Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed, külalised rõdul ja inimesed ekraani taga! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 5. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks registreerus 42 Riigikogu liiget, puudub 59.  

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Tiit Maran, palun!

Tere! Aitäh, auväärt eesistuja! Auväärt kolleegid! Mul on võimalus üle anda üks eelnõu, millel on tegelikult päris pikk eellugu. 23. septembril 2023 ilmusid "Pealtnägija" saates kaadrid selle kohta, milline on [Eestis] puurikanade seisund. Seda saadet korrati teises vormis, laiendavalt oktoobris 2024. Pärast seda on inimesed avaldanud väga tugevat soovi, et kanade puurispidamine lõppeks. Eelnõu töötati välja Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis, see läbis ka kooskõlastusringi ja anti valitsusele üle eelmise aasta oktoobris, aga siis jäi see [seisma]. Viimasel ajal on olnud tore see, et ettevõtjad on avaldanud head [tahet] sellega liituda. Nii et kui me selle eelnõu siin vastu võtame ja kui meil on küllaldaselt poliitilist tahet, siis saame selle protsessi [tulemusena] muuta lõpuks ka seadust. Aitäh!

Rain Epler, palun!

Ma annan üle kaks arupärimist.

Siis on kaks korda kaks minutit.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Nagu ma olen varasemaltki erinevate teemade üle arutledes öelnud, aina rohkem saab kinnitust see, et probleemiks või probleemide põhjuseks erinevates valdkondades on poliitilise juhtimise nõrkus või kohatine puudumine. Järjekordne koht, kus see mure minu ja mu kolleegide arvates avaldub, on Riigimetsa Majandamise Keskus. Minul on tekkinud tõsine mure selle pärast, mis seal toimub. 

Võib-olla te mäletate, et Ukraina sõda oli kestnud umbes pool aastat, kui ootamatult otsustas ametist lahkuda luurejuht. Huvitaval kombel see meedias kuigi suurt arutelu ei tekitanud. Olid mõned intervjuud, ka tänane aseesimees Kivimägi väljendas üllatust ja mõningast nördimust. See inimene asus tööle RMK juhina. Ma ei tea, kas see, mis RMK-s toimub, tulenebki sellest, et inimesel puuduvad [sobivad] teadmised ja kogemused ning arusaamine sellest eesmärgist, milleks Riigimetsa Majandamise Keskus on loodud, ja ka sellest vastutusest, mida see asutus kannab, või on tegemist sellega, et üleüldise ideoloogilise ja poliitilise raamistiku mõjutuse tõttu ongi ta valinud RMK-le vale suuna. 

Ma olen rääkinud kogenud metsameeste ja RMK töötajatega. Eks nemadki tunnistavad, et ka eelmise juhtkonnaga murti erinevatel teemadel piike. Aga üksmeel on selles, et tol ajal RMK tegutses väga selgelt vastavuses oma nimega: Riigimetsa Majandamise Keskus. Tegutseti nii, et meie üks olulisim loodusvara kasvaks ja säiliks, et meie lapselapsed oleksid rikkamad. Täna liigutakse vastupidises suunas. Toogem näitena kas või selle eilse uudise, et RMK-sse on ilmunud inimene, kes on otsustanud Eesti riigi suure varaga minna, ma ütleksin, loteriid mängima.

Kas see oli esimene arupärimine?

Kohe jõuan esimesega lõpuni ja lähen teise juurde.

Aga ainult minut on jäänud.

Jaa! Ühesõnaga, see loterii seisneb selles, et tahetakse siseneda vabatahtlikule süsinikukvootide turule. 

Sellega seoses annan ma koos kolleegidega üle kaks arupärimist, mitte küll veel selle CO₂ teema kohta. Aga on üks konkreetne teema. RMK koondab metsakasvatustöötajaid ja läheb üle odavama, nii nad eeldavad, töö sisseostule. Samas tundub see kokkuhoid olevat täpselt [niisama suur kui] see maksuraha, mis seni tööjõumaksudelt on makstud, ehk riik tõstab raha ühest taskust teise. Pluss võib eeldada, et metsatööde kvaliteet oluliselt langeb, sest kogemus näitab väga suurt kvaliteedivahet oma töötajate töö ja sisseostetud töö vahel. 

Teine arupärimine puudutab seda, et RMK on aina rohkem muutumas looduskaitset eestvedavaks ja riigimetsa majandamist takistavaks organisatsiooniks. 

Sellega seoses ja just selle poliitilise juhtimise kohta esitame küsimused kliimaminister Andres Sutile, et kas see kõik ikka peaks nii olema. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja kaks arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on päevakorras üks punkt: rahanduskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kuidas ohjeldada küberkuritegevust finantsvaldkonnas. Tasakaal turvalisuse ja põhiõiguste vahel" arutelu. Enne kui tuleb ettekandjaks rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann, räägin ma natuke selle [päevakorrapunkti] menetlemise korrast. Kokku on neli ettekannet. Kõige esimene [ettekandja] on rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann, kelle ettekanne on kuni 10 minutit, küsimused ja vastused on samuti kuni 10 minutit. Peale seda on Swedbank AS-i finantskuritegude tõkestamise divisjoni direktori Raul Vahtra ettekanne, kuni 20 minutit, küsimused ja vastused on samuti kuni 20 minutit. Sellele järgneb advokaadibüroo WIDEN nõuniku, banking-and-finance-valdkonna juhi Siim Tammeri ettekanne, kuni 20 minutit, küsimused ja vastused on samuti 20 minutit. Ettekanded lõpetab Tartu Ülikooli õigusteaduskonna direktori ja külalisprofessori Priit Pikamäe ettekanne, kuni 20 minutit, küsimused ja vastused on samuti kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige võib igalt esinejalt küsida ühe suulise küsimuse ja peale seda algavad läbirääkimised, kus esmalt [saavad sõna] fraktsioonide esindajad. 

Saame minna ettekannete juurde. Kõigepealt palun siia rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Tere hommikust, austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud külalised ja istungi jälgijad ka ekraanide taga! Eesti on digiriik. Me oleme harjunud kasutama nii avalikke kui ka erasektori e-teenuseid. Küllap on paljud juba võtnud viis minutit e-maksuametis oma e-tuludeklaratsiooni esitamiseks. Tõsi, maksuameti digikanalid ei tulnud ka sel aastal esimeste deklareerimispäevade suure nõudlusega toime. Otto Oliver Olgo arvates on Eesti tõenäoliselt ainus riik maailmas, kus tekib vaimustus maksude deklareerimisest. Võib-olla tõesti. 

Pangad on olnud erasektoris digiteenuste arengu eestvedajad ja ilmselt on paljud meist täna juba kasutanud mõnda digipangandusteenust. Me oleme saanud digiteenuseid usaldada ja me soovime neid üha rohkem kasutada. Eesti on digiriik, me oleme sellega rahul ja selle üle uhked. Teised riigid imetlevad meid, me võtame vastu väliskülalisi ja tutvustame neile e-riigi võimalusi. E-riigi Akadeemia teeb koostööd enam kui 300 organisatsiooniga 147 riigist. Kõik see on väga hea. 

Aga kus on usaldust, seal on ka usalduse kuritarvitamist. Riigi Infosüsteemide Ameti ehk RIA aastaraamatus öeldakse, et küberruumis oli eelmine aasta pettuste aasta. 2025. aastal registreeritud kelmuskuritegude kahjudena on kokku arvutatud 29 miljonit eurot. Kurjategijad on võtnud tehisaru kasutusele kõikvõimalike petukirjade, ‑sõnumite ja ‑lehtede loomiseks. Muidugi, pettusekindluse loomisel on tähtsaim ennetus, selles pole kahtlust, eelkõige just ohtudest teadlikud ja ettevaatlikud inimesed. Kuid sellest jääb ilmselgelt väheks. Pettuste [toimepanemise] tehnoloogia areneb pöörase kiirusega ning nende õnge langevad nii finantsvaldkonna tippspetsialistid kui ka ülikoolide õppejõud. 

Prokuratuuri aastaraamatust leidsin küberkuritegevuse definitsiooni, mille siinkohal välja toon. Küberkuritegu on kuritegu, mis pannakse toime arvutisüsteemi abil ja mille vahetu sihtmärk on arvutisüsteem või elektrooniline sidevõrk. Tegemist on eeskätt kuritegudega, mis pannakse toime arvutivõrgu abil arvutisüsteemi ebaseadusliku sisenemise teel, millega kas sekkutakse arvutiandmetesse või takistatakse arvutisüsteemi toimimist, samuti [kuulub nende hulka] sellise kuriteo ettevalmistamine. See mõiste on küllaltki lai. 

Kui liikuda lähemale küberkuritegevusele rahandusvaldkonnas, siis tuleb öelda, et see ei ole sugugi probleem, millega seni ei ole tegeletud. Pettuse teel või muul kuritegelikul viisil omandatud raha vajab nii-öelda puhtakspesemist, mis on ise samuti üks kuriteoliik. 2022. aastal läbis Eesti MONEYVAL-i hindamise ehk rahapesu tõkestamise süsteemi hindamise. Eesti läbis selle hindamise üldjoontes positiivselt, kuid tõdeti, et Eesti vajab rahapesu tõkestamisel jätkuvalt tõhusamaid süsteeme ja võimestatud asutusi. Samuti on Eestil leping USA-ga 48 miljoni euro kasutamiseks riigiinstitutsioonide ja korrakaitseasutuste pettuste‑ ja rahapesuvastase võimekuse tõstmisel. 

Aga miks on siiski pettused ja rahapesu pandeemiliselt kasvav kuriteoliik? Vastan ise. Sest see on nii tulus. Finantskuritegevuse mahtu ei osata hästi hinnata. Registreeritud pettuste kahjud liideti eelmisel aastal kokku ja saadi 29 miljonit. See on üks asi. Koos rahapesuga hinnatakse finantskuritegevuse mahtu nii suures vahemikus nagu 150–450 miljonit. Aga riigil on täpselt teada, kui palju finantskuritegevuse tulust õnnestus konfiskeerida, see [summa] on täpselt nii väike nagu 4 miljonit eurot. Ehk kui vaadata vahemikke, kui suureks finantskuritegevuse mahtu hinnatakse, siis risk tulust ilma jääda on kurjategijatel suhteliselt olematu: 1–4%. Kui me maksukuritegevuse ohjeldamisel seame eesmärgi ja ütleme, et maksudest kõrvalehoidmine ei tohi olla riskivaba ega kasumlik, siis arve vaadates näeme, et finantsküberkuritegevus on madala riskitasemega ja ülikasumlik. 

Küberkuritegevus on Eesti õigusruumis karistatav, selles ei ole küsimus. Küsimus on selles, kas meie õiguskaitseorganid suudavad küberkurjategijad kohtu ette tuua ja kas kuritegelikul teel omandatu saab neilt ära võtta. Praktika, see tõe kriteerium, ütleb, et ei suuda. 

Kolleeg Riina Sikkut tõdes rahanduskomisjonis nukralt – rahanduskomisjonis me oleme neid teemasid omajagu juba arutanud –, et küberkurjategijaid binokli ja märkmikuga ei püüa. Tõepoolest, küberkurjategijad kasutavad parimat tehnoloogiat, neile ei kehti andmekaitse[nõuded], vähemasti nende endi arvates. 

Korrakaitsjad saadavad rahapesukahtluse korral pangale kirja ja pank mõne päeva jooksul vastab. Aga kuritegelik raha on selleks ajaks teinud juba mitu tiiru ümber maakera, jooksnud lahku ja siis uuesti kokku, palju kordi omanikku vahetanud. Me peame andma korrakaitseorganitele jälitamisel sarnased võimalused, kui on küberkurjategijatel rahaga minema saamisel. Me peame korrakaitseorganeid ja digirahanduses tegutsejaid võimestama [seaduspäraste] õiguste ja kohustustega. Me peame kaaluma, mida ühiskond on nõus taluma. Me peame uues olukorras uuesti mõtestama põhiõiguse riivet ja selle proportsionaalsust. Seda kõike selleks, et varastatud raha oleks võimalik jälitada ja tagasi tuua. Me peame kurjategijate kasutatavale tehisarule panema vastu korrakaitsjate [kasutatava] tehisaru. 

Head kolleegid! Õigupoolest, kui robot vaatab isiku finantsandmeid, kas see ikka riivab selle füüsilise isiku õigusi, või toimub privaatsuse riive siis, kui roboti kogutud andmeid, tehisaru kokkupandud andmeid vaatab teine inimene? Ja mitte lihtsalt teine inimene, vaid inimene, kellel on volitused ja põhjendused ning kelle vaatamisest jääb maha logi? 

Eesti on digiriik, eesrindlik digiriik. Seetõttu seisame me küberkuritegevuse eesliinil ka finantsvaldkonnas. Me seisame uute olukordade ees ja me vajame uusi reegleid. Nagu ütles Eesti mereväe ülem, küll hoopis teises kontekstis, merealuse taristu, merekaablite turvalisuse kontekstis: kui me midagi ehitame, siis me peame olema valmis seda ka kaitsma. Me peame tõepoolest õppima paremini kaitsma digiriiki ja tegema seda digitaalselt. See on minu poolt kõik. Suur tänu kuulamast!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Te rääkisite sellest, mida me peaksime tegema ja kus me oleme, aga mul on opositsioonile kohaselt kriitiline küsimus, et mida siis tehtud on. Te olete ju ise olnud rahandusminister, teie erakond on [hoidnud] seda positsiooni [enda käes] suurusjärgus viis aastat, nii nagu peaministri positsioonigi. Mis on need konkreetsed sammud, mida on tehtud loomulikult koostöös teiste ministeeriumide, allasutuste ja finantssektoriga nendesamade küberkuritegude ja kogu selle finantspetturluse ohjeldamiseks? See on küsimuse esimene pool. 

Teiseks. Me näeme, et selle Riigikogu koosseisu [tööaega] on jäänud veel üks aasta. Mis iganes ettepanekuid me teeme, neid tuleb ellu viia väga tempokalt. Põhimõtteliselt, kui me kevadel midagi ei algata, siis sügisel ja talvel, valimiseelses möllus, ei pruugi oluliste otsuste tegemine õnnestuda, sest siis on [kõne all] ka riigieelarve ja muud teemad. Mida on siis plaanis selle kevadistungjärgu jooksul konkreetselt seadusandlikult teha või on need probleemkohad hoopiski muudes õigusaktides, näiteks valitsuse tasandil?

Jah, MONEYVAL-i hindamine toimus 2021. ja 2022. aastal. Ma olin siis rahandusminister. Ma ütlesin ka, et üldjoontes läbiti see rahuldavalt. Teisisõnu, ei kukutud halli tsooni. Aga selles, et me ei kukkunud halli tsooni, oli küllalt [suur osa] ka kavatsustel ja plaanidel, kuidas rahapesu ohjeldada ja tõkestada. Me andsime ka päris palju lubadusi ja seadsime endale päris palju eesmärke. Teine asi, mida me teeme, on Eesti riigi ja USA leping 48 miljoni euro väärtuses, mille abil korraldatakse erinevaid koolitusprojekte väga suurele ringile korrakaitseasutustest: politsei, piirivalve ja prokuratuur. Ma peast ei hakka neid nimetama. Tegelikult see töö muidugi käib. 

Riigikogus praegu toppab see, mida me korra juba menetlesime, aga mis presidendi juurest tagasi tuli: rahapesu tõkestamise seaduse muudatusi me arutame uuesti. Me peame kaaluma, kas me peame täpsemalt kirjeldama neid andmeid, mida me kogume, ja mis tingimustel me tohime neid vaadata. Küsimus taandub ikkagi põhiõiguste riivele ja selle proportsionaalsusele. Küsimuse esimese poolega me oleme aastaid pidevalt tegelenud. Konkreetsemaks minnes: me soovime selle eelnõu, mille president tagasi saatis, uuesti läbi mõelda ja korda teha.

Kersti Sarapuu, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja, kõigepealt suur tänu väga sisulise ja väga konkreetse ettekande eest! Aga minu küsimus on järgmine. Mida sina arvad, kuidas [kurjategijad] on leidnud kõik need haavatavad isikud, need kannatanud ja need, kes on kahju saanud, ja kuidas teatakse üldse tausta, et neilt on midagi võtta? Kas sul on mingisugust arvamust selle kohta?

Me kohtusime rahanduskomisjonis Keskkriminaalpolitsei nende inimestega, kes finantskuritegevust uurivad. Samuti oli RIA küberturvalisuse aastaraamatus kirjas, et ka küberkurjategijad kasutavad tehisaru, kasutavad avalikke andmeid, nad koguvad andmeid ja analüüsivad neid, teevad andmekogumeid, mida nad analüüsivad, ja valivad nii välja need haavatavad inimesed. Ka rahapesu tõkestamise seaduse tuum on ju andmebaasi loomine ja tehisaruga andmete analüüsimine. Kurjategijad teevad juba ammu seda, mille jaoks meie siin alles loome seadusandlikku ruumi.

Aivar Sõerd, palun! 

Austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Küberkuritegevus on ilmselgelt äärmiselt ühiskonnaohtlik kuritegevuse vorm, mis tekitab ohte ja kahju inimestele, aga ka riigile, just finantsvaldkonna nõrgestamise ja sellele täiendavate riskide [põhjustamise] teel. Ilmselgelt on see organiseeritud kuritegevuse vorm. Organiseeritud kuritegevus liigub [talle] soodsatesse kohtadesse. Kunagi olid organiseeritud kuritegevuse keskmes näiteks maksupettused. Tookord oli selline lähenemine, et organiseeritud kuritegevuse puhul tuleb fookus panna organiseerijatele. Selline hoiak tõi maksupettuste tõkestamisel kaasa tulemusi ja edu. Kas praegu võiks samamoodi läheneda, kõigepealt teadvustada, et tegemist on äärmiselt ühiskonnaohtliku organiseeritud kuritegevuse vormiga, teha see prioriteediks ja keskenduda organisaatoritele? 

Teie aeg! Aitäh!

Jah. Kas-küsimusele saab muidugi vastata sõnaga "jah". Kahtlemata, hea kolleeg, te olete väga palju [võidelnud] maksupettuste ja organiseeritud kuritegevusega maksupettuste valdkonnas. See [kuritegevus] on tõepoolest organiseerunud ja loomulikult tuleb keskenduda organiseerijate kättesaamisele. See ei ole nii lihtne, aga kahtlemata tuleb see võtta prioriteediks ja sellele keskenduda. Nii et ma olen teiega täiesti nõus.

Irja Lutsar, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus lähtub ka enam-vähem karistamisprotsessist. Ma küll tean, et rahanduskomisjon ei pea karistusi otsustama. Sellel või eelmisel nädalal avaldati Eesti Ekspressis [uudis], et saadi kätte isegi viis rahamuula, mis oli väga tore, aga nendel kõigil on riigile vaja tagasi maksta niisugused summad, mida neil ei ole. Ühelt leiti vist üks föön ja teiselt 2003. aasta Audi, mille abil sadu tuhandeid tagasi ei maksa. Kuidas rahanduskomisjon koos õiguskomisjoniga töötab [selle nimel], et inimesed saaksid karistused, mis paneksid neid teinekord mõtlema, kas ikkagi hakata rahamuulaks või mitte? Vähemalt see inimene, keda televiisoris näidati, teab, et ta ei suuda 200 000 eurot oma eluajal niikuinii tagasi maksta. Missugused on teie suhted õiguskomisjoniga?

Me õiguskomisjoniga ei ole seda konkreetselt arutanud. Aga ma olen ka vaadanud saateid ja lugenud artikleid nende rahamuulade kohta. Ma juhtusin ka seda "Pealtnägijat" vaatama. Paistab, et ega nad ise ei saa arugi, et nad osalevad organiseeritud kuritegevuses. Nad esinevad laia naeratusega, ilma häbenemata. Tõenäoliselt peaks karistusõigus märku andma, et nad on organiseeritud kuritegeliku grupi liikmed. Aga ma ei oska karistusõiguse seisukohalt sõna võtta, sest mul puudub igasugune pädevus sellel teemal.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Me piltlikult öeldes [võitleme] siin saalis ühe pandeemiaga. Me sätime reegleid, kuidas me suudaksime selle [haigestunud] organismi terveks teha. 

Aga ma trügin natukene eelküsija valdkonda ja küsin su käest hoopis teisest rakursist. Kas me tegeleme ka sellise vaktsiini leiutamisega, mis näiteks võtaks selle halli veebi kontrolli alla ja tõkestaks juba eos selliste protsesside edasiarendamise, just veebi poole pealt? See ei ole sinu komisjoni ega ettekande teema, aga kas sa oled sellest midagi kuulnud?

Jah, ma lugesin RIA küberturvalisuse aastaraamatust, et sellega tegeldakse. Ma olen ka lugenud, et sideoperaatorid loovad süsteeme, mis suudavad tuvastada petukõnesid ja petulehekülgi. Aga ka RIA aastaraamatus oli öeldud, et kui nad ühe [sellise lehekülje] tuvastavad, blokeerivad ja sulgevad, siis tekivad väga kiiresti uued. See on tõepoolest pandeemiline, väga kiiresti tekivad uued [petuleheküljed].

Aitäh! Küsimusteks ja vastusteks etteantud aeg on läbi saanud. Aitäh ettekandjale, aitäh küsijatele! Läheme teise ettekande juurde. Selle esitaja on Swedbank AS-i finantskuritegude tõkestamise divisjoni direktor Raul Vahtra. Palun!

Lugupeetud Riigikogu [ase]esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Me oleme tegelikult aastaid nautinud elamist Eestis kui ühes maailma kõige turvalisemas riigis. See turvatunne on nüüd kõikuma löönud. Mitte tänavatel, ma tahan selle ära täpsustada, tänavatel on endiselt turvaline, aga me ei tunne ennast enam turvaliselt digikeskkonnas. Me oleme sattunud massilise pettuserünnaku alla. 

