Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite meid sinise ekraani vahendusel! Me alustame 18. märtsi infotundi. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 13 Riigikogu liiget, puudub 88. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: haridus- ja teadusminister Kristina Kallas peaministri ülesannetes, sotsiaalminister Karmen Joller ja taristuminister Kuldar Leis. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! Meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm. Lisaks saab registreerunud küsija võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse ja üks Riigikogu liige saab selle küsimuse raames võimaluse esitada lisaküsimuse. Kokku on meil 12 registreeritud küsimust.

Neist esimene on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teema on põllumeeste toetamine. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! See küsimus, mis puudutab põllumehi, on tõesti peaministri ülesandeid [täitvale inimesele]. Põllumeestel on homme suur väljaastumine, meeleavaldus, ja seda sellel põhjusel, et neil puudub teadmine ja kindlus, mis järgmise perioodi rahastamisest saab. 

Ma arvan, et see ei ole ainult põllumeeste küsimus, vaid tegemist on [küsimusega, mis puudutab] väga paljusid töökohti üle Eesti. Kui me vaatame Eesti eksporti, siis põllumajandusel, toiduainetel on väga oluline osakaal meie ekspordis, väga suur mõju meie majandusele. Me teame, et Eesti põllumehed on nagunii siiamaani olnud kehvemas positsioonis võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikide põllumeestega. 

Küsimus on selles, rääkides rahast, et on teada, et järgmisel perioodil peaks praeguse plaani järgi põllumajandusse minema 1,6 miljardit. Küsimus on 500 miljonis euros või ligi 500 miljonis euros. Ei ole selgust, kas see läheb põllumeestele või mitte. Lihtsustatult öeldes, kui see ei lähe, siis võrreldes praeguse perioodiga nende toetused vähenevad, ja kui see läheb, siis nende toetuste proportsioonid jäävad samaks. Millegipärast pole valitsusest sellele vastust tulnud, kuigi elementaarne oleks eeldada, et põllumeeste toetuste osakaalu ei vähendata. 

Mu küsimus teile on, mis põhjusel vastust ei ole [tulnud]. Ja kas proportsioonid jäävad võrreldes selle perioodiga samaks või mitte?

Aitäh selle küsimuse eest! Püüan nüüd vastata nii palju, kui minul infot on. Pean kahjuks tõdema, et seda ei ole piisavalt. Jutt käib, ma saan aru, sellest 546 miljonist, mis järgmisel rahastuse perioodil on lisaks eraldatud. MFF-i aruteludes on see olemas. 

Niipalju kui ma tean, siis riigiplaani arutelud alles käivad. Me ei ole tegelikult riigiplaani põhiraame üldse veel paika pannud, need ei ole ka veel valitsusele esitatud. Nii et praegu käib arutelu jätkuvalt ministeeriumide ja ametkonna tasandil, et kuhu suunatakse järgmisel MFF-i perioodil riigiplaani ressursid. 

Kogu info, mis minul on olemas tänase seisuga – nagu ma ütlesin, valitsus ei ole seda veel arutanud, nii et mul ei ole valitsuses [kinnitatud] infot –, on see, et see 546 miljonit läheb toiduainesektorile. Nii on praegu planeeritud. [See on] Eestile eraldatud ja seda raha on vaja konkurentsivõime taastamiseks toiduainesektoris. Alates 2023. aastast on sektor olnud miinuses. Ilma investeeringuteta toiduainesektorisse me kaotame oma tootmisbaasi. See on üks [osa]. 

Teine on selle sektori kriisivalmidus. Ettevõtted peavad tegema mittetootlikke investeeringuid, mis turutingimustes end ise ära ei tasu, kuid on riigikaitseks tegelikult hädavajalikud. Kolmas on toidujulgeoleku tagamine ja põhitoiduainegruppide sisevarustuse [taseme] tõstmine. See on info, mis mul on praegu olemas selle kohta, kuhu see 546 miljonit muu hulgas on planeeritud. 

Aitäh! Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma mõistan seda, et te põllumajandusekspert ei ole, ja ei peagi olema. Aga kuna peaministrit ka ei ole, ma pean edasi küsima. 

Selles vastuses, mis te mulle andsite, te tegelikult ütlesite ära, et põllumeeste toetused järgmisel perioodil vähenevad. See on päris halb uudis, mida me praegu kuulsime, sest see, mida te kirjeldasite, tähendab seda, et raha – ma ei tea, kas see siis lõpuks on 400 miljonit või 300 miljonit – läheb vähem nendesse tegevustesse, kuhu seda on läinud siiamaani. No ma ei tea, mingid hektaripõhised toetused või mingisugused muud asjad. Kui panna kriisimeetmetesse seda raha, siis ilmselgelt seda ei lähe tänastesse asjadesse. See tähendab seda, et tegelikkuses on valitsuse plaan järgmisel perioodil [muuta] proportsioone olukorras, kus meil on põllumajanduses läinud pigem raskemaks kui paremaks. 

Mul on nüüd siit üleskutse – vastava valdkonna minister on ka teie erakonnas –, et võib-olla ei pea kuulama kõike, mida Reformierakond soovib. Minister võiks võtta põllumajandussektori ikka ette ja küsida tegelikult kriisimeetmete jaoks mujalt, [näiteks] riigieelarvest või Euroopa Liidu vahenditest raha juurde. See uudis, et nüüd pannakse seda raha tegelikult teise kohta – küll toiduainetööstusse, nagu te ütlesite, aga see on hoopis teine asi –, tähendab seda, et need tegevused, mille jaoks praegu raha antakse, [saavad] vähem raha. See ongi põllumeeste mure [ja põhjus], miks nad homme tänavatele tulevad. 

Ma ei oskagi küsimust küsida. Kui te tahate selgitada midagi, [siis võite seda teha], aga see oli väga halb uudis, mis te praegu välja ütlesite.

Aitäh! Ma siiski ei ole teie kokkuvõttega nõus. Me ei saa praegu väita, et põllumeeste toetused vähenevad. Nagu ma ütlesin, on riigiplaan veel lahtine. See, mis ma teile ette lugesin, on ettepanek. Niikaua, kuni ei ole otsust, ei ole otsust. Niikaua, kuni arutelud käivad, arutelud käivad. 

Ja ma arvan, et see põllumeeste aktsioon on selles mõttes ajakohane, ta on õigesti ajastatud, et arutelud ju veel käivad. Nagu ma ütlesin, valitsuse tasandil ei ole üldse mingeid otsuseid ega ettepanekuid keegi veel esitanud. Meil ei ole tegelikult jõudnud ükski riigiplaani arutelu valitsuse tasandile. Nii et natuke vara on teha järeldusi, et toetused põllumeestele vähenevad. Seda on natuke vara öelda. Mina seda ei kinnita ja mina seda ei väida. Ärme siin kindlasti väida, et mina olen kuskil öelnud, et on tehtud otsus, et põllumeeste toetused vähenevad.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Anti Allas. Palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Jätkan eelmist küsimust ja küsin täiendavalt. Me teame, et viimased aastad on olnud põllumeestele, eriti taimekasvatajatele, väga keerulised – ikaldused on üle käinud. Ma tean ka, et möödunud aastal küsiti Euroopa Komisjonilt ebasoodsate ilmastikuolude [tagajärgede] katteks vahendeid. Pool aastat on sisuliselt oodatud, aga vastuseid ei ole tulnud. Nüüd lõpuks tuli info, et eraldatakse 3,3 miljonit. 

Aga minu küsimus on täpsem. Riigil on võimalus panna kuni 200% ulatuses [raha juurde]. Milline on valitsuse seisukoht? Ja kui valitsuse seisukohta Euroopa Komisjonilt saadud vahenditele täiendavate vahendite lisamise kohta veel ei ole, siis mis on teie enda seisukoht?

Aitäh selle küsimuse eest! Minul ei ole seisukohta, kuna ma lihtsalt ei tea seda teemat. Ma ei ole põllumajandusminister, ma jään kõrvale seisukoha esitamisest. 

Meil on põllumajanduses üsna sageli keerulised aastad: küll on mingil hetkel [raskem] viljatootjatel, teinekord karjapidajatel. Neid keerulisi aegu on olnud aina rohkem ja rohkem. Te ise ka teate, mis põhjustest need tingitud on. Seoses kliimamuutustega muutub põllumajandustootmine väga märkimisväärselt, kliimamuutused omavad mõju. 

Ma arvan, et iga valitsuse ülesanne on kliimamuutuste tingimustes selle sektori ellujäämist toetada, selleks et tootmine ühelt poolt kohaneks muutunud tingimustega ja teiselt poolt ikkagi selleks, et kliima muutumist sellise tempoga, nagu see praegu käib, ära hoida. Ma läksin praegu küll kliimamuutuste arutelu juurde, aga see on see alus, see protsess, mille tõttu tegelikult on põllumajanduses fundamentaalsed suured kriisid kõikidel viimastel kümnenditel olnud. 

Kas ja kuidas valitsus ilmastikukahjude katteks oleva toetuse otsuse teeb, seda ma ei oska teile kahjuks öelda, sellepärast et selle ettepaneku peab [valitsusse] tooma põllumajandusminister. Aga kui te ütlete, et Euroopa Komisjoni otsus tuli alles hiljuti, ju siis ikkagi see esitatakse ka valitsusele aruteluks. Seni seda arutelu olnud ei ole.

Aitäh! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on taristuminister Kuldar Leisile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on Rail Balticu projekt. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! See, mis puudutab põllumehi ja homset päeva, nende meeleavaldust, on päris huvitav. Üks minister lausa liitub nendega. Ei tea, kas kogu valitsus liitub põllumeeste meeleavaldusega, et meelt avaldada valitsuse vastu. See on päris huvitav olukord. 

Aga räägime Rail Balticust. On selge – ka Euroopa audiitorid on seda juba öelnud –, et aastaks 2030 Rail Baltic valmis ei saa. Eilses Final Timesi intervjuus andis Poola taristuministri asetäitja üheselt mõista, et tõesti, aastaks 2030 on võimatu siht [saavutada]. Tema sõnul peaksid poliitika kujundajad, sealhulgas Brüsselis, lõpetama enesepettuse ja kinnihoidmise ebarealistlikust tähtajast. Ning veelgi enam, ka 2040. aasta perspektiivis ei olda veel kindel. 

Tema sõnul ei alga kõige keerulisema lõigu Poolas, Ełkist Leedu piirini kulgeva umbes 80 kilomeetri pikkuse uue raudteelõigu ehitus enne 2030. aastat. Selle maksumus on hetkehindade järgi 4 miljardit. Ehk siis seda lõiku, mis peaks Leedu ja Varssavi ühendama, ei ole realistlik üldse hakata enne 2030. aastat ehitama. Ja selle maksumus on 4 miljardit. 

Nägin ka vist TV3-s saadet "Laser", kus olid väga huvitavad seisukohad nii ehitajal, ministril kui ka spetsialistidel. Aga tegelikult läks asi veel segasemaks. Kui küsiti tähtaegade kohta, arvude, numbrite ja eelarve kohta, siis iga intervjueeritav andis väga erinevaid numbreid. 

Ma tahaks ikkagi konkreetselt ministri seisukohta [kuulda]. Kas 2030. [aasta tähtaeg] on teie arvates endiselt reaalne? Ja teine küsimus: kust selleks raha võetakse? Millised on praegu läbirääkimised Läti, Leedu ja Poola kolleegidega ning milleni on need viinud?

Aitäh, hea esimees! Hea küsija! Esiteks, kaks faktiviga. Sellist meediakanalit nagu Final Times ei ole olemas, on Financial Times. 

Teiseks, Riigikontroll ei ole öelnud, et aastaks 2030 [projekt] kindlasti valmis ei saa, vaid Riigikontroll on öelnud, et kogu trass ei saa valmis. See tähendab, et kahe rööpmepaariga [raudtee] ei saa valmis. Riigikontroll ei ole öelnud, et ühe rööpmepaariga [raudteed valmis ehitada aastaks] 2030 ei ole võimalik. 

"Laseri" numbrid tulenesid sellest, et kui küsida intervjueeritavate käest erinevaid küsimusi, siis tulevadki erinevad numbrid. Tegelikult on ametlikud numbrid olemas ja nendes lahknevusi ei ole. Kusjuures ka Riigikontroll ei ole kordagi leidnud, et meil oleks Rail Balticu projektis numbrite esitamisega mingisuguseid arusaamatusi. 

Nüüd küsimus oli, kas ma endiselt usun, et aastaks 2030 on [projekt] valmis. Jah, ma kinnitan, et Eesti ehitab sellises tempos, et 2030 on valmis. Kõigi kolme riigi peaministrid on alla kirjutanud lepingule, [mis ütleb], et 2030 peab Rail Baltic valmis olema. Nii et meie täidame oma osa ja näitame ka teistele eeskuju, et me saame selle 2030 valmis. Aga me räägime [ainult] Eesti eest. 

Teine küsimus on, kust tuleb raha. Rahastuses on olemas 1,9 miljardit ja puudu on kogu projekti osas Eestis 1,6 miljardit. Kokku on kogu projekt 3,6 miljardit. See ei ole mitte ainult trass, vaid see puudutab ka kõrvaltegevusi, nagu maade omandamine, rongide [ostmine] ja nii edasi. Meil on puudu 1,6 miljardit. Ongi mõistlik, et täna ei ole see [kulu] kaetud, sest see kaetakse järgmisest Euroopa Liidu eelarvest. Suurem osa kaetakse Euroopa Liidu eelarvest, mis [kehtib] aastast 2028. See on täiesti loomulik asjade käik, puuduolev raha ei pea praegu kuskil nurgas seisma.

