Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 15. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, nii nagu meil kombeks, teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks on end registreerinud 86 Riigikogu liiget, puudub 15. 

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Istungi juhatajale on laekunud ettepanek Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt võtta selle töönädala kolmapäevasest päevakorrast välja 18. päevakorrapunkt, milleks on EKRE fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni moodustamine" eelnõu 827, ja 19. päevakorrapunkt, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 839. Need punktid jäävad käesoleva nädala päevakorrast välja.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ma püüan aru saada, kuidas Riigikogu juhatus ikkagi neid päevakordasid koostab. Siin on olnud pikaajalised traditsioonid, aga selles koosseisus on kõik pea peale pööratud. Eelmisel esmaspäeval oli ka päevakorras terve rida arupärimisi ja siis üks eelnõu. See eelnõu pandi viimaseks, see oli Keskerakonna eelnõu, kui ma õigesti mäletan. Täna on koostatud vastupidi, eelnõud on pandud esimesteks ja arupärimised järgi. 

Mul on ikkagi ettepanek teha nii, nagu me siin oleme teinud varasemalt ja ka eelmisel nädalal, et paneme eelnõud pärast arupärimisi. Seetõttu on mul ettepanek panna tänases päevakorras olev esimene päevakorrapunkt ja teine päevakorrapunkt tänase päeva viimasteks, et ei tekiks kahtlust, et koalitsioon kasutab ära oma võimupositsiooni ja paneb opositsiooni eelnõud ja arupärimised päevakorra lõppu, ööpimedusse – nii on see esmaspäeviti, nii on see kolmapäeviti ja see kordub nädalast nädalasse –, aga kui on koalitsiooni eelnõud, siis need satuvad ettepoole. Kas mu järeldus on õige? Ma järeldan seda senisest praktikast, aga ma tahaksin nüüd teada, kas teie sõnad ja teod lähevad ka kokku. Aitäh!

Aitäh! See oli kõigepealt ettepanek. Kui keegi selle ettepaneku vastu ei ole, siis me saame selliselt toimida. Aga kui keegi on selle ettepaneku vastu, siis me sellist muudatust sisse viia ei saa. Õnne Pillak, palun!

Aitäh! Reformierakonna fraktsioon ei toeta seda ettepanekut.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Et jääda traditsioonide juurde, teeb Isamaa saadikurühm ettepaneku võtta kolmapäevasest päevakorrast välja ka viimaseks päevakorrapunktiks jääv 17. päevakorrapunkt, Isamaa fraktsiooni algatatud eelnõu 850.

See on teie õigus. Seega, Isamaa fraktsioon on teinud ettepaneku arvata päevakorrast välja kolmapäevane 17. päevakorrapunkt, mis tähendab seda, et kolmapäevased 17., 18. ja 19. päevakorrapunkt jäävad vastavalt ettepanekutele käesoleva nädala päevakorrast välja.

Rohkem ettepanekuid ei ole. Siis me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistuse juurde.  

Lugupeetud Riigikogu! Algatajate ettepanekul jääb kolmapäevasest päevakorrast välja 17. päevakorrapunkt, milleks on eelnõu 850 esimene lugemine, 18. päevakorrapunkt, milleks on eelnõu 827 esimene lugemine, ning 19. päevakorrapunkt, milleks on eelnõu 839 esimene lugemine. Koos nende muudatustega panen hääletusele käesoleva töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 73 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid on 3. Päevakord on kinnitatud. 

Järgnevalt eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus algatab täna viis seaduseelnõu.

Vabandust! (Helistab kella.) Head kolleegid, saalis on lärm ja me ei kuule ettekandjat. Palun, proua Tõnisson, jätkake!

Vabariigi Valitsus algatab täna viis seaduseelnõu. Esiteks, veterinaarseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Teiseks, taimekaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust regionaal- ja põllumajandusminister. Kolmandaks, riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kaitseminister. Neljandaks, energiaharta lepingu tõlgendamise ja kohaldamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust välisminister. Ja viiendaks, ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse (psühhiaatria saatekiri, e-konsultatsioon ja erialata arstid) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister. Kõik viis seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Henn Põlluaasa. (Kõneleja mikrofon ei tööta.) Nüüd peaks olema kõik korras. Härra Põlluaas, palun, uuesti teie kaks minutit.

Aga mul jookseb kell edasi siin. Paneks nulli.

Ei, me paneme teile kella algusest peale käima. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea esimees! Johtuvalt ülikeerulisest geopoliitilisest olukorrast ja sõjast Euroopas oleme me tõstnud oma kaitsekulutusi drastiliselt. Et neid vajalikke võimekusi luua, peame me seda raha kasutama targalt ja otstarbekalt. Paraku kuuleme iga päev mingisugustest apsudest ja fopaadest seoses hangetega, sealhulgas kas või see suure võiduna presenteeritud Türgi laskemoonatehase siia meelitamine, mille eest me maksame 10 miljonit, aga mis ei tooda moona, mida Eestil vaja oleks. 

Ja nüüd ma räägin teile ühest asjast veel, mille kohta on arupärimine. See ei ole ei aps ega fopaa, vaid see on midagi palju-palju tõsisemat. Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus korraldas hanke "Varitseva õhuründemoona raamleping", mille tulemusel sõlmiti 9. jaanuaril 2026 raamleping ettevõttega Meeruse Technologies OÜ. Avaldatud andmete kohaselt on nimetatud lepingu maksimaalne maht kuni 400 miljonit. 400 miljonit! Samas ei ole avalikult kättesaadavate andmete põhjal võimalik tuvastada, millisel viisil nimetatud hange läbi viidi. Samuti ei ole võimalik leida selle kohta selget infot riigihangete registrist, Riigi Tugiteenuste Keskuse kanalitest ega Kaitseministeeriumi ametlikelt veebilehtedelt. 

Tõsiseid küsimusi tekitab asjaolu, et raamlepingu osapooleks olev ettevõte Meeruse Technologies OÜ on avalike registriandmete põhjal hiljuti asutatud ja majandustegevuseta ettevõte. Seisuga 18.05, tänase seisuga on ettevõtte profiil äriregistri andmete järgi järgmine. Ettevõte on asutatud jaanuaris 2025, osakapital on 1000 eurot, põhitegevusalaks on masinate ja seadmete hulgimüük …

Teie aeg!

… ja mis põhiline, ettevõttel puuduvad avalike registriandmete põhjal majandusaasta aruanded, käive ja ka töötajad. Tegemist on riiuliettevõttega, kellele tehti 400-miljoniline leping. Meil on suur hulk küsimusi 13 Riigikogu liikmelt. Loodame, et kaitseministril on mingisuguseidki vastuseid selle kohta. Aitäh!

Järgnevalt Vadim Belobrovtsev, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Meil on arupärimine siseminister Igor Tarole. Nimelt, eelmisel nädalal kohtus Keskerakonna fraktsioon politseiteenistujate ametiühingu esindajatega. Peab ütlema, et nad on väga mures aina süveneva personalikriisi pärast, mis valitseb Politsei- ja Piirivalveametis. Personalipuudus on nende arvates kujunenud üheks meie riigi kõige tõsisemaks sisejulgeoleku väljakutseks ja nad juhivad tähelepanu sellele, et aastaks 2030 võib Eesti riik kaotada enam kui 1500 politseinikku, kellest enamik läheb pensionile. Samal ajal lahkuvad noored politseinikud ja piirivalvurid teenistusest töötasu tõttu, seega PPA palgatase ei taga piisavalt järelkasvu. 

Oluline on rõhutada ka seda, et personali puudujääk kompenseeritakse juba praegu ulatuslikult ületundide tegemise ja abipolitseinike kaasamisega, mis ei ole ei jätkusuutlik ega toeta politsei töö kvaliteedi paranemist. Ja muret tekitav on ka see, et PPA konkureerib samalaadsete ametikohtade täitmisel teiste riigiasutustega olukorras, kus politseinike töötasu jääb sageli alla võrreldavate ametite tasemele. 

Eeltoodust tulenevalt palume ministril vastata sellistele küsimustele. Milline on ministeeriumi hinnang personalikriisile PPA-s? Mis on need sammud, mida ministeerium on valmis selles suunas [astuma], et seal seda kriisi ei oleks? Milliseid konkreetseid samme plaanib valitsus astuda politseinike ja piirivalvurite järelkasvu tagamiseks? Kas te peate põhjendatuks väiteid, et PPA töötasud ei ole konkurentsivõimelised? Ja milliseid samme kavandatakse politseinike palkade konkurentsivõime parandamiseks? Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud viis eelnõu ja kaks arupärimist ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ette nähtud korras. 

Enne kui me läheme tänase päevakorra juurde, Tõnis Mölder, teil on küsimus istungi läbiviimise korra kohta. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Tõesti, enne kui me läheme tänase päevakorra juurde, ma juhin teie tähelepanu veel kord sellele, et kuus Riigikogu liiget pöördusid teie poole mitu nädalat tagasi kirjaliku palvega, et juhul, kui Riigikogu esimees kutsub taas kokku vanematekogu, siis fraktsioonitute saadikute poolt saaks ka üks esindaja selle laua taha tulla. Aga kahetsusväärselt ma saan aru, et seda kutset ei ole ikka laekunud. Meedia vahendusel on saanud lugeda, et selle nädala kolmapäeval selline koosolek toimub. Ma taaskord panen teile südamele seda mõtet kaaluda ja kui see vastus on eitav, siis ka selle võiks fikseerida ja edastada selle kirja saatjatele.

Aitäh, hea kolleeg! Riigikogu juhatus on seda küsimust arutanud ja on leidnud, et korrektne oleks ka Riigikogu vanematekogus korra seda küsimust arutada, sellepärast et moel või teisel see lause, millega me oleme silmitsi, puudutab Riigikogu fraktsioonide esindajaid. Nii et see on meie kolmapäevases päevakorras täiesti olemas. Me arutame seda küsimust ka Riigikogu vanematekogus ja siis tuleme selle teema juurde tagasi. 

Kuna see ei ole käesoleva istungi läbiviimise protseduuri kohta, siis ma rohkem neid küsimusi siinkohal ei võta. Me arutame seda kolmapäeval. See ei ole ainult juhatuse pädevuses olev küsimus, seda enam, et ka seaduses on ju väga selgelt öeldud, millega on tegu. Siin tuleb otsida laiemat toetust ja konsensust, sellepärast me arutame seda ka laiemalt. 

Aga nüüd me liigume edasi tänase päevakorra juurde. Meie esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eelnõu 831 kolmas lugemine. Ma avan läbirääkimised ning palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Riigikogu kõnetoolis kõnelema kolleeg Mart Helme. Palun!

Lugupeetud kolleegid! On selline ilus ütlus, et põrgutee on ikka sillutatud heade kavatsustega. Aga kui nüüd lugeda selle eelnõu seletuskirja, siis jumal hoidku, meile avanevad peaaegu et paradiisi väravad. Kõik rändega seotud probleemid saavad just nagu nõiavitsaga lahendatud. Ent tegelikkus on natuke proosalisem ja see selgub selle seletuskirja lõpuks ka, ehkki on seal kuidagi väga marginaalselt ja ka ilustatult ära märgitud. Nimelt, lõppkokkuvõttes ikkagi Euroopa Liidu liikmesriigid peavad aktsepteerima seda, et suure rändesurve all olevatesse riikidesse saabuvad migrandid mingil moel jagatakse laiali. Või kui riigid ikka väga kategooriliselt keelduvad neid vastu võtmast, siis tuleb neil maksta valuraha või osutada mingit materiaalset abi – ühesõnaga, visata midagi ühiskassasse, mida mafioossetes struktuurides nimetatakse obštšakiks. 

See ei ole vastuvõetav, see on riikide suveräänsusest ülesõitmine. See on ülesõitmine riikidest, mis on väikesed, demograafiliselt väga haavatavad nagu Eesti, ja niigi juba Nõukogude ajast [peale sisserändajatega hädas] ja nüüd siis Ukraina sõjaga seotud põgenikest ja muudest sisserändajatest ülekoormatud – sõna otseses mõttes ülekoormatud nii majanduslikult, demograafiliselt kui ka keeleliselt. 

See ei sobi meile! Ja on vale väita, et me peame siin mingit solidaarsust ilmutama. Ei pea! Ei ole mingit volitust tegelikult Eesti rahvas andnud meile siin selleks, et me avaksime veel mingid tagauksed või muud uksed rändele, mis meid sõna otseses mõttes lämmatab. Ma soovitan kõigil teil, kes te koalitsioonis olete ja kelle näpud sügelevad juba rohelise nupu peale vajutama, lugeda tänast Mark Gortfelderi artiklit ERR-i portaalis. See on masendav lugemine, sest selles artiklis toob teadlane numbritega välja: nii vähe lapsi, kui Eestis praegu sünnib, sündis viimati 18. sajandil. 18. sajandil! Kui praegused trendid jätkuvad, sünnib meil selle sajandi lõpul eesti perekondades, eestikeelsetes perekondades kaks ja pool kuni neli ja pool tuhat last aastas. See on ju lõpp! Mis julgeolekust me räägime?! Mis majanduse arengust me räägime?! Millest me üldse räägime – haridusest, kõrgharidusest, targast rahvast?! Perspektiivis on see kõik hukule määratud. Ja see, et me avame veel lisaks mingeid uksi sisserändele, üksnes kiirendab seda protsessi. Ka sellest kirjutab Gortfelder oma artiklis. 

Me langeme [eestlaste osakaalult] selle sajandi keskpaigaks sisserände jätkumise ja praeguse sündimuse püsimise puhul alla poole rahvastikust. Alla poole rahvastikust! Ma siiski tahaks teile meelde tuletada, et kui te olete valimistel saanud valijate hääled, siis valijad on usaldanud teid Eestit kaitsma. Valijad on usaldanud teid Eesti põhiseadust ja selle preambulit kaitsma! Kui te seda praegu ei tee, siis te olete tegelikult oma mandaati rikkunud, siis te olete tegelikult läinud vastuollu selle mandaadiga, mille rahvas on teile andnud. 

Jaa, te võite ju öelda, et sina, Mart Helme, ei ole rahvas. Muidugi ei ole. Aga ma olen selle rahva esindaja ja mul on ka mandaat. Ja mina leian, et minu mandaat kohustab mind juhtima teie tähelepanu sellele, et me võime kulutada kas või 25% oma SKP-st kaitsekuludele, aga sellest ei ole mitte midagi kasu, kui meil umbes põlvkonna pärast ei ole lihtsalt kedagi riiki kaitsma saata. Lihtsalt ei ole! Gortfelder toob välja ka selle, et kui meil praegu sünnib kuskil alla 10 000 lapse, siis need väikesed põlvkonnad, mis tulevad peale, sündimus langeb ... 

Kas soovite lisaaega?  

Jaa, paluks küll. 

Kolm minutit lisaaega, palun!  

... sündimus langeb umbes kolm korda veel sajandi teises pooles. Need on nii masendavad numbrid, et igaüks meist peaks praegu küsima, aga mida siis teha. 

See peaks olema see koht, kus meil on erakondade ja poliitiliste ideoloogiate ülene konsensus, et me kõik tuleme kokku ja arutame ja otsustame, mis aitab ja kuidas aitab. Kas majanduslikud stiimulid aitavad? Kas seadusandlikud stiimulid aitavad? Kas mingisugused muud vahendid, mis on meie kui seadusandjate ja valitsuse kui seadusandja tahte elluviijate valduses, suudaksid neid tendentse, neid trende muuta? See peaks olema meie kohustus, mitte alandlikult kirjutada alla eurokraatide sisuliselt enda kaelast ära lükkavatele eelnõudele, et jagada laiali [inimesed], kes tulevad mujalt maailmast. 

Ma tuletan teile meelde, et eestlasi on praegu Eestis alla miljoni – keegi täpselt ei tea, kui palju, aga igal juhul alla miljoni –, ent maailmas tervikuna on 8 miljardit ja natuke peale inimest. Meid üle ujutada – see on käkitegu! Kui te arvate, et eestlased jäävad siia sellesse võõrastega üleujutatud riiki – ei jää. Nad lähevad sinna, kus nad arvavad, et nad saavad mingil määral oma kultuuriliste harjumuste, oma elukondlike harjumustega paremini hakkama kui riigis, mille valitsus ja mille neilt mandaadi saanud Riigikogu liikmed on võõrastele ära andnud. 

Mul ei ole mingit illusiooni! Te tuimade nägudega vajutate rohelisele nupule. Aga minu missioon on teile öelda, et te teete valesti, ja selle vale eest maksavad teie lapsed, teie lapselapsed ja lapselapselapsed. Andke endale sellest aru! Ja kui teil sõrmed sügelevad, minge sügage neid kuskil mujal. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel kõnelema palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Helir-Valdor Seedri. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! See eelnõu on üks triloogiast koos kahe välismaalaste seaduse muudatusega, mida võib iseloomustada sõnadega "massiline sisseränne", "odavale tööjõule orienteeruva majanduse arendamine" ja "suveräänsuse põhjendamatu delegeerimine Euroopa Komisjonile ja Euroopa Nõukogule". Nii see tegelikult on, neid kolme seadust tuleb vaadata koosmõjus, nad võimendavad üksteist. 

Tuletan meelde, mida välismaalaste seadus endast kujutas. Välismaalaste seadus suurendab sisserändekvoodi kolmekordseks, [seejuures] olukorras, kus kvooti viimastel aastatel ei ole täidetud ja kus üle 85% on Eestisse inimesi tööle tulnud kvoodiväliselt. 

Teine [muudatus] on nende keskmise töötasu [nõude] alandamine 0,8%-le [Eesti keskmisest], mis on selgelt orienteeritud odavale tööjõule ja lihtsale [tööle], kaugel teaduspõhisest ja teadmispõhisest majandusmudelist, millest me ise räägime ja mis on meie arengukavades. Nii et tegelikult on see õigusruumi kujundamine siin saalis täiesti vastuolus, julgen öelda, kõigi Eesti arengukavadega. 

Edasi, kui te vaatate välismaalaste seaduses neid valdkondi, mis OSKA raporti alusel on kehtestatud, kuhu võib tööjõudu tuua, siis tegu on absoluutselt kõikide valdkondadega, üle kogu maakera geograafiliselt. 

Ja me seadustasime, et siia tööle asunud välismaalane võib siin töötuna viibida üheksa kuud ja talle hakkavad laienema kõik sotsiaalsed toetused ja hüved – kõik, mis Eesti alalistele elanikele ja kodanikele. 

Ja nüüd me lisame selle solidaarsusmehhanismi kaudu ümberjagamise. Eestile on määratud kvoot, mida iga-aastaselt hakkab otsustama Vabariigi Valitsus ja mille kinnitab lõpuks Euroopa Nõukogu. Isamaa ettepanek oli, et vähemalt nii palju võiks see saal nii olulises protsessis kaasa rääkida, et see otsus oleks parlamendi tasemel tehtud igal aastal, nii nagu me regulaarselt igal aastal eelarve vastu võtame või kehtestame alampalga ja paljusid muid asju. Koalitsioon hääletas selle maha. 

Tegelikult on seal seadusesse kirjutatud ka see, et valitsus delegeerib selle õiguse ministrile, põhimõtteliselt võib ka minister selle otsuse riigi nimel langetada. Ilmselgelt on see liiga madal tase niivõrd olulise küsimuse puhul ja avalikkuse jaoks niivõrd olulise teema otsustamiseks ja lahendamiseks. Nii et see ei ole mõistlik, mida me praegu teeme. 

Ja enamik asju, mis ma siin ette lugesin, ei tulene otse Euroopa õigusest. Sellest ei tulene välismaalaste seaduses kehtestatud meie kvoodi kolmekordistamine või keskmise palga kriteeriumi kehtestamine või need valdkonnad, kuhu me [inimesi] sisse toome, või see, mis on meie otsustustase. Liikmesriigil on suveräänne õigus teha seda parlamendi tasemel, valitsuse tasemel, ministri tasemel. Need on kõik siseriiklikud poliitilised valikud, need ei ole sundvalikud. Nii et andkem endale aru, need on selle saali poliitilised valikud. 

Kui lühidalt kokku võtta, siis Isamaa saadikurühm sellises olukorras loomulikult seda eelnõu toetada ei saa, me hääletame lõpphääletusel selle vastu. Aga ma väga loodan, et Riigikogu järgmine koosseis teeb selles seaduses korrektiivid. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 831 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud ametikaaslased! Juhin tähelepanu, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Järgnevalt panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eelnõu 831. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu seadusena vastuvõtmise poolt on 53 Riigikogu liiget, vastu 20, erapooletuid ei ole. Eelnõu 831 on seadusena vastu võetud. 

Järgnevalt tänane teine päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2026. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 910. See on selle esimene lugemine. Ma palun siia Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi. Härra rahandusminister, palun! Ettekande pikkus kuni 20 minutit.

Austatud juhatus! Austatud Riigikogu! Selle lisaeelarve esitamise põhjus on mõned praktilised vajadused, mis on tänavuses riigieelarves katmata. Ma nimetan need ära. On kolm suuremat. Esiteks, idapiiri ehitamise jätkamine. Seal on kulukatet puudu 17 miljonit. Tehisaru projekt, mis on mõeldud avaliku sektori tõhususe parandamiseks ja inimeste koolitamiseks laiemalt. Me loodame koolitada 100 000 inimest tehisaru kasutama. Ja ka lõhkainetehas, mille projekt sõltub tegelikult välisinvestori tulekust, aga me peame selleks valmis olema ka eelarveliselt. See iseenesest ei suurenda eelarvekulusid, vaid on finantstehing ideaalkujul. See jääb tegemata, kui me välisinvestorit ei saa. Ja veel on eelarves mitmeid ümbertõstmisi, mida tavaliselt tehakse sügisel, aga seekord leiti, et on vaja teha varem. Samuti on lisaeelarves kultuurkapitalile 941 000 eurot, mis on seotud annetustega esimese kahe kuu jooksul seadusesse jäänud apsaka tõttu, millal kaughasartmängumaksu ei laekunud. 

Ma arvan, et põhiline küsimus, mis siin ära tuleb seletada, on see, et kuigi nime poolest on tegemist lisaeelarvega, mis kõlab nii, nagu me suurendaksime eelarvedefitsiiti, siis tegelikult paraneb selle lisaeelarvega eelarve tasakaal 15 miljoni euro võrra. Arvestades eelarveväliseid üksusi, paraneb positsioon sel aastal 27 miljoni võrra.

Nüüd, kust tuleb eelarve kate? Valitsuses otsustati, et ministeeriumid vaatavad veel üle aasta jooksul mitterealiseeruvaid või mittehädavajalikke kuluartikleid ja annavad nendest märku, selleks et need hädavajalikud asjad saaksid kaetud. Selliseid ettepanekuid tuli 29,3 miljoni euro ulatuses, millest 26,3 jõudis ka lisaeelarve seadusesse. 3 miljonit tuli CO₂-kvoodi müügi tulu ja kulu ajastuse nihutamisest. Teatavasti CO₂-kvoodi tulu laekub enne, kui sellega tehtavad kulutused realiseeruvad. Niimoodi sai nende laekumiste täpsustamisel kokku see vajalik summa. 

Suurima kokkuhoiu ministeeriumiks tuleb nimetada Siseministeeriumi, kes leidis olevat otstarbeka eelarvest maha võtta laia riigikaitse investeeringuid. Need ei jää tegemata, aga need saavad tehtud natukene hiljem. Justiits- ja Digiministeeriumil oli projektides 8,6 miljonit sellist [kulu], mis tõenäoliselt tuleb teha hiljem. Kliimaministeerium panustas selle 3 miljoni ulatuses kvoodi[müügi] tulu ja kulu vahe täpsustamisega. Nagu öeldud, eelarvepositsioon kokkuvõttes paraneb. 2027. aastal paraneb see veel rohkem, seniste otsuste põhjal 35 miljoni euro võrra. 

See on vist põhiliselt kõik. Võib-olla peaks ütlema veel, et maksukoormus langeb selle aasta otsuste tulemusena veel 0,1 protsendipunkti võrra. Põhjus on maikuise kütuseaktsiisi tõusu ärajätmine. Sel aastal on mõju 36 miljonit, järgmisel aastal veel 20 miljonit. Ka see on vaja eelarves katta, kuna meie eelarve on tehtud eelarvereeglite viimase piiri peal. Tänan! 

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud rahandusminister! Te tegite jah ülevaate lisaeelarve koostamise loogikast, aga ma küsin seda, kas valitsus praegu, keset ikkagi suhteliselt keerulist toimetulekuseisu ei hinnanud muid tõsisemaid vajadusi ja puudujääke riigieelarves. Näiteks me teame, et erihoolekandes on väga pikad ootejärjekorrad, mille kohta isegi Riigikontroll on väga tõsiseid raporteid esitanud ja kohus on teinud otsuseid, [mis puudutavad] riiki. Ja seni, kuni riik neid otsuseid ei täida, jääb see koormus omastehooldajatele ja kohalikele omavalitsustele. Samuti me teame, et toimetulekupiir on viimase nelja aasta jooksul tõusnud 10%, mis ilmselgelt on liiga vähe, arvestades seda, et hinnatõus on mitukümmend protsenti olnud. 

Kas selle lisaeelarve koostamisel arutati ikkagi ka seda, kuidas lahendada või vähemasti leevendada meie sotsiaal- või ka tervisevaldkonna tõsiseid puudujääke?

Aitäh! Nii suurte summadega, et neid puudujääke kõrvaldada või neid oluliselt leevendada, me muidugi praegu ei opereeri. Me opereerime pigem süüdistustega, et me ei esita suuremaid kulukärpeid. Üks saali pool ütleb ühte, teine teist. Mõlemale ma pean vastama, et eelarve on neli kuud vana ja ei saa olla niimoodi, et me kevadel teeme uue eelarve. Ikkagi sügisel hakkavad need tibud kooruma ja [selgub], mida on võimalik järgmine aasta teha. Ma ise arvan, et me sotsiaalvalla ettepanekutega tuleme välja sügisel, [püüdes] leevendada kõige vaesemate olukorda, aga ma ei välista, et me juba selle lisaeelarve käigus mingisugused ümbertõstmised läbi arutame. Mul ei ole küll ühtegi valmis ettepanekut, aga kui te küsite, kas on arutatud, siis tõesti, päriselt on arutatud, ja arutati ka täna. See töö igal juhul ei ole meil lõppenud. Pole resultaati näidata, aga töö ei ole meil lõppenud.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Lisaeelarvega kompenseeritakse ka hasartmängumaksu alalaekumist, kuid siiani pole keegi seda poliitilist vastutust võtnud. Aga küsimus on selline. Meil väitsid siitsamast puldist erinevad ministrid, ka peaminister mitu korda, et selle alalaekumise või selle apsaka katavad kinni ettevõtjad ise. Nad vabatahtlikult annavad riigile selle raha, mis apsaka tõttu jäi tulemata. Kuidas sellega on? Kas nad siis ei täitnud seda lubadust või kuidas see asi on?

Aitäh! Minu arust ma ettekandes seda nimetasin, et on ettevõtjate annetus. Aga kuna ma räägin täna juba mitmendat korda, siis ma võib-olla tõesti jätsin selle üle kordamata. Jah, sellega kaetakse seda esimese kahe kuu alalaekumist. Ei, ma ikkagi nimetasin seda. Tõenäoliselt on need annetused, millega kaetakse. Suurusjärk on seesama, mis arvestuslikult laekumata jääb selle seaduseapsu tõttu.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud rahandusminister! Kolleeg Tanel Kiik osaliselt küsis selle küsimuse ja teie vastusest ma saan aru, et vaadatakse järgmise aasta eelarvet. Sellega võib ju rahul olla selles osas, mis puudutab toimetulekutoetust, kuigi oleks vaja, et juba sügisest kehtiks see piir. Aga see on mingil määral kuidagi mõistetav, kui riigieelarve on rahalistes raskustes. 

Aga meil on Riigikohtu otsus, mis puudutab erihoolekannet, ja Riigikohtu otsused on ju täitmiseks, mitte et vaatame ja mõtleme. Kui ma peaministrilt küsisin, siis ta ütles, et ta ei ole seda kohtuotsust veel lugenud, aga nüüd on ilmselt kogu valitsus seda lugenud. See ei ole ju normaalne, et Riigikohtu otsuse korral me vaatame ja mõtleme ja [ehk] teeme. See tuleb ju täita, nii nagu inimesed peavad kohtuotsuseid täitma. 

Tegelikult valitsused ei loe kohtuotsuseid, vaid vastavad ministrid ikkagi on need, kes toovad valitsusse probleemid, mis nendest otsustest järelduvad. Aga praegu pole neid toodud ja ma ei ole kindel, et see [protsess] on nii lineaarne, et jõustub otsene kohustus mingi raha eraldada. Küllap see asi on keerulisem. Sotsiaalvaldkond on kiiresti kasvavate kulude või kulusurvetega valdkond, nii et igal juhul tuleb kogu aeg tegeleda optimeerimisega, [püüdes] leida, mis piirini me suudame kitsaskohti [lahendada].

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Teie partei juht siin deklareeris hiljuti, et võitlus konservatiivse kaheksajalaga on alanud, edasi võitlusse! Teil on plaan, mis ei lase sellel konservatiivsel kaheksajalal Eestit väikseks pigistada ja ajas tagasi viia. Ja nüüd minu küsimus on, kuidas see [plaan] lisaeelarve puhul väljendub selles, et konservatiivne kaheksajalg ei saaks Eestit väikseks pigistada ja ajas tagasi viia. 

Aitäh! Te küsite küll vale inimese käest. Mina ei ole see, kes seda väljendit kasutas. Küsige tema käest. Selle eelarve tegemise ajal, lisaeelarve tegemise ajal see väljend polnud veel ka kõlanud. 

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Selles osas saab teie vastustega nõustuda, et meie probleemid Eesti inimeste toimetulekul on tõesti juba niivõrd suured, et ühe lisaeelarvega võib-olla seda kõike ära ei lahenda. Aga minu küsimus detailsemalt on [teema] kohta, mille üle me arutlesime rahanduskomisjonis, ehk siis valitsuse prioriteetide kohta. Te ütlete, et kõiki probleeme ära ei lahenda, aga äkki hakkaks kuskilt jupi kaupa [pihta], mida ju lisaeelarve võiks võimaldada. [Alustaks] vähemalt sealt, kus kõige rohkem valu ja muret on, see tooks ka leevendust. Küsin üksikvanemaga leibkondade kohta, iga viies leibkond neist on absoluutses vaesuses. Miks ei näinud valitsus võimalust üksikvanemate toetust suurendada näiteks samas suurusjärgus, mis läheb tehisaru[alaseks] koolitusteks, mida Riigikantselei hakkab meil siin toredasti läbi viima?

Aitäh! See teie teemapüstitus, üksikvanema toetus, on täiesti adekvaatne. Aga sissejuhatus muidugi rääkis kõigest muust. Ei ole reaalse eluga kooskõlas öelda, et Eesti inimestel läheb järjest raskemaks. Minu arust ei tohiks siin Riigikogus keegi seda inimestele sisendada. Statistika ja täpsemad sotsiaalsed vaatlused lükkavad selle ümber. 

Kokkuvõttes on Eesti inimeste toimetulek järjest paremaks läinud, ka sel aastal tõusevad reaalpensionid, reaalpalgad tõusevad prognoosi kohaselt 10,2%. Ei saa öelda, et Eesti inimesed elavad järjest kehvemini. Kindlasti nad ei ela järjest kehvemini, nad elavad keskeltläbi järjest paremini. Ja kui te tahate täpsustada, kes elavad paremini, siis ma olen teiega nõus. On vaja keskendada tähelepanu mitte sellele keskmisele, millega on ju hästi. Maksuvaba miinimum katab enamiku tuluteenijate jaoks tänu tulu kasvule igasuguse hinnatõusu ja muud probleemid ära, mida väga suureks räägitakse. 

Aga kõige vaesem ots tõepoolest nõuab suuremat tähelepanu. Te nimetasite ka minu arvates õiget kuluartiklit, see on üksikvanema toetus. Ma olen selle tõstmisega nõus ja olen seda ka valitsuses tõstatanud. Ma arvan, et me jõuame selleni kui mitte kevadel, siis sügisel kindlasti. Aga ma ei välista, et see juhtub juba kevadel. Lihtsalt seni me ei ole seda ära teinud. 

Aga see lause, et kuskilt tuleb alustada, oli see, mis mind natukene, ütleme niimoodi, kriitilisemalt vastama pani. Me teeme iga päev tööd ja ma arvan, et teie teete ka tegelikult, ei alusta tööd kusagilt kellegi sõnavõtu peale. Meil on nagu teilgi ülevaade sotsiaalsest olukorrast, majanduslikust olukorrast kogu aeg.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Mu küsimus on ajendatud sellest. Ma tean, et aruteludel, mis on sageli lisaeelarvega seoses avatud, paljud asjad lükatakse koalitsiooni poolt põhieelarve arutelude ajale. Mul on küsimus just huvihariduse kohta. Me teame, et viimasel ajal on olnud arutelud suvelaagrite käibemaksu teemal. Lisaks on koolinoorte kultuuriasutuste külastamiste puhul tõstatatud ka sporditeemad, näiteks "Sport kooli" temaatika. Siit küsimus: kas tuli ka lisaeelarve puhul teemaks huvihariduse täiendav rahastamine mingi konkreetse projekti näol või pigem lähevad need arutelud põhieelarve [koostamise aega]?

Aitäh! Iseenesest on huviharidus olemuslikult pigem omavalitsuste rida, Tallinnast selle juhtimine on väga keeruline. Aga ma jään praegu natukene hätta teie küsimuse ühe osaga. Ma võib-olla ei hakka ise [millelegi osutama], aga kui midagi vastamata jääb, ma kontrollin üle ja siis hea meelega vastan. Aga kultuuri ... Jah, ma praegu ei leia kiiruga rohkem vastuseid.  

Mis mind tegelikult mõtlema pani, oli see maksuteema. Tegelikult ei peaks sotsid makse siunama. Käibemaks ei tee midagi 24% kallimaks, otsustav on see, kas tulu saaja saab tagasi käibemaksu või mitte ja peab selle hinnale lisama. Aga kuskil toimub lisandväärtuse maksustamine ja see ei tähenda, et hind on 24% erinev. Nende laagrikorraldajate puhul enamus ei olnud käibemaksukohuslased. Ma arvan, et see oli ülepaisutatud jutupunkt, aga eks huvigrupid oskavad poliitikuid üle paisutama panna. 

Muidugi, põhiline on see, et käibemaksuseadusel on oma loogika, see tagasisaamine ja kõik see on põhjendatud maksueranditega. Miks ma sotse nimetasin? Maksueranditega ei tohiks ka sotsid proovida sotsiaalpoliitikat teha, sest see raha läheb üldiselt ikka väga-väga märgist mööda, kui me hakkame makse kaotama ja tegelikele abivajajatele jääb vähem. 

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Aitäh, lugupeetud rahandusminister! Mulle piisab lühivastusest "ei" või "jaa". Ma teie vastusest järeldasin ja kas ma sain õigesti aru, et sotsiaalminister ei tulnud taotlema lisaraha Riigikohtu otsuse täitmiseks?

Aitäh! Võib-olla ta ei ole jõudnud. Ja meil ei ole sellist päevakorda, et ta tuleb järgmine päev [pärast kohtuotsust] valitsusse. Valitsused kunagi nii ei tööta, te teate ise ka. Neid olukordi analüüsitakse. Midagi ei toimu tagantjärele päevapealt, vaid vaadatakse üle, mida see kohtuotsus konkreetselt [ütleb]. Ta on tulnud mult lisaraha küsima küll, korduvalt, ja ma olen pidanud vastama nii ja teisiti: mõne koha pealt toetavalt ja abivalmivalt, mõne koha pealt ka otseselt kriitiliselt.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Mul on lihtne küsimus. Jürgen, kas sul on natukene häbi ka seda eelarvet kaitsta? Mitte et sina oleksid halva lisaeelarve eelnõu siia toonud, aga tegelik mure on see, et kulusid ju kokku ei hoita. Lihtsalt selle aasta teatud tööd lükatakse järgmisesse aastasse. Kui ma vaatan Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi eelarvet, siis tulude pool on põllumajanduse ja maaparanduse toetuste ärajätmine, aga kulude poolele pannakse palkade tõusud väga mitmetes organisatsioonides, mis selle ministeeriumi all on, ehk siis tekitatakse püsikulud. Siin on iga ministeeriumi juures seda [näha]. Meil on kogu aeg olnud arusaamine, et eelarvega on kitsas, kulusid tuleb kokku hoida, aga nüüd me näeme, vastupidi, et ühed kulud lükatakse edasi järgmisesse aastasse ja sellel aastal läheb väga suur osa sellest lisaeelarvest palgatoetusteks, mis on püsikulud.

Aitäh! Jah, selle kuluartikli või selle fakti pärast on minul ka mure, aga see ei tähenda, et mul oleks häbi seda eelarvet esitleda. Need on alati suured valdkondadevahelised kompromissid, mida rahandusminister peab edasi andma. Ja minu rõõm on see 15 miljoni võrra positsiooni parandamine ja kokku avalikus sektoris veel rohkem. Me tegelikult suutsime ära katta aktsiisitõusu ärajätmise, me suutsime tehisaruprojekti käivitada [või õigemini] rahaliselt katta. Käivitatud oli see varem, aga suutsime rahaliselt katta uued ambitsioonid. Me suutsime üle saada minu arust kõige kriitilisemast ehk piiri rahastamise lüngast, ja on üht-teist veel. Kulka suhtes ka, eks ole, näpuviga on tehtud ja selle parandamine on pingutus. 

Aga mis puudutab muudatusi ministeeriumide sees, siis võimalik, et me oleme olnud lohakad, ei ole neid rutiinseid eeskirju küllalt selgelt esitanud. Aga ma pean need asjaolud üle vaatama, kõik ei tule praegu meelde.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Sllest eelnõust tuleb välja, et ühistransporditeenuse arendamise ja soodustamise rahastamist vähendatakse 112 000 võrra. Kas see tähendab seda, et ikkagi pöördutakse tagasi selle eesmärgi poole, et ka pensionäre ja õpilasi hakatakse ühistranspordi piletitega koormama?

Aitäh! Ei. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma tegelikult ei tahtnud üldse enne kuidagi maksudest rääkida, lihtsalt ma tõin näitena, miks on need huvihariduse teemad päevakorda tõusnud. Need olid näited, mis puudutasid suvelaagreid, koolinoorte kultuuritegevust. See oli see põhjus. Aga ma saan aru, et te praegu ei leidnud üles konkreetset infot, mida ma oma küsimuses soovisin. Sellele võib ka "ei" või "jaa" vastata, kas huviharidus jõudis nüüd juba lisaeelarvega seoses kuidagi aruteludesse või pigem jõuab see põhieelarve arutelude ajaks lauale. See oli küsimus tulenevalt sellest, et see on praegu aktuaalne teema, sellest palju räägitakse. See oli see asja iva. Ma ei tahtnud kuidagi maksudest rääkima hakata. 

Aitäh! Mina jälle tahan alati vastata, kui maksude kohta küsitakse, ja ka üldse küsimustele vastata kuidagi riigikorraldusliku loogika järgi. Ja seda ma ka tegin. Huviharidus on siiski pigem omavalitsuste korraldada ja selles mõttes lubada mingisugust konkreetset lahendust nende eest on siin topelt väga keeruline. 

Aruteluteema on vana ja alati on olnud neid, kes arvavad, et siit tuleb anda konkreetseid summasid, et näiteks kusagil Kagu-Eestis oleksid ringid. Aga see on palju keerulisem. Tegu on ikkagi võimaluste ja vajaduste ja rahaliste katete omavahelise kombineerimisega väga konkreetsetes kohtades. Lihtsalt öelda, et kusagil Setomaal peavad olema need ja need trennid või nii ja nii palju raha elaniku kohta selleks, ei ole adekvaatne. Kogu elukorraldus on niivõrd erinev, asustus on erinev ja ka asjatundjate – õpetajate või kuidas neid nimetada, treenerite ja juhendajate – olemasolu on nii erinev, et omavalitsused teevad need valikud ikkagi ise. [Nad teavad], kus on kohaliku elanikkonna vajadused kõige suuremad, kus vajadused on katmata. 

Nii et ei, me ei ole sellisel kujul seda arutanud. See ei ole ka valitsuse tasandi teema, see on pigem paari ministeeriumi, kultuuri- ja haridusministeeriumi valdkond. Nemad teevad ettepanekuid valitsusele ja neid siis arutatakse.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra esimees! Härra minister! Ma vaatan, 11 miljonit kulu Eesti.ai tegevused, erinevate ministeeriumide vahel jaotub see raha ja Riigikantseleile ja nii edasi. Kas plaaniga see raha kulutada käib koos ka mingi konkreetne tulevikuvaade, et ametnike ridu hakatakse vähendama, kuna mingid tegevused viiakse läbi tehisaru abil, või on plaan pigem selline, et kulutada 11 miljonit ära ja siis eluga enam-vähem samal viisil edasi minna? Oled sa kursis, mis selle raha eest plaanis saada on?

Aitäh! No mina ei tahaks küll neid ülesandeid nii püstitada, et kui tehisaru juurde tehakse, selleks et avalik sektor oleks tõhusam ja inimesed koolitatumad – ambitsioon on ju 100 000 inimest ära koolitada –, et siis on pärisaru vähem vaja. See muudab pigem olemasoleva aru [kasutamise] tõhusamaks, sest informatsiooni kättesaadavus ja töödeldavus on palju parem. Aga ma ei tahaks kuidagi, et see pärisaru välja tõrjuks. Ma olen seda ka valitsusele öelnud, et sõnumid võiksid olla tundlikumad ja probleeme rohkem tunnistavad, mitte sellised, et me nüüd võtame lihtsalt inimestelt töö ära ja paneme robotid asemele. See ei ole, ma arvan, ühiskonna eesmärk. 

Aga eelarvekulu kokkuhoiu surve on ministeeriumidel väga tugev ja ma ei näe võimalust, et hõive avalikus sektoris ei jätkaks langustrendi. Tehisaru aitab seda teha suuremate kadudeta, aru kadudeta, aga see ei ole vahend, kuidas inimestele ust näidata. Pigem [on see vahend] näidata inimestele, kuidas muuta oma töö targemaks. Efektiivsusvõidud on seal kindlasti väga suured.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! No tõepoolest, võidud võivad üsna suured olla. Meil käis rahanduskomisjonis ka justiits- ja digiminister, kui ta ametisse astus, ja ta väitis, et potentsiaalne kokkuhoid tänu tehisintellektile on avalikus sektoris 400 miljonit aastas. Reaalsus on paraku olnud vastupidine. Teised riigid on päris hästi hakkama saanud, näiteks Prantsusmaal kaks ministeeriumi kasutavad AI-d selleks, et vastata klientidele, ja keskmine vastuse [ooteaeg] on kolm päeva. Enne seda oli 19 päeva. Eestis on olukord vastupidine. Kohtusüsteemis on meil toimumas pigem taandareng, inimesed ei saa isegi olemasolevaid vahendeid kasutada, pidevalt läheb midagi katki ja nii edasi. Mis sa arvad, mille taha on see AI kasutuselevõtt seisma jäänud? Kas probleem on meil valitsuses või on mingi teine põhjus?

Aitäh! Mina arvan, et praegu on kõige suurem probleem see, et te püüate Eesti riiki rääkida halvemaks, kui ta on. AI-d kasutatakse päris palju, kuigi seda ei afišeerita. Selle programmi eesmärk on muuta see [kasutus] laiapõhjalisemaks ja koolitada inimesi ka väljaspool avalikku sektorit, aga kindlasti just avalikku sektorit, et muuta töö tõhusamaks. See on esialgne rahaeralduse põhifookus. Et [AI-d] ei kasutata, ei ole tõsi. Kohtu näide kindlasti ei ole kuidagi representatiivne, seda saab justiitsminister seletada.  

Ja ma arvan, et need kokkuhoiunumbrid on alati ikka väga kirvega tehtud. Peamine peaks minu arust olema see tulu, mis me saame: kui palju informeeritumad me oleme, kui palju kiiremini me andmeid töötleme. Kokkuhoidu võib arvestada väga erinevalt ja me ei jõua kokkuleppele, mis just AI arvele läks, mitte kunagi, ma arvan. 

Küll aga on kokkuhoiu kohustused endiselt 2024. aasta koalitsioonileppega ministeeriumidele kohustuslikud. Need toimivad, me oleme neid täitnud suuremas mahus. 130 miljoni asemel on kokkuhoiu number praeguseks 180 miljonit aastas. Nii et selles mõttes elu ei seisa. Ja avaliku sektori tõhusus ei ole kindlasti see, mida Prantsusmaalt eeskujuks võtta – kindlasti mitte. Nad on seal küll väga võimekad – vana kultuuririik ja vana demokraatia –, aga tõhususe poolest on, ma arvan, Eesti paremini valitsetud. Neid edetabeleid, kus see kajastub, on küllalt olemas.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Räägime veel natuke sellest eelarvest. Nagu ma aru sain, sa rahanduskomisjonis ütlesid, et 17 miljonit läheb piiri ehitamisele. Aga ministeerium on lepingu juba ära teinud. Leping on tehtud enne, kui raha on eraldatud. See on muidugi küsitav. 

Aga tuleme Kultuuriministeeriumi valitsemisala juurde. Tead, siin on samamoodi rõõmus vaadata, et on sihuke rida nagu kultuuri valdkonnaülene arendamine. Sealt leiti miljon [eurot]. Samasse valdkonda pannakse 5000 eurot tööjõu- ja majandamiskuludeks. Toetusi ei jagata, aga palka makstakse. Siis on investeeringuid tehtud 4000, 5000 või 6000 eurot. Mina mäletan, et kui Reformierakond tuli peale valimisi siia saali, siis ta ütles, et katuserahasid enam ei jagata. Ma vaatan Kultuuriministeeriumi rida. Ma ei tea, kas see on katuseraha või mis see on, aga 4000-ga jagamine tundub alati väga küsitav. Pluss see, et jälle on terve suur ports palgakulusid, mis on püsikulud. Kas te enne teist lugemist siiski vaataksite ministeeriumis korra selle eelarve üle? Siin on ausalt öeldes päris palju sellist piinlikku kulutamist.

Aitäh! Ma vaatan teie märkuse üle küll. Te räägite, et püsikulud on tulnud ajutiste asemele. [Ma vaatan,] mis see konks seal oli. Korra on seda juba puudutatud, aga ma ei ole valmis täie kindlusega vastama. Aga muidugi, kui te räägite tuhandetest, siis need ei ole riigieelarve read, need on seletuskirja erinevad tekstid, ma pakun. Aga olgu peale. Võib-olla [eelarve] muutmise puhul need väikesed summad on ka loogilised. Üldiselt eelarvet ju sellise detailsusega ei tehta, aga vaatame üle.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Kaitsevaldkonda raha minemine on väga tervitatav, väga oluline on ka piiritaristu väljaehitamine. Aga mulle on jäänud selgusetuks – te kindlasti oskate või saate seda kommenteerida –, et Kaitsevägi suunab investeeringute eelarvest 2,7 miljonit riigisaladusega kaetud tegevuste kuludeks. Ja siis on veel selline lause, et kuna tegemist on riigisaladusega tegevuste kuludega, siis muudatuste sisu seletuskirjas ei avata. Hästi, see võib-olla ongi mõistlik. 

Ma siis küsin Rahandusministeeriumi Infotehnoloogiakeskuse valdkonna kohta, kus on kulude ja investeeringute eelarves 1,6 miljonit vähenemist. Ja [vähenemisena on seal kirjas] 600 000 eurot teadus- ja arendustegevuseks, 546 000 eurot Maksu- ja Tolliametis ning 500 000 eurot on Riigi Tugiteenuste Keskuse majandamiskulude ajatamine 2028. aastasse. Kas te oskate öelda, mis tegevused maksuametis [ja mujal] jäävad tegemata, kui see 1,6 miljonit sealt ära võtta? 

Aitäh! Midagi ei jää tegemata. Aga ma võin kinnitada, et Rahandusministeerium on olnud kõige ennastsalgavam riigirahanduse korraldamisel. Meil on kõige väiksemad palgad ministeeriumide haldusalas ja me peame pigistame sealt, kus pigistada annab. Tegemata me midagi ei jäta, aga meil on raskusi personali motiveerimisega, seda ma pean tunnistama.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Te heale kolleegile Madis Kallasele vastasite, et tegelikult huviharidus ja kogu see tegevus on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Valdavalt see nii on, aga kahjuks kohalikel omavalitsustel ei ole piisavalt raha, et selle valdkonnaga tegeleda. Üheks põhjuseks on kindlasti need otsused, mis on siin vastu võetud, mis puudutavad erinevate maksude tõusu. See on lisakoormus, mis kohalikel omavalitsustel on lasunud. Ei ole mõtet peast kinni hoida ja pead raputada! Kui vaadata kohalike omavalitsuste eelarveid, siis seal on selgelt näha, kui palju on eraldatud maksudeks, mis on olnud täiendavad kulud. 

