Tere kaunist kevadpäeva, head Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 64 Riigikogu liiget, puudub 37. Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. 

Saame minna, head kolleegid, tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on kultuurikomisjoni algatatud kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 843 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 843 lõpphääletus. Palun saalikutsung, seejärel toimubki hääletus.  

Head kolleegid, palun tähelepanu! Panen lõpphääletusele kultuurikomisjoni algatatud kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 843. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, vastu 5, erapooletuid oli 0. Eelnõu 843 on seadusena vastu võetud. 

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, aga enne seda, head kolleegid, on laekunud ettepanek Eesti Reformierakonna fraktsioonilt pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Kuna on ilmne, et meil kulub tänane aeg tervenisti ära, siis on paslik see hääletus kohe ära teha, et Riigikogu liikmed saaksid oma aega paremini planeerida. Nii et palun saalikutsung istungi pikendamise hääletuseks!

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada 5. mai istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 56 Riigikogu liiget, vastu 4, erapooletuid 1. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni.

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud rahvaraamatukogu seaduse eelnõu 877 esimene lugemine. Ja mul on suur heameel paluda Riigikogu kõnetooli ettekandjaks auväärt kultuuriminister Heidy Purga.

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Teie ees on rahvaraamatukogu seaduse eelnõu, mille eesmärk on ajakohastada Eesti rahvaraamatukogude korraldust, luua klassikaline ja kaasaegne raamistik teenusele (Juhataja helistab kella. Saalis on suur sumin.), mida inimesed kasutavad igas Eesti piirkonnas. 

Kehtiv rahvaraamatukogu seadus jõustus ammu, see oli aastal 1998 ja see kehtib tänase päevani. Vahepeal on aga aeg väga palju muutunud ja seadus vajab ajakohastamist. Viimased suuremad sisulised muudatused selles pikalt kehtinud seaduses tehti 2007. aastal. Selle aja jooksul on muutunud Eesti haldusjaotus, inimeste liikumisharjumused, kindlasti digikeskkond, aga ka kogukondade vajadused ja raamatukogu roll ühiskonnas. Kõik me teame, et raamatukogu ei ole enam ammu ainult riiulid ja raamatud, vaid väga palju enamat. See on ligipääs teadmistele, kultuurile, avalikele e-teenustele, digioskustele, aga ka elukestvale õppele ja kogukonnaelule. Just seda tänast rolli peab kajastama ka seadus. 

Eelnõu keskne mõte on väga lihtne. Rahvaraamatukogu teenus peab olema üle Eesti kättesaadav, kvaliteetne, kasutajakeskne, kuid selle korraldamisel tuleb anda kohalikele omavalitsustele rohkem paindlikkust. Praegu põhinevad raamatukoguvõrgu nõuded liialt jäigalt elanike arvul. Edaspidi saab arvestada ka asustustihedust, asustusstruktuuri, ühistransporti, inimeste liikumisteid ja kohalikke vajadusi. Samas säilib aga oluline põhimõte, et ükski paikkond ei tohi rahvaraamatukogu teenindusest välja jääda. 

Rahvaraamatukogu jääb jätkuvalt kohaliku omavalitsuse asutuseks, eelnõu ei võta raamatukogusid omavalitsustelt ära ega sulge neid riigi otsusega. Vastupidi, see annab omavalitsustele selgema ja ka paindlikuma võimaluse oma võrku kujundada ning teenust inimestele paremini korraldada. Teine suur muudatus puudutab riiklike ülesannete korraldust. Praegu täidavad 15 maakonnaraamatukogu riiklikke koordineerimisülesandeid eraldi. See tähendab killustatust, dubleerimist ja piiratud võimekust arendada üleriigilisi teenuseid. 

Käesoleva eelnõu kohaselt antakse need ülesanded etapiviisiliselt, järk-järgult üle Eesti Rahvusraamatukogule. See puudutab näiteks valdkondliku statistika kogumist ja analüüsi, nõustamist, koolitusvajaduste kaardistamist, programmides osalemise koordineerimist ning edaspidi ka väljaannete keskset hankimist, kui kohalik omavalitsus sellest huvitub. Kohalik raamatukogu jääb siiski otsustama, milliseid väljaandeid oma kogukonnale vaja on. Keskne korraldus puudutab eelkõige tehnilist, logistilist ja korralduslikku poolt rahvusraamatukogus: rahvaraamatukogudele üleriigiliste teenuste loomine, haldamine ja arendamine ning rahvaraamatukogude sisulise töö aruannete kogumine ja analüüsimine, aga ka piirkondlik erialane nõustamine ja koolituste koordineerimine. 

Maakonnaraamatukogudel puudub praegu võimekus ja valmisolek ühiselt, koos uusi tegevusi rakendada, näiteks üleriigilised IT-arendused, kommunikatsioon, juhendid ja muu. Vastan kohe ka küsimusele, miks antakse need ülesanded rahvusraamatukogule. 15 eraldi üksust, mis täidavad raamatukogude riiklikke ülesandeid, ei suuda tõhusalt arendada ühtseid üleriigilisi IT-lahendusi, nagu ma juba eespool mainisin. Kui riik pakub ühise andmebaasi, mis on üks kõige olulisemaid osi selles uues seaduses, tuleb riigil ka vastutada selle eest, et IT-lahendused, juhendid, koolitussüsteemid, kommunikatsioon ja andmeanalüüs toimuks keskselt ja oleks hästi juhitud. 

Senine korraldus eelistab sisuliselt 15 KOV-i, meil aga on kohalikke omavalitsusi oluliselt rohkem. Nii et me anname selle uue seadusega võimaluse kõigile võrdselt pakkuda lugejale ühest aknast head teenust, ükskõik mis Eestimaa nurgas, ükskõik millises raamatukogus. Uue seaduse puhul ei ole enam killustatust, ei ole enam ainult eelistatud 15 KOV-i, vaid teenust pakutakse võrdselt üle Eesti. See uus mudel toetab kõiki kohalikke omavalitsusi võrdselt. Kui teenus peab olema üleriigiline, siis peab ka selle arendamise võimekus olema üleriigiline. 

Kolmas oluline muudatus on ühtse raamatukogude andmekogu loomine, nii nagu ma juba mainisin. Praegu kasutatakse Eestis mitut erinevat raamatukogusüsteemi, sealhulgas mitut erinevat e-kataloogi. Lugeja jaoks on see segane, omavalitsuste jaoks on see kulukas ning valdkonna arendamise vaates on see ebaefektiivne. Uus andmekogu võimaldab inimesel otsida rahvaraamatukogude ja rahvusraamatukogu kogusid ühest süsteemist. Rahvaraamatukogudele on liitumine kohustuslik ning selle kulud katab Kultuuriministeerium. See on väga oluline samm kasutajamugavuse, andmekvaliteedi ja teenuste ühtlase arendamise suunas. 

Eelnõu täpsustab ka rahvaraamatukogu põhieesmärke ja ülesandeid. Rahvaraamatukogu on selgelt nii kultuuri- kui ka haridusasutus. Selle ülesanne on toetada lugemisharjumust, info- ja digipädevust, aga ka elukestvat õpet, juurdepääsu avalikele e-teenustele ning kogukonnaelus osalemist. Uue põhimõttena on esile toodud ka ühistarbimine – esemete, näiteks tööriistade, spordivahendite või e-lugerite laenutamine, kus kohalik kogukond seda vajab. 

Töötajate vaates tähendab reform ülesannete ümberkorraldamist. Praegu täidab riiklikke lisaülesandeid 58 inimest 15 omavalitsuses. Need ülesanded liiguvad järk-järgult rahvusraamatukogu juurde, kuhu luuakse 25 ametikohta, sealhulgas piirkondlikud spetsialistid. Need piirkondlikud spetsialistid on jaotatud Eestimaa lõikes [suunas] põhi – lõuna, kummassegi kolm, [suunas] ida – lääs, sinna kaks. Vajaduse korral vaadatakse diskussioonide käigus need inimeste [arvud üle] ja täpsustatakse seda. 

Tööandja on ikkagi kohalik omavalitsus ja tema otsustab töö ümberkorraldamise. Riik katab ümberkorraldamise kulud. Rahvusraamatukogus tekivad uued piirkondlikud ametikohad, kuhu on võimalik kandideerida tööle inimestel, kes elavad antud piirkondades. See ei tähenda seda, et töökohad koonduksid Tallinnasse. Aga see tähendab näiteks seda, et endistel maakondlikke ülesandeid täitnud raamatukoguhoidjatel võib olla võimalus kandideerida vähemalt kümnele loodavale ametikohale nendes piirkondades. Nad võivad olla näiteks väljaannete hankijad või ka piirkondade esindajad. 

Kokku võttes koondatakse riiklikud ülesanded ühte asutusse. See tähendab lisaülesannete lõpetamist kohalikus omavalitsuses, kuid samal ajal tekivad töötajatel võimalused kandideerida ametikohtadele rahvusraamatukogus. 

Eelnõu jõustub põhiosas 1. jaanuaril 2027, osa muudatusi 1. juulil 2027. Üleminek on kavandatud etapiviisiliselt, et omavalitsustel, raamatukogudel ja rahvusraamatukogul oleks aega muudatusteks valmistuda. 

Head Riigikogu liikmed! Selle eelnõu eesmärk ei ole vähendada raamatukogude tähtsust. Vastupidi, eesmärk on tunnistada, et raamatukogude tähtsus on kasvanud, et raamatukogu on koht, kus inimene saab lugeda, õppida, kasutada digiteenuseid, saada abi, kohtuda teistega ja osaleda ka kogukonnaelus. Me loome seaduse, mis vastab tänasele Eestile, mitte 1998. aasta Eestile. Me anname omavalitsustele paindlikkust, kasutajatele parema teenuse kõik ühest aknast, töötajatele selgema professionaalse raamistiku ning riigile võimaluse arendada kogu raamatukoguvõrku terviklikult. 

Palun Riigikogul eelnõu esimesel lugemisel toetada. Kui on küsimusi, olen valmis vastama.

Suur tänu! Teile on rida küsimusi. Alustab Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! No ühest küljest on see loomulikult igati asjakohane. Varsti on juba 30 aastat, kui viimati seda seadust niimoodi resoluutselt muudeti. Aga teisest küljest te ise tõite välja, et seal on väga tugev regionaalaspekt. Olgem ausad, kohalikud omavalitsused muretsevad, et selline liigne tsentraliseerimine võib kaasa tuua raamatukoguvõrgu optimeerimise ja selle tõttu füüsilise kättesaadavuse võimaliku vähenemise. Eesti Rahvusraamatukogu rolli tugevdamine võib vähendada kohalike raamatukogude autonoomiat ning viia liigse ühtlustamiseni, mis ei arvesta kohalikke eripärasid. Kuidas te tagate, et seda ei juhtu ja selline ülemäärane tsentraliseerimine ei vähenda kohalike omavalitsuste rolli?

Suur tänu küsimuse eest! Nii nagu ma oma sissejuhatavas eelnõu tutvustavas tekstis ütlesin, raamatukogude võrgu kohta saab otsuseid teha ainult kohalik omavalitsus. Mis puudutab seda, et riik pakub nüüd uue teenuse ehk uue andmekogu, ühise andmekogu kõikidele kohalikele omavalitsustele võrdselt, siis sellega kaasnevad ka teatud kohustused, mida riik peab tähtsaks ja mille eest seisab. See, millest ma räägin, on seesama nii-öelda tehniline pool. Kui seni teevad kõik kohalike omavalitsuste – [õigemini] mitte kõik, vaid nende 15 kohaliku omavalitsuse raamatukogud – killustatud tööd, siis nüüd pakub riik neile hõlpsama lahenduse. Need raamatukogutöötajad, kes seni on tegelenud selliste tehnoasjadega, nagu näiteks käsitsi kirjed raamatu sisu kohta – mõnes raamatukogus tehakse seda tänase päevani –, saavad edaspidi tegeleda lugejaga, saavad tegeleda kliendiga, kes raamatukogusse on tulnud. See hõlbustab tööd. 

Aga nii nagu iga reform, toob kindlasti seegi reform kaasa palju küsimusi. Õnneks ei ole see reform sündinud üleöö. Kohalike omavalitsuste raamatukogude inimestega – nende juhtidega, raamatukoguhoidjate ja muude töötajatega on mitme aasta jooksul kohtutud. Seda eelnõu on läbirääkimiste käigus tehtud kindlasti paremaks ja võetud järjest rohkem arvesse ka kohalike omavalitsuste eripärasid, leitud kompromisse selleks, et elu regioonis ei muutuks vaesemaks selle teenuse uuendamise tõttu.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma rääkisin hommikul ühe maakonna keskraamatukogu juhiga ja probleem on tegelikult tõsine. Jah, peaks uue seadus tegema, nõus. Aga seletage mulle ära näiteks, et nüüd meil lõunaregiooni – seal on Jõgevamaa, Tartumaa, Põlvamaa, Valgamaa ja nii edasi – hakkab keegi üks ametnik rahvusraamatukogus [ohjama]. Jah, tõesti seal võib kandideerida ka Valga inimene või Tartumaa inimene, aga kuidas ta hakkab kogu seda hiiglaslikku regiooni, nii-öelda lõunaregiooni ohjama? Praegu on kõik siiski sisse töötatud, kogukonnad igas maakonnas teavad ja tunnevad maastikku. Ja tegelikult see tähendab ju töökohtade kaotamist, te kaotate töökohti regionaalselt kaugemates kohtades. Kuidas see nii-öelda lõunaemissar hakkab ikkagi kõiki neid suuri maakondi kureerima?

Tänan küsimuse eest! Esiteks ei ole neid inimesi kindlasti üks, nii nagu ma sissejuhatavas tekstis ka mainisin. Neid on kuni kolm, võib-olla vajadusel rohkem, need läbirääkimised praegu käivad. Te tõite näite Lõuna-Eestist. Ma toon teile ka ühe näite Lõuna-Eestist. 

Põlva valla arengukavas 2019–2030 ja sealjuures eelarvestrateegias 2026–2029 märgitakse, et riik võib seaduse alusel või kokkuleppel omavalitsustega panna kohalikele omavalitsustele riiklikke kohustusi, millega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. Aga seal arengukavas on kirjas, et 2026. aastast on prognoositud tegevustoetuse vähenemine Põlva keskraamatukogule. See tähendab hästi ausalt ja läbipaistvalt rääkides seda, et osa ülesandeid võtab riik enda kanda ühise andmebaasi pakkumisega. See on ka loogiline. Kuna nüüd lõpeb riigieelarvest maakonnaraamatukogude finantseerimine senises mahus, siis on kohalikul omavalitsusel võimalik neid töökohti ümber korraldada. 

Mis kindlasti jääb? Igale raamatukogule on tarvis juhti ja komplekteerijat. Lisaülesanded [muutuvad]. Kui me räägime nendest neljast töökohast, millest kahte ma juba nimetasin – raamatukogu juht ja komplekteerija –, siis on küsimus selles, et aastatel 1998–2026 kehtinud riiklikud ülesanded, mis riik on vana seadusega andnud, nüüd muutuvad. Üldiselt on nii, et neid ülesandeid väga enam ei olegi. Näiteks bibliograafia[andmete] kogumine – sellist tööd enam ei eeldata ega ole ülesandeks tehtud raamatukogudele üle Eesti. Bibliograafia[andmete] kogumisega tegelevad juba teadusasutused. See on lihtsalt üks näide sellest, kuidas aja jooksul on need vanad ülesanded, mis on veel kehtiva seadusega pandud, on muutunud. 

Nii et need kohalike omavalitsuste raamatukogude töötajad, kes on siiamaani saanud riigilt lisaraha, ei täita neid ülesandeid, [seda enam tegema ei pea], sest neid ülesandeid suures osas enam ei eksisteeri. Kindlasti me hoiame silma peal ja hoiame seda diskussiooni ja neid kohtumisi ikkagi käimas, et kohalikud omavalitsused ja piirkonnad [leiaksid] head juhid, et piirkondadel oleks ühtlane katvus, et ülesanded saaksid täidetud. Kindlasti peab ka rahvusraamatukogu silmas seda, et head tööd saab teha ikkagi regiooniga kontaktis olles, mitte juhtides tsentraalselt Tallinnast.

Toomas Järveoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Küsimus on selline. Tartumaal viiakse praegu Kõrveküla raamatukokku kõik raamatud kokku. Kuidas hakkab edaspidi toimuma nende raamatute laialivedu? Kas hakkab viima raamatuid igasse raamatukogusse või kuidas see korraldatud on?

Aitäh küsimuse eest! See on edaspidi korraldatud kokkuleppeliselt kohalike omavalitsuste raamatukogudega. Kohalikke omavalitsusi on palju ja nende soovid võivad olla erinevad. Võib tellida raamatukogukapid, võib tellida postiteenusega. Kõrveküla puhul oli minu meelest nii, et isegi inimesed ise osutasid seda teenust oma autoga raamatuid laiali vedades. Need vajadused on väga erinevad ja see saab olema rahvusraamatukoguga kokkulepitult nii, nagu selles paigas kõige mugavam ja parem on.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kindlasti oli senises [seaduses] väga palju punkte, väga palju kohti, mida oli vaja ammu muuta. Nagu te ka viitasite, oli väga pikk kaasamine. Aga minul ja ma tean, et paljudel siin saalis on mure just seoses [põhimõttega], et igas poliitikas [peab sisalduma] ka regionaalpoliitika. Ja nagu te ise ka välja tõite, selle seaduse jõustumisel kaob maakonnakeskustes minimaalselt kaks palgafondi, mida riik on seni sinna andnud, mõnes kohas ka rohkem. 

Mul on küsimus just sellest vaatest, et iga töökoht, eriti kõrgharitud inimese töökoht, on kaugemates piirkondades kulla väärtusega. Kas oli kaalumisel [mõte] anda rahvusraamatukogule kohustus, et kõik uued töökohad ja võib-olla ka mingid olemasolevad töökohad ikkagi mehitada [kohapeal], et teenus oleks tagatud nii, et seda pakutakse maakonnakeskustes?

Aitäh küsimuse eest! Hetkel me oleme seda reformi plaaninud ilma lisakuludeta riigieelarvele. See tähendab seda, et praegusele 15 kohalikule omavalitsusele riiklike lisaülesannete eest antud palgaraha kasutatakse uue süsteemi arendamiseks, koolitamiseks ja [üldse selleks], et inimestele erinevates kohalikes omavalitsustes võrdselt teenust pakkuda. Me oleme ka siin saalis tihti rääkinud sellest, kui oluline on kohaliku omavalitsuse autonoomia ja iseotsustamisõigus. Kui kohalik omavalitsus seab raamatukogud prioriteediks, siis ei kao need töökohad ära. Ma tulen jällegi tagasi selle juurde, et me räägime hetkel 15 kohalikust omavalitsusest, aga meil on Eesti Vabariigis väga palju rohkem kohalikke omavalitsusi. Me peaksime neid kõiki võrdselt kohtlema. Need kohalikud omavalitsused, kellest me täna siin ei räägi, täidavad juba neid ülesandeid ise ja on väga kenasti hakkama saanud. See on kindlasti prioriteetide ja kohaliku omavalitsuse enda poliitika kujundamise küsimus.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Viimastel aastatel on seadusandlikust baasist tulenenud laste emantsipatsioon. Me oleme andnud 16-aastastele valimisõiguse, alaealised saavad ise otsustada soovahetuse üle. Praegu planeeritakse anda alaealistele õigus otsustada oma vaktsineerimise üle vanemate nõusolekuta. Aga kuidas sellesse pilti sobitub see, et raamatukogust laenutamisel lapsel ise otsustamise õigust ei ole? Ta võib ehk otsustada, mida ta sealt laenutab, aga selleks peab tal olema vanema nõusolek, paber, et ta üldse midagi laenutada võib.

Teie küsimus puudutab seda, kas laps saab oma valikut ise teha. On raamatukogusid siin Tallinna kesklinnas, kus lapsel on lugejakaart ja ta võib raamatukogus käia ja laenutada. Näiteks meil on lastekirjanduse keskus – väga hea näide siin Tallinnas, kust lapsed saavad laenutada neid teoseid, mida neil tarvis on.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Kas te olete ise kohtunud mõne maakonnakeskuse raamatukogu kollektiiviga ja jõudnud nendega asja arutades nii kaugele, et tõesti te saaksite sellest ruumist lahkuda sellise tundega, et kui inimesed ka täiesti ei kiida [muudatusi] heaks, siis vähemalt ei ole neil [vastu]argumente? Kas teil sellist kogemust on? Mina isiklikult olen päris mitme maakonnakeskuse raamatukogu juhiga rääkinud ja küsimusi on äärmiselt palju jätkuvalt õhus. Ja küsin ka täpsemalt: kui palju töökohti reaalselt nendest 12 Kagu-Eesti omadest jääb? Näiteks kolmest maakonnakeskusest võetakse ära. Kas on lootust, et mõni töökoht füüsiliselt jääb näiteks kas Valka, Põlvasse või Võrru?

Suur tänu küsimuse eest! [Õigemini] ühes küsimuses oli mitu küsimust, püüan vastata. Jah, mul on endal kogemus, olen [asja] uurinud. Olen kohtunud ka raamatukogude juhtidega, teinud seda mitmel korral. Olen kohtunud kohalike omavalitsuste esindajatega, sest kohalikul omavalitsusel on väga suur vastutus selles koostöös. Ma ei oleks nii rahuliku südamega täna siin puldis, kui ma ei oleks saanud linnade ja valdade liidult käesoleva aasta märtsi lõpus nende ühisel koosolekul lagetatud otsust, mis lähetati mulle kirjalikult: jah, me oleme selle seadus[eelnõu] esimese lugemise tekstiga nõus, me oleme nõus sellega edasi liikuma. Minu mure oli, see oli mul konkreetselt südamel, et palun öelge, kas selles otsuses on kajastatud ka nende murelikumate kohalike omavalitsuste arvamus, kus see üleminek võib olla raskem. "Jah, on," tuli vastuseks. 

Kindlasti tekitab selline suur reform palju küsimusi, see on inimlik ja arusaadav. Sellepärast on reformi ettevalmistuseks ka aega võetud ja rahulikult edasi mindud. Kinnitan veel kord üle, nii nagu siin seaduseelnõu tekstis ka kirjas on: seadus ei jõustu üleöö, vaid seda tehakse etapiliselt, et inimestele anda aega üleminekuks. Kas või sellesama ühise andmebaasiga harjumiseks läheb aega, koolitamiseks ja kõigeks muuks. 

Mis puudutab kohalikke omavalitsusi ja seal olevaid töökohti, siis see on kohalike omavalitsuste enda otsustada, millised on töökohad, mida nad vajavad, ja milline on raamatukogude võrgustik, mida nad vajavad. 

Juba enne selle seaduseelnõu esimese lugemise teksti [saamist] on osa kohalikke omavalitsusi muudatuste teed hakanud minema. Eluolu on muutunud, inimeste paiknemine ja asustustihedus erinevates külades ja maakondades on väga palju muutunud. See, milline tihedus on raamatukogude võrgustikul – keskraamatukogud ja nende haruraamatukogud –, on iga kohaliku omavalitsuse enda otsustada. Kindel on see, et iga kohalik omavalitsus vajab raamatukogu juhti ja komplekteerijat. Küsimus on selles, kas nad näevad lisaks nendele kahele töökohale [veel mõne töökoha] mehitamist, seda võimalust. Ma loodan, et see kõik on ikkagi jätkusuutlik, ja selle eelnõu läbirääkimiste teekond on seda igal juhul kinnitanud.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Seaduseelnõu kohaselt – ja te seda ka selgitasite – on plaanis rahvaraamatukogude piirkondlik erialane nõustamine ja raamatukogutöötajate koolitusvajaduse iga-aastane kaardistamine ja koordineerimine koondada nelja piirkonda. Need piirkonnad on idapiirkond, lõunapiirkond, lääne- ja põhjapiirkond, kus on 78 omavalitsust ja kui ma ei eksi, siis 478 raamatukogu. Kas te selgitaksite nende piirkondade moodustamise loogikat? Nad ei kattu ei pääste- ega politseipiirkondadega. Eesti on väga paljudeks tükkideks jagatud erinevate asutuste ja struktuuride järgi. Kuidas nüüd moodustati, ida-, lõuna-, lääne- ja põhjapiirkond? Võimalik, et sellel ongi läbi räägitud ja loogiline selgitus, aga järsku oleks seda oluline ka siin saalis selgitada.