Suur tänu! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Vabandust, et ma eksisin sõnaväljenduses! Ja kui see on ainuke minu eksimus, siis jumal tänatud, sellepärast et see, mis teie vastuses kõlas, ei kannata kriitikat. 

Ja ma pean natuke parandama, et me ei räägi ainult Eesti riigikontrolörist, vaid me räägime ikkagi Euroopa Kontrollikojast, kes on raportis ära märkinud, et 2030. aastaks see kindlasti rohelisobjekt ei ole. 

Ja see, et ta saab [valmis] 2030. aastaks. Poola taristuministri asetäitja eilses intervjuus ütles, et see ei ole mõeldav, see on enesepettuse protsess. Ehk siis, tegelikult te olete selle protsessi osa ja te petate ennast, kui te ütlete, et 2030. aastaks saab see asi valmis. 

Aga mul on küsimus lisaks kõigile muule. Kas teie olite teadlik sellest, et Poola ja Leedu ühenduse väljaehitus algab 2030. aastal, mitte varem? Ja kas te olete ka sellest teadlik, et raha, mis on praeguseks ette nähtud – 4 miljardit, vähemalt eelarve järgi –, samuti ei ole? Poola hakkab seda taotlema Euroopa Komisjonilt. Kas nendest asjaoludest olite te teadlikud või mitte?

Aitäh! Selle kohta, mis puudutab Poola rahastust, ma praegu vastust anda ei saa, sellepärast et selle 4 miljardi põhjal, mis on Financial Timesis välja toodud, ei saa otsustada, kas see on trassi [raha], on see midagi muud või mis asi see täpselt on. (Saalist räägitakse.) No, meil võib meedias olla igasuguseid numbreid igasuguste nüanssidega, nii et selle peab üle täpsustama. Vaadake, kõik, mis meedias ilmub, ei ole sada protsenti nii.

(Hääl saalist ja kellahelin.) Las härra minister lõpetab vastuse ja siis saame edasi liikuda.

Seda ma ei oska öelda, kas tema eksib või on seda meedias kuidagi teistmoodi kajastatud. Seda ma ei tea.

Lisaküsimuse esitab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Esiteks see, et Riigikontroll ei näe mingit probleemi [ega seda], et see ehitus kuidagi ei saa õigel ajal valmis. Novembris ilmus Riigikontrolli raport, kus tuuakse eraldi välja selline lause, et Rail Balticu raudtee kasutuselevõtt 2031. aastal on ebatõenäoline. On olemas Riigikontrolli hinnang. 

Nüüd, te ütlesite, et Riigikontroll ei näe probleemi numbrites. Riigikontroll oli istungil, kus käsitleti eelarvet, ja eelmise aasta Rail Balticu numbreid oli üheksa erinevat. Üheksa erinevat numbrit! Kui küsiti lisanumbreid, siis tuli välja, et see number on hoopis teistsugune. Seda on Riigikontroll mitu korda välja toonud, et tegelikult see, mis on eelarves välja toodud, ja reaalsed numbrid, lähevad vastuollu. 

Te alati ütlete, et me läheme Rail Balticuga kindlat teed pidi, 2030 on see kindlasti valmis, rahastuse osas probleeme ei ole. Samas, 1,7 miljardit on puudu. Ja kui me hakkame 1,7 miljardit taotlema, siis heal juhul me saame selle raha aastal 2030. Kui me saame selle raha aastal 2030, aga te ütlete, et 2030 on meil Rail Baltic valmis, siis siin on vastuolu. 

Rääkimata sellest, et te ütlete, et me ehitame oma osa valmis. Samal ajal on Lätist tulnud konkreetne signaal. Läti projektijuht, kes täna oli sunnitud tagasi astuma oma kohalt, ütles väga otseselt välja, et nemad ei saa enda osa õigeks ajaks valmis, neil ei ole raha, ehitus ei liigu. Selle kohta on väga konkreetsed sõnumid. Poolast on tulnud väga konkreetne sõnum, et aastani 2030 neil mingit ehitust Leedu suunas ei toimu. 

Nii et mul on veel kord küsimus, kas ikka liigutakse täpselt sama teed pidi või minnakse läbirääkimistele Brüsseliga ja teiste liikmesriikidega, arvestades seda, et meil on kolme riigi vahel ratifitseeritud leping, mis kaotab kehtivuse järgmisel aastal.

Aitäh! Siin oli nüüd küll väga palju infot koos. Ma imestan, et Riigikontroll räägib üheksast numbrist, kuigi tegelikult on võimalik Rail Balticu kohta tuua välja ikka oluliselt rohkem numbreid, kui tahta. Nii et ma ei tea, mis üheksast numbrist konkreetselt seal juttu oli. Kindlasti, kui võrrelda neid numbreid, mida me esitame ja mida Riigikontroll kontrollib, siis need on samad, kui võrreldakse samu eeldusi. 

See on mulle uudis, et te ütlete, et täna astus Läti Rail Balticu juht tagasi. Ma tõesti seda ei tea, et täna oleks tagasi astunud. (Naishääl saalist: "Mitte täna, aga …") Ma ei tea, ma just kuulsin, et täna astus tagasi, nii et see on uudis. (Meeshääl saalist: "…viie päeva … nädal aega.") Ei, sellest on ikka rohkem möödas. Aga ma sain aru, et täna astus tagasi. 

Mis puudutab seda, kas 2030 on reaalne, siis jah, Eesti ehitab tempos, et aastaks 2030 [see valmis saada]. Meie räägime Eesti eest ja Rail Balticu ehitus käib nii, nagu plaanid on.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema on valitsuse poliitika. Helir-Valdor Seeder, palun!

Auväärt minister! Minu küsimus puudutab ka põllumajandust, mida siin kolleegid varasemalt juba puudutasid. Ma tahan ka rääkida sellest 546 miljonist eurost, mis arvestuslikult on Eestile mõeldud komisjoni poolt selleks, et saavutada Eestis 90%-line toetuste tase Euroopa Liidu keskmisest. Isegi mitte keskmisena, vaid arvestuslikult 90%-ni jõuda. Ja see ei ole mõeldud mingisuguse kriisiabina või erakorraliste meetmete rakendamiseks. Kui valitsus kavatseb selle mujale paigutada, siis ta asendab oma siseriikliku kohustuse Euroopa rahaga, mille tõttu meie põllumeeste konkurentsivõime loomulikult väheneb. Ma loodan, et valitsus seda ei tee. 

Aga mis mind murelikuks teeb, on see, et me oleme kohtunud põllumeestega, kohtusime põllumajanduse esindusorganisatsioonidega ka eile ja nemad väitsid, et Jürgen Ligi on andnud ühesuguseid signaale, et seda raha sellisel kujul sellel eesmärgil ei kasutata ja seda ei suunata Eestis põllumajandusse. Peaminister on rahustanud [ja öelnud], et seda raha [kasutatakse] sellel eesmärgil. Põllumajandusminister Johannes Terras on hoopis kolmandat [tüüpi] taotluse esitanud järgmise aasta eelarve ja RES-i jaoks. Nii et siin on ilmselt väga palju segast ja otsustamatust. Ma loodan, et valitsus teeb mõistlikud otsused. Ma olen väga mures ja põllumehed on ka väga mures. Mul on ettepanek, et valitsus annaks siin mingisuguseid selgeid ühesuguseid signaale. 

Nüüd aga mul on konkreetne küsimus, mis puudutab akuutset, väga olulist teemat – E-piima pankrot. Nii tootmine kui ka ühistu on raskes seisus, pankrotimenetlus on algatatud. Nad on põllumeestele võlgu enam kui 20 miljonit eurot. Kas valitsus on seda olukorda arutanud? Euroopa reeglid võimaldavad anda erakorralist päästeabi, mida on andnud Poola ja mitmed teised liikmesriigid, aga seda saab taotleda ainult valitsus ja kiirkorras. Kas valitsus on midagi sellel teemal ka teinud, otsustanud, on teil mingisugused taotlemisplaanid?

Aitäh! No vot, oleks selle küsimuse hästi konkreetselt esitanud, oleks saanud [anda] teile ka konkreetse vastuse. Mina kahjuks ei oska sellele küsimusele praegu siin infotunnis konkreetselt vastata. Ma jään vastuse lihtsalt võlgu. Olen valmis seda paluma kirjalikult teile vastata, sest mul ei ole lihtsalt täna piisavalt infot, et teile vastata. Ma väga vabandan, aga mul ei ole seda vastust.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh selle vastuse eest! See siiski oli vastus, selles mõttes, et ma saan aru, et valitsus ei ole seda arutanud. Kui oleks arutanud, siis te valitsuse liikmena kindlasti oleksite teadlik. Ei ole võimalik, et valitsus on arutanud ja te ei tea [seda infot], olles siin täna peaministri kohusetäitjana. 

Aga mu teine küsimus puudutab üldisemat teemat, millega te kindlasti olete kursis. Nagu te teate, nädalapäevad tagasi tegi välisminister sõjaka avalduse, kus ta teatas, et kõik Putini sõbrad on juba taevariigis ja põrgus ning mõni on jäänud, ainult Põhja-Korea ja Hiina. Ja kui Tsahkna võidukad väed on ka Põhja-Korea ja Hiina alistanud, siis pole neid arvukaid sõjavange meil kuhugi panna, sellepärast et minister Pakosta on meie vanglad kõik juba Rootsi vangidega täitnud, kui valitsus ei ole ümber vahepeal mõelnud. 

Aga see on nüüd ajalugu. Miks ma seda meelde tuletan? Selle pärast, et välisminister jätkab oma sõjakate avaldustega. Nimelt ta teatas siin eile, et Eesti on valmis minema Hormuzi väina appi USA-le. Britid on teatanud, et nemad seda ei tee. Sakslased on teatanud, et nemad seda ei tee. Soome peaministri sõnutsi soomlased seda ei tee. Poola peaminister Tusk tegi avalduse, et Poola ei saada oma relvajõude Hormuzi väina, sest Läänemeri vajab kaitset ja USA mõistab seda. Kaja Kallas, välispoliitika kõrge esindaja, on öelnud, et see ei ole Euroopa sõda, liikmesriikidel Hormuzi väinas sõdimise soovi ei ole. 

Minu küsimus on seda konteksti arvestades, kas meie välisministri Tsahkna sõjakad arvamused, mis erinevad teiste Euroopa Liidu liikmesriikide [esindajate] arvamusest, on valitsuse ühine ametlik poliitika või on see ainult välisministri enda tormakas initsiatiiv tormata Iraani sõtta. Mis välispoliitikat meie välisminister ajab?

Aitäh selle küsimuse eest! Välisminister ütles, et tegemist on USA algatatud sõjaga ja liitlastega sõja alguse üle ei konsulteeritud. Liitlased ei ole selles sõjas osalised, Euroopa Liidu liikmesriigid ei ole omavahel seda koordineerinud. Olukorras, kus USA pöördub abipalvega, peab seda NATO-s arutama, aga NATO on kaitseallianss ja kaitseallianss agressiivset sõjapoliitikat läbi ei vii. See on see, mida ta ütles. Te võtsite sellest vastusest ainult ühe osa ja tõlgendasite seda oma kontekstile sobivalt. Tegelikult see väljend ei olnud selline, et Eesti on valmis viima oma vägesid appi Ameerikale Hormuzi väina lahti tegema. Natuke teistmoodi olid need sõnad. 

Mina ei tea, kelle huvides on Eestis sisepoliitiliselt välispoliitilise konflikti tekitamine. Ma ei tea, kas see [põhjus] on lähenevad valimised. Ka mina olen millegipärast pidanud korduvalt selgitama, et meil ei ole Eestis välispoliitilisi lahknevusi parteide vahel. See joon, mis meil on olnud välispoliitikas, on jätkuvalt ühine. Ma väga loodan, et ka Isamaa on sellesama joone esindaja. Meil ei ole lahknevusi selle koha pealt, kus on meie liitlased, mis on meie välispoliitiline prioriteet Eesti kaitsmisel, kellega me selles osas oleme ühel meelel, kellega me koostööd teeme ja kuidas võetakse välispoliitiliselt otsuseid vastu. Eesti välispoliitiline joon on olnud 30 aastat ühesugune, seal ei ole tegelikult lõhesid sees olnud, välja arvatud üksikud erandid, ja ei ole neid seal ka täna. 

Nii et ma väga loodan, et me ei tegele sellega, et me sisepoliitiliste mängude huvides tekitame diskussiooni ja narratiivi, justkui Eestis oleks kuskil välispoliitikas lõhe. Ma ei näe seda lõhet. Meil on väga ühtne ja selge välispoliitika, mitte mingisuguseid välispoliitilisi seisukohti valitsus muutnud ei ole. Me teame, kuidas Eestit kaitsta, milline diplomaatiline töö selleks tehtud peab olema ja milline on diplomaatiline töö NATO-s, Euroopa Liidus ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Priit Sibul. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea haridusminister peaministri ülesannetes! Mõni aeg tagasi oli meedias üks pealkiri, mis pani teile suhu sõnad, et Eestis on raha s***** palju. Ma küsin, kas te olete endiselt selle arusaamise juures, kuivõrd meil on 4,5%-line defitsiit ja riigikaitse vajab vahendeid juurde. 

Nüüd ma tulen tagasi Heliri esimese küsimuse juurde ja ka tänase infotunni esimese [küsimuse] juurde, mis puudutas põllumajandustoetusi, täiendavat 546 miljonit ja umbes pooltteist miljardit, millele on vaja 30% juurde panna. Ma tahan aru saada, kas teie kui valitsuse liige olete veendunud, et me leiame need vahendid ja suudame [suunata] põllumajandusse selle võimaliku raha, mis Euroopast tuleb, ja sellele oma kaasfinantseeringu eelarvest kaasa panna.

