Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Head külalised rõdul ja inimesed ekraanide taga! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 14. töönädala neljapäevast istungit. Kohaloleku kontroll kõigepealt.

Kohalolijaks registreerus 47 Riigikogu liiget, puudub 54. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Jaak Valge, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Mul on au anda 29 Riigikogu liikme nimel menetlusse parlamendi avalduse eelnõu, mille eesmärk on meenutada ja selgelt sõnastada, et 1934. aasta sündmuste tagajärjel likvideeriti Eestis parlamentaarne demokraatia. Valimised jäeti ära, Riigikogu vaigistati, erakondade tegevus keelustati ja ajakirjandus allutati tsensuurile. Autoritaarvõimuga kaasas käinud ühiskonna killustatus sillutas aga teed okupatsioonile. 

See avaldus ei ole ajalooline hukkamõist emotsioonide pinnalt, vaid avaldus, mis tugineb Eesti õigus- ja ajalooteaduses väljakujunenud käsitlusele. Samuti ei tähenda selle avalduse esitamine, et tekst oleks lõplik. Põhiseaduskomisjonis on võimalik sõnastusi veel täpsustada ja saavutada võimalikult lai kokkulepe. Mul on väga hea meel selle üle, et juba praegu on allkirjastajaid kõigist Riigikogu fraktsioonidest. 

Nüüd oleks sümboolne ja väärikas, kui Riigikogu võtaks selle avalduse vastu oktoobri alguses, see on samadel kuupäevadel, kui 1934. aastal Riigikogu laiali saadeti. Avalduse sõnumiks on see, et parlamentaarse demokraatia vaigistamine ei ole Eesti riigi tee, mida ükspuha mis viisil kunagi käia. Teiseks sõnumiks on see, et praeguses pingelises julgeolekupoliitilises olukorras vajame nii ühiskonnas kui ka poliitikas üksmeelt rohkem kui kunagi varem iseseisvuse taastamise järgsel ajal. Aitäh!

Aitäh! Ma täpsustan, et juhtivkomisjoni suunab juhatus. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatav Riigikogu otsuse eelnõu teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku esitada Riigikogule konkreetne tegevuskava erihoolekandeteenuste kättesaadavuse parandamiseks, järjekordade vähendamiseks ning vajaliku rahastuse tagamiseks. 

Erihoolekandeteenused on mõeldud inimestele, kes vajavad oma vaimse tervise tõttu igapäevaelus juhendamist, nõustamist, kõrvalabi ja järelevalvet ning kellele ei ole võimalik pakkuda vajalikku abi teiste sotsiaalhoolekandeliste abimeetmetega. 

Sotsiaalkindlustusameti andmetel oli 2026. aasta veebruari seisuga erihoolekandeteenuse järjekorras 2296 inimest. See näitab, et tegemist ei ole üksikjuhtumite, vaid süsteemse probleemiga. Riigi kohustus on luua teenuskohad sinna, kus nende järele on tegelik vajadus, ja sellises mahus, mis vastab nõudlusele. Teenuse puudumine ei mõjuta üksnes abivajajat, vaid ka tema perekonda, eestkostjaid ja kohalikke omavalitsusi. Riigikohus selgitas 20. aprillil 2026 avaldatud otsuses, et kui inimene vajab erihooldekodu kohta, siis riik peab selle ka tagama. Ta tõi välja ka selle, et abivajajat ei tohi panna lõpmatusse ootejärjekorda, viidates rahapuudusele või kohanappusele. Nii et sotsiaaldemokraadid ootavad konkreetset tegevuskava. Aitäh!

Helmen Kütt, palun!

Lugupeetud eesistuja! Austatud ametikaaslased! Ja kõik istungit jälgivad külalised, nii rõdul kui ka läbi telesilla meid vaatavad inimesed! Tänase olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu eel on väga hea anda sisse eelnõu, mis puudutab ravimiseaduse muutmise seadust. Sotsiaaldemokraadid algatasid selle seadusemuudatuse, et likvideerida mure. Selle eelnõuga sätestatakse ravimiseaduses alus Tervisekassale hüvitada ostetud harvikhaiguste, vähktõve ja muude pahaloomuliste kasvajate raviks mõeldud ravimi ostmisel tasutud käibemaksuga võrdne summa. 

Eelnõu algatajad kaalusid ka võimalust vabastada annetajate toel ostetud ravimid käibemaksust või rakendada nende korral käibemaksuerandeid. Aga kuna kehtiv õigus ei anna praegu kehtestada selliseid käibemaksuerandeid, mis sõltuks ravimi soetajast ja ravimi rahastamisallikast, siis me otsustasime luua ravimiseadusesse uue toetuse liigi. 

Selgituseks lihtsalt nii palju, et näiteks 2024. aastal maksis vähiravifond Kingitud Elu soetatud ravimitelt riigile käibemaksu enam kui 400 000 eurot, Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond maksis riigikassale ravimite käibemaksu enam kui 300 000 eurot. 

See teema ei ole uus, selle tõstatas ka 2022. aastal endine hea ametikaaslane Viktoria Ladõnskaja-Kubits, kes läks ka tulumaksuseadust muutma. Aga põhimõtteliselt me oleme andnud võimaluse, et täna räägitu ei jääks mitte ainult sõnadeks, vaid me astuksime ka konkreetseid samme. See väärib toetust ja ma loodan, et täna sisse antud seaduseelnõu, mis puudutab ravimiseadust, saaks suure toetuse üle erakondade, sest vähk ei sõltu erakondlikust kuulumisest ja vanusest, mitte millestki. See on väga suur probleem ühiskonnas. Aitäh teile!

Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kolm eelnõu ja juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Täna on meil päevakorras üks päevakorrapunkt, aga kuna see on suht pikk ja inimesed on saalis ka, siis oleks paslik teha kohe ära istungi pikendamine, et me saaksime sujuvalt järjest edasi minna. Eelnõu algatajad on teinud ettepaneku pikendada tänast istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Hääletame selle pikendamise ettepaneku kohe ära, peale kutsungit seda teeme. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen [hääletusele] arutelu algatajate tehtud ettepaneku pikendada istungit kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 32 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Istung on pikendatud. 

Tänase olulise tähtsusega riikliku küsimuse puhul "Eesti vähitõrje hetkeseis ja arenguperspektiivid" on meil neli ettekandjat. Ja natuke selle menetlemise korrast. Kõigepealt ettekanne Riigikogu sotsiaalkomisjoni liikme Eero Merilinnu poolt kuni 15 minutit, küsimused-vastused kuni 15 minutit. Seejärel Eesti Vähiliidu presidendi Vahur Valvere ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused ka kuni 20 minutit. Sellele järgneb Eesti Vähitõrje Võrgustiku (ESTCAN) kliinilise juhi Rille Pihlaku ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused ka kuni 20 minutit. Ning lõpetab MTÜ Onkoloogia esindaja Kristel Leif, ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused samuti kuni 20 minutit. 

Iga Riigikogu liige saab esitada igale ettekandjale ühe küsimuse. Seejärel toimuvad läbirääkimised ning kõigepealt esinevad sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. 

Aga läheme tänaste ettekandjate juurde. Kõigepealt palun ettekandjaks sotsiaalkomisjoni liikme Eero Merilinnu.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head külalised rõdul ja kõik, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Lubage mul alustada ühe lihtsa küsimusega. Mis on teie arvates Eesti tervishoiusüsteemi kõige keerulisemat lahendamist vajav küsimus? Kas see on rahastus? Kas see on tehnoloogia ja andmed? Kas see on arstide ja õdede puudus? Võib-olla. Aga minu hinnangul on kõige olulisem küsimus hoopiski see, kuidas tervishoiusüsteem suudab inimese õigel ajal üles leida, kiiresti aidata ja teda kogu raviteekonna jooksul hoida ja mitte üksi jätta. Kui me saame sellega hakkama vähipatsiendiga, siis saame hakkama sellega kogu tervishoiusüsteemis. Sellepärast on vähitõrje palju rohkem kui ainult onkoloogia, see on kogu tervishoiusüsteemi kvaliteeditest. 

Täna me arutame teemat, mis puudutab peaaegu iga Eesti peret. 2023. aastal diagnoositi Eestis 9843 uut vähijuhtu. Ligikaudu 3500 inimest sureb Eestis igal aastal vähi tõttu. Pahaloomulised kasvajad põhjustavad ligi veerandi kõigist surmadest. Praegu vajab umbes 56 000 inimest vähiravi või vähiga seotud jälgimist. Kujutage ette, 56 000 inimest, see on poole Tartu linna jagu inimesi. Need numbrid ei ole lihtsalt statistika, need on reaalsed inimesed. Iga numbri taga on hetk, kui arst ütleb: me leidsime teil kasvaja. Seal on hirm, seal on pered ja seal on ka küsimus, kas ma jään ellu. Ja just seetõttu ei ole tänane arutelu ainult tervishoiupoliitika küsimus, see on küsimus Eesti inimeste eluaastatest, elukvaliteedist ja usaldusest oma riigi vastu. 

Meie Riigikogu sotsiaalkomisjonis oleme vähitõrjeteemat käsitlenud järjepidevalt ja toon välja, mis on hästi. Sõeluuringute osalus on tõusnud 62–65%-ni. HPV-vaktsineerimine on laienenud poistele, on loodud ESTCAN, vähitõrje võrgustik, on arendatud raviteekondi ja kodulähedast ravi, palliatiivraviteenuseid rahastatakse alates 2025. aastast. Need näitavad, et Eesti liigub õiges suunas. 

Nüüd on meil olemas ka Eesti vähitõrje tegevuskava 2021–2030 vahehindamine. See raport ütleb välja kahte asja. Esiteks, Eesti on teinud olulisi edusamme. Teiseks, süsteemsed probleemid ei ole veel lahendatud. Kes on lugenud seda vahehindamist, see teab: ainult 13% tegevustest on süsteemselt rakendunud, aga 45% tegevustest ei ole veel rakendunud. See tähendab, et probleem ei ole meil teadmiste puuduses, probleem on elluviimise võimekuses.

Üks teine OECD raport ütleb, et kõige edukamad riigid, mida nad teevad? Nad ennetavad rohkem, nad avastavad varem ja juhivad raviteekonda terviklikumalt. Euroopa vähitõrje tegevuskava hinnangul on kuni 40% vähkidest ennetatavad. Mõelge, peaaegu pooled vähkidest võiksid olla välditavad.

Head kolleegid! Kui me otsime tõendit, et ennetus ja sõeluuringud päästavad elusid, siis ei ole meil vaja vaadata teooriat. Meil on olemas Eesti enda andmed. Sõeluuringute hõlmatus on viimastel aastatel järjepidevalt kasvanud ja need tulemused annavad väga hea pildi. Kui rinnavähk avastatakse sõeluuringul, on viie aasta elulemus 92%, kui see avastatakse mingil muul viisil, on elulemus 74%. Emakakaelavähi puhul on vastavad näitajad 97% ja 68%, soolevähi puhul 80% ja 50%. Ja need ei ole lihtsalt protsendid, need on sajad inimesed, kes elavad kauem ja parema elukvaliteediga. 

Mis on veel Eestis head? Sõeluuringud on muutunud inimestele oluliselt kättesaadavamaks. Mammograafiabussid liiguvad üle Eesti, emakakaelavähi sõeluuringus saab kasutada koduteste, soolevähiproovi saab saata ka pakiautomaadi kaudu ja sõeluuringud on kättesaadavad ka ravikindlustamata inimestele. See on väga oluline samm õiglasema tervishoiu suunas. 

Kuidas on tegutsenud Tervisekassa? Tervisekassa on suurendanud vähiennetusse minevat rahastust. Kui 2022. aastal suunati ennetusse ligikaudu 5,8 miljonit eurot, siis 2025. aastal juba 9,7 miljonit eurot. Samas, kogu vähiravirahastus 2025. aastal ulatus üle 305 euro. See näitab, kui suur on vastutus kasutada iga eurot võimalikult targalt. 

Kui me vaatame HPV-vaktsineerimist, siis see on üks tõhusamaid vähiennetuse meetmeid, see kaitse on üle 90%. Täna saavad tasuta ennast vaktsineerida nii tüdrukud kui poisid vanuses 12–18 aastat. See on investeering, mille tegelik kasu avaldub alles aastate pärast, kuid mille mõju võib olla elupäästev. Seetõttu on sõeluuringud ja vaktsineerimine palju enamat kui tervishoiuteenused. Need on investeeringud pikemasse ellu, paremasse elukvaliteeti ja tugevamasse Eestisse. 

Head kolleegid! Sageli küsitakse meie käest, miks Eestis vähijuhtude arv kasvab. Vastus on tegelikult mitmetahuline. Esiteks, inimesed elavad kauem ja vähk on eelkõige vanema ea haigus. Teiseks, me avastame vähki paremini, see tähendab, et sõeluuringud toimivad, diagnostika on parem ja inimesed jõuavad uuringutele. Kolmandaks mõjutavad meid endiselt elustiili- ja keskkonnategurid. Suitsetamine, alkohol, ülekaal, vähene liikumine, viirusnakkused, sealhulgas HPV. See tähendab, et me peame üheaegselt ennetama rohkem, avastama varem ja ravima paremini. 

Kui me tahame päriselt muutust, tuleb meil teha neli tähtsat otsust. Esiteks, vähile tuleb mõelda juba enne diagnoosi, mis tähendab seda, et peame laiendama sõeluuringuid, kutsuma aktiivselt, tõstma teadlikkust ja tugevdama perearsti ja esmatasandi meeskonna rolli. Mitte nii, et inimene ise peab leidma tee süsteemini, vaid nii, et süsteem leiab inimese õigel ajal üles. Teiseks, meie diagnostika peab olema süsteemi kõige kiirem osa. Sageli on see täna pudelikaelaks, aga vähiravis ei ole aega. Kui diagnoos viibib, ei pruugi aidata ka kõige maailma parim ravi. Ja kolmandaks, raviteekond peab olema juhitud ja olema juhitud hästi. See tähendab, et igal patsiendil peab olema selge raviplaan, üks vastutaja ja pidev liikumine edasi. Ja neljandaks, me vajame inimesi. Meil on puudus onkoloogidest, radioloogidest, patoloogidest, meditsiinifüüsikutest ja õdedest. Kahjuks mitte ükski strateegia ei tööta ilma inimesteta, kes seda ellu viivad. 

Head kuulajad! Ka patsiendiorganisatsioonidel on vähitõrjes väga oluline roll, sest nad ei esinda ainult patsiente, nad esindavad kogemust, mida ei ole võimalik näha tabelites ega aruannetes. Nad aitavad mõista, kuidas süsteem toimib ja kus inimene raviteekonnal üksi jääb ja millist tuge patsiendid ja nende pered ka tegelikult vajavad. 

Patsiendi jaoks on väga oluline ka ravimite kättesaadavus. Täppisravimid, immunoteraapia annavad paljudele inimestele võimaluse elada kauem ja parema kvaliteediga. Aga patsiendi jaoks ei ole kõige olulisem küsimus see, kas see ravim on maailmas olemas. Tema jaoks on küsimus lihtne: kas see ravim jõuab minuni õigel ajal. Uued ravimid on sageli väga kallid, aga patsiendi vaates tähendab iga viivitus aega ja mida võib olla väga vähe. Seetõttu me peame leidma tasakaalu Tervisekassa rahalise jätkusuutlikkuse ja õige ravi õigeaegse kättesaadavuse vahel. 

Head kaaslased! Vähiravi ei lõpe ainult operatsiooni, kiirituse või keemiaraviga. Oluline ei ole see, kui kaua inimene elab, oluline on ka see, kui hästi ta elab. See tähendab seda, et meil peab olema taastusravi, vaimne tugi, palliatiivne ravi, peame toetama tööle naasmist ja andma tuge peredele. Patsiendikesksus tähendab seda, et inimene ei kao süsteemist ära. 

Head kolleegid! Vähitõrje on tervishoiureformide lakmustest. Kui süsteem suudab vähipatsiendi raviteekonda terviklikult juhtida, suudab ta seda teha ka teiste krooniliste haiguste puhul. Ja kui ta ei suuda, siis ei ole probleem ainult vähitõrjes, siis on probleem süsteemis. 

Ja lõpetuseks. Vahehindamise raporti keskne eesmärk kõlab nii: vähki haigestub vähem, inimesed elavad peale vähidiagnoosi kauem ja tervemana ja vähiga elavate inimeste elukvaliteet on parem. Ja selle saavutamiseks vajame me järjepidevat juhtimist, tarku otsuseid, paremaid andmeid, tugevamat esmatasandit, kiiret diagnostikat, ravi ja ravimite kättesaadavust, tugevaid patsiendiorganisatsioone ja süsteemi, mis näeb inimest tervikuna. Sest lõpuks ei mõõda inimesed tervishoiusüsteemi selle järgi, kui ilusad on strateegiad, nad mõõdavad seda selle järgi, kas abi tuli õigel ajal. Aitäh!

Aitäh! Ja teile on ka mõned küsimused. Urmas Kruuse, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Te oma ettekandes viitasite sellele vahearuandele ja kindlasti sellele, et see tegevuskava ei ole praegu päris sellises konditsioonis, mis ta võiks tegelikult olla. Kui te peaksite valima kõige olulisemad ja kõige kiiremad asjad, mis selles süsteemis vajaksid muutust, siis mis need oleksid?

Ütlen nii, et me peame vaatama seda süsteemi tervikuna. Me peame leidma tegevusi ennetamiseks, diagnoosimiseks, ravimiseks, ka ravimite jaoks. Ma toon eraldi välja ka patsiendiorganisatsioonide võimestamise. Kõik need neli on väga olulised asjad. Kui kiirelt me edasi liigume, kuidas me edasi liigume – see vähiravi vaheraport andis hinnangu. Me oleme alustanud samme. Loomulikult võiks teha neid kiiremini, aga need neli asja, mis ma ütlesin, on minu jaoks kõige tähtsamad.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea Eero! Sa viitasid nii oma sõnavõtus kui ka vastuses härra Kruusele, et oluline on ka patsiendiorganisatsioonide toetamine. Tegelikult, nagu see vähitõrje tegevuskava vahehindamine välja tõi, on seal valdkonnas pehmelt öeldes puudulik see riigi senine tegevus. Me oleme teinud konkreetseid ettepanekuid, et Sotsiaalministeeriumi kaudu võiksid olla just nimelt vähivaldkonna patsiendiorganisatsioonid, esindusorganisatsioonid, riigi poolt natuke rohkem toetatud, sealhulgas rahaliselt. On see siis Eesti Vähiliit, on see Onkoloogika MTÜ või muud omavahel tegelikult koostööd teevad ühendused. Aga millegipärast need ettepanekud ei ole seni leidnud toetust ei parlamendis ega minu teada ka valitsustasandil. Kaugel need otsused on ja kas võime loota, et selle koosseisu jooksul siiski riik leiab võimaluse mitte ainult sõnades, vaid ka rahaliselt neid organisatsioone toetada?

Hea Tanel, sa ise oled olnud ka sotsiaalminister ja tead, kui raske on selliseid otsuseid teha. Loomulikult me kõik oma südames soovime, et vähiravi oleks kättesaadav, et kõik ravimid oleksid Eestis olemas, mitte hilinemisega. Me liigume ju selles suunas, aga nende otsuste tegemine ongi teinekord keeruline. Helmen Kütt esitas täna ühe eelnõu. Ma arvan, et me hakkame seda arutama ja häid eelnõusid, ma arvan, toetame ikka.

Vilja Toomast, palun! Kahjuks teda saalis ei ole. Võtame siis, Irja Lutsar, palun!

Aitäh, Eero! Lugupeetud juhataja! See oli väga tore ülevaade praegusest olukorrast, aga mina tean ja sina tead ka, et see Riigikogu kestab veel kümme kuud. Ja kõik, kes me oleme, või kas kõik, aga osa meist siia on tulnud, et midagi ära teha. Mis sa arvad, mis selle kümne kuuga oleks realistlik just vähi ennetamises või ravis või vähivaldkonnas ära teha? See on kõige rohkem üks asi. Mis sulle tundub, et me võime järgmise aasta kevadel raporteerida, et meie tegime selle ära?

Irja, sa tead ise, et Rooma linna ei ehitatud ka ühe päevaga. Meie aeg tõesti võib-olla saab selle aastaga otsa. Aga ma nimetasin ära asju, mida juba on tehtud ja mis toimivad. Sõeluuringud näiteks esmatasandis toimivad päris hästi. Me saime just enda tervisekeskuse raporti, kus jämesoolevähi protsent oli 104%, kujuta ette, kuidas küll 104% võib olla, aga kõik, kes on jämesoole vähi skriiningu programmis, on saanud endale komplekti. Loodame, et nad ka täidavad ja me saame vastused ka. Ehk siis ennetus, ravi. 

Noh, diagnostika – meil on diagnostikas ju ikkagi pudelikaelad. Ma loodan, et meie e-konsultatsiooni süsteemid hakkavad tööle kiiremini ja paremini. Patsiendi käsitlus on praegu suhteliselt kaootiline. Ühe haigusega on ühe arsti juures, teise haigusega on teise arsti juures. Võib-olla see lubatud tervise teejuht või abilised esmatasandis suudavad seda probleemi paremini hallata. Ma arvan, et me töötame iga päev selle nimel, et see läheks paremaks. Võib-olla tulemusi me kohe sellel aastal ei näe, aga võib-olla järgmised Riigikogu liikmed saavad neid tulemusi näha.

Jüri Jaanson, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt muidugi suur tänu selle teema eest, selle suurde saali toomise eest, avalikkuse ette veel kord toomise eest. Aga mu küsimus puudutab just teie enda eriala. Te olete perearst ja näete tervishoiusüsteemi tervishoiu esmatasandi vaatest. Siin ma küsingi, kui palju vähiennetuses tegelikult sõltub inimese enda või ühiskonnaliikmete enda aktiivsusest ja kui palju süsteemi võimest inimesed üles leida. Selline küsimus. Kui te nüüd vaatate seda arstina, siis kuidas te vastate?