Suur tänu küsimuse eest! Sellega on pikalt tegeldud. Läbirääkimised erinevate raamatukogudega ongi andnud selle tänase tulemuse. Seda ei ole otsustatud ministeeriumis ega kohalike omavalitsuste koosolekul konkreetselt laua taga, vaid üksiti ikkagi raamatukogudega suheldes ja kokkuleppele jõudes. See pole ka otseselt seaduse küsimus, vaid kokkuleppe küsimus erinevate piirkondadega parema tööjaotuse [huvides].

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh! Ma leian, et see eelnõu on tegelikult väga oodatud, seda just paljude rahvaraamatukogude poolt, mis tegutsevad väljaspool maakonnakeskusi ja näevad tõesti, et üle-eestiline ühine koordineerimine [on tähtis]. Sealhulgas tuuakse väga olulisena välja arendustegevuse ja koolituse koordineerimist. Võib-olla räägite paari sõnaga ka sellest, kas see on edaspidi kättesaadav kõigile raamatukogutöötajatele, nii nagu ideaalis on see täna olnud keskraamatukogude poolt korraldatavana maakondades. Ja lisan veel juurde, et ma olen päris kindel, et ega ükski keskraamatukogu ju ära ei kao. Nad ju samal ajal tegutsevad ka kohalike raamatukogudena, raamatukoguteenuse tavapärase pakkujana.

Suur tänu küsimuse eest! Jah, viimasele väitele vastan, et see vastab tõele, see nii on. Ja kindlasti on teenused, koolitused ja arendustegevused mõeldud kõigile ühtlaselt üle Eesti, erinevatele kohalikele omavalitsustele, kõikidele, kes saavad nüüd ühest andmebaasist abi ja saavad oma tööd tänu sellele paremaks ja efektiivsemaks muuta, dubleerimist vähendada, käsitsitööga vähem tegeleda, keskenduda sisule ja teenuse paremale kvaliteedile.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Teie jutust jääb mulje, et tegemist on päris positiivse eelnõuga, mis teeb [kõike] paremaks: teeb koostööd paremaks, süsteemid üleriigilisemaks ja ma saan aru, et vastab paremini inimeste paiknemisele. Aga samal ajal me oleme saanud päris palju kriitilist tagasisidet ja kuulnud muret just selle pärast, et kohapealsete raamatukogutöötajate hulk hakkab vähenema või kohalike omavalitsuste kulud selle võrra kasvama, kui nad soovivad neid olemasolevaid töötajaid hoida. Aidake mind nüüd, mis on tegelikult selle eelnõu peamine eesmärk? Kas tegelikult eesmärk on kulude kokkuhoid, võrgu koomaletõmbamine, niisugune tüüpiline lähenemine, et kuna elanike arv väheneb maapiirkondades, siis me tõmbame ka teenused kokku, või eesmärk on ikkagi kvaliteedi tõstmine, parandamine? Ja kas te tegelikult näete, et on võimalik teha ka mõlemat korraga olukorras, kus, nagu ma aru saan, antud muudatustega lisaraha juurde ei tule?

Suur tänu küsimuse eest! Kindlasti teeb see seadus olukorda kokkuvõttes paremaks. Ennekõike on see mõeldud kasutajamugavuse tagamiseks.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatav Riigikogu aseesimees! Armas minister! Möödunud nädalal avaldas Riigikontroll oma arvamuse teemal, mis puudutab Kagu-Eesti tegevuskava. Minu küsimus on, mida Regionaal- ja Maaeluministeerium arvas sellest eelnõust, mida te siin ette kannate. Seal on üks eesmärk, et avaliku [sektori] töökohti võiks Kagu-Eestis rohkem olla. Tegelik tegevus on olnud vastupidine. Ka teie esitlesite seda eelnõu ja ütlesite, et 15 asukohas asuvad 58 töökohta sellisel kujul kaovad ja asemele tuleb 25 ametikohta, mis on rahvusraamatukogus. Mu küsimus ongi, kas mõni nendest töökohtadest asub tulevikus Valga või Põlva raamatukogus [ja kui asub, siis] kui palju neid on. Kuidas see asi toimuma hakkab?

Aitäh! Ma alustan teie esitatud küsimuse esimesest osast. Regionaalministeerium toetab kohalike omavalitsuste võrdset kohtlemist ja toetab ka avalikke konkursse. Jah, [konkreetses piirkonnas elav] kandidaat [võib] osutuda valituks sellele piirkonna spetsialisti ametikohale, mille loob rahvusraamatukogu. Kõikidel on võrdne võimalus, aga kindlasti arvestatakse ka piirkondlikke eripärasid. Näiteks Riigikontrolli kokkuvõtet silmas pidades [tuleb öelda], et ikkagi [peab arvestama] pigem kohalikku elu, ükskõik, kas [tegu on] Kagu-Eestiga või näiteks Ida-[Eestiga]. Palju sõltub ikkagi konkreetsest piirkonnast, mitte võib-olla nii väga sellest Kagu-Eesti tegevuskavast, mida Riigikontroll silmas pidas. Kohalikke omavalitsusi koheldakse võrdselt, see on kõige peamine aspekt. Lisan veel, et rahvusraamatukogus on ka praegu olemas kaugtöökohad ja ei ole välistatud, et kaugtöö võimalusi kasutatakse ka edaspidi uute loodavate ametikohtade puhul, nagu ma juba nimetasin. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Küsimus on konkreetne: kas kohalike omavalitsuste kulud selle reformi tulemusena ei tõuse? Teine küsimus: kas piirkonna spetsialistid, keda palgatakse, tulevad nendest regioonidest, kus nad tööle hakkavad? Ja kolmas küsimus: millal tuleb see uus programm, mille pärast raamatukoguhoidjad on mures? Hange alles kuulutati välja.

Aitäh kolme küsimuse eest! Kulud ei kasva, töötajad tulevad regioonidest ja programm on olemas 1. juulist 2027.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! On arusaadav, et maapiirkondades sureb elu järjest välja ja asustustihedus on ka muutunud. Mõnes mõttes on arusaadav ka see, et osa ülesandeid, mis olid võib-olla 30 aastat tagasi vajalikud, enam seda ei ole. Nii et töökohtade koondamine võib-olla on vajalik. Samas jääb arusaamatuks, miks need uued töökohad, mis luuakse, luuakse Tallinnasse – need 25 töökohta luuakse ju rahvusraamatukogu juurde. Miks on oluline need just siia Tallinnasse koondada? See ju veelgi suurendab asustustiheduse muutust maapiirkondades, kui ei ole enam neid töökohti. Tegelikult on siin kolleegid küsinud sama asja, aga ma küsin ikkagi ka, miks vähemalt need 25 töökohta ei võiks nendesse piirkondadesse alles jääda.

Aitäh küsimuse eest! Need lisaülesanded ei tule Tallinnasse. Me oleme siin rääkinud, et piirkondlikel spetsialistidel, kes asuvad üle Eesti, on kaugtöö võimalused. Nad võivad [teha oma tööd] piirkondades, [nad ei pea olema] Tallinna kesklinnas elavad inimesed. Regionaalsus on siin väga-väga tähtis. Kogu seda seaduseelnõu tutvustavas tekstis ma käisin üle ka selle, millised teenused kasutaja saab ühest aknast, ühest andmebaasist. Elad sa Missos või oled sa parasjagu New Yorgis, sa tead, kust "Sipsikut" tellida. See on põhiline selle [uue] seaduse juures ja uue teenuse pakkumisel. 

Ja eri regioonides saab piirkondlike spetsialistide toel teenus kvaliteetsemaks, rahvusraamatukogu saab paremat infot piirkondlike kogukondade huvide kohta, nende probleemide kohta. Piirkondlikke esindajaid ei ole ainult üks, nagu ka diskussioonis välja tuli. Neid on mitu ja nad on jagatud nelja piirkonna peale: põhi, lõuna, ida, lääs. Nende inimeste töö on rahvusraamatukogu vaates kindlasti väga oluline ka edaspidi.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Mul on kahju, et – oma vastuses te mulle selget vastust küll ei andnud – tegelikult te ei ole ühegi maakonnakeskuse raamatukoguga seda teemat arutanud. Kahju on ka, et te ütlete, et omavalitsustel kulud ei kasva. Tegelikult kulud kasvavad, umbes 100 000 eurot. Sinnakanti on lisavahendeid, millega on erinevaid ülesandeid täidetud, sealhulgas juhitud raamatukogusid. Igal juhul mingi kulu ka kahe töötaja puhul omavalitsuse kanda jääb – on see siis 50 000 või rohkem. Väga halb, et kõike seda vaadatakse silotornidest. Ka seesama Kagu-Eesti tegevuskava viitas sellele, et ministeeriumid ei suhtle omavahel. 

Aga konkreetne küsimus on see: kas teil on plaanis või te ei kaalunud üldse omavalitsustele pisut seda täiendavat kulu kompenseerida, kas või mingi muu tegevuse kaudu ja Kultuuriministeeriumi vahendusel?

Aitäh küsimuste eest! Maakonnaraamatukogude juhtidega kohtub Kultuuriministeerium iga kuu. Nii et selle teie väitega ei saa kindlasti nõus olla, see ei vasta tõele. Nende 15 KOV-i juhtidega on kohtutud kolm korda. Ka mina olen kohtunud kohalike omavalitsuste esindajatega ja muude spetsialistidega, raamatukogutöötajatega. Ma olen osalenud raamatukogutöötajate üritusel, et saada otsest kontakti, otsest tagasisidet nende murede kohta. Inimestel on loomulikult küsimusi tekkinud. Nii et võimaluste piires, aga olen siiski püüdnud isiklikult kursis olla selle reformiga detailides ka. 

Teisele küsimusele vastates ütlen, et raamatukogu tavapäraste ülesannete täitmine peab olema KOV-i kanda, see on nii kõikide KOV-ide puhul. Nende töökohtade ümberkorraldused, mis puudutavad kohalikke omavalitsusi – neid 15, keda seni on teistega võrreldes erikoheldud –, kaetakse Kultuuriministeeriumi eelarvest.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab kutsekvalifikatsiooni nõudeid raamatukoguhoidjatele. Kui uus seadus hakkab kehtima, siis kõigil töötajatel, kellel puudub erialane haridus või kutsekvalifikatsioon, on kohustus omandada kutsekvalifikatsioon nominaalse õppeaja jooksul. See on hea, et meid teenindavad haritud ja tublid töötajad. Aga Eestis pakub raamatukogutöötajatele kutsekoolituse õpet, mis kestab üheksa kuud, ainult rahvusraamatukogu. Asutuse võimekus ühe hooaja jooksul on 20 õppijat. Tartu Ülikooli infokorralduse erialalt raamatukogudesse suunduvate lõpetajate arv on tegelikult marginaalne, see on kuskil kaks inimest või lõpetajat aastas. Ja tavaliselt need juba töötavad. Ja nüüd küsimus ongi see: kuidas siis lahendatakse see olukord, kus nõudlus on kordades suurem kui koolitusvõimekus? Tuleb ju seadust täita.  

Suur tänu küsimuse eest! Kõigepealt, oluline on teada, et kehtivate töölepingute puhul muudatus ei kehti. Uute töötajate puhul on see paindlikum ja leping on ka tähtajaline.

Tõnis Lukas, palun!

Väga suur lahkus teie poolt, austatud [ase]esimees! Lugupeetud minister! Siin seletuskirjas on päris kriitilised märkused ELNET-iga seotud konsortsiumidelt ja konkreetselt ELNET Konsortsiumilt teadusraamatukogude ja rahvusraamatukogude suhte kohta tulevikus. Kas oli ka arutelusid ja kuidas teie hinnangul praeguseks on teadusraamatukogude iseseisvus tagatud? Kas on suudetud sõlmida kokkuleppeid rahvusraamatukogu ja teadusraamatukogude vahel nii, et teadusraamatukogude autonoomsus oma infosüsteemi ehitamisel ei kannataks?

Suur tänu küsimuse eest! Kui tohib, ma korraks väikese repliigina vastan veel ühe lisanüansiga teie eelmisele esitatud küsimusele lapsevanema ja lapse suhte kohta. Mulle tõesti kohe ei turgatanud pähe, et tõepoolest, lapsevanemal tekib ju [laenutamise] viivise puhul kohustus ja sellepärast ongi lapsevanema nõusolek tarvilik. Selline asjaolu on. 

Nüüd aga ELNET-ist. ELNET on rahvusraamatukogu partner IT-süsteemi hankes ning avalik-õiguslike ülikoolidega on see koostöö läbi räägitud ja ka koostööleping juba sõlmitud. Rahvusraamatukogu jääb ELNET-i ja ühiselt kavandatavaid arendusi koos hoidma. Teadusraamatukogude huvide ja soovidega arvestatakse ühtset infosüsteemi hankides. Ma olen lugenud teadusraamatukogude ilmutatud arvamusartiklit, kus nad ütlevad, et nad väga juba ootavad seda ühtset süsteemi.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Eelnõuga uuendatakse valdkonna juhtimist ja riigi haldusülesannete korraldust, sealhulgas arendustoetuste menetlemist. Te korra mainisite, et need kulud, mis kaasnevad, kaetakse Kultuuriministeeriumi eelarvest. Aga kas teil on olemas ülevaade, kui suuri kulusid see ümberkorraldus endaga kaasa toob: kui suurt halduskoormust ja kas palgatakse juurde lisaametnikke? Ikkagi, kui suur rahaline kulu sellega kokkuvõttes kaasneb?

Suur tänu küsimuse eest! Ma tulen jälle selle väite või fakti juurde, teadmise juurde, et seadusemuudatust kavandatakse rahaliste ressurssidega korraldada nõnda, et see ei tekitaks riigile lisakulu. Need arvud on sellised, et kui praegu annab riik lisaülesannete täitmise eest umbes 1,5 miljonit eurot kohalikele omavalitsustele, siis uue süsteemi hankimiseks kasutatakse ESF fondi raha. See uus ühtne ühest aknast [teenindav] infosüsteem kasutajamugavuse tagamiseks maksab 2 miljonit, mis kaetakse ESF fondi rahadest. 

Nüüd see ümberkorraldusega üle jääv 1,5 miljonit. Kõigi teenuste [osutamine] ja ümberkorraldused on läbi arvutatud nõnda, et see ei tooks riigile lisakulusid, vaid jääks selle summa sisse. [Raha kasutatakse] vastavalt vajadustele ja vastavalt iga kohaliku omavalitsuse eripärale. Ümberkorraldamise kulu on 2026. aasta lõpuks 60 000 eurot ja 1. juuliks 2027. aastal 65 000 eurot. Need on andmed, mida saan praegu teile jagada.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Mul on endiselt küsimus nende töökohtade kohta. Praegu on neid 58 ja nagu te ütlesite, rahvusraamatukogu juurde rajatakse 25 töökohta, millest, kui ma õigesti mäletan teie ütlemise järgi, kolm Põhja-Eestis, kolm Lõuna-Eestis ning kaks itta ja läände. Me oleme siin palju rääkinud sellest, et põhimõtteliselt on ka praegu rahvusraamatukogus erinevaid ametikohti, mis ei ole Tallinnas. 

Mul on selline küsimus. Kui meil ei ole eraldi eesmärki, et me peaksime palkama mõned inimesed näiteks Lõuna-Eestist, siis ma saan aru, et need, kes Lõuna-Eesti [raamatukogudega] töötavad, võivad põhimõtteliselt tegelikult seda tööd teha Tallinnast. Kohustust [kohalikke eelistada] ei ole. Millised need ülesanded on? Ja mida tähendab see "lõuna", millele te viitasite? Te ütlesite, et lõunas on kolm töökohta, praegu on maakonnakeskustes need töökohad. Mida see "lõuna" selles kontekstis tähendab?

Suur tänu küsimuse eest! Kõigepealt, need inimesed on praegu kohalike omavalitsuste töötajad, neile ei saa ülesandeid anda. Edaspidi, nii nagu ma ütlesin eelmisele küsijale, lepitakse nende piirkondade jaotamise puhul kohalike raamatukogudega kokku, kuskohas see piirkond põhi – lõuna täpsemalt jookseb, milliseid asutusi see [jaotus] nendes piirkondades hõlmab. See on kokkuleppeline, see [otsustatakse] läbirääkimiste käigus. Ja läbirääkimised praegu käivad.  

Lisaks ütlen, et juba praegu on riigiametites tavapärane praktika, et üle Eesti on töötajaid. Rahvusraamatukogu puhul saab see ilmselt sarnane olema. Rahvusraamatukogu räägib piirkondade piirkondlike esindajatega paiknemise vajadused läbi ja siis lepitakse see kokku. Ühise metoodika väljatöötaja saab olema rahvusraamatukogu, olles tihedas suhtluses eri piirkondade raamatukogudega. Arvestatakse kindlasti ka piirkondlikke eripärasid. 

Mart Maastik, palun!

Aitäh, Toomas! Austatud minister! Ma küsin ka nende kulude kohta. 1,5 miljonit hoiab riik kokku nende, ma saan aru, 58 töökoha kaotamisega. Samas te ütlesite, et seesama raha kulub ümberkorralduseks ära. Ma ei räägi selle IT-süsteemi loomisest, see peaks [makstama] eraldi, ma saan aru, 2 miljoni ulatuses mingist fondist. Aga kui nüüd luuakse 25 uut töökohta, siis kas need 25 töötajat hakkavad saama kaks korda rohkem palka? Või kuidas see teie hinnangul on? Ma ei saa täpselt aru: 58 töökohta kaotatakse, 25 luuakse juurde, siis peaks ju tekkima tegelikult päris korralik kokkuhoid.

Suur tänu küsimuse eest! Raha ei hoita kokku, vaid seda kasutatakse teisiti. Ressurss läheb andmekogule ja 25 töötajale.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eestis kehtib õiguses põhimõte, et analoogseid juhtumeid käsitletakse ühetaoliselt, mis on tegelikult ka loogiline ja õiguslikult väga korrektne. Teie § 18 lõige 3, kus sätestatakse, et alla 18-aastase isiku [lugejaks registreerimiseks] peab olema vanema kirjalik nõusolek, on minu meelest väga korrektne ja kooskõlas ka kehtiva õigusega, lastekaitse- ja muude seadustega. Aga selgitage palun, mispärast on – õigemini ma ei taha selgitust saada – Karmen Joller teinud eelnõu, kus näiteks vaktsineerimise puhul on otsustajaks arst, kes ütleb, et vaktsineerimise põhimõtteliselt võib otsustada laps, kui tema arengutase seda võimaldab. Kas te oleksite nii hea ja konsulteeriksite Karmen Jolleriga, et miks on selliste ühetaoliste juhtumite puhul  …

Aitäh!

… erinevused sisse toodud?

Suur tänu ettepaneku eest! Ma konsulteerin temaga, luban.

Vilja Toomast, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Hea minister! Ma olen tänaseks olnud kolm aastat rahvusraamatukogu nõukogu esimees ja kõigi nende kolme aasta jooksul oleme me rahvusraamatukogu nõukogus arutanud rahvaraamatukogu seadust, kuna see on mingil määral seotud ka rahvusraamatukogu enda seaduse muudatustega. Kõigil nendel kohtumistel oli kõneaineks, et riik [ehk antud juhul] Kultuuriministeerium maksab oma vahenditest kohalikele omavalitsustele osaliselt raamatukogude ülalpidamiseks, aga tõsielu on see, et sellesama raha eest palkavad kohalikud omavalitsused tööle inimesi, kes tegelikult absoluutselt ei tegele raamatukogutööga. Kas ka sinul on selline arusaamine, kas ka sinuni on jõudnud sellisel põhimõttel [tegutsemine]? See oli päris tõsine vaidlus ja [põhjus], miks kohalikud omavalitsused [vastu olid].

Suur tänu! Jah, tõepoolest, sellist arutelu on nende aastate jooksul olnud. Ma tulen veel kord tagasi asjaoluni, et praegu kehtiv seadus on pärit aastast 1998, kui riik ütles, et need on need 15 kohalikku omavalitsust ja need on ülesanded, mida need kohalikud omavalitsused peaksid riigi lisaülesannetena täitma. Need lisaülesanded on tõesti ajas muutunud või on nad kadunud. Näiteks seesama bibliograafia kokkupanemine, [andmete] koondamine, korraldamine, kogumine – seda teevad nüüd teadusasutused. Seda ühte ülesannet ei ole, aga on ka teisi nüansse. Ma olen aru saanud, et praktika on kohalikes omavalitsustes väga erinev. Ja tõesti, aegade jooksul on seda riiklike ülesannete [täitmiseks] antud raha kasutatud ka muudeks tegemisteks, mida kohalik omavalitsus on ette näinud. Aga see ei ole igal pool nõnda.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Eelnõu kohaselt käsitletakse rahvaraamatukogusid ka haridusasutustena, mille ülesannete hulka kuuluvad muu hulgas lugemisharjumuse kujundamine – see on väga tervitatav, arvestades tänapäeva nutiseadmete pealetungi – ja samuti avalike e-teenuste kasutamise juhendamine. Küsimus ongi nüüd selles, kas need kohustused jäävad omavalitsuse kanda täies ulatuses või kaasneb nende ülesannetega riiklik toetus, ja kui kaasneb, siis kui suures ulatuses.

Suur tänu küsimuse eest! Kõigepealt ma tooksin siin alguses kohe ühe väga hea näite. Eesti Lastekirjanduse Keskus [viib ellu] sellist lastele mõeldud lugemisprogrammi nagu "Lugemisisu". Nad korraldavad koolitusi, mida nad käivad pakkumas oma kulu ja kirjadega üle Eesti erinevates kohalike omavalitsuste raamatukogudes, et lapsi lugema kutsuda, et kohalike raamatukogude töötajaid informeerida, pakkuda neile teadmisi ja erinevaid lähenemisvõimalusi, millised oleksid lapsi lugema kutsuvad programmid. Ma ütlen, et need programmid on väga hästi õnnestunud. See on lihtsalt üks näide, kuidas on [ülesanne], mille kohta te küsisite, osaliselt täidetud. 

Raamatukogud ise täna näevad oma rolli laiemana kui ainult raamatute laenutamine, mis [on vaid] osa erinevatest ülesannetest, mida raamatukogu kohalikus kogukonnas täidab. Meil on välismaalt ka väga palju praktilisi näiteid. Näiteks Soome Oodi raamatukogus saab, ma ei tea, salvestada, saab T‑särgile trükkida midagi, saab õmblusmasinat kasutada. Aga on olemas ka väiksemate külade raamatukogusid, kust saab näiteks tööriistu laenutada. Nende tegevuste variatsioon sõltub ainuüksi sellest, mida kohalik kogukond ise oma raamatukogu puhul kokkuleppel kõige olulisemaks peab. 

Nüüd, oluline ongi siin see nüanss, et kui riik pakub ühtse teenuse kõikidele kohalikele omavalitsustele ühise andmekogu näol – see on see uus teenus, et mitte tegeleda käsitsitööga, mitte dubleerida ülesandeid, mitte käsitsi kirja panna raamatu sisu, vaid seda saab teha automatiseeritult –, siis raamatukogutöötajatele jääb rohkem aega inimestega tegelemiseks ja nende huvide eest seismiseks. 

Ütlen siia ka juurde, et raamatukogutöötajatele pakutakse erinevaid koolitusi, mis aitavad neid ülesandeid täita, ja neid koolitusi hakkab pakkuma rahvusraamatukogu. Ja lisaks, Justiits- ja Digiministeerium algatas sel aastal raamatukogude toel andmeid [puudutava] digipädevuse koolituse programmi elanike abistamiseks, seda juhib samuti rahvusraamatukogu. 