Ma olen üle 30 aasta tegelenud kuritegude tõkestamisega, 26 aastat olin politseis ja viis aastat olen olnud Eesti suurimas pangas. Sellist massilist rünnakut kurjategijate poolt inimeste suunas ei ole mina enne näinud. Aga see ei puuduta ainult Eestit, see toimub igal pool üle maailma. Nagu enne ka siin öeldud, pettused on muutunud ülemaailmseks pandeemiaks. Seda ilmestavad ka numbrid. Globaalselt hinnatakse küberkuritegevusega tekitatud kahju ulatuseks triljoneid dollareid. On isegi väidetud, et tegemist on maailma suuruselt kolmanda majandusega USA ja Hiina järel. 

Euroopa Komisjoni läbiviidud Euroopa tarbijate uuringust selgus, et 2024. aastal oli 45% Euroopa Liidu tarbijatest pettusekatsega kokku puutunud. Me näeme nende numbrite tõusu ka Eestis. Politsei registreeris eelmisel aastal 3700 pettusekuritegu. Ametlikud kahjud ulatusid 29 miljoni euroni. Aga ma tahan juhtida tähelepanu, et need ei kajasta tegelikku olukorda. Mitte kõik inimesed ei lähe politseisse avaldust tegema, sest nad häbenevad. Nad ei usu ka sellesse, et neil oleks võimalus raha tagasi saada, ja nad ei usu, et politsei suudaks kurjategijateni jõuda. 

Mis on siis viinud selle olukorrani? Mis on selle põhjus? Põhjus on hästi lihtne. Nii nagu kogu inimühiskond on liikunud analoogühiskonnast digitaalühiskonda, on seda teinud ka kurjategijad. Kuritegevus on käinud inimkonnaga kaasas kogu inimkonna eksistentsi aja. Kurjategijad on homo economicus'ed, nad on majanduslikult mõtlevad inimesed. Kui traditsiooniliselt on organiseeritud kuritegevus tegelenud narkoäriga, prostitutsiooni vahendamisega, salakaubaveoga ja näiteks väljapressimistega, siis nüüd on nad leidnud väga tugeva potentsiaali just eelkõige pettuste toimepanemises ja küberkuritegevuses. Miks? Vastus on hästi lihtne. Kurjategijat huvitab tulu ja kuriteo toimepanemisel arvestab ta kahte asja: saadavat kasu ja vahelejäämisriski. Paraku on olukord praegu selline, et vahelejäämisrisk on [küberpettuste puhul] üsna väike, võrreldes vahelejäämisriskiga traditsiooniliste kuritegude puhul, mida nad siiani on toime pannud, aga kasu on kordades suurem. On öeldud, et pettustest ja küberkuritegevusest saadud tulu ületab juba ammu narkokuritegevusest saadud tulu. Seega, neil on olemas motivatsioon, väga-väga tugev motivatsioon. 

Mind teeb eriti murelikuks see – mul on teile halb uudis –, et olukord ei lähe paremaks, olukord läheb veel hullemaks. Koos AI tulekuga tekib kuritegelikel ühendustel täiendavaid võimalusi. Neil on ressursse, et endale AI-d lubada ja seda koolitada. Seni on seda kasutatud lihtsatel eesmärkidel: tehakse väga veenvaid [petu]veebilehti, ‑linke, ‑investeerimiskeskkondi. Aga varsti võime oodata ka näiteks deepfake'il põhinevaid kõnesid. Võib-olla osa teist on juba näinud, et deepfake'i [tehnoloogiat] on kasutatud ka Eesti presidendi puhul. Eesti president oli pandud [esinema] reklaami, mis kutsus investeerima petukeskkonnas. See oli veel üsna kehva kvaliteediga, aga uskuge mind, tehnoloogia arenedes on meil tulevikus väga-väga keeruline vahet teha, mis on pettus ja mis ei ole pettus. 

Head Riigikogu liikmed! Selleks, et teil oleks võimalik aru saada, kuidas pettus toimib, tahan ma teile selgitada sellise pettuse ahelat. Väga sageli on jäänud kõlama, et pettuste tõkestamine on pigem politsei või pankade probleem. Tegelikult on see ahel palju pikem. Enne, kui me jõuame nende mõtete juurde, kuidas oleks kõige efektiivsem pettusi tõkestada, tahan ma teile natuke sellest ahelast rääkida. 

Esimene aste – siin juba kõlas see küsimustest – on andmete kogumine. Me näeme seda ka Swedbankis. Eelmine aasta oli väga selge trend: me nägime, et kurjategijad sihivad juba jõukamat elanikkonda ja ka näiteks ettevõtjaid. Tekib küsimus, kust nad neid andmeid saavad, kust nad teavad, kes on ettevõtja, mis on tema nimi, mis on tema ettevõtted, milline on tema [ettevõtete] kasumlikkus ja nii edasi. Vastus on hästi lihtne. Nad kasutavad ära meie avatud digiühiskonda, juurdepääsu Eesti avalikele registritele. Samuti saavad nad informatsiooni dark web'ist, kuhu on üle kantud need andmed, mis on meilt kõigilt üle maailma varastatud või mis on ebapiisavate turvameetmete tõttu lekkinud ettevõtetelt ja ka riigiasutustelt. Me teame, et ka Eestiga on seotud päris mitu suurt andmelekkeskandaali. Need andmed on dark web'is olemas, väikese raha eest on neid võimalik kätte saada. 

Teine etapp, mis toimub paralleelselt esimesega, on nii-öelda lõksude seadmine. Inimesi meelitatakse petukirjade ja reklaamide kaudu õngitsuslehtedele, [võltsitud] investeerimiskeskkondadesse ja e-poodide keskkondadesse, mida majutavad online- ja sotsiaalmeediaplatvormid. See on hästi oluline: online- ja sotsiaalmeediaplatvormid. Nende platvormide eesmärk on inimestelt välja meelitada PIN-koodid, isikuandmed, petta välja raha ja ka pangakaartide andmed, et hiljem need pangakaardid tühjendada. 

Pettuse kolmas aste on ohvriga kontakteerumine. Seda tehakse tavaliselt sideettevõtjate kanalite kaudu, telkosid kasutades, kas SMS-e saates või kõnesid tehes. Me oleme näinud, et kõnesid tehakse spoof'itud numbritelt, mis tähendab, et need numbrid on muudetud. Kõne tegemiseks võidakse kasutada ükskõik kelle meie telefoninumbrit. Selleks kasutatakse tehnoloogiliselt ka Eesti kõnekaarte. Kes on lugenud uudiseid, [see teab,] et eelmisel aastal peeti meie naaberriigis Lätis kinni üks kuritegelik ühendus, kes oli ostnud Eestist kokku kümneid tuhandeid kõnekaarte, mida kasutati keskuses, kus renditi teenust kuritegelikele ühendustele, kes Eestisse kõnesid teevad. Kui ohvriga on ühendus saadud, algab ohvri mõjutamine ehk jõutakse inimeseni. Eesmärk on viia inimene stressiseisundisse, sest stressiseisundis kaob kaine mõtlemine ja inimene teeb ebaratsionaalseid otsuseid. Eesmärk on saada inimeselt kätte tema PIN-koodid ja panga kasutajatunnused ning seeläbi jõuda pangakontole, kanda sealt üle kogu inimese raha, võtta tema nimel veel laenu – nii palju, kui võimalik on, nii kiiresti, kui saab – ja seejärel kas otse või ühe põrkega saata raha Eestist minema välismaale. 

Viimane etapp on kriminaalmenetlus. See on reageerimine juba toimunud teole. 

Mida me siis tegema peame, head Riigikogu liikmed? Me peame tegema põhimõttelisi otsuseid. Me peame tegema valikuid põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste vahel. Me peame silmas pidama ühte asja: mugavus ja turvalisus on alati kaalu erinevatel vaekaussidel. 

Kõigepealt andmete kogumisest. Me peame esitama endale küsimuse, kas me soovime säilitada avatud digiühiskonda ja piiramatut juurdepääsu Eesti registritele, sealhulgas seda, et see juurdepääs oleks ka välismaalastel, või me muudame meie Eesti andmekogudesse logimise identifitseerimispõhiseks, pluss anname [andmekogudele] õiguse blokeerida kahtlast tegevust ja teavitada sellest kahtlasest tegevusest pädevaid organeid. Me peame endalt küsima, kas me jätame online- ja sotsiaalmeediaplatvormidele vabad käed igasuguse sisu avaldamiseks, sealhulgas petturite [loodud] sisu avaldamiseks, või me paneme online- ja sotsiaalmeediaplatvormidele kohustuse rakendada pettuse ennetamise meetmeid: eemaldada oma platvormilt ja serveritest pettusega seotud sisu, sulgeda need petukeskkonnad ja teavitada sellest pädevaid ametiasutusi. 

Me jõuame sideettevõtjate juurde. Sideettevõtjad, Eesti kolm suuremat telkot, teevad meeletuid pingutusi pettuste tõkestamiseks. Eelmine aasta tõkestasid Eesti kolm suuremat telekomiettevõtet kokku 35 miljonit petukõnet. Me võime vaid ette kujutada, et kui nad seda ei oleks teinud, milline oleks siis olnud petukõnede surve Eesti ühiskonnale. Värskelt tuli uudis, et nad arendavad oma süsteeme edasi. Nad arendavad süsteeme, et veel efektiivsemalt tõkestada ka pettusega seotud sõnumeid, samuti tuvastada õngitsuskirju ning blokeerida juurdepääsu õngitsuskirjades peituvatele veebilinkidele. Aga ma juhin teie tähelepanu ühele asjale. Neile ei ole selleks seadusega pandud mitte ühtegi kohustust, nad teevad seda vabast tahtest. Me peame otsustama, kas me soovime [panna] telkodele ka sellekohase kohustuse, koos [sellega, et me anname] õiguse neid petulehti sulgeda, selliseid kõnesid blokeerida ja teavitada nendest õiguskaitseorganeid. Meil ei ole ainult need kolm suuremat telkot, telkosid on veel. Kui [telkodel neid] kohustusi ei ole, siis ma võin teile juba ette lubada, et kurjategijad hakkavad kasutama neid [telkosid], mille kaudu nad saavad [ka edaspidi] Eesti inimesteni jõuda. 

Nüüd inimesed. Ohver, potentsiaalne ohver ehk Eesti inimene on selle keti kõige olulisem lüli. Me peame endalt küsima, kas me oleme teinud maksimumi selleks, et teadlikkus pettustest oleks jõudnud iga Eesti inimeseni. Iga Eesti inimeseni! Vaatame statistikat: ilmselgelt oleme me läbi kukkunud. Pettuse[vastaseid] kampaaniaid teevad paljud: pangaliit, pangad ise, telkod, riigiasutused. Neid tehakse meedias. Mina isiklikult võtan vastu kõik kutsed, kui mul on võimalik pettustest Eesti rahvale rääkida. Aga sellest ei piisa. Tundub, et me ikka ei jõua inimesteni. Me peame veel rohkem pingutama. Seda [tööd] tuleks teha koordineeritult, leppida kokku, kes teeb mida ja kuidas me jõuaksime kõigini, alates lastest ja lõpetades pensionäridega, olenemata nende emakeelest. 

Pangatehingud. Pankadel õnnestub ära hoida pool kuni kolmveerand pettusekahjudest. Pankadesse on loodud pettuse tõkestamise üksused, töötavad süsteemid, mis tuvastavad kahtlaseid makseid. Aga pankadel on ka väljakutseid. Väljakutseks on näiteks Euroopa Liidus eelmisel aastal vastu võetud välkmaksete regulatsioon, mis kohustab pankasid tegema makseid hiljemalt kümne sekundi jooksul. Praktikas toimuvad maksed sekunditega. Sekundite jooksul toimub pankades paralleelselt sadu ja tuhandeid makseid, mille seast peab pank üles leidma ja tuvastama need juhtumid, mille puhul võib tegemist olla sanktsiooni rikkumise, terrorismi rahastamise, pettusekahtluse või rahapesuga. 

Pankadel ei ole seadusest tulenevat õigust pettusekahtlusega makset peatada. Rahapesukahtlusega makset [saab peatada], aga mitte pettusekahtlusega makset. Meil, pankadel, ei ole ka õigust teavitada kahtlastest maksetest, pettusekahtlusega maksetest otse politseid. Informatsioon liigub läbi Rahapesu Andmebüroo, sest nii näeb seadus ette. Meil ei ole ka õigust pettusekahtlusega tehingu teostamist [tõkestada]. On olnud juhtumeid, kui inimene tuleb pangakontorisse ja soovib välja võtta kõik oma säästud. Me saame aru, et see inimene on pettuse ohver, et ta on olnud petturiga ühenduses. Me kulutame tunde, et inimest veenda: "Ära tee seda! Ära võta seda raha välja!" Aga inimene ütleb: "Mul on see õigus. Teie olete käsunditäitja, te peate tegema, mida mina tahan, sest see on minu raha." Ta võtab raha välja, aga kahe päeva pärast on ta pisarates tagasi ja ütleb: "Teil oli õigus, tõepoolest, ma sattusin pettuse ohvriks." Nii et me peame mõtlema, kas me tahame anda pankadele ka õigust selliseid tehinguid tõkestada. 

Lõpuks jõuame kriminaalmenetluse juurde. Enne käis ka küsimustest läbi, kas politseil on piisavalt õigusi. Väljakutseks on see, et info ei jõua piisavalt kiiresti politseini. Ma ütlen endise politseinikuna: selleks, et politsei saaks olla edukas, selleks, et me saaksime kurjategijateni jõuda, on vaja täita paar eeldust. Esiteks peavad [politseil] olema ressursid, teiseks peab informatsioon [laekuma] kiirelt, kolmandaks peab olema võimalus kiiresti jälitustegevust alustada. Näiteks needsamad sularahakullerid, kes käivad inimeste ukse taga sularaha ja pangakaarte võtmas ja neid hiljem postiautomaatidesse panemas – kui selle kohta informatsioon tuleb, siis on kaks võimalust. Sa võid saata patrulli kohale ja [kurjategijad] kinni pidada, aga siis sa ei jõua kuritegevuse juhtfiguurideni, nendeni, kes neid inimesi juhivad. Selleks oleks vaja kiiresti [alustada] jälitustegevust. See on minutite küsimus. Nii et siin on mõttekoht. 

Head Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Minu aeg hakkab varsti läbi saama. Lõpetuseks soovin välja tuua kolm punkti, mis minu hinnangul on väga olulised, selleks et pettusi tõkestada. 

Esiteks, kui me päriselt tahame pettusi tõkestada – ma tõmban mõttes joone alla sõnale "tõkestada" –, siis tuleb sellega tegelda pettuse toimepanemise igas etapis. Sellepärast ma andsin teile nendest etappidest ülevaate. Me peame panema selle kohustuse kõikidele neile, kellel on võimalus pettusi tõkestada, aga andma paralleelselt neile ka õigused, et neil oleks võimalik pettusekahtlusega sisu eemaldada ja petturite tegevust tõkestada. Ainult niimoodi saame me viia kurjategijate jaoks pettuse õnnestumise [võimaluse] miinimumini ja suurendada nende vahelejäämise riski. See on see, mis kurjategijaid heidutab. Selleks kutsun ma teid üles üle vaatama kehtivat õigusraamistikku ja kaaluma tehtud ettepanekut. 

Teiseks on meil õnnestumiseks vaja väga selget riigi strateegiat ja koordineerimist. Päris mitmes töögrupis pettuste teemasid arutatakse. Värskelt on ka politseisse loodud juhtgrupp, kus kõikide nende ketilülide esindajad [osalevad]. Meil on head mõtted olemas, aga kui neid töögruppe on mitu, siis on ka oht, et joostakse eri suundades. Sellepärast on hästi tähtis, et me saaksime riigis strateegiliselt kokku leppida, kuhu me tahame jõuda, mida me selleks teeme ja kes teeb mida. Seda kõike tuleb koordineerida. 

Kolmandaks, ja võib-olla on see isegi kõige olulisem, me peame tõstma Eesti rahva teadlikkust pettustest. Me peame mõtlema, võib-olla tuleks see [teema] panna isegi kooliprogrammidesse, ja tuleb vaadata, kuidas me jõuame pensionärideni. Kasutame ära kõik kanalid, et inimesteni jõuda. Me peame seda samamoodi tegema otsustavalt ja koordineeritult. Selleks, et edu saavutada, on vaja arutelusid ja otsustamisjulgust, aga meil ei ole aega. Iga päev satub pettuse ohvriks kümneid inimesi. Pettuse ohvriks võivad langeda kõikide erakondade valijad, see ei olene erakondlikust eelistusest. 

Nii et kui me tahame pettustega Eestis võidelda ja petturid Eestist välja suruda, siis peame tegutsema kõik koos, koordineeritult, ühise eesmärgi nimel, ja teades, mida Eesti tegelikult suudab ära teha, kui me tahame seda teha. Siis, ma usun, me suudame need petturid siit välja suruda ja üheskoos muudame me Eesti jälle maailma kõige turvalisemaks riigiks, sealhulgas digikeskkonnas. Aitäh teile tähelepanu eest!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Maria Jufereva-Skuratovski.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, esiteks ma tänan väga põhjaliku ettekande eest. Ma tean, et pangad juba teevad väga tublisti tööd, üritavad inimesi informeerida ja öelda, kui tegemist on pettusskeemiga. 

Minu küsimus on selline. Mida te arvate, kas aitaks, kui pangaülekanded muutuksid aeglasemaks? Millised võiksid olla tulemused ja milline võiks olla inimeste reaktsioon? Kas Eesti inimesed oleksid nõus leppima sellega, et võib-olla kogu pangandus muutub aeglasemaks, selleks et tõepoolest pettusi tõkestada?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, üks väljakutse seondub Euroopa Liidu regulatsiooniga. Seesama välkmaksete regulatsioon, mis on kõikidele euroala pankadele otsekohalduv, ütleb, et euromaksed peavad liikuma kümne sekundiga kõikides Euroopa Liidu riikides. Kahjuks tuleneb see regulatsioonist, see on seadusest tulenev nõue. 

Mida on teinud pangad, sealhulgas Swedbank? Meil on tegelikult võimalus olemas: inimene saab internetipangas ise endal välkmakse[funktsiooni] välja lülitada ja siis liiguvad maksed tavakiirusega. Me peame pingutama ja töötama sellega, et viia see teadmine inimesteni. See on oluline. Kui välkmaksed ei ole [inimesele] olulised, siis me julgustame klienti seda valikut tegema. 

Aeglasemalt on makseid võimalik teha, hetkel küll mitte eurodes. See on jälle valikute ja otsustamise koht. Arvestades, et päevas on umbes kümme pettuse ohvrit, aga on sadu tuhandeid inimesi, kes tahavad ja ootavad kiireid makseid, siis see on võib-olla see koht, mida me peame ka siin ruumis arutama. Jällegi, see on valikute küsimus: turvalisus versus kiirus.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja, aitäh huvitava ja olulise ettekande eest! Aga selline küsimus. Te ütlesite, et AI tuleku tõttu muutub asi senisest veelgi hullemaks, ja rääkisite mingitest kõnedest, kus on [kasutatud] minu või teie või presidendi nägu. Aga kas te natuke [täpsemalt] maaliksite meile seda pilti ja täpsustaksite, mismoodi see välja näeb või võiks näha, ütleme, paari aasta pärast. 

Teine asi. Kui need rünnakud tulevad, siis kas teile on teada, kust kohast need tulevad, kas see on kuidagi ära jagatud? Maailm on lai, aga kas Eesti turg on jäetud mingitele rühmitustele, ma ei tea, mingist riigist või regioonist? Kas saab üldse nii küsida?

Aitäh küsimuse eest! Alustan vastamisest teisele küsimusele. Tõepoolest, pettuste ja kübekuritegude toimepanemine on jaotunud üle maailma. On üksiküritajaid, on väiksemaid rühmitusi. Näiteks Aasias tegutsevad grupeeringud töötavad võib-olla rohkem inglise keelt emakeelena kõnelevates ühiskondades. Eesti puhul me näeme, et sellega, mis puudutab petukõnesid, tegelevad peamiselt Ukrainas paiknevad kuritegelikud ühendused, kelle palgal on tuhandeid inimesi. Tuhanded inimesed tulevad iga päev tööle ja hakkavad helistama neile etteantud numbritel nendele inimestele, kelle kohta on andmeid kogutud. Igasuguseid petulinke [lisada], nii-öelda kalastamist võib toime panna ükskõik kes üle maailma. Ehk nad on laiali. Üks asi on selge: vähemalt meie Keskkriminaalpolitsei ei ole märganud, et sellises mastaabis pettusi koordineeritaks Eestist. See on kõik rahvusvaheline kuritegevus.

Teisele küsimusele vastates peaksin võib-olla tooma ühe näite. Ma praegu esinen siin teie ees ja see salvestatakse. Sellest salvestusest saavad kurjategijad teha koopia ja sööta selle vastavatesse AI-põhistesse algoritmidesse. Edaspidi on võimalik teha Eesti inimesele kõnesid Raul Vahtra näoga ja Raul Vahtra häälega. See tehnoloogia on juba olemas. Ma lihtsalt kardan, et kui täna peab sellise kõne nii-öelda ette valmistama ja salvestama, siis varsti võimaldab tehnoloogia seda teha online'is. Ehk kurjategija ise räägib mikrofoni taga või telefoniga, aga see [hääl] ja see [nägu], mida ohver näeb [ja kuuleb], kuuluvad tegelikult Raul Vahtrale. See on see, mida ma kardan. 