Aitäh! See oli eelmise eelarve tegemise ajal, kui esimene uudis, mis me majandusprognoosiga saime, oli see, et 2024. aasta defitsiit 3% asemel oli 1%. Ehk siis me olime suutnud aasta jooksul hoida raha riigieelarves kokku 2% jagu SKP-st. See minu väljend oli selle kohta, et me oleme suutnud teha suurepärast tööd ja et meil on rohkem raha, kui me algselt olime planeerinud. 

Ärge väänake sõnu, oleme hästi faktipõhised. Ei tasu kasutada ära … Ma saan aru, et poliitiline retoorika eeldab kõigi võimalike väljendite enda huvides ära kasutamist, aga see, et 2024. aasta kulud olid valitsusel kordades ja kordades väiksemad kui esialgse planeeritud eelarve kohaselt, oli Eestile hea uudis. See võimaldas meil oluliselt rohkem investeerida kaitsesse ja tõsta kaitsekulud juba 2025. aastal 5% peale. See oli väga järsk kasv ja seda me saime teha ainult tänu sellele, et valitsus väga pingutas selle nimel, et 2024. aasta kulud oleksid väiksemad, kui nad olid algselt planeeritud. 

Nüüd põllumajanduse juurde. Ma juba kordan ennast: me tormame ajast ette. Te tahate minu käest saada vastuseid küsimustele, mida valitsus pole veel arutama hakanudki. Ettevalmistustöö selle riigiplaani raha kasutamise kohta praegu käib. See, et on arutelud, kuhu see raha suunata, kuidas seda raha kasutada, on täiesti normaalne protsess demokraatlikus riigis. Ma väga loodan, et ka tulevikus, ka teie valitsemise ajal toimub normaalne aruteluprotsess. See, et põllumehed meelt avaldavad ja oma seisukohti esitavad, on täpselt samamoodi väga tervitatav. Tänu sellele on ilmselt ka avalikkus rohkem informeeritud sellest, kuidas see arutelu käib. 

Nii et sel hetkel, kui see asi on valitsuses otsustamiseks valmis, saame täpselt rääkida sellest, mis on valitsuse seisukoht. Mina seda täna esitama ei ole valmis, sellepärast et meil ei ole seda. Meil käivad alles eelarutelud riigiplaani raha kasutamise üle.

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on sotsiaalminister Karmen Jollerile. Küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord valdkonnas. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Jaa, mu küsimus on iseenesestmõistetavalt teie valdkonna kohta. Ma alustuseks räägin loo, mis juhtus paar päeva tagasi ühes Tallinna koolis ja mis oli ka meedias. 

Nimelt, lapsed mürasid vahetunnis ja ühel tüdrukul jäid sõrmed ukse vahele ning sõrm sai kõvasti viga. Valu oli suur. Kooliõde helistas lapsevanemale [ja küsis], kas valuvaigistit võib anda. Ema kihutas selle peale kohale. Laps oli šokis. Ema küsis, kas kiirabi kutsuti. Selle peale öeldi, et ei, pole vist väga mõtet. Ema kutsus siis ise kiirabi ja enne, kui minema asuti, andis kooliõde talle ka salvrätikunutsaka [ja ütles], et siin on tükikene ka. [Ema küsis], mis tükikene. No õnnetuse käigus oli sõrme otsast tükikene ära tulnud, alles siis selgus. Haiglas tehti kohe operatsioon. Arst ütles, et oleks pidanud kohe tulema, kuna see, kas tükikene sõrmega kokku kasvab, on tugevalt ajakriitiline. Nüüd ongi võimalus, et see tüdruk sirgub neiuks, nooreks naiseks, kelle üks käsi on moonutatud, sellel pole enam ilusat küünt ja nii see jääb. 

Sellega seoses ma tulen taas kord teema juurde, mida teie väga jõuliselt ajate. See on laste vaktsineerimine ilma lapsevanema loata, õigemini, tema tahte vastaselt, kui kooliõde küsib lapselt [nõusolekut] ja laps ütleb lihtsalt "jaa". No mina ei ole päris kindel, kas päriselt saab [võtta] selliseid elutähtsaid otsuseid lapsevanema vastutuse alt ära, vaadates, kuidas ei saada hakkama isegi nii traagiliste õnnetusjuhtumitega. 

Lapsevanematel on oma laste osas vastutus kõiges, põhiseaduse kohaselt muide. Muuseas, isegi siis, kui nad saavad täiskasvanuks, on näiteks puudega lapse vanematel kohustus rahaliselt edasi hoolitseda oma järeltulija eest, kes riigilt enam seniseid tugiteenuseid ei saa. See kõik on peresisene vastutus. Ja siin te nüüd lähete lõhkuma vaktsineerimise küsimuses peresuhteid ja lapsevanema ja lapse vahelist usaldust ning samuti võtate ära vanematelt otsustusõiguse oma lapse tervise ja kehalise puutumatuse üle.

Siinjuures ma kutsun üles kõiki lapsevanemaid ja organisatsioone kirjutama isiklikult kirju presidendile, et ta NETS-i, kus see muudatus on kirjas, välja ei kuulutaks, sest see on põhiseadusvastane. 

Saades aru teie murest madala vaktsineeritusega hõlmatuse osas, ma teen hoopis ettepaneku, et ajal, kui meil liigub riigis kümnete tuhandete kaupa inimesi, kes on tulnud riikidest, kus vaktsineerimisega ei ole asjad korras …

Teie aeg! 

… nad liiguvad edasi-tagasi ja toovad meile neid haigusi, mis meil endal olid siiani kontrolli all, tegelege palun sellega. Alustage sealt, kus on probleem, mitte ärge tekitage neid juurde!  

Aitäh!  

Ja sealt alustagegi. Aga seda te ei taha, sest tundub, et lihtsam on teil oma inimesi riiklikule sunnile ja kontrollile allutada. 

Aitäh! Proua minister, palun!

Tere! Aitäh küsimuse eest! Ka mind šokeeris see lugu. Isegi näiteks tavalisel autojuhtide 16-tunnisel esmaabikursusel räägitakse sellest, kuidas tuleb käituda, kui on tekkinud amputatsioon. Mind šokeeris, et kooliõde ei tea esmaseid esmaabivõtteid.

Aga kui rääkida nüüd vaktsineerimisest, siis siin tegelikult ei muutu miski. Ka praegu on kõikidel tervishoiutöötajatel kohustus kuulata lapse arvamust, kaasata last vastavalt tema ea kohastele arusaamadele terviseotsuste tegemisse. Sellest on kirjutanud varasemalt ka õiguskantsler. Ja teine asi: ka praegu kehtib see, et lapsevanema nõusolek peab olemas olema. 

Mida me nüüd muudame? On kaks asja. Esiteks, juba selle põhjalt, et enamus inimesi vaktsineerib oma lapsi, me eeldame, et inimesed soovivad oma lapsi vaktsineerida, ja anname võimaluse neile, kes keelduvad, keeldumist väljendada. See on vajalik selle pärast, et väga paljude nende lapsevanemate nõusolek, kes on nõus oma lapsi vaktsineerima, mingil põhjusel ei jõua koolini. Kas ta on siis jäänud lihtsalt paberi peal kuhugi koolikotti või ei ole lapsevanemal piisavalt aega, et anda allkiri. See on üks asi. Nüüd me vähendame bürokraatiat, et kooliõdedel oleks lihtsam saada ühendust siis … Ühesõnaga, et oleks vähem paberimajandust. Põhimõtteliselt on see paberimajandust vähendav meede.

Ja teiseks, kas lapse otsust arvestatakse – seda tehakse ka praegu tervishoiusüsteemis. Kooliõdedel mingil põhjusel oli see seni piiratud. Selle piirangu me võtame maha, sest see ei ole kooskõlas ka võlaõigusseaduse ja teiste seadustega. Loomulikult, lapsel peab olema õigus öelda, mida ta soovib, ka näiteks seda, kui vanem nõuab vaktsineerimist ja laps ei soovi seda. Ka siis peab olema [keeldumise] õigus ja tervishoiutöötaja peab seda kuulama. Enne aga peab tervishoiutöötaja veenduma, et see laps on kaalutlusvõimeline. Ja veel toon välja, et me räägime koolist. Vaktsineerimiskava järgi tehakse koolis esimene vaktsineerimine 12-aastasele. Me ei räägi siin väikelastest. 

Ja veel, viidates õiguskantslerile, [ütlen], et need arutelud ja selgitustöö, kuidas hinnata lapse kaalutlusvõimet ja kuidas last tuleks kohelda tervishoiusüsteemis, algasid umbes aastal 2018, kui ma ei eksi. Kõik juhendid on üleval olnud ka õiguskantsleri kodulehel aastaid. Ehk et tervishoiutöötajatele see teema ei ole uus.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, ega ma ei arvanudki, et see vastamine nüüd teistmoodi läheb. Teile jääb alati õigus, aga tegelikult teeb see inimestele väga suurt muret. 

Veel kord, ma tulen ettepaneku juurde tagasi. Te alustasite valest otsast. Kirve, kangi ja leegiheitjaga lähete meie laste kallale, selle asemel et tegeleda probleemiga seal, kus ta päriselt on. Meil tuleb riiki sisse kümnete tuhandete kaupa inimesi riikidest, kus vaktsineerimist ei kontrollita või on see madal. Mujal riikides on näiteks vaktsiinipassid olemas. Ma olen ise sõitnud riiki, kus kõigepealt tuleb näidata ette, et sul on kollapalaviku vaktsiin tehtud, sest enne riiki sisse ei lasta. See on lihtne. 

Aga ma tuleksin muude teemade juurde ka. Ma räägin siinkohal ühe teise loo, mis on jällegi teie haldusala kohta. Üks mu tuttav ärkas hommikul üles, tal oli meeletu valu tuharas ja seljas, tööle minna ei saanud, voodist üles ei saanud, kutsus kiirabi. Kiirabi tuli. Ja mis te arvate, mida [arst] tegi? Istus voodi servale, hakkas guugeldama. Siis ütles, et noh, istmikunärvi põletik, minge perearstile, ja sõitis minema. Kui sa voodist üles ei saa, kuidas sa perearstile lähed? No lõpuks sai perearsti kätte. Vahepeal oli [sõber] saanud soovitusi tuttavatelt, et näiteks Diclaci küünlad aitavad, teisi olid need aidanud, ja ta palus perearstil need välja kirjutada. See keeldus ja kirjutus epilepsia ravimi, mis on nagu räme mürk ja mis tekitab tasakaaluhäireid. Seda inimest nägemata, üle vaatamata! See on asi, mida inimesed päev-päevalt kogevad. Inimesed ei saa enam arstiabi, vaid neid suunatakse terviseteenusele. EMO-sse ei julge ka varsti keegi enam minna, sest te olete kommunikeerinud, et sinna pöördumine olevat kuritegu. 

Esmaspäeval rääkisite siin seoses hambaravi kättesaadavuse ja maksumusega, et kõige tähtsam on ennetus. No ei vaidle vastu. Aga ma näen, kuidas teie ametkond on algatanud tagakiusamise ja repressioonid doktor Sergei Saadi vastu, kes internetis väga põhjalikult inimestele selgitab haiguste ennetamise vajalikkust, räägib lihtsas keeles, mis organismis toimub, kui süüakse seda või teist, ja paneb päriselt inimesed kõige selle peale mõtlema. Te olete nüüd algatanud mingi tühistamiskampaania. See on täiesti piinlik.

Teie aeg!  

Tegelikult on neid juhtumeid palju. Kuhu ma tahan jõuda, on see, et kui te Eesti inimeste eest seista ei oska ega taha, vaid tegelete ainult mingite aktivistlike suundadega, siis ausalt öeldes äkki annate oma ameti üle kellelegi teisele, kes suudab ja tahab [tegutseda].

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh! Kirjutasin üles, et mul oleks lihtsam vastata. 

Rääkides nendest väidetavalt kümnetest tuhandetest inimestest, kes meile sisse tulevad, see on vale väide. Meile ei tule kümneid tuhandeid inimesi mitte ühestki teisest riigist sisse. Me teame seda, et meil on Ukraina põgenikke siin rahvastikust hetkel, kui ma ei eksi, 2,3%. Nad on juba tükk aega siin olnud, nendega ei ole meil kaasa tulnud vaktsiinvälditavaid haigusi. Küll aga on vaktsiinvälditavaid haigusi toonud sisse Eesti kodanikud, kes on käinud reisil. Nii et enne reisile minekut soovitan ära teha kõik soovitatavad vaktsiinid, muu hulgas immuniseerimiskava vaktsiinid. Vaktsineerimispassid on hea näide. Soovitan tõesti [nendel], kellel on vaja minna kollapalaviku levikuga riikidesse, vaktsiinid ära teha. 

Diclac ja epilepsia ravim – vastan arstina. Valuravis on tõepoolest kasutusel epilepsiaravimid, millel just nimelt kiirguv alaselja valu on spetsiifiline näidustus ja millel on vähem kõrvaltoimeid kui teie mainitud Diclacil. Aga see oli nüüd vastus arsti poolt [vaadatuna]. Minu hinnangul oli perearsti käitumine õige ja ma eeldan, et perearst kutsus teda ka mõne päeva pärast vastuvõtule, kui inimene on juba liikumisvõimeline, et hinnata, kas on vaja teda kuhugi edasi suunata.

Seda, et inimese pöördumine EMO-sse on kuritegu, ei ole ma mitte kunagi väitnud. Mida ma olen teinud? Ma olen andnud EMO-dele võimaluse suunata [mujale] inimesed, kes tulevad sinna väga lihtsate tervisemuredega – mul kaks tundi tagasi hakkas nohu, mul on sääsehammustus, see sügeleb –, selleks et saaks abi just nimelt needsamad seljavaluga inimesed. Kas EMO-d seda kasutavad või mitte? Eilne ajakirjandus ütles, et osa haiglaid plaanib kasutada, osa mitte.