Nii et uusi võimalusi, milliseid teenuseid arendada kohalikus omavalitsuses või neis asuvates raamatukogudes, saab kohalik omavalitsus või raamatukogu töötajaskond ise kokku leppida olenevalt sellest, mida neil kõige rohkem tarvis on. Ja neid teenuseid pakutakse üldisena rahvusraamatukogu poolt.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mina siiski tõepoolest ei mõista, kuidas ikkagi läheb see Riigikontrolli aruanne kokku praeguse eelnõuga. Riigikontrolli aruanne Kagu-Eesti tegevuskava täitmisest ju ütleb konkreetselt, et töökohad võiksid liikuda just pealinnast väljapoole, aga samal ajal me kaotame need olulised töökohad piirkondades. Te ise ütlesite, et kõik on hästi ja luuakse võrdsed tingimused kohalikele omavalitsustele, aga minu meelest kõik kohalikud omavalitsused ei ole ju võrdsed. Ja seda ei saagi ju eeldada. Just sellepärast ongi loodud see Kagu-Eesti tegevuskava. Nii et minu meelest see argument ei ole päris õige. 

Kuidas te ikkagi kommenteerite nende töökohtade kaotamist piirkondades? Te just ütlesite, et te isegi ei kaalunud panna rahvusraamatukogule kohustus palgata need inimesed väljastpoolt Harjumaad.

Suur tänu küsimuse eest! Täpsustan veel kord seda, kuidas rahvaraamatukogude süsteem toimib. Raamatukogud koos töötajatega on kohaliku omavalitsuse allüksused ja need töötajad on kohaliku omavalitsuse palgal. Riik ei saa neid koondada. Raamatukogu juht, komplekteerija ja lisaülesannete täitjad on palgal kohalikus omavalitsuses, mitte riigi palgal. Nad on kohaliku omavalitsuse töötajad. 

Te näitate mulle väga huvitavat märki ja ütlete sealjuures "raha". 15 kohalikku omavalitsust saavad vastavalt enda vajadustele ja võimalustele need töökohad ju säilitada. Me oleme siin saalis täna juttu teinud ka sellest, et need kaasa pandud ülesanded – lisaülesanded, täpsustan siinkohal – on ajas muutunud ja osa neist ülesannetest enam ei olegi. Nii et kui põhimõtteliselt peaks neid ülesandeid auditeerima, vaatama üle, millised on ülesanded, mis riik on kehtiva seadusega pannud 15-le erikoheldud kohalikule omavalitsusele, kas need ülesanded on ikka olemas, siis auditi tulemus oleks see, et kõiki neid ülesandeid ei ole enam olemas. Siis jääb küsimus, kas me peaksime need ülesanded üle vaatama või mille eest riik seda lisaülesannete raha kohalikele omavalitsustele annab. 

[Nüüd on sõlmitud] kompromiss ja see on tulnud ju valdkonnast. Ütlen veel kord: see seadus ei ole välja mõeldud ministeeriumi poolt, vaid selle uuendamise vajadus on kokku lepitud valdkonnaga. See uuendamise [ettepanek] on tulnud raamatukogude endi valdkonnast, nendelt inimestelt ja kohalikelt omavalitsustelt, et erinevad kohalikud omavalitsused oleksid võrdselt koheldud, et kasutajale oleks teenus mugavam ja et andmekogud asuksid ühes kohas, mitte erinevates dubleerivates üksustes. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Mulle üldse ei meeldi see sõna "erikoheldud" teatud kohalike omavalitsuste puhul. Peale maavalitsuste likvideerimist anti väga paljud nende ülesanded maakonnakeskuste kohalikele omavalitsustele, ja need anti koos kohustustega. Toon näiteks abielude registreerimise. On väga palju ülesandeid, mille riik delegeeris kohalikele omavalitsustele, kes juhuslikult [paiknevad] maakonnakeskuses. Selles mõttes ma kindlasti soovitan kasutada mingit teist väljendit. 

Aga mul on küsimus Eesti Linnade ja Valdade Liidu kohta või pigem on see teie kommentaari soov. Nemad, ma saan aru, on [eelnõu] kooskõlastanud. Kas nad andsid ka mingi täiendava selgituse, kuidas nad said sellise asja kooskõlastada? See [eelnõu] ju tegelikult [näeb] üheselt ja selgelt [ette], et teatud rahalised vahendid [võetakse] kohalikelt omavalitsustelt keskselt [ära], ja see tähendab töökohtade kadumist või kohalikule omavalitsusele täiendavate kulude [tekkimist]. Kas nad kuidagi kommenteerisid seda ka täiendavalt?

Suur tänu küsimuse eest! Linnade ja valdade liiduga me oleme olnud selle seaduseelnõu ettevalmistamise etapis korduvalt ühenduses ja nendega selle eelnõuga ka läbi käinud. Linnade ja valdade liit koondab ju kõiki kohalikke omavalitsusi. Kui veel pool aastat tagasi oli linnade ja valdade liidul küsimusi selle eelnõuga edasiminekul, siis tänaseks on läbirääkimiste käigus saavutatud kokkulepped, mis enne õhus olid. Need puudutasid näiteks tähtajalisi lepinguid rahvaraamatukogude juhtide puhul, kas lepingud peaksid olema tähtajalised või tähtajatud. Neid nüansse oli seal veel. Tänaseks on see kokkulepe saavutatud. Linnade ja valdade liit on märtsi lõpu seisuga oma jah-sõna öelnud. Olles ka ise [sel teemal] konsulteerinud, olen ma aru saanud nõnda, et ka kriitilisematelt kohalikelt omavalitsustelt, kellel on olnud rohkem küsimusi kui teistel, on nõusolek saadud. See [kooskõlastus] on kirjalikult mulle esitatud ilma lisakommentaarideta.

Suur tänu teile, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. 

Ja nüüd, head kolleegid, on meil võimalus kuulata arutelu põhiseisukohti juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid. Sellekohase ettekande teeb meie hea kolleeg, kultuurikomisjoni liige Signe Kivi.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Mul on au tutvustada eelnõu 877, et näidata, milline töö on tehtud. Me ju töötame pigem elektrooniliselt ja see materjali hulk jääb alati kuskile pilvesse. Seepärast ma lasin välja printida paberid, millel tekst on kahel pool. 

Eelnõu ise on 17 lehekülge, ülejäänu on seletuskiri, tagasisidestamine, mõjud. Võib-olla näitab ka see, et tegemist on tõesti väga põhjalikult ettevalmistatud eelnõuga. Nagu minister ka ütles, tegelikult alustati seda tööd 1998. aastal. Ma ise ka mäletan seda. Tõepoolest, esialgu oli kavas seadust muuta, aga selgus, et parem on – ja ma arvan, et ongi parem ja seda võiks tihedamini teha – tuua Riigikogu ette uue [seaduse] eelnõu. 

Aga alustame algusest. Komisjoni esimene istung toimus 21. aprillil, juhatas komisjoni esimees Liina Kersna. Osalesid komisjoni liikmed Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Signe Kivi ja Margit Sutrop, puudujaid ma ei hakka ette lugema. Kutsutud olid kultuuriminister Heidy Purga, ministri nõunik Karoliina Lorenz, kantsler Merilin Piipuu, õigus- ja haldusosakonna õigusnõunik Epp Hannus ning Haridus- ja Teadusministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Kristel Möller. 

[Istung] algas tavapäraselt sellega, et minister tutvustas eelnõu, mida ta põhjalikult tegi ka täna siin. Ma toon lihtsalt veel kord välja olulised punktid, mida on küll kindlasti rohkem. Aga üks olulisimaid rahvaraamatukogu seaduse eelnõu [teemasid] puudutab kasutusmugavust. Tuleks rõhutada, et paraneb [andmekogu] digitaalse sisu kättesaadavus ka nendele inimestele, kellel on nägemis[puue] või muu trükikirja lugemise erivajadus. [Kogude] komplekteerimine muutub uue seadusega tehniliselt mugavamaks. Juhin tähelepanu – ja seda rõhutati ka siin saalis –, et [kohalike] raamatukogude võrgu asutamine ja sulgemine jääb ka edaspidi kohaliku omavalitsuse ja kogukonna otsustada. Reform ei vähenda otsustusõigust, vaid loob tugevama toe ja paremad tööriistad. 

Tutvustan nüüd arutelu. Signe Kivi ehk siinkõneleja küsis ehk siis ma küsisin, kuna ma olin saanud Võrumaa Keskraamatukogu juhatajalt kirja – ja ma usun, et selliseid kirju on teised Riigikogu liikmed saanud rohkemgi –, milles [avaldati] muret uue tarkvarasüsteemi kasutuselevõtu pärast, kartes eelmiste negatiivsete kogemuste kordumist. Mulle on see teema väga tuttav, kuna ma olen olen olnud rahvusraamatukogu nõukogu liige ja lühikest aega ka esimees ning need teemad on alati üleval olnud. Samuti tõi [kirja kirjutaja] esile, et tasuta koduteeninduse korraldamise kohustus jääb alles, kuid töötajate arv väheneb ja teeninduspiirkond laieneb. Ja siit ka küsimus, kuidas siis jääb kohalike omavalitsuste antava rahastusega. 

Minister selgitas, et plaanis on tagada piisav koolitustega üleminekuperiood. Seadus jõustub osaliselt 1. juulil ja täielikult 2027. aasta 1. jaanuaril, et vältida liigset survet ning toetada sujuvat üleminekut. Minister lisas, et paljud riigid on sellise süsteemi, mida kavatsetakse nüüd juurutada, edukalt rakendanud. Nii et jääme siis lootma. Kogemus on küll see, et alati tekib tõrkeid, aga probleemid on ju selleks, et neid lahendada. 

Kantsler Merilin Piipuu selgitas, et koduteeninduse korralduses muutusi ei ole. Võru Keskraamatukogu piirkond on Võru linn, kus tegutseb üks raamatukogu, mis osutab koduteenindust vaid Võru linna elanikele. Ja iga keskraamatukogu kujundab koduteeninduse vastavalt oma piirkonna vajadustele, praegu toimub see samade põhimõtete alusel. 

Komisjoni juht Liina Kersna küsis, kas uue rahvaraamatukogu seaduse kohaselt koheldakse edaspidi kõiki kesk- ja haruraamatukogusid võrdselt ja kas praegune keskraamatukogude süsteem kaotatakse. Kantsler vastas, et uue rahvaraamatukogu seaduse kohaselt koheldakse edaspidi kõiki kohalikke omavalitsusi võrdselt ning suhtlus toimub otse iga kohaliku omavalitsuse keskraamatukoguga. 

Margit Sutrop küsis, kas uue rahvaraamatukogu seaduse kohaselt on Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli raamatukogu samas süsteemis teiste raamatukogudega või säilitavad oma eraldiseisva süsteemi, nagu ülikoolid on soovinud. Merilin Piipuu vastas, et uue rahvaraamatukogu seaduse jõustumisel tuleb Eestisse tõepoolest ühtne raamatukogusüsteem. See tähendab, et olenemata sellest, kas kasutaja külastab rahvusraamatukogu, Tallinna Keskraamatukogu, Tartu Ülikooli raamatukogu või Tartu [Linna]raamatukogu, toimib sama süsteem kõigi jaoks. 

Merilin Piipuu lisas veel, et uue rahvaraamatukogu seaduse rakendumisel saavad Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli raamatukogu olema samas süsteemis teiste raamatukogudega just kasutaja[mugavuse] huvides. Kõigile avaneb ühtne ja lihtsasti kasutatav ligipääs kogu Eesti raamatukoguvõrgule. 

Madis Kallas tundis huvi, millised olid peamised etteheited uue rahvaraamatukogu seaduse eelnõule näiteks veel aasta tagasi ning kas need murekohad on tänaseks lahendatud. Lisaks soovis ta teada, miks ei andnud paar kohalikku omavalitsust eelnõule kooskõlastust. Minister selgitas, et eelnõu ettevalmistamise protsessis on peamised murekohad olnud seotud komplekteerimise, tsentraliseerimise ning piirkonna eripära arvestamisega. 

Aga arutelude käigus selgus, et kohalikud omavalitsused soovisidki säilitada võimaluse komplekteerida teaviku[kogusid] vastavalt oma piirkonna vajadustele, vältides olukorda, kus rahvusraamatukogu pakutav nimekiri surub peale teoseid, mis ei vasta kohaliku kogukonna ootustele. See küsimus lahendati kompromissiga, mis võimaldab nüüd kohalikel omavalitsustel ja raamatukogudel ise koostada soovituslikke nimekirju. 

Edasi tõusetus päevakorrale raamatukogujuhatajate lepingute tähtajaliseks muutmise küsimus. See probleem lahendati samuti kompromissiga. Vastav otsustusõigus jäeti kohalikule omavalitsusele, kuna raamatukogu juhataja tööleping kuulub kohaliku omavalitsuse pädevusse ning seadus seda ei reguleeri. 

Madis Kallas küsis veel, kuidas mõjutab rahvaraamatukogu seaduse eelnõu rakendamine koostööd riigikoolidega, sealhulgas rakenduskõrgkoolide ja ülikoolidega. Kantsler Piipuu vastas, et näiteks digiressurss, mis on praegu ainult rahvusraamatukogu kaudu kättesaadav, saab üle Eesti kättesaadavaks. 

Komisjoni juht Liina Kersna küsis, kuidas mõjutab [uue] rahvaraamatukogu seaduse rakendamine kooliraamatukogude tegevust ja kas ühendatud piirkonna- ning kooliraamatukogud saavad ühtse andmekoguga liituda samadel tingimustel kui teised raamatukogud. Merilin Piipuu vastas, et praegu on kooliraamatukogud paraku ainsad, kes peavad andmekogu eest ise maksma, kuid Haridus- ja Teadusministeerium otsib sellele keskset lahendust ja tulevikus hakkab rahvaraamatukogude eest maksma Kultuuriministeerium ning teadusraamatukogude eest Haridus- ja Teadusministeerium. Riigikoolidele on lahendus juba leitud ning tööd jätkatakse lahenduse leidmiseks ka teiste kooliraamatukogude jaoks. Kohalikud omavalitsused, kus kooli- ja rahvaraamatukogud on ühendatud, ei pea täiendavaid kulutusi kandma. 

Komisjoni juhi Liina Kersna sõnul on ühtse raamatukogusüsteemi loomine väga oluline samm, kuna see võimaldab kooliraamatukogudel tellida vajalikke teoseid üle kogu riigi ning tagada, et soovitud kirjandus jõuab võimalikult paljude lasteni. Edasi komisjoni liikmed arutlesidki lugemise ja lugemisharjumuste üle ning rõhutasid, et ka paberraamatute lugemine on väga oluline. 

Mina soovisin teada, kas soovituslik nimekiri õpilastele mõeldud teostest on veel olemas ja kas e-raamatud on veebis kättesaadavad. Minister selgitas ja rõhutas, et tegemist on kultuuripoliitiliselt tähtsa väljakutsega. Tuleks tagada, et mitte ainult kohustuslik kirjandus – see küll ei ole enam, ma arvan, nii kohustuslik kui siis, kui meie teiega, kolleegid, koolis käisime –, vaid kogu Eesti kirjandus oleks laiemalt kättesaadav ka e-raamatute formaadis. Aga hetkel on peamine takistus litsentside süsteem ja see, et kirjastajad väljastavad piiratud koguses litsentse ning need saavad kiiresti otsa, kuna iga litsents tähendab üht võimalikku lugemiskorda. Seetõttu on vaja täiendavat rahastust, et e-raamatuid rohkem soetada ja nende kättesaadavust parandada. 

Kultuuriministeeriumi jaoks on tegemist olulise sammuga nii eesti keele kaitse kui ka selle laialdasema leviku tagamiseks. Aga praegu kahjuks ei pruugi kõik lasteraamatud kohe e-formaadis kättesaadavad olla, mistõttu tuleb sellele teemale kindlasti rohkem tähelepanu pöörata. 

Margit Sutrop tundis huvi, kas raamatukogudevaheline laenutus võimaldab inimestel tellida raamatuid üle Eesti ning kas saatmiskulud jäävad tellija enda kanda. Epp Hannus vastas, et eelnõu kohaselt kehtib raamatu tasuta liigutamise teenus ühe kohaliku omavalitsuse piires ainult siis, kui kohalikus omavalitsuses on juba olemas vastav raamaturingluse süsteem. Seadus ei pane omavalitsusele kohustust sellise tasuta süsteemi loomiseks. See on vabatahtlik ning sõltub KOV-i senisest korraldusest. 

Kantsler Piipuu täiendas, et raamatukogude reformi põhieesmärk on muuta raamatute liigutamine ja tellimine oluliselt kiiremaks ja mugavamaks ning et rahvusraamatukogu pakub juba praegu võimalust tellida raamatuid otse koju, postkasti või pakiautomaati. 

Liina Kersna viitas seaduse jõustumistähtajale 1. [jaanuaril] 2027 ning palus täpsustada, mida käsitlevad need sätted, mis jõustuvad kuus kuud hiljem ehk 1. [juulil] 2027. Merilin Piipuu selgitas, et keskse komplekteerimise jõustumine toimub tõepoolest kõige hiljem, kuna kogu reform on kavandatud etapiviisilisena. Selline samm-sammult lähenemine on vajalik, sest kolme andmekogu ühendamine korraga ei ole praktiliselt teostatav. Seetõttu alustatakse esmalt ühe andmekogu liitmisega, seejärel liigutakse teise ja lõpuks kolmanda juurde ning siis jõutaksegi komplekteerimise keskse korraldamiseni. 

Liina Kersna tegi ettepaneku määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 5. maiks ehk tänaseks ja eelnõu esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg kümme tööpäeva, kui keegi ei soovi teistsugust tähtaega. Ja seejärel olidki menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks – konsensus –, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Kivi – konsensus –, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada – konsensus. Suur aitäh tähelepanu eest!

Aitäh! Kolleeg Ester Karusel on teile küsimus. Palun!

Jaa! Aitäh, hea ettekandja, selle väga põhjaliku ülevaate eest, mis teil komisjonis arutelul oli! Varem sai siin ka ministri käest küsitud just Harjumaalt väljaspool piirkondade kohta. Palun öelge, kas komisjoni istungil käis ka läbi teema, kuidas võib mõjuda see, et piirkondades tegelikult need töökohad kaovad ära. Ärme lasku juriidikasse, kas need koondatakse või mitte. Reaalsus on ju see, et need 15 omavalitsust paraku kannatavad, juhul kui neil ei ole endal vahendeid samas mahus, et jätkata nende töökohtadega. Kas see teema käis teil komisjonis läbi?

Suur tänu küsimuse eest! Lühike vastus: ei käinud. Aga arvestades, kui mahukas on nüüd meie ette jõudnud seaduseelnõu, ma pean tõesti ütlema, et nähtavasti on Kultuuriministeerium, minister ja raamatukogunõunik teinud väga-väga head tööd. Me esitasime küsimusi ja tundsime huvi just selle vastu, mis ma siin ette lugesin. Tihti on eelnõudes mingid väikesed muudatused ja arutelu läheb väga pikaks ja laialdaseks. Võib-olla võiks öelda, et see kiri, mille ma sain Võru Keskraamatukogu juhatajalt – muidugi, seal oli neid murekohti rohkem –, oligi ainus, mille ma esile tõin. Aga teie küsimuses puudutatud mure on täiesti olemas ja ma arvan, et me kindlasti püüame saada rohkem selgust esimese ja teise lugemise vahel.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid, kuulajad ja vaatajad! Nii nagu me täna oleme kuulnud, rahvaraamatukogu seadus sisaldab väga palju olulist ja palju sellist, mille nimel on valdkonnas kaua tööd tehtud. Me ka sotsiaaldemokraatide fraktsiooni poolt tunnustame kõiki neid, kes ühel või teisel moel on oma teadmisi, aega ja energiat sellesse pannud. [Ees seisab] rahvaraamatukogude põhieesmärkide ja ülesannete ajakohastamine, rahvaraamatukogude võrgu ja struktuuri veel rohkem kasutajasõbralikumaks tegemine, rahvaraamatukogude ajakohastamine juhtimise kaudu ja nii edasi. 

Samas ma pean jätkama samast kohast, kus komisjoni esindaja Signe Kivi just lõpetas ja mis puudutab ühte olulist osa kogu sellest seadusest. Nagu me teame, iga seadus saab olla täpselt nii hea, kasulik ja tugev, kui on selle iga üksik osa. Antud juhul on lõpuni ära seletamata regionaalne aspekt, [sellesse on] jäetud ausalt sisse vaatamata. Seni on olnud igas maakonnas neli riigi poolt rahastatavat palgalist kohta. Täna esimesel lugemisel oleva eelnõu kohaselt need sellisel kujul kaoksid ja taas kord peaksime tõdema, et riik on jälle tõmmanud ennast kaugemates piirkondades koomale. Me võime teha regionaalpoliitikat ja erinevaid meetmeid rakendada, aga kui teisest otsast kogu aeg veel kiiremas korras asju [likvideeritakse], siis tulemus on pigem ääremaastumise kiirem vohamine. 

Seda eelnõu komisjonis kuulates me regionaalsest vaatest väga ei rääkinud ja sellele saime kinnitust ka komisjoni [esindaja] ettekandest. Me teame, et mõned kohalikud omavalitsused olid kriitilised, aga väga detailidesse ei mindud, ka just sellest vaatest. Meie võime fraktsiooni nimel kinnitada, et sellisel kujul on see seadus poolik ja ei järgi kuidagi põhimõtet "Regionaalpoliitika igas poliitikas". Ma tean, et mitmed ministeeriumid ütlevad, et regionaalpoliitika ei ole meie ülesanne, see ei ole meie peamine fookusvaldkond, aga siiski, kas on kaalutud võimalust, et keskseid ülesandeid kogu Eesti jaoks [täidetakse] ka piirkondades ja võimalikud koondamised viiakse läbi kõige suuremates linnades? 

Teame, et see on keeruline ja nõuab juhtide tahet näha valdkonda ka läbi kaugemate piirkondade inimeste silmade, praegusel juhul läbi kaugemate piirkondade professionaalsete raamatukogutöötajate silmade. Iga [halvasti mõjuv] otsus on eraldi võttes võib-olla üleelatav, aga kui valdkondade peale tuleb kokku kümneid [selliseid] otsuseid, siis mõju on ülimalt suur igale väiksele või keskmise suurusega maakonnale. Olgu [näiteks toodud] äärmiselt aktuaalne teema, notarite maakondadest ärakadumine, kutsehariduse või kõrghariduse kättesaadavus, eriarstiabi pakkumine. Seda loetelu võiks tegelikult päris pikalt jätkata. Selle seaduse vastuvõtmisel kahjuks lisanduks siia loetellu ka nende raamatukogutöötajate arvu vähenemine, kes on riigi palgal. 

Kõik otsused ja menetlusse tulevad seadused tuleb selle [pilguga] kindlasti üle vaadata, et need ei teeks liiga kaugematele piirkondadele. Alati on lahendused olemas. Sageli on need, jah, keerulisemad ja nõuavad täiendavaid ressursse riigieelarvest, aga neid kindlasti peab kaaluma ja vajaduse korral ka midagi muutma. 

Ja just sellest lähtudes, ainult sellest lähtudes, et regioonides ära kaduvate töökohtade teema on lõpuni läbi rääkimata, me ei saa seda eelnõu sellisel kujul toetada ning teeme ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Palun kolm minutit lisaks.

Kolm lisaks.

Lugupeetud minister! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Rahvaraamatukogu seadust on pikka aega ette valmistatud ja kindlasti on see tee olnud õige. Elu on muutunud, raamatukogude roll, nagu minister rääkis, on muutunud ja seaduse kohendus on absoluutselt vajalik. 

On palju detaile, võib-olla liigselt tähelepanu sai üks neist. Aga jah, tõesti, ma vastan omakorda lugupeetud ministrile. Kui me vaatame, siis lihtsalt ebaproportsionaalne on suhtumine alaealiste õigustesse. Need on jutuks olnud kõikjal. 16-aastastele on antud valimisõigus. Neile on antud õigus otsustada soovahetuse üle, [seda küll vanema nõusolekul]. Praegu on arutluse all see, et ilma vanemate loata võiks vaktsineerida lapsi näiteks koolis. 

