Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Head külalised! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 8. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks registreerus 57 Riigikogu liiget, puudub 44. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt Vabariigi Valitsuse esindaja proua Kaire Karp, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab alkoholiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (bürokraatia vähendamine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja tööstusminister. Teine eelnõu: Vabariigi Valitsus algatab kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Kolmas: Vabariigi Valitsus algatab relvaseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister. Neljas: Vabariigi Valitsus algatab tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust energeetika- ja keskkonnaminister. Viies eelnõu: Vabariigi Valitsus algatab alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse ja alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seadus (2026. aasta 1. maiks kavandatud aktsiisitõusude ärajätmine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kõik seaduseelnõud on edastatud digitaalselt eelnõude infosüsteemi kaudu. Tänan!

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud saadikud! Annan üle arupärimise peaminister Michalile. See arupärimine on seotud Vene kodanike majandustegevusega seotud julgeolekuriskidega. 

Nimelt, Politsei- ja Piirivalveamet on usaldanud Koidula piiripunkti ooteala järjekorra haldamise eraettevõttele Railservis OÜ. Ettevõtte lõplikud kasusaajad on ärimehed Aleksei Tšulets ja Sergei Pasters, kelle ärid on seotud Venemaa ja Valgevene nafta- ja söetööstusega. Samuti on nende ettevõtteid seostatud Venemaa varilaevastikuga. Ühe nendega seotud ettevõtte suhtes on Eesti prokuratuur alustanud kriminaalmenetlust seoses sanktsioonide võimaliku rikkumisega. 

Mida me siis näeme? Jah, olukord on selline, et sõnades me Vene ohtu muidugi märgime, aga praktikas on see, et ülimalt strateegiline koht piirialal on antud kahtlase taustaga Vene ärimeeste kätte. Sealt on saadud kätte luurajaid, sealt on kätte saadud korruptante, inimesed käivad edasi-tagasi Petserist tööl. Kujutage ette, no miks Petserist, tulgu juba Pihkvast! Kuidas saab see nii olla? Need inimesed ju satuvad FSB võrku nii või naa ja tegelikult käiakse kümnete kaupa veel mitmetel töökohtadel Värskas ja mujal, kus võidakse sattuda FSB võrku.

Igal juhul tahame küsida, kuidas valitsus hindab olukorda, et strateegilise tähtsusega piiripunkti teenuse osutamisel on tuvastatud ulatuslik korruptsioon, [võimalikud] sanktsioone [rikkuvad] kaubaveod ja luuretegevus. Samuti [küsime], kas valitsus on kaalunud võimalust muuta riigihangete või sisejulgeoleku tagamisega seotud nõuete regulatsiooni, nii et riigil oleks võimalik strateegilistes valdkondades välistada ettevõtted, mis on seotud Vene kodanikega. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud viis eelnõu ja ühe arupärimise ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Põllumajandus ja toidutootmine kui strateegiline majandusharu" arutamine. Enne kui läheme ettekandjate juurde, ma räägin natuke arutelu korrast. Esimene ettekandja on maaelukomisjoni esimees Urmas Kruuse, kelle ettekanne on kuni 10 minutit ja küsimused-vastused kuni 10 minutit. Teiseks, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja põllumajanduspoliitika juhi Ants-Hannes Viira ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Sellele järgneb Sadala Agro juhatuse liikme Ahti Kalde ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused samuti kuni 20 minutit. Ettekannete osa lõpetab Hexest Materials AS-i juhatuse liige Randel Veerits. Tema ettekanne on samuti kuni 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe küsimuse ehk siis kõikidele ettekandjatele saab esitada ühe küsimuse. Peale seda järgnevad läbirääkimised. Kõigepealt esinevad sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. 

Aga läheme ettekannete juurde. Kõigepealt palun kõnetooli maaelukomisjoni esimehe Urmas Kruuse.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärsed kolleegid saalis! Head kuulajad, kes meid veebi teel jälgivad! Ja loomulikult tervitused ka meie põllumeestele, kes annavad täna väga selgelt märku, mis arutelu meil siin toimub! Mul on hea meel, et maaelukomisjon on koostöös Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojaga selle arutelu tekitanud. Seda ei juhtu just väga tihti. 

Mul on käes üks raamat, see on aastast 1926 "Eesti põllumeeste poliitika". Siin on väljavõtted põllumeeste kongressist ja kirjas ka üks oluline [fakt]: tollel hetkel oli Riigikogus 23 põllumeeste esindajat. Kas see on aja märk, et meie esindajad käivad siin pigem külalistena kui püsiliikmetena? Ma ei taha väita, et põllumehi siin üldse ei ole, aga ajad on muutunud. 

Selge on see, et Eesti põllumajandus ja toidutootmine on pärast Euroopa Liiduga liitumist teinud igal juhul läbi suure arengu, ükskõik, kuidas me seda vaatame. Kõige lihtsam või kõige klassikalisem on vaadata seda läbi [prisma], mis on juhtunud meie võimekuse ja tootmisega. 

Kui me näiteks võrdleme 2000. aasta algust ja praegust aega, siis võib öelda, et tera- ja kaunviljade ja õlikultuuride toodang on kasvanud 157%. Kui me räägime piimatoodangust, siis see on kasvanud 54%. Kõigile on teada meie lüpsilehmade võimekus ja toodang, mis näitab seda, et põllumehed ja aretajad on teinud väga tublit tööd. 

Euroopa Liidu raamistik on loonud selle raami, mille sees me oleme. Seda ei tohi alatähtsustada. Me oleme alati olnud seisukohal, et see poliitika peab olema selline, mis tagab võrdse konkurentsi Euroopa Liidus. Üks näitaja, mida poliitikud sageli arutavad ja põllumehed pingsalt jälgivad, on see, millised on meie toetused võrreldes muu Euroopa Liiduga. Me teame, et me oleme tulnud väga madalast proportsioonist: 2000. aasta alguses [maksti meile] 25% Euroopa Liidu keskmisest. Selle perioodi lõpuks oleme jõudnud 80–82%-ni, täpset numbrit veel ei ole. Nüüd on oluline, et me teeksime selles asjas järgmise sammu. 

Miks me täna siin üldse seda [teemat] arutame? Väga mitmel põhjusel. Kindlasti võib kellelgi tekkida küsimus, kas esinejate valik on ikka toidutootmisega a priori seotud. Ma [pean silmas] kolmandat esinejat, kes meile täna tuleb. Ma räägin hiljem sellest põhjusest, miks me tahtsime sellist vaadet arendada. 

Tõesti, praegune rahastamisperiood on lõppemas ja arutelu käib selle üle, milline on 2028+ rahastamine. Üks asi, mis avalikkuse ette on tõusnud ja mille pärast ka põllumehed muretsevad – ma ise küll arvan, et selleks muretsemiseks ei ole hetkel põhjust –, puudutab seda, mismoodi Euroopa Komisjon on Eestile andnud täiendava võimaluse oma põllumajandust toetada. 

Me räägime nõndanimetatud sissetulekute lõhe toetusest, mis on 546 miljonit. Kui me aga räägime kogusummast, mida me peame arutama ja leidma lahenduse, siis see on 2,1 miljardit, riigi osalus veel juurde. See on enam-vähem sama summa, mis oli käesoleval perioodil. Ainukene asi on see, et taustsüsteem on muutunud. Ja taustsüsteem on muutunud nii palju, et üldine rahastus Euroopa Liidus on vähenenud ja nüüd on oluline see, et meie saaksime teha järgmise hüppe. 

Statistikas on kirjas, et Eesti põllumehed saavad turult vähem raha kui nende kolleegid mujal Euroopas. See on üldine statistika. Küsimus on selles, kas see peab alati nii jääma. Kindlasti mitte! Seega meil tuleb leida lahendusi ja teha investeeringuid. 

Põllumajandus ja toidutootmine kokku annavad 8% SKP-st ja ligi 4% maksutuludest. Tõsi on see, et tänu innovatsioonile – põllumajanduse innovatsioon on väga vägev, aga sellest räägitakse tegelikult väga vähe – on hõivatute hulk konkreetses sektoris kõvasti vähenenud. Kui me räägime iidsetest aegadest, siis neid oli üle 100 000, nüüd on hõivatuid koos kalandus- ja metsandussektoriga 20 000 ringis, võib-olla natuke allagi. See on märk sellest, et ka teatud mõju ühiskonnas ei pruugi olla selline, nagu see sektor tegelikult vajab. 

Toidujulgeolek on teema, mis tõusis väga jõuliselt üles COVID-i ajal. Miks? Kui me räägime erinevatest kriisidest, siis mitte ükski kriis ei ole mõjutanud meid nii palju kui COVID, kui oli märgata teatud protektsionismi ja [oli kartus], et piirid võivad kinni minna. Ma ei räägigi Vene agressioonist Ukraina vastu, mis absoluutselt on segi pööranud kõik tarneahelad ja muu sellega seonduva.

See tegelikult on üles tõstnud küsimuse meie isevarustatuse tasemest, milline see on. Teraviljaga ei ole meil probleeme, seda on pea kolm korda rohkem, kui ise tarbime. Veiseliha puhul samamoodi, kuskil 100% [vajadusest] ja natuke peale, piimandusest rääkimata. Aga kriisid, kaasa arvatud Aafrika seakatk, on pannud päris korraliku põntsu seakasvatusele ja see tähendab seda, et me ligi 80%-lt kukume 60% peale isevarustatuse mõttes.

Kas isevarustatuse tase on mingi müstifikatsioon või on see lihtsalt üks võrdlusnumber? Üldiselt on see võrdlusnumber, aga oluline on teada, kui palju me tarbime ja kui suur on meie suutlikkus toota. Tootmise puhul me ju kõik teame, et tootmisel on mõte ainult sel juhul, kui me suudame toodangu maha müüa. Ja kui me vaatame seda, et me oleme võimelised teatud sektorites tootma rohkem, kui ise tarbime, siis on ekspordil kõige olulisem roll. Siseturu mõttes oleme me pisikesed, isegi väga väikesed võrreldes [paljude teiste] Euroopa Liidu riikidega. Ja näiteks munatootmine on meil selgelt olnud mõnes mõttes taandarengus, aga vaatamata sellele, et ta on taandarengus, annab ta ikkagi 0,2–0,3% kogu Euroopa toodangust. Need asjad panevad piirid paika ja näitavad ära, kus me tegelikult asetseme. 

Kõik see tähendab ka seda, et toiduainetööstus peab leidma uusi võimalusi tarneahelas väärindamiseks – just nimelt väärindamiseks! –, ja seda koostöös põllumeestega. Ma loodan väga, et hetkel käsitletav E-piima juhtum ei ole tagasilöök meie koostegevusele, meie ühistulisele tegevusele. Üldjuhul me oleme praktikas näinud, et need, kes teevad selles sektoris ka mujal Euroopas koostööd, on võimelised paremini üle elama kriise, mis tähendavad ju hinnakõikumisi. 

Mida külvad, seda lõikad. Kõik teavad seda vanasõna. Aga kas on ikka nii? Praegu, viimastel aastatel eriti, on juhtunud seda, et külvad küll, aga lõigata pole midagi. See seab meile täiesti uued väljakutsed selles, kuidas me käsitleme kriisi, kuidas me oma investeeringuid maandame ja kuidas me sellest rahaliselt välja tuleme. 

Me tegelikult teame, et põllumeestel on üsna keeruline, kaasa arvatud see, mis puudutab kindlustust. Võiks öelda, et see on üsna lapsekingades [ega suuda] riske maandada. Neid arenguid on vaja muuta ja leida lahendused koostöös ka riigiga. 

Ma väga loodan, et see tänane arutelu annab teatud vaatenurga sellele, mis meid ees ootab. Maaelukomisjoni liikmete hulgas ei ole inimesi, kes arvavad, et see 546 miljonit, mis põllumeestele on eraldatud, võiks minna kuhugi mujale. Seda arvavad minu arvates kõik maaelukomisjoni liikmed ühtemoodi. 

Tõsi on aga see, et kuigi kulunumbrid on Euroopa Liidus paika pandud, tuleb tunnistada, et tulunumbrid ei ole praegu paigas. Ja see tähendab seda, et arutelu, kuhu see raha läheb, võib praegu olla natukene varajane. Tõsised arutelud ja lahingud tulevad siis, kui on täpselt teada, kui palju meil seda raha on. Need arutelud on tõesti hulga keerulisemad ja võtavad rohkem aega, nii nagu me tegelikult ka teame. 

[Lõpetuseks] tahan öelda niimoodi, et meie eesti keel on ühelt poolt väga rikas. Viimasel ajal on väga palju räägitud AI-st. Ma väga loodan, et me ei pea [tihtipeale] ütlema "ai", vaid saame rääkida AI-st. Ma mõtlen sellega seda, kas me oleme nii rikkad, et jätta maha ükski rohulible. Või peame olema nii targad, et oskame ära kasutada tulevikusuundi ja tööriistu, et neid rohuliblesid väärindada ja luua endale rikkust. Aitäh! 

Aitäh! Ja teile on ka mõned küsimused. Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Sa oma ettekandes seda küll põgusalt puudutasid, aga ma küsiks üle. Täna Euroopa Liidus käivad arutelud järgmise eelarveperioodi, aastate 2028–2034, prioriteetide üle ning Euroopa Komisjon on kavandanud Eestile ligikaudu 540 miljonit euro, ütleme, vahe tasandamiseks. Praegu sellel rahal nagu kindlat suunist või silti küljes ei ole, kui eesti keeles öelda. Mis on sinu seisukoht?

Aitäh, hea küsija! Jah, tõesti, seda kõrvamärgiga raha on kuskil 1,56 miljardit. See summa, mida hea küsija märkis, on ilma kõrvamärgita: riikidele on antud võimalus seda paindlikult [kasutada]. Minu isiklik arvamus on, et see peaks kindlasti minema põllumajandusse, sellesse sektorisse. Tõsi, taustaks peab teadma seda, et kui me vaatame praegu seda rahastusperioodi ja räägime esimesest ja teisest sambast, siis seal on sees olnud ka maaelu arengukava osa, mille sees on veel näiteks LEADER-i osa. Aga igal juhul see raha peaks sinna minema. 

Kui küsida, miks, siis ühel väga lihtsal põhjusel. [Me ju] tahame sellest 80%-st edasi minna, mis puudutab sissetulekut võrreldes Euroopa Liidu keskmisega. [See raha] on hädavajalik. Nüüd on küsimus selles, kuhu me selle raha paneme. Tänane arutelu on suunatud ka sellele, et me vajame teatud investeeringuid selleks, et [Eesti] oleks terves ahelas konkurentsivõimelisem ja suudaks lisandväärtust [toota]. Paljas toorme müük ei pruugi tuua ja tavaliselt ei toogi seda lisandväärtust, mida me kõik ootame. Aga muidugi pole välistatud, et mõni ettevõtja piirdub vaid sellega.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Mul on mõnes mõttes hea meel, et te julgesite puudutada ka E-piima juhtumit Paides. Firma on pankrotis, tegelikult põllumeestele tõmmati kott pähe. Kõrgete kokkuostuhindadega lubati head tulemit, kuid ühel hetkel on need inimesed kõik oma raske tööga teenitud rahast ilma. Mispärast te maaelukomisjonis ei ole võtnud küsimust arutusele sellisest aspektist, et mõjutada valitsust? Eesti valitsus [võiks] katta need võlad, mis on tekkinud, et ei hävitataks põllumehi, kes on pühendunud piimatootmisele? Kui see tehas läheb võõra riigi ükskõik millise väliskorporatsiooni kätte, siis on monopol nende käes. See on strateegiline küsimus. Millal te selle ette võtate, et päästa E-piim Eesti põllumeeste jaoks?

Aitäh, hea küsija! Loomulikult ei ole see olukord piimatootjatele kerge, aga ma ütleksin, et ka Eesti strateegilises valiku [seisukohalt] ei ole see kerge. Ma arvan, et hetkel on meil veel liiga vara öelda, kui palju põllumehed raha kaotavad ja kas üldse kaotavad. Pankrotimenetlus on käimas. 

Ja tuleb eristada kahte asja. Üks on see, mis puudutab tööstust, ja teine puudutab ühistut, mis on selle tööstuse omanik. See tegelikult tähendab seda, et igal juhul peab võimalik uus omanik, kes pankrotipesast väljaostu ehk omandamise teeb, taastama piimatootjate usalduse. Kõige elementaarsem [lahendus] on see, et võlgnevused ajatatakse. 

Kui te küsite, miks riik ei [sekku] sinna, siis riik ei saa hetkel kindlasti sinna sekkuda. Riik on olnud selle tehase investeeringu tegemisel [osaline] 15 miljoniga, kasutades selleks Euroopa Liidu meetmete raha. Tollel hetkel oli selle tehase planeeritav maksumus 120–130 miljonit. Lõpptulemusena kulus selgelt rohkem. Põhjus, miks sinna [sekkuda] ei saa, on seotud ka riigiabi lubadega. Riik ei taha kindlasti selles kontekstis omanik olla. Aga võimalikel uutel omanikel on kõige lihtsam alustada pankrotimenetluse kaudu nullist. 

Teiseks, üldiselt näitavad teatud turud pikas perspektiivis seda, et juustul on potentsiaali. See tähendab seda, et ka piima[tootjail] on potentsiaali. Aga kui Euroopa moodsaim tehas ei suuda konkureerida globaalsel turul, siis on meil tõsine probleem. Ma igati loodan, et [pööre toimub]. 

Aga tõsi, see, mis on juhtunud piimarahaga, on päris problemaatiline. Paraku ei saa riik praegu midagi enamat pakkuda kui meetmeid rahavoogude leevendamiseks Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu. See puudutab võimalike käibevahendite krediteerimist või maakapitali kaudu sama asja tegemist.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Korraks käis siit läbi ka LEADER-i programm. See on väga oluline meede, mis ka aitab nii üldiselt piirkondlikku arengut suunata kui ka väiketootjaid, meie tooraine väärindajaid kohapeal. Usun, et sellel programmil on ka tulevikus väga kindel koht, kuigi tegu on võib-olla rohkem toetava meetmega. Millisena näete teie selle tulevikku?

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, tõepoolest, käesoleval programmiperioodil oli meil LEADER selgelt miinimumkohustusega sees. Selle [osa] oli 5%, aga Eesti on sinna pannud alati Euroopa Liidu keskmisest rohkem. Praegu need arutelud ja otsused on aga tegelikult ees. See puudutab mõnes mõttes ka tänast arutelu või sissevaadet sellesse. Kas me vajame seda? Tegelikult on seal taga kogukonnad üle Eesti. Need kogukonnad on koostöös investeerinud ka väikeettevõtlusesse. See programm iseenesest on kindlasti väga hästi töötanud. Millises vormis see järgmisel perioodil on, millised on strateegilised valikud, seda on hetkel vara öelda.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Väga hea, et selline küsimus täna Riigikogus algatati. Selle peale on meil üle Eesti traktorid väljas. Toompeale tuli küll ainult üks pisike, aga see on märk ja hoiatus valitsusele ja Riigikogule, et kui ei lahendata neid muresid, mis need inimesed välja on toonud, siis nad tulevad ka kaugemale kui Tallinna piir. Aga öelge, mis see põhjus on, et kuigi nendele inimestele antakse, nagu te räägite, väga palju raha, on nad ikkagi täna väljas. Kas nende konkurentsivõime võrreldes teiste Euroopa riikidega on siis halvem, et nad pidid välja tulema? Ja kas oma mõju on ka energia hindadel ja maksudel, mis valitsus on kehtestanud? 

Aitäh! Ühelt poolt ma saan öelda, nagu ma juba enne ütlesin, et me oleme seda arutelu kavandanud koos Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojaga. Kui vaadata põllumeeste enda väljaütlemisi ja organisatsioonide väljaütlemisi, siis [on selge], et see [üritus] ühelt poolt toetab seda, et sellele arutelule rohkem tähelepanu juhtida, aga teiselt poolt on see märk [küsimusest], kas ikkagi see raha, mis on põllumajandusse ette nähtud, jõuab põllumajandusse või jäetakse [selle kasutamiseks] liiga vabad käed ja põllumehed seda ei saa. See on positiivne märk praegu, et seda küsimust on väljendatud, see on ülioluline. Ma veel kord rõhutan üle, lootes, et ma ei eksi – refereerin suhteliselt laia pintsliga –, et ka peaminister on [kinnitanud], et põllumeeste konkurentsivõimet on vaja tõsta. Ja üks võimalus seda tõsta on see, et see raha läheb põllumajandusse ja maaelusektorisse.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! See investeering E-Piima Eestimaa keskel oli loomulikult märgiline: 120–130 miljonit. Aga ma ei ole nõus selle jutuga, et Euroopa Liidu reeglid ei võimalda praegu valitsusel appi minna. Tegelikult saaks valitsus töötada välja kriisiabipaketi, et ei tekiks ahelreaktsiooni meie piimandussektorile. Ka maaelukomisjon saaks avaldada poliitilist survet, et valitsus sellega tegeleks, mitte ei ootaks, käed rüpes. See ahelreaktsioon jõuab tegelikult meie piimandussektorisse ja see kõik on kaotatud heaolu, kaotatud rikkus, kaotatud töökohad, kaotatud traditsioonid tegelikult. Nii et ma ikkagi julgustaksin tegelema kriisiabipaketiga, et need tootjad, kelle raha on täna kinni jäänud, saaksid ikkagi oma raha kätte. 

