Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 3. töönädala esmaspäevase istungiga. Ja head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll! 

Ning kohale on end registreerinud 69 Riigikogu liiget, puudub 32. 

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Ja päevakorraga seoses on ettepanek. Kolleeg Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Mul on paar küsimust ja lähtuvalt sellest ka paar ettepanekut. Esimene küsimus, et ma leidsin kolmapäevasest päevast meie Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud seaduseelnõu 625 positsioonil number 15. Aga meie ettekandja oli arvestanud teisipäevast päeva ja selline otsus ka komisjonis vastu, rahanduskomisjonis ka vastu võeti, et see punkt tuleb menetlusse siis teisipäeval. Aga nüüd juhtus selline asi, et siin selle päevakorra projektis on ta kolmapäevasel päeval ja meil on ettekandjaga probleem. Mis me teeme?

Suur tänu! Siin on üks võimalus, et te teete ettepaneku tõsta see teisele päevale ja kui keegi fraktsioonidest vastu ei ole, siis on võimalik tõsta seda teisele päevale. Juhul kui teil ei ole võimalik või te ei saa seda teisele päevale tõsta ja teil on ettekandjaga probleem, siis on teil võimalik paluda see ka käesoleva nädala päevakorrast välja  arvata. Need variandid on praegu laual. Seega siis te peate uuesti, kui te tahate nüüd ettepaneku teha, siis te peate uuesti sõnavõtuga sellest märku andma, aga need on need võimalused. 

Raimond Kaljulaid, palun! Ettepanek seoses käesoleva nädala päevakorra projektiga, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Jah, päevakorraga tutvudes meie fraktsioonis imestusega tõdesime, et väga oluline arutelu, mis puudutab regionaal- ja põllumajandusministri ettekannet riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest on ajastatud kolmapäevase istungi kõige viimase punktina, mis arvestades eelnevat päevakorda, me jõuame selle juurde pigem väga hilistel õhtutundidel või koguni öötundidel. Meie hinnangul see regionaal- ja põllumajandusministri valdkond on ülioluline Eesti regionaalarengu, Eesti toidujulgeoleku seisukohast. Kui me vaatame Riigikogu täiskogu teisipäevast päevakorda, siis me näeme siin kahte esimest lugemist, mille tõenäoliselt Riigikogu täiskogu päris kiiresti lõpetab. Seetõttu meie seisukohast oleks küll loogiline, et see väga oluline arutelu toimuks teisipäevasel päeval ja päevasel ajal ja ka Eesti inimestel oleks võimalik seda arutelu siis ka vastavalt jälgida.

Suur tänu! Minister soovis olla Riigikogu ees kolmapäeval ja päeva teises pooles. See on ka põhjus, miks ta jõudis sinna 16. kohale. Aga, head kolleegid, kindlasti missioonide pikendamise arutelu ei lähe meil tõenäoliselt niikaua, kui ta seda meil läks kaks aastat tagasi, kus me missioonide pikendamist arutasime ligi 10 tundi. Ma usun, et see istung saab olema selles mõttes oluliselt lühem. Ma usun, et enam nii pikki kõnesid meil ei tule, nii et ma usun, et see päevakorda on täiesti läbitav. Ja ministri soov oli kolmapäeval päeva teises pooles siin Riigikogu ees oma ettekandega esineda. 

Nii! Andrei Korobeinik, ettepanek istungi või konkreetse päevakorraprojektiga seoses, palun!

Aitäh! Siin hea kolleeg Lauri Laatsi küsimusele vastasite, et tal on kaks võimalust, või isegi üks võimalus (Juhataja: "Kaks on."), kaks on ikkagi. Kus on kaks, seal on ka kolmas, et kas härra kolleeg Laats, hea kolleeg Laats, ei saanud teha ettepaneku tõsta see päevakorrapunkt teisipäevale?

See oli üks võimalus

Ahah, okei!

Kui keegi sellele vastu ei ole, siis on võimalus tõsta ta teisipäevale.

Selge! Ma niimoodi nagu testiks. Kas Teie ju ometi ei ole vastu, et komisjon tegi ettepaneku panustada teisipäevale? Meil tekitas see teema üsna elavat arutelu komisjonis ka, et ma sain aru, et Te pidite helistama ettekandjale, mida Te ei teinud, aga ma loodan, et Te ei ole oma lubadust murdnud ja see kõne tuleb kunagi. Teeks äkki ettepaneku konsensuslikult Teiega, et paneks tagasi sinna teisipäevale, kus komisjon tahtis seda eelnõu menetleda.

Aitäh! See on peaaegu nagu ettepanek. Selge! Siis on ettepanek tõsta see kolmapäevane 15. päevakorrapunkt teisipäeval kolmandaks päevakorrapunktiks. Praegu on kõlanud sellesisuline ettepanek. 

Lauri Laats, ettepanek seoses päevakorraprojektiga.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Jaa, ma arvan, et see Andrei ettepanek on väga hea ja kindlasti ma seda ka toetan. 

Ja lisaks sooviksime ka kolmapäevase päevakorrapunkti 16 ehk siis sama, millele juhtis hea kolleeg Raimond tähelepanu, et see on tõesti väga oluline punkt, regionaal- ja põllumajandusarengut puudutab, selle elluviimist, seda me tegelikult võiksime arutada kolmapäeva esimese punktina ehk samal päeval, aga mitte punkt 16 arutelu all, vaid nr 1 all. Ehk siis päev jääb samaks, aga ta on nii prioriteetne ja …

Selge. Kui keegi vastu ei ole, siis on võimalik seda muudatusettepanekut teha. Tõsi, mul mulle jääb pisut arusaamatuks, kas tõepoolest Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu on vähem oluline kui 2035 laiapõhjaline käsitlus. Ma siinkohal jääks küll pisut eriarvamusele, aga teie ettepanek on kõlanud. 

Nii, Raimond Kaljulaid, teine ettepanek seoses päevakorraprojektiga.

Jah. Kõigepealt mul oli küsimus ja siis ettepanek. Austatud härra esimees, et mu küsimus on selline, et millele tugineb see teie teadmine, et kolmapäeval arutatavad siis sõjalised operatsioonid, et nende arutelu tuleb kuidagi lühem. Mina küll prognoosin, et Riigikogu liikmetel on selles osas küsimusi ja võib-olla eriti mõne otsuse suhtes rohkem kui teiste otsuste suhtes. Või on see kuidagi see uus kord, mida te olete proovinud siin läbi viia, et seda arutelu ei olegi enam?

Aga teiseks ma tahaksin öelda, et minu meelest Lauri Laatsi ettepanek ja pakutud kompromiss on väga mõistlik. Me toetame seda. Nagu te ütlesite, ka minister on kolmapäeval olemas, on valmis siia tulema. Selle ettepoole toomine minu meelest oleks väga asjakohane, arvestades tõesti seda, et ilmselt selle punkti suhtes on see avalikkuse huvi väga suur ja seetõttu me annaksime ka Eesti inimestele võimaluse siiski nagu päevasel ajal jälgida seda arutelu.

Aitäh, hea kolleeg! Ma usun kindlasti, et avalikkuse huvi seoses hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga on väga suur. Aga aitäh! 

Ja järgnevalt Õnne Pillak. Teil on ka ettepanek seoses päevakorraprojekti või päevakorraprojektiga seotud ettepanekutega seoses. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Reformierakond neid tehtud muudatusi ei toeta, et jääme selle päevakorraprojekti juurde, on meie ettepanek, mis on meile esitatud. 

Selge, aitäh teile! Nii. Nüüd on küsimus, Andrei Korobeinik, teil on küsimus või ettepanek seoses päevakorraprojektiga.

See on väga kahetsusväärne olukord. Komisjon konsensuslikult, nagu suures üksmeeles tegi ettepaneku panna see päevakorrapunkt teisipäevale. Ja siis midagi juhtus juhatuses. Demokraatlikult valitud Riigikogu juhatuses tekkis soov põhimõtteliselt käivitada seda poliitilist teerulli ja panna see punkt kolmapäevale. See on niivõrd veider ja mõttetu, aga meil ei jää midagi muud üle, kui võtta see praegu, võtta aeg maha ja seda punkti mitte menetleda ja alata.

Ehk siis te palute selle 625 nädala päevakorrast välja arvata?

No kui niimoodi nagu detailidesse minna, siis me palusime muidugi panna seda teisipäevaks, aga kuna seda ei juhtunud, siis jah, mis meil muud üle jääb.

Selge, aitäh teile! Peeter Ernits, ettepanek seoses päevakorraprojektiga.

Hea juhataja! Ma olen natuke üllatunud, et Reformierakond ei luba põllumajandusministril tulla meie ette päise päeva ajal. Maal möllab katk ja põllumeeste olukord ei ole kõige parem, paljudel. Ja valitsuskoalitsioon ei luba põlluministril tulla meie ette päeval, vaid tahab, et see oleks õhtul hilja, pimedas. Kas see tähendab koalitsiooni sellist suhtumist asjadesse?

Aitäh, hea kolleeg! Mul lihtsalt selle 625-ga seoses kõigepealt meenus, kuidas siin kaks nädalat tagasi oli saal rahvast täis, kõik olid valmis seda küsimust arutama, aga mida ei olnud, olid arutajad ise. Kindlasti ma usun, et Riigikogu suudab ka kolmapäevasel päeval väga tõhusalt töötada ja suudab kindlasti ka säilitada küsimusi ja värskust ja suudab arutleda nende teemade üle, mille minister siia Riigikogu saali ette toob.

Züleyxa Izmailova, palun! Teil on ka ettepanek seoses päevakorraprojektiga. Palun!

Aitäh! Jah, minul on küsimus ka selle kohta, kas Reformierakonna fraktsiooni juhil Õnne Pillakul on õigus ka ümber mõelda päevakorra suhtes. Kui tal on see lubatud, siis ma paluksin Reformierakonnal seda kindlasti kaaluda. Oleks väga oluline tegelikult, kui regionaal- ja põllumajandusminister saaks ikkagi sellisel varasemal kellaajal oma ettekannet pidada.

Aitäh! See oli nüüd küll protseduuriline küsimus, aga kindlasti põhjendatud küsimus. Aga kuna Õnne Pillakul sõnavõtusoovi ei ole, ta ei ole seda ka väljendanud, siis järelikult, ma järeldan, ei ole ta oma seisukohta muutnud, mistõttu, head kolleegid, rohkem sõnavõtusoove ei ole. Alustame päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistust.

Austatud Riigikogu! Algatajad on teinud ettepaneku arvata selle nädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja päevakorrapunkt nr 15, mis on 625 SE esimene lugemine. Koos selle muudatusega panen hääletusele käesoleva nädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 50 Riigikogu liiget, vastu 20, erapooletuid 1. Päevakord on kinnitatud.

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees, hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esimeseks, ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust regionaal‑ ja põllumajandusminister. Teiseks, täitemenetluse seadustiku ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kolmandaks, karistusseadustiku muutmise seaduse (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) eelnõu. Nende kahe nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiits‑ ja digiminister. Kõik kolm seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Käisin nädalavahetusel Palamuse laadal ja läksin Palamuse muuseumisse vaatame huviga suurt aabitsanäitust. Soovitan kõigilgi minna! Aabits peaks puudutama kõiki meid. Ja tõesti, äratundmisrõõmu oli seal kõikidel, kes seal oli. Aga näituse pealkiri oli "Aabits kui ühiskonna peegel". Peale selle külastamist ma sõnastaks selle "Aabits kui ühiskonna kõverpeegel". Seal oli mitmeid küsimusi. No hakkame peale sellest, et Carl Robert Jakobsoni ajal ja ka Nõukogude ajal oli Eesti veel väärarusaamade küüsis, et on olemas meeste ja naiste tööd, mida uuemal ajal nagu ei ole. Võite seal mustvalgel lugeda. Aga kõige olulisem oli see, et kokku kirjeldati, näidati kuue riigi näitel aabitsat, Eesti kaasaarvatud. Ja oli Saksamaa, oli Läti. Noh, oli ka Itaalia, Sloveenia, aga ei olnud meile kõige olulisemaid, no Saksa kõrval, naaberriike. Ei Soomest ühtegi silpi, ei Rootsist, Venemaad ei olnud olemaski. Aga see-eest oli Ukraina! Ma saan aru poliitkorrektselt, jah, tõesti toetame ja kõik need, aga ajalooliselt on Ukraina tähendus eesti kultuurile, aabitsakultuurile nullilähedane. Ja see, milline meie suhtumine ühte või teise riiki on … Nõukogude ajal oli tõesti, mis ei sobinud, vaikiti maha. 

Teie aeg! 

Peale seda näitust mulle tundus, et me oleme jõudnud umbes samasse staadiumisse. Ja meil on siin paari kolleegiga kultuuriminister Heidy Purgale mõned küsimused. Kuidas selline asi võimalik on, kas on see ühiskonna peegel või kõverpeegel? Aitäh!

Nii. Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Kalle Grünthali. Palun!

Lugupeetud kolleegid! See asi puudutab kõiki teid ja meid ja muidu ka kogu Eesti rahvast. Politsei ja piirivalve seaduse 7⁵¹ sätestab ära kaasamise salajasele koostööle. See on selline asi, millisel puhul politsei kaasab sellise isiku, kelle koostöö ei ole teada avalikkusele. Seadus küll sätestab selliselt, kuid on ka lihtsam variant, mida rahvas kutsub "koputaja", "nuhk" ehk politseiargoos tipa-tapa osakond. 

Ja täna ma avalikustan teile esimese politsei kaastöötaja, see on Ekvard Joakit Õhtulehe toimetuses, kes on viimasel ajal minu kohta avaldanud päris mitmeid artikleid, mis on ebaõiget informatsiooni sisaldavad. Kusjuures oluliseks märgiks on see, et osa infot ei ole võimalik temalt saada, seda on võimalik saada ainult politseil. 

Tekkis kahtlus selle informatsiooni saamise osas. Kuna mul on politseis tuttavaid, häid, siis ma võtsin ühe ühendust ja läbi erineva liini sain teada, et Ekvard Joakit on politsei kaastöötaja, kogub infot salaja. Ja seda kinnitati veel sellega, et Joakitil oli väga suur panus põhimõtteliselt ka Mailis Repsi ja Andrei Korobeiniku kaasuse osas. Põhimõtteliselt ma ei räägi seda mitte enda kaitseks, vaid kõigi teie, liikmete hoiatuseks ja kogu Eesti rahva hoiatuseks. Aitäh!

Nii, aga mida te üle annate?

Paberid. (Naer saalis.)

Aitäh! Ehk siis tegu on politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõuga, ma loen siit välja. (Uurib pabereid.) See ei ole isegi see. Ma ei tea, mille te praegu üle andsite. Hea kolleeg, viige ennast kurssi, et arupärimised ja eelnõud – millega on täpsemalt tegu. Siis me saame edasi rääkida ja mulle tundub, ma lasen praegu kõrval analüüsida, aga mulle tundub, et ma pean selle teile tagasi saatma. 

Nii! Aga järgnevalt kolleeg Jaak Valge, palun!

… arupärimise siseministrile ja see arupärimine on politsei tegevuse kohta …

Austatud kolleeg Jaak Valge! Korraks oli heli halvasti kuulda. Kas te saaksite päris algusest alustada? Siis jääb stenogrammi see korralikult ja korrektselt kirja.

Vabalt! Eesti mehed ja Eesti naised! Esitan enda, Leo Kunnase ja Henn Põlluaasa arupärimise siseministrile politsei tegevuse kohta Sinimägede mälestusüritusel. Nimelt trahviti seal kahte seal viibinud kodanikku, süüdistades neid inimsusevastaste kuritegude toimepanemisega seotud sümboli eksponeerimises neid tegusid toetaval või õigustaval moel. Teatavasti võitlesid Sinimägedes ka eestlaste üksused ja Nõukogude armee vastu, aga paraku nad pidid seda tegema siis Waffen-SS vormis. Suurem osa neist oli mobiliseeritud 1944. aasta talvel ja seda mobilisatsiooni toetas ka Eesti peaminister Jüri Uluots. Aga siinkohal ma kõige parema meelega tsiteerin August Reid, kes oli vasakpoolne sotsialist ja kirglik natsivastane. Tema ütles niimoodi: kui meie teistkordne allaneelamine sovettide poolt peaks toimuma samuti ilma, et meie vastupanu ja elutahe miskisugusel viisil tuleks avalikult nähtavale, siis peab küll kartma, et meie vabaduse ja iseseisvuse taastamiseks ei jää miskisuguseid šansse üle. Ja need mehed, kes seal Sinimägedes võitlesid, nemad näitasid, et meil on vastupanu ja elutahe ja me oleme iseseisvust väärt. Ja eestlaste võitlusel Sinimägedes, ega selle tähistamisel ei ole sidet natsi-Saksamaa kuritegude toetamise ega õigustamisega ning neil isikutel, keda trahviti, oli T-särkidele väike kotka ja ruunidega märk, mida ei ole kunagi kasutatud natsi-Saksamaal. Ja trahvitud kodanikud on nendesamade polodega käinud Sinimägede mälestusüritusel alates 2014. aastast, pöördunud seal ka politseinike poole küsimusega, kas märgiga on kõik korras, ja saanud jaatava vastuse. Nüüd aga trahviti neid ja selle kohta me küsimegi viis küsimust. Aitäh!

Suur tänu! Ja veel kord vabandust, et pidite uuesti alustama, aga nüüd on vähemalt kõik korrektselt stenogrammis kirjas. Suur tänu! Ma tagastasin siis kolleeg Grünthalile tema poolt esitatu, kuna tegu ei olnud ei eelnõu ega arupärimisega. Aga kokku olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm eelnõu ja kaks arupärimist ja juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele. 

Aga asume tänase päevakorra juurde. Meil on täna rida arupärimisi, neist esimene on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Andrei Korobeiniku, Vladimir Arhipovi, Vadim Belobrovtsevi, Aleksandr Tšaplõgini ja Aleksei Jevgrafovi 12. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine probleemide kohta pensionide väljamaksmisel. Palun arupärimist tutvustama siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Tõesti, maikuus tuli ilmsiks üks probleem, mis puudutab Sotsiaalkindlustusametit ja pensionide õigeaegset väljamaksmist. Ja nii nagu ka Sotsiaalkindlustusameti juht ütles, et 2024. aastal pensionide väljamaksmisel oli lausa 11 kuul tõrkeid ja seetõttu need pensionid ei jõudnud ka õigel ajal meie pensionäridele. Ja me teame, et pensionide väljamaksmise kuupäev on tegelikult ju viies kuupäev. Ja sellest lähtuvalt loomulikult meil on mure selle osas, kas neid tõrkeid on esinenud ka see aasta, kas selle süsteemiga on midagi ka tehtud, kas süsteem on korda tehtud ja kas meie pensionärid on nii-öelda kaitstud nende tõrgete eest, et pension ikkagi õigel ajal nende arveldusarvele ka jõuaks. Ja vastavalt on meil arupärimises esitatud neli küsimust ja ma näen, et peaminister on indu täis ja kohe tahab tulla ka nendele vastama. Aitäh!

Nii. Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michal. Palun! Indu täis.

Jaa, aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Tõepoolest, mis saaks olla päevas parem hetk, kui et sa saad parlamendi ette tulla arupärimistele vastama! Nii et ma arvan, et Lauri Laats oli isegi tagasihoidlik veel, indu täis, see on ärevus hinges ja rõõm ka.

Nii. Aga räägime nüüd arupärimisest. Arupärimine on probleemide kohta pensionide väljamaksmisel. Nagu ikka, ma loen siis küsimuse ette ja vastuse ka, siis on lihtsam jälgida. 

Kõigepealt esimene küsimus: "Millal Teid valitsusjuhina informeeriti asjaolust, et sotsiaalkindlustusameti infosüsteem on kokkuvarisemise äärel? Kas teemat on arutletud ka Vabariigi Valitsuse istungil?" Vastus. Väljend "kokkuvarisemise äärel" on selge liialdus. SKAIS töötab ja SKAIS-süsteemide toimimise tagamine on Sotsiaalkindlustusameti igapäevane töö. Olen öelnud ja jätkuvalt olen seisukohal, et pensionid tuleb välja maksta õigeaegselt. Seda, et SKAIS2 ei ole parim infosüsteem, seda teame juba kaua. 2015. aastal juhtisin Sotsiaalministeeriumi tähelepanu tollase SKAIS2 väljatöötamise süsteemi nõrkustele. Vahepeal on möödunud juba ligi 10 aastat, on olnud mitu valitsuskoalitsiooni, sotsiaalministrit, muu hulgas ka Keskerakonnast, Tanel Kiik. Probleemid saavad alles nüüd siis lahenduse. 

Teine küsimus: "Millisena näete Vabariigi Valitsuse võimalusi leida erakorraliselt vahendid mainitud infosüsteemiümberehituseks?" Vastus. Valitsus eraldas 2026–2029 RES-i menetluses SKAIS-süsteemi kordategemiseks 17,4 miljonit. Kevadsuvel eraldati SKAIS‑i baasarendustesse täiendavalt 2,16 miljonit eurot. See tähendab, et süsteemi töökindlust saab viia digiriigile kohaseks. 

Kolmas: "Kas Teie hinnangul ei ole sotsiaalvaldkonna eest vastutavad ministrid seni suutnud infosüsteemi kriitilist olukorda piisavalt mõista või eelarveläbirääkimistel rõhutada, et vastav vajadus riigieelarvesse?" Vastus. 10 aastat on olnud erinevaid valitsuskoalitsioone, nagu mainisin, erinevaid sotsiaalministreid, aga fakt on, et see süsteem on olnud uueks loomata. Nüüd oleme eraldanud või selle RES-iga eraldame, ma loodan, et parlament ka, 17,4 miljonit ja TEHIK ja SKA ehk Sotsiaalkindlustusamet peavad süsteemi korda tegema. 

Neljas: "Kas Teile teadaolevalt on riigistruktuurides veel kriitilise tähtsusega infosüsteeme, mis vajavad lähiaastatel suuri investeeringuid, et vältida nende kokkuvarisemist?" Vastus. Infosüsteeme uuendatakse ja täiustatakse vastavalt vajadustele ja riigi rahalistele võimalustele. Infosüsteemide korrashoidmine on igapäevane hügieen, mille eest vastutab konkreetse infosüsteemi vastutav töötleja ja planeerib vastavad vahendid eelarve piires. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Me ju teame, et pensionärid elavad pensionist pensionini ja mõni päev jääb võib-olla ka vahele, kus nad otsivad raha juurde. Ega sama on ju lugu meie väikeste palkadega, et inimene, kes saab miinimumpalka, see ka palgast palka ära ei ela. Ja siit küsimus, et kui selline tõrge … Te küll rääkisite, et tulid investeeringud sisse. Aga kas on ka mõeldud mingisugusele varusüsteemile, alternatiivile, et kui üks süsteem ei tööta, siis kohe hakkab teine käivitama?

Aitäh! No jah! Kokkuvõtlikult, ma arvan, oli oluline öeldud, et selle süsteemi võib-olla hädadele ja puudustele ja, ütleme, meie üldiselt ju ladusalt töötava digiriigi kuvandiga ja sisuga mitte kokkuminemisele, ta ikkagi täitsa veatult ei tööta ja väga palju on käsitööd. On ju aastaid juhitud tähelepanu. Eks see eeskätt ongi raha ja kriitilise vajaduse tunnetamise küsimus. Nüüd me oleme eelarvest selle raha pannud, ma loodan, et see süsteem saab korda ja saab selliseks, et me ei pea enam tulevikus seda arutama, kui on viies, siis on viies, siis makstakse pensionid välja. SKA-l ehk Sotsiaalkindlustusametil on olemas selline toimimise kriisiplaan infosüsteemi töökindluse tagamiseks ja sellisel juhul astutakse ka teisi samme, et pensionid saaksid välja makstud. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Maikuus ka Sotsiaalkindlustusameti juht tegelikult lisaks sellele, et ta tõi 2024. aasta probleemid välja, ta mainis, et negatiivse prognoosi kohaselt võib süsteem lakata töötamast vajalikus mahus, kus väljamaksete sooritamine on häiritud pikema aja jooksul. Sellest lähtuvalt küsingi, kuidas meil 2025. aasta läks. Kas on olnud ka tõrkeid, mis kuudes ja kuidas on sellega hakkama saadud?

Ja teine pool. Loomulikult on mul hea meel, et see süsteem võeti nüüd ka tõsiselt ette. Loodetavasti see rahaeraldis, mis on ka RES-is planeeritud, läheb õigesse kohta ja suudetakse nagu süsteem sellisel viisil korda teha, et ta olekski jätkusuutlik ja tugev, ning meie pensionärid tõesti saaks kindlad olla, et 5. kuupäeval see pension arveldusarvel on.

Aitäh, hea küsija! Jah, mina arvan ka, et selle raha eest peaks saama selle korda. Aastate vältel neid investeeringud tehakse ja eks siis on vaja vaadata, kui on midagi juurde vaja või midagi ümber vaja teha. Täiendavalt saab järgmiste aastate eelarvetes seda arutada. Aga see raha on leitud … Mitte leitud, vaid, täpsemalt, eraldatud eelarvest, kuna see on kriitiline vajadus, eelarvega on ikka alati kitsas. Ja ma loodan sellele tuge ka siin parlamendis, nii et see on oluline asi.  

Teiseks, mul ei ole ammendavat ülevaadet – ja seda saab alati kirjalikult juurde küsida –, kas on veel tõrkeid. Mul on kirjas või tähendab selles taustas niipalju, et kahel korral ei ole õigeaegselt pensioni makstud: eelmise aasta oktoobris ja aprillis. 7. aprillil ei saanud massmaksega pensionit 78 pensionäri. Nendest 67 pensionärile tehti ülekanne 9. aprillil ehk kaks päeva hiljem, ülejäänud 11 pensionäri said oma pensioni neljapäeval ehk 10. aprillil. Ja maikuu väljamaksed, mida siin vist mainiti, jõudsid õigeaegselt pensionäridele. Ja puuetega inimeste sotsiaaltoetus laekus 5. kuupäeval. Kojukanded teostati ettenähtud kuupäevadel. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud peaminister! Mul on võib-olla natuke laiem küsimus nende infosüsteemide kohta. Teadaolevalt selliste infosüsteemide ülalpidamine on väga kulukas ja tegelikult on ametnikud ka otse välja öelnud, et mingil määral isegi ametniku palkamine on odavam kui kõik need süsteemid … Iga aastaga on need läinud aina-aina kulukamaks meile. Nagu ma saan aru, ka selles valdkonnas valitseb paras segadus, sest et meil on mõned infosüsteemid, mis korduvad või ei ole nagu korrastatud, ja kulud aina kasvavad. Kas selles osas on ka kuidagi olnud sellist laiemat analüüsi ja kas on teada, kui suures mahus iga aasta see infosüsteemide, nii-öelda e-riigi koormus tegelikult kasvab?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, infosüsteemide puhul iga infosüsteemi korrashoidmine on hügieen, selle eest vastutab konkreetse infosüsteemi vastutav töötleja ja planeerib ka selleks vahendid. Aga kui on suuremad vajadused, siis need tulevad täiendavalt lisataotlusena eelarvesse. Lisaks Justiits- ja Digiministeerium koostab ka sellist ülevaadet, millised on vajadused mingites valdkondades, ja vastavalt sellele, millised on eelarve võimalused, me planeerime täiendavad rahalised vajadused või täpsemalt, jah, vajadused ja võimalused, nii palju, kui meil selleks parajasti raha on riigieelarves. Nii et käib nii kohapeal ülevaatamine kui ka laiemalt ja eks seda hinnatakse. Aga eks üldiselt infosüsteemide puhul alati on see, et kui midagi rajatakse või mingi süsteem luuakse, siis tuleb alati planeerida ka see võimekus selle süsteemi ülalpidamiseks. Võib-olla 90-ndate järel oli see umbes nii, et tood infosüsteem, loodi mingisugune infosüsteem, mille puhul polnud selge, kuidas seda ülal peetakse. Täna see enam nii ei ole.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kui me räägime nendest süsteemidest ja pensionäridest, siis ma tuletaksin Teile meelde, et meil kunagi siin saalis oli üks debatt sellel teemal et nüüd makstakse pensionäridele pensione mitte reedel, kui näiteks pensionipäev on laupäev või pühapäev, vaid esmaspäeval või kohati lausa teisipäeval. Paljude inimeste jaoks oli see päris suur probleem ja ma arvan, et on siiamaani, sellepärast see süsteem pole muutunud vahepeal. Tol hetkel Te ütlesite väga õigesti, et ka Teie ei saa aru, miks see niimoodi olema peab ja see on põhimõtteliselt, teatud mõttes pensionäride kiusamine. Võib-olla Te ei öelnud just niimoodi, aga see oli see mõte. Minu küsimus ongi see, et miks see kiusamine jätkub, et iseenesest nagu miks peaminister ei löö rusikaga vastu lauda ja ütle, et Sotsiaalkindlustusamet võiks ikkagi 2025. aastal Eestis, kes peab ennast nagu IT-riigiks, midagi sellega ette võtta.

Aitäh, hea küsija! Te tulite siia veidi hiljem, Te ei kuulnud arupärimise esimest otsa. Ma siis kordan, et me eraldame 2026. ja 2029. aasta RES-i ehk riigieelarve strateegia menetlusel sellesama SKAIS-i süsteemi kordategemiseks 17,4 miljonit ja kevad-suvel eraldati SKAIS-i baasarendusse täiendavalt 2,16 miljonit, nii et selle süsteemi saab nüüd lähiaastatel korda teha, ilma rusikat löömata.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan ka meie tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi, tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Martin Helme, Rain Epleri, Varro Vooglaiu, Arvo Alleri, Helle-Moonika Helme ja Rene Koka 19. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine ebaõnnestunud ja sõjalise kokkupõrke ohuga päädinud mereväe operatsiooni kohta (nr 784). Ja palun seda arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Martin Helme. Palun!

Aitäh! Meie arupärimiste lettivõtmise operatiivsus on, nagu ta on, aga ega siin ei olegi midagi kurta, sest lugu ise on samas ooperis drooniintsidentidega ja Vene lennuväe Eesti õhupiiri rikkumisega. Põhimõtteliselt ju räägib lugu sellest, et kuigi me retooriliselt surume Venemaad põlvili ja tükeldama ja mida kõike muud, siis kui päris seisuks läheb, siis me oleme ikka täiesti abitud ja kaitsetud. Ja meil on selle kõige kohta tegelikult üsna pikk küsimuste rodu, 13 küsimust kokku, aga ma natuke meeldetuletuseks, et keegi ei pruugi mäletada, mis siin kevadel juhtus. Vahepeal oleme saanud palju tsirkust siin Pärtel-Peeter Perega Tallinnas ja muud asja. Aga tõsised asjad on ka vahepeal juhtunud.

14. mail ilmusid Venemaa ja Poola sotsiaalmeediakanalitesse uudised sellest, et Eesti ametkonnad on päev varem püüdnud tulutult peatada Venemaa varilaevastikku kuuluvat tankerit, millel on erinevad nimed, kas Argent või Jaguar. Materjalide põhjal kaasati operatsiooni Eesti mereväe patrullalused ja seirelennuk ja kopter. Ja on selgelt näha, et Eesti tegi katseid sundida selle laeva kurssi muutma ja sisenema teda Eesti territoriaalvetesse. Enne kui, ma juba tean ette, et peaminister tuleb siia vastama ja hakkab sogama siin, et laev liikus rahvusvahelistes vetes. Eesti majandusvöönd on rahvusvaheline vesi, mitte Eesti territoriaalvesi. Eesti jurisdiktsioon seal majandusvööndis ei kehti sellisel viisil nagu territoriaalvees. Nii et need laevad sõitsid rahvusvahelistes vetes ja püüti teda Eesti vetesse tuua. See ei õnnestunud, kohale ilmusid Vene hävitajad ja olukord oli päris terav. 

Aga Eesti avalikkus nii nagu droonide puhul, nii nagu ka nüüd värskete Vene lennukite Eesti õhupiiri rikkumise puhul sai sellest asjast teada mitu päeva hiljem, Riigikogu luges lehest, Riigikogu riigikaitsekomisjoni liikmed loevad ajalehest seda kõike. Meile kõigile ülisalajaselt saadetavad situatsiooniülevaated või julgeolekuülevaated – siis saame sealt lugeda Riigikogu liikmetele saadetud materjali, kui me juba ajalehest kõik selle olema ära lugenud. Segadust külvasid ka asjaomaste ministrite selgitused, mis olid alguses omavahel vastukäivad. Kui see segadus läbi sai, siis hakkas meile tulema lihtsalt tuim propaganda. Näiteks väitis Kaitseväe peastaabi ülem Vahur Karus, et Eestil ei olnud mingit kavatsust pardale minna. Samas mereväe endise ülema Jüri Saska hinnangul näitasid videod ja kõik asjaolud, et tegelikult seda plaaniti, ja mõningatest sõnavõttudest jäi täpselt samamoodi mulje, et seda plaaniti. Nii et meil on siin küsimusi terve rodu ja ma loodan, et vastused on sisukad.

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michal. Palun!

Hea Riigikogu esimees, head arupärijad, head Riigikogu liikmed! Arupärimine nr 784. Enne kui asun vastama küsimustele, ütlen ära, et see narratiiv, mida Martin Helme ja EKRE üles ehitavad, teeks au iga Venemaa advokaadile, justkui ei peaks varilaevastikuga tegelema. Ja seda on väga kentsakas kuulda Eesti riigi parlamendis. Aga olgu. 

Küsimuste juurde. Kes langetas otsuse kõnealune mereväeoperatsioon ellu viia ja nii edasi? Vastus. Valitsus, valitsusasutused ja Kaitsevägi tegelevad Eesti julgeoleku tagamisega. Julgeoleku tagamise osa on nõutavate dokumentideta varilaevastiku liikumise piiramine eesmärgiga takistada Venemaal teenida raha, mis võimaldab sõdida Ukrainas ja luua provokatsioone NATO territooriumil. Eesti kui mereriigi õigus on kontrollida tema majandusvööndit läbivate aluste dokumentatsiooni vastavust nõuetele. Selline kontroll on mereväe rutiinne tegevus ning Eesti tegevus on kooskõlas UNCLOS‑is sätestatud meresõiduvabaduse printsiibiga. Kaitseväe-siseselt on kokku lepitud konkreetsed juhised ja tegevusplaanid erinevates olukordades, mida on tutvustatud ka Vabariigi Valitsusele. Üldiselt juhib taolisi operatsioone Kaitseväe peastaabi ülem, kes vastavalt kokkulepitule teavitab konkreetsetest tegevustest ja ettepanekutest kaitseministrit. Ka tanker Jaguari juhtumis käitus Kaitsevägi vastavalt kokkulepitule. 

Teine küsimus: "Kas seesuguseid operatsioonide elluviimine ilma valitsuse heakskiiduta on Teie hinnangul põhimõtteliselt lubatav, pidades silmas võimalikke väga kaugele ulatuvaid julgeoleku alaseid tagajärgi, mis võivad nende operatsioonidega kaasneda?" Vastus. 9. aprill 2025 võttis Riigikogu vastu valitsuse algatatud Kaitseväe korralduse seaduse ja majandusvööndi seaduse muutmise seaduse merejulgeoleku tugevdamiseks, mille eesmärk on tugevdada merejulgeolekut Eesti merealal. Selleks täpsustati Kaitseväe ülesandeid ning vahetu sunni ja sõjalise jõu kasutamist. Seadusega tagati Kaitseväele merel tegutsemiseks piisav paindlikkus, et Kaitsevägi oleks valmis merelt tulenevatele ohtudele kiiresti reageerima. Muudatuse kohaselt sai Kaitsevägi õiguse reageerida Eesti merealal korrakaitseliste meetmetega ja vajadusel sõjalise jõuga veesõidukist või muust ujuvvahendist lähtuva elutähtsa teenuse toimepidevust tagavat taristut, samuti riigikaitse objekti, sadamat või muud rajatist, seadmestikku ähvardava ohu korral. 

Kolmas: "Kes ja kuidas vastutab selle väga ohtliku, Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni sõjalise vastandumise ja potentsiaalse sõjalise kokkupõrkeni viinud operatsiooni ebaõnnestumise eest? Kas peaminister? Või kaitseminister? Või mõlemad? Kes võtab reaalselt vastutuse ja mil moel?" Vastus. Nii nagu Riigikogu liikmed, on ka Vabariigi Valitsuse liikmed andnud vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Valitsus teeb kõik, et kaitsta oma rahvast ja heidutada meie agressiivset naabrit hoiduma valearvestustest NATO riikide suunal. Konkreetse juhtumi puhul oli tegemist lipuriigita laeva ja Venemaa Föderatsioonil ei olnud mingit põhjust lipuriigita alust kontrolliva Eesti mereväe laeva suhtes sellisel viisil tegutseda. Oma agressiivse tegevusega kinnitas Venemaa Föderatsioon esimest korda ametlikku seost varilaevastikuga. See juhtum demonstreerib, et varilaevastiku kontrollimine ja sanktsioneerimine töötab ning vastavaid jõupingutusi tuleb hoopis kasvatada. Euroopa Liit jätkab otsustavalt Venemaa survestamist ning varilaevastiku ja selle võimaldajate ohtliku tegevuse piiramist. Kategooriliselt olen ma muidugi vastu, nagu juba mainisin, sõnastusele "ebaõnnestumine". Merevägi ja Kaitsevägi viisid ellu planeeritud ja ettenähtud ülesande plaani alusel. Ka tulevikus tekitame suurt ebameeldivust vereraha liikumisel. Ainus ebaõnnestuja on siin Venemaa, kes on tahtnud varjata, et varilaevastik veab nende vereraha. Iga sellise juhtumiga paistavad Venemaa verised käejäljed kaugemale. Mereväge ja Kaitseväge tuleb tunnustada ja au anda, et nad takistavad vereraha, millega hoitakse Venemaa sõjamootorit üleval, liikumist. Suur julgeolekuliitlane, Ameerika president Trump, kes EKRE-le väga suureks eeskujuks tihti on, on korduvalt öelnud, ka hiljuti, et tuleb lõpetada Venemaalt nafta ostmine. Dokumentideta varilaevastiku sõidu takistamine kannab just seda eesmärki. 

Neljas: milline oli operatsiooni sündmuste ahel ja nii edasi, kellaajaline ülevaade? Vastus. Detailse kellaajalise ülevaate palusin saata arupärijate e-posti aadressidel. Kokkuvõtlikult siiski operatsiooni sündmuste ahel. Pistelise kontrolli käigus tuvastas merevägi, et tanker Jaguar on esitanud valeandmeid lipuriigi olemasolu kohta. Väidetavalt lipuriigilt Gabonilt saadi informatsioon, et laevalt on lipp ära võetud 10. mai 2025. Meresõidu turvalisuse tagamiseks UNCLOS‑i artikkel 110 alusel oli Eesti mereväel õigus kontrollida laeva dokumente ja õiguslikku staatust. Selleks käivitati 12.05.2025 ehk 12. mail ühisoperatsioon, kuhu oli kaasatud merevägi, PPA ehk Politsei‑ ja Piirivalveamet ja teised riigiametid. Teisipäeval, 13. mail suundus lipuriigita tanker Jaguar Eesti majandusvööndi kaudu Venemaa Föderatsiooni poole. Kella 18.30 paiku õhtul, mil tanker jõudis Naissaare põhjaossa, võttis merevägi tankeriga sidevahendite kaudu ühendust. Laev keeldus koostööst, jätkas teekonda Venemaale. Samal ajal viibisid operatsioonialas mereväe alused. Merevägi hindab iga olukorda individuaalselt ning antud hetkel polnud puuduva lipuriigi tõttu jõu kasutamine, sealhulgas pardumine, vajalik. Kaitsevägi kontrollis vastavalt protseduuridele oma vahenditega, et ei tekiks ohtu merealusele taristule. Raju eskortis tankerit kuni Eesti majandusvööndist väljumiseni. Ligikaudu poolteist tundi pärast seda, kui Raju alustas laeva eskortimist Eesti vetest välja, teavitas Raju Venemaa Föderatsiooni hävitajate madalast ülelennust, millele reageerisid omakorda NATO hävitajad piirkonnas. 

Viies: mitu AgustaWestland kopterit olid operatsiooni ajal reaalselt kasutusvalmid, kes broneeris? Vastus. Operatsiooniks oli valmis üks kopter AW139, kopterikasutuse broneeris planeerimismeeskonda kaasatud PPA ehk Politsei‑ ja Piirivalveameti vastutav ametnik.

Kuues: kaitseminister Hanno Pevkur on öelnud, et tankerile pardumise plaani operatsiooni käigus kordagi olnud, et vastupidised osutused olevat osaks Vene propagandast, ometi jääb arusaamatuks, kuidas kavatseti pardumata tankeri dokumente kontrollida, ja nii edasi. Vastus. Operatsioon ei sisaldanud jõuga pardumise plaani, eesmärgiks oli tankeri suunamine Eesti vetesse ankrualale dokumentide kontrollimiseks, kasutades mitteeskaleerivaid vahendeid. Samuti oli plaanis rakendada laeva tegevuse osas visuaalset kontrolli, kuni laev lahkub majandusvööndist.

Seitse: millisele õiguslikule alusele tuginedes operatsioon ellu viidi? Vastus. Õiguslikuks aluseks oli ÜRO mereõiguse konventsiooni artikkel 110 lõige 1 punkt d. See annab rannikuäärsele riigile õiguse ilma lipuriigita laev kinni pidada ja dokumentide kontrollimiseks parduda. Eesti tegutses vastavalt sellele sättele. 

Kaheksas: mereväe endise ülema Jüri Saska hinnangul puudub Eesti Vabariigil võimekus selliseid sunnitud operatsioone läbi viia. Vastus. Eesti huvi on tagada rahvusvahelisele õigusele toetuvate ülesannete täitmine oma majandusvööndis. Tegutseme proportsionaalselt koostöös NATO partneritega ja tuginedes oma tegevuses asjakohastele õiguslikele alustele ja ohuhinnangutele. 

Üheksas: "Miks on Eesti vabariik otsustanud asuda Läänemerel väidetavaid Venemaa [Väidetavaid Venemaa! – K. M.] varilaevastiku tankereid kontrollima iseseisvalt, selle asemel, et tegutseda koostöös teiste Läänemere riikidega, kelle võimekus seesuguseid operatsioone ellu viia on tunduvalt suurem? Kas kontrollioperatsioone ei oleks mõistlikum ellu viia mitte vahetult enne Venemaa territoriaalmere algust, vaid Läänemerre sisenemisel Taani, Saksamaa, Poola ja Ühendkuningriigi merevägede osalusel?" Vastus. Tegutseme vastavalt rahvusvahelise mereõiguse konventsioonis sätestatud rannikuriikide kohustustele ja õigustele. Euroopa Liidu ja NATO riikide vahel toimub Venemaa varilaevastiku teemal pidev koostöö. Nafta eksport on Venemaale kriitiline tuluallikas ja läänemaailma ühine eesmärk on takistada Venemaal sanktsioonidest ja nafta hinnalaest mööda minna ja sõjapidamiseks tulu teenida. Oma majandusvööndis reageerivad varilaevastiku tegevusele ka teised riigid. Näiteks saab tuua Saksamaa 21. märtsi sammu konfiskeerida Rostocki sadamas triivima jäänud varilaevastiku tanker. Ka Euroopa Liit jätkab otsustavalt Venemaa survestamist ning varilaevastiku ohtliku tegevuse vastu võitlemist, lisades varilaevastiku aluseid Euroopa Liidu sanktsiooninimekirja ja kehtestades Venemaa eksporditavale naftale hinnalage. Ja neid meetmeid tuleb lähitulevikus veel. 

Kümme: miks vaikiti juhtum ligi 24 tunni jooksul Eesti avalikkuse eest maha, seda asuti kommenteerima alles pärast Poola ja Venemaa sotsmeediakanalite kaudu info avalikkuse ette tulekut? Vastus. Tegemist on mereväe rutiinse tegevusega. Üldjuhul Kaitsevägi ei teavita operatsiooniga kaasnevatest tegevustest avalikkust enne, kui operatsioon on tervikuna läbi viidud. Detailse info jagamine avalikkusele annab ka vastasele väärtuslikku teavet meie tegevuse ja protseduuride kohta. Mis puudutab Venemaa sotsiaalmeediakanalites avaldatud materjali, siis olid sel selgelt infomanipulatsiooni tunnusmärgid, näiteks videote kiirendatud levitamine infokeskkondades ja see, kuidas Venemaa hävitaja ilmus lipuriigita laevalt filmitud videokaadrisse. Samuti levitati nendes kanalites valeväidet, et tegu oli Gaboni lipuga alusega. 

Üheteistkümnes: millised on juhtumi õppetunnid? Vastus. Viimase aasta jooksul on kasvanud Soome lahte läbivate nõutava dokumentatsioonita aluste transiit. Eesti kui mereriigi õigus on kontrollida tema majandusvööndit läbivate aluste dokumentatsiooni vastavust nõuetele. Kontroll on mereväe rutiinne tegevus ning Eesti tegevus on kooskõlas UNCLOS‑is sätestatud meresõiduvabaduse printsiibiga. Ka Transpordiamet jätkab Eesti majandusvööndis sõitvate laevade kontrollimist. Eesti jätkab oma merealadel tegevust nende aluste osas, mis kujutavad endast ohtu meie kriitilisele taristule, merekeskkonnale või rikuvad rahvusvahelist õigust. Kontrolli läbiviivad asutused hindavad iga olukorda eraldiseisvalt. 

Kaheteistkümnes: kas eksisteerib riskianalüüs, mis näitaks, millised ohud selliste operatsioonidega kaasneb? Vastus. Iga operatsiooni planeerimisel lähtutakse ohuhinnangust. Riigikogu liikmetel on võimalik selliste dokumentidega tutvuda, arvestades konkreetsele teabele seaduses sätestatud korras kehtestatud juurdepääsupiiranguid. Koostöö Riigikogu riigikaitsekomisjoniga aitab tagada, et parlamendiliikmed saavad teatava regulaarsusega julgeolekuolukorda puudutavaid ülevaateid ja täiendavaid selgitusi. 

Kolmeteistkümnes: olete seoses Eesti Kaitseväe kontingendi Ukrainasse viimisega öelnud, et otsuse selles küsimuses langetab Riigikogu. Vastus. Kõnealune operatsioon oli Eesti-poolne seaduslik kontrollmeede oma majandusvööndis seoses lipuriigita aluse seilamisega Läänemerel ja meie majandusvööndis. Riigikogu roll ja otsustusõigus tulenevad põhiseadusest ning olen kõneks olevast panustamise plaanist avalikult rääkides korduvalt välja toonud, et enne üksuse saatmist välismissioonile küsime selleks mandaati, nagu kord nõuab, Riigikogult. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Algatuseks ma pean ütlema, et see reservatsioon, mille te esile tõite enne küsimustele vastama asumist, on tegelikult täiesti kohatu. Ma ei saa aru, milleks selliseid asju tarvis on. Meie täidame oma rolli parlamendiliikmetena, esitades arupärimisi üldsusele huvitavates ja olulistes küsimustes. Ja sellised hinnangud, nagu see oleks mingi Venemaa propaganda edendamine, ei ole lihtsalt kohased. Seda esiteks. 

Nüüd, ma tahaksin küsida teilt kuuenda küsimuse kohta. Te lugesite küsimuse ette kuni selle punktini, mis minu jaoks oli kõige huvitavam ja olulisem. Selle te jätsite ette lugemata ja loomulikult jätsite sellele ka vastamata. Seal oli küsitud selle kohta, kas operatsioonil osalenud AW139 kopteril viibisid kaitseväelased või jõustruktuuride esindajad, kes olid tehniliselt valmis laskuma tanker Jaguar/Argent pardale. 

See küsimus on ju väga oluline, sellepärast et kogu aeg nii teie kui kaitseminister kui teised valitsuse esindajad on eitanud seda, et oli mingisugune plaan üldse sinna parduda. Aga see nüüd vastaks sellele küsimusele, kas seal olid inimesed, Kaitseväe esindajad või jõustruktuuride esindajad, kes olid tehniliselt valmis laskuma tankeri pardale.