Esimesed näited on olemas. Näiteks pettuse toimepanemisel, mis toimub mitmeastmeliselt, on praegu üks aste see, et [tuleb] kõne pangast. Muuseas, sel puhul juba kasutatakse ka minu nime. Väga paljudele Eesti inimestele helistatakse ja öeldakse, et ma helistan teile Swedbankist, ma olen Raul Vahtra. Sinna pannakse ka video juurde ja samamoodi [pannakse] tulevikus video juurde. Samuti [kasutatakse ära] politseid: kliendile helistatakse ja öeldakse, et talle tehakse WhatsAppi kõne, sest see on turvaline. Me näeme selles [videos] juba inimest, kes politseivormis istub politsei[ametis laua taga]. Tõsi küll, nägu ei ole veel politseiniku oma, aga varsti on seal võimalik [kasutada] ka näiteks kas või politsei peadirektori nägu. See on see, mida ma kardan.

Jüri Jaanson, palun!

Tänan, istungi juhataja! Austatud ettekandja! Jah, meil on digiriik, aga digiturvatunne on ühiskondlikul tasemel juba tugevalt löögi alla sattunud. Tõepoolest, kaalukausil on kas vabadus või turvalisus, nagu te ütlesite. 

Mul on kaks küsimust. Kui palju on pangad ja telekomid võimalusi pettuste tõkestamiseks ja inimeste informeerimiseks ühiskondlikus vormis ennetavalt kasutanud ja kui palju neid võimalusi veel oleks? Teiseks küsin, kas ühiskondlik töö tervikuna on selle kõige ennetamisel juba hakanud ammenduma ning piduriks jääb praegu seadusandlus. 

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, ennetavaid sõnumeid anname me kõik, ka erinevates kirjades oma klientidele, mida me regulaarselt välja saadame, intervjuudes ja kodulehtedel. Täpselt sedasama teevad telkod. Aga jah, nagu ma enne ütlesin, mulle tundub, et me ikkagi ei jõua veel kõigi inimesteni. 

Siin võib-olla tulebki mängu selle küsimuse teine osa, see ühiskondlik töö. Ma arvan, et meil on veel kasutamata võimalusi. Võib-olla need kõik ei vajagi seadusandlikke muudatusi, vaid need vajavad ühiskondlikku panustamist. Näiteks, kus kohas inimesed tavaliselt käivad? Me kõik käime kauplustes. Kas me oleme sealseid võimalusi ära kasutanud? Kauplustes müüakse küll erinevaid teenuseid, pakutakse investeerimistooteid, televisioonitooteid. Aga kas me oleme seal näinud inimesi pettustest rääkimas? Võib-olla on see üks mõttekoht, me saaksime seda ära kasutada. Sotsiaaltöötajad, korteriühistud, paigad, kus inimesed elavad – võimalusi on palju. 

Aga see ongi see, miks ma mainisin, et me peame seda tegema keskselt, koordineeritult. Lepime kokku, kes teeb mida, otsime üles ka vabatahtlikud, kes on nõus panustama. Koos, ühiskonnana, ma usun, me suudame seda teha. Aga kui me jätame selle ainult ametnike, riigi sõnumite või üksikute ettevõtete õlule, siis, ma kardan, ei pruugi me kõikideni jõuda.

Urmas Kruuse, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Siin olid hiljuti arutelud selle üle, kas digimaailm ja pärismaailm jooksevad varsti kokku ka juriidilises mõttes. Vaadates seadusandlust, me peaksime ütlema, et digiriigi seadused on selgelt tagapool kui füüsilise keskkonna seadused. Ühiskonna mõttes, ma arvan, on see aja küsimus, et me peame oma arvamust muutma, lähtuvalt sellest, milline on meie enda arusaam.  

Aga te viitasite väga selgelt seadusandlikule positsioonile, mida on vaja muuta. Ma saan sellest aru. Kuigi ettevõtete enda oluline panus, lähtuvalt usaldusväärsuse tekitamisest kliendi [silmis], võiks olla ja peaks olema suurema mõjuga kui seadusandja käsk ja keeld, aga me ei välista, et me vajame nii preventiivses kui ka järelmenetluses seadusandlikku muudatust. Kuid kui suureks te hindate isiku enda lõppfaasis tehtud otsuseid, mis mõjutavad kõige rohkem seda, kas pettus läheb läbi või ei lähe? Avalikust meediast on kuulda, et enamikul juhtumitel inimesed lõpuks vabatahtlikult annavad oma PIN-koodid ära ja jäävad rahast ilma.

Aitäh!

Ma arvan, et te tõite välja selle kõige olulisema punkti. Päeva lõpuks, nagu ma ka enne oma ettekandes ütlesin, on kõige olulisem lüli inimene ise, päeva lõpuks teeb inimene ise need otsused. Me võime seda tehnoloogiaga tõkestada, loomulikult. See on võimalik, teatud maani küll, aga ma kardan, et me päris sada protsenti ei suuda tehnoloogiliste vahenditega pettusi tõkestada. Mingisugune vastutus jääb päeva lõpuks ikkagi ka inimesele. Nüüd me jõuamegi teadlikkuse tõstmiseni, selleks et inimene tunneks need trendid ära, oskaks aru saada, et ta vestleb petturiga, või oskaks ära tunda petukeskkondi, kui ta on [mõnda sellisesse] kuskil internetis sattunud. See on see, mille nimel me peame pingutama.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh! Lugupeetud Raul Vahtra! Minu küsimus puudutab sellist asja nagu tumeveeb. Me teame Europoli statistikast, et näiteks kogu narkokaubandus liigub enamasti selle kaudu, kogu info ja asi. Te mainisite oma ettekandes, et ka küberpetturid tegutsevad väga palju tumeveebis. Öelge mulle asjatundjana, kas kuidagi on võimalik saada see tumeveeb kontrolli alla või on nii, et kui [midagi sealt] kaob, siis tekib kohe uus [asemele]. Mis selle perspektiiv on?

Jah, see on selles mõttes nagu hüdra. Tõepoolest, kui lööd ühe pea maha, siis tehakse uus keskkond. Mida saab teha ja mida võimaluste piires ka tehakse, on see, et kuna õiguskaitseorganitel, politseil, peab olema võimalus nendesse keskkondadesse infiltreeruda, siis peab vaatama, kas neil on selleks olemas ka tehnilised võimalused ja seaduslikud alused. See on ju võimalus saada väga olulist informatsiooni. Me siis näeme, mis seal toimub. Selle kaudu võib olla võimalik ka erinevaid kuritegusid tõkestada ja võimaluse korral neid veebilehti paremini sulgeda. 

Aga me jõuame jälle nende platvormideni, mida ma mainisin. Need lehed on ju üleval kuskil keskkonnas, aga nende keskkondade pidajatel ei ole mingisugust kohustust neid maha võtta. Nii et seal on potentsiaali, aga ma praegu ei näe ühtegi sellist kuldset võimalust kõiki selliseid dark web'i põhiseid keskkondi kinni panna. Kuid me saame nende [tegevust] pärssida, seda ma usun.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Suur tänu! Aitäh, austatud ettekandja! Nagu te ka ise välja tõite, tõepoolest, analüüsi on vaja teha. Te ütlesite ka, et vajaduse korral tuleks panna kohustused ja anda võimalused ja õigused nendele, kes saavad pettusi peatada. Tahtsingi viidata sellele, et ilmselt tõesti on vaja anda õigusi, aga samal ajal tuleb paratamatult panna ka kohustusi nendele, kellel on võimalik neid pettusi tõkestada. Analüüsi selle kohta, kas me seda tahame ja vajame, ilmselt ei olegi niivõrd enam vaja. Aga küsimus ongi selles, mis meid teie arvates takistab. Ilmselgelt on kurjategijad targad, aga me oleme alati ise olnud oma nutikuse üle uhked, me teame, kuidas automatiseerida protsesse, oskame samuti AI-d kasutada. Kas meil on juba olemas teadmised ja oskused, et nõutava seadusruumi alusel automatiseerides suudaksid näiteks pangad neid pettusi takistada? On meil seal pigem tehnoloogilisi takistusi või on see seadusandlik mure?

Kindlasti on seal mõlemat. Pangad võtavad samamoodi kasutusele või ongi võtnud kasutusele erinevad algoritmid, liigutakse AI-põhiste algoritmide kasutuselevõtu suunas, mis suudavad juba eristada, kas tegemist on kliendi tavalise käitumismustriga või liigub kliendi tegevus sellest käitumismustrist välja. Selle nimel me töötame. Ma lugesin eile lehest uudist, et näiteks üks suurimaid telekomiettevõtteid on täpselt samamoodi võtnud kasutusele AI-lahendused, et piirata petusõnumite levikut, tuvastada linke, mis viivad võimalikele petulehtedele, ja blokeerida Eesti inimeste juurdepääsu nendele. Selles suunas töö käib. Me kasutame ära kõik moodsad tehnoloogilised võimalused ja võtame need võimaluse korral tarvitusele. 

Aga mis puudutab politseid, siis võib-olla on see tõesti see koht, kus me peame mõtlema, kas politsei vajab täiendavaid õigusi ja ka uusi tehnoloogilisi võimalusi. Kui me eelmisel nädalal arutasime politsei vast loodud juhtrühmas erinevaid ideid, siis ka seal tõsteti üles hüpoteetiline küsimus, kas politsei võiks näiteks neid kõnekeskusi rünnata. Me teame, et ettevõtete suunal pannakse toime DDoS-rünnakuid, millega ujutatakse [võrgu]liiklus üle ja surutakse süsteemid maha. Pankade suhtes teevad kurjategijad seda iga päev, kogu aeg koputavad nad uksele, üritavad meie süsteeme maha saada ja uksi lahti murda. Kas politsei tohib seda vastu teha, kas me võime laskuda samale tasemele? Need on need küsimused, mida peab ilmselt siin ruumis arutama.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Te tõite päris põhjaliku ülevaate neist probleemkohtadest: kõik see andmete kättesaadavus, nende [võimalik] leke, ka Euroopa Liidu nõuded. Soov teha kõike kiirelt, mugavalt ja lihtsalt tähendab automaatselt, et see muudab ka pettused kiireks, mugavaks ja lihtsaks.  

Aga ma küsin niipidi: kas on mingeid samme, mida me saaks heas mõttes proaktiivselt teha? Mulle tundub, et nende küberpettustega võitlemisel me kogu aeg nagu paljuski longime kurjategijate sabas. Keegi leiutab jälle mingi asja, mingi uue ukse, mingi uue võimaluse, on need siis AI-pettused või needsamad libakõned, millele te viitasite, ja siis meie hakkame jälle neid [uksi] sulgema. Aga võib-olla peaks piltlikult öeldes kuidagimoodi püüdma ennetada või mõelda samm ette, mis võiks olla järgmised käigud, mida nad teevad. Näiteks võiks kas või tehisintellekti kuidagi laialdasemalt kasutada või elanike teavitamisel luua klientidele mingisugune täiendav nõustamisvõimalus. Väga tihti, nagu te õigesti ütlesite, teevad inimesed [neid otsuseid] emotsionaalselt, natukene laetud seisundis.

Aitäh! Teie aeg!

Kui neil oleks kõrval kas teine inimene või isegi tehisintellekt, kes korra aitaks sisse-välja hingata, siis äkki oleks sellest abi.

Aitäh küsimuse eest! Kuna ma olen endine politseinik, siis natukene on mul võib-olla ka selles asjas kogemusi. Kui sa tahad kuritegu avastada, siis väga sageli sa peadki ennast panema kurjategija saabastesse. Ennetamine on tegelikult riskijuhtimise küsimus. Mis oma olemuselt on see riskijuhtimine, mida ka telkodes ja pankades kasutatakse? See on see, et sa üritad ette näha võimalikke tulevikus aset leidvaid juhtumeid. Sellega tegeldakse, aga kurjategijate loovus on erakordne. Ma võin teile kinnitada, et kui me näiteks Swedbankis – ma võin tuua meie panga näite – oleme neil mingisuguse ukse kinni pannud, siis nad istuvad maha, peavad nõu ja mõtlevad, kuidas pank aru sai, et nemad olid need, kes sellele kontole ligi said. Nad mõtlevad välja, kuidas meie mõtleme, teevad vastukäigu ja tulevad uue modus operandi'ga, mille peale jälle meie istume maha ja mõtleme, et okei, millise vastukäigu meie nüüd saame teha. Päeva jooksul käib see vahel mitu korda niimoodi. Kõiki kurjategijate mõtteid me lugeda ei oska, aga ma usun, et iga tehnoloogiaettevõte annab oma parima, et seda teha. Paraku, mis puudutab seadusandlust, siis ei ole midagi teha, see on olnud nii vist juba pikemat aega – varsti tulevad järgmised ettekandjad, kes oskavad sellel teemal rohkem rääkida –, vähemalt mulle on nii tundnud, et me seadusega alati reageerime mingisugustele juba toimunud sündmustele või ühiskondlikele arengutele.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te olete panga esindaja ja lähtuvalt sellest ma küsingi. Võib-olla küsin ma liiga spetsiifilise küsimuse, aga see puudutab internetipanka. Meil on kommertspangad ja internetipankades, kus kommertspangad seda teenust pakuvad, on kaks autentimise võimalust. Üks autentimise võimalus on kasutajatunnuse kaudu ehk sa tipid selle sisse, teine on isikukoodi alusel ehk ilma kasutajatunnuseta. Kumb variant on turvalisem? See on esimene küsimus. 

Teine küsimus. Internetipanka kasutavad ju ka finantsinimesed, kes haldavad hästi palju erinevaid juriidilisi isikuid. See võib osutuda päris suureks probleemiks, juhul kui mõne raamatupidaja kasutajatunnus või paroolid kätte saadakse. Kas pangad pakuvad juba internetipangateenust igale juriidilisele kehale eraldi, arvestades, et neid juriidilisi kehi haldab üks füüsiline isik?

Aitäh teile, väga hea küsimus! Kõigepealt, kasutajatunnus versus isikukood. Minu isiklik tunnetus on, et see, mida kurjategijad tõenäolisemalt teavad, on isikukood. Seega, minu isiklik arvamus on see, et kasutajatunnuse kasutamine võib olla turvalisem. Me näeme väga selgelt, et kurjategijad soovivad kasutajatunnuseid kätte saada. 

Teises küsimuses te viitasite, ma arvan, raamatupidamisteenuse osutajatele. Me oleme näinud, et see on täpselt see info, mida kurjategijad on netist otsinud. Nad on jõudnud raamatupidajateni ja selle kaudu ka ettevõtete kontodeni. See on ühelt poolt avalike andmete küsimus. 

Teiselt poolt, kuidas me pankades saame seda riski maha juhtida? Me oleme teinud seda, et me oleme loonud näiteks Swedbankis ettevõtetele võimaluse kasutada maksete tegemiseks nelja silma printsiipi: iga ettevõte saab ise määrata, millisest summast alates on vaja veel kellegi heakskiitu. See aitab päris hästi maandada seda riski, et üks inimene saab [teha] tühjaks kõik ettevõtte kontod. Aga jällegi, me ei saa seda otseselt peale sundida, selle võimaluse peab klient ise valima. Meie asi on viia see võimalus kliendini ja seda pakkuda. Seda me ka teeme.

Aitäh! Küsimusteks ja vastusteks [ettenähtud] aeg on ammendunud. Aitäh ettekandjale, aitäh küsijatele! Aitäh vastuste eest! Aga enne järgmist esinejat on paar protseduurilist küsimust. Irja Lutsar, palun!

Aitäh protseduurilise küsimuse [võimaldamise] eest! Mul on niisugune ettepanek, et me ühte küsimusse ei lülitaks kahte küsimust. Meil on väga tavaliseks läinud see, et ühe küsimuse raames on esimene küsimus ja teine küsimus. Kas juhataja saaks garanteerida, et igaüks saaks ikka ainult ühe küsimuse küsida? Siis saaksid oma küsimuse esitada ka kõik teised Riigikogu liikmed, kes väga hoolega järjekorras ootavad.

Väga hea tähelepanek! Nii nagu ma algul protseduuri tutvustades ütlesin, igale ettekandjale on üks küsimus ja see üks küsimus [kestab] ühe minuti. Me oleme väga õppimisvõimelised, väga paljud saadikud kasutavad selle ühe minuti sees ka laiendatud küsimust. 

Varro Vooglaid, palun, protseduuriline küsimus!

Suur tänu! Mul on mingitpidi sarnane küsimus. Esiteks on tähelepanuväärne, et Riigikogu liikmed on juba harjunud ütlema, et suur tänu teile, et te andsite võimaluse esitada protseduurilist küsimust, olgugi et see on meile seadusega ettenähtud õigus, mida tegelikult peaks alati austama. Aga see selleks. 

Mul on sarnane küsimus selles mõttes, et kui meil on olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu ja Riigikogu liikmel ei avane võimalust esitada ühtainsatki küsimust, enne kui küsimuste esitamiseks aeg otsa saab, siis kas midagi on selle formaadiga äkki valesti. Kas te leiate samamoodi, et ehk tuleks siin midagi natukene kohendada?

Kohendamine ja päevakava kokkupanek on küsimuse algataja [asi]. Praegusel juhul pani rahanduskomisjon paika need ajaraamid, et 20 minutit. No nüüd on ettekandjal vaja nagu loomingulist lähenemist, et millisele küsimusele selle ühe küsimuse sees ta vastab. Kui on kaks küsimust, ettekandja on püüdlik ja väga laia silmaringiga, siis ta püüab mõlemale küsimusele vastata. Aga püüame jah järgmistel kordadel piirduda ühe küsimusega ühe minuti jooksul.

Järgmiseks ettekandeks palun siia advokaadibüroo WIDEN nõuniku, banking-and-finance-valdkonna juhi Siim Tammeri.

Lugupeetud [ase]esimees! Austatud liikmed! Head kuulajad! Minu nimi on Siim Tammer, ma olen advokaadibüroo WIDEN nõunik. Mul on 16 aastat pangandus- ja finantsõiguskogemust, varem olin kuus aastat ka Finantsinspektsiooni juhatuse liige. 

Ma ei hakka teile rääkima ilmselgest, et Eestis on tõsine probleem finantspettustega. Kitsamalt võib seda nimetada ka küberkuritegevuseks. Küberkuritegevusena käsitlen ma tänases ettekandes kõiki tegevusi, mille eesmärk on kuidagi inimeselt raha välja petta, kasutatagu selleks siis kas telefonipettusi või interneti vahendusel "väga häid" investeerimisvõimalusi pakkuvaid kodulehekülgi. 

Aga vaadake, pettused on paraku alati olnud ühiskonna ja elu osa. Antiikajal näiteks vähendati müntide kullasisaldust, kuid ringlusesse lasti mündid täie väärtusega. Keskajal levisid imerohud, [mille kohta väideti,] et need ravivad kõiki [haigusi]. Koos tööstusrevolutsiooniga tulid kindlustuspettused. Ja alles see oli, kui meil siin levisid püramiidskeemid. Kõikjal olid püramiidskeemid, ka Eestis. Ehk pettused on ühiskonnas olnud kogu aeg. 

Eesti on tugeva tehnoloogilise võimekusega e-riik, mille üheks nõrkuseks on tegelikult seesama tehnoloogia. Paraku on petturid Eesti maailma avarustest lihtsalt üles leidnud. Meid nii-öelda teenindatakse juba puhtas eesti keeles, mida räägib vaid 0,03% kogu maailma rahvastikust. Nii et see äri peab olema ikkagi väga-väga tulus ja hirm vahele jääda väga-väga väike, kui nad juba siia on otsustanud tulla. 

Eesti Vabariigi põhiseaduse preambuli kohaselt on Eesti [riik] rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule. Rõhutan siinjuures, et põhiseaduse preambuli järgi [kõlab] see loend teadlikult just sedasi: vabadus, õiglus, õigus. Samuti on preambulil teine osa, mis räägib sisemisest kaitsest ning peidab endas riigi kohustust tagada ka võitlust kuritegevusega. 

Paratamatult tõstatavad tänased valikud pettustega võitlemisel küsimusi: mida me ikkagi reguleerima asume ja mille arvel see tegelikult tuleb? Kas meie riik peab panema suurema rõhu kodanike ennetavale kaitsele, püüdes oma kodanike probleeme kuidagi ära hoida, olgu selle hinnaks kas või vabaduste vähenemine? Ma ei pea siinjuures silmas kodanike abistamist ja harimist, mis on ilmselge osa ühiskonnakorraldusest, vaid pigem selliseid riigi meetmeid, mis vähendavad meie kõigi põhiõigusi, näiteks õigust vabale eneseteostusele, õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele ning omandi puutumatusele. Või peame panema suurema rõhu tavapärasemale riigi rollile, et neid rikkujaid karistada? Selles mudelis peab ju kodanik eelkõige ise olema keskmisest hoolsam, kuid riik kontrollib õigussüsteemi toimimise ja karistusaparaadi abil, et pettuse toimepannud isik saab kiiresti ja valusalt karistada, ning tagab ka reaalse võimaluse kahjude hüvitamiseks. Ehk karistus omab preventiivset mõju uute pettuste suhtes. 

Sellist otsust ei saa teha emotsiooni pealt. Müntidelt on kulda vähemaks lihvitud juba sadu aastaid, kuid see ei peaks kindlasti olema koht, kus kergekäeliselt asuda kiiruga ja kohe vähendama kodanike vabadusi. Vabadustega lihtsalt on nii, et neid võib olla üsna kerge loovutada, kuid tagasi võita on neid juba oluliselt keerukam. 

Teisalt on selge, et riik peab oma kodanikke kaitsma ja ka turvalisus ei tohi väheneda. Seega on minu hinnangul esimene suurem küsimus see, millisesse suunda me pettustega võitlemisel riigina liikuma hakkame. Mis on see hind, mida oleme nõus maksma, et pettureid eemale peletada? 

Selleks, et selline suunavalik hiljem kuidagi halva üllatusena ei tuleks, peatun tänase olulise teema arutelul sellel, millised on praeguses olukorras kodaniku ja riigi esmased võimalused pettuste toimepanemisega võidelda. Mida nad üldse teevad? 