Aitäh! Tõsi on muidugi see, et ka põllumajandus, sõltumata sellest, et on kokku lepitud reeglid, kuidas põllumajanduse toetamine käib, on ettevõtlus. Mis puudutab kriisiabi, siis maaelukomisjon on mitmeid kordi seda arutanud ja koos valitsusega või ministeeriumiga on ka tulemuseni jõutud. Üks märk sellest puudutab möödunud suve kriisi. Eesti riigile on Euroopa Liidust eraldatud 3,2 miljonit või 3,4 miljonit – ma ei tea täpselt, mis see lõppsumma on – kriisifondi. Selle raha jagamine on tegelikult ees. Aga tõsi on ka see, et kui on selge, mismoodi see pankrotiprotsess lõpeb, siis saab vaadata üle tegevused, mida riigil on üldse võimalik teha. Ma ei ole päris nõus sellega, et kõikidele reeglitele on võimalik vilistada. Euroopa Liit ei ole kuskil meist kaugel. Me oleme ise selles kokku leppinud, me oleme selle osa ja oleme leppinud kokku teatud käitumisjuhised, mida kõik liikmesriigid ka sellises kontekstis järgivad. 

Aitäh! Küsimuste ja vastuste aeg sai sellega otsa. Järgmiseks on ettekandja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja põllumajanduspoliitika juht Ants-Hannes Viira. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head inimesed ka teispool ekraane! Täna on Eesti põllumajandus ristteel sõna otseses mõttes ja ka ülekantud tähenduses. Just nendel minutitel on umbes 690 traktorit ja sajad põllumehed vähemalt 16 Eesti linnas liikluse sõlmpunktides. Ja nendel minutitel me arutame ka siin saalis seda, kuidas Eesti põllumajandus ja toidutootmine võiks edasi areneda. Ristteedel on alati valikuvõimalusi mitmeid ja tulemused sõltuvad otsustest, mis tehakse. Olgu veel öeldud, et pärast tänast aktsiooni liiguvad põllumehed oma kogukondade koolide ja lasteaedade juurde ja annavad võimaluse ka lastele ja kooliõpilastele tutvuda põllumajandusmasinatega ja põllumeeste tööga. Seega tänase aktsiooniga me püüame kõnetada kõiki ühiskonnaliikmeid, rääkides rohkem sellest, kuidas toitu toodetakse, kuidas see jõuab inimesteni ja miks see on oluline. 

Aga alustame faktidest. Eesti ei suuda ennast toiduga ise ära varustada ja see olukord võib halveneda. Me peame seda nentima ka täna, kui me ei ela kriisiajal. Miks ma niimoodi ütlen? Eesti on toidu netoimportija. See on olnud niimoodi juba aastakümneid. Siin slaidil on toodud põllumajandussaaduste ja toidukaupade netoimport või netoeksport ehk väliskaubandusbilanss ühe elaniku kohta Euroopa Liidu riikides. Euroopas on väga tublisid ekspordiriike. Hollandi, Taani, Iirimaa ja Belgia toiduainete eksport ühe elaniku kohta on suurepärane, arvestades ka seda, et need on pindala poolest väikesed riigid. Sealt edasi, Leedu, Ungari, Hispaania ja Poola on samuti väga tublid tegijad. Lätis on toidutootmine toidu ekspordi ja impordi poolest enam-vähem tasakaalus. Eesti on selles reas 18. kohal. 17 riiki teevad meist paremini ja tõesti, 9 riiki on meist tagapool. 

See, et me oleme toidu importija, ei tähenda, et meil üldse toidutootmine hästi välja ei tuleks. Nagu ka eelkõneleja rääkis, meil on kindlad valdkonnad, kus me oleme konkurentsivõimelised. Eeskätt on need piimatootmine ja veisekasvatus, aga ka teravilja- ja õlikultuuride kasvatus. Meie piimatoodete netoeksport on keskmiselt 180 miljonit eurot aastas, sinna lähevad juurde elusveised – umbes 60 miljonit –, teravilja eksport – samuti 180 miljonit – ja tegelikult ka rapsiõli eksport netona – 60 miljonit – ja lisaks veel kalad. Kui me selle plusspoole kokku liidame, siis meie konkurentsivõimelised sektorid ekspordivad aastas netona 500 miljoni euro eest. 

Aga sellel tabelil on ka punane pool, need on tootegrupid, mida me impordime. Jah: puuviljad, marjad, pähklid. Kui te lähete poodi, siis te teate, et klahv nr 1 on banaan, eestlaste lemmikpuuvili. Me ei pürgi selleni, et me hakkaksime ise ennast banaanidega varustama. Aga kui me räägime lihast, munadest, köögiviljast, sealhulgas kartulist, siis tegelikult seda kõike on võimalik Eestis rohkem toota. 

Kui me nüüd toome majandusliku aspekti ka selle miinuspoole ehk impordi poole pealt juurde, siis me impordime neid kaupu, millega me end ise ei varusta, umbes miljardi eest aastas. Ehk summa summarum me anname aastas 500 miljonit eurot teistesse riikidesse, teiste riikide ettevõtetele, selleks et me siin söönuks saame. Süüa meil on vaja. Kümne aasta kokkuvõttes on see summa 5 miljardit. Kui 500 miljonit ei kõneta, võib-olla kümne aasta kokkuvõttes 5 miljardit tundub tuumakam summa, mille nimel pingutada. 

Olgu siin ka ära toodud isevarustatuse määrad. Värske puuvilja ja marjaga 8%, köögiviljaga 35%, munadega 53%, linnulihaga 59%, kartuliga 63%. Sealihaga olime 77% juures, kuhu maandume, eks me seda näeme tagantjärele statistikast. Need on need valdkonnad, mis tegelikult vajavad adresseerimist. Nende kõrval ei maksa ära unustada ka neid valdkondi, kus me oleme edukad, sest see on meie eksport. Küsimus ei ole ainult importivate [sektorite] arendamises, vaid tegelikult ka ekspordi arendamises. Ehk teisisõnu, see ei pea niimoodi jääma, meil on potentsiaali, seda olukorda saab parandada. 

Miks ma niimoodi ütlen? Meil on ühe elaniku kohta suhteliselt palju põllumajandusmaad. Me oleme põllumajandusmaarikas riik tegelikult, kui me vaatame oma elanike arvu ja maaressurssi: 0,71 hektarit ühe elaniku kohta. Meist rohkem maad suhtelises mõttes on ainult neljal Euroopa Liidu liikmesriigil: Läti, Leedu, Iirimaa, Bulgaaria. Eksporditšempionid Holland, Belgia – seal on ainult 0,1 hektarit põllumajandusmaad elaniku kohta. Seega põllumajandusmaad saab kasutada väga erineval viisil, nii oma rahva toitmiseks kui ka majanduse elavdamiseks. 

Milles on konks? Meie hektari tootlikkus on väike, vaatame sellele ausalt otsa. Ühe hektari kasutatava põllumajandusmaa kohta suutsime eelmisel aastal toodangut anda 1423 eurot, kokku 1,4 miljardit. Vaid Läti ja Bulgaaria tegid vähem, ülejäänud riigid kasutavad oma põllumajandusmaad tootlikumalt. Siin on tegelikult tohutu potentsiaal. Kui me räägime aga Soomest, siis Soome toodab ühe hektari kohta 1000 eurot rohkem väärtust kui Eesti. Soome ei ole meist klimaatiliselt oluliselt paremates tingimustes, pehmelt öeldes. 

Põllumajandusest rääkides me peame rääkima ka toidutööstusest, sest toit, mis jõuab inimesteni, tuleb valdavalt toiduainetööstusest. Majanduslikus mõttes toidutööstus mitmekordistab põllumajandustoodangu väärtuse, annab lisandväärtuse. Ma jagasin läbi toidutööstuste toodangu väärtuse põllumajandustoodangu väärtusega erinevates liikmesriikides. Keskeltläbi võime öelda, et see kordaja on 2. Toidutööstus duubeldab põllumajandustoodangu väärtuse. Eesti näitaja 1,8 ei ole kõige hullem, Soomes on see 2,0, aga samas Iirimaal 2,9, Saksamaal 2,8 jne. Ehk et ka see on väga selge võimalus majanduslikult seda sektorit kasvatada, meie väliskaubandusbilanssi parandada. Olemasoleva ressursi pealt tuleks töötlevat tööstust juurde arendada. 

Me teame väga hästi, et meil on toorainet, mida me ekspordime, see on valdavalt teravili. Piimaga on nii ja naa. Kui E-piima tööstus Paides tegelikult täismahus tööle läheb, siis ilmselt toorpiima eksport nendes kogustes kindlasti lõpeb. 

Milline see kasvuvõimalus siis on? Kui me liidame kokku põllumajandustoodangu ja töötleva tööstuse toodangu väärtuse, jagame hektaritega läbi, siis meie puhul on see kuskil 3800 eurot hektari kohta, Soomes 7400. Soome ei ole meist nii palju erinev. Kui me teeksime Soome tasemel põllumajandust ja toidutööstust, siis see tooks meile aastas 3,5 miljardit müügitulu sellesse sektorisse juurde. See 3,5 miljardit on 3,5% kõigi Eesti ettevõtete müügitulust. Ehk siin on väga selge majanduslik kasvupotentsiaal, aga me peame selle potentsiaali realiseerimiseks midagi tegema. 

Mis on see juurpõhjus, miks me täna oleme selles olukorras? Me jääme Euroopa Liidu keskmisest oluliselt maha väga mitme näitaja poolest. See lõhe, millest me räägime, ei ole ainult toetuste lõhe ega sissetulekute lõhe, see lõhe on ka mujal. 

Räägime ettevõtja tulude lõhest. Ettevõtja tulu on sisuliselt põllumajandustootja kasum, mis jääb talle pärast seda, kui on makstud maksud, intressid, renditasud, tööjõukulud, sisendid, kõik muu. Kasumit peab põllumajandustootja saama, sest ta on investeerinud oma kapitali ja oma aega. Laias laastus on Eesti põllumajandustootja, ettevõtja tulu hektari kohta 20 aasta jooksul olnud umbes 400 eurot väiksem kui Euroopa Liidu keskmine. Viimastel aastatel on see vahe süvenenud. Praegu on meie kasum hektari kohta kuskil 670 eurot väiksem. Miks see niimoodi on? Küsimus ei ole ainult toetuste määras. Toetused on olulised, aga see vahe on kaugelt suurem kui toetuste vahe. 

Me jõuame selleni, et kõik algab kapitalist ja investeeringutest. Siin slaidil on kaks väga ilmekat joont erineval tasemel. Üks on Euroopa Liidu keskmine, see kõrgem, ja madalam on Eesti keskmine. Jämedam joon näitab hoonete ja masinate väärtust ühe hektari põllumajandusmaa kohta. Hooned ja masinad on need, mille abil põllumajandustoodangut toodetakse. Me ei saa rohkem mune toota, kui meil ei ole kanalaid, kus kanu pidada. Ja te näete, et see lõhe on küll ajas vähenenud, aga ta on üsna püsiv. Ja toodangu väärtus aastas on laias laastus võrdne kapitali väärtusega hektari kohta. 

Kui me tahame rohkem toota, me peame sellesse sektorisse rohkem investeerima. Me peame suutma vähendada kapitalilõhet, siis on meil võimalik rääkida ka sellest, et me oleme isevarustavad, et me ekspordime rohkem ja impordime vähem. Kui me seda probleemi ei adresseeri, siis kahju küll, aga me jääme sellele tasemele, kus me täna oleme. Ja seda üksnes parimal juhul. 

See kapitalilõhe on umbes 900 eurot hektari kohta. 20 aastaga me oleme suutnud seda vähendada 600 euro võrra hektari kohta. Kui me sama tempoga edasi läheme, siis 20 aasta pärast on see vahe 200 eurot meie kahjuks. Nii et siin on vaja mõtteviisi muutust nii sektoril kui ka poliitikakujunduses, kuidas me neid probleeme lahendame. 

Nüüd toetuste lõhest, millest on palju juttu olnud. Tõsi, me alustasime tasemest kuskil 30% Euroopa Liidu keskmisest. Eesti põllumees sai 200 eurot hektari kohta vähem toetusi igal aastal. Nüüd on see vahe natukene rohkem kui 100 eurot. Olukord on läinud paremaks, aga kui te liidate kõik need aastad kokku, igal aastal on see miinus olnud, siis tegelikult see puudujääk süveneb ja kumuleerub. Ja mõnes mõttes see takistab ka neid kapitaliinvesteeringuid. 

Teine küsimus on, mida me selle toetuste rahaga siis teeme. Kas me suuname selle tegevustesse, mis kompenseerivad millegi tegemata jätmist, või me suuname selle arengusse? Aga see on järgmiste debattide küsimus. 

Jõuame selleni, mis on põllumajanduse sissetulekute lõhe ehk agri-prosperity gap'i [katmise] roll järgmist perioodi ette valmistades. See on väga oluline, sellepärast et need otsused mõjutavad seda, kuidas see sektor areneb järgneval kümnel aastal ja ka edaspidi. Olukord on umbes selline. Käesoleval perioodil, 2021–2027, saab põllumajandussektor 2,3 miljardit toetusi. Sellest 90% on Euroopa Liidu vahendid, 10% Eesti vahendid. Euroopa Komisjon pakub [meile] ühise põllumajanduspoliitika kindlaksmääratud eelarveks 1,589 miljardit eurot Euroopa Liidu raha. Arvestuslikult tuleb sinna juurde kuskil 240 miljonit Eesti-poolset kaasfinantseeringut. Sellisel juhul oleks toetused kokku 500 miljonit väiksemad kui käesoleval perioodil, umbes 22%. 

Nüüd, see sissetulekulõhe raha, 546 miljonit eurot. Tegelikult seda tuleb kaasfinantseerida ka. Kui me selle juurde arvestame ja siin kõik kokku liidame, siis me jõuame 2,5 miljardini ehk pluss 200 miljonit võrreldes käesoleva perioodiga, 8% jooksevhindades. Ei ole väga suur hüpe. Selle hüppega puhtnominaalselt ilmselt seda kapitalilõhet ei ole võimalik tagasi teha. Ehk me peame [tingimata] rääkima ka sellest, kuidas me seda raha kasutame, millistesse meetmetesse suuname, mille me eesmärgiks seame. 

Kui see sissetulekulõhe raha 546 miljonit ei tule põllumajandussektorisse ja me lihtsalt [kaotame] 22% kõikidest toetustest, siis tulemus ettevõtja tulule on selline. Eesti põllumajandus tervikuna kaotab 36% oma ettevõtjatulust, mõned sektorid kaotavad kogu ettevõtjatulu, teraviljakasvatus näiteks 40%. Öelda ettevõtjale, et sa saad küll 36% vähem sissetulekut, aga püüa olla tublim, panustada toidujulgeolekusse – ilmselt need asjad ei käi kokku. 

Mida siis põllumajandus ja toidusektor tulevikuvaates vajab? Me oleme need vajadused välja toonud. Oleme need toonud ka teie juurde fraktsioonidesse ja komisjonidesse, avalikkuse ette. Käime need kiiresti läbi. 

Loomakasvatus. Selge on see, et loomade heaolu nõuded muutuvad rangemaks. Selleks, et meie farmid oleksid tulevikukindlad, on vaja neid uuendada ka puhtalt loomade heaolu aspektidest lähtuvalt. 

Seakasvatussektor. Sellisel kujul seda taastada, nagu ta oli enne eelmist suve, ei ole mõistlik. Riskid on liiga suured. On vaja uusi farme, need peavad olema hajutatud, aga see kõik maksab raha. 

Linnuliha ja munadega isevarustatus on täiesti võimalik. Munatoomises on vaja kümne aastaga viia ka kanad uutesse pidamistingimustesse, see vajab investeeringuid. 

Elusveised. Kui Euroopa Liidus loomade heaolu nõuded transpordil muutuvad karmimaks – täna me ekspordime 70 000 veist elusalt –, siis meie konkurentsivõime langeb. Meil on vaja tegelikult hakata neid nuumama ja minna üle lihaekspordile. 

Ja piimanduse poole pealt – meeldib see teile või mitte, tänases kontekstis võib-olla see kõlab imelikult –, ka siis, kui meie piimalehmade arv jääb tänasele tasemele, peame rääkima kümne aasta perspektiivis järgmise piimatööstuse rajamisest. Tootlikkus lehma kohta suureneb, piima tuleb juurde ja mõistlik on see väärindada. Ehk ka see sektor vajab tähelepanu. 

Aianduse poole pealt: katmikalaaiandus. Katmikala tagab stabiilsema kliima. Me teame, milline on ilmastik, kui palju aianduskultuurid sõltuvad ilmastikust. Katmikala aitab seal olukorda parandada, aga vaja on ka hoidlaid, vaja on ka töötlevat tööstust. 

Teravilja puhul heidetakse meile tihtipeale ette, et me ekspordime toorainet. Samas me teeme seda 200 miljoni eest aastas, parandame Eesti eksporti ja väliskaubandusbilanssi. Teravilja väärindamiseks on kaks teed: kas tööstuslik väärindamine fraktsioneerimise abil või siis väärindamine loomakasvatuse kaudu. Loomakasvatuse kaudu väärindades suudame parandada ka Eesti isevarustatust lihaga ja munadega. 

Energia ja väetised. Põllumajandus on suur tarbija, aga tegelikult ka tootja. Kui meil on loomi, siis meil on võimalus toota biogaasi. Kui meil on rohkem loomi, me saame rohkem orgaanilist väetist, millega asendada mineraalväetisi, parandada oma kaubandusbilanssi ja vähendada riske. See on kasulik ka mulla seisundile. 

Jõuame tööstuseni. Nii põllumajandus kui ka töötlev tööstus peavad liikuma automatiseerimise suunas. Kui me vaatame oma rahvastikuprognoosi, oma palgaootusi, siis ei ole muud võimalust. Seda tuleb teha palju kiiremini ja palju jõulisemalt, kui me oleme siiamaani teinud. Teiseks, see kordaja 1,8 töötleva tööstuse toodangu väärtuse puhul. Meil on vaja sinna lisandväärtust juurde anda, et see ei oleks 1,8, et see oleks 2,0, 2,2 ja edasi. Ja kolmandaks, meil kindlasti on põllumajandussaaduste puhul selliseid kõrvalsaaduste voogusid, mis täna on kasutamata või väärindamata. Ka sinna tuleb sisse vaadata, seal võib olla väga huvitavaid uusi ja atraktiivseid ärivõimalusi. 

Kokkuvõtteks on meie sõnum täna see, et see põllumajandusele ette nähtud sissetulekulõhe [tasandamise] summa, see 546 miljonit eurot koos kaasfinantseerimisega tuleb suunata põllumajanduse ja toidusektori investeeringutesse. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Alustab Madis Kallas. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! See oli väga hea ettekanne, tõesti väga ülevaatlik. Ma arvan, et tehti puust ja punaseks kõigile selgeks, mis on peamised väljakutsed põllumajandussektoris. 

Aga mul on küsimus teile kui põllumajandus-kaubanduskoja esindajale just selles vaates. Lisaks sellele, et täna on ka siin lossi ees traktor, mille sotsiaaldemokraat Anti Allas siia organiseeris, et näidata solidaarsust põllumeestega, on mul siiralt hea meel ka selle üle, et minu hinnangul kaks põllumajanduse kõige tugevamat kandetala koalitsioonis, Urmas Kruuse kui maaelukomisjoni juht ja Hendrik Johannes Terras kui minister, on mõlemad üheselt ja selgelt välja öelnud, et see 546 miljonit peaks minema sinna, kuhu ka teie soovite. Kas need arutelud teie kojaga on olnud kuidagi teistsugused? Miks see hirm jätkuvalt on, kui niivõrd olulised lülid on ju tegelikult teiega solidaarsed?

Need arutelud on meeldivad ja konstruktiivsed olnud, aga lisaks aruteludele on vaja otsuseid. Mida täna ei ole, on see otsus. Ja see otsus seekord on Eesti Vabariigi valitsuse teha, mitte Euroopa Komisjoni määrata, milline on toetuste tase. See otsus, mis puudutab sissetulekute lõhe raha kasutamist, riigiplaani raha kasutamist, tuleb teha Eestis. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Tõesti, väga-väga suur tänu selle väga selge ettekande eest ja maaelukomisjonile väga heaks partneriks olemise eest info andmisel, mis meil põllumajanduses toimub ja kuidas me peaksime riigina käituma. Aga sellest siin ettekandes ei olnud juttu ja võib-olla valgustate pisut seda, millised suunad Euroopa Liidu suures põllumajandus- ja toetuspoliitikas võivad väga mõjutada Eesti põllumajandust. Ma viitan sellele, et vist soovitakse panna peale seda nii-öelda toetuste lage. Kuidas see meid mõjutab? Ja võib-olla puudutate ka seda pisut, kuidas teised meiega sarnased riigid praegu plaanivad edasi liikuda, just need, kes on umbes meie tasemel.

Tõesti, põllumajanduspoliitikas on palju nüansse. Üks ettepanek, mis täna on laual, on toetuste lae seadmine otsetoetuste puhul. Ükski põllumajandusettevõte omaniku tasandil, mitte ettevõtte tasandil, ei tohiks saada rohkem kui 100 000 eurot otsetoetust. Otsetoetuste vähendamine hakkab pihta juba 25 000 eurost. Arvestades Eesti põllumajandusettevõtete struktuuri, me ei toeta seda ettepanekut. Ma saan aru, et ka Eesti ametlik seisukoht on, et me ei toeta seda ettepanekut. See ettepanek on ka varasemate perioodide alguses laual olnud. Siiamaani on läinud niimoodi, et see on jäänud liikmesriikidele vabatahtlikuks. Meie Brüsseli esindaja info kohaselt ei ole palju liikmesriike, kes väga toetaks seda ettepanekut. Kuidas see lõpuks läheb, me ei tea. Meie loodame, et see jääb vabatahtlikuks. 

