Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 11. töönädala kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks registreerus 66 Riigikogu liiget, puudub 35. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Signe Riisalo, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Olen teie ees, et üle anda sotsiaalkomisjoni algatatud eelnõu. Me tegime selle otsuse eile, 14. aprillil ja see puudutab arstide endale retsepti kirjutamise õigust. Tegemist on probleemi lahendamisega, mis lahvatas meil eelmise aasta sügisel, kui senine praktika, kus arstid said endale retsepte ise kirjutada, muutus päevapealt. Selleks, et anda arstidele võimalus endale erilistes olukordades ravimeid kirjutada, selline piiratud õigus neil olema saab. 

Oluline on selle eelnõu juures mainida seda, et arstile, kes endale ise ravimi kirjutab, tervishoiuteenuse osutamise lepingu [kohustust] ei teki, samamoodi vastutuskindlustuse kaitset ei teki. (Hääled saalis.) Ja me jätame ka õiguse … (Juhataja helistab kella.) Härrad tagapool! Ja me jätame võimaluse, et sotsiaalminister saab anda määruse, millega ta kehtestab ravimite loetelu, mille puhul me leiame, et riskid oleks liiga kõrged. Neid endale välja kirjutada ei saa. Eelnõu on esitatud elektrooniliselt. Aitäh!

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma annan üle arupärimise viienda parvlaeva tehniliste valikute ja sellega kaasnevalt saarte toimepidevuse tagamise kohta. 

Nimelt oleme siin taristuministriga pidanud mõnda aega kirjalike küsimuste raames kirjavahetust seoses riigi valikutega viienda parvlaeva tehniliste kriteeriumide osas. Me teame tänaseks, et uue parvlaeva hange on nii-öelda edukaks kuulutatud ja õige pea peaks minema lepingu sõlmimiseni. Aga õhus on väga mitmed merendussektori enda tõstatatud küsimused, mis puudutavad seda, kas täiselektriline laev arvestab kogu meie liinivõrkude vajadust, sealhulgas [võimalikku] sellega asendamise vajadust Hiiumaa ja mandri vahel, ning millised on tagajärjed sellel valikul, et uuel laeval on jääklassi oluliselt alandatud. Me nägime alles möödunud talvel, et kuigi aastaid on jää meid hoidnud, elame siiski kliimas, kus jääolud võivad saartega ühendust mõjutada. 

Ühesõnaga, tekibki väga palju küsimusi. Millest lähtuvalt on need kaalutlused tehtud? Kas järeleandmised laeva tehnilistes tingimustes on eelkõige eelarvesurve tõttu või on riigil päriselt nägemus ja plaan, kuidas saartega parvlaevaühendust korraldada? Ja kas suudetakse ette näha ainult üks hange? Igal juhul jääme ootama ministrilt täpsemaid vastuseid. Aitäh!

Lauri Laats, palun! (Lauri Laats: "Mul on kaks arupärimist.") Kaks korda kaks [minutit]. Ütle, kui sa esimese lõpetad, siis paneme uuesti aja käima.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna me sooviksime Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt üle anda arupärimise Eesti elanike turvatunde vähenemise ja riigi julgeolekupoliitika kohta. Meil just toimus infotund ja ma vaatasin, et lugupeetud peaminister läks päris hea tujuga siit minema, vaatamata sellele, et inimeste turvatunne on Eestis vähenenud, ja päris tublisti. 

Riigikantselei tellimusel 2026. aasta märtsis läbi viidud uuringu kohaselt on Eesti elanike turvatunne märgatavalt vähenenud. Vaid 38% vastanutest leiab, et Eesti riik võib end turvaliselt tunda. See on viimase kolme aasta madalaim näitaja. Samal ajal on inimeste ärevus kasvanud, [seda tunneb varasema] 34% asemel 39% ning muret energiavarustuskindluse pärast tunneb 58% asemel lausa 71%. Tegelikult uuringud näitavad, mida inimesed tunnevad, kuidas nad ennast tunnevad, ja eks see peegeldab igapäevast poliitikat, mida siin püütakse ellu viia. Ja sellest lähtuvalt me soovimegi esitada seitse väga põhjalikku küsimust. Loodetavasti leiab peaminister õige pea aega, et tulla ja vastata nendele. Aitäh!

Nüüd, teine arupärimine puudutab meie majandusolukorda ja on samuti suunatud peaminister Kristen Michalile. See puudutab ekspordi vähenemist ja selle mõju majandusele. Viimaste näitajate kohaselt, mida kajastavad statistika värsked andmed, on Eesti eksport vähenenud võrreldes eelmise aastaga 8%. 8%! See on suur number, mis [mõjutab] meie SKP-d ja lähtuvalt sellest loomulikult ka riigieelarve sissetulekuid. See on muret tekitav. Ma saan aru, et nii nagu väga paljud siin käinud ministrid ütlevad, me oleme raskes olukorras. Ka peaminiser kinnitab alati, kui soovib esineda, et me oleme raskes geopoliitilises olukorras, meil käib Ukraina sõda ja nii edasi. Aga Läti ja Leedu asuvad tegelikult geolokatsiooni poolest sarnases kohas. Täpselt samamoodi on nemad mõjutatud globaalsest poliitikast ja sellest olukorrast, mis on praegu Ukrainas, ehk siis Ukraina sõjast. Aga nendel ekspordimaht suureneb, meil ekspordimaht väheneb. Sellest lähtuvalt me soovimegi aru pärida ja esitame kuus väga põhjalikku küsimust. Loodame, et peaminister leiab aega õige pea tulla ja vastata nendele küsimustele. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja kolm arupärimist ning juhatus otsustab nende edasise menetluse vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Läheme tänase päevakorra juurde.

Tänane esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 798 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Maido Ruusmann, palun, Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Auväärt istungi juhataja! Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Selle liiklusseaduse muutmise näol on kahtlemata tegemist majanduslikult kasuliku, keskkonda hoidva ja liiklusohutust suurendava muudatusega. 

Ma lühidalt võtan kokku, kuna menetlus on juba jõudnud lõpphääletuseni, mis see muudatuse sisu siis on, kui me laseme Eesti maanteedele – küll jah, vaid teatud maanteedele esialgu – pikemad veokid 60 tonni massiga ja 25,25 meetri pikkusega. See on just see muudatus, mis tõstab veokulude efektiivsust. Ühe pikema autorongiga saab vedada kuni veerandi võrra rohkem kaupa, mistõttu on vaja vähem sõite, vähenevad kütuse-, aja- ja tööjõukulud. See [on eriti oluline] praegusel ajal, kui kütuse hinnad on väga-väga kõrged. See pärsib meie transpordiettevõtete konkurentsivõimet ja mitte ainult transpordiettevõtete. Tegelikult selle muudatusega paraneb Eesti ettevõtete üldine konkurentsivõime, sest kui transpordikulud vähenevad, siis väheneb ka toodete omahind ja konkurentsivõime tänu sellele suureneb. Ka autojuhtide puudus on sektoris suur probleem ja kui on vähem autosid ja vähem juhte vaja, siis see annab sektorile leevendust. 

Ja pikas vaates, nagu ma enne ütlesin, peaks ka liiklusohutus seeläbi suurenema, kui me lubame pikad autorongid teedele. Kui liigub vähem raskeveokeid, sellepärast et veokid on pikemad, siis peaks ka liiklusohutus paranema. [Kaasneb ka] keskkonnamõju: vähem autosid, vähem põletatud kütust ja [väiksem] keskkonnajalajälg. Ei saa jätta mainimata sedagi, et pikad autorongid on juba ammu lubatud Skandinaavia riikidest naabrite teedel ja ka Lätis. 

Nii et eriti praegusel heitlikul ajal kahtlemata positiivse mõjuga liiklusseaduse muudatus. Kutsun üles kõiki selle poolt hääletama. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma tahan ka tänada. Üks mõistlik otsus üle pika aja siin saalis. Sellest on pikalt räägitud ja ma loodan, et selle otsuse vastuvõtmisel ja selle seaduseks saamisel lõpetatakse teede peal lollused ära. Viimasel ajal on meil suurtele maanteedele ehitatud selliseid ringteid, kust need tänasest lubatavad pikad autod küll läbi ei saaks. Me näeme neid kohti ka Jõgeva kandis. Alles hiljuti ehitati üks ringtee ümber, sest ka ühe järelkäruga ei olnud võimalik seal ringi peal mõistlikult sõita ja see muutus ohtlikuks. Nii et väga hea otsus, seda on meie vedajad oodanud üle kümne aasta. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, sõnavõtt kohapealt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel.

Aitäh! Ma ühinen samuti heade kolleegidega. Ma arvan, et see ongi õige asi, õige tegu. Lihtsalt kogu selle protsessi juures tekib küsimus, et pikalt-pikalt, lausa kümme aastat, nagu hea kolleeg Aivar ütles, tuli ministeeriumilt selge sõnum, et sellist seadust ei saa rakendada. Nüüd miskipärast, kuigi taristu ei ole meil suuresti muutunud, vaata et taristusse on veelgi vähem investeeritud, võetakse see õige otsus vastu. Selle üle on ainult hea meel. Aga tekib lihtsalt küsimus, mis siis kõik need kümme aastat vahepeal tehti ja mispärast oli selline vastupanu ministeeriumi ametnike poolt. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 798 lõpphääletus ja seda teeme peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 798. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt oli 71 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud. 

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on sotsiaalkomisjoni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu 838 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Reili Rand Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma usun, et siin saalis ei tule kellelegi üllatuseks numbrid, millele oleme siin korduvalt tähelepanu juhtinud. 59% varadest kuulub 10%-le Eesti inimestest. See tähendab seda, et me oleme Euroopa riikide seas üks suurima ebavõrdsusega riike. Ja paratamatult, kuna kõnealuse [pere]hüvitise seaduse ja vanemahüvitise puhul on tegemist asendussissetulekuga, kandub ebavõrdsus üle ka vanemahüvitise süsteemi. 

Ma ei ole sugugi kindel, et kõik meist siin saalis kujutavad ette, mida tähendab lapse kasvatamine, kui sinu sissetulek on täna muudetava eelnõu kohaselt 946 eurot kuus. 946 eurot kuus! Vanemahüvitise süsteemi kohase ebavõrdsuse vähendamiseks on asjakohane pidada arutelu selle üle, millised on meie võimalused tõsta [hüvitise] alammäära kiiremas tempos, kui seda tänane miinimumpalga tõus võimaldab. On oluline luua madalama sissetulekuga peredele reaalne turvavõrk, mis vähendab laste vaesusriski ja pakub vanematele vajalikku kindlustunnet. 

Alles hiljuti me nägime Keskerakonna ettepanekut, et lahendus võiks olla see, et tulevikus saavad vanemahüvitist kõik lapsevanemad ühe puuga ehk kõigile üks ja sama summa. Esmapilgul võib see tunduda isegi samm õiges suunas, aga ettepanek kõigile võrdset vanemahüvitist maksta käsitleb õiglust laste heaolu tagamisel liiga kitsalt. See jätab arvestamata, et vanemate rollid ja võimalused ei ole võrdsed. Me teame, et praegu langeb suur osa laste kasvatamise ja koduse elu korraldamise vastutusest eelkõige naistele. See mõjutab otseselt nii naiste töövõimalusi, sissetulekut kui ka valmisolekut lapsi saada. Kui pere loomine tähendab ühele vanemale ebaproportsionaalselt suurt koormust, siis pelgalt rahaline võrdsustamine ei lahenda probleemi. 

Uuringud on tõendanud, et võrdne kodutööde jaotus on seotud kindlama kavatsusega saada teine laps ning lapsehoolduse võrdne jaotus on seotud kavatsusega saada kolmas laps. Alles mõne aasta eest arvutati kokku, mis suurusjärgust me võiksime rääkida vanemate, eelkõige naiste tehtava tasustamata hooletöö puhul. Ma pean ütlema, et see number võiks meid kõiki panna väga tõsiselt mõtlema. See on suurusjärgus 5–9% meie sisemajanduse kogutoodangust. See tähendab seda, et lapsevanemlus peab olema mõlema vanema vastutus, mistõttu me peame vältimatult rohkem rääkima ka meeste rollist. Kui isad võtavad suurema rolli vanemahüvitisega kaetud perioodil ja osalevad aktiivselt laste kasvatamises, paraneb nii perede toimetulek kui ka laste heaolu. See loob ka naistele paremad võimalused töö- ja pereelu ühildamiseks ning vähendab ebavõrdsust ja tööalast diskrimineerimist. 

Üks lahendus võikski olla see, et pikendada vanemahüvitise isadele üle kandmatuna broneeritud aega. See annaks isadele reaalse stiimuli võtta suurem roll lapse kasvatamisel ning aitaks peredes vastutust tasakaalustatumalt jagada. Samuti tuleb tugevdada järjestikuste sündide [toetamist]. Me esitasime möödunud aasta kevadel Riigikogu menetlusse eelnõu, et kui perre sünnib järgmine laps vähem kui kolmeaastase vahega, siis selleks, et pere rahaliselt ei kaotaks, tuleks suurendada vanemahüvitist koos keskmise brutopalga tõusuga. Tollal valitsuserakonnad seda ettepanekut ei toetanud, kuid nüüdseks on ka Reformierakond jõudnud selle idee endale sobivaks mõelda. Asjakohane oleks vähemalt see eelnõu, millele tõenäoliselt siit saalist leiab toetust võib-olla isegi kõikidest fraktsioonidest, ka päriselt töösse anda ja esimesed sammud perede heaolu ja turvatunde kasvatamiseks ära teha. 

On tõsi, et majanduslik ebakindlus on jätkuvalt kõige olulisem sündimust mõjutav tegur. Elukalliduse kiire kasv, majanduslik surve ning turbulentsest välispoliitikast tulenevad julgeolekuohud on loonud olukorra, kus paljud pered ei tunne end tuleviku ees kindlalt. Eestis on lapse saamine üha enam seotud majandusliku võimekusega. 

Uuringud näitavad, et suurema sissetuleku ja kindla töökohaga inimestel sünnib Eestis rohkem lapsi. Samal ajal on oluline rõhutada, et üksnes toetuste tõus ei aita laste saamist ergutada, kui samal ajal ei tegeleta ka muude [mõjuritega]: kas on võimalik leida taskukohane eluase, kas lastehoid on kättesaadav, kas töökoht on stabiilne ja palk piisav ning kas ühiskond tervikuna pakub turvatunnet. Seega, rahalised toetused ei ole imeruhi, need on vajalikud, aga neist üksi ei piisa. 

Ehk siis tänane eelnõu on kindlasti eelnõu, mida tuleb toetada, kuid kui me räägime Eesti tulevikust, Eesti laste ja perede heaolust, siis on minu üleskutse meile kõigile, et palun suurendame ambitsiooni perede heaolu tagamisel. Ja eelkõige kutsun üles valitsuserakondi: hakkame lõpuks tegutsema! Uskuge mind, toetust perede heaolu suurendamiseks on võimalik leida üpriski laialt üle välja. Aitäh teile! 

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed ja kõik, kes meid interneti teel jälgivad! Antud juhul on tegu perehüvitiste seaduse muudatuste menetlemisega, mis on suhteliselt tehnilist laadi, aga kahtlemata on meil vajadus just sisuliste muudatuste järele. Kahjuks vot neid sisuliste muudatustega eelnõusid valitsuse poolt algatatuna meie siin Riigikogu saalis ei ole veel näinud. Tegelikult meie lastega pered vajavad selle kindlustunde taastamist, mis on viimase kolme aastaga erinevate negatiivsete otsustega ära võetud, muu hulgas ka tulenevalt üldisest riigi majanduslikust olukorrast. Seda on näha ka sündide arvu pealt. Meil on aegade kõige väiksem sündide arv.  

Vaatasin järele, ka selle aasta esimese kahe kuu andmed on juba väljas. Isegi võrreldes eelmise aastaga on nii jaanuaris kui ka veebruaris sündinud vähem lapsi. Mida see kokkuvõttes Eesti jaoks tähendab, kui sündide arv jääbki 9000 juurde ja langeb veelgi? Mingit garantiid ei ole, et isegi see 9000 [püsib], sest me näeme, et sellel aastal on jällegi arvud väiksemad.  

See tähendab Eesti jaoks järgmise 25 aastaga miinus 200 000 inimest. Need on kõik meie potentsiaalsed üliõpilased, meie teadlased, meie sportlased, meie ettevõtjad – kõik, kes jäävad täna sündimata ja kelle võrra saab Eesti olema vaesem. Majandus ja kogu meie kultuurielu hakkab selle läbi kannatama. Me juba täna näeme, kuidas lasteaiarühmasid vähendatakse, lasteaedu pannakse kinni. Järgmisena jõuab see laine koolidesse, ülikoolidesse, tööturule ja nii edasi, riigikaitsesse sealhulgas. Nii et see on väga tõsine probleem ja sellele ei ole valitsus siiamaani nende aastate jooksul reageerinud, kuigi ammu oleks pidanud.  

Nüüd on meedias olnud esimesed positiivsed signaalid. Üks valitsuserakond on märkinud, et nad vähemasti kolme vanemahüvitist puudutavat muudatust toetaksid. Üks nendest on järjestikuste sündide korral vanemahüvitise suurendamine. Vastava eelnõu – arvestades, et Reformierakond seda mõtet toetab – andis Isamaa sisse eelmisel esmaspäeval. Ma loodan, et see tuleb nüüd kiiresti menetlusse, sest sellele, ma usun, on siin Riigikogus väga laialdane toetus. 

See on muudatus, mida teadlased on väga kaua välja toonud, viidates, et see on vajalik. Lühidalt kokku võttes tähendab see seda, et kui saadakse mitu last järjest ja vahepeal ei töötata või töötatakse väga lühikest aega, siis iga järgneva lapsega saadakse ikka sedasama vanemahüvitist, mis esimese lapsega. Kui me arvestame, et meil on alates 2021. aastast tööturul toimunud palgakasv üle 40%, siis on ilmselge, et see vanemahüvitis, mida maksti esimese lapse eest, on ajale jalgu jäänud, kui saadakse juba teine või kolmas laps.  

Riik teeb ettevõtjatele etteheiteid, et kui lapsevanem pöördub vanemapuhkuselt tööle tagasi, siis miks talle ei maksta suuremat palka. On selliseid juhtumeid, kus teised töötajad on saanud palgakasvu, aga selle töötaja palka ei tõsteta. Seda heidetakse tööandjale ette. Samas riik ise teeb täpselt samamoodi, veel hullemini. Ta üleüldse ei suurenda vanemahüvitist, kui sünnivad järgmised lapsed. Nii et see probleem tuleb kindlasti kiiresti ära lahendada.

Mis veel on kindlasti probleem? Peretoetuste kasv. Me ju teame, mismoodi meil hinnad on kõik kasvanud. Kui me oleksime suurendanud peretoetusi vastavalt hinnakasvule, siis juba ka esimese ja teise lapse toetus ei peaks olema mitte 80 eurot, vaid 87 eurot. Kolme lapsega perede toetus peaks kokku olema juba 70 eurot suurem.

Kolm minutit juurde, palun!

Kolm minutit juurde.

Nelja lapsega perel veelgi enam: 125 eurot peaks olema toetuse summa vahepeal kasvanud, aga neid kasvusid me ei näe, sest meil peretoetused ei ole indekseeritud. Nii et kui pensionid on indekseeritud ja pensionärid võivad olla kindlad, et nende sissetulekud kasvavad koos elukalliduse tõusuga, siis kahjuks lastega pered on jäetud omapead ja peavad ise vaatama, kuidas nad hakkama saavad. See kindlasti ei ole sündimust soodustav olukord. 

Ka küsitlused näitavad tegelikult, et see majanduslik koormus, mis peredel on, on takistuseks laste saamisele. Näiteks eelmise aasta uuringus ütles 43% naistest ja 38% meestest, et kui nende perre sünniks laps, siis see suurel määral halvendaks nende pere majanduslikku olukorda. No ei ole alust oodata, et sündide arv kasvab, kui pered tunnetavad ennast majanduslikult sedavõrd ebakindlalt. 

Kindlasti Isamaa ootab siia saali eelnõusid, mis lisaks perehüvitistele tegeleksid ka eluasemeküsimustega, et Eestil oleks oma terviklik eluasemepoliitika. Hiljutisest uuringust on selgunud, et Tallinnas pooltel alla 35-aastastel inimestel ei ole enda kodu, nad üürivad [elamispinda]. Ja jällegi, kui 35. eluaastani ei ole võimalik enda kodu soetada, siis kuidas me räägime lastest ja perest? Siin on vaja muudatusi

Samuti [vajame neid] hariduse valdkonnas. Kuidas me käsitleme perekonda koolis? Kui me vaatame perekonnaõpetuse programmi, siis seal ei ole terviklikke materjale. Üldiselt keskendutakse ainult negatiivsetele külgedele, ei räägita sellest, kui toredad on pere ja lapsed, kuidas luua häid paarisuhteid, kuidas lapsi kasvatada. Positiivset programmi on vaja meie noortele. Nii nagu me õpetame neid oma karjääri planeerima, me peame õpetama neid ka oma perekonnaelu planeerima, et nad ei lükkaks laste saamist liiga kaugele edasi. See on järjest suurem probleem, et lapsi hakatakse soovima nii hilja, et see enam ei ole võimalik, ja siis tuleb silmitsi seista tragöödiaga. 

Ühesõnaga, neid teemasid on palju, millega valitsus peaks siia Riigikogu ette tulema – pean silmas eelnõusid. Isamaa fraktsioon ootab sisulisi eelnõusid, mis pööraksid meil sündimuse kasvule, mis toetaksid meie peresid, nii et Eestil oleks järelkasv ja Eesti oleks tugev ja jätkusuutlik. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel sõnavõtt kohapealt. Signe Riisalo, palun!

Aitäh! Tänan, kallid kolleegid, sõna võtmast laiemalt perepoliitika küsimustes, aga ma tuletan ülejäänud rahvasaadikutele meelde, et me asume hääletama kolmandal lugemisel sotsiaalkomisjoni algatatud perehüvitiste seaduse muutmist, mis on tõukunud pelgalt sellest, et Vabariigi Valitsus kinnitas alampalga. Selleks, et miinimummääras makstavad vanemahüvitised oleksid kooskõlas alampalgaga, me selle muudatuse siin Riigikogus algatasime ja praegu seda menetleme. See on kitsas, tehniline, aga inimeste toimetulekut väga oluliselt puudutav eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 838 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele sotsiaalkomisjoni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu 838. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt hääletas 69 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Läheme tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse ja alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seaduse (2026. aasta 1. maiks kavandatud aktsiisitõusude ärajätmine) eelnõu 857 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! See eelnõu, mis praegu saab lõpphääletusel tõenäoliselt kogu saali toetuse, ei ole piisav. Me räägime aktsiisitõusude ärajätmisest, mis pidid 1. maist jõustuma. See seisukoht, et aktsiise ei tohi tõsta, oli Keskerakonna seisukoht juba eelmisel aastal, kui me menetlesime seda otsust ja võtsime vastu selle aasta eelarve. Mul on hea meel, et valitsus ja tõenäoliselt ka koalitsioon tervikuna on aru saanud, et see otsus, mis tol ajal vastu võeti, oli vale. 

Nüüd, küsimus on praeguses olukorras. Kütusehinnad, mida me igapäevaselt erinevates tanklates näeme, on kõrged. Tegelikult sama olukord on ka teistes riikides, me ei ole ainukesed. Erinevus on selles, et teised riigid võtavad tarvitusele hoopis teistsuguseid meetmeid, mis mõjuvad kindlasti väga positiivselt väga paljudele ettevõtetele, sektoritele ja inimestele. Ehk siis nad hoolitsevad selle eest, et majandus ei jääks seisma, et majandus ei sulguks. Miskipärast meie ei julge või ei soovi neid otsuseid teha. Või on see puhas teadmatus, kuidas tegelikult majandus toimib. 

See jutt, mis on tulnud lugupeetud rahandusministrilt, et me ei tohi soosida tarbimist – no andke andeks, kui sa ei soosi tarbimist, kuidas sa siis üldse majandust turgutad? Majandusnäitajad ei ole meil just kõige paremad. Ja jällegi ma jõuan selleni, et miskipärast rahandusministrile kuidagi ei ole meeldinud, et Keskerakond võrdleb Eestit naaberriikidega. Lätis ja Leedus on majanduskasv 2,9% ja 2,6%, kui ma nüüd numbritega ei eksi, meil on 0,6%. Miskipärast need numbrid ei meeldi ja [minister] ütleb, et tegelikult ei tasu selliseid numbreid üldse võrrelda. Aga mille jaoks siis statistikat tehakse? Mille jaoks siis neid [näitajaid] esitatakse? Mille jaoks on olemas Eurostat ja mille jaoks on olemas meil Eesti statistika? 

Nii et loomulikult tuleb meil lähtuda numbritest, tuleb lähtuda erinevate riikide olukorrast ja tuleb analüüsida, sinna sisse vaadata, [et aru saada], mida meie teeme valesti, mida nemad teevad õigesti või vastupidi, ja võtta paremad [kogemused] ikkagi tarvitusele. Need tuleb kasutusele võtta. 

Nii et veel kord: head sõbrad ja lugupeetud Riigikogu liikmed, kui te soovite anda lisaenergiat meie majandusse, siis me peame võtma lisaks sellele otsusele vastu ka teised otsused. Keskerakond on omalt poolt teinud konkreetse ettepaneku langetada vedelkütuste käibemaksumäära 24%-lt 13% peale. See kindlasti avaldab hindadele väga suurt mõju, hinnad tulevad alla. 

Lisaks, ma tuletan teile meelde, mis otsust me täna teeme, tuues näiteks diislikütuse. Kui me praegu võtame selle otsuse vastu, siis diislikütuse ühe liitri hind peaks langema 3,5 senti. 3,5 senti! (Aivar Kokk hõikab midagi saalist.) Vabandust! Hind jääb samaks. Ehk me pidurdame selle aktsiisi tõusu, see ei tõuse 3,5 senti. Aivar, aitäh sulle väikese paranduse eest! Nii et tegelikult me seda postihinda kütusejaamas ei reguleeri, me ennetame seda, et see tõuseks 3,5 senti. 

Aga mida me tegelikult riigina tarbijatelt käibemaksu kaudu ikkagi võtame? Hinnad on ju tõusnud. See on puhas matemaatika. See number on tunduvalt suurem, see on üle 10 sendi liitri pealt lihtsalt diisli näitel. See on probleem. Ja see on see koht, kus me võiksime inimestele abiks tulla. Võiks seda lisakopikat või lisasenti, mida me pidevalt kütuse hinna tõusu kaudu võtame, mitte võtta. Minu arust see on oluline [teema], mida me peaksime arutama. 

Nii et ma loodan, et kui meie eelnõu tuleb ka saali, siis te selleks ajaks olete teisel meelel, toetate meie ettepanekuid ja teete õigeid otsuseid. Aitäh!

Aitäh! Loodan, et volitusega. Ilma volituseta? Ilma volituseta ei saa. Aga Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Andre Hanimägi, palun!

Keegi ikka annab mulle selle volituse tavaliselt. Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid muidugi toetavad seda eelnõu ja aktsiisitõusude ärajätmist. Praeguses olukorras on see igati õige samm. Maailmaturg on närviline ja energia hinnad kõrged, ebakindlus kasvab. Kui hiljuti oli lootus, et USA ja Iraani vahel miski vaherahu ja mõistlik mõte ikka sealt tuleb, siis nüüd on asendunud blokaad blokaadi blokaadiga ja ega siin lihtsat lahendust tulemas ei ole. 

Sellega seoses tekibki küsimus, kas Eesti valitsus teeb veel midagi peale selle mõistliku sammu või ütleb kõigele [muule] jätkuvalt siiski ei, nagu ta on senimaani teinud. Ma toon lihtsalt välja, et teised riigid on ikkagi teinud vähe enamat, otsustanud ja planeerinud. Lätis vähendas parlament ajutiselt diislikütuse aktsiisi. Leedus langetati rongipileti hindu, samal ajal on ka seal kaalumisel diislikütuse aktsiisi ajutine vähendamine. Saksamaa samuti kütusemakse leevendas. Tegelikult ka Euroopa Komisjon ütleb, et liikmesriigid võiksid ajutiselt kasutada sihitud ja tähtajalisi leevendusmeetmeid, et aidata inimesi ja ettevõtteid kõrgete energiahindade ajal. Muidugi ütleb ta ka seda, et peame vähendama oma sõltuvust fossiilkütustest, aga väga paljud saalis olevad inimesed ei kipu sellest väga hästi aru saama. Aga see selleks. 

Nüüd, küsimus, millele väga palju keskendutakse, ei ole ju tegelikult tanklaposti hinnas, küsimus on palju laiem. Kütuse hind jõuab transpordi hinda, see jõuab toiduainete hinda, see jõuab põllumajandusse, teenustesse, jõuab lõpuks iga pere ostukorvi. Seda ütleb ju ka selle eelnõu seletuskiri, et see vähendab inflatsioonisurvet. Ja on siin muid häid asju. Energia kõrged hinnad pidurdavad majandust ja mõjuvad riigieelarvele tervikuna negatiivselt. Väga õige kõik!

Seega ei saa keegi öelda, et me räägime siin täna mingisugustest tanklahindadest või sentidest, me tegelikult räägime ahelmõjust majandusele. Ja kui me räägime nüüd sellest, siis tuleks, ma arvan, valitsuselt küsida veidi enam kui see üks eelnõu. Jah, aktsiisi langetamine või õigemini mittetõstmine või mis iganes kütusepuuduse probleemi muidugi ei lahenda. See maksumeede ühtki tankerit lisaks siia ei too, aga see ei tähenda, et riigil ei oleks [kõiges selles] mitte mingit rolli. Riigi roll on leevendada seda lööki inimestele ja ettevõtetele. 

Sotsiaaldemokraadid on näiteks välja toonud ühistranspordipiletite odavamaks muutmise. Selle lükkas valitsus laualt maha, öeldes, et see kasvatab survet valel ajal ja vales kohas. Siis me oleme välja pakkunud toiduainete käibemaksu langetamise. Sellest ka ei taheta rääkida, see on liiga kallis, täidab ainult kaupmeeste taskuid. Hiljuti kaitsesin siinsamas puldis lastetoidu ja imikusegude käibemaksu langetamist. See on ülimalt eelarvesõbralik meede, väga väike raha oleks eelarvest läinud – see ka ei sobinud. Ka see mõte ei sobinud! Ühistranspordi soodustamine ei sobi, toiduainete käibemaksu langetamine ei sobi, mitte miski justkui ei sobi. Tekibki küsimus, mis siis sobib sellele valitsusele. 

Olgu, täna teeme väga olulise otsuse, jätame aktsiisitõusu ära. Me kindlasti toetame seda, aga tegelikult me ei ole kuulnud valitsuse plaanidest, järgmistest sammudest. Mis need alternatiivid on, kui kõigi nende ettepanekute peale öeldakse "ei"? Mida siis meie tulevik toob? Kui nüüd kütuse hinnad tegelikult ei lange lähiajal, siis mingisuguseid samme ja otsuseid valitsuselt ikkagi eeldaks. Kas kaalutakse sihitud toetusi sektoritele? Kas kaalutakse ajutisi tähtajalisi meetmeid ühistranspordis? Kas kaalutakse näiteks toiduainete hinna leevendamist? Kas kaalutakse põllumajandusele ja transpordisektorile mingeid erilahendusi? Kas kaalutakse üldse midagi peale selle, et öelda, miks ühe või teise ettepanekuga edasi ei saa minna? Ma loodan, et kaalutakse, aga tahaks ka nendest asjadest kuulda. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt ma pean tänama koalitsiooni, et nad toetasid Isamaa eelnõu. Oleme ausad, Isamaa andis selle eelnõu üle ja läks ainult kolm tundi mööda, kui peaminister raadiosaates ütles, et hea mõte. Ja no läks veel kaks päeva mööda, kui valitsus tegi otsuse, et võiks [ettepaneku] siia tuua. Aga ütleme nüüd ausalt, et see eelnõu, mille me praegu, ma loodan, ühiselt vastu võtame, on kütuseaktsiiside tõusu peatamine. Järgmisel aastal selle seaduse alusel tõusevad aktsiisid kaks korda. 

Me peaksime täna väga selgelt aru saama, mis olukord tegelikult maailmaturul kütustega on. See mõju, et Iraanis käib sõda ja läbi Hormuzi väina juba üle kuu aja tankerid pole sõitnud, jõuab Euroopasse alles järgmisel kuul. Me näeme täna väga selgelt, et meie naabrid, kustkaudu Eesti transiit toimub – Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Rootsi –, on teinud kõik otsuse aktsiisi langetada või toetada transiidisektorit. Ainukene [erand] selles tsüklis on Euroopas täiesti ääre peal olev riik – Eesti. 

Ma küsisin täna peaministrilt, miks meie ei plaani teha täpselt sama, mida me tegime 2020. aastal, kui oli koroona ja me vähendasime aktsiise. Meie ettepanek on täpselt samasugune, et vähendame diisliaktsiise Euroopa miinimumini, ja kolmeks kuuks. Ja kolme kuu pärast vaatame, mis on turu peal juhtunud. Täpselt samamoodi tegime 2020. aastal: leppisime kokku, et üheks aastaks ja siis jälgime. Saime veel paar aastat hoida aktsiisi madalal, aga siis tulid teised võimule ja nüüd me näeme, mis tegelikult turul toimub. 

Nüüd on seis juba selline, et Eesti transiitvedajad, transportijad, on läinud Lätti tankima. Lätis tankimise korral lähevad siit Eestist ära mitte ainult aktsiisimaksud, vaid ka kütuse [käibe]maks. Kui aktsiisi osa on suhteliselt väike, siis käibemaksu osa kütuse [hinnas] on väga suur. Kui mõned veel ei ole aru saanud, siis aktsiisile ja kütuse hinnale [lisandub] käibemaks. Ja ka see käibemaks läheb ära. Tänasel hetkel on ju maksud põhimõtteliselt pool kütuse hinnast. 

Kui kuu aega tagasi maksis diislikütus tanklas 1,3 [eurot], siis täna on mõnes kohas 2+ eurot. Siin loetakse ette postihindasid, et kuskil on odavam ja kuskil on kallim. Saage aru, põhilised [diisli]kütuse tarbijad on suured masinad ja need ei vaata mitte postihinda, vaid seda hulgihinda, mille peale neil on leping sõlmitud. Täna on Lätis see kütus 10–11 senti odavam kui Eestis. On selge, et need maksud sõidavad juba nädal aega Eestist Lätti. Me oleme selle vea korra teinud, ärme teeme jälle täpselt sama viga. 

Ma olen väga kurb, et esmaspäeval te ei toetanud Isamaa fraktsiooni ettepanekut viia diislikütuse aktsiis Euroopa miinimumtasemele. See mõju meie majandusele on väga suur. Praktiliselt igas ettevõtlussektoris on tegu transpordiga, loomulikult ka toiduaine[sektoris], nii kauplustes müüdavate toiduainete kui selle tööstuse puhul. Me viime majanduse veelgi hullemasse olukorda. 

Ja kui keegi tuleb siin rääkima, et see viib planeeritavast riigieelarvest raha välja, siis ta valetab. Nii palju arvutada peaks iga Riigikogu liige oskama, et peaks oskama mingist numbrist protsenti võtta. See, kui me soovime vähendada diislikütuse aktsiisi, on ilma käibemaksuta alla 10 sendi, koos käibemaksuga natukene üle 11 sendi. Aga see, et hind on 1,3 eurolt 2 euro peale läinud, on üle 16 sendi võitu. Paljalt käibemaksult! Nii et tegelikkuses riigi tulud kasvavad sõltumata sellest. 

Aga kui me seda otsust ei tee, siis me näeme, et kõik maksud, mis on seotud diisliga, lähevad Eestist välja. Ehk …

Kas on lisaaja soov? 

Palun kolm minutit. 

Kolm minutit lisa. 

Ehk laekumine riigieelarvesse jääb selle võrra veelgi väiksemaks. Ma ei saa aru, miks seda probleemi, nagu ma aru olen saanud, ei ole koalitsioonis isegi mitte tõsiselt arutatud. Ka majanduskomisjonis, nagu ma komisjoni esimehe jutust aru sain, ei ole seda tõsiselt arutatud. Me saame aru, et ühelt poolt me toetame oma transpordisektorit, andsime seitse aastat tagasi võimaluse tonnaaži tõsta, nüüd lubame pikematel autorongidel sõita, aga kütus on ka väga oluline [tegur]. 

Kui keegi räägib, et läheme veoautodega rohelisele kütusele üle, siis see aeg ei ole veel käes. Lihtsalt selliseid masinaid ja selliseid kütuseid täna ei ole. Vesinikuautosid mõned üksikud on, need täna turu peal ei konkureeri. Midagi teha ei ole, praegu on tahes või tahtmata fossiilne kütus see, millega enamik transporti toimib. 

Isamaa Erakond küll toetab seda eelnõu, sest see on meie enda eelnõu, aga ma veel kord rõhutan, et koalitsioon peaks kiirelt kokku tulema ja tegema otsuse viia diisliaktsiis miinimumtasemele, mitte nii, nagu müüdi maha põlevkivi kaevandamise õigus 30 aastaks. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Annely Akkermann, palun!

Tere päevast! Austatud aseesimees! Head kolleegid! Lähis-Ida kriisi kestuse kohta pole teada, millal toimub rahunemine. Tarnehäired mõjutavad nafta kättesaadavust ja hindu kogu maailmas, mitte üksnes diislikütuse ja bensiini, vaid kõikide energiatoodete hindu, sest teatud maani on energiatooted omavahel asendatavad. Lähis-Ida kriis on jõudnud Eesti jaemüügihindadesse ja et mitte riigi poolt anda hoogu energiatoodete hinna tõusule, on valitsus toonud Riigikogule arutamiseks kiireloomulise eelnõu. 

Hoopis teistsugustes oludes kavandati käesoleva aasta 1. maiks aktsiiside tõusu ja valitsuse eelnõu sisu on selle aktsiisitõusu ärajätmine. Kristen Michal ütles kõnealust eelnõu valitsusest teele saates, et ajal, kui hinnad tõusevad, ei ole mõistlik teistes oludes tehtud otsuseid ellu viia. Jürgen Ligi lisas omalt poolt teoreetilise käsitluse, öeldes, et praeguse hinnatõusu taga on pakkumise takistused ja see tähendab, et suur lahendus peab olema eelkõige nende kõrvaldamises ja pakkumise suurendamises. 

Tõepoolest, teooria on väga lihtne ja selge. Teisisõnu, hindade stabiliseerumiseks on meil tarvis rahumeelse majanduskeskkonna taastumist Lähis-Idas. Teooriat peab tundma, aga praktikas ei saa Eesti kuigipalju ära teha Lähis-Idas puhkenud tulise kriisi lahendamiseks. Me peame kohanema ja tegema seda, mis on võimalik Eestis teha. Kõnealuse eelnõu eesmärk on leevendada energiakandjate hinna survet Eesti tarbijatele ja ettevõtetele ning pidurdada inflatsiooni. 

Energiatoodete hinnad mõjutavad kõikide riikide inimeste majanduslikku toimetulekut ning majanduskasvu. Erinevad riigid on näinud ette erinevaid meetmeid energiatoodete hinna kiire kasvu mõjude leevendamiseks. Tagantjärele teadmisena võib öelda, et Eestis on 2026. aasta algusest kehtima hakanud 700 eurot maksuvaba tulu kõigile, mis jätab tööinimestele kätte 580 miljonit eurot ja suhteliselt kõige suurema summa keskmisele Eesti tööinimesele. See aasta algul jõustunud maksumuudatus jätab keskmisele Eesti tööinimesele rohkem kätte ühe kuupalga aastas. Ka see on leevendusmeede nendel heitlikel aegadel, mis praegu maailmas on. 

Opositsioonierakondadel ei ole puudu fantaasiast, milliseid leevendusmeetmeid, subsiidiume ja toetusi tuleb veel ellu kutsuda. Kõigil nendel ettepanekutel on juures hinnasilt kümnetes miljonites, kokku liites sadades miljonites. Selle raha [allikate] kohta pole opositsioonipoliitikutelt tulnud ühtegi tõsiseltvõetavat ettepanekut. 

Eelnõu mõjul peaks diislikütuse ja bensiini hind tanklates jääma 4 senti tõusmata. Kütuseostjale tundub see kindlasti väike samm, aga otsuse mõjul väheneb riigi tulu energiatoodete aktsiisist 40 miljonit, mis on riigieelarve jaoks suur summa. Riigipoolne leevendusmeede saab selle eelnõu seaduseks saades tehtud, vabal turul sünnib hind müüja ja ostja vahelise kokkuleppe tulemusel. Jääb üle siis loota, et see 40 miljonit, mille võrra riigi tulu jääb vähemaks, jääb alles tarbijate rahakotti. See on minu poolt kõik. Aitäh! 

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 857 lõpphääletus. Peale saalikutsungit me seda ka teeme.

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse ja alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seaduse (2026. aasta 1. maiks kavandatud aktsiisitõusude ärajätmine) eelnõu 857. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 75 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele kehtestada taastuvenergia tootmisrajatiste arendajatele kohustuslikud finants- ja vastutustagatise mehhanismid omavalitsuste ja kogukondade kaitseks arendaja pankroti või projekti võõrandamise korral" eelnõu 810 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Evelin Poolametsa.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel teile tutvustada otsuse eelnõu, millega teha Vabariigi Valitsusele ettepanek kehtestada taastuvenergia tootmisrajatiste arendajatele kohustuslikud finants- ja vastutustagatise mehhanismid omavalitsuste ja kogukondade kaitseks arendajate pankroti või projekti võõrandamise korral. 

Selle eelnõu eesmärk on see, et Vabariigi Valitsus töötaks välja ja esitaks Riigikogule seadusandliku lahenduse, kuidas peaks käituma kohalik omavalitsus, kes on jäänud näiteks pankrotti läinud tuuleparkide arendusega omapäi. Ega head vastust siiani ei ole. Me lähtume ka sellest põhimõttest, et taastuvenergia arendamine ei ole riskivaba äritegevus ning arendusriskide kandmine ei saa jääda ebaproportsionaalselt kohalike omavalitsuste ja ka maksumaksja kanda. 

Eesti viimaste aastate taastuvenergia arendused on näidanud, et tuule- ja päikeseparkide rajamine sõltub oluliselt turuhindade kõikumisest, toetusskeemidest ja ka müügiportfelli olemasolust. Ka tehniliselt toimiv tootmisrajatis võib osutuda majanduslikult elujõuetuks, kui hinnariskid ei ole juhitavad. Toon siin näite Eesti Energia all- ja tütarettevõttele Enefit Greenile kuulunud tuulepargi Soomes Tolpanvaaras, kus äsja maksumaksja rahaga valmis saanud tuulepark ei osutunud majanduslikult elujõuliseks ja see müüdi maha alla omahinna. 

Toetun ka Eesti Energia juhatuse esimehe Andrus Durejko hinnangule, kes on öelnud, et praegustes turutingimustes ei ole ükski tuulepark ilma toimiva müügiportfellita elujõuline ning usu peale rajamise aeg on möödas. Eesti Energia juht on ka öelnud, et taastuvenergia projektidesse on investeeritud 1,1 miljardit eurot ja see ei ole ennast ära tasunud või kasumlikuks muutunud. Andrus Durejko on öelnud, et Eesti Energia peab majanduslikult mõistlikumaks pankrotistuvate tuuleparkide ja päikeseparkide kokkuostmist turult, mitte hakata neid nullist arendama. 

Samuti toetun ma Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni tegevjuhi Terje Talve sõnadele. Ta on öelnud, et praegustes hinnatingimustes on äärmiselt keeruline rajada uusi tuuleparke nii, et need oleksid kasumlikud. Ehk siis väga suurte kogemustega juhid ja arendajad on tunnistanud, et on väga suur oht, et tuulepargid võivad minna pankrotti. 

Sealt tulebki see teine teema, mis siis saab. Kas need hoonestuslepingud, mis on sõlmitud kohaliku omavalitsusega või ka maaomanikuga, pärast pankrotti enam kehtivad? Mida peab omavalitsus tegema, kui need tuulikud on aegunud? Kust leida raha demonteerimiseks? Meil puudub [sellekohane] õiguslik raamistik. Me teame ju – toon näitena E-piima juhtumi –, et tarnijad jäävadki rahast ilma. Ja kui on pankrot, siis muutub kohalik elanik justkui võlausaldajaks. 

Selle üle oli meil väga [põhjalik] arutelu ka majanduskomisjonis. Mina olin põhimõtteliselt valmistunud oma seisukohta kaitsma sellest lähtepunktist, et ma peaksin tõestama, et pankrot on võimalik. Meile on ju igal aastal tuulearendusi reklaamitud kui ülikasumlikke objekte, projekte, mis toodavad kasumit, on kõigile kasulikud, ka kogukondadele ja omavalitsustele. Minu põhirõhk oma eelnõu kaitsmisel pidi toetuma just pankrotiolukorra [võimalikkuse tõestamisele]. 

Aga majanduskomisjonis oli Kliimaministeeriumi esindaja Peep Siim täiesti nõus, et selline olukord on [võimalik]. Tuli välja, et ka Kliimaministeeriumis on juba arutelu all olnud, mida teha sellistes olukordades, millised peavad olema finantstagatised ja milline on tegelikult kogu [rajatise] elukaar. Kui me räägime tuumaenergiast, siis me arvestame kogu seda elukaart, näiteks mis siis saab, kui tuumajaam oma tegevuse lõpetab ja kuhu läheb tuumakütus pärast kasutamist. Aga tuuleenergia puhul on sinna tühik jäetud. 

Mis vestluses selgus? Selgus see, et nad on jätnud selle teadlikult arvestamata, kuna ka meie naabrid ei tegele sellega. Samas nii meie kõrval olevad riigid kui ka kaugemal olevad riigid vaikselt juba muretsevad selle pärast, kuidas lahendada olukord, kui tuulepark kusagil lõpetab töötamise, kes siis demonteerimiskulud katab. 

Põhiline põhjus, miks ei saa seda finantstagatist sinna juurde panna, on see, et tuuleenergia läheks liiga kalliks ja me ei suudaks naabritega, Läti ja Leeduga, konkureerida. Seetõttu jätame selle riski õhku – tuulepargid nagu jäävadki nii-öelda õhku. Kes aga võtab need kohustused kanda, kui enam ei ole vastutajat? See on ka turu moonutamine, kui me loome kunstlikud tingimused, et hinda madalamal hoida. 

Samas, ma tuletan meelde, et kui me vaatasime Eesti Energia eelmise aasta aruannet, siis selgus, et 2025. aasta kolmandas kvartalis müüdi või suudeti vähem toota, kui oli võimekust. Tuult oli, ilmastikuolud olid suurepärased, aga ei pääsetud turule, sest elektri hind oli null. Turule pääsesid need tootjad, kes said müüdud kilovati pealt taastuvenergia tasusid, toetusi. Me ei taha sellest isegi rääkida, see on justkui tulevikku lükatud. Jah, üks keskmine tuulepark peaks 40 aastat vastu pidama, aga on ka erinevad versioonid, mõned ütlevad, et 25. Aga see on oluline asi ka kohalikele omavalitsustele. 

Ma olen uurinud teiste riikide näitel, kui palju läheks ühe tuuliku demonteerimine maksma. Hinnanguliselt on ühe megavati võimsuse ehitusraha 1 miljon. Näiteks, kui on 6-megavatine tuulik, siis selle keskmine hind on 6 miljonit. Saksamaal – või äkki oli Austria – on tehtud arvestus, et lammutuskulu on ehituskuludega võrreldes 0,7%. Ehk kui tuulik maksab näiteks 10 miljonit, siis 700 000 eurot keskmiselt [kuluks demonteerimiseks. 

Ka Kliimaministeerium on teinud neid arvestusi. Nemad on teinud neid 38 tuuliku pealt ja saanud summaks 4–5 miljonit. Aga see kindlasti oleneb sellest, kui tihedalt ja mis tingimustes need tuulikud on. Ma olen näinud ka maaomanike ja arendajate omavahelisi hoonestuslepinguid, mis on tihtipeale olnud väga kahjumlikud tulevikku vaadates just maaomanikule, kui on öeldud, et taastatakse algne olukord. Samas on arendajad ka ise väitnud, et selle vundamendi maa seest väljavõtmine on väga kulukas ja see võetakse välja kas 1 või 2 meetri sügavuseni. 

Ega maaomanikel ei ole juhendeid, kuidas kaitsta ennast selle olukorra eest, kui peab tuuliku eemaldama. Ka Kliimaministeerium nõustus, et omavalitsustele tuleks saata juhendid. Need juhendid justkui on praegu väljatöötamisel. Aga juba on ju hiljaks jäädud. Meil on väga paljudes piirkondades jõutud detailplaneeringuteni, igasugused hoonestuslepingud on juba sõlmitud. Nii et inimesed on nähtavasti ka endale kahjumlikke lepinguid teinud. 

Oma eelnõu juurde tagasi tulles ütlen, et meie suur soov on, et valitsus võtaks asja tõsiselt ja hakkaks tegelema sellega, et töötataks välja finantstagatised või kindlustusmehhanismid taastuvenergia arendajale omavalitsustega sõlmitud kohaliku hüve kokkulepete ja talumistasude täitmiseks, aga ka pankroti puhuks, et ei juhtuks nii, et kui tuulepark läheb pankrotti, siis tuleb uus omanik, kes võib-olla ei taha kuuldagi nendest kohalike hüvede kokkulepetest. Samuti [peab selge olema] arendaja kohustuste automaatne ülekandmine uuele omanikule tootmisrajatise või projekti võõrandamise puhul. Need kõik on ju siiamaani läbi rääkimata. 

Ja [veel peab olema] riiklik vastutusfond või muu solidaarsusmehhanism erandjuhtudeks, kui arendaja tagatis on ebapiisav. Tõesti, me näeme, et taastuvenergia arendused ei pruugi olla kasumlikud, aga kohalikud omavalitsused peaksid ikkagi saama talumistasud ja need kohalikud hüved kätte. Need ei tohi jääda ilusaks lubaduseks. Samuti sanktsioonimehhanismid, kui tuulikupargi omanik, arendaja, ei pea kokkulepetest kinni. Mis me siis teeme? Tuulik keset valda on ka siis tegelikult häiring, kui ta ei tööta. Ma näen, et need keskkonnatasud, mis praegu on välja töötatud tuuleenergia müügi pealt, ei ole piisavad. Tuuliku arendaja peab ka siis talumistasu maksma, kui see ei tööta. Öösel on need punased vilkuvad tuled väga häirivad, ka visuaalne pilt 300 meetri kõrgustest tuulikutest on väga häiriv. Ei saa siduda talumistasu ainult sellega, et tuulik töötab, see peab olema seotud ka sellega, et seda peab visuaalselt taluma. 