Aitäh! Aja kokkuhoiu mõttes ma kogu küsimusi alati ette ei loe, kuna kell siin jooksis. Aga vastasin sellele, te ilmselt ei kuulanud või kuulnud, võib-olla keegi eksitas teid. Kuuenda küsimuse esimene vastuselause on: operatsioon ei sisaldanud jõuga pardumise plaani.

Martin Helme, palun!

Vabandust, see ei olnud vastus. Tegelikult see ei olnud vastus. Plaane ei sisaldanud, aga kas valmisolek oli? See oli küsimus. Need on täitsa erinevad asjad. Üleüldiselt, jah, ma teeksin ka märkuse, et siin Kremli-kaardiga vehkimine ei aita teid. See, mida me näeme siin arupärimises, see, mida me näeme praegu nende lennukitega, on ju see, et teie müüt sellest, et kindlates kätes Eesti on hästi kaitstud, on täielikult pilbasteks. Mitte millegagi hakkama ei saa, ärplemisega saate hakkama. Ja see on Eestile ohtlik. 

Nüüd, tegelikult mitu-mitu küsimust on, millele jäid vastused õhku. Aga ma siis küsin selle küsimusele, mis puudutab kolmandat kui ka üheksandat ja mõnes mõttes ka 12-ndat, et parlamendiliikmed saavad regulaarselt infot. Vabandust! Lehest loeme ja siis tagantjärgi tuleb mingisugune briif – see ei ole info saamine. 

Aga siin ütlesite, et miks Taani või Rootsi või Inglismaa ei võtnud neid laevu kinni, et Eesti tegutses vastavalt rahvusvahelist õigust järgides. Mul on siis küsimus, et aga miks siis teised riigid rahvusvahelist õigust ei järgi, alates Kreetast või Prantsusmaast või Itaaliast, kust nad mööda sõitsid, kõik teised rikuvad rahvusvahelist õigust, ei täida oma kohustusi. Aga meie, näe, siin täidame, hoolimata sellest, et see laev on kohe-kohe Venemaa vetesse sisenemas. Mis me nüüd võtame ette nende (Juhataja annab märku, et küsimuse aeg on täis.) teiste riikidega, kes ei kasutanud võimalust täita oma rahvusvahelisi kohustusi varilaevastiku kinnipidamisel? Ka surume põlvili või?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Noh, jah, ma ütlen nii, et Venemaal on palju advokaate. Kõik need, kes õigustavad varilaevastiku sõitmist ja kutsuvad üles selle kontrollimisel vähem aktiivsem olema, tegelikult ju soodustavad ja püüavad õigustada seda, et Venemaa veab suure hulga sellestsamast vererahast, millega Ukrainas sõda peetakse, ka meievastaseid operatsioone rahastatakse siitkaudu. Loomulikult peab Eesti olema aktiivne, teised riigid samamoodi. Ja Eesti on väga teadlik, käitudes täpselt reeglite järgi. Õiguslik alus on seesama ÜRO mereõiguse konventsioon, artikkel 110 lõige 1 punkt d). See annab rannikuäärsele riigile ilma lipuriigita laev kinni pidada Ja dokumentide kontrollimiseks pardal tegutseti vastavalt sellele sättele. 

Nii et ma küll julgeks öelda, jah, et teie selline hoiak, kuidas öelda, veidi nagu õigustada seda varilaevastikku või veel enam Venemaad, kes tallab meie piiridel ka lennukite ja kõige muuga – ma ei tea, kellele te seda üritate müüa või rääkida. Eesti inimesed, ma ei usu, et seda juttu väga pikalt tahavad kuulata. Seda esiteks.

Teiseks, Riigikogu liikmetele loomulikult tuleb infot jagada. Ja minu soovitus on alati nii palju, kui on võimalik. Kõik, kellel on vastavad dokumendid-load olemas, saavad kõikide materjalidega tutvuda.

Anti Poolamets, palun!

Härra peaminister! Väga mage on kuulata. Nii õõnsaid loosungeid ei ole isegi teie suust tükk aega kuulnud. Ju siis ei olnud aega arupärimisega tegeleda, siis läheb lihtsalt kõige lapsikum plaat käima: Kreml ja mis siin veel kõik oli? Muidugi kui EKRE tahaks teie arvates varilaevastikuga tegeleda, siis oleksime me kindlasti juba kümmekond tankerit siin kaaperdanud. Meil on, Eestil on nii vapustav võimekus selleks. Aga nüüd lähemegi võimekuse juurde. Tahtmine on taevariik, nagu te … Siin räägitakse droonimüürist ja siis lendab miski keset Eestit ja saame mõni päev hiljem teada, et midagi plahvatas seal, selline on võimekus. Kunagi, vist teie ministrite ajal tehti Admiral Pitka, meie üks võimekamaid laevu, lihtsalt naelteks. Meil ei ole sellist võimekustki, et tormiga merel normaalselt liikuda, meil ei ole võimekust neid kinni pidada. Ma küsin, et miks me tõesti ei teeks liitlastega koostööd, näiteks et Taani väinades midagi kinni pidada. Teie siin ei suutnud selle operatsiooni käigus ju mitte midagi, see tanker tegi, mida ta tahtis. Kus on meie suutlikkus? Ja kas me siis räägime ka sellest, et miks te midagi ei tee, härra minister, varilaevastikuga? See oli ju käpardlus!

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Kui ma nüüd küsimusest õigesti aru sain, riskides, et ei saanud, aga seal oli palju erinevaid mõtteid. Liitlastega teeme koostööd, kutsume üles liitlasi olema aktiivsemad. Eesti on üks aktiivsemaid ja ilmselt ka seetõttu, et me teame, et Ukraina peab meie eest ja meie asemel seda sõda. Venemaa peab oma vereraha ja mida raskem ja keerulisem see on, mida raskem see on üle kogu maailma, üle kogu planeedi, seda parem. Selle sõnumi on edastanud ka meie erinevad julgeolekuliitlased ja mida tugevamalt seda edastatakse, seda parem. Selleks on erinevaid sanktsioonipakette loodud. Euroopa Liit mõjutab, Ameerika Ühendriigid mõjutavad tegelikult riike, et Vene nafta ei liiguks üle maailma, selleks on samme astutud ja astutakse veel. Meil on oma võimekused, meie liitlastel on oma võimekused ja oma liitlastega koos me töötama.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud arupärimisele vastaja! No ega need liitlastega kooskäimine, liitlastega koostegemine on ainult sõnad ju tegelikult. Seesama laev tuli ju läbi Taani väinade ja ta hakkas üldse altpoolt tulema Kreeka juurest. Ja kõik oli teada, tema liikumistee, ja meie siis esimestena läksime nagu peale. Keegi teine nagu sellest niiviisi otsest küsimust ei teinud ja meie siis näitasime oma võimekust. Noh, väga tublid! 

Nüüd järgmine on see, et iga Riigikogu liige saab oma vastavalt nendele lubadele ülevaadet. Jah, aga lennukitest me saime teada alles järgmise päeva hommikul, laupäeva hommikul kell seitse tuli …… ülevaade ja eelmise õhtu reedeses …… ülevaates polnud midagi sellest juttu. Täpselt ajakirjanduses ilmus, kell viis õhtul tuli teie pressiteade, aga Riigikogu liikmeid ei teavitanud keegi. Nii palju siis teavitusest. 

Aga ma küsin selliselt, et kui nüüd maikuus näitasime jõudu, et mis on selle nelja, viie kuuga muutunud, et palju, mitu laeva me oleme veel kontrollinud ja mis on nende tulemused.

Aitäh! Küsin need numbrid teile välja. Eesti on üks kõige aktiivsemaid varilaevastiku kontrollijaid ja seda meie partnerid julgeolekus kindlasti hindavad. Ma ei ole kuidagi nõus teie hinnanguga ja me jääme siin väga sügavalt erimeelsusele, et me ei tööta liitlastega koos. Needsamad mainitud lennukid tegelikult olid enne meie liitlaste vaateväljas ja meie liitlaste F-35-d läksid sinna vahele. Nii et seetõttu, jah, meie pakume julgeolekut oma liitlastele nagu nemad meile.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma ei ole aru saanud, et mida te nii pikalt omavahel aru peate, ei usalda oma rahvast ja ka meid. Nii selle maikuu intsidendi kui ka selle praeguse puhul tuleb info pika aja tagant ja praegusel juhul poliitikast, aga mitte Stenbocki majast. Miks Te niimoodi tegutsete? Nii mökult, maakeeles öeldakse. Mitte otse rääkida, et tulid sisse Vaindloo juures, võib-olla ei oleks pidanud ütlema, et lähenevad Tallinnale, kuigi nad Tallinnale ei lähenenud, Tallinnast mööda. Oleks võinud ausalt rääkida ja hakkame arutama neljandat artiklit või mis iganes. Miks te nii kaua molutate, olete mõlemal korral molutanud?

Aitäh, selle küsimuse eest! Lennukite trajektoor on avaldatud, vaadake üle, seal ei ole Vaindloo juttu. Seda esiteks. Ma ei tea, miks te sihukest juttu räägite. Joonis on olemas ERR-is. Teiseks, ärge solvuge, aga Kaitseväel on oma ülesanded, Välisministeeriumil oma ülesanded, Vabariigi Valitsusel ka oma ülesanded. Igaüks täidab oma ülesandeid ja peab need nõupidamised ära, mida on vaja erinevate otsuste langetamiseks. Aga informatsiooni loomulikult tuleb esimesel võimalusel jagada.

Ja Rain Epler, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Mu küsimus võib-olla kaldub otseselt arupärimise temaatikast natuke kõrvale, aga arvestades teie seniseid vastuseid, siis on igati teemakohane. Ma küsin meie maismaapiiri kohta. Ma tean, et ka teie enda erakonnas on terve rida inimesi, kes seda küsimust tõstatavad, et miks seda maismaapiiri Venemaaga suletud ei ole. Te siin olete nüüd kõvasti vastu rinda tagunud ja kõva patrioot olnud, aga äkki te selgitate meile, miks Venemaaga maismaapiiri ei ole suletud.

Aitäh! Siseminister on seda pikemalt selgitanud erinevates uudistekanalites, muu hulgas viimati vist Eesti Rahvusringhäälingus. Sellised otsused langetatakse vastavalt Eesti õiguskaitseorganite ja pädevate asutuste ohuhinnangule. Võimekus piir sulgeda füüsiliselt ja kiiresti on meil olemas. Ja kindlasti hoitakse ühendust Läti, Leedu, Soomega selliste otsuste tegemisel. See, ma arvan, on kena kokkuvõte küll sellest.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! No kõik uuringud näitavad ka, et Eesti inimesed ei usalda kahjuks teie valitsust. Ei saagi usaldust alla, kui sellesama tankeri juhtumi puhul kommunikatsioon oli olematu, infot hakkas tilkuma vähehaaval, ja nüüd mõned päevad tagasi toimunud sündmuse puhul samamoodi. Tegelikult ei olnud avalikkuse informeerimist. Ja info tuli väga vähehaaval. Samamoodi olid parlamendiliikmed infosulus. Miks? Kas te kardate Eesti inimesi, kardate parlamenti? Või miks te ei anna seda infot välja kohe ja ei räägi ausalt asjadest?

Aitäh! Minu hinnangul on Kaitsevägi ja kõik asjaomased väga ausalt rääkinud. Ainukesed, kes valetavad, on Venemaa Föderatsiooni esindajad, nad teevad seda järjepidevalt ja ilmselgelt ainult neile arusaadavatel põhjustel. Täna kindlasti näeme seda on-line'is ülekannet ÜRO-st, kuidas nad ajavad sihukest, samasugust juttu nagu teie.

Aitäh, härra peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja, kolleeg Martin Helme. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Nii, pluss kolm minutit ehk siis kokku kaheksa. Palun!

Ei tea, minu meelest ei ole nii, et ainsad, kes valetavad, on venelased. Minu meelest peaminister valetas siit puldist praegu, nii et silm ka ei pilkunud. Plaan ilmselgelt oli olemas sinna laevale pardale minna. Ja noh, ütelda, et siseminister on siin meil selgitanud midagi selle piiri sulgemise kohta – vot, piiri me hakkame sulgema siis, kui me oleme läbi selle arutanud kõikide teiste riikidega, liitlasriikidega, aga laevade kinnipidamist rahvusvahelistes vetes, vot seda me teeme üksi. Seda me teeme üksi, sellepärast et me oleme nii palju tublimad kui Taani või Suurbritannia või Rootsi või Prantsusmaa või Itaalia või Hispaania. Siin me ikkagi näitame kõigile eeskuju. Aga piiri peal me ei saa näidata kõigile eeskuju, sest Stark Logistics sõidab ikka veel ja kasum tuleb ikka veel, kolm aastat pärast seda, kui äri on kokku pakitud. Nii et ei saa, sellest vererahast ei saa loobuda. See on palju konkreetsem ja magusam vereraha kui siin mingid muud. Nüüd siseministri jutu peale ma ütleks, et ega siseminister ei ole meil palju intelligentsem kui teised ministrid, nagu Terras või Pakosta või Sutt või Ligi. Seda juttu ei ole mõtet meil …

Nüüd, mul on siin mitu asja, mida ma tahaks ära rääkida. Ma proovin nad kuidagi loogilisse järjekorda panna. Ma alustan lihtsalt sellest, et Michal tegi siin etteheite, et meil on mingi hoiak. Ei ole meil mingit hoiakut, meie erinevalt Eesti valitsusest oleme vähemalt ühe jalaga pärismaailmas. Võib-olla kahe jalaga isegi, aga vähemalt ühe jalaga pärismaailmas. Eesti valitsus ei ole üldse pärismaailmas. Eesti valitsus on loosungitemaailmas. Loosungeid kuulsime me praegu ka, need loosungid on muidugi reaalsusest irdunud ja deliirsed. Nii et kui siin räägitakse, et Ukraina peab sõda ka meie eest ja meie asemel, siis ei, ei Kristen Michal, Ukraina peab sõda enda eest, oma territooriumi, oma iseseisvuse, oma inimeste eest. Mitte meie asemel, ikka enda eest ja enda jaoks! Ja kui meil on võimalik, siis me aitame. Me oleme selgelt Ukraina poolt ja soovime, et tal selles sõjas hästi läheks. Aga meie ka ei pea ja ei tohigi pidada sõda tema asemel. See tähendaks meie jaoks sõtta astumist Venemaaga, milleks ei ole keegi teile mandaati anda, ei Riigikogu ega valija, nii nagu valija ei andnud teile mandaati käibemaksutõusuks, tulumaksutõusuks, automaksu kehtestamiseks, aktsiisimaksutõusuks, maamaksutõusuks ja kõikide lõivude tõusudeks ega ka mitte lastetoetuste ära võtmiseks. Ei ole antud mandaati ka sõja alustamiseks Venemaaga. Nii et see jutt, et meie mingisugune moraalne kohustus on siin asju teha – aga vabandust, miks siis Taanil ei olnud moraalset kohustust rahvusvahelise õiguse järgi neid asju teha?! Miks meil on, aga neil ei ole? Siin kuskil on mingi nihe, mingisugune ebatõde on meil siin sees. 

Ja ebatõde oli ka see, et näe, aga vaata, näe, sakslased võtsid kinni ühe laeva, ühe varilaevastiku laeva, see oli Rostacki sadamas. Jah, see oli sadamas nende territooriumil nende kontrolli all. See on nagu täiesti teine asi, kategooria on teine, kui rahvusvahelises vees ilma liputa liigub, kohe-kohe jõuab Venemaa vetesse. Täiesti teine asi lihtsalt! Neid ühte patta panna ja öelda, et ega me üksi siin ei tegutse, on ju jälle valetamine, sisuliselt valetamine, inimeste eksitamine, parlamendi eksitamine. 

Nii nagu on jutt sellest, et parlamendiliikmed saavad adekvaatset ülevaadet julgeolekuasjadest. Absoluutne jama! Ei saa! Parlamendiliikmed ei saa mitte millestki mitte mingit ülevaadet. Loevad lehest ja siis nädal hiljem kutsutakse komisjon kokku ja öeldakse, et noh, meil, näe, siin mingi asi oli. See ei ole tegelikult parlamentaarsele korrale absoluutselt kohane. 

Aga nüüd jõuame selle suure narratiivini, millega peaminister alustas, et kõik jutt oli sulgude sees ja sulgude ees oli siis jutt, et te olete kõik putinistid, kuna te seate kahtluse alla Reformierakonna vapra valitsuse heroilise töö Eesti sõtta viimisel Venemaaga. Seame jah kahtluse alla Reformierakonna heroilise töö. Ei olda mitte millegagi hakkama saadud. Kõvasti taotakse vastu rinda, kõvasti ärbeldakse: põlvili surume, ära tükeldame, lööme neid nende enda territooriumil. Ja millega me siis päriselt hakkama saame, kui reaalsus tuleb? See reaalsus, kus teie ei viibi, aga meie viibime. Reaalsus on selline, et laeva pardale me mindud ei saa, laeva Eesti vetesse suunatud me ei saa, rahvusvahelise häbi teeme, iseendale riiklikku, rahvuslikku häbi teeme. Droonide kontrollimisega me hakkama ei saa. Üldse isegi ei tea, kust droonid tulid. Kelle poole nad läksid või kust nad tulid, kust nad õhku lasti, kas lasti lendu nad Eesti territooriumilt või lasti kusagilt mere pealt lendu? Ei tea. Päev enne seda tulevad võllid pulti ja annavad pressikonverentsi, kus taovad vastu rinda ja ütlevad, et kõik laseme alla, mis saame. No läheb mõni nädal mööda, Vene lennukid sõidavad Eesti õhuruumi sisse. On seal täpselt niikaua, kuni tahavad, ja siis kui jõuavad mööda meie õhuruumi põhimõtteliselt sinna läänepiirini välja ja hakkavad Rootsile lähemale jõudma, siis tõusevad Rootsi lennukid õhku, sest et nad hakkavad Rootsi õhuruumi, Gotlandi poole jõudma. Ja siis meie propaganda ütleb: näete, liitlased tulid ja lahendasid olukorra. Kas te peate kõiki lollideks või ainult enda valijaid? Siin võib-olla on teil isegi õigus, vahel ju isegi vale kell on üks kord ööpäevas õige. 

Nii et see on lihtsalt nii piinlik, millist juttu te ajate. Ja mis on kõige õudsem? Lolli juttu võite ajada, astute valijate ette ja saate, mis te saate. Aga see, mis te teete, on Eestile eksistentsiaalselt ohtlik, selle asemel, et käituda nii, nagu soomlased. Vaikselt kindlalt kindlustavad oma julgeolekut, ei ole ära andnud oma kahureid, ei ole ära andnud oma mürske, ei ole ära andnud oma pioneeritehnikat. Vaikselt kindlustavad oma julgeolekut, hoiavad ka muide piiri kinni. Nemad saavad ilma Eestiga konsulteerimata, ilma kõigi liitlastega kokku leppimata, soomlased saavad piiri kinni panna. Eesti ei saa, sest vaadake, muidu Stark Logistics ei saa üle piiri. Ikkagi tähtsamad asjad kõigepealt. Vereraha on vaja ära teenida. Selle asemel meie siin räägime, aga teha ei ole suutnud midagi. Aa, vabandan, 5% SKP-st on eelarvesse kirjutatud, et võimalikult palju saaks varastada. Vot seda oleme suutnud teha. Ja siis taome vastu rinda ja iga kord, kui on intsident, siis on püksid rebadel. Lihtsalt täielik läbikukkumine julgeoleku vallas on teie partei ja teie valitsus!

Aitäh! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Jah, vähem kui tunni pärast julgeolekunõukogu jätkab seda arutelu, mida me siin natuke teeme. Ja loomulikult, lõpuks oleme jõudnud või murdnud läbi julgeolekunõukogusse. Aga see pilt iseenesest on üsna nukker. Ja Martin üsna hästi kirjeldas seda. See käekiri on väga tuttav. 

Ka mina mäletan, Vaindloo saar, ma olen käinud seal, vist 200 meetrit korda 500 meetrit suur, pisikene saar. Alatihti, kümneid või sadu kordi on ikka need Vene lennukid tulnud sealt Vaindloo juurest, näksavad seal ja liiguvad kusagile. Ja praegugi, nüüd natuke kaugemal ja natuke rohkem olid nad õhus. Aga kõik see on kordunud palju-palju kordi. 

Ja tegelikult, arupärimine on varilaevastiku tegevuse suhtes, aga see käekiri on ju üks. Ühelt poolt me kuuleme palju hiljem asjadest, ka parlamendiliikmed, ja ka praegu kuulsime poliitikust hiljem sellest. Noh, see ei ole normaalne, võib öelda, et ei ole võimalik usaldada oma rahvast või parlamendiliikmeid. Mulle tundub, et praeguse valitsuse seisukoht ongi see, et nemad teavad ja kõik ülejäänud on lollid ja eestkostjad. 

Kõige piinlikum on see, et Kristen Michal ja tema erakond ja kaitseminister reklaamivad, et Eesti julgeolek on kindlates kätes. No see on naerukoht ju! Meil Elva vallas ei ole oma piirivalvet ja sõjaväge. Ja selle kraatri veerel või sees seistes ja neid droonitükke käes hoides, no see on ainuke asi, kus on kindlates kätes, kui sinna minna. Aga kui me ei tea, kust see troon tuli, mis varahommikul plahvatas seal, tänase päevani, noh, lõunast kusagil tuli. Aga kust nad tulevad ja kas on ka muid droone samamoodi üle lennanud, ainult ei ole kukkunud maha? Ei tea kõike. 

Ebakindlus on väga suur, ühelt poolt me oleme usaldanud Kaitseministeeriumile väga ropult raha ja järjest rohkem, väga palju raha, aga Riigikontroll on näidanud, et kui palju raha on, siis ametnikud upuvad sinna ja täpselt ei tea, kuhu see läheb ja milleks, ja kõik see. Ja loomulikult, ka korruptsioonioht, see on alati niimoodi, kui palju raha on, peab selle järele vaatama. 

Nii et kohe-kohe läheneb see ÜRO julgeolekunõukogu istung, millest me kõvasti, ka Kristen Michal ja Hanno Pevkur saavad kõvasti promot, et vaata, kuhu me jõudsime välja, tungisime sinna välja. Aga reaalne pilt on tegelikult üsna nukker. 

Jah, üsna hirmuäratav, kui Vene hävitajad lähenevad, mitte küll Tallinnale, aga kusagilt Soome lahe keskelt, ja me kuuleme sellest, ka parlamendiliikmed, palju hiljem. Kui äkki tuleb kusagil mingisugune väikene drooniparvekene. Ja nad ei pruugi tulla kusagilt üle Peipsi järve, vaid tulevad kusagilt üle Mõniste või kusagilt sealtpoolt, üle Otepää. Nii nagu see üks Ukraina väidetav droon, mis tuli. Ja ükskõik, kas ta on eksitatud, on ta Ukraina oma või on Vene oma, mis tulevad sinna, kui me oleme abitud ... Me räägime, et on kindlates kätes, aga käed on nõrgad ja nõdrad, silm on tönts. Aga ainult jutt on kindlates kätes. 

Nii et see teeb väga murelikuks. Mitte ainult mind, vaid veel väga paljusid inimesi. Aga kuna Eesti julgeolek ja püsimine on palju olulisem kui see, kas Kristen Michal püsib peaministrina, siis ei saa selle kõigega kuidagi nalja teha. 

Ja naeruvääristamine, mida peaminister valdab hästi, et kõik, kes räägivad teistsugust juttu, on Vene agendid ja midagi muud – noh, mina tema asemel vaikiks selle koha pealt. No ärbelda võib, aga võib-olla kodus või kusagil saunas mõne sõbraga, mitte siin hakata rääkima ja tembeldama, et kõik on Vene agendid, kes räägivad teist juttu. Ei ole!

Teie aeg!

Jah, meie aeg ja minu aeg, aga ma loodan, et Eesti aeg jätkub ja Kristen Michal ja tema erakond saavad varsti jalga puhata pikemalt. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli, kolleeg Varro Vooglaid. Palun!

Jaa, suur tänu! Lisaaega ma ei palu. Püüan teha kompaktselt. 

Loomulikult, kommenteerida võiks nii mõndagi seonduvalt sellega, mida me peaministri esituses kuulsime, aga ma peatuksin vaid mõnel punktil. 

Esiteks, veel kord, ma pean seda sügavalt kohatuks, kui peaminister tuleb siia pulti ja enne kui ta alustab üleüldse küsimustele vastamist, kohe ütleb ära, et kõik need küsimused, nende küsimuste esitamine, nende tõstatamine olevat osaks Venemaa propagandast. See ei ole kohane. Ma arvan, et peaministril on lihtsalt kohatu sellisel viisil käituda. Keegi ei saa eitada, et tegemist on väga tõsise küsimusega selle mereoperatsiooni näol, keegi ei saa eitada, et avalikkusel on õigustatud huvi teada, mis sellega seonduvalt päriselt juhtus. Ja keegi ei saa eitada, et on igati kohane Riigikogu liikmetel selliseid küsimusi tõstatada. Nii et asuda sellisel viisil kohe sildistama ja selle kaudu tegelikult kriitiliste küsimuste tõstatamist suretama, ei anna tunnistust ei heast poliitilisest kultuurist ega ka ausameelsusest. 

Nüüd edasi. See süüdistus meie suunal, justkui meil oleks huvi kuidagi õigustada Venemaa varilaevastiku tegevust, soosida selle tegevust. Ei ole. Mitte mingisugust sellist huvi ei ole. Küll aga on täiesti reaalne huvi seista selle eest, et läbi rumalate, läbimõtlemata või ebaadekvaatsete operatsioonide ei tekitataks Eesti suhtes tõsiseid julgeolekuohte või isegi julgeolekukriisi. Ja sellepärast me küsime muu hulgas seda, et miks selliseid operatsioone viib Eesti läbi üksi. On olemas Läänemere ümber palju võimekamaid riike meiega võrreldes, kui me räägime mereväelisest võimekusest, nende hulka kuulub Taani, nende hulka kuulub Rootsi, nende hulka kuulub Saksamaa, nende hulka kuulub Poola. Ma ei tea, kas üleüldse … Soome kuulub ka kindlasti nende hulka. Eesti suure tõenäosusega on kõige väiksema võimekusega Läänemere kallastel olev riik üldse ja kõikidest teistest riikidest sõidab see varilaevastiku tanker siis mööda, läbides ka nende majandusvööndit, ükski neist teda ei peata ja siis, kui ta jõuab siia, vahetult Venemaa piiri äärde, siis Eesti oma kõige kasinama võimekusega üksi üritab seda teha. See ei ole mõistlik, eriti pidades silmas, kuidas meile kogu aeg räägitakse, et me peame tegutsema ühtselt ja ühiselt ja nii edasi. Siis võiks sellest printsiibist ju ka sellistes olukordades kinni pidada. 

Ja teine asi, mille vastu me tõesti oleme, on see, kui võetakse ette operatsioone, milles ei kajastu kaine reaalsustaju. Ehk võetakse ette operatsioone, mis on ebaadekvaatsed, hinnatakse oma jõudu üle ja selle tõttu kukutakse selliste operatsioonide elluviimisel läbi. 

Ja kui ma nüüd pean ausalt ütlema, siis minu meelest on raske uskuda seda juttu, mida peaminister meile siin rääkis, Mina arvan, et peaminister ei rääkinud meile ausalt, ma isegi arvan, et ta meile valetas. Miks ma seda arvan? Peaminister ütleb, et mitte mingisugust sellist plaani, et parduda selle tankeri pardale, ei olnud. Aga minule tundub küll tunduvalt usutavam ja adekvaatsem see hinnang, mille on andnud intsidendi järel Eesti Rahvusringhäälingu vahendusel Eesti mereväe endine ülem Jüri Saska, kes, ma tsiteerin siin artiklit pealkirjaga "Eksperdid: tankeri kinnipidamise ebaõnnestunud katse näitas Eesti võimekuse taset", ütles sedasi, vahendan artiklit: "Jaguari pardale oli plaanis minna, kuid operatsioon jäeti pooleli. Nii hindab pikaaegne mereväe ülem Jüri Saska. [Tsiteerin. – V. V.] "Pardaleminek siiski plaanis oli. Küll aga seda hinnati jooksvalt ümber. Seda ei peetud kas tehtavaks või mõistlikuks. Et väga hästi võrreldes eelmise korraga, kui meil õnnestus tanker oma vetesse ankrusse suunata, ju ei läinud. Ja kui see oleks olnud pelgalt eskort, siis ei oleks pidanud Raju tegema selliseid manöövreid," lausus Saska." Nii et hinnake nüüd ise, head kolleegid ja ka Eesti avalikkus, kas peaministri kinnitus selle kontekstis, et mitte mingit plaani pardale minna ei olnud, oli adekvaatne või mitte. Ja seetõttu ma ka oma küsimust sõnastades ütlesin, et oli kahetsusväärne, et peaminister ei vastanud kuuendas küsimuses esitatud küsimusele, kas operatsioonil osalenud AW139 kopteril viibisid kaitseväelased või jõustruktuuride esindajad, kes olid tehniliselt valmis laskuma tanker Jaguar/Argent pardale. See on väga oluline küsimus, et hinnata neid kinnitusi, mis meile on antud, et mitte mingit pardumise plaani ei olnudki. Kui tegelikult peaminister oleks ausalt sellele küsimusele vastanud ja kui see aus vastus oleks näinud ette selle väljaütlemist, et seal tegelikult sellised isikud peal olid sellise valmidusega, siis nähtuks ju ka see, et jutt sellest, et mingit plaani parduda ei olnudki, ei vasta tõele. Ja ma kardan, et see tõepoolest ei vasta. Minu hinnangul ei ole see vastuvõetav, et avalikkusele ja ka Riigikogule räägitakse juttu, mis kõigi märkide kohaselt lihtsalt ei vasta tõele. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Palun! 

Aitäh! Püüan lühidalt hakkama saada. Ma juba eelmisel nädalal rääkisin sellest, et see põhiline ja suur kriis, mis Eestis praegu on, on tegelikult demokraatia kriis. Peaminister meie arupärimisele vastamist alustades kõigepealt sedastas jälle selle, mida nii tema kui Jürgen Ligi kui teised reformierakondlased ei häbene avalikus ruumis välja öelda: et kui sa küsid midagi või kritiseerid valitsuse tegevust, siis sa oled Eesti vaenlane. Aga vot ei ole teps mitte nii! Tegelikult sellised arutelud aitaksid meid viia Eestit palju paremasse kohta, palju paremale teele ja vastupidi, selline sildistamine, et nii kui sa midagi küsid või kritiseerid, oled sa vaenlane, viivad meid ummikusse. Aga noh, ega peaminister ei ole ainuke patuoinas sellel teemal. Minu selja taga istuv Riigikogu esimees tahab jõuliselt Riigikogu tasalülitada ja pärast on veel pahane ja solvunud, kui see info avalikkuse ette jõuab, süüdistab kolleege pahatahtlikkuses. Ei ole mingit pahatahtlikkust. See tegevus, kuidas sooviti Riigikogu liikmete õigusi päris jõuliselt piirama hakata, see on pahatahtlikkus, see on pahatahtlikkus mitte ainult Riigikogu, vaid Eesti riigi suunas. 

Tema kolleeg Taro tuleb välja eelnõuga, millega soovib hakata karistama inimesi selle eest, kui keegi loeb või kuulab midagi, mis valitsusele ei sobi. No see on ikka tõeline selline Orwelli kirjeldatud ühiskonna suunas liikumine. Selline ennetav karistus, et muidu võivad inimesed radikaliseeruda. Kaitseb seda kirglikult. Päev hiljem ütleb, et jah, tegin vea, aga tema kantsler ei pea paljuks kirjutada arvamuslugu, et selline seadusemuudatus oleks vajalik ja piltlikult öeldes ütleb, et Taro tegi vea, et ta julges öelda, et ta tegi vea. Nii et ma kutsun ikkagi üles pöörduma tagasi sellise demokraatliku ja vaba ühiskonna radadele ja kõiki selliseid summutavaid ja vaigistavaid tegevusi hukka mõistma. Väike selline tagasiside andmise aeg on kohe kätte jõudmas. kohalikud valimised on tulemas. Mina soovitan selliseid inimesi, kes tahavad Eestis totalitarismi suunas liikuda, mitte valida. Nii et ärge valige Reformierakonda, ärge valige Eesti 200. Ja sotse ka ärge loomulikult valige. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Poolamets. Palun!  

Jaa, lugupeetud arupärijad, lugupeetud peaminister, lugupeetud kolleegid! Nagu ma oma küsimuses juba märkisin, peaminister jooksis ise enda väga madala lati alt täna veel kord läbi. See klišeede pildumine oli lihtsalt tüütumast tüütum, sellepärast et vaadake ise neid küsimusi. Kui see ei ole julgeolekupoliitiline küsimus ja lapsikute klišeede loopimise koht, siis mis üldse julgeolekupoliitiline küsimus on, mis asi see on? 

Kaitsevägi ju valmistub suure osa ajast, kui ei ole suurt kriisi, mingiks kriisiks, mis veel ei ole juhtunud. Aga nüüd on need intsidendid päris teravad, ohtliku agressorriigiga piiriintsidendid, drooniintsident, mille puhul me ei tea siiani paljusid asjaolusid. Ehk siis see näitab, et te ei austa ka opositsiooni, sest me peame infot saama. Mida hullem on infosulg ja mida rohkem klišeesid loobitakse, seda umbusklikumaks me muutume.  

Tänagi oli näha, et jäite vahele ühe teemaga, mis oli üks kõige olulisem. Keegi on andnud teile PR-soovituse, et ärme sellel teemal räägi, et kas oli laevale mineku plaan olemas või millal ta tekkis. Selge, et kui oleks julgem, asjalikum ajakirjanik, siis ta uuriks seda asja edasi. Aga eks meie Kaitsevägi ei ole ka liiga jutukas selliste asjade puhul, mis ebaõnnestuvad. See on teada, ametkondlik ringkaitse. Aga mida kaasa toob olukord, kui sihuke ringkaitse jätkub? Olukord läheb veel hullemaks, sest info kinnimätsimine süvendab neid probleeme.

Lihtsalt korraks sõjaajaloolise ekskursina tuletan meelde, kuidas Prantsusmaa kaotas teises maailmasõjas üsna kiiresti Saksamaale. Noori kindraleid ei kuulatud. De Gaulle oli särav sõjaväelane. Aga vanade jutt jäi peale: teeme nii, nagu vanasti harjunud.  

Ja praegu on see oht, et me ei ole paindlikud, me ei reageeri ei drooniteemadele adekvaatselt, droonimüüri asemel meil on võib-olla üks ilus joonis ainult A4-l. Tegelikkus on päris kurb, kus me oleme oma droonivõimekusega. Ja tahan märkida, et just droonivõimekus on väikeriigile, nii droonikaitse kui ‑ründevõimekus on väikeriigile jõukohane saavutada. Me ei ole ju hävituslennukite ostmise projektidesse läinud. Ma räägin droonidest, mida Ukrainas valmistatakse garaažides, kus valmistatakse droone, isegi seirevõrk on osaliselt tehtud, vähemalt kunagi algselt, päris lihtsate vahenditega. Nüüd on ta aina paremaks ja peenemaks läinud Ukrainas. Aga ka siin on meil loosungid. Paraku on liiga palju, mis on viltu läinud selles ja mis on tegemata. 

Ehk siis, kui me veel vaatame sedasama intsidenti, millest täna juttu on, siis tegelikult on see keeruline ükskõik millisele riigile, ka Soome mereväele. Te kujutate ette, kui kümneid tuhandeid tonne naftat täis tanker liigub merel, siis mis te panete käsipidurit või, isegi kui see kapten ühel hetkel hakkab alluma, siis ega see laev kohe seisma ei jää. See kõik on väga keeruline. Ja kui ta ei taha seisma jääda, siis on ka Soome sõjalaevadel, kellel on laevastik, päris raske selliseid suuri laevu peatada. Ehk siis pähkel ka Taani-sugusele mereriigile, pähkel isegi Suurbritanniale sellise kiirelt liikuva võimsa laeva kinnipidamine.  

Ja seetõttu ma arvan, et need küsimused olid kümnesse, kui meil endal on väga madal võimekus. Ma tuletan meelde, et …

Kas soovite lisaaega?

Jah, palun!

Kolm minutit. 

Ma tuletan meelde, et Admiral Pitka oli meie lipulaev, 75 meetrit pikk. Ja sellel teemal võttis kenasti sõnaga ka härra Kõuts, kes ütles, et aga mida te tahate siis, meil ei ole merekõlbulikku laeva, kes teatud lainekõrgusega on üldse võimeline mereoperatsioonideks Läänemerel. Selline oli Admiral Pitka, te lihtsalt lasite ta naelteks teha, sest see oli jõukohane riigikaitse, mida te olete aastaid ajanud. Ja täna me sööme suppi, mida siis keedeti, selle jõukohase riigikaitse suppi. Laevad, mis ei ole võimelisedki merele minema, Läänemerel isegi septembri korraliku lainetusega. 

Siis alustame sellest, et mõtleme läbi, mida meil vaja on. Tuletan meelde, et kui Reformierakond oma esimese valitsuse moodustas pärast Ratase valitsust, esimese asjana tõmmati maha sellesama uue laeva ehitus, mis oleks olnud merekõlbulik. Nii et see on teie tegemata töö, et üldse natukesegi keerulisema ilmaga Eesti Kaitsevägi oleks võimeline merel opereerima tõhusalt. Samamoodi tõmbasite kaks helikopterit esimese asjana maha. Jõukohane riigikaitse! Jõukohane ehk jõuetu, kui päris eesti keelest tõlkida. Väikeriigil kaks korralikku helikopterit, mis vähemalt kannataks selle olukorra välja, kus üks on remondis ja teine lendab. Ei olnud vaja, tõmmati maha teie enda erakonna kätega. Nii et alustame valmistumist kõige elementaarsemast.  

Teiseks, nagu Martin Helme märkis, teeme koostööd võimekate mereriikidega. Nüüd on Läänemeri NATO sisemeri. Miks me ei kaasa Soomet, miks me ei kaasa Rootsit, miks me ei kaasa Taanit? Ja miks te lähete katsetama asju, milleks te ei ole võimelised? Selles ongi küsimus, kas meil on liitlasriigid või ei ole. Kas Taani laevastik ei ole võimeline meie saarte juurde tulema toimetama? Kas Rootsi võimas laevastik ei ole võimeline Läänemerel opereerima või üle mere sõitma? See ei võta ju kaua aega. Ei, te lähete ragulkaga püüdma tankerit. Teil ei ole merekõlbulikku alust, millega seda kinni pidada.  Tehke oma järeldused. Muidu me ei õpi, muidu need õppetunnid ei ole õpitavad. Aitäh!  

Suur tänu! Sellega ma … Härra peaminister, aa, te soovite ka läbirääkimistel osaleda. Palun, härra peaminister, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Ma siiski mõne märkuse teen. Siin viimase kõneleja arvates olid küsimused kümnesse. No see tavaliselt on jah, laskja enda arvates kõik läheb hästi, aga lähemalt vaadates polnud isegi märklauda riivatud. 

Mis puudutab rahalist külge ja eelarvet, siis eelmises infotunnis tekitas suurt põlemist, ja ma soovitan kolleegidel see läbi vaadata, et kes ometi võis olla see erakond – vihjena: see oli EKRE –, kes võttis ära raha Eesti piiri väljaehitamiselt seda kärpides, muu hulgas droonivõimekust ja kõike muud. Kogu see stenogramm on olemas ja eelmisest korrast need sõnumid on seal ka kirjas. 

Nüüd mõned parandused siiski. Üks kõneleja siin rääkis, kuidas Ukraina ei pea meie eest sõda, ei tohi neid aidata ega toetada, muidu Venemaa, Vene Föderatsioon pahandab meiega, ja mis moraalne kohustus meil on ja nii edasi ja reaalsuses tuleb olla. Mis jutt see on? Mis jutt see on tegelikult? Ajastu on selline, et mulle jääb kaunis kummaliseks, kes sellist juttu räägib. 

Siis tuleb sinna otsa lause, et 5% paneme SKP-st kaitsesse selleks, et varastada. Mis jutt see on? Piinlik peaks siukse jutu puhul olema. Kogu see kaitsevõime mahategemine, pikk vimm kaitse vastu. Mul on meeles, kuidas üks Martin teisega mõõtu võttis enne valimisi: Martin Helme võttis Martin Heremiga. Martin Helme kaotas. Rahvas usaldas Martin Heremit rohkem, ja põhjusega. 

Ja teised sellised märkused, mis siin on kõlanud, et no mulle tundus, kellelegi tundus, et oli pardumine plaanis. No aga ei olnud. Kõik see oli ette teada. See, mis kellelegi tundub, tundub talle, see ei tähenda, et see nii oli. 

Ja kolmandaks, ma siiski kutsun üles mõtlema põhimõttelistele väärtustele ja mõistma, et vereraha on vereraha. Selle aktiivne kontrollimine, mida me teeme koos oma liitlastega, on igati õige, moraalselt õige ja vajalik tegevus, et Venemaal ei oleks raha pidada sõda Ukrainas ja pidada sõda Euroopa ja NATO vastu. Aitäh!

Suur tänu! Sellega sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase teise päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Tiit Marani, Lauri Läänemetsa, Reili Ranna, Anti Allase, Züleyxa Izmailova, Heljo Pikhofi, Riina Sikkuti, Helmen Küti, Enn Eesmaa, Jaak Aabi, Kersti Sarapuu, Ester Karuse ja Andre Hanimäe 21. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine ettevõtjate nõukoja loomise ning selle liikmete võimaliku huvide konflikti kohta. Ja arupärimist palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Tiit Marani. Palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Mul on siis, jah, selline võimalus esitada arupärimine, mis tõukub sellisest naljakast asjast, mis juhtus märtsis 2025, kui ootamatult moodustati ettevõtjate nõukogu, mis andis teatud osale ettevõtjatele otsetee valitsuse juurde. Samal ajal see eesmärk, mida on kirja pandud, 18 kuuks, on selgitada ettevõtjate vaatest liigset bürokraatiat loovad kohustused, et hoida kokku aruandlusele minevaid kulusid ja teiseks teha ettepanekuid, kuidas muuta haldusprotsesse, nagu näiteks planeeringud, mis toetaks majanduskasvu. No iseenesest ju väga mõistlik, sest kõik see, mis aitab liigset bürokraatiat vähendada, on positiivne, seda enam, et sõna "bürokraatia" oma olemuselt on hästi tugevalt negatiivselt laetud. Samal ajal peaks sisse vaatama, mida bürokraatia ikkagi endast kujutab. Selleks nimetatakse administratiivse korrastatuse mudelit, mis on ellu kutsutud õiguspäraste otsuste ühetaoliseks elluviimiseks ja kehtestamiseks, et bürokraatia ülesandeks on korraldada inimestevahelisi suhteid. 

Nii et kui seda definitsiooni vaadata, siis juba selle järgi bürokraatia kui selline ei saa olla midagi taolist, mis puudutab ainult ettevõtjaid, aga peaks puudutama ka kõiki teisi ühiskonna pooli, kõiki ühiskonnakihte. Aga millegipärast neid ei ole arvesse võetud, näiteks kohalikke omavalitsusi või avalikku huvi. Lisaks sellele kogu selles, kuidas see ettevõtjate nõukogu on kokku pandud, on midagi, mis tekitab palju küsimusi. Me ei saa täpselt aru, mis alusel on nõukogu kokku kutsutud, kes otsustas, kes neist suurettevõtjatest just saab selle võimaluse seal osaleda, mis on volituste piirid, milline on reglement ja kuidas on tagatud huvide konflikt, mis võib tekkida kahel viisil. Ühelt poolt see, et kui sama suurettevõtjad on valitsussektorite erakondade toetajad, või teine siis see, kus nad peavad korraga vaatama oma ülesandeid vastavas nõukogus, aga samal ajal omavad ka oma ettevõtja huvisid. 

Ja sellest lähtuvalt siis tahaks esitada selliseid küsimusi, et kas ja kuidas on välditud konflikt olemasoleva nõukoja liikme liikmerolli ja tema kui ettevõtja huvide vahel. Kas selleks on mingi eeskiri, kuidas seda tehakse? Ja kuidas me üldse oleme taganud selleks, et see protsess oma olemuselt oleks läbipaistev, ja see, et nõukogu soovitused ei väljuks nõukogule ette antud piiridest? Ja kuidas on tagatud, et kui me vaatame neid väikest gruppi ettevõtjaid ja ka liite, et on tagatud ka avalikud huvid, sealhulgas inimeste huvid, kohalikud kogukonnad ja ka mõningad teised ettevõtjad, kes esindatud ei ole. Ja mis veel huvitav: kui riigi juhtimine käib teatud strateegiliste plaanide põhjal ja samal ajal osadele ettevõtjatele on antud selline otsetee valitsuse juurde, et kuidas see siis ikkagi käib, see strateegiline juhtimine, või on otsustatud, et seda strateegilist juhtimist ei ole tarvis? Ja viimaks siis, et kuna nõukogu liikmete hulgas on valitsuserakondade rahalisi toetajaid, siis noh, see näib halb. See näeb välja nii, nagu seal taga võiks olla midagi korruptiivset. Ja kuidas oleks tagatud, et see, mis näib halb, ka sisuliselt halb ei ole? Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi peaminister Kristen Michali. Palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele 788, ettevõtjate nõukoja loomise ja liikmete võimalikku huvide konflikti kohta. Loen küsimused ka ette. 

Efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda on loodud selleks, et koondada praktilisi kogemusi ja hinnanguid, tuvastada liigse bürokraatiaallikaid ning teha ettepanekuid, mis aitaksid vähendada bürokraatiat, parandada ettevõtluskeskkonda ja seeläbi toetada majanduskasvu. 

Esimene küsimus: "Kas ja milliste kriteeriumide alusel valiti vastava nõukoja liikmed?" Vastus. Nõukoja liikmed valiti selliselt, et oleks esindatud erineva suuruse ja sektori ettevõtted ning ettevõtjate esindusorganisatsioonid. Eesmärk oli tagada võimalikult lai vaade ettevõtluskeskkonna probleemidele ja lahendusettepanekud. Valikul arvestati liikmete kogemust ja pädevust ettevõtlusega seotud küsimustes. 

Kaks: "Kas ja kuidas tagati selles liikmete valikuprotsessis nõue, et välistatud oleks huvide konflikt nõukoja liikme rolli ja ettevõtja erahuvide vahel?" Vastus. Nõukoda on nõuandev organ, millel puudub otsustusõigus poliitika kujundamisel. Seega ei saa liikmed kasutada oma rolli ära huvide edendamiseks. Lisaks on avalikustatud kõik ettepanekud koos esitajate nimedega Riigikantselei veebilehel. 

Kolmas: "Kuidas on tagatud otsustusprotsessi läbipaistvus ja see, et nõukogu liikmete soovitused ei väljuks nõukogu loomise eesmärkidest ega hakkaks teenima ettevõtja erahuve?" Vastus. Nõukoda teeb valitsusele ettepanekuid, aga nende elluviimisel läbitakse kogu õigusloomeprotsess. Kaasatakse nagu ikka kõiki, kes soovivad ja asja puutuvad. Nõukoja ettepanekud on sisend ministeeriumide ja valitsuse edasiseks tööprotsessiks. Nõukoja ettepanekuid analüüsivad ministeeriumide ja ametite eksperdid, kes annavad tagasisidet, millised ettepanekud on rakendatavad ja millised mitte. Lisaks oleme tellinud põhjalikumaid analüüse, et võrrelda Eesti regulatsioone lähiriikide omadega ning leida lahendusi, mis ühelt poolt ei koormaks liigselt ettevõtlust, ent teisalt ei joostakse avalikku huvi. Kõik analüüsid avaldame samuti jooksvalt viidatud veebilehel. 

Neljas: "Kas ja kuidas on tagatud teiste ühiskonnagruppide huvid, kui nõukojas on esindatud vaid ettevõtjate esindajad?" Vastus. Ettepanekutega, mis võiksid leida rakendust, toimub tavapärane kaasamine nii eelnõude ettevalmistamisel kui ka muudes vormides. Samas juhin tähelepanu, et ettevõtjad on samuti üks osa ühiskonnast ning nende vaatest ja tegutsemisviisist on avalikul sektoril palju õppida. 