Teine küsimus oli, kuidas teised riigid käituvad. Eks mure põllumajandustoetuste vähenemise pärast on kõikides liikmesriikides samasugune. See ei ole ainuke mure. Detsembris, kui mäletate, Mercosuri kaubandusleppe sõlmimine tõi põllumehed tänavale Brüsselis. Ka Eesti põllumajandustootjad olid seal väljas oma huvide eest seismas ja meelsust näitamas. Euroopa Komisjon on selle olukorra lahendanud elegantselt. Põllumajandustoetuste kindlaksmääratud eelarvet vähendatakse, aga teise käega antakse liikmesriikidele suurem vabadus Euroopa Liidu vahenditest täiendavalt põllumajandust ja toidutootmist rahastada. Komisjoni sõnum on, et teil on oma riik, oma valitsus, oma poliitikud, töötage nendega. Seda me teeme. 

Teisest küljest, mis puudutab seda agri-prosperity gap'i, on olukord kummaline, sest kõikidele riikidele on see küll välja arvutatud, ka meie naaberriikidele Lätile ja Leedule, aga mingitel huvitavatel tehnilistel põhjustel on see Läti puhul hetkel null, Leedu puhul on see väiksem kui nende arvestuslik summa ja Eesti puhul on see küllaltki hea summa. Seega on tekitatud paras segadus ja selles segaduses ka oma naaberriikidega ühist keelt leida on kahjuks osas küsimustes raske.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud Ants-Hannes Viira! Põllumajandustoodangu väärtuselt ühe hektari põllumajandusmaa kohta me oleme Euroopa Liidus tagapool. See köitis minu tähelepanu ja sünnitas ka küsimuse. Soome ja Poola hektaritoodangu tasemeni jõudmiseks meil tegutsemisruumi veel on, aga mida meil tegelikult praktiliselt vaja on? Ma tahaksin ka aru saada. Kas on vaja rohkem ja paremaid väetisi, teisi põllukultuure ja sorte, kavalamaid retsepte töötlemisel või mis asi sellega on?

Selle lihtne vastus on loomad. Meil on vaja rohkem põllumajandusloomi. Kui te [mõtlete], millega me ei suuda ennast ise varustada: nii sealiha kui linnuliha, munad. See kõik on loomakasvatus. Loomakasvatuse hoone ei nõua palju maad. Kui me lisame loomakasvatuse põllumajandusse suuremas mahus juurde, siis summa summarum meie hektaritoodang paraneb.  

Teine vastuse osa on aiandussektor ja katmikalad, kus hektaritoodang ongi väga palju kõrgem, aga välitingimustes on meil väga raske Poolaga konkureerida. Kui me räägime katmikaladest, siis siin on vaja väga head koostööd energiaettevõtetega, kelle jääksoojust saaks kasutada. See nõuab suuremaid projekte ja rohkemat läbimõtlemist, aga potentsiaal on, jah, loomad, aiandus ja katmikalad. 

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh! Võib-olla ma olen liiga optimistlik, aga mulle isiklikult tundub, et Euroopa Komisjon ei saa jätta seda [summat] ilma kõvamärgita üht- või teistmoodi. Need arutelud võiksid minna päris tuliseks ja kui nad ise ei suuda seda kõrvamärki panna, siis küll Eesti valitsus paneb selle.

Aga mulle jäi teie ettekandest meelde see nn hektaritulu saamine. Hollandist räägime: vähem maad, tootlikkus hulga suurem. Kas see tähendab seda, et nad on nutikamad, ehitavad rohkem taevasse, on rohkem katmikalasid, uued aretusvõtted – või mida iganes? 

Teine minu arust oluline küsimus on see, et kui me vaatame seda, mismoodi me tavaliselt uue perioodi raha jagame, koostööd teeme ja arutelusid peame koos sektoriga, siis kuidas teile tundub, kas Eesti tingimustes on võimalik välja [valida] prioriteetide prioriteedid, et keskenduda sellele, kus me oleme päriselt head, ja ülejäänud jätta natukene kõrvale?

Aitäh! Holland kindlasti on innovatsiooni liider põllumajanduses ja toidutootmises – seda nii tootmise kui ka tehnoloogiate poolest. Ta on innovatsiooni liider mitte ainult Euroopas, vaid ka kogu maailmas, selge see. Ja sealhulgas on ta ka väga intensiivne tootja. Oma laias laastus sama suure pindalaga kui Eesti on ta ju maailmas vist nr 2 ekspordiriikide seas. Seal ei ole küsimust. Eks sellega kaasnevad ka omad hädad: suur intensiivsus, keskkonnakoormus ja nii edasi. Sellega nad tegelevad. 

Mis puudutab prioriteetide seadmist, siis ma olen täiesti nõus, et prioriteete tuleb seada. Käesoleval perioodil on meil selle 2,3 miljardi euro piires üle 50 meetme, neist osa väga väikese eelarvemahuga. Ja investeeringuteks on meil tegelikult piinlikult vähe vahendeid sellel perioodil. Ma pigem olen optimistlik. Ma ei arva, et see on väga lihtne, aga täna on tunnetus see, et sektor saab olukorrast aru ja pigem nähakse, et on vaja prioriteete seada ja et kõike korraga ei saa.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Tänan ka väga selgete numbrite eest, mis te olete siin välja toonud. Väga näitlikult on toodud meie põllumajanduse seis ja selle pealt on võimalik näha ka, kuidas ja kuhu võiks põllumajanduspoliitikat suunata. Ja ei ole küsimustki, kas kõrvamärgiga või kõrvamärgita, see raha tuleks põllumajandusse tuua. Ma saan teie murest aru, sest ka teised valdkonnad nagu pretendeerivad selle raha peale. Kui te olete nüüd kohtunud ka meie fraktsiooniga, valitsuse esindajatega, maaelukomisjonis, ministriga ja valitsuse teiste liikmetega, kas teile on indikeeritud, millal oleks valitsuse poolt vaadates võimalik see otsus ära teha, et ei peaks muretsema, et see raha võib minna kuskile mujale kui põllumajandusse?

Meile ei ole indikeeritud, et see otsus peaks tulema kuidagi muus ajakavas, kui üleüldine Euroopa Liidu vahendite planeerimise protsess praegu on. Ilmselt te teate, et eelmisel reedel esitasid kõik ministeeriumid oma ettepanekud riigiplaani eelarve kasutamise kohta. Järgneb protsess ametkondades ja avalikkuse kaasamise abil. Hiljemalt augustis-septembris peaks tulema esialgne valitsuse ettepanek või otsus selle raha jaotuse kohta ja aasta lõpuks peaks see Eesti ettepanek Euroopa Komisjoni esitatama. Ehk siis meil ei ole indikatsiooni, et selle 546 miljoni osas on valmisolek või soov liikuda teises tempos. Hiljemalt augustis-septembris on see kontrollikoht. Kui valitsusel on võimalik see otsus ja sõnum anda varem, siis oleme tänulikud, aga me hoiame sellel teemal pidevalt silma peal.

Mait Klaassen, palun! 

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja, hea endine kolleeg! Mul oli rõõm kuulda sinu ettekannet, aga ma vaatan nüüd maailmale laiemalt. Kui me vaatame olukorda, mis maailmas täna on, siis see on väga kriitiline olukord. Tegelikult on sinu arvutused kõik tehtud vastavalt rahuaja plaanile elik sa eeldad seda, et rahumeelne areng läheb maailmas edasi. Meil on vaatamata sellele teatud sektorites puudujäägid enesevarustusega. Kas sul on tehtud ka arvutused selle kohta, mida on vaja teha, näiteks kuidas on vaja kõlvikute struktuuri muuta, et me toidaksime oma rahva ära ka kriisisituatsioonis? Mis oleksid need esimesed tegevused, mida peaks sektor tegema?

Kui me räägime kriisisituatsioonist, siis eks kriisisituatsioone võib modelleerida väga erinevaid. Üks võimalik kriisisituatsioon on meil ka täna ju lahti rullunud. Kui väetise hindade ja tarnete kriis lähematel kuudel püsib, siis sügisel tekib meil raskusi taliviljade väetamisega ja järgmise hooaja väetiste varumisega. Piltlikult öeldes tähendab see seda, et saagid muutuvad väiksemaks. 

Küsimus on alati sisendite ja väljundi hinna suhtes. Põllumees on ettevõtja, ta peab teenima tulu. Kuidas me selles olukorras motiveerime põllumeest endiselt põllule minema? Tal on vaja toodang maha müüa, tal on vaja see sissetulek saada. Seda ongi mõnes mõttes võimatu modelleerida. Me peame arvestama, et kui meil väetisi vajalikus koguses ei ole, siis meie saagid sisuliselt mõne aastaga kukuvad mahepõllumajanduse tasemele. Kui meie teraviljasaak on mahepõllumajanduse tasemel, siis me räägime parimal juhul nibin-nabin isevarustatusest.

Sama on loomadega. Me oleme loomakasvatuses tegelikult mõnes mõttes ka täna haavatavad. Meie isevarustatus sealihaga osaliselt ja linnulihaga täies ulatuses sõltub tegelikult sellest, et tibudekaubandus toimub meil Soomega ja põrsaste puhul Taaniga, Lätiga ja Leeduga. Kui mingil põhjusel ei ole võimalik Soomest enam meile tibusid eksportida, meie poolt vaadates importida, siis 46 päeva pärast meil broileriliha ei tule. Ehk siis me peame tegelikult vaatama ka sinna tarneahela sisse, leidma haavatavad kohad ja seal, kus on võimalik seda haavatavust leevendada, seda ka adresseerima. 

Keerukas on see, et põllumajandus ja toidutööstus on mõnes mõttes mastaabiärid. Marginaalid on madalad, mastaap annab kulusäästu, aga suur mastaapsus tegelikult on ka risk mingis mõttes. See on risk selles mõttes, et kui meid [tabab] mõni loomataud, siis on tootmine maas. Ja kui seal [pannakse toime] mõni vaenlase diversiooniakt, ka siis on tootmine maas. Ehk siis meil on vaja samal ajal tootmist suurendada ja hajutada, hoida seda konkurentsivõimelisena. See ei ole väga lihtne. Ja me eeldame ju seda, et konkurentsitingimused on avatud maailma tingimused, mitte suletud maailma tingimused. Me kindlasti ei räägi sellest, et me hakkaksime ise toodete hindu määrama. 

Ma natukene keerutan, aga tõesti, me peame valmistuma selleks, et kui me tahame kriisi ajal ka ise ennast ära toita, siis me peame rahuajal suutma eksportida. Meie ettevõtted, kes seda teevad, peavad olema tugevad.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja ja istungi juhataja! See oli väga hea ja konkreetne ettekanne, tavainimene saab ka aru. Ma küsin küsimuse, mille juba esitas minu kolleeg, võrreldes Poolat ja Eestit. [Küsin] kohe sellise täitsa tavalise tarbija vaatevinklist. Ma lähen poodi ja vaatan õunu – kas või õunu –, Poola õunu ja Eesti õunu. Loomulikult on Poola õun tunduvalt odavam. Miks see nii on? See on üks küsimus. Teine küsimus: võib-olla te oskate öelda need kolm olulisemat takistust, mis praegu Eesti põllumajanduse arengut pidurdavad? 

Poola on oma aiandussektorit ja põllumajandussektorit väga sihipäraselt arendanud, investeerinud näiteks aianduse, sealhulgas õunakasvatuse puhul hoidlatesse, mis ei ole igal väikesel õunakasvatajal eraldi, vaid on ühised. See Poola õun, mida me näeme enda kaubanduses soodsa hinnaga, on tõenäoliselt Poola õunakasvatuse väike nišijääktoode, mida ongi võimalik odavama hinnaga ära anda. Poolas on kindlasti ka väga kvaliteetseid õunu, mille kilohind on hoopis teine ja mida me oma kaubanduses võib-olla ei näegi. Seal on väga sihipäraselt tegeletud selle sektoriga ja tulemused hakkavad tõesti tulema. 

Vabandust, mis see teine küsimus oli? (Saalist täpsustatakse.) Aa, kolm olulist märksõna, mis takistavad arengut. Ma arvan, et me oleme võib-olla oma tänase põllumajanduspoliitika planeerimisel olnud veidikene letargias. Me oleme püüdnud tekitada olukorra, kus kõik vajadused, kõik valdkonnad, kõik sektorid saavad midagi ja me tasapisi areneme. Jah, niimoodi saab olla küll, aga kui me räägime isevarustatuse vajadusest ja tööstuse arendamise vajadusest, siis niimoodi ei saa. Me peame rohkem fokuseerima. See letargia mõnes mõttes hetkel pidurdab meie arengut, aga me oleme uue perioodi eel ja saame sellele vaadata teise pilguga. 

Teiseks, ma arvan, et meil tuleb sektoris ettevõtlikum olla ja tegelikult rohkem koos teha. See ei pea alati tähendama ühistut. Aga kui me räägime ka sellestsamast Poola õuna näitest, siis igaüks ei suuda endale teha hoidlat, töötlemiskeskust, logistikakeskust. Tuleb teha ühiselt ja tuleb neid operatsioone suuremaks mõelda. Eestis me oleme olnud natuke selle mentaliteediga, et me igaüks tahame olla ise, teha ise oma valikuid, ise valida, mis tõugu loomi me kasvatame, ja nii edasi. Aga paraku tööstus ja kaubandus, mille kaudu meie toodang [ostjani jõuab], töötab natuke teiste reeglite alusel. 

Ja kolmandaks, ma arvan, et ei saa ütelda, et meil on keskkonnanõuded kohutavalt üle vindi keeratud, aga kindlasti me võiksime leida julgust mitte importida kõiki maailma probleeme oma töölauale, vaid vaadata, kus meil on päris probleemid Eestis. Need päris probleemid on ka olemas ja tegeleme siis nende oma päris probleemidega ja ärme püüame samal ajal kõikide maailma probleemidega tegeleda. See hajutab tähelepanu, tekitab lisakoormust ja nõuab ka lisaressurssi.

Proovime üks küsimus korraga. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Aitäh väga toreda ja arusaadava ettekande eest! Ega neid eriti palju siin kuulda ei ole. Aga küsimus on selle kohta, et Eesti põllumajandus on läinud kuidagi eriti suurte majandite teed ja see eristab meid väga paljudest teistest Euroopa Liidu riikidest. Kas teie meelest on see selline kontsentratsioon, suund väga suurtele tootjatele ja väiksemate ja keskmiste tootjate arvu vähenemine toidujulgeoleku aspektist mõistlik? Kas peaks siin mingisuguseid korrektiive tegema? Ma ei taha öelda seda, et võiks hakata suuri laiali saatma, vaid teisi rohkem arendama.

Aitäh! Tõesti, Eesti põllumajandus on suhteliselt kontsentreerunud, eriti teatud valdkondades. Näiteks meil on ainult üks broileritootja sisuliselt. On ka teisi, väiksemaid, aga turumahtudes nad ei ole võrreldavad. Osaliselt me oleme selle struktuuri pärinud eelnevast ajastust. 

Nüüd, mis puudutab edasist kontsentreerumist, siis liigne kontsentreerumine võib olla probleem mitmes mõttes. Kui üks väga suure turujõuga ettevõte satub mis iganes põhjustel raskustesse, siis see mõjutab kogu turgu. Liigne kontsentreerumine on kindlasti probleem. Kuidas seda pidurdada ja lahendada, on keeruline küsimus, sest siis me jõuame hoopis teiste, filosoofiliste küsimusteni: mis laadi riiki ja majandust me teeme, kui palju me lubame vabadust ja kui palju me sekkume sellistesse struktuuridesse.

Aitäh ettekandjale! Aitäh küsijatele! Küsimuste ja vastuste aeg on läbi. Sellepärast ma ütlesingi, et palun üks küsimus korraga. Paljud küsijad harrastavad panna mitu küsimust ühte küsimusse ja siis ettekandjast vastajal ei pruugi alati kõik meelde jääda. Siin ta pidi mitu korda üle küsima. Aga aitäh ettekandjale! 

Liigume edasi tänase kolmanda ettekandja juurde. Selleks on Sadala Agro OÜ juhatuse liige Ahti Kalde. Palun!

Head Riigikogu liikmed! Lugupeetud kohalviibijad! Ma tegin sellise kõne, mis võiks peegeldada olemasolevat situatsiooni Eesti põllumajanduses. Kindlasti on siin sees ka minu isiklikku arvamust, sektori arvamust. Mõte oleks see, et otsustamatuse ja valede otsuste riskid – kas me saame endale selliseid asju lubada? Ja teisalt siis ka innovatsiooni vältimatus, kestlikkus ja konkurentsivõime põllumajanduses. Kaks natuke vastandlikku, aga samas koos käivat asja. 

Eesti toidujulgeolek sõltub otseselt sellest, kui elujõuline on meie põllumajandus ja toidutööstus. Riik ei suuda ju potentsiaalsetes kriisiolukordades kõiki probleeme üksi lahendada. Seda me nägime COVID-i ajal, seda näeme erinevates muudes situatsioonides. Riik peab toetuma ettevõtjatele. Ainult tugev ja rahuajal konkurentsivõimeline ning oma toodangut suurel määral eksportiv põllumees ja toidusektor suudab kriisi ajal oma ettevõtjate abil tagada toidujulgeoleku. 

Ja toit on ju esmavajadus, ilma selleta me tegelikult keegi ühtegi päeva mööda ei saada. See on täpselt sama oluline riigikaitse seisukohalt nagu relvad, nagu need inimesed, kes meie riiki kaitsevad. See on esmavajadus. Selle puudumine võib väga kiiresti viia ühiskonna tasakaalust välja ja selle tõttu ei ole põllumajandus ainult üks majandusharu paljude seas, vaid see on sektor, mis tegelikult on otseselt seotud riigi julgeolekuga, ühiskonna stabiilsuse ja majanduse vastupidavusega. 

Praegu annab Eesti põllumajandus ja toidutööstus umbes 15% kogu meie kaupade ekspordist. Mina arvan, et see on märkimisväärne panus Eesti majandusse. Mitmes valdkonnas, nagu ka eelkõnelejad rääkisid, oleme ju rahvusvaheliselt oma toodanguga päris heal tasemel. Ma [pean silmas] piimatootmist ja soodsate ilmastiku- ja turutingimuste korral ka teravilja. Aga samas peame tunnistama, et mitmes sektoris on meie sõltuvus impordist väga suur ja kui me ei tee investeeringuid, siis see läheb veel suuremaks. 

Ants-Hannes Viira slaididelt tuli ilusti välja, et tegelikult me toodame liha kolmandiku võrra vähem, kui me tarbime, ja mune toodame ainult poole vajadusest. See on tegelikult väga paljude inimeste hommikusöögi osa, lõunasöögi osa ja õhtusöögi osa. Köögivilju toodame ainult kolmandiku ja kartuleid veidi üle poole sellest, mida Eesti inimesed söövad. See tähendab, et märkimisväärne toidulaua osa tuleb teiste riikide panusest, teiste riikide ekspordist meile, ja see ei ole minu arvates normaalne. Sellises olukorras ongi vaja endalt küsida õigustatud küsimus, miks see nii on ja mida me oleme valesti teinud või mida me oleme tegemata jätnud, et see nii on. 

Me oleme oma põllumajandusettevõtet arendanud 27 aastat, kümnest hektarist oleme jõudnud väga suure pinnani. Selle aja jooksul on vaja olnud mõelda ja teha otsustavaid valikuid, paljuski mugavustsoonist väljas. See on eelkõige tähendanud seda, et me oleme pidanud õppima teiste riikide kogemusest, [kasutama] uusi viljelusvõtteid ja erinevaid praktikaid oma tegevustes ja tegema investeeringuid uutesse tehnoloogiatesse. Samal ajal on see olnud risk, sest me ei tea, kas see toob tulemust või ei too tulemust. Me riskime kogu aeg. Aga seda kõike on olnud vaja teha selleks, et püsida konkurentsis, alandada toodangu omahinda ja tõsta efektiivsust. 

Aga praegu me oleme jõudnud [seisuni], kus sellest enam ei piisa. Nõuded toidutootmisele muutuvad kiiremini kui ettevõtete suutlikkus neid hallata. Igal aastal lisanduvad nõuded, mis muudavad toidutootmise kallimaks ja suurendavad ettevõtete halduskoormust. Võiks öelda, et mõnikord tunned, et sa ei olegi enam toidutootja, vaid oled haldusettevõte, kes haldab erinevaid nõudeid, mida tuleb täita selleks, et üldse saaks toitu toota. 

Põllumajandussektor seisab täna olukorras, kus ühiskonna ootused kasvavad kiiremini kui ettevõtte võimalused neid täita. Ühiskond ootab korraga odavat, kuid kvaliteetset toitu, suurt loomade heaolu, puhast keskkonda, elurikkuse säilimist, regionaalset tööhõivet ja tugevat ekspordivõimet. Need eesmärgid tegelikult ei ole omavahel vastuolus, absoluutselt mitte, kuid nende saavutamine eeldab suuri investeeringuid paljudesse valdkondadesse. Needsamad keskkond, loomade heaolu, uued tehnoloogiad, tootmise efektiivsus – selliseid investeeringuid suudavad teha ainult majanduslikult jätkusuutlikud ja tugevad ettevõtted. 

Samas on turuloogika ju väga lihtne. Nii rahvusvaheline avatud turg kui ka koduturg ostab ju eelkõige hinda: müüb see, kelle toode on odavam ja samal ajal kvaliteetne. Täiendavad kulud, mis tulenevad erinevatest nõuetest ja regulatsioonidest, ei mahu tegelikult omahinna sisse, ilma et see põhjustaks ettevõttele majanduslikku kahju. Sest neil, kellega me konkureerime, pole neid nõudeid või siis nende nõuete täitmine ei maksa nii palju. Neid ei kompenseeri rahvusvaheline turg, aga rahvusvaheline turg ongi see, kus me peame konkurentsis olema. Ja kui need kulud kanduvad toodangu omahinda, siis meie konkurentsi[võime] väheneb, sellepärast et me ei suuda toota kasumit. Vastupidi, me nägime eelnevatel slaididel, et me toodame hektari kohta tegelikult miinust. 

