Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame 17. septembri infotundi. Ja head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve: teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 17 Riigikogu liiget, puudub 84. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ja sotsiaalminister Karmen Joller. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed!

Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Küsinud Riigikogu liige saab võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse ja lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada selle küsimuse raames lisaküsimuse. Kokku on meil 11 registreeritud küsimust.

Kõige esimene küsimus on sotsiaalminister Karmen Jollerile, küsija on Riigikogu liige Lauri Laats ja teemaks on olukord sotsiaalministri vastutusalas. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Alustame sealt, kus me eelmisel nädalal pooleli jäime, ja räägime meie inimeste tervisest ja üleüldisest olukorrast teie valdkonnas. 

Nii nagu ma eelmine nädal juba ütlesin, vastavalt Eurostati andmetele on 15,5% meie elanikkonnast loobunud tervishoiuteenusest erinevatel põhjustel – see on kättesaamatu, kallis ja nii edasi. See tähendab seda, et kümned ja kümned tuhanded lihtsalt ei käi arstide juures. Kui me avaldasime teile umbusaldust ja ma selle asjaolu tõin ka välja, siis te ütlesite, et nendesse arvudesse tuleb süüvida ja neid analüüsida. Sellest lähtuvalt küsingi, kas te olete seda olukorda juba analüüsinud. 

Teine küsimuse pool puudutab Tervisekassat. Samal ajal, kui me teile umbusaldust avaldasime, tuli uudis, et Tervisekassa võttis vastu otsuse, et uue juhi leidmiseks palgatakse mingi ettevõte. Tervisekassale tahetakse leida uus juht ja selle teenuse hind on 35 000 eurot. Teie kui Tervisekassa nõukogu esimees kiitsite heaks selle otsuse, et sellise suure summa võib kulutada selleks, et leida uus juht, kes, loodame, ei hakka ostma kalleid segisteid maksumuses lausa kolm ja pool tuhat eurot. 

Ja kolmandaks. Kui te ministriks [saite], siis te ütlesite välja, et te pigem keskendute tervishoiuküsimustele – seal on teil küll ka vajakajäämisi –, ja mainisite, et kõigega, mis puudutab sotsiaalvaldkonda, te ei jõua tegeleda. Kas te olete vahepeal meelt muutnud ja kas te olete suutnud oma põhitöö kõrvalt välja kanda ka oma ametinime, mis on sotsiaalminister, ja olete tegelenud ka sotsiaalprobleemidega? Sotsiaalprobleeme on ikkagi meie riigis ohtrasti.

Aitäh küsimuste eest! Küsimus koosnes kolmest osast, ma püüan siis kolme minuti piires püsida. 

Esiteks see 15%. Ma tegelikult oleksin tänulik allika [nimetamise] eest. Minu teadmiste järgi see protsent on natuke väiksem. Aga ma ei eita – loomulikult, Eestis on inimestel raviprotseduure ära jäänud, nad ei ole jõudnud õigel ajal eriarstile, ja sellega me tegeleme. 

Teine küsimus. Tervisekassa nõukogu otsus: 35 000 eurot, [õigemini] kuni 35 000. Tõepoolest, Tervisekassa nõukogu soovib, et me valiksime Tervisekassa uueks juhiks väga kõrge professionaalsusega inimese, ja seetõttu me küsisime pakkumisi erinevatelt personaliotsingufirmadelt. Pakkumised olid vahemikus 28 000 – 32 000 eurot. Me ei soovinud, et võib-olla parima kvaliteediga pakkuja jääks nii-öelda ukse taha, ja [leidsime], et kui kulu on suurem kui 30 000 eurot, siis tuleb korraldada hange. Ja seetõttu me korraldasime ka hanke. 

Tervisekassa uue juhi valimine on nõukogu ülesanne. Nõukogus on kuus liiget ja ükski meist ei pea ennast pädevaks personaliotsingu vallas, eriti veel olukorras, kus tegemist on asutusega, mille eelarve aastas on praegu umbes 2,5 miljardit eurot ja millest sõltub kogu Eesti inimeste tervis. Seetõttu on väga oluline, et me leiaksime professionaalse, targa juhi. Keegi ütles avalikkuses, et kas me siis tõesti ei tunne kedagi, kes võiks olla hea juht. Ma arvan, et tutvuste põhjal ei tohiks mitte mingil juhul Tervisekassale uut juhti valida. See valik peab olema professionaalne ja läbi viidud oma ala ekspertide poolt. Seetõttu nõukogu ühiselt võttis selle otsuse vastu. 