Jaa, see on ülioluline küsimus. Kui ma töötan perearstina, siis inimesed tulevad enda kaebustega. Tavaline kaebus on mingi konkreetse organi kohta, näiteks kõhuvalu või peavalu. Aga üks minu hea õpetaja on alati öelnud, et me ei tohi unustada onkoloogilist valvsust. Sageli, ütleme, selliste triviaalsete või lihtsamate terviseprobleemide taga võib olla ka alles arenema hakanud tõsine haigus, kroonine haigus või ka vähk. Sageli inimesed ise oma kaebustega ei oska seda küsida, ka tehisaru ei leia neid veel praegu üles. See ongi arstlik kompetents. Meil on koolitused koos onkoloogidega ja teadlikkuse tõstmise kampaaniad. Näiteks, kui me vaatame nahavähi teadlikkuse tõstmist, siis kõik teavad, mida võib teha ja mida ei või teha. Aga kui meil on iga organi kohta teadlikkuse tõstmise kampaaniad või teadlikkus on kõrge, siis ma arvan, nagu ma ettekandes ütlesin, et 40% on ennetatav.

Kristina Šmigun-Vähi.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma ütlen nii, et vist Eestimaal ei ole ühtegi sugukonda, kus see teema ei oleks puudutanud inimesi. Ma ei tea, kas mu küsimus on eetiline, aga ma julgen küsida, kuna teie olete arst. Kui palju on neid inimesi, kes keelduvad ravist, vaatamata isegi sellele, et arst ütleb ja võib-olla kõik pereliikmed teda toetavad ja tahaks, et inimene teeb õiged otsused, et ta hooliks endast ja teeks sammud, et terveks saada? Kas te oskate öelda, kui palju on, mingi suurusjärk neid inimesi, kes loobuvad ravist?

See on ülioluline küsimus. Kindlasti on Vahur Valverel rohkem informatsiooni selle kohta. Mina tean enda praktikast, ma olen 25 aastat arstina töötanud ja viimastel aastatel on see elulõpu teema muutunud inimeste jaoks olulisemaks. Väga paljud räägivad sellest, et kui minuga midagi juhtub, siis palun ärge elustage mind, või kui minuga midagi juhtub, siis ma tahan enda elundit anda doonorina kellegi teisele. Ka minu praktikas on olnud inimesi, kes ütlevad, et jah, mul on vähk, aga ma ei ravi seda, sest ma olen enda otsuse vastu võtnud. 

Meie arstidena muidugi tahaksime pakkuda talle võimalikult head ravi, võimalikult häid ravimeid ja kiireid asju, aga ta ütleb: "Ma tean, minu emaga oli see probleem ja ta oli 10 või 15 aastat voodihaige, ei saanud seda ja teist teha." On selliseid inimesi. Meie siit Riigikogust ja tervishoiusüsteemi poolt peaksime pakkuma võimalusi, et elulõpuravi oleks hea, palliatiivne ravi, et need inimesed, kes ahelduvad voodi külge, saaksid ikkagi inimväärselt elada. Meil on siin veel palju tegemist, aga jah, on inimesi, kes keelduvad ravist.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Te oma ettekandes rõhutasite ka varase märkamise ja ennetuse vajadust. Jättes nüüd kõrvale selle elustiiliküsimuse, mida inimene ise kogu oma elukaare vältel teha saab, aga tulles siis selle varase märkamise juurde, mida sõeluuringud meile pakuvad, ja tegelikult siis ka see teine pool, mis on vaktsineerimine, näiteks HPV-viiruse vastu. Me teame, et nii selle vaktsineerimise osas on hirme ja loobumisi, aga ka sõeluuringutes osalemine võiks olla meil palju suurem, kui ta meil on. Kas te oskate hinnata, mis on need põhjused, miks inimesed, tahaks ju öelda, et ei hooli oma tervisest piisavalt, ja mida me saaks teha, et see teadlikkus kasvaks ja inimesed osaleksid?

No eks me ikkagi saame ainult rääkida, rääkida ja rääkida. Kui ma vaatan sõeluuringuid, siis sõeluuringutes osalemise protsent on ju järjest tõusnud, inimesed usuvad nendesse asjadesse. Ma mäletan, tõesti, üks viis või seitse aastat tagasi, kui inimestele öeldi, et oi, tulge palun jämesoolevähi sõeluuringule, siis inimesed kohe mõtlesid, et ai, nüüd ma pean hakkama tegema kohe koloskoopiat, on ju, toru endale sisse ajama. Siis me püüdsime ikka väga pikalt seletada, selleks läks vähemalt kaks aastat aega, et ei, see ei ole kohe koloskoopia, vaid kõigepealt on vaja peitveri ja saadame laborisse ja siis vaatame, hindame edasi. Ja siis, kui sa selle ära seletad, sa näed, et inimesel nagu see hirm kaob ja ta selgineb ja ütleb, et oi, no selle asja ma ju muidugi võin ära teha. Ja teiste asjade puhul ka. Kui inimesed saavad aru HPV-vaktsineerimise olulisusest, et millal seda teha. Tegelikult me ju päästame sellega noorte inimeste elu. Ja üldse vähi avastamise osas ka, et mida varem me avastame, seda parem see on. Aga see teadlikkus, me peame rääkima, kõik peame rääkima, nii arstid, ühiskond, kogukond. Ja mida targem on kogukond, seda paremad on tulemused.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, suur tänu ettekande eest! Kõigepealt tahaks öelda suur tänu, et see teema Riigikogu suurde saali on jõudnud. See on oluline teema. Ma ise olen ka kaks korda vähki põdenud, see on ka isiklikus vaates väga tähtis. Aga ma küsin sinu käest eelkõige kui healt perearstilt, milline on või võiks olla perearsti roll vähihaige patsiendi taastusravis.

No see puudutab üldse kogu seda teemat, kui palju peremeditsiin või esmatasand suudab patsiendi teekonda juhtida. Kui mina perearstiks asusin, siis meil oligi selline, no ma ei ütleks, et illusioon, aga selline soov, et perearst ongi see, kes juhib patsienti kõikides ravietappides. Täna on väga palju ülesandeid delegeeritud juba õele. Me räägime, et võib-olla tulevad meile appi abilised, on see siis tervise teejuht, on ta kliiniline assistent. Ütleme, seda OTRK-d ette valmistades ma rääkisin ka vähiarstidega haiglast ja ka nemad näevad sedasama asja, et patsient tuleb ja siis ta kukub kuskilt süsteemist välja. Ta peaks saama taastusravi, aga kus see suunamine on või kes siis suunab ja millal ta tagasi tuleb? Me peaksime ikkagi tervikliku raviteekonna välja töötama. Kas ta on esmatasand või on ta esmatasand koos haiglaarstidega? Seda annab mõelda, aga et inimene ei kukuks välja ja saaks kõiki neid asju, millest me rääkisime: taastusravi, palliatiivravi, valuravi, õiged ravimid, järelkontrollid, ja temaga oleks aega tegeleda. Sageli on meie arstidel kõige suurem puudus see, et meil on vähe aega. Meil on vaja rohkem aega, et inimest eriti just selle diagnoosi hetkel toetada, sest elu ju muutub.

Katrin Kuusemäe, palun!

Jaa. Hea Eero! Hiljuti me muutsime ravikindlustuse seadust, mis puudutas välisravi korraldust, ultraharvikhaiguste ravimeid ja välisravi. Kui natukene võib-olla Irjaga samastuda: kuidas sulle tundub, kas me selle kümne kuu jooksul saaksime võib-olla keskenduda sellele, et meil on teatud kitsaskohad kliinilistel uuringutel osalemise osas? Kas me saaksime teha teatud seadusemuudatused, et seda olukorda natukene parandada?

No kindlasti me peaksime, miks me siin Riigikogus olemegi, me ju tahamegi, et asjad oleksid kiiremad ja paremad. Ma toon alati enda näite Inglismaalt. Kui perearst kahtlustab patsiendil vähki või onkoloogilist haigust, siis kui ta teeb saatekirja eriarstile, siis seal on eraldi klausel, et ta peaks saama vastuvõtuaja kahe nädala jooksul. Meil on veel pikk-pikk maad sinna minna, aga ma loodan, et tulevikus iga patsient, kellel on vähiravikahtlus, saab eriarsti uuringule või vastuvõtule kahe-kolme nädala jooksul.

Aitäh! Küsimuste ja vastuste aeg lõppes täpselt. Aitäh ettekandjale ja aitäh küsijatele!

Läheme edasi järgmise ettekandja juurde ja selleks on Eesti Vähiliidu president Vahur Valvere. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed ja külalised! Ma kõigepealt soovin tänada Riigikogu sotsiaalkomisjoni, kes vähiteemat juba käsitles oma istungil ja et te tõite selle väga olulise teema riiklikult olulise küsimusena ka Riigikogu suurde saali. 

Me kõik teame, et vähk on Eestis jätkuvalt väga oluline rahvatervise probleem, mis oma meditsiiniliste ja sotsiaal-majanduslike mõjude tõttu vajab kõikehõlmavat riiklikul tasandil käsitlemist. Sellest tulenevalt olemegi ühiselt ellu viimas Eesti vähitõrje tegevuskava aastateks 2021–2030. 

Ma räägin mõne sõnaga ka Eesti vähistatistika kõige värskemast seisust, mis meil Eesti vähiregistri andmetel kasutada on. Igal aastal registreeritakse üle 9000 esmase vähijuhu, juhtude arv läheneb juba 10 000-le. Igal aastal me kaotame vähisurmade tõttu 3500 inimest, mis tähendab seda, et iga päev me kaotame umbes 10 kaasmaalast vähi tõttu. 

Eesti vähiregistri andmetel on meie vähihaigete viie aasta elulemus 65% ja see on tõusutendentsiga. Mis puudutab vähi levimust, siis Eesti vähiregistris on arvel pisut enam kui 70 000 vähipatsienti. Kui me vaatame seda slaidi, siis näeme, et alates 1968. aastast, 50 aasta lõikes, on vähihaigestumises tugev tõusutrend. Siin on oluline mainida, et 2019 oli esimene aasta, kui registreeriti üle 9000 vähi esmajuhu. Sellele järgnesid COVID-i aastad 2020 ja 2021, kui esmajuhtude arv langes alla 9000 ja 2022. aastal tõusis jälle üle 9000. Ja nüüd viimased kättesaadavad kontrollitud andmed aastast 2023: üle 9800 esmajuhu. Kui me vaatame meeste ja naiste proportsiooni, siis enam-vähem on see võrdne – mõnel aastal on mehed ülekaalus, mõnel aastal naised, aga keskmiselt on see enam-vähem sooliselt võrdne.

Aastal 2020 tegi Tervise Arengu Instituut vähihaigestumise prognoosi ja siin on näha, et 2030. aastal võiks vähi esmajuhtude arv läheneda juba 11 000-le. Kuna 2030. aastani on ainult neli aastat, siis ma julgen prognoosida, et tõenäoliselt võib see arv ületada isegi 11 000. 

Meestel on jätkuvalt kõige olulisemaks vähipaikmeks eesnäärmevähk – üle 1300 esmajuhu registreeriti aastal 2022, umbes 30% kõigist esmajuhtudest. Teisel kohal on mittemelanoomne nahavähk ja kolmandal kohal kopsuvähk. Kui me vaatame haigestumise trende meestel vähipaikmete lõikes, siis näeme, et eesnäärmevähk on tõusutrendis, rõõmu aga teeb, et kopsuvähki haigestumus meestel langeb. Päris pikki aastaid tõusis haigestumine mitte-Hodgini lümfoomi ja maliigsesse nahamelanoomi, kuid viimastel aastatel on see haigestumus natukene stabiliseerunud või isegi pisut langenud.

 Kui me vaatame naiste haigestumist vähipaikmete lõikes, siis näeme, et umbes 20% kõigist esmajuhtudest moodustab rinnavähk: üle 900 esmajuhu. Umbes sama palju on ka naha mittemelanoomi. Aga mittemelanoom ehk nahavähk on tegelikult hea prognoosiga, nii et põhiprobleem naistel on ikkagi jätkuvalt rinnavähk. Kolmandal kohal on käär- ja pärasoole- ehk kokkuvõtvalt jämesoolevähk. 

Kui me vaatame naiste haigestumise trende, siis näeme, et rinnavähk on kahjuks tõusutrendiga. Kahjuks on siin aastaid olnud pigem tõusva trendiga kopsuvähki haigestumine, mis on võib-olla natuke hakanud stabiliseeruma. Kui meestel see langeb, siis naistel seda langust kahjuks ei ole täheldatud. Ja naistel on ka haigestumine naha maliigsesse melanoomi ja mitte-Hodgini lümfoomi tõusutrendiga olnud aastaid. 

Kui me vaatame Eesti vähihaigete viie aasta elulemust aastagruppide lõikes – siin on kolm gruppi –, siis me näeme, et enamiku vähipaikmete puhul on meie vähihaigete viie aasta elulemus oluliselt paranenud. Ja seda eeskätt tänu diagnostika paranemisele ja tänu meie tublidele arstidele, kes on hästi haigeid ravinud. 

Näeme, et praktiliselt sajaprotsendiline viie aasta elulemus on mittemelanoomse nahavähiga patsientidel. Väga kõrge on elulemus eesnäärmevähiga haigetel. Aga samas on siin tabeli alaosas üsna kehvad tulemused kõhunäärme- ja kopsuvähi puhul. Ka siin on väikest edasiminekut, aga tuleb väita, et sama kesised on tulemused ka Euroopa suuremates keskustes, sellepärast et neid haigusi diagnoositakse lihtsalt suhteliselt hilises staadiumis. 

Kui me võrdleme näiteks rinnavähihaigestumust Eestis ja Põhjamaades – siin tabelist näeme, et rinnavähihaigetest elab juba üle 80%, viie aasta elulemus on umbes 81–82% –, siis näeme, et Põhjamaades, näiteks Soomes, Taanis ja Rootsis on umbes 10% viie aasta elulemus kõrgem, natukene üle 90%. Aga see ei tulene sellest, et Eesti ravi oleks ...

Aga see ei tulene sellest, et Eesti ravi oleks kuidagi kehvem. See tuleneb sellest, et sõeluuringutes, milles osaleb üle 70% kutsututest, avastatakse rohkem varases staadiumis vähki. Ka Eestis on tendents tegelikult sinnapoole, et me üha enam sõeluuringutes avastame esimese staadiumi rinnavähki, ka preinvasiivset rinnavähki. Nii et oleme tegelikult liikumas õiges suunas, aga arenguruumi on. 

Esimene Eesti riiklik välistrateegia oli aastateks 2007–2015. See oli väga oluline, sellepärast et see oli esimene. Väga palju neid eesmärke, mida püstitati tol ajal, ka saavutati, aga kahjuks jäid paljud saavutamata. Aga seejärel tekkis selline ajaline tühimik ja jätkustrateegiat kohe ei tulnud. Meie riiklik ametlik seisukoht oli, et on olemas rahvastiku tervise arengukava aastateks 2009–2020, mis pidi tegelikult ka vähiteemat katma, aga kattis kahjuks suhteliselt vähe

See oli üks põhjus, miks vähiliit teema tõstatas. Ta konsulteeris ka juhtivate onkoloogidega ja paljude teadlastega ning me leidsime, et olukorra hindamiseks oleks vaja tellida tegelikult vähktõve sotsiaal-majanduslik analüüs. Vähiliit tellis selle mõttekojalt Praxis 2016. aastal. Selle raporti kõige olulisem järeldus oli see, et vähiennetusel ja ravil peavad riiklikul tasandil olema kokku lepitud strateegilised eesmärgid ja tegevussuunad, mida saab ka indikaatorite abil mõõta, mille põhjal kokkuvõtteid teha ja vastavalt tulemustele tegevusi korrigeerida. See oli äärmiselt oluline järeldus. 

Ja selle põhjal me alustasime vähiliidu eestvedamisel kampaaniat "Terve Eestiga vähi vastu", mis kulmineerus maailma vähideklaratsiooniga liitumisega 13. septembril 2019. Ma olen väga tänulik, et ka riik, riigi tasand tuli meile appi ja selle liitumise allkirjastas tollane peaminister härra Jüri Ratas. Väga suur tänu ka tolleaegsele tervise- ja tööministrile Tanel Kiigele ja sotsiaalkomisjoni esinaisele proua Helmen Kütile, kes väga seda kampaaniat tegelikult ka riiklikul tasandil toetasid, samuti Tervisekassa juhtkond. 

Eesti vähitõrje tegevuskava aastateks 2021–2030 ja vahehindamine aastateks 2021–2025. Ma tahan rõhutada, et väga palju eksperte, üle 100 eksperdi, panustas Eesti vähitõrje tegevuskava väljatöötamisse ja seda koordineeris Tervise Arengu Instituut doktor Kaire Innose juhtimisel. See oli väga põhjalik töö ja väga palju inimesi tõesti panustas sellesse efektiivselt. Viie aasta vahehindamise tellis Sotsiaalministeerium ja selle viis läbi Causalise osaühing. Väga suur tänu selle töögrupi juhile Mariliis Öerenile, kes tegi oma kolleegidega suurepärase töö. 

Kui me räägime vähitõrje tegevuskava põhieesmärkidest, siis sellel, nagu Eero Merilind ka juba välja tõi, on kolm põhieesmärki: et vähki haigestuks vähem inimesi, et inimesed elaksid peale vähidiagnoosi kauem ja tervemana, et vähiga elavate inimeste elukvaliteet oleks parem. 

Vähitõrje tegevuskava ei tegele ainult haigetega, ta tegeleb ka tervetega, kogu Eesti elanikkonnaga. Selleks, et need põhieesmärgid ellu viia, on vaja tugevat vundamenti. See on nagu maja ehitamine. Me maja ehitamist me alustame vundamendist, ei alusta seintest ega katusest. Selle vundamendi ei moodusta mitte ainult piisav rahastamine. Kõige olulisemad komponendid on inimesed, kes seda ellu viivad, juhtimine ja vastutus, andmed, infosüsteemid, õigusloome ja loomulikult ka adekvaatne rahastus. 

Olulisemad edusammud, mis selle viie aasta jooksul tehtud on, on kõigepealt Eesti vähitõrjevõrgustiku ESTCAN-i loomine – mõne hetke pärast sellest pisut pikemalt –, teiseks, rahvusvaheline koostöö, kolmandaks, raviteekondade piloteerimine – pean silmas kopsuvähi raviteekonna arendamist –, neljandaks, personaalmeditsiini tugevnemine, ka PRS-i pilootprojekt, biomarkeripõhised ravivalikud jne – ja viiendaks, patsientide kaasatus. 

See on üks väga oluline slaid. Sellel pildil on Eesti vähitõrjevõrgustiku ESTCAN asutamine 1. märtsil 2024. Suur tänu tolleaegsele terviseministrile proua Riina Sikkutile, kes meid kõiki kutsus kokku Sotsiaalministeeriumi sellele asutamiskoosolekule! Siin osalesid riigi poolt Sotsiaalministeeriumi esindajad, samuti riigi poolt Tervisekassa esindajad. Esindatud oli kolm vähikeskust – Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Ida-Tallinna Keskhaigla –, samuti lastehaigla. Oli esindatud kaks ülikooli, Tartu Ülikool ja TalTech ehk Tallinna Tehnikaülikool, samuti vähipatsientide esindusena Eesti Vähiliit.

Nii, olulisemad edusammud veel. Sõeluuringute areng, ka sellest mõni sõna pikemalt, HPV vaktsineerimine alates 12. eluaastast, 12–14, nii tüdrukud kui poisid. Kolmandaks, palliatiivravi arendamine, neljandaks taastusravi kättesaadavus. Siin on ära näidatud vähiliidu mobiilsed diagnostikaseadmed. Ka selle KT-reileriga oli teil võimalus täna Riigikokku tulles tutvuda. 

Aga miks ma seda näitan? Tänu sellele, et me oleme mobiilsete diagnostikaseadmetega – peale vähiliidu mammograafiabussi liigub veel kaks mammograafiabussi Eestis – sõeluuringutes osalust tõstnud üle 70%, mõnes maakonnas isegi 80%. Ühesõnaga, oleme viinud teenust inimestele lähemale ja teinud osaluse mugavamaks. Näiteks oleme selles vähiliidu bussis 15 aasta jooksul diagnoosinud umbes 500 esmast rinnavähijuhtu ja umbes 85% neist juhtudest on varases staadiumis haigus, mis on tervistavalt ravitav. 

Ja selles mobiilses kompuutertomograafia treileris oleme meie kliinilise partneri Viljandi Haigla juhtimisel umbes poole aasta jooksul avastanud kaheksa esmast kopsuvähijuhtu. Ka need on tegelikult varaselt avastatud. Kopsuvähk on samuti potentsiaalselt tervistavalt ravitav haigus.

Ja teine asi, mis on oluline ja mis tõstab meie sõeluuringutes osalust, on professor Tanel Laisaare algatatud Tartus ja Tartu maakonnas algatatud kopsuvähi sõeluuringu projekt, kus ta hakkas kasutama koordinaatoreid. Koordinaatorite osalus tõstab oluliselt inimeste osalust kopsuvähi sõeluuringus. Nii et kaks sellist olulist momenti. 

Tegevuste rakendumise staatus. Siin on hinnatud 14 valdkonda alates esmasest ennetusest kuni elulõpuravini välja. Tegevusi on olnud üle 200, täpsemalt 214 tegevust, mida on hinnatud. Aga kahjuks on seis selline, et rakendunud neist eesmärkidest on süsteemselt ainult 13%, rakendunud osaliselt on 41%, ei ole rakendunud 45%. 

Siin all ongi need valdkonnad, elu vähiga ja pärast vähki, laste ja noorte onkoloogia, hematoloogia ja kirurgiline ravi ehk onkokirurgia. Aga samas tuleb mainida, et onkokirurgia rakendamine tegelikult rahalist ressurssi nii väga ei nõuagi, pigem on tegemist regulatiivsete normidega.

Nii, natukene ka süsteemsetest väljakutsetest ja soovitustest. Kõigepealt juhtimine, koordineerimine ja prioriseerimine. Fookusgruppide intervjuudes näiteks tuli välja, et ei saada väga täpselt aru, kes mille eest vastutab vähitõrjes. Siin on eraldi välja toodud väljakutsed, näited valdkondadest ja ka soovitused tugevdada vähitõrje tegevuskava juhtimise koordineerimise mudelit. Teine soovib tegevuskava uuendamisel hinnata iga prioriteetse tegevuse puhul süsteemselt selle elluviimise eeldusi. Kolmas soovitus on samamoodi süsteemsete ja valdkonnaüleste probleemide lahendamiseks luua temaatilised töörühmad. 