Hambaravi ennetus. Vaatasin üle ka numbrid. Keskmiselt maksab ennetusprojekt ühe lapse kohta 5,7 eurot. Üle 100 000 lapse on saanud aasta-kahe jooksul ennetuslikku nõu. See raha vastaks umbes, ma ei mäleta, mõnesajale arstivisiidile. Või oli see 2000 arstivisiiti versus 100 000 last?

Tühistamiskampaania. Kindlasti ei ole mina ega ka minu maja alustanud kellegi suhtes tühistamiskampaaniat. Meil on tööd palju enam, kui hakata mõne isiku suhtes mingisugust kampaaniat tegema. 

Ja mis puutub sellesse, kas ma tahan Eesti inimeste eest seista, ma loomulikult nii arsti kui ka ministrina seisan Eesti inimeste eest ja eelkõige nende eest, kes on hapramad, kellel on raskemad tervisehäired, kellel on raskem sotsiaalne olukord. Kõik eelnõud, mis siia majja jõuavad, või määrused, mis ma olen allkirjastanud, lähtuvad nendest põhimõtetest.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Anti Poolamets. Palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma imestan ikkagi teie tegevuse üle. Sügisel te ajasite siit minema oma abijõududega USA tervishoiuministri Kennedy, kes teeb suuri pingutusi rahva tervise nimel. Ta on üks säravamaid ministreid läbi aegade ja siis tuleb kodanik Joller ja hakkab teda sõimama uhhuuks. Mida tähendab eesti keeles "uhhuu"? See tähendab ikka poolearulist. Teil on õigus sõimata teise riigi ministreid poolearuliseks ja siis määrida meile kaela mingisuguseid reegleid, mille tõttu kodanikud ei saa enam oma laste ravimite üle otsustada. See on meie kõige targem minister, kes kõiki uhhuuks nimetab. Tema teab, kuidas lapsi süstida. 

Samal ajal vaatame, kuidas suurhaiglates on aparaadid ootel, millega inimesi saaks odavalt näiteks neerukivide puhul ravida. Ei, neid ei kasutata. Ikka kõige kallimad protseduurid. Näiteid on palju, kuidas te sõdite homöopaatiaga. See on ka muidugi uhhuu, terve Saksamaa on uhhuu. Igas apteegis on homöopaatia osakond, aga selgub, et see on uhhuude riik. Meil on ikkagi tark minister Joller, kes kõike teab. 

See on kurb vaatepilt. Ka kõhedust tekitav, kui me vaatame teie eksperimenti lastega, et maksimaalselt neile peale suruda vaktsiine vanemate teadmata. Nii see kipub olema. Ma mäletan, kuidas te COVID-i ajal Rakveres käisite lapsevanemaid hirmutamas. Oli hämmastav kuulamine. 

Igal juhul mind huvitab teie väide. Te [rääkisite] lapse kaalutlusvõimest. No mis see siis on? Väga huvitav teada, kas mRNA-vaktsiinide puhul on täiskasvanutelgi kaalutlusvõime, kui nad tegelikult ei tea, kas on piisavalt tehtud uuringuid mRNA-vaktsiinide kohta ja kas ravimid on ohutud. Nüüd teie tulete rääkima 12-aastase lapse kaalutlusõigusest. 

Teie aeg!  

Kuidas te seda niimoodi sisustate, et lapsed hakkavad doktori tasemel otsuseid tegema? 

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh! Esiteks ei ole ma kindlasti ühtegi kolleegi siit ära ajanud. Ei ole tulnud meile ministeeriumisse teadet, et minister Kennedy oleks üldse kaalunud siiatulemist. See oli üks osa teie meediakampaaniast. Ma saan aru, et te kutse saatsite, aga kas see ka vastu võeti, see ei ole meil teada. Üldiselt on traditsioon, et kui tuleb teise riigi minister siia esinema, antakse sellest teada. Sellist teadaannet ei ole meile tulnud. See, et see üritus lõpuks mujale koliti, oli ikkagi korraldajate valik, nagu ma aru saan. Siin ei olnud ainult mina, vaid sõna võtsid ikkagi väga paljud Eesti inimesed ja organisatsioonid.

Nii, pingutused rahva tervise osas. Ma enam ei mäletagi, mis te siin kõik rääkisite. Aparaadid on ootel, neerukivide jaoks, te mainisite. Ma arvan, et seda, millist aparaati kasutada, otsustavad ikkagi arstid. Ma arvan, et ei mina ega teie ei pea seda otsustama. Takistusi me tõenduspõhisele ravile ei ole mitte kunagi teinud. Tervisekassas on väga kindlad reeglid, mille põhjal otsustada, millist ravimeetodit kasutada ja millist mitte. Kunagi, kui mina olin veel noor tudeng, siis tõepoolest kasutati neerukivide väljaajamiseks ja purustamiseks teatud aparaate, aga need osutusid ohtlikuks. Ma ei tea, kui te mõtlete neidsamu, siis ma arstina ei soovita teil neid kasutada. 

Homöopaatia on tõepoolest ebateadus, seda on teaduslik kirjandus ammu rääkinud. See, et ta on meil endiselt ravimite loetelus, tuleneb tõepoolest Euroopa Liidu seadustest. Kuna teie olete Euroopa Liidu vastane, siis see on teile üks argument, et rakendage seda teistpidi. Aga oma ministriks oleku ajal ei ole ma seda sõna isegi suhu võtnud, täna esimest korda. See ei ole olnud minu fookus, et homöopaatiaga võidelda. 

See nii-öelda laste hirmutamine – te olete välja kiskunud ainult ühe lause, et me vaktsineerime lapsed ära. Sinna eelnes selgitus sellestsamast, mida ma ka siin ütlesin, et lapsel on õigus saada vaktsiin, kui ta seda soovib. Kui ta pöördub arsti juurde ja soovib vaktsineerimist ning arst või õde leiab, et laps on kaalutlusvõimeline, siis see laps saab oma vaktsiini. 

Selleks, et saada arsti käest ravimit, ei pea olema teaduste doktor. Näiteks tõi siin kolleeg näite Diclacist. Ma eeldan, et selleks, et võtta vastu arstilt ravim – on see siis Diclac või karbamasepiin või mõni muu ravim –, ei pea olema teaduste doktor, vaid tuleb doktorit usaldada. Oma autot te ka parandate autoremonditöökojas, vähemalt osa sellest, võib-olla mõne asja teete ise. 

Seetõttu ma soovitan inimestel käia ikkagi arsti juures või õe juures, kui nad tervist soovivad parandada. Arstiks ja õeks õppimine võtab aastaid, õeks umbes viis aastat, arstiks 10–12 aastat. Ma arvan, et ükski inimene ei suuda ennast nii targaks guugeldada või AI-d kasutades [saada], kui on seda arst või õde.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Viies küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Züleyxa Izmailova ja teema on laste heaolu. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Siinkohal tervitan kõiki Hiiumaa arste, kes on siin üleval rõdul meid külastamas. 

Aga tulen siis oma küsimuse juurde. Nimelt elab Eestis absoluutse vaesuse tingimustes 11 800 last. Praegu maailmas peetavate sõdade tulemusel näeme tegelikult, et hinnad kerkivad hoogsalt, sealhulgas kallinevad toidukulud, kulud teenustele, elamiskulud ning ka eluasemelaenud. See kõik tähendab seda, et neil, kellel on raske, läheb tõenäoliselt veelgi raskemaks. 

Seetõttu palun kirjeldage, kas valitsuses on üldse arutatud näiteks üksikvanemate muresid ja laste vaesuse probleemi laiemalt. Milline on valitsuse tegevusplaan, milliseid meetmeid millises ajakavas ja millise rahalise katte olete ette näinud absoluutses vaesuses elavate laste heaolu parandamiseks ja vaesuse vähendamiseks?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, sõda Lähis-Idas on mureks. Elukalliduse tõusu me võime prognoosida, hetkel juba esimesed sammud on selles mõttes näha. See kriiside periood, kui elukalliduse tõus on olnud hästi kiire, on olnud meil hästi pikk. Pandeemia ajast alates, tänaseks juba kuus aastat on meil olukord, kus inflatsioon on olnud väga kõrge. Ja kahjuks täpselt sel hetkel, kui oli lootust, et me suudame inflatsiooni rohkem kontrolli all hoida, tuli meile peale uus sõda, mis inflatsiooni kõrgemaks ajas. 

Nüüd, laste heaolu küsimused on minu kõrval oleva terviseministri laual, ma selles mõttes saan temalt abi. Oleks olnud hea tema käest otse küsida, sest ta on kindlasti pädevam vastama. 

Me juba 2023. aastal tõstsime selle valitsusega – tegelikult oli toona peaminister Kaja Kallas – üksikvanema lapse toetust. Aga kindlasti on see teema, mis vajab arutelu. Meil on tõesti Eestis ebaproportsionaalselt haavatavas olukorras need pered, kus on üksikvanem, kes lapsi kasvatab. Ma arvan, et oluline on sellele tähelepanu pöörata. Eelseisvatel eelarvearuteludel on see kindlasti üks olulisemaid teemasid. 

Me tõstsime elatisabi kahekordseks juba 2024. aastal ja vajaduspõhised õppetoetused on teadupärast ka kahekordistunud. Ma arvan, et vaesuses olevate laste peredele on eelkõige oluline põhiteenuste kättesaadavus. Juhul kui põhiteenused muutuvad kättesaamatuks, siis sellel hetkel tegelikult hakkab abivajajate hulk drastiliselt kasvama. 

Ma väga loodan, et ka kohalikud omavalitsused, kes on põhiteenuste osutajad, [hoiavad] selles mõttes nagu silmad lahti ja mõtlevad selle peale, et me suudaksime neid peresid, kus lapsed elavad absoluutses vaesuses, siiski märkimisväärselt rohkem toetada. Kindlasti on abiks ka töötavate vanemate palgatõus, aga see ei ole ilmselgelt piisav. Ma tänan teid selle teema tõstatamise eest ja eks me peame seda eelarveprotsessis kindlasti arutama.

Suur tänu! Züleyxa Izmailova, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur aitäh! Väga hea, et te tõite selle elatisvõlgnike teema sisse. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja andmetel ootab Eestis täna elatisraha 15 176 last. Justiitsministeeriumi viimati avaldatud andmete põhjal ulatub elatisvõlg 120 miljoni euroni. Kuna need muudatused, mida te kirjeldasite, toimusid juba sotsiaaldemokraatide valitsuses oleku ajal ja pärast seda pole edasisi arenguid toimunud, siis ma uuringi selle kohta, milline on justiitsministri ja valitsuse plaan laiemalt elatisvõlglaste vastutusele võtmiseks ja laste ees oleva võla tasumise tagamiseks. Milliseid muudatusi te teete täitemenetluses ja sanktsioonides ning kuidas [tõstate] elatise väljamõistmise ja sissenõudmise kiirust ning millise ajakava ja milliste mõõdetavate tulemustega te seda kavatsete saavutada?

Aitäh küsimuse eest! Ma siiski ütlen, et lastega perede kulude vähendamiseks on ka pärast sotside lahkumist valitsusest otsuseid tehtud. Näiteks, automaksu erandi tegemine lastega peredele tehti viimase aasta jooksul, kui sotsiaaldemokraate valitsuses ei olnud. Nii et me oleme astunud samme, et lastega perede jaoks vajalikke kulusid siiski langetada tõsises inflatsiooniseisundis. 

Nüüd küsimus justiitsministri tegevuse kohta. Ma saan vastata siinkohal üsna laialt ja öelda, et justiitsminister tegeleb selle teemaga päris põhjalikult. Küll aga selles, mis need lahendused on, jään ma vastuse võlgu. 

Mul on ikkagi palve Riigikogu liikmetele, et kui te tahate saada sisulisi häid vastuseid ja arutelusid, siis palun täpsustage oma küsimusi nii palju kui võimalik. Tegemist on kohati faktilise infoga ja ei ole võimalik kõikide ministrite kõikide tegevuste lahenduskäike [meeles hoida]. Selleks, et saaks infotunnis ka päriselt arutelu pidada ja infot anda, oleks vaja, et küsimused oleksid võimalikult täpsed. 

See teema on justiitsministril fookuses. Me oleme valitsuses laialt arutanud, kas me peaksime võtma käsile rangemaid meetmeid. Seda arutelu on olnud, aga seda, mis lahenduskäigud täpselt tulemas on, ma hetkel ei oska teile vastata.

Ja lisaküsimuse esitab Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsingi lähtuvalt sellest, millele te haridus- ja teadusministrina – täna küll peaministri ülesannetes – viitasite, et mis võiks olla need teemad, mille eest just teie vastutate. 

Õppekava kohustusliku osa eest ei tohi lastevanematelt raha küsida. Ma tunnustan siin ministrit, et üheselt ja selgelt on see sõnum nii avalikkusele kui ka koolidele edasi antud, sest sellest sõltub väga paljude nende laste heaolu, kellel ei ole võimalik erinevaid hüvesid saada tulenevalt nende vanemate sotsiaal-majanduslikust seisust.

Kõige suurem mure ongi just nende piirkondade lastega, kelle puhul tegelikult see muuseumipilet, teatripilet või kunstinäituse pilet moodustab üliväikese osa [kuludest] ja peamine kulu on seotud transpordiga, eriti saartelt [liikumisel], kuna peamiselt asuvad kultuuriasutused suurimates keskustes, Tartus ja Tallinnas. 