Mis puudutab teie väljaütlemist heale kolleegile Andrei Korobeinikule, et ta räägib Eesti riigi halvemaks, siis tegelikult kõige suurem Eesti riigi halvustaja on Margus Tsahkna, kui ta käib välisvisiitidel. Ma arvan, et te teate, millest ma räägin. 

Aga ma küsin pigem seda, et mis nime te sellele lapsele, lisaeelarvele, praegu annate. Kui ambitsioonikas see lisaeelarve on? Igal heal lapsel on ju nimi ka. Äkki iseloomustate?

Aitäh! Ma kunagi ei pane nimesid eelarvetele – mitte kunagi! – ja ei kasuta ka, kui keegi on selle nimekese pannud. Aga ma püüan lihtsalt aru saada, mida te öelda tahtsite. See jutt, et avalik sektor jääb sellepärast vaesemaks, et maksud on tõusnud, on minu arvates olemuslikult piinlik. Lõpetame ära selle avaliku sektori valikuliselt suuremaks sotsiaalseks riskigrupiks tegemise ja ka selle, nagu avalik sektor ise ennast kuidagi kurnaks. Kokkuvõttes on ka maksutõusu väide tegelikult eksitav. Te teate, kuhu see maksutõus on läinud, ja te teate ka seda, et sel aastal maksukoormus järsult langeb. Teie küsimuses oli niivõrd palju ebaloogilist, et lõpuks hakkad mõtlema, et mis te siis tegelikult öelda tahtsite, ja küsimus ise kadus üldse tähelepanu alt välja.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt minister! Teie kaheksajalaga võitlemise programmis on kirjas, et Reformierakond on tugev siis, kui ta ühtaegu korraga tegutseb nii suurelt kui ka on konkreetne. Aga minu küsimus on, miks te olete 462 000 eurot vähemaks võtnud keskkonnateadlikkuse ja -hariduse edendamise raha.

Aitäh! Teie olite vist see – võib-olla ei olnud ka, võib-olla ma süüdistan ilmaasjata –, aga palun ärge ajage segi erakondi ja valitsust. Ärge ajage inimesi segi, ärge ajage institutsioone ja organisatsioone segi! See ei puutu siin asjasse, millist sõna üks erakonna esimees kunagi kasutas. Kui te tahate rääkida riigieelarvest, siis räägime, see on valitsuse esitatud riigieelarve. Sellest võikski rääkida, ärge kasutage oma sissejuhatust mingiks muuks asjaks. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Hea silla lõid selle valitsuse ja erakonna segiajamise jutuga. Enne, kui te selle kaheksajalaga võitlema hakkasite, oli teil see unistamise jutt. Michal unistas AI-st päris palju ja nüüd ma vaatan, et Riigikantseleis Kasemetsale antaksegi tööjõu- ja majandamiskuludeks 5 miljonit juurde. See on rohkem kui viiendik juurde võrreldes sellega, mis praegu tööjõu- ja majandamiskulud on. Kas sa ei tunne, et sa ise tegelikult kipud seda erakonna ja valitsuse asja kõvasti rahanduses segi ajama?

Kui küsimuses on kõik segi aetud, siis ma ei tea, miks ma üldse peaksin proovima küsimust üles otsida. Midagi retoorilist seal ju oli. Aga põhimõtteliselt, ma kordan üle, ärge ajage segi parteid ja valitsust. (Rain Epler räägib kohapealt.) Ei, mina ei ajanud. Ma just püüan korrastada, et mina siin ei esinda erakonda, vaid valitsust. Need on valitsuse otsused. Ma ei esinda ka Riigikantseleid. Valitsus on teinud lisaeelarve, püsige selle juures. Valitsus on seda põhjendanud seletuskirjas, minu suu läbi ettekandes ja vastustes, et me AI jaoks raha eraldame. Seda, et suur osa sellest koordineerimisest ja korraldusest langeb Riigikantseleile, ma olen ka seletanud ja jääme selle juurde.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma tahaks ka selle tehisaru kohta küsida. Tõepoolest, Reformierakonna juht on hakanud väga aktiivselt rääkima sellest, et tehisaru on meie tulevik ja nii edasi, ja nüüd siis, oh imet, ka lisaeelarves on 11 miljonit suunatud Eesti.ai arendamiseks. Minu küsimus ongi see, kuidas valitsus seda põhjendab olukorras, kus meil on tegelikult väga paljudes valdkondades – haridusvaldkonnas, sotsiaalvaldkonnas, tervishoiuvaldkonnas, sisejulgeolekus – sada probleemi. Jätkuvalt räägitakse sellest, et need valdkonnad on alarahastatud, personalipuudus on haridusvaldkonnas, sisejulgeoleku valdkonnas, arste ei ole piisavalt palju, politseinikke ei ole piisavalt palju, õpetajate palgad on liiga madalad ja õpetajaid ka ei ole. Aga siis me eraldame 11 miljonit tehisaruvaldkonda, samal ajal kui nendesse teistesse valdkondadesse me midagi ei eralda.

Aitäh! Veel kord, see saal ei ole selleks, et arutada, mida on mõni erakonna juht kusagil öelnud. [Siin tuleb arutada], mida valitsus on teile esitanud. Kui minister on puldis, siis räägime sellest, mida valitsus on teile arutamiseks esitanud. 

Ja nagu nimetatud, AI peab muutma avaliku sektori tõhusamaks. See tähendab, et tulu, väärtused ehk "toodang" sealt peab tulema suurem: parem avalik teenus, tõhusam kulutamine. See on see, miks AI ka riigisektoris vajalik on. Aga ta on vajalik ka lihtsalt inimeste harimiseks, targem inimene kindlasti saab elus paremini hakkama ka majanduslikult. See on laiapõhjaline, ma isegi ütleksin, praeguse seisuga pigem haridusprogramm kui midagi muud. Te võite alati küsida, et näed, te annate siin raha koolis käimiseks, aga raha oleks võinud minna hoopis toimetulekuks. Ma selliseid arutelusid tegelikult väga ei tahaks siia saali. Üks ei välista teist, pigem üks vähendab vajadust teise järele. Targem inimene vajab väiksema tõenäosusega sotsiaaltoetust.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh! Mul on tunne, et lugupeetud rahandusministrile jäi minu küsimus arusaamatuks. Ma lihtsalt kordan üle. Alustame kohaliku omavalitsuse tuludest. Kohaliku omavalitsuse tulud koosnevad valdavalt tulumaksu laekumisest, tasandusfondi rahast ja muudest omatuludest. Teine pool on see, mis puudutab kulusid. Praeguse valitsuse ja koalitsiooni otsustega on kohaliku omavalitsuse kulusid [suurendatud] käibemaksu ja tulumaksu tõstmisega. Ja kui kohalik omavalitsus ostab sisse mingit teenust, millele lisandub käibemaks, siis loomulikult see teenus muutub kallimaks. See tähendab seda, et eelarvest läheb rohkem raha välja. Seetõttu oleme saanud erinevatest kohalikest omavalitsustest signaali, et tegelikult on huvihariduse osa koomale tõmmatud. See oli see tähelepanek, millest te kahjuks aru ei saanud. 

Aitäh! Ma saan väga hästi aru, et teie tähelepanekud on valikulised ja tõde alati moonutatud. Minu vastus täpselt sellele oligi sihitud. Kui te räägite avaliku sektori toimetulekust, siis te peate arvestama, et see toimub maksude abil. Te ei saa samal ajal siunata makse ja haletseda avalikku sektorit, kes maksudest ülalpidamist saab. See puudutab ka avalikku sektorit. Ma ei hakka siin osutama kõiki otsuseid, mis on tehtud, aga pigem on meil avaliku sektori rahastamisega probleeme peale seda, kui maksukoormus on järsult langenud. Selles on probleem, mitte selles, et me oleme maksukoormust tõstnud ja avalik sektor ei jõua makse maksta. Ei, avalik sektor ei ole maksumaksja, tegelikult on niipidi.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Ma tuletan ikkagi meelde, et valitsuses on Reformierakond ja Eesti 200, peaminister on Reformierakonnast. Nii et nüüd taandada ennast Reformierakonna nimekirjast ja esitleda ennast ainult Jürgen Ligina ei ole kohane. Valitsuse liikmena olete ikkagi Reformierakonna esindaja. 

Kui nüüd maksude juurde tulla, siis te ütlesite, et maksudega ei mängita. Aga teil on selgelt kirjas, et seoses maksutulude vähenemisega vähenevad kohaliku omavalitsuse üksustele edasiantavad maksud 1 461 000 euro võrra. Te ütlesite, et huviharidust peab rahastama iga omavalitsus ise. Minu küsimus on see, et millisel real on siin mootorsõidukimaksu vähemlaekumine. Või äkki siin ei olegi seda? Kas see muudatus kajastub selles lisaeelarves või see muudatus on planeeritud sügisesse [eelarvesse]?

Aitäh! Ma kordan veel, et mina esindan siin valitsust rahandusministrina. Mul on elus veel palju rolle, aga ärge omistage mulle [praegu] kuuluvust kuhugi mujale ja ärge toppige siia ütlemisi minu kuuluvuskaaslastelt. Ei, valitsus ei ole selliseid sõnavõtte teinud, nagu te räägite. Võib-olla valitsus ei ole ka teinud sõnavõtte, mida valitsuse liikmed kodus teevad. 

Aga ma ei saanud sellest teie keerulisest kaheksajalast aru, mida te seal kirjeldasite. Kord tuleb maksu liiga vähe, siis tuleb jälle liiga palju, kuskil kaotatakse, siis tuli automaks. Eelarve tehakse makros, makroprognooside järgi. Mõnd maksu tuleb rohkem, mõnd vähem, ükshaaval tingimata ei korrigeerita eelarvesse laekumisi. Kui ühte maksu kogutakse vähem nagu automaksu, siis kogutakse rohkem samal ajal käibemaksu, sest inimesed kulutavad oma raha tõenäoliselt mujal. Kokkuvõttes on see makroprognoos, mis võtab aluseks kõiki neid vastasmõjusid ja struktuurseid kaale. Ja teile esitatakse eelarve: tulud, kulud ja nende jaotus. See on see, mida ma kaitsen.

Martin Helme, palun! 

No vot, nüüd hakkasid makrost meile rääkima. Ma mõtlen, et Jürgen Ligi on terve oma poliitilise karjääri üles ehitanud selle peale, et räägib, kuidas suu tuleb seada sekki mööda ja laenuraha on nagu laastutuli ja et tuleb ikka elada võimete piires. Nüüd olete olnud võimul – Reformierakond ja Jürgen Ligi on rahandusminister – juba õige mitu aastat, nende aastate jooksul on Eesti riigi võlg kahekordistunud. Alati võib ju süüdistada, et eelmised valitsused panid nii palju miine alla, et Jürgen Ligi ei suuda seda rivi sirgeks ajada. Aga kui ma vaatan teie enda prognoosi ka järgmiste aastate kohta, siis Rahandusministeeriumi prognoos järgmiseks aastaks on miinus peaaegu 5% SKP-st, järgmistel aastatel kuni kümnendi lõpuni miinus 4% SKP-st. 

Räägi, kuidas see protsess sul peas toimub. Kas seal on üks teine Jürgen Ligi veel, kes räägib, et kõik on tasakaalus ja liigub tasakaalu poole, aga siis teine Jürgen Ligi tuleb siia ja toob meile järjekordse miinuseelarve? Kuidas see asi kokku klapib?

Aitäh! Me ehk lepime kokku, et siin ei ole mitte eraisik Jürgen Ligi. Aga kindlasti ei rahandusminister ega eraisik Jürgen Ligi ei ole kunagi olnud karjääri ehitaja. Ta on teinud oma tööd, teeninud Eesti riiki, aga kuidas ta seejuures on ametis muutunud, see on täiesti eraldi teema. Ja kindlasti on see teine teema kui riigieelarve.  

Minul on kahju, et eksrahandusminister žongleerib suvaliselt numbritega. Ma ei kujuta ette, kust võiks välja lugeda, et järgmine aasta väheneb SKP … Oli see nüüd 5 miljardi või 5% võrra? Ma isegi … Vist olid protsendid. Need on nii ebaloogilised numbrid. Teil on kuskil nullidega ikka mitu suurusjärku möödas. Ja kindel on, et järgmise aasta SKP kasvab, mitte ei vähene ei 5 miljardit ega 5%. Aga katsuge fokuseerida, katsuge kontrollida oma küsimused üle ja katsuge oma isiklikud repliigid ära jätta. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, aitäh! Härra minister! Tulles tagasi teie vastuse juurde minu esimesele küsimusele, ma tuletan meelde, et valitsus ja selle ministrid on ikkagi täitevvõim ja Riigikogu liikmed on ikkagi seadusandev võim. Minu meelest ei ole väga kohane, kui valitsuse esindaja ehk minister tuleb Riigikokku ja hakkab Riigikogu liikmetele rääkima, kas tohib siin rääkida ühest või teisest asjast või siis ei tohi. 

Aga küsimus on mul aktsiisitõusu ärajätmise kompenseerimise kohta. Kütuseaktsiisi tõus jääb siis ära, see kompenseeritakse lisaeelarvega. Aga kas oli lisaeelarve läbirääkimistel kunagi ka teemaks, et tegelikult võiks inimestele natuke kompenseerida kütusehindade järsku tõusu, mis viimastel kuudel on olnud?

Aitäh! See sissejuhatus oli iseenesest õige. Tõepoolest, täitevvõim ei peaks noomima parlamenti, aga siin aetakse ju kogu see vestlus isiklikuks. Kusjuures ma olen parlamendi liige olnud kauem kui minu süüdistajad. Kui nad ajavad mind segamini parteiga, parteid segi valitsusega ja ministrid omavahel ja nad kisuvad mind sellisesse vestlustesse, kus ma pean vastama [oma] kolleegi öeldule, mis ei ole kuidagi seotud selle eelnõuga, siis see kipub olema natukene tõre vastus. Eks edaspidi läheb ilmselt samamoodi. Kui need selles mõttes teist erinevad küsijad jätkavad samamoodi, siis ma ei saa üle, ma pean seda klaarima. Ma ei saa vastata teiste inimeste sõnade kohta, mis ei puuduta kuidagi seda eelnõu. 

Aga te küsisite kompenseerimise kohta. Vaat see on pikem debatt. Ma olen kategooriliselt sellise kompenseerimise kriitik. Olen teinud seda ka Euroopas korduvalt, nüüd maikuus, viimati enne seda märtsikuus, ja saanud väga palju tuge. Olen saanud [tuge] mõnelt kolleegilt, olen saanud tippametnikelt, olen saanud rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, sest ma räägin [eksperdi]juttu. Kütuse hind on ainult osa inflatsioonist – osa! – ja see inflatsioon on endiselt prognoositud 4% peale. Riigid, kes lähevad hinnatõusu kompenseerima, on teinud kogu aeg vigu. Seda me rääkisime rahandusministritega omavahel märtsikuus. Neile anti tegelikult samad juhised, mis olid ka minu sõnavõtus: ärge stimuleerige nõudlust, ärge toetage lausaliselt, toetage sihitult neid, kes tegelikult kannatavad. Kütuse tõttu kannatamine on küll mõnes sektoris suurem, aga seda hinnatõusu just sellistel juhtudel kompenseerida on võimatu. 

Kokkuvõte sellest, mis peale märtsi juhtus, tehti maikuul – jah, mai alguses oli see. 70% toetustest – või oli see 80%, ma räägin praegu mälu järgi – läheb jälle rikastele. Nii ei tohi teha. Ikkagi stimuleeritakse üldist nõudlust, kui tegelikult on vaja nõudlust pigem pidurdada. Täpselt kütusele suunatud nõudlust tuleb pidurdada. Kui rahvusvaheliselt on võetud kasutusele strateegilised reservid, siis on eriti totter maksta kõigile raha, et nad suudaksid seda kiiremini kulutada. See on erakordselt totter. Nii et see üldine pilt on ikkagi makro: kui suur on inflatsioon – punkt üks – ja kes on kannatajad. 

Meie oleme Eestis tegelikult üldises riikide võrdluses Euroopas üle keskmise. See tähendab seda, et me jätame kütuseaktsiisi [tõstmise] ära. See on niivõrd kallis eelarvele, et see paistab silma teiste riikidega võrreldes, kes panevad [oma lahenduse] suurtesse pealkirjadesse ja räägivad, kuidas nad aitavad inimesi: kaheks kuuks aitavad, kolmeks kuuks aitavad. Me tegime terveks aastaks, tegime lausaliselt tõusu ärajätmise ja pidime eelarve selle pärast ümber tegema. See on otsene eelarve kulu suurusjärgus – ma liidan nüüd – 56 miljonit. 56 miljonit viskasime eelarvest välja. Kuhu? Tegelikult samamoodi üsna sihtimata, aga lihtsalt suuresti meeleolude pärast, et riigi usaldusväärsus kannataks, kui maikuus oleks tulnud uus aktsiisitõusu uudis, samal ajal kui hind hüppab niigi üles-alla ja aktsiisi reguleeriv mõte on juba läinud. 

Aga teine pool. Üks on siis vaadata üldist inflatsiooni ja vaadata nõudluse küsimust ja seda, kes on suuremad kannatajad. Meie oleme teinud ju tegelikult olulisema otsuse tõsta maksuvaba miinimumi. Selle [mõju] ei lähe otseselt kütusesse, see läheb valikutesse, jõuab ka nendeni, kellel ei ole autot, ka nendeni, kes sõidavad ühistranspordi[vahendiga], mis võib-olla üldse ei kasuta fossiilkütust. See on sihuke üldine hinnatõusu, kuidas öelda, leevendus nende inimeste rahakotis ja kokkuvõttes inimeste reaaltulud kasvavad. 

Küsimus, mille te esitasite, on väga sisuline. Andke mulle andeks, kui ma natuke ägedaks lähen selle kommenteerimisel, sest see on väga oluline struktuuripoliitiline otsus, et me ei tohi hinnatõuse kompenseerida. Me peame sihtima toimetulekuprobleeme. Ja kui hinnatõus on tingitud pakkumise puudumisest, nagu praegu on, siis ei tohi stimuleerida nõudlust, mida riigid kipuvad tegema, sest kõik parlamendilt seda küsivad. Läti ja Leedu samamoodi – ma räägin nende ministritega, räägin erinevate ministritega, kes ütlevad: "No mis me teeme? No mis me teha saime, see oli nii suur surve. Ma olen sinuga nõus, aga ..." Sellised vastused on. Mõni ütleb seda avalikult.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Peaminister, me teame, laiendas siin oma kompetentsi, hakkas üleöö bioloogiks ja hakkas rääkima kaheksajalgadest. No ma tõesti teid sellesse vestlusesse ei kisuks. Aga mulle jäi siin teie vastuses arusaamatuks see, et ma ei saa aru, kas te olete riik või ei ole. Aga oletame, et te olete, ja siis ma ikkagi küsin seda. Selles riigieelarves, selles lisaeelarves nimetatakse osaliselt kaitsekulud ühe investeeringu puhul ümber finantseerimistehinguks. Sellega mustkunstniku kombel vähendatakse arvestuses riigi võlakoormust ja tahetakse näidata avalikkusele, et selle finantseerimistehingu puhul võlg [väheneb]. Ma siis küsin, kuidas sellega on: kas riigi kulud jäävad samaks või vähenevad? Kuidas sellega on?

Aitäh! Küsimuses oli üks metoodiline aps sees. Ma tänan, et te olite väga asjalik oma küsimuses, seda mul ei ole alati põhjust öelda. Aga ma täpsustan, et selle lõhkeaine tehase puhul ei olnud küsimus mitte laenukoormuse vähendamises, vaid defitsiidi mittesuurendamises. Ja on ka loogiline, et kui me paneme raha omakapitali, siis see defitsiidi arvestusse ei lähe, aga laenukoormusse läheb küll. See on laenuraha, mis sinna sisse läheb. Proua Helme, ma alles jõudsin vastama hakata, aga te juba ei kuulanud. Laenukoormust see tegelikult suurendab. Me peame selle raha laenama, mille me paneme finantstehinguna omakapitali lõhkeainetehase jaoks. Ja me paneme selle tegelikult juhul, kui tuleb välisinvestor. Loodetavasti see kokkuvõttes jääb finantstehinguna vett pidama ka Eurostati arvates.

Helle-Moonika kaitseks ütlen, et kui vastus ikka meeldis, siis ei pea emotsioone tagasi hoidma. (Jürgen Ligi naerab.) Martin Helme, palun!

Ma tahtsin ka öelda, et eelmine vastus oli täiesti adekvaatne, mida tavaliselt Jürgeni kohta ei saa öelda. Aga kontekst on oluline. Ma eelmises küsimuses rääkisin sellest, et Reformierakonna valitsuse ajal, [sealhulgas] sel ajal, kui Jürgen Ligi on olnud rahandusminister, on Eesti võlakoormus viimastel aastatel kasvanud kaks korda. Poole sellest ajast oled sa olnud minister. Võlakoormus suhtena SKP-sse on järgmisel aastal 4,9%, sealt edasi 4% kuni kümnendi lõpuni. See oli see kontekst. Sina hakkasid arvutama, kui palju SKP kasvab või väheneb. Selle asemel et mulle vastata, hakkasid sa rääkima Jürgen Ligist ehk endast. Ja sellest, kui kaua sa oled parlamendis olnud, jõudsid sa rääkida järgmises vastuses ka veel. 

Ma siiski tahaksin aru saada sellest. Jürgen Ligi on eluaeg rääkinud, et tuleb elada vastavalt sellele, kui palju raha on, mitte elada võlgu, mitte kulutada raha reservidest, mitte laenata jooksvateks kuludeks. Ometi oled sa toonud meile aastast aastasse eelarved, kus on võlgu, mis kulutatakse jooksvateks kuludeks, ja lükatakse võlga tulevikku. Kuidas sa selle enda peas kokku klapitad? Sa esindad ju valitsust!

Aitäh! See, et teie ei saa öelda, et minu vastused on head, ei tähenda, et selleks pole põhjust. Need on erinevad asjad. Teil on parteiline kohustus mind siunata ja ma iga kord kiidan, kui te jätate selle tegemata – siiralt kiidan, sest siis me saame korralikult debateerida.

Mul ei ole praegu võimalik statistikat üles otsida, aga ma tuletan meelde, et oli üks rahandusminister, kelle ajal laenukoormus kasvas kõige kiiremini ja kelle ajal defitsiit oli kõige suurem. Teil on passis sama nimi. Mina ausalt öeldes ei kritiseerinud seda. (Martin Helme räägib kohapealt.) Vaatamata sellele mina ei kritiseerinud teid tol korral selle kriisilahenduse mudeli pärast, sest üldjoontes isegi Ratase valitsus sai aru, et tuleb võimalikult ajutiselt rakendada üleelamismeetodeid. Valdavalt seda ikkagi deklareeriti, selleks olid küll rahvusvahelised sõnastused. Eesti Pank tuli appi, me opositsioonis aitasime ka. 

Aga rahandusministri kohta ma ei saa komplimente praegu öelda, sellepärast et ei ole põhjust. Rahandusministrile tookord kuulusid sõnad, et laenu tuleb võtta nii palju, kui antakse, nii palju, kui jaksame kulutada. See oli kindlasti vale, sest see tekitas eelarvesse pikemaajalisi kahjustusi, kasvatas püsikulusid, tekitas inimestes valesid ootusi, et eelarve ongi miski, mis võimaldab kinni maksta kõik välised asjaolud. See oli kindlasti vale retoorika, mida te kasutasite. 

Kokkuvõttes, olles riigi[eelarve] kontrolli [eri]komisjoni juhtinud, ma ütlen, et oli vale ka see, et te tilgutasite sellistesse kohtadesse raha, mis ei olnud loomult teie puhul [loogilised]. Ma meenutan esimest legendaarset väljendit, et külvilaen on esimene, mille pangad ära võtavad, ja sellepärast tuleb sinna raha anda eelarvest, riik peab selleks võlga võtma. Tegelikult oli vastupidi. Sellised lühiajalised asjad elatakse üle nii, et kevadel külvatakse ja sügisel võetakse üles. See on kõige kindlam, kõige kriisikindlam asi üldse. 

Või siis Porto Franco ja mingisugused [muud] asjad. Meil olid suured pahandused selle tõttu, mida te tegite Maaelu Edendamise Sihtasutuses. Vaatasime nendele meetmetele otsa – no ei olnud kriisimeetmed. Ei olnud kriisimeede see, et vähendati kütuseaktsiisi. No mitte kuidagi! Inimestele pandi liikumispiiranguid, kütuse hind tegelikult läks alla, niipalju kui ma mäletan. Te ütlesite, et kütuseaktsiis on probleem. Ei, kütuseaktsiis oleks olnud vahend, millega oleks täpsemalt saanud kriisimeetmeid rahastada. 

Muidugi olite teie kõige suurem defitsiidi ja laenukoorma kasvataja, aga see vastas tollasele kriisile. Praegune kaitsekulude kriis on mõneti sarnane, aga vahe on selles, et see ei ole ajutine, see ei ole lühiajaline. Meil on eelarve probleem sügav just sellepärast, et me oleme pidanud kaitsekulusid järsult ja püsivalt tõstma.

Andrei Korobeinik, palun! 

Aitäh! Ma olen veidi segaduses. Kui Jürgenilt küsitakse midagi, siis ta toonitab, et ta ei ole siin erakonna esindaja, aga kui kolleegid küsivad, siis nad on kohe erakonna esindajad ja küsivad erakonna nimel. Topeltstandardid on mingil määral. Ma olen mures.  

Aga mul on küsimus. Ma olen põhimõtteliselt nõus: jaa, loomulikult, kui inimene ei vaja abi, siis teda ei pea vägisi abistama. Aga kui me räägime lastest, siis see, et huvihariduse rahastus kadus, see, et lastelaagritele tuleb käibemaks juurde, tähendab ju seda, et just rikkamad lapsed saavad huviharidusega tegeleda ja lastelaagrisse minna, aga vaesemad ei saa. Ebavõrdsus kasvab. Kas sina ei pea seda probleemiks? 

Aitäh! Seda on näha, et te olete segaduses. Ma ei ole mitte kusagil nimetanud erakondi. Ma olen [rääkinud] küll valitsustest ja võrrelnud nende poliitikaid. Seejuures ma ei ole lammutanud, ma ei ole kusagil rääkinud erakondadest, ma olen, vastupidi, tõrjunud erakondlikke küsimusi.  

Kui teil nüüd see küsimus käis huvihariduse kohta, siis huvihariduse kohta ma vastasin. See on omavalitsuse funktsioon ja seda Tallinnast on väga raske korraldada. On proovitud, aga ei ole õnnestunud. Kokkuvõttes kohalikud probleemid on väga varieeruvad ja nad ei ole tingimata sellised, nagu keskeltläbi tundub olevat siit vaadates. 

Jah, huvihariduse kättesaadavus on väga oluline asi ja see peaks olema ühtlasem, aga see ühtlus ei pea tingimata tulema Toompea rahakülvist. See muutub ühtlasemaks tingimusel, et see ei tule mingisuguse [hea] asja arvel, et see raha ei lähe valesse kohta. Lausaline doteerimine Toompealt on ebatõhus meetod. Sellega me jõuame ikka ühte ja samasse kohta välja, niimoodi üksikuid eelarveridu omavalitsustele ette kirjutada ei ole mõistlik, isegi kui riik kinni maksab.  

Aga muidugi ma olen olnud tasuta hariduse toetaja. Lihtsalt kusagile tuleb tõmmata see piir, kus on kooliharidus ja kust hakkab kooliväline [haridus], kus variatsioonid on väga suured ja standardid väga erinevad. Mõni tegeleb väga kallite asjadega, mõni väga odavatega ja mõnel pool paraku ei saa paljude asjadega tegelda. See ei ole selline kooliharidus, kus riiklikult tagatud ühtlus on üks püha eesmärk. Huvihariduses ei ole võimalik ühtlust tagada. Seal on väga erinev kättesaadavus ja erinevad võimalused paratamatud, aga ka nõudlus on ju [erinev]. Tegeldakse väga erineva hinnaga asjadega, kui see rahasse pöörata.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister, jälle te heitsite siin ette ühele teisele rahandusministrile, kuidas tema laenu võttis. No eks teisi mustates tundute ise puhtam. Suur osa sellest laenust läks ju tegelikult samamoodi finantseerimistehinguteks KredExi kaudu ja on suuremas osas praeguseks ka tagasi makstud. Kui Kaja Kallase esimene valitsus tuli, siis ta sai meie valitsuselt ja ka rahandusministrilt kingituseks ja päranduseks 8%-lise majanduskasvu. Tehke järele või makske kinni! Aga teie finantseerimistehingud suurendavad eelarvedefitsiiti ja laenu teenindamine [nõuab] varsti nii suurt [summat], et see muutub riigieelarvele veel eraldi suureks koormaks. See iseenesest ei ole nagu etteheide, aga ma lihtsalt küsin, nagu ka Martin on üritanud siin küsida, kuidas eelarve tasakaalu apologeet seda kõike seletab.

Aitäh! Teil on terminitega tõesti raskusi. Ma ei tea, kust ma peaks alustama seletamist. Finantseerimistehing on konkreetne finantstermin. Raha muudetakse teiseks vormiks. KredExi maht üldises defitsiidis oli mikroskoopiline. Teiseks, see, mida KredEx tegi, oli loomult vähemalt moraalses mõttes suuresti korruptiivne mitmes episoodis. See, et kuskil defineeritakse järsku kriisimeetmeks ühe konkreetse kinnisvaraprojekti finantseerimine, on täielik absurd. See on korruptiivne ja sellepärast see asi kohtusse jõudiski. Ma kohtuotsuse kohta nii palju kuulsin, et õigeksmõistmine viimati toimus selle pärast, et valitsus oli selle otsustanud, mitte Kersti Kracht. See oli ju valitsuse korruptiivne tegevus. Täiesti väljaspool kriisiloogikat valiti välja üks suvaline hädas olnud projekt, mille puhul, üllatus-üllatus, [asjaomane] perekond oli samal ajal partei finantseerija. 

Nii et ma ei tea, te panete alati oma sissejuhatuses kõik ühte patta ja me ei jõua kuidagi selleni, mida te siis ikkagi tegelikult teada tahtsite – peale selle, et te tahtsite endale Facebooki videot saada. See on see õnnetus. Ma tegelikult ei saanud teada, mida te lõpuks veel öelda tahtsite, peale selle, et mina kedagi mustan. Ei, ma ei ole mustanud. Mustasite praegu teie mind, kui te ütlesite, et ma Martinit mustasin. 

Ma ütlesin, vastupidi, et ma ei olnud nõus mitme asjaga, aga ma ei olnud vastu põhimõttelistele valikutele, et see kriis tuleb eelarvedefitsiidiga üle elada. Sellega ma olin nõus. Seda ma rääkisin ise ka tookord, aga konkreetsed valikud, konkreetsed retoorikad, konkreetsed põhjendused – nendega ma totaalselt nõus ei olnud. Porto Franco ei olnud kriisilahendus Eesti riigi jaoks mitte [kuidagi]. KredExist, ka maaelu sihtasutusest tehtud suvalised väljamaksed ei olnud lahendus riigi jaoks. Külvilaenu [puudutav] ei olnud lahendus riigi jaoks, külvilaen ei olnud kuidagi ohus. Pangad tahtsid anda külvilaenu, väga tahtsid, ma kontrollisin selle ka üle. Ja nii edasi. 

Need on konkreetsed asjad kriisilahendustes, mida ma kritiseerisin. [Küsimus] on poliitikavalikutes, mitte kellegi isikus või erakondades.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Kas te olete teinud valitsusele ettepaneku negatiivse lisaeelarve kohta? Ja kui, siis milliste kulude kohta see ettepanek on tehtud ja mida teised valitsuse liikmed sellest võimalikust negatiivsest lisaeelarvest on arvanud? 

Ma saan aru, et te tulite hiljem saali. Ma kinnitan, et praegune lisaeelarve parandab eelarvepositsiooni 15 miljoni võrra ja kokkuvõttes poole rohkem muude sektorite arvel. Nii et see on eelarve olukorra parandamine nii sel kui ka järgmisel aastal. Aga kindlasti ei arvanud me lühinägelikult, et kui me detsembris ühe eelarve heaks kiitsime, siis meil [pole] juba aprillis-mais [käsil] järgmine eelarve, et me nagu ei teadnud seda. Aga me oleme sel aastal, härra Sibul, paremini hakkama saanud, kui detsembris arvasime. See on kõige tähtsam. Ent vaatamata sellele, et me oleme teinud pingutusi ja saanud eelarve paremaks, meil on lisakulud, mida me tookord ette ei nähtud. Me ei teadnud, et piiri jaoks on vaja kiiresti 17 miljonit lisaks, et tööd ei seiskuks. Meil ei olnud valmis tehisaru 11-miljoniline projekt. Nii et kokkuvõttes võib öelda, et eelarve on läinud tummisemaks, aga eelarvepositsioon on paranenud.

Priit Sibul, teine küsimus, palun!

Au ja kiitus teile ja valitsusele! Aga mul on küsimus selle 15 miljoni võrra positsiooni parandamise kohta. See on nagu üks osa. Kui palju me lükkame kulusid võrreldes planeerituga järgmistesse perioodidesse?

Aitäh! Näiteks me lükkasime järgmisse perioodi 20 miljonit eurot [seoses] kütuseaktsiisiga, aga midagi kohustuslikku me kuludest järgmistesse perioodidesse rohkem ei ole lükanud. Eelarvete tegemise käigus selgub, mida nendes plaanides saab nimetada järgmise aasta kohustuseks või ülejärgmise aasta kohustuseks. Aga nii nagu on ka avalikes sõnumites olnud – täna kõlas see ka riigieelarve kontrolli [eri]komisjonis –, me proovime ikkagi välja tulla parema seisuga, kui praegune riigi eelarvestrateegia eelarvetega ette näeb. Selles mõttes [puudujääk] 4,5% [SKP-st] järgmiseks aastaks ei ole see, mille me tingimata täis teeme, aga me proovime. Aga kuna ei ole valmis lahendust, siis mul ei ole põhjust siin liiga palju praalida. Prognoos näitab ju palju halvemat seisu. Aga järgmise aasta eelarvet me juba oleme prognoosiga võrreldes parandanud miinus 4,9%-lt miinus 4,8%-le, mis on juba otsusena teie ees. See töö kahjuks on veel enamuses ees.

Aitäh, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ja kuna Rain Epleri küsimuste limiit rahandusministri puhul sai täis, siis ta kasutab ilmselt võimalust küsida istungi juhataja käest ühe väga ilusa protseduurilise küsimuse. Palun, härra Rain Epler!

Aitäh! Mul tegelikult ei ole küsimust, mul on selline protseduuriline ettepanek. Jürgen Ligi [avaldas] mitmes vastuses arvamust, mida peaks arutama, mida tohiks küsida ja mida ei tohiks. Ja teiseks, kui nime pidi tema poole pöörduti, siis ta kuidagi tundis, et nüüd hakati rääkima Jürgen Ligist kui eraisikust. Võib-olla sa ise erakonnakaaslasena või siis, ma ei tea, Heili Tõnisson või keegi [muu valitsuse] personalist teeb lühikese briifi Jürgenile, et ta järgmine kord teaks, et tegelikult Riigikogu liikmed võivad erinevaid küsimusi küsida. Ja et isegi kui tema poole pöördutakse sõnadega "Jürgen" või "härra Ligi" või "Jürgen Ligi", siis me ikkagi saame aru, et küsimused on rahandusministrile, et need tegelikult on olnud selles kontekstis. Lihtsalt selline protseduuriline ettepanek, et võib-olla Jürgenile väike briif teha eelnõude arutamise protseduurika [teemal].

Aitäh, hea kolleeg! Mis puudutab seda, mida küsida, siis mul on ainult üks soov ja ootus, et see käiks selle päevakorra[punkti] kohta. Mil moel ja kuidas – selles osas me otse loomulikult kõik oleme erinevad ja selles võtmes [igaühe] sõnastus ja vormistus on ka erinev. Nii et siin mul nagu mingit erilist seisukohta ei ole. 

Kui pöördutakse eesnime pidi, siis mina küll jagan teie seisukohta, ka mina eeldan, et ikkagi pöördutakse kui ministri poole. See on küll natuke familiaarne, aga me oleme selline väike kogukond siin, väike saal, me tunneme üksteist. Mina küll teietan teid selle tooli peal istudes, lihtsalt olen sellise hoiaku võtnud. Aga ma olen päris kindel, et kui te pöördute Jürgeni poole, kui Jürgen siin puldis on, siis te peate silmas Jürgenit kui rahandusministrit. See on vähemalt minu arusaam asjast. 

Aga, head kolleegid, avan nüüd läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Martin Helme, palun! (Saalist hõigatakse midagi.) Vabandust! Jaa, ma väga vabandan! (Saalis räägitakse.) Head kolleegid, nüüd kuulame arutelu juhtivkomisjonis, sellekohase ettekande teeb hea kolleeg, rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann. Ma väga vabandan! Me oleksime väga paljust ilma jäänud, kui praegu seda ettekannet poleks tulnud. Ja tänan opositsiooni, kes mulle appi tuli ja päästis jälle päeva. See on teist korda, muide, kui te päästate. Esimest Martin mäletab ka.

Austatud juhataja! Head kolleegid, tere õhtust! 2026. aasta lisaeelarve seaduse [eelnõu] arutas rahanduskomisjon 12. mail. Me arutasime muidugi selle eelnõu esimeseks lugemiseks ettevalmistamist. Eelnõu tutvustas komisjonis rahandusminister Jürgen Ligi ja ausalt öeldes andis ta meile rahanduskomisjonis üsna sarnase ülevaate, nii nagu ta teile siin äsja andis. Ja küsimusedki, mis komisjonis tõusetusid, on täna siin saalis juba käsitlemist leidnud. 

Esimene küsimus oli, kuidas AI kulude eraldis jaguneb. Selle kohta on eelarve lisamaterjalides 15 projektist koosnev nimekiri, need kulud jaotatakse kokku kuude valdkonda. Siis küsiti kulude edasilükkamise kohta, mis oli samuti siin jutuks, ja ka üksikvanema [toetuse] ja toimetulekutoetuse tõstmise kohta. Jürgen Ligi vastas sellele sarnaselt siinkõlanuga, et aasta kestel toetusi tõsta on veidi küsitav. Ta ütles, et see pole isegi korrektne, arvestades, et inflatsioon ei ole praegu katastroofiline ja toimetulekutoetust ju tegelikult aasta algul tõsteti ka. 

Veel olid väiksemad arutelud konkreetsete ümbersuunamiste ja ümberpaigutuste üle. Sellega on arutelu rahanduskomisjonis üle käidud. 

Ma tutvustan veel vastu võetud menetlusettepanekuid. Võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, see otsustati konsensuslikult, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, selles valitses samuti konsensus, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, samuti konsensus, ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 29. mai kell 12. Ka selles küsimuses valitses konsensus. Tegemist on kiireloomulise eelnõuga, on oluline see kevadistungjärgul vastu võtta. Seetõttu palume lühendada muudatusettepanekute tähtaega. Ja õigupoolest on see lisaeelarve tegelikult kaunis lihtsasti käsitletav ja kiiresti hoomatav. See on minu poolt kõik.

Aitäh! Urmas Reinsalul on teile küsimus. Palun! 

No tere, Annely! Rahandusminister täna ei osanud vastata ja seletada seda põhjust, seadis need arvud kahtluse alla. Aga ma küsin sinult. Riigi eelarvestrateegia versus kevadine Rahandusministeeriumi majandusprognoos: järgmiseks kolmeks aastaks on prognoositav defitsiit, kui kõik kolme aasta peale kokku liita, kasvanud suurusjärgus miljard eurot. Mis on selle põhjus? Kas rahanduskomisjon on seda arutanud? Ja kas sellises olukorras on ratsionaalne – rahanduskomisjon [ehk] on seda arutanud – teha jooksvaid kulusid kasvatav ja täiendavalt selle katteks kulusid tulevikus veel kasvatav eelarve ja väita, et lõpptulemusena selline hookuspookus parandab riigieelarve positsiooni? Need asjad, mulle tundub, ei lähe oma loogikas kuidagi kokku.

Kõige rohkem muidugi on riigi võlakoormust ja seetõttu eelarvepositsiooni defitsiidi suunas mõjutanud riigikaitsekulude väga suur kasv. Sellel aastal ju otsustati riigikaitsekulud 5%-ni [SKP-st] tõsta ja see on täiendavalt peaaegu 900 miljonit igal aastal. On selge, et sellele tuleb tasapisi leida kate. Te küsisite põhjuse kohta, miks riigi võlakoormus suureneb sellise kiirusega, nagu ta suureneb. 

See eelnõu ise on eelkõige siiski julgeoleku ja riigikaitse nägu. Kui rääkida 17 miljonist, mis suunati juurde idapiiri ehitusele, siis tegelikult 10 miljonit sellest on nagu uuesti eraldamine sellele projektile. See raha oli varutud valitsuse reservis, aga sellest aastast valitsuse reservi jääki, kus ta kasutamata seisis, üle enam ei kanta, nii et see raha tuli esitada uuesti. Ja teine suurem riigikaitseline investeering on see, et Kaitseministeeriumil lubatakse 38 miljoni võrra suurendada finantseerimistehingut, et minna edasi lõhkeainetehase projektiga. Aga selle tingimus on strateegilise investori olemasolu. Praegu tundub, et neid kulusid me saame hakata tegema kaks aastat varem, kui me planeerisime. 

Nii et tegelikult kulude muutused riigi eelarvestrateegias on liikunud kahtepidi: lõhkeainetehase kulu tuuakse varasemaks ja mõni kulu lükatakse hilisemaks.

Urmas Reinsalu, teine küsimus, palun!

Annely, aga rahandusminister teatas mulle täna, et lõhkeainetehast ei pruugi tullagi. Seleta palun seda! Teiseks, piiriraha tuleneb hoopis selles mõttes loiust asjaajamisest, et seda aastaid ei ole suudetud ära realiseerida. Mis selle põhjus on tegelikult? Mitu aastat on see põnnadi-põnnadi edasi hüpanud. Kolmas küsimuseasetus või alaküsimus puudutab seda, mis on seotud kaughasartmängumaksuga. Sellest pidi laekuma ettevõtjate annetusena sellel aastal, nagu lubas seletuskiri, kultuurile täiendavalt 14 miljonit eurot ja röögatu raha täiendavalt kaughasartmängumaksu laekumisena seoses sellega, et meil tuleb rohkem litsentsiomanikke. Aga tegelikult lisaeelarvega [seoses] seletatakse hoopis veel, et me peame hakkama kompenseerima osaliselt või üle kandma makstud nii-öelda vabatahtlikke annetusi kultuurkapitalile. Kui palju on eelarve laekumine selle reformi puhul, mille pärast äärepealt valitsus oleks kukkunud, paranenud? Nii et kolm niisugust alaelementküsimust.

Isegi neli küsimust. Ma proovin neile algusest peale vastama hakata. Lõhkeainetehas – tõsi, ka rahanduskomisjonis öeldi, et kui strateegilist partnerit ei leita või temaga kokkuleppele ei jõuta või finants- ja äriplaani kokku ei saada, siis seda investeeringut ei tehta. Riigieelarve mõistes finantseerimistehingut ei tehta. See oli esimene asi. 

Teine, riigipiir. Me alustasime riigipiiri tugevdamist aastal 2021, kui ma õigesti mäletan. Aga kahtlemata on riigipiiri ehitamine selles mõttes pikk protsess, et see algab ju maade omandamisest, planeerimisest ja siis ehitusest. Vahepeal on tehnoloogia, ka droonitehnoloogia ja drooniseiretehnoloogia jõudsalt arenenud, nii et seda projekti on jooksvalt kaasajastatud. Ja praegu on tõesti nii, et lepingud on sõlmitud, tööd valmivad sellel aastal, aga lepingu sõlmimise eelduseks oli see raha, mis oli olemas eelmine aasta ja mis jäi kasutamata ehk langes piirieelarvest välja. Seetõttu tuli see uuesti eraldada. [Nüüd on] nii, et meile on lubatud, et lepingud hakkavad lõppema ehk tööd hakkavad valmis saama, nende eest maksmine tuleb 2026. aastal. Selles mahus, mis riigipiiri on kavandatud, hakkab ta sellel aastal valmis saama. 

Mis puudutab hasartmängumaksu, siis selle eelarvega eraldatakse kultuurkapitalile see raha, mille ettevõtjad annetasid, ja lisaks tulumaks, mille nad annetuselt maksid, eraldatakse kultuurkapitalile. Samas me näeme ülevaadetest, et kultuurkapitali kõikide sissetulekute laekumised vähenevad: alkoholiaktsiisi laekumine väheneb tasapisi, tubakaaktsiisi laekumine väheneb ja ka kasiinodes, kus Eesti inimesed ise siin kohalikes füüsilistes kasiinodes mängivad, summad vähenevad. Selles mõttes me peaksime ikkagi olema rahul, et Eesti inimesed kulutavad vähem raha alkoholile, tubakale ja hasartmängule. 

Aga ma saan aru, et teie küsimus puudutab kaughasartmängumaksu, millal tuleb see tohutu laekumise kasv. Seda praegu ei paista. Olidki erinevad arvamused, kas see tuleb või ei tule. Aga praegu on maikuu. Hasartmängu korraldamise litsentsi taotlemine võtab omajagu aega, sest kontrollitakse taustu, ja siis ka selle äri käivitamine võtab ju omajagu aega. Nii et praegu on ilmselgelt liiga vara midagi arvata selle maksumuudatuse kohta. (Urmas Reinsalu räägib kohapealt.)

Aitäh, Urmas!

Mitte sellist, mitte 14 miljonit.

Evelin Poolamets, palun! 

Ma jätkan teemat. Kas see 900 000 eurot, mis nüüd Kultuuriministeeriumile kantakse hasartmängumaksude puudujäägi näol, läks lisaks või see oligi see summa, mis moodustus nende ettevõtete annetustest ja tulumaksust, või läks sinna veel midagi juurde?

Riigi [lisa]eelarve eelnõus on saadud toetused 720 000 [eurot]. See on annetus, mille riik on saanud, see võetakse eelarvesse ja kantakse üle. Aga kui nüüd arvutada sellelt 22/78, siis on näha, et 200 000 on tulumaks, mida annetuselt riigile tuleb maksta. Kultuurkapitalile kantakse üle ettevõtjate tehtud annetused ja makstud tulumaks.

Suur tänu teile sisukate selgituste eest! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan teist korda selle päevakorrapunkti juures läbirääkimised ja palun teist korda – küll esimest korda tegelikult kõnelema – Martin Helme EKRE fraktsiooni nimel. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! No esimene asi, no lihtsalt kratsid kukalt ja aru ei saa, on see, miks meile üldse tuuakse mingi lisaeelarve siia juunikuus või mai lõpus. Me kõik teame, kuidas valitsus käitub. Tegelikult aasta lõpul tehakse eelarves kõik need muudatused ära, mida kohe tahetakse teha, tõstetakse sadu miljoneid eelarves ümber – täpselt nii, nagu on vaja olnud. Ehk see eelarve, mille me aasta lõpus vastu võtame, ei tähenda mitte midagi. Ministeeriumid hakkavad kulutusi tegema, nagu pähe tuleb, ja aasta lõpul klaaritakse see ära eelarve muudatustega. Miks on vaja praegu teha sellist eelnõu, on täiesti arusaamatu. 

Lisaks on täiesti arusaamatu see jutt, et eelarvepositsioon paraneb. Vabandust, milliseid lolle te püüate!? Ühtegi kulu ei ole eelarvest välja võetud, RES-ist ei ole mitte midagi välja võetud. RES-ist on lükatud edasi järgmistesse aastatesse, aga RES ehk riigi eelarvestrateegia on dokument, mis käib koos riigieelarvega. Ja kui me sel aastal jätame midagi kulutamata ja lükkame selle kulu järgmisse aastasse, siis RES-is on see ikka sees. Mingeid kulusid ei ole välja võetud. 

Aga Jürgen Ligi ütles meile siin, et positsioon paranes 15 miljoni võrra. Kuidas positsioon paranes? Sellega, et üks [kulutus] nimetati riigieelarves ümber finantseerimistehinguks summas 17 miljonit. Ehk siis tegelikult kulusid on suurendatud, aga üks tükk kuludest on ümber nimetatud nii, et see justkui [eelarve]positsioonis ei kajastu. Küll aga tunnistas Ligi meile siin, et võlgu tuleb ikka võtta. Aga kes selle võla tagasi maksab? 