Ma vaatan kõigepealt kodaniku poole pealt. Petta saanud inimese esimene reaktsioon pärast petta saamist on selle [pettuse paisumise] takistamine, kaotuste vähendamine. Üsna tihti väljendub see kiirkorras suhtlemises oma pangaga, koodide vahetamises, ligipääsu piiramises kohtadele, kus inimesel on vara, lootuses, et petturid ei ole võtnud uusi laene või teinud tema nimel muid toiminguid. Teine reaktsioon on pöördumine politsei poole, kuriteoteate esitamine. Eeldada, et isik hakkab ise muid õigusi väga tugevalt rakendama, näiteks hagema kahju tekitajat, keda ta tegelikult ei teagi, ei ole lihtsalt reaalne. Tsiviilkorras oma raha tagasinõudmine ei ole praktiline ega asjakohane, see kõik peab käima ikkagi süüteo raames.

Seega algab suurem sekkumine pettuse korral laekunud kuriteoteatest. Selle menetluse kohustus on riigil, see menetlus on ka reaalne aken kahjude sissenõudmiseks kahju põhjustajalt. Mul puudub täpsem statistika, kui paljud sellistest kuriteoteadetest on lõppenud süüdlase leidmise ja karistamisega, samuti statistika selle kohta, kui paljud inimesed üldse on loobunud politsei poole pöördumisest. Kuid oma erialal tegutsedes on mul pigem tekkinud arusaam, et enamik selliseid kuriteoteateid, ükskõik kui põhjalikud nad ei ole, lõpevad süüdlast leidmata ja vastutusele võtmata. Seda kinnitavad ka uudisvood meedias, kus me juba iga päev ilma erilise ja suurema emotsioonita näeme ja kuuleme lihtsalt tuima statistikat, kui teatatakse, et täna peteti välja miljon eurot, eile oli see [summa] 1,5 miljonit eurot. Need uudised on häirivad, kuna ma ei ole näinud nende järel ühtegi uudist ega numbrit selle kohta, kui palju neid konkreetseid pettureid siis täna ja eile kätte saadi. Ehk vähemalt tundub nii, et paljudel juhtudel ei ole riigist selliste pettustega võitlemisel palju abi. See omakorda külvab hirmu ja motiveerib neidsamu pettureid. 

Aga kui me vaatame seda olukorda riigi poolt, siis näeme, et karistusseadustikus on olemas karistusnormid seda liiki pettustega tegelemiseks. Eelkõige on need seotud selliste koosseisudega, mis on kirjas karistusseadustiku §-s 209 ja järgnevates paragrahvides: kelmus, investeerimiskelmus, arvutikelmus. Ma meenutan, et nende koosseisude maksimaalne karistusmäär on viis aastat reaalset vangistust. Samuti saab seda laadi rikkumiste puhul üsna tihti rakendada ka muid karistusõiguslikke koosseise, näiteks vastutust rahapesu eest, mille maksimaalne karistusmäär on kümme aastat reaalset vangistust. Rääkimata sellest, et kriminaaltulu on võimalik ka konfiskeerida. Aga see kõik eeldab ühte asja: kelmide kättesaamist. 

Detailidesse laskumata, usun, et meil ei ole karistusõiguslikult nendes normides väga palju puudu sellest, et juba täna [saaks võidelda] finantspettustega, tegeleda petturitega, kes on sihikule võtnud just Eesti. Samuti on meil olemas usaldusväärsed ja töötavad asutused, esmajärjekorras muidugi politsei ja prokuratuur, kes nii otse kui ka kaudselt peavadki seda laadi kuritegevusega võitlema. Kiire, tõhusa ja karmi karistuspoliitikaga saab heidutada uusi võimalikke kurjameid siia tulemast. Seega on minu vastus küsimusele, kas meil on olemas õiguskeskkond petturitega tegelemiseks: jah, on küll. Samuti on olemas ametkonnad ja neil on olemas õiguslik pädevus. 

Kolmas teemade ring on kõige vahetum. Miks siis pettus ikkagi aset leiab ja millised on võimalused sellega võitlemiseks? 

Miks pettus aset leiab? See on ühtepidi miljoni dollari küsimus, teistpidi on [vastus] jälle väga selge: see tasub ära ja pole hirmu vahele jääda. Osundan mõnele hästi üldistatud punktile, mis [kajastavad] minu isiklikku arvamust, millised väljakutsed petturitega võitlemisel siis ikkagi on. 

Esiteks, kuritegevus on muutunud. Karistusvõimekus, eelkõige protsessuaalne võimekus, ei pruugi olla vastavuses muutunud kuritegevusega. Pettusi on lihtne ja odav toime panna. Nagu me kuulsime, see on eraldiseisev äri. Väga raske on nende varasemalt kasutatud meetoditega, [mis on pärit ajast,] kui see kuritegevuse liik oli üsna lihtne, praeguseid kuritegusid avastada. Ilma häbita võime endalt küsida, kas muutunud kuritegevusega võitlemiseks on jõustruktuuridel olemas piisav võimekus. Võime küsida ka seda, kas kogu karistusõiguslik protsess, mis seda laadi kuritegevuse puhul hõlmab kõiki maailmanurki, ikka tegelikult toimib. Kas see on teostatav nii, et süüteole järgneb kiire ja reaalne tagajärg? 

Teiseks, me oleme paljuski tehnoloogiale tuginev riik, mis samal ajal on oma avatuses ka haavatav. Kui seda laadi pettusi tuleks toime panna keskkonnas, kus ülekandeid oleks võimalik teha näiteks ainult pangakontoris, perfokaartidelt telleri sisestatud andmete alusel, siis, ma usun, ei tegeletaks selliste pettustega. Nii et õigustatud on küsida, kas tehnoloogiliste võimaluste loomisel oleme jätnud suurema tähelepanu alt välja riskidega tegelemise, sest me tegeleme nüüd ikkagi ju tagajärjega. 

Mõningast vajadust tõugata makseteenuste osutajaid tarbijate kaitse vallas tehnoloogilise võimekuse tõstmise suunas on mõistnud ka Euroopa Liit. Juba eelmise aasta lõpust on olemas poliitiline kokkulepe kolmanda makseteenuste direktiivi suhtes. See direktiiv tegelebki paljuski sellega, et makseteenuste osutajatel oleks paigas tugevamad pettusevastased meetmed. See raamistik tugevdab ka tarbijate õigusi, et nad saaksid sellistes oludes ennast kaitsta ja hageda võib-olla ka neid asutusi, kes neile teenuseid osutavad. Ehk Euroopa Liidus on suund selge: tuleb suunata makseteenuste osutajate aktiivsust, et nad investeeriksid rohkem pettustega võitlemisse, ja [suurendada] ka vastutust. 

Kolmandaks, puudulik finantsharidus. Mingi piirini võis tõesti rääkida suurest finantshariduse vajadusest Eestis. Ka mina propageerisin ja propageerin ka täna finantsharidusega tegelemist. Mingil ajal oli see ka, ma julgeks öelda, hädavajalik. Aga nüüd, kui petturite skeemid on punutud eestikeelseks, ülitäpseks, ei saa me enam rääkida puudulikust finantsharidusest. Petturid on läinud nii nahaalseks, et nad ei kohku tagasi ka inimeste pikaaegsest jälgimisest, nendega sõbrustamisest, suisa neile kaaslaseks olemisest, kuni teatraalsete episoodide osava väljamängimiseni, kuni ühiselt pangaautomaatidest raha võtmiseni. Kas selliseid kavalaid [pettusi] üldse saab enam finantshariduse abil ennetada? 

Mina neile õhku visatud küsimustele ühest vastust anda ei saa, kuid need tuleb enne suuremate valikute tegemist selgeks saada, sest paljuski ka neist vastustest sõltub probleemi olemuse mõistmine ja sobivate meetmete leidmine riigi poolt. Põhiseaduse kohaselt peavad kõik meie põhiõiguste ja vabaduste riived olema kooskõlas põhiseadusega. Need peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. 

Lühidalt öeldes: mida rohkem riik oma võimuga asub piirama isikute põhiõigusi, ennetades võimalikku kuritegevust, seda põhjendatumad ja samal ajal vältimatud peavad olema ka kodanike õiguste ja vabaduste piirangud, sealhulgas meie kõigi igapäevaelu jälgimine ja meie vabadustesse intensiivne sekkumine. 

Toon teile ühe näite, mis nii mõnegi nurga alt evib üsna samalaadset olustikku. Võib-olla mäletate, [mis toimus] kiirlaenudega kuni aastani 2015. Iga päev oli uudistes lugusid õnnetutest inimestest. Seda valu oli tunda, ma julgen öelda, terves ühiskonnas. Riigi lahenduseks ei olnud keelata inimestel võtta laenu, samuti ei olnud lahenduseks igaühe laekumiste ja maksete riiklik jälgimine. Töötav lahendus oli tegeleda probleemiga, tegeleda kiirlaenuandjatega. Mitmesajast kiirlaenuandjast sai umbes 60 reguleeritud pangavälist laenu andvat ettevõtet. Tekkis ka karistusõiguslik vastutus. Suurem probleem kadus üsna kiiresti kogu ühiskonnast, sest meede oli õige, me tegelesime probleemiga. 

Austatud Riigikogu! Head kuulajad! Minu roll täna teie ees kõneledes oli näidata ka neid kohti, kus tuleb olla eriti tähelepanelik, et kodanike vabadusi ilma vältimatu vajaduseta, oludes, kus kõiki olemasolevaid meetmeid justkui ei olegi veel rakendatud, ei piirataks. Riigil tuleks ehk hoopis mõelda sellele, kuidas makseteenuste ja telekomi vallas suunata turuosalisi leidma pettustega võitlemiseks uusi tehnoloogilisi lahendusi. 

Täna on jäänud ütlemata, et teenuseosutajatega, kas või pankade ja tehnoloogiaettevõtetega, on meil leping, et nad hoiavad meie vara. See, et nad ei lase seda vara füüsiliselt ära võtta, peaks tähendama ka seda, et nad ei lase seda vara elektrooniliselt ära võtta. Nad peavad kaitse tagama igal juhul. Teine asi on see, et võib-olla on vaja leida lisaressursse, et politseil oleks parem võimekus seda laadi keeruliste rahvusvaheliste pettustega tegeleda. Organiseerijad tuleb kätte saada, nad tuleb Eestisse tuua, neile kiire ja karm karistus mõista ning nad pooltühja Tartu vanglasse viia. Aitäh! 

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, üks minut, üks küsimus.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees, mul ei lähe isegi minutit. Austatud ettekandja! Te viitasite sellele, et vajalik õigusruum on olemas. Samas, mõeldes ka eelmisele ettekandele, jääb ikkagi mulje, et omajagu selliseid, ütleme, kitsendusi või reegleid tuleb Euroopa Liidu tasandilt. Ma küsin teilt kui juristilt: kus see kitsaskoht on, kui me jätame kõrvale kogu selle nii-öelda administratiivse võimekuse? Kas õiguslikult on see murekoht pigem Eesti seadustes või oleks vaja Euroopa Liidu tasandil mingeid täiendavaid muudatusi, selleks et muuta nende pettuste avastamine, kurjategijate kättesaamine ja vastutusele võtmine lihtsamaks?

Aitäh! Ega ma selle kohta teile nii täpselt midagi muud öelda ei oska kui seda, et see kuritegevuse [liik] on kõvasti muutunud. Küsimus on pigem selles, kas meie jõustruktuurid suudavad sellise muutunud kuritegevusega tegeleda. Minu tagasihoidlik tunnetus on, et pigem ei suuda. Ma väga ei ole kogenud, et neid inimesi, kes neid kuritegusid organiseerivad ja nendest tulu saavad, oleks kuidagi karistatud või neid oleks toodud Eestisse või nendega oleks tegeldud viisil, et ka ühiskond saaks aru, et selline kuritegevus ei tasu ära. Kui inimene saadakse kätte ja ta tuuakse Eestisse, ta üle mõistetakse kohut, sest ta on nende kuritegude organiseerija, siis need inimesed, kes on kannatanud, saaksid selle inimese varast oma nõuded realiseerida. See oleks tänane loogiline süsteem kuriteole reageerimisel.

Jüri Jaanson, üks minut ja üks küsimus. 

Aitäh! Tänan, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Eelmises ettekandes kõlas üks väga suur hoiatus, et see, mis täna toimub, läheb veel palju hullemaks, kordades hullemaks. Mu küsimus siit tulebki. Kuidas teie juristi ja advokaadina vaatate seda kogu ühiskonna põhiselt, kuidas teie sellisele hoiatusele otsa vaataksite ja mida te selle raames ette kujutate, mida oleks vaja teha? Loeks sellised mõtted ette.

Aitäh küsimuse eest! Esimene asi on leida need [põhjused], miks me neid inimesi, kes organiseerivad neid kuritegusid, ei ole kätte saanud. Ma arvan, et see on üks esimesi asju. [Tuleb selgeks teha], kus need puudused selles protsessis on. Karistusraamistikus ei ole ju probleem, meil on tegu ja meil on tagajärg. Kui kellegi üle mõistetakse kohut, siis võib kuni kümme aastat rahapesu [toimepanemise] eest Eestis [karistuseks saada]. Küsimus ei ole selles, et meil seda raamistikku ei oleks. Ma arvan, et küsimus on selles, kuidas see piiriülene organiseeritud kuritegevus ikkagi allutada meie jõustruktuuridele, et need saaksid kuritegevuse vastu võidelda nii, et need kurjategijad ka kätte saada. Ma arvan, et see on üks võtmeküsimusi. 

Tänases ühiskonnas, kus raha liigub sekunditega kui mitte kiiremini, inimesed liiguvad riigist riiki väga kiiresti, ka nende identiteedid, siis see, kuidas seda kõike kätte saada, kuidas neid inimesi tuvastada, kuidas neid Eestisse tuua, kuidas nende üle õigust mõista, on see esimene koht. Seda, et me hakkaksime mõtlema nii, et me ennetame seda laadi kuritegevust, saab loomulikult [ellu viia] mingi piirini, aga kuritegevusel on tavapäraselt selline suund, et esiteks on [kurjategijad] kiiremad ja teiseks leiavad nad jälle uued kanalid. Ainult ennetusest ei piisa, sest lõpuks me oleme olukorras, kus inimeste põhiõigused [hakkavad] väga palju kannatama. Nagu ma rääkisin, perfokaardid võiks [seda laadi kuritegevuse] lõpp olla. Tehnoloogia võimaldab kuritegevusel alati lihtsalt uusi viise leida.

Peeter Ernits, palun! 

Aitäh! Aitäh huvitava ettekande eest! Meil on olnud siin lootus või vähemalt katse anda Rahapesu Andmebüroole erilised volitused nii-öelda superandmebaasi loomisel, finantsvaldkond on sellest kõigest ainult üks väike osa. Aga mis on teie hinnang, kas nii-öelda uues maailmas, globaalses maailmas, kus tuleks võib-olla minna tagasi nii-öelda perfokaartide peale, on hea mõte sellise superandmebaasi loomine, millest üks osa on finantsosa, ülejäänud tervis ja kes kellega käib ja …

Aitäh küsimuse eest! Andmete liikumine ja analüüsimine on kindlasti tulevikuteema. Ma arvan, et selles ei olegi küsimus. Pigem on küsimus selles, kuhu need piirid tõmmata, kui palju keegi neid näeb. Küsimus ongi vabadustes ja piirangutes ja nende proportsionaalsuses. Oludes, kus me ei ole – kui me räägime nüüd konkreetselt pettustest – tegelenud sellega, et me oleksime pettureid Eestisse toonud ja neid karistanud, on väga raske öelda, kas mingi muu meede ka veel töötaks. Ma arvan, et see süsteem ise eeldab, et kui see enam sel kujul ei tööta, kui petturid enam karistust ei karda, siis me peaksime rääkima muudest meetoditest, millega edasi minna.

Aga info liikumine ja töötlus – see on kindlasti tulevikuküsimus. Ma usun, et üks hetk me kõigi nende küsimuste juurde tuleme. Pigem on küsimus selles, kas me [tuleme nende juurde] enne, kui Euroopa Liit oma regulatsioonidega tuleb, või pärast seda. Finantssektoris [tegutsedes] olen ma aru saanud, et väiksel riigil on mõistlik tegeleda suurte ja globaalsete küsimustega, nagu informatsioon, selle kogumine ja töötlemine, samal ajal, kui ka Euroopa Liit nendega tegeleb, sest muidu me hakkame jälle ümber tegema neid asju, mis me ise oleme kokku pununud. Üsna pea on meil ka Euroopa Liidu tasandil kohustus hakata tegelema andmete töötlemise ja selliste andmebaaside loomisega.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud Siim Tammer! Te tõite võrdluse kiirlaenukontoritega ja ütlesite, et päris niimoodi asju lahendada ei saa. Tookord oli mingisugune lahendus. Ma küsin niisugust asja: kas on võimalik, et me piirame andmete nii-öelda avalikku levitamist? Üks asi on isikukood. Ma löön internetti sisse oma lähedaste inimeste [nimed] ja kõigi isikukoodid leiab mingitest äriregistritest. Oleks väga lihtne see ära keelata või seda piirata, panna nende andmete [avalikustamine] kinni. Kas teie arvates oleks see üks väikene samm kuritegevuse ohjamisel?

Aitäh! Eesti on üsna vaba ühiskond selles mõttes, et tõesti on iga inimese isikukood üsna kiiresti [leitav]. Samamoodi on ka [andmed] inimese vara kohta üsna lihtsasti [leitavad]. Ma arvan, et me sellega eristume küllalt paljudest riikidest. See võib olla üks koht, mille üle mõelda, sest ega igaüks tõesti ei pea teiste isikukoode teadma. See on üks nendest kohtadest, mida tasub tõsiselt kaaluda. 

Lihtsalt elu Euroopas laiemalt pigem ei toeta sellist [avalikustamist]. On riike, kus isikukood on väga oluline informatsioon isiku kohta ja seda hoitakse varjul. Selliste asjadega tulebki tegeleda, [tuleb] mõelda, kus me täna oleme. See ei ole ju ka nii suur põhiõiguslik riive, kui kõik inimesed teiste isikukoode ei näe. Selliseid ideid, ma usun, [võiks tulla ka] riigi poolt, kuidas leida veel kohti, mis võib-olla teevad keerulisemaks selle, et seda laadi pettustes isikukoodi kasutada ja inimesi identifitseerida, loomulikult.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Te olete hästi pikalt tegutsenud finantsjärelevalve valdkonnas ja seetõttu ma küsin just selle kohta. Siin oli väga häid mõtteid, et mida võiks muuta. Aga mida võiks spetsiifiliselt just finantsvaldkonna regulatsioonides muuta? Mida sa soovitaksid muuta, et neid pettusi paremini ennetada, just finantsvaldkonna regulatsioonides?

Aitäh! Finantsvaldkond on hästi lai, teenuseid on finantsvaldkonnas hästi palju. Kui hakata mõtlema, mida seal muuta on vaja, siis ma arvan, et riik võiks esmalt ikkagi küsida, kas me oleme makseteenuste osutajaid ja telekome kuidagi suunanud võib-olla olema hoolsamad kliendi vara hoidmisel ja kliendi vara käsutamisel. Loomulikult, makseteenuste osutaja võib näiteks arvata, et just riik peaks sellega hästi palju tegelema, sest temal on ju need kulud siis nullis, kui riik tegeleb selle probleemiga, millega ta muidu võib-olla ise peaks tegelema. 

Ma pigem esitaks küsimuse nii, [mõeldes] makseteenuste osutajate ja telekomide selle poole suunamisele, et me ju maksame neile saadud teenuste eest tasu, ja kui vaadata Euroopa keskmist, siis need tasud ei ole mitte kõige väiksemad: kas [meie vara hoidmine] piirdub ainult sellega, et meie vara hoitakse kuskil seifis, või see [hõlmab] ka seda, et tänapäevaste tehnoloogiliste lahendustega võideldakse selle eest, et sellele varale väga ligi ei saadaks? Mina alustaks sealt.

Peeter Tali, palun!

Austatav juhataja! Hea ettekandja! Meie, inimesed, oleme juba kord sellised, et meile meeldib muinasjutte rääkida ja kuulata ning igasuguseid asju uskuda. Aga mu küsimus on natuke filosoofiline. Te olete selle teemaga väga pikalt tegelenud. Kuidas teile tundub, kas see on ainult Eesti probleem või on see laiem Euroopa Liidu ja maailma probleem? Ma väga vabandan doktor Lutsari ees, aga muidu võib jääda mulje, et selline pettusteasi on miskitpidi ainult Eesti epidemioloogiline laine. Ootan ka teie soovitust, kuidas me peaksime käituma, et oma mõnusat elulaadi säilitada.

Aitäh! Lühike vastus on, et kindlasti ei ole pettused ainult Eesti probleem. Need on, ma arvan, kogu Euroopa probleem. Aga mis mind eksperdina selles valdkonnas murelikuks teeb, on see, et need summad on ikkagi, arvestades meie 1,3 miljonit kodanikku, suured. Arvestada tuleb ka seda, kui intensiivselt tegeldakse Eesti kodanike petmisega. Ma arvan, et see on suur ohumärk. Mulle tundub, et see teema, mis täna Riigikogus [arutelul] on, on ikkagi väga oluline. Väga paljud inimesed saavad petta. Ma ei oska tuua seda protsenti, kuidas see teiste riikide [statistikaga] suhestub, aga Eesti kodanikuna, vaadates neid uudiseid ja andmeid, ma arvan, et see on ikkagi tõsine probleem. 