Need mehhanismid annaksid kogukondadele kindlustunde, võib-olla ka rahulikuma une maaomanikule. Need on asjad, millest me peame rääkima ja mis tuleb lahendada. Selle põhjus ei saa olla ainult see, et oi, see ajab tuuleenergia kalliks. Me peame ausad olema. Me oleme ju rääkinud ka tehnoloogianeutraalsest energeetikast. See [lahendus] oleks turumajanduslikult õige, igal asjal on hind, ka demonteerimisel on hind, talumistasul on hind. See peab olema iga tootmise juures [teada], muidu me ei tegele turumajandusega, vaid lihtsalt plaanimajandusega. 

Ma arvan, et ma olen andnud põhjaliku ülevaate. Kui on küsimusi, olen ka valmis nendele vastama. Aitäh!

Aitäh! Ja mõned küsimused teile on. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Te küll põgusalt puudutasite seda küsimust juba, aga ehk te oskate natuke praktilisemalt rääkida omaenda kohaliku omavalitsuse kogemuse pinnalt ka, mis siis saab nendest kohalikest omavalitsustest, kelle territooriumile jäävad need pankrotti läinud tuulikupargid. Kelle kanda siis praegu kehtiva õiguse kohaselt või praegu sõlmitud lepingute kohaselt jäävad need kulud, mis puudutavad tuulikuparkide demonteerimist? Seda esiteks, kelle kanda need jäävad. 

Ja teiseks, kas on ka mingisuguseid hinnanguid antud, kui palju ühe sellise suure tuuliku demonteerimine, kaasa arvatud selle vundamendibaasi väljakaevamine, laialilõhkumine ja äravedamine, reaalselt maksma läheb?

Aitäh! Ma toon oma valla näite. Vinni valda on planeeritud kuni 150 tuulikut. Kui palju nendest planeeringusse veel jääb pärast keskkonnamõjude hindamist, näitab aeg. Isegi kui neist 50 tuulikut ehk iga kolmas tuulik ei sobi, siis peame ikkagi arvestama 100 tuulikuga kõrgusega kuni 300 meetrit. Võlaõiguse järgi peab kõigepealt sellega tegelema maaomanik, kui tema maal on mõni ohtlik [objekt]. Ütleme, et tuulik on aegunud, on oma eluea ära elanud, ta võib olla juba ümbruskonnale ohtlik. Maaomanik vastutab esialgu. Aga nagu ikka, kõik, mis toimub omavalitsuse pinnal, kui maaomanik ei saa sellega hakkama, siis on järgmine käik omavalitsusse. 

Mul oli huvitav vestlus Marko Pomerantsiga, kes kinnitaski – kogenud minister, kogenud poliitik – ühel koosolekul, et jah, see ongi omavalitsuse probleem, see demonteerimine. Ta tõi näite, et tema teab juhtumit, kus omavalitsuse töötajad läksid kanu söötma, kuna üks ettevõte oli pankrotti läinud ja kõik olid töötajad lahkunud. Niivõrd võib see olla omavalitsuse probleem. Ma muidugi arvan, et omavalitsuse töötajad ei lähe tuulikut demonteerima. Aga kui me vaatame valla eelarvet, siis Vinni vallas on eelarve umbes 18 miljonit. Ja ühe tuulepargi demonteerimine – ma võtan aluseks 100 tuulikut, ligikaudu 0,7 miljonit oleks ühe tuuliku demonteerimine ja kui korrutada see 100-ga, siis [on kokku] 70 miljonit. Kui ma nüüd vaatan sinna otsa, siis ma saan aru, et ega vald ei saa sellega hakkama. 

Meil Tüükri tuulik – kõik teavad, kes on sealtkaudu Ida-Virumaale sõitnud – on siiamaani püsti. Sealt võeti küll generaator pealt ära, aga ma ei tea, miks betoonosa ära ei lammutata, kas see on liiga kallis või. Aga igal juhul see hakkab kohalikule omavalitsusele üle jõu käima. Ma ei tea, kui eluohtlikuks muutub üks tuulik, kui see ongi maha jäetud, seda ei kasutata. 

Teine asi on ka jäätmekäitlus. Omavalitsus peab ju ka sellega tegelema. Huvitavat roosilist juttu räägitakse Kliimaministeeriumist, kus öeldakse, et kõik on taaskasutatav, küll need labad ka kusagil koha leiavad. Ma näen, et tegeldakse probleemi pisendamisega ja ka eitamisega mõnes mõttes.

Anti Poolamets, palun!

Ma tahaksin välja tuua rootslaste uuringu, mis äsja avaldati. Uurijad, Rootsi majandusteadlased Christian Sandström ja Christian Steinbeck vaatasid läbi 3705 tuuliku majandusaasta aruanded. Nende elektritoodang oli lausa 40 teravatt-tundi ehk siis väga võimas tuuletööstus. Aga mis oli nende järeldus? Nimelt, Rootsi tuuleenergia ettevõtted kandsid mullu enne maksustamist kokku umbes 6,5 miljardi Rootsi krooni suuruse kahjumi. Tegu ei ole üksiku aastaga, vaid tendents ulatub vähemalt 2017. aastani. Nad ei ole kordagi kokkuvõttes teeninud kasumit enne maksustamist. Kas see ei ole sündroom? Kas see ei ole meile hoiatus, mis meil juhtuma hakkab? Ma tean, et Lüganuse kandis tuuleettevõtjad juba võistlevad tuule pärast, on küünte ja hammastega üksteise kallal: te võtate mu tuule ära!

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult Eesti Energia aastaaruannet vaadates torkab ka juba silma, et meil on juba tuule tootmist nii palju siin regioonis. Ja ka see vihje Kliimaministeeriumilt, et me ei tohi kuidagi tuuleenergia hinda lisakoormata, muidu Leedu ja Läti saavad konkurentsieelise. [Ja ühel päeval ehk] ei saa rohkem enam toota, tootmisel on piirid ees. Ütleme, elektriga ongi nii, et sul peab olema tarbimist sama palju kui tootmist. Meile muidugi räägitakse üleöö kohe-kohe plahvatuslikult kasvavast tarbimisest, aga paraku need asjad ei käi ühte sammu. 

Tõesti on ilusal päikesepaistelisel päeval hea tuulega ajal toota seda juhuslikku energiat. [Siis on] juhuslikku ilmastikust sõltuvat tootmist rohkem kui tarbimist. Aga kas või seegi näide, et tõesti, kui Eesti Energia suutis ainult kolmandiku oma võimekusest realiseerida, siis ta järelikult ei kata ka oma investeeringukulusid. Ja see Andrus Durejko väide, et enam ei hakata nullist parke ehitama, vaid ostetakse pankrotivarasid, mis minu hinnangu järgi on vist juba nende arengukavas sees. Seega tulevad pankrotistuvad tuulepargid, mille abil täidetakse neid taastuvenergiaplaane. Jah, paraku nii on. Pigem kõiki neid tuulearenduse spetsialiste kuulates jääb mulje, et tuulearendused liiguvad pankrotikursil.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! See on väga vajalik eelnõu ja ma ausalt öeldes ei leia põhjusi, miks siin saalis keegi peaks selle vastu hääletama. [Tuleks poolt olla] kas või sellepärast, et nad ju mõtlevad oma kodukoha peale ja [mis saab], kui seal peaks mingil põhjusel kunagi jääma püsti mingid asjad, mida arendaja ei plaani maha võtta, ja need jäävad piirkonda reostama. Aga mis veelgi olulisem ja seda sa siin ka põgusalt puudutasid: tegelikult riik on ju ette näinud, et kui ta merealasid planeerib, siis ta oma merealadele kehtestab hoonestustasu. Ma vaatan seda ja tekib küsimus, miks me oleme nii kahepalgelised. Riik saab selgelt aru, et riske on vaja maandada ja merealalt on vaja need [rajatised] hiljem ära koristada, ja näeb kohe ette hoonestustasu. Aga maatuuleparkide puhul lükatakse see vastutus sujuvalt kas kohalikule omavalitsusele või lõpuks maaomanikule. Miks see meil nii on?

See oli päris huvitav [käsitlus]. Ma saan aru ka, millele sa vihjad, olles majanduskomisjoni liige. Majanduskomisjonis tõi ministeeriumi esindaja Peep Siim tõesti välja selle, et ministeeriumis on varem arutatud, kuidas tagatisi sätestatakse, et peaks olema võib-olla ka teatud fond või muu meede. Meretuuleparkide puhul on see hoonestustasu, mida riik justkui saab, nagu kaevanduste puhul. Kui park läheb pankrotti, siis kuna tegu on riigimaaga, see jääbki riigi kanda. Ehk siis hoonestustasude kaudu tulevikus tehtav kulu kompenseeritakse. 

Mõtlen selle peale, et ka paljud maaomanikud ju saavad hoonestusõiguse loovutamise eest tasu. Aga kui ma nüüd võrdlen, siis need summad tihtipeale on kas kolmekohalised või mõnel juhul ka neljakohalised ja et kokku teenida 40 aasta jooksul, ütleme, 700 000 eurot, siis maaomanik peaks kogu selle hoonestusõiguse [loovutamise] tasu, mille ta täna võib-olla rõõmsalt ära kulutab, kuhugi sahtlisse panema – igaks juhuks, igaks olukorraks. Kui tema maa peal on tulevikus tuulik, mille tema lapselapsed peavad demonteerima, siis selle kogutud hoonestustasuga peaks saama selle tuuliku maha võtta. Aga ei saa. Ma tegin ka need arvutused, vähemalt pool tuleb puudu. 

Jah, selles suhtes on see lahendus tegemata. Ma leiangi, et me ei saa maksumaksjale iseenesestmõistetavalt seda kohustust jätta, vaid arendaja peab oma toote sisse selle kulu juba arvestama. Ja peabki olema tagatis juhuks, kui äririskid realiseeruvad. Sellepärast on ka see eelnõu siin. Ma arvan, et isegi koalitsioon, Reformierakonna esindajad, on sellega nõus, et mingi lahendus peab olema, nii ei saa ju jääda.

Mart Helme, palun!

Jah, no kõigile, kes natukenegi ajusid liigutavad, on ju selge, et tegemist on korruptiivse riigi raha lüpsmise ettevõtmisega. Senikaua arendatakse neid, kuni riik seda kõike doteerib. Niipea, kui riigipoolne dotatsioon lõpeb, algab pankrottide jada. Me näeme seda juba väiksemas mastaabis. Meil oli ju mõni aeg tagasi siin päikeseparkide rajamise või päikesepaneelide paigaldamise toetusmeede. Kõik tormasid seda tegema, aga nüüd on olukord selline, et võrku müümise puhul tuleb tihtipeale peale maksta. See tähendabki seda, et sisuliselt on tegemist pankrotiga või majanduslikus plaanis täiesti kasutu ettevõtmisega.

Nüüd ma muutun sõna otseses mõttes irooniliseks, sarkastiliseks. Äkki me järgmisena peaksime esitama eelnõu, kus me pakume välja pankrotti läinud tuuleparkide tornide alternatiivse kasutamise meetmed, näiteks üksikvangikongidena või võtame tiiviku maha ja paneme sinna üles linnupesad, kurepesad …

Teie aeg! 

Võib-olla hiidmesipuud rajada sinna või midagi muud taolist teha. Sest on ju päevselge, et need pankrotid tulevad ja see ei saa jääda, nagu sa ka ise ütlesid, kohaliku omavalitsuse lahendada ja finantseerida.

Aitäh!

Jah, siin käis ju omal ajal läbi ka idee, et teha vundamentide sisse ka varjumiskohad, eks ole. See vundamendi suurus on muljet avaldav, üks hektar on see pindala, mille ta haarab enda alla. Ja 2000 tonni raudbetooni – sinna võib-olla mahuks tõesti mõni varjend ja see oleks ka riigikaitseliselt kuidagi pädev. 

Aga kui siit edasi minna, siis mina näen, et Eesti energiasüsteem meenutab algkooli, kus on lapsed pandud kooli juhtima, kus lemmiktund on vahetund ja koolisööklas on ainult jäätis ja moos. Eesti energiasüsteem [lähtub] samast mõttest, et teeme ainult toredaid asju ja maksame neile peale. Tegelikult on ju igasuguse juhitamatu energiatootmise kõrvale vaja ka juhitavat energiat. 

Ma arvan, et Mario isegi nõustuks minuga, et me võiks [kehtestada] sellise tingimuse, et enne, kui sa tuled uue tuulikuga turule, [näitad ära] koha või lepingu, kust sul tuleb juhitav energia, et kõik oleks tasakaalus. Võrk peab ka ju tasakaalus olema. Kui sa tahad 100 megavatti tuult müüa või teha sellise pargi, siis näitad, et vaadake, mul on siin kõrval gaasijaam, mis [toodab] ka 100 megavatti. Kui mul tuult parasjagu ei ole, siis panen selle gaasijaama käima. Mitte nii, et me kõik püüame tuult ja saame riigitoetusi – see ongi korruptiivne skeem. Täiskasvanulik ja arukas oleks, kui arendaja tuleb kõigepealt oma juhitava energia projektiga ja siis kõrvale pakub, et hoiame ressurssi kokku ja aeg-ajalt toodame ka tuuleenergiat.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Palun ettekandjaks majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku. 

Aitäh, hea juhataja! Hea Evelin, aitäh ettekande eest! Ma võin sulle vastata, et see on huvitav mõte, aga praegu teevad erinevad ettevõtted neid asju, muidu me sunniksime kõik ühe ettevõtte peale. Aga see ei tähenda, et nad ei võiks koostööd teha. 

Aga kui rääkida eelnõu menetlusest majanduskomisjonis, siis see oli meil menetluses 6. aprillil, kui arutati sedasama sisu, mida eelkõneleja juba ilusti tutvustas. Arutelu keskendus peamiselt küsimustele, mis puudutasid seda, kes kannab vastutust tuule- või muu taastuvenergiapargi eluea lõpus, kui park peaks minema pankrotti või projekt võõrandatakse. Rõhutati seda, et risk ei tohiks jääda mingil juhul omavalitsuste, kogukondade ega maaomanike kanda ja et oleks vaja [luua] mingisugused mehhanismid, et lammutuskulud ja muud asjad saaksid ilusti kaetud. 

Peamised arutelupunktid puudutasid dekomissioneerimise kulusid – seda, kui palju see täpselt on konkreetselt tuuliku kohta –, vundamentide eemaldamise küsimust ehk siis kas peamiselt oleks [tegu] tuulikute asendamisaga sama vundamendi peale või on lõplik dekomissioneerimine, nii et tuleb ka vundament eemaldada, jäätmete taaskasutamise võimalikkust ehk seda, kui palju tuulikust on võimalik taaskasutada, kui suur osa on taaskasutatav. 

Ministeeriumi esindajad viitasid Keskkonnaagentuuri analüüsile, milles oli väga selgelt välja toodud, kui suur umbes on dekomissioneerimise maksumus. Mõningane vaidlus oli selle üle, mis on need lammutamise netokulud, aga jah, laias laastus eelnevad punktid olid need, millest see [summa oleneb]. 

Ka see oli küsimuse all, kui palju on reaalseid pankrotijuhtumeid. Ministeerium tõi välja, et paari-kolme tuhande tuuliku kohta, mis on Euroopas ehitatud, on neid siiski vaid üksikuid või pigem kümneid. Ja nende puhul enamasti on see tuulikupark kellegi teise arendaja poolt üles ostetud ja opereerimist jätkatud. Tegelikult selliseid olukordi, kus [tuulikud] päriselt jääkski lihtsalt seisma, ei ole. 

Komisjonis arutati ka seda, et kui tuleks ikkagi mingisugune selline kahjufond luua, siis mida see täiendav tagatissüsteem arendajatele konkurentsivõime mõttes tähendaks. Naaberriikides kuskil sellist fondi aspekti ei ole ja tegelikult ka täna arvestavad arendajad oma kogukulu sisse selle dekomissioneerimise [maksumuse]. Nii et see mõneti läheks nagu topelt maksustamiseks. 

Ma küsisin komisjonis ka selle aspekti kohta, kas ka praegu on kohalikel omavalitsustel võimalus nõuda mingisugust kolmanda osapoole või kindlustuse lepingut. Et kui peaks tekkima pankrot või muu selline olukord, kus arendaja ei ole võimeline ise [rajatist] dekomissioneerima, siis keegi kolmas osapool selle garanteeriks. Vastus oli, et jah, see võimalus on olemas. Edasi oligi aruteluküsimus suuresti selles, millised on juhised ja ettepanekud kohalikele omavalitsustele ja maaomanikele, kuidas võlaõigusseaduse alusel parimat praktikat teha. Ministeerium lubas, et selle kohta saadetakse asjaosalistele lähiajal soovitused. 

Menetluslikult markeeriti ära, et tegemist on antud juhul põhiseaduse § 103 lõike 2 mõttes Riigikogu otsuse eelnõuga, mis vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Seejärel otsustas komisjon määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, teha ettepaneku võtta eelnõu päevakorda tänaseks, 15. aprilliks, ning teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Härra Kadastik! Ühtpidi ju saab öelda, et teie jutt vastab tõele, aga teistpidi on see ikkagi paras demagoogia. Miks me siis sama jutuga tuumajaamale ei [lähene]? Miks tuumajaama arendades tuleb hakata korjama raha sinna fondi, et pärast [jaam ]dekomissioneerida ja mida kõike veel teha? Sa ise esitled ennast avalikkusele suure tuumaenergia edendajana, aga konkreetselt selle eelnõu puhul sa edendad vaadet, mis tuumaenergia kasutuselevõttu raskendab või suisa takistab. Miks me peaksime selle energialiigi arendajaid kuidagi [leebemalt] käsitlema ja rääkima siin seda, et võlaõiguse alusel tehke vabatahtlikult, mida tahate, või ärge tehke? Tuuma[energia] puhul on ju seaduses kohustused olemas. Miks see erinev käsitlus õigustatud on?

Seda isegi mingil määral ka komisjoni arutelus käsitleti. Peamine põhjus on esiteks rahvusvaheline regulatsioon, mis tuuma[jaama] puhul näeb ette seda, et tuleb kohe dekomissioneerimise osaga arvestada ja leida finantsinstrumendid, mil moel seda tagada. Kuna tegemist on väga pikaajalise ja tõenäoliselt äärmiselt kuluka dekomissioneerimise projektiga, siis seda VÕS-i alla ei jäeta. Seetõttu on tuuma[jaam] tõesti erand, mitte ühegi teise [energia]liigi puhul seda ei rakendata. Ja tegelikult ka väga paljude muude jäätmete tekkimise puhul seda ei rakendata muul moel kui võlaõigusseaduse alusel. Tegelikult meil tekib ka palju muid toksilisi jäätmeid, kas või biotoksilisi või muid, mis täna ladustatakse lihtsalt prügimägedele. 

Tuuma[jaama] erisus on tõesti see jäätmete ülipikaajalisus. See kipub tihti jääma kaugemasse [tulevikku], kui ühegi konkreetse arendaja enda elutsükkel potentsiaalselt olla saab. See järelevalve võib [kesta] sadu aastaid. Nii on meil ka Paldiski dekomissioneerimisega, teoreetiliselt tuleb seal monitooringut ja järelevalvet teha vist sada aastat või oli midagi sihukest. See on nii peamiselt rahvusvaheliste standardite järgi. Aga ma olen nõus, et peab olema tagatud, et see kõik lõpuks saab utiliseeritud. Täna on see lihtsalt jäetud võlaõigusseaduse kanda.

Varro Vooglaid, palun!

Kas te selle üle ka arutlesite komisjonis, et õiglasem ja kohasem oleks, kui dekomissioneerimise kohustus ei langeks mitte maaomaniku õlgadele või kohaliku omavalitsuse õlgadele, vaid riigi õlgadele? Riik on ju see, kes tegelikult praegusel hetkel peamiselt suunab, et mitte öelda survestab kohalikke omavalitsusi lubama oma territooriumile neid parke rajada. Ja kui siis ühel hetkel selgub selline olukord, et park on pankrotti läinud – ja tõepoolest ei saa ju eitada, et see võib ka juhtuda tulevikus, kui näiteks taastuvenergia tasusid enam sellisel määral ei soovita maksta näiteks poliitiliste hoiakute muutumise tulemusena –, siis kohalikud omavalitsused võivad tõesti jääda väga suurde hätta olukorras, kus nemad ise ei olegi olnud peamised, kes on soovinud nende parkide rajamist oma territooriumile. Kas see küsimus ka komisjonis aktualiseerus? Ja kui ei aktualiseerunud, siis mida te ise sellest arvate?

Komisjonis seda kaudselt veidi puudutati, kuna ka ministeerium ise tõi välja, et meretuuleparkide puhul, kuna need on riigimaal, on maakasutustasud, kui ma õigesti mäletan, või õigemini hoonestustasud, mida kasutatakse selleks, et riik saab hoonestustasud ja siis hiljem jääb see vastutus talle. 

Kohalike omavalitsuste ja ka eramaaomanike puhul sellist temaatikat komisjonis ei arutatud. Aga siin tegelikult on jällegi küsimus, mis sorti leping sõlmitakse ja kas omavalitsus on olnud nõus või mitte. Omavalitsus peab planeeringu kinnitama. Ei saa nii olla, et omavalitsus ei olnud nõus või huvitatud, kui ta planeeringu kinnitas. Kui on ikkagi adekvaatne põhjus, siis saab ju planeeringut mitte kinnitada. 

Aga kommentaarina, kuna te mainisite seda miljonit eurot, siis see on ka üks osa potentsiaalsest tulevikust. Ent ma siiski arvan, et ikkagi enamikul juhtudel on ratsionaalne see, et need tuulikud ehitatakse uuteks tuulikuteks ümber. Pigem mõni arendaja ostab selle ära just mõttega, et seal on juba hoonestused ja muud asjad tehtud, load on menetletud ja on palju lihtsam rajada uut parki, pannes lihtsalt uued mootorid tööle.

Evelin Poolamets, palun!

Ma küsin, Mario, sinult täpsemalt selle kolmanda osapoole kohta. Sa ise küsisid Kliimaministeeriumi esindajalt, kas omavalitsustel on see võimalus, et kui on vaja tuuleparkide järel [endine] olukord taastada, siis eksisteerib teatud tüüpi kolmanda osapoole tagatis, näiteks kindlustus või muu element. Saime vastuse Peep Siimult, et jah, see [võimalus] on olemas. Mina olen ka otsapidi omavalitsuses sees. Ma tahaksin täpsemalt teada, millised on need kindlustusfirmad ja kuidas see kolmas osapool siis täpsemalt on kaasatud. Ma arvan, et sa tead sellest rohkem.

Ei, ma ei tea sellest rohkem kui seda, mida me komisjonis arutasime. Ma küsisin, kas see on põhimõtteliselt võimalik. Vastus oli, et see on põhimõtteliselt võimalik. Ma usun, et Kliimaministeeriumilt on võimalik küsida, sest nad on lubanud saata välja juhised. See tähendab, et juhiste raames saab ka see aspekt käsitletud olla. Seda tuleb Kliimaministeeriumilt küsida.

Mart Helme, palun!

Jaa, no mina näen siin ainult ühte võimalust. See võimalus on selline, et tegelikult peaksid omavalitsused, kellele need asjad kaela jäävad, need arendajad nii juriidiliste isikutena kui ka eraisikutena kogu oma varaga vastutama panema nende demonteerimiste eest. Sest nad on dotatsioone saanud, nad on riigi rahakotti kõvasti lüpsnud, nad on oma kasumid taskusse pistnud ja nüüd jätavad maha düstoopilise maastiku. Düstoopilise maastiku jätavad maha! Kui me arvestame seda, et sadu tuuleparke kavatsetakse praeguste kavade kohaselt rajada, siis Eesti kattub pankrottide korral täiesti düstoopilise maastikuga. Keegi peab ju selle eest vastutama. Riik ütleb, et see pole meie asi, see on kohaliku omavalitsuse asi. Kohalik omavalitsus ütleb, et meil ei ole raha. Kes siis vastutab? Vastutama peab sellisel juhul see, kes on kasumi vahepeal taskusse pistnud. Ma saan aru, et komisjonis seda ei arutatud, aga ma lihtsalt arendan mõttekäiku. Keegi peab vastutama! Ei ole nii, et keegi pistis raha taskusse ja jalutab siis minema.

Aitäh! Te eksite, me arutasime seda komisjonis. Nimelt, vastutus ongi arendajal. See vastutus on algusest peale arendajal. Arendajal on dekomissioneerimise kohustus, ta peab need likvideerima. Eelnõu sisu puudutab ju seda, et kui arendaja ei ole enam jätkusuutlik ehk arendaja on pankrotis või midagi muud. Siis ongi pankrotimenetlus, vastutusele võtmise variant. Aga kui seal on tõesti tehtud selgeid protseduure, kus ongi üritatud firma pankrotti lasta selleks, et vastutusest kõrvale hiilida, siis seal saab juriidiliselt ka juhatuse liikmeid vastutusele võtta. Selles mõttes on ka tänane praktika olemas, ei saa lihtsalt niisama, et sa lased ennast pankrotti. See kohustus on arendajatel. Nii et see on juba olemas.

Evelin Poolamets, ma ei saa küsimust võtta, kuna antud formaadi juures on kummalegi esinejale üks küsimus. Kokku kaks, aga kummalegi üks. Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. 

Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Head kolleegid! Ma lühidalt ütlen seda, et tegelikult on tegemist väga hea eelnõu ja algatusega, mis sätestaks tagatised ka juhuenergia tootjatele puhuks, kui nad pankrotti lähevad või tuulikute eluiga lõpeb ja nendega enam midagi teha ei ole. Selle aja peale on ka laiem üldsus tunnistanud faktilist tõde, et tegelikult sel viisil energia tootmine ei ole kasulik ja siis jäävad lihtsalt need pulgad sinna püsti. 

Komisjonipoolse ettekandja härra Kadastiku käsitlus sellest, et vastutus on arendajal ja võlaõigusseaduse alusel saab teha ühte või teist, on teoreetilises plaanis õige. Aga kui me nüüd reaalse elu peale mõtleme, siis tegelikult kehtib ka tuumajaamade puhul kõik seesama, et ehitajal on vastutus ja nii edasi. Aga mingil põhjusel on tuumajaamade puhul otsustatud inimloomuse pahupoole esiletulekut vältida või vähemasti takistada ja öeldakse juba algusest peale, et pane juba sinna hoiupõrsasse raha kohe, kui sa seda jaama ehitama hakkad ja kui sa seal elektrit toodad. Siis pärast, kui sul tekib mõte ära kaduda, on raha ikkagi alles. Minu arust oleks igati mõistlik riigina ka juhuenergeetika puhul samamoodi käituda. 

Ma arvan, et sisemiselt võib Kadastik isegi kimbatuses olla, sest ta tegelikult saab aru, et soodustades juhuenergeetika arendamist subsiidiumide abil, leebemate tingimuste abil võrreldes näiteks tuumaenergeetikaga, tegelikult loobib ta kaikaid kodaratesse tuumaenergeetikal. Aga ole sa teadlane või niisama energeetikahuviline, kui sa oled Reformierakonna fraktsiooni liige, siis seal öeldakse sulle, millist laulu sa siin puldis laulma pead, ja siis tuled ja laulad. Nii et ma ikkagi … Ma näen, et Mario, sa oled vist vastusõnavõtu sisse pannud. Ma loodan, et sa teatad seal oma meelemuutusest ja kutsud kolleege üles eelnõu toetama. Aitäh!

Aga enne, kui ma annan sõna puldist, Evelin Poolamets, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Mul tekkis siin küsimus, kuulates komisjoni ettekandjat. Tunnistatakse probleeme, et jah, puudused on need ja see eelnõu tegelikult aitaks neid lahendada, aga näha on, et koalitsioon ei toeta seda. Kas Riigikogu liikmel oleks võimalik midagi veel teha selleks, et omavalitsused saaksid need juhised, mida on lubatud? Millised meetodid veel peale OE oleks võimalik valitsusele esitada, et need lubadused ka realiseeruks?

Aitäh! Protseduurikaga on see võib-olla nii palju seotud, et selleks, et see praegu realiseeruks, on vaja koosseisu häälteenamust, et see otsuse eelnõu vastu võtta. Aga selleks on ka erinevad esindusorganisatsioonid, näiteks linnade ja valdade liit, kes suhtleb ministeeriumidega. 

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mario Kadastik, palun!

Ma võin sind, Arvo, natuke aidata, arupärimisi saab ka esitada. Ma arvan, et kuna on ikkagi väga selgelt lubatud neid juhiseid, siis need juhised ka tulevad. Saan uurida, millal tulevad, annan teada. Aga tahtsin öelda seda, et ma pean sind kurvastama, ei tule meelemuutust. Ma arvan endiselt, et seda otsuse eelnõu Reformierakond ei toeta, aga ei ole mulle keegi mingisuguseid laulusõnu ette andnud ega ka muid sõnu. See on ikkagi kujundatud seisukoht. 

Ma olen sellega nõus, et on mõningane erinevus tuuma- ja muude jäätmete puhul, neid võiks rohkem ühtlustada. Aga samas on nii, et tuuma[jaama] puhul tuleb see rahvusvahelisest regulatsioonist ja tõesti pikaajalisusest ja nende jäätmete [laadist] ja sellest, kuidas neid hoida. Ma arvan, et kui meil kunagi tuleb olukord, kus meil on ka viienda põlvkonna tuumajaamad, mille puhul me saame aktiivse neutronkiire abil kõik nende jäätmed suurel määral muuta neutraalseks, siis võime ka kaaluda seda, et meil võib-olla ei ole seda dekomissioneerimise fondi ka tuumajaama puhul enam vaja. Ma arvan, et asjad võivad kunagi selles suunas liikuda, mitte sedapidi, et me teeme ülejäänutel selle juurde. Tuumajaama puhul võtame selle ehk maha. Laias laastus peaks see aga toimuma samamoodi, et ka tänased arendajad peavad endal dekomissioneerimise võimekust hoidma. 

Ma arvan, et reaaleluliselt pigem liigub asi just sinnapoole, et vanad tuulikupargid asenduvad uuema generatsiooni efektiivsematega. Pigem tuleb sinna hübriidlahendus juurde, kas siis salvestus või midagi muud, et seda ühtlustada. Ehk paigaldatakse sinna tõesti juurde mingisugused muud tüüpi jaamad, millega tuulevaiksel ajal energiat võrku juurde anda. Nii et ma arvan, et see tegelikult ei ole probleem, et need päriselt jääksid [niisama] püsti. Mitte kuskil ei ole need praegu veel [kasutult] püsti jäänud. Ma mõistan seda muret, aga ma arvan, et see praktikas ei realiseeru niimoodi, et nad jääksid. Aga vaatame. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 810 lõpphääletus ja teeme seda peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Juhin tähelepanu, et eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust ehk [vähemalt] 51 häält. Ma panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele kehtestada taastuvenergia tootmisrajatiste arendajatele kohustuslikud finants- ja vastutustagatise mehhanismid omavalitsuste ja kogukondade kaitseks arendaja pankroti või projekti võõrandamise korral" eelnõu 810. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 16 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu ei saanud vajalikku häälteenamust, on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Oleme läbinud neljanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde ja selleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja peredele suunatud maksusoodustuste pakett" eelnõu 820 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Me teame, et praegune valitsus – võib öelda, et ka eelmine, ühesõnaga, needsamad valitsused, mis on võimul 2023. aasta kevadest – on rahva poolt ristitud juba kõige perevaenulikumaks valitsuseks. Neid põhjuseid on tegelikult hästi palju. Me võime siin meelde tuletada kas või seda, et üks esimestest asjadest, millega valitsus sai hakkama, oli paljulapseliste perede hüvitise vähendamine 200 euro võrra kuus. Valitsus vist otsustas, et liiga hästi elavad meie paljulapselised pered, ja tegi sellise huvitava lükke. Ja loomulikult [on mõjunud] ka teised sammud, mis vähendasid lastega perede kindlustunnet ja pigem tekitasid noorte inimeste seas kahtlust, kas üldse peab rohkem lapsi saama, kui riik neist väga ei hooli. 

Käesoleva otsuse eelnõu eesmärk on anda valitsusele ülesanne töötada välja selline terviklik maksusoodustuse pakett, mis oleks mõeldud ja suunatud eelkõige meie peredele. See parandab perede, eeskätt lastega perede majanduslikku toimetulekut, suurendab kindlustunnet ning toetab pikaajalisi ühiskondlikke eesmärke, sealhulgas Eesti demograafilise olukorra parandamist, sündimust, töö- ja pereelu ühitamist ning eluaseme kättesaadavust. 

Ma tuletan meelde – olen seda siin saalis juba mitu korda teinud, aga arvan, et see on piisavalt oluline, et see kõlaks siin veel kord –, et demograafiline olukord Eestis on praegu katastroofiline. See ei ole isegi enam kriis, see on katastroof. Vaatame otsa sündimusele, mis oli meil aastal 2019, kui palju siis sündis lapsi: see number oli 14 099. Aastal 2025 oli see number 9092 ehk langus on suurem kui 5000. See tähendab seda, et sündide arv on kuue aastaga vähenenud rohkem kui kolmandiku võrra. Vaadates praegu selle aasta numbritele otsa, võib juba öelda, et [langus]tendents ei ole mitte kuskile kadunud, selle aasta esimesed kuud on seda ainult kinnitanud. 

See probleem ei lahene müstilisel kombel kuidagi iseenesest, peab sekkuma. Ja peab sekkuma loomulikult Eesti riik Vabariigi Valitsuse näol. Tegelikult me näeme seda, et viimastel aastatel on Eesti maksusüsteemist kaotatud mitmed perekesksed maksusoodustused, mis on varasemalt aidanud tasakaalustada lastega perede suuremaid kulusid. Nende soodustuste kadumine on suurendanud eelkõige töötavate perede maksukoormust ning vähendanud maksusüsteemi võimet arvestada lastega perede tegelikku maksevõimet. Lastega perede kulud on juba oma struktuurilt kõrgemad kui lasteta leibkondadel. Need hõlmavad eluaset, toitu, haridust ja huvitegevust, pluss transpordi- ja tervisekulud ja palju muud. Samal ajal ei arvesta praegune maksusüsteem piisavalt leibkonna koosseisu ega laste ülalpidamisest tulenevat lisakoormust. Peresõbralik maksupoliitika on tegelikult üks tõhusamaid viise, kuidas leevendada lastega perede vaesusriski, parandada sündimuskäitumist ja tugevdada keskklassi majanduslikku stabiilsust. 

Kui me oleme pakkunud erinevaid variante, kuidas parandada lastega perede eluolu, siis tihtipeale oli valitsuse liikmete vastus, et raha ei pane inimesi lapsi sünnitama. No teatud mõttes see nii on, et ainuüksi mingi rahaline toetus demograafilist olukorda ei paranda. Aga on vaja läheneda ikkagi kompleksselt. Ja kindlasti rahaline tugi on siin ülioluline. Nagu ma olen rääkinud, selleks, et pered tahaksid rohkem lapsi saada, on reeglina vaja kolme asja: on vaja kindlustunnet, stabiilsust ja usku riigi toetusse. Stabiilsus tähendab eelkõige majanduslikku stabiilsust, et sissetulekud oleksid sellised, et perekond ei peaks muretsema selle pärast, kas homme või ülehomme on leib laual ja või leiva peal. Stabiilsus peab olemas olema, seesama kindlustunne, et tõepoolest nende majandusolukord ei lähe lähitulevikus halvemaks ja väljavaade on ikkagi pigem positiivne. 

Mis puudutab usku riigi toetusse, siis loomulikult on hästi oluline, et perekonnad teaksid, et riik hoolib, et tegelikult on riik huvitatud sellest, et lapsi sünniks Eestis rohkem, ja on valmis selle nimel teatud samme astuma. Aga siiamaani me oleme näinud, et on astutud samme vastupidises suunas, nagu ma juba mainisin, näiteks paljulapseliste perede hüvitise vähendamine 200 euro võrra. Selline käitumine kindlasti usku riigi toetusse ei suurenda, kui pehmelt öelda. 

Nii et praegu me oleme olukorras, kus peredel on hästi nõrk kindlustunne, stabiilsus on pigem ujuv ja usk riigi toetusse on kindlasti nõrgenenud. Selleks, et seda olukorda parandada, me esitamegi oma otsuse eelnõu. 

Peresõbralik maksupoliitika on üks kõige tõhusamaid viise, kuidas seda olukorda parandada. Haridus ja huvitegevus on pikaajalised investeeringud nii üksikisiku kui ka ühiskonna arengusse. Koolituskulude maksusoodustuste laiendamine laste ja muude pereliikmete õppe- ja arendustegevusele toetab laste ligipääsu kvaliteetsele haridusele ja huvitegevusele. Selline võimalus vähendab sotsiaalset kihistumist, mille korral hariduse võimalused sõltuvad vanemate sissetulekust, ning soodustab elukestvat õpet ja tööjõu kohanemisvõimet. 

Me mäletame, et lisaks sellele, et suurendati käibemaksu – see on nüüd 24%, nagu me teame, üks kõrgeimaid Euroopas ja see kindlasti mõjus peredele, ka lastega peredele negatiivselt –, kehtestati uut liiki maksud. Kõige kurikuulsam on loomulikult automaks. Jällegi, peredele oli see päris suureks üllatuseks, et mitte öelda šokiks. Õnneks ühel hetkel piisas mõistust, et hakata peredele pakkuma teatud soodustusi ja nüüd on see olukord natuke paremaks läinud. Aga kas see on piisavalt paremaks läinud, on omaette küsimus. Mina julgen väita, et tegelikult oleks võinud paljulapselised pered üldse automaksukohustusest vabastada. Sellest on palju räägitud, aga praegu seda kahjuks ei ole. 

Meie otsuse eelnõu kõlab niimoodi, et teeme ettepaneku töötada välja peredele suunatud maksusoodustuste pakett, mille eesmärk on parandada perede, eriti lastega perede majanduslikku toimetulekut ja kindlustunnet ning aidata kaasa Eesti demograafilise olukorra parandamisele. See maksusoodustuste pakett peab muu hulgas sisaldama järgmisi elemente: võimalus abikaasadel esitada ühisdeklaratsioon ning jagada lastega seotud maksusoodustusi – mäletatavasti selline praktika eksisteeris alles hiljuti, aga valitsus millegipärast otsustas selle ära lõpetada –, täiendava maksuvaba tulu taastamine lastega peredele iga lapse kohta alates esimesest lapsest – jällegi, sellest on juttu olnud ka eelnevalt –, maksusoodustuste laiendamine laste ja muude pereliikmete koolituskulude mahaarvamisel ning kodulaenuintresside mahaarvamise võimaluse taastamine, et leevendada eluasemekulusid. Need on meie [ettepanekud]. 

Ma arvan, et kui see otsuse eelnõu leiab toetust ja valitsus on valmis välja tulema niisuguse maksusoodustuste paketiga, mis päriselt parandab lastega perede elu Eestis, siis võib-olla ei olegi nii oluline, et just need [muudatused], mis me oma otsuse eelnõu teksti panime, oleksid selles maksusoodustuste paketis. Aga see on selline orientiir. See on eesmärk, mille poole pürgida, need on näited, millest võiks alustada. 

Ja kindlasti võiksid selles maksusoodustuste paketis olla ka teised sammud, meetmed, mis parandaksid meie lastega perede elu. Loomulikult võiks neid meetmeid olla palju rohkem. Ma arvan, et see on valdkond, kus ei saa liiga kaugele minna. Meie pered tõesti vajavad toetust, eriti praegustel ärevatel aegadel. Nad vajavad stabiilsust, nad vajavad kindlustunnet ja nad vajavad teadmist, et riik hoolib ja on valmis appi tulema, kui pere olukord peaks halvemaks minema. 

Praegu on raske ette kujutada, et meie peredel on kogu see kompleks olemas. Pigem ei ole. Nii et palume seda toetada. See otsuse eelnõu on hea ka sellepärast, et see annab valitsusele vabaduse koostada maksusoodustuse pakett niisugusena, nagu ta [võimalikuks] peab. Lihtsalt tahaks loota, et seda tehakse mitte linnukese pärast, et siis pärast öelda – enne valimisi –, et me oleme ju midagi perede jaoks teinud, aga kui sa süvened, siis saad aru, et need on pigem kosmeetilised asjad, mitte sisulised. 

Vabariigi Valitsus peab ikkagi aru saama kahest asjast. Asi nr 1: me oleme demograafilises kriisis. Või siis on see, nagu ma ütlesin, mitte enam kriis, vaid võib-olla juba katastroof ja on vaja astuda samme, et sellest august kuidagi välja tulla. Ja teiseks: meie lastega pered, eriti paljulapselised pered vajavad riigi tuge, vajavad riigi hoolt. Nii et palun seda otsuse eelnõu toetada. Ja kui on küsimusi, siis olen valmis neile vastama. Aitäh!

Tõepoolest, teile on vähemalt üks küsimus. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Need meetmed, mis te olete oma eelnõus välja toonud, on tegelikult meetmed, mis kuni 2024. aastani ju kehtisid vastavalt seadustele, olid seadusesse sisse kirjutatud. Oli [abikaasade] ühisdeklaratsiooni võimalus, kodulaenuintressid sai tulumaksu arvestusest maha arvata ja nii edasi. Öelge teie, kas teie saite aru, miks sotsiaaldemokraadid koostöös Reformierakonna ja Eesti 200-ga võtsid need vajalikud võimalused ära perekondadelt, kus lapsed kasvavad? Nii tegid nad väga paljude perekondade toimetulekuolukorra tunduvalt hullemaks. Millest said sotsiaaldemokraadid sellise tõuke, et teha selliseid otsuseid?

Aitäh! Mul on keeruline sotsiaaldemokraatide eest rääkida. Aga neid samme, mis tegelikult halvendasid Eesti inimeste ja eelkõige lastega perede võimalusi ja üleüldse eluolu, on kahjuks tehtud päris palju. Minu jaoks oli hästi irooniline, kui selline sõna on siin üldse kohane, seesama juba mainitud paljulapseliste perede hüvitise vähendamine 200 euro võrra kuus. Tegelikult olid just sotsiaaldemokraadid need, kes ühe poolena tõstsid seda toetust aastal 2022, olles ka tollal koalitsioonis. Ja siis põhimõtteliselt poole aasta pärast, olles juba uues koalitsioonis koos Reformierakonna ja Eesti 200-ga, osalesid nad selles, et see hüvitis vähenes nii drastiliselt. Hästi keeruline on loomulikult sellest käitumisest aru saada, kui tehakse midagi ja siis poole aasta pärast põhimõtteliselt tehakse midagi täiesti vastupidises suunas. Sellest on tõepoolest keeruline aru saada.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! On ju teada, millised on praegu kõige suuremad mured meie riigis. See on julgeolek, see on toimetulek ja loomulikult see, et lapsi ei sünni, mis tõuseb võib-olla isegi esimesele kohale, sest kui me liigume niimoodi edasi, siis, nagu räägivad teadlased, nelja-viie aasta pärast on juba hilja midagi parandada. Oleks midagi vaja teha täna ja kohe. Ma tean, et kui selle kohta küsitakse koalitsioonipartnerite käest, siis nad vastavad, et aga me ju niigi tegime. Me ju võtsime maksuküüru maha ja me langetasime või õigemini ei tõstnud [kütuse]aktsiisi ja oleme üldse väga tublid. Aga nad vaikivad sellest, et kui nad maksuküüru kaotasid, siis nad tõstsid teisi makse. Seda tuleb siin kahe käe sõrmedel üles lugeda, millised maksud on tõusnud. Kõige tugevam tõus oli ikkagi käibemaksul ja tulumaksul. Ja need tõusud ju [tühistavad] ära selle võidu, mille keskmist [palka teeniv] inimene saab, kuskil 120 eurot maksab veel peale ka tänu nendele uutele maksudele. Aga ütle mulle, kui see nii tähtis küsimus on, miks siis seda ei käsitleta.

Teie aeg! Aitäh! 

Aitäh! Ma olen sama küsimuse küsinud siin saalis mitu korda nii praeguse peaministri käest kui ka eelmise peaministri käest. Aga tõepoolest jääb ausalt öeldes saladuseks, miks mitte midagi ette ei võeta. Me oleme ju pakkunud omalt poolt väga erinevaid lahendusi sellele olukorrale, erinevaid otsuse- ja seaduseelnõusid, kuidas parandada perede seisu, perede elu, kuidas paremini rahastada peresid, kus on lapsed. Samas [mul on mulje], et ka peaminister ja [teised] valitsuse liikmed saavad aru, et tõepoolest, meil on sellega suur probleem. Vähemalt niimoodi nad väidavad. 

Aga kui me liigume sõnade juurest edasi ja vaatame, kas on ka tegusid olnud vahepeal, siis kahjuks pigem mitte. Sa mainisid, et meil on praegu julgeolek väga suureks mureks ja prioriteediks, samuti demograafiline seis. Ma ütleksin, et demograafiline seis teatud mõttes on osa julgeolekuprobleemist. Kui me tõepoolest rahvana nii kiiresti väheneme – nagu ma ütlesin, kuue-seitsme aastaga on sündide arv 33% langenud – ja kui see jätkub samas vaimus, siis tõepoolest ma olen sunnitud nende ekspertidega nõustuma. Sa juba tsiteerisid seda, et veel neli-viis aastat, ja siis on juba hilja. Siis me võime hakata midagi lahendama või proovima midagi lahendada, aga on juba hilja. Siis on tendents juba pöördumatu. Nii et kui me praegu – kohe täna ja praegu! – ei hakka midagi resoluutselt oma demograafiapoliitikas muutma, siis nelja-viie aasta pärast on hilja. See on tõepoolest ka julgeolekuküsimus.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Noh, valimisteni on tegelikult suht vähe aega. Meie ettepanek Vabariigi Valitsusele sellise tõsisema paketi väljatöötamiseks on ju tegelikult olematu. Reaalsus on see, et valijatel tuleb valimised ära oodata ja siis tuleb see meie pakett. Aga ikkagi, miks praegu on lapsega seotud maksuvabastusi nii vähe? Neid võiks tegelikult rohkem olla? Miks see nii on?

Aitäh! Ma siinkohal isegi ütleksin niimoodi, et võib-olla ongi hea, et valimised on tulemas. Sellepärast, et me praegu ise anname koalitsioonile suurepärase võimaluse rahvale meeldida. Väga tihti räägitakse, et valitsus tihtipeale vahetult enne valimisi hakkab rahvale pakkuma igasuguseid meelepäraseid meetmeid, samme. Räägitakse maksusoodustustustest ja näiteks maksuküüru kaotamisest, nagu koalitsioon ise seda nimetab. 

Palun, Eesti Keskerakonna fraktsioon pakub valitsusele võimaluse, kuidas enne valimisi saab teha midagi sellist, mis rahvale kindlasti meeldib. Pange kokku maksusoodustuste pakett, mis oleks suunatud Eesti peredele, Eesti lastega peredele, ja pered on kindlasti teile selle eest tänulikud. See oleks suurepärane võimalus rahvale enne valimisi meeldida. Ja kui see meie idee aluseks võetakse, siis meil on selle üle ainult hea meel. Meie eesmärk, ülesanne, lootus – me võime seda kuidas iganes nimetada – on ikkagi see, et peredel läheks hästi, läheks paremini kui praegu. Ja kui selle nimel on vaja hakata tegutsema vahetult enne valimisi, olgu siis niimoodi, aga vähemalt teeme selle ära. 

Ei maksa hakata rääkima, et raha ei ole, et me kõik saame aru, et meil on demograafiline kriis, meil on suur probleem ja me peame loomulikult peresid toetama, aga mitte kuidagi ei saa seda teha. Me anname ju võimaluse teha seda just niimoodi, nagu valitsus saab seda teha. Töötage välja see pakett niisugusena, nagu te ise peate võimalikuks. Me ei ütle, et see peab olema just niimoodi või naamoodi, me lihtsalt anname suuna. 

Nii et see on minu meelest kuldne võimalus valitsusel haarata sellest mõttest kinni, võtta meie otsuse eelnõu [teadmiseks] ja minna selle teemaga edasi, et kas või vahetult enne valimisi tulla välja maksusoodustuste paketiga, mis oleks suunatud meie lastega peredele ja parandaks nende eluolu.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Ma võib-olla lähen laiema teema juurde. Üks asi on tõesti demograafia, aga teine, laiem küsimus on see Eesti, mida me ehitame tulevaste põlvede jaoks, see Eesti, kus järgmine põlvkond elab. Praegu me näeme, et need otsused, mida järjest tehakse, on hävitavad otsused, ütleme ausalt. Üks otsus oli soodustused kasiinoärimeestele, mitte peredele, ja teine vangla rentimine välismaiste vangide [siiatoomiseks]. Ja viimane otsus, millest täna ja üldse see nädal on rohkem juttu olnud, on põlevkivivarude loovutamine, mis tähendab, et 15 aasta pärast, kui meil uus põlvkond on peale kasvanud, meil võib-olla neid varusid ei ole. Milline on teie nägemus sellest Eestist, mida praegu ehitatakse selle valitsuse ajal? Kuidas see kõik tegelikult mõjutab kogu meie olukorda?

Aitäh! Neid "suurepäraseid" samme valitsuse poolt tehtuna oleme me kolme aasta jooksul näinud hästi palju. Ausalt öeldes siin oli juba juttu, et järgmise aasta märtsikuus tulevad järgmised parlamendivalimised. Kui vaadata kõikidele küsitlustele, küsitluste tulemustele ja reitingutele otsa, siis on juba näha, et rahvas loomulikult ei toeta seda, mida see valitsus teeb. Me teame, et Reformierakonna ja Eesti 200 summaarne toetus on 13–14%, parimatel päevadel 15%, mis on lihtsalt naeruväärne. Eesti 200 toetus on 1,5–2% ehk lihtsalt olematu, põhimõtteliselt statistiline viga. 