No mul tuli kohe heldimus peale, kui ma kuulsin, et Jürgen Ligi rääkis, kuidas 2020. aastal, kui ma olin rahandusminister, tuli opositsioon valitsusele appi ja toetas valitsust. Sina mäletad või? Mina mäletan väga hästi. Meid taheti siin elusast peast ära süüa, kuidas me Eesti riigi pankrotti ajame ja kõik valesti ja halvasti teeme ja kuidas keegi peab selle kõik ju kinni maksma. (Saalist hõigatakse midagi.) Ainult et meil ei olnud sellist … Ja kuidas tol ajal pandi mingisugused alalised kulud eelarves edasi jooksma. 

Täiesti tagurpidi nähakse kogu maailma. Tol ajal ei pandud mingeid alalisi kulusid jooksma, olid ühekordsed erakorralised koroonakulud ja sellega saavutati järgmisel aastal 8,3%-line majanduskasv, millega käis koos üle 700 miljoni prognoositust suurem maksulaekumine. Selle suutis muidugi Kaja Kallas kohe tuksi keerata ja 8%-lisest majanduskasvust ei jäänud juba järgmiseks aastaks mitte midagi järele, kukkusime miinusesse ja miinusest ronisime välja alles eelmise aasta lõpus. Tõesti, täpselt nii, nagu Moonika ütles: tehke järele või makske kinni! Ainult et me teame, et kinni maksavad lapsed ja lapselapsed. 

Aga nüüd me oleme suurema probleemi ees: Reformierakonna perepoliitika ja iibepoliitika tagajärjel lapsi ja lapselapsi ei ole. Ei tea, kes kinni maksavad. Võib-olla need tadžikid, keda siia usinasti sisse tuuakse. 

Ja muidugi tegelikult kangesti oleks tahtnud saada vastust sellele küsimusele, kuidas Jürgen Ligi paneb oma peas need asjad klappima. Ta on terve elu – tema koos Reformierakonnaga – rääkinud, et võlgu ei tohi elada, jooksvateks kuludeks võlgu ei tohi võtta, reserve ei tohi ära kulutada. Ja nüüd nad on seitse aastat olnud võimul, 2021. aastast – no hea küll, vähem kui seitse aastat, viis aastat ja natuke peale – ja nad on igal aastal võlgu elanud. Nad on igal aastal reserve kulutanud, nad on igal aastal strukturaalselt jooksvaid kulusid suurendanud. Nad on viie aasta jooksul kahekordistanud riigi võlakoormust ja järgmise nelja aasta jooksul kahekordistavad omakorda veel seda riigivõlga.

Kui nad alustasid, siis oli see võlg kusagil 2 koma midagi miljardit, alla 3 miljardi. Aga me jõuame varsti – tegelikult me juba oleme seal – 10 miljardi piiri peale ja aastaks 2030 on võlakoormus 40% SKP-st. Ja see on optimistlik stsenaarium, see [lähtub] sellistest optimistlikest prognoosidest, et ikkagi meil tööpuudus väheneb ja majandus kasvab. Kui me vaatasime varasemaid prognoose, siis pidi meil eelarvedefitsiit olema miinus 4,5% [SKP-st], aga nüüd on juba järgmine number välja käidud, et tegelikult järgmisel aastal on defitsiit juba 4,9%. Neli koma üheksa! See on ju pankrotikurss. 

Aga reformikad käivad ringi ja räägivad, et nad toovad meile siia eelarve, mis parandab positsiooni ja viib majanduse kasvule ning lõpuks jõuame tasakaalu. See on ju täiesti deliirne tekst, mingisuguses absurdses fantaasiamaailmas elamine. Ega me ei saanudki kahjuks või õnneks vastust selle kohta, kuidas ikkagi paneb rahandusminister oma peas selle kõik klappima. Tema, näe, võitleb kogu aeg eelarvedefitsiidiga ja ülekulutamisega, aga ise tuleb rahandusministrina siia pulti ja toob meile aastast aastasse eelarveid, mis viivad riigi pankrotti, mis kulutavad raha, mida ei ole, mis suurendavad võlakoormust, mis kulutavad reserve. 

Aga küsimusele, kuhu raha siis läheb, tegelikult vastust ei saa. Lihtsalt kulub ära, nagu Mart Võrklaeva kuldsed sõnad olid. Raha kulub igale poole. Majanduskasvu me ei saa selle abil, eks, mingisugust tootlikkuse kasvu me ei näe selle abil. Maksulaekumised lohisevad järele – mitte midagi ei saa, võla saame ainult. Me kõik teame, kes on süüdlane. Süüdlased olid 2020. aastal Jüri Ratas ja Martin Helme. Vähemalt see on üks kindel konstant, mis on Reformierakonna eelarve- ja majanduspoliitikas: kuus aastat tagasi olid mingid inimesed, kes kõik tuksi keerasid. Ja nad juba viis-kuus aastat maadlevad sellega. Igal aastal läheb asi hullemaks, aga nad teavad, kes on süüdi. 

Kui see on see trikk, mille abil Jürgen oma peas selle asja klappima saab, siis ma muidugi soovin talle jõudu ja õnne. Aga me peame muidugi pärast selle laga ära koristama. Minu arust on üks asi täiesti selge tänaseks päevaks: Reformierakond on võtnud vastu otsuse, et kuna järgmine valitsus ei ole nemad – nad saavad sellest aru, et järgmine valitsus ei ole enam nemad –, tuleb nii metsik hävitus- ja laastamistöö teha riigi rahaga, et järgmine valitsus peaks hakkama makse tõstma, peaks hakkama kärpima, ma ei tea, õpetajate palkasid või politseinike palkasid või vähendama riigikaitsekulusid. Ja vot siis saaks kallale tulla, et vaadake, mis hirmsad inimesed! Aga siis nad muidugi juba enam ei mäleta, et kõiki makse nad enne ise tõstsid, ent ega nad õpetajate palkasid sellegipoolest ei tõstnud.

Aitäh teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Diana Ingerainen, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Minu arvates on lisaeelarve menetlemine tänapäevases kiirelt muutuvas ajas möödapääsmatu. Tänases volatiilses ajas me ei suuda keegi täpselt ennustada, mis hakkab juhtuma. Ja me peame kohanema. Me peame kohanema nende väljakutsetega ja üle vaatama pidevalt, mida on võimalik teha, millised plaanitud kulud on mõistlikud ja millised on võimatud. 

Minu meelest on oluline, et täna arutatavas lisaeelarves on meil olemas Eesti jaoks strateegilised, tähtsad teemad. Üks prioriteet kindlasti on, kuidas rahva teadlikkust, rahva tarkust ja rahva oskuseid kasvatada. Ja tänapäeval on AI see programm, mis võiks meid edasi aidata. Mul on väga hea meel, et pea 11 miljonit selleks ka suunatakse. 

Eesti 200 jaoks on oluline, et Eesti liiguks kaasa tehnoloogia arenguga, kasutaks kõiki uusi lahendusi targalt ja praktikas – just nimelt, et need jõuaksid tavaellu ja tõesti aitaks inimesi, aitaks leida lahendusi kas oma isiklikus elus, teenuste otsimisel, abi otsimisel, aga ka ettevõtluses ja laiemalt. Näiteks suunatakse 5,2 miljonit eurot programmi "Kõige AI-targem rahvas", mille raames viiaksegi läbi praktilised koolitused, et neid oskusi tõsta. See annab tervishoiuspetsialistidele, õpetajatele, ettevõtjatele, ametnikele, aga ka kõikidele teistele õppimise võimalusi, et leida uusi töövõtteid ja mõelda välja, kuidas oma igapäevatööd ja igapäevaelu paremini korraldada. Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu suunatakse veel 1,9 miljonit eurot AI-lahenduste arendamiseks hariduses ja eestikeelsete keelemudelite toetamiseks. Kui me ise oma keelega ei tegele, siis ei ole ka teda seal AI maailmas, ja ma arvan, et sinna panustamine on väga õige. 

Teine prioriteet on idapiiri väljaehitamise jätkamine. Võib väga pikalt diskuteerida, miks see protsess on niimoodi kulgenud ja aeg-ajalt toppama ka jäänud, aga see tuleb lõpuni viia. Praegu suurendatakse Siseministeeriumi investeeringuid 17,1 miljoni võrra. Midagi pole teha, me peame selles maailmas, kus me praegu oleme, oma piirile mõtlema. 

Eesti 200 toetab esitatud eelnõu ja mina arvan, et on väga hea, et meil on olemas prioriteedid, mille järgi valikuid teha. Valikuid on alati väga keeruline teha. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Andrei Korobeinik, palun! 

Head kolleegid! Tõepoolest, tihti on valikuid raske teha. See konkreetne valik ei ole nii väga keeruline. Nagu ka peaminister ütles erakonnakaaslastele, praegu hakkab ühiskond valima selle koalitsiooni ja alternatiivide vahel. Ja see valik on küll väga lihtne. Meie ees on lisaeelarve, mis tegelikult ei lahenda ühtegi probleemi. Jah, probleemid on seal välja toodud, aga Reformierakond ja Eesti 200 on ausalt tunnistanud, et nad ei suuda neid probleeme lahendada. 

Just hiljuti saime teada, et jah, tõepoolest, Eesti-Vene piiri ehitamine on läinud pikemaks ja kallimaks, aga selle võiks ikkagi valmis teha. Aga meil rahanduskomisjonis käis minister, kes selgitas, et Eesti-Vene piiriga on sama olukord nagu Tallinna linnaga: see kunagi valmis ei saa. [Ja piir ei saa valmis] vähemalt mitte selle koalitsiooni valitsemise ajal. See ongi selline protsess. Paraku meie koalitsioon – see, mis Eesti riiki juhib praegu – ongi protsessides väga kinni. Tulemust me ei näe, aga töö käib. 

Praegune eelarve räägib ka tehisintellektist, mis peaks säästma raha avalikus sektoris ja kiirendama Eesti majanduskasvu. Kui digi- ja justiitsminister astus ametisse, siis rääkis ta sellest, et avalik sektor võiks tehisintellektilahenduste abil säästa 400 miljonit aastas. Reaalsus on see, et nende aastatega oleme me tegelikult teinud selles vallas taandarengut. 

Ma olen siin küsinud näiteks kohtusüsteemi kohta, mis ei ole tehisintellekti rakendamisega algust teinud, aga lisaks ei toimi seal ka praegused vanad tehnoloogilised lahendused. Näiteks stenogramm paraku mõnikord ei käivitu ja inimesed, kes tulevad kohtusaali, peavad ka siis, kui tegemist on päris ebameeldiva protseduuriga, näiteks mingisuguse vägistamisprotsessiga, enda ütlusi kordama, sellepärast et süsteem lihtsalt ei toimi. Teistes riikides üle Euroopa me näeme, et areng tegelikult toimub kiiresti. 

Rahandusminister Jürgen Ligi ütles, et ma halvustan Eesti riiki, tegelikult meil on tehnoloogia valdkonnas kõik väga hästi. Reaalsus on see, et viimased raportid näitavad, et Eesti areng on pidurdunud. Meil ei ole ka tänase seisuga olukord väga hea, aga kasvutrend on kohutav. See on see, mille Eesti 200 ja Reformierakond jätavad järgmisele koalitsioonile, mis tuleb võimule peale Riigikogu valimisi. See on see, millega järgmine koalitsioon peab tegelema. 

Mis on see plaan, mida praegune koalitsioon Eestile pakub? Reformierakond tuli välja geniaalse mõttega, et jah, võlakoormus on väga suur ja nüüd hakatakse seda vähendama poole protsendi võrra igal aastal. Reformierakond võttis rekordilise laenu, sellist laenu ei ole kunagi Eesti ajaloos olnud, ja nende plaan on see, et järgmine koalitsioon hakkab seda laenu [tagasi] maksma väga kiires tempos. 

Ma võtan lisaaega, kui tohib. 

Jah, ma annan teile kolm minutit.  

Suurepärane! Peaminister rääkis, et Eestisse on sisse imbunud konservatiivne kaheksajalg, kes põhimõtteliselt tekitabki liberaalsele valitsusele suuri probleeme. Aga probleeme tekitab see valitsus endale ise. Kaheksajalad on päris targad loomad. Netflixis on selline film nagu "Minu õpetaja, kaheksajalg", väga soovitan. See selgitab päris [hästi], mida Kristen Michal võib-olla tahtis öelda. 

Tema ja tema juhitud Reformierakond ei ole kuue aastaga hakkama saanud Eesti riigi juhtimisega, nad otsivad süüdlasi igalt poolt mujalt. Mul on jäänud ainult üks küsimus: millal nad saavad ikkagi peeglisse vaadata ja avastada, et süüdi on tegelikult nemad ise. Selle dokumendi asemel, mis praegu on meie ees, me oleksime võinud veel jõuda kursimuutuse teha. Sellesama, mida Eesti 200 nii väga palus, kuna nad arvasid, et Eestit peab juhtima teistmoodi. Neil oli võimalus tegelikult. 

Aasta on veel aega selleks, et tühistada automaks, rakendada pankade superkasumite maks, [arutada] progressiivset tulumaksu, hakata lõpuks vähendama riigisektorit ja kiirendama selle kaudu Eesti majanduskasvu. Aga selle asemel tuuakse välja isegi mitte lisaeelarve, vaid strateegiline dokument, mis käib praegusele valitsusele üle jõu. Me teame väga hästi, et Eesti-Vene piir selle valitsuse valitsemise ajal valmis ei saa. Tehisintellekti rakendamine avalikus sektoris ei ole see, millega nemad hakkama saavad, ja nii edasi ja nii edasi. 

Keskerakond, keskfraktsioon hääletab selle lisaeelarve vastu. Ma palun ka teisi seda teha. Jah, aasta pärast valitsus vahetub, aga aasta on väga pikk aeg ja selle perioodi jooksul jõuab üht-teist Eesti majanduses veel halvemaks teha. Nii et ma väga loodan, et Eesti 200 teeb seda, mille nad välja ütlesid, et nad valivad radikaalse muutuse ja hääletavad ka selle eelarve vastu, teevad lõpu sellele Reformierakonna ja Eesti 200 agooniale ning viivad Eesti uuele kasvule. Ja siin on ka vastav paber olemas.

On siis ettepanek tagasi lükata, ma saan aru. Te ütlesite, et hääletate vastu, aga kas soovite enamatki? Soovite ka tagasi lükata seda või? (Andrei Korobeinik juba seljaga mikrofoni poole: "Kas mul on enamus? Ma ei tea, see sõltub sellest, mida saavutatakse.") Ega seda avaldust andes ei tea kunagi. (Andrei Korobeinik: "Ma loodan paremat. Sinu abiga.") Et kõigile oleks üheselt arusaadav, siis Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel andis Andrei Korobeinik üle kirja, kus nad teevad ettepaneku riigi 2026. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 910 esimesel lugemisel tagasi lükata. Selline ettepanek oli. 

Aga nüüd, head kolleegid, Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetav parlament! Peaminister Michal ütles vabariigi aastapäeva eel peetud kõnes Tartus tabavalt, et meil käib vindumine. Meie majandus on tõepoolest seisakus. Kui me vaatame rahanduse väljavaateid, siis need on kiirelt halvenevad. 

Ma küsisin täna ka rahandusminister Ligilt selle kohta, et võrreldes riigi eelarvestrateegias seatud eelarvedefitsiidi horisondiga on kevadise majandusprognoosi hinnangul olukord kiirelt halvenenud: 2027. aastal nähakse ette 4,5%-lise defitsiidi asemel defitsiiti 4,9% [SKP-st], 2028. aastal 3,8% asemel 4,3% ja 2029. aastal 3,6% asemel 4,5%. See tähendab, et valitsus ise prognoosib ainuüksi kolmeaastase trajektooriga, et loetud kuudega toimub selline dünaamika, et konsolideeritud defitsiit kasvab miljardi euro võrra. 

Selles olukorras, väga tõsises ja kriitilises rahanduspoliitilises olukorras, on aga valitsus valinud hoopis probleemi eitamise tee. Härra Ligi ütles selle peale, et tema ei tea, mis need numbrid on, ta ei olnud võimeline neid kas ümber lükkama või tunnistama, ammugi veel välja tooma põhjendusi, miks see defitsiit on loetud kuudega valitsuse enda prognostika kohaselt nii ulatuslikult kasvanud.

Teiseks, kui ma küsisin rahandusministrilt, millised on valitsuse eelarvepoliitilised kavatsused lähiaastateks eelarvepositsiooni osas, siis ka sellele ei osanud rahandusminister vastata. 

Teadmata vastuseid nendele põhiküsimustele, on valitsusel jagunud arusaama, et [õige on] tuua parlamendi ette sisuliselt positiivne lisaeelarve ning nimetada seda veel eelarvepositsiooni parandamiseks. Kuidas see eelarvepositsiooni parandamise manööver sünnib? Väga lihtsalt: jooksvaid kulusid sellel aastal kasvatatakse ning ligi 30 miljoni euro ulatuses, nagu väidab ka seletuskiri, lükatakse kulusid tulevikku – sinna lähiaastate tulevikku, kus prognoosi kohaselt [eelarvepositsioon kõvasti halveneb]. Suurusjärgus miljard eurot on juba loetud kuudega eelarvepositsioon halvenenud. See on elamine deviisi järgi, et pärast meid tulgu või veeuputus. Sellega ei saa nõustuda. Me anname meie riigirahanduse väljavaadete mõttes valitsussektorile, aga ka ühiskonnale laiemalt täiesti vastutustundetu signaali. Selles kontekstis teeb Isamaa ettepaneku see lisaeelarve tagasi lükata. 

Iseküsimus on, milliste hookuspookustega on õnnestunud see lisaeelarve kokku monteerida. Siin kehtib loomulikult sama loogika, mis kehtib meil ju baaseelarve puhul. Kui me ei ole võimelised aru saama kulutuste struktuurist baaseelarves, siis [külge]monteeritud väiksed elemendid lisaeelarves, ükskõik kui suure detailsusastmega need on välja kujundatud, ei võimalda meil kõigest relevantset ülevaadet saada. Nii et laiemat konteksti [silmas pidades] ma pean ütlema, vaadates selle valitsuse viimaseid kuid, et üks esimesi praktilisi ülesandeid esimese saja päeva jooksul saab olema teha 2027. aastal normaalne eelarve baasseadus selle loogikaga, et uus, 2028. aasta eelarve võetaks vastu selgelt kulupõhise eelarvena. 

Teiseks, valitsus lükkab keerukaid ja raskeid otsuseid edasi, aga see tähendab, et need saavad olema ühiskonna jaoks seda valusamad. Ma ei näe alternatiivi. Järgmisel aastal tuleb teha tõepoolest lisaeelarve. Aga sellises olukorras, kuhu valitsus on asetanud meie majanduse ja rahanduse väljavaated, tuleb teha negatiivne, valitsemiskulusid vähendav lisaeelarve. Selle vähemasti retoorilise ettepaneku oleme me juba parlamendi tänase koosseisu ajal menetlusse esitanud. 

Nüüd mõningatest elementidest, mida see eelarveprojekt [sisaldab]. Siin peegeldub paraku teatav segadus. Piiri väljaehitamise vahendid, need 17 miljonit eurot, on juba aastaid edasi rännanud. Teiseks, nagu rahandusminister avameelsusmomendil tunnistas, lõhkeainetehase projekti realiseerumine on segane. Kolmandaks on tähelepanuväärne, et laiapindse riigikaitse investeeringuid lükatakse edasi. Nende vältimatus on ohuhinnanguid arvestades arusaadav ja tõenäoline, aga neid lükatakse edasi. Ma juhin tähelepanu, et 2026. aastal vähendas valitsus elanikkonnakaitsele minevaid vahendeid 15,5 miljonilt eurolt 10 miljonile eurole, ja nüüd lükatakse edasi ka niinimetatud laiapindse riigikaitse investeeringud. 

Võtame kokku. Seal, kus tuleks luua keerukas olukorras kindlustunnet, loob valitsuse poliitika ebakindlust. Üksikotsused, mis on kantud juba valimiseelsest nii-öelda turundusoperatsioonist – ma arvan, et nad kukuvad ka sellise turundusoperatsioonina välja jõuetud, saamatud ja mitteveenvad –, on tegelikkuses mõeldud [silmas pidama] vaid järgmisi kuid, sellises ajalises trajektooris. Ja sellises olukorras ei ole mõistlik anda signaali, et positiivse eelarve asemel tuleks teha valitsemiskulusid vähendav negatiivne eelarve. 

Ja nüüd küsimus, mis puudutab tehisintellekti valdkonda. Küsisin täna rahandusministrilt selle kohta, et tehisintellekti arengukava 2024–2026 tegevused on valitsusel täitmata. Konkreetsete tegevuste kohta, kas [silmas peetakse nüüd] samu tegevusi või mitte, rahandusminister ei suutnud jällegi adekvaatset vastust anda, viidates, et ta ei mäleta, millal selline tegevuskava vastu võeti. Ma viitan kevadele 2024. 

Nii et üleskutse parlamendile on anda veenev signaal rahulolematuse kohta praeguse rahanduspoliitilise olukorraga. Probleemide eitamine ei tähenda, et need kaovad. Ühiskond jõuab ringiga nende probleemide juurde juba keerulisemas astmes ja nende lahendamine saab olema seda valulisem. Reformierakonna lubatud ennastsalgav riigieelarve korrastamine on viinud meid olukorda, kus me maksutõusude kaoses oleme majanduse seisakusse viinud ning saavutanud selle, et Eesti võlakoormus kasvab Euroopas kõige kiiremini. See olukord ei ole vastuvõetav. Aitäh!

Aitäh teile! Ka Isamaa fraktsiooni poolt on ettepanek eelnõu 910 esimesel lugemisel tagasi lükata. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraatide nimel pean ka mina nentima, et sellist lisaeelarvet ei ole vaja. Viis, kuidas see on kokku pandud, näitab, et valitsusel on prioriteedid paigast ära ja eelarvepositsiooni, mis meil on juba silmapaistvalt kehv, pikas plaanis nõrgendatakse veelgi. 

Kõigepealt prioriteedid. Tõstes tööjõukulusid, mille suhtes valitsus ise on ka kriitiline olnud näiteks Eesti.ai projekti [käivitades], tehakse koolituskulusid, aga [suuremad] valupunktid jäetakse lahendamata. Tõepoolest, seni on valitsenud arvamus, et erihoolekandes me võime panna inimesed ootejärjekorda. 2026. ehk käesoleva aasta alguses oli ootejärjekorras 807 inimest. Nüüd on see kolmes kohtuastmes läbi vaieldud ja Riigikohus on otsustanud ja öelnud selgelt, et riigil ei ole õigust planeerida eelarves erihoolekandele vähem raha, kui psüühilise erivajadusega inimestel seda teenust vaja on. Teenust tuleb pakkuda mahus, nagu inimestel vaja on. Ei ole võimalik öelda inimestele, et saage terveks või elage üle või oodake paar aastat, äkki minister saab eelarvesse lisaraha. 

Teiseks, nii nagu ka rahandusminister nentis, kui me vaatame, kelle toimetulek on eriti raske ja absoluutne vaesus väga suur, siis need on üksikvanemad. Üksikvanema toetuse tõstmine, mida minister ise ka sõnades pooldas, oleks samm õiges suunas. Nii et soovitus on, et valitsus võiks rohkem rahandusministrit kuulata. 

Kolmandaks, tõesti toimetulekupiiri tõstmine. Toimetulekupiir tõusis 2022. aastal 200 euroni ja käesoleva aasta alguses 220 euroni. Samal ajal on elatusmiinimum 361 eurot ja 40 senti kuus ehk veidi üle poole elatusmiinimumist katame toimetulekutoetusega ära. Toimetulekutoetus on vajaduspõhine, see on eelarves arvestuslik kulu. Kui tööturul läheb paremini, majandus kasvab, siis me võib-olla ei maksa toimetulekutoetust nii palju, kui esialgu prognoositi. Toimetulekutoetuse saajate ring on vähenenud ja tõesti ka see kulu on eelarveaastati vähenenud. See ilmselt andis ka julgust selle määra tõstmiseks. Aga see tõus on olnud tagasihoidlik, 20 eurot lisaks, samal ajal kui viie aasta jooksul 2021. aastast alates on hinnad tõusnud 50% ja see miinimum peaks vähemalt hinnatõusuga sammu pidama. 

Kahetsusväärsel kombel tõepoolest, valitsus prioritiseerib tööjõukulusid ja eraldisi, mis on pigem avaliku sektori sees. On mingisugused ümbermängimised. Aga kui me räägime ühiskonna valupunktidest, inimestest, kes tõesti on vaesuse piiril, kellel oleks abi toimetuleku[toetuse] tõstmisest, üksikvanema toetuse tõstmisest ja tõesti ka erihoolekandekohtade pakkumisest nii palju, kui inimestel vajadus on ja nii nagu Riigikohus on otsustanud, siis need kõik jäävad lisaeelarvest täiesti välja. Ühtegi seda tüüpi sotsiaalset vajadust ei adresseerita. 

Kolmandaks [märgin] eelarvepositsiooni nõrgendamist. Selle aasta puudujääk prognoosi järgi on tõesti 4,9% SKP-st, mis ületab ka seda 1,5%-list, ma ei tea, vabastusklauslit, mis anti. Ja järgmiste aastate eelarvepositsiooni [halvendatakse], eelarvepuudujääki süvendatakse selle lisaeelarvega veelgi, lükatakse kulusid edasi, mitte ei jäeta ära või ei hoita kokku või ei vähendata. Ja samas, Riigikogu rahanduskomisjoni aruteludel meil olid ka … 

Palun kolm lisaminutit. 

Kolm minutit lisaks.

Meil olid ministritega kohtumised ja nende sõnum on ühene: tegelikult need järgmise aasta kulud on alahinnatud, valdkondlikud vajadused on oluliselt suuremad. Nii et mure eelarvepositsiooni nõrgendamise pärast peaks meil kõigil siin olema. 

Tuletan meelde ka Eesti Panga presidendi Madis Mülleri siin puldis tehtud üleskutset, et erakondadeüleselt võiks kokku leppida, et riigi võlakoormuse kasvu pidurdatakse. Tõesti, järgmise nelja-aastase perioodi jooksul võlakoormus absoluutsummas kahekordistub. Tuleks teha kokkulepe, et me puudujääki ei süvenda ja võib maailmavaateliselt siis erinevalt valida, kas kasvatada eelarve tulusid, hoida kokku kulusid või muuta prioriteete, aga kõik peaksid pingutama selle nimel, et puudujääk ei süveneks ja võlakoormus ei läheks kontrolli alt välja. 

Kui me veel mõni aasta tagasi siin saalis eelarvet arutades võisime nentida, et jah, intressikulud on tagasihoidlikud ja tõesti ümarduvad vaevu 0,1%-ni SKP-st, siis mõne aasta pärast nendime, et intressikulud on suuremad kui summad, mis me suuname kultuurivaldkonda või õpetajate palkadeks, ja need tõesti ületavad ka protsendi SKP-st. Nii et see on väga suur täiendav koormus riigieelarvele ja et sellega toime tulla, tuleks tegelikult samme hakata astuma kohe. Aga selle lisaeelarvega muidugi liigume vales suunas. 

Nii et arvestades seda, et lisaeelarvet ei oleks praegu vaja, kuna see nõrgendab järgnevate aastate eelarvepositsiooni ja ei adresseeri ühiskondlikke valupunkte, teeb ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ettepaneku lisaeelarve eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Annely Akkermann, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma kuulasin siin oma eelkõneleja kõnet, et ei ole asjakohane eelarve, et ei puuduta riigi ees seisvaid probleeme. Mu meelest riigikaitse ja julgeolek on vägagi riigi ees seisvad probleemid. Mis siis veel on probleem, kui rahu hoidmine riigis ei ole probleem? 2026. aasta lisaeelarvel on selge fookus: riigikaitse, tehnoloogiline võimekus ja majanduse kasvu potentsiaal. See on julgeolekueelarve. Lisaraha läheb idapiiri väljaehitamisse, kaitsetööstuse võimekuse kasvatamisse ja Ukraina toetamiseks. Idapiiri tugevdamine on otsene investeering Eesti ja kogu Euroopa julgeolekusse. Ja kaitsetööstuse arendamine tähendab, et me ei räägi ainult kaitsekuludest, vaid ka võimest ise toota, ise panustada ja ise püsida tugevamana heitlikus julgeolekuolukorras. 

Lisaeelarves on rõhutatud nii idapiiri väljaehitamise rahastamist kui ka lõhkeainetehase investeeringu toomist ettepoole, 2026. aastasse. Ma juba enne selgitasin ka, et tegelikult ei ole tegemist üksnes mõnede kulude kaugemale suunamisega, vaid on tegemist ka kulude ettepoole toomisega. 

(Keegi pakub midagi.) Ma vist saan hakkama. 

17 miljonit idapiiri väljaehitamiseks tähendab, et Eesti võtab oma julgeolekut tõsiselt. See on praktiline otsus, mis aitab viia lõpule töö, millel on tähendus mitte ainult Eestile, vaid ka Euroopa Liidu välispiiri turvalisusele. 

Täna võeti siin saalis vastu välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus uues redaktsioonis, mis muudab Euroopa Liidu rände- ja varjupaigataotluse poliitika oluliselt rangemaks, toetub palju tugevamale menetlusele Euroopa Liidu välispiiril ja võimaldab varjupaigataotlejaid juba riigipiirilt tagasi saata. Eesti tugevus on, et me teeme julgeid valikuid. Meist sai digiriik, sest me julgesime õigel hetkel otsustada. Tiigrihüpe, ID-kaart, digiallkiri ja e-teenused ei sündinud juhuslikult. Need sündisid siis, kui riik otsustas vaadata kaugemale selle päeva muredest. 

Nüüd on järgmiseks suureks sammuks tehisaru. Kui digipööre muutis seda, kuidas riik teenuseid pakub, siis tehisaru muudab seda, kuidas me töötame, õpime, ravime, toodame ja konkureerime. Just seepärast tuleb tehisaru näha mitte kõrvalteemana, vaid Eesti järgmise majanduskasvu lättena. Kui suudame tehisaru võimalused kiiresti targalt kasutusele võtta, siis kasvatame tootlikkust, loome kõrgema lisandväärtusega töökohti ja tugevdame kogu riigi vastupidavust. 

Eesti.ai algatuse eesmärk on kasvatada Eesti majandust kümne aastaga 50% võrra. Sama arenenud riikide võrdluses madal, 34%-line maksukoormus 50% suuremalt maksubaasilt tähendab eurodes riigieelarvele väga suurt tulu, mis võimaldab katta kasvavaid riigikaitsekulusid. Mulle rahanduspoliitikuna see tõesti sobiks hästi, kui meil õnnestuks kümne aastaga 50% suuremaks oma majandust kasvatada. Lisaeelarvega suunataksegi ligi 11 miljonit eurot Eesti.ai algatusse, et kasvatada inimeste AI-oskusi, parandada avaliku sektori tõhusust, tugevdada haridust ja tuua tehisaru praktiline kasu tervishoidu ning eesti keele arengusse. 

Programmi "Kõige AI-targem rahvas" siht on koolitada vähemalt 100 000 inimest tehisaru oskuslikult kasutama, mis omakorda loob kvantitatiivse eelduse inimestele nii endi isiklikuks paremaks toimetulekuks kui ka kvalitatiivseks tõusuks ühiskondlikus väärtusloome protsessis. 

Ma palun veidi lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

See tähendab, et õpetajad ja õpilased saavad paremad oskused, et kasutada tehisaru õppimises targalt ja vastutustundlikult. See tähendab ka, et eesti keelele luuakse tugevam koht tehisaruajastul ja et tervishoius saab vähem aega kulutada paberitööle ning rohkem aega patsientidele. 

Head kuulajad! Selle lisaeelarve mõte on teha kahte asja korraga: ühelt poolt tugevdada Eesti julgeolekut ja riigikaitset, teiselt poolt valmistada ette järgmist majanduskasvu, et meil oleks homme rohkem jõudu kanda neid kaitsekulusid, hoida korras riigirahandust ja kasvatada inimeste heaolu. Tehisaru ei ole põnev vidin, vaid strateegiline tööriist. Mida targemalt me seda kasutame, seda tugevam on meie majandus, ja mida tugevam on meie majandus, seda kindlam on meie võime rahastada oma julgeolekut ja riigikaitset ka pikemas vaates. 

Lõpetuseks. Kõnealusel riigieelarvel on julgeoleku ja riigikaitse nägu ja see nägu vaatab tulevikku. Kui Eesti suudab olla sama julge tehisaruajastul, nagu me olime digiriigi rajamisel, siis ei ole see ainult vastus tänastele kriisidele. See on investeering tugevamasse, targemasse ja kindlamasse Eestisse. Aitäh!

Suur tänu teile! Kõik fraktsioonid on rääkinud, aga läbirääkimised … Hea Urmas Reinsalu, ei sind ega Isamaa fraktsiooni ei ole küll kordagi mainitud, nii et selles mõttes ei ole võimalust ka vastusõnavõtuks. (Saalist räägitakse.) Ei-ei! Head kolleegid, ärme nüüd seda nii peeneks ka ajame. Ütleme nii, et seda on võimalik alati tõestada, et seisukohti on [nimetatud]. Ei ole võimalik öelda, et seda ei ole. Aga jääme ikka selle juurde, et kui on konkreetsemalt teie nime või teie seisukohta või fraktsiooni nimetatud. Ei, Urmas, seda kordagi ei tehtud. Mitte kordagi! (Saalist räägitakse.) Nagu ma ütlesin, need seisukohad jäävad väga kaugeks. Siis võib alati öelda, et on seisukohta puudutatud. 

Head kolleegid, läbirääkimised lõpetab rahandusminister Jürgen Ligi.

Austatud Riigikogu! Austatud juhataja! Võib öelda, et ei olnud kõige hullem debatt, meil on siin olnud koledamaid. Ja mõni inimene üllatas ka positiivselt. Aga ma siiski ütlen, et siin tasuks lahti saada ikkagi sellest, et aetakse segamini partei ja valitsus ja siis omistatakse parteikaaslaste sõnu ametis olevale ministrile, kes tegelikult esindab valitsust. Selline debati hägustamine ei ole kohane vabas ühiskonnas. Me peaksime saama rääkida seisukohtadest. 

Nüüd seisukohtade juurde. Et mitte luua siin ruumi vastusõnavõttudeks, mis minu arust on täiesti mittevajalikud, [ütlen, et] korduv probleem on, et aetakse segi prognoos ja eelarve. Räägitakse riigirahanduse olukorra halvendamisest ja kulude edasilükkamisest. Tegelikult, kui rääkida aasta eelarvest, siis kulude väljatõstmine [sealt] ei tähenda tingimata tulevikukohustusi. Eelarvet tehakse aasta kaupa ja praeguses eelarves me parandame olukorda, mitte ei halvenda. Me parandame eelarve tasakaalu. Samamoodi me parandame nende sammudega, mis tehti, ka järgmise aasta eelarve tasakaalu. 

Eriti kole on minu arust mõne mehe komme käituda nii, et kui poole usud, siis saad ikka topelt petta. Antud juhul ma ütleksin, et saab kaks korda topelt petta, sest kui liita kokku nelja aasta prognoositav defitsiit ja esitada seda kui valitsuse eelarvestrateegiat, siis see on pettus tegelikult. Antud juhul ei saa prognoosi halvenemist esitada kui valitsuse plaani. See on põhimõtteline häma, mis küll läheb, ma arvan, vaatajale ja kuulajale peale, aga see on pettus. Tegelikult ei ole vaja pettusega siin puldis käia. 

Valitsuse plaan ei ole eelarve prognoos. Eelarve prognoosid arvestavad väga paljude valitsusväliste teguritega, antud juhul julgeolekuolukorra pideva halvenemisega. Ärge neid siis kritiseerige, kritiseerige lisaeelarvet, mis on ainult aastasisene tegevus, mitte kuidagi seotud järgmise nelja aasta prognoosiga. Veel kord, [lisaeelarve] parandab eelarve tasakaalu. Me lõpetame selle eelarve paremas seisus, kui me veel detsembris eeldasime, aga ei maksa sellele eelarve muutmisele omistada mingisugust maailmaparanduslikku ambitsiooni. See eelarve võeti vastu alles detsembris, praegu on maikuu. Aitäh!

Aitäh teile! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Urmas, ka Jürgen Ligi ei andnud teile võimalust vastusõnavõtuks. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, ta ei ole seda öelnud. Ta ei öelnud ühtegi nime. (Saalis räägitakse edasi.) Seda härra Jürgen Ligi ometi ei öelnud. Seda ta ometi ei öelnud! 

Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 910 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud ettepanekud Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, Isamaa fraktsioonilt ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, millel on ühine sisu: eelnõu 910 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama ja saalikutsungi järel me seda teeme.

Auväärt Riigikogu liikmed! Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Isamaa fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2026. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 910 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 31 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega, head kolleegid, on eelnõu 910 esimene lugemine lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. mai kell 12. 

Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud kolmanda juurde, Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Peeter Ernitsa ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti esitatud arupärimine rahandusminister Jürgen Ligile hinnatõusude leevendamise ja inimeste toimetuleku kohta. Arupärimine kannab numbrit 969. Palun ettekandeks arupärijate nimel Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! 25. märtsil andsin Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel rahandusminister Jürgen Ligile üle arupärimise, mille teema oli hinnatõusude leevendamine ja inimeste toimetulek. Täna siinsamas me juba arutasime selle aasta lisaeelarvet. Arutelust saime teada, et selles osas, mis puudutab hinnatõusude leevendamist ja inimeste toimetulekut, (Juhataja helistab kella.) see lisaeelarve kahjuks ei aita. 

Enne, kui ma arupärimise juurde jõuan ja me hinnatõusudest ja inimeste toimetulekust rääkima [hakkame], tahan lugeda ette tänase uudise, mis haakub selle arupärimisega. Postimehes ilmus lugu pealkirjaga "Eesti sissetulekud jäävad Euroopa rikkamatele riikidele mitmekordselt alla". Selles oli välja toodud kaks graafikut. Ühes neist oli [esitatud] palk absoluut[numbrites]. Aga teine – see on minu arvates tunduvalt olulisem – annab meile aimu, kus me tegelikult oma ostujõu poolest oleme ehk milline on Eesti inimeste ostujõud. Me oleme jälle viimaste seas, meist allpool on ainult Slovakkia ja Läti ja siis tulebki altpoolt kolmas koht, mis kuulub Eestile. Nii Tšehhi, Portugal, Ungari, Kreeka, Poola, Sloveenia, Türgi, Leedu, Hispaania, Itaalia, Rootsi, ja nii edasi, ja nii edasi, on ostujõu poolest tunduvalt paremal positsioonil. 

See, et me oleme viimaste seas, ei sega meie praegust valitsust ega ka lugupeetud rahandusministrit. Sellest lähtuvalt me esitasime arupärimises viis – vabandust! –, kuus küsimust. Märtsikuus ajendas meid seda arupärimist esitama [asjaolu], et viimaste uuringute põhjal on Eesti inimeste majanduslik toimetulek selgelt halvenenud. Nii Swedbanki kui ka Kantar Emori värsked andmed näitavad, et enamik Eesti elanikke ei suuda oma sissetulekust säästa ega investeerida. Emori uuringu kohaselt 67% inimestest ei säästa ega investeeri üldse või teeb seda minimaalsel määral. 2022. aastal oli olukord tunduvalt parem, sest siis oli nende inimeste osakaal, kes suutsid investeerida ja natukene ka raha kõrvale panna, tunduvalt suurem. [Arupärimine] ongi hinnatõusude leevendamise ja inimeste toimetuleku kohta. Me kahjuks ei näe – see puudutab ka seda lisaeelarvet –, et oleks mõeldud sellele, kuidas hinnatõusu leevendada. Vaatamata sellele, et praegu on Lähis-Ida kriis ja energiahinnad tõusevad, see lisaeelarve selliseid tegevusi ette ei näe. Aga ma loodan, et meie kuuele küsimusele, mis on püstitatud just nimelt hinnatõusude leevendamise ja inimeste toimetuleku kohta, suudab lugupeetud rahandusminister vastata. Kui ta ei suuda [vastata], siis vähemalt [saame] ta ära kuulata ja lisaküsimusi küsida. Aitäh!

Suur aitäh teile! Riigikogu kõnetooli ongi taas jõudmas auväärt rahandusminister Jürgen Ligi, vastamaks arupärijate küsimustele.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Püüan kuidagi vastata neile [küsimustele] selle haralise teema kohta. Esimene küsimus. Tegelikult tahaks kõigepealt seda sissejuhatust kommenteerida. Siin oli nii palju Eesti olude materdamist [väidetega], mis ei vasta [tõele]. Vaatame, kuidas ma selle käigu pealt süstematiseerin. 

Esimene küsimus, [kuigi] tegelikult tahaks juba selle sissejuhatuse üle vaielda, [on]: "Kuidas hindab Rahandusministeerium Eesti leibkondade toimetulekut olukorras, kus enam kui kaks kolmandikku inimestest ei suuda sisuliselt säästa, ning millist rolli mängib selles hinnangus kõrge toiduainete käibemaks?" Kõigepealt, see hinnang, et kaks kolmandikku ei suuda säästa, on kindlalt vale. See, kas säästetakse, on üks küsimus. Jah, säästetakse liiga vähe, aga suutlikkus on alati enesetunde küsimus. Üks minu ülesannetest on propageerida rahatarkuse edendamist. Enamik inimesi suudab säästa, see on fakt. Iseasi, kas nad tahavad, kas nad peavad seda prioriteediks. Kahjuks on siin oma roll poliitikutel, kes pensionisamba lammutamise ajal kogu aeg sisendasid, et raha põleb, säästmisel ei ole mõtet ja raha tuleb ära kuulutada, siis tuleb lapsi. See kõik on ju läbikukkunud poliitika, te ju teate seda. Inimestele tuleb sisendada, et eriti vananev rahvastik peab säästma. Peab säästma! See on rahatarkus, elementaarne tarkus, et vanaduspõlv oleks kergem. Seda õpetavad inimestele ka finantskonsultandid. 

Kuidas hindab Rahandusministeerium? Ma ei tea, Rahandusministeerium tegeleb palju statistikaga, makronäitajatega, hindab numbrites, mitte ei anna selliseid emotsionaalseid hinnanguid, nagu on poliitikutel tihti kombeks [anda]. Näiteks netopalk kasvab sel aastal prognoosi järgi 10,2%. 10,2%! Reaalpalk kasvab sel aastal. Kuidas saab väita, et ei suudeta säästa? Senist elustandardit, kulustandardit hoides tekib iseenesest ülejääk. Aga loomulikult on alati kiusatus tarbida rohkem, [elatakse] üle võimete ja ei nähta tulevikku pikalt ette. See on juba inimeste käitumuslik asi, mida ei pea tingimata parteiliselt positsioneerima. Te kuidagi räägite statistika ümber [ja siis väidate], et inimesed ei saa hakkama. Aga statistika puudutab diferentse, nii et ka sellega [tuleb] arvestada. 

Millist rolli mängib selles hinnangus kõrge toiduainete käibemaks? Tegelikult mitte mingit. Toidu[ainete] käibemaks [moodustab] inimeste väljaminekutest [väikese osa], mitte kümneid protsente. Kokkuvõttes loomulikult mõjutab maksukoormus inimeste vahetut toimetulekut, aga teistpidi jällegi rahastatakse maksudest [toetusi], millega aidatakse inimesi tegeliku toimetulematuse korral. Arvutage ise välja. Toidu osa[kaal] inimeste keskmises tarbimiskorvis on alla viiendiku. Toidu[ainete] käibemaks on sellest alla veerandi, ja kui te tahate osalist alandamist, siis on selle osa veel väiksem. 

Samas on sel aastal tulumaksukoormus radikaalselt vähenenud, suurusjärgus viiendiku [võrra] – näiteks maakonniti rohkem Lõuna-Eestis kui Tallinnas –, tänu maksuvaba miinimumi tõusule. See on poliitika, mis ei keskendu konkreetsele tuluartiklile, vaid üldisele toimetulekule. Probleem on muidugi see, et maksuvaba miinimum ei jõua vaesemateni. Selles mõttes on näiteks toimetulekupiiri tõstmine, olgugi ainult 10%, sihitum poliitika kui maksuvaba miinimumi tõstmine. Aga kuna toitu tarbivad kõik, siis see on see teie igatsetud vastus hinnatõusudele. Iseenesest ei ole riigieelarve loodud selleks, et kompenseerida hinnatõuse, vaid selleks, et rahastada ühiskonna probleemide [lahendamist]. Tegelikult suurele osale ühiskonnast hinnatõus probleem ei ole, sest tulud kasvavad kiiremini. 

Teine küsimus: kas ministeerium on põhjalikult analüüsinud Soome toiduainete käibemaksu langetamise mõju hindadele, leibkondade ostujõule ja riigieelarvele tat-tat-taa? Ministeerium loomulikult valdab kogu seda informatsiooni. Majandusteaduses on sellega väga palju tegeletud, väga palju tegeleb sellega statistika. Muide, väga palju tegelevad sellega ka ministrid, rahandusministrid, arutades erinevate maksupoliitikate mõju toimetulekule. Ikka on jõutud samale järeldusele, millele on korduvalt jõudnud ka näiteks OECD ja IMF, et teoorias võidaks kahe- kuni kolmekordsest toidu[ainete] käibemaksu vähendamisest kõige jõukam kümnendik võrreldes kõige vaesema kümnendikuga. Tähendab, see ei ole kuidagi sihitud. See on regressiivne, see tähendab, et võidavad suuremad tarbijad. See on ebamõistlik poliitika, seda on korduvalt räägitud. 

Samuti on räägitud, et toidu[ainete] käibemaksul, hinnal – seda on korduvalt andmetega tõestatud, kui soovite, saadan teile ka statistika –, toidu[ainete] käibemaksu tasemel ja toidu hinnatasemel puudub igasugune korrelatsioon Euroopa Liidu ruumis, kui välja arvata see, et neis riikides, kus on väga madal toidu[ainete] käibemaks, on toiduhinnad kübeke kõrgemad. See veel kord näitab, et toidu[ainete] käibemaks ei mängi rolli toidu lõpphinna kujundamisel, kuigi maksukoormus üldiselt mängib rolli, ostujõud üldiselt mängib rolli. Käibemaksuerandid on kõige rumalam viis, kuidas ajada sotsiaalpoliitikat. 

Hiljuti – ma võin selle koha üles otsida, see oli vist 14. mail – [avaldati] Äripäevas TTÜ professori, TalTechi professori – tal oli Taani nimi, ma ei taha teda segi ajada kellegi teisega – Karsten Staehri artikkel "On aeg loobuda diferentseeritud käibemaksu mõttest". Selles on põhitõed kirjas. Samuti andsid hiljuti oma kokkuvõtted teadusuuringutest Tartu Ülikooli teadlased. See ei ole sotsiaalpoliitikaks kõlbulik meede, kui te just ei taha anda [rohkem] nendele, kellel juba on rohkem. 

Kolmas küsimus: "Millistel põhjustel ei ole Eestis kaalutud diferentseeritud käibemaksumäära kehtestamist toiduainetele sarnaselt väga paljude teiste Euroopa riikidega, arvestades, et madalama sissetulekuga leibkonnad kulutavad suurema osa oma tulust just toidule?" Kaks peamist põhjust on. Esiteks, see ei avalda mõju lõpphinnale. Statistika lükkab selle [väite] ümber. Küsimus on, kust riik maksud kogub. Kui ta kogub käibemaksu, kogub ta mujalt vähem. Eesti kogub üldse vähem makse kui enamik Euroopa riike. Meie maksukoormus on alla keskmise. Madalama sissetulekuga leibkonnad kulutavad suurema osa oma tulust küll toidule, aga summaarselt omandaksid käibemaksuvõidu ikkagi jõukamad leibkonnad. Seda on korduvalt tõestatud, sellest räägivad ka Tartu ja TalTechi professorid. 

