse alusel sekkuda. Riigikaitseobjektidel, sealhulgas elutähtsa teenuse osutajate kriitilisel taristul, tekib võimalus oma objekte paremini kaitsta ning vajadusel kaasata kas turvaettevõtjaid või siseturvakorraldajaid. 

Aga see ei tähenda iseenesest, et iga drooni peale peab hakkama jõudu kasutama. Vastupidi, eesmärk oleks luua proportsionaalne ja astmeline süsteem. See vajakski seaduses täpsemaid õigusi. Seadus peab võimaldama anda droonile maandumismärguande, peab andma ka võimaluse sekkuda selle lendu, sundida seda maanduma, vajadusel juhtimist üle võtta ja õiguslikult kontrollitud juhtudel kasutada ka raadiosidepiirajat. Praegu on need õigused killustatud ja osaliselt ebapiisavad.

Palun üks minuti juurde!

Üks minut lisaks, palun!

Teine oluline muutus on ühine seirepilt. Drooniohu puhul ei saa olla aega saata kirju, teha pikki kooskõlastusi või arutada, kelle radar midagi nägi või kelle radar ei näinud. Kui õhus on tundmatu objekt, loevad minutid ja vahest ka sekundid. Seetõttu on oluline, et Kaitsevägi, PPA, Transpordiamet ja elutähtsate teenuste osutajad ja teiste asjaomaste osaliste seireandmed liiguksid õigel ajal nende juurde, kes peavad otsuse tegema.

Aga tõesti, see seadusemuudatus on eriti oluline elutähtsa taristu kaitsel. Elektrijaamad, side, transport, energia, veevarustus – need ei ole lihtsalt ettevõtete objektid, need on Eesti inimeste igapäevase elu toimimiseks vajalikud süsteemid. Ka Ukrainas kaitstakse sarnaseid objekte väga kõrgetasemeliselt. Kui oht jõuab sellise objekti kohale, ei saa ainus vastus olla see, et ootame, kuni patrull kohale jõuab. Kõrge riskiga objektidel peab olema õiguslikult selge, läbimõeldud ja koordineeritud kaitse. 

Head kolleegid, meie ülesanne on tagada, et Eesti õhuruum oleks kaitstud, et meie elutähtis taristu oleks paremini hoitud ning et inimesed tunneksid, et riik on valmis ka uute ohtude ajastul. See eelnõu seda valmisolekut ka ehitab. Aitäh!

Suur tänu teile! Riigikogu fraktsioonidel rohkem kõnesoove ei ole. Head kolleegid, läbirääkimised on lõppenud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 902 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 27. mai kell 17. Suur tänu kõigile, kes panustasid, sealhulgas peaminister Kristen Michalile!

Aga nüüd, head kolleegid, oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini. Öö otsa on oodanud oma ülesastumist meie hea kolleeg, majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Teema on Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (bürokraatia vähendamine) eelnõu 853 esimene lugemine. Palun, härra minister!

Suur aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Nii nagu tõesti mainitud, täna tutvustan teile järjekordset seaduseelnõu, üks mitmetest valitsuse algatustest, et muuta Eestis asjaajamist ettevõtjatele lihtsamaks, vähendada dubleerimist, kaotada ära ebavajalikku reguleerimist ja bürokraatiat. 

Tegemist on eelnõuga, millega muudame kokku kaheksat seadust: alkoholiseadus, elektroonilise side seadus, lõhkematerjaliseadus, riigilõivuseadus, tarbijakaitseseadus, tubakaseadus, turismiseadus ja väärismetalltoodete seadus. Kõiki neid muudatusi ühendab üks konkreetne eesmärk: vähendada ettevõtjate halduskoormust seal, kus nõuded on ajale jalgu jäänud, dubleerivad üksteist või ei anna enam sisulist väärtust. 

Ma alustan alkoholiseadusest, sest seal on kõige selgem mõju igapäevasele ettevõtlusele. Eelnõuga kaotame ära alkoholi e-kaubanduses füüsilise müügisaali kohustuse. See puudutab eelkõige väiketootjaid, väikekauplejaid, kelle jaoks e-pood on sageli ainus toimiv müügikanal ja kellele füüsilise poe pidamine on olnud põhjendamatu kulu. Järelevalve ei muutu mitte kuidagi nõrgemaks, tahan rõhutada. Alkoholi hoidmise koht peab ka edaspidi olema majandustegevuse registrisse kantud ning see ei tohi olla eluruum. Reegel, nagu ma ütlesin, muutub lihtsamaks, mõistlikumaks ja selgemaks kõikidele. 

Lisaks laiendame võimalusi alkoholi üleandmisel vanuse tuvastamiseks. Lubame tulevikus kasutada suure usaldusväärsusega e-identimise vahendeid, nagu mobiil-ID, Smart-ID, e-ID ja eesti.ee äpp. See ei ole kohustus, see on vaid võimalus, mis annab ettevõtjale paindlikkuse. Samas täpsustame e-kaubanduses alkoholi üleandmise kellaajalisi piiranguid, et need kehtiksid müügikanalist sõltumata ühtemoodi. Ei ole vahet, kas see on füüsiline müük või e-müük, piirangud kehtivad tulevikus samamoodi. 

Ja täiendavalt kaotame ära ka kassaaparaadi omamise nõude ja selle asemel kehtestame eelnõuga tulemuspõhise nõude ehk alkoholi müügitehing peab olema elektrooniliselt kellaaja täpsusega fikseeritud. Nagu me ütlesime, mingid seadusepügalad on ajale jalgu jäänud, vanasti müüdi ainult kassaaparaadiga, täna ilmselgelt tehnoloogia on arenenud. 

Samuti kaotame näiteks kokteilide puhul ära nõude märkida menüüs alkohoolse joogi täpse koguse, mis on põhjustanud ettevõtjatele pidevat ja tarbetut menüüde ümbertöötamist. Tarbijatele jällegi jääb alati õigus ja ettevõtjale alles kohustus jagada infot üleüldiste tarbijakaitsereeglite kaudu. 

Teiseks, elektroonilise side seaduse ja riigilõivuseaduse muudatused puudutavad eelkõige side- ja ringhäälingu ettevõtteid. Me vähendame aruandluse sagedust neljalt korralt ühele aastas ning kaotame dubleerivate dokumentide esitamise nõuded seal, kus andmed on riigil juba olemas. Lisaks pikendame raadioteenuse osutamiseks antava sagedusloa kehtivusaega kuni seitsme aastani ning kohandame riigilõivud vastavalt. Aasta lõikes ettevõtjate koormus ei kasva, kuna kaob vajadus pidevalt neid lubasid uuendada. 

Järgnevalt, lõhkematerjaliseaduses on muudatus samuti väga konkreetne. Riigisisese lõhkematerjali veo puhul asendame loakohustuse teatamiskohustusega. See puudutab lõhkematerjali vedajaid ning tähendab väiksemat ajakulu ja rohkem paindlikkust ettevõtjale, samal ajal kui julgeolekuasutustel säilib õigus vajadusel sekkuda ja kehtestada täiendavaid turvanõudeid. 

Tarbijakaitseseaduses muudame tarbijate vaidluskomisjoni töö paindlikumaks ja kiiremaks. Reeglina on komisjon üheliikmeline, keerukamates asjades saab kaasata laiema koosseisu. Kaotame protokollimise kohustuse ja asendame selles salvestamisega ning tõstame piirmäära, mille puhul võib vaidluse menetlemata jätta. See annab kiirema lahenduse nii tarbijale kui ka kauplejale ja vähendab tarbetut menetluskoormust. 

Tubakaseaduses loome õigusselguse, defineerides müügisaali, müügikoha mõiste, mis vähendab ebaselgust tubakatoodete jaemüügis. 

Turismiseaduses lihtsustame reisiettevõtjate dokumentide esitamise viisi, koondades selle ühtsesse kanalisse, ning väärismetalltoodete seaduses muudame nimemärgise registreerimise ühekordseks, tähtajatuks toiminguks. Need muudatused puudutavad kitsaid, kuid selgelt määratletud ettevõtjate gruppe ning annavad neile otsese aja- ja kuluvõidu. 

Head Riigikogu liikmed! See eelnõu tähendab targemat reguleerimist, vähem dubleerimist, vähem formaalset paberit ja rohkem sisulist kontrolli. Seetõttu palun Riigikogul seda eelnõu toetada ja anda sellele võimalus edasi liikuda sisulisteks aruteludeks komisjonis. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, timing is everything. Vabandust! Ajastatus on väga täpne. Nimelt, meil on hea võimalus kuulata majanduskomisjonis toimunud arutelu ja seal langetatud otsuseid ja sellekohase ettekande teeb majanduskomisjoni liige, hea kolleeg Õnne Pillak. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas seda eelnõu 11. mail. Lisaks komisjoni liikmetele osalesid sellel arutelul ka majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna ettevõtluskeskkonna valdkonna juht Triin Sillamaa ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti õigusbüroo õigusnõunik Greete Leesmann. 

Minister tutvustas meile nii nagu siingi selle eelnõu põhipunkte, millel üks siht ja peamine siht on bürokraatia vähendamine, mis on väga mõistlik suund. Aga komisjoni liikmed küsisid viie teema kohta. Kõigepealt, alkoholi e-kaubanduspiirangud. Tunti muret, kas need muudatused võivad müügikeelu ajal alkoholi kättesaadavust soodustada. Ja seal kinnitati üle, et seda ei juhtu, müügipiirangud ei muutu, tehakse piirangud hoopis nii-öelda klaarimaks, et alkoholi kättetoimetamine ja väljastamine peab jääma vahemikku hommikul kümnest õhtul kümneni. Kui siin võis olla sihukesi hägusaid jooni, siis neid enam ei ole. 

Siis oli küsimus alkoholi hoiustamise kohta, Arutati, kus võib e-kaubanduse puhul alkoholi hoida. Seal korrati üle, et alkohol peab olema oma majandustegevuse registris registreeritud hoiukohas või müügisaalis ning eluruumis seda hoida ei tohi. Tõstatus ka küsimus e-kaubanduse järelevalve kohta, et kelle ülesanne on kontrollida alkoholi müüki e-kaubanduses ja milline on seal kohaliku omavalitsuse roll. Kohaliku omavalitsuse roll piirdub enda haldusterritooriumiga, ka e-kaubanduse järelevalvet teeb TTJA. 

Kõige enam arutleti komisjonis selle üle, mis puudutab kokteilide juures alkoholi märkimist. Ühesõnaga, kokteilis koostisosade suhete märkimist. Mitmed komisjoni liikmed küsisid selle kohta, kuidas see võib mõjuda, kui menüüs ei pea enam märkima kokteilis sisalduva alkoholi kogust või osakaalu, kas see võib suurendada vaidlust tarbijatega või tekitada riski, et kokteilidesse pannakse alkoholi vähem või rohkem. Kuid ministri sõnul selle arutelu käigus, kui on vaja, siis seda kohta saab siin lugemiste käigus ju veel ümber sõnastada ja muuta. Kuid tuletati veel kord meelde, et see, et nõudest loobutakse, siis tarbijakaitseseadus jätkuvalt kehtib ja keelab tarbija eksitamist. 

Viimane teema puudutas lõhkematerjalide veo nõudeid ja muudatusi nende kohta, et kas loakohustuse asendamine teavituskohustusega muudab lõhkematerjalide veo ehk liiga leebeks. Aga minister kinnitas üle, et ohutusnõudeid ei leevendata ning muudatus puudutab eelkõige dubleerivate menetluste vähendamist. Seejärel tehti komisjonis konsensuslikult kolm otsust. Kõigepealt, ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 19. mail, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ning määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind, Õnne Pillakut. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 853 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 3. juuni kell 17.15. 

Oleme sellega kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud neljanda juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (strateegiliste investeeringute ekspressrada) eelnõu 906 esimene lugemine. Ja ettekandeks on ka siin hea kolleeg, majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo.

Aitäh veel kord, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Tõesti on hea meel, siiras hea meel olla täna teie ees eelnõuga, millega astume olulisi samme, et tuua Eestisse rohkem investeeringuid ja võimestada meie ettevõtlusmaastikku, panustades pikemas vaates otseselt riigi majandusse, konkurentsivõimesse ja ka julgeolekusse. 

Võtan korraks loa natuke laiemalt selgitada. Kui poolteist aastat tagasi tuli planeerimisvaldkond, maapoliitika valdkond, majandusministeeriumi majandusministri vastutuse alla, siis üheks südameteemaks võtsin endale, ministeeriumile meie planeerimisseadus, meie investeeringute meelitamine, strateegilistel investeeringutel kiire, efektiivne planeerimine Eesti riigis tekitada südameasjaks. Ja tõesti, mul on hea meel, et nii mitmed eelnõud on sellega liikunud. See on väga oluline meie riigi konkurentsivõime vaates. Kui varem võis nimetada, et planeeringud, planeerimine oli meie konkurentsivõime pudelikaelaks, kui me mitmed seaduseelnõud siin vastu võtame, siis ma julgen öelda, et planeerimisest saab hoopis meie konkurentsieelis. 

Nii et konkreetselt seadusemuudatused strateegiliste investeeringute ekspressraja loomiseks teevad võimalikuks viia edaspidi läbi riigi jaoks oluliste projektide planeerimismenetlusi kiirendatud korras. Saame selge, kiirema ja tõhusama menetluse, selleks et meelitada siia just neid ühiskonnale väärtuslikke ettevõtmisi ning viia need ellu mõistliku aja jooksul. Miks? Sest suurte ja oluliste tööstusinvesteeringute puhul oleme kaalukausil koos teiste riikidega. Meil tuleb teha vajalikke samme, et Eesti rahvusvaheline konkurentsivõime kasvaks. Me peame ise oma võimalused avatuna hoidma ja tegutsema, et suurprojektid ei takerduks pikkadesse aastatesse planeeringutes või erinevate kooskõlastuste rägastikku või, veel hullem, need investeeringud ei liiguks hoopis Lätti, Leetu või mõnda muusse regiooni. See tähendaks, et see majanduskasv, töökohad, kõrgemad palgad, mis võiksid olla Eestis, liiguvad meie naabrite juurde. Sellega me väldime venitamist, mis ei teeni ei riigi, ühiskonna ega ka investorite huve. 

Investor ei oota, investor läheb sinna, kus asjad käivad lihtsamini ja kiiremini. Investeeringud liiguvad sinna, kus otsused sünnivad kiiremini ja etteteatavamalt, etteaimatavamalt. Riik peab tulema appi ja pakkuma tuge. Ekspressrada on eelkõige Eesti riigi väärtuspakkumine investoritele ja ettevõtjatele. Eeltöö on tehtud ja valitseb kindlus, et ettevõtmine ei põrku takistuste taha. Kiirem menetlus aitab muuta plaanid päris tehasteks, töökohtadeks ja reaalseks majanduskasvuks. 

Kuidas me seda teeme? Oleme arvestanud, et ühe strateegilise projekti tegevus võtab aega mõnest kuust kuni aastani, olenevalt sellest, kas menetlus toimub riigi või kohaliku omavalitsuse planeerimisalas. Projekti sujuvaks edenemiseks on ettevõtjale toeks ministeeriumis projektijuht või kliendihaldur, kuidas nimetada, kes aitab kogu asjaajamist koordineerida. Riik on ettevõtjale partner, kes aitab kõik vajalikud protsessid efektiivselt läbida. 

Kiiremaks menetlemiseks tehakse tegevusi paralleelselt. Kui seni toimusid protsessid jadana – esmalt planeering, siis alles keskkonnamõjude hindamine, hiljem loastamine ja teatised –, siis nüüd hakatakse neid tegema üheaegselt. Lisaks on saanud Kliimaministeerium ülesandeks töötada välja kiirem keskkonnamõjude hindamise protsess, mida saab samuti tulevikus rakendada. 

See ei tähenda – see on hästi oluline –, et mingitele reeglitele vaadatakse läbi sõrmede ja on võimalik nurki lõigata. Ei, kindlasti mitte. Me ei loobu planeerimisprotsessist ega selle põhimõtetest. Mõju tuleb ikka hinnata ja protsess tuleb läbida. Vajalikud nõuded ja standardid ei kao, keskkonna arvelt järeleandmisi ei tehta, aga kogu menetlus on kiirem, selgema ajaraamiga ja etteaimatavam. Keskkonnanõuded jäävad, inimeste õigused jäävad, kaasamine jääb, aga eemaldame liigse formaalsuse ja dubleerimise. 

Strateegilisele investeeringule on ka omad tingimused. Üldjoontes peab olema suure mõjuga läbimõeldud projekt, mis toob tulu nii kohapeale kui ka riigile. Suurprojekt tähendab omakapitali mahtu minimaalselt 40 miljonit eurot, mis on umbes 0,1% Eesti SKP-st. Panustades riiklikult olulisse valdkonda, tähendab iga selline algatatud tööstus või tootmine arengut teaduses, innovatsioonis, kaitsetööstuses või mujal. Küps äriplaan ja ettevalmistus tagavad, et tööstusprojekt on läbi mõeldud ning ei teki ootamatuid takistusi näiteks taristu või tootmistehnoloogia näol. Siin on olulised investori varasemad kogemused. 

Me ootame, et suuremad investeeringud tooksid positiivse arengutõuke meie piirkondadele, mistõttu on soositud investeeringu asumine väljaspool Tallinna ja Tartut. Eesti ei ole vaid kolme linna riik. Suurim väärtus sünnib töökohtadest ja kohapealse elu elavdamisest. Meil on vaja toimivaid lahendusi ja teadlikult sihitud investeeringuid, et inimestel oleks päriselt valik, kus piirkonnas ja regioonis Eestis elada ja töötada. 

Edu saavutame vaid siis, kui kogu protsess on algusest lõpuni hästi juhitud. Selleks on hindamiskomisjon, kes otsustab, milline projekt saab strateegilise investeeringu staatuse, kui ta on läbinud need parameetrid ja tingimused. Lisaks moodustatakse spetsiaalne eksperdikomisjon, kes menetluse kulgemisel silma peal hoiab. 

Suuri ja olulisi projekte ei saa olla liiga palju. Oleme avatud, ent eeldatavasti saab olema selliseid investeeringuid, mis kiirrajale lastakse, kuni viis tükki aastas. Need on projektid, mis viivad meid edasi, neist sõltub majanduse ja tööstuse suund, ja selliseid projekte peab riik kohtlema prioriteedina. Strateegilised investeeringud on koht, kus riik ja ettevõtjad töötavad ühise eesmärgi nimel. 

Head Riigikogu liikmed! Selle eelnõuga ei ole küsimus vaid kohapealse tööstuse arengus ja majanduskasvus, vaid peame tõsiselt mõtlema, kuidas riigina konkurentsis püsida. Strateegiliste investeeringute ekspressrada annab meile võimekuse meelitada ja teha suuri asju. Räägime kaitsetööstusest, kriitilistest tarneahelatest või võimest toota siin kohapeal Eestis. Palun teil hääletada eelnõu poolt, et saaksime juba aasta teises pooles kiirendatud menetlust rakendada, ikka selleks, et riigi majandusele väärtust toovad ettevõtmised, tehased, töökohad ja tootmised saaksid kerkida. Eesti peab olema koht, kus head ideed saavad reaalseks teoks. Aitäh!

Aitäh teile ettekande eest! Teile on üks küsimus. Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Hea minister! Ma kindlasti tunnustan selle eelnõu sisu ja seda tööd, mis on tehtud, et arenduste jaoks, kui me soovime tõesti ja väga loodetavalt ka väljapoole Harjumaad ja Tartu linna piirkonda saada investeeringuid, kust tegelikult võib-olla tulevikus energiat saada, ehk elektrienergiat, et arendused tuleksid. Kui ma nüüd õigesti aru saan, siis siin on mahuks pandud vist 40 miljonit, kui me arvestame SKT-st 0,1%, ja siis on strateegiliselt loetletud ära, mis need strateegilised arendused võivad olla. Seal on kirjas ka juhitavad elektritootmisvõimsused, aga taastuvenergiast nagu ei ole juttu. Samas, Lätis ja Leedus minu teada on loodud kiirteed ka taastuvenergia tootmisvõimsuste arendamiseks ja paljudes teistes riikides ka. Kas te kaalusite seda ka, kui te eelnõu koostasite?

Aitäh! Jaa, ikka kaaluti. Siin on kaks olulist täpsustust, mida kõnes ei maininud. Kui me räägime strateegilistest investeeringutest, siis me räägime tööstusinvesteeringutest ehk siis punktobjektidest. Strateegilist kiirrada ei saa kasutada näiteks suured taristujoonobjektid. See on ikkagi lokaalse selge mõjuga ja need peavad olema maismaal. Ehk siis näiteks ka taastuvenergialahendused merel, merel on teistsugused tingimused, teistsugused keskkonnamõju hindamised, see ei sobitu lihtsalt sinna.  

Mis puudutab maismaa tuuleparke, näiteks, kui sa ka küsisid, siis samamoodi, seal kuni linnu-uuringuteni välja, seal on keskkonnamõjude hindamine kuni visuaalse mõjuni ja kõige muuni. See on nii palju teistsugune, kui näiteks konkreetsel tööstustehasel või andmekeskusel. Selle tõttu meil on olemas riigis planeeringud, varasemast jäänud veel kohaliku omavalitsuse eriplaneeringud. Tulevikus on võimalik KOV-idel detailplaneeringuga tuuleparke rajada. Siiski, näiteks tuulikute rajamine ei ole jäänud, kuidas nüüd ilusti öelda, planeeringu detailsusesse või protsessi, vaid see on olnud põhimõtteline poliitiline vastasseis. Selle tõttu, ütleme, visuaalsete keskkonnahindamise erisuste tõttu seda tõesti siin ei ole. See konkreetne eelnõu keskendub tööstusinvesteeringutele, on need siis, ma ei tea, tehased, tootmishooned, andmekeskused ehk sellised punktobjektid. 

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Üldist eelnõu suunda toetan minagi ja arvan, et eesmärk planeeringuid teha sujuvamaks ja kiiremaks võiks olla meie konkurentsieelis. Ma ei tea, kas ma nii julge olen, nagu teie oma avasõnades, aga ambitsiooni peab olema. 

Aga siiski, ma tulengi nende tuulikute juurde tagasi. Mere väljajätmisest ma võin aru saada, aga maismaatuulikute väljajätmisest on selge, et tuuleparkidel on mõju, mida peab täiendavalt arvesse võtma. Aga mida teie siis majandusministrina näete, mis siis täna aitaks seda, et me ka maismaatuule mahtusid saaksime hoogustada, saaksime toetada kohalikke omavalitsusi rohkem, sellepärast et just planeeringute vaidluses, jah, mõnes kohas ka vastuseisu tõttu, aga väga tihti on kohalik omavalitsus seal selle mitme tule vahel, kus oleks suuresti abiks, et riik ütleks, et see on riigi strateegiline huvi, me tuleme appi ja teeme koos? Mis siis lahendus on?

Aitäh küsimuse eest! See, milles valitsus alles hiljuti on kokku leppinud, on see, et need omavalitsused, kes, kuna tõesti puhas odav energia on riiklik huvi, maismaatuulepargid seda ka kõige lihtsamini ja kiiremini pakuvad, on need konkreetsed rahalised täiendavad motivatsioonipaketid kohalikele omavalitsustele. Tean, näiteks Lüganuse vallas – kohtusin nüüd natuke aega tagasi – minnakse projektidega edasi. Just hiljuti käisin Läänemaal, on see Risti, kus on päikeseparke ja tuuleparke. See konkreetne täiendav finantsiline toetus ehk selle rahaga saab, ma ei tea, koolimaju parandada, renoveerida, teid ehitada, kohalikule kogukonnale tagasi anda. 

Ma tean, et juba väga mitmed arendajad teevad, räägivad kogukonnaga läbi, mis on see kogukonna lisaks kohaliku kasu instrumendile, nagu sa, Reili, tead, mis on seaduses juba praegu kehtiv, on see siis, ma ei tea, otseliinide või üldse soodsam elekter kohalikele elanikele. Keskvalitsus on tulnud kohalikule omavalitsusele, oleneb, kui suurt parki planeeritakse ja rajatakse, me räägime ikkagi miljonitest täiendavast finantstoetusest, millega saab kohalik omavalitsus kohalikku elukeskkonda paremaks muuta. 

Minule parima teadmise juures on mitu omavalitsust, kes on nüüd hetkel ka nende maismaaparkidega edasi liikumas. Ma arvan, et need on päris head motivaatorid. Kohalikud volikogud, vallajuhid ja linnajuhid arutavad neid, kellel on arutada. Ma usun, et täitsa lähiajal näeme ka järgmisi planeeringuid kehtestamisel ja lõpuks ka ehituslubade andmisel. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Jätkan samal teemal. Eks see problemaatika on väga erinev üle Eesti. Ma olen kuulnud just paarist omavalitsust, kus kavatsetakse jälle planeering lõpetada, noh, siis arendaja läheb jälle kohtusse. Tegelikult on need protsessid lihtsalt meeletult kuskile ummikusse jooksmas. Oli ka eelmine vähempakkumine, kus said tuulepargid osaleda. Kaks planeeringut on kehtestatud, mõlemad on kohtus, nii et väga keeruline on näha, kuidas see asi areneb. Viga on ikkagi vist see, et riik oleks pidanud võtma selgema menetluse seisukoha, sest praegu arendajad tormasid üle Eesti laiali ja öeldi, et taastuvenergiat on vaja, ja selles tabelis oli 7000 mega, mis Eesti maismaale kuidagi ära ei mahu, 4000 ka ei mahu. Ma tean, et Maa- ja Ruumiamet on ka natukene vist teinud uut kaardistust, et millised on need potentsiaalsed alad. Kas sellest on plaanis ka kuidagipidi edasi minna, kas siis algatada mingeid maakonnateemaplaneeringuid, teha koostööd omavalitsustega? Kas see teema kuidagi ka areneb veel?

Jaa, siin on kaks teemat. Selles mõttes olenemata planeerimisriigist mõlemat pidi on võimalik lõpetada kohtus. Selles mõttes on Eesti ju õigusriik, võimude lahusus. Ei ole kas see on riigi eriplaneering, kohaliku omavalitsuse eriplaneering, detailplaneering, vaidlustada planeeringuid ja kohtusse minna on kõikidega võimalik. Seda ma eelmises vastuses ka rõhutasin, et kui kohalikku tahet ei ole, siis see, kas on üks või teine planeeringuliik, ei lahenda ju seda muret, et kohalikku tahet ei ole. Selles mõttes natuke veider diskussioon, et kui teeme riigi planeeringu, siis kuidagi tahe muutub. Ei, vaid tuleb ikkagi kohalike kogukondadega rääkida, mis on kohaliku kogukonna kasu, mis on riigi üldine kasu, mis on Eesti inimeste läbi madalamate elektrihindade kasu, mis on meie majanduse konkurentsivõime kasu. Selles mõttes, et ma ei hakka uuesti üle kordama neid kõiki konkreetseid meetmeid, mida ongi täiendavalt tehtud kogukondade ja kohalike omavalitsuste jaoks. Sest kui kohalik omavalitsus, kohalik kogukond on valmis ja sinna rajatakse täiendavaid tuuleparke, siis nemad saavad sellest ka kohalikku kasu, lisaks üleriigilisele üldisele majanduskasule. Minu arust on see väga tervemõistuslik ja loogiline. 

Ja teistpidi, ma arvan, ega meile kellelegi lõpuni ei meeldiks, kui planeerimisinstrument … Miks me räägime siin strateegilistest investeeringutest, väga selgetest kriteeriumitest? Planeering kui instrument on ikkagi kohalikule omavalitsusele oluline instrument elukeskkonna kujundamiseks, mis tähendab, et keskvalitsuse sekkumised peavad olema väga selgelt põhjendatud. Kui me näeme olukorda, ma ütlen, elu hindab seda nüüd natukene tulenevalt nüüd nendest täiendavatest finantsmeetmetest kohalikule omavalitsusele. Kui meil ikkagi tuleb uusi planeeringuid, kehtestatakse ehitusluba antakse ja reaalselt uusi tootmisvõimsusi kerkib, siis ei olegi vaja täiendavalt sekkuda kohaliku omavalitsuse autonoomiasse. 

Aga ma tean, et see on ju ühiskondlikult tundlik teema. Ma selles mõttes ei tahaks seda kuidagi jälle poliitiliseks kiskuda. Me alles nägime, kuidas kohalikud valimised ju tegelikult käis mööda Eestit rändtsirkus, kes isegi ei elanud nendes kohalikes omavalitsustes ja käis nii-öelda valeinfot levitamas. Seda ei ole vaja! Ma arvan, et, Jaak, sa oled minuga tegelikult nõus. Tegelikult peab kohalik kogukond viisakalt, rahulikult, argumenteeritult arutama – kui me teeme niimoodi, siis me saame nii palju kohalikku kasu, me saame täiendavat finantsvõimekust vallale, me saame neid investeeringuid teha ja elukeskkonda paremaks muuta. See on see. Sellepärast ka Maa- ja Ruumiamet, meil neid alasid on hetkel piisavalt, meil on kehtivaid – vabandust! –, käimasolevaid planeeringumenetlusi samamoodi piisavalt. Nüüd on küsimus, kas need jõuavad mõistlikku finišisse.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Hea, et see teema läks majandusvaldkonda, ja arusaadav, et kõik käigud, mis stimuleerivad majandust, on positiivsed. Aga ma ei saa olla nõus teie ideoloogilise poolega, te väidate, et roheenergia päästab Eestit ja majandust ja me peaksime selle pärast veelgi intensiivsemaid samme ette võtma. Ma saan aru, et seda ideoloogiat te jagata koos sotsiaaldemokraatidega. Ma toon lihtsalt majandusministrile välja mõned arvud, mis ei puuduta Eestit, vaid on arvud, mis puudutavad suurmajandusriike. Me räägime SKP-st. Kümne aasta jooksul Euroopa SKP kasv on olnud ainult 5%. Kui me räägime Hiinast ja USA-st, siis vastavalt on need arvud 78% ja 65%. Need on kümned triljonid dollarit. Ja nüüd me järjepidevalt ikkagi siin Eestis räägime, kui tore on ikkagi selle …

Aitäh! 

… roheenergiaga ja rohepoliitikaga edasi minna vaatamata sellele, et Euroopa on täiesti maas majanduses. 

Aitäh! Kuna jah, see nüüd läks natukene antud eelnõust välja, aga majandusmõju diskussioon on alati väga tervitatav. Ma olen seda ka ise üles kutsunud. Me ju, hea kolleegi Lauri, saame ise väga hästi läbi omavahel. Aga ma arvan, et meie põhimõtteline erinevus ongi see, et sina ja su kolleegid Keskerakonnas näevad, et kõik hea on kuidagi minevikus, aga mina leian, et Eesti edulugu on ikkagi saavutatud tänu sellele, et me panustame innovatsiooni, uutesse tehnoloogiasse, kuidas Eesti riik, inimesed, ühiskond ja ettevõtjad oleksid teistest edukamad. 

Toodud näited Hiinast on selles mõttes kurioosumid. Ma usun, et sa tegelikult tead seda, et Hiina, kes samal ajal tõesti käitleb neid söejaamu, on kõige enim roheenergiasse panustav riik. Ta investeerib kõige rohkem ehk nad investeerivad samamoodi tulevikku. Ja ma arvan, kui vaadata praegu, mis toimub olukord fossiilkütuste turul, siis päris paljud Euroopa ettevõtjad ja Euroopa riigid on avanud silmad: kui me räägime energiajulgeolekust ja iseseisvusest, on äärmiselt kehv ja rumal olla sõltuvuses fossiilsetest kütustest, mida meil endal ei ole. Me oleme sõltuvuses tarneahelatest, teistest riikidest. Selle asemel me peame ise siia uusi tootmisvõimsusi rajama, kus meil ei oleks sõltuvust teistest regioonidest, riikidest. Nii et, hea kolleeg, päriselt ka, lahendused on alati ikkagi tulevikus, mitte mineviku heldimuses. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te kasutasite natuke aega tagasi sellist väljendit, et nende tuuleparkide koosolekutel käib mingisugune rändtsirkus koos. Noogutate kaasa, jah. Ma ütlen, et te olete väga häbiväärselt praegu halvustanud kogu Eesti rahvast, kes osaleb nendel koosolekutel, kes tunneb muret Eestimaa looduse ja nende võimalike tuugenite kahjuliku tegevuse pärast. Mina ütlen selle kohta, et te olete esikloun hoopis siin puldis. Aga ma ei küsi seda. Ma tahan teada hoopis seda, et kui näiteks ametnikule antakse altkäemaksu selleks, et saada soovitavat tulemust, siis on see karistatav. Aga teie pakute välja praegu seda, et need omavalitsused, kes võtavad vastu tuugenite osas positiivse otsuse, saavad 3 miljonit eurot ja nii edasi. Öelge palun, mis on vahe nende kahel maksu andmisel. Kas see ei ole siis ametivõimu kuritarvitamine?

Tõesti, neid inimesi, kes käisid teadlikult kogukondade koosolekuid segamas, kes ei olnud seal kohapeal elavad inimesed, kellesse see planeering mitte kuidagi kohapeal puutumust ei omanud, nimetasin ma tõesti rändtsirkuseks. Sellepärast, et vastupidi, mind samamoodi häirib see ja ma olen rääkinud väga paljude kohalike inimestega, kellel on põhjendatud küsimused, on muresid, on hirme ja tahavad neile saada argumenteeritud vastuseid. Kahjuks see seltskond, kes ei omanud kohapeal puutumust, ei ela seal, ei ole mingit seost omavalitsusega, käis ja rikkus sellised viisakad normaalsed koosolekud ära, et kohalik kogukond saaks kohalike volinike, juhtide või vastavate ametnike käest küsida. See on probleem. Selle asemel, et pidada viisakat debatti, argumenteeritud debatti, seda võimalust ei lastud tekkida. See on see, millele ma viitasin. Vastupidi, selline käitumine on väga lugupidamatu.

Kalle Grünthal, palun, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud esikloun! Asi on selles, et te ei ole ju ühelgi koosolekul käinud seal. Kelle infot te jagate? Seal olid olemas eksperdid, kes on teadlikud täpselt nendest infraheli probleemidest ja asjadest, ja need teie nõndanimetatud "eksperdid" lihtsalt pandi fakti ette, et nad ei tea nendest asjadest mitte midagi. Lugupeetud esikloun, miks te räägite sellist asja, kus te ise pole olnud? Kelle infot te jagate?

Jah, hea kolleeg, teie sõnakasutus eriti mingit viisakust ega kaheti mõistetavust ei jäta. Ma viisakusega jätan ka sellise sõnakasutuse ka vastamata. Te võiksite, hea meelega soovitan, oma sõnakasutust viisakuselt parandada, ei ole probleemi.

Ma ka hetke reageerin, head kolleegid. Tõepoolest, ega ma ei nautinud vähimalgi määral seda sõnakasutust "esikloun" ükskõik kelle aadressil seda Riigikogu liikmest ka ei öeldaks, aga ma siiski olen sunnitud möönma, et kuna rändtsirkusest ka eespool juttu oli, siis mingi võimalus selleks sõnakasutuseks anti. Aga ma siiski ei pea seda viisakaks ja sobivaks, tõesti just sellise sõnastusega.

Evelin Poolamets, palun! (Kalle Grünthal räägib saalist.) Evelin Poolamets, palun! (Kalle Grünthal räägib saalist.) Ma sellele viitasin, hea kolleeg, see on ka põhjus, miks ma nagu ei reageerinud sellele, kuna tsirkuses tõepoolest on erinevaid artiste seal. Seetõttu ma nagu ka möönsin ja päris ei reageerinud sellele kui ebakohasele väljendile, ma pidasin sobimatuks. (Kalle Grünthal räägib saalist.) Hea kolleeg, lubame sinu endisel kolleegil ja praegusel kui Riigikogu liikmel küsida. Evelin Poolamets, küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te rääkisite oma vastuses, et Eesti peab lõpetama fossiilse kütuse kasutamise elektritootmisel, aga samas me ju teame, et teie valitsus on vastu võtnud otsuse rajada siia 900 megavati võimsusega, ulatuses, gaasijaamu. Gaas on ju ka fossiilne kütus. Millega te siis plaanite neid kütma hakata?

Aitäh küsimuse eest! Igaks juhuks täpsustan. Pärast saab ka stenogrammist välja vaadata, et ma sellist lauset ei öelnud. Võib-olla kuidagi … 

Aga mis puudutab gaasijaamasid varustuskindluseks, ka Euroopa Liidu taksonoomia tasandil gaasijaam on nii-öelda üleminekukütus. Needsamad gaasijaamad saab tulevikus panna käitlema rohelisest energiaallikast, on see kohalik biogaas või muud energiaallikad, mida nendes gaasikateldes saab kasutada. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Vastuses minu kolleegile Laurile te ütlesite, et Keskerakond hoiab seal kuskil minevikus ennast ja nii edasi. Ma ju kujutasin ette, et selline suure habemega lätu pääs ja hoiab seal küünetega kinni vanadusest. Aga ei ole nii, Keskerakond on väga kaasaegne erakond. Kuskil ei ole ju ka märgitud, et me oleme tuuleenergia vastu või mis iganes. Aga me räägime energiajulgeolekust ja nendest miljonitest, mis meie maas on, tähendab põlevkivist. Te ise ütlesite ju minu kolleegile Laurile, et väga tähtis on energiajulgeolek, aga meie põlevkivi ongi meie energiajulgeolek. Kuidas seda vastandust siis aru saada? Te räägite energiajulgeolekust ja samas põlevkivi ei olegi energiajulgeolek, te selle matate maha. Selgitage palun!

Aitäh küsimuse eest! Hea meelega selgitan. Põlevkivi selles mõttes maha ei pea ju matma, ta ongi maa all. Ja sealt maalt selle üles kaevandamine, selle suhteliselt madala efektiivsusega põlevkütus, mida põlevkivi on, ja nendele uute jaamade ehitamine ... Sest tuletame meelde, enamik põlevkiviplokke on väga vanad, amortiseerunud. Eesti Energia juhatuse esimees on ka sellest rääkinud, et kui me tahaksime rääkida pikemast ajast enda varustuskindlust või meie energiajulgeolekut ehitada madala efektiivsusega, ajas aina raskemaks minev kaevandamine põlevkivile, siis see on lihtsalt kulukam, see läheb rohkem maksma. Praeguste vanade jaamade käitlemiskulud on kahjuks väga suured, nende töötamiskindlus on madal. Seda on öelnud ka Elering ja teised eksperdid, et see ongi seesama, et näiteks nende gaasijaamadega me vahetamegi, asendame sisuliselt vanad, kulunud, ebakindlad ja kehvasti töötavad põlevkiviplokid kiiresti sisse-välja käima pandavate gaasijaamadega, mida hiljem on võimalik rohelisemale kütusele üle viia. See on see varustuskindluse koht. 

Küsimus ei ole isegi, kas keegi on põlevkivi poolt või vastu, vaid lihtsalt tuleb ikkagi panna reaalsed numbrid lauale või siis Excelisse. Ma saan aru, et vahepeal on ka selline vihatud tööriist, aga tööriist on tööriist, mis aitab sul arvutusi teha. Mulle väga meeldis, nii nagu ma mäletan, kas see oli Erkki Raasuke, kes ütles "Esimeses stuudios", et energeetikadebatist tuleks igasugune ideoloogia välja jätta, vaid vaadata reaalseid numbreid. Kui me näeme, mis on põlevkivijaamade kulu, selle kaevamiskulu ja käitlemiskulu, siis see lihtsalt ei ole jätkusuutlik. Ja see viide oli ka minevikku, et ajad on muutunud. Kui me räägime rahvusvahelisest finantseerimisest, siis samas saates öeldi ka, et kui põlevkivi idee mõnel valitsusel tekib, nendesse investeerida, siis rahvusvaheliselt on põlevkivi, nii nagu teised fossiilkütused, põhimõtteliselt investeerimatud. Sinna ei ole võimalik rahvusvaheliselt raha kaasata, sest meil ei ole ju mõtet rahvale kärbseid pähe ajada ideega, mida ei ole võimalik vähemalt rahvusvahelise rahaga reaalselt ellu viia.

Evelin Poolamets, palun!

Jaa, aitäh! Lugupeetud minister, ma nüüd küsin oma küsimusele täpsustavalt lisaks. Te ütlesite, et neid 9-t või 900 megavatti võimsuse eest gaasijaamu hakatakse tulevikus ülal pidama rohelise biogaasiga. Kas ma sain õigesti aru ja kas on tehtud ka mingid arvutused, kas meil jätkub seda rohelist biogaasi piisavalt? Ja kui ei jätku, siis kas on plaanis mingeid muudatusi või midagi selle jaoks teha?

Jaa, aitäh! See on, nagu ma ütlesin, ta on Euroopa taksonoomias üleminekukütus, et tulevikus on võimekus vesiniku või näiteks biometaani jaoks. Esiteks, kõigepealt, kui palju täpselt Elering hangib? Ma ei ole Eleringi esindaja, see läheb üldse kogu eelnõu tegelikult diskussioonist kaugemale, aga kuna energeetika tekkis, ma proovin vastata nii palju, kui ma kohe nii-öelda puusalt, siit jala pealt oskan. Ehk siis Eleringi mis megavatte täpselt lõplikult hangitakse, selgub hanke tulemusel. See number ei pruugi kindlasti olla see, mis on nii-öelda esialgu välja tulnud meedias, see võib olla palju madalam, piisab ka sellest. 

Ja teistpidi, nagu ma ütlesin, gaas on üleminekukütus taksonoomias selle loogikaga, et tulevikus gaasi asemel on siin kohapeal toodetud näiteks biometaan või siis vesinik. Et selles mõttes … Ja kuidas täpselt see ümberkalibereerimine käib, seda oskavad kindlasti nii Eleringi juht kui ka energiaeksperdid täpsemalt öelda. Siin ma hetkel peast kindlasti jään vastuse võlgu.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea diskussioonipartner! Ma olen täitsa päri teiega, et ma ei nimetaks energeetikat mingisuguseks ideoloogiliseks, pigem on see selline parteiline suunitlus, et milline partei siis peale käib. Aga mina räägin sellest, mis meil on. Ikka seesama põlevkivi, mis teile väga ei meeldi. Ja sellega olen ka nõus, et nad on vanad, tõesti, ja et Euroopa praegu ei anna, aga see näitab ka meie valitsuse nõrkust, kes ei ole suuteline Euroopas läbi rääkima ja oma tahet vähemalt alustada läbi suruma. Juba nii mõnigi suure riigi esindaja on sellest rääkinud, et oleks võinud juba neid CO₂ värke ikkagi natukene madalamaks lasta, nii et mingi diskussioon sellel teemal on. Ja uued põlevkivijaamad oleks ka ju teretulnud meie riigis.

Jah, siin väga küsimust ei olnud, aga mulle tundus – oot, kuidas sa sõna kasutasid, et ma ei eksiks, et on parteilised vaated või suundused. Mulle see tundubki sünonüüm sellele, et see on energiadebatis ideoloogiline suund. Ma igal juhul kutsun olenemata erakonnast, parteist, sellisest ideoloogiast eemale korraks võtma. Ja energeetika ikkagi, meeldib meile või mitte, on teistpidi ikkagi numbrite, stsenaariumide ja tarbimismahtude vastu võimalik arvutada. Jah, kuna meil on ühine Nord Pooli turg, siis see arvutus on keerulisem kui lihtsalt ühe nimetajaga turud. Aga siiski tarbimise vastu erinevaid energiaportfelle on võimalik arvutuslikult välja optimeerida. Tihti, ma arvan, me takerdumegi, eriti veel poliitilises debatis, sellise uskumuse peale, et kellele tundub, et valijatele on väga vajalik öelda sõnum lihtsalt põlevkivi, keegi ütleb midagi muud, keegi vastandub kellelegi. Ei ole vaja, ma ei vastandu kuidagi põlevkivile. Ma olen näiteks öelnud, et kui kuidagi põlevkivikeemiast saab midagi kõrgema lisandväärtusega Eesti majanduseks teha, näiteks koostöös ülikooliteadlastega sealt leitakse, suudetakse midagi arendada ja see on võimalus Eesti ühiskonnale kõrgemat lisandväärtust luua, miks selle vastu peaks olema. Küll aga, nagu ma ütlesin, põlevkivist elektrienergia ei ole kuidagi ju minu välja mõeldud, rahvusvahelises konkurentsis me lihtsalt sellega ei toimiks. Ja enne ka teie kolleegile, kes viitas siin Hiina majandusele, ise nentis ka, noogutas, ma nägin, kui ma ütlesin sama, et investeeritakse taastuvenergiasse kõige intensiivsemalt. 

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Kaasettekande teeb juhtivkomisjoni, majanduskomisjoni esimees hea kolleeg Marek Reinaas.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Arutasime seda eelnõu teisipäeval, 12. mail. Ma annan lühikese ülevaate komisjonis toimuvast. Hea minister tuli ja tutvustas seda eelnõu samasuguse põhjalikkusega nagu siin. Pean ütlema, et sellele küll ei järgnenud arutelu energeetikateemadel, vaid me komisjonis püsisime siiski teemas. Ja kui minister oli tutvustanud eelnõu sisu, siis toimus ka arutelu. 

Kõigepealt Tõnis Mölder küsis, kuidas analüüsitakse just nimelt nende investorite tausta. Mainis ka seda, et erinevates riikides on võimalik investoritel saada veel täiendavaid õigusi, mõnes kohas elamisload, kodakondsused, mida iganes, kuidas see siis meil olema saab. Erkki Keldo vastas, et elamisloa andmist ega midagi sellist ei kaasne nende investeeringutega ja tehakse head koostööd erinevate organitega, et see taust välja uurida ja et oleks kindel, et investorid on asjalikud ja Eesti riigile sobivad. 

Kristina Šmigun-Vähi küsis, mis suurusjärgud, kulud riigile tekivad, kui selline asi püsti pannakse. Erkki Keldo ütles, et riigi investeeringute Eestisse meelitamisega selle eelnõu puhul nagu ei tegeleta, sellega jätkab endiselt EISA, aga see eelnõu räägib ikkagi konkreetselt, et kui investeering hakkab jõudma mingitesse planeerimismenetlustesse, siis sinna läheb abimees. Selliseid abimehi saab olema majandusministeeriumis üks. Ja kulusid ei kaasne, sellepärast et tema töötasu saadakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi arvel. 

Nii, seejärel tuli arutelu just nimelt selle 40 miljoni kohta. Muuseas, ka kaitsetööstuse investeeringute puhul oleks see piirmäär 15 miljonit. Niimoodi. Hinnati ja küsiti täpsemalt nende numbrite kohta, millele minister andis vastused, nagu ka täna siin. 

Urve Tiidus uuris, kas on juba mõni investor teada, et otsib sellist kontaktpunkti loomist, et kohe oleks teada, et seal on keegi ootel ja tahaks sellist teenust saada riigi käest. Erkki Keldo korrutas üle, et ühelegi konkreetsele ettevõttele või investeerimisprojektile ei tehta mingit erandit, vaid konkreetsest vajadusest lähtuvalt menetletakse. Seega ei saa öelda, et meil seisab kuskil mingi järjekorras konkreetseid projekte, vaid nad tekivad loomulikult. 

Tekkiski küsimus, et kui palju aastas suudaks selliseid projekte ära menetleda see üks tubli inimene seal Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis. Vastus oli, et neid võiks olla ligikaudu viis või kuus tükki aastas. Kui me mõtleme selle peale, et tuleb kuus sellist investeeringut aastas, siis see tähendab juba 3% SKP-st. Iseenesest võiks olla täitsa tõhus majanduse käimatõmbamise meetod. 

Siis oli, ma arvan, päris põnev arutelu, mida võiks ka Riigikogu liikmed teada, et aga mis juhtub siis, kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium aitab seda projekti kiirendada, teeb ajalisi ja tööjõukulutusi sellele projektile, aga pärast tuleb välja, et see projekt ei realiseeru ühel, teisel või kolmandal põhjusel. Mis siis saama hakkab? Vastus oli selline, et põhimõtteliselt siiski investori või ettevõtja seisukohast on see äririsk. Kui see investeering ei ole asukohta sobiv või menetluse käigus tekivad mingid muud tõrked, siis loomulikult riik ei vastuta selle eest ja tal ei saa tekkida mingit ootust, et tema projekt kindlasti peab jõudma lõpplahenduseni. Ja teisest küljest siis ka küsimus, et kui see investor uttu tõmbab, kas ta siis peaks kuidagi need kulutused hüvitama riigile, mis sellele protsessile tehti, siis põhimõtteliselt ka see on riigi jaoks äririsk. Me oleme valmis tegema neid kulutusi selle nimel, et Eesti investeerimiskeskkond oleks võimalikult ahvatlev. 

Seejärel arutati mingeid konkreetsete projektide koha pealt, kas selline võiks kuidagi minna selle alla või mitte. Ma arvan, et see ei ole nii väga oluline siin saalis üle korrata. Aga Ivan Sergejev, kes oli ka ministeeriumi poole pealt seal komisjonis kohas, ma arvan, see, mida tema ütles, on oluline. Tema lisas, et oluline on arvestada ka olukorraga, kus planeerimisprotsessis esitletakse esialgu mahukat strateegilist projekti, kuid hiljem esitatakse ehitusloa taotlus sisuliselt teistsuguse projekti jaoks, mis ei vasta algsetele kriteeriumidele. Sellisel juhul tunnistatakse esialgne planeering kehtetuks. Seda sikku ei saa investor teha, tuleb ja esitleb mingit hästi uhket projekti, kümneid miljoneid investeeringuid, ja seejärel ehitab mingi kanakuudi selle asemel sinna. Siis see tal läbi ei lähe ja me hoiame sellel tähelepanelikult silma peal ja siis planeering saab tühistatud. 

Mis siin veel oli? Kuldsed sõnad Erkki Keldolt, ma arvan, et sellega võib-olla lõpetakski selle ülevaate: suurinvestorid hindavad riike tervikuna ja võrdlevad riike omavahel. Eesti tugevusteks on olnud hea maksusüsteem, suhteliselt lihtne asjaajamine ning võrreldes naaberriikidega vähene bürokraatia. Samas on kitsaskohaks olnud planeeringumenetluse ajakulu. Kavandatavad muudatused on suunatud selle leevendamisele. Ja ma arvan, et nii ongi. 

Tehti menetluslikud otsused. Esiteks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Marek Reinaas, konsensuslik otsus, teiseks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. mail, konsensuslik otsus, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, konsensuslik otsus, ja küsida eelnõu kohta arvamust keskkonnakomisjonilt, ka see oli konsensuslik otsus. Ja esitamise tähtaeg on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Selline oli asjade käik meil komisjonis.

Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti 200 fraktsiooni nimel Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Täna arutame eelnõu üle, mille kõige olulisem mõte on lihtne: kui Eestis tahetakse rajada tootmist, teha suuri investeeringuid või tuua siia uut tööstust, siis peavad olema otsused, mis sünnivad kiiremini ja mõistlikumalt. Täna on probleem, et planeeringud venivad liiga kaua, menetlusi on palju, kooskõlastused võtavad aega ja investoril tekib lõpuks küsimus, kas teha see projekt Eestis või mõnes teises riigis. See ei ole ainult ettevõtjate mure, see puudutab otseselt Eesti majandust, töökohti ja inimeste heaolu ning just seepärast on see eelnõu Eesti 200 jaoks oluline. 

Eelnõu loob strateegiliste investeeringute jaoks eraldatud kiirendatud menetluse ehk niinimetatud ekspressraja, millega muutub riigi jaoks oluliste projektide menetlemine kiiremaks, selgemaks ja paremini koordineerituks. Oluline on rõhutada, et jutt käib suurtest investeeringutest, millel on Eesti jaoks laiem mõju, olgu selleks tööstus, kõrgtehnoloogiline tootmine, energeetika või kaitsetööstus. Ausalt öeldes on igasugune riigi soosiv suhtumine investeeringutesse täna teretulnud, eriti siis, kui räägime üle 40 miljoni euro suurustest investeeringutest, mis toovad siia töökohti, maksutulu ja annavad hoogu kogu majandusele. Ja kui ettevõtja on valmis Eestisse investeerima kümneid miljoneid eurosid, siis peab ka riik suutma olla partner, mitte pidur. 

Täna konkureerivad riigid väga otseselt selle nimel, kuhu investeeringud lähevad. Kui meie menetlused kestavad aastaid ja mujal tehakse oluliselt kiiremini, siis lähevadki need tehased, tootmised ja töökohad kuskile mujale. See eelnõu aitab Eestil selles konkurentsis tugevam olla. Üks oluline muudatus on ühtse kontaktpunkti loomine. Praegu peab ettevõtja suhtlema korraga paljude ametkondadega ja kogu protsess on sageli killustatud. Edaspidi aitab üks kontaktpunkt menetlusi koordineerida ja hoida kogu protsessi koos. See võib tunduda väike detail, aga tegelikult tähendab see väga olulist muutust suhtumises. Riik ei ütle enam lihtsalt, et tegelege ise, vaid aitab asjad liikuma panna. 

Teine oluline muudatus on see, et menetlused muutuvad kiiremaks ja paindlikumaks. Strateegiliste investeeringute puhul saab loobuda mõnest vaheastmest ja liikuda kiiremini detailse lahenduseni. Samuti saab erinevaid menetlusi teha rohkem paralleelselt, näiteks keskkonnamõjude hindamist ja planeerimismenetlust saab paremini kokku siduda, et vältida dubleerimist ja mõttetut ajakulu. 

Pean vajalikuks üks asi veel väga selgelt välja öelda. Selle seadusega ei kaota tegelikult mitte keegi. Keskkonnanõuded jäävad alles, mõjusid hinnatakse edasi, kohalike omavalitsuste roll jääb alles, küll aga võidavad Eesti majandus ja piirkonnad, kuhu investeeringud tulevad. 

Teen ka ettepaneku. Kui see mudel töötab nii hästi, nagu me loodame, siis võiks tulevikuks samu põhimõtteid kasutada ka väiksemate tootmisettevõtete rajamise puhul, sest lõpuks ei vaja vähem bürokraatiat ainult suurinvestorid, seda vajab kogu Eesti ettevõtlus. Eesti 200 usub, et riik peab olema lihtsam, kiirem ja ettevõtjasõbralikum. Me ei saa ehitada konkurentsivõimelist majandust nii, et head projektid jäävad aastateks menetluste taha kinni. Kutsun üles eelnõu toetama. Aitäh!

