Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 9. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks on end registreerinud 74 Riigikogu liiget, puudub 27. Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatus. Eelnõu algatajad paluvad selle töönädala päevakorrast välja jätta soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 807, mille esimene lugemine oli kavandatud kolmapäevase istungi 13. päevakorrapunktiks. Lauri Laats, ettepanek päevakorra projekti kohta. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku tänase päeva kohta. Nimelt, punkt nr 9 on meie esitatud arupärimine. Selle soovime tänasest päevakorrast välja võtta.

Selge. Te soovite, et selle nädala päevakorrast jääks välja arupärimine nr 908. Nii, rohkem ettepanekuid ei ole. On küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Urmas Reinsalu, palun!

Härra Riigikogu esimees! Elevant on siin saalis. Mul on küsimus mitte istungi läbiviimise, vaid Riigikogu protseduuri kohta. Ühiskond on vaadanud nõutusega nii neid reaktsioone ja kommentaare, mis on tulnud, kui ka otsuseid. Ka parlamendiliikmed on olnud nõutud ja hämmingus distsiplinaarmenetluse üle, mis viis ühe siin eluaeg [töötanud] ja siia oma elutöö panustanud parlamendikomisjoni nõuniku karistamiseni ja töölt kõrvaldamiseni. Härra Riigikogu esimees, minu küsimus teile on, et mis on teie hinnang juhtunule avalikkuse jaoks täiesti aktsepteerimatus küsimuses ja kuidas on võimalik see [olukord] tagasi pöörata. Te juhite parlamenti, kaitsete parlamendi väärikust ja sealhulgas parlamendi töötajaid. Nii et palun esitage, härra Riigikogu esimees, parlamendiliikmetele oma käsitlus. Ma usun, et on mõistlik, et me ei ignoreeri seda siin istungi alul.

Aitäh, hea kolleeg! Kõigepealt, see ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Aga vastan teile: ma saan kinnitada juba siin saalis kõlanud seisukohta, et juhatus ei ole seda küsimust arutanud. Riigikogu juhatus ei võta Riigikogu Kantseleisse inimesi tööle ja ei vabasta neid töölt. Neid otsuseid teeb Riigikogu Kantselei direktor. Kui on küsimusi või proteste, siis palun pöörduda Riigikogu Kantselei direktori poole, kes annab teile ammendavad selgitused, miks see otsus tehti. Vajadusel ma saan korraldada Riigikogu liikmete ja kantselei direktori kohtumise, kus te saate kõik küsimused kantselei direktorile esitada. Ühtlasi saate teha oma ettepanekud kantselei direktorile. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! No see vastus, et üks või teine küsimus ei ole päriselt protseduuriline, ma arvan, ei tohiks takistada meil mõistlikku ja loomingulist töötamist. Ka Riigikohus ütles, et meil on väga avarad piirid kodukorra tõlgendamiseks ja siin tegutsemiseks. Nagu senised Riigikogu istungite juhatajad on näidanud, need piirid on tõesti avarad. 

Aga mul on ka konkreetselt selle kohta küsimus. Riigikogu Kantselei direktori tööandja on Riigikogu juhatus, kes võtab ta tööle ja on pädev teostama ka järelevalvet tema töö üle. See juhtum on väga suure avaliku tähelepanu all. Minu teada koguvad Riigikogu liikmed hulganisti allkirju ja soovivad, et see teema lõpuni läbi arutataks ja langetataks mingisugune otsus, ning pöörduvad ka juhatuse poole. Kui selline kiri nüüd teile üle antakse, siis kas Riigikogu juhatus on valmis seda küsimust arutama ning välja kujundama oma seisukoha ja hinnangu? Või te ütlete juba ette, et ei, te ei reageeri sellele ja te ei kavatsegi seda teemat arutada? Juhul kui juhatus koguneb, siis kas te annate Riigikogu liikmetele ka teada? Tulenevalt kodu- ja töökorrast on kõigil Riigikogu liikmetel õigus juhatuse koosolekutel osaleda.

Aitäh, hea kolleeg! Kui kantselei direktori töös on tuvastatud rikkumine, siis kindlasti Riigikogu juhatus seda küsimust arutab. Aga ütleme nii, et allkirjadega kirja, kus viidatakse või ei viidata otseselt rikkumisele, ma ei saa rikkumiseks lugeda. Seda peab põhjendama. 

Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ma võtan sellel teemal veel kaks küsimust. Me peame lihtsalt edasi minema, meil ei ole aega seda teemat siin rohkem arutada.

Härra Riigikogu esimees! Ma arvan, et me võtame aega selleks asjaks. Ma arvan, et parlamendi mainet on kahjustatud üsnagi tõsiselt selles küsimuses, mis puudutab inimese karistamist – nagu avalikkuses on kõlanud hinnangud – selle eest, et ta julges väljendada oma seisukohta ametnikuna. Ma möönan, et see oli ka poliitiliselt vägagi sensitiivne küsimus: kus lasub vastutus, sealhulgas poliitiline vastutus hasartmängumaksu küsimuses. 

Aga ma küsiksin teilt siiski seda, härra Riigikogu esimees. Te ütlesite, et juhatus seda arutanud ei ole, aga mul on lubatud parlamendi kantselei direktoriga rääkida. Nagu ma lugesin avalikust [teabest], on tegelikult vähemasti üks juhatuse liige selle distsiplinaarmenetluse ajal – ma ei tea, mis sõnumiga ja mis asjaoludel – kantselei direktoriga sellest vestelnud. Ka teie enda fraktsiooni liikmed on väidetavalt rääkinud kantselei direktoriga ja mõjutanud teda ühes või teises suunas, milline selle inimese saatus või karistus peaks olema. 

Minu küsimus teile, härra parlamendi esimees – lugesin seda dokumenti ja ma ei tea, kust ja kas on selle dokumendi koostamisel mingisugust mõjutamist ja signaale olnud –, on, et mis on teie isiklik hinnang parlamendi liikmena ja parlamendi juhina. Kas oli proportsionaalne ja õiglane inimene siit majast lahti lasta?

Aitäh! Aitäh …

Vastupidi, mulle tundub, et teie üleskutse, et ma peaksin pidama parlamendi direktoriga dialoogi selles küsimuses, politiseerib parlamendi kantseleid. Me oleme suutnud sellest väga pika aja jooksul tegelikult hoiduda. Aga härra parlamendi esimees, mis on teie seisukoht selles küsimuses? Kas see olukord on aktsepteeritav ja normaalne?

Head kolleegid, ma pean ütlema, et see väljub nüüd väga selgelt istungi [läbiviimise protseduuri küsimuste] raamest. Ma väga palju küsimusi enam juurde ei võta. Lugege palun distsiplinaarmenetluse järeldusi. Te saate sealt vastused, sealhulgas hoolsuskohustuse täitmise kohta. 

Ja viimane protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal, palun!

Aitäh teile, lugupeetud Lauri Hussar! Ma tahaksin öelda ühte asja. Väide, et teil puudub puutumus selle nõuniku vallandamisega, ei vasta tegelikult tõele. Mäletate, kui ma kinkisin teile suitsutatud seapea? (Naer saalis.) Pärast seda – siin pole midagi naljakat – tõmbasite kogu kantselei ametnikud ja politseinikud rivisse ja andsite neile kõigile, nii et neil nahk tolmas. See info pärineb teie healt nõunikult, healt kolleegilt härra Tarandilt. Asjaolu, et te ei tea mitte midagi, ei vasta tõele. Te olete kõigest teadlik, ärge pugege selle taha, et see asi on mingi juriidilise normi taga. Rääkige, kuidas tegelikult on!

Aitäh! Ma vaatan rõdul oleva härra Tarandi näoilmet ja mulle tundub, et mul ei ole tõesti selle jutuga, mida te siin praegu rääkisite, mitte mingisugust puutumust. 

Läheme edasi. Head kolleegid! Järgnevalt on meil vaja hääletada käesoleva nädala päevakorra üle ja see kinnitada. Me asume päevakorra kinnitamise ja hääletamise ettevalmistamise juurde.  

Austatud Riigikogu! Algatajate ettepanekul jääb tänasest päevakorrast välja 9. päevakorrapunkt, arupärimisele nr 908 vastamine. Samuti jääb algatajate ettepanekul kolmapäevase istungi päevakorrast välja 13. päevakorrapunkt, eelnõu 807 esimene lugemine. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 9. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 70 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Nagu me oleme märganud, on viimased kuud, eriti viimane nädal, Riigikogus toimunud järgmine. Üks meie väga tubli ametnik saatis esmaspäeval laiali kutsed, et tuldaks kohvi jooma, kuna tal saab kolmapäeval täis 32 aastat Riigikogu liikmete teenimise ja teenindamise alustamisest. Aga ta sai teisipäeva õhtuks teate Riigikogu Kantseleist, et kolmapäeval on tema viimane tööpäev. Ma arvan, et sellist olukorda siin saalis olevad Riigikogu liikmed ei ole varem näinud. Kui räägitakse, et see otsus ei olnud poliitiline, siis ma lihtsalt küsin: miks ühe erakonna fraktsiooni esimees ütles, et ta on pikalt rääkinud kantseleiga sel teemal, ja teine härrasmees, juhatuse aseesimees, ütles, et ta ka tegi kõik selleks, et selline või teistpidi otsus tuleks? Seda me ju ei tea, kuidaspidi seda räägiti.

Me teame väga hästi, et kogu hasartmängu[maksu muutmise] protsessi suhtes on oldud kergelt kriitiline kogu viimase poole aasta jooksul. Kui keegi süüdistab praegu ametnikku, siis see on väga halb süüdistus, sest ametnik, keda süüdistati, ei ole selle eelnõu algataja ega selle eelnõu kokkukirjutaja. Tal paluti vaadata ainult hasartmängude [sisulist] poolt, mitte rahalist poolt. See nõndanimetatud aps oli selles eelnõus sees siis, kui see siia üle anti. Ehk need 16 Riigikogu liiget, kes [algatajatena] alla kirjutasid, oleksid pidanud seda [nägema]. Kahjuks ei ole selle eelnõu [seletuskirjas] kirjas, kes on eelnõu koostanud. Väga selgelt paluti ühte ametnikku …

Teie aeg.

Mul on selle kohta üle anda vastav paber Riigikogu juhatusele 35 Riigikogu liikme poolt.

Tegu ei ole eelnõu ega arupärimisega, nii et ma annan selle praegu kantselei kätte. Aga on võimalik, et te peate selle saatma kirjalikult kas Riigikogu juhatusele või Riigikogu Kantseleile. Selle kirja õige adressaat on Riigikogu Kantselei direktor. (Saalist vastatakse.) 

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna annan üle 24 Riigikogu liikme algatatud Riigikogu avalduse eelnõu "Euroopa Liidu konkurentsivõime tugevdamisest ning heitkogustega kauplemise süsteemi (ETS) reformimise vajadusest". 

Allkirjastanud Riigikogu liikmed soovivad, et Riigikogu pöörduks Euroopa Komisjoni ning liikmesriikide parlamentide poole ettepanekuga algatada Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemi põhjalik reform. Käesolev avaldus on kantud eesmärgist tugevdada Eesti ja Euroopa Liidu majanduslikku vastupanuvõimet, tagada tööstuse ja töökohtade säilimine ning hoida energiahinnad kogu Euroopa elanike ja ettevõtete jaoks mõistlikul tasemel. Allkirjastanud rõhutavad, et Euroopa Liidu ja Eesti tugevus seisneb võimes kohandada oma poliitikat vastavalt muutunud majandus- ja julgeolekukeskkonnale. Konkurentsivõimeline Euroopa on inimeste heaolu eelduseks. 

Eeltoodust lähtudes teeme Riigikogule ettepaneku esitada Euroopa Komisjonile seaduslik algatus järgmisteks muudatusteks. Punkt 1: Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemi reformimine selliselt, et asendada senine turupõhine hinnakujundus fikseeritud heitmetasu süsteemiga, kus tasu oleks prognoositav ja mõõdukas ning arvestaks Euroopa Liidu tööstuse ja majanduse konkurentsivõimet. Punkt 2: ETS2-süsteemi tühistamine, arvestades selle prognoositavat mõju eluaseme- ja transpordikuludele ning sotsiaalsele stabiilsusele liikmesriikides. Punkt 3: kujundada Euroopa Liidu CO₂ hinnastamise raamistik selliselt, et see oleks kooskõlastatav ja läbiräägitav teiste suurte majanduspiirkondadega, vältimaks Euroopa ettevõtete konkurentsikahju ja süsinikuleket. 

Lisaks Keskerakonna ja Isamaa liikmetele kirjutasid avaldusele alla ka Kersti Sarapuu, Enn Eesmaa, Jaak Valge, Leo Kunnas ja Tõnis Mölder. Aitäh!

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Mina annan rahandusminister Jürgen Ligile üle arupärimise, mis puudutab sõltumatuid majandusuuringuid ja nendesse võimalikku poliitilist sekkumist. Täna hääletasid Reformierakond ja Eesti 200 järjekordselt maha korruptsioonivastase erikomisjoni istungi toimumise. Ja enne seda jäid istungile väga huvitaval kombel korraga ilmumata nii Jürgen Ligi, Statistikaamet kui ka Rahandusministeeriumi ametnikud. 

Milles teema seisneb? Ma tuletan meelde, et pea 30 aastat on riigile majandusanalüüse teinud konjunktuuriinstituut. Te mäletate, kuidas Jürgen Ligi, aga ka peaminister ja majandusminister on väga tugevalt kritiseerinud seda, miks andmed ikkagi nii negatiivsed on ja kuidas see ikkagi võimalik on ning äkki on probleem metoodikas, kuigi metoodika on aastaid olnud sama. Nüüd tuleb välja, et suure tõenäosusega hakkab rahandusministri survel neid analüüse tegema mitte konjunktuuriinstituut, vaid Statistikaamet, kuigi tal puuduvad vastav metoodika, kogemus ja inimesed. 

Lisaks on väga huvitav, et rahandusminister teatas avalikult, et uuringuid hakkab tegema Statistikaamet, enne seda, kui hanke tulemused avalikustati. Kuidas on võimalik, et rahandusminister sellest juba ette teadis? Erikomisjonile on laekunud ka vihje, info, et tegelikult on hanke tulemusi poliitiliselt mõjutatud. Ja mis on veel huvitavam: Statistikaamet keeldub väljastamast infot, kui kallis nende pakkumine oli. Meil on info, et pakkumine oli teistest kallim, aga Statistikaamet, vaatamata sellele, et tegemist on maksumaksja rahaga ja riikliku asutusega, keeldub väljastamast erikomisjonile infot, kui kallis nende pakkumine oli. 

Soovime nendele küsimustele rahandusministrilt vastust. Ma ütlen, et kui poliitikud ja ministrid mõjutavad ametnikke poliitiliselt, siis see on poliitiline korruptsioon.

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Läheme edasi, oleme jõudnud tänase päevakorra juurde. Meie esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 787 teine lugemine. Palun siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku. Palun!

Tere, austatud juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu 787 teise lugemise ettevalmistamist 17. märtsi istungil. Eelnõu esimene lugemine oli 28. jaanuaril ja muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei laekunud. Küll aga laekus eelnõu kohta arvamusi mitmelt sidusrühmalt, sealhulgas Eesti Elektritööstuse Liidult, ettevõtjatelt ja Rahandusministeeriumilt. Juhtivkomisjon kujundas nende põhjal koos Kliimaministeeriumiga 13 muudatusettepanekut, mis on kantud ka eelnõu kaardile. 

[Riigikogu]-välises tagasisides käsitleti muu hulgas peamiselt küsimusi PPA-de ehk elektri ostu-müügilepingute rollist selle toetuse raames soovitusega nii laiendada seda skoopi otseliinidele kui ka valida, millised elektritootjad saaksid selles PPA-s osaleda. Siinkohal siiski leidis Kliimaministeerium, et neid ettepanekuid toetada ei saa, kuna eesmärk on vältida turumoonutusi ja topeltsoodustusi, eriti olukordades, kus turupõhised lepingud ja riiklikud toetused võivad kattuda. Samuti sooviti hoida süsteemi tehnoloogianeutraalsena ja kooskõlas Euroopa Liidu riigiabi reeglitega. Otseliinide puhul on probleemiks ka mõõtmisraskus selle juures, mistõttu on otsustatud jääda selgelt mõõdetava süsteemi juurde. 

Oli ka küsimusi halduskoormuse kohta. Selles on tegelikult Kliimaministeerium tulnud osaliselt vastu, kuna lisaks riigiabile tuleb nüüd sisse ka vähese tähtsusega abi skeem ehk on võimalik rohkematel seda taotleda ja lihtsama bürokraatilise korra alusel. 

Sisulised arutelud keskendusid suuresti kolmele suurele teemale. Esimene neist oli väiketootjate ja energiasalvestite maksustamise küsimus. Olukord on selline. Meil eksisteerib eratarbijatele seaduses maksuvabastus alla 15-kilovatiste tootmisüksuste puhul ehk nad on tulumaksust vabastatud. Aga on tekkinud olukord, kus juhul, kui nad osalevad ka süsteemiteenuste turul, võib neil tekkida tulu ka elektriostust, ja see on nii käibe- kui ka tulumaksuga maksustatav praeguses seaduses. Selle interpretatsiooniga nõustus ka Rahandusministeerium, et see ei olnud päris korrektselt niimoodi algselt planeeritud. Seda on võimalik teha mõlemas suunas ja seetõttu me selles seaduses selle korrigeerime: ehk alla 15 kilovati korral on ka süsteemiteenustest teenitava tulu puhul maksuvabastus olemas. 

Selle kohta oli küsimus, kui paljusid see mõjutab. Tegemist on siiski vaid osaga päikesepaneelidega eratarbijaist ja need mahud on üldiselt väga väikesed. Aga nii on oluliselt õigusselgem. 

Teine suur küsimus oli taastuvenergia tasu ja toetuste süsteemi arutelu. Selle raames täpsustati soodustuste osa just küsimuses, kas otsemüügilepingud saavad olla kontsernide puhul tütarettevõtete käsitluse all. Sealt tuligi kõige suurema muudatusena sisse vähese tähtsusega abi skeem. Näitena, toetusskeemi alumises otsas olevate ettevõtete puhul võib toetuse maht olla suurusjärgus 7000 eurot. Selle jaoks minna täit riigiabi luba taotlema on bürokraatiliselt väga suur protsess. Kusjuures, Euroopa Komisjoni soovitusena toome sisse ka vähese tähtsusega abi meetme. Selle tulemusel on võimalik potentsiaalset saajate ringi laiendada ja bürokraatilist aspekti oluliselt vähendada. 

Kolmanda suure elemendina oli arutelu eelnõu kiireloomulisuse üle ehk see, et me soovisime selle panna selleks nädalaks nii esmaspäeva kui ka kolmapäeva [päevakorda: saata] teisele ja kolmandale lugemisele. Siin oli küsimus sotsiaal-majanduslikus mõjus. Just see gaasiaktsiisi määratlus: seaduses on tehnoloogiliselt aegunud arusaam, mille tõttu näiteks see, kes saab gaasiaktsiisi soodustust ja paigaldab endale elektrisalvesti süsteemi ainult oma tarbeks, muutub seaduse mõttes ikkagi tootjaks ja jääb seetõttu gaasiaktsiisi soodustusest ilma. Selle tehnilise paranduse siia sisse viimine on ajakriitiline ja seda sai komisjonis arutatud. Küsimusi oli nii Aleksei Jevgrafovil, Kristina Šmigunil kui ka teistel, aga see sai meil komisjonis läbi arutatud ja selgeks räägitud. Täna on tõesti üks ettevõte, keda see puudutab, aga tegelikult on see laiem küsimus ja võib puudutada ka teisi. 

Komisjon tegi algselt otsused selle ettepaneku kohta: täna siin saalis teine lugemine lõpetada, mis oli konsensuslik, ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis viia läbi lõpphääletus kolmapäeval, milles küll ei olnud päris konsensust – oli neli poolt, üks erapooletu. Aga tänahommikusel istungil otsustasime tulenevalt sellest, et pärast saali saatmist ja enne tänast istungit selgusid paar tehnilist sõnastuse küsitavust – toetuse vähendamise mahtu on võimalik kaheti interpreteerida –, et me siiski katkestame eelnõu teise lugemise. Ja kuna me katkestame, siis anname ka muudatusettepanekute esitamise tähtaja 27.03, et anda võimalus Riigikogu liikmetele veel [ettepanekuid teha]. See antud juhul ajakriitilisust ei suurenda, kui me selle võimaluse anname. 

Nii et praegu on komisjoni ettepanek täna teine lugemine katkestada ja muudatusettepanekute tähtaeg on see reede. See on komisjoni ettepanek. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, hea kolleeg! Ma küsin, et kui sõnastuse kohta tekkis küsimus, et see ei ole üheselt mõistetav, siis kes selle vea või potentsiaalse vea siis avastas? Mis ametnik? Kas see oli komisjoni ametnik? Kas see oli vallandatud ametnik? Või oli ministeeriumi ametnik? See on küsimuse üks pool. 

Ja teine pool. Me räägime ju päris kitsast [isikute] ringist, kes sellist võimalikku soodustust võiks tulevikus saada. Aga teised riigid, arvestades Lähis-Ida sõjast tulenevat olukorda, teevad väga põhjapanevaid otsuseid, mis peaksid majandust turgutama või vähemalt [selle seisu] säilitama olekus, nagu see praegu on. Võtame näiteks Hispaania: seal langetatakse elektri käibemaksu, vähendatakse aktsiise ja lisaks sellele vähendatakse ka elektritootmise makse. Miks majanduskomisjon selliseid küsimusi ei aruta?

Alustuseks, selle avastas – kui ma õigesti mäletan, mul on sassis – kas Elektrilevi või Elering … Elering oli see, kes konkreetse interpretatsiooni kahesuse avastas. See ei olnud keegi Riigikogu ega ministeeriumi poole pealt. 

Mis puudutab laiemat toetamist, siis siin on konkreetselt suurtootjad. See ei ole väike ring, eriti koos vähese tähtsusega abiga. Pean natukene otsima siit komisjoni protokollist, kas ma leian üles täpse numbri. Aga minu mäletamist mööda oli siin neid ettevõtteid ikkagi rohkem. Kui ma õigesti mäletan, oli neid sadades, kellel – eriti koos vähese tähtsusega abi meetmega – on võimalik seda toetust saada. Ma vaatan, kas ma leian [selle numbri] vahepeal üles, siis ma saan selle pärast ära markeerida.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! No vot, see vastus oli selline, et keegi tuleb nüüd lahti lasta. 

Miks? 

Sest märkasid ju mitte ametnikud ega algatajad, vaid ettevõtjad. Täpselt sama asi oli hasartmängumaksu puhul. [Viga] ei märganud ei algatajad ega menetlejad, vaid tegelikult [märkas] ju hasartmänguteenust pakkuv ettevõte. 

Aga mul on hoopis teine küsimus. Kas te arutasite ka seda, et praegu on nii: kui ma olen päikesepargi loonud ja toetust saan – mina küll ei saa, aga [mõtlen] neid, kes saavad toetust –, siis kui miinusarved tulevad ehk kui ma pean elektri eest peale maksma, siis ma sel ajal toetust ei saa? Kas see teema oli ka teil arutelu all või mitte? Tegelikult on päikesepargisüsteemides päris palju apse. Ei saa liituda – ka me sinuga oleme vahel rääkinud sel teemal –, akupangaga liitumisel küsitakse uuesti liitumist ja ei tea mis rahasid. Tegelikult on see inimese edasi-tagasi saatmine. Ma võin näidata kirju selle kohta, mis muresid päikeseparkidega on. Aga ma küsin: kas te arutasite seda, et miinuse poole pealt päikesepargiga [elektri] tootjad toetust ei saa?

Aitäh! Ei, seda elementi me ei arutanud. Kui turuhind on negatiivne, siis toetust ei maksta, sellepärast et siis on nii ehk naa ületootmine. Selle jaoks on tänapäeval olemas tehnoloogilised lahendused, millega sellisel ajal lihtsalt piiratakse tootmist. Alternatiiv on see, et kui paigaldada akud, siis sa ei pane neid see aeg võrku, vaid sa müüd sellisel ajal, kui elektri hind on positiivne. 

Aga minu teada ei ole tänapäeval vaja akude jaoks kuidagiviisi uut liitumist. Kui sul on olemas päikesepark, siis sa saad panna sinna juurde akud. Olen ka ise selle läbi teinud: ainult teatasin Elektrilevile, et nüüd on soov paigaldada akud, ja siis oli vaja täita tehnilised tingimused. Oligi kõik. Ei olnud vaja mingisugust lisaliitumisluba ega midagi, seda nii seal, kus on tarbimine, kui ka seal, kus ei ole tarbimist. Nii et seda ei tohiks olla. Kui on välja ehitatud see, mis on algselt lubatud, siis on võimalik tehnoloogiat muuta. Aga kui see on alles väljaehitamisel, siis on, ma tean, piirang küll: kõigepealt tuleb välja ehitada see, mis on lubatud, ja siis saab seda muuta.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Mario! See eelnõu [koosneb] nagu kolmest osast, nagu sa ütlesid, aga üks osa puudutab just umbes 80 Eesti suurettevõtjat, kes tarbivad üle 1 gigavati elektrienergiat …

Gigavatt-tunni.

… ja lisaks on siin veel nõue, et nad peavad olema rohemajandusega väga sina peal. Seal on palju igasuguseid lisaklausleid. Ma lugesin laekunud arvamusi kooskõlastustabelist. Eesti Tööandjate Keskliit, toiduaine[tööstuse] liit, kaubandus-tööstuskoda – kõik on juhtinud tähelepanu ühele ja samale asjale: bürokraatia ehk selle toetuse maksmise kord on niivõrd ettenägematu. Mis sinu arvamus on? Kas esiteks on võib-olla kasusaajate arv väike? 

Mu [küsimusel] ongi kaks poolt: esiteks, kes maksab kinni siis need vahed, ja teiseks, kas see bürokraatia ei tapa kogu asja mõtet?

Aitäh! Sellepärast muudatusettepanekute suurem enamus käsitlebki seda, et me toome sisse lisaks riigiabile võimaluse [saada] ka vähese tähtsusega abi. Seal on tingimused palju-palju leebemad, seal ei ole osa bürokraatlikke nõudeid. Seal ei ole näiteks auditikohustust, kui ma õigesti mäletan, ja veel mitmeid [kohustusi]. 

Lisaks me laiendasime seda, et [ei vaadata] ainult põhitegevusala, vaid ka kõrvaltegevusala võib olla sobiv. Kui ma õigesti mäletan, on näiteks Sakul või A. Le Coqil põhitegevusalaks alkoholi tootmine, aga kõrvaltegevusalaks on limonaadi [tootmine]. Limonaadi [tootmise] puhul nad võivad vähendamist taotleda, aga neil peab selle osa [energiatarbimise] mahuks tulema kokku 1 gigavatt-tund. Ehk me laiendasime võimalike saajate ringi ja sellepärast ma rääkisingi, et [taotlejaid võib olla] üle 100. Minu meelest on nüüd, uue määratluse järgi see arv üle 100, sest juures on ka kõrvaltegevusalad. Enne oli, jah, 80. Ja bürokraatia vähendamist on siin täiesti arvesse võetud.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Idee on väga hea, suurettevõtjatel, elektritarbijatel hind kukub. Kas ma saan õigesti aru, et raha on mõeldud võtta valitsuse reservist? Vaadake, valitsuse reservi raha saab kasutada ühe aasta. Järgmise aasta riigieelarves seda raha ei ole, kui keegi seda sinna ei pane. Kas meil on ka kirjas, et see lubadus on antud selle aasta lõpuni? Kulu ei saa tekitada ühegi seadusega, kui ei ole kulukatet. See on väga oluline teema. Sellest ma olen ammu aru saanud, et viga tehti juba koroonaajal, kui ka meie olime valitsuses. Te ütlesite, et valitsuse reserv kasvas kümme korda. Vanasti oli see 15 miljonit, nüüd on see praktiliselt 150 miljonit eurot. Raha on seal loopida igale poole.  

Aga kuidas sa ikkagi näed seda edaspidi, kui me võtame vastu seaduse, millel ei ole tegelikult kulukatet? Ma saan aru küll, et teie loodate, et järgmisel aastal olete eelarve tegemisel veel võimul …

Teie aeg.

… ja saate seda teha. Aga kui seda ei tule sinna eelarvesse?

Jaa, sellega on täiesti arvestatud. Siin on sees klausel, et toetust saab maksta Elering ainult selles mahus, mis on eraldatud valitsuse reservist. Kui näiteks eraldis saab enne otsa kui aasta, siis arvestatakse seda proportsionaalselt, niimoodi, et seda saab ainult [eraldise mahus]. Eleringile ei jää kohustus [kehtima], vaid [makstakse] ainult eraldise mahus. Ehk siis tõepoolest, sinna tuleb eraldada see raha ja siis selle mahus saab toetust maksta. [Teie öeldu] on selles mõttes korrektne.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Lauri Laatsi. Palun! Nii, Laurit ma ei näe. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Kahju, ma ka ei näe Laurit, aga Lauri, kui sa meid näed, siis sind oodatakse siia. (Saalis kõneldakse.) Aa, teist Laurit, jah.

Aga, head kolleegid ja inimesed, kes meid vaatavad! Põhimõtteliselt on siin jälle niisugune eelnõu, mis koosneb sellistest huvitavatest erinevatest juppidest. Ma mäletan seda, kui Mario Kadastik komisjoni juhtiva liikmena selle teemaga välja tuli. Siis kuulasin seda ja seal tundus päris mõistlikke asju olevat, nagu seesama kodudes [asuvate] väikeste päikeseparkide topeltmaksustamise ärajätmine ja niisugused teemad. Aga siia on liidetud ühest küljest pealtnäha väga vajalik asi, sest võrreldes Soome ettevõtjatega on Eesti ettevõtjatel elektri hinnad tunduvalt kõrgemad, samas on kodutarbijatel väidetavalt Eestis elektri hinnad isegi väiksemad. 

Tahetakse mingisugust korrelatsiooni või mingit parandust teha. Aga samas on see parandus ühest küljest üsna kosmeetiline ja teisest küljest puudutab ainult mingit teatud osa ettevõtjatest. Nagu me enne ettekandja jutust aru saime, see on seotud sellise naljaka bürokraatiaga: sa pead tõestama – ka näiteks Saku Õlletehas –, et kui sa limonaadi toodad, siis sa pead hakkama selle [tootmise energia mahtu muu tootmise omast] lahutama. Ma ei tea, ma ei kujutagi ette, kuidas seda arvutada saab. Kas sa pead panema mingid eraldi liinid ja eraldi kaitsmed? Või kuidas sa mõõdad seda energiat, mida sa limonaadi tootmiseks kasutad? Kas see kõik väärib nii-öelda küünlaid? 

Ja lõppkokkuvõtteks: ka kolleeg Aivar Kokk ütles siin täpselt sedasama, et riigieelarves seda [raha] otseselt ei ole, see [eraldatakse] valitsuse reservist. Kui nüüd vaadata valitsuse reservi, siis kas seal on mingid piirangud ka? Väidetavalt on olemas mingisugune väikene maht ja siis seda mahtu hakatakse taotlejate vahel jagama. Kõik taandub sellele, et lõpuks ei saa keegi täpselt aru, mida me siin taotleme. Mind üllatab see, et isegi need, kes peaksid sellest kõige rohkem puudutatud olema, näiteks toiduainetööstus – on välja toodud, et see on neile hästi kasulik – ja ka Eesti Tööandjate Keskliit, kes on juhtinud sellele tähelepanu, on pigem üsna skeptilised selle seaduse vastuvõtmise otstarbekuse suhtes.

Arvestades kõike eeltoodut – ma ei hakka siin rohkem praegu teie aega kulutama –, teeb ka Isamaa Erakond selle eelnõu [teise lugemise] katkestamise ettepaneku, kuigi ma sain aru, et ka komisjon ise on vist selle teinud. Jaa. Siis on hea, et meil on ühine mõte, kui mitte tarbetu muidugi.

Nii, Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Loomulikult tuleb see lugemine katkestada ja vastava otsuse komisjon ka tegi, aga mitte nendel põhjustel, mille ma praegu välja toon. 

Kogu eelnõu on tegelikult jällegi rohepöördest tulenevatele probleemidele leevenduse pakkumine ja [suunatud] väga kitsale ringile, 80 ettevõttele. See on mikrojuhtimine. Reformierakond on juba päris pikalt juhtinud Eesti riiki tükk tüki haaval, natukene siit, natukene sealt. Aga kokku võttes: me peame tegelema probleemiga. Lisaks, need 80 [ettevõtet], kes saavad väga väikese leevenduse, ainult 6,8 euro ulatuses 1 megavatt-tunni hinnast, peavad tegema ettevõttepõhiseid investeeringuid rohepöördesse. Tegelikkuses vajavad meie majandus ja inimesed soodsamat elektrit. See on loomulikult meie inimeste toimetuleku küsimus, meie majanduse edasine käik ja nii edasi. Suurt pilti ei taheta üldse saali tuua, see on probleem. 

Siin on ENMAK-iga ehk energiamajanduse arengukavaga mitu korda käidud. Neli korda on seda dokumenti menetletud, siia toodud, aga ka seal ei ole vastuseid väga paljudele küsimustele. Ja nüüd tuuakse jälle mingisugune väike tükk. Jah, elekter on kallimaks läinud, jah, konstateeritakse, et suurettevõtted on hädas ja neid on vaja aidata: aitame siis väikese summaga. Aga sellest ei piisa. Vaatame, mis olukorras me praegu oleme: meil on lisaks Ukraina sõjale uus sõda, Lähis-Ida sõda, kus on selged märgid, et see ei lõpe niipea. Hormuzi väin on kinni, see jääb kinni pikaks ajaks. See väljendub kõikides energia hindades: kütuses, diislis, elektris ja nii edasi. 

Euroopa riigid on juba võtnud vastu suured abipaketid või [on olemas kokkulepped] vähemalt valitsuse tasandil. Kohe läheb see parlamenti ka näiteks Hispaanias, kus abipakett majanduse ja inimeste jaoks on 5 miljardit eurot. See on loomulikult Hispaania. Siin on välja toodud 80 erinevat meedet: aktsiiside langetamine, käibemaksu langetamine, piirhindade kehtestamine ja nii edasi. Need on need küsimused, mis praegu peaksid olema siinsamas saalis päevakorras, mitte 6,8 eurot megavatt-tunni pealt 80 ettevõttele. See on naeruväärne ju! Aitäh!

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Ettepanek vähendada taastuvenergia tasu suurtele tarbijatele on samm õiges suunas, kuid see on vaid väike samm. On aeg mõelda, miks peab meie tarbija üldse roheenergiat subsideerima. Miks saab üks energialiik teiste ees eeliseid? Ma annan vastuse. Jutud selle kohta, et roheenergia suudab meile tagada odava elektri, on vale. Roheenergia ei saa eksisteerida ilma toetuseta. Ehitades riigi täis tuuleparke, loome süsteemi, kus odava elektri tootmine ei ole kasumlik. See tähendab, et see süsteem toimib ainult kõrgete hindade korral. 

Odavat energiat suudab pakkuda põlevkivi, kuid sel juhul tuleks kõik tuulepargid sulgeda. Seetõttu on roheenergia lobistid loonud CO₂-heitmete tasude süsteemi. Põlevkivienergia on kunstlikult kalliks muudetud, kuid isegi nendes tingimustes on roheenergia osutunud elujõuetuks. Seetõttu jätkame selle subsideerimist. 

Meil ei saa kunagi olema odavat elektrit, kui jätkame tuuleparkide ehitamist. Meil ei saa kunagi olema odavat elektrit ilma põlevkivita. Seda ilmset tõde tuleb tunnistada ja lõpuks lõpetada need hullumeelsed eksperimendid. Elekter ei tohi olla luksus. [Odava elektri] suudab tagada ainult põlevkivi.

Nii, Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Ma ei plaaninud väga tagasi tulla, aga kuna Lauri tuli nii energiliselt väitma, et seda on liiga vähe, siis ma lihtsalt tuletan meelde, et meil on analüüsitud ümbruskonna elektri lõpphind, võttes arvesse kõik tasud ja maksud, mis on. Eesti elektri lõpphind era-, väike- ja keskmise suurusega tarbijatele on täiesti konkurentsivõimeline võrreldes meie piirkonnas olevate riikidega, kaasa arvatud Soomega. Ainukene kategooria, kus Eesti hind oli kallim, oligi suurtarbijate kategooria. Selleks, et nende konkurentsivõimet parandada ja ühtlustada, ongi see eelnõu tehtud. Tahtsin selle siin väikese täpsustusega ära parandada.

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Jõle põnev eelnõu. Elektrituruseaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise seadus – vähemalt niimoodi on siin kirjas. Tekst on selline, et suurt vahet pole, kas kirjutad hiina hieroglüüfides või mõnes muus vähe tuntud bantu keeles, suurem osa inimestest ei saa sellest mitte tuhkagi aru. Räägitakse mingisugusest ma ei tea millest, et seda on vaja rohepöörde jaoks ja nii edasi.

Teate, rohepöörajad, sõitke sinna Pakri saarele ja küsige kohalike elanike käest, mismoodi saab talvel rohepöördes kasutada tuuleenergiat ja päikeseparke. Ei saa! Lihtsalt ei saa, see on võimatu! Talvel on lihtsalt pime ja appi tuleb diisli baasil töötav traktori generaator. Te olete ära unustanud, et veel mingi aeg tagasi maksis elekter 30 senti. 30 senti! (Saalist öeldakse midagi.) Täna – väga hea, Mario Kadastik! –, täna maksab sihukese hunniku raha, et sa ei jõua seda palgast ära maksta, ja seda tänu Reformierakonna poliitikatele. Minge koju, Reformierakond! Ärge tehke abrakadabrat! Eesti rahvas vajab odavat elektrit ja meil on olemas põlevkivi. See on meie pääsetee!

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Eelnõuga [ollakse] on õigel teel, aga lahendus on kuidagi väga keeruline. Täna rääkida, et riigi, valitsuse reservist hakatakse [vähendama] elektri hinda suurettevõtjatele, on üks uskumatu teema meie Riigikogu saalis. Me peame rohepööret ikkagi väga selgelt vaatama: tuulikute, päikeseparkide ja akulahendustega ei ole võimalik juhitavat elektrit toota. Täna tuleks väga selgelt üle vaadata 2021. aastal valitsuses tehtud otsused. Kes mäletab, tol ajal olid küll Keskerakond ja Reformierakond võimul. Tehti otsus, et põlevkivist [elektri tootmine] peab lõppema ühel hetkel ja siis tuleb päike meie koduõuele, elektri hind langeb. Ma loen hommikust õhtuni ajalehest, kuidas tuulepargid ja päikesepargid viivad elektri hinna alla. Aga kuidagi juhtub nii, et talvel ei puhu tuul ega paista päike, ja millegipärast on siis vaja kuskilt mujalt elektrit saada. 

Täna on väga selge, et ilma põlevkivita ei ole võimalik Eestis juhitavat elektrit toota. See gaasiturbiinide jutt on ka üks tore asi. Eesti toodab biogaasi, mis on küll kallim kui maagaas. Me peame tunnistama, et kui täna natukene teadust vaadata ja füüsikat arvutada, siis on selge, et biogaasist oleks mõistlikum ja palju odavam elektrit toota otse, kui seda täna bussidesse pannakse. [Biogaasi] kuluefektiivsus elektri tootmisel on tunduvalt parem, sest biogaasist tootmisel ei ole vaja selliseid temperatuure saavutada, kui soovitakse elektrit toota. 

Täna peaks siin saalis arutama hoopis seda, kuidas meil oleks võimalik toota põlevkivist elektrit, kuidas saavutada kokkulepe, et igal aastal remonditakse elektri tootmiseks ära üks vana põlevkivikatel, ja kuidas meil oleks kindlustunne, eriti kui me näeme, mis toimub: iga kuu võib meile tulla üllatus. Neli aastat tagasi läks Ukrainas täiemahuliseks sõjaks lahti ja täna me näeme, mis on Lähis-Idas. Meil ei ole muud lahendust. Me oleme õnnelik riik, et meil on endal olemas põlevkivi, millega on võimalik elektrit toota ja millega on seda aastaid toodetud. 

Me peame ju rõhutama väga selgelt, et veel kümme aastat tagasi suutsime põlevkiviga toota elektrit kogu oma energiavajaduse jaoks. Tuleks ka selgelt rõhutada, et täna makstakse taastuvenergia [tootmisele] erinevate tasudega peale. Tuleb lõpetada see CO₂-kvoodi mäng. Ma saan aru, et väga tore on see, et riigi taskusse laekub sealt raha, ja siis tulevad keskkonnaminister ja tema asekantsler, kes ütlevad, et 1,7 miljardit oleme ju raha saanud. Aga nad unustavad ära selle, et Eesti Energia on maksnud selle 1,7 miljardit ammu ja see raha on tulnud lõpptarbijate taskust, mitte kusagilt mujalt. 

Selle soovi [täitumiseks], et meie majandus uuesti kasvule tõuseks, on vaja viia energia hinnad alla. Selleks, et meie inimesed saaksid ise hakkama, tuleb viia elektri hind alla. Elektri hinna allaviimine on lihtne: CO₂-kvoot tuleb likvideerida ja põlevkivielekter on selgelt kõige odavam toode. Siin mõni Riigikogu liige rääkis mulle, et keegi oli talle öelnud, et [hind] tuleb 100 eurot megavatt-tunni eest, aga vaadake, jaanuarikuus tegi Eesti Energia kogemata ühe pressiteate, kus ta näitas, et omahind on tegelikult 30 eurot megavatt-tunni eest. Nii et kaalume, mõtleme. Ettevõtjatele on vaja elektri hinda alla viia, ja mitte ainult suurtarbijatele, vaid kõigile, ka Eesti kodanikele. Aitäh!

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Kui me vaatame seda eelnõu, siis kindlasti võib öelda, et see on samm õiges suunas, sellepärast et nii nagu ka seletuskirjas on öeldud – eelnõu algataja, valitsus, ise on möönnud –, on Eesti energiaintensiivsete ettevõtete kulud suuremad, kui me võrdleme naaberriikide omadega. Siin oli juttu Soomest, aga [see on nii] ka teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes. Võtame kas või taastuvenergia tasu: ka see on meil keskmisest kõrgem, kui on teistes Euroopa Liidu riikides. Näiteks on toodud, et Euroopa Liidu keskmine on umbes 10,5 eurot megavatt-tunni eest, tähendab, 10,5 on Eestis ja Euroopa Liidu keskmine on 6,4 eurot megavatt-tunni eest. 

Kindlasti on see [samm] õiges suunas. Need jutud, mis siin olid, et taastuvenergia tasu on saatanast ja ei tea mis veel, ei vasta tõele. Aivar, sa armastad kogu aeg öelda, et kui päike ei paista ja tuult ei ole, siis on jõle kõrged hinnad. Keskeltläbi üheksa kuud on meil [sellist aega], mis võimaldab tuua aasta keskmise hinna alla. Aasta keskmine hind on meil üle 8 sendi … (Saalis kõneldakse.) Palun kuula. Üle 8 sendi kilovatt-tunni kohta. Jah, talvekuudel oli see kõrgem. Meie reservvõimsus või ainukene võimsus on põlevkivielektrijaamad ja see on väga hea, et nad olemas on, sest selliste tiputarbimiste juures tuleb [nõudlust] katta. 

Me ei tee seda üksi. Regioonis meil ju tegelikult tasanduvad elektrivood niimoodi, et juhitavad elektrijaamad lähevad käiku küll Lätis, küll Leedus, küll Soomes ja need võimaldavad neil tiputarbimist katta, aga aasta keskmisena toob hinna alla taastuvenergia. Ja see on fakt. See on fakt! Taastuvenergia tasu, see, mis me maksame, on umbes 70 miljonit eurot aastas. See ongi võimaldanud tuua turule nii päikeseenergiat kui ka tuuleenergiat. Seda võiks olla rohkemgi. Sellest me oleme ka rääkinud, et tegelikult on siin varu olemas, mis kokku võttes võimaldaks hinda veel alla tuua. 

Nüüd sellest, mida on võimalik kvoodikaubandusest laekuvast rahast teha ja mida osa riike on ka teinud. Me teeme väikese sammu energiaintensiivsete ettevõtete jaoks: maksame osa taastuvenergia tasust kinni. Kõige parem seos oleks, kui just kvoodikaubandusest laekuvast rahast ehk vahenditest ehk sellest, mida saastaja maksab – selle eest, mis saastab keskkonda ja kliimat rohkem –, tuleks neid kvoote osta ja nende eest maksta. Sellest rahast võiks kinni maksta taastuvenergia tasu. See tooks turule taastuvenergia investeeringuid ja seda nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis. 

Vaatame erinevaid näiteid. Lätil on see aastas umbes 20–30 miljonit eurot, mida nad ettevõtetele taastuvenergia tasust kompenseerivad. Saksamaa astub selle sammu, et kogu taastuvenergia tasu makstakse kvoodikaubandusest kinni nii eratarbijatele kui ka ettevõtetele. Minu arust on siin selge ja loogiline seos: kvoodikaubandusest laekuvad vahendid võiks panustada taastuvenergia arendusse. See on väga selge seos. Edaspidi oleks elektri tootmine puhtam, efektiivsem ja ka odavam. Põlevkivist [elektri tootmist] ei pane keegi praegu kinni, ka mitte lähiajal, ühtegi otsust ei ole. Seni kui meil ei ole juhitavaid võimsusi, odavamaid, paremaid, on põlevkivi[energia] siin turul, ainult et see pääseb väga harva börsile. 

Me maksame ka praegu, tuletan meelde, 60 miljonit eurot saartalitlustasu. See on ka loogiline. Me ise ju desünkroniseerisime end Venemaa võrgust ära. Meil on vaja tagada võimsust, meil on vaja tagada sagedust ja selleks on meil põlevkivielektrit vaja. Kui tuleb odavamaid juhitavaid võimsusi, siis on võimalik seda asendada. Seni kui ei ole, ei saa millegagi asendada. Igal juhul on taastuvenergia ainukene võimalus tuua elektri hind alla ja teha seda vähem saastaval ja efektiivsemal kujul. Seda tõestavad elektri hinnad. Vaadake ise viimaste päevade või tänast hinda. Need on needsamad päike ja tuul, mis selle hinna alla toovad. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Aga ma saan aru, et kuna siin mainiti nimesid, siis kõigepealt, Lauri Laats, kaks minutit vastusõnavõtuks. Palun!