Umbusalduse avaldamise ajal ma ütlesin ka selgelt välja, et minu prioriteet ei ole ainult tervishoiu valdkond. Minu varasem väljaütlemine oli veidi ebaõnnestunud, möönan, aga praktikas olen ma tegelenud sotsiaalvaldkonnaga oluliselt rohkem kui tervishoiu valdkonnaga. Ka riigieelarve läbirääkimistele läksin pigem sotsiaalvaldkonna kui tervishoiu valdkonna teemadega. Minu jaoks on inimeste heaolu tervik, see ei koosne ainult tervisest või ainult sotsiaalpoolest. Inimene on tervik ja seda [arusaama] väljendab ka üks meie suuri reforme, millega me üritame tekitada paremat koostööd tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna vahel.

Suur tänu! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No kahju! Kahju on tõesti, et te ei ole jõudnud või suutnud või pole tahtnud, ei ole olnud soovi leida neid allikaid. Aga kaugele ei pea minema. Reklaamin välja: Lauri Laats, Facebook, 26. august. Euronews on kirja pannud Eurostati värsked andmed, mis puudutavad meditsiini- ja arstiabi kättesaadavust meie inimestele. Ja see number on 15,5%. Ma lihtsalt [märgin], et siin on lausa selline TOP välja toodud ja me oleme negatiivses mõttes esimesel kohal. Järgmine riik on Albaania, siis on Kreeka. Nii et Eesti on praegu nii-öelda liider, ja mitte Euroopa Liidus, vaid Euroopas. Albaania on meist ka paremal tasemel. Tuletan lihtsalt meelde, et Albaania kindlasti ei ole nii jõukas riik nagu Eesti. 

Vaatamata sellele, et te lubasite, et süüvite nendesse arvudesse ja vaatate järgi, kuidas need arvud on kokku saadud, te praegu vastasite, et tegelikult te ei teagi, mis allikatest need numbrid pärinevad. Palun väga: minu Facebook, 26. august – sealt saate kätte. Seal on olemas Euronewsi uudis, mis põhineb allikatel. Saate sellega tegeleda. Ma loodan, et juba järgmine kord, kui me infotunnis kohtume, te saate korrektselt vastata. 

Nüüd, mis puudutab juhi otsimist Tervisekassale, siis ma soovitaks Reformierakonna juhil kasutada sama teenust järgmine kord, enne kui tuua siia ministrid. Ka siis võiks maksta 35 000 eurot, et nad leiaks head ministrid, kes tegelikult suudaks ühte või teist valdkonda juhtida. [Aga tegelikult] ma ausalt ei usu, et meie riiklik süsteem on nii hambutu, et ei suuda leida head inimest ükskõik mis asutuse juhiks ja me peame selleks kasutama erasektorit ja maksma selle eest maksumaksja raha.

Aitäh! Ma arvan, et Lauri Laatsi Facebooki-leheküljel jagatud Euronewsi [info] ei ole sada protsenti see allikas, millest peaks sotsiaalminister oma töös lähtuma. On väga palju erinevaid kvaliteediparameetreid, mida me mõõdame ja hindame. Ma arvan, et minister ei peaks vaid ühele numbrile keskenduma. Minu eesmärk on, et Eesti inimene jõuaks õigel ajal õige arsti juurde ja õiges kohas. Ja seda, tõepoolest ma möönan, alati ei juhtu. 

Selles, kas meie tervishoidu saab võrrelda Albaania omaga, ma ei ole päris kindel. Kõik oleneb väga paljudest väikestest faktoritest, kuidas need numbrid kujunevad. Ma vaatan kindlasti selle konkreetse allika üle, aga lähtun oluliselt rohkematest andmetest kui see üks postitus Facebookis. Seda ma kindlasti luban. 

Aa, siin oli teine küsimus veel ... (Saalist vastatakse.) Aa, et kas peaminister peaks … No võib-olla peaks siis Riigikogu liikmete puhul sellesama rehkenduse tegema, eks ju: mitte kasutada valimisi, vaid hoopis professionaalseid ettevõtteid. See on selline huvitav ettepanek, ei tea, kui paljud meist jääksid siia? Tegelikult ikkagi teie siinolek väljendab Eesti rahva tahet. See, et Reformierakond on praegu võimul, väljendab Eesti rahva tahet. Eks uued valimised näitavad, kas Eesti rahva tahe muutub või ei muutu. Ja meie, valitsuse liikmed, aktsepteerime seda ja teie, Riigikogu liikmed, kindlasti samuti.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Jaa, aitäh! Võib-olla sotsiaalministrile mingid sellised teemad teevad nalja. Aga ma jätkan Tervisekassa küsimusega. Tervisekassa küsimus oli meil ka erikomisjonis arutlusel ja seal jäi kõlama nii Tervisekassa juhatuse kui ka teie sõnum, et kõik need poole miljoni euro ulatuses üritused, palgatõusud, juhatuse liikme tasud, mis ulatuvad pea 10 000 euroni, ja lisaks sellele rohkem kui 70 000 euro ulatuses tulemustasusid on kõik väga vajalikud töötajate motiveerimiseks. Neil on nii suur koormus, neil on keeruline töö. Siin muidugi tekib küsimus, miks me siis samasuguseid motivatsioonipakette, koolitusi, erinevaid üritusi ei tee õpetajatele, päästjatele, aga ka hooldajatele ja medõdedele. Tervisekassa juhatus võib-olla ajab asjad sassi [ega mõista], et see raha, mis neil on, nad ei tekita seda ise juurde. See on raha, mis Tervisekassa saab riiklikust eelarvest, ja see on poliitiline otsus, kui palju seda iga aasta eraldatakse. Ja Tervisekassa ülesanne on tulenevalt seadusest ja otsustest need summad õigesti laiali jagada. 