Põllumajandus on kapitalimahukas sektor. Investeeringud on suured, tasuvusaeg on pikk ja riskid on väga suured. Eelkõige ilmastikuriskid, aga ka geopoliitilised riskid on tulnud viimastel aastatel vägagi päevakorda. Viimased aastad on selgelt näidanud, et ilmastikuriskid on realiseerunud, vähendades saake oluliselt. Energia ja väetiste hinnad on tõusnud väga palju ja meie sisendite pool on tasakaalust välja läinud. Paljude tootjate hinnangul ei ole viimastel aastatel enam olnud võimalik rääkida tavapärasest majandamisest, pigem on tegemist ellujäämisega. 

Paljukirutud ettevõtete koondumine või laienemine on reaktsioon kulubaasi kasvule ja tulude vähenemisele. See on aga saanud korduvat kriitikat, justkui põllumajandusmaa koondumine ja ettevõtete suurenemine on midagi sellist, mis ei ole soositud või mis on taunitud. Kahtlemata on vajalik, et ettevõtjate arv püsiks, et neid ettevõtjaid, kes maasektoris töötavad ja meie toitu toodavad, oleks võimalikult palju. See on mitmekesisuse alus. Aga siin tuleb vastu majandusloogika. Tegelikult saame põllumajandussektori koondumist ehk ettevõtete muutumist suuremaks vaadata ainult vastusena ebaõnnestunud põllumajandus- ja maaelupoliitikale ning ellujäämisinstinktina olukorras, kus konkurentsis püsimise peamiseks eelduseks on odav hind. "Eelistame kohalikku" on tegelikult ju jäänud loosungiks. Riigihanked ja tarbijaeelistused poes tuginevad ainult odavale hinnale. 

Euroopa erinevate liikmesriikide ja põllumajandustootjate sissetulekute ja investeerimisvõimekuse vahet me tunnetame väga selgelt . Meie loomasektor kahaneb, kuigi võiks kasvada. Vähenevad tootmismahud ja loomade arv, kuigi see võiks kasvada. Kui see trend jätkub, suureneb meie sõltuvus impordist veelgi ning meie toidujulgeolek nõrgeneb oluliselt.

Vähenev loomade arv tegelikult suurendab meie sõltuvust impordist veelgi. Miks? Sellepärast, et väetised, oluline taimekasvatuse sisend – tavalised mineraalväetised, mida Eesti ise ei tooda –, on väga oluline sisend, mis moodustab täna kulubaasist väga olulise osa. Orgaanilise väetise olemasoluga saame vähendada sõltuvust mineraalväetiste kasutamisest. Ilma orgaanilise väetiseta tegelikult mullad vaesuvad ja me näeme vastupidist efekti oma ootustele. Me ju tahame muldade süsinikusisaldust tõsta. Eesti tugev konkurentsieelis meie kliima ja keskkonna tingimustes on tegelikult ju läbi aegade olnud rohumaade kasutamisel põhinev loomakasvatus ehk loomakasvatussektor, kus kahaneva trendi muutumine on määrava tähtsusega ka taimekasvatuse jaoks, teravilja ja muude kultuuride kasvatuse jaoks. 

Euroopa Liidu järgmise mitmeaastase eelarveraamistiku arutelud on juba käimas, sellest rääkisid ka eelmised ettekanded. Alates 2028. aastast loogika muutub ning liikmesriikidel tekib paindlikkus raha kasutamise üle ise otsustada, mis on tegelikult ju väga tore. Aga küsimus on selles, kuidas me seda mõistame. Kas me mõistame seda niimoodi, et see raha on vabalt kasutatav ükskõik kus, või me siiski mõistame, et raha on vaja panna sinna, kus see tähendab panust Eesti julgeolekusse? 

Euroopa Komisjon on arvestanud Eesti jaoks ligikaudu 546 miljonit eurot, mille eesmärk on vähendada sissetulekulõhet ja aidata Eesti põllumajandussektoril ja toiduainetööstusel investeerida. See ongi oluline detail. See raha ei ole põllumajandusele eraldatud eelarvereal automaatselt. Eesti valitsus teeb lõpliku otsuse, kas need vahendid suunatakse põllumajandussektorisse või kasutatakse neid mujal. See on poliitiline otsus ja selle otsuse mõju ulatub kaugele tulevikku – nii kaugele, et me seda veel ei taju. 

Põllumajanduse olukorda ei saa vaadata ilma laiemat majanduslikku pilti arvestamata. Maailmamajandus ei liigu ju sirgjoones, me teame seda, vaid tsüklitena. Viimase 30 aasta majandusmudel on põhinenud globaliseerumisel. Kapitali vaba liikumine, globaalsed tarneahelad – kõik toimis. Digitaalne ühenduvus. Eestile väga see süsteem sobis. 

Aga viimastel aastatel on trend muutuma hakanud. Geopoliitilised pinged mõjutavad tarneahelaid niimoodi, et energia ja toit on taas muutunud strateegiliseks ressursiks. Tehnoloogiline revolutsioon muudab töö olemust kiiremini kui ükski tehnoloogia viimase poole sajandi jooksul. See tähendab, et järgmine majandustsükkel, mis tuleb, ei pruugi olla üldse eelmise jätk, vaid midagi hoopis teistsugust. 

Eesti puhul lisandub sellele veel üks oluline tegur: demograafia, ja kahjuks negatiivses võtmes. Meie rahvastik vananeb, tööealiste inimeste arv väheneb, eriti teatud regioonides. See tähendab, et senine majandusmudel, mis põhines arvukal tööjõul, ei ole kindlasti enam jätkusuutlik. See väljendub kas või põllumajanduses hõivatute arvus. Kui me vaatame põllumajandussektorit, siis sellises olukorras saab majanduskasv tugineda eelkõige ainult tootlikkuse kasvule. Ja põllumajanduses tähendab see veel enamat: tööhõive vähenemist põllumajandussektoris, automatiseerimise suurenemist, digitaliseerimist ja uute tehnoloogiliste lahenduste kasutamist, mida me kasutame nii või teisiti. Me peame seda veel rohkem tegema, et püsida konkurentsis. 

Samas on väikeriigil ka omad eelised. Kui suured riigid liiguvad aeglaselt, süsteemid on keerulised ja kohmakad, siis meie peame kohanema kiiremini. Meie tugevus tegelikult võikski olla kiired ja arukad otsused, mis võimaldavad majandusel muutuvate oludega kohaneda paindlikult, arvestades situatsioone, mis tekivad kiiresti ja kaovad kiiresti. See on väga oluline, kohanemine. Aidake meil kohaneda! 

Põllumajanduse ja toidutööstuse tugevdamine ei ole ainuüksi ühe sektori huvi, see on strateegiline küsimus Eesti riigi kestlikkuse seisukohalt. Toidujulgeolek, regionaalne tasakaal ja majanduslik vastupidavus ei teki iseenesest. Need sünnivad poliitiliste otsuste tulemusena. Ettevõtjad on need, kellel toidujulgeolek püsib. Seadusandjad ja poliitikud peavad motiveerima ettevõtjaid toidujulgeolekut tagama, sest nemad võtavad riskid, riskivad oma varaga, oma maaga, oma ajaga selleks, et seda teha. 

Täna seisame hetkes, kus tulevikku kujundavaid otsuseid ei saa enam edasi lükata. Pelgalt tähelepaneliku jälgimise aeg on möödas. Me ei saa enam olukordi lihtsalt tähelepanelikult jälgida, vaid me peame sekkuma – sekkuma aktiivselt ja suunama oma riiki selles suunas, kus me oleksime tulevikule kindlad. Euroopa Liidu järgmine eelarveperiood annabki Eestile võimaluse vähendada sissetulekute ja investeerimise lõhet ning tugevdada kogu seda süsteemi. 

Aga see võimalus realiseerub ainult siis, kui poliitiline tahe on selge ja otsused on sisulised. Me ei räägi nimelt koalitsioonist ja opositsioonist, me räägime kõigist nendest inimestest, kes on rahva valitud ja kelle ülesanne on tagada rahva püsimine ja rahvale toit ka kriisisituatsioonis, mitte ainult rahuajal. Ettevõtjatena peame tegema otsuseid andmepõhiselt. Kui riik võtaks poliitika kujundamisel aluseks andmed, mida me iga päev riigile anname oma ettevõtete käekäigu kohta, siis peaks sektori olukord ja võimetus investeeringuid teha olema enam kui selge. 

Põllumajandus vajab olulisi investeeringuid sektorites, kus me ei suuda oma rahvast varustada kohaliku toiduga, kus meil puuduvad olulised ettevõtted, et tarneahelad oleksid terviklikud, kus meil pole vajalikku konkurentsieelist, et oma potentsiaal täielikumalt välja tuua – olgu see siis teravilja-, sea-, linnu- või veisekasvatus, mesindus või aiandus. Kõik need sektorid on tegelikult olulised, sest need mitmekesistavad [pilti]. 

Ja toidutööstus. Toidutööstus on see [lüli], mille kaudu põllumehe toodetud toore jõuab kuskile ekspordiks ja jõuab meie inimeste toidulauale. See ongi koht, kus toodetule tuleb anda suurem lisandväärtus. See on oluline sektor, mis kasvatab riigi ekspordi- ja maksutulusid. Seega, põllumajanduse vahendid ei ole tegelikult lihtsalt üks eelarverida, see on investeering Eesti riigi toidujulgeolekusse. 

Ja täna on küsimus lihtne: kas Riigikogu ja valitsus näevad põllumajandust ja toidutootmist strateegilise sektorina Eesti riigi julgeoleku tagamisel? Kui vastus on jah, siis ei piisa ainult deklaratiivsusest, vaid on vaja otsuseid, mis võimaldavad põllumajandussektoritel oma potentsiaali avada. Vastus sellele küsimusele ei mõjuta ainult põllumehi, see mõjutab kogu Eesti tulevikku, meie majanduslikku vastupidavust, regionaalset arengut ja meie võimet rahvast toita ka olukorras, kus piirid on kinni. Aitäh! 

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Aitäh selle väga ausa ettekande eest tootja ja põllumehe pilgu läbi ja samal ajal sidumise eest riigi strateegilise vaatega! Täna on siin mitu korda juttu olnud sellestsamast sissetulekulõhe [leevendamise] summast 546 miljonit. Oleme teie sektoriga suhelnud, Urmas Kruusega [selles vallas] mõnda aega toimetanud, suhelnud ka rahandusministri ja peaministriga. Kuulnud täna siin opositsiooni hääli, julgen mina küll kindlalt öelda, et see raha põllumajandusse tuleb. Jah, lõplik otsus tuleb sügisel ja see tuleb selle pärast, et ka regionaalministeerium on esitanud ettepanekuid, kuidas seda raha [kasutada], nii et mina julgen öelda, et ei pea muretsema, et see raha ei tule. 

Aga eelmise ettekande taustal sa ise ka puudutasid seda, et sektor soovib väga investeerida. Kas sa näed lisaks sellele [rahale] veel mingeid võimalusi, kuidas lõhet hektari kohta investeerimises vähendada? On need mingid MES-i meetmed? Ehk on veel lahendusi lisaks sellele toetusele?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti on kaasfinantseerimine oluline, ma mõtlen just lisaks investeeringutoetustele. See annab põllumehele kindluse, et investeeringute tasuvusaeg lüheneb. Aga põllumajandus on kogu aeg kaasanud raha tavalistest kommertspankadest ja olnud seal üsnagi populaarne. Probleem on selles, et see populaarsus on hakanud vähenema, kuna finantsasutused näevad väga hästi põllumajandussektori laenukoormust ja võimetust laenu teenindada. Piir on hästi kiiresti kätte jõudnud, nii et kaasfinantseerimine riigi poolt või Euroopa Liidu poolt on nende investeeringute teostamisel ülioluline. Kahtlemata võib MES-i osa ka oluline olla, küsimus on kapitali hinnas. Kui me siiamaani oleme kommertspangast saanud kapitali suhteliselt okei hinnaga, siis MES-i kaudu saadud kapital on kahjuks alati kallim olnud. Seal on omad reeglid, miks see kapital on kallim. 

Aga ma arvan, et see 50% või 60% Euroopa Liidu eelarvevahenditest investeeringuid on juba piisav toetus selleks, et muutused sektoris toimuks ja investeeringuid tehtaks julgemalt. Pigem on probleem selles, et need summad, mis on eraldatud, on nii väikesed. Viimane 50 miljonit jagunes paljude sektorite ja ettevõtete vahel, nii et sealt saadi väga vähene osa nende investeeringuid. See on [tõesti] probleem, et raha on lihtsalt liiga vähe.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Väga auväärne ettekandja! Sellest sõnavõtust oli väga palju kõrva taha panna ka nendel inimestel, kes otseselt selle sektoriga kokku ei puutu, ja võib-olla meie ühiskonnas laiemaltki. Kui poes on kogu aeg toit olemas ja sa ei pea muretsema, siis me lihtsalt eemaldume teadmisest, [võimest] aru saada, kui raskelt see tegelikult sinna poodi jõuab. Selle tõttu on sellised aktsioonid ja erinevates vormides koostöö minu arvates väga vajalikud.

Aga teie sõnavõtust käis läbi viide strateegilistele valikutele. Millisena teie neid valikuid näete? Kui [pidada silmas] sektoreid, mille vahel me võiksime valida, lähtuvalt piiratud ressursist, siis see otsus on kuratlikult keeruline nii sektoris endas olijatele kui ka poliitikutele. Üks, mis läbi käis, oli see, et me peame nägema seoseid loomakasvatuse, teraviljakasvatuse ja aianduse vahel – kogu see teema. Aga mis teie valik võiks olla, kui te seda tahate [öelda]?

Aitäh! Ma ei taha vabatahtlikult sinna kahvli otsa ronida. Tegelikult see peaks olema vastus, et kõik sektorid on olulised. Mesindus on samamoodi oluline nagu piimatootmine. Me ei saa öelda, et see ei ole oluline, sellepärast et teatavasti see [tagab] väga paljude õistaimede tolmlemise ja sealt tuleb saak. Piimandus on väga oluline, aga aiandus on ka oluline. Aianduse olulisus seisneb ju tegelikult meie rahva tervises. Sellest [oleneb], milline menüü on meil koolides ja lasteaedades, milline menüü on teil siin puhvetis, milliseid valikuid me teeme selle nimel, et rahva tervis oleks parem ja inimesi tuleks vähem ravida. Seal on reaalselt raha peidus ja seal peab nägema pikaajalist trendi.

Tegelikult ma ei ütleks niimoodi, et üks sektor on olulisem kui teine. Pigem on küsimus, milline sektor on võimekas investeeringuid kaasama, milline sektor on meie kliimaoludes jätkusuutlik ja võimekas. Kui me vaatame poodi, siis Soome kurk on odavam kui Eesti kurk. See tähendab ju tegelikult ainult ühte: Soome kurk on doteeritud. Energia, mis selle kurgi kasvatuseks läheb, on hoopis teise hinnaga ja sellepärast see kurk saabki olla odavam. Sellepärast saabki Poola õun või Läti muna olla odavam, et need on kasvatatud natuke teistmoodi, nende nõuded on natuke teistsugused. Ja teised riigid müüvad oma ülejääki meie turul dumping-hinnaga. Sellel on kaks eesmärki: saada enda turul sellest kaubast lahti, hoida enda turul tase üleval ja kahjustada tegelikult teiste turgude tootjaid. Kahjuks liberaalsus on selline. Me oleme siiamaani vastu pidanud, aga meie ressursid hakkavad ammenduma. 

Ma ei saa niimoodi öelda, et üks valdkond on olulisem kui teine. Pigem tuleb vaadata peeglisse ja öelda, mida me ise oleme teinud selleks, et Läänemaal oleks lambakasvatus piisaval tasemel. Sealsed maad sobivad väga hästi karjakasvatuseks ja lambakasvatuseks, aga meie kasvatame metsas piisaval hulgal kiskjaid ega lase sektoril areneda. Või oleme kuskil kokku leppinud, et meil peab olema kümme metssiga mingis piirkonnas, et tagada jahimeestele piisav küttimise maht või turiste siia tuua. Selle asemel valime riski, kas sead saavad seakatkuga pihta või mitte. 

Me peame pigem selliseid valikuid tegema. Neid valikud, mis tuleb teha mingites tootmissuundades, teevad juba põllumehed ise.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Ahti Kalde! Väga otsekohene jutt ja arusaadav, aga üks küsimus mul siiski tekkis. See on teie väide, te ütlesite, et mõnikord teil tekib tunne, et te polegi toidutootja, vaid hoopis mingi halduskohustuste täitja. Ja lisasite ka, et need täiendavad nõuded tõstavad omahinda ja te konkureerite nende riikidega, kus neid nõudeid pole. Kas te saate tuua mõne konkreetse näite, et saaks paremini aru, kus see [tunda annab]?

Aitäh küsimuse eest! Väga hea, et keegi väga tähelepanelikult jälgis. Tegelikult ma mõtlesin neid riike, kus me konkureerime, neid kolmandaid riike. Kui me müüme oma teravilja kuskile rahvusvahelistele turgudele – ma ei mõtle neid riike, kes on Euroopa Liidus ja kelle jaoks raamistik on enam-vähem sarnane, vaid ma [pean silmas] seda, et kui meie teravili läheb ekspordiks, siis tavaliselt ta läheb kuskile kolmandatesse riikidesse ja võistleb Lõuna-Ameerika, Venemaa, Ukraina, USA [hindadega] –, siis kõik need nõuded on tegelikult natuke teistsugused, energia sisendhinnad on teistsugused, tööjõukulud on teistsugused. Kui sellele lisandub veel regulatiivne pool, mis tõstab meie jaoks omahinda, siis me olemegi mängust väljas. Aga me ei taha olla mängust väljas. 

See ei puuduta ju ainult Eestit, see puudutab kogu Euroopa Liidu süsteemi. Kui meil kasvab puu ja me saeme ise oksa, kus me sellel puul istume või seisame, siis tegelikult lõpuks saavad oksad otsa ja siis see puu enam ei ela. Mõte on see, et me peaksime vaatama oma regulatiivset süsteemi sellest vaatevinklist, mis toetaks Eesti riigi toidujulgeolekut, mitte püüdma, nagu Ants ütles, kogu maailma probleeme lahendada. Me peame enda probleemid enne ära lahendama, siis saame maailma probleeme hakata lahendama.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, hea Ahti! Sa rääkisid päris palju sellest, mida põllumajandusettevõtja iga päev tunneb, mida ta läbi elab. Väga palju väljakutseid on hetkel seoses kütuse hinna tõusuga, mis kindlasti teid mõjutab, samuti seoses juba palju räägitud Euroopa Liidu nii-öelda kääride temaatikaga Eesti versus paljud teised riigid. Olen nii mina kui ka mitmed teised, kes siin saalis, käinud sinu farmis ja näinud, mismoodi sa seal toimetad, mismoodi te neid asju teete. Üldiselt on tunda ka palju positiivset. Ma vahelduseks tänastele küsimustele annan sulle ka selle võimaluse, et ütle, kui need traktorid täna lähevad koolide juurde ja [nende juhid] lastele räägivad põllumajandusest, siis mis on need paar asja, mis hoiavad sind ja teisi põllumajanduse juures. Mis on see hea pool põllumajanduses? Tundub, et see 546 miljoni teema on nüüd maas ja seda enam arutama ei pea.

Aitäh! Meie teenime oma igapäevast leiba põllumajandusega. Mina olen olnud põllumajanduses üle 30 aasta. See valdkond on tuttav, see valdkond on huvitav – endiselt huvitav. Jah, probleeme on mitte vähe, aga kus neid ei ole. [Väga oluline] on kogukonnatunne: põllumajandussektorit põllumajandusseltskond ise peab tegelikult suhteliselt ühtseks. Seda juba sellepärast, et viimastel aastatel on konkurentsi kese sellelt, kui palju kellelgi maad on – me oleme omavahel konkureerinud põllumaaga –, liikunud kusagile mujale. See ongi piiri taga. Meie südames on [teadmine], et kui tuleb kriisisituatsioon, siis inimesed lähevad maale. Me näeme seda regionaalselt. Me näeme seda Ukraina pealt. Ma arvan, et Lasnamäel ja Mustamäel on oluliselt raskem vastu pidada kui kuskil maal. Tegelikult teiste riikide kriisidest me näeme, et inimeste vool linnadest maale hakkab siis kindlasti pihta. 

Me peame selleks valmis olema. Me peame selleks valmis olema, me peame arvestama sellega kui potentsiaalse võimalusega. Samas peame tegema kõik selleks, et seda ei juhtuks. Parim ettevalmistus ongi teha iga päev tööd, mida me teeme hästi, proovida olla konkurentsis ja tagada, nagu ettekandes sai välja toodud, võimalus oma tööd teha. 

Kui meist igaüks teeks oma tööd, nii nagu südametunnistus ütleb, siis minu arvates oleks asjad palju rohkem korras. Samas me ju kõik teame, et valimised on tulemas ja valimispalagan on tegelikult juba lahti läinud. Tegelikult me ei [vaata] teid siin kui opositsiooni ja koalitsiooni. Me vaatame teid kui inimesi, kes on rahva valitud ja peavad tegema otsuseid, mis on tehtud rahva huvides. Tahame või ei taha, aga me peame mõtlema sellele, et kui juhtub midagi halba, siis me oleksime selleks valmis. 