Aitäh! Lihtsalt vastusõnavõtt Aivar Kokale. Hea kolleeg Aivar on mitmeid kordi maininud Keskerakonna vanu aegu, kui on tehtud ühte või teist otsust kas koos Isamaaga või ilma või koos Reformierakonnaga. Ma tahan lihtsalt meelde tuletada, et need otsused said tehtud nende [varem] Keskerakonna inimestega, kes on praegu Isamaas – Jüri Ratas, Jaanus Karilaid ja nii edasi. See Keskerakond, kes tol ajal otsuseid tegi, on suuresti juba mujal. Alates 2023. aastast on meil hoopis teine Keskerakond ja 2024. aastast on see veelgi rohkem muutunud. Nii et need inimesed, kes tol ajal otsuseid tegid, on kuskil mujal. Oma pahameelt tuleks esitada nende üle.

Mario Kadastik, ka vastusõnavõtu soov.

Jaa, ma tahtsin markeerida Aivar Koka väidet. Esiteks, jah, põlevkivist [elektri tootmist] ei ole keegi plaaninud praegu kinni panna. See on väga selgelt ära otsustatud, et põlevkivi on meil senikaua reservis, kuni on sellele olemas alternatiiv. See oli konkreetne vastulause ja vastulause ka sellele kommentaarile, et päikest ja tuult ju kogu aeg ei ole. 

Just hiljuti oli postitus. On selline asi nagu energiapööriöö. Tehakse statistikat ja tuleb välja, et ka päike on suutnud 20.–21. märtsini terve ööpäeva jooksul kogu aeg elektrit võrku anda tulenevalt sellest, et eksisteerivad akud. Miinimummomendil oli võimsust küll 7 megavatti, aga keskmiselt oli 30–40 megavatti ja seda olukorras, kus meil on akud alles värskelt [kasutusele] tulnud. Meil on torus 4–5 gigavatti akusid terve regiooni peale. Tegelikult ei ole varsti üldse võimalik täpselt öelda, mis kell päikeseelekter turule jõuab. Lootus, et me puhtalt selle peal elame, või [väide], et see tehnoloogia mitte midagi ei tee, on vale. Nagu öeldud, põlevkivi[elekter] on olemas, see on ka turul vahepeal, aga 30 eurot megavatt-tunni eest on ainult unistus. Päriselus ei ole see võimalik. Uued investeeringud on kordades kallimad kui vanad.

Aitäh! Aivar Kokk, vastusõnavõtule vastusõnavõtuga ... (Hääl saalis.) Jaak mainis? Jaak mainis. Muidugi, Jaak. Jaagul on juba selline nägu peas, et ta mainis. (Naerab.) Nii et, Aivar Kokk, palun! Vastusõnavõtt kaks minutit.

Mulle meeldib see demagoogia, see on päris hea. Keskerakonnal on muidugi õigus, tema pojad ja tütred on läinud erinevatesse erakondadesse: Jaak sotsidesse ja osa Isamaasse. Selle vastu ei saa keegi vaielda. Aga ma räägin põlevkivielektrist. Eesti Energia juhid ütlevad, et põlevkivielektri hinnast on CO₂-kvoot kaks kolmandikku. Kaks kolmandikku! Ehk elektri omahind on sellest ainult üks kolmandik. Nemad peavad maksma kogu aeg seda kahte kolmandikku ja siis küsitakse, kas nad saavad turule või mitte. Seejärel tehakse ettepanek, et selle kvoodirahaga hakkame rohkem päikese- ja tuuleparke tegema ja akupankasid [paigaldama]. 

Ma olen alati seda meelt olnud, et kõik, kes soovivad, tulge turule, aga tulge turule võrdsetel tingimustel. Mitte nii, et keegi peab peale maksma, keegi maksab selle eest, kellelegi makstakse peale. Ja siis räägitakse, et on võrdsed tingimused. Kui kõigil on võrdsed tingimused, siis on väga selge: kas üks, teine või kolmas energiatootmise võimekus on kõige parem. Minule sobivad kõik variandid, aga ma tahaksin, et hind oleks soodne. Ja hind saab soodne olla siis, kui CO₂-kvoodi jura lõpetatakse ära. See ei mõjuta absoluutselt elektritootmist, vaid on teatud börsiettevõtete äri sõna otseses mõttes. Sellel ei ole enam kuidagi seost CO₂-heitega, juba aastaid.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Asume eelnõu 787 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kokku on neid esitatud 13. 

Esimese muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teise muudatusettepaneku on esitanud samuti majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Ka kolmanda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Neljanda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Viienda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kuuenda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Ja ka seitsmenda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kaheksanda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Üheksanda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kümnenda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 11. muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 12. muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 13. muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Me oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.  

Juhtivkomisjoni ettepanek ja ka Isamaa fraktsiooni ettepanek on eelnõu 787 teine lugemine katkestada. Teine lugemine on katkestatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 27. märts kell 17. Täpsustan, 27. märts kell 16. Me oleme tänase esimese päevakorrapunkti läbinud.

Meie tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse ja alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 857 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Härra juhataja! Austatud Riigikogu! Esitlen teile seadusemuudatust, millega muudetakse alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seadust ning sellega seotud seadusi. Selle muutmise eesmärk on ära hoida 1. maiks kavandatud energiakandjate aktsiisi tõus. See puudutab bensiini, diislikütust, kütteõlisid, maagaasi ja elektrit. Selle põhjus on viimase aja energiaturu olukord: maailmaturu hinnad on järsult tõusnud ja sellega seoses on ebakindlus majanduses üldiselt suurenenud. Energiatarnete häirimine on siin põhjus. Me arvame, et on vale signaal jõustada seadusemuudatus, mis on otsustatud hoopis teistes tingimustes. 

See tähendab praktikas väiksemat survet perede rahakotile. Aktsiisitõusu ärajätmisel jääb bensiini ja diislikütuse hind tanklas loodetult 4 senti liitri kohta madalamaks, kui see oleks muidu. Peab siiski ütlema, et hinnakõikumised ise on kaugelt suuremad, umbes suurusjärgu võrra. Siiski oleks see jõustamine meie arvates vale signaal ja ilmselgelt arusaamatu. Aktsiisi mõju kahjulike kõrvalmõjudega kaupade tarbimisele iseenesest nagunii marginaliseerub, kui hind järsult tõuseb, kuna aktsiis ei ole protsent hinnast, vaid kindel summa. 

Tuleb siiski öelda, et aktsiisi osakaal kütuse ja elektri lõpphinnas on suhteliselt tagasihoidlik, näiteks elektri tarbimise kogukulust on aktsiis umbes 1%. Nii et üle ei tasu seda ka hinnata ega rääkida siin majanduslanguse ärahoidmisest või muust. See on ikka pigem ebakindluse suurendamise vältimine. 

Eraldi klaarimist vajab ka suur idee, mis nädal tagasi meediasse lasti, et Keskerakonna arvates on sellest vähe: tuleb vähendada ka kütuse käibemaksu. Käibemaks on siiski Euroopas reguleeritud ja mootorikütuste puhul ei ole lubatud seda vähendada. 

Aga tuleb muidugi öelda, et see väike leevendus ei tule kõrge hinnata riigieelarve jaoks. Aktsiisitõusu ärajätmine tähendab tulude vähendamist tänavu 36 miljoni euro võrra ja 20 miljoni võrra järgmisel aastal. Kate tuleb sellele eelarvesse aga saada, sest eelarve on 4,5%-lises ehk maksimaalselt lubatud defitsiidis SKP-st. 4,5% SKP-st. Kerge see otsus muidugi ei ole. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Diislikütus maksab juba üle 2 euro ning sündmuste arengut arvestades pole see piir. Mida tegi sellises olukorras Hispaania? Vähendas käibemaksu mootorikütusele kuni 10%-ni ja tühistas üldse aktsiisid. See langetas hinda 40 sendi võrra liitri kohta. Mida teeb Eesti valitsus? Tühistab aktsiisitõusu ja pakub end riiki päästma. See tähendab, et tegelikku hinnalangust me ei näe ning kogu kriis langeb taas täielikult meie inimeste õlgadele. Küsimus on väga lihtne: miks Hispaania valitsus suudab, aga teie ei suuda?

Aitäh! Ma ei ole kindel, et Hispaania valitsus suudab. Igatahes ei ole käibemaksu määra vähendamine Euroopa õigusega kooskõlas, samuti ei ole see kooskõlas Euroopa muude poliitikatega. Fossiilkütuste subsideerimine ei ole ka Euroopa poliitika – kui te tahate eeskujusid tuua. Aga nemad rääkigu enda eest, mina ei pea nende eest rääkima. Ma arvan, et optimaalne on see tõus ära jätta. Aga ma vabandan, teil on ilmselt kõne, kaugekõne. (Saalis räägitakse.)

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Ma arvan, et see on pigem Moskva kui ... 

Aitäh! Lugupeetud minister! Me saame aru küll. Ühest küljest on see loomulikult positiivne, et valitsus niimoodi otsustas, aga teisest küljest oli see ainuvõimalik otsus. Ja tegelikult on see poolik otsus, kui sedagi, sest kui hind põhimõtteliselt kogu aeg tõuseb, tähendab aktsiisitõusu ärajätmine ainult seda, et hind ei tõuse veelgi rohkem, vaid jätkuvalt tõuseb. Ehk see paneb inimesed keerulisse olukorda. Küsimus ongi see: kas valitsus on arutanud võimalust alandada kütuseaktsiisi või kaotada see ajutiselt või alandada kütuse käibemaksu või see ajutiselt kaotada või siis kehtestada mingisugune [hinna]lagi? Nii mõnigi Euroopa riik on üht või teist juba ära teinud. 

Aitäh! Ma lootsin, et minu andmed … Ma vabandan härra Tšaplõgini ees: teil oli kaugekõne, ma segasin seda küsimusele vastamisega. Ma püüan nii enam mitte teha. 

Aga nii mõnigi Euroopa riik on teinud veidraid otsuseid, mille tegelik tulemus on siiski pigem meeleolu loomine kui hinna mõjutamine, sest hind tuleb Hormuzi väinast, ei kuskilt mujalt. Kaupade hindadega tuleb tegeleda ikka põhjuste kaudu, mitte [hindu] tagantjärgi kunstlikult ja väga kalli hinna eest alla surudes. Ma kordan üle: see 4 senti liitrilt maksab riigieelarvele 36 miljonit eurot. Ma arvan, et teie fantaasia ei jää väikeseks, kui mõelda, mida selle raha eest tegelikult teha saaks: kui palju saaks aidata tegelikke abivajajaid meiesuguste asemel. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hiljuti on seoses selle otsusega võtnud sõna ka Aivar Sõerd, kes on öelnud, et põhimõtteliselt on küsimus selles, kuidas ikkagi riigirahandust juhitakse. Ta ütles, et tegelikult teil justkui puudub tervikpilt, puuduvad analüütilised materjalid. Ma lugesin uudisest tema tsitaati, et küsimus on selles, kui tõsiselt võetav see otsuste tegemine riigirahanduse mõttes on. Ta tõi välja ka selle, et on väga keeruline ennustada, kui suur laekumine saab olema, analüüsi hetkel ei ole. Ta ütles, et riigirahandus peaks tuginema tervikpildile, analüütilisele materjalile ja numbritele. Kas te olete sellel teemal Aivar Sõerdiga suhelnud? Kas te kinnitate tema kartust, justkui teil puudub praegu tervikpilt?

Aitäh! Aivarile [suunatud] tähelepanu numbrid kindlasti kasvavad sellega, aga see ei puutu küll kuidagi tervikpilti ega analüüsi, sest meile on ju teada, kuidas see asja mõjutab. Ühelt poolt on see eelarvele väga kallis, mõju hinnale on tagasihoidlik, põhjused on mujal. Ma seda kõike rääkisin, siin ei ole mingisugust tuumateadust. Aga loomulikult võib selliste avaldustega tähelepanu juurde saada. Komisjonis ta osutas samale asjale täna hommikul ja ma olen temaga ju põhimõtteliselt nõus. Ma kinnitasin ka, et me ei olnud valitsuses sel teemal sugugi üksmeelselt vaimustunud. Aga ma pean möönma, et tõepoolest olekskogu rahvale imelik selline uudis, ma arvan, kui selguks, et suure ärevuse ja tarnetakistuste juures tõstab valitsus aktsiisi. See on teistes oludes tehtud otsus. Üks otsus viib teiseni, nii et see 36 miljonit eurot tuleb kuskilt katta, see on selge. Meil on maksimaalne miinus ja seda ma Aivar Sõerdile ka ütlesin. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! Selles on teil ju õigus, et Reformierakond kindlasti ei ole süüdi selles, mis Hormuzi väinas toimub. 

Aitäh selle eest!

Aga teine pool: seal toimuv mõjutab meid. See mõjutab inimeste toimetulekut, see mõjutab majandust, see mõjutab üleüldist maailmamajandust. Meie oleme praegu selle ohver. Erinevalt meie valitsusest mõtlevad teiste Euroopa Liidu liikmesriikide valitsused selle peale ja juba võtavad otsuseid vastu. Valitsuse tasandil on osa riike juba võtnud [otsused] vastu, seadusandlik võim peab need veel ära kinnitama. Aga nad näevad juba ette, et see, mis Hormuzi väinas toimub, jääb [kestma] kauemaks. See ei ole nädala ega kahe nädala küsimus. Võtame arvesse kas või Hispaania otsuseid: nende abipaketi hind on viis miljardit. See ei ole ju selline valitsus, mis nüüd tõmbleb nädala või kahe pärast, et ei tea, mis seal juhtub. 

Kas meil on olemas strateegia lisaks praegusele aktsiisitõusu kärpimisele? Kas teil on ka valitsuskabinetis mingeid järgnevaid samme ja otsuseid, mida te tahaksite meie saali tuua?

Aitäh! Meil toimub valitsuses kogu aeg midagi, kogu aeg langetatakse otsuseid. Huvitav, te olete vist Hispaanias puhkamas käinud, et te ühte riiki tsiteerite. Ma ütlen, et selle taga on ainult poliitiline loogika. Viis miljardit sellise asja eest, mis tegelikult tuntavalt hinda ei jõua, on liiga kõrge hind, on minu vastus. Kui Euroopast tervikuna rääkida, siis Euroopa Komisjon rõhutab, et need otsused peavad olema võimalikult fokuseeritud, lühiajalised, piiritletud. 

Te nimetasite paljusid riike, näiteks Läti langetas selle otsuse nüüd kolmeks nädalaks: kolmeks nädalaks pidurdavad hinda. Te ütlesite õigesti, jah, see ei kesta [vähest aega]. See on naeruväärne: ma ütlesin seda ka ministrile, kui ta mulle helistas. Jah, nad saavad [otsust] kolmeks kuuks pikendada, siis tuleb uus otsus teha. See ei ole siiras otsus, aga eks nad tunnistavad, et poliitilises loogikas tehaksegi palju rumalusi ja liiga kulukaid otsuseid. Kokku võttes, kui on kauba tarneraskused, siis tarbimise subsideerimine ju suurendab defitsiiti ehk siis tegelikult ka hinda. Kui pikas vaates ja kui tugevalt üks või teine riik sinna sekkub, [on iseasi], aga igal juhul tarbimise subsideerimine, kui tegemist on defitsiidiga, suurendab hinda, mitte ei vähenda. Ja riik maksab ränka hinda. 

Veel kord, 5 miljardit – Hispaanial on tuhat asja teha selle eest. Kaitsekulud on neil minu arust 1,6% SKP-st. Tõstku kaitsekulusid, osalegu selles poliitikas. On palju asju, mida Hispaanias võiks selle raha eest ära teha ja mis on siseriiklikult olulisemad. Sotsiaalpoliitikale oleks neil 5 miljardit väga tõhusalt võimalik kulutada. Autoomanike subsideerimiseks on see minu silmis selgelt liiga helde otsus, vastuolus ka kliimapoliitikaga. Hispaanias hakkavad varsti inimesed surema, iga suvi surevad, sellepärast et kliima soojeneb ja inimeste tervis ei pea vastu. Kõrvetatakse ennast asfaldil ära, on tohutu veepuudus. Ja nüüd riik otsustas subsideerida fossiilkütust. Ei. Kui ma oleksin hispaanlane, siis ma ütleksin neile seda. Praegu ma ütlen teile.

Aivar Kokk, palun! 

Hea juhataja! Austatud minister! Ma küsin, kas selle eelnõu eesmärk on, et 2027. aasta 1. mail tõuseb elektriaktsiis üle 100%.

Jutt on ikkagi sentidest, esiteks. Teiseks, sentides hinnast võib protsent olla väga suur, aga midagi mastaapset [ei ole]. Mina väga kõrgelt hindan Isamaa Erakonna algatust: ta tuli kaasa valitsusega ja esitas täpselt samasuguse eelnõu. Mina pole teie käest veel küsinud seda. Ma ei saa valitsuse liikmena küsida, mis on teie eesmärk, kas see, et 2027. aasta maikuust tõuseks elektriaktsiis 200%.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Ma pean siiralt vabandama lugupeetud ministri ees. See oli kõne, mille ma pidin kindlasti vastu võtma, aga see ei olnud Putiniga. Ma luban, et ma tähelepanelikult loen teie vastust stenogrammist.

Ei, vabandama ei pea, ma lõõpisin. Ma peaksin võib-olla lõõpimise eest vabandama. Ega te sellist kõnet, mida vastu ei pea võtma … See võib tulla kõne alla küll. Aga ma hästi ei kujuta ette.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Minul kaugekõnet ei olnud. Aga mis juhtub siis, kui musta stsenaariumina tõuseb kütuse hind, võtame näiteks diisli, kõrgemale, kui seni oleme ette kujutanud, on see siis 2,5 või 3 euro peale? Olete te mõelnud, mida siis teha, kui enam ei julge bensiinijaama poole isegi vaadata?

Aitäh! Ega ei peagi tingimata bensiinijaama poole vaatama nii palju. Üldiselt on inimesed saanud [hakkama]. Mina pool elu käisin jala ja sõitsin rattaga, ei osanudki unistada sellisest asjast. Tegelikult on inimkond ju sinnapoole uuesti teel tänu sellele, et keskkond on ära hävitatud – kui pikas perspektiivis, ainult selles on küsimus. 

Ma arvan, et kui hind tõuseb veel kõrgemale, siis tasub ennast alati lohutada. On, mis on, konkurentsivõime on kõigil ühesugune. Kõik riigid maksavadki rohkem selle eest, et nad atmosfääri ja taastumatuid ressursse hävitavad, ja ehk peavad siis oma käitumist muutma. Ma ei ole selles mõttes nii murelik nagu teie. Üksikutel juhtudel muidugi – see võib olla arvuliselt kokku palju inimesi – on kütusest sõltumine suur, maal on suur, aga ka siis on omad säästumeetmed ja koopereerumise meetmed, mida siiski on võimalik kasutusele võtta. Ja kui hind on pikaajaliselt kõrge, siis see kindlasti parandab inimeste tarbimiskäitumist. Aga jah, ma ei taha siin osatada neid, kes peavad käima kaugelt tööl või sellest otseselt häiritud on. Ma räägin üldisest pildist. See ei ole siiski nii traagiline, kui püütakse näidata. 

Praegu ei ole mul käepärast, aga täna hommikul komisjonis ma näitasin neid jooniseid, kus on pidev ostujõu kasv ka praeguses olukorras. Bensiini suhtes on ostujõud kogu aeg kasvanud, diisli ja bensiini suhtes. Ei ole seda tragöödiat perede rahakotis kuskilt näha, kui vähegi pikendada seda vaadet. Ma ei räägi isegi [tagasi vaadates] sellesse aega, kui autod üldse kättesaadavad ei olnud, millal mina olen elanud üsna pikka aega – teie ka ju. Ei tulnudki kõne alla autoga sõitmine. Ei vaadanudki bensujaama poole, ei tulnud kõne allagi. Sai ka elatud. Aga ma ei taha seda aega tagasi, ma lihtsalt koos teiega kipun fantaseerima. Vabandust!

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Austatud rahandusminister! Mul on selline küsimus: mis te arvate võib-olla järelevalve parandamisest, et kütusemüüjad ei kasutaks seda kriisi ära? Konkurentsiamet on teinud analüüsi, mis on näidanud, et varasemalt on nende kriiside puhul [olukorda] ikkagi ära kasutatud. Kui võrrelda meie hindasid näiteks Soome, Läti ja Leeduga, siis meil on alati hinnad kasvanud kohe ja rohkem võrreldes teiste riikidega. Samas, kui maailmaturul on hind langenud, siis meil ei ole see kippunud alla tulema. Mis te arvate, kuidas üleüldse riik siin midagi saaks reguleerida peale selle, et Konkurentsiamet tõesti kontrollib, et konkurents oleks aus ja meie turul toimiks ning ei oleks võimalikke kartellikokkuleppeid? Konkurentsiamet on tunnistanud, et neil tänasel ajal puudub ressurss, et seda paremini kontrollida.

Aitäh! Me võime ju fantaseerida, aga Konkurentsiameti töö see on. Kui ta ikkagi näeb olulist probleemi, siis ta peab sellega tegelema. Nii vaesed nad ei ole, kui sellest jutust võiks järeldada. Aga üldjoontes mulle tundub, et konkurents on siiski olemas. Ma olen nendesse kahtlustustesse suhtunud skeptiliselt. Samas on ju tõsiasi, et meie hinnad on väga elastsed ülespoole minema ja väga jäigad allapoole minema. Võib-olla ma ise kaupmehena mõtleksin samamoodi: ma olen rahanduskonservatiiv ja igaks juhuks ei kiirustaks hinna vähendamisega, ma kahtlustan. Aga ma ei ole selles äris ega taha sinna sattuda, nii et võib-olla ma oletan valesti. 

Kui ametid sellist kahtlust jagavad, siis nad peaksid seda ka tõestama. Täna vaatasin – see vist ei olnud kütus – kohvi hindade erinevust Eestis, Lätis ja Leedus. Eestis on odavam, kuigi palju kirutud käibemaks on kõrgem. Ja nii kipub üldiselt olema toidu käibemaksuga, millest te räägite siin väga sageli. Kõrgema käibemaksuga riikides on toidu hinnad tegelikult kübeke madalamad, mitte kõrgemad. See näitab, et üksiku maksu kaudu ei saa hinnataset mõjutada. See on üldine kulutase, mis määrab meie kõrged toiduhinnad. Siin on tegemist hoopis teiste teguritega: väike turg, väga kõrged müügimarginaalid, väga kulukas kaubandusvõrk. 

Kütuse teemal las räägivad need inimesed, kes selles äris on, sest seal on hinnad lihtsamini võrreldavad, on keerulisem vaielda.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! Hea, et toiduainete hinnad võtsite jälle teemaks. Hiljuti, kui ma nüüd ei eksi, 22. märtsil ilmus Delfi Ärilehes üks artikkel pealkirjaga "Toit pole luksuskaup: Soomes jõudis toidu käibemaksu langetamine päriselt hindadesse". Ehk siis panga analüütik toob välja, et nende otsuste abil, mis Soome tegi juba 17 aastat tagasi – nüüd ta vahepeal langetas toiduainete käibemaksu veelgi, vist 1% võrra –, sellise kontrollmehhanismi abil on võimalik käibemaksu langetamisega tuua toidu hinnad alla. Teie jällegi väidate vastupidiselt. Siin on näide, kirjalik tõestus olemas. Ega panga analüütik ei ennusta kohvipaksu pealt, et kas nüüd käibemaksu langetamine aitab või mitte. See on fakt, see jõuab reaalselt ka toidu hindadesse. 

Kui me räägime praegusest olukorrast kütuseturul, siis näide ei ole ainult Hispaania. On veel Itaalia, Austria, Horvaatia ja Ungari – neid näiteid on ju väga palju. Küsimus ongi selles, kas teie vaatate [laiemalt] ja valmistute pikemaks kriisiperioodiks või mitte. Ma räägin praegu Eesti valitsusest.

Aitäh! Ma ei tea, mida te kriisi all silmas peate, aga kui kütusekriisi, siis loomulikult on valitsus selle pärast mures: on välispoliitikas, on näiteks kütusevarude turule saatmise otsuses, on rahvusvahelises koostöös. Aga seda panga analüütikut ma lihtsalt ei saa tõsiselt võtta, sest kõigepealt, ma ei tea, kes ta on. Võib-olla ma võtaks teda tõsiselt, kui ma teaks tema nime. Need huvigrupid, kes siin sõna võtavad, moonutavad tegelikkust jõhkralt. Kõigepealt nad jätavad arvestamata mõju eelarvele: mis hinnaga see [toidu käibemaksu alandamise] hinda jõudmine tuleb. Juba ideepüstitus, nagu peaks kogu aeg riik tegelema hindadega, on kaugest minevikust meie jaoks. Riik peaks tegelema konkurentsi, reeglite ja tulupoliitikaga, mitte hindadega. 

Soome – teie tsiteeritud Soome – alandas minu teada poole protsendi võrra toidu käibemaksu. See maksis talle kümneid miljoneid, nii palju, kui ma tean – kas see oli 60 miljonit? –, samal ajal on Soome ülemäärase eelarvedefitsiidi protseduuris. Nad on öelnud, et ükski kulu, ka pensionid ja kaitsekulud, ei ole enam kaitstud. Seda ütles avalikult minu kolleeg rahandusminister. See on ju narrimine, kui sa ühelt poolt pead minema pensionide kallale ja teiselt poolt tegeled toidu käibemaksu [alandamisega]. Selle [kasu] omastab ju tegelikult, juhul kui see hinda jõuab, eelkõige suurem tarbija. Seda on mõõdetud. OECD värske tabeli järgi, mida mina olen näinud, paljude riikide võrdluses teistest jõukam inimene – jõukam detsiil – maksis toidu käibemaksu 2,5 korda rohkem kui inimene vaesemast detsiilist. Kas see on sotsiaalpoliitika? Ei, see on lihtsalt valijale hämamine, raha huupi jagamine. Kõik plaksutavad, aga aru tegelikult ei saa. Hinda jõudmine on hoopis omaette teema.

Soome näide. Hea, et te minevikku meenutasite. Mina olen Soome rahandusministri Jyrki Kataineniga seda arutanud juba tollelsamal ajal. Ta oli väga kurb selle pärast – nagu ka kõik teised rahandusministrid, kellega ma olen rääkinud –, et selliseid poliitikaid peale surutakse. Alati on valitsuses keegi, kes seda välja pressib, alati on selline ka avalik arvamus, aga tegelikult seda raha [jagatakse] huupi. Tegelikult näitas Soome graafik tol korral väga väikest jõnksu allapoole. See jõnks oli – nüüd mu mälu võib eksida – umbes pool sellest hinnast ja väga ajutine. See läks üle, edasi jätkus vana trend. Mul on silme ees see graafik aastate 2009–2010 kohta. 

Nii et see kõik on silmamoondus. See makstakse kinni väga suure rahaga. Kindlasti see panga analüütik ei tegelenud sellega – ta lihtsalt viitsinud –, mida võiks selle raha eest riigieelarvest teha tegelike abivajajate aitamiseks. Minu arust Keskerakond võiks päriselt ka keskenduda sellele, abivajajatele, mitte [raha] lausalisele jaotamisele. Nii palju, kui ma olen aru saanud ideoloogiast, mida Keskerakond on väitnud endal olevat, siis see ei ole mõistlik, mis te teete. Kõiki makse [tahate] järjest kaotada, kõiki makse alandada, ja mitte kunagi kulu, sotsiaalset mõju [arvestades]. Seda ma püüan teile tõestada. Kaks ja pool korda! Eestis on tehtud neid toidu käibemaksu [alandamise] analüüse ka paar korda, eelmise kümnendi lõpus ja üle-eelmise kümnendi lõpus. Nullindatel näitas see kolmekordset ja eelmise kümnendi lõpus kahe koma millegi kordset erinevust detsiilide kuludes. Kas te oma rahakotiga niimoodi käituksite? Ilmselt mitte.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Teie eelmise vastuse jätkuks: ma arvan, et just Eesti Keskerakond on läbi aastate olnud kõige suurem abivajajate abistaja, kui niimoodi võib öelda, on kõige rohkem teinud just abivajajate jaoks. Te mainisite, et Hispaania ei tee õigesti. Aga Hispaania ei ole üksi: me näeme, et näiteks Austria on juba alandamas oma kütusemaksu või kütuseaktsiisi – kuidas neil seda nimetatakse –, Iirimaa on teel sinna, neil on väga konkreetsed meetmed välja töötatud. Mõned teised Euroopa riigid ka väga pingsalt jälgivad olukorda ja on valmis kohe tegutsema. 

Minu küsimus on see. Kas kütuseaktsiisi tõusu ärajätmine jääbki praegu ainukeseks ja viimaseks valitsuse teoks või me ikkagi saame arvestada, et tulevikus, kui näiteks üks liiter diislit maksab 2,5 eurot, võtab valitsus lisaks ikka midagi veel ette?

Aitäh! Juhin tähelepanu, et valitsus ei opereeri oma rahaga. Valitsusel ei ole eelarves vaba raha selleks, et maksta kodanike kütusetarbimist kinni. Kodanikud peavad kinni maksma valitsust ja riigisektorit, haridust ja tervishoidu. Ma loomulikult ei räägi ministritest ega Riigikogu liikmetest, vaid valitsusest laiemalt. Tegelikult peab oma riigi kinni maksma oma kodanik, mitte mõni võõras kodanik. Mina ei soovita seda dramaatiliselt võtta. Me oleme kütuse ostujõus liikunud aina ülespoole ja need väiksed tagasilöögid ei peaks sellist draamat põhjustama. Kuigi absoluutnumbrid on suured, on ka meie sissetulekute absoluutnumbrid olnud kogu aeg tõusuteel, ja mitte maksud ei ole selles süüdi. Riigi kulud suurenevad sellest, et kütus läheb kallimaks, riigi sotsiaalkulud suurenevad ka. Rohkem inimesi satub raskustesse. Tegelgem sellega! 

Teine asi, nagu ma mainisin, riigi põhipoliitika on ikkagi konkurentsi soosimine. Kui Konkurentsiamet ütleb, et ta ei saa sellega hakkama, siis võib-olla peaks veel kord mõtlema oma hakkamasaamise peale. Ja [kolmandaks], muidugi kütusevarude vabastamine. Selle otsuse on valitsus ka teinud, et kütusereservid jõuavad – ma usun, et tähtaeg, millal nad jõuavad, hakkab kätte jõudma – rahvusvahelisele turule. Aga imet valitsused ei saa teha, kui mõni teine valitsus pommitab ja terroriseerib. Ikkagi põhjused on need, millele me peame tähelepanu juhtima, mitte süüdistama hinnatõusus iseennast. Iseenda all mõtlen ma meid rahvana. Iseenda riiki ei ole meil kellelgi mõtet õõnestada sellise paanikakülvamisega.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Te olete juhtumisi rahandusminister. Ma küsisin enne, et kui kütuse hind peaks tõusma näiteks, ütleme, 2,5 või 3 või 4 euro peale ja nii edasi, siis te hakkasite rääkima, et te oletegi harjunud bensiinijaama poole mitte vaatama. Mulle meeldib ka rattaga sõita ja jala käia, ka hobuvankriga sõita. Kas te soovitate mingil hetkel, ma ei tea, mis [hinna]taseme pealt, hakata hobuvankreid, härjavankreid või sadulaid ja aisasid riiklikult muretsema? Või on teil maksude puhul ka mingisugune plaan, mida kasutada? Pool liitri hinnast läheb ju tegelikult riigile.

Nagu ma ütlesin, oma riik tuleb kodanikul kinni maksta. Öelge need asjad, mida ei pea kinni maksma – sel juhul saab makse vähendada. Aga ma ei ole üldse nõus sellega, et aktsiis on määrav maks, mis määrab meie heaolu. See on ikkagi hinnatõus. Aktsiisi mõju hinnale on juba praegu üle kümne korra väiksem kui hinnatõusu mõju. Aktsiis ei mõjuta palju hinda, aga see on vajalik püsikulu. Selle osakaal kütuse hinnas tegelikult langeb. Hobuvankrite koha pealt: ma just üleval kuulasin Riigikogu istungit ja kuulsin, kuidas üks teie mõttekaaslane siin rääkis, et meil on aastaid või aastakümneid kasutatud oma põlevkivi – peaks ikka [edasi põlevkivi kasutama]. Minu reaktsioon oli täpselt sama: aastasadu oleme kasutanud Eesti maatõugu hobust! Miks me ei kasuta Eesti maatõugu hobust? Aga see oli nali. Ma loodan, et teie tegite ka nalja. 

Mina ei anna selliseid soovitusi. Mina annan soovituse teile siin dispuudis: ärge rääkige seda probleemi suuremaks, kui see on. Kolmest-neljast eurost ei ole praegu juttu. Te olete vist Donald Trumpi toetusgrupi juht endistviisi. Või ma ajan segi? Liige kindlasti. Kes selle otsuse tegi minna sellisesse sõtta? Alati on ju olnud teada, et Hormuzi väin ja kõik teised naftaväljad on tohutu tundlikud kohad. Kui need puruks pommitatakse, siis tuleb väga palju maksta. Tema lubas ju hinda alandada – vaadake sinnapoole. Ärge Eesti valitsuse poole nii pretensioonikalt vaadake, meil ei ole seda oma raha, me ei ole ka kedagi pommitanud. Aga kui on vaja, läheme appi ka Donald Trumpile, kui on vaja aidata laevaliiklust taastada või seda piirkonda demineerida. See võimekus on meil olemas. Demineerimisvõimekus on Eestil hea, traditsiooniliselt me oleme seda pakkunud ka teistele liitlastele. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Ühelt poolt te tunnete sügavat empaatiat Hispaania vaeste inimeste suhtes, kes seal peavad suvel asfaldi külge kleepuma, aga samas ilmselt ka Floridas nende inimeste suhtes, kes sel talvel ära pidid külmuma. Me elame suurel planeedil – teatavasti me kõik mõjutame kuidagimoodi seda planeeti. Samamoodi on konkurents siin planeedil täpselt ühtemoodi, me oleme ühes konkurentsis. Kui teised riigid [annavad] toetusi kõrgete kütusehindade tõttu, siis on ilmselge, et me kaotame konkurentsis, kui meie seda ei tee. Seega pole üldse oluline, kui suur kütuse ostujõud meie inimestel on. Ma ei tea, kui kaugele te olete valmis minema inimeste rahakotti. Kui neil viimane sent ära läheb, siis te hakkate võib-olla selle peale mõtlema. Aga ettevõtjad ei saa olla konkurentsi[võimelised] ja meie majandus ju tegelikult sureb siis välja. Kas te saate sellest aru?

Aitäh! Kust see Florida nüüd siia järsku tuli? Hispaaniast me oleme juba rääkinud liiga palju, aga tegelikult me arutame siin aktsiisitõusu peatamist. Keskendugem sellele. Ma kõiki teie repliike isegi ei tahaks kommenteerida. See on minu jaoks suhteliselt lame, kui poliitik hakkab teisele ette heitma, et ta justkui ei hooliks inimestest. Me kõik hoolime inimestest liigagi palju, keskkonna arvel, me kõik hoolime neist. Me oleme kõik inimesed, ärge sellise emotsiooniga tulge. Aga inimene peab ennast vahel kokku võtma, kui hinnad on väga kõrged, ja ka poliitikaid muutma. Ma arvan, et esimese asjana peaks muutma seda poliitikat, mis on kütuse defitsiidi tekitanud – kas siis otse või kaude.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite väga õigesti, et Eesti turg on väga väike ja ettevõtete käive on suhteliselt väike. Tupikriik. Aga Läti on ju samasugune tupikriik ja nemad julgevad toiduainete käibemaksu alandada, 1. juulist vist. Nad vaatavad ka kütuse hinnalae üle: [jälgivad], kas see on nüüd lagi või tuleb makse vähendada. Nad julgevad seda teha, nagu julges ka Hispaania. 

Aga kunagi olid meil toiduainete [hinnad] ju väga konkurentsivõimelised, kui Soome turistid käisid meil siin kaupa ostmas ja meie riigile hea teene tegid. Ma räägin praegu Soome turistidest siis, kui meie hinnad olid veel konkurentsivõimelised: nii kütuse hind kui ka aktsiis ja maksud ei olnud väga kõrged. 

Mul on selline küsimus. Millal me siis hakkame (Hääled saalis.) teie arvates …

Vabandust, Vladimir Arhipov! Ma nüüd katkestan teid, ma annan teile paar sekundit lisaks. 

Urmas Reinsalu ja Aivar Kokk, ma saan aru, et teil on väga huvitav vestlus, aga palun pidage seda vestlust saalist väljaspool. Vastasel juhul me lihtsalt ei kuule, mida Vladimir Arhipov küsib, ja see ei ole viisakas debati pidamise viis. Pidage oma vestlust väljaspool saali ja me jätkame siin aruteluga. 

Vladimir Arhipov, palun! Kümme-viisteist sekundit juurde.

Ma loodan, et te saite aru, et ma räägin praegu maksude alandamisest. Kas see aitaks käivet suurendada ja tuua meie kaubandus tagasi sinna, kus ta oli sellel ajal, kui Soome turist käis meil kaupa ostmas? Kas te [oskate] prognoosida, millal hakkame meie Rail Balticu kaudu kenasti Läti piiri peal toitu ostma? Või hakkame varsti jalgrattaga sõitma? 

Aitäh! Võib-olla püsiks teemas, päriselt ka. (Hääled saalis.) Selles päevakorrapunktis on kütuseaktsiis, selle tõusu ärajätmine, mitte kogu maa ja ilm, kuhu te mind tirite. Ma olen andnud oma poliitika kirjelduse, mis puudutab üldiselt riigi [poolt] hindade mõjutamist ja aktsiisi vähendamise mõju eelarvele. Ärme valgume laiali! Mul on lihtsalt palve. Peale selle sisaldub teie jutus, mida siin ka Reinsalu ilma häält madaldamata korduvalt katkestas, nii palju kõrvalteemasid, et ma isegi nagu …

Aitäh! Järgmine küsija on kolleeg Henn Põlluaas. Palun!

Aitäh, hea esimees! Hea minister! Te siin just natukese aja eest kiitsite, et Eesti inimeste sissetulekud kasvavad ja kõik olevat justkui väga hästi. Tõepoolest, selles on teil õigus, sissetulekud kasvavad. Aga te olete rahandusminister. Kas te teate ka seda, et samal ajal kõikide nende inimeste ostujõud väheneb?

Oh jah! Palun kuulake siis, mida ma räägin. Ma ei ole midagi kiitnud, ma lohutan. Ja see lohutus seisnes selles, et just nimelt inimeste ostujõud on kasvanud. Sealhulgas näitasin täna – ma ei saa praegu siit puldist näidata, mul ei ole seda pilti käepärast –, kuidas on inimeste ostujõud kütuste puhul kogu aeg paranenud. Aidake inimeste meeleolu hoida selle [suhtumisega], et asjad, mida me muuta ei saa, tuleb kuidagi üle elada. Me ei saa praegu muuta seda sõda, mis toimub. Me ei saa ise rohkem kütust toota, naftat ja gaasi ammutada. Jääme selle juurde, et tegelikult inimeste ostujõud kasvab. 

Inimestele jäi ainuüksi tänu maksuvaba miinimumi [suurendamisele] keskmiselt 1800 eurot [aastas] rohkem kätte, maksukoormus langes, riik ei ole neid kurnanud ega röövinud. Nüüd te võtate selle nagu juhtunud asja ja tahate ka kõiki teisi makse vähendada. Ei ole võimalik. Ei ole võimalik! Maksuvaba miinimum on väga hästi sihitud maksumeede, mida tarbimismaksude vähendamine ei ole, sest nendel puudub lagi. Maksuvabal miinimumil on lagi. See on üsna sissetulekuneutraalne, mida, muide, kütuseaktsiis ei ole. Kõige vaesemad inimesed tegelikult ei jaksa autoga sõita. Nii on see tragöödia, jah.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra rahandusminister! Minu küsimus on see. Kas ma saan õigesti aru, et valitsuse initsiatiiv selle seaduseelnõu näol praegu mitte ei tühista energiakandjate aktsiisi tõusu, vaid lükkab selle 12 kuud edasi? Ja siis ma küsin, et kui valitsuse planeeritav aktsiisitõus on 12 kuu pärast, siis kui palju on selle konsolideeritud täiendav maksumõju 2027. aastal. See on küsimuse esimene osa. 

Teiseks ma küsin seda. Vist on märgitud seletuskirjas, et 36 miljonit eurot on sellel aastal, 2026. aastal tekkiv täiendav eelarvedefitsiit seoses selle maksu ajatamise või edasilükkamisega, nagu mina sain eelnõust aru, 2027. aasta 1. maile. Kas valitsusel on plaanis seda defitsiiti ka kuidagi tasakaalustada mingite kulu- või tulupoliitiliste meetmetega jooksva eelarveaasta keskel?

Aitäh selle koosmeele eest! Vastus küsimusele on jah, kavatseb. Eelarve tehakse vastavalt sellele, kuidas Riigikogu otsustab maksuküsimusi. Ja teiseks, just täna hommikul rahanduskomisjonis kiitsin Isamaad, Isamaa Erakonda, kes on esitanud täpselt samasuguse eelnõu, tulles valitsusega kaasa. Täpselt samasuguse eelnõu! Nii et lugege oma eelnõu seletuskirjast, mida te sellega mõtlesite. Me mõtlesime oma eelnõuga sama asja.

Vladimir Arhipov, palun!

Ma siis konkretiseerin selle küsimuse, millele me jäime toppama. Kui me langetame makse kütuse puhul – paneme toiduained ka juurde, sest niikuinii nende [hinnad] langeksid ka kohe –, kas siis see ei tõsta meie konkurentsivõimet?

Juttu oli nüüd millisest maksulangetusest? (Saalist öeldakse midagi.) No kõige rohkem mõjutab konkurentsivõimet ettevõtte tulumaks. Ma viitan praegu OECD-le ja erinevatele analüüsidele. Järgmisena tulevad tööjõumaksud. Tarbimismaksud siseriiklikult konkurentsivõimet tegelikult ei mõjuta. Käibemaks on neutraalne, kütuseaktsiis, jah, energiamahukust piirab, aga samas, ekspordile need maksud ei lisandu. Selles mõttes on tarbimismaksud eksporti soosivad. Veel kord, diislikütus on see, kus konkureeritakse tugevalt rahvusvaheliselt, ja selle [aktsiis] on meil madalam kui Lätis ja Leedus. Diisliaktsiis on meil madalam kui Lätis ja Leedus. See on lisatud ka valitsuse eelnõu [seletuskirja]. Kui see on teile, härra Reinsalu, uudis, siis nüüd saite teada. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Te siin mainisite, et meil tuleb justkui kannatada: me ei saa midagi parata, et on sõda ja me ei suuda ise naftat ega gaasi toota. Küll aga on meil olemas põlevkivi, mida me oleme aastakümneid tarbinud. Me saaksime sellest väga edukalt, ilma et me sõltuksime rahvusvahelistest sõdadest või tarnetest, [elektrit] toota. Te olete olnud väga skeptiline selle suhtes. 

Minu küsimus ongi see. Kas situatsioon, kus me praegu oleme – me ei tea, kui kaua see kestab –, ei vii mõttele, et neidsamu fossiilseid kütuseid, mida toodetakse kuskil kaugemates riikides, siia tarnida on väga tore, aga seda, mis meil endal on olemas, me maapõuest justkui ei tohi võtta ja kasutada?

Esiteks, see, mis on maapõues, on lõplik. See ei kesta. Teiseks on lõplik atmosfäär, kuhu see tagajärg lendub. Miljonite aastatega akumuleerunud energia paiskamine aasta jooksul atmosfääri loomulikult hävitab selle atmosfääri. See on olnud minu pikaajaline mure. Ma olen vastavaid erialasid õppinud ülikoolis ammu enne kui ... Jah, teile meeldib öelda, et majandusgeograafia, aga ma olen teiselt hariduselt ökonomist, ma olen ka äri õppinud. Seda kõike kokku pannes oli mulle juba 1980-ndatel selge, et inimkond ei saa jätkata ammenduvate ressursside sellist ammendamist. See puudutab nii atmosfääri kui ka fossiilkütuseid. Nii et tutvuge sellega, ma ei taha seda kogu aeg rääkida. 

Aga põlevkivi probleem on muidugi see, et [põlevkivielekter] ei pääse turule. See on palju kallim kui tuulikute oma. Tuulikuid ei lase turule teie oma vastutegevusega. Te olete piirkonniti neid planeeringuid hoogsalt takistanud, küll võib-olla mitte isiklikult, sest ma usun, et saarlased saavad tegelikult aru, mis asi on tuulik ja kui suur ressurss oleks neile tuul. Aga üldjoontes opositsioon ikkagi takistab odavama energia tootmist. 

Ma juba ühele küsijale nii vastasin, et kui rääkida suurest strateegilisest põlevkivist, mida on aastakümneid kasutatud, siis sel juhul on ka maatõugu hobune strateegiline, sest teda on kasutatud aastasadu, kui mitte -tuhandeid. Mina ei soosi sedapidi mõtlemist, ma ei soovita seda. Mõelge ikkagi selle peale, et teil on lapsed. Ma tean, et teil on lapsed, ma tean, et te tegelikult mõtlete nende peale. Mõelge sedapidi ka.

Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh! Härra rahandusminister! Ma sain eelmisest veidi segasest vastusest aru – korrigeerige mind, kui valesti –, et valitsus kavatseb teha negatiivse tasakaalustava eelarve, mis puudutab miinuse tekitamist sellel aastal. Aga kui vaja, korrigeerige, ma ei taha teile sõnu suhu panna. 

Minu küsimus. Praegu, ma saan aru, on kevadprognoosi aluseks võetud 97 dollarit barreli kohta Brenti kütuse puhul. Me võime eeldada, et see tähendab, et kütuse postihind on aastas keskmiselt 2,15 eurot. Mu küsimus on, et kas valitsusel on olemas riskistsenaarium olukorraks, kus kütuse hind peaks hüppeliselt kasvama. Milliseid võimalikke meetmeid te sellisel juhul, kui see riskistsenaarium erinevate alternatiividega on kokku pandud, kavatsete rakendada? Kas ma sain õigesti aru, et valitsus ei kavatse taotleda Euroopa Komisjonilt mootorikütuse – olgu tähtajalist või tähtajatut – käibemaksu erandit? Milliseid muid [võimalikke] meetmeid te näete, kui üldse näete? On valitsus seda arutanud?