Aga teema, mille kohta ma tahaksin eraldi küsida, on muidugi see büroopind. Kui neid pindu valiti, siis valiti kõige kallimate vahel. Kui korruptsioonivastases erikomisjonis küsiti, kuidas juhtus nii, et valikus oli kas Golden Gate või see Arteri hoone, siis öeldi, et prioriteediks oli ikkagi A-klassi hoone, millel oleks väike keskkonnajalajälg. Mis ajast on niimoodi, et prioriteediks on süsinikujalajälg, aga mitte see, et tuleks optimaalselt maksumaksja raha kasutada? Te erikomisjoni istungil mainisite, et te hakkate seda büroopinna küsimust ja tegevuskulusid ka laiemalt nõukogu koosolekutel arutama. Siinkohal esiteks küsimus: kas te siis ei jaga ka Jürgen Ligi seisukohta, et kõik need kulutused on põhjendatud? Teiseks: kas te plaanite arutada ka võimalust, et viia Tervisekassa teie …

Teie aeg!

… ministeeriumi alla ja selle abil miljoneid kokku hoida?

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh! Esiteks, nalja tegi minu eelmine vastus hoopis Riigikogu saadikutele. Mina olen täiesti tõsine, kui ma vastan. Naersid siin teised inimesed. Aga see selleks.

Ma palun, et te ei ajaks mind segamini Tervisekassa endise juhiga. Mina olen Karmen Joller, sotsiaalminister, ja ma ei ole Tervisekassa juht. Ma olen selgelt väljendanud igal pool, kaasa arvatud koosolekul, mida teie juhtisite, et need suvepäevad, mida Tervisekassa pidas, riivasid ka minu õiglustunnet. Ma kindlasti ei arva, et see oli okei. Ma möönan, et loomulikult tuleb inimesi motiveerida, aga näiteks perearstikeskus, kus mina töötasin, motiveeris oma töötajaid matkaga, mida taunis jällegi endine Tervisekassa juht. Teeme nii, et hoiame need kaks asja lahus. 

Ja tegelikult Tervisekassa ja ministeerium peavadki olema lahus, Tervisekassa peabki olema sõltumatu. Sellepärast et kui tuleb järgmine minister, kes näiteks arvab, et abordid olgu keelatud, siis see otsus ei tohi jõuda mitte kunagi Tervisekassa tegevustesse ja teenustesse. Või kui tuleb mõni minister, kes arvab, et kindlasti tuleb kõikidel – ma nüüd liialdan – sugu ära vahetada, eks ole. Ka see ei peaks tegudeni jõudma. Poliitika ei tohi mõjutada raviotsuseid ja seetõttu on Tervisekassa avalik-õiguslik asutus ja nii peab ka jääma. Küll aga peab olema poliitikal mingigi sõnaõigus Tervisekassa juhtimisel. Praegu on kaks ministrit nõukogus ja ma arvan, et see on piisav. 

Kui rääkida sellest, kas on vaja kolida teisele büroopinnale, siis see jääb uue juhi otsustada. Tegemist on tegevuskuludega ja tegevuse põhimõtetega ja tegelikult see ei ole nõukogu ülesanne teha selliseid otsuseid. Küll aga saab nõukogu vajadusel küsida nende otsuste põhjendatuse kohta ja avaldada oma arvamust. Oleks kõik need andmed olnud varem teada, siis kindlasti praegune nõukogu oleks ka öelnud: jah, sellised suvepäevad ei ole head. 

Ja nagu ma ütlesin, oli plaanis nii suvepäevi kui ka muid meeskonnaüritusi, samuti Tervisekassa kontori asukohta arutada 22. augustil nõukogu koosolekul, aga ajakirjandus tegi enne oma töö ära. Tervisekassa esimees ütles enne välja omad arvamused, mis viisid tema tagasiastumiseni tema enda soovil.