Viiendaks: "Miks peate oluliseks ettevõtjate nõukogu ettepanekuid, aga samas jätate kaasamata Teadus- ja arendusnõukogu liikmed?" Vastus. Teadus- ja arendusnõukogu koguneb iga kuu ja keskendub majanduse, innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevuse küsimustele. Ka TAN-i liikmeteks on ettevõtjate esindajad. Ettevõtjate nõukoda ei ole mõeldud seda dubleerima, vaid täiendama. Mõlemad sisendid on väga olulised ning neid arvestatakse poliitika kujundamisel. Näiteks, kui ettevõtjate fookuses on aruandluse automatiseerimine läbi andmepõhise aruandluse, siis TAN-i fookus on rohkem andmete väärindamisel ning teisesel kasutamisel. 

Kuues: "Millistel kaalutlustel on selles otsustusprotsessis jäetud välja avaliku kaasamise etapid? Miks Te ei pea oluliseks erinevate ühiskonnagruppide seisukohti ja arvamusi?" Vastus. Ettevõtjate nõukoja algatusel on samuti kaasamine. Läbi liikmete on esindatud sisuliselt kõik ettevõtlusorganisatsioonid. Ettepanekuid on teinud üksikisikud, väikeettevõtted ja ettevõtted, kelle nõukoda hääle annab. Nõukoja loomise eesmärk oli kiiresti kaardistada ettevõtlusmaastikul esinevaid kitsaskohti, mistõttu ei ole rakendatud kõiki avaliku kaasamise etappe kohe. See ei tähenda, et teiste ühiskonnagruppide seisukohta ei peeta oluliseks. Nende arvamused kaasatakse edasistes aruteludes ja poliitika kujundamise etappides põhjalikult. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka küsimusi. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Olen suhelnud siin vahepeal päris paljude ettevõtjatega, kellel on mure. Nende mure on see, et nende nägemus ei pruugi ühtida nende ettevõtjate või ettevõtete nägemusega, kes seal laua taga istuvad. Ja nad on mures sellepärast, et te olete lubanud ja öelnud, et need nii-öelda ettepanekud, mis laua taga on või mis üles tõstetakse, saavad kiirelt tehtud. Ja nende mure ongi see, et nende nägemuses ettevõtlus, me isegi ei räägi keskkonnast, vaid mingisugustest konkreetsematest tingimustest või võimalustest, et need piiravad nende võimalusi Eestis ja nad ei saa aru, kuidas siis saab olla, et on ettevõtjad, kes peaksid saama nii-öelda rohelise tule ja hästi kiiresti oma asjadega edasi liikuda ja siis nemad nagu jäävad kõrvale. Tavaliselt on ju selle jaoks majandusministeerium, mingisugused muud ministeeriumid, kus kohas tavalise protsessi käigus need ideed peaks liikuma. Seletage siis, et kuidas see siis niimoodi on, et on erinevad nägemused, ühed ettevõtjad saavad laua taga olla ja teistel on nagu mure, et nemad jäävad nüüd kõrvale.

Aitäh, hea küsija! Riigikantselei leheküljel riigikantselei.ee on kõigi mugavuse huvides kirjas nõukoja eesmärk, nõukoja liikmed koos kontaktiga, teemad, mida arutatakse, dokumendid ja ülevaated. See nõukoja liikmete ring on väga lai. Siin on tegijaid, ma võtan lihtsalt siit veebilehelt, vaatan järjest, kinnisvara, energeetika, merendus, logistika, laevandus, õigus, turism, iduettevõtlus, ehitus, aga siin on ka suuri organisatsioone, nagu tööandjate keskliit, tööandjate keskliidu tegevjuht, tööandjate keskliidu volikogu juht. Siin on ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees, siin on väikeettevõtjate esindaja, EVEA president. Kõik olulisemad ettevõtlusorganisatsioonid on siin esindatud.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Te rääkisite kõik ilusti, kuidas konflikt on välistatud nõukogu liikmete vahel. Aga siin mõni aeg tagasi oli selline huvitav situatsioon, kus ootamatult kliima- ja keskkonnaminister teatas, et nõukogust on tulnud arusaamine, et 70% Eesti metsadest peaks muutuma intensiivselt majandatavaks metsadeks. Kui ma nüüd vaatan seda ettepanekut ja vaatan teie selle nõukogu eesmärki, ettevõtjate vaatest liigset bürokraatiat loovad kohustused aruandlusele. Teine on see, et haldusprotsessi, näiteks planeeringuid, mis toetaksid majanduskasvu, teha ettepanekuid, siis vabandage, ma ei näe siin kuskil ühtegi seda. Ma näen siin juures puhtal kujul ainult teatud sektori huvi endale tagada toorme peale tulemine. Siit tuleb ka mul küsimus. Kuidas siis ikkagi on, et me võtame ühe osa ettevõtjad, kes annavad teile sisendeid, aga te jätate kõrvalt välja kõik teised ühiskonna pooled, kes võiksid öelda, et siin tuleb stopp, tuli põlema panna, et siin on probleem, mida peab teistmoodi vaatama? 

Aitäh! Tõepoolest, ega ettevõtjate nõukojas siiski ongi jah ettevõtjad, et ma isegi ei oska selles nagu etteheidet näha. See nii ilmselt peabki olema. Siin on nii põllumajandust, puidutööstust kui ka keskkonda, ringmajandust, erinevaid valdkondi merenduseni välja. See ongi nende ülesanne pakkuda selles valdkonnas erinevaid ideid ja ettepanekuid valitsusele arutada. Nagu öeldud kui on ettepanekuid, mida peaks laiemalt ühiskonnas arutama või mis puudutab teisi valdkondi, teisi huvikaitseorganisatsioone, siis tulebki nendega ka need läbi arutada. See on normaalne õigusloomeprotsess, me ju arutame kõik läbi. Siin ma vastuolu ei näe. 70/30 printsiibist rääkisime me juba ammu enne kui ettevõtjate nõukoda oli loodud. Tollal olin mina kliimaminister ja ma arvan, et see on hea tasakaal on 70/30 looduskaitse vaatest, aga ka puidusektori vaatest.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Te räägite jah palju sellest, et seal on erinevad ettevõtjad kaasatud ja sellega on kõik justkui korras ja hästi, aga elu on natuke suurem ja ühiskond on natuke laiem kui ainult ettevõtja. Ehk mida mu kolleegid siin viitavad ja tundub, et te ei taha sellest aru saada, et näiteks tööturu valdkonnas on lisaks tööandjatele ka ametiühingud, kes esindavad töötajaid. Näiteks tervishoiu valdkonnas on erinevad arstide ühendused, tervishoiutöötajate liidud ja nii edasi. Samamoodi ka keskkonnaenergeetika valdkonnas pole ainult ettevõtjad, vaid on ka erinevad MTÜ-d, kes seisavad samuti valdkonnapoliitika arendamise eest ja teevad seda natuke lähtuvalt teistest printsiipidest. Ehk kui te võtate ainult ettevõtjate nõukogu teatud valiku alusel ja siis sinna vaid ettevõtjad ja ülejäänud seltskond, ülejäänud ühiskond saab ainult nende ettepanekuid arutada, siis tegelikkuses see ei ole päris võrdne kohtlemine ka ju. Ehk kui me tahaksime tegelikkuses laiapõhjalist arutelu, debatti – väga võimalik, et mingites valdkonnas on töötajatel ja nende esindusorganisatsioonidel, sealhulgas ka mitteühingutel, isegi parem vaade, siis oleks pidanud see nõukoda olema oluliselt laiapõhjalisem. Aga millegipärast te olete kitsendanud seda pelgalt ettevõtjatele. Miks see nii on?

Aitäh! Teie terav pilk ei peta teid. See ongi tehtud selleks, et efektiivsust ja majanduskasvu otsida ettevõtjate kaasabil. Sellepärast on ka ettevõtjate nõukogusse just ettevõtjad kutsutud. Teised valdkonnad, teised asjasse puutujad esindavad sellessamas debatis, samamoodi nagu ettevõtjad kuskil mujal on kõrval, kui on mingi õigustloov algatus või mingi poliitika kujundamine. See on ju loogiline asjade käik.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea minister! Valitsuse ja koalitsiooni poolt kokku kutsutud ettevõtjate majanduskasvu nõukoda – seal on 16 liiget, kellest 4 on naised. Avalikkusele pole selgitatud, milliste põhimõtete järgi neid liikmeid on sinna valitud või kuidas on tagatud huvide konflikti vältimine. Aga sama oluline on tegelikult küsimus tasakaalustatud esindatusest. Kui nõukojalt oodatakse Eesti majandust arendavaid suuniseid, peaks nõukoja koosseis kajastama meie ühiskonna mitmekesisust ja olema minu arust ka sooliselt tasakaalukas. Ja sotsiaaldemokraatide väärtustest lähtudes tähendab kaasamine, et otsustusprotsessides kõlab erinevate ühiskonnagruppide hääl, sealhulgas ka naiste oma. Seetõttu küsin, kuidas põhjendab valitsus, et nii olulise rolliga nõukoja koosseisus on naised esindatud vaid neljandiku ulatuses, ning miks ei peetud oluliseks tagada võrdsemat esindatust, mis aitaks kujundada ühiskonda sidusamalt ja õiglasemalt.

Aitäh! Me vist ei ole eri meelel. Minul oleks kindlasti hea meel, nagu minu esimeses valitsuses olid naised ja mehed pooleks, kui see oleks siin samamoodi. Nõukogu pannakse kokku ka selle printsiibi alusel, kes on nõus selle töös osalema, ja kutsutakse juurde erinevaid ettevõtjaid. Nii et see nõukogu koosseis võib ka aja jooksul muutuda.

Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Härra peaminister! See, et nõu küsida ja seda kuulda võtta ja saada, see pole ju midagi taunimist väärt. Küsimusi tekitab aga siiski see, kuidas on toimunud valik, ja seda mitte ainult siin saalis. 

Minu küsimus ei puuduta aga otseselt selle valiku osas. Minu küsimus puudutab seda, kas teil ei ole kunagi tekkinud mõte või järsku teil tekib veel see mõte, et kokku kutsuda kõikide siin saalis esindatud erakondade juhid ja arutada Eestis tekkinud olukorda. Sest ei ole mitte ainult koalitsioonis, kus kaks erakonda on, Eesti inimesed on valinud siia saali 101 saadikut ja täna on siin päris mitu erakonda. Miks te seda formaati pole kasutanud, et ühiselt otsustada, kuidas probleeme lahendada või vähemalt arutada sellel teemal?

See pole üldse halb mõte, võib-olla seda tasubki kasutada.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Kogu see tegevus, kas ei tundu nagu selline kampaania korras natukene? Sest noh, ma olen ka kunagi tegelenud riigireformidega, kus me üritasime ka leida niisuguseid võib-olla halduskoormuse vähendamise võimalusi, bürokraatia vähendamise võimalusi kõigis valdkondades ja kõigis ministeeriumides. Ja üht-teist sai tehtud. Aga praegu on selline tunne, et äkki tuli nagu teha midagi erakorralist. Võib-olla kas ei peaks valdkonnad, ministeeriumid, ministrid igapäevaselt tegelema sellega, et kuulavad ära ettevõtjaid, arvestavad neid ettepanekuid, rakendavad neid töösse? Miks just nimelt selline nagu kampaania korras tegemine seekord siis tuli?

Aitäh, hea küsija! Tõepoolest tean, sina oled samamoodi tegelenud riigi reformimisega erinevates etappides, ja see kindlasti on hea kogemus. Jah, ministeeriumid peavad tegelema ettevõtjate muredega samamoodi, nagu nad peavad teiste valdkondade ja huvikaitseorganisatsioonide ettepanekutega tegelema. See ongi loogiline ja igapäevane tegevus. Aga nagu tihti teame, siis elu ise toob selliseid põletavaid küsimusi, üks mure on suurem või väiksem, millega on tihtipeale kiirem. Ja nii sellised olulised protsessid ehk riigis headel aegadel tekkinud liia mahavõtmine tihti jääbki unustusse. 

Sellepärast on peaministri juures nüüd selline nõukoda. Ja selle nõukoja mõte ei ole ainult üksikute õigusaktide muutmine, vaid tegelikult kogu meie riigi toimimise efektiivsemaks muutmine, nende sammude astumine, sest kui üldse vaadata, millised prioriteedid, või meenutada, millised prioriteedid … Ja see oli ka veel sellel hetkel, kui oli sotsidega koos valitsus, ka nüüd selle valitsuse prioriteedid on julgeolek ja jõukus. Jõukuse osa kindlasti on majanduskasv, inimeste sissetulekute kasvatamine, nii et selle osa on ka toimiv majandusruum, võimalikult ühetaoline, võimalikult lihtne, võimalikult korruptsioonivaba, võimalikult kiire, võimalikult vähebürokraatlik. Nii et sellepärast me sellega tegeleme. Ja mul on hea meel, et Eesti riigi tippettevõtjad on tulnud siia projekti kokku tasuta seda tööd tegema, panustama avaliku sektori optimeerimisse üldistes huvides. 

Kunagi 2015–2016 vedasin ma nullbürokraatia projekti. Tollal Taavi Kotka, Keit Kasemets ja paljud teised töötasid MKM-is, mina olin majandus- ja taristuminister. Seegi oli väga hoogne bürokraatia lõikumine, saime aruandlust vähemaks, saime automaatset aruandlust loodud, tänu millele on erinevad moodsad ettevõtluskontod ja nii edasi, palju sellest tulnud. Maksuametiga tegime koostööd. Marek Helm seal astus erinevaid samme, pangad tegelikult. Sellest oli väga palju kasu Eesti arengu jaoks. Ja umbes, ma ei oska sõrme täpselt peale panna, aga umbes 2018, Jüri Ratase valitsuse ajal öeldi, et see nullprojekt lükati või nullbürokraatia projekt lükati kuskile nurga taha ära, sellega rohkem ei tegeletud. Aga vaadake, kui järjekindlalt ei tegele riigi sellise liia, headel aegadel tekkinud normatiivide mahakraapimisega, siis neid muudkui kuhjub, kuhjub ja kuhjub ja siis me muudkui täidame. 

Nii et seetõttu on seda vaja ja seda survet on kindlasti peaministri tasemel vaja, laiemalt vaja, ühiskondlikult vaja. Selle jaoks ka seesama nõukogu on loodud. Ja kui vaadata, et tänaseks on juba ettepanekuid tulnud pea 700, siin on kogu statistika olemas, väga palju neist tuleb ka otse parlamenti läbi valitsuse loomulikult, siis ma arvan, et sellest on Eestile kasu järgmiseks viieks või kümneks aastaks, et me saame saledamaks ja oma asjad jälle kiiremaks.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! On ju aus nentida, et sellel kõnealusel nõukogul on olnud ka mõningaid töövõite. Need lahendused, millele justkui selle nõukogu egiidi all on muudatustele toetust leitud, nii mõnedki neist on olnud sellised, millele esindusorganisatsioonid on juba aastaid tähelepanu juhtinud, eelkõige bürokraatia vähendamise vaates, mis seni on jäänud kuskile lauasahtlitesse ootama, tuleb välja. Sellest tekibki mul selline pentsik mõte, et kas siis selleks, et teie juhitavas valitsuses vajaminevad muutused päriselt tegudeks jõuaksid, tuleks eraldi teie juurde näiteks moodustada kohalike omavalitsuste või regionaalse ebavõrdsuse nõuandev nõukogu või seda teemat käsitlev nõukogu või keskkonnaühenduste oma. Või te rääkisite siin järjepidevusest, kui oluline see riigijuhtimises on. Oma eelmises ametis te lõite kliimanõukogu. Ja minu teada on see tegevus täielikult katkenud. Ehk tuleks ka see teie vahetu juhtimise alla tuua?

Aitäh, hea küsija! Ma ei saanud hästi, ei lugenud välja – ja see on võib-olla minu viga –, kas te püüdsite olla irooniline või mitte. Aga kui te nüüd ei olnud irooniline ja ma teid valesti ei lugenud, siis väga palju on ettepanekuid neid nõukogusid tuua peaministri juurde. Peaministri ja Riigikantselei võimekus on siiski piiratud. Püüame teha oma parima. Ja ma tulevikus ei välista ühegi valdkonna ettevõtmist.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja Hea peaminister! Vaat see on nüüd see koht, kus ma sind siiralt kiidan, erinevalt küsijatest, sotsiaaldemokraatidest. Tõepoolest, suurepärane algatus. 

Aga minu küsimus on see, et miks sa nii tagasihoidlik oled olnud selle koha pealt. Seal on ettepanekuid, et võiks ikka ametnikega kõvasti nii-öelda tuulutada ja vähemaks saada, peale selle nende kõike selle 700 või palju neid ettepanekuid on tulnud ja mida te olete juba ka rakendanud Eesti huvides. Miks sa nii pehmete kätega oled olnud nende ametnike nii-öelda rappimisel?

Aitäh. See oli nüüd veider kiitus. Esiteks, ma arvan, et sotsiaaldemokraadid oma olemuselt ei ole bürokraatia kärpimise vastu, ma südamest loodan, vähemalt mul ei ole sellist muljet jäänud. Võib-olla mina olen selles kärsitum kui nemad, aga ma ei usu, et nad selle vastu on. Eks nad saavad ise enda eest kõneleda. 

Teiseks, ma siiski ka veidi kutsuksin üles mõistma, et Eesti riigis ametnike hulk on loetud. Loomulikult me tõmbame riiki igal aastal rohkem trimmi. Me oleme leppinud erinevate valitsuste peale kokku 10% kärbet. 5% juba läks baasist maha, 3 läheb veel, 2 veel, sellele lisame järgmise aasta eelarvega, mis varsti tuleb parlamenti, täiendava kärpe, ülejärgmisel aastal lisame veel täiendava kärpe. Nii et kärpeid teeme kogu aeg, just selle pärast, et riiki trimmis hoida, eelarvet tõmmata saledamaks. Ja mis seal salata, kui tahta mõnes valdkonnas palku tõsta, näiteks hariduses, kultuuris või sises, on nendes ministeeriumides haldusala vaja selleks kärpida, ega midagi teha ei ole, teisiti ei saa. Uued ametid, näiteks Maa‑ ja Ruumiameti loomisel, ühendamisel 19% töötajatest minu mälu järgi juba kärbiti, nii et varsti me oleme väga lähedal sellele, mis me eesmärgiks seadsime ehk 20% koomale tõmmata. Kõigis see nii ei ole. Paljudes asutustes tuleb vaadata üle efektiivsust. Aga ma kah jah ei nõustu sellega, et me peaksime kuidagi looma Eesti ametnikest, kes on pühendunud, ausad ja eetilised inimesed, Eesti riigis kuidagi probleemi võrdkuju, seda kindlasti ei ole. Pigem tuleb tegeleda nende nõuetega, mille täitmisega inimesed ametis on. Kui nõudeid on vähem, regulatsioonid lihtsamad, asjaajamine kiirem, siis tegelikult on vaja ka vähem inimesi seda jõustama.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh! Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Tõesti, eks seda bürokraatiat 30 aasta jooksul on tekkinud ja kahtlemata seal on nõudeid, mida tuleks kaotada, leevendada või ümber teha. Tehnoloogia areng võimaldab ehk meil teatud asju lihtsamalt ajada. See kõik tegelikult kuulub ju minister Erkki Keldo valitsemisalasse ja on omamoodi umbusaldusavaldus. Ettevõtjate kaasamise ja sellise olulise ettevõtluse soodustamise lihtsustamise töö on peaminister ettevõtnud. Kahtlemata see on kiiduväärt, et järelikult see on teie jaoks oluline teema. Ma nüüd küsin vastupidi, et kui bürokraatia vähendamine ja kulude kokkuhoid on niivõrd tähtis, kas nüüd võiks kärpida ettevõtlusministri ametikoha.

Aitäh! No vot, nüüd hea küsija läks ka libedale ja üritas siin poliitilist intriigi luua. Erkki Keldo teeb oma tööd tublisti südamega ja ettevõtjate tagasiside majandus- ja tööstusministri rollile on väga hea. Mul on küsijale ka häid uudiseid, et ütleme nii, et vaadates seda majanduspilti Eestis on väike sihuke majanduskasv algamas. Järgmisel aastal, ülejärgmisel aastal ehk oleme regiooni kõige kiiremad kasvajad. Ka tööstuses on palju erinevaid selliseid uusi investeerimisuudiseid tulnud. Tema tööl on nii palju, kui see riigist sõltub, ettevõtjate julgustamisel, abistamisel kindlasti oma positiivne efekt olnud ja see tagasiside on positiivne. Siiski erinevate reeglite ülevaatamine ei ole ainult ühe ministri valdkond ja sellepärast see on ka peaministri juures. Siin on väga palju keskkonnavaldkonnast, põllumajandusvaldkonnast, rahandusest, tohutult palju erinevaid valdkondi.

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Esmalt, ühtlasi ka arupärijate nimel, Tiit Maran, palun!

Jah, kui ma austatud peaministri vastuseid kuulasin, siis ma jäin mõtlema, et mis asi on riik või mis asi on ühiskond. Kas ühiskond on ainult ettevõtlus või ta on midagi enamat? Äkki on ka ühiskonda kuuluvad inimesed, kogukonnad, keskkond, kus me toimetame? Ja kui me nii võtame, siis tekib alati küsimus, et kui ettevõtluse poolt asju vaadata, siis milline on tegelikult tõenäosus selleks, et juhuslikult me võiksime teha midagi, mis võib-olla teise vaatenurga poolt on soovimatu, aga võimalik, et ka lubamatu. Ma ei tea, ühiskond ei ole ettevõtlus, ühiskond on midagi enamat, ja nii tulebki teda võtta. 

Teiselt poolt, loomulikult, bürokraatia kipub olema taoline asi, mis ennast suurendab, läheb aeg-ajalt absurdiks, ja seda peab mingil määral ohjeldama. Aga kas seda ikkagi peab tegema sellisel viisil, kampaanialikus korras, ja vaadeldes ainult ühte perspektiivi, või peaks vaatama erinevaid perspektiive, erinevaid vaatenurki ja neid kokku pannes seda pilti tooma? 

Nii et nüüd, kui tooks sellesama pildi juurde, et teeme ühe nõukogu, see annab meile sisendi – kindlasti väga auväärsed inimesed seal. Aga siis on ka teised valdkonnad, needsamad, mis me räägime kohalike omavalitsuste poolt, nõukojad, keskkonnateema nõukojad. Ja kui me hakkaksime niimoodi laiendama, siis me paratamatult jõuame absurdi välja. See ei saa nii olla. Ehk siis see on tervikriigikorraldus, kus need ettevõtjad või mitte ettevõtted, aga riigi organisatsioonid, kes on toimetama pannud, need peavad sisemiselt läbi vaatama, kuidas need asjad toimivad tervikult, mitte ainult ühe seisukoha poole pealt.

Teine probleem, mis tekib praegusel lähenemisel, kui me vaatame ainult ettevõtlust, siis ettevõtlusel, mida ka auväärt peaminister on kunagi oma varasemas elus ilusasti öelnud, et majandus peab jääma keskkonnaga ette antud piiridesse. Toon sinna juurde ka teise piiri ehk sotsiaalne piir, see, et inimesed saavad võimalikult hästi toimida. Vaat neid kahte piiri tuleb arvestada. Ja kui me vaatame nüüd neid asju kõiki, mis siin on olemas, siis paratamatult jääb ju selline tunne vähemalt, et neid kahte piiri ei peeta enam oluliseks. Või kui peetakse, siis saaks ju neid asju ka vastavates ministeeriumides ja teistes läbirääkimisformaatides paika panna.

Nii et jah. Ja siis lõpuks, mis ikkagi jääb mulle arusaamatuks, on see, et riik on loobunud ju teatud osast strateegilisest riigi juhtimisest. Ma räägin nüüd sellest ideest metsa arenduskava ära lõpetada, seda pole enam tarvis, strateegilist lahendamist ei ole tarvis. Teise poole pealt, kui me vaatame, et keskkonnapoliitika otsustati, et seda ei ole tarvis, jäeti seisma, siis tekib selline kummaline paralleel, et ühelt poolt me enam ei taha nagu strateegiliselt tervikpilti vaadata, aga võtame kuskilt kõrvalt teatud ühe ringkonna huvid ja proovime lähtuda nendest. Vabandage väga, need kaks asja ei sobi omavahel kokku. Nõus, bürokraatiat tuleb vähendada, bürokraatia on mõnes mõttes peaaegu nagu vähkhaigus, mis kasvab. Aga seda peab tegema nii, et kõik osapooled oleksid arvesse võetud ja ei käsitletaks ainult ühte osapoolt. Aitäh!

Suur tänu teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Kordan taas, et see on üks väheseid kordi, kui ma saan siiralt peaminister Michali kiita. Täiesti siiralt. Minu kadunud sõber Harry Männil oli see, kes juhtis peaministrite Savisaare ja Vähi ajal peaministri majandussõprade klubi. Seal oli suur hulk väärikaid Välis-Eesti suurettevõtjaid, kellega mul on olnud õnn paljudega reaalselt kokku puutuda. Ja nende roll oli lühidalt see, et kuidas juhtida Eesti majandus ja Eesti riik sotsialistlikust majandusest kapitalistlikku majandusse, ja nad said sellega hakkama. Palju kordi me arutasime Harryga neid asju. Ta nii mõnelgi korral ütles, et ma oleksin võinud, Peeter, suure osa Eesti majandusest endale tasku pista, kasutades – noh, ajad olid teised –, kasutades seda olukorda ära, et ta juhtis peaministri majandussõprade klubi. Ma arvan, et Viljar Arakas ei hakka seda tegema praegu ja võimalused on ka viletsamad. Meie jõustruktuurid on palju jõulisemad ja isegi kui Viljar tahaks seda, oleks väga raske.

Kolleegidele sotsiaaldemokraatidest: jah, võib ju nõustuda pealiskaudselt, aga ajad ei ole need ja võimalused on suhteliselt väikesed. Igal juhul kordan taas: see on suurepärane algatus. On veel teine algatus, mida me oleme saanud ka koos Teaduste Akadeemia presidendiga käima. Ma loodan, et tal on pikki päevi sellel vaimu ja võimu nii-öelda tippkohtumisel, millest järgmine on juba homme. Nii et kes veel ei ole otsustanud, siis oleks tark sinna tulla ja olla koos akadeemia liikmete ja nii-öelda vaimu tippesindajatega. 

Üldiselt, see on minu lähenemine, peaks olema, et rohkem peaks laskma valgust tarre, just nimelt valgust tarre. Me oleme liiga kapseldunud oma võimu külge. Ma suvel kohtusin paljude institutsioonide juhtidega nelja silma vestlustes ja sageli kordus see asi, et täitsa ime, et keegi laskub ülevalt nende juurde, küsib neilt nõu, kuidas oleks vaja ja mida peaks tegema. Noh, sellel praegusel peaministri majandusnõunike kogul, mille nimi on küll teine, seal ma tunnen ka mitmeid liikmeid, kellega me tihti arutame Eesti asju. Jüri Raidla on siin rääkinud oi kui palju kordi, et veerand ametnikest võiks rahulikult lasta vabakäigule, sellest Hollandi mudelist, kust on võimalik ka kõvasti kokku hoida ja Eesti riigi käekäik ei muutu sugugi mitte viletsamaks selle koha pealt. 

Nii et hea, ma kordan uuesti, hea, et Kristen Michal sellega alustas. Aga see on alles algus, tegelikult peaks laskma valgust tarre erinevates valdkondades. Teaduse koha pealt on see formaat loodud, ma loodan, et sellest tuleb ka edu Eestile, nii nagu Soomes on paarkümmend aastat käinud, aga ka muud ühendused. Helmen Kütt ütles väga ilusa ettepaneku. Minu meelest oleks võinud ammu olla, et fraktsioonide juhid või erakondade juhid, samuti mingi kogu oleks peaministri juures ja arutatakse reaalselt. Sest praegune olukord on tegelikult ju see, et Kristen Michalil ja tema valitsusel näiliselt on nagu õhku täis, tohutu suur toetus. Tegelikult on ju toetus naeruväärselt madal, usaldust ei ole ja siis ongi: kapseldudes, istudes oma kaevikus ja kuulates seda ja saades selle raevu ja viha enda peale. Aga Eesti riik on midagi sellist, mida oma isiklike ambitsioonide pärast ei tasuks naeruvääristada ja pigem peaks püüdma kuidagi koostööd teha reaalselt. Praegusel hetkel on tegemist ettevõtjatega – suurepärane, kordan taas. Teaduste Akadeemiaga on ka nii-öelda formaat hakanud liikuma, aga on veel teisi ühendusi ja nii edasi. Kõigega muidugi ei jõua.

Hea kolleeg, kas soovite lisaaega?

Jah, paar minutit, aga mitte rohkem.

Kaks minutit juurde.

Nii et põhiline on öeldud. Kordan taas: see on üks väheseid kordi, kui ma peaminister Michalit siiralt kiidan. Aga noh, aega ei ole palju jäänud ja kui sa istud kaevikus ja ümberringi igalt poolt tulistatakse, siis peab vaatama, et ise pihta ei saaks. Ja valimised on ka ukse ees. Igal juhul see on suurepärane initsiatiiv, võiks rohkem olla sellist.

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Oleme koos sellega kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Ja oleme jõudnud neljanda juurde: Riigikogu liikmete Riina Sikkuti, Tanel Kiige, Reili Ranna, Lauri Läänemetsa, Helmen Küti, Andre Hanimäe ja Jaak Aabi 5. juunil 2025. aastal esitatud arupärimine Rootsi vangide Eestisse toomise kohta, arupärimine numbriga 792. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt ja lugupeetud hea kolleegi Riina Sikkuti.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Juuni alguses siis lugesime uudistest, et valitsus jõudis Rootsiga kokkuleppele vangide Tartu vanglasse toomise osas. Justiitsministri avalikult selgitused olid suunatud sellele, et tegemist on väikese riskiga ja väga suure eelarvetuluga ja Eesti jaoks vajaliku kokkuleppega. 

Siis, kuna siin saalis seda arutelu pole eriti toimunud, siis sotsiaaldemokraadid esitasid kolm küsimust peaministrile või kolme teema kohta küsimused peaministrile. Esiteks, kuna Eesti julgeolekuasutuste aastatepikkuse töö ja ja konservatiivse sisserändepoliitika tulemusena on Eesti Rootsist turvalisem ühiskond, siis sealsete kurjategijate Eestisse karistust kandma toomine tähendab ka neid külastavate inimeste Eestisse tulemist, tööd piiril ja sisejulgeolekus töötavate asutuste jaoks. Kuidas need kulud kaetud on? 

Teiseks, meil vaimse tervise muredega inimeste arv kasvab, aga samal ajal teadlikkus tõuseb ja otsitakse ka rohkem abi. Seetõttu on suurenenud pöördumised ja pikenenud järjekorrad, näiteks vaimse tervise õe, psühholoog-nõustaja, kliinilise psühholoogi ja psühhiaatri vastuvõtule. Eesti vangidel on nii sõltuvuse kui mitmesuguste vaimse tervise muredega abi vaja ja võib eeldada, et välismaalastest vangidele on samamoodi vaja tervishoiuteenuseid ja ravimeid võimaldada. See tähendab tervishoius nappivat ressurssi ehk töötajate täiendavat koormamist uute ülesannetega ja Eesti inimeste jaoks teenuste kättesaadavuse halvenemist. Küsime, kuidas on korraldatud tervishoiuteenuste osutamine Rootsi vangidele. 

Ja kolmandaks, kuna Eesti majanduse suur ja päris mure on tööjõu nappus, ka OSKA uuring on leidnud, et meil on igal aastal puudu umbes 700 oskustöötajat. Kui välisvangid siia tulevad, siis nad annavad 400-le Eesti inimesele küll valvamistööd, aga see tähendab vajadust rohkem oskustöötajaid koolitada, ma ei tea, töötute seast ümberõppe abil leida. Aga Erkki Keldo on meile tutvustanud plaani sisse tuua 1300–2600 oskustöölist aastas, et seda töökäte puudust leevendada. Ja seega on selline kummaline olukord, kus me õpetame Eesti vanglavalvuritele inglise keelt, hoiame neid vanglas tööl, aga oskustööliste puuduse lahendamiseks kohalikku tööjõudu ei koolita ja tegelikult plaanime kolmandatest riikidest nad sisse tuua. Kui Eesti strateegiline siht on tõusta Euroopa Liidu keskmisest kõrgema tootlikkusega riigiks, siis viimased aastad oleme liikunud vastupidises suunas. Valitsuse plaan Rootsi vangid Tartu vanglasse tuua ja seeläbi Eesti inimestele tööd anda kinnitab seda vastupidises suunas liikumist. 

Lähtudes eelnevast oli meil peaministrile viis küsimust ja loodame sisukat arutelu pidada. Aitäh!

Väga suur tänu teile! Ja nii nagu arupärijad soovinud, vastabki teie küsimustele auväärt peaminister Kristen Michal. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Seekord arupärimine numbriga 792, Rootsi vangide Eestisse toomise kohta. Nagu ikka, loen küsimuse ja siis vastuse. 

Esimene küsimus: "Kuidas suurendab Tartu vangla võõrvangidega täitmine Eesti turvalisust?" Vastus. Julgeolek on partnerlus. Meie ja liitlaste jõud ongi tugev, sest me toetame üksteist. Partnerlust hoiame nii meile olulistes valdkondades, näiteks õhukaitse või merekaitse, kui ka sisejulgeoleku valdkonnas. Rootsile on oluline, et Eesti läheks appi neile valdkonnas, kus Rootsil on vajakajäämisi. Meie vanglad on tühjad ja me saame aidata Rootsit. 

Eesti ja Rootsi vahel sõlmitud koostöölepingu tulemusel säilib Tartu Vangla koos teenustega. Selle koostöö abil säilitama olulise sisejulgeolekutaristu, näiteks võimalikeks kriisiolukordadeks, ning tagame, et Tartusse jäävad spetsialistid, kellel on spetsiaalne sisejulgeolekualane väljaõpe. Tartus säilib ka arestimaja teenus, kus aastas käib kainenemas circa 1800 inimest, lisaks arestikandjad. Tartu Vangla oma inimeste ja taristuga omab Lõuna-Eesti piirkonnas olulist tähtsust sisejulgeolekusse panustajana. 

Teine: "Milline on sisejulgeolekuasutuste seisukoht 600 võõrvangi Eestisse toomise kohta?" Vastus. Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet, Siseministeerium on olnud protsessi kaasatud. Võimalikud sisejulgeolekuriskid on kaardistatud ja maandamismeetmed välja töötatud. Lisaks ei tegele Eesti üksi julgeolekuriskide maandamisega, vaid seda tehakse koostöös Rootsi ametivõimudega. 

Kolmas küsimus: "Millised ressursid saavad sisejulgeolekuasutused, et uute riskide maandamisega tegeleda? Ja millised ressursid kohtud, et vangide kaebusi lahendada ja tõlget istungitel võimaldada?" Vastus. Ressursi eraldamine sisejulgeolekuasutustele on otsustatud ja neile vajalikus mahus ka eraldatakse. Kohtutele eraldatakse ressurssi justiitshaldusala sees vastavalt vajadustele. Vanglakoha rendihind on piisav, et katab ära kõik välisvangidega seotud kulud, sealhulgas personalikulud, taristu ülalpidamise, tervishoiuteenused, tõlketeenused ja muu vajaliku. 

Neljas: "Kuidas on Rootsiga sõlmitud lepingus reguleeritud tervishoiuteenuste osutamine võõrvangidele?" Vastus. Tervishoiuteenuse osutamist reguleerib lepingu kaheksas osa, artiklid 41 ja 42. Lepingu ja viidatud sätetega saab tutvuda eelnõude infosüsteemis. Kokkuvõtvalt korraldatakse tervishoiuteenust sama standardi järgi, mida pakutakse Eesti vangidele, küll aga selle erandiga, et Eestisse ei tooda raskelt haigeid või psühhiaatrilist ravi vajavaid kinnipeetavaid. Kui ilmneb tervisehäda, mis väljub kokku lepitud piiridest, saadetakse välisvang tagasi Rootsi ravi saama. 

Viis: "Kas 400 Eesti inimese hoidmine võõrvangide valvamise väljakutsuval tööl ja välistööjõu sisserändereeglite leevendamine on pikaajaliselt Eesti majanduskasvu tagav mõistlik plaan?" Vastus. Positiivne pool on, et Lõuna-Eesti regioonile tähendab see 160 töökoha säilimist ja lisaks luuakse juurde vähemalt 250 uut ametikohta. Säilib spetsiifiline tööhõive ja kompetents, mida on hiljem raske ja ressursimahukas taastada. 

Lisaks vormikandjatele mõjutab see leibkondade ja piirkonna heaolu. Teine positiivne pool, et säilib vanglahoone kasutuskõlblikkus ja valmisolek ümber lülituda kriisiolukorras. Vangla rentimisel väheneb maksumaksja koormus pooltühja hoone töös hoidmiseks. Rentimine vabastab raha, mida vajadusel saab suunata mujale, näiteks teistesse sisejulgeoleku vajadustesse. Aitäh!

Suur tänu teile! Küsimuste ringi alustab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Küsimus on, et siia tulevad ju ikkagi – täitsa eesti keeles öeldes – retsid mis retsid. Kuidas on tagatud, et nad ei tekitaks siin kuritegelikke sidemeid ja uusi võrgustikke meil. Ja kui jätkusuutlik see leping peaks olema? Kui ta lõpeb, kas siis pikendatakse seda? On seda arutatud või kuidas sellega saab?

Aitäh! Vastus on lihtne. Eesti vangidega, Eesti kinnipeetavatega välisvangid kokku ei puutu. Eesti kinnipeetavad paigutatakse ümber Tallinna Viru vanglatesse. Ja vangide vastuvõtmisel osalevad erinevad vanglateenistuse partnerasutused, muu hulgas näiteks Kaitsepolitseiamet. Nii et üldiselt sõelutakse kõik läbi, vaadatakse, kes siia tulevad. Seegi on lepingus kirjas. Ja mitte keegi vabane Eestis, kõik vabanevad ainult Rootsi.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! No kui lubate, ma esitan kiiresti kaks küsimust. Esimene seondub sellega, mida te ütlesite, et säilitatakse töökohad sisejulgeolekus. Aga teie selgitustes käis ka läbi see, et luuakse 250, või oli see 200, uut töökohta. Kas see pigem ei või selles mõttes vastupidiselt toimida? PPA-s on ju niikuinii tööjõupuudus, inimestest on puudus, täitmata ametikohti on palju. Kas ei või nii olla, et need 200 ametikohta nõuavad, et juba PPA-s olevad inimesed liiguvad hoopis sinna, eriti kui seal peaks veel paremad palgatingimused olema, ja siis tegelikult PPA vajadus sisejulgeolekut tagavate inimeste järele hoopis kasvab? Ja teine küsimus puudutab teie kinnitust, et kriisiolukordadeks säilib valmidus seda vanglat kasutada vastavalt määrusele. Aga mina mõtlen just vastupidi, et kui me selle täis paneme võõraste vangidega ja kriisiolukord peaks üleöö käes olema, siis ju ei ole seda just nimelt võimalik kasutada, vaid vastupidi, tekib julgeolekuoht, et kui tõsises kriisiolukorras need peaksid veel kõik liikvele saama kuidagi, siis on vastupidi, julgeolekuohud hoopis kasvanud.

Aitäh, hea küsija! Tartu vanglas koondati mullu üle saja ametikoha ja töövõimalused on olnud piiratud ka laiemalt, nii et see tähendab seda, et väljaõppinud vanglateenistujad saavad tööle naasta, seda esiteks. Ja teiseks, jah, kui seda taristut on vaja, saab selle taristu ka tühjaks teha. Seda kindlasti saab järgida. Lihtsalt tühjana hoidmine oleks lihtsalt kulu, mis koormaks meie sisejulgeolekut.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh! Lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Leping on sõlmitud Rootsiga, räägitakse Eestile 30 miljonist, mis selle teenuse jaoks leitakse või makstakse. Ma olen nõus, et teatud kulud kaetaksegi selle rahaga ja töökohad. Aga inimressursi küsimus ja ma pean siin silmas tervishoiuteenust. Meil on praegu juba väga pikad järjekorrad eriarstide juurde ja Tartu Ülikooli Kliinikumi juures väga tihti, kui ka meie kinnipeetavatel on tervisehäda, siis nad koheselt tuuakse sinna ja see on ju mõistlik, et inimene vajab hädas abi. Kuidas on tagatud see, et see 30 miljonit meile hiljem ei hakka hoopis suuremaid kulusid tekitama? Kas Te selle jutu juures midagi ohtu või negatiivset ka näete, sest see positiivne jutt, mis on ja mida Te välja toote, sellele kindlasti ei saa vastu vaielda, aga mis on siiski riskid, mida Teie tunnetate? Ei saa olla 100% ainult positiivne.

Aitäh! No ometi selle lepingu tegemisel erinevaid riske on avalikult päris põhjalikult kaalutud ja hinnatud. Erinevad asutused, kes on kaasatud, on hinnanud nii riske kui riskide maandamise meetmeid. Täpsemalt saate selle ülevaate justiits- ja digiministrilt, kui soovite. Rahaliselt on arvestatud sisse kõik kulud. Analüüs näitab, et makstav tasu katab kõik kulud: meditsiini, järelevalve, halduse, majutuse, julgeoleku, jätab ruumi ka riskimarginaaliks.

Jaak Valge, palun!

Jaa, suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ma kõigepealt pean jälle tegema sotsiaaldemokraatide suunas komplimendi, et nad selle arupärimise teinud on. Ja ehkki ausalt öeldes, ega see minu heameel siin mingi väga oluline ei ole.  

Aga ma olen siis ka sellega kursis, et juriidilises mõttes ei ole vajadust vangla väljarentimist küsida ei Tartu linnavõimu ja veel vähem Tartu linna elanike käest ja viimase küsimist ei olegi praegusel valitsusel nagu kombeks olnud. Tõepoolest, meedias polegi avaldatud ühegi sellise küsitluse tulemusi. Minu hüpotees on, et tartlased oleksid vangla väljarentimisele vägagi vastu. Aga jälle uurin, et ega ma ju ei tea neid küsitlusi, mida näiteks valitsus on teinud, aga mille tulemusi pole avaldatud. Et kui jah, kui valitsus on teinud selliseid küsitlusi, kuidas tartlased suhtuvad vangla väljarentimisele, siis missugused on tulemused.

Aitäh!

Kui ei, pole tehtud, et kas poleks siis õige üks küsitlus teha ja tulemused avaldada?

Aitäh! Kõigepealt õnnitlen teid sotsiaaldemokraatidele lähenemise üle. Inimene muutub ajas, mis seal ikka. Seda esiteks. Ja ilmselt selles vanglaküsimuses te tõesti olete üksteisele kuidagi lähemale liikumas, ilmselt saate EKRE ka kaasa võtta ongi nagu üks pere. 

Nüüd alustades sellest küsitlusest. Justiits‑ ja digiministril ehk on täpsemat infot, minul ei ole infot küsitluste kohta. Küll ma võin tuua analoogiaid. Selliseid võrreldavaid näiteid on päris hulga ja me oleme siin infotundides neid ju päris hulga käsitlenud. Ma saan aru, et suvi on vahepeal viinud selle kõik mälestuse, eks ma siis kordan. 

2009–2016 rentis Holland Belgiale kuni 650 vanglakohta Tilburgi vanglas. Esialgu renditi 500 kohta ja siis perioodi vältel suurenes see 650-ni. Leping oli esiti kolmeks aastaks, võimalusega pikendada. Seda siis pikendati. 2015.–2018. aastal rentis Holland kolmeaastase lepinguga Norrale 242 vanglakohta Norgerhaveni vanglas. Ja kas sellel oli mõju? Ei olnud. Hollandi parlamendi avalikud stenogrammid: kuidas võeti vastu 2016. aastal justiitsministri teade, et Belgia enam ei pikenda Tilburgis vanglakohtade rentimist? Küsimus, kas hõisati, et suur kuritegevuse allikas pandi kinni? Ei hõisatud, parlamendierakonnad avaldasid seal kõik hoopis kahetsust lepingu lõppemise üle, sest selle tõttu läks vangla sulgemisele ja kohapeal kadus üle 400 töökoha. Seda renditi kuue aasta vältel, nii et oleks ta kuritegevust mõjutanud, küllap oleks parlamendiliikmed seda märkinud. Samamoodi ka külastuse ülevaated on, mida võin kirjeldada, mis on reaalelus. Norra parlamendi ombudsman käis 2016. aastal kontrollimas vangide olukorda Norgerhaveni vanglas ja tõdes oma avalikus raportis, et vaid 37 vangil oli käinud külalisi 2016. aasta esimese 10 kuu jooksul.  

Nii et ma ütleksin nii, et kõike seda on juba läbi käidud, see ei ole midagi uut. Hindade mõttes täpselt samamoodi, kui vaadata. Belgia maksis Hollandile 500 vangla koha eest Tilburgi vanglas 30 miljonit eurot aastas, kaugelt vähem, kui Rootsi maksab Eestile. Norra maksis Hollandile 242 vanglakoha eest 25,5 miljonit eurot aastas. See on samaväärne Eesti ja Rootsi lepinguga. Nii et seetõttu, kogu seda komplekti vaadates, me ei leiuta siin jalgratast, tsiviliseeritud Euroopa riigid on üksteisele julgeolekupartneriteks olnud kaua. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Neljandale küsimusele vastates viitasite ainult artiklitele 41, 42 lepingus, mis peaks tervishoiuteenuste osutamist reguleerima. 42 on seotud muidugi surnud vangi transpordi ja uurimisega. Aga artikkel 41 muidugi võtab Eestile kohustuse tervishoiuteenust osutada, sealhulgas teha järjepidevalt rootsi keeles haiguslugu, retseptid, tervisetõendid vangile kättesaadavaks. Eesti vastutab eestikeelse hariduse andmise eest ja ka tervishoiuteenust saab Eestis ainult eesti keeles. Ühelgi noorel tudengil ei ole kohustust venekeelset teenust osutada. Kas tervishoiutöötajatel tekib kohustus rootsikeelset teenust osutada ja tegeleda rootsikeelse meditsiinilise tõlkega? Ja teiseks, kuna te viitasite, et analüüs näitab, et kõik kulud, sealhulgas tervisekulud, kaetakse: millise summaga tervishoiukulud vangi kohta on lepingut sõlmides arvestatud?

Aitäh! Analüüs tervikuna on Justiits- ja Digiministeeriumis olemas. Nad kindlasti hea meelega võivad seda jagada, kui küsite, ja ma palun seda teile teha. Ja tervishoiukulude puhul on arvestatud kõik vajaminevad tervisekulud, nagu ma enne ka kirjeldasin. Raskemate haigustega inimesi siia ei tooda ja kui peaks midagi ilmnema, saadetakse Rootsi tagasi. Ja tõlkekulud on sinna samamoodi sisse arvestatud.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! See on päris huvitav riigikapitalism, millega te tegelete. Sisuliselt riik on otsustanud hakata teisele riigile teenust osutama, allhanget tegema. Vangide hoidmine, saame aru, et rootslastel on vaja, aga see tähendab seda, et te võtate tööturult Lõuna-Eestist päris mitu seda elujõulist väga tublit inimest ära, sest vanglaametnikud on väga professionaalsed, hea haridusega, füüsiliselt hea tervisega inimesed. Ettevõtjatel on probleem, tööjõudu ei ole. Ja te tegelikult halvendate väga paljude ettevõtete võimalusi tööjõudu saada, sellepärast et riik tuleb lihtsalt rootslaste rahaga ja läheb konkureerima ettevõtjatega. See on päris huvitav lähenemine Reformierakonnalt. Ja samal ajal käib siis härra Keldo ringi ja ütleb, et Eestisse on vaja rohkem tööjõudu tuua, sellepärast et tööjõudu siin ei ole. Teate, mingisugune asi teil on jäänud valitsuses rääkimata omavahel, et teie võtate tööjõu turult ära ja annate põhimõtteliselt rootslaste kasutusse ja siis härra Keldo ütleb, et Eestis on tööjõupuudus, seda tuleb väljapoolt juurde võtta. 