Ma numbrite keeles juba vastasin sellele, aitab nüüd küll. Aga riskistsenaarium? Riskistsenaariumid tulevad kogu aeg uudistest. Mida see valitsus siin peaks veel paberile panema? Me tegeleme välispoliitikaga, me tegeleme tarneprobleemidega, aga me ei tea, mis otsustatakse üle mere. Seda tuleb endale ikkagi tunnistada, et Eesti valitsus ei ole kõikvõimas ja ei peaks ka Riigikogu ega valitsus tegelema paanika kütmisega, nagu oleks meil mingid ületamatud raskused. Me oleme lähiajaloos üle elanud palju raskemaid hinnašokke ja palju kõrgemaid inflatsioone. Me oleme väga hästi õppinud, et raskused on ületamiseks. Tuleb rakendada selliseid poliitikaid, mis tõepoolest on tõhusad, mitte tagajärgi leevendada, mis kokku võttes tekitavad mujal rohkem kulu ja kahju kui kasu.

Henn Põlluaas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te väitsite just mulle, et Eesti inimeste ostujõud on tõusnud. Jah, Eesti Pank on küll prognoosinud, et võiks hakata tõusma, aga vastupidi, tõusevad hinnad ja ostujõud tegelikult langeb. Ka OECD – ma võtsin siin lahti – ütleb täiesti selgelt, et Eesti inimeste reaalpalk ehk ostujõud on võrreldes 2019. aastaga langenud. Kust teie võtate oma vastupidised andmed, mind kangesti huvitab.

Aitäh! Eesti elanike ostujõud on jõudnud umbes samale tasemele 2019. aastaga. Ma tuletan meelde, mis vahepeal on juhtunud: COVID-kriis, energiakriis ja sinna otsa loomulikult ka Ukraina sõda, mille esimese vaatusena olid Euroopas tekitatud energiatarneraskused. Kõigele vaatamata on Eesti inimeste ostujõud tänavu kõigi seniste teadmiste järgi kasvamas. Tõuseb palk, väheneb maksukoormus ja trend on ülespoole. 

Mina rääkisin pikemast vaatest, hommikul komisjonis näidatud joonisest, mis algab 2005. aastast ja järjepidevalt näitab ostujõu paranemist kütuste suhtes. Kütuste suhtes! Muus on ostujõu kasv veel kiirem, aga just kütuste suhtes [oli nii]. Bensiin ja diisel on läinud aina odavamaks, nii et ärme väga dramatiseerime. Mõtleme natukene. Olgem natuke tänulikud selle aja eest, millal me elame ja mil suuri tagasilööke tegelikult veel ei ole. Me mõlemad mäletame ka suuri tagasilööke, aga nooremad inimesed ei teagi, et sellised asjad on Eesti ajaloos olnud. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Me praegu räägime siin võimalikust aktsiisitõusu ärajätmisest, aga naaberriigid räägivad ka aktsiiside langetamisest, eelkõige diislikütuse puhul. See mõjutab inflatsiooni kõige rohkem. Kui palju peab teie arvates kütuse hind veel kasvama, et kaaluda aktsiisimäärade langetamist ja võib-olla isegi taotleda Euroopas selle nii-öelda aktsiisipõranda allapoole laskmist?

Aitäh! Tegelikult ma sotsidelt ei ootaks sellist küsimust. Ma arvan, et Riina Sikkut ei esitaks sellist küsimust. See on ikkagi kliimapoliitika, et fossiil[kütuseid] maksustatakse, mitte ei subsideerita. Ja kokku võttes, keegi siin ütles – kuidas see sõnastus oli –, et kui te … Hea küll, ma ei hakka tsiteerima, aga põhimõtteliselt see kõlas nii, nagu me võitleksime hinnatõusu nimel. Tõepoolest, subsideerimine viib pikas perspektiivis ja lühemaski ju pigem nõudluse kasvuni ning defitsiidi ja hinna suurenemiseni, kui on tegemist tarneraskustega. Selles mõttes on see igal juhul vale poliitika, mis küll publikule meeldib, aga tarbimise soosimine on kindlasti vale. 

Aga mis on õige poliitika sellisel juhul? Näiteks maksuvaba miinimum on tarbimise sisu suhtes neutraalne. Ostad sa selle eest kütust või toitu, kallimat või odavamat, tarbid rohkem või [vähem], see on kõigil sama, kusjuures jõukam ei võida rohkem, tal on lagi. Kes sõidab oma Lamborghiniga, ei saa suuremat võitu kui see, kes käib jala või sõidab Ford Fiestaga. Ma arvan, et teil erakonnas on see teadmine tegelikult olemas. Kui te küsisite veel midagi – võib-olla mul jäi midagi vastamata –, siis palun täpsustage.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan! Austatud minister! Ma väga austan teie haridustaset ja arvestan sellega, et teie olete ökonomist, aga samas [teie haridustase] ei välista seda, et te võite inimestele valetada. Kui me räägime tuulikutest ja sellest, kui odav see [energia] on, siis te räägite kogu aeg sellest, mida näitab LCOE-mudel. Aga tegelikult me peame arvestama FCOE-mudeliga, mis näitab andmeid, kui palju see läheb maksma tarbijale lõpp-punktis. See on üks asi. 

Ja teine asi. Ma tegin praegu lahti Delfi artikli, kus kirjutatakse, et tänane diisli hind on 2,169 ehk peaaegu 2,2 eurot. Kas teie arvates me peame praegu tõsiselt arutama seda, et me jätame ära aktsiisitõusu, või me pigem peaks keskenduma sellele, et aidata inimesi ja välja mõelda midagi muud? Ehk hoopis alandada hindasid?

Aitäh! Minu süüdistamine valetamises on laim. Ma tean, mis ma räägin. Jätke oma mudelid ja lühendid endale. Ma tean, mis ma räägin. Tuuleenergia on kõige odavam alternatiiv fossiilkütusele ja see on odavam kui fossiilenergia, eriti siis, kui me arvestame sisse keskkonnamõjud, mida arvestatakse. 

Aga muudele küsimustele, mis teil olid, ma tegelikult olen siin mitu korda vastanud. Tõenäoliselt jäi mingisugune sõna kommenteerimata, aga siis proovige keskenduda. Palun ärge süüdistage mind valetamises, see ei ole minu komme.

Anti Allas, teine küsimus, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Mina ei anna küsides teile isiklikke ja partei kohta hinnanguid. Teeme nii, et jääme sisuliseks. Ma küsin seda. 2021.–2022. aastast võiks õppida, et kui inflatsioon läheb käest ära, siis mida see hiljem majandusele teeb. Ma mõtlen võimalikku aktsiisilangetust ajutise meetmena. Kas see tuleb üldse kõne alla? Kuidas see [olukorda] mõjutaks? Kuidas Rahandusministeeriumis sellest räägitakse? Mis on majanduslik hinnang sellele?

Aitäh! Ka minul ei ole komme iseloomustada teisi erakondi, kui ma sisuliselt vastan, välja arvatud siis, kui ma osutan vastuolule küsija ja erakonna poliitika vahel. Minu arvates sotsid on enamasti – ma ei ole küll praeguse juhi puhul päris veendunud, väga harva näen teda viimasel ajal – olnud keskkonna suhtes vastutustundlikud. Fossiil[kütuste] tarbimise subsideerimist nad ei toeta, nad on pigem keskkonnasäästlikud. Täna rahanduskomisjonis jäi mul Riina Sikkutist sama mulje: ta ei olnud väga fossiil[kütuste] usku, ta oli mures riigi rahanduse pärast, et mis me teeme. Eks me siis vaata, kuidas sotsid hääletavad. 

Kui seal veel mingi küsimus oli, siis küsige uuesti.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Kui lubate, siis ma küsin natuke laiemalt kui konkreetselt selle eelnõu kohta, aga see on seotud sellega. Me näeme, et olukord maailmas ei pruugi rahuneda, kahjuks see nii on. Kui tõesti juhtuvad negatiivsed arengud … Ma meenutan kas või Venemaa sõda Ukraina vastu, kui te mäletate, see algas nii, et loodeti, et see lõpeb nädalate või kuude jooksul. Aga see on kestnud üle nelja aasta. Loomulikult me eeldame ja loodame, et Lähis-Ida konflikt ei kesta aastaid, aga arvestame võimalusega, et see võib kesta julgesti ka järgmise kütteperioodini, vähemasti need negatiivsed mõjud võivad sellesse [aega] kanduda. 

Kas valitsus on juba täna mõelnud ka selle peale, millised saaksid olema toetusmeetmed või kriisipakett sellisel juhul, kui me peaksime nägema, et hinnatõus kandub mitte ainult diislikütusele, vaid ka gaasiturule ja põhimõtteliselt kõigile muudele energiakandjatele? [Mäletame] ju ka eelmist talve: need küttehinnad ja elektriarved olid juba siis tarbijate jaoks väga kõrged. Kas valitsus on seda arutelu juba ka pidanud?

Aitäh! Seda on täna nii- ja teistpidi juba mitu korda küsitud ja ma olen ka vastanud. Energiahinnad on siiski languses olnud alates 2022. aastast. 2021. aastal viskasid elektrihinnad üles, maksimumi saavutasid need 2022. aasta keskel ja edasi on elektrihinnad allapoole tulnud. Kogu asja taga oli Ukraina sõda ja sellele tehtud eelmäng Kremlis: gaasikraanide kinni keeramine, hoidlate tühjendamine, defitsiidi tekitamine. 

Me oleme praegu samas olukorras: defitsiit. Sellele tookord ei reageeritud täpselt. Seda ma ka korduvalt valitsusele avalikult ütlesin: ärge tegelge subsideerimisega, tegelge suunatud meetmetega. Ei ole kõigil vaja ühtemoodi. Nii palju suunda oli, et olid mingisugused hinnalaed ja -põrandad, aga kokku võttes oli vajaduspõhisus seal väga ähmane. Praegu Euroopa Komisjon või Euroopa üldiselt ei ole nii range subsideerimise taunimisel, nagu oli minu eelmise rahandusministriperioodi ajal, aga see siiski räägib samamoodi lühiajalisusest ja fokusseeritusest, mitte lausalisest toetamisest. Ma arvan, et see on mõistlik. Iseasi on see, et riigiti varieerub see väga palju ja komisjon ei taha tekitada dispuuti üksikute liikmesriikidega, kes on läinud väga heldeks ja annavad raha heldemalt. Aga on sellised ettevaatlikud hoiatused, et need asjad lähevad käest. 

Eelmine kord läks energia lausaliseks subsideerimiseks ka mujal. See oli seotud COVID-iga või pigem energiasõjaga 2021. aastal, aga need on kombineeruvad. Siis ka hakkas Euroopa Komisjon aegsasti tegema hoiatusi, et nüüd tuleks see ära lõpetada. Riigid ei ole varmad ära lõpetama subsideerimist, mis kokku võttes defitsiiti suurendab. Mina üldiselt sellist tagurpidipoliitikat ei toeta, aga üksi ma neid asju ei otsusta. Püüan lihtsalt seda mehhanismi kirjeldada. 

Sotsiaalpoliitika peab olema suunatud nõrgematele, on mu vastus sotsiaalpoliitika kohta. Ja teiseks, energiapoliitika peab olema suunatud säästule ja pakkumisele, aga mitte subsideerimisele. Need on kaks poliitikavalikut, mida ma kavatsen valitsuses üle rääkida, juhul kui see teema suuremalt õhku jääb ja valitsus teeb näo, nagu tal oleks väga suur mõju maailmaturu hindadele.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Teate, ma ei mõista, miks teie, härra minister, haritud inimesena eelistate rahuliku vastuse andmise asemel kogu aeg rünnata. Selles saalis ei toimu sõda. Me küsime, te vastate. Aga teie sõimate, ründate. Milleks? Vaadake palun Tallinna Tehnikaülikooli uuringuid, mis räägivad selgelt sellest, et FCOE-mudeli kohaselt võiks Eestis olla seesama põlevkivienergia, mitte ainult tuule- ja päikeseenergia. Vaadake rahulikult üle. 

Ja mina palun ikka vastata minu küsimusele. Kas see kavandatud aktsiisitõusude ärajätmine on teie ainuke võimalus pakkuda meie inimestele midagi paremat, midagi muud, või teil on ka mingi teine variant teha inimeste elu lihtsamaks? 

Aitäh, hea kolleeg!

Aitäh! Ma olen korduvalt sellele viimasele küsimusele vastanud, sealhulgas rääkinud maksuvabast miinimumist, mis katab uhkelt ära ka lisakulu kütusele. Maksukoormus langeb, kütusekoormus ei ole [võrreldav] maksuvaba miinimumi mõjuga. 

Aga te laimasite mind, kui te ütlesite, et ma ründan teid. Teie alustasite minu süüdistamisega valetamises ja kogu minu vasturünnak oli, et ärge süüdistage, mul ei ole seda kommet, ma ei valeta. Ja nii on, nii et tõestage ära, et ma valetan.

Tehnikaülikooli põlevkiviteaduskond või mis ta on, on selles mõttes oma teemasse kõvasti sisse söönud, et mina teda allikana väga tõsiselt ei võta. Aga ma tean paljusid allikaid, ka põlevkivienergeetika efektiivsusest tean üht-teist. Seda me arutame ka rahvusvaheliselt väga palju ministrite kohtumistel, nii et ei maksa muretseda. Ma ei fantaseeri siin. Tuuleenergia on kõige odavam alternatiiv ja põlevkivist praegu ei loobuta, praegu toimib isegi õlitehas. 

Keegi siin küsis, mul jäi see osa vist kellelegi vastamata, et kas ei peaks sellest kütust tootma – jah, õlitööstus praegu valmib. Lõplikult on selle majanduslik tasuvus pigem olematu. See otsus on langetatud vastu üldiseid tendentse mõni aasta tagasi, aga kuna suured kulud olid juba tehtud, siis me otsustasime selle valmis teha. Tõsiasi on see, et sellega saab olema palju peavalu, ja bensiini tootmine ei ole kuidagi aktuaalne, see on liiga kallis. Bensiini ja diislit toota on palju odavam ikkagi naftast. Põlevkivist saab laevakütust. Olgu see siis ära vastatud, kes iganes küsija oli.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Vabandan juba ette, kui seda on täna juba küsitud, kuna kahjuks tõesti ei olnud võimalik kogu arutelu jälgida, tunnistan ausalt. Aga mind huvitab see, kui palju valitsus ja teie isiklikult suhtlete aktsiisipoliitika muudatuste teemal oma kolleegidega eeskätt Lätis ja Leedus, aga ka Põhjamaades. Ma olen nõus teiega, et ei ole mõistlik minna [aktsiise] võidu langetama – inglise keeles on väljend race to the bottom –, nagu kunagi alkoholiaktsiisiga see käis, üles ja alla, kokku võttes kasu polnud. Aktsiisi puhul tuleks just nimelt vältida liigset piirikaubandust ja muid negatiivseid foone ja ka seda, et üks riik hakkab teise [riigi] otsustele reageerima ja käib võidu ülepakkumine, antud juhul alapakkumine. Kui palju on teil seda suhtlust olnud? Meediast on praegu üht-teist läbi jooksnud Läti plaanide kohta, ka Soome pidi seda arutama. Teil kindlasti on infot rohkem. 

Tänan selle konstruktiivse küsimuse eest ekstra. Ei ole mõistlik tekitada siin mingit võidujooksu maksude alandamisel, kui tegelikult on kliima- ja energeetikaeesmärgid ju endised: vähendada sõltuvust despootiatest ja vähendada kliimamõjusid. Maksude osa tegelikult langeb kütuse [hinnas], kui hind tõuseb. Nii et [maksulangetust] ei maksa mingiks kõikvõimsaks meetodiks nimetada. 

See on ka teema, mida me oleme loomulikult arutanud kolleegidega viimasel rahandusministrite kohtumisel – kas see oli nüüd ECOFIN või Eurogroup, aga me arutasime seda. Ka mina võtsin seal sõna. Kritiseerisin, et praeguses olukorras, kus kõigil on kliimaeesmärgid, kõigil on teada sõltuvus despootiatest ja eelarvetes raha ei ole, ikkagi pakutakse publikule seda, et me nüüd alandame makse ja siis justkui alandame hinda. Ei, sedapidi me kaudselt ka tõstame [hindu], sest me suurendame nõudlust ja nõrgendame poliitikaid, mis tingiksid säästlikuma käitumise. 

Aga tuleb möönda, et me teeme ise praegu sedasama, küll mõõdukamas vormis kui mõnigi teine riik. Viimane jutt oli mul Läti ministriga, kes kandis mulle viisakalt ette oma sammudest. Ta ei olnud nii entusiastlik, kui võiks arvata, ja sealt on mul teadmine, mida nad arutavad. Kõigepealt [plaanivad meetmeid] kolmeks nädalaks. Ma ütlesin loomulikult, mis ma arvan kolmest nädalast. Siis ta ütles, et ta võib neid pikendada kolmeks kuuks. Ma ütlesin ka, mis ma sellest arvan ja mis ma üldse arvan. Ta ütles, et ta saab must väga hästi aru, ja niimoodi see jäi. Aga neil on valimised ja poliitiline surve on väga suur. 

Täpselt sama oli Soomes toidu käibemaksu puhul. Rahandusminister oigab, kõik teised rahandusministrid, kellega ma vähegi olen rääkinud, ka oigavad, aga näe, ikkagi vähendatakse toidu käibemaksu. Sellega subsideeritakse ennekõike tegelikult ärisid, aga kui midagi hinda ka jõuab, siis [mõjutab see] suuremaid tarbijaid rohkem kui väiksemaid. Sotsiaaldemokraatlik see kindlasti ei ole ja minu jaoks ka mitte parempoolne, kui me anname raha juurde sinna, kus on seda rohkem ees.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Arutelu ja seal langetatud otsuseid juhtivkomisjonis tutvustab meile hea kolleeg, rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann.

Tere õhtust, austatud juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon tõesti juba jõudis kahel istungil seda eelnõu arutada. Kõigepealt 19. märtsil, kui otsustati üksnes eelnõu tänaseks saali saata, ja täna, 23. märtsil sisuliselt. Tänasel istungil osalesid ka Jürgen Ligi ning Rahandusministeeriumi spetsialistid Lauri Lelumees ja Rait Pärs. Eelnõu sisu tutvustas minister siin juba väga põhjalikult, nii et ma sellesse lähemalt ei süvene. 

Kõik küsimused, mis rahanduskomisjonis tõusetusid, on siin juba küsitud ja vastuse ka saanud. Üldiselt võiks lisaks öelda, et aktsiisitõusu ärajätmine on praeguses majanduslikus olukorras möödapääsmatu. Aivar Sõerd juhtis tähelepanu, et kust siis võetakse eelarvepuhver riigieelarve tulu vähendamisel. Saime teada, et kevadine majandusprognoos on valmimas ja seda tutvustatakse rahanduskomisjonile 6. aprillil. Siis saame täpsemalt teada, kuidas riigieelarve pärast selle aktsiisitõusu ärajätmist endiselt mahutatakse Euroopa Liidus kokkulepitud raamidesse. 

Komisjon langetas menetluslikud otsused, nagu juba ütlesin, eelmisel neljapäeval: eelnõu tuleb saali, komisjoni juhtivmenetleja olen mina ja kolmandaks oli ettepanek lõpetada esimene lugemine. See ongi minu poolt kõik.

Suur tänu teile väga tõhusa ettekande eest! Teile on vähemalt üks küsimus. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea komisjoni esinaine! Lihtne küsimus. Kõigepealt me täname, et valitsus tuli sama eelnõuga, nagu Isamaa siin esitas. Me komisjonis arutasime ka seda teemat, et võiks need kaks eelnõu ühendada. Kas sa oled sama meelt? Sa komisjonis ütlesid, et võiks seda esimese ja teise lugemise vahel arutada ja selle otsuse teha.

Jaa, ka rahandusminister nõustus sellega, et need samasisulised eelnõud võiks ühendada, aga selleks ajaks, kui eelnõu peab hakkama kehtima, ehk 1. maiks, on aega kaunis vähe. Me peaksime kolmandal lugemisel eelnõu vastu võtma umbes 14.–15. aprillil, aga selleks, et eelnõusid ühendada, peaksid mõlemad olema läbinud esimese lugemise. Ma veel loen neid päevi, aga mulle tundub, et päevadest jääb puudu selleks, et Isamaa eelnõu jõuaks esimese lugemise läbida.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun! Kas tuli veidi ootamatult? Teil on nii palju kõnesid, et kohe ei tea, millist võtta, millist jätta.

(Naerab.) Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma võtan kohe kolm minutit juurde. 

Loomulikult, kaheksa minutit. Me olime sellega arvestanud.

Ja head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Päris huvitav etteaste oli ministril. Ma lihtsalt tuletan meelde, mis teemat me praegu arutame, teema on ju väga lihtne. Eelmine aasta võttis Reformierakonna juhitud koalitsioon vastu otsuse: 1. maist sellest aastast tõsta aktsiise. See oli eelmine aasta. Juba eelmine aasta me ütlesime, et aktsiiside tõstmine ei ole õige tegu, seda ei tohi teha. Nüüd siis jõuti niikaugele, et Reformierakonna valitsus tuleb otsusega, et aktsiiside tõstmise otsus pööratakse tagasi. 

Mis ma tahan sellega öelda? Kui te näete praegu bensiinijaamades, kütusejaamades hindasid üle 2 euro – üks hea kolleeg ütles, et diisel maksab juba 2 eurot ja 20 senti –, siis [teadke, et] tegelikult tänane otsus seda hinda ei mõjuta, aga oleks mõjutanud 1. mai [hinda], kui sellele 2 eurole ja 20 sendile oleks lisandunud veel 4 senti. Ehk siis selle otsusega, mille Reformierakond eelmine aasta vastu võttis, oleks hind läinud veelgi kallimaks. Hind alla ei tule selle otsusega. 

Kui selle mõttega tuldi lagedale, siis Keskerakond kohe ütles, et sellest on vähe. Me näeme selgelt, et sellest on vähe, sest arvestades Hormuzi väina olukorda ja seda, kui pikalt sõjaline konflikt võib kesta, tuleb langetada ka kütuste käibemaksu. Me tegime konkreetse ettepaneku: langetada käibemaksu veel 11% võrra ehk 13% peale. See oleks toonud reaalselt säästu ja kütuse hind oleks langenud umbkaudu 20–25 senti. See on meede, mida rakendavad ka teised riigid, näiteks Hispaania ja Itaalia. Eks ma neid riike nimetan veel, kes on konkreetselt praegu võtnud vastu otsused, kuidas inimesi aidata. 

Nüüd mõned mõtted, mis kõlasid rahandusministrilt. Rahandusminister väitis siin, et tarbimismaksud ei mõjuta eksporti. No sellega ei saa ju nõus olla. Kui me räägime aktsiisidest, energiaaktsiisidest, siis see otseselt ju mõjutab. Kui meil on kõrged aktsiisid, siis see väljendub toote [hinnas]. Toode tehakse siin valmis ja selle aktsiisi juurdehindlusega müüakse toode maha, kui sellel on turgu. Mida madalam aktsiis, seda konkurentsivõimelisem kaup on. See, [et tarbimismaksud ei mõjuta eksporti], oli esimene valeväide, mis rahandusministrilt kõlas. 

Ta tõi välja, et kui me midagi, mingit toodet toetame – toetuste all ta mõtles ka tarbimismaksude langetamist –, siis me kasvatame nõudlust. See võib isegi tõsi olla. Aga toome näiteks toiduained. Me teame, et vastavalt statistikale on inimeste toidutarbimine langenud, ja mitte seetõttu, et nad on tervislikumalt hakanud toituma või mõnel muul põhjusel, vaid inimestel ei jagu raha, et minna poodi ja osta endale sellises koguses toitu, nagu nad on tavapäraselt harjunud ostma. Ma olen küll nõus, et kui me langetame toiduainete käibemaksu, siis tarbimine kasvab, see tuleb ainult kasuks. Soome näitel on ju selge, et see mõjutab toiduainete [tarbimist] positiivsel kujul, hinnad langevad. See tuleb kasuks inimestele, arvestades tervist, ja sellest saavad kasu ka ettevõtjad, kes toitu toodavad ja müüvad. Sellised mõtted kõlasid täna rahandusministrilt. 

Siis rahandusminister pahandas Keskerakonnaga ja pöördus minu poole, et me peaksime tegelema abivajajatega. No andke andeks! Tänu Reformierakonnale on neid abivajajaid kahjuks hulgi. Nii see on, nii ettevõtluskeskkonnas kui ka füüsiliste inimeste keskel. Meil on selgelt välja toodud viimased uuringud, mis on vastuolus selle jutuga, mida me täna kuulsime rahandusministrilt. 

Viimaste uuringute põhjal on Eesti inimeste majanduslik toimetulek selgelt halvenenud. Nii Swedbanki kui ka Kantar Emori värsked andmed näitavad, et enamik Eesti elanikke ei suuda oma sissetulekust säästa, rääkimata investeerimisest. Emori uuringute kohaselt ei säästa umbes 67% inimestest üldse või teevad seda minimaalselt. Võrreldes 2022. aastaga on oluliselt vähenenud nende inimeste osakaal, kes suudavad natukenegi [raha] kõrvale panna. See on täiesti vastuolus sellega, mis minister räägib, et meil on siin ühed paremad ajad. Võrreldes 2022. aastaga on see ju hoopis teine pilt ja seda näitavad nii statistika kui ka uuringuid. See on natukene kurb, et minister tuleb ja väljendab küll oma mõtteid, aga ei lähtu arvudest, mis on välja toodud nii analüüsides kui ka uuringutes. 

Tõsi ta on, et Hormuzi väinas toimuv ei ole Reformierakonna süü. Ei ole Reformierakonna süü, aga see, mis toimub siin riigis, need tagajärjed on küll Reformierakonna ja tema partnerite süü – osaliseks olid nii sotsid kui ka Eesti 200. Eesti inimene ja meie majanduskeskkond vajavad stabiilset, aga ka õiglast maksusüsteemi. 

Need kolm aastat on olnud maksupõrgu, mitte maksufestival. Maksufestival on pigem positiivse [kõlaga], seda sõna kasutab meie peaminister. Meie ütleme selgelt, et see on maksupõrgu. Selle maksupõrgu tagajärjed on just need asjaolud, mis on välja toodud nendessamades uuringutes, mis ma teile ette lugesin. Uuringuid ja analüüse on veelgi. 

Selle asemel, et tegelikult ette mõelda ja võtta tarvitusele meetmed, mis on pikaajalised, ütleb Reformierakond, et ei, meil sellist valmisolekut ei ole ja tegelikult kõik on hästi, me ei ole süüdi selles, mis Hormuzi väinas toimub. Ei olegi, aga kas me peame oma inimesi aitama? Jah, peame küll. Ei ole teisi võimalusi, kui seda teha, sest me tõesti ei reguleeri neid suuremaid probleeme, mis on ka meie lauale ootamatult tulnud. Lihtsalt käed taskus oodata, et küll see mööda läheb ja meie inimene maksab selle kütuse kinni toidu[hindades] ja nii edasi, ei ole õige poliitika. Praegune keskkond vajab abi. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt peame muidugi tänama valitsust, et nad reageerisid päris kiiresti. Me teisipäeval andsime eelnõu üle ja kolmapäeval parandasime seda: täpselt see parandatud eelnõu on nüüd jõudnud siia saali. Algatajaks on küll pandud valitsus, aga tegelikult on see Isamaa Erakonna selge ettepanek. 

Kõik sai tegelikult alguse sellest, kui 2024. aastal hakati tõstma elektriaktsiise ja 2025. aastast hakati tegema redelit, et järgmisel neljal aastal aktsiisid tõusevad. Me nägime koroonaajal väga selgelt, et ainukene variant on makse langetada, et majandus elavneks ja oleks tõusuteel. Me näeme, et kui me 2020. aastal aktsiise langetasime, ettevõtjaid toetasime ja tegime teise pensionisamba vabatahtlikuks, siis majandus tõusis järgmised kaks aastat. 

Aga nüüd oleme kõikide maksutõusude puhul näinud, et kolm aastat järjest on majandus olnud langustrendis. Täna on selge, et see on väga suur oht inflatsioonile. Selliste koormustega ei ole ettevõtjatel võimalik võtta riske ja investeerida. Inimesed on vaeseks tehtud maksutõusude tõttu ja sisendhinnad, olgu nendeks elekter, kütused, soojamajandus, on kõik jõudnud ka toiduainete [hindadesse]. 

Täna me siin arutame, et vähendame aktsiisi, aga peaksime väga selgelt vaatama ka seda, miks koalitsioon tegi sellise mitmeaastase aktsiisitõusu. Me jätame 1. mai aktsiisitõusu ära, kuid eelnõusse jäi millegipärast sisse klausel, et 2027. aastal võib elektriaktsiis tõusta üle 100%. Me teame, et täna on elektriga probleeme. Me siin arutleme ja vaidleme, milline elektritootmine on kõige kasumlikum. Me saame väga selgelt aru, et juhitavat elektrit ei ole Eestis rohkem kui põlevkivielektrit. Kõik muud [viisid], millest siin proovitakse rääkida, ei ole juhitavad, või kui gaasist rääkida, siis gaas tuleb sisse osta. 

Üks võimalus on muidugi minna biogaasist elektrit tootma, aga biogaasi kahjuks me ei suuda nii palju toota, et Eesti elektrivajadus [katta], ja siis tuleks kogu ühistransport, mis on praegu biogaasi peal, lõpetada. On väga selge, et biogaasi tootmine oleks palju efektiivsem kui seda kütusena kasutada. Ei ole vaja selle üle väga pikalt arutleda. Aga täna on selge, et õnneks on meil põlevkiviõlitehas valmimas, meil on olemas võimalus elektrit toota. 

Selge on see, et tuleb vaadata, kuidas kulusid vähendada. Oli väga halb, et minister tuli siia ette ja ei öelnud, kust see 30 pluss miljonit tuleb kokku hoida. Tegelikkuses oleks sõnum väga selgelt pidanud olema see, et kas seda tuleb teha jälle valitsuse reservist, kus on raha tõesti üle mõistuse palju. Me näeme, et sealt jätkub raha ju kõigeks. Täna oli [päevakorras] eelnõu, kus räägiti, et suurtest elektritarbijatest ettevõtetele saab sealt toetust maksta. Ma saan aru, et aktsiisilangetusele tuleks võib-olla sealt leida need vahendid. 

Aga eelkõige me peaksime vaatama üle käibemaksu. Ühelt poolt ei ole kütuse käibemaksu langetamine kahjuks nii lihtne, kui siin paljud räägivad. Euroopa Liidu leppes on väga selgelt paigas, mida saab ja mida ei saa langetada. Siit tulebki küsimus, et kui me Eesti keskmist ja rohkem palka saavatele tegime tulumaksuvabastuse – sinna me leidsime üle 500 miljoni euro –, siis nüüd me nutame siin, et kas kütuseaktsiiside langetamisel 30 miljonit leiame või toiduainete käibemaksu alandamisel 50 või 100 miljonit leiame. Tegelikult on need vahendid meil riigieelarves olemas. Ja kui mitte kusagil mujal ei ole, siis eelmisest aastast üle mineva või kasutamata raha sees, kahes miljardis, on rahulikult 400 miljonit seda raha, mida saaks kasutada nii ühe, teise kui ka kolmanda probleemi lahendamiseks. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! See on haruldasel kombel tõesti eelnõu, mida, vaatamata kõlanud kriitikale, tundub, et kõik siin saalis toetavad. Poolnaljaga võib öelda, et mure seisneb ju meil selles, et me ei ole suutnud viimase kümne aasta jooksul diisliaktsiisi tõsta ei Läti, Leedu ega Euroopa keskmisele tasemele. Kui meil oleks korralik diisliaktsiis, siis oleks võimalik seda ka langetada. Aga nüüd me saame arutada ainult tõusu ärajätmist, mille mõju, nii nagu ka minister nentis, on tagasihoidlik. 

Toon välja kaks asja. Juba eelmisel sügisel eelarvearutelude käigus tõid sotsiaaldemokraadid korduvalt välja asjaolu, et vaadates viimaste aastate kriise, on kogu aeg vaja eelarvepoliitilisi meetmeid kriisimõjude leevendamiseks. See ruum tuleb eelarvesse jätta. Nüüd on valitsus teinud käesoleva aasta eelarve, plaanides esimest korda puudujääki 4,5% SKP-st. Järgmise aasta seis eelarvestrateegia järgi on samasugune. Tegelikult me oleme ju alles aasta kolmandas kuus, lõpetame esimest kvartalit, ja juba on vajadus rakendada kriisimeetmeid või teha otsuseid, millega seotud kuludele katet ei ole ja mida eelarvereegleid järgides praeguse teadmise alusel ei saa ka nende reeglite sisse mahutada. 

Kahtlemata tuleb kevadprognoos ja eelarveläbirääkimistel sügisel võetakse ette kogu eelarve pilt. Tagantjärele tuleb nentida, et tõesti, sügisel oli meil õigus: kriisideks reageerimise ruumi peab eelarvesse jätma. Kui valitsus oleks seda teinud, siis me saaksime arutada meetmete laiemat paketti, millega inimeste muresid selle hinnatõusu pärast – kas ettevõtete puhul, kes kasutavad diislikütust sisendina, või inimeste puhul, kes näevad, et kütuse kõrge hinna mõjud jõuavad lõpuks ka toiduhindadesse – [leevendada]. 

Teiseks, lisaks eelarvepoliitilisele murele tahaksin valitsusele südamele panna, et tõesti, see 4 senti kütuse hinnast on kulukas eelarvele ja erilist leevendust ei paku. Aga me [võiksime] vaadata ette järgmise talve poole: sõltume sellest, mis Lähis-Idas toimuma hakkab ja kui kiiresti sõjategevus lõpeb või Hormuzi väinas liiklus taastub. Peaksime olema valmis ka järgmiseks talveks: see, millised on siis elektri ja kaugkütte hinnad, arvestades ka gaasi [hinna] mõju siin Baltikumi piirkonnas talveperioodil elektri tootmisel, ei peaks meid tabama üllatusena koos novembri või detsembri arvetega. Aga selleks peaks juba valmistuma, et pakett, mida rakendada, oleks mõistlik ja tõepoolest aitaks leibkondi. Siis me ei peaks enam arutama seda 4 senti.

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 857 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 6. aprill kell 16. Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Urmas Reinsalu, Helir-Valdor Seedri, Jaanus Karilaiu, Mart Maastiku, Aivar Koka, Andres Metsoja ja Priit Sibula esitatud arupärimine rahandusminister Jürgen Ligile statistika kohta. Arupärimine kannab numbrit 920. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Urmas Reinsalu. (Urmas Reinsalu annab märku, et rahandusministrit ei ole saalis.) Hea kolleeg, ma loomulikult olen teiega päri. Mul on palve virgatsile. (Hääl saalist: "Istub seal tugitoolis …") Koordinaadid on ka antud. (Pikk paus. Urmas Reinsalu küsib saalist: "Aga mis meil praegu on: interregnum, juhataja vaheaeg või vaakum?") Ma püüan teid praegu säästa juhataja vaheajast. Härra ministrit oli hetkeks juba saalis näha. Aga teil, hea kolleeg Urmas Reinsalu, on absoluutselt õigus eeldada, et minister on saalis, kui te oma kõnet pidama tulete. (Virgats räägib istungi juhatajaga.) Juhataja vaheaeg viis minutit.  

V a h e a e g 

Head kolleegid, juhataja võetud vaheaeg on lõppenud ja me jätkame täiskogu istungit. Me oleme kolmanda päevakorrapunkti juures, milleks on rea Riigikogu liikmete arupärimine, mis kannab numbrit 920, rahandusminister Jürgen Ligile. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Urmas Reinsalu.

Lugupeetav parlament! Aitäh, istungi juhataja, et leidsite rahandusministri koridoridest üles! Aga arupärimine puudutab väga tõsist asja: meie institutsioonide usaldusväärsust ja stabiilsust. On mitu halba nähtu, [mis viitavad sellele,] et seda usaldusväärsust ja stabiilsust on asutud valimiseelsel ajal kõigutama. See puudutab [näiteks] rahvusringhäälingu seaduse eelnõu, mis on liikunud Riigikantseleisse ja on praegu härra Michali laual ning näeb ette suurel hulgal täiendavate ringhäälingunõukogu liikmete nimetamist. See puudutab võib-olla ka niisugust segadust ja poliitilist aktsiooni[, mis on toime pandud] parlamendi pikaaegse nõuniku kallal. 

Aga üks teemade ring on väga tõsine: meie majanduse väljavaateid ja rahanduse olukorda [kajastava] statistika usaldus[väärsuse] küsimus. Arupärijad jälgivad murega poliitilise iseloomuga kommentaare ja sekkumist, mis puudutavad meie statistika arendamist, tegemist ja levitamist. 

Nimelt, Euroopa statistika määrus sätestab, et Euroopa Liidu liikmesriikides peab olema tagatud statistikaasutuste ametialane sõltumatus. Sama [sätestab] ka meie riikliku statistika seadus. Statistika arendamine, tegemine ja levitamine [peab] toimuma nii, et sellele ei avaldata poliitilist [või riigi] ametiasutuste survet. 

Rahandusminister on korduvalt avaldanud seisukohti, mis tekitavad [kahtluse], et seda põhimõtet on mingitel olupoliitilistel motiividel rikutud. Nimelt on rahandusminister Ligi ERR-i uudistele öelnud, et ta on ise osaline Eesti statistika muutmises ning et statistika muutmises saab Eesti olema Euroopa Liidu pioneer. [Seda ütles ta siis,] kui küsiti tema kommentaari elukalliduse statistika venimise kohta. 

Meid, arupärijaid, huvitab esiteks, miks on rahandusminister, kelle valitsemisalas Statistikaamet on, kritiseerinud varasemat riiklikku statistikat inflatsiooni [arvutamisel] – see käib ka läinud aasta kohta – sellisel moel, mida võib tõlgendada poliitilise survestamisena, sest see läheb vastuollu Euroopa statistika määruses [sätestatud] statistika kogumise sõltumatuse põhimõttega. 

Teiseks palume lugupeetaval ministril vastata küsimusele, milles seisneb minister Ligi osalus uue statistika kogumise metoodika [väljatöötamisel] ning kuidas on see kooskõlas statistika kogumise sõltumatuse nõudega[, et sellele ei avaldata] poliitilist survet? Mäletatavasti on minister ise kinnitanud, et ta selles osales. Milles seisneb ministri hinnangul – ta on seda varem välja öelnud – uue hinnatõusu arvestamise metoodika puhul Statistikaameti pioneeriks olemine Euroopas? 

Lisaks on tulnud uudis selle kohta, et ka konjunktuuriinstituudi konjunktuuribaromeetrit on rahandusminister süstemaatiliselt kritiseerinud. Selles olukorras on juhtunud selline [lugu], et Statistikaamet osales Euroopa Komisjoni äribaromeetrite mõõtmise hankes ja, nagu on teada, [võitis] selle hanke. Kas see toimus rahandusministri suunise alusel, et Statistikaamet sellekohases Euroopa hankes osales? 

Nii et küsimuste ring on tegelikult väga tõsine. Kui me usaldust niimoodi poliitiliselt lõhume, seame kahtluse alla sõltumatute institutsioonide tegevuse, olgu need erasektoris toimivad [asutused], nagu konjunktuuriinstituut, aga ka Statistikaameti [tegevuse], ja poliitiliselt nõuame neilt seisukohtade muutmist või statistika kogumise meetodite muutmist või korrigeerimist, siis tuleb tunnistada, et see läheb vastuollu Euroopa statistika määrusega. Samuti rikub see meie riikliku statistika seaduse põhimõtteid. 

Arupärijad soovivad ministrilt konkreetseid vastuseid, mitte belletristikat. Härra minister, loodame, et te annate vastused sellele, mis puudutab teie enda tegusid ja varasemaid [väljaütlemisi], millele ka arupärijad on oma seisukohtades osutanud. Ma tean, härra minister, et teil on ebamugav sellele küsimusele vastata. Te vist ei tulnud ka täna korruptsioonikomisjoni [istungile]. Aga katsume ühiselt selle asja joonde seada. Võtame ennast kokku! Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Jürgen Ligi.

Aitäh! Te eksite. Mul on väga mugav sellele küsimusele vastata, sest ma olen sel teemal ekspert. Ma olen seda valdkonda õppinud, seda praktiseerinud, eluaeg selle vastu huvi tundnud ega eksiks nende asjade vastu, mida te mulle omistate.  

Aga sissejuhatuseks ütlen, et mul on hea meel, et Riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon ei kinnitanud tänast päevakorda, kus riiklikku statistikat püüti määrida kutsega korruptsioonivastasesse erikomisjoni. Oleks väga kena, kui ka teie erakond hääletaks sellise päevakorra vastu. Õnneks seda päevakorda ei kinnitatud, sest see oleks sisuliselt olnud laimamine, ka riikliku statistika laimamine. Muide, institutsioonide usaldusväärsus on midagi, mille eest ma olen palju võidelnud, kritiseerinud ka teid isiklikult, kui te olete näiteks kohtuotsuseid või uurimisi kritiseerinud. Ma olen ka omadele öelnud, et meie asi ei ole võidelda õiguskaitse[organitega]. Ma pean siin kiitma härra Läänemetsa, kes on usaldanud tema suhtes algatatud [kriminaalasja] uurimise [uurimisasutustele], ja kaitseb ennast ametlikus protsessis, mitte ei tee pressikonverentse. 

Nii, teie ... (Hääl saalist.) Jaa, see ei ole nali, see on päriselt öeldud. Teie küsimuste ... 

Hea kolleeg Urmas Reinsalu, palun mitte sekkuda! 

Kui teie teete sissejuhatuse, mida te ei ole kirjalikult mulle esitanud, siis on minul [õigus] sellele sissejuhatusele vastata. 

Nii, esimene küsimus on: miks on rahandusminister, kelle valitsemisalas on Statistikaamet, kritiseerinud poliitilise survena varasemalt riikliku statistika arvestamist inflatsiooni küsimuses, rikkudes sellega … ta-ta-ta-taa. Ta ei ole seda teinud. Mingit poliitilist survet statistika [kogumise] metoodika [muutmiseks] ei ole olnud ja mingit [Euroopa] statistika määruse põhimõtete rikkumist ei ole olnud. Aga see osa, kus te mind tsiteerisite, sõnu väänates, puudutab diskussiooni ökonomistide vahel, mida olen pidanud erinevates kooslustes, sealhulgas näiteks Eesti Panga Nõukogus, kes on ka statistika eest vastutav. Teie esindajad seal teavad väga hästi, et see oli sügavalt erialane vaidlus. Ökonomistide ringis on seda teemat ka sotsiaalmeedias arutatud, on tunnistatud probleemi, et meie hinnastatistika [koostamisel] on ilmselt tehtud vigu. Fookus on siin olnud [mitmel] teemal. Paari aasta eest tõsteti esile elektri hinna arvestamist. Statistika [koostamisel] saadi kätte börsi[hinnad], aga [ei võetud arvesse] tegelikke tarbimispakette, millest suur osa olid ju fikseeritud hindadega – ma arvan, et juba tookord oli neid enamus –, ja kokkuvõttes paistis inflatsioon suuremana, kui see [tegelikult] oli. Muidugi, inflatsioon oligi suur, aga mitte nii suur. 

Teine teema, mida oleme ökonomistide ringis arutanud, sealhulgas panganõukogus, on see, et tegelike hindade asemel [vaadatakse] toidukaupade puhul hinnavaatluse käigus riiulitel olevaid hindu, kuid kassas on tegelikult hoopis midagi muud. Statistikasse ei jõua need soodushinnad[, mida poed pakuvad]. Ma tean, et esmaspäeviti on 10%-line [soodustus] kõige tundlikumale kontingendile, kelleks on pensionärid, Rimis ja kolmapäeviti Selveris. Õieti on see [alates] 63. eluaastast, mitte pensionäridele, ma liialdasin. Nii et see on olnud täiesti erialane vaidlus. 

Statistikaameti peadirektor on muidugi kategooriliselt eitanud seda, nagu oleks teda – ma olen ise seda näinud, kirjalikult – kuidagi mõjutatud. Temaga kohtumistel me oleme neid asju arutanud. Ma pean nende asjadega kursis olema, mind huvitavad need asjad erialaselt. Minul lasub üldvastutus, et statistika oleks usaldusväärne. Aga metoodika kinnitab ikkagi Statistikaamet, järelevalve lasub seejuures Eurostatil ja muidugi on olemas ka riiklik statistikanõukogu, kes neid asju arutab. Nii et see on olnud erialane diskussioon. Ma ei ole saanud teha avalikkuse ees nägu, nagu oleks kõik hästi. Aga sellest aastast on see korrektuur sisse viidud. Kui te nimetate seda poliitiliseks surveks, siis seda see ei ole. 

Teine küsimus: milles seisnes rahandusministri väljendatud osalus uue statistika kogumise metoodika tegemisel ning kuidas on see kooskõlas statistika kogumise poliitilise sõltumatuse nõudega? Ma täielikult välistan statistika puhul igasuguse poliitilise sõltuvuse, selle kohta ma juba vastasin. Seda on [väitnud] ka Statistikaameti peadirektor. Muidugi on meil sellekohane koostöö mitte ainult Eesti Pangaga, vaid ka OECD ja IMF-iga, kellega kohtudes me oleme seda arutanud. Lihtsalt vahe on selles, et erialaselt ma olen selles arutelus osaline. Ametialaselt lasub mul ka koostöökohustus ja üldvastutus. 

"Milles seisneb uue hinnatõusu arvestamise metoodika puhul [S]tatistikaameti pioneeriks olemine Euroopas?" Ma ei tea, mida siin on mõeldud, aga me oleme statistikas neid teemasid tõstatanud. Näiteks, kaitsekulude arvestus on olnud üks koht, kus Eurostat on Eestit [eeskujuks] toonud. Mis see teine teema võiks olla? "Pioneeriks olemine" – ma praegu ei loe siit välja, mida te mõtlete. Alati on kontekstis mingisugused vanad intervjuud antud. Aga ütleme, elektri hind oli kindlasti üks asi, mille puhul me ei toetunud mingile eeskujule – meie, ma räägin riigina – või ökonomistide puhul kellegi eeskujule, vaid juhtisime tähelepanu, et see probleem on reaalne. (Lehitseb oma pabereid.) Nii, no pikem jutt. Ma arvan, et ma ei hakka seda kõike ette lugema, mida siia [vastusesse] on koondatud. 