Fraktsioonidel rohkem kõnesoove ma ei näe, ministrit ma ka ei näe. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 906 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 3. juuni kell 17.15. Oleme läbinud neljanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 683 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Evelin Poolamets, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõuga muudetakse planeerimisseadust ja selle rakendusseadust nii, et liigutakse järjest suurema keskvõimu, kohaliku otsustusõiguse piiramise ja roheideoloogilise surve suunas. Tuulikuterror kogub Eestis tuure. Mäletate, kui üks kõrge Keskkonnaameti ametnik ütles avalikult välja, et omavalitsusi tuleb murda ja küll selleks lahendus leitakse? See eelnõu ongi see, millest kõrge ametnik rääkis, ja sellega saabki kohalikke omavalitsusi murdma hakata. Maa- ja Ruumiametile antakse õigus hakata kohalikke omavalitsusi sunnirahaga survestama hakata. Kui vald ei menetle planeeringuid piisavalt kiiresti, võib Maa- ja Ruumiamet määrata kuni 9600 euro suuruse sunniraha. See ei ole enam koostöö kohaliku omavalitsusega, see ongi see murdmine, see on surve ja allutamine. 

Planeerimisseaduse järgi peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu üldjuhul algatama või algatamata jätma 30 päeva jooksul. Paberil võib see tunduda lihtne, aga reaalses elus ei ole tegemist mingi küüni ega väikese laohoone planeeringuga, vaid me räägime hiiglaslikest tööstuslikest tuuleparkidest, mis muudavad terve piirkonna elukeskkonda aastakümneteks. Kujutage ette väikest omavalitsust, kus üks ametnik peab kõige muu töö kõrvalt menetlema korraga mitut massiivset tuulepargiprojekti. Tegemist on sadade lehekülgedega dokumentidega, keeruliste keskkonnamõjude hindamistega, kohalike inimeste ärakuulamisega ja lõputute kooskõlastustega. Aga selle sõnum on seal lihtne: kui ei tee piisavalt kiiresti, siis makske. Kui ei tee ka omavalitsus arendajale sobivat otsust, siis saab arendaja pöörduda kohtusse. Võin oma kogemustest rääkida, et sellega kaasnevad väikesele omavalitsusele väga suured kohtukulud. Ja nüüd tuleb lisaks sunniraha, siis tähendab see väga suurt survet omavalitsustele. See surve võib rahaliselt ulatuda kümnetesse, kui mitte sadadesse tuhandetesse eurodesse. Ja kes siis selle lõpuks kinni maksab? Mitte arendaja, mitte riik ega ruumiamet. Selle maksab kinni kohalik inimene oma valla eelarve kaudu. See tähendab vähem raha teede jaoks, vähem raha sotsiaalteenustele, vähem raha koolidele ja huviharidusele. Selle seadusega on tuulikupargi arendajal koos Maa- ja Ruumiametiga võimalus omavalitsus põhimõtteliselt pankrotti ajada. 

Lisaks kirjutatakse planeerimisseadusesse järjest sügavamalt sisse roheideoloogilised mõisted, nagu "kestlik areng", "kestlik elukeskkond", "kliimamuutuste ennetamine, leevendamine" ja "kliimaga kohanemine". Eelnõus on sõnaselgelt kirjas, et planeerimisel tuleb arvestada kliimamuutustega, vajaduse korral neid ennetades ja leevendades ning elukeskkonda kliimamuutustega kohandades. Aga see on ju roheideoloogia kirjutamine seadusesse. Arusaamatu, miks peetakse tuulikute rajamist ja sellega kaasnevat ulatuslikku keskkonnahäiringut kliimaga arvestamiseks. Mina leian, et palju rohkem arvestataks nii kliima kui ka keskkonnaga see, kui neid hiiglaslikke tööstusmonstrumeid üldse loodusesse ei rajataks. Räägitakse rohepöördest ja kestlikkusest, kuid tegelikkuses jäetakse rääkimata, milline keskkonnakahju nende tuuleparkidega kaasneb. Kui tuulik oma eluea lõpetab ja amortiseerub, siis ei osata ju nende massiivsete jäätmetega sageli midagi muud peale hakata kui maha matta. Seda siis nimetatakse roheliseks energiaks, aga tegelikult toodetakse uusi jäätmeprobleeme tulevastele põlvkondadele. Ja kus on siin looduse hoidmine, kus on keskkonnasääst? 

Lisaks tuleb rääkida ka efektiivsusest. Eestis ei ületa tuulikute kasutustegur sageli isegi 20%. See tähendab, et suure osa ajast seisavad need rajatised kas tuule puudumise või võrgupiirangute tõttu alakasutatuna. Selle nimel aga raiutakse metsi, lõhutakse maastikke, rajatakse uusi teid, valatakse tuhandeid tonne, lausa sadu tuhandeid tonne betooni looduskaitsealadele ja tekitatakse kohalikele elanikele müra ning visuaalset reostust. See ei ole ei säästlikkus ega kokkuhoid, see on ju raiskamine. Nüüd püütakse kogu seda ideoloogilist projekti suruda kohalikele omavalitsustele peale sunniraha ja keskvõimu surve abil. Kohalikud inimesed peavad taluma tagajärgi, aga otsused tehakse kaugel kabinetivaikuses roheideoloogiliste loosungite järgi. 

Lisaks eelnõu § 41 järgi hakatakse planeeringute andmekogus säilitama ja töötlema kõigi planeerimismenetlusega seotud inimeste andmeid. Planeeringust huvitatud isikud, arvamuse andjad, uuringute koostajad, menetlusse kaasatud inimesed ja isegi need inimesed, keda lihtsalt menetlusest teavitatakse, saavad sinna andmekogusse kirjutatud ja ka pikaks ajaks säilitatud. Mõelge korraks, mida see tähendab. Kui inimene julgeb võidelda oma kodu, looduse või elukeskkonna eest ning avaldab mõnele tuulepargile vastuseisu, siis jääb tema osalemine ja arvamus aastateks riiklikusse andmekogusse. See võib kindlasti kaasa tuua hirmu, inimesed hakkavad mõtlema, kas üldse tasub oma arvamust avaldada, kui sellega võivad ju kaasneda mõned sanktsioonid tulevikus. Aga samal ajal meile räägitakse kogukondlikest väärtustest, tegelikult ju toimub kogukondade survestamine ja see ei tugevda demokraatiat. 

Reformierakonna poliitika on lõhkunud Eesti majanduse. Majandus on kallite energiahindade tõttu alla käinud ja ainuke majanduse mootor on valitsuse võetud laenuraha viimasel ajal, mida siis tulevased põlved peavad lisaks tuulikureostusele tagasi hakkama maksma. Reformierakonna valitsus liigub järjest suurema keskvõimu, survepoliitika ja sunnimeetmete suunas, et ellu viia utoopilist roheideoloogiat. EKRE sellega nõus ei ole ja kutsun teid mitte selle eelnõu poolt hääletama. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kolmandal lugemisel on hea korraks meenutada, miks see eelnõu üldse oluline on. Põhjus on tegelikult üsna lihtne. Eestis võtavad planeeringud ja erinevad menetlused liiga palju aega. Sageli on protsessid muutunud nii keeruliseks ja aeglaseks, et lõpuks kannatavad selle all nii ettevõtjad, omavalitsused kui ka inimesed, kes ootavad uusi kodusid, investeeringuid või vajalikku taristut. Minu meelest on selle eelnõu tugevus see, et siin püütakse süsteemi teha praktilisemaks ja loogilisemaks. 

Näiteks kaovad mitmed nõuded, mis on jäänud ajale jalgu. Kohustuslikud etteteavitamised, ajalehekuulutused pärinevad ajast, kui info liiklus hoopis teistmoodi. Täna toimub suhtlus peamiselt digitaalselt ning seadus peab seda arvestama. 

Samuti muudetakse planeeringute süsteemi lihtsamaks. Kohaliku omavalitsuse eriplaneering kaob ning olulisi objekte saab edaspidi menetleda detailplaneeringu kaudu. See tähendab vähem dubleerimist ja vähem eraldi menetlusi. 

Oluline muudatus puudutab ka vanu detailplaneeringuid. Praegu on Eestis palju planeeringuid, mis on küll kehtivad, aga mida ei ole aastate jooksul ellu viidud. Samal ajal võivad piirkonna vajadused olla täiesti muutunud. Eelnõu loob siin selgema korra ja kui planeeringut kümne aasta jooksul ei realiseerita, siis selle kehtivus lõpeb, välja arvatud juhul, kui seda põhjendatult pikendatakse. See aitab vältida olukordi, kus vanad planeeringud hakkavad arengut pidurdama. 

Samuti annab seadus võimaluse lõpetada menetlusi, mis on sisuliselt toppama jäänud. Kui projekt ei liigu edasi, siis ei ole mõistlik hoida protsessi lõputult avatuna. Eesti 200 jaoks on oluline, et riigi toimimine oleks loogiline ja praktiline. Mida vähem on tarbetut bürokraatiat, seda kiiremini liiguvad edasi ka vajalikud investeeringud ja arendused. Samas on oluline, et kiirem menetlus ei tähenda halvemat elukeskkonda. Planeerimisel tuleb jätkuvalt arvestada kvaliteetse ruumi ja kliimamuutustega. 

Minu meelest on tegemist vajaliku eelnõuga, mis aitab muuta planeerimissüsteemi mõistlikumaks, vähendada tarbetut venimist ning toetab ka Eesti majanduse arengut ja investeeringute kiirendamist. Kutsun teid üles eelnõu toetama. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 683 lõpphääletus ja seda me teeme peale saalikutsungit. 

Lugupeetud kolleegid, Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 683. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 51 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuid 1. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Liigume tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalmaksuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 860 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun!

Üks reformierakondlane ütles selle seaduse kohta "Ma vihkan seda seadust", aga see ei takista tal selle poolt olemast, me kõik teame. 

No ma jagan hoiakut. See on üks õudseimaid seadusi, mida siin läbi on loksutatud. See Riigikogu koosseis on tuntud oma oskuse ja võime poolest õudseid seadusi menetleda ja vastu võtta. Hästi lühidalt kokku võttes me oleme vastu võtnud Eestis just viimastel nädalatel kolm erinevat seaduseelnõu, mis lõdvendavad Eesti immigratsiooni ja tööjõu sissetoomise poliitikat praktiliselt kõige liberaalsemaks terves maailmas. Kõik, kes tahavad, saavad tulla ükskõik kust maailma otsast väga lihtsasti, kõik, kes tahavad, saavad jääda väga lihtsasti ja neile ei pea eriti palju palka maksma. (Saalist räägitakse.) Just! Selles mõttes on see raamistik tehtud ülilihtsaks. Sinna otsa on lükatud veel üks Euroopa Liidu pakt, mis võimaldab komisjonil meile siia nii-öelda pagulasi lükkida. See on siis raamistus. 

Ja sellele otsa tehakse meil maksuseaduse muudatus, mis võtab ära kohustuse maksta esimese kuue kuu jooksul sotsiaalmaksu välistööjõu pealt. Seal on muidugi butafooriaks loodud juurde väikesed silmamoondustingimused, et see on mitteresident, kes siin tööd teeb, ja tingimusel, et tööandja on ka mitteresident. Ehk siis teisisõnu, kui mõni ennast välismaal registreerinud ettevõte toob Eestisse välistööjõudu, siis ta pääseb siin sotsiaalmaksu maksmisest. Komisjonis küsisime, et miks te ometi nii tegite. Ja vastus on, et ega tulumaksu ka esimesed pool aastat ei pea maksma, välistööjõud sellisel kujul. 

Me loome seaduse, kus meil on võimalik pool aastat pidada Eestis töötajat, kelle pealt ei pea muide maksma enam keskmist palka ja kelle pealt nüüd enam ei pea hakkama maksma ei tulumaksu ega sotsmaksu. Loll on siis see Eesti tööandja ja loll on see Eesti töövõtja, kes käib tööl ja maksab need maksud. Aga ma arvan, et neid lolle jääb päris väheks pärast seda, kui see seadus vastu võetakse. Eriti lolliks jäävad need, kes selle seaduse poolt hääletasid. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma ütleksin natukene rängemalt, kui Martin ütles. Minu arvates selle seaduseelnõu juures tuleks pöörduda võib-olla mõnede organite poole ja küsida, kes selle eelnõu tegelikult koostas. Kuidas on võimalik täna siin saalis tuua eelnõu, kui me teame, et meil Eestis on maksud tõusnud viimase kolme aastaga drastiliselt? Meie ettevõtetel on väga pingeline olukord. Ja siis antakse mitteresidentidele võimalus tulla Eestisse ja töötada 183 päeva aastas, ilma et nad maksaksid makse. 

Väga lihtne näide on teedeehitus, mida tehakse ainult suvel. Mul on küll hirm, et tänaseni Eestis registreeritud ettevõtted, teedeehitajad peaksid registreerima oma ettevõtted kolmandatesse riikidesse, tooma sealt tööjõu ja selgelt konkureerides Eestis registreeritud ettevõtetega on neil maksueelis nii suur, et Eestis registreeritud ettevõtetel ei ole teoreetiliselt ka võimalust konkureerida ja võita hankeid. 

Ma küll siiralt lootsin, et teisel lugemisel siin saalis tekkinud selle teemaga – me arutasime seda neljapäeval rahanduskomisjonis ja arutasime seda ka esmaspäeval sel nädalal –, et see eelnõu võetakse kolmandal lugemisel tagasi. Kahjuks koalitsioonipoliitikud seda soovi ei toetanud. 

No kuhu me jõuame? Me teame, et meil on sotsiaalmaksu koha pealt nii Tervisekassas kui ka pensionifondis raha kogu aeg puudu. Ja nüüd me tekitame võimaluse väga suurel seltskonnal … Kui te vaatate statistika andmeid, siis tegelikult mitteresidentide arv iga aasta kasvab. Loomulikult kasvab, kui on võimalus maksusid mitte maksta, ja seda ametlikult, ilma et sa seadust rikuks. Ja meie loome sellise võimaluse täna majandussituatsioonis, kus Eesti riik juba tulumaksu vabastamiseks võtab sellel aastal 700 miljonit laenu. Ja siis me tekitame ühe ettevõtluse vormi, kus makse ei peaks maksma mitte Eestis tegutsevad ettevõtted ega ettevõtjad, vaid siia kolmandatest riikidest tulnud mitteresidendist ettevõtjad. 

Mina tõesti ei saa aru, kuidas üldse selline idee sai tekkida. Kui me komisjonis küsisime, et võib-olla oleks pidanud vastupidi tegema, et kui tulumaksuvabastus oli enne ja sotsiaalmaksuvabastust ei olnud, siis oleks pidanud võib-olla arutama seda, et tulumaksuvabastus sellisel moel ära jätta. Ma saan aru, et kui räägitakse üheks, kaheks, kolmeks päevaks, üheks kuuks, äärmisel juhul kaheks kuuks siia keegi tuleb, aga pool aastat, ja pärast seda võib ta poole aasta pärast siia uuesti tulla. Iga aasta 183 päeva võib töötada, ilma et makse maksaks. 

Eesti riigi valitsus ja ma kardan, et täna ka Riigikogu koalitsioonipoliitikud on leidnud, et Eesti ettevõtlus tulebki välja suretada ja anda võimalus kolmandatest riikidest tulla Eestisse ja teha tööd ilma maksu maksmata ja seda seadustada. No see tundub täpselt nii nagu aastal 2017 ja enne seda: tehti kõik selleks, et platvormitöötajad ei pea ühtegi maksu maksma. Ja viimased kaks aastat nad peaksid nagu maksma, aga ma saan aru, et maksuamet ei ole suutnud tänaseks veel aru saada, kui palju nad siis tegelikult maksu maksavad. Sest noh, targad inimesed tegid endale osaühingud ja ega siis, kui ühel hetkel dividendi maksad, siis maksad selle pealt tulumaksu, aga ülejäänud maksud jätadki maksmata. Ja keegi peabki kinni maksma, nende tervisekindlustuse, kui midagi juhtub, arstikulud …

Soovid sa lisaaega?

… ja kõik muud. Aga väga selgelt Isamaa Erakond ei saa mitte kuidagi seda eelnõu toetada, sest see on kuritegelik Eesti ettevõtjate suhtes. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Enne edasiminekut on tekkinud Kalle Grünthalil küsimus istungi juhatajale. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Me räägime siin praegu maksuvabastustest residentidele, kes tulevad siia Eestisse. Aga mul on küsimus selles, et põhiseaduse § 9 sätestab, et põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Mul on küsimus, kas te olete oma juhatuses arutanud seda küsimust, et see eelnõu on ju sisuliselt põhiseadusvastane, sest § 9 ütleb, et kohustused on võrdsed. Kas teil on sellist debatti olnud?

Aitäh küsimast! Juhatus sellist debatti ei pea, kuna meie arutleme, mis komisjoni ta läheb, ja see arutelu toimub komisjonides. Te ütlesite, et residendist, tegelikult on juttu mitteresidentidest. See täpsustus on siin oluline. Ja siit edasi minnes on juhtivkomisjoni ettepanek, kus see arutelu toimus, viia läbi eelnõu 860 lõpphääletus ja selle viime läbi peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalmaksuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 860. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Kas, Priit Sibul, teil oli mingi küsimus enne?

Poolt oli 47 Riigikogu liiget, vastu 17, erapooletuid 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud. Oleme läbinud kuuenda päevakorrapunkti. 

Liigume edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse eelnõu 668 teine lugemine. Ettekandjaks palun riigikaitsekomisjoni liikme Mati Raidma.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Käesoleva eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 2025. aasta 2. juunil. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 2025. aasta 10. septembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 10. oktoobriks kell 16 esitati eelnõu kohta väljastpoolt juhtivkomisjoni 25 muudatusettepanekut, neist 24 esitasid Riigikogu liikmed Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tal ja Alar Laneman ning üks muudatusettepanek oli majanduskomisjonilt. Riigikaitsekomisjon esitas juhtivkomisjonina eelnõu kohta kaks muudatusettepanekut. Arutelude käigus võeti tagasi seitse muudatusettepanekut ja nii jäi muudatusettepanekute lõplikuks arvuks 20. 

Eelnõu kohta esitasid ettepanekud muudatusteks või arvamusi Siseministeerium, Justiits- ja Digiministeerium, Kaitseministeerium, Eesti Kaitse- ja Kosmosetööstuse Liit, Riigikohus, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Vee-ettevõtete Liit, Eesti Pank, Andmekaitse Inspektsioon, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Kohtunike Ühing, Euroopa Keskpank, Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing, Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Punane Rist, Harjumaa omavalitsuspäeva korraldajad, Riigikogu majanduskomisjon, põhiseaduskomisjon, rahanduskomisjon, õiguskomisjon, sotsiaalkomisjon, AVSEC Solutions OÜ ja Riigikogu Kantselei. 

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist 2025. aasta 7., 14. ja 21. oktoobri, 4. novembri 2. ja 9. detsembri istungil ning käesoleva aasta 13., 19., 20. ja 27. jaanuari, 10. ja 23. veebruari ning 12. ja 18. mai istungil. Ühisistung sotsiaalkomisjoniga 2025. aasta 7. oktoobril ja kaasatutega 2025. aasta 16. detsembril. Seega, kokku 15 istungil. 

2025. aasta 7. oktoobri ühisistungil sotsiaalkomisjoniga osalesid Kaitseministeerium, Sotsiaalministeerium, Sotsiaalkindlustusamet, Terviseamet ja Riigikantselei esindajad. Riigikaitsekomisjoni 2025. aasta 16. detsembri istungile olid kaasatud Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Linnade ja Valdade Liit, Eesti Pank, Riigikohus, Riigikogu Kantselei, Eesti Vee-ettevõtete Liit, Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing, Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Punane Rist, Andmekaitse Inspektsioon, Eesti Kosmose- ja Kaitsetööstusliit, Eesti Kohtunike Ühing, Rahandusministeerium, Kliimaministeerium, Siseministeerium, Justiits- ja Digiministeerium, Kaitseministeerium ja Riigikantselei.

Muudatusettepanekute hääletamisel 10. veebruaril otsustas komisjon muudatusettepanekute tegijate seitset muudatusettepanekut arvestada täielikult. Samas olid nendel muudatusettepanekutel vastuolud juhtivkomisjoni konsensusliku muudatusettepanekuga nr 4 ja problemaatilised kohad põhiseadusega kooskõla kontekstis. Et saavutada konsensust ja maksimaalselt arvestada muudatusettepanekute tegijate ideedega, jätkati ettepanekute esitajatega arutelu, kaasati nii põhiseaduse eksperte kui ka Riigikantseleid, selle tulemusel lepiti kokku ja töötati välja vajalikud täiendused juhtivkomisjoni muudatusettepanekusse nr 4. 

Käesoleva aasta 12. mai istungil toimusid riigikaitsekomisjonis osa muudatusettepanekute ümberhääletused ning riigikaitsekomisjoni kui juhtivkomisjoni muudatusettepaneku nr 4 täiendamine ja sõnastuste täpsustamine. Muudatusettepanekut nr 4 täpsustati seoses ümberhääletuste, keeletoimetajate ja riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja keeleliste ja normitehniliste täpsustuste ja muutunud seaduste ning Riigikogu menetluses olevate teiste eelnõudega ja nende sõnastustega kooskõla viimisega. Käesoleva aasta 18. mai istungil kiitis riigikaitsekomisjon heaks eelnõu teise lugemise teksti, seletuskirja ja muudatusettepanekute tervikloetelu. 

Head kolleegid! Enne muudatusettepanekute juurde minekut veel korra seaduse mahust. Eelnõul on 133 lehekülge, millest omakorda 60 on teiste seaduste muutmised, mis põhiosas on tingitud mõistete, näiteks "hädaolukord" ja "riigikaitse ülesanne" muutumisel vastavalt "kriisiolukorraks" ja "kriisiülesandeks", ning viidete korrastamisele, kuna hädaolukorra seadus, erakorralise seisukorra seadus ja riigikaitseseadus kaotavad kehtivuse. 

Lähemalt muudatusettepanekute loetelus olevatest muudatusettepanekutest. Kokkuvõtvalt arvestas komisjon täielikult kaks, osaliselt viis, sisuliselt kümme ja jättis arvestamata kolm muudatusettepanekut. Kolm esimest muudatusettepanekut puudutavad eelnõu pealkirja. Riigikaitsekomisjoni arutelu tulemusel otsustati, mis on muudatusettepanek nr 3, muuta eelnõu pealkirja selliselt, et senise tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse asemel saab olema eelnõu pealkiri kriisiolukorra ja riigikaitse seadus, sest eelnõu reguleerimisalas on kriisiolukorraks valmistumine ja selle lahendamine. Samuti tuleb eelnõu pealkirjas säilitada sõna "riigikaitse", kuna see tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse § 104 punktist 17 ja §-st 126. 

Kogu komisjoni töö eelnõu algataja esitatud tekstiga koondub neljandasse komisjoni muudatusettepanekusse, mida komisjon toetas 12. mail konsensuslikult. Eelnõu üldsätteid otsustati riigikaitsekomisjon eelnõu algatajate koostöös süsteemselt ja terviklikult muuta. Samuti lisandus riigikaitsmise põhimõtetesse riigi kaitsmine nii küberruumis avaldatud ohtude kui ka informatsioonilise mõjutustegevuse eest. Muudeti eelnõu struktuuri ja selle sätete ja peatükkide järjekorda. Korrastati kriisiolukorraks valmistumise ja selle lahendamise sätted, kriisiolukorra mõistet ja loogikat ning kriisiülesannete käsitlust. Ümber kujundati riigikaitselise strateegiliste arengudokumentide süsteem ja nimetused. Näiteks saavad julgeolekupoliitika alused kandma edaspidi nimetust julgeolekustrateegia, mis on riigi julgeolekupoliitika rakendamise keskne dokument, mis määratleb poliitika põhialused, eesmärkide saavutamise viisid ja vahendid. 

Eelnõuga rõhutatakse, et Riigikogu ja Vabariigi President täidavad edasi oma põhiseaduses toodud ülesandeid ka kriisiolukorras. Vabariigi Valitsuse ülesanded said selgema ja konkreetsema sisu, suurendati Riigikogu parlamentaarse järelevalve rolli. Samuti lisandus eelnõusse kriisideks valmistumise ja nende lahendamise kohalik tasand, sealhulgas omavalitsusüksuste kriisikomisjonid. Samuti täpsustati regionaalse juhtimistasandi olemust. Eelnõusse lisandusid ka erakorralise seisukorra väljakuulutamise alused ning ka kaitsetööstusettevõtetele püsiva kriisiülesande ja selle määramise alused. Samuti on lisatud tänases seadusruumis puuduv sõjavange puudutav regulatsioon. Muudeti ka Kaitseväe juhataja ametisse nimetamise korda. Lisandus Kaitseväe juhataja kandidaadi ettekanne Riigikogu täiskogule sarnaselt Euroopa Komisjoni liikme kandidaadi ettekandega. Samuti peab Kaitseväe juhataja ametisse nimetamisele Vabariigi Valitsuse poolt eelnema riigikaitsekomisjoni nõusolek. 

Eelnõu osas, mis puudutab teiste seaduste muutmist, võib välja tuua Finantsinspektsiooni seaduse, kus nähakse ette neile püsiva kriisiülesande määramine. Kaitseväeteenistuse seaduses sätestatakse politseiametniku ja päästeteenistuja sõjaaja ametikohast vabastamine ja selle erandid. Päästeseaduses sätestatakse Päästeamet kui elanikkonnakaitse eest vastutav asutus. Riigikogu kodu- ja töökorra seadust täiendatakse erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamiseks väljaspool Riigikogu töö ajagraafikut vajaliku istungi kokkukutsumise, sellest teavitamise ja otsuste menetlemise regulatsiooni. 

Eelnõu pika menetlusprotsessi tõttu muudeti eelnõu jõustumise aega. Eelnõu kohaselt jõustub seadus 1. oktoobril 2026. Eelnõu algataja esindajad toetasid kõiki riigikaitsekomisjoni langetatud otsuseid muudatusettepanekute kohta. Eelnõu teksti viidud muudatused, sealhulgas keelelised ja normitehnilised täpsustused, on alla joonitud. 

Palun kolleegidel toetada riigikaitsekomisjoni muudatusettepanekuid ja juhtivkomisjoni otsuseid teiste muudatusettepanekute kohta. 

Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud. Riigikaitsekomisjon otsustas käesoleva 12. mai istungil teha ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 20. mail. Veel otsustas riigikaitsekomisjon käesoleva 12. mai istungil teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Eelnõu teiseks lugemiseks täiskogu päevakorda lülitamise otsus oli konsensuslik. Teise lugemise lõpetamise ettepaneku osas jäi erapooletuks komisjoni liige Priit Sibul. 

Tänan veel kord kõiki, kes panustasid ideede, ettepanekute ja aruteludega eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamisse, ja olen valmis vastama küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole, ehkki valmisolek oli. Avan läbirääkimised. Meelis Kiili, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Selle seaduseelnõu sünnini jõudmine ei ole olnud kiire ega lihtne protsess. Tegemist on tegelikult ligi kümme aastat kestnud arutelude, vaidluste ja otsingutega. Selle juured ulatuvad ka eelmise Riigikogu koosseisu. See ei ole ühe inimese ega ühe poliitilise jõu töö, vaid pikk protsess, millesse on oma mõtteid ja panust andnud väga paljud inimesed, sealhulgas kadunud kindral Johannes Kert. 

Aristoteles on öelnud, et seadus on mõistus, mis on vaba kirgedest. Just sellise põhimõtte järgi tuleb hinnata ka seda eelnõu – mitte emotsioonide, mugavuse või harjumuse järgi, vaid selle järgi, kas riik muutub kriisides paremini juhitavaks ja ühiskond paremini kaitstuks. Selle seaduse keskne eesmärk on tegelikult väga lihtne – vähem segadust kriisis ja rohkem valmisolekut enne kriisi. Ka riigikaitseraportit koostades leidsime, et põhimõte, kui oleme valmis, siis oleme valmis kõigeks. Kui me sõjaks valmis ei ole, siis ei ole me valmis millekski. Ka see põhimõte on sellesse seadusesse sisse kirjutatud. 

Tunnistan ausalt, et alguses selle seaduseelnõu puhul oli suur oht, et me lihtsalt kirjeldame ümber olemasolevat olukorda, jutustame rahuaega ja püüame lahendada sõda rahuaegsete meetoditega. Aga see ei toimu. Muutunud julgeolekuolukord nõuab muutusi ka riigijuhtimises, vastutuses ja kogu süsteemi ülesehituses. Ausalt öeldes, ega muudatusettepanekute tegemine ei olnud lihtne, sest muudatus tähendab muutumist, muutumine tähendab mugavustsoonist väljatulekut, mugavustsoonist väljaolek tähendab palju tööd. 

Loomulik on ka see, et see on väga inimlik, et igasugustele muutustele ja muudatustele on vastuseis. Kuid inimpsühholoogias on ka see, et kõigepealt öeldakse ei, siis proovitakse naeruvääristada, siis öeldakse, et see on põhiseadusega vastuolus, siis öeldakse, et selle muutus on raske, ja hiljem jõuame ühisele arusaamisele ja konsensusele, et see on iseenesest mõistetav. Ja kui me sinna jõuame, siis on tegelikult tulem hea.

Komisjonist käis läbi ka arvamus, et eelnõu peab meeldima eelnõu esitajatele ja ametnikele. Ei, seadus ei pea meeldima ametkonnale ega selle koostajale. Seadus peab olema arusaadav, rakendatav ja toimiv nende jaoks, kes seda kriisis ja sõjas päriselt täitma hakkavad. Mul on hea meel tõdeda, et pärast esmast vastuolude ületamist jõudsime me väga hea koostööformaadini. Ja siinkohal ma kasutan juhust ja võimalust, et tunnustan eelnõu menetlejat Mati Raidmat, kes tegelikult selle väga keerulise ja pingelise olukorra ära lahendas. 

Head kolleegid, võib-olla see tulemus ei ole ideaalne, see on suur, aga me teame ka rahvusvahelisest kogemusest, et see on maitseküsimus, kas me teeme palju väikeseid või ühe suure. Me oleme näinud ka ühe oma strateegilise partneri juhi ütlust: "Let's make it one big and beautiful bill."

Kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Igatahes oleme me praegu seal, see ei ole ideaalne, kuid see on oluliselt parem. Need muudatusettepanekud muutsid seaduse paremaks, sest tõid sisse selgema juhtimisloogika, täpsemad vastused ja terviklikuma riigikaitselise ülesehituse. Kriise ei käsitleta enam killustatuna, vaid ühtse süsteemina, kus on arusaadav, kes juhib, mille alusel valmistutakse ja kuidas hinnatakse riigi valmisolekut ja valmidust. 

Oluliselt tugevneb Riigikogu roll põhiseaduses ettenähtud tasemele. Tugevneb peaministri roll kriisijuhtimisel, sest kriisis peab olema selge juht, mitte juhataja. Tugevneb Riigikantselei vastutus peaministri toetamisel ja juhtimisabi tagamisel. Kaitseväe juhataja määramisel tagame selle, et siia, sellesse väga vastutusrikkasse ametisse määratakse strateegiliselt mõtlev inimene. 

Hea seadusandlus tähendab selgelt põhiseadusega kooskõlas olevat praktiliselt rakendatavat ja ühiskonnas usaldusväärset õigusloomet – sellist, mis on sisemiselt loogiline, juriidiliselt toimiv ning väldib tarbetut keerukust ja vastuolusid. Kas me oleme juba täiesti kohal? Ei ole. Veel on palju jätkutegevusi. Näiteks regionaalse juhtimise küsimus jäi seekord välja, kuid see ei tähenda, et teema oleks kadunud. Vastupidi, see on tulevikus oluline arutelukoht. Kuid riigikaitse ei ole kunagi valmis. See on pidev protsess, kus muutuv julgeolekukeskkond sunnib meid kohanema, õppima ja parandama oma süsteeme ka siis, kui see on ebamugav. 

Head kolleegid! Riigi tõeline tugevus ei avaldu rahuajal, see avaldub kriisis, see avaldub sõjas. Aga kriisis ei ole enam aega hakata vaidlema selle üle, kes juhib, kes vastutab või milline seadus mida tähendab. Need vastused peavad olema olemas enne kriisi. Just selleks see seadus tehtud ongi. Seetõttu kutsun teid üles seda seaduseelnõu toetama. Aitäh! 

Aitäh! Kalev Stoicescu, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Täna ja nüüd on Eesti riigikaitse ja kriisiohjevõime arendamise ja tugevdamise üks otsustavamaid, ütleksin, ajaloolisemaid hetki viimastel aastatel, eriti arvestades väljakujunenud julgeolekuolukorda, mis on halb, ning lähiaastate perspektiivi, mis kahjuks ei paista veel, et ta kujuneks paremaks. Kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse eelnõu 668 on paljude aastate jooksul tehtud intensiivse töö tulemus, mis nõudis kuni viimse hetkeni põhjalikke arutelusid ja kompromisside leidmist. 

Täiskogule teiseks lugemiseks esitatud eelnõu muudatusettepanekute kohta on riigikaitsekomisjonis tehtud konsensuslikke otsuseid, olgu muudatusettepanekud täielikult, osaliselt või sisuliselt arvestatud või arvestamata jäetud. Riigikaitsekomisjonis on ju esindatud kõik Riigikogu fraktsioonid ja ka fraktsioonitud saadikud. Suur tänu neile kõigile eelnõule koos muudatusettepanekutega antud toetuse eest! 

Seetõttu ma pöördun nüüd täiskogu poole siira palvega toetada üksmeelselt või võimalikult üksmeelselt seda seadust, mis saab olema Eestile äärmiselt oluline tulevikus sõjaliste ja mittesõjaliste kriisidega toimetulemiseks kõige paremal võimalikul viisil. Sellest sõltub meie riigi käekäik, äärmisel juhul meie riigi püsimine. 

Üksmeele üles näitamine Riigikogu täiskogus selle seadusega seoses ei ole pelgalt ilusa skoori näitamine seinal rippuval tablool, vaid meie poliitilise ühtsuse näitamine riigikaitseküsimustes oma rahvale, aga ka Eesti liitlastele ja koguni agressorile. Ma olen nüüd rohkem kui kunagi varem veendunud, et Eesti tuleb toime ränkade katsumustega, kui need aset leiavad, üksnes siis, kui ta on riigikaitses ja kriisiohjes ühtne poliitiliselt ja ühiskonna tasandil. 

Kolleeg Mati Raidma, kellele ma avaldan väga suure tänu tehtud töö eest, tõi esile tähtsamad aspektid, kuid lubage minulgi välja tuua mõned selgitused selle seaduse olulisuse kohta. Esiteks, eelnõu seob kenasti toimivasse tervikusse tsiviil- ja militaarmaailma sõjalistes ja mittesõjalistes kriisides. Selleks on nii palju põhjuseid, et ei jõua üles lugedagi. Eesti ressursid on piiratud ja me peame olema valmis kasutama mis tahes vajalikke ressursse kriitilises olukorras, olgu need tsiviil- või mittetsiviilpoolel. 

Teiseks, inimeste päästmine ja nende põhivajaduste täitmise tagamine on esmane ülesanne igas kriisiolukorras, mõistagi ka sõja puhul. Mis tahes kriisiolukorras, ka sõjas kaitseme eelkõige inimesi, oma rahvast, mitte lihtsalt maad, sest mida see maa oleks ju väärt ilma inimesteta. Oluline on laia riigi kaitsesse sissetoomine seadusse, sealhulgas elanikkonnakaitse, koos riigi ja kohalike omavalitsuste rolliga, elutähtsate teenuste osutamisega era- ja riigifirmade poolt ja nii edasi. 

Kolmandaks, me näeme, kuidas sõdib idanaaber, jõhker agressor Ukrainas. Tapab Ukraina tsiviilelanikke bussipeatustes, sünnitusmajades, kaubanduskeskustes ja muudes sellistes kohtades. Kui puhkeb sõda, siis tsiviilelanikkonda peab viivitamatult kaitsma. Lisaks, me ei ela enam aastaid rahu ega sõja ajal, kuigi meie seadusandlus on nimelt sellele traditsiooniliselt tuunitud. See on hall ala, millel on vähemalt 50 varjundit. Me järjest õpime ja kohaneme ka seadusandluses olukorraga, mis ei ole sõda, kuid pole ka rahu. Pealegi, mittesõjaline kriis võib muutuda kiiresti sõjaliseks. 

Ühe olulise aspekti toon veel välja. Riigiaparaadi, omavalitsuste, ühiskonna ja eraettevõtluse koondamine seaduse mütsi alla on hüppeline kvalitatiivne samm riigikaitses ja kriisiohjes. Lõpeb silotornide ajalugu, et kui on kriisiolukord, ka sõda, siis iga vastutav ministeerium … 

Palun paar lisaminutit!

Kolm minutit lisaks.

... siis iga vastutav ministeerium hakkab tegutsema oma seaduse või seaduste alusel ning riik tervikuna, sõltuvalt arengutest, hüppab muudkui ühest seadusest teise. Sellel seadusel on selge loogika, mis on nüüdseks selle koostajatele kõige selgem, kuid peatselt ka kõigile, kellel on oma roll selles kontekstis mängida. Suur hulk selgitavaid materjale on juba koostatud, mille eest suur tänu Riigikantseleile, nagu ka selle eelnõuga tehtud üüratu töö eest. Edaspidi on märksõnaks kommunikatsioon, sest iga Eesti elanik peab teadma, mis on tema roll kriisiolukorras, mida ta peab tegema või ka mitte tegema. Kõige suurema rolli mängivad selles kontekstis kaitseväelased, sealhulgas kaitseliitlased ja reservväelased, päästjad, politseinikud ja piirivalvurid, kuid ka arstid ja õed, ministrid ja vallavanemad, kriitilise tähtsusega ettevõtete juhid ja personal ja nii edasi, ka Riigikogu liikmed muidugi. Lõpuks iga Eesti inimene, kes on võimeline iseennast aitama ja võimalusel ka teisi aitama. 

Suur tänu! Palun toetust sellele eelnõule ja muudatusettepanekutele, nagu need on riigikaitsekomisjoni poolt esitatud. Aitäh!

Aitäh! Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendisaadikud! Ka mina alustaks tänuga selle eelnõu puhul. Ma sotsiaaldemokraatide poolt soovin riigikaitsekomisjoni kiita. Esiteks selle üle, et ma arvan, et kui meil igas komisjonis toimuks selline nii sisukas debatt, kus hägustuvad koalitsiooni ja opositsiooni piirid, kus tegeldakse sisuliselt teemaga, pühendutakse valdkonnale, siis ma ütleksin, et see parlamenditöö oleks hoopis teistsugune. Nii et ma kutsun üles riigikaitsekomisjoni jälgedes kõiki teisi komisjone astuma. Ja loomulikult kõigile komisjoni liikmetele ka sotsiaaldemokraatide poolt suur tänu, sest ega ei olnud kerge, väljakutseid oli palju ja, nii nagu öeldud, nii komisjoni juhtimise koha pealt kui ka eelnõu juhtimise koha pealt tehti väga suur töö, ja loomulikult kõik, kes muudatusettepanekuid tegid, ka. Nii et meie poolt suur tunnustus! 

Loodetavasti läheb ka kõik nii, nagu selle seadusega plaanitud on, sest me teame, et mõned uued asjad, päris suured, päris põhimõttelised muudatused, mis puudutavad erinevate kriiside juhtimist, noh, me pole neid sellisel kujul ja sellises ulatuses tegelikkuses rakendanud. Me oleme natuke äraootaval seisukohal, sest me täpselt ei tea, kuidas see kõik toimima hakkab, aga pigem positiivselt suhtume nendesse küsimustesse. Ja just see juhtimise praktiline pool on, ma arvan, päris suur väljakutse. 

Ja loomulikult päris mitmeid ülesandeid ja rolle tuleb siin veel sisustama hakata. Nii nagu ka eelkõnelejad ütlesid, ta ei ole, noh, see seadus ise ei pane paika neid asju, mida meil kõike siin Eestis teha on vaja ja mida meil väga paljudel inimestel teha on vaja. Sellest tulenevalt ma kasutan võimalust teha üleskutse kõigile neile, kes valitsuskoalitsiooni poole peale kuuluvad. Me teame, et me sõjalisse riigikaitsesse väga usinalt ja väga eeskujulikult raha panustame. Väga paljud võimed saavad välja arendatud, plaanid on olemas, rahastus on olemas. Aga kui me räägime tervest ühiskonnast ja terve ühiskonna toimimisest, mis selle seaduse üks mõte on – et me ei räägi lihtsalt nagu vastupanust, vaid me räägime sellest, et ühiskond toimib nende kriiside ajal edasi –, siis see vajab oluliselt rohkemaid pingutust. Ja see vajab nii elanikkonnakaitse kui ka kõigi teiste poolte pealt tegelikult seda pingutust ka raha näol, sest need asjad ei kohalikes omavalitsustes, ei Päästeameti haldusalas, ka tegelikult Sotsiaalministeeriumi haldusalas või mõnes muus valdkonnas, ei pruugi juhtuda iseenesest. Täpselt nii, nagu sõjalisse riigikaitsesse on vaja rahaliselt panustada, on meil vaja tagada ka see, et need haiglad lõppkokkuvõttes töötavad, on toimepidevad. Ka see, mida ütleb Päästeameti peadirektor, et 150 miljonit järgmise nelja aasta jooksul on vaja panustada elanikkonnakaitse valdkonda ja kõik muud tegevused sinna juurde. 

Ma jätkuvalt, nii nagu ka ühe eelmise eelnõu puhul, tooksin välja selle, et elanikkonnakaitse puhul on kõige olulisem asi, kus ei ole täna otsuseid, aga mis on selle ühiskonna toimepidevuse ja ühiskonna nii-öelda toimimise seisukohalt oluline, on see, et varjumiskohad oleksid nii lasteaedades kui ka koolides. Neid täna Eestis ei ole. Kohalikel omavalitsustel ei ole võimekust nende väljaehitamisega tegeleda. Ja me ei räägi nendest hoonetest, kus kohas on olemas keldrid või paigad, mida saab varjumiskohaks kohendada, vaid ma räägin nendest hoonetest, kus neid ei ole. Ukraina kogemus ütleb väga selgelt, et kui on sõjaline kriis, siis lasteaiad ja koolid ei tööta, kui ei ole varjumisvõimalust. Kui lasteaiad ja koolid ei tööta, siis lapsevanemad tööle ei lähe. Need lapsevanemad tihti võivad olla need, kes seda ühiskonda toimimas hoiavad, ka seda nii-öelda vastupanu üleval hoiavad, on sõjalisel riigikaitseametikohal kuskil. Me peame sellega tegelema, me peame selle kiirendatud korras korda tegema. 

Ja teine pool, kui me räägime ühiskonna vastupanust, siis me ei tohi kogu selle riigikaitse loogikas ja elanikkonnakaitse loogikas alahinnata ühiskonna sidususe poolt, mida tegelikult nii julgeolekupoliitika alused kui ka see seaduseelnõu silmas peavad. Kui meie ühiskond on killustunud, kui meie ühiskond on lõhestunud, kui selles ühiskonnas on ebavõrdsuse tunne liiga suur, siis on ka see vastupanu- ja ühise koostegutsemise tahe oluliselt väiksem. Ka see pool siin tegelikkuses vajab tähelepanu. 

Ma ei saa nagu öelda, et kõik asjad läheks meie julgeoleku tagamisel ühte jalga. Kui me siin seaduse poole pealt ja nendes pingutustes nagu oleme õigel teel, siis näiteks eelarve puhul, mis andis suure võidu rikkamale osale ühiskonnast, ja tegelikult need, kes on nii-öelda kehvemas olukorras, jäid kõrvale, siis ma ei saa öelda, et me seal õigel teel oleks. Selliseid asju peaks me vältima nii palju kui võimalik, et me ei võtaks seda sellelt healt töölt ja sellelt healt või õigelt minekult nii-öelda hoogu maha. 

Nii et veel kord tunnustus tehtud suure töö eest, mis komisjonis sai tehtud. Me sotsiaaldemokraatide poolt kindlasti seda eelnõu toetame ja me loodame, et selle rakendamine saab olema edukas. Ja ärme ära unustame, et ühiskonna sidusus, ühiskonna toimimine on tegelikult palju rohkemat kui tihti see, millest igapäevaselt sõjaliste kriiside puhul räägitakse. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Isamaa Erakond toetab kõiki samme, mis on vajalikud Eesti kaitse korraldamiseks, elanikkonnakaitseks ja ohtude maandamiseks. Ma tunnistan ausalt, et me oleme skeptilised selle eelnõu niisuguse konstruktsioonina, kus kuhjatakse kokku absoluutselt kõik eri tüüpi kriisid – sõrataud, tuumasõda, sõjaline okupatsioon, mäss, koroonaviirus. Eufemistlikult liidetakse see kõik kokku ja öeldakse, et seda juhib Riigikantselei, ütleme, seda koordineerib. 

See moodustab tegelikkuses, kui me nägime ka seda eelnõu, siis Riigikogu Kantselei istungiosakond keeldus seda välja printimast, kuna tegemist on sisuliselt Balzaci kogutud teostega. Ja nüüd me ütleme, et praktilised inimesed, rakendajad, peavad suutma seda spetsiifilist õigusharu, mis tekib niisuguse detailiseeritusega, aga teiselt poolt üldistatusastmes, rakendama. See on kindlasti tõsine strateegiline probleem. 

Nüüd, teine küsimus puudutab seda, et 534 leheküljel olid esitatud märkused ja ettepanekud. Ma vaatasin väga tõsiselt ja kaalukalt, et seal oli eraldi kataloog välja toodud omavalitsuste ja linnade liidu, tähendab, just nimelt nende eufemistlike kohustuste valdkonnas probleeme, mille puhul valitsuse seisukoht oli nendele märkustele, kuidas seda tegelikult rakendada kulude, ülesannete vastutuse puhul, et on selgitatud. Kellele on selgitatud, mida on selgitatud, ei selgunud. Ma arvan, et see kindlasti väärib ka, et me ei taha, et me väldiksime niisugust näivuskeskkonda. Me tahame, et seadus oleks sisuliselt nii osalistega läbi töötatud, et oleks ka arusaamine, kuidas tema rakendatavus aset leiab, nii nagu ka härra Läänemets siin eelnevalt viitas. 

Kolmandaks, kindlasti on üks tahk, mida minu hinnangul ei ole selles seaduses sisuliselt käsitletud, põhiseaduse § 54, omaalgatuslik vastupanu. Seadus sätestab, ja küllap see on sõjalise kriisi olukorras tarvilik, et seadusi on võimalik jätta Kaitseväel kohaldamata, kui see on vältimatult vajalik sõjalise kriisi ületamiseks. Me kujutame ette seda keskkonda. Aga täpselt sama küsimus on ka vabatahtliku või omaalgatusliku vastupanu küsimuses. 

Mõistete osas on tulnud Riigikohtult tegelikult väga tõsine kriitika, millele kahjuks ka eelnõu ettekandmisel siin teisel lugemisel sisulist vastust selle mõistesüsteemi muutmise kohta, kas see on otstarbekohane, tegelikkuses ei olnud. 

Nüüd, selles valguses, kui ma tutvusin kogu selle tekstiga, oli üks niisugune norm, mis on sätestatud põhimõtteliselt häiriva iseloomuga. Ja see oli see, kuidagi kiretult, ratsionaalselt ja hubaselt sisse kirjutatud, et kui omavalitsused on okupeeritud, siis riik ei maksa nendele omavalitsustele tasandusfondi makseid välja. Niisugune bürokraatlik protseduuriline norm määratud. See tekitab minus küll põhimõttelise küsimuse, mis puudutab ka seda loogikat, mis signaali me nüüd anname ühiskonnas niisuguste normide sätestamisel praeguses kriiside ettevalmistuse olukorras. 

Ja siin on võimalik kaks teed. Üks võimalik tee on, et me kirjutame sisuliselt okupeeritud territooriumide seaduse, sest ilmselgelt on meil tegelikkuses ju väga palju õigussuhteid, palju keerukamaid õigussuhteid, mis niisuguses hüpoteetilises mustas stsenaariumis võiksid esile kerkida. Omavalitsuste tasandusfondi maksete küsimus on võib-olla isegi üks kõige lihtsamaid neist. 

Teine küsimus on see, et loomulikult kõigiks stsenaariumideks peavad vastavad kriisitõrjega tegelevad ametkonnad valmistuma, aga juhul, kui meil on must stsenaarium, siis on võimalik rakendada neid norme, mis on vajalikud erilises olukorras õiguse kohaldamiseks ja arusaadavuseks ka piirsituatsioonis, siis on võimalik neid ka kiirelt vastu võtta. 

Aga praegu me loome pretsedendi. Me anname signaali, see võib ka rahvusvahelise kaaluga osutuda, signaal meie ühiskonnale rahvusvaheliselt, et me tegelikkuses juba lähtume sellest eeldusest, et usutav heidutus ei pruugi toimida ja ka meie enda kaitse ülesehitus koos liitlaste kaitsega ei pruugi osutuda piisavaks, et kogu territooriumi kontrolli all hoida. Selleks on vaja määrata ära meie õiguskorras okupeeritud alade omavalitsuste tasandusfondide küsimus. Valitsuse algatatud normides sisaldus see. 

Ma küsisin seda Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi esindajatelt, kes omavalitsuste valdkonnaga tegelevad, ja ka minister Terraselt – ega ma sisulist vastust sellele ei saanud. See on nagu põhimõtteline käsitlus, mis on meie nii-öelda lähtekoht. Ma arvan, et me ei peaks oma õiguskorras praegu formuleerima lähtekohana niisugust eeldust, kus me korraldame avalik-õiguslikke teatud tüüpi suhteid avalik-õiguslike korporatsioonidega riigi poolt, see on omavalitsustega, okupatsiooni tingimustes. Ma arvan, et see on põhimõtteliselt niisugune, noh, mitte allaandev, aga libe tee. 

Nii et ma arvan, et see norm, nii kui bürokraatlikult, korralduslikult seda ette kujutatakse, siia sisse on valitsuse poolt toodud ja komisjon seda on toetanud, ma arvan, et see norm tuleb sealt sellisel kujul kõrvaldada või mõelda mingi muu formuleering niisugusteks piirsituatsioonideks, andes kas või vajaduse korral nendeks piirsituatsioonideks kohustuse valitsusele sellekohased õigusaktid sõjalise kriisi seisukohalt venitusteta esitada või kui parlament ei saa koguneda, siis on võimalik need seadlusena põhiseaduse järgi vastu võtta. 

Lisaks on siin väga palju ka niisuguseid tautoloogilisi küsimusi sisse kirjutatud, mille puhul tekib küsimus, mis on nende normide mõte, et valitsus peaks kriisisituatsioonis seadusi, peaks põhiseadust täitma. See on meie eeldus. Kui põhiseadust ei täideta kriisisituatsioonis, siis on tegemist kas kuritahtliku hoolimatuse või reeturlusega – ma dramatiseerin seda nüüd, mitte et mul mingisugust tingimuslikku eeldust selles loogikas on –, aga need normid tekitavad teatavat nõutust. 

Siin on toimunud nüüd ka rida muudatusi ja ma pean tunnistama, et seda eelnõu ei ole võimalik menetleda siin saalis olukorras, kus meil niinimetatud muudatusettepanekuks nr 4 on muudetud 286 paragrahvi, läbisegi on muudetud. See ei ole tegelikult, lugupeetav istungi juhataja, kooskõlas parlamendi kodukorra reeglitega. 

Nii et see on tervikuna kokkuvõttes meie mure. Soovides anda hea panuse selleks, et see seadus oleks rakendatav, arusaadav, veenev ja mitte anda valesid signaale – ma viitan siin sellele risknormile, millele osundasin –, me teeme ettepaneku see eelnõu teine lugemine katkestada, et saavutada parem sisuline kvaliteet. Ma arvan, et kiirustades ja räpakalt talitades me teeksime vea, aga nii tõsistes asjades vigu meile ei ole lubatud teha. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud 20 muudatusettepanekut ja läheme nende läbivaatamise juurde. 

Muudatusettepanek nr 1, esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada osaliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 3. Muudatusettepanek nr 2, esitajad on Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman, juhtivkomisjon: arvestada osaliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 3. Muudatusettepanek nr 3, esitaja on riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Lugupeetud istungi juhataja! Minu küsimus oligi, ma osundasin tegelikult sellele ka oma ettekandes. See nr 4 koosneb tegelikult risti-rästi muudetud 286 paragrahvist. Muudatusettepanekute loogika, mis on tegelikult ju seaduses, on see, et kui muudatusettepanek tehakse, siis need peavad olema iseseisvad, üksikuid õigussuhted reguleerivad. Niisugune lõõtspill, kuidas on võimalik seal risti-rästi neid seisukohti kujundada? See on tegelikult ju terve nende minu viidatud Balzaci kogutud teoste paks väljaanne.

Need muudatused on ju komisjonist läbi käinud ja komisjoni esindaja ettekande järel soovis, oli valmis küsimustele vastama. Aga praegu on neljas muudatusettepanek riigikaitsekomisjonilt ja juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Viies muudatusettepanek, esitajad Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman, juhtivkomisjon: arvestada osaliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 6, esitajad Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman, juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 7, esitajad Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman, juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 8, esitajad Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 9, esitajad Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman, juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 10, esitajad Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman, juhtivkomisjon: arvestada osaliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. 

Muudatusettepanek nr 11, esitajad Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman, juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 12, esitajad Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman, juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 13, esitajad Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 14, esitajad Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 15, esitajad Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman, juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 16, esitajad Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman, juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 17, esitajad Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman, juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 18, esitajad Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman, juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 19, esitajad Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman, juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 20, esitajad Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman, juhtivkomisjon: arvestada osaliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. 

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 668 teine lugemine lõpetada. Aga enne järgmist ettepanekut on protseduuriline küsimus Urmas Reinsalul. Palun!