Teiseks, andmed, indikaatorid ja seireandmed on väga olulised, sest andmetest algab kõik. Algab kliinilise töö analüüs, nende põhjal saab teha teadustööd, teha tulevikuprognoose. Siin on eraldi välja toodud väljakutsed ja näited valdkondadest. Kahjuks ajalimiit ei luba mul põhjalikumalt tutvustada teile seda, aga eelnevalt oli võimalus selle ettekandega tutvuda. Need soovitused on ka ilusti välja toodud, kaks soovitust. 

Kolmandaks, inimressurss, mis on äärmiselt oluline. Fookusgrupi intervjuudest tuli välja, et näiteks arstid teeksid hea meelega rohkem teadustööd, aga nad on väga hõivatud igapäevatööga, väljakutsed, näited valdkondadest eraldi toodud. Soovitused on planeerida vähivaldkonna inimressurssi süsteemselt. 

Nii, raviteekonnad – kahjuks ei ole mul aega hetkel põhjalikumalt neil peatuda. Aga mul on konkreetsed kaks soovitust, kuidas selle teemaga edasi minna. Patsiendikesksus ja tugiteenused – siin on samuti kõik olulisemad väljakutsed ja näited valdkondadest kirjas. Samuti on soovitus innovatsioon ja ennetus. 

Ja siis on kokkuvõte. Võib-olla kõige olulisem on see, et edasiminek ja lõppeesmärkide saavutamine eeldab selgemat prioriseerimist, tugevamat koordineerimist, tegevuste elluviimist, eelduste süsteemset hindamist ning kogu vähitõrje adekvaatset rahastamist. 

Mõni sõna ka vähipatsientide organisatsioonidest. Siin on ära toodud nende loomise aasta järgi kõik olulisemad, suuremad tegijad. Vähiliit oli esimene, sellepärast ma kaks sõna räägin temast ka. Ta loodi juba 1992. Siin on Eesti Vähiliidu alaorganisatsioonid ära toodud, siin on ära toodud vähiliidu rahvusvahelised partnerid. 

Miks on see oluline? Näiteks finantseeris Euroopa toona enda kulul nelja Eesti rinnavähipatsiendi koolitust. Need neli sümpaatselt naeratavat daami on tegelikult rinnavähist tervenenud, keda me võime nimetada nüüd ekspertpatsientideks rinnavähi alal, kes selle koolituse edukalt läbisid ja vähiliidu Podcasti kaudu oma kogemusi ja teoreetilisi teadmisi jagavad. 

Lõpetuseks tahan öelda, et teekond vähitõrjemaastikul on olnud suhteliselt keeruline. See tee ei ole alati olnud sirge ega ole alati olnud tasane. Me oleme pidanud ühiselt läbi raskuste minema, aga ma väga loodan, et me läbi raskuste läheme ja jõuame tervema ja vähivabama Eesti poole. 

Ega meil valikuid väga palju ei ole. Kui meie koos ei tegele vähiga, siis tegeleb vähk meiega ja meie lähedastega. Väga suur tänu tähelepanu eest! Ja ma tänan ka Tervise Arengu Instituuti, osaühingut Causalis ja ESTCAN-i ettekandes kasutatud materjalide eest ja kõiki kolleege, kes on panustanud Eesti vähitõrjesse. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on ka ohtralt küsimusi. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale ja aitäh ettekandjale väga põhjaliku ettekande eest! Paratamatult on vähiraviteekond kurnav nii füüsiliselt kui ka vaimselt ja sellel teekonnal on palju aspekte. Aga aidake palun ka avalikkusel rohkem mõista kogemusnõustamise rolli ja ka vähiliidu rolli sel teekonnal.

Aitäh küsimuse eest! Vähitõrjes, kui vastata niimoodi üldiselt, vähitõrjes on kõik oluline, sest kett on nii tugev, kui tugev on tema kõige nõrgem lüli. Ja kogemusnõustamine on selles mõttes väga oluline, et siin me peame võib-olla eristama seda kogemusnõustamist, mida vähipatsiendid oma kogemusi jagades teevad näiteks vähiühingutes, ükskõik, kas see on siis vähiliidu või Onkoloogika või mõne teise ühingu all. See on selline patsientidevaheline kogemuste vahetus, mis on äärmiselt tähtis. Kui me räägime kogemusnõustamisest, ütleme, haigla tasandil või täpsemalt vähikeskuse tasandil, siis see eeldab tegelikult esiteks seda, et see inimene, kes kogemusi jagab, on tõesti vähipatsient. Sellest, et ta on näiteks vähipatsiendi kõrval aastaid olnud või olnud muidu lähedane, see on ka kogemus, aga see ei anna nagu haiglas, ütleme, sellist moraalset õigust ja ka juriidilist, kogemusnõustamisega tegeleda.

Ja teine asi, kui haiglas kogemusnõustamisega tegeleda, see eeldaks ka sertifitseerimist. Oleks väga positiivne, kui kogemusnõustaja oleks ka meditsiinilise haridusega, näiteks õeharidusega. See oleks nagu boonus. 

Aga põhiline on see, et ta on ise vähipatsient ja tal on olemas mingi selline sertifikaat, mis tõendab tema kvalifikatsiooni selleks tööks. Vähiliit on selles mõttes küllaltki palju panustanud. Nagu ma siin näitasin slaidil, meil on olemas palju alaorganisatsioone, kus tegelikult selle kogemusnõustamisega aastaid on tegeletud ja tegeletakse veel. Nii et selles mõttes ma pean seda teemat väga oluliseks, nagu kõiki vähitõrjemeetmeid.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Austatud Eesti Vähiliidu presidenti doktor Vahur Valvere! Suur tänu teile selle ettekande, aga veel suurem tänu Eesti Vähiliidus tehtava töö eest ja muidugi töö eest arstina! 34 aastat üks organisatsioon – see on väga pika ja väärika ajalooga.

Te rääkisite vähitõrje tegevuskava eesmärkidest. Minu küsimus puudutab teie nägemust Eesti vähitõrje tegevuskava rahastamise ja rahavajaduse kohta. Ma tegelikult tahan küsida ka nende organisatsioonide, vähipatsientide organisatsioonide kohta. Näiteks Eesti Vähiliidu all olevad maakondlikud organisatsioonid – mina tean väga hästi Viljandimaa Vähihaigete Tugirühma Sirje Ilveri juhtimisel –, kui olulist tööd nad teevad. Mis on see teie nägemus? Komisjoni ettekandja tõi välja tugevad organisatsioonid. Ma arvan, et siin on väga suur võtmesõna ka nendel organisatsioonidel, kes toetavad arste ja ravi ja neid inimesi sellel teel.

Aitäh küsimuse eest! See on väga oluline küsimus. Rahastamine on kindlasti tähtis. Me loodame, et me sellist vähitõrje tegevuskava juhtimist rohkem üle andes Eesti Vähitõrje Võrgustikule (ESTCAN) saame tegevjuhtimise paika. Aga selleks, et neid meetmeid, neid ülesandeid ellu viia, alates ennetusest kuni palliatiiv-, elulõpuravini, samuti selleks, et patsiendiorganisatsioone toetada, me vajame lisarahastust. Kindlasti tuleb erinevates ettekannetes ka konkreetsematest rahanumbritest juttu, aga võib-olla tasuks silmas pidada Põhjamaid, kus vähitõrjele lisaks tavadiagnostika raviteenuse rahastamisele näiteks Soomes eraldatakse 5,5 eurot elaniku kohta, Taanis isegi 13 eurot elaniku kohta. Kui me Eestis suudaksime näiteks 5 eurot elaniku kohta, mis teeb võib-olla 7–8 miljonit lisaraha lisaks sellele diagnostika raviteenusele, ennetusele, kompenseeritud ravimite kulule igal aastal eraldada, siis me sellest summast saaksime ka vähipatsientide organisatsioone toetada.

Nii et me tegelikult väga loodame ka sellisele riigipoolsele toetusele. Siis tõenäoliselt oleks võimalik neid eesmärke täita ja me saame tõesti tegeleda nii haigetega kui ka tervetega, et nad ei haigestuks.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt vähiliidu president! Teie pikaajalist tööd ja kogemust on muidugi keeruline alahinnata. Suured tänud teile selle eest! Aga mu küsimus johtub teie enda ühest slaidist, kus te näitasite meile pilte nendest bussidest, mis mööda Eestit ringi sõidavad. Te tõite seal minu arvates ühe olulise märksõna, mis meid inimestena iseloomustab, ja see puudutab mugavust. Kas teie oma töös või selles protsessis, võitluses vähiga, näete veel selliseid kohti, kus me peame inimese mugavustsooni ületama ja tegema selliseid tegevusi, mis lõppkokkuvõttes aitavad vähiga võidelda, avastada teda paremini, aga me selgelt peame inimese mugavustsooni nagu ära kasutama selleks, et temale lähemale jõuda?

Aitäh teile! See on väga oluline küsimus. Eks aastatega tegelikult on sõeluuringutes osalusprotsent tõusnud. Kui me alustasime, siis oli see alla 50% tugevalt, nüüd on juba keskmine on 65%. See on tegelikult no 62–65%, rinnavähi puhul näiteks 65%. Ja nagu ma ettekandes ka mainisin, tõepoolest, kui me teeme selle teenuse mugavamaks elanikele, läheme kodule lähemale, siis on võimalik näiteks rinnavähi avastamiseks mõeldud mammograafiabussis umbes 70–80% osalust saavutada. Nii et mugavus on äärmiselt oluline. 

Mugavamaks tegelikult on läinud ka registreerimine. Kui inimesed teavad, milline see on aastakäik, millal nad kutsutakse sõeluuringule, ja nad saavad ise registreerida, nad saavad ise tegelikult valida ka seda uuringukeskust – see kõik tegelikult on osalust pisut tõstnud. 

Aga kõige olulisem on tegelikult teadlikkus. Miks Põhjamaades on sõeluuringutes osalus vahel 80–90% ja meil on siiski suhteliselt madal, on terviseteadlikkus. Terviseteadlikkus ei alga kuskil keskeas, tervisekasvatus peaks algama kodus, lasteaias, koolis. See on selline elukestev õpe, nagu öeldakse, aga peaks algama väga varakult. 

Teine küsimus on muidugi ka see, et usaldus riigi vastu on samuti tähtis. Näiteks Soome kõrge osalus on ka sealt tingitud, et on väga suur usaldus, kui riik seda teenust tasuta pakub. Kõik need riiklikud meetmed on elanike poolt väga aktsepteeritud, hinnatud, see on usaldusväärne. Nii et ka see moment on tähtis. 

Nii et sõeluuringu osalust on mitut moodi võimalik tõsta, aga see mugavamaks tegemine läbi erinevate meetmete on üks võimalus. Nagu ettekandes oli ka juttu, professor Tanel Laisaar, kes Tartus algatas kopsuvähi sõeluuringu, ta hakkas esimesena Eestis kasutama koordinaatoreid. Kui meil Eestis elanike teadlikkus ei ole nii kõrge, siis me peame kasutama nagu lisameetmeid. Esiteks, minna elanikele võimalikult lähedale elukohajärgselt ja kasutama ka neid koordinaatoreid, kes inimesed üle helistaksid. Lisaks sellele, et perearstikeskustes neid informeeritakse sõeluuringu vajalikkusest, me peame ilmselt selle kulu mingi aeg tegema, kuni meie inimeste teadlikkus kasvab. Nii et meetmeid on erinevaid.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mina liitun samuti kolleegide tänusõnade ja tunnustustega nii teile kui ka kõikidele teistele organisatsioonidele ja spetsialistidele, kes Eestis vähiteemaga tegelevad.

Minu küsimus puudutab tegelikult seda eelnõu, mille hea kolleeg Helmen Kütt siin enne istungi algust üle andis. Te olite ka saalis, ma ei tea, kui palju te jõudsite sellest osa saada. Kas te oleksite valmis andma kommentaari, millist mõju te näete, et selline soodustus, mille ravimiseadusesse võiks sisse viia – millist mõju võiks see avaldada inimeste ravi saamise võimalustele?

Aitäh küsimuse eest! Ma väga tunnustan seda tegevust, mida Kingitud Elu on aastaid teinud. Tänu sellele on lisaks Tervisekassa kompenseeritud sihtmärk- ja immuunravile selline kaasaegne ravi jõudnud väga paljude vähipatsientideni. Väga rõõm oli kuulda, et on selline plaan käibemaksust vabastamise osas. Ma arvan, et see on ülivajalik ja kindlasti suurendab meie vähihaigete süsteemravi võimalusi just uuemate ravimite puhul. Mida odavamad on ravimid, seda parem on kättesaadavus. Nii et see on väga oluline küsimus.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud doktor Valvere! Vähiga seotud teadustöös osalemist peetakse maailmas väga atraktiivseks, sest sellel on suur mõju, see on intellektuaalselt nõudlik ja on ka head rahastamisvõimalused, aga see on ka, me teame, üllas, sest on suure mõjuga inimkonna tervisele. Küsimus teile on: kui palju on veel võimalik avastada vähi tekke põhjuste kohta, et me saaksime ka seda ravi ja võib-olla paremini ennetada?

Aitäh küsimuse eest! No eks vähi tekke selliste fundamentaaluuringutega tegelevad eeskätt suured riigid, suured vähikeskused Põhja-Ameerikas, Ühendriigid, Kanada ja Lääne-Euroopa juhtivad riigid, ka Põhjamaad. Eks suuremad riigid on siin paremini rahastatud, nende teadusprojektid ja suuremad avastused nii vähi tekke põhjuste osas kui ka uute ravivõimaluste osas, ravimite testimine ja nii edasi. Kogu see teema on hästi selline ressursimahukas. Ühest küljest raha, teisest küljest peaksid olema ka sellised infrastruktuurid, mis puudutab näiteks kliinilist teadust, sellised uuringukeskused, nende rajamine, nende varustamine mitte ainult tehniliselt, aga ka inimressursi olemasolu. Need on ka tegelikult meie vähitõrje tegevuskava eesmärkides teadus- ja arendustegevuse all, et seda saavutada. 

Nii et vähi tekke põhjuste uurimine on äärmiselt oluline, aga eks maailm ikkagi liigub rohkem nagu väga selle vähiennetuse suunas. Ma isiklikult pean väga oluliseks personaalset vähiennetust. See ei ole ainult geeniandmetel põhinev, ka see on oluline ja kindlasti see annab palju juurde, aga juba, ütleme, need riskiskoorid, millesse on kaasatud näiteks elustiili riskifaktorid, rinnavähi puhul erinevad hormonaalsed riskifaktorid – inimene peab seda riski teadma. Ja kui me neid riske suudame paremini määratleda, siis on võimalik ka sõeluuringute raamides vähki tõesti, ütleme, õigeaegselt, varakult avastada, et hiljem saaks tervistavalt ravida. Aga kõik need vähiuuringud on äärmiselt tähtsad.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud ettekandja, austatud Eesti Vähiliidu president! Ma kõigepealt tänan põhjaliku ettekande ja põhjalike slaidide eest. See on väga ülevaatlik. Ja tahaksin teema tõstatada, just vähiennetuse teema. Mulle jäi teie jutust silma kaks olulist asja. Kõigepealt, et viie aasta jooksul on tegevuste rakendamisel, mis siin riigis on tehtud, süsteemselt rakendatud ainult 13% tegevustest. Ja teine küsimus. Te tõite välja, et Põhjamaades rinnavähi elulemus on parem eelkõige just tänu sõeluuringutes osalemisele, mis te siin põhjalikult välja tõite. Küsimus tulebki siit: mis siis meil on takistuseks sõeluuringute osalemises? Kas see on siis teadlik, on see kuskil institutsioonides probleem või milleski muus? Ootaks vastust.

Aitäh olulise küsimuse eest! Nagu siin varem oli ka pisut juttu, kõik algab tegelikult elanike teadlikkusest. See 50-aastane ajalõik, kus me olime N Liidu koosseisus, kahjuks sel ajal väga palju ennetusele tähelepanu ei pööratud ja seda lünka me täidame siiamaani. Tõesti, kui me alustasime, siis oli isegi kuskil 40% näiteks rinna- ja emakakaelavähi sõeluuringus osalemise protsent, need olid tohutu madalad, samal ajal Soomes kuni 90%. Kõik algab tegelikult teadlikkusest.

Me peame ilmselt hakkama teadlikkust kasvatama – siin oli juba juttu – kodust, lasteaiast. Aga kooliprogrammid on äärmiselt olulised, näiteks terviseteemat ja enda jälgimise teemat ja kõiki neid asju, ka surmateemat tuleks hakata lastele varem selgitama. Surm on ju tegelikult elu loomulik lõpp. Selles mõttes on palju harivat tööd tegemata ja see on tegelikult põhiline.

Ja muud põhjused. Eks siin on olnud ka tehnilisi probleeme. Kui sõeluuringud algasid, siis ei jõudnud alati need kutsed kohale seoses aadressi muutustega, ja veel mitmed asjad, aga need kõik on paranenud. Nii et me liigume tegelikult õiges suunas. Põhiline on teadlikkuse tõus ja teenuse tegemine inimesele mugavamaks. 

Kolmandaks, ilmselt me peame ikkagi neid koordinaatoreid kasutama ja rohkem püüdma kaasata tervisekeskusi, perearstikeskusi. Ega perearst ei jõua sellega alati ise loomulikult tegeleda, aga on pereõed, võib-olla veel lisatööjõudu neile andma, sellepärast et kõige sagedamini inimesed külastavad siiski esmatasandit, perearsti. Sõeluuringu vajalikkust ja nende olemasolu konkreetsete vähipaikmete osas saavad ikkagi esmatasandi arstid kõige paremini selgitada. Aitäh! Väga õige küsimus.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, suur tänu teile isiklikult ja ka vähiliidule teie pikaajalise panuse eest vähitõrjesse ja ka väga põhjaliku ja hea ettekande eest! Vähktõbi mõjutab väga oluliselt konkreetset inimest, kes selle diagnoosi saab, kellel on selline haigus, ja tema lähedasi loomulikult ka. Aga tegelikult on ju sellel haigusel, kuna seda esineb nii palju, väga suur mõju ka ühiskonnale laiemalt. Ma paluksingi, et kuna teie ettekandest tuli välja, et vähitõrjes on meil veel omajagu arenguruumi, siis et te tooksite välja, milline on see mõju ühiskonnale, kui me vähitõrjega piisavalt ei tegele, kui see on nõrk, kui me ei ole kasutanud kõiki võimalusi ammendavalt. Sest kui me siin saalis otsustame neid teemasid, et siis oleks see meile teada, mis on kaalul.

Aitäh hea küsimuse eest! Vähiteema, nagu loengust ka välja tuli, vähiteema on lai teema, see ei ole ainult meditsiiniteema, see on ka sotsiaalteema. See puudutab ka majandust, sellepärast et nagu me teame, on vähk ikkagi rohkem vanemaealiste haigus, aga samal ajal üha enam tööealisi elanikke ka haigestub vähki. See tähendab seda, et arvestades meie häid ravitulemusi, eriti siis, kui me suudame varases staadiumis vähi diagnoosida ja tervistavalt ravida, me peaksime need inimesed, need endised patsiendid, nüüd tervenenud inimesed, katsuma tööturule võimalikult kiiresti tagasi tuua. See on, ütleme, Eesti majanduse mõttes ka nagu väga oluline. 

Tegelikult tänapäevane ravi on muutunud ka juba paremini talutavaks. Kõik kardavad seda keemiaravi, aga tänapäevane sihtmärkravi, immuunravi on oluliselt väiksemate kõrvaltoimetega ja ka ravi ajal vähipatsiendid tegelikult saavad töötada. Siinkohal ootaks ka tööandjatelt sellist mõistvamat suhtumist. Samal ajal tuleb väita, et see suhtumine on ka mõistavamaks muutunud. Üha enam püütakse ka vähipatsiente, ütleme, ravi ajal võimaldada neile paindliku töögraafikuga töötamist, kui nad on tervenenud, võtta töökohale tagasi sama koormusega või pisut madalama koormusega. Nii et see on väga-väga oluline teema. 

Kui me räägime vähiennetusest, siis me peame tegelema mitte ainult haigetega, ka tervetega. Siin on olnud, näiteks Urmas Varblasel ja Andres Võrgul oli väga-väga hea artikkel, mis puudutab haiguste ennetust. Seal ei olnud juttu spetsiaalselt vähiennetusest. Ja nad tõid selgelt välja, et kui me tahame Eesti majandust nagu stimuleerida, siis see ennetustegevus, sealhulgas ka vähiennetus, on äärmiselt oluline, et vähem inimesi nagu haigestuks ja need, kes, eks ole, haigestuvad, saaksid võimalikult kiiresti nagu terveks ja tuleksid tööturule tagasi. Nii et siin on väga tugev selline sotsiaal-majanduslik aspekt.

Aitäh! Küsimusteks-vastusteks etteantud aeg sai läbi. Täname küsijaid ja täname asjalike vastuste ja professionaalse ettekande eest! Liigume järgmise ettekandja juurde. Selleks on Eesti Vähitõrje Võrgustiku (ESTCAN) kliiniline juht Rille Pihlak. Palun!

Austatud istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Kolleegid, sõbrad ja kõik, kes meid kuulavad! Suur aitäh kutse eest sellel väga-väga olulisel teemal rääkimaks! Minu nimi on Rille Pihlak, mina olen erialalt onkoloog ja täna olen teie ees kui Eesti Vähitõrje Võrgustiku kliiniline juht. Tahamegi teiega natukene rääkida, kuidas on praegu vähi hetkeseis ja kuidas me saame seda parandada. 

Eesti Vähitõrje Võrgustik, nagu siin just ka ette toodi, loodi umbes kaks aastat tagasi. Meie eesmärk ongi luua üleriigiline võrgustik, mis ühendab enda alla nii raviasutused ehk siis Eestis neli asutust, kes teeb vähiravi, teadus- ja haridusasutused, nagu Tartu Ülikool ja TalTech, ja ka riigiasutused ehk poliitikakujundajad, nagu Tervise Arengu Instituut, Sotsiaalministeerium ja Tervisekassa ja ka patsiendiorganisatsioonide esindaja Eesti Vähiliit. Meil on kolm ühist sammast, et teha paremat teadust ja innovatsiooni, paremat haridust ja koolitust ja kliinilist koostööd. Me loodame kõik koos läbi hästi toimiva ja koordineeritud siseriikliku ja rahvusvahelise koostöö ühiselt tagada Eesti inimestele parema vähiennetuse, varase avastamise ja tõhusa ravi. 