Aga kuidas sellest välja tulla? Ma arvan, et need on need kolm asja, mida ma ka puudutasin. Muutunud kuritegevuse vastu uute meetodite kaalumine ja kasutusele võtmine riigi poolt on kindlasti esimene teema. Teine teema, mis on ka Euroopa trend, on see, et makseteenuste osutajad peaks ka ise oma hoolsust suurendama, sest nad on ikkagi ju teenuseosutajad, nad peavad seda vara hoidma. Kolmas on ikkagi see tehnoloogiline pool. Aus on ju küsida, kas see tugev tehnoloogiline riik on ikkagi teinud maksimumi, et oma kodanikele ka tehnoloogilist kaitset pakkuda. Ma arvan, et need on need kohad. Aga vastused [nendele küsimustele] saavad olema kindlasti väga keerulised.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Minu meelest on finantsvaldkonnas turvalisuse tagamisega mindud suures osas juba liiga kaugele. Kui me üldiselt riigis räägime sellest, et me lähtume süütuse presumptsioonist, siis finantsvaldkonnas süütuse presumptsiooni absoluutselt ei eksisteeri. Vastupidi, eksisteerib süü presumptsioon. Pank ütleb sulle, et tõenda, et sa oled saanud oma finantsvahendid seaduspäraselt, vastasel juhul me paneme su konto kinni. Eeldatakse, et sa oled süüdi, ja kui sa ei tõenda oma süütust, siis ongi kõik. See on minu meelest väga problemaatiline. 

Aga küsimus teile [tuleneb] sellest, et vanarahvas teatavasti ütles, et loll saab kirikus ka peksa. Tõsi, on pettuseid, mis on väga peenekoelised, ütleme niimoodi, keerulised, aga valdav osa neist taandub ikkagi suhteliselt lihtsatele skeemidele, mille keskmes on see, et inimesed ise annavad välja informatsiooni, mille abil pääseb ligi nende kontodele või mille alusel saab nende nimel lepinguid sõlmida. Kas antud kontekstis ei saaks järeldada, et kui teavituste abil suudetaks selgeks teha, et ei tohi seda infot välja anda, siis oleks lõviosa probleemist juba lahendatud? Kas ma saan õigesti aru?

Aitäh küsimuse eest! Ma saan sellele vastata ühe näitega, mida ma olen kuulnud jõustruktuuridest. Tuleb inimene, kes on investeerinud, ütleme, 10 000 eurot, ja ütleb politseile, et ta enam seda raha kätte ei saa. Politsei teeb kiire päringu, ütleb inimesele, et need on tagaotsitavad inimesed, nad on Interpoli [nimekirjas] juba üleval, see on suur võrgustik. Kodanik läheb ära ja tuleb nädala pärast uuesti. Politseinikud küsivad, et noh, mis nüüd siis juhtus. Ta ütleb, et aga nad lubasid, et ma teenin veel 5000 eurot, kui ma panen kontole 1000 eurot juurde. 

Ma arvan, et selles, millele te osundate, on tõetera kindlasti sees. Aga ma tulen ikkagi tagasi selle juurde, et nende pettuste [hulk], mis on meie kodanikke tabanud, on ebaproportsionaalselt suur.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tulen teie kõne alguse juurde. Tõesti, pettused on kogu aeg olemas olnud. Minu lapsepõlves oli nii, et kui sa olid hea suhtlusoskusega, väikse psühholoogiaalase teadmisega, siis õnnestus vestluse kaudu välja selgitada, kellel on vara, kes elab üksi, kes millal kodus ei ole.

Aga nüüd, kui me tõesti hindame välkmakseid, mugavust, digiteenuseid, siis mida see ütleb meie kui inimeste kohta või selle kohta, milliseid vabadusi me hindame? Nüüd me tahame, et kõik teaksid, kus me töötame, keda me tunneme, millal me reisil oleme. Ja kui see info on väljas, siis see lugu, millega meid tullakse petma, on nii usutav, et me ise läheme ka selle õnge. Aga kas see on ka vabaduse piiramine, kui me ütleme, et ärge siis, ma ei tea, oma töökohavahetusi, kõiki sõpru ja sugulasi üles reastage, kas siis sotsiaalmeediaplatvormil, Genis või hoopis mõnes teises keskkonnas, siin on ka äriregistrit mainitud?

Aitäh [küsimuse ja] vastuse eest! Juristina on sellele võib-olla keerulisem vastata, see [küsimus] läheb filosoofia valdkonda. See puudutab sama palju eelmist küsimust ja see vastus võiks olla enam-vähem samas võtmes. Loomulikult, see piirab iga inimese õigusi, kui riik peaks keelama inimesel kellegagi suhtlemise, kui rääkida hästi juriidilises keeles. Ma loodan, et me kunagi selleni ei jõua, et riik selliselt [käituma hakkab]. Aga [oluline on] ka üldine arusaamine sellest, mis jõud on allkirjal, mis jõud on lepingul, mis jõud on informatsioonil, mida ma avaldan täna-homme. Smart-ID, ma arvan, on üks väga hea näide selle kohta. Kui te olete teinud näiteks telekomilepinguid, [siis teate,] kui lihtne on minna [selle abil] telekomiettevõtte [lehele], ja nii kui sa ütled, et tahaks mingit teenust, siis käib juba piiks-piiks telefonis, paned koodi ja oledki lepingu sõlminud. Nii lihtne on inimesel lasta ennast ka heas mõttes ära petta, juba on ta võtnud kohustuse. Võib-olla me oleme natuke ka ise teinud selle mugavusvaliku paljude teenuste puhul, aga selliste mugavusvalikute puhul on probleem see, et nende äravõtmine on üsna problemaatiline.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kui tihti te puutute oma töös kokku juhtumitega, kui inimene väidab, et tema nimele on vormistatud kiirlaen ja ta tahab seda vaidlustada, et mitte [seda laenu tagasi] maksta? Milline on sel juhul selle inimese jaoks teekaart, kuidas ta peab toimetama?

Aitäh! Ma oma igapäevatöös sellega väga palju kokku ei puutu, aga ma usun, et neid juhtumeid on. Ma olen lihtsalt lugenud neist meedia vahendusel. Neid juhtumeid on kindlasti palju ja on ka kohtuvaidlusi selle üle, kuidas sellisel viisil on võimalik lepinguid sõlmida ja kas need kehtivad või ei kehti. 

Aga üks asi, millele ma osundaksin, on see, et kui me selle lepingu kuidagi väga nõrgaks teeme ehk inimene võib väga [kerge]käeliselt välja astuda sellest lepingust, mille ta mõne panga või muu laenu andva asutusega on [sõlminud], siis see tähendab seda, et äritegevuse risk suureneb märgatavalt. Ükski leping ei pruugi olla enam nii õiguskindel kui täna. Seal on ka see teine pool alati. Kui me lihvime liiga lihtsaks inimeste sellistest kohustustest vabastamise, siis me kõik maksame lõpuks selle pangateenuste [hinnaga] kinni.

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Hea ettekandja, tänan väga huvitava ja sisulise ettekande eest. Te olete pikalt finantssektoris olnud ja olnud Finantsinspektsiooni juhatuse liige. Ma küsin sedasi: kuidas te tunnetate, kui palju sektori poolt seda infot ja sisendit aastate jooksul, näiteks viimase kolme aasta jooksul, on antud seadusandjale, riigile ja ministeeriumidele, kes peaks selle problemaatikaga tegelema? Me oleme täna siin kuulnud päris mitmeid ettepanekuid, mida peaks tegema. Aga mina Riigikogu liikmena vaatan, et selleks, et me saaksime midagi teha, peaks sektorilt tulema konkreetsed ettepanekud. Siin on väga palju eri alade spetsialiste 101 liikme seas, aga paljud praegu ei praktiseeri. Selleks, et me saaksime minema hakata, me eeldame konkreetseid ettepanekuid sektorilt, et palun, seda ja seda on vaja teha. Kui palju neid ettepanekuid on sektor riigile teinud ja kui palju on neid arvesse võetud? Või te näete, et me oleme siin kuidagi loiud ega liiguta nii, nagu vaja on?

Aitäh! Neid ettepanekuid, ma arvan, kui nüüd kolm aastat oli see aeg, [on tehtud] vähesest tõenäoliselt maksimaalseni, kui me vaatama hakkame. On erinevaid töögruppe tekkinud ja tõesti arutatakse, mida teha. Ma usun, et me oleme faasis, kus neid valikuid tuleb hakata tegema ja riik peakski justkui neid valikuid tegema hakkama. Teie hakkate seda kindlasti üks hetk otsustama. Seetõttu ma ka ettekandes ütlesin, et neid otsuseid tehes on alati vaja mõelda ka teisele poolele, et mida me siis ikkagi ära võtame. Aga vastus on see, et ma loodan, et riik hakkab neid õigeid valikuid ikkagi nüüd realiseerima.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Küsimusteks ettenähtud aeg sai ka otsa. Tänan kõiki küsijaid, kes piirdusid ühe minuti ja ühe küsimusega. Aitäh Irjale tähelepanujuhtimise eest! Kui saalist tuleb hääl, siis seda ka kuulatakse, kui juhataja ütleb, siis üldjuhul seda millegipärast ei kuulata. Aitäh Irjale ja Varrole selle [tähelepanujuhtimise] eest! 

Aga läheme tänase viimase ettekandja juurde. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna direktor ja külalisprofessor Priit Pikamäe, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Täna juba kõlanud ettekannete loomuliku jätkuna on siinkõneleja ülesanne visandada need põhiseadusest tulenevad raamid, millega seadusandja finantsvaldkonnas toimuva küberkuritegevusega võitlusse asudes peaks arvestama. Olgu kohe öeldud, et saame seda teha siiski üksnes väga jämedate pintslitõmmetega, kuivõrd ilma konkreetse reguleerimisettepanekuta pole ühe või teise lahenduse põhiseaduspärasuse pelk teoreetiline hindamine võimalik ega otstarbekas. Üksiku seadusliku lahenduse põhiseaduspärasus võib otsustavalt sõltuda sellest, kuidas see on üksikasjades formuleeritud. Nendele teguritele vaatamata võime siiski abstraktselt visandada mõned kesksed põhiseaduslikud juhtmõtted, millest finantsvaldkonnas küberkuritegevusvastase võitluse kavandamisel lähtuda. 

Eelkõneleja juba viitas põhiseaduse preambulile. Põhiseaduse preambul nimetab muu hulgas tõesti teatud püsiva iseloomuga ülesandeid, mida Eesti riik on kohustatud täitma. Neist ühe olulisemana tõstab preambul esile riigi ülesande kaitsta ühiskonna sisemist ja välist rahu. Valitseva arusaama järgi tuleb sisemise rahu all mõista kõiki neid ohte, mis ähvardavad ühiskonda nii-öelda seestpoolt, sealhulgas kuritegevust. Tõrjumaks sisemist rahu häirivaid ohte, suunab põhiseadus riiki looma asjakohaseid institutsioone ja õiguslikke regulatsioone. Riigil on seega põhiseaduse preambulist tulenev sekkumiskohustus sisemise rahu kindlustamiseks. 

Selle kõrval paneb põhiseaduse põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste peatükk riigile veel eraldi kohustuse kaitsta inimesi kolmandate isikute rünnete eest. Seejuures on otseselt põhiseaduse tekstist endast tuletatav riigi eriline kaitsekohustus, kui kõne all on inimese elu ning omand. Kokkuvõttes nõuab põhiseadus seega riigilt sellist normatiivset ja faktilist tegevust, mis võimaldab üksikisikute kaitset erinevate rünnakute vastu. 

Olemasolevas põhiseaduslikus raamistikus on riigi kaitsekohustuse teostamine võimalik eeskätt parlamendiseaduste vahendusel. Nagu nähtub juba eelnenud ettekannetest, on finantsvaldkonnas toimuva küberkuritegevuse näol tegemist äärmiselt kompleksse ja ulatusliku nähtusega. Sellevastases võitluses abinõusid rakendades tekib paratamatult põhiõiguste piiramise vajadus. 

Pikaaegse põhiseaduslikkuse järelevalve praktika kohaselt peab vabaduspõhiõiguste piiramiseks esinema, esiteks, legitiimne eesmärk ning teiseks peab valitud abinõu olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ning proportsionaalne. Seejuures ei seo mõõdukuse ehk proportsionaalsuse põhimõte põhiseaduse järgi mitte ainult seadusandjat asjakohaste regulatsioonide kehtestamisel, vaid kõiki avaliku võimu kandjaid, sealhulgas neid, kelle pädevusse hakkab hiljem kuuluma vastavate normide rakendamine. Täiendavalt tuleb muidugi arvestada ka Euroopa Liidu õiguse nõuetega. 

Eelduslikult aktualiseerub finantsvaldkonna küberkuritegevusvastaste meetmete kehtestamisega eeskätt valitud vahendite proportsionaalsuse küsimus, sest vaevalt et keegi selleks ebasobivaid või mittevajalikke abinõusid rakendama hakkab. Seda järeldust kinnitab ka Riigikohtu väljakujunenud praktika, mille kohaselt ongi reegeljuhtumil põhiõiguste riive põhiseaduspärasuse raskuspunkt nimelt valitud vahendi proportsionaalsuse juures. On alust arvata, et nii saab see olema küberkuritegevusvastases võitluses ka finantsvaldkonnas. 

Siinkõneleja arvates on sellega kaasnevate põhiõiguste riive proportsionaalsust etteruttavalt hinnates oluline tähele panna kõnealust nähtust eeskätt kriminoloogiliselt iseloomustavaid asjaolusid. Neist keskseim on taolise kuritegevuse organiseeritud olemus ja äärmine laiahaardelisus, mille tõttu pole selle eest kaitstud mitte keegi. Organiseeritud kuritegevusest lähtuv ohupotentsiaal puudutab avalikku julgeolekut ja rahu iseäranis intensiivselt, sest sellele on tüüpiliselt omased mitmetasandiline tegutsemine, eri allüksuste koostöö, ülesannete jaotus ja rahvusvahelistumine. Need kõik kogumis muudavad selle [kuritegevusega] võitlemise iseäranis keeruliseks. Orienteeritus infotehnoloogiliste vahendite kasutamisele võimaldab samasuguse kuriteo üheaegset toimepanemist tervete ühiskonnagruppide suhtes. Ohustatud on seega ühiskond tervikuna, mitte ainult mõned selle segmendid. 

Määrav tähtsus on samuti küberkuritegevusega tekitatud kahju erakordselt suurel ulatusel, mis ainuüksi Eestis, nii nagu siin täna juba korduvalt on kõneks olnud, küündis möödunud aastal kümnetesse miljonitesse eurodesse. Tihti jäävad küberkuritegevuse ohvrid ilma igasugustest elatusvahenditest, mistõttu löögi all on nende igapäevane toimetulek ja seeläbi ühiskonna majanduslik julgeolek laiemalt. Ei saa jätta arvestamata ka kahju, mida küberkuritegevuse tekitatud väärettekujutused põhjustavad ühiskondlike institutsioonide usaldusväärsusele tervikuna. 

Lõpuks ei saa ega tohi ka mööda vaadata asjaolust, et kuna küberkuritegevus ei tunnista mingeid riigipiire, siis on kurjategijate tabamine äärmiselt keeruline ja pikaajaline protsess ning kannatanute väljavaated neile tekitatud kahju sisse nõuda on reeglina perspektiivitud. 

Kokkuvõttes ei saa finantssektoris toimuvast küberkuritegevusest lähtuvat ohtu ühiskonnale hinnata teisiti kui suureks ja vahetuks. Seega on asjasse puutuvate põhiõiguste riive põhjendatav väga kaalukate teguritega. Milliseid abinõusid täpselt konkreetse küberkuritegevuse ohjeldamiseks kasutada, see on mõistagi seadusandja poliitiliste valikute küsimus. Põhiseadusest tulenev kaitsekohustus ei kirjuta parlamendile ette, milliseid vahendeid täpselt rakendada, sest see kaitseõigus ei anna põhiõiguse kandjale õigust nõuda ühte kindlat abinõu. Finantssektoris toimuva küberkuritegevuse olemust arvestades saab siiski väita, et rõhk peab olema asetatud selliseid kuritegusid ärahoidvatele ehk preventiivsetele meetmetele. 

Teisest küljest on parlament ka finantssektoris toimuvale küberkuritegevusele vastu astudes seotud põhiseadusest tuleneva olulisuse põhimõttega. Selle kohaselt peab Riigikogu ise seadusega ära otsustama seda enam küsimusi, mida põhiõigustundlikum on konkreetne reguleerimisvaldkond. Ehk parlament ei saa nende küsimuste lahendamist delegeerida näiteks täitevvõimule. Kuna finantssektoris toimuv küberkuritegevus ründab eeskätt omandiõigust, siis on tähtis, et seadusandja reguleeriks võimalikult üksikasjalikult ise seaduse tasandil ära vastavate abinõude alused ja korra. 

Kuna küberkuritegevus, nagu juba selle nähtuse nimetuski osutab, tähendab kuritegude toimepanemist, siis väärib eraldi esiletõstmist karistusõiguslike vahendite roll selle tõrjumisel. Sõltumata täpsemast valdkonnast, tähendab küberkuritegevus kuritegude sooritamist spetsiifiliste infotehnoloogiliste vahendite abil. Nagu täna juba kõlanud ettekannetest järeldub, põimuvad siin väga erinevate kriminaalkuritegude koosseisud, millest kesksemad on varavastased süüteod, eeskätt kelmus, aga samuti erinevad arvutikuriteod, kuritegeliku ühendusega seotud kuriteod ja muidugi rahapesu. Seega on valdav enamus neid tegusid, mida me täna käsitleme kui finantsvaldkonnas toimuvat küberkuritegevust, juba kriminaliseeritud ehk karistatavaks kuulutatud. 

Kuna infotehnoloogia ärakasutamine kuritegude toimepanemiseks ulatub ajas sama kaugele kui infotehnoloogia laialdasem kasutuselevõtt ise, siis on seadusandja kõikjal juba aastakümnete eest jõudnud selle kuritegevuse valdkonna esilekerkimisele reageerida. Nõnda on see olnud ka Eestis. Esimesed arvutikuritegude koosseisud lülitati meie karistusõigusesse juba 1997 ning edaspidi on neid järjepanu modifitseeritud ja edasi arendatud, selleks et käia kaasas infotehnoloogia valdkonna kiire arenguga. Viimane ulatuslikum arvutikuritegude ülevaatamine karistusõiguses toimus 2015. aastal ühe osana toona läbiviidud karistusseadustiku eriosa üldisemast revisjonist. 

Neil põhjustel pole meil täna ühelgi juhul põhjust rääkida mingist karistatavuslüngast seoses küberkuritegevusega. Finantsvaldkonnas toimuva küberkuritegevuse, nii nagu me seda täna näeme, muudab niisiis eriliseks mitte niivõrd selle karistusõiguslik tematiseeritus, vaid eeskätt selle pandeemiline levik. Juhtumid, millest avalikkus üha sagedamini kuuleb, eeskätt niinimetatud telefonikelmused, on kuritegudena karistatavad. Välistada ei saa siiski vajadust karistusseadustikus täpsustada mõningaid kuriteokoosseise ning kriminaalmenetluse seadustikus täiendada menetlustoimingute ringi ja nende toimetamise aluseid. 

Karistusõiguslikus kontekstis väärib osutamist, et kuriteo tõkestamist ja selle avastamist käsitleb põhiseaduse põhiõiguste kataloog läbivalt ise põhiõiguste piiramise alusena. Sellest tulenevalt on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve praktikas järjekindlalt rõhutatud seadusandja eriti ulatuslikku otsustusruumi nimelt kriminaalpoliitika kujundamisel, sest vaid vahetult rahva poolt legitimeeritud esindusorgan on pädev väljendama ühiskonna sellekohaseid väärtushinnanguid. Sellest tulenevalt on Riigikogul laialdane otsustusõigus küsimuses, milliseid materiaal- või menetlusõiguslikke korrektiive kehtiv karistusõigus finantsvaldkonnas toimuva küberkuritegevuse ohjeldamiseks vajab. 

Kokkuvõttes nõuab finantsvaldkonnas toimuva küberkuritegevuse ohjamine põhiõiguskorra vaates seadusandjalt aktiivset tegutsemist. Kuna ühe isiku põhiõiguste kaitse võib kaasa tuua teise isiku põhiõiguste piiramise, siis tuleb nende kahe vahel leida mõistlik tasakaal. Pole välistatud, et parlamendi vaade eri põhiõiguste tasakaalule ei leia üleüldist aktsepteerimist ning mõnest abinõust johtuv põhiõiguste piiramine vaidlustatakse kohtus. 

Taolise võimaluse realiseerumist ei saa siiski käsitleda parlamendi tegevuse taunimisena, veelgi enam põhjusena igasugusest otsustamisest sootuks loobuda. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus on põhiseaduse endaga kehtestatud eri riigiorganite kooskõlastatud tegevuse üks vormidest, mille eesmärgiks on tagada, et vastuvõetud õigust loovad aktid oleksid põhiseadusega kooskõlas. Konkreetse seadusandliku lahenduse kohtulik kontroll mitte ainult ei võimalda tagada põhiõiguste realiseerimist üksikjuhtumil, vaid arendab ka meie põhiseaduslikku kultuuri kõige üldisemas tähenduses. Mida enam meil kujuneb põhiseaduslikkuse järelevalve praktikat, seda enam saavad selgeks põhiseadusega lubatu piirid, suureneb õiguskindlus ning areneb Eesti riigi õigus. Seega tuleb parlamendi kehtestatud normide põhiseaduspärasuse kontrollis näha seadusandliku menetluse loomulikku osa. 

Lõpetuseks soovin rõhutada, et kõikide märkide järgi oleme praegu tunnistajateks Eesti ühiskonna vastu suunatud iseäranis suure ulatusega ja küünilise kuritegevuse lainele. Tegemist on ilmselgelt rünnakuga ühiskonna sisemisele rahule, mis põhiseaduse järgi nõuab riigilt otsustavat sekkumist, sealhulgas parlamendilt vajaduse korral asjakohaste seaduste kehtestamist. Iga tegutsemisega viivitatud päev suurendab küberkuritegevuse ohvriks langenud inimeste ringi ja ühiskonnale tekitatud kahju. Seega soovin Riigikogule otsustavust finantssektoris toimuvale küberkuritegevusele vastu astumisel. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Urve Tiidus, palun!