Aitäh! 

Seletage seda loogikat, et kuidas see segadus teil tekkinud on ja kuidas te ja miks te sellist immigratsioonisurvet nagu tegelikult loote.

Ahah! Aitäh, hea küsija! Sotsiaaldemokraadid võitlevad siin immigratsioonisurvega, see on ka jälle midagi uut. Mõni ime, et Jaak Valge siis komplimente teeb. Me oleme sinna jõudnud. 

Nüüd, kuidas see tekkinud on? See segadus põhiliselt ikkagi eksisteerib, mulle tundub, küsija peas. Meil on vanglas vähem inimesi ja seetõttu vangla tühi. See on spetsiifiline kinnisvara. Sinna, jah, seda on võimalik konserveerida, mis võtaks kulusid, jah, see on võimalik lammutada, mis raiskaks raha. Mida sinna veel teha saaks? Seda on mõistlik ju kasutada kuidagi, kui julgeolekupartneril on vajadus ja Euroopa riigid omavahel üksteisele tuge niimoodi teevad, vajadusel vanglarendilepinguid, siis meil on see mõistlik teha. Lisaks meie sisejulgeoleku valdkond saab juurde spetsialiste, keda me alles hiljuti koondasime, need inimesed saavad tööle tagasi tulla. Nii et ma kardan, et see segadus eksisteerib ainult teie peas.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kõigepealt võib-olla Te vastate Riina Sikkuti sellele teisele poolele küsimusele, et kas seda rootsikeelset tervishoiuteenust neile hakatakse pakkuma. Ka minu küsimus puudutab seda, et milline see kriisiolukord peab olema. Millal asutakse neid vange evakueerima ja millises järjekorras? Ma arvan, et Eestis on seda sagimist väga palju tollel hetkel, kui sihuke tõsine kriisiolukord on. Kuidas see siis toimub ja kuidas see on täpsemalt kokku lepitud, et millal ja millistel juhtudel?

Aitäh! Riina Sikkuti küsimusele ma ju vastasin, et tõlge on arvestatud sinna hulka, vajadusel kas tõlkerakendust kasutades või tõlke kasutades. Teiseks, kriisiolukorras muu hulgas näiteks sõjaolukorras tuleb need vangid koheselt viia tagasi Rootsi. Sõjaolukord ilmselt ei alga üleöö. Me oleme koos julgeolekupartnerid, nii et selleks on piisav varu, et me jõuame organiseerida välisvangide Rootsisse saatmiseks. Liiga detaile ma siin avama ei hakka, kõik ei kuulu ka avalikustamiseks. Muu hulgas on lepingus ka näiteks õppuste punkt, mille kohaselt vanglateenistused harjutavad taolised olukorrad lepingu kestvuse ajal läbi.

Andre Hanimägi, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! No te olete täna tõesti sellises heas stand-up'i hoos, te panete vasakule ja paremale huvitavaid märkusi. Ma arvan, et poliitikud teineteist kiidavad vaatamata sellele, et nad on erinevates leerides ja erinevas maailmavaates. Ma usun, et isegi mina oleksin valmis teid kiitma, kui selleks põhjust on. Sellepärast ma ei pea olema reformierakondlane ja teie ei pea olema sots. 

Aga minu küsimus puudutab seda, et kui pikalt te arvate, et selline teenuse pakkumine võiks kesta. Selle küsimuse taust on ju selles, et ega vangivalvureid ja vanglaametnikke koolitatakse pidevalt juurde, neid on vaja. Aga kui see jääb selliseks lühiajaliseks projektiks, siis tekibki natukene seesama küsimus, millele ka härra Läänemets viitas, et me koolitame inimesi, teeme investeeringuid, anname neile tööd, aga ühel hetkel ütlevad rootslased, et kuulge, me jõudsime ka nüüd oma vangid tagasi tuua, meil said vanglad valmis. Kuidas te seda pikaajaliselt näete? Mis on teie pikk plaan olnud seal valitsuses?

Aitäh! Lepingu pikkus on viis aastat, pikendada on võimalik kolme aasta võrra ja selle käigus räägitakse omavahel need keskpikad plaanid läbi.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea peaminister! No siin headel kolleegidel olid erinevad märkused ja küsimused. Siin juhiti tähelepanu kogu sellele tööjõupuudusele. Ja see on nagu üks pool kogu sellest probleemist. Iseenesest Rootsi kasutabki meid ära, alltöövõtuna, ja selgelt me oleme selle signaali andnud ja selle ka sisse võtnud ja näidanud oma kohta kogu selles suures maailmas, ja mitte paremal viisil. 

Aga lisaks sellele, kui seda ettepanekut siin ka tutvustati, vähemalt ma mäletan, et lugupeetud digiminister oli meil, justiits- ja digiminister oli siin, siis ta rääkis ka suurest sellisest kasust, mida Eesti saab lisaks sellele 30 miljonile. Ehk siis vangide sugulased, tuttavad ja sõbrad hakkavad Eestit külastama, Tartut hakkavad külastama. Ja oh, siis Tartul läheb hästi, hotellid saavad täis ja söögikohad on samuti … Ülespoole hakatakse upitama. Nii et ma arvan, et kõik tartlased ootavad neid vangide külastajaid sinna. Või kuidas teie arvate?

Aitäh! Te ajate midagi väga kõvasti sassi. See on ilmselt teie enda unenägu või fantaasia olnud. Ma olen peaaegu kindel, et justiits- ja digiminister ei ole midagi sellist rääkinud. Veel enam, ma tsiteerisin siin ka Hollandi ja Belgia näidet ja Norra ombudsmani näidet, kus kirjeldati, et vastupidi, külastusi on väga vähe.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Teil kuidagi selles debatis kipub olema see, ma ütleksin, praeguse valitsuse, võib-olla ka varasemate Reformierakonna valitsuste selline kutsehaigus ehk selline veendumus, et teie argumendid ja teie seisukohad on tõesed ja vastas istub kari, ütleme, rumalaid, ohmusid, kes päris hästi aru ei saa asjadest, eks ole, kellele on vaja niimoodi patroniseerivalt seletada neid asju ja üldjuhul, eks ole, siis teha ka selliseid iroonilisi nalju, eks ole, ühe või teise erakonna pihta. See on teie õigus, aga ma arvan, et siis ei maksa ka imestada, kui rahva meelsus ja arvamus ei ole selle valitsuse suhtes kaugeltki nii nagu ülev ja kõrge, kui te võib-olla näha sooviksite. 

Aga see oli sissejuhatuseks, küsimus on mul ka. Kõigi nende plusside-miinuste osas, mis teil kahtlemata peaministrina on, mul ei ole kunagi olnud arvamust, et te ei ole võimeline analüüsima, et analüüsivõime teil puuduks. Nüüd ma küsin, kuidas on loogiline, et olukorras, kus meil on tegelikult, me ise ütleme, tööjõupuudus ja te tahate tuua sisse välistööjõudu, et miks me peame paralleelselt iseenda kvalifitseeritud tööjõudu hoidma kinni sektoris ja valdkonnas, kus tegelikult seda vaja ei ole, ehk konkreetselt võõrriigi vangide hoidmisel, olukorras, kus oleks võimalik sama töötajat kasutada näiteks mujal, siseturvalisuse valdkonnas. Kus siin see loogika on?

Aitäh! Kui Lauri Laats ajab pehmelt öeldes kelbast, siis ma kindlasti olen irooniline. See väide, mida ta oma omistas taga istuval justiits- ja digiministrile, ei vasta vähimatki tõele, nii et andestage, aga ma olen irooniline kelbase suhtes. Nüüd teiseks, mis puudutab tööjõudu, nagu ma kirjeldasin, ja võib-olla te enne ei märganud, me oleme koondanud päris palju korrektsiooniametnikke ehk vanglaametnikke. Meil seisab kallis kinnisvara tühja, mida oleks vaja sisejulgeoleku tagamisel. Me ei tea ju, mis olukorrad ees seisavad. Ja meil on piiratud hulk valikuid, kas me laseme sellel vanglalt tühjad seista, maksame seda kinni või siis kasutame seda mingi teenuse osutamiseks ja hoiame oma sisejulgeoleku võimekust, inimesi, kellel on politseiliselt peaaegu võrreldav väljaõpe. Sisejulgeoleku valdkonnast on see igati mõistlik. Ja kui me saame selle käigus oma julgeolekupartnerile, kes tagab muu hulgas aeg-ajalt meie õhu- või merekaitset, abi osutada, siis ma arvan, et see on igati mõistlik.

Heljo Pikhof, palun! 

Suur tänu! Austatud minister! Justiitsminister on valitsuse nimel väitnud, et Rootsi mõrvarite ja vägistajate toomine Tartu vanglasse tõstab oluliselt Lõuna-Eesti turvalisust, millegipärast on aga PPA peadirektor ja Lõuna-Eesti prefekt absoluutselt teisel arvamusel. Viimane neist väitis seda Tartu Linnavolikogus, et turvalisus väheneb, kuna politseinike arv väheneb, kes politseis töötavad, lähevad vanglasse tööle. Me teame ju seda kõik, et tööturul on väga tugev konkurents. Nii politsei, vanglateenistus kui ka Maksu‑ ja Tolliamet otsivad tikutulega ühele ja samale profiilile vastavaid inimesi. PPA-s on niigi täitmata sadu ametikohti täna, kelle puudumist siis kaetakse abipolitseinike ja ületundidega. 

Ja mis ma tahan öelda? Täiesti piinlik on kuulata seda, kuidas te siin väidate, et turvalisus nagu tõuseb, aga tegelikult te nõrgestate Eesti sisejulgeolekut ja eriti Lõuna-Eestis, kus seda mitte mingil moel teha ei tohi.

Aitäh!

Ja minu küsimus on, et kuidas te teie arvates Lõuna-Eesti inimeste turvalisus tõuseb, kui politseinike arv väheneb.

Aitäh! Kui selles küsimuses olevas hüpoteesis oleks tõde, siis ma peaks ka mures olema. Aga politseinike arv suureneb. Teiseks, me tõstame ka sisejulgeoleku valdkonnas palku, et sinna inimesi juurde tuleks. Ja kolmandaks, selle asemel et hoida maja tühjana ja koondada neid inimesi, kellel on sisejulgeoleku valdkonna alased oskused, me vastupidi, saame neid inimesi ju nii tööle võtta.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Hea peaminister! Te vihjasite siin, nagu sotsiaaldemokraadid peaksid tohutult pooldama migratsiooni. Ma olen ka mõnes valitsuses Eestis olnud siin erinevate poliitiliste erakondadega ja jõududega ja Eestis on olnud suht konsensus, et ka välistööjõu sissetoomise suhtes ei ole vaatamata soovidele, vaatamata teatud survele neid reegleid kuidagi lõdvendatud. Jah, oskustööjõu suhtes on teatud tingimused kehtestatud, seda on võimalik tuua kvoodiväliselt ja nii edasi. Aga kindlasti on kõik valitsused olnud ühel seisukohal, et arvestades ka seda, mis on, me näeme, toimunud Euroopas, me siiski Eestis ei tahaks hästi niimoodi migratsioonireegleid lõdvendada. Kas teie olete nüüd asunud sellele teele, et te kavatsete neid lõdvendada, ehk siis Reformierakond toetab lõdvemaid sisserändamisreeglid?

Lühike vastus on ei.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Ma lähen edasi hea kolleegi Andres Hanimäe küsimusega pikast vaatest, kui me koolitame hetkel välja uued töötajad. Meil on palju kõlanud, et meil on leping viieks aastaks, mida saab kuni kolm aastat pikendada. Noh, lähtume kaheksa-aastasest vaatest. Kui Rootsi aga seejärel suudab oma vangidega ise toimetada, ja võtame siia juurde ka justiits- ja digiministri väljaütlemise, et ehk on meil neid ruume ja personali üks hetk taas ise vaja, kas siis valitsus näeb ette kuritegevuse olulist kasvu? Või kuidas te need tühjad kongid vangidega täita plaanite? Ja kui siinkohal on plaan mõne nõukogu osas, siis äkki moodustada ikka kuritegevust vähendav nõukogu?

Aitäh! Tõepoolest ei plaani kuritegevuse kasvu selleks, et vanglaid täita. Ja südamest loodan, et seda ka vaja ei ole. Kui meil on sisejulgeolekus väljaõppinud inimesed – pigem on meil ju see mure, nagu me siin arutame, ühiselt leiame, et tööealine elanikkond väheneb, aga sisejulgeoleku valdkonnas on meil inimesi juurde vaja –, siis on võimalik seda tööd teha teises rollis. Nii et see on see pilt. Aga meie jaoks tähendab see seda, et Tartu vangla või mis tahes selline spetsiifiline kinnisvaraobjekt tühjalt seisab, ei ole seal ei oskustega inimesi tööl, kes võiksid laiemalt piirkonna või Eesti turvalisust tagada, ja lisaks maksame selle hoone ülevalhoidmise eest ka.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Küsimus on lihtne. Kas sa oled oma erakonnakaaslase, Tartu linnapea Urmas Klaasi käest küsinud, et kas tema on sama optimistlik nagu sina, et Tartu jääb heade mõtete linnaks või muutub vägistajate ja mõrvarite mekaks?

Aitäh, hea küsija! Kõiki Tartu linna ja linnapea küsimusi tuleb võtta tõsiselt ja neid võetakse. Seda esiteks. Teiseks, ma siiski juhin tähelepanu, kui te ei ole märganud, siis need vangid tulevad vanglasse ja vabanevad Rootsi, nad ei lähe Pirogovi platsile, nad tulevad vanglasse ja vabanevad Rootsi.

Suur tänu teile, härra peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ja nii nagu, head kolleegid, kõik teavad, meie kodukord näeb ette, et esmalt on kõneõigus arupärijate esindajal. Ainsana arupärijate nimel on kõneks registreerunud Lauri Läänemets. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.)

Võtan kaheksa, aitäh! Lugupeetud peaminister ja head kolleegid! Kas ma saan aega juurde, nii palju kui maksimum saab?

Nii palju, kui tahad, nii palju ei saa, aga kolm küll.

(Naerab.) Tänan! Tänan, austatud peaminister! Lugupeetud kolleegid! Peaministri vastused, ma peaksin ütlema, olid ülinapid. Tegelikult, ega see debatt Riigikogus ei ole võimalik siin saalis, kui inimene, kes riiki juhib, ei taha meile vastuseid anda. Siis ei saa öelda, et miks inimesed mind ei mõista, miks on minu erakonna reiting madal ja miks Eestis asjad halvasti lähevad. Kui me omavahel siin, poliitikud, ei suuda ka tegelikult arutelu viisakalt ja sisuliselt pidada, siis kuidas saab eeldada, et Eesti inimesed saavad aru üldse, mis Vabariigi Valitsus teeb?  

Nii et ma alustuseks ütleksin, austatud peaminister, üldse ei saa rahule jääda teie vastustega. Ma mõistan, miks ei saa, miks te ei vastanud. Sellepärast, et need on kõik valusad teemad. Te teate, et see kriitika ja need küsimused olid õiged, mida me teie käest küsisime. Te teate, et tegelikkuses te polegi neid asju läbi mõelnud ja need asjad ongi nii halvad, kui nad välja näevad.  

Nüüd alustuseks ma tahaksin öelda seda, et Eesti inimesed, kes töötavad meil vanglateenistuses, on professionaalid, väga heal tasemel teevad oma tööd ja meil kindlasti ei ole seda kahtlust, et keegi vangidest võiks kuskil niisama põgeneda, vahet ei ole, kas ta on Rootsist või Eestist pärit vang. Sellega, ma arvan, on korras ja sellest me rääkima tegelikult ei pea. 

Aga meile teeb muret, meile teeb muret see, et me teame, tervishoiuvaldkonnas on esiteks puudu inimesi, ja me teame, et seal on puudu raha. Ja päris palju raha, ja me teame seda, et selle tulemus on see, et Eesti inimeste ravijärjekorrad pikenevad, arstiabi on keerulisem saada. Kui me vaatame järgmiste aastate riigieelarveid või järgmise aasta riigieelarvet, ega see probleem ei parane. Pigem tundub, et läheb hullemaks. Ja see teeb meile muret, sellepärast et see leping, mis puudutab Rootsi vange Eestis, näeb ette seda, et tõesti me peame neile seda tervishoiuteenust osutama. Ja kujutage ette, et kui kõik 300 vangi käivad aastas kaks korda eriarsti juures, siis 600 inimest eriarsti juurde ei pääse. See on tegelikult see tulemus. Te võiksite ausalt välja öelda, et vähemalt 600 inimest aastas jääb siis ilma eriarstiabita ja see on see, millega te tegelete. Vaevalt et tervishoidu nüüd siis eraldi inimeste palkamiseks raha juurde annate. Tavaliselt käib see nii, et tuleb Eesti inimese arvelt. See on üks probleem.  

Teine probleem on selles, et muidugi väga kavalalt on välja mõeldud see retoorika, et sisejulgeolekusse on jõudu juurde vaja. Muidugi on juurde vaja. Aga PPA-sse tööle on juurde vaja jõudu, mitte vanglateenistusse. Politsei‑ ja Piirivalveametisse neist inimestest ju ükski tööle ei lähe. Ehk siis me päris sisejulgeoleku väljakutseid ei lahenda sellega.  

Ja ma pean ütlema, et teine mure tegelikkuses on veel. See, kuidas Reformierakond, ma pean ütlema, tõesti selle riigikapitalismiga tegeleb, on täiesti huvitav. Sest sisuliselt on otsustatud, et Eesti riik hakkab Rootsi riigile teenust osutama sellises nihukeses äriloogikas. Ehk siis minnakse konkureerima, mitte sellepärast, et Eesti riigil on seda vaja, vaid sellepärast, et lihtsalt mõte on raha teenida ja äri ajada, riigi tasandil minnakse siis konkureerima Eesti ettevõtetega, Lõuna-Eesti ettevõtjatega, kellelt võetakse sadu inimesi, potentsiaalseid töötajaid ära, kutsutakse nad vanglasse tööle, makstakse maksumaksja raha eest, Rootsi maksumaksja või Eesti maksumaksja raha eest neile palka. Ja mina ei tea, kust kohast need Eesti ettevõtjad siis selle tööjõu peavad leidma. Me räägime pidevalt siin saalis, me kuuleme sellest valitsuse pressikonverentsidel, majandusminister Keldo käib, räägib igal pool, pisar silmis, kuidas tööjõudu on nii vähe, ja siis Eesti Vabariigi valitsus teisalt lihtsalt võtab Eesti ettevõtjatelt selle tööjõu ära ja hakkab mingit teenust osutama. See ei ole eriline lisandväärtuse loomine, ma ütlen, see ei anna Eesti majandusele kuidagi sügavust. Ma mõtlen, päris huvitav, kuidas Reformierakond sellise geniaalse äriplaani on välja mõeldud.  

Lõppkokkuvõttes ta päädib sellega, et Reformierakond teiselt poolt tuleb ja ütleb, et meile on tööjõudu juurde vaja tuua Eestisse. Jah, kvalifitseeritud kõrgepalgalist tööjõudu loomulikult Eesti ettevõtetel on vaja, see on majanduse ja ühiskonna mõttes väga mõistlik. Aga see valitsuse plaan, mida me ju teame, ei ole enam kõrgepalgaline tööjõud, see tähendab seda, et hakatakse tooma odavat tööjõudu. Ehk siis kogu senine loogika, kuidas Eesti riik oma immigratsioonipoliitikat on teinud, tööjõupoliitikat on teinud või vähemalt Reformierakonna enda senised sõnad, et riik ei peaks ettevõtlusega nii väga tegelema ja riik ei peaks olema konkurent ettevõtjatele, need ei maksa siiamaani enam midagi, peaks ütlema, või täna enam midagi, sellepärast et Reformierakond ja Vabariigi Valitsus täna on ju täiesti pöördunud ära kõigist sellistest varasematest põhimõtetest. Ja meile teeb see kurba meelt tõesti, et esiteks ei taheta debatti pidada, teiseks minnakse Eesti ettevõtjatelt tööjõudu ära võtma, konkureerima, riik läheb konkureerima. Muideks, kas see mitte ei ole riigiaparaadi suurendamine ka või paarisaja inimese võrra? Minu arvates vist läheb sinna kanti.  

Härra peaminister, teie sõnad ja teod kuidagi üldsemoodi ei lähe kokku ja ma mõistan tõesti, et kõigele sellele peale vaadates väga ebamugav on vastata. Aga teate, mis eristab teid ja Kaja Kallast? Ma ütlen ausalt. Kaja Kallas julges vastutada, aga ma olen tähele pannud, et Reformierakond viimasel ajal teeb ja vastutada ei julge. Mina küsiksin, kas Eesti inimesed peaksid usaldama selliseid poliitikuid, kes teevad, aga vastutada ei julge. Kui on ebameeldivad asjad, siis tuleb sellest rääkida, seletada, oma vaadet avada, meil ongi erinevad nägemused, aga vastutada peaks julgema, see tähendab, peaks ka seda debatti julgema pidada.  

Ja ma isiklikult muideks ütlen seda, et ma olen käinud Rootsi vastava ministriga ka paar korda sellel vanglateemal rääkimas. Ja üks minu oluline küsimus oli temale see – ja see on nüüd sisejulgeolekuvaade, nüüd ma esitan teile, kui te valitsuses pole seda juhuslikult kuulnud –, et kui on näiteks ränderünne või mingi muu suurem juhtum, siis tegelikult oleks vaja see vangla kohe kiiresti tühjaks teha. Mis siis saab? Siis laseme, koondame need inimesed ära, või no okei, võib-olla nad siis valvavad neid, kes sinna rahutuste ajal ajutiselt paigutatakse. Aga igal juhul minu arvates see küsimus on ka vastamata. 

Ja viimaseks ütleks, et teate, regionaalpoliitikas tahaks sellist suhtumist kuulata, mis teil on ka vangide teemal. Vangide teemal oli loogika selline peaministril, et vaadake, kui meil riigis üks maja jääb tühjaks, siis ei saa ta tühjaks jääda, see on kulu ja sinna tuleb inimesed sisse tuua. Mina tahaks kuulda peaministri suust täpselt sama loogikat koolide, väikekoolide puhul. Vaadake, koolid jäävad tühjaks, toome kuskilt lapsed sinna koolidesse, sest muidu see kool on ju omavalitsustele kulu ja mure piirkondlikult on suur. Aga ei, kahjuks ainult Rootsi ja ainult vangide puhul see loogika siiamaani on kestnud. Aitäh ja jõudu! 

Aitäh teile! Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Head Eesti mehed ja naised! 

Kõigepealt ma peaksin peaministrile ütlema, et minu puhul ei sõltu mu poliitiline hoiak sellest, kes teatava küsimuse püstitasid, vaid ikka sõltub muu enda põhimõtetest. Küll oleks tore, kui teiega samamoodi oleks. 

Nii, aga nüüd asja juurde. Tartu on selline rahvusvaheline ülikoolilinn teaduse ja kultuuri kese, seetõttu mõjub see plaan pisut šokeerivalt, kui me hakkame siin ülikoolilinna vahetu külje all rentima välja meie vanglat välisriigile. See samm nüüd kuidagimoodi Tartu sisu ega mainet küll ei paranda, vaid vastupidi, lööb sellele ikka tugeva hoobi. 

Kui me tahame, et Tartust mõeldakse kui noorte ja teadlaste linnast mitte kui vanglaäriga seotud kohast, siis peame tunnistama, et mainekahju on suur. Ja kui me saame selle väljarentimise eest 30 miljonit, siis keegi ei tea, kui suur peaks olema see kompensatsioon, mida rootslastel tuleks Tartule maksta mainekahju eest. 

Edasi, loomulikult, siin on turvalisuse küsimus väga tõsine. Vanglate rendile andmise pretsedendid, nagu peaminister toonitas, on täiesti olemas. Nõus, näiteks Norra ja Belgia rentisid Hollandilt vanglakohti, samuti Taani Kosovolt ja El Salvador on USA-le teinud ettepaneku, et kuritegelikke isikuid tuleks majutada El Salvotori vanglates. Aga vaat see olukord on erinev. Ma nüüd Salvadori kohta ei tea täpselt, aga vot need Euroopa vanglad, mis on olnud välja renditud, need on olnud ääremaal. Tartu on aga tegutsev ülikoolilinn, kus need riskid ja mainekahju on kordades suuremad. Seal neid kõiki asju võib omavahel võrrelda, aga nad ei ole sarnased. 

Lisaks on meil juba praegu teada, Eesti tervishoiusüsteem on pingul, me ei suuda kõiki inimesi õigeaegselt arsti juurde suunata, ja erakorraline meditsiin töötab piiri peal. Ja välismaalaste vangla siia toomine tähendab täiendavat koormust just meie haiglatele-kiirabidele. 

Nüüd, töökohtade vajaduse argumendi lükkab ümber ikka seesama lihtne tõsiasi: need, kes võiksid seal töötada, on juba hõivatud politsei- ja julgeolekutöödel. Ja Eestis on puudu ligi 300 politseinikku ja 500 kaitseväelast. Ja kui me ei usu, et uute sama valdkonna töökohtade loomine ei tekita samas valdkonnas veel suuremat tööjõupuudust, siis tuleb öelda, et me ei usu ka turumajandusse. Kui meil on vaja inimesi korrakaitses ja riigikaitses, siis miks me suuname nad vanglatesse tööle? See minu arust ei ole tark riigijuhtimine.

Ja lõpuks, tartlastelt pole mitte keegi küsinud, kas me tahame sellist vanglat siin. See puudutab otseselt meie linna kuvandit, meie turvalisust ja meie igapäevaelu. Ja no ma ei tahaks niimoodi öelda, aga Eesti riigivõim, mulle tundub, käitub Eesti kodanikega nagu riigi alamatele, või veel hullemalt öeldes, nagu pärisorjadega, mitte nagu riigi kodanikega. 

Ja veel peaministri poole pöördudes, ma arvan ka seda, et valitsusel ei ole kerge. Vot see kodanike võõrandumine võimust on sedavõrd suur, et need ootamatud ettevõtmised ei leia poolehoidu nii ehk naa, isegi kui nad on asjakohased. See aga ei ole asjakohane. 

Ja lõpetuseks. Riigi eesmärk ei saa olla odavate töökohtade loomine, vaid suurema lisandväärtusega töökohtade arendamine. Vangla rendile andmine seda ei tee, vastupidi, see lukustab meid madalama väärtusega mudelisse. Seega, Tartu ei vaja ega taha välisriigi vanglat. Me vajame turvalist, väärikat ja teadusele suunatud tulevikku. Aitäh!

Suur tänu teile. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Loomulikult see uudis, kui tuli siitsamast või valitsusest välja, et Tartusse tuleb päris suures koguses Rootsi vange, see loomulikult šokeeris heade mõtete linna Tartut. Küsimus on, kuidas see kõik tuli ilmsiks. Ja kas üldse Tartu inimestega peeti nõu? Loomulikult mitte. Jällegi sündis mingisugune otsus kabinetivaikuses kohalikku kogukonda kaasamata. Ja loomulikult see tuli suure üllatusena ja halva üllatusena. Kas tartlased on nüüd kogu info ka kätte saanud? Kas nad on sellega leppinud? Ei, ei ole kogu infot kätte saanud ja loomulikult ei ole ka leppinud. Ja kui see teema on käinud läbi ka praegu kohalike omavalitsuste valimiste debattides, mida on tehtud ju tegelikult Tartus juba praegu ohtralt, kus on esindatud ka erinevate erakondade linnapeakandidaadid, siis põhimõtteliselt kõik ühest suust ütlevad, et see otsus oli vale. Ja Tartu on heade mõtete linn, Tartu on meditsiini ja teaduse linn. Ja nüüd tahetakse sinna juurde veel üks omadussõna juurde panna: Rootsi vangide linn. Meditsiini, teaduse ja Rootsi vangide linn. Ja kas see ongi siis see heade mõtete linn? Vot niimoodi lörtsitaks lihtsalt selliste otsustega ära kogu Tartu maine, ja need on valitsuse otsused. Ja siin praegu tõestatakse meile, aga kui tore see kõik on ja me saame 30 miljoni ja kõik nii edasi. Tegelikult Rootsi riik kasutab Eestit ära, nii lihtne see ongi!

Nii nagu me 90-ndatel hakkasime pakkuma odavat tööjõudu, tuli väliskapital, ostis kõik meie vara üles, pärast meie, eestlased, ostsime valdavalt kõik selle tagasi, aga tunduvalt suurema rahaga. Nüüd täpselt samamoodi kasutataks meid ära: tullakse, tuuakse oma vangid, võetakse see odav tööjõud jällegi ja öeldakse, et aga tegelikult, eestlased, te saate sellest ju kasu. No ei saa ju, mainekahju on tunduvalt suurem. Ja kui me vaatame seda infot, mis me oleme kätte saanud, siis mina küll ei julge kõigega nõustuda ja ausalt öeldes ma ei julge ka olla kindel selles, et see info, mis kõik on praegu antud, ka vastab sajaprotsendiliselt tõele. Sellepärast et me oleme näinud, kuidas see valitsus on käitunud erinevates situatsioonides. Kuidas valitsus on andnud ja võtnud sõna, kuidas on hämanud. Miks me peame sellises olukorras olema rahul nende vastustega ja usaldama seda valitsust? Loomulikult ei usalda. Ja seda valitsust ei usalda mitte üheski küsimuses rohkem inimesed. Jah, tõesti, vabandan. 11% veel usaldab, aga ma ei tea, kas nendel 11%-l on klapid peas või silmade ees. Ju siis on. 

Ja kui siin räägiti tööjõust ja tööjõu puudusest, kvalifitseeritud tööjõupuudusest, ma avan natukene pilti ja teen suuremaks. Vaadates, kuidas praegune valitsus käitub, ja vaadates, mis toimub majanduses ja tööjõupoliitikas, siis mul on selline tunne, et üleüldiselt puudub selline suurem pilt, makropilt, mis üleüldiselt maailmas tööjõuga toimub. Me näeme seda, et tegelikult sündimus väheneb valdavalt kõikides riikides, eriti vanas Euroopas. Nüüd me näeme, et see hakkab Hiinas toimuma, India on seal kuskil ülevalpool, aga tendents on selgelt mingi aja pärast allapoole. Sest tegelikult võitlus praegu lisaks maavarade ressursile käib ka tööjõu osas. Ehk siis ostetakse tööjõud üle, aga targad riigid ostavad tarka tööjõudu, vähem targemad lepivad sellega, mis on. Ja Rootsi tuligi tegelikult siia ostma seda tööjõudu, mis meil on, odava raha eest ja me peaksime veel selle üle õnnelikud olema. Ei, aitäh!

Aitäh teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! On olemas riike, kes kasutavad oma naiste emakaid rentimiseks, selleks, et saada rikkamaks ja teha ka välismaa rikkamad pered, kellel miskitel põhjustel ei ole võimalik lapsi saada, saada ka renditud emakast mõni laps. See Tartu vangla, jah, tühjalt seisev betoonkoloss, on Eesti riigi betoonist emakas, kriminaalne emakas, kuhu on võimalik paigutada praegusel juhul Rootsi kriminaale. Mustafad ja teised, kellest nii mõndagi ma nimeliselt tean, ootavad seda hetke, kui nad saavad tulla heade mõtete linna. Ma ei ole ise Urmas Klaasilt küsinud, linnapealt, peaminister ka ei vastanud, et kui rõõmus ta selle üle on, aga ma teen seda varsti, et heade mõtete linnast võib saada vägistajate ja mõrvarite rõõmus linn. Ja kui peaminister ütles, et need uued külalised, keda me ootame 30 miljoni eest Pirogovi platsile, ei lähe, või Werneri kohvikusse, tõenäoliselt jah, ei lähe. Aga nad tulevad sinna ja rikuvad Tartu maine kapitaalselt ära. On juba praegu rikkunud, võin ma teile kinnitada. 

Aga see on üldine omapära praeguste valitsejate ja ka eelmiste valitsejate, paljude, puhul, et tegelikult ega kohalikelt ei küsita, mida nad arvavad sellest. Ma mäletan, kui Tartusse oli plaan, see ei olnud muidugi valitsus, aga oli plaan see nii-öelda supertselluloositehast teha. Kohti oli jah mitmeid, kuhu seda planeeringut teha, aga millegipärast oli, mängiti kõik ühte kohta, ainukene koht on Tartu lähistele teha. Ja mis sellest välja tuli, kõik mäletavad või vähemalt mõned mäletavad. Nii et see arrogantne lähenemine, et meie ütleme, mida vaja on, ja küll nad peavad lõuad ja teevad nii, mis vaja. Sest ma ei taha naeruvääristada seda plaani, peaministri ja ka justiitsministri, kes siia saabus – tere tulemast! –, et tühjalt seisev betoonkoloss teenima panna. Sellel on täiesti jumet ja raskel ajal iga sent või kopikas või liir või mis rahaühikus keegi arveldab, kulub ära, aga rehkendus peaks olema laiem. 

Ja on räägitud siin tööjõust. Tõepoolest, noh, ma tean väga hästi, mida Lõuna-Eesti, või nagu ma ütlen, orjanduslik lõuna sellest arvab. See ei ole hea plaan, kõigele sellele vaatamata, 30 miljonit ja kõik muu, et Pirogovi platsile nad ei tule. Ega vist ei tule küll jah. Aga võivad tulla nende sugulased ja nende armsamad ja nii edasi ja nii edasi. Ja tööjõud, tõepoolest, politseis on tööpuudus, tean seda väga hästi. Ja ühendatud anumate põhimõttel liigub loomulikult rahvas sinna, kus on priskem lobi, makstakse rohkem ja kus on paremad töögraafikud. Nii et see ahelreaktsiooni avab. Ja see ei ole enam nii-öelda üheselt positiivne, nagu praegu peaminister oma 30 miljonist, mida ta loodab koos justiitsministriga teenida, saavad. Pilti peaks vaatama, suurt pilti peaks vaatama iga asja puhul. Kõik asjad on omavahel seotud siin, ka need Mustafad ja mis nende nimed on, kellest mõnesid ma tean, kes hakkavad varsti saabuma siia meie riigikassat täitma. 

Nii et avaramat pilku peaks olema, mitte ainult kinni olema 30 miljonis. Ja võiks ka oma parteikaaslaselt Tartu linnapealt, kes on natuke murelik, et mine tea, mis peale kohalikke valimisi saab …

Hea kolleeg, vabandan, et segan! Kas taas lisaaega veidi?

Jah, paar minutit. 

Kaks minutit lisaks. 

Sest Urmas on väga viisakas mees ja pole nii palju skandaale tekitanud, nagu tema Tallinna kolleegid. Mõned on ka Brüsselisse jõudnud juba. Ja selle koha pealt on nagu kahju, kui Urmas Klaasi karistatakse selle eest, et tema parteikaaslased Tallinnas on mõttetult laamendanud ja erakonna mainet kõvasti alla kiskunud. Avaramat pilku ja rohkem valgust tarre, kordan taas. Aga see mõte ei ole tark mõte. Aitäh!

Aitäh teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised lõpetab peaminister Kristen Michal.

Hea juhataja! Head parlamendi liikmed! Mõned detailid juurde. See mulje, mida te siin püüate luua, et leping on kuidagi ootamatu või see arutelu on ootamatu – see on 2023. aastast, nii et tegelikult mitu aastat on see debatt käinud. Sellesse on kaasatud sisejulgeolekuasutused, kes on riske hinnanud ja riski maandamise meetmed välja töötanud.

Samamoodi, jah, ma ei saa hästi aru sellest pildist, mida üritatakse maalida, justkui need inimesed tuleksid kuskile Tartu linna peale. Need inimesed, kui tulevad – rõhutan: kui tulevad, sest Rootsil on mure, kas neid vange ei kohelda siin mitte liiga karmilt –, siis nad tulevad vanglasse ja nad ei vabane Eestis, vaid enne vabanemist saadetakse Rootsi, nii et vabanevad Rootsi. 

Ja ravikulu puhul on samamoodi arvestatud, et kaasatud on Tervisekassa, Sotsiaalministeerium. Ja täna näiteks Tartu vanglas on Viljandi haigla Tartu meditsiinikeskus, mis koosneb vangla tervishoiu liitmise tulemusena haiglas tööd jätkanud vangla meditsiinipersonalist. Sellesama sihtrühm ongi Tartu vangla kinnipeetavad ja vahistatud. Nii et kõik need detailid on üle käidud. 

Ma saan aru, et kõigil siin on palju erinevaid asju enne valimisi öelda. Aga ma siiski meenutan, et kui me arutame eelarvet ja otsime õpetajatele näiteks 10 miljonit ja me ei leia õpetajatele 10 miljonit selleks, et streiki ära hoida, siis lihtsalt kinnisvara tühjana hoidmine, see kindlasti ei ole lahendus ja inimeste koondamine sisejulgeoleku valdkonnas ei ole ka kindlasti hea lahendus, mida te pakute. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised ja koos sellega oleme lõpetanud neljanda päevakorrapunkti menetlemise. Aitäh teile, härra peaminister! 

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Peeter Ernitsa ja Vladimir Arhipovi 19. juunil 2025. aastal esitatud arupärimine digiminister Liisa-Ly Pakostale kohtutäiturite tegevuse kohta (nr 807). Ja arupärijate nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Tõesti, juunikuus ilmus ajalehes Õhtuleht üks põhjalik artikkel kohtutäituritest Enno Kermikust ning Priit Petterist, kes aastate jooksul omandanud kinnisvara ning kinnistuid just kohtutäiturite korraldatud oksjonitelt. Sealhulgas on tõendamist leidnud näiteks episoodid, kus kohtutäitur on võitnud iseenda korraldatud oksjoneid, ostnud kinnisvara iseenda määratud hinnast odavamalt, teenib oksjonilt ostetud varalt üüritulu ning kohtutäituri oksjonilt on ostetud vara lähisugulastele kuuluvasse ettevõttesse, mis kuulub nüüd täiturile. Kõik see oli kirjeldatud, nii nagu ma ütlesingi, ajaleht Õhtulehes 17. ja 18. juunil. Lähtuvalt sellest see oli ajend selle arupärimise koostamiseks. Esitasime arupärimise lugupeetud justiits‑ ja digiministrile. Siin on meil välja toodud kuus küsimust, millele me soovimegi lugupeetud ministrilt saada vastuseid ja ka võib-olla mingisuguseid tegevusi, mis on juba ette võetud. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja nii nagu arupärijate soov, ongi Riigikogu kõnetooli tulemas justiits- ja digiminister, lugupeetud Liisa-Ly Pakosta. 

Hea Riigikogu! Kõigepealt ma tänan Keskerakonda selle arupärimise eest ja ajalehte Õhtuleht selle teema kajastamise eest. Siin ei ole mingitki kahtlust, et tegemist on küsimustega, mis on tõsised ja kus ei saa kuidagi öelda, et asjad oleksid olnud täiesti korras. Tõsi, me räägime siin kokku umbes 20-aastasest perioodist. Ja paraku osa episoodide puhul saame me öelda, et nad on lihtsalt aegunud. 

Aga vastan järjest küsimustele. Esiteks: "Millises sagedusega kontrollib Justiits- ja Digiministeerium kohtutäiturite vastavust ametialastele kitsendustele, sh ettevõtluse keeld? Ja kas selles osas tehakse koostööd Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojaga?" Haldusjärelevalve on kohtutäituri seaduses § 54 lõike 1 alusel tõesti koostöös Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojaga. Ja ministeeriumi töö on siin vajaduspõhine, see haldusjärelevalve on vajaduspõhine. Põhjalikumad järelevalvemenetlused algatatakse juhul, kui esineb viiteid võimalikule rikkumisele, näiteks kas kaebustes, meedias avaldatud infos või ka koda ise on teinud märkeid või tähelepanekuid, et seda võiks olla. 

Viimase üheksa aastast statistika pealt saab öelda, et ministeeriumile on laekunud vähemalt 1700 pöördumist kohtutäiturite tegevuse kohta, mis on reeglina kriitilised, ja vähemalt 375 juhtumit on käsitletud sisulise haldusjärelevalvena. Vähemalt vähemalt 101 korral on kohtutäituritele tehtud puuduste osas märkused, 17 korral on algatatud kohtutäiturite suhtes distsiplinaarmenetlusi ja üks kohtutäitur on ametist tagandatud. Eelmisel aastal oli 261 pöördumist, teostati kuus erakorralist sisulist kontrolli, tehti üks ettekirjutus ja algatati üks distsiplinaarmenetlus ja tehti kaheksa tähelepanu juhtimist. 

Ressursid on ministeeriumis piiratud, sisuliselt tegeleb kohtutäituritega poolteist inimest, poolteist ametikohta. Ja need inimesed tegelevad ühtlasi ka kogu seaduseloomega, ekspertsusega, töögruppides osalemisega ja kõige muuga, mis selles valdkonnas on. Kindlasti ei ole see piisav. 

Aga ma jõuan teiste mõtete juurde edaspidi ka, vastes järgmistele küsimustele. 

Teine küsimus: "Milline on Justiits- ja Digiministeeriumi seisukoht antud küsimuses: kas mainitud artiklites kirjeldatud viisil vara omandamine on kooskõlas kohtutäiturite ametitegevusega?" Täiesti selge on see, et kohtutäituri enda korraldatud enampakkumisel või läbi lähisugulaste vara omandamine viisil, mis sisuliselt tekitab huvide konflikti, ei ole kooskõlas kohtutäituri ametikohustustega ega hea ametitavaga. See on täiesti selge, et kohtutäitur ei tohi kasutada ametialase tegevuse käigus teatavaks saanud teavet isikliku kasu saamiseks ega muul viisil, mis kahjustab ametkonna usaldusväärsust. 

Keelatud ei ole kohtutäituril osta vara teiste kohtutäiturite või pankrotihaldurite korraldatud enampakkumistel, eeskätt avalikel enampakkumistel. Ja nagu me ka nendest lugudest nägime, on siin osa teiste kohtutäiturite enampakkumistelt ostetud, mis ongi ikkagi avalikul enampakkumisel osalemine. Ja ka täitemenetluse seadustik § 87 lõige 2 sätestab need keelud, mis ma enne ette lugesin, väga ühemõtteliselt. 

Paraku aga tõesti siin on, nagu lehest me näeme, näiteks Petteri ema omandas korteri 2015. aasta alguses, aga süüteod aeguvad kolme aastaga ja seda kohtutäiturit enam selle eest karistada ei saa. Sama kehtib veel varasemate ostude kohta. Ehk siis kohtutäitur Petteri võimalikud rikkumised on ammu aegunud ja seetõttu ei kuulu enam menetlemisele. 

Kolmas küsimus: "Milline on Justiits- ja Digiministeeriumi seisukoht kinnisvara rendile andmise osas: kas tegemist on ettevõtlusega?" Kermiku osas on järelevalve algatatud. Ja tõepoolest, kui kohtutäitur soetab, hoiab sedavõrd suurt hulka kinnistuid eesmärgiga teenida järjepidevat üüritulu, siis tegemist on süstemaatilise majandustegevusega. 

Neljas küsimus: "Meedias avaldatud informatsioonist selgub, et pankrotihalduritel on olnud võimalik mitmekümne aasta jooksul soetada vara nii teiste pankrotihaldurite kui ka enda korraldatud oksjonitelt ning sisuliselt tegeleda ettevõtlusega – kas see asjaolu tähendab, et kontrollmehhanism kohtutäiturite seaduskuulekuse osas ei ole terve selle perioodi jooksul toimunud?" Ma tõin teile veidi enne statistikat juba välja, et tegelikult neid kaebusi ja järelevalvemenetlusi on palju. Lihtsalt võrdluseks, et kui me räägime siin 1700 kaebusest, siis meil kohtutäitureid on praegu 39. Kui ma tohin nüüd öelda, siis ikkagi see 2001. aastal toimunud reform, kus kohtutäiturid, kes enne olid olnud kohtute töötajad, muudeti iseseisvateks ja majandustingimustes tegutsevateks avalik-õiguslikeks isikuteks sisuliselt, siis me oleme näinud sellest 2001. aastast saati, tegelikult juba esimesed artiklid on 2005 ja 2006, kus tuuakse välja, mis kõik ei toimi, mis kõik ei ole hästi. Selle parandamiseks 2010. aastal moodustati Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda ja neile anti selged ülesanded, näiteks IT-haldus, koolituste korraldamine, eksamite korraldamine ja pankrotihalduri kutse omandamine. Aga ka toona analüüsiti, et riigil ei ole raha ehk 2010. aastal, et neid kohtutäitureid kohtute juures pidada. 

Ja 2018. aastal justiitsminister Reinsalu algatas mõtte: täitemenetluse kiirreform. Need on 2019. aastal avalikustatud, need dokumendid ja analüüsid ja materjalid. Ehk Maksu- ja Tolliametile anda üle vähemalt riigi nõuete täitmine tagasi ja seal oli ka … analüüs peal. Aga ka toona riik ei leidnud vajalikke vahendeid, et seda ümberkorraldust teha. 

Nüüd oleme selle juurde uuesti tagasi tulnud ja väljatöötamiskavatsusi on praegu rahandusministeeriumis ootamas ministri seisukohti. Kui nüüd see väljatöötamiskavatsus täitemenetluse kiirreformist, mis algatati juba 2018 tegelikult, realiseeruks, siis jääks kohtutäitureid meie hinnangul alles 10, maksimaalselt 15. Ja sellisel juhul oleks võimalik tõesti tagada seda, et see õiguskuulekuse osa ja selle järelevalve oleks tõhusam, ilma et me peaks avalikus sektoris olulist töötajate hulga tõusu tegema. Tõesti, ikkagi vähemalt kaks inimest peaks olema ainult järelevalve peal, sellisel juhul oleks seda järelevalvet võimalik tõhusalt teha. 

Nüüd viies küsimus: "Kas Justiitsministeeriumil on plaanis mainitud kohtutäiturite tegevuse osas viia läbi järelevalve, et oleks võimalik tuvastada võimalik kahju tekitamine kolmandatele isikutele?" Nagu ma ütlesin, ühe konkreetse kohtutäituri suhtes on haldusjärelevalve algatatud, see algatati tegelikult juba enne meediakajastuse ilmumist. Ja me suvel oleme jõudumööda analüüsinud, kas sealt tuleb veel mingeid asjaolusid välja. Aga kuna seesama üks inimene teeb ühtlasi kogu täitmisregistriga seonduvat tööd, siis ega see tempo liiga kiire ei saa olla. 

Aga rõhutan selle üle, et kolmandatele isikutele võimaliku kahju tekkimise tuvastamine, selles osas Justiitsministeeriumil pädevust ei ole. Selle üle saavad otsustada vaid kohtud. See inimene, kellele tundub, et talle on kahju tekitatud, tema peaks selles osas kohtusse pöörduma. Ministeeriumi järelevalvemenetluse tulemused ei ole väljaspool haldusmenetlust õiguslikult siduvad. Maksimaalne, mis saab ministeerium teha, on tagandada kohtutäitur ametist. 

Kuues küsimus: "Millised on Justiits- ja Digiministeeriumi järgmised sammud vältimaks kirjeldatud tegevuste jätkumist kohtutäiturite poolt? Mis puudutab seda lähikondsete-poolset ostu, rääkimata täituri endapoolsest ostust, siis tegelikult seal on kord saabunud 2011. aastast, siis kui jõustus rahatrahvi Pärnu täiturile Rannar Liitmaale. Ja pärast seda meil ei ole infot, et lähedastele müüki oleks olnud, sest see ei ilmne tegelikult ka sellest leheloost sealt. Kui kellelgi on mingit informatsiooni selle kohta, siis kindlasti võib ministeeriumile teada anda. 

Nüüd teine asi, mis puudutab seda üüritulu teenimist ehk keelatud ettevõtlust, seal nüüd sõltub sellest juba enne meediakajastust algatatud järelevalve tulemustest, et kas on vaja ka seadusemuudatust või piisab sellest järelevalvest, et seal ka kord majja saada. 