"Milliseid viibimise põhjuseks olevaid täpsustusi "aetakse taga"?" Ma ei tea, millest siin juttu on, mis tagaajamisest te räägite. Aa, see puudutab vist tarbijahinnaindeksi hilinemist. Küsige Statistikaameti käest. Aga minu üldvastutus on väljendunud [näiteks] selles, et ühel korral, kui ilmus avaliku sektori palgastatistika, kell üheksa hommikul oli pressiteate avaldamise tähtaeg, oli kohe pealevaatamisel [aru saada, et see on] vigane. Avaliku sektori palgatõusuks näidati – mälu järgi ütlen – umbes 9%, mis kindlasti ei olnud tõsi, sest oli teada, et see jääb erasektori palgatõusule alla. See oli kurb õppetund. Statistikaamet tunnistas oma viga, hakkas arvutusi otsast peale tegema ja [vea põhjust] taga ajama. Kui me üldvastutuse korras seda apsu, avalikkuse eksitamist arutasime, siis [ameti] peadirektor tunnistas, et ta oli tähtaega sisuga võrreldes üle tähtsustanud. Järgmine kord, kui läks THI arvestamiseks, siis ta tunnistas, et ta lähtub sisust, aga siis jällegi ei suudetud tähtajast kinni pidada. Seda ma kindlasti ette ei heida. Pigem andku õiget informatsiooni, aga hiljem. Ma [püüan meenutada], milles see asi seal oli. Ma arvan, et seal oli vist kindlustuse puhul mingisugune ebareaalne hind, mis kokkuvõttes mõjutas kogunumbrit vähe, aga tabelites … See ei olnud vist ainus asi, aga see tundus ebaloogiline. THI-d see väga palju ei mõjutanud, kuna selle osakaal selles on väike. 

Need tehnilised arendused, mis [Statistikaametis] toimuvad, on töös. Ma usun, et kogu see automatiseerimine, mis on ette võetud, jõuab vast ka tulemuseni. Muidugi, meil on siin palju rahvaliikumist igasuguse andmete kogumise vastu. Ma arvan, et see on halb. Me peame üle saama arvamusest, et riik ei tohi teada, mis tema territooriumil toimub ja milliseid otsuseid on vaja teha. 

Kas rahandusminister on mõjutanud või suunanud konjunktuuriinstituudi kindlustunde baromeetri uuringu tegemist või selle võimalikku ületoomist [Statistikaametisse]? Selle uuringu tellija on Euroopa Komisjon. Rahandusminister ei ole Euroopa Komisjoniga suhelnud ega ole ka midagi üle toonud. Küll aga arvan, et Statistikaamet saab selle tööga paremini hakkama, olen enam kui kindel, et nad teevad seda neutraalselt, erapooletult ega jaga poliitilisi kommentaare, mida teie Peeter Raudsepp on alati ette-taha jaganud. Kindlustunde puhul ütleb ta [hinnanguid] ja põhjusi ette ja on poliitiliselt laetud. Selle eest te edutasite ta ju Tallinna linnapeaks. See võim teil oli. 

Räägin ühest metoodilisemast asjast veel. Ma ei tea, kas teie ei märganud, et kindlustunde näitaja oli [võrreldes] muude majandusnäitajatega sünkroonist väljas, oli tunduvalt madalam. Jõnks allapoole toimus Peeter Raudsepa ilmudes. Ma ei tea, kui palju tema käsi seal mängus oli, aga tema käsi oli mängus asja õigustamisel. Pärast metoodika või küsitlemisviisi muutumist ei kukkunud kindlustunde näitaja mitte sujuvalt, vaid järsult. Ta eitas seda, kui analüütikud sellele tähelepanu juhtisid, ja see eitamine oli paljasõnaline. Metoodika muutmine võib olla vahel põhjendatud, aga siis tuleb ka seletada, kuidas trendides järjepidevust hoida. 

Kui te lubate mul rääkida, siis ma võin lisada veel seda, et Rahandusministeerium küll kasutab neid konjunktuuriinstituudi graafikuid, aga selle metoodilise apsu tõttu korrigeerivad meie analüütikud – muide, täiesti sõltumatult ministrist, sest ma ei sekku sellistesse asjadesse – [seda jõnksu] kunstlikult ülespoole. Trende vaadates korrigeerivad nad seda Peeter Raudsepa ajal tekkinud jõnksu kunstlikult ülespoole, et aru saada, mis [tarbija]kindluses tegelikult toimub. Tänu sellele on tekkinud arusaadav seos fundamentaalnäitajatega ja võrreldavus teiste riikidega. 

Nii, teil oli vist küsimusi veel. Statistikaamet muidugi saab Euroopast ka rahastust, kui ta selle tellimuse saab. Mul on igati hea meel, kui ta oma eelarvesse [raha] juurde toob ja oma tulejõudu paremini kasutab. Need suured automatiseerimised, mis seal on käimas, tekitavad kindlasti mingi paindlikkuse ressursi kasutamisel. 

"Kas olete andnud suunise osaleda Statistikaametil Euroopa Komisjoni hankes äribaromeetrite mõõtmise kohta, konkureerimiseks konjunktuuriinstituudiga [‑‑‑]?" Sellise otsuse langetab ikka asutuse juht ise. Ma olen sellest kuulnud ja olen selle üle rõõmus, sest ma arvan, et selle baromeetri usaldusväärsus on meie kõigi huvides. Ma ei kahtle, et Statistikaameti puhul see usaldusväärsus tagatakse. Mis tulemus sellel on, selgub mõne kuu pärast, minu teada ei ole seda lepingut Euroopa Komisjoniga veel lõplikult allkirjastatud. 

Ja lisan veel, et konjunktuuriuuringute tegemine ongi Euroopas, kas nüüd just reeglina või enamasti, aga väga tihti – kogu statistikat mul ei ole, aga ma võin selle järele kontrollida – statistikaametite käes, mitte juhuslike MTÜ-de käes, kelle professionaalne võimekus on kaheldav. Aitäh!

Aitäh, härra minister! Teile on mõned küsimused. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra minister! 9. veebruaril ütlesite te rahvusringhäälingu uudises statistika metoodika muutumise kohta: "Olen ise ka osaline selles." Milles seisnes teie osalus metoodika muutumisel? Ja teiseks, kas teil oli Statistikaameti ametist lahkuva direktori härra Leega vestlusi sel [teemal], et Statistikaamet kavatseb Euroopa Komisjoni äribaromeetri hankel konkureerida? Kas niisugust vestlust on teil omavahel olnud? Meenub see teile? Ja kolmas küsimus: kas te nüüd olete ministrina veendunud, et praegune statistikaarvestus peegeldab elukallidust relevantselt, mõõdab seda objektiivselt, mitte kallutatult ja moonutatult või manipulatiivselt nagu varasemalt, eelmisel aastal?

Aitäh! Teil oli hulk küsimusi. Jah, ma olen Statistikaametiga olnud erialases diskussioonis korduvalt, selles mõttes, et ma küsin küsimusi, see on mu kohustus, aga otsustab alati [amet]. Mis puudutab seda küsitlust, siis ma ei ole kogu ajalooga täpselt kursis, aga mulle on räägitud, et juba varem oli õhus küsimus, et kaubanduskoda tahab sellest ettevõtmisest, mida konjunktuuriinstituut [teeb], lahti saada. Praegu on teada, et meil oli võimalik hankida Euroopa raha selleks. Mul on küll hea meel, kui Statistikaamet selle konkursi võidab, aga selle hanke, veel kord, korraldab Statistikaamet. Ma aeg-ajalt küsin, kuidas sellega läinud on – see on minu osalus asjas. (Hääl saalist: "Hankes osaleb ...") Osaleb, ses mõttes, et … (Hääl saalist: "Korraldab Euroopa Komisjon.") Korraldab ja hangib Euroopa Komisjon. Ja see ei ole tavaline riigihange, vaid see on ühe asutuse otsus, kus vaadatakse ilmselt ka professionaalsust. 

Ma ei jõudnud kõike protokollida, mida te küsisite. Aa, et ma olen osaline … Ma tegelikult vastasin sellele küsimusele. Ma olen osaline erialastes diskussioonides. Kirjeldasin seda pikalt. Eesti Pangast on osalenud näiteks minu õppejõud Urmas Varblane, tema on nõukogu esimees. Teie esindaja Eesti Panga Nõukogus on näiteks Lauri Laats. Ta kindlasti mäletab seda [arutelu]. Teil on veel seal esindajaid. Aivar Kokk esindab ka ilmselt Isamaad ja ka [endine] EKRE minister esindab seal Isamaad väga hästi. (Urmas Reinsalu ütleb midagi.) Ka Eesti Pank on väga rangelt kaitstud institutsioon ja tema ülesannete hulka kuulub ka statistika. Nad tegutsevad paralleelselt ja just see kahe institutsiooni vaheline arvamuste vahetus on julgustanud mind oma arvamust kinnistama. Need küsimused, mida ma [olen] rahandusministrina [esitanud] nii Eesti Panga juhtidele, Statistikaameti juhtidele kui ka Eesti Panga ökonomistidele, on igati relevantsed. Seda kõike ma olen teinud. 

Tunnistan, et olen olnud osaline, aga mitte administratiivselt, vaid erialaselt kui ökonomist. Kordan veel kord, et teie esindajad on kuulnud, kui ma olen neid küsimusi Eesti Pangas esitanud. Meie kohtumised Statistikaameti peadirektoriga on loomulikult regulaarsed, see on [ministri] üldvastutus. (Urmas Reinsalu räägib midagi.)

Hea kolleeg Urmas Reinsalu, üks repliik on igati asjakohane, aga kui tekib debatt, siis see ei ole kohane. (Urmas Reinsalu räägib edasi.) Hea kolleeg Urmas Reinsalu, nüüd on järg Anastassia Kovalenko-Kõlvarti käes. Palun, Anastassia, sinu küsimus.

Aitäh! Minu küsimus puudutab seda, et konjunktuuriinstituudi asemel hakkab nüüd majandusuuringuid teostama Statistikaamet. Kas teil on infot, mille poolest oli Statistikaameti pakkumine parem? Kas see oli odavam või kallim, arvestades, et osalt rahastab seda Eesti maksumaksja? Teiseks, kuidas on võimalik, et te olite hanke tulemusest teadlik enne, kui Euroopa Komisjon tegi ametliku otsuse? Teie tegite juba novembri lõpus sotsiaalmeediasse postituse, [milles kirjutasite,] et see on fakt, et konjunktuuriinstituut enam neid uuringuid ei tee. Ametlik otsus Euroopa Komisjonilt tuli detsembris. Siit tulenevalt küsin, kas vastab tõele info, mis on jõudnud ka erikomisjoni, et Statistikaameti puhul oli saadetud ministeeriumist Euroopa Komisjonile eraldi toetuskiri, et eelistataks Statistikaametit konjunktuuriinstituudile. 

Aitäh! Ma ei tea, mida tähendab siin see enneminevik, et "oli saadetud". Eesti keel kõlab teisiti, kui tahetakse midagi öelda. See kõlab kuidagi konspiratiivselt. 

Aga ma vastan kõigepealt Urmas Reinsalule, kes küsis, kas praegu on statistika relevantne. Ma arvan, et see on nüüd palju relevantsem [kui varem], aga statistika metoodika parandamine ei lõpe kunagi. Meil on ju lõputu probleem tarbimisharjumuste ja tarbimiskorvide muutumisega – see probleem ei kao kuhugi. Väga raske on võrrelda hobutranspordiaegset transpordikulu auto[ajastul tehtavate kulutustega]. See on äärmuslik näide, aga neid näiteid on palju rohkem. Näiteks, kuidas me võrdleme aega, kui mobiiltelefone veel polnud või nad olid luksuskaup, oludega, kus need on ka vaeste inimeste näppude vahel? Ma vaatan, et ka Riigikogu liikmete näppude vahel isegi siin küsimise ajal. Kuidas sa muudad tarbimiskorvis selle osakaalu pidevalt selliselt, et järjepidevus säiliks? Maailm muutub oma tarbimises väga radikaalselt, mõnikord lühikese aja jooksul, ja see probleem ei kao kuhugi. 

Ma arvan, et üks teema, mis jäi viimases vaidluses lahendamata, oligi tarbimiskorvi muutmine. Üks pahandus meil ju tuli, kui me proovisime, õigemini, Statistikaamet – ma räägin ametkonnast –, sõltumatu Statistikaamet proovis teha väga palju muudatusi korraga ja seetõttu tekkiski see viivitus. See erialane vaidlus ei kao kuhugi. 

Nüüd, proua Kõlvarti küsimus, et kust ma teadsin ette. Ma ei usu, et ma oma postituses nii lõdva sõnakasutusega olin, kuigi Facebook ei ole ... Ma edastasin ikkagi oma ennustuse, sest minu arvates kompromiteeris Peeter Raudsepp konjunktuuriinstituuti maapõhjani oma avaldustega, oma kallutatud kommentaaridega, oma, ütleme, majandusteadusest kaugel olevate hinnangutega. Ka siin [saalis], kui Urmas Reinsalu teda mõni aasta tagasi, umbes kolm aastat tagasi edutas [ja kutsus] ainsa majanduseksperdina rääkima Eesti majanduspoliitikast ja seda arvustama. Ta oli justkui ainus ekspert, kes Urmase käekõrval siia tuli. Ma küsisin temalt: miks ei lange teie hinnangud kokku sõltumatute analüüside, prognooside ja statistikaga, te räägite hoopis mingit oma juttu, ignoreerite täielikult sõjafooni ja sõimate ainult valitsust. Tookord ta veel ei sõimanud ja ma ei kasutanud seda sõna, aga ma siin ütlen selle välja. Kogu narratiiv oli ju selline, et ikka valitsus on süüdi selles, et inimesed on ebakindlad. Aga nii ei tohi käituda. See oli ebaprofessionaalne. 

Samamoodi oli ebaprofessionaalne metoodika muutuse ignoreerimine ja mahasalgamine avalikes sõnumites, kui ökonomistid sellele tähelepanu juhtisid, ökonomistid ja sotsioloogid üsna üksmeelselt. See oli läbikukkumine. Mina ei ole aru saanud, mis on tema tugevused, miks teda nii paljudesse ametitesse on pandud, aga statistika professionaal ja usutav ökonomist ta kindlasti ei ole. Loogika tema jutus ei klapi. Ta võib olla muidu tubli mees ja ma hindan teda väga eelkõige selle pärast, et ta on linnuvaatleja. Mulle meeldivad loodusesõbrad. (Urmas Reinsalu küsib: "Kas sa kardad Raudseppa, Jürgen?" Jürgen Ligi naerab.) Aitäh! 

(Anastassia Kovalenko-Kõlvart annab märku, et kirja kohta jäi vastamata.) Aa, kiri jäi kommenteerimata. Juhul kui Euroopa Komisjon selle kirja tellis või sellist kirja eeldati, siis ma selle saatsin. Ma arvan, et see kuulus protseduuri juurde, aga ma ise küll ei kaalunud, et võib-olla peaks kuhugi kirja saatma. (Urmas Reinsalu: "Kas sa konjunktuuriinstituudi kohta ka kirja saatsid?") Ma ei saadaks seda kunagi. Aga minult ei küsitud seda, minult ei küsitud. Nagu te väga hästi teate, võib-olla justiitsminister annab ka palju allkirju, ilmselt annabki, aga rahandusminister annab kogu aeg. Need kirjad antakse allkirjastamiseks teatud protseduuride alusel. Kui sisu sobib, siis neid protseduure ei korrata, aga ekstra ei tulnud minult küll ühtegi algatust Statistikaametile toetust avaldada. Ta ei vajagi seda. 

(Urmas Reinsalu: "Aga saatsid siis kirja või?") Ma kontrollin üle, mis kiri see oli ja millal see saadeti. Ma ei tea. Ma olen elus tuhandeid kirju allkirjastanud. Loomulikult, kui see kuulus Euroopa Komisjoni protseduuride hulka, et [oodati kinnitust,] et meil on see eelarveliselt tagatud – seda ma tõenäoliselt allkirjastasingi. Ma pean üle kontrollima. Midagi mulle meenub, aga tõesti, tuhandete kirjade ja allkirjade puhul ei pruugi [kõike mäletada]. Täna õhtul ma lähen jälle allkirju andma. Umbes 20 allkirja annan, kui siit vabanen. 

Head kolleegid, ma korra sekkun. Kui minister aktsepteerib korduvaid repliike [saalist], siis loomulikult ei taha mina see peorikkuja olla, aga üldjuhul ma juhatajana aktsepteerin ühte vahelehõiget, mitte rohkem. Aga siin oli nüüd terve rida hõikeid. Minister on kenasti ka vastanud. Ma ei taha [teie debatti] rikkuda, aga anname vast järgnevalt … (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, debatt on hea ja viisakas ja lugupidav. (Hääl saalist: "Kus ta siis kenasti vastas, kui ta ei tea, kas ta kirjutas kirja või mitte?") No kas sina tead kõiki kirju, mida sa oled aasta jooksul kirjutanud – neid on sul ilmselt kümneid kordi vähem kui härra ministril –, ja seda, kui palju [kirju] sa ministrina allkirjastasid? (Urmas Reinsalu: "Aga selle kohta, kas ta sekkus või mitte, oli arupärimises eraldi küsimus.") Aga selle kohta vastati väga täpselt. Head kolleegid, mina saan küll öelda, et ministri vastused ja ettekanne olid igati sisukad ja tasakaalukad. Teie tahate nüüd õli tulle valada, aga mina ei taha seda aktsepteerida. Minister oli tõesti väga sisukas ja tasakaalukas. See, kas teile need seisukohad meeldivad või mitte, on ju hoopis midagi muud. 

Aga nüüd, head kolleegid, härra Peeter Ernits on täpselt samasuguste õigustega Riigikogu liige nagu Urmas Reinsalu või Toomas Kivimägi või kes iganes. Peeter Ernits, teie küsimus, palun!

Hea juhataja! Selline mõnus idamaine basaar. Ma kuulsin, et härra rahaministrile linnud meeldivad, aga ma arvan, et Peeter Raudsepa ja minuga võrreldes te vaevalt neid nii hästi tunnete. Aga küsimus on selline. Kunagi oli selline maaeluminister nagu Järvik ja tema ajal oli M.V.Wooli skandaal. Ma olin juhtumisi sel ajal minister Järvikule üsna lähedal. Ma vaatasin, mida teie olete selle kohta öelnud. Jutt oli sellest, et Järvik helistas ministrina Wooli firmasse. Te olete öelnud, et iga selline juhtum õõnestab usaldust riigi vastu, isegi kaudne mõju on vale. Ma kiiresti tsiteerin: see on ohtlik pretsedent, halb valitsemistava, oht telefoniõiguse [tekkeks] ja kõigele muule. Praegu te rääkisite, et teie kui ökonomistid arutasite omavahel, kuidas seda statistikavärki tuunida. 

Aitäh! 

Mart Järvik oli põllumees, ka spetsialist, ja pöördus oma allasutuse poole … 

Aitäh, hea kolleeg! Küsimus on arusaadav. 

… ja sai teilt kõvasti nätakaid. Kus see võrdne kohtlemine on?

Võrdne kohtlemine algas sellest, et EKREIKE valitsus, eelkõige rahandusminister, kasutaski telefoniõigust, kasutaski vastandumist riigivõimule. Tuletan teile meelde, kuidas ühe teise inspektsiooni puhul – ma arvan, et tollal oli selle nimi tehnilise järelevalve [amet] – saatis [Martin Helme kohtumisele] oma nõuniku, kes istus riigi vastu ärimeeste poolele ja võitles nende eest. (Peeter Ernits: "Mina räägin Järvikust.") Jaa, aga te tõite praegu analoogi. See on teie parteikaaslane Järvik, muide, teie ja Martin Helme, rahandusminister Martin Helme … (Peeter Ernits: "Mina räägin Järvikust!") 

Härra Peeter Ernits!

Teie ja Martin Helme parteikaaslane Järvik käitus samas stiilis, et astus vastu inspektsioonile, kes on oma järelevalves sõltumatu, ja otseselt positsioneeris ennast riigi vastu. Kaitseministeeriumil oli vaja põhjendada radarite töövõimet. Martin Helme saatis Kersti Krachti võitlema … (Peeter Ernits: "Woolist …") 

Härra Peeter Ernits …

Täpselt sama analoogia … (Urmas Reinsalu saalist: "Ärge segage dialoogi!") 

Härra Peeter Ernits!

Kui teie tohite arupärimise juures tuua kõrvalise näite, analoogia, siis toon mina järgmise analoogia. Wool ei ole seotud statistikaga, aga seos sõltumatu institutsiooniga on olemas. Tõepoolest, Järvik käitus selle koha pealt ropult, aga see oligi tollane poliitiline stiil: poliitilistes huvides vastandada ennast süvariigile, Eesti riigile. Ta ei oleks tohtinud epideemia vastu võitlevat inspektsiooni mõjutada sel viisil, nagu ta tollase informatsiooni järgi otsustades tegelikult tegi. Tuletage seda meelde! 

Mina ei ole seda kunagi teinud. Ma ei ole helistanud kuhugi ega öelnud, et kuule, paranda see number ära, ära sellega arvesta. Me oleme pidanud erialaseid vaidlusi, ma olen võimeline neid Statistikaametiga pidama, sest mul on vastav haridus, aga [see on toimunud] üldvastutuse korras. Ma olen samasugust vaidlust pidanud ka Eesti Panga Nõukogus. Küsige oma liikmetelt, [kes seal nõukogus on,] nad mäletavad neid vaidlusi. Ma tõstatasin selle probleemi ise, sest me arutame inflatsiooni [küsimust]: kas inflatsiooni on Eestis õigesti mõõdetud? See on väga oluline majandusnäitaja. Selle [tagajärg] ei ole küll epideemia, aga sellel on suured rahalised tagajärjed, suured emotsionaalsed tagajärjed, ka majandusele. Eesmärk on statistika täpsus, mitte see, et keegi vaikiks maha mingisuguse batsilli kusagil tehases, sest nii tuleb tehasele odavam. Need on täiesti erinevad näited. 

Kui teil oli veel midagi küsida, siis küsige uuesti.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! Tundub, et konjunktuuriinstituudi tegevus teile meeltmööda ei olnud. Te olete selle kohta ka oma arvamust väljendanud ja mitte ainult täna. Te tõite välja, et [konjunktuuri]instituut ennustas tarbimiskindlust valesti. Sellest lähtuvalt võiks öelda, et ka majandus[kasvu] kohta olid [tehtud] valed arvestused. Ma meenutan, et neilt tulnud andmed olid natukene pessimistlikumad kui teiste institutsioonide omad, kaasa arvatud Eesti Panga oma. Kui vaadata nüüd tagantjärele ja võrrelda majandustulemusi, ka seda, milliseks on kujunenud viimane aasta, kus majandus kasvas ainult 0,6%, eelmised aastad olid miinuses, siis [näeme, et] konjunktuuriinstituudil oli tegelikult ju suuresti õigus. Ta ei olnud nii optimistlik, kui teile meeldiks. 

See arvamus, mis te praegu ütlesite, et Urmas Reinsalu ülendas Peeter Raudsepa linnapeaks – kas see on teie objektiivne või subjektiivne arvamus?

Ega te vist täpselt ei tea, millest te räägite. Viige ennast ikka kurssi! Selle arupärimise teema on ju konjunktuuriuuringud, [tarbija]kindlus, aga teie räägite siin majanduskasvust ja hinna mõõtmisest. Need on erinevad asjad. Selle arupärimise teema on kindlustunde uuring, ainult see, mitte mingi muu majandusuuring, milleks ka tegelikult konjunktuuriinstituudis ei näi enam potentsiaali olevat. Avalikkuses pälvisid nad tähelepanu just kindlustunde uuringutega. Seal [mõõdetakse] nelja indikaatorit, millest üks – tarbijakindlus – kukkus välja nii üldisest neljast ansamblist kui ka teiste majandusnäitajatega [võrreldes]. See [viitab] emotsionaalsele mõjutusele: kui sa küsid tarbijatelt [kindlus]tunde kohta, siis sa pead nende tundeid säästma, mitte neid mõjutama. See on see ebaprofessionaalsus[, millest ma rääkisin]. Aga jutt ei ole üldsegi majanduskasvust või selle ennustamisest, mille kohta te praegu küsisite. Ei, see ei ole ennustus. Need on täitsa erinevad asjad.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Auväärt minister! Nende laia profiiliga ekspertide häda on see, et neil on raske saavutada usaldusväärsust konkreetses fookusteemas. Nii on kahjuks ka teiega juhtunud. 

Aga mul on konkreetne küsimus ikka sellelsamal konkreetsel teemal. Kui see uus usaldusväärne ja relevantne metoodika saab kinnitatud, nagu te ütlesite, siis mis mõju see laiemalt avaldab tarbijahinnaindeksi arvestamisele ja sealtkaudu ka pensionide, kõrgemate riigiametnike palkadele ja nii edasi? Või ei ole sellel mitte mingisugust mõju ja seost tarbijahinnaindeksiga? Kas te avaksite seda värki? 

Ja teine küsimus on mul ka. Kuidas on võimalik [andmeid] aegreas [võrrelda], kui metoodika muutub? Ja kolmas väikene küsimus ka. Kui Peeter Raudsepp ei ole enam konjunktuuriinstituudi juht, siis kas konjunktuuriinstituudi usaldusväärsus on teie silmis taastunud?

Ma mõtlen, et kolm küsimust oli. (Hääl saalist: "Üks küsimus, kolm vastust.") Ma jõudsin ühe üles kirjutada ja selle käigus hakkasin kahtlema … Peeter Raudsepa kohta oli küsimus. Mis see esimene oli? Aa, kõigepealt köitis mind muidugi see kompliment, et laia profiiliga spetsialist. Oma õpitud erialadel võin ma esineda [erinevalt] enamikust Riigikogu liikmetest neis teemades, mille profiil on tõesti mitmekesine, loodusest ühiskonnani, eksperdina, kes saab aru, mida [teised] eksperdid räägivad. Nii palju kindlasti. See on olnud minu eelis ministrina. 

Aga ma kunagi ei piirdu sellega ja nagu siin tänastest vastustest peaks saama välja lugeda, ma ei soleeri nende andmetega. Ma küll pidevalt [täiendan] oma teadmisi, need ei ole mingisugused vananenud teadmised. Ma [laon] sinna oma töös, ka Riigikogus ja valitsuses, pidevalt uut informatsiooni juurde ja selles mõttes saan ekspertide ringis targemaks. Aga ma ei asenda neid. Ma austan neid, olgu see tehniline järelevalve, olgu see toiduohutuse järelevalve. Ma saan aru, mida nad räägivad, ning usaldan nende iseseisvust ja ekspertiise. Sama puudutab ka tarbijaküsitlusi ja seda metoodikat. 

Kas konjunktuuriinstituudi usaldusväärsus on paranenud? Minu silmis kindlasti on. Ma ei kuule enam selliseid kommentaare, nagu eelmiselt juhtkonnalt tuli. Ma näen väga kiiret paranemise tendentsi ka tarbijakindluses, aga erinevalt endisest juhist ei hoia praegused juhid seda infot kinni ja selle edasiandmine ei ole valikuline. Peeter Raudsepalt me kuulsime kogu aeg allakäigu kohta, aga kui olukord paranes, siis sellest me enam ei kuulnud. See oli huvitav valikulisus. 

Aga noh, mis me sest räägime. Minul ei ole selle instituudiga mingeid erilisi töösuhteid peale selle, et meie eksperdid ja analüütikud peavad nende küsitluste [tulemusi] korrigeerima. Metoodika muudatustest kuulsin viimati nõupidamisel kaks nädalat tagasi ja ma ei sekku sellesse. Kui analüütikud ütlevad, et nad peavad metoodikat korrigeerima, et muuta andmed võrreldavaks ja tendentsid hinnatavaks, siis tundub, et see langeb kokku sellega, mida ma olen kuulnud teistelt ekspertidelt, ja ma saan sellest aru. 

Nii, kui teil oli veel kolmas või neljas küsimus, siis ehk saate neid meenutada, ei jõudnud kõike üles kirjutada. 

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Teadupärast on kollase raamatu järgi eesõigus arupärijate esindajal, nii et sellepärast palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh rahandusminister Jürgen Ligile, et ta selle hämamisega sisuliselt tunnistas üles! Esiteks puudutas küsimus seda, et novembrikuus kirjutas härra Ligi sotsiaalmeedias, Facebookis: fakt, et järgmisel aastal konjunktuuriinstituut enam neid uuringuid ei korralda. Näete, kui resoluutselt! Fakt! Ja see fakt ongi realiseerunud. Sümptomaatiline on see, et arupärimine puudutas ministri võimalikku mõjutus[tegevust] ja minister ei eitanudki seda, et ta on Statistikaameti nüüd juba ametist lahkuva peadirektoriga Statistikaameti osalemist Euroopa konkursil arutanud. Tal on võimalik hiljem kõnepulti tulla ja see [väide] ümber lükata. Vägagi häguseks jäi, kas ta siis kirja saatis või ei saatnud. Aga panete tähele, seda teadis minister küll, et konjunktuuriinstituudi toetuseks ta kindlasti kirja ei saatnud! 

Nüüd, mis siit laiemas kontekstis välja tuleb? Tuleb välja, et meie ülesanne on üks: parlamendiliikmed, kes tahavad, et demokraatlikud õigusriigi institutsioonid säiliksid, peavad kaitsma neid institutsioone pärast-meid-tulgu-või-veeuputus-poliitikast taanduva Reformierakonna valitsuse agenda eest. Kas mäletate 2025. aasta varakevadet, kui ametist pidi lahkuma aus ametnik, kelle tegeliku hinnangu põhjal selgus, et Kliimaministeeriumi arvestus, kui palju maksab kilovatt-tund elektrienergiat kümne aasta pärast, oli bluff ja tehtud võltsarvestuste baasil? Ametnik pidi ametist lahkuma. Ametniku pea kukkus, sest see rikkus ära poliitilise narratiivi[, mille eesmärk oli] eraldada taastuvenergia tööstuskompleksile, meretuuleparkidele 2 miljardit eurot. Inimene jäi oma tööst ilma. 

Me oleme praegu samasuguses olukorras: selleks et hiilida kõrvale vastutusest ärihuve [teeniva] kaughasartmänguseaduse käkerdise ja riigile tekitatud kahju eest, tehti vastutavaks korralik ametnik. Nüüd on välja tulnud, et te nurga taga rääkisite sellest ametnikust ja tema distsiplinaarasjast. Riigikogu aseesimees Kivimägi ja härra Hussar tunnistasid üles, et koalitsioonis on selle inimese saatust fraktsioonide kaupa arutatud. Andke andeks, nüüd valatakse mingisuguseid krokodillipisaraid! Parlamendiliikmetele, kes ütlevad, et see on ebaõiglane, nii ei tohi käituda, [heidetakse ette] sekkumist – kuidas te sekkute pühasse poliitikasse? Mida te rääkisite seal nurga taga? Kaua see nurga taga asjade ajamine siin kestab? 

Ja samamoodi on sümptomaatiline valitsusest parlamenti saadetud seaduseelnõu, mis näeb ette suure osa avalike teenistujate [ametikohtade] muutumise tähtajaliseks – nii-öelda sõltumatu ekspertiisi, professionaalse ekspertiisi muutmise viieaastaseks. Selline täiendav poliitilise ebakindluse keskkonda viimise katse ametnike puhul – ma arvan, et see ei ole mõistlik tegevus. Ma ei kõnelegi siin ERR-i teemast. 

Loomulikult asetub sellesse konteksti ka pidev kõnelemine sellest, et vaadake, ega meie ei sekku. Kui Jürgen Ligi räägib Statistikaameti peadirektoriga poliitilistest ootustest, millele statistika kogumine peaks vastama, siis ta kõneleb statistikuna. Näete, hinnatõus on liiga kõrge! Maksutõusud on hindu spiraalselt tõstnud. Näete, see on ebaloomulik – tõestage ära, et hinnad ei ole nii kõrged! Aga ta ei räägi mitte ministrina, kaugel sellest! Kui Kristen Michal võtab sõna ja kõneleb sellest, et Statistikaamet teeb valesid arvestusi, siis ta ei räägi ju peaministrina, ta kõneleb, ma ei tea, [erialalt] juristina. 

See tuletab mulle meelde seda nalja, et kui Andrus Ansip läks Putini ajal Sotši taliolümpiamängudele, siis ta ütles, et ta ei lähe sinna peaministrina. Selle peale ütles Eerik-Niiles Kross, et [Andrus Ansip] ei lähe Sotši taliolümpiamängudele mitte peaministrina, vaid ta läheb sinna keemikuna. 

Kuulge, kui ametis olev rahandusminister esitab Statistikaametile niisuguse tellimuse, [heites ette], et te arvestate inflatsiooni valesti, siis see ongi survestamine. See ongi survestamine! Seesama küsimus, mis siin oli – härra Järviku paralleel, mille teie või Peeter Ernits siin tõi –, kus te heitsite ette, et listeeriabakteri [leviku] korral helistati ja mõjutati ametit ja nõnda edasi. Loomulikult peab amet olema oma otsuste tegemisel professionaalselt vaba või sõltumatu. Aga avalikult niisugusesse retoorilisse loogikasse asetada küsimus, et elukalliduse andmed on valed või võltsid – sellise meeleolu loomine ja surve avaldamine on minu arvates osa, ma ütleksin nõnda, valetavast poliitikast. Ja loomulikult ei saa valetav poliitika taluda neid ühiskondlikke arvamusi, mis räägivad tõtt: ametnikku, kes ütleb, et need numbrid, millele tuginedes surutakse läbi miljardeid [maksvat] meretuulepargi hanget, on valed; ametnikku, kes julgeb välja öelda, et kaughasartmängumaksu seadus oligi räpakalt [tehtud] ja reegleid rikkudes läbi surutud. Pead peavad lendama ja pead lendavadki. Ma arvan, et see ei vasta sellele arusaamale, mida meie ja kogu Eesti ühiskond demokraatlikus riigis ametnike sõltumatuse puhul eeldab. 

Ja samamoodi ei saa valetav poliitika taluda seda, kui statistilised andmed ei lähe kokku selle narratiiviga, otsekui maksutõusud hindu ei tõsta. Tegelikkuses käis ju poliitiline narratiivivõitlus sellesama küsimuse üle. Härra Ligi on ju pidevalt korranud, et maksutõusud – mis te nalja teete! – hindu ei tõsta. Väga rahulikult, elegantselt teatatakse seda meile. Näete, mõjutamine selles loogikas, et seada kahtluse alla Statistikaameti tegevus. Näete, niisugune mõjutamine on olnud! Härra Ligi, panete tähele, ei eitagi seda. See ongi tema töö, nagu välja tuleb, arutada seda – panete tähele – mitte ministrina, vaid statistikavaldkonnas erialateadmisi omava inimesena Statistikaameti peadirektoriga. Kas teie kutsusite tema välja või kutsus tema teid välja kui kodaniku tänavalt? Minister kutsub [Statistikaameti peadirektori] välja – ma oletan – ja ütleb, et ma ei aruta seda mitte ministrina, vaid statistikahuvilisena või statistikavaldkonna erialainimesena, ja tahan teile ka nõu anda, või mis asja siis. Kuulge, keda me nüüd siin lolliks peame! Ärge meid nii rumalaks ka nüüd pidage! Säilitage parlamendile minimaalne väärikustasand! 

Ja sedasama me näeme sümptomaatiliselt ka konjunktuuriinstituudi puhul. Jällegi, narratiiv ei klapi, majanduse ebakindlus … Lugege Lausanne'i instituudi konkurentsivõime hinnanguid! Härra Ligi, vaadake rahvusvahelist statistikat, vaadake Eurostati, mis puudutab majanduse kindlustunde [näitajaid]. Need numbrid teile ei sobi, näete. Samamoodi on võetud ette tasalülitamise agenda nende institutsioonide puhul, kes teie poliitilise agenda läbikukkumise kohta tõtt räägivad. Need on taganemislahingud, paanilised taganemislahingud, härra Ligi. 

Mul on ettepanek: tulge siia kõnetooli ja öelge ausalt, kas te saatsite selle kirja või mitte. Ma näen, et te vaatate praegu telefoni. Teil on järgnevate kõnede ajal võimalik [suhelda] oma nõunikega ja tuvastada, kas te saatsite selle kirja Statistikaameti huvides, selleks et konjunktuuriinstituut sellelt konkursilt kõrvale tõrjuda, või mitte. See on põhiküsimus praegu, me tahame sellele faktiväitele saada kinnitust. Aitäh!

Hea kolleeg, kuna te lubasite märkuse ka istungi juhataja aadressil, siis ma pean kurvastusega ütlema, et see on küll ihalus vaikiva ajastu järele, kui Riigikogu aseesimees ei tohi näiteks vestelda Riigikogu Kantselei direktoriga või rahandusminister ei tohi vestelda Statistikaameti peadirektoriga. Samuti on arusaamatu, et kui minister leiab, et tarbijahinnaindeksi arvestamisel on [tehtud] mingisugune viga, siis miks ei tohi ta enda [arvamust] väljendada ja veast teada anda vähemasti Statistikaameti peadirektorile. Hea kolleeg, te pingutate praegu etteheidetega natukene üle. (Urmas Reinsalu kohapealt: "Ma ei heida teile ette mitte seda, et te vestlesite, vaid seda, et pead lendasid. Selles on ju probleem. Rääkida ja nõu pidada võib ikka, inimesed ikka suhtlevad. Väike riik, väike asutus. Aga küsimus on selles, et selle tagajärg, nagu tuleb välja, oli see, et inimeste pead lendasid, kasutades kujundit …") Hea kolleeg, kui sobib aforismiga jätkata, siis pead ei lennanud, vaid neid edutati. Nagu härra minister viitas, härra Raudseppa edutati.

Aga nüüd, head kolleegid … (Urmas Reinsalu räägib saalist.) Läheme läbirääkimistega edasi, põnevust jätkub. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Statistikaga ei ole meil tõepoolest kõik korras. Hinnad tõusevad, elanikkonna reaalsed sissetulekud vähenevad, majandus ei suuda langusest kuidagi välja tulla, elanikkond kahaneb ning sotsiaalprogrammid on sügavas miinuses. 

Sellest olukorrast on kaks väljapääsu. Selleks, et püüda seda kurba seisu kuidagi parandada, on valitsusel olemas kõik seaduslikud võimalused, küsimus on vaid selles, mille peale eelarvevahendeid kulutatakse. Selle asemel, et kulutada sadu miljoneid eurosid tuuleparkide omanike toetamisele, võiks need vahendid suunata näiteks lapsetoetuste suurendamiseks. Statistika näitab, et see toetus on praegu umbes 400 euro võrra väiksem kui lapse tegelikud ülalpidamise kulud. 

Toon veel ühe näite. Võiks vähendada toiduainete käibemaksu. Toiduainete hinnad on Eestis jõudnud juba Euroopa kõige jõukamate riikide tasemele. Selle asemel alandab valitsus makse hasartmängude korraldajatele. Selliseid näiteid võib tuua palju ja igaüks neist näitab, miks meie statistika peegeldab avalikkusele nii kurbi näitajaid. 

Palju on vaja muuta, kuid valitsus ei taha seda teha. Selle asemel näidatakse meile trikki. Kui statistika ei ole piisavalt positiivne, otsustatakse muuta arvutusmetoodikat. Just sellele rõhub meie rahandusminister, kelle haldusalas on nii maksud kui ka Statistikaamet. See on ju palju lihtsam kui parandada inimeste elu[järge]. Aitäh!

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Tõesti, täna hääletasid Reformierakonna ja Eesti 200 saadikud maha korruptsioonivastase erikomisjoni istungi, kus oli plaanis käsitleda poliitilist sekkumist majandusanalüüsidesse. 

Ma usun, et kõik mäletavad konjunktuuriinstituudi analüüse, mis puudutasid tarbijakindlust, ettevõtjate kindlust, ja mis tõid väga selgelt välja, milline on olukord Eesti riigis. Valitsusele need uuringud muidugi üldse ei meeldinud. Ma mäletan, kuidas Jürgen Ligi neid pidevalt kritiseeris, isegi peaminister kritiseeris. Ja mida siis tehakse, kui uuringud ei meeldi, kui tõde ei meeldi? Võetakse uuringute tegemise võimalus sellelt asutuselt ära ja otsitakse võimalusi, kuidas muuta uuringud nii-öelda sobivamaks. 

Ja siit liigumegi järgmise etapi juurde. Nüüd on [selgunud], et konjunktuuriinstituut, kes on neid uuringuid teinud pea 30 aastat, enam neid uuringuid ei tee. Neid hakkab tegema Statistikaamet, kellel puudub vastav kogemus, metoodika ning kes pole varem kordagi selliseid analüüse teinud. Suure tõenäosusega teevad nad seda ka kõrgema hinna eest. Seejuures keeldub Statistikaamet saatmast erikomisjonile materjale, mis näitaksid, kui kallis see on, milline oli nende pakkumine, kas see oli kallim või odavam, ja mille poolest see oli parem. Ometi on ju tegemist maksumaksja rahaga, tegemist on riikliku institutsiooniga. Rahandusminister ei vastanud küsimusele, kas see pakkumine oli kallim või mitte. 

Järgmine väga huvitav fakt, mis sai juba välja toodud: rahandusminister Jürgen Ligi teatas sotsiaalmeedias juba novembris, et konjunktuuriinstituut uuel aastal neid majandusuuringuid ei tee, see on fakt. Probleem seisneb selles, et ta andis sellest teada enne, kui hanke tulemused olid avalikud. Kuidas sai Jürgen Ligi teada, mida Euroopa Komisjon otsustab? Võib-olla seetõttu, et tema oli ikkagi otsustaja ja suunaja. 

Ja siin lähebki asi huvitavaks. Nimelt, erikomisjoni on erinevate allikate kaudu jõudnud info, et ministeerium saatis Euroopa Komisjonile toetuskirja, et nad eelistaksid hankes Statistikaametit, mitte konjunktuuriinstituuti. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on seda eitanud. Nüüdseks on kogu see küsimus liikunud Rahandusministeeriumi haldusalasse, mis on samuti hiljutine otsus. Minister ütles täna otsesõnu välja, et on võimalik, et tema selle kirja saatis, kui Euroopa Komisjon seda palus, ja ütles ka seda, et kui ta selle saatis, siis kindlasti mitte konjunktuuriinstituudi toetuseks. Aga see on ju poliitiline mõjutamine. 

Siit tekibki küsimus, kust ilmus üldse välja Statistikaamet ja miks ta otsustas selles hankes osaleda, kui nad ei ole mitte kunagi sellise küsimusega, selliste majandusanalüüsidega tegelenud. Neil puudub reaalselt nii metoodika kui ka inimesed selle [tegemiseks]. Kes neid utsitas? See, et neil puudub metoodika, on ka fakt. Pärast seda, kui nad olid selle hanke võitnud, pöördusid nad konjunktuuriinstituudi poole, et uurida, millist metoodikat nad [kasutavad], mis küsimusi küsivad ja kuidas on see neil üles ehitatud. No [omaette] küsimus on muidugi see, et kui konjunktuuriinstituut tegi väidetavalt halba tööd, siis miks üldse pöörduti nende poole ja küsiti nende metoodika kohta. 

Ja siit võikski tagasi tulla selle juurde, mida Jürgen Ligi mainis, et konjunktuuriinstituudi uuringud polnud tõesed, andmed olid moonutatud, muudeti metoodikat. Metoodika pandi kokku aastal 2022 koostöös ministeeriumiga. Kusjuures see oli Marje Josingu ajal, keda Jürgen Ligi on pidanud autoriteediks. See oli enne seda, kui Peeter Raudsepp sinna peadirektoriks tuli. Alles siis, kui andmed muutusid negatiivseks, [muutus] metoodika ühtäkki sobimatuks, kuigi see oli kokku pandud koostöös ministeeriumiga. 

Ja veel üks asi, mis on välja tulnud. Pärast seda, kui konjunktuuriinstituudil olid valitsusega suusad risti läinud, tegi ta valitsusele ettepaneku, et tellime täiendava sõltumatu uuringu, teeme veel ühe uuringu ja vaatame, kas tõesti nende andmed ei vasta tegelikkusele. Arvake ära, mida ministeerium vastas. Ministeerium vastas, et ei, ei ole vaja teha – milleks raisata maksumaksja raha? Muidugi, sest plaanis oli see instituut välja vahetada! Oli juba teada, et varsti hakkab keegi teine neid uuringuid tegema. 

Kogu selle protsessi ja objektiivsuse kohta on üleval palju küsimusi, mida oligi kavas tänasel erikomisjoni istungil arutada. Vähe sellest! Okei, üks asi on see, et see istung hääletati maha, ja minister Jürgen Ligi [puhul oli juba ette teada, et ta] jätab tulemata. No see on üks asi. Aga kohale ei tulnud ka Statistikaameti ja Rahandusministeeriumi ametnikud. Kusjuures need ametnikud ütlesid algul, et nad tulevad, aga viimasel hetkel jätsid tulemata. No Jürgen Ligi suhtumist me oleme näinud, aga ta ei ole varjanud, et ta soovitab ka kõigil teistel – ka ametnikel – jätta istungile tulemata, ja see on probleem. Üks asi on see, kui minister esineb poliitiliste avaldustega, aga et ta mõjutab ametnikke, et nad ei tuleks erikomisjoni istungile – vabandust, see on poliitilise korruptsiooni oht!

Jürgen Ligi ütleb, et tema ei mõjuta ameteid, tema ei tea, mis ametites toimub, ametid on sõltumatud. Üks huvitav fakt veel. Kuu aega tagasi oli mul planeeritud erikomisjoni [kohtumine] Statistikaametiga. Kutsutud oli ainult Statistikaamet, keegi teine ei saanud kutset ega ei olnud sellest teadlik. Ma ütlesin Statistikaametile, et kogume veel infot ja lükkame selle istungi natuke edasi. Arvake ära, kes oli teadlik sellest kutsest ja komisjoni istungist. Jürgen Ligi, kes esines eelmine nädal siin infotunnis ja rääkis sellest. Kuidas on võimalik, et Jürgen Ligi oli teadlik sellest kutsest, kui mitte keegi teine, isegi komisjoni liikmed, ei olnud sellest tol hetkel teadlikud, kuna see istung lükati edasi? Kuidas on see võimalik? Kus siin see sõltumatus on, kui minister on teadlik kutsest erikomisjoni istungile, kuigi kutse on saadetud sõltumatule institutsioonile? See on piinlik, mis meie riigis toimub. 