Korduvalt on tõestatud, et lõpphind sellest ei lange. Need on ajutised jõnksud, mis pärast ära silutakse. Kokkuvõttes tekitab see sellise efekti, et kauplused või tarneahel omandab selle, mille riik kogumata jätab. Eesti puhul on veel eriti selgelt näha, et meil on väga kallis tarneahel, meil on väga suur võitlus turu hõivamise pärast, väga kiire kaubanduspindade laienemine, sealhulgas väga kiire poodide ehitamine. Näiteks kaubanduspindu on meil poole rohkem kui kümme aastat tagasi. Nüüd üks kett tõmbab koomale, aga meil on olnud, ma ei teagi, seitse või kaheksa kaubandusketti, kes toidukaupadega tegelevad. Näiteks Lätis ja Soomes on neid vähem, Leedus on neid vähem. Kõik võistlevad turuosa pärast ja ehitavad kaubanduspindu. Need pinnad on tihti üsna tühjad kaubavaliku poolest, nad on küll natuke mitmekesised, aga ikkagi väga suured pinnad on välise efekti pärast täis üsna sarnast kaupa. [Põhjus] on ebaefektiivses tarneahelas, mitte vales maksupoliitikas. Maksupoliitikas oleme endiselt väga konkurentsivõimelised. 

Veel kord: toidu[ainete] käibemaksu [langetamine] ei ole see poliitika, millega jõuaks tegeliku abi[vajajani], küll aga omandab seesama tarneahel väga kiiresti selle, mille riik kogumata jätab, ehitades veel ühe poe Coopi poe kõrvale või siis, vastupidi, ehitab Coop [veel ühe poe mõne] teise poe kõrvale. Ma nimetan Coopi, sest nemad on olnud selle poliitika kõige sõjakamad läbisurujad. Neli ketti osaleb selles sõjas koos teiega, aga mitu ketti on olnud diskreetsed ega ole sellega liitunud. Ka Lidl on öelnud, et see ei ole hinnatõusu põhjus, hinnatõusu põhjused on mujal. Kui ma nüüd natukene ümardan, siis näiteks viie aastaga on Eestis toiduhinnad tõusnud 60%, maksumuudatuste arvele jäi sellest 2,7 protsendipunkti. Mitte kuidagi ei saa öelda, et hinnatõus oleks tulnud sellest. Enamus tuli välisturult, ülejäänu tuli valdavalt meie ebaefektiivsest ja aina kallinevast tarneahelast. 

Nii, neljas küsimus: "Kui peamine vastuväide on risk, et maksulangetus ei jõua hindadesse, siis milliseid järelevalve- või konkurentsimeetmeid peaks riik võimalikuks, et tagada maksulangetuse tegelik kandumine [‑‑‑]?" Vabandust, aga riigi ülesanne ei ole reguleerida hindu ega ehitada aparaati selle regulatsiooni kontrollimiseks. Enamiku kaupade puhul, mis ei ole monopolid, kujunevad hinnad siiski turul vabalt ja konkurentsis. Me ei sea eesmärgiks madalaid hindu, me seame eesmärgiks heaolu, kus tulude kasv ületab hindade kasvu. Eesti on enamik aega olnud selles väga edukas: reaaltulud on väga kiiresti kasvanud ja kasvavad ka tänavu. Seda tagab mitte ainult majanduse taastumine sellest, kuhu meid see Ukraina sõda uuesti tiris peale eelmist kriisi, vaid ka maksuvaba miinimumi tõus.

Kõigepealt, riigi roll hinnakontrollis algab Eesti Pangast, keskpangast, kelle otsene vastutus on hoida inflatsioon 2% kandis või see sinna suruda. Selleks on rahapoliitika, mitte mingisugune hinnavaatlus ja hindade kehtestamine. Valitsusasutustest on Konkurentsiameti [ülesanne] tagada, et ei oleks mingisuguseid omavahelisi monopoolseid kokkuleppeid vabal turul kaubeldavate kaupade üle. Praegu ei ole põhjust riiki selles süüdistada. Mõne koha pealt võib öelda, et meie turg toimib efektiivsemalt. Näiteks on kütusele [kehtestatud] madalad maksud, [tänu millele] on meie kütusehinnad oluliselt madalamad kui Lätis ja Leedus. Need andmed on mul võib-olla tõesti kümme päeva vanad, aga ma siiski neid nimetan. Sõltumatute institutsioonide [andmetel] on meil bensiini hind üks sent odavam. Diislikütuse puhul olid suurusjärgud umbes sellised, et Leedul oli liitri hind 2, Lätil 1,9 ja meil 1,8 eurot. Nii et meil on oluline eelis, põhjus on selles, et me oleme taganud parema, efektiivsema turu. Mina oleks küll selle poliitika toetaja edasi. Ilmselt on seal mängus Konkurentsiameti töö, aga ka omavaheline konkurents. 

[Viies küsimus]: "Milliseid maksumuudatusi või sihitud leevendusmeetmeid kavandab valitsus kütusehindade tõusust tuleneva surve vähendamiseks, arvestades, et transpordikulud mõjutavad otseselt ka toidu lõpphinda?" Mõjutavad küll, aga üksikute kaupadega ei tohiks toimetuleku tagamine olla mingil juhul seotud. Ma olen sellest juba täna ühe korra rääkinud, aga peegeldan veel kord rahandusministrite kohtumisi. Minu sõnavõttude [mõte] langes kokku energiaagentuuri, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga ekspertide omaga: ärge stimuleerige nõudlust, kui probleem on pakkumispoolne. Kütusehindadel ei ole otsest mõju kõige viletsamatele, see on nõrgem. Ja kui me läheme kütuse ... 

Kas soovite lisaaega?

Oleks küll [soov]. Mul on siin poolteist küsimust veel vastata.

Kui palju ma siis annan? Kolm minutit?

Ma arvan, et kolmest piisab.

Poolteist minutit.

Kolmest …

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kolm minutit jah, aga poolteist punkti. 

Kokkuvõttes, kui toimetulekumeetmeid ikkagi rakendada, peavad need olema suunatud vaesematele ja väiksema sissetulekuga [inimestele]. Väga tõhusad oleme me olnud maksuvaba miinimumi teemal. Hinnatõus üldiselt on kuhjaga kaetud madalamate sissetulekute maksuvabastusega, aga me oleme ka tõstnud toimetulekupiiri. Minu jaoks on oluline [teema] ka üksikvanema toetuse tõstmine. 

Ma rohkem kaarte praegu ei avaks, sest need on küll läbi räägitud sotsiaalministriga, aga mitte valitsusega. Nii et me tuleme hiljemalt sügisel nende meetmetega välja. See on täpselt see, mida rahandusministrite üritusel öeldi: kasutage sihitud, mitte lausalisi meetmeid. Õnneks teie küsimus seda ka sisaldab. Me oleme seda üsna hästi sihtinud, aga peame edasi sihtima, mitte vähendama makse, nagu enamik riike teeb. Maikuus [tutvustati] rahandusministritele 2022. aasta ja selle aasta meetmete võrdluse statistikat, [mis näitas] – võib-olla mu silmamälu praegu petab –, et laias laastus 80% või 70% nendest meetmetest läheb kõige jõukamatele. Joonised otseselt [näitavad] seda. Täiesti vale poliitika, te suunate oma toetusmeetmed kütuse puhul täiesti valesti. Toiduga juhtub analoogne [asi], sellest ma enne juba rääkisin. 

Kuues [küsimus]: "Kas Teie peate põhimõtteliselt õigeks lähenemist, mille kohaselt esmatarbekaubad, eelkõige toit, ei peaks olema maksustatud samal tasemel kui luksuskaubad [‑‑‑]?" Ei, valitsus on küll praegu seda meelt – [samal seisukohal] oli eile või üleeile [avaldatud] artiklis TalTechi professor ja on Tartu Ülikooli professorid –, et käibemaksuerandid tuleks ära unustada, sest need on ebaefektiivsed, valesti sihitud, väga kulukad ja asendavad efektiivseid meetmeid, nii et eelarvele endale raha ei jää. Nii et käibemaks on idee poolest – seda räägivad ka IMF ja OECD – universaalne maks. See on väga efektiivne, ei pärsi majandust ja on rahaallikana kõige ohutum. 

Luksuskaupade maksustamine võib anda madalama efekti. Majandusteoorias on sihuke naljakas U-[kujuline] kõver, mis ütleb, et kõrge maks tähendab suuremat nõudlust. See tähendab, et poosetamine kallite asjadega kasvab. Kui defineerida luksust, siis päris luksuse tarbijad poosetavad sellega, aga neil, kellele tegelikult luksusest rääkimine on liialdus … 

Muide, te ei lisa arve, [ei täpsusta], mida te peate luksuskaubaks ja kui palju te loodate sealt raha saada. Selline kaubanomenklatuur, mille puhul me suudame kokku leppida, et see on luksus, on ülikitsas ja eelarvesse on sellest ülivähe võtta. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Üksi elava isiku või pereliikme toimetulekutoetus on 220 eurot. 1. jaanuaril tõusis see tervelt 20 euro võrra. Võib-olla te saate nendele inimestele, kes elavad toimetulekutoetusest, mingisuguseid suuniseid anda. Te olete õpetanud, kuidas tanklas käituda, olete öelnud, et ärge hinda vaadake, tankige ja ongi kõik. Kuidas need inimesed peavad hakkama saama selle 200 euroga? Kas te saate aru, [kui palju on] 200 eurot? Kas te ise olete proovinud sellise rahaga ära elada?

Kõigepealt, tanklast ei ole siin täna midagi räägitud. Ärge võtke kontekstist välja mingisuguseid fraase. Ma soovitan, jah, hindade pärast mitte nii palju põdeda. Tasub vaadata üldist hinnatõusu. Prognoosi järgi on see sellel aastal 4%. Tanklates on hinnad ka langenud. Ärge keskenduge hindadele, keskenduge tulule. See soovitus on mul küll. Ka poliitikud võiksid rääkida suuremast pildist, tulude ja hindade kasvu dünaamikast, ja olla selles mõttes aus, et nad ei räägi vaeseks inimesi, kes vaesed ei ole. Osa inimesi on vaesed, aga need inimesed üldiselt tanklasse väga ei jõua. Ma võin teile kinnitada, et päris vaesed ei jõua tanklasse, nad jõuavad ühistransporti. Selle [kättesaadavuse] tagamine on loomulikult riigi ülesanne ja üks [viis, kuidas] vaesust leevendada. 

Kas ma tean, kui palju on 200 eurot? Noh, see ei ole kõige sõbralikum küsimus. Ma tean küll, mis asi on vaesus. Olen seda omal nahal [kogenud], ma olen näinud väga vaeseid aegu nagu teiegi, kasvatanud lapsi, elanud väga kokkuhoidlikult. Ma elan siiamaani kokkuhoidlikult, siiamaani säästan rohkem, kui võib-olla hädasti vaja oleks. Toimetulekutoetuse loogika ei ole see, et inimene peab 200 euroga hakkama saama, vaid see algab ikkagi sellest, et talle tagatakse kommunaalkulud teatud ulatuses ja siis on see 200 eurot. 

Mina ei pea andma igale üksikule inimesele soovitust – [pean silmas] seda retoorilist küsimust, et mida te ütlete inimesele ja kuidas ta peaks hakkama saama. Natuke häbematu, ma arvan, on mängida politrukki, kes ütleb igale konkreetsele inimesele, [mida ta peab tegema]. Loomulikult ei saa toimetulekutoetus kunagi olla heaolu allikas. See on ikkagi toimetuleku [toetamine], mille esimene aste on kommunaalkulude katmine, sealt hakkab see toimetulekupiir jooksvatele kuludele, mis tulevad lisaks. See on väga väike summa, ma tunnistan, see on väga vaene elu, aga tuleb olla ka ettevaatlik selliste asjade tagamisel. Paljud riigid on selle vea teinud ja saanud endale kroonilise töö[jõu]puuduse, sest inimesed on kaalutlenud, et ei ole mõtet [tööd teha]. Meil seda riski kindlasti ei ole, aga osale inimestele isegi nii väike risk mõjub. Kui ikkagi kogu aeg luuakse perspektiivi, et kuidagi saab sotsiaaltoetuste peal ära elada, siis kahtlemata kajastub see teatud inimeste käitumises, see [mõjub] neile kahjulikult. Nii et ärme väga laia labidaga inimestele toimetulematust sisendame. Mõned inimesed ei tule toime, objektiivselt [hinnates], aga teistel ei ole vaja seda tunnet, et riik neid üleval peab. Nad on tegelikult paremad, kui nad endale tunnistavad.

Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh, härra rahandusminister! Mind üllatab veidi teie käsitlus, et [põhjus], miks inimestel on raske ots otsaga kokku tulla, on seotud finantskirjaoskusega ehk harimatusega, probleem on selles, et nad [ei oska] säästa. Minu küsimus konteksti iseloomustamiseks on: kui suur on protsendina efektiivne kaudsete maksude koormus Eestis ja mitmendal kohal Eesti selles olukorras Euroopa võrdluses praegu on? 

Teine küsimus. Te ütlesite, et maksuerandid, ükskõik millistest kavatsustest lähtudes, ei ole efektiivsed ega anna vastavat tulemust või kanduvad üle tulemusele, mida ei soovitud ega taotletud. Ma saan aru, et te pigem eelistate lausalisi maksutõuse, aga kuidas on lugu kaughasartmängumaksuga? Sellele maksule tegite te spetsiifilise erandi. Selgitage, miks see on prioriteet ja mille poolest see sellesse teooriasse sobitub ja mida Taani professor TIPP-ist selle kohta arvas.

Aitäh! Punkt üks, mina seda ei teinud, see tehti Riigikogus. Mina esitasin selle kohta oma kriitilise arvamuse. Aga teie puhul ma ikka alati mõtlen, et huvitav, mis erakonda te kuulute ja mis asja te siin Eesti poliitikas ajate. Kas see on ainult Res Publica [mõtteviis] või olete te midagi omandanud ka Isamaast? Päriselt, minu jaoks on see probleem. Te siunate maksusüsteemi, mida me oleme koos Isamaaga loonud. Me oleme konkurentsivõimelt maailma tipus. Need edetabelid on endiselt olemas. (Saalist räägitakse.) Palun, härra Reinsalu, ärge segage vahele! Konkurentsivõime [hindamiseks] on väga erinevaid mõõdikuid, kuid maksusüsteemi konkurentsivõimelt oleme me olnud number üks, ma ei mäleta, 13 aastat järjest. Seda süsteemi me oleme ehitanud koos Isamaaga. Midagi ei saa öelda. Teie püüate võtta sellest mingisuguseid negatiivseid asju ja laulda samas kooris Keskerakonnaga, kes ütleb, et nüüd tuleb julgus kokku võtta ja see maksusüsteem segi lüüa, ära muuta. Ma olen alati teada tahtnud, kuidas see teie südamele mõjub. Me oleme ehitanud seda maksusüsteemi koos Isamaaga, mitte Res Publicaga, ja seda maksusüsteemi … (Saalist räägitakse.) Jah, aga enamik teie … (Saalist räägitakse.)

Head kolleegid, sellist debatiformaati … (Saalist räägitakse.) Ei, mina juhatan siin istungit ja teie, Urmas Reinsalu, ei karju vahele. Nii on. Palun, härra minister, lõpetage ja me liigume edasi, sest järgmine küsija on Lauri Laats. Palun, härra minister!

Just! Enamik teie küsimusest oli suunatud meie maksusüsteemi kritiseerimisele. Mina olen selles mõttes väga kurb. Ma loodan, (Saalist räägitakse.) et Eesti säilitab oma maksusüsteemi eelise, ja kui mitte meie, siis Isamaa seda kaitseb ja vaatab väga [suure] halvakspanuga sellele, kui Keskerakonna fraktsiooni esimees järjekordselt ütleb, et tuleb võtta süda rindu ja see maksusüsteem ära muuta ja [vahetada] see millegi vastu, mis ei ole konkurentsivõimeline. 

Kaughasartmängu[maksu] kohta küsige teistelt inimestelt. (Saalist räägitakse.) Mina olen korduvalt oma kriitilise seisukoha öelnud. Kas ma mitte ei öelnud seda ka täna teie juhitud komisjonis? Igatahes ma ütlesin seda täna siin, ma räägin täna juba mitmendat korda samadel teemadel. Veel kord: mina ei ole olnud selle seadusemuudatuse taga, ma ei ole andnud sellele heakskiitvat hinnangut, ma ei ole andnud sellele allkirja. (Saalist räägitakse.) Minu allkirjastatud kiri ei olnud minu allkirjaga, valitsus annab teistsuguse kirja. (Saalist räägitakse.)

Aitäh, head kolleegid! Sellist formaati ei ole meil ette nähtud. Lauri Laats on juba pikalt [oodanud] oma küsimust. Härra minister … Urmas Reinsalu, meil ei ole sellist formaati. Üks hetk! Sellist formaati ei ole meil ette nähtud, et te peate siin kahekõnet ministriga. Sellist asja ei ole ette nähtud! On küsimus ja vastus ning siis on järgmine küsija, kes on ootel. Palun, härra ... Ei, sellist korda meil ei ole siin, Urmas. Sa tead väga hästi, sa oled ise siinsamas istunud ja sa tead väga hästi, kuidas käib arutelu ja debati pidamine parlamendis. Sellist kahekõne [pidamise võimalust] ei ole kodu- ja töökorra seaduses kuskil ette nähtud. Ma palun teid, härra minister, lõpetage sellele küsimusele vastamine. Seejärel me läheme Lauri Laatsi küsimuse juurde. Palun!

Jah. Ma ei ole kõige tähelepanelikum bürokraat, aga ma kindlasti tegin kõik selleks, et minu allkiri ei saaks paberile, kus on kirjas, et me toetame seda eelnõu. Ei, mina sellisele paberile allkirja ei andnud. Küsisin ka üle, kas on kuidagi kogu allkirjamassis, [nende hulgas], mida ma iga päev annan, olnud näpuviga ja [minu allkiri] lõpuks ikkagi ilmus. Mulle on kinnitatud, et ei, sinu allkirja ei ole. Minu soovil seda pole olnud, mulle on kinnitatud, et ei ole olnud. Minu allkiri oli kirjal, mis ütles, mida peaks selles eelnõus muutma, aga mitte sellel lausel, et ma toetan seda. 

Ma ei taha, et minu erimeelsus ühe poliitika suhtes oleks [põhi]teema iga päevakorrapunkti juures, täna [räägin sellest] vist juba kolmandat korda. See on näotu. Ma olen ju ka koalitsioonipartneritega teinud koostööd ja kompromissi. Ma tunnistan, et selle lahingu ma kaotasin, nemad jäid peale. Läheme edasi! Nüüd pöördume tagasi selle päevakorrapunkti juurde.

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Te väitsite, et te ei usu, et kaks kolmandikku Eesti elanikkonnast ei suuda investeerida ega säästa. Samas, ega need ei ole ju minu mõtted ega sõnad, need on märtsikuus Swedbanki ja Kantar Emori [esitatud] värsked andmed. Nii et küsimus on: keda siis uskuda, kas Swedbanki ja Kantar Emorit või teid? Ma pigem – andke andeks! – usun nende andmeid ja uuringuid. 

Te ütlesite, et meil on efektiivne ja hea maksusüsteem ning me oleme konkurentsivõimelised. Samas viimane OECD raport näitab selgelt, et [Eesti] on inimeste ostujõu poolest, mis väljendub palga suuruses, Euroopas üks viimastest. Ehk nagu ma ka oma avasõnas ütlesin, me oleme tagantpoolt kolmandad. Ma ikkagi ei saa aru, mis efektiivsusest te räägite, kui inimesed ei suuda oma reaalpalgast mitte ainult säästa, vaid ka poest toitu osta. 

Teie aeg!

Mul on alati tohutult kahju näha, et te elate nagu mingis Vene riigis, kes püüab kogu aeg Eesti kohta mingeid eriti negatiivseid näiteid otsida. Ei, erinevate jõukuse näitajate järgi on Eesti palju parem kui tema saatus, palju kõrgemal kohal, eriti nende näitajate poolest, mis otseselt puudutavad riigi enda tegevust, sealhulgas avaliku sektori efektiivsust. Aga jah, ükski hinnatõusu numbritest ei ole lähtunud valitsusest olulisel määral. Ma juba ütlesin, et toiduhinnad on viie aastaga tõusnud 60% – muide, vahepeal on toimunud ka oluline hinnalangus, statistika järgi on rahvusvahelisel turul oluline langus, poodides pigem stabiliseerumine, kohati langus – ja 2,7 protsendipunkti sellest oli seletatav maksudega. Maksud olid otseselt seletatavad kaitsekuludega, mis kasvasid kiiremini kui maksud. Praegu maksud langevad. Nii et ärge eksitage. 

Nüüd sellest uuringust. Kui on kahtlus, kas uskuda mind või kedagi teist, siis kindlasti tasub uskuda mind. Kindlasti ei saa uskuda neid inimesi, kes esitavad mulle poolikuid andmeid. Kõigepealt see Swedbanki uuring. Mul on üldiselt väga hea ülevaade statistikast. Kuigi mul seda käepärast ei ole, on mul selle kohta paar tsiteeringut: uuringu käigus mainis kolmandik vastanutest – kolmandik, mitte kaks kolmandikku! –, et viimase 12 kuu jooksul on kulud olnud suuremad kui tulud. Me oleme ametlikust statistikast [lähtuvalt] tunnistanud, et eelmine aasta oli meil see probleem, et kuigi reaaltulud kasvasid, näitasid prognoosid, et muud asjaolud seda kompenseerivad. Lõpuks nad ikkagi ei kompenseerinud. 

Küsitlusuuring ei ole sama mis statistika. See ei räägi sellest, et kaks kolmandikku ei suuda säästa, vaid sellest, et ühe kolmandiku puhul on kulud olnud suuremad kui tulud. Teistel see nii ei ole. See näitab ikkagi finantskäitumist. 

Vastan veel kord Urmas Reinsalule: jah, see on ka finantskirjaoskuse teema. Olen selle valdkonna eest vastutav ja ma võin kinnitada, et finantskirjaoskus on päriselt küsimus. Kuigi Eesti on Euroopas üks kõrgeima kirjaoskusega riike – viimase võrdluse põhjal olid eestlased ja rootslased kõige kõrgema kirja[oskusega] –, ei oska inimesed siiski oma võimeid lõpuni hinnata ega säästa piisavalt. See on üks finantskirjaoskuse teadmisi. 

Mul on siin veel kirjas, et uuringu põhjal ületavad igapäevased kulud tulusid eelkõige töötute seas, siin on kirjas 66%. Töötute seas! Ma ei tea, mis andmetega teie opereerite, aga minul on sellised repliigid siin välja otsitud sellest uuringust. See uuring viidi läbi 2026. aasta jaanuaris. See tähendab, et see peegeldas ühte halba aastat peale paari paremat ja enne ühte paremat [aastat]. Siis maksukoormus tõesti tõusis, aga siiski mitte nii drastiliselt, kui siin meeleolud kõlavad. 

Tänavuse aasta puhul on ju teada, ma kordan, et maksuküüru kaotamine annab keskmise palga saajale tunduvalt suurema sissetuleku. Üldine tulumaksukoormus, kui ma ei eksi, väheneb viiendiku võrra. Mul on selle kohta ka maakondade pilt olemas, võin teile välja otsida, võite kontrollida. Keskmise palga saajal suureneb netopalk 10% – keskmise palga saajal, kõik ei saa keskmist, kaks kolmandikku saab alla keskmise, aritmeetilise keskmise palka. Ja palgatõus on umbes 5–6%. Kokkuvõttes räägib statistika ikkagi 10,2%-lisest keskmise palga tõusust. Seejuures on hinnatõusu prognoos endiselt 4%, senine on alla 4%. See, kas see on 3,5% või 3,2%, sõltub sellest, mis kuupäeva me [aluseks] võtame. 

Loomulikult on hinnatõusu taga välistegurid, Ukraina sõda. Enne seda oli koroona, mille eest me oleme EKREIKE-ga koos pidanud vastutama, ajaliselt. Nüüd on Ukraina sõda ja EKREIKE-t pole enam. Ja nii see on. 

Järgmine küsimus. Aa, ei, küsimused tulevad praegu juba teilt.

Peeter Ernits.

Soome maksulangetuse mõju on mul vist jäänud vastamata.

Jaa, aga Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Vabandust, et mina ja teised konservatiivsed kaheksajalad püüavad teid siin lämmatada. Vabandan veel kord. 

Ma olin reedel Türil lillelaadal. Nii palju raevu ei ole ma hulk aega kuulnud. Mõni mees oleks teile, nagu maal öeldakse, üle kurgi andnud, kui võimalust oleks olnud. Ja teie kollane telk pandi seal kiiresti kinni, ei olnud nagu huvilisi. Minu küsimus on: kas rahvas on lihtsalt loll ja ei saa aru või olete teie oma valitsusega läbi kukkunud selles mõttes, et te ei ole suutnud rahvale selgitada, kui õnnelikud nad tegelikult on ja et ei olegi mõtet hindu vaadata?

Aitäh! Türi lillelaat on muidugi hea argument, aga ma arvan, et neid olukordi, kus teile hea meelega tappa antakse, on rohkem, kui te näete. Sest et meie valija on selline, kes sellise vägivallaga ei ähvarda, aga Keskerakonna ja EKRE valijad on kindlasti agressiivsemad, ma tunnistan seda. Ja teie telgi juures on kindlasti sellised inimesed. See telgi kinnipanemine sõltus sellest, kes kui kaua sai kohapeal olla. Seda ei pandud sellepärast kinni, et keegi oleks kallale tulnud. Ei, inimesed ikka nii rumalad ei ole. 

Aga jah, see on fakt, et me ei ole suutnud selgitada. See on selline tragöödia, demokraatia tragöödia, et maksude vajadust ei suudeta selgitada, välismõjude vajadust ei suudeta selgitada. Ka vananemise mõjusid, keskkonnamõjusid, keskkonnakaitse vajadusi ei suudeta selgitada. Ja mõni asi on kirjutatud ka põhiseadusesse selle pärast, et ei saagi selgitada, aga tuleb vältida. Näiteks tuleb vältida maksude ja eelarveteemalisi referendumeid. Need on sõnaselgelt keelatud, sest kõik teavad, et need ajavad inimesed tigedaks ja [tuleb] anda vastuseid, mis hävitavad nende tulevikku. Nii et keegi peab vastutama. 

Ei ole hästi seletatud – ma olen nõus. Siit saalist on ka väga halvasti seletatud. Mina arvan enda seletusi olevat sisukamad kui mõned [teised], mis siin on kõlanud. Minu arust kõik need huultelt lugemise repliigid on olnud väga valed. Ka [repliik] "Maksud ei tõuse", selgitamata, kas tegu on oleviku või tulevikuga, oli ränk fopaa, mille mina kohe kinni püüdsin. Istuv valitsus ei saa öelda, et maksud ei tõuse kunagi. Ta saab rääkida olevikust. Eesti [keeles] on oleviku ja tuleviku vorm sama, nagu te teate. Selles mõttes peaminister eksis väga. Minu arust ka repliik "Me ei rääkinud teile enne, sellepärast et see ei ole populaarne" oli ebaõnnestunud. Selle fraasi eest meid pekstakse, inimesed tahavad kallale minna kellelegi. See peegeldab seda referendumikeeldu: maksutõusudeks ei tohi luba küsida. Kui sa lähed seda enne valimisi tegema ja kõik teised räägivad hoopis millestki muust, siis sa lihtsalt saad diskvalifitseeritud. 

On mõningad erandid. Näiteks mina olen need lahingud alati vastu võtnud ja tunnistanud, et eelarveseis on selline, et maksutõusud on väga tõenäolised. Ma olen seda alati rääkinud. Ma ei ole kunagi opereerinud kusagil partei loosungitega, mis ei ole argumentidega kaetud. Ma isegi ei taha neid sõnastusi kasutada, vaid esitan argumendid. 

Nii et jah, me oleme kehvasti hakkama saanud. Kas see on objektiivselt olnud võimalik? Ma ei tea. Aga ega teil ka kergem ei saa olema. Ühel hetkel vaadatakse, et see valitsuste kottimine, need reitingud ei tähenda veel kvaliteetseid otsuseid. See on see probleem. Suure tõenäosusega, ma prognoosin, te saate selle ise teada.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma panin kõrvuti põhimõtteliselt nelja uuringu tulemused. Lisaks sellele, millest räägib meie arupärimine ehk mida näitavad Swedbanki ja Kantar Emori [uuringu tulemused], näitab eelmise aasta oktoobris [tehtud] SEB uuring, et kõige rohkem on halvenenud miinimumpalga saajate rahaline seis, neil, kelle netosissetulek oli eelmisel aastal kuni 750 eurot kuus. Selles sissetulekugrupis vastas enam kui 70% küsitletutest, et nende majanduslik olukord on muutunud halvemaks. Norstati Luminori tellimusel 2026. aasta aprillis [tehtud uuring näitas] täpselt sama: suurema sissetulekuga inimesed on maksuvaba tulu tõusust, millest te täna siin juba rääkisite, rohkem võitnud ja nende heaolu on vähem halvenenud. Mais 2026 Citadele panga tellimusel [tehtud] Norstati [uuringus] ütles 77% vastanutest, kelle rahaline heaolu on madal, et nende heaolu on viimasel ajal halvenenud. Mida valitsus on viimasel ajal teinud või plaanib teha …

Teie aeg!

… et selles grupis sissetulekud paraneksid?

Aitäh! Eelkõige teeb valitsus seda, et ta soovitab tähelepanu juhtida küsitluste metoodikale ja nende refereeringute kvaliteedile. Te lugesite mulle ette neli asja. Ma kommenteeriksin igaüht, kui ma seda täpset sõnastust näeksin, mida teie näete, aga mina ei näe. Ei ole niimoodi, et miinimumpalga saajatel on läinud kõige kehvemini. Miinimumpalka tõstetakse igal aastal ja see tõus on olnud üldjoontes kiirem, kui on olnud keskmise palga tõus. Selles mõttes ei saa öelda, et nendel on kehvemini läinud. Aga miinimumpalga saajad loomulikult tunnevad, et neil läheb kehvasti. See on tõsi, see on emotsionaalselt täiesti arusaadav. Inimesed, kes end väga halvasti tunnevad, ei ütle, et neil läheb järjest paremini, nad ei ütle seda. 

Need on küsitlused, mida te esitasite, need on küsimused enesetunde kohta, need on tunnete, arvamuste väljaselgitamised, mitte täpsed mõõtmised. Te valite suurematest küsitlustest sellised, mis on teile endale mugavad, ja unustate või jätate rõhutamata, et need on tõesti ainult küsitlused, mitte uuringud. Need ei ole uuringud, need on arvamusuuringud. Ma ei nimetaks sellist asja, subjektiivseid hinnanguid, [uuringuks]. Aga jah, inimesed, kelle palk ei tõuse ja kes näevad, et ümberringi läheb paremaks, tunnevad, et neil läheb kehvasti. See on ühiskonna probleem. Ma ei ütle, et see on asi, mille kogu see ratsionaalne numbriloogika ümber lükkab. Ei lükka, sest tunded on fakt, tundeid tuleb teada, nendele tuleb ka reageerida. 

Selles mõttes olen ma olnud nende poliitikavalikute taga, mis soosivad tööandjatele jõukohast miinimumpalga tõusu, toimetulekupiiri tõstmist, üksikvanema toetuse tõstmist, tegelikult ka pensionisüsteemi komponentide kaalumist, et millist osa tõsta. (Saalist räägitakse.) Ma olen ka valitsuses korduvalt seisnud puudega inimeste eest, kuigi kulude suurendamine ei ole ju rahandusministri genotüüp. Ma olen seisnud selle eest, et toimetulekupoliitika oleks suunatud kõige nõrgematele. Kui te nii küsite, siis ma vastan, et ma olen seda teinud. Olen küll teinud ja teen edasi.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! No te ütlesite siin üsna ülbelt, et ega teil ka ei saa tulevikus kerge olema. No ilmselgelt ei saa, kui te praegu röövite Eestit ja Eesti rahvast nii palju, kui jaksate, stiilis, et pärast meid tulgu või veeuputus. Pärast seda saabki selle koristamine raske olema.

Teil oli maru hea retsept toimetuleku parandamiseks, sihuke hea propagandistlik: inimestele tuleb sisendada, et tuleb säästa. No tore, siis tulete pärast ütlema, et näete, aktsiise ei saa alandada, rahvas ei ole ju vaene, neil on pankades nii palju raha, tuleb veel makse tõsta. 

Tuleme päris probleemi juurde tagasi. Eesti leibkonnad kulutavad 20% [sissetulekust] toidule. Mida vaesem on pere, seda suurem osa [sissetulekust] toidule läheb. Statistiliselt on ju Eesti leibkondadel toidukulu üks suurimaid kulusid Euroopas. Te olete skeptiline toidu käibemaksu langetamise suhtes, aga mis on teie alternatiivne lahendus neile, kes tunnevad, et toit muutub iga kuu vähem kättesaadavaks? Et töötage veel rohkem või minge sotsiaalabi osakonda? Nagu päriselt või? Paljud Eesti inimesed ütlevad, et kõrgete toiduhindade tõttu ei jaksa nad enam kvaliteetset ja tervislikku toitu osta.

Teie aeg!

Mida te rahandusministrina neile päriselt soovitate?

Aitäh! Jah, ma vist ilmaasjata kiitsin teid ühe päevakorrapunkti [arutelu ajal], et täiesti asjalik küsimus oli. See küsimus kindlasti asjalik ei olnud, valgus lõpuks laiali, muutus tavaliseks tänitamiseks ja süüdistamiseks. Kusjuures mulle omistati väiteid, mida ma … Te alustasite väitega, et ma ütlesin, et mul läheb tulevikus raskeks. Ma ei ole mitte midagi sellist öelnud. Ma ei ole mitte midagi sellist öelnud! Ma ei ole ennast haletsenud. Ma räägin lihtsalt oma elukogemusest, et ma tean, mis asi on vaesus, ma tohin seda öelda ja mul ei ole vaja tõestada, et vaesus on olemas. See on see. Kui te tahate, et ma vastaks, siis ärge omavahel nii kõvasti rääkige ega nägusid tehke koos Urmas Reinsaluga. Nii, kas ma nüüd peaksin ...

Nii. Las härra minister lõpetab vastamise.

Kas ma saaksin kuidagi prepareeritud … Ma ei rääkinud tulevikus hakkamasaamisest. Ei teil ega meil, mitte kordagi. Te ärge pange ... (Saalist räägitakse.) Ei öelnud! Ei öelnud! Ma ei öelnud seda. Raskeks läheb vananeval rahvastikul, kes ei säästa. Nüüd ma leian üles – üle-üle-üle-üle-eelmisest vastusest ühe fraasi, mis esitatakse mulle pudru ja kapsa sees, kusjuures aru ei saa, mille kohta oli küsimus. 

Ma tegelikult ei saanud aru, mida küsiti. Niivõrd palju eksitavat sissejuhatust, niivõrd palju laimu. (Saalist räägitakse.) Jaa, minu sõnad lauseosana. On tõsi, et teil läheb raskeks, rahvastikul, neil, kes ei säästa. Vananev rahvastik peab seda teadma, sellepärast on ka kogumispensionide süsteem olemas. Seda tuleb [teha]. Neil, kes ei säästa, läheb raskeks. Seda ütlevad finantsnõustajad. Tõenäoliselt te tsiteerisite seda, mida ma [ütlesin], kui ma tsiteerisin finantsnõustajaid, ja püüate ... 

Mis on alternatiivid? Ma olen korduvalt öelnud, et lausaline [meede] hinnatõusude kompenseerimiseks – juhul kui see on veel päevakorrapunkti [sisu], kui see on minu kallal tänitamine, siis me võime ka neid detaile arutada – oli maksuvaba miinimumi tõus. Tõepoolest, selle nõrk külg on, et kõige väiksemad tulud võivad jääda ilma, sest alumised detsiilid ju tulumaksu praktiliselt ei maksa. Aga selleks me tõstsime toimetulekutoetust, selleks oleme ka muude sotsiaalpoliitikate üle [arutanud]. Üksikvanema toetusest ma täna rääkisin, rohkem ma veksleid ei saa anda, sest need ei ole piisavalt küpsed. Me oleme toetanud ka miinimumpalga tõusu, mis on küllalt laiapõhjaline, vaesema elanikkonna seas oma mõjult laiapõhjalisem kui toimetulekutoetus. 

Ja kokkuvõttes, käibemaksuerandid. Kordan: akadeemilised kokkuvõtted, rahvusvahelised eksperdid on korduvalt – ma arvan, et IMF-ilt, OECD-lt ma kuulen seda juba kahe nädala pärast, hiljemalt, võib-olla juba järgmine nädal, mul ei ole kalender silme ees – soovitanud ja hoiatanud: ärge seda küll tehke. Seda on mulle öelnud nii OECD kui ka IMF. On öeldud, et ärge seda tehke, see on kallis ja valesti suunatud. Samu sõnu olen kuulnud rahandusministrite koosolekul, energiaagentuurilt, Euroopa Keskpangalt – samad loogikad –, Euroopa Komisjonilt: ärge neid asju tehke, selle omandavad jõukad. See, et vaesel on raskem, on fakt, aga vaeseid ei aita maksude kaotamine. Vaeseid saab aidata maksude abil või maksudest rahastatud sotsiaalpoliitikaga, maksudest rahastatud hariduse ja maksudest rahastatud tervishoiuga. Kõik, kes on vähegi ausad ja siin saalis lihtsalt nägusid ja hääli ei tee, teavad, et ma olen nende poliitikate eest seisnud. 

Kui tahate küsimusele vastust, siis ärge tehke hääli ja nägusid. Ma olen tegelikult neile küsimustele siin juba korduvalt vastanud. Toimetuleku puhul ei ole minu jaoks põhisihtgrupp Eesti elanikkond, sest enamik inimesi tuleb toime, statistika järgi järjest paremini. Lisatuge vajab kehvem osa. Selliste poliitikate eest ma seisan.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Peeter Ernits, kuna te tahate ka läbirääkimistel osaleda, siis ma arvan, et te saate oma sõnumi välja öelda läbirääkimiste käigus. Ma arvan, et pole põhjust hakata praegu seda protseduurilist küsimust siin kuidagi menetlema, seda enam, et minister vastas pikalt ja tekkis ka arutelu. 

Järgnevalt avan läbirääkimised ja kutsun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Riivas kõrva väljaütlemine, mida rahandusminister endale lubas: teil läheb raskeks peale meid. See on tegelikult ju fakt. Ta tunnistas seda tegevust, mida siin on kolme aasta jooksul [ette võetud] ja mida tõenäoliselt selle lühikese aja jooksul veel ette võetakse. Otsused, mida võib-olla ei ole veel siia saali toodud, aga tuuakse enne, kui valitsus oma tegevuse lõpetab. See paneb kindlasti meid kõiki muretsema. See on see, mis tegelikult mõttes on. Kui tuleb see niinimetatud konservatiivne tiib, mida lugupeetud peaminister, Reformierakonna esimees kardab, ehk kaheksajalgne konservatiiv, siis tehakse kõik selleks, et sellel kaheksajalal – kasutan lugupeetud peaministri mõtet – elu raskeks teha. 

Nüüd ma ikkagi tulen tagasi nende uuringute juurde. Meie arupärimises välja toodud [uuringud] ja ka hea kolleegi Vadim Belobrovtsevi välja toodud uuringud [näitavad], et inimesed tunnevad, et elu on läinud raskemaks. Ja see tunne tekib ju tegelikult sellest, et sa lähed poodi ja vaatad, et palgast ei piisa. Ega niisama see tunne ei teki. See on objektiivne tunne, mille kohta inimesed, kellelt erinevad uuringufirmad seda küsivad, vastavad. 

Lisaks on ka statistilised andmed, mida annavad välja pangad. Pangad ikkagi valdavalt avaldavad andmeid selle kohta, mida on näha nende kontodelt ja kliendi käitumisest. Nad näevad, kui klientide hoiused langevad, ja panevad selle kirja. Pangad näevad ka seda, kui kliendid võtavad krediitkaardilt rohkem raha selleks, et katta igakuiseid jooksvaid kulusid. See on see, mille baasil nad oma andmeid edasi annavad. Tõime arupärimises välja, et vastavalt Swedbanki ja Kantar Emori andmetele ei suuda 67% inimestest säästa. See number on tunduvalt halvem numbrist, mis oli 2022. aastal. Need on nende andmed. 

Nüüd sellest, mis oli välja toodud OECD värskes raportis. Eesti inimeste sissetulek on kõvasti langenud ja me oleme ostujõu poolest ühed viimased. Miskipärast ei tahtnud lugupeetud rahandusminister sellest rääkida. Ta ei tahtnud vastata ka väga tihti esinevale küsimusele, mida, ma arvan, on esitanud valdavalt kõik opositsiooniliikmed: kui [suure] protsendi [moodustavad] tarbimismaksud meie eelarve tuludest? Sellele küsimusele jätavad nii peaminister kui ka rahandusminister järjepidevalt vastamata. Kogu aeg räägitakse sellest, et meil on alla keskmise maksukoormus, aga miskipärast unustatakse rääkida tarbimismaksudest, sellest, kui suur koormus see inimestele on ja kuidas see inimesi, eriti väikese ja keskmise sissetulekuga inimesi, mõjutab. Neid vastuseid lihtsalt välditakse. Seda ei tehta niisama, seda tehakse ju meelega. 

Nii et me jälle kuulsime, kuidas meil on kõik hästi. Me kuulsime, kuidas rahandusminister meiega jälle pahandas, kuidas me julgeme midagi negatiivset Eesti riigi kohta öelda. Ma kordan: tegelikult me ei ütle Eesti riigi kohta halvasti. 

Kas soovite lisaaega? 

Jaa. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Me kindlasti ei ütle halvasti, vaid pöörame tähelepanu sellele, et praegusel valitsusel ja valitsuse tegevuses on puudujääke. Puudujääk on veel väga leebelt öeldud, oleme lihtsalt viisakad. Need [otsused], mida valitsus on viimastel aastatel täide viinud – ma räägin eelkõige maksutõusudest –, on viinud meie ostujõu selgelt alla. Seda teemat me käsitlesime ka oma arupärimises. 

Miskipärast pahandatakse meiega, heidetakse meile ette, et me räägime negatiivseid asju. See ei ole ju esimene kord, kui meile [tehakse] etteheiteid. Me toome tõe päevavalgele, räägime numbritest. See ei meeldi valitsusele. Kui me seda teeme, siis me oleme halvad. Me oleme peaministri, Reformierakonna esimehe erinevatest üldkogude kõnedest pidevalt kuulnud, kui halb see opositsioon on. No loomulikult, kui opositsiooni ei oleks, oleks elu ju tunduvalt parem. Aga õnneks on meil demokraatlik ühiskond ja demokraatlik riik. Opositsioon on üks demokraatia osa ja kindlasti me oleme valvsad. Te olete meile kahjuks andnud päris palju tööd, me toome just nimelt välja need puudused, mis on tulnud teie töö tagajärjel. Aitäh!

Järgnevalt Peeter Ernits, palun!

Aitäh, hea juhataja! Ma ei tea, kellele see tool siia toodud on. 

Aga jah, täna on esimene istungipäev, kui me saame selgelt vaadata peeglisse ja ütelda, kes me oleme – konservatiivsed kaheksajalad, kaheksajalg Urmas ja kõik teised head kolleegid. Mul on natuke kahju rahaministrist, sest tegelikult on liberaale väga vähe. Kaheksajalgu on siin liiga palju ja me julgeme küsida asju. 

Jah, lillelaadast võiks ka muidugi rääkida. Aga mulle tundub, et Jürgen Ligi on tegelikult selline, müts maha, no selline vana aksakall siin – teab, kuidas asjad on, ja ütles ka täna välja, et võib-olla ta ei ole osanud täpselt rääkida, kui hea on elu Eestis. Soovitati mitte hindu vaadata, kui poes ollakse. Noh, ma ei tea, ma olen küllalt rahulik inimene, aga kui selle jutuga oleks Türi lillelaadale läinud, siis, ma arvan, oleks nii mõnegi käest peksa saanud. Reformierakonna kollane telk oli valdavalt kinni, igaks juhuks. 

Mulle tundub, et me elame nagu paralleelmaailmades. Jürgen ilusti rääkis, kuidas uuringud [näitavad, et] kõik on [hästi]. Aga kui lähed lossist välja ja kohtud inimestega, [siis tuleb välja, et] nad, kuramused, ei saa aru, kui hea on elu. Poearved kasvavad kiiremini kui palgad, talvel tuleb karta küttearveid, kodulaenud söövad sääste ja nii edasi. See on puhas paralleelmaailmas elamine. 

Kui [varem] rääkis peaminister, et Eesti on valmis [saanud] ja aeg on unistama [hakata], siis nüüd annab ta juba lahingukäske: konservatiivsed kaheksajalad ründavad ja on vaja tormata lahingusse. Aga Jürgen Ligi on selline suveräänne. Mulle meeldis, et ta ütles täna, et tema ei ole sellest konservatiivsete kaheksajalgade rünnakust kuulnud. Mulle tundub, et ta seda võrdlust heaks ei kiitnud. 

Pealegi, mulle tundub, et peaminister on nooruses palju ajakirja Krokodill lugenud. Seal olid pidevalt piltide peal ründavad kaheksajalad. See kaheksajala metafoor on ju väga vana, [kasutati juba] 19. sajandi lõpus. Kaheksajalgu on [kujutatud] küll sionistlikena, küll onu Samina, Saksamaana, Venemaana ja Ameerikana. Labane lähenemine, aga võib-olla lahingukäsuks tõesti kõlbab. 

Me jõuame ikka ja jälle sama asjani: usaldamatus on totaalne. Selles olukorras võib isegi Jürgen Ligi sugune tark mees, kes loeb raamatuid ja teab, kuidas asi on, rääkida, kui palju tahab – [sellisel juhul] on võib-olla targem Türi lillelaadale või kusagile mujale [mitte] minna –, aga see ei jõua kusagile. Aga kui see nii on, siis [järelikult] on valitsus ju läbi kukkunud. Kõik need maksuküüru kaotamised ja [muud] toredad asjad [on teinud elu heaks], aga rahvas on nii loll, et ei saa aru sellest õnnest, kuhu nad on viidud. Kui ... 

Kas soovite lisaaega?

Jah, paar minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Kui Kristen Michal oma lahingukäsu [andis, teatades, et] konservatiivsete kaheksajalgade armeega on vaja lahingusse minna, siis ta ütles, et Eesti paremad päevad on veel ees. Vaat sellega ma olen küll nõus, et Eestil on paremad päevad veel ees, aga mitte selle seltskonnaga, kes täna Eestit juhib. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Kuulates siin viimasel ajal Reformierakonna juhi, aga ka kõnetoolist lahkunud härra rahandusministri sõnu, näib üha rohkem, et Eesti rahvas on kaotanud Reformierakonna usalduse. Reformierakond ei usalda enam rahvast. Mulle jäi kõrvu rahandusministri [lause], et tema sihtgrupp ei ole Eesti elanikud. Kes siis on see sihtgrupp? Ma arvan, et parlamendi ülesanne on seista Eesti rahva hakkamasaamise, toimetuleku ja paremate väljavaadete eest.

Ma korrigeerin härra rahandusministrit, [ta ütles], et tema ei ole kirja saatnud. See puudutab konkreetset dialoogi, mis siin arenes kaughasartmängumaksu [teemal]. Tõepoolest, härra rahandusminister, ma korrigeerin teid. Ma ei süüdista teid valetamises, vaid pigem [on asi teie] mälus. Nimelt, 30. oktoobril langetas valitsus positiivse otsuse kaughasartmängumaksu toetamise kohta ja 31. oktoobril saatis härra rahandusminister Jürgen Ligi oma allkirjaga toetusavalduse kirjana hasartmängumaksu [muutmise seaduse] eelnõu kohta, mis on valitsuskoalitsiooni maksupoliitiline agenda. 

Nüüd, härra rahandusminister kuidagi taganes oma seisukohast ja ütles veidikene, mitte parastavas, vaid nukras stiilis, et teil saab ka raske olema. Loomulikult, te, härra rahandusminister, pidasite silmas parteisid, kes ei ole võimul, selles loogikas, et valitsus on ajanud kehva poliitikat. Ja tõepoolest, selle kordategemine, mis on kahjustatud – paraku me kaotame täiendavalt veel ligi kolmveerand aastat –, saab olema väga keeruline ülesanne. Ma olen sellega nõus. Ja võib-olla on selles kontekstis asjakohane meenutada härra peaministri [sõnu]: Isamaale ei jäta ma midagi. [Meenutan] ka härra rahandusministri 6. augustil 2025. aastal Vikerraadios [esitatud] mõttekäiku, mis puudutas täiendavate kulutuste tegemist. Saatejuhi küsimusele [vastas] ta, et loomulikult ei ole mõtet pärleid nendele jätta. Pärleid ei ole mõtet nende ette jätta! 