Suur tänu! Lõpetan tänase esimese küsimuse käsitlemise. Enne, kui me läheme edasi teise küsimuse juurde, on siin aga küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Valitsuskoalitsiooni usaldusväärsus on erakordselt madal, aga kas teid Riigikogu esimehena ei tee murelikuks, et Eesti 200-st ükski saadik ei austa kohal viibivat peaministrit oma kohalolekuga ja Reformierakonnast teeb seda ainult kolleeg Toomas Järveoja?

Aitäh, hea kolleeg! Teeme nüüd ühe asja selgeks. See konkreetne küsimus ei ole kuidagi istungi läbiviimise protseduuri kohta. Me viime siin läbi infotundi, mille raames Riigikogu liikmed saavad esitada Vabariigi Valitsuse liikmetele küsimusi, ja tegu on valdavalt küsimustega, mida opositsioonisaadikud esitavad Vabariigi Valitsuse liikmetele. On olnud ka üksikuid kordi, kus koalitsioonist on tulnud valitsuse liikmele küsimus lisaküsimusena, aga need on väga harvad korrad. Ja kõigil Riigikogu liikmetel on võimalik vaadata siin toimuvat istungit oma kabinetist videosilla abil. Edaspidi palun teil sellistest protseduurilistest küsimustes hoiduda, sest see ei ole lihtsalt istungi läbiviimise protseduuri kohta. Aga rohkem protseduurilisi küsimusi ei ole.

 Teine küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teemaks on riigi rahandus. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Eesti maksusüsteem on regressiivne ehk siis Eestis võetakse suurem protsent maksudena neilt inimestelt, kelle palk on väiksem, ehk umbes 1400 eurot või vähem teenivatelt inimestelt. Nendel, kes on rikkamad, ütleme, palgaga 4000+ inimesed, on maksukoorem tegelikult väiksem. Maksuküüru kaotamine, mida te Reformierakonnaga valitsuses nii kõvasti kaitsnud olete, tegelikult seda probleemi ainult võimendab, sellepärast et inimene, kes teenib näiteks 2200 eurot, saab juurde kuus umbes kaks korda rohkem raha kui inimene, kes teenib 1400 eurot. Ehk siis jõukamad võidavad sellest rohkem ja need, kes jäävad sinna 1400 euro kanti, võidavad oluliselt vähem. 

Uut riigieelarvet tehes olete välja öelnud, et teie prioriteet on rikkamatele inimestele veel raha juurde anda. Te ju räägite sellest, et dividendide maksustamine võiks olla väiksem. Minu küsimus teile on see: miks te ei seisa selle tasakaalu eest, et need inimesed, kes teenivad 1400, 1500, 1600 eurot, saaks rohkem raha juurde kui need, kes teenivad 4000, 5000 või 6000 eurot? Võimalus selleks on olemas, see on toiduainete käibemaksu langetamine 9%-le. 

Te olete öelnud, et teie ei suuda seda peaministrina juhtida ja ära teha. Aga ma toon teile näite. Näiteks soomlased, [õigemini] Soome valitsus, mida konservatiivid juhivad, kui te juhuslikult pole tähele pannud, arvavad, et nemad suudavad viia inimesteni [toiduainete käibemaksumäära] langetuse 0,5%. Teie arvate, et te ei suuda seda. Rootslased arvavad, et nad suudavad, aga teie arvate, et ei suuda. Eestis pole vist enam kedagi peale Reformierakonna, kes seda mõtet ei toeta. Öelge, miks te toiduainete käibemaksu langetamisega ei tegele!

Aitäh, hea küsija! Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Siin oli mitu erinevat väidet ja küsimust. Ma proovin neid kõiki osadeks võtta ja siis saan vastata veel täiendavatele. Kõigepealt, käibemaksuerisused on probleem üle kogu maailma. Sel teemal uuringuid on rootslastel ja teistel ka. Ja nii palju, kui ma ajakirjanduse vahendusel olen kursis, ka nemad peavad probleemiks seda, et maksuerisuste [mõju] ei jõua nendeni, keda need peaks justkui aitama. Seal on mitu põhjust ja nad teevad muuseas selleks – ma vabandan, kui ma terminiga eksin – midagi sellist, mis võiks meenutada hinnakontrolli komiteed või midagi taolist. Tean seda vaid ajakirjanduse vahendusel, rõhutan veel kord. 