Aga täpsustav vastus, miks ma olen põllumajanduses: sellepärast, et ma võib-olla ei oskagi midagi muud teha.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Siin selle ühe küsimusega on üldse nagu naljakas [olukord], peaaegu võimatu esitada. Aga see 546 [miljonit] – Rail Balticuks on raha vaja ja igale poole mujale, nagu peaminister on rääkinud. Kui näpistada sellest, võtame 50 miljonit ära, paneme kusagile mujale – teed tolmuvabaks ja muid kulutusi on küll –, siis mida see tähendaks põllumeestele? Loomulikult, see vahe konkurentidega Euroopas suureneks, mitte ei väheneks. Aga nii paari pintslitõmbega, [mis saab,] kui natukene võtaksime ära? Noh, ma ei tea, mis see natuke on.

Aitäh! Ma arvan, et te ei taha [seda näha], mis saab, kui osa raha läheb mujale. Te ei taha seda olukorda näha.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Teie praktiseeriva tootjana peate rinda pistma üha kasvavate kuludega väga erinevates valdkondades. Nimetasite väetisi ja teisi teemasid. Kuidas teil on elektrikuludega? Ma tean, et Lõuna-Eestis näiteks puidusektorit pigistab see väga karmilt, kusjuures Lõuna-Eestis on see olnud üks parimaid tööandjaid ja elu üleval hoidjaid, aga nüüd järjest üks tööstus teise järel kiratseb ja laguneb. Kuidas sellega on? Ja kas riik saaks ka midagi teha, et energia hindu ka põllumeeste jaoks mõistlikul tasemel hoida ja konkurentsivõimet sedasi üleval hoida?

Aitäh! No energia suured tarbijad põllumajanduses on kõige rohkem katmikalaaianduses, kus on kasvuhoonetes kurk ja muu köögivili. Seal on kindlasti väga suur kulu kokkuhoiu [vajadus]. Põhilise kulu moodustabki energia ehk valgus ja soojus. 

Kui me räägime teraviljatootmisest ja piimatootmisest, siis seal on energia hinna osakaal pigem väiksem. Loomakasvatuses moodustab sööt põhilise osa, tööjõukulud on oluline osa, igasugused üldkulud ja intressikulud. Teatavasti on raha hind oluliselt kallim kui neli-viis aastat tagasi ja see mõjutab meid päris kõvasti, kuna me oleme palju investeerinud. 

Samas, kui me oleme teinud erinevaid õppusi koostöös Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga, siis oleme [aru saanud], et põllumajandussektor on erinevateks kriisisituatsioonideks suhteliselt hästi valmistunud. Seal on ikkagi tehtud teatud investeeringuid ka Euroopa Liidu raha abil. On soetatud generaatoreid, on soetatud akupankasid – on üsnagi hästi valmistutud ja pigem tegelikult seetõttu, et Eesti ülekandevõrk ei ole pakkunud sellist stabiilsust, nagu loomakasvatuses vaja on. 

[Minu arvates] võiks mõelda, et kui me tahame, et inimesed elaksid ka maal, et riik oleks regionaalselt oluliselt tasakaalustatum, mitte et 60% rahvastikust elaks linnas, siis me võiksime liitumispunktide puhul mõelda mingisuguseid variante, kuidasmoodi inimesi rohkem meelitada maal elama. Aga seal tekib jälle see vastuolu, et tallinlased hakkavad ütlema, miks mina pean kinni maksma selle inimese kulusid, kes elab kuskil Võrumaal Vastseliinas. Aga see ongi selline tasakaalupunkt. Me ju teame väga hästi, kui haavatavad me tegelikult oleksime, kui elaksime kõik Tallinnas. 

Aga energia vallas eks riik peab oma otsused tegema. Taastuvenergia ja igasuguse juhitava energia lahenduste otsused oleks pidanud kümme aastat tagasi tegema, siis meil toodetaks tulu juba praegu. Kahjuks need otsused venivad erinevatel põhjustel. 

Põllumees omalt poolt saab siin teatud investeeringutega biogaasijaamade kaudu väga palju ressurssi ära väärindada ikkagi ka energiaks. Selle gaasi saab liigutada Eesti enda gaasivõrku, kui ka kasutada elektritootmiseks. Tegelikult on see ressurss päris suur, aga selle ressursi kasutamine on jälle investeeringute taga.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mainisite oma kõnes, et ühiskonna ootused sektorile on päris kõrged. Soovitakse ühelt poolt madalat toidu hinda ja teiselt poolt suurt loomade heaolu, samuti on nõuded toidutootmisele paljuski konkurentsi piiravad. Mu küsimus on, kas see on ainult Eesti probleem või pigem näete, et see on terve Euroopa probleem. Ja kas te tunnetate, et bürokraatiat on viimastel aastatel pisutki vähemakski jäänud? 

Ja teine küsimus. Põllumees on tihti ka metsaomanik, aga mõistlikule metsamajandamisele ollakse ka siin majas tihti vastu. Metsas tahetakse vaevu lubada enda tarbeks puid teha. Kuidas sellised piirangud põllumajandussektorit mõjutavad? 

Aitäh! Alustaks metsamajandamisest. [Ütleme, et] inimesed on saanud metsa päranduseks või on seda ostnud ja oma metsa ilusti majandanud, ei ole teinud seal suuri raieid ega midagi taolist, ja siis äkki keegi tuleb selle peale, et su mets asub piirkonnas, kuhu võiks panna erinevad looduskaitselised piirangud peale. Kui sa selle teate saad ja ei tohi enam metsa minna puutikkugi võtma, siis ausalt öeldes, kuidas teie arvates selline omandi puutumatuse rikkumine mõjutab kaitsetahet? Kui inimene elab maal, majandab oma metsa või majandab oma põldu, siis on ta kõige rohkem seotud oma vara ja oma maaga ja tahab seda kaitsta. Ja kui sellised asjad juhtuvad, kui pannakse ilma diskuteerimata või ilma [omanikke] debatti kaasamata erinevad piirangud peale, siis see kindlasti mõjub ainult halvasti. 

Küsimuse esimene osa oli konkurentsivõime ja nõuded, jah? (Saalist täpsustatakse.) Ütleme, et Euroopas peaks olema ühesugused seadused ja neid seadusi tuleks tegelikult ka ühtemoodi rakendada. Aga miskipärast on niimoodi, et Hispaania, Itaalia ja Kreeka rakendavad neid natuke teistmoodi kui meie siin. Me pigem oleme alati olnud hästi eesrindlikud selles suhtes. Ma arvan, et meil tuleks peeglisse vaadata ja vaadata ka oma tegevused üle [selle pilguga], mis toob meid konkurentsivõimele lähemale ja mis ei too. Tuleks lähtuda ainult puhtalt sellest. Kahjuks me oleme sisenenud protektsionismi faasi. Kui sa tahad huntidega koos elada, siis pead nendega koos uluma, midagi teha ei ole. 

Aitäh! Sellega sai küsimuste ja vastuste aeg läbi. Täname ettekandjat, küsimustele vastajat ja küsijaid! 

Läheme edasi tänase viimase ettekandja juurde, kelleks on Hexest Materials AS-i juhatuse liige Randel Veerits. Palun! 

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! On rõõm teiega siin täna olla. Minul paluti tulla ja rääkida tööstusest. Ma valmistasin teile ette ka esitluse, väikse spikri, nii et kellel tulevikus võiks olla huvi üks tööstus rajada, äkki see võiks olla see esimene sammukene, infobrošüür, millele tugineda. 

Minu nimi on Randel Veerits. Ma õppisin matemaatikat ja olen nüüd tööstuses olnud tegev 25 aastat, täitnud erinevaid ametikohti ja mitmel korral juhtinud korraga nelja tehast. Minu jaoks said suuremad projektid alguse vineeritehase ehitamisega. Selles ettevõttes ma olin juhatuse liige ja me ehitasime – Lemeks Grupp, Eesti kapital – Jõgeva külje alla vineeritehase, väärindamaks Eesti tooret, toorainet, Eesti puitu. Tehas sai käivitatud, tehas saavutas võimsuse ja ma liitusin E-piima meeskonnaga, et võtta vastutus Paide juustutööstuse tehase ehitamise ja käivitamise eest. Ma ei olnud küll E-piimas juhatuses ega ka nõukogus, aga oli kindel töölõik: tehas. See tulemus tuli koju tuua, järgides kehtestatud reegleid, ootusi ja eesmärke. Ja tõepoolest, eelmise aasta kevadel rahvusvaheliste ekspertide juuresolekul me veendusime, et tehas on aus, ja see saavutas oma kapatsiteedi, mis oli ette nähtud. Ja kolmanda projektiga, kui rääkida suurematest tegemistest, ma liitusin möödunud sügisel. Tegu on jälle seotud Eestiga ja selleks on lõhkeainetööstuse rajamine Eestisse. 

Nii et Eesti, Eesti, Eesti on need kolm viimast projekti minul olnud: Eesti puidu väärindamine, Eesti piima väärindamine ja tänane kaitsesektor, see tähendab meie kaitsevõime suurendamine.

Nüüd, kui ma enda vaatenurgast räägin sellest, kust see toode, kust see ärimudel, kust see äriplaan tuleb, siis ma räägin enda kogemusest, et üldjuhul on taustaks loomulikult, me kõik teame, turunõudlus. Ja kes aitavad seda pilti kokku panna, on üldjuhul meie gurud. Neid ei ole küll palju, aga üldjuhul nad on valdkonnas kümneid aastaid toimetanud ja teavad, mis on ost, mis on müük, teavad kogu tarneahelat ning lähtuvalt sellest tunnevad ära vajadused, turunõudluse. Ja lähtuvalt sellest nad defineerivad ülesande juba tegevmeeskonnale, mida mina olen juhtinud ja juhin ka täna. Nii et sealt see idee ja loogika tuleb. 

Vahel olen ma olnud äriplaani koostamise juures, vahel pigem elluviija rollis. Täna on kogu vastutus alates plaanist lõpetades teostusega. Nii et protsess on olnud paljunõudev ja huvitav nii või naa. 

Nüüd, laias laastus, mis on see, mida arendada, kuhu fokuseerida? Ressurss, mis meil on olemas, mis meil on olemas juba põlvkondi ja põlvkondi, ongi meie mets, ongi meie põllumajandus, ongi meie piim. Ma ütleksin, et need projektid, kui neid tagant aidata, neid arendada, on riskivabamad. See on midagi, mida me juba tunneme ja teame. Nüüd on küsimus, kuidas seda veelgi paremaks saada, kuidas seda veelgi parendada ja tõsta selle puidu, selle piima, selle mee või mille iganes lisandväärtust. 

Teine valdkond on muidugi ideed, IT-sektor, meie ükssarvikud. Neid me kõiki teame ja see on vägev, aga riskid – loomulikult me saame kõik aru – on kõrgemad. Tundmatu! Ja kindlasti on ka tööstuse poole pealt. Ma tõin teie esitluses välja magnetitehase Narvas. Vaevalt meil see sektor varem riigis oli – ei olnud. Toodi uus [valdkond], tehti vägev, toodi teadmisi Eestisse. See ei ole sugugi lihtne. Ma loodan väga, et ettevõte saab kenasti hakkama. 

Nüüd väga lühidalt kaheksa etappi teie spikris, kuidas üks tööstus rajada. Ma ei hakka neid teile ette lugema, aga te näete [slaidil], et neil etappidel on värvid. Lihtsalt selleks, et edasi anda teile seda emotsiooni, mis taolise projektiga kaasneb. 

Kõik need projektid on rahvusvahelised. See tähendab seda, et teadmine ja tehnoloogia tuleb Eestist väljastpoolt. Ja ei kingi keegi väikese Eesti väikesele tegijale nii lihtsalt mitte midagi. See tegelikult tähendab otsast lõpuni – vabandust sõnakasutuse eest! – võitlust. Esmalt, tingimuste ja reeglite kokkuleppimine ehk lepingute läbirääkimised. Sellest saab kogu projekt alguse, eriti põhitehnoloogia partnerite osas. Suurkorporatsioonid on väga kogenud tegijad, tippläbirääkijad ja et nendega hakkama saada, pead sa olema üliosav, ülitugev mängur, järjepidev. Ja üht-teist peab sul olema, eks ole, ka kogemuste pagasis. 

Selle poole pealt ma olen mitmeid kordi kuulnud nii Eestis kui ka Baltimaades üleüldse mitmetest tegijatest, kes hakkavad peale. On hea plaan, aga nad kas ei jõua panustada, võib-olla ei ole ka finantsvõimekus nii suur või ei pea nad seda oluliseks, aga ühel hetkel ja projekti lõpufaasis on nad lõhkise küna ees, kui needsamad seadmete tootjad ja tehnoloogia pakkujad ütlevad aitäh, nüüd me lahkume, sest projekt on poolik. See tähendab seda, et tehas ei ole täiskapatsiteeti saavutanud, äkki on operaatorid välja õpetamata, äkki automaatika ei tööta nii, nagu peab. Aga kõik see sai alguse sellest esimesest sammust, ja väga olulisest sammust, milleks oli leping: lepingu läbirääkimised ja tingimuste kokkuleppimised. 

Rohelised faasid [slaidil] on projektis pigem rahulikumad, kontsentreeritud tööle. Tumepunane on see, kus sa võtad tehnoloogialahenduse vastu. Ja teate, [mul on ette tulnud], et suur kontsern, multimiljardilise käibega kontsern toob oma tippjuhtkonna laua taha. Milliseid mänge ja strateegiaid nad kasutavad, et öelda sulle: "Aitäh, anna allkiri, nüüd on meie töö lõppenud." Sinu ülesanne on neile rääkida, tõendada, veenda ja ka võita, tulemusega koju tulla: "Ei, sõbrakesed, veel ei lähe koju, siin on üht-teist veel teha." 

Kui me räägime projektist, projekti meeskonnast, kus on vastutused jaotatud, kord majas, siis selleks, et tulemus tuleks, on taolistes projektides tulemusele orienteeritus äärmiselt vajalik ja ka paljunõudev. Kõik ei ole seda valmis tegema. Me tahame kõik olla pigem sõbrad, me tahame kõik olla pigem natukene mugavad. No on ju kõik hästi?! See on äärmiselt tugev pingutus aeg-ajalt ja nõuab terve meeskonna suurt panustamist. 

Kui on ühelt poolt projektimeeskond, siis teiselt poolt tuleb juba projekti vältel valmistuda selleks, et ühel päeval tehnoloogia tarnijad, teenuse pakkujad ja kõik, kes olid projektiga seotud, lahkuvad, lähevad tegelema oma uute projektidega, uute väljakutsetega. Sina oled oma meeskonnaga üksi. 

See tähendab seda, et eriti oluline on taolistes greenfield-projektides, kus sul varem ei olnud meeskonda ja sa alustasid nullist, keskenduda väga tugevalt sellele, et sul on peale projekti lõppu, peale projekti üleandmist meeskond, kes on jätkusuutlik ja valmis ka tehast, ehitatud tööstust edasi opereerima. 

See jaguneb mitmete ja mitmete valdkondade vahel. Ma võtan ühe valdkonna, näiteks finantsi. Sa pead aru saama, kuhu raha kulub, kuidas omahind kujuneb. Projekti vältel tuleb finantsosakonnal juurutada majandustarkvara. ERP tundub küll lihtne, aga kõik, kes on ettevõtluse ja tööstusega kokku puutunud, teavad, et tavaettevõttes, kus on piisav rutiin saavutatud, on ühe majandustarkvara juurutamine hullupööra suur projekt. Kõik on stressis, pahased, süüdistavad finantsosakonda. Finantsinimesed aga käivad mööda seinu ja nurki ja ütlevad, et see ei ole nende süü. 

Ja selle projekti puhul, kui sa tehase, tööstuse nullist ehitad, on see üks projekt 50-st. Selline on intensiivsus, millega tuleb rinda pista. Antud juhul on finantsmeeskond, selle inimesed need, kes seda valdkonda veavad nii, et ühel hetkel, kui tehas on valmis, suudaks see jätkusuutlikult toimetada. 

Automatiseeritus. Ma tõin teile mitmeid põhjusi, miks võiks mõelda taoliste projektide puhul automatiseeritusele. Seda alates tööohutusest – inimesed ja muskli jõud vahetult protsessis ei osale, seda tööd teeb automatiseeritud seade – ja lõpetades stabiilsuse, tootlikkuse ja võimsusega. Kindlasti on omanikele tähtis ka investeeringu kiirem tasuvus. See kõik loob tegelikult kombo, mis erinevate allikate põhjal faktina ütleb, et automatiseeritus aitab ühe tööstuse efektiivsust tõsta kuni 30%. 

Veel üks oluline moment, mis kaasneb automatiseeritusega, on andmeladu. Nimelt, iga klapikene, iga konveierikene, seade, temperatuuriandur – kõik, mis on seotud automaatikaga, toodab andmeid. Ja iga sekundi, iga minuti ja tunniga, rääkimata päevast ja aastast, see andmeladu kasvab. Kõik need klappide sulgemised, liigutamised, vood, millise kiirusega sa lased näiteks sisendmaterjali läbi torude, sõltuvalt tööstusest – kõik see salvestub ja see andmeladu kasvab. Ja ühel hetkel tekibki küsimus, et teeks nende andmetega midagi tarka. See hulk on metsik. 

Ma võin teile öelda, et Paide piimatööstuses andmete hulk, mis on tänaseks kogunenud, on suur. Ja järgmine samm vähemalt minu nägemuses võiks olla see, et minna tehisintellekti teed mööda, TI või siis inglise keeles AI teed mööda. Mida siis tehisintellekt teeb või millele ta kaasa aitab? Sa oled seal kõrval ja sisuliselt defineerid tehisintellektile ülesande, defineerid oma ootused ja samm-sammult koostöös tehisintellektiga leiad tee, mis on optimaalne, saavutamaks neid tulemusi, mis on üldjuhul ärilised, lähtudes lisandväärtuse kasvatamisest. Need on seotud toote kvaliteediga, et sa oleksid konkurentsivõimelisem. Ehk siis sa leiad need kõige sobivamad mudelid, täitmaks enda püstitatud, endale võetud ja sulle seatud eesmärke. See on arvude ja mudelite maailm ja väga huvitav, põnev maailm, mille tulemus saab olla tegelikult suhteliselt kindla peale võit. 

Ja kui rääkida sellest, et automatiseeritus lisab tööstusele kuni 30% efektiivsust, siis võib öelda, et kui sa suudad tehisintellekti ka protsessi kaasata, siis saad veel täiendavat efektiivsust 15% juurde. See on meeletu, need on meeletud numbrid. Kindlasti kõik sõltub ka projektist, sõltub valdkonnast, sõltub tehnoloogiast ja ka automatiseeritusest, kuid juba ainuüksi need numbrid, mida kindlasti on võimalik ületada, on muljet avaldavad. 

Miks me seda kõike vajame? Väga tõenäoliselt, lugupeetud Riigikogu liikmed, te saate ise ka aru ja juba teate ja tänagi olete kuulnud headest ettekannetest. Julgeolek, muidugi! Täna mina ka töötan otseselt kaitsetööstuse sektoris. Kui ma ütlesin enne kolm märksõna – viimased kolm projekti, kaasa arvatud praegune, Eesti, Eesti, Eesti –, siis ma olen need projektid teadlikult valinud selle järgi, et kaasa aidata meie riigi arengule.

Täna on kaitsetööstussektor kindlasti sektor, kuhu mina tahan panustada, et me tunneksime ennast siin turvaliselt. Aga täpselt samasugune turvalisus on ka turvalisus toidu ja esmatarbekaupade seisukohalt. Soovime me seda või ei soovi, see kõik käib üheskoos. Kui sul on tugev kahur koos lõhkeainega, aga toitu, süüa rahval ei ole, siis me pikalt ei kesta. 

Nii et julgeolek, varustuskindlus, majanduse tootlikkuse kasv. Kui sul on tark tööstus, kui sul on tark tootmine, siis see saab ainult ühes suunas liikuda: majanduse ja tootlikkuse kasv lähevad aina-aina paremaks. 

Regionaalne elujõud. Ma mainisin esimest tehast Jõgeva külje all. Oli äärmiselt tore ja sõbralik kogukond, kes võttis meid avasüli vastu. Inimesed tulid [kodukohta] tagasi, tulid tagasi pealinnast, tulid tagasi Soomest. "Meil on nüüd töökoht ja ma tulen oma juurte juurde!" Ma siin ei naljata ega utreeri, ma olin seal kohapeal ja ise rääkisin inimestega, ise värbasin. Ma teen alati esimese faasi värbamisi, ka operaatoreid värban ise. Neist saab tuumikgrupp, kes annab oma teadmised ja oskused edasi täiendavatele kolleegidele, kes ühel päeval ühinevad. 

Teine projekt, Paide. Alati, iga projekti puhul on hirm, kas sa leiad need inimesed, on nad piisavalt tublid, head ja võimekad. Ma kuulsin üks hetk tõde. Iirlane rääkis inglasega meie tehases omavahel. "Tead, ükskõik kelle juurde sa siin tehases lähed, nad räägivad kõik inglise keelt!" Ja nii oligi. 70% meie Paide tehase operaatoritest räägib inglise keelt. Ja meil õnnestus nad leida enamjaolt kõik Paide kandist. Ma tean, et mõned kolisid [kodukohta] tagasi. Mul on meeles üks paar, kes kolis tagasi Soomest, ise pidasin nendega töövestlust, Soomes nad töötasid ka samas sektoris. Nii et on võimalik inimesi leida. Meil on tublid inimesed ja neid on võimalik koolitada. 

Kolmas tehas ei tule ka pealinna, ei tule ka pealinna külje alla. Läheme metsade ja laante vahele ja maale. Loomulikult, regionaalne elujõud läbi selle paraneb. Lühikesed tarneahelad, loodushoid, ekspordipotentsiaal, millest ma rääkisin. 