Paraku on sellise pärast-meid-tulgu-või-veeuputus-poliitika järgi opereeritud. Me näeme seda laokil olemist rahanduses: selle aasta märtsikuu [seisuga] on [võrreldes] riigi eelarvestrateegias prognoosituga kasvanud Rahandusministeeriumi, valitsuse enda prognoosi järgi defitsiit kolme aasta vaates ainuüksi miljard eurot. See on väga suur raha. Riigi rahanduse kordategemine ja, ütleme, ka jätkusuutlikule rajale asutamine saab loomulikult olema väga keeruline ülesanne. Kuid probleemide edasilükkamine ei tähenda, et selle ülesande eest on võimalik rahval, juhtidel ja poliitikutel ära joosta. Seda saab teha ajutiselt. 

Nüüd sellest, mida ma küsisin härra rahandusministrilt ja millele ta ei vastanud. Maksupoliitika puhul rääkis ta viimastel aastatel langetatud maksupoliitiliste [otsuste], lausaliste maksutõusude ainuõigsusest. Härra Ligi, teie pärispatt – erinevatel valitsuse liikmetel on olnud erinevad pärispatud selle valitsuse ajal – oli obsessioon rakendada majandusseisaku ajal täielikku ja kõikehõlmavat maksutõusude poliitikat, mille tulemusena on meie majandus jätkuvalt seisakus. Jah, meie SKP reaalkasv on olnud sellel aastal otsekui 2% tasemel, aga vaadake, valitsuse ja avaliku sektori kulutused lähevad laias laastus sisuliselt SKP reaalkasvu sisse. Tegelikult ju laenurahaga, defitsiidiga tekitatakse majanduskasvu. Kui me räägime erasektorist, selles loogikas, et me taandame defitsiidi osakaalu, siis majanduse reaalkasv tegelikkuses puudub. Valitsuse usaldamatust majanduskasvu näeme ka järgmise kolme aasta jooksul. Härra Ligi prognoosi järgi, selle järgi, mida valitsus on eesmärgiks seadnud, on defitsiidi määr 4% [või rohkem] ja majanduskasvu nähakse alla kahe korra väiksemana. Sisuliselt isegi selle multiplikaatori efekti te ei suuda saavutada oma majanduspoliitiliste valikute pinnalt. 

Maksupoliitikas on väga tugeva löögi andnud just nimelt kaudsete maksude koormuse tõus. Sellel aastal – härra Ligi ei tahtnud neid numbreid tunnistada – on meil efektiivne kaudsete maksude koormus Euroopa kõrgeim, nagu tõdeb Rahandusministeerium oma kevadises majandusprognoosis – 23,4%. Näete, millega oleme [saanud] Euroopa tšempioniks. 

Enesestmõistetavalt asetub kaudsete maksude koormus kõige [rohkem] nendele, kellel on keeruline ots otsaga [kokku tulla], kelle jaoks ei ole see, et neil ei ole sääste, mitte alalhoidliku, vastutustundliku meelelaadi või finantshariduse puudumise küsimus, vaid lihtsalt hinnataseme ja sissetulekutaseme [küsimus] – on hea, kui inimesel on võimalik ots otsaga kokku tulla. Need on eakad inimesed, kes elavad pensionipäevast pensionipäevani, need on lastega pered, kellel õhtul toidulaua ääres on rohkem suid, kui on ülalpidajaid, ja need on ka suhteliselt madala keskmise sissetulekutasemega piirkondades, ennekõike maapiirkondades elavad korralikud normaalsed Eesti inimesed, kes, härra Ligi, ei tee mitte midagi valesti, neile ei ole mitte midagi ette heita. Loomulikult on küsimus ka nende tulevikuväljavaadetes, see on tunde küsimus, see on emotsiooni küsimus. Aga ühiskonnas ongi praegu puudu usaldusest ja eneseusust. See peegeldub ka sisetarbimises, mis moodustab ligi pool meie majanduse mahust. [See on olnud] mitu aastat seisakus. Me peame inimeste ostujõu puhul olema valmis astuma optimismi sisaldavaid samme ja me peame olema valmis andma signaale sisenõudluse kasvatamiseks. Ka see on üks osa majanduskasvu parandamisest. 

Kui küsitakse selle kohta, mis teie majandus- või rahanduspoliitilised prioriteedid on olnud, siis ma tuletan meelde, härra Ligi, teie teine pärispatt on laenurahaga valimislubaduste realiseerimine. Te ise viitasite, et maksuküsimuste üle ei tohi [otsustada] referendumil. See oli küüniline samm, turunduslik samm, mis tehti enne valimisi ja mille tulemusena on riigi rahanduse väljavaade ummikusse jooksnud. 

Härra Ligi, see ei ole naljaasi. Ma näen, te muhelete. Aga lõpetuseks soovin inimlikul toonil, Jürgen, te olite heas vormis siin ... 

Aeg sai otsa.

... aga ma soovin ka tervise taastumist, igal juhul. Vaimselt te olite värskes vormis. Aitäh! 

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun!

Palun aega juurde.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Ma tuletan meelde, et meie arupärimise algne teema ja mõte oli hinnatõusude leevendamine ja see, kuidas inimesed praegu Eestis üldse hakkama saavad. Tuleks selle teema juurde ikkagi tagasi. 

Me oleme siin päris pikalt juba rääkinud ja mõned tõdemused, mis kõlasid rahandusministri suust, on kohati võib-olla õiged. Samas, kui sa hakkad natuke sügavamalt lähenema, siis saad aru, et päris niimoodi see ei ole. Rahandusminister rääkis, et Eestis on makse vähem või maksutulu võrreldes teiste Euroopa riikidega on väiksem. Puht numbriliselt või faktiliselt on see õige, sellepärast et Eestis on maksulaekumised eurokomisjoni ja OECD andmetel kuni 35% SKP-st. Me teame, et Euroopa Liidu keskmine tase on 39–40% SKP-st. 

Kui sa hakkad süvenema, siis saad aru, et see number võib küll õige olla, aga meil on käibemaksu, aktsiiside ja tarbimismaksude ehk kaudsete maksude roll palju suurem kui paljudes [teistes] Euroopa riikides. Meil on väga vähe varamakse, neid peaaegu ei olegi võrreldes paljude [teiste] Euroopa riikidega. Meil on tänu Reformierakonna maksupoliitikale vähem ümberjagamist progressiivsete tulumaksude kaudu võrreldes kas või Põhjamaade või Lääne-Euroopa riikidega. Kahe sõnaga: [Eesti] riik kogub makse vähem kui mõni teine Euroopa riik, aga kuna väga suur osa neist kogutakse just tarbimise kaudu, siis tunnetavad [Eestis] inimesed seda palju rohkem kui võib-olla mõnes teises Euroopa riigis. 

Räägin ka nendestsamadest uuringutest või küsitlustest. Minister ütles, et uuring on üks asi, küsitlus teine. Paljud kasutavad neid sünonüümina, aga võib-olla tõesti on uuring natuke põhjalikum [kui küsitlus]. Tegelikult me ju ei tea, kas see oli pelgalt küsitlus või oli see uuring. Ma arvan, et see ei olegi nii oluline. Lisaks Swedbanki ja Emori numbritele, mida me oma arupärimises tsiteerisime ja mis [näitasid], et väga suur osa Eesti inimestest ei suuda enam raha kõrvale panna ja säästa, näitas ka eelmise aasta oktoobris läbi viidud SEB uuring – ikkagi uuring, mitte lihtsalt küsitlus –, et kõige rohkem halveneb nende inimeste rahaline seis, kellel on madalad sissetulekud ja kes saavad miinimumpalka, 750 eurot või vähem. Lausa 70% küsitletuist vastas, et nende majanduslik olukord on muutunud aastaga halvemaks.

Aprillis 2026 – päris värske küsitlus, just küsitlus! – viis Norstat Luminori tellimusel läbi küsitluse, kus enam kui 40% Eesti elanikest vastas, et viimase kolme kuu jooksul on nende rahaline olukord halvenenud. Jällegi, kui vaadata, kellel on see kõige rohkem [halvenenud], tuleb välja, et just nendel, kelle netosissetulek on kuni 1000 eurot. Seal oli see number 57%. 

Mais 2026 viis Norstat Citadele panga tellimusel Eestis, Lätis ja Leedus läbi kõige värskema uuringu või küsitluse, [oleneb], kuidas seda nimetada. Ka see näitas, et väikese sissetulekuga inimene tunnetab toimetuleku ja rahalise seisu halvenemist kõige rohkem. Eestis ütles nimelt 47% [vastanutest], et nende rahaline heaolu on aastaga halvenenud. Leibkondades, kus keskmine sissetulek ühe pereliikme kohta oli kuni 550 eurot, ütles lausa 77% vastanutest, et nemad tunnetavad rahalise heaolu halvenemist. 

Ma ei ole rahandusministriga päris nõus, et need on lihtsalt küsitlused ja tunnetused. Et inimesed lihtsalt tunnetavad seda ja on väga suur küsimus, kas päriselt niimoodi on. Ma arvan, et kui inimene tunnetab, et tema rahaline heaolu on halvenenud ja ta ei saa enam nii palju kulutada, nagu ta kulutas mõned kuud tagasi, siis see on täiesti objektiivne. Selles mõttes sa [paned ju tähele], et kuigi sa teed kõike täpselt samamoodi nagu eelmistel kuudel, kulutad samadele [asjadele], siis seda raha, mis sul on olnud, ei ole olnud küll väga palju, aga no ikkagi, sellest enam ei piisa. Ja siis sa vastadki küsitlusele või uuringule, et sinu rahaline seis on halvenenud. See on täiesti objektiivne. 

Kahjuks peab nentima, et see suur võit, mida Reformierakond on siin reklaaminud, ehk niinimetatud maksuküüru kaotamine, tõi rohkem kasu, kui seda võib niimoodi nimetada, nendele inimestele, kelle sissetulekud olid suuremad, [mitte nendele], kelle sissetulekud olid väiksemad. Seesama Luminori tellimusel Norstati läbi viidud küsitlus näitas, et suurema sissetulekuga inimesed on rohkem võitnud ka maksuvaba tulu tõusust. See oli Luminori tulemus. 

Ma arvan, et see on see koht, kus valitsus peaks mõtlema, mida nad teevad valesti, et just madalamate sissetulekutega inimesed praegu kõige rohkem kannatavad. Võib-olla ei ole väga õiglane, et niimoodi meil läheb. Minu suur soovitus valitsusele on: mõelge nende inimeste peale, kelle sissetulekud ei ole väga suured ja kes tegelikult selle pärast kõige rohkem kannatavad. Meetmed, mida valitsus on rakendanud, ei paranda nende inimeste elu ja heaolu, vaid vastupidi, teevad need halvemaks. Aitäh!

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! No ega Jürgen Ligit ei huvita see, mida me siin räägime. Mina kuulasin kabinetis seda küsitlemist ja neid vastuseid. Ja mis mind ikka on hämmastanud ja ei väsi hämmastamast, on see, kui jultunult ja empaatiavõimetult reformierakondlased siin esinevad. Antud esinemine ei olnud ju absoluutselt kuidagi erinev sellest. 

Minister teatas, et ega meie eesmärgiks ei olegi madalad hinnad. Rääkige seda neile umbes 300 000 inimesele, kes elavad kas absoluutses või suhtelises vaesuses. Umbes 300 000 inimest! Need inimesed lõikavad sõna otseses mõttes nööriga leiba, kogu aeg on puudus majas, ei ole mingeid sääste. Need ei ole need inimesed, kelle kohta siin öeldakse, et sääste on pankades nii palju, et ajab üle ääre. Umbes neljandik Eesti inimestest ei oma mingeid sääste. Või kui neil on olnud säästud, siis need praegu lihtsalt põlevad ja kuluvad. 

Öeldakse, et ega vaestel ei olegi bensiinijaama asja – no kuulge-kuulge, kulla sõbrad, reformierakondlased! See ei ole nüüd küll vabas riigis teie otsustada, kellel on bensiinijaama asja ja kellel ei ole sinna asja. Jürgen Ligi ütleb, et sina, loll, oled vaene ja sul ei ole üldse õigust bensiinijaama minna, auto [omamisest] rääkimata. No nii ei saa need asjad käia. See on lihtsalt jultunult inimestele ülevalt alla vaatamine, nende murede ignoreerimine ja täielik tahtmatus nende muredele lahendusi otsida. Kas tõstame uuesti makse? Muidugi, riigil on ju hea, protsendid kasvavad kõikide maksude pealt. Aga inimestel ei ole hea. Küsimus on selles, kas see riik on rahandusministrile ja tema ministeeriumile, valitsusele ja kõikidele nendele valitsuse allasutustele või on see riik ikkagi nendele inimestele, kes igapäevaselt tööd teevad ja makse maksavad ja nendes ettevõtetes, mis ka makse maksavad, tööl käivad. Teil, vaestel, ei ole asja bensiinijaama. Ärge sõitke 50 kilomeetri kaugusele tööle, sest teil ei ole sinna asja! Te sõidate ju oma palga maha ja mis te siis ikka sõidate edasi-tagasi. Ärge olge nii lollid! 

Nii et selles mõttes see on ikkagi arusaamatu suhtumine. See on arusaamatu suhtumine meie inimestesse. Ega siis ei ole ka midagi imestada, et inimesed tahavad teist lahti saada. Ja põhjendate millega? Põhjendate sellega, et te olete kaitsekulusid tõstnud. No tore! Ma tõstaks kaitsekulusid veel mitu korda, aga teisel eesmärgil – kaitseks Reformierakonna vastu. Seda on Eestis vaja – kaitseks Reformierakonna vastu! Te olete inimestele aastaid valetanud, alates sellest, kui te lubasite viia Eesti viie rikkama riigi hulka – te olete viinud [Eesti] Euroopa kõige vaesemate riikide hulka –, ja lõpetades sellega, et teil on kindlates kätes kaitstud Eesti. Droonid kukuvad alla, rahvas jookseb Eestist minema. Aga teie olete ikka õigel poolel, teie arvate, et te olete see tõeline Eesti ja ülejäänud, kes teiega nõus ei ole, ei ole tõeline Eesti, vaid on Kremli käsilased, kes korrutavad Kremli narratiivi. Ainult teie teate, aga lasete samal ajal maale kümnete tuhandete kaupa slaavlasi ja usbekke ja ma ei tea veel keda endise Nõukogude Liidu territooriumilt.

Meie rahvas läheb ära, sest Jürgen Ligi Rahandusministeeriumi poolt juhitud riigis ei ole võimalik normaalselt palka teenida kuskil Virumaal või Võrumaal või Saaremaal. Tuleb ära minna ja lähevadki ära. Mõnede hinnangute kohaselt on meil Eestisse jäänud pisut üle 700 000 eestlase. Jaa, pisut üle 700 000 eestlase mõningate hinnangute kohaselt! Jürgen Ligil soovitan lugeda täna ERR-ist Mark Gortfelderi artiklit, äkki tal ka midagi hakkab kuskil mõikama. Tema esinemised, ka tänane [esinemine] siin ei ole sugugi mitte erandlik, näitavad ühte asja väga selgelt: meie rahandusminister ei ole adekvaatne inimene. Ta ei saa aru oma valdkonnast, ta ei saa aru Eesti probleemidest, ta ei saa aru lihtsate Eesti inimeste, sealhulgas vaeste inimeste muredest. Nad on ka Eesti rahvas, nad on ka kodanikud, neil on ka õigused. Ja peaminister ka ei saa aru. Tema võitleb mingi müütilise kaheksajalaga.

Kas soovite lisaaega?

Ei soovi. Ma olen põhimõtteliselt selle ära öelnud, mida ma öelda tahtsin. Meil on ebaadekvaatne minister, meil on ebaadekvaatne valitsus. Meil on valitsus ja minister, kelle jaoks rahvas on mingisugune kõnts, kelle mured ei lähe neile korda. Aitäh!

Aitäh! Läbirääkimised soovib lõpetada rahandusminister.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Tegelikult võtab päris kõhedaks, kui mõelda, et pooled neist inimestest, kes mind siin isiklikult sõimasid või siis minu sõnu väänasid, saavad väga kuninglikku palka, kõrgemat kui mina. Ütleme nii, et sellist pudru ja kapsaid ei saa endale mitte kunagi ükski valitsus lubada. Suvaliselt interpreteeritakse, suvaliselt sildistatakse, suvaliselt sõimatakse. 

Aga ma proovin mõnda asja korrigeerida. Kõige kurvem on mul muidugi Urmas Reinsalu pärast, kes justkui oleks Isamaa esimees, aga pikaajalist Isamaa poliitikat ei esinda. Ta süüdistas mind selles, et ma ei räägi kaudsetest maksudest. Selle süüdistuse esitas iseenesest keegi teine, seda tegi Keskerakond. Veider on see, et Isamaa pikaajaline poliitika on olnud sama, mis meil, et kaudsed maksud – eelkõige on siin juttu käibemaksust – on majandusele ohutud ja kokkuvõttes tõhusamad. Me oleme koos Mart Laariga käibemaksu tõstnud ja ma mäletan täpselt, kui hea meel tal oli, et me finantskriisi tookord sedapidi lahendasime. 

Keskerakond heitis ette, et me ei ole kunagi nõus vastama [küsimusele], kui suur on Eestis kaudsete maksude koormus. Aga seda küsimust ei olnud. Seda ei küsinud keegi, te oleksite võinud seda küsida. Ma oleksin selle numbri üles otsinud. Jään enda [jutu] juurde: ekspertiis ütleb, et käibemaks on majanduskasvu seisukohalt neutraalne maks. Kui on vaja riiki rahastada või finantskriisi või eelarvekriisi lahendada, siis [saab] seda ohutult [teha] käibemaksu kaudu. Esimene [asi], mis tuleks [teha], on ära muuta käibemaksuerandid. Olen seda väga paljude riikide kriisilahendustest kuulnud, olen ka ise väga erinevatel koosolekutel [sellel teemal] sõna võtnud. Käibemaksuerandite [kehtestamine] on kõige [halvem] viis, kuidas ajada sotsiaalpoliitikat, ja nende kaotamine on [kõige parem] viis, kuidas lahendada eelarveraskusi. 

Aga kõige rohkem kahju on mul sellest, et Urmas Reinsalu on täielikult muutnud seda seisukohta. Maksuküür! Ma saan aru, miks Urmas Reinsalu seda kaitseb. Teie tegite selle tema partei eestvedamisel. Veel kord: kui küsimus on ostujõus, toimetulekus, siis maksuküüru kaotamine tagab selle, et meie netopalk kasvab 10,2%. Te küsisite ju hinnatõusu kompenseerimise kohta. See on lausaline hinnatõusu kompenseerimine. Te ütlesite täna korduvalt, et sellest võidavad kõige jõukamad. See on vale. Ei võida kõige jõukamad, sellel on lagi ees. Päris vaesed ka ei võida, vaid kõige rohkem võidavad sellest keskmise palga [saajad], nemad saavad sellest kõige suurema võidu. Tegelikult [need, kes saavad] alla keskmist palka. Kõige rohkem [võidavad] sellest alla keskmist palka, natuke alla keskmist palka teenivad [inimesed]. Vahemikus, kus see leevenduse annab, asub enamik palgasaajaid. 

Siin kõlas, et minu sihtgrupp ei ole Eesti rahvas. See oli jällegi vale ja laim, ma ei ole mitte midagi sellist öelnud. Ma ütlesin, et toimetulematuse mõttes ei ole minu sihtgrupp Eesti rahvas. Toimetulematuse mõttes on vaesem osa Eesti rahvast. Ma korduvalt rääkisin ka meetmetest, millega saab aidata neid kõige vaesemaid. Toimetulekutoetus on juba realiseerunud, aga maksuvaba miinimum tervikuna jõuab eelkõige alla keskmist palka teenivateni. Lausaline maksutõus … 

Palun lisaaega, kui võib.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Lausalisest maksutõusust räägin. Ma tuletan meelde, et kui me siin koos Isamaaga alustasime 1995. aastal – enne seda olid ainult Isamaa ja liberaalid –, siis oli meie maksukoormus 35%, nüüd on jälle 35%. Euroopa Liidus on keskmine [maksukoormus] 40–41%. Meie kaitsekulu oli siis 1%, nüüd on 5%. Miks te eitate seda seost? "Sõja ajal ei tohi makse tõsta" – no andke andeks, see on tõesti sihuke Kremli loogika. "Ärge tõstke [makse], maksutõus on teie süü, mitte selle süü, kelle tõttu kaitsekulusid kasvatatakse." Veel kord: sel aastal maksukoormus langeb. 

Sisenõudlus. Ei usu, et Isamaa on langenud selleni, et ta räägib, et majanduskasvu retsept on sisenõudlus. See on absurd. Minul on pigem piinlik seetõttu, et meie praegune põhiline majanduskasvu allikas on sisenõudlus ja maksuvaba miinimumi tõus, netopalga tõus keskmiselt 10,2%. See, et me üksteisel juukseid lõikame ja üksteisele importkaupa müüme, ei ole mingi strateegiline lahendus. 

Laim on see, et ma olevat öelnud, et mind ei huvita madalad hinnad. Väga huvitavad, aga valitsuse prioriteet, valitsuse poliitika on lasta hindadel kujuneda ja hoolitseda selle eest, et inimestel oleks võimalik kasvatada sissetulekuid kiiremini, kui tõusevad hinnad. See oli minu lause. Te jälle moonutasite mu sõnu. 

Otsene laim [oli ka see, et ma olevat] öelnud, et vaesel inimesel ei ole bensiinijaama asja. On küll asja, ma tean, aga kõige vaesemad siiski ei käi sealt bensiini võtmas. Ei käi! Neil ei ole autot, nad ei jaksa. Vaeste puhul oli [küsimus] selles, kas kütusemaksude alandamine jõuab nendeni. Ei, see jõuab jõukamateni. Kõigis riikides on see nii. Ma viitasin uuringutele, mida meile, rahandusministritele, presenteeriti. Kui [valida] meetmed, mis on keskendunud maksude kaudu hindade reguleerimisele, siis kolm neljandikku või kaks kolmandikku jõuab jõukateni. Seda joonist ma viimati näitasin. 

Ma olen korduvalt rääkinud, et toidu[ainete] käibemaksuga mängimine jõuab eri riikides kaks kuni kolm korda rohkem – keskmine on umbes kaks ja pool [korda] – kõige jõukamateni kui kõige vaesemateni. Me räägime kümnendikest, kaks kuni kolm korda. Te räägite, et see on vaeste abistamise meede. See on absurdne! Põhiline on see, et hindadesse see ei jõua. Paljude riikide praktika näitab, et mõju hindadele on ajutine. Selle omandab tegelikult tarneahel. Seda ei omanda isegi mitte põllumees, vaid selle omandab tarneahel. See oli minu vastus. Ma ei öelnud, et ärge minge [bensiinijaama] või teil ei ole asja bensiinijaama, vaesed käivad bensiinijaamas. Aga see, mida nad võidaksid sellest, kui me maksu ei koguks, on väga tilluke võrreldes sellega, mida võidaksid need, kellel on uhked autod ja kes jaksavad piiramatult sõita. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Ma tahaks protseduurilise küsimuse anda Peeter Ernitsale, aga paraku teda saalis ei ole. See tuleb maha võtta. Oleme läbinud tänase kolmanda päevakorrapunkti. 

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Rain Epleri, Rene Koka, Siim Pohlaku, Martin Helme, Helle-Moonika Helme, Varro Vooglaiu ja Arvo Alleri esitatud arupärimine rahandusminister Jürgen Ligile riigi osalusega äriühingute kulutuste kohta motivatsiooni- ja tänuüritustele, arupärimine nr 972. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitlen EKRE fraktsiooni liikmete nimel arupärimist rahandusminister Jürgen Ligile riigi osalusega äriühingute kulutuste kohta motivatsiooni- ja tänuüritustele. 

See arupärimine sai esitatud juba rohkem kui kuu aega tagasi, siis, kui avalikkusesse tuli info, milliseid üüratuid summasid kulutavad nii ametiasutused kui ka riigi osalusega äriühingud motivatsiooni- ja tänuüritustele. Ainuüksi Eesti Energia kulutas 2026. aasta alguses toimunud tänuüritusele ligi 350 000 eurot. Arvestades, et Eesti Energia kuulub Rahandusministeeriumi valitsemisalasse, tõstatab see küsimuse riigi kui omaniku tegelikust kontrollist ja vastutusest. Kuigi kehtivad üldised põhimõtted nõuavad avaliku raha säästlikku ja eesmärgipärast kasutamist, viitab praktika sellele, et konkreetsete kulupiiride ja sisulise järelevalve puudumine võimaldab teha märkimisväärseid kulutusi, mille vajalikkus ja proportsionaalsus on küsitav. 

Meil on ministrile hulk küsimusi, toon nende seast välja kaks. Milline on ministri hinnang sellele, millise ühiskondliku signaali annab riigiettevõtete rikkalik kulutus tänuüritustele olukorras, kus riik nõuab kokkuhoidu, räägib maksukoormuse kasvust ning põhjendab mitmeid ebapopulaarseid otsuseid eelarvesurvega. Samuti soovime teada, milliseid samme kavatseb minister astuda, et vältida olukordi, kus maksumaksja raha kasutatakse kulutusteks, mis ei ole otseselt seotud riigiettevõtte põhitegevusega. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele tuleb vastama rahandusminister Jürgen Ligi. Palun ka küsimused ette lugeda. Rahulikult.

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma loen sellistest uudistest kahetiste tunnetega. Kõigepealt, ma ise ei ole mitte kunagi selliste pidude korraldaja olnud, Rahandusministeerium on nendest ka loobunud. Teiselt poolt on mul veel kehvem tunne [sellepärast], et nendest tehakse maailma kõige tähtsam küsimus ja ei vaadata numbrite suurusjärke ega mõjusid. Veel enam, ei vaadata seda, kuidas ise aegade jooksul on toimetatud. 

Tuletan meelde, et arupärijate hulgas on ka üks eksrahandusminister, kes täpselt samamoodi oli Eesti Energia üldkoosolek. Võin kinnitada, et tema ajal peeti neid üritusi täpselt samamoodi. Ma arvan, et nad olid isegi suurejoonelisemad, sest tookord sellist kokkuhoiumeetodit …

Kas te võiks mitte segada vahele, kui ma räägin? Kui te tahaksite tegelikult vastuseid saada, siis te ei hüüaks vahele. Mul on tõesti palve, et küsijad kuulaksid mu vastused ära ja siis küsimuste või kõne käigus vaidleksid, kui nad soovivad. 

Aga järgnev [jutt] tegelikult kaitseb seda eksrahandusministrit. Ma arvan, et rahandusministri ülesanne ei ole juhtida riigiettevõtete palgafonde ega vabaajaüritusi. Need on väga levinud erasektoris ja neid ei saa ka riigiettevõtetele keelata. 

Esimene küsimus: "Milline on teie hinnang Eesti Energia 350 000 euro suurusele tunnustusürituse kulutustele ning kas see kulu oli kooskõlas riigivara säästliku ja heaperemeheliku valitsemise põhimõttega?" Ma arvan, et see on selles mõttes kooskõlas, et üldkoosolek ei peaks siin oma kätt vahele panema. Oma suhtumist suurtesse pidudesse olen ma välja näidanud. Ise neil ei osale, kuigi olen üldkoosolek. Ma arvan, et nõukogu tasemel võib see olla teema, aga ei pruugi. Ma ise olen nõukogude tasemel vältinud selliste asjade arutamist, vaid pigem vaadanud, millised on suurusjärgud. Siin oli juttu eelmise aasta tänuüritusest. Kõigepealt kinnitan, et see on olnud ettevõttes pikaajaline traditsioon. 2025. aastal oli Eesti Energias keskmiselt 4697 töötajat, kelle tööjõukulud olid 223,6 miljonit eurot. 22[3,]6 miljonit eurot! See ei ole teie arvates liiga suur summa, ka mina ei anna sellele sellist hinnangut. Tunnustusürituse kulu oli 0,35 miljonit eurot ja see moodustab sellest 0,16%. 0,16%! See on kahtlemata personalikulu, see kahtlemata vähendab võimalust palka tõsta. Ma võin teile öelda, et see vähendab võimalust tõsta palka 5 euro võrra kuus. Mina arvan, et ettevõtte juhatus saab ilma parlamendi abita ise otsustada, kas ta tohib jätta selle 5-eurose palgatõusu tegemata ja teha selle asemel motivatsiooniürituse. Mulle tundub, et personali motiveerituse seisukohalt on sellised üritused tõhusamad kui 5-eurone palgatõus. 

Teine [küsimus]: "Kuidas on teie hinnangul Eesti Energiale seatud omaniku ootustega kooskõlas see, et ettevõttelt oodatakse kulutõhusaid lahendusi, kuid samal ajal kulutatakse ühe õhtu tunnustusüritusele ligikaudu 350 000 eurot?" Ma arvan, et ükski üldkoosolek ei peaks ekstra tunnustusüritustest rääkima, aga [on] ootused, et otsused oleksid kulutõhusad. Sellised ootused olen loomulikult ka ise allkirjastanud. Juhatusel ja isegi nõukogul on täielik voli ise valida, kuidas töötajaid motiveerida, kas tõsta 5 euro võrra palka või teha neile tunnustusüritus. Kuskil peab selle tasakaalu leidma, see puudutab ka koolitusi, tervise- ja spordiüritusi ja nõnda edasi. Nii et jah, ma arvan, et see ei peaks olema ei parlamendi ega ka valitsuse teema, aga säästlikku suhtumist eeskujuga oleme näidanud. 

Kolmas [küsimus]: "Milline on ministri hinnang sellele, millise ühiskondliku signaali saadab riigiettevõtete ligi poole miljoni [Ligi poole miljoni? – J. L.] euro ulatuses tehtud kulutus tänuüritusele olukorras, kus riik nõuab kokkuhoidu, räägib maksukoormuse kasvust ning põhjendab mitmeid ebapopulaarseid otsuseid eelarvesurvega?" Kõigepealt, eelarvet see ilmselgelt ei mõjutanud, kuna see on personalikulu arvel tehtud, ja poole miljoni asemel võib rääkida kolmandikust. Siin on ikkagi vahe selles, kui suureks me selle numbri ise näitame. Veel kord: 0,16% tööjõukuludest ei ole ettevõttele, rääkimata riigile, nii silmapaistev summa, et me peaks seda parlamendis kaamerate ees arutama. Aga jah, töötajate väärtustamine, ma olen tähele pannud, on midagi, milles ma olen vähem andekas kui teised juhid. Püüan teistmoodi oma tunnustust neile näidata, aga ilmselt ma olen vanakoolimees selle koha pealt ega lihtsalt oska pidusid korraldada. 

Neljas [küsimus]: kas minister kavatseb algatada riigi kui omaniku ootuste raamistikus muudatusi, mis käsitleksid selgemalt tänu ja motivatsiooni? Kui ei, siis miks? Jah, ei kavatse nii madalal tasemel ja nii väikeste summade pärast juhtkonna tegevusse sekkuda. Minister ei ole ettevõtte direktor. See ei tähenda, et ma tunneksin ennast mugavalt, kui ma sellistest pidudest kuulen. Ei ole minu stiil, aga ma arvan, et minu stiil on halvem. Ma lihtsalt ei oska, ma olen liiga kooner. Aga ma ei lähe selles [küsimuses] tegevjuhtkonna [tasemele]. 

[Viies küsimus]: kas Rahandusministeeriumil on olemas tervikülevaade selle kohta, kui palju kulutavad riigi osalusega äriühingud tänuüritustele? Ei, ma arvan, et see ei ole minu tööülesanne, vaid ettevõtte ja tegevjuhtkonna kaalutlus. Kui me tunneme, et see läheb üle piiri, siis me ütleme. Paralleelne [juhtum], mida ei ole nimetatud, oli haigekassal. Minu jaoks on prioriteedid tähtsamad. Jäi mulje – praegu on selle nimi Tervisekassa –, et Tervisekassa juhatuse esimehe lahkumine oli kuidagi motivatsiooniüritusega seotud. See ei vasta tõele. Tegelikult oli probleem ikkagi selles, et ta keeldus suuri kulukasve ohjeldamast. Aga jah, avalikkuse jaoks oli see võimalus kritiseerida kusagil mõisas [peetud] väga suurejoonelisi üritusi, [mida korraldas] nii tundliku valdkonnaga [tegelev asutus], nagu [seda on] Tervisekassa. Ma arvan, et energeetika vist nii tundlik ei ole. Arvestades nende töötajate hulka ja eelarvet, on see ka teisejärgulisem. Isegi siis ma juhtisin tähelepanu sellele, et see ei peaks olema tegelik juhatuse üle otsustamise kriteerium, sest juhina oli see lahkunud juht personali hulgas hinnatud. See on tähtis kvaliteet. Kuid jah, nii suurejooneliselt ei peaks motivatsiooniüritusi tegema. Seda ei peaks minema kusagile mõisa tegema ja eksponeerima sellisel moel, et talumees ei saa aru. 

[Kuues küsimus]: "Milliseid samme kavatseb minister astuda, et vältida olukordi, kus maksumaksja raha kasutatakse kulutusteks, mis ei ole otseselt seotud riigiettevõtte põhitegevusega?" Ma olen neid ootusi ette kirjutanud, olen riigiettevõtete juhatustega kontaktis ja kindlasti esitan neile vajaduse korral oma kriitika. Tööjõukulud on otseselt seotud põhitegevusega ja kahtlemata on juhatuse pädevuses otsustada, kas tõsta palka 5 euro [võrra] või [korraldada] kõigile tänuüritus, kust lahkutakse enamasti kollektiivi mõttes tugevamana. 

Seitsmes küsimus: kuidas tagab riik kui omanik, et kulutused, mis ei ole otseselt seotud põhitegevusega, ei kujune ebaproportsionaalselt suureks ega kahjusta maksumaksja huve? Eemalt jälgin ja ütlen oma seisukoha, kui midagi kostub. Üldkoosolekul on nõukogus ka oma lähimad kontaktisikud, kes süvenevad eelarvetesse rohkem. Muidugi ka minu [ministeeriumi] ametnikud süvenevad, vastutav ametnik [süveneb]. Praegusel juhul tundub see summa küll suur, aga minu arust ei ole see nii suur, et vahetada ära juhtimistasandid ja seada see ettevõtte toimimise kvaliteedi kriteeriumiks. Ma ei pea seda mõistlikuks. Arutatakse motivatsiooniürituse üle, aga kolm suurusjärku suuremaid summasid ei märgata. Eesti Energial on raskusi muude asjadega, kuhu ma sekkun, aga kindlasti mitte motivatsiooniürituste korraldamisega [nii, et] riigieelarve ei saaks kahjustada. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma kõigepealt juhin tähelepanu sellele, et kui Martin Helme oli rahandusminister, siis oli COVID ja minu mäletamist mööda jäid kõik seesugused massiüritused ära. Nii et ma küll julgen väita, et lugupeetud vastaja [väide], et sel ajal toimusid samasugused kulukad üritused, ei pea paika. Aga me muidugi võime seda kõike kuskilt kontrollida, ka mina ei pane praegu kätt piibli peale.  

Nüüd, minu jaoks on küsimus selles: ühel oli 350 000 eurot, Tervisekassal oli sadades tuhandetes – kui kõik need asjad kokku arvata, saame riigieelarvest päris kopsaka summa. See ei ole enam mingi peenraha, see ei ole mingi 0,16%. Jah, isegi kui see on riigieelarvest tervikuna 0,16%, on see ikkagi arvestatav summa olukorras, kus me sulgeme väikseid maakoole, olukorras, kus meil on probleeme infrastruktuuri arendamisega, näiteks Haapsalu raudtee ehitamisega, sest lihtsalt ei ole raha, ei leia raha.

Teie aeg!

Jah, kohe lõpetan. 

Küsimus on selles, kas need kokkuhoiumeetmed, see, mida palgakulude pealt [kokku hoitakse] kaudses mõttes, ei võiks praeguses olukorras minna riigi jaoks olulisemate asjade arendamiseks.

Aitäh! Ma ütlen selle COVID-i aja kohta peaaegu kindla veendumusega, et 2020. aastal tõenäoliselt jäid suvepäevad ära, aga 2021. aastal ei jäänud. [Suvepäevade] ärajäämine COVID-i tõttu ei ole ju poliitiline valik, eks ole. Panite tähele, et ma kuidagi ei kritiseerinud Martin Helmet selle koha pealt üldkoosolekul, et ta ei sekkunud? Ma arvan, et ta tegi õigesti, et ta ei sekkunud. Minu teada 2021. aastal sellised üritused ikkagi toimusid. 

Need suurusjärgud ei ole kuidagi Haapsalu raudtee suurusjärkude lähedal, küll aga on need võrreldavad töötajate arvuga. Me võime liita töötajate arve ja summasid, aga kokkuvõttes me jõuame ikkagi selleni, et 5-eurone palgatõus versus motivatsiooniüritus võiks olla juhatuse enda valida. Nõukogu sekkuks ainult erandkorras, rääkimata üldkoosolekust. Selle rahaga kindlasti midagi suurt ära ei tee, küll aga [tuleb] teinekord selline üritus organisatsioonile [kasuks]. 

Ma ei oska seda hinnata, ma ise ei käi nendel. Oleks võinud ju öelda, et kuule, kutsu mind ka. Need inimesed, kes seal osalevad, ei ole mingisugused mõisnikud ja parunid, vaid kaevurid ja elektrikud – valdavalt sellised lihtsad inimesed. Ma arvan, et neid tasub motiveerida, neid tasub integreerida. Suur osa Eesti Energia [töötajatest] on venekeelsed, lihtsad inimesed, kes tunnevad, et nad on Eestist eemale jäänud, natukene seal serva peal toimetavad ega tea, mis toimub pealinnas. Nende ülemused on tihti eestlased. Minu arvates on see sümpaatne, kui suudetakse selliseid üritusi korraldada. Mulle tundub see sümpaatne. Mis hinna eest täpselt? – ma jätan selle hindamata. Tegelikult, kui see summa inimeste peale ära jagada, ei tundu see suur. See paistab suur välja. Mõelge nende täiesti tavaliste tööinimeste peale, kes seal põhiliselt osalevad. Kas neile tasub midagi korraldada, neist lugu pidada ja neid ülemustele näidata? Minu arust tasub proovida. 

Kui ma ise Eesti Energia ettevõtteid külastan, siis mõtisklen selle üle, kuidas nendega suhestun, kas seal kohal käimine ei ole mitte hea nende töötajate jaoks. Praktilistel põhjustel on seal käimine hea, aga ma arvan, et ka see on hea, kui nad näevad ülemusi, samasugune kiiver [peas], seal ringi jalutamas, küsimusi esitamas ja ettekandeid kuulamas. Ma arvan, et see on sümpaatne.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! No te olete täna siin heas hoos. Mõned asjad on teil suure hooga segamini ka läinud. Te ütlesite, et 2020. aastal jäid tänuüritused pidamata – vastab tõele – ja et 2021. aastal need kindlasti juba toimusid. Muidugi toimusid, sest siis te olite juba võimul. Muidugi toimusid!

Riigil ei ole raha priisata – sellest ma sain juba aru, et teile meeldivad tänuüritused –, aga ikkagi käib paralleelselt, igapäevaselt valitsejate suust nutulaul, et raha ei ole ja raha ei ole. Samas me teame, et nende suurte skandaalidega, Eesti Energia, Tervisekassa ja teiste riigiasutuste [skandaalidega seotud] kulutused kõik kokku on üle poole miljoni euro. See on praegu, kui rahva toimetulek on saanud suure hoobi, ikkagi väga ebaõiglane. Just see teeb inimeste meele mõruks oma riigi suhtes, mitte sellele tähelepanu juhtimine. 

Kuidas suhtub rahandusminister asjaolusse, et teine valitsuse minister, Karmen Joller, maksis ajal, kui Tervisekassa eelarve on 100 miljoni euroga puuduses, oma määrusega uuele Tervisekassa juhile, kes on väga vähe ametis olnud, preemiat ja tõstis ka haigekassa juhatuse liikmete palka …

Teie aeg!

… ja see ei olnud 5 eurot? Kuidas sellega on? Kas kiidate heaks, et raskel ajal selliseid [otsuseid tehakse], või pigem mitte?

Aitäh! Aastaarvudega võib siin olla tõesti ebatäpsus, aga ma tean, et üldiselt hakatakse suvepäevi korraldama aasta varem. Ma arvan, et Martin tegi õigesti, kui ta 2021. aasta kohta mingit noomitust teele ei saatnud aastal 2020 ja ei sekkunud. (Hääl saalist.) Teine asi, kui te … Ma arvan, et see on mõistlik. Katsuge vähem häälitseda ja nägusid teha, siis on diskussioon ka stenogrammi jaoks arusaadavam. Aga noh, foonil on kogu aeg teie grimassid ja hääled. Ma ei ole lauset lõpetanud. Ma arvan, et ta tegi õigesti ka 2019, kui ta ministriks sai – kui mitte märtsi lõpus, siis kindlasti aprilli alguses –, et ta ei öelnud, et kuulge, suvepäevi me siin küll ei korralda. Ma arvan, et ta ei pööranud sellele tähelepanu 2019. Ma arvan, et see oli mõistlik tema poolt. Tal olid hoopis teised ülesanded. Kas ministeerium korraldas? Ma arvan, et pigem korraldas – pigem korraldas, enam ei korralda –, aga ma ei süüdista teda selles. Need on motivatsiooniüritused, mille puhul minister ei peaks näitama oma suurt puritaanlikkust summade suhtes, mis tegelikult midagi ei määra, aga [mis aitavad] kollektiivi kujundada. Nii et jah, rahandusminister Martin Helme, ma arvan, käitus mõlemal juhul adekvaatselt. Pange see kirja! Ma tihti ei ütle seda, aga seekord ütlen. 

Ma pean kontrollima seda, [mida te ütlesite] Karmen Jolleri kohta. Ma ei jõua jälgida kõike, mis toimub. See oli kindlasti seotud Tervisekassa uue juhi lepinguga, aga ma ei tea seda dünaamikat nii kindlalt, millal miski asi toimus ja mis olid põhjendused. Üldiselt kipuvad need inimesed saama ministrist rohkem palka, nii nagu ka teie fraktsiooni esimees.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Tuleme RMK juurde. RMK-l oli peo ajastus selles mõttes halb, et samal ajal, kui suurele hulgale töötajatest teatati koondamisest, teatati ülejäänutele, et peetakse pidu. Aga ma olen nõus – olen suurtes organisatsioonides töötanud –, et need peod võivad teinekord motivatsioonina olulised olla.

RMK koondamise aspekt. RMK-s – Rahandusministeeriumi esindaja istub ka seal nõukogus – koondati inimesi, öeldi, et töid hakatakse sisse ostma. Selle koondamise kokkuhoiu number peaaegu täpselt sendi pealt on kusagil 650 000, 600 000 ja 700 000 vahel, ja klapib tööjõumaksudega, mida nende inimeste palkadelt RMK tasus. Sisuliselt teeb riik oma metsandusettevõtte kaudu sellist skeemi, et palgalehelt võetakse inimesed maha, öeldakse, et hakake OÜ-de või FIE-dena teenust pakkuma, ja siis RMK justkui hoiab kokku maksuraha. Kuidas te sellele vaatate?

Ma vaatan sellele murelikult. Ma vaatan, kas te olete minult seda küsinud. Ma oleksin saanud ette valmistada. Enamik minu jutust keskendus kahjuks Eesti Energiale. RMK tänuüritust on siin mainitud. Ma vaatan kohe üle, kas te lasite ... (Hääl saalist.) Jah, ma võib-olla ei ole selleks küsimuseks hästi valmis, ma ei ole kontrollinud neid asjaolusid. Ma ei mäleta, mis vormis ja kelle kaudu, aga ma saatsin teele küsimuse ja väljendasin, et see ei tohiks nii käia, et lihtsalt optimeeritakse makse. Olen ka varem sellist esitus[viisi] kritiseerinud, näiteks Eesti Posti puhul. Aga ma möönan, et töövormid on väga erinevad ja mul ei ole sellele lõplikku hinnangut, kuna ma ei tea asjaolusid ega seda, mis sorti töötajad need olid. 

Ühelt poolt võib personalikulu kokkuhoid olla efektiivsuse näitaja. Samas on ka teatud valdkonnad, kus ettevõtjana tegutsemine on efektiivsem motivatsiooni seisukohalt ja lihtsam kulude juhtimise seisukohalt. Et ongi tööalased kulud, mille ise kontrollimine on tõhusam kui keskne kontrollimine kuskilt ettevõtte üldkuludelt. Küllap te aimate, millest ma püüan rääkida. Aga kuna ma täpselt ei tea, millega seda personalivalikut põhjendatakse, siis ma ei oska öelda, [mis võis olla põhjus]. 

Jah, suhtun sellesse kriitiliselt, kui seda tehti maksude optimeerimise seisukohalt, nii ei tohiks teha. Sellele oli mu küsimus suunatud, ma ei mäleta, et ma oleksin vastuse saanud, pean selle üle kontrollima. Kui te mind niimoodi ootamatult rabate sellise teemaga, siis ma ei välista ka võimalust, et see oligi pigem sarnasem ettevõtlusega, kus kõik need piirangud, mis töötajate suhtes kehtivad, ei ole adekvaatsed. On teatud asjad, mingid välitööd, mis sõltuvad pigem ilmast kui kellaajast. Seda näen ise kogu aeg. Kui töömees tuleb su juurde toimetama laupäeval, [sest enne] vihma sadas, siis keegi peab talle ületundide eest maksma. Tavalise töötaja puhul on lahendus lihtne, aga teatud tööde puhul [mitte]. Ma arvan, et RMK puhul on täitsa tavaline, et töökoormus on väga erinev nädalapäeviti, kellaajati, aastaajati, ja selline jäik tööseadusandlus ei pruugi olla praktiline lahendus. Ei pruugi olla!

Anti Poolamets, palun! 

Mulle tundub, et te kaldute oskuslikult demagoogiasse. Nimelt, kui te neid küsimusi hoolega vaatate, siis ei ole kusagil öeldud, et tänuüritusi ei või korraldada. Te kogu aeg ühte viisi vastasite, et inimesed ju vajavad tänuüritusi. Lugege teksti funktsionaalselt! [Küsimus on], miks nii palju kulutatakse. Siin on toodud välja numbrid, need on ebanormaalselt kõrged. Vaadake ise, see Eesti Energia üritus teie haldusalas oli 250 eurot nina peale. Väga kallis sellise ikalduse ajal, ülikallis! Võtame kammivabriku näite. Neil kulus ainuüksi rendi peale 28 000 eurot. Teises kohas, väga luksuslik koht kesklinnas, oli hind 2000, kordades väiksem. Küsimus on, miks te lasete laristada. See on väga halb eeskuju vaesel ajal ja kokkuhoiu ajal.

Aitäh! Ma ei ole seda ühe inimese absoluutsummat arvutanud ja mulle ei ole seda numbrit ka esitatud. Võimalik, et teie arvutus vastab tõele. 

Miks-[küsimusele] ma vastasin. Selle rahaga, kui see jagada aasta peale inimese kohta ära, ei oleks palgafondis suurt mõju saavutanud. Motivatsioonil võib olla organisatsiooni toimimisele päris suur mõju. Te ütlesite, et teile tundub, et ma demagoogitsen. Te [ise] demagoogitsesite, kindlasti mitte tunnete järgi, kui te ütlesite, et ma olen öelnud, et selliseid üritusi ei tohi korraldada. Ma ei ole kordagi teile omistanud väidet, et ei tohi korraldada. Need summad tekitavad minus ebamugavust, aga ma jätan võimaluse, et minu ebamugavus on ebaadekvaatne, sest ma olen lihtsalt liiga säästlik inimene, selleks et kollektiive motiveerida suuremalt kui vahetud kontaktid. Ma jätan lihtsalt võimaluse, et minister ei sekku. See oli minu vastus. Ei anna lõplikke hinnanguid. See on kogu aeg minu vastus olnud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te pisendate neid summasid, ütlete, et 350 000 eurot ei ole [suur] summa ja 150 000 eurot on tühine [summa]. Tegelikult on need ju mõned üksikud näited ja tervikpilt on kindlasti palju kulukam, kui mitmete ametiasutuste ja riigi osalusega äriühingute [kulud] kokku liita. Arvestades ka tänast lisaeelarve arutelu, mille käigus me mõnikümmend miljonit eurot ümber tõstsime – need on ikkagi päris märkimisväärsed summad –, ma küsin: kus te näete kokkuhoidu? Kuidas me peaksime liikuma riigivõla vähendamise suunas ja arukalt majandama?