Miks me oleme vähitõrje pärast mures? Nagu me just ka doktor Valvere käest kuulsime, vähinumbrid järjest suurenevad. Meil on eelmisel aastal olnud vähidiagnoose rohkem Eestis kui sünde ja see on päris jällegi muret tekitav koht. Me näeme seda, et see tuleneb osaliselt kindlasti vananemise suurenemisest ja kindlasti on vanainimestel suurem risk saada vähki, kuid me näeme seda trendi ka noortel tööjõulistel täiskasvanutel, niinimetatud early-onset cancer ehk siis inimesed, kes saavad oma diagnoosi alla 50-aastaselt. 

Ma tõesti väga suvaliselt omaenda vastuvõtult paar nädalat tagasi lihtsalt hakkasin ka seda numbrit vaatama. Ja meil on see tõeline seis, et ka minu suvalisest 20 patsiendist järjest võttes see tavaline nii-öelda vähidiagnoos meil peaks olema umbes 65+ vanuses. Tõesti, umbes 65% nendest olid selles vanuses, kuid ka minu täiesti suvalises vastuvõtus on juba 25% inimesi, kes said oma diagnoosi alla 50-aastasena. Ehk siis see on juba käes olev probleem ja me peame sellega juba tegelema. 

Mure on ka selle pärast, et suremus vähki tõesti natukene väheneb, kuid see on palju vähem kui näiteks südame-veresoonkonna haigustesse. Meil on kõvasti tööd vaja veel teha ja seda lainet kõvasti veel murda. 

Mida aeglasemalt me tegutseme, seda kallimaks asjad lähevad. Seda on nii diagnostika poolt, nagu ka doktor Valvere välja tõi ja doktor Merilind välja tõi, et mida aeglasemalt, mida hiljem me vähki diagnoosime, seda kallimaks need asjad lähevad, seda vähem meil saab inimesi terveks ja seda rohkem me ka riigina kulutame raha nende terveks ravimise peale. Kui me teeme asju liiga vähe ja liiga hilja, siis on tulevikus veel raskem ehk me peame tegema kohe. 

Vähitõrje ja -ravi vajavad ka kogu tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi ja kõikide süsteemide koostööd. See on ka pikaajaline protsess, mille viljad ilmuvad alles aastaid või aastakümneid hiljem, ja me peame seda koos tegema. 

Nagu doktor Valvere ka välja tõi, doktor Merilind samuti, meil on üks ilus dokument valmis. Viis aastat tagasi pandi see raamat kokku, seal on üle 100 Eesti eksperdi kokku tulnud ja kirja pannud, kuidas teha Eestis paremat vähitõrjet. Meil on ilus visioon ja meil on võimalused seda täita. Ehk siis me ei pea rohkem mõtlema, meil on kõik kirjas, mida me peame tegema. Retseptiraamat on valmis, me peame lihtsalt tegema hakkama. 

Kui me mõtleme vähitõrje tegevuskavale kui tormisele merele ja tihti mõtleme seda vähinumbrit, et see on hirmutav, siis tegelikult vähitõrje tegevuskavas on meil ilusti kirjas, kuidas neid laineid murda, kuidas sõeluuringute ja ennetusega rohkem inimesi hea diagnostika, andmete, patoloogia, personaliseeritud meditsiiniga paremini parandada, kuidas raviga, nagu kirurgia, kiiritus ja süsteemravi, inimesed elaksid kauem, parema ravi, kiirema ravi, parema toetuse, parimate uuringute ja rehabilitatsiooniga, ehk siis kuidas seda lainet murda nii, et me saame inimesed rohkem terveks ja nad jõuaksid faasi, mille nimi on elu pärast vähki. Ja need patsiendid, keda me ei saa terveks, me tahame nende elu pikendada, me tahame, et need lained oleksid rahulikumad ja nad saaksid ka väärilise elulõpuravi. Ja seal on meil kõvasti vaja veel tööd teha. Ehk siis jällegi, retseptiraamat on valmis, vaja ära teha.

Kuid nagu me just kuulsime, viis aastat hiljem me tegime nüüd tegevuskava vahehindamise. Eesmärk oli selge – täpselt sama, miks me ka teie ees täna seisame –, et aru saada, kuidas on Eesti vähitõrje hetkeseis. Tahtsime aru saada, kaugel me oleme, prioriseerida järgmist poolt ja tuua ka osapooled kokku, et järjest selle peale mõelda. 

Nagu ka korraks näidati, on vahehindamise kokkuvõte tegelikult üpris lihtne. Me leidsime, et on loodud strateegiline raamistik. Ehk siis jällegi, meil on hea retseptiraamat olemas. Mitmes valdkonnas on tehtud märkimisväärseid edusamme, kuid areng on olnud ebaühtlane. Me oleme takerdunud süsteemsetesse kitsaskohtadesse ja sõltunud inimeste initsiatiivikusest, mitte plaanidest. Edasiminek eeldab juhtimise ja koordineerimise mudeli tugevdamist, prioriseerimist ja püsirahastuse tagamist, ehk me saaksime reaalselt selle järgmise viie aastaga ära teha, inimressursi süsteemsemat planeerimist, mis vajab mitme ministeeriumi, riigiasutuse, ülikoolide ja kõrgkoolide koostööd, ja jällegi inimeste kokkutoomist, indikaatorite ja seiresüsteemi arendamist, et aru saada, mis meie numbrid tegelikult on, kui hästi me ravime ja kui hästi me saaksime ravida, teadustegevuse ja innovatsiooni toetamist, et meie patsiendid saaksid parima ravi, parimad ravimuuringud ja parimad ravid homme, mitte kaugemal, raviteekondade arendamist ja teenuste regionaalse kättesaadavuse parandamist, et me saaksime ja jõuaksime patsientidele lähedale ja teeksime õigetes kohtades õigeid asju, patsiendikeskse lähenemise tugevdamist, et jällegi meie prioriteediks oleks patsient, mitte raviasutused, ennetuse ja varajase avastamise tugevdamist, et ennetada need haigused, mida me kõik ei taha saada, aga meil on seal kõvasti vaja veel teha, ja samamoodi vähiandmete ja tervise infosüsteemide sidususe parandamist, et me saaksime jällegi aru, kaugel me oleme ja kuhu on vaja minna. 

Seda tabelit te täna juba korra nägite. Seal on, nagu juba öeldud, ainult 13% asju ära tehtud. Ehk siis meil on veel kõvasti tööd teha. Me oleme küll poolel teel, kuid meil on kõvasti jõudu juurde vaja. Meil on mitmeid alasid, millel pole ühtegi asja süsteemselt rakendunud, ja sinna on kõvasti juurde vaja. 

Kui vaadata nüüd alumist kuut ehk neid, kus pole rakendunud ühtegi ühtset eesmärki, siis seal kõige alumised on näiteks kirurgiline ravi, laste ja noorte hematoloogia ja onkoloogia, ja elu vähiga ja pärast vähki. Kui vaadata nende prioriteetide sisse, siis näiteks kirurgia, nagu juba korraks mainiti, ei vajagi võib-olla lisarahastust, vaid vajab otsuseid. Meil on vaja struktureeritud andmeid, et aru saada reaalselt, millist kirurgiat ja millisel tasemel me neid teeme. Meil on vaja defineerida vähikeskused, keskused, kus võib mingisuguseid ravimeid teha, mingisugust kirurgiat teha. See on riikliku otsuse taga. Laste ja noorte hematoloogia osas me näeme, et meil on vaja vähendada bürokraatiat. Jällegi, see pole ainult tervishoiuküsimus. Me tahame saata oma väiksed patsiendid kõige parema ravi juurde. Praegu on see suur probleem, sest see on ülikeeruliseks tehtud. Meil on vaja ka perede tugisüsteemi parandada läbi tugispetsialistide rolli ja inimressursi kasvatamine ja järelkasvu kasvatamine, et jällegi rohkem ja paremini neid patsiente ravida. Elu vähiga ja pärast vähki – seal on kaks eesmärki, millest kumbki tegelikult ei ole rakendunud. Meil on vaja teha üleriiklikud raviteekonnad, kus me oleme esimesi sammukesi astunud, kuid meil on vaja teha seda kõikidele vähkidele, kõikidele maakondadele. Meil on vaja riikliku püsirahastusega patsiendiorganisatsioone, et nad saaksid neid patsiente pidevalt ja kogu aeg aidata. Ehk siis, mis ma tahan öelda, on see, et vähitõrje kitsaskohad ulatuvad kogu ja üle kogu süsteemi ehk siis meil ei ole ainult tervishoiuprobleemid haiglas ja esmatasandis, vaid mitmete-mitmete, nii ministeeriumide, justiits-, haridus- ja sotsiaalministeeriumi, rahandusministeeriumi ja paljude teiste koostöö. Selle jaoks on meil vaja neid kõiki koos teha. 

Ehk siis vahehindamise soovitused on lihtsad. Meil on vaja selget omanikku, juhtimismudelit ja püsirahastust. Meil on vaja realistlikult planeerida ja ka need temaatiliselt ära teha. Meil on vaja andmepõhist juhtimist, indikaatorite uuendamist, inimressursi jätkusuutlikkust, teaduse ja innovatsiooni parandamist, patsiendikeskseid raviteekondi, teenuste regionaalset kättesaadavust ja ühtsust ning ennetust, sõeluuringute ja personaliseeritud lähenemise parandamist. 

Miks me täna ka teie ees jällegi oleme, on see, et meil on mitmeid otsuseid vaja teie käest. Meil on vaja püsirahastust vähitõrje tegevuskavale, meil on vaja, et te toetaksite ka Euroopa vähimissiooni edasist rahastust ja meil on ka mitmeid riiklikke otsuseid, mida me saame koos ära teha. 

Nagu doktor Valvere juba korraks välja tõi, hetkel täielikult puudub Eesti vähitõrje tegevuskava püsirahastus. Kui me vaatame Põhjamaade näiteid, siis Soome on pannud 5,5 eurot iga inimese ja iga aasta peale, Taanil, kellel on väga ambitsioonikad ja väga ägedad vähitõrjeplaanid, on pannud 13 eurot iga inimese kohta aastas, Rootsi pani 4 eurot ja isegi väikeriik Malta on pannud 3,5 eurot inimese kohta aastas. Eestis on need numbrid 0. Me rääkisime nendest 13%-st, kus on natukene arengut toimunud, siis need on tegelikult toimunud killustunult, Tervisekassa teenuste rahade eest, projektirahade eest ja muude väikeste süstide toel. Kuid kui vähihaigestus kasvab, siis on arengud toimunud liiga aeglaselt. Ilma investeeringuteta vähk järjest hakkab määrama Eesti tervise tulevikku. Ja kui rahastus on juhuslik, siis on ka juhuslikud meie tulemused. 

Ehk siis me seisame ka täna teie ees, et küsida püsirahastust sellele vähitõrje tegevuskavale. Ma arvan ja me loodame, et väike 5 eurot Eesti inimese eest aastas ei ole liiga palju selle eest küsida. 

Euroopa rahastuse jätkumine. Praegu on Euroopa vähimissioon, mis on üks suur programm Euroopas, ja EU4Health toonud Eestisse üle 10 miljoni euro vähiarenguks, kuid Euroopa vähimissiooni jätkumine pärast aastat 2026 Euroopa Liidu MMF-i sees ei ole kindel. See oleks meie jaoks väga suur probleem, sest need praegused rahad, mis on Eestisse tulnud, on aidanud väga palju edasi teha, kuid kui need rahad jäävad kinni, rahasid rohkem ei tule, siis me juba seda arengut, mis on tehtud, ei saa edasi teha. Ehk siis me peame siin võtma Eestina ka väga aktiivse positsiooni, toetama Euroopa vähimissiooni rahastamise jätkumist. Euroopa vähikoostöö ei ole väikeriigi Eesti jaoks nii-öelda lisavõimalus. Meil on see strateegiline vajadus ja me oleme väga palju sellega juba ära teinud. 

Kolmandaks, riiklikud otsused. Meil on mitmeid häid näiteid, mis tegelikult ei vajagi hirmsasti lisaressurssi, kuid vajab kõik koos mõtlemist. Meil on vaja ära teha haiglavõrgu arengukava, see on osaliselt tehtud, kuid sinna on vaja saada ka kohalikke, regionaalseid otsuseid taha, kus me midagi teeme ja kelle jaoks. Meil on vaja jätkuvalt arendada õdede koolitust, pädevus ja ka õigused Eestis. Sest mitmes riigis on väga häid näiteid, kuidas ja kui palju head õed saavad oma õlgadele selles kogu vähiravis võtta ja kui head tööd nad saavad tegelikult ära teha. Eestis see hetkel ei ole võimalik. Meil on vaja tervishoiutöötajate jätkusuutlikkusele tõsiselt kõik koos mõelda, et kuidas me saame tagada seda ja kuidas me seda jätkuvalt kõik koos teeme. Meil on vaja vähipatsientide organisatsioonide püsirahastust. Nad on juba näidanud, nad on teinud suurepärast tööd väikese taskuraha eest, osad mitukümmend aastat, osad paar aastat, aga meil on kõvasti seda tuge juurde vaja. Ja nad on suurepärased ka tugiteenuse pakkujaid, kuid me ei ole neile seda võimu veel andnud. Selle saame kõik koos ära teha. Meil on vaja ühiseid vähiandmeid. Siin on tegelikult riiklikult vaja väga palju otsuseid teha, kuidas me andmeid kogume, kuidas me terviseandmeid analüüsime ja kuidas me aru saame, kus me tegelikult tuleme ja kuidas edasi minna. Meil on vaja esmatasandit toetada ja neid võimestada. Nagu doktor Merilind ütles, väga palju on esmatasandi töö just see diagnostika, patsientide toetamine, ja meil on jätkuvalt vaja seda tugevalt teha. Meil on üldiselt vaja patsiendikeskselt teenuse kättesaadavusele mõelda. Me räägime siin tsentraliseerimisest ja kodulähedusest kui kaks eraldiseisvat teemat, kuid tegelikult on see väga selge. Meil on vaja öelda, mis keerulised operatsioonid peaks tegema suurtes haiglates, kuid kodulähedus peaks olema iga patsiendi õigus nendele teenustele, mida saab pakkuda, näiteks palliatiivravi ja osadele ka süsteemravi. Need otsused on vaja riiklikult ära teha. Ehk siis mitmed need otsused vajavad nii kohalikke, regionaalseid kui ka riiklikke otsuseid, mitme ministeeriumi, riigiasutuste ja riigitöötajate koostööd. Teeme koos ära! 

Kokkuvõtteks ma ütleks, et täna meil ei ole enam küsimus, mis teha tuleb. Me teame seda, me kirjutasime selle retseptiraamatu valmis, meil on teadmised, eesmärgid ja ekspertiis olemas. Küsimus on selles, kas me suudame teha vajalikud poliitilised ja rahalised otsused, et need eesmärgid päriselt ellu viia. Sellega loodame ka väga teie toe peale. Sellega ma ütlen teile aitäh ja jään küsimusi ootama.

Aitäh ettekande eest! Teile on ka küsimusi. Irja Lutsar, palun!

Aitäh, Rille, selle ettekande eest! Ja lugupeetud juhataja ka! Ma pean sulle ütlema, et midagi uut ei ole olnud, ma olen 50 aastat Eesti meditsiinis aktiivselt olnud. Väga paljud asjad on teada ja me teame, mida teha, aga me ei julge millegipärast teha, ütlen mina. Mu küsimus oli eelmisele ettekandjale, aga ma usun, et sa tead ka selle vastust. Kui ma vaatan, siis 2017 oli meil 62 000 vähihaiget, nüüd oli arv juba 70 000. Minul lastearstina on olnud ka mõned vähihaiged, kes on praeguseks kõrgkooli lõpetanud, pereemad. Kui ma saan korra elus vähi, kas ma jään sinna nimekirja igaveseks või siis mind ikka kustutatakse ka ära? Paljud vähid ju tänapäeval võib vist terveks lugeda. 

Aitäh küsimuse eest! See on väga huvitav küsimus, sest tõesti, Eestis need numbrid põhinevad peamiselt TAI registril. Sinna tuleb see diagnoosina sisse ja sealt välja astuda ei ole võimalik. Paljudes Euroopa Liidu riikides on seda juba tehtud, on nii-öelda right to be forgotten ehk kui inimene on mingil hetkel kuulutatud tervishoiusüsteemi poolt terveks, siis tal on õigus endal see diagnoos registrist maha võtta. Eestis see hetkel juriidiliselt ei ole võimalik, aga me võiks arendada, võiks teha.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja, aitäh nii komisjonis kui ka praegu antud mõtete ja ülevaate eest! Ma küsin ikkagi juhtimise kohta. See tuleb väga mitmes kohas välja – raportist tuli, ka komisjoni aruteludest tuli välja –, et ei ole püsivat rahastust, ei ole ka selget juhtimist ja vastutust. Aga ma küsin, mille taha see jääb. Ma ei tea, kas suheldes ministeeriumiga või ka teie valdkonna ühendustega, kas ei ole arusaama, kes peaks juhtima. Või pole ministeeriumil või Tervisekassal valmisolekut ega tahtmist seda juhtivat rolli võtta? Sest ma olen nõus, et kui on mitu omanikku, siis alati kipub olema, et mingid asjad kukuvad sinna vahele, rahastus on ebastabiilne, vastutus hajub. Mille taha see jäänud on ja mis on teie konkreetsed ettepanekud? Kes selle juhtrolli peaks siis võtma?

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, see on üks suurimaid probleeme, mis number ühena tegelikult välja tuli ka sellel vahehindamisel. Esiteks, me keegi nagu ei teadnud, kes seda juhtima peaks ja kuidas kogu seda plaani rakendada. Seal oli väga selgelt kirjas, et juhtimine on probleem nii väikeste tegevuste kui ka suure koordineerimise mõttes. 

Sotsiaalministeerium on seda ka kõigi meie toel üpriski tõsiselt võtnud. Me nüüd arutasime väga tõsiselt selle teema üle. Eestis on loodud Eesti vähitõrje juhtrühm, kuhu on erialad ja erialaseltsid kokku toodud koos ministeeriumi ja teiste osapooltega. Me seal just selles osas arutasime. Meie lootus Eesti vähitõrje tegevuskavaga, Eesti Vähitõrje Võrgustikuga on, et me saaksime ka selle toel seda igapäevast koordineerimist osaliselt Sotsiaalministeeriumi toel enda alla võtta. Meie eesmärk on see, et juhtrühm, mis on ministeeriumi all, jääb jätkuvalt seda juhtima, kuid Eesti Vähitõrje Võrgustik aitab reaalselt seda ka ellu viia. See on meie eesmärk ja järgmine samm.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud doktor Pihlak! Te ütlesite oma ettekandes ja ka siin saalis ütlesite, et vähisuremus väheneb oluliselt aeglasemalt kui näiteks südame-veresoonkonna haiguste puhul suremus. Teatavasti algas südame-veresoonkonna haiguste ennetamise ja tervise edendamise teemadel väga aktiivne töö 1990-ndate keskel. 30 aastat hiljem on meil vajadus ja võimalus teha sarnast tööd vähihaiguste ennetamiseks ja tervise edendamiseks. Kas siin on kasutamata võimalusi peale selle, et meil on raha juurde vaja?

Aitäh küsimuse eest! Vastus on võib-olla jah mõlemale poolele. Kindlasti on meil kõvasti tööd vaja teha. Ma ütlen, et meie head kolleegid kardioloogid on teinud väga head tööd nii südame-veresoonkonna haiguste ennetamisega kui ka nende ravimisega, nii et inimesed elavad aastakümneid peale seda. Kahjuks vähiga seda tõesti ei ole olnud. Tõesti, vähk on osutunud ka keerulisemateks haigusteks. Seal on nii mitu haigust, mille puhul terveks ravimine või aastakümneid elus hoidmine on väga keeruline. 

Ehk siis meil on kõvasti sinna jõudu juurde vaja. Teie varasemale küsimusele ma ka natuke vastasin, et meil on kõvasti teadust vaja seal rohkem teha. Meil on kõvasti vaja sinna kindlasti raha juurde, jõudu juurde ja paremaid ravimeid juurde. Eestis kindlasti ei ole meil kõige paremad ravimid alati kättesaadavad, mis hoiaks neid inimesi pikemalt elus. 

Ehk siis jällegi, palju tööd on vaja teha, ka ennetades. Absoluutselt! Need numbrid ütlevad muidugi, kes on selle diagnoosi juba saanud, aga ka teisene ennetamine, kui inimene on terveks ravitud, et ta uuesti seda vähidiagnoosi ei saaks ja sellega kauem elaks. Samamoodi tuleb kõikide teiste ennetamisega tegeleda, et mitte seda saada. Meil on kõvasti veel teha.

Eero Merilind, palun!

Lugupeetud juhataja! Aitäh, Rille, ettekande eest! Sa töötad praktilise arstina ka. Ma küsin, kui pikk on praegu sinu vastuvõtuaeg ühele patsiendile ja kui pikk see peaks olema, et sa saaksid oma tööd teha hästi.

Aitäh küsimuse eest! See on mu üks lemmikteemasid, aga tõesti, meil on hetkel iga patsiendi jaoks umbes 15–20 minutit. Nagu ma ütlesin, minu teisipäevases vastuvõtus on 20 patsienti järjest. Nendest tavaliselt kolm-neli on esmased patsiendid, kes saavad esimese raviplaani. Mina olen viimased kümme aastat töötanud Inglismaal ja seal on esmase patsiendi jaoks näiteks 40–50 minutit. Ja 40–50 minutit jäi ka vahel väheks, sest tegelikult sellest, millest rääkida – diagnoosist, plaanidest, ravi kõrvaltoimetest, mis edasi saab, kes toetab, kuidas saab –, seda on rääkida väga palju. Meil on just valmis ka infouuring, tegelikult patsiendid vajavad väga palju rohkem infot, kui meil on neile aega anda. See on tõesti karjuv probleem ja kui neid on 20 tükki järjest, siis seda tööd ei ole võimalik selle ajaga ära teha. Tõesti tahaks palju rohkem teha.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on tunne, et Euroopa Liidu tasandil see vähimissiooni sõnastamine väga hästi töötas, justkui vähihaigused tõstis esile ja võimaldas spetsiifilist rahastamist. Teie ettekande põhjal, kas ma järeldan õigesti, et samalaadseid samme oleks vaja ka Eestis? Nii nagu südamehaiguste puhul, lõpuks tõesti kõik inimesed teavad, perearstid teavad ja ülejäänud, et see on tähtis, surma põhjus nr 1, meil tuleb teatud samme astuda. Ja nüüd, kui eksperdid on nii põhjaliku tegevuskava kokku pannud ja me teame, mida on vaja teha, siis selle elluviimiseks on väga paljude inimeste samme vaja astuda. Aga seda, et neid samme astuma hakatakse, tuleks ka siin saalis öelda, et vot see on Eesti jaoks erakordselt tähtis, arvestades näiteks esmaste juhtude arvu kasvu.  Kuidas te näete, mis võiks olla need viisid, suurendamaks arusaama ühiskonnas ja ka poliitikute seas, et meil oleks vaja vähitõrje prioriteetseks teha? 