Härra istungi juhataja! Lihtsalt ka protokolli huvides tuleviku vaates. Ma kordan lihtsalt üle, et minu hinnangul see eelnõu seda tüüpi muudatusettepanekuna, mis moodustas kogu eelnõu ja kuidagi põimus seal nagu raadioskeem välja jäänud muudatusettepanekutega, ei ole kodukorraseaduse loogikaga kooskõlas. Ja selles neljas sisalduv viide, et me muudame kuidagi legaalseks staatuse okupeeritud alade puhul Eesti riigis – ma olen kahtlev, kas tegelikult põhiseadusega kooskõlas niisuguse formuleeringu seadusesse lülitamine praeguses rahuaja situatsioonis üldse on, et määratleda õigussuhteid hüpoteetilises okupatsioonis.

Aitäh istungi juhatajale protseduurilise küsimuse eest! Muudatusettepanekuid ette lugedes olid nelja Riigikogu liikme esitatud muudatusettepanekud sisuliselt seotud kogu selle neljanda punktiga, millega muudeti vastavalt tulnud ettepanekule, noh, ühe muudatusettepaneku punktina. Meil on läbirääkimised läbi ja ma kahjuks ei saa anda Kalev Stoicescule vastusõnavõttu, sest vastusõnavõtu aeg oli võimalik läbirääkimiste käigus. Meil oli juhtivkomisjoni ettepanek eelnõu 668 teine lugemine lõpetada, aga meil on läbirääkimiste käigus tulnud Isamaa fraktsiooni ettepanek eelnõu 668 teine lugemine katkestada. Seda me peame hääletama ja alustame selle ettevalmistamise juurde. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse eelnõu 668 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 11 Riigikogu liiget, vastu 53, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Teine lugemine on lõpetatud ja ühtlasi tänane seitsmes päevakorrapunkt.

Läheme edasi kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 767 teine lugemine. Ettekandjaks palun kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid siin Riigikogu saalis ja kõik tudengid ja teised õppurid, keda see teema puudutab! Kultuurikomisjon arutas õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu nr 767 teise lugemise ettevalmistamist kolmel istungil: 10. veebruaril, 20. aprillil ja 5. mail. 19. mail veel korra täpsustati sätteid. 

Aruteludel osalesid kultuurikomisjoni liikmed ning Haridus- ja Teadusministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Eesti Pangaliidu ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu esindajad. 10. veebruari istungil tutvustas Eesti Üliõpilaskondade Liit oma seisukohti. Üliõpilaste esindajad toetasid üldiselt õppelaenusüsteemi muudatusi, eriti laenu maksimaalse summa tõstmist tervitati, toetati ka käendaja ja kinnisvaratagatise nõude kaotamist, madalamat intressi ja pikemat tagasimakseperioodi ning vanemapuhkuse ajaks põhiosamaksete peatamist koos riigipoolse intressi tasumisega. 

Samas väljendati muret selle üle, et üleminekusätted võivad kohelda olemasolevaid ja uusi laenuvõtjaid ebavõrdselt. Eesti Üliõpilaste Liit leidis, et kaaluda võiks võimalust anda olemasolevatele laenuvõtjatele õigus minna vabatahtlikult üle uutele tingimustele. Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad rõhutasid, et eesmärk on saavutada õigusselge ja põhiseaduspärane lahendus, mis arvestaks nii lepinguvabaduse, õiguspärase ootuse kui ka riigieelarve võimalustega. Ministeeriumi hinnangul ei ole võimalik kõiki olemasolevaid laenulepinguid automaatselt uutele tingimustele üle viia. 

Kristi Raudmäe Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse osakonnast selgitas, et õppelaenu maksimaalse summa määramine viiakse riigieelarve arutelu tasandile, mis annab parema võimaluse, et riigieelarve ei ole veel kinnitatud ja siis õppelaenu summa muutmine võib tekitada probleeme. Pikalt arutleti ka doktorantide olukorra üle. Margit Sutrop ja Liina Kersna esitasid küsimusi, kas doktorantidel on võimalus saada õppelaenu. Selgitused puudutasid seda, et doktorantidel on nooremteaduri leping ja eelkõige on see ette nähtud õppimise ajaks, aga Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad selgitasid, et ekstern näiteks ei ole seaduse mõttes üliõpilane, seetõttu talle õppelaenu ei võimaldata. Samas kinnitati, et täiskoormusega doktorantidel säilib õigus õppelaenule, seda on seni võetud ja saab ka edasi võtta. 

20. aprilli istungil käsitles komisjon peamiselt Eesti Pangaliidu ettepanekuid ning Haridus- ja Teadusministeeriumi kompromisslahendusi. Pangaliit pidas oluliseks, et õppelaenu rakendussätted ja andmevahetuse kord oleksid pankade jaoks selged ja üheselt mõistetavad. Arutati ka õppelaenu intressimäära küsimust. Küsiti, kas euribori tõusu tõttu on tehtud uusi finantsprognoose. Ministeeriumi esindajad vastasid, et pikaajalistes prognoosides on intressimäärade tõusuga arvestatud. Tõnis Lukas siiski väljendas kriitikat pangaliidu suhtes, leides, et äkki otsitakse lihtsalt põhjusi, miks eelnõu mitte toetada, aga ministeerium rõhutas, et pankadega peetud läbirääkimiste tulemusena on eelnõu muudetud rakendamise seisukohalt selgemaks. Jõuti kokkuleppele. 

5. mai istungil vaatas komisjon läbi ja hääletas muudatusettepanekuid. Juhtivkomisjon otsustas konsensuslikult arvestada Haridus- ja Teadusministeeriumi ettepanekuid, mis puudutasid muu hulgas krediidiasutuste õigusi õppelaenu andmisel, intressi arvestamise korda ning andmevahetuse regulatsiooni riigi tagatise rakendumisel. Arutati ka seda, millest lähtuvalt võidakse laenu andmisest keelduda. Peamine põhjus on, et ei tohi olla õppelaenuvõlglane. 

19. mail täpsustati neid sätteid ja olulisema poliitilise aruteluna käsitleti ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanekut kustutada õppelaenu osaliselt või täielikult lapse sünni korral. Tõnis Lukas ja Helle-Moonika Helme rõhutasid, et riik peaks rohkem toetama laste kasvatamist ja noori peresid. Ka Signe Kivi leidis, et noorte perede toetamine on oluline investeering tulevikku, kuigi kulu, võib see pärast tuua ju rohkem maksumaksjaid. Komisjoni esimees Liina Kersna aga juhtis tähelepanu, et tegemist on laiemalt perepoliitilise küsimusega, mida tuleks käsitleda tervikuna, ja see on sotsiaalkomisjoni pädevuses. 

Jass Juuremaa, Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduspoliitika elukestva õppeosakonna kõrghariduse valdkonna peaekspert, selgitas, et õppelaen on eelkõige õppimist toetav riiklikult garanteeritud finantsmeede, mille tingimusi on käesoleva eelnõuga juba muudetud, näiteks intressid on langetatud, tagatise nõue kaotatud, laenusumma tõstetud 6000 euroni aastas, samuti ei ole enam käendajat. Riigipoolse laenukustutuse laiendamine lapse sünni korral on aga poliitiline valik, mis toob riigieelarvesse täiendava ja kasvava kulu. Ta tõi näite, et kolme lapsega laenuvõtja puhul võib riigipoolne hüvitis sel juhul ulatuda 36 000 euroni. Iga-aastaselt tähendab see 24–72 miljonit eurot sõltuvalt laenuvõtjate arvust. 

Kokkuvõttes leidis kultuurikomisjon, et eelnõu muudab õppelaenu süsteemi paindlikumaks, parandab õppelaenu kättesaadavust ning loob selgema õigusliku raamistiku nii õppijatele kui ka krediidiasutustele. Juhtivkomisjon toetas muudatusettepanekuid konsensuslikult ja otsustas valmistada eelnõu ette teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogus täna. 

Eelnõu kohta on kokku esitatud 12 muudatusettepanekut. Kultuurikomisjon esitas eelnõu kohta 11 muudatusettepanekut, mis on ette valmistatud koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Rahandusministeeriumiga, kes muudatusettepanekuid ka toetab. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni muudatusettepanek, millega nähakse ette õppelaenu kustutamine laste sünni korral, leidis komisjonis toetust häältega 4 poolt, 2 vastu ja 1 erapooletu. 

Haridus- ja Teadusministeerium ja Rahandusministeerium ei toeta Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud muudatusettepanekut, mis puudutab õppelaenu kustutamist laste sünni korral. Esitatud muudatustel on suur eelarveline mõju, millega ei ole riigieelarves ega ka eelarvestrateegias arvestatud. Esitatud sõnastuses tekitavad muudatused mitmeid rakendamisega seotud küsimusi. Tänan teid tähelepanu eest ja vastan hea meelega küsimustele.

Aitäh! Teile on mõned küsimused. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tegemist on väga olulise ja kauaoodatud eelnõuga. Ma sain aru, et praegu on õppelaenu maksimummääraks 6000 eurot aastas, aga tahtsin küsida, mis oli varem või praegune õppelaenu maksimummäär. Ja veel üks küsimus, miks nii madal huvi õppelaenu vastu oli.

Suur aitäh teile küsimuse eest! See on väga oluline küsimus. Tõesti, see määr alguses oli väga väike, praegu on see 3000 eurot, tõuseb 6000 peale. On räägitud ka suurenemisest, aga põhimõtteliselt on nii, et igal aastal tegelikult saab seda muuta. Kui see tuuakse riigieelarve arutelude juurde, siis raskus on selles, et maksavad ju tagasi ikkagi üliõpilased ise, aga Rahandusministeerium peab tagama, kui näiteks keegi õppelaenu ei maksa. Ja praegu uue seadusega tegelikult makstakse ka nii-öelda intressi põhiosa, kui keegi jääb lapsepuhkusele. Tegelikult riigil kulutused sellega seoses on. Aga see on tõesti sisse arvestatud ja põhimõtteliselt on võimalik seda ka elukalliduse tõustes või, ütleme, tudengite huvi korral muuta. Arvestama peab sellega, et see on muidugi suur vastutus ja ka hiljem suur kulu tagasimakseks. Tudengitel on vaja võib-olla võtta ka kodulaenu hiljem või mingeid muid asju soetada. Ei taheta neile ka liiga suurt koormat panna. Aga põhimõtteliselt arvestatakse, et see summa võib tõusta, sest huvi on, et üliõpilane saaks pühenduda õppimisele ega peaks samal ajal töötama. 

Küsimus, miks on nii väike huvi olnud, on kindlasti üks põhjus olnud kõige varasemalt just see, et on vaja käendajaid. Kahe käendaja olemasolu kaotasime juba enne ära, oli üks käendaja, nüüd võetakse see tagatise nõue üldse maha, käendaja nõue. See muudab kindlasti lihtsamaks ja muudab tegelikult lihtsamaks ka pankade jaoks, selles mõttes, et pankade jaoks ei ole see olnud üldse atraktiivne toode. Praegu ainult kaks panka pakuvad õppelaenu ja nad ütlevad, et see on nende jaoks tülikas kohustus, aga nad ikkagi mõistavad oma vastutust ja on seda teinud. Lootus on, et pangad tulevad kaasa. Sellega on HTM ja paljud inimesed vaeva näinud, neid läbirääkimisi, et nad tegelikult mõistaksid, et see tudengeid toetab. Ja kui see on muudetud lihtsamaks. 

Teiseks oleme päris palju rääkinud seda, et langetada intressi. Need on olnud pikaajalised läbirääkimised ja praegu arvestatakse sellega, et mitte ainult intress ei lange, vaid arvestatakse seda kogukulu, mis tuleb intress pluss euribor. Teatud summast alates hakkab riik tasuma selle osa. Kui euribor tõuseb ja tekib suur risk, siis üle 5% hakkab riik seda tagama. See on ka riigile täiendav risk ja kulu, aga nagu öeldakse, riik peab ju seda võimaldama selleks, et tudengid ikkagi saaksid just õppimisega tegelda. Tegelikult on ka üliõpilaste liiduga läbirääkimistel palju räägitud, et üliõpilased kindlasti eelistaksid pigem õppetoetusi kui õppelaenu, aga samas see on ikkagi oluline meede, mis peaks aitama seda, et nad saavad õppimisele pühenduda ja võib-olla hiljem … Tagasimaksmise perioodi on ka pikendatud. Nii et selles mõttes võiks koormus olla väiksem, see võiks olla atraktiivsem ja seda võiks olla lihtsam saada. Nii et loodame, et see on midagi sellist, mida tudengid tervitavad.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea komisjoni pinginaaber! Küsimus. Ma küll ise osalesin komisjonis, aga ma lihtsalt küsin, see tuli ka jutuks siin esimeses küsimuses, mis puudutab õppetoetusi. Kas kusagilt on ka läbi käinud või nendel komisjonide istungitel … Ma ise ka enam ei mäleta, kas Haridus- ja Teadusministeerium on ka selles osas mingeid samme astumas, et ka see nii-öelda seaduse teine pool, mida me praegu ju otseselt ei mõjuta, pigem me räägime õppelaenudest, et see ka ette võtta ja vaadata üle seal erinevad alused, mismoodi teda jagada, kas seda tuleks tõsta või mitte tõsta. Kas see ka kuidagi läbi käis või seekord mitte?

Suur aitäh! Minu mäletamist mööda – peaks hoolikalt siis veel protokolli lugema – see ei olnud otseselt see teema, aga tudengid on seda markeerinud, et see on nende jaoks hästi oluline, aga nad on samavõrd markeerinud ka seda, et peale õppetoetuste tegelikult sooviksid nad tulemusstipendiumide tagasitoomist, selleks et tegelikult see õppimisele pühendumine saaks ka nagu finantsiliselt toetatud ja motiveeritaks mitte, noh, ütleme siis, rohkem pingutama ja see oleks ka kaetud. See on kindlasti seotud riigieelarveliste võimalustega, aga ma arvan, olen teiega täiesti nõus, et seda diskussiooni tuleks jätkata. Aga see on jällegi selline poliitiliste valikute küsimus, mis tõenäoliselt saavad pigem Riigikogu järgmiste valimiste teemaks, kui lahendame täna ära selles komisjonis. Praegu üks samm korraga on ikkagi päris oluline muutus tehtud. Mitu korda siin lugesin ette, et tudengite elu on tehtud nagu lihtsamaks ja on hea meel, et ka pangad ja pangaliit on lõpuks kaasa tulnud sellega.

Irja Lutsar, palun!

Hea ettekandja! Lugupeetud juhataja! Ma usun, et oli arutelul, aga ma sooviksin, et sa kordaksid seda, kas oli arutelul niisugune Ühendkuningriigi variant, et inimesed saavad õppelaenu, aga õppelaenu teatud töökohtadel või riigile vajalikel ja suhteliselt tagasihoidlikult tasustatud töökohtadel tagasi maksma ei pea. Ja sealjuures need töökohad, kus tõesti on inimestel head palgad, need inimesed maksavad siis tagasi. Kas niisugune arutelu oli ka laual? Ühendkuningriigis, nii palju kui mina tean, töötab see üsna hästi ja on juba aastaid töötanud. 

Aitäh jällegi küsimuse eest! See on tõesti selline asi, mis kõrghariduspoliitika üldistes aruteludes on olnud teemaks, et missugune võiks olla see kustutamine. Tundubki, et tegelikult on kaks erinevat varianti, mida veel lisaks soovitakse lihtsalt tagasimaksetele: ühel juhul siduda see laste saamisega ja teisel juhul siduda see hoopiski töötamisega ja motiveerida sinna juurde mitte ainult kustutamist, vaid ka näiteks seda, et tööandjad saavad ise kustutada, mitte selles mõttes, et riik kustutab teatud erialadel ja peab palga suurust silmas, vaid et ka näiteks tööandjad saavad midagi teha. Me ei ole nende variantideni jõudnud ja komisjonis neid otseselt ei kaalutud.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad ja vaatajad! Nii nagu juba eelkõneleja väga hästi kirjeldas seda ülevaadet, ka meie fraktsioonina suures pildis toetame. Kindlasti on oluline, et kõik see, mis puudutab õppelaene, läheb üliõpilastele soodsamaks, selle taotlemine läheb mõnevõrra lihtsamaks ja üleüldiselt on sammud õiges suunas. Seda on kinnitanud ka Eesti Üliõpilaskondade Liit ja Eesti Õpilasesinduste Liit, kes on üheselt ja selgelt öelnud, et seadus, mis reguleerib ennekõike õppetoetusi ja õppelaene, on oma teises osas kindlasti vaja muuta. See, mis puudutab näiteks käendajate kaotamist, intressimäära langetamist või ka maksimaalse määra tõstmist, on igati tervitatav. 

Aga oma lühikeses sõnavõtus ma rõhutaksin üle just selle teise poole seadusest, mis puudutab õppetoetusi. Ma paneksin taas kord kõigile südamele, et nii nagu üliõpilased ise muretsevad, muretsevad ka paljud teised osapooled just selle pärast, et tegelikult vajaduspõhise õppetoetuse määrad on selgelt ebapiisavad. Samuti on nende määramise alused vaja üle vaadata. Lisaks on seal mitmeid arvestuslikke väljakutseid, näiteks see, et kui vanematele kehtib kõrgharidust omandava lapse ülalpidamiskohustus kuni 21. eluaastani, siis õppetoetuse taotlemisel kuulub tudeng vanemate leibkonda kuni 25. eluaastani. Sarnaseid detaile on kindlasti õppetoetuse kohta veel, millele on ka Eesti üliõpilased ilusti ja korrektselt tähelepanu viidanud. Meie üleskutse on Haridus- ja Teadusministeeriumile, et kindlasti selle temaatikaga selle seaduse arutelu ei lõpeks ja õppetoetuste osa võetakse järgmises etapis tõsiselt ette, vaadatakse üle erinevad piirmäärad, nii määramise alused kui ka laiemalt õppetoetustega seonduvad väljakutsed meie üliõpilaste jaoks. Aitäh!

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Head komisjoni liikmed! Head Riigikogu liikmed ja kõik, kes meid läbi ekraani jälgivad! Tõepoolest, see teema, millest me selle eelnõuga seoses siin räägime, on väga oluline ja oluline just tuleviku seisukohalt. Sest et see eelnõu, nagu siin on ka juba öeldud, on eelnõu, mida tudengid on oodanud kaua, sest me teame, et elu on vahepeal edasi läinud ja õppelaenude saamine ja ka õppelaenu suurus oli ajale jalgu jäänud. Selles mõttes on see igati samm õiges suunas. 

Aga nagu me kuulsime, kahjuks ei arvestanud Haridus- ja Teadusministeerium ja Rahandusministeerium Eesti Konservatiivse Erakonna muudatusettepanekut, mis näeks ette õppelaenu kustutamise laste sünni korral. Me teame, et noortel inimestel langeb aeg, mil nad õpivad ja omandavad teadmisi edasiseks eluks, kokku ajaga, mil nad ülikoolis sageli ka tutvuvad, armuvad, loovad pere ja tahaksid hea meelega ühitada pereelu ja õppimist. Noored on meil teatavasti tublid ja jõuavad palju. Ja me teame isegi, kui palju kergem on noorelt saada ja kasvatada lapsi – see kõik käib kui muuseas ja sedavõrd lihtsam on ka tulevikus, kui peale ülikooli lõpetamist hakkab tööelu võtma oma aega. Aga kui sul lapsed on selleks ajaks juba olemas ning sa siis ei pea enam töös tegema pause – eriti puudutab see noori naisi, kelle karjäär ei pea katkema –, siis just see muudatusettepanek oleks andnud meie tarkadele ja tublidele noortele suurepärase võimaluse soovi korral õppida, luua pere ja saada lapsi samaaegselt, võtta õppelaenu, katta sellega oma igapäevaseid kulusid ilma, et peaks õppimise kõrval ja pere kõrval ka veel tööl käima. Ja sellega oleks loodud ka suurepärane võimalus, riik oleks tulnud neile toeks ja abiks, et kui noorel haritud perel oleks õpingute ajal saadud kolm last, ei peaks nad lisaks sellele, et neil on olemas lapsed ja nad saavad pühenduda oma tööalase karjääri ülesehitamisele, enam mõtlema ka õppelaenude tagasimaksmisele, sest riik on võtnud tervikuna selle kohustuse enda peale. 

Me teame, et meie armas ja ainuke kodumaa, meie Eesti, meie eestlaste riik, ainuke koht maailmas, kus me saame elada, töötada ja rääkida eesti keeles, on praegu ajaloo suurimas demograafilises kriisis. See omakorda tähendab seda, et kui need protsessid ja suundumused ja eelkõige poliitikad jätkuvad, siis juba mõne inimpõlve pärast oleme me läbimas demograafilist katastroofi, mis paneb küsimuse alla meie riigi ja rahva kestmise – selle, mis on kirjas meie põhiseaduses ja mis selgesõnaliselt defineerib ära, milleks meie riik on loodud, ning seeläbi annab see selged suunised ka poliitikutele, kes mandaadi saanuna on kohustatud igati seisma meie põhiseaduslike eesmärkide eest ja kaitsel. 

See meede, mille meie erakond selle eelnõu väljatöötamisel ette pani – mida me muide oleme teinud ka varasemalt –, oleks väga selgelt töötanud kõige ja kõigi huvides. See oleks olnud üks parimaid võimalusi kujundada demograafilisi protsesse riigi toel nii, et kedagi ei survestataks ega sunnitaks millekski, aga samas toetaks just neid noori, kes sooviksid luua õppimise ajal pere ja saada lapsi. Sest lapsed on tegelikult meie kõigi elu suur rõõm, eriti siis, kui meie silmad ei ole sellele suletud, kuna peame maadlema igapäevaelu murede ja toimetulekuga. Just seda eesmärki oleks see muudatusettepanek täitnud. 

Mul on hea meel, et komisjonis leidis see ettepanek ülekaaluka toetuse, mis omakorda näitab, et arusaam meie riigi ja rahvuse tulevikust on erakondadeüleselt muutumas, ning eriti selles osas, et saadakse aru, kui oluline on toetada meie noori, just neid, kes tahavad ja suudavad edukalt õppida ning samal ajal ka luua pere ning saada lapsi.

Kahju aga on, et ministeeriumi ametnikud – olgu öeldud, et haridus- ja teadusministri erakonna esindajad komisjonis selle olulise muudatuse hääletusel ei olnud – nii tugevalt oma vastuseisu sellele ettepanekule väljendasid. Nagu ikka, taandati kõik rahale ja siin on tõesti kahju, et praegune valitsus ei suuda kaugemale mõelda hetkeolukorrast. Ja eriti kummaline on, et seda poliitikat juhib erakond, kes tuli poliitikasse lipukirja all, et neil on pikk plaan. Eesti 200 pidi ju tähendama, et meie riik, meie rahvusriik, mis on kirjas meie põhiseaduses, saaks tähistada ka oma 200. aastapäeva. Aga paraku ilma lasteta, kes sünniks meie tarkadele ja tublidele noortele, see lihtsalt ei juhtu. Eestit sellisel kujul enam ei ole juba 30–50 aasta pärast, Eesti lihtsalt ei vea välja 2126. aastani. 

Et aga mitte ametnikele liiga teha – ma arvan, et nad noorte inimestena mõistavad suurepäraselt, et see on hea ja uusi põlvkondi toetav ettepanek –, siis tuleb tunnistada, et nad osundasid oma vastulausetes väga selgelt, et see, kas õppelaenude tagasimaksed siduda laste saamise ja laste arvuga nii, et kolme lapse olemasolul oleks õppelaen riigi poolt kustutatud, on eelkõige poliitiline otsus. Seetõttu ma olen täiesti kindel, et kui sellekohased poliitikad peaksid muutuma, kui Eesti saab valitsuse, kes toetab igati lapsi, peresid, suurperesid, toetab tarku ja tublisid noori näiteks ka õpingute käigus läbi sellesama õppelaenude laste pealt kustutamise meetme, siis saavad needsamad ametnikud tulla ühel ilusal päeval meile Riigikogu kultuurikomisjoni juba valitsuse koostatud eelnõuga, õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning krediidiasutuste seaduse muutmise seadusega, kus on kirjas, et laenusaaja lapse sünni korral kompenseerib riik ühe kolmandiku laenu summast iga lapse sünniga ja kolmanda lapse sünni korral kustutatakse kogu alles jäänud õppelaenu jääk kuni nullini. Sellise otsuseni ei ole enam kaua jäänud, sest valimised on juba kümne kuu pärast. Ja kui rahvas ja ka meie noored teevad teistsuguse valiku poliitikate osas, siis on kõik võimalik. Sest see otsus lihtsalt tuleb ära teha, sest seda vajavad nii meie riik ja rahvas, selleks et me jääksime kestma üle aegade. Seda vajavad ka meie tublid noored, meie kõige kallim rahvuslik aare ja eelkõige meie naised, kes ometi saavad sellisel juhul muretumalt ühitada õpingud ja pereelu, ja pärast õpingute lõppu omakorda töö- ja pereelu, ilma et peaks katkestama laste saamiseks oma tööalast karjääri just siis, kui on parim aeg seda üles ehitada. Sest lapsed on juba olemas rõõmuks endale ja läbi selle rõõmu oleks toetatud ka meie oma vaba ja armsa riigi tulevik. Aitäh!

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Meie fraktsiooni hinnangul on tegu seaduseelnõuga, mis kindlasti väärib toetust, kuna liigub õiges suunas. Loomulikult ei ole siin tegemist revolutsiooniga. See eelnõu kindlasti ei lahenda kõiki Eesti kõrghariduse probleeme ega tee õppurite elu üleöö muretuks, kuid tegemist on pragmaatilise, mõistliku ja kauaoodatud sammuga. Võin oma kogemusest öelda, et omal ajal olin mina vist üks esimestest, kes võttis õppelaenu, kuna see abimeede tudengitele oli 1990-ndatel esimest korda katsetatud, siis tõepoolest oli natuke niimoodi ühest küljest naljakas, teisest küljest kummaline vaadata, kuidas üliõpilased hakkasid kõik üksteise käendajaks, sest teisi käendajaid ei olnud eriti paljudel kuskilt võtta. Nii et on hästi positiivne, et süsteem muutub nüüd paindlikumaks ja kättesaadavamaks, sest käenduse nõude kaotamine on minu meelest kindlasti mõistlik samm. 

Loomulikult on positiivne intressimäära vähendamine ja pikem tagasimakseperiood. Omal ajal oli kaks nominaalset õppeaega, nüüd on see suurem. See annab kindlasti lõpetajatele rohkem hingamisruumi pärast seda, kui nad on oma õpingud lõpetanud ja alustavad oma tööelu, loovad pere, otsivad oma esimest kodu ja nii edasi. 

Vaatame otsa faktidele. Siiamaani on õppelaenu kasutanud umbes 4% võimalikest õppuritest, see tähendab, et see süsteem ei töötanud nii, nagu oleks pidanud. Sest kui selline instrument on olemas, siis miks seda kasutab nii väike osa sihtrühmast? Nüüd on eelnõu vähemalt aus katse seda süsteemi reaalselt paremaks muuta. Ma arvan, et õppelaenu taotlejate arv kindlasti kasvab suuremaks. Aeg näitab, aga ongi huvitav seda statistikat pärast lugeda. 

Positiivne on ka see, et menetluse käigus on olnud kasutatud üliõpilased, ülikoolid, pangad ja teised osapooled. Mitmed ettepanekud on menetluse käigus arvesse võetud ja ma arvan, et see on selline hea õigusloome tunnus, mis paraku ei juhtu siin iga eelnõuga, mis siia Riigikokku jõuab. 

Ausalt öeldes tekkis seda eelnõu lõplikku varianti lugedes isegi natuke kummaline tunne, sest kui Haridus- ja Teadusministeerium oleks kõigi oma reformide ja probleemidega tegelenud sama süsteemselt nagu selle eelnõu puhul, sama põhjalikult ja konstruktiivselt, siis ma arvan, et me võiksime täna rääkida ühest tõeliselt tõhusast ministeeriumist. Aga paraku see nii ei ole. Me mäletame erinevaid haridusreforme, mis on tulnud kiirustades ja ebapiisava ettevalmistusega ning tekitanud rohkem probleeme ja küsimusi kui vastuseid. Olgu selleks näiteks õpetajate puuduse küsimus, koolivõrgu probleemid, digilahenduste tõrked, kurikuulus üleminek eestikeelsele õppele, mis tekitab siiamaani hästi palju probleeme ja ministeerium, paistab, jääb nendega kohati hätta, või segadused ka kõrghariduse rahastamisel. Viimane näide on needsamad õpilaskäigud, ekskursioonid kultuuriobjektidele ja nii edasi, mis siiamaani on lahendamata ja on tekitanud juba päris suure kaose. Sageli lihtsalt jääb mulje, et ministeerium tegeleb tagajärgedega, siis kui probleemid on liiga suureks kasvanud. 

Aga selle eelnõu puhul ma veel kord ütlen, et meie fraktsioon seda kindlasti toetab. Loodame, et ka järgmised initsiatiivid, mis on haridusega seotud või Haridus- ja Teadusministeeriumilt tulnud, on sama hästi ette valmistatud, vähem bürokraatiat ja rohkem võimalusi. Aitäh! 

Suur tänu! Järgnevalt kolleeg Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid, Eesti mehed, Eesti naised! Ma ka loomulikult hääletan selle eelnõu poolt, aga mitte sellepärast, et tegemist oleks eriti julge või tervikliku reformiga, vaid sellepärast, et tegelikult alternatiivi enam ei ole. Eesti õppelaenusüsteem on olnud aastaid vinduv ja poolhalvatud ja nüüd midagi lõpuks tehti ära. 

Aga samal ajal ma ütlen, et ma ikkagi eelistaksin endiselt eelnõu, mille esitasin juba 2023. aastal. Tol ajal lükati see tagasi põhjendusega, et kohe-kohe tuleb valitsuse terviklik ja kompleksne kõrgharidusreform. Lubati suurt pilti, süsteemset lähenemist ja põhjalikke lahendusi. Nüüd on möödas kolm aastat. Suurt reformi ei ole tulnud. Küll aga vahepeal on lisaks varem olnud analüüsidele, strateegiatele, nõupidamistele ja konverentsidele jälle tulnud uued raportid, analüüsid, strateegiad. Kõik nad on toonud välja ühed ja samad probleemid, aga midagi muutunud ei ole. 

Vaat, see on nüüd ehe näide sellest, kui aeglane, kohmakas ja saamatu on meie poliitika selles olukorras, kus probleemid on ammu ja ammu teada. Kolm aastat on kulunud, et jõuda lahenduseni, mis teeb paljuski ära needsamad asjad, millest on räägitud juba aastaid – lihtsam ligipääs ja paindlikum süsteem. 

Aga kõige suurem erinevus toonase eelnõuga oli ikkagi väärtustes. See 2023. aasta eelnõu lähtus põhimõttest, et kõrghariduspoliitika ei peaks olema ainult finantsinstrument, vaid ka tulevikupoliitika. Selleks nüüd öeldakse, et raha ei ole. Aga nii paljude analüüside ja raportite järeldused on, et meie investeeringute suund või rõhk on käest ära. Liiga palju raha läheb betooni ajal, kui liiga vähe mõeldakse inimestele. 

Mul on tore öelda, et eelmisel nädalal saime rõõmsa uudise, et Tartu Ülikool tahab Maarjavälja uue õppe- ja teaduslinnaku rajamist. Kogu kompleks läheb maksma 100 miljonit eurot ja raske oleks ette kujutada, et selle summa peale siis ka jäädakse. Kindlasti see läheb kallimaks. 

Selle ja muude betooni valatud raha eest oleks saanud teha hoopis midagi muud, hoopis midagi palju paremat. Selle raha eest võiks tõsta õppejõudude palka, selle eest võiks palgata väga tuntud, väga häid välisõppejõude. Selle raha eest saaks luua õppelaenusüsteemi, mis päriselt aitab noortel inimestel elu alustada, sest ülikooli kvaliteeti ei loo betoon, vaid loovad inimesed. Seni, kuni Eesti kõrghariduspoliitika peamine ambitsioon väljendub uutes hoonetes, mitte inimestes, me jäämegi rääkima kriisist, ilma et me seda tegelikult lahendaksime. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Asume eelnõu 767 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kokku on eelnõu kohta tehtud 12 muudatusettepanekut. Muudatusettepanek nr 1, esitanud on selle kultuurikomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitanud samuti kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitanud samuti kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek, esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada seda täielikult. Viies muudatusettepanek, esitanud on selle Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada seda täielikult. Õnne Pillak, palun! 

Jaa. Reformierakonna fraktsiooni nimel palun seda muudatusettepanekut hääletada. 

Aitäh! Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 12 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Järgnevalt kuues muudatusettepanek, mille on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Seitsmenda muudatusettepaneku on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kaheksanda muudatusettepaneku on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Üheksanda muudatusettepaneku on esitanud kultuurikomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kümnenda muudatusettepaneku on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ja 11. muudatusettepaneku on esitanud samuti kultuurikomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Viimane, 12. muudatusettepaneku on samuti esitanud kultuurikomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. 

Head kolleegid, me oleme eelnõu 767 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 767 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Tänane üheksas päevakorrapunkt on maaelukomisjoni algatatud kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu 859 teine lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli maaelukomisjoni esimehe Urmas Kruuse. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Auväärsed Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Tõepoolest, 11. mail arutas maaelukomisjon teise lugemise ettevalmistamist. (Sumin saalis.) Olid kutsutud Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kalanduspoliitika osakonna juhataja Sigmar Suu, Eesti Kaugpüüdjate Liidu juhatuse liige Mati Sarevet …

(Mikrofon ei tööta.) Head kolleegid, saalis on lärm. Me ei kuule ettekandjat. Kui te soovite omavahel arutada, siis palun tehke seda saalist väljaspool, aga siin saalis on meil ikkagi ennekõike vaja kuulata ettekandjat. Aga Urmas Kruuse, jätkake, palun!

Aitäh! 

… ja Mati Sarevet ja õigusnõustaja Mart Blöndal.

Üks hetk veel, Urmas! Kas saaks mikrofone järsku tõsta kuidagi ka?

Üks, üks, kaks, kaks.

Läks paremaks.

Läks paremaks?

Läks oluliselt paremaks. Aitäh!

Okei. Aitäh! Ja siis tähtajaks komisjonidel, Riigikogu liikmetel ega fraktsioonidel muudatusettepanekuid ei olnud. Koostöös ministeeriumiga tegi sektor kaks muudatusettepanekut, mis on ka teile esitletud seletuskirjas ja kõikides muudes dokumentides. Esimene muudatus puudutas vabanenud püügivõimsuse kasutamist ja teine muudatus puudutas kalalaevaregistriks kustutatava tähtaja pikendamist 36 kuult 66 kuule. Need muudatusettepanekud olid heaks kiidetud samal istungil komisjoni poolt konsensuslikult. Seal tehti siis ka ettepanek võtta antud eelnõu tänasesse päevakorda ja kui tänane teine lugemine lõpetatakse, siis viia läbi lõpphääletus 3. juunil käesoleval aastal. 

Sellelsamal teemal pidas komisjon ka ühe täiendava istungi, õigemini täiendava arutelu esmaspäeval, 18. mail. Täiendav arutelu oli seotud sellega, et ministeerium, vaadates veel kord üle need eelmised muudatusettepanekud, pani komisjonile ette viia sisse täiendavad selgitused, mis ühelt poolt on seotud sellega, et tekitada parem õigusselgus, ja teiselt poolt ka siis üks täiendav muudatusettepanek. Kuna komisjon oli juba eelmisel korral heaks kiitnud muudatusettepanekud, siis ta oli sunnitud sellel korral tegema seda uuesti ehk protokolli huvides ta lihtsalt ei võtnud midagi lisaks juurde, vaid vaatas kõik muudatusettepanekud uue tekstina ja tervikuna üle ja kiitis ka need konsensuslikult heaks. 

Kõik muudatusettepanekud, mis selle eelnõuga kaasnevad, on sektoriga läbi räägitud ja juristidega täpsustatud. Selle tõttu kogu see muudatusettepanekute pakett teie ees sellisena täna on. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on esitatud kolm muudatusettepanekut ja me asume nende läbivaatamise juurde. 

Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud maaelukomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud samuti maaelukomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Ka kolmanda muudatusettepaneku on esitanud maaelukomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult.  

Me oleme eelnõu 859 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 859 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Tänane kümnes päevakorrapunkt on sotsiaalkomisjoni algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 886 teine lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Irja Lutsari. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid!

Üks palve. Vabandust, et katkestan, aga kas saaks mikrofonid lähemale tõmmata, siis me kuuleme paremini. Aitäh!

Kas nüüd on paremini kuulda?

Nüüd on absoluutselt paremini kuulda.

Okei, vabandust! Mina kannan teile ette selle seaduseelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamise, mis valdavalt toimus 12. mail käesoleval aastal. 18. mail olulisi otsuseid enam ei tehtud. 12. mai istungile olid kutsutud Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna tervishoiuvõrgu ekspert Heli Paluste ja õigusosakonna õigusnõunik Rebeka Pintson, Eesti Arstide Liidu peasekretär Katrin Rehemaa ja Ravimiameti peadirektori asetäitja Ott Laius. 

Eelnõu kohta muudatusettepanekuid esimese ja teise lugemise vahel ei laekunud. Oma arvamuse saatsid huvigruppidest Tartu Ülikool, Eesti Ämmaemandate Ühing, Eesti Arstide Liit, Eesti Psühhiaatrite Selts, Tervisekassa ja Ravimiamet. Sisulisi ettepanekuid eelnõu kohta ei tehtud, kuid Eesti Arstide Liit ja Eesti Psühhiaatrite Selts märkisid, et nad põhimõtteliselt eelnõu toetavad, kuid ei toeta võimalikke lisapiiranguid, mida eelnõu kohaselt kavandatakse kehtestada ministri volitusnormi alusel, koostades loetelu ravimitest, mille enesele väljakirjutamine oleks keelatud. 

Tervisekassa andis ka oma hinnangu ja tema ütles, et selgemaks tuleb muuta sätted, mis lubavad tervishoiutöötajatel väljastada iseendale ravikindlustushüvitise aluseks olevaid dokumente, näiteks töövõimetuslehti, kuna selline praktika suurendab kuritarvitamise riski ja võib viia ravikindlustuse põhjendamatu kasutamiseni. Signe Riisalo mainis, et Vabariigi Valitsuse arvamus eelnõu kohta on üheselt toetav. 

Ma lihtsalt kannan teile ette mõned põhipunktid, mida me arutasime sellel 12. mai koosolekul. Esiteks me arutasime Tervisekassa ettepanekut, et seaduses kajastataks ka sätteid, mis lubavad tervishoiutöötajatel väljastada iseenda ravikindlustuse aluseks olevaid dokumente ehk töövõimetuslehti. Heli Paluste vastas selle peale, et Tervisekassa tähelepanek töövõimetuslehtede väljastamise kohta iseendale võib tema sõnul vajada eraldi arutelu ja võimalikke täpsustusi, kuid mitte selle eelnõu raames. Sotsiaalministeerium ei pea teema sidumist käesoleva eelnõuga põhjendatuks. Tanel Kiik lisas, et Tervisekassal on võimalus hinnata ja vajaduse korral selgitada, kas ja millises mahus on probleemiga tegemist. Ta lisas, et kui pärast eelnõu menetlust soovitakse teemasse süvitsi minna, peaksid Terviseamet ja Tervisekassa tegema põhjalikuma eeltöö ja kõigepealt tuvastama probleemi. 

Järgmisena arutati Eesti Arstide Liidu ja Eesti Psühhiaatrite Seltsi arvamust, et lisapiiranguid selles seaduseelnõus kehtestada tarvis pole. Heli Paluste tõi välja, et juba praeguses määruses on kehtestatud paljudele ravimitele kutse- ja erialapõhised piirangud. Sellele viitasid ka ülalnimetatud seltsid. Lisaks on eraldi sätestatud nii narkootiliste ravimite koguse piirang retsepti kohta kui ka piirangud näiteks bensodiasepiinide väljakirjutamisele. Need piirangud laienevad ka iseendale kirjutatud retseptidele. Heli Paluste lisas, et võimalus piiranguid kehtestada peaks seadusesse jääma juhuks, kui edaspidi on soov lisada samasse määrusesse täiendavaid piiranguid. Selle ettepanekuga nõustus ka Ravimiameti esindaja. 

Kolmandaks arutati kontrolli tõhustamist retseptide väljakirjutamise õiguse väärkasutamise üle. Komisjonis nenditi, et esmalt tuleb kindlaks teha, kui suur see probleem on ja missuguseid ravimeid see puudutab. Heli Paluste nentis, et järelevalve ja kontrolli võimekusel on piirid ning andmete väljavõtmine ja retseptide jälgimine võtavad Terviseametil aega ja ressurssi. Tema sõnul on niinimetatud retseptivabrikud avastatud just sellise kontrolli käigus. Ta lisas, et ressursside ja võimaluste piires on võimekus olemas ja järelevalvet jätkatakse, ja kui tuvastatakse probleemid, siis vastavalt ka reageeritakse ja lisapiiranguid kas siis pannakse või jäetakse panemata. 

Ja lõpuks tehti konsensuslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 20. mail, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 3. juunil käesoleval aastal. Mina tänan!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Diana Ingeraineni. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Täna arutame küsimust, mis esmapilgul puudutab nagu retsepte ja tehnilisi õigusnorme, kuid tegelikult puudutab see palju enamat. See puudutab riigi suhtumist oma arstidesse, oma tervishoiutöötajatesse kui koostööpartneritesse. 

Aastaid oli Eestis kujunenud praktika, kus arstid kirjutasid endale retsepte – mitte kuritarvitamiseks, mitte seaduste eiramiseks, enamasti põhjuseks praktiline vajadus lahendada kiirelt tervisemuresid. Tegemist oli praktilise ja vastutustundliku lahendusega, mida enamasti kasutati professionaalselt ja mille kohta ei ole välja toodud süsteemseid rikkumisi. 

Siis aga otsustati ametkondlikult see võimalus retseptikeskuses sulgeda – mitte aruteludega, mitte koostöös arstidega, mitte ette teavitades. Arstkond sai muudatustest teada sisuliselt siis, kui süsteem enam ei töötanud. Ja kui arstid küsisid täiesti õigustatud küsimuse, miks ei teavitatud, kõlas vastus, et arstid peavad ise seadustega kursis olema. 

Head kolleegid! Selline suhtumine ei loonud usaldust ega näidanud partnerlust. Selline suhtumine kõlab üleolevalt ja bürokraatlikult ajal, mil meie tervishoiusüsteem vajab tegelikele valupunktidele lahenduste leidmist, olgu selleks pikad ravijärjekorrad või suur töökoormus. Arstid ei vaidlustanud vajadust seadust järgida, vastupidi, tunnistati, et kui seadus vajab täiendamist, siis tuleb seda teha. Kuid nad ootasid elementaarset austust ja koostööd, ootasid, et neid kaasatakse, teavitatakse ja kuulatakse enne, kui tehakse muudatus, mis mõjutab paljusid tervishoiutöötajaid. 

Riik ei saa toimida ainult käsu ja formaalse õiguse kaudu, riik toimib usalduse kaudu. Ja mul on siiralt hea meel, et Riigikogu liikmed suhtusid probleemi täie tõsidusega. Kui toodi välja probleem, siis Riigikogu ei vastanud üleolevalt. Meie ei öelnud, et oleksite pidanud ise teadma. Meie kuulasime, me mõistsime, et seadus peab teenima elu, mitte vastupidi. 

Tänane menetletav eelnõu ei ava ust piiramatule eneseravile. Vastupidi, see sätestab väga selged piirid. Endale retsepti väljakirjutamine on lubatud üksnes erandlikes olukordades: ägeda mööduva haiguse tavapäraseks raviks või kroonilise haiguse järjepidevuse tagamiseks. Eelnõu rõhutab jätkuvalt arstieetika, professionaalse vastutuse ja dokumenteerimise kohustuse tähtsust. Samuti nähakse ette piirangud, mida võib ja mida ei või. See on mõistlik, tasakaalukas ja usaldusel põhinev lahendus. 

Head kolleegid, ma tänan teid ka siiralt arstkonna nimel, et Riigikogu leidis kenasti lahenduse ja hakkas vastavaid seaduseid menetlema. Me saadame selle eelnõuga sõnumi, et Riigikogu oskab kuulata, oskab mõista ja oskab vajadusel seadusi parandada. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 886 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Tänane 11. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse täiendamise seaduse eelnõu 773 teine lugemine. Ettekandjana palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Vilja Toomasti. Õiguskomisjoni liige siis, täpsustus.

Aitäh, härra esimees! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamise seaduse eelnõu 773 teiseks ja kolmandaks lugemiseks ettevalmistamist teisipäevasel, 5. mai istungil. Komisjoni istungile olid kutsutud Justiits- ja Digiministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Martin Ziehr ning vanglate osakonna õigustalituse nõunik Kadri Margus, Riigiprokuratuuri juhtivprokurör Kretel Tamm, Tartu Maakohtu osakonna juhataja Marju Persidskaja, Harju Maakohtu osakonna juhataja Grete Vahtra, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna karistusõiguse nooremteadur Diana Kõmmus, Tartu Vangla vanglateenistuse peaspetsialist, projektijuht Konstantin Nikiforov. 

Komisjoni esimees Madis Timpson lausus sissejuhatuseks, et Riigikogust on laekunud üks muudatusettepanek ja see on laekunud Isamaa fraktsioonilt. Arvamusi on eelnõu kohta esitanud Riigiprokuratuur, Riigikohus, Tartu Maakohus, Harju Maakohus, Tartu Ülikool, Tallinna Vangla ja Tartu Vangla. Nagu ma enne mainisin, kõikide nende arvamuste esindajad olid kutsutud ka komisjoni istungile, aga ükski nendest kohalviibijatest ei soovinud oma kirjalikku arvamust kommenteerida. Need on teile kättesaadavad eelnõu lehel.

Õiguskomisjoni esimees Madis Timpson andis sõna Justiits- ja Digiministeeriumi esindajale Martin Ziehrile, kes siis teatas, et eelnõus ei ole vahepeal iseenesest muutusi toimunud, kuid Justiits- ja Digiministeerium on tänaseks esitanud kaks muudatusettepanekut. Üks muudatusettepanek puudutab nikotiinipatjade küsimust. Vahepeal tuli selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend ning tegemist on Rootsi kinnipeetavate puhul pidevalt päevakorras oleva küsimusega, kas neile selline võimalus antakse või mitte. Arvestades, et võib tekkida olukord, kus Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtulahendist tulenevalt tuleb seda niikuinii võimaldada, on esitatud vastav muudatusettepanek vangistusseadusesse erisätte lisamiseks, mille kohaselt tubakaseaduse § 22 lõike 2 punktis 7 sätestatut ei kohaldata vangla territooriumil tubakavabale huuletubakale. 

Edasi järgnesid komisjoni liikmete küsimused. Anti Haugas küsis, et kui Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtulahendist tulenevalt võib juhtuda, et tekib kohustus lubada siin vanglates ka nõndanimetatud klassikalist suitsetamist või saab see piirduda üksnes nikotiinipatjadega. Martin Ziehr vastas, et senine argumentatsioon on olnud küll selline, et süütamist eeldavaid tubakatooteid ei võimaldata ja samuti ei ole plaanis lubada elektroonilisi sigarette. Seega keskendub arutelu praegu kitsamalt nikotiinipatjade lubamisele või mitte. 

Seejärel tõstatas Peeter Ernits võrdse kohtlemise küsimuse. Ta leidis, et selline olukord, kus Rootsi kinnipeetavatele lubatakse siin nikotiinipatju, kuid Eesti kinnipeetavatele on tubakatooted endiselt keelatud, oleks vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Selline ebavõrdne kohtlemine võib teatavasti tekitada kinnipeetavate vahel pingeid. Kadri Margus möönis, et nikotiinipatjade puhul võib just nimelt võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes tekkida vajadus lubada üks hetk neid ka Eesti kinnipeetavatele, kuid see alles selgub. Martin Ziehr lisas, et tegelikult tuleb tubakatoodete keel vanglates temale teadaolevalt hetkel hoopis ministri määrusest, mitte seaduse tasemelt. See tähendab, et vajaduse korral on võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt võimalik selles ministri määruses teha muudatusi. 

Valdo Randpere palus täpsustada, mis vahet nähakse siin nimetatud nikotiinipadjal ja snus'il ning miks kasutatakse just mõistet nikotiinipadi, mitte snus. Konstantin Nikiforov selgitas, et Rootsi snus võimaldab tõesti tubakat, mis on nikotiiniallikaks. Eestis müüdav nikotiinipadi ei sisalda tubakat, vaid koosneb üksnes nikotiiniga immutatud materjalist. Nikiforov rõhutas, et Rootsi poolele sobib alternatiivina ka nikotiinipadi, sest snus'i siia tõesti saata ega siin soetada ei tohi, kuid nikotiinipadi täidab sisuliselt sama eesmärki. 

Varro Vooglaid küsis muudatuse sõnastuse kohta, miks kasutatakse väljendit tubakavaba huuletubakas. Ta märkis, et selline väljend on keeleliselt vastuoluline, sest tubakavaba toodet ei saa ikkagi tubakaks nimetada. Martin Ziehr möönis, et need märkused on sisuliselt õiged, kuid ta selgitas, et probleemkoht tõuseb sellest, et meie kehtiv tubakaseadus kasutab juba § 3 lõike 1 punktis 1 tubakatootega seonduvate toodete all mõistet tubakavaba huuletubakas. Ta märkis, et see sõnastuse küsimus tundub seega olevat laiem, kuna eelnõusse toodi üle juba kehtivas tubakaseaduses kasutatav mõiste. 

Nii. Siis jõudsime muudatusettepanekute juurde. Esimene muudatusettepanek käsitlebki seda, et kuna me nüüd muudame ka vangistusseadust seoses selle tubakaseaduse muudatusega, siis tuleks eelnõu pealkiri sõnastada järgmiselt: karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse täiendamise seadus. Teise muudatusettepanekuga me täpsustame eelnõus toodud numeratsiooni ja tekstisiseseid viiteid. Kolmas muudatusettepanek tuleneb Riigikohtu arvamusest. Ettepaneku kohaselt oleks norm täpsem, kui räägitakse üksnes kuritegudest, kuna välislepingu eesmärk on ajutiselt täide viia karistusi üksnes selliste tegude eest, mis on mõlemas riigis kuriteona karistatavad. 

Nii, neljas muudatusettepanek, mille tegi Isamaa fraktsioon, teeb lühidalt öeldes ettepaneku, et käesolev seadus jõustuks alles 2028. aasta 1. jaanuaril. Kolme esimest muudatusettepanekut toetas komisjon konsensusega. Isamaa fraktsiooni ettepaneku poolt hääletas kolm Riigikogu liiget ja kuus Riigikogu liiget olid sellele ettepanekule vastu. Ehk komisjon jättis selle ettepaneku arvestamata. 

Ja nüüd otsused. Esimene otsus on teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. mail, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine on lõpetatud, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 10. juunil käesoleval aastal. Need otsused tegime komisjonis konsensuslikult. 

Kuid siiski pidime tulema veel tagasi esmaspäeval, 18. mai istungil selle eelnõu juurde, kuna komisjoni ametnikud olid vahepeal lasknud seda eelnõu lugeda ja kontrollida keeletoimetajatel. Seal tegid keeletoimetajad mõningaid keelelisi parandusi ja täpsustusi. Komisjon pidas neid vajalikuks tutvustada ka komisjoni liikmetele ja sellega olid komisjoni liikmed nõus. Väga lühidalt öeldes oli näiteks üks selline muudatus, mida keeleinimesed tegid, et me ei räägi välisriigi vangistusest, vaid räägime välisriigi kohtu mõistetud vangistusest. Sellega ongi minu ettekanne peetud. Suur tänu!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Vabandan ette, et ma sellise isikliku küsimuse teile esitan. Te olete kena inimene. Aga kuulates, kuidas te ette kandsite detailideni mokatubakaid ja huule mingit tubakaid, ja arvestades seda, et see seadus tegelikult tehakse selleks, et Eestit hakatakse välja rentima vanglakohana, kas teil oli raske ka seda ettekannet ette valmistada?

Ma tänan nende heade sõnade eest! Ei, mul ei olnud raske seda ette valmistada, sellepärast et see eelnõu on osaliselt seotud küll Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahel sõlmitava välislepinguga, aga need snus'id ja nikotiinipadjad on selle Rootsi ja Eesti vahelise lepingu üks eriosa, kuna Rootsi pool on soovinud, et Rootsi kurjategijatel, kes siin hakkavad oma karistust kandma lepingu alusel, võimaldataks vanglas kasutada nikotiinipatju. Snus'i siia tuua ei saa, need asendatakse nikotiinipatjadega. Sellest sellised teie väite kohaselt mokatubakad ja huuletubakad – jutt käib siiski ainult nikotiinipatjadest, mis ei sisalda tubakat.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea ettekandja! Põhjalik ülevaade komisjonis konkreetse eelnõu arutelust, aga minu küsimus on veidi laiem. Ma juba vabandan, aga võib-olla selle eelnõu arutelude juures oli ka ikkagi sellest juttu, mis on siin ka saalis kõlanud. Ma lihtsalt tsiteerin ühte Õhtulehe artiklit, kus räägib Airi Värnik, kes on psühhiaater ja suitsidoloog. Tema ütleb niimoodi: "Jutuajamistest Rootsi kolleegidega olen saanud teadmise, kui pretensioonikad ja nõudlikud on uusasukad kolmandatest riikidest," sõnab ta. "Meie institutsioonidele tuleb tööd juurde, abi oma inimestele jääb tagaplaanile." Ma tean, et siin saalis on ka varem sellest juttu olnud. Kas ka komisjonis oli neid küsimusi, mis nagu üldiselt puudutavad nende … vanglarendi küsimusi?

Jaa, ma tänan! Jaa, sellest oli juttu. Justiits- ja Digiministeeriumi esindajad tõid välja statistika, et tegelikult Rootsi vangid kaebavad Eesti vangidega võrreldes ikka märksa vähem. See suhe oli lausa üks kahele kolmandikule.

Urmas Reinsalu, palun!