Aitäh! Teile tundub, et mina pisendan neid summasid. Mina saan kindlalt väita, et te suurendate neid summasid. Ma kuulasin neid numbreid, mida teie ette lugesite – 350 000. Kui ma jagan selle 4600 pluss töötajaga, ei tule mitte kuskilt 250 nina peale, nagu mulle keegi väitis. Kolm korda vähem tuleb. Oleme ikka nii palju ausad. Mina ei ole ühtegi numbrit pisendanud. Ma ei ole ühtegi numbrit õigustanud. Ma olen öelnud, et see on juhatuse otsus. Kui mulle isiklikult tundub, et pidu on liiga suur, siis mulle tundub, et ma olengi nendes asjades liiga konservatiivne. Ma arvan, et nii ongi. Ma tegelikult arvangi, enesekriitiliselt, et ma olen liiga konservatiivne, ja hoian oma suu selle pärast kinni. Ma ei lähe ütlema, et kuule, ära seda tee. 

Selle asja seostamine riigieelarvega on eksitav. See ei ole osa riigieelarvest, see on osa ühe riigiettevõtte personalikuludest. Me küsime selle osa, mida Eesti Energia peab eelarvesse maksma, igal juhul välja. See pidu ei mõjuta seda summat. Selle [summa] eest ei ehita mitte kuidagi midagi suurt ja sellega ei paranda eelarve seisu, isegi kui me keelaksime selle ürituse ära. 

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kõigepealt arupärijate esindaja Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Võib-olla jäi paljudele arusaamatuks, mis on rahandusministri ülesanne. Tuletame meelde, et rahandusministri peamine ülesanne on juhtida riigirahandust ning tagada, et riigi rahaasjad oleksid seaduslikud, jätkusuutlikud ja toimiksid avalikes huvides. Rahandusminister Jürgen Ligi vastustest kuulsime, et sisuliselt ei vastuta ta mitte millegi eest ega tea midagi. Tema hinnangul ei mõjuta 350 000 euro suurune kulu eelarvet ning ta ei kavatse nii madalale langeda, et sellest järeldusi teha. See polevat tema stiil. Milline on Jürgen Ligi stiil? Nähtavasti me ei hakka seda pikemalt lahkama. 

Täna rõhutas Jürgen Ligi korduvalt, et tuleb säästa, kõik peavad säästma. Varem on ta [soovitanud], et säästke raha, hoidke kokku, sööge konserve, ostke pesemata kartuleid, säästke. Samuti on Ligi avalikult öelnud, et tuleb liikuda eelarve tasakaalu poole ning vältida põhjendamatuid kulutusi. Väga õiged seisukohad, aga sõnad ja teod ei lähe kokku. On väga Reformierakonna moodi rääkida üht, aga teha teist. Tuletagem meelde Kaja Kallase sõnu: lugege mu huultelt, maksud ei tõuse. Tegelikkuses maksud tõusid ja lisandus ka automaks. 

Ma tuletan meelde, et Rahandusministeeriumi valitsemisalasse kuuluv Eesti Energia kulutas ühele tänuüritusele 350 000 eurot ajal, mil ettevõtte puhas kahjum ulatus 83 miljoni euroni. Mida me siis tänasime, halvasti juhitud ettevõtet? See raha oleks võinud minna Eesti laenukoormuse vähendamiseks ja ettevõtte põhitegevuse tugevdamiseks. Tuletan meelde, et riigiettevõtted ei ole eraklubid ega heategevusfondid. See on maksumaksja vara, mille üle peab riik omanikuna tegema ranget järelevalvet. Eesti Energia kuulub Rahandusministeeriumi valitsemisalasse ning minister Ligi vastutab otseselt selle eest, millised omaniku ootused ettevõttele seatakse. 

Avalikkusele räägitakse kuluefektiivsusest, säästmisest ja dividendide vajadusest, samal ajal korraldatakse pidu katku ajal. Valitsus õigustab maksutõuse ning pere- ja lastetoetuse kärpeid eelarvesurvega, samal ajal kulutatakse riigiettevõtetes ühe hooaja jooksul tänuüritustele väga suuri summasid. Maksumaksja näeb väga selgelt, et kokkuhoid kehtib tema rahakoti jaoks, mitte võimul oleva Reformierakonna jaoks. Õpetajad, arstid ja politseinikud peavad leppima palgatõusu puudumisega või kasvava töökoormusega, samal ajal kui riigifirmade tipud korraldavad sadade tuhandete eurode eest pidusid. See ongi topeltstandardite poliitika. 

EKRE on korduvalt hoiatanud, et riigiettevõtted peavad teenima riiki, mitte looma paralleelset süsteemi, kus eliit naudib hüvesid maksumaksja kulul. EKRE seisukoht on selge: riigi varaga tuleb käituda nagu oma rahaga – säästlikult, läbipaistvalt ja vastutustundlikult. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib läbirääkimistel osaleda? Rahandusminister Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Vaadates neid paberilt ettevuristatud kõnesid, ma taas mõtlen, kas riik ikka peab panema nii palju raha selliste inimeste palkadeks. Pange endale silt, kui palju teile makstakse selle eest, et hoiate kaameraid enda peal ja ajate suvalist jama. Mitte mingit seost minu vastustega sellel kõnel polnud, see oli varem valmis kirjutatud. 

Aga ma ühe asja tuletan teile küll meelde. Kõigepealt, te jätsite vabandamata selle eest, et rääkisite, et mingi pidu [maksis] 250 eurot nina peale. Ei ole kaugeltki selliste summadega tegu, summad on kolm korda väiksemad. Ma ei tea, kas see oli üks või kaks päeva. Ja need inimesed ei ole mingisugune Reformierakond. Ma arvan, et nende hulgas on ka üle keskmise EKRE valijaid. Need on lihtsad inimesed Kirde-Eestist, Lõuna-Eestist: metsamehed, elektrikud – põllumehed on palju öelda, aga –, kaevurid. Need on lihtsad inimesed. Seda pidu ei tehtud mingisugusele eliidile. Eliit saab ilma nende pidudeta hakkama. Juhtkond saab ilma selliste pidudeta hakkama, aga ta tahab oma töötajatega, kes on üle Eesti laiali, luua paremat kontakti. Need töötajad on selle eest tänulikud, ma võin kinnitada. 

Selle 80 euroga – ma väga kiiresti peast arvutasin ja võib-olla eksin, pigem on see vähem kui 80 eurot – ei tee mingit ilma. Aga te räägite 250 eurost. Te saate kuninglikku palka, kordades suurendate, eksitate adressaadiga, kes selle osa saab, ja ei kuula mu vastuseid, sest tekst on ette kirjutatud, kaameraaeg on tagatud. Te lähete koju ja panete Facebooki "Kui tore, jälle peedistasime. Vaat, mis see minister ütles!" Jätate välja küsimuse, jätate välja selle, mida teie ütlesite, ja lõikate mingeid suvalisi lauseid kokku. See on ju nende arupärimiste mõte, mitte vastuste kuulamine. Aitäh!

Aitäh! Helle-Moonika Helme, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Jaa, ma kuulasin praegu tähelepanelikult ministri heietusi. Kas ma sain õigesti aru, et ta heitis Riigikogu liikmetele ette seda, et nad teevad oma tööd, peavad kõnesid, küsivad küsimusi? Tema selge etteheide oli see, et me jääme siis kaamerasse ja teeme sellega ma ei tea mida, ja nii edasi. Kas teile tundub, et selline etteheide on adekvaatne, või pigem mitte?

Protseduuriliselt ei saa me kaameraid välja lülitada, siin kaamerad töötavad kogu aeg. Nii et selles osas ma ministriga ei saa nõustuda, et kaamerad tuleb välja lülitada. Küsimuste küsimine on siin töö osa. 

Praegusel juhul on läbirääkimised veel avatud. Vastusõnavõtt see ei olnud, see oli protseduuriline. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud neljanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde, Riigikogu liikmete Anti Allase, Züleyxa Izmailova, Jaak Aabi, Helmen Küti, Andre Hanimäe, Reili Ranna, Madis Kallase, Lauri Läänemetsa ja Riina Sikkuti esitatud arupärimine regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele Omniva erastamise ja universaalse postiteenuse ning perioodika kojukande jätkumise kohta, arupärimine nr 971. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Helmen Küti.

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras! Kõik seda ülekannet jälgivad inimesed! Üheksa sotsiaaldemokraati esitas 6. aprillil arupärimise Omniva erastamise ja universaalse postiteenuse ning perioodika kojukande jätkumise kohta. Nimelt, 9. veebruaril kõnelesime siin Riigikogus Omnivast ja universaalsest postiteenusest, aga ka erastamise teemadel. Need küsimused, mis siin on esitatud, puudutavad valitsuse otsust liikuda edasi riigiettevõtte Omniva erastamisega. See on tekitanud tõsiseid küsimusi universaalse postiteenuse tuleviku kohta Eestis. Samuti on suure küsimärgi all perioodika kojukande jätkumine hinnaga, mis teenust lõplikult välja ei suretaks. 

Kuna Omniva erastamisel on väga laiahaardeline ühiskondlik mõju, siis oodatakse valitsuselt sellise kaaluka otsuse igakülgset sisulist põhjendamist. Peamine küsimus on, kuidas ja milliseid riigieelarvelisi vahendeid kasutades kavatseb riik tagada universaalse postiteenuse järjepidevuse ja kvaliteetse kättesaadavuse pärast Omniva erastamist. Senine Omniva erastamise sõnumi ebaselgus tekitab põhjendatud kahtlusi, et Omniva erastamisega võib reaalsuses kaasneda universaalse postiteenuse hinna tõus nii riigile kui ka teenust saavate inimeste jaoks, kvaliteedi langus ja teenuse kättesaadavuse vähenemine. Samuti võib sellel olla fataalne mõju perioodika kojukandele. 

Me oleme esitanud üheksa küsimust ja loodame, et minister neile vastates need ka ette loeb. Täienduseks, see arupärimine on peaaegu kuu aega tagasi esitatud. On näha, kuidas Eestis postkontoreid järjest suletakse, kuidas neid jääb järjest vähemaks, nende tööaeg lüheneb ja inimesi koondatakse. See kindlasti ei ole mõistlik ega loogiline, ka regionaalses vaates. Nii et ootame huviga ministri vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele tuleb vastama regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Läheme arupärimise küsimuste juurde. Esimene [küsimus]: "Kuidas ja millises ulatuses jätkub universaalse postiteenuse pakkumine pärast Omniva erastamist?" Universaalse postiteenuse osutamine jätkub ka pärast võimalikku erastamist. See kohustus ei sõltu sellest, kas Omniva omanik on riik või erasektor, vaid sellest, milline teenuse osutamise kohustus tuleb seadusest ning millised tingimused ja nõuded on teenusele seatud. 

Kehtiva tegevusloa alusel osutab AS Eesti Post universaalset postiteenust kuni 2029. aasta 8. oktoobrini. Seega on teenuse järjepidevuseks olemas konkreetne ja kehtiv õiguslik alus ka lähiaastateks. Omandivormi võimalik muutus ei lõpeta seda kohustust ega muuda iseenesest teenuse osutamise vajadust. Samuti jääb alles kohustus edastada perioodilisi väljaandeid üle Eesti. Perioodika kojukande kohustus tuleneb postiseaduse §-st 36 ning ei sõltu sellest, kas teenuse osutaja omanik on riik või erasektor. Eesti inimese jaoks on oluline see, et teenus oleks olemas ja toimiks, mitte see, mis on selle ettevõtte omaniku struktuur. 

Teine küsimus: "Milline on valitsuse pikem plaan universaalse postiteenuse jätkumise osas?" Valitsuse pikem plaan on tagada universaalse postiteenuse jätkumine selge õigusliku raami alusel, muutes teenuse võimalikult jätkusuutlikuks ja kasutaja ootustele vastavaks. See tähendab, et korda tuleb teha universaalse postiteenuse rahastusmudel ning ajakohastada teenusele kohalduvaid nõudeid ja tingimusi. Seda käsitleb ka Riigikogu menetluses olev postiseaduse muutmise eelnõu. Tegevusloa kehtivuse lõppemise eel korraldab Konkurentsiamet avaliku konkursi järgmise teenuseosutaja leidmiseks järgmiseks viieks aastaks. Kui konkursile pakkujaid ei tule, on Konkurentsiametil seadusest tulenevalt võimalus panna teenuse osutamise kohustus senisele teenuseosutajale ka järgmiseks viieks aastaks. 

Perioodika kojukande puhul puudutab pikaajaline mudel kolme põhilist küsimust. Esiteks, kuidas tagada teenuse kestlik rahastamine olukorras, kus paberväljaannete maht väheneb? Teiseks, milline peab olema teenuse ulatus, et inimestele oleks kojukanne ka edaspidi tagatud? Kolmandaks, milliste väljaannete kojukandele peab riik tulevikus kõige selgemalt keskenduma, kui eesmärk on säilitada avaliku väärtusega teenus? Nendes küsimustes tuleb pidada selge ja aus arutelu. Oleme sel teemal alustanud arutelusid nii meediaettevõtete esindajatega kui ka Omnivaga. 

Kolmas küsimus: "Millistest riigieelarvelistest vahenditest kavatsetakse rahastada universaalse postiteenuse kulu pärast Omniva erastamist? Milline on selle eeldatav kulu ja kuidas see ajas muutub?" Universaalse postiteenuse tegelik rahastamine sõltub teenuse tulevasest mudelist, kohustuste ulatusest ja põhjendatud kulust. Nimetatud otsused [teeb] parlament postiseaduse muutmise menetluse käigus. Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogule esitatud eelnõu eesmärk on kujundada lahendus, mis toetaks teenuse jätkusuutlikkust. Selle saavutamiseks on oluline, et teenusele kohalduvad nõuded ja tingimused oleksid proportsionaalsed. Teisisõnu tuleb leida tasakaal teenuse kättesaadavuse ja selle hinna vahel, mis on kasutajatele vastuvõetav. Täpne rahastuse lahendus kujuneb seega kehtiva õiguse ja eelarveotsuste alusel. Perioodika puhul on oluline rõhutada, et surve teenuse korraldusele ei ole hüpoteetiline tulevikurisk, vaid juba praegu nähtav reaalsus. Paberväljaannete maht väheneb ja kojukande omahind kasvab. Seetõttu ei ole küsimus selles, kas avalik kulu tekib, vaid selles, kuidas seda kulu korraldada läbipaistvalt, mõistlikult ja kontrollitavalt. Kehtiva lähenemise kohaselt toetatakse riigieelarvest maapiirkonnas perioodiliste väljaannete kojukannet 1,5 miljoni euroga aastas. Selle toetuse eesmärk on tagada, et maapiirkonnas ei kujuneks kojukande hind inimese jaoks ebamõistlikult kõrgeks. Ilma selle toetuseta oleks maapiirkonna kojukanne oluliselt kallim, umbes 50%. See näitab, et riik juba osaleb teenuse taskukohasuse tagamises. Seetõttu ei ole õige vastandada tänast mudelit ja tulevikumudelit [väitega], et praegu riik peale ei maksa, aga pärast hakkab maksma. Riik juba maksab peale. Küsimus on selles, kas seda tehakse selgelt ja süsteemselt või peidetult läbi ettevõtte üldise majandusmudeli. 

Neljas [küsimus]: "Milliseks kujuneb pärast Omniva erastamist universaalse postiteenuse hind?" Hind ei sõltu omaniku vahetamisest. Universaalse postiteenuse hinnaraami kujundab riik ja teeb seda ka pärast Omniva võimalikku võõrandamist. Universaalse postiteenuse tasu kehtestatakse ministri määrusega ning see kehtib kogu riigis ühetaoliselt, sõltumata kasutaja asukohast. Seega ei sõltu universaalse postiteenuse hinna kujundamine ettevõtte omandivormist ning ei ole õige väita, et erastamisega kaasneb automaatselt hinnatõus. Samal ajal on aus öelda, et pikaajalises vaates tuleb hinnakujundust edasi kohandada vastavalt tegelikele kuludele ja turu muutustele. Küsimus ei ole selles, kas muutused tulevad, vaid selles, kuidas neid kujundada nii, et teenus oleks inimeste jaoks kättesaadav ja süsteem tervikuna kestlik. Ka Riigikogus menetluses oleva postiseaduse muutmise mõte on ajakohastada ligi 15 aastat muutmata postiteenuse tingimusi ja rahastusmudelit, et õigusruum vastaks paremini tegelikule turuolukorrale ning teenus saaks olla jätkusuutlikult majandatud, sõltumata selle omandivormist. 

Viies küsimus: "Palun andke ülevaade, kes ja millal ja kuidas hakkab pärast Omniva erastamist määrama universaalse postiteenuse hinda teenuse saaja jaoks." Teenuse osutamise raamistik on [sätestatud] seaduses ning selle täitmise [eest vastutab] ja teenuse osutaja leidmist korraldab Konkurentsiamet. Universaalse postiteenuse tasu kehtestatakse ministri määrusega. Seega ei teki pärast võimalikku erastamist olukorda, kus hinnakujundus jääks õigusliku raamita. Pikaajalises vaates võib postiseaduse ajakohastamine kaasa tuua kulupõhisema ja selgema hinnamudeli. See tähendab, et hinnaraam peab vastama tegelikele kuludele, kuid samal ajal peab riik säilitama võimaluse tagada teenuse kättesaadavus üle Eesti. 

Kuues küsimus: "Milliseid meetmeid on kavandatud olukorra jaoks, kus universaalse postiteenuse osutamise hankele ei laeku ühtegi pakkumist või on pakutud hind ülemäära kallis?" Riik peab kindlasti olema sellisteks olukordadeks valmis. Universaalse postiteenuse tagamine on avalik kohustus ning seda ei saa jätta lahendusteta juhul, kui turult ei saa esimesel katsel sobivat pakkumist või pakkumise hind osutub ebamõistlikuks. Kehtiv raam näeb ette, et kui konkursile ei tule pakkujaid, on Konkurentsiametil õigus panna teenuse osutamise kohustus senisele teenuseosutajale ka järgmiseks viieks aastaks. Seega on olemas seaduslik turvavõrk teenuse järjepidevuse tagamiseks. Sisuliselt on siin ka laiem põhimõte, et hange ei loo uut riski, vaid sunnib ausalt vastama küsimusele, milline on teenuse tegelik hind ja kes selle kinni maksab. Kui pakkuja tuleb, teeb ta seda tingimustel, mis katavad kulud. Kui pakkujat ei tule, jääb teenuse tagamise vastutus endiselt riigile. Mõlemal juhul ei kao vajadus teha kulud nähtavaks ja otsused läbipaistvaks. 

Seitsmes [küsimus]: "Kuidas on Omniva erastamise otsuses arvesse võetud regionaalpoliitilisi eesmärke ning riigi kohalolu tagamist üle Eesti?" Regionaalpoliitiline mõõde on selle küsimuse puhul keskse tähtsusega. Universaalne postiteenus ja perioodika kojukanne ei ole ainult logistikateenused, vaid ka piirkondliku ligipääsu küsimus. Eriti oluline on see maapiirkondades ja hajaasustusega aladel, kus alternatiive on vähem ning kojukande roll suurem. Perioodika ei ole siin lihtsalt üks postisaadetise liik teiste seas. Perioodiliste väljaannete viimine on info kättesaadavuse, piirkondliku sidususe ja meedia paljususe seisukohalt oluline teenus. Kohalike väljaannete, maakonnalehtede ja teiste perioodiliste väljaannete jõudmine inimeste postkasti ei ole üksnes äriline küsimus, vaid ka regionaalse kättesaadavuse küsimus. 

Samas tuleb eristada riigi kohalolu sisulist ja vormilist külge. Riigi kohalolu ei võrdu automaatselt riigi osalusega ühes konkreetses äriühingus. Regionaalpoliitiline eesmärk on saavutatud siis, kui teenus on inimese jaoks olemas, toimiv ja kättesaadav, sõltumata tema elukohast. 

Kaheksas küsimus: "Kui kaua ja millises mahus jätkub perioodika kojukande toetamine pärast Omniva erastamist?" Perioodika kojukande toetamise küsimust tuleb käsitleda universaalsest postiteenusest eraldi. Tegemist on avaliku huvi seisukohalt olulise küsimusega, sest perioodika kättesaadavus on seotud piirkondliku infovälja, meedia paljususe ja inimeste ligipääsuga [infole]. Valitsuse eesmärk on, et perioodika kojukande toetamise korraldus oleks jätkuvalt selge ja toimiv. Omandivormi muutmine ei tähenda perioodika kojukande toetamise automaatset lõppemist. Kehtiva lähenemise kohaselt võetakse igal aastal riigieelarvest maapiirkonnas perioodiliste väljaannete kojukande toetamiseks 1,5 miljonit eurot. Sarnaselt tänasele skeemile on ka edaspidi võimalik riigil toetada ajalehtede ja ajakirjade kojukannet nii, et hind oleks maa- ja linnapiirkondades võimalikult ühetaoline ning tellijaile vastuvõetav. See otsus on Riigikogu kätes järgmiste riigieelarvet puudutavate arutelude käigus. 

Samas tuleb öelda, et pikaajaline mudel on veel väljatöötamisel. See võib puudutada nii rahastust, teenuse ulatust kui ka seda, kuidas kõige mõistlikumalt säilitada just avaliku väärtusega teenust. Küsimus ei ole selles, kas muutused tulevad, vaid selles, kuidas neid kujundada nii, et teenus [oleks] inimese jaoks olemas, ning kui palju oleme maksumaksjatena valmis selle eest maksma. 

Üheksas küsimus: kas universaalse postiteenuse hanke võitnud ettevõte hakkab tegelema ühtlasi perioodika kojukandega? Universaalne postiteenus ja perioodika kojukanne on omavahel seotud, kuid need ei ole automaatselt üks ja sama teenus ega pea olema korraldatud ühe ja sama instrumendi kaudu. Praegu tuleneb perioodika edastamise kohustus universaalse postiteenuse osutaja kohustusest ning selle lahenduse puhul pakub mõlemat teenust teenuseosutaja kogu tegevusloo kestuse ajal. Tulevikumudeli täpsem kujundamine on osa laiemast postivaldkonna ajakohastamisest. Seetõttu ei ole põhjust [eeldada], et universaalse postiteenuse osutaja ja perioodika kojukande tegija peavad igal juhul olema üks ja sama ettevõte, samadel alustel nagu täna. Riigi ülesanne on kujundada lahendus, mis tagab mõlema teenuse toimimise ning väldib põhjendamatut segadust rahastamises, vastutuses ja teenuste korralduses. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te olete ju regionaalminister, põllumajandusminister ka veel otsa. Regionaalpoliitika peab teie südames olema. Ma väga loodan, et te tahategi seda teha südamega, aga selline tunne jääb, et valitsus on teid suunanud regionaalpoliitikat hävitama. Postkontorid ja pangad pannakse kinni, politseijaoskonnad tõmmatakse kokku. Ei ole enam elu maapiirkondades. Räägitakse, et Eesti on kindlates kätes, aga seal see välja ei tule. Vahel tulevad omavalitsused teile appi. Näiteks Maardu linn peab oma raha eest ülal politseijaoskonda ja postkontorit, kus üks kolmandik on praegu veel Omnival, aga kaht kolmandikku peavad ülal Maardu linnavalitsus ja Maardu maksumaksja. Kuidas on selline regionaalpoliitika hävitamine kooskõlas teie tööga? Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks kindlasti tunnetega on raske vaielda. Teil on õigus niimoodi tunda. Postkontorite puhul on peaasjalikult asi selles, et neid kasutatakse aina vähem. Nende maht langeb, seda teenust osutatakse teistmoodi. Peaasjalikult on pakiautomaadid ja nende võrk võtnud suurema osa postkontorite rollist üle, teenust osutatakse teisel kujul. Ma arvan, et politsei tegevust puudutava küsimusega on mõistlik pöörduda härra Taro poole.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Ausalt öeldes on ka minu mure sarnane eelküsija omale. Kuidas läheb selline otsus kokku regionaalpoliitilise vaatega? Paratamatult, kui turul asub tegutsema eraettevõtja, siis kindlasti on tema prioriteedid ja arusaamad erinevad sellest, mis on riigi huvi ja riigi loogika. Riigi roll ja huvi ei ole iga teenuse pealt raha teenida, vaid tagada inimestele teenused, mis on mõnes mõttes nagu inimõigused: tervishoid, sotsiaalvaldkond, haridus ja ka universaalne postiteenus, nagu te nimetasite. 

Nii et mu küsimus teile on, et kui see hange nüüd ikkagi tuleb ja me näeme, et seda võimalikult mõistliku hinnaga pakkumist ei leita, siis kas tõsiselt on teie plaan seaduse jõuga sundida eelmist teenusepakkujat universaalset postiteenust osutama. Kas see on realistlik ja adekvaatne sõiduplaan, et sisuliselt vastu tahtmist peab keegi hakkama universaalset postiteenust pakkuma, kui hange ebaõnnestub?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks erastamise puhul potentsiaalne ostja arvestab asjaoluga, et Omniva on universaalse postiteenuse osutaja. Tõenäoliselt ei ole sellist jaotusvõrku ühelgi teisel eraettevõtjal. Nii et selle hanke puhul on nad ainus pakkuja, seda ei maksa salata. Kindlasti tuleb seda arvesse võtta ja seaduses on selline kohustus ette nähtud, et kui teist pakkujat ei tule – ma ei usu, et [nii läheb] –, siis nad teenuse tagamist jätkavad. See on olnud arutelude käigus väga oluline küsimus, et sellega arvestataks. Ma eeldan, et kui erastamise ajal pakkumine tehakse, siis võetakse arvesse, et see teenuse tagamise kohustus [pakkujale] langeb. Mul on raske ette kujutada, et pahatahtlikult erastatakse ja ei arvestata kohustusega, mis sellega kaasa tuleb. Seda ikkagi võetakse arvesse.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Jah, perioodika kojukandega on siin olnud juba päris pikk ooper, seda on kaetud riigi toel ja ristsubsideeritud ka puhtalt Omniva muudest kasumitest. Ma möönan, et võib-olla pole see mudel olnud päris arusaadav kulude põhjal, aga samas on see jätnud maakonnalehed ellu. Muidugi on mõistetav see tendents, et järjest rohkem lugejaid kolib digisse ja paberilt lugejaid jääb vähemaks, aga praegu on maakonnalehtedel jätkuvalt kuskil 200 000 lugejat. Ka meediaettevõtete liit on veidi mures selle kulumudeli pärast, mis välja kujuneb – keegi ei ole ju kindel, et riigi toetus säilib, kui vaadata praegust eelarve olukorda. Kas te saate oma tunnetuse põhjal lubada, et riik annab oma panuse ja maakonnalehed jäävad ellu, kui lugejaid selleks ajaks veel on?

Aitäh selle küsimuse eest! Postiteenus on väga drastiliselt ja kiirelt muutunud. Ka meediaettevõtted on väljendanud, et enamus lugejaid kolib vaikselt digitaalsetele platvormidele üle. Küll aga, nagu te mainisite, on paljude inimeste jaoks väga oluline ka paberleht. [Seepärast] on ka riigi jaoks väga oluline, et need oleksid mõistliku hinnaga kättesaadavad. Täpset kulu ma ei oska praegu ette ennustada. Ma tahan loota, et mingit väga drastilist hüpet sealt ei tule, me ei räägi siin kümnetest miljonitest. Ma usun, et see on riigi jaoks prioriteet. See on küll otsus, [mis tehakse] riigieelarve protsessi raames, aga infovälja tagamine ja mitmekesisuse tagamine on riigi roll. Mina isiklikult usun, et seda peaks arvesse võtma ja tagama. Niikaua, kui väljaanded näevad, et neil on lugejaid, inimesed tahavad lugeda, ja on vaja [leht] nendeni viia, peab riik seda ka tagama.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! 9. veebruaril siinsamas saalis arupärimistele vastates te ütlesite, et üle Eesti paigaldatakse 200 pakiautomaati ja 35 postkontori asemele jääb 16 postkontorit. Kas te oskate öelda, kui palju see 200 pakiautomaati maksma läheb? Mis on selle orienteeriv maksumus?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma pean kahjuks pettumust valmistama – ma ei oska ühe automaadi täpset hinda öelda. Ma võin seda Eesti Postilt küsida ja selle teile saata.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Te oma vastustes ütlesite, et riigi eesmärk ja eraettevõtjate eesmärk ei ole alati [sama]. Riigi eesmärk on tagada turutõrkepiirkondades elu [ja pakkuda] mistahes teenuseid eraettevõtete või oma ettevõtete kaudu. Mul on mure just selle pärast, et sageli me teeme neid kokkupakkimisi nii, et alguses on kuskil piirkonnas 10 liiga vähe või 20 liiga vähe ja ühel hetkel on viis liiga vähe. Kas te ei näe selles ohtu, et kui praegu ikkagi riik ise ütleb, mis piirkonnas elu hoida, olgu see siis kojukande[teenuse] või vahetut kontakti [võimaldava] postkontori [avatuna hoidmise] kaudu, eriti praegu, kui on väga palju pettusi ja eakad tahavad inimestega otse rääkida ja vähem läbi automaadi, siis hiljem, kui seda teenust hakatakse sisse ostma, jäävad kannatajaks väga paljud väiksed piirkonnad? 

Mis teenust? 

Ükskõik millist neist, mida Omniva praegu pakub.

Kui ma õigesti aru sain, [oli küsimus selles, kas] need teenused, mida Omniva praegu osutab, rullitakse uue potentsiaalse omandistruktuuri korral tagasi. Peaasjalikult pakub ta universaalset postiteenust, seda peab ta seaduse järgi pakkuma ka edaspidi. Teine teenus on pakiautomaatide teenus. Tegelikult on ettevõtetel huvi konkureerida ja väikestes kohtades inimestele teenust pakkuda. (Hääled saalis.) See huvi, ütleme, universaalse postiteenuse puhul kehtib nii kaua, kuni see seaduses ette nähtud kohustus on. Pakiautomaatide teenuse puhul on kindlasti roll ka nõudlusel, aga nagu me [teame], on nõudlust ka väikestes piirkondades, kui [teenust] efektiivselt teostada.

Helmen Kütt, teil on protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Austatud istungi juhataja! Kas teie saite aru ministri vastusest? Kas mul on lootus [saada] kirjalik vastus oma küsimusele? Hea komme on, et kui ei ole võimalik vastata, siis [saadetakse vastus kirjalikult], aga ministri suust ma seda ei kuulnud. Kas teie saite sellest aru?

Eks minister saab läbirääkimiste käigus ka täpsustada. Võib-olla ta selleks ajaks juba saab teada, kui palju üks pakiautomaat maksab. Aga jah, mina sain küll aru, et minister on valmis selle vastuse teile pärast kirjalikult saatma. Ester Karuse, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma alustan küsimust oma pinginaabri kõnega, kus ta ütles, et ilmselgelt on riigiettevõtte ja eraettevõtte eesmärgid erinevad. Kui te annate Omniva erakätesse, erastate, siis kas te saate kinnitada, et näiteks Valgas, Võrus, Põlvas, Räpinas ja Antslas jäävad praegused toimivad postkontorid alles? Ma külastasin nädal tagasi Valga postkontorit ja pidin tõdema, et osa tooteid oli müügilt ära võetud, kadunud. Võib-olla on see kuidagi sellega seotud. Kas te palun saaksite kinnitada, et need postkontorid jäävad ka pärast erastamist alles?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma enne vastan Helmen Küti küsimusele: jah, ma ütlesin, et ma saadan need teile. 

Eks postkontorite ülalpidamise eesmärk on tagada inimestele teenust senikaua, kuni nad seda vajavad. Seda näitab see, et nad postkontorites käivad. Ma ei karda, et see on väga suur murekoht, sest inimestele on vaja seda teenust osutada [ja see ei sõltu sellest], kas ettevõte on riigi oma või mitte. Kui inimesed enam postkontorites toiminguid tegemas ei käi – sellist trendi me praegu ka näeme –, siis ma ei arva, et see peaks olema eesmärk omaette.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kolleegide küsimustega on puudutatud nurgad, mis mõjutavad võimalikku teenuse kättesaadavuse halvenemist, võimalikku hinnasurvet, selle mõju perioodika kättesaadavusele, ja nii edasi. Aga on üks nurk, mille üle me veel liiga pikalt arutlenud ei ole. See on see, et Omniva on maapiirkondades oluline tööandja, pakkudes tööd sadadele inimestele üle Eesti. Kommenteerige, kas, millisel määral ja millist mõju te näete Omniva erastamisel, juhul kui te otsustate seda teha, maapiirkondade tööhõivele ja riigi poolt kas just garanteeritud, aga vähemalt [antud] võimalusele maapiirkondade inimestel oma kodumaakonnas tööd leida. Milline mõju võiks sellel olla ja milline on perspektiiv?

Aitäh selle küsimuse eest! Omniva potentsiaalse ostja jaoks on kindlasti jaotusvõrk ja selle [toimimist] tagavad kullerid see väärtus, mis tal olemas on. Ma kindlasti ei saa selle kohta lubadusi anda, aga see on osa sellest väärtusest, inimesed peavad neid pakke jätkuvalt kohale viima. Ettevõttel on selle järele vajadus senikaua, kuni see teenus on sellisel kujul, nagu see on. Ma ei kujuta ette, kuidas seda saaks täisautomaatseks [muuta] lähima paarikümne aasta jooksul.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Homme hommikul tuleb peaminister siia julgeolekupoliitika põhialuseid tutvustama. Need alused räägivad ka sidususest ja inimeste Eesti inforuumis hoidmisest. Kuidas sellise ebakindluse loomine eestikeelse perioodika kojukande puhul aitab kaasa julgeolekupoliitiliste eesmärkide saavutamisele? Näiteks kättesaadavus kui selline on väga oluline. Alkoholipoliitika puhul on nii, et mida rohkem on müügikohti, seda suurem on tarbimine. Kas millegipärast see seos perioodika kojukande puhul ei kehti? Vähendaks kojukande päevade arvu või viiks üldse pakiautomaati. Kas teil on infot, et kui kättesaadavust vähendada, hakatakse rohkem ajalehti ja ajakirju tellima ja lugema? Või on kättesaadavuse printsiip universaalne, et kui kättesaadavus on mugav ja hästi korraldatud, siis inimesed loevad lehti rohkem?

Aitäh selle küsimuse eest! Muidugi, tänapäeval on info kättesaadavus, ma ütleksin, ajalooliselt kõige kõrgemal tasemel, [kõrgem] kui [kunagi] varem. Inimestele kindlasti meeldib paberilt lugeda. Ajakirjanduses on tehtud tööd selle nimel, et just kõige kvaliteetsemad tükid lähevad trükki. Mina ei näe, et kättesaadavus jääks maha ootusest, mis inimestel selle teenuse suhtes on. Kandepäevade arvu vähendamist ma ei toeta, [perioodika] peab olema viis korda nädalas kättesaadav, et inimestel oleks võimalik seda lugeda. Ma arvan, et see peaks niimoodi ka jääma. Ma arvan, et riigi jaoks on äärmiselt oluline, et inimestega oleks kontakt olemas, samuti UPT tervikuna ja kullerteenus.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Mul on kaks küsimust ja palun mõlemale vastust. Kui riik doteerib maapiirkonna kojukannet 1,5 miljoni euroga aastas, siis kas see summa jääb pärast erastamist samaks, suureneb või seatakse sellele ülempiir? See on küsimuse üks pool. Ja teine: milliseid siduvaid tingimusi pannakse müügilepingusse, et uus omanik ei saaks postkontorite kandepäevade, postkastiteenuse ega maapiirkondade kojukande arvelt kokku hoida? 

Aitäh selle küsimuse eest! Eks seda rahastusmudelit peab ümber hindama, see on selge. See on hetkel väljakujunemisel. Ma pigem kipun arvama, et see toetus peaks natuke tõusma, et seda oleks võimalik inimestele taskukohaselt kättesaadavaks teha. Müügilepingu detaile on praegu natukene vara avaldada.

Tõnis Lukas, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Filateelial on oma õpetuse iva kindlasti olemas, see laiendab geograafilist, kultuurilist ja poliitilist silmaringi kõigil meil, aga esmajoones lastel, kui nad sellega kokku puutuvad. Omniva ei ole väga palju teinud, [on teinud] näiteks üksikuid aktsioone filateelia ja markide kultuurirolli tutvustamiseks kooliõpilastele. Aga praegu, Omniva erastamise ajal see küsimus kindlasti tõstatub, sellepärast et tema kaudu on antud välja meie tähtpäevade, isikute, kultuuriga seotud marke ja muid filateelia väljaandeid. Kas see jätkub? Kas Eesti selles tähenduses kultuurriigina toimib edasi? 

Ma usun, et seda teenust peaks jätkuvalt tagama. Filateelia puhul on muidugi küsimus selles, et kui kirjade arv tervikuna massiliselt kukub – see on ülemaailmselt kukkunud –, siis postmarkide olemus kui selline muutub väga tugevalt: posti eest maksmise [vahendist] filatelistide huviobjektiks. Ka sellel on oluline osa kultuuris, nagu te mainisite. Selle teenuse eest on inimesed, [muuhulgas] kogujad, jätkuvalt valmis maksma. Ma arvan, et seda saab samal kujul jätkata.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana kõigepealt Helmen Kütt, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased, ülekande jälgijad, regionaal- ja põllumajandusminister! Suur aitäh vastuste eest, mida andsite sotsiaaldemokraatide algatatud arupärimisele, aga kahjuks hingerahu ega kindlust tuleviku osas need ei andnud. 

Oleme meedia vahendusel lugenud ja näha saanud, kuidas sõitsite põllumeeste meeleavaldusel esimesel traktoril, kuidas käisite avamas pakiautomaate, aga samas pole kuulnud, et te oleksite osalenud mõne postkontori sulgemisel ja lohutanud sealseid inimesi, [öeldes], et 2026. aastal lisandub üle Eesti 200 uut pakiautomaati, mis sest, et teie piirkonnas postkontor kinni läheb. Kui 35 postkontori asemele jääb 16 kontorit, siis on ju selge, et õige varsti tullakse ja teatatakse, et kuna pole vajadust ja pole külastatavust, siis vähendame veelgi. Riik läheb maapiirkondadest veelgi kaugemale ja tekitab sellega olukorra, kus inimesed pettuvad, aga ka töökohad kaovad. See kindlasti ei ole regionaalne lähenemine. 

Postkontorid ei pane uksi kinni ainult maapiirkondades. Lubage mul teile tuua näide Viljandimaalt, õigemini Viljandi linnast. Ma tsiteerin valikuliselt ajalehes Sakala [ilmunud] väikest artiklit. Tsitaadi algus. "Omniva Viljandi postkontor, mis kolis mullu oktoobris kesklinnast Männimäe tööstusrajooni tagumisse serva, on juunist avatud senisest vähem aega. Alates uuest kuust on kontor iga päev avatud kolm tundi senisest vähem. 1. juunist töötab postkontor esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval kella 9–14 ning kolmapäeval ja reedel kella 12–17." Mõistagi, üks inimene on ka koondatud. "Omniva põhjendab lahtiolekuaegade kärpimist külastatavuse vähenemisega ja töökorralduse muudatusega." Varem oli postkontor avatud igal tööpäeval 9-st 17-ni. "Viljandi postkontor on maakonnas ainus. Kuni eelmise sügiseni töötas see kesklinnas Uku keskuses, kuid siis koliti see linnajuhtide vastuseisust hoolimata Reinu teele Viljandi kõige kaugemasse hoonesse, kus asub Omniva jaotuskeskus. Vahepeal on Omniva otsustanud sulgeda ka suurema osa maakonna postipunktidest." Tsitaadi lõpp. 

On täiesti selge, et uus omanik, kes erastamise korral Omniva teenust või kojukandeteenust hakkab pakkuma, on huvitatud kuluefektiivsusest, aga mitte regionaalpoliitikast, mida peaks otsuste langetamisel järgima riigiettevõte ja vastutav minister. 

Tegelikult oleme me täna olukorras, kus iga sellise otsusega, mis vähendab ka riigi makstavaid töökohti, kaugeneb riik inimestest. Täpselt samuti on andnud regionaal- ja põllumajandusminister kooskõlastuse raamatukogude reformile, mis näiteks Viljandi linnast võtab ära neli töökohta, need on kõrgharidusega töötajad. Nii et riik tõmbab ennast järjest koomale. Ma tõin praegu näite Viljandi linnast, aga kujutage ette, milline seis saab olema maakonnas. Kui senise 35 asemel, mis on juba vähendatud arv, jääb 16 postkontorit, siis tegelikult ei ole kindlust, kui kaua need 16 postkontoritki on. On täpselt nii, et kui teenuse tarbijaid on vähe – miks peakski olema 16 postkontoris tarbijaid rohkem kui senises 35-s? –, siis on põhjendatud vajadus veel kärpida, veel vähendada. 

Ma arvan, et see põhjendus, mida ka minister siit kõnepuldist ütles, et varsti on kõik ainult digitaalne, paberlehti ei olegi enam üldse vaja, on väga lühinägelik. Meil on päris suur hulk eakaid inimesi, kes elavad sellistes piirkondades, kus levipiirkonda tuleb sõita, sest levi ei ole, samuti puuduvad oskused. Alles oli ka uuring, mille kohaselt ei pääse väga suur hulk inimesi kas oskuste või vajalike seadmete puuduse tõttu olulistele digiteenustele ligi. Need inimesed on tegelikult oluliselt halvemas ja haavatavamas olukorras, rääkimata võimalusest pettuste [ohvriks langeda]. Näiteid on ka selle kohta, et inimestele, kes usaldavad postitöötajat ja saavad oma mured seal lahendatud, tekitab postitöötaja ja [posti]teenuse kadumine ka vaimse tervise probleeme, seda just eakatel inimestel. 

See on väga kurb, et me ei tea, mida see erastamine endaga kaasa toob. Kordan algset väidet: uus omanik on kindlasti huvitatud kuluefektiivsusest. Aga teatud teenused, ja ma väidan, et ka see teenus, mida Omnivas pakutakse, on strateegilised ja kriitilise tähtsusega, eriti praeguses muutuvas ja suhteliselt keerulises välispoliitilises ja sisepoliitilises olukorras. Aitäh!

Aitäh! Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud minister! Ajalehtede kojukanne tegi meid rahvaks ja ajalehtede kojukanne lõi Eesti Vabariigi. See on küll täiesti vaieldamatu fakt, sest rahvaks me saime ajalehti lugedes ja infot vahetades ning selle rahvaks saamise paratamatu ja õilis tagajärg oli Eesti Vabariigi loomine. Loomulikult ei püsi ükski kultuuriline fenomen aegade lõpuni muutmata kujul, aga minu hinnangul on ajalehtede kojukanne funktsioon, mida tuleb toetada ja mis jätkuvalt liidab meid rahvaks. Ükskõik, kuidas me sõnastame, kas see ühendab kogu rahva tüvega, tuumikuga ainult osi regioone ja osi vanusegruppe, on see terviklikuks rahvaks kujunemisel ja selle staatuse hoidmisel asendamatu. Nii et Omniva erastamisel tuleb kindlasti jälgida ka ajalehtede kojukande funktsiooni säilimist niisugusel kujul [ja nii kaua], kuni see kultuuriliselt vajalik on. Minu hinnangul veel on. 

Nagu ma ütlesin, filateelial, [sellel, mis] markidega seondub, on niisugune õpetuslik iva ja hariduslik funktsioon. Kahju, et minister selle hariduslikust funktsioonist ja kirjeldusest ei kuule, kuna tal on tähtsamaid tegemisi. Kahtlemata on see olnud selline, noh, mitte väga laialt levinud huvihariduse osa, aga filateelia ringe on koolide juures olnud, see on noori ühendanud. Tegelikult me ei ole Eesti Posti ja Omniva ajal ise piisavalt teinud, et see silmaring, mida filateelia annab nii geograafiliselt, poliitiliselt kui ka kultuuriliselt kõigile inimestele, ka noortele, oleks eriti rõhutatud. Kuigi igal pool postmarkide kirjade peale kleepimise roll ja tähendus vähenevad, ei ole rahvad, riigid, kõik, kes on oma postmarke välja andnud, loobunud oma kujundatud markide väljaandmisest küll tähtpäevade tähistamiseks, mingite kultuuriliste nähtuste tähistamiseks, ka rahvusvaheliste suhete, sündmuste tähistamiseks. Meie ei tohiks olla sugugi esimesed, kes sellest loobuvad. 

Ka niisugune trafareti peale minek ja tehisintellektile mingite sümbolite, ütleme, markide kujundamise üleandmine ei ole lahendus. Need on kunstiliselt kujundatud originaalloomingud ja sellega me peaksime jätkama, andma sellele veel täiendava rolli. Mina koputan Omniva erastamise korraldajatele südame peale, et filateelia kultuuriline tähendus ei kaoks ja kunstiline kujundamine jätkuks. See ei ole sugugi iganenud nähtus. Sugugi vähe ei kulutata riikides, kaasa arvatud Eesti riigis, igasuguse brändinduse peale, loosungite ja kujunduste, sotsiaalse sidususe ja muude nähtuste väljamõtlemise peale. Makstakse kujundusfirmadele piisavalt raha, et rääkida sellest, et selline riigi tellimus on iganenud. Ei ole! 

Nii et selliseid asju tehakse. Originaalloomingu, markide tellimine peaks jätkuma, ja seda ka pärast erastamist. Nii et pandagu need asjad kenasti lepingusse sisse ja kasutatagu hariduslikus funktsioonis filateeliat tulevikus rohkem – seda, mis on juba olnud, tema kultuurilist tähendust ja vastavaid kogusid, mis muuseumidel on – ning antagu välja uudismarke. 

Aitäh! Ministrit näha ei ole, järelikult kõnesoovi tal ei ole. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase viienda päevakorrapunkti. 

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, mis on Riigikogu liikmete Züleyxa Izmailova, Reili Ranna, Tanel Kiige, Helmen Küti, Riina Sikkuti, Lauri Läänemetsa, Andre Hanimäe, Jaak Aabi ja Ester Karuse poolt justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale esitatud arupärimine riigi registripoliitika kohta nr 970. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Züleyxa Izmailova.

Tere õhtust, head kolleegid! Hea juhataja! Head Eesti inimesed ja ka minister! 26. märtsil esitasid sotsiaaldemokraadid arupärimise justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale seoses riigi registripoliitikaga. Sellest ajast saati oleme saanud lugeda meedia vahendusel erinevate sündmuste kohta, mis on olnud sellega seotud. Peamine mure, mis meie arupärimises kajastub, on see, et kuna senine riiklik registripoliitika on üsna segane, inimestele arusaamatu ja ka kohati ebaõiglane, siis on inimesed võtmas õigluse jalule seadmist oma kätesse. Me loodame, et minister on hästi ette valmistanud, saab meie küsimused ka ette lugeda ja neile vastata ning sellest tekib hea arutelu, et koos edasi minna. Aitäh!

Aitäh! Nüüd palun arupärimisele vastama justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! See arupärimine on kaunis pikk. Kui ma selle täiel kujul ette loeksin, siis läheks suur osa vastamise ajast. Kui lubate, ma teen kokkuvõtlikult. 

Probleemi kohta ettekandja nimetas, et registripoliitika on kohati ebaõiglane ja inimesed, nagu ka arupärimises on öeldud, on seetõttu sunnitud looma omaalgatuslikke registreid. Ma ütlen alustuseks, et ma ei saa kuidagi nende hinnangutega nõustuda. Eesti olukord karistusregistriga seoses on Euroopa Liidus ikkagi kõige parem. Me oleme ainukene Euroopa Liidu liikmesriik, kellel on täiesti läbipaistev ja avalikult kasutatav karistusregister. Mitte üheski teises Euroopa Liidu liikmesriigis sellise kasutatavusega karistusregistrit ei ole. 

On selliseid karistusregistreid, kus väljavõtteid saab teha kas ainult iseenda kohta või inimese enda nõusolekul. Eestis on täiesti unikaalne olukord, kus kõikidel inimestel on võimalik teha kõikide inimeste kohta päring. Kui päringut tehakse laste kaitseks, siis on võimalik päring teha täiesti tasuta. Riikliku registri väärtus seisneb selles, et seal on ainult täiesti õiged andmed. Seda ei saa kuidagi pidada ebaõiglaseks või läbikukkunuks. 

Vaadake, võrdleme seda omaalgatusliku registriga, kus on mõnisada kannet. Riiklikus karistusregistris on näiteks nende inimeste kohta, kellel on lastega töötamise keeld, kandeid ligi 7000. Palun nüüd kujutage ette, mis see tähendab. See tähendab ju seda, et kui inimene teeb omaalgatuslikust registrist päringu, siis talle tundub, et nüüd ta on kõik vajaliku teada saanud. Ta tegelikult ju petab ennast ja kahjuks seab ilmselt ka oma lapse ohtu, sellepärast et ainus koht, kus on tõesed ja õiged andmed, on riiklik karistusregister. Ja riiklikust karistusregistrist, kordan veel kord, on kõikidel inimestel võimalik teha tasuta päring kõikide teiste inimeste kohta, kui seda teha laste kaitseks lastekaitseseaduse alusel. Kuna lastekaitseseaduse alusel on kõikidel inimestel vastutus [tagada] laste heaolu ja kõikidel inimestel on kohustus teada anda vähegi ohus olevast lapsest, siis saavad neid päringuid tõesti kõik inimesed teha. 