Aitäh küsimuse eest! See on absoluutselt õige, sest tegelikult Eesti vähitõrje tegevuskava ongi Euroopa vähimissiooni nii-öelda Eesti versioon. See on kõik paljuski selle põhjal tehtud ja kokku kirjutatud, kuid tõesti, see oli väga karjuva probleemi lahendamise võimalus. Euroopa Liidus on tegelikult väga hästi näidatud ja selle hind oli 4 miljardit eurot kogu selle suure projekti jaoks. Ka Eestis me veame mitmeid suurprojekte. Tõesti, sellele on väga suur tähtsus pandud ja väga head tööd tehtud. Tõesti, järgmise sammuna või ka eelmise sammuna me peame tegema sedasama Eestis, sest see probleem on karjuv, meil on väga palju vaja ära teha ja me tõesti kaotame neid inimesi, neid aastaid, aga ka ennetustööd. 

Tõesti, kui me räägime siin näiteks vaktsineerimisest, siis me saaksime täiesti elimineerida emakakaelavähi Eestis. Täiesti, null! Aga me ei ole seda teinud ja meil on seda vaja edasi teha, et me saaksime kõigile sama arusaama ja selle vähi tähtsuse kohta. Mina olen onkoloog, ma tean, et ma ei ole vist erapoolik, aga kindlasti on meil kõvasti vaja siin rohkem teha ja seda tähtsustada. Me loodame ikkagi, et me saame selle … Vähitõrje tegevuskava sees on tegelikult väga suured ennetuse ja õigeaegse diagnoosimise kõige peatükid, et kuidas see üleriigiliselt tähtsamaks teha.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, Eesti Vähitõrje Võrgustiku kliiniline juht, suur aitäh teile selle põhjaliku ülevaate eest! Ja väga tänan ka sotsiaalkomisjonis teie esitatud ülevaate eest!  Te tõite juba osaliselt sisse, te olete töötanud ka välisriikides. Te oskate ilmselt hinnata, et see, mida tehakse, ja see, et te olete kokku koondunud, on võrratu. Ka väikese raha eest suurepärased Eesti arstid annavad endast parima.

Aga me teame, et meil on olemas probleemid teinekord ravimite kättesaamisel. Meil osa ravimeid ei olegi üldse haigekassa soodustusega. Siin on küll annetusorganisatsioonid, kes koguvad annetusi ja aitavad ja kergendavad. 

Aga kas on põhjuseks ka hiline kohalejõudmine? Võib-olla sõeluuringutesse pääsevad haigekassa poolt kindlustamata isikud, aga võib-olla ravikindlustus kõigile aitaks ka seda olukorda parandada, et mitte liialt hilja ei jõuta, siis kui on kulud nii Tervisekassale, rääkimata inimesele, perekonnale ja ühiskonnale väga suured.

Aitäh küsimuse eest! Absoluutselt! Ja tegelikult me näeme seda karjuvat probleemi üle maailma, ka Inglismaal, ka Eestis, et inimesed jõuavad liiga hilja. Seal on mitmeid nii sotsiaaltausta probleeme kui ka tervisekindlustuse probleeme, kuid kindlasti – just eelmist küsimust silmas pidades – ka inimese teadlikkuse probleeme ja ka süsteemi probleeme. 

Me praegu ei tea, kui kiiresti me Eestis vähki diagnoosime. Me teame, kui hästi me teeme selle esimesest uuringust ravi saamiseni, aga mis kõik seal enne saab, kuidas meie perearstid saavad ja kui kiiresti inimesed saavad selle esimese diagnoosi kätte. Need numbrid on kõik meil hetkel puudulikud. 

Seal ongi väga suur osa näiteks siin tegevuskavas ilusti sisse toodud patsientide teekond esimesest perearsti mõttest või kaebusest. Siin võiks olla vähidiagnoos kuni selleni, kui kiiresti ta saab sinna. Tõesti, ülemaailmselt Inglismaal ja Eestis on meil paika pandud, kui kiiresti ta peaks liikuma. See peaks olema, nagu doktor Merilind ütles, kaks nädalat, kaks nädalat ja kaks nädalat. Inimene peaks saama vähidiagnoosi kätte hiljemalt 31 päeva jooksul. Eestis ja Inglismaal on väga kindlad numbrid ees ja iga kuue kuu tagant vaadatakse neid numbreid üle. Kui ei saa, siis vaatame üle, mis see probleem ja kus see probleem on.

Samamoodi peaks iga patsiendi ravi algama 62 päeva pärast. Me võime veel isegi rääkida, et kas 62 päeva on võib-olla palju, aga tegelikult peaks esmane ravi kõik selle aja jooksul selleks ajaks algama. Kindlasti on meil vaja nii numbreid kui ka patsiendi teekonda arendada, et me saaks aru, kui kiiresti me seda teeme ja kuidas järjest paremaks teha, et oleks teekond selge, kuidas me ravime, keda me diagnoosime ja mis alusel on meie kahtlused.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, suur tänu! Minu küsimus puudutab õdesid. Ma ise näen, et tihtipeale perearstina ma isegi ei saa unistada, et onkoloog suudaks minuga juhtumikoosolekut teha või kuidagi ühendust võtta. Küll aga ma näen, et tihtipeale piisaks mulle kui perearstile onkoloogiõe kontaktist, et ma saaksin teatud asjad ära kaardistada ja siis oma patsienti võib-olla enda poolt aidata. Kuidas teie näete, kas võiks olla näiteks perearsti ja onkoloogiõe vahel e-konsultatsiooni või mingi tagasisidestamise võimalus?

Aitäh küsimuse eest! See on kindlasti absoluutne vajadus, nii meil onkoloogidena õdedele, et nad oleksid heaks vahelüliks ja patsiendi eest seisjaks, kus iganes on tema puhul infot vaja ja tuge. Tegelikult on need õed, jällegi mitmest riigist on väga häid näiteid ja nad suudavad seda tööd suurepäraselt teha. 

Praegu on meie vähikeskustes Eestis üksikud õed, kes saavad seda teha, kes on selleks koolitatud. Kuid nagu me teame, Eesti riigis jääb tihti ka juriidika taha, mis õigused me õdedele saame anda ja mis kvalifikatsioonid neil peavad olema, et nad saaksid näiteks iseseisvat vastuvõtte teha isegi patsientide toetamiseks. Praegu on seal väga suuri probleeme nii rahastuse kui ka tegelikult nende õiguste ja nende hariduse taga. Tõesti, me ei ole samamoodi Eestis ära defineerinud, kes on onkoloogiõde, kes saab seda teenust pakkuda. Meil on n-ö eriõed olemas, kui nad on üldiselt teemaga kursis. 

Aga jällegi, mina tunnen väga suurt puudust väga headest onkoloogiõdedest, kes näiteks Inglismaal on väga suure osa töö ärategijaid ja just patsiendi eest seisjad, kõige selle infovahetuse nii perearsti kui ka perearstisüsteemiga kokkuviimiseks ja rääkimiseks.

Katrin Kuusemäe, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Rille, ma tänan ka selle põhjaliku ettekande eest! Aga mul on küsimus võib-olla kui onkoloogile. Oma sõnavõtus te mainisite, et juba praegu ei ole see ainult vanemate inimeste haigus. Kui nüüd noorem patsient haigestub, siis kas need vähid on kuidagimoodi agressiivsemad, vajavad nad võib-olla teistsugust lähenemist või on nad täpselt samamoodi nii-öelda kroonilise haiguse iseloomuga, mida saab tavaravijuhise järgi ravida?

Aitäh küsimast! See on kindlasti väga tähtis asi, mida välja tuua. Tõesti, tihti me näeme … Ja noh, see loogika üldse vähi tekkes on ju see, et rakus tekib mingisugune viga ja aastatega me peaks selle kogu aeg ära puhastama oma immuunsüsteemiga. Aga miks sealt ikkagi vähk tekib, on tavaliselt see, et seal tekib mingi viga tähtsa koha peal. Ja kahjuks on see tõesti nii, et kui noorematel inimestel on vähk, siis see tähendab, et seal on miskit veel suuremat viga või veel suurem probleem, et seda nii-öelda ei likvideeritud. 

On tõesti palju näidatud, et need vähid on agressiivsemad. On vahepeal teisi nii-öelda molekulaarseid mutatsioone või DNA, vahepeal ka geneetilised, aga siiski pigem harva. Seal on pigem agressiivsemat, teist käitumist, vahepeal teistsuguseid ravimeid ja üldiselt teistsuguse käitumisega vähid. 

Väga tähtis on see, et nendele patsientidele on teistsuguseid tugiteenuseid vaja. Ehk kui mina näiteks keemiaravi arstina hakkan ravima kedagi noort, siis ma pean väga mõtlema tema viljakuse, tema tuleviku, tema tööle naasmise ja muude teemade üle, millega ma näiteks vanainimeste puhul ei pea mõtlema. Seal on vaja nii onkoloogide enda ümbermõtlemist, aga ka kõikide nende tugiteenuste ehitamist, et need inimesed reaalselt saaksid kätte, saaksid tööle naasta, saaksid elada oma elu ka pärast vähki või vähiga. Seal on kindlasti vaja hoopis teistsugust lähenemist väga spetsiifiliselt sellele noorele inimesele.

Signe Riisalo, palun!

Suur aitäh, juhataja! Hea ettekandja, tõesti äärmiselt huvitav, suur aitäh selle eest! Aga siin mõned varasemad küsimused on natukene seda teemat sisse juhatanud. Pange siia see oma rahvusvaheline töötamise kogemus ka juurde, kui te vastate. Me teame, et arstkond, eriõed, arstid on tohutult üle koormatud. Ajanappus on see põhiline võtmeküsimus. Aga samal ajal me teame ka seda, et patsient otsib neid erinevaid kohti, kus oma tervik abivajaduse pakett ära rahuldada, sellepärast et sagedasti me räägime taastusjärelravist, rehabilitatsioonist, psühholoogilisest toest, erinevatest nõustamistest, elukorraldusest, kui kodus on hooldatavad kas lapsed või täisealised, elukohast ka teatud juhtudel. Nii et see pakett on hästi suur. Inimestel on mitteformaalne-formaalne võrgustik. 

Mis see teie arsti formaalne võrgustik võiks ideaalis olla, selleks et te saaksite oma tööd teha hästi ja pühenduda maksimaalselt oma kõige erialalisemale osale, et inimene saaks toetatud?

Aitäh selle väga tähtsa küsimuse eest! Tõesti, tegelikult see nimegi on pikk. Kui me vaatame suuri vähikeskusi, näiteks Inglismaal, kus ma olen töötanud, siis tegelikult see tugivõrgustik on suur, nii meditsiinisüsteemisiseselt kui ka see tugi, mis tuleb patsiendi oma lähedaste ja oma perekonna toel. Meil on kindlasti väga spetsiifilisi tugiteenuseid vaja, seal on absoluutselt õdesid ja koordinaatorid. Inglismaal on iga raviteekonna jaoks oma koordinaator, igal haiglal, kes ajab järge, kui kiiresti see patsient saab ühe teekonna vahel teisele, kui kiiresti ta saab ravi, ja kui ta ei saa, siis ta ajab tagajalgadele, et peab saama.

Ehk siis tegelikult meil kindlasti oleks vaja Eestis koordinaatorit, kes ajaks järele, kui kiiresti me diagnoosime, kuidas ja kas inimene sai aru, et ta peab tulema õigesse kohta selleks, et oma vähki, oma ravi saada, oma vähidiagnoosi saada ja diagnostikat teha. Seda on kindlasti vaja. Meil on kindlasti vaja tugiteenuseid, milleks on Inglismaal väga häid näiteid patsiendiorganisatsioonidest, kes pakuvadki igapäevast nõustamist, tugiteenuseid, tihti ka infot, aga ka patsientide enda harimist, kogu sellest teekonnast arusaamisest ning ka sellist psühholoogilist ja psühhiaatrilist tuge, mis aitaks kõige sellega toime tulla. See on väga keeruline diagnoos. Ja tegelikult see nimekiri on päris pikk. Aga me saame seda teha ja tegelikult väga häid näiteid on olemas, kuidas seda teha.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimused on otsas.Suur tänu veel kord!

Ja palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli ettekandeks MTÜ Onkoloogika esindaja Kristel Leifi. Ma täpsustuseks ütlen veel ette, et ettekande pikkus on kuni 20 minutit.

Jaa. Minugi poolt tervitused. Ja suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Riigikogu liikmed, eeskätt teie, kes te olete täna siin saalis! Siia on tulnud kohale ka patsiendid, siia on tulnud kokku need inimesed, kellest me räägime. Teie füüsiline kohalolu siin ruumis on meile väga tähtis. 

Aitäh, et te olete siia päriselt kaasanud ühe patsiendi ka! Minul ei ole doktorikraadi, mul ei ole arstiharidust, aga ma olen oma elus teinud igasuguseid muid asju ja ma väga siiralt usun sellesse, et suuri muutusi ja märgilisi projekte, tegevuskavasid ja strateegiaid on ellu võimalik viia interdistsiplinaarsetes meeskondades. See on üks põhjus, miks lisaks kõigele sellele, mida täna on siin juba räägitud ja millele ma filigraanse käekirjaga väga tugevalt alla kirjutan, ma tahan rõhutada seda, et ainult arstide ja selles valdkonnas tegutsevate inimestega me seda probleemi ei lahenda. Siia on vaja tuua sisse täiendavaid eksperditeadmisi, kuidas me disainime neid teenuseid, kuidas me kaasame tehnoloogiat, millised on võib-olla üldse sotsiaalselt inimeste vajadused, käitumismustrid. Me peame teaduse seda poolt ka vaatama, sest me võime väga hästi teada, mida on vaja teha, aga kuidas me mõjutame päriselt nende inimeste käitumist ja nende elu. 

Aga ma tahtsin täna rääkida kahest asjast. Nimi on mul Kristel Leif, nagu te mind kaunilt sisse juhatasite. Ma olen neljanda staadiumi vähi patsient ja kuigi patsiendid sageli ei taha, et neid defineeritaks nende diagnoosi järgi – õigus unustada on väga oluline osa selle diagnoosi juures –, siis mina olen valinud seista selle eest, et need inimesed, kes on selle diagnoosi saanud, need 70 000 inimest, kelle arv järjest tegelikult Eestis kasvab, oleksid nähtud, oleksid kuulda võetud, oleksid kaasatud ja oleksid päriselt võrdsed partnerid laua taga, sest see ei ole tegelikult tavapärane kultuuri osa meie tervishoiu-sotsiaalsüsteemis. 

Ma olin väga-väga üllatunud, kui ma selle diagnoosi sain, kui ma olin valmis selleks, et nii, nüüd me hakkame sellega tegelema. Ma olen meeskonna osa, see on minu tervise projekt, aga minust sai objekt. Ma arvan, et ma olen üsna paljudes asjades pädev inimene ja oma elus üsna normaalselt mingite asjadega hakkama saanud, aga ühel hetkel ma olin süsteemi poolt pandud ohvri rolli, kus minu ümber olid väga pädevad inimesed, keda ma täiel raual usaldan ja kes hakkasid tegema valikuid minu eest. Ja kui mul tekkisid mingisugused küsimused, kui ma tundsin, et ka mul on sõnaõigus enda tervise osas – kui ka mina oskan infot otsida, kui ka mina oskan teha ettepanekuid selle kohta, mida mina vajan –, siis üsna kiiresti ma tundsin, et ma olen natukene liiga palju. Ma küsin liiga tülikaid küsimusi. Ma olen otsinud infot kuskilt mujalt kui sealt, kus on harjutud seda andma. Ja ma tundsin piinlikkust selle pärast, et ma olen nii valiv, et ma julgen küsida. 

Aga see on tegelikult see patsientkond, kuhu suunas me liigume. Inimesed on üha teadlikumad, inimesed tahavad üha rohkem ennast puudutavates otsustes osaleda. Jah, mitte kõik ei taha seda teha ja mitte kõik ei ole suutelised seda tegema. Aga need, kes seda tahavad teha ja kes on võimelised selleks, miks me ei võiks seda inimeste hulka siis teadlikult kaasata ja seda ressurssi teadlikult kasutada? Üks asi on minu enda isiklik kogemus, mis nüüd saab edasi. Ma olen saanud ravi heade Eesti inimeste toel Rootsis. Kahjuks ei saanud ma seda tuge riigilt, kuna tegemist on harvikhaigusega. 

Ma olen pidanud väga palju asju endale ise välja küsima. Ma olen olnud tohutult eksinud selles süsteemis. Ma olen tundnud, et kõike on korraga liiga palju ja mul ei ole teejuhti, kes aitaks mind sellest kõigest läbi. Ja see on ka üks põhjustest, miks me 2025. aastal asutasime MTÜ Onkoloogika. Sest needsamad inimesed, kes saavad sellise diagnoosi – 70 000 inimest täna Eestis orienteerivalt –, ja tegelikult on rahvusvaheliste uuringute järgi ka viis kuni seitse nende lähedast inimest väga tugevalt sellest haigusest mõjutatud. Tehke omad arvutused ja liitke siia juurde ka nende inimeste lähedased, kes on juba lahkunud. Kui suur on tegelikult see koormus inimeste eludele, toimetulekule, nende hakkamasaamisele ühiskonnas lapsevanematena, töötajatena ja täisväärtuslike ühiskonnaliikmetena? Sellepärast me väga-väga-väga tuliselt peame rääkima elust vähiga. 

Kui me möödunud nädalal valmistasime ette eilse mitmekesisuse päeva konverentsi, siis seal üks osalejatest selle jutu peale, kus ma rääkisin sellest, millised on vähipatsiendi vajadused tööturul, mida ta ootab enda tööandjalt, millised on hirmud, mida tähendab diagnoosi järgselt naasta tööle ja karta sealt kõrvale jäämist, siis selle mõttevahetuse või mõttejagamise tulemusena ütles ta mulle märgade silmadega otsa vaadates: "Kristel, minu jaoks on kuni tänase päevani olnud vähk teema, kus me räägime ennetusest ja annetusest, aga me ei räägi sellest, mida need inimesed päriselt läbi elavad, mida nad igapäevaselt tunnevad, millest nad puudust tunnevad ja mida üldse tähendab elada vähiga." Vaat see on teema, millest me peame hakkama rääkima kõige selle kõrval, mis puudutab absoluutselt kriitilist vähiravi kättesaadavust, vähiravi rahastamist, vähi varajast avastamist – kõiki neid samuti tähtsaid teemasid. Aga me räägime lõpuks ikkagi inimestest. Kui sa satud vähikriisi ja saad selle diagnoosi – meie ühiskonnas on selle haiguse ümber tohutud stigmad –, siis sa hakkad kohe surema, sest see on see, millega sa oled harjunud, kui sa kuuled sõna "vähk". 

Me peame hakkama rääkima sellest, et inimesed elavad vähiga ja ka vähiga on võimalik elada väga normaalset elu, on võimalik osaleda ühiskonnas, on võimalik kasvatada lapsi, teha karjääri, joosta maratone, kandideerida Riigikokku, asutada ettevõtteid. Aga väga sageli need inimesed pisendavad ennast, sest elu saab läbi koos selle diagnoosiga, sest me jääme üksi, me ei oska selle haiguse ümber käituda, me ise ei oska sellega midagi peale hakata. Meie lähedased inimesed, meie perekonnaliikmed, meie tööandjad, meie sõbrad ei oska sellega midagi peale hakata, sest me lihtsalt ei ole harjunud rääkima vähist selle igapäevases mõttes. 

Need inimesed, kes istuvad täna seal rõdul – ja ma usun, et teid on ka siin saalis, kes tegelikult teavad, mida see tähendab –, ma olen ülitänulik igale viimasele kui ühele teist, kes on teinud suu lahti ja midagi öelnud. Ma mõistan väga hästi kõiki neid, kes on hoidnud selle diagnoosi ja kõik sellega seonduva endale, sest me tegelikult riigina ei ole küpsed veel sellest päriselt rääkima. 

Elu vähiga, vähitõrje tegevuskava vahehindamise tulemustena oli üks kõige vähem realiseerunud valdkondi. Palliatiivravi, üleüldse selle mõistest arusaamine ei ole ainult elulõpuravi. Palliatiivravi peaks algama sellel hetkel, kui inimene saab diagnoosi, selleks et ta saaks oma eluga paremini hakkama. Isegi selle valdkonna spetsialistid, tervishoiuspetsialistid käsitlevad täna palliatiivravi elulõpuravina. Peame hakkama aru saama sellest, mida see inimene päriselt vajab sellel teekonnal ja kes on need osapooled, kes teda saavad aidata. 

Vähipatsiendi jaoks on mitu kriitilist probleemi. No neid on tegelikult lõputult. Aga ma tahaksin tähelepanu juhtida sellele, kui üksi me oleme, sest lihtsalt meie ümber ei osata käituda. Me ei leia täna seda mõistmist, mida me vajame. Arstide aeg, millest oli siin enne juttu, on ülipiiratud. Meie tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna kultuur on ajale jalgu jäänud, sest kui ma kuulen, mida räägivad meie arstid enda igapäeva töökeskkonnast, sellest, kuidas tegeldakse nende vaimse tervisega, kas neid toetatakse, kas nemad kuidagi selle haigusega inimesi aidates on hoitud, siis see on väga harv, kui vastuseks on jah. Ja seda tunneb ka patsient. Patsient saab aru, kui tema vastas istub inimene, kes tegelikult on läbipõlemise äärel, kes tegelikult peab täitma kümne eri spetsialisti rolli. 