Jah, aitäh! Vilja, tähendab, avalikkuses on kõlama jäänud, oli kuidagi uudis, et seksuaalroimareid või – nagu valitsus neid nimetab, proua justiitsminister – kireroimareid ei tooda Rootsi vangidena siia. Aga siit seaduse tekstist ma niisuguseid piiranguid ei leia. Milles on siis küsimus? Millele me selles loogikas tugineda saame? Ja teiseks, siin ei ole mõtet ju teeselda, see on selgelt ju nii-öelda libestav eelnõu selle Rootsi vangide lepingu tarbeks, muidu seda iseseisvalt ei eksisteeriks. Oli juttu ka sellest, et praegu, tuleb tunnistada, kaalukas osa parlamendist on jäigalt selle lepingu sõlmimisele vastu, see on poliitiline reaalsus. Kas seda on mõtet teha, ütleme, enne valimisi niimoodi jõustada selles olukorras, kus see võidakse ka tagasi pöörata? Vähemalt osad poliitilised jõud on sellist seisukohta siiralt väljendanud.

Aitäh! See, mis puudutab seksuaalkurjategijaid, siis selles eelnõus sellest tõepoolest juttu ei ole. Küll aga ma jään konkreetse vastuse võlgu, kas Rootsi Kuningriigi ja Eesti Vabariigi vahelises vangide vahetamise või siinpidamise lepingus on seksuaalkurjategijatest juttu, konkreetselt selles eelnõus see sõnastatud. Küll aga on teada, et Rootsi Kuningriik ise ei soovi saata siia seksuaalkurjategijaid. Põhjuseks on see, et neil on Rootsis olemas korralik taasühiskonnastamise programm. Urmas, kas sa siis kuuled ka või ma ei räägigi sulle vastuseks, kui sa räägid? Jah, neil on korralik taasühiskonnastamise programm seksuaalkurjategijatele ja nad tahaksid seda oma vanglates ellu viia ja mitte tuua seksuaalkurjategijaid siia. Aga ma tõesti ei tea konkreetselt, kuna see on teine leping, kas seal on sõnastatud see nii korralikult või on see läbirääkimiste või muude kokkulepete raames sõlmitud. 

Aga teisele küsimusele oskan ma vastata ainult nii palju, et ärme siiski ruttame ajast ette. Mina ei oska küll öelda, kui suur on toetus sellele välislepingule, mida me siin varsti ratifitseerima hakkame. Eks elu näitab.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Sa kannad nüüd ette komisjonis toimunut. Kas komisjonis oli juttu ka sellest, et ei piisa ju ainult sellest, et meie siin mingi otsuse teeme? Meie hääletame loomulikult sellele vastu, koalitsioon hääletab selle poolt. Aga kuidas Rootsi poolega on? Ka nemad peavad põhimõtteliselt selle läbi laskuma parlamendist, kuuldatavasti isegi põhiseadust muutma. Kas sealtpoolt on need asjad nüüd tehtud ja korras? Kas sellest oli juttu, et mis selle asja lõpptulemus võib olla? 

See järjekordselt ei puuduta seda eelnõu, see puudutab ikka põhilepingut. Niivõrd põgusalt oli sellest juttu, sest eks ka komisjonis on seda küsitud. Aga nii palju, kui Justiits- ja Digiministeeriumi ametnikud on vastanud, et tegelikult ka Rootsi liigub sellega edasi. Nad on umbes samale kaugele jõudnud. Nad on ka parlamenti jõudnud, aga jälle ma ei oska öelda, kui kaugele nad on jõudnud ja kas Rootsi parlament hääletab selle poolt või mitte. Aga seda on küll komisjonis juttu olnud, et suhteliselt sageli, ka sellel nädalal on Rootsi ametnikud Eestis, et neid asju siin koos arutada ja läbi vaadata, nii et tegelikult ka Rootsi poole peal käib tihe töö.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Auväärt ettekandja! No see eelnõu ja tegelikult ka leping ja üldse see vangide Eestisse toomine Eesti julgeolekut ja turvalisust muidugi ei suurenda. Aga see on omaette teema. 

Minu küsimus on ikkagi selle komisjoni konkreetse arutelu kohta. Kas ma sain õigesti aru, et nii-öelda tubakavabad tubakatooted või mis iganes, kuidas me neid nimetame, teema nüüd, ja ebavõrdne kohtlemine vangide vahel, et komisjonis oli see arutelul ja ka ministeeriumi esindaja jäi vastuse võlgu, et tegelikult ei tea, võib-olla ei ole? Ja siis, kas see peaks reguleeritud olema seaduse tasemel või hoopis ministri määruse tasemel? See kõik jäi ebaselgeks, aga me läheme ikkagi selle eelnõuga edasi. Kas ma sain õigesti aru?

Aitäh! Võib-olla ma selgitasin natukene segaselt. Suure tõenäosusega tuleb sellest Euroopa Inimõiguste Kohtust see lubav otsus, et siin vanglakaristust kandvatele Rootsi vangidele lubatakse Eesti tingimustes ainult nikotiinivabad padjakesed … Vabandust! Mitte nikotiinivabad, vaid tubakavabad nikotiinipadjakesed. Aga see, mis puudutab Eesti vange, tegelikult ministeeriumi ametniks siiski nentis, et kui see EIK otsus on tulnud ja et see tegelikult on juba praegu tubakatoodete keeld või tubaka suitsetamine või nende ükskõik millisel kujul kasutamine praegu Eesti vanglates keelatud, ta möönis, et siis tuleb tõenäoliselt muuta seda ministri määrust.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No ma ei tea, miks on vaja meile rääkida rumalusi, et see ei ole seotud Rootsi vangide Eestisse toomise plaaniga. See ju ilmselgelt on seotud Rootsi vangide Eestisse toomise plaaniga.

Ei, ma ei ole seda öelnud.

Sa just praegu ütlesid kaks küsimust tagasi, et see eelnõu ei ole sellega seotud, selleks on meil teine eelnõu. Ma tean, et teine eelnõu on ka, ratifitseerimise eelnõu ka, aga sellega koos käib veel seadusemuudatus ja seda seadust me siin teemegi. Need on otseselt seotud. Mina ei tea, milliseid lolle meil püütakse või miks meid lollideks peetakse. Aga ma küsin sama asja, mida siin mitmed teised inimesed on küsinud, et kui meil Rootsi vangide toomise plaani ei oleks, siis me ju ei tegeleks sellega siin.

Vastus sellele küsimusele on jah, siis me ei peaks sellega tegelema. See eelnõu on seotud selle lepinguga, aga see küsimus, mille esitas kolleeg Moonika, on otseselt seotud selle teise lepinguga. Minu vastus oli see, et see küsimus, mille esitas Moonika Helme, ei ole seotud selle lepinguga. Ma ei ole kordagi öelnud, et see eelnõu ei ole seotud selle teise ratifitseerimise lepinguga.

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh! Kas ma saan õigesti aru, et need nikotiinipadjad on Eestis üldiselt keelatud? Või kuidas see olukord on? Kas neid nad tohivad Eesti kaasvangidele üle anda või ei tohi? Täpsustage.

Aga teine küsimus puudutas mul seda, et 9. juunil eelmisel aastal ütles proua Pakosta, et Tartu vanglasse tuuakse kiremõrvarid ja vägistajad. See oli justiitsministri seisukoht. Kui me võtame maha – teie väide oli, et seksuaalkurjategijaid ei tooda, vägistajad võtame maha –, siis jäävad järele kiremõrvarid. Kas kiremõrvareid nüüd tõlgendatakse selle proua justiitsministri loogika järgi nii, et nad on seksuaalkurjategijad, või nad on tegelikult isikuvastase kuriteo sooritanud, nii et me tegelikult oleme lähtunud sellest, et siis jääb järele tõenäoline mõrvarite grupp? Et saada aru, milline profiil kurjategijatest on. Sest ma saan aru, et praegu tegeleb valitsus selle profiili disainimisega kahepoolsetel läbirääkimistel Rootsi Kuningriigi ametnikena.

Jah, see vastab tõele. Nikotiinipadjad on Eestis lubatud, aga need ei ole lubatud Eesti vanglates. Nagu ma ütlesin, vastab tõele, et tegelikult kaks valitsust tegeleb sellega, milliseid vange siia võetakse. Ma võin ainult juurde lisada, et isegi pärast seda, kui Rootsi Kuningriik on välja valinud siia saadetavad vangid, teeb Eesti pool, kaitsepolitsei neile oma turvakontrolli. Ja selle tulemusena otsustatakse, kas antakse luba seda vangi siia Eestisse tuua vanglakaristust kandma või mitte.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! See seaduseelnõu tähendab, et ega me ju ei pea ainult Rootsi vange vastu võtma. See võimaldab mis tahes välisriigi kohtu poolt mõistetud vangide kohtlemist. Arvestades seda, et ka praegu on ju tegelikult Eestis väga palju välispäritolu vange, vähemalt kodanikuna, siis mida see eelnõu täpselt endast kujutab? Kas see eelnõu laieneb ka nendele vangidele, kes ka ei ole Eesti kodanikud, aga on juba Eesti vanglates? Ja kas see eelnõu laieneb näiteks ka teiste riikide kodanikele, mitte ainult Rootsi vangidele?

Aitäh! See eelnõu laieneb ainult nendele vangidele, keda peetakse praegu Rootsi vanglas. Meil ei ole ühegi teise riigiga kokkulepet. Kas Rootsi vangis istub välismaalane, seda ma ei tea. Ja see ei puuduta ka seda eelnõu, aga see on kahe riigi omavaheline kokkulepe, et need vangid, kes on Rootsis vangi mõistetud, on siis ... (Saalis seletatakse midagi pikalt.)

Aitäh! Aga me anname nüüd võimaluse küsida ...

Jaa, aga me teeme kahe riigi vahelist kokkulepet, me ei saa … (Saalist sekkutakse.) Aga sa pead lugema seadust täpselt.

Aga me anname nüüd võimaluse küsida Rene Kokal. Rene Kokk, palun!

Aitäh! Kas komisjon arutas seda ka, et kui peaks tulema ära see otsus, et vangid võivad hakata kasutama või tarbima seda huuletubakat ka Eestis, millise hagemise see kaasa toob ja mis kulud sellele? Varasemalt oli see Eestis keelatud. See arutelu on käinud, vangid on seda vaidlustanud juba varasemalt. Kas oli juttu ka, et millised rahalised nõuded sealt tulema hakkavad Eesti riigile, kui tulevad?

Jah, kui tulevad. Aga nagu ma olen seda korduvalt juba öelnud, et seda ühtlustada, kui seda lubatakse Rootsist siia tulevatele vangidele, siis suure tõenäosusega tehakse ministri määruses see muudatus, et ka Eesti vangid saavad hakata kasutama nikotiinipatjasid vanglates. Aga tubakatoodetest ainult nikotiinipatjasid, see ei kehti ei süüdatavatele tubakatoodetele ega ka e-sigarettidele. Need jäävad ikka keelatuks.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! No mina olin ka õiguskomisjonis ja mina saan aru, et antud eelnõu ju käsitlebki seda, et kui me need muudatused sisse viime, siis me saame mis tahes riigile tulevikus vanglarenditeenust pakkuda. Me ju teame, et ka siin on Belgia ministrid käinud, lausa kaks ministrit käisid korraga meie justiitsministriga kohtumas. Nii et neid potentsiaalseid huvilisi on tõenäoliselt palju. Niipea kui me selle eelnõu vastu võtame ja loome võimaluse enda õigusruumi – vanglarent ongi normaalne asi ja sellele me hakkamegi osutama kõigile soovijatele, sest seadus seda võimaldab –, siis neid huvilisi tekib kindlasti juurde. Mina küll õiguskomisjonis sain aru, et see loob sellise üldise raamistiku, mille kohta võib kas või 100 lepingut peale teha Rootsiga või ükskõik millise teise riigiga.

Jah. Tegelikult on sul õigus, jah, me muudame oma kriminaalmenetluse seadustikku ja vangistusseadustikku, aga Eesti ei pea praegu mitte ühegi teise riigiga läbirääkimisi. Jah, belglased on huvi tundnud, aga Eesti Vabariik on selgelt öelnud ei. Muidugi. Minister … Kas me nüüd arutleme?

Urmas Reinsalu, teeme nii, et me ei peaks märkusi tegema, seda enam, et te olete oma küsimused ära küsinud ja Toomast on vastanud.

Aga ma võin kinnitada, et mitte kellegagi Eesti Vabariik praegu ei pea uue vanglarendilepingu läbirääkimisi. Nii on vähemalt kinnitanud meile komisjonis Justiits- ja Digiministeerium.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun! Üks hetk! Meil on veel kaks küsimust, proua Toomast. 

Aitäh! Võib-olla on isegi rohkem veel. 

No vaatame. Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! No selle tubakatoodete tarbimisega me nüüd saame aru, et on väike segadus ja ei ole veel selgust, kuidas siis on. Ja kas on ebavõrdne kohtlemine või on võrdne kohtlemine ja nii edasi. Ja tundub, et meie vangide võimalused ka avarduvad, kui Rootsi vangidele lubatakse kasutada seda mokatubakat. See ei ole liikumine positiivses suunas. 

Aga mul on teine küsimus, mis on analoogne, ebavõrdse või võrdse kohtlemise küsimus. Nagu me teame, Eesti vangidel valimisõigust ei ole, Rootsi vangidel on. Kas siis selline olukord tekib nüüd ka meil, kus ühtedel vangidel on valimisõigus ja teistel ei ole? Ja kas on üldse arutatud, kuidas see korralduslik pool hakkab olema Rootsi vangide puhul, kuna neil on valimisõigus – Rootsi kinnipeetavad, kes tulevad Eesti vanglasse –, kuidas see hakkab välja nägema? Kuidas nad siis valimiskampaaniates osalevad ja nii edasi?

Aitäh! Vot seda küsimust me tõesti pole arutanud. Kui see kunagi tekib, eks me siis arutame, aga hetkel, ma ei tea, pole see päevakorda tõusnud.

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ei, valimisõigus ei ole päevakorda tõusnud, aga välismaalastega on lihtsalt niivõrd detaile ja nüansse, et see toob meile üüratuid probleeme kaela. Näiteks Rootsi ajakirjanike tehtud uurimus ütles, et 80% vägistamisjuhtude taga on välismaalased, kellest omakorda 97% on Rootsi tulnud väljastpoolt Euroopa Liitu. Kohutavalt ohtlik seltskond. 

Ja nüüd on lugu selles, et teie jutust ma kuulsin, et kaitsepolitsei vaatab need inimesed läbi, nende tausta. Aga nendega on ju nagu droonidega, et üks võetakse kinni ja lastakse alla, aga ülejäänud lendavad läbi ja prantsatavad kuskil mujal alla. Nii on ka kaitsepolitsei filtreerimisvõimega. Ega siis nad ei oska araabia keeltki, siia tuuakse inimesi tundmatute keelte riikidest. Kuidas see filtreerimisvõime siis teie arvates on? Tegelikult minu meelest kaitsepolitsei ei ole võimeline adekvaatset filtreeringut tegema.

Aitäh arvamuse eest! Ma ei tea, miskeelseid siia tuuakse, aga kui te oleksite saalis olnud, siis oleksite kuulnud – ma ütlesin kindlalt –, et vägistajaid Rootsi riik Eesti riiki ei saada.

Aitäh! Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Küsin siiski veel kord teie kinnitust. Te räägite, et vägistamise eest karistust kandvaid isikuid ei saadeta Eestisse, ütlesite niimoodi. Aga see seltskond on seal kirju, nagu Anti Poolamets varasemalt viitas, et sama isik võib olla varasemas elus toime pannud ka seksuaalkuriteo kas Rootsis või kuskil araabia maades. Kas seda ikkagi kontrollitakse? Ka te saate ikkagi kinnitada, et sellise taustaga isikud, isegi kui nad praegu, nüüd kannavad karistust näiteks pommi panemise eest, ei satu Eestisse? Minu jaoks tundub see küll väga kahtlane, et te saate seda praegu garanteerida, et sellised isikud tegelikult Eestisse ei jõua.

No oleme nüüd ausad, sellise detailsuse astmeni me komisjonis ei jõudnud. Ma võin ainult seda öelda, et selle lepingu järgi neid kurjategijaid, kes kannavad karistust seksuaalkuriteo eest, Rootsi siia ei saada. Kas nendes vastastikustes kokkulepetes, millest mina veel ei tea, sest praegu läbirääkimised käivad ja see ei puuduta konkreetselt ka seda eelnõu, mis läheb selle suure ratifitseerimist nõudva lepingu juurde ja sinna tulevad tingimused juurde ... Millist kontrolli oodatakse Rootsi riigi poolt? Eesti riigi poolt ma tean, et kõik isikud, nagu meile ka komisjonis kinnitati veel üleeile, vaatab kaitsepolitsei läbi ja neile tehakse taustauuring. See on meie poolt. Kui palju ja mis tingimusi nõutakse Rootsi poole pealt, seda ma hetkel ei tea. Sest nagu ma ütlesin, ka sel nädalal on Rootsi vanglaametnikud ja ametnikud Eestis, peavad neid läbirääkimisi ja täpsustavad neid ja kooskõlastavad omavahelisi tingimusi.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Aga kas sa oskad siis nimetada selle numbri, et kuna kaitsepolitsei peab hakkama tegema neile kõikidele isikutele taustakontrolli ja töömahud suurenevad oluliselt, siis kui palju on Kaitsepolitseiametisse plaanis värvata juurde uusi inimesi?

Ei, sellest komisjonis juttu ei ole. Ma ei tea, kuidas kaitsepolitsei oma tööd korraldab ja kuidas ta seda jaotab.

Anti Poolamets, palun!

Mina tulen oma küsimuse juurde tagasi. Te kommenteerisite hoopis vägistajate teemat. Mina rõhutasin oma küsimuses seda, et kogu see inimtüüp on äärmiselt ohtlik, need kolmandatest riikidest tulnud tegelased. Nagu Siim Pohlak hästi ütles, neil võib olla kümme erinevat kuritegu seljataga, tegu on ohtlike retsidivistidega. Asi on selles, et oli vähemalt huvitav teada, et kaitsepolitsei teeb taustakontrolli. See ju näitab juba, kui ohtliku asjaga on tegu. Meil on vaja oma politsei kõige paremate spetsialistide ressurssi kulutada 600 inimese läbikammimiseks. Kusjuures see on äärmiselt keeruline, sest nagu ma ütlesin, nad on teisest keeleruumist ja kultuuriruumist. Keegi ei tea, mida nad seal kodumaal üldse kunagi tegid, enne kui nad Euroopasse tulid. Mida kaitsepolitsei siis veel selgitas? Kas lühisõnaliselt ainult? Ja mida te ise arvate, kas on võimalik see filtreerimine tegelikult ka läbi viia, et see usaldav on?

Aitäh! No kaitsepolitsei muidugi meie komisjonis ei viibinud, seda kinnitas meile ministeeriumi nõunik ja seletas, kuidas see valik toimub. Aga ma tõepoolest ei oska seda kirjeldada, sest meil ei ole praegu veel valitud mitte ühtegi inimest, kes siia Eestisse tulevad vanglakaristust kandma. Ja kui me räägime 600 karistuse kandjast Eestis, siis selle arvuni me jõuame tõenäoliselt mitte sellel aastal, võib-olla isegi mitte järgmise aasta lõpuks. See ei ole nii, et 600 inimest pannakse ühekorraga lennuki peale ja tuuakse siia Eestisse ja saadetakse Tartu vanglasse.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Ma tänan!

Järgnevalt avan läbirääkimised ning kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Lea Danilson-Järgi. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ütlen kohe alustuseks ära, et Isamaa fraktsioon teeb ettepaneku see niinimetatud vanglarendi eelnõu teisel lugemisel katkestada. Põhjus on lihtne. See eelnõu on uks, mis avab võimaluse muuta Eesti vanglarendi sihtkohaks, ja mitte ainult Rootsile, millest me täna räägime, vaid ükskõik millistele riikidele, kes selle vastu huvi tunnevad. Me teame, et siin Belgia ministrid on kohtumas käinud ja minister on ka meil rääkinud, et ka Jõhvi vangla on tegelikult vähe täidetud ja seal on nagu ruumi üle. Nii et ma arvan, et kui see eelnõu vastu võetakse, siis me ei räägi enam ainult Rootsist, vaid siin tulevad ka teised riigid peagi teemaks. 

Ja omamoodi kurioosne muidugi ongi see olukord seetõttu, et kogu lugu hakkas ju peale just nimelt läbirääkimistest Rootsiga, aga õigusraamistikku meil tol hetkel välisriikidele vanglarenditeenust pakkuda ei olnud. Seda alles selle eelnõuga luuakse, aga see eelnõu jõudis Riigikogu menetlusse pool aastat hiljem kui Rootsiga sõlmitud koostööleping või see leping, millega ratifitseeritakse vanglarendi võimalus. Nii et nii-öelda enne tuli saba ja siis alles pea jõuab kohale, tegelikult ilma õigusliku raamistikuta asuti Rootsiga läbi rääkima ja anti välja juba ka veksleid. Nii et ei ole kahtlust, et kui see seaduseelnõu täna vastu võetakse – mitte täna, vaid täna läbib teise läbimise ja kolmandal lugemisel edaspidi vastu võetakse –, siis kohe tuleb siia ka vanglarendi eelnõu ratifitseerimine otsa. 

Antud eelnõu me oleme õiguskomisjonis kolmel korral arutanud ja meie hinnangul ei ole me selle eelnõu kohta saanud piisavalt ammendavaid vastuseid ja veenvaid garantiisid küsimustes, mis puudutavad eelkõige Eesti sisejulgeolekut, aga ka erinevaid õigusküsimusi, üldse riigi pikaajalisi huve ja kuvandit ning laiemat ühiskondlikku mõju. Valitsus on püüdnud selle eelnõuga jätta muljet, nagu tegemist oleks lihtsa majandusliku otsusega: et meil on tühje vanglakohti ja välisriigid on valmis nende eest maksma ja Eesti võiks selle pealt teenida tulu. Aga riik ei ole ettevõte, riigi ülesanne ei ole otsida ärimudeleid ja teenida tulu. Vanglasüsteem ei ole ka kindlasti mingi hotellindus või kinnisvaraäri. Sellepärast me kindlasti ei tohi kiirustades neid otsuseid teha, mille tagajärjed ulatuvad aastakümnete taha. 

Selle eelnõuga lähenevalt ka veel mõned põhimõttelised küsimused. Esiteks, julgeolekuriskid. Valitsus on meile kinnitanud, et tuuakse siia ainult selliseid vange, keda on kapo kontrollinud ja kellega ei kaasne mingeid riske, aga tegelikult jääb kogu vastutus ju lõpuks Eestile. Kui Eestis hakkavad need vangid oma karistust kandma, siis paratamatult suureneb ka risk, et koos vangidega kanduvad siia ka organiseeritud kuritegevuse võrgustikud ja mõjutustegevuse probleemid, mida meil täna õnneks sellisel kujul ei ole. Me kindlasti ei saa seda küsimust käsitleda puhtalt mingi Exceli tabeli arvutusena. 

Siis mõju meie õiguskorrale ja ühiskonnale. Eesti inimesed ei ole tegelikult päriselt saanud võimalust oma seisukohta selles küsimuses öelda, sest see teema on kerkinud peale valimisi teemaks ja me näeme, et ühiskondlikku toetust sellel vanglarendi ideel ei ole. Kindlasti ei tohiks niisuguseid põhimõttelisi küsimusi vastu võtta ilma tugeva mandaadita, mida saab eeldada ainult valimiste käigus saadud mandaadile tuginedes. Saab öelda, et selline toetus ühiskonnas on olemas niisugusele vanglarendi ideele.

Kas soovite lisaaega?

Jaa, paluksin.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh!

Ja seetõttu tegi ka Isamaa antud eelnõu puhul ettepaneku – vähemasti nii palju kui meie võimuses on hetkel – lükata selle eelnõu jõustumine valimistejärgsesse aega ehk 2028. aasta 1. jaanuarile, sest siis tekib veel võimalus need otsused üle vaadata vastavalt sellele, kuidas rahvas on mandaadi andnud. 

Üleüldiselt on selle eelnõu, kuna ta on selline ukse avamine vanglarendile, siis on üldse küsimus ka selles, millist riiki me ehitame. Kas meie eesmärk peaks olema saada selliseks riigiks, kes ekspordib kõrgtehnoloogiat, haridust ja innovatsiooni, või peaksime ennast esitlema hoopis sellise riigina, kes rendib hoopiski vanglakohti? 

Mõne sõnaga veel ka majanduslikust loogikast. Valitsus räägib võimalikust tulust, kuid väga vähe tegelikult kuludest ja ka alternatiivkuludest. Kui vangla seisab tühjana, siis me õiguskomisjonis nägime, et need numbrid olid väga palju ülepaisutatud ja me lõpuks ei saanudki täit selgust, mis siis see tühja vangla hoidmine reservis maksaks. Kindlasti see ei ole nii kulukas, nagu eelnõu algatajad, valitsus, on seda esitlenud. Aga kulude hulka tuleb arvata ju kindlasti ka näiteks lisakulud politseile, kohtutele, tervishoiule, ka julgeolekuintsidentidele, mis võivad sellega kaasneda. Kes selle eest vastutab, kui need riskid realiseeruvad? 

Vanglarent on väga tööjõumahukas. Eesti oma väiksuse ja tööjõupuuduse olukorras peaks ikkagi arendama neid tegevusi, mis on vähem tööjõumahukad, mis aitavad meil tööjõuressurssi säästa. Vanglarent kindlasti selline asi ei ole. Kõige eelneva tõttu Isamaa fraktsioon leiabki, et selle eelnõu menetlemisega ei tohi kiirustada. Meie ettepanek on selle eelnõu teine lugemine katkestada. Kutsun seda ettepanekut toetama ja annan üle ka katkestamise ettepaneku. Aitäh!

Järgmisena palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Helle-Moonika Helme. Palun! 

Austatud eesistuja! Kolleegid! Kõik Riigikogu liikmed! Hea Eesti rahvas! Ma tänan Lead, et Lea tegi väikse hea ülevaate juba rahvale ära. Ma lähen siit veel sammu võrra edasi. 

Me oleme täna siin arutanud justkui tubakatoodete ja mokatubaka tarvitamise võimalust vanglates, aga tegelikult, kui me vaatame nendele järelmitele ja kõigele otsa, siis me seisame silmitsi ühe järjekordse riigireetmise katsega, mis annab praegusele olematu toetusega valitsusele sõlmida nii-öelda vangide üleandmise leping Rootsiga. Esialgu Rootsiga, aga plaanid on sellel reeturlikul valitsusel suured. Nagu me oleme kuulnud, nad muidugi eitavad seda, aga tegelikult on see nii. 

Tegemist on ametlikult karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseadustiku täiendamise seaduse eelnõuga, mis tähendab sisuliselt praeguse valitsuse loodavat raamistikku, et oleks võimalik pärast seda sõlmida eri riikidega lepinguid, mis võimaldavad Eesti vanglates täide viia välisriigi kohtus mõistetud vanglakaristusi. See on siin eelnõu seletuskirjas ka selgelt kirja pandud. Tegelikkuses on siinkohal tegemist Eesti Vabariigi suveräänsuse, meie rahva julgeoleku ja tuleviku mahamüümisega. Sellised lepingud ei ole solidaarsus, see on Eesti muutmine Rootsi ja hiljem ka teiste riikide kuritegevuse prügimäeks. 

Aga räägime Rootsist. Rootsi on omaenda rumaluse ohver. Aastakümneid on seal valitsenud rohepunased globalistid, kes on muutnud selle riigi tundmatuseni sellest, mis ta kunagi oli. Nad avasid piirid massiimmigratsioonile, lõhkusid rahvusriigi mõiste ja muutsid kunagise turvalise kuningriigi Euroopa gängsterduse pealinnaks. Ja nagu me teame, Malmö, Stockholm, Göteborg – need nimed ei seostu enam viikingite, vaid immigrantide, jõukude, granaadiplahvatuste, massivägistamiste ja noorte rootslaste põgenemisega oma kodudest. Nende vanglad on täis inimesi, kellel ei ole Rootsiga sageli mitte midagi pistmist. 

Aga need on imporditud probleemid, mida rootslased ise enam kontrollida ei suuda, ja nüüd tahavad nad oma räpase koorma Eestisse tuua. Miks? Aga sellepärast, et seal neil pole enam kohta, sest nende liberaalne utoopia on kokku kukkunud ja selle asemel, et tunnistada oma poliitika täielikku läbikukkumist, on nad otsustanud oma probleemid importida. Eesti vasakliberaalne valitsus on valmis selle koorma rõõmsalt vastu võtma ja seda siiski Eesti maksumaksja kulul, kuigi nad ise väidavad vastupidist ja ütlevad, et see olla riigile suur tulu. 

Ei ole! Tegelikult on see kui mitte nullsummamäng, siis pigem ikkagi kulu. Ja see kulu laieneb ühiskonnale laiemalt. Näiteks saab meie niigi keerulises olukorras tervishoiusüsteem kaela uue koorma, sest peab hakkama ravima ka neid siia toodud vange, mille tulemusena suureneb koormus meie arstidele ja haiglatele ning mille tulemusena pikenevad meie oma inimeste, Eesti inimeste ravijärjekorrad veelgi. 

Ja mõelgem faktidele. Need Rootsi vangid ei ole enamasti blondid Rootsi poisid, kes tegid nooruses mingi lolli vea. Need on väga sageli samad isikud, kes on toonud kaasa Rootsi tänavavägivalla, narkokaubanduse ja seksuaalkuriteod. Neid tuues Eestisse, me impordime siia Rootsi probleemid koos nende perede, klannide ja kättemaksutsüklitega. 

Kes tagab, et nad pärast karistuse kandmist siin Eestist lahkuvad? Kes tagab, et nad ei taotle siin elamisõigust, ei too siia oma perekondi ega alusta siin uut jõugutegevust? Mitte keegi ei taga. See leping on tagauks massi immigratsioonile ja sellest tulenevale kuritegevusele. Eesti rahvas ei ole kohustatud maksma Rootsi multikultuursuse ebaõnnestumise eest. 

Ma palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Aitäh! Meie vanglad ei ole Rootsi prügila ja meie maksumaksja raha ei ole selleks, et toita, valvata ja ravida välismaalasi, kes on siia toodud selleks, et teiste riikide valitsused saaksid oma nägu päästa. Meil on oma kurjategijad, keda meie liberaalne valitsus ei taha aga mitte sugugi vangi panna. Meie oma pedofiilid, isikuvastaste kuritegude toimepanijad ja muidu suuremad ja väiksemad pätid kõnnivad ühiskonnas vabalt ringi ja ohustavad meie inimesi, mistõttu ongi vanglas kambrid tühjad. Sellega põhjendades aga tahetaksegi sõlmida lepinguid välismaalt vangide meie tühjade vanglakambrite täitmiseks, sest tühja ruumi olla kallis kütta. Aga meil on oma rahvas, kelle julgeolekut tuleb eelkõige kaitsta, ja see leping on otsene rünnak Eesti kui rahvusriigi olemuse vastu. 

See on sisuliselt klassikaline globalistlik trikk. Kõigepealt luuakse teistes riikides kaos, seejärel sunnitakse naabreid seda kaost jagama solidaarsuse sildi all, aga Eesti ei ole kellegi prügikast. Eesti ei ole Rootsi koloonia ja Eesti ei ole Brüsseli katsepolügoon. Me ei ole kohustatud vastu võtma ühegi teise riigi ebaõnnestunud eksperimenti. 

EKRE ütleb sellistele lepingutele selge ei. Meie ei luba ei Rootsi ega mitte ühegi teise riigi gangsterite importi Eestisse. Meie ei luba, et meie lapsed peaksid tulevikus kartma tänavatel samu jõuke, mis on muutnud Rootsi ebaturvaliseks, ja me ei luba, et Eesti riik muutuks Euroopa kuritegevuse ümberasustamiskeskuseks. Seda eelnõu ei tohi toetada ja selliseid lepinguid ei tohi ükski valitsus sõlmida. Iga saadik, kes selle poolt hääletab, annab hääle Eesti rahva julgeoleku vastu. Ja ajalugu ei unusta neid, kes praegu Eesti ust esialgu Rootsi, aga pärast kõikide teiste probleemidele valla lükkavad. 

Eesti on eestlaste kodu, mitte Euroopa ühise kuritegevuse jaotamise projekt. Kaitseme parem oma maad, oma seadust ja oma rahvast. See on meie kui rahvasaadikute kohus ja rahvas on selgelt selliste sobingute vastu. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Isamaa sõnum selle Rootsi vangide toomise seadustamise eelnõu kohta on selge: valitsus, ärge tehke seda! Kompromissina me andsime üle muudatusettepaneku, et lükata selle seaduse, selle obsessiooni, mida püütakse läbi suruda, jõustumine edasi valimistejärgsesse aega, 2028. aastasse, et siis Eesti kodanikud saaksid otsustada, kas see poliitiline agenda on neile vastuvõetav või mitte. See seadus annab valitsusele raami ja mandaadi hakata tooma välisriikidest siia vange. Praegu on läbirääkimised lõpusirgel, nagu me kuulsime, Rootsi Kuningriigiga, kuid Belgia valitsuse liikmetelt kuulis avalikkus seda informatsiooni, et sarnaseid läbirääkimisi ja eelkonsultatsioone, mida need iganes tähendavad, peetakse ka Belgia Kuningriigi ministritega, kes on Eestit külastanud, orbiidil on vastavalt Tartu vangla asemel Viru vangla. Belgia puhul käib jutt dokumentideta immigrantkurjategijatest. Proua Pakosta nentis, et Belgia teema juurde – ma tsiteerin – tullakse tagasi pärast valimisi. See tähendab, et kui Eesti kodanikel peaks meeletust olema kaks korda samasse jõkke astuda. Antiikfilosoofia sentensist me teame, et seda ei juhtu, kaks korda samasse jõkke, ma usun, tark ja küps Eesti inimene ei astu. 

Nüüd, siin on hakatud hämama selle teema ümber, mis puudutab seda, et avalikkuse nõutuse ja mure ekspertide, politseiekspertide, vaimse tervise ekspertide, vanglapsühhiaatriaga tegelevate inimeste hoiatuste puhul on siis otsekui proua minister deklareerinud, et seksuaalroimareid ei tooda. Tekib siis õigustatud küsimus, aga keda siis, mis tüüpi vange tuuakse, sellele ei olnud võimeline vastama ka komisjoni koalitsiooni ettekandja. 

Ma palusin, kasutades tehisaju, võtta välja tegelikult, sest jutt käib immigrantkurjategijatest, kuna nendega ühiskonnastamise nõudlus on eeldatavalt madalam, see on olnud ka läbirääkimistel lähtekoht, et tuvastada siis, mis tüüpi inimesed pikaaegseid vanglakaristusi kannavad, kui me välistame seksuaalkurjategijad. Need on raskendatud juhtudel tapjad korduva vägivallaga, suurte koguste organiseeritud narkokuritegevusega tegelejad, organiseeritud rahapesu, väljapressimise tegelejad, terrorismiga tegelejad, organiseeritud vägivallakuritegudega tegelejad. Need on niisugune perimeeter, kellest me nende sadade inimeste puhul räägime. 

Ja Isamaa üleskutse valitsusele on see: ärge tehke rumalusi! Nii minimaalne. Et te ei suuda ühiskonnas optimismi ja tulevikuvaadet tagada nende veel jäänud kuude jooksul, on minu üleskutse see: ärge võtke kohustusi, millele teil ei ole mitte mingisugust Eesti ühiskonna mandaati. Jätke see leping riiulile ootama valimistejärgset aega ja poliitikute otsuseid vastavalt ka ühiskonnalt saadud tagasisidele. 

Ma juhin tähelepanu sellele, et Isamaa seisukoht on ühemõtteline: me ei vaja importkurjategijate eksperimenti. See on ka Eesti, ma ütleksin, ka kaubamärgi küsimus. Kogu maailma meediaruum, kui trükkida sisse ingliskeelne tsitaat või osundus selle kohta, et Rootsi ja Eesti vanglaleping, käsitleb seda, et Albaania kõrval, Kosovo kõrval, kus need projektid on, Eesti muutub nii-öelda kurjategijate teatud rakendus- või teenindusplatvormiks. Ma arvan, et see on vale signaal, millele ka Eesti niisugust brändi üles ehitada. Ammugi veel, me kõneleme sellest, et me anname signaali nendele immigrantkurjategijatele, niisugustele kuritegevusliikide puhul, keda hakkavad külastama lähedased, tekitame mingisuguse võrgustiku ja hakkame neile Eestit tutvustama. Ma arvan, et see on väga ettevaatamatu samm. 

Isamaa sõnum on ühemõtteline. Kui teil õnnestub see leping siiski läbi suruda, siis lepingus on sees säte, et 12 kuuga on võimalik see leping üles öelda. Ja ma annan oma sõna, et kui te ikkagi surute selle läbi, siis arvestage, et see leping ei jää püsivalt kehtima. Pärast valimisi antakse saja päeva jooksul teada heanaaberliku partnerlussuhtega Rootsi Kuningriigina. Ja ma olen ka Rootsi peaministriga, tänase peaministriga sellest kõnelenud ja öelnud, et parlamendis konsensuslikult opositsioon seda eksperimenti ei toeta. 

Selles mõttes oleks valitsusel ka vastutustundlik mitte pressida jäärapäiselt oma kinnisideed läbi, mille puhul ma juhin tähelepanu, siin kõneletakse, et see on ökonomiseeriv projekt. Pricewaterhouse'i analüüs, mis selle vanglaprojekti tasuvust tuvastas, on salastatud, aga sellele viidatakse avalikes tekstides, seletuskirjades ja materjalides. See nendib, et see leping, arvestades kulusid, mis Eesti riigile kaasneb – juba on asutud ju seda vanglat ümber ehitama –, on vähemasti tasakaalus. See tähendab, et need kulud, mida me Eesti maksumaksja rahas projekti sisse paneme, ja need tulud, mida Rootsi Kuningriik maksab lepingujärgselt nende importvangide eest, on tasakaalus. Ettekujutus, nagu püütakse luua alternatiivitust, et meil on see niisugune väga suur majanduslik jõukuse projekt, see 30 miljonit eraldivõetuna, et teenime tulu – ei, see ei vasta tõele. Sellega on kulud, mis samas suurusjärgus kaasnevad vähemasti vahetute ülalpidamiskuludega, mis kaasnevad selle lepingu tegemisega. 

Nüüd kõneletakse sellest, et see leping loob juurde töökohti. See vastab tõele, et suur hulk Eesti vanglateenistuse ametnikke, kes on heas füüsilises vormis, haritud mehed, kes võiksid ükskõik millises meie sisejulgeoleku või ka riigikaitse valdkonnas tegutseda, saavad tegelikkuses hõlmatud nende ülesannetega. Aga minu küsimus on, kas see on tegelikult selle väärtuse, meie potentsiaali kõige tõhusam ja intelligentsem ärakasutamine, nende importvangide valveteenuse pakkumine. 

Rootsi Kuningriik ei ole seda lepingut eraldivõetuna peale pressinud. Rootsi Kuningriigi positsioonist saab täiesti aru. Rootsis on plahvatuslik kuritegevuskriis gängide, jõukude, immigrantkurjategijate keskkonnas, ja nende poolt vaadates, seistes Rootsi ühiskonna turvalisuse eest, on see selles mõttes ratsionaalne samm – tõrjuda immigrantkurjategijaid oma riigi territooriumilt välja, kes kannavad raskete kuritegude eest pikaaegset vanglakaristust. 

Aga täiesti sümmeetriliselt vastupidine terve mõistuse järgi peaks olema Eesti positsioon. Ja ma kordan veel, et see seaduseelnõu on tegelikkuses niisugune Overtoni aken. See loob tegelikult õigusliku raami mitte üksnes Rootsi Kuningriigi lepingu puhul, vaid ka tulevaste pretsedentide puhul, millele ma eelnevalt viitasin, selle laiendamiseks. Seda meie õiguskord, seda Eesti huvid ja seda ka praktilised kaalutlused ja ühiskonna turvalisust silmas pidades ei vaja. Isamaa näitab punast tuld Rootsi importvangide projektile Eestis. Aitäh! 

Aitäh! Ja järgmisena ma palun siia Riigikogu kõnetooli Rene Koka. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Selle seadusega me oleme ette valmistamas seda protsessi, et teha Eestist vanglarendimaa. Teate, see on päris halekoomiline, arvestades seda, kuidas täna ettevõtlusminister käis siin rääkimas ekspressraja loomisest ja uue ettevõtluse siia toomisest. Me tekitame Eestile sellise kuvandi, et meil ei ole targemat teha kui oma tühjalt seisvaid ruume rentida välja välismaiste vangide majutamiseks. Ma ütleksin, et väga kurb. 

Nüüd, tuleb käia üle ka mõned punktid, mida tegelikult selle menetluse käigus on ka varasemalt räägitud kogu selle Rootsi vangide teemaga seoses. Aga rääkides inimestega – ma arvan, et siin saalis olevad inimesed, saadikud, on kõik vestelnud ka Tartu kandi inimestega, keda nad tunnevad, sellel teemal ja küsinud arvamust, mida nad arvavad –, siis tõtt-öelda mina ei ole kohanud küll Tartus neid inimesi, keda vahel tõmmatakse kuskile meediasse välja, kes hüppavad dzotile ja ütlevad, kui hea on, ja nad vajavad seda Tartusse. Tegelikult ei ole. Inimesed ütlevad, et nad on mures. Nad on mures selle pärast, et tuuakse võõrriigi vangid, nad on mures selle pärast, mida see toob kaasa turvalisusele, nad on mures selle pärast, mis hakkab juhtuma, kui nendel vangidel hakatakse külas käima. Ja ei ole kuskilt näha seda tohutut Tartu kandi inimeste soovi neid Rootsi vange siia saada. 

Nüüd, omaette teema, mida käsitleda, on see, mida siin täna ka mitmed on juba puldis välja toonud. Selline valitsus, kelle rahva toetus on nipa-napa 12%, tegelikult ei oma üldse legitiimset õigust selliseid otsuseid vastu võtta. Vähim, mis teha saaks, on see, et kogu see protsess praegu ootele panna ja tulla selle juurde tagasi, mida mina isiklikult ei toeta üldse, ma olen täielikult vastu Rootsi vangide Eestisse toomisele, aga vähim, mis oleks, on see, et vaadatakse üle kogu see protsess pärast järgmise aasta Riigikogu valimisi, kui uus koosseis on ära valitud. Millegipärast mul on tunne ja ma väga loodan, et järgmine valitsus koosneb sellistest jõududest, kes selle lolluse ära lõpetavad. 

Nüüd veel probleemidest, mis seoses selle vangide siia toomisega on. Palju oleme rääkinud julgeoleku aspektist. Kahtlemata me ei tea tegelikult, me ei näe nende inimeste sisse. Terrorismist, radikaliseerumisest on palju räägitud. Need võimalikud sidemed, mis tekivad meie enda kinnipeetavatega, kui hakatakse külas käima nendel uutel vangidel siin, organiseeritud kuritegevusega, selle import Eestisse. Me võime rääkida, kui ilusat juttu tahame, seda ohtu välistada ei saa ja pigem on see nii olnud. Huvitav on see, et selle jutu käigus, mis arutelud on olnud, välditakse seda, kui mitmed vanglaspetsialistid on kirjutanud artikleid ja toonud välja küll Eesti, parandan, küll Soome, küll Rootsi näiteid, et tegelikult need ei ole mingid edulood. Need on probleemid ühiskonnale, kui hakatakse võõrvange tooma, aga praegu on võetud selge suund, et nui neljaks on vaja need vangid siia ära tuua ja kogu lugu. 

Nüüd, omamoodi kurb on see, et tegelikult meie sotsiaalvaldkond otsib lahendust, kuhu panna neid inimesi, kes otseselt ei ole kinnipeetavad, aga aeg-ajalt tekitavad probleeme, kelle näiteks politsei peab kinni kuskil, iseenesest kinnipeetav ta ei ole, kohtu alla ei lähe, erinevad vaimsed probleemid. Neid inimesi kuskile panna pole. On olnud ettepanekuid, et võib-olla oleks seal võimalik kujundada selline asutus, kus saaks neid inimesi majutada, kui vaja, või hoida. Aga seda me ei kuula. Seda ei tehta kuulamagi nende poolt, kes seda läbi suruvad eesotsas meie justiitsministriga. 

Nüüd, mis puudutab seda kulude poolt, siis meile on kogu aeg räägitud sellest, et kulud on nii über-suured ja sellepärast, et hoone võtab väga palju raha. Tegelikult nende arutelude käigus on ikkagi ilmnenud asjaolud, et meile müüakse maha kogu selle vanglakompleksi kulusid selle pähe, kus tegelikult on sees ka meie oma asutused, kes kasutavad seda hoonet. Mina julgen ka selle info põhjal, mida mina olen siin saanud erinevalt töö käigus, siis tegelikult need kulud, mida välja tuuakse, ei ole nii suured, mida välja tuuakse ja rõhutatakse, et kui me seda ei tee, siis on kulud riigile väga suured. 

Lõpetuseks tahangi öelda, et see on väga halb mõte ja kindlasti EKRE on sellele vastu. Ja ma loodan, et siin saalis siiski saadikud mõtlevad, enne kui nad hakkavad heaks kiitma seda seadust, kas see ikka on väärt seda, sest see tegelikult ei ole, see mitte kuskilt ei ole Eestile kasulik. Aitäh!

Aitäh! Martin Helme, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Me oleme siin Rootsist palju rääkinud. Rootslased on pidanud eksperimenti immigratsiooniga juba väga kaua, üle 20 aasta kindlasti, tegelikult alustasid juba 1990-ndatel maailma parandamist, kui Rootsi rahvaarv oli selgelt alla 10 miljoni. Sellega kannab ikka 7 miljardit maailma oma turjal ära kindlasti. 

Nüüd, mis siis juhtus, kui aastal 2000 oli Rootsis välispäritolu rahvastikku umbes 10% elanikkonnast, siis see on tänaseks rohkem kui kahekordistunud. Esimese põlvkonna ehk välismaal sündinud immigrante on üle 20% rahvastikust ja kui teise põlvkonna juurde paned, siis on juba kuskil 30% rahvastikust välispäritolu. Ja mis kõige hirmsam, need ei ole inimesed, kes on valdavalt tulnud Kanadast, Austraaliast, Ameerika Ühendriikidest või näiteks Soomest, need on inimesed, kes on tulnud Põhja-Aafrikast või Lähis-Idast. 

Mida 20-aastane kriminaalstatistika ütleb? Esimese põlvkonna ehk välismaal sündinud ja nüüd Rootsis elavate välismaalaste kuritegevus on 2,5 korda kõrgem kui rootslastel. 2,5 korda! Teise põlvkonna, ehk kui mõlemad vanemad on ka välismaalt pärit, kuritegevus on 3,5 korda kõrgem kui rootslastel. Huvitaval kombel on Norrast ja Soomest pärit inimeste kuritegevus, sõltumata sellest, kas nad on esimese või teise põlvkonna omad, madalam kui rootslastel keskmiselt. 

Statistikaga loomulikult mängitakse, et avalikkuse ärevust maha kuidagi rahustada, aga isegi ametlik statistika, kus kuritegevuse nii-öelda lävendit on aasta-aastalt madaldatud, näitab, et 70% vägistamisjuhtumitest on sellised, kus ohver on rootslane ja vägistajad on eelkõige moslemid. No ja enam ei mahu ära need pagana moslemid sinna Rootsi vangi. Ja siis on meil võimul inimesed Eestis, kes vihkavad Eestit ja üritavad meie riiki hävitada. 

Ma lihtsalt mõned asjad räägin teile nüüd statistikast. Kaks-kolm päeva tagasi Modenas Itaalias – väike linnake, ma olen ka seal olnud – sõitis Süüria päritolu immigrant, kes oli ennast asüülitaotlejaks nimetanud, autoga kohvikus oleva rahvamassi hulka. Seitse inimest sai raskelt kohapeal vigastada, surnute hulk oli seal … Alles loetakse. Kui ta oli inimesed maha niitnud, hüppas autost välja ja hakkas kõiki, keda sai veel, noaga tahtis tappa. See on mitmekesisus rikastab. 

Näiteks, 2025. aasta aprillil Berliinis 43-aastane süürlane tappis 29-aastase sakslase, loomulikult noarünnakuga, ja politsei ei saanud teda enne tema veristamistööd takistada, kui ta maha lasti. Samuti ründas aasta tagasi märtsis Amsterdamis välispäritolu isik noaga viit inimest, kellest üks hukkus, aga politsei, võimud salastasid igaks juhuks selle ründaja isiku, et ei saaks öelda, et immigrant tegi. 2025. aasta veebruaris 23-aastane süürlane, kellel oli seos ISIS-ega, ründas noaga viite inimest. 14-aastane poiss, kes loomulikult oli kohalik, on surnud. See oli ka Hollandis. 

Inglismaal 2025. aastal oktoobris Uxbridge'is Londonis ründas 22-aastane afganistaan noaga keda kõike jõudis, aga kõige esimesena sai kätte väljas koera jalutanud Wayne Broadhursti, kelle ta ära tappis mitmekordse noaga kõripiirkonda tagumisega. Ja lisaks sellele jõudis noaga suskida ühte 45-aastast kohalikku meest ja ühte 14-aastast kohalikku poissi. Inglismaal jälle ründas Deng Chol Majek – ma oletan, et hääldan õigesti –, Sudaani päritolu inimene, kruvikeerajaga hotellitöötajat Rhiannon Whyte'i, lüües teda kruvikeerajaga 23 korda, ja selle tagajärjel see naisterahvas suri. 

Seda nimekirja võib lõputult jätkata. Saksamaal tehti äpp, mille võimud loomulikult ära keelasid või nähtamatuks tegid, kuhu inimesed, kodanikud said ise üles panna noarünnakuid, mille korraldavad immigrandid, ütleme, kui keegi näeb seda või kui keegi selle registreerib. Ja iga päev registreeriti üle terve Saksamaa 80–100 noarünnakut, kus ründajaks on immigrant. Ametlikus statistikas seda loomulikult ei ole. Loomulikult, kui su immigratsioonipoliitika on ennast hävitav ja ennast vihkav, siis sellel on reaalsed tagajärjed. 

Ja nüüd me jõuame reaalsete tagajärgedeni. Meil on täna valitsus, kellel on nii immigratsioonipoliitika kui ka kriminaalpoliitika Eestit vihkav ja Eestit hävitav. Küllap nad ise ka lõpus selle hävingu tagajärjel ära hävinevad, aga neil tundub sellest ükskõik olevat. Meil ei ole. Selle seaduseelnõu kohta teeme me samuti katkestamise ettepaneku. Kohe toon paberi.

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Evelin Poolametsa!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! See eelnõu on siis osa niinimetatud Rootsi vangide projektist. Tegelikult on selle eelnõu tähendus palju suurem. See ei ole lihtsalt vanglakohtade väljarentimine, vaid tegemist on põhimõttelise muudatusega Eesti õiguskorras ja Eesti riigi rollis. Valitsus räägib meile peamiselt Rootsi vangidest, aga kui lugeda seda eelnõu ennast, siis saab kiiresti selgeks, et see seadus ei puuduta ainult Rootsit. Kriminaalmenetluse seadustikku lisatav § 508 ütleb väga selgelt, tsiteerin: " Kui välisleping näeb ette välisriigi kohtu mõistetud vangistuse täideviimise Eestis, esitab saatev välisriik vangistuse täideviimiseks Justiits- ja Digiministeeriumile välislepingus sätestatud vormi kohase taotluse." See tähendab, et eelnõuga luuakse üldine mehhanism välisriikide vangide Eestisse toomiseks. Täna räägitakse Rootsist, homme Soomest, Taanist – mis tahes riigist, kes vähegi avaldab soovi Eestis oma vange pidama hakata. Kuulates Eesti 200 ministrit Liisa-Ly Pakostat, tundub, et kõik taandub lõpuks rahale: kui palju keegi maksab, vastavalt sellele Eestit maha müüakse. See tähendab, et Eesti hakkab looma süsteemi, mille kaudu tõesti, tuleb mis tahes välisriigi kohtu poolt süüdimõistetud isik Eestisse, kui vastav välisleping on sõlmitud. 

Eelnõu järgi hakkab Justiits- ja Digiministeerium kontrollima taotlusi, tõlkima neid eesti keelde ja saatma edasi kohtule. Seaduses on kirjas järgmine: "Justiits- ja Digiministeerium kontrollib taotluse vastavust välislepingu nõuetele, tõlgib nõuetekohase taotluse eesti keelde ning edastab selle viivitamata kohtule." Kohus hakkab seda menetlema ja veelgi tähelepanuväärsem on menetluse kiirus. Eelnõus on kirjas, et kohus lahendab taotluse istungit – kuulake, istungit – pidamata viie päeva jooksul määrusega. Kui kümne päeva jooksul esitatakse üle 20 taotluse, lahendab kohus need kümne päeva jooksul. Nagu konveieriga! Kümme sisse, kümme taotlust ja kümme otsust tehakse kiirkorras. Kas me siis tõesti tahame seda, et Eesti kohtusüsteem hakkab menetlema kiirkorras teiste riikide vangide Eestisse toomist? Ei taha ju. Siin me räägime ka just inimestest, kes on kuriteo pannud toime välisriigis ja kelle üle on kohut mõistetud välisriigis. Sisuliselt hakatakse Eestis täitma teiste riikide karistuspoliitika tagajärgi. 

Eelnõu kõige kõnekam osa on see, et välisriigi vangidele luuakse Eestis erirežiim. Mokatubakast siin räägiti väga pikalt, aga siin on ka veel tingimusi. Näiteks võib prokuratuur määrusega lõpetada kriminaalmenetluse või ei peagi algatama kriminaalmenetlust, kui kuriteo toime pannud välisriigi kodanik, kes välislepingu alusel kannab Eestis välisriigi kohtu mõistetud vangistust, ja kuritegu ei ole suunatud Eesti Vabariigi kodaniku vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut. 

Palun kolm minutit juurde! 

Kolm minutit lisaaega, palun!

See tähendab, et kui Eestis karistust kandev välisriigi vang paneb siin toime uue kuriteo, siis võib Eesti riik otsustada kriminaalmenetlust üldse mitte algatada. Ja riik juba valmistab ette olukorraks, kus välisriigi kinnipeetavad võivad Eestis toime panna uusi õigusrikkumisi ja seadusesse kirjutatakse võimalus selliseid juhtumeid mitte menetleda. Aga millise signaali me siis Eesti inimesele anname, et kui kuritegu ei ole otseselt suunatud Eesti kodanike vastu, ei olegi vaja seda menetleda? Milline nihilism!? Ja valitsus räägib siinjuures rahalisest kasust. 