Aga veel piinlikum on see, et te ei julge tulla erikomisjoni istungile, ei julge pidada arutelu erikomisjonis ja lasete oma kolleegidel päevakorra maha hääletada. Ma mäletan, et täpselt sama juhtus ka Michali ja tema peasekretäri küsimuses, kui konkreetse inimese hariduse pärast muudeti tervet seadust – ka siis hääletati see [küsimus] erikomisjonis maha. Piinlik on!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Kolleegid! Tõeliselt huvitav idamaine basaar. Jah, ühelt poolt on Eesti demokraatlik riik, korruptsioon on vajunud sügavale vaiba alla, palja käega, nagu öeldakse, ei võta. Aga kuulda seda lambajuttu – maal öeldakse lambajutt –, et ei, me ei ole mõjutanud, vaene majanduskomisjoni nõunik Piia, kes oleks läinud varsti pensionile, aga karistuseks vabastatakse päevapealt ametist, ja kõik toredad inimesed siin, nende hulgas istungi juhataja, kes siin seljataga on ... 

Kas rääkida ei tohi? Muidugi tohib rääkida. Jürgen Ligi – kes nagu ikka, tuleb ja kaob – räägib, et ei ole mingit paralleeli olukorraga, kus toonane maaeluminister Järvik uuris veterinaarametist, mis seal Woolis toimub. Ma olin toona tema lähedal. Rahaminister – ta muidugi ei kuule, tal on kama kõik – ütleb, et see on täiesti erinev asi. Aga mida ta toona selle kohta ütles? "Iga selline juhtum õõnestab usaldust riigi suhtes." Tema on ju õõnestanud usaldust riigi suhtes. Rahaminister Jürgen Ligist räägin. Pole vahet, kas minister küsib bakteri kohta või mõne statistilise näitaja kohta, mingit vahet ei ole, ainult spetsiifika on erinev. 

Nii et selle koha pealt: rääkida võib kõike, valikuliselt, aga sisu jääb samaks. Tunnen Jürgenit juba pikemat aega. Loodusvaatlejana ta ütles, et talle linnud meeldivad, ja ütles ka seda, et Peeter Raudsepa ainukene pluss on see, et ta vaatleb linde, (Osutab saalis istuva Urmas Reinsalu suunas.) ja sina edutasid ta Tallinna linnapeaks. Ma tunnen ka linde, aga see ei puutu siin üldse asjasse. Aga Jürgen Ligi on loodusvaatleja seisukohast – nagu öeldakse, palja käega teda ei võta. Ei ole muidugi soliidne rääkida nähtustest inimese läbi, aga siin tuleb rääkida. 

Jürgen Ligi otseselt ei valeta, aga ta on valikuliselt aus. See ongi see rafineeritud lähenemine. Ta räägib, jah, SKT kasvust ja sellest, et meil on madal riigivõlg – tõepoolest, üks madalaimaid Euroopas –, madal võlg tähendab tugevat riik ja nii edasi, aga jätab rääkimata, et inflatsioon on Euroopa kõrgeim, energia ja toidu hinnad kasvavad ja kõik muu. Siin varem, eelmise eelnõu juures ta rääkis, et kütusehindade puhul on talumise piir veel kaugel, tegelikult inimestele see kõrge hind [tankla]postidel sobib. See ongi see, et otseselt ei valeta, aga võib olla valikuliselt aus. 

Ma vaatasin hetk tagasi Eurostati inflatsiooninumbreid. Kui vastab tõele, et korrigeeritud metoodika järgi tulid numbrid alates jaanuarist – parandage mind, kui ei olnud nii –, siis alates novembrist on Eesti numbrid sellised: november – 4,7; detsember – 4,0; jaanuar – 3,8; veebruar – 3,2. Jah, tõepoolest, esikohal me enam ei ole, oleme kolmandal kohal. Aga üldine tendents on selline, et ka teised liiguvad sarnaselt. Soome on ikka sama 1,8 peal, ma räägin praegu inflatsioonist. Ma ei tea, kas see nüüd tähendab, et Jürgen Ligi rahaministrina on nüginud selle numbri soodsamaks. Pahatahtlikult võib ka ju nii öelda, et tänu rahaminister Jürgen Ligi nügimisele on Eesti inflatsiooninäitaja Eurostati [andmetel] langenud jaanuaris 3,8 ja veebruaris 3,2 peale. Selle põhjal võib öelda, et tubli töö. Aga ma arvan, et see ei sõltu sellest, sest Euroopa Liidus on palju riike ja ma ei usu, et igal pool püüavad sealsed Jürgen Ligid ökonomistidena riigi vastavaid näitajaid nii-öelda sõbralike vestluste tulemusena paremaks muuta.

Aga me elame huvitaval ajal: agoonia süveneb, taandumislahingud käivad, aga Jürgen Ligi on ikka meie reliikvia, kes mäletab ja teab kõike. (Juhataja annab märku, et aeg hakkab otsa saama.) Ega rohkem ei tahagi rääkida. Ja ega ta ei valetagi, ta on lihtsalt valikuliselt aus. Aitäh! 

Suur tänu! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole, küll aga reflekteerib eelnevat auväärt rahandusminister Jürgen Ligi oma kõnes läbirääkimiste voorus.

Aitüma! Austatud Riigikogu! Urmas Reinsalu rääkis siin valelikust poliitikast ja Peeter Ernits valikulisest aususest. Ma kasutan neid sõnasabu ja ütlen, et see, mis siit puldist enne mind tuli, oli valimatu ebaausus ja ka valelik poliitika. Ma korrigeerin siis need põhiväited ära. 

Kõigepealt, mina ametnikke loomulikult mõjutan, sest minul lasub üldvastutus. Ametnikud ei ole kõik sõltumatud. Sõltumatud on institutsioonid ja Statistikaamet kuulub nende hulka, [samuti] toidujärelevalve, tehniline järelevalve, kelle üle on siin diskussioon olnud. 

Küsimus selle kohta, kas ma peaksin mingisuguste uuringute puhul teadma, millised olid pakkumised. Ei, ma ei süvene mingitesse pakkumistesse, ammugi ei tea ma konjunktuuriinstituudi oma, sest hankija oli Euroopa Komisjoni. Ma olen korduvalt öelnud, et mitte Rahandusministeerium ei hangi neid, vaid Euroopa Komisjon ja mul ei ole nendega mitte mingit kontakti olnud. Nii et ma ei tea neid hindu ja ma ei tea neid tingimusi, aga ma tean, et üks [asutus] on professionaalne ja teine on käitunud propagandistlikult. 

Siin on räägitud mingisugusest müstilisest kirjast, mille ma olevat saatnud Statistikaameti toetuseks. Ma saadaksin sellise kirja küll, kui see oleks Statistikaametile hankel osalemiseks vajalik, aga sellist kirja pole saadetud, seda pole vaja läinud. Ma ei saanud seda kohe eitada, sest pidin fakti enne üle kontrollima. Kui see oleks olnud protseduuriliselt vajalik, et [me kirja teel kinnitame], et Statistikaametil on selleks eelarveline tugi olemas, siis nii nagu ma enne märkisin, ma oleksin selle saatnud, aga seda ei ole saadetud. 

Survestamine, metoodiline survestamine – välistan veel kord. Kõik see, mis siit puldist tuli, oli [vale]. Ma ei ole mitte kordagi survestanud, aga üldvastutuse korras on mul kohustus esitada küsimusi – esitada küsimusi, kuulata, kas Statistikaameti peadirektor saab oma tööga hakkama, kas ta on pädev, kas ta juhib. Ma olen [jõudnud] veendumusele, et ta probleemiga tegeleb. Tagantjärele olen muidugi kuulnud, et THI probleemil on ka varasem ajalugu. Seda hinna mõõtmise [küsimust] on tõstatatud ka enne mind ja kindlasti on seda teinud paljud eksperdid. 

Miks ma konjunktuuriinstituudi kasuks ei oleks kirja saatnud? Elementaarne: ma ei usalda sellist juhtimist, mis seal on olnud. 

Samas, see müstiline postitus – ma nüüd otsisin selle üles, Facebookist ei ole lihtne leida asju tagantjärele –, seal ei olnud öeldud, et konjunktuuriinstituudist enam ei tellita. Ma ütlesin, et Peeter Raudsepalt enam ei ostetaks, ei tellitaks, sest ta oli tõestanud oma ebapädevust. Ta oli ametist selleks ajaks juba lahkunud, nii et see ei olnud institutsiooni mõjutamine, vaid hinnang tööle. Sellise hinnangu andsid väga paljud, sealhulgas ökonomistid, kes on teda nimetanud täielikult asjatundmatuks. Ma ei ole peale Urmas Reinsalu näinud kedagi, kes oleks teda eksperdina hinnanud. See, et selline aktiivne arvamusavaldaja on nii ebapädev, hakkas paljudele inimestele silma. 

Vaatan veel ... (Vaatab oma märkmeid.) Jah, üldjoontes on ära vastatud. Kirja pole. Seda, et konjunktuuriinstituudilt enam ei osteta, ma ei saanud ette teada. Ma võisin vaid hüpoteetiliselt kinnitada, et pädevus ei lubaks sealt enam tellida, kui Peeter Raudsepp oleks [endiselt] ameti [eesotsas]. Ja kogu see arutelu metoodika üle on erialane, seda ma olen siin korduvalt öelnud. Ei maksa pöörata kogu seda arutelu pahupidi ja hakata otsast peale rääkima muudest asjadest. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Tänan kõiki, nii ministrit kui ka kolleege! Oli igati terav ja särtsakas arutelu, aga lõpuks ikkagi tasakaalukas ja viisakas. Nii et aitäh mõlemale osapoolele! 

Head kolleegid, oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini. Riigikogu liikmete Urmas Reinsalu, Helir-Valdor Seedri, Mart Maastiku, Jaanus Karilaiu ja Priit Sibula esitatud arupärimine energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile energiahinna šoki kohta. Arupärimine kannab numbrit 917. Palun ettekandeks taas kord Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Urmas Reinsalu.

Lugupeetav rahvaesindus! No juhatus ilmselt hoidis seda arupärimist kuskil panni all või ei olnud härra Sutt sellele nii varmas vastama. Küsimus puudutab loomulikult jaanuaris ja veebruaris toimunud elektrienergia hinna šokki, mida me kõik mäletame. Meie arupärimine tõukuski sellest. Meil [registreeriti] Nord Pooli börsi ajaloo kõrgeim jaanuarikuu elektrienergia hind. Loomulikult oli see kõrgem kui Soomes.  

Meie küsimus laiemas kontekstis on – härra Sutt peab nüüd transformeeruma veebruarikuiseks valitsuse liikmeks või jaanuari lõpu seisuga [vastama] –, milliseid meetmeid kavandab valitsus hinnašoki leevendamiseks. Aga küsime ka, milliseid muutusi peab minister vajalikuks elektriturul, et tagada konkurentsivõimeline ja prognoositav elektrihinna tase. Milline on käesoleval aastal jõustunud uute regulatiivsete tasude ja muude hinnakomponentide kogukoormus elektritarbijatele? See on nüüd keskne küsimus ja ma palun härra ministril vastata ka kvantitatiivsete näitajatega. See on siis kogukoormus, ma eeldan, nominaalsummana.

Samuti küsime, millest oli Enefiti puhul tingitud osa juhitavate võimsuste turult eemalolek. Mäletatavasti saadeti siin loetud aeg tagasi lausa kirjad prokuratuuri Enefiti ja Eesti Energia juhtide peale, et nad julgesid energiakriisi ajal hoida osa energiaplokke täies mahus töös. Küsimus on vägagi aktuaalse iseloomuga ja puudutab meie varustus[kindluse] tagamist.  

Mul on härra ministrile palve seda arupärimist veidikene laiendada. Üks [hinna]šokk seoses tarbimise [suurenemise ja elektrienergia] defitsiidiga, hooajaline, on meil lõppenud. Nüüd oleme keset uut globaalset kütuse- ja energiahinna šokki, mis puudutab nii elektrienergiat, kuna see on seotud Nord Pooli börsil gaasiga, hüppelist ja prognoosimatut gaasi hinna tõusu kui ka loomulikult kütuse hinna tõusu. Valitsus on oma kevadise majandusprognoosi aluseks võtnud – minu andmetel, härra Sutt saab seda korrigeerida – Brenti hinnataseme 97 dollarit barrelist. See tähendab aasta lõikes keskmiselt 2 eurot ja 15 [senti] kõrgemat mootorikütuse hinda. See on nii-öelda baasstsenaarium. Loomulikult [peab olema] ka riskistsenaarium. Kas valitsus on – teie olete energeetikaminister – arutanud riskistsenaariumit, mis puudutab kütusehinna taset? Milline on valitsuse [tegevus] kõrge kütusehinna jätkudes ja ka võimaliku hinnatõusu korral? Kas valitsus on selle riskistsenaariumi koostanud ja kui on, siis milliseid meetmeid valitsus ette näeb? 

Meile on siin tulnud uudiseid erinevatest riikidest. Viimane uudis laekus Lätist, et Läti kavatseb langetada diisli[kütuse aktsiisi] allapoole Eesti taset, mis põhjustab tõenäoliselt kaubanduse ülekandumist [Lätti]. Kas valitsus on riskistsenaariumi koostanud? Ja kui on, siis selle valguses [küsin], mis hinna[tasemest alates] kavatseb valitsus muudatusi teha? Meil pole mõtet rääkida sellest, et energiakandjate aktsiisi tõus lükati 12 kuuks edasi, 2027. aasta 1. jaanuarile. See ei leevenda praegust olukorda: see ei süvenda hinnašokki, aga see ka ei tasakaalusta seda. Kui selle hinnašoki tõttu [on tekkinud] kriis, siis küsimus on, milline on valitsuse diagnoos praegu ja millised on meetmed selle korrigeerimiseks. 

Ma möönan, et arupärimise kirjalikus osas seda ei olnud, aga olgu see siis minupoolne Brežnevi pakike või tasakaalustus selle loogika kohaselt, et veebruari algul esitatud arupärimine jõuab siia alles märtsi lõpus olukorras, kus [arupärimise esitamise ajal] oli, mäletate, jaanuarikuu elektrienergia hinnast tõukuv kriis vägagi akuutne. Nii et mis siin muud, Andres, kui katsume pusida ja selgust saada. Aitäh! 

Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, head arupärijad ka! Tõsi ta on, et vahepeal on meil saabunud kevad ja kevad peegeldub ka elektrihindades. Nii et selle koha pealt on jõudnud asjad õigele rajale. Aga ma alustan ikkagi vastustest nendele küsimustele, mida lugupeetud arupärijad küsisid. 

Esimene neist on: "Milliseid meetmeid kavandab Vabariigi Valitsus hinnašoki leevendamiseks?" Nagu siin natuke juba juttu oli, siis konteksti loomiseks [tuletan meelde, et] jaanuarikuu oli viimase veerandsaja üks kõige külmemaid. Kuu keskmine temperatuur oli –7,8 kraadi; aasta enne seda või möödunud aastal või ülemöödunud aastal oli –1,5 kraadi. Aga külm oli kogu piirkonnas, ei olnud ainult Eestis, vaid ka Põhjamaades ja seetõttu oli elektrienergia nõudlus rekordiline. 

Kõik see tähendas kõrgeid börsihindu. Eestis oli jaanuaris [keskmine elektrienergia börsihind] 154 eurot megavatt-tunni kohta, sisuliselt sama oli hind ka veebruaris. Ka Soome hind oli sellel perioodil tavapärasest kõrgem, 117 eurot megavatt-tunni kohta. Nagu ma mainisin, siis nüüd, märtsis, kui päikest ja tuult on rohkem, on kuu keskmine hind tänase päeva seisuga langenud 59 euroni megavatt-tunni kohta. Me oleme päikeselistel tundidel ja päevadel tootnud nii palju energiat, kui palju me ise tarbime, ja on olnud aegu, kus me oleme ka eksportinud. Nii et selles vaates on investeeringud kohalikku elektritootmisse olnud igati mõistlikud. Kõrge nõudluse vastu saabki ainult suurema pakkumisega. Seega, meil peab olema Eestis rohkem elektritootmist. 

Selleks, et varustuskindlus oleks tagatud, on loomulikult vaja juhitavaid tootmisvõimsusi ning samamoodi on vaja rohkem puhtal energial baseeruvaid tootmisvõimsusi. See on ainuke viis, kuidas keskmist turuhinda allapoole tuua. Juhitava elektri ehk juhitavate võimsuste turule toomiseks on selle aasta algusest rakendunud saartalitluse meede, millega [tagatakse] Eesti turul 1036 megavatti [juhitavat tootmisvõimsust]. Seda tehakse olemasolevate juhitavate elektrijaamade baasil, mis aitavad lõigata elektri hinna tippe, aga mis kindlasti ei ole mõeldud püsivaks elektritootmiseks. 

Teiseks, Elering viis eelmisel aastal läbi sagedusreservide hanke, millega tuleb aastatel 2028–2030 juurde 236 megavatti uusi võimsusi. Sellest 186 megavatti on gaasielektrijaamad ja täiendavalt veel 50 megavatti akusid. 2035. aastaks on meil vaja juurde umbes 1000 megavatti uusi juhitavaid võimsusi. Nende võimsuste loomiseks on koos Eleringiga ettevalmistamisel järgmised hanked, millega hangitakse järk-järgult vajalik maht juhitavaid võimsusi hiljemalt aastaks 2035. Loomulikult sõltub see maht iga-aastasest varustuskindluse analüüsist ja hinnangust, mistõttu võib see muutuda nii üles- kui ka allapoole. 

Selleks, et oleks rohkem taastuvenergiat, on tehtud mitu asja: esiteks, riigimaade enampakkumised; teiseks, möödunud reedel alla kirjutatud kuues taastuvelektri vähempakkumine. Töötame finantsmeetme kallal, et aidata turule suuremahulisi investeeringuid, mille alla käivad pikaajaline salvestus, tuumaenergia ja meretuule[pargid]. Ja viimasena, tuulehoo preemia kohalikele omavalitsustele. Planeeringute kinnitamisel ja ehitusloa väljaandmisel on kohalikul omavalitsusel võimalik saada ühekordset preemiat alates 1 miljonist eurost. Sellele järgneb pärast tuulepargi püstitamist juba iga-aastane taluvustasu. Tegelikult annavad need kaks asja kombineerituna päris hea finantsvõimenduse kohalikele omavalitsustele. 

Laiemas [vaates] asetub sellesse pilti ka valitsuse otsus jätta ära aktsiisitõusud, mis pidid jõustuma selle aasta mais, kindlasti aitab ka see hinnasurvet vähendada. 

Teine küsimus puudutas Enefit Powerit, kui palju juhitavaid võimsusi 2026. aasta jaanuaris turul oli ja mis oli osa juhitavate tootmisvõimsuste turult eemaloleku põhjus. Üldiselt on nii, et kolm energiaplokki olid kasutuses praktiliselt 100%, kaks ligi 90%, kaheksanda energiaploki kasutusprotsent oli 72 ja Auverel 27. Nende seadmete keskmine töövalmidus kokku oli 83,6%. Auvere jaama rikke põhjustas soojusvaheti, mille tõttu oli jaam turult eemal alates 7. jaanuarist. Veebruari alguses saadi jaam korda ja on sellest ajast saadik turul osalenud. 

Kolmas küsimus: "Milline on käesoleval aastal jõustunud uute regulatiivsete tasude ja muude hinnakomponentide kogukoormus elektri tarbijatele?" Sellel aastal tuli juurde kaks tasukomponenti: esiteks, varustuskindluse tasu, mis on 7,58 eurot megavatt-tunni kohta, ja teiseks, bilansihalduskulu, mis on 3,73 eurot megavatt-tunni kohta nii tootjale kui ka tarbijale. 

Nüüd, kui arvestada, et börsihind on 80,4 eurot megavatt-tunni eest, mis oli eelmise aasta keskmine hind, siis oleks keskmine lõpphind koos nende tasudega ja ilma nendeta järgmine. Elektri hind, nii nagu ütlesin, oli möödunud aastal 80,4 eurot megavatt-tunni eest, võrgutasu oleks megavatt-tunni kohta 4,6 eurot, taastuvenergia tasu 8,4 eurot, aktsiis 2,1 eurot, varustuskindluse tasu 7,6 eurot, bilansihalduskulu 3,7 eurot ning käibemaks 25,6 eurot. Nii et kokku 132,4 eurot. Ilma nende kahe tasuta oleks summa kokku 118,4 eurot ehk 11,8% madalam. 

[Varustuskindluse] tasul on kaks põhjust. Esimene on väga strateegiline ja ma usun, et ka arupärijad on sellega igati päri: see on vajalik selleks, et me oleksime seotud Euroopa, mitte Venemaa sagedusalaga. Nii et see on üks põhjus. Ja teine põhjus: see on vajalik selleks, et põlevkivijaamad püsiksid turul senikaua, kuni meile tulevad [uued] juhitavad võimsused. Oma kõrge hinna tõttu nad muidu seal lihtsalt ei püsiks.

Neljas küsimus: "Milliseid muutusi peate vajalikuks elektriturul[,] et tagada konkurentsivõimeline ja prognoositav elektri hinnatase tulevikus Eesti elektritarbijatele?" Esiteks, me peame ise rohkem elektrit tootma. Möödunud aastal importisime ligi 40% tarbimise [mahust]. Kõrge hinna peamine põhjus on olnud liiga väike kohalike tootmisvõimsuste maht, mida näitasid väga ilusti jaanuar ja veebruar. Märtsis, kui meil oli [tootmist] piisavalt, et katta oma nõudlus, olid hinnad hoopis teises suurusjärgus. 

Kõige kiirem tee [hinna] vähendamiseks on maismaa tuule[parkide] arendamine. TalTechi arvutuste kohaselt on Eesti jaoks majanduslikult kõige soodsam, kui 70–80% [elektrienergiast] tuleb päikesest, tuulest ja biomassist. Päikese[parkide] võimsusega on juba praegu hästi, need on turul olemas ja neid on märkimisväärselt lisandunud. Selleks, et selle [suhtarvuni] jõuda, oleks vaja veel 100–110 suurt tuulikut. See on kindlasti tehtav ja selle tulemusena ei ole kogu maa kaetud tuulikutega. Seetõttu saigi kuues vähempakkumine välja kuulutatud. 

Teiseks on vaja ka juhitavaid tootmisvõimsusi, mis tagavad elektri olemasolu siis, kui tuult ja päikest napib. Selleks on meil vaja aastaks 2035 kokku 2100 megavatti juhitavat võimsust, mis realistlikult ei saa olla uued põlevkivijaamad, sest põlevkivijaama rajamine on ligikaudu viis korda kallim kui sama võimsusega gaasijaama ehitamine. Gaasijaamad on eelkõige mõeldud varustuskindluse tagamiseks, mitte elektri hinna püsivaks allatoomiseks. Varustuskindluse tagamisel [toimivad] nad kiiresti reageeriva, kiiresti käivituva töökindla [süsteemina] ning sobivad [elektri]süsteemi tasakaalustamiseks. Esimesed gaasijaamad, nagu mainisin, valmivad 2028–2029. Aga nagu juttu oli, tuleb meil ka siin järgmiste hangetega edasi liikuda. 

Kolmandaks, salvestusvõimsuste kasvatamine. Akupargid ja muud salvestuslahendused aitavad vähendada tipuhindu, tasakaalustada tootmist ja tarbimist ning kasutada paremini ära taastuvenergiat. Eestis on juba valminud 200 megavatti salvestus[võimsusi] Kiisal ja Arukülas ja neid tuleb veel juurde. Nii et ka salvestusturg areneb meil ilusti. 

Neljandaks, rohkem pikaajalisi hinnasignaale ja investeerimiskindlust loovaid lahendusi, olgu nendeks pikaajalised ostu-müügilepingud või riiklikud finantsmeetmed strateegiliste suurinvesteeringute toetamiseks, eriti just pikaajaliste strateegiliste investeeringute toetamiseks, nagu investeeringud meretuule-, tuuma- või pumphüdro[energia rajatistesse]. Töö koos EIS-iga selle finantsinstrumendi kallal käib, et need projektid jõuaksid sobival ajahetkel ka investeerimisotsuseni. Sama loogika kehtib muidugi tuumaenergia puhul. Selleks, et tuuma[energeetikat] saaks Eestis arendada, on vaja kõigepealt õigusruumi, regulaatorit. Selleks sai 19. märtsil valitsusest Riigikokku saadetud tuumaenergia ja -ohutuse seadus, mille esimene tutvustamine ja arutelu majanduskomisjonis on juba homme. 

Viiendaks, planeeringud ja loamenetlused. Peaasjalikult on tuuleparkide puhul ajagraafikust mahajäämise põhjus keskkonnamõjude hindamine, täiendavad uuringud ja kohaliku otsustusprotsessi [venimine] volikogude tasemel. Kui me soovime stabiilsemat ja odavamat elektri hinda, siis tuleb aidata nendel otsustel kiiremini sündida. [Seetõttu on loodud] tuulehoo preemia, millest oli juba juttu, et kohalikud inimesed ei saaks kasu mitte siis, kui tuulikud on püsti ja toodavad elektrit, vaid juba planeeringu kinnitamisel ja ehitusloa väljaandmisel. Need kaks kombinatsioonis annavad, ma arvan, päris hea hoo. 

Kuuendaks, võrk, välisühendused, nii sisemised võrguühendused kui ka uued välisühendused, nagu Estlink 3 ja Eesti-Läti neljas [ühendus, mis on olulised] varustuskindluse, aga ka turu paindlikkuse ja hinnatippude leevendamise seisukohast. Ent ühendused üksi ei taga meile püsivat konkurentsivõimelist hinda, selleks on ikka vaja kohalikku tootmist. 

Seitsmendaks, Eesti ettevõtete konkurentsi toetamine konkurentsivõimelise [elektri] lõpphinna kaudu. On selge, et börsihinda me kiiresti mõjutada ei saa, küll aga saame vähendada mõningaid lõpphinna komponente. Näiteks on kavandatud vähendada suurtarbijatele taastuvenergia tasu kuni 85%, mis aitab hinnasurvet leevendada just nendes sektorites, kus elektrikulu määrab otseselt konkurentsivõime. Seda eelnõu te täna siin Riigikogus arutasite. Samuti kaalume võrgutasude suuremat või targemat diferentseerimist suurematele ja võrgu mõttes efektiivsematele tarbijatele. 

Aga põhisõnum on lihtne. Kui Eesti suudab ise toota rohkem elektrit ja süsteemi paindlikumaks muuta, siis oleme vähem sõltuvad impordist, kaasa arvatud fossiilsete kütuste impordist, ning elektri hind muutub madalamaks ja prognoositavamaks. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te väidate, et rohelise energia rohkus toob meile odava elektri, kuid vaatame statistikat. Aastal 2020 oli elektri keskmine börsihind Eestis 33 eurot megavatt-tunni kohta, aastal 2025 juba 80 eurot. See tähendab, et elekter kallines 139%. Samal ajal on taastuvenergia osakaal kogutarbimises märkimisväärselt kasvanud. Kui aastal 2020 oli see 28%, siis aastal 2025 moodustas see juba 68% kogu Eestis toodetud elektrist. Kas teile ei tundu, et statistika lükkab täielikult ümber teie väited odava rohelise energia kohta?

Aitäh, hea küsija! Kindlasti ei tundu. Aastal 2022 oli keskmine elektri hind Eestis 192,82 eurot megavatt-tunni kohta; 2023. aastal 90,79; 2024. aastal 87,27; 2025. aastal 80,39. Tegelikult on 2022. aasta energiakriisist alates uute tootmisvõimsuste lisandumine Eestis elektri hinda pidevalt alla[poole] toonud. Jaanuaris-veebruaris, kui oli ilm külm ja päikest praktiliselt ei olnud, tuult oli ka nii, nagu oli, olid elektrihinnad palju kõrgemad. Märtsis, kui päike paistab ja tuult on ka, on keskmine hind olnud, nii nagu ma ütlesin, 59 eurot megavatt-tunni kohta. On olnud tunde, kus me ekspordime. Nii et taastuvenergia toob kindlasti elektri lõpphinna alla. Kas taastuvenergia üksi on kogu elektrisüsteemi puhul lahendus? Kindlasti mitte, on vaja ka juhitavaid võimsusi. Pikas perspektiivis on kindlasti väga oluline komponent, eriti just päikesevaeste ja tuulevaiksete aegade jaoks, tuumaenergeetika. See [tagab] baaskoormuse, mis annab meile kindluse, et elektri hind tervikuna on konkurentsivõimeline.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Teie vastustes kõlasid kõige rohkem [märksõnad] maismaatuuleenergia ja gaasijaamad, mis ongi võib-olla õige. Aga kujutame nüüd ette sellist olukorda, mille kõrval lahekriis tunduks lapsemäng – olukorda, kus gaas ja nafta on sellise hinnaga, et odavam on bensiini teha põlevkiviõlist. Seda on võimalik teha. Võib ju juhtuda niimoodi! Kas meie energiajulgeoleku vaatevinklist ei oleks mõttekam panna rõhku meie enda maavarale, sellele, mis meie jalgade all vedeleb, meie põlevkivile, ja põlevkivielektrijaamadele? Ma saan aru, et see kõlab sedamoodi, et mis te siin selle põlevkiviga jamate kogu aeg, aga [jutt käib] ju meie energiajulgeoleku tagamisest.

Aitäh! Põlevkivienergeetika elukaare pikkuse määrab see, kui kaua on võimalik põlevkiviõli kasutada laevakütuse segamiskomponendina. See on see [koht], kuhu läheb põlevkivisektori eksport. Põlevkivist elektri tootmisel kindlasti perspektiivi ei ole, välja arvatud olemasolevad jaamad, mis [toimivad] juhitavate [tootmis]võimsustena. 

Põlevkiviõli kohta mainin ära, et kõik põlevkiviõli tootvad ettevõtted saavad tasuta CO₂-kvoote. See aitab põlevkiviõlil püsida maailmaturul konkurentsivõimelisena. Kui kaua, seda näitab aeg. Seda [mõjutab] ka nafta hind, mis praegu on muidugi kõrge, aga [ükski] sõjaline konflikt ei ole jätnud energiahindu püsivalt kõrgele. Need on alati tulnud alla, küsimus on ainult, kui kiiresti. Pikemas [perspektiivis] määrab fossiilsete kütuste hinnatrendi see, kui kiiresti minnakse üle puhtale tehnoloogiale. 

On tõsi, et me impordime gaasi ka gaasijaamade jaoks, aga samal ajal investeeritakse aktiivselt ka kohaliku biometaani tootmisse. Nii et ühel hetkel me saame kindlasti rääkida sellest, et vajaduse korral saame imporditud gaasi asendada biometaaniga, mis on kohalikku päritolu. Nii et suures [plaanis] liiguvad asjad energeetikas minu hinnangul õiges ja terviklikus suunas.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Mis puudutab biometaani, siis seda kahjuks Eesti riigis palju ei toodeta. Eks selle [tootmisel] on kuskil ka piir. Valdava osa sellest [biometaanist], mis praegu toodetakse, ostab ära Tallinna Linnatranspordi AS, ja kui tuleb jaamu juurde, siis on [valmisolek] seda veelgi [suuremas] mahus osta. Nii et sellise väikese [tootmis]mahu korral ei ole mõtet rääkida sellest, et see suudaks asendada seda gaasi, mida me praegu impordime. See on üks pool.  

Teine pool. Te mainisite ühes intervjuus, et tõesti, talv on külm, aga – need on teie enda sõnad – varsti on suvi ja päike hakkab paistma ja küll siis paremaks läheb ja arved lähevad ka väiksemaks. No see ongi tõenäoliselt Reformierakonna üldine poliitika. Aga nüüd on meil [uus] probleem. Pärsia lahe sõda – ja kõik need riigid, kes on selle [konfliktiga] seotud – [on põhjustanud üleilmse kriisi, mis] on tõstnud kütusehindu. Kas te olete seda valitsuskabinetis juba arutanud? Olete te [jõudnud] mingisuguse lahenduseni, kuidas [tagada], et sel perioodil, kui hinnad on kõrged – sõda käib ja me ei tea, kui kaua see seal kestab –, oleks kütus Eesti inimesele …

Teie aeg!

… mõistliku hinnaga kättesaadav? Te ju saate aru, et see mõjutab kogu majandust.

Aitäh küsimuse eest! Ma alustan ikkagi biometaani ja gaasi teemast. Gaas Eestis, ükskõik kas see on biometaan või LNG, ei ole mõeldud elektri tootmiseks püsivalt, nii nagu näiteks Itaalias, kus suur osa toodetud elektrist tulebki gaasijaamadest. Loomulikult, Itaalias tõusid hinnad märtsis võrreldes veebruariga märkimisväärselt, samal ajal kui meil hinnad [hoopis] sulasid võrreldes veebruari ja jaanuariga. 

Kõige kiirem ja efektiivsem viis elektrit toota on taastuvatest [energia]allikatest. Aga süsteem tervikuna vajab nii juhitavaid võimsusi kui ka baaskoormust ja nende jaoks on erinevad lahendused. Juhitavate võimsuste [tagamiseks] on kindlasti [vajalikud] gaasijaamad ja samamoodi salvestus. Baaskoormust [tagava] lahendusena on kindlasti olulisel [kohal] tuumaenergeetika, millega tegelevad teisedki riigid. 

Mis puudutab kütusehindu, siis sel põhjusel saigi ära jäetud kavandatud aktsiisitõus. See kindlasti avaldab mõju. Samamoodi on Eesti ühinenud Rahvusvahelise Energiaagentuuri otsusega lasta turule täiendavaid kütusevarusid. Kõik need meetmed kogumis mõjutavad hindu. Finantsmaailmaga kursis oleva [inimesena] julgen öelda, et hinnavolatiilsus on praegu ülisuur. Hind võib liikuda 10 dollarit ühele või teisele poole [väga lühikese aja jooksul]. Enne kui ma vastama asusin, oli nafta hind korraks kukkunud alla 100 dollari barrelist, nüüd on see natukene üle 100 dollari. Ja sama on gaasi [hinnaga]. 

Nii et kõik sellised pakkumispoolsed küsimused … Näiteks gaasi puhul on selge, et LNG, mida eksporditakse Katarist, on läinud suuremas osas Aasiasse, mitte Euroopasse. Meie sõltume LNG puhul rohkem Ühendriikidest ja Norrast. Ja sama on näiteks bensiiniga, bensiini puhul on Euroopa palju paremas seisus võrreldes diisliga, sest bensiini [tootvad] rafineerimistehased asuvad siin [kohapeal], diislit peame suures osas importima. Kõigi nende pakkumispoolsete piirangute tulemus on jah lühiajaliselt kõrgem hind, aga [kokkuvõttes] ei kontrolli seda hinda mitte ükski valitsus.

Urmas Reinsalu, palun!

Ma nüüd ei saanud aru, anna andeks, Andres. Ühelt poolt sa ütled, et Eesti vedelkütusevaru müüki panemisel on mingi mõju. Vedelkütusevaru agentuuri juhatuse liikmed kinnitavad, et mingit mõju sellel ei ole, maailmaturu hinnaga pannakse müüki. Sina väidad, et sellel on mõju. Teiseks, sa ütled, et juba sellel on mõju, et aktsiisitõus ära jäetakse. Praeguse kütusekriisi leevendamisele ei ole sellel ju mingisugust mõju. 

Minu küsimus on, et kui meil on ühine diagnoos, siis kuidas sa praegu seda kütusekriisi diagnoosid. Anna oma [hinnang] sellele, kui tõsise kriisiga on tegemist, kui me [võrdleme] seda varasemate energiakriisidega, mis ajaloos on olnud. Tegelikult on ju küsimus selles, et kui on kriis, siis ongi ettemääramatus. Sa ütled, et keegi ei tea, ja siis ongi nii nagu Smuuli "Suvitajates", et oleme seal laudalakas nagu Kohviveski, eks ole, [ja ütleme], et me ei tule alla, matke meid koos laudaga. Küsimus on ju praegu selles, kas meil on riskistsenaariumid välja töötatud ja kui on, siis mis indikaatorist alates käivituvad mingisugused stabilisaatorid või amortiseerivad tegevused, mis riigisiseselt kasutusel on. Kas need on välja töötatud, kas valitsus on üldse niisuguse ülesande püstitanud või me oleme praeguse käsitluse järgi seal nii-öelda laudalakas?

Aitäh, hea küsija, värvika küsimuse eest! Kõigepealt sellest, mis puudutab Eesti Varude Keskuse panust kütuseturule. Loomulikult, eraldivõetuna oli see [panus] väike, aga see oli [osa] ühistest sammudest, mida Rahvusvaheline Energiaagentuur astus selleks, et rahvusvaheliselt kütuseturgu stabiliseerida. Selle sammu mõju – kogu Rahvusvahelise Agentuuri sammu mõju – jäi üsna piiratuks, [osalt ka seetõttu], et konflikt või sõda eskaleerus. See omakorda näitab kontrollimeetmete keerukust. 

Nüüd, mis puudutab kriisistsenaariumeid, siis kõige olulisem on tagada varustuskindlus. Tuletan meelde aastat 2022, mil näiteks gaasi puhul ei olnud selge, kas meil seda gaasi [üldse] ongi, mitte see, palju see maksab. Praegu on varustuskindlus – kui hea küsija nüüd kuulab ka – kõikide energiakandjate vaates tagatud ja nii see peabki olema. Mis hinnaga? Hind kujuneb turul. Mida kiiremini see konflikt laheneb, seda kiiremini turg normaliseerub. Kui konflikt kestab kauem, mis on ka reaalne, siis on selge, et tekivad alternatiivsed kanalid selleks, et hind uuesti stabiliseeruks. Peamine põhjus ei ole praegu mitte nafta [väheses] pakkumises, vaid [piiratud] rafineerimisvõimekuses.

Mart Maastik, palun!

Aitäh! Hea Andres! Sa siin rõõmuga rääkisid sellest, et kevad on tulemas ja energiahinnad langevad. Samas ütlesid, et on vaja veel rohkem päikese- ja eriti just tuuleenergiat toota. Teatavasti talvel, kui energiat [kulub] kõige rohkem, ei ole meil ei tuult ega päikest, ja suvel või, ütleme, soojemal ajal, kui tuult ja päikest on, lähevad elektrienergia hinnad vahepeal sisuliselt nulli. Nüüd tahetakse sinna juurde tuua veel ka tuumaelektrijaam. Kui [tuumajaam] töötab ja need 100 lisanduvat tuulikut ka töötavad, siis sel ajal võib elektri hind nullis olla, aga ülejäänud ajal, sellel kõige raskemal, talvisel ajal ei jätku meil ikkagi energiat ja energiahinnad on kõrged. 

Ja nüüd küsimus. Sa siin ütlesid, et on tuulehoo preemia. Võib-olla oleks mõistlik välja pakkuda talvine päikesekiire preemia? Äkki vanajumal saadab siis päikest rohkem ja siis oleksid kõik mured murtud.

Aitäh! Looduses käivad asjad omasoodu. Kevad on käes ja kevade saabumine peegeldub hea uudisena ka elektri hinnas. See mure, et äkki meil jääb elektrit üle ja pole seda kuhugi panna, on kindlasti alusetu, sest ka praegu me ekspordime elektrit Soome, kui meil on endal rohkem, ja vahepeal ka lõuna poole. Nii et selle pärast ma muretsen küll kõige vähem, et meil jääb elektrit üle. See leiab kindlasti rakendust mõnes meie naaberriigis või naaberriigi naaberriigis – mitte idast rääkides, vaid ikka põhja või lõuna suunas. 

Nüüd, talvel on tuumajaamal väga oluline roll – kui seadus vastu võetakse ja tuumajaama ehitamiseni jõutakse. Just talv on see aeg, kus tuumajaam suudab pakkuda baaskoormust. (Hääl saalist.) Töötab ka suvel ja leiab ilusti rakendust Eestis. Meil on praegu 40% elektritoodangust puudu võrreldes sellega, mis me tarbime, ja tarbimine kasvab. Ma ütleksin nii, et see on turg, kus tootmine on defitsiidis, ja kui tootmist tuleb juurde, siis saame ka konkurentsivõimelised ja paremad hinnad.

Henn Põlluaas, palun! 

Aitäh! Ma tsiteerin, mida sa paar päeva tagasi Postimehele ütlesid. "Viimase 25 aasta üks külmemaid talvesid näitas, et soodsat energiat on puudu terves regioonis. Kõige kiirem ja odavam viis Eestis rohkem soodsat energiat toota on rajada maismaatuuleparke." No tänagi väitsid sama. Aga paraku ei ole siin mingit loogikat, sellepärast et kui me nüüd 100 tuuleparki juurde teeme, siis jaanuaris ja veebruaris seisavad need täpselt samamoodi, nagu kõik ülejäänud tuulepargid. 

Tegelikult tahan küsida hoopis sellist asja. Inimestele räägitakse kogu aeg, et taastuvenergia on kõige soodsam ja parem, elektri hind on jube väike, aga samas ei räägita koguhinnast. See on tarbija petmine, sellepärast et sinna tulevad juurde veel igasugused püsienergiajaamad, võrgu juurdeehitused, salvestid, mis iganes, siin on 14–15 miljardist juttu olnud, ja taastuvenergia tasu. 

Teie aeg! 

Inimest see ju tegelikult ei huvita – elektrienergia [hind] moodustab arvest ainult väikese osa, ta peab kordades rohkem maksma kõige muu eest, nii otse kui ka kaudselt.

Aitäh, hea küsija! Elektriarve tervikuna on kindlasti väiksem, kui elektri hind on madalam, mitte kõrgem. Ma arvan, see on üsna lihtne matemaatiline tehe. Sama [energia]koguse tarbimisel on võrgutasud ja muud tasud ju muutumatud, ja kui elektri hind on megavatt- või kilovatt-tunni kohta madalam, siis on ka koguarve selle võrra väiksem, mitte vastupidi. 

Ja koguhinnast me oleme ju pidevalt rääkinud, ka näiteks energiamajanduse arengukavas. Energiamajanduse arengukavas seatud eesmärgid võrdlevad koguhinda, mitte elektri hinda – koguhinda kõikides tarbijagruppides. Me keskendume sellele, et kõik tarbijagrupid saaksid konkurentsivõimelise hinna. Väiketarbijate puhul on see juba praegu niimoodi. Suurtarbijate puhul oleme kallimad, eriti Soome ja Rootsiga võrreldes. Seda probleemi aitab lahendada seesama eelnõu, mida Riigikogu praegu arutab ja mis puudutab taastuvenergia tasude diferentseerimist elektrimahukatele tootmistele. Taastuvenergia tasu on ajas vähenenud, see on juba praegu 30% madalam kui tipuajal. 

Ja viimane küsimus oli selle kohta, et talvel tuulepargid seisavad. Ei, nad ei seisa talvel. Kui tuul puhub, siis töötab tuulepark ka talvel, kõik tuulepargid on talvel toodangut andnud. Nii et mida mitmekesisem on meie portfell, seda parema hinna me saame ja seda paremini on tagatud ka meie varustuskindlus. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Ma küsin niimoodi. Vahepeal tuli siin üks ettevõtja, Taavi Madiberk, välja üsna hullu ideega, kuidas tagada Eesti julgeolek ja samal ajal ka majanduslikult mõnus elu, sealhulgas energeetikas. Üks tema ettepanekutest oli Zaporižžja-suguse tuumajaama ehitamine näiteks prantslaste abiga. Ühelt poolt oleksime kasulikud nendele suur[riikidele], kellel on võimalik meid kaitsta, ja samas saaksime müüa energiat nendele, kes seda vajavad – Saksamaa, Prantsusmaa ja nii edasi. Mis sina sellest arvad, kas sellise jutuga peaks hullumajja minema või võiks seda diili tõsiselt arutada Eesti julgeolekut ja Eesti riikluse säilimist silmas pidades? Hiiglasliku tuumajaama, Zaporižžja-suguse jaama ehitamine kusagile Eestisse.

Aitäh! Tuumaenergeetika on kindlasti strateegiliselt oluline. Sel põhjusel oleme väga palju koostööd teinud just prantslastega, nii seaduseelnõu ettevalmistamisel kui ka näiteks võimaluste uurimisel, kas kasutatud tuumkütust oleks võimalik ümber töödelda Prantsusmaal, kus on väga pikaajaline kompetents selles valdkonnas. Igasugused investeeringud, mida me suudame siia meelitada ja mis tulevad meie liitlaste juurest, toetavad Eesti julgeolekut. Selles vaates on Taavi Madibergi ideel kindlasti kaalu. 

Meie võrgu suuruse või, õigemini, selle väiksuse tõttu sihuke klassikaline Zaporižžja-tüüpi tuumajaam siia lihtsalt ei mahu. Küll aga mahub meile ilusti väike modulaarne reaktor, mida [tuumajaama] arendaja Fermi Energia ongi planeerinud, eriplaneering on juba algatatud. Ma usun, et kui me ka selle seaduse siit Riigikogust läbi saame, siis oleme vajalikud eeldused loonud, et Eestis saaks tuumaenergeetikat arendada. Ma arvan, et sellega me oleme astunud ka julgeoleku seisukohast, nii energiajulgeoleku kui ka laiema julgeoleku seisukohast olulise sammu edasi.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma saan teie vastusest aru niimoodi, et teie näeksite, et enamik elektrienergiast tuleks meil taastuvatest energiaallikatest. Aga paraku, kuna meil tuul kogu aeg ei puhu ja päike kogu aeg ei paista, siis mainisite ka varustuskindlust ja ütlesite, et gaasijaamad tagavad varustuskindluse. Ma küsin teie nägemuse kohta: kumb oleks varustuskindluse mõttes Eestile parem, kas gaasijaamad või põlevkivijaamad, arvestades, et gaasi puhul me sõltume siiski teistest, aga põlevkivi on meil endal olemas? Kumma puhul te varustuskindlust suuremaks peate ja kumba eelistate?

Aitäh! Põlevkivijaamad, olemasolevad, täidavad ka praegu varustuskindluse tagamisel olulist rolli. Ilma nendeta oleks meil palju keerulisem. Kui tuleviku peale [mõelda], siis nii nagu ma juba vastasin, ükski investor ei investeeri viis korda kallimasse varasse, kui sama tulemus on võimalik saavutada viis korda odavamalt. Põlevkivielektrijaama häda ongi selles, et selle maksumus megavati kohta on umbes viis korda kallim kui analoogsel gaasijaamal. 

Ja teiseks, nii nagu me Auvere jaama põhjal oleme näinud, tema on meil sihuke valiv: töötab siis, kui temale sobib, mitte siis, kui vaja on. Auvere jaama töökindlus oli viidatud kuu jooksul kõige madalam. Põlevkivijaamadel on üleminekuajal kindlasti oma roll, aga ma ei kujuta ette, et keegi hakkaks tulevikus uusi põlevkivijaamu ehitama, see lihtsalt ei ole majanduslikult ratsionaalne. 