Ja kuigi ma tahaksin kohe esimese asjana minna küsima praegu teie käest rahastust juurde patsiendiorganisatsioonidele, siis tegelikult meil on vaja spetsialiste selle valdkonna juurde laiemalt. Meil on vaja arste, meil on vaja teekonnakoordinaatoreid, meil on vaja neid inimesi, kelle poole me saame pöörduda väljaspool arsti vastuvõttu, sest kui seljataga läheb haigla uks kinni, kui lõpeb aktiivravi, kui lõpeb see vastuvõtt, siis sa oled üksi, sul ei ole mitte kuhugi pöörduda. 

Need küsimused jõuavad täna patsiendiorganisatsioonideni, need küsimused jõuavad täna meieni. Neid küsimusi arutavad patsiendid täna omavahel ja seda on tegelikult päris kurb vaadata. Kuidas me ühtpidi toome juurde neid inimesi, kes saaksid olla sellele inimesele toeks, ja mitte ainult patsiendile, vaid ka lähedastele? Veel kord: viis kuni seitse lähedast keskmiselt on tugevalt psühhosotsiaalselt mõjutatud ühe inimese diagnoosist. Ja kui ma vaatan, et meil on selline tore Facebooki-grupp nagu Onkoloogika kogukond, siis viimasel ajal tegelikult, ma ütleksin, pooled liitunutest on patsientide lähedased, sest neil ei ole kuhugi pöörduda. Kui me patsientidest juba räägime, siis täna rääkides inimkesksest tervishoiust me peaksime rääkima perekesksest tervishoiust, patsiendikesksest, lähedastekesksest, aga ka inimkesksest meditsiini ja tervishoiutöötajate mõistes. 

Üksildus on väga suur teema. Ma ei ütle üksindus, vaid ma ütlen üksildus, sest me jääme oma muredega üksi, kui meid ei mõisteta, kui meile ei anta võimalust olla kuuldud-nähtud. Siin saavad patsiendiorganisatsioonid väga tugevalt appi tulla, aga muutusi me vajame ka meditsiinipersonalis. 

Teine teema on navigeerimine. Ma arvan, et see ei tule kellelegi üllatusena ja see ei ole üldse ainult vähispetsiifiline temaatika. Info üleküllus. Kui ma oleksin saanud euro MTÜ-le Onkoloogika iga kord, kui mõni spetsialist kuskil viitab, et aga meie kodulehel on ju kõik kirjas, siis meil läheks juba päris hästi. Meie ootused ka infole, et me ei peaks seda ise otsima kümnelt, kahekümnelt erinevalt veebilehelt läbi kümne või kahekümne eri ametkonna, ise tulema selle peale, et mingisugused teenused või võimalused on üldse meie jaoks olemas. Kui sa oled sellisesse kriisi sattunud, nagu seda on vähidiagnoos, siis sa ei suuda kahte lõikugi lõpuni lugeda, rääkimata sellest, et sa närid ennast läbi mingisugustest pikkadest dokumentidest, teekondadest, juhenditest ja leiad üles selle õige spetsialisti. Sest seesama viidatud patsiendi infovajaduse uuring, mille me koos ESGEN-iga eelmisel kevadel koostasime – neid tulemusi tasub oodata, sest see on, ma arvan, üsna kainestav. Patsiendid isegi ei tea, mida nad ei tea. Meil on riigis olemas teenused, mis võiksid inimesi aidata, aga nad lihtsalt ei leia neid üles. 

Seetõttu ma väga loodan, et tervikute projekt – ma arvan, et projekt on selle kohta vähe öeldud –, reform päriselt realiseerub, et päriselt muutuvad need teekonnad, need teenused omavahel sidusamaks, sest meie jaoks ei ole ravi, meie jaoks ei ole sotsiaalteenused. Kui sa oled inimesena selles olukorras, siis see on sinu elu ja see elu on väga mitmetahuline. 

Kuidas me saame aidata inimesel paremini navigeerida? Mina usun sellesse, et üks osa sellest rehkendusest on kindlasti teekonnakoordinaatorid meie vähikeskustes, kes aitavad inimestel paremini aru saada, mis tuleb järgmiseks ja kuidas asjad käivad. Teine pool on tehnoloogia – kuidas me suudame selle appi võtta. Ja see, et me tõesti riiklikult vaataksime sellele süsteemile otsa. Sest kui rääkida ka teiste haigusgruppide patsientide esindajatega, Eesti Puuetega Inimeste Kojaga, siis need ei ole unikaalsed probleemid, see on meie riigi probleem väga palju laiemalt, kui seda on vähk. 

Mida me veel vajame? Me vajame seda, et päriselt meid võetaks kuulda. Kui me Onkoloogikaga alustasime, siis see organisatsioon ei tekkinud ju ka päris tühje koha peale. Mina ja mu armas Pille, kes on seal rõdu peal, kaks neljanda staadiumi perimenopausis naisterahvast, emad ja väga kirglikult alati asju tegevad inimesed, me päriselt otsisime. 

Me otsisime lahendusi, me otsisime seda kohta, kus panustada, me otsisime seda kohta, kust saada tuge, ja me ei leidnud seda kohta. Me alustasime sellest, et me tegime ringi peale kõikidele Eestis kriitilistele osapooltele, kes vähiteemaga tegelevad. Me ei ole algatanud seda liikumist ja seda tegevust puhtalt isiklikust kogemusest. Me oleme rääkinud Tervisekassa juhtkonnaga, sotsiaalministriga, me oleme kohtunud patsiendiühendustega – iga viimase kui ühega neist – ja küsinud, mis on nende mured. Me oleme rääkinud vähiliiduga, Eesti Puuetega Inimeste Kojaga ja nii edasi ja nii edasi. Me oleme korjanud väga teadlikult seda sisendit ja pannud kokku strateegiat selleks, et me saaksime hakata ka Eestis päriselt kasutama kolmandat sektorit, meie enda kodanikke, kes ei ole arstid, aga kes on selles valdkonnas läbi kogemuse sees või kes tahavad sellesse valdkonda panustada, et me saaksime hakata kasutama seda ressurssi süsteemselt. 

Jah, tõesti, vähiliit on teinud pika aja jooksul väga tänuväärset tööd, lükanud käima maakondlikke organisatsioone, liitunud rahvusvaheliste kokkulepete ja teiste organisatsioonidega, nii et väga tugev vundament on laotud. Aga me oleme oma ühiskonnas jõudnud sellesse küpsusastmesse, kus enam patsientide eest ei pea rääkima tervishoiutöötajad, vaid patsiendid on tegelikult valmis ise enda eest rääkima. Ja me peame andma selle võimaluse – see on see, millesse mina väga usun –, sest needsamad patsiendid on tootearendajad, nad on sotsiaalteadlased, nad on teenusedisainerid, nad on kunstnikud, nad on näitlejad, nad on poliitikud. Ma võin seda nimekirja lõputult jätkata. Kõikide nende patsiendilugude taga on tegelikult inimesed ja ka nende professionaalsed taustad. Miks me arvame, et nad on vähem võimelised lahendama seda kriisi, millest me siin räägime, või vähem panustama sellesse, mis on Eesti vähitõrje vajadused? 

Sest ma tulen veel tagasi selle juurde, et interdistsiplinaarsed meeskonnad on need, mis toovad edu. Me peame otsima teistsuguseid lahendusi, kui me tahame, et see suur, meie ees lahtirulluv väljakutse päriselt ära laheneks. Kuigi ma küsin teie käest ka raha, küsisin seda ka sügisel, teades, et ilmselt kuskilt tagavaradest seda minusugustele ei anta, aga kuskilt ma loodan, et siiski meie riik leiab selle raha. Sest selleks, et me saaksime päriselt hakata tegema süsteemset huvikaitset, vastama kõikidele nendele ootustele, mida eelnimetatud organisatsioonid ise on nimetanud, kuhu on päriselt vaja patsiente, ja mitte lihtsalt patsienti tänavalt, vaid patsienti, kes saab aru, kes on koolitatud, kes mõistab terminoloogiat, kes püsivalt on valmis mingisuguste teemade eest seisma ja panustama. Me täna eeldame, et neid tegevusi tehakse vabatahtlikult, oma vabast ajast lihtsalt sellepärast, et see läheb meile korda. 

Ma olen töötanud nüüd poolteist aastat rohkem kui täiskohaga selle nimel, et me jõuaksime sellesse kohta, kus hakatakse väärtustama ka patsiendi sisendit ja panust, patsiendi häält mitte lihtsalt linnukesena laua taga, vaid päriselt võrdväärse partnerina laua taga ja kus ollakse valmis ka patsienti selle eest päriselt kaasama, võimestama ja väärtustama ka läbi tasu. 

Ma ei tea, kust see raha tuleb. Mina olen leidnud rahastusallikaid erasektorist, me kirjutame projekte. Me näeme väga palju vaeva selle jaoks, et mingisugunegi rahastus oma selja taha tuua, ja kui ma panen selle proportsiooni, siis on riigi rahastus sellest olematu. Eesti Puuetega Inimeste Koda on natukene andnud meie jaoks. Kust me veel oleme saanud? Tervisekassa on veidikene püüdnud aidata, oma võimete piires, aga tegelikult süsteemset rahastust selle jaoks, et meil oleks tugevad kodanikud, kes aitavad seda suurt probleemi päriselt lahendada oma päris oskustega, mitte lihtsalt arvamuste ja kogemustega – kuigi ka need on väga väärtuslikud –, me peame seda võimestama. 

Mul ei ole, veel kord, lahendust, kust see raha tuleb, aga ma loodan, et see tuleb, sest meil on võimalik luua strateegilise partnerluse meetmeid, on võimalik võtta kolmanda sektori organisatsioone riigile partneriks. Ma tuletan veel kord meelde, et vähk on tegelikult ainukene haigusgrupp, millel on riiklik strateegia sellisel tasandil. Ma arvan, et see väärib sealjuures ka strateegilist partnerlust kolmandast sektorist. 

Nii et kuidas ma selle siis nüüd kokku võtan? Tegelikult on ju väga palju asju hästi. Veel kord: kõik see, mida eelmainitud inimesed, kellest ma väga lugu pean, enne ütlesid – kirjutan täie rauaga alla. Aga ma tahan lihtsalt, et siit jääks kõlama ka see, et inimese elu selles haiguses on väga palju komplekssem, kui me oleme harjunud seda käsitlema. Selleks, et me suudaksime seda mõista ja suurt probleemi lahendada, mis tõesti riigis mõjutab lõpuks moel või teisel kõiki inimesi, on minu lahendus siia juurde teile see, et kasutame meid ennast, meie kodanikke, selleks et me saaksime meie niigi väikese rahvaarvu juures jõudu juurde, et selle väljakutsega toime tulla. Mina tänan! Nagu me armastame Onkoloogikas öelda: elusat elu! Ärge siis unustage seda elu, mis teile on antud, nautida. Aitäh!

Suur tänu siira ja otsekohese ettekande eest! (Aplaus.) Lugupeetud ettekandja, teile on ka küsimusi. Esimene küsija on kolleeg Irja Lutsar. Palun!

Aitäh! Aitäh, Kristel, väga mõtlemapaneva ettekande eest! Aga minu küsimus tuleb võib-olla millestki, millele sa ei oskagi hästi vastata. Kui Tervisekassa, tookord haigekassa, rahastamine ja see 13% tervisele tehti, siis oli olukord hoopis teine. Mul oli õnn seda näha. Valdavalt oli eriarstiabi, haiglaravi ja esmatasandi ravi. Ravimid olid oluliselt kehvemad, vähihaiged elasid oluliselt vähemat aega, ennetamine oli lapsekingades, kui sealgi. Ja niimoodi seda raha arvestati tookord.

Nüüd on olukord muutunud – muutunud paremuse suunas. Ja sina kindlasti näed palju rohkem tavainimesi – noh, ma ei oskagi neile head sõna leida. Kas on juttu olnud, et kas inimesed oleksid nõus rohkem maksma, kas või 1% rohkem maksma, et me kõiki neid teenuseid, mida on hädasti vaja, et me kõike seda nii vähihaigetele kui ka teistele haigetele suudaksime rahastada? Kuidas sinu tunnetus on? Sa väga palju räägid inimestega.

Ma arvan, et see on väga hea küsimus – aitäh! –, millele ma ei oska, rind kummis, vastust anda, sest ma tõesti ei ole seda küsinud. Aga me saame seda julgelt teha. Ma arvan, et meie seas on palju inimesi, kes on valmis seda tegema. Aga olles ka selles kogukonnas igapäevaselt sees, nähes neid lugusid, need inimesed ei suuda osta isegi bussipiletit, et sõita teise linna kompuutertomograafiasse, sest me ei ole suutnud teha muudatust, et see teenus viia inimesele kodu lähedale, kuigi see on seal olemas. Ma arvan, et väga suur osa meie ühiskonnast ei ole tegelikult valmis maksude näol rohkem panustama, aga on neid, kes on valmis seda tegema. Ma usun, et potentsiaali on ka erasektoris, et tuua rohkem raha sellesse valdkonda juurde. Seda saab teha väga hästi patsientide ja kolmanda sektori kaasamise kaudu. Näeme seda kui investeeringut, sest koos patsientidega tuleb ka raha sellesse valdkonda.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea Kristel, aitäh sulle! Suur tänu siira ja asjatundliku ülevaate eest! Võib-olla tõesti inimestel, kes on olnud patsientide lähedased või on olnud tervishoiupoliitika kujundajad, on raske seda kõike päris sellise pilguga näha nagu sinul ja sinuga kaasteelistel. Aga minu küsimus sulle on just seotud nendesamade patsientide organisatsioonide laiema kaasamisega. Me räägime hästi palju Eestis inimkesksest tervishoiust. Sellest räägiti juba minu ajal, räägiti enne mind ja pärast mind. Elementaarne tundub tegelikult ju see, et sa kaasad ka patsiente just nimelt otsuste tegemisse ja kujundamisse, sealhulgas toetad nende organisatsioonide tegevust. Aga millegipärast me pole sinna jõudnud. 

Oled sa aru saanud, miks? Mille taha see jääb? Kas ikka on arusaam, et tervishoius on raha puudu ja seetõttu ei tohi justkui seda, ma ei tea, igale poole "pudistada"? Või on see mingi mõtteviisi küsimus, et ei tajuta tegelikult seda patsientide organisatsioonide rolli? Kogu austuses, tervishoiuvaldkonda läheb üle 2 miljardi euro, nii et need kulud, millest me praegu räägime, ei moodusta isegi mitte protsenti, vaid oluliselt väiksema osa.

Eks ma saan rääkida hüpoteetiliselt ja tunnetuslikult. Vaadates lihtsalt muu maailma praktikat, siis mulle tundub, et kultuur on seal täiesti teises kohas. Selle taga tõenäoliselt on dialoog ja seal taga on organisatsioonid, kes suudavad ka muutusi ellu viia. Me peame seda päriselt ka näitama, et me lihtsalt ei taha anda raha patsiendiorganisatsioonidele selleks, et nad saaksid oma tavapäraseid tegevusi edasi nokitseda. Mulle tundub, et selleks, et see raha saaks üldse liikuda nende organisatsioonideni, peabki olema mingisugune plaan. Meil on täna vähitõrje tegevuskava, kus juba esimeses perioodis olid päris mitme rea taga vastutajaks patsiendiorganisatsioonid. Milline organisatsioon, mis vahenditega, kuidas mõõdetakse, mis tegevusi selleks on vaja teha? Me jõuame tagasi sellesama juhtimisküsimuse juurde. Kui me tahame neid organisatsioone kaasata, neid inimesi, siis me peame seda tegema kuidagi süsteemselt, professionaalselt. 

Ma arvan, et me olemegi riigina sellega alles üsna lapsekingades, vähemasti vähivaldkonnas. Meil on tublisid organisatsioone, piirkondlikke organisatsioone, diagnoosipõhiseid organisatsioone, veel kord, vähiliidu pikaajaline töö. Aga kui me räägime huvikaitsest sellisel tasandil, kus me suudame algatada, käivitada, sisendit anda, siis need on mõned üksikud inimesed Eestis, kes sellega süsteemselt tegelevad.

Kolleeg Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Kristel Leif, kõigepealt ma soovin teile energiat, jaksu ja tervist selle missiooni täitmisel, mis te olete endale valinud. Vahepeal ma vaatasin teie kodulehekülge ja seal on üks lehekülg, mis ütleb, et 50% vähijuhtudest on ennetatavad. Kas te olete kalkuleerinud, kui palju ja mis rahalises väärtuses teie oleksite võimelised tegema seda ennetustööd Eestis, et neid vähijuhte oleks vähem?

Kui me räägime nüüd meist konkreetselt, meie organisatsioonist, siis täna meie fookus ei ole ennetus. Ma usun sellesse, et patsiendid saavad väga palju panustada sellesse, et ka meie ennetustegevused oleksid tulemuslikumad, et need sõnumid jõuaksid kohale. Täna on ennetuse lipulaev Eestis vähiliit. Meie seisame selle eest, et juba diagnoosi saanud inimesed, nende elukvaliteet, toimetulek, hääl ja vajadused oleksid kuuldavamad. See on see fookus, mida mina siin hetkel esindan. Aga palju saab ära teha. 

Küll aga sellest võib-olla korra kinni võttes, üks mõte, mis mul enne ka seda ennetuse ja tervislike eluviiside teemat kuulates kuklasse jäi, on see, see on võib-olla retooriline küsimus siia saali lihtsalt, et me räägime hästi palju sellest, et me saame ennetada, me saame oma tervist hoida, liikuda, paremini süüa, aga siis, kui inimene saab diagnoosi, siis millegipärast me enam ei räägi sellest, et sa saad ennast hoida läbi liikumises püsimise, läbi oma vaimse tervise toetamise, läbi paremate toiduvalikute. Aga patsientidel on selle kõige kohta väga-väga palju küsimusi ja täna ei ole inimesi, kes suudavad anda neile vastuseid. Nii et jätame selle praegu siia õhku, aga kindlasti läheme selle teemaga edasi, et need inimesed tekiksid.

Eero Merilind, palun! 

Hea juhataja! Hea Kristel! Ma puudutan siin juhtimisfunktsiooni rolli. Me oleme rääkinud sinuga ühest mõttest, et üks uks vähihaigele, kus on kõik info vähihaigetele, kui nad saavad selle diagnoosi. Seal saab valida, kas on eesnäärme- või rinnavähk ja mida ta peab tegema ja mis minust edasi saab, kuidas ja kust seda ravi saada, ja värskemat infot ka. Mis sa arvad, kes võiks selle asja valmis teha ja millal ta valmis saaks?

Me just täna alustame selle tegemist. Me saime nimelt Tehnopoli heaolutehnoloogiate projektist esimese väikese seemneraha. Meil on arendusmeeskond kokku pandud ja praegu ma peaksin juba kella kümnest hommikul viibima selle projekti kick-off'il Tehnopolis. Piloot kuus kuud läheb käima Saaremaa patsientide peal, läheb koostöös Tervisekassa, töötukassa, puuetega inimeste koja, kohaliku omavalitsuse ja paljude teiste osapooltega me juba seda tehnoloogiat testime, et aidata infot paremini leida ja sellel teekonnal paremini navigeerida. Ma väga loodan, et see ühel päeval saab riikliku süsteemi osaks.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh! Mul on üks selline praktilist laadi küsimus, et mida teha. Ma olen üle 25 aasta teinud perearstikeskust ja üks osa on kindlasti personali rahulolu küsimustik, et tagasisidet saada, et kuda läheb. Kõige keerulisemaks töölõiguks on patsientidele helistamine ja nende kutsumine. Me tahame proaktiivselt kutsuda enda kroonilisi haigeid, et uurida, kuidas neil läheb, ja kas on vaja ravi korrigeerida. Sellele lisandus ka jämesoole sõelvähi uuringu kutsumine. Õed toovad välja, et need kõned on rasked, inimesed pahandavad kõige peale ja lõppkokkuvõttes ei tee ka seda otsust, kas nad siis tulevad või ei tule. Niimoodi tehakse neid kõnesid korduvalt ja see ressurss on üsna suur, mis sinna kulub. Palun andke nõu, kuidas me saaksime paremini seda proaktiivset kutsumist teha. Kas me peaksime minema AI peale, et keegi, ma ei tea, Avatari tüüpi tegeleb selle kutsumisega ja kannatab selle pahameele ära? Või mis oleks need variandid?

Aitäh! Väga hea küsimus. Mul oleks jube hea meel, kui siin minu kõrval oleks TalTechist lugupeetud Kadi Krinal, endise nimega Kadi Lubi, kes tegelikult on kirjutanud lausa raamatu sellest. Niikaua, kuni sul seda diagnoosi ei ole, kui me räägime praegu eelkontrollist ja sõeluuringutest ja oma tervise kontrollimisest, siis siin taustal tegelikult jälle asi, mida me sageli unustame, on see, et meil on elud. Meil on väga palju asju, mis on meile tähtsad. Meil on vaja minna toidupoodi, meil on vaja lastele kevadpeokostüüm hankida, meil on vaja käia koeraga grooming'us ja kõik muud maailma asjad ära teha. See tegelik elu, mis on selle kõige taustal, see kaalub sellel hetkel, kui sa oled terve, väga palju asju üles ja me lükkame järjest edasi, sest meile tundub, et meil on aega. 

Sellepärast loogilised sekkumised, miks me ka täna räägime tööandjatega aktiivselt sellest, kuidas me saame selle tööpäeva sees töökeskkonna raames leida näiteks selle hetke, et see tervisekontroll, sõeluuring, vähki ennetavad tegevused oleksid aktuaalsed? Sest tegelikult sealt on oluliselt lihtsam lõpuks näpistada kui õhtul koju jõudes ja siis veel selle peale mõeldes. 