Ja kujutage ette, et me hakkame riigi tuumikfunktsiooni muutma ärimudeliks ja Eesti vanglasüsteemi eesmärk hakkab olema raha teenimine – teenida raha selle pealt, et mujal riikides on vanglakriis. Ja vanglakriis ei ole ju meie riigi probleem, me ei ole seda tekitanud Rootsis ega muus välisriigis. See on Rootsi enda poliitiliste otsuste tagajärg. Massiimmigratsioon, jõuguvägivald, kasvav organiseeritud kuritegevus ja sellega kaasnev vanglate ülekoormus – see on Rootsi enda poliitiliste otsuste tagajärg. 

Veel on sümboolne, et vangistusseadus muudab, jah, nagu ma enne ütlesin, et vangla territooriumil muutub ka huuletubakas lubatavaks ja vangla sisekorda, eeskirju muudetakse nii-öelda ärimudelile, et me oleks atraktiivne oma äriprojektis vangidele. 

Lühidalt kokku võttes, tegelikult Reformierakonna valitsus ei tohiks Eestit lõputult alandada ja muuta meie väike Eesti mingiks vanglasaareks. See on eriti alatu. Nii kahju on vaadata neid Reformierakonna saadikuid, kes tulevad rääkima sellest eelnõust ja seda välja reklaamima nagu mingid müügiagendid. Kas teil hinge ei ole sees või? Kas teil häbi ei ole või? Kas teil ei ole häbi oma esivanemate ees, oma vanaisade ees, kes võitlesid vabadussõjas? Häbi! EKRE ei toeta seda eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Siim Pohlaku. Palun!

Hea juhataja! Head rahva teenrid! Kas Eesti Nokia ongi nüüd Rootsi vangide, moslemi terroristide ja kõrilõikajate majutamine? See eelnõu kinnitab ammu teadaolevat fakti, et liberaalne valitsemine on viinud paljud Euroopa riigid, sealhulgas Rootsi, olukorda, kus kunagisest turvalisest ja väärikast riigist on saanud pommiplahvatuste, jõukude ja sisserändekuritegevuse sümbol – koht, kus vanglad on ülerahvastatud ja kuritegevus vohab. 

Kas keegi tahab päriselt siin saalis, et Eesti liiguks sama rada, seoks ennast moslemiterroristide või jõuguliikmete majutamisega Tartu vanglas? Rootsis toimus eelmisel aastal üle saja pommirünnaku. See ei ole üksikprobleem, vaid aastaid kestnud reaalsus. Terroristid ja rasked kurjategijad oleksid rootslastel oluliselt mõistlikum elamisloata jätta ning saata nad tagasi sinna, kust nad Rootsisse on tulnud. Neid ei tohi Eestisse tuua, sest see tekitab paratamatult Rootsi kriminaalsetes ringkondades huvi ka Eesti vastu. Meil ei ole vaja siia voorima nende vangide lähedasi, sõpru ja perekondi, kes neid külastama tulevad. Meil ei ole vaja tekitada Rootsi kriminaalidel seoseid Eestiga. 

Mina tahan elada riigis, kus lapsed saavad turvaliselt kooli minna ja tänavatel on kord, kus ei plahvata pommid ega välgu noad. Küsimus ei ole ainult turvalisuses, küsimus on ka väärikuses. Kas Eesti riik peab hakkama kandma Vana-Euroopa läbikukkunud rändepoliitika tagajärgi ja hakkama Vana-Euroopa järele koristama? Ei pea! Aga rootslased, veel kord, peaksid saatma need pätid mitte Tartu vanglasse, vaid oma riigist välja karistust kandma sinna riiki, kust nad Rootsi tulnud on, koos igavese Euroopasse sisenemise keeluga. Eesti peab jääma eestlaste koduks, turvaliseks ja väärikaks rahvusriigiks. 

Hea Riigikogu! Eesti turvalisus ei ole kaup. Ei Rootsi vangide majutamisele! Aitäh! 

Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Me teame, lugupeetud kolleegid, meditsiinilist seisundit mälukaotus, ja selle seisundi all näikse kannatavat nii mõnigi koalitsioonisaadik. Aga samas, äkki nad teevad seda meelega, sest meil on ju õppetunnid olemas. 

Alustame siitsamast lähedalt. 2017 Turu linnas, 18. augustil kella 16 paiku keset tänavat pussitati kümmet inimest. Tapeti kaks naist, ründaja Abderrahman Bouanane, marokolane, kelle asüülitaotlus tagasi lükati, sai vastuvõtja rahva peale pahaseks. Seda on raske lugeda, raske kirjeldada, kuidas tänaval suvaliselt mööda kõndival naisel kõri läbi lõigatakse nõndanimetatud asüülitaotleja poolt. Soome pidi ka selle katastroofi läbi tegema, mille eest neid ju hoiatati aastaid, et terrorism jõuab Soome. Aga sellele löödi käega. Neid toodi aina juurde, kuni lõpuks tapeti Soome tänavatel inimesi.

Aga Rootsi, sama lugu. Veoautorünnak 7. aprillil 2017, terroristlik rünnak keset Stockholmi metropoli, Åhlénsi kuulsa kaubamaja juures. Keegi Rakhmat Akilov, 39-aastane asüülitaotleja, kellele taas oli öeldud ei, me ei taha selliseid. Tal oli taustauuring tehtud Rootsi kaitsepolitseinike poolt. Mis sellest kasu oli? Kas kaitsepolitsei suutis oma inimesi kaitsta? Ei, keset tänavat, keset südalinna tapeti veoautoga viis inimest, 14 sai viga. 

See ei ole enam mälukaotus, see on tahtlik tegevus, teadlikult, arvestades seda, et multikultuurilise riigi loomine nõuab ohvreid. Sellega lepitakse. Ohvrid kaasnevad sellise kuritegeliku projektiga, multikultuurilise riigiga, võõraste rahvaste ümberasustamisega Eestisse. 

Vanglarendi leping on ainult üks osa sellest, aga me näeme immigratsiooni toetamise pakette mitmel eri moel. Viimastel nädalatel on need seadused katuse alla saanud. Samamoodi nagu seesama Rakhmat Akilov Usbekistanist, meile hakkab tulema sealtkandist inimesi, kes ei sobitu siia kultuuriruumi, kes, isegi kui nad siia tööle tulevad, ei tea midagi meie tööseadustest, meie kultuurilistest kommetest. Nende hulka võib sattuda ka terroriste, radikaliseerunud islamiste. Aga ei kuulanud Soomes hoiatusi keegi, ei kuulanud Rootsis hoiatusi keegi. 

Nii et tegelikult toote te meile õnnetuse kaela. Ja nagu Siim Pohlak tabavalt ütles, luuakse võrgustik. 600 inimest hakkab külastama tuhandeid inimesi, sest iga inimese lähivõrgustikku kuulub 5–10 inimest. Ehk siis nad moodustavad ühes meie kallis üliõpilaslinnas võrgustiku. 

Ma palun kolm minutit lisaaega! 

Kolm minutit lisaaega.

Ehk see oht on aktuaalne, see oht on põletav. Vaene Tardo liin, teile tuuakse äärmiselt ohtlik võrgustik sisse. Meie julgeolekuasutused on veel mõni aasta tagasi paljastanud siin relvakaupmehi, kes on tulnud erinevatest moslemi taustaga riikidest, narkokaupmehi. Olukord läheb üha hullemaks. 

Kas seda on üldse vaja seletada, kui te käite mööda linna ja näete tänavapilti? Kas see oligi laulva revolutsiooni paleus, et me oleme jälle vähemus oma pealinnas? Ei olnud. Kelle eesmärke teie siis ellu viite? Kas Jevgeni Kogani Interrinde eesmärke? Minu meelest on suund võetud Interrinde võidule. Laulva revolutsiooni aateid te ei esinda, kaevate neile hauda.

Eesti NSV tagasitulek on üha rohkem ja jõledamalt tunda. Meil on üks Eesti NSV muuseumiekspert siinsamas saalis. Ma arvan, et tema tunneb ka väga valusalt Nõukogude Eesti tagasitulekut mitmel eri moel, Interrinde ideaalide tagasitulekut. Mis see Interrinde ideaal siis oli? See oli internatsionaalne Nõukogude Liit, seesama jutt, mida korrutati aastast 1917. Internatsionaalne! Aga mida see tähendas? See tähendas rahvastiku väljavahetamist suurrahvaste huvides, väikerahvaste jalge alla sõtkumist, mida meie saime eriti valusalt kogeda. 

Ja jälle algab otsast pihta internatsionaalne loba, multikultuuriline jutt. Ja vaatadki, et kommunistid ei kaotanud, nad on siin esindatud, nende aated elavad. Kas nad tulevad ringiga lääne kaudu, kus Komintern õõnestas kõiki riike, rahastas komparteisid, rahastas kõiksugust kahtlast elementi? Mäletate, kui suur oli Itaalia kompartei? Kas need olid ka lääne ideaalide esindajad? Kui suur oli Prantsuse kompartei, kelle järeltulijad nõuavad, et me teeksime oma kommunismikuritegude muuseumi ümber? Kas need on siis euroopalike väärtuste esindajad? Ei, need on Nõukogude diversiooni viljad läänes. Ja mina sellega nõus ei ole, et me Nõukogude diversiooni siin talume. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Stig Rästa, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Kuulajad! Ma peaks lõpetama ikkagi natuke positiivsemal noodil, kui kuulama seda. Ma toon siin esile mõned faktid, mis on tegelikult juba ammu-ammu-ammu läbi käinud sellest jutust. Ma käisin eelmisel suvel Rait Kuusega ja Anti Haugasega Rootsis …… vanglat külastamas. Seal me küsisime ka selle kohta, kui palju näiteks vangid külastusi saavad. Isegi kui need inimesed või sugulased või keegi elab neil päris vahetus läheduses, saavad nad neid külastusi ühe aastas võib-olla. 

Tegelikult siia Eestisse ei hakka tulema ühtegi kurjategijate perekonda neid külastama, mingisuguseid kriminaale. Esiteks, kriminaalid ei taha sattuda kuskile nimekirja, et nad käivad vanglas oma sõpradel külas. Ja teiseks, vangla vaatab üle, Rootsi pool ja Eesti pool, vaatab üle kõik külastussoovid ning teeb oma otsused sealt, kas üldse lubada kedagi kohale või mitte. Ja ärme unustame seda, et Rootsi vangidele antakse võimalus teha online-kõned oma lähedastega. Seega ühtegi pätti Tartusse ei tule ja ühtegi vangi samamoodi Tartus ei vabastata, vaid nad viiakse enne vabastamist oma kodumaale tagasi, kus nad astuvad oma programmi, mis tegeleb sellega, et need inimesed oma ellu tagasi sulatada põhimõtteliselt, sulanduda. 

Paar asja veel. Tartus vanglas saab väga palju inimesi tööd juurde, vastasel juhul tekiks küsimus, kas see maja üldse kinni panna. Ma arvan, et see on mõistlik, et inimesed saavad tööd ja hoiavad maja igaks juhuks kogu aeg heas korras. Mine tea, mis kunagi tulevik toob meil, seega ma arvan, et see on täiesti mõistlik. 

Lõpetuseks tahan öelda, et siia ei tule meile tänavatele Tartusse tuhandeid kurjategijaid, vaid need inimesed … Üks märk veel see, et isegi Tartus istuvad Jugoslaavia sõjakurjategijad, kelle perekonnad on väga rikkad, ja ka nemad saavad väga vähe külastusi. See päris nii ei käi. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ja järgnevalt asume eelnõu 773 muudatusettepanekuid läbi vaatama. Kokku on eelnõu kohta esitatud neli muudatusettepanekut. Esimese muudatusettepaneku on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Teise muudatusettepaneku on esitanud samuti õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ka kolmanda muudatusettepaneku on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Neljanda muudatusettepaneku on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta see arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh, auväärt juhataja! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada! 

Aitäh! Ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 15 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Head kolleegid! Oleme eelnõu 773 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 773 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud kaks ettepanekut, üks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ja teine Isamaa fraktsioonilt. Mõlemad ettepanekud panevad ette Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse täiendamise seaduse eelnõu teine lugemine katkestada. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse täiendamise seaduse eelnõu 773 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 16 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid! Eelnõu 773 teine lugemine on lõpetatud.  

Liigume edasi. Tänane 12. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seadus (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine) 865 teine lugemine. Palun ettekandjaks siia Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Madis Timpsoni. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Teisel lugemisel on tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse ehk vaigistushagide kaitsmise direktiivi ülevõtmise eelnõu. 

Sissejuhatuseks, et muudatusettepanekuid Riigikogust ei esitatud. See direktiiv on pikalt ette valmistatud ja komisjoni kutsusime kahe meediaorganisatsiooni esindajad, kes olid kaasatud selle eelnõu tegemisse ka, ja andsime nendele arvamuse avaldamiseks ka sõna. Meediaettevõtete liit märkis, et jah, palve võiks olla hoida see eelnõu ja kogu see protsess võimalikult lihtsad. Esindaja tõi välja, et direktiivi vastu neil midagi ei ole, aga jutt läks filosoofilisematele teemadele. Ta tõi välja, et üleüldse on justiitskiusu meil päris palju ja kahjuks see eelnõu justiitskiusu temaatikaga ei tegele liiga palju. Ta palus, et taolistele asjadele võiks edaspidi tähelepanu pöörata. 

Küsimus oli veel ka menetluskulude tagatise määramise kohta, puhttehniline, ja küsimus oli ka kaebevõimaluse määramise kohta, mille peale ministeeriumi esindaja vastas, et selle direktiivi loogika kohaselt ei olegi tagatise määramise sisuline osa see, kas ta on see nõndanimetatud SLAPP või mitte, ja tegelikult vastab see direktiivi mõttele ja sõnastusele. 

Ajakirjanike liidu esindaja sai ka sõna. Tema arvas, et direktiivist ka üksi ei piisa, sest on erinevaid ähvardusi ja kiusuelemente, mida kogevad ajakirjanikud. Tema arvates oleks tulnud arvestada Euroopa Nõukogu soovitusi. Teise punktina tõi ta välja, et edaspidi võiks rohkem tegeleda vabakutseliste ajakirjanike kaitsega. Euroopa Nõukogu soovituste kohta justiitsministeeriumi esindaja vastas, et neid on analüüsitud ning kuigi nende indikaatorite sõnastus on võib-olla detailsem, siis siiski sisuliselt need on selle direktiivist indikaatorid, mis on eelnõus kaetud ja võetakse mõistetena Eestisse üle. Ta oli kohtunud hiljuti ka Euroopa Nõukogu esindajaga, kes andis oma hinnangu, et Eesti eelnõu on igati eeskujulik ja hea. 

Üldiselt rääkisime veel filosoofilisematel teemadel, eriti mis puudutab nõndanimetatud justiitskiusu, aga see ei ole selle eelnõu teema. Tegelikult leidsid mõlemad meediaorganisatsiooni esindajad, et eelnõu on siiski samm õiges suunas. Ja tegelikult nad panid meile südamele, et võiks tegeleda vabade ajakirjanike kaitsega. Samuti tõusetus komisjonis küsimus, kas ajakirjandus võiks vältida ka pigem jõustumata kohtuotsuste pinnalt kahtlustatavate ja süüdistatavate nimede avaldamist, mille peale ajakirjandusväljaanded ütlesid, et jaa, neil on eneseregulatsioon selle kohta ja asjad liiguvad tegelikult paremas suunas. 

Veel kord, mõlemad organisatsioonid olid toetavad ja ütlesid, et parem teeme selle ära ja eks tulevikus tegeleme teiste teemadega. Kohtunikke küll kohal ei olnud, aga kohtu… kirjutasid meile kirja, et neil arvatavasti kohtu koormus suureneb. Nagu ikka, igast direktiivide ülevõtmisel kohtukoormus võib suureneda. … markeerin selle ära. Üldiselt meil eriarvamusi ei olnud. 

Algatasime ühe muudatusettepaneku ka komisjoni poolt, mis sisuliselt tähendab seda, et kui eelnõu järgi pidi seadus jõustuma 7. mail 2026. aastal, siis tähtaeg oli juba selleks ajaks natukene möödas ja tegime ettepaneku, et seadus jõustub tavalises korras. Juhtivkomisjon seda ettepanekut ka konsensuslikult toetus. 

Menetlusotsustega oli niimoodi, et kõik need otsused me tegime ka konsensusega. Otsused olid sellised, et panna eelnõu täiskogu päevakorda 20-ndaks. Teine ettepanek oli teine lugemine lõpetada. Nagu ma ütlesin, see oli konsensusega. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus. Ka see oli konsensusega. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Annely Akkermann, palun!

Kaheksa minutit, palun!

Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kui minu eelkõneleja rääkis õigusfilosoofiast ja juriidilistest nüanssidest, siis mina tahan anda teile ülevaate sellest, et vaigistushagi ehk nõndanimetatud SLAPP ei ole enam pelgalt teoreetiline mõiste ega kauge Euroopa Liidu bürokraatia. See on poliitiline reaalsus ka Eestis ja ma kõnelen teile Pärnu näitel. 

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmisega võtame Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja Euroopa nõukogu direktiivi 2024/1069. Selle eesmärk on kaitsta avalikus elus osalevaid inimesi ilmselgelt põhjendamatute nõuete ja kuritarvituslike kohtumenetluste eest. See seadusmuudatus toetab otseselt põhiseaduse § 45 sõnavabadust. Eestis on sõnavabadus põhiseaduslikult kaitstud ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on avaliku võimu kriitika erilise kaitse all. Euroopa Nõukogu kirjeldab vaigistushagisid kui nõudeid või õiguslikke ähvardusi, mille eesmärk on kriitikute hirmutamine, avaliku debati jahutamine ja inimeste osaluse vähendamine avalikes aruteludes. 

Head kolleegid! See ei ole teooria, see toimub siin ja praegu Pärnus. Pärnu Postimehe kajastuste põhjal on võimalik jälgida, kuidas novembris ametisse astunud linnavalitsus ja uus volikogu juhtkond on tegutsenud kriitikute vaigistamiseks, kasutades nõudekirju ja niinimetatud viisakusvisiite. Vaigistushagi ei pea algama kohtust, see võib alata ähvardavast kirjast, mille eesmärk on panna inimesed vaikima. Näiteks sai ettevõtja Margus Leedo nõudekirja, milles teda süüdistati linnavalitsuse kohta vale kuvandi loomises. Samas keelas see kiri isegi selle olemasolu avalikustamise, kuigi dokument ise oli avalikult linna dokumendiregistrist kättesaadav. 

Oluline on märkida, et karikatuurid ja poliitiline satiir on ühiskonnakriitika tavapärane vorm, nende käsitlemine kui ebaõigete andmete levitamine oleks vastuolus sõnavabaduse eesmärgiga. Pärnu Postimees pöördus ka linnajuhtide poole, kuid vastused jäid napiks või puudusid. Keegi ei tahtnud öelda, et just tema ettepanekul need nõudekirjad välja saadeti. Eelneva 16 aasta jooksul ei saadetud kodanikele Pärnu Linnavalitsuselt arvamuse avaldamise pärast mitte ühtegi nõudekirja. 

Teine juhtum puudutab Audru spordikeskuse administraatorit. Tema juurde läksid kolm Keskerakonna tipp-poliitikut arutama tema sotsiaalmeediapostitusi ja meeldimisi. Administraatori sõnul oli kohtumine küll viisakas, kuid selgelt hirmutav. Talle selgitati, mida tohib ja mida ei tohi öelda. Oluline fakt on, et need poliitikud ei olnud tema tööandjad ega omanud pädevust tema tööalaste otsuste mõjutamiseks, aga tema otsene ülemus ütles, et kõnealune administraator on töötanud samas asutuses 23 aastat ning tema suhtes ei ole olnud varem etteheiteid. Vaid mõni nädal hiljem märkasin töökuulutust, Audru spordikeskusele otsiti uut juhatajat. 

Et te teaksite, millest ma räägin, siis ma loen ette selle kommentaari, mille pärast käidi teda, ma isegi ei oska öelda, kolme Pärnu linna juhist keskerakondlasega kuidagi mõjutamas. Tsiteerin täpselt: "See, mis praegu Pärnu ja osavaldadega toimub, ei ole enam okei, näoga inimeste poole valitsus ainult lammutab ja lõhub, põhiline on üksteisele ärategemine." Vaat sellise kommentaari pärast. Ma ei tea, kas selle kommentaari pärast, aga miskipärast tõesti otsitakse uut juhatajat sellesse asutusse. Pärnu Postimees kajastas seda. Meie hea kolleeg, Pärnu volikogu esimees Andrei Korobeinik kaebas selle kajastuse pärast Pärnu Postimehe pressinõukogusse. Just täna tuli vastus. Pressinõukogu hindas juhtunut ja leidis, et tegemist oli avaliku huvi teemaga ning ajakirjandus ei rikkunud eetikanorme. 

Kolmas näide Pärnust, vähem kui poole aastaga. Toiduteenuse pakkuja lasteaedades saatis nõudekirja lapsevanemale, kes kritiseeris lasteaiatoitu. Lisaks nõuti vaikimist nii tava- kui ka sotsiaalmeedias. Head kolleegid, see ei ole ju praktika. 

Kui kohtumenetluse peamine eesmärk on takistada avalikus arutelus osalemist, siis on tegemist kuritarvitusega. Me ei saa ignoreerida ka jõudude ebavõrdsust. Pärnu linna eelarve on üle 120 miljoni. Tavalisel kodanikul ei ole ressurssi selliste vaidluste pidamiseks oma linnaga, oma raha eest, kuhu ta makse maksab. Seetõttu ongi vaigistushagid nii ohtlikud, need ei pea lõppema kohtus, piisab hirmust ja survest. Aga demokraatia ei toimi ilma kriitikata. Sõnavabadus ei ole mugav, aga see on hädavajalik. Avalik võim peab taluma kriitikat, ka teravat ja ebamugavat. 

Ma avaldan tunnustust neile kodanikele, kes on julgenud oma otsuste eest seista, ja samuti Pärnu Postimehele, kes on neid lugusid järjekindlalt avaldanud. Teie seisate Eesti põhiseaduses sätestatud sõnavabaduse kaitsel. Suur tänu teile! Head kolleegid, palun toetage seda eelnõu! 

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nagu eespool öeldud, selle eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek. Selle on esitanud õiguskomisjon ja juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Oleme koos sellega vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 865 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja sellega ka 12. päevakorrapunkt. 

Ja nüüd, head kolleegid, oleme jõudnud esimeste lugemiste juurde. Päevakorrapunkt nr 13 on Vabariigi Valitsuse algatatud loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõu 899 esimene lugemine. Riigikogu kõnetooli on juba jõudnud regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Lubage mul tutvustada Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis koostatud loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise eelnõu. Selle eelnõu eesmärk on lihtne. Loomade heaolu peab olema paremini kaitstud ja seadus peab andma selge raami olukordades, kus senine kord on ajale jalgu jäänud. 

Mitmed siin käsitletavad küsimused ei ole tekkinud eile, neist on räägitud juba aastaid. Räägitud on koerte püsivast ketis pidamisest, räägitud on varjupaikade nõuetest, räägitud on vajadusest täpsustada, millised teod looma suhtes on lubamatud ja millised tagajärjed sellistel tegudel peavad olema. Nüüd on aeg need seaduses selgelt ära lahendada. 

Eelnõu ettevalmistamisel kaasati loomakaitseorganisatsioone, varjupaiku, veterinaararste ja pädevaid asutusi. Mitmes punktis oleme nende ettepanekuid arvestanud. See on tundlik valdkond, kus peab korraga hoidma kahte joont. Looma heaolu peab olema päriselt kaitstud ning nõuded peavad olema looma omanikule, varjupaigale ja järelevalveasutusele arusaadavad. 

Peatun esimesel muudatusel. Esiteks keelame ära koerte püsiva ketis pidamise. Koera püsiv ketis pidamine on pidamisviis, mis ei vasta enam tänasele arusaamale looma heaolust. Koer peab saama liikuda, tal peab olema liigile omane keskkond ja võimalus käituda viisil, mis ei tekita talle püsivat stressi. Samas ei tähenda see, et koera ei tohiks mitte üheski olukorras ajutiselt ohjata. Eelnõu jätab alles mõistliku erandi. Koera võib ajutiselt ketis hoida näiteks siis, kui saabub alarmsõiduk, kui hoovis tehakse töid või kui külas on inimene, kes koera kardab. Keeld puudutab püsivalt ketis pidamist, mitte lühiajalist ja põhjendatud ohjamist. Agressiivsete ja ohtlike koerte puhul nähakse ette pikem üleminekuaeg kuni aastani 2032. See annab omanikele aega rajada turvaline aedik või leida muu lahendus, mis kaitseb nii looma kui ka inimesi. Eesmärk ei ole tekitada olukorda, kus omanik loobub loomast sellepärast, et muudatus jõustub üleöö. Eesmärk on liikuda samm-sammult parema pidamisviisini. 

Teiseks korrastatakse varjupaikade tegevust. Varjupaik on koht, kuhu satub sageli loom, kes on kadunud, hüljatud või kelle omanikku ei ole võimalik kohe tuvastada. Sellises olukorras peab süsteem olema selge. Loomaomanik peab teadma, kuhu pöörduda, varjupaigas oleval loomal peavad olema head pidamistingimused. Uude koju minev loom peab olema tuvastatav ja tema terviseseisundi kohta peab uus omanik saama vajaliku info. Eelnõu näeb varjupaigapidajatele ette tegevusloa kohustuse ning täpsustatud loomade pidamise nõudeid varjupaigas. Samuti kehtestatakse nõuded, et varjupaigast uude koju minevad loomad oleksid mikrokiibistatud ning üldjuhul steriliseeritud, et vähendada soovimatute järglaste sündi ja uute kodutute loomade tekkimist. Tegevusloa taotlemine on tasuta ja tegevusluba tähtajatu. Paljud varjupaigad täidavad neid nõudeid juba praegu ja seadus loob ühtlasema taseme ja annab ka järelevalvele selgema aluse. 

Kolmandaks täpsustatakse looma suhtes lubamatute tegude loetelu. Eesti on seni olnud üks väheseid riike, kus zoofiilia ei ole olnud seaduses selgelt keelustatud. Eelnõuga lisatakse sellise teo toimepanemine, jäädvustamine ja sellise materjali levitamine looma suhtes lubamatute tegude hulka. See on küsimus, mille puhul seadus ei tohi olla ebamäärane, looma suhtes toime pandud seksuaalne tegu ei ole aktsepteeritav ning selle keeld peab olema seaduses üheselt kirjas. 

Neljandaks täpsustatakse eutanaasiaga seotud otsustamist. Eutanaasia on raske otsus, see peab tuginema looma seisundile ja veterinaararsti professionaalsele hinnangule. Eelnõu annab selgema aluse olukordades, kus tuleb hinnata, kas looma elu jätkamine tähendab talle põhjendamatuid kannatusi või kas hulkuva looma puhul on liigile omane eluviis tegelikult võimalik. Siin on eesmärk selgus. Loomaomanik, veterinaararst ja pädev asutus peavad teadma, kuidas sellistes olukordades vastutus jaguneb ning millal on otsus põhjendatud. 

Viiendaks tõstetakse loomakaitseseaduse rikkumise eest määratavaid karistusmäärasid. Kehtivad karistusmäärad pärinevad suures osas ajast, mil ühiskonna arusaam loomade heaolust oli teistsugune. Kui seadus ütleb, et teatud teod on lubamatud, peab ka sanktsioon olema selline, millel on tegelik mõju. Iga rikkumise puhul tuleb loomulikult arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid. Karistus peab olema proportsionaalne, aga loomakaitsenõuete rikkumine ei tohi olla odavam kui nende täitmine. 

Lisaks täpsustab eelnõu Põllumajandus- ja Toiduameti võimalusi olukorras, kus loomapidaja jätab ettekirjutused täitmata. Ametil peab olema võimalus sekkuda siis, kui looma heaolu on ohus ja omanik ei täida talle pandud kohustusi. Vajaduse korral saab looma seniselt pidajalt võõrandada ning leida talle sobivam koht, näiteks loomapargis või muu pädeva pidaja juures. 

Lühidalt selle mõjudest. Eelnõu parandab loomade heaolu eelkõige nendes kohtades, kus probleemid on olnud pikalt teada, kuid õiguslik raam ei ole olnud piisavalt selge. Muudatus puudutab otseselt neid koeraomanikke, kes peavad koeri püsivalt ketis. Neil tuleb leida koerale parem ja turvalisem pidamisviis. Varjupaikade puhul aitab eelnõu ühtlustada nõudeid ning annab kindlama aluse, et varjupaigast uude koju minev loom oleks tuvastatav, tema terviseinfo oleks teada ja uuel omanikul oleks parem ülevaade looma seisundist. Seaduse üldine jõustumine on kavandatud 2027. aasta 1. jaanuarile. Varjupaikade tegevusloa nõue hakkab kehtima 2028. aasta 1. jaanuarist. Agressiivselt ja ohtlike koerte püsivalt ketis pidamise keelul nähakse ette üleminekuaeg kuni aastani 2032. 

Head Riigikogu liikmed! Loomapidamine on inimese vastutus. Kui inimene võtab looma, võtab ta ka kohustuse tagada talle mõistlikud pidamistingimused, hoolitsuse ja kaitse. Need küsimused on laual olnud kaua. Aga nüüd on meil eelnõu, mis lahendab neist mitu korraga, keelab koerte püsiva ketis pidamise, korrastab varjupaikade tegevust, täpsustab lubamatuid tegusid ja annab selgema raami eutanaasiaga seotud otsustele ja ajakohastab karistusmäärasid. Palun Riigikogul esimesel lugemisel eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on paar küsimust. Alustab Kalev Stoicescu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mul on ääretult hea meel, et me oleme jõudnud selleni, et keelustame koerte ketis pidamise üldjuhul. Ma tean, et te olete ise koerapidaja ja ka mina olen koeraomanik koos oma elukaaslasega ja olen suur loomade armastaja. Ta on nagu pereliige, ma ei kujutaks ette, et peaks oma koera või ühtegi teist pereliiget ketis hoidma, ütleme ausalt. Minu küsimus on hoopis selle kohta, et nüüd on täitunud 35 aastat meie iseseisvuse taastamisest. Teie teadmiste järgi, miks võttis nii kaua aega, et me üldse selleni enne ei jõudnud? Jumal tänatud, et me oleme jõudnud selleni, aga miks see nii kaua aega võttis?

Aitäh selle küsimuse eest! Ega sellele otseselt selget, õiget vastust, ma kardan, ei ole. Minu hinnang on see, et seda teemat võib-olla ei ole peetud prioriteetseks. On olnud arusaam, et see on inimestele liiga koormav. Ajalooliselt on olnud koer või ketikoer valvesüsteemi asendaja aastatuhandeid. Need ajad on ilmselgelt möödas ja peaksid jääma ka eelmisesse sajandisse.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud minister! Mina küsin teie käest sellise asja. Me teame, et Eesti ajalugu on suuresti olnud maaelu ajalugu. Loomapidamine oli ja on suur vastutus. Ma pean eelkõige silmas koduloomi. Lemmikloomadega seoses me oleme näinud tohutut vastutamatust. Sellega seoses tekkisid ju lemmikloomade hoiukodud. Ma võin nimetada arve mõnede omavalitsuste kohta, et aasta jooksul läheb sadu loomi lihtsalt tänavale ja see on risk nii tervisele kui ka muudele olukordadele. Mismoodi te seda olukorda näete, et inimese vastutus lemmikloomapidamisel ka kasvab selle seaduse mõjul?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks see seadus tegelikult on koosmõjus ühe teise seadusega, mis on Riigikokku juba jõudnud ja kus on ka loomade kiibistamine kohustuslikuks muudetud. Ja selle eesmärk on täpselt see, et inimene seostada ära tema lemmikloomaga, mis suurendab kindlasti vastutust. Põhjuslik seos on nende vahel leitav. Kindlasti, kui Riigikogu võtab vastu otsuse loomade heaolu kaitsta, siis üldiselt ühiskonnale tervikuna kindlasti omab see positiivset mõju. Aga tõesti, see on kahetsusväärne, kuidas loomi võetakse. Tihtipeale me näeme, et suveks võetakse endale loom, sügiseks avastatakse, et ei käi jõud üle, ja siis lastakse neil lihtsalt minna. Sellised olukorrad on lubamatud ja me pingutame selle nimel, et seda muuta.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Tahtsin küsida sellist asja. Ma mäletan, et 2023. aastal, selle koosseisu alguses, kui oli erinevate organisatsioonide ja loomakaitsjate, loomaarstide ja teistega suur arutelu, oli plaanis analoogselt osa Euroopa riikidega loomakaitseseadust täies mahus reformida, mille põhitees oleks olnud see, et mitte loom ei ole objekt, vaid loom on subjekt. Tahtsin küsida, mis sellest sai.

Aitäh! Loom on kindlasti subjekt. Ma arvan, et see, millele te viitate, on asjaõigusseadus, mille järgi lemmiklooma käsitletakse objektina. See muudatus ei oleks nii väga sisuline kui sümboliline, kuidas me loomi käsitleme. Olukorras, kui looma kaks omanikku enam seda looma koos ei pea, siis on kohtu kaudu võimalus seda looma kuidagi käsitleda. Ma põhimõtteliselt toetaksin seda muudatust, aga praeguses eelnõus me seda ette ei näinud.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud minister! Ma küsin teise küsimuse veel. See puudutab neid kurje koeri, kellele mingist ajahetkest antakse võimalus vabalt ringi käia. Te ütlesite, et on ajaline pikendus nendele eraldi. Kuidas te siiski välistate selle, et on ju teatud tõud, kes on kasvatatud ja treenitud hästi kurjadeks oma ülesannete tõttu, et nad ei muutu vabalt jalutavateks ohtudeks?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks see pikk üleminekuaeg ongi selle pärast, kindlasti võiks ta olla lühem või võiks üldse puudu olla, aga me näeme seda – ja seda on toonud välja ka loomukaitseorganisatsioonid ja veterinaararstid –, et kui loom on suurem osa oma elust ketis olnud, on muutunud selle kehva kohtlemise tõttu ka kurjaks, siis teda kohe lahti lasta, kui omanikul näiteks ei ole võimalust ehitada tara, võivad need loomad lihtsalt lahti pääseda ja see võib tekitada ohtu. 

Viie aasta jooksul on see loomaeas päris pikk aeg, et seda üleminekut kohandada. Samuti on tegemist sellega, et võib-olla paljudel loomapidajatel ei ole finantsvõimekust koheselt tarastada. Ehk eesmärk oleks, et need koerad saaksid 2032. aastast elada aedikus, kus nad on piiritletud, et nad ei pääse välja, aga saaksid seal ikkagi liikuda ja loomale omaselt käituda. Eesmärk ongi, et neid loomi lihtsalt ei hüljataks või nad ei pääseks valla. 

Aitäh teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ja nüüd on meil hea võimalus kuulata arutelust kokkuvõtet juhtivkomisjonis ja sellekohase ettekande teeb hea kolleeg, maaelukomisjoni esimees Urmas Kruuse.

Austatud istungi juhataja! Auväärt kolleegid! Head kuulajad! Tõepoolest, maaelukomisjon arutas seda teemat teisipäeval, 12. mail oma korralisel istungil. Kutsutud olid regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse osakonna loomatervise ja -heaolu valdkonna juht Kadri Kaugerand ja nõunik Hedvig Liblikas. 

Nii nagu minister oma kõnes ütles, see seaduseelnõu puudutab mitut eriosist loomakaitses. Meie arutelu oli üsna tihe. See tähendab seda, et küsimusi oli palju. Küsimused said enamuses ka tegelikult vastuse ja olulistest aktsentidest tegelikult minister oma kõnes rääkis ka juba ära. Ja nii nagu oli kinnitatud, tegemist on kolme peamise muudatusega, mis puudutab koerte ketis pidamist, õigusselguse tagamist zoofiilia küsimustes ning varjupaikade tingimuste täpsustamisega ja loomulikult ka karistusmäärad, mida minister ka oma kõnes mainis. 

Komisjon tegi menetluslikud otsused: võtta see eelnõu täiskogu päevakorda täna, 20. mail 2026. aastal ehk käesoleval aastal, otsus oli konsensuslik, määrata juhtivkomisjoni esindajaks maaelukomisjoni esimees Urmas Kruuse, konsensuslik, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu teile väga tõhusa ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Maran, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Jälle on meeldiv tõdeda, et meil on ees üks eelnõu, mis teeb meid paremaks, muudab käitumisnorme ja seega suhtumist meist erinevatesse eluvormidesse. Ja seejuures on oluline märkida, et antud juhul me räägime nendest eluvormidest, kes elavad koos meiega ja kelle eest me oleme võtnud vastutuse. Ehk siis põhirõhk on antud juhul sellel, kuidas on reguleeritud lemmikloomade pidamine, hoiupaigad ja mitmed teised aspektid. 

Eelmine kord siin saalis oli mul au tutvustada sama kandi teema pealt puurikanade eelnõu. See puudutas natukene teistsugust küsimust. Nimelt, kuidas hoolime tööstuslikus loomakasvatuses meist erinevatest eluvormidest. Kas käsitleme neid kui tööstuse masinavärgi mutrikesi või saame aru elementaarsest – ka need eluvormid tunnevad, tunnevad rõõmu, tunnevad valu ja kannatusi? 

Kahjuks on tajuda, et hetkel see eelnõu maaelukomisjonis ei kipu kuhugi liikuma, vaatamata sellele, et see on põhjalikult ette valmistatud ministeeriumi poolt, et selle on algatanud suur osa saadikuid. Samas suunas liigub ka tööstus ja olemas on avalikkuse toetus. Ma väga loodan, et siin toimub muutus, sest jällegi, kusagil on kannatus. Kusagil on kannatus just praegu, kui ma siin räägin, ja meie võimuses on neid leevendada, kui me seda ainult tahame. 

Aga nüüd siis selle eelnõu juurde. On ülimalt positiivne, et see eelnõu on jõudnud komisjoni aruteludest siia saali ja seda tuleb kindlasti tervitada. Samas, seda eelnõu lugedes jäi mulle tunne, et komisjon võiks natukene sõnastuse osas veel vaeva näha ja tööd teha. Teatavasti vanakuri kipub ennast peitma pisiasjades ja detailides. Need võivad tunduda tehnilised, aga samal ajal nii-öelda põllu peal, kus seadus muutub reegliks, mida peab täitma, võib see osutuda oluliseks. Ma kirjeldan mõningaid, mis mulle on jäänud silma ja mille üle võiks komisjonis natukene arutleda. Võimalik, et ma ei ole kõigest täpselt aru saanud, aga arvan, et sinna tasub sisse vaadata. 

Eelnõu ütleb üsna selgelt, et koeri ei tohi püsivalt ketis pidada. Püsivalt ketis pidada. See on kindlasti väga oluline samm, keegi ei hakka seda absoluutselt vaidlustama. See on kooskõlas kogu teadmisega kannatustest – nii teadusliku teadmisega kui ka ühiskonna ootustega – ja see on positiivne. Aga kui me midagi keelame, siis me peame väga täpselt välja ütlema, mida me tegelikult keelame. 

Ja nüüd tekib mul küsimus, kas ikkagi on päris piisavalt selge, et kui me räägime ketis pidamisest, siis millest me tegelikult räägime. Näiteks küsimus selle kohta, et kui on olemas jooksutross, kas see on ka ketis pidamine või ei ole. Aga võiks natukene mõelda, et äkki peaks ketis pidamise mõiste täpsemalt läbi defineerima, et seda kõike ühtemoodi mõista. 

Ja teine pool, kui me räägime püsivast pidamisest, siis kuskil on ajutine pidamine. Kust see piir ikka läheb? Ka selle üle võiks mõelda. Kui see jääb lahtiseks, siis võib siin tekkida nagu kahe külje pealt probleem. Ühelt poolt loomapidajal jääb selgus poolikuks, mida ta ikka võib pidada või mida mitte. Ja teise poole pealt loomulikult ka järelevalve pool. Kui ta peab midagi sätestatut rakendama, siis see võib tal osutuda keeruliseks. Seega kindlasti eesmärk õige, selle üle keegi ei vaidle, aga võiks vaadata korra sõnastuse sisse, et saaks teda paremaks teha. 

Teiseks, varjupaigad ja hoiukodud. See on suurepärane uus süsteem, mis on paika pandud. Aga loomulikult peab varjupaikadel olema tegevusluba, kehtivad selged nõuded ja järelevalve. Suund absoluutselt õigus, sest meil peab olema kindlus, et varjupaikades ja hoiukodudes kõik tingimused on adekvaatsed. Aga kui vaatama hakata, siis on niimoodi, et kõikidele suurtele professionaalsetele varjupaikadele on need nõuded ilmselt vastuvõetavad, aga meil on olemas palju väikseid, mõningad nendest võivad päris hästi töötada. Ja kui nad ei saa nendega hakkama, siis juhtub selline asi, et nad lähevad lihtsalt füüsilisteks isikuteks üle, kelle puhul ei ole mingeid tingimusi. Kas siin on mingid riskid või ei ole, seda peaks korra kaaluma. 

Kolmandaks, riigi õigused ja omandiõigus. Eelnõu täpsustab, et asendustäitmist ja loomade võõrandamist, täpsustab neid kahte mõistet, ja see on kahtlemata vajalik, sest praegune praktika ei ole kindlasti selge. Ja jällegi, kuigi loomad, jah, ei ole lihtsalt asi, vaid on elusolend, nagu siin ka varem juttu oli, siis praeguses seaduseruumis on ta kellegi omand, seaduse objekt ehk riik sekkub omandisse. Ja kui ta seda teeb, siis need reeglid peaksid olema võimalikult selged, et olla kindel, et seaduse eesmärk saaks täiesti hästi toimima. Aga võivad tekkida küsimused selle eraomandi ülevõtmise kohta, kas omanikku õigel ajal teavitatakse ja millal teavitatakse, kas tal on õigus vaidlustada ja mil hetkel võib riik looma lõplikult võõrandada? Jällegi, kui need küsimused jäävad ebaselgeks, siis võib siin tekkida teatud õiguskindluse probleem. Siis ta ei ole muidugi ainult loomakaitse küsimus, vaid hoopis juriidiline temaatika, mille peale mõelda. 

Ja neljandaks, karistused. Seletuskirja järgi on sellel eesmärk ennetada ja see on väga mõistlik ja arusaadav, aga teise poole pealt peaks karistus olema proportsionaalne. Kui ta on väga suur kohe algselt, kas see on õiglane ja kas ta on rakendatav ja kas ta tegelikult saavutab oma soovitud mõju? Äkki võiks mõelda selle peale, et võiks olla ka mingi astmeline süsteem, et esimene rikkumine on leebem ja korduv rikkumine karmim? Võimalik, et see oleks õiglasem ja tõhusam, selle peale tasuks mõelda. 

Kokkuvõtvalt, eelnõu on kindlasti vajalik, täpselt samuti nagu puurikanade pidamise eelnõu, mida puudutasin sissejuhatuses. Neid väikseid märkusi, mis ma olen välja toonud, kindlasti saab maaelukomisjon nende sisse vaadata, kas seal on see vanakuri detailides peidus või mitte. Me saame siis selle eelnõu kiiresti seaduseks muuta. Täpselt sama loodan ka loomulikult puurikanade puhul. Meenutan, et praegu on farmides üle 600 000 kana, kes kannatavad ja kelle abistamine on meie võimuses. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 899 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 3. juuni kell 17.15.

14. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud korruptsioonivastase seaduse, karistusseadustiku ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 900 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli lugupeetud justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta.

Tervist! Me laulame neid laule jälle. Kõigepealt ma tahan alustuseks väga tänada Riigikogu põhiseaduskomisjoni ja selle juhti Ando Kivibergi, kes on selle seaduseelnõu menetlemisel väga põhjalikku, väga sisukat ja väga hea kvaliteediga tööd teinud ja teinud seda, mida me Riigikogult ühiskonnana ootame. Me ootame Riigikogult ühiskonnana ju seda, et rahva esindajad, rahva valitud esindajad võtaksid iga seaduse pulkadeks lahti ja vaataksid, kas täitevvõimu poolt ettepakutu on ikka see, mida Eesti rahvas vajab ja tahab või saaks mingit asja teha oluliselt paremini või kas mõnda asja üleüldse ei peaks tegema või peaks tegema täiesti teistmoodi. See on kõige parem asi, mis ühes demokraatlikus riigis, ühes demokraatias, ühe riigi esinduskogus saab üleüldse juhtuda – et sisuliselt töötatakse eelnõuga. Niimoodi töötas Riigikogu põhiseaduskomisjon ka korruptsioonivastase seaduseelnõuga töötas, tehes eelnõusse mitmeid pikalt läbikaalutud ja komisjoni koosolekutel põhjalikult arutatud ettepanekuid. 

Paraku ei läinud see nii libedalt. Ma võtsin enne kolmandat lugemist eelnõu tagasi valitsuse poolt peaministri nõusolekul ja nüüd oleme selle eelnõuga uuesti siin teie ees. Selles eelnõus on kaks põhimõttelist muudatust võrreldes selle versiooniga, mis on Riigikogu põhjaliku töö juba läbinud. Ma natuke selgitan neid muudatusi, mis selles eelnõus on. Ma ei hakka tervet eelnõu uuesti tutvustama. 

Esimene muudatus puudutab avalik-õiguslikke ülikoole ja rakenduskõrgkoole. Kui me mõtleme sellele, miks me üldse ülikoole avaliku rahaga toetame, siis mõnikord arvatakse ekslikult, et ülikoolide peamine funktsioon on üliõpilaste õpetamine. Aga tegelikult on ülikoolid ikkagi teaduskeskused ja meie kõigi huvides on see, et teaduse tegemise kõrvalt saaksid haritud ka tudengid, aga et see teadus, mida ülikoolides tehakse, need uued suurepärased teadustulemused ja leiutised saaksid seinte vahelt välja ühiskonda teenima. Seda nimetatakse teadmussiirdeks ehk teadustulemuste praktikasse rakendamiseks. 

Kuna valdav osa meie kõrgkoolidest tegutseb avaliku sektori rahastamisel, siis võiks sealt ju pealtnäha tekkida justkui huvide konflikt pealiskaudsel vaatlemisel, et kui avalik raha on kaasatud selleks, et mingi uus teadustulemus välja töötada ja see siis kuskil ettevõttes kasutusele võetakse, siis see oleks justkui halb. Vastupidi, see on väga hea ja see on tegelikult ülikooli tegutsemise eesmärk – saada kõik see praktikasse. 

Nii et olukorras, kus teadmussiirdes võib sama inimene olla teadustulemuste looja, uurimisrühma juht ja ka seotud ettevõttega, mille kaudu see tulemus praktikasse viiakse, võib pealiskaudsel vaatusel sarnaneda huvide konfliktiga, aga tegelikult on see teadmussiirde loomulik osa. Sellest on ülikoolid ka pikemalt ajakirjanduse vahendusel kirjutanud ja see on kindlasti Eesti ühiskonna jaoks äärmiselt oluline. Meil on tegelikult võrreldes paljude riikidega suhteliselt vähe näiteks registreeritud patente ja seetõttu teadmussiiret kindlasti peaks rohkem olema. 

Teadlaste toimingupiirangu erandi tegemine samal ajal ei vabasta teadlasi üldiselt huvide konflikti vältimise nõudest. See on ikkagi piiratud erand teadmussiirdeks ja teadustulemuste praktikasse rakendamiseks. Varjatud erahuvides tegutsemist see erand ei luba. Kui ikkagi teadlane seda erandit kasutab, siis ta peaks teavitama sellest ametisse nimetamise õigusega isikut või organit kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil või kui see ei ole võimalik, siis avaldama teate asutuse veebilehel. 

Teine muudatus, mis puudutab karistusseadustiku § 300¹, on see teema, mis on läbinud, ma ütleksin, väga hea ja põhjaliku ühiskondliku arutelu. Tõsi, selle arutelu alguses kõlas väga palju eksitavaid väiteid, aga arutelu lõpp ikkagi tähendas seda, et väga palju väga häid artikleid ja seisukohavõtte ilmus väga erineva taustaga inimestelt ja juristidelt. Kui võtta seda kogupildis, siis ka seda et üks eelnõu paragrahv saab nii ulatusliku avaliku arutelu osaliseks, tuleb siiski pidada väga heaks ja positiivseks. Mäletatavasti oli see toimingupiirangu rikkumise paragrahv. 

Kui ma seletaksin seda praegu välja pakutud varianti, siis mul on kõige lihtsam seda teha vastandudes Lavly Perlingule, Parempoolsete erakonna juhile. Tema on väljendanud selles avalikus arutelus oma seisukohta, et just nimelt ka lihtsalt täiesti formaalne seaduserikkumine on juba nii halb, et selle eest tuleks karistada. Ehk kui on mingi norm, et toimingupiirangut rikkuda ei tohi, siis sõltumata täiesti sellest, mis asjaoludel see juhtus ja võib-olla see oli isegi kasulik avalikule sektorile ja maksumaksjatele, siis ainuüksi selle normi formaalne rikkumine on juba väga halb ja seda paragrahvi muuta selle tõttu ei tohiks. Valitsus on ikkagi selgelt seisukohal, et karistada tuleks sellisel juhul, kui keegi on kahju teinud või kui keegi on saanud ebaõiglaselt kasu, mis tavaliselt on ühe ja sama asja kaks külge toimingupiirangu õigusvastase rikkumise korral. Karistuse § 301 on olnud selline, mis on kohtust mitu korda läbi käinud, ja see paragrahv on ikkagi väga selgelt saanud kohtutelt hinnangu, et praegu kehtivas seaduses olev paragrahv on liiga lai, liiga udune ja liiga formalistlik. 

See muudatus, mille me oleme siin välja pakkunud, on selline, et ainult sellisel juhul, kui see toimingupiirangu rikkumine on kaasa toonud tegeliku korruptsiooni, saaks rääkida karistamisest. See tähendab seda, et rikkumine peab olema kriminaalõiguslikult ikkagi piisavalt tõsine. Sellega on toodud kitsendus, et toimingupiirangu teadlik rikkumine suures ulatuses, kui sellega kaasneb avaliku huvi seisukohast ebavõrdne või põhjendamatu eelis ametiisikule või kolmandale isikule. Ehk see lisatud osa – loen selle igaks juhuks veel üle – on see, et teadlik rikkumine oleks karistatav üksnes juhul, kui sellega kaasneb avaliku huvi seisukohast ebavõrdne või põhjendamatu eelis ametiisikule või kolmandale isikule. 

Kui vaatate nüüd seda korruptsioonivastast seadust, siis näete, et tegelikult kasutab § 5 kohe seaduse alguses kasutab samasugust sõnastust ja niimoodi eristab seaduse alguses juba tegeliku korruptsiooni ja formaalse huvide konflikti. Kui me mõtleme siin ümber kogu sellele arutelule, siis loomulikult tuleb ikkagi kinnitada, et see pakutud sõnastus on ebamäärasem, ebaselgem ja rohkem tõlgendusvõimalusi võimaldav, kui oli vahepeal laual olnud objektiivne kasu või kahju tunnus. Seda tuleb tunnistada, et see on ebamäärasem ja rohkemate tõlgendusvõimalustega. 

Samal ajal ei ole asi siiski täiesti lootusetu, sest sellise sõnastuse peale kohtupraktikat on. Tõsi, mitte ühtegi Riigikohtu lahendit veel ei ole. Aga kui me vaatame tagasi 2013. aastal jõustunud korruptsioonivastase seaduse seletuskirja, siis alates leheküljest 1 seletuskirjas ongi see läbiv põhimõte olnud, et korruptsioon on erahuvi alusetu edendamine avaliku huvi arvel. Mitte ükskõik milline tegu, kus võib-olla tehingu poolteks on kunagised lasteaiakaaslased, vaid ikkagi ainult selline tegu on korruptsioon, kui erahuvi on alusetult edendatud avaliku huvi arvel. 

Ettekande lõpetuseks puudutan ma korraks seda arutelu, mis on olnud õiguskaitseasutuste, Riigikogu ning Justiits- ja Digiministeeriumi vahel. See on tegelikult ikkagi muret tekitav, et menetluslik lihtsus kellegi jaoks, lootus vähem midagi tõendada, võidaks panna ettepoole süütute inimeste kaitsest, kes peavad kogu selle menetluse läbima. Seda on selles arutelus ka väga palju kordi esile toodud, et see on laiem probleem. Ma lihtsalt tuletan siinkohal meelde, et see on tegelikult laiem probleem kogu õigusriigile, kui inimesed tunnevad, et neid menetletakse ilmaasjata, nad ei ole midagi sisuliselt valesti teinud, keegi ei ole kasu saanud ega kahju kannatanud, ent ometi on aastatepikkused menetlused ja lõpuks saabub alles kohtus õigeksmõistmine, kuna tegelikult ei ole keegi saanud kasu ega kahju. 

See on laiem suund, mille me oleme ette võtnud, et niinimetatud surnuks menetlemist vähendada. See on tegelikult oluline kogu riigile ja minu arvates ka õiguskaitseasutustele, uurimisasutustele endile, et saaks tegeleda rohkem päris probleemidega, päris kuritegevusega ja mitte nokkida lihtsalt formaalsete rikkumiste kallal, kus keegi pole saanud kasu ega kahju. 

Meil on ühiskonnas ikkagi terve rida sellist kuritegevust, mis vajaks rohkem ressurssi nii uurimise kui ennetamise peale. On oluline, et inimesed tunnetaksid siin saalis vastu võetud seadusi sellistena, mis neid tegelikult aitavad, mis iga inimese avalikule sektorile antud raha õiglaselt kaitsevad ja mis tagavad selle, et keegi ei rikastu alusetult avalikku võimu ära kasutades. 

Ma soovin Riigikogu põhiseaduskomisjonile viljakaid arutelusid nende kahe paragrahvi üle, mis on nüüd muudetud, loomulikult ka terve seaduseelnõu üle, miks mitte. Kutsun üles jätkama seda praktikat, et Riigikogu ülesanne ikkagi on vaadata väga kriitiliselt seda, mida täitevvõim on ette andnud, ja vajaduse korral teha muudatused ja parandused. See on ju iga Riigikogu liikme peamine tööülesanne. Kui Riigikogu liige oma tööd teeb, siis on täitevvõimul väga-väga rumal oma töö tegemist kõige eeskujulikumal moel kritiseerida. Vastupidi, soovin jõudu, vaadake need punktid üle ja me oleme igati avatud koostööks, et vajalikud muudatused teha. Aitäh!