Selleks, et meil oleks võimalikult konkurentsivõimeline elektri hind, on vaja ikkagi erinevaid komponente, mitte ainult taastuvenergeetikat. Jah, taastuvenergeetikal on hinda alandav mõju, kuniks toodetud elektri osakaal jõuab 70–80%-ni – selle sees on lisaks tuulele ja päikesele ka biomass –, sealt edasi oleks mõju kas neutraalne või isegi negatiivne. Nii et sellepärast on meil vaja ka juhitavaid võimsusi, salvestust, ja seetõttu sobib meie energiaportfelli väga hästi ka tuumajaam.

Suur tänu! Hea kolleeg Henn Põlluaas, ma ei saa teile teist küsimust anda, sest arupärimise korral saab Riigikogu liige esitada vaid ühe küsimuse. Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. 

Aga järgnevalt avan läbirääkimised ja esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja küsib ka lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Oi, kallis Andres! Me kuulsime nii mõndagi, mis maailmas huvitavat on, aga arupärimise sisust ei kuulnud. See ei ole etteheide, aga võib-olla sa hiljem vastad. 

Me kuulsime, et valitsus ei ole vastu, kui ehitatakse tuumajaam, aga valitsus ise seal juhtrolli ei kavatse võtta. Meretuuleparke on vaja, selleks plaanitakse finantsmeedet. Päikeseparke on vaja. Selline peaks meil siis, ütleme, energiaportfell olema, aga tegelikkuses ehitatakse hoopis gaasijaamu. Ausalt öeldes valitseb määramatus, segadus. Tundub, et pakutakse nagu mingisugust bufeed, Rootsi lauda, energeetilist – läbisegi kõike, peaasi, et ühiskonda maha rahustada. 

Mäletate, 12 kuud tagasi – mäletad, Andres? – oli geniaalne plaan, milles leppisid kokku Kristina Kallas, Lauri Läänemets ja … Kes see kolmas oli? Andres naerab, tuli meelde – Kristen Michal! Nemad teavad, kui palju [maksab elekter aastal] 2035. Tuleb eraldada miljardeid! Kes sellele vastu on, see on kaose [külvaja] ja teenib vaenulike võõrriikide huvisid. See oli ju tegelik agenda. Nüüd on loomulikult jõutud ummikusse, on jäänud taganemislahingud ja segadus kestab. Tuleb palju tõsist tööd teha, et sellest segadusest üle saada. 

Nüüd, tegelikkuses oli ju küsimus väga lihtne: kas valitsus on [kavandanud] meetmeid selle jaanuarikuise ajalooliselt kõrge hinna leevendamiseks? Pakett oli olemas, CO₂-tasusid oleks saanud kasutada, ministeerium oli valmis ja kinnitas, et see kõik on õiguslikult võimalik, aga seda ei soovitud teha, [selle asemel] kruviti täiendavat inflatsiooni. See oli poliitiline valik. See ei ole okei ja sellel on oma hind, sõna otseses mõttes hind inflatsiooni kergitamise näol, aga selline oli valik. Me oleme jõudnud olukorda, kus on [antud] signaal, et meil ongi määramatu hinnatase, ennekõike kütteperioodil, sisse prognoositud. 

Teine küsimus oli [käesoleval], 2026. aastal jõustunud uute regulatiivsete tasude kohta. Härra minister jättis tagasihoidlikkusest – aga võib-olla ka hajameelsusest – mainimata, kuidas on meil lood Eleringi võrgutasudega. 1. juunil ootab meid ees Elektrilevi võrgutasude [tõus]. Andres, oi-oi-oi! Tegelikkuses on neid siin loomulikult veel mitmeid. Ja lisaks veel taastuvenergiavõrkude rajamise tasud, mis kõik pannakse tarbija õlule. Kõik need nunnud täiendavad tasud on ju sinna sisse kodeeritud lisaks elektri koguhinna 11,8%-lisele tõusule. 

Järgmine küsimus puudutab üleskutset. Ma teeksin siin üleskutse valitsusele. Nagu ma ütlesin, me ei saanud härra ministrilt [vastust] selle kohta, kui tõsisena valitsus seda ülemaailmset kütuse- ja energiahinna kriisi käsitleb. See on vist praegu esimene kord, kui me seda sellises formaadis arutame. Kui tõsine selle mõju on? Meil on siin olemas Rahvusvahelise Energiaagentuuri hinnang, Maailmapanga prognoos – ma arvan, et see on ka sisend valitsuse kevadprognoosi tegemisele –, erinevate finantsasutuste stsenaariumid tuleviku hinnatasemete kohta. Loomulikult on siin väga palju määramatust, sest seda raamistab rahvusvaheliste suhete ja [käimasoleva] sõja olustik. 

Aga selles määramatuses on teada üks asi: sellel on kõikehõlmav mõju energia hinnale. [Isegi] kui sündmused lahenevad või, nagu härra minister kirjeldas, leitakse mingisugused alternatiivsed transpordi- või energiakanalid, [tuleb arvestada] inertsi olemasoluga. 1973. aasta kriisi ajal kestis see ligi viis kuud. Isegi kui tegelikud turuolud lahenevad, siis inertsi tõttu ja selle tõttu, et osa seadmeid ja maardlaid on hävinud, läheb aega, et uuesti [vajalik] varustatuse tase saavutada ja anda turule, ka finantsturgudele vastav signaal. 

Kui meil on kriis, siis selles olukorras me peaksime vaatama, millised on riskistsenaariumid, ja nende riskistsenaariumide pinnalt kujundama [seisukoha] – me loomulikult ei suuda mõjutada rahvusvahelisi turge, aga meil on võimalik riigisiseselt kasutada erinevaid regulatiivseid meetmeid, kuigi nende kataloog on demokraatlikus riigis vägagi piiratud –, milliseid [meetmeid] on meil mõtet [kriisi] leevendamiseks tähtajaliselt kasutada, arvestades, et sellel on rahaline kulu ja [mõju] riigieelarve positsioonile. Mingite meetmete puhul on üldse vaieldav, kas neid on võimalik Euroopa Liidu õiguse järgi kasutada. Siin oli enne juttu sellest, kas käibemaksuerandit on võimalik kohaldada kütuse hinna allatoomiseks, kui varem ei ole mootorikütuste puhul käibemaksuerandit ära fikseeritud, nagu mõnedes vanemates Euroopa Liidu riikides on tehtud. 

Selle pinnalt on meil võimalik niisugune kava kujundada. Ma arvan, et see on tähtis. Kui me räägime 2021. aasta sügise energiakriisi õppetundidest – selle põhjus oli hinnasõda, Venemaa hinnasõda Euroopa ruumis ja selles tõukuvalt kogu rahvusvahelise turu ebastabiilsus –, siis tagasiulatuvalt tuleb tunnistada, et valitsuse käsitlus toona, 2021. aasta sügisel, kui seda siin arutati, oli, et sellel on lühiajaline mõju, see inflatsiooniline mõju saab olema lühiajaline. Me võime arutada, kas täiendavad leevendusmeetmed oleksid … Noh, need oleksid kindlasti avaldanud mõju eelarvepositsioonile, aga tagasiulatuvalt [võime nentida, et] see oli see pöördepunkt, kus meil inflatsioon väljus täielikult kontrolli alt. Kui te mäletate, siis 2022. aastal oli meil inflatsioon ligi 20%. Sellel oli laastav mõju meie majanduse konkurentsivõimele. 

Praegu me oleme olukorras, kus meie tööstuse, meie töötleva tööstuse reaaltootmise maht – Andres, vana tööstus- ja majandusmees, teab seda – on 2025. aasta lõpu seisuga 16% väiksem kui see oli 2021. aastal. Näete, niisugune on olukord! Ja selle konkurentsivõimetustamisel oli kindlasti väga oluline [osa] ka energia [hinnal]. Praegu meil suveprognoosi alusel valitsus tegutseb – kas hästi või halvasti, ilu on vaataja silmis – ja aastane inflatsioon on 3,5%. No hästi, Statistikaametit väänatakse veidikene, valitsus lohistab teda kõrvupidi nagu Tšeburaškat. Näed, Andres ka naerab selle üle, kuidas see käib. Me kõik kujutame ette, kuidas see käib: siin viljakuivatis tehakse aganaleiba. Aga küsimus on selles, ma juhin tähelepanu, et Maailmapanga analüüs näitab, et kui Brenti [toor]nafta keskmiseks hinnaks jääb 2026. aastal 100 dollarit [barrelist], siis selle inflatsiooniline mõju Kesk- ja Ida-Euroopale on ligi 1,5%. Ligi 1,5%, näete! Järelikult, me peame kõigepealt tajuma kriisi sügavust, erinevaid stsenaariume ja planeerima kiirelt – heas mõttes vilkalt – ka mingeid samme. Loomulikult, silmas pidades ka rahanduse jätkusuutlikkust. 

See, et rahandus on ära lagastatud, ei ole vabandus. See on raskendav asjaolu. See tähendab, et täiendavate tasakaalustavate meetmete abil tuleb ka rahandusdistsipliin taastada. Ütleme ausalt, 4,5% ei ole asi, mille üle praegu uhke olla rahanduspoliitiliselt. Vaata, mida eelarvenõukogu ütles! Siin oli konverents paar nädalat tagasi. 

Nii et võtame ennast kokku! Andrese elukogemus, lasta lahti Reformierakonna poliitikast, veidikene autonoomiat. Mis nad sinuga ikka teevad? Ega nad sind kinni ei pane. 

Aitäh, Urmas Reinsalu!

No aga kuule, Lauri, tead …

Jaa, Urmas Reinsalu, aga laske nüüd lahti sellest kõnest, sellepärast et te olete 45 sekundit üle läinud. See käib teiste kolleegide arvel.

Ah, vabandust, aeg on üle läinud. Kena, nägemist!

Suur tänu! Järgnevalt Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Eesti elab sel aastal üle juba teist energiašokki: alguses oli külm talv ning hiiglaslikud kütte- ja elektriarved, nüüd järsk mootorikütuse ja gaasi hinna tõus. Talvel ei teinud meie valitsus mitte midagi, et aidata inimestel külm talv üle elada. Näiteks Leedus ei tohi küttekulud ületada 10% pere sissetulekust. Kõik, mis läheb üle selle piiri, kompenseerib riik. Meil aga on pered sunnitud kütte eest maksmiseks võtma kiirlaene ja piirama oma [kulutusi] toidule. Sama juhtus ka elektriarvetega: ei mingeid soodustusi, ei mingeid kompensatsioone, mitte mingit katset vähendada aktsiise, makse või muid tasusid. Kõik maksid täies mahus. Neile, kellel ei jätkunud raha arvete tasumiseks, soovitati elada toimetulekutoetusest, mis on 220 eurot kuus – poolteist korda väiksem kui ametlik elatusmiinimum.  

Nüüd on puhkenud sõda Iraanis. Diislikütus maksab juba üle kahe euro [liitrist] ja sündmuste arengut arvestades pole see veel piir. Mida tegi sellises olukorras Hispaania valitsus? Vähendas mootorikütuse [käibe]maksu kuni 10%-ni ja tühistas aktsiisi, mis langetas hinda 40 sendi võrra liitri kohta. Mida teeb Eesti valitsus? Tühistab aktsiisitõusu ja pakub end riigi päästjana. See tähendab, et tegelikku hinnalangust me ei näe ning kogu selle kriisi [raskus] langeb taas täielikult meie inimeste õlgadele.  

Tekib küsimus, milleks meile selline valitsus, kes ei suuda või ei taha oma rahvast raskel hetkel aidata. Võib-olla on aeg asendada meie ministrid tehisintellektiga. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt kolleeg Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! No jällegi ei saa me üle ega ümber energeetikaküsimustest ja lahenduste otsimisest. Kahjuks peame tunnistama, et me oleme härra ministriga väga erineval arvamusel ja tõenäoliselt see nii ka jääb, kuni järgmiste valimisteni 2027. Minister räägib, et kõikide probleemide lahendus energeetikas on roheenergia ja natuke gaasi, tulevikus vaatame, mis me teeme tuumajaamaga. Kõik, mis puudutab julgeolekuaspekti, jäetakse tagaplaanile. 

Aga hakkame asja lahkama. Talvel, kui need kõrgemad arved hakkasid tulema, kostsid ministri suust kuldsed mõtted või kuldsed sõnad. Ühes intervjuus ütles minister välja, et küll kevad saabub, päike hakkab paistma ja tuul puhuma, ja siis lähevad ka hinnad soodsamaks. Selles mõttes oli ministril õigus. Ministril oli õigus, selle üle ei saa vaielda. Aga ta unustab tarbija lõpphinna puhul kõik ülejäänu, mis puudutab erinevaid makse, mille inimesed oma arvetel kinni maksavad, kaasa arvatud võrgutasud, mis ajas niikuinii tõusevad. Me maksame kinni kõik tugiteenused selleks, et see roheenergia jõuaks meie kodudesse ja ettevõtetesse: võrkude [tugevdamine, läbilaskevõime] suurendamine, kõik, mis puudutab erinevate salvestustehnoloogiate juurutamist, kogu seda võrku. See teebki võrgutasu suuremaks koos kõigi nende lisa[tasudega], aga millegipärast sellest poolest ei soovita rääkida. 

Küll aga on juba välja tuldud selle mõttega, et [võrrelda tuleks] ikkagi lõpphinda, ja hakatud tõestama, et lõpphind on meil enam-vähem samaväärne, mis see on Soomes ja teistes riikides. No see ei ole päris nii. Ja see, et kui kevad saabub, siis hakkab meil tuul puhuma ja päike paistma – jah, kevadel, tõenäoliselt ka suvel suurel määral [see nii ongi], tuult puhub küll vähem, aga see-eest on päikest, kui pilvi ees ei ole, sügisel on ka enam-vähem sarnane olukord, aga talvel see probleemi ei lahenda. 

Nüüd tahetakse kiirustades turule tuua gaasijaamad. Gaasiga on olukord selline, nagu ta on. Kohapeal toodetud biogaasi abil kindlasti olukorda ei päästa, sellepärast et seda ei suudeta toota nii suurtes kogustes, nagu meil potentsiaalselt vaja oleks. 

See, mis toimub Pärsia lahes, on ehe näide sellest, et kui tekivad mingisugused probleemid, mille üle meil [puudub kontroll], siis satume [keerulisse] olukorda. See väljendub praegu energiahindades, kaasa arvatud gaasi ja vedelkütuse hinnas. Ja nüüd selle baasil öelda, et need gaasiturbiinid tuleb ära paigaldada ja siis see tagab meile juhitava energia osas mingisuguse stabiilsuse – jah, selles jutus, mida Andres Sutt räägib, on [omajagu] tõtt. See mingil viisil ja mingil ajal tagab juhitavad võimsused, aga mis hinnaga. See on asja üks pool. 

Teine pool on julgeolekuaspekt, mis millegipärast pidevalt ununeb: roheenergia puhul [varustuskindlus] ja imporditava gaasi puhul [tarnekindlus]. Teiselt poolt tehakse kõik selleks, et hävitada meie põlevkivisektor. Jah, me olemegi jõudnud nii kaugele, et sinna tulebki rohkem investeerida. Seda oleks võinud teha kümme aastat tagasi. Me ei ole sinna investeerinud sellises mahus, nagu oleksime võinud investeerida. Need on ju tagajärjed, millega me tegeleme. 

Nüüd, mis puudutab praegust olukorda …

Ma paluks kolm minutit juurde! 

Kolm minutit lisaaega. 

Ma räägin praegu olukorrast, mis on tekkinud seoses Lähis-Ida sõjaga. Kütusehinnad on läinud kallimaks, [Hormuzi] väin on kinni, see on veel päris pikalt kinni. Ka täna oli meil ühes komisjonis arutelu sel teemal. Ei ole [ette näha], et see [konflikt] kahe, kolme või nelja nädalaga lõppeks. See on pikem protsess, mis kestab veel [kaua]. 

Minu arust ei taha Eesti valitsus tunnistada, et see olukord, mis on tekkinud, [kestab] veel kaua ja mõjutab otseselt inimeste ostujõudu, toimetulekut ja ka ettevõtete toimetulekut. Teised riigid on juba võtnud meetmed tarvitusele. Kolleegid juba nimetasid siin Hispaaniat. Hispaania võttis vastu 80 erinevast meetmest [koosneva paketi]. Itaalia langetas 20 päevaks bensiini ja diislikütuse aktsiisi 25 eurosendi võrra. Ma kontrollisin selle üle, ma helistasin Itaaliasse – see [kajastus] otseselt ka [kütuse]hinnas. Nii kui valitsus otsuse ära tegi, kütuse hind [bensiini]jaamades langes. Austria võtab meetmed [tarvitusele], Horvaatia, Ungari, Portugal, Läti ja Saksamaa [samamoodi]. Viimane uudis oli Rootsi kohta, et ka seal langetatakse bensiini ja diislikütuse aktsiisi. 

Aga meil öeldakse, et piisab sellest [eelnõust], mis meil täna menetluses oli, ehk planeeritud aktsiisitõusude tühistamisest. Kui teised riigid ennetavad [probleeme], näevad [asju] ette, siis meie hakkame mingil hetkel tagantjärele jooksma – siis, kui asjad on juba täiesti hapuks läinud. See näitabki praeguse valitsuse üleüldist arusaama sellest, mis meil praegu toimub ja kuidas see [mõjutab] meie majandust. Teised riigid tegutsevad, meie ei tegutse. Nii see kahjuks on. 

Meie [ülesanne] on siin [valitsust] korrale kutsuda ja anda häid soovitusi. Siiralt ja südamest [ütlen]: hea Andres, vii see sõnum valitsusse! Sa oled pikalt finantssektoris toimetanud. Sa ju tead, kuidas need kõikvõimalikud hinnad, mis tõenäoliselt veel pikka aega tõusevad, majanduskeskkonda [mõjutavad]. On vaja vastu võtta otsused, mis pakuksid selles olukorras leevendust. Aitäh! 

Aitäh! Mart Maastik, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud kolleegid! Võib-olla mõni inimene vaatab veel hilisel õhtutunnil. Selge on see, et kõik need sõjad, mis siin viimase saja aasta jooksul on olnud, on suuresti [toimunud] energiaressursside pärast. Ükskõik kui palju ei räägitaks seda juttu, et üritatakse demokraatiat [eksportida], reaalsus on see, et minnakse ikka sinna, kust on mingeid energia[varusid] võtta. Minu arvates peaks see suunama meie rahvaesindajaid ja eriti just praegust valitsust mõtlema üha enam sellele, et kui me pikaajalist energiapoliitikat planeerime, siis energiajulgeolek puudutab ka ressursse – need ressursid peaksid meil endil olemas olema. 

Selle kolme aasta jooksul, mis ma olen siin Riigikogus olnud, oleme me kogu aeg rääkinud üht ja sama juttu. (Saalist öeldakse midagi. Naerab.) Näed, kolleeg Lauri Laats lausa palus härra ministrit, et ta viiks selle sõnumi valitsusele edasi. Ma siis ütlen ka, et tegelikult me peaksime hakkama mõtlema selle peale – ükskõik kes siin võimul on –, et meil on endal energiaallikas olemas. See on põlevkivi. Ei ole mõtet rääkida sellest, et see hävitab loodust rohkem kui mingi teine fossiilne energiaallikas. 

Sa, Andres, räägid pidevalt puhtast energiast. Mind ikka tõsiselt üllatab see jutt. Kui me räägime elektriautodest või tuulikutest, siis nende kiibid või liitiumakud või mis iganes muu on ju seotud väga energiamahukate ja loodust reostavate kaevandamistega. Pole ju mingi üllatus, et tänu sellele tohutule taastuvenergia buumile on [maavarade] kaevandamine saanud sisse hoopis teise hoo ja maailmas kaevandatakse tunduvalt enam kui varem. Jah, meil võib-olla on puhtam õhk, aga Boliivias, kus seda liitiumit kaevandatakse, on tõsised reostused. Me ei saa rääkida, et see on puhas energia. 

Kõigest sellest olulisem on [tagada] omaenda energiaallikad. Praegune sõda näitab seda [ilmekalt]. Ja need sõjad ei lõpe minu arvates siin niikuinii ära, sest võitlus ressursside pärast ei kao kuhugi. On selge, et neid tuuleparke võib ju ka teha ja päikesejaamasid, ja neid on ju tehtud. Samuti on selge, et taastuvenergia [osakaalu] ei ole [mõistlik tõsta] üle 70%, vähemalt 30% ulatuses on vaja juhitavat energia[tootmist]. See, et me teeme tuumajaama, on väga tore, aga see on tegelikult püsienergia, see ei ole selline [tootmine], mida annab juhtida. See tiksub ka sel ajal, kui seda energiat kuhugi panna ei ole. 

Härra minister, sa ütlesid siin, et me müüme [ülejääva elektri] välja. Tegelikult on ka ju meie naabrid samas olukorras, ka neil [paistab] päike ja [puhub] tuul samal ajal kui meil. Kui me välja müüme, siis müüme sisuliselt nullhinnaga. Kõige hullem selle asja juures on see, et sel ajal, kui energiat [toodetakse] palju, pole meil võrku, kuhu seda panna. Piltlikult öeldes, meil on toru umbes ja me peame osa tuulikuid [seisma] panema, osa päikesejaamasid välja lülitama, sest vastasel juhul tuleb maksta trahve ja energiahinnad lähevad miinusesse. See on juba täna niimoodi. Aga nüüd me tahame veel 100 tuulikut juurde teha, et veel rohkem võimendada seda, et kui see hetk on käes, et kõigil tuul puhub, siis paneme veel rohkem tuulikuid kinni. No ei ole ju sellel mõtet, seda enam, et me maksame sellele peale. 

Ja energia hind ei ole ainukene asi[, millest elektriarve koosneb]. Minister ise tõi siin välja muud püsi[tasud], mis seal on: võrgutasu, varustuskindluse tasu, taastuvenergia tasu, bilansireserv. 

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Ma lõin need [tasud] kokku. Minister vuristas selle hästi kiiresti ette, aga üht-teist jõudsin kirja panna. Umbes neljandik praegustest hindadest on püsikulud, pluss veel käibemaks. Aga need püsikulud järjest suurenevad. Mida rohkem tuulikuid võrku ühendatakse, seda rohkem on vaja võrke [laiendada], sest kõik need [uued võimsused] ei mahu olemasolevate kõrgepingeliinide juurde ära. Näiteks, kui Saaremaa üldplaneering näeb ette võimaluse tuulepargi rajamiseks, siis põhiline [takistus] on see, et meil sisevõrgud ei toimi – neid on muidugi nagunii vaja juurde ehitada. See kõik lisandub meie elektriarvele. 

Seega on vaja tarka mõistust, vaadates kõike seda, mis meie ümber toimub. Ajal, mil põlevkivijaamad korralikult töötasid ja Euroopas veel seda päris rohehullust ei olnud, oli meil elektrienergia hind 3 senti kilovatt-tunni kohta. Täna me räägime 20 sendist või rohkemast, talvel on see veel suurem. 

Nii et [tarvis läheb] tervet mõistust. Härra minister, mõtle ikkagi enne järele! Sa lubasid ju veel meretuuleparke ka. Ma ei kujuta ette, kuhu need veel mahuvad, see tuli mulle praegu meelde. Endiselt on ju üleval Saaremaa ja Liivi lahe meretuuleparkide [arendused]. Kuhu see kõik mahub? Äkki sa pärast kirjeldad seda meile. Kõik need 100 uut tuulikut ja tuumajaam, ja siis teeme veel meretuulepargid ka, mis maksavad meeletut hinda. Selle jaoks tuleb sinna juurde vedada ka elektriliinid – võrgutasud [kasvavad] kordades, [tõusevad] hüppeliselt. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea minister Sutt! Nõustun täielikult eespool kõnelenud kolleegide argumentide, kriitika ja ettepanekutega, sestap ei hakka neid asju siin üle kordama. Ma katsun teha väga lühidalt.  

"Energiamajanduse arengukava aastani 2035" kohaselt läheb põlevkivist loobumine ja taastuvale energiale üleminek Eestile maksma vähemalt 14 miljardit eurot. 14 miljardit! See on kolossaalne summa! Kõik see võetakse ühel või teisel moel tarbijatelt. Tallinna Ülikooli teadlaste hinnangul läheb uus põlevkivijaam koos süsinikupüüduritega maksma circa 1,4 miljardit eurot. See on kümme korda vähem kui taastuvenergiale üleminek. Kümme korda vähem! Minule isiklikult ja kindlasti ka Eesti avalikkusele on täiesti arusaamatu minister Suti keeldumine põlevkivijaama ehitamisest ja isegi selle teema arutamisest. Ta ütles ka täna välja, et põlevkivijaamad ei tule kõne allagi. Eesti huvides ei ole see mitte.  

Mõni aeg tagasi ütles minister Sutt meile Isamaa fraktsioonis [toimunud] kohtumisel, et taastuvenergia valik on ideoloogiline. See on täiesti lubamatu lähenemine riigi energiamajandusele. Seiske Eesti ja meie inimeste eest! Seiske selle eest, et meie energia koos kõikide sinna juurde tulevate kulutustega oleks soodne, oleks odavam kui teistes regioonides! Meil on olemas põlevkivi, omaenda maavara, meil on võimalus seda kasutada. Tänapäeva tehnoloogia lubab seda. Sellega oleks tagatud ka meie energiajulgeolek ning meie majanduse ja inimeste heaolu. Nii lihtne see ongi. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad ja vaatajad! Energia ei saa olla luksus. Valgus kodus, soe tuba, võimalus normaalselt elada – need peaksid olema elementaarsed asjad, aga täna [valitseb selles suhtes] ebakindlus. Inimesed ei karda enam ainult kõrget hinda, nad kardavad pigem seda, et nad ei tea, mis tuleb järgmisel kuul. Täna on arvel üks number, homme hoopis teine ja mitte keegi ei oska öelda, kus see piir on. See ei ole muidugi normaalne olukord. Loomulikult on see praegu tingitud ka Pärsia lahe [olukorrast]. Me ei ole selliseks kriisiks valmistunud ja põlevkivienergia mahasurumine kannab nüüd vilja. 

Energeetika peaks olema üks kõige stabiilsemaid valdkondi riigis, mille tagab meile meie oma maavara, meie oma põlevkivi, kas või selles mahus, mis [kindlustaks] meie energiajulgeoleku. Energeetika on infrastruktuur, millele kogu elu toetub, aga täna see stabiilsus puudub. Me räägime palju megavattidest, võrkudest ja ühendustest, aga lõpuks taandub kõik ühele lihtsale küsimusele: kas inimesel on kodus soe ja kas ta jaksab selle eest maksta? Kui selles pole kindlust, siis on probleem. Ja probleem ei ole ainult kodu[majapidamistel], ettevõtted elavad samasuguses ebakindluses. Tootmine ei saa toimida [olukorras], kus sisendhinnad hüppavad nagu loto[mängus]. Kui täna planeerida ja homme ümber mõelda, siis investeeringud lükkuvad edasi ja risk kasvab. See tähendab, et kogu majandus muutub nõrgemaks. 

Energeetika ei ole lihtsalt üks sektor, see on [kõige] alus. Kui alus kõigub, siis kõigub ka kõik muu. Ja inimesed tunnetavad seda väga selgelt. Kui varem oli energia lihtsalt üks rida arvel, siis täna on sellest saanud peamine murekoht, nagu ka näiteks toidu hind – sellest on saanud mure, mis ei lase rahulikult elada. Ja siin ei aita keeruline jutt ega tehnilised seletused. Inimene tahab lihtsat asja: selgust ja stabiilsust. Ta tahab teada, millega ta peab arvestama, mitte elada pidevas ootamatuses, sest pidev ebakindlus väsitab ning lõpuks tekib tunne, et süsteem ei tööta inimese huvides. Energeetika peab teenima inimesi, mitte vastupidi. Ja kui inimesed seda enam ei tunne, siis on aeg vähemalt öelda, et probleem on olemas, ja tunnistada, et ei ole hakkama saadud. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Kolleegid! Hormuzi väin ei ole eriti suur ja [laevatee] selle keskel – kaks paari miili laiust riba, mida mööda laevad saavad liikuda – on veelgi kitsam. Ma vaatasin täna hommikul üle – see ligi 100 kilomeetri laiune väin Omaani ja Pärsia lahe vahel on üsna tihedalt mineeritud. Sellest, mida see on kaasa toonud, on nii palju räägitud, et sellest ei tahaks enam rääkida. 

Aga täna ei ole siin räägitud võib-olla kõige olulisemast. Me oleme küll Eesti Vabariigis – suure Venemaa külje all, väriseme siin, kuigi lubame suure naabri põlvili suruda –, aga kui palju on meil energiat? Kui inimesel pole energiat, siis on ta jõuetu ja temaga ei arvestata. Eestil on oma energia, oma pruun kuld, mille kasutamise kogemus on auväärselt pikk. Aga praegu on see kuld kvoodi tõttu, CO₂-kvoodi tõttu muudetud tolmuks. 

Kui vaadata maailma laiemalt, siis näeme, et Euroopa Liit ei ole ainus, kus on kvoodisüsteem, seda on ka mujal. Ameerika Ühendriikides California [osariigis] ja kirdeosariikides on samalaadsed süsteemid, ka Hiinas on samasugune süsteem. Aga kui vaadata, kui palju maksab kvoot tonni kohta, siis Hiinas on see hind tagasihoidlik, 5–10 eurot. Noh, sellest on juba palju räägitud, et meil on see tegelikult pool põlevkivi[elektri] hinnast. Kui Hiinas on see kvoodisüsteem – see on tõesti natuke hiljem loodud – leebem ja arvestab kohaliku majandusega, siis Euroopas on see pigem majandust pärssiv. Ambitsioonid on jah, tõesti, väga suured, aga maakera on [ühine]. Kui me räägime soojasurmast või globaalsest soojenemisest, siis siin müürid ei aita. Me võime Narva jõe äärde ehitada hiiglasliku müüri, nii kõrge, kui see tehniliselt võimalik on, aga kliima soojenemist see kuidagi ei peata. 

Ei ole võimalik paja ühes nurgas keeta paksemat suppi. Iga idioot saab sellest aru. Aga meie Euroopa Liidus üritame seda teha. Nojah, tõesti, uute tuulte valguses, mis on hakanud Ameerika poolt puhuma, on püütud seda leevendada – Euroopa Liidu riikides paksu supi [asemel veidi lahjemat] keeta. 

Aga nüüd jõuame kõige põhilisemani. Käib ju globaalne võitlus – Ameerika Ühendriigid, Hiina ja Euroopa seal vahepeal. Ja siin ei ole meil kahjuks midagi head rääkida. Tuletan meelde Ameerika Ühendriikide praeguse administratsiooni julgeolekustrateegiat ja tsiteerin ühte lauset: "Mandri-Euroopa on kaotamas oma osakaalu maailma SKT-s – kui 1990. aastal moodustas see 25%, siis nüüd on see langenud 14% peale …"

Kas soovite lisaaega? 

Jah.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

"… suuresti tänu riiklikele ja rahvusvahelistele regulatsioonidele." Väga oluline osa on just sellelsamal kvoodikaubandusel, mis tegelikult lisab kohalikule kullale, energeetilisele kullale väga raske koorma, Eesti puhul põlevkivile. Selle tulemus ongi see, et Ameerika Ühendriikide julgeolekustrateegia ütleb, et kui samamoodi edasi minna, siis tekib oht euroopaliku tsivilisatsiooni hävimisele. No selle üle võib vaielda ja [küsida], mis asi see on, aga globaalses võitluses on energia ülimalt oluline, sest see hoiab püsti ühte, teist või kolmandat poliitilist piirkonda, riiki, iga üksikut organismi. Seada endale takistusi, võtta raske palk õlgadele ja joosta sellega – no ei ole eriti tark [tegu], eriti veel praeguses globaalses olukorras, mis on väga ebakindel, ülimalt ebakindel, ja seda tõenäoliselt mitte lähematel kuudel, vaid ka lähematel aastatel ja võimalik, et ka aastakümnetel. 

Sellises olukorras peaks ka Eesti mõtlema reaalselt kriisivariantidele, sellele, mis tal on. Rahvast on tõesti kahjuks vähevõitu ja jääb järjest vähemaks, aga energeetilist ressurssi, seda pruuni kulda on meil tõesti. Nagu siin üks klassik, ühe koalitsioonierakonna juht, on öelnud: tõesti, meil on seda essumoodi. Ja minu meelest ei ole eriti arukas muuta seda vabatahtlikult tolmuks ideoloogilistel kaalutlustel. Aitäh! 

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Härra minister on püsti ja soovib ka läbirääkimistel osaleda. Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh, hea juhataja! Energeetika on ikka teema, mis erutab. Ma küll mõtlesin, et võib-olla me kunagi saame sellest rahulikumalt rääkida, aga küll see kunagi ükskord tuleb. Mõnda asja ma siiski tahan kommenteerida. 

Küsimus, missugune võiks olla Eesti energeetikaportfell. Nii nagu ma ütlesin, mida mitmekesisem, seda parem. Ka rootslased taasarendavad tuumaenergeetikat. Siin enne oli küsimus selle kohta, miks me räägime selle puhul puhtast energiast. Puhtast energiast me räägime sel lihtsal põhjusel, et on kokku lepitud, et puhta energia alla lähvad taastuvenergia ja tuumaenergia. See on ainus põhjus. Loomulikult ka see, et tegelik heide ja mõju keskkonnale on nende puhul kokkuvõttes väiksem. 

Mind üllatab kogu selles debatis see, et kui me põlevkivi puhul räägime, et see on meie oma toore ja oma energia, siis miks me ei nõustu, et tuul ja päike on samamoodi meie oma toore ja oma energia. See puhub siin ja paistab siin. See on täpselt samasugune kohalik ressurss, mida me ei pea kuskilt mujalt importima. Minu arust on seda oluline mõista. 

See vastuseis, ma julgen väita, on ideoloogiline. Vastuseis odavamatele ja efektiivsematele alternatiividele ehk puhtale energiale on ideoloogiline. Ma ei ole kordagi väitnud, et põlevkivienergeetika ei võiks eksisteerida, see lihtsalt on alternatiividega võrreldes mitu korda kallim. Majandusinimesena ma lihtsalt valin selle alternatiivi, mis on efektiivsem. 

Ja üks asi veel, põlevkivisektor Eestis rõhuvas enamuses tugineb põlevkiviõli [tootmisele]. Põlevkiviõli saab tasuta CO₂-kvoote ehk heitmekaubandus ei mõjuta selle hinda. Erinevate käitiste puhul on see mõnevõrra erinev, aga üldiselt on CO₂-kvoodi kulu põlevkiviõli tööstusele kas täielikult või väga suures ulatuses kompenseeritud. 

Võrgutasud. Kui me tahame, et tuled põlevad ja majad on soojad, siis me peame investeerima võrkudesse. See ei ole mugavusvalik, see on vajadus. Võrgutasusid saab kilovatt-tunni kohta allapoole, kui meil on rohkem tarbimist. Mida rohkem tarbijaid võrguga liitub, seda madalamaks muutuvad võrgutasud kilovatt-tunni kohta.

Veel oli juttu sellest, et investeeringud energiamajandusse on kulu ja selle kulu suurus on kuni 15 miljardit eurot. See ei ole kulu, see on tuluprojekt. Kui keegi tahab midagi toota, siis kõigepealt peab ta investeerima, et tootmisvõimekust luua. Samamoodi on elektriga. Kui me seda ise ei tooda, siis me impordime seda kellegi teise käest. Kulu on nende investeeringute tegemata jätmine. See 15 miljardit või kuni 15 miljardit on eraraha, väga-väga suures osas eraraha. Ma arvan, et on oluline, et me oleksime siin täpsed. Ükski meretuulepark ega tuumajaam ei tule siia turule vägisi. Need sünnivad siis, kui selle järele on nõudlus. Kui turul on finantseerimistõrked, siis tuleb nende tõrgetega tegeleda. 

Ja viimasena, jah, praegune Iraani sõjast põhjustatud energiakriis on terav ja selle mõju naftasaaduste [turule] suur. See on ka üks põhjus, miks on näiteks mõistlik investeerida puhtasse energiasse, sest Hispaanias, mida siin näitena toodi, ja Eestis märtsikuus elektrihinnad langesid, aga Itaalias, kus kasutatakse elektri tootmiseks fossiilseid kütuseid ehk imporditud maagaasi, hinnad tõusid. See seos töötab tegelikult teistpidi. Kindlasti vaatame ka valitsuses, et meil varustuskindlus oleks tagatud. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie neljanda päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane viies päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Vladimir Arhipovi, Andrei Korobeiniku, Aleksandr Tšaplõgini, Peeter Ernitsa ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine Eesti pensionisüsteemi tuleviku kohta. Arupärimist palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Arupärimine, mille me andsime sisse eelmise aasta detsembri keskpaigas, puudutab Eesti pensionisüsteemi ja selle tulevikku. Detsembris kirjutasime, et viimasel ajal oleme kuulnud palju muret tekitavaid uudiseid, mis on seotud Eesti pensionisüsteemiga. Näiteks saatis Sotsiaalministeerium arvamuse avaldamiseks kooskõlastusringile eelnõu, mille kohaselt saavad 2027. aastal vanaduspensionile minna 65 aasta ja ühe kuu vanused inimesed ning aastal 2028 juba 65 aasta ja kolme kuu vanused. Praegu on teatavasti vanaduspensioniiga 65 aastat. Värskeim uudis oli aga selline, et Sotsiaalministeeriumi prognoosi kohaselt peaksid sajandivahetuse paiku sündinud noored arvestama sellega, et nende pensioniiga saabub alles siis, kui nad on üle 70 aasta ehk 71 [aastat vanad või vanemad].

Lisaks on erinevad eksperdid korduvalt väljendanud seisukohta, et ilma otsustavate sammudeta tervishoiusüsteemi rahastamise olukorra muutmiseks võib see valdkond sattuda sügavasse kriisi. Seda me oleme siin kuulnud juba päris palju. Ja nende prognooside kohaselt võib pensionide maksmine kehtiva süsteemi alusel üldse lõppeda, kuna riigil lihtsalt ei jätku selleks vahendeid, eriti arvestades ülikehva demograafilist olukorda ja asjaolu, et Eesti rahvastik muutub keskmiselt jätkuvalt vanemaks. See tähendab, et erinevalt töötavate maksumaksjate arvust kasvab pensionäride arv pidevalt. Niisuguses olukorras on täiesti reaalne oht, et inimeste usaldus Eesti pensionisüsteemi vastu võib hakata murenema.

Kuna ma tean, et lugupeetud ministril on kombeks lugeda küsimused ette, enne kui ta neile vastab, siis ma ise neid küsimusi siin ette lugema ei hakka. Aga need kõik puudutavad pensionisüsteemi, selle tulevikku ja loomulikult meie muret selle pärast. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head saadikud! Head Eesti inimesed! Ma, jah, loen ette küsimused ja siis vastused. Kõigepealt ma tõesti tänan arupärijaid, et te pensionisüsteemi [teema] tõstatate, sest arvestades meie rahvastiku olukorda, mis muide ei erine sugugi väga paljudest teistest riikidest, on pensioniküsimus väga-väga aktuaalne ja muutub järjest aktuaalsemaks. Muidugi on ka mõistetav, et teated pensioniea tõusust ja pikaajalised prognoosid, mis räägivad meie rahvastiku koostisest, tekitavad inimestes muret ja ebakindlust tuleviku suhtes.

Aga teie esimene küsimus oli: "Millist väljapääsu näeb ministeerium kujunevast olukorrast Eesti pensionisüsteemis, arvestades pensioniea järkjärgulist tõstmist ning prognoose, mille kohaselt võib see osale praegusest nooremast põlvkonnast ulatuda kuni 71. eluaastani?" Pensioniea sidumine oodatava elueaga on teadlik ja läbipaistev samm, et hoida pensionisüsteem pikaajaliselt jätkusuutlikuna. Eesti on pensioniea tõusu etapis olnud juba aastaid. Varasemate reformidega ühtlustasime esmalt naiste ja meeste pensioniea ning seejärel tõstsime selle järk-järgult kõigi jaoks 65. eluaastani. Seega ei ole pensioniea tõus iseenesest üldse uus nähtus.

Kui varem oli pensioniea tõus poliitiline otsus ja astmeline, siis nüüd on süsteem automaatne. See kohaneb sujuvalt ja aeglaselt vastavalt demograafilistele muutustele. Sisuliselt tähendab see, et pensioniea muutus arvutatakse Statistikaameti andmete põhjal 65-aastaste inimeste eeldatava eluea muutuse järgi, mitte [ei määrata] poliitilise otsusena. Ma tuletan ka meelde, et Eestis on tegelikult olnud keskmise eeldatava eluea tõus kogu Euroopa Liidus kõige kiirem. Siin suur tänu tervishoiusüsteemile, aga ka pensionieas inimestele, kes juba varasemalt on hakanud oluliselt tervislikumalt elama. See tähendab, et neil on jaksu töötada, mida näitab ka meie oma riigi statistika.

Ja pensioniea tõus ei ole järsk, vaid toimub väga aeglaselt ja prognoositavalt, andes inimestele aega tulevikuplaane teha. Arvutus tehakse viie aasta keskmise [põhjal], et vältida üksikute aastate kõikumisest tekkivaid hüppeid. Lisaks kehtestatakse pensioniiga igal aastal valitsuse määrusega kaks aastat ette, et inimestel oleks piisav ettevalmistusaeg. Oluline on rõhutada, et riiklik pension üksi ei saa olla ainus kindlustunde allikas. Demograafiliste muutuste tõttu peab kasvama ka inimeste endi roll tuleviku kindlustamisel. 

Teie teine küsimus: "Kas lähiaastatel on plaanis rakendada konkreetseid meetmeid peale pensioniea tõstmise, et tagada pensionisüsteemi jätkusuutlikkus ja säilitada inimeste usaldus selle toimimise vastu? Millised need meetmed olla võiksid?" Pensioniea muutmine ei saa olla ja see ka ei ole ainus tööriist jätkusuutlikkuse tagamiseks. Kogu loetelu ei mahuks ajaraami, aga ma toon mõned näited. Juba on rakendatud paindlik vanaduspension, mis annab inimesele õiguse valida endale sobiv pensionile jäämise aeg ning võimaldab pensioni ka osaliselt välja võtta või selle maksmise soovi korral ajutiselt peatada. 

Keskne meede on pensionide regulaarne indekseerimine eesmärgiga hoida pensionid kooskõlas palkade ja hindade muutustega ning tagada pensionäridele sissetulek, mis käib elukalliduse tõusuga kaasas. Reformierakonna väga oluline postulaat on olnud see, et pensionide indekseerimine peab jätkuma. Ma usun, et te olete ka teadlikud, et meil on olemas teisi erakondi, kes päris nii ei mõtle. Aga kuna pensionärid on tõepoolest vaesusriskis, siis me peame jälgima, et need inimesed saaksid olla ka rahaliselt iseseisvad.

Me panustame ka sellesse, et inimestel oleks realistlikult võimalik kauem tööturul püsida. Toetame ümber- ja täiendõpet ning töövõimet ja tervist hoidvaid lahendusi. Siin on oluline roll töötukassa teenustel ning tervishoiu paremal kättesaadavusel ja paremal kvaliteedil laiemalt. Sotsiaalministeeriumis on pensionitarkuse programm, mis tegeleb teavitamise, nõustamise, loengutega ja nii edasi ehk inimeste pensionialase teadlikkuse kasvatamisega. Lisaks peab võimaluse korral iga inimene suutma ka ise pensionipõlveks raha koguda, näiteks teises ja kolmandas pensionisambas. Need sambad on selleks, et inimese tulevane pension ei sõltuks ainult riiklikust pensionist ja võib-olla ka tuleviku poliitilistest otsustest. 

"Eksperdid on hoiatanud [see on siis teie kolmas küsimus – K. J.], et ilma otsustavate sammudeta võib tervishoiusüsteem sattuda sügavasse kriisi. Milliseid lahendusi peab ministeerium selles valdkonnas prioriteetseks ning kuidas on need seotud pensionisüsteemi üldise kestlikkusega?" Tervishoiu- ja pensionisüsteemi vaheline seos on otsene. Mida paremini on korraldatud tervishoiusüsteem, seda parema tervisega on inimesed, seda kauem nad püsivad töövõimelistena ning seda suurem on nende panus majandusse ja sotsiaalkindlustussüsteemi. Tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse tagamise tegevustest ma võiksin [rääkida] tunde, aga ma arvan, et te olete seda kõike siin juba kuulnud. See on tõesti praegu meie ministeeriumi üks olulisi prioriteete. 

Aasta jooksul oleme tegelenud sellega, et saada selge ülevaade tervishoiukulude kasvu peamistest põhjustest, leida üles dubleerimised ja, võiks öelda, ka raiskamised, aga püüame leida ka võimalused, kuidas olla efektiivsem ja pakkuda inimestele sama raha eest kvaliteetsemat tervishoiuteenust. Analüüside tulemusi ja võimalikke poliitikavalikuid tutvustame peagi, esialgu valitsuskabinetis ja siis avalikkusele. Paralleelselt oleme alustanud tervishoiusüsteemi sisemise tõhususe suurendamist. Nimetan vaid mõned [algatused], näiteks e-konsultatsioonide laiendamine, ravimihangete ja ravimite hinnastamise ülevaatamine, vabatahtliku ravikindlustuse paindlikumaks muutmine ja nii edasi. 

Me oleme vähendanud ka Tervisekassa eelarve puudujääki sedavõrd, et võrreldes 2024. aastaga on Tervisekassa eelarve defitsiit aastaks 2028 vähenenud poole võrra ehk 800 miljonilt eurolt 400 miljonile. Võrreldes 2024. aasta riigi eelarvestrateegiaga on perioodil 2025–2028 defitsiit vähenenud poole võrra – seda ma ütlesin, jah – ja sellel aastal on defitsiit umbes 70 miljonit eurot väiksem varasemast. 

Teie neljas küsimus: "Arvestades praegust äärmiselt ebasoodsat demograafilist olukorda ning pensionäride arvu pidevat kasvu võrreldes töötavate maksumaksjate arvuga, kas riik kaalub pensionisüsteemi struktuurseid muudatusi, ja kui jah, siis millises suunas?" Kõige olulisem struktuurne muudatus on tegelikult juba tehtud ja see ongi pensioniea sidumine oodatava elueaga. See on tehtud aastal 2018. See on automaatne kohandumismehhanism, mis ongi loodud reageerima demograafilistele muutustele nii, et poliitikud ei peaks iga paari aasta tagant tegema raskeid ja ebapopulaarseid otsuseid. 