Ma arvan, et see ei ole võluvits. Väga palju saab võtta kinni ka sellest, millised need kõned lõpuks välja näevad. Siin võib-olla, olles kümme aastat töötanud kunagi pangas ja teinud panga poolt inimestele kõnesid, et nad tuleksid oma rahatervise nõustamisele, siis helistamisel ja helistamisel on ka väga suur vahe. Nii et võib-olla võibki mõelda, mis on see, mis inimese kohale tuleb ja kuidas need kõned ka üles ehitada. Aga ma usun, et te teete seda juba väga hästi.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea Kristel! Sa olid oma ettekandes väga lootusrikas ja ütlesid, et see raha on olemas erasektoris ja loodetavasti see jõuab teieni ja õigesse kohta. Mu küsimus. Te kirjeldasite neid probleeme ja murekohti ja ma olen ka täitsa veendunud, et raha on olemas. Küsimus on ainult selles, et raha on vaja väga paljudesse kohtadesse. Kui me võtame seda valdkonda, siis kust teie meelest king praegu kõige rohkem pigistab? Kuhu on vaja see esimene euro panna? Te viitasite ennetamisele või teadvustamisele ja ütlesite, et kuidagi kaob ära see teadmine ja kui inimesele tuleb diagnoos, siis mingid asjad jooksevad kokku. Kus on see koht, kus kõige rohkem king pigistab?

Aitäh! Jälle hästi hea lihtne küsimus. Olen väga tänulik. Enne kõlas tegelikult, selle istungi varasemas pooles, küsimus, mida saab ära teha veel see Riigikogu koosseis, see valitsus järgmise kümne kuu jooksul. Ma võib-olla natukene isekalt ja omakasupüüdlikult ütlen, et see väike summa, mida vajavad patsiendiorganisatsioonid, suurusjärgus 300 000 – 400 000, selleks et hakata üles ehitama süsteemset jõuõlga riigile ja meie haiglatele ja laiemalt süsteemile, on see, mis on esimene asi, mille saab tõenäoliselt ikkagi kaunis lihtsalt ära teha, sest see ei ole üüratu summa. Aga selle, kuidas jagatakse see ülejäänud raha, ma jätaksin juba järgmistele targematele inimestele, sest tõesti, teemasid on väga palju. See raport vahehindamisena annab meile sisendit ja ühel hetkel tuleb lihtsalt mingisugused otsused ja prioriteedid paika panna.

Katrin Kuusemäe, palun!

Aitäh! Suur tänu, Kristel! Sind on alati väga mõnus [kuulata] ja väga suureks inspiratsiooniks oled sa kõigile meile. Mina küsin sinu käest sellist asja. Ennetusega tegelevad meil natukene Tervise Arengu Instituut ja Tervisekassa. Ma olen mõelnud, ja kas ka sina võiksid mängida selle mõttega, et tegelikult võiks ennetuse rolli anda samamoodi nendele MTÜ-dele, kes päriselt nende teemadega tegelevad, näiteks vähiteemal vähiliit, näiteks Kingitud Elu sinna juurde tuua. Mis puudutab teie teemat, siis täpselt samamoodi onkoloogika võib ennetusest rääkida suurepäraselt. Kas see võiks olla teema, et riik ei pea kõike ise ära tegema? Kas teiesugused MTÜ-d oleksid valmis seda tegema?

Ma arvan, et … Aitäh ka! (Naerab.) Ma lähen kohe asja juurde. Ma arvan, et seda lõplikult ära delegeerida ei ole võib-olla mõistlik. Küsimus on jälle koostöös. Ma arvan, et ESTCAN on siin väga oluline samm edasi, sest laua taga on tõesti kõik olulised osapooled, kes peaksid Eesti tulevikku selles osas kujundama. Väga palju asju saavad patsiendiorganisatsioonid ära teha, saavad võtta koormust maha, saavad ka panustada ennetusse, saavad oma eeskujuga inspireerida ja seista erinevate võib-olla ka seadusemuudatuste eest. Aga ma arvan, et seda lõplikult riigi käest ära võtta ei ole võib-olla mõistlik.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja, samuti tänan väga mõjusa ettekande eest! Ma ei tea, miks on nii, et eestlane on suhteliselt hea patsient, aga väga kehv patsientide huvide kaitsja. Kokku toovad nad ainult väga tõsised diagnoosid, harvikhaigused, vähk ja puue, aga ülejäänud patsiendid vaikselt lepivad sellega, kuidas asjad toimuvad. Ma olen teiega nõus, et on ka riigi huvi, et patsiendid oleksid hästi esindatud, sest muidu ei ole võimalik patsiendikeskset või inimkeskset tervishoidu ehitada.

Aga ma küsiksin hoopis keerulise küsimuse selle stigma vähendamise kohta. Me näeme, et see on võimalik. Vaimse tervise puhul on viimase kümne aasta jooksul ikka imetlusväärne teekond käidud, aga nõus, koroona aitas kaasa ja noorte kehvad vaimse tervise näitajad aitavad sellele kaasa. Aga mida oleks võimalik teha, ma ei tea, siin saalis või ka poliitikute poolt, et seda stigmat vähendada? Tänane arutelu on üks samm. Kas on veel midagi, mis võimaldaks stigma maha võtta?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et vaimne tervis on väga hea näide. Väga suures osas me ju ka vähivaldkonnas seisame vähipatsientide vaimse tervise eest, see laieneb ka siia. Ma arvan, et me oleme ka väga hästi teed sillutanud, et me täna siin üldse vähipatsientide toimetulekust ja vaimsest tervisest räägime. Ma arvan, et on mõistlik vaadata sinna, mis on vaimse tervise kontekstis tehtud. Väga tugeva organisatsioonina on ju tulnud pildile Peaasi, kes on meie hea koostööpartner ja keda me imetleme ja kellelt püüame õppida, kuidas on just jälle kolmandast sektorist tulnud kõlapinda, neid päris lugusid, päris mõtteid, aga ka väga sisulist koostööd. Seda on selles valdkonnas – aitäh, et selle näite tõite! – tegelikult ju realiseeritud ja sealt, ma arvan, tulebki õppida.

Signe Riisalo, palun!

Hea istungi juhataja! Hea Kristel! Ega mul tegelikult küsimust ei ole, sest olgem ausad, tegelikult ootavad patsiendid vastuseid meilt ja riigilt laiemalt. Aga mõned tähelepanekud. Kui sa tõid siin näiteid sellest, kui paljud siis läbi pereliikmete on tegelikult vähidiagnoosiga puutumuses. Ma võtsin kõige väiksema numbri, viis, kes need ümbritsevad inimesed on, 350 000, aga siis ma vaatasin puuetega inimesi, samamoodi on perekonnad seotud. Rohkem diagnoose ma ei hakanud siia juurde panema. See on 900 000 inimest, meie Eesti inimest, kolm neljandikku meie elanikkonnast. Tegelikult on pikka aega olnud suur puudus patsiendiesindusest. Nüüd on väga hea näha, et ühe diagnoosi põhiselt on hästi jõuliselt ette astutud. See ei ole kerge, ma tean, aga see on väga-väga vajalik. Puuetega inimeste koda on püüdnud ka seda lünka täita ja teie siis nüüd vähidiagnoosiga inimeste eest. Hea oli kuulda, et kui te ütlesite, et teekonnas on sellist koordinaatorit vaja ja et teil on suur lootus tervikutele …

Teie aeg!

Jaa. … tervikutele, et teil on usk nagu sellesse. Igal juhul ma olen väga-väga tänulik teile.

Aitäh!

Ja Tanel Tein, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Kristel! Sa mainisid, et teie organisatsioon, millega ta tegeleb, et Eestis oleme hästi algusstaadiumis kogu selle vähitemaatikaga, ja mainisid ka eraraha. Ma küsin korra, et vähk on nagu ikkagi selline globaalne mure. Kas meil on kuskilt välisriikidest võtta väga head näidet siia Eestile kiiremini juurde, kus just see pool, et eraraha kaasamisel, kui riik on juures, teeb selle sammu ja siis eraraha saab siia protsessi kaasata kiiremini ja mis protsendis? Sa mainisid, et Eesti ettevõtjad ja eraisikud on nõus nagu toetama. Oskad seda poolt natuke täpsemalt öelda? Äkki meil on mingi valmis tükk, mis võiks nagu võtta ja läheb protsess kiiremaks.

Jah, seda taustatööd on natukene veel vaja teha. Me oleme tutvunud ja uurinud, mida mujal tehakse, ja jälle me jõuame kuidagi selle kultuuri juurde tagasi. See on väga paljudes riikides, kus on häid näiteid, nii tavapärane, et erasektor on kaasas, et mitte ainult me ei kogu eraisikutelt raha, vaid seal on tugevalt sees ettevõtted, kes ka süsteemselt panustavad. Eestis on ka ju tegelikult häid näiteid. Meil on Eestis erinevaid fonde, kes on valmis panustama. Aga tegelikult, mida ju oodatakse, on see, et me suudaksime ka mõju mõõta, et me lihtsalt ei pilluks igale abivajajale, küsijale raha, sest tundub, et ta räägib usutavat juttu, vaid seal taga peab olema mingisugune strateegiline vaade, visioon ja võimekus seda kõike mõõta. 

Aga natukene on võib-olla selline nokk-kinni-saba-lahti-lugu ka. Ühest küljest ütleb riik mõnedes eravestlustes, et las erasektor alguses toetab, näidake, et te olete suutelised, küll me siis selle riigi raha ka leiame, ja teistpidi ütleb erasektor, aga see on ju riigi probleem, mida te lahendate, las riik näitab ette, ja me tuleme kaasa. Keegi peab selle julge sammu astuma ja täna teevad seda ikkagi ettevõtjad ja meie Eesti inimesed.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja rõhutan üle veel selle põhimõtte, et kõigepealt saavad sõna fraktsioonide ja fraktsioonide volitatud esindajad. Esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni volituse alusel, kolleeg Jaanus Karilaid. (Kõneleja ulatab juhatajale volituse.) Aitäh!

Tere kõigile! Ja tänud kõigile ettekandjatele ja muidugi ka viimasele ettekandjale unikaalse julguse ja väga asjatundliku ettekande eest! Siin suures saalis ollakse ju selliste teemadega eelkõige sellepärast, et otsida lahendusi. Üldtaust, kus meil aastas on circa 15 [500] surma, millest 3500 on vähihaiged, ja sünde on circa 9000, näitab, et tegelikult on karjuv vajadus mingite lahenduste järele. 

Ja on olemas lahendusi, mis on kiireloomulised, nagu see vähitõrje tegevuskavale rahastuse andmine, püsirahastuse andmine. Ma arvan, et sellise koosmeele, nii nagu me saime sotsiaalkomisjonis kõikide erakondade vahel, saame ka selles küsimuses. Tegelikult on ju see, eriti veel võrdlevas perspektiivis, kui te tõite esile ka teised riigid – meil vaatas seal vastu ümmargune null. Nii et ma arvan, et see oleks kiire lahendus, seda enam, et me hakkame ju 2027. aasta eelarvet varsti kokku panema ja see on kohe meil lahenduse võimalusena laua peal. 

Teine kiire lahendus on kahtlemata strateegilised partnerid, MTÜ-d, mille saaks välja valida ja tegelikult samuti teha pikaajalised lepingud, et ei oleks selline peost suhu elamine MTÜ-del: kuidas ennast kogu aeg tõestada, enda eksistentsi vajadust, ja jälle mõelda selle peale, kuidas järgmist projekti rahastada.

Ja siis on keerulisemad teemad, kus on vaja lihtsalt poliitika kujundajatel teha ka otsuseid. Suure tõenäosusega on siin väga palju tehtud uuringuid – ennetustöö, varajane diagnoosimine, kuidas patsiente tuua, kuidas mõtteviisi muuta. Tervislikust eluviisist on väga palju tehtud seminare tänu Eerole, kes viimasel ajal on ka sel teemal väga aktiivne olnud. Need näitajad, mis sealt vastu vaatavad, ei ole ka rõõmustavad, nii ennetuses kui ka tervislike eluviiside koha pealt.

Aeglane bürokraatia – sellest on väga palju räägitud. Tegelikult ei ole ju väga suur keerukus kokku leppida, mis tähendab aeglane bürokraatia ja kuidas me seda parandame, et inimene, patsient ei tunneks ennast seal ebamugavalt ja saaks aru, kuidas see bürokraatiaahel toimib. Mitte see ei ole eesmärk, vaid see on eelkõige vahendina.

Järgmine märksõna on teadus- ja arendustegevus. Me teame, et Ameerika Ühendriigid, Iisrael ja Saksamaa on sellised võimsad riigid, kes suudavad oma rahamahtude juures laboreid ja ekspertiise ja uuringuid teha. Aga kuidas siis väike Eesti saaks sealt võimalikult kiiresti kätte need? Immunoteraapias näiteks tehakse viimasel ajal väga palju avastusi, mis on juba rakenduses, aga ka meie tahaksime sellest osa saada. Kas me peaksime selleks tegema mingeid otsuseid siin parlamendis, ministeeriumi tasandil? Aga see valmisoleku hoiak peaks olema, et need avastused ja need teaduslikud leiud, mis on tehtud, ei tuleks siia mitte viieaastase või kolmeaastase nihkega, vaid võimalikult kiiresti. See on ka meie jaoks tegelikult üks võimalusi. 

Üks märksõna on muidugi empaatiakoefitsient – kuidas seda ühiskonnas tõsta? Ja selleks ongi nende inimeste märkamine, kellel on valmisolek oma kogemust ja valu, mis on läbi kogetud, tegelikult ühiskonnaga jagada. Selle empaatiakoefitsiendiga tegelemine ja nende MTÜ-de väljavalimine ja strateegiliseks partneriks sõlmimine oleks ka väga oluline.

Mul on tunne, et me oleme MTÜ-delt ja õdedelt ja arstidelt täna küll viimase välja võtnud. Mis on veel kasutamata potentsiaal, ongi see suur saal siin, parlament. Poliitikud on kuidagi pääsenud sellest liiga hõlpsalt välja. Ega need näitajad ei ole ju eile tekkinud, need on tegelikult pikemat aega meie ees olemas. Küsimus on selles, et poliitika kujundajatel pole olnud siiamaani kas piisavat tahet või professionaalsust või oskusi teha paremaid otsuseid, sest üldpildis me ei ole nii … 

Lisaaega paluks paar minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Üldpildis ei ole seis täna küll selline, et võiks öelda sellise tahavaatepeegliga, et kuidas poliitikud on siiamaani tulnud, saaks edasi minna. Aga positiivne märk, et eesmärk on ju leida ühiskonda elujõudu ja inimestele, siis ka siin peab leidma lahendusi. 

Lahendus ongi selles, et meil on ühelt poolt jäänud kümme kuud, aga teiselt poolt on ka see etapp, kus kõik erakonnad, nii need, kes täna on parlamendis, kui ka parlamendivälised erakonnad, teevad oma terviseprogramme. Ja mida professionaalsemalt neid programme koostatakse ja sellesse teemasse süvenetakse, seda suurem on tõenäosus, et uuel valitsusel on kompetentsi ja pädevust rohkem ja me ei kaota aega, sest aeg on siin tegelikult tohutult tähtis ressurss. Nii et tänan veel korra tänase arutelu eest! Aitäh!

Suur tänu! Ja Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Katrin Kuusemäe. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!   

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid ja armsad külalised rõdudel! Täna arutame Eesti vähitõrje hetkeseisu ja arenguperspektiive. Vähk puudutab Eestis peaaegu iga perekonda. 2023. aastal diagnoositi Eestis pea 10 000 uut vähijuhtu. Vähk põhjustab ligi 23% kõigist surmadest ning iga aasta kaotame sellele haigusele umbes 3500 inimest. Need ei ole pelgalt numbrid, nende taga on inimesed, pered ja lood.

Vähidiagnoos tähendab inimese jaoks ebakindlust, hirmu ja küsimusi tuleviku kohta. Lähedaste jaoks tähendab see muret ja sageli ka tunnet, et aeg liigub teistsuguses rütmis. Tervishoiupoliitikas ei saa teha otsuseid ainult emotsioonide põhjal, kuid sama vähe saab neid teha ainult statistikale otsa vaadates. Meie ülesanne on ühendada inimlikkus ja süsteemne vastutus. Just sellest põhimõttest peab lähtuma ka Eesti vähitõrje. 

Head kuulajad! Kõigepealt tuleb tunnustada seda, mis Eestis on hästi. Eesti vähiravi kvaliteet on mitmes valdkonnas jõudnud Põhjamaade tasemele. Mitme vähipaikme puhul on viie aasta elulemus oluliselt paranenud. Toimivad rinnavähi sõeluuring, emakakaelavähi ja jämesoolevähi sõeluuring. Käimas on kopsuvähi ja eesnärmevähi sõeluuringute pilootprojektid. Ka HPV-vastane vaktsineerimine laieneb ning personaalmeditsiini lahendused jõuavad samm-sammult praktikasse.

Need arengud näitavad, et Eesti liigub õiges suunas. Samal ajal peame ausalt tunnistama, et väljakutsed on jätkuvalt suured. Kõigepealt kasvab vähijuhtude arv, teiseks diagnoositakse paljud vähijuhud endiselt liiga hilja ja kolmandaks ei ole patsiendi teekond alati piisavalt sujuv.

Sageli ei ole suurim probleem mitte meditsiiniline ravi ise, vaid sotsiaalse toe, psühholoogilise abi ja praktilise nõustamise puudus. Inimene vajab lisaks ravile ka selgust, tuge ja kindlustunnet, et ta ei ole selles olukorras üksi. 

Olen näinud seda ka isikliku kogemuse kaudu. Ma töötasin kuus aastat vähiravifondi Kingitud Elu tegevjuhina ja selle aja jooksul kohtusin sadade inimestega, kelle jaoks küsimus ei olnud abstraktne tervishoiupoliitika, vaid väga konkreetne: kas mul on võimalik saada ravi õigel ajal? See kogemus õpetas mulle, et tervishoiusüsteemi tugevust ei mõõdeta ainult selles, milliseid ravimeid meil on võimalik kasutada, seda mõõdetakse ka selles, kui kiiresti jõuab inimene diagnoosini, kui arusaadav on raviteekond ja kui hästi on toetatud patsient ning tema lähedased. 

Head kolleegid! Kui peame täna sõnastama Eesti vähitõrje peamised prioriteedid, siis minu hinnangul on neid neli. Esiteks, ennetus ja varajane avastamine. Me teame, et paljud vähijuhud on ennetatavad ja välditavad. Tervislik eluviis, liikumine ning HPV-vastane vaktsineerimine vähendavad vähiriski märkimisväärselt. 

Teiseks, õigeaegne ligipääs ravile. Rahvusvaheliste võrdluste järgi on Eesti uute vähiravimite hüvitamisel Euroopa viimaste seas. Aastatel 2019–2022 oli Euroopa Ravimiameti heaks kiidetud uutest vähiravimitest Eestis hüvitatud alla 20%. Keskmine aeg ravimi hüvitamiseni oli 664 päeva, samas kui Euroopa keskmine oli 487 päeva. See tähendab, et Eesti patsiendid jõuavad uuendusliku ravini sageli märksa hiljem kui paljudes teistes Euroopa riikides. 

Selle teema juures tõstatub aeg-ajalt küsimus ka sellest, miks heategevusfondid maksavad annetuste eest ostetud ravimitelt käibemaksu. Olen seda teemat varasemalt käsitlenud ka avalikult ning minu seisukoht on selline. Eestis on üle 2000 mitmetulundusühingu, sihtasutuse ja usulise ühenduse, kes tegutsevad avalikes huvides. Kõik tulumaksusoodustusega ühingud saavad annetusi koguda tulumaksuvabalt, kuid annetatud raha kasutamisel kehtivad neile samad maksureeglid nagu kõigile teistele. Kui organisatsioon või eraisik annetab 100 eurot, siis ei pea sellelt maksma tulumaksu või saab juba makstud tulumaksust tagasi 28 eurot. See on oluline põhimõtteline maksusoodustus. 

Riik ei saa teha käibemaksuerandeid üksikutele organisatsioonidele või eesmärkidele või raha hankimise viisidele. Käibemaksudirektiivi kohaselt saab teha üldisest käibemaksumäärast, mis on täna 24%, erisusi kaubagruppide lõikes. Ravimitele kehtib juba täna soodustus, 9%-line käibemaksumäär. Ja sisuliselt võib öelda, et annetuste eest ostetud ravimitelt tasutud käibemaks jõuab tervishoidu tagasi. 

Riik kogub makse selleks, et rahastada tervishoidu, mille kogumaht ulatub ligi 2,46 miljardi euroni aastas, millest sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa moodustab vaid 2,1 miljardit. Ehk tervishoiuvaldkonda rahastatakse muudest maksutuludest 500 miljoni ulatuses. 

Seetõttu ei ole minu hinnangul see käibemaks kõige olulisem küsimus. Peamine küsimus on see, miks peavad inimesed üldse pöörduma heategevusorganisatsioonide poole ravimite saamiseks. Meie ülesanne on vähendada bürokraatiat, kiirendada otsustusprotsesse ja parandada ravimite kättesaadavust, et inimesed saaksid abi õigel ajal. 

Kolmandaks, patsiendi terviklik toetamine. Vähiravi ei lõpe viimase keemiaravi või operatsiooniga. Sama oluline on taastusravi, palliatiivne ravi, vaimse tervise tugi ja toetus tööellu naasmisel. Mul on hea meel, et palliatiivse ravi arendamine on saanud viimastel aastatel selgema fookuse, kuid just elukvaliteedi ja sotsiaalse toe küsimused vajavad järgmises etapis veelgi suuremat tähelepanu.

Neljandaks, tugev juhtimine ja püsirahastus. Sellel aastal valminud Eesti vähitõrje tegevuskava vahehindamine annab meile ausa ja tasakaalustatud pildi. Ühelt poolt on tehtud märkimisväärseid edusamme, teisalt ütleb vahehindamine väga selgelt, et järgmine arenguhüpe eeldab tugevamat ja selgemat juhtimist, konkreetseid tegevusi, selgemaid prioriteete ja püsirahastust. 

Head kuulajad! Vähiraviteenuste kulud on kasvanud 151 miljonilt eurolt 2020. aastal 222 miljoni euroni 2025. aastal. See näitab, et vajadus kasvab ja innovatsioon toob kaasa uusi võimalusi, aga ka suuremaid kulusid. Just seetõttu peame tegema tarku ja vastutustundlikke otsuseid. Lihtne sõnum on, et hea plaan vajab kindlat teostust. 