Arvan, et teiegi ei väida, et 100% käibemaksuerisuse mõjust jõuaks tarbijateni. Küllap osa ikkagi vahendajatele jääb ja see on ka loomulik, kapitalismis see nii toimib. Nii et seetõttu minu vaade on veidi teistsugune ja ma püüan seda selgitada. Mina arvan, et parem on, kui inimene saab enda teenitud raha kätte. Ta saab selle tänu maksualandusele, näiteks kui me tõstame tulumaksuvaba miinimumi 700 euroni. See on üsna järsk tõus – riigieelarve mõttes päris suur tõus ja inimeste vaatest ka. Aga see raha tuleb inimesele kätte, inimene ise otsustab, kuidas ta seda kasutab, mitte ta ei pea otsima poes seda soodussilti, mis vahel on, aga vahel pole. Nii et jah, selle poolest meie filosoofiad kindlasti erinevad, ma seda kuidagi ei salga. Seda debatti me oleme omavahel lugupidavalt pidanud ja kindlasti peame ka tulevikus. 

Kui nüüd vaadata numbreid, mida te siin nimetasite, siis toon lihtsalt mõned näited tööperede kaupa. 1400 euro juures või 1500 euro juures on aastane võit umbes 300+, 500+ eurot aastas. See ei ole väike raha. Mis puudutab keskmist palka, siis see võit on juba umbes 1400 eurot, õpetaja puhul näiteks 1500 eurot, ajakirjaniku puhul 1500 eurot aastas. Ja me ei pea ju mitte võidust kui sellisest rääkima, vaid sellest, et need tööpered ehk õpetajad, keda te nimetate rikkaks, kellele me tahame seda teha, või ajakirjanikud, keda te rikkaks nimetate – küllap on ajakirjanike hulgas ka rikkaid –, aga kui ma vaatan näiteks veterinaararsti, kes maksab täna 1400 eurot rohkem tulumaksu, siis need ongi tegelikult needsamad keskmised tööinimesed ehk keskklass, kellele on pandud selle ebaõnnestunud astmelise tulumaksuga, mida rahvasuus kutsutakse maksuküüruks, suurem koorem. Minu vaade ja ma arvan, et Reformierakonna vaade on see, et nendele inimestele tõepoolest jääb enda teenistusest rohkem raha kätte ja nad ei pea soodussilte poes otsima. 

Suur tänu! Aga enne, kui ma võtan järgmise küsimuse, on mul hea meel tervitada siin Riigikogu istungisaali rõdul Saksamaa Liitvabariigi Tüüringi liidumaa, Tüüringi parlamendi delegatsiooni, mida juhivad Tüüringi parlamendi spiiker Thadäus König ja Tüüringi liidumaa haridusminister Christian Tischner. So, liebe Freunde aus Thüringen, herzlich willkommen ins estnisches Parlament!

Ja me läheme nüüd tänase infotunniga edasi. Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jah, aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister, meie filosoofiad on tõesti täiesti erinevad. Mina ei ole vaidlustanud mitte kunagi seda, et õpetaja palka tuleks tõsta ja raha suurendada. Selle poolt ma olen ja sotsiaaldemokraadid on selle eest seisnud. 

Aga minu küsimus on selles, miks kogu teie pingutus on suunatud sellele, et jõukam osa – ma räägin 4000, 5000, 6000 eurot teenivatest inimestest – võidaks rohkem kui see inimene, kes 1400 eurot teenib. Sellest ma ei saa aru ja sellele ma ootan vastust.

Teie näide põhimõtteliselt on ju õige, et maksuküüru kaotamisega tegelikult inimene, kes teenib 1400 eurot, saab aastas 350 eurot juurde. Aga mina Riigikogu liikmena saan tegelikult juurde üle 1000 euro. Miks te teete selliseid valikuid?

Ja nüüd, kui on võimalus valida, kuidas riigieelarve protsessis mõelda sellele, kuidas [muuta] seda olukorda, kuskohas me maksustame 1400 eurot või 1500 eurot teenivat inimest oluliselt rohkem kui 4000 eurot teenivat inimest – me räägime maksukoormast –, siis teie valik on see, et te eelistate 1400–1500 eurot teenivat inimest, mitte seda, kellel päriselt toimetulekuga läheb halvasti.

Toiduainete käibemaks seda probleemi aitaks lahendada. Ma toon jälle näite, et need inimesed, kes teenivad 6000 eurot, maksavad oma sissetulekust käibemaksuks ainult 5%; need, kes teenivad 1200–1300 eurot, maksavad 15%. Ja te ikka nagu väldite vastutust ja pingutust nende inimeste heaolu parandamise nimel. Mind tõesti huvitab, miks te seisate selle rikkama osa, rahvast 10% eest, [kuhu kuuluvad] Riigikogu liikmed, teie erakonna liikmed, teie suursponsorid, aga mitte nende inimeste eest, kes Eesti elu üleval hoiavad. 