Lisaks on sellel aastal Sotsiaalministeeriumi ja Rahandusministeeriumi koostöös planeeritud pensionide jätkusuutlikkuse analüüs, mis hindab viimaste reformide mõju ja rahvastiku vananemisega kaasnevaid väljakutseid. See analüüs annab vajaliku sisendi edasiste poliitiliste valikute tegemiseks, et hoida pensionisüsteem adekvaatsena ja rahaliselt tasakaalus. 

Teie viies küsimus: "Kuidas Teie ministrina näete Eesti pensionisüsteemi pikaajalist perspektiivi – kas see suudab ka 20-30 aasta pärast tagada meie eakatele inimestele väärika toimetuleku ning millistele põhimõtetele peaks süsteem tulevikus tuginema?" Eesti pensionisüsteem suudab 20–30 aasta pärast tagada eakatele väärika toimetuleku eeldusel, et vajalikke kohandusi tehakse aegsasti ja mitte tagantjärele. Väljakutseid kahtlemata on, alustades kas või meile kõigile teadaolevatest demograafilistest protsessidest ehk rahvastiku vananemisest. Neile lahenduste leidmiseks ongi töös eelpool mainitud analüüs. 

Lisaks on oluline arvestada, et Eesti pensionisüsteem tervikuna koosneb kolmest sambast. Esimene sammas on riiklik pension, teine sammas on kogumispension ja kolmas sammas on vabatahtlik kogumispension. Just nende kolme samba koosmõju on pikaajalise kindlustunde alus. Riiklik süsteem annab vundamendi, aga kogumissambad võimaldavad inimesel oma tulevast sissetulekut ise kasvatada.

Minu meelest on üks aspekt, mida inimesed pensionisammaste kohta tegelikult sageli ei tea. [Mõeldakse, et] mul on ju esimene sammas, milleks mulle veel teist ja kolmandat vaja ja miks ma peaksin sissemakseid teise ja kolmandasse suurendama. Esimene sammas on täielikult riigi kontrolli all selles mõttes, et raha makstakse ja jaotatakse pensionideks nii palju, kui selles sambas kokku raha on. Tulevikus, kui pensionäre on rohkem ja maksumaksjaid vähem, võib olla poliitikutel vaja teha väga valusaid otsuseid, näiteks pensioneid vähendada, kui ei ole kusagilt [raha] rohkem juurde võtta. Aga teine ja kolmas sammas on sellised, kus inimene saab koguda iseenda kontole raha ise [makstes], ja riik veel toetab seda. Seda, et mõni aeg tagasi teine pensionisammas lammutati, on majandusanalüütikud nimetanud üheks suurimaks kuriteoks pensionisüsteemi vastu. 

Ma rohkem ei hakkakski rääkima. Teil on kindlasti huvitavaid küsimusi. Ma arvan, et see arutelu tuleb siin sisukas. Ja nagu ma ütlesin, ma tegelikult olen väga tänulik, et see teema on esil, sest see on ka minu jaoks tähtis. Aitäh!

Suur tänu! Küsimusi on. Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh nende vastuste eest! Mu küsimus puudutab ennetähtajalist pensionile minekut. Ma saan aru, et see süsteem on nüüd muutunud, aga milles see muudatus seisneb ja kuidas see uus paindlik süsteem – ma saan aru, et see on selle uus nimetus – töötab?

Ennetähtaegne pension tähendab seda, et inimene võib jääda varem pensionile, kui ta näiteks kaotab mingil põhjusel töö kõigest mõni aasta enne pensioniiga. Kui ma ei eksi, siis see on kuni viis aastat enne. Aga on üks erisus, mida inimesed peaksid silmas pidama. See ongi see paindlikkus, et saab varem [pensionile minna, aga] silmas tuleb pidada seda, et pensioniea saabudes inimene saab teavituse, et teie pensioniiga on saabumas ja nüüd peate, ma ei tea, mingid dokumendid vormistama, kuid ennetähtaegse pensioni [aega] peab inimene ise [jälgima]. Meil ei ole võimalik neid teavitusi saata, see lihtsalt IT-liselt ei ole meil võimalik, ja me ka ei tea, millised inimesed soovivad või plaanivad seda võimalust kasutada. Aga jah, inimene saab ennetähtaegselt pensionile jääda, see on hea.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Rahvastik vananeb kiiresti ja töötavate inimeste osakaal väheneb kogu aeg, aga pensioni kaks põhilist sammast on iive ja tervishoid. Kirjeldage palun, kas te näete valgust tunneli lõpus ja [kui jah, siis] kuidas selle valguseni jõuda teie arvates.

Tervishoiu, iive ja pensioni kohta oli küsimus, jah? Valgus tunneli lõpus? Peab ikka olema mingi valgus. Tegelikult jah, mul jäi selle küsimuse vastus võib-olla pisut poolikuks. Rahvastik vananeb üle maailma, maailmas on vähe riike, kus rahvastik nooreneb. See tähendab, et tegelikult me oleme väga samade murede ees, nagu väga paljud riigid, eriti arenenud riigid. Ja tervishoius me oleme ühelt poolt võtnud suuna palju terviklikumale lähenemisele. See tähendab seda, et kuna tervist ja ka pensionieas oleva inimese toimetulekut mõjutavad väga paljud faktorid, alates elustiilist, sotsiaalsest staatusest, haridusest ja kõigest muust, siis on kogu riigi panus, erinevate valdkondade panus sinna väga oluline. 

Aga oma ministeeriumis oleme alustanud sellega, et me ühendame omavahel sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi ehk tekib parem suhtlusvõrgustik sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi vahel, et sotsiaalsed probleemid, mis võimenduvad tervishoiusüsteemis, ja vastupidi, saaksid lahenduse võimalikult varakult ning et oleks informatsioonivahetus nende kahe süsteemi vahel. See on üks pool.

Teiselt poolt on Eesti olnud väga edumeelne erinevate digilahenduste rakendamisel. Näiteks, ka sellel kevadel oleme välja kuulutanud heaolutehnoloogiate innovatsiooniprogrammi, kuhu saavad [taotluse teha] kõik ettevõtjad, MTÜ-d, kes iganes, kellel on häid lahendusi, mida saaks rakendada kogu Eestis ja mis on oma olemuselt innovaatilised. See ei pea tingimata tähendama, et pensionär ise kasutab näiteks internetti, aga võib seda tähendada. Ka mina olen ükskord pensionär ja ma arvan, et 20 aasta pärast minu võimekus internetis liikuda ei ole kahanenud. Ma pigem arvan, et ma arenen. 

Me püüame kasutada kõiki tehnoloogilisi võimalusi, alates sellest, et inimene ise kasutab internetti või tema abistajad kasutavad kas internetil või AI-l või mis iganes tehnoloogial põhinevaid lahendusi. Samamoodi oleme tervishoius läinud innovaatiliste lahenduste kasutamise teed ning püüame vähendada arstide, õdede ja muude tervishoiuspetsialistide töökoormust näiteks dokumenteerimisel. Juba on integreeritud erinevad otsustustoed, mille mõte on selles, et tervishoiutöötajal jätkuks rohkem tähelepanu ja aega, et süveneda paremini probleemidesse ja võib-olla aidata sama aja jooksul rohkem inimesi. Kuna ressursse on järjest vähem, siis me peame õppima kasutama neid paremini ja innovaatilisemalt. Peame rakendama kõrgelt haritud spetsialiste nende pädevuse piires ja kasutama madalama haridusega spetsialiste rohkem.

Need reformid on kõik töös, osa on juba tehtud, osa alles tuleb. Ma loodan, et äkki maikuus saame ka kokkuvõtte neist avalikustada, aga ma ei julge kuupäevi praegu veel [välja öelda].

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Pensionide indekseerimine ehk nende tõus sõltub tarbijahinnaindeksist ehk see on üks komponent. Täna ühe teise arupärimise käigus oli arutelu selle üle, et Statistikaamet hiljuti muutis seda, kuidas nad tarbijahinnaindeksit välja arutavad, seda metoodikat muudeti. Ja need uued analüüsid ehk uue metoodika järgi [arvutatud] tarbijahinnaindeksi avaldamine venis päris tükk aega. Ka Jürgen Ligi jagas selle kohta kommentaare. Aga põhimõtteliselt sellest indeksist sõltus, kas ja kui palju pensionid tõusevad. Kas teil on infot või kas oli üldse vahepeal mingisugune arutelu, et tegelikult püüti selle muudatuse kaudu mõjutada ka seda, kui palju pensionid kasvavad, ja selle kaudu seda, kui suur kulu riigieelarvele lõpuks tuleb?

Aitäh! Esiteks, tarbijahinnaindeks mõjutab pensioni suurusest umbes 20%. Ja kui me mõtleme, et näiteks sel aastal tõusid pensionid 5,3%, siis ma arvan, et see kulu ühe inimese pensionile ei ole määratult suur. Arvestades, et pensionärid on hapras olukorras, loomulikult tuleb sellega arvestada. Aga kui vaadata teist poolt, siis metoodika, kuidas arvutada tarbijahinnaindeksit, kindlasti ei ole orienteeritud sellele, et pensione või mingeid toetusi vähem maksta. Ma usun pigem ekspertide heatahtlikkusse ja ka tarkusesse ning et kui teinekord on vaja ühte või teist indeksit ajakohastada, siis seda tehakse vastavalt parimale teadmisele, tehakse parim otsus. Kindlasti ei ole kellegi eesmärk vähendada inimeste pensione. 

Ja kui me vaatame statistikat, siis pensionid ei ole vähenenud, vaid pensionid on ajas tõusnud. Kas see oli 2023. aasta, kui meil oli lausa hüppeline tõus? Võrdleme kas või 2019. aastaga, mis oli kõigest seitse aastat tagasi ja kui keskmine pension oli 475 eurot. Sellel aastal on see 860 eurot. Muideks, tõus on olnud märkimisväärne. Ja see, et see on ajakohastatud tarbijahinnaindeksi [põhjal arvutatud] ja 80% tuleb sotsiaalmaksust, on taganud selle, et tegelikult on pension hinna[tõusust] alati pisut-pisut eespool käinud. Aga praegu on see natukene suurem, kui oli hinnatõus. Hinnatõus oli eelmine aasta 4,8%.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! Hea kolleeg Vadim vaatas mulle üle õla otsa ja ütles, et, Lauri, sa ka varsti lähed pensionile, küsi ka midagi. Aga ma igaks juhuks ütlen, et mu pensioniikka jõudmine võtab veel kuskil 20 aastat aega. Ja kui jumal annab, siis ka [jõuan] pensioniikka. Aga ma ei ole väga kindel, et kui ma olen pensionieas, nii nagu ka proua minister [ükskord on], siis on meil pension sellises mahus tagatud, nagu praegu on. Ma räägin praegu iibeprobleemist ja demograafilisest kriisist. Ja loomulikult Eesti ei ole üksi selle [murega], teil on õigus, aga meie omalt poolt peame tegema kõik, et meil lapsed sünniksid ja sotsiaalsüsteem ei kukuks kokku. Mis on siis teie võimalikud ettepanekud, kuidas me seda demograafilist kriisi saaksime lahendada? 

Aitäh! Ma arvan, et mina lähen päris mitu aastat enne pensionile kui teie, ja ma arvan, et me kumbki, vähemalt siis, kui me oleme ennast hästi hoidnud ja jätkame tervislikku eluviisi, ei lähe pensioniea [saabudes] pensionile. Tänapäeval on haritud inimesed tööturul ikkagi väga hinnatud ja neid hoitakse seal nii kaua, kui võimalik.

Aga mida siis teha demograafiliste muredega? Me tuleme varsti jälle lahendusettepanekutega välja. Tegelikult andis meie ministeerium teadlaste tehtud analüüsi välja augustis 2025. Te kõik olete seda lugenud ja me oleme siin seda ka arutanud. Eks seal ongi poliitilised valikud. Milliseid valikuid üks või teine poliitiline koalitsioon teha soovib? Seda, milliseid meie teeme, ma kohe ei saa öelda, sest meil arutelud käivad. Meie majast tuleb tegevuskava välja mõne kuu jooksul. Aga me lähtume teaduslikest andmetest, me lähtume ekspertide soovitustest ja ka sellest, mida inimesed on ise avalikult öelnud ja mida on uuringud näidanud. Alustame sellest, et iibepoliitika ei ole ainult Sotsiaalministeeriumi haldusalas, see on kogu riigi haldusalas. Nagu ma enne mainisin, sinna peavad panustama absoluutselt kõik ministeeriumid, alates Kaitseministeeriumist ja Siseministeeriumist, kes tagavad meie turvalisuse ja turvatunde, ning lõpetades ka haridusministeeriumiga, majandusministeeriumiga ja nii edasi. See on lihtsalt niivõrd lai valdkond. 

Ja nagu ma mainisin, iive on mureks väga paljudes riikides ja on proovitud erinevaid lahendusi. Toetuste puhul me oleme saavutanud, ma arvan, üsnagi lae, aga see ei tähenda, et me ei saaks toetusi ajakohastada, muuta inimestele võib-olla motiveerivamaks või reguleerida seal ühte-teist. Aga kindlasti tuleb tegeleda eluasemepoliitikaga, sellega, kuidas noored pered saavad [soetada] oma eluaseme, näiteks kui nad vajavad suuremat eluaset, kui nad planeerivad [lapsi saada]. Nagu ma mainisin, ka hariduse ja kõige muu puhul on see niivõrd kompleksne. Minul ühte lahendust ei ole, aga vähemalt oma valdkonna lahenduste paketiga ma tulen välja mõne kuu jooksul.

Jäi mainimata veel üks hästi oluline aspekt, mis on uuringutest välja tulnud: vaimne tervis. Noored on toonud ise välja vaimse tervise mured. Võib-olla ka hirm lapsevanemaks saamise ja selle vastutuse ees, mis sellega kaasneb, on sageli miski, mis pärsib [pere loomist]. Aga tegelikult peaksid seda rääkima noored ise. Meie oleme ikka juba vanad inimesed selles mõttes, kuigi ka meie vanuses saadakse lapsi ja see on igati tervitatav. Aga eelkõige ootaks, et noored ise tulevad ja ütlevad, mida nad soovivad, ja siis vaatame, kas see, mida nad soovivad, on teostatav ja kas riik üldse saab seda mõjutada. Mõnda asja riik ei saa mõjutada, aga mida saab, seda võiks. Ja neile inimestele, kes soovivad lapsevanemateks saada, tuleb küll hoida kõik uksed-aknad lahti, et neile oleks see lihtne.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Me kõik saame aru, et demograafiline olukord ja pensionisüsteem on tegelikult omavahel väga palju põimitud. Ja põhimõtteliselt sõltubki pensionisüsteemi tulevik demograafilisest olukorrast. Homme on selles saalis kolmanda päevakorrapunktina Keskerakonna otsuse eelnõu. Me juba mitmendat korda pöördume valitsuse poole ettepanekuga hakata tõsiselt tegelema demograafia teemaga, et ikkagi leida sellele olukorrale mingi lahendus. Tõsi küll, see ei ole ainult Eestile omane, aga ma arvan, et see on meie jaoks hästi oluline sellepärast, et me oleme väike riik ja inimesi ei ole siin ülemäära palju. 

Kui me räägime sellest, et näiteks Prantsusmaal, Saksamaal või Hispaanias on demograafiline olukord keeruline, sündimus on madal ja need riigid üritavad midagi välja mõelda, et sellest olukorrast välja tulla, siis seal on ikka kümneid miljoneid elanikke. Eestis me räägime 1,3 miljonist. Kui me ei lahenda seda demograafilist kriisi, mis meil on tekkinud … Ja see on päris kriis, kuna sündimus [teeb] miinusmärgiga rekordeid juba mitmendat aastat järjest, see pole kunagi ajaloos nii madal olnud. Nii et siinkohal peab kindlasti valitsus mõtlema selle peale, mida ette võtta, et mitte ühe, kahe või kolme aastaga lahendus leida, vaid ikkagi mõelda välja mingi strateegia, mis parandab seda olukorda lühemas ja ka pikemas perspektiivis. 

Mis puudutab pensionäre, siis jah, kahjuks peab ütlema, et meie inimesed tihtipeale, nagu minister ka mainis, jäävad pensionile, aga jätkavad tööd, jätkavad tööelu. Kahjuks väga paljud ei tee seda mitte sellepärast, et nad väga tahaksid töötada siis, kui nad on juba 65 aastat vanad, vaid sellepärast, et neil ei ole piisavalt raha, et ellu jääda. Ja kahjuks peab ütlema, et viimastel aastatel on valitsus astunud mõned sammud, mis on seda olukorda natuke keerulisemaks teinud. Tuletame meelde, et näiteks 1. jaanuarist 2025 maksustati keskmine vanaduspension tulumaksuga. Olukord muutus ja nüüd on tulumaksuvaba 776 eurot. Kõik, mis on üle selle, maksustatakse tulumaksuga. Kui me näiteks kuuleme praegu, et öeldakse, et pensioni tõstetakse aprillis indekseerimise kaudu 43 euro võrra, siis tegelikult see [tõus] ei ole 43 eurot, kuna see on brutosumma. Pensionär saab oma kontole lisaks sellele, mis on eelnevalt olnud, umbes 33,5 eurot. Täna on see 33 eurot põhimõtteliselt ühe poeskäigu [kulu].

Loomulikult on hea meel selle üle, et jätkatakse indekseerimist. Kuid me teame, et ka Eesti 200, ühe koalitsioonipartneri esimees on välja öelnud, et tegelikult peaks algatama diskussiooni indekseerimise kaotamise üle. Sama meelt on näiteks parlamendiväline erakond Parempoolsed. Aga tahaks loota, et indekseerimine ikkagi jääb, sellepärast et ei ole see pensionide tase Eestis nii kõrge, et võiks rahulikult indekseerimise kaotada. Kui rääkida sellest, kui palju inimesi jätkab meil tööelu ka pärast seda, kui nad pensionile lähevad, siis see protsent on umbes 55, ja kui me räägime arenenud Euroopa riikidest, siis seal see protsent on 24. Nii et on, mille peale mõelda. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Kui arutada pensionisüsteemi, siis me räägime kõigepealt inimestest – nendest, kes on selle riigi üles ehitanud, nendest, kes on töötanud tehastes, koolides, haiglates ja nii edasi. Ja täna peavad nad liiga sageli mõtlema, kas osta ravimeid või toitu.

Kas saame ütelda, et neil on väärikas vanadus? Kahjuks ei. Täna on Eestis tuhandeid pensionäre, kelle sissetulek ei kata elementaarseid vajadusi. Küttearved kasvavad, toidukorv kallineb, ravimid ei muutu odavamaks, aga pension – kuigi see tõuseb, ei saa seda võrrelda näiteks vabariigi kõrgeimate ametnike töötasu indekseerimisega – jääb kindlasti maha. Pension tõuseb kuskil 30–35 eurot, aga näiteks Riigikogu liikme tasu tõuseb 130 eurot. Ja siis meilt küsitakse, miks inimesed ei usalda süsteemi. Aga mida siin usaldada, kui inimene, kes on töötanud 40–50 aastat, peab ikka veel iga eurot lugema? 

Head kolleegid! Meil on pension muutumas sotsiaaltoetuseks, aga pension on väljateenitud õigus. See on riigi lubadus inimesele ja täna see lubadus logiseb. Me ei saa rääkida ainult tuleviku jätkusuutlikkusest, kui tänased pensionärid elavad juba piiri peal. Kui inimene ei saa praegu hakkama, siis jutt, mis hakkab toimuma aastast 2050, ei aita teda mitte kuidagi. Seepärast on vaja selgeid samme.

Esiteks, pension peab katma reaalsed elamiskulud, mitte statistilist miinimumi, vaid päriselu [vajadused]. Teiseks, ravimite ja tervishoiu kättesaadavus peab paranema. Vanemas eas on tervis[hoid] vajadus. Kolmandaks, riik peab taastama usalduse. Pensionisüsteem ei tohi olla poliitiliste eksperimentide mängumaa. Ja kõige tähtsam: me peame lõpetama suhtumise, et pensionär on kulu. Ta ei ole kulu, ta on inimene, kes on selle riigi heaks juba kõik ära teinud. Kui riik ei suuda tagada väärikat vanadust, siis tekib väga lihtne küsimus: kelle jaoks see riik üldse on?

Head kolleegid! Me ei aruta täna ainult majandusküsimust, me arutame väärtuste küsimust, kas me hoolime oma inimestest või mitte. Meie eakad on oma tööga kindlasti ära teeninud väärikama vanaduse. Meie ülesanne siin saalis koos kolleegidega on tagada, et pensionitõus oleks kindlasti parem, kui täna on, nii praegustel pensionäridel kui ka 20 aasta pärast minu kolleegidel, kes siin istuvad, ja nendel, kes saavad pensioni 40 aasta pärast ja nii edasi. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud kuuenda punkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Vladimir Arhipovi ja Peeter Ernitsa sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine alkoholi tarbimise ja Eesti riigi strateegiliste plaanide kohta. Arupärimine kannab numbrit 880. Ettekandja on hea kolleeg, asjatundja, Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Veel üks hästi oluline teema, mis tegelikult tekitab päris palju küsimusi ka viimasel ajal, on alkoholi tarbimine Eestis. Loodetavasti on riigil olemas mingisugused strateegilised plaanid, kuidas seda tarbimist ohjeldada, vähendada ja nii edasi.

See arupärimine on koostatud eelmise aasta detsembri keskel ja räägib sellest, et viimaste aastate ametlik statistika näitab, et alkoholi tarbimine Eestis püsib kahjuks jätkuvalt väga kõrgel tasemel ning valitsuse senised meetmed ei ole toonud kaasa [olukorra] sisulist ega kestlikku paranemist. Aastal 2024 ulatus täiskasvanud elaniku kohta tarbitud absoluutse alkoholi kogus ligikaudu 10,7 liitrini, mis tähendab küll marginaalset langust võrreldes kahe eelneva aastaga – me räägime siin 1% või 2%-st –, kuid samal ajal on see näitaja kõrgem kui näiteks aastal 2019. Kui me räägime Euroopa Liidu keskmisest, siis see näitaja on 8,5 liitrit. 10,7 liitrit Eestis ja 8,5 on Euroopa keskmine! On näha, et see vahe on muljet avaldav.

Samal ajal on alkohoolsed joogid Eestis jätkuvalt kergesti kättesaadavad. 2024. aastal läbiviidud küsitluse kohaselt vastas 87% osalejatest, et nad jõuavad alkoholi müügi punktini vähem kui kümne minutiga. Seejuures ületavad alkoholi tarbimisest tulenevad tervise- ja sotsiaalkahjud jätkuvalt märkimisväärselt alkoholiaktsiisist saadavat tulu. 

Eriti muret tekitav on alkoholi roll õigusrikkumistes ja avaliku turvalisuse ohustamises. Lisaks liikluskuritegudele on alkohol oluline riskitegur vägivallakuritegude, sealhulgas perevägivalla ja raskete isikuvastaste kuritegude puhul, mille juhtudest esineb alkoholi tarvitamine ametlike ülevaadete kohaselt valdavas osas. Kui me küsime politsei esindajatelt, kui suur protsent nendest kuritegudest on sooritatud alkohoolses joobes, siis nad ütlevad, et umbes 90%. 

Kõigest eeltoodust hoolimata ei ole valitsus algatanud ühtset ja otsustavat alkoholipoliitika paketti, mis ühendaks hinnapoliitika, alkoholi kättesaadavuse piiramise, reklaamipiirangud ning tõhusa ravi- ja rehabilitatsioonisüsteemi. Vastupidi, viimastel aastatel on valitsuse tasandil selle teema käsitlemine olnud hästi tagasihoidlik ning avalikus ruumis puuduvad selged signaalid otsustavate sammude kavandamise kohta.

Loodetavasti me eksime ja minister kohe räägib meile, et tegelikult valitsus sellega tegeleb. Mis need plaanid on, kohe saame teada. Aitäh! 

Suur tänu! Ja nüüd see võimalus meil ongi. Nimelt, Riigikogu liikmete arupärimisele tuleb vastama auväärt sotsiaalminister Karmen Joller. Palun!

Hea istungi juhataja! Head saadikud! Head Eesti inimesed! Ma alustan kohe küsimuste ja vastustega.

"Kas Sotsiaalministeerium peab alkoholi tarbimist Eestis liiga kõrgeks? Või sellist probleemi tegelikult ei eksisteeri?" Ma oletan, et see on retooriline küsimus. Ma tahaks näha, kes Eestis ütleb, et ei ole probleemi, ja ma tahaks näha inimest, kes ütleb, et alkohol on tervisele väga kasulik. Tegelikult me ju teame, et kasuliku koguse ja kahjuliku koguse [piiri] ei ole võimalik hinnata, potentsiaalselt on iga kogus kahjulik, ka väiksem. Iseasi, kuidas organism sellega toime tuleb.

Teine küsimus: "Milliseid konkreetseid ja mõõdetavaid eesmärke seab Sotsiaalministeerium alkoholi tarbimise vähendamiseks aastateks 2026-2030 ning kuidas hinnatakse nende eesmärkide täitmist?" Siin kõlas etteheide, et viimastel aastatel ei ole alkoholipoliitikaga üldse tegeletud. Ma tuletan kohe meelde, et see oli aasta 2024, kui tõusid alkoholiaktsiisid. Kui lugeda teadusuuringuid, siis [selgub, et] alkoholi hind on kõige tugevam mõjutaja üldse. Nii et tegelikult alkoholiaktsiisi tõstmine nii kõrgele, kui see on naaberriike arvestades võimalik, on üks paremaid meetmeid üldse. Alkoholiaktsiisid tõusevad meil järjestikku igal aastal, ka sellel aastal on seda oodata., ühesõnaga, iga aasta jaanuaris.

Aga ma loen ette, mis meil on täpsemalt [plaanis]. Mõne kuu pärast tutvustan alkoholipoliitika arengusuundi. Kõigepealt viin need ennetusnõukokku, kus on mitu ministrit, ja siis tutvustan ka avalikkusele. Alkoholipoliitika eesmärk on vähendada ühiskonnas alkoholi tarvitamist ja sellest tulenevat sotsiaalset, majanduslikku ja tervisekahju.

Mõõdikud on eri detailsusastmes, aga üldeesmärke aitavad mõõta indikaatorid, näiteks alkoholi kogutarbimine vanuses 15+ elaniku kohta. Aastal 2024 oli see 10,7 liitrit ja oleks tore, kui aastaks 2035 oleks see alla 8,7 liitri. See on väga konkreetne mõõdik. Aasta jooksul võiks alkoholi mittetarbijate osakaal 15+ vanuses elanike hulgas järjest langeda. Aastal 2024 oli see 15% ja sooviks, et mittetarbijaid oleks vähemalt 20%, et noori sellest eemal hoida. 

Alkoholi tarbimisest otseselt põhjustatud haigustesse ja vigastuste tagajärjel surnud inimeste arv: aastal 2024 suri otseselt alkoholi tõttu 594 inimest. Me loodame, et see on [edaspidi] alla 570 inimese aastas. Päriselt võiks see olla null, aga ma kardan, et me seda ei saavuta, oleme realistid.

11–15-aastaste koolinoorte osakaal, kes on elu jooksul alkoholi tarvitanud – ma ütlen: need on 11–15-aastased –, oli 2024. aastal 34%. Üle kolmandiku 11–15-aastastest noortest! Tahaks, et neid oleks vähemalt alla 25%. Siin on hästi oluline ka see, milline on vanemate eeskuju. Teinekord lapsevanemad näiteks arvavad, et kui nad ise pakuvad oma lapsele alkoholi, siis see kuidagi aitab paremini teda sellest eemal hoida. Aga uuringud näitavad vastupidist: lapsed, kes puutuvad varem alkoholiga kokku, hakkavad alkoholi ka varem tarvitama.

Teie kolmas küsimus: "Miks ei ole valitsus seni astunud otsustavamaid samme alkoholi kättesaadavuse ja reklaami piiramiseks, arvestades alkoholi selget rolli kuritegevuses ja rahvatervise kahjustamises?" Ma pean ütlema, et see ei ole minu vastutusalas. Reklaam ja selle piirangud on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsusalas. Soovitan selle küsimuse esitada teisele ministrile. 

Aga üldiselt on Eestis alkoholireklaam praktiliselt täiesti keelatud, see on lubatud internetis ning öösiti raadios ja teles. Ma mäletan, et varem näidati ükskõik mis ajal, kogu aeg, et alkohol on tore meelelahutamise ja lõõgastumise [viis]. Õnneks on need reklaamid vähemalt telest ja raadiost kadunud. Eestis kehtiv alkoholi[reklaami] reguleeriv reklaamiseadus on eeskujuks pea kõigile Euroopa riikidele ning meist karmimad piirangud kehtivad ainult Leedus ja Norras. 

Alkoholi kättesaadavust piiravad erinevad mõjusad ja juba kehtivad regulatsioonid, näiteks jaemüügi kellaaja piirangud ning alkoholi nähtavuse vähendamine poodides. Kuivõrd Eestis on alkoholi kellaajaline kättesaadavus võrreldes naaberriikidega tõesti suur – Lätis näiteks jõustus augustis [müügi]piirang kella 10–20 –, on tegelikult ruumi nende kellaajaliste piirangute muutmiseks. Ka Soomes, Rootsis ja Norras on minu teada alkoholi[müügi] kellaajalised piirangud karmimad kui meil.

Sotsiaalministeeriumi peamine vastutusala on ravi ja toetavate teenuste korraldamine alkoholi tarvitamise häirega inimestele ja nende lähedastele. Igal aastal saab raviteenust umbes 3000 inimest. Tervisekassa eesmärk on suurendada raviteenuse pakkujate regionaalset jaotust veelgi, et neid teenuseid oleks võimalik pakkuda laiemalt, mitte ainult Tallinnas ja Tartus, vaid ka mujal. Internetis on kõigile tasuta kättesaadav tõenduspõhine eneseabiprogramm "Selge".

Ma tahan veel toonitada seda, et alkoholi tarvitamise harjumusi kirjeldatakse väga erinevate sõnadega – liigtarbimine, kuritarvitamine ja nii edasi –, aga on ka alkoholisõltuvus, millest vabanemine on ülimalt keeruline. Kui me tahaksime kõiki aidata, käiks see meile üle jõu, isegi kui me suurendaksime sõltuvusravile minevat raha, sest sõltuvusravi sõltub väga palju sellest, mida inimene ise otsustab, ise teeb. Ja kuna alkohol pärsib otsustusvõimet, siis see on ülikeeruline. Ma väga soovitan inimestel mõelda oma alkoholitarbimise harjumustele, et nad ei jõuaks sinna olukorda, kus alkohol ikkagi igapäevaelu oluliselt mõjutab. 

Tervise Arengu Instituut töötab välja alaealistele ja joobetunnustega inimestele alkoholimüügi keelu järelevalve tõhustamiseks sekkumis[meedet] "Teadlikult turvalisem". Selle eesmärk on suurendada kohalike omavalitsuste ning ööelus tegutsevate ettevõtjate teadlikkust ja parandada järelevalvet. Ma toon veel kord esile ka kohalike omavalitsuste rolli. Eestis on näiteks Pärnu ja Tallinn piiranud öist alkoholimüüki ka erinevates ööeluasutustes. Me ei saa öelda, et riik peab kõike tegema, kohalikul omavalitsusel on ikkagi ka [roll]. Lisaks on kohaliku omavalitsuse öelda, kui lähedal või kaugel näiteks lasteaiale või koolile võiks olla lähim alkoholipood või kui palju üldse neid poode on. Ja kui kohalikud omavalitsused soovivad, siis mina olen valmis ka neid võimalusi [arutama]. Nojah, see ei ole ainult minu otsus muidugi, aga ma arvan, et kohalikul omavalitsusel peaks olema võimalus otsustada, kus ja kuidas alkoholi müüakse.

"Millised meetmed võiksid olla kavandatud joobes juhtimise korduvrikkujate arvu vähendamiseks ning millal võiks need rakendada?" Joobes juhtimise vähendamine karistuspoliitika kaudu on Justiits- ja Digiministeeriumi haldusalas. Meie ennetusnõukogus on tegelikult ka justiits- ja digiminister. Selleks on erinevaid samme astutud, aga las nad ise räägivad sellest, las minister ise räägib.

Viies küsimus: "Kas ministeerium ja valitsus tervikuna peab vajalikuks alkoholiaktsiisi ja hinnapoliitika märgatavat ümbervaatamist, et vähendada alkohoolsete jookide tarbimist. Kui mitte, siis millistele analüüsidele see seisukoht tugineb?" Nagu ma mainisin, 2024. aastal tõsteti aktsiisi. Kusjuures enne seda oli viimane aktsiisi muutus 2019, seda tegi EKREIKE valitsus, ja aktsiise kahjuks langetati, mitte ei tõstetud. Kuna siis tekkis suur piirikaubandus, ei julgenud keegi ilmselt enam poliitiliselt seda teemat puudutada. Reformierakonna valitsus tõstis [aktsiisi] 2024. aastal, nii et taon vastu rindu ja loodan, et järgmised valitsused peavad aktsiisitõusu ühtlast jätkumist ka edaspidi oluliseks. Ühesõnaga, aktsiisipoliitika eesmärk ongi see, et alkoholi hind käiks kaasas üldise hinnatõusuga, et see ei muutuks kättesaadavamaks. Aga paraku nende viie aasta jooksul, mil aktsiisi ei tõstetud, muutus see hind siiski suhteliselt madalamaks.

Lisaks, WHO on soovitanud Eestile – ja loomulikult ma toetan seda – ka muudel viisidel alkoholi kättesaadavust piirata. Erinevad meetmed me toome välja selles dokumendis, mis on lõppjärgus ja läheb ennetusnõukokku, ja siis vaatame edasi. Eks nende rakendamine jääb tõenäoliselt järgmise valitsuse ülesandeks. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on ka küsimusi. Alustab Vadim Belobrovtsev. Palun! 

Aitäh teile vastuste eest! Viimasel ajal räägitakse päris palju sellest, et inimesed on hakanud vähem alkoholi tarbima. Sellest räägivad näiteks igasuguste restoranide ja kohvikute omanikud, kes näevad seda ise. Loomulikult tekib küsimus, kas inimesed on hakanud vähem alkoholi tarbima sellepärast, et nad on tervislikumad ja saavad aru selle kahjust, või pigem on küsimus selles, et ei ole nii palju raha, et alkoholi sealt osta. Aga räägitakse ka sellest, et noored on hakanud vähem alkoholi tarbima, on toimunud päris korralik muutus [suhtumises]. Kui võtta arvesse need numbrid, mida te kasutasite praegu 11–15-aastaste [kohta], siis kas see on illusioon või ikkagi on tõepoolest midagi muutunud noorte [suhtumises] alkoholi?

Jaa, inimesed on kindlasti hakanud mõtlema rohkem tervisele. Võib-olla ka vanus mõjutab mingil määral ja kindlasti mõjutab haridus. Noored on jah hakanud vähem alkoholi [tarbima], aga on teised meelemürgid, mida nad kasutavad rohkem. Me seda ka kõik teame. Kuigi noorte seas on see vähenenud, siis me saame öelda, et nendel teistel meelemürkidel … Ütleme niimoodi, et kui kellelgi on olnud alkoholisõltuvus ja ta loobub alkoholist, siis tingimata ei lähe ta üle muudele narkootilistele ainetele. Kuigi sõltlased on sageli sõltuvuses mitmest ainest, alates alkoholist ja tubakast ning lõpetades igasuguste muude ainetega.

Raha, ma arvan, ei ole niivõrd [suur] mure, sest hinnastatistika ikkagi näitab, et alkohol on muutunud suhteliselt kättesaadavamaks ehk hind on justkui langenud. Nagu ma enne ka mainisin, nende viie aasta jooksul, mil aktsiisi ei tõstetud, alkoholi suhteline hind tegelikult langes.

Aga mida need numbrid ütlevad? Kuna meil üldine tarvitamine on ikkagi tõusnud ja kuna me teame, et noored tarvitavad vähem, siis me [saame] järeldada, kes rohkem tarvitavad. Need on vanemad inimesed, keskiga pluss. Eks seda näitab ka statistika.

Tõin välja 2024. aasta alkoholisurmad, aga ma tean, et see oli vist aasta 2022, kui oli üle 700 alkoholisurma. Need on ikkagi väga-väga kurvad numbrid, aga need numbrid on tegelikult veel tagasihoidlikud, sellepärast et alkoholisurmade statistikasse on arvatud [vaid] inimesed, kellel oli alkoholiga seotud diagnoos, näiteks alkoholisõltuvus või alkoholi kuritarvitamine, või näiteks joobeaste liiklusõnnetuses. Aga inimesed mingil põhjusel ei mõtle sellele, et alkoholi tõttu tõuseb näiteks vähirisk, tõuseb infarktirisk, erinevate teiste südame-veresoonkonna haiguste risk, ka diabeedirisk tõuseb alkoholi tõttu. Neid asju ei ole siia arvestatud.

Eelmise aasta lõpus avaldati analüüs, mis näitas [alkoholi tarvitamise] majanduslikku kahju, jällegi suhteliselt otseselt põhjustatud kahju. Sinna ei olnud arvestatud mitte ainult need surmad, aga oli arvestatud ka töövõimetuslehtede arv, saamata jäänud töötasu ja nii edasi. See [kahju] on umbes 500 miljonit eurot aastas. Kui see raha oleks meil riigieelarves, siis oleks õudselt tore, või kui see oleks näiteks ettevõtjate kontodel või inimeste endi pangakontodel. Kui palju see annaks meie majandusele juurde! See ei ole väike summa.

Jah, tõepoolest võib olla rohkem inimesi, kes ütlevad, et nad üldse ei tarbi [alkoholi] või tarbivad väga harva. Ma olen näinud ka sotsiaalmeedias rõõmsaid postitusi, et keegi on kolm nädalat olnud ilma alkoholita, tunneb ennast nii hästi ja tahabki jääda ilma alkoholita. Ma väga tervitan inimeste selliseid otsuseid, arstina eelkõige. Kes siis ikka hoolitseb inimese tervise eest kui mitte inimene ise?

Riigi poolt me saame loomulikult luua teatud keskkonna. Aga Eesti on olnud alkoholipoliitikas päris jõuline ja meil tegelikult ei ole väga palju meetmeid, mida veel rakendada. Osa siiski on. Aga ma võrdlen 20 aasta taguse ajaga. Mina olen alati olnud selline, et mulle lihtsalt ei maitse alkohol, ma olen selles mõttes õnnelik inimene. 20 aastat tagasi oli alkoholi mittetarbija olla nagu valge vares. Tänapäeval on see normaalne ja üritustel, ka siin Riigikogus, pakutakse ikkagi alkoholivabasid jooke. Ma väga tervitan seda. Ma arvan, et riik ei peaks mitte ühelgi moel soodustama alkoholi tarbimist.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Kui võimalik, siis ma kasutan seda punkti natuke laiemaks aruteluks, kuna see on küsimus, mis mind huvitab. Ma osalesin ka selleteemalisel arutelul ja debatis – just see uimastite küsimus, mida te puudutasite, just see, et justiitsministeerium tuli välja [eelnõu] väljatöötamiskavatsusega. Praegu on [asi] kriminaalne alates sellest hetkest, kui kellelgi on vähemalt kümme uimastidoosi. Justiitsministeerium tegi ettepaneku, et võiks seda [piiri] tõsta, et alates 30 doosist [oleks kriminaalne]. Ma olen isiklikult olnud väga kriitiline, see on justkui normaliseerimine ja sõnum ühiskonnale. Kas ma saan õigesti aru, et Sotsiaalministeerium ei ole toetanud seda väljatöötamiskavatsust? Ja võib-olla ka [tutvustate] põhjendust, mis teilt on selle kohta juba välja läinud?

Aitäh küsimuse eest! See arutelu meil tõepoolest toimus. Tegelikult on väga mitmetes maailma riikides mindud seda teed, et dekriminaliseeritakse ehk tehakse sellest väärtegu, kui inimesel on teatud dooside arv mis iganes narkootikumi endaga kaasas või ta omab neid. Selle eesmärk on olnud ikkagi see, et inimesed saaksid abi, keskenduda eelkõige sellele, et me mitte ei lähe inimest karistama, vaid leiame põhjuse, miks ta on sellele teele sattunud.

Meie ei kooskõlastanud seda mitmel muul põhjusel. Üks nendest põhjustest oli see, et seal oli sõnastus ebatäpne. Sõnastusest jäi kuidagi näiteks mulje, et kanep on vähem ohtlik kui teised uimastid. Tegelikkuses me teame, et kuigi kanepit peetakse ohutuks, on see ääretult ohtlik. See põhjustab muu hulgas potentsihäireid – sõnum noortele! –, põhjustab ka südame-veresoonkonna haigusi, süvendab depressiooni ja ärevushäireid ja nii edasi. Ja üks kõige tuntumaid toimeid on võib-olla psühhoos. Eesmärk ei olnud neil sedasi öelda, aga see sõnastus oli lihtsalt ebatäpne.

Kuidas nüüd see kriminaalosa seal on ja mida see tähendab menetlusele? See on loomulikult Justiits- ja Digiministeeriumi otsustada. Aga võib-olla ka sõnumina ei ole see hea, kui me suurendame seda kogust, millest alates kriminaliseerimine algab. Ma arvan, et see teema lihtsalt vajab laiemat debatti. Seda ma ütlen ikkagi täiesti arstina, et kui me leevendame neid reegleid, siis hästi suur diskussioon on ka selle üle, kas kanep üldse lubada näiteks rekreatsioonitegevusteks. Riikide kogemuse põhjal võib öelda tõesti, et sellisel juhul maksutulu suureneb, kauplejate tulu suureneb, kanep on võib-olla reguleeritud, aga samas tervishoiukulud suurenevad ka 10–15%. Ja kuni meil ei ole olemas adekvaatset vaimse tervise toetamise süsteemi ja kõiki muid asju ja kuni meil on Tervisekassa sellises miinuses nagu praegu, siis mina kindlasti ei saa öelda, et ma mingil moel erinevate uimastite kohta käivaid reegleid tahaksin leevendada. Siin on kindlasti eriarvamusi, aga see on minu kui arsti ja sotsiaalministri arvamus.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud proua minister! Alkoholi tarvitamise vähenemist on asjakohaselt seostatud ka sündimuse kasvuga ja karskusliikumine on olnud oluline osa eesti rahvuslikust liikumisest. Mul on väga hea meel, et te selle teemaga radikaalselt tegelete. Aga Eestis on siiski alkoholi jaemüügi ajad märksa leebemad kui Lätis, Leedus ja Soomes, rääkimata Rootsist ja Norrast. Müügiaegade kitsendamist on võimalik rakendada küll ja veel. Aga küsin, millest tuleneb teie hinnangul Eesti senine tarvitamist soodustav alkoholipoliitika. Ja arvestades, et alkoholisektoriga [seotud] isikuid on olnud erakondade rahastajate seas, küsin, kas teid on ka selles küsimuses püüdnud mõjutada mõni alkoholisektori esindaja.

Aitäh! Kõigepealt, ma arvan, et Eesti alkoholipoliitika ei soodusta alkoholi tarvitamist. Seda näitab ka see, et meil on tegelikult alkoholikahjude hulk tasapisi ikkagi vähenenud. Aga see ei ole kaugeltki selline, mis me tahaksime – [me tahaksime], et see oleks null, eks ole –, eesmärgid on palju kõrgemad. Seda ühelt poolt. Ja loomulikult, need müügikellaajad on tõesti leebed, seda ma juba mainisin. Väga tore oleks, kui me saaksime need vähemalt selliseks, nagu on meie naaberriikides. See meeldiks mulle isiklikult väga.

Rääkides alkoholi[sektori] lobitööst, siis kui ma sain ministriks, algas kohe alkoholitootjate avalik lobitöö minu vastu. Nad sõimasid mind hulluks karsklaseks ja mida veel. Ma ütlen, et kuigi ma ise tõepoolest üldse alkoholi ei tarbi, sest mulle päriselt ei [meeldi] alkoholi lõhn ega maitse, siis ma ei demoniseeri ühtegi inimest, kes alkoholi tarvitab. Kui inimene on mõistlik tarvitaja, siis minugi poolest [tehku seda] – tema tervis, ta võib teha, mida soovib. Ja kui ma arstina inimestega suhtlesin, siis ma iialgi ei öelnud neile, et te ei tohi alkoholi tarvitada ja nii edasi. Tänapäeval arstide [seas] üldiselt ei peeta seda kohaseks. Kui inimene vajab nõu, siis ta küsib ja ma võin vaikselt rääkida.

Eks alkoholi tootjad ja edasimüüjad on küll seda proovinud, aga ma ei ole nendega suhelnud. Ma arvan, et see ei ole minu haldusalas. Mul ei ole nendega väga palju rääkida, sest meie huvid on niivõrd drastiliselt vastassuunalised. Kui nad väga soovivad minuga rääkida, siis ma võin seda kaaluda, aga see tähendab, et neil peavad olema ülimalt konstruktiivsed ja tõenduspõhised ettepanekud, mida ma seni ei ole veel nende suust kuulnud.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh! Ma võtan, hea minister, teil sõnasabast kinni. Teile ei meeldi alkoholi lõhn. Aga meil on tekkinud selline olukord, et meid alkoholi lõhn lausa siin Riigikogu saalis häirib. See tuleb ühelt Riigikogu liikmelt, kes istub siin vasakul pool, mitte kaugel minust. See on tegelikult probleem. Ma arvan, et kui me käsitleme seda teemat ja püüame ühiskonnale näidata eeskuju – ma arvan, et eeskuju abil me saame natukene paremaks seda [olukorda] teha –, siis kahjuks see eeskuju siin hea ei ole, vähemalt ühe Riigikogu liikme puhul.

Aga ma ei tahtnud sellest rääkida. Me oleme siin järjest alkoholiaktsiisi tõstnud, nii 2025. kui ka 2026. aastal, ja need protsendid on olnud märkimisväärsed. Aga vähemalt minuni ei ole küll jõudnud selline statistika, et selle tõttu oleks alkoholi tarbimine vähenenud. Mida teie arvud näitavad? Te ütlesite, et uuringud näitavad, et aktsiisi tõstmine või alkoholi kallimaks muutmine on kõige tõhusam. Kas see ikkagi on meie näitel nii?