Ma arvan, et rahval on juba kõrini sellest, millega see valitsus kolm aastat tegelenud on. Te tõite selle kohta näiteid, aga neid on loomulikult palju rohkem. Mõnest ma rääkisin oma kõnes, aga neid võib veel juurde tuua. Üks kolleeg rääkis, et tuleb kahe käe sõrmedel üles lugeda, kui palju oli maksutõuse aastal 2023. Sotsiaalmeedias on hästi populaarne pilt, kus on välja toodud 26 erinevat maksu, mida on kas tõstetud või rakendatud uue liigina. Nii et kahest käest ei piisa, isegi neljast käest ei piisa. 

Ma arvan, et me oleme juba näinud, milline on rahva suhtumine sellesse. Inimesed saavad aru, et olukord on päris ärev ja ajad on turbulentsed. Aga kõige hullem on see, et kahjuks valitsus ei tee mitte midagi selles suunas, et seda kuidagi stabiliseerida, tasakaalustada, et kuidagi rahustada inimesi. Vastupidi, inimesed on aina rohkem ärevil ja see kindlasti ei aita kaasa, et leevendada olukorda, kus me praegu oleme. See ei aita parandada demograafilist olukorda, mis meil praegu Eestis on.

Henn Põlluaas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma olen täiesti nõus kõigega, mis sa siin räägid. Tõepoolest, me oleme katastroofilises olukorras ning riik ja valitsus peaks väga jõuliselt panustama just nimelt perede heaolusse, laste sündimuse tõstmisesse ja nii edasi – kõigesse sellesse, millest me siin praegu räägime. 

Aga kas sa oskad kuidagigi selgitada, miks valitsus teeb kõike risti vastupidi? Miks need asjad ei ole neile absoluutselt olulised? Tegelikult käitutakse ka selles küsimuses täiesti otseselt põhimõttel, et peale meid tulgu või veeuputus. Miks nad teevad seda?

Aitäh, hea kolleeg! Sarnane küsimus juba kõlas siin eelnevalt ja ma vastasin sellele umbes niimoodi, et mina ka ei saa sellest aru. Ja ma olen seda küsinud. Ma olen seda küsinud Kristen Michalilt, kui ta oli siin, mitu korda olen seda teinud. Ma olen seda küsinud Kaja Kallaselt, kui tema oli Eesti peaminister. Ja põhimõtteliselt võib-olla kõige parem oli see, et nad vähemalt tunnistasid, et probleem on olemas. Sest nagu psühholoogid reeglina ütlevad, kui sa tunnistad, et probleem on olemas, siis see on esimene samm probleemi lahendamiseks. 

Kahjuks seda teist sammu ei paista kuskilt tulevat. Kõik need eelnõud – seaduseelnõud ja otsuse-eelnõud –, mis on siin saalis olnud opositsiooni tooduna ja mille eesmärk on olnud lastega perede heaolu parandamine ja demograafilise olukorra parandamine, ei ole kahjuks koalitsiooni toetust leidnud. 

Nii et tõepoolest, vahel sa vaatad ja imestad, et ühest küljest öeldakse, et jah, me saame aru, meil on probleem, meil on demograafiline kriis Eestis, aga see jääb sinnapaika. Mitte midagi ette ei võeta. Ja kui opositsioon omalt poolt pakub midagi – ma ei tea, kui valitsus ei ole võimeline välja töötama mingisuguste meetmete paketti või kuidagi üleüldse liikuma selles suunas, et meie peredel läheks paremini –, kui me teeme oma ettepanekud, hääletatakse kõik tuimalt maha. Ma ei oska öelda, miks see kõik toimub, võib-olla kunagi saame teada. 

Aga ma tahan lihtsalt tuua näite selle kohta, kuidas on võimalik hästi kiiresti olukorda parandada, nagu seda tegi Tallinna Linnavalitsus hiljuti. Põhimõtteliselt väga kiiresti ühe koalitsioonilepinguga Tallinna linn kehtestas kohe mitu meedet, kuidas lastega perede elu peaks paremaks minema. Lapse sünni toetus 1. jaanuarist 2026 ehk tagasiulatuvalt tõusis 1000 euroni. Kaksikute sünni korral antakse perele 3000 eurot, kolmikute või enamate laste sünni korral 10 000 eurot. 1. septembril 2026 suureneb õppeaasta alguse toetus 100 eurolt 150 euroni. Ehk iga laps alates teisest klassist – ma seletan kohe, miks alates teisest klassist –, kes 1. septembril läheb kooli – teise klassi, kolmandasse klassi, neljandaesse klassi, gümnaasiumi lõpuni –, saab 150 eurot õppeaasta alguse toetust. Mis puudutab esimest klassi, siis septembrist tõuseb esimesse klassi mineva lapse niinimetatud ranitsa- ehk kooli alguse toetus 320 eurolt 500 euroni. Päris korralik tõus. Ja nagu sellest veel vähe oleks, 1. septembrist 2026 on Tallinna elanikele lasteaiakoht tasuta alates esimesest lapsest. 

Vaat selline pakett, üks konkreetne omavalitsus kiiremas korras võttis vastu. Ma arvan, et see on tegelikult väga hea näide selle kohta, et kõik on võimalik, kui sa tahad olukorda parandada, mitte ei ütle, et jah, ma saan aru, et probleem on olemas, aga kahjuks ma ei hakka mitte midagi tegema selles suunas, et seda probleemi lahendada.

Aitäh, hea ettekandja! Meil on teema ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele, mitte Tallinna Linnavalitsusele. Tanel Kiik, palun!

Aga see ongi ettepanek valitsusele. Tehke sama!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Kuna teile nii kangesti meeldib siin rääkida, mida sotsiaaldemokraadid tegid ja mida Keskerakond tegi, siis ma tegin sihukese väikese kiire võrdluse. Sa vist oled olnud – mitte vist, vaid ma tean, et sa oled olnud – pikalt sotsiaaldemokraat ja täna oled Keskerakonnas. Kumb erakond ikkagi on tegelikult rohkem tõstnud laste- ja peretoetusi valitsuses olles? Ma tegin kiire arvutuse ja sain päris tugeva ülekaalu sotsiaaldemokraatide kasuks: nii esimese ja teise lapse toetus kui ka muud [sammud], näiteks puudega laste toetuste mitmekordistamine aastal 2014 vist, kui ma peast õigesti mäletan. Ei, 2018, vabandust, alates 2019 see jõustus. 

Minu küsimus sulle ongi selle kohta, et olukorras, kui tegelikult Keskerakond oli iseseisvuse taastamise järgse perioodi jooksul kuus korda valitsuses, tuli tegelikult neid otsuseid erinevate erakonna esimeeste ajal väga vähe. Kas sulle ei tundu natuke silmakirjalik, kui teie fraktsiooni esimees ja teised ettekandjad agressiivselt ründavad sotsiaaldemokraate, kuigi tegelikult faktiliselt on laste- ja peretoetuste tõusu taga sotsiaaldemokraadid oluliselt rohkem ja tihedamini olnud kui Keskerakond?

Aitäh! Mul sellist võrdlust pole. Ma ausalt öeldes ei pannud tähele, et keegi oleks agressiivselt sotsiaaldemokraate siin rünnanud. Mina kindlasti mitte. Ja see, millest rääkisin mina, on ju fakt. Tõepoolest, sotsiaaldemokraadid aastal 2022, olles üks koalitsiooniparteidest, tegelikult tõstsid koos oma partneritega paljulapseliste perede hüvitist väga korralikult. See oli suurepärane samm, pole midagi öelda. Aga pool aastat hiljem, olles juba järgmises valitsuses, hääletasid sotsiaaldemokraadid selle poolt, et 200 euro võrra kuus seda toetust vähendada. See on fakt, siin ei ole mitte mingit rünnakut. 

Kindlasti on ka sotsiaaldemokraatide ajaloos olnud hetki, kus nad seisid perede eest, ja tänu neile suurenesid mõned toetused. Aga kui me räägime aastast 2023 ehk sellest hetkest, kui nii mina kui ka sina saime Riigikokku valituks, siis peab kahjuks ütlema, et väga palju selliseid samme, mille üle uhkust tunda, sotsiaaldemokraadid teinud ei ole. Loodetavasti tulevikus nad saavad neid samme teha ja siis saab uuesti rääkida. Aga praegu on meil kõigil hea võimalus toetada meie otsuse eelnõu ja see oleks juba täna samm õiges suunas.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea kolleeg! Olukord on tõsine ja me teame, et tõde on, et Tallinna elanikkond suureneb. Tartu oma peaaegu püsib sama, aga maakondades on olukord hoopis teine. Näiteks Narvas sündis eelmisel aastal 213 last, kümme aastat tagasi oli see number rohkem kui 500. Eelmise aasta seisuga oli Narvas miinus 1100 elanikku. See tähendab seda, et piirkondades on tõsine probleem, mida nad üldse saavad lähitulevikus teha. Ja äkki see probleem on tingitud ka sellest, et meie biopoliitikud, ütleme niimoodi, ehk ministrid lihtsalt elavad Tallinnas või on pärit Tartust ja lihtsalt ei tea, mis on päris elu maakondades. Mida sa arvad sellest?

Aitäh! Tõepoolest, olukord piirkondades on keeruline ja ma julgen väita, et keerulisem kui pealinnas või Tartus. Samas ei saa öelda, et Tallinnas on olukord roosa ja suurepärane, sest tegelikult Tallinna elanikkond suureneb mitte niivõrd selle pärast, et sünnib palju lapsi, vaid selle pärast, et inimesed teistest piirkondadest tulevad Tallinna elama, kuna elatustase on siin lihtsalt kõrgem. Me ju teame, et tegelikult Tallinna lasteaedades on tekkimas aina rohkem vabu kohti. See on selge märk sellest, et demograafia on ka Tallinnas hästi keerulises seisus. 

Aga miks inimesed tulevad Tallinnasse elama või osaliselt ka Tartusse, aga Tallinnasse eelkõige? Sellepärast, et nagu ma just rääkisin, Tallinn hoolib. Tallinn tõstab toetusi, Tallinn hoolib peredest ja lastest ning on kindlasti seadnud eesmärgiks kuidagi demograafilist olukorda parandada. Nii et inimesed hea meelega tulevad Tallinnasse elama, aga demograafiline olukord jääb Tallinnas veel päris keeruliseks. 

Mis puudutab regioone ehk piirkondi, siis kindlasti on siin pall valitsuse väljakupoolel. Jällegi, me oleme teinud nii palju erinevaid ettepanekuid, kuidas võiks seda olukorda parandada, kuidas võiks peredele rohkem kindlustunnet anda, kuidas võiks rahaliselt peresid toetada, aga kahjuks ei ole koalitsioon meid kuulda võtnud. Nii et ma isegi ei oska öelda, mida me peame veel tegema. Kõik need sammud, mida me pakume, kaasa arvatud seesama otsuse eelnõu, millest me praegu siin räägime, on suunatud just sellele, et ka regioonides, piirkondades, oleks elu parem, oleks lastega peredel lihtsam toimetada. Nii et võib öelda, et see otsuse eelnõu on ka regionaalse tähtsusega.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Selleks palun ettekandjaks sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo.

Aitäh, istungi juhataja! Kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja peredele suunatud maksusoodustuste pakett" eelnõu 6. aprillil. Annan ka ülevaate arutelust, aga kõigepealt annan lühidalt teada otsused. Konsensuslikult otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, 15. aprilliks ja viia läbi lõpphääletus. Samamoodi otsustati konsensuslikult määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. 

Enne eelnõu tutvustamist komisjonis, mille kandis ette härra Lauri Laats Keskerakonna fraktsioonist, andsin ma teada, et Riigikogu õigusteenistuse seisukoht on, et tegemist on [vähemalt] 51 poolthäält eeldava otsuse eelnõuga, seda tulenevalt põhiseaduse § 103 lõikest 2. 

Tänane arutelu siin saalis on olnud oluliselt pikem ja põhjalikum, kui see oli komisjonis. Härra Lauri Laats tutvustas eelnõu, aga ka tänasel arutelul ma tegelikult ei kuulnud – igaks juhuks ütlen seetõttu üle –, mis on pakutavad muudatused, mis otsuse eelnõus on. Esiteks, kõigepealt, [anda] abikaasadele võimalus esitada ühisdeklaratsioon ja jagada lastega seotud maksusoodustusi, samuti täiendava maksuvaba tulu taastamine lastega peredele iga lapse kohta alates esimesest lapsest, maksusoodustuste laiendamine laste ja teiste pereliikmete koolituskulude mahaarvamisel ja lõpuks kodulaenuintresside mahaarvamise võimaluse taastamine eluasemekulude leevendamiseks. 

Peale eelnõu tutvustamist küsis Toomas Uibo, milline on mõju eelarvele. Härra Lauri Laats vastas, et rahapuudus on alati tõsine väljakutse ja prioriteetide seadmise oskus on väga oluline. Ta jõudis oma lühikeses vastuses ka euribori tõusust tuleneva pankade kasumi suurenemiseni ja soovitusega kehtestada pangamaks, mille peale ma komisjoni esimehena märkisin, et maksundust sotsiaalkomisjon tegelikult arutada ei saa, see ei ole meie pädevuses. 

Tanel Kiik tõdes, et see ettepanek puudutab väga olulisi probleeme. Ta märkis, et oluline on kaaluda, millised on kõige tõhusamad lahendused perede toetamiseks – kas need on maksusoodustused või hüvitiste süsteem. Mis [puutub sellesse], millised võiksid olla katteallikad, siis mainis ta ära ka juba varem jutuks olnud väheneva laste arvu tõttu riigieelarves vabanevate vahendite kasutamise. 

Ma pidin siis kommenteerima, et puhtalt riigieelarve tehnilisest küljest ei ole tegemist vabanevate vahenditega. Jah, me teeme avaliku sektori kulutusi vähem ja ideaalne oleks, kui me samas mahus, mis jääb kulutamata, [selle raha] mõnel teisel, soodsamal viisil peredeni tagasi viime. Selle vastu ma ei vaidle. Aga see ei ole riigieelarves reaalselt üle jääv ressurss.

Sellega see arutelu lõppes. Mul on hea meel, et täna siin saalis oli arutelu oluliselt pikem ja sisukam, kuigi kohati see muidugi ületas selle eelnõu piirid. Aga selleks see saal on. Nii et kui on küsimusi, siis olen valmis vastama.

Tõepoolest, mõned küsimused teile on. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma küsin teie käest kui komisjoni esindaja käest. Võib-olla Riigikogu juhatus tegi vea, et see eelnõu saadeti sotsiaalkomisjoni. Võib-olla see oleks pidanud ikkagi olema rahanduskomisjonis, arvestades, et pealkirjas on maksusoodustuste paketi väljatöötamine. See tõesti peaks olema justkui rahanduskomisjoni pädevus. Ka eelnõu seletuskirjas on välja toodud erinevad maksusoodustused ja muud maksumuudatused, mida valitsus võiks kaaluda. Kas teie hinnangul ei oleks olnud õige teha kas või ühisistung rahanduskomisjoniga? Või kas teie hinnangul oleks Riigikogu juhatus pidanud selle juba algselt saatma õigemasse komisjoni ehk rahanduskomisjoni?

Ma ei saa seisukohta võtta. Selles mõttes, et minu asi ei ole hinnata, milliseid otsuseid teeb Riigikogu juhatus, kas need on õiged või valed. Aga selge on see, et see on ju perepoliitiliste hoobadega seotud eelnõu. Nii et ühte loogikat pidi see täiesti võis sotsiaalkomisjoni tulla, teist loogikat pidi tõesti, ega see kompetents meil liiga suur ei ole. Võite loomulikult ka juhatuselt üle küsida, kuidas võiks edaspidi selliste eelnõudega käituda.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sisuliselt sa jagad seda asja väga hästi. Aga minu küsimus on lihtne. Miks Reformierakond otsustas, et tema saadikud sellele hääletusele ei tule ja järelikult 51 poolthäält ka ei tule ja selle tõttu Reformierakonna juhitav valitsus ei pea hakkama seda peredele suunatud maksusoodustuse paketti välja töötama? Miks selline kahepalgelisus? Sina jagad seda teemat väga hästi, aga miks partei otsustas, et teie saadikud varsti siia saali hääletama ei tule?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks ei ole veel hääletatud, nii et ma ei oska seda kommenteerida. Aga mis puudutab minu rolli praegu siin Riigikogu suure saali puldis, siis ma esindan komisjoni ja selgitan komisjoni arutelusid ja seisukohti. Anastassia küsimus oli väga asjakohane. See, mis puudutab parteipoliitikat, ei ole komisjoni juhi kommenteerida selles rollis, milles ma siin praegu olen.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! No see pole küsimus, see on soovitus võib-olla. Te ju saate väga hästi aru, et see on nii tähtis teema, elutähtis teema tegelikult. Mulle tundub, et võiks mingisuguse ümarlaua teha koos teiste erakondadega, ka opositsioonierakondadega, et jõuda lähemale selle küsimuse lahendamisele. See ei ole mingi parteide asi, see on ikkagi terve riigi asi. Selline soovitus, et kui te seda toetate, siis võiks seda protsessi alustada.

Suur aitäh selle soovituse eest! Tegelikult mõned nädalad tagasi, kui me siin perepoliitikat puudutavat eelnõu arutasime, tuli ka Isamaa fraktsioonilt sarnane ettepanek ja soovitus. See oleks suurepärane, kui me suudaksime üle erakondade ja fraktsioonide sellise positsiooni võtta ja seda hoida. Aga peale seda paari nädala tagust Isamaa fraktsiooni ettepanekut on tulnud üsna mitu eelnõu. Oleme lausa eelnõude rahe all, mille puhul tegelikult ei otsita mitte konsensust, vaid kui otsustada nende arutelude põhjal, mis siin saalis on, siis otsitakse pigem avalikkuse tähelepanu valimiseelsel perioodil. See ei ole kindlasti kontekst, kus me suudaksime rahumeelselt arutleda selle üle, mis peaks päriselt need meetmed olema. 

Õnneks valmis eelmisel sügisel või sügise hakul laste sündimist ja kasvatamist toetavate tegevuste uuring ja sealt on erinevatel erakondadel võimalik olgu programmis või kuskil mujal kasutada terve hulk tõenduspõhiseid poliitikasoovitusi. Ja selle kvartali lõpuks peaks tulema ka ministeeriumi ametnike soovitused, millised on need tegevused, mida ministeerium oma tegevuskavasse lähiperspektiivis võtab.

Aleksei Jevgrafov, palun! 

Mul on selline pigem subjektiivne küsimus. Kas teie isikliku arvamuse kohaselt oli see komisjoni arutelu tõsine ja kas komisjoni liikmed saavad aru, et peresid tuleb praeguses olukorras aidata?

Sotsiaalkomisjoni arutelud on kõik tõsised ja sisulised. Ma ei saa teie küsimusest aru. Ma arvan, et ka ükski teine komisjon ei käi komisjonis kergekäeliselt nalja viskamas. Meie komisjoni arutelud on sisulised ja ma olen püüdnud juhtida komisjoni selliselt, et meil ei oleks poliitilist vastandumist, vaid et me räägiksime päriselt sisust. Ja alati, kui meil on külalised, me püüame maksimaalselt saada informatsiooni, et ennast harida, oma silmaringi laiendada, et siis teha paremaid otsuseid kas komisjonis või siin Riigikogu saalis.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Õigluse mõttes ma ütlen, et oma kõnes ma tegelikult loetlesin kõik meetmed. Aga loomulikult ei tee halba, kui seda tehakse kaks korda. Mul on ainult hea meel selle üle. Aga minu küsimus on selline. Iseenesest reeglina komisjonis otsustatakse, et otsuse eelnõu saadetakse suurde saali ja põhimõtteliselt, kui keegi väga vastu ei ole ja ei taha hääletada ja ei nõua hääletamist, et vastu hääletada, siis see läheb sujuvalt. Mis tuju seal komisjonis siis oli? Kas keegi oli vastu, kas keegi protestis, kas keegi avaldas arvamust, et ei pea see suurde saali minema?

Suur aitäh! Kõigepealt ma vabandan, ju ma ise ei kuulanud piisava tähelepanelikkusega. Aga sai üle korratud ja ma usun, et sellest ei ole midagi halba, kinnistub veelgi. Mis puudutab komisjoni, siis kohe kontrollin üle ja näen, et otsused tehti konsensuslikult. Sotsiaalkomisjonis on meil olnud selline praktika, et kui tegemist on seaduseelnõuga, siis me tõepoolest peame tegema ka selle otsuse, milline on komisjoni seisukoht siia saali toomise kohta. Kui tegemist on otsuse-eelnõudega, siis meie praktika on see, et me ei ole täiendavat poolt- või vastuseisukohta komisjonis kujundanud. Aga arutelu oli minu hinnangul pigem konstruktiivne, positiivne. See, mis toimub siin saalis juba hääletamisprotsessis, on järgmine etapp.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tanel Kiik, palun. Ja ikka volitusega.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Sotsiaaldemokraatide poolt ütlen kohe ära, et me tervitame kõiki selliseid algatusi, mis Eesti perepoliitikat hoogustavad ja peredele lisatuge pakuvad. Kahetsusega tuleb tõesti nentida, et praegune valitsus on selles olnud passiivne. On võimatu midagi muud väita olukorras, kus Eesti rahvaarv ja sündimus on selges langustrendis, valitsus Sotsiaalministeeriumi näol on aga minu teada piirdunud analüüsi ja ettepanekute tegemisega, mida vist ei ole kabineti nõupidamisel põhjalikult arutatud. Mul on hea meel, kui ma eksin, aga vähemasti ma ei ole näinud ühtegi konkreetset otsust, mis ka analüüsil ja ettepanekutel põhinedes Eesti perepoliitikat kuidagi paremaks muudaks, on see seotud laste- ja peretoetustega, on see seotud vanemahüvitise süsteemiga või on see seotud maksusüsteemiga, millele tänane Keskerakonna fraktsiooni algatus viitab. 

Sotsiaaldemokraadid kindlasti esitavad omalt poolt ka edaspidi ettepanekuid. Me oleme siia saali juba toonud esimese ja teise lapse toetuse võrdsustamise 100 eurole ning ka üksikvanema lapse toetuse tõstmise, samuti riikliku elatisabi määra suurendamise. Tegelikult aitab ka lapsi ja peresid toimetulekupiiri tõstmine, mille eelnõu oleme samuti korduvalt üle andnud. Küllap tuleb seda ka edaspidi teha. Valitsuse peal tuleb seda survet hoida, et valimisteni jäänud 10–11 kuu jooksul sünniks siin parlamendisaalis siiski vajalikke otsuseid laste ja perede kindlustunde parandamiseks. 

Ja nagu ma enne viitasin oma lühikeses kommentaaris või küsimuses, sotsiaaldemokraadid on läbi ajaloo korduvalt olnud laste- ja peretoetuste tõstmise juures. Siis, kui lapsetoetus oli kümme aastat püsinud paigal 19,18 euro peal ehk 300 krooni tasemel, tõsteti see 45 eurole ja sealt edasi järk-järgult 60 eurole. Samuti see tõus, mis on esimese ja teise lapse toetuse viinud 80 euroni. Nii et nüüd oleks aeg kindlasti astuda järgmine samm, et võrdsustada ära esimese ja teise ja kolmanda lapse toetus, et iga laps oleks võrdne, ja täiendavalt lasterikka pere toetus, nii nagu ta seaduses ette on nähtud. Samuti oleme olnud eestvedajad just nimelt puudega laste toetuse tõstmisel. Parandan, et see otsus tehti 2019, jõustus 2020. aasta 1. jaanuaril. Ja hiljem on veel puudega laste toetusi suurendatud. See on minu arvates samuti oluline, et me ka neid lapsi ja neid peresid, kes on eriti raskes seisus, täiendavalt toetame. 

Nii et meie tegevus on olnud läbi ajaloo suunatud laste ja perede kindlustunde parandamisele. Võib öelda, et ma olen kindlasti pooleldi nõus kolleegiga, et need vahepealsed otsused, mis puudutasid lasterikka pere toetuse, oleme ausad, siiski riigile mitte jõukohast tõstmist ehk liiga hoogsat tõstmist ja selle hilisemat kärbet, polnud tegelikult tervikuna mõistlikud. Oleks olnud adekvaatne teha kohe alguses mõistliku sammuga need tõusud, nii et need oleks olnud riigile jõukohased. Ega selline heitlikkus perepoliitikas kellelegi au ei tee ja kedagi rõõmsaks ei tee. Ma loodan, et sellest on ka õpitud, et edaspidi on erinevad toetuste tõstmised sellised, mis kehtivad ka pärast valimisi, nii et ei tule hakata pärast neile peale vaatama ja leidma, et riigil pole tegelikult selleks rahalist võimekust. 

Aga kindlasti olukorras, kus sündide arv on languses, on täiendavad meetmed vajalikud. Ja kui alati koalitsioon küsib, kus on katteallikad, siis ma tulen siin Keskerakonnale appi ja tegelikult ka sotsiaaldemokraatidele appi. Meil on olukord, kus laste- ja peretoetuste osakaal eelarves langeb nii protsendina kui ka nüüd juba nominaalse summana. Ehk siis reaalselt see summa, mille riik panustab laste- ja peretoetustesse ja vanemahüvitisse, hakkab vähenema tulenevalt laste arvu langusest. Sel juhul on elementaarne, et me vähemalt sellesama raha suunaksime süsteemi tagasi, näiteks esimese ja teise lapse toetuse tõstmiseks ja muude selliste meetmete rakendamiseks, et keset rahvastikukriisi ei tekiks paradoksaalselt absurdset olukorda, kus riigipoolne tugi ja panus perepoliitika rahastuse kaudu hoopiski langeb, kuigi tegelikult peaks arutama seda, kuidas seda tõsta. 

Nii et kutsume Riigikogu üles toetama praegust otsuse-eelnõu ja ettepanekut teha täiendavaid maksupoliitilisi meetmeid. Julgustame kindlasti valitsust toetama nii neid kui ka meie esitatud ettepanekuid perepoliitika hoogustamiseks. Ja kui tõepoolest on nii raske toetada opositsiooni algatatud eelnõu, siis võiks tulla oma ettepanekutega siia saali. Kriis on mitu aastat juba kestnud ja sellest lõputust analüüsimisest kahjuks ei ole tänastele peredele, tänastele lastele abi. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Signe Riisalo, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Kolleegid! Olles olnud alates 2021. aasta varakevadest või hilistalvest vastutav minister selles valdkonnas kuni eelmise aasta kevadeni, tunnen ma kogu aeg torget ka iseenda pihta, kui räägitakse "Reformierakond ja valitsus". Ja tõenäoliselt on see tunne mul õige, eks ole. Aga ma pean siiski ütlema, et analüüside kohaselt on olnud kaks meedet, mis on sünde hoogustanud, ja need on olnud vanemahüvitise loomine ja lasterikka pere toetuse ellukutsumine. Mõlemal korral on tegemist olnud Reformierakonna juhitava valitsusega. Samamoodi oleme me koos Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga [valitsuses] olnud siis, kui lapsetoetusi on tõstetud. 

Tanel väga hästi kirjeldas seda, mis juhtus 2023. aastal, kui korraks olid lasterikka pere toetused 200 euro võrra kõrgemad. Aga ma pean siiski meelde tuletama, et ka praegu, peale neid muudatusi, mida te ette heidate, on lasterikka pere toetused kolme kuni kuue lapse puhul 150 euro võrra kõrgemad ja enam kui seitsmelapselise pere puhul 250 euro võrra kõrgemad, kui nad olid enne neid mittejõukohaseid muudatusi. 

Päris keeruline on tänasel päeval rahulikke, tasakaalustatud otsuseid vastu võtta, olgu diskussioonides opositsiooniga või vahel, mulle tundub, ka valitsuse sees, sest ressursivajadus on väga paljudes eluvaldkondades hästi suur. Kui me siin räägime vaimsest tervisest, siis jõuame laste liikumise, spordi ja huvihariduse teemade juurde, aga ka vaimse tervise teenuste juurde, mis kõik vajavad ressurssi. Tegelikult oleme me silmitsi nende lõputute kriisidega, mis loovad ebakindlust. Ja just ebakindlus on uuringute järgi perede jaoks kõige halvem, takistades teha pikki plaane, sealjuures ka pereplaneerimise plaane. 

Aga olen täiesti nõus kõikide nendega, kes ütlevad, et noortele peredele on oluline, et oleks võimalik soetada eluase, on oluline, et oleks sotsiaal-majanduslik kindlustunne. Siin ei ole küsimus ainult toetuste suuruses, see on oluliselt laiem. Sinna juurde tuleb ka julgeoleku küsimus, mis kogu maailma raputab erinevatest nurkadest. Pered loomulikult uuringu kohaselt ütlevad, et ka töö ja pereelu ühitamise raskused, nii nagu ka vaimse ja füüsilise tervise probleemid on need, mis kõige suuremaks takistuseks saanud on. 

Samas me näeme, et üsna stabiilne püsib kolmandate laste sündide arv, aga eeskätt sündide edasilükkamise tõttu on vähenenud just esimeste laste sünnid peredes. Arusaadavalt, kui esimest last perre ei sünni, siis ei saa ka järgmised lapsed sinna perre tulla. See on ka põhjus, miks hiljuti Reformierakond käis välja vanemahüvitise kaasajastamise plaani kolme sammuna. 

Mina tänan teid! Ma arvan, et me võiksime perepoliitika teemasid arutades püüda olla rahulikumad, tasakaalustatumad ja mitte otsida süüdlast.

Aitäh! Rohkem kõnesoove pole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 820 lõpphääletus ja sellega tegeleme peale saalikutsungit.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, juhin tähelepanu, et eelnõu otsuseks saamiseks on vaja [vähemalt] 51 Riigikogu liikme poolthäält ehk koosseisu häälteenamust. Panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja peredele suunatud maksusoodustuste pakett" eelnõu 820. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt hääletas 20 Riigikogu liiget, vastu oli 0, erapooletuid 0. Eelnõu ei saanud vajalikku häälteenamust ja langeb menetlusest välja. Oleme edukalt läbinud viienda päevakorrapunkti.

Ja siirdume kuuenda päevakorrapunkti juurde. See on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed jääteede trasside püsivaks finantseerimiseks" eelnõu 817 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Reili Ranna.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kuigi õues on suur kevad, räägime me täna jääteedest. Talv tuleb alati ootamatult ja nii oli ka möödunud talvel, kui üle pika aja olid jää- ja ilmaolud piisavalt head, et kõne alla sai taas kord tulla jääteede rajamise võimalikkus. Mida me siis aga nägime? Me nägime tegelikult lõpuks nädalatepikkust jagelemist. Kas riigil on raha? Kas on otstarbekas ja millisel juhul on otstarbekas? Kas hangetega veel jõuab või ei jõua? Mis reegleid järgides üldse võimalik teha enne kevadet veel on? Ja nii edasi. Ühesõnaga, oli üks pikk tants ja tagaajamine, mille tulemusena õnneks küll siiski kolm jääteed ametlikult selleks ajaks avati. 

Kurb on küll öelda või paratamatu on öelda, et kohalikud saarte inimesed pidid riigi tegematajätmise või aeglase tegemise kõrval elulistest vajadustest tingituna kasutama ka mitteametlikke jääteid. Aga selleks, et selline trall taas kord ei korduks, oleme sotsiaaldemokraatide fraktsiooni poolt esitanud otsuse eelnõu Vabariigi Valitsusele teha ettepanek töötada välja meetmed jääteede trasside püsivaks finantseerimiseks. Eesmärk on tagada tulevikus jääteede rajamise ja hooldamise püsiv rahastus ehk kehtestada riiklik jääteedeks valmisoleku rahastamise mudel, mis võimaldab jääteid avada kiiresti ja ohutult. Ehk siis lühidalt, eesmärk on minna tagasi juba varasemalt aastaid kasutuses olnud valmisolekupõhise mudeli juurde, mille korral Transpordiameti eelarves on ette nähtud rahalised vahendid selleks, et teha eeltöid, [mõõta] jää paksust ja teha muid mõõdistusi, olukorda seirata. Seda selleks, et kui jääolud seda võimaldavad, oleks jääteede avamine kiire ja tulemuslik. 

Ma tulen selle juurde tagasi natukese aja pärast, puudutades selle aasta kogemust veel. 

Selline valmisoleku tasu, nagu öeldud, ühtepidi kiirendab protsessi, aga teisalt on see oluline ka sellepärast, et me teame, et meie teehoiuvahendeid Transpordiametis on niigi piiratud. Ka möödunud talve jääteede puhul oli jätkuvalt üleval küsimus, kas Hiiumaa, Läänemaa, Pärnumaa – sinna jäätee lõpuks ei jõudnud – ja Saaremaa peavad oma maakondade teehoiurahadest katma ka kulutusi, mis jääteedele läksid. Sel aastal oli kolme jäätee kogukulu 173 000 eurot ja see sai Transpordiameti eelarvest rahastatud. 

Samal ajal kui see otsuse-eelnõu sai esitatud rahandusministrile kirjalik küsimus, kas valitsusel on olnud arutelu all käesoleva aasta rahakulu kompenseerimine kas siis Vabariigi Valitsuse reservfondist või teha täiendavaid eraldisi mõnel muul viisil. Kahjuks pean juhtima tähelepanu, et rahandusminister ei ole hoolimata tähtaja mitmekordsest ületamisest siiamaani pidanud vajalikuks minu kirjalikule küsimusele vastata. Ma loodan, et siit jääb ka märge temale maha. 

Ühesõnaga, mis see lahendus on? Selle aasta küsimus tuleb lahendada eraldiseisvalt, meie eelnõu vaatab ette. Ja lisaks saartega ühenduse küsimusele ei saa jääteedest rääkides jätta märkimata nende turunduslikku aspekti. Ma usun, et ka mandri meestele ja naistele ei jäänud tähelepanuta äärmiselt suur rahvusvaheline huvi meie jääteede vastu. Meediakanalid ja uudistemajad tegid nendest ülekandeid. Seega on asjakohane jääteid mitte ainult ühendusteedena, vaid kindlasti ka teatud reklaami- ja turundusprojektina vaadata. Kui me vaatame meie Vabariigi Valitsuse peaministri büroo kommunikatsioonitegevusi, siis jääteede rajamise valmisoleku tasu kindlasti ei ületa neid kulusid, mida me oma suurepärase riigijuhi promomiseks kasutame. Vabandust minu iroonia pärast! 

Ma arvan, et ma väga palju pikemalt hetkel teile eelnõu ei põhjenda ega selgita. Seda pole vaja. Ma palun, head kolleegid, teie toetust, et [kõnealune] riigi asjaajamise kahjuks mitte edulugu, vaid häbiplekk ei korduks, et järgmistel aastatel oleks jääteede avamise eelduseks vaid ilmastik ja me ei peaks poliitiliselt kemplema, kas riik need summad leiab või mitte. Aitäh! Olen valmis vastama teie küsimustele. 

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Enne kui me küsimuste juurde läheme, on mul hea meel tervitada siin Riigikogu istungisaali rõdul meie tänast külalist, Saksamaa Liitvabariigi Saksimaa liidumaa parlamendi presidenti härra Alexander Dierksi. (Aplaus.) Herzlich willkommen im estnischen Parlament! 

Head sõbrad, läheme siis küsimuste ja vastuste juurde. Esimene küsija on kolleeg Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea kolleeg! See on loomulikult väga tähtis küsimus nii saarte inimestele kui ka mandri inimestele, kes hea meelega käivad nii Hiiumaal kui ka Saaremaal ja teistel saartel imelisi vaateid vaatamas ja võib-olla ka kala püüdmas. Aga jah, talv tuli jälle ootamatult, nii nagu iga asi meie valitsuse puhul. Kord ei ole raha transpordi jaoks, kord ei ole raha jääteede jaoks, kuskilt midagi kougitakse välja. Lõpptulemus on, et vähemalt kunagi nad teevad selle ära, aga selle ajaga on inimesed tõesti juba hakanud mööda oma rada sõitma, ohustades enda ja oma kaaslaste elu. Küsimus oleks samast ooperist. Te andsite täna üle arupärimise praami kohta. Kas sa oskad öelda, miks selline hull praam üldse valiti? Sellistes oludes ta ei saa ju sõita.

Aitäh selle küsimuse eest! Mis puudutab viiendat parvlaeva, siis selle tõttu sai täna jah arupärimine sisse antud. Selle konkreetse tehnilise lahenduse puhul on kahjuks rohkem küsimusi õhus, ja mitte ainult meil siin majas, vaid ka merenduses tegutsevate ettevõtjate poolelt. Kas riik täna lahendab üksikküsimust, et hankida laev kui selline, või tuleks mõelda, mis on meie parvlaevaühenduste laiem vajadus, kuidas liine ristkasutada, kuidas seda ressurssi, mis riigil alati on piiratud, ikkagi mõistlikult ja natukene pikemalt ette vaadates [soetada]? Nii nagu me jääteede probleemi puhul kuulsime kõigepealt, et ammu pole [külma] ilma olnud. Tõsi ta on, viimased jääteed olid aastal 2012 ja vahepeal on olnud, võib öelda, head ajad. Aga me ei saa oma riiki planeerida lähtudes ideaaltingimustest, räägime me siis jääteede kontekstist või parvlaevade kontekstist. 

Ma väga loodan, et taristuminister saab õige pea tulla siia selgeid vastuseid andma või vähemalt leiab viisi, kuidas juba operatiivselt, enne kui arupärimisele vastamise tähtaeg on, anda selgitusi, miks valiti praegu selline tehniline lahendus, mis minu tagasihoidlikul hinnangul on läbi mõtlemata.

Andre Hanimägi, palun! 

Lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Kõigepealt ma ütlen, et te sügavalt eksite, et kevadel ja suvel on jääteest rääkida veider. Vastupidi, jäätee on suvel suurepärane asi ja kindlasti see sõna kõlab väga paljudes kohvikutes. 

Aga kui teie jääteest rääkida, siis te jõudsite ka [teemani], mille kohta ma tegelikult tahtsin küsida. Jäätee on ju alati rahvusvaheliselt tekitanud väga suurt tähelepanu. See [ei köida] mitte ainult siseturiste, vaid ma eeldan, et ka välisturiste. [Nii et tegu on] nii-öelda mainekujundusega, selle raha eest saab tõepoolest ka väga suure PR-kampaania. Kas teil on ka mingisugust teadmist või statistikat, kas tänu sellele on saarte külaliste arv, sealhulgas ka väliskülaliste arv tõusnud? Mida ütlevad ettevõtjad ja kohalikud inimesed?

Aitäh selle väga olulise küsimuse eest! Mis puudutab konkreetseid numbreid, siis vähemalt Hiiumaa näitel ma saan öelda, et neid arve lõplikult kokku löödud veel ei ole. Vähemalt minuni ei ole see info jõudnud. Oli küll tunnetuslik ja subjektiivne tagasiside, et tegelikult tajuti nii kohalikes kauplustes kui ka kohvikutes seda, et [sisse ei astunud] mitte ainult inimesed, kel oli vaja liikuda mandri ja saarte vahel, vaid ka need, kes tulid lihtsalt uudistama ja mõnes mõttes elamust saama. Eks ju ka väikesaared eriti tundsid seda survet. Suurest avalikust huvist ja turistide hordist tekkisid järjekorrad ja kohalikel elanikel oli mõneti isegi keeruline mandrile pääseda. Seetõttu on sellisel turismiaspektil alati kahetine mõju, aga siiski mulle tundub, et kõik kokkuvõttes lahenes sujuvalt ja saarte majandus sai igal juhul sellest hoogu juurde. 

Tõesti, sellel aastal me saime rääkida kokku kolmest nädalast, mis oli võimalikust oluliselt lühem aeg. Kui riik oleks olnud varem valmis ja me ei oleks pidanud kulutama aega, et kindlaks teha, kas on tahe, kas leitakse ressursid ja kas on võimalik kiiremini töövõtjaid leida, [siis olnuks kasu suurem]. Meie eelnõu just sellele ongi suunatud, et seda mõju maksimeerida. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea ettekandja! Hiiumaalt pärit ja Hiiumaal elava Riigikogu saadikuna olete te kindlasti detailsemalt jälginud kui mina seda olukorda, mis toimus sellel talvel. Need jääolud kujunesid välja, ütleme, suhteliselt kiiresti, aga see otsuse eelnõu pakub lahendust just selleks, et oleks kindlus. Mulle kõrvaltvaatajana tundus, et käis väike venitamine ja tantsimine selle teema ümber. Oli arutelusid omavalitsustega ja ametnike vahel ja mida iganes. See on küll veidi prognoosi asi, aga kui palju kauem oleks võinud need jääteed olla lahti ka sel talvel, kui Transpordiametil oleks olnud kindlus, et see raha on olemas, et seda ei pea kuskilt teiste kulude arvelt võtma ja oleks kiiremini saanud startida. Kolm nädalat olid nad siin enam-vähem lahti. Kui palju pikemalt nad oleks saanud olla lahti?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ongi hea võimalus teha sihuke sümboolne kummardus jääteede eest vastutavale ametnikule Transpordiametis, kes on ka Hiiumaa mees ja suuresti jääteede usku. See on Hannes Vaidla, kes [paraku] pidi kõigepealt suuresti seetõttu, et Transpordiametil ei olnudki neid vahendeid kavandatud, väga tõsimeeli ja järjekindlalt meedias selgitama, kuidas üldse ikka ei saa jääteed teha. See periood oli kuskil kaks nädalat. Kui me niimoodi võtame, siis see kõik on oletuslik. See ju sõltubki sellest, mis hetkel saavad alata ametlikud mõõdistused, olude hindamised – kõik see pool. Okei, talved on erinevad, aga ma julgen varasemate [kogemuste] pealt prognoosida, et paar nädalat pikendust oleks see võinud tuua. 

Ja haakudes nüüd kolleegi eelmise küsimusega majandusliku mõju kohta, [võib pakkuda], et seeläbi ka mõju saarte arengule olnuks kindlasti suurem. Ja vähetähtis ei ole ka mõju saarte inimeste – siin ma pean eelkõige meie väikesaari silmas – turvatundele ja [teadmisele], et ühendus mandriga on olemas, kui seda vaja on. Vormsi puhul me ju nägime seda, et ühendus sisuliselt katkes, kuni jäätee ikkagi appi tuli.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Suurepärane ettepanek! Vabariigi aastapäeval, kui Kihnu rahvas oli ka Tallinnas, oli mul väga pikk vestlus Mare Mätasega, kes on Kihnu volikogu esinaine. Ja tema kaaslased küsisid, miks te, kuramus, ei anna võimalust Kihnu inimestele ise jääteed manageerida, nagu võõrast keelt kasutades [võib öelda]. Neile oli see väga suur majanduslik kasu nende lühikeste nädalatega ja kasu oleks olnud veelgi suurem, kui nad oleks saanud ise neid jääteid nii teha, nagu vaja. Mehed on olemas, tehnika on olemas. See oli palve mulle kui Riigikogu liikmele. 

Seal oli ka teisi tegelasi, teisi Riigikogu liikmeid erinevatest erakondadest, kes kuulsid seda juttu pealt. Ja see kasu oli väga suur. Tavaliselt on suvel hea aeg, kui tulevad turistid ja muud inimesed, aga nüüd nad tulid sinna ja isegi need numbrid olid Mare Mätasel teada, mis ta ütles. 

Aga kas peaks olema nii – minu küsimus on selline –, et kohaliku saare inimesed saaksid ise seda teed teha? Nad tunnevad saart kõige paremini, teavad, kust need teed lähevad, ja on ka reaalselt huvitatud saare käekäigust? Jutt oli praegu Kihnust, aga suuremad saared on ka olemas. Mis te arvate sellest?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Ma tõesti leian, et lisaks sellele, et riiklikult rajatud ametlikud jääteed peavad olema väga selgete kvaliteedinõuetega, et tagada turvalisus ja ohutus nende kasutajatele, on riigil võimalik mõelda, kuidas kasutada ka saarte enda ettevõtjaid nende trasside rajamiseks, hooldamiseks, üldse avatuna hoidmiseks. Ma arvan, et see on asi, mille peale peaks mõtlema. Hiiumaa ja Saaremaa vahelise ühenduse kohta ma saan öelda, et seal õnnestus töövõtjaid leida kohapealt. Ma julgen arvata, et see oli ka Vormsi puhul nii, aga jään siin detailselt vastuse võlgu. Aga see kindlasti võiks olla ja peaks olema riigi suund, et mitte suurte raamhangetega ainult suurtele peavõtjatele ressurssi kokku koondada, vaid ka kohapealset ettevõtlust ja tööandjaid hoogustada. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Saare elanikuna on hea meel tõdeda, et üle pika aja sai see aasta tõesti kasutatud jääteed, kuigi mitte mandrile pääsuks, aga vähemalt väiksemate saarte vahel liikumiseks. Sõitsin nädalavahetusel Saaremaale praamiga. Üks rahvusvahelise ettevõtlusega tegelev ettevõtja tuli rääkima, kui suur mainekampaania see tegelikult oli, mille me Euroopas saime selle 170 000 eest, ja mitte ainult saared, vaid tegelikult kogu Eesti ja kogu see regioon. See on kindlasti oluline. 

Aga ma küsin selles vaates juba ennetavalt – ma ei tea, kuidas selle punkti menetlus edasi läheb –, kas te näete ka mingit põhjust mitte sellist asja toetada. Et me oleksime tulevikus selleks valmis. Tegelikult see ju raha ei võta, kui me teeksime selle strateegia, et kui tulebki järgmine külm talv alles kümne aasta pärast, siis oleks võimalik sellised jääteed ja -rajad teha. Mis võiks olla need võimalikud ohukohad, miks mitte sellist asja teha?

Aitäh, hea kolleeg, selle küsimuse eest! Ma ütlen täiesti siiralt, et ma ei tea, mis on see põhjus, miks ei taheta seda toetada. Väga lihtne vastus on öelda, et raha ei ole. Aga me räägime praegu, et kolme jäätee kogukulu oli 170 000 eurot, ja see oli kogukulu. Meie räägime oma eelnõus valmisoleku kulust, mis tähendab seda, et me räägime mõnekümnest tuhandest selleks, et saaks teha eeltöid, et planeerida, kas üldse jääteid on võimalik avada, millisel juhul ja nii edasi. 

Ma loodan, et see ei ole hoolimatus. Ma loodan, et see ei ole ükskõiksus saarte inimeste käekäigu ja elutingimuste ja võimaluste vastu. Aga ma kardan, et me täna ei näe seda vähemalt 51 häält. Ma veel kord kutsun üles, head kolleegid, kes te ka kabinettides olete ja kuulate seda: kui teile päriselt läheb korda see, kuidas meie saarte inimesed saavad liikuma, siis see on küll eelnõu, mille hinnalipik võrreldes kasuteguriga on ikkagi ääretult-ääretult väike. Palun tulge ja taastage saarte inimeste südametes usk, et ka Riigikogule läheb korda, kuidas saartel läheb ja kuidas saartelt liikuma saab!

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Austatud ettekandja, hea Reili! Kõigepealt siiras lugupidamine sinule ja ka Madis Kallasele, et te niimoodi kaugemate saarte inimeste eest seisate ja suure südamega ja tõesti suure põlemisega võitlete selle eest! Minule kui ka kauge piirkonna inimesele läheb see väga korda ja ma saan ka nendest muredest aru. Mul oli kuu aega tagasi au Vormsit külastada ja kuulda nende inimeste muresid. Ma küsingi, kas sa kinnitad seda, et üks aspekt, mis kindlalt välja tuli, on just see siseturvalisuse aspekt. Talveoludes, kui on kiiresti kedagi saarelt vaja mandrile [toimetada], tundub helikopter küll kiire, aga nende õhkutõusmiste käskude andmisega läheb aega ja jumal teab neid ilmastikuolusid, vahel ei pruugigi kohale jõuda. Nii et vastupidi, see võtab ehk oluliselt rohkem aega. Kas sa kinnitad seda või lükkad ümber?

Aitäh selle küsimuse eest! Ja kõigepealt aitäh ka nende ilusate soojade sõnade eest küsimuse alguses! Absoluutselt on jääteel ka mõju üldise turvatunde ja siseturvalisuse aspektist. Seda enam, et kui me jätame nüüd Hiiumaa ja Saaremaa välja, kui me räägime väikesaartest, siis kõikide väikesaarte puhul me nägime parvlaevaühenduse katkestusi. See tähendab, et see halvendab ka päästjate ja meditsiinilise abi jõudmist kohale. Kui me räägime näiteks kopterivõimekusest, siis poole tunniga kopter ei Kihnu ega Ruhnu enam ei jõua. Selleks oleks vaja päästekopterile või PPA päästelennusalgale teist väljumiskohta näiteks baasiga Saaremaal. Kui me räägime turvatundest, siis kindlasti valgel ajal, kui jäätee on avatud, see operatiivsust ja kiirust võiks suurendada.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Ma tõesti olen nõus, et nii teie, Reili Rand, kui ka Madis Kallas, te olete saarte teemasid väga hästi siin Riigikogus esindanud ja me ikka päris tihti räägime sellest teie eestvedamisel. Aitäh kõigepealt selle eest! 

Aga nüüd teema juurde minnes ma lihtsalt tahaksin avada seda ja võib-olla te aitate avada siin meie kõigi jaoks seda kriisikindluse poolt. Me sellel talvel nägime olukorda, mis võib tekkida, kus ei sõida laevad ega midagi muud. Ja kui meil jääteed ei ole, siis lõpuks inimesed hakkavad ise, kui on võimalik, liikuma. Aga neid kriise võib väga erinevaid tulla. Kriisideks tegelikult me peame valmis olema ja see peab olema nii ministeeriumide kui ka omavalitsuste kohustus. See ongi nende ülesanne. Võib-olla te aitate avada seda poolt. Lõppkokkuvõttes võib kriis olla ka olukord, kus õhusõidukid liikuda ei saa, meie õhuruum on kinni.

Aitäh, lugupeetud kolleeg, selle küsimuse eest! Nii nagu ma juba eelnevale küsimusele vastasin, on jääteedel nii siseturvalisuse kui ka laiemalt kriisivalmisoleku mõttes oluline roll. Alustame sellisest väiksemast eriolukorrast, mis ei kvalifitseeru veel päris kriisiks. Näiteks Vormsi puhul juba oli teemaks see, kas kütust kohapeal jagub, kas toidukaupasid on piisavalt saarel olemas – selline üldine varustuskindlus saare toimimise mõttes. Jääteed [võivad aidata] keeruliste ilmastikuolude korral, kus võib olla madal veetase, mis seab piiranguid ühenduste puhul, samuti võivad tekkida lennuteed kasutades ligipääsetavuse küsimused. Mida rohkem on erinevaid ühendusteid saartega, seda paremini me suudame saarte inimesed hoida hoituna ja kaitstuna.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Palun Riigikogu majanduskomisjonis toimunud arutelu siia Riigikogu kõnetooli tutvustama majanduskomisjoni esimehe Marek Reinaasa. Palun!

Hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Tõepoolest, 6. aprillil sel aastal, esmaspäeval, toimus Riigikogu majanduskomisjoni istung, kus me arutasime Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni 9. veebruaril esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed jääteede trasside püsivaks finantseerimiseks" eelnõu. 

Reili Rand siin väga kenasti kirjeldaski, milles selle eelnõu sisu on. Ei hakka seda üle kordama. Aga seda võin ma küll öelda, et meil on majanduskomisjonis päris palju saarte inimesi. Tegelikult oli see teema kõigile arusaadav. Mis puudutab jääteesid, siis iseenesest kõik suhtuvad nendesse soosivalt ja arvavad, et nad võiksid olemas olla, juhul kui ilm seda lubab. 

Nii, aga nüüd ma lähen natukene sellesama istungi juurde. Mart Maastik näiteks lausus, et on oluline, et jääteed vajalikul hetkel rajatakse, ja ei ole sedavõrd oluline, kust rahastus [tuleb], vaid peamine on, et oleks valmisolek nende rajamiseks. Ma arvan, et sedasama mõtet kordasid nii Kristina Šmigun-Vähi kui ka Urve Tiidus. 

Rene Kokk lausus, et toetab eelnõu ja on mõistlik, et jääteede rajamiseks vajalikud vahendid peaksid olemas olema. Tema väide oli see, et teatud hetkel teatas Transpordiameti esindaja meedias, et jääteid rahastuse puudumise tõttu ei tule, veidi hiljem rahastus siiski leiti. Ja tema küsimus ministeeriumi esindajale oligi, kas siis seda rahastust ei olnud või mis sellega oli. Ja siinkohal pean tsiteerima ka Sander Salmut, kes oli ministeeriumi esindaja. Tema ütles, et eraldi finantseerimismeedet jääteede rajamiseks vaja ei ole. Kui tuleb otsus jääteed rajada, on võimalik seda teha kas teehoiu jaoks ette nähtud vahenditest või valitsuse erakorralisest reservist. 

Ajaloos oli jääteede rajamiseks ja ka ennetavaks tegevuseks eraldi rahastus ette nähtud. Kunagi, kui ilm lubas jääteid tihedamalt rajada, oli selline eelarverida, aga nagu siin ka Reili mainis, viimane kord tehti jääteed vist 2012, eks ole. Lihtsalt iga aasta vaadata sellele rahahunnikule otsa ja seda [enamasti] mitte kasutada tundub ebaotstarbekas. Ja vähemalt Sander Salmu ütles küll, et nemad suutsid selle jäätee otsuseni jõuda umbes nädalaga, kuigi komisjonis siiski arutelu käigus selgus, et päris nädalaga see ei juhtunud, läks natukene kauem aega. Nagu Reili mainis, ilmselt oli see aeg umbes kaks nädalat, mis kulus selle otsuse tegemise peale. 

Komisjonis arutati ka just nimelt sedasama küsimust, et jäätee puhul ei ole tegemist lihtsalt ligipääsetavuse küsimusega, vaid kindlasti on jääteel ka Eesti ja saarte turunduse seisukohalt tähtis roll mängida. Iseenesest need videod, kus mööda jääteed sõideti, on jõudnud maailmas päris paljude inimesteni. 

Rene Kokk lausus veel, et eelarvet ei ole vaja mitu korda aastas muuta. Kui valitsus tuleb uue riigieelarvega, siis tuleks rahastus kohe sinna sisse kirjutada. See iseenesest kõlab suhteliselt mõistliku mõttena. 

Ma ise laususin arutelu kokkuvõtteks, et Kliimaministeeriumi hinnangul riigi poolt jääteede rajamise rahastamiseks eraldi seadust vaja muuta ei ole. Ministeerium arvab, et jääteede rajamiseks saab kasutada riigieelarvelisi teehoiuks ette nähtud vahendeid või erandkorras kasutada valitsuse sihtotstarbelist reservi. Aga Riigikogu [Kantselei] õigus- ja analüüsiosakond on andnud eelnõu kohta oma arvamuse ning leidnud, et kuna eesmärk on tagada jääteede rajamise ja hooldamise püsiv rahastamine riigieelarvest ning eelnõu esitleja käsitleb sellena jääteede rajamise ja hooldamisega seotud kulude eraldi ettenägemist iga-aastases riigieelarves, siis eesmärgi saavutamiseks tuleb Vabariigi Valitsusel töötada välja seaduseelnõu. Ehk siis Riigikogu [Kantselei] õigus- ja analüüsiosakond arvab, et tegelikult siiski selline seadus tuleks välja töötada. 

Ma mainisin ka seda, et eelnõu Riigikogu otsusena vastuvõtmiseks on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus ehk vähemalt 51 poolthäält. 

Selline oli ülevaade sellest istungist. Ja tehti ka menetluslikud otsused. Esiteks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Marek Reinaas, see oli konsensuslik otsus. Teiseks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. aprillil, ka see oli konsensuslik otsus, ja teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus, ka see oli konsensuslik otsus. Selline oli majanduskomisjoni istungi käik.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma enne mainisin küsides Kihnu volikogu esimeest Mare Mätast – see oli vabariigi aastapäeva puhul, kui me rääkisime. Ta ütles, et andke võimalus Kihnu meestele – neil on oma tehnika, nad tunnevad olusid, teavad, kuskohal voolud käivad –, et oleks võimalik kiiresti neid teid teha. Praegu kaks nädalat molutati. Neile oli see talvel väga suur sissetulekuallikas lisaks suvisele, aga nad kaotasid selle molutamisega, mida need riigiisad tegid, mitu nädalat kallist aega. Kas seda ei peaks siiski kuidagi eelnevalt seadustama, et see võimalus on olemas ja oleks see puhver, et seda molutamisaega ei tule? Väikestel saartel iga nädal maksab kõvasti. Talvel ei ole niikuinii Kihnu naistel ja meestel suurt midagi teha. Kas see selles valguses on arukas?

Kõigepealt ma tõepoolest arvan, et otsused, et jääteed rajada, tuleb teha kiiremini. Ja kaks nädalat mingi otsuse tegemiseks on mõttetult pikk aeg. Aga kui tulla selle teema juurde, kas Kihnu mehed ja naised võiksid ise jääteed rajada, siis ma ausalt öeldes ei ole selle valdkonna spetsialist. See, et saareinimesed saaksid tööd, on väga mõistlik, aga kas nad nüüd isetegevuslikult neid jääteid rajada tohiks … Sellest võib pärast mingi õnnetus juhtuda, eks ole. Ma arvan, et seal on siiski mingisugused väga elementaarsed turvalisuse reeglid. Päris igaüks ei või seda teed lahti ajada ja seal peal sõita. Aga ma arvan, et see, et Kihnu inimesed ja teiste saarte inimesed tööd saaksid, on väga mõistlik.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 817 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed jääteede trasside püsivaks finantseerimiseks" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 19 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 817 ei leidnud toetust ja langeb menetlusest välja. 

Järgnevalt tänane seitsmes päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (riigikaitseliste ehitiste planeerimise ja ehitamise kiirendamine) eelnõu 789 teine lugemine. Ettekandjana on siin Riigikogu kõnetoolis juba koha sisse võtnud majanduskomisjoni esimees Marek Reinaas. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Ehitusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (riigikaitseliste ehitiste planeerimise ja ehitamise kiirendamine) eelnõu teine lugemine on praegu käes. Kirjeldan teile menetlust juhtivkomisjonis esimese ja teise lugemise vahel.

Ehitusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (riigikaitseliste ehitiste planeerimise ja ehitamise kiirendamine) eelnõu 789 algatas Vabariigi Valitsus 12. jaanuaril sellel aastal. Eelnõuga kavandatakse seadusemuudatused selliste ehitiste planeerimise ja ehitamise kiirendamiseks, mille eesmärk on riigi julgeoleku, sealhulgas sõjalise riigikaitse tagamine. Ehk siis [eelnõu käsitleb] ainult selliseid ehitisi, mis ehitatakse selgelt riigi julgeoleku ja sõjalise riigikaitse tagamise eesmärgiga.

Eelnõuga muudetakse ehitusseadustikku, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadust, halduskohtumenetluse seadustikku, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimise seadust, keskkonnaseadustiku üldosa seadust, keskkonnatasude seadust, looduskaitseseadust, maakatastriseadust, metsaseadust ning planeerimisseadust. Kokku läheb muutmisele üheksa seadust.

Eelnõu 789 esimene lugemine toimus 28. jaanuaril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 11. veebruariks Riigikogu liikmed ega fraktsioonid muudatusettepanekuid ei esitanud. Arvamust küsiti Riigikogu õiguskomisjonilt ja keskkonnakomisjonilt. Mõlemad komisjonid toetasid seda eelnõu.

Komisjon teavitas eelnõu menetlusest Eesti Linnade ja Valdade Liitu, Riigikohut, Tallinna Halduskohut, Tartu Halduskohut, SA Eesti Keskkonnaühenduste Koda ning Advokaadibürood Loor OÜ. Eelnõu kohta esitasid arvamuse [Eesti] Linnade ja Valdade Liit, Tallinna Halduskohus ning Advokaadibüroo Loor OÜ ja Eesti Planeerijate Ühing. Kaitseministeerium esitas eelnõu kohta täiendavad ettepanekud. Eelnõu kohta esitatud arvamustega, Kaitseministeeriumi seisukohaga esitatud arvamuste kohta ning Kaitseministeeriumi ettepanekutega eelnõu täiendamiseks on võimalik tutvuda Riigikogu veebilehel. Seal on kaart, kus on kirjas kõik ettepanekud, mis tehti.

Majanduskomisjoni töörühm valmistus eelnõu menetlemiseks komisjoni istungil 23. veebruari ja 31. märtsi nõupidamisel ehk töörühm kogunes kahel korral ning vaatas üle muudatusettepanekud ja arvamused. Nendel koosolekutel osalesid ka eelnõu algataja esindajad Kaitseministeeriumist ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusest.

Majanduskomisjon omakorda arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamiseks kolmel komisjoni istungil: 10. märtsil, 6. aprillil ja 13. aprillil käesoleval aastal. Komisjoni 10. märtsi istungil osalesid huvigrupid ehk toimus kaasamisistung, kuhu sai kutsutud kõik huvigrupid, kes olid esitanud eelnõu kohta eelnevalt kirjaliku arvamuse. Nad tulid kohale ja tutvustasid komisjonile oma seisukohti. Komisjoni 6. aprilli istungil arutati ja hääletati muudatusettepanekuid. Komisjoni 13. aprilli istungil arutati ja hääletati täiendavalt muudatusettepanekut nr 3. Kõikidest istungitest võtsid osa ka eelnõu algataja esindajad Kaitseministeeriumist ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusest.

Muudatusettepanekute loetelus on üheksa muudatusettepanekut ja need kõik on juhtivkomisjoni ettepanekud. Kaks neist on esitatud Riigikogu keskkonnakomisjoni ja seitse Kaitseministeeriumi ettepanekutest tulenevalt. Kõik muudatusettepanekute selgitused on samuti esitatud muudatusettepanekute loetelus. Muudatusettepanekute loetelus ei leidnud kajastamist mõningad huvirühmade esitatud ettepanekud, mille mittetoetamise täpsemad selgitused tõi Kaitseministeerium juhtivkomisjonile.

Eelnõu teksti on kahe lugemise vahel keeleliselt ja tehniliselt toimetatud. Need parandused on eelnõu teiseks lugemiseks esitatud tekstis alla joonitud.

Ja nüüd ma kirjeldan lühidalt kolme [komisjoni] istungit. Kõigepealt, 10. märtsil oli kaasamise koosolek, kus Kaitseministeeriumi esindaja selgitas veel kord põhjalikult, mis on selle eelnõu eesmärk. Ta kirjeldas samuti, millised on selle puutumused eelkõige kohalike omavalitsustega.

Linnade ja valdade liidu esindaja Kalle Toomet selgitas, et koostöö kohalike omavalitsustega on väga oluline. Samas ta mainis, et praegu kavandatavad muudatused on riigikaitse vaates olulised, need on selged ja kõik saavad aru, et sellist eelnõu on vaja. Ma saan aru, et linnade ja valdade liit oli teinud Kaitseministeeriumiga mitmeid kohtumisi, kus nad kirjeldasid, kuidas täpselt see eelnõu kohalikke omavalitsusi mõjutab. Põhimõtteliselt oli linnade ja valdade liit nõus ja rahul selle eelnõuga ja nende parandusettepanekutega, mis selle kohta on tehtud.

Planeerijate ühing rõhutas samuti põhjalikult seda, et kaasamine ja ka koostöö KOV-idega on oluline. Nad pakkusid välja ühe sellise paralleelse menetluse, mis Kaitseministeeriumi heakskiitu ei leidnud, sellepärast et see menetlus oleks tegelikult planeerimist ja ehitamist taas kord pikendanud. See tundus mittevajalik.

Oluline on ka ära märkida, et Tallinna Halduskohtu seisukohti selgitas Kaupo Kruusvee. Kokkuvõtvalt, ta kirjeldas seda, et kui halduskohus peab võtma neid vaidlusi eelisjärjekorras menetlusse, siis paratamatult teised halduskohtumenetluses olevad asjad hakkavad venima. Sellest loogikast saab igaüks aru, et kui võetakse mingeid asju eelisjärjekorda, siis paratamatult see mõjutab kõiki teisi kohtumenetluse protsesse. Aga põhimõtteliselt ka tema ütles, et noh, mis seal ikka, elame üle, ja kõik saavad aru, et seda on tarvis. 

Ühesõnaga, kaasamis[istungil] arutati ka seda, kuidas on Lätis planeerimine korraldatud. Osalised kiitsid, et Lätis liiguvad asjad pisut kiiremini kui Eestis, aga planeerijate ühingu spetsialistid ütlesid, et ega Lätis ka see asi ikkagi nii roosiline ei ole. Ja sellega saigi 10. märtsi koosolek ühele poole.

6. aprilli koosolekul me hääletasime üheksat muudatusettepanekut, millest seitse on pigem tehnilised ja täpsustavad. Varem hellitati lootust, et me suudame Riigikogus selle seaduseelnõu ära menetleda aprillikuuks, aga me kõik ju saame aru, et seda ei juhtunud, nii et seal läksid tähtajad vahetusse.

Aga oli ka kaks sisulist punkti ja nendel ma siis korraks peatun. Üks on see, et sinna objektide nimekirja lisati objekt, mida me tunneme eelkõige Balti kaitserajatiste nime all. Nii et ka see on selline objekt, mida on võimalik ilma planeerimisseaduse ja ehitusseaduse menetluseta ehitada. Ma arvan, et see oli oluline täiendus.

Teine punkt, mille üle tekkis komisjonis kohe täitsa arutelu, on muudatusettepanek nr 3, millega Kaitseministeerium tahab [täiendada eelnõu uue] §-ga 5 "Keskkonnaseadustiku üldosa muutmine". Mõte on selles, et seada piiranguid keskkonnaorganisatsioonidele, kellel on Århusi konventsiooni järgi nii-öelda kaebamisõigus nagu eriõigus. Eelkõige tekitasid küsimusi kaks piirangut. [Esiteks see], et keskkonnaorganisatsioon peaks olema Eesti Vabariigis tegutsenud vähemalt kolm aastat. Ja [teine] piirang, mida sooviti sisse seada, oli see, et keskkonnaorganisatsioon kuuluks tulumaksusoodustustega ühingute nimekirja. Need kaks punkti tekitasid vaidlust. Sellisel moel see muudatusettepanek 6. aprillil läbi ei läinud ja me hääletasime seda kolmandat muudatusettepanekut sellel esmaspäeval. [Esiteks], me vähendasime [nõutud] tegutsemisaega kolmelt aastalt kahele ehk nendele keskkonnaorganisatsioonidele ei ole nii tugevad piirangud. Teiseks, me võtsime täiesti välja selle punkti, et keskkonnaorganisatsioon [peab] kuuluma tulumaksusoodustustega ühingute nimekirja. Ja kui me olime need muudatused muudatusettepanekus nr 3 ära teinud, siis see kiideti hääletusel konsensusega heaks.

Põhimõtteliselt kiideti ka ülejäänud kaheksa [ettepanekut] konsensusega heaks, välja arvatud üks neist. Vabandust, ma praegu enam ei mäleta, minu arust oli see muudatusettepanek nr 8, mille puhul kaks inimest soovisid komisjonis jääda erapooletuks.

Aga nüüd siis menetluslike otsuste juurde. 6. aprilli istungil me võtsime vastu menetlusliku otsuse suunata see eelnõu teisele lugemisele täna. Seejärel esmaspäevasel istungil me võtsime vastu otsuse [teha ettepanek] teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 21. aprillil 2026. aastal ja viia siis läbi lõpphääletus. Siis saaks järgmisel nädalal selle eelnõu seaduseks vormistada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Ettekandja! Nagu ma aru saan, kõik olid kõigega nõus. Aga kuidas võrokesed või setud või mingid kõige häälekamad ühendused suhtusid teie suurepärasesse eelnõusse?

Ma proovin meenutada. Minu arust meil ei võrokesi ega setusid arvamust avaldamas ei olnud. Aga meil oli sellest loomulikult juttu. Kaitseministeeriumi [esindaja] selgitas ühel koosolekul, mille pärast on jäänud venima kaitsepolügooni [ehituse] protsess. See on sumbunud kohtuvaidlustesse, kus üheks vaidluse pooleks on iseenesest keskkonnaühendused, näiteks MTÜ Meie Nursipalu kõigi oma 106 liikmega. Nii et tõsi ta on, et ilmselt saavad nad oma suhtumist kogu sellesse Nursipalu protsessi näidata eelkõige kohtus. Aga selle eelnõu menetlemisel ei olnud nad arvamust avaldanud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Kalev Stoicescu. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Riigikaitseliste ehitiste planeerimise ja ehitamise kiirendamine esitatud eelnõu alusel, kui see saab seaduseks, on Eesti riigikaitse jaoks kriitilise tähtsusega. Ei maksa pealiskaudselt arvata, et olles eraldanud sõjalisele kaitsele üle 5% Eesti SKP-st ning laia riigikaitse mittesõjalistele võimetele, sealhulgas elanikkonnakaitsele, olulises mahus täiendavaid rahalisi vahendeid, on Eesti automaatselt kaitstud. Eestit ei kaitse mitte SKP protsent ehk riigikaitsele eraldatud raha, vaid inimesed, kellel on kaitsetahe, ning vajalikud vahendid ja taristu. 

Antud eelnõu puhul käsitleme nimelt sõjalisele riigikaitsele kriitilise tähtsusega taristut. Me kõik teame, kui keeruline ja aeganõudev protsess on iga kaitseobjekti valmimine. Meenutame näiteks Nursipalu harjutusväljaga seonduvaid vaidlusi ja kohtuvaidlusi. Me kõik mõistame, et Eesti vajab neid kaitseobjekte, sest nagu ujujal on vaja basseini – ta ei saa ujumist õppida, harjutada ega meistriks tulla üksnes ujumisalaseid raamatuid lugedes –, nii vajavad ka Kaitsevägi, Kaitseliit ja liitlased, kes on meie territooriumil, et kaitsta meid koos meie omaenda jõududega, harjutusvälju ja muud olulist taristut.

See eelnõu lähtub mitmest ilmselgest eeldusest. Me soovime olla kaitstud võimalikult hästi ja võimalikult peatselt sooritada kvalitatiivse ja kvantitatiivse hüppe kaitsevaldkonnas, sest praeguse aja märksõna on kiireloomulisus. Neid asju, mida me varem planeerisime võib-olla kuue, kaheksa või kümne aasta perspektiivis, tuleb nüüdsetes tingimustes saavutada kordades kiiremini, kuid sama hästi. Me panustame rahaliselt, nagu sai mainitud, kuid raha ei pane rattaid päriselt käima, kui me ei tee erandeid ega lihtsusta kriitiliste kaitseobjektide ehitamist planeerimisest kuni nende valmimiseni ega lühenda oluliselt kogu protsessi. Meil pole viis või seitse aastat või veel rohkem [aega], et teatud hädavajalikke objekte rajada, vaid kaks või kolm või äärmisel juhul neli aastat. 

Eelnõu räägib riigikaitselistest ehitistest, mis on määratud sellena Vabariigi Valitsuse poolt kaitseministri ettepanekul, mõistagi tulenevalt Kaitseväe vajadustest ja plaanidest. Riigikaitseliste ehitiste kavandamisel jäetakse ära planeerimismenetlus, keskkonnamõju hindamine ja metsateatise esitamine. See tähendab, et sisuliselt saab ehitamist alustada pärast loamenetlusi, näiteks ehitus‑ ja keskkonnalubade [saamist], ning kui tegemist on vastava alaga, siis ka Natura mõju hindamise läbimist. 

Väga oluline on siinjuures märkida, et pooleliolevad planeeringud viiakse lõpuni muidugi senise korra alusel, sest seadus ei saa olla tagasiulatuva mõjuga. Näiteks Nursipaluga tuleb lõpuni minna seni kehtiva korra alusel. Kuid me peame uued Nursipalud ära hoidma – mõistagi pean silmas protsessi pikkust ja keerulisust.

Seepärast näeb seaduseelnõu ette, et esialgset õiguskaitset saab edaspidi taotleda üksnes koos kaebuse, apellatsiooni või kassatsiooniga, mitte eraldi või abstraktselt. Vaidlustamine on võimalik juhul, kui esineb olulise keskkonnahäiringu oht. Subjektiivsete õiguste kaitse jääb siiski alles.

Kohus lahendab riigikaitselise objekti ehitisega – selle seaduse tähenduses – seotud asja eelisjärjekorras ja mitte pikema aja kui nelja kuu jooksul. Üldjuhul on ka kahekuulise pikendamise võimalus. Neljakuuline tähtaeg kehtib kõikides kohtuastmetes, see tähendab, et lõpplahendini peaks üldjuhul eelduslikult jõudma maksimaalselt … 

Üks minut juurde, palun!

Üks minut lisaaega, palun! 

… pooleteise aasta jooksul. Nii on võimalik tagada, et Eesti kaitseks hädavajalike ehitiste [ehitus] ei jää paljudeks aastateks toppama. Kokkuvõttes on tegemist äärmiselt vajaliku seadusega, mille eelnõu palun toetada. Tänan!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Asume eelnõu 789 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kokku on eelnõu kohta tehtud üheksa muudatusettepanekut. Neist esimene on tehtud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Teine on samuti tehtud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ka kolmas muudatusettepanek on tehtud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kuuenda muudatusettepaneku on samuti esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kaheksas muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ka üheksanda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Me oleme eelnõu 789 muudatusettepanekud läbi vaadanud.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 789 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi. Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnajärelevalve seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (Keskkonnaameti vahetu sunni kohaldamise õiguse laiendamine) eelnõu 811 teine lugemine. Ma palun siia Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Jüri Jaansoni. Palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid ja kõik teised, kes istungit jälgivad! Minu ülesanne on tutvustada eelnõu 811. On keskkonnajärelevalve seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (Keskkonnaameti vahetu sunni kohaldamise õiguse laiendamine) eelnõu teine lugemine. Selle eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 9. veebruaril 2026 ja seadust muudetakse, et anda Keskkonnaametile õigus kasutada riikliku järelevalve tegemisel eriolukordades lisaks füüsilisele jõule ka gaasirelva, külmrelva ja käeraudu.

Eelnõu esimene lugemine toimus 12. märtsil käesoleval aastal ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 26. märtsiks ei laekunud ühtegi muudatusettepanekut. Keskkonnakomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamiseks 6. aprilli istungil, kus osalesid kutsututena ka Keskkonnaameti ja Kliimaministeeriumi esindajad.

Istungil arutati teemat ka küsimuste vormis. Uuriti, miks lisatakse eelnõuga energiamajanduse korralduse seadusesse väga laiaulatusliku mõjuga paragrahv. Sellele vastati, et energiamajanduse korralduse seadusesse lisatakse varasemalt sealt ekslikult välja jäänud paragrahv. Samuti uuriti, kas gaasirelv [lisatakse] keskkonnainspektorite vahendite nimistusse ja millega täpsemalt on tegemist. Vastus oli, et relvaseaduse kohaselt on gaasirelv nii gaasipihusti kui ka gaasipüstol, aga eelnõu abil soovitakse kasutusele võtta just gaasipihustid. Samuti uuriti, kellel on õigus otsustada, millal ja kuidas relva kanda. Vastuseks oli, et oma varustuse koosseisu otsustab inspektor ise vastavalt oma ohutajule.

Lõpetuseks menetluslikud otsused, mis tehti. Esiteks, keskkonnakomisjon otsustas oma 6. aprilli istungil esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 15. aprilliks, tänaseks. Teiseks oli otsus teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Kolmandaks [otsustati], et kui teine lugemine lõpetatakse, siis tehakse ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 22. aprillil. Minu poolt kõik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Eelnõu on lihtne ja selge ja vajalik ka. Politseil on igasugused õigused, aga metsas ja jõepervel, järve ääres ja mujal tegutsevad keskkonnainspektorid ning tuleb välja, et kuni praeguse hetkeni ei ole neil samasuguseid õigusi kui politseil. Ja kui tekib mingi probleem, siis nad peavad pöörduma politsei poole.

Tegelikult teeb Keskkonnaamet järelevalvet 31 eriseaduse alusel, aga samas on neile antud [vahetu sunni kohaldamise] õigus ainult 19 seaduse puhul, nii et seal tekib – 31 miinus 19, võite ise arvutada, kui paljude puhul – selline hall tsoon. Ja nüüd ongi see eelnõu – see on iseenesest õige ja on imelik, et nii hilja on sellega välja tuldud –, et keskkonnainspektorid saaksid kasutada ka jõudu, füüsilist jõudu.

Ma tsiteerin, mis asi on füüsiline jõud. Füüsilise jõu kasutamine tähendab isiku, looma või asja mis tahes vahetut füüsilist mõjutamist, [see tähendab, et] füüsiline mõju kandub vahetult korrakaitseametniku kehalt vahetu sunni objektile. [See on] definitsioon. Füüsilise jõu kasutamine võib seisneda näiteks isiku kinnihoidmises, kõrvalelükkamises või ärakandmises, looma tagasitõrjumises, ukse mahalöömises ja muus. See on tsitaat, et te teaksite, mis on füüsilise jõu kasutamine.

Nüüd antakse umbes 150 keskkonnainspektorile õigus kasutada sedasama [jõudu], nii et füüsiline mõju kandub vahetult korrakaitseametniku kehalt vahetu sunni objektile. Ja peale selle antakse talle veel kolm tööriista, [sealhulgas] käerauad, et saaks vajalikul objektil käed raudu panna, ja külmrelv.

Aga ma loen, mis võimalused on. Nende erivahendite nimekiri, mis Eestis on lubatud, on päris pikk. Käerauad on üks sealt, [aga on veel] jalarauad, sidumisvahendid, rahustussärk – see on nagu hulludele, peaks olema – ja rahustustool või -voodi. Nii et neist on lubatud selle hea eelnõuga keskkonnainspektoritele ainult käerauad.

Teenistusrelvade nimekiri on ka, loen teile ette: tulirelv, gaasirelv, pneumorelv, külmrelv, elektrišokirelv. Ja sellest valikust on tõesti lubatud, nagu ma ütlesin, nüüd gaasirelv ja külmrelv. Praegu on keskkonnainspektoritel 55 tulirelva üle Eesti. Nüüd tahetakse vist 150 gaasirelva ja 150 paari käeraudu, mitte jalaraudu, ja külmrelvad soetada.

Ja kus neid hakatakse kasutama? Spekter on üsna lai. Näiteks siis, kui kallasrada ei ole vaba. Muuseas, väga tihti kallasrada ei ole vaba. Nii et ma ootan, kui inspektorid tulevad käeraudade ja külmrelvadega ja hakkavad kallasradu lahti murdma või [murdma] neid, kes neid takistavad. Inimestel oleks kasulik teada seda. Või kui sa puhkealal purjutad või püüad jäätmeid kusagile peita või näiteks põletad oma krundi peal plasti või …

Kas soovite lisaaega? 

Jah, paluksin küll.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

… vanu rehve ja sealt tuleb halb lõhn. Naabrid kaebavad ja siis tulevad inspektorid käeraudade, gaasirelva ja külmrelvaga. Ja neil on paketis ka võimaus trahvida neid [rikkujaid] kuni 1200 euroga, kui ma ei eksi. Või on teil puurkaevu sanitaartsoon ja kellelgi tekib mingeid küsimusi. Või kui teie ehitusel ei ole kõik dokumendid korras sellel, mida te olete teinud. Või kui müüte värsket kala. Inspektor tuleb sinna, käerauad, külmrelv ja gaas [kaasas], et ta tunneks ennast tõelise võimuesindajana. 

Tõepoolest, praegu on keskkonnainspektorid jäänud vaese venna rolli ja sellega nad minu meelest diskrediteerivad ka Eesti riiki. Noh, mingid äpud on, tulevad ja ähvardavad. Väga tihti on [rikkujatel] kurjad koerad. Selles [füüsilise jõu kasutamise] definitsioonis on mainitud ka loomi. Valdavalt on tegemist koertega, kurjad koerad on, nad on kas kallasrajal ees või kusagil krundil ja nii edasi. Nii et asi muutub selgemaks. Kui näiteks kütusemahutiga on probleem, tuleb jälle inspektor – mitte Kukeke, vaid keskkonnainspektor.

Nii et selle koha pealt on see minu meelest normaalne seadus, niipalju kui ma keskkonnakomisjoni mitteliikmena olen aru saanud. Mulle tundub see vajalik ja väärikas. Käerauad ja gaasirelv, ma arvan, kuluvad ära, koertele kindlasti vähemalt. Nii et mulle see meeldib ja me toetame seda. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 811 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi. Tänane üheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse, keskkonnatasude seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 861 esimene lugemine. Palun siia Riigikogu kõnetooli eelnõu tutvustama energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Õhu kvaliteet mõjutab meid iga päev. Me ei pruugi seda alati ise tajuda, kuid õhusaaste on üks peamisi keskkonnategureid, mis meie tervist mõjutab. Teadusuuringud seostavad õhusaastet südame- ja veresoonkonna haiguste, hingamisteede probleemide, astma ägenemise ning ka enneaegse suremusega. Eriti haavatavad on lapsed, eakad ja krooniliste haigustega inimesed – need, keda riik kõige enam peab kaitsma. Ja nagu uuringud näitavad, näiteks laste puhul on Ida-Virumaal tõesti palju kõrgem risk nendesse haigustesse haigestuda kui mujal.

Eesti õhukvaliteet on hea, Euroopa parimate seas, võib-olla isegi kõige parem, aga selle kvaliteediga tuleb pidevalt tegutseda. Sellepärast tutvustangi teile täna eelnõu, millega viime Eesti õiguse kooskõlla Euroopa Liidu uue õhukvaliteedi direktiiviga. Tegemist on kindlasti olulise sammuga ja selle keskmes ei ole üksnes õigusaktide ühtlustamine, vaid ennekõike inimeste parem tervis ja puhtam elukeskkond Eestis.

Eesti kuulub maailma kõige puhtama õhuga riikide hulka, täites aastal 2025 ühena vähestest Maailma Terviseorganisatsiooni soovituslikku aasta keskmist PM_2,5 taset, mis jääb alla 5 mikrogrammi kuupmeetri kohta. Nii et oleme üks maailma parimaid ja ainus Euroopa Liidu riik, kes seda täidab. Õhukvaliteet on oluline asi. Kehtiva Euroopa Liidu direktiivi järgi on piirväärtus 25 mikrogrammi kuupmeetri kohta.

Aga kõik see ei tähenda, et meil ei oleks võimalik paremini teha või et ei oleks ühtegi probleemi. Tööstuspiirkondades, samuti linnades, tiheda liiklusega aladel ja kohtküttega piirkondades mõjutab saasteainete tase inimeste tervist. Just seetõttu on vajalik, et meie õigusraamistik oleks ajakohane ja tugineks kõige uuematele teaduslikele teadmistele.

Uus Euroopa Liidu õhukvaliteedi direktiiv seab rangemad ja tervisekesksemad õhukvaliteedi piirväärtused, eriti sellistele saasteainetele nagu peenosakesed ja lämmastikdioksiid, mille mõju tervisele on kõige suurem. Samuti parandab direktiiv õhuseire kvaliteeti ja [karmistab] avalikkuse teavitamise kohustust. Käesoleva eelnõuga viime need põhimõtted üle ka Eesti õigusse. See tähendab täpsemat seiret, paremaid andmeid, selgemat teavet inimeste jaoks. Õhukvaliteedi info peab olema arusaadav ja kättesaadav, et inimesed teaksid, millal võib õhk nende tervist mõjutada ja kuidas end vajadusel kaitsta.

Oluline on rõhutada, et see eelnõu ei tähenda ainult uusi piiranguid ja kohustusi. Vastupidi, eelnõu sisaldab väiksema mõjuga käitiste puhul ka olulist halduskoormuse vähendamist, mille eesmärk on reguleerida targalt ja proportsionaalselt. Näiteks, edaspidi saavad 1–5-megavatise soojusvõimsusega katlamajad tegutseda keeruka õhusaasteloa asemel lihtsa registreeringu alusel. 

Lisaks võimaldab registreering paindlikumaid lahendusi katlamaja toimepidevuse tagamiseks remont- ja hooldustööde ajaks. Keskkonnanõuded jäävad kehtima, kuid halduskoormus väheneb nii ettevõtjatele kui ka riigile. Sellega kaasnevad ka vastavad muudatused keskkonnatasude ja riigilõivude regulatsioonis, et süsteem oleks terviklik ja selge. Lisaks kõrvaldab eelnõu Euroopa Komisjoni osutatud puudused seoses keskmise võimsusega põletusseadmete regulatsiooniga. Sellega tagame õigusliku selguse ja ühtsed nõuded kõigile käitajatele ning väldime edaspidiseid rikkumismenetlusi. 

Head Riigikogu liikmed! See eelnõu on ennetav ja vastutustundlik samm. Me ei oota, kuni tervisemõjud süvenevad või probleemid kuhjuvad, vaid tegutseme aegsasti. Hea õhukvaliteet ei ole iseenesestmõistetav, see on teadlike poliitiliste otsuste tulemus. Seetõttu palun kõigi teie toetust eelnõule, mis aitab hoida Eesti õhu puhtana, inimesed tervemana ning meie regulatsiooni mõistliku ja tasakaalukana. Aitäh!

Suur tänu! Ja teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ma vaatan ringi siin. Nii hea seadus, aga Reformierakonna ohvitsere on saalis ainult kolm tükki. Enamik on kusagil vabakäigul. Miks te ei tule austama nii head seadust? Kas see atmosfääriõhk ei ole Reformierakonna, peaministripartei sõduritele oluline, peale kolme [liikme]? Milles asi on?

Aitäh! Mul on hea meel näha, et meie erakonnast on siin kõige rohkem rahvasaadikuid esindatud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Mina näen saalis küll kõigest kolleege. Hea meel on teid siin kõiki näha. Aga tõesti, suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu keskkonnakomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama Riigikogu liikme Mait Klaasseni. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid nii siin- kui sealpool sinist ekraani! Ja kõik teised, kes jälgivad meie istungit! Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse, keskkonnatasude seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 8[61] esimese lugemise ettevalmistamine toimus esmaspäeval, 6. aprillil käesoleval aastal keskkonnakomisjonis. [Peaaegu] kõik komisjoni liikmed olid kohal, oli ainult üks puuduja. Kutsutud külalised olid Kliimaministeeriumi välisõhu osakonna juhataja Heidi Koger ning nõunikud Liina Lepner ja Mikk Toim.

Selle seaduse sisust andis minister meile juba ülevaate. Lubage mul pigem tutvustada diskussiooni, mis selle seaduseelnõu esimese lugemise ettevalmistamise ajal meil komisjonis toimus. Oli terve rida küsimusi. Näiteks Tiit Maran ütles, et õhukvaliteedi mõõtmise tulemus sõltub seirejaamade asukohast, ja uuris, kuidas määrata seirejaamade asukohad nõnda, et tulemused vastaksid tegelikkusele. Heidi Koger vastas, et Euroopa Komisjonil on juhend seirejaamade paiknemise tingimuste kohta, mille järgimist auditeeritakse. See mudel käivitatakse modelleerimise kaudu. Yoko Alender märkis muuseas seejuures, et reedel, 17. aprillil avatakse Õismäe õhuseirejaam, ja kutsus kõiki lahkesti seda külastama.

Hanah Lahe arvas, et Eesti peaks siiski esitama Euroopa Komisjonile õhukvaliteedi parandamise tegevuskava. See oli tingitud sellest, et kui piirnorme ei ületata, siis tegelikult terviklikku parandamistegevuskava ei ole tarvidust koostada. Heidi Koger vastas sellele, et õhukvaliteedi normid kehtivad üle Eesti, mitte ainult kindlatele ettevõtetele. Eestis on probleem liiklus‑ ja kohtküttesaastega. Euroopa õhukvaliteedi direktiivi rikkumisi tuvastatakse vaid seirejaamadega. Korraldatakse ka mõõtekampaaniaid ja kui rikkumine tuvastatakse, siis tehakse ettekirjutus. Selle vastuse juures oli ka väga selge lubadus, et selle seadusega ahjusid ei keelustata, vaid toetatakse küttesüsteemide uuendamist.

Yoko Alender uuris samuti kohtkütte kasutamise kohta. Proua Koger vastas, et Eesti õhusaaste tasemed on langustrendis ja õhk oma kvaliteedi poolest järjest paraneb. Seda me oleme tõenäoliselt enamasti kõik ka kogenud. 

Mina tõstatasin küsimuse Tartu seirejaama kohta, sest Tartu seirejaam on suhteliselt kehva koha peal. Tartu linn ise on Emajõe ürgorus ja õhu kvaliteet on Tartus selle tõttu mõnede näitajate poolest võib-olla isegi kehvem kui Ida-Virumaa tööstusalal.

Rain Epler esitas küsimuse, kellele tehakse ettekirjutus, kui õhusaaste norme ületatakse ahjude kütmisega. Ta uuris, kas direktiivist tulenevalt on raskendatud põlevkivi kasutamine, kui selleks peaks tekkima vajadus keerulise geopoliitilise olukorra tõttu. Ta küsis, mis protseduur on sellistel juhtudel ette nähtud. Heidi Koger vastas, et reeglid lähevad rangemaks ja kui kasutusele võetakse põlevkiviõli, siis see tegevus peab vastama direktiivis määratud tingimustele. Tööstusheite seadus ja keskmise võimsusega põletusseadmete direktiiv näevad ette erisused, mille puhul ei pea täitma piirväärtusi, näiteks gaasitarnete katkemine, ja see olukord on ka läbi mängitud.

Andres Metsoja küsis väljastpoolt Euroopat tulnud saaste kohta, mis mõjutab Euroopa saastetaset. Eelkõige on tegemist nende episoodidega, mis puudutavad näiteks Sahara kõrbetolmu ja Islandi tuhka. Vastus kõlas nõnda, et need on erandid, millest tuleb lihtsalt Euroopa Komisjoni teavitada. 

Samuti esitasin ma küsimuse põllumajandussaaste kohta. Kõik te ilmselt vahel tunnete [seda lõhna], kui põlluväetist ehk läga laotatakse. Mida siis nende lõhnahäiretega peaks tegema? Heidi Koger vastas, et atmosfääriõhu kaitse seaduses on eraldi käsitletud lõhnasaastet ja kui lõhnahäiringu tase on ületatud, siis tuleb koostada lõhnaainete esinemise vähendamise tegevuskava.

Tiit Maran küsis ka, kuidas mõõdetakse lõhna ja kas selle mõõtmises on toimunud arengud. Heidi Koger vastas, et lõhna mõõtmiseks on eraldi määrus ja pikemaajaliselt lõhna tuvastamiseks tehakse aastane mõõtekampaania. Tegeletud on Muuga sadama lõhnahäiringutega ja Hollandist on üle võetud ka nõndanimetatud e-ninade süsteem. Kuidas see täpselt välja näeb, see esimese lugemise ettevalmistamisel veel ei selgunud. 

Hanah Lahe ütles, et Tartu Ülikooli uuringus, millest te ilmselt olete ka kõik ajakirjanduse kaudu juba saanud [lugeda], on välja toodud, et Ida-Virumaa õhusaaste on suur probleem. Ta uuris, millest on tingitud Eesti Keskkonnauuringute Keskuse Eesti välisõhu kvaliteedi kaardi head näitajad Ida-Virumaa kohta. Sellele vastas Heidi Koger, et aastatega on Ida-Virumaal õhukvaliteet paranenud, kuid Kiviõlis on siiski vahel õhusaaste tasemed kõrged. Viru Keemia Grupi territooriumil on selleks ka eraldi seirejaam, kus esineb vahel H₂S‑i taseme ületusi. 

Sellega küsimused ammendusid ja tehti järgnevad menetluslikud otsused. Otsustati esiteks teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. aprillil käesoleval aastal. Teine [otsus]: teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ja kolmas [otsus]: määrata juhtivkomisjoni esindajaks teie ees olija, Mait Klaassen. Kõik otsused tehti konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma ei ole seda direktiivi liiga palju jõudnud enne uurida, aga kui palju see puudutab keskkonnatasusid ja riigilõive? Ava natukene mu silmi.

Riigilõivuseaduse muutus on selles seaduses toodud ja riigilõivuseaduse muutmisel on arvestatud Euroopa soovitusi, et kõik need riigilõivud ja ka trahvid peavad olema mõjusad, ennetavad ja piisavad. Aga teie rahustuseks peab kohe ütlema, et seni ei ole ühtegi trahvi üle 4000 euro kellelegi määratud, on olnud võimalus oluliselt suurem [trahv määrata].

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 861 esimene lugemine lõpetada ja esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. aprill kell 17.15.

Tänane kümnes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 837 esimene lugemine. Palun siia Riigikogu kõnetooli eelnõu tutvustama majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Suur aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 837 – alaealiste töötamise reguleerimine. 

See on üks osa, ma julgeksin öelda, selle valitsuse ja koalitsiooni terviklikust paketist, et parandada noorte võimalusi saada positiivne esimene töökogemus. Me räägime siin täiendavast rahastusest malevatele, vaatame üle bürokraatiat ja eelkõige teeme seaduseid paindlikumaks, et anda rohkem otsustusvabadust ja võimalusi noortele, lastele ja nende vanematele.

Eelnõu kavandatavate muudatuste eesmärk on lihtsustada alaealiste töötamise reegleid selliselt, et need võimaldaks alaealisi tööle võtta senisest paindlikumalt ja looks alaealistele paremad võimalused varajast esimest töökogemust omandada ja seeläbi ka tööharjumust kujundada. Varajane töökogemus suurendab noorte konkurentsivõimet tööturul ja aitab seeläbi ennetada nende pikaajalist töötust tulevikus.

Noorte lähtepositsioon ja olukord tööturul on muu hulgas nende vähese töökogemuse tõttu võrreldes teiste elanikkonnarühmadega keerulisem. Eelkõige teeb meile muret 15–24-aastaste noorte kõrge töötuse määr, mis ületab üldist töötuse määra kaks kuni kolm korda. Näiteks 2024. aastal ulatus 15–[24]-aastaste noorte töötuse määr 19,1%-ni, mis on kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine. Need näitajad osutavad selgelt vajadusele tegeleda alaealiste töötamise tingimuste lihtsustamisega, et toetada noorte võimalikult varast kaasamist tööturule ja esimese töökogemuse omandamist. 

Seejuures soovin rõhutada, et alaealiste kõige tähtsam ja esmane ülesanne on käia koolis ja õppida, omandada võimalikult hea haridus ja kvalifikatsioon, et olla tulevikus tööturul võimalikult konkurentsivõimeline. Teisalt, me teame, on arvukalt neid noori, kellel on huvi ka töötamise vastu ja kes soovivad näiteks kooliväliselt, vaheaegadel töötada eakohasel töökohal.

Konkreetselt eelnõuga kavandatavad seadusemuudatused on järgmised. [Esiteks], pereettevõttes töötamine. Täna tohib 7–12-aastane alaealine teha kerget tööd vaid neljas tegevusvaldkonnas: kultuur, kunst, spordi- ja reklaamitegevus. Edaspidi näeme ette, et pereettevõttes töötamise korral võiks 7–17-aastase alaealisega sõlmida tähtajalise töölepingu kerge töö tegemiseks igas tegevusvaldkonnas, kohaldamata tema suhtes mis tahes tegevusvaldkonna piiranguid. Selles olukorras on tegemist pereettevõttega, kus laps saab oma vanemaid aidata ja saab ka reaalse esimese positiivse töökogemuse.

Teiseks, koolivaheaegadel töötamine. Kehtiva seadusandluse järgi võib õppimiskohustuslik alaealine töötada vaid kuni pool iga koolivaheaja kestusest. Edaspidi võiks alaealine töötada koolivaheaegadel rohkem, ühenädalase vaheaja jooksul kuni viis päeva, kahenädalase vaheaja jooksul kuni kümme päeva ja suvevaheajal kuni kaks kuud tingimusel, et alaealisele jääb suvel vähemalt neli järjestikust nädalat puhkamiseks.

Kolmas muudatus on Tööinspektsiooni loamenetluses 7–12-aastaste alaealiste tööle lubamiseks. Enne 7–12-aastase alaealisega töölepingu sõlmimist on muidugi vaja seadusliku esindaja ehk vanema nõusolekut, aga täiendavalt on vaja ka Tööinspektsiooni luba. Tööinspektor peab enne 7–12-aastase alaealise tööle lubamist veenduma, et see töö on alaealisele ohutu ja sobiv ning olemas on alaealise enda soov ja seadusliku esindaja nõusolek töötamiseks. Täna tuleb tööinspektoril töötamise luba anda kümne tööpäeva jooksul alates registreerimisest töötamise registris. Muudatustega soovime lühendada Tööinspektsiooni antava loa menetluse tähtaega poole võrra ehk luba antakse senise kümne [päeva asemel] tulevikus viie tööpäeva jooksul. Ja lisaks nähakse veel täiendavalt viietööpäevasest menetlemise tähtajast erandina ette võimalus, et töötamise loa võib tööinspektor anda ka enne alaealise registreerimist töötamise registris, kui on täidetud sellised [tingimused]: esiteks, tööandja on esitanud seadusega nõutavad andmed juba varem Tööinspektsioonile, ja teiseks, tööinspektor on andnud alaealise töötamiseks nõusoleku.

Reaaleluliselt võimaldab see erand näiteks noortemalevate korraldajatel võtta kiirelt ja operatiivselt tööle maleva ootenimekirjas olev 7–12-aastane olukorras, kus mõni malevasse vastu võetud noor millegipärast loobub malevas osalemisest vahetult enne malevatöö algust. [Eesmärk on] olla võimalikult operatiivne ja reaaleluline. Selle asemel, et seejärel tuleb oodata viis tööpäeva tööinspektori luba, saab edaspidi inspektor maleva ootenimekirjas olevatele noortele töötamise loa ära anda juba varem ja võimaluse tekkimisel saab noor siis kohe kiiresti malevasse tööle asuda.

Neljandaks on alaealise töötaja iga-aastase põhipuhkuse kestuse muutmine. Täna on alaealise töötaja iga-aastane põhipuhkus 35 kalendripäeva. Alates 1. jaanuarist 2027 oleks alaealise töötaja põhipuhkuse kestus 28 kalendripäeva, nii nagu on enamikul töötajatel. Miks see on oluline? Selle mõju on see, et suureneb tööandjate paindlikkus, teistpidi paraneb tööjõu kättesaadavus, eriti just hooajatöödeks, ja väheneb halduskoormus noorte töölevõtmisel, sellepärast et, nagu me teame, enamik alaealisi noori ei tööta täiskohaga. See tähendab, et neile mitte kunagi ei rakendu see täispuhkus. Küll aga peab puhkusearvestuse tegema vastavalt puhkusepäevade [arvule], mis tähendab, et kui ettevõtjal on mõelda, kas ta võtab tööle noore, alaealise, kelle puhul peab arvestama 35-päevase põhipuhkusega, või täiskasvanu, siis noor on lihtsalt ebavõrdses olukorras. Enamus noori, nagu ma ütlesin, töötavad mõned nädalad, võib-olla mõned kuud. Ja et mitte tekitada ebavõrdset olukorda, kus tööandjal on mõistlikum võtta [tööle] täiskasvanu, [muudame alaealise] põhipuhkuse samuti 28-kalendripäevaseks nagu täiskasvanutel. Sellega konkreetsed seadusemuudatused lõpevad.

Nagu ma ütlesin, tegemist on tervikpaketiga. Võtame sinna juurde täiendavate malevakohtade rahastamise ja ka Tööinspektsiooni senise praktika tõlgendamise ülevaatamise, sealhulgas sularaha käitlemisel. Kogu selle valitsuse muudatuste paketi mõte on see, et me usaldame oma inimesi, usaldame peresid. Lapsed koos oma vanematega teevad parimad otsused, mis töö on neile sobilik, mis on eakohane. Nad saavad esimese positiivse töökogemuse, saavad õppida ajaplaneerimist, saavad vaheaegadel teenistust. 

Minu arvates see diskussioon, mis praktiliselt iga kevad algab, et kas meie noortel on võimalus saada esimest positiivset töökogemust, on väga õigustatud. Me proovime valitsuses teha kõik mis võimalik, et teha seadusandlus võimalikult paindlikuks ja anda otsustamisõigus noortele ja nende vanematele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud minister, selle ettekande eest! Kindlasti on tegu hästi oluliste muudatustega. Me oleme siin saalis ka sellest palju rääkinud, et tegelikult vastav seadusandlus vajab kindlasti muutmist. Mul on ainult paar küsimust. Üks on selle kohta, kus te põhimõtteliselt oma ettekande lõpetasite, seesama puhkus. Selle loogika järgi, et tööandja saab valida alaealise asemel täiskasvanu, sellepärast et täiskasvanul on põhipuhkus lühem, 28 päeva, oleks võinud teha alaealistele 21 [puhkuse]päeva. Siis nad oleksid selle loogika järgi veel paremas seisus. Aga seadus seda ei luba, me saame aru. Kas te ei arva, et tegelikult ei ole see väga hea mõte ning alaealiste põhipuhkuse vähendamine mõjutab nende tervist ja taastumist võrreldes täiskasvanutega? Nad on ikkagi lapsed ja noored. Võib-olla see ei ole väga hea mõte, kuigi annab ehk tööandjatele rohkem paindlikkust ja nii edasi. Laste või alaealiste vaatevinklist ei ole see kõige parem muutus.