Nii. Ma vabandan hetkeks. (Lehitseb pabereid.) Ma kontrollin, kas ma olen nüüd kõik küsimused vastanud. Väga vabandan selle katkestuse pärast. Aa, see oligi viimane ikkagi, jah. Aitäh teile!

Aitäh teile! Teile on ka saalist mõned küsimused. Alustab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te nõustusite meie järelpärimisega, et murekohti siin on küll ja küll, ja siit küsimus. Kas sellega kaasnevad ka mingisugused seadusemuudatused? Ja täpsustage palun veel. Te ütlesite, et kolme aasta möödumisel, kui käib menetlus, siis ta on nagu kas tühistatud või antakse andeks. Kas see tõesti on nii ja kas seda on plaanis muuta, sellist andeks andmist, kolme aasta läbimisel? (Saalist öeldakse midagi.) Aegumist, jah.

See seadusemuudatus, mis praegu on töös, väljatöötamiskavatsuse ettevalmistamise lõppetapis, on see, et Maksu- ja Tolliamet hakkaks sisse nõudma riigi nõudeid. Need ei ole ka olnud kohtutäituritele liiga atraktiivsed, kuna kohtutäiturit huvitavad võib-olla rohkem sellised, ütleme, suuremaid summasid puudutavad asjad. Ja seetõttu on tegelikult alalaekumised riigieelarvesse just sellistes asjades, mis on riigi nõuded, näiteks tõesti mingilt narkomaanilt mingisugune trahviraha või menetluskulu kätte saada. Ja see peaks oluliselt meie hinnangul vähendama täiturite arvu, mis omakorda tagaks selle, et alles jäänud täituritega saaks riik palju tõsisemalt tegeleda.  Nüüd, mis puudutab aegumist kolme aasta jooksul, noh, see on selline laiem õigusfilosoofiline küsimus, et millal saabub õigusrahu. Praegu on olnud jah nii-öelda ühiskondlik kokkulepe selle peal, et see kolmeaastane aegumistähtaeg on. Kindlasti, seda võib arutada, mis see mõistlik aeg oleks, kas see kolm aastat on piisav või ta peaks olema pikem. Me eeldame seda, et kui, nagu ka loos on kirjeldatud, inimene, kes peab oma kodust välja kolima, et ta ikkagi reageerib kiiremini kui kolme aasta jooksul.  Õnneks on siin vahepeal muutunud elu paremaks selles osas, et meil on kohalikes omavalitsustes võlanõustajad. Ja kui nüüd keegi meid siin praegu kuulab või vaatab, siis ehk on sellest arupärimisest nii palju kasu, et seda taas meelde tuletada, et kui inimestel on võlgadega probleeme, siis väga-väga kasulik ja soovitatav on – see on täiesti tasuta teenus – inimesel pöörduda kohaliku omavalitsuse võlanõustaja poole, kes aitab seda pundart lahti harutada ja seal võlgnikule kõige sobivamad lahendused leida. Tõesti, 2011. aastal ja mis siin juttu on olnud, toona sellist teenust nii laiaulatuslikult tasuta kasutada ei olnud. Mina soovitaksin kõigil võlgnikel võlanõustajatega oma kohalikus omavalitsuses ühendust võtta ja täitsa ausalt läbi vaadata, et mis need olukorrad on, mis need lahendused on ja kuidas need küsimused lahendada.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tegemist on ju väga suureulatusliku usalduse probleemiga ja eks usalduse kriis on siin päris suur ja peab kahjuks nentima, et aina suuremaks läheb. Ma ei taha praegu kindlasti teid süüdistada, aga ma näen, et see on nagu juba süsteemi viga. Et meil on probleemid ühes, teises ja kolmandas valdkonnas. Nüüd on meil ilmnenud probleemid ka kohtutäiturite süsteemis, kes peaksid olema väga usaldusväärsed inimesed, sellepärast et kohtutäiturite kätte eelkõige satuvad subjektid, kes on jäänud elus hätta, on need siis juriidilised, füüsilised isikud, ja teiselt poolt võlausaldajad, kes läbi selle menetluse tahavad ikkagi oma vara kätte saada, vähemalt mingisuguseski osas. Ja nüüd selgub selline asjaolu, et päris pika aja jooksul on tegelikult inimeste tagant varastatud. Ja te tõite välja erinevaid põhjendusi, miks see kõik on, aga kas on mingisugune konkreetne lahendus, et kuidas me saaksime sinna sisse minna ja leevendada seda olukorda?

Aitäh!

Aitäh! Nii nagu ma vastustes välja tõin, siis ma pean siiski seda rõhutama, et see ei ole nüüd välja tulnud probleem. Tõesti, esimesed väga kriitilised analüüsid selle kohta on juba 2005. aastast, 2018 juba algatati reform. Tõsi, see on edasi läinud mitte nii kiiresti kui selle reformi algatajad soovisid, aga selle venimise põhjuseks on olnud riigi rahaliste vahendite nappus juba toona. Aga praegu me ikkagi soovime sellega edasi minna. Nüüd usalduse taastamiseks, me räägime 20 aasta või 25 aasta tulemusena tekkinud küsimuste lahendamisest. Ühte lahendust ma juba teile tutvustasin, mis aitaks seda olukorda parandada. Teine pool on võlanõustajate süsteem ja võlanõustajate poole pöördumise võimalus, mis kindlasti inimesele annab kõige vahetumat, kõige selgemat, kõige kindlamat abi kiiresti. Ja kolmas osa siis, kui on veel mingisuguseid mõtteid pärast selle reformi ärategemist, mis praegu töös on, siis kindlasti me oleme valmis seda arutama. 

Et tõesti, siin on jutt olnud näiteks ka sellest, et kas maksejõuetusteenistusele mitte, see on Konkurentsiameti juures, kas nemad ei oleks mitte õigem koht, kus seda järelevalvet teha. See ei ole ka küllalt tavapärane, et ministeeriumi ametnik hommikul teeb seaduseelnõu ja õhtupoole teeb järelevalvet. Et seda võib-olla oleks õigem maksejõuetusteenistuse kaudu teha, aga seda ma ei oska teile praegu vastata. Vastav analüüs on meil planeeritud järgmisse aastasse, kui me oleme selle täitmisregistri nii-öelda ellu saanud. Veel kord: üks ja sama inimene tegeleb kõikide nende asjadega.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, aitäh! Lugupeetud minister! Mul on kaks küsimust ühes, proovin väga kiiresti need sõnastada. Esiteks, kindlasti on olemas mingisugused rahvusvahelised kogemused, kuidas ühes või teises riigis nagu on sellised probleemid lahendatud ja kas me saame kasutada ka Eestis neid praktikaid. Ja teine küsimus on see, kahjuks tõepoolest on olemas sellised kohtutäiturid, kelle pärast nagu see sõna juba vahepeal muutus selliseks sõimusõnaks paljude inimeste suus. Kuigi ma olen kindel, et väga paljud kohtutäiturid on täiesti normaalsed inimesed, vastutustundlikud inimesed ja ei taha inimestele halba, aga on olemas ka teistsugused. Ja küsimus on selles, et kui inimesed said kannatada just selliste kohtutäiturite pärast, kes omavoliliselt teevad midagi või skeemitavad ja nii edasi, et kuidas riik võiks neid inimesi aidata.

 Aitäh! Kui rahvusvahelisi kogemusi vaadata, siis laias laastus ongi kahte tüüpi lähenemist. Esimene lähenemine on selline, et kohtutäiturid on moel või teisel avaliku sektori teenistujad. Ja selline olukord oli ka Eestis aastani 2001, kus kohtutäiturid töötasid kohtute juures, olid osa kohtusüsteemist. Selline süsteem on ühtpidi vaadates väga turvaline, aga teistpidi vaadates, kui meil oleks kohtutäiturite käes üksnes näiteks elatise sissenõudmine või siis niisuguste rahaliste nõuete sissenõudmine, siis me võiks seda tõenäoliselt kaaluda. Aga mida 2001. aastal ka sellises määras absoluutselt ei olnud ja mis ka kohtutäitureid endid väga palju kurnab, ja ma ei tea, võib-olla ka teie küsimus sellele osaliselt viitas, on tohutult keerulised suhtluskorrajuhtumid, mis on samuti kohtuotsuste täitmiseks ettenähtud kohtutäituri tegevus. Ja ausalt öeldes selle väljamõtlemine, kuidas väikeste süütute laste puhul kohtu poolt määratud ajagraafik lapsevanemate vahel, kuidas seda tagada, juhul kui üks või mõlemad vanemad ei ole sellest tegelikult huvitatud, kuidas tagada lapsele suhtlus, lähedane suhtlus mõlema oma vanemaga, kuidas neid erakordselt pingelisi olukordi lahendada niimoodi, et lapse tervis ei saaks kahjustada, rääkimata lapse emotsionaalsest seisundist, see on ikkagi äärmiselt keeruline küsimus. Selle lahendamine omaette teemana on tegelikult vähemalt sama keerukas kui need juhtumid, mille kohta te küsite. Siiski ma tooksin seda välja, et need juhtumid, mis meedias nüüd avaldati, on enamasti vanad asjad, nagu öeldud, 2011. aastal jõustunud rahatrahv tegelikult korrastas seda olukorda väga palju. 

Ja siis teine osa on selline laias laastus samasugune olukord, kus on Eestis, kus on eraõiguslikud isikud, kes seda teenust osutavad riigi poolt määratud tingimustel, riigi poolt määratud hinnakirja alusel ja riik teostab nende üle järelevalvet. Aga seal siis tõesti mitte seda järelevalvet tavaliselt ei tee mitte ministeeriumiametnikud, vaid teeb mingisugune asutus, kelle järelevalvevõimekus on parem. Mitte parem selles mõttes, et ta ministeeriumil tingimata oleks halb, aga veel kord, et ministeeriumis üks ja sama inimene teeb eelnõusid, põhimääruseid, ekspertsust, ja selle kõrval seda järelevalvet teha, see tegelikult eeldab erinevaid kvalifikatsioone ja ka palju rohkem aega. 

Nüüd see skeemitamist puudutavas osas, nagu öeldud, tegelikult on väga hea, et ajakirjandus Õhtulehe näol on seda põhjalikult kajastanud. See veel kord tuletab meelde seda, et selline skeemitamine on meil ühemõtteliselt keelatud ja on tõesti, alati tuleks ka hinnata toimingupiirangu rikkumist veel korruptsioonivastase seaduse raames, kas seda veel seal on. Ka kohtutäiturid ise on vast palju teadlikumad. Kui 2001. aastal see reform tehti, siis toona, tollel hetkel ei olnud ka ju isegi juriidilise kõrghariduse nõuet kohtutäituritele ja kohtutäiturid nimetati ametisse eluaegselt. Nii et siin on arenguruumi kõvasti olnud. Aga ma tõesti väga loodan, et see läheb paremaks, seni kuni see on lõpuni heaks läinud, siis veel kord tuletan meelde, et inimesed, palun kasutage võlanõustajate teenuseid.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin ühe küsimuse. Kas sa oled Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja inimestega, nende juhatusega ka nende pinnal kohtunud ja kuulanud nende muresid ja mõtteid? Ja kui oled, siis mis sa arvad nende muredest? Räägin nendepoolsetest.

Olen kohtunud küll, aga mitte nende pinnal, vaid ministeeriumi pinnal, kui see omab mingit tähendust, ja rohkem kui ühel korral. Võib-olla ma tooksin välja kaks murekohta, mis ühiskondlikus kaaluna on vast kõige suuremad. Üks on see, et tegelikult päris palju inimeste sissetulekuid ja pangaarveid on täna väljaspool Eestit. Ehk väga lihtne on inimesel omada pangakaarti, kus pank on väljaspool Eestit, ja kohtutäitur sellisel juhul arvele ligipääsemiseks peaks alustama rahvusvahelise menetluse, mis on üsna keerukas. Sama küsimuse ees ei ole mitte ainult Eesti, vaid on kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, tõenäoliselt veel laiemaltki, et kuidas kohtutäiturite tööd üleüldse korraldada olukorras, kus ülilihtne on tellida postkasti – no ma ei hakka konkreetseid nimetama – laialt reklaamitud siis väljaspool Euroopa Liitu asuvate pankade pangakaarti ja arveldada kõiki asju seal. See on üks nende mure. Ja teist muret ma juba puudutasin. No tegelikult pange ennast ikkagi inimlikult selle lapse kingadesse, kes koos kohtutäituriga, ja mõelge, mida sellel hetkel tunneb ka kohtutäitur, kes koos kohtutäituriga ootab näiteks, et isa tuleks seda last nüüd ometi vaatama, sest selline kellaaeg on kokku lepitud, lapsel on kotike kaasa pakitud, ja sa istud seal ja sa ootad, ootad pool tundi, ootad tunnikese, keda ei tule, on isa, helistad mitu korda. Lihtsalt lapsevanemad ei tule, siis sa pead seda last lohutama. Sul niikuinii juba süda valust rebeneb. Või siis need juhtumid, kus lapse üleandmine on kohtu poolt ette nähtud, mõlemad vanemad on kohal, aga üks vanem füüsilise jõuga takistab seda lapse üleandmist. Misasja sa selles olukorras nüüd ikkagi inimesena teed, see on äärmiselt keeruline?

Suur aitäh teile, auväärt minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Hea justiits- ja digiminister, aitäh teile vastuste eest! Eks see natukene teeb nõutuks ja kurvaks. Aga me ei pea siin olema tegelikult nõutud ega kurvad, vaid me peame tegutsema. Ja nii nagu ka minister ütles, et see probleem, mis puudutab kohtutäitureid ja seda juhtumit sealsamas, mis oli kirjeldatud Õhtulehes, see on nagu selline juba aastast 2015. Ja see ongi kestnud pikalt. Iseenesest see on ju väga suur probleem. Võib-olla see juhtum või need juhtumid nende kahe isiku osas, need ju tegelikult jätavad varju kogu kohtutäituritele. Nii nagu me praegu saime teada, neid on 39, mõni aeg tagasi oli neid natuke rohkem. Aga see loomulikult tekitab usalduskriisi, usaldamatuse. Ja loomulikult me ei saa olla veendunud ja me peame tegelikult üle kontrollima ka kõik need teised kohtutäiturid. Kas nad teevad igapäevast tööd nii, nagu nad peavad tegema, seadust mitte rikkudes? 

Kohtutäituritel on ju erinevaid ülesandeid ja ma ei hakka neid ette lugema. Siin käis üks näide, mis puudutas kohtutäituri toiminguid, mis puudutab perekonna olukorda. Eks nendega ka mina oma töös olen kokku puutunud. Mul Mustamäel oli päris suur lastekaitseosakond, ma kõike seda kirjeldatult tean oma kogemusest. 

Aga küsimus, mida meie tahtsime arutada ja mis on laual, on ju tegelikult inimeste tagant varastamine. Inimesed, kes on jäänud elu hammasrataste vahele, kas ta on füüsilise või juriidilise isikuna. Kohtutäitur müüb nii juriidilise kui füüsilise isiku varasid ja loomulikult neid varasid realiseeritakse selleks, et võlausaldajatele ära maksta, on see riik, on see mõni muu juriidiline isik või füüsiline isik. Kohtutäitur on see vahelüli, kes võtab kätte mõnikord notariaalse lepingu, kohtuotsuse ja peab sellega käituma sellisel viisil, et oleks tagatud kõikide osapoolte õigused. Ja seda nende kahe isiku puhul, on see siis Enno Kermik ja Priit Petterist, Petter – vabandust, kui ma väljendasin valesti perekonnanime –, siis nemad on seda rikkunud. Ja siis meil räägitakse, et aga osad asjad on siin ka aegunud juba. Mis on ka seaduses täpselt nii kirjas: et kui sul ikkagi on kolm aastat läinud ja sa ei ole tuvastanud seda asjaolu, siis on tõesti see kuritegu, ma ei tea, kas kuritegu, aga vähemalt haldusmenetluse raames see on vist tõesti aegunud võlgnevus.

Nüüd küsimus, kuidas seda süsteemi parandada. Mina praegu saan aru, et ressursipuudus on suur. Nii nagu kirjeldati, et meil poolteist inimest tegeleb seadusandlusega, samal ajal püüavad need poolteist inimest, või siis inimesed ei saa öelda, aga poolteist kohta ministeeriumis püüavad samal ajal viia läbi ka järelevalvet kohtutäiturite osas. Ja ressursipuudus on suur. Nüüd on küsimus, et kas tõesti on ainult ressursi taha jäänud see, et me ei suuda üle kontrollida ja tagada tegelikult teiste kohtutäiturite usaldusväärsust. Me jätame tegelikult selle küsimärgi õhku. Kõik need juhtumid ja kõik need menetlused, mida kohtutäitur igapäevaselt menetleb, ja kõik need isikud, kes nende menetluste taga on – tekib ju väga suur küsimus, et kas minu asja menetletakse seaduse raamide kohaselt või seal käib mingisugune kõrvale kantimine oma sugulastele, mingi vara müümine. 

Võtaks kaks minutit juurde, kui tohib.

Kaks minutit lisaks, palun!

See küsimus niikuinii jääb ju õhku. Minu arust ministri esimene kohustus ongi küsida lisavahendeid, sellepärast et meil on usalduskriis, ja suurem usalduskriis, see on ainult üks pool, see kohtutäiturite teema. Tagame selle, et kontrollime üle, võtame pistelised kontrollid, pisteliselt need toimikud välja ühe või teise või kolmanda vara müügi osas, kontrollime ära, näitame, et see süsteem on kas tõesti väga suurte probleemidega või on puhas. Aga meil ei ole ju seda teadmist. 

Mida me saime teada, on see, tänasest vastusest, et jah, nende kahe isiku osas on tuvastatud probleem. Jah, nende kahe isiku osas mingisugused toimingud käivad. Jah, osad võlad või toimingud on juba aegunud, nende osas ei ole võimalik mingisugust menetlust läbi viia. Aga kuidas praegu üle kontrollida ja muuta süsteemi läbipaistvamaks nende teiste kohtutäiturite osas, seda nagu ei kõlanud. 

Mina küll kutsun … Ma ei taha selles asjas kindlasti ministrit süüdistada, mitte mingil juhul. Nii nagu ma ütlesin, see on süsteemi viga. Ja selle aja jooksul on olnud erinevad ministrid, justiitsministrid, ja mitte keegi ei ole tegelikult sellele sellisel viisil tähelepanu pööranud. Jah, tõesti, seal, nii nagu ka praegune minister ütles, mingis osas liigutakse, aga mitte nii kiiresti. Aga tegelikult see süsteem ja kohtutäiturite töö peab olema läbipaistev, usaldus peab olema tagatud. Ja enne, kui see usaldus ei ole tagatud, siis mina ütlen, et teie neid kaebusi, mida on niigi palju, üle, mis seal oli, 1700 või kui palju aastas oli, neid kaebusi hakkate edasi saama, sellepärast et ei ole usaldust nende isikute osas, kes viivad läbi kõiki neid toiminguid. Aitäh!

Aitäh teile! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Vladimir Arhipovi.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Väga hea, et te tunnistasite ka, et meil on suured eesmärgid selle ala kordategemisel, ja hea, et te alustasite seda tööd. Sest tegelikult ju kohtutäiturite probleem on meil ammust ajast, mis sa ütlesid, seal oli 2015, 10 aastat möödas. Ja ma väga loodan, et see uus seadus, mis on loodetavasti tulemas, et ta on rohkem sellise inimliku näoga, rääkimata juba, et ta peab vältima neid seadusrikkumisi, mis on olnud seoses kohtutäituritega. 

Aga ma kasutan juhust ja kuna justiitsminister on ka eelmise järelpärimisega seotud, arupärimisega, siis ma mõne sõnaga räägiksin ka veel vanglast ka. Valitsus on jõudnud Rootsiga kokkuleppele tuua Eestisse sadu Rootsi vange ja justiitsminister on seda nimetatud väikese riigiga suure tulu allikaks. Kuid tegelikkuses on küsimus palju laiem, see puudutab meie siseturvalisust, meie tervishoiusüsteemi ja meie tööturgu. 

Esiteks, turvalisuse aspekt. Meie julgeolekuasutused on aastaid pingutanud, et Eesti hoida turvalisena, ja nüüd toome siia sadu kurjategijaid teistest riikidest. See ei tähenda ainult nende vangide toomist, vaid ka nende sugulaste, tuttavate ja kontaktide liikumist siia. See tähendab lisakoormust politseile, piirivalvele ja kõigile sisejulgeolekustruktuuridele. Küsimus: kelle julgeolekut me sellega suurendame, kas Rootsi või Eesti? 

Teiseks, tervishoid. Me teame, et vaimse tervise abi järele on Eestis suur nõudlus. Meie enda inimesed ootavad kuid ja kuid, et pääseda psühhiaatri või kliinilise psühholoogi vastuvõtule. Meie vanglates on juba täna sõltuvusprobleemidega ja abi vajavaid inimesi. Kui lisame siia veel välismaalastest vangid, kellele tuleb tagada samad tervishoiuteenused ja ravimid, siis tähendab see paratamatult Eesti inimeste jaoks pikemaid järjekordi ja väiksemat kättesaadavust. 

Tööturg. Uuringud näitavad, et Eestis on igal aastal puudu umbes 700 oskustöölist. Selle asemel, et koolitada ja toetada omaenda tööjõudu, loome töökohti 400 inimesele vangivalvurina, õpetame neile inglise keelt ja samal ajal avame uksi veelgi vabamale välismaalaste sisserändele. Kas see on tõesti pikaajaline strateegia, mis tagab Eesti majanduse konkurentsivõimet?

Austatud kolleegid, see kokkulepe ei ole väike risk, vaid suur risk. See ei too Eestile mitte turvalisuse ja heaolu, vaid uusi probleeme ja lisakoormust.

Hea kolleeg, ma vabandan, et segan. See oli eelmine arupärimine, meil on arupärimine hoopis teise teemaga praegu. Ma saan aru, et te tahate seda lugu siin. Aga meil tuleb päeva, jaa, esmaspäeval on see.

Ma lõpetan ühe lausega ära.

Jaa, palun, palun!

Lõpetuseks, meie strateegiline siht on tõsta Eesti tootlikkust ja jõukust, aga selle asemel toome siia välismaa kurjategijad. See ei ole mõistlik. See ei ole aus Eesti inimeste suhtes ja see ei ole meie riigi tulevik. Aitäh!

Aitäh teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Ma kuulsin, et proua minister on kohtutäiturite juhtidega kohtunud oma pinnal. Mul oli suvel võimalik kohtuda nendega nende pinnal, nii nagu ka paljude teiste Eesti õigussüsteemi juhtidega. Ja nad olid peaaegu kõik üsna imestunud, et keegi laskub Toompealt nende juurde alla. Ma kuulsin reaalset elu nende inimeste käest, kes juhivad ühte, teist, kolmandat, neljandat õigussüsteemi osa, ka kohtutäiturid ja pankrotihaldurid. 

Kui ma nende juurde läksin, siis ma tervitasin neid natukene võib-olla mitte kõige viisakamal moel, aga ma pöördusin nende poole nii: "Nagu ma aru saan, ma kohtun nüüd teie kui ühiskonna moraalse põhjakihi esindajatega." Ma viitasin jah, Nils Niitra artiklile, millest on siin ka palju räägitud. Aga need probleemid, millest me toona rääkisime, olid üsna tõsised. Ja ma arvan, et oleks kasulik, kui ka teised mu kolleegid oleksid seal juures olnud. 

Need on, jah, vabad … Kohtutäitur või pankrotihaldur ei ole mingisugune riigiametnik või ettevõtja, ta on vaba elukutse esindaja nii nagu ka notar. Tõepoolest, riik on pühkinud käed puhtaks siin nende puhul. Nad küll kuuluvad, mõlemad institutsioonid kuuluvad selle riigi õigussüsteemi elukaarde, kohtud, täiturid, notarid ja nii edasi. Aga nad on visatud vette ja on öeldud, et te peate ise hakkama saama, kõik need tasud. Riik ei maksa neile ühtegi senti, Eesti riik. Mitte ühtegi senti. Nad ise peavad vaatama, kuidas hakkama saavad. Ja loomulikult, tegevus, millega nad tegelevad, ei ole võib-olla igale nõrganärvilistele kõige meelepärasem. Seltskond, kellega nad peavad tegelema, on tõesti tihti ühiskonna sellises põhjakihis või selle lähedal, aga mitte kõik, see on ainult osa. Iga inimene võib sattuda raskustesse ja puutuda kokku selle seltskonnaga, kelle kohta Nils Niitra kirjutas, et ühiskonna moraalne põhjakiht.

Kui pankrotihalduri või kohtutäituri tasu on vist 124 eurot. Aga sellest kohtutäitur saab endale 8 eurot, riigimaksud kusagil 55 ja 60 euroga ja kõik muu selline. Nii et tegelikult notar … Või jälle ma segan ära. Need on mõlemad küll vabade ametite esindajad. Aga kohtutäiturid peavad sellega hakkama saama. Ja loomulikult, nad ka vastutavad koos. 

Needsamad näited, millest siin on räägitud, aga kui midagi juhtub, peavad nad koos need 200 000 või mis see summa kord on, kinni maksma, ühiselt. Ja loomulikult on nad palju üsna jõukad inimesed, mõned isegi väga jõukad. Aga nad ei ole pätid. Kuigi kõikide ametite seas on ka viimaseid. 

Aga nende muresid, kogu selle süsteemi – ma räägin praegu süsteemist, vabade ametite elukutsetest … Notarid, muuseas, notaritest võiks ka rääkida. Kui sama süsteem jätkub, siis mitmed ääremaapiirkonnad võivad jääda notarivabaks. See on väga tõsine probleem. Nemad on samasugused nii-öelda vabade elukutsete esindajad, kes vaatavad ise, riik ei anna neile ühtegi senti, ise vastutavad, ise vaatavad, kuidas hakkama saada. 

Soovite te lisaaega? 

Jah, küll, paar minutit. 

Kolm minutit lisaks. 

Nii et nendega peale nende sildistamise või selle kõrval tegelikult peaks üsna tõsiselt suhtlema ja rääkima ja arutama. Ministriproua siin rääkis, et on väljatöötamiskavatsus selleks, et riigi nõuete äravõtmist või suunamist sinna. Jah, see on üks selline variant. Aga need riigi veskid on jahvatanud üsna aeglaselt ja jahvatavad tänase päevani üsna aeglaselt. 

Minu sõnum praegu: loomulikult, inimesi, hätta sattunud inimesi tuleb kaitsta. Siin ei ole midagi arutada. Ei tohi lubada inimeste nülgimist, eriti veel sellise ameti puhul, kes ühtpidi tegeleb nende varadega ja oksjonilt hätta sattunud inimeste varade omandamisega. See kontroll peaks olema selgelt tugevam. Nagu me kuulsime proua ministrilt, ametnikke on vähevõitu riigis, kes sellega võiks tegeleda. Eks siis kohtutäiturid praegusel juhul peavad ise vaatama, kuidas hakkama saavad. Ja kui mõni kolleeg on sikku teinud, siis tuleb neil ka kollektiivselt, ka rahaliselt vastutada selle eest. 

Aga minu sõnum on see, et peaks rohkem – ma räägin meist nüüd, Riigikogu liikmetest ja valitsuse liikmetest – laskuma maa peale ja vestlema, kohtuma erinevate institutsioonide ja nende juhtidega reaalselt, mitte nii, et andma neile korraldusi ka Stenbocki majast või kusagilt mujalt ja siis niimoodi edasi minna. Niimoodi edasi minna tegelikult ei tohiks. Eesti on liiga väike. Aitäh!

Kas minister soovib midagi täiendada? Ei soovi. Sellega sulgen läbirääkimised. Ühtlasi oleme läbinud tänase viienda päevakorrapunkti. 

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Aleksandr Tšaplõgini, Vadim Belobrovtsevi, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku, Peeter Ernitsa, Vladimir Arhipovi ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti 21. mai 2025 esitatud arupärimine praamiühenduse kohta Eesti saartega, nr 789. Ettekandjaks palun Riigikogu liige Lauri Laats.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Jaa, täna tahaks lugupeetud taristuminister Kuldar Leisilt pärida just nimelt praamiühenduse kohta ja eriti, mis puudutab meie Saaremaa ja mandri ühendust või Muhumaa ja mandri ühendust. Juhuslikult ka nädalavahetusel külastasin Saaremaad, ilmaga vedas, väga ilus ja tore nädalavahetus oli. Mul õnnestus ka paar korda külastada Saaremaal suvel. Kui me vaatame seda praamiliiklust, siis suvel see ületus nii kergelt ei läinud, pidi pikalt ootama, ei jõudnud ka broneeringut pileti osas teha. Ja eks need praamijärjekorrad loomulikult tekitavad probleeme.

Praamijärjekorrad loomulikult tekitavad probleeme ja tegelikult on seal mitte ainult ju ebamugavuse küsimus, vaid ka majanduslik mõju, nagu me kõik saame aru. Ehk siis, kui saarele ei pääse kergelt, siis kohalikud ettevõtjad ja ettevõtted vastavalt saavad ju vähem tulu, ei ole ju raske sellest aru saada. 

Nüüd see teine pool, et aga mis hinnaga sinna saada ja tagasi tulla, see on ju ka väga oluline. Ja päris ei saa aru, et mis viisil ja mismoodi on selle pileti hind paika pandud, kui läbipaistev ta on. Ma nagu olen siit ja sealt seda materjali otsinud ja ma ei saa päris aru, millest see nagu praamiületuse hind ja see komponent koosneb. 

Ja teine pool, et kui me vaatame TS Laevade osaühingu kasumit, no need kasumid nagu väikesed ei ole. Käive on seal kuskil 36 miljonit, kasum on peaaegu 8 miljonit, No kuskil 20%‑line nii-öelda siis on tulu, mis on päris väga-väga hea ühe ettevõtte kohta, ja arvestades, et tegemist on ikkagi nii-öelda riikliku ettevõttega, kus võib kindlasti teha erisusi piletitulude osas. Et erasektoris ikkagi saada 20% tulu kätte, no sa pead ikka pea peal käima. Käte peal nagu ei piisa, sa pead pea peal käima, et sellise kasumi kätte saada. Aga palun väga, TS Laevad osaühing saab sellised kasumid kätte, see toimub kõik tänu sellele, et õnneks Saaremaa ja Muhumaa on küllaltki atraktiivne, inimesed tahavad sinna saari külastada. Aga loomulikult, teiselt poolt see kõik mõjutab jällegi nende kohalike ettevõtete käibeid, arengut, investeerimise nii-öelda soovi oma saare arendamisel. Ja ega see piletihind nagu kergemaks seda olukorda ei tee. Ja kui vaadata selle aasta ka andmeid ja ilmasid, siis peab tunnistama, ja vesteldes majutusasutuste nii-öelda juhtidega ja omanikega, siis ega nendel see aasta väga õnnestunud ei olnud. 

Nii et me peame kindlasti, meil on ridamisi siin küsimusi, et saada selgust, mis kaalutlustel meil sellised kallid piletihinnad on ja kas sellel on ka mingisugust õigustust. 

Teine küsimuse pool puudutab meie praamihanget. Teatavasti tahetakse soetada üks lisapraam. Esimene hange, mis oli korraldatud, see hind ületas etteantud hinda. Siin ma tahaks teada, et kas tõesti see ajaline aspekt, mis siia juurde tuli uue hankega, ja siis see laevaehitus lükkus ju kõik edasi ja nii edasi, kas see hind ja see, mis ületas seda summat, seda piirhinda, tõesti oli seda väärt, et veel vähemalt aasta kui mitte rohkem oodata seda praami, mis tegelikult peaks tooma liinil leevendust just nimelt suvisel perioodil, siis kui kõige rohkem ju rahvast nagu liigub. Mis oli see nagu nii-öelda majanduslik selline mõttekäik, et kui palju siis kokku hoiti ja kas see kokkuhoid ikkagi tasus ennast ära, ja loomulikult, millal siis uut praami on oodata? Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele palun vastama, taristuminister Kuldar Leis.

Tere õhtust, hea istungi juhataja ja Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele parvlaevaühenduse kohta Eesti saartega. Küsimused 1–4 ja küsimus 9 kuuluvad Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi pädevusse ehk siis nendele vastab härra Terras. Aga Kliimaministeeriumi pädevusse kuuluvate küsimuste vastused on minu anda ja need ma nüüd järjest ka esitan.

Viies küsimus: "Milline oli täpne summa, millega [eelmise,] viienda parvlaeva ehitamise riigihange ületas riiklikult eraldatud eelarvelisi vahendeid?" Vastus. Eelmise riigihanke kõige väiksem pakkumine ületas eelarvelisi vahendeid 1 899 000 euro võrra. Eelmine hange kuulutati välja oktoobris 2024, tähtaeg oli 6. jaanuar sel aastal. Ja kõik need pakkumised, kõik esitatud pakkumised ületasid eelarvelisi vahendeid.

Kuues küsimus: "Kas oleks olnud võimalik, vaatamata eelarve ületamisele, teha vastavad eelarvelised otsused ümber ja sõlmida leping hankes osalenud soodsama pakkumise teinud ettevõttega?" Vastus. Teoreetiliselt jah, kuid sel juhul oleks leping sõlmitud miinimumomakapitaliga ilma töötajateta Eesti mikroettevõtjaga, kes tugines tema kvalifitseerumisel üksnes välismaiste alltöövõtjate majandusnäitajatele. Ehk laevaehitus oleks toimunud väljaspool Euroopa Liitu ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni. Ehk siis väga riskantne lähenemine.

Seitsmes küsimus: "Millised olid peamised põhjused, miks ükski eelnevalt laekunud pakkumistest ei vastanud nõuetele?" Vastus. Eelmises riigihankes esitatud pakkumused ületasid riiklikult eraldatud eelarvelisi vahendeid. 

Kaheksas küsimus: "Millises etapis on hetkel uus hankemenetlus viienda parvlaeva ehitaja leidmiseks? Kas on oodata täiendavaid viivitusi võrreldes algselt planeeritud 2027. aasta valmimiskuupäevaga?" Uus hankemenetlus viiakse läbi vastavalt eelmise taristuministri suunisele, kasutades läbirääkimisi võimaldavat hankemenetlust "Võistlev dialoog". Tänase seisuga on läbi viidud taotlejate kõrvaldamise aluste puudumise ning kvalifitseerimistingimuse täitmise kontroll. Kvalifitseerunud on neli laevaehitustehast, kellele on esitatud dialoogi alustamise ettepanek. Läbirääkimistel osalevad Eesti ettevõte Baltic Workboats koos BLRT-ga, teiseks Hollandi laevatehas B.V. Scheepswerf Damen Hardinxveld ning Poola tuntud laevatehased, kolmandaks Remontowa Shipbuilding S.A. ja neljandaks Crist S.A. Esmaste lahenduste pakkumise esitamise tähtaeg on 6. oktoober 2025. Siis peavad kõik neli pakkujat esitama esmase tehnilise kirjelduse ja joonised ning selguvad punktid, mille üle läbi rääkida. Peale seda algavad läbirääkimised, mille tulemusel tekib riigilaevastikule parim lõplik tehniline kirjeldus, mis esitatakse siis kõigile neljale ettevõttele, ja selle peale tehakse lõplikud hinnapakkumised. Käesolevas hankes ei ole oodata viivitusi. Viienda parvlaeva eeldatav valmimisaeg on suvi 2028. 

Kümnes küsimus: "Kuidas on plaanis tasakaalustada eelarvesäästud ning tagada samal ajal teeninduse kvaliteet ja sõitjate rahulolu?" Läbirääkimistele sisenetakse eeldusega, et täna pakutav teenuse tase säilib ka uue parvlaeva puhul. Ostetava parvlaeva lõplik lahendus ja pakutava teeninduse kvaliteet selgub läbirääkimiste käigus. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Natukene keskkonnasõbralikkust kütusest siis. See viies parvlaev, kas on ka mõeldud kas vesinik, elekter, hübriid või sellise keskkonnasõbralikuma kütuse peale? Ja kas selline plaan üldse tulevikus on parvlaevastiku ekspluateerimisel?

Aitäh! Jah, tõesti, lähme ikka väga suure sammu edasi. Sest see uus viies parvlaev on elektrimootoritega, elektritoitega ehk siis puhtalt elektri peal töötav. Lisaks on seal peal diiselgeneraatorid biodiisli küttega, et kui peaks tõesti midagi akudega juhtuma, siis on võimalik generaatoritega sõita edasi. Aga ma kordan veel kord: see on esimene selline parvlaev, mis on tõesti elektriajamitega.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Selline küsimus, et te ütlesite, et need ülejäänud küsimused, mis oli küsitud, et teie selle eest ei vastuta, ja lubasite, et nendele küsimustele tuleb vastama regionaalminister. On ta juhuslikult siin juba saabunud, et te nii kindlalt võisite väita, et ta tuleb ja vastab? Ma igal juhul ootan vähemalt, ma usun, et te siit puldist rääkisite tõtt. Aga see teine pool, mis puudutab seda uut praami, tõesti, akudel ta peaks nagu toimima ja varuväljapääs on ka olemas nende diiselgeneraatorite osas. Kui palju ta siis elektrit tarbib? Ja ma saan aru, et need võimsused on juba ka Muhu pool tagatud. Mis võimsused ja kui palju siis nii-öelda Muhule peale selle laadimissüsteemi väljaehitamist jääb ka lisavõimsust, et arendada ettevõtlust?

Aitäh! Minister Terras tuleb eraldi vastama, mitte meil ei olnud plaanitud … (Saalist räägitakse.) Ma ei julge tema eest vastata, et see on eraldi teema. Aga jaa, see elektrivõimsus on olemas ja lisaks tuleb ka mõlemale kaldale luua ka see kaldataristu ehk millega saab seda praami nii-öelda laadida. Nii et siin on tegemist väga suure muudatusega Eesti praamilaevanduse ajaloos, mis annab ka siis võimaluse seal tulevikus ka teistel akude peal laevadel teenust osutada. (Saalist räägitakse.) Võimsust ma peast ei oska öelda.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja lugupeetud minister! Minu küsimus on väga selline konkreetne. Eile õhtust tulin Saaremaalt Tõlluga ja nägin esimest korda pilti, mida ma ei ole näinud. Muidu kõik liigub suurepäraselt, aga autod olid nii pressitud, et inimestel oli raskusi autost välja tulla ja pärast sisse minna. Ja mina pole näinud sellist pilti enne, aga kes ronis kuidagi läbi tagaukse, mingid prisked prouad ja vähem või nii-öelda sellised silguniisad liikusid. Kas see on mingi eriline või? Ma iga päev ei sõida praamiga.

Aitäh! Saaremaa ja ka Hiiumaa ja üldse saarte vahet ju, kui on mingid suuremad üritused või mingid, ütleme siis, kas mingid suuremad üritused, siis tekib kindlasti järjekordasid. See on aastaid olnud, ega mul mingisugust gallupit ei ole, kui tihti neid ja kui suuri järjekordi esineb. Aga ma arvan, et ega see juurprobleem nagu ära ei kao enne, kui praame juurde tuleb, sest see kõikumine reisimisel on väga-väga suur ja see on ka täiesti loomulik, sest kui on ikkagi tippajad, siis ongi palju reisijaid. Reedel sinna ja pühapäeval tagasi nii Saaremaalt kui Hiiumaalt.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Alustuseks ma kutsun kõiki kolleege üles külastama meie saari tihedamini ja mitte ainult südasuvel. See annab ka parvlaevaühendusest kindlasti väga mitmekülgse kogemuse. 

Aga tulles nüüd teie vastuste juurde, kuna te sisuliselt ei soovinud hinnata ja anda kommentaare hinnastamispoliitikale, kuna tõsi ta on, see kuulub teise ministri haldusalasse, siis olgu ajaloo huvides meenutatud, et viimane parvlaevapiletite hinnatõus toimus ajal, kui majandusministriks oli tollal Keskerakonda kuulunud ja täna Isamaa ridades olev Taavi Aas. 

Aga tulles tänasesse päeva, usun, et taristuministrina te nõustute minuga, et iga investeering taristusse mõjutab selle piirkonna arengut vägagi positiivselt. Ja vaieldamatult, parvlaevad on saarte mõttes kõige olulisem taristuobjekt. 

Selle jätkuks ma küsingi, kuidas te suhtute Hiiumaa ja Saaremaa ettevõtjate ettepanekusse käsitleda parvlaevaühendust kui maanteepikendust. Kuidas te näete, et see võiks mõjutada piirkonna arengut? Või siis ka teistmoodi, kas te näete, sellel käsitlusel on mingeid puudusi või miinuseid?

Aitäh! Et anda sisukam vastus, peaks ka väga täpselt hindama, mis see maanteepikendus nagu nende mõistes tähendab. Aga vaieldamatult, saared ehk siis mis on veega lõigatud mandrist, nende jaoks on taristu ülitähtis, ja mitte ainult parvlaevaliiklus, vaid lennuliiklus samamoodi. 

Eelmine nädal käisime Hiiumaal ja Saaremaal korraga. Lendasime sinna ehk Kärdlasse lennukiga, siis sõitsime Sõrust Triigisse praamiga ja tagasi ka lennukiga. Selles mõttes oli hea, et kõik toimis. Aga tõesti, ma arvan, et ega siin kiiret lahendust ei ole. Ja me omalt poolt teeme kõik, et see viies parvlaev tuleks nii kiiresti kui võimalik, aga samas, et ta oleks ka juba tulevikku ette vaatav. 

Ehk siis see elektrilahendus seal peal on juba järgmine samm edasi. Ja me näeme ka palju vaeva selle nimel, et see tase, mis on praegu teenindusel praeguste praamidega, säiliks. Kuigi see vahemaa on lühike mandri ja Saaremaa vahel või Muhu vahel, siis ikkagi see tase, mis on saavutatud, sellest allapoole ei lasku. See maksab, aga nii on.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Ja arupärijate esindajana Lauri Laats, palun!

Aitäh! No see oli päris huvitav kogemus, kus tegelikult Keskerakonna fraktsiooni liikmed saadavad arupärimise taristuminister Kuldar Leisile nende küsimustega, mis on välja toodud, neid on lausa kümme. Ja mitte mingit tähelepanu sellele ei juhita, ei öelda, et vabandust, te edastasite meile küsimused, aga osad küsimused väljuvad minu vastutusalast ja palun pöörduda nende küsimustega vastava ministri poole. Või siis, mis oleks veelgi mõistlikum ja etem, kui lugupeetud minister oleks ise oma kolleegi poole pöördunud, oleks saanud seda teavet ja siinsamas oleks saanud selle arupärimise kõigile kümnele küsimusele ka vastata. Ma ei tea, kas see on siin siis kantselei probleem või on ta lugupeetud ministri nõunike probleem, kes siis lõpuks alles hiljem said aru, et osadele küsimustele nad lihtsalt ei oska vastata ja sellega võiks tegeleda hoopis regionaal- ja põllumajandusminister.

Aga tegelikult ma oleksin tahtnud taristuministrilt tema enda arvamust teada. Kas tõesti, arvestades kogu tema vastutusvaldkonda, teed, liikuvus, mis väga palju sõltub ka regionaalpoliitika sellest, et kas saare elanikud tõesti peavad maksma selle pileti hinda, praamipileti ostma endale. Ja kui me tahame liikuda kuskile saarele, siis me peame tõesti selle eest piletiga maksma. Ja kui palju siis meie saared saaks lisa-, sellist jõudu läbi erinevate investeeringute, kui see pääse sinna oleks prii. Seda analüüsi ju teil ei ole ja mul on selline tunne, et seda analüüsi keegi ei taha teha. Sellest lähtuvalt loomulikult me esitame uued küsimused, uued arupärimised. Me tahame konkreetselt teada, kuidas see mõjub regionaalpoliitikale, kuidas see mõjub saarte elule, saarte majandusele, nende inimeste, saare elanike igapäevasele toimetulekule, kui tõesti ühel päeval saartele liikumise eest kasutatakse praami ja ei pea pileti eest maksma. See oli tegelikult suuremas plaanis nende küsimuste sisu ju, mille osas lihtsalt vastati, et aga tegelikult see ei ole minu vastutusala, ma seda ei käsitle, seda käsitleb hoopis keegi teine minister ja nii on. Kahju! 

Võiks ju tegelikult asjast rääkida ja avaldada oma arvamust ja olema julgem. Kui on arvamus, et meil on palju saari ja pileti eest tuleb maksta, siis tulebki seda siin välja öelda. Aga kui on mõni teine arvamus ja te tõesti näete seda, et see aitab saarte igapäevast toimetulekut, nende inimeste igapäevast toimetulekut, saarte arengut, investeeringut ja te ütlete ja te mõtlete, et tegelikult see pileti asi tuleb ära lõpetada, siis oleks võinud ka seda puldist öelda. Aga te ei väljendanud ühtegi oma arvamust. Ma arvan, et ministrina see kindlasti kohane ei ole. Minister peab alati väljendama oma arvamust ja selle eest ka tegelikult võitlema, kui partnerid võib-olla ei ole samal meelel, aga te teate, et see on äkki õige asi ja seda tulebki täide viia. Kui teil on selline arvamus, et saare elanikud ja mandri külalised, kes saari külastavad, ei peaks pileti eest maksma.

Aga tõsi on ju see, et praegu TS Laevad OÜ teenib iga aasta kasumit ja kasumid ei ole väiksed. See tegelikult tuleb ju puhtalt saarte arengu arvelt. See raha, mida võetakse inimestelt ära selleks, et nad neid saari külastavad, see raha võiks olla tegelikult investeeritud saartesse nende inimeste poolt, kes saari külastavad igapäevaselt. Heal kolleegil Reilil on ju tuline õigus, mis puudutab seda üleskutset, et külastage saari. Me saared ongi ilusad. Seal on mõnus tore olla, hea toit, hea teenindus, head inimesed. Aga ta ei pea olema nii kallis, see külastus, saarte külastus, ja miskipärast sellest üldse ei taheta rääkida. Aitäh!

Aitäh! Soovib minister täiendada? Ei soovi. Siis sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud kuuenda päevakorrapunkti.

Ja liigume seitsmenda juurde, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Andrei Korobeiniku, Vadim Belobrovtsevi, Aleksandr Tšaplõgini ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti 13. mail 2025 esitatud arupärimine Uikala prügila probleemide kohta, nr 776. Ja arupärijate poolt palun ettekandjaks, Riigikogu liige Lauri Laats.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad interneti vahendusel! Järgmine arupärimine, mida ma siis esitlen, on Uikala prügila probleemidest. Me teame, kuidas see prügila on juba mitmeid-mitmeid kordi põlenud, tekitanud keskkonnakahju, tekitanud tegelikult ka riigile kahju. Iga põleng, mis toimub, suunatakse sinna ju päästjad. Näiteks siinsamas, ma tõin ka välja selles arupärimises, väärib meenutamist, et 2024. aasta maikuus toimus Uikalas suurpõleng, mille kustutamisel osales 200 päästjat ja kogu see kustutamine toimus üheksa päeva jooksul. No see on ju tegelikult meie ressurss, igapäevane meie ressurss, mida me sinna suuname. Ja teiselt poolt, seesama Uikala prügila on riigile võlgu maksude osas. See maksuvõlg on ületanud juba 2,5 miljonit. 

Ja vaatamata sellele me oleme kuidagi hambutud, me ei suuda seda asja nagu korda teha, me ei suuda Uikala prügila omanikke korrale kutsuda. Käime pidevalt, kustutame põlenguid, raiskame maksumaksja raha, ja tagatipuks veel prügila riigile maksud jätab maksmata, maksude võlg on üleval. Sellisel viisil see üks ettevõte seal toimetab ja sellele tegelikult tuleks ju lõpp teha. 

Ja sellest on ajendatud meil ka küsimused. Ma loodan, et lugupeetud taristuminister nüüd ei võta siit välja teatud küsimused, mis talle sobivad ja mis talle ei sobi, ja vastab ainult nendele, millele ta oskab. Aitäh! Nii et jõudu! (Naerab.)

Ja arupärimisele palun vastama taristuminister Kuldar Leisi.

Hea juhataja! Hea Riigikogu! Jah, ka see punkt on kahe peale minister Sutiga, aga ma vastan kõigile küsimustele, sest minister Sutt on juba oma küsimustele vastanud. 