Head kuulajad! Vähk puudutab meid kõiki – kui mitte otse, siis läbi lähedaste. Me ei saa alati haigust ära hoida, kuid me saame teha kõik selleks, et inimene saaks diagnoosi õigel ajal, pääseks ravile kiiresti ja tunneks, et riik seisab tema kõrval kogu raviteekonna vältel. Meie ülesanne on tagada, et Eesti vähitõrje oleks inimlik, teaduspõhine ja jätkusuutlik. Kui me suudame seda teha, ei paranda me ainult ravitulemusi, vaid anname inimestele kindlustunde, et ka kõige raskematel hetkedel ei jää nad üksi. Me kingime neile elu. Aitäh! 

Autäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel palun siia kõnetooli Riigikogu liikme Tanel Kiige. (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega. 

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Auväärt arstid, teadlased, patsientide esindajad, patsiendid, kõik vähitõrje eest seisjad, kes siin täna kogunenud on või meid ülekandes jälgivad! Alustuseks soovin ka tänada kõiki patsientide organisatsioonide eestvedajaid, tervishoiutöötajaid, haiglaid, teadusasutusi, riigiasutusi, Eesti Vähitõrje Võrgustikku, ESTCAN-i osapooli. Tunnustan üldse kõiki inimesi, kes on aastakümnete jooksul hoidnud vähitõrjeteemat Eesti tervishoiupoliitika keskmes ja kes ka täna seda teevad. Seda näitab ka see tänane arutelu, mis oli minu hinnangul päris asjatundlik, põhjalik ja võib-olla kahetsusväärselt väikse Riigikogu liikmete osalusega, aga eks see on rohkem meie nii-öelda probleem. 

Nagu täna juba siin saalis korduvalt kõlas, siis vähk puudutab Eestis ja laiemalt ka maailmas varem või hiljem sisuliselt iga perekonda. Eestis diagnoositakse ligi 10 000 uut vähijuhtu aastas ning vähk põhjustab juba praegu veerandi kõigist surmadest. Seetõttu kasvavad kiiresti ka ravikulud, mis ulatuvad koos ravimitega juba üle 300 miljoni euro. Siinjuures on hästi oluline, et haigus õigeaegselt avastataks ning ka raviteekond toimiks, mis võimaldab inimestel elada kauem, tervemana ja parema elukvaliteediga.

Me teame, et hinnanguliselt 30–50% vähijuhtudest on ennetatavad, mis tähendab, et märkimisväärset osa vähikoormusest on võimalik ära hoida teadlikke ja sihipäraseid ennetusmeetmeid rakendades. Nagu vähitõrje tegevuskavas on välja toodud, siis need peamised probleemid jagunevad kolme teema vahel: tervisekäitumine ja terviseebavõrdsus, elu- ja töökeskkond ning personaalsed ennetavad tegevused. Miks ma seda välja toon, on see, et oluline on mõista, et suurem osa tegelikult nendest sammudest ja vajalikest tegevustest ei ole pelgalt tervishoiusüsteemi väljakutse, vaid väga palju sõltub inimese enda valikutest, tööandjate suhtumisest ja arusaamisest ning tegelikult omavalitsuste ja riigiasutuste otsustest laiemalt. Ennetus on meie ühine väljakutse ja seda ei saa lükata ainult tervishoiuvaldkonna õlgadele. 

Austatud kuulajad! Hiljuti valminud Eesti vähitõrje vahehindamine näitab ausalt, kus me täna oleme. Jah, sõeluuringute osalus on tõusnud, HPV-vaktsineerimine on laiendatud 12–18-aastastele, sealhulgas poistele, käivitatud on vähiandmete juhtimislaua loomine ning mitmes piirkonnas, võib öelda, et on paranenud kodulähedase ravi võimalused. Oluline samm oli kindlasti ka Eesti Vähitõrje Võrgustiku loomine Tartu Ülikooli juurde, mis aitab kokku tuua teaduse, kliinilise ravi ja riikliku juhtimise. Eesti on väike riik ning meil ei ole võimalik edukas olla killustatud süsteemiga. Vajame koostööd haiglate vahel, paremat andmevahetust, rahvusvahelist teaduskoostööd ning tugevamat osalust kliinilistes uuringutes. 

Paraku toob seesama raport selgelt välja, et ligi pooled tegevused on jätkuvalt rakendamata, arengud on olnud ebaühtlased ning liiga palju sõltub üksikute inimeste entusiasmist ja üksikutest otsustest. See tähendab, et Eesti vähitõrje vajab järgmist sammu. Ei saa enam tugineda üksikutele projektidele, me vajame süsteemset juhtimist ja järjepidevust, mis on ka täna siit saalist korduvalt kõlanud. 

Ehk kõigepealt tuleb tõesti selge vastutus ja korrastatud juhtimine kokku leppida. Nii nagu raportis öeldakse, tegevuskaval puudub selge omanik, püsirahastus ja regulaarne aruandlus. Vastutus on hajunud mitme asutuse vahel. Aga mitte ühtegi olulist väljakutset, mitte ühtegi olulist valdkonda ei saa juhtida killustatult. Kui vastutavad kõik, siis ei vastuta mitte keegi. Eesti vajab vähitõrjes selget juhtimismudelit, mis toob välja, kes vastutab, kuidas otsuseid tehakse ja kuidas tulemusi mõõdetakse. 

Samuti sellega koos vajame kindlat ja pikaajalist rahastust. Vähitõrjet ei saa ehitada projektirahastuse peale. Kui räägime ennetusest, sõeluuringutest, ravivõimalustest, andmesüsteemidest, infovahetusest, spetsialistide koolitamisest, siis kõik need vajavad järjepidevust. Püsirahastus tagab usalduse ja järjepidevuse. Tervishoiutöötajad, patsiendid ja nende lähedased peavad saama kindluse, et kokkulepitud tegevused ja teenused ei sõltu iga-aastastest eelarvevaidlustest, ei ole iga aasta lahtine, kas jätkuvad või lõpevad. 

Kolmandaks peame rohkem toetama lapsi ja peresid, kes vähiga kokku puutuvad. Ma tahan eraldi tunnustada Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liitu ja kõiki lapsevanemaid, kes on aidanud muuta süsteemi inimlikumaks ja lapsesõbralikumaks. Vähi mõju ei piirdu ju ainult diagnoosiga. See mõjutab lapse arengut, vaimset tervist, haridusteed, kogu pere toimetulekut. Patsiendikeskne raviteekond tähendab lisaks ravile ka psühholoogilist tuge, koordinaatoreid, taastusravi, inimlikku lähenemist. Ükski laps ega ükski pere ega ükski täiskasvanu ei tohi jääda oma diagnoosiga üksinda. 

Neljandaks tuleb võimestada patsiendiorganisatsioone, mis on ka täna juba korduvalt kõlanud. Eesti Vähiliit, MTÜ Onkoloogika ja paljud teised organisatsioonid ei ole ainult huvikaitsjad, nad on teadmiste, kogemuse ja usalduse kandjad, nad on ka tegelikult vajalikuks sillaks ja ühenduseks just nimelt inimeste, kogukonna ja tervishoiusüsteemi, riigi vahel. Kui tahame patsiendikeskset või inimkeskset tervishoidu, siis peavad patsiendid olema laua taga ning otsuste juures, mitte kuulajad saali tagareas. Patsiendiorganisatsioonidele tuleb anda tugevam ja selgem roll raviteekondade kujundamisel, kvaliteedi hindamisel ja tugiteenuste arendamisel. Seejuures, kordan, tuleb tagada ka nende organisatsioonide püsiv riigipoolne tugi ja rahastus. Ja need summad ei ole suured tervishoiuvaldkonna eelarve vaates, küll aga nende mõju on väga märgiline ja oluline. 

Pean igati õigeks ka annetuste eest ostetud ravimite pealt makstud käibemaksu hüvitamist heategevusühendustele, mille kohta täna hea kolleeg Helmen Kütt ka sotsiaaldemokraatide poolt eelnõu üle andis. Ma tõesti usun, et riik ei tohiks teenida tulu inimeste annetuste eest ostetud ravimite pealt, olgu see Vähiravifond Kingitud Elu, Tallinna Lastehaigla Toetusfond, Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond või muud heategevusorganisatsioonid, kes on seda tänuväärset tööd väga pikalt juba teinud. 

Head mõttekaaslased! Vähitõrje tegevuskava elluviimine on palju enamat kui kitsalt tervishoiupoliitika. See eeldab kogu riigi võimekust teha koostööd, keeruliste süsteemide juhtimist, mis kõige olulisem, inimeste hoidmist, nii patsientide kui ka tervishoiutöötajate. Mäletan, ministrina mulle meeldiski rohkem inimkeskse tervishoiu mõte, mitte patsiendikeskne, mitte sellepärast, et patsient pole oluline, vaid sellepärast, et ka tervishoiutöötajad vajavad hoidmist, kõik inimesed. 

Nagu tänagi on kõlanud, kui tervishoiusüsteem suudab vähipatsiendi raviteekonda terviklikult juhtida, siis saab ta sellega hakkama ka teiste krooniliste haiguste puhul. Ehk see on paljuski ka märgiline teetähis muude haiguste jaoks. 

Kordan veel kord, peame vähendama killustatust ja juhuslikkust ning suurendama vastutust ja järjepidevust. Me ei tohi jätta meie raviasutusi, tervishoiutöötajaid ega patsiente üksinda, vaid pakkuma rohkem tuge nii neile kui ka patsientide lähedastele. Eesti vajab tugevamat ja inimkesksemat tervishoiusüsteemi. Loodan, et nii harva kui siin saalis, siis vähemalt selle väitega nõustuvad kõik parlamendierakonnad. Aitäh!

Suur tänu! Eesti 200 fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Irja Lutsari. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud alles jäänud kuulajad! Lugupeetud Riigikogu esimees! Head inimesed rõdu peal ja need, kes meid kuulavad oma kabinetis! Teave, et minul või minu lähedastel on vähk, on siiani olnud sõnum, mida me kuidagi kuulda ei soovi. Vähidiagnoose on alati ümbritsenud negatiivne aura, vaatamata sellele, et vähiravis on viimastel aastatel toimunud suured edusammud ja vähiga on võimalik edukalt koos elada. 

Nii on näiteks lapseea leukeemia elulemus dramaatiliselt tõusnud. Kui veel 50 aastat tagasi suri enamus selle diagnoosiga lapsi mõne aasta jooksul, siis tänapäeval paraneb ja elab  täisväärtuslikku elu neist 85–95%. Sarnast trendi näeme ka teiste vähipaikmete korral. Aga siiski pole kõik nii roosiline. Endiselt on vähipaikmed, nagu kopsu- või kõhunäärmevähk, mille viie aasta elulemus on vaid 10–20%, nii nagu me täna kuulsime. 

Täna kuulsime ka seda, et edu taga on olnud nii tervislike eluviiside propageerimine kui ka riiklikud meetmed nende rakendamiseks, parem ja varasem haiguse diagnostika, aga ka uute ja tõhusate ravimite ja ravimeetodite kättesaadavuse parandamine. Pahaloomulised kasvajad surma põhjusena on teisel kohal ning endiselt on rohkem lahendamata kui lahendatud probleeme. Seetõttu on arutelu Riigikogus igati asjakohane. 

Minu suur tänu kuulub kõigile ettekandjatele nii ettekannete eest kui ka selle töö eest, mida te igapäevaselt ennastsalgavalt teete ja mille kohta ilmselt aitäh väga sageli ei öelda. Vähki haigestumise vähendamine, selle ravi parandamine ja vähiga elu elamisväärseks muutmine ei saa aga olla pelgalt vähihaigete, nende lähedaste või tervishoiutöötajate probleem. Sellesse tuleb panustada kogu ühiskonnal, sealhulgas Riigikogul ja valitsusel. 

Vähitõrje tegevuskavast, mida täna esitleti, näeme, et vähki haigestumine suureneb praeguselt umbes 9000 juhult aastas kuni 11 000-ni 2030. aastaks ja seda kõigi paikmete osas. Positiivse poole pealt aga peab nentima, et samal ajal on pahaloomuliste kasvajate suremus langustrendis. Seetõttu on loogiline, et aasta-aastalt kasvab inimeste hulk, kellel on elu jooksul diagnoositud vähk. Selliseid inimesi oli 2017. aastal üle 62 000 ehk 5% elanikkonnast. Seetõttu on oluline, et riik panustaks lisaks vähiennetusele ka vähihaigete ravisse ja järelravisse, nii nagu ka täna korduvalt mainitud oli. 

On väga oluline, et me teaksime, mis meil Eestis toimub. Andmetel põhinevad otsused viivad reeglina parematele tulemustele kui emotsionaalsed otsused. Me kogume rohkelt ja igapäevaselt terviseandmeid, aga sageli jääb vajaka spetsialiste, kes neid andmeid analüüsida suudaksid. Vähiregister on üks vanemaid haiguspõhiseid andmekogusid ning sellesse panustamine ei tohiks kuidagi väheneda. Pigem peab see suurenema. Pikaaegsete andmete analüüsimine ja trendide jälgimine on hindamatu väärtusega ning parandab meie teadmisi nii vähisageduse suurenemise põhjustest kui ka vähiravi tulemustest. 

Vähem tähtis pole ka uute ravimite mõju pidev hindamine. Ravimite kliinilistes uuringutes osalenud patsiendid pole ju üks ühele võrreldavad nõndanimetatud igapäevapatsientidega ning seega kliiniliste uuringute tulemused ei näita, mis hakkab juhtuma, kui ravimeid kasutatakse igapäevapraktikas. Samuti ei saa me kliinilistest uuringutest teada ravimite pikaaegseid toimeid ega kõrvaltoimeid. Seega peab ravimite hindamine klinitsistide poolt jätkuma ka siis, kui ravimid juba turul on. 

Kliinilisi uuringuid ei saa teha kõigi muude töökohustuste kõrvalt, selleks on tarvis aega, aga ka vastavaid ametikohti. Siiani on üheks takistuseks olnud ennekõike palgaerinevused kliiniliste teadlaste ja praktiseerivate arstide vahel. Probleem pole uus. Ülikoolis ja haiglas samaaegselt töötavatele inimestele on see hästi teada, siiani aga lahendust leitud pole. 

Aastaid on laual olnud küsimus, kes peaks kliinilisi uuringuid rahastama. Tervisekassas on seda siiani peetud teaduseks, mille rahastamine Tervisekassa ülesannete hulka ei kuulu. Teaduse rahastajad aga leiavad, et ravimite kliiniline hindamine pole piisavalt innovatiivne teadus ning seega ka nemad ei peaks seda rahastama. Kliinilisi uuringuid on aeg-ajalt rahastanud ravimitootjad, aga neil on oma huvid mängus ja selles ka neid süüdistada ei saa. Nii ongi kliiniliste uuringute valdkond aastaid olnud nagu kits mitme heinakuhja vahel ja toimunud vaid entusiastide najal. Kliiniliste uuringute valdkond aga vajab Eestis palju süsteemsemat lähenemist, nii nagu on toimunud nõndanimetatud vanas Euroopas, ja see ei puuduta ainult vähidiagnoose. 

Vähk minu arusaamist mööda pole üks haigus, millega tegeleb üks arst ja üks õde. See on pigem ühine nimetaja väga paljudele haigustele. Vähiravi on kompleksne, sellesse on haaratud paljud spetsialistid ning mitmesugused ravidiagnostikad ja tugiteenused. Kompleksseid protsesse ei saa lihtsate meetoditega lahendada. Isegi tervishoiutöötajatel, patsientidest rääkimata, on selliste teadmiste, spetsialistide ja diagnooside, teenuste, ravimite ja protseduuride rägastikus võimatu orienteeruda. Onkoloogide hinnangul vajame selleks spetsiaalse väljaõppe saanud koordinaatoreid, kes segaduses, mõnikord ka šokis oleva haige sellest rägastikust läbi aitaksid ja oleks toeks õige spetsialisti ja teenuse leidmisele.

Tänuväärset tööd vähiravis teevad vabatahtlikud patsientide grupid – ka täna siin esinenud Onkoloogika –, kes tuginedes omaenese kogemustele ja uusimatele teadmistele aitavad raviteekonnal teisi haigeid. Siiski ei saa see teenus lõpmatuseni vabatahtlikkusel põhineda ning praegune rahastusmudel ei pruugi ravikoordinaatorite rahastamisvajadustega arvestada. Vähiravi eeldab tihedat koostööd nii ülikoolide kui ka haiglate vahel, teadlaste ja praktikute vahel, onkoloogide ja perearstide, aktiiv- ja pallitiivraviosakondade, regionaal- ja maakonnahaiglate ning tervishoiu- ja sotsiaaltöötajate vahel. 

Vähiravis on igal osalisel oma roll, millest kõik on olulised. Võitleme ühiselt vähiga, mitte ei konkureeri omavahel. ESTCAN ehk Eesti vähitõrje võrgustik on hea näide valdkondlikust koostööst. Vähiravi peab valmis olema pidevateks muutusteks. Kui näiteks varem teostati keemiaravi vaid Tartus ja Tallinnas, siis nüüd on see võimalik ka keskhaiglates. Vähiravis on järjest suurem roll õdedel, kes vastava väljaõppe järgselt võiks suure osa arstide tehtavast tööst enda kanda võtma. 

Ma liigun edasi ja jätan midagi ütlemata ja lähen viimase lõiguni. Teadlasena ei saa ma lõpetuseks lisamata jätta, et vähi tekkepõhjused pole veel täpselt teada, mistõttu pole ka selge, kuidas täpselt ennetada ja ravida. Tõeline läbimurre aga ei teki enne, kui juurpõhjused on selged. See aga tähendab, et peame jätkama, ehk isegi suurendama vähiteaduse rahastamist. Vaatamata sellele, et Eesti on väike ja vahendeid napib, ei saa me teaduse rahastamisest kõrvale jääda …

Teie aeg! 

Jaa, kohe lõpetan. … ja teiste saavutusi pelgalt kasutada. Peame panustama nii baas- kui ka kliinilisse teadusesse, samuti jätkama juba kasutusel olevate ennetusmeetmete efektiivsuse hindamist. Olen veendunud, et ükskord saabub päev, kui saame nentida – kohe lõpetan –, et võitlus vähiga on lõpusirgel ja me teame, kuidas seda ennetada ja varakult ravida. Loodetavasti ei juhtu vähiga nii nagu nakkushaigustega, et kui on head ennetusmeetmed olemas, siis muutub ühiskond skeptiliseks nende kasutamise suhtes.

Aitäh! 

Ja mina tänan teid!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid ja loomulikult külalised! Ma ei olnud siin saalis suur osa, aga kuulasin üleval kabinetis. Mõned sõnad tahan öelda. Kõik see on väga oluline informatsioon ja eriti seda viimast kõnet kuulates oli väga valus. Aga nii see on.  

Ja see puudutab nüüd praeguses Eesti ühiskonnas poliitilises süsteemis valitsevat olukorda. Raha on kõigil puudu, väga paljudel. Kõigi mure on, on nad siis päästjad, politseinikud – ma ei hakka nimetama –, pedagoogid ja nii edasi. Samas on raha, nagu meil ühe partei juht on öelnud, see s-tähega sõna. Tõepoolest on.  

Aga mulle tundub, et prioriteedid on raskelt paigast ära. Omasid ei hoita või ei hoita piisavalt. Ja selle poliitilise süsteemi juures praeguse valitseva koalitsiooni puhul ei ole kahjuks midagi paremat oodata. Jääb lootus, et arukus ei ole kadunud Eestis ja järgmisel aastal hakatakse rohkem pöörama tähelepanu oma inimestele ja nende hoidmisele, olgu neil siis harvikhaigused või paljud muud.  

Ma olen ise kasvanud vähiarsti perekonnas. Mu isa oli onkoloogiadispanseri radioloogiaosakonna juhataja pikki aastaid. Väikse poisina ma kartsin, et mu isa sureb varakult liiga metsiku kiiritusdoosi pärast. Kujutage ette, kui isa on väikesele poisile rääkinud – ma olen käinud ka tema töökohas, kui need tinapõlled olid ja kõik muu, millega onkoloogias toona kiiritati –, siis aeg-ajalt ta rääkis, kui palju ta on saanud kiiritust. Ma olen näinud isegi neid tema kolleegide tabeleid – ta oli osakonnajuhataja –, kes kui palju on saanud, aga pealik oli kõige rohkem saanud. Aga isa ei surnud kiiritushaigusesse. 

Ent see on mul lapsepõlvest peale, neid probleeme ma olen näinud. Onkoloogiadispanseri toonane peaarst ja rajaja Aleksander Gavrilov oli meie perekonnasõber. Nii et minu poisi- ja lapsepõlv möödus onkoloogide seltskonnas ja nendest teemadest rääkides.  

Aeg oli muidugi teine, praegused võimalused on tunduvalt paremad. Aga lahendusi, mis võiks olla, arvestades Eesti reaalseid võimalusi, ka rahalisi võimalusi, ei ole minu meelest piisavalt tahetud või osatud kasutada. Ma näen siin lootuskiirt, et olukord võib üsna oluliselt muutuda.  Aga elu on püha. Ma tulin eile öösel Tartust – vabandust, võib-olla kellelegi see tundub kohatu – ja nägin, kuidas autorataste all tuhanded konnad surid. Võib öelda, et mis see konnade ja kärnkonnade elu, las surevad, aga elu on püha. Kanakaitsjad ründasid meid siin eelmisel aastal kolm nädalat kirjadega, et kanade elu on kõige olulisem. Kui ma tirisin neid kärnkonni sadade kaupa üle tee – vihmas! –, siis ma mõtlesin, et kus on nüüd need kaitsjad. 

Tegelikult peaks otse rääkima, mis on oluline ja mis ei ole oluline. Ja oluline on omasid kaitsta igatpidi, kes nad on, on nad siis patsiendid, need 70 000 ... 

Kas soovite lisaaega? Kolm minutit lisaaega, palun! 

... või ka paljud teised. Ja siin on arenguruumi Eesti Vabariigis, ma arvan, küllaga. See puudutab kindlasti ka Keskerakonna positsioone järgmise aasta valimistel. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ma tahan tänada kõiki tänases arutelus osalenuid, kõiki ettekandjaid, häid kolleege ja kõiki, kes jälgisid tänast arutelu siin Riigikogu istungisaali rõdudel ja ka sinise ekraani vahendusel. Me kindlasti jätkame väga põhjalikult selle teema arutelu nii siin Riigikogu saalis kui ka kogu ühiskonnas, sest see teema on äärmiselt oluline. Head kolleegid, ma tänan veel kord ja sellega on tänane Riigikogu istung lõppenud.