Siin seaduses aga on § 18 lõike 3 tekstis: "Rahvaraamatukogul on lugejaks registreerimisel õigus alla 18-aastase isiku ja täisealise eestkostetava puhul küsida väljaande või eseme kojulaenutamiseks ka tema seadusliku esindaja andmeid ning kirjalikku nõusolekut." Siin on see nõusoleku moment. Kas see on praegusel ajal vajalik või on see pigem ebaproportsionaalne nõue teiste valdkondadega võrreldes? Ma arvan, et vanem peab olema kursis, aga kas ta peab andma kirjaliku nõusoleku? Ministri tähelepanek oli asjakohane, viiviste maksmisel on ilmselt vanemate roll oluline. Aga kui alaealine teeb valesid otsuseid soovahetuse või vaktsineerimise kohta, siis need kulud kindlasti jäävad ka suures osas vanemate kanda. Nii et see proportsionaalsus on siin küsimus. Aga see on detail. 

Kaks suurt teemat on olnud rahvaraamatukogu seaduse, ma ei taha öelda, et konfliktide allikas, aga suurema vaidluse all. Üks neist on olnud rahvusraamatukogu tsentraliseeritud süsteemi mõju teadusraamatukogude autonoomiale ja teine on regionaalpoliitiline aspekt, suhe rahvaraamatukogudega. Esimesel puhul ma pean seaduse loojaid tunnustama. Rahu on maa peale toodud, vähemalt süsteemi ehitamise mõttes. ELNET Konsortsiumi juhatusse on võetud lisaks ülikoolide esindajatele ka rahvusraamatukogu esindajad. Praegu käib kokkulepitult ühise hanke tegemine. 

Ülikoolide raamatukogud on arvestanud, et ühtne üleriigiline raamatukogusüsteem rahuldab ka nende vajadusi. Loomulikult siin on kokkulepe, et kataloogid jäävad kahekihiliseks. Teadusraamatukogud saavad kasutada oma ESTER-i baasil toimivat eraldi süsteemi, kus on rahvusvahelised ajakirjad ja muud tellimused, mida rahvaraamatukogudel vaja ei ole. Rahvaraamatukogudele arendatakse edasi seda MIRKO süsteemi, millega rahvusraamatukogu on alustanud, aga seal kõhus on ühtne üleriigiline raamatukogusüsteem, mille hange praegu käib. 

Kas see 25. mail avatav hankedokument annab meile tulemuse ja millise finantsilise kohustuse ta loob rahvusraamatukogule ja tegelikult raamatukogundusele üldiselt, me praegu ei tea. Seetõttu ei tea ka partneritest teadusraamatukogud, kes ei ole ülikooli teadusraamatukogud, ega ka näiteks nendega samasse süsteemi pürgivad Tartu Linnaraamatukogu ja Tallinna Keskraamatukogu täpsemalt, kui palju nad maksma peavad hakkama. Ka see, kui palju peab maksma hakkama süsteemi arenduse eest, ei ole üldiselt teada. Loodame, et siit ei tule metsikult suuri üllatusi. Rahvaraamatukogudele lubas Kultuuriministeerium need kulud katta, aga see on ju ikkagi üldine maksumaksja raha. Loodame siis, et suhe teadusraamatukogudega on ära klaaritud ja sellega on õigustatud ka pikaajaline arendus ja läbirääkimiste protsess. 

Teine tõsine aspekt, mis minu meelest ei ole leidnud lahendust, on regionaalne tasakaal. Siin on sellest palju räägitud. Tõepoolest, muidugi on nende konkreetsete riigipalgaliste maakondade keskraamatukogude töötajate funktsioonid ja ülesanded ajaga muutunud. Võib-olla osa neist ka jätkab, kui maakonna keskraamatukogusid pidavad omavalitsused leiavad nende kohtade pidamiseks raha ja kõiki neid ei koondata. Aga suhtumist regionaalpoliitilisse tasakaalu näitab see igal juhul, kui üle Eesti [kaob] 58 ametikohta. Siin ma täpsustan, et kõigis maakondades ei ole nelja ametikohta. Hiiumaal on kaks ametikohta, sellest see number 58 tulebki. Nende kohtade riigi poolt rahastamine võetakse maha. 

See tähendab, et tegelikult riigi rahastatud kultuuritöötajate ja haridustöötajate – raamatukogud on ka haridusasutused – osakaal langeb, tsentraliseeritakse kõik need teenused rahvusraamatukogu juurde, eriti digitaalse raamatukogusüsteemi arendus. See võiks küll olla justkui võrdne lähenemine kõigi omavalitsuste puhul, aga maakonnakeskuse raamatukogude töötajad on kindlasti kohalike omavalitsuste raamatukogude ja haruraamatukogude töötajatele lähemal, kui on Tallinnas asuvad rahvusraamatukogu töötajad. 

Nüüd kompensatsioonist, et tuleb kümme kohta piirkondadesse kohapeale. Paraku täpselt ei teata, mis tingimustel need kohad sinna luuakse ja kas seal hakkavad tegelikult töötama kohapealsed inimesed, need kõrgharidusega spetsialistid, kes muidu võivad töö kaotada. Ja kümme ei ole 58. Nii on täiesti selge, et regionaalpoliitiliselt ei ole see asi läbi mõeldud. Maakonnad, eriti [ilmselt] kaugemad maakonnad, kaotavad haritud spetsialistide töökohti. See on vastupidine suund sellele, mida riik tegelikult on lubanud. 

Me teame, et tsentraliseerimiste puhul on öeldud, et ökonoomsus on oluline. Aga tegelikult [on nii], et alguses öeldakse, et nii-öelda keskuses on vaja vähem töötajaid kui harusüsteemis, mis enne oli. See nõudis liiga palju raha, nüüd on töötajaid vähem. Paraku need tsentraliseeritud keskused tihti hakkavad pikas plaanis oma töötajate arvu hoopis kasvatama, et oma funktsioone täita. Ja konkreetsed töökohad ei pruugi olla [jagatud] kohalikele inimestele, vaid need töötajad võivad olla nominaalselt justkui kohapeal …

Aitäh!

… aga tegelikult elada Tallinnas. Nii et regionaalne kanapimedus. 

Selle tõttu annan ma ka signaliseerimaks, et regionaalne tasakaal on oluline, Isamaa fraktsiooni nimel esimehe asetäitjale üle ettepaneku eelnõu tagasi lükata.  

Aitäh! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek, nagu komisjoni ettekandja ütles, on eelnõu 877 esimene lugemine lõpetada. Aga meile on laekunud kaks samasisulist ettepanekut, üks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt ja teine Isamaa fraktsioonilt, eelnõu 877 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame neid ettepanekuid hääletama ja selleks saalikutsung. Saalikutsung, palun!  

Head kolleegid, tuletan meelde, et oleme teise päevakorrapunkti juures. Panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni samasisulise ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud rahvaraamatukogu seaduse eelnõu 877 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 28 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Head kolleegid, eelnõu 877 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 19. mai kell 17.15.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on justiits- ja digiministri 2026. aasta ettekanne "Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030" elluviimisest [2025. aastal]. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli auväärt justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Head kolleegid! Meil on väga hea kriminaalpoliitika põhialuste dokument aastani 2030. Kuigi iga kuritegu on üleliia, on riigi tõenduspõhine tegutsemine hoidnud ühiskonna turvatunde heal tasemel. Vaid 2% inimesi peab kuritegevust ohuks oma turvatundele. See on tugevasti allapoole Euroopa keskmist taset, vastab enam-vähem Baltikumi [keskmisele], ent on madalam kui näiteks Põhjamaades. 

Küll aga olud muutuvad ja seetõttu, kui te lubate, ma keskendun tänases ettekandes neljale teemale, mille puhul viimasel ajal saame öelda, et meil on tõesti murekohad, mida me saame parandada ja peaksime parandama. 

Esimene teema on süütuse presumptsiooni austamine, see põhiseaduses välja toodud põhimõte. Teine teema on mure selle pärast, et lapsed kukuvad abivõrgustikest välja, nad ei saa piisavalt kiiresti õiget abi. Kolmas teema on ühiskonnas pead tõstnud kihk irduda tõenduspõhisest turvalisust tagavast kriminaalpoliitikast. Ja neljas teema on ülekriminaliseerimine ja ülekaristamine, millele kulub meie uurimisasutuste energia, selle asemel et tegelikult aidata päris ohvreid. 

Kui lubate, alustan süütuse presumptsioonist. Meie põhiseaduse § 22 ütleb selgelt, et mitte kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. See tähendab seda, et enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist on inimene täiesti süütu. See on üks õigusriigi põhialuseid. Inimest ei tohi pidada süüdi olevaks enne, kui riik on tõendanud vastupidist ja sõltumatu kohus on teinud otsuse, mis on ka jõustunud. 

Kahjuks me näeme, et seda põhimõtet laialdaselt rikutakse ja see on kaasa toonud väga palju täiesti põhjendamatuid kannatusi ilma süüta inimestele. Seda põhimõtet on rikkunud ka ametnikud ja muud riigi esindajad. Mõtleme tagasi sellele, et Elmar Vaher lasti töölt lahti siseminister Lauri Läänemetsa poolt ainuüksi selle tõttu, et menetlustoiminguid oli alustatud. Kohus on selles suhtes oma selge otsuse teinud. Lauri Läänemetsa käitumine mitte ainult ei olnud vale, vaid, nagu kohus sedastas, otsus tehti ka inimest alandaval moel. 

Me näeme probleeme ka meedia poolt tagant õhutatud survega heita inimesi, justkui nad oleksid süüdi, ühiskonna äärealadele enne, kui kohtuotsus on jõustunud. See omalaadne omakohtusoov ja tahtmine inimest süüdi mõista enne süüdimõistvat kohtuotsust on, olgem ausad, ühiskonnas viimastel aegadel laiemalt levinud. Kahjuks on see kaasa toonud ka esimesi füüsilise vägivalla ohvreid. Inimesed on kaotanud tervise, töö, lugupidamise ja austuse vaatamata sellele, et hiljem selgub kohtuotsuse järgi, et nendel inimestel süüd üldse ei olnud. 

Meil on viimasel ajal langetatud ka mitu Riigikohtu otsust, kus tuletatakse meelde süütuse presumptsiooni olulisust. Võtame [näite] eelmise aasta suvest, kui Riigikohus heitis Rahapesu Andmebüroole ette seda, et halduskonfiskeerimist läbi viies oli Rahapesu Andmebüroo kasutanud põhjendusi, mis jätsid mulje, et inimene ongi juba süüteo toime pannud. Riigikohus otsustas, et niimoodi loomulikult teha ei tohi, enne kui süüdimõistev kohtuotsus on jõustunud. Süütuse presumptsioon, tuletan veel kord meelde, tähendab seda, et mitte kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. 

Või siis Riigikohtu otsus eelmise aasta lõpupoolelt, kus käsitleti kohtueelse menetluse uurimisandmete avaldamist ja selle kaudu süüdlase kuvandi loomist. See on üks teemasid, mis on praegu ka Riigikogus arutlusel. Meediaorganisatsioonide huvi on saada kätte võimalikult varajased uurimistoimingute andmed, et avalikult hakata inimest juba käsitlema: näete, teda uuritakse! Teisel pool on seisukoht, et kuna me ei ole suutnud Eestis süütuse presumptsiooni austamist täiel määral tagada, siis võib-olla see ei ole mõistlik. Võib-olla me rikume inimeste elu ära, kuigi nad seda absoluutselt ei vääri. 

Mõelgem korraks sellisele ühiskonnale, kus me päriselt suhtuks jätkuva lugupidamisega ja austusega nendesse inimestesse, kelle suhtes on uurimistoiminguid alustatud. Kahtlusi tuleb uurida, see on päris selge. Ent mõelgem korraks, kui me peaksime kõik lugu süütuse presumptsioonist ning suhtuksime austuse ja lugupidamisega inimestesse nii, et nad ei ole süüdi enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist, kui palju paremaks läheks meie elu Eesti ühiskonnas, kui palju vähem me teeksime üksteisele ilmaasjata haiget ja kui palju vähem me lõhuksime üksteise tervist, inimsaatusi, perekondade turvatunnet. Seda kõike, kui me lihtsalt käituksime meie põhiseadust austavalt! Siit minu selge üleskutse: hoidkem põhiseaduse § 22 kindlalt au sees, järgigem seda, ja meie ühiskond on palju tervem! 

Tulen nüüd laste juurde. Väga laialdastest uuringutest on hästi teada, et mida nooremas vanuses laps saab talle vajalikku abi, seda tõhusam see abi on ja seda suurem on kindlus, et see abi tõesti toimib ja me saame aidata neid lapsi, kellel on kas muret tekitav perekondlik taust, vaimse tervise mured, sõltuvuse mured või mõned muud mured, millest see pisikene armas inimene ise jagu ei saa, aga me ühiskonnana saame teda aidata. 

Samal ajal me näeme kahjuks seda, et taas on sattunud lapsed toime panema ränkasid kuritegusid. Eelmise aasta oktoober Raasikul ja aprill tänavu Valgas – need teod on tekitanud ühiskonnas hirmu ja kättemaksuiha. Ma mõistan ühiskonna valu ja ma mõistan ühiskonna muret, aga lahendus on tegelikult selles, et lapsed saavad vajalikku abi. Toomata konkreetseid näiteid raskete juhtumite kohta, tuleb tegelikult tunnistada seda, et lastele on üks või teine neid abistav meede määratud, aga lihtsalt järjekord ei ole kätte jõudnud. Laps on jõudnud enne kuritegelikule teele. See on asi, mida me peame ühiskonnas kiiresti parandama. 

Me saame seda teha tänu sellele, et meil on andmepõhine ühiskond. Me oleme käivitanud Justiits- ja Digiministeeriumi eestvedamisel tehisaru kasutava projekti koostöös teiste ministeeriumidega. Eesmärk on tagada see, et mitte ükski noor, mitte ükski laps ei jääks haldusalade vahel ilma abita, et meil tekiks punaste lipukeste süsteem, mis ei seisne mitte jälgimises, vaid mudimises, et kõik ametkonnad korjaks selle lipu kiiresti üles, et nad näeksid, et siin on see laps, kes just nende abi kiiresti vajab, ja et nad tõstaksid lapse eelisjärjekorras ettepoole. 

Analüüsime ka seda, kas oleks võimalik näiteks kohtumenetlustes sarnaselt taastuvenergia projektidega tõsta lapsed prioriteetsetena ettepoole. Sest veel kord: laste puhul on ilmselge, et ühe lapse üks päev on tema elus palju suurema osakaaluga kui ühe täiskasvanu üks päev. Lastele on kiire ja tõhusa abi, just konkreetsele lapsele vajaliku abi osutamine ülimalt oluline. 

Tööprojekti nimi on praegu "Mudila", mis tuleneb "mudimise" sõnast ja selgest vastandusest sellega, et me ei tegele mitte jälgimisega, vaid vastavatele ametkondadele automaatse märguande tekitamisega, kui mõni laps on jäänud bürokraatlike hammasrataste vahele või kuskile teenuse järjekorda toppama. Me suudame andmepõhiselt aidata lastel kiiremini neile vajalike teenusteni jõuda. 

Kui vaadata statistilisi andmeid, siis mullu oli 4252 alaealiste süütegu, mis 2024. aastaga võrreldes on rohkem. Suurem osa on endiselt varavastased teod või siis üks on teist lööma läinud või keegi on alkoholi tarvitamise pärast karistada saanud. Aga kui 2016. aastal oli meil alaealisi vanglas 29, siis nüüd on alaealisi vanglas kuus. Tõsi, meil olid aastad, kus ühtegi alaealist vanglas ei olnud ja loomulikult on see eesmärk. Ja just selleks, et lapsed ei kukuks abi vajades bürokraatia hammasrataste vahele, meil see "Mudila"-nimeline tehisaru projekt käivitatud on. Paraku me teame tõenduspõhiselt, et valdavat enamikku neid lapsi me ühiskonnas tegelikult oleksime saanud aidata. Tegelikult oleksime saanud nende laste muresid lahendada juba siis, kui nad olid väikesed, ja nad ei oleks sattunud kuritegelikule teele. 

Kolmas mure on kihk irduda tõenduspõhisest karistuspoliitikast. Meil on riigi kriminaalpoliitika üles ehitatud sellele, et me kasutame kuritegevuse ennetamiseks, kurjategijate karistamiseks ja kurjategijate sotsialiseerimiseks selliseid tööriistu, selliseid samme, selliseid meetodeid, mis tõenduspõhiselt kuritegevust vähendavad. See poliitika on olnud edukas. Eestis on viimase kümne aastaga vangide arv vähenenud umbes 1300 inimese võrra. Kui näiteks Prantsusmaa vanglate täitumus on üle 135%, Itaalias 125%, siis Eesti vanglate täitumus on 65%. Ja meil on kaks korda rohkem inimesi kriminaalhoolduses kui vanglas. See on tõenduspõhiselt vähendanud retsidiivsust ehk juba süüdi mõistetud inimese puhul uue kuriteo toimepanemist. Kas pole mitte see meie ühiskonna eesmärk – vähendada kuritegevust?! 

Kui me vaatame neid riike, kus on inimesi hüppeliselt rohkem vangi pandud, siis [näeme], et see on tekitanud üksnes sotsiaalseid kriise ja suurendanud korduvkuritegevust. Sellel on üsna loogiline ja lihtsalt arusaadav põhjendus. Kui üks inimene on midagi kurja teinud ja ta pikaks ajaks ühiskonnast eraldada, vangi kinni panna, siis kui tal enne veel oli mingi sotsiaalne võrgustik, kes teda toetas, kui tal enne veel oli mingit lootust [tööd] leida ja ühiskonda panustada, siis pärast pikka aega vangistust tal tegelikult need lootused kaovad ja vanglast vabanedes ei jäägi tal suurt muud üle, kui uus kuritegu toime panna. 

Ei, ma ei õigusta neid kurjategijaid absoluutselt, ma toon lihtsalt välja selle, et tõenduspõhiselt on meie eesmärk see, et vähendades korduvkuritegevust, me vähendame kuritegude arvu. Ja korduvkuritegevuse vähendamiseks peab vanglakaristus olema just nii pikk, et see mõjub heidutavalt, aga samas peab vanglast väljumine olema kriminaalhoolduse poolt toetatud, selleks et inimene ei paneks toime uusi kuritegusid. Me aitame tal leida võimaluse teha tööd, kuskil elada ja ühiskonda õiguskuulekalt teenida. See on oluline selleks, et vähendada kuritegevust. 

Paraku kuuleme üha, kuidas korduvad üleskutsed inimesi pikemaks ajaks vangi panna, panna vangi üldse kõik [midagi seadusvastast] teinud inimesed, kes veel vabalt ringi liiguvad, või kahekordistada karistusi. Karistuste kahekordistamise idee tuli hiljuti Isamaa Erakonnast. Ka siit saalist on kostnud üleskutseid, et kõik kurjategijad, kes veel vabalt ringi liiguvad, tuleks tühjadesse vanglakohtadesse ära paigutada. 

See ei vii ühiskonda suurema turvalisuse poole, teame me kindlalt tõenduspõhistest andmetest. See on omamoodi kuritegelikule maailmale hoogu andmine, sest seda näeme me rahvusvahelisest statistikast ja rahvusvahelistest uuringutest. 

Ka Eestis on kinnipeetavate vahel selge vahe: nende puhul, kes vanglast vabanevad otse, ust selja taga kinni pannes, on retsidiivsusmäär 25%, aga kui on kriminaalhoolduse kaudu vabanemine, siis 16%. 

Kelmustest on mitu korda siin saalis juttu olnud. 2025. aastal oli keskmine kahju inimese kohta 7000 eurot ja see on paljudele peredele laastav. Meil on Siseministeeriumiga koos töökava. Siseministeerium on asutanud ka eraldi kelmustevastase keskuse ja loodame selle probleemi maha saada. 

Aga lõpuks lubasin rääkida ka ülekriminaliseerimisest ja trahvidest. Meil on põhimõttelisi eriarvamusi ka selles. Kui näiteks Lavly Perling leidis, et ainuüksi formaalse rikkumise karistatavus korruptsiooni ennetamisel peaks jääma, siis mina arvan teistmoodi. Ma arvan, et ainult tehniline eksimus paberil, mis mitte kellelegi ei ole tekitanud kahju ega kasu, ei peaks viima vanglakaristuse hirmuni. Mul on hea meel, et meil on toimunud lai ühiskondlik arutelu selle üle, et me karistame ikkagi sellistel juhtudel, kui keegi on tahtnud korruptiivselt käituda, kui kellelegi on tekkinud kahju või kasu. Mul on hea meel, et ühiskonnas võitis see tervemõistuslik, õiglane lähenemine. Ja loodetavasti Riigikogu suudab selle seaduseelnõu kiiresti ära menetleda. 

Samal ajal on meil uurijad nii politseis kui ka prokuratuuris kinni menetlustega, mis 2015. aastal olid väärteod. Karistusseadustikus olevad rahalised piirid 200 eurot, 4000 eurot ja 40 000 eurot pärinevad just nimelt sellest aastast. Seletuskirjas on kirjas, et neid tuleb regulaarselt vähemalt iga paari aasta tagant üle vaadata. Loodame ka seda teha, et ohvrid – päris ohvrid – saaksid kiiremini abi. 

Lõpetan kõnekate faktidega trahvidest. Meil on kahjuks tekkinud selline olukord, kus füüsilisi isikuid me kipume trahvima maksimummäärades ja juriidilisi isikuid kas miinimummäärades või peaaegu üldse mitte. Meil on trahvide teema, mis vajaks üldse ülevaatamist. Eelmise aasta seisuga oli meil 1135 väärteokoosseisu ja juriidilise isiku vastutus nendest 922-s. Samas, kümne aasta jooksul ligi 80% nendest väärteokoosseisudest mitte ühtegi korda kasutatud ei ole. 

Kas piletita sõit võiks olla [karistatav] hoopis leppetrahviga, mitte süüteomenetluses, ja parkimine eraparklas tõesti samamoodi mitte süüteomenetluses? Või kui teekasutusmaks on maksmata, äkki võiks selle lahendada viivistasuga, mitte süüteomenetlusega? Meil on teemasid, mida vaadata, et meie uurijad saaksid tõesti tegeleda päris kuritegudega ja panna oma ressursse sinna, et kõik kurjategijad Eestis saaksid kiiresti õiglase karistuse. Aitäh!

Aitäh! Ja teile on ka küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Meil on siin uus sõna kriminaalpoliitikas. Inimene korraldas telefonipetturite võrgustiku, varastas 100 miljonit, andis seejärel 8,5 miljonit Eesti riigile ja lendas rahulikult eralennukiga Iisraeli. Kas meil hakkab nüüd alati nii olema, et varastad, jagad riigiga ja oled vaba? See on tulusam kui aus töö: kui töötad, maksad riigile 24%. 

Aitäh! Ma saan küll aru, millisele lahendile te viitate, aga mul ei ole selle lahendi üksikasju ees. Ma saan siiski sellest lahendist aru niimoodi, et kõik, kes kurjategija kuritegevuse tõttu kannatasid, saavad oma osa tagasi, pluss veel ülejääk ka. Aga mul ei ole selle asja konkreetseid detaile siin ees.

Andre Hanimägi, palun! 

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Kõigepealt tänan, et te panite alaealiste kuritegevusele nii suurt rõhku. Ma usun, et me siin saalis ja kogu ühiskonnas oleme väga nõus ja tegelikult loomulikult ka šokeeritud sellest, mis on toimunud ja millised statistikanäitajad meil just selles valdkonnas on. Minu üks küsimus ongi see, kas te näete ka juriidiliselt õigusloomes mingisuguseid lahendusi. Te tõite välja erinevaid programme ja neid toob välja ka sotsiaalminister, kuid kas ka seadustes on vaja teie hinnangul mingeid muutusi? 