Teile küsimusi ei ole. Aitäh! Ja juhtivkomisjoni ettekande teeb hea kolleeg, põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg.

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid ja head inimesed, kes seda ülekannet jälgivad! Ma annan teile ülevaate Riigikogu põhiseaduskomisjoni istungil 11. mail 2026 toimunust, kus oli arutluse all Vabariigi Valitsuse algatatud korruptsioonivastase seaduse, karistusseadustiku ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 900 esimese lugemise ettevalmistamine. Nii nagu lugupeetud justiits- ja digiminister äsja rääkis, on põhiseaduskomisjon tõesti varasema korruptsioonivastase seaduse muutmise seaduse eelnõuga, milleks oli toona eelnõu 632, läbinud ka pikema menetluse. Selle eelnõu teisel lugemisel otsustas Vabariigi Valitsus eelnõu tagasi võtta ja on esitanud käesoleva eelnõu sama teemaga, aga veidi muudetud kujul uuesti. 

Sõna sai kõigepealt eelnõu tutvustuseks lugupeetud minister, kes viitas, et võrreldes varasema versiooniga on sisse viidud kaks muudatust. Esimene puudutab karistusseadustiku § 300¹ ehk toimingupiirangu rikkumise sisustamist. Teine puudutab ülikoole ja teadustöö rakendamist, kusjuures komisjoni varasemas arutelus peeti vajalikuks eraldi komisjoni loomist ülikoolis otsuste hindamiseks, aga Haridus- ja Teadusministeerium leidis, et selline täiendav tasand ei ole vajalik, ülikoolide tegevuse eesmärk ongi teadustöö rakendamine ja maksumaksja raha eraldamine on seotud ootusega, et teadustulemusi kasutatakse praktikas kiiresti. 

Tõesti, selle viimase muudatuse valguses tuletati meelde, et põhiseaduskomisjon arutas sama küsimust juba varasemalt ning jõudis seisukohale, et eraldi komisjoni moodustamine ülikoolis tõesti ei ole vajalik, kuid toona peeti piisavaks kollektiivse otsustamise põhimõtte rakendamist olemasolevate ülikoolide juhtimisstruktuuride raames, olgu selleks siis rektoraat või mõni muu pädev organ, mis juba on olemas, et nii tagada ülikooli huvide kaitse. Kollektiivse otsustamise eesmärk on ennetada olukordi, kus üksikotsustajaga võidakse kahjustada ülikooli huve. 

Küsiti selle kohta, miks selline lahendus ei osutunud valitsuse meelest sobivaks. Minister vastas, et komisjoni pakutud lahendus on olnud mõistlik ja varasem käsitlus kollektiivse otsustamise kohta oli sisuliselt põhjendatud. Ühiskonnas on tekkinud eelnõu menetlemise suhtes ärevus, mida on põhjustanud varasema eelnõu tagasivõtmine. Selle tulemusena on nii ülikoolid kui ka arstid väljendanud kartust, et eelnõu menetlemine ei pruugi jõuda lõpuni ja selles olukorras on huvigruppide reaktsioonid olnud tugevamad ning ülikoolide seisukohad muutunud ettevaatlikumaks, mistõttu nad ei pea kollektiivse otsustamise lahendust enam vajalikuks. Nüüd oli vastulause selle kohta, et ülikoolidel peab ju ometigi säilima oma kaitsemehhanism ehk lahendus, milleni komisjon varasemates aruteludes jõudis, oleks ikkagi kohane ja vajalik. 

Aga tuli ka järgmine küsimus, mis puudutab karistusseaduse muutmise lahendust, et kas see on kooskõlastatud ja kas vastavad konsultatsioonid on peetud, sest eelmise eelnõu puhul tekkis õiguskaitseorganitel esitatud sõnastuse osas probleeme. Sellele vastas minister, et enne eelnõu uuesti esitamist kohtuti nii Politsei- ja Piirivalveameti kui ka kaitsepolitsei esindajatega ja viidi läbi vajalikud konsultatsioonid. 

Komisjoni esimees meenutas komisjoni liikmetele, et enne selle eelnõu komisjoni jõudmist toimus ka põhiseaduskomisjonis teema põhjalik avalik kuulamine, mille käigus käsitleti uurimisorganite seisukohti. Uurimisorganid komisjoni istungil toimunu põhjal ei olnud vastu sellele, et toimingupiirangu rikkumise sätet täpsustatakse. 

Peamine vaidluskoht, nagu selgus, oli seotud küsimusega, kas kahju peab olema juba tekkinud ning miks on karistusseadustiku § 300¹ sõnastuses kasutatud mineviku vormi. Komisjon peaks jääma esitatud sõnastuse juurde ega toetama lahendust, kus karistatavus põhineks üksnes teoreetilisel tulevikus tekkida võival kahjul. Kogu õigussüsteemi loogikast tulenevalt peab kahju olema tegelikult aset leidnud ning pelgalt võimalusel selleks ei oleks piisav. 

Avaliku kuulamise käigus kõlas ka ekspertide seisukoht, mille kohaselt liigne ohudelikti põhimõtte rõhutamine võib viia olukorrani, kus otsustajad ei julge enam teha otsuseid ega võtta avalikes huvides vajalikke riske. Väljendati kartust, et selline areng viiks ühiskonna tasakaalust välja ning ei oleks tegelikult soovitav. 

Tehti ka menetluslikud otsused. Kõigepealt, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. mail 2026, see oli konsensuslik otsus, teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, samuti konsensuslik otsus, ja kolmandaks, määrata muudatusettepanekute tähtajaks 27. mai 2026, ja samuti konsensuslik otsus. Ja samuti tehti otsus määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg, samuti konsensusega. Ootan küsimusi.

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Ando Kiviberg, palun!

Aitäh, lugupeetud härra juhataja! Ma luban, et ma ei raiska teie aega pikalt. Lühidalt soovin öelda teile kõigile, kallid kolleegid, et esiteks, korruptsioon on raske, ühiskonda tõsiselt ohustav kuriteoliik – ma usun, et me oleme selles kõik ühel meelel. Sellega võitlemine ning korruptsioonivõimaluste minimeerimine oli, on ja jääb seadusandja ja täitevvõimu väga tähtsaks ülesandeks. On oluline, et korruptsioonikuritegusid raamistavad sätted oleksid võimalikult selged ja arusaadavad mitte ainult uurijate, vaid ka kodanike jaoks. Ühelt poolt peame kindlustama, et õiguskaitsel oleksid piisavad tööriistad korruptsioonikuritegude uurimiseks ning kohtu ette toomiseks. Teisalt peame hoolt kandma, et reeglid oleksid küllalt selged selleks, et keegi ei võiks sattuda uurimise alla pelgalt seetõttu, et normid on liialt loominguliselt tõlgendatavad. Me ei peaks võimaldama õigusselguse hankimist meetodil, mis asetab kaaskodanikud katsejäneste positsiooni aastatepikkuste kohtumenetluste pööristes. Me saame paremini, me saame palju paremini, kui oleme valmis normid selgemaks tegema nii, et tõlgendamisruum on senisest oluliselt selgem ja arusaadavam. Kõike seda antud eelnõu ka eneses kannab ning seepärast Eesti 200 fraktsioon seda eelnõu ka toetab. Aitäh!

Suur tänu teile igati tõhusa ettekande eest! Aga nüüd, head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 900 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 27. mai kell 17.15. 

Oleme jõudnud 15. päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 901 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli lugupeetud sotsiaalministri Karmen Jolleri.

Tervist, hea istungi juhataja! Head kolleegid, Riigikogu liikmed! Tutvustan teile lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Nagu ma mainisin, eelnõuga muudetakse kahte seadust, lastekaitseseadust ja täitemenetluse seadustikku. Muudatused on osa lastekaitsesüsteemi korrastamise teisest etapist. Esimese etapi muudatused jõustusid juba 2025. aasta alguses ja käesoleva eelnõu kavandatud jõustumise aeg on 1. jaanuar 2027. 

Alustuseks sellest, miks seda seadust on vaja teha või miks me selle eelnõu tegime. Lastekaitses on kõige olulisem see, et laps saaks abi õigel ajal, õigest kohast ja lähtudes tema tegelikest vajadustest. Eelnõu eesmärk on muuta lastekaitse korraldus selgemaks, paindlikumaks ja lapse vajadusest paremini lähtuvaks. Praegu jõuab lastekaitsetöötaja lauale väga erinevaid juhtumeid ja väga erineva keerulisusastmega juhtumeid. Sageli on need ka sellised, mida tegelikult oleks võimalik lahendada palju lihtsamal moel ja kiiremini. 

Teine eesmärk on puudutada, mõjutada täitemenetlust ehk olukordi, kus täidetakse lapse üleandmise või lapsega suhtlemise kohtulahendeid. Need on sageli väga-väga emotsionaalsed ja keerulised ning võivad ka last potentsiaalselt kahjustada. Seetõttu tahame täpsustada kohtutäituri, kohaliku omavalitsuse esindaja ja politsei rolle ning loome selgema võimaluse peatada täitetoiming, kui selle jätkamine võib lapse heaolu kahjustada. 

Natuke täpsemalt muudatustest. Esiteks, nagu ma mainisin, siis lastekaitsetöötaja lauale jõuavad väga mitmesuguse keerulisusastmega juhtumid. Seetõttu ongi nüüd eesmärgiks algatada lastekaitsetöötaja juhtumikorraldus siis, kui lapse abivajadus puudutab samal ajal mitut tema heaoluvaldkonda või kui on kahtlus väärkohtlemisele, hooletusse jätmisele või muule lapse õigusi rikkuvale olukorrale. See ei tähenda, et lastekaitse kaoks ära. Vastupidi, lastekaitsetöötaja saab rohkem keskenduda nendele lastele, kes vajavad tema tuge kõige enam. Mis siis saab nendest lihtsamatest juhtumitest? Sellega on nii, et näiteks kui mure on ainult koolis, näiteks ainult õppimisega, ja kui koolis on olemas tugispetsialistid, kes suudavad last juba koolis aidata, siis lastekaitsetöötajat ei kaasata tulevikus. Kui aga ikkagi selgub, et üks osa on ka näiteks väärkohtlemine või on ka perekonnas mured, siis kindlasti tuleb pöörduda lastekaitsesse. Ehk et kui on mitu erinevat lapse heaolu valdkonda, mis on kaasatud, siis on vaja lastekaitsetöötajat. 

Teine muudatus on muuta konkreetsemaks ja selgemaks võrgustikutöö. See tähendab seda, et täpsustatakse seda, kuidas näiteks üks lastekaitsetöötaja annab lapse juhtumi üle teisele lastekaitsetöötajale, kui lapse pere kolib näiteks. Lisaks luuakse seaduses paremad võimalused nendele olukordadele, mis isegi osaliselt juba toimivad. Näiteks, kui on olemas õppenõustamise keskused või Saaremaal on olemas toetava hariduse keskus, siis sellisele paindlikule töökorraldusele annab see seadus samuti kergema toe. 

Kolmas, mis on oluline eelkõige laste endi jaoks, on see, et lapse õigused muutuvad selgemaks või paremini defineeritumaks ja lapse hääl paremini kuuldavaks. See eelnõu tugevdab lapse kaasamist. Lapsele tuleb tema vanust ja arengutaset arvestades selgitada tema õigusi, kuulata ära tema arvamus ning anda talle võimalus esitada ise arvamusi ja ka kaebusi. See on väga oluline selle tõttu, et lastekaitses ei tohi laps olla lihtsalt objekt või menetluse objekt. Ta on inimene, kelle elu- ja turvatunnet need otsused puudutavad ja tal peab olema oma sõna sekka öelda. Seetõttu täpsustataksegi, et kohalik omavalitsus peab abivajajale lapsele tagama lapse võimetele vastava, iseseisva ja sõltumatu võimaluse esitada arvamusi ja kaebusi. Samuti täpsustatakse lasteasutuses viibiva lapse kaebeõigust. See aitab muuta lastekaitsetööd läbipaistvamaks ja lapse jaoks arusaadavamaks. 

Lisaks, nagu ma mainisin, puudutab eelnõu ka täitemenetlust ja eesmärgiks on siis lapse heaolu parem kaitse. Eelkõige puudutavad need muudatused lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise täiteasju. Need on olukorrad, kus kohtulahendit tuleb täita, aga täitmine ei tohi toimuda lapse heaolu arvelt. Praktikas on meil olnud juhtumeid, kus lapse huvid ja turvalisus ei ole olnud sellises menetluses piisavalt kaitstud. Õiguskantsler on korduvalt juhtinud tähelepanu vajadusele seda regulatsiooni muuta. Eelnõuga sätestataksegi selgemalt kohtutäituri, kohaliku omavalitsuse esindaja ja politsei rollid. Kohaliku omavalitsuse esindaja peab jälgima, et lapse huvid ja heaolu oleksid täitetoimingul tagatud, ning selgitama lapsele tema vanust ja arengutaset arvestades kohtulahendi sisu ja täitetoimingu eesmärki. Oluline muudatus on ka see, et lapsega suhtlemise võimaldamise asjades saab kohaliku omavalitsuse esindaja teha kohtutäiturile ettepaneku täitetoimingu peatamiseks, kui selle jätkamine võib kahjustada lapse heaolu. 

Natuke ka mõjudest ja eelarvest. Suurim mõju on laste ja perede jaoks. Eesmärk on see, et lapseni jõuaks abi kiiremini ja oleks paremini koordineeritud ning lähtuks lapse tegelikest vajadustest paremini ja et ka last kuulataks rohkem. Lastekaitsetöötajate jaoks tähendab see seda, et nende roll on natukene selgemini määratletud ja nad saavad keskenduda eelkõige keerulistele juhtumitele. Ja kui on vajadus, siis loomulikult saab neid ka kaasata. Nagu ma kirjeldasin, on erinevad olukorrad, kus kindlasti tuleb kaasata lastekaitsetöötajat. 

Toon ka mõned numbrid. 2024. aastal oli lastekaitsejuhtumi menetlustega seotud umbes 19 000 last ehk umbes 7% kõikidest kuni 17-aastastest lastest. Lisaks registreeriti aasta jooksul umbes 6500 lastekaitsealast pöördumist ehk lihtmenetlust. See näitab, et lastekaitse töökoormus on väga reaalne ja kasvav. See, et 19 000 last on seotud, võib tähendada seda, et mõni menetlus on kestnud väga pikka aega, aastaid. Selle uue eelnõuga on plaanis tuua ka algus ja lõpp. Ehk et kui on selge, et kõik vajalikud meetmed on rakendatud, on järgitud ja jälgitud seda, et olukord on stabiilne ja läheb loodetavasti veel paremaks, et see ei ole halvenenud, siis on lastekaitsetöötajal võimalus ka juhtum lõpetada, aga loomulikult saab seda vajadusel alati uuesti alustada. See 19 000 on väga suur number. Kui me saame töökoormust vähendada ka selliste nii-öelda tummade juhtumite arvel, siis see aitab lastekaitsetöötajatel jõuda paremini nende lasteni, kes päriselt abi vajavad. 

Lasteasutuste ja teiste spetsialistide jaoks on mõju peamiselt korralduslik. Nendelt ei eeldata ühtegi uut tööülesannet, nad teevad oma igapäevatööd, aga lihtsalt on selgitatud, kuidas peaks võrgustik toimima. Täitemenetluse muudatused peaksid muutma lapse üleandmise ja suhtluskorra, täitmise olukorrad lapse jaoks rahulikumaks ja selgemaks. Ja ka vanematele annab see parema arusaama, kes mille eest vastutab ja millised sammud on menetluses. 

Eelarve kohta saab öelda, et olulisi või üldse tegelikult ei kaasnegi lisanduvaid kulusid, kuna vajalikud muudatused, mida tehakse digilahendustes, on juba varem planeeritud ja on juba käimas. Uusi rakendusakte ei kehtestata ja olemasolevaid rakendusakte ei muudeta. 

Kaasamisest ka natukene. Kaasati kohalike omavalitsuste töörühm, kus osalesid lastekaitsetöötajad ja lastekaitse valdkonna juhid 20 omavalitsusest. Lisaks arutati muudatusi lastekaitsetöötajate ühinguga, MTÜ Sa Suudad noortega, Sotsiaalkindlustusametiga, Haridus- ja Teadusministeeriumiga, Justiits- ja Digiministeeriumiga, Siseministeeriumiga ja PPA-ga ning haridusvaldkonna esindusühingutega. Täitemenetluse seadustiku muudatused on ette valmistatud koostöös Justiits- ja Digiministeeriumiga ja arutelusid on peetud ka Õiguskantsleri Kantseleiga. 

Nagu mainisin, seadus on kavandatud jõustuma 1. jaanuarist 2027. aastal ja see on ka piisav, et anda ettevalmistusaeg kõigile osapooltele, kes on sellega kuidagi seotud. Sotsiaalkindlustusameti nendele spetsialistidele, kellele hakkavad kehtima lastekaitsetöötaja nõuded, nähakse ette üheaastane üleminekuaeg. 

Lõpetuseks. Me loomulikult ei lahenda absoluutselt kõiki lastekaitsega ja peresuhete vaidlustega seotud probleeme, aga ma arvan, et see on väga oluline samm selleks, et lapse huvid, turvalisus ja hääl oleksid paremini kaitstud nii lastekaitsetöös kui ka kohtulahendite täitmisel. Aitäh! Ja olen valmis vastama küsimustele.

Jaa, teile on küsimusi. Alustab Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Siin on kirjas, et luuakse alus täitetoimingu peatamiseks olukordades, kus selle jätkamine võib kahjustada lapse heaolu. Me oleme näinud siin tõesti igasuguseid juhtumeid ka meedias. Kas see vähendab laste äravõtmist vanematelt, kui lapse äravõtmise käigus on näha, et laps selgelt ei taha kuhugi minna ja hoiab kinni vanematest või ühest vanemast, kellest teda tahetakse lahutada teise vanema soovil, kui ta selle kõige käigus nutab ja karjub, kas siis katkestatakse kogu protsess ja hakatakse otsima muid lahendusi, näiteks perelepitust või pere aitamist ka materiaalselt, et kodu oleks keskkond, kus lapsel oleks turvaline olla?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, kodu peab olema keskkond, kus lapsel on turvaline olla. Perelepitust teatud juhtudel ei saa kasutada. Näiteks siis, kui on olnud tegu lähisuhtevägivallaga. Kui laps tõesti üldse ei taha, siis loomulikult on teda traumeeriv olukord nüüd õigus peatada. Ei ole nii, et sõltumata sellest, kuidas laps ennast emotsionaalselt tunneb, tuleb ta kindlasti üle anda. Aga seadused näevad ette ka seda, et mõlemad lapsevanemad peavad tegema omalt poolt kõik, et lapsel säiliks suhe teise vanemaga. See on tegelikult kohustus. Ja põhimõtteliselt on õigus, kui nüüd tõesti selgub, et kuidagi üks vanem on mõjutanud näiteks last süstemaatiliselt ja põhjendamatult teise vanema vastu olema, siis selleks on ka omad regulatsioonid olemas. Aga lõpuks, tõepoolest, kui ikkagi selgub, et laps päriselt ei taha ja ta ei ole nõus, siis lapse tahte vastaselt ei anta last üle.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Alguseks ma tunnustan, ma arvan, et see seadus on igal juhul õiges suunas. Aga minu küsimus puudutab teemat, mis lastekaitse tööd analüüsides ikka ja jälle on tõstatunud ja võrdluses ka teiste riikidega, mis võiks nii laste heaolule kui ka lastekaitsespetsialistide toetamiseks abiks olla. Kas seda eelnõu ette valmistades oli arutelu ka see, et kuidagi suurendada kollektiivset otsustamist, et lastekaitsetöötajad ei oleks juhtumikorraldajana üksi, ja kasutada praktikat, mis teistes riikides on kasutusel ja levinud? On sellised tiimid või kollektiivsed erinevad pilgud, kes lastekaitsejuhtumite vaates otsuseid teevad.

Aitäh! Tegelikult on lastekaitsetöös väga oluline just nimelt võrgustiku töö. Ma pean ütlema, et ma ei tea täpselt, mida te mõtlete kollektiivse otsustamise all. Minu meelest see ongi selles mõttes kollektiivne, et võrgustik teeb need otsused koos. Sellest oli juttu linnade ja valdade liiduga küll, ja seal oli toodud see, et oluline on see, et erinevate võrgustiku liikmete pädevus oleks selgelt kirjeldatud. Seda on tehtud. Aga niipalju, kui mina tean, on lastekaitsetöös kollektiivne otsustamine, kunagi ei ole sedasi, et üks inimene otsustab, üks lastekaitsetöötaja. Seal ikkagi kaasatakse spetsialistid ja lähedased ning lõpuks vajadusel ka kohus.

Reili Rand, teine küsimus. 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma lihtsalt siia täiendan, et jah, suuresti nii võikski olla. Ma arvan, et need täpsustused siin seaduses on igati asjakohased, mis võrgustikutööd puudutavad. Aga küll me teame, et meie kohalikud omavalitsused on väga eri nägu. Meil on väikseid kohalikke omavalitsusi, kus on üks – jumal tänatud, kui on üks – lastekaitsetöötaja või laste heaoluspetsialist tänase nimetusega, kes tihti on üks juhtumikorraldaja, kes peab neid üldjuhul väga keerukaid ja raske kaaluga otsuseid tegema. 

Mu küsimus oli pigem tuginevalt sellele, kas selle peale on mõeldud, et kuidagi ka neid väiksemaid kohalikke omavalitsusi toetada. SKA teeb tänuväärset tööd teatavate juhtumite nõustamisel, aga siiski, minu teada ei ole see veel … Ütleme nii, et meil on siin veel mõtisklemist, kuidas nii otsuste kvaliteeti kui ka spetsialiste endid säästa ja toetada.

Aitäh täpsustamise eest! Nüüd ma sain küll aru, mida te silmas pidasite. Ma arvan, et seadusega ei pea panema kellelegi kohustust teha koostööd. Näiteks väikesed vallad võivad ju vabalt omavahel kokku leppida, et teeme koostööd omavahel, arutame omavahel keerulisemad juhtumid läbi. Ma arvan, et see on ainult tervitatav. Ja selleks ei ole küll seadust vaja, et panna omavahel lastekaitsetöötajaid koos töötama. Võib-olla, kui on vaja, näiteks SKA saab aidata kontaktide loomisel. Aga ma tegelikult usun, et kohalikud omavalitsused suhtlevad ise omavahel ja loovad ka kontakte, kui vaja. Üksteisega nõupidamine on kindlasti väga tänuväärne.

Aitäh teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Arutelu põhiseisukohti juhtivkomisjonis tutvustab hea kolleeg, sotsiaalkomisjoni liige Tanel Kiik. (Tanel Kiik ütleb: "Seekord mul volitust pole." Naerab.)

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Hea minister! Sotsiaalkomisjon arutas tõesti 901 SE ehk lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seadust kahel korral. Kõigepealt 11. mai istungil, kus arutasime seda mõnevõrra põhjalikumalt. Minister andis koos kolleegidega ülevaate selle eelnõu sisust, aga meil oli omajagu ka küsimusi. 

Näiteks pidas Signe Riisalo neid ettepanekuid üldiselt vajalikuks ja mõistlikuks, tõi välja, et rollijaotuse paikapanemine ja lastekaitse töökoormuse vähendamine on väga olulisel kohal ning ka teiste täitemenetluse puhul, näiteks kohtutäituri ja politsei rollide kohta suurema selguse saavutamine. Ja lisaks ministri ja ametnike ülevaatele oli küsimusi ka näiteks selle kohta, kuidas tagatakse just nimelt seda, et kõige suurema abivajadusega noored ei jää abita, millised on need täiendavad võimalused selle seaduseelnõu puhul, et oleks just ka lapse kaebeõiguse rakendamine erinevates eluvaldkondades lapsele endale eakohaselt arusaadav. 

Härra Grünthal tundis näiteks muret selle pärast, mida täpselt tähendab lapse arengutase, mida mitmes kohas eelnõus on käsitletud. Ei ole seaduses konkreetseid kriteeriume ega tunnuseid, mille alusel sellele viidatakse. Minister selgitas, et arengutaseme puhul on hindamiseks sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate vastavad koolitused, lisaks on ka erinevad juhendid, sealhulgas õiguskantsleri poolt. Seda kinnitasid ka Sotsiaalministeeriumi kolleegid, et lastekaitsetöötajatel on selleks piisav erialane ettevalmistus. 

Jaanus Karilaid tõi välja, näiteks tema küsimuse põhituum oli see, mis juhtub olukorras, kus lapse üleandmise või suhtluskorra täitmisega tekib vastuolu. Ehk kui näiteks lapse soovid on teistsugused, kui on kokku lepitud suhtluskord või üleandmine, siis mida sellisel juhul ette võetakse, kui laps eelistab viibida konkreetselt ühe vanema juures. Ministeeriumi esindajad selgitasid, et üldjuhul püütakse selliste olukordadeni, kus tõesti on vaja kohtutäiturini jõuda, vähe, sinna jõuab alla kümne kaasuse aastas. Ja tihtipeale on tegemist suhteliselt äärmuslike olukordadega juba. Loomulikult ei saa välistada, et neid esineb ka tulevikus, ja iga kaasus näitab, et sellised otsused väga olulisel määral mõjutavad last ja tema peret, aga üldjuhul püütakse alati neid kokkuleppeid leida osapoolte vahel ja tagada see võimalikult sujuvalt ka just nimelt lapsevanemate jaoks, et süsteem suudaks õigeaegselt tuvastada olukorda, kus lapse huvidest lähtuvalt on vaja mingeid muudatusi suhtluskorras või muus korralduses. 

Karilaid soovis siiski teada, mida ikkagi tehakse, kui just nimelt see veenmine, selgitustöö ei anna tulemust ja laps soovib olla ühe vanema juures, kas siis lapse heaolu arvestades jääb otsustamisel määravaks lapse enda tahe. Ministeeriumi esindaja vastas, et kohtupraktikas, saab öelda, kohtud arvestavad lapse väljendatud seisukohtadega. Kolleegid lisasid ka, et kuulatakse alati ära lapse arvamus ja juhul, kui otsus peaks mingil põhjusel olema sellest erinev, siis on kohustus lapsele selgitada, mis on need kaalukad argumendid, mis otsuse tegemisel selle teistsuguse otsuseni viisid. Igal juhul võetakse võimalusel alati lapse arvamust arvesse ja kui seda pole võimalik teha, siis tuleb lapsele seda selgitada. 

Kolleeg Irja Lutsar tõi välja ka mõned murekohad. Meil on tihti lapsevanemaid, kellel on probleeme just nimelt omavahel kokkuleppimisega, nad on keerulises olukorras ja omakorda esitavad kriitikat nii lastekaitsetöö kohta kui ka laiemalt lapse hooldusõiguse ja muude küsimustega seonduvalt. Talle vastas ka kolleeg Riisalo, komisjoni esimees, et on selline heategevusorganisatsioon Lapsele Vanemad, kes tegeleb nende küsimustega, keda on võimalik ka meil komisjoni vaates edaspidi kaasata eelnõu ja sarnaste eelnõude menetlemisel. Jah, antud juhul teda küll kooskõlastabelis polnud, aga kokkulepe oli komisjonis, et meil on võimalus ta tulevikus juurde võtta. 

Siinkõneleja Tanel Kiik tõi välja, et lisaks sellele, et lastekaitsetöö on väga tänuväärne töö ja väga tundlik, delikaatne töö, näeme tihti, et lastekaitsetöötajad satuvad avalikkuse või inimeste pahameele alla, tihtipeale mitte ainult lapsevanemate poolt, vaid võib-olla ka täiesti võõraste inimeste puhul. Ja mind huvitas see, kuidas toetada lastekaitsetöötajat sellistes olukordades, kus võib-olla lastevanemate omavaheliste suhete või arusaamatuste tõttu konfliktist tulenev pahameel suunatakse lastekaitsetöötaja vastu. Nii ministeeriumi esindajad kui ka teised sotsiaalministri kolleegid tõid välja erinevaid võimalusi, kuidas lastekaitsetöötajat erinevate õiguslike viisidega aidata saab, näiteks, kuidas kohalik omavalitsus ja tööandja seda teha saavad ja millised on ka valdkondlikud organisatsioonid, kes neid toetavad. 

Aga ma jään selle seisukoha ja mure juurde, et lastekaitsetöötajate ja sotsiaaltöötajate puhul võib tihti olla väga tundlike küsimuste puhul avalikkus ja pahameel ka nende suunal olukorras, kus nad teevad oma tööd siiralt ja ausalt. Ja loomulikult on ka neid olukordi, kus see nii ei ole, aga peame vaatama, et need üksikud negatiivsed näited ei muudaks kuidagimoodi seda valdkonda või selle valdkonna töötajaid liiga suure avaliku kriitika ohvriks, mis omakorda tähendab, et paremad töötajad võivad läbi põleda, töölt lahkuda ja tegelikult on raske neid asemele leida. 

Ma uurisin ka ministeeriumi esindajatelt, kui palju meil on tegelikult lastekaitsetöötajaid ja kas neid on tegelikult tänasest juurde vaja. Ministeeriumi esindaja nõustus, et lastekaitsetöötajate koormus on suur ja üldiselt probleem on see, et vähene tugi neile, mis soodustab läbipõlemist, personali voolavust ja järjepidevuse puudumist. Nii et kindlasti töökorralduse muudatused, mida see praegune eelnõu ette näeb, on selles mõttes vajalikud. Hinnanguliselt on jah umbes 400 lastekaitsetöötajat, aga vajaliku arvu täpne hindamine on keeruline välja tuua. 

Kolleeg Riisalo lisas ka selle, et oluline oleks lastekaitsetöötajatele pakkuda rohkem võimalusi kollegiaalsete otsuste tegemiseks. Võib ka selles suunas kavandada muudatusi, mida tegelikult ka väljatöötamiskavatsuses ette nähti, et rohkem lastekaitsetöötajaid tegutseksid tiimides, mis kindlasti on eriti keeruliste olukordade puhul mõistlik ja vajalik. Aga tõi ka välja muidugi selle, et sõltuvalt kohalikust omavalitsusest need meeskonnad võivad olla väga väikesed, mõnes võib töötanud üks või kaks lastekaitsetöötajat. Nii et küsimus on ka selles, kuidas seda kompetentsi jagada ja vahetada sellistes olukordades ning aidata sellisel juhul kollegiaalsete otsuste tegemisel ja nende eest seismisel. 

Siis juhtivkomisjon otsustas teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 24. mail, mis oli konsensuslik, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Tanel Kiik ehk mind, mis oli samuti konsensuslik, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, mis oli samuti konsensuslik. Esialgu me andsime muudatusettepanekute kohta ettepaneku, et see võiks olla tavapärane, kümme tööpäeva. Miks ma ütlen esialgu? Me nädal aega hiljem tulime selle küsimuse juurde tagasi ja tegime lühema ettepaneku ehk oli vist viis tööpäeva, sellepärast et jõuaksime selle eelnõu, mis tegelikult ikkagi lastekaitsetöötajate ja lastekaitsetöö valdkonnas inimeste, sealhulgas laste heaolu tõhusamalt ja paremini kaitsta aitab, veel enne selle kevadise istungjärgu lõppu ära menetleda. Nii et selle täiendava muudatusettepaneku tegime. Siis enam polnud otsus konsensuslik ja toetasid kõik kohalolnud komisjoni liikmed, erandiks oli Kalle Grünthal, kes hääletas selle ettepaneku vastu. Ma tänan! Kui on küsimusi, vastan hea meelega.

Aitäh teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 901 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 27. mai kell 17.15.

Oleme jõudnud 16. päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 898 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt kaitseministri Hanno Pevkuri.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Mul on võimalus teile täna tutvustada kahte eelnõu, mis mõlemad puudutavad Kaitseväe korraldust ja ka sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise ettepanekuid. Esimene neist, mis kannab numbrit 898, on natukene rohkemate punktidega ja teine natukene lühem, aga läheme järjekorras. 

Selle eelnõuga on ettepanek muuta kaheksat seadust, täpsemalt Kaitseväe korralduse seadust, Kaitseliidu seadust, julgeolekuasutuste seadust, korrakaitseseadust, majandusvööndi seadust, meresõiduohutuse seadust, riigilõivuseadust ja riigipiiri seadust. 

Kui need muudatusettepanekud ükshaaval kiiresti üle käia, siis esimene muudatus on parandada mereolukorra teadlikkust. Eesmärk on eelkõige Eesti merealal seda olukorda parandada ja tõhustada asutustevahelist koostööd ja teabevahetust. Ehk Kaitseväe juurde on mereohutuse tagamiseks vaja luua üks selline asutusteülene komisjon, mis aitaks mereväel täita mereolukorrateadlikkuse loomist ja tagamist, samamoodi piirirežiimi järgimist, ennetada merelisi ohte ja neile reageerida ning parandada ka asutustevahelist infovahetust. Eesmärk on luua erinevad reageerimise toimingud, mida saab omakorda õppuste ja muude tegevuste käigus läbi harjutada, ja samamoodi arvestada, et merel toimuv on seotud Eesti julgeolekuga otseselt. Ka seal võivad toimuda piiririkkumised, terrorismijuhtumid, organiseeritud kuritegevus, ebaseaduslik ränne, salakaubavedu ja nii edasi.

Teine muudatusettepanek on seotud merealuse taristuga ja eelkõige seda, kuidas merealuse taristuga seotud tegevustest teavitatakse. Lühidalt öeldes on riigipiiri seaduse ja majandusvööndi seaduse muudatuse eesmärk see, et kui merealuse taristu omanikud või valdajad tegelevad mingite tegevustega, näiteks hooldusega, siis nendel on kohustus sellest ka mereväge teavitada, sest vastasel korral ei ole meil piisavalt infot, kes merel mida teeb. Ja oleks vaja ka teada, et mida seal tehakse, et see on seaduslik tegevus. Täpsemalt, ka meresõiduohutuse seaduses tehakse parandusi selle kohta, kellele peab laevakapten, väikelaeva või muu veesõiduki juht teatama, kui ta avastab näiteks õhuliini, kaabli, torujuhtme või muu hüdrotehnilise rajatise kahjustuse või kui toimub laevaõnnetus. 

Kolmandaks on ettepanek tõhustada Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate sõidukite üle järelevalve tegemist. Selleks antakse Kaitseväele vastavad järelevalve tegemise õigused, sest Kaitseväel ja Kaitseliidul on oma registris veesõidukid ja ka nende üle tuleb järelevalvet teha. 

Neljandaks on ettepanek natukene bürokraatiat vähendada ehk võimaldada laevaloa taotlemine ka mitmekordselt ja seeläbi lihtsustada laevaloa taotlemist Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide piirivalvelaevadele ja jäämurdetöid tegevatele laevadele. Kui neid tehakse mitmekordselt, siis piisab edaspidi ühest laevaloast. 

Viienda muudatusena on ettepanek korrastada natukene ka automaatse identifitseerimise süsteemi ehk AIS‑i seadmete paigaldamise kohustust. Ja lühidalt öeldes on edaspidi kohustus ka A- ja B-klassi automaatse identifitseerimissüsteemi seade paigaldada ankrualal või sadama reidil olevate laevade teenindamisega tegelevatele laevadele, kellel praegu sellist kohustust ei ole. Jällegi, see on puhtalt mereolukorrateadlikkusega seotud ja igati vajalik. Samas, kui ankruala või sadama reid asub kuni 9 meremiili kaugusel rannikust, võib ankrualal või sadama reidil laevu teenindavale laevale või väikelaevale paigaldada ka B-klassi automaatse identifitseerimise seadme. Kaugemal on siiski vaja ka A-klassi seadmed. 

Kuuendaks täpsustame kaitselennunduse järelevalve regulatsiooni ja selleks saab olema kaitselennunduse järelevalveteenistus. Inglise keeles on see nimi üle maailma tuntud kui Military Aviation Authority. Olemuselt on tegemist sõjaväepolitseiga sarnase tegevusega, kus Kaitseväel on oma kaitselennundusest tulenevalt vajalikud tegevused. Ehk järelevalve peab olema tagatud ka kaitselennunduse üle. 

Seitsmes muudatus puudutab Kaitseväe julgeolekuala ja julgeolekuala kaitset. Eelnõus määratletakse õigusselguse tagamiseks Kaitseväe julgeolekuala vahetu läheduse ja Kaitseväe laeva ohutusala mõisted ning täpsustatakse nende kaitseks rakendatavad meetmed. Kaitsevägi saab õiguse tuvastada julgeolekuala vahetus läheduses vastavaid ohte ja nendele reageerida. Rõhutan siinkohal üle, et juba praegu kehtivas Kaitseväe korralduse seaduses on Kaitseväe julgeolekuala vahetus läheduses teatud tegevusi võimalik julgeoleku tagamiseks teha, aga praktika ja elu käigus on olnud näha, et on vaja täpsemalt need õigused määratleda. Nii näiteks lisandub mehitamata süsteemidest tingitud ohtude tõrjumine Kaitseväe julgeoleku vahetus läheduses, aga ka isikuandmete töötlemine. Siin tuleb küll vahet teha. Kui drooni puhul näiteks vahetut lähedust täpselt kirja ei panda, siis isikuandmete töötlemise osas pannakse perimeeter paika ja selleks on tiheasustusalal 300 meetrit ja maapiirkonnas kilomeeter. 

Kaheksanda muudatusena, üsna sarnane eelnevaga, on ka Kaitseliidu julgeolekuala, aga seal on erinev meetmete õiguslik regulatsioon ehk Kaitseliidu puhul pole nii ulatuslikke õigusi, kui on Kaitseväel. 

Üheksandaks on ettepanek võimaldada ka välisriigi relvajõududel osaleda korrakaitselistes ülesannetes, kui selleks peaks vajadus olema. Kõige lihtsam näide on nii-öelda roheliste mehikeste stsenaarium. Kui selline stsenaarium on ja Vabariigi Valitsus otsustab kaasata Kaitseväe korrakaitseliste ülesannete täitmiseks, siis võivad meie liitlased meiega neid ülesandeid täpselt samamoodi täita. See on igati mõistlik ja vajalik. 

Need on need peamised muudatused, mis me teile ette paneme. Meil on teile palve neid muudatusi menetleda võimalikult kiiresti, et meil veel enne kevadsessiooni lõppu oleks võimalik need muudatused parlamendis vastu võtta. Tänan! 

Aitäh! Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mul on küsimus. Te mitu korda rõhutasite, et anname õigusi meie headele liitlastele ühte või teist asja lihtsustatud korras teha. Ma sain vähemalt nii aru. Kas sarnased õigused on ka teistes NATO liikmesriikides juba vastu võetud, et nad võivad ühte või teist asja teha tulenevalt meie plaanidest, või me oleme esimesed? Või kuidas see protsess on teistel liikumas?

Aitäh! No muidugi paljudel liitlastel teisi liitlasi ei ole, aga kui me räägime nendest riikidest, kus liitlasväed on, siis jah, me nüüd täpset statistikat üle ei ole vaadanud, aga pigem me oleme praktika käigus näinud ja ka liitlastega rääkides näinud, et kui liitlased siin on … Ja see puudutab juhtumeid, veel kord, ma rõhutan üle, kui see korrakaitseliste ülesannete täitmine. Sõjaliste ülesannete täitmiseks on ju kõik klaar, aga kui me räägime sellest, et Vabariigi Valitsus annab õiguse kasutada Kaitseväge korrakaitselisteks ülesanneteks, siis meil oleks võimalus vajaduse korral kasutada ka liitlasi koos nende tehnikaga. Nii et selles mõttes ma jään vastuse võlgu praegu selle kohta, kui mitmes riigis sarnane regulatsioon on. Aga liitlastega suheldes nad selgelt ütlevad, et nad on valmis panustama ka meie korrakaitselistesse ülesannetesse.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mu küsimus puudutab Kaitseväe õigust enda objekte turvata või kindlustada seda tegevust, mis nende objektide ümber on. Praegu on neil õigus isikuid kinni pidada vahetus läheduses. See seaduseelnõu nüüd annaks neile oluliselt suurema või laiema õiguse. Ja ma ei räägi mingisugusest metsaalast, vaid mind huvitavad lihtsalt linnas erinevad alad. See peaks puudutama riigikaitseobjekti ja selle ümber tegevust. Mul on küsimus, kas teoreetiliselt on võimalik, et Kaitseväe juhataja määrab need objektid. Kaitseväe juhataja määrab objektiks, ma ei tea, Tallinna Linnavalitsuse ja siis Kaitsevägi võib Tallinna Linnavalitsuses tegutseda. Kas teoreetiliselt on see võimalik, kas midagi takistab seda?

No puhtteoreetiliselt loomulikult on võimalik. Kui näiteks Kaitsevägi täidab oma ülesandeid linnavalitsuse ruumides, mis iganes, kas või õppuse ajal, ja siis on vaja sinna julgeolekuala kehtestada, siis teoreetiliselt on see võimalik, jah. See, kuhu julgeolekuala kehtestatakse, loomulikult sõltub sellest ülesandest. Ärme unustame ikkagi ära, et kehtib üldiselt ikkagi õiguses põhimõte, mis on ka proportsionaalsuse põhimõte. Ei saa Kaitseväe juhataja lihtsalt lampi tulla, seista Tallinna Linnavalitsuse ette ja öelda, et siin on nüüd julgeolekuala. Või näiteks läheb seisab Vabaduse väljakule ja ütleb, et mina seisan siin ja kehtestan julgeolekuala, sellist asja ei ole. 

Küll võib-olla näitena parem olla see, et kui me võtame näiteks Välisluureameti maja ja seal läheduses on parkla ja seal parklas seisab mõnda aega üks auto, kus sees on mõni inimene, kes näiteks pildistab Välisluureameti maja, siis on põhjendatud, et sõjaväepolitsei läheb ja küsib, kellega on tegemist, või siis Välisluureameti enda julgeolekutöötajad lähevad ja küsivad, kellega on tegemist, ja neil oleks ka õigus selle inimese käest siis dokumenti küsida. Nii et selles mõttes see on pigem parem näide kui see, et keegi läheb ja ütleb, et Tallinna Linnavalitsuses on. Sellist plaani Kaitseväel ei ole.

Lauri Läänemets, teine küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ega ma küsin sellepärast, et see seadus on ju tehtud heas usus, aga kujutage ette, et ta on teistsugune Kaitseväe juhataja, kelle on pannud mõni teistsugune valitsus paika ja tal on halvad plaanid, siis me tegelikult võime teha talle rohelise tee seda võimu kasutada nii, nagu demokraatlikus riigis ei tohiks olla, ja neid võimalusi ei tohiks ka luua selliseid. Ja teie toodud näide, et kui keegi teostab mingisugust kahtlast tegevust, siis selle jaoks meil on ju politsei. Tegelikult peaks politseile ressurssi juurde andma, kui seal on mingi probleem. Kaitsepolitsei ja Politsei- ja Piirivalveamet peaks sellise asjaga tegelema. See on see põhjus, miks ma küsin. Ehk siis julgeolekuala, selles mõttes, et Kaitseministeerium on Solarise keskuse lähedal. Kui väga tahta, siis ma saan aru, et isikuid võib ka Solarise keskuses kinni pidada – on see nii?

Veel kord, keegi ei hakka sellist asja tegema, esiteks. Teiseks, ma küsiksin teistpidi vastu. Sa oled olnud siseminister. Mis takistab täna Politsei- ja Piirivalveameti juhatajal anda käsk oma patrullidele, et teostada lauskontrolli Solarise keskuses? (Saalis öeldakse midagi.) No ma vastan sulle, selles mõttes et kuskil peab olema kaine mõistus. Sa ei saa minna selle peale, et kui meil on vaja julgeolekuasutustel tööd teha või kui meil on Kaitseväel vaja oma julgeolek tagada, siis me ütleme seda, et seda ei ole võimalik teha. Nii et seekord selles mõttes need näited sul ei ole head. Kui sa ütled, et pannakse ametisse keegi, siis võib panna ametisse politsei, võib panna peaprokuröri ametisse, kes hakkab esitama poliitiliselt kallutatud süüdistusi, võib panna politsei peadirektori, kes annab käsu ja juhise, et tuleb hakata kõiki inimesi kinni pidama, ja nii edasi, ja nii edasi. Selleks on omad järelevalvemehhanismid, muu hulgas siin Riigikogus julgeolekuasutuste järelevalve komisjon.

Madis Kallas, palun! Teine küsimus.

Aitäh! Arutelu pinginaabri poolt oli pigem üles kutsutud just sellest lähtuvalt, et varasemalt on nad olnud selgelt lahus. Mis puudutab tsiviil- ja sõjaväe julgeoleku tagamist, see oli see, mida pinginaaber küsis. Te võib-olla saate seda veel korra kommenteerida, et kui nüüd läheb see võim või selle seadusega see otsustusõigus ainult ka võimalusel sõjaväe kätte, siis kas te näete seal ohte või ei näe ohte. 

Aga ma küsiksin oma eelmise küsimuse vastuse jätkuks lihtsalt. Te ütlesite, et täpselt ei tea, kui paljudel liitlastel see kavas on või kas on, aga nad on kindlasti valmis meile igatpidi abi osutama. Kas me võib-olla saaksime siis kirjalikult selle kohta, kui paljud on sarnased õigused oma riikides juba kehtestanud või kas nad plaanivad seda teha? Lihtsalt siis oleks ka see üheselt vastatud. Ma saan aru, et te praegu ei saagi sellele vastata, te ei tea seda.

Me peame küsima siis liitlastelt, kas neil on sellised õigused, või vaatama nende õigusruumi. See võib võtta mõningase aja, see kindlasti ei ole ühe päringuga tehtav. 

Aga ma hea meelega ikkagi täpsustan veel selle üle. Ka sõjaväepolitseil ehk Kaitseväe politseil – sõjaväepolitsei on Kaitseväe üksus – on õigus inimesi küsitleda ja erimeetmeid kasutada. Veel kord: kui me räägime nüüd julgeolekuala turvalisuse tagamisest, siis me räägime situatsioonidest, kus on näiteks keskpolügoon. Keskpolügooni läheduses tuvastatakse õppuse ajal, et lendab droon ja on vaja hakata droonioperaatorit otsima. Oletame, et kui ta tuvastatakse, siis niikuinii on nii, et kui ta sellest perimeetrist välja läheb, siis tegelikult politsei peabki üle võtma. Lihtsalt selleks, et ei tekiks olukorda, kus Kaitsevägi helistab politseile ja siis võib-olla patrull on kuskil väga kaugele eemal, me oleme olukorras, kus tegelikult see võimalik ohutekitaja on ammu jalga lasknud ja me ei saagi teada, mis eesmärgil ja miks Eesti julgeolekut ohustati. Nii et seetõttu tegelikult see on jällegi ikkagi päriselust tekkinud probleem ja päriselust tekkinud probleemi me peame ka õiguslikult ära lahendama, et meil ei tekiks edaspidi neidsamu probleeme.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Arutelu rõhuasetusi ja seal langetatud otsuseid tutvustab meile riigikaitsekomisjoni aseesimees Leo Kunnas.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud kaitseminister meile juba tutvustas selle eelnõu põhilisi eesmärke, aga ma kordan need veel üle. Kõigepealt, parandada mereolukorrateadlikkust meie merealal, tõhustada Kaitseväe julgeolekuala kaitset, luua Kaitseliidule julgeolekuala regulatsioon, mis seni on puudunud, ja reguleerida küsimusi, mis puudutavad välisriigi relvajõudude kaasamist riigipiiri valvamisse ja muudesse korrakaitselistesse ülesannetesse.

Kaitseminister loetles ka kümme meedet, mis selleks läbi viiakse, ja need on siia seaduseelnõusse sisse kirjutatud. Ma ei hakka neid meetmeid praegu üle kordama. See arutelu siin tekkis ja oli ka mitmeid küsimusi. 

Ma lähen nüüd komisjoni töö juurde. Me arutasime riigikaitsekomisjonis seda eelnõu käesoleva aasta 11. mai istungil. Istungil osalesid algatajate esindajatena kaitseminister Hanno Pevkur, Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsler Margit Gross ja õigusosakonna juhataja Kristel Urke. 

Komisjonis tõusetusid muuseas järgmised teemad. Kõigepealt palus komisjoni esimees Kalev Stoicescu selgitada Kaitseväe õigust korraldada laevaliiklust kõrgendatud ohuolukorras ning täpsustada julgeolekuala vahetu läheduse mõistet. Vastuseks selgitati, et eelnõu eesmärk on anda riigile võimalus reageerida olukordades, kus tavapärastest korrakaitselistest meetmetest ei pruugi piisata ning vajalik on kiire ja koordineeritud tegutsemine mereliste ohtude tõrjumiseks. Kõrgendatud ohuolukordade lahendamiseks luuakse Kaitseväe juurde merelise ohutuse komisjon. Komisjoni kuuluvad kõik Kaitseväe asjakohased üksused, kõik julgeolekuasutused ning vähemalt need riigiasutused, kelle ülesanne on tagada merel avalik kord, julgeolek ja navigatsiooniohutus või kes omavad riikliku järelevalve ülesandeid merel. Kui pädevad asutused, näiteks Politsei- ja Piirivalveamet, ei suuda olukorda lahendada, antakse vajaduse korral Kaitseväele õigus korraldada laevaliiklust. 

Veel selgitati, et vahetu läheduse mõiste on seotud ajakriitilise ja otsese ohuga julgeolekualale, mis nõuab viivitamatute meetmete rakendamist isiku või objekti kaitseks. Komisjoni liige Alar Laneman küsis merelise ohutuse komisjoni käsuahela ja loogika kohta, miks ülesandeid ei ole antud otse mereväele ning kellele komisjon allub. Vastuseks märgiti, et komisjon moodustatakse Kaitseväe juurde. Eelnõus on kirjas, et komisjoni kuuluvad Kaitseväe asjakohased struktuuriüksused ja merevägi on osa komisjoni liikmeskonnast. 

Raimond Kaljulaid küsis eelnõu turvakontrolli ja isiku läbivaatuse kohta. Vastuseks selgitati, et muutunud julgeolekuolukorra tõttu on tekkinud vajadus laiendada volitusi ka vahetusse lähedusse, et tagada tõhusam reageerimine ning anda Kaitseväele ja julgeolekuasutustele suuremad sekkumisvõimalused. 

Ma ise rõhutasin, et rahuaja tingimustes tuleb põhiõiguste piirangutega seotud küsimused põhjalikult läbi töötada, vältimaks õiguslikke takistusi kavandatud tegevuste elluviimisel. Selleks on eelnõu seletuskirjas hinnatud eelnõu põhiseaduspärasust. Tegelikult on need Kaitseväel kehtivas õiguses juba osaliselt olemas. Eelnõus sisustatakse julgeolekuala vahetu läheduse mõiste ja täpsustatakse õigusselguse huvides Kaitseväele antud õigusi ehk kasutatavaid meetmeid. Töötasandil on eelnõus sätestatud meetmeid käsitletud koostöös eri ametkondadega, sealhulgas õiguskantsleriga, ehk algatajad on õiguskantsleri hinnangut küsinud nendele meetmetele, mida on planeeritud selle eelnõuga sisse tuua. 

Mis puudutab Kaitseliitu, siis Kaitseliit ei ole valitsusasutus, vaid avalik-õigusliku juriidilise isikuna riigikaitseorganisatsioon, kelle liikmed on vabatahtlikud. Seetõttu ei ole rahuajal võimalik Kaitseliidule iseseisvaks täitmiseks anda isikute põhiõigustesse ulatuslikult sekkuvaid meetmeid. Sellel põhjusel on Kaitseliidule julgeolekuala valveks antud meetmed, mis on vähem sekkuvad isikute põhiõigustesse ning ei ületa riigi tuumikülesande piiri, mistõttu Kaitseliit saab rakendada meetmeid vaid Kaitseliidu julgeolekualal, mitte selle vahetus läheduses. 

Riigikaitsekomisjoni konsensuslikud menetluslikud otsused olid järgmised. Riigikaitsekomisjon otsustas oma 11. mai 2026. aasta istungil teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada arutluse all olev eelnõu esimeseks lugemiseks, võtta arutluse all olev eelnõu Riigikogu 20. mai 2026. aasta istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaja suhtes otsustati teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata selleks käesoleva aasta 1. juuni kell 13. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati mind. Tänan!

Suur tänu teile, hea kolleeg! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kaitseminister! Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 898 teenib mitmeid vajalikke eesmärke. 

Esiteks, see annab võimaluse Kaitseväele, täpsemalt mereväele, tegutseda Eesti vastutusalal Läänemerel ehk ka majandusvööndis, mitte ainult territoriaalmeres, selleks et tagada meresõiduohutus ning vajaduse korral kehtestada piiranguid, sealhulgas kohustades Transpordiametit seda tegema. Mereolukorra teadlikkuse komisjon hakkab tagama nende ülesannete täitmise, mis on seotud piirirežiimi kindlustamisega, mereliste ohtude ennetamisega ja neile reageerimisega ning ennekõige loomulikult mereolukorra teadlikkuse loomisega. Niimoodi me tugevdame järk-järgult oma võimet tegutseda oma merevastutusalal, mis on pealegi kriisiolukorras, eriti sõjaolukorras, meie jaoks elulise tähtsusega, muidugi ka rahuajal, täpsemalt öeldes mittesõjalises olukorras, kui jutt käib agressorriigi või temaga otse seotud omanike varilaevastikust kui ka muudest alustest. 

Selle eelnõu teine väga oluline aspekt on Kaitseväe julgeolekualade vahetus läheduses toimuva kontrollimine, kui on ilmne vajadus, mis on kuni 300 meetrit tihedalt asustatud aladel ning kuni 1000 meetrit hajaasustusega aladel. Seaduse muutmise ajend on vajadus julgeolekualadel tegutsemise täpsustamine, kuivõrd agressorriigi Venemaa eriteenistused tegutsevad üha enam aktiivselt – räägin luuretegevusest muidugi – mitte ainult Eestis, vaid ka Soomes, Norras, Saksamaal ja teistes liitlasriikides. See on loomulik, et me kaitseme oma tundlikke sõjalisi objekte ka ajutiselt ehk õppusteks piiratud alasid vaenlase luuretegevuse kui tegelikult ka võimaliku sabotaaži vastu. See on põhjendatud riive, sest tegemist on põhiseaduse mõttes kogu riigi ja rahva huviga, mis puudutab Eesti riigikaitse tugevdamist ja julgeoleku tagamist. Hoiatavad märgid saavad olema üleval. Seadusega Kaitseväele antud volitustega peavad arvestama need, kes julgeolekualadel, vaatamata keelule, pildistavad või filmivad sõjalisi objekte, õppuseid või muud säärast või lennutavad droone nende kohal. See tegevus ei ole võõrandamatu inimõigus, vaid oht meie riigile. 