Mul ongi sellest lähtuvalt küsimus, kas valitsuses on seda arutatud, ja kui on, siis mis kujul on seda arutatud. Me ühelt poolt ei [tohiks] seada ohtu meie muuseumide, teatrite, kunstiasutuste külastajate arvu. Me oleme aru saanud, et see on mingil määral kukkunud, kuna koolid ei käi seal enam nii aktiivselt. Teistpidi me tagame selle, et hiilivalt ei hakataks meil koolides kehtestatama nii-öelda õppemaksu nii, et üha rohkem ja rohkem õppekavas olevate asjade eest peavad lapsevanemad maksma. Kaks vastandlikku eesmärki, aga mure on arvatavasti mõlemal poolel.

Jaa, aitäh! Minu arust hästi oluline teema, aga meil on see arutelu ühiskonnas läinud väga emotsionaalseks. Ma saan aru, et lapsevanemad tahavad saada oma lastele parimat võimalikku haridust, aga lastevanemate panuse salajane järk-järgult suurendamine õppetöö eest tasumise mõttes aina kasvatab meil hariduslikku ebavõrdsust. Ka inimarengu aruanne väga tugevalt rõhutas, et see on meil Eestis kasvanud. Ja ega ta ei ole kasvanud loomulikult mitte ainult selle tõttu, et lapsevanemate panus on kogu aeg vaikselt kasvanud, vaid ka väga paljude muude asjade tõttu. Aga muu hulgas ka selle tõttu, et lastevanemate panus on vargsi kogu aeg kasvanud. 

Nüüd, mis on juhtunud? 2021. aastal sisse viidud Kultuuriranitsa rahastusmudel toona nägi ette teise poole kulude katmise kooli pidaja või kooli poolt. Ehk siis riik pani 50% ja teise poole pidi katma kool või kooli pidaja. Mis tegelikult on täna juhtunud? On juhtunud see, et selle teise 50% küsib kool lapsevanematelt. Ehk siis, Kultuuriranitsa kasutamine ja aktiivne [kultuuris] osalemine sõltub sellest, kui tugevasti lapsevanemad sellesse Kultuuriranitsasse panustavad.

Kultuuriranitsa mõte on õppekava rikastamine kohustuslike tegevustega, nagu muuseumi- ja õppekäikudega. See ei ole õppekavaväline tegevus, see ei ole huviharidus, see on õppekavaga seotud tegevus ja tema disain juba toona eeldas kooli pidaja omaosalust. Aga kooli pidaja omaosalus on täna kandunud ilusti lapsevanema peale ja see tekitab väga suurt ebavõrdsust. Ehk siis maapiirkondades, kus lisaks teatripiletile on vaja veel tellida buss, on bussi tellimise kulu ilusti lapsevanemate õlgadele pandud. Sealt hakkab juba tulema sisse see sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus, et mitu korda sa selle raha eest tegelikult teatrisse jõuad. Mõnest kohast jõutakse üks kord, aga linnast jõutakse selle raha eest käia teatris võib-olla kaks korda, eks ole. Ja see on murekoht. 

Nüüd, ministeerium on tõesti võtnud seisukoha, et ei saa Kultuuriranitsat niimoodi disainida, et temasse on vaikimisi sisse kirjutatud lastevanemate panus. Seda ei saa niimoodi teha. Ja me oleme kultuuriministriga jõudnud põhimõttelisele arusaamale, et Kultuuriranits peab kas katma kogu kulu, eks ole, mis on teatrisse jõudmiseks või muuseumi õppekäikudeks mõeldud, või kui lõpuks jääb mingi omaosalus, siis see on ilmselgelt kooli pidaja vastutus, see ei saa olla lapsevanema vastutus omaosalus täita. Annetuste vormis lastevanematelt omaosaluse küsimine on lubatud, aga kuna nendes õppekäikudes osalemine on kõikidele lastele võrdselt kohustuslik, siis ei saa ühtegi last kõrvale jätta, kui tema vanem ei ole annetanud õppekäikude jaoks. 

Ma arvan, et see lahendus, kuhu me kultuuriministriga koos oleme jõudnud, on see, et me peame Kultuuriranitsa eelarvet lihtsalt selle võrra suurendama, et me ei eeldaks enam lapsevanemate isiklikku panust selle rahastamisel. Aitäh!

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on taristuminister Kuldar Leisile, küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teema on Eesti merenduse taastamine. Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Räägime taas merendusest. Eesti oli kunagi päriselt mereriik, meil oli oma kaubalaevastik, olid oma meremehed ja toimiv merendussektor. Täna on olukord hoopis teine ja Eesti lipu all sõitvaid laevu on päris vähe. Osa sellest sektorist on aastatega lihtsalt ära kadunud või Eestist välja liikunud. 

Räägime merendusest kui majandus[harust] ja selle konkurentsivõimest. See võiks ju olla oluline haru Eesti elus. Kas valitsusel on olemas konkreetne plaan Eesti kaubalaevastiku taastamiseks ja merenduse arendamiseks? Ja kui ei ole, kas me siis jääme oma merendusega ainult ajalooõpikutesse?

Aitäh! Jaa, see on väga hea ja väga tähtis teema. See on tõesti pika tegevusega [valdkond]. Ei ole nii võimalik, et teeme ühe otsuse ja kõik on hästi. Aga ma räägin, nagu palutud, selle aasta suurematest tegevustest, mis merenduse vallas on. 

Eesti merenduse jätkusuutlikkus on tõesti väga oluline ja tegevused selleks on kirjas nii Vabariigi Valitsuse tegevusplaanis kui ka koalitsioonileppes. Meie eesmärk on, et Eesti oleks tugev mereriik, konkurentsivõimeline laevanduses ja meretööstuses, et meresõiduohutus oleks tagatud ning merekeskkond oleks puhas ja hoitud. Kliimaministeerium tegelebki sellega mitmel suunal. Me kujundame merenduse pikaajalist arengut, transpordi ja liikuvuse arengukava ning meremajanduse valge raamatu kaudu toetame Eesti sadamate ja logistikakoridoride arengut, töötame selle nimel, et Eesti oleks atraktiivne lipuriik, ning panustame meresõiduohutusse ja kestlikku sinimajandusse. 

Ma toon välja ka mõned suuremad tegevused merenduse suunal, mis käesoleval aastal [töös] on. Esiteks, laevanduspakett 2.0, mis koosneb meretöö seaduse muutmise seaduse eelnõust. Me muudame tähtajaliste lepingute sõlmimise regulatsiooni, nähes ette kollektiivlepinguga võimaluse sõlmida tähtajalisi töölepinguid kolme aasta jooksul piiramatu arvu kordi. Samuti muudame tööaja piiri regulatsiooni, viies selle kooskõlla rahvusvahelise praktikaga. 

Teiseks, laevaregistrite reformi käsitlev eelnõu. Laevaregistrite reformiga kujundatakse ümber senised Eesti laevaregistrid: luuakse uus laevaregister ja rahvusvaheline laevaregister, mida mõlemat hakkab pidama Transpordiamet. 

Tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu muudatustega laiendame kehtivat tonnaažikorda, et see vastaks paremini Euroopa Liidu riikide praktikale. Lisaks on [plaanis] veeteetasu reform meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõuga. Planeeritud muudatusega hakkavad veeteetasu soodustust saama just keskkonnasõbralikud laevad.

Ja lõpuks, laevade ümberehitamise ehk niinimetatud retrofiti toetusmeetme rakendamine ja edasiarendus. Sinna me taotleme ka riigiabi [andmise] luba, et neid tingimusi veelgi laiendada. Aga seda rahastust, mis on retrofitile selleks aastaks ette nähtud – hea uudis! –, oleme ka praegu taotlenud ja see on töös. 

Aitäh! Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te rääkisite nendest plaanidest väga kenasti, aga kas mingisugune ajaraamistik ka on lähiaastatel kaubalaevastiku taastamiseks? Praegu on meil kuskil, nagu ma mäletan, 15–16 laeva või alust. Millal see [arv] kasvama hakkab? On mingisugused reaalsed numbrid ka olemas aastate järgi? 

Ja teine küsimus oleks selline. Võib-olla haridusminister aitab sellele vastata. Meil on päris palju õppekohti, kus laevandust õpitakse, aga enamik [lõpetajaid] läheb võõra riigilipu alla. Miks me seda teeme? Kas vaadates tulevikku, et kunagi meil läheb vaja, või mis mõte sellel on?

Aitäh! Sellist konkreetset plaani, mis aastal kui mitu kaubalaeva peaks Eesti lipu alla tulema, ei ole. See on kompleksne teema. Ei saa nii, et teeme ühe meetme ja siis tuleb laevu nii ja naa palju. See eeldab mitmete tegevuste tegemist. Ma lugesin need enne ka üles. Seesama laevaregistrite reform on üks asi ja [teine on] tulumaksuseaduse muutmine. On mitmeid vorme. 

Küll aga on selge, et me saaksime kaubalaevu küll oma lipu alla, kui me lihtsalt teeks kõike piltlikult [öeldes] tasuta või maksaks peale. Seda teed on läinud mõned Euroopa riigid, just mõned saareriigid, ja sisuliselt teevad nad kõike kas tasuta või sellise raha eest, mis kokkuvõttes ei ole Eesti-sugusele riigile mõistlik. Nii et me ei lähe kaubalaevu ega ka muid laevu meelitama kõige odavamate tasudega, sest Eesti ei ole nagunii kõige odavam riik igasuguste teenuste pakkumises. 

Teisalt aga on laevaregistrite reform hea näide, et me tahame Eesti digiriigi headust selgelt merenduses ära kasutada. Tuleb tunnistada, et see laevaregistrite teema on jäänud ajale jalgu, ka digiriigi mõistes. Nii et see on üks hea meede, mille abil tulevikus kaubalaevu meelitada nii, et see lõpuks ka riigile rahaliselt kasulik oleks.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Sellest on möödas juba vist kuus aastat, üle viie aasta igal juhul, kui me siin saalis üsna aktiivselt tegutsesime ja mitmeid seadusi vastu võtsime. Tõsised arutelud olid. Noh, see oli see uljas plaan, et kuni 250 kaubalaeva Eesti lipu alla tuua. Toona ei olnud midagi. Praegu on natukene tilkunud siiapoole. Aga kõik need uljad plaanid, üle viie aasta või kuus aastat on sellest möödas, ja tuul nendes purjedes on raugenud. 

Valitsuse fookus ei ole enam merendusel, kuigi Eestis kui pikaaegses mereriigis võiks olla. Sa rääkisid neist punktidest, mida siin on tehtud, aga tegelikult, mis sinu hinnang on, kas praeguse valitsuse ajal, selle ajutise valitsuse ajal on mingit lootust läbimurdeks või loksub samamoodi edasi? Eestist praegu mereriiki ei saa, fookus on hoopis mujal. Ma ei hakka nimetama, kus kohas. 

Aitäh! Tõesti, merendus on selline pika vinnaga teema. Täiesti õige, et kui viis-kuus aastat tagasi sai seda aetud, siis olud olid teised. Ma arvan, et üks põhitegureid oli see, et kas me tahame saada kaubalaevu oma lipu alla iga hinna eest või me tahame saada niimoodi, et see oleks tervele riigile mõistlik. Kui iga hinna eest, siis on võimalik, et teeme kõike tasuta või maksame peale, aga ma arvan, et tänases mõistes see ei ole riigi seisukohast mõistlik. 

Teine tegur on veel see, et kuna meil on transiit idasuunal ära kukkunud, siis on ka meie sadamad alakoormatud. Samas on meie sadamad väga heal tasemel. Ma pean siin küll ütlema, et riik teeb väga palju, teeb kõik, mis oskab, et meie sadamatesse saada kaup tagasi ja kogu merendus uuele tõusule viia. 

Üks hea konkreetne meede ongi seesama retrofit, mida ma korra ka mainisin ja mida on tegelikult mitu aastat ette valmistatud. Eesmärk on see, et meie sadamatesse ja meie firmadesse, kes sadamates on, tuleksid kas Eesti lipu all või ükskõik mis lipu all [olevad] laevad, keda me saame keskkonnasõbralikumaks ümber ehitada. Kalkulatsioon on selline, et meil on selle jaoks 25 miljonit eurot toetust ja kogu töö, mis sinna läheb tänu sellele 25 miljonile, on umbes 170 miljoni [väärtuses]. Seda saavad ettevõtted teha laevade keskkonnasõbralikumaks tegemiseks. 

Põhjus, miks ma seda räägin, on veel see, et maailmas on tuhandeid laevu, mida on vaja keskkonnasõbralikumaks teha, ümber ehitada. See on Eestile suur võimalus. Kui me retrofiti kaudu selle pilootmeetme teeme edukalt, siis on ka palju laevu, kes saavad nii-öelda haisu ninna, et Eestis on mõistlik ümberehitust teha. See ei ole mitte ainult nii-öelda mootorite ümberehitus keskkonnasõbralikumaks, vaid seal on ka mööblivahetus ja igasugused muud tegevused. Nii et väga paljud Eesti ettevõtted saaksid oma panuse anda.

Suur tänu! Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Ka seitsmes küsimus on taristuminister Kuldar Leisile, küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on taristu. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Me teame täna, et Tallinna–Tartu raudtee elektrifitseerimine on üle kahe aasta veninud ja me ei ole saanud vastust, kui palju see tegelikult rohkem maksma läheb. Me teame, et eelarvest on Elronile ja Eesti Raudteele raha juurde antud, kuna uued rongid peale sõita ei saa. Äkki te oskate seda kommenteerida? 

Ja teine pool on Rail Baltic. Mis siis ikkagi lõpuks meie valitsuse seisukoht on? Me väga selgelt teame, et Läti pool ei kavatse lähiaastatel hakata Riiast Eesti poole ehitama. Kas täna ikkagi ei oleks mõistlik väga selgelt öelda, et Eesti ehitab Tallinna–Pärnu liini valmis ja alustab Pärnust Häädemeeste poole ehitamist siis, kui ka Läti need otsused teeb? 