Mul ei ole kohe numbreid ees, aga pärast viimast aktsiisitõusu alkoholi tarbimine langes küll. Minu meelest oli 11,2 [liitrit absoluutalkoholi inimese kohta aastas] ja nüüd on 10,7. Langes küll, ja see on juhtunud pärast kõiki alkoholiaktsiiside tõususid.

Mis puutub alkoholi lõhna Riigikogu saalis, siis ma tean, et Riigikogu saalis ei tohi tarbida ei alkoholi ega muid aineid, ei vett ega toiduaineid. Ma arvan, et siin tuleb ka Riigikogu liikmetel jääda väärikaks – kõigil Riigikogu liikmetel. Ma ütlen, et kuigi ma olen võib-olla nii-öelda eeskuju etalon alkoholi puhul, siis on paljusid asju, [mille poolest] ma kindlasti ei ole etalon. Meil kõigil on mingisuguseid omadusi ja harjumusi, mis ei ole teistele eeskujuks. Tahaks küll öelda, et ainult mina olen täiuslik, aga pean ütlema, et ma ei saa seda öelda. Ma arvan, et jääme väärikaks ja ärme too esile ühte, teist ega kolmandat Riigikogu liiget. Me ei tea nende põhjuseid, me ei tea, miks nad [midagi teevad], on see siis toitumine või liikumine või ükskõik mis muu eluviisi osa. Ärme too neid esile. Eks siingi saalis ole läbilõige ühiskonnast. Mina arvan, et Riigikogu liiget ei peaks tingimata alkoholi suhtes regulaarselt testima, ei lõhna järgi ega muu järgi. Hoiame üksteist ja mõistame üksteist.

Ma teen väikese repliigi. Alkoholi tarbimist siin saalis ei ole mina küll kolme aasta jooksul näinud, aga [siia tulemisele] võib ühte koma teist eelneda. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma vaatasin statistikat. Kuigi keskmine on 10,9 liitrit per nase …

10,7.

… siis 5% [inimesi] joob aastas ära üle 50 liitri absoluutselt alkoholi per nase. Mis te tohtrina oskate öelda? Kui suur see ülempiir võiks olla, et mitte ära surra, et elus olla?

Aitäh! Ära surevad ka need, kes üldse ei joo. Ohutut alkoholi kogust ei ole olemas, aga taluvus on väga individuaalne. Kes joovad ära aastas 50 liitrit – ma arvan, et eelkõige nende lähedastel on väga raske ja neil endil ka muidugi. Aga me kõik sureme ühel päeval ära. Surematud ei ole me isegi siis, kui me alkoholi ei tarbi. Mõtle, kui lihtne oleks olla surematu[, kui see nii oleks].

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Tänan igati sisuka arutelu eest nii küsijaid kui ka ministrit ja ka aja säästliku kasutuse eest!

Oleme jõudnud seitsmenda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge, Riina Sikkuti ja Leo Kunnase haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele esitatud arupärimine eesti keele õppe kohta välisüliõpilastele, nr 871. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Jaak Valge. Kogu saal on teie päralt, ja mitte ainult.

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud minister! Meil on teiega juba varem olnud pisut vaidlusi selle üle, milline on Eestis riigikeele staatus. Mina olen väitnud, et see on viimase veerandsaja aasta madalaim. Minister on aga väitnud vastupidist, viidates sellele, et eesti keel on üks Euroopa Liidu ametlikest keeltest. Noh, minu arvates paraku jätkuvalt ei määra keele sisulist staatust mitte selle formaalne positsioon nendes rahvusvahelistes institutsioonides, vaid ikka selle tegelik kasutus oma riigis. 

Viimase rahvaloenduse andmetel oskas Eestis riigikeelt 84% rahvastikust, mis on küll veidi rohkem kui 2011. aastal. Tänaseks aga on see näitaja kindlasti langenud, arvestuslikult umbes 2 protsendipunkti võrra. Euroopa riikidest on meist väiksem riigikeele oskajate osakaal teadaolevalt vaid Moldovas. 

Kui me räägime eesti keele tegelikust kasutusalast, siis ei saa mööda ka kõrgharidusest ja välistudengitest. Arvuliselt võib tunduda küll, et tegemist ei ole suure inimeste massiga, aga küllap on see üsna märgiline, [märk sellest], kuidas meie riik sellesse teemasse suhtub. Eestis õpib ligi 4000 välistudengit enam kui 100 riigist ja neist vaid umbes 6% õpib eestikeelsel õppekaval. See tähendab, et valdav enamus omandab haridust inglise keeles, ilma et eesti keel oleks nende õpingute loomulik osa. Jah, tõsi, ülikoolid pakuvad eesti keele õpet, aga enamasti vabatahtliku ainena. 

Riigi ja ülikoolide vahelised halduslepingud ei kohusta ülikoole pakkuma eesti keelt kindlas mahus kohustusliku õppeainena. Kui selline kohustus tudengitele pannakse, siis tuleneb see ülikoolide enda otsusest, mitte riigi ühtsest poliitikast. Näiteks peavad Tallinna Ülikoolis mitte-eestikeelsetel õppekavadel õppivad tudengid läbima vähemalt kuue ainepunkti jagu eesti keele ja kultuuri õpinguid. Tallinna Tehnikaülikoolis on üldreegel, et ka ingliskeelsed õppekavad sisaldavad vähemalt kuue ainepunkti jagu eesti keele õpet. Aga see ei ole kindlasti, nagu enne ütlesin, süsteemne riiklik nõue, vaid ülikoolide praktika.

Tegelik probleem on selles, et suur osa välistudengitest ei õpi eesti keelt üldse või õpib seda minimaalselt. Põhjused on teada: õppe kõrvalt töötamine, mis on muide Eestis välistudengite puhul kaks korda [sagedasem] kui näiteks Lätis ja Leedus, suur koormus ja sageli ka motivatsiooni puudumine, kui keel ei ole õpingutes ega tööturul otseselt vajalik.

Kõige konkreetsem avalik näitaja välistudengite õppe kohta pärineb Tartu Ülikoolist. 2024. aasta aruande järgi oli eesti keele kursustel osalenud 51% välistudengitest ning see tähendab, et kursust võeti vähemalt kolme ainepunkti ulatuses. No kolm ainepunkti on selline sissejuhatus, et seal õpetatakse eesti keeles tere ütlema. Sellises olukorras tekib loomulikult väga konkreetseid küsimusi riigi keelepoliitika ja kõrghariduspoliitika kohta. Ma aja kokkuhoiu mõttes ei hakka praegu neid küsimusi ette lugema, minister peaks vastates need nagunii üle kordama. Suur tänu!

Suur tänu! See oli juba sissejuhatava ettekande mõõtu. Aga nüüd on auväärt haridus- ja teadusministril Kristina Kallasel aeg ja võimalus vastata teie esitatud küsimustele.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud arupärija! Kõigepealt [parandan] paari ebatäpsust teie avaettekandes. Mu mälu võib-olla petab mind, aga ma [ikkagi] kinnitan, et argument, [mille põhjal] ma väidan, et viimase veerandsaja aastaga on eesti keele positsioon ühiskonnas tugevnenud, ei ole see, et eesti keel on Euroopa Liidu ametlik keel. Argument on see, et eesti keele kasutusala Eestis on viimase veerandsaja aastaga väga märkimisväärselt suurenenud. Väga märkimisväärselt! 

Inimene, kes on üles kasvanud Ida-Virumaal, lapsepõlves eesti keelt Ida-Virumaal avalike teenuste [tarbimiseks] kasutada ei saanud. Seda lihtsalt ei olnud seal võimalik teha, kogu avaliku teenuse [pakkumine] käis vene keeles. Aga tänaseks on olukord absoluutselt teistmoodi. Võrreldes 35 aasta taguse ajaga oskab eesti keelt muukeelsest elanikkonnast täna ligi pool, teine pool on passiivse keeleoskusega. Aktiivne keeleoskus on pooltel. 1989. aasta rahvaloenduse järgi oli aktiivne keeleoskus 15%-l muukeelsest elanikkonnast. Nii et väga märkimisväärselt on nii keeleoskus paranenud kui ka tegelikult eesti keele kasutusala [laienenud].

Teine asi puudutab seda, et ülikoolid õpetavad vabast tahtest tudengitele eesti keelt. See ka päris nii ei ole. See on ikkagi riigi nõue, et 6 EAP ulatuses tuleb õpetada kõikidele välistudengitele eesti keelt. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, see on kohustuslik. (Saalist öeldakse midagi.) On ikka. (Saalist öeldakse midagi.) On ikka! Halduslepingutes on sõnastatud ülikoolidele kohustus õpetada tudengitele eesti keelt. See on ikkagi väga selge.

Nüüd tulen teie küsimuste juurde täpsemalt. Teie küsimus: "Kas olete nõus, et eesti keelt mittevaldavate välistudengite töötamine Eestis ahendab eesti keele kasutusala avalikus ruumis?" Ei, ma ei ole sellega nõus. Ma arvan, et eesti keele kasutusala ahendamise eest vastutuse panemine välistudengitele võtab eestlastelt endilt ära vastutuse selle keele kasutuse eest. Eesti keele kasutusala saavad ahendada ikkagi ainult eestlased ise seda keelt mitte kasutades. Seda ei saa ahendada välismaalased ega teised inimesed. Kui eestlased ise oma keelt ei kasuta, siis sellega keelekasutus ka aheneb. Umbes pooled välistudengitest, kes Eestis õpivad, jäävad Eestisse tööle. Nendest märkimisväärne osa jääb siia väga pikaajaliselt tööle, teine osa jääb siia tööle lühemaajaliselt. Ma arvan, et selle mõju eesti keele kasutusala ahenemisele on praktiliselt olematu. Need inimesed ei ole kindlasti need, kes seda kasutusala kuidagi piiravad.

Teiseks [juhin] tähelepanu sellele, et avalikus ruumis on inimeste omavaheline suhtlus põhiseaduslikult vaba ning riik ei määra selles olukorras suhtluskeelt. Inimesed on vabad oma suhtluskeelt valima. Küll aga on määratletud ametliku teeninduse ja avaliku teavituse keel ning riigi ja kohalike omavalitsuste suhtluskeel on eesti keel. Täpselt samamoodi peavad sellest kinni pidama Eestis elavad välistudengid. Mida rohkem eestlased ise oma keelt kasutavad, seda rohkem õpivad seda keelt kasutama ka kõik teised.

Nii et selline vastutuse ja süü suunamine välistudengitele või sisserännanutele ei ole minu arust asjakohane. See peaks ikkagi eestlaste endi suur vastutus olema. Oluline on muidugi toetada ja motiveerida keeleõpet ka välistudengitel, kes Eesti tööturul pikemalt viibivad. Välja arvatud juhtudel, kui tegemist on Euroopa Liidu kodanikega, on kõikidele ülejäänud välismaalastele, kes kavatsevad Eestis elada kauem kui viis aastat, keelenõue. B1-taseme keeleeksam tuleb sooritada, selleks et Eestis elamisluba saada.

Teine küsimus: "Kas olete nõus, et puudulik keeleoskus vähendab välisvilistlaste võimalusi ja soovi Eestisse erialaselt tööle jääda, ning arvestades, et Eestisse jääb tööle vaid pool või vähem lõpetanutest, ei ole nende koolitamine Eesti maksumaksja kulul ilma eesti keelt selgeks õpetamata riigi seisukohalt ratsionaalne?" Ma olen osaliselt nõus sellega, et puudulik keeleoskus võib teatud juhtudel vähendada välisvilistlaste võimalusi ja soovi Eestisse jääda. Samas, teie küsimuse püstitus eeldab, et välisvilistlaste Eestisse jäämine sõltub peamiselt keeleoskusest, kuid tegelikult on küsimus märksa keerulisem. Asi ei ole üksnes keeleoskuses, ka [piisava] keeleoskuse puhul ei pruugi Eestisse elama ja töötama jäämine siiski kindel olla. See ei ole ainult keeleoskuse taga.

Teiseks, ma ei ole kindlasti nõus sellega, et välistudengite koolitamine on riigi seisukohalt ebaratsionaalne. Kui puhtalt rahalistest numbritest rääkida, siis suur osa välistudengeid ei õpi Eestis tasuta, nad tasuvad oma õpingute kulud kas osaliselt või täienisti. Enamik neist õpib ingliskeelsetel õppekavadel, mis on tasulised, ja nende maksumus ulatub 1500 eurost kuni 15 000 euroni. Ingliskeelsetel õppekavadel õppivad välisüliõpilased maksavad õppemaksu ning ainuüksi kuues Eesti avalik-õiguslikus ülikoolis ulatus õppemaksude kogusumma 2023. aastal ligikaudu 10 miljoni euroni. Olulise panuse kõrgharidusse annavad enam kui 350 õppemaksu maksvat välisüliõpilast ka teistes kõrgkoolides. Sellele lisandub veel 1,5 miljonit eurot. 

Lisame sinna juurde ka töötavate välistudengite [panuse majandusse]. Õppimise ajal töötavad neist päris paljud, näiteks 2023. ja 2024. õppeaastal töötas Eestis kokku 1935 välisüliõpilast ehk umbes pool Eestis õppivatest välisüliõpilastest. Nad tegid väljamakseid 31 miljoni euro ulatuses ning nende maksupanus oli 5,4 miljonit eurot tulumaksuna ja 10,3 miljonit eurot sotsiaalmaksuna. Ja kui me lisame sinna veel ka käibemaksu, mida nad tasuvad siis, kui nad Eestis [midagi] tarbivad, siis ilmselgelt ulatub välisüliõpilaste otsene majanduslik mõju Eesti riigile ikkagi kümnetesse miljonitesse eurodesse. Nii et ei saa öelda, et see on rahaliselt ebaratsionaalne, arvestades seda, et suurem osa välistudengeid Eestis tegelikult oma õppe eest tasub ja lisaks töötab ehk panustab ressurssi Eesti majandusse.

Kolmas küsimus: "Kas Haridus- ja teadusministeeriumi ning ülikoolide vahel sõlmitavatesse halduslepingutesse on kavas lisada säte, mis näeks ette, et ülikoolid muudaksid välistudengitele eesti keele õppimise ja omandamise vähemalt B1 tasemel kohustuslikuks? […]" Sellist nõuet, et kõik välisüliõpilased peaksid oskama õpingute lõpuks B1-tasemel eesti keelt, ei ole plaanis halduslepingutes seada. Selgitan, mis põhjusel. Halduslepingutes on juba väga pikka aega punkt, mille kohaselt ülikool loob tingimused välisüliõpilaste ja õppejõudude kaasamiseks Eesti ühiskonda ning pakub välisüliõpilastele eesti keele ja kultuuri õpet vähemalt 6 EAP mahus, sealhulgas tagab Eesti tööturule suunatud ingliskeelsete õppekavade üliõpilastele ligipääsu eesti keele õppele, mis võimaldab saavutada B1-keeletaset. Doktoriõppe puhul on seatud tingimuseks, et igas õppevaldkonnas oleks vähemalt 50% eesti keelt B2-tasemel oskavaid doktorikraadi omandajaid. See tähendab, et kui valdkonnas domineerivad välisdoktorandid, siis tuleb pingutada, et aidata osal neist eesti keel piisaval tasemel selgeks õppida.

Kui me räägime B1-taseme omandamisest, siis see nõuaks vähemalt ühe semestri jagu intensiivset keeleõpet ja see ei ole magistriõpingutes, kus õpib valdav enamus välistudengeid, õppekava raames selles mahus võimalik, sest selle tõttu pikeneks õpe väga märkimisväärselt. Ja ei ole kindel, et selle [nõude korral] välisüliõpilased Eestisse õppima tuleksid. Välisüliõpilastele eesti keele ja kultuuri õpe 6 EAP jagu on kohustuslik mitme ülikooli ingliskeelsetel õppekavadel, need on Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, EMTA ja Eesti Maaülikool.

Neljas küsimus: "Missuguseid teisi meetmeid kavatsete ette võtta, et parandada välistudengite ja -vilistlaste eesti keele oskust?" Nagu ma olen korduvalt maininud, eesti keele oskus on oluline teema, seda on halduslepingute läbirääkimistel ülikoolidega kogu aeg olulisena hoitud. [Tähtis on] nii see, et oleks 6 EAP mahus eesti keele õpet, et doktorantide hulgas oleks eesti keele oskus oluliselt suurem, kui see täna on, kui ka see, et kaitstud doktoritööde eestikeelne kokkuvõte oleks oluliselt märkimisväärsem ja sisukam, kui see täna on. Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Euroopa Liidu kaasrahastamisel on arendamisel B2-taseme õpet pakkuv e-kursus kõikidele, mitte ainult välistudengitele. Just nimelt e-vormis pakutavad eesti keele õppe võimalused laiendavad kindlasti nende inimeste ringi, kes saavad eesti keelt iseseisvalt õppida. Eesti Keele Instituut arendab välisvahendite toel väga palju neid e-kursusi välja.

Nii, viimane küsimus: "Kuidas prognoosite välisüliõpilaste arvu ja proportsiooni muutust lähiaastatel?" Nagu te ise ka oma sissejuhatuses ütlesite, välisüliõpilaste hulk on Eestis väike, moodustab tänase seisuga ainult 8% kõikidest Eestis õppivatest üliõpilastest. Eestis on umbes 45 000 üliõpilast, kellest 3900 on välisüliõpilased. Kahjuks on välisüliõpilaste arv märkimisväärselt langenud. Veel 2021. aastal oli välisüliõpilasi 11%, täna on 8%. Meie prognoos on, et see jääb 8% ja 11% vahele, kuigi eesmärk on siiski kõrgem, sest välisüliõpilased on väga oluline osa Eesti kõrghariduse maastikust ja ka sellest, et oleks tagatud väga paljudel erialadel kvaliteetse kõrghariduse kättesaadavus. Aitäh!

Suur tänu teile! Teie ettekanded on alati väga faktirohked ja täpsed. Ainult väike täpsustus, et lisaks Jaak Valgele on arupärijateks ka Riina Sikkut ja Leo Kunnas ning mõlemad on kenasti ka saalis olemas.

Aga jätkab Jaak Valge. Palun, küsimus!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Ma kõigepealt ütlen teile, et ma jään selle faktitäpsuse osas eriarvamusele. 

Lugupeetav minister! See ei ole päris hea praktika pöörata teema mujale ja väita, et ainult eestlased ise oma keele staatuse eest vastutavad. Me poliitikutena peamegi vastutama, eelkõige selle kaudu, et viime ellu sellist poliitikat, mis tugevdab eesti keele staatust. Teie ka. Ja ka teie väited – kui mina räägin viimasest veerandsajast [aastast] ja teie räägite 1989. aastast, siis see ei ole hea debatt. Ei ole! Mis puutub sellesse, et osa välisüliõpilasi maksab oma õppe eest, siis ka see ei tähenda, et maksumaksja ei toeta nende õpinguid, sest õppetasu on märksa väiksem kui õppekulu.

Aga küsin nüüd veel, missuguses halduslepingus on sõnastatud, et kõik välisüliõpilased peavad õppima kohustuslikult eesti keelt. Missuguses halduslepingus [on kirjas] …

Aitäh!

… et kõik välisüliõpilased peavad õppima kohustuslikult eesti keelt, nagu te väitsite?

Lugupeetud arupärija! Mina arvan, et see on väga hea praktika, kui peetakse debatti selle üle, kus lasub vastutus eesti keele kasutusala eest. Teie küsimus oli väga selgelt selle kohta, et eesti keele kasutusala muutub ahtamaks. Teie küsimuse eeldus oli see, et selle on põhjustanud välistudengid, et välistudengite tulek siia ja tööturule saabumine ahendavad eesti keele kasutusala. Jään jätkuvalt oma väite juurde, et eesti keele kasutusala saavad ahendada ikkagi ainult eestlased ise, kui nad seda keelt ei kasuta. Siis muutub eesti keele kasutusala ahtamaks.

Ma arvan, et väga hea debatt on siis, kui erinevaid argumente lauale pannakse, aga väga halb debatt on siis, kui neile argumentidele, millega võib-olla ei nõustuta, ei vastata teiste argumentidega, vaid öeldakse lihtsalt, et need argumendid ei sobi. Ma arvan, et kõik argumendid sobivad, lihtsalt on oluline argumente kuulata ja suuta oma argumendid vastu anda.

Nii, täpsustan halduslepingute tingimusi. Halduslepingutes on punkt, mille kohaselt ülikool loob tingimused välisüliõpilaste ja õppejõudude kaasamiseks ning pakub välisüliõpilastele eesti keele ja kultuuri õpet vähemalt 6 EAP mahus. Lisaks on ülikoolid ise kehtestanud kohustuslikus korras välisüliõpilaste eesti keele ja kultuuri õppe. Lugesin ette ka ülikoolid: Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Eesti Maaülikool.

Väike repliik: Jaak Valge, ma kasutasin sõna "faktirohke", "faktirohke" ja "faktitäpsus" ei ole sünonüümid. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Rõõm on [kuulda], et ülikoolid võtavad välisüliõpilastele eesti keele õpetamist nii tõsiselt, et on selle [õppimise] neile lausa kohustuslikuks teinud. Aga ma küsin halduslepingute kohta, mida te siin tsiteerisite sõnastuses, mis on senistes halduslepingutes. Praegu käivad läbirääkimised uute halduslepingute tegemiseks ülikoolidega. Kas need punktid eesti keele ja kultuuri ning doktorantuuris eesti keele õppe kohta, mida te siin tsiteerisite, lähevad uutesse halduslepingutesse samas sõnastuses või on teil eesti keele ja kultuuriga seotud uuendusi? Olete te nõudlikumaks muutunud? On teil olnud täiendavaid läbirääkimisi ülikoolidega?

Aitäh selle küsimuse eest! Püüame halduslepinguid pikemaks ja detailsemaks mitte teha. Jäänud on need sõnastused, mis on eesti keele ja kultuuri kohta alati olnud ning mis ma ka praegu ette lugesin, nii doktoriõppe kui ka 6 EAP mahus eesti keele ja kultuuri õppe pakkumise puhul.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin täiendavalt [arupärimise] viimase küsimuse kohta. Te mainisite välisüliõpilaste arvu ja prognoosi. Tõesti, välistudengite arv on vähenenud, see jääb 8% ja 11% vahele. Ütlesite ka, et pooled neist töötavad. Tõesti, see peegeldab seda, et meil on tööjõupuudus. Ma küsin, milline on valitsuse poliitika ja teie arusaam sellest. Kas tegemist on optimaalse olukorraga? Tahate te tudengite Eestis töötamist suurendada või vähendada, keeleoskust parandada? Kui me vaatame sisserändeplaane, siis kolmandatest riikidest ilma keeleoskuseta ja ilma keeleõppe võimaluse pakkumiseta sisserände suurendamine on muret tekitav. Samas, välisüliõpilaste puhul, keda me saaksime vajalikel erialadel ja keeleoskusega meie tööjõuturu jaoks ette valmistada, jätame selle võimaluse kasutamata. Teie kirjeldusest jääb mulje, et olukord on selline, nagu ta on, ja läheb nii, nagu läheb. Milline on poliitika välistudengite puhul?

Aitäh selle küsimuse eest! Vaadake, on vaja eristada nõudlust ja pakkumist ehk seda, mida ülikoolid välistudengitele pakuvad, versus seda, milline on nõudlus sellise kõrghariduse järele rahvusvahelisel turul. Eesti välistudengite arvu langus ei ole tingitud mitte Eesti pakkumise muutusest, mitte sellest, kuidas ülikoolid on muutunud – välja arvatud üks aspekt ehk Vene kodanike mittevastuvõtmine –, vaid väga palju sellest, et nõudlus siin piirkonnas kõrghariduse ostmise, selle eest tasumise järele on langenud seoses sõjaolukorraga ja ebastabiilsusega. Ehk siis välistudengid ei vali Eestit õppimiseks puhtalt selle tõttu, et on tunnetus, et siin on ebastabiilne. See on mõjutanud: pakkumise poolt see, et ülikoolid on seadnud Vene föderatsiooni kodanikele piirangud, ja nõudluse poolt see, et nõudlus Eesti kõrghariduse järele on alates sellest langenud, kui algas Ukraina sõda. Ehk siis on keerulisem välistudengeid siia saada. Nii et seal on kaks poolt.

Strateegia või eesmärgi talendipoliitika suund välja kujundada on riik praegu võtnud. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja haridusministeerium töötavad praegu välja ühiseid talendipoliitika aluspõhimõtteid – minu maitse järgi natuke aeglaselt, oleks tahtnud seda kiiremini saada. Aga nende põhimõtete sõnastamine, kuidas toimub Eesti tööturul vajalike spetsialistide Eestisse toomine hariduse kaudu, on, ma arvan, ülioluline aspekt. Ma võin teiega ainult nõustuda selles, et targem riik teeb tööjõupoliitikat hariduse kaudu, mitte otse, immigratsiooni kaudu. Kui valida, [kas teha] otsest tööjõupoliitikat immigratsiooni kaudu versus tööjõupoliitikat hariduse kaudu, siis pika plaani vaates tuleks teha tööjõupoliitikat hariduse kaudu. Täna me seda teeme. Talendipoliitika aluspõhimõtete väljatöötamine Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja haridusministeeriumi koostöös käib.

Aga see, millele te vihjasite sisserände teemal, puudutab pigem isegi kutseharidust ja kutsekeskharidust, oskustööliste tasandit. Ka seal on muidugi tark teha seda hariduspoliitika kaudu: viia kutsekeskharidus tööturuga vastavusse, et nende oskuste õpetamine, mida tööturg vajab, oleks kutsekeskhariduses. Ka seda me teeme. Aga täna on olukord tööturul pigem selline, et meil on ka kiireid lahendusi vaja. Kiired lahendused on need, mis puudutavad sisserände abil oskustööliste ajutist kasutamist.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Jaak Valge, palun! Jaa, kui arupärijate nimel [on kõne ja teil on] omavahel kokkulepe, siis Riina Sikkut. Daamidel on ikka eesõigus, džentelmenid ju järgivad seda põhimõtet.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on hea meel, et lõpetuseks haridus- ja teadusminister nõustus sellega, et Eesti huvides on tuua tööturult puuduolevate oskustega inimesi Eestisse ikkagi haridussüsteemi kaudu. Selline põhimõte on ju teada olnud pikalt. Ma väga loodan, et selles suunas me saame hakata ka samme astuma. Vaatamata sellele on neid kutseharidusega, ettevalmistusega oskustöölisi on vaja juba järgmisel ja ülejärgmisel aastal. Olukorras, kus meil on üle 50 000 töötu ja üle 20 000 NEET-noore, leida sealt need 600–700 inimest, kes oskustöölisena tööle suunata – kahtlemata see nõuab pingutust. Aga see pingutus tuleks teha, et oma inimesi tööle aidata ja seejärel haridussüsteemi kaudu valmistada ette keeleoskajaid inimesi nendele erialadele, milles meil seni töötajaid napib.

Nüüd keeleõppest. Ma saan aru, et kohe läheb see arutelu siin väga pingeliseks. Aga tõesti, arutelu eesti keele [kasutusala] ahenemise teemal on minu jaoks ka väga huvitav. Ma olen nõus, et kahtlemata me ise vastutame selle eest, kus eesti keelt kasutada saab, seda ei saa kellegi teise kraesse ajada. Aga [arupärimise] esimeses küsimuses minu meelest [me] ei teegi seda, sest see, kas me lubame keelt mittevaldavate välistudengite töötamist või millistel tingimustel töötamist [lubame], on ju meie enda otsustada. Kui me oleme seda lubanud, siis tõepoolest, väga paljud inimesed tajuvad, et eesti keelt [teatud] olukordades, on see kaupluses või kohvikus, ei saa kasutada, ja see võib neid häirida. Me ei saa seda kuidagi pidada vähetähtsaks või seda mõtet maha kanda. See, kas me lubame ametikohtadele keeleoskuseta inimesi tööle, on meie enda kokkuleppe küsimus. Ehk siis nagu minister ütles, me ise vastutame selle eest, me ei saa seda lükata välistudengite kaela. Aga arupärimise esitajad ei ole proovinudki seda teha, vaid peegeldavad seda rahulolematust, mida ühiskonnas on tunda, ja uurivad, kuidas seda rahulolematust maandada ja tõepoolest tekitada inimestele tunne, et eesti keele kasutusala igapäevaselt ei ahene.

Nüüd sellest, kas keeleõpe peab olema kohustuslik. Tõepoolest, kui halduslepinguid lugeda, siis seal eraldi ei mainita kohustuslikkust, vaid seda, et luuakse tingimused. On väga tore, kui seda tõlgendatakse rangemalt, kui kirja on pandud. Ma arvan, et sellest põhimõttest kuidagi loobuda ei saa. Paljud teised riigid, näiteks Taani, tõepoolest nõuavad seda ja peavad loomulikuks, et õppija õpib ka kohalikku keelt. Arvestades seda, et see parandab tööturu väljavaateid, on võimalik, et tudengite motivatsioon selleks ja ka intensiivseks keeleõppeks on täiesti olemas. Nii et ma arvan, et seal mingisuguseid järeleandmisi ei peaks tegema. Väga tore on kuulda, et sellises sõnastuses, vähemalt halduslepingutes, selle tingimusega minnakse edasi. 

Tänan ja loodan, et kolleegid samamoodi peavad oluliseks, et välistudengid omandavad siin eesti keele ja saavad vajalikku rolli tööturul ka edaspidi täita. Aitäh!

Väga suur tänu teile! Jaak Valge, palun! (Kõneleja palun lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Aitäh, hea härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Ma pean ütlema, et mul on kohati ülikoolis oma kolleegidele piinlik otsa vaadata. Piinlik sellepärast, et minu poliitikategevuse [tulemusel] ei ole paranenud ei kõrgkoolide õppetegevus, ei õppekvaliteet ega ka see, kuivõrd vastab kõrgharidus Eesti majanduse tegelikele vajadustele, rääkimata sellest, et ülikoolid valmistaksid ette rahvuslikult meelestatud eliiti.

See olukord on kujunenud muidugi pikaajaliselt ja kahtlemata ei ole selles süüdi ainult praegune proua minister, vaid ka kõik varasemad ministrid ja ministeeriumiametnikud ja kõik selle saali poliitikud, keda praegu siin ei viibi, ja ka need mõned, kes viibivad. Aga selle tõttu ma küll julgen ministrit kritiseerida, et ta ei julge diagnoosi panna. Sest diagnoosist algab paranemine.

Kõigepealt, ärge omistage mulle väiteid, mida ma pole öelnud. Ma toonitasin, et välistudengite keeleõpe ei ole keele leviku puhul oluline, vaid märgiline. Teiseks ei olnud te kaugeltki täpne halduslepingute osas. Vastupidi, te olite täiesti ebatäpne, kui leebelt väljendada. 

Nii, kui me räägime välistudengitest, siis peame lõpuks ikkagi tunnistama, et Eesti ei kasuta [seda õpet] mitte talentide ligimeelitamiseks ja sidumiseks, vaid üha enam lihtsa tööjõu ja sageli just odava tööjõu [saamiseks]. Me teame, et ligikaudu pooled välistudengitest töötavad Eestis juba õpingute ajal. Ja nüüd hiljuti Lätis tehtud Balti [riike] võrdleva uuringu järgi oli see näitaja 48%, Eesti enda statistika järgi isegi 56%. See on 2,5 korda kõrgem kui Lätis ja Leedus, kus välistudengitest töötab [vastavalt] 22% ja 21%.

Ilmselgelt on see teistsuguse poliitika tagajärg ja see ei ole juhus. See tähendab, et meie senine süsteem ei ole üles ehitatud niivõrd õppimisele, vaid töötamisele, töötamisele stuudiumi ajal. Ma usun, et kõik meist on sellega igapäevaselt kokku puutunud. Kuller, taksojuht, teenindaja – palun väga, inimene, kes elab Eestis, töötab Eestis, aga ei oska eesti keelt. Tulemuseks on täiesti reaalsed suhtlemisraskused. See ei ole lihtsalt ebamugavus. See tähendab, et eesti keele kasutusala avalikus ruumis [aheneb] ja igaüks peaks seda omal nahal tundma. Kui me vaatame migratsioonistatistikat, siis on see arvuliselt ka selge.

Samas räägime kogu aeg sellest, et välistudengid peaksid jääma Eestisse tööle ja panustama meie majandusse. Tõsi, umbes pooled neist jäävad vahetult peale lõpetamist tööle, aga mõne aja pärast [peale lõpetamist] langeb see näitaja 40%-le. Ei ole juhuslik! Üks põhjus on see, et väga vähesed neist saavad stuudiumi vältel eesti keele selgeks. Kui inimene ei valda riigikeelt, siis on tema seotus selle riigiga paratamatult nõrk. Tema karjäärivõimalused on piiratud, motivatsioon siia jääda on piiratud.

Ja jõuamegi sellesse absurdsesse olukorda, et koolitame inimesi peamiselt Eesti maksumaksja raha eest, nad töötavad siin odavama tööjõuna õpingute ajal ja siis lahkub suurem osa neist riigist, ilma et Eesti sellest pikaajaliselt kasu saaks. See ei ole strateegiline talendipoliitika, see on lühinägelik tööjõupoliitika. Jah, tulemus on see, et me ei integreeri inimesi, vaid kasutame neid ajutiselt ära.

Ma kordan üle, et see toob kaasa kaks väga konkreetset tagajärge. Esiteks, eesti keele kasutusala [aheneb]. Teiseks, meie enda investeering kõrgharidusse ei tasu end ära või ei tasu piisavalt ära. Kui me tahame, et välistudengitest saaks Eesti majanduse ja ühiskonna osa, siis peab eesti keel olema nende õpingute loomulik ja kohustuslik osa, mitte kõrvaline valikaine. Vastasel juhul jätkub praegune muster, et Eesti jääb nende jaoks ajutiseks peatuskohaks, kus nad teevad odavat tööd. Aitäh!

Suur tänu teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised lõpetab minister Kristina Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Ma tulen esimese küsimuse juurde tagasi. Esimene küsimus oli teil see, kas ma olen nõus, et eesti keelt mittevaldavate välistudengite töötamine Eestis ahendab eesti keele kasutusala avalikus ruumis. Ma jätkuvalt väidan, et see ei ole välistudengite töötamine, mis ahendab eesti keele kasutusala avalikus ruumis, vaid see on eestlaste enda eesti keele mittekasutamine avalikus ruumis, mis [vähendab] eesti keele oskust.

Eestis on väga selged reeglid, millistel ametikohtadel nõutakse eesti keele oskust, sõltumata sellest, kas te olete välistudeng, eestlane, siin püsivalt elav inimene. Meil on väga selged keelenõuded olemas. Ja siis on ametid, kus ei nõuta keeleoskust. Ehk kui eesti keelt mitteoskav välistudeng läheb ametisse, kus nõutakse keeleoskust, siis ta rikub seadust. Seal ta töötada ei tohi, sinna ei tohi tööandja teda tööle võtta. Meil on see asi konkreetselt reguleeritud. 

Kui eesti keelt mitteoskavad välistudengid töötavad ametites, kus keelenõudeid ei ole, siis ei saa väita, et nad ahistavad või takistavad eestlastel eesti keelt kasutada. Minu jaoks on see segane küsimus. Mismoodi [mõjutavad] eesti keele kasutusala need välistudengid, kes töötavad valdkonnas, kus eesti keele oskuse nõudeid polegi ehk nad ei peagi seal eesti keelt oskama? Selliseid kollektiive ja valdkondi, erasektori töökohti on Eestis väga palju.

Mis puudutab Läti ja Leedu võrdlust Eestiga, et Eestis väga suur osa välistudengitest töötab võrreldes Läti ja Leeduga, siis see on täpselt samasuguses proportsioonis, nagu on üldse meil tudengite töötamise osakaal Läti ja Leeduga võrreldes. Võrreldes Eestiga on Lätis ja Leedus tudengite töötamine üleüldiselt madalam, Leedus märkimisväärselt madalam. Kui Eestis käib keskmiselt 70% tudengitest õppe kõrvalt tööl, siis Leedus umbes 30%. Seal on väga kardinaalne erinevus.

See on tingitud ühelt poolt kõrghariduse korraldusest, sellest, kuidas on õpe korraldatud, ja teiselt poolt sellest, [kui suur] on tööturu paindlikkus, kui palju ja kuidas on reguleeritud osaajaga töötamine ja muud väga olulised tööturu paindlikkuse [tingimused]. Nii et see ei ole mitte kuidagi seotud sellega, milline on kõrghariduspoliitika välistudengite puhul, vaid see on väga tugevalt seotud tööturu nõudlusega ehk milline nõudlus meil tegelikult tööturul inimeste järele on. See on natuke teistsugune argument.

Nüüd, kui ma tohin, anna lõpuks Jaak Valgele nõu. Kui teil on ülikooli õppejõu või töötajana piinlik oma kolleegidele otsa vaadata selle tõttu, et teil ei ole õnnestunud saavutada tulemust, et välistudengid peaksid eesti keelt ülikoolis õppima, siis mina arvan, et ülikoolide õppejõududel on endal kohustus tagada, et välistudengid ülikoolis eesti keele ära õpiksid. See ei saa olla nii, et [ainult] meie teiega peame siin debatti, kui nemad võtavad vastu otsuseid, korraldavad kõrgharidus[õpet] enda ülikoolis, kus nad eesti keele oskuse arendamisega ehk ei tegele. See on väga paljuski ülikoolide enesekorralduslik küsimus, kuidas nad korraldavad endal õpet, nii eesti keele õpet, eestikeelset õpet kui ka kõike muud. Riik on seadnud väga konkreetsed raamid eestikeelsele õppele, kuid mitte miski ei takista ülikoolidel eesti keelt õpetamast. 

Ma toon näite. Ma olin Narva kolledži direktor, kui me hakkasime Narva kolledžisse välistudengeid vastu võtma. Kuna ma ei olnud nõus sellega, et Narva kolledži õppekavad ingliskeelseks muuta, siis me saime välistudengeid vastu võtta ainult eestikeelsetele õppekavadele, mis tähendab seda, et me lõime ühe täiendava õppeaasta, mille jooksul nad õpivad eesti keelt. Selleks ei ole vaja ministrit, selleks ei ole vaja Riigikogu saadikut, see on ülikoolide enda õppekorralduslik asi, mida ülikoolid ise otsustavad. Nii et andke neile julgust otsustada, ja võib-olla see 6%, [see osa] välistudengitest, kes eesti keeles õpib, kasvab suuremaks, 10% peale. Seal on väga palju tegemist ülikoolide enese töökorralduslike küsimustega, see asi ei ole siin Riigikogu saalis üksnes meie või teie teha. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Oleme seitsmenda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja oleme jõudnud pidulikult viimase päevakorrapunktini enne vaba mikrofoni. Riigikogu liikmete Tõnis Lukase, Mart Maastiku, Andres Metsoja, Helir-Valdor Seedri ja Priit Sibula haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele esitatud arupärimine ideoloogilise surve kohta Tallinna Tehnikaülikoolile. Arupärimine kannab numbrit 906. Ja Riigikogu kõnetooli on juba jõudnud hea kolleeg, Riigikogu liige Tõnis Lukas.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Väga austatud stenogramm! Kuna [see arupärimine] käib Tallinna Tehnikaülikooli kohta, siis ma ikkagi täpsustan üliõpilaste keeleoskuse küsimust. Haridusministeeriumi enda kasutatud statistika eelmisest aastast või üle-eelmise aasta lõpust näitab, et Eestis on 80 000 töötajat, kes eesti keelt ei valda, ja 20 000 neist töökohtadel, kus keeleoskusnõuded on. Kindlasti on nende inimeste hulk – viimaste aastate trende vaadates – veel tõusnud. Nende 20 000 hulgas on kindlasti ka üliõpilasi, kuna seal [statistikas on kajastatud] teenindavat sektorit päris palju ja seal on keeleoskusega kehvasti.

Aga läheme selle konkreetse arupärimise juurde. Mõni aeg tagasi oli ajakirjanduses teadaanne – ja päriselt seda ümber lükatud ei ole –, et Haridus- ja Teadusministeerium on käsitlenud halduslepingute läbirääkimistel niisugust teemat, et tehnikaülikoolil oleks õige aeg, arvestades kliimaneutraalsuse eesmärke ja muutunud globaalseid trende, põlevkivitehnoloogiate professuur ümber nimetada. Konkreetseid nimevariante ma sealt ei lugenud, aga võib-olla proua minister oskab meile täpsustada, millised need uued nimevariandid võiksid olla. Asja pikantsus tuleneb sellest, et see ettepanek on tehtud halduslepingute läbirääkimiste ajal, mil räägitakse rahastamistingimustest. 

Me küsime [esiteks], mis põhjusel on selline pretsedenditu sekkumine ülikooli autonoomiasse ette võetud. Teiseks, kas nimetatud ettepaneku vastuvõtmine tähendaks Tallinna Tehnikaülikoolile suuremat riiklikku rahaeraldust, see tähendab, [et see] on seotud rahalise stiimuliga? Kolmandaks, kas ideoloogiline surve ülikoolile mingi struktuuriüksuse nime muutmiseks, et kajastada rohkem nii-öelda ajastu pulssi, võib tabada tulevikus ka teisi ülikoole ja teisi valdkondi, mis on kindlasti ka tundlikud, näiteks sotsiaal- ja humanitaarvaldkonda, mille puhul ka ühiskonna muud liikmed on aeg-ajalt pööranud tähelepanu seal pakutava õppe sisule või ülikoolides kujunenud hoiakutele? Ja neljandaks, miks valitsus häbeneb Eesti ainulaadset teadmist põlevkivivaldkonnas? Uurimistöö [selle kohta] aitab meil paremini tunda oma suhteliselt unikaalset maavara. Aitäh!

Aitäh teile! Taas kord palun Riigikogu kõnetooli auväärt haridus- ja teadusministri Kristina Kallase.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud arupärijad! Ma kõigepealt alustan sellest, mis punktiga üldse halduslepingute läbirääkimistel tegemist on. Teadupärast on Tallinna Tehnikaülikooli seaduse § 9 lõike 3 kohaselt loodavate tehnikateaduste õppe-, teadus- ja arendustegevusega tegelevate professuuride loetelu kokkulepitav ülikooliga sõlmitavas halduslepingus. Halduslepingu läbirääkimised on seaduses ette nähtud mehhanism, mille kaudu vaatavad ülikool ja riik teatud regulaarsusega üle riiklikult prioriteetsed professuurid, arvestades muutusi ühiskonnas, majanduses ja tehnoloogia arengus. 

Vaadates senises halduslepingus kokkulepitud tehnikateaduste professuuride loetelu, kus on ehituskonstruktsioonide professuur, elektrotehnika professuur, infoühiskonna tehnoloogiate professuur, keemiatehnika professuur, metallide tehnoloogia professuur, puidutöötlemise professuur ja tootmistehnika professuur, on ministeerium seisukohal, et energeetika valdkonna nimetamine prioriteetsete professuuride hulgas on igati põhjendatud. Mis põhjusel peaks olema ainult ühe konkreetse energiatehnoloogia valdkonna professuur? See on [põhjus], miks me tegime Tallinna Tehnikaülikoolile ettepaneku laiendada professuuri valdkonda – mitte kitsendada, vaid vastupidi, laiendada seda ühte professuuri, sest sellist asja nagu energeetikavaldkonna või energeetikatehnoloogia professuur meil Tallinna ülikoolis täna ei ole.

Ma tuletan igaks juhuks meelde, et Tallinna Tehnikaülikoolis on 186 professorit ja ainult kaheksa professuuri lepitakse riigiga kokku. Nende kaheksa hulgas on see üks, mis on väga kitsalt nimetatud põlevkivitehnoloogia professuuriks. Oli ettepanek selle professuuri nimetus üle vaadata tulenevalt sellest, et energiatehnoloogiad on täna oluliselt laiemad kui ainult põlevkivitehnoloogia. Ja kuna energiavaldkonna professuuri riiklikult oluliste professuuride hulgas ei ole, siis oligi ettepanek seda ülikooliga arutada. 

Ülikool tuli halduslepingute läbirääkimistele tagasi ettepanekuga [kaasata] sellesse kaheksa [professuuri] loetelusse energiatehnoloogia professuur, mis sisaldab muu hulgas põlevkivitehnoloogiat, aga on oluliselt laiem. Riigikogu arutab teadupärast ju ka tuumaenergeetikat, nii et meil on energiavaldkonnas väga lai portfell, kus meil oleks vaja teadustööd teha, uurimismeeskondi välja arendada ja doktoriõpet korraldada. Ja katusnimetus on sellel professuuril energiatehnoloogia professuur. 

Ma ei pea seda mitte kuidagi pretsedendituks sekkumiseks ülikooli autonoomiasse. See on täiesti tavapärane halduslepingute läbirääkimiste protsess. Ka Tallinna Tehnikaülikooli seaduse kohaselt tuleb need professuurid riigiga läbi rääkida, sest need on täiesti eraldiseisvad professuurid võrreldes üleüldse professoritega, kes Tallinna Tehnikaülikooli valdkondades on. Kinnitan veel kord üle: põlevkivitehnoloogia ei ole selle professuuri valdkonnast väljas, selle professuuri valdkonda on lisandunud lihtsalt palju [pikem] loetelu energiatehnoloogiaid, kui seal enne oli. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole.

On.

No teeme siis erandi. Üks küsimus, rohkem me ei luba. Tõnis Lukas, palun!

Rohkem mulle ei ole lubatud niikuinii Riigikogu liikmena kui ainult üks küsimus. Ma küsin selle kohta, et kindlasti on energeetika valdkond nii lai, et seda katavad tegelikult 180 professorist mitu professorit, mitte ainult üks professuuri hoidja. Ja see on küllaltki mõistetav. Nüüd on see riigi poolt läbi räägitud professuuri ümbernimetamine. Jah, mis puudutab seda, et see oleks justkui ainukene energeetikaprofessor, kes peab katma kõiki [energiatootmisviise], tulevikus ka tuumavaldkonda, siis ma ei usu, et see võimalik on. Kindlasti tegeleb tehnikaülikool energeetika teemadega laiemalt. Ma küsin lõpetuseks, kas selline ettepanek võib tabada mõne teise ülikooli sotsiaal- ja humanitaarvaldkonda ka.

Aitäh küsimuse eest! Me räägime läbi ainult halduslepingutes loetletud professuuride üle.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole ega saagi olla. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme kaheksanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Aitäh kõikidele osalejatele!

Ja nüüd peale haamrilööki on võimalus registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Seda soovi ei ole. Suur aitäh teile, head kolleegid! Tänane istung on lõppenud. Head õhtut!