Aitäh, hea küsija! Püüan siis selgitada veel ja teen seda oma parimate võimete kohaselt. Minu meelest te kontseptuaalselt kuidagi seda pilti veidi moonutate või käsitlete valesti. Arvutusi toiduainete käibemaksuerisuse kohta on paljud teinud. Näiteks Rasmus Kattai, kelle materjali te võite vaadata Facebookist, aeg-ajalt paneb sinna üles jooniseid ja erinevaid arvutusi. Minu meelest väga hea lugemine ja samas üsna lihtne lugemine, ei ole liiga keeruline. Ta kirjeldab seda, kuidas mis tahes käibemaksuerisuse puhul suurema kasu saaja absoluutnumbrites on siiski see jõukam ots. Te üritate osutada, et see seda ei ole, aga see nii on. Proportsionaalselt võib-olla saab [rohkem kasu] madalama sissetuleku saaja, aga absoluutnumbrites ikkagi jõukam ots, sest nad tarbivad rohkem. 

Ja nüüd, kui te räägite nendest numbritest, siis mina ei tea, kust te võtate neid arvutusi. Võib-olla midagi on vahepeal Riigikogu liikmete palkades muutunud ja ma ei ole sellega kursis. Andke kohe teada, kui need on langema hakanud, aga 1000 eurot aastas muidugi mina teile võitu ei näe. Mina näen, et tulumaksuküüru kadumisest te võidate aastas umbes 500 eurot, minister umbes 200 eurot ja peaminister juba jääb 120 euroga miinusesse. Nii et peaminister pigem kaotab selle maksuküüru kaotamise tõttu. Võib-olla meil on erinevad tabelid, eks me saame neid hiljem siis omavahel võrrelda. 

Aga kui veel tulla maksuküüru ehk astmelise tulumaksu kaotamise juurde, siis ma kujutan ette – ütlen seda lugupidavalt –, et meie vaated on ju erinevad. Teie vaade pigem on vasakpoolne, pigem võrdsustamisele, ümberjagamisele suunatud. Minu vaade pigem on parempoolne, liberaalne, [mille sisu] on see, et inimesed peaksid enda loodust rohkem kasu saama ja maksud ei tohiks ülemäärased olla. Praegu see maksuküür [põhjustab] just seda, et kõige suuremad kaotajad, ükskõik, millisena me seda pilti üksteisele näidata tahame, on tegelikult keskmist palka teenivad inimesed. Veel kord: kõige enam saavad pihta õpetajad, ajakirjanikud, masinaehitustehnikud – ma räägin Statistikaameti tööperedest –, veterinaararstid, ülikoolide õppejõud, mehaanikud. Nemad tegelikult maksavad 1300–1500 eurot aastas selle astmelise tulumaksu tõttu rohkem maksu. 

Ma arvan, et see ei ole hea olukord. Need inimesed ei ole need rikkad, kes peaksid, ma kujutan ette, sotsiaaldemokraatlikus maailmas seda nii-öelda rikkuse mudelit kandma. Ja ma ei ole tähele pannud, et sotsiaaldemokraadid väga tihti esineks seisukohaga, et Eesti põlised rikkad või põhilised rikkad on õpetajad, ajakirjanikud, arstid ja mehaanikud. Kui see seisukoht on teil muutunud, andke teada. Ma eeldan, et minust oleks ülekohtune seda seisukohta teile omistada, aga kui te väga jonnakalt jääte selle juurde, siis andke teada. 

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud peaminister! See oli nüüd küll demagoogia meistriklass! Meil on ju siin väga suur ühisosa – nii nagu olete teie, on ka sotsiaaldemokraadid veendunud, et ka õpetajate, ajakirjanike, veterinaaride maksukoormust tuleks leevendada. Ka neile käib toiduainete hind üle jõu. Aga seda on võimalik teha väga tõhusalt ja oluliselt väiksema kuluga eelarve jaoks. Ja sotsiaaldemokraadid on koalitsiooniläbirääkimistel seda välja pakkunud. See on küüru edasinihutamine. Omal ajal see rakendati nii, et õpetajad said selle võidu sealt kätte, ja nii saab küüru edasinihutamisega kasu ja maksukoormuse langust tuua just neile ametikandjatele, kellele me soovime. 