Jaa, aitäh! Te ise ka mainisite, et kehtiv seadusandlus on teinud noortele positiivse erandi, milleks on see, et põhipuhkust on antud seitse päeva juurde võrreldes täiskasvanud töötajaga. Nagu ma ütlesin, hästi oluline rõhuasetus on see, et suur enamus noortest ei tööta täisaastat, mis tähendab, et nad niikuinii kogu põhipuhkust kätte ei saa. Pigem on küsimus selles, et tööandjal – jah, me nimetame seda motiveerimiseks – ei oleks [alaealise puhul] täiendava puhkusetasu kohustust võrreldes täiskasvanud töötajaga, sest tööd tehakse ju samas mahus, ja puhkus on lihtsalt võrdsustatud. Laste või noorte olukorda täiskasvanutega [võrreldes] kuidagi halvemaks ei tehta. See nii-öelda potentsiaalne täiendav puhkuse väljamakse [kaoks] ehk oleks motivatsioon, et tööandja võiks mõelda, miks mitte võtta [tööle] 17-aastane, mitte 19-aastane – ta ei peaks hakkama selle järgi töötajate vahel valima.

Mul on siin kirjas, et näiteks 2023. aastal töötas Eestis circa 19 000 noort vanuses 7–17 aastat ja nad töötasid enim just suvel. Me kõik teame, et noored saavad esimese [töö]kogemuse kuskil suvekohvikus või restoranis. See on praktiline elu ja minu arvates on see mõistlik. Nagu ma rõhutasin, laste ja noorte esimene ülesanne on niikuinii puhata, õppida ja mängida. Kui keegi suudab selle kõrvalt täiendavalt tööd teha ja soovib seda positiivset kogemust saada, siis on see nende valik.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Nagu ma aru saan, see on nagu lapstööjõu seadus, seitsmendast [eluaastast] alates. Minu küsimus on see. Ei tohi võtta sellele tööle, mis ohustab alaealise kõlblust – millele see viitab? Tegemist on lapstööjõu seadusega, kus antakse lastele ja noortele võimalus pereettevõttes töötada, aga on märgitud, et ei tohi ohustada alaealise kõlblust. Mida sellega mõeldakse?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, et laps üldse tööle saaks minna, on eeldatud kaks asja: on lapse enda nõusolek ja tema vanemate nõusolek. Mis puudutab laste töötamist, siis see on väga konkreetselt reguleeritud. See on reguleeritud juba tegelikult – kui ma peast [öeldes] ei eksi – 1994. aasta Euroopa Liidu direktiiviga, millel [põhineb] meie enda töölepingu seadus. Mida see tähendab? Et lapsele peab tema tehtav töö olema eakohane, jõukohane. See ei tohi kuidagi tema väärikust rikkuda, see peab olema talle, nagu maakeeli öeldakse, konti mööda. Seda see tähendabki. Ma loodan, et selliseid juhtumeid, [kus see nii ei ole], on väga-väga vähe, kui üldse. Mida vähem, seda parem. Töö, mida laps teeb, peab olema talle sobiv ja tegelikult jõukohane, lühidalt.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Küsin selle kohta – minu viga, ma ei ole jõudnud kõiki materjale läbi vaadata –, kas seda eelnõu on arutatud ka noorteühendustega: noorteühenduste liidu, õpilasesindustega ja üliõpilastega. Kas te saaksite avada, mis nende tagasiside on? Millisena noored ise näevad selle eelnõu mõju, aga ka riskide poolt?

Aitäh! Hea küsimus. See oli juba üle aasta aja tagasi, kui ma selle teema esmakordselt tõstatasin. Nii palju kui mina mäletan, praktiliselt iga kevad, kui loodus tärkab, hakkab arutelu, kas meie noortel on võimalus saada positiivset töökogemust, on neil võimalus malevasse minna, on neil võimalus suvel lisa[raha] teenida. Kogu aeg tuleb diskussioon selle üle, et meil on ebavajalikult palju bürokraatiat. Sellepärast ma juba üle aasta tagasi kutsusin kokku ümarlaua, et seda teemat valdkonna huvigruppidega arutada. Seal olid noorteühendused, õpilasesindused ja malevaorganisatsioon. Me tegime arutelu ja tutvustasime tol hetkel esmaseid ettepanekuid. Kui ma peaks ütlema, [mida neist arvati], siis valdav enamus olid toetavad. Seal oli tol hetkel küsimusi näiteks sularaha käitlemise kohta, et kui noor läheb kassaaparaadi taha, siis milline on tema hoolsuskohustus. Ma ei hakka kõiki detaile rääkima.

Pikk jutt kokku: suur enamus selgelt toetab ja pooldab seda, et ebavajalik reeglistik maha võtta, [seadusi] tänapäevastada, anda noortele rohkem [võimalusi, usaldada] noori ja perekondi neid otsuseid tegema, aga samal ajal vaadata, et laste kaitse kindlasti oleks olemas. Sellest sotsiaalkomisjoni ettekandja kindlasti räägib. 

Oli ka hästi [pikk] arutelu selle üle, et kindlasti, nagu ma rõhutasin, laste ja noorte esimene ülesanne on õppida, mängida, areneda, ja siis, kui laps või noor ise tunneb, et ta tahab täiendavalt töökogemust saada, ja pere on sellega nõus, saab seda teha. Kõikidel muudel juhtudel – ma loodan, jällegi, et neid kordi on väga vähe, kui üldse – peavad vajadusel tõesti teised institutsioonid, on selleks lastekaitse või kohalik omavalitsus, sekkuma. Aga üldiselt oli osapoolte tagasiside valdavalt positiivne.

Kõige rohkem tekitas küsimusi alkoholi käitlemine ehk see, kas kohvikus võib [alaealine töötaja laualt] tühja õlleklaasi ära viia. Pole ka saladus, et mina seda toetan, sest suvekohvik on noorte üks esimesi töökohti. Meil oli Sotsiaalministeeriumiga seal erinevus. Seadusandja saab otsustada, kas see punkt lisada või mitte. Mina seda selgelt toetan.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma enne küsisin väga selgelt. Siin on selline [lause], et ei tohi ohustada alaealise kõlblust. Aga te ei vastanud mulle, mida see tähendab. Kui seadusesse – sellesse lapstööjõu seadusesse – on pandud selline lause, siis on järelikult oht, et keegi nagu tahab ohustada [laste] kõlblust. Mida selle all mõeldi? Siin on antud pereettevõtte definitsioon, eestipärane – kes nad kõik on. Aga ikkagi konkreetne küsimus: miks on pandud [kirja], et ei tohi ohustada alaealise kõlblust? Mis oht see on, või millised ohud?

Jaa, ma pean vabandama, et ma tehnilise, juriidilise selgituse jään hetkel kindlasti võlgu. Ilmselgelt last ei tohi mitte kuidagi sundida tegema tööd, mis on teda kuidagi alavääristav, on talle kõlbmatu, nagu sõna "kõlblus" ütleb, on see eksponeerimine või muud asjad, ma ei tea, [näiteks] reklaaminduses. Ma nüüd natukene oletan olenevalt praegusest seadusemuudatustest. Kõlbluse mõiste on juba varasemalt seaduses olemas, ega me seda kuidagi rohkem sisse ei too. Aga kuidas täpselt juriidiliselt, tehniliselt peaks seda kõlblust [sisustama], selle me saame ekspertidega kindlasti sulle saata, Peeter, kui sa soovid.

Aleksei Jevgrafov, palun! 

Tänan, Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Eelnõu algatus on väga positiivne, aga ma hakkan mõtlema sellele, et tegelikult koolis õppimine on ka tõsine töö lastele. Kui nad hakkavad vaheajal tööd tegema, siis see tähendab seda, et nad ei saa hästi puhata. Kuidas see mõjutab nende õppimise protsessi, kui nad tulevad pärast tagasi kooli ja peavad uuesti pingutama, aga kogu jõud on juba jäetud töökohale?

Jaa, see on väga õigustatud küsimus. Ma ka seda oma ettekandes rõhutasin, et iga lapse ja noore esimene ülesanne on õppida, mängida, väga varajases eas areneda, saada võimalikult hea haridus, et olla tulevikus tööturul võimalikult konkurentsivõimeline ja hea sissetulekuga aktiivne ühiskonnaliige. Küll aga ma ütlen, et praktiliselt iga kevad tuleb see arutelu ja meie noored ise ütlevad, et nad tahaksid rohkem saada esimest praktilist töökogemust. Mina arvan, et riigil on väga mõistlik inimesi ja perekondi usaldada, sellepärast et laps saab tööle minna ainult siis, kui on olemas lapse enda luba ja tema vanemate kirjalik nõusolek. Ühesõnaga, see arutelu tuleb kodus läbi pidada.

Tõesti, siin ka küsiti selle kohta ja seda diskussiooni on ka huvitatud osapooltega, huvirühmadega peetud. Ka näiteks suvevaheajal jääb ikkagi konkreetne lapse kaitse mehhanism sisse. Jah, võib töötada rohkem, näiteks suvel kaks kuud, aga kindlasti peab jääma suvel neli järjestikust nädalat aega, et laps puhkaks. See on konkreetselt ikkagi seadusandja ehk meie täiendav piirang igaks juhuks, äkki mõni laps tõesti pingutab üle. Ta ikkagi peab puhkama ka, ma olen sada protsenti nõus. 

Aga tervikuna see ühiskond, kus me kogu aeg keelame-käseme ja ütleme inimestele ette, kuidas nad elama, töötama ja käituma peavad, mulle ei meeldi. Sellepärast on minu arvates [vaja] rohkem vabadust ja otsustusõigust. Mina usaldan meie inimesi, perekonnad saavad teha ise parima otsuse, mis neile ja nende lastele tulevikus kõige parem on. Ma arvan, et töökogemus [on kasulik]. Me kõik oleme käinud kas malevas, teinud põllumajandustöid või saanud lapsepõlves [muud moodi] esimese töökogemuse, ja ma arvan, et see on kõigile meile kasuks tulnud, ning ma usun, et tuleb ka tulevastele põlvedele.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Tulen hetkeks tagasi põhipuhkuse juurde. Minu meelest ei ole siin loogikat, selles mõttes, et te ise ütlete, et reeglina ei võeta alaealisi tööle terveks aastaks, järelikult põhipuhkust 35 või 28 päeva niikuinii ei ole ja küsimust kui sellist ei ole. Aga minu küsimus on, milleks siis üldse seda muutust on vaja, las ta jääb 35 päeva. Aga see selleks. Võib-olla teeme vastava muudatusettepaneku [menetluse] protsessis.

Minu küsimus on pereettevõtte kohta. Kuna seadus ise pereettevõtte mõistet selgelt ei defineeri, siis kuidas tagatakse, et pereettevõttes töötamine ei muutu millekski muuks, kaasa arvatud näiteks laste varjatud ekspluateerimiseks?

Aitäh! Jah, nagu te ütlesite, teil on võimalus muudatusettepanekuid teha. Selle konkreetne mõju, 28 versus 35 puhkepäeva, on just selle puhul, kui me räägime hooajatöödest. Nagu ma ütlesin, noored võetakse hooajatööle, olgu see põllumajanduses, toitlustuses, kaubanduses või majutuses, kus suvehooaeg on aktiivsem, aga seal võetakse ka täiskasvanud hooajaliselt tööle. Et me võrdleks võrreldavaid võrreldavatega, anname samad tingimused. Noh, kõige lihtsam võrdlus: et 17-aastane saaks konkureerida 19-aastasega sellesama hooajatöö puhul, mitte täiskohaga töö puhul. See on see mõte.

Mis puudutab pereettevõtte defineerimist, siis ka advokatuurilt tuli konkreetne märge, et see tuleb selgemalt lahti kirjutada. Seda me ka komisjonis arutasime. Minu maja ametnikud ja eksperdid koos sotsiaalkomisjoniga vaatavad üle, et oleks täpselt ja detailselt kirjas, mida pereettevõte tähendab, et ei tekiks kahetist arusaama või veel kehvemat praktikat tulevikus.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Mu mure on sama, mis oli tegelikult komisjonis. Ma korra küsin ja natuke laiendan seda. Me oleme vist ühel meelel, et suvevaheaja puhul on see täitsa mõistlik, et jääb vähemalt ühekuuline puhkuseperiood. Selle kohta sa tõid siin ka näite, et keegi piltlikult suvi läbi ei tööta, selleks et avastada, et nüüd tuleb kooli minna, vaid vahepeal saab siiski ka perega aega veeta või lihtsalt rahulikult raamatut lugeda, õues käia, mida tahes [teha]. 

Aga lühemate koolivaheaegade puhul mul ikkagi kripeldab see, et praeguse ettepaneku kohaselt on võimalik ühenädalasel koolivaheajal töötada kõik viis päeva, mis sinna nädala sisse jäävad, ja kahenädalasel kümme päeva. See sisuliselt tähendab ikkagi seda, et mingitel lastel tekib olukord, kus neil võib-olla 11 kuud aastas puhkust ei ole, on ainult koolis või tööl käimine. Kas seda riski sina tegelikult ikka ei näe või sa arvad, et lapsevanemad on valdavalt vastutustundlikud? Ma olen sellega iseenesest nõus, aga teatud juhtudel [nad äkki] ei näe seda riski, et me koormame oma lapsed sellega üle?

Aitäh, Tanel, küsimuse eest! Jaa, meil komisjonis oligi pikk arutelu. Punkt üks, jah – ma natuke kordan ennast, aga [see on] väga oluline, võib-olla kuulab keegi, [kes enne ei kuulanud] –, me nendime, et kõigi laste ja noorte esimene ülesanne on õppida ja haridus omandada, selles ei ole küsimus. Aga kui võtta kehtiv seadusandlus, siis ühenädalase vaheaja puhul me praegu lihtsalt ütleme, et üle 3,5 päeva ei tohi töötada. Kui noor tahaks teha seitsmepäevasel puhkusel osakoormusega neli päeva [tööd], siis tal ei ole seda võimalust, sest me oleme seadusandjana nii ette kirjutanud. Probleem on veel see, nagu me ka rääkisime, et kui seadus on liiga piirav, siis kahjuks – ma loodan, et neid juhtumeid on võimalikult vähe – on see olukord, kus millegipärast sunnitakse last tööle või vanemad ei mõtle lapse heaolu peale, nagu me komisjonis ka arutasime. Ma loodan tõesti, [et neid juhtumeid] on väga vähe. Aga ega nad kahjuks ei austa ka töölepingu seadust ja ma kardan, et siis on veel hullem, see laps läheb tööle mustalt, ümbrikupalgaga, tal puuduvad sotsiaalsed garantiid, tal puudub kaitse. Pigem me teeme ikkagi seadusi ju tervemõistuslike inimeste jaoks.

Hästi oluline on, et laps – ma uuesti kordan üle – saab tööle minna ainult siis, kui on lapse enda nõusolek ja on ka vanemate nõusolekud. Kui keegi paneb lapse vastu tema tahtmist tööle, seda me ka arutasime, siis kindlasti peab sekkuma lastekaitse. [Loodetavasti] keegi märkab seda – kohalik omavalitsus, lähedased –, sest see kindlasti ei ole õige ja nii ei tohi olla. Küll aga, nagu sa ka ise rõhutasid, me usume, et suur-suur enamus lapsevanemaid on mõistlikud ja tahavad oma lastele parimat. Ja minu arvates riik ei pea üle reguleerima, vaid andma selle vastutuse mõlemat pidi, lastele ja nende vanematele võimaluse ise otsustada, mis on nende laste jaoks parim, kas ja kui, siis millistel vaheaegadel töötada. Aga jah, rõhutan, esimene ülesanne on kindlasti õppida ja areneda.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Minul muret ei ole, on ainult rõõm. See eelnõu ja see, mida te sellest siin sissejuhatavalt rääkisite, on igal juhul väga mõistlik. Minu küsimus on see. Te ütlesite ka, et on kompromissid ja teie ise toetate kohvikutes laudadelt [alkoholiklaaside] koristamise [lubamist] – selle kohta sotsiaalkomisjonis tekkis küsimusi. Aga mul on küsimus. Iga eelnõu on kompromiss. Ma ütlen, et siin on kindlasti kriitiline miinimum olemas, aga mis on teie enda hinnangul veel kitsaskohad. Te ütlesite oma sissejuhatavas sõnavõtus, et Eestis on noorte töötus kõige suurem Euroopas, [tähendab], üks suuremaid, kui mitte kõige suurem. Mis need võimalikud motivaatorid veel on? Mis teie arvates võiksid olla järgmised sammud, kui nüüd see saab tehtud?

Aitäh! Hea küsimus. Punkt üks, me seadusandlikult muutsime ära selle, mis juhtus automaatselt töölepingu seadusega tulenevalt koolikohustusea tõstmisest, te mäletate. Kuna koolikohustuse iga tõsteti 18. eluaastani, siis juhtus see olukord, et pärast põhikooli gümnaasiumis või kutsekoolis käiv noor ei oleks tohtinud koolivälisel ajal, [isegi] kui oleks tahtnud, üle kahe tunni päevas tööd teha. Me muutsime selle ära. Kui noored soovivad, siis nad saavad kooliväliselt [tööd] teha. 

Kui nüüd tuua esile see seaduste lihtsustamise pakett, siis nagu ma ütlesin, mina selle [alkoholi] käitlemise julgeks siia sisse panna. Me peame tegelema noorte parema teavitamise ja ennetamisega. Seda kindlasti tuleb teha, aga ma arvan, et õige koht ei ole selleks töölepingu seadus, vaid seda tuleb teha ikkagi asjassepuutuvatel isikutel ja ekspertidel, mitte töölepingu seaduse kaudu. Ehk siis näeks, milline on mõju ja ka tööandjate tagasiside.

Järgmised sammud, mida me teeme. Ma olen ameti poolest ka töötukassa nõukogu liige ja meil töötukassas ongi täitsa eraldi fookuseks võetud noorte positiivse töökogemuse saamine ja ka NEET-noored ehk noored, kes vanuse järgi peaksid kas õppima või töötama, aga kahjuks ei tee kumbagi. [Eesmärk on] ikkagi süstemaatilisem ja personaalsem lähenemine neile. Ma ütlen, et Eesti on liiga väike. Me teame tihti, eriti maal kohalikud omavalitsused teavad neid keerulisi lugusid. Me suuname Euroopa Liidu vahendeid sinna 12 miljonit, et kohalikud omavalitsused saaks nende keeruliste lugudega noortega tegeleda. Eesti [on väike] ja ma ütlen, et see on samm-sammult väga personaalne lähenemine. [Tuleb teha] seadusandlus korda, selles mõttes, et võimalikult paindlikuks.

Kui te küsite soovunelmaid, siis ma viitasin, et tõesti, noorte töötamise direktiiv on 1994. aastast – ma vist ei eksi, peast [ütlen], mina olin siis kolme- või nelja-aastane, kui see direktiiv vastu võeti –, nii et võib-olla see vajaks ka kaasajastamist ja uuendamist. Enamus regulatsioone tuleb sellest direktiivist, mis meile kohaldub. Seda ma vaataks ka – kui sa küsid minu soovunelmaid – ja prooviks koos kolleegidega tänapäevastada.

Aleksei Jevgrafov, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! On ju selge, et noortel puuduvad nii tööoskused kui ka teadmised ja neil ei ole ka kogemust. Kas riik on mõelnud luua näiteks töötukassa osakonda, mis aitaks lastel leida mingit tööd? Ehk me peame sellisel juhul neid aitama. Mis on riigi sammud selles suunas?

Aitäh! Ma ka korra mainisin, et üks kõige kuulsamaid või teatumaid algatusi on õpilasmalevad, kuhu igal aastal tuhanded noored kandideerivad. See on üldiselt muidu haridusministeeriumi kaudu rahastatav algatus. Aga tõesti, minu jaoks on see ka väga südamelähedane teema. Minu arust on see väga õige, et lapsed saaksid võimalikult vara praktilisi reaalelulisi kogemusi, et tulevikus mitte hätta jääda. 

Eelmine aasta – ehk ma nüüd numbritega ei eksi – jäi natukene üle 900 lapse malevakohast ilma, sest kohti lihtsalt ei olnud. Leidsime nüüd majandusministeeriumi, [täpsemalt] Euroopa Liidu vahendeid, et suunata need täiendavalt 1000 malevakoha loomiseks sellel aastal. Kui eelmine aasta jäi 900 midagi last ukse taha, siis ma loodan, et äkki sel aastal ei jää ühtegi. See on esimene samm. See on väga [hästi] sissetöötatud süsteem, toimib hästi. 

Nagu ma [rääkisin], töötukassal on eraldi strateegilised eesmärgid noorte tööhõive ja nende oskuste parandamine. Meil on erinevad konkreetsed eesmärgid, kuidas saada kuue kuu jooksul [peale tegevusetuks jäämist NEET-]noor tagasi koolipinki, mingile praktikale või tööle. Me tegeleme sellega töötukassa kaudu personaalselt. Ma nentisin, jah, noorte töötus on kõrgem, kui me sooviksime. Selle põhjustest me oleme ka siin arupärimistel päris mitu korda rääkinud. Aga ma arvan, et esimene samm ongi mõistlikum seadusandlus ja teistpidi positiivsed näited ja erinevad riigi, keskvalitsuse või omavalitsuse algatused, et pakkuda noortele tugisüsteemi.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Kuna mul on üks küsimus alles, aga mul on kaks küsimust, siis ma küsin need mõlemad ära. Esiteks, ma ei leidnud seletuskirjast ega kooskõlastustabelist Õiguskantsleri Kantselei seisukohta, aga ma tean, et Õiguskantsleri Kantseleile saadeti see [eelnõu]. Kas on olnud mingeid eraldi arutelusid, vestlusi sel teemal, kas või valitsuse istungil, mida õiguskantsler kui lasteombudsman arvab nendest muudatustest? See on esimene küsimus.

Teisele küsimusele sa tõenäoliselt ei oska vastata, aga ma küsin ikka. Ega sinu või haridus- ja teadusministri ministeeriumis ei ole kunagi tehtud sellist uuringut, mis näitaks õpiedukuse ja töötamise seost? Kumba pidi see käib, täitsa huvitav oleks teada: kas pigem neil noortel, kes käivad tööl, on õpiedukus kõrgem, just sellepärast, et nad ongi, ma ei tea, vastutustundlikumad, planeerivad paremini oma aega, või on see ikkagi vastupidi, et kooli kõrvalt tööl käimine pärsib õpiedukust? Seal võib olla ka muid tegureid, loomulikult, aga lihtsalt, kas need on mingis korrelatsioonis? Kui selline uuring oleks, siis ma oleksin sellest väga huvitatud. Aga ma saan aru, kui sul seda vastust ei ole.

Aitäh! Esimene vastus: õiguskantsler kooskõlastas selle vaikimisi. Õiguskantsleri kui lasteombudsmani esindaja oli – ehk ma nüüd ajaliselt ei eksi – juba esimesele koosolekule kohe kaasatud, oli laua taga, kui seal olid ka huvirühmad. Õiguskantsleri esindaja juba tol hetkel väljendas positiivsust. Aga ta ütles, et igal juhul peavad kõik laste õigused olema kaitstud. Seal oli küsimus sularaha käitlemises ja oli detailne arutelu. Tol hetkel oli õiguskantsleri esindaja laua taga positiivne ja nüüd kooskõlastas [õiguskantsler] selle vaikimisi.

Teisele küsimusele, jah, mul kahjuks vastust ei ole, konkreetset uuringut [ei ole]. Nagu sa ise viitasid ka, see võib nii mitmetele teguritele viidata, [on küsitav], kas seal on ainult ühe asjaga koosmõju. Niisamuti me näeme, et näiteks noored, kes on hästi aktiivsed mingites ühiskondlikes protsessides ja kellel on juba eos selline ühiskondlik aktiivsus sees, lähevad ja proovivad tihti [varem] ka esimest korda töötada. Kas see [aktiivsus] on töökoha tõttu või, vastupidi, töökoha tõttu on hoopis kehvemad tulemused, seda on väga raske öelda. Aga tõesti, väga huvitav, kas üldse selline korrelatsioon tekib. Ja nagu ma ütlesin, kuna muutujaid on sellesama noore puhul, kes võib töötada, tõenäoliselt väga palju erinevaid, siis seda ühte korrelatsiooni on väga keeruline sealt, ma arvan, välja lugeda. Aga tõesti, väga huvitav. Ma uurin ka majast igaks juhuks, võib-olla ma ei tea, äkki on selliseid uuringuid.

Priit Sibul, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Hea minister! Mul on üks küsimus, mis, ma pean tunnistama, ainult osaliselt haakub selle teemaga, aga siiski. Noortele, kes on aktiivsed kaitseliitlased, aga nooremad kui 18-aastased, ja noortele, kes plaanivad kevadel minna suurõppusele, peavad ka vanemad andma nõusoleku. Aga nendel kirjadel, mis nõusoleku saamiseks tulevad, on kirjas, et neile mitte mingit päevaraha maksta ei ole võimalik. Ma küsisin Kaitseväe juhatajalt selle kohta ja ta ütles, et küsimus ei ole rahas, küsimus on [õiguslikus] aluses. Ma lihtsalt mõtlen, et teil võib-olla on võimalik kaitseministriga suhelda. Ma arvan, et neid noori ei ole väga palju, ja ma arvan, et meie kõigi huvi on motiveerida võimalikult palju neid noori, kes osalevad noorte kaitseliitlastena [riigikaitses] ja tahavad minna Kevadtormile. [Võiks] mõelda, võib-olla siiski on võimalik mingi alus leida, mille alusel ka neid motiveerida. Teatav puutumus selle [teemaga] siiski on – vanemate nõusolek. Ma saan aru, et neile ei anta ju sõjaaja ülesandeid ja asju. Aga me mäletame kõik, et vabadussõjas oli noortel väga suur roll, ja ma arvan, et meie huvi on, et neid väheseid noori, kes on sellest huvitatud, oleks võimalik motiveerida.

Jaa, te viitasite õigesti. Ma ei oska öelda, mis see juriidiline alus on või miks seda ei ole. Eks ma saan kolleeg Pevkuriga rääkida. Iga selline initsiatiiv – mis seal salata, eriti ajal, kui maailm on suhteliselt hulluks läinud –, et süstida noortesse rohkem patriotismi, valmisolekut oma riiki panustada, käia õppustel, [on tähtis]. Mingid kulutused saab tasa teha. Kui küsimus ei ole eelarves, vaid küsimus on tehnilises aluses, siis miks mitte? Ma arvan, et selle peale tasub mõelda. Ma lihtsalt ütlen, et see pole minu valdkond. Ma ei tea, kuidas on täiskasvanud kaitseliitlastega, kes lähevad vabatahtlikult reservõppekogunemisele, kas nendele päevaraha sel ajal makstakse või mitte, ja kuidas on alaealistega. Aga homme on valitsusel [kohtumine]. Ma ei tea, kas kaitseminister on Eestis või lähetusel, aga saan uurida.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Sotsiaalkomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo.

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mul on jube hea meel selle arutelu üle, mida siin saalis praegu on peetud: sisuline ja asjalik. Noori ja nende peresid usaldatakse piisavalt, aga teisalt on mure selle pärast, et noored ei saaks ära kasutatud või nad vähese elukogemuse tõttu iseendale liiga ei teeks.

Igal juhul 6. aprillil tutvustas komisjonile seda eelnõu minister. Eelnõu on siinkohal, ma arvan, piisavalt avatud. Annan edasi need arutelud, mida me komisjonis pidasime. 

Tegelikult siin juba oli küsimus, [mis komisjonis oli] Jaanus Karilaiul ning mis puudutas õpilasmalevaid ja seal laste osalemist. See on üks positiivseid esimese töötamise võimalusi väga kaitstud keskkonnas. Minister ka täna siin vastas, et tõepoolest on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tulnud täiendavate Euroopa vahenditega appi, et seda puudujääki, mis meil eelmisel aastal oli, kompenseerida, et kõik noored, kes sooviksid – planeeritult tuhatkond – saaksid õpilasmalevas [osalemise] võimaluse. 

Tanel Kiik tegelikult küsis praegu ka saalis selle kohta, aga me pidasime ka komisjonis arutelu, mis puudutas eeskätt lühemaid koolivaheaegasid. Ja murekoht on loomulikult see, kas lapsed saavad piisavalt puhata. Ka komisjonis olid vastused seotud eeskätt sellega, et [vajalik on] lapse enda nõusolek, vanemate nõusolek ja Tööinspektsiooni [luba]. Pluss see, et kui on tegemist sellise perekonnaga, kus lapsele on mitteeakohane surve teha tööd, selleks et pere tuleks toime, siis sellisel juhul on juba lastekaitsel oma roll. Ja kindlasti on oluline, et see töötamine oleks pigem seaduse alusel kui mustalt, et kõik sotsiaalse kaitse asjad ka lastele laieneks.

Laias laastus see oligi [kogu] arutelu. Aga ma tahan eraldi välja tuua, et on üsna ebatavaline, et enne, kui me oleme komisjoni poolt erinevatele osapooltele kaasamiskirjad välja saatnud arvamuse avaldamiseks, saime me tegelikult juba ennetavalt kahelt organisatsioonilt pöördumise. Üks nendest oli Eesti Hotellide ja Restoranide Liit. Ja nagu te arvata võite, nende ettepanek on lubada alaealistel, kes on 16[-aastased] ja vanemad, [töötada] ka nendel töökohtadel, kus peab alkoholi käitlema. See on nende ettepanek.

Siis on Eesti Advokatuuri üsna põhjalik ja pigem juriidiline ettepanek, kus toodi välja ka täna kõlanud murekoht, mis puudutab pereettevõtte korrektset definitsiooni. Aga mõned juriidilised nüansid on veel. Mis juhtub siis, kui seadusliku esindaja nõusoleku andmise keeldu on rikutud? Mis on siis õiguslik järelm või tagajärg? Me leppisime kokku, et nende teemadega ministeerium täiendavalt tegeleb ja annab komisjonile täpsustavaid selgitusi. Vajadusel teeme ka eelnõus muudatusi.

Kuivõrd noorte töötamine alkoholi käitlemist eeldavatel töökohtadel tuli jutuks, siis ma komisjoni esimehena andsin komisjoni liikmetele lubaduse, et me kutsume kaasamisprotsessi kindlasti noorteorganisatsioone, et nad saaksid Riigikogu liikmetele ka vahetult oma seisukohti väljendada. Tõenäoliselt võib neil olla erinevaid arvamusi, aga siis me oleme nad otse ära kuulanud. Ma arvan, et see oleks meie poolt noorte suhtes õiglane.

Otsused olid meil sellised. Kõigepealt, täna võtta [eelnõu] täiskogu päevakorda, konsensuslik otsus, juhtivkomisjoni esindajaks [määrata] siinkõneleja, konsensuslik otsus, ja ettepanek esimene lugemine lõpetada – siin puudus konsensus, 7 komisjoni liiget olid toetaval positsioonil, 1 jäi erapooletuks ja 1 komisjoni liige oli vastu. Ja loomulikult ei taha me teha mitte mingisuguseid erisusi ka selles, et kui nüüd saab esimene lugemine lõpetatud, siis kümme tööpäeva on muudatusettepanekute tähtaeg, et saaks rahulikult kõiki osapooli kaasates arutleda ja ka vajalikke muudatusi eelnõus teha, kui selleks soov on. Olen valmis vastama küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Kõik on nii selge, et küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel siia Riigikogu kõnetooli kõnelema kolleeg Tanel Kiige. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea minister! Kõik kuulajad! Sotsiaaldemokraadid on kahtlemata seda meelt, et lastele ja noortele mõistlike töövõimaluste pakkumine, sealhulgas tööharjumuse kujundamine ka noores eas, on iseenesest mõistlik, see on adekvaatne eesmärk. Vaadates tõesti ka noorte kõrget tööpuudust, mis on kasvanud just viimase viie-kuue aastaga, on sellised meetmed, mis aitavad noori paremini tööturuga harjutada, ilma neid üle koormamata, iseenesest mõistlikud.

Nüüd tulen murede juurde. Nagu väljendatud, küsimus on see, kust see mõistlikkuse piir jookseb. Ilmselt, kui [sätestataks], et kõik noored töötavad kohustuslikus korras kogu koolivaheaja, siis me ütleksime, et see ei ole mõistlik. Täna me ütleme eelnõuga, et neil on võimalus töötada kogu lühema koolivaheaja ehk siis nädalased ja kahenädalased vaheajad sisuliselt ikkagi tööga sisustada puhkamise asemel. See on tõsine dilemma.

Ma olen seda meelt, et kindlasti valdav osa vanemaid, tugev enamus, on parimas mõttes oma lapse eest väljas, ei soovi talle mingisugust negatiivset kogemust, liigset koormust. Aga me peame arvestama ka sellega, et on inimesi, kellel on iga euro arvel, ja pere jaoks võib olla iga töötatud päev, ka lapse puhul, miski, mis on vajalik, et ots otsaga kokku tulla. Kui see tuleb selle arvelt, et lapse puhkus jääb olemata, tema õppeedukus võib langeda – ma ei julge kindlalt öelda, et see nii läheb, aga halvemal juhul läheb – ja selle võrra tema hilisemad väljavaated näiteks tööelus on halvemad, siis tegelikult me oleme teinud ju sellele lapsele ja perele karuteene sellega, et me lubame tal sisuliselt kogu lühema koolivaheaja töötamisega sisustada.

Nii et siin on sotsiaaldemokraatide jaoks murekohti. Kindlasti on küsitav ka see põhipuhkuse lühendamine. Ma vaatasin, et ka lastekaitse liit on selle välja toonud negatiivse näitena. Kas on ikkagi põhjendatud [vähendada] see 35-lt 28 päevale või võiks säilida see praegu seaduses olev erisus? Nii et me võtame seda eelnõu vastakate tunnetega ja kindlasti panustame sotsiaalkomisjonis edasistesse aruteludesse. Soovime ka ise ära kuulata noorteühenduste ja õpilasesinduste seisukohad, tegelikult ka lastekaitseliidu, õiguskantsleri ja ametiühingud, et ühiselt veenduda, et praegune ettepanek on parim võimalik. Ja võib-olla, kui me näeme, et see seda siiski ei ole, tuleme välja konkreetsete muudatusettepanekutega, et muuta seda eelnõu, selle selgitusi ja loogikat paremaks.

Mis puudutab seda teist poolt, mille kohta on juba tulnud tagasisidet ka kooskõlastusringil, alkoholi käitlemist, siis siin võib öelda niimoodi, et nüüd on sotsiaaldemokraadid konservatiivsed. Me ei arva, et laste varasem kokkupuude alkoholi serveerimisega või ka alkohoolsete jookide [klaaside] koristamisega on kõige parem töökogemuse saamise viis. Ma arvan, arvestades ka Eesti suhteliselt kõrget alkoholitarbimist, suhteliselt suurt alkoholisõltlaste hulka ja alkoholisurmade arvu, on meie jaoks pigem mõistlik ja soovitatav propageerida ikkagi sellist lähenemist, et alkoholitarbimine ei kuulu igapäevarutiini hulka. Nii et siin me oleme skeptikud, kes tahab, võib kasutada sõna "konservatiivid", nagu ise tegin. Alkoholi ja lapsi hoiaks võimalikult kaua üksteisest eemal, nii palju kui see riigi võimuses on.

Me ei tee ettepanekut eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, aga tõenäoliselt teeme edasise menetluse raames muudatusettepanekuid, mis just puudutavad seda, kuidas leida tasakaalupunkt mitte õpilaste õppimiskohustuse, vaid õppimisrõõmu hoidmise ning töövõimaluste ja tööl käimise vahel. Praegu see eelnõu liigutab seda selgelt töölkäimise, töövabaduse suunas, kes tahab nii öelda. Aga vahel on vaja võib-olla noori, alaealisi nende enda ja ka vanemate liigse agaruse eest kaitsta, selles mõttes, et valikud, mis on õpilasena tehtud, võivad mõjutada neid väga pikalt, aastakümneid. Kui mõnes olulises aines jäävad vajalikud teadmised omandamata, sellepärast et oldi tööl või välja puhkamata, siis see võib hilisemas elus kätte maksta. Nii et täname arutelu eest ja panustame heas usus edasi. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 837 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. aprill kell 17.15. 

Liigume edasi. Tänane 11. päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova algatatud Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 819 esimene lugemine. Ettekandjana palun seda eelnõu siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Reili Ranna. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel teile tutvustada eelnõu, mis aitaks kaasa üldiste soolise võrdõiguslikkuse eesmärkide [saavutamisele]. Eelnõu on tegelikult väga lihtne ja ühemõtteline. Meil on kahetsusväärselt tekkinud olukord, et Eesti Rahvusringhäälingu nõukogus on ainult ühe soo esindajad. Ja et tulevikus selliseid olukordi vältida, näeb meie eelnõu ette muuta ERR-i seadust selliselt, et sätestatud oleks nõue, et nõukogu koosseisus peavad olema esindatud mõlemad sugupooled. Siin eelnõus ei ole pariteetsust ega 40 : [60] printsiipi just selleks, et me teeksime esimesed sammud soolise tasakaalu poole liikumiseks.

Ma võtsin värskelt välja ka Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi viimase indeksi andmed, kus Eesti on Euroopa Liidu liikmete hulgas soolise võrdsuse tasemelt 15. kohal. Kuigi meie koht on püsinud stabiilne, on vahe Euroopa keskmisega oluliselt kasvanud. Suurimad väljakutsed, mida meie puhul riikide võrdluses välja tuuakse, on nii hariduses kui ka võimuvaldkonnas ehk [sugupoolte] esindatuses erinevates juhtorganites. Kui detailsemalt vaadata, siis me teame, et meil siin saalis on kolmandik naisi, aga erinevates nõukogudes on sooline tasakaalutus siiski suur probleem.

Me olime seda eelnõu esitades teadlikud, et ERR-i, rahvusringhäälingu seadus on terviklikumalt ülevaatamisel, seda täiendatakse ja plaan on sellega õige pea parlamenti tulla. Aga kuna tegemist on mahukama muudatusega, siis on ettepanek teha praegu ära see pisike, kuid oluline samm soolise tasakaalu poole. Ma arvan, et siin ma ettekandega piirdun, ja hea meelega vastan teie küsimustele. Aitäh!

Suur tänu! Küsimusi on. Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Te käisite ka komisjonis seda eelnõu tutvustamas. Kas komisjonis saadi aru, et tegelikult on probleem päriselt olemas, ja kuidas sellele reageeriti?

Aitäh selle küsimuse eest! Komisjoni [arutelust] annab kindlasti detailsema ülevaate komisjoni esindaja, aga ma ütleksin, et üldjoontes mulle tundub, et arusaamine oli olemas. Võib-olla oli lahendusteede kohta kõhklusi, [kaheldi], kas sellist seadusemuudatust on praegu vaja, kui [asutused] võiks ühekaupa hakata eeskuju näitama. Oma olemuselt ei ole see ju vale. Aga me räägime ikkagi süsteemi probleemist, mis laseb üldse tekkida olukorral, kus ei ole arvestatud sellega, et meil oleks sooline mitmekesisus, mõlemad sood esindatud nii tähtsa organi nõukogus. Ma julgen eelnõu ettekandjana või [esitajate] esindajana öelda, et arutelu käigus kultuurikomisjonis saadi probleemist aru. Ma väga loodan, et selle menetlusega ei juhtu nii, et see eelnõu jääb kuskile sahtlisse tolmu koguma, vaid päriselt ollakse valmis tegema üks selline samm, kuna, nagu öeldud, me ei ole siin tõstnud ambitsiooni selliseks, nagu meile sotsiaaldemokraatidena meeldiks, vaid just mõtlesime selle peale, et see võiks sobituda üle välja erinevatele poliitilistele jõududele.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina olen ERR-i nõukogu liige, olen osalenud nõukogu töös juba mitu aastat ja võin teile seetõttu kinnitada, et mitte kordagi nõukogu senises töös pole isegi aktualiseerunud küsimus, kas see, et sinna praegusel hetkel ei kuulu naisi, oleks kuidagipidi probleem. Mitte kuidagi ei ole see nõukogu tööd takistanud. Nõukogu töös on ilmnenud mitmesugused muud vastuolud ja muud probleemid, aga kindlasti mitte see. Ja ma ausalt öeldes ei kujuta mitte kuidagi ette, kuidas see nõukogu töö kvaliteeti parandaks, kui sinna kuuluks mõne olemasoleva liikme asemel mõni naisterahvas.

Kui teie arvates see aga on probleem, siis teil sotside fraktsioonina oleks ju väga lihtne astuda see esimene väike samm, nagu te ise ütlesite, ja muuta seda olukorda, sellepärast et sotside fraktsiooni esindajana on seal ju praegu ka meesterahvas, Raimond Kaljulaid. Kui te tahate astuda väikest ja olulist sammu, et olukorda muuta, siis poleks vaja siia tulla üldse mitte seaduse muutmise ettepanekuga, vaid kutsuda Raimond Kaljulaid selle koha pealt tagasi ja otsida fraktsiooni esindajana sinna keegi naisterahvas, näiteks teie ise. Miks te seda pole teinud?

Aitäh teile selle küsimuse eest! No ma ei saa jätta ütlemata, et mind ei üllata, et teie jaoks ei ole probleem, et kõnealuses nõukogus või üleüldse erinevatel juhtivatel kohtadel ei ole meil naisi piisavalt ja naised on ebavõrdses olukorras. Palju rohkem mind hämmastab, et ka meie kultuuriminister justkui esindab teiega sarnast seisukohta. Ma ei teagi, mis juhtunud on, kes kellele kuidas lähenenud on.

Ma usun, et kui minu sõnad teid ei veena, siis võiks teid veenda erinevad rahvusvahelised uuringud, mis on korduvalt tõendanud, et mitmekesisus tõstab juhtimiskvaliteeti ning siis arvestatakse erinevate kogukonnaliikmete tunnetuse, nägemuse, kogemuste ja arvamustega. Tegelikult sellest sünnivad paremad otsused, äriühingutes on see olnud mõõdetav ka rahalistes tulemustes. Ehk sooline mitmekesisus igal juhul suurendab juhtimispädevust ja võimekust organisatsioonis.

Mis puudutab küsimuse teist poolt, et meil on võimalus ise nõukogus muudatusi teha, siis tõepoolest, nagu ma heale kolleegile Heljo Pikhofile vastasin, meil kõigil on võimalus ükshaaval neid muudatusi teha, aga täna pole küsimus konkreetselt üheski nõukogu liikmes üksikuna. Küsimus on selles, kuidas üldse saab selline olukord tekkida ning kuidas seda probleemi vältida. Kõik erakonnad esitavad oma ettepaneku, kes võiks olla nõukogu liige, ja siis see ettepanek tuleb kultuurikomisjoni kaudu siia saali hääletamisele. Aga tulevikus nõuaks see meie eelnõu kohaselt natukene rohkem pingutamist, [see paneks] meid kõiki rohkem mõtlema selle peale, kuidas me parandame ERR-i nõukogu juhtimiskvaliteeti ja otsustuskvaliteeti lähtuvalt sellest, et see oleks ka mitmekesine ja sooliselt tasakaalus või vähemalt teel sinnapoole.

Aitäh! Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Mul on tegelikult sarnane küsimus, millele te oma vastuses korra juba viitasite. Kuidas me oleme jõudnud sellisesse olukorda üldse, et vastutav minister annab mõista, et mõlema soo, naiste ja meeste esinduse – mitte isegi võrdse esinduse, vaid lihtsalt mõlema esinduse – tagamine ERR-i nõukogus, eriti kui see puudutab ka eksperte, raskendaks kuidagimoodi sobivate või pädevate inimeste nimetamist [nõukogu liikmeks], sest võib juhtuda niimoodi, et pelgalt suva alusel pole see võimalik? Nii palju kui mina tean ja olen statistikaga tutvunud, siis meil on julgelt kaks kolmandikku kõrgharidus[õppe] lõpetajatest naisterahvad. Ma olen päris veendunud, et ka ajakirjanduse valdkonnas on neid üle poole. Ma tean mitmeid õppejõudusid, professoreid, eksperte psühholoogia valdkonnast, ajakirjanduse valdkonnast, sotsiaalteaduse valdkonnast ning isegi seal minu objektiivsel või subjektiivsel hinnangul domineerivad tegelikult naised. Kuidas saab öelda, et selles valdkonnas ei ole võimalik leida naiseksperte? Kuidas me nüüd sinna jõudnud oleme, kuidas midagi sellist saab väita?

Aitäh, hea küsija, selle küsimuse eest! Ka minul on raske mõista seda kultuuriministri meedias kõlanud seisukohta, et ta ei näe, et isegi see pisike samm tema toetust leiaks. Samamoodi hämmastas mind ausalt öeldes ka Vabariigi Valitsuse seisukoht. Komisjonis ma juhtisin sellele tähelepanu ja võib-olla pean asjakohaseks ka siin välja tuua, et komisjoni liikmete arutelu oli pigem sisuline, aga valitsuse seisukohta [arutades] pidi taas kord keskenduma küsimusele, kuidas on pädevus tagatud. Ma ütlen igaks juhuks ka siin kõigile muretsevatele hingedele, et pädevus on soolise tasakaalu puhul jätkuvalt esimene kriteerium. Pädevuse järel tehakse valikud selle [põhjal], kuidas aidata kaasa sellele, et meil oleks mitmekesine, võimalusel sooliselt tasakaalus nõukogu või esindusorgan. Jääb minulegi justkui liberaalset maailmavaadet esindava kultuuriministri seisukoht siiralt arusaamatuks ja mõistmatuks.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Minu meelest on see jutt, mida te räägite, lihtsalt naeruväärne. Esiteks, naised ei ole ju kuidagi ebavõrdses olukorras. Teil sotside fraktsioonis on täielik vabadus nimetada enda poolt ERR-i nõukogusse üks oma fraktsiooni või erakonna liikmetest, kes on naisterahvas. Ma mõtlesin praegu, et teie fraktsiooni kuulute ju teie, Reili Rand, Heljo Pikhof, Helmen Kütt, Züleyxa Izmailova, Riina Sikkut, Ester Karuse – terve rida naisterahvaid – ja ometi te olete pidanud ise vajalikuks nimetada ERR-i nõukogusse Raimond Kaljulaiu, kes ei ole naisterahvas. Mis teil siis viga on? Kas selleks, et nimetada endi seast üks naisterahvas sinna nõukogusse, on teil tõesti vaja seadusemuudatust, muidu te ei ole selleks võimelised? Siis on sund peal, kui ei jää muud üle, siis peate nimetama. Saate te aru, et see on sõna otseses mõttes lihtsalt naeruväärne, kui te sellist juttu räägite? Oleksite te juba nimetanud oma fraktsiooni esindajana sinna naisterahva ja sooviksite seadust muuta, et neid oleks seal rohkem, siis ma saaksin sellest aru. Aga kui te ise käitute risti vastupidiselt, siis see pole ju ratsionaalne.

Aitäh teile selle küsimuse eest! Ma pean tulema tagasi selle juurde, mis eelnõu meil päevakorras on. See eelnõu ei käsitle seda, kuidas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni tööd või erakonna tegemisi korraldada. See eelnõu räägib sellest, et ERR-i nõukogus oleksid mõlemad sood tasakaalus.

Mul on hea meel, et te kirjeldasite Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni. Ma saan südamerahus [öelda], et ma olen uhke oma erakonna üle. Sotsiaaldemokraadid väga väärtustavad naisi, ja seda mitte ainult retoorikas, vaid ka tegudes. Seda näeb tõesti meie väga pädeva naiskollektiivi, fraktsiooni [nais]liikmete põhjal. Pean tunnistama, et meil on üldiselt väga pädev ja võimekas fraktsiooni koosseis. Aga seda näeb ka sellest, et valimisnimekirjade puhul on meil olulisel kohal triibuliste nimekirjade hoidmise põhimõte, meil on neis naised ja mehed mõlemad esindatud ja väga paljudes päris tegudes veel.

Ehk siis, hea kolleeg, te ei pea muretsema selle pärast, kuidas sotsiaaldemokraadid oma organisatsioonis suudavad naiste õiguste eest seista. Väga hästi! Aga ma arvan, et Eesti riigi jaoks väga tähtsas organis, nagu seda on Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu, ei saa me minna lati alt läbi aastal 2026, nii et meil on seal ainult ühe soo esindajad. Eelnõu on esitatud selleks, et muuta süsteemi, et sellist olukorda mitte kunagi enam tekkida ei saaks, kus meil on seal ühetaoline seltskond ehk ainult ühe soo esindajad.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on mingis mõttes võib-olla rõõm, aga tegelikult on kurb vaadata, kuidas Reformierakond ja Varro Vooglaid on lõpuks üksteist leidnud ja ühiseks punktiks on homogeensus nõukogudes, nii et naised on seal sisuliselt välistatud.

Aga minu küsimus teile on see. Kas te palun tuletaksite Reformierakonnale meelde, mis on need euroopalikud väärtused ning mida kannab endas see teadmine ja põhimõte, et naised on võrdväärselt esindatud ühiskonnale olulistes tegemistes ja otsuste [tegemise] juures?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et need väärtused on südames siiski olemas. Ma rohkem julgustaks täna tegudele. Ma juba korra viitasin, et tõesti, ma arvan, et kultuuriministri väljaütlemised selle probleemi pisendamise mõttes ei ole liberaalse erakonna [esindajale] kuidagi kohased. Aga siiski, viidates arutelule komisjonis, ma olen lootusrikas, et see väärtuspõhine arusaam on olemas. Ja nagu öeldud, ma loodan, et tulemus ei ole see, et me menetleme seda eelnõu täna siin ja siis edasi rohkem midagi ei juhtu. Ma jään rohkem ootama päris tegusid.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kultuurikomisjoni esimehena ütlen, et me siiski tegime otsuse selle eelnõu esimese lugemise lõpetamist [toetada]. Ma ei saa aru, kust tuleb see suur viha Reformierakonna vastu antud eelnõu menetlemisel. Aga mulle jäi kõrvu see, et te tõstsite kuidagi esile, et Kultuuriministeerium või valitsus seda eelnõu ei toetanud. Kui ma õigesti mäletan, siis valitsuse seisukoht oli, et nad toetavad selle eelnõu eesmärki ja toetavad ka seda, et nende esindajate hulgas, keda määrab [ERR-i nõukokku] oma kolleegide seast Riigikogu, oleks kindlasti ka naine, aga et ekspertide puhul ei peaks lähtuma soost. Kas ma mäletan õigesti valitsuse seisukohta?