Esiteks, kas olete ministrina Uikala prügila probleemidega kursis ning arutanud neid ka energeetika- ja keskkonnaministriga, kelle vastutada on keskkonna- ja looduskaitse korraldamine ning keskkonnajärelevalve? Jah, olen probleemidega kursis ning need on olnud aruteluks ka energeetika- ja keskkonnaministriga, kelle vastutada on järelevalve ja keskkonna korraldamine. 

Teiseks, kas näete jäätmekäitluspoliitika eest vastutava ministrina, et tegevus või tegevusetus Uikala prügilas on probleem, mis kahjustab jäätmekäitlussektori usaldusväärsust? Jah, probleemid Uikala prügilas kahjustavad kogu sektori usaldusväärsust. Keskkonnaamet on tuvastanud korduvalt rikkumisi ja prügilas on toimunud põlenguid, mis näitavad puudusi riskijuhtimises. See kahjustab nii keskkonda, ettevõtte mainet kui ka ausalt tegutsevaid turuosalisi. Riigikogule esitatud jäätmereformi eelnõu 657 suurendab läbipaistvust ja riskide juhtimist. Selle reformiga eraldatakse veohanked käitlushangetest, mis vähendab suurte kontsernide mõju ja võimaldab eelistada paindlikumaid ja kvaliteetsemaid teenusepakkujaid. Samuti digitaliseeritakse jäätmeandmed, andes riigile ja KOV-idele paremad tööriistad planeerimiseks ja järelevalveks. Jäätmereform suurendab ausat konkurentsi. 

Kolmandaks, kas teie vastutusvaldkonnas on välja töötatud tegevusplaan juhuks, kui Uikala prügilat opereeriv ettevõte ootamatult tegevuse lõpetab? Keskkonnaamet on läbi analüüsinud erinevad stsenaariumid, sealhulgas tegevuse ootamatu lõppemine. Koostöös Päästeametiga jälgitakse tuleohutust ning ettevõtjale on seatud selged nõuded. Ettevõte pingutab probleemide lahendamise nimel, sealhulgas ladeala sulgemine, uue ladeala rajamine. Näiteks on põlenguid põhjustanud ladeala kolmest nõlvast kaks sisuliselt suletud. Viimased põlengud ongi toimunud sulgemata nõlval. Nõlva sulgemistööd algasid augustis ja peavad olema lõpetatud aasta lõpuks. Samuti on alustatud uue ladeala rajamist ja tööd planeeritakse lõpetada oktoobri lõpuks. Prügilas on jäätmete ladestamine peatatud ning Keskkonnaamet jälgib ettekirjutuse täitmist, ettekirjutuste täitmist. Kui praegune ettevõte ei suuda jätkata, tuleb leida uus haldaja, sest piirkond vajab prügilat. Vajadusel vastutab edasise käitluse eest maaomanik, Toila vald. Riik toetab lahenduste leidmisel. Kui peaks realiseeruma halvim stsenaarium, siis Kliimaministeerium ei jäta Toila valda üksi. 

Neljas küsimus. Kas peate vajalikuks Uikala prügilat opereerivalt ettevõttelt nõuda ennetavalt rahalist garantiid võimalike keskkonnakahjude kompenseerimiseks? Seadus näeb ette, et operaatoril peavad olema vahendid prügila sulgemiseks ja riskide maandamiseks. 2023. aasta aruande järgi oli sulgemisfondis ligi 700 000 eurot ja see on vähenenud alla 200 000 euro seoses nõlvade sulgemistöödega. Ettevõte on juba sulgenud kaks kolmest ladeala nõlvast ja töötab kogu ala sulgemise nimel. Tööd peavad olema lõpetatud käesoleval aastal. Keskkonnaamet jälgib intensiivselt, et riskid väheneksid ja käitlus oleks keskkonnaohutu. 

Viies küsimus. Millise hinnangu annate olukorrale, kus Uikala prügilat opereeriva ettevõte pakub Ida-Virumaal mitmetele omavalitsustele jäätmeveoteenust, kuid puudub kindlus, et jäätmeid prügilas nõuetekohaselt käideldakse? See on probleemne, kuid jäätmeid saab vajadusel käidelda ka mujal. Ükski KOV ei ole määranud ainsaks käitluskohaks Uikala prügilat. Mitmel juhul valib vedaja käitluskoha ise. Riigikogus esimese lugemise läbinud jäätmereformi eelnõu on siinkohal samuti väga oluline samm edasi ning aitab probleemi süsteemselt lahendada. Ja edaspidi tuleb kohalikul omavalitsusel sõlmida eraldi hankeleping segaolmejäätmete ja biojäätmete käitlejatega. Omavalitsusel tekib õigussuhe käitlejaga ja selles on võimalik määrata käitleja vastutus lepingu rikkumise eest või lepingu ülesütlemise tingimused. Lisaks mainin, et Keskkonnaamet kontrollib erinevate jäätmekäitluskohtade vastavust keskkonnaalastele nõuetele. Praegu amet ei luba Uikala prügilas jäätmete ladestamist, kuna olemasoleva ladeala mahud on täis. Vastavalt põlengutele ja laoseisudele seatakse piiranguid ka jäätmete vastuvõtule. See tähendab seda, et Ekovir OÜ peab Uikala asemel leidma uued jäätmekäitluskohad, kuhu segaolmejäätmed käitlusse suunata. Näiteks 2024. aastal, kui amet peatas Uikala prügilas jäätmete vastuvõtu, suunati segaolmejäätmed Torma prügilasse või Irusse põletamiseks. 

Kuuendaks, kas ministeerium peab jätkusuutlikuks olukorda, kus kirjeldatud probleemide eest vastutav ettevõte konkureerib edukalt jäätmeveohangetel? Ettevõte teenindab praegu kuut omavalitsust ja on 2023. aastal edukalt hankel osalenud. Tema majanduslik olukord on muret tekitav, kuid hetkel saab vedamisega väga hästi hakkama. Maksuvõla tõttu ei saada uusi hankeid võita enne, kui see laheneb. Juhul kui ettevõtja lahendab maksuvõla ajatamise teel ja näitab ikkagi võimekust maksete tasumisel, siis saab ta ka hangetel osaleda. Kui tegevus katkeb, võib see puudutada umbes 120 000 inimest. Seetõttu ongi vaja Riigikogus olev jäätmereform ära menetleda, mis eraldab veo- ja käitlusehanked ning toob turule rohkem konkurentsi ja seeläbi vähendab teenuse katkemise riske. 

Seitsmes küsimus. Kas teie hinnangul on tegemist konkurentsi kahjustava olukorraga, kui üks jäätmekäitlussektoris tegutsevatest ettevõtetest ei täida keskkonna- ja tuleohutusnõudeid ning ei tasu riiklikke makse? Jah, see moonutab konkurentsi ja kahjustab ausaid ettevõtteid. Seetõttu kutsungi Riigikogu üles toetama jäätmereformi, mis suurendab läbipaistvust, konkurentsi ja annab järelevalvele paremad tööriistad selliste probleemide kiireks tuvastamiseks. Aitäh!

Teile on ka mõned küsimused. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Räägime KOV-ide ülesannetest antud teemal. Tegelikult kohalikud omavalitsused, neil on ju väga lühikesed käed selliste küsimuste reguleerimiseks. Ja mitte ainult Uikala, vaid ma toon ka näiteks Tallinna prügila Jõelähtme territooriumil, kus terroriseeritakse kohalikke elanikke, kohalikke külainimesi, Maardu linna inimesi juba aastaid ja aastaid. Me nagu kui KOV tegeleme küll sellega, aga ikkagi Keskkonnaamet on see, kes on aamen kirikus. Midagi ta teeb. Aga kas te ei leia, et oleks vaja suurendada omavalitsuste rolli, et neil oleks õigus rohkem sekkuda sellistesse prügilatesse?

Aitäh! Ma arvan, et siin lähiaastatel olukord muutubki oluliselt paremaks. Kui jäätmereform ellu viiakse, siis, punkt üks, saab eraldada vedaja ja käitleja ehk siis tekibki rohkem konkurentsi. Täna on see turg mõne üksiku suure tegija käes, mis ongi suur risk nii KOV-idele kui ka elanikele. Aga kui konkurentsi tekib rohkem, siis on ka riskid väiksemad. Ühtepidi KOV-id saavad pädevust juurde, et nad ise teevad hankeid eraldi nii vedamisele kui käitlusele.

Ja kaugem või, ütleme, samas tempos eesmärk on see, et mida rohkem on tänu jäätmereformile ka liigiti kogumist jäätmetel, seda vähem on üldse vaja segaolmejäätmeid kas prügilasse saata või põletusse saata. Nii et see on väga selge eesmärk, et tulevikus prügilasse jõuabki oluliselt vähem neid jäätmeid, mis sinna peavad minema. Sest nagu te õigesti ütlesite, ega keegi prügilaid enda lähedusse ei taha ja uusi prügilaid ei tehta Eestis. Nii et me peame kõigiti toetama seda, et neid segaolmejäätmeid võimalikult vähe tulevikus tekiks.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja lugupeetud minister! Siin täna õhtul oleme arutanud siin peaministriga, et ta loodab selle Tartu vangla rentimisest Rootsi kurjategijatele 30 miljonit teenida, et sealt saaks äkki õpetajatele 10 miljonit ja kõik need muud arvutused siin. Aga kui palju läheb see Uikala lägamägede likvideerimine meile maksma, kui me peame selle kinni maksma? Operaator on rasketes võlgades siplev. Oskad sa öelda, kui suur see arve võiks meile tulla, sulle ja mulle ja Laurile ja teistele siin, Arvole ja?

(Naerab.) Aitäh! Täna ei oska öelda, sellepärast et kuigi see paistab praegu välja nii, et Uikalas toimetav Ekovir on väga keerulises seisus, ja Uikala on põlenud korduvalt, siis tegelikult need viimased kuud on väga selgelt positiivse tendentsiga. See Ekovir pingutab tõeliselt ja Keskkonnaamet ka nagu aitab neid. Väga ju tahaks, et Ekovir selle minevikutaaga endal seljast ära saab ja saab selle prügila korda. Ja praegu tõesti nad toimetavad nii, et kui kaks seda ladestusala on suletud, siis aasta lõpuks ka kolmas suletakse ja selleks on neil tegelikult raha olemas, lihtsalt aega on vaja. Nii et aasta lõpuks võiks kogu see teema, kui nii edasi läheb, nagu kinni minna või ära lõppeda ja jätkub normaalne olukord. 

Nii et ma tulen alguse juurde tagasi, et me ei tea, palju see läheks riigile maksma, sest olukord muutub kogu aeg, muutub nagu paremaks. Aga must stsenaarium on see, et kui see firma peaks uksed kinni panema, siis tuleb kõigepealt Toila vallal kui maaomanikul teema üle võtta ja siis peab riik KOV-ile appi minema. 

Ja kui oli siin maksuvõlgadest ka juttu, siis tegelik maksuvõlg on tänaseks päevaks 2,1 miljonit ja see on ajatatud, nii et selles mõttes on kõik nagu seaduslik.

Peeter Ernits, küsimus istungi juhatajale, protseduuriline.

Jaa. Vabandust, ma ei kuulnud vahepeal, siin ministrihärra ütles, et keegi läheb kinni. Kes see läheb kinni?

Aitäh! Nüüd protseduurilist ei olnud. See küsimus oli küll taristuministrile, aga järgmine kord proovime protseduuriliselt. Lauri Laats, palun!

Jaa, aitäh! No kui maksu ajatamine maksuametis ei oleks seaduslik, siis seda ju ei tehtaks. Mainisite ära, et meil on kõik hästi ja ettevõte on ikkagi vähendanud võlgnevust, nüüd on lausa 2,1 miljonit. Aga 2,1 miljonit on ka väga suur raha. Ja kui on seda ajatatud, siis on teatud põhjustel, ja loomulikult, põhjus on see, et lihtsalt ei ole raha ära maksta, see võlgnevus.

Nüüd, teiselt poolt te ütlesite, et ta pidevalt korrastab seda prügilat ja sulgeb ühte, teist ja kolmandat, plaanis on veel mingi osa seal sulgeda ja selleks on nagu raha. Siis ma nagu päris ei saa aru. Arvestades, et võlgnevus on 2,1 miljonit, siis ju tegelikult seda raha ei tohiks seal olla. Aga no see selleks. 

Aga kogu selle nii-öelda teie vastuse juures tegelikult kumab välja, et ega riigil ju oma kriisiplaani juhuks, kui käivitub must stsenaarium, ei ole. Ja te mainisite ära, et Toila vald kui maa valdaja peaks selle asja üle võtma, mis tähendab seda, et tegelikult, kui see must stsenaarium rakendub, siis Toila vald hakkabki seda tegelikult lahendama. Ja kui te ütlete, et riik peaks appi tulema – andke andeks, aga mina ei ole veel siiamaani küll aru saanud, et sellistes olukordades või üleüldiselt riik on tulnud kohalike omavalitsustele appi. Siis see kõik läheb jällegi ühe kohaliku omavalitsuse õlgadele. Kahju.

Jaa, see, mis maksuvõlga puudutab, siis üks asi on maksuvõlg, aga teine on see, millest ma ka rääkisin, et sellistel prügila käitlejatel peab olema reservis see raha, mis on prügila sulgemiseks vaja. Ja see ongi eraldi raha, millega neid kõiki ladealasid seal suletakse. Nii et see on eraldi raha.

Teiseks, kuna nad korraldavad jäätmevedu 120 000 inimesele, siis sealt tuleb pidevalt igapäevast raha juurde firmasse, nii et nad ei tegele ainult selle prügilakäitlusega. 

Nüüd, kui peaks kinni minema, siis reeglid ongi sellised, et siis vastutab maaomanik ehk Toila vald. Toila vald on väga hästi teemadega kursis. Ja samas, me oleme nii Keskkonnaametiga koos kui ka Kliimaministeeriumis eraldi Toila vallaga pidevalt suhelnud, arutanud, kuidas seda teemat käidelda. Me oleme pidevalt pidevalt kontaktis, nii et kui oleks must stsenaarium, kui juhtuks must stsenaarium, siis, nagu ma ütlesin, riik läheb Toila vallale appi, sest see on nii suur teema, mis on lahendada. Nii et me ei jäta KOV-i üksinda. 

Aga ma kordan veel kord: kuna Toila vald on maaomanik, siis see on tema vastutada. Ja me saame kasutada, kui on kiireloomuliselt vaja, siis saab kasutada SA Keskkonnainvesteeringute Keskus kiireloomulisi vahendeid, mis ongi just keskkonnakahjude ärahoidmiseks. Nii et riigil on plaan olemas.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Ja arupärijate poolt siis palun … Ei ole arupärijate poolt? Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti rahvas! Täna räägime Uikala prügila probleemist, kuid see ei ole üksiku omavalitsuse või piirkonna mure, see on küsimus, mis puudutab kogu Eesti jäätmekäitluse usaldusväärsust ja inimeste igapäevast elukvaliteeti. 

Kõigest mõne kuuga on Uikala prügilas toimunud 11 tulekahju. See tähendab, et …. peavad korduvalt kulutama oma ressurssi ja aega olukorra lahendamiseks, mis ei tohiks üldse nii regulaarselt juhtuda. Me kõik mäletame, et 2024. aastal suurpõlengus kustutasid 200 päästjat üheksa päeva järjest. Neli päästjat said viga. See ei ole enam juhuslik sündmus, vaid süsteemne probleem, mis ohustab nii inimeste tervist, loodust kui ka päästjate turvalisust. 

Lisaks ei saa me mööda vaadata faktist, et prügila operaatoril on üle 2,3 miljoni euro suurune maksuvõlg. Kui ettevõte ei suuda maksta ei saastetasu ega käibemaksu, tekib õigustatud küsimus, kas selline ettevõte suudab üldse täita oma keskkonna- ja tuleohutuskohustusi. Ja kuidas saab riik lubada, et sama ettevõte osaleb edukalt jäätmeveo riigihangetel? See on absoluutne signaal, et süsteem ei toimi. 

Head kolleegid! Jäätmekäitlus on ju elutähtis teenus. Kui Uikala operaator peaks ootamatult tegevuse lõpetama, vajame valmisolekut kohe lahendusi pakkuda. Inimesed ei saa jääda oma prügiga üksi, omavalitsused ei saa jääda tühjade kätega. See ei ole ainult Ida-Virumaa küsimus, see on kogu Eesti küsimus. 

Tahaksin tuua siinkohal paralleeli. Sama mure on ka Maardu ja Jõelähtme inimestel, kes on sunnitud igapäevaselt hingama vastikut haisu Tallinna prügila tõttu, mis asub Jõelähtme vallas. Tallinna prügila, Jõelähtme vald, süüdi on Maardu inimesed ja külarahvas. See on näide sellest, kuidas probleemid jäätmekäitluses ei piirdu ühe piirkonnaga. Kui riik ei reageeri, kannatavad tuhanded inimesed oma kodudes, inimesed, kes soovivad lihtsalt puhast õhku ja tervislikku elukeskkonda. 

Seetõttu ootan ministeeriumilt selgeid vastuseid. Kas oma kohustusi mittetäitvatel prügilatel probleemide lahendamiseks on olemas tegevusplaan, kas kaalutakse rahalise garantii nõudmist keskkonnakahjude kompenseerimiseks, kas me peame tõsiselt vajalikuks muuta süsteemi nii, et ükski ettevõte, kes ei täida seadust ega maksa makse, ei saaks riigihangetel edukalt konkureerida. 

Head kolleegid, me ei saa lubada, et prügimajandusest saab turvarisk ja usaldamatuse allikas. Inimestel on õigus puhtale õhule ja turvalisele elukeskkonnale, olgu see siis Uikala, Maardu, Jõelähtme või mis tahes Eestimaa paigas. Aitäh!

Aitäh! Soovib minister täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud seitsmenda päevakorrapunkti.

Liigume edasi kaheksanda juurde, milleks on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Andrei Korobeiniku, Lauri Laatsi, Aleksandr Tšaplõgini, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti ja Vladimir Arhipovi 13. mail 2025 esitatud arupärimine Kopli komando kohta, nr 774. Ja arupärijate poolt ettekandeks kutsun, Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Arupärimine, mille me esitasime 13. mail, tegelikult ei ole ajaga kaotanud oma aktuaalsust, vaid pigem on see aktuaalne rohkem kui kevadelgi. Selle teema on Kopli komando ja selle sulgemine. 

Paar sõna sellest ajaloost. Aega on juba möödunud päris palju. 2024. aasta riigieelarve koostamise käigus otsustas tollane siseminister Lauri Läänemets kulude kärpimise sildi all panna kinni mitu päästekomandot üle Eesti. Ja kõige rohkem küsimusi ja poleemikat tekitas Kopli komando sulgemine Põhja-Tallinnas. 

Me teame, et Põhja-Tallinn on hästi kiiresti arenev ja uute elanikega täituv piirkond. Praegu, ma oletan, selle elanikkonna number on kuskil juba 60 000 ringis, kui mitte rohkem. Ja väidetavalt siis selle sammuga taheti säästa eelarves 800 000 eurot aastas. Vaatamata sellele, et tollane Tallinna Linnavalitsus eesotsas Keskerakonnaga oli valmis komando säilitamise nimel isegi poole sellest summast katma linna eelarvest. See ei mõjunud ja pandi see komando kahjuks kinni. 

Ja teatavasti on Põhja-Tallinn mitte ainult väga kiiresti arenev piirkond, vaid ka üks eriline piirkond, mis on põhimõtteliselt poolsaar. Kui sa vaatad kaardi pealt, siis sa näed, et viise, kuidas sinna sisse ja sealt välja sõita, on väga vähe. See vahepeal tekitab ka päris palju ummikuid. Ja just Keskerakond teab, kuidas ummikust välja tulla. 

Aga samal ajal on Põhja-Tallinnas hästi palju puidust elamuid ja omajagu tööstusettevõtteid. Nii et me räägime eelkõige Paljassaarest. Kokkuvõttes on see korralik riskitegur.  

Ja Keskerakonna fraktsioon omal ajal tõi välja, et selline samm vähendab märgatavalt Põhja-Tallinna elanike turvalisust ja oluliselt suurendab Lilleküla päästekomando koormust, mis nüüd siis lisaks oma tavapärasele tegevusele peab vastama ka Põhja-Tallinna väljakutsetele.  

Vaatamata kõikidele nendele argumentidele jäi tollane siseminister oma otsuse juurde. 2024. aasta alguses panigi riik Kopli päästekomando kinni, praegusel hetkel asub seal vabatahtlike brigaad, nimetame seda niimoodi. Komandot nagu sellist siis seal ei ole.  Esimene õnnetus juhtus 25. detsembril 2024, kui Põhja-Tallinnas läks Uus-Maleva tänaval põlema kortermaja, tulemusena kaks inimest said surma ja neli päästjat vigastada, mõned ka raskelt. See oli järjekordne meeldetuletus, mis selles piirkonnas toimuda, võib juhtuda. See pani uuesti rääkima Kopli komando sulgemise tagajärgedest.  

Tol ajal rääkis ka endine rahandusminister Mart Võrklaev, et raha ei saanud olla Kopli komando sulgemise põhjus, sest raha oli olemas. Kui Kaja Kallas vastas Riigikogu infotunnis meie küsimustele, siis ta ütles näiteks järgmist: mis puudutab Kopli päästekomandot, siis see on siseministri ja Päästeameti juhi omavaheline otsus, kui ma vaatan seda, kui palju on siseminister tõstnud ametnike palka, siis mulle tundub, et seal on tegelikult küll raha, et Kopli komandot mitte kinni panna, see on aga olnud siseministri valik.  

Ja viimane … Paluks aega juurde ka. 

Siin ei saa aega juurde.

Aa, siin ei saa juurde. Okei, siis ma hakkan lõpetama. Aga üks väga oluline otsus oli tehtud ka Tallinna Linnavolikogu poolt eelmisel neljapäeval, kui võeti vastu Põhja-Tallinna üldplaneering, mis põhimõtteliselt näeb ette, et varsti kolib Põhja-Tallinnasse siis mitukümmend tuhat elanikku juurde, mis kindlasti suurendab neid riske veelgi.  

Nii et pöördusime siseministri poole küsimustega, mis on tema arvamus Kopli komando sulgemise saagast ja mida tema arvab, kas ikkagi võiks Kopli päästekomando taastada. Aitäh!

Aitäh! Lisaminutid saab läbirääkimiste käigus. Ja nüüd palun arupärimisele vastama siseminister Igor Taro.

Aitäh, hea juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kõigepealt tänan teid selle arupärimise esitamise eest. Iga arupärimine, mida esitatakse siin saalis siseturvalisuse valdkonnas, annab meile võimaluse arutleda väga olulistel teemadel. Ja nagu ma olen korduvalt rääkinud, siis siseturvalisus on väga oluline sammas kogu Eesti riigikaitses. Nüüd läheks edasi arupärimiste küsimuste juurde. 

Esimene küsimus. Mis on teie arvamus Kopli komando sulgemise saagast? Kas teie arvates oli see samm õigustatud või pigem mitte? Kas 800 000 eurot aastas on piisavalt suur kokkuhoid, et selle arvelt oluliselt halvendada Põhja-Tallinna elanike turvatunnet? Vastaks sellele järgnevalt: Kopli komando sulgemine oli raske, kuid paraku sel hetkel möödapääsmatu otsus. Kõnealune kärpeotsus puudutas riigieelarve strateegiat perioodil 2022–2025 ning Päästeametile 2022. ja 2023. aastal ette nähtud kärbete katteks suudeti kokkuhoiu kohti leida Päästeameti seest, ameti teistest tegevusvaldkondadest. Alates 2024. aastast oli aga puudujäägi suurus 727 000 eurot ning selle katmiseks sisemisi reserve enam ei olnud. Juba kärpeotsuse tegemisel oli selge, et tegevuskulude kärbe kasvab alates 2024. aastast ning Päästeamet teavitas Riigikogu fraktsioone, et see tähendab tõenäoliselt mõne komando sulgemist. Siseministeerium ja Päästeamet ning ka teised Siseministeeriumi asutused on teinud kõik võimaliku, et kärbete mõju siseturvalisusele oleks minimaalne. Kui algne kava oleks täielikult ellu viidud, tähendanuks see kolme komando sulgemist ja 50 politseiniku koondamist. Siseministeerium koos oma asutustega tegi kõik endast oleneva, et vältida sellist ulatuslikku kahju, ja suutsime vähendada kärbete mõju ühe komando sulgemiseni. Otsused tehti, lähtudes põhjalikust analüüsist, et negatiivne mõju siseturvalisusele ja päästevalmidusele oleks võimalikult väike. 

Kärbete eesmärk oli riigieelarve puudujäägi vähendamine, kuid kahjuks poleks siseturvalisuse valdkonnas püsivat täiendavat kokkuhoidu võimalik saavutada ilma kriitilisi võimekusi mõjutamata. Olukorra lahendamisel oli prioriteet hoida alles võimalikult palju päästevõimekust üle Eesti. Maapiirkondade komandode sulgemine oleks tähendanud kohapealse reageerimisaja mitmekordistamist. Põhja-Tallinna elanike turvatunde tagamine on jätkuvalt nii Siseministeeriumi kui ka Päästeameti jaoks oluline. Reaalselt suutsime päästemeeskondade valmisoleku Tallinnas säilitada. Ka tänu kohaliku omavalitsuse panusele tegutseb Kopli kutselise komando asukohas tänaseks Kopli vabatahtlik päästekomando. Tallinna linn rahastab vabatahtlike tegevust sihi- ja projektipõhise finantseerimise kaudu ning Päästeametiga sõlmitud lepingu alusel tagatakse Kopli vabatahtlikule päästekomandole varustus ja väljaõpe ning kaasamine. Tasub samuti märkimist, et Kopli komando näol on seejuures tegemist esimese suurlinnasisese vabatahtliku päästekomandoga. Kopli vabatahtlikud on professionaalselt ja kõrgelt motiveeritud. Teenuse standardi tagavad piirkonnas kesklinna ja Lilleküla komandode valmisolek ning neid täiendab Kopli vabatahtlik komando. 

Järgnevalt vastaksin teie esitatud teisele ja kolmandale küsimusele üheskoos. Teine küsimus oli: kas teie arvates oleks mõistlik taastada Kopli päästekomando, et vähendada võimalikke riske pidevalt kasvavas Põhja-Tallinna linnaosas? Ja kolmas küsimus oli: kui Põhja-Tallinnasse tuleb lähiaastatel Pärnu linna jagu uusi elanikke, tõstes linnaosa elanike arvu 100 000-ni, siis kas teie arvates peaks selle linnaosal olema oma päästekomando, seda enam, et see hoone on jätkuvalt olemas ja praegu üritavad vabatahtlikud seal riigi poolt tekitatud lünka kuidagi täita. Kahele küsimusele ühine vastus: päästeteenuse kättesaadavus Põhja-Tallinna linnaosas pärast Kopli päästekomando töökorralduse muutust pole halvenenud ja vabatahtlikud päästjad osutavad päästeteenust samaväärselt kutselise päästekomandoga. Teadmiseks, et vabatahtlik komando pakub ööpäevaringset elupäästevõimekust suitsusukeldumise ja liiklusavarii lahendamise näol. Siinkohal ka minu tänusõnad nii Kopli vabatahtliku komando liikmetele kui ka kõikidele vabatahtlikult siseturvalisusse panustavatele inimestele. 

Kopli piirkonnas on loomulikult jätkuv vajadus päästeteenuse järele. Nagu ka enne märkisin, siis teenuse olemasolu tagatakse üheskoos kesklinna ja Lilleküla komandode valmisolekuga ning seda toetavad Kopli vabatahtlikud. Asjaolu, et Kopli päästekomando töökorraldus muutus ja hakkas tuginema vabatahtlikel, on seejuures väärindanud päästevõrgustikku tervikuna ja ilmestanud, et linnastunud keskkonnas on samuti võimalik päästealast abi pakkuda, tuginedes vabatahtlikkusele. Aga juba ette rutates ütlen selgelt välja, et pelgalt vabatahtlikkusel baseeruv päästevõrgustik ei ole kindlasti see suund, kuhu riik liikuma peaks. Kutseline ja vabatahtlik päästevõimekus peab ühiselt meie inimestele pakkuma parimat võimalikku elupäästvat teenust. 

Ja viimaks ütleksin ka, et päästevõrgustik ei ole kivisse raiutud. Nii nagu näitavad meie elanike liikumist rahvaarvu- ja rahvastikuprognoosid, peame ka meie pidevalt analüüsima, millised asukohad aitavad elupäästvat võimekust kõige paremini tagada. Ei ole välistatud, et tulevikus kunagi me peame mõne päästekomando kusagile ka lisama või mõnes kohas võimekust suurendama. 

Ma ütleksin teile veel ühe huvitava arvu siia lõppu. Kui siin seda ühte küsimust käsitledes tundub, et justkui selle ühe komando sulgemine justkui selles suures pildis ei olnud oluline, aga siseturvalisuses on personali optimeeritud viimase 15 aasta jooksul väga olulisel määral. Ehk väikestest tükkidest, väikestest sammudest on saadud selline oluline tulemus. Selle näide on, kui me ei oleks seda võrgustikku optimeerinud, kusagil vähendanud komandosid, vähendanud personali, siis meie päästjate miinimumtasu ei oleks praegu mitte 1460 eurot kuus alustava päästja kohta, vaid 860 eurot kuus. Kui me täna küsiksime näiteks päästjate kohta, et kas te tahate, et me taasavame need mõned komandod, mida on kokku tõmmatud, suurendame personali tagasi nendes kohtades, aga palgad ei ole enam sellised, mis on täna, vaid läheme tagasi siis mingisugusele eelnevale tasemele, siis mulle tundub, et mitte keegi ei oleks sellega nõus. Et tegelikkuses jah, see üksik samm on selline üks lüli pikemas protsessis, kus me oleme üritanud ikkagi vastavalt oma riigi võimekusele seda ressurssi võimalikult palju optimeerida niimoodi, et nii linnades kui ka maapiirkondades on reageerimisaeg tagatud. Ja samal ajal me oleme suutnud, sealhulgas ka sisemise ressursi optimeerimise abil, ka mõnevõrra rohkem väärtustada päästjate tööd. Aitäh!

Teile on ka mõned küsimused. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! See, kui me läheme, küsime inimeste käest, kas nad tahavad suurendada päästekomandosid väiksema palgaga, on selline spekulatsioon. No see on selge, et inimesed ei taha väiksemat palka. Te peate lähtuma sellest, mis tegelik vajadus on, aga mitte spekuleerima sellega, et nüüd soovite väiksemat palka, kui me suurendame komandode arvu. See ei ole õige lähenemine. 

Aga kõigepealt müts maha, päästjatel, Päästeametil ja Kopli vabatahtlikul päästekomandol. Aga see on selline pudru ja kapsad. Tegelikult ju koristati see päästekomando sealt ära, eks ole, ja siis panevad sinna vabatahtlikud. See tähendab seda, et need inimesed, kes neid otsuseid vastu võtsid, ei teadnud, mida nad teevad, sest niikuinii pandi sinna päästekomando, on ta nüüd vabatahtlik või ei ole, vahet suurt ei ole. Kuidas te näete siis tulevikku seal, mitte ainult isegi Kopli piirkonnas, vaid Tallinnas tervikuna, kus elanike arv drastiliselt kasvab?

Aitäh! Nagu ma ütlesin teile, ega see päästevõrgustik ei ole kivisse raiutud. Ja vastavalt sellele, kuidas elanike arv muutub, kuidas muutuvad ohud, hinnatakse need võimalused ja vajadused ümber. Mõnes kohas, kuhu tuleb näiteks kõrgendatud ohuga objekt juurde, võib-olla peab võimekust suurendama. Või tuleb mingisugune arendus. Eks neid asju kogu aeg hinnatakse. 

Ja nagu ma ütlesin, jah, ma rääkisin küll meie-vormis, et meie tegime selle otsuse ja meie võtsime vastu mingisugused sammud, loomulikult mind ei olnud siis veel ametis. Aga ma usun, et need inimesed, kelle nimel ma osaliselt vastasin, nemad lähtusid ikkagi sellest, et nendest kehvadest valikutest teha võimalikult vähem kehv, et siis võimalikult väiksema kahjuga tulla võimalikult sellise parema tulemusega välja. 

Nagu sai juba räägitud, see kogu kärpe ulatus võis olla kuni kolm komandot ja 50 politseinikku. Tegelikult suudeti siis veel sisemisi ressursse optimeerida ja mitte seda täiskärpe rehkendust ellu viia, vaid päästeti päris palju võimekust ära.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Kuidas te kommenteeriksite seda fakti, mis on siin arupärimises olemas, et siis endine rahandusminister Mart Võrklaev tuli välja infoga, mille järgi jäi Siseministeeriumi eelarverealt "Päästmine maismaal ja siseveekogudel" 2024. aastal kasutamata ligi 3,6 miljonit eurot, ja just selle eelarverea alla kuulub ka päästekomandode tegevus üle Eesti? Võrklaev ütles, et nüüd on faktina tõestatav, et raha oli, järelikult rahapuudus ei saanud olla Kopli komando sulgemise põhjus, vaid midagi muud. Nii et tuli välja, et Kopli komando pandi kinni, et hoida kokku 800 000 eurot, samal ajal jäi Siseministeeriumil eelmise aasta lõpuks samal eelarvereal kasutamata ligi 3,6 miljonit eurot. Kas see oli siis ebapädevus või oli see konkreetne suund, mis oli võetud, et me ilmtingimata paneme see Kopli komando kinni, vaatamata sellele, et tegelikult raha on olemas?

Aitäh! Ma ei tahaks seda hinnata nii järsult ebapädevuseks. Ma arvan, et see oli mõnevõrra ekslik tõlgendus sellest, milleks need vahendid olid ette nähtud, mis eelarvejäägis olid. Me oleme nendel teemadel ka varem diskuteerinud rahanduskomisjonis. Tavaliselt ongi asi olnud selles, et tegu on olnud mõnede ülekantavate jääkidega, näiteks mingite ühekordsete jääkidega, mis on olnud mõne projekti jaoks, või mingisugune hange on edasi lükkunud, näiteks ei ole kaup kohale saabunud ja raamatupidamislikult me näeme, et raha on justkui alles jäänud, aga tegelikult see ei olnud püsiraha. Ehk siis nagu selles arupärimise vastuses ma ka ütlesin, et pärast analüüsi oli selge, et püsirahastust selle lünga täitmiseks ei ole. Et kui Mart Võrklaev korraks leidis seal mingisuguse jäägi, siis ilmselgelt tema ei olnud ainus, kes neid numbreid nägi ja vaatas ja analüüsis. Need inimesed, kes saavutasid selle, et kolme komando asemel tõesti tõmmati koomale ainult ühte, ilmselgelt analüüsisid kogu selle olukorra läbi ja tegid selle otsuse, mitte lihtsalt niisama, vaid väga raske südamega.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud siseminister! Et lihtsalt me saaksime rohkem aru sellest otsusest, mis viis omal ajal selle komando sulgemiseni: kas sellele arupärimisele ette valmistades te saite teada ja saate meile ka pisut avada, mis siis 2021. aastal, miks selline kärpeotsus üldse tehti? Asi on selles, et meid ei olnud siis valitsuses, Lauri Läänemets ei olnud veel siseminister, teid ei olnud siis veel valitsuses. Keskerakond oli siis valitsuses ja Keskerakonna käes oli siseministri portfell. Mis põhjustel 2021. aastal Keskerakond otsustas selle kärpeotsuse teha, mis Kopli komando sulgemiseni viis?

Aitäh! Ausalt öeldes ei kaevanud nii palju ajalukku, 2021. aastasse.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud siseminister! Nagu ma aru saan, Kopli komando taasavamist te ei plaani. Aga ma küsin, et millal te kavatsete selle halbade mõtete kriminaliseerimise eelnõuga taas välja tulla? Ajad on karmid ja loomulikult inimesed puiklevad vastu. Aga noh, kord on vaja valida ju.

Aitäh selle küsimuse eest! Ei saa päris hästi aru, millest te räägite. Kas päevakorrapunkt – ma küsin üle – on sama endiselt? Kopli …

Jah, Kopli komando arupärimine.

Jah. Selles mõttes tundub, et me oleme hoopis teisel teemal praegu. Aitäh selle küsimuse eest!

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja arupärijate nimel kõigepealt Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Noh, meil ei saagi praegu olla pretensioone siseminister Igor Tarole, sellepärast tema sai ministriks siis, kui see otsus oli juba tehtud. Küll meil on selline soovitus ja palve temale, et ikkagi vaadata see otsus üle just sellest vaatevinklist, et võeti eelmisel neljapäeval vastu Tallinna Linnavolikogus Põhja-Tallinna detailplaneering, mis näeb ette, et lähiaastatel suureneb Põhja-Tallinna elanike arv drastiliselt. Kõik need uued arengud, mis sinna on tulemas, tähendavad seda, et mõne aasta pärast elab selles linnaosas võib olla kuni 100 000 elanikku praeguse 62 000 asemel. Ja kindlasti see suurendab igasuguseid riske, mis on seotud just päästekomando vajadusega selles piirkonnas. 

Aga kui vaadata ajalukku, siis tõepoolest, kui tuli otsus, et 2024. aasta jaanuarist pannakse Kopli komando kinni ja siis oli tollase siseministri Lauri Läänemetsa otsus, siis küsisime tõepoolest esiteks ka tollase peaministri Kaja Kallase käest, et mida tema sellest arvab, kas siis on vaja ikkagi Kopli päästekomando ilmtingimata kinni panna, millele ta vastas, ma juba tsiteerisin eelmises kõnes, et mis puudutab Kopli päästekomandot, siis see on siseministri ja Päästeameti juhi omavaheline otsus, ja kui ma vaatan, kui palju siseminister on tõstnud ametnike palka, siis mulle tundub, et seal on tegelikult küll raha, et Kopli komandot mitte kinni panna, see on aga olnud siseministri valik. Nii et ametnike palgad – jah, see on kõik väga tore, eriti ametnike jaoks. Aga kas on see õige valik olnud? Mina küll ei usu. Ja ma ei usu, et Põhja-Tallinna elanikud arvavad, et see oleks õige valik, kas jätta Kopli päästekomando alles võis tõsta Siseministeeriumi ametnike palkasid. 

Aga ma olen tsiteerinud ka tollase, nüüd juba endise rahandusministri sõnavõttu, kus ta ütles, et tegelikult raha oli mitu korda rohkem pärast sama eelarvereas, 3,6 miljonit, puudu oli, ma tuletan meelde, 800 000 aastas. Ja tuletan veel kord meelde, millest ma olen juba rääkinud, et Tallinna Linnavalitsus eesotsas Keskerakonnaga oli valmis poole sellest summast linnaeelarvest katma. Mäletame, kuidas Tallinna Linnavalitsus omal ajal, võib öelda, et päästis politseiorkestri, mille valitsus otsustas samamoodi kinni panna, ja Tallinna linn ulatas abikäe. Orkester jäi ellu tänu sellele. Aga ei olnud siseminister sellega nõus, isegi poole sellest summast ei olnud valmis välja käima. Nii et see oli selline väga põhimõtteline otsus, nagu ma saan aru. 

Ja nüüd siis oleme selles olukorras, kus meil on seal vabatahtlikud. Paluks paar minutit juurde. 

Kolm minutit lisaks. 

Ja vabatahtlikud on selles mõttes väga tublid inimesed ja müts maha nende ees. See, et nad on valmis sellega tegelema ja tegema seda vabatahtlikult, loomulikult see on põhimõtteliselt missioon. Ja inimesed, kes teevad midagi missioonitundest, alati on lugupidamist väärt. Aga meil on tekkimas selline tunne, et meie riik kuidagi muutubki väga vabatahtlikesõltuvaks. Vaadates, mis meil politseis toimub, siis me kutsume kogu aeg appi abipolitseinikke, vabatahtlikud päästjad. Vaadates, mis meil toimub praegu haridussüsteemis, kus õpetajate arv kogu aeg langeb, selle asemel, et tõusta. Tegelikult on väga suur õpetajate defitsiit, siis võib mõelda selle peale, et varsti lähebki vabatahtlikke vaja ka selles valdkonnas, vabatahtlikke õpetajaid. Samas osaliselt on see juba käes, et võetakse praegu koolidesse õpetajaid, kellel ei ole vajalikku kvalifikatsiooni. Ja tegelikult, kui me oleme siin haridusministriga sellest rääkinud, tema tundis isegi teatud rõõmu selle üle, et needsamad kvalifikatsioonita inimesed koolidesse tulevad. Ma saan aru, et kui sul on valida, kas üldse mitte kedagi või õpetaja, kellel ei ole kvalifikatsiooni, siis sa valid seda viimast, aga kas see olukord peab selline olema, et kas ikka peab Eestis kerkima selline valik, et kas kvalifikatsioonita õpetaja või üldse mitte kedagi, keda võiks nagu klassi ette panna. 

See oleks loomulikult selline hea mõtteaine meie valitsusele, mis suunas liikuda ja mis võiksid olla need või peaksid olema need prioriteedid, sest minu arvates ametnike palgad versus Kopli komando säilitamine, noh, ma ei tea, minu meelest prioriteediks kindlasti peaks olema see viimane. Aga niimoodi ei läinud aastal 2023 ja siis 1. jaanuarist 2024 Kopli komando oli kinni pandud ja nüüd on seal vabatahtlike brigaad. Päris palju mõtteainet ka praegusele siseministrile. Nagu ma ütlesin, siis me kindlasti palume teda mõelda selle peale, et juba lähiajal hakata seda päästevõrgustikku niimoodi muutma, et Kopli komando saaks taastatud, seda enam, et, nagu ma ütlesin, see on pidevalt kasvav Tallinna linnaosa. Aitäh! 

Aitäh! Järgmisena Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Hea Vadim! Selle otsuse, kärpeotsuse tegi 2021. aastal toonane siseminister Kristian Jaani, kes esindas Kaja Kallase valitsuses Eesti Keskerakonda. Mis põhjusel see otsus toona tehti, seda peab selgitama Keskerakond. Mina ka sellest aru ei saa. Keskerakond oleks pidanud seisma valitsuses selle eest, et raha oleks päästesse juurde pandud, mitte vähemaks võetud. Lauri Läänemets suutis tegelikult suures ulatuses selle kärpe tagajärgi valdkonnale leevendada ja väärib selle eest tunnustust. 

Teine oluline punkt. Sel ajal, kui sotsiaaldemokraadid vastutasid Siseministeeriumi valitsemisala eest, algas Eestis päriselt sisuline tegelemine elanikkonnakaitse valdkonnaga, millele varasemad valitsused ja varasemad siseministrid ei pööranud tähelepanu ja mis ei leidnud siis ka rahastamist. Täna me peame sellega tegelema selle võrra kiiremini, sellepärast et varasemad ministrid, varasemad valitsused oma töös ei osanud ilmselt piisavalt ette näha, kui oluliseks see valdkond muutub. 

Nüüd, Vadim, sa rääkisid palkadest. Sa ütled, Lauri Läänemets justkui eelistas ametnike palkasid päästjatele. Lauri Läänemetsa ajal päästjate palgad tõusid, kui mu mälu mind ei peta, 36%, midagi sinnakanti, kindlasti üle 30%. Ja kui see palgaotsus oli tehtud, siis ma käisin läbi ka komandod, mis on seotud mitte ainult Põhja-Tallinna, vaid ka Kristiine, Haabersti, minu valimisringkonna elanike turvalisuse tagamisega, ja rääkisin komandopealikega sellest. Ja kõik nad kinnitasid, et sellest Lauri Läänemetsa palgatõusust oli väga suur abi, sest me teadsime, et väga paljud päästjad – no see on tänaseni probleem, aga enne seda palgatõusu oli see kindlasti teravam – pidid töötama mitmel ametikohal, et toime tulla, mõnikord mitte kahel, vaid koguni kolmel ametikohal. Ja tänu sellele palgatõusule, ma arvan, et nii mõnegi päästja jaoks olukord läks ikkagi paremaks. 

Nüüd see populism on muidugi piiritu. Iga kord, kui me räägime riigi kuludest, siis Keskerakond peab alati võimalikuks neid suurendada. Kui me räägime riigi tuludest, maksudest, siis loomulikult Keskerakond näeb alati võimalusi neid langetada. Aga me kõik saame ju aru, et paraku 1 + 1 on alati 2, et ta ei ole 4 või 6 või 8 või 12. See ei ole väga vastutustundlik, kui kogumina vaadata neid lubadusi ja sõnumeid, mida Keskerakond püüab siis ühiskonnale anda. 

Ja viimane asi, mis ma tahaksingi öelda, on see, et ma ausalt ei saa aru sellest Keskerakonna obsessioonist sotsiaaldemokraatide aadressil. Kunagi, ja Vadim, sa tsiteerisid Kaja Kallast. Mulle ka Kaja Kallas meeldib. Ta oli omapärane peaminister kindlasti, teie tegite temast peaministri, meie jätkasime temaga hiljem koostööd. Aga tal oli hea ütlus endise peaministri Andrus Ansipi kohta, ta ütles, ta on nagu limonaadiaparaat, paned sinna mündi sisse ja sealt tuleb siis teksti vastu. Keskerakond selles mõttes ei ole nagu limonaadiaparaat, teile ei pea isegi münti sisse parema, see sotsiaaldemokraatide kohta jutt tuleb siin päeval ja öösel ja igas sõnavõtus kuidagi iseenesest. Mis ma oskan teile nagu soovitada? Minu meelest see juba hakkab kuidagi nagu see kuluma, see plaat, et võib-olla on aeg plaati vahetada. Aitäh!

Aitäh! Ja tõesti, paar korda Vadim Belobrovtsevi nime mainiti. Nii et vastusõnavõtt, palun!

Aitäh! Ma ütleks, et esiteks, mulle pole Kaja Kallase valitsemine kunagi meeldinud erinevalt kolleeg Raimondist. Aga tema ütles just seda, et siis tõsteti just ametnike palkasid, selle asemel et Kopli komando säilitada. Need ei olnud minu sõnad. Nii et ma arvan, et tema tundis paremini, mis tema ministri valdkonnas toimub siis, kui ta oli selle valitsuse … 

Ja loomulikult, siin on olukord väga lihtne. Tõepoolest, siis, kui Keskerakond oli võimul, päästjate palgad tõusid igal aastal, 2019, 2020, 2021, küll mitte drastiliselt, vaid ikkagi regulaarselt. Pärast seda, kui aastal 2022 otsustati, et tõstetakse natuke suuremalt, siis kaks aastat järjest, kui pärast seda Lauri Läänemets oli meil siseminister, need palgad ei olnud tõstetud sendigi võrra. Nii et praegu päästjad loomulikult pikisilmi ootavad seda tõusu ja vaatame, mis siis järgmisel aastal saab.

Ja mis puudutab seda ajalugu, noh, me võime loomulikult vaielda selle üle, mis aastal 2021 tegelikult juhtunud on. Mul ausalt öeldes ei ole sellest väga suurt aimu, et mis siis siseminister Jaani tol ajal tegi oma ministeeriumis. Aga selge on see, et kui aastal 2021 on minister midagi otsustanud, siis vahetus valitsus, siis vahetus valitsus veel kord ja siis ikkagi järgitakse neid näpunäiteid, mida üle-eelmine siseminister andis. Siis on see loomulikult paradoksaalne olukord. Aitäh! 

Aitäh! Kas soovib minister täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Läbinud oleme kaheksanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Vladimir Arhipovi, Lauri Laatsi ja Aleksei Jevgrafovi 15. mail 2025 esitatud arupärimine PPA töötajate palkade kohta, nr 780. Ettekandjaks palun Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev.

Jaa, ma tänan. Nagu ka eelmise arupärimise puhul, võib öelda, et ka see arupärimine, vaatamata sellele, et oli esitatud selle aasta maikuus, ei ole oma aktuaalsust kaotanud, sellepärast et me räägime Politsei- ja Piirivalveameti töötajate palkadest. Ja ma arvan, et just praegu on väga õige aeg ministriga sellest rääkida, kuna hiljuti on tulnud erinevaid uudiseid selle kohta, et võib-olla meie silmad näevad seda, kuidas politseinikud ja piirivalvurid saavad palka juurde. 