See ebatõhus viis ehk maksuküüru kaotamine tähendab ikkagi seda, et siin saalis istuvad inimesed saavad suurema võidu kui õpetajad, ajakirjanikud ja teised tööpered, keda te [nimetasite]. Nad ei saaks seda võitu, kui tulumaks järgmisest aastast kasvaks. Aga ka eile rahanduskomisjonis tutvustati plaani tulumaksutõusu ärajätmiseks. Ja järeldus on ainult ühemõtteline: valitsuse otsused on kingitus kõige jõukamatele. Me tõesti räägime 4000, 5000 või 6000 eurot kuus teenivatest inimestest. Nemad on need, kes saavad [suurema] võidu, kõigi teiste jaoks jääb kasu väiksemaks. Toiduainete käibemaksu langetuse [ettepaneku puhul] on teil peamine kriitika olnud selles, et see ei ole tõhus viis väiksema palga teenijaid toetada. Aga täpselt samamoodi õpetajate maksukoormuse leevendamiseks ei ole maksuküüru kaotamine tõhus viis. Maksuküüru nihutamine oleks tõhus viis. 

Miks te ei kasuta maksumaksja raha otstarbekalt ja ei paku leevendust sinna, kus seda vaja oleks, ja tõesti koostate kõige vastutustundetuma eelarve, mis meil tehtud on? See pikaajaline perspektiiv on väga nukker, võlakoormus läheb käest ära.

Aitäh, hea küsija! Ma nüüd kirjeldan seda veidi vastu ka. Ma tean, et te ka armastate numbreid nagu minagi, eks ju, ja me räägime maksuküüru kaotamisest, sellesama astmelise tulumaksu kaotamisest.  

Mul on siin tabelis andmed – võib-olla ma pean midagi uuendama, aga ma arvan, et küllap see ikkagi on täpne –, et seadusandja võidab umbes 400 eurot aastas. See tähendab seda, et Riigikogu liikme täiendav võit maksuküüru kaotamisest on oluliselt väiksem kui näiteks telefonimüügi agendil, kelle palk on 1519 eurot. Telefonimüügi agent – need on tööpered – teenib keskmiselt 1519 eurot ja tema võidab aastas 540 või 550 eurot. See tähendab seda, et ta täna maksab rohkem 543 eurot, kui täpne olla. Või näiteks põllumajandustehnik, kelle palk on 1800 eurot, täpsemalt 1812 eurot. Tema maksab praegu aastas 1036 eurot rohkem selle astmelise tulumaksu ehk maksuküüru tõttu. Sotsiaaltöötaja või nõustaja, kelle palk on veidi alla 2000 euro, tema maksab näiteks 1330 eurot täna rohkem maksu. Võrreldes seadusandja kasuga, eks ju, on need oluliselt suuremad summad.  

Nii et kui te nimetate maksuküüru kaotamist vastutustundetuks ja soovitate astmelist tulumaksu kuskile mujale sättida, siis ma võin teie poliitilisest hoiakust aru saada. Ilmselt sotsiaaldemokraatidele on astmeline tulumaks armsam kui parempoolsetele, liberaalidele. Täiesti mõistetav. Aga ma siiski ütlen nii, et numbrid teie väiteid ei toeta. Maksuküüru kaotamine ehk selle astmelise tulumaksu kaotamine tähendab ikkagi seda, et just keskmise palga teenijatele pandud kõige suurem maksukoormus [langeb]. Nemad võidavad ehk nad lõpetavad ära selle, et nad maksavad aastas umbes 1500 eurot rohkem selle ebaõnnestunud astmelise tulumaksu tõttu. Ja selle kaotamine annabki neile leevenduse.  

Ja seadusandja puhul, jah, see summa jääb väiksemaks, seadusandja võit maksuküüru kaotamisest on oluliselt väiksem. See on umbkaudu 420 eurot, 426 eurot. Numbreid võib alati täpsustada, aga need vahekorrad on päris selged. Ja on ka kõik muud sammud. Ma olen teiega päri, et eesmärk peab olema Eesti rahva jõukuse kasv, ja seda maksuküüru ehk astmelise tulumaksu kaotamine teeb. Kui on võimalik tulumaksu tõus ära jätta, seegi jätab majandusse rohkem raha, see investeeritakse siia ja see annab panuse majanduskasvuks. Sest hoolimata sellest, et majanduses on natukene päikest pilve tagant juba paista, kasvu paista, elame me maailmas ebakindlal ajal. Kui me tahame olla üks regiooni kõige kiiremini kasvavaid majandusi, peame pingutama.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise. Enne kui läheme kolmanda küsimuse juurde, on, Riina Sikkut, teil käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Vaatamata sellele, et meil on maailmavaatelised erimeelsused peaministriga, oleme me tegelikult matemaatikas kõik tugevad. Talle on kaasa antud ekslikud numbrid, mis võtavad arvesse tulumaksu tõusu 24%-ni. Võib-olla ta saab ise üle arvutada, aga näiteks mina tulumaksuvaba miinimumi tõusust võidan juba viis korda rohkem kui see 400 eurot, mille ta välja tõi.