Me ei saa riigina Euroopas elades ja toimides teisiti, kui mõelda, kuidas läheneda sellele, mida riik võiks teha või peaks tegema. Too tarkust! Taoliste projektide puhul on kogu meie Eesti meeskond kui käsn, mis imeb väljastpoolt Eestit teadmisi sisse. Iga tarkus tuleb talletada, et edaspidi tagada jätkusuutlikkus. Aidake seda tarkust tuua! Aidake tuua seda põllumeheni, tootjani! Siin on lahendused! Võib-olla isegi ei toimi nii palju seminar pealinna kohvikus kui see, et siin on kolm ettevõtet, kes on midagi teinud kusagil Saksamaal. Tehke plaan, teeme pilootprojekti, ja see nakatab ehk ka teisi tegijaid! 

Ma korra tülitan. Kas te soovite lisaaega? 

Tegelikult ei, ma täitsa jõudsin lõpuni. Keskkond on see, mida kindlasti, daamid ja härrad, me teilt ootame tootjatena tööstuses toimetades. Toetused – eks te otsustage, arutage, aga kui on hea tahe, siis on kõik hästi. Suur tänu!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Nüüd on meil aega 20 minutit küsimusteks ja vastusteks. Esimene küsija on kolleeg Urmas Kruuse. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Väga [eluline] ettekanne, võiks öelda. Aga ma küsin niimoodi. Hiljuti külastasime ühte puidutööstusettevõtjat, kes ütles väga lihtsalt, et kui ta 1990. aasta algusest ei oleks iga päev mõelnud automatiseerimise peale, siis ta praegu ei arutaks turu kasvu [võimalusi], vaid räägiks ettevõtte kokkupakkimisest. Odav tööjõud on meil ilmselt osal puhkudel automatiseerimist pidurdanud, aga nüüd oleme kindlasti jõudnud faasi, kus me peaksime aru saama, et selles on väga suur ressurss peidus. Üks põhjus, miks teie täna siin olete, on see, et kui me vaatame põllumajanduses [loodavat] võimalikku lisandväärtust, siis minu arvates peaks seda vaatama terves ahelas tervikuna. See tähendab seda, et kui tootmine on efektiivne, siis sellest efektiivsusest pudeneb kasumi mõttes midagi ka esmatootjale. Mis te arvate, mis on olnud siiamaani takistuseks, et ettevõtjad, kelle puhul me teame, et nad võiksid olla rohkem automatiseerinud, ei ole seda [teinud]? Kas küsimus on ainult tööjõu maksumuses olnud või on veel kuskil mingi pidur olnud?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti neid faktoreid on mitu ja üks olulisi faktoreid on julgus. Julgus see otsus teha, julgus investeerida. Jah, kõik aduvad, saavad aru, et mul on selles [lülis] viis töötajat, riskid on kõrged, kogu see lahendus on kallis, see ei ole jätkusuutlik. Aga kas ma julgen osta selle roboti, julgen automaatikasse investeerida – vot see on nüüd see küsimus, millega tavaliselt ettevõtja põrkub. 

Kui rääkida puidutööstusest, mida te ka mainisite, siis ma nõustun eelkõnelejatega. Me oleme siin Eestis väga viielised. Ma ise olen ka või tahan olla ikka väga viieline: ikka maksimum ja et keegi midagi ei ütleks. Ja saab tehtud küll – on valus, aga saab tehtud. Vahel oleme neljalised ja kolmelised ka. Ma pean silmas just neid erinevaid nõudeid ja reegleid. 

Aga tulen nüüd ka keskkonnanõuete ja loodushoiu juurde. Kui tublid metsamajandajad, metsaomanikud ei saa puidusektoris väärindada seda meie ressurssi ja tegelikult varustada sellega Eesti metsatööstust, siis see ahel katkeb. Olukord läheb närviliseks ja keegi eriti midagi ei julge teha. See on kindlasti jälle teema, mille puhul teie saate kaasa mõelda ja kaasa rääkida. Sama käib piimatootjate kohta, kogu põllumajanduse kohta. Erinevad reeglid ja nõuded – kõik see, mis tuleb riigi, keskkonna, kõige muu poolt. Aidake seda lihtsustada, et oleks tahet, selgust ja julgust teostada. See on kindlasti üks argument, millele toetudes võiks tagant utsitada tegema investeeringuid neis valdkondades.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin teilt kui praktikult. Te olete seotud olnud nii vineeritootmisega kui ka piimatootmisega. See kõik on ju õige, et tulebki väärindada, mis meil on, ja seda tuleb müüa. Kontseptsioon on selge, et see toobki meile rikkust. Kuidas teie praktikuna näete praegust olukorda? Punkt üks, meil on ebastabiilne energiapoliitika. Punkt kaks, meil on ebastabiilne metsanduspoliitika, millele te juhtisite ka tähelepanu. Te rääkisite automatiseerimisest, aga seejuures [tuleb] arvestada kogu välismõju, mis meil on. Automaatika on ju eelkõige tulnud valdavalt Aasiast, kus on sellega päris tugevasti tööd tehtud ja edasi mindud. Kas te praktikuna, arvestades kõiki muutujaid praeguses olukorras, paneksite Eesti riigis püsti vineeritootmise üksuse? 

Ja küsimuse teine pool on E-Piima kohta. Oskate te äkki sellesse teemasse sisse minna ja meid valgustada, kuna te olite pikalt sellega seotud? Mis seal ikkagi juhtus ja kas riik oleks võinud seda kuidagi vältida? 

Aitäh! Esimesele küsimusele [vastan nii]. Võib-olla ma palun seda teist küsimust pärast meelde tuletada, kui ununeb. Ma hiljaaegu suhtlesin suure Eesti puidukontserni omaniku ja juhiga. Ja tema ütles väga lühidalt, et tal on mõningane julgus tekkinud. Estonian Plywood astus järgmise sammu ja otsustas täiendavalt tehnoloogiasse investeerida. Aga ta ei olnud sugugi rõõmus, ta oli päris morn just sellesama ebastabiilse keskkonna pärast. Tundus, et seda kindlust tema hääles on vähe. Nad on ettevaatlikud, kuigi mõningane areng tundub vähemalt tema sõnul aset leidvat. Nii palju ma oskan kommenteerida. Kuna ma hetkel metsa- ja puidutööstuses aktiivne ei ole, siis vahetut tänast infot mul ei ole. 

Kui tulla Paide tööstuse juurde, siis tehas on aus, täitsa ausõna. Nagu ma ütlesin, faktiliselt sai see ära mõõdetud rahvusvaheliste ekspertide juuresolekul möödunud aasta kevadel. Aprillis me tegime capacity-testid, milles me mõõtsime efektiivsust: [kas see on] see, milles me kokku leppisime ja mida meile lubati. 90–100% kapatsiteeti, kvaliteetne toode, nii nagu see tehas peab tootma, on olemas. 

Tehase meeskonna jätkusuutlikkus on tagatud. Tubli meeskond! Ma tean, et mõni üksik lahkuja on, aga mulle väga meeldib, et täna on ka valitsus sellest rääkinud ja tänased juhid on sellest rääkinud, et meeskonda tuleb hoida, tehast tuleb hoida töös. 

See on minu väga subjektiivne isiklik arvamus, mis seal juhtus. Kui nõukogu liikmed omavahel ei suhtle, kui üks osanik üritab teistele osanikele aastaid mütsi pähe tõmmata, et saada tehas endale, siis ei ole teist võimalust, kui juhtub see, mis ettevõttega on juhtunud. See on põllumeestele tragöödia ja mul on tõesti sellest kahju. Samal ajal tehase meeskonnale ma olen öelnud, et ärge laske nina norgu, te ei kaota töökohta, pigem olge uhked. See tehas väärib võitlust ja teie nimel võideldakse. 

Ma väga loodan, et selle pankrotimenetluse puhul jääb see tehas Eesti kapitali kätte, et läbi selle väärindatud toote tekkiv tulu jääb meile siia Eestisse. See on minu lootus. Aga see oli nüüd väga subjektiivne kõrvaltvaataja pilk, kuna ei juhatuses ega nõukogus ma ei olnud. Minu ülesanne oli teine, aga tunne on taoline jah. 

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Randel Veerits! Täna me siin kuulsime, et Eestis on ikkagi palju kasvuruumi just nimelt sellel hektari kohta saadaval väärtusel. Me jääme selles maha Lätist ja Soomest ja nii edasi. Mida teie kui ettevõtete kogenud rajaja ütleksite ühele noorele põllumehele, kes tegutseb põllumajanduses ja ühtäkki tajub, et oleks vaja tootmist suurendada? Võib-olla tuleks võtta mingi tehase ehitamine ette, aga riskid on suured. Mis te talle soovitate, et hirmu riskide ees vähendada?

Aitäh, Urve Tiidus! Hea küsimus! Mida mina iga projekti ja ka praeguse projekti puhul olen teinud: sa pead leidma kellegi, kes on selle valu enne läbi elanud, kes on seda teinud, kes on selle valdkonna ja projektidega kokku puutunud. Vastasel korral sa lendad pilvedesse. Sa nii palju spekuleerid ja suhtud olukorda subjektiivselt, nii et sellest ei saa head nahka. 

Ma võin praegusest valdkonnast rääkida. Kaitsetööstus on äärmiselt konservatiivne ja kinnine valdkond. Ja sul ei ole leida inimest, et palun tule, sa oled töötanud, sa oled teinud, sa oled hakkama saanud, tule ja räägi, kuidas sa seda tegid. Aga õnnestus leida! Õnnestus leida eelmisel sügisel sellised mehed, tegelikult ka tänu Kaitseministeeriumi toele. Koos me seda tegime! 

Leia keegi, kes on seda enne teinud. Võta ta endale abiks ja olgu ta sul kõrval! See ülesanne tuleb täita, ja õnnestumise tõenäosus oluliselt kasvab. Mine käi, vaata ringi, [uuri] neid projekte, mis on õnnestunud. Püüa [piiluda] lukuaugustki! Aken ja uks pannakse kinni, roni sisse tagasi! Mida nad tegid? Kuidas nad tegid? Kuidas see töötab? See on üks oluline õnnestumise moment. 

Seal on palju-palju teisi momente veel. Kindlasti ka äriplaan, ärimudel: miks ma usun, et turul võiks olla ruumi selle toote, selle tegevuse, selle teenuse jaoks? Aga et kõik õnnestuks peale idee paberile kirjutamist – ma ütleksin, et see on üks oluline faktor –, leia keegi, kes on seda oma nahal enne tundnud ja kogenud. 

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea ettekandja, aitäh heade vastuste ja ettekande eest! Mul on küsimus, mis natuke haakub ka eelnevate ettekannetega. Seda selles vaates, et me päris arvestatavas mahus investeerime nii eraettevõtjate enda kui ka Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi maksumaksjate raha põllumajandusse. Kas teie kui, ütleme, tööstuse poolega hästi kursis olev inimene oskaksite anda mingeid soovitusi investeeringute suunamiseks? Kas me peaksime rohkem ühist põllumajandusraha suunama tegevustesse, toodetesse, valdkondadesse, sektorisse, kus kasum või väärindamise protsent on suurem, aga samas ka riskid on suuremad, või seda on sisuliselt ikkagi võimatu teha, kuna nii palju halle varjundeid on kõigel juures? 

No valdkondi ma siin eristama ei hakka ega ühte teist eelistama kindlasti ei hakka. Ei lähe ka kahvli otsa nagu eelkõneleja. Aga kuidas aidata? See on väga hea küsimus, kuidas aidata, millesse panustada, et sellel, mis sa oled panustanud, oleks suurem mõju. Ma pragmaatikuna, omades vaadet, et tulu peab tagasi tulema, ütlen, et kui [panustajaks] on riik, siis selleks, et keskkond, riik areneks, peab tootjate, ka põllumajandustootjate [eesmärk] ikka olema – mis siin salata, võib-olla tundub see juba klišee – tootlikkuse tõus. 

Ja neid lahendusi on palju. Ma olen ise külastanud farme, kus [on] ventileerimine, mis mõjutab kõike, eks ole, ka piima välja[lüpsi]. Mida kõike farmides tehakse: automaatlahendused, sööda etteandmine, koristamine. Ma arvan, et see on väga õige teekond. 

Küll ma pean tunnistama, et iga projekti puhul, kus mina ka olen osalenud, me kohati tunnetame siin Eestis, et me oleme oma Munamäe tipul kõige vägevamad ja kõige targemad maailmas. Ega meile rohkem tarkust ei ole lihtsalt võimalik [anda], me oleme juba liiga head. Aga metsikult on seda tarkust, kavalaid trikke ja nippe maailmas! Väga palju! Ma küll nende projektide puhul rääkisin, et see on meie väärindatav ressurss ja valdkonnas on väga kõvad tegijad, aga ideid, mõtteid, uut infot tuleb metsikult, isegi liigagi palju. Teinekord kohmetud ja [mõtled]: ups, kui palju meil on ikkagi veel õppida! 

Ja vaat selle teadmise siia kohaletoomine [on tähtis]. Ma ettekandes ka ütlesin, et võib-olla mitte [teha] seda kohviku vormis, et saame kokku ja teeme seminari, kuskil on üks ilus äge asi. See ei jõua väga kohale. Aga toomegi õnnestujad kohale, ettevõtted, mis pakuvad lahendusi, käime kohal, vaatame, kuidas on tehtud mujal, kus need head ideed on. Reaalselt teeme pilootprojekti. Reaalselt viime ühe piimatootja juures ellu hea lahenduse, ja vaat siis hakkab see kasvama, siis hakkab see idanema. Seal õnnestus, ma vaatasin, kuidas seal on, ja teen mina ka!

Kui riik on oma nõu, jõu ja põllumajandussektoris kindlasti ka toega taoliste projektide juures kõrval, siis ma arvan, et see võiks õnnestuda ja peaks õnnestuma. 

Muidugi, üldine meeleolu. Vaesed metsamajandajad, vaene puidutööstus – mul on tõesti neist kahju. Nad kohati on kui põlualused. Nad on tagasihoidlikud inimesed, nii nagu ka põllumehed. Nad ei oska rääkida, nad ei oska kisada. Aga kui Soomes presidendi vastuvõtul daam paneb selga kasetohust kleidi ja see on au ja uhkus, siis meil oli dokfilmis "Eesti 100" harverster koll. No andestust, kuidas selle valdkonna inimesed ennast tunnevad? Ei tunne hästi! 

Ja vaat see on kindlasti jälle see pool, kus riik saab olla toeks, et suhtumine kohaliku ressursi tootjatesse [oleks selline], et nad on meie au ja uhkus. Nad täidavad meie riigikassat, nad loovad võimalusi, et me saame abivajajaid toetada, sotsiaalhoolekannet tõhustada – kõige sellega tegeleda. Aitäh küsimuse eest! Ma loodan, et ma vastasin. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, aitäh selle väga tõhusa ettekande eest! Selles te rääkisite ka turunõudlusest. Kohe tuleb silmade ette Tere tööstus. Kas Eestis on veel ruumi piima- või teiste põllumajandustööstuste rajamiseks? Kas selleks on piisavalt motivatsiooni ja võimalusi? Ja lisaks, kas noortel on veel huvi sellesse sektorisse tulla?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti on ruumi. Kui meil on võimekust lisada tööstuses meie ressursile lisandväärtust, siis on selge, et me ei räägi ainult Eesti turust, vaid kogu Euroopast. Kui projekt õnnestub, tööstuse projekt antud juhul – me oleme väikesed, meil on väikeettevõtted, see on keeruline ja karm kapitalistlik maailm –, siis ega nad niisama seda ei jäta. Kui midagi on head, siis üritatakse teha kõik, et see endale krabada. Aga on ruumi, kui on turul nõudlust. Sul endal peab aga olema tahet ja ideid, kuidas väärindada, lisandväärtust tõsta. Kindlasti on ruumi.  

Nüüd, vabandust, teine … (Saalist vastatakse.) Noored! Vahepeal on olukord mustem ja tundub, et üleüldse midagi ei ole ega tule. Aga teinekord ja ka praegu minu hinnangul olukord ei olegi nii must. Näiteks meie Paide tööstuses on väga tubli noor tehnoloog, kes on ise farmist pärit. Ta esindab minu jaoks [tublit] noorust. Ja neid noori tegelikult oli veelgi juurde tulemas ja oli ka valida. 

Mulle väga meeldib, et inseneriteadus, väljaõpe on Eestis au sisse minemas. Mul enda poisid õpivad Nõo Reaalgümnaasiumis – superkool superdirektoriga! Neil on seal esimest korda D-klass, kus õpetatakse inseneeriat ehk tulevasi insenere. Väga supertegu! Ma väga pooldan taolist lähenemist ja mõtlemist ja vaat sealt need tulevased [targad] noored tulemata ei jää.

Nii et olukord ei ole nii must, kui vahel võib tunduda. Siiski, meil on maaülikool, mis toetab, eks ole, maaelu, põllumajandussektorit. Lisaks on Tallinna Tehnikaülikool, inseneri[kool]. Mina olin Tartu Ülikoolis – tugev kool. Tuleb küll! Tuleb küll! Eks see meist sõltub palju, meie väärtushinnangutest, sellest, millega me tegeleme. Kui me hoiame valdkonda au sees, siis välja ei sure. Minu hinnang.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea ettekandja, kõigepealt tänud ettekande eest! Oli sisukas ja asjalik! Minu küsimus oleks suhteliselt lihtne. Me räägime siin täna põllumajanduse toetamisest ja selle olulisusest, toidujulgeolekust. Nii et ei tasu vist üritada üksteist veenda, me oleme kõik selles enam-vähem veendunud, et neid samme tuleb astuda. Aga kui me räägime nüüd tööstuse poolelt, võib-olla oskate soovitada riigile, kas see raamistik või meetmed, mis on siiamaani olnud toidutööstuse rajamisel, vajaks mingisuguseid lisategevusi, lisameetmeid, et neid uusi tööstusi tuleks. Kindlasti toidu väärindamist annab jätkuvalt veel lisada, ma olen ka nõus, ja toidutööstusi võiks olla rohkem. Aga mis võiks olla need [sammud] üks, kaks ja kolm, niimoodi suhteliselt lihtsalt öelduna, riigile, valitsusele ja poliitikutele?

Aitäh! Bürokraatia, nr 1, eks ole: meeletu asjaajamine, meeletu kooskõlastamine, kontrollimiste kontrollimiste kontrollimine. See nõuab väga palju. [See oli], kui me Paides valmistusime tehase avamiseks ja juba esimesed tooted tulid välja, ka Viruveres on see kindlasti nüüd ees uue tööstuse puhul. Juba on need protsessid käimas. Ma vahel mõtlesin, kui olid koos kliendiaudititega kõikvõimalikud kontrollid, et kuidas meil üldse jääb aega sisuliselt tegeleda tehase käivitamisega. Vabandust, ma natuke liialdan, aga see tunne tõesti oli. Ma nägin, et meeskond on ribadeks kistud, igal rindel me ju tahame olla viielised. Kerge see ei olnud. Selle koha pealt kindlasti saab riik kaasa aidata. 

Ma väidan, et turumajanduses ma ei poolda väga, et riik sekkuks. Ideed peavad kandma, äriplaanid peavad olema tugevad. Küll, kui see tekitab julgust ja tahet taolisi innovaatilisi projekte luua, eest vedada, teoks teha, on toetused õige koha peal. Ka E‑piima tööstus sai PRIA kaudu toetust. Minu meelest oli selle projekti puhul see üks trigeritest, et riik lõi võimaluse sellise asjaga tegeleda, et võiks tööstust selles suunas arendada. Nii et miks ka mitte, see võib toimida. Ma loodan, et ma vastasin piisavalt. Loomulikult juttu jaguks kauemaks.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkemateks küsimusteks meil aega ei ole. Aitäh teile!

Suur tänu! Palju jõudu teile ja häid otsuseid!

Aga enne kui me läheme läbirääkimiste juurde, on meil tarvis istungi pikendamise hääletus läbi viia ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele arutelu algataja ettepaneku pikendada tänast istungiaega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 22 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Istung on pikendatud. 

Järgnevalt asume läbirääkimiste juurde. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli volituse alusel kõnelema Isamaa fraktsiooni esindaja Jaanus Karilaiu. Palun!

Head kolleegid! Kõigepealt tänu maaelukomisjonile ja Urmasele, et nii asjalik arutelu on siin toimunud. Siia kutsuti ka esinejad, kes küll ei rõõmustanud meie meelt, aga nad rääkisid ausalt sellest sektorist, mille pärast me täna muretseme ja millele tahame paremat käekäiku saada. 

Kui me vaatame laiemat konteksti, siis me räägime ju Eesti ettevõtete konkurentsivõimest. Ja kui me võrdleme üksikuid arve, [siis näeme], et soomlastel on energia hinnad kaks korda soodsamad, poolakatel aga on toidukorv soodsam ja neil on ka turg suurem. Kui me vaatame Euroopa Liidu toetusi, siis [mujal on nende kõrval] siseriiklikud lisatoetused. Mina arvasin, et soomlastel ja poolakatel on see lisatoetus suurem, aga tuleb välja, et lausa 17 riigis [toetatakse] konkurentsivõimet. Nii et Eesti ettevõtjad tegutsevad väga keerulistes ja rasketes tingimustes. 

Nüüd nendest teemadest, mis siin tõstatati. Seda, et bürokraatiat tuleb juurde, on räägitud ju pikki aastaid. Ma tean, et ka tänane peaminister tegi bürokraatia vähendamise töögrupi, aga tuleb välja, et hoopis tuleb nõudeid juurde ja ettevõtted kuulevad neist tagantjärele, olles juba teinud investeeringuid. Räägitakse ju, et see sektor on väga kapitalimahukas, nii et nendes tingimustes tegutseda ja luua stabiilsus on suur väljakutse. 