Me teame, et viimati tõsteti neil palka 2023. aasta alguses. Ja nüüd on sellest varsti on juba kolm aastat, need palgad jäid sinna, kus nad tol hetkel olid. Samas, me kõik ju saame aru, et kahe viimase aasta jooksul on inflatsioon Eestis olnud ülikiire, hinnad on keskmiselt suurenenud 40% võrra ja me jätkame samas vaimus, olles Euroopas inflatsiooni järgi esiridades, vahel ka esikohal. Nii et loomulikult tekib küsimus, kuidas riik suhtub oma politseinikesse ja piirivalvuritesse. 

Ja küsimus ongi, kas ministri hinnangul praegu Eestis kehtivad politseinike, päästjate ja piirivalvurite palgatingimused on väärikad ja vastavad sellele majanduslikule olukorrale, kus Eesti täna on. Me teame, et Politsei- ja Piirivalveamet tegelikult sihib oma ootustes sellist summat, mis oleks võrdne 1,2 Eesti keskmise palgaga. Päästjad loodavad ka kätte saada vähemalt Eesti keskmise töötasu. Nii et see on palju raha. 

Loomulikult, Igori kolleeg valitsuses, Kristina Kallas on vahepeal öelnud, et raha on, parafraseerides, väga palju. Siin oli juttu ka sellest, et seda raha võib olla 800 miljonit, aga me saame ju aru, et seda raha nagu tervikuna ei ole võimalik palkadele suunata. Me oleme kuulnud erinevaid numbreid. 

Siis tahakski aru saada, juba kasutades võimalust, et nüüdseks juba on see info arvatavasti ministril olemas, kas, esiteks, palgatõus ikkagi tuleb. Me saame aru, et tuleb, aga las minister ise ütleb seda. Ja teiseks, kui suur see palgatõus olla võiks? Sest siin on kõlanud erinevad variandid, versioonid. 

Ma arvan, et nii politseinikud kui ka piirivalvurid, kindlasti ka päästjad jälgivad väga tähelepanelikult seda, mis toimub nendel eelarveläbirääkimistel, ja kindlasti tahaksid teada ministri käest kõige värskemaid uudiseid. Aitäh!

Ja nüüd palun arupärimisele vastama siseminister Igor Taro.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Suur tänu kõigepealt selle arupärimise eest! Ja eelkõige seetõttu, et meil olid just eelarveläbirääkimised, mis olid väga pingelised. Minu kõige esimene prioriteet nendel läbirääkimistel oli politseinike, päästjate ja päästekorraldajate palga tõus. Mulle tundub, et väga pikalt ei pea seda seletama, miks see on prioriteet. Kui me riigikaitset laiapindselt vaatame, siis on riigikaitses valdkondi, kus inimesed valmistuvad lahinguteks, mida loodetavasti kunagi ei tule, aga siseturvalisuse inimesed on lahingutes iga päev, selleks et meie, kõik teised saaksid rahulikult magada. Seetõttu meie turvatunde loojad väärivad kahtlemata korralikku töötasu. Teie silmad kindlasti näevad väga palju positiivset, mida tegutsev valitsus on ellu viimas. 

Ma lähen nüüd konkreetsemalt küsimuste juurde. Esimene küsimus oli selle kohta, kas minu hinnangul on praegu palgatingimused väärikad selles valdkonnas. Ütlen lühidalt: ei. 

Teisele küsimusele ja kolmandale küsimusele vastaks, kui lubate, ma vastan koos nendele, siin natukene sätin järjekorda, kuna aeg on edasi läinud ja sündmusi on toimunud. Teine küsimus oli selle sihi kohta, PPA-le 1,2 Eesti keskmist, päästjale keskmine töötasu, et kuivõrd see realiseeritav siis järgmisel aastal on, ja kolmas küsimus oli selle kohta, kas saan lubada, et politseinike ja päästjate palgad järgmisel aastal üldse tõusevad. Alustaksin nüüd lõpust. Jah, saan lubada, et politseinike, päästjate, päästekorraldajate palgad järgmisel aastal tõusevad. Me oleme kokku leppinud, et meie valitsemisalale eraldatakse järgmise aasta eelarves palgafondi 28,9 miljonit eurot täiendavalt, mis on laias laastus 10% sellest palgafondist. Kui palju konkreetselt iga päästeametniku või politseiniku palk tõuseb numbrites, eurodes, ma igaks juhuks praegu ei ütleks, sellepärast et need numbrid me paneme paika koostöös asutuste juhtidega. Aga ma saan nagu seda öelda, et loomulikult meie prioriteet ja fookus on esimesel eesliinil, ehk siis kõik need inimesed, kes on kõige rohkem selle madala palgaga nagu hädas, sinna me paneme nagu põhijõupingutuse, et see protsent sellel esimesel eesliinil oleks võimalikult kõrge, ja need, kellel on palgad kõrgemad, et sinna siis võib-olla paneme seda ressurssi ka mõnevõrra vähem. Mis tähendab, et kui meil on kokku 10%‑line palgafond, siis ainuüksi sellest palgafondist on see, kõige suurematele hädalistele peaks see vähemalt 10% olema tagatud. Kui me vaatame üle aastate erinevaid palgatõuse, siis viimase kaheksa aasta jooksul, kui võtta keskmine, siis need tõusud on olnud keskeltläbi 6,6%. On olnud väga erinevaid tõuse, on olnud nulliga aastad, on olnud 1%‑ga, 2%‑ga. Oli jah, üks hea aasta, kus suudeti palka rohkem tõsta, paraku inflatsioon sõi kogu selle tulemuse ära. Nii et oli tarvis nüüd nagu järgmist sammu. 

Ja selles mõttes, kui me vaatame seda, kui palju me suudame seda ootust täita, see 10% kindlasti ainuüksi seda ootust ei täida. Seda ootust täidetakse koosmõjus teiste Vabariigi Valitsuse otsustega. Tegelikkuses need teised maksuotsused, mis on Vabariigi Valitsus teinud, seesama maksuküüru kaotamine, see annab ka sellele sihtgrupile väga palju juurde. Et vahepeal on kritiseeritud ja öeldud, et maksuküür ei olnud õige asi, et see justkui teenib rikkamaid inimesi, selle kaotamine. Ei vasta tõele! Ei vasta tõele, sellepärast et kõige suurem see efekti suurenemine toimubki täpselt selles sihtgrupis, kus tulevad päästeametnike, politseinike ja õpetajate palgad. Nemad on esimesed, kes tunnevad seda maksimaalset mõju. Ja kui küsida täna iga päästja või politseiniku käest, kas sa oled rahul sellega, et sa maksad tulumaksu iga kuu 100–150 eurot rohkem, siis ma arvan, et mitte keegi ei nooguta selle peale. Ja seetõttu, ütleme, seesama otsus, millega siis ka nende tulumaksukoormus väheneb, aitab ka kogu seda rehkendust viia juba oluliselt lähemale sellele algsele ambitsioonile. Ma ei oska jälle väga täpset rehkendust öelda, aga tõenäoliselt me liigume sealt 10% pealt võib-olla kusagil sinna 15% lähedale, just nende gruppide puhul, kes siis fookusesse võetakse. Jah, kui vaadata seda ametiühingute soovi, et nemad on tahtnud circa 20% saada, jah, nii palju riigil võimalust ei ole olnud. Mis seal salata, ega see raha ju meil kusagilt mujalt ei tule, kui ta tuleb nendesamade Eesti inimeste taskutest, kelle käest me maksu kogume. 

Me teeme selles eelarves üsna selliste keerulist kui mitte võimatut rehkendust, et tõstame korraga kaitsekulusid, vähendame maksukoormust ja tõstame veel palkasid ka. Aga tuleb märkida ka seda, et see palkade tõstmine ei käi sellises olukorras, nagu te siin humoorikalt märkisite, et raha on väga palju, tegelikult seda raha on ebapiisavalt. See "väga palju" tuli sellisest valetõlgendusest, et kui me üks aasta oleme defitsiiti prognoosinud mõnevõrra suuremalt, kui see tegelikult on, siis see ei tähenda, et meil seda raha reaalselt olemas on. Me järgmisel aastal peame ka päriselt kärpima ja kõik need valdkonnad, kes saavad seda palgatõusu lubada, sealhulgas siseturvalisuse valdkond, ju endiselt kärbivad. Meie eelarve võrreldes kärpimiseelse ajastuga on 6,8 miljonit väiksem. Lisaks me võtame selle otsusega ka ühe täiendava lisakärpe juurde järgmisesse aastasse, 2 miljonit, mis tähendab, et me peame väga vaatama, väga optimeerima seda ressurssi, mis me kusagile mujale tegevuskuludesse paneme, selleks et seda esimese eesliini inimeste palkasid tõsta. Tundub, et ma olen vist kõik olulise ära öelnud hetkel. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh vastuse eest! Ma ei oota ja ei eeldagi, et te hakkate praegu ütlema, et palju hakkab saama nagu üks juhtivuurija või patrulli politseinik. Aga küsimus on selline, et need uudised, mida me oleme saanud läbirääkimistelt, eelarve läbirääkimistel, kõlasid umbes niimoodi, et päästjate, politseinike, kultuuritöötajate, õpetajate palgad tõusevad kuni 10%. Nii et ma tahakski küsida, sest vahel kuni 10% võib tähendada 9%, võib tähendada 1%. Ja tegelikult me juba saime teada, et põhimõtteliselt näiteks kultuuritöötajate palgad keskmiselt tõusevad mitte 10%, vaid 7,5% võrra. Nii et kas ei juhtu samasugust asja siis ka selles valdkonnas ehk politseinike, piirivalvurite, päästjate palkadega?

Aitäh selle küsimuse eest! Mul on selles mõttes hea meel, et ma saan siin selle asja selgeks teha, et siseturvalisuse valdkonna töötajate, nende töötajate kohta käiv palgafond suureneb 10%, see 28,9 miljonit ongi selle palgafondi suurendamine 10% võrra. Kindlasti me ei jaga seda ära lihtsalt võrdselt, vaid me peame vaatama seda, kus see king kõige rohkem pigistab. Ilmselt see king kõrgemates palgaastmetes nii palju toimetuleku mõttes ei pigista kuivõrd just nendes madalamates palgaastmetes. Nii et ma ütlen, jah, kõrgemate palgaastmetega inimeste puhul see protsent võib olla väiksem, selleks et anda eesliinile, esimesele eesliinile suurem protsent, loodetavasti võib-olla ka mõnevõrra suurem kui 10, kuigi tuleb tunnistada, et kogu selles siseturvalisuse valdkonnas ikkagi väga valdav osa töötabki sellel esimesel eesliinil. Ega seal neid kontoritöötajaid või juhtivtöötajaid ei ole väga palju, neid on pigem nagu küllaltki vähe. Nii et kui me selle 10%-lise tõusu, palgafondi, sinna suuname, siis mina väidan küll, julgen küll väita, et selle 10-se rehkenduse me suudame ära teha, pluss siis täiendavate maksuotsustega nende sissetulek tegelikult suureneb mõnevõrra rohkem.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Jumal tänatud, et vähemalt enne valimisi inimestel siis tõsteti töötasu. Võiks neid valimisi siis iga aasta teha. Aga ega ju politseinike mure ei ole ainult palgas, vaid ka töökoormuses. Ma toon teile näite: siin koondati ju mitu politseijaoskonda, kas eelmine aasta vist, jah? Maardu linnas koristati ka politseijaoskond ära. Ja nad olid head politseinikud, keda kindlasti linnale, mitte ainult Maardu linnale, vaid ka Jõelähtmele, Viimsile, keda nad teenindasid, oli vaja. Siis Maardu linn tuli vastu ja pakkus neile ruumid, tasuta ruumid, muide. Aga küsimus siit. Väga hea, et palka tõstsite, aga nad istuvad ju kogu see aeg mingi püssirohutünni peal, need päästjad, politseinikud ja nii edasi. Kas te ei kavatse siduda Eesti keskmisega nende inimeste palku?

Aitäh selle küsimuse eest! Võib-olla siin küsimuse sellises sissejuhatavas osas kõlasid mõned sellised väited või seosed nende valimistega. Ma tegelikult ei tahaks üldse seda ühiskonna pingutust alahinnata, mis tehakse selleks, et see palgatõus toimuks. Seetõttu ei maksa seda kuidagi liiga palju valimistega siduda. Tegu on sellise üleriigilise ja riigikaitselise küsimusega, mitte kitsalt kohalike omavalitsuste valdkonna küsimusega. Tegelikkuses seda vajadust tajuti. See vajadus jäi ju iseenesest üles ka eelmisest palgatõusust, et liikuda sellele ambitsioonile lähemale. Ei olnud kunagi sellist arusaamist, et nüüd oleme kogu rehkenduse ära teinud ja rohkem ei pea midagi tegema. Tegelikult oli arusaamine, et tuleb edasi liikuda. Oodati, millal see võimalus on. Ja ma ütlen, et see ei olnud lihtne see kokkulepe saada. 

Ma ei sooviks ka jätta muljet, et see on kellegi ühe inimese pingutus, ühtegi palgatõusu ei tohiks ühe inimese pingutusega siduda, sellepärast et kogu ülejäänud avalik sektor peab koomale tõmbama. Kõik teised pidid leppima kas nulliringiga või oma sisemiste reservide osas optimeerimisega. Siin, ütleme, nii teised ministeeriumid ja teised valdkonnad panustavad sellesse, et see toimuks, kui ka kogu ühiskond panustab oma maksudega. Selles mõttes see on üks suur ühine pingutus, et see toimuks. 

Teine asi, mis puudutab näiteks jällegi mingit optimeerimist seal Maardus või kusagil mujal, ma päästjate kohta juba eelmise arupärimise juures ütlesin selle numbri ära, et mida see optimeerimine omal ajal on kaasa toonud. Politseinike puhul praegu me räägime miinimumtasust 1860 või 1850, noh, ühesõnaga selles suurusjärgus. Kui me ei oleks 15 aasta jooksul siseturvalisuse valdkonnas seda optimeerimisrehkendust teinud, täna oleks olnud see töötasu 1100 midagi. Ühesõnaga, kõik need keerulised otsused on toonud meid siiani, et meil on see palgatase ikkagi oluliselt parem kui näiteks Lätis. Ei oleks me neid kärpeülesandeid varem teinud, oleks meil palgad samal tasemel kui Lätis ehk siis oluliselt madalamad. 

Ja mis puudutab sellist üks ühele sidumist, ütleme nii, et see on väga keeruline, mitte lihtsalt riigirahanduslik ülesanne, vaid see on ka matemaatiliselt väga keeruline ülesanne saavutada seda, et sa suures osas seodki väga jäigalt suurte sihtgruppide sissetulekud keskmise palgaga. Ega see, mis on Riigikogu palkadega tehtud näiteks või ministri palkadega, mis on keskmisega seotud, ega see väga mõistlik lähenemine tegelikkuses ei ole. Kui me vaatame suurt rehkendust ja mõtlema natuke matemaatika peale, siis mis juhtub, kui me selliseid seoseid teeme? Keskmine kasvab, me oleme sunnitud teatud kulusid automaatselt paisutama ja see keskmine hakkab meil kogu aeg eest ära minema. Ühesõnaga, me mitte kunagi ei jõua selle lahenduseni, et me saame selle keskmise kätte. 

Selles mõttes ma olen nõus, et tasu peab olema õiglane, ta peab olema võrreldavalt selline, et inimene tunneb, et tema panust väärtustatakse. Me peame siiski lähtuma mingisugusest matemaatilisest reaalsusest, mingist sellisest riigi rahanduse reaalsest võimekusest ka. Katsume alati liikuda sinnapoole, samas jah, reaalsus toob meid aeg-ajalt nagu maa peale.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Mu küsimus on pisut sisepoliitiline, aga ma arvan, et kuna te olete siseminister, et siis ehk annate andeks, ametinimetus on selline. Kui Lauri Läänemetsa ajal tõsteti palkasid, siis see palgafond kasvas umbes 30%. Praegu te räägite 10%-st. Kui me läheme tagasi ja mõtleme 2022–2023. aastaid, siis see oli olukord, kus riigil raha oli tõesti väga vähe ja riik pidi tõstma makse. Praegu me oleme teie erakonna esindajatelt kuulnud, et raha on palju. Ja ka valitsuse maksupoliitika on hoopis see, et makse langetatakse ja tehakse jõukamale osale Eesti ühiskonnast küllalt suuri maksusoodustusi. Seda on Rahandusministeerium näidanud, et eelkõige jõukamad detsiilid sellest võidavad. Kas asi pole selles, et teil on äkki prioriteedid pisut paigast ära, et te arvate, et kõige esimeses järjekorras tuleks sadu miljoneid kulutada jõukamate Eesti inimeste toetamisele selle asemel, et päästjate ja politseinike palkasid tõsta sellisel määral, millel ka rohkem mõju oleks?

Aitäh selle küsimuse eest! Õnneks sai sel teemal täna juba kõneldud siin natukene. Reaalsuses need valitsuse otsused, mida tehakse maksulangetuste osas, need ei ole mitte sellised otsused, mis aitavad ainult mingisuguseid ulmeliselt rikkaid inimesi, vaid seesama piir, kus see mõju saab olema inimese kuusissetulekule kõige tuntavam, ongi seal, kus on päästjate, politseinike, õpetajate palgad. Seal saab olema see kõige tuntavam. Nii et need mõlemad otsused tegelikkuses ju aitavad kaasa sellelesamale eesmärgile ja pakuvad leevendust ka väga paljudele teistele inimestele, kes ei saa järgmisel aastal sellisele garanteeritud palgatõusule loota, aga nad teenivad seal, ütleme, 1500 või 2000 euro ümber ja saavadki sellest maksuleevendusest 100–150 eurot, sõltuvalt, mis nende palganumber on. Selles mõttes ma arvan, et seda sihtgruppi aidata on oluline. Need ei ole kindlasti ülemäära rikkad inimesed, keda ei peaks järgi aitama. Ja miks mitte seda niimoodi teha.

Anti Allas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus on kaheosaline. Kui te täna suhtlete nii politseinike ja päästjatega, milline võiks olla nende jaoks nagu selline rahuldav palgatase ja kui kaugele see jääb praegu koos selle palgatõusuga, mis on loota uuel aastal? Ja teiselt poolt on nagu see, et jätkata siin kolleeg Raimondi küsimust, et tegelikult ausalt minul küll teeb hinge haigeks, et kui me räägime, et me stahhaanovlikult üritame tõsta eesliini töötajate palka 117 miljonit, palgakulu terveks aastaks, ja samas 4000 eurot ja rohkem teeniv inimene Eestis saab maksuvaba miinimumi taastamisega 114 miljonit eurot tagasi. Kas korrakski ei tulnud valitsuses sellest jutuks, et äkki jätaks seekord sellele 4000 eurot ja peale brutotasu teenivale see 114 miljonit välja maksmata ja tänu sellele tõstaks pisut rohkem seda eesliini töötajate palka?

Aitäh selle küsimuse eest! Loomulikult olen minagi käinud üle Eesti erinevates päästekomandodes, suhelnud nende inimestega ja uurinud, mis on nende võimalikud ootused. Loomulikult nende ootused on saada selle ohtliku ja kõrge riskiga töö eest väärikat tasu. Mis see number siis täpselt on? Ma arvan, et see number on nii palju, kui vähegi võimalik on riigil antud olukorras anda. Ei ole mul ka olnud võimalik seal kordagi enne eelarve läbirääkimisi mingisuguseid veksleid välja anda. Ma ütlesin, et me teeme oma parima. Mulle tundub, et hetkeolukorras me tegime oma parima, et osa sellest palgatõusust nad saavad siis läbi selle 10%-lise fondi suurendamise, osa nad saavad läbi selle maksuleevenduse. Ja ma veel kord juhin tähelepanu sellele, et jah, ma saan aru, et maailmavaateliselt see võib nagu kellelegi haiget teha, et suurema sissetulekuga inimesed võidavad ka midagi, aga tegelikkuses on niimoodi, et kõik võidavad. Kõik võidavad, keegi võidab natukene rohkem, keegi võidab natukene vähem. Kui me nüüd protsentuaalselt vaatame seda maksuküüru kaotamist, siis protsentuaalselt oma kuusissetulekust võidab ikkagi kõige rohkem see inimene, kes teenib selle palga, mis on seal päästjate, politseinike, õpetajate palganumbri ümber. Need, kes teenivad rohkem, jah, mõned teenivad või võidavad seal ka summaliselt läbi selle tulumaksuleevenduse, aga protsentuaalselt, mida rohkem inimene tunnetab, on see, et kõige suurema sellise tüki oma kuusissetulekust saab tagasi ikkagi see sihtgrupp. Selles mõttes ma kuidagi ei tahaks ka seda otsust alahinnata, et tõepoolest, et peale õpetajate, päästjate ja politseinike ka teised inimesed, kes teenivad seal keskmise ümber, natukene rohkem, natukene vähem, saavad ka oma võidu kätte. Nii see on. Kui sa teed maksuleevenduse, siis rohkem võidavad need, kes rohkem maksu maksavad, ja vähem võidavad need, kes absoluutarvudes vähem maksu maksavad. Nii ta on.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate poolt ei ole kedagi. Raimond Kaljulaid, palun!

Austatud kolleegid, head ametikaaslased! Tuleb ära õiendada see ja parandada õigemini, kogu lugupidamisega, see, mida härra siseminister rääkis, mis puudutab palgatõusud ja maksumuudatused. 

Kui me vaatame nüüd austatud siseministri valitsemisala töötajate palkasid, siis eriti kui me räägime eesliinist, me oleme sunnitud tõdema, et tegemist ei ole Eesti mõistes kõrgepalgaliste ametikohtadega. Päästjad parimal juhul jäävad sinna kuhugi viienda-kuuenda detsiili piirimaile. 

Kui me vaatame praeguse valitsuse kavandatavat maksupoliitikat ja tehtud maksupoliitilisi otsuseid, siis me näeme seda, võtame järjepanu, et tõus, mis on jõustumas, seal on täiesti selge see, et sellest kaotavad enim need, kes teenivad alla keskmise palga ja jäävad sealt viiendast-kuuendast detsiilist allapoole. 

Kui me räägime nüüd selle Eesti 200 ja Reformierakonna kaksikliidu sellisest kaalukamast maksupoliitilisest hoiakust, mida nad on väljendanud, see on siis tulumaksuvabastus kuni 700 eurot kõigile, siis kuuenda detsiili võit sellest on kuskil umbes 1%, samal ajal kui seitsmest detsiil võidab ligi 5% ja kaheksas ligi 7%. Seal päästjatest oluliselt suurema tulu saajad saavad kuus-seitse korda rohkem kasu, kuus-seitse korda rohkem kasu, kui saavad päästjad. Kui me räägime nende kahe meetme koosmõjust ehk käibemaksutõusust ja tulumaksuvabastuse, suure tulumaksuvabastuse kehtestamisest kõigile ühtviisi, siis loomulikult seal on täpselt sama muster: mida kõrgem palk, seda suurem see võit. 

Nii et tegelikult, loomulikult, meil ei ole siin praegu rahanduspoliitiline või maksupoliitiline arutelu, aga paratamatult, kui riik teeb kuluotsuseid, siis nendega on lahutamatult seotud ka tuluotsused. Ehk siis kui riik teeb eelarvet ja eelarvestrateegiat, siis ei ole kuidagi võimalik päästjate palgaküsimust lahutada tegelikult maksupoliitikaküsimustes, sellepärast et sellest, millisena me näeme riigiteenistujate ja päästjate palkasid, sõltuvad riigi tulud, ja see, mis on maksupoliitika, see annab meile ette need raamid, mille eest me saame neid kulutusi teha. 

Reaalsus on see, et kui me vaatame täna, mis toimub või mis on plaanis Siseministeeriumi valitsemisalas ja paljudes teistes valdkondades, siis me näeme seda, et nende eesliinil kõige keerulisemat, ohtlikumat tööd tegevate inimeste palgad tõusevad õige vähe, väga mõõdukas tempos, eriti kui võrrelda seda siis kas või nendesamade 2023. aasta palgatõusudega. Ja samal ajal me näeme, et riigi maksupoliitika kas nende inimeste toimetulekut halvendab või igal juhul nad ei saa osa nendest maksusoodustustest, mida valitsus siis kõige jõukamale osale Eesti ühiskonnast teeb.

Ehk siis kui me riigisektori mõttes räägime, siis võidavad juhid, võidavad tippspetsialistid, aga see mees või see naine, kes läheb põlevasse majja, kes läheb päästma elusid, kes läheb kaitsma Eesti inimest, kes on patrullis, kes on iga ilmaga väljas, kes peab minema siis, kui on torm, taastama elektrit, vabastama teed mahakukkunud puust, peab minema inimesele appi, peab minema otsima kadunud inimest, see inimene ei võida, tema jäetakse sinna vihma kätte, tema jäetakse sinna välja külma kätte. Hoolitsetakse nende eest, kes on mõnusasti niigi juba soojas toas. See ongi see suurim erinevus, mis on sotsiaaldemokraatide ja paremerakondade vahel: meie nii ei teeks. Aitäh!

Aitäh! Ja Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma pikalt ei räägi. Minister siin andis lubaduse, et PPA töötajate palgad tõusevad ja Päästeameti töötajate palgad tõusevad. Ja ma väga loodan, et sellega tõepoolest ei juhtu niimoodi, nagu siin kultuuritöötajatega õnnestus valitsusel niimoodi nende palkasid tõsta, et kuni 10% tähendas lõpuks 7,5%, mitte 10%. Samamoodi tahaks loota, et see läheb ikkagi niimoodi, nagu minister on siin rääkinud, et suuremad palgatõusud tulevad just sinna, kus seda on kõige rohkem vaja. Ehk mitte suured ülemused ei hakka rohkem raha saama, vaid ikkagi just need töötajad, kes on eesliinil ja kes päriselt tegelevad inimeste kaitsega iga päev, ka tänavatel, nagu minister siin ütles. 

Loomulikult on kahju, et me räägime ainult 10%-st, eriti olukorras, kus viimane palgatõus nendel inimestel oli juba peaaegu kolm aastat tagasi. Ja väga tahaks loota, et see ei jää sinna, et kaks aastat ei olnud midagi, siis tuli 10% või kuni 10% juurde ja siis jällegi aasta või kaks jääb see sinna, kus see praegu on. Tahaks, et ikkagi kas või tasapisi, aga igal aastal see palk nendel väga olulistel riigiteenistujatel tõuseks. 

Ja loomulikult, hakkame seda jälgima ka edaspidi. Ma arvan, et muuseas ka tänu opositsiooni tublile tööle koalitsioon hakkas selles valdkonnas ennast liigutama ja siis hakkasid tulema ka positiivsemad uudised erinevatele huvigruppidele, olgu need politseinikud, piirivalvurid, päästjad, õpetajad ja kultuuritöötajad. 

Loomulikult, me loeme uudistest, et kõik need huvirühmad ei ole väga õnnelikud selle üle, et see tõus on ainult 10% või kuni 10%. Nii et siin peab tõdema, et ka meie oleme sellega nõus, et see tõus oleks kindlasti võinud olla suurem. Eriti pärast seda, nagu ma juba mainisin, et kaks aastat oli põud ja ei olnud üldse teada, millal järgmine palgatõus tuleb. 

Nii et hoiame silma peal ka edaspidi, et kuidas selles olukorras riik käitub. Loodame, et see palgatõus on alles algus ja neid tuleb kindlasti rohkem juurde. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt kolleeg Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea siseminister! Ja kolleegid muidugi, nii vähe, kui meid alles on! Loomulikult uudis on hea, aga vaatame ausalt olukorrale silma. Olukord on ju tegelikult katastroofiline. Valitsejate usaldus on erakordselt madal. Maal möllab katk, õnneks mitte inimestekatk. Poodides ostetakse praktiliselt enamasti ainult seda, mis on soodushinnaga, nii-öelda singipartei on asendunud odava vorstiparteiga, nagu kaupmehed ütlevad. Ja kogu olukord on olnud ju tegelikult plahvatusohtlik: streigihirm, üldstreigihirm, millest on vähem räägitud, ja selles olukorras muud võimalust tegelikult valitsejatele ei olnudki. Tuli leida kusagilt raha, ükskõik laenu- või mis raha, et pada lihtsalt ei lõhkeks. Kannatus on katkenud, olgu nad õpetajad, olgu nad päästjad, olgu nad politseinikud, aga ka paljud teised. No eestlased on kuidagi väga rahulikud. Prantsusmaal ja paljudes riikides sellise olukorra puhul oleks tänavad täis inimesi, mitte nagu meil siin miitingul, nagu siin viimane oli, kui ei olnud ühtegi. Kolleegid isamaalased tegid sellise, mitte ühtegi osalist ei olnud. 

Aga see on üldine pilt tegelikult ja selle taustal see samm, muud võimalust tegelikult koalitsioonil ei olnudki. Ei olnudki! Aga samas jälle, Raimond, sa rääkisid jumala õigesti, kõik need detsiilid, ja see on see vana värk. Päästjad on käinud siin meil ees ju aastaid, olen kohtunud nendega siin ja Põltsamaal ja igal pool mujal. Ja aeg-ajalt on saadud natukene tõusu, aga siis on ta läinud sinna Tamme alleesse. Ja kui päästjatega räägid, toona rääkisid, et nemad ei saanud, tullesukeldujad ei saanud midagi suurt, küll said ülemused soojas toas. Vähemalt ühe korra ma mäletan, see oli, no siis natukene hoidsime silma peal, siis veidi said ka need tullesukeldujad. Ja praegu on lootus, et Igor Taro suudab tagada, et reaalselt jõuaks raha sinna, kus ta peaks minema, mitte soojadesse kabinettidesse, kus susside sahinal politsei- ja päästekindralid kohvitassi ja masina ja oma töölaua vahel liiguvad vaikselt. 

Nii et see on, rõhutan, et see on tegelikult sundseisus, kus valitsus on seda teinud, see ei ole mitte nii-öelda armastusest. Ja loomulikult, valimised on ees ju. Ilma selleta oleks Reformierakonna … No Eesti 200 häving on juba ammu teada, nii et ma imestan, kuidas Lauri Hussar nii rahulikult istub siin üleval ees. Tegelikult ju surnuaial on juba ammu koht käes. Aga see on nii-öelda olude kokkulangemisel, head politseinikud ja päästjad, see oli teie pääsetee praegu. Ja õpetajad ilmselt ka. Aga ma arvan, et seda oleks saanud ka mõne streigiga, korraliku streigiga siinsamas Toompea ees, 500 inimest. Mis see on siis, üle Eesti? Poleks ju mingi probleem. Ja ma arvan, et sama tulemus oleks käes olnud. Nii et ühelt poolt oleme rõõmsad, et midagi hakkab juhtuma. Kuni 10%, noh, viiest alates ümardatakse 10 peale. Aga hoiame silma peal, ja ühiselt, ma arvan, nii sotsiaaldemokraadid, Keskerakond, Isamaa. Aga ega teil pääsu ka ei ole, Lauri ja Igor. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Ma siiski ütlen, et võib-olla siin epiteetidega tasuks natuke tagasihoidlikum olla. Isegi kui need on kujundlikud, siis selline kujund on minule isiklikult solvav ja ma arvan, et minu lähedastele ka. Nii et võib-olla tasuks ikkagi mõelda, milliseid epiteete ja võrdlusi te kasutate, milliseid te ei kasuta. Täiesti siiralt. See ei ole lihtsalt Eesti Vabariigi Riigikogule vääriline käitumine. Ja ma siiralt palun teil edaspidi sellistest võrdlustest hoiduda. Mina ei tee teie aadressil mitte kunagi selliseid märkusi ja mitte keegi teine saalist ei ole ka teie aadressil selliseid märkusi mitte kunagi teinud. Siiras palve, Peeter Ernits: hoiduge sellest.

Nii. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Raimond Kaljulaid.

Austatud Riigikogu esimees! Minu küsimus on selline: kas Riigikogu esimehel istungi läbiviijana on võimalik kuidagi tunnustada siseministrit selle eest, et ta on meie arutelus osalenud lõpuni ja kuulanud ka läbirääkimistel kõnesid? Meil on siin viimasel ajal praktika, et ministrid pärast enda rolli täitmist lahkuvad saalist. Ja ma tahaksin öelda, et siseminister Igor Taro on selles osas väga tähelepanuväärne erand meie täitevvõimu esindajana. 

Minu protseduuriline küsimus ongi see: härra esimees, kas teil on võimalik selles osas siseministrile avaldada tunnustust või teil ei ole seda võimalik teha? Mida ütleb kodu- ja töökorra seadus? Ma tänan teid.

Aitäh, hea kolleeg! Mul on võimalik tunnustada siseministrit ettepanekuga osaleda läbirääkimistel. Aga kindlasti on see tunnustamist väärt, et siseminister võtab oma tööd väga tõsiselt. Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa, aitäh, juhataja! Tõepoolest on suurepärane, et härra siseminister siin vaevub meiega siin koos olla õhtusel tunnil. Aga mis puutub härra spiikrisse, endise ajakirjanikuna, kolleegina, ma arvasin, et sa oled natukene nagu tugevama närviga. Loomulikult, kui, ma tänan õnne, et härra siseministril ei õnnestunud see mõtteroimade eelnõu läbi lükata, siis oleksin ma praegu juba võib-olla süüpingis. Ei, ma ei mõelnud siiralt seda otseselt, see oli kaudne, piltlik. Soovin sulle tervist ja jõudu. Nii et vabandan, kui …

Aitäh, Peeter Ernits! Te kasutasite minu puhul võrdlust surnuaed. See ei ole okei. Täiesti siiralt.

Meil on käimas läbirääkimised, aga meil vastusõnavõtu kohta praegu siin ei ole, sellepärast puldist ei ole teie kohta kõlanud, Peeter Ernits, et seda nii-öelda vasturepliiki ma siinkohal võtta ei saa. 

Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Soovib. Palun, siseminister Igor Taro Riigikogu kõnetoolist, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kui ma juba siin nii pikalt olin, siis ma mõtlesin, et ma kasutan võimalust. Mulle tegelikult epiteedid väga meeldivad, sellepärast et neid on võimalik alati edasi arendada ja öelda, et jah, me teame küll sellist võrdlust, et surnuaed on asendamatuid inimesi täis, aga vaat poliitsurnuaed on selline koht, kus ju tõustakse regulaarselt üles ja tullakse ka tagasi. Nii nagu kristlikus kultuuris me teame, et surm ei ole kunagi elu lõpp, vaid kaasneb ülestõusmine ja tagasitulek. 

Aga sisulise poole pealt ma tahtsin ikkagi üle korrata, et see 10%, mis me nende raskete läbirääkimistega saavutasime, ei olnud sugugi väike tulemus. Kui me pikka trendi vaatame, siis pikas trendis, kaheksa aasta perspektiivis jäid need palgafondide suurendamised ikkagi oluliselt alla, keskmiselt 6,6%. Ja 10 on ikkagi poole võrra rohkem kui pikaajaline keskmine. 

Ja ärme unusta seda, et selle palgatõusuga tegelikult näitas valitsus ära, mis on oluline. Peale selle hariduse, ütleme, meie tarkuse, peale selle, et me hoiame eesti keelt ja kultuuri, me näitasime ka seda, et siseturvalisuse valdkond kogu selle laia riigikaitse osana on ka oluline. Meil on kokku 12 ministeeriumi, ainult kolme ministeeriumi valitsemisalad – noh, okei, Kaitseministeeriumi võtame ka juurde – said selle kindluse, et tekib mingisugune palgatõus. Kõik teised pidid leppima nulliringiga või kärpega. Selles mõttes seda kindlasti ei saa alahinnata, nende kogu üldist pingutust, see ei ole nagu väike asi.

Kui me kogu konteksti vaatame: sadu miljoneid kärpeid, üle 800 miljoni rohkem riigikaitsesse. Ka see maksulangetus, mis tegelikkuses väärtustab keskklassi, tublit tööinimest, see kõik tegelikkuses muudab selle pingutuse väärtust oluliselt suuremaks. Me tõepoolest saame täna öelda, et need inimesed, kes mitte lihtsalt ei valmistu lahinguteks, mida loodetavasti kunagi ei tule, vaid igapäevaselt on nad lahinguvalves, igapäevaselt nad sõidavad välja. Me näeme. Täna meil näiteks oli üks jube õnnetus, Lasnamäe päästekomando sõitis olulisele väljakutsele, ja hoopis juhtus niimoodi, et kõik, kogu meeskond tuli haiglasse viia. See näitab, kuivõrd suure riskiga tööga on tegemist. Igal juhul soovin kogu sellele meeskonnale kiiret paranemist ja kiiret taastumist. Aitäh teile!

Suur tänu, hea kolleeg! Peeter Ernits, te olete … Teda ei ole ka. Ma saan aru. Ühesõnaga, selge, rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja sulgen selle päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane viimane ja 10. päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Riina Sikkuti, Reili Ranna, Jaak Aabi, Anti Allase, Tanel Kiige ja Helmen Küti 5. juunil käesoleval aastal esitatud arupärimine numbrituvastuskaamerate peatamise kohta (nr 793). Ja palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli, kolleeg Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! Siit raskete kuritegude retoorikast on vist hea edasi minna ja mina tänan ministrit, et ta ei ole veel lahkunud. Et ta on valmis meie arupärimisele vastama. See on tõesti suurepärane! 

Aga küsimus tegelikult on väga tõsine ja kui ennist rääkisime siin politseinike palkadest ja vastutusest, siis ka meie roll siin on teha kõik selleks, et see töö ei ole mitte hästi tasustatud või vähemalt piisavalt hästi tasustatud, aga ka, et politseil oleks kõik vajalikud ressursid ja võimalused oma tööd teha. Ja vot numbrituvastuskaamera on kindlasti üks nendest ressurssidest, mis oli ja on väga vajalik. Aga kevadel siis hea minister numbrituvastussüsteemi pani seisma, mis tähendas seda, et kogu suvi ja tegelikult ka praegu numbrituvastussüsteem ei tööta. PPA ise on öelnud, et see automaatne numbrituvastussüsteem on nende jaoks väga oluline, on välja toonud väga raskeid mitmeid juhtumeid, mis said tänu numbrituvastussüsteemile lahenduse või vähemalt kiirema lahenduse, kui nad oleks muidu saanud. Tegelikult ka juba õiguskomisjoni istungil, kus numbrituvastussüsteemi eelnõu arutati, ka seal juba Politsei- ja Piirivalve peadirektor tõi välja neid juhtumeid, kus numbrituvastussüsteem oleks olnud hädavajalik. Paraku nad seda kasutada ei saa, vaatamata sellele, et PPA ise on hinnanud, et korrakaitseseadus ja ka PPA seadus, aga samuti ka põhimäärus POLIS on andnud neile selle võimaluse.

Tõsi, loomulikult saab seda olukorda parandada täpselt nii, nagu see eelnõu, mis nüüd on jõudnud viimaks teise lugemiseni, seda ka teeb. Küll aga on kogu see matk olnud ikkagi pehmelt öeldes veider. Kõigepealt oli selle numbrituvastussüsteemi pimedaks tegemine. Siis tuli õiguskomisjoni ette Siseministeeriumi eelnõu, mis oleks võimaldanud seda numbrituvastussüsteemi kasutada. See lükati toona koalitsiooni häältega tagasi, aga ka mitmete opositsiooni häältega. Mõned päevad hiljem tulid neli koalitsioonisaadikut peaaegu et samasuguse eelnõuga, mis nüüd jälle liikus edasi. Ehk siis tegelikult seda segadust on olnud natukene liiga palju nii tähtsa instrumendi arutelu juures. Sellepärast me tegelikult tahaksime teada väga praktilisi asju. 

Mis on selle suvega toimunud? Mida on PPA ise öelnud? Millised juhtumid tegelikult selle numbrituvastussüsteemi peatamisega on jäänud kas lahendamata või nende lahendamine on olnud väga keeruline? Ja millises ajaraamis seadusandlikke muudatusi nüüd võime oodata? Jah, nüüd me oleme sügisel natuke targemad ja teame, et me liigume vähemalt ühe eelnõuga siiski edasi. Aga tegelikult see probleem jätkuvalt ja see suurem küsimus jätkuvalt jääb.

Kas ministril oli hädavajalik see süsteem peatada, vaatamata nendele argumentidele, mida tema enda haldusala ütles, et see on vajalik ja tegelikult ka seadusega võimalik? Ma tuletan siinkohal meelde, et vähemalt minule teadaolevalt Eesti Vabariigi kohus ei ole kordagi numbrituvastussüsteemi tõendeid mingisuguse kahtluse alla seadnud, et need ei ole lubatud. Seega me oleme siis härra ministrile ette saatnud kümme küsimust. Ja tõepoolest, mis siis selle suvega juhtus, kas see otsus härra ministri arvates oli rutakas? Ja kui oli rutakas ja me näeme, et tegelikult oli kuritegusid, mis on jäänud lahendamata, siis kas ta näeb selles ka enda poliitilist vastutust? Aitäh! 

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi siseministri Igor Taro. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tänan teid automaatse numbrituvastussüsteemi peatamise ja sellega seonduva olukorra osas aru pärimast. Mõistan avalikku muret nii turvalisuse kui ka õigusriigi põhimõtete tagamise üle. Ja hea meelega selgitan kõiki neid aspekte, mille kohta te küsimusi küsisite.  

Kõigepealt, esimene küsimus oli selle kohta, miks ma otsustasin automaatse numbrituvastussüsteemi kasutamise peatada, kuigi PPA ning teenistuslik järelevalve pidasid selle kasutamist õiguspäraseks. Vastan siin lühidalt, et mitte liiga palju aega kulutada. Otsus sai tehtud, arvestades nii õiguskaitseasutuste kui ka sõltumatute ekspertide hinnanguid, samuti avalikkuses tekkinud õigustatud küsimusi ja ebamäärasust kehtivas regulatsioonis. Ma toona ka ütlesin, et ma lähtusin ettevaatuse printsiibist inimeste põhiõiguste osas. Seda otsust ma ei teinud kindlasti rutakalt. Esimesed ajakirjanduslikud materjalid ilmusid meil aprilli lõpu poole, kui ma ei eksi, või aprilli keskpaigas, siis läks mõni aeg mööda, toimusid arutelud, mõttevahetused, me jõudsime ühele Riigikogu sellisele ühisistungile. Kogu selle loo alguses ma ütlesin, et ma kuulan ära ekspertide arvamuse, mis nad arvavad sellest. Seal ühisistungil tegelikkuses joonistus üpris hästi välja, kuhupoole see õiguskantsleri büroo ja Andmekaitse Inspektsioon oma fookuse suunasid. Sealt oli tegelikkuses aru saada, et nende järelevalve või analüüs kuigi positiivne ei tule. Minu kaalutlus oli ka hoida politsei head mainet ja usaldusväärsust, mida selline jätkuv diskussioon sel teemal, kas nende tööriist on ikkagi õiguspärane või mitte, see jätkuv diskussioon oleks seda kahtlemata õõnestanud. Sellepärast ma selle otsuse tegin.  

Teine küsimus, millist sisulist tagasisidet olen ma saanud siis Politsei‑ ja Piirivalveametilt, Siseministeeriumi ametnikelt seoses süsteemi kasutamise peatamise otsusega? Kõigepealt, politsei kahtlemata on väljendanud muret, et süsteemi peatumine võib raskendada nende tööd. Kuid samas on ka peadirektori suu läbi kuulda olnud ka seda, et on mõistetud, et läbipaistev ja selge regulatsioon on vajalik ka nende endi töö õiguspärasuse ja seeläbi usaldusväärsuse tagamiseks. Mis ministeeriumi puudutab, siis seal valitseb selline arusaam, et pelgalt tehnilistest võimalustest või praktilisest kasust lähtumine ei saa olla piisav argument ulatusliku ja põhiõigusi riivava andmetöötluse jätkamiseks, et õigusriigis peab olema tagatud, et inimeste põhiõiguste intensiivne riive toimub selgete ja üldsusele arusaadavate reeglite alusel.  

Kolmas küsimus, miks ei kaalutud võimalust lahendada võimalikud juriidilised probleemkohad paralleelselt süsteemi töös hoidmisega, arvestades selle tähtsust? Ma siin paari sõnaga juba ütlesin, et minu hinnangul oleks jätkunud see diskussioon õõnestanud PPA usaldusväärsust iga päevaga. Aga õiguskantsleri ja AKI seisukoht oli selles osas ka üheselt selge, et niivõrd ulatuslik isikuandmete töötlemine avalikus ruumis peab olema reguleeritud seaduse tasandil ja täpsemalt. Kui jätkata süsteemi kasutamist paralleelselt õigusloomeprotsessiga, oleks tekkinud olukord, kus riik rikub teadlikult põhiseadusest ja Euroopa Liidu andmekaitseõigusest tulenevaid nõudeid, ja see ei ole õigusriigile kohane. Lisaks on oluline rõhutada, et tegemist ei ole pelgalt tehnilise ja juriidilise nüansiga. Küsimus oli selles, milliseid andmeid riik kogub, millistel tingimustel, mis eesmärgil, kuidas maandatakse andmete väärkasutuse riski. Politsei on seni tegutsenud abstraktse normi alusel ning oma praktika ise välja kujundanud. Ja just see olukord, kus praktiline rakendus eeldab sisuliselt seadusandliku võimu pädevusse kuuluva regulatsiooni asendamist haldussisese tõlgendusega, ongi olnud üks põhiprobleem. Ühiskonnas tekib õigustatud küsimus, milleks ja kelle kohta ning milliseid andmeid kogutakse. Kui sellistele küsimustele ei ole võimalik anda selgeid ja igaühele avalikult ja arusaadavaid vastuseid ja seaduses kättesaadavaid vastuseid, siis tuleb minu hinnangul andmetöötlus peatada. Need olid siis argumendid, millest lähtusin ja mille pinnalt jõudsin järeldusele, et õigusselgus ja inimeste põhiõiguste kaitse peavad siinkohal esikohale jääma. Ja leidsin, et ei ole põhjendatud jätkata süsteemi kasutamist enne, kui selged seaduslikud alused on pädeva organi poolt loodud, ehk siis Riigikogu poolt.  

Neljandaks, kui leidsite, et numbrituvastussüsteemi kasutamine ei olnud võimalik kehtiva õiguse alusel, siis miks ei esitanud Siseministeerium aegsasti vajalikku eelnõu Riigikogu menetlusse? Siin võib pikalt filosofeerida sel teemal, et millal see aegsasti oli. See olukord kujunes kusagil 10, rohkem kui 10 aasta jooksul. See aegsasti oleks olnud loomulikult siis, kui esimesed numbrituvastuskaamerad paika pandi. Ei mäleta enam, kes üldse tolle valdkonna eest vastutas, aga põhimõtteliselt ju, ütleme, selle probleemide ilmnemisel asusime olukorda kiiresti lahendama, peatades seni küsitava legaalsusega süsteemi kasutamise ja koostades ikka üsna kiiresti need ettepanekud vajalike seadusmuudatuste tegemiseks, et tagada põhiõiguste kaitse ja õiguslik selgus. Ma tuletan meelde, et see otsus sündis siis sellel ööl pärast Riigikogu komisjonide ühisistungit. Kui ma tulin lähetuselt tagasi, vaatasin kogu komisjonide ühisistungi salvestuse üle. Selle põhjalt tegin otsuse, hommikuks oli süsteem peatunud. Nüüd loetud päevade jooksul me tegelikult ju jõudsime õiguskomisjoni. Ma arvan, et see oligi enam-vähem järgmine õiguskomisjoni istung, mis pärast seda toimus, võib-olla oli vahepeal üks istung, kuhu me ei jõudnud selle päevakorrapunktiga. Aga suhteliselt kiiresti, operatiivselt see toimus. Mõte oli selles, et saada õiguskomisjonilt tagasisidet, saime sisuliselt nagu parlamentaarselt organilt tagasisidet, et kuidas seda lahendust nähakse. Seal oli vahel üks istungivaba nädal, töötasime sellega, nii kui Riigikogu tagasi tuli, kohe olime õiguskomisjonis selle ettepanekuga.  