Teine küsimus, ma kasutan ka seda võimalust: kas te näete, et korduvkaristustes, mitte ainult alaealiste, vaid ka täiskasvanute puhul, peaks tegema mingisuguseid muudatusi? On piisavalt neid juhtumeid – viimati surmakutsar Lõuna-Eestis –, kus inimene on korduvalt karistatud, kuid jääb mulje, et karistus ei ole vastanud selle inimese teole.

Aitäh! Kõigepealt suur tänu heade sõnade eest! Tõesti, ma usun, et me jagame terve saaliga seda muret, et kui me saame ühiskonnas kuskil lapsi aidata, siis me peame seda tegema. See on meie kohustus. Jah, me vaatame üle ja analüüsime, kas on mõistlik teha seadusandlikke muudatusi just selleks, et laps saaks kiiremini abi, et ta ei satuks mitte üldjärjekorda, vaid et lapse puhul tekiks eelisjärjekorra [võimalus]. Ja veel kord, seda sellel põhjusel, et lapse puhul on reageerimiskiirus ülioluline, laps areneb väga kiiresti. Me ei räägi ainult karistuspoliitikast, me räägime siin ka tervisest. Terviseabi saab laste puhul täpselt samamoodi [reguleerida]. Mida kauem on ootejärjekord, seda väiksem on abi tõhusus, aga eesmärk on ju see, et abi oleks äärmiselt tõhus. 

Mis puudutab korduvkuritegevust ja muudatusi, siis tegelikult on praktikas juba tehtud muudatusi, mis ei nõua seaduse muutmist. Näiteks on prokuratuur muutnud praktikat ja asunud just korduvkurjategijatele määrama rohkem areste, mis minu hinnangul on täiesti põhjendatud ja väga positiivne muudatus prokuratuuri töös. 

Nüüd, mis puudutab seda surmakutsari näidet, siis seda on põhjalikult analüüsitud mitut pidi. Üks selle [probleemi] lahendeid on ka see, et tõesti kohtutes oleks kohustus spetsialiseeruda lähisuhtevägivallale. Kohtunik peab selgelt [aru saama], et kui ohver tuleb ja ütleb, et ärge [vägivallatsejaga] midagi tehke, siis see ei pruugi olla ohvri tegelik lõplik soov. Ja lähisuhtevägivalla puhul näiteks ei tohiks määrata [vägivallatseja] elukohta ohvri juurde. Sellised parandused. See eelnõu on juba Riigikogus.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister, suur tänu hea ettekande eest, mis oli päris konkreetne ja hea kuulata! Aga siin materjalis on kirjas, et kuriteod liiguvad üha enam lähisuhete ja digikeskkonda, tänavavägivalda nii palju ei ole. Minu küsimus on avaliku ruumi ja sotsiaalmeedia vahekorra kohta. Nagu me teame – arvatavasti paljud teavad –, et Riigikohus otsustas vist eelmise aasta novembris, et kehtiva seaduse järgi on avalik koht ainult füüsiline ruum. See oli väga huvitav vaidlus. Aga ma tahtsin küsida, kas ministeeriumil on mingeid mõtteid või sellel teemal arutelusid toimunud. Kas võiks sinna suunda vaadata?

Aitäh! Äärmiselt oluline küsimus, sest faktiliselt see on tõsi. Meil ei kasva kahjuks mitte ainult kuritegevus digitaalses ruumis, vaid meil kasvavad ka laiemalt küberründed. See on tervikuna laiem küsimus. Aga meil on juba väljatöötamiskavatsus [seljataga] ja [sellekohane] eelnõu jõuab peatselt Riigikogu menetlusse. See puudutab konkreetselt ka niinimetatud kättemaksupornot ehk seda, et internetis levitatakse intiimpilte. Oleme vaadanud ka, milliseid lahendusi on tehtud teistes riikides. Küsimuse all on näiteks see, kas kõnekaardi ostmisel oleks vaja siiski mingi isikutuvastus või mitte. Need on veel arutelukohad. Aga kättemaksuporno, ma loodan, me jõuame selle Riigikogu koosseisu ajal küll ära lahendatud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma olen siin vaadanud ka varasemaid kokkuvõtteid. Praegune ettekanne on jah huvitav ja nii edasi, aga süsteemne küll ei ole võrreldes varasematega. Numbreid, mis ühes on välja toodud, teises ei ole, ja nii edasi. Aga üks konkreetne küsimus. Kui võrrelda 2021. aasta ja praegust aruannet, siis näiteks tapmiste arv oli 2021. aastal 26, [2024. aastal] 28, aga samas tapmiste, mõrvade arv 100 000 inimese kohta oli 2021. aastal 3,8 ja [mullu] oli 2,04. Kuidas need arvud on tekkinud? Kuidas sellised arvud tekivad? (Saalist öeldakse midagi.) Suhtarv on 2,04 tapmiste puhul, viis aastat tagasi oli 3,8. Kust selline hüpe?

Aitäh! See on väga huvitav küsimus, selle metoodika kohta ma vastata praegu ei oska. Kui teile sobib, siis saadame teile täpsema ülevaate kirjalikult. Aga mul on siin [need arvud[ ees, see on ka selles jaotusmaterjalis: tapmistes ja mõrvades hukkunud inimeste arv 2025. aastal oli 19, 2024. aastal kaotas 18 inimest oma elu kahetsusväärselt [sel moel]. Tapmisi ja mõrvu koos katsetega oli 100 000 elaniku kohta aastal 2025, nagu te õigesti ütlesite, 2,04. Seal on teatud vähenemine toimunud võrreldes ka üle-eelmise aastaga, 2024 oli see näitaja 2,4 100 000 elaniku kohta. Aga selle täpse metoodika me saadame teile kirjalikult, kui sobib.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Te rääkisite oma ettekandes ka kelmustest, aga tegelikult mul on sarnane mure nagu enne ühel kolleegil. Meil on selline põhimõte, mida me ikka peaksime järgima, et kuritegevus ei tohiks ennast ära tasuda. Kas või kelmuste puhul, raha väljapetmise puhul peaks risk vahele jääda ja karistus saada olema piisavalt suur ja heidutav, et selliseid kelmusi mitte ellu viia. Aga vaadates tõesti ka seda ühte konkreetset juhtumit, mis hiljuti meediast läbi käis – ma tsiteerin Eesti Ekspressi andmeid –, et inimene pettis erinevates riikides välja kokku 100 miljonit eurot, aga see karistus, mille ta Eesti poolt sai, oli suurusjärgus natuke üle 8 miljoni: 8,5 miljonit, mis oli Eesti kannatanute kulud ja lisaks teatud, ma ei tea, kulu riigile. Aga ülejäänud 92 miljonit ei ole piltlikult enam meie mure. Kuidasmoodi see läheb kokku selle loogikaga, et kuritegevus ei tohiks ennast ära tasuda? Meil lastakse vabaks inimene, kes teadaolevalt on raha välja petnud, ja ta saab jätta endale üle 90% kuritegelikust tulust? 

Aitäh! Veel kord: mul ei ole kahjuks teada konkreetse kaasuse asjaolusid. Tunnistan, et ma ei ole nendega tutvunud ja ma ei oska seda konkreetset kaasust kommenteerida. Ma ei tea, kas sama isiku suhtes on menetlus olnud mitmes riigis. Mul puuduvad need andmed, ma kahjuks ei oska seda kommenteerida. Kui sobib, siis äkki me saame selle lahendatud kirjaliku küsimuse abil. Kui te saadaksite selle kirjaliku küsimuse, siis ma loomulikult hea meelega vastan sellele. 

Küll aga puudutasin ma oma ettekandes trahvide teemat. Ma olen teiega selles mõttes väga nõus, et kuritegevus ei tohi ennast mitte kunagi ära tasuda. Aga samal ajal põhjus, miks ma selle trahvide teema tõstatasin, on see, et me näeme, kus kuritegevus tasub ennast ära. Meil on tekkinud isegi müstiline olukord, kus tulenevalt sellest, et me füüsilise isiku trahve oleme kahekordistanud, on osal juhtudel füüsilise isiku trahv suurem kui juriidilise isiku trahv. Näiteks saab tohutu suure käibega ettevõte sama asja eest väiksema rahatrahvi kui tädi Maali. See ei ole õiglane.

Ja kui me vaatame laiemalt õigusruumi, siis me tegelikult näeme, et me oleme füüsilistele isikutele lausaliselt [määranud] maksimaalse võimaliku trahvi [teatud] teo eest, aga juriidiliste isikute puhul on see mediaan sama teo korral ainult 8% võimalikust maksimaalsest trahvist. Minu meelest tuleb üle vaadata, kuidas me ühiskonda niimoodi korraldame, et füüsilise isiku ja juriidilise isiku trahvimine oleks ühetaoline. Ei saa olla niimoodi, et üks ja sama tegu on erineva raskusastmega, sõltuvalt sellest, kas selle on toime pannud juriidiline isik või füüsiline isik. Trahvi raskusastme erinevus on olnud niivõrd dramaatiliselt suur. 

Kui ikkagi juriidilise isiku trahv on 3200 eurot rikkumise eest, mis toob talle sadu tuhandeid eurosid kasu, siis kahjuks me oleme olukorras, kus valede asjade tegemine ongi tasuv. See ei ole ometi asja mõte. Samas on meil kõrval Euroopa Liidu õigusest tulenevad trahvid, näiteks andmekaitseõiguse rikkumise eest on trahv 20 miljonit eurot. See näitab, et see ruum vajab korrastamist. See on tõenäoliselt teema, mida järgmine Riigikogu koosseis peaks minu hinnangul edasi arutama.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Ma olen teiega ühelt poolt nõus, et ühiskonnas on probleemiks liiga kergekäeline irdumine süütuse presumptsiooni austamisest. Aga ma tahan teie käest küsida, kas teile endale ei tundu, et see on üks selliseid küsimusi, mille puhul valitsus peaks oma suhtumisega ühiskonnale eeskuju näitama. Süütuse presumptsiooni saab tõlgendada nii-öelda kitsamas tähenduses ehk kedagi ei tohiks käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui on jõustunud tema suhtes langetatud süüdimõistev kohtuotsus, aga seda saab tõlgendada ka laiemas tähenduses: inimesi ja organisatsioone ei tohiks käsitada ohuna ühiskonnale liiga kergekäeliselt. Mina mõtlen näiteks selliste asjade peale nagu Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku käsitamine julgeolekuohuna, ilma et nad oleks pannud toime midagi sellist, mis reaalselt Eesti julgeolekut ohustaks. Mõtlen ka näiteks sideandmete lausalisele kogumisele ja niinimetatud numbrituvastuskaamerate abil autode massilisele pildistamisele, mis lähtuvad eeldusest, justkui kõik inimesed oleksid kuidagi ohuks Eesti ühiskonnale, potentsiaalselt kurjategijad. Kas teile ei tundu, et siin on midagi valesti läinud?

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab konkreetset kohtukaasust, siis ministrina mul ei sobi seda kommenteerida. Kui te lubate, ma jätan sellele küsimusele vastamata. 

Mis puudutab kuritegevuse ennetamise piire ja seda, kas me käsitame kõiki inimesi süüdi olevana, siis hiljuti oli siin saalis [arutusel] digiühiskonna arengukava, milles me võtsime väga põhimõttelise selge hoiaku, tegime väga põhimõttelise väärtusotsuse. See põhimõtteline väärtusotsus on see, et kuigi tehnoloogia võimaldab tänapäeval teha väga palju asju selleks, et inimesi jälgida ja kätte saada neid, kes midagi valesti teevad, siis me Eestis ei kasuta tehnoloogiat sellisteks eesmärkideks ja me ei loo tehnoloogia abil jälgimisühiskonda. 

See on eriti oluline otsus Eestis, kus valitsuse käes on laialdaselt andmeid ja kus need andmed on kõik ka vastastikku kasutatavad. Me ei loo Rahapesu Andmebüroo juurde superandmebaasi võimalikuks ennetamiseks. Ma nüüd isegi ei tea, kas see juba läks kooskõlastusringile või mitte, aga tõepoolest, me tühistame [elektroonilise side] seaduse § 111¹, mis näeb ette aastase tehniliste sideandmete säilitamise kohustuse. 

See on väga põhimõtteline vabadustepõhine hoiak. Selleks, et inimesed usaldaksid digiriiki, selleks, et inimeste vabadus oleks tagatud, on see minu arust äärmiselt oluline otsus ja see on ka globaalses mõttes väga põhimõtteline otsus. Me Eestis arvame, et maailmas on vähemalt 2–3 miljardit inimest veel, kes leiavad, et vabadustel põhinev digiühiskond on väga suur väärtus, väga oluline väärtus.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Madis Timpsoni küsimusele avaliku ruumi ja virtuaalmaailma teemal te vastasite kenasti, et kättemaksupornot puudutav seadusemuudatus peaks saama juba selle koosseisu jooksul menetletud. Aga küsin laiemalt. Kui varem võis näiteks bussijaamas tüüdata piiratud arvu inimesi ja turuplatsil karjudes jõudis su sõnum vähesteni, siis nüüd, sotsiaalmeedia ajastul, on võimalik kedagi ahistada, kiusata, rikkuda süütuse presumptsiooni ja valesid levitada palju jõulisemalt, samas ka odavamalt ja lihtsamalt. Kuidas sellise avaliku ruumi definitsiooni ümbermõtestamine ja virtuaalilma teatud uute reeglite kokkuleppimine praegu edeneb? Kas ettevalmistavaid töid tehakse või mis see lahendus võiks olla? 

Ja teine küsimus: kas nõusolekuseadus saab varsti teie allkirjaga muudatusettepaneku ja jõuab teisele lugemisele? 

Aitäh! Alustan teisest küsimusest. Vastus on jah. 

Mis puudutab seda esimest poolt, siis te osutasite väga olulistele asjadele. Nende muredega ei ole hädas mitte ainult Eesti, vaid kogu demokraatlik maailm, täpsemalt Euroopa Liit tervikuna. Euroopa Komisjon on algatanud laiaulatusliku muudatuste projekti, mille nimi on Euroopa kaitsekilp. See on kaitsekilp on just internetimaailma mõttes, sest me näeme, et valeinfo levitamine, võltsingud, ka süvavõltsingud, mida tehisaruga on võimalik väga lihtsasti teha, mõjutavad juba meie demokraatlikke alusväärtusi. Me näeme ka, et Venemaa on kasutanud [selliseid] ründerelvi ka näiteks valimiste mõjutamiseks. 

Nüüd, valeidentiteedi kasutamine on Eesti karistusseadustikus juba reguleeritud ja ka terve rida muid asju, mida te nimetasite, on tegelikult karistusseadustikus reguleeritud. Samas on üles jäänud ühiskondlik arutelu selle üle, kuidas me sõnavabaduse piire täpselt mõistame, või veelgi enam, kuidas me suudame kiiremini reageerida ja ohvreid aidata olukorras, kus valeinfo levib ülikiirelt ja teeb mitu tiiru ümber maakera, enne kui keegi jõuab reageerida. 

Näiteks sellesama niinimetatud Malluka registri pärast on ka minu poole pöördunud mitmed ohvrid, kes on väga mures kuvatõmmiste pärast, mis seal üles riputatud valeinfoga on väga laialt levinud, enne kui see valeinfo on sellest registrist kustutatud. Või noh, see ei ole register, mis iganes see tegelikult on. 

Seda muret, kuidas me inimesi kaitseme internetiajastul ja kuidas inimesed saavad ise ennast kaitsta kiiremini ja efektiivsemalt, me arutame koostöös teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Väga palju on siin kinni ka läbirääkimistes, mida Euroopa Komisjoni eestvõttel peetakse internetihiidudega, et ka nende reageerimine oleks ikkagi kiirem ja palju tõhusam. 

Üksainuke kindel asi, mida me saame siin saalis kohe teha, on see, et kutsuda inimesi üles äärmiselt kriitiliselt suhtuma kogu sellesse informatsiooni, mis internetis levib. Aga ka õiguslike lahendustega – nendega, millega on lihtsam tegeleda, näiteks kättemaksuporno – me tegeleme. 

Mis puudutab teie küsimust, et kui enne sõimasid vaid ühte inimest ja pealt nägi kolmas, siis nüüd on ka need tsiviilõiguslikud vaidlused omandanud uued dimensioonid. Me vaatame koos teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, mis see mõistlik lahendus on.

Antud formaadi puhul on igal Riigikogu liikmel üks küsimus, nii et, Peeter Ernits, ma ei saa teile enam [seda võimalust] anda. Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus just selle II prioriteedi kohta, mis teil ettekandes on: "Lapsed ja noored ei satu kriminaaljustiits-süsteemi vaatevälja, noorte õigusrikkumised vähenevad ning tagatakse noorte õigusrikkujate eakohane kohtlemine." Mul on hea meel taas kord meenutada inimarengu aruannet, millesse väga selgelt ja üheselt ka teie haldusala inimesed oma panuse andsid ja tõid välja, milline on otsene seos noorte huviringidesse kaasamise ja huviringidesse mittekaasamise ning noorte õigusrikkumiste vahel. 

Mul on küsimus, kas ühel või teisel moel jooksevad need nii-öelda koostöövormid ka Justiits- ja Digiministeeriumisse. Kas teie nii-öelda jõuline sõna ja võib-olla tagantutsitamine võiks ka seda protsessi kiirendada, et igal lapsel oleks huviring? See on ju otseselt seotud võimaliku hilisema õigusrikkumiste toimepanekuga?

Aitäh! Tänan nende heade sõnade eest ja tervitan siinkohal kohtunik Mario Truud, kes selle väga hea analüüsi inimarengu aruandesse kirjutas. Veel kord rõhutan, et meie eestvõttel on algatatud koostöö teiste ministeeriumidega, et tekiks kõigepealt [hea andme]süsteem. Meil on STAR-i süsteem, aga see on kitsam, see on mõeldud palju kitsamateks ülesanneteks. [On vaja] tekitada palju laiem andmepõhine nii-öelda punaste lippude süsteem, et lapsed saaksid kiiremini just neile vajalikke teenuseid. Me [ei pea] silmas ainult kitsalt kuriteoennetust, vaid näiteks ka tervisehädade lahendamist ja muid muresid, mis võivad esineda. 

Me oleme ette valmistamas ka taotlust kaardistada needki teenused, mida me siiamaani pole üldse arvestanud või mida riik ei ole siiamaani arvestanud, aga millest võiks lastel abi olla. Me vaatame seda äärmiselt süsteemselt ja loodame, et esimene piloot[projekt] rakendub järgmise aasta esimeses pooles, nii et meie andmepõhine riik teenindaks meie lapsi palju tõhusamalt ja palju paremini, nii et iga laps saaks seda, mida tal on päriselt tarvis, et kasvada parimaks enda versiooniks. See on palju laiem kui ainult huviharidus, aga kindlasti võib [huviharidus] olla lahendus teatud olukordades.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Aasta tagasi, võib-olla te mäletate, oli väga suurelt üleval ja me arutasime seda küsimust ka siin saalis Pihlakodu kaasuse teema. Ja siis oli väga suur etteheide prokuratuurile, et nad jätsid alustamata kriminaalmenetluse Pihlakodu kui juriidilise isiku vastu, vaatamata sellele, et tegelikult tõendid olid must valgel olemas. Ma mäletan, et see arutelu oli siin saalis ja arutelu oli ka erikomisjonis. Siis toodi mitu korda välja ka see, et see juriidilise isiku vastutuse säte ei ole piisavalt arusaadav. Aga tänaseks on tulnud Riigikohtu seisukoht ja Riigikohus on väga otsekoheselt öelnud, et prokuratuur tegi mitmeid vigu ja see, et jäeti too hetk alustamata niivõrd oluline menetlus, oli selge [viga]. Aga paljudel ei ole võimalust selliseid otsuseid Riigikohtusse kaevata. Mida me saame ikkagi sellises olukorras paremini teha, et kaitsta ohvreid?

Aitäh! Kui lubate, siis ma seon selle vastuse eelmisele küsijale vastamisega. See, mida Riigikohus ütles ja millega ma täiesti nõustun kogu südamest, on see, et meil peaks ühiskonnas olema menetluste alustamisel palju madalam lävend, juhul kui me räägime hooldusalustest inimestest. Ehk kui me räägime inimestest, kes on haavatavamas seisus, olgu tegemist eakatega hooldekodus või väikeste lastega näiteks. Põhimõte on, et me ühiskonnas oleme selles olukorras palju tähelepanelikumad, palju hoolivamad, ja prokuratuur on saanud ka selge sõnumi, et nendes olukordades tuleb palju julgemalt neid menetlusi alustada. Minu arust on see väga oluline, niisugune laiem väärtuspõhimõte. Tõsi, see oli esimene kaasus ja seda arutati väga pikalt mitmete õigusalaste eriarvamuste [saatel], aga see lõpplahendus tegi mulle heameelt.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kolleegid! Kuulasin tähelepanelikult ja ma pean ütlema, et väga paljus tuleb selle ettekande põhipunktidega nõustuda. Aga küsimus on nüüd selles, kas need jäävad siia saali deklaratsioonidena sisuliselt õhku rippuma või järgnevad ka mingid reaalsed sammud, et need põhipunktid, mida minister meile esitles, tegelikkuses rakendusse läheksid. Ja rakendusse läheksid just nimelt nii, et need valupunktid likvideeritaks või kompenseeritaks. 

Mida ma silmas pean? Ma praegu ühe silma ja ühe kõrvaga jälgisin saalis toimuvat, teise silma ja teise kõrvaga jälgisin pressikonverentsi, mida annavad Kersti Kracht, Oliver Nääs ja Martin Helme. See on just see, millega minister alustas: süütuse presumptsioon, süütuse presumptsiooni kuritarvitamine, antud juhul Kersti Krachti puhul. Aga me võime tuua ka muid näiteid. Me võime tuua Marti Kuusiku näite, mille korral süütuse presumptsioon tallati jalge alla siinsamas saalis aastal 2019 sealtsamast loožist, kus istus tollane president Kersti Kaljulaid. Süütuse presumptsioon kõige kõrgemal poliitilisel tasandil tallati jalge alla. See on näide sellest, kui viltu ja valesti meil selle asjaga lood on. 

Aga siin on veel teine aspekt. Kes kompenseerib inimestele süütuse presumptsiooni jalge alla tallamise, aastaid kestvad kohtuprotsessid, aastaid kestvad kulutused? Ja kulutused ei ole siin seotud ju sugugi mitte ainult sellega, et inimene on kohtu all ja peab maksma advokaatidele, peab maksma riigilõive ja nii edasi. Küsimus on ka selles, et meil on kohtunikud, meil on prokurörid, meil on kaitsepolitsei töötajad, meil on muud õiguskaitse- ja julgeolekuasutuste töötajad. Kersti Krachti kuus aastat kestnud jälitamine, jälgimine, kohtumõistmine, menetlemine, vanglas hoidmine kaks kuud – täpsemalt küll poolteist kuud, kuus nädalat – on riigile läinud maksma kindlasti enam kui miljon eurot. Kindlasti enam kui miljon eurot! See on maksumaksja raha. See on maksumaksja raha, mida on kuritarvitatud! Kes selle kompenseerib? 

Ja siin ongi mul ettepanek, lugupeetud justiitsminister, et tuleb algatada seadus, mis näeb ette ülekohtuselt õigusemõistmise kirve alla [sattunud] inimestele kompensatsiooni maksmise. Kompensatsiooni maksmise, mitte selle, et kohus ütleb, et kohtukulud tagastatakse sellele või teisele. Konkreetselt Kersti Krachti puhul on meil tegemist inimese individuaalse pankrotiga. Ta ei saagi mingit raha, see läheb pankrotipessa, mis sellest, et 200 000 eurot tuleb praegu nende protsesside katteks maksta kostjale. Kostja tegelikku raha ei saa, tegelik raha läheb pankrotipessa. Aga Kersti Kracht on kaotanud kodu, Kersti Kracht on kaotanud töökoha, Kersti Kracht peab praegu hakkama taastama oma mainet ausa inimesena. 

Need on väga teravad probleemid. See ei ole üldsõnaline [mure], et meil on probleemid süütuse presumptsiooniga. Jah, on. Need probleemid on mitte ainult juriidilised, vaid need probleemid on ka rahalised ja need probleemid on individuaalsed. 