Praegu on olukord selline, et meie kulutame [raha], investeerime. Ühel hetkel peaks see rong hakkama sealt tagasi sõitma. Ja me teame väga hästi, et tegelikult me ehitame poolt Rail Balticut, teist rööpapaari me ju maha ei pane, kuigi see oli algul planeeritud, sest hinnad on nii palju taevasse läinud. Selle raha eest võiks ju midagi targemat teha.

Jah, aitäh! Kahjuks see informatsioon selle küsimuse kohta polnud nii piisav, et ma oskaks praegu öelda midagi numbrite kohta, mis puudutavad Tallinna–Tartu raudtee elektrifitseerimist. Ette saadud küsimus oli lihtsalt "taristu" ja ma ei varustanud ennast selle raudteeliini numbritega. 

Aga Tallinna-Tartu [ühenduse] elektrifitseerimine peaks saama valmis selle aasta lõpus, nii et siis saavad uued Škoda rongid sõita Tallinnast Tartusse. Täna nad sõidavad kuni Tapani, selle aasta lõpust Tartusse. Siis vabanevad praegused Stadleri rongid, millega saab tihendada muid raudteeliine Eestis. Samal ajal hakatakse ka Tallinna-Narva või õigemini Tapa-Narva liini elektrifitseerima. 

Mis puudutab Rail Balticu ehitust ja Eesti seisukohta, siis endiselt kehtib kolme riigi vahel alla kirjutatud leping, millega on võetud kohustus aastaks 2030 Rail Baltic valmis ehitada. See on ühe rööpmepaariga. Siin küsimuses oli juttu, kas üks või kaks, et üks on poolik lahendus. Tegelikult üks on hea lahendus, mis on võetud praegu eesmärgiks aastaks 2030 valmis [saada]. Ja teise rööpmepaari kohta tuleb otsus siis, kui seda on vaja teha. Praegu ei ole vajadust ja ei ole ka ette näha, millal see otsus tuleb, sest kõik see liiklus mahub ära esimestel aastatel ühe rööpmepaari peale. 

Ehk kui on küsimus, kas Eesti ehitab piirini välja või mitte, siis jah, endiselt on seisukoht, et kuna kõik riigid on sellele lepingule alla kirjutanud ja peavad oma osa tegema, liigub Eesti täna tempos, et aastaks 2030 on meil kogu Eesti trass ühe rööpmepaariga valmis.

Aitäh! Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Te teate väga hästi, et Läti on öelnud, et enne aastat 2035 ei ole isegi teoreetiliselt võimalik, et see trass Riiast Eesti piirini jõuaks. See on ametlikult välja öeldud ja on ka käidud siinsamas Riigikogus [ütlemas] nii Läti parlamendi kui ka valitsuse poole pealt, et selleks täna raha ei ole ja see [plaan] reaalne ei ole. Isegi projekteerimisega ei tegeleta seal pool. 

Ma küsiksin teistpidi. See raha, mis praegu sinna kulutatakse … Me teame, et tänastel lõikudel, mis on Tallinna ja Pärnu vahel, tehakse imeasju. Kümmet eraldi lõiku projekteeritakse, alused on nendel lõikudel täiesti erinevate kihtidega, mis on täiesti ebaloogiline. Projektid ei ole sarnased, kuigi terve lõik peaks olema lahendatud ühtemoodi. Algusest peale oleks pidanud kasutama põlevkivijääki ehk šlakki, mida alles nüüd hakatakse arvestama. Siiamaani ei ole [seda tehtud], kuigi see otsus [tehti] üle viie-kuue aasta tagasi. Uuringud näitasid, et seda tohib kasutada pealmistes kihtides, aga seda ei ole [tehtud]. 

Ma küsin teistpidi. Viis aastat tagasi ehitati Riisipere–Turba raudteed. See on valmis saanud, aga Turbast edasi Rohukülani ei ole millegipärast ehitama hakatud. Võib-olla oleks ikkagi mõistlik täna mitte teha neid kulutusi Pärnust edasi [ehitamiseks], vaid tegeleda riigisisese regionaalpoliitikaga ja ehitada valmis Turba–Rohuküla lõik, mille jaoks on ehitusprojekt olemas. Ma saan aru, et 2 + 2 maanteede ehitamisel on see probleem, et maanteeamet ei ole viimase viie aasta jooksul jõudnud ehitusprojekte valmis teha, et seal ehitada, isegi kui raha oleks, aga [raudtee puhul] on need olemas. 

Kuidas te suhtute sellesse? Tallinna–Tartu raudtee pealt peaksid trahvinõuded olema piisavalt suured, et sealt jääb raha üle. Ma sain küll vastuse mõni nädal tagasi, et Siemensi käest ju raha ei tohi küsida, ta on nii püha lehm või ettevõte. Aga Eesti ettevõtete käest saab alati trahvi küsida, ka Rail Balticu pealt hommikust õhtuni. Kuidas see on?

Aitäh! Teie aeg!

Kas te olete mõelnud Turba ja Rohuküla vahelise raudteelõigu ehitamiseks ka rahalisi vahendeid leida? 

Aitäh, Aivar Kokk! Härra minister, palun!

Aitäh! Esiteks, see Läti seisukoht, mida on ka siin Riigikogus öeldud, on Läti opositsiooni poolne. Läti valitsusel on endiselt eesmärk aastal 2030 [ehitus lõpetada]. Kui opositsioonitegelased käivad rääkimas mingit teist juttu, siis meie seda aluseks võtta ei saa. 

Rohuküla raudtee ehitust eelarves täna ei ole, ei ole ka viimased aastad olnud. Rail Balticu raha Rohuküla raudtee ehituseks kasutada ei saa. (Hääl saalist.) Omafinantseeringuid saab [teha], aga seda meil eelarves ei ole olnud viimastel aastatel. Nii et otseselt seda rahastust üle kanda ei saa. 

Mis puudutab 2 + 2 teede projekte, siis see ei ole õige, et Transpordiametil ei ole projekte tehtud. Pärnu suunas praegu töö käib, need projektid olid olemas. Ja ka Tartu suunas on kaks lõiku. Üks, mis läheb töösse, on Imavere ristmiku ümberehitus. Seal oli projekt olemas, nii et see saab kohe töösse minna. Ja teine on see vahelõik, seal käib projekti ümbertegemine. 

Projektidega ongi see omapära, et neid [ei saa] liiga vara valmis teha, sest tihtipeale nõuded muutuvad, midagi muutub ja need tuleb ümber teha. Nii et ma hindan seda väga heaks, et Transpordiamet on need projektid valmis teinud. Ma meenutan, et esimesed päevad, kui ma minister olin, oli sõnum nii Transpordiametile kui ka kohalikele omavalitsustele see, et kui te näete ette, et mingid teed peavad minema remonti või ehitusse, siis tehke vähemalt projektid valmis. Projekte on odav teha ja kui rahastus kunagi tuleb, siis saab see kohe töösse minna. Õnneks on enamjaolt nii ka läinud.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Priit Sibul. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma jätkan sealt, kus te jäite [peatuma]. Teeme projektid valmis. Lätlased ei tee isegi projekte, millele te viitate, projekte pole isegi olemas Rail Balticu [selle osa] kohta, mis tuleb siiapoole. Te ütlete, et me lähtume sellest, millele me oleme aastaid tagasi alla kirjutanud. Alla kirjutasime sellele, et 4 miljardiga saaks [tehtud] kahe rööpmega raudtee Poolani. Eile Poolast öeldi, et see pole võimalik. Lätlased on öelnud, et neil pole isegi projekte. Ja meie ütleme, et paneme endiselt edasi. 

Mina soovitan tegelikkust arvestada ja hakata elama reaalsuses, mitte nendes unistustes, milles me aastaid tagasi kokku leppisime. Jätsin mainimata, et nüüd tuleb kahe rööpmepaari asemel üks, eks ju, ja me planeerime 4 miljardi asemel 23. Laias laastus, kui me räägime sellest projektist, millele me alla kirjutasime, siis võiks selle maksumus tänaseks olla 40 miljardit ehk umbes kümme korda rohkem. See ei ole see projekt, millele me alla kirjutasime. Nii et laske [unistustest] lahti ja vaadake, mis reaalsuses toimub. 

Ja sellest tulenevalt mul on küsimus või ettepanek. Kas teie hinnangul oleks mõistlik praegu lõpetada kõik tegevused, mis Pärnust–Häädemeeste suunas [on planeeritud], seni kuni Läti ja Leedu puhul ei ole selge, et projektid on valmis, ehitushanked on olemas ja asjad toimivad? Ehk me peataksime kõik tegevused Pärnust Läti suunas seniks, kuni jõutakse järele ja on aru saada, et see projekt kuidagimoodi realiseerub.

Aitäh! No see ei ole päris tõene, et Lätis ei projekteeritagi. Seal on samamoodi, et järjest lõikude kaupa minnakse nii projekteerimise kui ka ehitusega edasi. See ei ole mitte ainult Lätis nii, vaid Eestis ja Leedus samamoodi. 

Aga mis puudutab Pärnust allapoole suunda, siis Eesti ehitamise järjekord ongi sedapidi, et me liigume ülevalt allapoole. Ehk Pärnust allapoole [jäävad] tegevused on viimases järgus. Seda ka sel põhjusel, et trassi kooskõlastamine ja ümberpaigutamine lähtuvalt keskkonnanõuetest võttis aega. Nii et tegelikult Pärnust allapoole [ehitusel] suuri kulusid ei ole. Me [ehitame] seal ajaplaani järgi viimasena, kui võrrelda muu trassiga Eestis. Aga me liigume seal ka edasi, sest ettevalmistavaid tegevusi on kindlasti mõistlik praegu teha.

Suur tänu! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kaheksas küsimus on sotsiaalminister Karmen Jollerile. Küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on NETS-i eelnõu. Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Avalikkuses on põhjustanud poleemikat küsimus, kas ministeeriumis välja töötatud uue NETS-i eelnõu kohaselt ikkagi säilib täielik vaktsineerimisvabaduse põhimõte. Te tänases infotunniski juba kinnitasite eelnevatele küsimustele vastates, et säilib. Aga ma mõtlesin, et äkki me vaataksime emotsioonidesse laskumata seda küsimust siiski natukene detailsemalt ja lähemalt, et te annaksite meile omapoolsed selgitused, millele tuginedes võib omada kindlust, et see tõepoolest niimoodi jääb. 

Nüüd, Delfis on avaldatud selline artikkel, mis kannab pealkirja "FAKTIKONTROLL | Kui ei vaktsineeri, maksad trahvi? Ei, uus nakkushaiguste tõrje seadus ei muuda vaktsineerimist kohustuslikuks." Ja seal Sotsiaalministeeriumi ametnik Kerli Reintamm-Gutan kinnitab, et põhimõtteliselt võetakse uude eelnõusse üle praeguses seaduses juba olemasolev säte, aga tõstetakse trahvimäärasid, [näiteks] 100 trahviühikult 300 trahviühikule füüsilise isiku puhul. 

Ometi see väide ju selles mõttes ei vasta tõele, et ei võeta üksüheselt seda sätet üle, vaid sõnastust muudetakse. Ma võin ka teile ette lugeda, milline [sõnastus] on, kui teil eelnõu või kehtivat seadust käepärast ei ole. Kehtiv seadus ütleb §-s 46, et karistatakse immuniseerimiste tähtajaliselt läbi viimata jätmise eest kuni 100 trahviühikuga. Ja eelnõu ütleb, et karistatakse immuniseerimise tähtajast kinni pidamata jätmise eest kuni 300 trahviühikuga. 

Nii et, nagu näha, tegelikult see sõnastus ei ole sama. Veel kord, kehtivas õiguses räägitakse immuniseerimiste tähtajaliselt läbi viimata jätmisest, mis viitab väga selgelt meditsiinitöötajale, sest kes teine saab immuniseerimisi läbi viia. Aga eelnõu §-s 37 öeldakse, et karistatakse immuniseerimise tähtajast kinni pidamata jätmise eest, mis võib osutada ka kõigile teistele füüsilistele isikutele, kes peaksid ennast vastava kohustuse kehtestamisel laskma immuniseerida. 

Kuidas te seda kommenteerite? Miks on seda sõnastust muudetud, kui printsiipi ei soovita muuta?

Jah, aitäh küsimuse eest! Ma tegelikult tunnustan selle eest, et te olete öelnud konkreetselt, millise eelnõu kohta teil küsimused on. Meil on siin olnud täna probleemiks, et väga üldiselt öeldakse "küsimus valdkonnast" ja siis on ääretult keeruline vastata. 

Antud säte puudutab tõesti tervishoiutöötajat ja eelkõige lepinguid, mis on sõlmitud tervishoiutöötajate ja näiteks Tervisekassa vahel. Ja isegi mitte tervishoiutöötaja, vaid see asutus, kus ta töötab. See ei ole mõeldud selleks, et karistada inimesi, kes ei vaktsineeri ennast, vaid pigem selleks, et distsiplineerida asutusi, kes on lubanud teha vaktsineerimist ja ei ole seda üldse teinud. 

Seejuures peab vaktsineerimisel tervishoiutöötaja veenduma, kas inimene, keda ta hakkab vaktsineerima, üldse soovib seda. Ja kui ta ei soovi, siis teda ei tohi vaktsineerida. Eeldus on muidugi, et sellel inimesel on olemas kaalutlusvõime, mille hindamise juhend on tegelikult aastaid tervishoiutöötajatele teada. 

Me oluliselt seda ei muuda, me muudame trahvimäärasid kaasaegsemaks. Muud me ei tee, sest see seadus võeti vastu aastal 2003. Ja osa tervishoiutöötajaid meil on veel FIE-d ehk füüsilised isikud. Üldiste riiklike põhimõtete järgi on need määrad kehtestatud.