Samuti täpsustatakse Kaitseliidu valve teostamise volitusi. Lõpuks lihtsustatakse laevalubade andmist Euroopa Liidu liikmesriigi ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu riigi piirivalve laevadele ning jäämurdetöid tegevatele laevadele. Seatakse merealuse taristu omanikele ja valdajatele kohustus taotleda luba ning teavitada Kaitseväge merealuse taristu hooldamisega seonduvatest tegevustest Eesti merealal. Kokkuvõttes igati vajalik eelnõu. Palun kolleege seda toetada! Tänan!

Suur tänu teile, hea kolleeg! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel hea kolleeg Meelis Kiili, palun!

Lugupeetud juhataja! Kolleegid! Selle eelnõu eesmärk on tugevdada Eesti merelist julgeolekut, olukorra teadlikkust ja reageerimisvõimet. Tänapäeva ohud ei alga enam ainult relvastatud rünnakuga. Pigem eelistab vaenlane hübriidse iseloomuga asümmeetrilisi tegevusi – kõiki neid, mis häirivad meie elutähtsaid teenuseid ja ühiskonna tavatoimet. Rünnakud algavad sageli merel kriitilise taristu kahjustamisest, varjatud mõjutustegevusest, GPS-häiringutest või teadmatusest selle kohta, mis meie merealal tegelikult toimub. Seetõttu annab see eelnõu Kaitseväele ja teistele riigiasutustele selgemad õigused ja paremad tööriistad olukorra jälgimiseks, ohtude ennetamiseks ja kiireks reageerimiseks. 

Samuti tugevdatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu julgeoleku… kaitset, et tagada sõjalise väljaõppe taristu ja võimete parem kaitstus juba rahuajal. Eelnõu parandab asutustevahelist koostööd, suurendab merelise tegevuse läbipaistvust ning loob selgema õigusliku raamistiku ka liitlaste kaasamiseks vajadusel piirikaitsesse ja korrakaitsesse. Lihtsalt öeldes: see seadus vähendab halli ala julgeolekus ja aitab tagada, et Eesti riik näeb, mõistab ja suudab vajadusel kiiresti tegutseda. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 898 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg, nagu öeldud, on käesoleva aasta 1. juuni kell 13.

Oleme jõudnud 17. päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (lahinguvalve) eelnõu 907 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt kaitseministri Hanno Pevkuri.

Hea Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Nagu ütlesin, ka see eelnõu puudutab Kaitseväe korraldust ja sellega seonduvalt mõnda teist seadust, täpsemalt Kaitseliidu seadust, kaitseväeteenistuse seadust ja tulumaksuseadust. Selle eelnõu põhiiva on lahinguvalve õigusliku raamistiku loomine. Rõhutan kohe siinkohal üle, et lahinguvalve on rahuaja tegevus. Sõjaajal on sõjaaja reeglid, aga rahuaja tegevus, mida Kaitsevägi järgmisest aastast sooviks rakendada. Ja selle eesmärk on loomulikult reageerida vajaduse korral kõrgendatud ohule või ründele. Meil on vaja anda Kaitseväele võimalus korraldada lahinguvalvet, mis aitaks tagada nii seiret, juhtimist kui ka valmiduses olevate üksuste järjepidevust. 

Oluline on rõhutada siinjuures, et me ei muuda selle eelnõuga ajateenistuse pikkust. Ajateenistuse pikkus on seaduse järgi kuni 12 kuud ja selliseks on ettepanek jääda ka lahinguvalve rakendamisel. Samamoodi rõhutan üle, et lahinguvalve ei asenda sõjaväelist väljaõpet. Pigem me näeme, et see loob võimaluse muuta väljaõpe praktilisemaks ja sisulisemaks. 

Kui me nüüd läheme natukene selle korralduse juurde, siis meenutagem, et ajateenistuse ülesanne ja eesmärk ongi valmistada ette sõjaaja üksusi ja selleks ei piisa ainult klassiruumis või harjutusväljal olemisest. Eelnõu seetõttu võimaldabki anda ajateenijatele ja reservväelastele kaitseväeteenistuskohustuse täitmise ajal lisaks sõjalisele väljaõppele ka teenistusülesandeid, sealhulgas lahinguvalvega seotud ülesandeid. Küll tuleb rõhutada, et seda ei saa teha kogu aeg. Selleks ikkagi tuleb läbida kõigepealt väljaõpe ja neid tegevusi, mis puudutavad lahinguvalvet, saab teostada vaid tegevväelasest ülema korraldusel ja vastutusel. Praktikas võib siin näite tuua Kaitseväe objektide ja julgeolekualade valvest, patrullist, vaatluspostist, kontroll-läbilaskepunktidest või mehitamata õhusõidukite ehk maakeeli öeldes droonide tõrjumise toetamisega. Ja loomulikult täpsed ülesanded, nagu ma ütlesin, tulevad vahetu juhi korraldusel. 

Ja kui ma nüüd proovin seda hästi lühidalt kirjeldada, siis põhimõtteliselt Kaitsevägi läheb üle oma 12-kuulises väljaõppes 6 + 6 mudelile, kus kuue esimese kuu jooksul saadakse rühma väljaõpe ja sõduri baaskursus või vastupidises järjekorras, kõigepealt sõduri baaskursus ja siis rühma väljaõpe. Ja seejärel juba minnakse üksustepõhisele väljaõppele, mille raames kuue kuu jooksul on võimalik rakendada lahinguvalvet. See on ülilühikene kokkuvõte lahinguvalvest. 

Mõned muudatused on selle eelnõu juures veel. Teine plokk puudutab ajateenijate ja reservväelaste toitlustuse korraldust. Meil on ettepanek senine bürokraatlik skeem ära lõpetada ja keskenduda põhitegevusele ehk teisisõnu kaotada ära kuludokumendid, dokumentide esitamine ja menetlemine ning teha see lihtsalt väljamaksete baasil põhinevaks. Samamoodi töö- ja puhkeaja erandid tegevväelastele, kus nad näiteks täidavad lahinguvalvega seotud ülesandeid. 

Kolmas muudatus puudutab Kaitseliidu kaasamise õiguslikku alust. Teatavasti on Kaitseliidul oma seadus, mille alusel nad toimivad. Kaitseliidu seaduses on meil ettepanek, et Kaitseliitu võib kaasata Kaitseväe nõusolekul mitte üksnes Kaitseväe ülesannete vahetusse täitmisse, vaid ka nende ülesannetega seotud toetavatesse, ettevalmistavatesse ja tagavatesse tegevustesse. Pigem on see ettepanek õigusliku selguse loomine. 

Ja neljas muudatus siin on tulumaksuseaduse täpsustus. Seesama teine muudatus ehk ajateenijate ja reservväelase toitlustuse bürokraatia äralõpetamine tähendab ka seda, et me peame tulumaksuseaduses nägema ette selle, et tulumaksuga ei maksustata Kaitseväes avalikus teenistuses olevale ametnikule või töölepingu alusel töötavale isikule sõjaväelisel väljaõppel antava toitlustuse maksumust. Nii et kui see summa välja makstakse, siis selle pealt tulumaksu ei ole vaja maksta. Muidu kaotaks see asi mõtte, sest praegu nad ei maksa selle pealt tulumaksu, kui nad toovad tšekke ja täidavad vajalikke vorme. Nii et see on igati mõistlik, täiendavaid tulusid kuidagi laekumata ei jää ja täiendavat kulu ka riigile sellega ei kaasne. 

Nii nagu ka eelmise eelnõu puhul, on meil ka seda soov ikkagi enne jaanipäeva veel vastuvõetuna näha, selleks et me 1. jaanuarist saaksime need sätted ka jõustada. Nii et kui Riigikogu soovib, võib need kaks Kaitseväe korraldust puudutavat seaduseelnõu ühendada, kui mitte, võib menetleda neid ka eraldi, aga meie palve on seda teha Riigikogul võimalikult kiiresti. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Järgmisena juhtivkomisjonis toimunud arutelu võtab kokku riigikaitsekomisjoni liige Meelis Kiili. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu oma käesoleva aasta 11. mai istungil. Sellel istungil osalesid eelnõu algataja esindajatena kaitseminister Hanno Pevkur, Kaitseministeeriumi õigus- ja halduse asekantsler Margit Gross, õigusosakonna juhataja Kristel Urke ning õigusosakonna ametnik. 

Arutuse all oleva seaduseelnõu eesmärk on luua Kaitseväe lahinguvalve õiguslik raamistik ning tugevdada Eesti riigi kaitsevõimet ja valmisolekut reageerida julgeolekuohtudele. Eelnõuga muudetakse Kaitseväe korralduse seadust, kaitseväeteenistuse seadust, Kaitseliidu seadust ja tulumaksuseadust. Muudatustega määratakse lahinguvalve kui Kaitseväe rahuaja tegevus, sätestatakse selle korraldamise alused ning täpsustatakse lahinguvalves osalevate isikute jõu, vahetu sunni, erimeetmete ja erivahendite kasutamise tingimusi ja korda. Samuti nähakse eelnõus ette, et Kaitseväes avalikus teenistuses olevatele ametnikele ja töölepingu alusel töötavatele isikutele tagatakse sõjaväelises väljaõppes osalemisel toitlustus kaitseväelastega sarnastel alustel. Lisaks viiakse sisse uus ajateenistuse mudel 6 + 6 kuud, mille puhul esimesed kuus kuud hõlmavad baaskursust ja erialast väljaõpet ning järgnevad kuus kuud kollektiivset väljaõpet ja teenistusülesannete täitmist. Pärast kuuekuulist väljaõpet võib ajateenija vajaduse korral osaleda lahinguvalves ning rakendada teenistusülesannete täitmisel ette nähtud meetmeid üksnes vahetu ülema loal ja selgelt määratletud piirides. Muudatusega täpsustatakse õigusi, vastutust ja menetluskorraldust ning vähendatakse halduskoormust. 

Riigikaitsekomisjonis toimunud arutelu käigus juhtis komisjoni liige Alar Laneman tähelepanu sellele, et eelnõu sõnastus keskendub peamiselt reageerimisele, kuid peaks selgemalt väljendama ka ohu tõrjumist ja kõrvaldamist. Sellele vastuseks märkis Kaitseministeeriumi esindajad, et see teemapüstitus vaadatakse laiemas kontekstis üle. Seda küll komisjonis ei arutatud, kuid oma poolt tahan ma rõhutada meie kui saadikute vastutust, sest selle eelnõuga anname me noortele kaitseväelastele, noortele meestele ja naistele õigused ning kohustused teha rahuajal otsuseid, mis oma olemuselt võivad olla väga lähedased sõjaaja otsustele. See tähendab suurt vastutust ja sageli ka kiiret tegutsemist keerulises ning õiguslikult tundlikus olukorras. Seetõttu peame meie seadusandjatena looma neile kindluse, et riik seisab nende õiguste kaitsel ning vajalik õigusruum ja praktika on olemas. Lahendusena leian, et me peame eraldi eelnõuga tagasi tulema siin varemgi kõlanud riigikaitsekohtu küsimuse juurde, aga see on tulevikuteema. 

Seega, komisjoni arutelude tulemusena teeme ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Palume muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata käesoleva aasta 1. juuni kell 13. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 907 peamine eesmärk on lahinguvalve õigusliku raamistiku loomine. Muu hulgas määratletakse lahinguvalve kui Kaitseväe rahuaja tegevus, samuti sätestatakse tingimusi ja korda, mis reguleerivad jõu, vahetu sunni, erivahendite ja erimeetmete kasutamist lahinguvalves osalevate isikute poolt. 

On selge, et julgeolekuolukord on järjest halvenenud tänu jätkuvale Venemaa agressioonile Ukraina vastu ning tänu ohule, mida Venemaa endast kujutab kogu Euroopale, kuid eelkõige naaberriikidele, sealhulgas Eestile. Samuti on selge, et Eesti peab olema igal hetkel valmis võimalikule agressioonile vastu seisma ning seetõttu peab olema võimalik kiiresti, paindlikult ja efektiivselt, kuid mõistagi ka seaduslikult kasutada olemasolevaid inimressursse, sealhulgas reservväelasi ning väljaõppe läbinud ajateenijaid. 

Kaitseväeteenistuse seaduse muudatused selle eelnõu osana loovad võimaluse reservväelaste ja ajateenijate kaitsevalmiduse tõstmiseks ning kindlasti võimaldavad nende teenistuse muutmist praktilisemaks ja sisulisemaks. Nii on Kaitsevägi võimeline kiiresti reageerima kõrgendatud ohu või ründe toimumise puhul, kui tegutsemise valmiduse kiirus on mõõdetav tundide ja minutitega, võib-olla mitte päevade ja nädalatega. 

Eelnõuga muudetakse ka Kaitseliidu seadust ning täpsustatakse Kaitseliidu ehk kaitseliitlaste kaasamist Kaitseväe tegevusse ja rahuajal, sealhulgas lahinguvalves. Nõnda tagatakse lisaks vajalik inimressurss kiireks reageerimiseks kriitilistes olukordades. Samuti on kaitseliitlased väga hinnaline kaitseressurss, mida me peame igati väärtustama ja vajaduse korral kasutama kaitseliitlaste vabatahtliku riigikaitsele pühendumise alusel. 

Eelnõu puudutab veel ajateenijate ja reservväelaste õigusi ja kohustusi lahinguvalvega seotud ülesannete täitmisel, mis on muidugi mõistlik ja vajalik. Samuti täpsustatakse olmelisi küsimusi toitlustamiseni välja igas olukorras, mis on kaitsevalmiduse seisukohalt olulised. Täiskõhuga sõdur on igati efektiivsem ja motiveeritum. 

Kokku võttes, tegevväelaste oskuste ja ajateenijate väljaõpe tõuseb, üksuste igapäevane, see tähendab 24/7 reageerimisvõime igal juhul paraneb ning üldine kaitsevalmidus tugevneb. See on väga-väga vajalik seadus Kaitseväe korralduse seaduse, kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmiseks, arvestades kuid tagasi Kaitseväe juhataja välja kuulutatud üleminekuga uuele ajateenistuse mudelile ehk 6 + 6 kuud alates 1. jaanuarist 2027. See sisaldab ajateenijate väljaõpet ja sellele järgneb lahinguvalmidus koos väljaõppe jätkumisega. Seda väga vajalikku mudelit ei ole võimalik rakendada ilma kõnealuse eelnõu heakskiitmiseta, mistõttu ma palun teil eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel volitusega Alar Laneman, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kaitseminister! Head kolleegid! Peale eilseid droonisündmusi võib öelda, et lahinguvalve vajadusest pikalt rääkida ja seda põhjendada ei ole tarvis, aga siiski, kui lubate, mõned asjaolud toon teieni. 

Esiteks, see on hea näide, kuidas normaalne, toimiv ühiskond ja riik peavad reageerima, kui on mingid riskid-ohud, tegutsema. Leia lahendused, kui neid ei tööta, siis leia uued. Ma ütleksin, et me oleme siin saalis näinud kohati otsitud kriitikat ja oma riigi suhtes rahulolematuse väljendamist, millel on ka oma koht ja roll, aga ennekõike peaks see viima ühiskonna huvides reaalsete tegudeni. 

Mida peaks siin eraldi rõhutama? Riigi kaitsmine, erinevat tüüpi, ennekõike sõjaliste ohtude tõrjumine ei piirdu loomulikult ühe seaduse vastuvõtmisega. See on terve sammude ja tegevuste omavahel seotud jada, mille lõpus vajaduse korral on otsus ja tegevus ohtude ja riskide kõrvaldamiseks. Lahinguvalmidus, lahinguvalve – see kõik on valmisoleku ja reageerimisvõime kogusumma. Sellel on oma õiguslik raamistik, seda on õpitud ja harjutatud, vajalikud võimed olukorra tekkides on strateegilistesse kohtadesse paigutatud ja ohu tekkides oht kõrvaldatakse ja rünne peatatakse. 

Muutuvad loomulikult selle uue funktsiooni ülesande lisandumisel ajateenistuse vorm ja sisu. Sellele lisanduvad kindlasti asjakohased õppekavad ja eeskirjad. Need, kes on teenistuses, tajuvad, et väljaõpe muutub praktiliseks. Reservi arvamise asemel võib peale ajateenistuse lõppu järgneda reaaleluülesannetega lahinguvalmidusülesandeid. 

Siiski, ma tahaks tehniliste asjade kõrval mainida järgmist paradigma muutumist. Antud eelnõu on, head kolleegid, ju märk sellest, et see teadmine, mida me oleme alateadvusest tõrjunud, kuid mitme aasta vältel on olnud õhus ja mida me oleme tajunud, nimelt see teadmine, et rahuaeg sellisel heal kujul, nagu me aastaid teda teadsime, enam ei eksisteeri. See on asendunud uue, ebamäärase, pineva, ärevust põhjustava, kummalise olukorraga. Sõjalised riskid võivad täiesti ootamatult saada osa meie igapäevaeluks. See seaduseelnõu on samm selle poole, et riik ja ühiskond saaksid siiski nii palju kui võimalik normaalselt edasi toimida ning kodanikkond ja riik tunneksid ennast turvaliselt. 

Siin on mitmed osalised – meil on julgeoleku lai mõiste –, kellel on ka sobiv hetk mõelda, mida Kaitseväe uus ülesanne või uus roll tähendab neile, ennekõike meie riiklikele asutustele – PPA, Päästeametile –, aga ka kõigile muudele, eriti eluliselt tähtsate teenuste osutajatele. Seal on kaks põhjust, miks nende roll tuleb läbi mõelda. Esiteks on nad osalised riigikaitse laias käsitluses. Ja teiseks, väga võimalik, et neil tuleb ühes või teises vormis teha Kaitseväega koostööd. Kõik rutiinid ja tegevuskavad tuleb läbi mõelda, et riik oleks kaitstud. Kaitsevägi loomulikult vajab meie kõigi ühist toetust. Hea eelnõu. Toetagem! Aitäh!

Aitäh! Kas soovib minister läbirääkimistel osaleda? Ei soovi osaleda. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 907 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 1. juuni kell 13. Oleme läbinud 17. päevakorrapunkti.

Liigume edasi tänase 18. päevakorrapunkti juurde. Riigikaitsekomisjoni algatatud küberturvalisuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 897 esimene lugemine. Ettekandjaks palun riigikaitsekomisjoni liikme Priit Sibula.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetav minister! Head kolleegid! Küberturvalisuse seaduse algatas riigikaitsekomisjon. Põhjus selleks on üsna lihtne ja pragmaatiline. Kuivõrd 10. detsembril eelmisel aastal võeti vastu eelnõu, millega võeti üle Euroopa Liidu küberturvalisuse direktiiv NIS2. Sellega oli meil kiire, kuivõrd Eesti, Euroopa Liidu poolt oli juba nii-öelda tehtud trahvihoiatus ja tegelikult selle vastuvõtmise tähtaeg oli juba 18. oktoober 2024. 

Komisjon otsustas, et meil on mõistlik see direktiiv kiiresti üle võtta, aga selle direktiivi ülevõtmise käigus tekkisid eriarvamused nii-öelda eelnõu algataja poolt komisjonis ja komisjoni poolt kaasatud info- ja tehnoloogialiidu esindajatel. Siinkohal on mul hea meel öelda ja tänada meie riigikaitsekomisjoni kolleege, kus me langetasime otsuse, et kuivõrd direktiiviga on kiire, aga tegelikult on mõistlik arvestada ITL-i seisukohtadega, siis me tegime ettepaneku moodustada töörühm ITL-i ja ministeeriumi vahel nende erimeelsuste lahendamiseks ja tulla riigikaitsekomisjoni ette ühiste ettepanekutega. Nende ettepanekutega märtsikuus meie juurde ka jõuti ja sellest tulenevalt on meil võimalik see eelnõu siia teie ette täna tuua. 

Selle eelnõuga täpsustatakse seaduses kasutatavaid mõisteid. Siin tuleb küberintsidendi mõiste, siis napilt toimumata jäänud küberintsident, turvaaudit – need on need terminid, mis kokku lepiti ministeeriumi ja ITL-i vahel. Samuti on võrgu- ja infosüsteemide turvameetmete rakendamise ulatus ning muudatuse riikliku ja haldusjärelevalve puudutavates sätetes. 

Samuti oli arutelu all see, et auditeerida on võimalik mitte ainult organisatsioone, vaid ka nii-öelda teenuseid. Siinkohal kasutan võimalust Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu poliitika- ja õigusvaldkonna juhi Keilin Tammepärja öeldut, kus ta 13. aprilli istungil riigikaitsekomisjoni tänas, et see teema uuesti arutusele võeti, ning märkis, et see on väga positiivne suhtumine liidu jaoks, mis on esmakordne. See oli ka minu tänu meie kolleegidele. Ühesõnaga, sellest johtuvalt 12. mail komisjon konsensuslikult selle eelnõu algatas. Ettepanek on esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on kümme päeva. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 897 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 3. juuni kell 17.15. Läbitud on 18. päevakorrapunkt. 

Liigume edasi tänase eelviimase päevakorrapunkti juurde. See on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud korruptsioonivastase seaduse täiendamise seaduse eelnõu 851 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Evelin Poolametsa.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel esitada teile eelnõu, millega täiendatakse korruptsioonivastast seadust. Eelnõu keskmeks on kaks olulist muudatust. Esiteks nähakse ette kohustus avaldada huvide deklaratsioonis andmed selle kohta, kas deklarandil on lisaks Eesti Vabariigi kodakondsusele ka mõne teise riigi kodakondsus. Teiseks laiendatakse organisatsiooniliste sidemete avalikustamise kohustust, nii et deklaratsioonis tuleb edaspidi esitada andmeid selle kohta, milliste Eestis või välisriikides registreeritud organisatsioonide liige deklarant on. 

Praegune korruptsioonivastane seadus keskendub peamiselt majanduslike huvide ja varaliste seoste avalikustamisele. Deklaratsioonis tuleb esitada andmeid vara, kohustuste, osaluste ja muude majanduslike huvide kohta. Samas ei nõua kehtiv seadus avalikustamist olukordades, kus avalikku võimu teostaval isikul võivad olla olulised organisatsioonilised või riikidevahelised sidemed. Kuigi seaduses sisaldub üldklausel, mille kohaselt tuleb avaldada ka muud asjaolud, mis võivad kaasa tuua korruptsiooniohu või mõjutada ametikohustuste täitmist, sõltub selle rakendamine suuresti deklarandi enda hinnangust. Praktikas tähendab see seda, et ühed inimesed võivad teatud sidemeid avaldada, teised aga mitte, puudub üheselt mõistetav ja selge regulatsioon, mis tagaks läbipaistvuse kõigile võrdselt. Just selle probleemi lahendamiseks nähaksegi eelnõuga ette konkreetsed kohustused. 

Organisatsiooniline kuuluvus ei ole pelgalt formaalne küsimus, organisatsioonid kujutavad maailmavaateid, väärtushinnanguid ja huvisid. Sageli kujunevad mõjutusvõrgustikud välja just erinevate ühenduste, sihtasutuste, rahvusvaheliste organisatsioonide, seltside või huvigruppide kaudu. Sellised sidemed ei pruugi olla ebaseaduslikud, kuid avalikkusel peab olema võimalik neid teada ja hinnata. Avaliku võimu teostamine peab olema läbipaistev mitte ainult rahaliste huvide, vaid ka institutsionaalsete ja ideoloogiliste sidemete osas. Kui inimene osaleb otsuste tegemisel, mille mõju on kogu ühiskonnale, siis peab ühiskonnal olema õigus teada, milliste organisatsioonidega see inimene seotud on. 

Eelnõu ei keela kellelgi kuuluda organisatsiooni, samuti ei tähenda see, nagu oleks organisatsiooniline kuuluvus iseenesest midagi taunimisväärset. Küsimus on läbipaistvuses. Avalik võim eeldab kõrgemat usaldusstandardit ning usaldus saab põhineda ainult aususel ja avatusel. 

Teine oluline muudatus puudutab muu kodakondsuse avalikustamist. Kodakondsus on tihti ka osa riigi lojaalsusest. Eestis saadakse kodakondsus näiteks sünniga ja on riike, nagu USA, kus on võimalik topeltkodakondsus. Kodakondsust on võimalik saada näiteks siis, kui inimene on pikaajaliselt Eestis elanud, valdab eesti keelt, tunneb põhiseadust ja on andnud lojaalsusvande Eesti riigile. See omakorda näitab, et lojaalsus ei ole midagi sisutühja või tehnilist, vaid riik ise käsitleb kodakondsust lojaalsussuhtena riigi ja inimeste vahel. Seetõttu on ka põhjendatud küsimus, kas avalikkus ei peaks teadma, kui avalikku võimu teostaval isikul on lisaks Eesti kodakondsusele ka mõne teise riigi kodakondsus ehk inimesel on ka lojaalsuskohustus mingi teise riigi suhtes. Ega see eelnõu ei piira ju topeltkodakondsust ega võta kelleltki õigust ära. Samuti ei tähenda see ka automaatselt usaldamatust ühegi inimese suhtes. Küsimus on taas läbipaistvuses. Avalikkusel peab olema võimalik hinnata võimalikke lojaalsus- ja huvisuhteid olukorras, kus avalikke ülesandeid täitval isikul võib olla õiguslik side rohkem kui ühe riigiga. Eriti oluline võib see olla ametikohtadel, mis puudutavad riigikaitset, sisejulgeolekut, välispoliitikat või strateegilisi majandusküsimusi. 

Ka eelnõu koostamisel on arvestatud põhiseaduslike õigustega. Tõepoolest, organisatsioonilise kuuluvuse ja muu kodakondsuse avalikustamine puudutab teatud määral eraelu puutumatust, kuid tegemist ei ole põhjendamatu ega ebaproportsionaalse riivega. See regulatsioon puudutab üksnes inimesi, kes teostavad avalikku võimu või täidavad avalikke ülesandeid. Nende suhtes kehtivad juba täna kõrgendatud läbipaistvusnõuded. Lisaks on piirang selgelt seotud legitiimse eesmärgiga ennetada huvide konflikte, tugevdada avalikku kontrolli ja suurendada usaldust riigi institutsioonide vastu. 

Oluline on rõhutada, et eelnõu ei loo uut ulatuslikku bürokraatiat ega too kaasa märkimisväärseid kulusid riigieelarvele. Huvide deklaratsioonide süsteem on juba olemas ning muudatus tähendab üksnes täiendavate andmete lisamist olemasolevasse süsteemi. Mida suurem on võim ja vastutus, seda kõrgem peab olema läbipaistvuse standard. Käesolev eelnõu on samm selles suunas, et tugevdada ausa ja usaldusväärse riigivalitsemise põhimõtteid ning anda avalikkusele parem võimalus mõista, millised sidemed võivad mõjutada avaliku võimu teostamist. Ma tänan! See on lühidalt kokku võetud eelnõu sisu ja ma olen valmis vastama teie küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Teile on mõni küsimus. Martin Helme, palun! 

Aitäh! Mul on selline küsimus. Ma saan aru, et meie eelnõu, eks oleme arutanud seda omavahel ju ka, et mida me täpselt taga ajame. Ajame taga nii vabamüürlasi kui ka EÜS-lasi või üliõpilasseltsi, et olekski läbipaistev. Võib-olla läks mul kõrvust mööda, aga minu meelest aitab see kõvasti võidelda ka korruptsiooni vastu, sest need nii-öelda nähtamatud sidemed on minu meelest üks põhjus, miks meil tehakse mingeid otsuseid avaliku rahaga, mis muidu ei ole seletatavad kui kuuluvusega semude seltskonda.

Aitäh väga hea küsimuse eest! Sama teema tõstatus meil ka põhiseaduskomisjonis, et kuidas mõjuvad suhted teatud organisatsioonide vahel. Ei olnud vist väga palju aega tagasi, kui Eesti Ekspress tõstatas küsimuse, kuidas on näiteks Eesti üliõpilasseltside omavahelised suhted või kuidas tööle värvatakse neid inimesi, kellega ollakse ühes korporatsioonis. Seal võivad tõesti tekkida teatud sidemed, mis võivad kallutada otsustamist. See ei pruugi ju olla alati ebaseaduslik. Me oleme ka siin eelnõus öelnud, et see muudatus ei pane ühtegi piirangut kuhugi seltsi kuuluda. Väga huvitav teema on see vabamüürluse teema. Sellest räägitakse väga vähe, inimesed miskipärast varjavad sinna kuulumist. Samas, kui käia kas Rootsis või Londonis, siis on väga suured hooned vabamüürluste organisatsioonide jaoks. Näha on, et see organisatsioon on aktiivne, aga sinna kuulumine on kuidagi liiga salajane. Ma leian, et ka sellised salaorganisatsioonid peaksid olema seda enam deklareeritud. Kui me tahame teostada võimu läbipaistvalt ja tahame, et võim oleks usaldusväärne, siis peaksid need organisatsioonid deklaratsioonis loetletud olema.

Martin Helme, palun!

Jaa, ma arvan, et Eestis on ka vabamüürlased aktiivsed, neil on ka oma uhked hooned. Ammu aastaid tagasi käisin ma ühe lähedase inimese matustel, kes oli vabamüürlane. Seal olid ümberringi teda ära saatmas vabamüürliku rituaaliga kõik tolleaegsed Eesti kõrgkoolide rektorid minu suureks üllatuseks. Aga ma tahtsin küsida, mis see sanktsioon on, kui inimesed ei anna enda kuulumisest teada.

Jaa. Ka praegu on meil ju samad tingimused või sanktsioonid, et inimene peab seda täitma. Ma tean, et riigiasutuses saab selle käskkirjaga lahendada. Kui sa oled avalikku võimu teostamas ja sinu tööandja saab sulle teha ettekirjutuse, et deklaratsioon tuleb täita. Aga milliseid andmeid sinna täpselt panna ja kuidas neid kontrollida, eks see on jälle ka meie korruptsioonivastase komisjoni ülesanne, et kelle deklaratsioone kontrollitakse. 

Kui meil oli ka komisjonis see teema, et miks… Me pidasime veel eriti oluliseks – küll on hea, et ka komisjoni juht on hetkel kuulamas –, pidasime väga oluliseks seda teemat, et inimesel ei oleks topeltkodakondsust. Või kui tal on, et tal on teise riigi suhtes ka lojaalsuskohustus, siis see võiks olla deklareeritud. Aga valitsuse esindaja ütles, et selle saab sinna deklaratsiooni panna "Muu" kastikese alla. Ehk selline vabatahtlik, mida inimene peab iseenda jaoks oluliseks, et ta paneb sinna "Muu" kastikese alla, et sinna võib ta ka oma topeltkodakondsuse kirja panna. Aga selle eelnõu mõte ongi just see, et me toome välja need olulised punktid, et topeltkodakondsus on oluline, mitte see ei lähe "Muu" kastikese alla, ja ka see organisatsiooniline kuuluvus. Eks siis, kui korruptsioonivastane komisjon leiab, et inimene ei ole deklaratsiooni ausalt täitnud, teab, et need on sidemed on … Ma muidugi ei kujuta ette, kuidas seda vabamüürlikku seost või et vabamüür… See on ju salaorganisatsioon, et kuidas sinna kuuluvust saab siis tõendada või et leida seoseid luua. Aga võimalik, et me siis saame teada, kui hakatakse kontrollima.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! See, et me topeltkodakondsusest teaksime, on minu arust nii elementaarne, et kummaline, me peame seda täna siin üldse arutama. See peaks olema ammu tehtud. Siis meil ei oleks selliseid olukordi, nagu me näeme, et piiri peal kuskil mõned prouad või härrad töötavad Venemaa heaks, ühest küljest on Eesti kodanikud. Ja siis meile öeldakse, et aga me ei tea, et nad on ka topeltkodakondsusega. 

Aga huvide deklaratsioonist. Täna me ju nagunii toome välja juba seda, kes kus MTÜ-sse kuulub, juhatusse, ettevõttesse ja nõukogusse. Kuidas see arutelu komisjonis oli? Ma eeldan, et kõik pidasid seda mõistlikuks. See ettepanek, mida me praegu teeme siin ja mille sa siin puldis ette ilusti kandsid, on minu arust väga mõistlik, tuua välja kõikvõimalike kuuluvuste osa. Kuidas see arutelu seal oli? Ma eeldan, et kõik toetasid seda.

Aitäh väga hea küsimuse eest! Nagu te nägite, põhiseaduskomisjon toetab seda eelnõu. Ma saan jälle kiita põhiseaduskomisjoni esimeest, kes on siin ka kuulamas, kes oli samal arvamusel, et tõepoolest inimeste topeltkodakondsus peaks olema välja toodud, eriti kui veel arvestada julgeolekut. Ka valitsuse esindaja mainis, et topeltkodakondsus ei pruugi olla niivõrd korruptsioonirisk, kuivõrd julgeolekurisk. Antud juhul on ka mõlemad olulised. Tekkis arutelu, et nagunii tehakse ju ametnikele riigisaladuse kontrolli, aga tegelikult ei teata seda tausta. Ma võin jälle oma kogemusest öelda, et vallas volikogu liikmena ma pean tegema deklaratsiooni oma huvide kohta. Seal ei tehta mulle julgeolekukontrolli, aga ma arvan, et ka oma vallas ehk siis kohalikus omavalitsuses, eriti veel, kui sa oled ida pool, oleks väga oluline teada, kas vallaametnik või volikogu liige omab topeltkodakondsust.

Nii, Ando Kiviberg, tekkis üks protseduuriline küsimus istungi juhatajale. 

Härra juhataja, mul jäi praegu siin saalis kuulates mulje, et minu ettekandel ei ole mõtet, sest ettekandja juba annab ülevaate komisjonis toimunust. Me saame aega kokku hoida. Mis teie arvamus on? 

Protseduur ütleb, et komisjoni ettekandja ikkagi on. Saate võib-olla selle võrra lühemalt teha. Helle-Moonika Helme, palun! (Evelin Poolamets: "Kas ma võin vastata? Või see oli protseduuriline …") See oli protseduuriline. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, eesistuja! Ettekandja! No eks see korruptiivsete võrgustike olemasolu ongi tegelikult probleem. Selle aluseks võib olla mis iganes. Vabamüürlastest oleme rääkinud ja see on selle tõttu probleem, et näiteks kas või riigi esindajad, kes sinna niimoodi varjatult kuuluvad, ei langeta otsuseid ju Eesti riigist lähtuvalt, vaid nad peavad otsustama hoopis looži auprintsiipidest või vennaskonna hierarhiast lähtuvalt. Mida iganes. Või siin näiteks viimase aja hittraamatu "Sündikaat" näite varal me võime rääkida, kuidas näiteks Sisekaitseakadeemia lennupoisid on omavahel mingi varjatud struktuuri moodustanud ja üksteisele teeneid osutavad. Aga lisaks sellele eelnõule, mulle tundub, peaks teatud poliitiliste jõudude mõjuhüdrasid kuidagi rohkem uurima või rappima, sest mul on tunne, et poliitiline korruptsioon on eriti praegu, viimase viie aasta jooksul läinud epideemiliseks, kui me vaatame, mis siin toimub, eks ole, kaitsetööstuse näidete varal ja nii edasi.

Aitäh väga hea küsimuse eest! Ma kõigepealt proovin ka ühe eelneva küsimuse ära lahendada. Tegelikult me näeme Ando Kivibergiga maailma erinevalt, selles suhtes me ei saa kunagi ühtemoodi asjadest nähtavasti aru ega neid asju ühtemoodi seletada. Nii et igal juhul on teie ettekanne peale minu ettekannet väga oluline, kuidas teie seda vestlust nägite läbi oma maailmapildi. 

Aga kui me räägime poliitilisest korruptsioonist, siis jälle näide lähiajast, kuidas ka kaitsepolitsei aastaraamat toob välja need sidemed kas või riigi tasandil. Piisab sellest, et inimesed on töötanud ühel kohal. Kuidas see mõjub? Eesti on nii väike, et see pöördukse efekt, et inimene töötas ametis ja hiljem läheb ettevõttesse, kuidas needsamad sidemed hiljem mõjuvad. Arvestades seda, kui vähe on Eestis inimesi, siis millised on need sidemed? Kas keegi on olnud ühes organisatsioonis, kas keegi on tõesti seal üliõpilasseltsis olnud või on ka teisi MTÜ-sid, mis seovad? Kuidas see omavahel võib mõju avaldada? Arvestades, kui väike Eesti on, ta kindlasti avaldab mõju. Meile ongi oluline, et avalikkus näeb ja saab hinnata ka korruptsiooniriske. Igasugune selline seos on, ma arvan, avaliku riigijuhtimise või ameti juhtimise juures väga oluline.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Äkki kirjeldate veel võib-olla selle eelnõu juures, et hea rääkida, et veel neid mehhanisme, mille kaudu tegelikult poliitikat mõjutatakse Eestis? Neid on võib-olla rohkem kui kuulumine mingitesse organisatsioonidesse. Meil on tegelikult ka ju poliitikuid, kes alati kukuvad käppadele nagu kassid ja kelle jamadest võib-olla ajalehed väga ei taha kirjutada hea meelega. Kas seal on ka pigem taga mingid sellised organisatsioonikuuluvused, mis ühendavad inimesi, või mis see mehhanism võiks olla?

Väga huvitav küsimus. See on võib-olla isegi natukene filosoofiline. Kui vaadata, ütleme, meediaseoseid või et on ka maailmavaateline kuuluvus. Kusjuures seda ei pea ju deklareerima, see on niigi inimesele näha, et kui on selline liberaalne maailmavaade, eriti meediakanalites, siis seal tekib ka nii-öelda oma tuumik, oma meeskond, kuidas need suhteid, avaliku võimu teostamist mõjutavad. Seal on see kindlasti mitmekihilisem ja võib-olla kohe ka mittemärgatavam. 

Aga deklareerides neid sidemeid, noh see on nagu vähim, mida me teha saame. Me ei saagi kõiki neid seoseid tuua, mis on tegelikult väga õige tähelepanek, mis otsuseid võivad mõjutada. Eriti kui vaadata, et korraga süütuid inimesi tembeldatakse kurjategijateks, viiakse juurdluseid aastaid läbi ja jääb hiljem ka arusaamatuks, miks seda tehti. Seal muidugi me ei saa päris lõpuni osadeks võtta, aga see on vähim, et näidata deklaratsioonis ära oma kuuluvused organisatsioonidesse. Sealjuures on väga oluline ka topeltkodakondsuse teema. Eesmärk on ju kõigil ühine: et riik oleks läbipaistvalt juhitud. Eriti oluline on just ka kodakondsuse teema sealjuures. Ja ikkagi, me tahame ju ka ennetada näiteks huvide konflikte ja tugevdada ka avalikku kontrolli. See on kõik selle nimel, et suurendada usaldust riigi institutsioonide vastu.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Laiendan natukene teemat. Kas te olete minuga nõus, et tegelikult võiks ka Eesti meediaväljaannetel olla kohustus oma huvisid või vähemalt maailmavaadet deklareerida. Et võib-olla igapäevalugeja ei arvaks, et Õhtuleht või Delfi on mingisugune sõltumatu või erapooletu ajakirjandus, vaid nad ikkagi tooksid ka kuskil päise juures uhkelt välja, et nemad ongi liberaalne lipukandja. Ei oleks mingit küsimust, ei oleks vaja ka neil teeselda siin ajakirjandust. Kas selline asi võiks ka olla mõeldav?

Jaa, et tegelikult õiglane ei oleks. Kõik ju teavad, et Uued Uudised kajastavad konservatiivset maailmapilti. Kõik ju teavad, et Kesknädal räägib sellest, mis on Keskerakonnale oluline. Ja on tekkinud ka teatud kihistumine – Postimees kirjutab seda, mis on Isamaale oluline, ning Õhtuleht ja Delfi Grupp kajastavad sotsiaaldemokraatlikku ja vasakliberaalset maailmavaadet. Väga huvitav vestlus oli Õhtulehe peatoimetajaga, Martin Šmutoviga, kes ütles, et ajakirjanik täidab omaniku ootusi, see ei ole lõputult sõltumatu. Võib-olla kõige ebaõiglasem on müüa ajakirjandust sellega, kui öeldakse, et me oleme sõltumatud, me oleme objektiivsed. Ajakirjanik, olles oma maailmavaatega, on subjektiivne. Huvitav on ka see, kas ajakirjanik peaks oma maailmavaatest lähtuvalt tegema arvamuslugusid. See on ju avaliku ruumi mõjutamine. Ajakirjanik võiks vahendada ühiskonnas toimuvat neutraalselt. See on selline huvide konflikt tegelikult väga suures plaanis, aga meil ei ole mehhanismi seda mõjutada, sest meil on sõna vaba, ka ajakirjanik võib oma maailmavaadet levitada. Aga me peaksime võib-olla muutma suhtumist, et me ei peaks neid sõltumatuteks ajakirjanikeks, vaid pigem propagandatöötajateks. Kui ajakirjanik kirjutab sellest, mis talle on oluline, ja oma maailmavaatest, siis ta mõnes mõttes propageerib ju seda maailmavaadet. Ma arvan, et tark inimene, tark lugeja on juba aru saanud, kuidas see maailmavaade jookseb, ja nähtavasti teeb sellest ka omad järeldused, mida ta loeb või mida ta vaatab.

Anti Poolamets, palun!

Paar näidet, kuidas Eestis asju aetakse. Sorose võrgustik, Avatud Eesti Fond ja tema lugematud ülemused on ju suunanud Eesti poliitikat aastakümneid migrandisõbralikumaks, transusõbralikuks, soopropagandat levitavaks – kõik on väljastpoolt juhitud. Rohepropaganda asutised, Euroopa Liit on loonud lugematu hulga võrgustikke, kes juhivad meie käpikuid, keda siin saal on täis. Kuidas näiteks nende ühenduste registreerimine võiks käia? Euroopa Liidu lobiorganisatsioonid, nende kaudu ju korraldatakse neid teeseldud proteste, isegi seda, mida õpilased kliimateemal teevad. Kõik on teeseldud, kõik on välisrahadega. Riik on ainult nagu rahapesumasin, mis Euroopa Liidu raha peseb ja paneb noori kuskil kliimaprotesti tegema. Kõik on väljastpoolt kinni makstud. Niimoodi me ei saa ju suveräänselt riigina toimida.

Jaa. Siin on jälle see probleemkoht, kuidas nende erinevate ühenduste kaudu avalikku arvamust suunatakse. Siin on väga keeruline seda lõpuni lahata või kuidas seda asja hoida kontrolli all, et seda ei toimuks. Toon jälle ühe näite, kuidas Kultuuriministeerium oli välja kuulutanud hanke ajakirjanikele, et nad läbiksid koolituse, kuidas lõimumist ja immigratsiooni kajastada. Inimesi õpetatakse teatud suunas tegutsema, neile makstakse õpingud kinni. Lõpuks muidugi Kultuuriministeerium, väga tubli nendest, loobus riigihankest ja ajakirjanike koolitamisest sellel teemal. 

Aga me oleme, tähendab, mitte meie, vaid ühiskonnas kuidagi aktsepteeritakse neid maailmavaate rahastamisi. Kui Soros midagi rahastab, seda ei peeta pahaks, öeldakse, et me oleme ju Euroopa Liit ja kõik peavadki ühtemoodi mõtlema, et on ainult liberaalne maailmavaade ja vale maailmavaade. 

Ma jõuan lõpuks ka peaministri kõneni, kus ta hirmutas inimesi, et tuleb konservatiivne kaheksajalg, et kui Reformierakonda ei valita, siis tuleb konservatiivne kaheksajalg. Mul läks see osa tema kõnest meelest ära, et mis siis saab, kui konservatiivne kaheksajalg tuleb. Ma arvan, et liberaalidel hakkab halvasti minema, nende valed paljastatakse, nende võrgustikud paljastatakse ja ka nende rahastajad paljastatakse. Ma arvan, et kogu ühiskonnal läheb sedavõrd paremaks, et nad näevad ausamat pilti elust ilma selleta, et see oleks mingi maailmavaate järgi kujundatud ja kinni makstud väga suurte rahade poolt. 

Sest vaatame, mida see endaga kaasa toob. Inimesed, kes pole elus kordagi näinud 300 meetri või 250 meetri kõrgust tuulikut, ei ole elanud kordagi päevagi selle läheduses, tulevad ja räägivad hommikust õhtuni siin saalis, et tuuleenergia on juhitav. Nad räägivad, et tuuleenergia annab meile elektrit, mõtlemata sellele, et tuuleenergia tekib tuulest. Väga palju rumalust saab luua rahaga. Inimestele õpetatakse rumalusi, selle eest makstakse ja räägitakse kliima soojenemisest sinna juurde, hirmutatakse. 

Sellel on muidugi ka tagajärjed, sellisel manipulatsioonil on tagajärjed. Noorte vaimne tervis halveneb, kui pidevalt räägitakse, et maailm läheb keema. See on väga kuritegelik, igasugused salaorganisatsioonid, mis töötavad selle nimel, et inimesi hirmutada. Eesmärk on ju ühesugune: kui saame inimesi hirmutada, siis saame kehtestada erinevaid makse: CO₂-maks, igasugused riigikaitsemaksud. Lõpuks taandub liberaalses maailmas see kõik rahale.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu võtab kokku põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg. Palun!

Suur tänu! Avaneski võimalus. Tänan ka kolleeg Poolametsa. Tõesti, kinnitan tema ütlusi, et komisjonis oli küllaltki suur üksmeel selles eelnõus tõstatatud probleemide suhtes. Aga teen ka väikese täpsustuse, paranduse. Komisjoni ettekandja siin oma isiklikku vaadet väga palju jagada komisjonis vahendatu puhul ei saa, sellepärast et peab ette kandma seda, mis on protokollis kirjas. Protokollis on kirjas see, mida komisjonis räägiti, ja seda ma teile nüüd räägingi. 

Niisiis, eelnõu esitaja esindaja tutvustas komisjonis eelnõus pakutud muudatusi ja ettepanekuid ning ütles nii, et kehtivas õiguses puudub täna kohustus huvide deklaratsioonis avalikustada võimalikku teise riigi kodakondsust. Kuigi praegu peavad isikud deklareerima oma varalisi andmeid, siis nad ei pea näiteks deklareerima oma võimalikku sidet teise riigiga ja see ei ole põhjendatud. Teine küsimus oli, nagu me tegelikult juba eelmisest ettekandest kuulsime, et missugused seosed võivad deklarandil olla erinevate organisatsioonidega, kuhu deklarant kuulub. Deklarandi kohustus ei peaks piirama nende isikute õigust kuuluda erinevatesse organisatsioonidesse, kuid riigil võiks olla legitiimne huvi kehtestada, et avalikku võimu teostaval isikul ei ole õiguspärast ootust, et tema organisatsioonilised sidemed jäävad avalikkuse eest varjatuks. 

Eelnõu ettekandjalt küsiti, kas ettepaneku sõnastuses viidatud organisatsiooniliste sidemete deklareerimise kohustus üldse on tänases õigussüsteemis olemas. Vastus oli, et kumbagi muudatust kehtivas õiguses ei ole, tegemist ongi uute normidega. 

Siis oli küsimus, milline sanktsioon peaks järgnema juhul, kui deklarant rikub tulevikus täiendusega kehtestatavat kohustust. Eelnõu esitaja hinnangul tuleks lähtuda seaduses sätestatud üldistest sanktsioonidest. Ja siin tuli appi Vabariigi Valitsuse esindaja, kes selgitas, et kehtiv korruptsioonivastane seadus ei näe deklaratsiooni mitteesitamise eest väärteovastutust, kuid teatud ametnike puhul võib deklaratsiooni esitamata jätmine tuua kaasa distsiplinaarmenetluse töökohal. Praktikas on oluliseks mõjuteguriks huvide deklaratsiooni õigeaegse esitamise puhul avalikkuse ja meedia tähelepanu pärast deklaratsiooni esitamise tähtaega, mis on aidanud kaasa sellele, et valdav enamus ehk 95% deklaratsioonikohuslastest esitab deklaratsiooni õigeaegselt. 

Kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart, ma toon ta nimeliselt esile, sellepärast et tema teadmised korruptsioonivastase erikomisjoni esimehena on asjakohased ja kindlasti asjatundlikud, ütles niimoodi, et varasemas regulatsioonis olid sellisteks juhtudeks ette nähtud ka karistusmeetmed, kuid täna neid enam ei ole. 

Arvati, et teise riigi kodakondsuse varjamine ei peaks olema rangelt sanktsioneeritud, kuna tegemist on väga tõsise rikkumisega, mille puhul ei ole piisav pelgalt avalik kriitika või meedia tähelepanu. Organisatsiooniliste sidemete deklareerimata jätmise puhul võivad rikkumised olla erineva kaaluga, näiteks passiivse MTÜ-liikmelisuse unustamine. Ehk siis niimoodi, et kui deklarant on passiivselt MTÜ liige ja ta on unustanud selle deklareerida, siis see ei peaks olema võrreldav näiteks teise riigi kodakondsuse varjamisega. See oli see mõte. 

Edasi oli märkus või tähelepanek, et topeltkodakondsuse olemasolu peaks olema avalikkusele teada. Tõusetus küsimus selle kohta, miks vastav regulatsioon on jäänud seni kehtivast õigusest välja. Eelnõu esitaja arvas selle peale, et regulatsiooni puudumine võib teenida nende isikute huve, kellel on topeltkodakondsus ja kes ei soovi seda avalikustada, kuna kehtiv õigus seda ei nõua. Kodakondsus on olemuselt tõsine küsimus, millega kaasnevad lojaalsuskohustused. Avalikku võimu teostavatelt isikutelt tuleks seetõttu eeldada suuremat läbipaistvust, sealhulgas kohustust avalikult deklareerida topeltkodakondsus. 

Kuulasime ka valitsuse esindaja seisukohti. Valitsuse esindajaks oli Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna korruptsiooniennetuse poliitika tiimijuht Kätlin-Chris Kruusmaa. Tema vahendas Vabariigi Valitsuse seisukohti ja ütles nõnda, et eelnõus pakutud juriidiliste isikute liikmelisuse deklareerimise kohustus on väga lai. See hõlmaks kõiki organisatsioone, sealhulgas korteriühistuid ja ka tundlikke teemasid puudutavaid mittetulundusühinguid, mistõttu võib see kaasa tuua delikaatsete isikuandmete avalikustamise. Nüüd ma mälu järgi tõesti lisan, et ta pidas silmas nende all näiteks ka selliseid ühinguid, mis on seotud teatud liiki meditsiiniliste diagnoosidega, ühendavad inimesi, kellel on ... See oli üks näide lihtsalt, see oli kõrvalepõige praegu, ma vabandan selle pärast, aga lihtsalt tausta selgituseks. Ehk need võivad olla seotud delikaatsete isikuandmete avaldamisega ja sellepärast tasuks kaaluda, kuidas sellist kohustust piirata, vältimaks põhjendamatut eraelulist riivet. Näiteks võib korteriühistu liikmelisuse avalikustamine paljastada ka isiku koduse aadressi. 

Kodakondsuse küsimuse osas märkis valitsuse esindaja, et seda ei ole varem käsitletud tõenäoliselt seetõttu, et seost korruptsiooniga ei ole peetud piisavalt otseseks, aga leiti, et tegemist võib olla asjaoluga, mis võiks kuuluda deklareerimisele. 1. juulil on kavas võtta kasutusele uus deklaratsioonide register, kuna varasem plaan seda märtsis teha lükati edasi, et vältida segadust seoses deklaratsioonide esitamise tähtajaga. 

Ja siis järgnes küsimus selle kohta, kuivõrd sellest ettekandest jäi komisjoni liikmetele segaseks, kas valitsus ikkagi toetas või ei toetanud seda eelnõu, siis valitsuse esindaja vastas, et Vabariigi Valitsus seda eelnõu ei toeta. 

Vabariigi Valitsuse esindajalt küsiti, kas valitsus on kujundanud seisukoha teise riigi kodakondsuse deklareerimise küsimuses, varasem käsitlus puudutas peamiselt organisatsioonilist kuuluvust ning valitsuse seisukoht kodakondsuse osas ei ole selgelt väljendatud. Valitsuse esindaja selgitas, et valitsuse seisukoha kohaselt on korruptsioonivastase seaduse § 14 lõike 7 punkti 2 alusel võimalik deklareerida muid huve puudutavaid asjaolusid ja avalikustada selle all ka näiteks kodakondsuse. 

Komisjoni esimees ehk mina avaldasin isiklikku arvamust, et organisatsioonidesse kuulumise küsimuse osas on arutelus toodud näited asjakohased, need võivad tekitada probleemkohti, kodakondsuse küsimus aga on tõsisem. Pakkusin välja, et põhiseaduskomisjon võiks käsitleda seda laiemalt, analüüsides terviklikult nii regulatsiooni kui ka võimalikke sanktsioone, mitte ainult rahvasaadikute, vaid ka laiemalt teiste kodanike puhul, kes on oma teise riigi kodakondsust varjanud. Leiti, et teemat on vaja käsitleda süsteemselt ja laiemas õiguslikus kontekstis. 

Nii, samal teemal korduvalt sarnaseid sõnavõtte veel, ma ei hakka neid kordama, aga me jõudsime ka menetluslike otsusteni. Kõigepealt, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. mail 2026, see oli konsensuslik otsus, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, samuti konsensuslik otsus, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg, samuti konsensuslik otsus. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva. Ma vastan teie küsimustele, kui oskan. Aitäh! 