Aitäh selle küsimuse eest! Me kohe kuuleme komisjoni [arutelu] ülevaatest kindlasti sellest detailsemalt. See on selline põnev sõnademäng. Tõepoolest oli seal ka see osa, et nad toetavad eesmärki, aga siiski, eelnõu kui sellist nad ei toeta. Ma arvan, et selles kohas on meil mõlemal tibake õigus ja mõlemad jätame justkui midagi ütlemata. Eesmärki valitsus lõppresultaadis tõepoolest justkui toetas, samas, nagu ma ka viitasin, tõstatus ikkagi teema, kas selle tõttu pädevus saab kuidagi löögi. Meil oli selle üle väga kirglik arutelu, ma võiks öelda. Võib-olla mitte nii kirglik, aga minu jaoks tundus see päris kirglik. Aga siiski, seda sammu praegu valitsus oma [seisukohas] ei toetanud.

Te tõite eraldi välja ekspertide vaate. Meie eelnõu ei ütle, kas see puudutab eksperte või erakondade esindajaid, vaid [see puudutab] põhimõttelist printsiipi. Ma arvan, et teie teate kindlasti paremini viimase aja praktikat. Minule teadaolevalt on ka ekspertide hulgas olnud väga tugevaid naiskandidaate. Me ei peaks pelgama, et meil ekspertide hulgast ei ole võimalik naist eelistada. Aga et see eelnõu päriselt saaks oma eesmärki täita, ei ole me eelnõus seda kitsendanud, vaid põhimõttena [soovime], et me teeksime selle sammu, et meil ei ole kitsalt ainult ühe soo esindajad ERR-i nõukogus.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Minu jaoks oli jälle üllatav kuulda, et Riigikogu peaks vaatama, kas ikkagi on mõlema soo esindajad olemas ERR-i nõukogus, aga ekspertide puhul pole see oluline. Tegelikult ma võin öelda, et ekspertide seas oli väga tugevaid kandidaate, kui viimane kord ERR-i nõukogusse [ekspertide] nimetamine oli. Ma pean silmas naiskandidaate. Ja oleks võinud küll teha otsuse, et sinna oleks [valitud] naine, sest minu meelest olid naiskandidaadid isegi mõnevõrra tugevamad kui teise soo esindajad. Aga kahjuks [seda ei tehtud]. Igal juhul saab ekspertide puhul täpselt sama meetodit kindlasti kasutada.

Aitäh! Ma julgen siin ainult takka kiita. Ma tean, et te ise olite selles protsessis ja olete sellest tunduvalt rohkem teadlik kui mina täna siin kõrvaltkuuljana, küll eelnõu ettekandjana. Aga tõepoolest, et ei jääks kuidagi [vastupidine] kõlama: kindlasti on meil võimalik selle eelnõu eesmärki täita nii ekspertide ringi vaadates kui ka poliitikute või erakondade esindajate mõttes.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kas te oskate äkki selgitada või mis on teie arvamus, mis valu see Reformierakonnal ometi on, et ei suudeta neid lubadusi täita, mis on tegelikult liberaalse erakonnana antud ja mis puudutavad just võrdõiguslikkuse edendamist? Me näeme siin järjest tegelikult, kuidas sünnivad või üldse ei sünnigi otsused. Eelnõud on pandud sahtlipõhja ootama valitsuserakonnal, kellel veel on suur ülekaal siin Riigikogu saalis. Ja vajadusel tulevad isegi mõned aknaalusedki appi. Mis siis takistab neid suuri soove ja lubadusi täitmast?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma antud eelnõu puhul jätan veel lootusekiire õhku. Nagu ka komisjoni esimees tähelepanu juhtis, komisjoni ettepanek on eelnõu esimene lugemine lõpetada. Ma loodan, et me õige pea näeme seda [toetust] siin ka teisel ja kolmandal lugemisel. 

Aga ma ei nimetaks seda valuks. Kui vaadata üleüldiselt seda otsustamatust, mida me kahjuks riigijuhtimisel näeme, näiteks minule väga südamelähedases perepoliitikas, kus justkui võiks ühisosa olla üle välja päris suur, siis millegipärast tegudeni me ei jõua. Energeetika, tervishoiu rahastamine – seda loetelu võiks [jätkata]. Ma arvan, et siin kindlasti võib suurima fraktsiooni juhtkond ja liikmeskond leida enesekindluse üles. Reformierakonda on alati, vähemalt minu teadmisel, varasemalt iseloomustanud enesekindlus ja ambitsioonikus. Väga tore oleks neid iseloomuomadusi taas näha, [selle asemel et nad teevad] mugavaid ja turvalisi otsuseid, et jumala eest ükski toetaja kuskile ära ei kaoks.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu kultuurikomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Signe Kivi.

Aitäh, austatud juhataja! Ma pean paraku alustama selle tõdemusega, et eelnõu [arutelul] kultuurikomisjonis ei tõstatatud mitte ühtegi nendest vastuoludest ega kriitikat Reformierakonna aadressil.

Komisjon käsitles eelnõu teisipäeval, 7. aprillil. [Istungit] juhatas Liina Kersna, komisjoni esimees, ja komisjoni liikmetest olid [kohal] Vadim Belobrovtsev – küll ekraani taga ja ta ei osalenud arutelus –, Signe Kivi, Reili Rand, kes oli Madis Kallase asendusliige, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Niisiis võib öelda, et ka meie meelest olulise eelnõu arutelul olid enamuses naisterahvad. Kutsutud olid Kultuuriministeeriumi õigus- ja haldusosakonna nõunik Kadri Kilvet ning loomingu osakonna meedianõunik Andres Jõesaar.

Reili Rand tutvustas komisjonis seda eelnõu põhjalikumalt ning meie arutelu oli väga mõistev ja konstruktiivne. Ma toon välja siin olulisemad punktid. Rõhutan ka proua Ranna öeldut, et tegemist on esimese väikese sammuga, selleks et tagada soolist tasakaalu. Ka komisjonis tekkis küsimus – selle esitas nii Liina Kersna kui ka esitasin mina –, kas Sotsiaaldemokraatlik Erakond ei oleks tahtnud esimese sammuna nimetada [ERR-i nõukokku] oma liiget, kes on naisterahvas. Aga see kerkis arutelus esile veidi hiljem.

Nüüd Vabariigi Valitsuse seisukohast, millega on võimalik tutvuda kõigil Riigikogu liikmetel. Ja ma tõesti vabandan, aga minu, liberaalse erakonna liikme pilgu läbi on see üpris tasakaalustatud [seisukoht]. Rõhutan veel kord, et valitsus toetab eelnõu eesmärki, kuid ei toeta eelnõu esitatud kujul. Me saime teada ja teadsime seda ka varem, et valitsus saadab lähiajal Riigikogusse rahvusringhäälingu [seaduse] muutmise seaduse eelnõu, mis puudutab täpselt samamoodi juhtorganite [liikmete] valimist, tasakaalustatuse põhimõtet ja ekspertiisi olulisust.

See tekitas küsimuse, mis võib-olla otseselt seda eelnõu ei puuduta: kas kavandatav muudatus tähendab, et tulevikus ei nimeta nõukogusse eksperte enam Riigikogu, vaid korraldatakse avalik konkurss? Me saime vastuse, et ekspertide leidmiseks korraldab avaliku konkursi Riigikogu kultuurikomisjon. Konkursi läbiviimisel tuleb järgida proportsionaalsuse, võrdsuse ja diskrimineerimisvastasuse põhimõtteid, tagades kõigile osalejatele õiglane kohtlemine ning avatud ja läbipaistvad tingimused.

Selle [peale ütles] Reili Rand, et Kultuuriministeeriumi algatatud eelnõu näol on küllap tegemist mahuka muudatusega, aga ei ole teada, millises ajaraamis see jõustub. Samuti rõhutas ta uuesti, nii nagu me kõik aru saime esitatud eelnõu [tutvustusest], et soolise tasakaalu tagamisel on kompetents esmatähtis.

Meil toimus arutelu. Kadri Tali avaldas arvamust, et eelnõu on positiivne ning toetab ÜRO naiste diskrimineerimise vastase [konventsiooni] põhimõtteid. Ta informeeris meid, et ta ise on ühesse väga olulisse juhtorganisse valitud nii-öelda kvootide alusel, aga ta ei pea seda õigeks.

Mina avaldasin arvamust, et seda printsiipi peaks võib-olla tõesti järgima eelkõige riigi avalik-õiguslike institutsioonide juhtorganites.

Toon ka välja selle, mida Reili Rand juba sõnas, et on väga huvitav situatsioon. Nimelt on rahvusooperi nõukogus tasakaal 6 : 5 – nimetan esimesena meeste osakaalu, vabandust! –, rahvusraamatukogus 4 : 3, ja tõepoolest, ERR-i nõukogus 10 : 0. Aga see näitab, et välja arvatud ERR-i puhul me oleme üpris tasakaalustatud.

Margit Sutrop avaldas arvamust, et soolise tasakaalu tagamine juhtorganites on keeruline ning selle teostamine nõuab selget kompetentsi hindamise süsteemi. Ta rõhutas, et pädevus peab olema esmatähtis nii ekspertide kui ka poliitiliste liikmete valikul ning soolise tasakaalu saavutamine ei tohi vähendada kompetentsi olulisust. Ta viitas ka sellele, et rahvusvaheline praktika on selline, et kahe võrdse kandidaadi puhul eelistatakse naist, kuid see pole veel kvoodisüsteem, vaid pigem suunatud samm naiste valimise soodustamiseks. Kadri Kilvet Kultuuriministeeriumist juhtis tähelepanu sellele, et Eestis kehtib soolise võrdõiguslikkuse seadus, mis tegelikult näeb ette mõlema sugupoole arvestamise esindusorganites.

Edasi arutasime just seda mahukamat ERR-i seaduse [muudatust], mis on seisma jäänud. Selle edasilükkamine pole aga võimalik, sest Euroopa meediavabaduse määrus on jõustunud juba 2025. aastal ja selle ülevõtmine nõuab kiiret tegutsemist. Kuid see oli niisugune paralleelne arutelu, mis mingil määral eelnõu muidugi puudutas, aga mitte [kuigi palju].

Lõpetuseks tahan tõesti rõhutada, et on kummaline, et kui komisjon arutab, [kujundab] oma arvamuse ja annab isegi toe esitatud eelnõule, siis tekib siin saalis olukord, kus rünnatakse ühte erakonda, kaasa arvatud komisjoni esindajat. Ma pidin selle päris põhjaliku protokolli pluss valitsuse arvamuse kandma ette olukorras, kus ma olen justkui süüdi. Ei, ma ei ole!

Läheme nüüd menetluslike otsuste juurde, mis tehti kõik konsensuslikult: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja ja teha ettepanek – suure [rõhuga] ja kõva häälega ütlen – esimene lugemine lõpetada. Ja see [viimane] oli ka konsensuslik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

(Tuleb tagasi kõnepulti.) Vabandust, see ei olnud praegu ekraanil.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Ma mõtlesin küsida selle kohta, kuidas te ise suhtute sellesse, et erinevate sugude esindajad võiksid olla kaasatud nõukogudesse ja üldse töökollektiividesse ning kas see pigem aitab kaasa otsuste tegemisele, töökultuurile, võib-olla ka terviklikule vaatele. Aga olles kuulanud teie sõnavõttu, olen üsna kindel, et vastus on jaatav. Sellele küsimusele ma teilt isegi eraldi vastust ei oota. Usun, et oleme siin ühel lainel, ühel meelel.

Aga ma küsin hoopis selle eelnõu edasise menetluse kohta. Viitasite õigesti, et komisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Küllap saame näha, kas saame seda siin ka hääletada, sest siin saalis on kõlanud ka kriitilisi hääli, kes on selle eelnõu pärast väga mures. Aga ma küsin siis nii, et kas plaan on eelnõu esimene lugemine lõpetada või plaan on see eelnõu ka reaalselt vastu võtta ehk lõpetada ka teine lugemine ja viia see kolmandal lugemisel lõpphääletusele. Ma saan aru, et neid otsuseid ei ole vaja kõiki etteruttavalt teha, aga kuidas teile komisjoni liikmena tundub, milline see realistlik sõiduplaan võiks olla.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ikkagi vastan ka selle esimesele poolele. Olen oma töökohad elus saanud kõik läbi valimiste – valimiste, mis on olnud võrdsed noortele, vanadele, meestele, naistele. Olles ise juht, olen alati eelistanud seda, näiteks kunstiakadeemias, et nõukogus oleks mehi ja naisi. Alati!

Kuidas edasi? Te teate vastust. Komisjoni 7. aprilli [ettepanek] oli esimene lugemine lõpetada. Ma arvan, et tänane eelnõu ettekandja ja küsimused saalist talle ei olnud väga positiivsed, aga kindlasti me jääme selle otsuse juurde esimene lugemine lõpetada.

Minu meelest on see õppetund ka mulle. Võimalik, et ma ei ole varem tähele pannud seda, et kui komisjonis on meeleolu toetav ja kaasamõtlev, siis saalis tekitatakse selline olukord, ma ütleksin, et isegi ründav situatsioon. See ei ole tegelikult kooskõlas selle eelnõu esitamise põhimõttega.

Aitäh! Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Alustuseks ma pean ütlema, et mul on väga kahju, et te võtsite seda isiklikult, ja ma vabandan. Kindlasti ei olnud soov ühtegi parlamendi liiget Reformierakonnast kuidagi isiklikult selle aruteluga solvata või haavata. Ma arvan, et nii minu vastustest kui ka kolleegide küsimustest [kumas] läbi suurenenud nõudlikkus keerulisel ja väga turbulentsel ajal, [soov] näha nii suure enamusega valitsuserakonna otsustatavust erinevatel olulistel teemadel. Ma loodan, et see jääb siit kõige rohkem kõlama. Ja [soovitakse] ka enam koostööd nende eelnõude puhul, millele on sisuline toetus, sest me kahjuks oleme näinud kas või näiteks järjestikuste sündide toetuse puhul, et mingil põhjusel, sisuliste argumentide pärast, see lükati tagasi ja paari kuu pärast esitleti seda kui enda erakonna mõtet. Lihtsalt see on kurb. Aga ma küsin nõu. Mida me saaksime teha, et see eelnõu võiks siiski õige pea näha siin ka teist lugemist?

Aitäh! Kurb on see, et selline situatsioon täna Riigikogu saalis tekkis. Te oleksite võinud selle ära hoida.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema kolleeg Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! No täna te, sotsid, tõestasite küll vägagi ilmekalt, kui naeruväärselt te oskate käituda. Tõsiselt! See on ju täiesti absurdne, millega te siin täna välja olete tulnud. Sellepärast et, nagu te väga hästi teate, rahvusringhäälingu seaduse § 14 kohaselt on sedasi, et nõukogusse nimetab Riigikogu ühe esindaja igast Riigikogu fraktsioonist – kaasa arvatud sotsiaaldemokraatide fraktsioonist. Kes esindab sotsiaaldemokraatide fraktsiooni ERR-i nõukogus? Kas keegi palavalt soovitud naisterahvas, sest te kõik üritate meid veenda, et naisi peaks ka seal olema, ei tohi olla nii, et ERR-i nõukogus naisi ei ole? Kas te nimetasite naise sinna või? Kas Raimond Kaljulaid on naine? Ei oska vastata, jah? Ma ei tea, minu parima arusaamise kohaselt ta ei ole ei bioloogiliselt naine ega ka ei identifitseeri ennast naisena. Parandage mind, kui ma eksin.

Nüüd tekib aga küsimus. Te tulete siia eelnõuga, et me peame seadust muutma sellisel viisil, et ERR-i nõukogusse peaks kuuluma vähemalt üks naine. Ometi olete teie ise seisnud selle eest, et teie esindajana saaks ERR-i nõukogusse nimetatud mees olukorras, kus seal ei olnud ka enne ühtegi naist. No on naeruväärne! Ja kui ma küsisin teilt, kolleeg Rand, selle kohta, miks te siis sotsiaaldemokraatide fraktsioonis pakkusite enda esindajaks ERR-i nõukogusse välja meesterahva, kui te leiate, et naiste kaasamine on nii oluline, et peaks isegi seadust muutma, siis te rääkisite mulle pikalt sellest, kui uhke te selle üle olete, et sotsiaaldemokraatide fraktsioonis on nii palju nii tublisid naisi. 

Ma ei küsinud selle kohta. Ma tean, et teie fraktsioonis on naisi. Ma ise nimetasin neid – teie olete, on Riina Sikkut, on Helmen Kütt, on Heljo Pikhof. Ma ei küsinud selle kohta. Ma küsisin selle kohta, et kui teil oli fraktsioonina võimalus pakkuda välja üks fraktsiooni esindaja ERR-i nõukogusse, siis te pakkusite välja mitte naise, vaid mehe. See on par excellence näide silmakirjalikkusest: tulete siia pulti, räägite, kui oluline see on, et sinna ikkagi kuuluks ka naisi, aga siis ise olete nimetanud sinna mehe.

Mis on silmakirjalikkus? Silmakirjalikkus on see, kui keegi jutlustab ühte, teeb aga teist – sõnad ja teod ei ole kooskõlas –, kutsub teisi toimetama teatud standardite kohaselt, ise aga toimetab nendele standarditele vastupidiselt. Ja see on täpselt see, mida me täna siin näeme. Te ei saa seda eitada ega ümber lükata, sest need on lihtsalt faktid. On piinlik lugu? On.

Rääkimata sellest, et sugu ei ole absoluutselt oluline kriteerium, hinnates seda, kes peaks kuuluma mingisugusesse kollektiivsesse organisse või mitte. Võtame näiteks Riigikogu juhatuse. No kas Riigikogu juhatus on kuidagi halvem selle pärast, et seal ei ole naisterahvaid? Mina arvan, et ei ole. See ei ole lihtsalt oluline kriteerium. Oluline on see, et nad täidaksid oma seadusest tulenevaid ülesandeid ning teeksid seda nii hästi kui võimalik, järgides kodu- ja töökorra seadust ja teisi seadusi. Ei ole tähtis see, mis soost on näiteks Riigikogu esimees. No tõesti ei ole.

Aga isegi kui me leiaksime, et on oluline hakata vaatama, et ka selline kriteerium nagu sugu oleks esindatud valikute tegemisel, siis ma küsiksin vastu, et aga miks ainult sugu. Mille poolest sugu on mingisugune erikriteerium, et selle alusel peab olema tagatud, et vähemalt üks naine või üks mõlema sugupoole esindaja on sinna nõukogusse kaasatud, aga kõikvõimalikud muud kriteeriumid ei ole olulised? Miks mitte näiteks vanus, et ERR-i nõukogus peavad olema esindatud ka pensionärid? Miks mitte näiteks seksuaalne orientatsioon, et ERR-i nõukogus peab olema esindatud vähemalt üks homoseksuaalse orientatsiooniga inimene? Miks mitte näiteks varaline seis sissetulekute alusel, et peab olema kõrgema sissetulekuga ühiskonnakihtide esindajaid ja väiksema sissetulekuga ühiskonnakihtide esindajaid? Miks mitte perekonnaseis, et vähemalt üks nõukogu liige peab olema paljulapselise perekonna esindaja? Või miks mitte näiteks emakeel? Eestis elab teatavasti mitusada tuhat inimest, kes ei ole eesti emakeelega, ometi on nad Eesti kodanikud. Miks selle alusel ei võiks öelda, et vähemalt üks peab olema selline inimene? Või nahavärv või usutunnistus.

Kas soovite lisaaega? 

Jaa, ma soovin kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Te valite välja ühe kriteeriumi ja selle alusel ütlete, [kuidas peaks olema], ja siis ise talitate veel risti vastupidiselt enda jutlustusele.

Kokkuvõtlikult öeldes: alustage sellest, et talitage ise vastavalt sellele, mida te jutlustate. Pärast seda on võimalik edasi rääkida sellest, kas oleks tarvilik muuta ka seadust. Tegelikult on täielikult teie võimuses tekitada selline olukord, et ERR-i nõukogus on esindatud ka naisterahvas. Väga lihtne, homne päev võite kutsuda Raimond Kaljulaiu ERR-i nõukogust tagasi ja pakkuda välja oma fraktsiooni esindajana näiteks teid ennast, Reili Rand. Palun! Tehke ära! Milles asi on? Või ongi asi selles, et Raimond Kaljulaid on lihtsalt kompetentsem selle koha jaoks kui kõik teie fraktsiooni kuuluvad naisterahvad ja sellepärast te ei taha teda tagasi kutsuda ja välja vahetada? Aga sellisel juhul te saate ju isegi aru, et olulisem ongi kompetentsus, mitte sugu. Mõistusevastane!

Ja ma lõpetan sellega, et minu arvates on see ka üks naiste alandamise vorme, kui hakatakse talitama sellisel viisil, et upitatakse mingisugustesse esinduskogudesse neid kvootide või nõuete abil: noh, te küll ei ole sisuliselt nii kompetentne, et saada sellesse esinduskogusse nimetatud, aga paneme seadusesse nõude, et teid peab sinna nimetama. Ma kujutan ette, et minul naisterahvana oleks küll äärmiselt alandav olla mingisuguses kollektiivses organis teadmises, et mind on sinna nimetatud, määratud, kinnitatud mitte minu kompetentsuse tõttu, vaid selle tõttu, et mingisugune kvoot vajas täitmist. Sa oled sihuke [liige], kelle kohta kõik teavad, et tema on meil siin kvoodi alusel, teised on sisuliste kriteeriumide alusel valitud. Ma ei tea, mina naisterahvana ei võtaks küll sellist positsiooni vastu ja ütleksin, et ei, see on otsene naiste alandamine ja sellega ei taha ma mingisugust pistmist teha.

Nii et veel kord: naeruväärne olukord. Aga noh, mis mul saab samas selle vastu olla, kui te demonstreerite oma naeruväärsust. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena palun siia Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel kõnelema kolleeg Tanel Kiige. Palun!

Igaks juhuks palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on esitanud parlamendi menetlusse mitu eelnõu, selleks et parandada meie murettekitavalt kehva soolist tasakaalu erinevates nõukogudes ja eksperdikogudes, kuhu riik või kohalikud omavalitsused esindajaid nimetavad. Viimane näide on soolise võrdõiguslikkuse seadus, milles on tõesti selline arusaamatu [sõnastus], et nendesse nõukogudesse tuleb nimetada mõlema soo esindajaid võimaluse korral. Mida tähendab see "võimaluse korral"? See on natuke sarnane, kui oleks kirjas, et võimaluse korral minnakse rohelise tulega üle tee, või midagi muud taolist. Tegelikkuses võiks see olla ikkagi reegel ja selle "võimaluse korral" võiks sealt seadusest maha võtta. See on meie ettepanek. Me ei paku välja mitte kvoote, nagu siin paljudele meeldib rääkida, vaid põhimõtte, et alustaks väikeste sammudega, liigume sinna suunda, et mõlemad sood on esindatud.

Hoolimata eelkõneleja jõulisest kriitikast ja retoorikast, ei ole küsimus ju ainult naistes, küsimus on mõlema soo tasakaalu tagamises. Meie hinnangul ei ole adekvaatne ka see, kui näiteks ERR‑i nõukokku kuuluks ainult [naised], kümme naist. Ka siis oleks arutelu ja debatt seal paratamatult mõnevõrra ühekülgsem kui siis, kui seal on nii naised kui ka mehed esindatud. See argument, mis siin kõlas, on ikkagi nullargument, et praegune ERR‑i nõukogu pole näinud selles probleemi. Kümme meest istuvad koos ja arutavad, kas kellelegi tundub, et siin võiks naisi ka olla – ei tundu, ahah, läheme edasi. See ei ole tõesti mingisugune argument. Ma kujutan ette, et EKRE kindlasti ei näe probleemi ka oma praeguses retoorikas, käitumises, tegevuses, aga väga suur osa ühiskonnast näeb, eks ole. Ka siin on see küsimus ju. Isegi kui ERR‑i nõukogu tänane koosseis arvab, et kõik on suurepärane, et ongi kõige pädevamad inimesed maamuna peal sinna kokku kogunenud, siis see ei tähenda, et ühiskond tervikuna seda nii tajuks, sealhulgas meie, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. 

See, et kultuurikomisjonis otsustati [teha ettepanek] eelnõu esimene lugemine lõpetada, näitab, et see mure ja arusaam on tegelikult laiem, see pole ainult sotsiaaldemokraatide mure. Selle üle on ainult hea meel. Ma väga julgustan ja loodan, et me jõuame selle menetlusega edasi, et me ei tee ainult esimest lugemist ja ei unusta seda [eelnõu] aegade lõpuni sahtlisse, vaid me ikkagi teeme ka teise ja kolmanda lugemise ning teeme need muudatused ära.

On kõlanud kriitika, et nimetagu me [uus] esindaja ja siis on kõik mured lahendatud. Aga küsimus on ju printsiibis, küsimus on seaduse muutmises. Juristina, härra Vooglaid, peaksite hästi teadma, et kui meie praegu ajutiselt näiteks oma muudatusega seda olukorda mõnevõrra parandaksime – ega see oluliselt ei muutuks, üks [naine] jääks ikka –, siis see ei tähenda seda, et me tagame, et seda printsiipi edaspidi järgitakse. Seaduse muutmise loogika ja eesmärk ongi tagada sellise olukorra vältimine, et meil istub kuskil kümme meest või kümme naist või viis meest või viis naist. Tegelikult on sellistes valdkondades, mis puudutavad kogu Eesti elanikkonda, nagu ERR – usun, et sellega olete nõus –, paratamatult ju loogiline, et nõukogu [peaks olema] võimalikult laiapõhjaline.

Tõepoolest, me räägime siin soolisest tasakaalust või vähemalt selle tasakaalu parandamisest, aga ma olen nõus, et ka nooremaid ja vanemaid ning erineva maailmavaate esindajaid peab seal olema. Mõnes mõttes ka Riigikogu fraktsioonide kaupa saadikute nimetamine sinna tagabki, et seal on konservatiivsemaid ja liberaalsemaid [liikmeid]. Paratamatult on ERR-i vaatajaskonnas või tarbijakonnas, meedia tarbijakonnas ja kuulajaskonnas [erinevaid inimesi]: on nooremaid ja vanemaid, on konservatiivsema ja liberaalsema maailmavaatega inimesi. Ja ERR-i nõukogu aitabki tagada, et parimas mõttes oleks nende kõigi huvid seal esindatud. Aga kindlasti saaks seda teha tänasest paremini, kui seal oleks parem tasakaal.

Mis meid tõesti häirib selles debatis ja mida mu kolleegid ka välja tõid, on see, kui hakatakse rääkima, et hea küll, Riigikogu liikmete puhul me saame seda teha, aga ekspertide puhul mitte. Ma olen ka kiirelt statistikaga tutvunud ja ka peast tean seda, et umbes kaks kolmandikku kõrgkoolilõpetajatest, sealhulgas sotsiaalvaldkonnas, on tegelikult naisterahvad. Väga suur osa õppejõududest, professoritest, ekspertidest [on naised]. Kuidagimoodi aga tuuakse välja, et vaat seal valdkonnas pole see võimalik, seal pole naiseksperte, nii et see tekitaks probleemi kompetentsete kandidaatide leidmisel. See oli üks põhjus, miks meie kolleegid selle tõesti välja tõid, ja ka mina. Selline kommentaar tõesti mõjub asjatundmatult, aga ma loodan, et minister seda päris nii ei mõelnud.

Võrdluseks vaatasin huvi pärast Eesti Panga Nõukogu. Eesti Panga Nõukogu esimees, kes nimetab sinna neli asjatundjat, on leidnud sinna kolm naiseksperti ja ühe meeseksperdi. Huvitav, Eesti Panga Nõukogusse me suudame leida Riigikogust naissaadikuid ja [on leitud ka nais]eksperdid, aga ERR-is on [vaja] mingisugust erilist pädevust, mis on ainult meesterahvastel ekspertide seas. Ma arvan, et ka see komisjoni otsus, mis ühel hetkel tehti, saata sinna ainult meeseksperte, oli tegelikult vale ja saadab ühiskonnale vale signaali. Minu hinnangul – ja ma arvan, et see on sotsiaaldemokraatide hinnang, ma arvan, et see on suure osa saali hinnang – me tegelikult näeme, kuidas see pendel liigub ühiskonnas nii või naa selles suunas, mida paljud meist küll ei toeta. Vaatame kas või sotsiaalmeedias toimuvat, ütleme, andrewtate'likku liikumist, kus [on selline hoiak] – seda näitavad ka teatud küsitlused, et noorte hulgas ongi selline arusaam –, et aga mida need naised seal poliitikas, riigijuhtimises üldse teevad. Kui vanasti oli ainult meestel valimisõigus, ma arvan, et väga paljud mehed said siis kõrtsilaua taga kümnekesi kokku ja ütlesid: "Väga hästi, et naised ei saa valida, ma ei näe mingit probleemi selles. Keegi teist näeb? Ei näe. Järelikult probleemi ei ole, naised ei pea saama valida."

Tegelikkuses on selliste mõtteviiside taastootmine – me näeme seda noorte, just eriti poiste hulgas, ja uuringutest tuleb väga selgelt välja, et ongi selline arvamus –, et naised ongi ikkagi natuke kehvemad või mehed on ikka paremad juhid ja tegelikult poliitika on rohkem meeste ala. Olukorras, kus meil on väike riik ja meil on vaja hoida heas mõttes ühiskonna sidusust, pidada just nimelt tasakaalukat debatti erinevates komisjonides, valitsuse tasandil, ekspertide ja nõukogu tasandil, on selline suhtumine, mõtteviis, trend, et me kuidagimoodi liigume sinna, et vaikselt saaks naisi vähemaks, eest ära, et oleks asjalikum ja lihtsam ja parem toimetada – kõik mõtlevad ühteviisi ja ongi [võimalik] kiiremini otsustada –, tegelikult väga ohtlik. See on väga negatiivne trend. See kindlasti ei aita kuidagimoodi kaasa rahvastikukriisi murede [lahendamisele], mille pärast konservatiivid tihti pead vaevavad, vähemalt sõnades. Pigem vastupidi, kui me tekitame sellise ühiskonna, kus meil mehed domineerivad – on see siis nõukogudes, poliitilisel tasandil või ka sotsiaalmeedias – ja laseme levida sellisel arusaamal, mõtteviisil, et meesjuhid ja meespoliitikud ongi kuidagimoodi paremad, siis ma arvan, et sellises ühiskonnas väga paljud noored just nimelt ei taha peret luua.

Nii et tegelikult see teema on palju laiem kui ERR‑i nõukogu ja seetõttu ma seda debatti laiendasin ja seetõttu me oleme ka erinevaid seadusandlikke algatusi teinud. Taandada see pelgalt küsimusele, kelle nimetavad sotsiaaldemokraadid ERR‑i nõukogu liikmeks, on lihtsalt selle debati ja murekoha totaalne lihtsustamine, tegelikult võib öelda, et fookuse valesse kohta juhtimine. See ei lahenda seda probleemi laiemalt, see ei lahenda seda probleemi püsivalt ja see tegelikult seda tasakaalu ka oluliselt ei nihuta.

Julgustan parlamenti minema selle eelnõuga esimeselt lugemiselt edasi teisele ja kolmandale. Loomulikult, kui see ka seaduseks saab, siis meie arusaam ja mõte on tegelikult see, et kui [suhtest] 10 : 0 saab ühel hetkel 9 : 1, siis ega see oluline edasiminek ei ole. Loomulikult võiks see tasakaal olla märkimisväärselt [parem]. Nagu ma tõin just võrdluse ja tõid siin enne kolleegid kultuurivaldkonnast esile, on küll ja veel nõukogusid, kus see tasakaal on märkimisväärselt parem. Kui Eesti Panga Nõukogus suudetakse leida oluliselt rohkem naiseksperte, siis ma väga tõsisest kahtlen selles, et ajakirjandusvaldkonnas naiseksperte ei leidu. Kindlasti leidub ja leidub neid ka parlamendi liikmete hulgas.

Nii et me liigume väikeste sammudega, aga mõistlikus suunas. Võtame selle eelnõu vastu ja võtame vastu ka soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise ettepaneku, et ka mujal nõukogudes ei saaks tekkida olukord, et seal istuvad kas ainult naised või ainult mehed. Leiame seeläbi parema ühiskondliku tasakaalu. Aitäh!

Aitäh! Kõnesoove ei ole. Aga Varro Vooglaid, teie nime mainiti selles sõnavõtus ja teil on võimalus vastusõnavõtuks. Kaks minutit.

Jaa, mainiti nii minu nime kui ka EKRE-t. Tanel Kiik osutas, justkui EKRE käitumine oleks probleem. Esiteks olgu öeldud, et minu meelest on tunduvalt suurem probleem, mida me ka täna siin näeme, hoopis sotside käitumine, mis seisneb sellessamas silmakirjalikkuses, millele ma ka oma kõnes tähelepanu juhtisin. Valelikkuses ja silmakirjalikkuses, mida ei saa kinni katta sellise lobeda jutuga, mida Tanel Kiik siin praktiseeris. Teema, mida ta ju ka oma kõnes täielikult vältis, on see, miks on sotsid nimetanud ERR-i nõukogusse enda esindajana meesterahva, kui nende arvates on see nii lubamatu, et ERR-i nõukogusse kuuluvad praegu juhtumisi ainult meesterahvad. Kui te päriselt näeksite seda suure ja tõsise probleemina, siis te peaksite ju nimetama enda fraktsiooni esindajana sinna naisterahva. Kui te seda küsimust ei adresseeri, siis te käitute lihtsalt silmakirjalikult ja valelikult. Võiksite rääkida sellest, milles siis asi on. Miks on Kaljulaid sinna nimetatud, selle asemel et nimetada sinna näiteks Riina Sikkut või Helmen Kütt või Heljo Pikhof või Reili Rand? Miks te toimetate vastupidiselt nendele põhimõtetele, mida te teistele jutlustate?

Silmakirjalikkusest võiks muidugi näiteid tuua palju. Näiteks valitsuses olles te ise ju pooldasite käibemaksu tõstmist, aga siis, kui valitsusest välja kukkusite, hakkasite seisma selle eest, et toiduainete käibemaksu ilmtingimata langetataks. Samas, valitsuses olles ise hääletasite vastu ettepanekule toiduainete käibemaksu langetada. See ongi teie käekiri, te olete lihtsalt silmakirjalikud.

Nii et kui teil ikkagi piisavalt südikust on, siis ma ütleksin, et [vastake mu küsimusele]. Siin formaadis ilmselt teil enam sõnavõtuvõimalust ei ole, aga võiksite tulla … Tegelikult on küll [sõnavõtuvõimalus], sest mina nimetasin ka oma kõnes sotse. Saate uuesti võtta repliigi ja selgitada, miks on Raimond Kaljulaid teie esindajana ERR-i nõukogus ja miks te ei alusta probleemi lahendamist sellest, et kutsute Raimond Kaljulaiu tagasi ja nimetate sotside fraktsiooni esindajana sinna naisterahva. Võtke veel kord sõna ja vastake. Nimetasin Tanel Kiik, nimetasin sotside fraktsiooni.

Aitäh! Teie vastusõnavõtu aeg sai läbi. Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 819 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. aprill kell 17.15. (Saalis räägitakse.) Oleme läbinud 11. päevakorrapunkti.

Liigume edasi 12. päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Irja Lutsari algatatud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 822 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Irja Lutsari.

Aitäh, juhataja! Lugupeetud kolleegid! Äkki me suudame maha rahuneda nüüd? (Juhataja helistab kella.)

Härrased, äkki saate koridoris oma arutelu jätkata? (Hääled saalis.)

Mina sooviksin teile ette kanda Jaak Valge ja minu poolt [pakutava] seadusemuudatuse. Kõigepealt võiks [öelda], et see on hea näide sellest, et opositsioon ja koalitsioon saavad koostööd teha. See eelnõu on tõesti meie kahe poolt tehtud. 

Eelnõu [käsitleb] teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse muutmist, puudutades ennekõike ministeeriumide juures töötavaid teadusnõunikke. Me teeme selle seadusemuudatusega ettepaneku täpsustada teadusnõunikele esitatavaid nõudeid ja teadusnõunike funktsioone. Ma tuletan meelde, et teadusnõunikud eksisteerivad ministeeriumide juures juba aastast 2015 ning selle järgselt on mitmed nii rahvusvahelised kui ka kodumaised analüüsid ja auditid juhtinud tähelepanu, et teadusnõunikel ei ole piisavalt ekspertsust ja nad ei anna võib-olla kõige teaduspõhisemat nõu. 

Selle tõttu me teeme esiteks ettepaneku defineerida, et teadusnõunik on ministri alluvuses või Riigikantseleis avaliku teenistuse seaduse alusel töötav ametnik, kes tegeleb teadusliku teadmuse vahendamisega ministrile ja teistele ametnikele. 

Teiseks, me teeme ettepaneku, et teadusnõunikul peab olema asjaomase valdkonna doktorikraad ja vähemalt viieaastane iseseisva teadus- või arendustöö kogemus. 

Kolmandaks, me defineerime, mis on teadusnõuniku ülesanded. Esiteks, ta planeerib ja korraldab teadus- ja arendustegevuse koostööd ning nõustab ministrit või Riigikantseleid tema valdkonna teadus- ja arendustegevuse küsimustes. 

Neljandaks, me defineerime, et teadusnõuniku valib avaliku konkursi korras teadus- ja arendustegevuse poliitika rakendusüksus, mis on Eesti Teadusagentuur ehk ETAG, moodustades selleks komisjoni, milles on esindatud Eesti Teaduste Akadeemia, asjaomase ministeeriumi või Riigikantselei teadusnõunike valimise korral Riigikantselei esindajad. 

Viiendaks [on ettepanek], et teadusnõuniku ametiaeg on kolm aastat ja teadusnõunik võib olla ametis kuni kaks ametiaega. 

Ja viimaseks ehk kuuendaks [on kirjas], et teadusnõuniku ametiaja lõppedes on tal võimalik võtta jahtumisperiood ja selle [kuue kuu jooksul] ta saab 50% oma senisest töötasust [ja siis] minna tagasi akadeemilisele tööle. Need on ettepanekud, mis me teeme.

Teile on vähemalt üks küsimus. Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud proua doktor Lutsar! Kultuurikomisjoni arutelul märkis valitsuse esindaja, et ministeeriumid ei näe teadusnõunike vajadust sellisena, nagu see eelnõus kavandatud on. Nüüd ongi küsimus, kuidas seda mõista. Kas sellest eesmärgist tuleks hoopis loobuda või teadusnõuniku üks keskseid ülesandeid peab siiski olema ministri ja ministeeriumi ametkonna veenmine, et teadustulemusi ja teaduspõhiseid nõuandeid tuleks senisest laiemalt kasutada. Nii Eesti senised kogemused kui ka mitmed siseriiklikud ja rahvusvahelised raportid ja audit – õigemini kõik, mis on tehtud – on osutanud vajadusele tugevdada ministeeriumide võimet teaduslikku teadmist poliitika kujundamisse tuua. Kui ministeeriumid täna ise sellist vajadust ei taju, siis kas see kinnitab pigem probleemi olemasolu?

Aitäh selle küsimuse eest! Ka minul oli väga huvitav seda kuulda, aga üsna selge, et ma olen hoopis teise tagapõhjaga. Väga sageli on selle põhjuseks, et ei [osatagi] seda [nõu] tahta. Pole kordagi proovitud, ei osatagi seda tahta. Ma loodan, et see puudutabki ka nimetatud olukorda. Kui ma toon näiteks teadlaste kasutamise pandeemia ajal, siis sisuliselt 11. märtsil hakkas pandeemia ja 12. märtsil otsustas Vabariigi Valitsus teha teadlastest teadusnõukoja. Kõik olid doktorikraadiga ja muide, ka naiste ja meeste suhe selles nõukojas oli väga tasakaalus. 

Ma arvan, et ma ei eksi – muidugi oli probleeme –, aga enamik valitsuse liikmeid oli väga rahul selle teadusliku nõuga, mis neile anti, nii esimese kui ka teise teadusnõukoja poolt. See [toimis] väga hästi. Selle järgselt on tehtud ka mitmesuguseid teisi nõukodasid, võib-olla neid pole niimoodi nimetatud, aga neisse on kahtlemata eksperdid haaratud. Võib-olla üks põhjus, miks nii välisekspertide kui ka kodumaised analüüsid on öelnud, et ekspertiisi on vähe, on see, et vahest tõesti ei osata [nõu] küsida. Aga ma siiski arvan, et see on võib-olla ühiskonna arengu probleem, mitte [seisukoht], et teadusnõunikke ei ole üldse vaja.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud esineja! Kõigepealt aitäh doktorikraadi väärtustamise ürituse eest! See kindlasti on hästi oluline. Aga ma küsin sellist asja. Teie ettepanekus on praegu see, et määramine teadusnõuniku ametikohale on pigem Eesti Teadusagentuuri ja Eesti Teaduste Akadeemia käes. Kui nüüd mõelda [võimaluse] peale, et see nõunik on määratud nii-öelda pädevate organite poolt, leitakse, et on tõesti hästi pädev kandidaat, tal on doktorikraad, aga ministeerium ei võta teda vastu, minister ei taha seda nõu saada. Nagu te teate, [tegu] võib olla isiksuslike küsimustega, aga võib-olla [mõjub] ka see protsess, kust see nõunik tuleb. Kuidas me saaksime seda ületada? Kas on vaja nendel nõunikel häid omadusi arendada, et nad suudaks ministrile näidata enda kasulikkust ja ennast poliitikaellu sisse viia? Või kas me saaksime äkki ka doktoriõppes seda juba arendada?

Aitäh! See on ka väga hea küsimus. Jaa, me oleme sellele ka mõelnud, et lõpuks ikkagi selle inimese võtab tööle tema tööandja ehk siis minister. Kui selgub, et need kaks inimest omavahel absoluutselt ei sobi, absoluutselt koos töötada ei saa, siis ilmselt tuleb komisjonil teine kandidaat välja pakkuda. Võib-olla selle saab siin ka kuidagi sõnastada. Aga meie idee oli, et see komisjon, kes töötab ETAG-i juures, kus on akadeemikud ja vastava eriala teadlased, aga kus on ka ministeeriumi esindajad, valib kellegi kandidaatide hulgast välja – ma väga loodan, et tuleb mitu kandidaati – ja pakub ministrile selle inimese välja. Aga kui minister ütleb, et see kandidaat mulle üldse ei sobi ja ma ei ole kindel, et ma temaga koos töötada saan, siis tuleb ilmselt võtta järgmine kandidaat. Kindlasti vägisi ei saa kuskilt kõrvalt kedagi tööle pakkuda. Ma arvan, et sellest ei tuleks absoluutselt mitte midagi välja.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud professor! Ma väga tervitan neid ettepanekuid. Elu läheb järjest keerukamaks ja tõesti, see andmepõhine lähenemine, tõenduspõhine lähenemine on meile siiamaani ka Eestis kasuks tulnud. Aga mis tunnetus on akadeemilistes ringkondades? Kuidas need ettepanekud sealtpoolt paistavad?

Aitäh, Diana! See on ka hea küsimus. Seda seadust puudutav protsess on kestnud ju juba üle poole aasta. Me oleme konsulteerinud teaduste akadeemia mõlema presidendiga, nii eelmise kui ka praeguse presidendiga, me oleme ka teiste akadeemikutega konsulteerinud, me oleme Tartu Ülikooli rektori ja teiste teadlastega konsulteerinud. Ja kõik on ütelnud, et see on samm õiges suunas. Kõigil on väikseid kommentaare, teadlastel ongi alati, see ei pannud mind üldse imestama. Aga näiteks Tallinna Tehnikaülikooli professor akadeemik Tiina Liiv … ma sa teist nime ütelda … Randma, jah. Aitäh, Margit! Ta ütles, et temale oleks see väga huvitav, et tema asutuses töötavatele teadlastele, kes õpetavad ju riigi juhtimist, tuleks väga kasuks, kui nad ka näevad, kuidas riigi juhtimine käib. Kuidas sa seda muidu ikka noortele õpetad. Sa tead ju ise ka, oled kindlasti õpetanud. Väga raske on õpetada midagi, mida ma ise üldse näinud ei ole. 

Ja teine asi, mis on esile toodud, on see, et sa tahad igasuguses töös saada vaheldust. Ka see teadlase töö võib-olla tüütab ära natukeseks ajaks ja tahaks mingit vaheldust saada. Nii et ma arvan, et see võiks olla mõlemale poolele võit.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kuidas teile endale tundub, kas koroonaaegne kogemus, kus valitsuse juurde koondati nii-öelda teadusnõukoda, mis toetas ulatuslikke sulgemisi, toetas maski kandmise kohustuse kehtestamist, toetas vaktsiinipasside süsteemi sisseviimist, pigem soosis teie praegust eesmärki, et kõikide ministeeriumide juurde nimetatakse nii-öelda teadusnõunikud, või pigem kahjustas seda? Näiteks võrdluses Rootsiga me saame ju selgelt öelda, et suur osa nendest piirangutest, mida teadusnõukoda pidas vajalikuks, olid tegelikult põhjendamatud ja ebavajalikud? Veel kord, kas see pigem soosis seda, et me tahaksime rohkem näha seda, et võimu läheb nii-öelda teadusinimeste kätte, või see pigem kahjustas seda?

Aitäh! See on kindlasti küsimus, millele ma olen ise ka väga-väga palju mõelnud. Kui te arvate, et ma ise ennast ei analüüsi, siis te kindlasti sügavalt eksite. Ja ma olen mõelnud ka, et mis siis oleks olnud – muidugi ma ei tea, see on spekulatsioon, mis siis oleks olnud –, kui teadusnõukoda ei oleks olnud. Aga oli väga palju otsuseid. Te toote siin esile vaktsiinipassid. Jah, ma olen avalikult öelnud, et see oli viga, aga see oli viga, mis tuli teha. See oleks pidanud varem ära lõppema, aga nii oli. 

Ent väga palju oli [teistsugseid] otsuseid. Kui terve Soome riik oli kinni, laevadega sõita ei saanud, siis teadusnõukoda nõustas valitsust ja ka presidenti ja ütles, et me peame inimesed liikuma laskma. Me peame need inimesed, kes on Soome kinni jäänud, oma perede juurde laskma. Kui te vaatate Eesti piiranguid ja Rootsis oli neid ka kohati – oli aegu, kus Rootsis olid rangemad piirangud kui meil, need ajad olid ka olemas –, aga kui me üldiselt vaatame, siis Eestis oli piiranguid suhteliselt vähe, kui te võrdlete kas või Läti või Norra või Taani või Saksamaa või Inglismaaga, ükskõik missuguste riikidega. Meie piirangud olid suhteliselt leebed, meil ei pandud mitte kedagi koju kinni, meil oli kõigil võimalik väljas käia. 

Jah, järgmine kord või kui aega tagasi pöörata saaks, siis ma koole distantsõppele ei saadaks. Aga aega ei saa tagasi pöörata. Samas ma arvan, et niisugune teaduslik informatsioon, selle analüüsimine ikkagi pigem aitas meil neid otsuseid teha, ka neid piiranguid maha võtta. Me ei lähtunud sellest, et kõik teevad nii ja me tingimata teeme ka selle otsuse. 

Ma siiski loodan, õigemini olen veendunud, et see [nõukoda] aitas kaasa. Ilma selleta oleks olnud väga suur segadus. Kui me tuleme veel korra Rootsi juurde, siis Rootsi esimese [laine], 2020. aasta kevade suremus oli kümme korda suurem kui Eestis. Kümme korda! Ma enam ei saa neid numbreid peast öelda, kuigi kunagi ma neid peast teadsin, aga see oli päris hirmus. [Epideemia] alguses suri seal ära väga palju vanu inimesi, aga mitte ainult vanu. Seda me suutsime vältida, kui see haigus tuli. Haigus oli tundmatu, me ei teadnud, mida teha. Meil suri inimesi ka, aga meil ei olnud Rootsiga võrreldavat suremust. Ma arvan, et see oli midagi, mille üle uhke olla. 

Margit Sutrop, palun!

… uhke võib olla.

Aitäh! Siit sellest arutelust on hea edasi minna ja ma palun inimeste jaoks, kes seda võib-olla kuulavad, korraks uuesti öelda, mida teadusnõunik tegelikult teha saab või mis on need ootused. Väga hea näide oli, kuidas teie koroonaajal pidevalt uut informatsiooni saite ja tegelikult andsite ka uusi hinnanguid. See teaduses ongi [tava]pärane, et sa uue teadmise valguses võid oma varasemaid hinnanguid ümber mõelda, ja see oli hea näide selle kohta. Aga teadlased [ei pruugi] üksmeelel olla. Erinevate alade teadlased, näiteks meditsiiniteadlane või majandusteadlane võivad ühe ja sama küsimuse üle ju väga tugevasti vaielda. Lõpuks otsustab ikkagi poliitiline valitsus, kellel on oma maailmavaated, oma prioriteedid. Mis on tegelikult sellises olukorras teadusnõuniku ülesanne? Mismoodi ta saab ideaalsete [tingimuste korral] tegutseda?

Aitäh, Margit! See oli ka hea küsimus ja sa tõid need olulised kohad siin välja. Tooge mulle kaks teadlast, kes on ühel meelel! Teadlased ei saagi seda olla, eks ole, igaühel on oma teadmine ja oma analüüs. Aga mida saab teadusnõunik teha? Teadlane üldiselt saab aru, mis on hea teadus ja mis on halb teadus. Alati küll ei saa. Muidugi, miski ei ole sajaprotsendiline, aga sa üldiselt saad aru, kas see metoodika, kuidas see uuring tehti, võimaldas teatud järelduse teha. Seda saab teadlane ilmselt aru. 