Aitäh! Lugupeetud Priit Pikamäe! Täna on siin saalis mitu korda kõlanud [väljend] "küberkuritegevuse pandeemiline levik" ja sõna "pandeemia". See on termin ühest teisest valdkonnast. Selle vastu aitab immuniseerimine ehk immuunsus. Kui te nüüd võtate oma ettekande kokku ja mõtlete natuke selle valdkonna üle üldisemalt, siis mis oleksid kolm esimest sammu, et seda immuunsust ühiskonnas suurendada?

Aitäh selle küsimuse eest! Nii nagu eelkõnelejate ettekannetest ja minu ettekandest välja on tulnud, peaksid need sammud olema eeskätt preventiivsed. Me peaksime astuma neid samme, mis võimaldavad neid kelmusi ära hoida juba eos, sest karistusõigus on alati ju mingisugune reaktiivne tegutsemine, tagantjärele reageerimine juba aset leidnud faktile, kui kahju on tekkinud. Ma usun, et minu eelkõnelejate ettekannetest tuli ju põhimõtteliselt välja ka nende võimalike meetmete loetelu. Üks, mida siin mainiti, on seesama mingisuguse ajahetke andmine pankadele, ikkagi kontrollimaks, kas tegemist ei ole pettuse mõjul tehtud ülekandega. Teiseks, kõik need meetmed, mida on telefonioperaatorid juba kasutusele võtnud, selleks et petukõnesid tõkestada, neid üldse inimesteni mitte lastagi. Ma kujutan ette, et see on terve meetmete kompleks, mille üle täpsema otsustamise ma jätaksin spetsialistide hooleks. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan sellise, ma ei tea, julgustava ja tegutsemisele kutsuva ettekande eest. Tõepoolest ei peaks olema liiga ettevaatlik ja kindlustama pikaajalise protsessiga seda, et kõik see, mida me otsustame, kindlasti rakenduks. Tõesti, tuleb jätta aruteluruumi ka hilisemaks. 

Aga küsin selle kohta, mida te ilusti välja tõite, et sellise mahuga pettused ja suur ohvrite hulk õõnestavad meie institutsioonide usaldusväärsust, sest kuidas siis politsei ei tule toime kurjategijate tabamisega või kohtud nende süüdimõistmisega. 

Eraldi küsin e-riigi kohta. Eelmised ettekandjad nentisid ka, et me eelistame mugavust. Eesti ühiskond otsustas juba üle 30 aasta tagasi, et see viis, kuidas meie tahame riiki üles ehitada, selle oluline komponent on digitaalne infrastruktuur: nii me suhtleme, nii me allkirjastame, nii me asju ajame. Kas teil on ka tunne, et lisaks põhiseaduslikele institutsioonidele on ka see löögi all? Kui kaob usaldus digiriigi vastu, siis meil ei ole võimalik ajada asju nii, nagu me omal ajal kokku leppisime.

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, kindlasti olen ma seda meelt. Tõsi küll, rääkides ühiskonna institutsioonide usaldusväärsusele tekitatud kahjust, ei pidanud ma mitte niivõrd silmas seda, et me ei jõua neid asju ära menetleda või ei suuda kurjategijaid tabada, vaid pigem seda, et kui kurjategijad esinevad näiteks politseiametnikena või pangatöötajatena, siis selle tõttu usaldus politsei ja pangatöötajate vastu kahaneb. Me ju enam ei tea, kas see, kes meile helistab või kes teisel pool ekraani on, on ka tegelikkuses see, kellena ta esineb. See on iseenesest väga ohtlik tendents, mis minu arvates võib lõppastmes mõjutada riigi toimimist tervikuna. 

Aga teiselt poolt on see küsimus digiriigiga kaasas käivast mugavusest. Sellest on siin täna juba juttu olnud. Need kaks asja ongi paratamatult omavahel seotud. See, mis ühelt poolt annab meile toimingute hõlpsuse, on teiselt poolt see vahend kurjategijate käes, et [nad saaksid] finantsvaldkonnas kuritegusid toime panna. See seos on minu meelest ühene. Arvestades seda olukorda, kuhu me oleme nende kuritegude tõttu välja jõudnud, oleks mõningane tagasitõmbamine või asjakohane konservatiivsus võib-olla hea. Võib-olla ei pea kõik käima sekundite jooksul, nagu siin mainiti, ja kibekiiresti. Rahunemisaeg või järelemõtlemine oleks nende kuritegude ärahoidmisel ikkagi oluline tegur.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Minu küsimus on sarnane Riina Sikkuti omaga, aga mõnevõrra isegi veel laiem. Arvestades ka teie pikaajalist tööstaaži ja tausta, teie arusaamist riigi toimimisest, ma küsin nii: võib-olla me oleme üldse kontorite koomale tõmbamisega – mitte ainult erasektoris, vaid ka riigiasutustes – ja kõigi teenuste nii-öelda digitaalseks viimisega mõnes mõttes ise avanud selle ukse kõikvõimalikele pettustele ja kelmustele? Toon lihtsa näite. Kui inimene peaks minema näiteks pangakontorisse või ka, ma ei tea, Politsei- ja Piirivalveametisse, siis tõenäosus, et ta seal aru ei saa, kas tegemist on pangatöötaja või politseinikuga, on praktiliselt olematu. Sa lähed konkreetsele aadressile ja saad [selle inimesega] kokku, suure tõenäosusega ei suuda keegi sulle luua illusiooni, et ta on keegi, kes ta ei ole. Aga interneti teel nendesamade deepfake'ide ja AI abil seda kõike luua on ju kordades lihtsam. Kas me peaksime just nimelt nende riskide vältimiseks ja vähendamiseks rohkem taastama kas või maakonnakeskustes füüsilisi kontoreid, füüsilise kohtumise võimalusi, et neid riske maandada?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan laias laastus, et jah. Muidugi ei saa kunagi välistada ka seda, et füüsiline kontor ise osutub pettuse toimepanemise kohaks. Minu meelest on välisriikidest teada selliseid näiteid, kui petturid ongi püsti pannud näiteks notaribüroo, osutanud seal "notariteenust", kasseerides notaritasudena sisse kuritegelikul teel saadavat tulu. Nii et ega see piiri tõmbamine ei pruugi alati käia sedapidi, et kas digitaalne või kohapeal kontoris ehk mittedigitaalne. Nende inimeste kujutlusvõime on siiski piiritu, ma ütleks. Aga laias laastus on see, kui palju aktsepteerida riigi ja üldse avaliku võimu osutatavaid digitaalseid teenuseid ja kui palju kohapeal kohalike osakondade kaudu osutatavaid, ka lõpuks ju parlamendi otsus. Ehk see, kus see piir siin tõmmata, on ka seadusandja reguleerimise küsimus. Nii on.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kasutades ära sinu kompetentsi, ma küsin niimoodi. [Kujuta ette, et] sa oleksid siin, istuksid siin ühena 101-st. Sa ütlesid, et põhiseaduse piirangute tegemise õigus on meil siin, vaadates, et see oleks ka proportsionaalne ja nii edasi. Lähtudes sellestsamast küsimusest, mida me täna arutame: mida sina teeks nende põhiseaduse piirangute vallas, mida ilmselgelt oleks vaja praegu teha? Oskad sa meile soovitada? Me oleksime väga tänulikud.

Tänan selle küsimuse eest! Eks need soovitused on siin juba kõlanud ka minu ettekandele eelnenud ettekannetes. Siin tuleb minu meelest silmas pidada ikkagi ühte asja. Kokkuvõttes on igasugune regulatsioon, mille parlament kehtestab, mõne põhiõiguse riive või selle piiramine. See tuleneb juba ainuüksi nende põhiõiguste enda olemusest, mis on ikkagi riigi vastu suunatud õigustena sätestatud võimalikult laiaulatuslikult ja ka selliselt, et mitmete põhiõiguste kaitsealad kattuvad. 

Eesmärk on ikkagi olnud üksikisiku võimalikult lai kaitse riigi tegevuse vastu, aga see ei tähenda seda, et põhiõigused ei oleks piiratavad. Me keegi ei kujuta ette sellist ühiskonda, kus kõik põhiõigused oleksid sajaprotsendiliselt realiseeritud. Mis iganes regulatsiooni parlament kehtestab, see igal juhul riivab mõnda põhiõigust. Võtame kas või kõige lihtsama näite: keelates punase fooritulega tänava ületamise, liiklusseadus ka ju riivab isiku tegutsemisvabadust. Küsimus on ju selles, et see riive on siiski põhiseaduspärane, keegi isegi ei kahtle selle põhiseaduspärasuses, sest selle taga on suurem üldisem huvi, see on liiklusturvalisus ja inimeste ohutus. 

Teisisõnu, mulle tundub, et teinekord on siin ka üks terminoloogiline probleem. Põhiõiguse riive ja selle rikkumine on kaks ise asja. Põhiõiguse riive käib iga regulatsiooniga kaasas, nagu ma juba ütlesin. Mida ei tohi olla, on rikkumine. See tuleb päevakorda ikkagi siis, kui seadusandja on tõesti kehtestanud mingi abinõu, mis on ebaproportsionaalne saavutatava eesmärgi suhtes. Aga kui me vaatame meie põhiseaduslikkuse järelevalve praktikat, siis öelda, et neid juhtumeid oleks erakordselt palju, ju ei saa. 

Lõppastmes tuleb tähele panna ka seda, et seadusandja ikkagi mingit küsimust reguleerib abstraktsel tasandil, pidades silmas üldist suurt pilti. Ei ole midagi kummastavat selles, kui konkreetses kohtuasjas näiteks see suur pilt natukene teisendub ja tuleb välja, et konkreetse isiku suhtes on see piirang siiski mingil põhjusel ebaõiglane. See on see, mida kohtud teevad igapäevaselt konkreetses normikontrollis. Siis võibki välja tulla, et selles üksikus osas, ja tõesti, selles osas, on see piirang tunnistatud põhiseadusega mitte kooskõlas olevaks. 

Nii et ma ütleksin, et kogumis on see, nii nagu ma ettekandes ju alla kriipsutasin, seadusandliku protsessi loomulik osa. See käibki põhiseadusliku korraga paratamatult kaasas, nii nagu see meie põhiseadusest tuleneb. Midagi eriskummalist siin ka rahvusvahelises võrdluses ei ole. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, hea ettekandja! Ma küsin, kas te olete ka riigi poolt kuidagi kaasatud mõnda töögruppi, mis tegeleb selle teemaga vastavalt teie valdkonnale, et pettusi ja kelmusi vähendada. Kas riik on teid kaasanud? Kas varasemalt on näiteks Tartu Ülikooli õigusteaduskond teinud ettepanekuid, mida peaks muutma, sest see on väga kriitiline probleem ja neid asju oleks vaja muuta? Kas see on värske teema, mida me siin arutame, või on seda sisendit antud riigile ka varasemalt? Kas te olete ka täna kaasatud probleemi lahendamisse ja lahenduste otsimisse?

Aitäh selle küsimuse eest! Saan vastata, et mina isiklikult ei ole kaasatud. Küll aga on juba eelmisest aastast kaasatud Tartu Ülikooli õigusteaduskond. Siseministeerium kuulutas välja riigihanke kelmustevastase strateegia väljatöötamiseks. Selle tulemusena osutus edukaks Tartu Ülikooli õigusteaduskonna pakkumine ja Tartu Ülikooli õigusteaduskond on seda projekti praegu ellu viimas. Kui ma õigesti mäletan, siis oli see kavandatud lausa kaheaastase projektina. Koostöös Siseministeeriumiga on see praegu elluviimisel. Ma jään vastuse võlgu, millises staadiumis täpselt need tegevused on, aga ma olen veendunud, et see [projekt] on edasi liikumas ja tulemusteni jõutakse. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Tänast arutelu kuulates tundub mulle, et põhimõttelised meetmed, mida parlament võiks kaaluda, peaksid [kuuluma] ühte kahest kategooriast. Üks on täiendavate ennetuslike meetmete sisseseadmine seadusandlike muudatuste kaudu, näiteks telkodele ja pankadele täiendavate kohustuste kehtestamine, millel võib olla selgelt ka põhiõigusi riivav dimensioon, ilmselt ongi. Teine on õiguskaitseorganitele täiendavate võimekuste loomine seadusandlikul tasandil, et nad saaksid toimepandud kuritegusid tõhusamalt menetleda. Sellepärast, nagu te õigesti ütlesite, et põhimõtteliselt on kuriteokoosseisud ju kõik olemas. 

Näiteks, keegi inimene loovutab oma koduvõtmed kellelegi, kes talle helistab ja ütleb, et meil on vaja tema gaasiseadmed üle vaadata. Aga kui ta pärast läheb koju ja avastab, et kodu on tühjaks tehtud, siis küsimus ei ole selles, et karistusseadustikus poleks kohaseid koosseise, vaid ikkagi selles, kas inimene on ise käitunud vastutustundlikult. Edasi on küsimus selles, kas õiguskaitseorganitel on piisavalt meetmeid kuriteo toimepanija tuvastamiseks ja karistamiseks. Kas te sellise vaatega olete põhimõtteliselt nõus?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma olen selle vaatega absoluutselt nõus. Ma võib-olla rõhutan veel eraldi seda, et see, mis teeb selle küberkuritegevuse eriti ohtlikuks ja [tekitab] just preventiivsete meetmete vajadust, on ikkagi rahvusvahelistumine. Nii nagu me siin täna kuulsime, tihti asuvad need niinimetatud telefonikeskused hoopis kaugetes välisriikides, nad ei ole isegi mitte Eesti jurisdiktsiooni all. See tähendab, et kokkuvõttes nõuab nende kurjategijate tabamine ikkagi riikidevahelist koostööd, mis on teadupärast ju pikaajaline ja sugugi mitte lihtne protsess, eriti kui kõne all on veel Euroopa Liidu suhtes kolmandad riigid. Seda esiteks. Teiseks, muidugi tähendab see ohvrite või kannatanute seisukohast seda, et tekitatud kahju on neil sisse nõuda väga raske. [Sa pead ju teadma,] kelle vastu sa hagi esitad, millisesse riiki sa hagi esitad ja millised on üldse selles riigis kehtivad nõuded hagi esitamisele. See olukord osutub isegi kvalifitseeritud juristile tihti ülimalt keeruliseks. Pange nüüd sellesse olukorda lihtne inimene, kes peab kahju hagema. Seda kõike kogumis arvestades tundub mulle, et siin peab ikkagi just nimelt nendel ennetavatel, preventiivsetel meetmetel olema põhiline raskuskese.

Irja Lutsar, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Aitäh ilusa ettekande eest, ettekandja! Minu küsimus haakub natukene sellega, mida Varro just praegu küsis. Siin on nimetatud pandeemiat ja vaktsineerimist. Vaktsineerida saab ikka ainult juurpõhjuse vastu, mitte lihtsalt üldiselt. Ma kontrollisin ka härra Vaheri käest, et selle küberkuritegevuse bossid või juhtfiguurid ei asu Eesti Vabariigis. Nad asuvad väljaspool Eesti Vabariiki, meile sõbralikes ja mittesõbralikes riikides. Minu küsimus ongi, kui palju on Eesti riigil seda võimekust või mida meie Riigikogus seadusandjana teha saaksime, et nende juurpõhjustega tegeleda või nende juhtfiguuride tasemele saada, sest seal ju see juhtimine käib. Need siin on ju väikesed tegijad.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma küll suunaks teid sellele küsimusele vastust otsima valdkonnaspetsialistide käest. See küsimus tuleks eeskätt adresseerida politsei vastava valdkonna uurijatele ja prokuratuurile. Nemad oskavad kindlasti teile kohe kirjeldada, millised need juurpõhjused on ja mida oleks vaja karistusseadustikus või kriminaalmenetluse seadustikus vastavalt kohendada. Aga see, et need põhilised kuritegude toimepanijad asuvad välisriikides, osutab sellele, et võib-olla peaks ka kriminaalmenetluse seadustikus üle vaatama rahvusvahelise koostöö mehhanismid, mis on ette nähtud. Tihtipeale eeldab see muidugi ka sellist pikaajalist protsessi nagu rahvusvaheliste lepingute sõlmimine, et seda koostööd praktiliselt ellu viia, mis ei pruugi ka olla väga lihtne. See ongi kogu selle finantsvaldkonnas toimuva küberkuritegevuse, nii nagu me täna näeme, üks põhiline keerulisus. Need inimesed, kes neid tegusid toime panevad, ei asu tihti üldse Eesti jurisdiktsiooni all. See ongi infotehnoloogia võlu ja valu, et see võimaldab ikkagi väga pikalt distantsilt midagi toimetada, mis teinekord on ju ülimalt vajalik ja kasulik, aga nagu me näeme, võimaldab see teiselt poolt ka õigusvastaste tegude toimepanemist. Just see globaalne ulatus teeb selle fenomeni vastu võitlemise keeruliseks. Kui siin eelnevalt oli juba juttu ka sellest, et kunagi 1990-ndatel olime me silmitsi suurte maksukuritegude organiseeritud levikuga, siis eripära nende kahe nähtuse vahel peitubki selles, et see organiseeritud maksukuritegevus lähtus valdavalt Eesti territooriumilt. Tema vastu ka meetmete rakendamine oli selles mõttes palju lihtsam. Täna me oleme silmitsi fenomeniga, mis lähtub kuskilt mujalt. Seetõttu mitte ainult Eesti riigil, vaid tihtipeale ka teiste riikide õiguskaitseorganitel … Ma ei taha öelda, et nende käed jäävad lühikeseks, aga see nõuab neilt tõesti erilisi jõupingutusi. Tõesti erilisi jõupingutusi! 

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, hea juhataja, esimees! Hea ettekandja! Need viimased küsimused olid täiesti analoogsed selle küsimusega, mida mina soovisin küsida. Ka mina vaatan, et siin on tegemist nagu maffiaga, kelle võrgustik ja püramiidskeemid ulatuvad nüüd üle Euroopa ja muidugi veel teistessegi riikidesse väljaspool Euroopat. Kas te saate mulle [nimetada] mingit rahvusvahelist kokkulepet? Te ütlesite, et lepingute sõlmimine on keeruline. Kas mingeid lepinguid on hakatud juba tegema? Tõepoolest, neid valitsetakse ju püramiidi tipust ja seal on kindlad isikud. Kas nende vastu on hakatud ka midagi väga konkreetset tegema rahvusvahelisel või üleeuroopalisel liinil?

Aitäh selle küsimuse eest! See on tõesti äärmiselt oluline ja aktuaalne probleem, aga ma pean tunnistama, et ma jään vastuse võlgu. Ma ei ole viimase hetke seisuga kursis. Aga ma kujutan ette, et see on vältimatult vajalik. Me näeme Euroopa institutsioonide tasandil, nagu Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liit, et just nimelt need konventsioonid, mis on välja töötatud kuritegevuse avaldumise erinevate vormide vastu võitlemiseks, on tihtipeale toonud edu, nad on pannud aluse koordineerinud riikidevahelise koostöö arendamisele. Peaks lausa vaatama, kas see küberkuritegevusvastane võitlus mahub juba mõlema olemasoleva instrumendi kohaldamisalasse või on vaja midagi uut ja innovatiivset. See on ilmselt täiesti eraldi analüüsi teema. Ma selle viimase hetke seisuga tõesti praegu kursis ei ole.

Suur tänu, lugupeetud professor! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui ma avan läbirääkimised, head kolleegid, ma küsin, kui suur läbirääkimiste soov teil on. Me ei ole veel viinud läbi istungi pikendamise hääletust. Nimelt, vajaduse korral, kui on tarvidus, saame istungit pikendada kuni kella 14-ni. Kas te saate märku anda, kui suur see läbirääkimiste soov on? Üks, kaks, kolm, neli, viis. Kas Annely ka? Ei? (Küsimus saalist.) Jätame siis praegu selle pikendamise hääletuse ära. Kui vajadus on, siis me saame täitsa lõpus seda veel teha. Selge.  

Ma avan läbirääkimised ja esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Lea Danilson-Järgi. Esimesena on fraktsioonide esindajad. Lea Danilson-Järg, Isamaa fraktsiooni nimel, palun!

Kas on viis minutit?

No võib ka pikemalt. Me suudame praegu veel [aja]raami jääda. Aga kui te suudate viie minutiga hakkama saada, siis ma oleksin väga tänulik.

Loodame. Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed ja head külalised, kes on täna esinenud väga sisukate ettekannetega! Tänase aruteluteema kokkuvõtteks sobiks ehk parafraseerida tuntud reklaami, et piiks-piiks ja raha läinud. See on kurb statistika, mida me siin oleme täna juba korduvalt välja toonud: möödunud aastal õnnestus kelmidel Eesti inimestelt välja petta umbes 30 miljonit eurot. See on see kahju, mida me teame, aga kindlasti on osa kahjust ka selline, millest me mitte midagi ei tea, sest sellest ei ole raporteeritud. 

Iga päev jäävad inimesed ilma oma säästudest, nende nimel võetakse suuri laene, osa jääb ilma ka oma kodust. See olukord on ammu väljunud nendest piiridest, kus piisaks ainuüksi politsei jõupingutustest. Ka tänaste ettekandjate kõnedes nimetati seda olukorda korduvalt pandeemiaks. Üsna selge on, et niisuguse massiivse digiröövimise saaks peatada ainult väga tõhus koostöö eri valdkondade esindajate vahel. Kindlasti, ma arvan, on vaja ka seadusi muuta, siin ilmselt ei ole sellest pääsu. 