Suur tänu! Varro Vooglaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu! No seda, et see säte on mõeldud tervishoiuteenuste osutajatele, on öeldud ka selles Delfi faktikontrolli artiklis ja see on kõlanud läbivalt. Aga küsimus, mis nüüd tekib, on see, et miks mitte sellesse sättesse kirjutada selgesõnaliselt, et see on mõeldud tervishoiuteenuste osutajatele. 

Ma osutan veel kord sellele, et eelnõu § 37, mis räägib vastutusest, ütleb seda, et karistatakse immuniseerimise tähtajast kinni pidamata jätmise eest. Kõik! Miks ei võiks sama sätte esimese lõike algusesse – [praegu on] "nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks ette nähtud immuniseerimise tähtajast kinni pidamata jätmise eest" – selle asemel kirjutada "tervishoiutöötajate poolt nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks ette nähtud immuniseerimise tähtajast kinni pidamata jätmise eest"? 

Kui lisada sinnasamma sätte algusesse kaks sõna, "tervishoiutöötaja poolt", siis ei ole enam võimalik seda tõlgendada kuidagi teistmoodi kui selliselt, nagu te praegusel hetkel selgitate. Aga kui mitte kirjutada § 37 lõike 1 algusesse neid kahte sõna, "tervishoiutöötaja poolt", siis on võimalik sätet tõlgendada sellisel viisil, et see kehtib mitte ainult tervishoiutöötajate, vaid ka kõigi teiste suhtes. 

Ma täpsustava küsimusena küsiksingi teie käest seda, kas te olete nõus minu ettepanekuga, et võtta ära vääriti tõlgendamise võimalus – millisel juhul saaks vastutust rakendada kõigi isikute suhtes –, lisada sinna need kaks sõna ja olekski kogu küsimus lahendatud.

Aitäh! Ma saan seda kindlasti täpsustada, kas see kahe sõna lisamine kuidagi muudaks seda. Aga kui vaadata, siis [on näha] tegelikult, et siin on öeldud ka, ma tsiteerin, "nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks ette nähtud immuniseerimine". Kui me räägime epideemilisest levikust, siis ühe inimese vaktsineerimine või vaktsineerimata jätmine kindlasti ei mõjuta epideemilist levikut. See tähendab seda, et me peame vaktsineerimata jätma korraga päris palju, kümneid, sadu, võib-olla ka tuhandeid inimesi. Ehk kui tervishoiutöötaja või tervishoiuasutus eirab seda meedet, mis on mõeldud epideemilise leviku tõkestamiseks, siis, nagu ma aru saan või nagu siin eelnõus on kirjas, rakendub see trahvide paragrahv. Aga ma täpsustan oma majas üle. Küsimus on hea, et kas oleks vaja sõnastust täpsustada. 

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Anti Poolamets. Palun!

Lugupeetud minister! Eelmine küsija osutas väga olulisele teemale. Praegu ei ole see arusaadav, selge ja seda võidaksegi teistmoodi tõlgendada. See peab olema punkt punktilt selge. Ja kuhu tahtsin mina jõuda? Tahan tagasi jõuda kaalutlusõiguse juurde, mida te just eelmise küsimuse puhul märkisite. Ikkagi, mida tähendab lapse kaalutlusõigus? 

Võtame ühe elulise näite. Rimas Jankūnas, endine Leedu ravimiameti asedirektor, kes kümme aastat seda ametit pidas, praegune parlamendiliige, kes esines sügisel ka meie konverentsil, osundas selgelt, et vajalikud uuringud mRNA-vaktsiinide puhul jäid tegemata. Jäidki tegemata, rikuti kõiki reegleid, mis enne olid olnud vägagi ranged. Seda räägib Leedu ravimiameti asedirektor. Tema ei saanud seda aktsepteerida. 

Kuidas kümneaastane või 13-aastane laps, kellel on nüüd kaalutlusõigus, saaks teha ratsionaalset või kaalutletud otsust, kui talle tähtis tädi, arstitädi ütleb, et ei, sa ikkagi võiksid seda süsti teha, kaalutle nüüd hoolega? Minu silmis ei ole siin kaalutlemisega mitte midagi pistmist. Mingil määral ikkagi aitab otsust langetada elukogenum vanem. Praegu niimoodi seda sätestada on ikkagi äärmiselt ohtlik. Ja tulemus ongi, kui me võtame selle Rimase juhtumi, et Leedu ravimiameti endine direktor hoiatab, et ravimid on kontrollimata, katsetamata, aga laps muudkui otsustab. See ei ole ju usutav! Mida teie sellest arvate?

Aitäh! Mul on hea meel, et te tulite tagasi mRNA vaktsiinide juurde, sellepärast et mul jäi sellele [küsimusele] vastamata. Esiteks, kui me räägime mRNA vaktsiinidest, siis vaktsineerimiskalendris pole mitte ühtegi mRNA vaktsiini, mida peaks lastele tegema. See on esiteks. 

Teiseks, Eestis lubab erinevaid vaktsiine kasutusele võtta spetsiaalne eksperdikogu, kus on muu hulgas ka maailma tipptasemel arstid ja teadlased, kes ei ole lihtsalt igapäevatööd tegevad arstid ja teadlased. Nad kaaluvad kõiki aspekte: kas uuringuid on piisavalt tehtud, kas uuringuid on tehtud õige metoodika järgi ja nii edasi. 

mRNA vaktsiinide kohta levib tohutult palju väärinfot, mida teie ka siin praegu levitate, näiteks see, et uuringuid ei ole piisavalt tehtud. Olen lugenud neid uuringuid ja mRNA vaktsiinide kohta on uuringuid turule tuleku eelselt tehtud rohkem kui keskmise vaktsiini või ravimi kohta, mis tuleb turule. Ehk rohkematel inimestel, kui ma täpsustan. 

Meil ei ole lubatud Eestis mitte ühtegi ravimit, mitte ühtegi vaktsiini müüa, mis pole spetsiifiliselt Ravimiameti ja vaktsiinide puhul ka eksperdikomisjonist läbi käinud. Seal tegutsevad teadlased ja arstid. Kas lapsevanem on võrdväärne oma teadmiste ja võib-olla ka elukogemuse poolest ekspertidega? Mina arvan, et ei ole. Sellepärast minnaksegi arsti juurde abi saama, ka näiteks siis, kui me võtame ibuprofeeni või on vaja hoopis kangemat ravimit või mingisuguste muude sümptomite, haiguste puhul. See ongi põhjus, miks arsti juurde minnakse, sest arst on õppinud ja ta teab. Sama on ka vaktsineerimisega. Väga soovitan kuulata, mida räägivad arstid. 

Kui üks inimene räägib mingit teist juttu … Ma ei tea, mis haridus on härra Rimasel. Võib-olla uurite, mis haridus, mis kogemus [tal on]. Aga siin tuleb väga vaadata, kes mida räägib, mis tema huvi on. (Meeshääl: "Meditsiiniline.") Meditsiiniline haridus ei anna inimesele veel oskust absoluutselt kõikides meditsiinivaldkondades nõustada või anda arvamust. 

Näiteks mina ei lähe neurokirurge õpetama. Ma väga usaldan neurokirurge. Või ei lähe urolooge õpetama. Teie tunnete väga lähedalt ühte väga head uroloogi. Ma arvan, et ka mina ei ole temaga teadmiste ja oskuste poolest võrdväärne. Seepärast ma alati kutsun üles kuulama spetsialiste. Ja ärme levitame väärinfot. mRNA-vaktsiinid on ka turvalised, vähemalt need, mis on Eesti turul.

Suur tänu! Lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane üheksas küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on süvenev õpetajate puudus. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Viimased uudised on kahjuks juba vanad uudised, võib niimoodi öelda. Eesti koolid kannatavad jätkuvalt terava õpetajate puuduse all. Haridusameti hinnangul vajavad ainuüksi pealinnakoolid uueks õppeaastaks umbes 700 uut õpetajat. Puudu on eelkõige loodusteaduste ja eesti keele õpetajatest ning tugispetsialistidest. 

Hiljuti tehtud uuringu kohaselt on Eestis õpetaja keskmine vanus 49, mis on OECD keskmisest kõrgem nelja aasta võrra. Üle poole meie õpetajatest on 50-aastased või vanemad, alla 30-aastaseid on ainult 9%. Õpetajate keskmine vanus on Eestist kõrgem vaid neljas OECD riigis. Palgaga jääb rahule vähem õpetajaid kui võrdlusriikides, 30%. Kusjuures on oluline fakt, et näiteks aastal 2018 oli see number 39, ehk see number tegelikult kahaneb. Kõige masendavam näide on see, et 46% õpetajatest ei kavatse oma ametisse rohkem kui viieks aastaks jääda, nagu näitas uuring. 

Samal ajal viimane õpetajate küsitlus, mille viis läbi Tallinna Haridusamet, näitab, et õpetajaid sunnib ametist lahkuma mitte ainult palk, vaid ka suur töökoormus, ühiskonna kõrged ootused ja bürokraatia, mida ministeerium üldiselt vähendada ei plaani. Õpetajate sõnul lisanduvad sellele ka erinevad HTM-i rakendatavad reformid. Pedagoogid poolnaljaga räägivad, et mõnikord saad uuendustest teada uudistest või alles töö käigus pärast seda, kui need on juba vastu võetud. 

Need on värsked andmed, mille edastas ERR. Minu küsimus ongi, mida me selles olukorras teeme. Kust need uued õpetajad tulevad, kes on soovitavalt kvalifitseeritud ja soovivad jätkata koolis pikemalt kui viis aastat?

Aitäh küsimuse eest! Ma saan aru, et te viitasite TALIS-e uuringule. Eeldan, et see on see, kust teie andmed pärinevad. Ma ei tea, mis uuring see oli, loodetavasti oli TALIS-e uuring.  

Ma pean ühe asja ära klaarima. Ma kindlasti ei ole nõus selle suhtumisega, et kui meil on pooled õpetajad üle 50-aastased, siis see on probleem. Ma olen ka 50-aastane. Ma arvan, et mul on veel kõva 30 aastat tööturul aktiivset tegevust [ees], nii et ma loodan, et ma ei ole probleem tööturule, et ma ei ole probleem statistikas. Ma olen kogenud, ma olen elukogenud, ma olen professionaalselt kogenud. Ma arvan, et 50-aastane õpetaja on väga-väga hea õpetaja. Pigem on küsimus selles, et need õpetajad jaksaksid seda tööd teha, et nad jätkuvalt hoiaksid kinni oma professionaalsest arengust õpetajaametis ega lahkuks, mitte see, mis vanuses see inimene on. Õpetaja[töö] on paraku selline töö, kus küpsetakse kogemuse pealt. Mida rohkem sa lastega tööd teed, seda targemaks sa selles töös saad. 

Nüüd õpetajate järelkasvust. Viimaste valitsuste ajal, alates 2022. aastast on tehtud väga palju otsuseid, mis õpetajate järelkasvu kindlasti [soodustavad]. Ma võin neid siin lõputult ette lugeda, alates sellest, et meil on õpetajate karjäärimudel, mis alustavaid õpetajaid toetab, meil on õpetajate palk tõusnud, meil on ülikoolidesse õpetajakoolitusesse sisenenud rekordarv üliõpilasi. Aga seda te ilmselt teate ka ise. Ei saa öelda, et valitsused on lihtsalt pealt vaadanud seda, et on väga keeruline leida kooliaasta alguses ametisse professionaalset kvalifikatsioonile vastavat õpetajat. Aga olukord ongi selline, et töötuid õpetajaid meil ei ole. Me teame, et kui on vaja õpetajat ametisse, siis tuleb seda professionaalset inimest väga aktiivselt tööturul otsida ja tuleb eelkõige hoida neid inimesi, kes täna tööl on.  

Mis puudutab bürokraatiat, siis ma olen [näinud] seda nii-öelda kaikaga vehkimist [ja rääkimist], et Haridus- ja Teadusministeeriumis toodetakse kohutavat bürokraatiat, see justkui lämmatab õpetajate töö. Me küsisime koolijuhtidelt ja õpetajatelt endilt, et palun loetlege tööülesanded, mis teie arvates tuleks ära jätta, selleks et ei oleks bürokraatiat. Esiteks ei olnud seal peaaegu ühtegi tööülesannet, mida Haridus- ja Teadusministeerium on neile pannud, sest teadupärast on haridussüsteem Eestis väga autonoomne ja Haridus- ja Teadusministeerium õpetajale tööülesandeid otseselt ette ei pane. Riiklik õppekava on meil olnud viimased 15 aastat üks ja sama, Tõnis Lukase ajal küll lisati sinna riigikaitseõpetuse aine, aga põhimõtteliselt on koormus jäänud samaks. 

Aga tõepoolest, suur osa ootusi, mis õpetaja koormust suurendab, on ühiskonnast tulnud ja nendega kõigega õpetaja tegelema peab. Ma eeldan, et koolijuhtidel on väga oluline roll õpetajaid mitte kaitsta, vaid seista sellel poolel …

Teie aeg!  

… et õpetaja ei saa ära lahendada kõiki ühiskondlikke probleeme, mis laste kasvatamisega seotud on.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, aitäh! Ega minu soov ei olnudki öelda, et 50-aastane õpetaja on probleem. Ma lihtsalt arvan, et probleem on see, kui meil on 50+ õpetajaid üle poole. Nende hulgas on päris palju neid, kes on juba pensionieas või on pensioniikka jõudmas. Ja tegelikult, kui koormus kasvab ja palk ei rahulda, siis on selge, miks peaaegu 50% ütlevad, et viis aastat maksimum, siis nad niikuinii lähevad koolist ära.