See 546 miljonit, mida põllumehed ja maaelusektor ootavad, mida toidusektor perioodiks 2028–2034 ootab – peaminister on öelnud, et see raha tuleb sügisel. Rahandusminister on kuskil kabinetiläbirääkimistel öelnud, et me võib-olla tahame siin oma eelarveauke lappida, vaatame sügisel. Maaelukomisjoni esimees on öelnud, et ärge muretsege, see otsus tuleb. Siin parlamendis tegelikult ei ole ühtegi poliitilist jõudu, ühtegi parlamendipoliitikut, kes ütleks, et see 546 miljonit ei peaks minema sinna sektorisse, aga millegipärast on sektor ärevil. Ja kui sektor on ärevil, siis see on probleem: see vähendab investeeringukindlust ja tegelikult ka vajalikku üldist kindlustunnet. 

Mida siin keerulist on? Kui siin mainiti, et on vaja otsuseid, siis on vaja valitsusel see otsus ära teha – kas või poliitiline otsus, et jah, seda raha mujale laiali ei jaotata. See annab kindlustunnet juurde. See on üks [hädavajalik] detail kogu selles maaelu konkurentsivõime, töökohtade hoidmise ja kõrgemate palkade [kindlustamises]. Samas see ei ole veel kuldvõtmekene, kui me vaatame, kuidas maaettevõtluses toimijad peavad selles sektoris hakkama saama. Me ei vaja mitte loosungeid, me vajame selgeid otsuseid. Täna näeme vastupidist. Me näeme tõesti, et ühelt poolt on sektor isegi nii ebakindel, et põllumajandusminister ise liitub meeleavaldajatega, mis on absurdne – on ta ju ise valitsuse liige ja oluline poliitikakujundaja. 

Teine [teema] on E-piima juhtum. Ma küsisin maaelukomisjoni esimehe käest, kas see võib tekitada ahelreaktsiooni. Tuli mingisugune vastus, et on olemas kriisifond, on olemas mingid summad, aga endiselt ei ole kindlustunnet. Sellel ahelreaktsioonil ei tohi lasta vallanduda. See tekitab piimandussektoris väga suure probleemide puntra. Me teame, et ahelreaktsioonil on väga palju negatiivseid tulemusi. Täna oleks vaja kindlustunnet, et need ettevõtjad, nii-öelda pereettevõtted, kellel on raha ettevõttesse kinni jäänud, saaksid kindlustunde, et nad saavad vajaliku likviidsuse – on see pankadele lisagarantii või kriisifondi kindel tugi, et jah, see raha tuleb. 

Neid poliitilisi tööriistu on ju olemas. Kui me räägime sellest, et me tahame olla maapiirkondades konkurentsivõimelised ...

Palun paar minutit lisaaega! 

Kolm minutit lisaaega, palun!

 … aga meie naaberriigid tegutsevad dopinguga, [nende tootjad] saavad rohkem lisatoetusi, neil on sisendhinnad soodsamad. Siis on [nagu alusetu] öelda, et me loodame, et see [sektor] annab veel suurema panuse meie SKP-sse, veel rohkem töökohti, veel kõrgemate palkadega töökohti, tehke veel rohkem investeeringuid. Me ju näeme, kuidas soomlased, lätlased ja poolakad tegutsevad – see ei ole aus konkurents. Me peaksime riigi poolt panustama nii palju, et me oleksime ausamas konkurentsikeskkonnas. Alles siis saame rääkida töökohtadest regioonides, paremast taristust ja tegelikult ka sellest, et maapiirkondades oleksid kõrgemad palgad. 

See 546 miljonit – mida kiiremini me anname selle sõnumi, seda parem. Mida konkreetsemalt valitsus käitub E-piima juhtumi puhul, seda parem. Tegelikult see sektor vajab lisatoetusi, nii nagu on seda teinud soomlased ja teised Euroopa Liidu liikmesriigid. See annaks väga palju juurde just sektori konkurentsivõimele, aga päeva lõpuks mõjutab see ka meie inimeste toidulauda, toob meie inimestele mitmekesisema ja soodsama toidukorvi. Aitäh!

Suur tänu! Keskerakonna fraktsiooni nimel esinema palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea kolleegid! Head külalised ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ka mina soovin tänada maaelukomisjoni liikmeid ja tänaseid esinejaid selle sisuka arutelu eest. Täna ei räägi me lihtsalt ühest majandusharust. Ja loomulikult ma tahan tänada ka kõiki põllumehi, kes on üle Eesti väljas seismas enda huvide eest ja mitte ainult enda huvide eest, vaid kogu Eesti rahva huvide eest. Toidujulgeolek on meie ühine asi.  

Me räägime Eesti toidujulgeolekust, maaelu tulevikust ja sellest, kas Eesti riik seisab oma inimeste kõrval või mitte. Samal ajal, kui Euroopas seisid põllumehed oma õiguste eest ja sundisid valitsusi reageerima, hoidsid Eesti tootjad pikalt madalat profiili. Nad tegid oma tööd edasi, tootsid toitu ja lootsid, et riik märkab. Aga riik ei ole märganud, või veelgi hullem, ei ole tahtnud märgata. Ja nüüd on olukord jõudnud sinnamaani, et põllumehed tulevad traktoritega linna. 

Head kolleegid! See ei ole sümboolne žest, see on meeleheite märk. Aastaid on põllumehed talunud kasvavaid kulusid, karmistuvaid nõudeid, ebastabiilset toetuspoliitikat. Nad on kohanenud, kokku hoidnud, pingutanud, aga igal kannatusel on piir. Põllumajandus ei ole marginaalne sektor, mida võib poliitilistes prioriteetides tagaplaanile lükata. See on meie toidulaua alus, see on maaelu püsimise garantii. See on tuhandete Eesti perede igapäevane töö ja vastutus.

Ja ometi on need inimesed jäetud üksi. Räägitakse rohepöördest ja ambitsioonikatest eesmärkidest, aga jäetakse ütlemata, kes selle kinni maksab. Põllumehele esitatakse nõudmisi, kuid ei anta tööriistu ega piisavat tuge nõuete täitmiseks. Samal ajal kasvavad sisendhinnad, turud kõiguvad, imporditud tooted muudavad konkurentsi järjest karmimaks. See ei ole vastutustundlik poliitika.  

Head inimesed! Põllumehed ei taha protestida, nad ei taha tulla tänavatele, aga kui valitsus laua taga ei kuula, siis ei jää muud üle. See on demokraatia viimane, aga õigustatud tööriist. Enne kui keegi pahandab traktorite pärast linnatänavatel, tasub küsida, miks nad siia tulid. Nad ei tule meelt lahutama, nad tulevad, sest neid ei ole kuulatud.

On naiivne arvata, et toit tuleb poodi lihtsalt kuskilt. Selle taga on inimesed, kes töötavad ilmast olenemata, kes võtavad igal hooajal riske ja hoiavad üleval süsteemi, mida me linnas sageli enesestmõistetavaks peame. 

Head kolleegid! See ei ole ainult põllumeeste mure, see on kogu Eesti mure. Viimastel aastatel on sektorit tabanud mitu kriisi korraga: inflatsioon, majanduslangus ja inimeste ostujõu vähenemine. See on vähendanud tootjate tulusid. Ikaldused, loomataudid, energia hindade hüppeline kasv ja kütuse kallinemine on suurendanud kulusid. Lisaks on tõusnud maamaks, mis kandub edasi rendihindadesse. Sisendhinnad – kütus, väetis, energia – on tõusnud tasemele, mis surub tootmise kasumlikkuse kriitilisele piirile.

Ja lisaks veel sisepoliitilised otsused – need otsused, mida on vastu võtnud Reformierakond, sotsid, Eesti 200. Uued maksud, maksutõusud, ebakindel energiapoliitika – kõik see on vähendanud ettevõtete võimet kriisidele vastu pidada.  

See on reaalsus, millega Eesti põllumehed täna silmitsi seisavad. Väga tõsine küsimus on ka Euroopa Liidu põllumajandustoetuste kasutamine. Me räägime sadadest miljonitest eurodest – need numbrid on täna siin ju välja käidud –, mis on mõeldud Eesti põllumajanduse toetamiseks. Kui sellest rahast suunatakse osa mujale, näiteks eelarveaukude lappimiseks, siis tekib õigustatud küsimus, kelle eest see riik tegelikult seisab. Samas me saime täna signaali, vähemalt siin saalis, et neid rahasid kuskil mujal tulevikus ei kasutata. Vaatame, aeg näitab! Otsused alles tuleb teha. 

Sooviks veel paar minutit juurde. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Head kolleegid! Eesti põllumeeste tänane protest ei ole lihtsalt ühe sektori rahulolematuse märk, see on märguanne kogu riigile. Kui me ei toeta täna oma põllumehi, siis maksame selle eest homme kordades kõrgemate hindadega, suurema sõltuvuse ja nõrgema maaeluga. 

Toidujulgeolek peab olema sama oluline kui riigikaitse. See tähendab, et me peame oma põllumehi kuulama, see tähendab, et me peame tegutsema mitte homme, vaid juba täna. Ja see tähendab, et riik peab lõpuks seisma oma inimeste kõrval. Sest kui põld vaikib, ei jää vaikseks ainult maaelu, vaikseks jääb lõpuks kogu riik. Aitäh!

Suur tänu! Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnelema palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Maido Ruusmanni. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud ettekandjad! Head inimesed, kes vaatavad meid ekraanide vahendusel! [Tänane teema on] põllumajandus ja toidutootmine kui Eesti jaoks strateegiliselt tähtis majandusharu. Kõigepealt loomulikult tahaks tänada siinseid ettekannete tegijaid. See teema avati väga erinevate nurkade alt, väga põhjalikult ja ära põhjendatult.  

Ma arvan, et me siin saalis nii nende ettekannete põhjal kui ka tegelikult ju tervikuna saame aru, et põllumajandusvaldkond ei ole lihtsalt mingi tavaline valdkond, vaid see on strateegiline valdkond. Strateegiline selle poolest, et see hoiab meie toidulaua kindlust, see hoiab meie maapiirkondade elujõudu, meie maapiirkondade ettevõtlust ja lõpuks ka loomulikult meie riigi vastupidavust kriisides.  

Nagu ettekandjad siin enne ütlesid, põllumajandus ja toidutootmine annab ekspordist kuni 15%, aga kui võtta otseselt põllumajandus, siis tema osakaal SKP-s ja hõives ei ole märkimisväärselt suur. See on valdkond, mis on oluline eelkõige selle poolest, et selleta ei saa riik toimida. Teiseks, selle sektori mõju ei lõpe ju põllul, farmis ega tööstuse väravas. Selle sektoriga [on seotud] transpordiettevõtted, sellega on seotud seadmete tootjad, hooldajad, veterinaarteenused, ladustajad, pakendajad, energeetikud ja kes kõik veel. Seetõttu on põllumajandus ja toidutootmine palju suurema mõjuga kui ainult mõned protsendid, mis ta SKT-st või hõivest moodustab.  

Olen ise pärit Valgamaalt, kus meil puidu- ja toidu[sektor] on suurima hõivega. Näiteks minu koduvalla Tõrva maksumaksjate top 7 on just puidu- ja toiduvaldkonnast. Nii et ma väga hästi tean seda sektorit kui tööandjat. Kui me võtame üldse maaelu, siis ligi kolmandik ehk 31% ettevõtetest on primaarsektoris ja see hõivenumber just maal on tegelikult väga suur.  

Siin on täna mitmed korrad läbi käinud meie põllumajandussektori konkurentsivõime võrreldes Euroopa Liidu [muude riikidega]. [Mis puutub] sellesse 546 miljoni suurusesse ühtlustustoetusse, mis on siis täna niinimetatud sildita ja tuleb riigiplaani üldisele põllumajandustoetusele lisaks, siis vist ei ole vaja rohkem üle kinnitada, et seisukoht on, et see 546 miljonit peab minema põllumajandussektorisse, meie ettevõtjate konkurentsivõime tugevdamiseks. Ma ei tea, isegi peaminister pani eile Mart Võrklaeva postitusele laigi, mis võiks siis olla nagu tempel peal, on ju. (Naerab.) Mis see kinnitus veel peaks olema? 

Seega, olukorra tõsidusest saavad kõik aru. See tänane arutelu nii siin saalis kui ka põllumajandusettevõtjate traktorite üle-eestiline [aktsioon] on väga õige ja vajalik. 

Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Põllumeeste hääl peab ikkagi nende toetuste vaates olema kõlav ja esindatud ja probleemidele tähelepanu juhitud. Samas ma arvan, et lisaks sellele on vaja üha enam ühiskonnas nii enestele kui ka meie lastele meelde tuletada seda, kust toit tuleb, kuidas toit sinna poelettidele saab ja kõik sellega seonduv. Ma arvan, et need ettevõtmised on tunnustust ja tänu väärt ja suur tänu kõigile põllumeestele, kes täna on välja tulnud. Nii nagu põllumehed ise on öelnud, see ei ole protest, vaid see on märguanne, meeldetuletus. Selle aktsiooni käigus toimuvad haridusasutustes selgitused, tunnid. Igal juhul maaelu vaatest, ma arvan, on nii tänane arutelu siin kui ka põllumajandusettevõtjate väljatulek hästi oluline ja vajalik. 

Ja mis seal muud ikka, eks põllumajandussektori parema käekäigu eest peame me seisma üheskoos, on ju. Nii meie siin Riigikogu saalis ja komisjonides [kui ka need,] kes käivad [Eestit] esindamas, ma ei tea, Euroopa tasemel. Aga eks lõppotsused teevad ikkagi ettevõtjad ise. Meie saame siin avaliku sektori poolt [vajalikku] keskkonda luua. See on täna mitmel korral ettekandjate jutust läbi käinud, et oodatakse tegelikult vähemat bürokraatiat, vähemat riigipoolset sekkumist ja loomulikult suuremat konkurentsivõimet võrreldes teiste Euroopa tootjatega.  

Nii et veel kord aitüma kõigile, kes tänasesse ettevõtmisse on panustanud ja kes on praegugi masinatega väljas. Igal juhul jõudu meie põllumeestele! Reformierakonna kindel seisukoht on, et põllumajandus on Eesti jaoks väga oluline nii toidujulgeoleku, ekspordi kui ka tööhõive vaatest. Oleme varasemalt pööranud sellele tähelepanu ja pöörame ka edaspidi. Aitäh teile!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel kõnelema palun Riigikogu kõnetooli Anti Allase. Palun!

Hea esimees! Austatud kolleegid ja kuulajad kaugemalt! Ka kõigepealt minu poolt tunnustus kõigile tänastele ettekandjatele: väga sisukad ettekanded, neist on järeldusi teha! Aga ma ei taha teha siin täna väga suurt poliitilist avaldust, vaid püüan ka sisuliselt analüüsida, mis seis meil selles sektoris on ja kuidas me võiksime edasi liikuda. 

Kõigepealt, "Põllumajandus ja toidutootmine kui strateegiline majandusharu" kõlab ju iseenesest päris hästi. Kümme aastat tagasi niimoodi seda välja ei öeldud, aga võib-olla need keerulised aastad on meid pannud tõsiselt mõtlema, mida tähendab toit, see, kas see on olemas või ei ole olemas. Seetõttu on selline tähelepanu ja rõhuasetus minu arust õiges kohas. Samas, see lause kõlab küll hästi, aga see tuleb tegelikus elus täita konkreetsete otsustega ja sinna tuleb panustada ka vahenditega. 

Lisaks, me ei räägi ju ainult ühest majandusvaldkonnast, me räägime palju suuremast [pildist]. Me räägime Eesti inimeste võimest kriisis ellu jääda ja [riigi võimest] oma rahvas ära toita. Kõlab küll karmilt, kuid kahjuks on sellised ajad. Me ostame kallist sõjatehnikat, aga sõdurit on vaja ka toita. Tühja kõhuga teda rindele ei saada. Samuti peavad kõik elanikud saama ka väga-väga keerulistes olukordades, mida loodetavasti ei tule, ära toidetud. Toit ei ole luksus, toit on esmavajadus. Riik, kes ei suuda tagada inimestele toitu, ei ole päriselt iseseisev. 

Meil on ligi miljon hektarit põllumajandusmaad, see on meil üks suurimaid taastuvaid loodusressursse. See on meie võimalus. Kuid nagu ettekannetestki võis kuulda, on see kahjuks täna ainult osaliselt kasutatud. See on osaliselt kasutatud potentsiaal. Meil on tõesti häid näiteid. Meie põllumehed on madalamate toetustega teinud imet nii teravilja, kaunvilja kui ka õlikultuuride kasvatamisel. Seal on meil toodangumahud kasvanud märkimisväärselt, samamoodi piimatootmises. Minu tõesti siiras tunnustus nendele tegijatele! Aga see ei ole kogupilt. 

Toon näiteks kartulikasvatuse. Kujutage ette, kartulitoodang on langenud ligi kolmveerandi võrra, me kaugeltki ei suuda kartuliga oma rahvast ära toita. Muu köögivilja tootmisest ei tasu rääkidagi, ka munatootmine on langenud. Meie sõltuvus importtoidust on kasvanud ja meie laiuskraadil, meie looduslike tingimustes kõlab see päris halvasti, et me oleme netoimportijad. 

Kui me vaatame tervikpilti, siis tegelikult on see valdkond ikkagi muret tekitav. Viimastel aastatel on Eesti toidukaubanduse puudujääk olnud 4,3 miljardit eurot. Mida see tähendab? 4,3 miljardit eurot on meie majandusest lahkunud. Me peame panustama hulga raha, et saaksime osta oma toiduaineid. Me ju suudaksime neid ise siin toota.   

See puudujääk kasvab ja see ei ole ainult majandusküsimus, see on ka julgeolekuküsimus. Näiteks kui kriisis tarneahel katkeb, riigid hakkavad oma turgu kaitsma, siis loeb ainult üks asi: kas sul on oma toit olemas või mitte. Aga teistpidi on nende probleemide lahendamine ka võimalus: võimalus tõsta tootlikkust, võimalus suurendada isevarustatust, võimalus ehitada üles tugev toiduainetööstus …

Paluks kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

… võimalus muuta Eesti põllumajandus kriisikindlaks. 

Miks ikkagi põllumehed täna väljas on? Nad ei ole kindlad, kas need täiendavad vahendid, mis Euroopa Komisjon on mõelnud eraldada, et Eesti põllumajanduse konkurentsivõimet tõsta, tulevad kogu ulatuses Eesti põllumajandusse või ei tule. Seda sõnumit loomulikult meie inimesed, meie tootjad ootavad. Ja nagu me siin enne kuulsime, põllumajandus-kaubanduskoja esindaja ütles, et seda selget sõnumit, kuigi nad on korduvalt seda valitsuselt küsinud, pole nad saanud. 

Tegelikult tuleb põllumehi tunnustada, et nad teevad tänast meeleavaldust väga viisakal kombel, mitte nii, nagu need leiavad aset mujal Euroopas. Samas annavad nad väga viisakal kombel ka märku, et nüüd on aeg tegutseda, enam kuhugi põgeneda ei ole, me peame toimetama. 

[Kindlasti] peab [arvestama] ka seda, et kui me selle raha paigutame põllumajandusse tootlike investeeringute tegemiseks, siis see aitab meil toota rohkem, targemalt ja kõrgema lisandväärtusega tooteid ning me sõltume vähem impordist. See tugevdab meie majandust, tugevdab meie regionaalpoliitikat, pakub maal töökohti. Ja saab ju ütelda, et tegelikult toidujulgeolek ei sünni kriisist, see sünnib täna tehtud otsustest. 

Miks põllumehed on täna traktoritega teedel ja tänavatel? Nagu ma juba ütlesin, nad ootavad meie otsust. See otsus tuleb poliitikutel, eelkõige valitsusel kiiresti teha. Sotsiaaldemokraadid mõistavad igati põllumeeste ootusi, aga tegu ei ole ainult põllumeeste ootustega. See on tegelikult meie ühine mure. Minu üleskutse ongi, et lahendame selle probleemi kõik koos ühiselt ära. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Arvo Alleri. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kuulajad! Head ettekandjad! Alustuseks ma ütleks küll, et Riigikogu ongi koht, kus poliitikat teha, mitte rääkida, et me poliitikast ei räägi. Kahju muidugi, et ettekandjaid ei ole saalis seda kuulamas, võib-olla nad [kuulavad] kuskil interneti teel. Siit kõnedest koorubki välja tegelik seisukoht ja tõde. 

Ütlen ausalt kohe ära, et EKRE toetab selle 546 miljoni suunamist põllumajandusse. EKRE on alati toetanud põllumajanduse jätkusuutlikku toimimist ja maapiirkondade arengut. 

Kui me läheme poliitika juurde, siis tänane olulise tähtsusega riiklik küsimus on poliitiline küsimus. Põllumajandusorganisatsioonid väidavad, et tänane aktsioon on apoliitiline, aga see ei saa mitte kuidagi olla apoliitiline. Esiteks: tänane olulise tähtsusega riiklik küsimus on poliitiline küsimus, ja teiseks: valdkonnaminister sõidab poliitilise käilakujuna traktoriga kõige ees. Tulge öelge mulle, et see ei ole poliitiline! Ja tänane meeleavaldus siin Riigikogu ees on kujundlik. Millest ma aru ei saa, on ühe erakonna, sotsiaaldemokraatide poolt Riigikogu ette toodud Valgevene traktor, toetamaks põllumehi. Kusjuures see ei ole põllumajandustraktor, see on metsandustraktor. Eks igaüks saab siit oma järeldused teha. Nii et siit lähtuvad ka need visioonid, kes mida eelistab. 