Riigikogu telefonipettuste ennetamise [toetus]rühmal, mille liige ma olen, toimus hiljuti kohtumine, kus osalesid telekomide, pangaliidu ja politsei esindajad. Saime hea ülevaate sellest, et koostööd juba tehakse. Aga minu hinnangul on valitsuse [suhtumine] olnud küll üsnagi leige ja siiamaani on olnud justkui selline hoiak, et äkki läheb mööda. No näeme, et ei lähe. Tuleks vaadata ka seadusi ja kindlasti tugevdada politsei võimekust neid kuritegusid avastada ja ka menetleda. Nii et väga ootan siia saali niisuguseid eelnõusid, mis seda probleemi adresseerivad. 

Aga tahan kindlasti tänu avaldada meediale, kes on telefonipettuste teemat aina rohkem kajastanud. Mida rohkem seda kajastatakse, seda teadlikumaks inimesed saavad. Kui me siiamaani oleme võib-olla arvanud, et pettuste teema puudutab ainult eakaid inimesi, siis statistika näitab, et need pettused on levinud absoluutselt kõigis vanuserühmades. Inimesed tunnevad kahjuks tihti valehäbi ega julge rääkida sellest olukorrast, kuhu nad on sattunud. Seetõttu on eriti tunnustamist vääriv see, kui inimesed tulevad välja ja räägivad sellest. See võib päästa ja aidata teisi inimesi. 

Petturid on väga osavad inimeste psühholoogiat ära kasutama. Nad teavad, kus need haavatavused on, nad mõtlevad välja järjest keerulisemaid, huvitavamaid ja usutavamaid skeeme. Tõepoolest, ka minul on olnud võimalus rääkida ühe kannatanuga. Ma sain sellest teha ainult ühe järelduse: igaüks meist võib langeda nende skeemide ohvriks, sest petturid ju harjutavad iga päev tuhandete inimeste peal ja leiavad need nipid, kuidas just sind mõjutada tegema vale otsust. 

Neid petuskeeme on kahesuguseid: on selliseid, kui inimene ei teagi, et teda röövitakse, ja on selliseid, kui inimesest saab kaasosaline, teda kutsutakse osalema investeerimisel või politseioperatsioonil. Aga mõlemal juhul on kindlasti vastumeetmed olemas. Tegeleda tuleb pettuses kasutatavate kõikide lülidega: telefonikõnesid vahendavate ettevõtetega, samuti finantsasutustega, krediidiandjatega. Aga ka riigi enda infosüsteemide [haldajad] peavad sellega tegelema. 

Ma võtaksin siiski kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega.

Aitäh! Esimene [meede] on muidugi petukõnede tõkestamine. Selleks on telekomiettevõtted juba võtnud kasutusele tehnilisi lahendusi, aga kindlasti on oluline, et kõik teenusepakkujad oleksid selles osalised. Mida siin saaks ära teha? Kindlasti [on oluline] see, et helistaja number oleks ekraanil hästi näha, et ei saaks kasutada nii-öelda spoofing'ut, et kõnekaardilt helistamine oleks märgistatud ja vastuvõtja saaks aru, et talle helistatakse kõnekaardilt. 

Oluline turvarisk on ka meie enda eesti.ee portaal, kuhu saab väga lihtsasti sisse logida. Täna oli meil juttu isikukoodist. Vaat sinna portaali saabki sisse logida just isikukoodiga, mitte kasutajatunnusega. Isikukoodid on ju kõigile meile teada. 

Samuti on olnud suur probleem Smart-ID-ga, mida on väga mugav kasutada, aga kahjuks on see mugav ka petturitele. Just sellepärast, et kui näiteks ID-kaarti saab kasutada ainult selle valdaja ja mobiil-ID puhul on autentimise võimalus konkreetselt ühes telefonis, kus on see SIM-kaart, siis Smart-ID-d saab tõsta ükskõik millisesse telefoni ja pettur saab oma telefonis edasi tegutseda ja ohvri nimel laenu võtta. 

Kindlasti tuleks küsida, kas ka laenu peaks ikkagi saama võtta niimoodi, et kohtuvad ainult koodid, mitte inimesed. Krediidiasutustel on ju seaduse järgi kohustus oma kliente tunda ja juba ainuüksi põgus veebivestlus või lepingu allkirjastamisel näotuvastuse [kasutamine] võimaldaks niisuguseid laenupettusi ära hoida. Aga praegu seadus seda ei nõua. Notari ja kliendi videosilla teel toimuvate tehingute puhul kasutatakse ju täna edukalt isikutuvastust Veriffi abil. Iseküsimus on see, sellest oli täna ka juttu, et AI areneb, nii et ei tea, kas see teenus saab üldse tulevikus turvaliseks jääda. 

Pettuste ennetamiseks on pakutud ka nii-öelda rahunemispause. Suuremate summadega maksed pannakse pausile, kui on mingi kahtlus. Aga kindlasti saaks ka siin kaaluda, et teatud juhtudel võiks kasutada tugevamaid autentimise võimalusi, nagu biomeetria või ID-kaart. Nii saaks ikkagi need kiired maksed ära teha. 

Mida täna siit tasub meelde jätta, on see, et kindlasti peavad ka karistused olema proportsionaalsed. Võimalik, et me peame üle vaatama ka [kuriteo]koosseisud, võib-olla peaks niisuguste võrgustunud pettuste süsteemides osalemise korral [kehtima] suurem karistusmäär. Kuritegevus ei tohi kindlasti olla tasuv. 

Kindlasti tuleks üle vaadata ka abi pettuste ohvritele. Meil on ohvriabisüsteem, kuid ma ei ole küll kindel, et see just nende pettuste ohvritele suudab vajalikke teenuseid pakkuda. Tihti ei saa need ohvrid ka politseist abi. Näiteks, kui nende nimel on võetud laenu, siis ei osata neile öelda, mida nende laenudega [oleks õige] teha, kas need ära maksta või mitte. Ohvritele on vaja tõhusat õiguslikku tuge. 

Ühesõnaga, teha on kokkuvõttes palju. Eelkõige on see ülesanne siseministrile ja justiitsministrile. Nii et kutsun ministreid üles tunnetama oma vastutust, olema tegusad ja astuma samme, et inimesi petturite eest kaitsta. Ideid, mida teha ja mida muuta, on täna siin saalis kõlanud väga palju. Lahendused on olemas ja nüüd on vaja tegutseda. Aitäh!

Suur tänu! Head kolleegid, selleks et ma saaks kõiki Riigikogu liikmeid võrdselt käsitleda, me peame ikkagi selle [istungi] pikendamise hääletuse tegema. See võtab aega paar minutit, aga see oleks lihtsalt aus kõigi suhtes. Kui kõik küsivad kaheksa minutit, siis me päris poole tunni sisse ära ei mahu, arvestades seda, [kui mitu inimest] meil praegu järjekorras on.  

Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma just mõtlesin, et alternatiiv on ju ka härrasmehelik kokkulepe, et kõik nõustuvad kõnelema kuni viis minutit ja ongi korras.

Jaa, aga äkki on keegi ikkagi valmistanud ette pikema kõne ja tunneb, et ta tahab seda pikemat kõnet pidada. Teeme nii, et [kulutame] selle kolm minutit hääletusele ära. See ei muuda midagi, aga see lihtsalt annab võimaluse, et me ei sea kellelegi piire. Kõik saavad rahulikult oma kõne ära pidada. Me asume istungi pikendamise hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud Riigikogu, panen hääletusele arutelu algataja ettepaneku pikendada istungi aega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 17 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Meie tänane istung on pikendatud.  

Järgnevalt palun läbirääkimiste raames siia Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Diana Ingeraineni. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Pea igaüks meist teab kedagi, pereliiget, sõpra või kolleegi, kes on langenud petukõne, kelmuse või sotsiaalmeedia kaudu toimepandud kuriteo ohvriks. Need ei ole üksikud juhtumid, see on igapäevane reaalsus. Me tegeleme suures osas tagajärgedega. Lohutame neid, keda teame, me menetleme, me otsime süüdlasi. Kuid isegi siis, kui kurjategija on tuvastatud, ei jõua varastatud raha enamasti ohvri kätte tagasi. Veel vähem suudame heastada vaimset kahju, usalduse kaotust, ärevust, turvatunde kadumist. Seetõttu peaks mõtlema, kas tagajärgedega tegelemine on piisav. Vastus on ei, me peame liikuma ennetuse suunas.  

Ennetuse olemusest. Näiteks on Eestis ennetatav suremus 100 000 inimese kohta 267 inimest. See tähendab, et kui me tegeleksime süsteemselt riskikäitumise vähendamisega, jääks igal aastal pea Põltsamaa-suuruse linna jagu inimesi elama. Ennetus päästab elusid, aga see toimib ainult siis, kui ta on sihitud, tõenduspõhine ja süsteemne. 

Tervishoius me kogume andmeid, patsientide kaebusi, uuringuid, diagnoose. Meil on kokkulepitud reeglid, kes ja kuidas tohib neid andmeid kasutada. Me mõistame, et ilma andmeteta ei ole võimalik haigusi ennetada. Küberkuritegevuse ja finantspettuste puhul on olukord üsna sarnane. Kui me soovime ennetada kuritegusid, siis me peame suutma märgata mustreid, ja selleks on vaja seirata finantstehinguid turvaliselt, anonüümselt ja selgete reeglite alusel.  

Mina tunnetan ühiskonnas usaldamatust ja ärevust. Kindlasti on selle põhjuseks sõda Ukrainas, kindlasti ka sotsiaalmeedias leviv viha õhutamine ning hirm sildistamise ees. Kuid hirm ei saa halvata meie otsustusvõimet. Kui patsient ei räägi arstile alkoholi või tubaka tarvitamisest, võib diagnoos hilineda. Kui me aga keeldume finantstehingute süsteemsest seirest, ei saa me ennetada finantskuritegusid. 

Ühest küljest ootavad inimesed riigilt kaitset pettuste ja kelmuste eest, teisest küljest aga peljatakse selgeid reegleid ja andmete esitamist. Minul tekib küsimus, miks. Professor Lutsar on pakkunud põhjuseks peitteo kui kuriteo olemuse. Me ei näe otseselt laipasid. Toona, kui Rahapesu Andmebürood loodi, oli suures osas tegemist narkokuritegevusega ja need üledoosi tõttu surnud [inimesed] olid nähtavad. Nüüd me [kahju kannatanud] inimesi otseselt ei näe ja võib-olla ka sellepärast ei taju selle teema prioriteetsust. Aga iga päev kaotavad Eesti inimesed pettuste tõttu tuhandeid eurosid. 

Küberkuritegevusest on kujunenud rahvusvaheline must tööstusharu. See on organiseeritud, süsteemne ja tehnoloogiliselt arenenud. Selle kuritegevus[liigi] vastu [võitlemiseks] ei piisa pehmetest meetmetest või lihtsalt aruteludest. Meil on vaja selgeid seadusandlikke raame, mis võimaldavad finantstehingute sihipärast ja proportsionaalset jälgimist, et tuvastada kuritegelikke mustreid ja me saaksime viivitamatult reageerida. See ei ole küsimus üksnes rahast. See on küsimus usaldusest, usaldusest riigi vastu, see on inimeste turvatunde küsimus. Minu arvates on meie kohustus kaitsta oma rahvast ning hoida oma inimesi siin ja kohe. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni nimel [kõnelema] kolleeg Maris Lauri. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Öeldakse, et pahad on alati headest samm või kaks eespool. See on mõnes mõttes loogiline, sest pahad kasutavad võimalusi sellisel viisil, nagu seaduskuulekas inimene ei tee. Headele jääb võimalus ainult reageerida. Nii on ka meiega, kui me vaatame küberkuritegevust, pettusi finantsmaailmas. 

Neid olukordi on Eestis juba olnud, on olnud erinevaid mustreid ju varemgi, erinevate asjade puhul. Kõige kaugemast ajast [meenub, kui] meile räägiti, et [kasutage] roolilukku ja ärge jätke autosse asju, mis on [varastele] ahvatlevad. Mõnele tuleb seda endiselt meelde tuletada. Siis räägiti sellest, et kui te lähete välismaale, ärge tehke sotsiaalmeediasse [eelnevalt] postitust, et me läheme nüüd perega Sajusaartele puhkama. See oleks märk varastele, et nad teaksid, kuhu tulla. Me ikka teeme seda, aga me teeme seda vähem ja võib-olla paljud kaalutlevad sealjuures. Nii et see viis, inimeste teavitamine ja neile soovitamine, millised käitumisviisid on mõistlikud ja milliseid asju tuleb vältida, on täiesti adekvaatne. Jah, kahjuks on tihtipeale nii, et osale inimestele jõuab reaalsus kohale siis, kui nii-öelda näpistada saavad nad ise või [juhtub see] kellegagi nende lähedastest.

Ehk siis ennetamine: teadmiste andmine käitumise muutmise kohta, et ei jaga oma andmeid ja kuidas käituda tundmatute telefoninumbritega. Võib-olla eakas sugulane ei peaks võtma vastu [kõnesid] tundmatutelt telefoninumbritelt. Ma tean inimesi, kes on seda soovitanud, et ainult tuttavad telefoninumbrid. Linkidele klõpsimine, PIN-koodide jagamine. Lingid tõid vanasti ja toovad ka praegu arvutitesse igasuguseid viirusi, aga sellest me oleme siiski enam-vähem jagu saanud, kuid PIN-koode kipume ikka jagama. Ma loodan, et me oleme ise terve ühiskonnana tähelepanelikumad ja süsteemsemad. 

Aga kindlasti on küsimus ka selles, kuidas me [võitleme] nende pettuste ja selle kuritegevusega. Ma lihtsalt ütlen, et sõna "pettus" kõlab siin väga pehmelt, tegemist on rahvusvahelise organiseeritud kuritegevusega. Kui me hakkame iga tehingut taga ajama, siis me tõesti midagi suurt ei saavuta. Aga nagu kolleeg Sõerd osutas, me peaksime sihtima neid, kes panevad kuritegusid toime. Jah, nad on peidus, sest tegemist on peitkuritegevusega. Aga me teame, milliste seltskondadega on tegemist: organiseeritud rahvusvaheline kuritegevus, tavalised kurjategijad. 

Tänapäeval on järjest rohkem levinud ka nii-öelda teenuste ostmine kuritegijate poolt, kus üks grupp võtab kätte ja ostab teistelt gruppidelt erinevaid teenuseid, alates sellest, kes teeb telefonikõnesid, kes korjab raha [kokku], kes peseb selle raha puhtaks. Me tegelikult alati ei tea, kes neid tellimusi esitab, me teame, kes kuriteo realiseerib. Aga kes selle taga on? Selle taga võivad peale nii-öelda tavaliste kurjategijate, kes tahavad lihtsalt raha ja vara saada, olla ka need, kellel on meie ühiskonna vastu mingid teised ja halvemad mõtted. Kui ühiskonnas tekib usaldamatus, ebastabiilsus, siis [pakub] ka meie riigile vaenulikele riikidele huvi, nii nagu statistikast on näha ja andmetest on teada, selliseid asju teha. 

Ma võtaksin kolm minutit, palun!

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Kuidas sellistest mustritest aru saada? Kui eakas pensionär läheb tegema ootamatult suurt ülekannet Sajusaartele, siis me ilmselt saame aru ja pangas saadakse aru, et midagi on viltu. Nii nagu panga esindaja ütles, üritatakse sekkuda, kui see on võimalik. 

Aga on ju ka selliseid mustreid, kui inimene võtab kätte ning avab kümnes või kahekümnes kohalikus ja välismaises pangas konto ja hakkab sinna viima väikseid sularahasummasid – me ei räägi mitte 20 eurost, vaid mõnevõrra suuremast [summast] –, selliseid summasid, mis on põhjendatavad. Ükski pank ei näe seda asja läbi, ei saa aru, et midagi toimub. See raha jõuab sinna kontole, tehakse ülekanne, võib-olla kohe, võib-olla natukese aja pärast, siis ostetakse krüptot ja nii edasi ja nii edasi. Aga kui on võimalus näha seda mustrit laiemalt, siis on võimalik tuvastada, et see inimene on osa mingisugusest grupist, kes korjab kokku sularaha, ja seda saab põhjendada üksnes kuriteoga. See on lihtsalt sularahapesu nii-öelda esimene etapp.

Nii et meil on vaja laiemat analüüsi. Loomulikult peab see olema ülimalt täpselt turvatud, et keegi sellele pahatahtlikult [ligi] ei pääseks. 

Rahanduskomisjon käis sel nädalal RAB-is. Ma julgen öelda, et siin saalis töötavatest inimestest ilmselt paljud keelduksid seal töötamast, mitte sellepärast, et nad ei ole kompetentsed, vaid lihtsalt seetõttu, et see töökeskkond nõuab äärmist avatust, äärmist kontrolli. Jah, rääkimata sellest, et võib-olla kõik Riigikogu liikmed ei läbiks ka eelnevat turvakontrolli. 

Need süsteemid, et saab kõike logida, et saab kõike kontrollida, on olemas ja need on läinud aja jooksul paremaks. Me peame tunnistama, et meil on olnud Eestis probleeme andmetega, aga riiklikud andmebaasid on praegu ikkagi üldiselt palju paremini kaitstud kui erasektori andmebaasid. Erasektorist ikka veel kahjuks [andmeid] varastatakse. Riigisektori vastu tehakse küll rünnakuid, aga sisse ei ole enam saadud, vähemalt mitte viimastel aegadel. 

Nii et täpselt piiritletud, täpselt etteseatud ülesanded, selleks et leida üles need kuritegelikud organisatsioonid – ja seda on võimalik [kindlaks teha] selle järgi, kuidas nad raha üle kannavad –, on minu arvates põhjendatud. Me võiksime kaaluda edasiminekut eespool nimetatud eelnõuga, mis puudutab rahapesu. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Vastavalt oma eelnevale üleskutsele katsun ise mahtuda oma sõnavõtuga viie minuti piiresse. 

Praegu seda survet enam ei ole.  

Ei, survet ei ole, aga ma asetan iseendale selle surve, vabatahtlikult. 

Esiteks, suur tänu arutelu korraldajatele ja ka tänastele kõnelejatele! Probleem on kahtlemata reaalne ja vajab tõsist tähelepanu. See, mis siin täna toimus, on igati kohane osa sellele tähelepanu osutamisest. 

Aga nüüd mõned kiired tähelepanekud teemaga seonduvalt. Esiteks on loomulikult tõsi, keegi ei vaidle sellele vastu, et valdkonnas tuleb tegeleda kuritegude ennetusega ja tuleb tegeleda ka sellega, et luua nende kuritegude menetlemiseks riiklikele struktuuridele paremaid võimalusi. Ennetusega tuleb tegeleda nii telkodel, pankadel kui ka riigil, lisaks on menetlus riigi kohustus, loomulikult. Aga minule tundub küll, olles kõike seda kuulanud, et esmane tasand probleemiga tegelemisel ja probleemi põhjuste tuvastamisel peaks seisnema siiski selles, et tuleb apelleerida inimeste omavastutusele. Tuleb teha ära kõik selleks, et inimesed ise oleksid suutelised oma vara kaitsma ja sealt edasi toetuksid sellele, et ka teised pingutavad selle nimel, et nende vara kaitsta. 

Meile ju sageli meeldib rääkida, et Eesti rahvas on ikka üks tark rahvas, me oleme haritud rahvas, eks ole, see tõstab meid esile. Aga kui samal ajal näiteks seesama rahvas või suur osa sellest rahvast ei ole võimeline aru saama nii lihtsast asjast, et ära anna oma kasutajatunnuseid, PIN1 ja PIN2, kas siis ID-kaardi koode või Smart-ID koode, võõrastele, kes sulle helistavad, siis ma väga vabandan, aga ei saa mitte kuidagi öelda, et on tegemist haritud rahvaga. See ei ole nüüd mingisugune selline asi, millest oleks keeruline aru saada. Ei ole keeruline asi! Kui sulle helistab võõras inimene, siis sa ei anna talle mitte mingil tingimusel ei oma kasutajatunnuseid ega PIN1 ja PIN2. Kas on raske aru saada? Sellest võib olla väga raske aru saada. Kui on väga raske aru saada, siis peab ütlema, et tegemist ei ole intellektuaalselt väga võimekate inimestega. 

Kui me ütleme, et inimesed näiteks ei tea seda – üks asi on see, et tead, aga ei saa aru, teine asi on see, et ei tea –, siis siin on ju väga selge esmane tasand see, et saaks korraldada ka riiklikke teavituskampaaniaid, näiteks ERR-i vahendusel. Ma ei ole suur televiisorivaataja, veel vähem olen raadiokuulaja, ja ma ei ole kuulnud, et süstemaatiliselt kampaania vormis inimesi teavitataks nendest ohtudest ja sellest, mida tuleks teha, et neid ohtusid neutraliseerida. See on esimene tasand, see on see koht, kus tuleks midagi teha, enne kui me hakkame põhjalikult arutama, milliseid seadusandlikke samme tuleks astuda selleks, et piirata täiendavalt inimeste põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi, millele tänane arutelu suures osas keskendus. 

Ja veel kord: näiteks inimene saab telefonikõne ja talle öeldakse, et palun jätke oma koduvõtmed sellesse ja sellesse kohta, me tahame tulla üle vaatama kütteseadmeid, me oleme, ma ei tea, tehnilise järelevalve ametist või kust iganes, eks ole, see on teie seadusest tulenev kohustus, te peate meile võimaldama ligipääsu, te võite jätta meile lihtsalt sellele aadressile kuskile postkasti võtmed ja me siis tegeleme selle asjaga ja pärast paneme teie võtmed kuskile teise kohta, kust te need kätte saate. Kui inimene teebki nii ja pärast avastab, et tema kodu on tühjaks tehtud, siis ei ole tegelikult kedagi teist süüdistada. Siis ei ole asi selles, et parlament pole piisavalt seadusi kehtestanud või keegi teine ei ole tema heaks midagi teinud, vaid küsimus on ikkagi ennekõike isiklikus vastutuses. 