Aga ma lähen siit kronoloogiliselt edasi, siin on viies küsimus, et miks ei teinud siseminister ja justiitsminister koostööd, kui paluti õiguskomisjonil algatada Siseministeeriumi koostatud eelnõu, mida Justiitsministeerium ei toetanud. Siin saangi kronoloogiliselt tegelikult edasi minna. Me tegime justiitsministriga koostööd. Tõepoolest, selle komisjoni esimese istungi põhjalt tekkis nagu selline väikene võbelus, et kuigi Siseministeerium koostas oma ettepanekut väga kiiresti, eelnõu ja seletuskirja, mis üldjoontes sobisid kõikidele osapooltele, jäid mõned küsimused siiski lahtiseks. Ja seetõttu oli vajalik see nii-öelda eelnõu rahulik ja põhjalik läbivaatamine, et tagada süsteemi kasutuse õiguslik ja eetiline alus. Aga praktikas oli see ju niimoodi, et 24 tunniga suudeti selles osas koostööd teha ja nii palju need puudused ära kõrvaldada, et ka need neli Riigikogu liiget, kes selle eelnõu järgmisel päeval siitsamast puldist esitasid, said juba kindluse, et see on eelnõu, millega saab edasi töötada. Nii et tegime seda koostööd hästi pingeliselt, tormiliselt, 24 tunniga tehti rohkem tööd, kui mõnikord tehakse mitme aastaga. Ja jõudsime ka tulemuseni.  

Kuuendaks, kuidas hindate oma otsuse mõju avalikule turvalisusele, arvestades PPA varasemaid selgitusi, et süsteem aitab ennetada ja lahendada raskeid kuritegusid? Vastaksin nii, et mõistan automaatse numbrituvastussüsteemi tähtsust turvalisuse tagamisel, ent samamoodi peab arvestama ka privaatsuse kaitsega. Minu otsus oli suunatud õigusliku raamistiku tugevdamisele, et hoida ühiskonna usaldust. Et seadusandliku raamistiku täpsustamine aitab tulevikus tagada veelgi kindlamaid lahendusi ühiskonna turvalisuse tagamiseks, arvestasin otsuse tegemisel võimalikke mõjusid, hindasin seda ajutiseks sammuks, et tagada süsteemi õiguslik tugevuse kindlus. Noh, mis seal salata, et seal oli ka tunnetus olemas, kui me nüüd mingisugust otsust ei tee, vaid me ütleme, et jah, et seal on nagu õiguslik probleem, mida võiks lahendada, siis olles tolleks ajaks juba näinud natukene parlamentaarse töö tempot teatud küsimustes, mida õiguskantsler on näiteks varasemalt püstitanud siin, tekkis küll selline kartus, et võib-olla ei teki sellist, kuidas ma ütlen, hädavajaduse tunnet parlamendiliikmetel, et võib-olla siis võetakse rahulikult ja ei tea, millal see küsimus lõpuks lahenduse saab. Tegelikkuses on ju näha, et seda stiimulit on vaja, praktika näitas seda.  

Kuidas kavatseb Siseministeerium tagada suveperioodil PPA suutlikkuse reageerida olukordadele, mille lahendamisel on automaatne numbrituvastus seni olnud oluline tööriist? Vastan, et suveperioodil ei ole täheldatud olulist kuritegevuse kasvu nende juhtumite osas, mille lahendamisel numbrituvastuskaamerad olulist rolli mängivad. Samas oleme tugevdanud PPA reageerimisvõimekust, säilinud on võimalus kasutada alternatiivseid, peamiselt manuaalseid tööriistu, kuigi nende efektiivsus on mõnevõrra väiksem. Hetkel käivad ettevalmistused seadusandlike muudatuste läbiviimiseks, mis võimaldavad süsteemi seaduslikult taas kasutusse võtta. Praeguses olukorras toetame PPA-d kõigi vajalike ressurssidega ning jälgime süsteemi puudumise mõju.  

Kaheksas küsimus, millises ajaraamis on oodata seadusandlikke muudatusi, mis võimaldaksid süsteemi taas kasutusele võtta? Ülehomme on siin saalis selle eelnõu teine lugemine, sellega on see ajaraam vist enam-vähem paika pandud ja selge.  

Üheksas küsimus, kas olete PPA-lt uurinud, mitu juhtumit on nende hinnangul jäänud numbrituvastussüsteemita lahendamata või mille lahendamine on olnud seetõttu keerukas, millised need juhtumid on olnud? PPA on juhtinud tähelepanu, et süsteemi puudumine võib mõjutada üksikute keerukate juhtumite lahendamist, kuid konkreetseid juhtumite arvulisi näitajaid pole praeguse seisuga esitatud, neid on tegelikkuses ka niiviisi raske öelda, mis on ja kui palju on viibinud just nimelt tänu selle tööriista puudumisele. Aga nagu ma mäletan, PPA peadirektor Egert Belitšev tegelikult esines selle teemaga küllaltki pika intervjuuga "Esimeses stuudios" ja kinnitas, et mitte ükski asi ei jää tegemata sellepärast. Jah, see nõuab rohkem inimressurssi, aga tegemata ei jää mitte midagi.  

Kümnes küsimus ja viimane, et kuidas hindate oma poliitilist vastutust kujunenud olukorras ning kas olete valmis tagasi astuma, kui ilmneb, et teie otsus oli rutakas või selle tulemusel jäi mõni raske kuritegu ennetamata või lahendamata? Sellega on nii, et poliitiline vastutus tähendab eeskätt valmisolekut seista nii oma otsuste kui ka nende tagajärgede eest. Mina olen pidanud oluliseks mitte näpuga näidata kuskile minevikku, vaid hoolitseda selle eest, et see olukord, see probleem saaks võimalikult kiiresti lahendatud. Sinna ma olen oma energia ka suunanud. Tundub, et eelmiste küsimuste vastamise järel on see protsess ka piisavalt põhjalikult ära kirjeldatud, kuidas see on toimunud. Tempo valik ei ole olnud nagu ministri teha, kuna see on olnud ikkagi ka Riigikogu kätes, iseenesest ministeerium on olnud kogu aeg kõrval valmis maksimaalselt toetama. Seda oleks olnud võimalik teoorias ka kiiremini teha, aga ma saan aru, kui seadusandja soovib põhjalikumalt arutada või ei soovi jätta sellist kiirustamise muljet, siis ega siin minister ei saa kuidagi siis näppu viibutama hakata. Oleme tänulikud selle tulemuse eest, mis meil on, koostöö on olnud küllaltki hea, edasine tegevus toimub meil läbipaistvalt, tihedas koostöös Riigikogu ning järelevalveasutustega, kelle ülesanne ongi tagada, et nii turvalisus kui ka isiku õiguste kaitse oleksid adekvaatselt tasakaalus ja kaitstud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Raimond Kaljulaid, palun!

Austatud minister! Ma suhtun Eesti politseisse suure austusega ja nende töösse. Aga julgeolekuasutuste järelevalve komisjon on samuti selle teemaga tegelenud. Ja kui politsei esindajad meile sellise esialgse tutvustuse tegid, siis nad ütlesid, et muu hulgas selle numbrituvastuskaamerate tänase süsteemi kasutamise kuritarvitamise vältimiseks üks meetmeid on see, et iga päring, mis nende abil tehakse, seda peab põhjendama ja neid põhjendusi kontrollitakse. Kuid julgeolekuasutuste järelevalve komisjon on tutvunud Politsei- ja Piirivalveametis nende põhjendustega ja need põhjendused on päris sagedasti täiesti üldsõnalised. On lihtsalt kirjas, et seoses menetlusega või menetluse raames on vaja vaadata. Ja kui me nüüd õigesti aru saime, siis tegelikult sellist süsteemset pistelist kontrolli selle üle, kas need põhjendused, mis on toodud, vastavad ka tegelikult uurimisvajadusele ja kas on olnud põhjendatud see päring, tegelikult sellist kontrolli seni pole tehtud. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Õnneks pärast julgeolekuasutuste komisjoni istungil käimist võtsin ma selle sammu kohe järgmine päev ette, läksin ja tegin sellesama vaatluse koos sisekontrolli osakonna juhiga, et seesama asi üle vaadata. Ehk jõudsin sinna isegi natuke enne teid. 

Ja mis ma seal nägin? Tegelikkuses oli see olukord selline, et PPA päringud olid korrektselt viidatud juhtuminumbritega. Jaa, just. Ja seal mõnevõrra probleem oli Maksu- ja Tolliameti päringutega. Just. Ja see ongi see lugu, et oli antud ligipääs teisele asutusele ja nende päringute osakaal oli tegelikult ka üsna suur võrreldes PPA päringutega. 

Ma olen sellest ka juttu teinud nii rahandusministriga kui ka Maksu- ja Tolliameti juhiga. Ütlesin, et ma käisin vaatamas, see asi paistnud hea. Üldiselt mul ei olnud põhjust kahelda, et need päringud poleks olnud asjakohased. Ka PPA tegi oma pistelise kontrolli mingisuguse ajalõigu kohta, kus vaadati kõik päringud ja kogu sisu üle. Ütleme, et meil teiega tihtipeale ei ole võimalik, minnes sinna süsteemi sisse, avada neid menetluse detaile. Nemad siis vaatasid valikuliselt teatud lõigu üle ja nad ei tuvastanud neid kuritarvitusi. 

Ühesõnaga, kuigi kohati see vormistus oli selline mitte kõige parem, sisulisi kuritarvitusi minule teadaolevalt ei ole seal tuvastatud. Aga see ei tähenda, et arenguruumi ei ole. Tegelikult need konkreetsemad reeglid on selle eelnõuga paika pandud, on pandud paika regulaarse pistelise kontrolli vajadus seadusandlikul tasemel ja ka regulaarse auditi esitamise vajadus.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mina ei kahtle Eesti politseis, minu arvates nende enda kontrollisüsteem ja järelevalvesüsteem on päris täpne ja väga rangelt tegelikult võetakse seda, kas vaatad midagi asja eest või mitte. See on neil paigas. Aga te rääkisite siin sellest, minu arvates see teema on selles mõttes oluline, kiirus on siin oluline ja te rääkisite sellest, et parlament võtab aega. Aga tegelikult lõpuks peale parlamendi ja valitsuse on ka ju koalitsioon ja koalitsioon on nii parlamendis kui valitsuses. Mina mäletan, et minu siseministriks oleku ajal näiteks Reformierakond korrakaitseseadust hoidis poolteist aastat kinni, ja minu arvates pole see siiamaani mitte kuskile jõudnud. Ma arvan, et teil on täpselt sama raskus. Ja mulle tundub, et selles küsimuses te peatasite nende kaamerate kasutamise, sellepärast et oli vaja õigusselgust, ja oletasite, et nüüd saab kiiresti selle seadusemuudatuse tehtud. Aga mulle tundub, et see kõik jäi Reformierakonna ehk koalitsioonipartneri taha tegelikult, see venitamine ja Eesti inimeste turvalisus. Öelge mulle, kas see oli niimoodi või see oli ikkagi lõpuks nii-öelda rohkem nagu teie meeskonnatöö küsimus.

Aitäh! Ma arvan, et ei üht ega teist. Selles mõttes, kuidas see parlamentaarne arvamus kujuneb või mismoodi siis komisjonis otsus tehakse, tehakse mingisuguse tunnetuse baasilt, mingisugust eraldi kokkulepet selle kohta, kuidas komisjon lõpuks hääletab, me ei teinud, komisjon tegi oma otsuse siis vastavalt nendele argumentidele, mis nad nägid. Ja tõesti kätt südamele pannes ega meil mingit meeletut venitust ju ei ole toimunud. Kui me vaatame nüüd seda aega, aegrida alates selle kaamerate kasutamise peatamise otsusest ja kuni praeguse hetkeni, kui palju seal on olnud Riigikogu töönädalaid, igas töönädalas on praktiliselt midagi toimunud, mingisugune areng. Jah, ei tehtud erakorralisi istungeid suvel, mida, noh, teoreetiliselt võib ju teha, aga selle võrra anti pikem aeg muudatusettepanekute esitamiseks. Ja samas me oleme nüüd pärast suve tagasi siin Riigikogus ja asi on arenenud, selles mõttes mitte midagi seisma ei ole jäänud, ei ole tekkinud mingit sellist meeletut pausi või venitamise soovi ja tegelikult on asi nagu kogu aeg edasi liikunud. 

Ja selles mõttes, jah, mina ka ei kahtle politsei sisekontrollivõimekuses. Lihtsalt demokraatlikus ühiskonnas on niimoodi, et sul peab olema nii-öelda see erapooletu hindamine alati kusagil kõrval, ja kui see erapooletu hindaja ütleb, et tema jaoks on mingi asi ebaselge, ei pruugi olla, et on toimunud kuritarvitus, aga asi on ebaselge, siis me peame seda nagu kuulda võtma. Ja isegi, kui öeldakse, et kohtupraktikas siiamaani ei ole ühtegi negatiivset otsust tehtud, siis ega kohus ei ole ka, ei tegutse vaakumis, eks ole. Kui vahepeal olukord muutub, mingid olulised institutsioonid on oma arvamusi avaldanud juba, siis ega me ei tea, kuidas kohus oleks sellises olukorras pärast seda tegutsenud, kui keegi oleks kaevanud. Jah, kindlasti ei olnud mõtet seda asja teha kiiresti ja üle jala, vaid pigem läbimõeldult ja korralikult.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Teiega väga ühel meelel nii põhiõiguste osas kui ka selles osas, et need riived peavad olema proportsionaalsed, et tegevus peab olema seaduslik ja kontrollitud, absoluutselt. Neid probleeme kindlasti oli ja neid tuli ka lahendada. Tõsi on see, et see eelnõu ju midagi põhimõttelist ei muuda. Ega siis numbrituvastussüsteem oma põhimõttes jääb täpselt samasuguseks, lihtsalt tõesti, pannakse sinna mõned sellised klauslid juurde. Aga te nüüd neid juhtumeid väga ei avanud, aga tegelikult on politsei väga palju välja toonud nii kadunud inimesi kui ka narkootikumide kuritegusid kui ka võimalikke enesetapjaid, aga tegelikult ka alles hiljuti, nagu ma ütlesin, pedofiilide võrgustikke ja kõik muud. Aga minu küsimus on ikkagi see, et see eelnõu, mille Siseministeerium tõi esimest korda, see ju Justiitsministeeriumi poolt ei saanud rohelist tuld. Miks ta alguses ei saanud rohelist tuld ja siis tuldi nelja saadiku poolt uuesti peaaegu sama eelnõuga?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, seal olid mõned nüansid, mis seondusid korrakaitseseaduses kirjeldatud põhimõtetega. Ja selles iseenesest ei ole ju midagi imelikku. Ka siis, kui see eelnõu oleks sellelsamal kujul komisjoni poolt sellel esimesel päeval algatatud ega oleks needsamad parandused ju saanud Riigikogu menetluses nagu teha. Aga inimesed soovisid kindlust, et meil ikkagi see lahendus on olemas. Meil oli vaja kõigest 24 tundi selleks, et see kindlus saada. Sisuliselt üks pikem koosolek pärast seda ministeeriumi, või vabandust, pärast seda õiguskomisjoni istungit, üks pikem töökoosolek, kus inimesed istusid ühe õhtu ruumis koos, selle lahenduse leidsid. Lihtsalt puhtmenetluslikult oli mõistlikum nendel Riigikogu liikmetel, kes seda mure lahendamist soovisid võimalikult kiiresti edasi viia, oli mõistlikum neil kohe see eelnõu sisse anda. See lihtsalt näitab, et me tegelikult ei viivitanud. Andsime oma abi hästi operatiivselt, keegi töötunde ega kella ei vaadanud. Tehti maksimaalselt kiiresti kõiki asju, et see asi lahendada.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Austatud minister! Üks lihtne inimene mulle siin saatis sõnumi ja küsib, meie ühisest valimispiirkonnast. Tema arvab, et see õigus neid kasutada võeti sellepärast ära, et pätid saaksid laamendada. Täpselt niimoodi kirjutab. Aga ma saan aru, teil ei ole kerge selles situatsioonis nagu toimida. Aga ta küsib siis veel edasi, et kuidas see kuritarvitus võiks välja näha, palju neid kuritarvitusi siis on aset leidnud nendega, kas tuleb mingi uurimine selle kohta, palju neid kuritarvitusi on aset leidnud, ja kas need asjad, et mingid kohtuasjad, mille puhul on need numbrituvastuskaamerad olnud nii-ütelda tunnistusmaterjaliks, kas need kuuluvad siis ülevaatamisele.

Aitäh! Nagu ma enne mainisin, tegelikkuses mina kuritarvitusi konkreetseid ei tuvastanud, ei tuvastanud seda sisekontroll ega kõrvalised isikud, kes kõrvalt nagu vaatasid. Küsimus ei olnud ju süsteemi kuritarvitamises, vaid küsimus oli õiguslikes alustes. Et need kohtuasjad, mis on praeguseks lõpetatud, need on lõpetatud, ja vahepeal, kui on uued asjaolud selgunud ja süsteem on kinni olnud, siis ei ole uusi materjale ju kasutatud. Selles mõttes me oleme ennetanud seda olukorda, kus kohtumenetluses oleks asjad või tõendid läinud nagu ülevaatamisele. See oligi see asja mõte, et tõepoolest, me paneme asja lühiajaliselt pausile, et pikaajalises mõttes pätid ei saaks laamendada. Jah, see oli selline üks või pool sammu vajalik tagasi astuda, selleks et minna kaks sammu edasi hiljem. Ja nüüd ülehomme on meil see teine lugemine siin. Loodetavasti järgmisel nädalal toimub kolmas ja siis, halleluuja, on lahendus olemas, kõik toimib.

Riina Sikkut, palun! 

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Me oleme väga palju rääkinud siin protsessist, et oi, kas peatada, mitte peatuda eelnõu, milline eelnõu, mis tempos liigub kolmapäeval päevakorras. Ma küsin nüüd sisu kohta olukorras, kus tehnoloogia areng võimaldab meil tegelikult päris laiaulatuslikku jälgimist, infosalvestamist inimeste kohta, aga samas seda tehnoloogiat kasutavad ka kurjategijad. Ja tõesti, meil ei ole mõtet politseid panna hariliku pliiatsi ja binokliga tööle, kui kurjategijad tehnoloogiat kasutavad. Kas see eelnõu, mis teisipäeval lugemisele tuleb, on teie arvates siis nagu, ma ei tea, optimaalne või maksimaalne, mida teha saab? Kas näiteks numbrituvastuskaamerate, ma ei tea, salvestatud infot, kas seal võib töötada AI, et mingeid liikumismustrid tuvastada, kas lisaks numbritele salvestada ka inimeste nägusid? Mis on see tehnoloogiline võimekus, mida julgeolekuasutuste tarvis praegu peaks rakendama või võiks rakendada, ja kus läheb see piir privaatsuse ja vabaduste vahel?

Aitäh selle küsimuse eest! Alustan kõigepealt sellest eelnõust konkreetselt. Selle eelnõu kohta on nüüd kõik osapooled, kes on varasemalt arvamust avaldanud, olnud kriitilised, sealhulgas Andmekaitse Inspektsioon, eks ole, ka Justiitsministeeriumi koostööpartnerid, kõik on üle vaadanud ja öelnud, et see on piisavalt hea. Noh, ma ei tea, kuidas on kombeks öelda, et kas on eeskujulik. Ütleme, see on suurepärane eelnõu, millega edasi minna! Võib-olla see oleks nagu asjakohane hinnang. 

Aga kui me lähme teemaga nagu laiemalt, jah, tehnoloogia areneb, tehnoloogia võimaldab väga-väga palju. Kuidagi on juhtunud niimoodi, et viimane raamat, mis ma ette võtsin, oli George Orwelli "1984". Tõepoolest, see kuidagi väga hästi sobis siia konteksti ja kogu selle küsimusega kokku, et on võimalik näotuvastusi teha, on võimalik igasuguseid asju teha. Ma ei ole kindel, kas me sellises ühiskonnas päriselt sooviksime elada, kus kõik tehnoloogilised võimalused on 100% rakendatud nii-öelda viimase piirini ja siis me oleme seal kusagil "1984-nda" ühiskonnas. See kindlasti ei ole mõistlik. Turvalisus ei ole kõikidest teistest põhiseaduslikest väärtustest tähtsam. Me peame ikkagi seda joont hoidma. 

Ja kui te küsite, kust see piir on, selle piiri paneb paika seesama kogu, kes on siin. Ma arvan, et eks me siis otsime seda kõige mõistlikumat tasakaalu erinevate seadusandlike algatuste käigus, mis tulevad kas väljatöötamiskavatsustena või tulevad mingite eelnõudena või tulevad siis mõnikord ka õiguskantsleri kirjade ja ettepanekutena, kus õiguskantsler juhib tähelepanu mõningatele puudujääkidele. Mis seal salata, meil on neid puudujääke tegelikult veel seal terve nimekiri, mida on vaja lahendada, millele õiguskantsler on ammu tähelepanu pööranud ja millega tuleb edasi tööd teha nii kiiresti kui võimalik, et need asjad korda saaksid, pidades silmas kogu seda tehnoloogilist arengut, mis meil on.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma kuulan teid täna siin puldis ja meenutan teie varasemaid väljaütlemisi. On üks asi, millest ma kuidagi kohe üldse aru ei saa. Nimelt, me oleme siin täna ka korduvalt kuulnud seda, et politsei on viidanud, et teie otsuse tõttu numbrituvastuskaamerate töö ajutiselt peatada oli oluliselt raskendatud näiteks pedofiiliakuritegude lahendamine kui ka teadmata kadunud inimeste otsingud. Ja võttes seda arvesse ei saa ma kuidagi aru, miks ei olnud võimalik seda õigusselgust saavutada paralleelselt. Millest tulenevalt te tegite otsuse ikkagi kaamerate töö lõpetada ja alles siis hakata seadusemuudatusi tegema, kui alternatiiv oleks võinud olla see, et me jätkame senise praktikaga, mis annaks PPA-le olulised hoovad kuritegevuse tuvastamiseks ja inimeste aitamiseks ja näiteks ka kiirendatult parlamendile seadus korda teha, milleks sotsiaaldemokraadid kindlasti oleks ka suveperioodil valmis olnud? Ootaks sellele teie kommentaari.

Aitäh selle küsimuse eest! Eks ma siin mõnes eelmises vastuses ka viitasin, et kui me oleks jätkanud süsteemi kasutamist paralleelselt õigusloomeprotsessiga, teades juba kõiki neid pretensioone, mida Andmekaitse Inspektsioon on välja öelnud selgelt komisjonide ühisistungil, mida õiguskantsleri büroo esindaja oli välja öelnud põhiseaduskomisjoni ühisistungil, siis me olime juba uues olukorras pärast seda. Me ei saanud öelda, et näiteks me ei teadnud sellest probleemist midagi või näiteks, et meil ei olnud hinnanguid. Need olid hinnangud, mis olid komisjonide ühisistungil välja öeldud selgelt, need olid protokollitud ja sealt ei olnud enam taganemisteed. Seetõttu meil oleks tekkinud olukord, kus riik rikub teadlikult põhiseadusest ja Euroopa Liidu andmekaitseõigusest tulenevaid nõudeid. See ei oleks olnud õigusriigile kohane käitumine enam.

Andre Hanimägi küll viitas oma sissejuhatuses, et kohtud ei ole vaidlustanud siiamaani ühtegi tõendit või ühtegi menetlust, kus on neid kaameleid kasutatud. Aga meil ei ole mitte mingisugust veendumust või kindlust, et pärast seda, kui see informatsioon oli juba välja öeldud, protokollitud ja avalikustatud, kohtud oleksid samamoodi käitunud. 

Selles mõttes oli kõige mõistlikum võtta see lahendamine kätte. Meie tegime ministeeriumi poolt kõiki asju maksimaalselt kiiresti. Nii kiiresti, kui parlament kaasa tuli, see abi anti. Ja siin me nüüd oleme. Loodetavasti lõpphääletus järgmisel nädalal.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud siseminister! Olen huviga kuulanud seda arutelu. Kindlasti tänan teid vastuste eest ja selgituste eest. See ei ole minu valdkond ja ma ei ole selle valdkonna asjatundja, aga mul tekkis küsimus teie vastustest tulenevalt. Mitmel korral sai rõhutatud, et kui politsei korral olid päringud korrektselt põhjendatud ja vormistatud, siis te tõite välja, et Maksu‑ ja Tolliameti korral mitte alati ei olnud põhjendused nii põhjalikud või siis osaliselt ebapiisavad. Nüüd ma tunnengi huvi, kui sellised päringud tehti, mille leidis selle, kas õiguskantsler või teie pistelise kontrolli käigus märkasite, kas tegelikult teavitati ka neid inimesi, kelle osas päringuid tehti, aga menetlust ei alustatud. See oleks ju aus ja õige olnud ka seda infot jagada inimestega. Minu meelest sellist ebaturvalisust ja sellist õhklust ja kahtlust tekitab inimestes see, kui nende selja taga midagi tehakse.

Aitäh! Üldiselt selline nõue meil kehtib. Ma ei oska nüüd Maksu‑ ja Tolliameti praktika kohta midagi vastata. Jah, ma mainisin, et need viitamise viisid, kuidas nad logifailides oma päringuid põhjendasid, ei olnud sellised nagu PPA-l. Aga muidugi võib kuidagi nagu nende vabanduseks öelda, et need viitamise viisid või need nõuded ei olnud ka varasemalt kuskil nii konkreetselt kirja pandud. Nad ei olnud nii konkretiseeritud. Selle eelnõuga me jõuame sinnamaani, kus on olemas kindel standard, kuidas seda teha, ja ütleme, et siis saab igasugused sellised juhtumid välistada. Aga tõesti,  ma ei saa nagu MTA eest siin vastata. Me nii sügavale enam sealt edasi ei läinud. Vaatasin lihtsalt üle, millised päringud on tehtud, kes kuidas on neid seal põhjendanud. Nägin seda, et kõik päringud olid ka identifitseeritavad, isikukoodidega, et ei olnud võimalik niimoodi, et anonüümselt keegi tuleb lihtsalt süsteemi, inimene, kes ei ole näiteks õigustatud seda vaatama.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Pika päeva kõige lühem küsimus: kaamerad äkitsi kadusid, kui äkitsi nad tagasi tulevad peale selle, kui Riigikogu esimees lööb haamriga? Palju see aega võtab?

Aitäh! Alates sellest hetkest, kui seadus jõustub. Minu teada see jõustub tavalises korras. (Saalist räägitakse.) Ei, meil seadused ei jõustu sellest haamrilöögist, vaid Riigi Teatajas avaldamisele järgnevast kuupäevast, kui ei ole seaduses teisiti määratletud. Sellisel juhul saabki kohe need käivitada. See peatamine ei olnud ülemäära keeruline. Minu kirjajärgsel hommikul kella üheksast olid peatatud ja samamoodi, kui seadus hakkab kehtima, ma usun, et inimesed juba ootavad seda võimalust, et seda süsteemi kasutada, siis nad hakkavad kohe tööle.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Te kirjeldasite küll väga pikalt seda protsessi ja siis ütlesite, et Riigikogu tuli appi. Algatanud on selle eelnõu neli Riigikogu liiget, kuidagi niimoodi ilusti tasakaalus: kaks Eesti 200-st ja kaks Reformierakonnast. Kes selle otsuse tegi, kas see tehti koalitsiooninõukogus, rääkisite teie nende Riigikogu liikmetega läbi? Eelnõu, ma saan ikkagi aru, oli ette valmistatud Siseministeeriumis ja arvestatud siis Justiitsministeeriumi märkusi, nii nagu ma sellest protsessist aru sain. Selle nii-öelda pea küpse eelnõu neli Riigikogu liiget veel enne kevadise istungjärgu lõppu sisse andsid, nagu ma aru sain. Kas ma kirjeldasin seda protsessi nüüd õigesti? Aga kes selle otsuse tegi?

Aitäh selle küsimuse eest! Mitte lihtsalt ei andnud sisse, vaid see läbis ka esimese lugemise siin saalis. Aga ma arvan, et see oli selline tööprotsessis sündinud ühine otsus. Eks need neli Riigikogu liiget tegid selle otsuse, et nad sinna allkirja panid ja üks neist tuli siia pulti. See oli kindlasti ühiste arutelude tulemus. Arutasime nii enne komisjoni kui ka pärast komisjoni, kindlasti olin mina nende inimestega ühenduses. Sest päris paljudel inimestel oli seesama mure, et kuidas see küsimus lahenduse leiaks. Ja siis rääkisime, et kuidas see küsimus lahenduse leiaks. Et kui komisjoni istung sai läbi, tulemust ei tulnud sealt, töötati edasi, arutati, et mis see kõige kiirem võimalus on. Leidus neli Riigikogu liiget, kes ütlesid, et jah, me paneme käpad alla jutumärkides või paneme allkirjad alla ja siis anname sisse selle. Suur tänu neile selle eest!

Suur tänu ka teile, härra minister! Sest küsimusi rohkem ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, head kuulajad, ja hea minister, vastuste eest! No midagi pole parata, aga mulle tundub ikkagi, et selline vigade paranduse moment või selline kainuse moment tekkis pärast seda õiguskomisjoni istungit, kus Siseministeeriumi eelnõu mitte läbi ei läinud. Politsei oli väga pahane, Siseministeerium tõenäoliselt ka. Ja ühiskonnas ka on, ma arvan, ikkagi valdav osa neid inimesi, kes soovivad, et teadmata kadunud, et narkokuriteod, et autokuriteod, et väga rasked kuriteod saaksid ikkagi lahenduse. Ja võib-olla see ongi kõige suurem kriitika, sest segadus tollel hetkel tundus ikkagi üle võlli. 

Ma väidan ka seda, et kui me oleks veidi kiiremini tegutsenud – ja see võimalus oli –, kas või sealsamas kui Siseministeeriumis esimene eelnõu oleks läbinud esimese lugemise, me oleks saanud teha muudatusettepanekuid, ja kes teab, kui kiiresti me oleks suutnud seda teha. Ja see ei ole üldse kriitika ministeeriumi ametnike osas. Loomulikult, nii nagu ka minister ütles, tehti ebainimlikku tööd, parandati, mõeldi, kuidas seda olukorda muuta niimoodi, et politsei saaks oma väga olulise instrumendi tagasi ja kõik oleks juriidiliselt korrektne. Ja see ongi, ma arvan, minu jaoks kõige suurem kriitikakoht: peataolek ja liiga suur ootamine. 

Nüüd, laiemalt kindlasti ei ole meil mingisugust vastasseisu isikuvabaduste, õiguste, põhiõiguste ja jälgimisühiskonna osas. Kõik need emotsioonid, ma saan nendest aru. Ka see viide Orwelli raamatule, seda on väga palju olnud viimasel ajal kuulda. Sellepärast, et tõepoolest, tehnika ja tehnoloogia on arenemas palju kiiremini, kui meie siin saalis suudame reageerida, rääkimata sellest, et mitte ainult meie siin saalis ei suuda reageerida, vaid tegelikult ka kurjategijad ise on alati paraku meist mõne sammu võrra ees. Nii tehnoloogiaga kui ka neid ei kammitsa juriidilised takistused, nii nagu meil siin suvel PPA-l oli. 

Aga isikuvabadused on kahtlemata väga oluline. Ja me oleme alati rõhutanud seda, et kontroll peab olema selge. Kes ja kuidas tohib neid numbrituvastuskaameraid kasutada, peab olema ka väga selge. Selles mõttes see eelnõu neid küsimusi loomulikult lahendab, mis nüüd siin saalis on. Küll aga ma tahaksin rõhutada seda, et see eelnõu ei tee mingisuguseid põhimõttelisi muudatusi. Numbrituvastussüsteem tegelikult hakkab toimima täpselt samamoodi, pildistama üles numbreid, ja siis, kui on vajadus, otsitakse see number üles ja vaadatakse, kus see liikumistrajektoor oli. 

See tekitab ikkagi selle küsimuse, et ega ma päris kindel ei ole, kas see vajadus, nii nagu ka minister viitas, et seal ei olnud mitte mingisugust muud varianti, kui et see numbrituvastussüsteem kinni panna. Noh, lõppkokkuvõttes eks see on erinevate juristide ja hiskonnategelaste vaielda ja ühiskonna tunnetus ka. Nii nagu siin härra Allas tõi välja, on neid inimesi, kes leiavad, et selle numbrituvastussüsteemi kinnipanek oli teene pättidele, ja on neid inimesi, kes ütlevad, et seal ei olnudki mitte mingisugust varianti, pidigi panema, sest meil on õigusriik ja kõik peab olema juriidiliselt korrektne. 

Kus see tasakaal seal täpsemalt on? Raske öelda. Aga küll ma tahan öelda seda, et need arutelud, mis on siin ka varasemalt olnud, et meil on mingisugune jälgimisühiskond – no, sõbrad! See numbrituvastussüsteem, üks politseinik tõi väga hästi välja selle. Kas te tõesti arvate, et teie trajektoori jälgitakse pidevalt kellegi politsei poolt? No come on! See ei ole ju usutav. Küll aga tuleb meil …

Üks minut lisaaega. 

Üks minut lisaaega.

Küll aga meil tuleb ühiskonnas tõepoolest seda tasakaalu leida. Kaalukausil ühel pool on see, et teie numbrimärki pildistatakse ja äkki vajadusel kunagi keegi mõne kuu jooksul seda vaatab ja analüüsib, ainult siis, kui on põhjust, ja kaalukausi teisel poolel on see, et me tegelikult tahame turvalist riiki, kus väga rasked kuriteod saavad kiirelt lahenduse. Ja numbrituvastussüsteem oli täpselt see süsteem ja on see süsteem, mille puhul on neid näiteid, kuivõrd palju raskeid kuritegusid on Politsei- ja Piirivalveamet tänu sellele instrumendile lahendanud. 

Ja see arupärimise mõte oli ka ju täpselt seesama. Tegelikult ka natukene see, et survestada valitsust ja koalitsiooni tegelema. Ja nii nagu me selle nelja saadiku eelnõu puhul nägime, võib-olla meie survestamisest oli ka midagi kasu. Äkki olime ka meie, küll mitte allkirja võimalusega, meile seda ei pakutud, aga vähemalt oma retoorikaga selle eelnõu sünni juures. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Raimond Kaljulaid, nüüd on see hetk, kus me saame tänada siseministrit selle pika töö eest, aga enne veel, enne kui ma sulgen läbirääkimised, küsin, kas härra minister soovib sõna. Ei soovi. Siis aitäh teile, härra minister, põhjalike vastuste eest! Ja sellega ma sulgen meie kümnenda päevakorrapunkti ja lõpetan selle käsitlemise. 

Aga, head kolleegid, see ei ole veel kõik, sellepärast et pärast haamrilööki on teil võimalik end registreerida vabas mikrofonis. Head kolleegid, palun! (Saalist räägitakse.) Väga hea! Nagu öeldud, läheb järjest paremaks. Ja ma palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Vladimir Arhipovi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja Eesti rahvas! Täna juba arutatakse riigieelarve eelnõu aastaks 2026. Ja mida me näeme? Meil lubatakse tulumaksu alandamist. Kõlab ju kenasti, aga vaatame sügavamalt. Esiteks kehtestatakse ühtne maksuvaba miinimum 700 eurot, teiseks jäetakse ära tulumaksu tõus. Esmapilgul justkui kingitus, peaks nagu hea meel olema, kuid selle kingituse hind riigieelarvele on –780 miljonit eurot, umbes sama summa, kus äkki leiti see aasta eelarves. Ja see raha ei lähe koolidele, haiglatele ega pensionäride, vaid jõukamate inimeste taskusse. Kas on õiglane, et pool riigis, kes elab tagasihoidlike palkadega, maksab järgmisel aastal rohkem makse kui täna? Sest koos käibemaksu tõusuga kaotab just ühiskonna vaesem pool keskmiselt veel 0,6% oma sissetulekust. Inimesed, kelle jaoks iga euro on arvel, peavad riigile rohkem andma. Ja vaatame teist poolt, jõukamad kodanikud võidavad, nende tulud kasvavad pärast kõiki neid muudatusi üle 3%. Tulemus ongi selline: vaesed maksavad rohkem, rikkad saavad rohkem. Kas see pole mitte tagurpidi loogika? Riik peaks kaitsma kõige nõrgemaid, kuid tegelikult töötab see võimuprojekt jõukate huvides. Tekib küsimus valitsusele: kus on teie sotsiaalne vastutus, kus on teie lubatud õigluse riigi kohta? Te lükkate kriisi raskuse nende õlgadele, kes seda kõige vähem kanda suudavad. Ei ole õige leppida olukorraga, kus pool riigis vaesub ja teine pool rikastub nende arvelt. Eelarve ei ole ju ainult Exceli tabel, see on peegel, mis näitab riigi väärtusi. Ja tänane projekt näitab, võimu väärtused on ebavõrdsus, ebaõiglus ja küünilisus. Tõeline poliitika peab lähtuma lihtsast põhimõttest: tugev aitab nõrka, rikas toetab vaeset, mitte vastupidi. Ainult nii suudame ehitada Eestit, kus iga inimene tunneb, et tema töö ja elu on väärtuslik. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli, kolleeg Helmen Kütt. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased ja telesilla vahendusel ülekande jälgijad! Täna räägin erihoolekandest. 

Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit saatis välja täna hommikul pressiteate, milles juhib tähelepanu, et Eesti vaimse tervise probleemidega inimeste hoolekanne on aastaid alarahastatud. Liit kutsub Vabariigi Valitsust ja Riigikogu suurendama erihoolekandeteenuste maksumust järgnevatel eelarveaastal 40% võrra. 

Juhitakse tähelepanu ka sellele ja kutsutakse üles sellel neljapäeval, 25. septembril Tallinnas Toompea Lossi platsil kogunema avalikule koosolekule. 

Nüüd ma tsiteerin mõned lõigud pressiteates toodust, et te saaksite aru olukorra tõsidusest. Alarahastuse tulemusel on erihoolekandetöö tegijad langenud palgavaesusesse, töötavad ülekoormusega, tegevuse jätkamine osutub ettevõtjatele võimatuks ja erihoolekannet vajavad inimesed ei saa neile ülivajalikku hoolekannet. Erihoolekandeteenuseid korraldab ja rahastab riik, kuid riiklik rahastus katab vaid 60% teenuse osutamise kuludest. Võimatuks on kujunenud toidu ja erimenüüde pakkumine ning ei ole võimalik maksta ka inimväärset palka tegevusjuhendajatele. Hiljutised maksutõusud, nagu käibemaksu, automaksu lisandumine, elektri hinna tõus ja muud, on erihoolekande majanduslikult raskesse olukorda pannes veelgi seda halvendanud. Aina raskem on leida inimesi, kes tuleksid tegevusjuhendajana tööle. Kohad on täitmata, töötajad ülekoormatud, töötajate voolavus on väga suur. Kui ei ole tegevusjuhendajaid, kes abivajajate eest hoolt kannaks, kes seda jaksaks teha ja oskaks teha, ei saa ka teenust pakkuda. Mõned teenusepakkujad ongi juba tegevust lõpetamas või kaaluvad seda teha. Seoses elukalliduse tõusuga on teenusevajaduses vajavatele inimestele suures kriisis ja nad on väga mures tuleviku pärast, sest täna kasutab Eestis erihoolekandeteenuseid ligi 6000 inimest, neist pooled vajavad ööpäevaringselt seda teenust. Kodudes on teenuse ootel veel 1000 inimest, kelle eest on sunnitud hoolitsema lähedased. Need on inimesed, kelle suhtes on otsus tehtud teenuse saamise osas, kuid teenuse osutamiseks puudub riigieelarves raha. Paljud hoolduskoormusega inimesed ei saa seetõttu käia tööl, maksta riigile makse ja muutuvad ajapikku ise abivajajateks. Teenuse puudumisele juhtis oma hiljutises raportis tähelepanu ka Riigikontroll. Erihoolekandeteenused ei ole luksus või valik, vaid hädavajadus ja inimõigus. Kui riik katab vaid osa erihoolekandeteenuse kuludest, jääb vastutus omavalitsustele, peredele ja lõpuks laotub probleemina kogu ühiskonnale. 

Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liidul on ka mitmed ettepanekud. Nendest kindlasti kuulete te ka juba 25‑ndal, kui toimub avalik kõnekoosolek. Aga nendest välja toodud selles pressiteates on, et erihoolekandeteenuste maksumus peab suurenema 40%, et ära hoida kriisi teenuste osutamises. Ja riik peab leidma raha ja ressursid, et kaotada erihoolekandeteenuste aina kasvav järjekord. 

Mure ja kannatus peab olema viimase piiri peal, sest ega me väga tihti ei näe, et sotsiaalvaldkonna inimesed ja erihoolekande valdkonna inimesed tuleksid kõnekoosolekutele avalikele, sest üldiselt on nende töö selline, et ega ei võimalda see väga abivajajate juurest ka ära tulla. 

Head ametikaaslased, et ka palgatõusu korral me kuuleme küll, kellel tõuseb palk kuni 10%. Selles loetelus ei ole nimetatud sotsiaalvaldkonna töötajaid, väidetavalt nad seal on. Aga ei ole selge, milline see palgatõus on. Nüüd, eelarve menetlemisel ma loodan, et me kõik oleme seda meelt, et see probleem vajab kiiret lahendamist. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Allase. Palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Mõningad mõtted eelmise nädala Vabariigi Valitsuse otsuste osas, mis leidsid ka minu kodupiirkonnas päris tulise vastukaja. Neid mõtteid ma tahan siin teiega koos jagada. Nagu me eelmine nädal kuulsime, siis Vabariigi Valitsus leidis 117 miljonit eesliinitöötajatele ehk et järgmine aasta siis nende palgad võiksid tõusta. Ja kui seda eelnevat arutelu kuulasime, siis selgelt tundus, et tegemist oli nagu üliinimliku ponnistusega. Küll ikka üks koalitsiooni pool ütles ühtepidi, et küll me ikka pingutasime, ja teine tõmbas siis teisele poole. Aga oh üllatust, kui see otsus teatavaks tuli. Siis selgus, et seoses maksuküüru sellisel kujul kaotamisega 4000 eurot ja rohkem brutopalka teenivad inimesed said tegelikult maksukingituse täpselt samas suurusjärgus ehk 114 umbes miljonit, minu arvutuste põhjal. Et kuidagi väga-väga imelik tundub sellisel keerulisel ajal, kus me räägime iga päev julgeolekust, ometi me peaksime aru saama, et ka toimetulek on julgeolek. Ja kui me sinna kõrvale vaatame, et tegelikult esimesel viiel detsiilil Eesti rahvast sissetuleku osas tegelikult maksuotsuste tõttu järgmisel aastal sissetulekud langevad ja ainult alates kuuendast detsiilist ülespoole sissetulekud kasvavad.

Kuidagi väga-väga imelik on selline otsus, just rõhutan, sellisel keerulisel ajal. Võib-olla tõesti, kui on ilusad ajad, kõigil läheb hästi, majandus kasvab suuresti, et võib-olla võiks jaotada kõigile. Aga ma tõesti tean väga mitut inimest, kes seal ülemises detsiilis – neid on umbes 60 000 inimest, Eesti inimest, väga mitmed ütlesid mulle, et nende arust selline maksukingitus sellisel hetkel ei olnud kuidagi õige. Tegelikult me elame võlgu ja võla arvelt maksame palkasid. Ja kui see maksukingitus oleks tegemata jäänud, oleks vabalt võinud ka õpetajate, päästjate-politseinike palka topelt tõsta ja see oleks olnud palju õiglasem.

Ja olgu ka öeldud kõigile nendele õpetajatele, keda siis, nagu öeldakse, et sotsiaaldemokraadid ei taha nagu … üritab tihti peaminister siit puldist jätta muljet, et sotsiaaldemokraadid ei taha seda, et see maksuküür niimoodi kaotatakse. Me oleksime soovinud … Noh, esimene prioriteet on alati sotsiaaldemokraatidel õiglane, astmeline tulumaks, aga teine praeguses variandis ka kompromiss oleks meie jaoks olnud, et see maksuküür oleks lihtsalt edasi lükatud sinna 4000 euro peale, kui ta praegu on seal 2000 euro peal, mis oleks andnud kõik selle kasvu õpetajatele, päästjatele-politseinikele, aga rohkem oleks pidanud, või täpselt samas määras nagu praegu oleks jätkanud oma maksude maksmist need, kellel on täna normaalne toimetulek. Ja need inimesed olid valmis tegelikult Eesti elusse ja keerulistesse aegadesse panustama, et sellest saaksime kiiremini üle. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Ja kui mu silmad mind ei peta, siis me oleme jõudnud õhtu suure finaalini. Ja palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Läänemetsa. Palun!

Palun kolm minutit lisaaega. 

Ma ei saa teile seda kahjuks anda, sellepärast et sõnavõtt kõnetoolist kuni viis minutit ja see ei pikene, nii et finaali pikkus on viis minutit, tuleb mahtuda ajaraami.

Lugupeetavad! Lugupeetud istungi juhataja! Astatud parlamendiliikmed! Kui ma räägin ebavõrdsusest ja maksudest, siis ma ei räägi abstraktsetest numbritest, ma räägin ühest Eesti perest Tartu külje all, kelle laps ei ole kunagi käinud teatris, sest neil ei ole selleks raha. Ma räägin müüjast, kelle palk on 1000 eurot, mitte keskmine ega isegi mediaanpalk. Ma räägin inimestest Valgamaal, Võrumaal, Põlvamaal, Hiiumaal ja pooltes Eesti maakondades, kus enam kui pooled inimesed teenivad alla 1400 euro kuus.

Ja samal ajal plaanib valitsus võtta 780 miljonit eurot laenu, et suunata sellest kõige suuremad summad kõige rikkamatele – neile 10%-le inimestest, kellele kuulub juba 59% Eesti varalisest rikkusest. See ei ole lihtsalt ebaõiglane, see on ohtlik. See lõhestab Eestit, see murendab usaldust riigi vastu. Kui tööinimene näeb, et tema panus ei loe, et tal ei ole lootust paremaks eluks, siis tekib küsimus, kelle jaoks see riik üldse olemas on. Õpetajate, politseinike ja päästjate palka peab kindlasti suurendama. Kuid Riigikogu liikme palka 6300 eurot teeniv inimene ei vaja lisaraha aastas 2000 eurot. 

Järgmistel aastatel kasvavad riigikaitsekulud miljardi euro võrra. Rikastele raha laialijagamisest kukub aga riigieelarve ajalooliselt sügavasse miinusesse. Elame laenudest nii, nagu ei tuleks homset päeva. Reformierakond, teie valija, see jõukam inimene ei ole tegelikult rumal, et teda saab osta rahaga. Nad saavad väga hästi aru, et kui suurendada riigi kulusid miljardi võrra, aga vähendada tulusid, siis valitsus kas ei oska arvutada või teeb valimiskampaaniat meie kõigi tuleviku arvelt. 

Jah, Reformierakond, teil tundub olevat raske ja valus tunnistada, et keegi peab rohkem maksma, et riigikaitse tervis ja haridus oleks rahastatud. See keegi ei saa aga olla enam keskmine Eesti pere, kelle maksukoormat tuleb hoopis langetada. Suuremat koormat suudavad tänases Eestis kanda vaid rikkamad inimesed ühiskonnast. Ja see oleks aus. Valitsus peab julgema otsustada ja valitsus peab julgema vastutada, mitte pidevalt vastutusest ennast taandada. 

Kui me tahame tugevat Eestit, siis ei saa me jätta kedagi maha, mitte Tartus, mitte Valgas, mitte üheski Eesti nurgas. Me ei saa ehitada õiglast ühiskonda, kui keegi peab valima, kas osta lapsele teatripilet või süüa. Me ei saa rääkida vabadusest, kui sul ei jätku raha selleks, et neid endale võimaldada. Majanduskasvu ja majanduse arengut ei ole võimalik ehitada Euroopa suurima ebavõrdsusega riigis. Aitäh!

Suur tänu! Ja rohkem kõnesoove ei ole. Sellega on lõppenud nii vaba mikrofon kui ka läbi saanud tänane Riigikogu istung. Kohtume jälle siin Riigikogu täiskogu istungil homme hommikul kell 10. Rahulikku õhtut!