Nüüd, teine punkt …

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaks.

… mida te [käsitlesite], puudutab noorte kuritegevust. Ajad muutuvad ja loomulikult ma ei saa võrrelda seda oma noorusega. Meil ei olnud internetti, meil ei olnud mobiiltelefone ega nutiseadmeid, mitte midagi taolist. Võib-olla ka mina oleksin uppunud nendesse nutiseadmetesse, ma ei oska öelda, ei oska kõrvutada tänapäeva noortega. Aga ma võin öelda seda, mis meil oli ja mida meil Eestis praegu ei ole, vähemalt mitte paljudele kättesaadaval määral: see on huvialadega [tegelemine], tasuta huviringide kasutamine. Mina võisin minna tol ajal pioneeride majja, käisin ornitoloogiaringis ja käisin veel mitmes ringis, tasuta võisin käia trennis, kergejõustikus. Kergejõustik mulle ei istunud, aga jalgpalli tagusin suure heameelega, kuni ma hakkasin pilli mängima. Ja siis olid ka kultuurimajad. Ma ei maksnud mitte midagi peale selle, et ma vanematelt palusin, et nad ostaksid mulle kitarri, mis oli kuradi kallis – 200 rubla. 200 rubla! See oli praktiliselt, ütleme, koristaja kahe kuu palk. Aga klubid, kultuurimajad varustasid meid muu tehnikaga. Ja see on see, mida meil praegu ei ole. 

Ei tule mõelda mitte selle peale, et me loome mingisuguseid ühisprojekte Siseministeeriumiga. Mõelda tuleb selle peale, kuidas riigieelarvest nii palju raha suunata noorsootööga tegelemisse, et noorel oleks võimalik minna sellesse huviringi, kuhu ta minna tahab. Ja kui ta leiab, et talle see siiski ei sobi, siis ta läheb järgmisse, kuni ta leiab selle, mis talle sobib. Tuleb leida vahendeid, et noored saaksid sportida ja vanemad ei peaks sellele üle jõu käivalt peale maksma. Need on kõige elementaarsemad asjad. 

See, mida teie pakute, on tegelikult juba järeltöö. Preventiivne töö on anda noortele võimalus ennast välja elada spordis või huviringides ja mitte teha seda nii, et kolme-neljalapselistes peredes öeldakse: ei, kullakallis, meie vanemad lapsed küll said veel, siis meil oli natuke rohkem raha, aga sina kui viimane, kolmas või neljas laps – meil lihtsalt sinu jaoks enam raha ei ole. See on ka demograafiline teema, see ei ole ainult mingisugune noorsoo kuritegevuse teema, see on ka demograafilise ummikseisu või allakäigu lahendamise väga oluline komponent. 

Mida ma tahan lõpetuseks öelda? Lõpetuseks tahan ma öelda seda, et seni, kuni meie justiitssüsteem tegutseb nagu kummijoonlaudadega erinevaid kuritegusid mõõtes, andes võimaluse mingile kümneid miljoneid või sadu miljoneid välja pressinud petturite telefonivõrgustiku pealikule lahkuda mingisuguse saiaraha maksmise eest Eesti Vabariigile, on see naeruväärne. See on kummist joonlaudade kasutamine kurjategijate hindamisel ja karistamisel. See on naeruväärne, et Johanna-Maria Lehtme [tegude] uurimine ei idane ega mädane juba neljandat aastat. Ei idane ega mädane! See on naeruväärne, et Kaja Kallase idaärid sõjatingimustes, meie tingimusteta Ukrainale toetuse andmise tingimustes, lihtsalt vaikitakse maha. See on naeruväärne, et politsei tegeleb narkokaubandusega, kasutades konfiskeeritud narkootikume uuesti turule paiskamiseks. 

Teie aeg!

Jah, kahjuks mul ei ole enam aega ja ma ei saa pikemalt rääkida. Aga need on need praktilised probleemid, millega on vaja tegeleda. Õiglus on vaja jalule seada koos õigusega. Aitäh!

Aitäh! Andre Hanimägi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni volitusega.

Head kolleegid! Austatud istungi juhataja! Tuleb nõustuda muidugi sellega, et kriminaalpoliitika ei [puuduta] ainult kuritegevust, vaid ka seda, kui palju me panustame ennetusse, kui palju me toetame noori, kui tõsiselt võtame huviharidust ja ühtlasi kas suudame tasakaalus [hoida] inimeste põhiõigusi, ühiskonna turvalisust, õigust ja õiglust. Kõik väga õige! 

Üldpilt tundub esmapilgul rahustav. Kuritegude koguarv on püsinud enam-vähem samal tasemel, [see oli mullu] isegi protsendi võrra väiksem kui üle-eelmisel aastal. Vägivallakuritegude koguarv vähenes 4%, tapmiste ja mõrvade arv on rahvusvahelises võrdluses jätkuvalt madal. Need on need positiivsed aspektid. 

Aga on ka palju muret tekitavat. Alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude arv kasvas. Mittekontaktsed seksuaalkuriteod liiguvad üha enam internetti ja digikeskkonda. Seksuaalvägivalla kriisiabi vajadus kasvas 10% ning 40% pöördujatest olid alaealised. Tehnoloogiline areng loob üha uusi ohte, millele traditsioonilised ennetusmeetmed enam alati ei vasta. Olen minagi siit puldist esitanud valitsusele palve tegeleda tõsiselt ka deepfake'i ehk süvavõltsingutesse puutuvaga. 

Pärast mitut langusaastat kasvas eelmisel aastal alaealiste õiguserikkumiste arv uuesti üle 4000 süüteo piiri. Alaealiste kuritegude arv kasvas 23,4%. Enamik noori eksib korra: ligikaudu kolmveerand noortest paneb toime vaid ühe väärteo või kuriteo. Aga sama ülevaade ütleb ka, et märkimisväärne osa kuritegudest tuleb väikeselt kõrge riskiga noorterühmalt. See ongi meie murekoht. Me räägime nendest noortest, kelle puhul ohumärgid on sageli juba ammu üleval, kelle nimed on spetsialistidele teada, kelle puhul pere, kool, lastekaitse, politsei ja kogukond näevad, et midagi on valesti, aga sekkumine jääb sellegipoolest hiljaks, nõrgaks või katkendlikuks. 

Viimased aastad on toonud väga raskeid juhtumeid, mis on meie ühiskonda raputanud. Pärnumaal Tammistes peksid 15- ja 16-aastane noormees 59-aastase mehe julmalt surnuks. Kolme Raasiku noormeest kahtlustatakse 42-aastase mehe jõhkras tapmises. Ja hiljuti oli juhtum Valgas, mille puhul on taas kolm noormeest tapmises kahtlustatavad. Ja tegu pole mitte ainult tapmisega, vaid neid jõhkraid kuritegusid jäädvustatakse, nende materjale levitatakse, justkui inimeselt elu võtmine oleks mingi suvaline naljaka koduvideo [teema]. 

Ma olen küsinud nii justiitsministrilt kui ka sotsiaalministrilt, kas midagi peab muutuma, ja ka täna siin saalis me seda arutasime. Lahendused ja õiguslik raamistik, selgub, on justkui olemas, aga probleem on rakendamises, õigeaegsuses, koostöös, teenuste kättesaadavuses, juhtumikorralduse kvaliteedis, info liikumises. Ehk siis tegelikult tundub inimestele, et see süsteem ei tööta. 

Põhja [prefektuuri] politsei isikuvastaste kuritegude talituse juht Hisko Vares on öelnud alles hiljuti alaealiste kuritegudest rääkides mitu mõtet, millega, ma usun, paljud nõustuvad. Ta ütles, et teinekord peaks olema karmim, sest vastutust väga ei aduta. Ta ütles ka, et üsna kiiresti on saanud nii mõnedki [lapspätid] teada, et türmi kartma ei pea ja et mõnikord on vastutusele võtmine hoopis elu päästev [lahendus], sest elus on vaid need, kes on istuma pandud. Ehk siis vastutus võib olla tegelikult see, mis inimese päästab.

Ühtlasi peame tõsiselt mõtlema, kuidas usaldust õigussüsteemi vastu tugevdada. Usalduse vähenemist on muu hulgas näidanud ettevaatust.ee lehe loomine ja pahameel määratavate karistuste üle. Me loeme uudist, et Tartu Vangla avavanglasse jättis naasmata laste vägistamise eest karistust kandnud Nikolai Taranov, inimene, kelle kohta vangla ise oli kohtule kirjutanud, et teda ei tohiks enne tähtaega vabastada, sest teda pole ümber kasvatatud, ta otsib oma käitumisele õigustusi, süüdistab teisi, on lubanud kättemaksu kaebuse esitajatele ja nii edasi, ja nii edasi. Teda on korduvalt karistatud. Loomulikult tekib inimestel küsimus, miks ta oli üldse avavanglas, nii et tal oli selline võimalus pääseda. 

Palun kolm minutit lisaaega! 

Kolm minutit lisaks.

Meie õigussüsteem on üles ehitatud inimese paranemisele ja ma arvan, et see on õige. Statistika ka näitab, et väga suures osas see ju toimib. Meil ei ole loomulikult mõistlik kõiki vangi panna ja sinna jättagi, aga kusagil on piir. Kui inimene näitab korduvalt oma tegudega – ka väga võikate tegudega, eriti laste vastu –, et ta ei pea ühiskonnakorraldusest kinni, siis tuleb julgemalt öelda, et sellist inimest ei saa me kergekäeliselt ühiskonda tagasi lubada. 

Kokkuvõtteks. Esiteks tuleb meil vaadata ausalt üle, kus varajane märkamine tegelikult katkeb ning mis on need kitsaskohad, mis vajavad kiiret parandamist. Mul on hea meel, et minister tõi välja mitmed muudatused, mis on ministeeriumis plaanis. Teiseks, tuleb tugevdada ja kiirendada sekkumisi just kõrge riskiga noorte puhul. Kui noor on korduvalt toime pannud vägivallategusid, kui tal on sõltuvusprobleemid, ta on koolist eemaldunud ja tema ümber on riskikäitumist toetav keskkond, siis peab abi olema toetav, kättesaadav, kiire, aga ka nõudlik. Ja kolmandaks, kõige raskemate kuritegude puhul peab [menetlus] olema selge ja konkreetne. Nii õigusloomes kui ka karistuste puhul peab rohkem arvestama seda, kas inimesel on tegelikult soov ühiskonda naasta ja sinna panustada või mitte. Ehk siis seesama korduvkaristatute küsimus, mis siit saalist enne ka läbi käis. 

Veel kord, mul on hea meel, et me oleme teinud järeldusi ja teeme neid veel, nii nagu ka minister välja tõi. Teatud muudatused on töös. Aga võib-olla oleks need pidanud meil juba varem töös olema. Ja kindlasti tuleb meil analüüsida, mis meil just alaealiste väga raskete kuritegude puhul valesti läinud on. Tasakaalu leidmine õiguse, õigluse, vabaduste ja karistuste vahel ongi kriminaalpoliitika tegelik proovikivi. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Peeter Ernits Eesti Keskerakonna fraktsiooni volitusega.

Hea juhataja! Hea mõni üksik kolleeg, kes siia on jäänud! Jah, ilus jutt. Samas väikene märkus, et kui võrrelda neid iga-aastaseid analoogseid raporteid, siis on tegelikult nagu Kört-Pärtli särk: üks kord räägitakse ühte asja, teine kord teist, võrdlusmomenti on väga raske leida. No ma hiljem natukene mõne detaili toon välja. 

Aga eelmine aasta oli tegelikult, ütleme, kahe põhitegija aasta: Tarmo Nõost ja Artur Dniprost. Tarmo oli see mees, kes pani õigussüsteemi ootamatult kiiresti tööle. Tarmo oli see mees, kes oleks võinud ka minu tappa. Ma liigun samal marsruudil sellel maanteel ja on õnn, et ma sel hetkel Valga maanteel seal ei sõitnud. Tarmo oli ka see mees, kelle väär- ja kuritegude nimekiri oli, kui politseijuht Belitšev meile näitas, nii kõrge (Näitab käega üle pea.), üle kahe meetri, ja nii lai (Näitab jälle kätega.). Seal olid detailselt tema vägiteod kirjas. 

Me arutasime õiguskomisjonis [neid probleeme] hulk aega ja kaks valitsuse liiget olid nagu kass ja koer omavahel, ise ühes erakonnas. Üks oli lugupeetud justiitsminister ja teine oli siseminister. Jutt oli sellest, kui kaua võib koduvägivallatsejat kodust eemal hoida, kas 12 või 72 tundi. Ja seekord jäi peale – mul on hea meel – siseministri arvamine, et terve nädalavahetuse ei tohi ta saada oma koju tagasi tulla. 

Tarmo oli jah see mees, kellel oli juba leivanumber oma elukaaslasi pussitada, võttis narkotsi ja sõitis purjus peaga autoga nädal aega varem ehk natuke enne eelmise aasta oktoobrikuud, kui ta põgenedes täiesti teadlikult sõitis täiesti süütu inimese surnuks. Aga see näitab, kuidas ühe inimese tegevus või õigussüsteemi erinevate osade – kohtute, politsei, kriminaalhooldajate ja kelle kõigi – tegevusetus mõjub. Alles siis, kui keegi surma saab, jõhkral kujul surma saab, hakkab riik liigutama. 

Noh, teine suurtegija on Artur, kes pettis Eesti inimestelt välja üle 5 miljoni ja teiste Euroopa Liidu [riikide inimestelt] tõendatult üle 100 miljoni: Saksamaa, Soome, Leedu ja nii edasi. Kui Artur kinni võeti ja eelmise aasta detsembris Tallinnas vanglasse toimetati, siis hakkas asi liikuma. Ukraina telefonikeskuste pätid, kes on eestlasi kõvasti nülginud ja ka muid eurooplasi, neid [inimesi], kes on Ukrainat kõige rohkem aidanud – see on eriti valus –, aga püüti kinni. Asja menetleti nii-öelda, müts maha Eesti politsei ees, et [sellega hakkama] saadi. Aga see lõpp: Dnipro kuritegeliku ühenduse juht, sealse tuntud oligarhi poeg, sõitis ootamatult lennukiga Tel Avivi, olles Eestile maksnud 8,5 miljonit! Ent sakslased, soomlased, lätlased ja kõik teised, keda nüliti palju rohkem, jäävad paljaste pihkudega. Üks kord saab karistada ühe asja eest. 

Kui tohiks veel paar minutit?

Kolm minutit lisaks. 

Jah, no see selleks. Ei jõua rääkida kõikidest nendest Aruküla ja Valga ja Raasiku noorukitest, kes tegelikult ei taju – ja mitte ainult nemad, ka paljud nooremad ei taju – tegelikult oma tegude tagajärgi. Kõik on virtuaalne. Virtuaalmängud, teeme videot, kuidas me tapame kellegi ükskõik mille eest. Nemad olid ka tegijad eelmisel aastal. 

Siin [ülevaates] on palju asju, mis teevad murelikuks. Näiteks, ma ütlesin juba, justiitsminister ei osanud vastata, kuidas nende tapmiste suhtarv on ootamatult langenud, kuigi nende arv, kes on tapetud, ei ole palju langenud. 

No mis siin veel on? Ei olnud juttu rendi[kurjategijatest], kellest meil on räägitud ja kes Skandinaaviast hakkavad siia valguma. Väga segane seis on igasuguste kohtulahendite, näiteks kokkuleppemenetluste, lühimenetluste ja üldmenetluste puhul. Raportitest ei jõua ma kõike rääkida. Ma võtsin 2021. ja 2025. aasta raportid välja. Ühes on öeldud, et kokkuleppemenetlus kestis [mullu keskmiselt] 23 päeva, aga viis aastat tagasi seitse kuud. Ja samas, kui vaadata siin täna [ette kantud] raportit, siis siin on graafik, [millelt näeb,] et tegelikult 1[7] päeva oli 2021. aastal. No sellist pudru on siin üsna palju, ei jõua kõigel peatuda. 

Aga nüüd, kui vangide arv 100 000 elaniku kohta on langenud 118 peale ja Rootsi mõrvarid ja seksuaalkurjategijad ilmselt kohe saabuvad siia – ma loodan, et ei saabu –, siis hakkab tõenäoliselt see suhtarv 118 tõusma. Või ma ei tea, kuidas see asi on. Kas neid rendikurjategijaid arvestatakse ka, kui seda [näitajat] 100 000 elaniku kohta [rehkendatakse], või nad lähevad kusagile Rootsi registritesse? Kui aus olla, siis peaks vangide arv järgmises raportis oluliselt tõusma. Aga ma loodan, et seda ei juhtu ja Tartu jääb ikkagi heade mõtete linnaks, mitte [ei saa] heade või kalliste meretaguste kurjategijate linnaks. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Madis Timpson, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Proua minister! Kõigepealt veel kord suur tänu selle struktuurse ettekande eest! Oli päris hoomatav ja kenasti jälgitav. Kes tahtis kuulata, sai asjast aru. 

Palju teemasid on siin juba kõlanud, ma ei hakka neid üle käima, lihtsalt paar parandust. Kui minu mälu mindi peta, siis seksuaalkurjategijaid meile siia ei tooda Rootsist, aga võib-olla mu mälu veab alt, seda võib ka juhtuda mõnikord. Ja teine on selle kuulsa Tarmo asi. Tegelikult Tarmo vajas arsti, mitte vanglat, see oli asja peamine uba. 

Aga kriminaalpoliitikast. Mulle väga meeldis, et proua minister alustas oma sõnavõttu või kõnet siin süütuse presumptsioonist. Ka minul on tunne, et meie siin Eestis oleme seda õiguses väga tähtsat põhimõtet kuidagi kuritarvitanud. Süütuse presumptsioon ei saa olla lihtsalt sõnakõlks või ilus väljend kuskil, sellel peaks olema ka reaalsed järelmid, see peaks olema eeldus. 

Ma ei hakka siinkohal erinevaid üksikuid kohtuasju lahkama, härra Helme juhtis siin täna neile tähelepanu. Ma olen põhimõtteliselt nõus. Aga minul on tegelikult mure seoses mitte juba jõustunud kohtuotsustega, vaid seoses kahtlustuste esitamise faasiga. Tegelikult me ühiskonnas pahatihti või väga tihti mõistame inimese juba ette süüdi, kui talle on esitatud kahtlustus. See on olukord, millega peaks ikkagi tegelema. Kahtlustus ei ole süüdistus, see ei ole kohtuotsus, aga tegelikult inimeste elu seisab sellel ajal. Mulle ei ole küll kunagi kahtlustust ega süüdistust esitatud, aga ma kujutan ette, et see ikkagi närib kogu aeg. 

Teiseks, lapsed. Lapsed nii-öelda kukuvad meil välja erinevatest kohtadest. Vangis on praegu vist kuus last, kui mälu mind ei peta. Mõni aasta tagasi oli üks ja sedagi me pidasime – see oli kaks aastat tagasi – väga halvaks, ma mäletan oma ministriajast. See on probleem, me peame sellega tegelema. Me peame lastega tegelema ja mul on tunne, et siin jäävad ainult õiguskaitseorganite käed lühikeseks. Appi peab tulema ka sotsiaalsüsteem tervikuna. Kindlasti seda on ka tehtud, ma ei kahtle meie inimeste teadmises, et sellega tuleb tegeleda. 

Kolmandaks tõi minister välja irdumise tõenduspõhisusest. No mind on küll väga raske ümber veenda, et tõenduspõhisus pole tähtis. Kunagi, omal ajal sai hakatud kriminaalpoliitikat tõenduspõhiselt ajama. See ei olnud midagi revolutsioonilist, aga oli ikkagi uus. Mul on tunne, et ilma teaduseta me ei saa. Meil on päris head teadlased, päris head süsteemid, mille abil me saame selle asjaga tegeleda.

Ülekriminaliseerimine – tegelikult see on ka teema. Praegu me menetleme õiguskomisjonis KrMS-i suuri muudatusi, aga järjest rohkem ja rohkem paistab, et ka meie KarS, karistusseadustik, vajaks veidikest remonti. 

Palun paar minutit lisa! 

Kolm minutit lisaks. 

Ka meie KarS vajaks veidike ülevaatamist. Me teame, et 2014 ja 2015 olid viimased suuremad ülevaatamised, aga tegelikult on elu selle ajaga päris palju muutunud. Ja noh, mina ei ole siin kindlasti mitte esimene, kes seda ütleb. Viimastel nädalatel on ajakirjanduses kõlanud eelkõige õiguskantsler Ülle Madise seisukoht, et meil on kriminaalkaristuse ja väärteokaristuse menetluse piirid ja proportsioonid kuidagi hägustunud. 

Ma saan aru mõnest ametkonnast, kes tahavad kriminaalmenetlusi teha. Praegusel ajal on see piir päris madalale toodud, kust kriminaalmenetlus võib alata. Tegelikult võiksime KarS-i üle vaadata küll. Õigusteadlased ütlevad sedasama. Aeg läheb edasi ja kümme aastat võiks olla küll see aeg, mille järel võiks üle vaadata. 

Kui siin keegi ütleb, et ma olen lihtsalt paljasõnaline, siis ma toon kohe paar [näidet]. Varalise kahju piirmäärad, toodud KarS-is § 12¹ – ma arvan, et see on kindlasti ajale jalgu jäänud. Ja kehtiva karistusseadustiku § 44 lõikest 2 ja § 218 lõikest 4 tulenevalt on kuni 200 euro väärtuses varavastaseid teod väärteod ja üle selle kuriteod. Ehk siis üle 200 euro on juba kuriteod, välja arvatud vargused, mis on süstemaatilised ja mille puhul alampiiri pole. See alampiir kehtib 2015. aastast. Ja tegelikult ma arvan, et me keegi ei ole siin seda meelt, et 11 aastaga ei ole elu edasi läinud. Inflatsioon oma töö teinud. Seda võiks mõelda. 

Siin oli juttu ka nõusolekupõhise seksuaalvahekorra seadusest. Ma rääkisin ministriga enne siia saali tulekut ja loodame selle enne suve ära menetleda ja vastu võtta, et oleks see asi tehtud. Natukene hingel on, kuu aega oleme võib-olla graafikust maas, aga enne jaani suudame selle ehk ikkagi vastu võtta. 

Ja mis mulle eriti meeldis ministri kõnes, oli see. Mina olen ülikooli lõpetanud eelkõige tsiviilõiguse valdkonnas. See mõte, et piletita sõit võiks olla leppetrahv, on geniaalne mõte. Seda mõtet me mõtlesime juba 20 aastat tagasi või vähemalt 15 aastat tagasi. See on tegelikult väga mõistlik, lihtne ja konkreetne lahendus piletita sõitjatele ja bussijäneste trahvijatele. Ja üleüldse võiks tsiviilõiguse meetmeid ühiskonnas rohkem kasutada. Suur tänu!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ... Minister soovib ka lõpetuseks sõna. Jah, palun, minister!

Aitäh! Ma pean oluliseks siiski parandada ühe faktivea Riigikogu liikme ettekandes. Nimelt, mis puudutab viibimiskeeldu, siis see viibimiskeelu lahendus, mis õiguskomisjonis oli, härra Ernits, ei olnud mitte nende suhtes, kes on koduvägivallateo toime pannud – te nimetasite, et see on koduvägivallatsejate suhtes. See arutelu oli olukorra üle, kus vägivalda ei ole kasutatud: vägivalda ei ole kasutatud ja on üksnes väga udune kahtlus, kas vägivalda võib olla kasutatud. [Oli arutelu,] kui kaua peaks aega võtma asjaolude väljaselgitamiseks, kas vägivalda on üleüldse kasutatud. Kui on selge või kui midagi viitab, et [on alust] kahtlustada vägivalla kasutamist, siis mitte ainult saab, vaid seaduse järgi ka tuleb politseil alustada menetlust. Ja menetluse alustamise korral on õigus inimene suunata kas või kaheks kuuks näiteks arestimajja. Aga jutt käis üksnes sellistest juhtudest, kus vägivallale mitte midagi ei viita. Selle olukorra üle oli vaidlus. Aitäh!