Ja on ka teine suur roll, mis minu arvates teadusnõunikel on. Me ei otsi nagu superteadlasi, neid ei ole olemas. Sellist inimest, kes läheb Sotsiaalministeeriumisse ja tunneb neonatoloogiat, kardioloogiat, gerontoloogiat – ma võin neid -loogiaid ette lugeda –, ei ole olemas. Tänapäeval ei ole olemas. Robert Koch omal ajal küll oli superteadlane, aga ajad on teised. Kui ma ise ei tea, siis teadlane teab, kes seda teab, kes minu valdkonnas on see teadlane, kes seda teab. Ja selleks on ka vaja mingit kogemust, et sa tead, kelle käest küsida. See on minu meelest väga oluline ka teadusnõuniku puhul, et ta oskab küsida nende inimeste käest, kes teavad, ja oskab mingit diskussiooni analüüsida [tänu sellele], et tal on mingil määral baasteadmised olemas. Minu meelest see võiks olla teadusnõuniku roll. 

No näiteks võtame Kliimaministeeriumi. Ma kardan, et sellist nõunikku, kes tunneb puisniite ja tuumaenergiat võrdselt hästi, ei eksisteeri. Aga seal võib olla ka mitu inimest. Üks on selles ministeeriumis ühe ala peal, teine teise ala peal. Ei pea olema tingimata üks inimene täiskohaga, vaid võib olla mitu inimest osakoormusega. 

Ennekõike me näeme niisugust rolli ja seda ka rahvusvahelised eksperdid, kes Eestis käisid – kuskil poolteist aastat tagasi oli konverents –, ütlesid. Hispaania on loonud säärase süsteemi ja nendel on teadusnõunikul umbes niisugune roll. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Meil on ühine kogemus sinuga COVID-19 perioodist. Ja ma mäletan, et üks selline mõte, mis tekkis toona – ma ei räägi enam tervisekriisist, vaid laiemalt –, oli see, et mis tahes selliste riigielu sõlmküsimuste puhul võiks senisest oluliselt rohkem kaasata teadlasi. Mõte oli selles, et teadusnõukoja laadi komisjone või nõukogusid võiks moodustada sagedamini. Praegu on lihtsam näide võib-olla energeetika, mille üle me peame siin debatte, ja tegelikult ka maksusüsteem, kui me räägime sellest, milline riik on üldse jõukohane praeguse maksusüsteemi puhul. Aga millegipärast ma väga ei näe, et selliseid nõukodasid, erakorralisi või korralisi, oleks loodud või moodustatud. Võib-olla need on kuskil peidus. 

Aga ma küsin nii. Kas eelnõus toodud ettepanek ministeeriumide teadusnõunike kohta on mõeldud nii, et nad piltlikult öeldes asendaksid selliseid erakorralisi nõukogusid ja tagaksid järjepidevuse? Või saaks tegelikult neid kahte meedet kombineerida, nii et kui on mingid konkreetsed küsimused, kus me tahame lahendust, siis me ikkagi kutsume eraldi tähtajalise nõukogu kokku?

Aitäh selle küsimuse eest! Jaa, need teadusnõunikud on seal juba praegu olemas. Võib-olla sellist nõukoda kogu aeg, kui ei ole kriisi või ei ole ka kriisile lähedast olukorda või kui ei ole probleemi, mida lahendada, ei ole vaja. Aga niisuguseid paindlikke teadusnõukodasid [võiks olla]. Eks ole, nagu sa tõid siin selle maksude asja või niisugused maksuspetsialistidest teadlased – sinna ei ole vaja tervishoiuökonoomikuid, seal on maksuspetsialiste vaja. Või tuumaenergia, eks ole, ka väga suur debatt, väga spetsiifiline ala, tavainimene saab sellest suhteliselt vähe aru. Ja kui tekib mingi probleem, siis ma kujutan ette, et selle teadusnõuniku üks roll võiks olla ütelda, et vaadake, nüüd meil on niisugune olukord, nüüd me võiks teadusnõukoja moodustada. Ma näen juba, et asi kerib, kerib, kerib, meil oleks sellist teadusnõukoda vaja. 

Mingi ministeeriumi üldist teadusnõukoda ma [vajalikuks ei pea]. See peaks olema väga suur ja väga suured organisatsioonid suhteliselt halvasti funktsioneerivad. Õigemini nad ei ole operatiivsed, nad funktsioneerivad hästi, aga ei ole operatiivsed.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! No kiire kommentaarina teie eelneva vastuse kohta minu küsimusele ma ütlen, et see teie püüdlus jätta muljet, nagu oleks Eestis rakendatud koroonapiirangud olnud kuidagi mõttekamad ja teaduslikult põhjendatumad kui Rootsis, on minu meelest küll vastuolus üsna ülekaaluka teadusliku konsensusega, mis osutab sellele, et tegelikult Rootsi ikkagi toimis oluliselt mõistuspärasemalt ja ratsionaalsemalt. 

Aga nüüd küsimus. Minu kindel veendumus on see, et Eestis on bürokraatiaaparaat kaugelt liiga suur, mitte liiga väike. Teie aga olete tulnud ettepanekuga, et bürokraatiaaparaati peaks veelgi suuremaks muutma. Mille poolest on täiendavate bürokraatide palkamine teadusnõunike näol kuidagi parem kui see, et rakendada meetmeid tihedamaks koostööks ministeeriumide ja ülikoolide vahel ilma bürokraatiaaparaati kasvatamata? 

Aitäh! Me ilmselt jääme selles eriarvamusele ja kindlasti ei lähene teineteisele. Aga see selleks. Ma ilmselt ei kandnud ka väga [selgelt] ette, et need teadusnõunikud on ministeeriumide juures juba olemas ja neid on 15 tükki. Niimoodi ütles haridusministeeriumi esindaja meile kultuurikomisjonis. Nii et need positsioonid on juba loodud. Me ei ütle, et me [soovitame] juurde võtta. Praeguste teadusnõunike puhul ei ole küll väga selgelt defineeritud, mida nende käest nõutakse, aga ma olen vaadanud, mida mõnes ministeeriumis nende inimeste käest nõutakse: nõutakse magistrikraadi. Aga Tartu Ülikooli meditsiiniteaduskonnast ehk arstiteaduskonnast saad sa magistrikraadi juunikuu sellel päeval, kui on lõpuaktus. Siis sa oled magistrikraadiga inimene, aga sa ei tea teadusest veel mitte midagi. Me tegelikult teeme ettepaneku olemasolevate teadusnõunike kvalifikatsiooninõudeid tõsta. Me ei [soovi] bürokraatiat juurde luua, me ei [soovi] uusi töökohti luua.

Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Ma igaks juhuks täpsustan, et ma ei mõelnud seda, et iga ministeerium peaks hakkama nõukogusid või -kodasid looma. [Pidasin silmas] pigem sarnast nõukoda, nagu oli toona COVID-19 kriisi ajal, ja mis oleks mõeldud Riigikantseleile, valitsusele nõu andma mingis spetsiifilises küsimuses. Iga ministeeriumi töös on see kahtlemata väga sümpaatne, kui teadusnõunikud panustavad ja kindlasti nad teevad koostööd ka laiemalt teadlaste võrgustikuga, ega nad ainult oma tarkusest seal ei toimeta. Tean seda kas või Sotsiaalministeeriumist, mida mul on olnud võimalus juhtida. 

Aga minu küsimus ongi see, kas näiteks energeetika, maksundus, suure tõenäosusega ka rahvastikukriis on need, mille [lahenduste pakkumiseks] võiks sinu hinnangul Riigikantselei ja Vabariigi Valitsus teadusnõukogud moodustada, kas konkreetselt selle valitsusperioodi lõpuni või mingi muu tähtajaga, et välja töötada ja hästi läbi mõelda mujal maailmas ennast tõestanud meetmed, mis võiksid Eesti ühiskonda sobida.

Aitäh! Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis ma ei ole sellele mõelnud ja ma ei ole niisugune puusalt tulistaja. See on ilmselt asi, millele tasub mõelda ja tõesti [moodustadagi] need teadusnõukogud niisuguste väga oluliste probleemide lahendamiseks. Nagu sa ütled, demograafia on oluline probleem ja kliimamuutused on oluline probleem. Kindlasti oleks võimalik selle asjaga edasi minna ja [antav] teadusnõu paremaks teha. Aga ma kujutan ette, et üks teadusnõuniku roll võiks olla ütelda, et vaat siin on meil nüüd küll niisugune probleem, et meil vaja suuremat kogu, kes sellega tegeleks.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud proua professor Lutsar! Kultuurikomisjonis toimus eelnõu üle minu hinnangul täitsa konstruktiivne arutelu, aga sealt jäi kõlama kõhklusi just selles, kas plaanitud eesmärk tuleks saavutada just seaduse abil. Kui nüüd oletame, et komisjonis kujuneks eri erakondade koostöös mingi parandusettepanek, mis säilitaks selle eelnõu põhieesmärgi ehk teadusnõunike rolli tugevdamise ja teaduspõhise poliitika kujundamise kindlustamise, siis milline muudatus võiks sinu hinnangul olla kõige mõistlikum ja realistlikum kompromiss? Kas see võiks seisneda näiteks selles, et komisjonis, kus teadusnõunikke valitakse, oleks ministeeriumi ametnikel suurem osakaal või oleks veel midagi, mis võiks ministeeriumi [suhtumise] positiivsemaks muuta?

Aitäh selle küsimuse eest! Mina ka möönan, et kultuurikomisjonis oli väga hea arutelu, väga konstruktiivne, kommentaarid olid väga head. Mis võiks siis jääda? Et kui me kõike ei saa teha, siis mis oleks see pool tehet, mille me teha saaksime? On kaks asja, mida ma tahaksin ikkagi rõhutada: üks on doktorikraadi olemasolu ja teine on teadustöö kogemus. Teadusnõunikule esitatavatest nõuetest peaksid need kahtlemata jääma. Seda küll praegu eelnõus ei ole, aga nii nagu ma Margitile enne juba vastasin, ikkagi minister on see, kes teeb lõpliku otsuse, kellega ta koos töötada saab. Need kaks nõuet aga on need, mille puhul on oluline, et need jääksid.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmisena kuuleme juhtivkomisjonis toimunud arutelu ja selleks palun kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid ja kõik head teaduse sõbrad ja teadlased ise, kes loodetavasti seda arutelu jälgivad! Minul on hea meel tutvustada teile Riigikogu kultuurikomisjonis 6. aprillil toimunud arutelu, kus osalesid lisaks esimees Liina Kersnale komisjoni liikmed Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Mait Klaassen Signe Kivi asendusliikmena, Tõnis Lukas, Kadri Tali ja siinkõneleja. Kohale olid kutsutud ka Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusosakonna juhataja Katrin Kiisler ning õigusosakonna nõunik Kadi Mölder. Muidugi olid kohal ka eelnõu esitajad. 

Kõigepealt Irja Lutsar tutvustas ka komisjonis põhjalikult, miks on eelnõu välja töötatud ja milliseid muudatusi see endaga kaasa toob. Ma tõesti ei taha kõike seda korrata, aga meenutan, et teadusnõunike ametikohad loodi Eestis 2016. aastal RITA programmi raames. See on selline rakenduslik Eesti Teadusagentuuri programm. Neid ametikohti on täitnud kokku 15 isikut. Selle aja jooksul on koostatud kuus põhjalikku raportit nii kodu- kui ka välismaiste ekspertide poolt. Hiljutises raportis Eesti teadussüsteemi analüüsides toodi välja, et just see teadusnõunike määramine oli väga suur ja oluline asi. 

Irja Lutsar mainis, et raportite ühine järeldus on, et teadusnõunike ekspertsus ei ole praegu piisav ja et olukorra parandamiseks on vaja tõsta kvalifikatsiooninõudeid. Praegu võib teadusnõunik olla magistrikraadiga, kuid neil puudub sageli ka valdkonnaspetsiifiline teaduskogemus. Ma ei hakka kõiki [pakutavaid] meetmeid ette lugema, neid on päris palju. Täna siin ka arutati seda. 

Kõigepealt tutvustas Katrin Kiisler, Haridus- ja Teadusministeeriumis teadusosakonna juhataja, kes muuseas ka ise on töötanud peaministri teadusnõunikuna ja omab valitsuse nõustamise kogemust, Vabariigi Valitsuse seisukohta. Ta sõnas, et otsustati toetada eelnõu eesmärki tugevdada teaduspõhist poliitika kujundamist, kuid mitte toetada eelnõu esitatud kujul. Ta meenutas, et teadusnõuniku ametikohad loodi algselt Haridus- ja Teadusministeeriumi kaasrahastusega, tagades doktorikraadi nõude ja sisulise teadusnõustamise, aga aja jooksul on roll muutunud. See tähendab, et tegelikult algselt olid need nõuded isegi olemas. Probleem näib olevat, et tänapäeval täidavad teadusnõunikud pigem teadusrahastuse korraldaja ülesandeid, koordineerides näiteks hankevoorusid ja määrustesse [puutuvat], milleks otseselt doktorikraadi nõuet vaja ei ole. Nii on sujuvalt liigutud olukorda, kus viimastel konkurssidel teadusnõuniku ametikoha täitmiseks enam doktorikraadi ei nõutud või oli see soovituslik. 

Sisuline teadusnõustamine on ministeeriumidest taandunud ja poliitika kujundamine liigub teadusnõunike laualt mööda. Samas lisas Katrin Kiisler, et ministeeriumid ise ei taju teadusnõunike rolli muutumist probleemina. Ametikoht täidetakse sujuvalt ülesannetega vastavalt asutuse vajadustele, nagu teadustööde tellimine, hangete korraldamine ja määruste koostamine. Valitsus leiab, et konkreetse ametikoha täitmise tingimuste seadusesse kirjutamine looks pretsedendi. Sel juhul võiks järgnev samm nagu olla küsida, kas kommunikatsioonispetsialistide kvalifikatsiooninõuded peaks ka olema normeeritud. Ja sellisel juhul pole ametikohti enam võimalik paindlikult ümber korraldada või teatud ajal kaotada, mis piirab ministeeriumi õigust otsustada oma töökorralduse üle. See oleks pretsedent, arvati. Katrin Kiisler lisas aga, et valitsus tunnistab probleemi, kuid soovib lahendust, mis jätab ministeeriumile otsustusvabaduse. 

Haridus- ja Teadusministeeriumi arvamuse kohaselt võib seadusesse näiteks kirjutada võimaluse, et ministeeriumil on õigus luua teadusnõuniku ametikoht ja määrata sellele ka miinimumkvalifikatsiooni, kuid mitte kohustust, et igas ministeeriumis peab üldse vastav ametikoht olema. Teadusnõuniku põhiülesanne võiks olla teadusnõustamine ja poliitika kujundusse teadusnõu kaasamine, mis ongi tõesti see, mida ka eelnõu algatajad tahavad. Riigiametniku valik peab jääma ministeeriumi pädevusse, kuna ametnikud on riigi teenistuses. Probleem seisneb selles, kelle teenistuses nad on. Katrin Kiisler tõi näite, et mõnes riigis, näiteks Leedus, on teadusnõunikud hoopis teadusagentuuri töötajad, kes tegutsevad ministeeriumide ruumides. Kui sellist lahendust Eestis kaaluda, siis on võimalik, et Eesti Teadusagentuur ja Eesti Teaduste Akadeemia valivad teadusnõunikke, nii nagu eelnõu algatajad selle ette panid. Siis saab [määrata] ka selle kvaliteediraamistiku ja selle, kuidas nad võiksid töötada. 

Jaak Valge sõnul on eelnõu algatajad ja valitsus eri arvamusel selles, millises ulatuses ja millisel viisil peaks riik andma teadusnõustamisele institutsionaalse garantii. Praktika on näidanud, et ilma selge seadusliku aluseta on teadusnõunike roll ministeeriumides ebaühtlane. Ta selgitas, et eelnõu põhieesmärk ei ole ministeeriumide sisekorralduse reguleerimine detailideni, vaid anda teaduspõhisele poliitika kujundamisele institutsionaalselt minimaalne garantii. Ja see pole tavaline personaliküsimus, see on tegelikult riigi teadus- ja arendustöö korralduse ja valitsemise võimekuse küsimus. Teiseks, ka täitevvõimu enesekorraldusõigust ei saa käsitleda piiramatuna. Ka seadusandja on neis valdkondades kehtestanud täitevvõimu tegevusele piirid, kui kaalul on riigi toimimise kvaliteet, järjepidevus ja erapooletus. Seetõttu sätestab teadusnõustamise uus eelnõu miinimumtaseme, kust allapoole ei tohiks langeda. Küsimus on pigem avaliku huvi kaitseks vajalike raamtingimuste kehtestamises. 

Lisaks taotletakse depolitiseerimist. Teadusnõunike ülesanne on vahendada teaduslikku teadmust ministrile ja ametkonnale ja see peab olema võimalikult sõltumatu hetke poliitilistest kaalutlustest. Seetõttu sellele ametikohale valimine võiks toimuda pigem pädevate teadusinstitutsioonide kaudu, mitte ministeeriumi enda valiku alusel. Kuna teadusnõunike ametikohad on kujunenud teaduslikult nõrgemaks ja sisult administratiivsemaks, mida ka ministeerium tunnistab, oleks vaja süsteemi muuta. 

Jaak Valge oli valmis tunnistama, et menetlemist tuleks jätkata, aga vajaduse korral võib üksiklahendusi koos komisjoniga täpsustada, loobumata põhieesmärgist. Eelnõu algatajad deklareerisid, et nad on valmis edasistes aruteludes kaasa rääkima ja toetama muudatusettepanekuid, mis aitavad lahendada kahemõttelisi kohti ning viivad edasi teaduspõhise poliitika kujundamise suunas. 

Komisjoni liikmete arutelu algas sellest, et ka siinkõneleja küsis, miks see eelnõu on praegu meie laual, kui eelmise aasta juunis me võtsime siinsamas Riigikogu saalis väga üksmeelselt vastu teadus- ja arenduskorralduse ning innovatsiooni seaduse, kus muu hulgas reguleeriti ministeeriumides töötavate teadusnõunike tegevust sellisel määral, et nende rahade jaotamises, mis on teadustegevuseks ette nähtud, osaleks Eesti Teadusagentuur ja ministeerium saaks anda märku oma prioriteetidest, aga konkursid oleksid pigem tsentraalselt korraldatud. Samas koondatakse nende teadustööde tulemused teadusinfosüsteemi, kust oleks võimalik ka poliitikutel näha, et sellised uuringud on tehtud. See tegelikult oli meil kevadel juba arutelul ja eelnõu algatajad möönsid, et tegemist on vigade parandusega ja võiksime julgelt edasi minna. No siin me siis oleme praegu. 

Tõnis Lukas avaldas arvamust, et ministeeriumide ja seaduseelnõu algatajate nägemus teadusnõunike rollist on erinev, me peame selle selgeks tegema. Tõesti, probleem näib olevat selles, et ministeeriumides töötavad teadusnõunikud on muutunud pigem bürokraatideks. Rõhutan, et see on eelnõu algatajate ja ministeeriumi osakonnajuhataja hinnanguga, tegelikult ei ole keegi teinud otsest uuringut selle kohta, mis tegelikkuses toimub. 

Siis küsis Tõnis Lukas, kas ametniku staatus piirab teadusnõuniku sõltumatust ja milliseid meetmeid üldse saab rakendada, et vältida teadlaste ja teadusnõunike huvide konflikte. Kas kuidagi neid vabadusi piiratakse ja kas üldse leitakse inimesi, kes ei ole samal ajal seotud mõne granti või projektiga, mis võiks otsest rollikonflikti põhjustada, ja kuidas seda tehniliselt tagada? Irja Lutsar vastas, et siin kindlasti on võimalik leida lahendusi, kõik sõltub konkursi väljakuulutamise ajast ja tingimustest. Tõi näiteks Hispaania praktika, kus teadusnõuniku kohtade vastu on suur huvi, kandideerinud on üle 2000 teadlase. Ka Eestis võiks see nii olla, kõik oleneb tingimustest, kuidas see välja kuulutatakse. Ka teadusgrantide kaudu tekkivad huvide konfliktid on hallatavad, kui inimene saab kas oma grandist loobuda või selle mingisuguseks ajaks kellelegi üle anda, nii et see ei takistaks tema tööd. Oluline on, et teadusnõuniku roll ei muutuks pelgalt võimaluseks lihtsalt rahastust hankida, vaid toetaks tõeliselt teaduspõhist valitsemist. 

Jaak Valge täiendas, et teadusnõunike rolli ja huvide konflikti vältimise saab tehniliselt tagada konkursiprotsessi kaudu. Juba konkursil tuleb küsida kinnitust, et inimesel puudub huvide konflikt, et ta ei tööta samal ajal seotud grandi toel. Vajaduse korral võib nõuda ajutist loobumist või vahepidamist ning kandidaat ise peab arvestama, kuidas ja millal ta naaseb teadustööle. 

Katrin Kiisler selgitas, et teadusnõunike bürokratiseerumise probleem ei ole ainult Eestis, see esineb ka nendes riikides, kus teadusnõustamise süsteem on hästi arendatud, näiteks Hollandis. Sageli on olukord selline, et ministeeriumisse tulles määratakse teadusnõunikule menetluslikud ülesanded, mille tagajärjel ta muutub aja jooksul pigem bürokraadiks ega ole enam sõltumatu ekspert. Üheks võimalikuks lahenduseks peetakse teadusnõunike rotatsiooni, nii te teadusnõunik töötab ministeeriumis kindla perioodi, näiteks kaks-kolm aastat, pärast seda naaseb teadusmaailma. Võib öelda, et see ongi tegelikult ju eelnõu algatajate ettepanek. 

Praegu on probleem see, et teadusnõunikud on võetud tööle riigiametnikena, mis võimaldabki neile anda menetluslikke rolle. Samas on võimalik rakendada ka töölepingu alusel töötavaid teadusnõunikke. Katrin Kiisler pakkus välja alternatiivse võimaluse, et võib-olla nad ei peaks olema ministeeriumi ametnikud, kes on määratud sinna tööle, vaid nad oleksid töölepingu alusel ja täidaksid neid ülesandeid, mis on rohkem teadlasele omased ja teadusnõustamisele omased. Siis ei saaks neid muuta teatud rollide täitjaks. Erinevad mudelid vajavad läbimõtlemist. Uue süsteemi loomisel tuleks arvestada rahvusvahelist praktikat ja olemasolevate töötajate olukorda. Üleminek peaks olema sujuv ega tohiks mõjuda praegustele teadusnõunikele kriitikana nende töö kohta, vaid peaks toetama süsteemi arendamist ja teaduspõhise poliitika kujundamist. 

Siit edasi proovingi võtta kokku. Ülejäänud arutelul räägiti sellest, kuidas tagada tegelikkuses see, kui need doktorikraadiga inimesed ministeeriumidesse tööle lähevad, siis nad annavad just sellist nõu, mis võimaldaks poliitikakujundajatel või ka ametnikel sellest lähtuvaid otsuseid teha. Ja Irja Lutsaril oli veel üks huvitav ettepanek, et tegelikult võiks eristada teadusnõuniku ja nõuniku rolli. Selle inimese ametinimi, kes teadustöö kogemuse pealt nõu ei anna, võiks olla nõunik, ja see, kes on teadlasepagasiga, võiks olla teadusnõunik. 

Me arutasime ka selle üle, et teadlased võivad erinevat nõu anda, ja jõudsime sinnani, et tegelikult [on küsimus] teaduslikus funktsionaalses kirjaoskuses. Irja Lutsar kinnitab, et see on pigem võime teadusinfot läbi vaadata ja tuua lauale õige pakk kirjandust ja soovitusi, mille alusel poliitikud võiksid otsuseid teha. 

Jaak Valge lisas, et juhul kui praegu ametis olevate teadusnõunike jaoks on vajalik üleminekuaeg, saab selle vajaduse korral seadusesse lisada. Tema meelest ei ole tegemist pelgalt vigade parandusega, vaid pigem väikese, ent olulise täiendusega. Teadusnõuniku rolli puhul on oluline, et doktorikraadiga töötaja suudab olukorda muuta, ja et ka ministeeriumides mõistetakse teaduspõhise poliitika vajalikkust. Nii ongi küsimus, kuidas teadusnõunik seda nõu annab ja kas teda üldse aktsepteeritakse. Sellest oli ka siin varem juttu, et paljalt see määramine üksinda ei mõjuta [asjade käiku]. 

Katrin Kiisler rääkis natuke ka sellest, kuidas teadusnõuniku ametikoha kohta on praegu määratud 100 000 eurot, millesse kuulub nii teadusnõuniku palk kui ka tegevuskulud, mida ta saab rakendada. [Tuleb mõelda,] kuidas seda raha kõige paremini saaks kasutada nii, et see oleks tõesti selle valdkonna ministeeriumi teaduspõhise nõustamise huvides. 

Liina Kersna võttis arutelu kokku ja ütles, et meil on ühine arusaam, et Eesti riigi valitsemises on vaja teadmuspõhisemat lähenemist, see peab olema süsteemsem. Teadusnõunike süsteem loodigi ju just selleks, et otsustusprotsessi toetaksid teadmuspõhised teadmised, nende töö ei tohiks olla pelgalt hangete korraldamine või bürokraatia. See tähendab, et mingi muutus on vajalik. Teaduslik ekspertiis tuleb suuremalt tuua riigi juhtimisse ja see tähendabki selle tegevuse mõju kujundamist. 

Liina Kersna tegi arutelu tulemusena komisjonile ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. aprillil, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg kümme tööpäeva. Otsustati võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 15. aprillil, see oli konsensuslik otsus, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop, ka konsensuslikult ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Seegi oli konsensuslik otsus. 

Suur aitäh teile tähelepanu eest! Ja heal meelel vastan teie küsimustele.

Aitäh! Nii põhjaliku ettekande peale küsimusi teile ei ole.

Aitäh teile!

Liigume edasi läbirääkimiste juurde. Aga enne läbirääkimisi fraktsioonidele, Varro Vooglaid, protseduuriline küsimus juhatajale.

Suur tänu! Mul on mõnes mõttes tõesti protseduuriline küsimus. Minule ei ole kolme aasta jooksul mitte kordagi usaldatud komisjoni arutelu vahendamise ülesannet, mistõttu ma ei ole selles rollis olnud. Aga et natuke ennast harida, ma küsin, et kuidas see hea tava on. Kas komisjoni aruteludest tuleks teha kokkuvõtlik ülevaade või ongi hea tava see, et põhimõtteliselt lugeda protokoll lihtsalt 90% ulatuses ette koos mõne omapoolse kommentaariga?

No hea tava on erinev. Ettekandjal on aega 20 minutit ja tema vastavalt protokolli pikkusele või kogemusele kannab ette. Praegu oli tõesti väga põhjalik ettekanne. 

Irja Lutsar, palun, Eesti 200 fraktsiooni nimel! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud eesistuja! Head kuulajad! Ma kohe ütlen, et ma mõningaid neid seisukohti, mida ma oma kõnes ütlen, märkisin juba siis, kui vastasin teie küsimustele. Aga ma püüan teid veenda, et tegemist on hea muudatusega. 

Mina usun sügavalt, et teaduspõhised otsused on riigivalitsemises paremad kui arvamuste või uskumuste või emotsioonide alusel tehtud otsused. Sellel eesmärgil loodi ministeeriumi juurde 2016. aastal teadusnõunike ametikohad ja neid täidab 15 teadusnõunikku. Praegu kehtiv teadus- ja arendustegevuse ning ja innovatsiooni korralduse seadus aga ei täpsusta detailselt teadusnõunike kvalifikatsiooninõudeid, kuid tööle kandideerimisel nõutakse vähemalt magistrikraadi olemasolu. Magistrikraad aga teatavasti teadustöö oskusi ei pruugi anda, mistõttu teadusnõunikke on ministeeriumis kasutatud pigem teadustegevuse korraldajatena kui ministri nõunikena teadusel põhineva juhtimise alal. Alates 2016. aastast on läbi viidud kuus nii kodumaist kui ka rahvusvahelist analüüsi, mis kõik tõdevad, et võimalikult hea teaduspõhise juhtimise saavutamiseks oleks tarvis paremat teadusekspertsust oma valdkonnas. 

Eelnevast lähtusimegi nimetatud seaduseelnõu koostamisel. Eelnõu täpsustab teadusnõuniku kvalifikatsiooninõudeid, rõhutades eriti teadusekspertiisi ja kogemuse vajadust nõustatava ministeeriumi valdkonnas. Teadusnõunikuks kandideerimisel peaks kandidaadil olema doktorikraad nimetatud valdkonnas ja vähemalt viieaastane teadus- või arendustöö kogemus. Olles ühelt poolt atraktiivne võimalikult paljudele teadlastele ja teisalt võimaldades neil tagasi pöörduda teadus-, õppe- ja arendustööle, piirab seaduseelnõu teadusnõuniku ametikohale valimise kahe perioodiga. Perioodide pikkus on eelnõus fikseeritud kolmele aastale, aga see võib edasiste läbirääkimiste käigus ka muutuda. 

Seadusemuudatus ei defineeri, kas konkreetses ministeeriumis võib töötada üks täiskohaga teadusnõunik või mitu osalise koormusega nõunikku. Ministeeriumides, mille ampluaa on väga lai, võib viimane variant olla isegi eelistatum. Samuti järgib muudatusettepanek akadeemilistele kohtadele teadlaste valimise tava. Valiku teeb Eesti Teadusagentuuri juures olev komisjon, kuhu kuuluvad vastava eriala juhtivad teadlased, akadeemikud, aga ka vastava ministeeriumi või Riigikantselei esindajad. Teadusnõuniku valikul võetakse arvesse nii kandidaadi teaduslikku ekspertsust kui ka sobivust töötamiseks riigiametis. 

Teadusnõuniku ametikoht ei tohiks olla noore alustava teadlase esimene töökoht pärast õpinguid või õpingute ajal. Pigem eeldame, et sellele kandideerivad küpsed teadlased. Samuti ei eelda seadusemuudatus kandideerima superteadlasi, kes kõike oma alal teavad. Tänapäeva keerulises maailmas see võimalik pole. Küll aga peaks kogenud teadlane teadma oma eriala nii palju, et ta oskab eristada head ja halba teadust ning oskab hinnata, kuidas teaduse saavutused igapäevaelus rakendatavad on. 

Eelnõul on mitu positiivset aspekti. Esiteks võimaldab see riigijuhtidel otsuste tegemisel, aga ka seadusloomes rakendada parimat kaasaegset ekspertiisi ning teha teadus-, mitte emotsioonipõhiseid otsuseid. Teiseks annab teadusnõuniku ametikoht teadlastele võimaluse omandatud teadmisi ja ekspertiisivõimet oma riigi hüvanguks rakendada, aga ka vastupidist ehk siis riigijuhtimisest saadud oskusi oma teadus- ja õppetöösse üle kanda. Loodetavasti kasvatame nii tuleviku tarbeks paremaid riigijuhte. Lõppkokkuvõttes tekib sidusam ühiskond. Meil kõigil on ju üks eesmärk: teha Eesti, aga miks mitte kogu maailm paremaks paigaks. Teadusel on selles suur roll. 

Oponendid on välja toonud ka seadusemuudatustes olevaid kitsaskohti. Näiteks on tuntud muret, kas meil ikka leidub piisavalt teadlasi, kes teadusnõuniku ametikohale kandideeriksid. Seda eelkõneleja ka mainis. Ega me sellele enne vastust ei saa, kui me seda praktikas testinud ei ole. Praktika on teaduse tõe kriteerium. Hispaanias näiteks oli sarnaste nõudmistega teadusnõuniku ametikohale 2000 kandidaati, enamus oma ala kogenud tipud. Samas möönan, et Hispaania on meist erinev riik: Eestist umbes 40 korda suurem ja seega on seal ka inimkapitali oluliselt rohkem. 

Samuti on tuntud muret, kas ülikooli või teadustööle tagasipöördumine pärast eemal oldud aastaid ikka võimalik on. Minul siin kahtlust pole. On ju nii mitmedki teadlased teinud oma elus karjäärikatkestusi ja -pöördeid ning seejärel edukalt teadlasekarjääri jätkanud. Siinkõneleja on ka üks näide selle kohta. Lisaks pakub seadusemuudatus osaliselt tasustatud üleminekuperioodi, mis võimaldab sujuvalt akadeemilisse ellu tagasi pöörduda. 

Probleemina on esile toodud ka seda, et mitte kõik praegused teadusnõunikud ei vasta kõnealuses seaduseelnõus püstitatud nõuetele. Seda saab lahendada seaduseelnõu rakendamise protsessi kaudu ja üleminek peaks kindlasti sujuv olema. 

Seaduseelnõu ettevalmistamise käigus konsulteerisime mitmete tippteadlaste ja teadustöö korraldajatega, näiteks Eesti Teaduste Akadeemia endise ja praeguse presidendiga, akadeemikute, Tartu Ülikooli rektori ja ETAG-i ekspertidega. Nad kõik nentisid, et tegemist on sammuga õiges suunas, ja üsna loomulikult oli neil ka asjalikke kommentaare. Viimaseid me arvestasime nii palju kui võimalik. 

Eesti 200 ja seaduseelnõu algatajad usuvad, et tegemist on hea ja vajaliku seadusemuudatusega, millel on potentsiaal muuta Eesti riigi juhtimine teaduspõhisemaks. Lisaks astume nende muudatuste rakendamise järel Euroopa riikidega ühte sammu. Eelnõu pole kahtlemata lõplik, kõik muudatusettepanekud on eelnõu menetlemise käigus teretulnud. Mina kutsun teid kõiki üles eelnõu toetama ja tänan teid! 

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 822 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. aprill kell 17.15. Oleme läbinud 12. päevakorrapunkti. 

Liigume tänase 13. päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge, Leo Kunnase ja Varro Vooglaiu algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse ja Vabariigi Presidendi töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu 821 esimene lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu liikme Jaak Valge.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Eesti mehed ja Eesti naised! Ma ei hakka siin õhtul jälle oma oraatorivõimeid demonstreerima, katsun lühidalt teha. Ja pealegi arvan, et selle eelnõu saatus minu praegusest ilukõnest kuigivõrd ei sõltu. Aga julgen arvata, et kunagi, võib-olla juba aasta pärast, kui võimul pole enam internatsionalistlikud erakonnad, see eelnõu pühitakse tolmust või naftaliinist puhtaks ja võetakse uuesti kasutusele või vähemalt tehakse sama eesmärgiga teine eelnõu. 

Niisiis, see on minu, Leo Kunnase ja Varro Vooglaiu eelnõu, mille eesmärk on tugevdada usaldust Eesti riigi kõrgeimate ametite vastu. Eelnõu kohaselt kehtestatakse peaministrile ja presidendile pärast ametiaja lõppu kahe aasta pikkune piirang, mille jooksul nad ei tohi töötada rahvusvahelistes organisatsioonides ega välisriikide institutsioonides. Meie arvates on see eesmärk lihtne ja arusaadav. Nii on välditud huvide konflikt ja tagatud, et riigi juhtimisel lähtutakse ainult Eesti huvidest. See ei ole tegelikult abstraktne probleem. 

Meil on päris pikk seletuskiri, kus me oleme toonud välja rea konkreetseid näiteid. Näiteks see olukord, kus Kersti Kaljulaid kandideeris alles ametis olles OECD peasekretäri kohale. See tekitas ka avalikkuses ja meedias arutelu võimaliku huvide konflikti üle. Samuti tuletan meelde olukorda, kus Kaja Kallas kaalus peaministrina üht Euroopa Liidu tasandi poliitilist rolli ja liikus hiljem ühele rahvusvahelisele ametikohale. Ka siis tekkis küsimus, kas ja millal võisid need plaanitavad tulevased ametikohad hakata mõjutama otsuseid juba ametis olles. Võib-olla kõige markantsem näide on praegu, jumal tänatud, rahvusvahelisest praktikast. Nimelt, Saksamaa endine liidukantsler Gerhard Schröderist sai peaaegu kohe pärast tema ametiaja lõppu Venemaa riigiettevõtte Gazpromiga seotud äriühingu nõukogu liige. 

Nagu öeldud, need ei ole teoreetilised konstruktsioonid, need on reaalsed juhtumid, mis mõjutavad usaldust riigi vastu. Kui see eelnõu seaduseks peaks saama, ei sattu meie riigi kõrgeimad juhid isegi potentsiaalselt sellesse olukorda, kus nende otsuseid võiks mõjutada järgmine ametikoht, olgu see kus iganes organisatsioonis, välisriigi struktuuris või mujal. 

Lõpetuseks: see ei ole mitte ainult juriidiline piirang, vaid see kehtestab teatava eetilise standardi, see puutub ka poliitilisse kultuuri. Kui me tahame, et Eesti riigi juhtimine oleks täiesti vaba kahtlusest, et otsuseid tehakse tulevikukarjääri võimalusi silmas pidades, siis oleks vaja, et see eelnõu seaduseks saab. Me arvame, et need mööndused – kaks aastat mitte välismaal töötada – ei ole peaministri või presidendi ametikoha täitjale teab mis suur ohver. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma kujutan ette, et üks võimalik kriitiline argument, mida võidakse selle eelnõu vastu esitada, seisneb selles, et kui kehtestada nendel kõrgetel ametikohtadel töötavatele inimestele piirang, mis ei võimalda neil oma karjääri kahe aasta jooksul kusagil rahvusvahelistes organisatsioonides jätkata, siis peaks neile olema ette nähtud ka mingisugune kompensatsioon selle aja eest. Kuidas te sellele argumendile vastaksite?

Aitäh! Ma arvan, et presidendi puhul on sellele väga kerge vastata. Presidendile on peale ametiaja lõppu ametijärgsed hüved juba tagatud. Aga nagu ma enne ütlesin, tegelikult võib seda eelnõu peaministri puhul täiendada sellega, et talle ette näha täiendav kompensatsioon peale selle, mis nii peaministril kui ka teistel valitsuse liikmetel peale valitsusest lahkumist on ette nähtud. Aga nagu ma päris lõpetuseks ütlesin, poliitilisest eetikast lähtudes mulle tundub, et meie kõrgeimate ametikohtade täitjatele ei pea selle eest täiendavalt maksma, et nad lähtuksid nende ametikohtade täitmisel ainult Eesti huvidest.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmisena saame ülevaate juhtivkomisjonis toimunud arutelust ja selleks palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Timo Suslovi.

Tervist ka minu poolt, head kolleegid! Annan ülevaate komisjonis toimunust. Komisjoni istung toimus 6. aprillil ja peale komisjoni liikmete oli kutsutud ka Justiits- ja Digiministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Monika Tappo. 

Istung algas samamoodi, nii nagu ka siin puldis, Jaak Valge tegi lühikese tutvustuse, mis on eelnõu eesmärk. Seda ta tegi ka siin praegu, ei hakka seda kordama. Sellele järgnes väikene arutelu, komisjoni liikmed said küsida. Pipi-Liis Siemann leidis, et kavandatud piirang riivab ebaproportsionaalselt põhiseaduslikku õigust eneseteostusele. Jaak Valge leidis, et kavandatud piirang ei ole ebamõistlik. 

Selline arutelu toimus kogu selle eelnõu [menetluse] vältel. Ma toon siin välja olulise, millele härra Jaak Valge sellele küsimusele vastates natukene juba viitas. Vabariigi Valitsuse seisukoht on siin ka oluline ette lugeda. See langetati valitsuse istungil 12. märtsil ja otsustati eelnõu mitte toetada. Siis oli ka selgitus, et põhiseaduse § 29 tagab Eesti kodaniku õiguse valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta ning kuigi seadusandjal on võimalik seda õigust põhjendatud juhtudel piirata, peavad piirangud demokraatlikus riigis olema proportsionaalsed ja selgelt põhjendatud. Veel oli viide sellele, et juba 2022. aastal täiendati Vabariigi Valitsuse seadust ning valitsuse liikmetele kehtestati kuuekuuline tegevuspiirang pärast volituse lõppemist. See oli ajaliselt ja sisuliselt kitsalt piiritletud ning seotud ministri varasema valitsemisalaga. See muudatus tehti Euroopa Nõukogu juures asuva korruptsioonivastase riikide ühenduse GRECO soovitusel.

Ehk siis teatavad piirangud on juba olemas. Peaministril minu meelest ei ole täna mingisugust hüvitist ega ka piirangut ette nähtud. Ma küsisin veel seda, mille kohta siin ka küsimus oli, et kas on ette nähtud mingisugused ametijärgsed hüved, kui on mingid piirangud. Tegelikult neid kõigile selles eelnõus nimetatutele ei ole. Presidendil loomulikult on ja ministritel mingisugune hulk, aga sellega on piirdutud.

Lõpuks tehti menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. aprillil, see oli konsensuslik, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, selle poolt oli 5 ja vastu 2, erapooletuid oli 0. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati siinkõneleja. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Jaak Valge, palun!

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja! Mul oleks kummaline küsida selle kohta, mis komisjonis toimus, kuna ma olin ise seal kohal. Aga ma küsin nüüd niimoodi. Kas te nõustute sellega, et Kaja Kallas oli viimasel ametiaastal nähtavalt pühendunud sellele, et ta vaatas ringi oma järgmise ametikoha järele? Kas te nõustute sellega, et see viimane ametiaasta, mis ajakirjanduse väitel pani Eesti riigi seisma, oli ka Reformierakonna populaarsuse allakäigu algus? Ja teine küsimus. Kas sellest teadmisest tulenevalt ei peaks Reformierakond seda eelnõu väga toetama?

Väga huvitav küsimus! Komisjonis seda ei arutatud, sellepärast ei ole mul teile ka konkreetset vastust. Aga isiklik vastus on see, et ma arvan, et ajad olid sellised, kus tuli välispoliitiliselt väga aktiivne olla, ja ma arvan, et Kaja Kallas seda ka oli.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Küsin selle kohta, mis puudutab Vabariigi Valitsuse arvamust ja ka komisjonis väljendatud seisukohtade üldist tonaalsust. Kas seda väidetavat piirangu ebavajalikkust või mitteproportsionaalsust nähti, pidades silmas kogu seda piirangut või mingeid spetsiifilisi aspekte ennekõike? Kui ma vaatan seda piirangut, siis selle võib ju põhimõtteliselt jagada kaheks. Esimene piirang on tegutsemine juhtimis- või kontrollorgani liikmena, mis on päris ulatuslik, eks: ei tohi ka Eesti Vabariigi sees tegutseda ühegi juhtimis- või kontrollorgani liikmena. Teine tasand on töötamine rahvusvahelises või välisriigi institutsioonis, asutuses, organisatsioonis, äriühingus või muus üksuses. Kuidas see tunnetus oli nii valitsuses kui ka komisjonis? Kui võtaks näiteks selle esimese poole välja, mis ei võimaldaks töötada – mis ta nüüd oligi? – juhtimis- või kontrollorgani liikmena Eestis, aga vähemalt rahvusvaheline organisatsioon või korporatsioon [võiks keelatud] olla. Kas võiks olla mõeldav, et see pälviks toetust?

Ma oskan öelda ainult sellise tunnetuse pealt, mis komisjonis arutelu ajal [tekkis]. Ma arvan, et leiti nii ühte kui ka teist, aga et tegelikult võiksid nii minister kui ka peaminister järgnevaid ameteid pidada. Siin oli ka küsimus, kas tõstame näiteks presidendil kuidagi kandideerimisiga. No selles mõttes, et ealiselt inimesed on võimelised [pärast presidendiametit] ka tööturul osalema. Ma arvan, et kogemusi omades on nii presidendi, peaministri kui ka ministri ameti puhul täiesti normaalne, kui inimesed osalevad [pärast] aktiivselt tööturul, on see siis kodus või võõrsil.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No mina arvan küll, et ma võin kogu meie fraktsiooni nimel öelda, et need põhimõtted, mis on sätestatud selles eelnõus, on mitte üksnes toetusväärsed, vaid need peaksid olema elementaarsed ühes iseseisvas riigis, mis lähtub rahvusliku väärikuse ja oma riigi ja rahva teenimise ideaalidest. 

Ei ole ju sätestatud mitte midagi eriti koormavat. Nagu kolleeg Jaak Valge ütles, eriti presidendi puhul ei tohiks ju küsimust tekkida, sellepärast et presidendi ametiaja lõppemise järel on presidendile nii või teisiti ette nähtud erinevad hüved, mis ei tekita küsimust, et kui tal on piirang, et ta ei või kusagil mujal juhtival kohal töötada, siis tal ei ole võimalik endale sissetulekut teenida. Tema puhul on see küsimus lihtsalt maha võetud, täiesti selgelt. 

Mis puudutab peaministrit, siis tõsi, peaministriametist lahkumise järel ei ole nii ulatuslikke hüvesid ette nähtud, kuigi teatud hüved loomulikult on. Kahtlemata on võimalik see küsimus ka üle vaadata, kas need hüved peaks muutma ulatuslikumaks või mitte. Aga see ei muuda põhimõtet, et täitevvõimu juht ei tohiks asetuda juba peaministriametis olles sellesse positsiooni, kus ta ametiaja jooksul valmistab ette oma järgmist karjääriredelisammu kusagil rahvusvahelises organisatsioonis või korporatsioonis või miks mitte ka mõnes kodumaises korporatsioonis. Niisugune huvide konflikti välistamise praktika on ju täiesti tavapärane suurtes korporatsioonides, mistõttu peaks olema iseenesestmõistetav, et sarnane huvide konflikti välistamise praktika oleks rakendatud ka riigisiseselt. 

Kui kolleeg Timo Suslov ütles Vabariigi Valitsuse arvamust vahendades, et piirangud peavad olema vajalikud ja proportsionaalsed, siis mina küll ei oska öelda, milles see ebavajalikkus või ebaproportsionaalsus seisneb. Kui ma õigesti aru saan, siis Vabariigi Valitsus oma arvamuses seda sisuliselt ei selgitanud. Tegemist on sellise blanketse põhjendamata loosungliku seisukohaga, mis vääriks ikkagi konkreetseid argumente, millest nähtuks selle seisukoha põhjendatus. 

Ma muidugi ei oma mingisuguseid illusioone seonduvalt sellega, kas see eelnõu läbib siin täna esimese lugemise või mitte. Ilmselgelt ei läbi. Aga kui see saadetakse prügikasti, siis ma arvan, et kõik kodanikud võiksid endalt küsida, mis on selle põhjuseks. Kas me tõesti ei tahagi riigina luua sellist olukorda, kus oleks välistatud niisugune olukord, mida me nägime Kaja Kallase puhul, kes ilmselgelt juba peaministriametis oleku ajal valmistas ette suurt edasihüpet oma karjääriredelil? On ju avalik saladus, et tema lootus oli saada NATO peasekretäriks. Kuna see ambitsioon ei teostunud, siis järgmine ambitsioon oli saada Euroopa Liidu kõrgeks välis- ja julgeolekupoliitika esindajaks. See ambitsioon ka realiseerus. 

Kui me vaatame, mis ohud niisuguste võimalustega kaasnevad, siis ohud seisnevadki selles, et peaministriametis olles hakatakse otsuseid langetama mitte lähtudes sellest, mis on parim Eestile, vaid lähtudes sellest, mis on parim konkreetsele isikule. Niisugused olukorrad võivad päädida sellega, et Eesti on selle tõttu lihtsalt natukene halvemini juhitud, aga põhimõtteliselt võivad päädida ka sellega, et Eesti asetatakse väga täbarasse olukorda. Kui näiteks [keegi käib] lootuses pälvida Euroopa Liidu keskvõimu juures kõrge ametikoht välja mingisuguse poliitilise programmi või [tema survel] võetakse vastu mingisuguseid poliitilisi otsuseid, mis väga selgelt soosivad Euroopa Liidu keskvõimu huve, siis ei ole vaja üllatuda, kui Eesti riigi ja Eesti rahva olemuslikud huvid selle all kannatavad. 

Siin võib jutt olla näiteks maavarade kasutamisest. Näiteks seisad peaministrina selle eest, et Euroopa Liidul tekiks ligipääs Eesti strateegilistele maavaradele, ja pärast seda, kui need otsused on langetatud, premeeritakse sind Euroopa Liidu struktuuris kõrge kohaga. 

Või miks mitte [ei või tegu olla] mingisuguste julgeolekupoliitiliste otsustega. Saab võtta vastu otsuse, mis teenib näiteks mõne teise välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni huve, et oma poliitilisi ambitsioone ellu viia, aga tegelikult ei teeni Eesti riigi ja Eesti rahva parimaid huve. Samas võimaldab see [otsuse tegijal] saada selle teise riigi juures või siis ka rahvusvahelise organisatsiooni juures hiljem hästi tasustatud ametikoht. Niisugused stsenaariumid peaksid olema juba elementaarsel tasandil ühes eneseväärikust [omavas] riigis välistatud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 821 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut me peame hääletama ja teeme seda peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 821 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 32 Riigikogu liiget, vastu 4, erapooletuid 1. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Oleme läbinud 13. päevakorrapunkti.

Ja liigume edasi tänase 14., viimase päevakorrapunkti juurde: Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 818 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Jaak Aabi.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Ma tutvustan sotsiaaldemokraatide algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on langetada soojusenergia käibemaksumäär 24%-lt 9%-le ehk soodusmäärani. Eelnõu põhisisu on lihtne: vähendada leibkondade ja kõigi inimeste toasoojaga seotud sundkulusid ning anda hinnasurve tingimustes reaalne leevendus neile, kelle eelarvet kõrged soojakulud kõige valusamalt mõjutavad. Eestis on viimastel aastatel olnud väga kiire hinnatõus. Hinnatõusu on võimendanud kaks järjestikust käibemaksu tõusu, mis on viinud maksumäära 20%-lt 24%-le. 

Veidi ajaloost. Jah, 1990. aastatel oli soojusenergia käibemaksumäär isegi 0%, seejärel tõusis tavamäärani, 18%-ni, siis langetati 5%-le ning seejärel … (Sumin saalis.) Kas ma tohin rääkida? … taastus tavamääraga soojusenergia käibemaksu rakendamine. 

Soojusenergia ei ole luksuskaup, vaid vältimatu kulu. Talveperioodil moodustavad küttekulud paljude perede, pensionäride ja [muude] väiksema sissetulekuga inimeste eelarvest väga suure osa. Just seetõttu leiame, et on põhjendatud soojusenergia maksukoormuse vähendamine. Eelnõuga täiendatakse käibemaksuseaduse § 15 lõiget 2 uue punktiga, mille kohaselt hakatakse soojusenergiale rakendama 9%-list käibemaksumäära. 