See ongi see printsiip, mida ma tahaksin rõhutada. Me peaksime vabas ühiskonnas ikkagi pidevalt lähtuma sellisest hoiakust, et ennekõike me apelleerime inimeste isiklikule vastutusele. Kui isiklikust vastutusest rääkida, siis on ju ka mitmesuguseid meetmeid, mida saaksid näiteks pangad rakendada, ilma et kellegi vabadusi tegelikult piirataks. Näiteks võiksid nad pakkuda inimestele võimaluse määrata kindlaks ülekande tegemise aeg, kas või sellise baasprintsiibina, et ma pangakontoris või internetipangas ütlen: mina tahan, et minu tehinguid ei realiseeritaks kiiremini kui 12 tunni jooksul, 24 tunni jooksul või 48 tunni jooksul. Ma usun, et see ei tohiks tehnoloogiliselt olla baasprintsiibina eriti keeruline. Ei tohiks ilmselt olla isegi väga keeruline teha makse juurde väike eraldi lahter: palun see makse realiseerida kas kohe, 12 tunni jooksul või 48 tunni jooksul. Ja vastavalt sellele ongi juba tagatud täiendav turvakihistus, selle aja jooksul jõuab pank kontrollida, kas tegemist on õiguspärase tehinguga või mitte. Teine konkreetne meede, mida saaks rakendada inimene ise: ta saab öelda, et tema pangakontole saab sisse logida näiteks ainult biomeetriliste andmete tuvastamise korral. See võib eeldada ka mingit täiendavat teenustasu, aga see ongi see, mida sa [kasutad] selleks, et sinu konto oleks paremini turvatud. Nii et võib-olla peakski keskenduma ennekõike nendele asjadele, mida inimesed saaksid ise teha, ja alles sealt edasi meetmetele, mida riik saab inimeste hüvanguks [kasutada]. Aitäh!

Suur-suur tänu! Ma korra küsin nüüd veel üle, kas keegi soovib veel fraktsiooni nimel sõna võtta. Peeter Ernits, kas teil ei ole fraktsiooni volitust? Selge. Sellisel juhul palun Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Mul on hea meel, et selline ajakohane ja väga sisuline arutelu on siia suurde saali jõudnud. Nii et tänan tõesti kõiki ettekannete tegijaid. Minu arust moodustas [see arutelu] terviku, me käsitlesime küsimusi, ma ei tea, alates filosoofilistest ja õiguslikest kuni tehnoloogilisteni välja. Eraldi tänan komisjoni esimeest, kes selle arutelu siia saali tõi. 

Kuna eelkõneleja lõpetas usalduse, ennetuse ja teadlikkuse tõstmise teemal, siis ma jätkan samamoodi. Kahjuks ei ole meil olukorda, kus oleks, ma ei tea, kurjategija versus kodanik ja targem võidaks, vaid on väga hästi inimpsühholoogiat tundvad organiseerunud petised, kellel on hea tehnoloogia ja kes suudavad usutavaid lugusid esitada. Taasiseseisvunud Eestis oleme me kogu aeg öelnud, et usaldus ühiskonnas on tähtis: aita teist, aita naabrit, hooli oma lähedastest, märka, sekku, pane tähele, usalda teisi, teeme koostööd. Aga selle peale ehitavad [oma skeemid] ka petturid. Tõesti, küsitlused näitavad, et me usaldame politseid, usaldame kaitseväge, usaldame üldiselt riiklikke institutsioone. No poliitikuid ei usaldata, aga suhteliselt paljud teised omavad Eestis suurt usaldust kodanike silmis. Kui mõnest sellisest institutsioonist pöördutakse [meie poole] ja palutakse abi, palutakse teenet, palutakse infot, siis on täiesti loomulik, et kui me oleme sellist ühiskonda ehitanud ning sedasi lapsi kasvatanud, siis muidugi me seda infot anname. 

Eraldi tahaksin välja tuua, et kui internetis kättesaadava info põhjal on kelmid loonud [mingi] loo, siis inimesel, kes hoolib oma sõpradest ja on valmis aitama, või hoolib oma lähedastest, käivitub selline emotsioon, et kaine mõtlemine kaob ära. Kuidas vanaema, kes ei ole kunagi internetti kasutanud, peaks jääma külmaks sellele, kui keegi palub abi tema lapselapse nimel? Muidugi mõtleb ta, et mul ju on see raha, ma saan midagi teha, äkki lähebki [olukord] paremaks. Seda tausta me peame arvesse võtma ka siis, kui me otsustame, kas on vaja näiteks õigusloomeliselt sekkuda. 

Ma väga tervitan ettekandjaid, kes pigem rõhusid meie vastutusele, et ka meie peame nüüd oma osa ära tegema, nii seda arutelu pidama kui välja käima ka seadusandlikud muudatused, et Eesti saaks sellise massiivse petukampaaniaga toime tulla. Vaatamata sellele, et füüsiline ja virtuaalne [keskkond] ei ole nii erinevad – kuritegu on ikka kuritegu, õiguses on meil karistused olemas –, oleme me seni vastutuse määramisel ja võtmisel käsitlenud neid kuidagi [erinevalt]. Tõesti, raha pangakeldris kaitstakse, nagu vist Siim Tammer ütles, aga virtuaalkontol või kontol olev raha on justkui inimese enda vastutus. Tegelikult ei ole need olukorrad nii erinevad. See, kes seda raha kaitsma peab, on ikkagi pank. Täpselt sama kehtib sideettevõtte kohta. 

Igal lülil, mida pettuses kasutatakse, on oma vastutus. Selge õigusruum, mis selle vastutuse paika paneb, on kahtlemata vajalik, et me saaksime toime tulla sellises mahus toimepandavate pettustega. Vara välja petta, varastada, erinevaid skeeme inimestele müüa on kogu aeg olnud võimalik. Praegu kasutatakse nende pettuste puhul neid psühholoogilisi nippe, mida varem kasutati otsesuhtluses. Aga tehnoloogia areng on võimaldanud selle skaala rahvusvaheliseks venitamist, mahtude väga kiiret kasvatamist ja distantsi tekitamist kurjategija ja inimese vahele. Varem oli väga keeruline tuhandeid inimesi petta, sest oleks pidanud kõigiga ükshaaval kohtuma ja neid üksikult veenma. Praegu saab seda lasta teha AI-l või masinatel. Nii et tehnoloogia areng on ohvrite arvu kasvatanud … 

Palun kolm lisaminutit.

Kolm lisaminutit, palun! 

… ja ühiskonna kahjud palju suuremaks [teinud]. Nii et kahtlemata tuleb neile, kes tegelevad finantskuritegude tõkestamise, avastamise ja menetlemisega, samamoodi need tehnoloogilised võimalused anda. Nad peavad tehnoloogiliselt samal mänguväljal mängima, neid mustreid avastama ja blokeerima, on need siis spoofing-kõned või ülekanded, millel on pettuse tunnused. Ka sellise tehnoloogilise võimekuse andmine õigusruumis erinevatele osapooltele on tegelikult meie ülesanne. Kuna tegemist ei ole üksiküritajatega, vaid rahvusvahelise äriga, siis koostöö teiste liikmesriikidega, ka platvormidele vastutuse panek on samavõrra tähtis kui selge rollijaotus meil siseriiklikult. 

Viimaks tulen ma ennetuse juurde. Muidugi on ennetus tähtis. Nii nagu me ei suuda südamehaigustesse suremist vähendada kardiokirurgide arvu suurendades, samamoodi, ükskõik kui karmilt ja kiirelt me menetleme organiseeritud rühmitusi, kes pettustega tegelevad, on see lõpuks ainult jäämäe pealmine osa. Me peame seda [kuritegevust] ennetama ja seal on inimese enda vastutus tähtis, nii nagu inimene ise otsustab, mida ta ostukorvi paneb või kellele ta PIN-e jagab. Aga me peame aru saama, et ega keegi ei taha rahast ilma jääda. Inimesed ju teavad, et seda raha tagasi ei saa. Ei ole mingit põhjust uskuda, et inimene juba praegu ei võta mõistlikke meetmeid, et oma raha kaitsta või sellest mitte ilma jääda. 

Jah, tehnoloogia areneb, nipid muutuvad, teavitada tuleb, kas siis veebis või rahvusringhäälingu kanalites või tõesti selliste pettuste ohvriks langenud inimeste enda suu läbi, nende lugude kaudu. Aga me ei saa üle ega ümber sellest, et samamoodi nagu laste tervise puhul me peame ka siin kujundama keskkonda. See, et koolilõuna oleks tervislik, see, et koolis tegeldaks kiusuennetusega ja koolitee oleks turvaline – need kõik on vajalikud sammud. Samamoodi on sellise keskkonna loomine [oluline] finantsvaldkonnas: me ei luba, ma ei tea, andmete [kergesti] kättesaamist registritest, massilist petukõnede tegemist, numbri peitmist, seda, et pank ei saa pettuseriskiga ülekandest teada anda või seda [ülekannet] peatada. Muidu see keskkond ei toeta seda, et inimeste raha oleks kaitstud ja ohvreid oleks vähe. Nii et ma arvan, et meie vastutusel on see, et on selline keskkond luua ja teha see järgmine samm, et Eesti ei oleks finantskurjategijatele meie arenenud digitaristut arvestades mugav paik, kus oma kuritegusid ellu viia, et võidud ei oleks siin suured ja neid ei meelitaks siia tulema karistamatuse tunne, vaid karistada saamise hirmu tõttu suunaks nad oma pingutuse kuhugi mujale. 

Nii et ma loodan, kolleegid, et me koostöös suudame selle aasta jooksul ära menetleda need sammud, mille abil me õigusruumi tahame muuta nii, et oleks võimalik ennetada küberkuritegevust, luua keskkond, kus inimeste raha on paremini kaitstud ja tehnoloogiat saab kasutada ka nende kuritegude ennetamiseks ja avastamiseks. Aitäh!

Järgnevalt Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Eesti inimesed! Kui vaatame digipettusi laiemas plaanis, siis avaneb väga murettekitav pilt. Need ei tähenda üksnes inimeste rahalisi kaotusi ega isiklikke tragöödiaid. Petturid ründavad järjepidevalt meie riigi ja erasektori toimivaid struktuure, testides nende vastupidavust ja usaldusväärsust. Iga selline rünnak õõnestab usaldust pankade, telekommunikatsiooniettevõtete, elutähtsaid teenuseid osutavate asutuste ja politsei vastu. Just nende [töötajatena] petturid end sageli esitlevad. Eelmisel aastal ulatus otsene rahaline kahju ligikaudu 30 miljoni euroni. Tegelik kahju võib olla veelgi suurem, sest paljud ohvrid ei pöördu häbi või hirmu tõttu politseisse. 

Petturite [tegevus] areneb kiiresti. Õigusruum peab sellega sammu pidama. Rahandusministeerium valmistab ette eelnõu, mis parandab pankadevahelist infovahetust ja võimaldab kahtlasi tehinguid senisest tõhusamalt kontrollida. Samas tuleb karistuspoliitika viia vastavusse kuritegevuse tegeliku ulatusega. Organiseeritud rahvusvahelises pettuses osalemise eest ettenähtud maksimaalne karistus, viis aastat vangistust, vajab kriitilist võrdlust meie liitlasriikide praktikaga. 

Põhiseadus kohustab riiki hoidma ühiskonnas sisemist rahu. Digitaalses maailmas tähendab see ka inimeste kaitsmist finantspettuste eest. Kuid iga uue turvameetme puhul peame hoolikalt kaaluma, kui palju kontrolli on põhjendatud ja vajalik, et turvalisus kasvaks, ent inimeste õigused ja privaatsus püsiksid kaitstud. 

Head kolleegid! Küberkuritegevusest on saanud globaalne ärimudel. Petturlike kõnekeskuste võrgustikud tegutsevad üle maailma. Neid on tuhandeid ning nende sulgemine on pidev ja kurnav töö. Politsei hinnangul teenitakse selle kuritegevusega rohkem kui narkokaubandusega. Petturid kasutavad ära just seda, mille üle oleme digiriigina uhked: kiireid makseid, mugavaid teenuseid ja andmete kättesaadavust. See tähendab, et küberkuritegevuse tõkestamine ei saa olla ühe asutuse ülesanne. See on vältimatult sektoriteülene riiklik pingutus. 

Võitlus petturitega muutub pankade, telekommunikatsiooniettevõtete, politsei, Riigikogu, valitsuse ja kodanikuühiskonna tasandil üha koordineeritumaks ning see koostöö on juba andnud esimesi tulemusi. Politsei teavitab regulaarselt uutest skeemidest. Keskkriminaalpolitsei juurde luuakse eriüksus digipettuste vastu võitlemiseks. Telekommunikatsiooniettevõtted blokeerivad üha enam petukõnesid. Pangad peatavad kahtlasi tehinguid ja hoiatavad kliente. Rahandusministeerium, nagu ütlesin, valmistab ette muudatusi, mis parandavad andmevahetust ja võimaldavad pettusi ennetada juba panga tasandil. Humanitaarorganisatsioonid töötavad haavatavate sihtrühmadega. 

See ongi koordineeritud koostöö, millest täna räägiti, kuid suurem turvalisus ei sünni ilma hinnata. Rohkem turvalisust tähendab paratamatult rohkem kontrolli, mõnikord aeglasemaid makseid ja rangemat järelevalvet. See võib tekitada ebamugavust. Just siin tulebki mängu proportsionaalsus. Iga meede peab olema põhjendatud, vajalik ja läbipaistev. 

Liiga sageli inimesed endiselt usaldavad tundmatuid helistajaid, kes esinevad pankade, politsei või riigiasutuste nimel ja paluvad koode või raha kontrollimiseks üle anda. Kõik need skeemid järgivad sama mustrit: luuakse usaldus, tekitatakse hirm ja survestatakse kiiresti tegutsema. 

Veel üks minut, palun! 

Ja minut lisaaega, palun!

Kui inimene satub paanikasse, kaob kriitiline mõtlemine. Seetõttu ei saa ükski seadus ega tehnoloogiline lahendus toimida ilma teadliku kodanikuta. Paljud neist kuritegudest oleksid välditavad ühe lihtsa otsusega, kui kõne lõpetataks õigel hetkel. Digipettustevastane võitlus on korraga õiguse, julgeoleku ja ühiskondliku teadlikkuse küsimus. Turvalisus ja põhiõigused peavad selles protsessis käima käsikäes. Selleks on vaja tugevat seadusandjat, tihedat koostööd riigi ja erasektori vahel ning teadlikku ühiskonda. Ma tänan!

Suur tänu! Järgnevalt kolleeg Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja, kaks head kolleegi ja inimesed, kes meid veebis jälgivad! Ma räägin teile loo Venemaalt Burjaatiast, Ulan-Udest, pealinnast. Elas seal vanainimene, vist oli Maria ta nimi, 80-le lähenes, vaatas televiisorit, oli Putini valija ja nii edasi. Talle tuli kõne, et kodumaa on ohus, et kohalikud politseinikud on korrumpeerunud, oleks midagi vaja, kodumaa palub abi, salajane. Samal ajal tuli kõne ühele kullakaevanduses töötanud buldooserijuhile, vist oli mingi Mihhail, aga pole vahet, umbes tuhande kilomeetri kaugusel taigas. Sama jutt. Ühel hetkel said nad kokku Ulan-Udes, pensionär Maria paneelmajaköögis, ja valmistasid kokku viis Molotovi kokteili, kaks [teineteisele] täiesti võõrast, tundmatut inimest, 1000 kilomeetri kauguselt. Üks oli mingisugune 45-aastane, täies elujõus, jättis oma pere veel sinna [taigasse] maha ja ütles, et on vaja salaja minna Ulan-Udesse. Läksidki kohaliku värbamiskomisjoni maja juurde, kahekesi, vanainimene ja kullakaevur, ja viskasid sinna viis Molotovi kokteili, kuna ülesanne oli selline. Loomulikult püüti nad kinni, kahtlustus terrorismis ja süüdistus ja kõik muu selline. 

Aga miks ma seda räägin? Marialt ja Mihhaililt ei tahetud saada mingit koodi, vaid anti neile ülesanne. Ei olnud nii, et haigekassast oleks helistatud või saadetud sõnum, et on vaja ühendust võtta, või pangast oleks keegi helistanud. Tegelikult on see ampluaa palju laiem. 

Kui rääkida, et ainult vanainimesed on kerge saak, siis [tuleb meeles pidada, et] kelmid tunnevad psühholoogiat, nii et pole vahet, oled sa noor või vana, kõrgesti haritud, kõrgesti tasustatud või vastupidi. Psühholoogia on universaalne siin ja kus iganes. See on esimene asi. Need kõned, muuseas, kui minna selle loo juurde tagasi, tulid Ukrainast. 

Kõigepealt tahan ma tänada rahanduskomisjoni suurepärase ja väga asjakohase arutelu eest. Endine Rahapesu Andmebüroo juht, kes ka meil siin esines, märkis sellist asja, mida politseinikud teavad, aga millest ei ole võib-olla päris poliitkorrektne rääkida: kuigi Eesti on globaalsel, avatud turul ja petukõned võivad tulla kust iganes, Uus-Meremaalt või Uus-Guineast või Ameerikast või kust iganes, tuleb suur osa neist Ukrainast. See on seesama riik, keda me oleme nii palju aidanud. Aga seal on peale beebifarmide ka väga palju rahvusvahelisi kõnekeskusi. Ma ei ütle, et turg oleks ära jagatud, aga politsei andmetel tuleb suur osa [nendest kõnedest] sealt. 

Nüüd on küsimus selles, mida siis teha. Kui rääkida kompetentsete inimestega, siis selgub, et kõige olulisem on teadlikkus. Ka endine Rahapesu Andmebüroo juht ja praegune Swedbanki sellevastase võitluse divisjoni juht ütles, et kõikide inimesteni peab jõudma – ükskõik, kes nad on, on nad 15-aastased või 105-aastased –, kõigini peab jõudma see info, et me elame ülimalt ohtlikul ajal. Mitte sõjalises mõttes, et me oleme rinderiik või ei ole, vaid meie riik on avatud globaalsel turul ja AI tulekuga on ohud veelgi suurenenud. Peab olema teadlik, kõigini peab olema jõudnud [arusaam], et oht on erakordselt suur. Kui see info kõigini jõuab, see kõigile pähe tambitakse, siis [pettuse]võimalused vähenevad. 

Oluline on see, et kogu maailm on ju turg …

Kas soovite lisaaega? 

Jah, paluks küll. 

Kolm minutit lisaaega. 

… sellistele jõududele, kes siin kalastavad ja püüavad raha teenida. Oluline on muuta see turg ebaatraktiivseks, nii et siia ei oleks mõtet tulla, sest siin peab liiga palju panustama ja maailm on palju suurem. See on esimene asi ja see on täiesti tehtav. 

Teine asi, nagu ma aru saan, on see, et pankade tulemüür on juba suhteliselt kõrge. Jah, siin võib, nagu kolleeg Varro või keegi teine ütles, veel mingisuguseid [korraldusi] anda mingisugusel hetkel vabatahtlikult, et minu [raha] ülekandmine ei [toimuks] momentaanselt, [vaid see aeg] natuke pikeneks. Aga need on tehnoloogilised asjad. See on teine asi. Peab olema muidugi valvel, sest see, mis täna on, ei pruugi juba homme tänu AI nii imekiirele võidukäigule enam selline olla, olukord võib olla oluliselt muutunud. 

Kolmas asi, kui rääkida Ukraina teemast, siis omal ajal, kui Aafrika suured rändevood ründasid ja tulid Tuneesiast Euroopasse, siis Euroopa Liit, Frontex, otsustas, et võiks Euroopa piiri nihutada natukene rohkem lõunasse, Sahelini, Sahara kõrbe lõunaosani, et tuleks hakata aitama riike, kust need migrandid tulevad. No nii tehtigi ja saadigi need vood vähemalt mõneks ajaks pidama. Samamoodi peaks tõenäoliselt ka Ukraina politseid aitama. On ju fakt, et ka sealsed kõnekeskused on kohalike võimude, kes on tihti raskesti korrumpeerunud, ja politsei kontrolli all. Aga midagi muud pole teha, võitlema peab seal, kus oht on kõige suurem.

Veel ühte asja peaks mainima. Meie siin võtsime vastu – mitte mina küll – kaughasartmänguga tegeleva seaduse. Noh, [seda tehti] terroristlikel meetoditel, pommivööga, aga ma ei hakka kordama. Ma kordan küll uuesti, et see [toob kaasa] väga suure rahapesuriski ja kõige sellise riski. Loomulikult minnakse juba krüptovaldkonda, kus on nagu hallim ala ja kus on võimalik palju paremini [raha] teha. Nii et me oleme tegelikult ka ohtu suurendanud. Kuigi on oluline teada, et me oleme saavutanud selle, et rahapesu sihtriigina – omal ajal voolas läbi Swedbanki metsikul hulgal Vene ja mitte ainult Vene raha – me ei ole enam atraktiivsed. Maailmas on mitusada riiki, mis on palju atraktiivsemad. 

Nii et kui algul jäi esinejate juttu kuuldes mulje, et asi on ülimalt lootusetu, siis praegu mulle tundub, et asi ei ole lootusetu. Loomulikult, me peaksime teatud seadusi täiendama. Ma arvan, et siin ei ole erakondlikke erinevusi, ükskõik mis lipud lehvivad. Aga lootusetu see esimesel pilgul täitsa lootusetuna tundunud asi ilmselt siiski ei ole. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, enne kui me istungi lõpetame, soovitan ma teil minna õue ja vaadata, kuidas lumehelbed sillerdavad päikese käes. Täiesti lummav vaatepilt! Koos selle hea sooviga on tänane istung lõppenud.