Aitäh! Minister on ka saanud lõppsõna ja sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud neljanda päevakorrapunkti. Vabandust, see oli kolmas päevakorrapunkt.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde. Selleks on justiits- ja digiministri 2026. aasta ettekanne "Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030" elluviimisest [2025. aastal]. Ettekandjaks palun justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. 

Aitäh! Austatud Riigikogu! Mul on päris hea meel rääkida õigusloomepoliitikast eelmisel aastal, sest me tegelikult saavutasime üsna mitu head asja. Kõige esimene ja kõige olulisem on vast see, et päriselt bürokraatia vähenes, alates juba sellest, et "üks sisse, üks välja" põhimõte, mille suhtes olid väga paljud skeptilised, sai normiks ja andis tõesti tulemusi. Ministeeriumid enam ei kavandanud kergekäeliselt uusi nõudeid, kuna nüüd on selge põhimõte, et kui kas inimestele või ettevõtjatele lisatakse mingisugust koormust, tuleb seda kuskil mujal vähendada. Me ennustasime, et see tegelikult paneb hoolikamalt järele mõtlema, kas [konkreetset] eelnõu on üleüldse tarvis, ja see niimoodi ka läks. 

Kui me võrdleme 2024. aastat ja 2025. aastat, siis näeme, et ikkagi oluliselt on kasvanud nende eelnõude hulk, mille kohaselt halduskoormus kahaneb, ja oluliselt vähemaks on jäänud neid eelnõusid, mille kohaselt halduskoormus kasvab. Seda "üks sisse, üks välja" reeglit, mille järgi tuleb juhul, kui eelnõu kohaselt on tegemist [halduskoormuse] kasvuga, ikkagi sama eelnõuga seda kuskil mujal vähendada, rakendati ligi kolmandiku eelnõude puhul. Pea pool oli neid eelnõusid, mille kohaselt halduskoormus kas jäi samaks või vähenes. Umbes 17% oli eelmisel aastal neid eelnõusid, mis esitati enne selle "üks sisse, üks välja" reegli jõustumist. 

Teine hästi suur ja positiivne asi, mida välja tuua, on määruste revisjon. Ma väga tänan Justiits- ja Digiministeeriumi kolleege, kes selle suure töö ära tegid, ja tegelikult ka kõiki teisi ministeeriume, kes oma haldusalas määrused üle vaatasid. Eesti riigi kehtestatud määruseid oli meil Riigi Teatajas 4009 ja tegelikult iga viies nendest sai kas kustutatud või muudetud. 

See on väga suur töö, mis ära tehti, ja selle töö puhul on üks asi, mida inimesed ka näevad. Nimelt, kõik määrused said peremehe. Enne oli meil selline olukord, et kunagi oli määrus vastu võetud, aga [asjaomase] ministeeriumi nimegi ammu enam polnud. Aga selle ministeeriumi nime all ta Riigi Teatajas üleval rippus. Mõne määruse puhul nägime päris pikalt vaeva, et leida sellele määrusele õige peremees, aga nüüd on Riigi Teatajas näha lisaks vastu võtnud ministeeriumi nimele ka selle ministeeriumi nimi, kes praegu konkreetse määruse eest vastutab. See muudab inimestele vastava ministeeriumi poole pöördumise lihtsamaks, kui on vaja näiteks selgitusi saada. Teatavasti on kõik ministeeriumid kohustatud oma haldusala õigusaktide kohta õigusnõu ja selgitusi jagama. 

Teine asi, mis läks natuke paremaks, aga veel ei ole nii hea, kui tahaks, on põhiseaduspärasuse analüüs. Me näeme endiselt seda, et põhiseaduspärasuse analüüs kas puudub eelnõude puhul üldse või on see päris formaalne. Siin me oleme muutmas HÕNTE-t ehk neid norme, mis head õigusloomet reguleerivad ja mis näevad selgelt ette, et alati peab seletuskirja kolmanda osa viimane alaosa olema põhiseaduspärasuse analüüs. Sellele on selge koht ette nähtud eelnõu seletuskirjas ja on ka valminud juhend, kuidas põhiseaduspärasuse analüüsi teha, aga ometi me näeme, et sellega ei ole nii hästi, kui peaks olema. 

Põhiseaduspärasus on klassikaliselt ka see teema, mille järgimise kohta kõnealusel aastal, antud juhul 2025. aastal, sõltumatu eksperthinnang antakse, kui analüüsitakse õigusloomepoliitika põhialuste eluviimist. Selle eksperthinnangu tellib Justiits- ja Digiministeerium teaduste akadeemialt ja teaduste akadeemia ise valib selle koostajad ja korraldab seda. 

Seekord olid austatud Jüri Raidla ja Rait Maruste selle ekspertarvamuse autorid. Nad tõid väga õigesti välja, et põhiseaduspärasuse analüüs peab olema selles mõttes tervik, et kõigepealt tuleb ikkagi tuvastada, kas probleem, mida lahendatakse või mida lahendama asutakse, üleüldse sellisel kujul on olemas. 

Eksperthinnang lausa algab juhtlausega, tsiteerin: "Kuuldes sõna probleem, istub eestlane laua taha ja hakkab seadust kirjutama." Ekspertarvamuse koostajad toovad välja, et sugugi nii ei peaks see olema. Õigusloome eesmärk on ju reguleerida üksnes siis, kui mitte mingisugune muu variant mitte ühelgi moel abiks olla ei saa, alles kõige viimase abinõuna tuleks minna seadusloome juurde. Nii et põhiseaduspärasuse analüüsides me tahaks kindlasti näha rohkem seda, kas see probleem, mida hakatakse lahendama, on üldse olemas ja kas ühegi muu variandiga peale seaduse muutmise seda tõesti siis lahendada ei saa. 

Me ise vaatasime Justiits- ja Digiministeeriumile kooskõlastamiseks esitatud eelnõud üle. Me vaatasime selle pilguga üle 97 eelnõu, [põhiseaduspärasuse] analüüs oli puudulik 27 juhul ja puudus täielikult 17 juhul, kus see oleks pidanud olemas olema. [Vastavalt] 40,9% ja 25,8%. Puudustega eelnõude osakaal oli tervelt 66,7%. Nii et jätkame tagantutsitamist, et asi läheks paremaks. 

Me oleme Justiits- ja Digiministeeriumis kasutusele võtnud, olles eelnevalt sellest informeerinud teisi ministeeriume, põhimõtte, et on neli alust, mille puhul me jätame eelnõu kooskõlastamata. Oleme selle kõva ja selge häälega välja öelnud. 

Esiteks, juhul kui Euroopa Liidu õigust on võetud üle ülekullatult, rangemalt, kui Euroopa Liidu õigus ise ette näeb. See rangem ülevõtmine võib mõnikord tõesti olla täiesti põhjendatud, aga selle põhjendus peab olema väga selgelt esile toodud. Kui selline selgitus puudub, siis me ei saa kuidagi nõustuda sellise eelnõuga. 

Teine põhjus on see, kui põhiseaduspärasuse analüüs on jäetud tegemata või kui ilmselgelt ei ole see esitatud analüüs piisav. 

Kolmas põhjus eelnõu kooskõlastamata jätmiseks on see, kui eelnõu on vastuolus andmekaitse õiguse reeglitega. Kui te vaatate seda kirjalikku ministeeriumi kokkuvõtet 2025. aasta õigusloomest, siis me toome seal eraldi selgelt välja, miks on erakordselt oluliseks muutunud andmekaitse õiguse reeglitega arvestamine igas eelnõus protsessi algusest peale. See on erakordselt oluliseks muutunud seetõttu, et me elame tehisaruajastul – mitte ainult digiajastul, vaid ka tehisaruajastul. Ja andmekaitse reeglite täitmine tagab selle, et inimeste delikaatne info on kaitstud, see ei leki kuskile, see ei sattu kuskile ümber maailma tiire tegema. 

Eelmises päevakorrapunktis me käsitlesime kriminaalpoliitikat vaadates ka uusi ohte, mida õigusruum peaks adresseerima seoses küberkuritegevusega ja küberruumis, digitaalses ruumis, aset leidva inimväärikuse alandamisega näiteks. Ärgem unustagem, et riigi poolt inimeste andmete kasutamine on erakordselt suur vastutus ja andmekaitse reeglid peavad olema täie ranguse ja täie tõsidusega täidetud, mitte nii, et kuskile kirjutatakse, et me need [probleemid] lahendame kunagi hiljem. 

Ja neljas põhimõte, mida me väga selgelt rakendame, on see, et kui see halduskoormuse tasakaalustamise reegel ehk "üks sisse, üks välja" reegel on jäetud täitmata, siis me ka ei kooskõlasta eelnõusid. kokku jätsime 2025. aastal kooskõlastamata 24 eelnõu. 

Kui ma liigun edasi teiste oluliste teemade juurde, siis tegelikult Euroopa Liidu õiguse ülevõtmise [seisukohast] ilmselt saab 2026. aasta ülevaade olema parem. 2025. aastal olid meil laual veel sellised Euroopa Liidu õigusaktide ülevõtmised, mis pärinesid eelmise Euroopa Liidu komisjoni ja parlamendi tööst, mille puhul tõesti halduskoormust kasvatati. Väga positiivsena näeme, et ka Euroopa Liit on mõistnud, et ülereguleerimine takistab inimeste vabadusi, takistab vaba konkurentsi, takistab majandust ja selle arendamist. Ka Euroopa Liit ise on käsile võtnud halduskoormuse vähendamise. Loodetavasti läheb olukord tervikuna paremaks, eriti pidades silmas, et me ka uute HÕNTE muudatustega näeme ette, et ei tohi olla ülekuldamist, ei tohi Eesti inimestele seada rohkem koormust, kui me oleme Euroopa Liidus kokku leppinud. 

Äärmiselt oluline on see, et eksperdid tõid välja parlamendi, Riigikogu liikmete rolli tähtsuse ja ka selle, et Riigikogu vajab kvalifitseeritud õigusteenistust ja Riigikogu liikmed peaksid olema palju nõudlikumad õigusloome kvaliteedi suhtes ja ka tegudes väärtustama hea õigusloome põhimõtteid. 

Ma saan ekspertide hinnanguga üksnes nõustuda ja omalt poolt tuleme appi sellega, mis on nüüd juba Riigikogu menetluses: see on uus eelnõude menetlemise keskkond Sätla. Sätla on uus nimi sätete reguleerimise keskkonnale, kus on palju lihtsamini nähtav, kus muudatus tehakse ja milline see välja näeb. Muudatus ise on võimalik ka selgitusega palju selgemini kokku viia. Sätla peamine kasu peaks tekkima sellest, et inimeste kaasatus laiemalt muutub palju paremaks, palju lihtsamaks. Saab tellida eelteavitusi endale huvitavate teemade kohta ja näha palju varasemalt, et üks või teine ministeerium kaalub ühe või teise asja reguleerimist. 

Küll aga, nii nagu oli Sätla arutelus Riigikogu põhiseaduskomisjonis ka välja toodud, praeguseks on selle uue eelnõude koosloomise palju selgema, palju arusaadavama keskkonnaga liitunud kõik peale Riigikogu enda. Me väga loodame, et Riigikogu leiab ikkagi võimaluse Riigikogu liikmetele see kergem lähenemine [kättesaadavaks] teha. See kiirendaks tegelikult kogu protsessi oluliselt, kuna me kasutame Sätlas just tehnilise töö tegemiseks ka tehisaru abi. 

Samuti tasub minu arust mõelda sellele, mida eksperdid välja tõid, et hea õigusloome tava – HÕNTE nime all tuntud – me reguleerime valitsuse määrusega, aga see peaks olema seadus. Ma teadsin, et see on määrus, ja see ikkagi paneb vahest kulme kergitama, et Riigikogu liikmete võimalus kaasa rääkida hea õigusloome normistiku kujundamisel on ebamõistlikult väike. Vabariigi Valitsuse määruse puhul on Riigikogu liikmete sisendit palju keerulisem võtta kui seaduse enda puhul. 

Kokku võttes [märgiksin], et ekspertide välja toodud kõige üldisem põhimõte on see, et kui me asume ühte või teist muret poliitikutena lahendama, siis me peaksime palju laiemalt vaatama, kas selle asja lahendamiseks saaks olla võib-olla mõni teine tee kui õigusloome. See teine tee võiks olla parem kui õigusloome, seda me kipume vast kõik liiga sageli unustama. 

Kui meil on näiteks probleem, et iga kümnenda lapse puhul on mure liigse sõltuvuse pärast sotsiaalmeediast, siis nii lihtne on selle peale kohe õigusakt teha ja öelda, et lapsed enam ei tohi telefonides sotsiaalmeediat kasutada. Võib-olla sellisel juhul õigusloome ikkagi ei ole kõige õigem lahendus. Ka teadlaste hinnangutest ja analüüsidest me teame, et laste puhul on olulisem see, et neil oleks teadlikkus, et nad saaksid vaimse tervise abi, et neil oleks muude murede korral abi ja tugi. 

Ma hea meelega lugesin tänase Õpetajate Lehe juhtkirja, kus toodi välja, et tõesti, need lahendused ei ole lihtsad, aga äärmiselt oluline on Eesti [inimeste] arvates see, et me suudame terve Euroopa poolt korrale kutsuda suured sotsiaalmeedia platvormid, et nad lõpuks ometi täidaksid neid seadusi, mis juba on kehtestatud sotsiaalmeedia platvormidele. 

Ja teine mulle hästi südamelähedane teema, mille eksperdid välja tõid ja mida ei ole kunagi liiga palju korrata, on üheselt mõistetava eesti keele kasutamine nii seaduse tekstides kui ka seletuskirjades. Kahjuks ka mina olen sunnitud sageli tagasi lükkama või tagasi saatma seaduseelnõusid sellel põhjusel, et ma lihtsalt ei saa aru, mis seal kirjas on, kuigi mul on õigusteaduses magistrikraad. Kui žargoon läheb nii keeruliseks ja segaseks, et sellest ei ole võimalik aru saada, siis me oleme üle lasknud kõige põhilisemast väärtusest teenida inimesi ja pakkuda neile selliseid seadusesätteid, millest inimesed saavad aru ja mida inimesed saavad täita tänu sellele, et nad saavad sellest [tekstist] aru. 

Eesti keelt saame hoida ainult meie ise, eesti keelt saame kaitsta ainult meie ise. Eesti keel, eesti keele hoidmine, eesti keele arendamine on meie põhiseadusest tulenev kohustus. Selges keeles rääkimine ja kirjutamine ei ole mitte nõrkus, see on kindlasti tugevus. Sellega siinkohal lõpetan ja ootan küsimusi. Aitäh!

Aitäh! Teile on tõepoolest ka küsimusi. Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te peatusite oma kõnes või ülevaates ka väljatöötamiskavatsustel ja hea õigusloome ja normitehnika eeskirjal. Tahtsingi nende kahe kohta küsida. Ma saan aru, et see hea õigusloome ja normitehnika eeskiri, kui mu mälu mind ei peta, on mingi 15+ aastat vana. Kunas siis uus tuleb ja kas VTK-sid puudutav regulatsioon on ka plaanis üle vaadata?

Aitäh! Me ühe korra oleme seda nüüd üle pikkade aastate muutnud. See oli seesama "üks sisse, üks välja" reegli panemine, mis päriselt hakkas tööle. See näitab, et see regulatsioon on vajalik ja õige. Ainult soojade sõnadega ministeeriumide suunamine halduskoormust vähendama ei ole olnud tulemuslik, aga selge reegli kehtestamine on päriselt aidanud halduskoormust vähendada. Järgmine ring ongi nüüd välja minemas ja see järgmine ring puudutab Euroopa Liidu õigust. Euroopa Liidu õiguses tahame minna kuni valgusfoori põhimõtteni välja, et Riigikogu liikmetel oleks ikkagi väga selgelt näha, ega mõne sätte juures ei ole mindud ülemääraseks, ega ei ole liiga hoogu sattutud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel. Kahjuks on Eestis olnud pikka aega probleem, et me oleme Euroopa Liidu õigust ülemääraselt üle võtnud, oleme seadnud siin Eestis rangemad nõuded, kui on teistes Euroopa Liidu liikmesriikides. 

Teine muudatus on tõepoolest, nagu te õigesti välja tõite, väljatöötamiskavatsuse lihtsustamine. Väljatöötamiskavatsus peaks ikkagi teenima seda eesmärki, et kui tõesti on mure, kas see lahendus või too lahendus oleks parem, siis saaks seda ühiskonnaga arutada. Formaalselt ei ole mõtet seda teha. Ja väljatöötamiskavatsuse nõuded saab ka palju lihtsamaks teha. 

Ja kolmas osa, mida ma juba nimetasin, mis seal muutmisse läheb, on see, et oleks tagatud, et põhiseaduspärasuse analüüs oleks kõikide eelnõude puhul olemas. Meil on olemas juhend, kuidas seda teha tuleb, aga selleks, et tagada, et see tõepoolest on iga eelnõu juures olemas, me kehtestame selge nõude, et põhiseaduspärasuse analüüs oleks seletuskirjas olemas, ja toome välja, kus ja milline see peab olema. Siis on ka lihtne kiiresti vaadata, kas see on tekstis olemas või ei ole. Praegu peab seda mõnikord nagu rosinat saia seest taga ajama, kas see on äkki kuskile teksti sisse ära peidetud. 

Need on need vajadused. Ja veel me lisame, nagu ma eesti keele väärtustamisega lõpetasin, et me keeletoimetamise nõuded teeme selgemaks, et eesti keele ilu selles juriidilises rägastikus kaotsi ei läheks.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Õigusloomepoliitika põhialuste täitmise aruandest saab lisaks eelmise aasta kohta lugeda ka varasemalt kuuldud hinnanguid: regulatsioone on ikkagi liiga palju, seaduste seletuskirjad on liiga keerulised ja Euroopa Liit on aidanud kogu seda nähtuste paketti ainult süvendada. Aga eksperdid tunnustavad justiitsministeeriumi tegevust selle eest, et teie eestvedamisel on hakatud õiguslikul reguleerimisel rakendama "üks sisse, üks välja" põhimõtet. See tähendab, et koormavaid norme, normatiive on hakatud vähendama: tahad midagi uut, viskad vana minema. Kas te oskate öelda, kas see protsess jätkub, kas see võiks intensiivistuda või mis tulevik sellel on? 

Aitäh! Ma väga tänan teid nende heade sõnade väljatoomise eest! Tõepoolest, eksperthinnang tunnustab Justiits- ja Digiministeeriumit eelmisel aastal tehtu eest ja me oleme muidugi väga tänulikud, et meie pingutusi on tähele pandud. 

Ja kindlasti läheb see edasi, see "üks sisse, üks välja" põhimõtte rakendamine, sest me oleme pannud selle normiks. Me oleme pannud selle normiks! Selle üle oli suur vaidlus, et äkki piisab sellest, kui hea sõnaga öelda, et kuulge, olge kenad, ministeeriumid, ärge üle pingutage. Aga ma kasutasin toona mitu korda näidet, et viie lapse emana saan ma seda öelda küll, et kui ikkagi voodit üles ei tehta, siis tuleb norm teha: taskuraha ei saa, kui voodit pole üles tehtud. Kui hea sõna ei aita, siis tuleb norm teha. Hea sõna ei olnud aidanud halduskoormust vähendada. 

Ja siin ei saa süüdistada ametnikke. Nagu ma ka ettekandes välja tõin, poliitikutel kipub olema sageli see reaktsioon, kui inimestel on mingi mure ja selle mure lahendamine on äärmiselt keerukas, aega nõudev ja raha nõudev ning koosneb paljudest pisikestest tegevustest, paljudest eraldiseisvatest tegevustest, mis alles kokku aitavad, siis palju lihtsam on öelda, et ah, me teeme seaduseelnõu ja lahendame sellega selle mure. Ka poliitikutel tuleb ikkagi olla selle lihtsa lahenduse pakkumisel tagasihoidlikum. Ja inimestel, kes valimiskastide juurde lähevad, tasub ka seda silmas pidada, et ülereguleerimine ei aita mitte kedagi. See ei aita inimesi, ei aita ettevõtlust, ei aita palku tõsta – mitte midagi ei aita. Pigem on ikkagi abiks see, kui inimesed on vabad ja saavad vabalt tegutseda. 

Nii et see norm on HÕNTE-s paigas ja see kindlasti jääb nii, aga me veelgi täiendame hea õigusloome ja normitehnika eeskirja mitmes punktis.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Siin tuleb selgelt välja, et me oleme siin parlamendis küll seadusandjana, aga tegelikult kummitempli rollis. Seadused tulevad üha enam valitsuselt ja häda on sellega, nagu te ütlesite, et olete õigusteaduse magister, aga paiskate meile seadusi, millest te ise ka aru ei saa, need on sellises keeles kirjutatud. Ja ma küsin, miks te siis sellist kraami meile paiskate. Teil on võimalik käsi ette panna, et seaduseelnõud, millest teie õigusteaduse magistrina ka aru ei saa, meie saali ei jõuaks. Või see on lootusetu võitlus?

Ma ütlesin täiesti selgelt, et ma saadan sellised eelnõud tagasi, need ei jõua teieni. Need eelnõud, millest mina aru ei saa, ma saadan tagasi. Selle ma tõin täiesti selgelt välja.

Tiit Maran, palun!

Aitäh sellise ülevaate eest! Mulle küll tundub, et siin üks väga oluline osa jäi puudu, nimelt see osa, kuidas ikkagi kodanikuühiskond saab osaleda seadusloomes. Jah, meil on loomulikult olemas seadusloome hea tava, aga kui seda ei täideta, mis siis saab teie arvates? Ma toon teile näite metsaseadusest, mis on välja töötatud ilma väljatöötamiskavatsuseta. Seal on väga põhimõttelised muudatused sees, aga seda muudatuste osa proovitakse kodanikuühiskonna eest võimalikult palju varjata, et [ei paistaks] välja, mis seal tegelikult toimub. Ja lõpuks isegi siis, kui on mingid kooskõlastused tehtud ministeeriumide sees, siis tehakse pärast sinna juurde veel muudatusi. Muuseas, ka näiteks teie ministeeriumi koostatud eelnõus on hiljem tehtud muudatusi. Ma ei tea, kas te arvate, et sealt kõik tuleb õigesti, või tahaksite uuesti need läbi vaadata. 

Aitäh! Ma siiski [märgin] seda, et ma tutvustasin Sätlat, mis on Justiits- ja Digiministeeriumi ning Riigikantselei loodud täiesti uus eelnõude menetlemise keskkond, mis viib kaasamise ja kaasatud olemise võimalused täiesti uuele tasemele. See on äärmiselt oluline väärtus meie jaoks, et inimesed saaksid kaasa rääkida. Ma usun väga, et need inimesed, kes piltlikult öeldes põllul töötavad ühes või teises valdkonnas, on väga-väga oodatud kaasa rääkima, kuidas see asi tegelikult looduses välja näeb – ma [pean siin silmas] palju laiemalt loodust, mitte ainult metsa –, kuidas üks või teine norm tegelikus elus võiks olla, kas äkki saaks seda asja hoopis paremini lahendada või pole seda vaja üldse lahendada. 

See, et inimesed, kes vastavates kohtades töötavad, päriselt seda asja tunnevad, räägiksid kaasa algusest peale, on äärmiselt oluline väärtus. Selleks, et seda saaks palju paremini ja lihtsamini teha, me olemegi uue keskkonna Sätla loonud. Seal on võimalik tellida endale … Võib-olla paljud siin saalis viibijad on tellinud endale näiteks elektrikatkestuste teavitused mobiiltelefoni. Sätlas saab piltlikult öeldes tellida endale huvitavate teemade kohta teavitused, et vaat, siin hakatakse nüüd midagi tegema või selle eelnõuga on mingid uued arengud. Seda [on vaja] selleks, et saaks operatiivselt kaasa rääkida. 

Sätla enda regulatsioon on juba põhiseaduskomisjonis. Me muudame Riigi Teataja seadust selleks, et kõikidel kaasatutel oleks ka andmekaitse. Nagu ma enne rõhutasin, andmekaitse küsimused on väga olulised, need nõuavad alati Riigikogu otsust, kuidas ühe või teise asjaga on. See on juba Riigikogu menetluses. 