Oluline argument on see, et kaugkütte hind on Eestis Konkurentsiameti poolt reguleeritud ehk siis kaugkütteettevõtted peavad kaugkütte hinna kooskõlastama Konkurentsiametiga, seda taotlema. Sellisel juhul ei saa olla ka sellist vaidlust, nagu me oleme toiduainete käibemaksu puhul pidanud. Osa sellest saalist arvab, et kaupmehed pistavad selle vaheltkasu taskusse. Toasooja puhul ja selle hinna puhul seda teha ei saa, sest Konkurentsiamet vaatab need kulud üle ja kaugkütte hind peab olema põhjendatud. Ei saa sinna kirjutada igasuguseid asju sisse, et sel moel maksimeerida kasumit, nagu öeldakse. Nii et kindlasti toasooja puhul, kaugkütte puhul kindlasti toimib see, et kui maksulangetus teha, siis see jõuab ka tarbijani. 

Kindlasti rõhutame algatajatena ka maksupoliitilist õiglust. Tuletame jälle meelde, et käibemaks on regressiivne maks. Väiksema sissetulekuga inimesed kulutavad suurema osa oma sissetulekust käibemaksule kui jõukamad inimesed. Käibemaksu osakaal kõige väiksema sissetulekuga inimeste tuludega võrreldes on 17,7%, samas kui jõukamas tuludetsiilis on see vaid 7,8%. Seega tabab kõrge käibemaks kõige valusamalt neid, kelle eelarves moodustavad küttekulud, elekter, toit ja muud vältimatud kulud kõige suurema osa. Soojuse käibemaksu langetamine on seetõttu ka õiglasem maksupoliitiline valik ning aitab kõige enam neid, kelle toimetulek on hinnatõusust kõige tugevamalt mõjutatud. 

Euroopast on ka tuua näiteid, kus riigid on kas alaliselt või ajutiselt langetanud soojusenergia maksumäärasid. Näiteks Saksamaal langetati energiakriisi ajal soojusenergia käibemaks 19%-lt 7%-le. Luksemburgis on pidevalt kehtinud madalam maksumäär osale soojusenergia liikidele. Need näited osutavad, et meie ettepanek ei oleks teiste riikidega võrdluses midagi erandlikku. Samuti ei ole see Euroopa Liidu reeglistiku järgi keelatud. Mõned riigid on valinud kõrgema maksukoormuse, teised on kriisiolukorras või sotsiaalsetel kaalutlustel energiakulusid maksude kaudu leevendanud. 

Tarbijale tähendab muudatus otsest hinnaleevendust. Võtame näiteks, et kui kaugküte maksaks – no hästi ümmargune number, nii palju keskmiselt isegi Eestis kaugküte ei maksa – 100 eurot megavatt-tunni kohta, siis 24%-lise käibemaksu korral on lõpphind 124 eurot, 9%-lise käibemaksu korral 109 eurot. Ehk siis lõpphind väheneks 15 euro võrra megavatt-tunni kohta ehk ligikaudu 12%. Kütteperioodil on see paljudele peredele ja ettevõtetele selgelt tuntav leevendus. Jah, ka väikeettevõtetele, kes ei saa sisend- ja väljundkäibemaksu tasandada, oleks see leevenduseks. 

Kokkuvõttes on selle eelnõu eesmärk anda Eesti peredele ja kõigile inimestele reaalne hinnaleevendus valdkonnas, kus kulud on vältimatud. Sellel muudatusel on ka riigieelarvele kulu, kuid küsimus on väärtusvalikus, kas jätame kogu koormuse tarbija kanda või otsustame osa sellest koormusest leevendada. Praeguses situatsioonis, [kui arvestada,] mis maailmas toimub, on oht, et kõik energia hinnad tõusevad. Me võime küll öelda, et õnneks Eestis kaugküte toimib suures osas biomassi peal, aga teatud tiputarbimiste ajal tuleb kasutada ka fossiilseid kütuseid. Ja ega siis biomass energiakandjana samuti samale tasemele ei jää, kui kõik teised energia hinnad tõusevad. Karta on – seda oli näha ka eelmises energiakriisis –, et puiduhakke hinnad tõusevad päris oluliselt. Ja see kõik ju lõpuks väljendub kaugkütte hinnas. 

Nii et pakume lahenduse, kus riik saaks inimestele appi tulla, eriti sellises kriisisituatsioonis, ja palume seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Esmalt aitäh selle väga sisuka ja argumenteeritud ettekande eest! Minu küsimus tuleb sellest, et ma ei ole jõudnud kogu komisjoni aruteluga tutvuda ja me küll kohe sellest kuuleme, aga võib-olla, mis on teie kui eelnõu esitaja ja ettekandja tõlgendus, põhjendus sellele, miks siiski on seisukoht seda eelnõu mitte toetada. Ma ütlen, et korduvalt on välja toodud rahvusvahelise praktika näiteid ja on selged argumendid, kuidas see inimeste toimetulekut tänase elukalliduse juures aitaks. Ehk siis, mis see teie selgitus sellele vastumeelsusele võiks olla?

No ma ei tea. Jah, eks neid oli, kes hääletasid selle poolt, et antud eelnõu tuleb tagasi lükata juba esimesel lugemisel. Ma ei oska öelda, mis need iga komisjoni liikme põhjendused olid, aga üldine hoiak on valitsuskoalitsioonil olnud suhteliselt jäik. Me oleme siin ju pikalt debateerinud ka toiduainete käibemaksu langetamise üle. Riigikogule anti üle petitsioon, kuhu oli alla kirjutanud üle 100 000 inimese. Kui me ka teistes Euroopa riikides, just Euroopa Liidu riikides, näeme, et rõhuvas enamuses on toiduainete käibemaksumäära langetatud, siis Eestis ja veel ainult paaris riigis ei ole seda tehtud. Mujal on küll erinevad variandid, jah, kas [erandiks] on põhitoiduained või kõik toiduained, mõnel pool ka esmatarbekaubad. 

Ja kui vaadata seda toasooja käibemaksu, siis toasoe on jällegi sundkulu. Ei saa valida, kas ma kütan või ei küta. Tuba peab soe olema ja vahel on soojemad talved, vahel külmemad talved. Selle aasta jaanuar-veebruar nõudsid väga suuri arveid ka toasooja eest. Sellepärast võiks siiski mõelda sellele, et teha maksuerisusi. Me oleme neid ettepanekuid varemgi teinud ja teeme neid jätkuvalt. Mina ütleksin, et valiks siis välja midagigi, mis selles kriisisituatsioonis inimeste elu kergendaks, just väiksema sissetulekuga leibkondade elu. 

Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! See jutt ei lähe päris kokku sellega, mis teil kirjas on. Eelnõu teil konkreetselt ei erista ettevõtteid ja eraisikuid, aga seletuskirjas te ei käsitle ettevõtete aspekte. Ma küsingi, mis eesmärki täidab soojusenergia käibemaksu alandamine suurettevõtetele. Mida te sellega tahate saavutada? Kui suurettevõtted ülejäänud kaupadelt ja teenustelt maksavad standardmääraga käibemaksu, siis spetsiifiliselt soojusenergialt oleks soodus käibemaksumäär. Mida te sellega tahate saavutada?

Aitäh, Aivar, küsimuse eest! Suurettevõtjat see vaevalt eriti mõjutab, sest keskmiste ja suuremate ettevõtete puhul on sisend- ja väljundkäibemaks, mille puhul on see tasamäng. See tegelikult nendele mingit erilist kingitust kindlasti ei tee. Küll on palju väiksemaid ettevõtjaid, füüsilisest isikust ettevõtjaid, kes samuti kasutavad soojusenergiat. [Nende puhul] iga kord see sisend- ja väljundkäibemaksu arvestus pole tasakaalus. Nemad saaksid sellest [muudatusest] kindlasti suuremat tuge kui suuremad ettevõtjad. 

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Väga vajalik muudatusettepanek. Mis sa arvad, kui palju see võiks parandada ka nende lastega perede olukorda, kes täna suhtelises või absoluutses vaesuses elavad? Need elavad ju ka erinevates tingimustes.

Tänan küsimuse eest! Nagu ma siin ettekandes ka [viitasin], eelkõige on see kergendus siiski madalamate sissetulekutega või ka paljude liikmetega leibkondadele, kus tulud jaotuvad leibkonna liikmete ja kulude peale palju rohkem laiali ja toimetulek ei ole [kogu aeg] enesestmõistetav. Nende hulgas on ka paljulapselised pered. [Need hinnad] löövad väga ebaühtlaselt. Ja kui viimasel ajal on hinnatõusud perekonna ja leibkonna eelarve ja olukorra niigi pingeliseks teinud, siis võib tõesti juhtuda, et kui talvel satub olema külmem kuu ja soojaarve saabub, siis lihtsalt pole vahendeid kinni maksta. Jah, on võimalik pöörduda toimetulekutoetuse saamiseks kohaliku omavalitsuse poole, aga tihtipeale on pered piiri peal ja tavaliselt toimetuleku[toetust] ei taotle, ent siis peavad minema ja seda taotlema. See on nende jaoks ka täiesti uus kogemus, kui sellised suured küttearved saabuvad.  

Ja ikkagi ma tahan rõhutada, et ma väga loodan, et meie valitsus ja valitsuskoalitsioon mõistavad, et praegune olukord on väga pingeline. Meil on palju ettemääramatust. Me näeme [mujal] kas või puhtalt sellist hea tahte avaldust. Võtame sellesama kütuseteema. Meie lähiriikidest enamik juba on [käibemaksu] langetanud. Seda tõesti ajutiselt, sest keegi ei tea, kui kaua kütuseturul püsib pingeline olukord, mille on tekitanud Iraani sõda. Kolmeks-neljaks kuuks on kütuseaktsiisid Euroopa Liidu kõige madalamale lubatud tasemele langetatud. 

Meie seda teinud ei ole. Me jätsime küll ühe aktsiisitõusu ära, aga see ei olnud väga suure protsendiga tõus, mis ära jäeti. Ja see pole ka suure mõjuga kütuse hinnale. Inimesed ootavad rohkemat mõistmist. Kui suures ulatuses see mõistmine on? Jah, ma mõistan ju, ega riigieelarve ei ole ka kerges seisus, aga rohkemat hoolivust ja mõistmist tegelikult, ma arvan, valitsuselt inimesed siiski ootavad.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Jaak! Ma kuulan seda debatti ja mõtlen sellise asja peale: vanasti oli nii, et paremerakonnad soovisid makse langetada ja vasakpoolsed erakonnad soovisid neid tõsta. Selline oli debatt. Aga nüüd ma vaatan siin järjestikuseid eelnõusid, mis on kolleegid Keskerakonnast esitanud ja meie oleme esitanud: pigem tsentrist vasakul asuvad erakonnad soovivad makse langetada, aga paremerakonnad vastustavad neid ettepanekuid. Kas te saate selgitada, kuidas on Eesti poliitikas kujunenud selline olukord, et meie poliitika on niimoodi pea alaspidi [pööranud]? 

Tänan küsimuse eest! Siin kipub natukene minema juba maailmavaateliseks [aruteluks]. Parempoolse maailmavaatega erakonnad tihtipeale – see on ka Eesti praktika olnud –, kui on puudus, tõstavad kaudseid makse. Aga nagu ma täna rääkisin, need kaudsed maksud, sealhulgas käibemaks, löövad just kõige väiksema sissetulekuga inimesi. Meie saame oma maailmavaatest lähtuvalt öelda, et seda teha ei tohiks. Ausalt öelda võin meelde tuletada ka riigikaitsemaksu. Kui me olime valitsuskoalitsioonis ja leppisime kokku, siis oli kokkulepe selline, et kõik panustavad: et tõstame käibemaksu, aga viime sisse 2%-lise ettevõtete tulumaksu ja ka inimeste tuludelt täiendava maksu. Keegi ei taha neid makse tegelikult tõsta ja maksustruktuur keskmises Euroopa Liidu riigis ei ole selline, et kaudsed maksud on nii kõrged, kui need on Eestis. Meil on need ühed kõrgeimad.  

Ja kui Jürgen Ligi tuleb jälle rääkima IMF-i ja OECD soovitustest, mida siin igal aastal käiakse andmas, siis ta jätab alati rääkimata, et alati on viidatud sellele, et teie kaudsete maksude tase on liiga kõrge, kas te ei võiks oma maksustruktuuris muudatusi kaaluda. Astmelist tulumaksu ja varamakse maksaksid need, kes jaksaksid panustada. Kahjuks siiamaani on see [ettepanek läinud] kurtidele kõrvadele. 

Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Hästi tihti argument, mis kostab siin saalis, on see, et meil on ühetaoline maksusüsteem ja kõik erandid teevad süsteemi keerulisemaks. Mida lihtsam, seda õigem ja seda parem justkui. Aga samal ajal, kui vaadata tegelikkust, siis meil on tulumaksu puhul maksuvaba tulu, meil on teatud erisused annetuste puhul, meil on erisused kolmanda samba maksete puhul. Võtame sellesama käibemaksu, mida me täna arutame. Teatavasti kehtib maksumäär 13% majutusele ja teatud tegevustele ning 9% raamatutele, teatud ravimitele, ajakirjandusele. Ja siis on teatud juhtudel üldse maksuvaba käive. 

Kas te oskate öelda, kust see vastuolu tuleb? Kas võimul olevad erakonnad on kuidagimoodi ära unustanud, et Eesti maksusüsteem on juba täna tegelikult küllaltki erisusterohke? Ma ei ütle seda üldse halvas mõttes, ma arvan, et see pigem ongi mõistlik. Ja selliste täiendavate erisuste lisamine põhjendatud asjadele, nagu toiduained või toasoe, olekski Eesti tänase maksusüsteemi, võiks öelda, loogiline osa. Siin ei ole mingit vastuolu, me ei taha mingit revolutsiooni. Äkki te seletate seda?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei tea, mina olen erinevates koosseisudes Riigikogus sama küsimust küsinud. Ega ma päris lõpuni aru pole saanud, miks selliseid erisusi, eriti selliste sundkulude puhul, maksude osas ei võiks teha. Me oleme siin vaielnud ja üritatakse tuua näiteid, et see ei jõua inimeseni, kui me [käibemaksu] langetame, mingit erisust teeme. Mida iganes tuuakse välja, näiteks kaupluste ruutmeetreid, mis on süüdi toidu kõrges hinnas. Vahel kisub veidi absurdseks see debatt ka siin Riigikogus.  

Me oleme ka varem rääkinud sellest, et mõned riigid julgevad piloteerida selliseid maksulangetusi. Soome siin just proovis, langetas mitte väga palju toiduainete käibemaksu, kuna seal on juba soodusmäär ja nad tulid veel 2% selle toiduainete käibemaksuga allapoole. Ja nüüd nad said analüüsis vastuseks, et see toimib. Hinnad vähemalt ei tõusnud selles inflatsioonilises keskkonnas ja tulid isegi alla.

Minu arust üks jäikuse tunnus on, et ei taheta isegi katsetada, kuigi tõesti, need maksudega teatud kindlaks perioodiks piloteerimised on maailmas praktikas kasutusel olnud. Ja siis saadaksegi selge vastus, kas need maksulangetused aitavad hinda ohjes hoida või ka isegi alla tuua või mitte. Aga meil leitakse sada põhjust ja põhjendust, miks see ei toimi või kuidas selle pealt keegi pahatahtlikult teenib. Ometi muu maailm neid teeb, kõiki neidsamu maksuerisusi. 

Nii et ma ei tea. Järelikult ei ole suutnud siis selgeks teha vähemalt enamusele Riigikogust, et võiks ju kas või proovida.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma olen tõepoolest nõus teie arvamusega, mis puudutas kiireid otsuseid vastavalt olukorrale. Praegu on ju inimeste toimetulek väga keeruline, nii et peakski tegema kiireid otsuseid. Me oleme teinud erinevaid ettepanekuid nii toiduainete käibemaksu kohta kui ka, nagu te mainisite, kütuse hindade kohta. Praegu me räägime toasoojast. Esmaspäeval oli siinsamas puldis rahandusminister Jürgen Ligi ja ta ei kiitnud mitte ühtegi neist pakutud variantidest heaks. Ta laitis teiste riikide otsuseid ja loomulikult ütles, et see ei ole üldse asi, millega tegeleda. Kas teie oskate öelda, kas teil on mingit teadmist, milline on siis tänase valitsuse plaan? Kas tõepoolest on netikasiinod need, keda aidatakse? Aga lihtrahvas?

Tänan küsimuse eest! Selle sees oli ka vastus tegelikult. Ma arvan, et ei ole seda mõistmist. Ma üritasin ka siin öelda, et tihtipeale sellises ärevas olukorras, pingelises olukorras, nagu me oleme – julgeolekuolukorras, toimetulekuolukorras, kus iga järgmine kriis võib tekitada veel kehvema olukorra –, ootab üldsus või ootavad inimesed tegelikult kas või mõistmist ja hoolimist. Nad ei ootagi võib-olla kergendust sadade miljonite ulatuses praeguses olukorras, kus tõesti riigikaitse vajab raha. Aga kui 500 miljonit antakse maksumuudatusega keskmisest jõukamatele inimestele, siis see kaugkütte käibemaksu soodustus võtaks [sellega võrreldes] umbes ühe kümnendiku, aga aitaks väga paljusid peresid. 

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Jürgen Ligist just räägiti, aga Jürgen Ligi ilmselgelt on Eesti majanduse ja rahanduse loogikast lähtudes juba eilne päev, sellepärast et ta on jäänud ju kuskile aastasse 1999 või 2000 kinni. Maailm on nii palju muutunud. Me oleme kõik näinud, et kui riigikaitsesse oli miljard eurot vaja juurde anda, siis Jürgen Ligi põhidogmad ehk madalad ja ühetaolised maksud kuidagimoodi seda miljardit sinna juurde ei anna. Ja nüüd viib Jürgen Ligi ellu Eesti kõige halvemat rahanduspoliitikat. Meie riigieelarve seis pole mitte kunagi Eesti Vabariigi ajaloos nii hull olnud, kui on praegu Reformierakonna ja Ligi juhtimisel. 

Aga kui nüüd selle eelnõu juurde minna, siis see kindlasti aitab inimesi toimetuleku mõttes. Lõppkokkuvõttes jätab see väga paljudele raha rohkem kätte ja see raha peaks jõudma ka majandusse. Äkki te saaksite majanduse loogikast lähtudes avada suure pildi, mida see tähendab majanduse jaoks, ettevõtete jaoks ja tarbimise mõttes?

Tänan küsimuse eest! Ma olen natukene üritanud analüüsida ja ma tõin need numbrid ka. Keskeltläbi peaks kaugkütte hinda vähendama 12% ja see raha jääb inimestele või leibkondadele kätte. Reeglina need, kellel ülearust raha ei ole, nagunii panevad selle tõenäoliselt tarbimisse. Lihtsalt praegu nad on pidanud oma kulutusi päris kardinaalselt kokku tõmbama. Nii et selle kaudu – ei oska küll täpset arvutust teha – kindlasti osa raha jõuaks uuesti maksude näol, nii -öelda maksupõrkena, nagu öeldakse, riigieelarvesse. 

Mis Jürgen Ligisse puutub, siis ma olen temaga siin selle hoone seinte vahel aastaid ja aastakümneid vaielnud. Me tihtipeale tunnistamegi, et meil on erinev maailmavaade. Aga ma ei tea, kui inimene peab ennast kõige targemaks maailmas, targemaks kui teised riigid, teised majandusteadlased, poliitikud, ükskõik kes, siis natuke imelik see tundub. 

No ma ikka ei saa aru, ma toon veel uuesti välja. Rahanduskomisjon kuuleb ka neid OECD ja IMF-i soovitusi, mida igal aastal tegelikult antakse. Ja viimasel ajal järjest kõvemini kõlab, et kaudsete maksude tase lihtsalt poob just nimelt väiksema sissetulekuga inimesi. See on regressiivne. Ma olen neid soovitusi lugenud, lugege neid artikleid! Aga sellest Jürgen Ligi millegipärast ei räägi 0iin mitte kunagi. Mitte kunagi! Tema valib sealt soovitustest välja endale sobiva lõigu. 

Jah, seal kuskil on öeldud, et võib-olla väga palju maksuerisusi ei ole hea. Aga meil ei ole neid palju, kallid inimesed. Meil ei ole neid palju! Teistes riikides on palju rohkem neid erisusi. Erisused toimivad just teatud sundkulude puhul, esmatarbekaupade puhul, toidu puhul, toasooja puhul ja nii edasi. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! See ehk annab lootust, et koalitsioon võiks tulla seda [eelnõu] toetama, kui me näeme täna, et me hakkame konkurentsis kaotama ehk me hakkame turgu kaotama. Näiteks Läti kavatseb suvel alandada aastaks märkimisväärselt ehk poole võrra toiduainete käibemaksu. Samamoodi on alandamisel diislikütuse käibemaks, aktsiisidest rääkimata. Juba minnakse sinna ostma mujalt, piiri tagant. Füüsiliselt on näha, et kui me selle konkurentsiga kaasa ei lähe, siis lihtsalt meilt ostetakse vähem ja me jääme vaeseks. 

Ma ütlen omalt poolt ka oma arvamuse. Äkki üks [põhjus eelnõu] toetada on see, et toasooja [tagav] kütus on valdavalt omamaine. Siis ei saa ju ka süüdistada selles, et me läheme fossiile toetama. Tegelikult ju väga palju toasooja tuleb meil oma puiduhakkest. Äkki on see põhjus, millega võiks motiveerida meid toetama?

Tänan küsimuse eest! Ma võtan siit viimasest lõpust. Tõenäoliselt annaks maksusoodustus võib-olla natukene ohjes hoida ka näiteks puiduhakke hinda. Midagi pole teha, me nägime paar aastat tagasi energiakriisi ajal, et ka puiduhakke hinnad hakkasid tõusma. See on energiaressurss, mis samuti konkureerib turul teiste energialiikidega. Hea küll, seda pole võimalik nii kiiresti asendada siia või tänna, aga ikkagi. Nii et ma arvan, et see, mida te väitsite, et tegu oleks ka kodumaise ressursi toetamisega, on igati õige. Toiduainete käibemaksu puhul me rääkisime ka toiduainetööstusest. Mitte ainult põllumeestest, vaid ka toiduainetööstusest. Toit, mida me tarbime, on ju suurel määral kodumaine ja see [muudatus] aitaks ka toidujulgeolekut toetada. Nii et oleks igati mõistlik seda teha.

Anti Haugas, palun!

Aitäh! Ma lihtsalt pean selle ära parandama. Seda on nii piinlik korduvalt kuulata. Ma kuulsin seda nii kõrvalpinkidest kui ka mujalt. Kontrollige ise üle: OECD ja ka Rahvusvaheline Valuutafond räägivad juba aastaid oma raportites sellest, et majandust stimuleeriv [poliitika] on otsestelt maksudelt, mis on peamiselt tulumaksustamine, liikumine üle kaudsetele maksudele. See on soovitus Eestile. Te räägite täpselt risti vastupidist. Ja see on, ma arvan, väga väär aluspõhimõte, millest te täna olete ilmselt ka oma eelnõus lähtunud. Kaudsed maksud on peamiselt peidetud tarbimisse, otsesed [olenevad] sissetulekust. OECD ja IMF räägivad kogu aeg, et me peaksime liikuma pigem kaudsete maksude suunas, sest see kurnab majandust vähem. Kas te tõepoolest olete asjadest valesti aru saanud? Palun kontrollige järele!

Hea Anti, mulle tuleb meelde üks Mihkel Nestori artikkel, arvamuslugu, analüüs just nimelt nendest soovitustest. Guugelda! Ta toob väga selgelt välja, et IMF ja OECD on – palun kuula mind! – öelnud, et kaudsed maksud on Eestis läinud juba liiga kõrgeks. Kunagi nad nii kõrged ei olnud. Sealsamas on pidevalt soovitatud mitmekesistada maksustruktuuri. Nende soovitustes on räägitud astmelisest tulumaksust ja varamaksust, aga meie kuulame ainult mingit juppi nendest soovitustest ja kogupildist ei räägi. Palun loe neid artikleid!

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Me praegu siin saalis näeme Reformierakonna maksu- ja rahandusalast käpardlikkust ja tegelikult terve Eesti on seda viimasel ajal näinud. Meenutame kas või hasartmängumaksu käkki, mis reaalselt on tootnud Eesti riigile kahjumit. Täna me oleme olukorras, kus seesama partei, mis omab siin Riigikogus väga suurt enamust, ei suuda Eesti inimestele appi tulla, teeb kingitusi rikkamatele, teeb kingitusi hasartmängu pealt teenivatele ettevõtetele, aga toiduainete käibemaks ja kõik muud sellised asjad, mis reaalselt inimeste elu võiksid lihtsustada – see jätab neid külmaks. Kas te võiksite natuke lahti seletada, miks Reformierakond niimoodi käitub? Mis neil viga on?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen viidanud, et mõnel puhul on see maailmavaateline vaidlus ja seda me oleme pidanud siin kümneid aastaid, julgen öelda. Niikaua kui ma siin olen olnud, oleme me Reformierakonnaga seda vaidlust pidanud. Seesama jutt kaudsetest ja otsestest maksudest, varamaksudest või nendest maksudest, mida jõukamad inimesed võiksid maksta rohkem, astmelisest tulumaksust. Midagi teha ei ole, Reformierakond oma dogmadest pole kuidagi taandunud, kuigi maailmas enamik paremtsentristlikke ja isegi paremerakondi toetab astmelist tulumaksu. See on lihtsalt õiglane maksustruktuur. 

Pidevalt tõsta käibemaksu, nii nagu viimasel ajal on juhtunud, ühise määraga kõigi kaupade puhul – see ei ole väljapääs olukorrast. See võib tunduda lihtne, paneme paar prossu juurde, tulevad sajad miljonid. Aga igal juhul ei ole see ei majandust stimuleeriv ega inimeste toimetulekut [toetav]. Pigem viib see tasakaalust veel rohkem välja, süvendab ebavõrdsust ja lõppkokkuvõttes ei aita ka majandust.

Aivar Sõerd, palun!

Ma pean tagasi tulema oma küsimuse juurde, sest te jätsite sellele sisuliselt vastamata. Minu küsimus puudutas ettevõtetele soodusmäära rakendamist, nagu te soovite. Oma vastuses ütlesite, et ettevõtetele, kes ei ole käibemaksukohustuslased, võib see mingit mõju avaldada. Aga suurettevõtted ja käibemaksukohustuslased, nendele see olulist mõju majandustegevuse mõttes ei avalda. Ent riigieelarvele on see päris suur kulu. Mis eesmärki täidab siis see maksulangetus või soodusmäära rakendamine ettevõtetele ja käibemaksukohustuslastele? Ma rõhutan, et see on riigieelarvele suur kulu.

Aitäh küsimuse eest, Aivar! Tegelikult neid muudatusettepanekuid võib teha. Kui teha ühtse maksumääraga käibemaksu langetamine, siis ma arvan, et puhtalt erinevate riigiabi reeglite tõttu on see lihtsam, kui hakata tegema seal sees veel mingisuguseid valikuid. Ja ettevõtteid see ei puuduta nii palju, ma olen seda kogu aeg öelnud. Ja see aitab ikkagi seda, kes on käibemaksukohustuslane ka. Kui käibemaksukohustuslane ei ole, siis käibemaksu langetamine ei aita suurt midagi. Nii et suurem osa sellest maksulangetusest on ikkagi üksikinimesele ja leibkonnale suunatud langetus. Nemad võidavad sellest, mitte ettevõtjad.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea ettekandja! Kõigepealt, kui Reformierakonna mure on ettevõtjate liigne toetamine selle eelnõuga, siis esimese ja teise lugemise vahel on võimalik teha muudatusettepanekuid. Ma ei oska siin kolleegide eest rääkida, aga mina olen küll nõus arutama ja kaasa mõtlema ja võimalik, et ka toetama muudatusettepanekuid, mida Reformierakond loodetavasti esitab pärast esimese lugemise lõpetamist. 

Aga me oleme minu arust natukene kaugele läinud ühest väga suurest piirilinnast nimega Narva, kus, nagu alles hiljuti lugeda sai, kaugkütte hinnad on Eesti kõrgeimad. Need olid juba varem kõrged ja lähevad veel kõrgemaks. Kuidas sina näed, kui me nüüd ei toeta seda eelnõu või kui toetame, siis mis mõju see tegelikult avaldab nendele inimestele, kes nii sellel talvel kui ka tõenäoliselt eeloleval talvel saavad väga suured küttearved?

Tänan küsimuse eest! Tegelikult osundus on õigele probleemile. Narva ei ole küll kõige väiksem koht. Tihtipeale on kaugkütte hinnad vähemalt siiamaani väga kõrged olnud just pigem väiksemates asulates, alevikes, kus kaugkütte tarbijaid on vähe. Viimasel ajal on tehtud investeeringuid ja see on küll õige, aga need hinnad on päris kõrged. Jälle, kõige rohkem kõrgete kaugkütte hindade tõttu kannatavad pigem maapiirkonnad. See [muudatus] kindlasti oleks eelkõige leevendus maapiirkondades, kus sissetulekud on väiksemad kui linnapiirkondades, eriti siin Harjumaal ja Tartu linna piirkonnas. 

Narvaga on eri keiss, sellest peaks pikemalt rääkima. Sellel on oma ajalugu, miks on jõutud sellesse punkti. Narva kaugküte antud hetkel toimib praktiliselt 100% ainult maagaasi peal, muud lahendust momendil ei ole. Õigel ajal on investeeringud jäetud tegemata ja sellepärast see hind on nii kõrge. Ja see kerkis just nimelt Iraani sõja tulemusena, kui gaasi hind on lakke läinud. Piirmäär vähemalt kehtestati väga kõrge. Kas tegelik [hind] päris sinna jõuab, ma veel ei oska öelda, seda tulevik näitab. 

Aga seal on olnud nii, et Narvale on soojust antud kaasproduktina Eesti Energia elektrijaamade juurest. Kuna põlevkivienergia enam ei jõua nagu turule, siis järjest vähematel aegadel saab seda kaasprodukti anda. [Süsteem] on viidud gaasiküttele ja gaasiküte tänapäevases situatsioonis on raudselt kõige kallim kütteviis. No ma ei tea, kui sealt mingi kergõli veel leida, siis see on vist veel kallim, kui ausalt öelda. Ja praegu läheb hind järjest üles. Nii et kahjuks oleks pidanud seal ammu tegema mingid otsused, et Narva linna küttesüsteem viia uuele lahendusele. See on küll plaanis, aga see võtab mõne aasta aega, enne kui Narva jaoks lahendus tuleb. 

Jah, seal on see kindlasti tugev löök ja mina narvakaid mõistan. Me võime küll öelda, et siiamaani on nauditud suhteliselt madalat toasooja hinda tänu Eesti Energia elektrijaamadele, aga nüüd see hüpe on muidugi lihtsalt kohutav. Ma ei tea, kuidas linnavõim sellest välja tuleb, kuidas inimesed sellele hinnahüppele vastu peavad. 

Probleem on ikka mõned aastad teada olnud. Eriti energiakriisiga koos on olnud järjest selgem, et see probleem tuleb aina teravamalt lauale, aga lahendusi pole kahjuks otsitud ega leitud. Ma arvan, et siin on oma [süü] ka riigil, kes oleks siiski pidanud kuidagi üritama neid lahendusi leida, aga omavalitsus lasi ka õige aja mööda. Õiglase ülemineku fondist oli ette nähtud teatud raha investeeringuteks, aga ei suudetud lihtsalt seda protsessi läbi viia, et oleks õigel ajal see investeering tehtud. 

Nii et Narva seis on väga raske. See eelnõu ja muudatus annaks muidugi veidi kergendust, aga ma arvan, et juurprobleem jääb püsima, isegi kui sellise väikese kergenduse saaks.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Liigume edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde ja selleks palun ettekandjaks rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Riigikogu rahanduskomisjon arutas eelnõu 818 esimeseks lugemiseks ettevalmistamisel 7. aprilli istungil. Komisjon langetas järgmised otsused: määrata ettekandjaks siinkõneleja, võtta eelnõu päevakorda 15. aprillil ja eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. 

Kui te lubate, siis ma annan ülevaate ka komisjonis toimunud arutelust. Komisjonis oli meil niimoodi, et eelnõu algataja esindaja oli Riina Sikkut, kes tutvustas eelnõu eesmärki ja sisu. Komisjoni liikmetel olid ka mõned küsimused. Kolleeg Aivar Kokk küsis, miks soovitakse toetada ainult kaugküttega korterite omanikke, ka eramaja omanik kütab ja kasutab selleks elektrit, puitu või gaasi. Riina Sikkut vastas, et käibemaksuerandite puhul on valitsuse seisukoht olnud kogu aeg, et need ei jõua tarbijani, sest eratarbijatele müüdavate toodete, nagu briketi puhul ei ole hind reguleeritud, soojusenergia valdkonnas on kaugküte ainus, mis on hinnaga reguleeritud. Ta avaldas arvamust, et see eelnõu võiks leida lausa erakondadeülese toetuse. 

Komisjoni esimees Annely Akkermann informeeris, et Vabariigi Valitsus eelnõu ei toeta. Kaugküttele kehtiva 24%-lise käibemaksumäära langetamine 9%-le tähendaks hinnanguliselt 55 miljoni euro suurust eelarvekulu 2027. aastal. Praeguse eelarve puudujäägi tingimustes tuleks selle meetme katteks kas tõsta teisi makse või vähendada kulusid teistes valdkondades. Lisaks ei ole universaalse käibemaksu langetuse kaudu antud leevendus sihitud, kuna see jõuab sõltumata vajadusest kõigi tarbijateni, sealhulgas kõrgema sissetulekuga leibkondadeni. See oligi kogu meie arutelu. 

Komisjon otsustas esiteks teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. aprilliks, see oli meil konsensuslik otsus. Teiseks, juhtivkomisjoni esindajaks määrati siinkõneleja, Aivar Sõerd, see oli meil samuti konsensuslik otsus. Ja kolmandaks tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata, selle poolt oli 4 komisjoni liiget, vastu 2 komisjoni liiget. Sellega ma olen oma ülevaate teinud ja vastan küsimustele, kui neid on. 

Aitäh! Tõepoolest, teile on küsimusi. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Palun selgitage, kuidas on teie erakond leidnud endas jõudu kaotada netikasiinode maksud, samas te ei leia endas jõudu, et toetada Eesti inimesi, tavalisi Eesti inimesi, leibkondi väga raskel ajal. Kuidas te endale seda olete selgitanud? Kust tulevad nii suured käärid, et te eelistate väga-väga kitsaid huvisid Eesti inimeste huvidele?

Aitäh selle küsimuse eest! Vaadake, minu roll on väga tagasihoidlik. Mina olen komisjoni ettekandja ja käsitlen komisjonis peetud arutelu. Teie küsimus ei ole asjakohane, sest eelnõu puudutab kõigepealt käibemaksuseadust, mitte hasartmängumaksu seadust. Ja teiseks, ka käibemaksuseaduses [puudutab see] spetsiifiliselt soojusenergia käibemaksu. Nii et proovige oma küsimus ikkagi esitada nii, et püüate teemas püsida. Maailmavaatelisi positsioone võib arutada mingis teises formaadis. Minule ei ole sellist volitust rahanduskomisjoni poolt antud.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud komisjoni ettekandja! Ma usun, et siiski rahanduskomisjon ei takista ega piira teil kuidagimoodi oma arvamust avaldada või Riigikogu liikmete küsimustele vastata. See võimalus on teil olemas. Ja see on viimane päevakorrapunkt, ma arvan, oleks mõistlik ikkagi seda põhjalikult ja rahulikult lõpuni arutada, et saada selgust, miks tõepoolest nii see kui ka väga mitmed muud sotsiaaldemokraatide ettepanekud käibemaksuerisusi teha on vastu seina läinud ja pidevalt on need tagasi lükatud. 

Mu küsimus teile ongi käibemaksuseaduse kohta. Pange tähele nüüd! Meil on Eestis, nagu loetlesin, mitu erisust tegelikult: ravimitele, majutusteenustele, raamatutele, ajakirjandusele ja nii edasi. Need erisused on täna seaduses olemas ja neid te vist ei vaidlusta. Või tegelikult vaidlustate? Kas teile tundub, et praegune käibemaksuseadus ongi täiuslik, parim võimalik? Ühtegi muudatust ei ole võimalik teha, ühtegi muud erisust sisse tuua ei ole võimalik, ühtegi välja võtta ka pole vaja, sest me oleme leidnud täiuslikkuse punkti. Või te näete siiski võimalust käibemaksuseaduses täiendavaid erisusi sisse tuua …? 

Teie aeg! Aitäh!

No see on nüüd hästi lai käsitlus. Ma soovitan neid teemasid [hiljem lahata]. Meil tuleb läbirääkimiste voor, kus fraktsioonide esindajad saavad kõnesid pidada. See on läbirääkimiste formaadi teema. Siis saab laiemalt käsitleda maailmavaadet ja seda, kus suunas me maksupoliitikaga liigume. Need käsitlused las jäävad läbirääkimiste formaati. Rahanduskomisjon on professionaalne komisjon, me keskendusime teemale. 

Muuseas, väga õige teema püstitas kolleeg Aivar Kokk. Ta küsis, miks teie eelnõu käsitleb ainult korterite omanikke. Eramajaomanikud kütavad ka, neil on enamasti maaküte või õhk-vesi küte, mille puhul annab energiat elekter, või on gaasiküte või ahjuküte. Miks te eristate? Aga sellele küsimusele komisjonis Riina Sikkut vastust ei andnud, ta hakkas rääkima sellest, kas hind jõuab kohale või ei jõua. Need on need arutelud konkreetselt, aga maksupoliitika laiemalt – seda saab läbirääkimiste voorus käsitleda.

Tanel Kiigel on tekkinud protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Palun!

Auväärt istungi juhataja! Palun aidake mind! Kas minu küsimus, mis puudutas väga konkreetselt seda eelnõu, käibemaksuerisusi, sealhulgas just põhjendusi nende erisuste tagasilükkamiseks, antud juhul ka selle konkreetse eelnõu tagasilükkamiseks, kuidagi oli asjasse puutumatu? Kas see ei olnud teemakohane või miks peaks seda alles läbirääkimiste voorus avama? Minu teada läbirääkimiste voorus ei küsita küsimusi, seal tõesti arutatakse ja peetakse oma fraktsiooni nimel kõnesid. Minu küsimus oli just konkreetselt komisjoni esindaja seisukoha teadasaamiseks. Meil oleks siis natuke lihtsam tööd planeerida. Kas me põhimõtteliselt oleme jõudnud sellesse täiuslikkuse faasi, kus ei ole [mõtet] ühtegi erisust enam arutada, kaaluda, sisse viia, või on tegelikult ikkagi ruumi? Et ma saaksin paremini aru, võiks komisjoni esindaja vastata sellele küsimusele. Ta vastas pikalt ja põhjalikult, aga mitte mu küsimusele. Kas probleem on selles, et ühegi erisuse ruumi enam ei ole ja kõik lükatakse tagasi, sõltumata ettepaneku sisust, või tegelikult see konkreetne erisus ei sobinud? Ma tahaksin sellele vastust saada.

Ma saan aru, et käibemaksuseadust kui tervikut otseselt ei käsitletud, käsitleti ainult soojusenergia osa. Ettekandja tõi välja Aivar Koka arvamuse selle punkti kohta. Aga Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma tänan selle hea ülevaate eest komisjonis toimunud arutelust! Mul on tõesti küsimus selle kohta, mida komisjonis räägiti. Te mainisite, et oli ka selline argument, et see soodustus jõuaks siis, ma saan aru, rohkem kõrgema sissetulekuga tarbijateni või jõuaks ka kõrgema sissetulekuga tarbijateni, kellele seda soodustust ei ole vaja. Midagi sellist oli see argument. Minu küsimus on selles, et hiljuti toetas seesama komisjon tulumaksuseaduse muudatust, seda niinimetatud maksuküüru kaotamist, mis valdavas enamuses just kõige jõukamaid inimesi soosib. Kas see ka toodi kuidagi välja, et komisjon, kuigi ta on väga professionaalne, ma ei eita seda, ei ole järjepidev oma seisukohtades? Ta on varem toetanud just nimelt jõukaid soosivaid lahendusi, aga nüüd siin sellesama argumendiga jättis toetamata? Kas te saate selgitada seda asjaolu?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma refereerisin seda, mida komisjoni esimees Annely Akkermann rääkis. Eks seda peab tema käest küsima muidugi täpsemalt, kui on seda teemat tingimata vaja laiendada. Aga minu meelest on õige, ma tõstaksin selle esile, komisjoni esimehe tähelepanek, et sellele [ettepanekule] ei ole midagi vastu vaielda käibemaksu seisukohast. Me tulumaksu ei käsitlenud selle punkti arutelul. 

Aga kui me nüüd tuleme komisjoni arutelu juurde, siis oli väga õige küsimus just nimelt see, mille Aivar Kokk püstitas: miks te tahate toetada ainult kaugküttega korterite omanikke? Meil on ju suur osa elamufondist [eramajad] ja on palju ka korterelamuid, mis ei ole kaugkütte peal. Päikesepatareid on katusel, gaasiküte, ka kortereid köetakse õhk-vesi soojuslahendusega või maaküttega. Kui me võtame eramajad, siis eramajades on puuküte, gaasiküte, maaküte – see vajab elektrit ju –, samuti õhk-vesi süsteemid – elekter! –, päikesepaneelid. Seal on vaja investeerida ja seal tuleb käibemaksu maksta selle eest, et Hiinast neid päikesepatareisid osta. Miks selline erisuse tegemine? See oli meil komisjoni käsitluses ja oli minu hinnangul päris hea küsimuse püstitus. Aga ega me sellele vastust ei saanud.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! Sellele küsimusele, mida ma nüüd küsin, küll ei saa vastata, et seda ei arutatud. [Selle eelnõu kohane kulu riigile] oleks 60 miljonit. Ma mäletan, et kui Riina Sikkut tuli sellest komisjonist, siis ma küsisin temalt, kas nad ei võrrelnud [neid summasid]. [On pakutud] ka tulumaksuvaba miinimumi ärakaotamist kõige paremini hakkama saavatel inimestel, kelle sissetulek 3500 eurot või rohkem. Ta ütles, et see oli jutuks ja selle kulu on 160 miljonit eurot. Kui sellega saaks tagasi anda, kui selle saaks ära kaotada, nii et need kõige paremini hakkama saavad – rõhutan veel kord, vähemalt 3500 eurot teenivad inimesed – rohkem maksaksid, kui nendel maksuvaba miinimumi ei oleks, siis ju riik saaks võidu ja need vaesemad inimesed saaksid ka kasu. Kas seda siis tõesti jutuks ei olnud? Äkki on mingi viga selles protokollis?

Aitäh selle küsimuse eest! Ei, protokoll on väga täpne. Meil tehakse protokolle hästi. Ja mina ei mäleta, et me oleks seda arutanud, me ikkagi käsitlesime käibemaksu. Need tulumaksudebatid on eraldi teema, laiem teemakäsitlus. Ma ei ole selleks praegu ette valmistunud, et hakata teiega tulumaksusüsteemi üle debatti pidama. Aga selle võin muidugi ära täpsustada, et tegelikult see maksuvaba tulu miinimumi süsteemi muutmine ikkagi hakkab madalamalt tasemelt mõjuma. Keskmise palga saajad on suured võitjad sellest muudatusest. Aga ma kordan, et see ei ole meil tänane teema ja see ei olnud ka rahanduskomisjonis teema.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Läheme edasi läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel kõneleb Andre Hanimägi, koos volitusega seekord.

Hea Riigikogu aseesimees! Head kolleegid Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast ja Reformierakonnast! Rohkem meid täna siin saalis millegipärast ei ole, kuigi olukord on päris tõsine ja eelnõu on täpselt samamoodi tõsine. (Saalist öeldakse midagi.) Vabandust! Vabandust! Härra aseesimees on EKRE fraktsioonist. Isiklik vabandus sulle, Arvo! 

Aga jah, tegelikult võiks siin saalis olla ju palju rohkem inimesi, sellepärast et küsimus on väga tõsine. Me arutame ju seda, kuidas vähendada küttearvet, kuidas vähendada survet inimeste, sealhulgas perede eelarvele. Me enne siin arutasime jääteede [rahastamist] ja öeldi, et kes siis kevadel ja suvel jääteid arutab. Eks iseenesest võiks ju praegu sama öelda, et kes siis enne suve kaugküttest räägib. Aga Sotsiaaldemokraatlik Erakond ongi pika vaatega erakond, vaatab ette vähemalt aasta jagu. Talv ju tuleb niikuinii ja mõistlik on selleks valmistuda, olgu [teemaks] kaugkütte hind või jäätee või midagi muud. 

Millegipärast on valitsus otsustanud seda eelnõu mitte toetada, kuigi selle maksumäära langetamine jõuaks kaugkütte puhul otse tarbijani, sest see [tasu] on Konkurentsiameti reguleeritud. Vastutustundlik olekski mõelda praegu mitte ainult suvele, vaid ka talvele ja nendele hetkedele, kui esimene külm kohale jõuab ja peagi need arved ka tulevad. Vaadates maailmas tekkinud olukorda, on mul sügav kahtlus, et järgmine talv on meil väga lihtne ja arved tulevad väikesed või et sisendhinnad muutuvad väga soodsaks. Selles on mul sügav kahtlus. Aga ma saan aru, et väga paljudel Riigikogu liikmetel pigem seda kahtlust ei ole, vaid nad usuvad, et need hinnad tulevad vägagi mõistlikud. No eks me siis talvel näe. 

Aga siin oli küsimus, miks kaugküte. Muidugi kõige lihtsam vastus oleks see, et kui te näete, et eelnõu ei ole täiuslik, siis on võimalik seda lihvida, paremaks teha. Ma julgen küll Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel öelda, et me oleme igati valmis muudatusettepanekuid sisuliselt ja konstruktiivselt arutama. Härra Tanel Kiik küsis, kas käibemaksumäärad on meil nii-öelda perfektsed. Selle eelnõu puhul ma ei julge küll öelda, et see on perfektne. Kindlasti me suudame seda üheskoos paremaks teha, kui me anname sellele võimaluse. 

Aga kaugküte ei ole nišiteenus. Me rääkisime siin väga palju, miks just kaugküte. Ma vaatasin kiiresti järele: Statistikaameti andmetel elab 68% Eesti elanikest kortermajas. Ja kui suur on nendes kortermajades, kus elab 68% Eesti inimestest, kaugkütte roll? 86% kortermajadest on kaugküttega. Ehk me räägime väga suurest osast Eesti inimestest, mitte üksikutest huvigruppidest. Kaugküte, eriti linnades ja mujal tiheasustusaladel, on ikkagi peamine toasooja andmise viis. Seega annaks käibemaksu langetamine leevendust väga suurele osale Eesti inimestest. 

Palun kolm minutit lisaaega! 

Kolm minutit lisaks. 

Ma siin enne puudutasin ka Narvat, kus on, tõsi, [sellel murel] hoopis teised juurpõhjused. Aga siiski see eelnõu aitaks [ka narvalasi] ja tegelikult annaks neile ka väga olulise signaali. Piirilinnas peab riik olema kohal mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Me ei tohi jätta muljet, et riik vaatab külma kõhuga elanike muret pealt. Kindlasti tuleks midagi ette võtta. 

Vastuväited meile on tulenenud valitsuse tagasisidest eelnõu kohta. Valitsuse peamine vastuväide on olnud, et sellest meetmest võidaksid ka jõukamad inimesed, tegu ei ole piisavalt sihitud meetmega. Seesama valitsus ja sama loogika kandjad ei näinud aga probleemi siis, kui maksuküüru kaotamise puhul tunnistati – Rahandusministeerium ise tunnistas seda samuti –, et just suurema sissetulekuga inimesed saavad maksumuudatustest peamise võidu. Kui see ei olnud takistus, siis ei saaks see olla põhiline vastuväide sellele eelnõule. Topeltstandardid ei ole üldiselt usutav majanduspoliitika. 

Teine valitsuse argument on olnud eelarvekulu. Tõepoolest, Rahandusministeerium on toonud välja, et see kulu oleks 55 miljonit eurot – suur summa, absoluutselt, ei ole küsimustki. Aga teiselt poolt võiksime muidugi öelda, et see on ju raha, mis jääb inimestele kätte kõige raskemal perioodil, olukorras, kus on tõesti makseraskused ja ka kohalikel omavalitsustel on lisakoormus. Seesama usalduse küsimus. Reformierakond on alati öelnud, et inimestele võiks rohkem raha kätte jääda. Praegusel juhul see eelnõu täpselt seda [silmas peabki]. 

Me peame siin tõdema ka seda, et ega kaugküte ei ole ju turul valitav toode. Me ei saa sellest loobuda, me ei saa teha mingisugust kuidagi soodsamat valikut või üldse mingit teist valikut. On ikkagi seesama üks võrk, üks hind, üks reaalsus. 

Nii et plussid on selle eelnõu puhul minu hinnangul väga selged. Lisaks annaks see inimestele talveks siiski kindlustunnet. Ma siin enne, kui arutusel oli kütuseaktsiisi tõusu peatamine, tõin välja, et tegelikult ühel hetkel need "ei saa" vastused lihtsalt enam ei päde. Me toome pidevalt välja erinevaid mõtteid, ka rahvusvaheliselt tunnustatud või erinevate riikide rakendatud meetmeid, aga mitte ühtegi meedet [heaks ei kiideta]. No ma ei tea, kas või toiduainete käibemaksu langetamine. Ma tõin [selle arutelul] välja, et okei, kui see on kõik liiga kallis, teeme siis erandi näiteks imikutoidule. Ei, seda ka ei saa. 

Mulle tundub, et ühel hetkel ikkagi midagi peaks tegema. Ootus on, et riik tegutseks kas või poole väiksema aktiivsusega kui meie naaberriigid. Nagu ma ennist ütlesin, kui see eelnõu ei ole perfektne, siis me oleme valmis seda veel arutama. Aga ma kutsun seda tõsiselt kaaluma, sest ma olen enam kui kindel, et enne talve või vähemalt talve jooksul need küsimused kerkivad taas üles. No meie saame siis vähemalt öelda, et me ütlesime: kuulge, äkki mõtleks lahendusi enne, kui see olukord käes on. Aga mida teised ütlevad, ma ei oska öelda. Seega, palun toetage kaugkütte käibemaksu alandamist! Toetame õiglasemal moel toimetulekut ja toetame seda, et me järgmisele talvele läheksime vastu veidi väiksema hirmuga. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 818 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me peame hääletama ja teeme seda peale saalikutsungit.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 818 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 31 Riigikogu liiget, vastu 11, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust, eelnõu on tagasi lükatud ning langeb menetlusest välja. 

Ja olemegi läbinud tänase viimase päevakorrapunkti. Istung on lõppenud.