Aga tuleme tänase päeva juurde. Mitte et ma kõike oma peast ei teaks ega oleks asjaga endise konsulendina ja ministrina kursis, aga mulle on saadetud ühe Virumaa põllumehe mõned mõtted. Need kajastuvad väga hästi ka tänaste ettekandjate seisukohtades ja ülevaadetes. Ants-Hannes Viira ettekandes toodi välja ettevõtjate tulude lõhe süvenemine. Kahjuks on aasta 2023 viimane, mille kohta Euroopa Komisjoni FSDN-i andmed on. Aga kui me vaatame seda diagrammi, siis näeme, mis poliitikat tehti. Kes olid võimul sel ajal, kui hakkas nokk alla minema? 2022 olid võimul Reformierakond, sotsid ja Isamaa, vahepeal ka Keskerakond. Aastal 2023 süveneb ettevõtjate tulude lõhe veelgi. See tähendab, et ettevõtjale jääb raha veel vähem kätte. Millest see tuleneb? 2023, peale Riigikogu valimisi sotsid, Reformierakond ja Eesti 200. Millest see tuleneb? Peale seda tehti riiklikud otsused tõsta aktsiise. Jah, põllumeeste erikütuse, eridiisliaktsiisi ei tõstetud. Võib-olla see oligi komm, millega põllumehed maha rahustati. Igatahes see aktsiis jäi tõstmata. Põhiline, mis on mõjunud, on maamaksu kiire tõus. Maamaks liigub edasi rendihindadesse ja lähtuvalt sellest omanikutulu väheneb. 

Väga oluline asi on õiglane hinnajaotus tarneahelas. Riik peab piirama ebaausaid kaubandusvõtteid kaubanduskettides ja [muudes] kaubandusettevõtetes. Ja muidugi on oluline ka see, et avalik sektor peaks eelistama ikkagi eestimaist toitu ja Eesti tootjaid, näiteks koolide ja lasteaedade sööklates. Lähtuvalt sellest seataks lähipiirkondade tootjad eelistatuks. 

Mis on veel oluline? Bürokraatia kasvab. See, et me eile lõpetasime ühe SAPARD-i seaduse kehtivuse, ei vähenda bürokraatiat. Bürokraatiat tuleb juurde, ja põllumajanduses eriti. Ma mäletan, aasta tagasi oli siin Riigikogus Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika arutelu, kus toodi sisse sotsiaalne tingimuslikkus, mis tõi lisanõudeid toetuste taotlemiseks. Sotsiaalne tingimuslikkus! Ma ütlesin tookord, et see on teema, millega te, põllumehed, jääte hätta. Ja nüüd ongi see käes. Kui sa viie päeva jooksul ei vasta Tööinspektsiooni kirjale, siis võetakse sul kõikidest toetustest 3% ära. Kõikidest toetustest, mitte ainult ümberjagatavast ühtsest pindalatoetusest, vaidka keskkonna- ja loomatoetustest – kõikidest toetusest 3%! Aga see teadmine tuleb siis, kui see reaalselt meid endid puudutab. 

Väga sageli käsitletakse põllumajandust poliitikakujundamisel ja avalikes aruteludes kui keskkonnakoormuse allikat. On vaja mõtlemise muutmist, oli tegu väetiste kasutamise või maade üleskündmisega roheluse tekitamise jaoks. See on ju teadlik ideoloogiline kuvandi loomine, et vastandada põllumajandust ja looduskaitsjat. See ei ole paratamatu, vaid see on teadlik tegevus, et vastandada. 

Aga tulen nüüd tänase viimase esineja juurde – ma küll mõtlesin, miks ta on täna viimane esineja, on ta ekspert? –, Hexest Materialsi esindaja juurde, kes on riigi loodud lõhkeainetehase juht. Kui me hakkame mõtlema – [kordan] stenogrammi huvides – 546 miljonile, siis juba hakatakse meid suunama julgeoleku [valdkonda]. Kui me toodame lõhkeainet, siis me oleme kaitstud, siis te saate toitu toota ja see on toidujulgeolek. Ehk me juba näeme, et hakatakse vaikselt suunama põllumajandussektorist raha välja.

Mis puutub Reformierakonna ütlemisse, et nemad kinnitavad kõike ja Võrklaeva postitusele pandi pöial – no on öeldud kurikuulsad sõnad: "Lugege mu huultelt!" Reformierakonda ei saa uskuda. See tähendab seda, et need 546 miljonit on endiselt kuskil üleval ja praeguse valitsuse puhul ma ei ole üldse kindel, et see suunatakse põllumajandusse. 

Tänase aktsiooni puhul – just aktsiooni! – tuleb tunnustada põllumehi, et nad koondusid lõpuks ja tulid ennast näitama. Ma ei väida, et see annab tulemust, aga selline esimene koondumine on oluline ja näitab põllumeeste ühtsust. Toetame põllumehi! EKRE on alati seisnud selle eest, et tagada regionaalpoliitikas põllumajanduse jätkusuutlikkus, piirkondade jätkusuutlikkus ja maaelanike toimetulek. Aitäh!

Suur tänu! Eesti 200 fraktsiooni nimel kolleeg Toomas Uibo, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kahju, et teid on siin saalis nii väheks jäänud. Aga jah, kui me räägime Eesti julgeolekust, siis mõtleme tavaliselt riigikaitsele, energiale ja kriisiaja vajadustele, toidust aga räägime harvem. Tegelikult algab toidujulgeolek mitte ladudest, vaid tootmisest: põllult, laudast, merelt ja toidutööstusest. Kui see võimekus kaob, ei suuda me seda kriisi ajal kiiresti taastada. See ei ole ainult põllumajanduse teema, vaid küsimus kogu riigi vastupidavusest.

Maaelukomisjoni liikmena on mul hea meel, et põllumehed on täna traktoritega teedel ja tänavatel, et seda tõsiasja meile siin saalis ja kogu Eesti rahvale meelde tuletada. Arvan, et Eesti põllumehed ei küsi erikohtlemist, nad soovivad võimalust ausalt konkureerida. Kui meie tootjad peavad tegutsema väiksema puhvriga ja suurema surve all kui nende Euroopa konkurendid, siis ei ole see ainult ühe sektori mure. See on küsimus, kas meil on ka kümne aasta pärast Eestis tootmist, mida kriisi ajal päriselt vaja võib minna.  

Samas ei saa kogu arutelu taandada toetustele – need on tagajärjed, mitte põhjused. Olulisem on, kuidas hoida alles tootmine, investeerimisvõime ja oskus teha seda tööd tõhusalt. Tugev põllumajandus tähendab ka teadust, tehnoloogiat ja rohkem väärtust, mis luuakse siinsamas Eestis. Põllumajandus puudutab kogu meie majandust, regionaalset arengut ja eksporti. Kui see valdkond nõrgeneb, ei kao ainult tootmine, kaovad töökohad, kogukonnad ja elu paljudes piirkondades. Ja ärgem unustagem, et põllumees on tihti ka metsaomanik. Nagu me Ahti Kalde vastusest minu küsimusele kuulsime, piirangud metsaressursside majandamisele on sektori jaoks samuti väga suur mure.

Mets on eestlasi katnud ja toitnud siin maal vähemalt 10 000 aastat. Meil on täna võimekus majandada seda ressurssi targemalt kui kunagi varem: teaduspõhiselt ja hoolsalt. Paraku kultiveerivad mitmed poliitikud hoiakuid, et Eesti metsatööstus, metsaomanikud ja meie põllumehed on sisuliselt kurjategijad. Nad on inimesed, kes ei hooli loodusest, ei hooli elurikkusest ega hauduvatest lindudest. Ja seda räägivad linnavurled, kes pole ise mitte kunagi ilmselt ühtegi puud istutanud ega talvel linde toitnud ja kelle eesmärk tundub olevat inimene metsast ja loodusest lihtsalt eraldada. See ei ole okei. 

Eesti 200 on mõistuse häälel välja pakkunud, et 70% metsamaast oleks majandatav ja 30% kaitse all. Kaitse alla jääks seega kaks korda rohkem kui keskmiselt Põhjamaades ja see peegeldaks suurtes piirides ka praegu kehtivat suhet Eestis. Aga ka seda mõtet rünnatakse jõhkrate meetoditega, inimesi, kes sellest teaduspõhiselt rääkida julgevad, riputatakse häbiposti. Siinkohal kutsun üles sotsiaaldemokraate, eriti sind, Anti Allas, kuulama kõiki põllumeeste muresid ja otsima koostöös mõistlikke lahendusi meie metsamajandamisele.

Inimeste jaoks on muidugi väga oluline ka toidu hind, see on päris mure. Aga oleks liiga lihtne väita, et kõik saab lahendatud ainult käibemaksu langetamisega. Kui seda arutelu pidada, siis tuleb vaadata tervikut: põhitoit, isevarustatus, hinnad ja kodumaine tootmine. Küsimus ei ole ainult maksus, vaid selles, kuidas hoida toit kättesaadav ja samal ajal toetada Eesti enda tootmist. 

Lihtsad lahendused kõlavad küll populaarselt, aga ei tööta. Oluline on, et [otsuste] mõju jõuaks päriselt inimeste ostukorvi ja aitaks samal ajal meie tootmist tugevamana hoida. Me ei peaks vaatama põllumajandust eilse pilguga. Põllumees ei vaja haletsust, vaid võimalust areneda. Me vajame Eestit, mis toodab, investeerib ja liigub edasi. Põllumajandus peab olema seotud teaduse, tehnoloogia ja toidutööstusega. Meie ülesanne siin saalis on teha otsuseid, mis aitavad seda võimekust kasvatada, mitte ainult olemasolevaid probleeme lappida.  

Toidujulgeoleku [tagamine] ei alga siis, kui meie kõigi kõhud on tühjad. See saab alguse otsustest, mida me teeme täna. Ma võin siinkohal öelda, et Eesti 200 seisab kindlalt selle eest, et põllumajandusele eraldatud Euroopa Liidu vahendid jäetakse just sellesse sektorisse. Aga lõppkokkuvõttes ei käi see arutelu ainult ühe sektori üle. Küsimus on ju selles, kui tugev ja iseseisev Eesti me tahame olla. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja mõned üksikud kolleegid! Ma olin hommikul Jüril ja nägin seda traktorite kolonni. Ma ei lugenud, 50–60 vähemalt oli seal. 35 aastat tagasi, augustis, augustiputši ajal tuli ka Tallinna peale raskete masinate kolonn. Ma arvan, et neid oli vähem kui praegu või mõni aeg tagasi Jüril.  

Eile hääletas koalitsioon siin maha toiduainete käibemaksu langetamise eelnõu, millel oli ligi 100 000 eestimaalase allkiri. [Hääletas] süüdimatult! Ma hommikul rääkisin põllumajandus-kaubanduskoja juhi Kerli Atsiga, kes oli seal põllumeeste seas. Kerli Ats on üks nendest, kes selle petitsiooni ka siia Toompeale tõi.  

[Toimuv] tähendab seda, et praegusele valitsuskoalitsioonile ei lähe korda ka 100 000 inimese arvamus, mis puudutab toidupoliitikat. Korda läheb, mulle tundub, see ehk ainult siis, kui inimesed tulevad tänavatele välja – nii nagu täna hommikul tuli Tallinna ringteel, Tartu, Võru, Valga, Rakvere kandis, igal pool ümber [Eesti], kokku umbes 400 rasket masinat välja. Ja kui ma hommikul Jüril põllumeeste ja Kerli Atsiga rääkisin, [sain ma aru]: täna need rasked masinad ei tulnud Tallinna peale, nii nagu 35 aastat tagasi tulid need võõra võimu rasked masinad, praegu on need meie oma rahva rasked masinad. Täna nad Tallinna peale ei pööranud. Aga probleem on äärmiselt tõsine.   

Ma esindan siin ühte põllumajandusorganisatsiooni, maakarja seltsi, mille aseesimees ma olen. Piimatoodang, põllumajandusloomade seisund ja põllumajanduspoliitika on mulle eluliselt väga oluline küsimus. Nii et teema on väga tõsine. Piinlik, et saal on praktiliselt tühi, mõned üksikud head kolleegid on reaalselt kohal. See näitab ka midagi.   

On lubamatu, et piimaraha on jäänud Paide piimakombinaati, mis võib küll uhke olla ja ongi uhke. Aga raha on tänase päevani inimestel saamata. Need on inimesed, kes reaalselt peavad veiseid, toodavad piima, aga kuude kaupa ei saa nad raha, kuna mingite mängude tulemusena ei ole võimalik neile maksta.  

Toidujulgeolek. Me räägime iga päev julgeolekust, eelkõige sõjalisest vaatevinklist. On vaja tõsta veel seda protsenti SKP-st, kui palju läheb relvastusele, lõhkeainetehaseid on vaja rajada ja kõike muud. Aga toidujulgeolek on ka [tähtis], paraku sellest eriti palju ei räägita.   

Meie põllumajandus on kontsentreerunud suurtesse ja väga suurtese ettevõtetesse. Euroopalik tasakaal väikeste, keskmiste ja suurte vahel on kapitaalselt rikutud. Meil piltlikult öeldes on väga-väga suured kolhoosid, majandid, mis majanduslikult on efektiivsed, pole mingit kahtlust, aga julgeoleku aspektist, toidujulgeoleku aspektist on need problemaatilised. Piisab, kui mõni rakett mõnda suurde lägahoidlasse saata, ja põhjavesi ja paljud muud asjad on ühe pauguga [rivist väljas]. Kui tootjaid oleks üle maa ja erineva suurusega, tagaksid nad kodumaise toidu. See on ainult üks detail siin. 

Kas soovite lisaaega?

Jah, paluks küll.

Kolm minutit lisaaega. 

No meil on siin head kolleegid sotsiaaldemokraadid tulnud välja [mõttega], et kana elu on olulisem kui Eesti inimese elu. Ta elab puuris, piinatakse teda, tuleb pauguga üle minna vabapidamisele. Isegi eelnõu on selline. Eelnõu anti sisse ajal, kui oli teada, et suuremad munatootjad vabatahtlikult kirjutavad alla petitsioonile, kokkuleppele, et 2035. aastaks on need investeeringud, väga suured investeeringud tehtud ja tulemus käes. Kuidagi selline katse poliitilisi punkte korjata ei paista kõige kenam.  

Ja ka tänane päev, mulle tundub, on selline. Kogu selle Jüri kolonni ees – 50 kuni 60 rasket masinat –, esimeses kollases suures traktoris istus põllumajandusminister Terras isiklikult. Ta küll ei istunud roolis, vaid kõrvalistmel ja vaatas ülevalt alla, kuidas maa paistab. Jah, see oli kolonn, mis Tallinna peale seekord ei läinud.  

Need 546 miljonit, mis Euroopa [Liit] on andnud ilma kõrvamärgita, nagu siin öeldakse – põllumehed ütlevad, et on tõsine oht, et see raha läheb vasakule. Ma ei tea, kuhu, aga kolleeg Aller viitas siin ühele asjale. Raha kulub mitmele poole ja usaldus praeguse valitsuse ja peaministri vastu on tegelikult peaaegu nullilähedane. "Lugege mu huultelt!" ja nii edasi.  

Nii et ühelt poolt ebakindlus on suur, mure on tõsine. Toidujulgeolek on väga tõsine asi. Ma ei saa aru, kas praegu siin tegelikult lihtsalt mängitakse või koalitsioon püüab punkte korjata. Põllumajandusminister on nii-öelda protestivate traktorite reas esimeses masinas, peaminister laigib endise rahandusministri postitust ja nagu öeldakse, muret ei olegi. Võib-olla mängitakse meiega lolli. Aga see probleem tuleb lahendada. 

Ja loomulikult, 546 miljonit, mis suurendaks hektaritoetust 70–80 eurot, on hea asi. Aga tegelikult oleks raha palju rohkem vaja ja ka tähelepanu maaelule ja põllumajandustootjatele, samuti metsasektorile. Ene-Liis Semperi etendust oli sügavalt piinlik vaadata – sügavalt piinlik poliitiliselt. Kunstnikuna mina häbeneks oma nime selle alla panna, sinna ju meelitati 5000 inimest siira murega Eesti metsa pärast.

Teie aeg!

Sellised mängud ei meeldi mulle ja ma ütlen selle otse välja. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Anti Poolamets, palun! 

Lugupeetud Peeter Ernits ja lugupeetud Henn Põlluaas, kes te olete jäänud kuulama seda olulist teemat! Minu meelest on sümboolne, et meil on ainult kaks saadikut [istungi] lõpuni saalis. Ja see on mõtlemisaineks. 

Igal juhul läheme siis julgeolekuteemade juurde. Siin kõlas täna tabavalt, et põllumajandus on julgeolek, toit on julgeolek. Õiged sõnumid! Väga õiged sõnumid! Aga vaatame numbreid, mida härra Viira välja tõi. Me ei varusta end ise toiduga. Kunagi irooniliselt tituleeriti Eesti NSV-d kartulivabariigiks. Aga see tegelikult tähendas seda, et Eestis toodeti palju kartulit. Eestis toodeti kartulit juba tsaariajal võimsalt. Eesti Vabariigi ajal kasvas see tippu. Vana Eesti Vabariigi ajal, 1920-ndatel ja 1930-ndatel, loodigi meile see maine, et Eesti on kartulivabariik. 

Kuhu me oleme jõudnud kartulivabariigi mainega? 63% ulatuses isevarustatust. Kõige lihtsam asi on kasvatada iseendale kartulit. Ei, seda ei ole. Kartulikasvatus on ka selline, mis [talub] väga hästi kriise. Me saame oma kartuli ikka kätte, kui see vähemalt on maha pandud ja kusagile ladustatud. Paraku on meil väga kehv olukord isevarustatuses nii elementaarse [toidupoolisega]. 

Linnuliha puhul [on see näitaja] 59%, või puhul 67%, sealiha puhul 77% ja see on tegelikult veelgi langenud. Andmed on siin perioodi 2022–2024 keskmised. Ja isegi värske koore puhul meil ei ole täielikku isevarustatust. Ettekandjad olid põhjendatult murelikud, et Eesti ei suuda end toiduga ise varustada ja olukord võib halveneda. 

Ükski kaitseväelane ei lähe välja, kui tal ei ole toidupakki piisavalt pikaks ajaks. Seega on tegu tõelise julgeolekuküsimusega. Ja nüüd seesama summa, millel ei ole kõrvamärki küljes, nagu vaimukalt täna öeldi, võib minna kas või Rail Balticule kusagile Rääma raba täitmiseks, et sinna üks seitsme meetri sügavune raudteealus teha. See ei ole julgeoleku tagamine. Me hoopis nõrgestame julgeolekut, loopides raha tarbetutesse projektidesse. 

Nüüd vaatame rohepöörde mõju. Me mäletame, kuidas Euroopa Liidu riikides on olnud üliteravad meeleavaldused. Traktorid on sõnnikupritsidega valitsushooned üle lasknud. Miks? Sest Euroopa Liit on küüniliselt oma turgu läinud solkima. Näiteks Mercosuri leping oli üks peamisi põhjuseid, miks viimased meeleavaldused olid nii teravad Brüsselis ja mujal. See tähendab, et Ladina-Ameerika põllumajandustooted, mille puhul kehtivad hoopis madalamad standardid toidutootmisele, toiduohutusele, kemikaalide kasutamisele põllumajanduses, lastakse Euroopa turule. Jõuliselt langetatakse tolle ehk tapetakse omaenda põllumajandust. Ja see jõuab ka Eestisse. 

Nii et kunagine suur tähelepanu põllumajandusele on Euroopa Liidus järsult langenud ja paistab, et selles suunas minnakse allakäiguteel edasi. 

Ma võtan lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Vaatame farmide sulgemise projekte näiteks Hollandis: paneme põllumajandus[ettevõtteid] kinni, maksame neile peale, et nad ei toodaks. Mida see tegelikult maailmamajandusele tähendab või maailma elanikkonna toiduga varustatusele? See tähendab, et mõneski Aafrika riigis võib toidupuudus tekkida. Kas see ongi humanitaarne lähenemine, kui paned tootmise Hollandis kinni, et neil ei oleks enam toitu välja müüa? 

Vaatame rohepöörde hävitavat mõju Eesti põllumeestele energia hindade kaudu, väetiste hindade kaudu, jõulise tootmiskulude kasvu kaudu. Kütus, elekter, masinad, tööjõud – kõik [kallineb]. Ja samal ajal langevad teravilja, piima ja sealiha hinnad turul. See ongi üks mürgine kokteil põllumeestele. Mürgine kokteil on pidev rohepöörde tõttu konkurentsivõime nõrgestamine. 

Ja ma küsin, kas siin põllumehed teevad kõva häält. Ei tee! Ikka lastakse sama jutiga edasi. Te peate need maad sööti laskma, sest maailmalõpp ligineb, nagu meie paniköörid siin seletavad. Te peate soid taastama! Põllumehed, kui te ei hakka sellele soode taastamise jamale vastu, no kus siis teie hääl on?! Ärge peitke oma traktoreid ära kusagile kaubanduskeskuse parklasse! Tulge ikkagi siia, sest see ainukene sotsiaaldemokraatlik Valgevene traktor ei ole küll veenev siin maja ees, eriti kui rohepööre lammutab kõikjal ja igal pool, nii laiemalt Euroopas kui ka Eestis. 

Ma lähen ka varsti seda soode [taastamist] vaatama. Hiljuti tuli minu juurde üks erakonnakaaslane ja ütles, et jah, minu maid hakatakse uputama. Ma küsisin, mis su maa peal seal on. Ta ütles, et ilus mets on, kõik uputatakse. Eks siis tuleb ka Vargamäel käia ja tuletada meelde, kuidas kunagi soid kuivendati, kuidas loodi põllumajandusmaad. Minu suguvõsas ikka räägitakse, kuidas saarlased kaevasid iga suvi meie talus võimsaid kuivenduskraave. Mõelge, milline käsitsitöö selle taga oli! See oli iga suvi! Ja me saime veel 1980-ndatel imetleda selle töö tulemusi, kraavid töötasid. Aga täna tulevad põllumees Jorh Aadniel Kiir ja teised, uputavad meie metsad ja maad uuesti ja Tammsaare pöörab hauas ringi. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellega on meie päevakord ammendunud ja ühtlasi on lõppenud ka tänane Riigikogu istung.