Mis puudutab seda, et eelnõusid muudetakse protsessi ühes või teises [etapis], siis ma täpselt ei tea, mida te silmas pidasite [mingi] meie eelnõu puhul, aga tegelikult ma väga tervitan, kui eelnõusid Riigikogus muudetakse. See ongi Riigikogu liikmete töö. Riigikogus peab olema arutelu – kui teile tuleb üks õigusakt, siis te vaatate seda. Ma olen kunagi olnud Riigikogu liikmena kultuurikomisjoni liige ja me näiteks põhikooli- ja gümnaasiumiseadust arutasime ligi 70 istungil ja muutsime väga paljusid sätteid. Riigikogu töö tegelikult ongi sätteid vaadata ja muuta. 

Aga ma vabandan, te ei toonud konkreetset näidet, missugust Justiits- ja Digiministeeriumi eelnõu te silmas pidasite. Võib-olla ma sain küsimusest valesti aru. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Me teame, et õigusloome puhul on hea, kui on mõju riigieelarvele välja toodud, on vastavus põhiseadusele ja [arvestatud] mitmeid muid nüansse. Siin saalis on Riigikogu liikmed valitud mingist piirkonnast ja paljud meist ei ole juuramagistri kraadiga, me ei tea kõiki nüansse. Meil puudub ülevaade, milline on mõju konkreetsele maakonnale mingi [eelnõu puhul]. Kas te olete seda arutanud või kuidas te isiklikult näete seda? Näiteks täna meil oli siin rahvaraamatukogu seaduse [eelnõu] ja tegelikult ma tunnistan, et ma seda lugedes üheselt ja selgelt aru ei saanud, kui suur mõju on sellel konkreetselt igale maakonnale töökohtade [äraviimise] tõttu. Kas oleks mingi võimalus, et õigusloomes oleks väga selgelt välja toodud mõju konkreetsele piirkonnale, et ka sealt valitud saadikud ja sealsed kodanikud saaksid parema ülevaate?

Aitäh! Kõigepealt ma rõhutan, et te saate alati nende mõjude kohta ju Riigikogus küsida, kui on konkreetse eelnõu arutelu. Mõjude kohta päriselt tulekski küsida, kui need on välja toomata. Kui te vaatate seda sõltumatut eksperthinnangut, mis on selle ülevaate juures, siis seal tegelikult pööratakse tähelepanu sellele, et õigusloome mõte on selles, et ühiskonda tuleb teenida, ühiskonnale peab midagi paremaks minema – ilma selle mõjuta ei ole mõtet konkreetset õigusloomet üldse teha. Midagi peab ikkagi paremaks minema. See on hästi oluline põhimõte, mida me kipume sageli unustama, et me ei tee formalistlikke muudatusi, vaid meil on põhjust seadust muuta ainult siis, kui midagi läheb päriselt paremaks kellegi jaoks. [Ja seejuures] ei ole võimalik asja paremaks teha väljaspool õiguslikke muudatusi. 

Nüüd, mis puudutab seda konkreetset raamatukogude näidet, siis kultuuriminister on valitsuses selgitanud, et need töökohad ei pruugi maakondadest kaduda. Tööandja nimi võib muutuda. Meil on näiteks palju Justiits- ja Digiministeeriumi töötajaid, kes tegelikult elavad ja töötavad väljaspool Tallinna, väljaspool Harjumaad. 

Ma konkreetselt sellesse teemasse rohkem sisse ei lähe, aga kindlasti saab selle eelnõu menetlemisel ja ka kõikide teiste eelnõude menetlemisel seda küsimust eraldi vaadata. See on minu arvates üks väga oluline osa Riigikogu menetluses. 

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Nagu me sellest kokkuvõttest saame lugeda, on põhiseaduslikkuse analüüsidega ikkagi endiselt väga tõsiseid probleeme. Tõsi, te tunnistasite seda ka oma ettekandes. Kokkuvõttes on ju ka öeldud, et põhiseaduslikkuse analüüs on eelnõude seletuskirjade puhul sisuliselt oluline aspekt, sest see tagab õigusloomes reaalselt eelnõude kõrge kvaliteedi. 

Kui me vaatame nüüd leheküljelt 13, siis me näeme, et 66 eelnõust, mis esitati Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks, oli ainult 22 puhul see analüüs piisav – [jutt] on üksnes nendest eelnõudest, kus see analüüs oleks pidanud sisalduma –, 27 puhul oli see ebapiisav ja 17 puudus sootuks. Ehk kokku 44 eelnõus oli see kas ebapiisav või puudus. Kui me keerame nüüd lehekülge, siis me saame lugeda leheküljelt 14, et Justiits- ja Digiministeerium jättis 2025. aastal kooskõlastamata ainult kuus eelnõu, mille põhiseaduspärasus oli [küsitav]. Ometi te selgitasite, et põhiseaduspärasuse ebapiisavus on üks kooskõlastamata jätmise aluseid. Miks te siis ainult kuuel puhul jätsite kooskõlastamata, kuigi neid kaasuseid, kus oleks pidanud jätma kooskõlastamata, oli 44? 

Aitäh! Kõigepealt, see põhimõte, mille korral me jätame kooskõlastamata, ei rakendunud päris aasta algusest. See üks meede käidi välja selleks, et saavutada soovitud tulemus, et põhiseaduspärasuse analüüs oleks olemas, ja oleks olemas vähemalt miinimumkvaliteedis. Selle juhend aga valmis alles aasta lõpu poole. 

Selle aasta, 2026. aasta tulemused on loodetavasti paremad tulenevalt nendest meetmetest, mis me oleme kasutusele võtnud. Ja üks on tulemas veel, see HÕNTE muutmine. 

Samal ajal tuleb silmas pidada ka seda, et sinna vahele jääb üks hall tsoon: eelnõu koostaja ütleb, et tema põhiseaduspärasuse analüüs on lihtsalt suurepärane, aga Justiits- ja Digiministeerium vaatab, et vast ikka nii hea ei ole. Nagu me teame, kus on kaks juristi, seal on kolm arvamust. Kindlasti on ka sellist osa, kus hinnangu andjaks jääb Riigikogu. Me näeme ka viimase aja menetlustest, et erinevatel instantsidel võib olla erinev hinnang sellele, mis see põhiseaduspärasuse aspekt konkreetselt juhul täpsemalt on, kas see on niipidi või naapidi. Ja me näeme ka Riigikohtu otsustest, et sageli on sealgi eriarvamused põhiseaduspärasuse hindamisel. 

Nii et päris sellist olukorda, kus kõik eelnõud, kus põhiseaduspärasuse analüüs ei ole piisav, lükatakse tagasi, [olema ei hakka], sest sageli on palju erinevaid arvamusi. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Võib-olla see küsimus ei ole täpselt punktikohane, aga te kindlasti saate sellele vastata. Paar päeva tagasi juhtisid Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu esindajad tähelepanu sellele, et tasuta õigusabi eakatele ja üldse tasuta õigusabi kättesaadavus on oluliselt halvenenud. Varasemalt oli võimalik ikkagi madala sissetulekuga inimestel saada seda paar tundi [nõu] ja lisaks eakatel oli võimalik reaalse inimesega kohtuda. Need õigusrobotid ja mingid teabepäevad, mis nüüd 2026. aastal teie valitsemise ajal on rakendunud, kaugeltki seda ei asenda. Mis plaan teil selle kogemuse pealt on? Tegelikult seda teenust oleks siiski vaja.

Aitäh! Kõigepealt ma alustan sellest, et ühe õigusnõustaja asendamine teabepäevadega oli kokkusaamisel pensionäride ühendusega meie ühine [otsus]. Oli järeldus, et seda on mõistlikum teha. See pakub lisaks õigusnõustamisele ka sotsiaalse koosviibimise võimalusi ja abistab inimesi, kes võib-olla ise ei julge ühe või teise murega pöörduda. Nii on lihtsam neid vastuseid saada. 

Samal ajal, kui me vaatame eakate pöördumisi, siis väga paljud nendest on kaetud selle osaga, kus inimeselt inimesele nõustamine jätkub. Eesti Puuetega Inimeste Koja puhul teenus jätkub täies ulatuses. Ja teiseks, kui mõnel eakal on mure, et ta ei oska selle õigusnõustamisrobotiga hästi suhelda või tal pole isegi seadet, kus seda kasutada, siis meil on olemas suurepärane rahvaraamatukogude võrk. Rahvaraamatukogudes inimesi abistatakse ka sellega. Tasub minna oma küla raamatukokku ja sealt nad saavad selle teenuse kätte. Lisaks ma rõhutan üle, et kõikidel ministeeriumidel on kohustus inimesi aidata oma haldusala õigusküsimustes, seejuures ka inimeselt inimesele nõustamisega. 

Nii et tegelikult, kui me vaatame senist tasuta õigusabi [seisu], siis peamised mureküsimused on vahepeal muudes kohtades juba lahendatud. Näiteks meil on omavalitsuste juures võlanõustajad, kes annavad tasuta nõu. Eakatel soovitan näiteks testamendi tegemiseks pöörduda notari poole. Notarid tulevad ka koju ja nende kojusõidutasu on, kui ma õigesti mäletan, ainult 3,5 eurot. See on jäänud vist eelmisest sajandist ja loodetavasti me jõuame selle praeguse Riigikogu koosseisuga ära tõsta. Nii et kõige kindlam viis, kui ei tea, kuidas abi saada, on minna raamatukokku ja küsida, kuidas seda abi leida. 

Kasutan teie küsimust ära ka selleks, et teha väike reklaamipaus. Me ootame just praegu kandidaate 12 kategoorias erinevate digiauhindade andmiseks. Seda just väga laialdaselt ühiskonnas, et tunnustada inimesi, kes aitavad näiteks neid inimesi, kellel ei ole endal seadmeid ega mobiiltelefoni, aga kes siiski digiühiskonna teenuseid ju vajavad. Me neid inimesi tõesti tahame eraldi tunnustada. Me loodame, et sellest tuleb iga-aastane traditsioon, et me [avaldame] neile austust, [näidates, et] me peame nendest inimestest lugu ja selle kaudu ka teavitame ühiskonda, et digiühiskonna teenused on mõeldud kõigile, ka neile, kellel endal ühtegi seadet ei ole. Just rahvaraamatukogud on see peamine kontaktpunkt. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Te olete mitu korda – seda on teinud ka peaminister Kristen Michal – reklaaminud tehisaru kasutamist, sealhulgas õigusloomes. Samas, kui me vaatame ekspertide arvamust, siis nad ei ole mitte kuskil maininud, et tehisaru võiks kuidagi parendada õigusloome kvaliteeti. Mina isiklikult ka mitte kuidagi ei saa nõustuda sellega, et tehisaru võiks olla õigusloome ettevalmistamise juures. 

Aga ma tahan küsida, kui paljud nendest eelnõudest, mis on järjest tulnud, olgu justiitsministeeriumist või teistest ministeeriumist, tegelikult on koostatud tehisaru abil. 

Aitäh! See küsimus teeb mulle suurt rõõmu, sest ma saan rääkida ühest väga olulisest teemast. Sätlas on ette nähtud tehisaru kasutamine mitmes etapis. Kõige esimeses etapis me ikkagi ei eelda, et tehisaru parandab õigusloome kvaliteeti. Õigusloome kvaliteeti saavad ikka parandada inimesed. Aga mida tehisaru aitab väga hästi teha, on see, et tehisaru aitab lolli tööd vähemaks võtta. 

Selles kõige esimeses etapis läheb kaks asja kohe paremaks. Esiteks, kui teile tuleb täna eelnõu või kui inimesed, kes on kaasatud eelnõude menetlusse, näevad eelnõu, kus on näiteks punkt 3, et muuta §-s 27 – ma ütlen täiesti juhuslikult – sõna "ja" ja kirjutada selle asemele sõna "või". Sellega see säte lõpeb. Nüüd sa pead üles otsima selle seaduse praegu kehtiva teksti, siis sa pead üles otsima selle paragrahvi ja siis pead hakkama nuputama, mida selle "ja" asendamine sõnaga "või" tegelikult tähendab. Ja siis sa pead näpuga taga ajama, kus see koht on seletuskirjas. Ja kui sa kõik selle töö oled ära teinud, siis sa oled juba täiesti kustunud, sellepärast et sa pead nägema nii palju vaeva tehnilise tööga, et aru saada, mida [muudatus] tegelikult tähendab. 

Sätlas muutub see, et esiteks sa näed seaduse terviktekstis, kus see paragrahv on ja milline see uus tekst tervikuna välja näeb, kui seal sõna "ja" on asendatud sõnaga "või". Lisaks, kui sa oled ametnikuna seda eelnõu teinud, sa oled selle "ja" seal "võiga" asendanud, siis tegelikult tehisaru loob automaatselt selle eelnõu teksti. Ehk sisulise töö teeb inimene, aga vormistuse teeb tehisaru. 

Me vaatasime, et ainuüksi meie ministeeriumis hoiab see aastas kokku ligi 2000 töötundi, ainuüksi selle vormistamise andmine tehisarule. Tehisaru saab globaalsete analüüside järgi õigusvaldkonnas siiski väga hästi kasutada just nimelt tehniliste tööde tegemiseks, sest õigus on suletud süsteem, see on normipõhine süsteem. Ja need normid peaksid inimesele olema tervikpildis arusaadavad, nad on üksteisest sõltuvad, üksteise suhtes süsteemselt esitatud. Selle süsteemsuse järelevalve on ka üks neid ülesandeid, mida Justiits- ja Digiministeerium täidab, aga selles osas on tehisaru platvormid päris võimekad. Kuna õigusaktid on ka avalikud tekstid, siis tegelikult on ka Eesti advokaadibürood öelnud, et nad nooremjuriste enam ei palka, kuna selle töö teeb ära tehisaru. 

Õiguskomisjonis selle dokumendi arutelul tuli küsimus, kui palju on Euroopa Liidus üldse õigusakte kokku. Päris täpset numbrit ma ei mäleta, aga suurusjärk on vist 30 000 kandis. Ja kui me mõtleme, et õigusakte on Euroopa Liidus umbes 30 000, siis mõelge, kui palju hoiab aega kokku, kui saab tehisaru abil leida sealt just vajalikku säte kiiresti üles. 

Nii et tehisaru kasutamise eesmärk on hoida kokku inimeste aega lolli töö tegemisel ja anda inimestele rohkem mõtlemisaega tõesti paremaks õigusloomeks.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Te viitasite ettekandes iseenesest õigele põhimõttele, et alati ei ole iga mure lahendus seadusandluse või õigusruumi muutmine. Aga oleme ausad, Riigikogu töö on seadusandluse elluviimine ja paratamatult on ka Eestis seadustes päris palju kohti, mis vajavad kohendamist ja täiendamist. Te viitasite sotsiaalmeedia näitele, et see ei ole sellise lahenduse koht. Ma arvan teiega selles mõttes vastupidi, et [seadustes on] päris palju kohti, mis puudutavad küberohtusid, mis puudutavad juba viidatud erinevate võltsingute, sealhulgas seksuaalse sisuga võltsingute edastamist sotsiaalmeedia ja interneti kaudu. Need on [teemad], mis tuleb Riigikogul seadusandlikult ära reguleerida, ja [need teod] selgelt kriminaliseerida. Teie ettekandes oli juttu ka sellest, et paljud karistused juriidilistele isikutele on ajale jalgu jäänud. Tegelikult on ka need kohad, kus tuleb seadusandlust korrastada. Ma ei saa teiega päris nõustuda, et seadusandlus ei ole siin lahendus. 

Minu küsimus teile ongi, miks on väga paljud sellised otsused, sealhulgas ka Riigikogus tehtud otsused, [tegemata]. Seadusandlikud algatused on jäänud valitsusest tulemata nii selles küsimuses, mis puudutab sotsiaalmeediat, kui ka …

Teie aeg!

… teie eelmises ettekandes viidatud juriidiliste isikute sanktsioonide [küsimuses].

Kiire vastus. Esiteks, ma rõhutasin, et õigusloome ei ole alati lahendus. Mõnikord loomulikult on. Teiseks, oluline on siinkohal rõhutada, et identiteedivõltsingud on juba praegu karistatavad, seal ei ole õigust vaja muuta. Ja kolmandaks, need konkreetsed näited, mis ma tõin. Üks on läbinud väljatöötamiskavatsuse ja trahvide kohta me tegime eelmine aasta suure analüüsi, sealt edasi liigumegi õigusloomega.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Minu küsimus on teie kui justiits- ja digiministri suhtumises ja printsiibis. [Mida ikkagi teha,] kui tulevad eelnõud, kus on, nagu me oleme ka rääkinud, võib-olla põhiseaduspärasuses nurki lõigatud, kus selle analüüs ei ole piisavalt põhjalik või ei ole seda üldse tehtud? [Samuti on] olukordi, nagu meil on metsaseaduse puhul, kus kaasamine on, võib öelda, näiline, sest kui eelnõu saadetakse ühel päeval ja järgmisel päeval juba palutakse arvamusi, siis see ei ole hea õigusloome, see ei ole hea kaasamine. Mida teie kui justiits- ja digiminister sel juhul teete? Kas te ütlete valitsuses väga selge ja kõlava häälega, et kuna eelnõu ei ole hea õigusloomega kooskõlas, siis ma jään eriarvamusele? Või milline on teie üldine lähenemine sellistes küsimustes?

Aitäh! Ma nimetasin neli [põhjust], miks me ei kooskõlasta eelnõusid. Mis puudutab konkreetselt metsaseadust, siis valitsuse arutelul ma tõin välja selle probleemi, et see on üks näide selle kohta, et füüsilistele ja juriidilistele isikutele on trahve erinevalt määratud. See tuleb kindlasti vähemalt Riigikogu menetluses õigeks saada. Seal on seal probleem. Ei saa olla nii, et üks ja sama tegu on füüsilise isiku puhul kuulutatud piltlikult öeldes hirmsaks roimaks, juriidilise isiku puhul on aga tegu nagu jalutuskäiguga kevadisel aasal. Kas üks või teine karistus, aga nad peavad olema ikkagi ühtemoodi määratletud, kui tegemist on ühte ja sama tüüpi teoga.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te nentisite tõesti väga sirgeselgselt meie kolleegi küsimusele vastates, et kui teie ei saa eelnõust aru, siis te saadate selle tagasi ja siia saali see ei jõua. Andre Hanimäe küsimusest tuleneb, et tegelikult HÕNTE-s on lisaks heale keelele ja arusaadavusele veel väga palju printsiipe. 

Minule näiteks kaasamise puhul valmistab muret see, et kaasamine on sageli formaalne, mitte sisuline, ja huvirühmad ei saa kaasa rääkida. Kas te sama sirgeselgselt saadate tagasi eelnõud, nii et need ei jõua siia saali, kui need ei ole huvirühmadega läbi räägitud, kui ei ole antud mõistlikke kooskõlastusaegu? Kui tõesti eelnõu saadetakse välja 23. detsembril ja 27. detsembriks küsitakse tagasisidet 100 lehekülje kohta, siis väga paljud organisatsioonid ei ole võimelised väikese tööjõuressursi juures seda vastust andma. Ma ei räägigi juba kõlanud metsaseaduse näitest, kus tõepoolest tuleb avaldada arvamust eelnõu kohta, mida pole osapooltele avalikuks tehtud. Kuidas teie sellises olukorras käitute?

Aitäh! Ma tõin välja need neli põhimõtet, [millest lähtudes] me ei kooskõlasta. Kaasamise sisuline hindamine jääb minu hinnangul Riigikogule. Nagu te ise oma küsimuses väga õigesti välja tõite, see kaasamine võib olla formalistlik. Võimalust seda hinnata meil ei ole. Statistiliselt läks eelmisel aastal kaasamiseks antud aeg paremaks, see oli statistiliselt pikem. Loomulikult olukord ideaalne ei ole, aga ka Riigikogu komisjon saab väga palju head tööd ära teha.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid, kes siia saali on veel jäänud! Jaa, õiguspoliitika on midagi sellist, mida me peame jälgima igapäevaselt. Me tegelikult ju teame, et õigus [jookseb alati elule järele] ja reageerib tagantjärele. See on täiesti normaalne, see on alati niimoodi olnud ja vist on ka tulevikus, aga me võiksime vähemalt võtta eesmärgiks, et me jookseme eluga kaasas. Ja üldiselt minu kõige parema teadmise järgi rikkust ei teenita mitte [sellest olenevalt], kui palju norme keegi kuskil kirjutab. Kõik oleneb sellest, kui selgesti need normid on sõnastatud ja kirja pandud, kui hästi need vastavad ühiskonna ootustele ja kas neist on kui mitte lihtne aru saada, siis vähemalt mõistlikult pingutades. 

Bürokraatia vähendamine on raske tee, aga sellega tuleb meil tegeleda järjepidevalt. Mulle see suund meeldib. Ka minu hinnangul me Eestis võib-olla ei ole seda kõik tähele pannud, aga me kipume või kippusime kogu aeg üle reguleerima. Mul on hea meel, et nüüd ikkagi ka minister ja ministeerium sellele tähelepanu juhivad. Loomulikult, bürokraatia vähendamine on oluline teema. Ja see ei ole ainult Eesti teema, sellele peab mõtlema ka vähe laiemalt. 

Ma mäletan, et kui ma olin justiitsminister ja me saime Luksemburgis kokku Saksa justiitsministriga – meil oli kahepoolne kohtumine –, siis oli seesama teema üleval. Isegi rikas Saksamaa, kellel on riigiaparaat tunduvalt suurem kui meil, oli sellega hädas. Kui Saksa justiitsminister kuulis, mitu inimest meil tegeleb Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega, siis ta haaras kahe käega peast kinni ja ütles, et see ei ole võimalik. Neil on ikka rohkem, kui pehmelt öelda ja niimoodi väljendada. 

Aga ma tahaksin rõhutada seda, et mulle kindlasti meeldib see mõte, et me peame tugevdama Riigikogu õigusteenistust. Me oleme siin läbilõige ühiskonnast ja peame vastu võtma õigusakte. Meie õigusteenistus peab olema mitte ainult meid teenindav, vaid ikkagi sisuliselt aitav. Sellele juhtisid tähelepanu ka Rait Maruste ja Jüri Raidla. Nemad ütlevad niimoodi, et parlament vajab head ja kõrgelt kvalifitseeritud õigusteenistust, millel on võimekus ja valmidus esindada professionaalset õiguslikku positsiooni mis tahes riigielu küsimuses ja seda rahvaesindajatele edastada. Mul on väga raske sellega mitte nõustuda. 

Teine või kolmas asi, mis ma tahtsin öelda või millele tähelepanu juhtida, on meie õiguskeel. Sellest on siin aastaid räägitud. Kui tavaline inimene loeb meie seadusi, siis ega ta väga kaugele ei jõua. Mõnikord on mul omalgi raske, kuigi mul on vastav haridus ja võiks aru saada, aga ikkagi raske on. Ka sellele on oma ettekannetes tähelepanu juhtinud nii õiguskantsler kui ka härra Maruste ja härra Raidla. Ja seda me peame arvestama. Kirja pandud õigus peab olema üldjoontes loetav ja mõistetav igale Eesti Vabariigi valimisõiguslikule inimesele. Ma arvan, et selle lausega on raske mitte nõustuda. 

Lõpetuseks, ma lihtsalt markeerin tehisaru [teemat]. Mina olen täiesti veendunud, et meeldib see meile või mitte, aga tehisaru on tulnud, et jääda. Me peame ajaga kaasas käima. Kui me seda ei tee, siis me jääme arengus maha ja seda me ju ei taha. Meie väike Eesti võiks ikkagi olla valmis selleks, et tehisaru oleks meile abimees, mitte meie eest mõtleja. Loomulikult tulevad seal erinevad andmekaitseteemad mängu, aga me ei saa selle taha pugeda, et me ei saa tehisaru kasutada, kuna meil andmekaitse ei luba. Aitäh teile!

Aitäh! Kuna meil on veel üsna vähe aega jäänud, siis ma võtan juhataja vaheaja neli minutit. Istung on lõppenud.