Teine oht eraalgatuslike registrite puhul on selles, et seal on paljastatud täiesti ilmaasjata mõnikord terve lugu ja see loopaljastus seab ohvrid väga traagilisse olukorda. Kahjuks olen ka mina saanud mitu väga traagilist kirja, kus räägitakse ka suitsiidist, enesetapust. Seda just sellepärast, et ohvrid on olnud sunnitud läbi elama kõike seda uuesti, nad on ära tuntud, stigmatiseeritud. Just sellel põhjusel, et ohvreid kaitsta, on riiklik karistusregister üles ehitatud selliselt, et seal ei ole lugu, vaid sealt saab lihtsalt teada, kas inimesel on lapsega töötamise keeld või tal ei ole lapsega töötamise keeldu. 

Mul on tõesti väga kahju kõikidest ohvritest, kes on praegu pidanud kogu valu ja vaeva uuesti üle elama ja kes on sellest väga traumeeritud. Nii et probleem eraalgatuslike registrite puhul on esiteks võltsturvalisus ja teiseks tõesti see, et me teeme ohvritele liiga. Kolmas häda on aga selles, et me tekitame uusi ohvreid juurde. Eraalgatuslikesse registritesse on sattunud ka selliseid inimesi, kes ei ole midagi valesti teinud: nad on kas nimekaimud või sinna on sattunud kellegi pilt, kuigi ta ei ole tegelikult midagi teinud. Selleks hetkeks, kui see info sealt kustutatakse, on kuvatõmmis valeinfost jõudnud teha juba mitu tiiru ümber maakera. Täpselt samamoodi on inimesed pöördunud minu poole väga-väga kurvalt ja samal ajal ärritunult, et nende pered, nende enda lapsed kannatavad, kuigi inimene ei ole mitte midagi valesti teinud. Siin on mõnikord üritatud tõlgendada, justkui me kaitseks pedofiile. Ei. Eesti on riik, kus lapsevastase raske seksuaalkuriteo karistus jääb karistusregistrist väljavõetavaks elu lõpuni, inimese elupäevade lõpuni. Selline sotsiaalne karistus on inimese elupäevade lõpuni. Ka see on meil tegelikult väga erakordne, kui me tervet Euroopa Liidu pilti vaatame. 

Ja lõpuks, eraalgatuslike registrite suur miinus on see, et nende kasutamine võib ettevõtetele trahvi kaasa tuua. Võib tekkida selline olukord, kus ettevõtja ei täida seaduses toodud kohustust riiklikust karistusregistrist inimese tausta kontrollida, ja sellisel juhul võib see ettevõte saada kuni 32 000 eurot trahvi. Aga me teame Euroopast ka näiteid, kus ettevõtteid on trahvitud selle eest – näiteks 2023. aastal sai üks õhutranspordiettevõte Prantsusmaal 200 000 eurot trahvi –, et omaalgatuslikult on töödeldud inimeste süütegude andmeid. Seda ei tohi ettevõte teha. Nii et trahvivõimalused on päris suured. Üks suurimaid trahve inimeste andmete ebaseadusliku töötlemise eest on tehtud 16. mail 2024, kui Hollandis määrati ettevõttele Clearview trahv, mis oli suuruses 30,5 miljonit eurot. Nii et on väga mitu väga tõsist põhjust, miks ei ole üldse mõistlik kasutada eraalgatuslikke registreid. 

Lisaks, kui me vaatame nii Eesti Vabariigi põhiseadust kui ka Euroopa Liidu õigust, siis Euroopa Liidu õiguses on meile otsekohalduv isikuandmete kaitse üldmäärus, mille artikkel 10 ütleb väga selgelt, et karistuse andmed on stigmatiseerivad ja kui seal midagi valesti läheb, on kahju pöördumatu. Sellel põhjusel on seal eraldi välja toodud, et inimeste karistusi või süütegusid puudutavaid andmekogusid tohib teha üksnes riik või tuleb seda teha riigi järelevalve all. Seda ei tohi eraõiguslikult teha nendelsamadel põhjustel, mis ma teile enne ette lugesin. Meist keegi ju ei taha, et ühiskonda tekiks uusi ohvreid juurde süütute inimeste hulgast. Meist keegi ei taha, et senised ohvrid peaksid kogu tragöödiat uuesti üle elama ja enesetapumõtteid endas kandma, nii et on väga oluline, et see informatsioon on riigi kontrolli all. 

Eestis on lisaks karistusregistrile ka kõik kohtuotsused leitavad Riigi Teataja kodulehelt. Vaadata saab märksõnaotsingu abil ja kriminaalasjades on seal avalikustatud ka süüdimõistetu nimi ja isikukood. Lisaks on meil täitmisregister, mis on 12. maist avalik. Ma väga tänan advokaat Kaire Sepperit advokaadibüroost Hedman. Ta on sellel teemal kaasa mõelnud, aidanud leida paremaid lahendusi ja on tõesti väga hea asjatundja selles valdkonnas. Ma täiesti nõustun tema artiklis olnud üleskutsega, millele ka arupärijad siin viitavad. See üleskutse kõlas nii, et loodetavasti suunab riik lähiajal rohkem tähelepanu olemasoleva elatisvõlgnike info nähtavaks tegemisele ning viib lõpule ka täitmisregistri loomise mitte üksnes formaalselt, vaid sisuliselt toimiva lahendusena. Täitmisregistri andmed on kõigile 12. maist avalikud. 

Lisan veel midagi olulist riigi registripoliitika kohta. Arupärimises on välja toodud, justkui oleks tegemist kas kommunikatsiooniprobleemiga või mingisuguse laiema murega Eesti puhul. Vaadake, meil on Eestis umbes 1300 andmekogu ja registrit. Nendest on selliseid klassikalisi andmekogusid, kust inimesed saavad päringuid teha, suurusjärgus 800–900. Igale andmekogule me ei jõua teha suurt reklaamikampaaniat, aga samal ajal on kõikidel nendel andmekogudel oma kasutajad olemas. Praegu on mul hea meel näha, et riikliku karistusregistri kasutamine on väga tublisti suurenenud. Seda kasutati juba enne väga massiliselt ja nüüd on kasutus veel paremaks läinud. Ma tänan kõiki asjaosalisi, kes on võimaldanud reklaami teha. Aga meil on veel palju häid andmekogusid. 

Riigikogus oli hiljuti arutlusel digiühiskonna arengukava aastani 2035. Ka digiühiskonna arengukavas on mitu punkti, mis andmekogude paremat kasutust silmas peavad. Võtame arvesse, et meil on umbes 1300 andmekogu: ükski inimene ei jõua ühe õhtuga neid kõiki läbi vaadata, isegi kui väga tahaks. Siin on abi tehisarust. Meie värske küsitlus näitab, et juba 44%-l juhtudest on kas piloteeritud tehisaru kasutamist või tehakse plaane selle kasutamiseks, et nende andmekogude kasutusmugavus inimeste jaoks läheks oluliselt paremaks. 

Kui vaatate konkreetsemaid alapunkte digiühiskonna arengukavast, kus ongi tegelikult kõige värskem [teave] riigi registripoliitika kohta, siis sealt leiate vast kõige olulisema punkti 2.3.2, mis ütleb, et aastaks 2028 on tagatud kogu avaliku sektori andmetöötluse läbipaistvus andmejälgija kohustusliku rakendamise teel. Kuna meil on nii palju andmeid avalikud – võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega on meil väga palju andmeid avalikud –, siis me tahame, et inimesed usaldaksid [andmete] kasutust. Inimestele tuleb andmejälgijasse märge, kui nende andmeid on vaadatud. See on oluline selleks, et inimesed saaksid ise kontrollida – inimesed ise on ju nende andmete omanikud –, kas andmete kasutus on olnud õige ja kes nende vastu huvi tunnevad. 

Oluline on ka see, mis on digiühiskonna arengukavas välja toodud, et registrid peavad olema intuitiivsed ja kasutajasõbralikud. Loomulikult tuleb silmas pidada ka seda, et hea kasutajakogemuse aluseks on suhtlus. Kui keegi, kes meid kuulab, praegu teab, et mõnda registrit on väga ebamugav kasutada, aga ta samas tahaks seda kasutada, siis me oleme väga tänulikud, kui ta sellest märku annab. Tegelikult on nii karistusregister kui ka elatisregister töötanud tükk aega – elatisregister on täitmisregistri hüüdnimi, eraldi elatisvõlglaste registrit meil ei ole, vaid see on täitmisregistri osa – ja kui me oleks [probleemidest] varem teadnud, oleksime parandustöödega kindlasti varem pihta hakanud. Aga kuna ainuüksi karistusregistris on miljoneid kasutusjuhte aastas, siis on väga keeruline teada saada, et just sellel nendest 1300 andmekogust on kasutusmugavus kehv. Esimesed kasutusmugavuse parandamised me oleme karistusregistris ära teinud ja ülejäänud karistusregistri parandused ootavad seadusemuudatuste taga. Seda eelnõu juba tehakse, nii et läheb paremaks. Suur tänu veel kord kõigile, kes on kaasa mõelnud! 

Mul on jäänud poolteist minutit. Mõned konkreetsed asjad veel siit arupärimisest. Küsimus on selles, miks on elatisvõlgnikud korraga nii eesti.ee-s kui ka täitmisregistris. Tõesti peaks [nende andmed] olema algusest peale täitmisregistris. Miks 2016. aastal tõsteti need eesti.ee-sse, sellele peaks vastama toonane justiitsminister Urmas Reinsalu. Me ei leidnud ministeeriumist küll ühtegi otsust selle kohta, miks see toona korralikult tegemata jäi ja milline oli kaalutlus tollel hetkel. Praegune täitmisregister on andmejälgijaga liidestatud ja [kui keegi] täitmisregistri kaudu isiku elatisvõla andmeid vaatab, siis see inimene näeb, et andmejälgijas on tema kohta päring tehtud. 

Tasudest ja muudest asjadest ma juba rääkisin. Meil on äriregister üks osa väärtuslikest andmestikest, mille [kasutamine] on üldiselt tasuta. Need on üle Euroopa tasuta kasutamiseks ja seal on näiteks georuumilised andmed, maa-, seire- ja keskkonnaandmed, meteoroloogia-, tee- ja statistika[andmed], äriühingud ja äriühingu omandisuhted ning liikuvus. Ainult MTÜ-de teatud dokumendid on kättesaadaval raha eest. 

Lõpetuseks kutsun tõesti üles kasutama riiklikke registreid. Eestis on Euroopa – ma arvan, et tegelikult terve maailma – kõige avalikum karistusregister üldse. See on põhjalikkuse ja andmekvaliteedi poolest kindlasti väga usaldusväärne kasutada ja läheb veel paremaks. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Minule on jäänud natuke arusaamatuks, ja ma arvan, et ka paljudele [teistele], et milline on valitsuse positsioon, õigupoolest ka teie positsioon – eeskätt huvitab mind just nimelt valitsus tervikuna – selliste registrite või tegevuste suhtes, mis aitavad tähelepanu juhtida meie hulgas elavatele, toimetavatele lastevastastes kuritegudes süüdi mõistetud inimestele, rahvakeeli pedofiilidele. 

Ma vaatasin, et peaminister Michal näiteks kiitis seda nii-öelda Malluka algatust ja pidas seda justkui õigeks või vajalikuks. Vähemalt niimoodi on see meedias kõlanud. Samal ajal, ma saan aru, on Andmekaitse Inspektsioon seda lehte kas sulgemas või oluliselt piiramas. Teie vastustest jäi mulle ausalt öeldes lõpuni arusaamatuks, et kas teil on siis plaanis võtta initsiatiiv kuidagimoodi, nagu ka Mallukas viitas, et riigi poolt seda hallata ja [üle] võtta sarnased registrid lisaks olemasolevatele, või tegelikult liigub valitsus selles suunas, et eraalgatuslikud registrid kinni panna.

Aitäh! Eraalgatuslike registrite üle teeb järelevalvet Andmekaitse Inspektsioon. Andmekaitse Inspektsioon on sõltumatu asutus, kes oma menetlusi teostab sõltumatult – valitsus nendesse ei sekku. Valitsuse seisukohti ma digiühiskonna arengukava kaudu tutvustasin. Kindlasti on see terve valitsuse eesmärk, aga minu arust oli sellel ka üleüldine toetus vähemalt Riigikogu majanduskomisjonis ja ka avalikul istungil, kui seda arutati. Digiühiskonna arengukava sai väga laialdaselt kiita ja leiti, et eesmärgid, mis seal on seatud, on väga olulised. Nii et ma ütleksin, et see ei ole mitte ainult valitsuse eesmärk, vaid terve Eesti ühiskonna eesmärk.

Valitsuskabinet on arutanud meie 31. märtsil esitatud memorandumit, kus me kirjeldasime, milliseid seadusandlikke muudatusi me sooviksime karistusregistris teha, et selle kasutusmugavus läheks paremaks. Selle kiitis valitsus heaks. See eelnõu on töös, seda ma ka tutvustasin oma ettekandes.

Mis puudutab eraalgatusliku registri haldamise ülevõtmist, siis selleks puudub igasugune vajadus. Riigil on olemas suurepärane karistusregister, kus on täpsed ja õiged andmed. Ja nii nagu ma nimetasin, selles eraalgatuslikus registris on mõnisada kannet, aga riigi registris – ma nüüd täpselt tänast seisu ei ole välja võtnud – on ligi 7000 lastega töötamise keeluga inimest. Ehk et ei ole mingit põhjust eraalgatuslikku registrit üle võtta, kui riiklik hästi toimiv register õigete andmetega on olemas.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Teie vastus, kuidas öelda, oli natukene uinutavalt ilustav. Ma vabandan, kui ma ei suutnud järge pidada. Ma küsin niimoodi. Kas ma saan õigesti aru, et ühelt poolt te keskendusite väga pikalt sellele, mis on eraalgatusliku registri probleem- ja murekohad, ja osati võib nende riskidega igati nõustuda, aga samas on teie seisukoht, et riigi vaates justkui probleemi ei ole? Et meil on vaja nipet-näpet siin-seal parandada, millega me aktiivselt tegeleme, aga tegelikult on meil kõik hästi, ka ennetavas mõttes. 

Ma sõnastan siis niipidi. Kas teile ei [tundu] selles arutelus, mis on õnneks ka avalikkusesse jõudnud tänu sellele eraalgatusele, et võib-olla riik saaks preventiivse registriga väga palju head teha? Te kirjeldasite karistusregistri võimalusi. See on tõsi, et ka täna saab sinna juurde, aga oleme väga täpsed: praktikas siiski on seal ka juhtumeid ja lahendeid, mis ei ole sugugi avalikult leitavad. Samuti on kaasuseid, mille puhul on karistatava kohta ainult initsiaalid.

Teie aeg.

Ehk et päris nii ilus see kõik ei ole. Palun ikkagi teie seisukohta. 

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh! Ma nüüd ikkagi kordan: ma ei ole kordagi öelnud, et meil on kõik väga hästi. Vastupidi, ma ütlesin, et meil on umbes 1300 andmekogu. Just vastselt oli meil ka digiühiskonna arengukava Riigikogus pikalt arutlusel ja selles on võetud eraldi eesmärk, kuidas andmekogude kasutamist lihtsamaks teha. Tsiteerisin ka eraldi seda eesmärki. Tõesti, nende andmekogude kasutamine peab olema andmete kasutajale intuitiivne ja kasutajasõbralik, selline eesmärk on väga selgelt võetud. Lisaks, tagada ka täielik läbipaistvus aastaks 2028: kõikide [andmebaaside] liidestamine andmejälgijaga. Need on äärmiselt olulised küsimused, et kasutamine muutuks inimeste jaoks mugavamaks. 

Ma ei tea täpselt, mida te mõtlete preventatiivse andmekogu all. Riigi karistusregistrist on leitavad järgmised andmed. Esiteks, kõikide laste vastu suunatud seksuaalkuritegude ja muude raskete seksuaalkuritegude, lisaks veel terve rea kuritegude [andmed]. Te leiate selle loetelu lastekaitseseaduse §-st 20. Kõikide nende kuritegude puhul on andmed kurjategija kohta nähtavad kuni selle kurjategija eluea lõpuni. Sealhulgas on ka kergemaid [kuritegusid], näiteks on keegi kedagi löönud. See on küll kuritegu, aga see ei ole sedavõrd raske kuritegu, et andmestik oleks nähtav inimese elupäevade lõpuni. See on ühiskonnas siiamaani [kehtinud] kokkulepe, et kui näiteks keegi, ütleme, 18-aastaselt kedagi rusikaga korraks lööb, siis see on kuritegu, mis saab karistuse, aga kümme aastat hiljem on sellest inimesest võib-olla saanud väga korralik ühiskonnaliige ja siis see karistusmärge karistusregistrist kustub. Alles jäävad initsiaalid, mida te nimetasite. See on olnud ühiskonna otsus, et kergemate kuritegude puhul me anname inimesele võimaluse teatud aja pärast ühiskonnas taas toimetada, ilma et ta oleks häbimärgistatud. 

Aga rõhutan veel kord, et kõik rasked seksuaalkuriteod jäävad karistusregistrisse kurjategija elupäevade lõpuni. See on täiendav sotsiaalne karistus, mis on Eestis ette nähtud sellistel puhkudel. Kui soovida, et kõik karistused oleksid kõikide inimeste elupäevade lõpuni nähtavad, siis see nõuaks tõesti täiesti omaette arutelu Riigikogus. Praegune arusaam ühiskonnas on olnud ikkagi selline, et kergemate kuritegude puhul teatud aja pärast karistuse avalikkus kaob.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Olles kuulanud teie selgitusi, mis puudutavad riigi registripoliitikat, on mul küsimus. Sotsiaaldemokraadid ja ka ma ise olen päris palju rääkinud sotsiaalmeedia mõjudest ja just sellest, mis toimub meil internetis erinevates portaalides ja kuidas seal on asjad käest ära. Teie sõnavõtud on olnud pigem digihügieeni kohta ja et võib-olla ei peaks nii palju sekkuma. Aga kuulates täna teie sõnavõttu, kus te olite väga resoluutne, üheselt ja selgelt mõistsite hukka avalikel andmetel põhinevat aktsiooni, kus mingid inimesed on välja toodud, tekkis minu jaoks teatud vastuolu. Kas te veel selgitaksite, miks te näiteks sotsiaalmeedia probleemide puhul ei ole sama resoluutne ega näe ohte sama jõuliselt, kui te näete selle teema puhul?

Mulle nüüd küll kuidagi ei meenu, et ma oleksin kuidagi heaks kiitnud sotsiaalmeedias mis tahes halvustavat või laimavat [käitumist] või oleksin mis tahes muul moel inimeste õigusriivet perekonna ja eraelu puutumatuse suhtes kuidagi normaalseks või heaks pidanud. Vastupidi, minu arust on põhiseaduse § 26, mis meil kaitseb igaühe õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, ülioluline ja seda õigust tuleb igal juhul ka sotsiaalmeedias kaitsta. 

Meil on väljatöötamiskavatsuse [etapi läbinud] ka täiendavad regulatsioonid, mis peaksid nüüd varsti jõudma ka Riigikokku. Need said väga palju kiita, või kiita on küll vale öelda, aga leiti, et need on väga olulised muudatused, mis tuleks karistusseadustikus teha. Need puudutavad näiteks kuritarvitusi internetis, olgu see kättemaksuporno või midagi sellist. [Selles valdkonnas] me kindlasti karmistame seadusi ja loodame selle veel selle Riigikogu koosseisu lõpuks ära teha. Identiteedivargused on väga oluline probleem. See [teema] on meil küll juba praegu karistusseadustikus olemas, aga me teeme seda osa selgemaks. Ma küll kuidagi, ühelgi moel ei pea õigeks, õiglaseks või lubatavaks, et sotsiaalmeedias või ükskõik kus mujal võiks keegi kellegi kohta midagi avaldada. See ei ole kindlasti õige.

Heljo Pikhof, palun! 

Aitäh! Lähenemine, et karistuse avalikkus kergemate kuritegude puhul kaob aja jooksul, on igati õige. Seda ma pean õigeks. Raskemad kuriteod on muidugi iseasi. Aga küsimus ei ole ainult registrites, vaid usalduses riigi vastu. Kui inimesed tunnevad, et riik ei kaitse kannatanuid ega taga õiglust, hakkavad nad otsima oma lahendusi. Milliseid konkreetseid samme kavatseb astuda ministeerium ja kavatsete astuda teie ministrina, et ennetada omakohut ja ebaseaduslikku isikuandmete töötlemist? Kuidas samal ajal tagada inimestele vajalik info ja õiglustunne?

Aitäh! Väga head ja õiged küsimused. Kõigepealt, et inimesed saaksid mugavamalt kätte selle info, mis riigil on umbes 1300 andmekogus ja registris, on info mahtu arvestades tõesti peaaegu et ainuvõimalik kasutada tehisaru abi, et aidata inimestel mugavamalt selles andmemassiivis orienteeruda. Nagu ma ütlesin, meie andmespetsialistide viimane küsitlus koostöös Statistikaametiga näitas, et 44% Eesti asutustest kas juba on piloteerimas mingit lahendust või tegeleb planeerimisega, et andmete kasutus oleks tehisaru abil lihtsam. 

Mis puudutab konkreetselt karistusregistrit, siis seal on mitu asja, mida saab paremaks teha. Äärmiselt oluline on see, et tegelikult on juba praegu lastekaitseseaduse alusel – aga mitte ainult lastekaitseseaduse alusel, vaid ka elutähtsa teenuse osutajatel, näiteks vanglatel ja veel tervel real juhtudel – ettevõtetel ja organisatsioonidel kohustus kontrollida töötajat enne tema töölevõtmist. Me ei räägi lastekaitseseaduse puhul ainult töötajatest, vaid me räägime ka vabatahtlikest, asendusteenistusel olijatest ja praktikantidest. Ühesõnaga, kui inimesel oleks mis tahes moel lastega vahetu kokkupuude, siis see tähendab, et enne inimese ruumi või hoovile laskmist peab organisatsioon selle inimese tausta kontrollima. See [tuleneb] lastekaitseseaduse §-de 18 ja 20 koosmõjust. Lisaks tuleb vähemalt kord aastas kõik töötajad uuesti üle kontrollida – ega vahepeal ei ole kellelegi karistust lisandunud. 

[Meenutame], et kogu asi sai alguse Ihaste ratsabaasist, kus oli tööl vabatahtlik. Selle vabatahtliku puhul ei tehtud lastekaitseseaduses ette nähtud kontrolli, kuigi lastekaitseseadus näeb eraldi ette, et ka vabatahtlike puhul tuleb kontroll teha. Meie eesmärk on ju lapsi kaitsta. Meie eesmärk on kaitsta lapsi selle eest, et nad ei puutuks kokku inimestega, kes võivad neile kõige hirmsamat kurja teha. Seda me saame lihtsustada niimoodi, et ettevõtetel on töötajate registri kaudu võimalik märkida ära tööpered, kes selles ettevõttes või organisatsioonis puutuvad kokku lastega, või terve asutus, näiteks kool või lasteaed. Sellisel juhul saab kontrollid teha automaatselt. Me saame ettevõtete ja asutuste elu lihtsustada, võimaldades soovi korral teha automaatseid kontrolle. 

Aga kõik sellised muudatused nõuavad seadusemuudatust. See neljaeurone tasu on lisatud [varem] Ken-Marti Vaheri juhitud õiguskomisjoni poolt Riigikogu menetluse käigus karistusregistrisse, seda justiitsministeeriumi eelnõus ei olnud. See on üks väheseid tasusid, mis üleüldse on registritesse alles jäänud. Seda peab Riigikogu kindlasti uuesti arutama. Ma loodan, et ma nüüd enamikule asjadele vastasin. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab veidi üldisemalt neid registreid ja andmekogusid. Ma olen sellega ise ka varem kokku puutunud. See olukord on natukene murelik, sellepärast et on selliseid andmekogusid ja registreid, millega iga päev ei toimetata. Me kardame seal ka taakvara olevat, seda on öeldud. Vahepeal on võetud vastu erinevaid arengukavasid, sel aastal käisite tutvustamas digiühiskonna arengukava. 

Kas te saaksite öelda, kas nende registrite ja andmekogudega on mingi praktiline tegevus käimas? Kas on tegemisel mingi revisjon või analüüs, kuidas nende kõigiga üldse käituda tuleb? Me kõik tahame, et teatud registrites, põhiregistrites, liiguksid andmed kiiresti ja oleksid kättesaadavad, arusaadavad, õiged, kvaliteetsed. Samas on kindlasti palju andmekogusid, mis enam võib-olla ei ole vajalikud.

Aitäh! Väga hea ja õige tähelepanek ja küsimus. Tõepoolest, terve rida tegevusi on käimas. Hästi lühidalt tutvustan. Esiteks oleme välja sõelunud need andmekogud, mis on riigi toimimiseks mis tahes olukorras vajalikud. Ka digiühiskonna arengukava kirjeldab hukukindlust kui eesmärki. Väga keerulistes olukordades ei peaks mitte kõik andmekogud kasutusel olema, näiteks olümpiavõitjate andmekogu ei pea siis kasutusel olema. Aga tõesti, ministeeriumid on kokku sõelunud ligi 200 [andmekogu], mis on kõige-kõige tähtsamad ja olulisemad ning kus teenuseid peaks saama kasutada mis tahes olukorras.

Teine tehtud tegevus on see, et me oleme jaganud andmekogud nelja gruppi vastavalt sellele, milline on andmete sensitiivsus, tundlikkuse aste nendes andmekogudes. Vastavalt nendele neljale kategooriale saab pakkuda erinevaid pilvelahendusi. Me räägime ka digisuveräänsusest ja sellest, et tundlike andmetega andmekogud oleksid sellistes pilvelahendustes, kus ei ole ühtegi tagaust.

Kolmas [asjaolu] on see – te nimetasite õigesti –, et ligi 70%-l andmekogudest on rohkemal või vähemal määral tegemist muredega seoses taakvaraga. See on väga suur hulk. Kuna eelarveressursse väga palju ei ole, on üks lahendus see, et me vaatame, milliseid registreid on mõistlik omavahel ühendada, ilma et tekiks superandmebaase. [Superandmebaasid] on välistatud. Toon lihtsa näite. Meil on äriregister ja meil on eraldi näiteks veterinaaride register, eraldi korstnapühkijate register ja nii edasi. Tegelikult on kõik sellised andmed, mille puhul inimene võib-olla sooviks, et need liidetaks näiteks äriregistri juurde. Need ei ole sellised andmed, mida inimene soovib varjata. Nii me üldiselt ikkagi vähendaksime registrite hulka.

Need on kolm kõige suuremat tegevust, mis ma kohe oskan nimetada. Aga nii nagu ma juba mitu korda olen öelnud, eraldi suund on tõesti kasutusmugavuse tõstmine.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te vastasite nendele küsimustele üsna segaselt, soovitan teil teinekord ikkagi ette lugeda konkreetne küsimus, millele järgneks vastus. Siis on Riigikogu liikmetel lihtsam jälgida. 

Ma küsin teie käest seda neljandat küsimust. Täpsustan, et hetkel on elatisvõlgnike info kättesaadav eesti.ee lehelt elatisabi alamjaotusest. Kas see on teie hinnangul läbipaistev ja piisav lahendus? Ma kontrollisin selle just enne järele ja tõepoolest, see on jätkuvalt seal. Mis loogika seal taga on? Mis puudutab seda nelja eurot, siis kes mäletab, millal Ken-Marti Vaher seda komisjoni juhtis? Issand jumal, sellest on tõesti palju aastaid möödas. Mis on plaan nende tasudega? Äkki saate seda rohkem avada? 

Aitäh! Neljas küsimus. Tõesti, 12. maist on sisse lülitatud täitmisregistri osas andmejälgija. Viimased turvaparandused on tehtud, nii et alates 12. maist on täitmisregister koos elatisvõlglaste [andmetega] avalikult kasutatav. Ja samal ajal, nii nagu te õigesti välja tõite, on viimaseid nädalaid lahti ka eesti.ee-s see lahendus, mida ma enne nimetasin. See viidi 2016. aastal eesti.ee-sse. 

12. märtsil 2015. aastal jõustus täitemenetluse seadustiku muudatus: täitemenetluse seadustiku § 63 lisati lõige 11, mille kohaselt on täitmisregistrist avalikult kättesaadav teave, kas isikul on elatisvõlgnevus ning selle olemasolu korral sissenõutava võla jäägi suurus. Jõustus 1. märtsil 2016. Ma enne ka nimetasin, et seda, miks [neid andmeid] ei pandud täitmisregistrisse, vaid pandi hoopis eesti.ee-sse, peab selgitama toonane justiitsminister Urmas Reinsalu. Selle kohta me ministeeriumis ei leidnud ajaloolisi allikaid. Aga tänaseks on see korda tehtud. Eesti.ee-s suletakse see siis, kui me näeme, et täitmisregistri kasutamisel – see on nüüd suhteliselt lühikest aega olnud kasutatav – ei ole probleeme. Väike turvaaeg on veel üleval. Seejärel see eesti.ee-s suletakse. Hetkeseis on selline. 

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mulle isiklikult tundub – ma võin muidugi eksida –, et me oleme kuidagi jäänud unelema: meil on kõige lihtsam maksusüsteem, meil on maailma parimad registrid. Aga tegelikult ei ole ju nii, kui inimesed ise algatavad teatud murede lahendamiseks tegevusi. 

Siin oli juttu, et analüüsitakse ja vaadatakse registrid üle. Mis siis on teie meelest põhjus, et inimesed on mures? Nad näevad, et [olemasolevatest registritest] ei ole kasu ja abi. Nad on sunnitud algatama ise teatud registreid, olgu inimeste või ka väärkoheldud loomade puhul, et mitte anda sellistele inimestele enam õigust loomapidamiseks. Kas te näete ka mõnda asja, mida saaks parandada, mitte ainult deklareerida, et meil on maailma kõige paremad ja avalikumad registrid? Mulle tundub, et probleemi lahendamine algab hetkest, kui tunnistatakse, et midagi võiks paremini teha.

Aitäh! Ma arvan, et ma nüüd ikka väga mitmendat korda ütlen, et kasutusmugavus peab loomulikult olema parem. Paljud registrid on loodud väga tükk aega tagasi, kui inimeste ettekujutus kasutusmugavusest oli teistsugune. Tänaseks me oleme harjunud internetist väga palju mugavamalt infot kätte saama, oleme harjunud palju visuaalsema informatsiooniga. See on iseenesest väga tore, et meil on selline andmekasutusmugavus olemas. 

Tõsi on see, et palju on infot, mille kohta inimesed ei tea, et see üldse olemas on. Me ei jõua ka kõike seda turundada. Ma olen mitu korda öelnud, et tõenäoliselt on praeguse infohulga puhul, mis Eestis on olemas ja avalik, kõige mõistlikum arendada edasi tehisarulahendusi, mis võimaldaksid inimestel hästi mugavalt andmeid kasutada ja pärida. Lisaks, karistusregistri kohta ma olen nimetanud, et näiteks automatiseeritud kontrollid organisatsioonidele ja ettevõtetele muudavad halduskoormust palju väiksemaks. Seda on mitmed organisatsioonid endale ise juba teinud oma elu lihtsustamiseks. Tegelikult võiks riik seda kõigile pakkuda. 

Samal ajal on kindlasti äärmiselt oluline, et me ühiskonnas räägiksime nendest asjadest. Selles mõttes on see arutelu siin saalis täna väga hea. Ka mina olen Mallukat tänanud selle eest, et ta on selle teema ühiskonna fookusesse toonud. See on väga oluline teema. Me näeme, et riikliku karistusregistri kasutatavus on esimestest hetkedest pärast seda hüppeliselt kasvanud, inimesed on selle veel paremini üles leidnud. 

Kindlasti on väga paljud Eesti inimesed võtnud omale tööle näiteks lapsehoidja, ilma et nad oleks tema tausta kontrollinud, kuigi kontroll on kõikidele inimestele tasuta karistusregistris tehtav ja lapsehoidja võtmise puhul kohustuslik. Aga inimesed ei tea seda. Tõesti, väga soovitan kõikidel ettevõtetel ja teistel lastekaitseseadus läbi lugeda.

Anti Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Vaatan lastekaitseseadust, mis ütleb järgmist: Sotsiaalkindlustusamet lahendab taotluse 60 päeva jooksul ja tunnistab isikule kehtiva lapsega töötamise piirangu kehtetuks. Siis on mitu punkti, mille alusel, näiteks siis, kui isiku karistusandmed on kantud karistusregistri arhiivi. Võrdlen seda situatsiooniga, kus mees pani kuriteod toime 2024. aasta juunis-juulis-augustis noortelaagris, 15 episoodi oli tuvastatud. Ja ennäe imet, juba on talle määratud katseajana lisakaristuseks [keeld tegutseda] alaealiste õpetamise ja juhendamisega seotud ametikohal või tegutsemisalal kahe aasta ja kuue kuu jooksul, nagu mina aru saan. See ei ole ikkagi adekvaatne keeld minu meelest. Registris on näha, et inimene on 15 episoodi toime pannud. Kuidas siis nüüd niimoodi? Kahe aasta pärast jälle lastelaagrisse või?

Ma tunnistan ausalt, et ma ei saanud päris täpselt küsimusest aru. Äkki see oli siiski katseaja pikkus, mille te ette lugesite? Aga nii nagu ma eelnevalt seletasin, lastekaitseseaduse § 20 loetleb juba automaatselt rakenduvad lastega töötamise keelu paragrahvid karistusseadustikust. Neid on seal terve rida. Seal on ka lastevastased seksuaalkuriteod, näiteks lapsporno vaatamine internetist, ka rasked seksuaalkuriteod täiskasvanute vastu, riigivastased kuriteod, sõjakuriteod – terve pikk rida. Need on sellised juhtumid, kus sotsiaalne karistus ehk lastega töötamise keeld on eluaegne. 

Lastega töötamise lühiajalisemat keeldu rakendatakse kergemate vägivallakuritegude puhul. Ma enne tõin näite, et kui keegi on kedagi löönud, siis teatud aastate pärast on ikkagi võimalik, et inimene rehabiliteeritakse ja ta saab eluga edasi liikuda. Aga kui me räägime lastevastastest seksuaalkuritegudest, siis on keeld eluaegne. Mulle tundub, et teie näites, mis te ette lugesite, oli juttu katseajast, mitte lastega töötamise keelust. Sest kui te vaatate lastekaitseseadust, siis näete, et § 20 loetleb juhtumid, kus keeld on automaatne. Ja karistusregistri puhul piisab lihtsalt selle paragrahvi alusel süüdimõistmisest, nii et keeld inimesele jääb. 

On tõsi, et omaette arutelu teema on see, kas ka mingitel muudel juhtudel võiks kohus määrata lastega töötamise keelu. Ma räägin sellistest juhtudest, mida lastekaitseseadus ei loetle. See on kindlasti üks teemadest, mida tasub arutada. Siin oli juttu näiteks looma väärkohtlemisest. Võib-olla see on üks kohti, kus võiks olla ka lastega töötamise keeld.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te olete öelnud, et sellise registri nagu ettevaatust.ee järele puudub vajadus ja seda ei peaks olema. Samas, see on olemas. Kui seda nüüd püütakse keelustada, siis see võib muutuda nii-öelda varjatuks. Kas sellest ettevaatust.ee-st on riigil ka midagi õppida või üle võtta? Miks sellised asjad tekivad? Mis on tagajärg? Miks need tekivad? Kas te olete seda analüüsinud ja võtnud seda kui õpetust?

Analüüsiks me saaksime nimetada teaduslikku lähenemist. Sellist teadusuuringut selle kohta tehtud ei ole. Küll aga on selliseid algatusi olnud ka mujal riikides peale Eesti. Teiste riikide näitel on seal taga olnud erinevaid põhjuseid alates uudishimust kuni omakohtu soovini. Seda on ka arupärijad oma arupärimises nimetanud. Seal võib olla väga palju erinevaid soove. 

Antud juhul on [veebilehe] autorid nimetanud, et nende soov on, et inimestel oleks koht, kust nad saavad vaadata, kas see või teine inimene on lapsevastases seksuaalkuriteos süüdi mõistetud. Nagu öeldud, see tekitab kahjuks võltsturvalisust, sest seal on mõnisada kannet. Tegelikult on lastega töötamise keeld Eestis ligi 7000 inimesel. Ja teiseks, [on väidetud, et] ettevõtjad saavad sealt vaadata. Jällegi, ettevõtjatel on kohustus vaadata riiklikust registrist. Selle kohustuse rikkumisel on ette nähtud kuni 32 000-eurone trahv ettevõtjale.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Teie vastustest jääb mulje, et mure on registri kasutusmugavusega – et kuidagi vanaaegne või kummaline, inimesed ei saa aru. Aga muidu võiksid ja peaksid inimesed, kes lapsehoidjaid palkavad ja nii edasi, kontrollima oma palgatud inimeste, töötajate ja kolleegide tausta, et kas neil on luba lastega koos töötada. Läksin karistusregistrisse ja ma pean ütlema, et see on suhteliselt viisakas ja mugav asi isegi telefonis toimetamiseks, ainult et see ütleb, et esiteks ma pean teadma inimese isikukoodi. Ja teiseks, see ikkagi nõuab õiguslikku alust päringu tegemiseks, rääkimata sellest, et teatud päringute eest tuleb ka maksta. 

Millest see arusaamade lõhe siis on [tekkinud]? See, et mõni inimene [pärib] 7000 seksuaalkurjategija kohta seda infot käsitsi, isegi kui ta teeb seda 100 inimese kohta, ei ole ju realistlik. Ühiskonnal [on] ootus, et oleks mingisugune ülevaade, nimekiri, lihtsam võimalus näiteks elatisvõlglasi näha ja saada ülevaade võlglastest või seksuaalkurjategijatest. See ühiskonna ootus on teistsugune kui viis …

Teie aeg.

… kuidas register on üles ehitatud.

Aitäh! Kõigepealt suur tänu selle eest, ma loen seda kiituseks, et päris mugav oli seda kasutada. Me oleme tõesti seda mugavamaks teinud. See on üks asi, mida me oleme kohe teinud. Seda me saime teha ilma seadust muutmata. Lastekaitseseadus on see õiguslik alus, mida aluseks võttes saab vaadata ilma tasu maksmata. Seda, et õiguslik alus peab olema välja toodud, nõuab isikuandmete kaitse üldmäärus, see on Euroopa Liidu õigusest tulenev. Ilma õigusliku aluseta vaadata ei saa. Eestis on seda päringut võimalik teha üldhuvi alusel ja see on neljaeurone. Lastekaitseseaduse alusel vaatamine on ilma tasuta. 

Te küsisite tegelikult ju seda, et kas ühiskonna ootus võiks olla, et kuskil on üks avalik piltidega nimekiri, nii nagu on näiteks Ameerika Ühendriikides. Seal on võimalik vaadata, kes on sinu ümbruskonnas liikuvad lastevastases seksuaalkuriteos süüdi mõistetud [inimesed] ja kus täpselt nad elavad. Paraku me teame andmete põhjal – seda on uuritud, ka Ameerika ühiskonnas uuritud –, et selline lähenemine teeb olukorda halvemaks, mitut pidi halvemaks. 

Esiteks, ka Eestis on ohver reeglina kas samast perest või vähemalt lähedane tuttav, eriti kui tegemist on pereliikmega. Nüüd kujutage ette, et meil on näiteks Türil üks maja ja kõigile on näha kaardi peal, et selles majas elab pedofiilias süüdi mõistetud inimene. Sellest majast käivad iga päev sisse-välja lapsed, kes selles eramajas elavad. Me suudame ette kujutada, missugune stigma neid lapsi tabaks. 

Teiseks, Ameerika Ühendriikide näitel me teame, et see absoluutselt ei ole muutnud ühiskonda turvalisemaks, sellepärast et pedofiil reeglina ei ole võõras inimene tänaval. See on reeglina inimene, kes on teie perekonnas. Ainult 8% Eesti lastevastastest kontaktsetest seksuaalkuritegudest on [toime pannud] võõras inimene. Ülejäänud juhtudel on tegemist kas pereliikme või lähedase tuttavaga. (Saalist küsitakse midagi.) Kohe jõuan sinnani. Juhul, kui me suuname kogu ühiskonna tähelepanu sinna – et küll oleks tore vaadata, äkki mõni võõras on see, kes võib last ohustada –, siis tegelikult läheb see tähelepanu täiesti valesse kohta. Kahjuks ma pean tunnistama, et lapse jaoks on kõige ohtlikum koht statistika järgi tema kodu, nii Eestis kui ka Ameerika Ühendriikides. 

Nüüd elatisvõlglased. Te küsisite ka seda, miks isikukoodi vaja on. Isikukoodi on vaja sellepärast, et meil on väga palju samanimelisi inimesi Eestis. Elatisvõlgnikku on võimalik vaadata ka sünniaja järgi, seal ei ole isikukoodi nelja viimast numbrit vaja, aga sünniaeg on seal küll vajalik. 

Karistusregistris on vajalik isikukood, sest meil on ka samal päeval sündinud samanimelisi isikuid. Kuna karistuse puhul oleks vale stigmatiseerimine sedavõrd ohtlik, siis me eeldame, et kui keegi võtab lapsehoidja või korteriühistus on mingisugune probleem, siis on ikkagi võimalik isikukoodi kasutada. Aga kas [peaks olema] loetelu või mitte elatisvõlglaste kohta? Iga inimene saab sealt ikkagi teda huvitavat isikut vaadata. Elatisvõlglast saab vaadata, kõik inimesed saavad seda vaadata.

Ester Karuse, palun! 

Aitäh! Te enne ütlesite, et Eestis on maailma kõige avalikumad ja paremad ning lihtsasti kasutatavad registrid. Mina ütlen küll, et see ei vasta tõele. Kui üldse kuskil on avalikud registrid, siis ilmselt USA-s, kus on ka avalikud vanglaregistrid ja seksuaalkurjategijate kaardid lausa olemas. Ei ole ju võimalik täna teha inimese kohta päringuid, kui sa just tööandja ei ole, kes endale lapsega töötajat palkab. Nii nagu Riina Sikkut, vaatasin ka mina ise järele. Sellised teod nagu pedofiilia peaksidki ju olema elu lõpuni avalikud ja seda peavadki teadma ümberkaudsed inimesed. See on ju meie kõigi turvalisus lõppude lõpuks. Kui tavainimene tahab teha päringuid, siis esiteks tuleb tal selle eest maksta ja teiseks peab ta teadma selle inimese isikukoodi. Nüüd, kui te teate seda ootust, siis mis ikkagi on muutunud [pärast] ettevaatust.ee lehekülje [loomist] ja mis on teie järeldused sellest? 

Kahjuks te esitasite oma küsimuses valeandmeid, mida ma olen vastates väga mitu korda juba ümber lükanud. Selleks, et meid praegu vaatavatel inimestel ei tekiks ekslikku arusaama, kordan rahulikult ja selgelt uuesti. Alates karistusregistri avalikuks tegemisest – ma nüüd peast ei suuda öelda, kas see oli äkki juba 2014. aastal – on olnud seal kõik päringud, mida tehakse lastekaitseseaduse alusel, ilma tasuta. Tasu tuleb maksta ainult siis, kui inimene huvi pärast teeb kellegi suhtes päringut. Lastekaitseseaduse § 21 näeb ette, et kõikidel inimestel on Eesti ühiskonnas kohustus laste turvalisuse eest seista. See tähendab seda, et kõik inimesed saavad teha lastekaitseseaduse alusel tasuta päringut karistusregistrist. Selleks tuleb minna karistusregistrisse ja valida sealt õiguslikuks aluseks lastekaitseseadus. See võimalus on kõikidel Eesti inimestel, see on ilma tasuta, igaüks saab sealt kontrollida ja vaadata ilma tasu maksmata. Ehk teie väited, mis te tõite, ei vasta tõele. 

Tõsi on see, et tuleb teada [päritava] inimese isikukoodi. Isikukood on vajalik sellepärast, et meil on väga palju samanimelisi inimesi. Kahjuks me oleme näinud juba selle eraregistri puhul, et näiteks samanimeliste inimeste puhul on pandud nimekaimu pilt üles. See tekitab väga palju traumat nendele inimestele. 

Meil on ka Euroopas palju kohtuotsuseid selle kohta, mis ütlevad, et selline kahju süütule inimesele, kes ei ole mitte midagi valesti teinud, aga kes eksituse tõttu on sattunud näiteks mingisugusesse eraõiguslikku karistusregistrisse, on pöördumatu. Tal ei õnnestu mitte kunagi ennast sellest puhtaks pesta, kuigi ta ei ole mitte midagi valesti teinud. Ja selleks, et me ühiskonnas ohvreid juurde ei tekitaks – ma usun, et meil teiega on ühine eesmärk, et meil ei oleks ühiskonnas süütuid inimesi, keda me oleme ise ohvriks muutnud –, on see isikukood vajalik. Enamiku inimeste isikukood, nii nagu ka hiljutine Geeniuse eksperiment näitas, on kiiresti leitav. Selles mõttes ei ole kasutus keeruline, aga see on tasuta.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui me läheme läbirääkimiste juurde, siis Riina Sikkut, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Hea esimees! Tõesti, tund on hiline. Ma mõtlesin, et igaks juhuks, selguse saamiseks küsin, kuna tõesti mina ministri vastustest aru ei saanud. Ma lõpuks ise küsisin. Kas teie saite samamoodi aru, et minister ütles, et jah, tegeldakse sellega, et karistusregistris muutub näiteks valge taust helesiniseks või et menüüpealkirjad muutuvad, aga seda minister ei väljendanud, et päringuid saab teha tasuta või ülevaade andmetest muutub paremaks inimese seisukohast, et vastata ühiskonna ootustele?

Aitäh! See, kuidas iga Riigikogu liige asjast aru sai, on iga Riigikogu liikme enda asi. Teie võimalus on võtta siin läbirääkimistel sõna ja öelda, kuidas teie sellest aru saite. See ongi debati osa. Aga seda, kuidas istungi juhataja asjast aru sai, ei pea siin küll kuidagi hakkama küsimustega kontrollima. Nagu ma ütlesin, iga Riigikogu liige saab omamoodi vastustest aru ja sellest lähtuvalt kujundab ta oma seisukoha. 

Aga nüüd ma tõesti avan läbirääkimised. Palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate nimel Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh! Tuleb tunnistada, et ministri vastustest oli tõepoolest raske aru saada. Lisaks sellele, et minu arust nendele küsimustele, mis olid arupärimises esitatud, ei olnud vastatud isegi mitte selles järjekorras ja vastuseid väga paljudele küsimustele ka ei tulnud, siis on väga keeruline anda hinnangut sellele, mida minister konkreetselt nende esitatud küsimuste kohta arvab. 

Aga kui seda arutelu, kui nii võib nimetada, kuidagi kokku võtta, siis võib-olla ma toon välja selle, et ühiskondlikust survest, mille on eraalgatuslikult praegu tekitanud mures olevad Eesti kodanikud, on olnud mingit kasu. Minister on natuke süvenenud nendesse teemadesse ja vähemalt vaadanud järele, kust need vead on tekkinud nendes küsimustes. Aga natuke liiga väheks jäi minu arust seda poolt, mis nüüd edasi hakkab saama. 

Väga tore on, et seoses elatisvõlgnike registriga on saabumas selgus. Ma saan aru – ka ministri vastusest lõpuks sain ma niimoodi aru –, et see liigub sellest ebaloogilisest kohast ära ja seda on võimalik edaspidi lihtsamini leida. Aga ma arvan, et me ilmselt peame edaspidi jätkama seda diskussiooni nii avalikult kui ka ministriga, sellepärast et praegu jäi õhku ikkagi liiga palju küsimusi. Meil on kohe varsti, pärast seda arupärimist üks teine arupärimine, mis ka tegelikult mingis osas kattub sellega. Nii et seal me saame muid küsimusi paremini lahata. Aitäh!

Aitäh! Nii, rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Me liigume edasi eespool mainitud järgmise arutelu juurde ehk lõpetame kuuenda päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume seitsmenda päevakorrapunkti juurde, mis on Riigikogu liikmete Züleyxa Izmailova, Helmen Küti, Jaak Aabi, Anti Allase, Andre Hanimäe, Reili Ranna, Madis Kallase, Riina Sikkuti ja Lauri Läänemetsa poolt justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale esitatud arupärimine laste vastu suunatud seksuaalkuritegude karistuspoliitika kohta. Palun arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Züleyxa Izmailova. Palun!