Veel üks huvitav intervjuu avaldati märtsikuus ERR-is. Tulevane Tallinna Ülikooli rektor Priit Reiska ütles seal järgmist: "Riigikontroll on toonud välja, et loodusainete õpetajatega on koolis halvasti. Formaalselt ei vasta kvalifikatsioonile ligi veerand nendest. See formaalne kvalifikatsioon tähendab seda, et neil ei ole magistridiplomit või kutset. Sisuline kvalifikatsioon – mis tähendab seda, et kui ma õpetan koolis füüsikat, siis ma olen seda ka ise ülikoolis õppinud – on aga selline, et puudujääk läheneb 50 protsendile."

Lisaks, kolmandik Eesti kvalifitseeritud füüsikaõpetajatest on üle 60-aastased. See on see, millest ma rääkisin. Enam-vähem sama olukord on keemia- ja matemaatikaõpetajatega. Koolijuhid ise – me mõlemad teame seda – ütlevad, et loodusainete õpetajate leidmiseks kulub neil kuid ja kuid ning parimal juhul nad leiavad kellegi, aga ei pruugi. Ja küsimus on jällegi, mida me teeme selles olukorras. Kust neid loodusainete õpetajaid võtta?

Jaa, aitäh selle küsimuse eest! Siiski, kui te ütlete, et probleem on selles, et üle poole õpetajatest on 50+, siis see kõlab nagu 50+ on probleem. 50+ ei ole probleem, 50+ õpetaja on väga professionaalne õpetaja.

Aga tulles loodusõpetuse õpetajate juurde, Tallinna Ülikool ja Tartu Ülikool on ülikoolid, kes loodusainete õpetajaid ette valmistavad. Samal ajal on meil väga palju teadmist kliima, looduskeskkonna, toidutootmise, põllumajanduse ja metsanduse alal ka Maaülikoolis. 

Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool osalevad Õpetajate Akadeemias, kus me oleme välja töötanud väga paindlikke õpiradasid. Need ei ole ilmtingimata kaheaastased magistriõpperajad, aga paindlikumad õpirajad karjääripöörajatele, selleks et nad saaksid omandada professionaalset ja kvalifikatsioonile vastavat pedagoogilist haridust, et nad saaksid koolis õpetajana töötada. 

Oleme alustanud ka läbirääkimisi Maaülikooliga, et nende mikrokvalifikatsioonide täiendkoolitused maaelu-, looduse-, põllumajanduse-, metsanduse-, kliima- ja keskkonnateemadel oleksid koolis õpetajatööd soovivatele inimestele või täna juba seda tööd tegevatele inimestele kvalifikatsiooni saamiseks rohkem kättesaadavad ja et Maaülikool panustaks loodusõpetuse õpetajate ettevalmistamisesse palju rohkem.

Ma arvan, et käimasolevate riiklike õppekavade uuendamise raamistikus peame me loodusõpetuse korralduse üleüldiselt üle vaatama. Mina arvan, et on aeg käes selle muutmiseks. Loodusõpetus ei ole miski, kus me õpime töövihikust puuliike pähe ja teeme selle kohta kontrolltöö, vaid ta peaks toimuma aktiivõppe- ja õuesõppe meetodil. Kui lapsed aina rohkem elavad linnades, siis kokkupuude loodusega on neil piiratud. Selle tõttu ma arvan, et loodusõpe tuleb laiemaks tõmmata. Sel juhul ka õpetajad, kes loodusõpetust või kliimateemasid, metsanduseteemasid ja muid teemasid õpetavad, [peavad olema] palju laiema pädevusareaaliga, kui loodusõpetuse õpetajate praegune kitsas [valdkond] on.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Räägime ka koolieelsetest õpetajatest. On väga hästi teada, et õpetajate puudus on päris suur. Need head õpetajad, kes üritavad [teha] B2-taseme eksami, käivad kursustel ja õpivad kenasti. Kui palju neist selle eksami ära [teeb], eks seda näeb, aga võib ennustada, et õpetajaid jääb veel rohkem puudu, kui praegu on. Aga kuidas seda teemat siis lahendada, kui meil on veel rohkem õpetajaid puudu, sest B2 eksamit ei [tehta] ära. Küsimus on konkreetselt Narva kolledži kohta. Mulle öeldi selline informatsioon, et eelmine aasta võeti lasteaiaõpetaja [õppesse] vastu 75 tudengit ja see aasta 35. Saate seda kuidagi kommenteerida?

Aitäh! Ma saan aru, et te ütlesite, et lasteaiaõpetajaid on puudu. Oli see väide? Ma sellega kindlasti nõus ei ole. Kui meil on üks valdkond, kus meil ei ole kriisi, siis see on lasteaiaõpetajate valdkond. Seal on võimalik leida tööturult inimesi, kes vastavad kvalifikatsioonile ja saaksid lasteaias töötada, kui neil oleks eesti keele oskus olemas. Esiteks on see ülikoolides kõige populaarsem eriala, igal aastal lõpetab selle eriala väga suur hulk inimesi. See, et meil ei ole lasteaiaõpetajaid võimalik leida sarnaselt näiteks loodusõpetuse või STEM erialade õpetajatega, kindlasti ei vasta tõele. Meil on kahjuks demograafilistest trendidest tulenevalt hakanud lasteaiaõpetajaid üle jääma. Tartu linn just teatas, et ta koondab 40 lasteaiaõpetajat. Kahjuks! See on pigem negatiivne uudis. See hinnang, et meil neid puudu on, ma arvan, ei vasta tõele. Nii et see on võimalik. 

Keelekoolitustel on jätkuvalt võimalik ka lasteaiaõpetajatel käia. Ma arvan, et 30 aastat on tegelikult olnud väga-väga pikk aeg selleks, et B2-tasemel eesti keel ära õppida ja olla võimeline ka eesti keeles töötama. 

Mis puudutab Narva kolledži vastuvõttu, siis ei oska ma praegu seda kommenteerida. See on ülikooli enda sisekorraldus, kui palju nad [tudengeid] vastu võtavad. Aga me oleme ülikoolidelt tellinud mitmeid aastaid suuremat vastuvõttu, nii et ma eeldan, et Narva kolledž oma vastuvõtu suurena ka hoiab, sest selleks on neile raha eraldatud.

Suur tänu! Lõpetame tänase üheksanda küsimuse käsitlemise.

Jõuame avada veel ühe küsimuse. See on taristuminister Kuldar Leisile, küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja teema on Rohuküla raudtee ehitamine. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea taristuminister! Teadaolevalt kuulub parlamendi Haapsalu raudtee taastamise toetusrühma üle 20 parlamendisaadiku. Parimatel päevadel oli seal üle 50 saadiku, ka sellised poliitkorüfeed nagu Kaja Kallas ja Valdo Randpere. Tegelikult on valimiskampaaniatsüklis kõik erakonnad lubanud raudteelõigu Rohukülani taastada. [Selle peale] rõõmustaks nii Läänemaa kui ka Hiiumaa. Toetusrühm, mille esimees [praegu] on Reili Rand, on allkirjastanud ühe kirja Vabariigi Valitsusele, kus on palunud selle poliitika kujundamisel rõhku pöörata uuele Euroopa Liidu vahendite perioodile, et sealt saada vastavad summad ja teha lõpuks ometi see raudteelõik lõpuni. Kas olete kirja kätte saanud ja mis on teie tegevused selles suunas, et see ei jääks ainult valimiskampaania hüüatuseks?

Aitäh! Minu valimiskampaania hüüatus ei saa see olla, sest ma ei ole ise seda kirja teinud, vaid Reili Rand on teinud selle toetusgrupi nimel. Nii et siin meid valimistega kuidagi seostada ei saa. 

Eestis on tõesti praegu väga suured taristuprojektid käimas. Nagu ka enne juttu oli, on Rail Baltic käimas ja 2+2 maanteede ehitus on käimas. Täna on muideks väga märgiline päev. Kell kolm, õigemini kell kolm läbi kümme minutit, pärast seda, kui sireenid on kõlanud, on meil raudteesireen – kell kolm on meil pressikonverents, kus avame regionaalrongide hanke. Mitte ei ava hanget, vaid paneme hanke töösse kolme Balti riigi koostöös. Lisaks Eestile osalevad selles hankes Läti ja Leedu, et osta sama hankega Rail Balticule regionaalrongid. Ma räägin seda selle tõttu, et tõesti, suured taristuprojektid on töös ja [vahendeid] Rohuküla raudtee finantseerimiseks ei ole viimastel aastatel riigi eelarvestrateegias olnud. 

Teisalt on praegu just õige aeg järgmise Euroopa Liidu rahastusvooru jaoks plaane seada ja me saame selle Rohuküla lõigu lõpetamise sinna sisse panna. Hinnanguline maksumus, mis on seal kirjas – vist kirjas –, on ligi 200 miljonit eurot. Me Eesti riigi rahaga seda ei tee, nii et tuleb Euroopast tuge küsida. Praegu me saame selle sinna Euroopa taotlusse sisse panna. 

Aga ma kordan veel, et Eestil on väga palju suuri taristuprojekte käsil, nii et kas me selle rahastuse Euroopast saame, on iseküsimus. Arvestada tuleb ka seda, mis räägib Rohuküla lõigu kahjuks, et see on vana rööpmelaiusega. Me oleme üldiselt võtnud suuna, et me läheme uute lõikude puhul üle Euroopa laiusele ja lisaks vana laiusega osasid rekonstrueerime, aga ei ehita uusi. See räägib Rohuküla lõigu kahjuks, aga me saame seda Euroopast küsida. 

Ja veel üks nüanss on see, et võrreldes Rail Balticuga on see selgelt ikkagi regionaalprojekt. See on Eesti riigi sisene raudteelõik, nii et seda ei saa tähtsuselt võrrelda Rail Balticuga.

Aitäh! Jaanus Karilaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Hea juhataja! Hea minister! Nii palju lohutuseks, et Turba–Riisipere lõik on õnnestunud. Sinna tegelikult valitsus omal ajal raha panustas ja tegi selle ära. Aga ma küsin lühidalt, kas teie isiklikult tegelete sellega aktiivselt. Kui on valida, kas teha see ära laenurahaga või Euroopa rahaga … Või on mõlemad võimalused teil olemas? Kas see oleks valmis näiteks 2029. või 2031. aastaks?

Aitäh! Vaadates riigieelarve seisu, ma ei näe varianti, et me saaksime seda teha Eesti rahaga. Seda enam, kui meil on praegu just õige aeg järgmisest voorust Euroopa raha taotleda, on igal juhul mõistlik kõik jõud panna sinna, et Euroopa raha taristuprojektidesse tuua. Tuleb arvestada ka seda, et Euroopa järgmise vooru taristurahastus on Euroopa Komisjoni projekti järgi – see ei ole parlamendis kinnitatud – kaks korda suurem kui eelmise perioodi oma. 

Nii et selles mõttes on tõenäosus Euroopast raha saada suurem. Kui nüüd sealt ei õnnestu saada, siis on juba järgmine teema, kas teha Eesti rahaga või mitte. Aga ma tulen tagasi eelmise vastuse juurde, et see on puhtalt regionaalprojekt. Eks see muu regionaalarengu arvel siis tuleb, sest ta ei saa tulla ei meditsiini ega hariduse arvelt.

Aitäh! Kui me suudame nüüd sama lühidalt teha, siis me saame ka lisaküsimuse võtta. Helir-Valdor Seeder. Aga palun tõesti lühidalt, selles mõttes, et muidu me lihtsalt sõidame saalikutsungisse sisse. Palun!

Aitäh! Auväärt minister! Ma ikkagi ei saa aru. Minu küsimus puudutab ka raudtee-ehitust ja Rail Balticut, millest siin varem on juttu olnud. Ma ei saa aru, miks teie ja Vabariigi Valitsus tahate peaga vastu müüri joosta. Me väga hästi teame, et lätlased on ise väljendanud – ja mitte ainult opositsioon, nii nagu te ütlete, vaid ka Läti kontrollorganid ja paljud [teised] on juhtinud sellele tähelepanu –, et 2030. aastaks ei saa see lõik valmis mitte mingil juhul. 

Ja eile ma lugesin rahvusvahelisest meediast, et Poola infrastruktuuri aseminister Piotr Malepszak väitis, et Rail Baltic ei saa valmis enne 2040. aastat. Ta viitab poolakate seisukohale, et Poola–Leedu 80-kilomeetrilist lõiku nad ei hakka üldse ehitamagi enne 2030. aastat. 

Selles olukorras me ei lähtu mitte reaalsusest, vaid ütleme, et kunagi ammu on mingisugustele dokumentidele alla kirjutatud, kuigi teised osapooled on teatanud, et nad ei suuda [eesmärki] täita, ja ei täida. Aga meie teeme rumalusi ja ehitame selle Iklani välja, saame sõita Häädemeesteni, hakkame seda infrastruktuuri ülal pidama, kuigi kümne aasta pärast on uued tehnoloogiad. Miks me tegeleme selle rumaluse ja raharaiskamisega?

Aitäh! Ma olen seda täna juba mõne korra öelnud, et kolme riigi valitsused on ametlikult öelnud, et eesmärk on [ehitus lõpetada] aastal 2030. Keegi teine [võib] rääkida midagi muud, aga meie saame toetuda ametlikele andmetele. Ja Eesti liigub oma plaani järgi, et 2030 on [ehitus] valmis. 

Ja tegelikult seesama tänane pressikonverents, kus me regionaalrongide hanke välja kuulutame, näitab ka, et Läti ja Leedu liiguvad meiega samas taktis ja neil on tahe meiega koos regionaalronge hankida. Nii et Rail Baltic liigub edasi.

Suur tänu! Siinkohal paneme tänasele infotunnile punkti. Suur tänu Vabariigi Valitsuse liikmetele ja Riigikogu liikmetele sisuka arutelu eest! Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.