Aitäh! Mõned küsimused teile on. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Evelin rääkis väga põhjalikult kõik lahti, tõenäoliselt palju laiemalt, kui komisjonis arutati. Loodan, et see avas silmi ka sinul kui kaaseettekandjal. Komisjoni juhina on sul hea võimalus hakata seda eelnõu nüüd tempokalt edasi lükkama teise lugemise suunas. Sa andsid väga põhjaliku ülevaate ise ka komisjonis toimunust, aga ma ikkagi küsin. Oli juttu siin, et näiteks välisriigis asuva välisorganisatsiooni heaks töötamine on samuti oht. See peaks olema ka avalik info. Kas seda teemat komisjonis arutati? Ma toon ühe näite. Kui sa oled enne poliitikasse tulekut saanud raha näiteks suurtelt ravimifirmadelt ja saad näiteks tervishoiuministriks, siis vist ei ole väga palju võimalusi, et sa sellest rollist välja astud ja mingeid asju rahvatervise edendamise sildi all edasi ajad. Kas sellised asjad võivad ka juhtuda ja kuidas selliste asjadega peaks käituma?

Jaa, nagu öeldud sai, komisjoni konsensuslik otsus oli, et seda eelnõu tuleks toetada ehk esimene lugemine lõpetada ja jätkata neid arutelusid. Komisjoni liikmetele need probleemid olid arusaadavad ja arusaadavad ka sellest vaatevinklist. Sest tõesti võib teatud juhtudel teatud organisatsioonidesse kuulumine tuua kaasa korruptsiooniriske. See oli täiesti mõistetav. Mis tekitas küsimusi, oligi see, kuidas leida selline sõnastus, selline lahendus, eks ole, mis ei tooks kaasa delikaatsete isikuandmete riivet teatud puhkudel. 

Vabandust! Ühe osa ma jätsin tegelikult protokollist kajastamata. Kui te lubate, ma leon selle kohe siin ette, see aitab paremini aru saada. See puudutas neid … Aa, kolleeg Kõlvart aitas meid selle koha pealt ja ütles – kuidas see nüüd täpselt oligi? –, et teatud puhkudel tuleb ka praegu deklareerida andmeid, mis on delikaatsed isikuandmed. Ja sellisel puhul need avalikkuse eest jäävad küll varjatuks, kuid on uurimisorganitele nähtavad ja kättesaadavad ja neid saab vastavalt vajadusele tarvitada järelevalve tarbeks. Selles mõttes tegelikult ka täna need teatavad võimalused on olemas. Me peame sellesse täpsemalt sisse vaatama, kuidas seda teha nii, et me ei läheks vastuollu teiste oluliste põhimõtetega. Aga üldprintsiibis tuleb nõustuda, et seal riskid on olemas.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Küsin nüüd lisaks või täpsustuseks. Meil oli juttu ka, et sanktsioone ei ole, aga samas need delikaatsed isikuandmed. Kui sanktsioone ei ole, siis miks peaks inimene üldse oma delikaatseid isikuandmeid siis deklareerima? Kas sellel seadusel on ka mõte sellisel juhul, kui sanktsioone ei ole?

Jaa, sellest sanktsioonide puudumisest tõesti oli ka, nagu te kuulsite minu ettekandest, tegelikult istungil juttu. Aga kuivõrd see eelnõu ei pakkunud välja, kuidas seda võiks lahendada, missugused need sanktsioonid võiksid olla, ja ka komisjoni liikmete hulgast ei tulnud tegelikult ühtegi head ettepanekut selle kohta, siis ma ei oska tegelikult praegu siin hetkel edasi aidata. Aga kui te panite tähele, siis ka minu ettekandest tuli see esile, et tegelikult seal peaks olema võimalus sanktsioneerida, juhul kui keegi esitab valeandmeid, jah.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Seda ma hästi ei mõista, et te ütlesite, et arutati seda, et korteriühistusse kuulumine võib kuidagi paljastada selle deklarandi elukoha. Me täna teame ka, et me siin kõik deklareerime oma huvisid ja tegelikult aadress ei ole avalik. See on välja mõeldud põhjendus. Kas komisjonis oli arutelu ka mõne markantsema juhtumi üle Eestis? Me teame, et üks templirüütel juhtis meil Kaitseväge siin mõni aasta tagasi. Kas te arutasite neid juhtumeid ka?

Ei arutanud. Ei, aitäh! Selliseid juhtumeid me tõesti ei arutanud.

Aitäh! Oleks võinud lasta küsimuse lõpuni küsida, aga ei arutatud. Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud saadikud! Võiks öelda, et see mure ei ole sugugi uus. See küll on Eestis värskenenud selle tõttu, et pöördukseefekt on nii tugev, et kolin on kuulda väga kaugele. Alles avaldati artikkel, kus räägiti, kuidas 400 miljonit riigikaitseraha ja lepinguid suunati ilma töötajateta firmale. Alles hiljuti planeeriti tuuleparke, eraldada sinna mitu miljardit. Vaatasin, kui palju nendel tuuleparkide firmadel töötajaid on. Üks nendest oli Tartusse registreeritud, aastakäive 30 000, null töötajat. Näed, tuli noolima tervet miljardit. Ehk olukord on väga tõsine ja praegu muutub iga kuuga tõsisemaks, arvestades gigantseid riigi subsiidiumeid eri valdkondadele. 

Ma arvan, et varem või hiljem tulevad lauale ka tõendid, kes ja miks järjekordse projekti tegi. No tuletame meelde värsket positiivset uudist Kersti Krachti õigeksmõistmise kohta, mis näitab, kuidas võrgustikud tegid oma tööd, pöörasid riiki, vahetasid valitsusi, tegid kõik selleks, et kuulata rahandusministrit pealt kuude kaupa – kuude kaupa kontrollimatult! Keegi ei vastuta. See meenutab tõesti juba riigipööret. Mida siis muud? Kontrollimatu laamendamine julgeolekuasutuste ja õiguskaitseasutuste puhul. Me näeme, et prokuratuuri allakäik on nii suur, et selle organisatsiooniga tuleb midagi ette võtta. 

Aga korraks ajalukku ka veel. 1917 puhkes maailmas tõesti suur hirm, et õõnestusorganisatsioonid võivad igal pool võimu üle võtta. Ja võtsidki! Korraldasid Ungaris revolutsioone, korraldasid Saksamaal revolutsioone, korraldasid Eestis detsembrimässu, tapsid ühe ööga hulga inimesi. Oli põhjust muretseda. Pärast esimest maailmasõda puhkes USA-s samuti punase ohu pärast suur mure. Ja põhjusega. Mida nad ütlesid? Mida püüdsid siis needsamad ohtlikud vasakpoolsed liikumised teha USA-s? Ikka lammutada perekonda, lammutada kirikut, lammutada kõike, mis toimib. Komintern, mis laienes üle maailma ja püüdis hävitada kõike, mis ette jääb. Keda ta allutas endale? Rahvusvaheline ametiühingute organisatsioon, rahvusvaheline leninlik kool, kommunistlikud ülikoolid, rahvusvaheline agraarinstituut ja nii edasi. Vabandage, kas see kõik ei tule tuttav ette, kui me vaatame George Sorose võrgustikku? Selle kohta üks väga hea raamat ütleb järgmist. Raamat on "Salajane migratsiooniplaan", suurepärase saksa autori Friederike Becki kirjutatud ja põhiliselt keskendunud Sorose metastaatilisele võrgustikule. Ehk Sorose algatused, instituudid ja võrgustikud katavad metastaasidena ka Euroopat. Kes tahab selle "heategija" impeeriumist ülevaadet saada, näeb, kui massiivselt ta mõjutab poliitikat üle maailma. Küll ta tegeleb sündimusega ehk kõikvõimaliku pereplaneerimisega Sorose moodi, küll ta korraldab massilist migrantide liikumist üle maailma. Sorose isiklikuks varaks hinnatakse tagasihoidlikult 24 miljardit, ta konkureerib sisuliselt riikidega. 

Ma võtan lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks. 

Ja raamat ütleb ilusti, et Sorose avatud ühiskonna fondi impeerium vajutab pedaali põhja, et jutlustada avatumat ühiskonda. Mida see siis tegelikult tähendab? Massiimmigratsiooni mahitamine – täpselt nii, nagu Komintern õõnestas kõike ja kõikjal. Täna on Soros, kes täidab Kominterni aset sisuliselt ühemehefirmana, aga ometi on tal äärmiselt palju liitlasi, kes õõnestustegevusega tegelevad kõikjal. 

Nüüd mõned konkreetsemad märkused tänapäevasest olukorrast. No siin saalis kõige tuntum mitme kodakondsusega inimene on Valdo Randpere. Aga vaadake, kas või selle Rootsi vangide rendi lepingu kohta, kuulge, kuidas tema hääletab, kui ta on Rootsi kodakondne? Kes teda mõjutab? Ei ole sugugi hea näitaja, et meil otsustavad kahe kodakondsuse ehk mitme lojaalsusega inimesed. 

Samamoodi võime vaadata, kuidas Sorose fond ju võttis meil riigivõimu positsiooni. Tuletage meelde, kuidas ta 2003 korraldas euroreferendumi rahastust. Riik justkui delegeeris kõige tähtsama otsuse rahastuse mingisugusele rahvusvahelisele fondile. Ja loomulikult manipuleeris see fond ohjeldamatult ja mõjutas Eesti riiklikku kõige tähtsamat otsust valele teele, kahjulikule teele. Kas see ei ole õõnestustegevus? Jah, see on õõnestustegevus. 

Ja minu meelest tuleks laiendada kogu seda temaatikat, võtta eeskujuks rahvusvahelisi lobireegleid, eriti USA-st, et vältida selliste organisatsioonide võimutsemist ja vältida ka finantshuvide võimutsemist. Ehk tuleks kindlasti raporteerida oma kuuluvused. 

Või võtame vähetuntud, aga ülimõjuka organisatsiooni, trilateraalse komisjoni, kuhu kuulub umbes 400 inimest. Sinna peaks siiamaani vist kuuluma ka president Ilves. Vähemalt varem oli ta seal täisliige. Eesti peaministrid käivad sellise mõjuka organisatsiooni juures kohtumistel. Aga kas me saame teada, mida seal otsustati, kes sinna kuulub? Me peame seda teadma. Nii nagu Jüri Ratas käis Bilderbergi grupi kohtumisel. Me tahaks teada, kes sinna kuuluvad, mida nad teevad, mida nad otsustavad. Või tuletame meelde seda, kuidas Jüri Ratas ja veel mõned ministrid tormasid enne EKRE ministreid Estonia-teemalisi kokkuleppeid ette Rootsi võimudega korraldama. Kas polnud kummaline, et Eesti valitsuse selja taga nii suurte teemadega tegutsetakse teiste koalitsioonipartnerite selja taga? 

Teema on väga valus ja ma loodan, et me tuleme selle juurde ikka ja jälle tagasi, kuni hakkavad ka lahendused tulema. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 851 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 3. juuni kell 17.15. 

Olemegi tänase päeva ja päevakorra viimase punktini jõudnud, 20. päevakorrapunktini. See on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 844 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Martin Helme.

Rasket kraami toimetame siin õhtusel ajal. See on ka hea seadus, mille lühike kokkuvõte on nõnna. Me soovime vähendada kõikvõimalikke makse, eelkõige tarbimismakse ja nii alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi, vähendades niimoodi bensiini-, diisli-, gaasi- ja kütteõlide aktsiisi määrasid. Lisaks sellele soovime vähendada käibemaksu, moodustades soodusmääraga käibemaksumäära kaupadele, mis on ka aktsiisiga maksustatavad, ehk nendelesamadele elektrile, gaasile, diislile ja bensiinile. Ja veelgi enam soovime vähendada toiduainete käibemaksu 5%-le. Mida see siis kokku teeb? See tähendab, et kuskil aktsiiside pealt – võtame kirvega arvutades – säästab tarbijalt aastas umbes 200 miljonit eurot ja toiduainete pealt säästab tarbijalt aastas umbes 400 miljonit eurot. 

Seaduse eesmärk on ju väga arusaadav. Eesmärk on vähendada hindasid energiakandjate aktsiisimääradega ja sellega koos ka käibemaksumäära langetamisega. Me vähendame Eesti tarbijatele ja ettevõtetele kütuse hinna tõusust tingitud ostujõu langust ja ettevõtete konkurentsivõime vähenemist. Samuti on maksulangetuse eesmärk stabiliseerida tööturgu, see on tähtis. Hinnatõusude tagajärjel on ennustatav toodete ja teenuste järsk hinna tõus, mis vähendab tarbimist. Ettevõtetele ja tähendab see korraga nii sisendhindade hüppelist kasvu ja samal ajal väheneb müügikäive, mistõttu tekib surve leida kokkuhoidu tööjõu arvelt. Teisisõnu, asuda koondama. Maksualandused toetavad seega ettevõtteid ja aitavad säilitada töökohti, stabiliseerides nõnda tööturgu. Toiduainete käibemaksu hinna langetamise eesmärk on ühtlasi toiduainete hinna tõusu pidurdamine. 

Täpsustan veel ka määrasid. Kui me räägime aktsiisidest, siis meie ettepanek on vähendada kõiki aktsiisiga maksustatavaid energiahindasid Euroopa Liidu miinimumini. Toon siin näiteks, et bensiiniaktsiisi vähendaks praeguselt 591 eurolt tonni kohta 359 peale. Diislil on sama lugu, 490 pealt 330 peale. Ja elektriga, noh, need numbrid võib-olla … Ma liiga palju numbreid ei loe ette, aga kui kellelgi tekib huvi küsida, siis ma võin täpse numbri öelda. 

Meil oli ka komisjonis etteheide, et praegu on Eestis kolm eraldi käibemaksumäära, on soodusmäär 9, soodusmäär 14 ja siis on tavamäär 24. Kui me nüüd tahame 5%-lise juurde teha, siis Euroopa Liidu reeglite järgi neljandat käibemaksumäära ei saa teha ehk rohkem kui kahte soodusmäära teha ei saa. No selle saame me ära siluda teisel lugemisel kindlasti, et me saame kas tänase 9 soodusmäära tõsta, langetada 5-le või saame selle 5 parandada 9-ks. See on juba niisugune tehnika asi. 

Etteheide, mida ma kuulen väga sageli Eestis, eelkõige reformierakondlaste suust, aga ka teiste samasuguste majandusest ja rahandusest mittearusaavate inimeste käest, on see, et ei, ega siis aktsiisilangetused ei jõua ju hinda, kaupmees paneb raha taskusse. Komisjonis hea huumor, toodi mulle näiteks, et Lätis langetati kütuseaktsiisi ja hind ei langenud. Ma küsisin, aga miks te Läti näidet mulle toote? Ma toon teile Eesti näite. Eestis ka langetati, kütuse, diisli hinda vähendati ja kohe jõudis hinda. Kohe jõudis hinda! Lihtsalt sel ajal oli selline valitsus, kes hoolitses selle eest, et turuosalised saaksid aru, et kui maksu vähendatakse, siis peab see olema posti otsas näha. 

Ja täpselt samamoodi, kui me räägime alkoholiaktsiisi langetamisest, mille tegin ära ka siis, kui ma olin rahandusminister, siis räägiti meile kogu aeg sama juttu, et ei, no ega see ei jõua hinda, lihtsalt õlletootjad panevad selle raha taskusse ja hind ei muutu. Aga tuli istuda õlletootjatega maha, rääkida neile, vaadata sügavalt silma ja öelda, et eks ju, on ju, te nüüd ei pane seda taskusse, vaid aitate hinnalangusele kaasa ja eks ju, on ju, nad tegid nii. Teisisõnu, selle jaoks tuleb vaeva näha, et see maksulangetus jõuaks tarbijani. 

Ja veelgi enam, kui me tegime ära diisliaktsiisi langetuse Eestis 2020. aastal, siis esiteks jõudis see hinnalangetus posti otsa kohe ja reaalselt tarbijani. Teiseks, selle kaugem tagajärg oli see, et Eestis langes sisendhind transpordifirmadele. Transpordifirmad tõstsid oma töötajate palkasid ja Eestis hakkas laekuma, Esiteks, inimesed said suurema palga, ja teiseks, hakkas laekuma paremini tööjõumaks. Ehk siis riigieelarve tegelikult ei kaotanud üldse, riigieelarve sai tööjõumaksude arvelt selle nii-öelda aktsiisilaekumise vähenemise tegelikult tagasi tööjõumaksude arvelt. Ja veelgi enam, kuna Eesti ettevõtted muutusid konkurentsivõimelisemaks Läti ettevõtetega võrreldes, siis nende turuosa, kaubamahud ja käibemahud suurenesid, nii et ka käibemaksu laekumine paranes. Siin on väike lifehack teile, refikad: maksude langetamisel on võimalik riigieelarvesse raha juurde tuua. Te muidugi isegi pähe pekstes ei usu seda, aga nii Eesti näide kui ka paljude teiste riikide näide seda kinnitab. Nii et kõik läheb paremaks: inimeste elu läheb paremaks, hinnad lähevad odavamaks ja riigieelarve läheb ka paremaks. Ei ole keeruline pähkel pureda, tuleb poolt hääletada.

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult on ju selle eelnõu üks osa suurendada Eesti konkurentsivõimet. Kuidas te praegu hindate, kas on üldse võimalik selle maksupoliitika juures, mille Reformierakond on kehtestanud, jõuda majanduskasvu? Kas Eesti inimeste elu saab praeguses olukorras paremaks minna?

Reformierakond on viis aastat majandust kasvutanud ja eelarvet korda teinud. Tulemuseks on Euroopa kõige pikem ja kõige sügavam majanduslangus, kõige kõrgem inflatsioon ja kõige järsem ostujõu langus. Ehk siis marksistlikus terminoloogias praktika on tõe kriteerium, et ei paista kuskilt otsast, et nad saaksid aru, oskaksid või suudaksid majandust kasvama panna. 

Ja kui me räägime majanduskasvust, siis see ei ole abstraktsioon. Inimesed tihtilugu ei saa aru, mis see SKP number minusse puutub. Puutub tegelikult. SKP-ga mõõdetakse seda, kas inimeste elu läheb paremaks või mitte. Ja loomulikult ei ütle SKP number, kas ühes või teises regioonis kasvas rohkem või vähem, kas mingis sektoris oli kasv parem või mitte. See üleüldiselt näitab, kas läks paremaks või mitte. See on lihtsalt mõõdik. 

Ei, Reformierakond ei ole teinud ühtegi liigutust, et majandus hakkaks paremini kasvama. See, mida nad räägivad siin, et nad tegid meile kõigi aegade kõige suurema maksulangetuse – no ei ole kohanud Eestis inimest, kes tunneks, et see võit oleks temani jõudnud. 

Ja üks põhjus, miks me selle eelnõu siia tõime, on ju see, et meil on selle aasta alguses tabanud Eesti inimesi täielik tsunaami pööraselt suuri küttearveid, elektriarveid. Isegi kui kellelgi mingisugune sissetuleku paranemine tsipakene oli, siis see kõik on ammu uppunud nende energiapoliitika tulemuse alla. 

Teine põhjus on see, et, ütleme siis niimoodi, peamiselt Iraani sõja tõttu on maailmaturul naftahinnad kasvanud. Me kõik teame, kuidas see asi töötab. Kui kas või üheks hetkeks maailmaturul nafta hind kasvab, siis see on samal hetkel kohe kütusemüüjatel posti otsas, sest nad ju samal hetkel ostsid naftat ja see kohe samal hetkel rafineeriti ja jõudis nende tanklasse pumba juurde, nii et nad peavad selle raha meilt ära küsima. Kui maailmaturul hinnad langevad, siis paari kuu pärast võib-olla tuleb hind mõne sentimeetri lähedale sellele langenud hinnale, sest neil on kõik laod täis hirmus kallist kütust. 

Me teame, kuidas see käib. Seda nimetatakse raketi- ja udusuleefektiks, et kui hind tõuseb, siis läheb nagu raketi, ja kui langeb, siis tuleb nagu sulg alla. Eesti inimesi tabab see täpselt samamoodi ja tabab olukorras, kus viimased viis aastat on majandus langenud, on inflatsioon olnud väga suur, inimestel varusid ei ole, ettevõtetel varusid ei ole. Enam ei ole kusagilt võtta, inimesed ongi hädas. 

Mis puudutab konkurentsivõimet, siis see on väga oluline asi, mida meil kiputakse ikka ära unustama, et Eesti majandus ei ole kusagil vaakumis või autarkiline. Eesti majandus on siiski suure rahvusvahelise majandusega seotud tihedalt, nii naftahinna kaudu kui ka muude mehhanismide kaudu, valuutahindade kaudu. Ja kui meil on konkreetselt elekter ja kütus kallim kui näiteks Lätis, siis kolib tootmine Lätti, siis kolib see transpordifirma Lätti, siis kolib see kõrge lisandväärtusega ettevõtja Lätti. 

Me mäletame kõik seda, kuidas Eestis oldi väga uhked enda üle ja oldi väga rahul enda üle, et tselluloositehas suudeti tuksi keerata ja tselluloositehas kolis Lätti. Ja sellega koos kolis Lätti ka palk ja maksutulu ja inimeste heaolu kasv. Nii et selles mõttes, kas ta kolib Lätti või ta kolib Soome või ta kolib Rootsi või Poolasse, aga ära ta siit kolib ja on halastamatult kolinud, selles osas ei ole meil siin midagi vaielda. 

Eesti on olnud ainus riik Euroopa Liidus, mis on viimastel aastatel olnud negatiivse välisinvesteeringu vooluga. Kui vanasti oli niimoodi, et Eestisse tuli investor sisse, raha tuli sisse ja ehitati midagi või osteti siin midagi üles, siis nüüd läheb raha välja järjest, mitu aastat järjest on raha läinud välja, mis tähendab seda, et kapital kolib minema ja sellega seoses rikkus kolib minema, töökohad kolivad minema, maksulaekumine kolib minema. 

Me peame midagi sellega ette võtma. Kõige kindlam viis saada majandus Eestisse tagasi on energiahindade alandamine ja kütusehindade alandamine, see on majanduse nurgakivi. Ja suur osa sellest hinnast tänasel päeval moodustab maks. Nii et kui me tahame alandada, siis see on puhtalt poliitikute ja riigi käes see kang.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! No jaa, selge on ju see, et toiduainete käibemaksu alandamine on kohe üks kiire meede, millega tegelikult tulla meie inimestele appi. Me oleme Euroopas tõenäoliselt üks väheseid, Taani äkki on veel, kellel on umbes sama protsent käibemaksu, 25% äkki oli. Kuidas see ikkagi nii on, et kui Läti või Soome vähendab toiduainete käibemaksu, siis sealt 80–90% kandub tegelikult üle toidu hinna alanemisse? Aga kui meie rahandusminister Ligi tuleb rääkima, siis ei ole võimalik. Me küll võtame kõikvõimalikke liberaalseid õudusi üle Euroopast, aga neid asju, mida meil vaja oleks üle võtta enda majanduse turgutamiseks ja inimeste aitamiseks, siis me ei näe seda. Isegi Soome ei näe. Tegelikult Soomes töötab ka käibemaksu alandamine, kohe inimestele reaalselt ka toidu hinnas peegeldub. Miks see nii on? Kas see arutelu oli komisjonis ka, kui sa kaitsesid seda meie eelnõu?

Aus vastus, miks ei taheta toiduainete käibemaksu langetada, on see, et see on väga suur summa. Käibemaks üldse on meie riigieelarve üks peamine tuluallikas sotsmaksu ja tulumaksu kõrval. Toiduained moodustavad väga suure osa sellest maksustatavast käibest, mis meil üldse on majanduses. Siin on erinevad hinnangud. Mina seda 400 miljonit, arvan, et see on laste hirmutamine. Oma kogemusest rahandusministrina kui ma läksin ametnike juurde jutuga, et teeks nüüd maksualanduse, aga nad tulid ikka uljalt ulmeliste suurte numbritega, miks seda teha ei saa. Ja siis, kui hakkasid nende arvutusi nokkima, siis tuli välja, et tegelikult nad on kaks korda vähemalt üle pingutanud selle numbriga. Aga nad teevad seda iga kord. Kui oli vaja Reformierakonna automaksu müüa, siis nad tulid uljalt suurte laekumisprognoosidega, mis kuidagi kokku ei tulnud. See on kõik selline poliitiline kasulikkus. 

Aga fakt on see, et käibemaks on suur tükk riigieelarve tulust ja toiduained sellest käibemaksust on ka suur tükk ja sinna on see koer maetud. Aga kui me nüüd selle asja tagurpidi pöörame, siis see tähendab ju seda, et kõik maksud, mida riik kokku korjab, on raha, mis on inimeste taskust ära võetud. Ehk siis teisisõnu, kui see on suur tükk, siis see on suur tükk, mis jääb inimestele kätte ja teeb neid vähem vaeseks või aitab neil paremini toime tulla. See ei ole väike meede inimeste toimetuleku aitamiseks, seda tuleb meeles pidada. Kui me räägime suurest rahakamakast, siis see on suur rahakamakas, mille riik praegu inimeste taskust kokku korjab. Ja muide, on oluline siinjuures öelda, et kõige rohkem puudutab see, ütleme siis, vaesemat otsa ühiskonnast, kellel on niigi vähe raha ja kellel põhiosa sissetulekutest kulubki sundkulutustele ehk toit, kütus, riided, eluase. See aitab neid inimesi väga kiiresti väga palju. 

Tulla jutuga, et see mitte mingil juhul hinda ei jõua, on vastuolus reaalsusega. Reaalsed näited teistest riikidest ikkagi kinnitavad, et jõuab küll. Ja mida tuleb ka aru saada, on see, et Reformierakond sellest ei tea midagi, sellepärast et nad on endistest kommunistidest ümbersündinud liberaalid, kes tänasel päeval viivad ellu sotsialistlikku poliitikat. Nii et nad ei teagi, millest me räägime. Aga see, mis hindasid alandab, on eelkõige siiski eluterve konkurents turul. See, et meil on palju poekette või ka palju kütusetanklakette, kes üksteise tagant kliente, turuosa endale tahavad saada, ja selle turuosa endale saamise peamine mehaanika on siiski konkurentsivõimelist, apetiitset hinda pakkuda. Ja see oli see trikk, millega me ju õlle hinna alla saime. Istusime õlletootjatega maas ja ütlesime, et kes esimesena hinna alandab, see saab rohkem kliente, eks ole, see nii toimib. Kütusemüüjatega oli täpselt samamoodi. Mul oli viis kütusemüüjat, suurt firmat Eestis, ja üks oli see, kes ütles, et esimesel päeval lasen kohe hinna alla, ja teised pärast seda tõstsid käpad püsti ja ütlesid, et no ju siis meie ka. Konkurents on see, mis hinna alla toob. Kui me räägime sellest, et kui me maksu vähendame, siis tekib ettevõtjatel võimalus kohe konkurentsis turul minna endale eelist otsima. 

Teine asi, mida me Läti näite puhul samamoodi peame esile tooma. Mis juhtus, kui lätlased vähendasid toiduainete käibemaksu? Nad vähendasid, eelkõige nendel oli see suunatud kohapealsele toidutootmisele. Mis juhtus? Kaks või kolm väga positiivset asja juhtus. Esimene asi, tõepoolest, hind tuli alla. Hind ei tulnud nii palju alla, nagu oleks loodetud, aga tuli alla. Teine positiivne efekt oli see, et marjasektor või kohapealne toidutootmise sektor tuli varimajandusest välja ja hakkas makse deklareerima. Nii et maksulaekumine tegelikult kasvas maksulangetuse tagajärjel, sest enne seda oli hästi palju varimajandust, musta majandust. Ja kuna maks langes, siis tuli ... Ja kolmas positiivne sektor oli see, et palgad selles sektoris kasvasid. See sektor sai maksta rohkem inimestele raha, sest riik võttis vähem ära vahepealt. 

Nii et need on ka asjad, mis loevad. Kui me langetame toiduainete hindasid ja see ei lange nii palju, nagu me tahaksime, aga samal ajal näiteks poemüüja või, ma ei tea, kassapidaja või saalitöötaja saab palka juurde, siis see on ka positiivne efekt, mis aitab inimestel paremini toime tulla. Ma ütlen, et sellest reformierakondlastega ei ole mõtet arutada, nemad ehitavad sotsialismi. 

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Praegu on ju ikkagi väga tuline olukord Hormuzi väinas ehk siis minu meelest päevakajalisemat aega sellise eelnõu esitamiseks annab ikka planeerida. Ja see olukord ei katke niipea. Ehk siis koalitsioon võiks mõelda kas või mingile kompromissile meie eelnõu survel. Tehku kas või oma eelnõu, aga langetagu neid kütusehindasid, sest varsti läheb asi täitsa kontrolli alt välja.

Jaa, no koalitsioon ju tegi meile tohutu suure teene: ta lükkas edasi planeeritavat aktsiisitõusu sel kevadel. Me peaksime kõik olema tänulikud parteile ja valitsusele, et ta lükkas edasi – ei jätnud ära, ei kehtestanud uut, vaid lükkas aasta võrra edasi. 

Komisjonis oli hea huumor. Ma loodan, et pärast saab lasta selle ilusti stenogrammi ka, kui komisjoni ettekandja tuleb siia. Meie plaani peale langetada bensiini- ja diisliaktsiisi arvasid reformierakondlased, et hinnalangetus toob kaasa suurema tarbimise – mis on loomulik, jaa, võib tuua küll – ja Eesti suurem tarbimine toob kaasa kütusehinna tõusmise. Ma küsisin veel igaks juhuks üle, kas ma saan õigesti aru, et majandusgeeniused arvavad, et Eesti tarbimise maht tõstab maailmaturul nafta hinda. See on see, mispärast me ei saa praegu maksu alandada, et meie inimesed sõidavad mõne kilomeetri rohkem, panevad kütust mõned liitrid rohkem ja selle tagajärjel maailmaturul nafta hind plahvatab kohe? Sellega seoses me ise tühistame ära meie maksutõusu tegeliku efekti, kuna tarbima hakkame rohkem, siis nõudlus on suurem ja selle tagajärjel meil järsku ikkagi hind uuesti kasvab. Ma pean kohe andma mingisuguse auhinna jaburuse kõrgpilotaaži eest  sellise jutu peale. 

Jaa, tegelikult ei ole mingit põhjust … Vaat me jõuame tagasi selleni, et kui Eesti maksustab aktsiisiga diislit või bensiini või elektrit rohkem kui Läti või Leedu, siis sõltumata sellest, mida teeb nafta hind maailmaturul või gaasi hind maailmaturul, meil on alati see kaup kallim, kui on Lätis või Leedus, sest me oleme riiklikult teinud selle kallimaks. See tähendab seda, et meie ettevõtetel on rahvusvahelises konkurentsis, regionaalses konkurentsis kohe raskem toime tulla. Meie ettevõtetel on kohe vähem võimalik maksta head palka, sellepärast et me maksame selle palga asemel riigile aktsiisi. Meie ettevõtetel on kohe raskem saada juurde oma mahtu, laiendada turul kohalolekut. 

Ehk see, et posti otsas hind üles ja alla käib, on tõesti maailmaturuga seotud, aga see osa seal hinnas, mis on riiklik maks, kui on meil kõrgem, kui on Poolal või Lätil või Leedul, siis me oleme alati permanentselt rahvusvahelises konkurentsis neist halvemas seisus ja jääme kogu aeg raskused jalgade küljes seda võidujooksu pidama. See on see iva, mille tõttu, ükskõik, kui Hormuzi on nafta kallis, siis ta on kallis nii soomlastele kui ka lätlastele, sama kallis kui meile. Aga kui me ise teeme ta veel kallimaks oma maksudega, siis me oleme ise endale jalga tulistanud. Seda olukorda tuleks ära lõpetada ja kütuseaktsiisid peaksidki permanentselt olema võimalikult väiksed, elektriaktsiis loomulikult samamoodi, gaasiaktsiis loomulikult samamoodi. 

Toiduainete käibemaks on see, mida juba öeldud. Euroopas on kaks riiki, kus ei tehta mingisugust soodustust toiduainete pealt tarbijale: üks on Eesti ja teine on Taani. Kõikides teistes riikides – Soomes, Rootsis, Saksamaal – on osale toiduainetele nullmääraga. Palju kirutud konservatiivses Ungaris on ka soodusmäär. Rääkimata Hispaaniatest ja Prantsusmaadest ja kõigist. Miks on Itaalias ja Prantsusmaal veel nii odav? Nullmääraga! Ei ole maksu peal, ei ole aktsiisi, ei ole alkoholimaksu. See on nende jaoks oluline laua peal olev asi. Aga meie, näe, maksustame, eks ole, sest eestlane on nii rikas, et ega me odavalt ikka küll endale ei luba. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Vaadates seda aastaid kestnud hinnatõusu Eestis, siis nii kütuseaktsiisi langetamine kui ka toiduainete käibemaksu vähendamine on hädavajalikud asjad. Teistpidi on Eesti inimesed ka petta saanud. Kütuseaktsiisi omal ajal tehti, siis öeldi, et see läheb ju teederemonti. Keegi ei lubanud selle eest rahastada LGBT ühingut või teha muid trikke, mida praegu sellesama kütuseaktsiisiga tehakse. Aga kui nüüd tulla nende mõjude juurde, siis reformierakondlased räägivad, et see ei aita, ei anna Eesti majandusele midagi, et hinnad ei lange. Äkki te seletaksite korra veel lahti seda mehhanismi, kuidas tegelikult maksulangetused ikkagi majandusele positiivselt mõjuvad? Ma arvan, et nendel vähestel reformierakondlastel, keda siin saalis ei ole, oleks ka seda kasulik kuulata.

Jah, no autojuhtidelt küsitakse ju teederemondiks, ma ei tea, kui mitut erinevat maksu. Kõigepealt on kütuseaktsiis, siis on meil automaks, registreerimistasu, siis muidugi me maksame käibemaksu kõikide asjade pealt, mis meil seal on, ja siis lõpuks teid ei ehitata. See on ikka päris õudne. Ja siis veel otsa näägutatakse, et te tahate veel planeeti hävitada, kui te tahate punktist A punkti B jõuda normaalse inimese moodi. 

Proovime uuesti siis ja proovime Eesti näidete põhjal. Mulle komisjonis üritati mingit Läti näidet ja umbes Bulgaaria näidet tuua. Ei, teeme Eesti näidete puhul! Ma võin tuua ka kaugemaid näiteid, et Margaret Thatcher tegi maksualandusi, Ronald Reagan tegi maksualandusi, Trump tegi oma esimesel ametiajal maksualandusi, tegi nüüd oma teisel ametiajal uuesti maksualandusi. Efekt on iga kord üks ja sama, kui sa teed õigesti maksualandused, mitte nii, nagu Reformierakond oma küüruasja, mis lendas vastu taevast. Aga kui sa teed õigesti maksualandused õigesse kohta, siis tulemuseks on majanduse elavnemine. 

Tänasel päeval, kui sa lähed ja otsad bensiini või diislit, siis rohkem kui pool sellest – praegu on natuke alla 2 euro tulnud tagasi, seal 1,7–1,8 peale – on riiklikud maksud. Üle poole sellest: käibemaks, aktsiisimaksud, seal on mingid pudi-padi asjad veel otsas. Ja see on suurem protsent, kui on lätlastel. Me oleme enam-vähem samal tasemel kui soomlased. Väga palju riike ei ole Euroopas, kus kütuseaktsiis on suurem kui Eestis. Me oleme põhimõtteliselt seal tipus, nelja-viie kõige kallima aktsiisiga riikide hulgas. Sama kehtib toiduainete käibemaksu kohta. Absoluutses tipus! Ehk me lähtume sellisest pangaröövli loogikast, et miks me sealt raha võtame, sellepärast et saame. 

Ma tulen uuesti selle kütusenäite puhul tagasi. Eestis langetati diisliaktsiisi samale tasemele Leedu ja Poolaga. Tulemuseks oli, et meie transpordifirmad ei tankinud enam Leedus ja Poolas ega jätnud enam oma maksuraha Leedusse ja Poolasse, vaid hakkasid tankima Eestis, jätsid maksuraha Eestisse. Aga kuna nad said odavamalt – oma siseriiklikke reise nad ei saanud, pikamaareise nad said võtta teistest riikidest, aga siseriiklikke transpordireise nad ei saanud teistest riikidest võtta –, kuna nad said nüüd siseriiklikult ka odavamalt, siis neil tekkis võimalus pakkuda kas odavamat hinda või pakkuda oma töötajatele paremat palka. 

Kust tuli kohe kaks asja: suurem käive ja maksulaekumine tööjõumaksude kasvu pealt, konkurentsivõime paranemine ja ekspordi suurenemine – kõik head asjad. Ja lõppkokkuvõttes juba järgmisel aastal oli maksutulu riigile kokku suurem – käibemaks, tööjõumaks ja tegelikult ka aktsiisimaks –, kui see esialgne ainult selle aktsiisimaksu langetuse pealt prognoositud miinus üldse ette nägi. Ehk teisisõnu, me olime kohe plussis. Me olime kohe plussis eelarveliselt ja kõik võitsid, ettevõtted võitsid, tarbijad võitsid, kes teenust ostsid, ja töötajad võitsid, riik võitis. 

Ja loomulikult on kusagil see tasakaalupunkt. Me võiksime ju öelda, et laseks kõik maksud nulli ja mis nii viga oleks. Kusagil on tasakaalupunkt, mingid avalikud teenused, riigieelarve peab ka kuskilt raha saama, aga täna me oleme sellest tasakaalupunktist väga kaugel. Me maksustame rohkem, peaaegu, kui kõik teised riigid. Me oleme käibemaksus toiduainete pealt Euroopa absoluutses tipus ning kütuse ja energia pealt oleme Euroopa kõige-kõige tipus ka, koos Põhjamaadega põhimõtteliselt. Teised kõik riigid on meist madalamate maksudega. 

See tähendab seda, et loomulikult meil rahvusvahelises konkurentsis pole millestki rääkida, meil ei ole midagi kellelegi pakkuda. Rahvusvahelises konkurentsis me oleme omadega käpuli ja ennast ise sinna käpuli lükanud ega otsigi teed välja sellest. Mis tähendab seda, et eksporditulu oleme ära andnud kellelegi teisele, maksutulu oleme ära andnud kellelegi teisele, majanduskasvu oleme ära andnud kellelegi teisele. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Hea eesistuja! Hea ettekandja! No ettevõtjad tegelikult teavad, mida tähendab teenida käibe pealt ehk kogusest, mitte kõrgest hinnast. Ehk sa müüd rohkem asju, mis maksavad 10 senti, ja tee nüüd lõppkokkuvõttes rohkem, kui müüd sama asja 2 euroga ja ootad, millal tuleb keegi ära ostab. Reformierakond, kes on aastaid ennast reklaaminud ettevõtjate erakonnana, on sellest mõtlemisest hälbinud ikka väga kaugele kosmosesse. Rääkimata sellest, et nende valitsemine on täiesti korruptiivne, kõrgete maksudega korjatakse üle välja raha kokku ja jagatakse see omade, mingi väikese ringi vahel laiali. Ehk on välja valitud, keda toetada meie kõigi rahaga. Praegu on need relvaärimehed ja nüüd on tulnud veel mingi müstiline AI, kuhu hakatakse raha suunama ja räägitakse, et see hakkab majandust kasvatama. Tundub, et neil on täiesti ükskõik, mis saab meie rahvast, mis saab meie majandusest, peaasi, et nende mingid jänese sõbrad ja sugulased hästi ära elavad. Kas see võib olla näiteks põhjus, miks nad nii väga keelduvad aktsiiside ja maksude alandamisest?

Ja mina ei ole suutnud tuvastada meie tänasel valitseval koalitsioonil, nad ei ole nad kusagilt otsast reetnud, et neil läheks korda inimeste hea käekäik. Vastupidi, ma olen ja korduvalt kuulnud, kuidas meile ministrid räägivad, kuidas tulebki halvemini elada, kartuleid süüa, ma ei tea, pesemata kartuleid või konserve süüa ja autoga mitte enam sõita ja üleüldse mitte tarbida enam. Meile räägitaksegi, et elu peabki halvemaks minema. Meie arusaamine on see, et elu peab paremaks minema. Ja seda paremaks minemist tehakse poliitiliste valikute, poliitiliste otsustega, ükskõik kas see on energiapoliitikas või maksupoliitikas või kusagil mujal. 

See eelnõu siin on kantud, täiesti fokuseeritud soovist aidata inimestel paremini toime tulla, teha asju odavamaks, et inimesed, kellel on rahaga kitsas, oleks võimalik paremini ära elada. Ütleme siis, et rohkem vorsti leiva peale osta, rohkem kütust autosse osta, et paremini kooli viia oma lapsi ja tööle jõuda. Ja see on see, kust inimesed võidavad. See on see võit, mida tuleks suurelt plakatiga välja panna, aga sellele võidule hääletavad nad vastu. 

Nüüd, loomulikult, kõik me teame seda retoorilist küsimust, mida eelarve kordategijad meile ütlevad: aga kust raha tuleb, kus on riigieelarve kate? Komisjonis mult ka küsiti ja ma ütlesin: aga, kulla refikad, mille järgi te üldse vahet teete. Te teete igal aastal miljard ja poolteist, virutate vasakule, võtate laenu. Mille järgi te vahet teete, et mõnisada miljonit rohkem tuleb riigieelarvesse miinust? Kust te üldse märkate? Miljardid lendavad teil. Nüüd hakkate nina nokkima 200 miljoni pärast siin aktsiiside pealt. Kust te üldse tähele panete seda raha? Te muudkui laenate niikuinii kogu aeg, miljard siia-sinna. Selles mõttes, et kust see raha tuli siis, kui oli vaja seda maksuküüru asja teha? Kuskilt tuli, laenati. Kust see raha tuleb siis, kui on vaja 500 miljonit, 400 miljonit igal aastal Rail Balticule panna? No näe, laenatakse. Aga kust see raha tuleb siis, kui on vaja LGBT-le anda kümneid miljoneid? No näe, laenatakse. Mille järgi nemad üldse märkavad, kust raha tuleb või kuhu raha läheb? Riigivõlg kasvab nelja aastaga kahekordseks. Mis te nüüd hakkasite muretsema, järsku, refikad? No ärge muretsege, pole teie mure. 

Aga ma muidugi tean, kust raha tuleb. Meil ei ole probleemi tuludega Eesti riigil, meil on Eesti riigil probleem kuludega. Sõna otseses mõttes lähevad meil sajad miljonid vasakule, jätame Rail Balticu tegemata ja saame teha toiduainete käibemaksu alandamise. Riigieelarves ei juhtu mitte midagi, pigem oleme väikeses plussis. Jätame Rail Balticu tegemata ja saame toiduainete käibemaksu plaks ära teha, riigieelarves tasakaalupunkt ei muutu. Jätame tuulikud subsideerimata ja saame kõik kütuseaktsiisid alla tuua, mitte midagi ei muutu. See mõnisada miljonit, mille kohta te siin ütlete, et riigieelarvele jääb see tulemata, jätame tuuliku meestele andmata – ja oleme ikka samas kohas, kus praegu. Küsimus on prioriteetides, sõbrakesed. Kumb on tähtsam – kas see, et inimestele oleks odavam toitu osta, või see, et te ehitate rahvusvahelist kiirraudteed Häädemeestele? 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, te jõudsite ka oma selgitustega sinnamaani, kus ma tahtsin küsida. Lähiaastatel prognoositakse, et riigivõlg kasvab 30% SKP-st ja samal ajal seda raha ei kasutata ju investeeringuteks, vaid eelkõige igapäevaste kulude katmiseks. Kõrvalt vaadates ma arvan, et väga paljudel Eesti elanikel on see tunne, et Reformierakond kurnab Eesti majandust ja Eesti inimest välja. Mis võiks pikemas plaanis sellise tegevuse tagajärg olla?

Jah, mitte 30%, vaid Rahandusministeeriumi enda prognoos on, et 39% SKP-st on meie võlakoormus nelja aasta pärast ehk kümnendi lõpuks. See on kahekordne võrreldes tänase päevaga. Tänasel päeval on see nõksa üle 20% ja see tänane 20% on kahekordne võrreldes sellega, mis Reformierakond alustas riigieelarve kordategemist, kui nad võimule tulid. Ehk siis me läheme nagu päris jõhkralt pikkade sammudega, ütleme siis niimoodi, Prantsusmaa suunas või kuskile sinna. Itaalia veel ei paista, Kreeka ja Itaalia on natuke veel kaugemal.

Mul ei ole küll enam mingit kahtlust, et tänaseks päevaks on Reformierakonnas võetud vastu selge selline, noh, võib-olla sõnastatult ei ole seda välja öeldud, aga hoiak on selline, et nad niikuinii järgmiste valimiste järel istuvad opositsioonis. Las siis järgmine valitsus ka tõstab makse, kärbib teenuseid ja saab rahvaviha aluseks, üritades ära klaarida seda käkki, mida nemad on kokku küpsetanud. See on minu meelest see poliitiline kalkulatsioon. Aga sellisel juhul olge head, aidake nüüd seda käkki suuremaks teha vähemalt sellega, et langetame siis aktsiise ja käibemaksu, inimestel hakkab kergem. Küll järgmine valitsus tuleb, ära klaarib.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma tegelikult küsiksin sellise – see on natuke trikiküsimus –, aga äkki sa seletad seda ka natuke lahti. Mis sa arvad, miks Reformierakond ei taha pangamaksu kehtestada, kui neil raha nii väga vaja on, vaid hoiavad selle asemel kõrgena tarbimismakse ja aktsiise, mis tulevad tavaliste inimeste taskust? Millest küll selline selektiivsus?

Jah, vot see on 200 miljardi dollari küsimus. Kui ma nüüd nendele, kes ei jälgi või ajaloos kurvi taha on jäänud, õppekurvi taha jäänud, siis see on see nii-öelda spekulatiivne number, kui palju Eestist rahapesuga läbi liikus. Meil oli komisjonis ja tuleb siia saali varsti ka meie enda ettepanek pangamaksu tekitamiseks või siis, ütleme, eraldi pangale ühe lisamaksu tekitamiseks. Reformierakondlased olid seal päris saba peal, et kui kole lugu see on, et niisugust asja üldse mõeldakse ja tahetakse ja kui halb asi see on, et ealt ei hakka nagunii raha laekuma ja kõik need jutud. Ja siis natukene see vestlus seal edasi-tagasi põrkas ja see viimane argument oli see, et Leedus tehti, Leedus ei kasvanud intressid, ei vähenenud laenumahud, vastupidi, laenumahud suurenesid, Eestis ei tehtud siis, kui me viimati välja pakkusime, Eestis kasvasid intressid ja laenumahud vähenesid, aga vaesed leedukad – neid on hirmutatud, et üks pank kolib sealt peakorteri ära. No see on küll ränk. See on küll ränk! Laenumahud kasvasid, intressid ei kasvanud. Meil laenumahud vähenesid ja intressid kasvasid, aga vähemalt ei koli meilt mõnda pangakontorit ära. 

Jälle, ma ütlen, see on prioriteetide küsimus. Kui me nüüd mõtleme selle peale, kes maksab, siis tegelikult, kui me mõtleme Eestis olevate pankade peale, siis suurem osa pangaturust ei ole kodumaine kapital. On kodumaiseid pankasid ka ja nad on viimaste aastatega tegelikult oma turupositsiooni parandanud, LHV, Coop ja Big. Aga suured mürakad on ikkagi väliskapital, Swed, SEB ja Luminor. Ja nende tulusus, see kasum, mis nad siit välja viivad, hoolimata sellest, et meil on pankade avansiline maks ka, on nende tulusus suurem kui nende kodumaal, suurem kui võrreldavalt mujal keskmiselt OECD riikides. See tähendab, et nende aktsionäride või omanike tulusus on ka suurem kui pankadel tavaliselt. Ehk siis, kui me seda maksu teeksime, siis me maksustaksime sisuliselt Rootsi või Taani fonde või pensionisaajaid. Ja ausalt öeldes mina magan paremini, kui nemad on maksustatud rohkem, võrreldes sellega, et Eesti maainimene on oma toidukorviga maksustatud. Minu prioriteet oleks jälle neid rohkem maksustada. Las neil olla väiksem tulu oma pangaaktsia pealt, nad saavad hakkama. Võtame selle raha riigieelarvesse sealt, las meie inimesed maksavad vähem toiduainete või kütuse või elektri pealt. Minu prioriteet oleks see. REF-i prioriteet on mujal. Eks nad kohe varsti nupulevajutusega näitavad, kus nende prioriteet on.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Selleks palun ettekandjaks rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Austatud juhataja! Head kolleegid, tere õhtust! See ettekanne oli nüüd siin küll eluülikooli vähemalt mikrokraadi vääriline, selline südiõpetus kõigile. (Saalist öeldakse midagi.) Jaa. Eelnõu sai päris selgeks. Samamoodi tänan kolleegi täpse ülevaate eest komisjonis arutatust. Mul ei jäägi muud öelda, kui et Vabariigi Valitsus eelnõu ei toeta. Võeti vastu järgmised menetlusotsused. Võtta eelnõu päevakorda täna, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, selles kahes küsimuses oli konsensus, ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Selle kohta toimus hääletus ja 5 oli poolt, 2 vastu. See on minu poolt kõik.

Teile on ka mõned küsimused. Martin Helme, palun!

Jaa. Väga tänuväärne, et sa olid nii konkreetne ja sisukas. Aga mul, ma tahaks üle … Vot ma tõesti tegin silmad suureks, kui Maris Lauri hakkas mulle seletama, et kui me Eestis langetame bensiiniaktsiisi, siis Eesti tarbimine viib kütuse hinna üles. Ta ei olnud nõus taganema sellest väitest, et Eesti tarbimine maailmaturul nafta hinna viib nii üles, et selle maksulangetusega saadud kasu kaob ära, sest turunõudlus tõstab hinda. Küsiks, et kas sinu nii-öelda tagasilükkamise hääletuse argumentide hulgas oli see sama ka või? Või sa siiski arvad, et Eesti tarbija ei suuda Hormuzi väinaga võidelda?

Jaa, see küsimus tõesti oli. Maris Lauri vastas, tsiteerin: maailmaturul mõju ei ole, kuid Eesti sisesele hinnatasemele võib mõju olla. Nii ta sulle vastas. Nii ta teile vastas.

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma lihtsalt küsin ettekandja käest ka. Siin täna on kõlanud neid positiivseid mõjusid ja argumente on lahti räägitud väga põhjalikult. Kuna ühtegi su erakonnakaaslast enam saalis ei ole, sest ilmselgelt neid see teema ei huvita, kütuseaktsiisi langetamine ja toiduainete käibemaksu langetamine kindlasti ei meeldi Reformierakonnale, aga neid siin ei ole, aga sina oled nüüd kõiki neid positiivseid argumente kuulnud, äkki sa siis räägid meile siin omavahel ka, mis ikkagi tegelikult head see toiduainete käibemaksu langetamine kaasa tooks ja kütuseaktsiisi langetamine? Tooksid sa palun need positiivsed aspektid välja, mida sa näed selle asja juures või kuulsid praegu siin ettekandes?

Kahtlemata on aktsiisi langetamisel kindlasti positiivseid mõjusid. Võib-olla mõni sent ka kütusemüüjad lasevad postihinda alla, aga negatiivsed mõjud on nii suured, et riigieelarve praegu ei suuda neid kanda. Aktsiisilangetus 400 miljonit ja käibemaksu langetus nii toidule kui ka kütustele 330 miljonit, nii meile analüütikud Rahandusministeeriumist ütlesid. 

Ja mida mina ei teadnud varem, aga sain targemaks rahanduskomisjonis – kuigi mõtled, et oled nii kaua juba neid direktiive ja seadusi uurinud –, on see, et käibemaksudirektiiv ei võimalda kehtestada soodustusmäära mootorikütustele. Erandina saab madalamat määra rakendada üksnes maagaasile. Selles mõttes see eelnõu ei vasta Euroopa õigusele, nii nagu ta on esitatud, ja ka selles mõttes, et käibemaksudirektiiv lubab kahte alandatud määra. Eestis on need 13 ja 9, aga te pakute 5, aga kolmandat soodusmäära me juurde teha ei saa. Selles mõttes ka, et sellel eelnõul on ikka mitmeid puudusi.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Äkki sa saad natukene rohkem avada, miks Vabariigi Valitsus seda ettepanekut ei toetanud. Üldiselt on nii, et võiks mingi loogika olla, ka maksustamises võib mingi loogika olla. Siis, kui te automaksu siin läbi surusite – nelja jalaga elasite seljas Eesti inimestel läbisurumise ajal ja praegu olete nagu vereimeja oma automaksuga –, siis oli see lugu, et Euroopas ainuke riik, kus ei ole automaksu, me peame tegema selle, ei ole valikut. Ja nüüd me oleme sisuliselt ainuke riik – Taani ka veel –, kus on toiduainete käibemaks kõige suurem. Teil see loogika ei päde. Mingi loogika võiks nagu valitsusel olla ka maksupoliitikas. Ühel päeval, kui teile sobib, siis te tulete ja räägite, kuidas automaks, me nagu ei tahakski väga, aga peame tegema, sest Euroopas ainukesena meil ei ole. Nüüd me oleme ainukesed Euroopas koos Taaniga, kellel on üüratu toiduainete käibemaks, ja nüüd te räägite hoopis teistsugust juttu. Palun ava seda poolt, mida valitsus rääkis, et miks ta selle tagasi lükkab, miks ta ei toeta seda.

Valitsus oma tagasilükkamise kirjas ütleb, et eelarve defitsiit on nii suur, kui ta on lubatud, ja seetõttu ei ole võimalik seda rohkem suurendada.

Martin Helme, palun!

Aga, Annely, kust te üldse märkate? Mõnisada miljonit, pool miljardit siia-sinna. Tegite siin oma küüruasja 700 miljonist ja rääkisite, kuidas inimestel jääb rohkem raha kätte. Nüüd ei raatsi teist 700 miljonit inimestele enam anda. Kust te üldse märkate? Teil niikuinii vahet ei ole, kogu aeg on eelarve defitsiidis pooleteise miljardiga.

Jaa, me eelarves märkame hästi, et oleme teinud inimestele maksuküüru kaotamisega leevenduse summas 700 miljonit. Seetõttu tulid täna või eile andmed selle kohta, et sotsiaalne ebavõrdsus ei ole Eestis kasvanud. Madalamad tulugrupid allpool mediaanpalka ja keskmist palka said kõige suurema osakaalu netosissetuleku kasvu. Tõepoolest, see on meie sotsiaal-majanduslikku olukorda parandanud ja läinud õigesse kohta. 

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 844 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me peame hääletama ja teeme peale saalikutsungit.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 844 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 35 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust ja eelnõu langeb menetlusest välja. Olemegi edukalt läbinud kõik tänased päevakorrapunktid. Istung on lõppenud. Head ööd!