Just nii. Meie arupärimine sai esitatud 6. aprillil ja me soovime ministrilt teada erinevate laste vastu suunatud seksuaalkuritegude karistuspoliitika kohta. Seekord ma palun ministril ikkagi küsimus korrektselt ette lugeda ja vastata sellele. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Eelmine arutelu ja arupärimine oli igati asjakohane. Väga harva on hetk, kui ma tulen siia pulti ja ütlen, et mul on maailmavaateline põhimõtteline eriarvamus arupärimise esitajatega. 

Siinkohal ma räägin kahest teemast. Esiteks sellest, mida arupärijad on ette heitnud. Nad on öelnud, et kui seadustes sätestatud karistusmäärad on ministri hinnangul piisavad, kuid tegelikkuses rakendatakse sageli tingimisi vangistust või vabastatakse süüdimõistetud ennetähtaegselt, siis pole küsimus üksnes normi olemasolus, vaid selles, kuidas riik neid norme laste kaitseks rakendab. See tekitab tõsise kahtluse, kas valitsuse senine lähenemine on olnud suunatud eeskätt laste turvalisuse tagamisele või pigem karistuspraktika pehmendamisele. Sarnast motiivi kordub arupärimises veel mitu korda. 

Vaadake, ma olen sunnitud alustama sellest: ma olen sunnitud teile meelde tuletama, et Eesti Vabariigis ei mõista õigust mitte valitsus – valitsus ei tegele karistuspraktika pehmendamisega –, vaid sellega tegeleb kohus. Kohus on sõltumatu, iseseisev ja teeb oma otsused iga kuriteo kohta vastavalt asjaoludele. Need asjaolud on sellised, mida iga kord hindab kohtunik. Näiteks hindab kohtunik seda, kui suur on kurjategija isiklik süü. Ta hindab kuriteo raskust. Kahte inimest ei hinnata ühtemoodi, isegi kui nad rikuvad sama seadusesätet. Samuti on seal preventatiivsed eesmärgid. 

Lastevastaste seksuaalkuritegude puhul on oluline näiteks see, kas kuritegu oli väiksema lapse vastu – mis on suurem, raskem kuritegu, pikema karistusega – või oli see 17-aastase vastu, kui karistusmäärad on väiksemad. Oluline erinevus on ka selles, kas kuriteol oli füüsiline seksuaalne kontakt lapsega või oli tegemist mittekontaktse seksuaalkuriteoga. Väiksemad karistused mõistetakse mittekontaktsete seksuaalkuritegude eest, näiteks lapsele pornograafilise materjali näitamine, lapse veenmine, et ta saadaks alasti pilte, interneti kaudu seksuaalse iseloomuga suhtlus, lapsporno vaatamine või selle levitamine. Seal on väga-väga palju asjaolusid, korduvus – ma ei hakka seda kõike ette lugema –, aga vabandust, mitte ükski nendest ei sõltu valitsusest. Otsuseid teeb ikkagi kohus. 

Te olete arupärimises välja toonud, et normid on nagu okei, aga norme ei rakendata õigesti. Vaadake, see on nüüd niisugune asi, kus me ei saa poliitikutena kohtu töösse sekkuda. Kui me vaatame karistusi, siis karistused tõesti on meil ikkagi karmid. Näiteks vägistamise eest, kui see on noorema kui 18-aastase isiku suhtes, karistatakse süüdlast 6–15-aastase vangistusega. Kui isikut on varem sarnase kuriteo eest karistatud, võib karistuseks määrata eluaegse vangistuse, see on karistusseadustiku § 141. Tahtevastane sugulise iseloomuga tegu alaealise suhtes – 3–15 aastat vangistust. Vägivalla puudumise korral suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu lapseealisega – kuni viieaastane karistus. Piirang ei kehti, kui vanusevahe on kuni viis aastat ja laps on 14–16-aastane. Kui laps on noorem kui 14-aastane, on karistus kuni kaheksa aastat vangistust. Seksuaalse eesmärgiga kokkuleppe sõlmimine – rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Seksuaalne ahvatlemine – rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Seksi ostmine alaealiselt – kuni viieaastane vangistus. Inimkaubandus alaealise suhtes – kahe- kuni kümneaastane vangistus. Lapsporno valmistamine ja hoidmine – rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Ja teadlik juurdepääsu taotlemine lapspornole või sellise etteaste jälgimine on karistatav rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega. 

Nii et ma kordan veel, et arupärimise põhitoon, miks valitsus on püüdnud karistuspraktikat kuidagi pehmendada, absoluutselt tõele ei vasta. Otsuseid teeb kohus, õiglaselt ja nende normide piires, mis on. Oluline on ka märkida, et on hiljutine Riigikohtu lahend nr 3-4-1-13-15, mis tegi põhiseaduspärasuse kontrolli karistusseadustiku § 141 lõikele 2. Selle kaasuse sisu oli selles, et isik X mõisteti süüdi selles, et ta pani korduvalt erinevatel kuupäevadel, täpsemalt tuvastamata aegadel, käe seitsmeaastase kannatanu aluspükstesse. (Hääl saalist.) Ma ei räägi muud juttu, ma vastan sellele, mida te arupärimises küsisite. Te arupärimises küsisite, kas valitsus on karistuspraktikat pehmendanud, ja mina seletan teile, et ei ole pehmendanud. (Juhataja helistab kella.) See absoluutselt ei puutu sellesse.

Head kolleegid! Las minister vastab. Tal on veel 8 minutit ja 50 sekundit aega, loodetavasti ta jõuab ka teie küsimusteni.

Ühesõnaga, ma lugesin ette teie arupärimist, alustasin selle ettelugemisega, nii nagu te soovisite. Te ise soovisite, et ma teie arupärimise ette loen. Ma seda tegin. (Hääl saalist.) Teie esimene küsimus ongi see, et tegelikus kohtupraktikas piirdutakse sageli tingimisi vangistusega või ennetähtaegse vabastamisega. Ma ei ole selleni veel jõudnud. Ma räägin, kuidas kohus otsuseid teeb. Selle kohta te olete ju küsinud, et kuidas kohus otsuseid teeb ja miks kohus erinevaid karistusmäärasid mõistab, isegi sama teo eest kahele [erinevale] inimesele. See on see, mida te olete siin mustvalgelt küsinud. Ma selgitan teile, miks see niimoodi on. Sellel ei ole mingit seost valitsuse tegevusega. 

Nüüd edasi. Riik on vastu võtnud kriminaalpoliitika alused, need on Riigikogus heaks kiidetud. Kogu meie karistuspoliitika on tõenduspõhine, põhineb terviklikul ja tõenduspõhisel lähenemisel. Niimoodi on Riigikogu otsustanud ja see on ka väga mõistlik. Eelmises küsimuses oli juttu USA-st, kus on väga pikad vanglakaristused ja kus vanglakaristusi on just kättemaksu idee realiseerimiseks peetud karistuspoliitika keskseks osaks. Rakendatakse ka surmanuhtlust. Samal ajal me näeme, et 2025. aastal kandis [USA-s] vanglakaristust 355 inimest 100 000 elaniku kohta, Eestis 93. 355 – 93! Tapmisi pandi USA-s 2025. aastal toime 100 000 elaniku kohta 10,4, Eestis 2,15. Kontaktseid seksuaalkuritegusid oli vaatamata väga pikkadele karistustele 100 000 elanikkonna kohta 65,5, Eestis 31,5 ehk rohkem kui poole vähem. 

Seega, eeldus, et pikk vanglakaristus teeb ühiskonda turvalisemaks, tõenduspõhiselt ei vasta tõele. Seda on tõendanud ka mitmed uuringud. Näiteks tõid 700 erinevat preventsioonialast uuringut koondanud teadlased 2013. aastal välja, et karistuste karmistamine ei muuda ühiskonda turvalisemaks. Veel kord: ma lugesin teile ka ette, et meie karistused on ikkagi päris pikad ja karmid. 

Nüüd sellest, kuidas neid karistusi tegelikult määratakse. (Züleyxa Izmailova saalist: "Ma palusin ministril need küsimused ette lugeda. Ja vaadake! Mis toimub?")

Hea kolleeg! 

Ma lugesin ette teie küsimused. 

Ministril on aega viis minutit vastata, las ta vastab ära nendele küsimustele. 

Ma lugesin ette teie küsimused. Ma loen teie küsimustest. (Züleyxa Izmailova räägib saalist.) Te küsisite seda, kas laste turvalisust kaitseb piisavalt olukord, kui tegelikus kohtupraktikas piirdutakse sageli tingimisi vangistusega või ennetähtaegse vabastamisega. Teie soov on ju, et vangistus oleks pikem.

Head kolleegid! Kui siin läheb selliseks emotsionaalseks aruteluks, siis me võtame vaheaja. Ma ei tee nalja. No meil ei ole mõtet seda arutelu siis sellisel kujul jätkata. Proua minister, jätkake. (Züleyxa Izmailova räägib saalist.)

Nii, ma olen endiselt teie esimese küsimuse juures, kus te küsisite selle kohta, et seadustes on ette nähtud kuni 15-aastane vangistus, kuid tegelikus kohtupraktikas piirdutakse sageli tingimisi vangistusega või ennetähtaegse vabastamisega. Küsisite, kas see on õiglane ja kaitseb laste turvalisust piisavalt. Ma tõin teile välja, et tõenduspõhiselt on Eesti karistuspoliitika lastele turvalisem, kuna seksuaalkuritegusid on meil oluliselt vähem kui nendes riikides, kus karistused on oluliselt pikemad. 

Vaatame, kuidas neid karistusi tegelikult mõistetakse. Aastatel 2021–2025 mõisteti lastevastastes seksuaalkuritegudes süüdi ligi 400 isikut, nendest reaalne vangistus [määrati] igale viiendale. Nii nagu ma enne nimetasin, kuriteod jagunevad kontaktseteks ja mittekontaktseteks. Reaalne vanglakaristus mõistetakse reeglina kontaktsete seksuaalkuritegude eest ja tingimisi vanglakaristus, mis teid siiski on huvitanud – vähemalt niimoodi ma loen teie arupärimisest –, on mittekontaktsete kuritegude eest. 

Kui me vaatame kokku paragrahvide järgi, siis aastatel 2020–2025 on vanglasse saabunud isikud süüdi mõistetud järgmiste paragrahvide järgi. Karistusseadustiku § 141 lõike 2 punkt 1 – alaealise vägistamine, 70 isikut, keskmine määratud vanglakaristus 8,2 aastat. Sugulise iseloomuga tegu alaealise suhtes – 24 isikut, keskmine vanglakaristuse pikkus 6,6 aastat. Suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu mõjuvõimu kasutades – 9 isikut, keskmine karistuse pikkus 10,3 aastat. Suguühe järeltulijaga – 13 isikut, keskmine karistuse pikkus 8,2 aastat vanglas. Suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu lapseealisega – 20 isikut ja keskmine karistuse pikkus 5,8 aastat. Alaealiselt seksi ostmine – 14 isikut ja keskmine karistuse pikkus 6,5 aastat. 

Te küsisite, kas kurjategijatele sageli ei mõisteta teo raskusele vastavat karistust. Tutvustasin teile eelnevalt, mida kohtud arvestavad. Olen kolmanda küsimuse juures. (Hääl saalist.) Teises küsimuses te küsisite: kas möönate, et praegune rakenduspraktika ei rahulda ühiskonna õiglustunnet? Lugesin ette vanglakaristuste pikkused, mis on reaalselt määratud. Mul on raske öelda, kas need rahuldavad ühiskonna õiglustunnet või mitte. Vanglakaristuse pikkus oli keskmiselt 5,8–10,3 aastat.

Nüüd edasi, kolmas küsimus. Kas teie hinnangul on laste seksuaalkasvatuse ennetustöö rõhutamine piisav vastus olukorras, kus küsimus ei ole ainult ennetuses, vaid ka selles, et kurjategijatele ei mõisteta sageli teo raskusele vastavat karistust? Ma ei saa öelda, et meie kohtud ei tee head tööd. Minu arust teevad meie kohtud head tööd. Kurjategijatele mõistetakse teo raskusele vastav karistus. Kohtute ülesanne on mõista kurjategijatele teo raskusele vastav karistus. See sõltub väga paljudest asjaoludest, mida ma alguses tutvustasin. 

Kindlasti koosneb kriminaalpoliitika erinevatest osadest. Need ei vastandu üksteisele, vaid täiendavad üksteist. Seksuaalkasvatus ja ennetustöö on äärmiselt vajalikud selleks, et kuritegusid ära hoida. Ma usun, et meie kõigi ühine eesmärk on see, et ühtegi lastevastast seksuaalkuritegu Eesti ühiskonnas ei toimuks, ühtegi last ei seataks ohvriks. See on äärmiselt oluline. Juhul, kui kuritegu on toimunud, siis loomulikult tuleb kurjategijale mõista teo raskusele vastav karistus, ja seda kohtud ka teevad. Seda ei tee valitsus, seda ei tee minister. Vastupidi, ministril on isegi keelatud sekkuda kohtute õigustmõistvasse tegevusse, ja sellel on ka omad põhjendused.

Nüüd, te küsisite siin veel reaalse vangistuse kohta. Ma lugesin ette neljanda küsimuse. 

Kas soovite lisaaega? 

Jah, palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Jah. Te küsisite ennetähtaegselt kriminaalhooldaja [järelevalve] alla vabanemise kohta. Ennetähtaegselt kriminaalhooldaja [järelevalve] alla vabanenuid on umbes kolmandik neist, kes on vanglas karistust kandnud, ja kaks kolmandikku kannab vanglas karistuse lõpuni. Need on need, kes on [toime pannud] lastevastase seksuaalkuriteo. 

Vanglast tingimisi vabanemine ennetähtaegselt ei tähenda karistuse lõppu, vaid inimese allutamist käitumiskontrollile. Käitumiskontrollile allutamist saab pidada selles mõttes edulooks, et ainult 3% käitumiskontrollile allutatud kurjategijatest sooritab järgmise kahe aasta jooksul uue kuriteo. See on oluliselt väiksem protsent, kui on üldiselt. See tuleneb sellestsamast [asjaolust], mida ma olen mitu korda öelnud, et lastevastased kontaktsed seksuaalkuriteod ehk kõige raskemad kuriteod kahjuks juhtuvad sageli lapse perekonnas. Lapse vägistaja on sageli kas tema perekonnaliige, sugulane või muu lähedane tuttav. Need on sellised inimesed, kes pärast seda, kui nad on vanglakaristuse ära kandnud, ei lähe piltlikult öeldes poe taha uut last murdma. Nad on ühe või mitme lapse suhtes, kes neil perekonnas on, kuriteo toime pannud pikaajalise manipuleerimise ja mõjutuse tulemusena. Selles mõttes on uute kuritegude toimepanemise risk võrreldes kõikide teiste kuritegudega väga madal. 

Ma tõin USA näite: karistuste pikendamine annaks ühiskonna turvatundele tegelikult vastupidise tulemuse. Väga pikka aega vanglas viibinud inimene kaotab viimasedki sotsiaalvõrgustiku idud või võimalused tööle saada ja tal ei jäägi lõpuks muud üle, kui hakata muid kuritegusid sooritama. Kui me tahame, et ühiskonnas oleks vähem kuritegusid, siis peab kriminaalpoliitika olema tõenduspõhine, ja Eestis see tõenduspõhine on. Praegu ei ole ühtegi tõenduspõhist alust karistuspraktikat karmistada, mille kohta te kogu aeg küsite. Aga veel kord: karistuspraktikat teevad kohtud, karistuspraktikat ei tee valitsus ega minister. 

Kas valitsus kavatseb teha seadusemuudatusi, mis välistaksid tingimisi vangistamise kohaldamise laste vastu toime pandud raskete seksuaalkuritegude puhul või oluliselt piiraksid seda? Ei ole kavatsust, sest praegu, nagu ma ütlesin, annab käitumiskontrollile allutamise kaudu vabanemine oluliselt väiksema retsidiivsuse. Me ei taha ju rohkem kuritegusid. 

Te küsisite veel vanglarendi kohta. No need ei ole absoluutselt seotud. Kohtud teevad ikkagi otsuseid selle kohta, kas inimene vanglasse määrata või mitte, ja see sõltub konkreetse kuriteo asjaoludest. Karistuste määramisel puudub igasugune seos võimaliku Eesti-Rootsi vanglarendi teemaga. 

Ja kümnes küsimus. Kas nõustute, et laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude puhul peab riigi sõnum olema ühemõtteline? Ennetus on oluline, kuid see ei saa asendada ranget ja reaalselt täidetavat karistust. Jah, loomulikult, mõlemad on olulised, nii ennetus kui ka range ja reaalselt täidetav karistus. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Mu küsimus koosneb kahest osast, palun vastata lühidalt. Kui süüdimõistetule määratakse kriminaalhooldus, siis kui tihti ja milliste meetoditega kontrollitakse, ega ta ei puutu kokku lastega ega satu keskkondadesse, kus võib tekkida uus risk? 

Küsimuse teine pool: kas karistuspoliitika kujundamisel arvestatakse ka lapse ja pere hilisemaid kulusid, [mis on seotud] näiteks teraapiaga, koolist eemale jäämisega, tervisekahju või pikaajalise traumaga? See võib kesta praktiliselt terve elu. Kuidasmoodi on siin lahendatud riigi osa?

Aitäh! Väga head küsimused. Kõigepealt, mis puudutab käitumiskontrollile allutamist, siis seal on väga palju erinevaid võimalusi. On selliseid käitumiskontrollile allutatuid, kellel on jalavõru ja kellel on lubatud liikuda ainult kodu, poe ja töökoha vahet. Töökoht peab loomulikult olema selline, kus puudub vahetu kokkupuude lastega. Ja on selliseid käitumiskontrollile allutamisi, kus inimene saab ravi, peab ravil käima. On ka terve rida tõenduspõhiseid programme, mida riik pakub. Ma ei hakka neid pikemalt tutvustama, kuna te soovisite lühikest vastust. 

Mis puudutab ohvrite abistamist, siis loomulikult on see äärmiselt oluline. Selle eest vastutab Sotsiaalministeerium. Siinkohal saan rõhutada, et alates lastemajateenusest, kus ohvreid aidatakse nende vaimset tervist võimalikult hästi säästvalt, lõpetades Sotsiaalkindlustusameti muude vaimse tervise teenustega – loomulikult võiks teenuseid olla rohkem –, üht-teist riik siiski teeb. Ma olen nõus, et ohvrite aitamises on Eestil veel pikk tee minna.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab järgmist. Kas ministeerium on võrrelnud Eesti karistuspraktikat teiste Euroopa Liidu riikide omaga just täide viidud karistuste, mitte üksnes seaduses sätestatud karistusmäärade alusel?

Aitäh! Sellist võrdlust oleks väga keeruline teha, sest ka Eestis võivad kaks inimest teha täpselt samasuguse kuriteo ja saada väga erinevad karistused. See sõltub väga paljudest asjaoludest, mida ma alguses ainult väga lühidalt tutvustasin. Nii et selles mõttes ei ole isegi Eestis kahte inimest, kes on teinud täpselt samasuguse kuriteo, isegi kui näiteks laps on olnud täpselt sama vana. Karistused võivad olla väga erinevad, neid ei ole võimalik võrrelda. Karistuse määramine sõltub ikkagi väga paljudest asjaoludest. Väga suur vahe tuleb juba sellest, kas on kokkuleppemenetlus – siis on kolmandiku võrra lühem karistus – või on täispikk menetlus. Kokkuleppemenetlusega peab alati ka ohver nõus olema.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Teie ettekandest jäi mulje, et te olete asunud kurjategijate poolele. Rääkisite, milliseid kannatusi põhjustab neile pikk vanglakaristus – et pärast nad ei leia tööd ja on ühiskonnas tõrjutud. No õigustatult! Nad on teinud midagi väga jubedat: nad on hävitanud lapse elu, kui nad on last väärkohelnud.

Aga minu küsimus ka. Tänane arutelu ei ole tekkinud tühja koha pealt. Inimesed tajuvad, et karistuspraktika pedofiilide suhtes on liiga leebe. Meil on küll seadused, mis võimaldavad pikkadeks aastateks pedofiilid kinni panna, aga mõistetakse ainult tingimisi karistus. Minu küsimus teile on: kas teie arvates on kõik korras, nii et ei olegi millegi üle meil põhjust täna arutleda?

Aitäh! Vastan kolmes osas. Kõigepealt, ma pean seda arutelu väga oluliseks, sellepärast et see, kui me aina rohkem sellel teemal räägime, on ka üks ennetuse [viis] seksuaalkuritegude puhul. On äärmiselt oluline, et sellel teemal räägitakse, ja see arutelu siin on väga oluline. 

Kindlasti, ma olen ka ise pannud meedias seda tähele, et inimesed tajuvad karistusi erinevalt ja sageli lähevad asjad sassi. Näiteks pannakse ühte patta seksuaalne ahistamine, mis on ainult väärtegu, ja [mõni raskem kuritegu]. Suur pahameel tekkis näiteks ühe koolipsühholoogi üle, kellele oli määratud rahaline karistus väärteo korras ahistamise eest, aga inimestel jäi tähelepanuta, et tolle inimese suhtes oli parasjagu veel kaks kriminaalmenetlust pooleli. Ehk vanglakaristus alles tuleb. Nii et erinevate kuritegude ja väärtegude eest on tõepoolest karistused väga erinevad. See on täitsa arusaadav, et need võivad päris sassi minna. 

Ja nii nagu ma olen mitu korda rõhutanud, on karistuste puhul ikkagi kohtunik see, kes kaalub kõiki asjaolusid. Võtame näiteks kaks näidet. Ühel juhul on gümnaasiumi lõpupidu ja mitte et ma seda kuidagi õigustaks, võib tekkida näiteks selline olukord, kus noored on kahetsusväärselt purjus. On neiu purjus, on noormees purjus. Noormees on 18-aastane, neiu on 17-aastane, nad satuvad alasti olekus korra kokku, tahtevastaselt. Ja teine olukord: on näiteks 43-aastane mees ja kolmeaastane laps ja ka tahtevastane sugulise iseloomuga tegu, korduv. Võib-olla karistus ikkagi ei peaks täpselt ühesugune olema. 

Nii et teo iseloom, teo toimepanija senine karistatus, see, kas lapsega on manipuleeritud, lapse vanus – on väga-väga palju asjaolusid, mis karistust mõjutavad. Hiljuti mõisteti 11-aastane vanglakaristus inimesele, kes pargis ründas võõrast alaealist. Sellel puhul tundus, et see ühiskonna õiglustundele ikkagi vastas. Kahjuks on väga raske hinnata konkreetseid asjaolusid, kui inimestel ei ole kõiki detaile teada. Ja väga paljud juhtumid on ka ohvrite kaitseks kinnised. 

Ma lugesin teile ette vanglas istutud keskmised ajad – need ei ole lühikesed. Ma rõhutan väga olulisena seda, et ma kindlasti ei ole kurjategijate poolel. Ma pean lapsevastaseid kuritegusid ja lapsevastaseid seksuaalkuritegusid erakordselt jälkideks ja jälestusväärseteks. Ma tahan, et mitte ükski laps ei satuks ohvriks. Ja sellepärast on äärmiselt oluline, et me ei tekitaks kuritegevust ühiskonda juurde. Me peame tegema kõik selleks, et neid kuritegusid ei juhtuks. Ma tõin näite, et oluliselt pikem vanglakaristus tegelikult toob kaasa selle, et ühiskonnas on kuritegevust rohkem, ja sellepärast see ei ole tõenduspõhiselt õige. Me tegelikult ju ei taha, et neid kuritegusid oleks rohkem. See on see põhjus. Ma mitte kuidagi ei ole kurjategijate poolel. 

Ja ma pean väga oluliseks seda, et Eestis on eluaegne sotsiaalne karistus. Sinu karistusandmed on elu lõpuni näha kõikidele inimestele ja sul on elu lõpuni lastega vahetu kokkupuutumise keeld töötamisel. Sa saad töötada võib-olla kuskil ehitusel või niimoodi, aga on terve rida töökohti, mis sinu jaoks on kinni. Iga inimene saab igal hetkel vaadata, et sul on see karistus olnud. See ei kustu kunagi.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tegelikult võttis eelküsija väga hästi kokku, et meie arupärimise sisu ongi see, et ühiskonna õiglustunne on saanud ka meie hinnangul kõvasti riivata. Sest nii nagu te ise ütlesite, laste vastu toime pandud seksuaalkuriteod on kõige karmimad kuriteod üldse, millest me räägime. Võib-olla see on filmide liialdus või ilukirjanduslik liialdus, aga me teame, et vanglakultuuris on kõige karmim omakohus just nendesamade isikute vastu, kes on pannud midagi sellist toime laste vastu. 

Meie oma küsimuses ei süüdista kuidagi kohtuid. Me ei taha kuidagi öelda, et kohtud teeks oma tööd valesti. Meie arupärimise mõte on see, et kas me ei peaks midagi seadustes muutma, et karistused laste vastu toime pandud kuritegude puhul oleksid oluliselt karmimad. See on asja mõte. Kas te seda, ma saan aru, siis ei toeta?

Vaatame tõenduspõhiselt. Ma tõin kaks näidet, USA näite ja enam kui 700 uuringut kokku paneva põhjaliku süvaanalüüsi, mis näitab, et karistuste karmistamine ei tee ühiskonda turvalisemaks. Vastupidi, pikemat aega vanglas istunud inimesed sooritavad suurema tõenäosusega hiljem uusi kuritegusid. Karistus peab olema loomulikult piisavalt heidutava pikkusega. Lugesin ette reaalselt määratud vanglakaristuste pikkused. Kui me neid pikendaksime näiteks kahekordseks, siis see ei teeks ühiskonda turvalisemaks. 

Sellistel kurjategijatel on korduvkuritegevuse [tõenäosus] erakordselt väike – 3%. Loomulikult on ka 0,1% või üksainuke laps [ohvrina] ülemäära. Aga kui me võrdleme teiste kuritegudega, siis näiteks lähisuhtevägivalla puhul on korduvkuritegevuse [tõenäosus] 14% ja kogu kuritegevuse pildis üldiselt on see 16% ja 27% vahel. Lastevastaste seksuaalkuritegude puhul on see 3%. See, nii nagu ma ütlesin, tuleneb väga paljuski sellest, et kurjategija on kahjuks sageli lapse pereliige, sugulane või väga lähedane tuttav. 

Kui me tahame neid kuritegusid ära hoida, siis selleks on uuringute põhjal kõige tõhusam laste seksuaalkasvatus. Seksuaalkasvatus ei tähenda mitte, ma ei tea, seksimise õpetamist või midagi niisugust, vaid see tähendab seda, et lapsele õpetatakse seda, kus on tema keha piirid ja mida mitte keegi temaga teha ei tohi. Et laps saaks aru, kui temaga midagi valesti tehakse, ja laps saaks aru, et häbi on alati teo toimepanijal. Selle väga selge õpetamine ja manipuleerimise äratundmise õpetamine on hästi olulised. Kuna väga paljud nendest kuritegudest on [toime pandud] pereringis, on hästi oluline seda lastesõimedes, lasteaedades ja tõesti ka algkoolis väga tõsiselt teha. See on tõenduspõhiselt kõige tõhusam ennetus kuritegevuse vastu. 

Kõik muud asjad, mis mõjuvad – siiski küllaltki pikad vanglakaristused, eluaegne sotsiaalne karistus karistusregistri avalikkusest tulenevalt –, on kõik sellised asjad, mis on heidutanud. Korduvkuritegevuse [tõenäosus] on erakordselt väike. Nulli ei ole üheski riigis. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Euroopa Liidu tasandil on ka selle teemaga tegeldud, just nende kuritegude aegumistähtaegadega. Tegelikult on juttu alaealiste seksuaalse väärkohtlemise direktiivi uuendamisest. 2024. aastal tegi komisjon ettepaneku just aegumistähtaegade kohta: et see hakkaks jooksma kannatanu täisealiseks saamisest ning oleks vähemalt 20, 25 või 30 aastat pikk. Euroopa Parlament läks sellest veel kaugemale: 17. juulil 2025 vastuvõetud parlamendi seisukoht nägi ette 30 aastat raskusastmelt madalama kategooria puhul, 35 aastat järgmise puhul ja ülejäänute puhul aegumistähtaeg puudub. Kas Eestil on selles küsimuses seisukoht? Ka teie Euroopa Liidu Nõukogus esindate Eestit. Milline see on?

Aitäh! Just täna oli see õiguskomisjonis arutelul. Eesti toetab Euroopa Liidu lähenemist.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te ütlesite kohe arupärimise alguses, et jääte lastevastaste seksuaalkurjategijate karmima karistamise suhtes meiega maailmavaateliselt eriarvamusele. Kui näiteks poevarguste puhul mõistan ka mina, et inimesele võib anda uue võimaluse ja see ühekordne tegu ei peaks teda saatma jääma kogu eluks, siis lastevastaste kuritegude puhul vähemalt minul sellist sümpaatiat ei esine. Uue võimaluse andmine ei tundu kuidagi olevat proportsioonis selle teoga. 

Nagu ka te ise oma vastustes olete välja toonud, on lastevastaste seksuaalkuritegude korral pea pooltel juhtudel toimepanijaks pereliige või lähisugulane, muudel juhtudel valdavalt lähituttavad ja vaid 9%-l juhtunutest paneb lastevastase seksuaalkuriteo toime võõras. Te lugesite väga hoolikalt ette erinevaid seaduse paragrahve maksimaalsete karistuste kohta, aga ometi me ju näeme praktikas, et valdavalt mõistetakse selliste kuritegude eest tingimisi vangistus ehk sisuliselt null päeva reaalset vangistust. See tähendab, et inimene, kes on lapse suhtes toime pannud seksuaalkuriteo, võib pärast kohtuotsust jätkata oma igapäevaelu. 

Samamoodi te eksitasite meid lastega töötamise piiranguga seoses. Te teate väga hästi, et see lastekaitseseaduse pügal puudutab ainult vahetult lastega kokku puutuvaid spetsialiste. Ehk palun selgitage, kas te teadlikult eksitate meid või mis on selle põhjus. 

Teie aeg. Proua minister, palun!

Teie küsimuses, ma pean tunnistama, oli ikkagi terve rida eksitusi. Hakkan tagantpoolt pihta. Võtke lahti lastekaitseseaduse § 18: seal on kirjas, et lastega vahetult kokku puutuv isik. (Saalist räägitakse.) Jah. Lastega vahetult kokku puutuv isik on väga laialt tõlgendatav, aga see on tõesti töötamise keeld. Nii. Vaadake lastekaitseseaduse § 21, mida ma olen mitu korda siin ka tsiteerinud: see paneb igale ühiskonnaliikmele kohustuse laste osas ettevaatust, tähelepanelikkust ja ohust hoidumist ette näha. Selle alusel saab teha tasuta päringut karistusregistrist. 

Nüüd, karistusregistrist me enne pikalt rääkisime. 8% oli täiesti võõraid inimesi. Eestis on täiesti selge, et lastevastase kontaktse seksuaalkuriteo puhul jääb sotsiaalne karistus elupäevade lõpuni. Siin, ma saan aru, me oleme ühel meelel, et on õige, et see on elupäevade lõpuni. Kuidagi ei ole niimoodi, et seda oleks kuidagi varjatud või et seda [teavet] oleks kuidagi kinni pandud, seda ei saaks vaadata või et see inimene saaks kuidagi lastega seotud tööle minna. 

Tõsi on see, et perekonna juurde tagasi võib see inimene minna, kui talle ei ole lähenemiskeeldu pandud. Lähenemiskeeldu saavad perekonnaliikmed taotleda või saab kohus seda omal algatusel määrata, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Kahjuks me teame, et praktikas on perede suhtumine sellistesse asjadesse väga erinev. Kahjuks teame ka näiteid, kus pereliikmed on aidanud kuritegu varjata. On olnud väga keerulisi juhtumeid. 

Ma alguses ütlesin, et maailmavaatelisel eriarvamusel teiega olen selles, et mitte valitsus ei tegele karistuspraktika pehmendamisega, vaid konkreetsete karistuste määramisega tegeleb iseseisev ja sõltumatu kohus. See on see koht, kus meil on erinev arusaam. Siin arupärimises on korduvalt öeldud, et see justkui oleks valitsuse senine lähenemine – ja mitte justkui oleks, vaid on valitsuse senine lähenemine. Valitsuse senine lähenemine ei ole mitte kuidagi mitte midagi pehmendanud ei karistuspraktikas ega mitte üheski muus asjas. Ma loodan, et ma sain nüüd kõik eksitused ära kohendatud.

Züleyxa Izmailova, palun!

Jah, proua minister, inimesed kirjutavad mulle praegu, et teie vastuseid on valus kuulata. Kui rääkida retsidiivsusest, siis üks Norra uuring näitab, et retsidiivsus aastatega just suureneb, paljud kordavad oma tegusid. Veidi üle 5% laste seksuaalse kuritarvitamise eest süüdi [mõistetutest] vahistati uue seksuaalkuriteo eest uuesti kolme aasta jooksul pärast vabanemist, seitse aastat hiljem 13%, 15 aastat hiljem 23%, 25 aastat hiljem 52%. 

Minu küsimus on järgmine. Mitu isikut on viimase viie aasta jooksul mõistetud süüdi laste vastu suunatud seksuaalses ahvatlemises või muudes alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegudes ning kui paljud neist on saanud reaalse vangistuse või tingimisi vangistuse või vabanenud ennetähtaegselt kriminaalhooldaja [järelevalve] alla?

Aitäh! Eestis on võimalik korduva juhtumi puhul eluaegne vanglakaristus, nii nagu ma enne välja tõin. Selles mõttes on pilt päris selge. See on karistusseadustiku § 141 lõikes 2¹. 

Te küsisite ahvatlemise kohta. Seksuaalne ahvatlemine on karistusseadustiku § 179 lõikes 1 ja see on karistatav rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Ma vaatan, kas mul on olemas andmed selle § 179 lõike 1 kohta. Üks hetk, palun! Selle konkreetse paragrahvi kohta mul ei ole. Katsume kirjalikult järele saata vastuse selle konkreetse paragrahvi kohta, seda andmestikku mul täpselt selle paragrahvi kohta ei ole.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui me avame läbirääkimised, on käsi püsti Züleyxa Izmailoval. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Austatud juhataja! Minu viimane küsimus loeti konkreetselt ette meie arupärimisest, see oli küsimus nr 4. Nagu ka te ise olite tunnistajaks, see näitas, et minister ei olnud ette valmistanud: tal ei olnud andmeid, ta isegi ei saanud aru, millest siin üldse konkreetselt jutt käib. See on konkreetne näide selle kohta, et minister on tulnud siia Riigikogu ette, kes on tema tööandja, ette valmistamata. Ma palun teil kui Riigikogu juhatajal ning justiits- ja digiministri erakonnakaaslasel järgmine kord, kui ta siia pulti tuleb, üle vaadata, et minister oleks ikkagi ette valmistanud, sellepärast et see, mis siin täna toimus, on absoluutselt skandaalne. Mina pole sellist asja, mitte midagi sellist selles saalis siin puldis näinud. See ongi minu kommentaar.

Ma küll ei tea, millises saalis teie olete olnud. Mina olen näinud siin saalis igasuguseid asju, siin saalis on aastakümnete jooksul igasuguseid asju tehtud. Ma arvan, et minister vastas peaaegu kõikidele küsimustele. Jah, ühele küsimusele ka ma ise ei kuulnud vastust, aga ta lubas teile selle kirjalikult saata. Nii et juhul, kui te saate kirjaliku vastuse, ma loodan, et saate ka andmed selle kohta, mille kohta te küsisite. Ma ei oska seda kuidagi rohkem kommenteerida. 

Aga nüüd avan läbirääkimised. Palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate nimel Züleyxa Izmailova. Palun!

Ma võtan kohe kõik lisaminutid ka. Aitäh!

Kas te võtate ühe lisaminuti? Või kolm? 

Kõik, mis on.

Kolm lisaminutit, palun!

Aitäh! Tuleb tunnistada, et see õhtupoolik siin täna on olnud päris piinlik. Ja mitte ainult selle pärast, et minister ei vastanud küsimustele sisuliselt, vaid ka kõrgi hoiaku pärast, mis siit puldist nii rahvasaadikute kui ka tavaliste Eesti inimeste suunas tuli. Et kõik siin on lollikesed ja minister on ainuke, kes teab, kuidas asjad käivad, ja tuleb meid õpetama. Selline toon, selline poos minu arust absoluutselt ei sobi tänases olukorras, eriti sellise väga tundliku teema puhul. 

Minister on täiesti avalikult öelnud, et ta peab kehtivat karistuspoliitikat piisavaks, ja rõhutanud, et lahendus peitub eelkõige ennetuses. Kahtlemata on ennetus vajalik ja loomulikult peab tegema taustakontrolle ja kõike muud, aga ennetus ei saa muutuda ettekäändeks, mille varjus lepime leebe karistuspraktikaga. Kui inimene paneb toime kuriteo lapse vastu, siis ei saa riigi sõnum olla, et teeme parema registri või sujuvama kontrolli või et loodame, et kriminaalhooldus teeb oma töö ära. 

Tegelikult on see väga karm reaalsus. Need eksimused, seksuaalkuriteod, mis pannakse laste vastu toime, on eluaegse mõjuga. Me ei räägi siin mitte niisama mingitest pügalatest, vaid me räägime reaalsete inimeste eludest. Ei ole vahet, kas kuriteo toimepanija on võõras või pereliige. Riik peab olema sellises positsioonis, et ta võtab selle hoiaku ja kaitseb seda last edaspidi. 

Loomulikult me peame tegema kõik selleks, et selliseid juhtumeid ära hoida, aga nende ärahoidmiseks aitab väga palju see, kui me rakendame kehtivat õigust sellel määral, mida [seadus] võimaldab. See, et pedofiilid pääsevad enamasti kergete karistustega, annab ikkagi sõnumi, et tehke veel, midagi hullu teiega ju ei juhtu. Kannataja on ja seda koormat kannab see laps ka siis, kui ta on täiskasvanu, ja tema lähedased. Häbitunne ja kõik see jääb ju nendega. Aga meie praktika siin riigis praegu näitab, et sisuliselt on see pedofiilide paradiis. Ja see ei ole minu välja mõeldud väljend. Palun, proua minister, vaadake ringi, mis meie riigis toimub! Tulla siia niimoodi kõrgil toonil rääkima sellest, et tegelikult on kõik hästi – mul on tunne, et te ei ole oma toast enam ammu välja saanud. Niimoodi lihtsalt ei saa. Ma olen tõesti pettunud, et meie justiitsminister lubab endale sellist hoiakut. 

Oleme koos teiste sotsiaaldemokraatidega [vaadanud], kuidas kehtivat olukorda saaks parandada, ja pidanud nõu inimestega, kes selle teemaga ja ohvrite abistamisega tegelevad. Muide, praegu veel saab lehel rahvaalgatus.ee allkirja anda, et kaotada ära aegumistähtajad, mis puudutavad laste vastu suunatud seksuaalkuritegusid. Oleme Riigikogule üle andnud ka otsuse eelnõu, millega kutsume valitsust üles viivitamata kaotama või oluliselt pikendama laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumistähtaegu, lisaks karmistama määratavaid karistusi, töötama välja ohvritele õiglast hüvitissüsteemi – näiteks Soome riigist eeskuju võttes – ning tagama lastega tegelevatele spetsialistidele, sealhulgas politseinikele, prokuröridele, kohtunikele ja teistele menetlejatele spetsiaalset ettevalmistust lapsesõbralikuks õigusemõistmiseks. 

Ma loodan, et see sõnum siit on praegu ka ministrile arusaadav. Nagu me eelmisest vestlusest kuulsime, toimusid täna õiguskomisjonis ka arutelud sellel teemal. Minister on nõus, et aegumine on praegu Eestis problemaatiline, nii et me soovime näha, et juba selle valitsuse ajal võetaks [aegumistähtaegade muutmiseks] ka reaalseid samme. Minu poolt praegu kõik. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Viimaste aastate statistika näitab selgelt, et laste vastu suunatud seksuaalkuriteod ei ole Eestis vähenemas, vaid probleem hoopis süveneb. 2022. aastal registreeriti alaealiste kannatanutega 530 juhtumit, mis puudutasid seksuaalkuritegu. 2023. aastal toimus järsk kasv: registreeriti 637 laste vastu toime pandud seksuaalkuritegu ehk 17% rohkem kui aasta varem. 2024. aastal kasv jätkus: registreeriti 647 alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegu. Prokuratuuri 2025. aasta aastaraamat kinnitab, et probleem ei ole taandunud: eraldi rõhutatakse veebis ahvatlejate, lapsporno käitlejate ja internetikeskkonnas tegutsevate kurjategijate kasvu. 

Minister rääkis siin küll turvalisest riigist ja tugevast õigusriigist, kuid tegelikkuses näeme järjest rohkem juhtumeid, kus lapsed langevad seksuaalkurjategijate ohvriks ning õigussüsteem ei suuda neile pakkuda kiiret ega õiglast lahendust. Prokuratuuri aastaraamatust selgub, et alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegude kohtueelne menetlus kestab keskmiselt üle kümne kuu. Mõne kuriteoliigi puhul venivad menetlused veel pikemaks – koguni 17 kuud, peaaegu poolteist aastat. See tähendab, et laps peab elama koos kurjategijaga, kui ta juhtub pereliige olema. See on minu meelest väga suur probleem, et need asjad nii kaua kestavad. 

Veelgi absurdsem on karistuspoliitika. Ma arvan, et viimasel ajal nii ajakirjanduses kui ka siin Riigikogus tõstatatud probleem on ehe näide, et karistuspoliitika ei tundu ühiskonna arvates õiglane. Viimastel aastatel on avalikkus näinud mitmeid juhtumeid, kus seksuaalkurjategijale määratakse tingimisi vangistus või leebe karistus kokkuleppemenetluse korras. Millise sõnumi see ühiskonnale annab? Et seksuaalkuritegu ei ole nii karm tegu, mille eest peaks kurjategija kartma kinnipanemist. See ei mõju hirmutavalt. 

Toon välja õigusteadlase Kärt Pormeistri hiljuti ERR-is avaldatud artikli, et lastevastaste seksuaalkuritegude juriidiline reaalsus on palju karmim, kui avalikkus sageli tajub. Suur osa juhtumeid on keeruline tõendada, menetlused venivad ning lõpptulemus ei tekita tunnet, et õiglus oleks jalule seatud. Ma arvan, et väga paljud tunnevad, nagu ka eelkõnelejad ütlesid, et nagu pedofiilide paradiisiks on meie väike Eesti muutumas. Tõesti, lastevastane seksuaalkuritegu on erakordselt jälk kuritegu, sest selle taga on ju lapsed, nende elud, katkised elud, eluaegne trauma. Selle kõrval on tõesti kohatu rääkida, et kurjategijad ei tohiks vanglas väga pikalt olla, sest see [takistab] neil tööle saada ja rikub sotsiaalseid suhteid. Ükski lastevastane kuritegu ei saa olla andestatav. 

Nüüd tulen riigi ülesande juurde. Riigi ülesanne on lapsi kaitsta ja kui riik sellega toime ei tule, siis on see läbikukkunud riik. Ma loodan, et Eestis saabub ka kunagi aeg, mil laste vastu toime pandud seksuaalkuritegu tähendab kiiret menetlust, vältimatut reaalset vanglakaristust ja nulltolerantsi. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Proua minister soovib läbirääkimistel osaleda. Palun!

Aitäh! Ma kohendan ära mõned asjad nii-öelda esinemise järjekorras. Kõigepealt neljas küsimus, mis kõlas arupärimises nii: mitu isikut on viimase viie aasta jooksul mõistetud süüdi laste vastu suunatud seksuaalkuritegudes ja kui paljud neist on saanud reaalse vangistuse või tingimisi vangistuse või vabanenud ennetähtaegselt kriminaalhooldaja [järelevalve] alla? Sellele ma vastasin. Aastatel 2021–2025 mõisteti lastevastastes seksuaalkuritegudes süüdi 400 inimest ja iga viies sai reaalse vangistuse, ülejäänud kas täieliselt või osaliselt tingimisi. Sellele küsimusele ma vastasin. 

Täiendav küsimus oli konkreetse paragrahvi kohta – seksuaalne ahvatlemine, karistusseadustiku § 179 lõige 1. Selle konkreetse paragrahvi kohta te arupärimises ei küsinud ja selle paragrahvi kohta infot mul ei olnud. Aga neljandale küsimusele ma vastasin, seda on võimalik stenogrammist järele vaadata. 

Ma tahaksin ikkagi veel kord rõhutada, et kui me oleme siin saalis ühel meelel selles, et karistusnormid on piisavalt karmid, siis normide konkreetne rakendamine on kohtu ülesanne. Teie öelduga, et kohtud kohtlevad kurjategijaid liiga leebelt, on mul keeruline nõustuda. Ma lugesin teile ette reaalselt vanglas viibivate inimeste keskmised vangistusajad, need on pikad. Just kõlas ka üleskutse, et me peaksime rakendama kehtivat õigust sellel määral, mida seadus võimaldab. Seda kohtud ikkagi teevad. 

Ma olen täiesti nõus sellega, et ka üksainuke ohver on liiga palju ja see on erakordselt jälk kuritegu. Aegumistähtaegade pikendamise on Vabariigi Valitsus juba otsustanud ja see [teema] oli täna õiguskomisjonis. Seda ma ütlesin ka ettekande ajal, et ma olen igati nõus, et ohvrid väärivad ja vajavad kindlasti paremat abi. Lastevastaseid kuritegusid menetlevad prokurörid ja kohtunikud on juba spetsialiseerunud. Kohtumenetluse kiirendamise eelnõu on Riigikogus, et [muuta] menetlused tõesti kiiremaks. See on prioriteediks võetud ka prokuratuuris. 

Igal juhul on hea, et nendest kuritegudest antakse rohkem teada. Loomulikult on halb iga kuritegu, mis juhtub, aga [ei saa] öelda, et see näitab väga suurt tragöödiat, kui teavituste arv kasvab. Ma ikkagi väga kiidan ja tunnustan iga inimest, kes sellest jälkusest teada suudab anda. Menetlust on küll püütud teha eriti lastele nii lihtsaks ja talutavaks kui vähegi võimalik, aga see on ikkagi raske. Kui me vaatame muud statistikat, siis ligi pooled lapsed on kogenud seksuaalset ahistamist või isegi seksuaalset vägivalda. Selles olukorras on meil kahjuks veel väga palju ruumi teavituste tõusuks. 

On väga lihtne öelda, et see ei tundu õiglane, aga palun ärme unustame, et nendes menetlustes on hääl ka ohvril. Nii nagu ma ettekandes nimetasin, on kokkuleppemenetluses karistus kolmandiku võrra lühem. Kokkuleppemenetlus säästab ohvrit menetlusest ja see saab toimuda ainult ohvri või tema esindaja nõusolekul. Ma usun, et keegi siin ei soovi ka ohvritelt häält ära võtta, sundida ohvrit pikka ja raskesse menetlusse, kus võib-olla selgub, et tõendid ei olegi piisavad. Kokkuleppemenetlusse minnakse sageli ka sellepärast, nagu siin EKRE esindaja välja tõi, et sageli ei ole tõendid piisavad. Sellisel juhul kokkuleppemenetlus ikkagi annab õiglase karistuse. 

Lõpetuseks kordan veel, et igasugune lastevastane kuritegu, eriti lastevastane seksuaalkuritegu, olgu kontaktne või mittekontaktne, on erakordselt jälk ning väärib täielikku ja eluaegset hukkamõistu. Mitte ükski sellistest tegudest ei ole andestatav. Meie ühine eesmärk on kindlasti see, et neid kuritegusid üleüldse ei toimuks. See on kõige tähtsam eesmärk. Need asjad, mis siin on täna ühte või teist inimest pisut ärritanud, on ikkagi seotud tõenduspõhise karistuspoliitikaga ja just selleks, et ära hoida järgmisi kuritegusid. Tõenduspõhiselt on need Eestis siiski ka tulemusi andnud. Aga veel kord, ka üks kuritegu on liiga palju. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised ja lõpetame tänase seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Nüüd, head kolleegid, pärast haamrilööki on kõigil võimalik end registreerida Riigikogu vabas mikrofonis. Kõnesoove ei ole, sulgen vaba mikrofoni. Ühtlasi on lõppenud tänane Riigikogu istung. Rahulikku hilisõhtut kõigile!