Aitäh teile! Ma ei saa mitte kuidagi seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks. See oli väga konkreetselt sisusse minev küsimus, see ei ole istungi läbiviimise protseduuri kohta. Nii on. Te saate küsida istungi läbiviimise protseduuri kohta, aga sisu kohta on võimalik esitada küsimus või lisaküsimus või esitada kas arupärimine või kirjalik küsimus. Võimalusi pöörduda valitsuse liikmete poole on väga mitmeid. Aga protseduuriline küsimus kindlasti ei ole see, millele saab esitada vastulause või hakata mingisuguseid fakte korrigeerima. See ei ole kindlasti see koht.   

Nii! Läheme edasi. Kolmas küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas, teemaks on eesti keel. Tõnis Lukas, palun!   

Tere! Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Riigikeele roll on kahtlemata seadustes kindlustatud, vähemalt põhiseaduses, aga see sõltub sellest, kas seda keelt on tarvis kasutada tööhõives, avalikus ruumis, üldse igal pool, kas on vastavad nõuded, mis on paljudel juhtudel vajalikud selleks, et veenda kedagi seda keelt kasutama või kontrollida keele kasutamist. Ja üldiselt käib see kõik meil reguleeritult, keeleseaduse alusel.  

Praegu on olukord teeninduses muutunud järjest hullemaks. Eesti keele kasutamist võib küll nõuda, aga seoses sellega, et võõrtööjõudu on viimastel aastatel juurde tulnud, on selle keele kasutus paljudel teenindusaladel, mitmes kohas suhteliselt raskendatud. Olukord on muutunud ja nõuded justkui on iganenud. Näiteks platvormitöö-, renditööjõu leviku puhul praegu seaduses olevad nõuded enam nagu ei kehti. Teeninduses tundubki tihti nii, et mõne teise keele, näiteks vene keele oskust küsitakse. Ja see pole nii mitte ainult teeninduses, vaid ka mõnes valitsusasutuses on vene keele oskus üks tingimus üldse tööle saamiseks. Tundub, et teeninduses nõutakse vene keelt rohkem. Kui eesti keeles teenindust ei saa, siis kehitatakse õlgu, et mis siis ikka, inimesed on kaugelt tulnud ja ei peagi keelt nii kiiresti oskama.  

Kaasajastatud keeleseadusega saaks olukorda muuta, aga Isamaa eelnõu on kolm aastat tagasi lükatud. Valitsus on lubanud teha omalt poolt hea eelnõu. Seda ei ole siiamaani, kuigi viimane tähtaeg, mis te andsite, oli juuni keskpaik. Ma ei küsi, kas te ei pea eesti keele rolli oluliseks. Ma küsin: miks te ei pea eesti keele rolli oluliseks?

Ma tänan küsimuse eest! Ma eeldan, et see küsimus oli retooriline, sellepärast et me oleme teiega seda arutanud. Keeleseadus kõigi oma muudatustega tuleb valitsuse istungile kas homme või siis järgmisel nädalal. Nii et keeleseadus jõuab koos kõigi oma muudatustega, sealhulgas eesti keele kasutamise reeglite rikkumise korral trahvimäärade ja sunnirahade suurendamisega, Riigikokku arutelule minu optimistliku [arvamuse] kohaselt sellel nädalal. Kui sellel nädalal ühes kitsas, väga kitsas punktis ei õnnestu Kultuuriministeeriumiga kokku leppida, siis ta jõuab siia järgmisel nädalal.

Suur tänu! Tõnis Lukas, teil on täpsustav küsimus. Palun!

No vaat, mul on antud juhul kahjuks privileeg mitte usaldada teie öeldut, sellepärast et neid tähtaegu olete te andnud päris palju. Juuni alguses andsite tähtaja, et järgmisel nädalal tõenäoliselt. No praegu meil ei ole juuni teine nädal, vaid on juba septembrist pool läbi. Ja viivitused olid enne ka päris pikalt kogu aeg lisaks sellele, et me kindlasti hakkame diskuteerima, mis sellest algsest eelnõust on järgi jäänud. 

Teeninduses on väga olulised sektorid, kus eesti keel on hakanud taamale jääma. Lihtsalt küsitakse sult toitlustusasutuses või kaupluses, kas te ei tahaks teenindajaga rääkida vene keeles. Ja sageli ei ole seal lähedal kedagi, kellele eesti keeles oma soovist teada anda või siis mingi pretensioon esitada. Nii et selline käitumine on muutunud küllaltki valdavaks. Ja tegelikult on eestlastel, kellele meie meelest siin riigis on tagatud põhiseaduslik kaitse, oma keele ja kultuuri kaitse, alandav käia lihtsalt palumas, kas keegi sooviks meiega eesti keeles suhelda. See olukord on läinud viimastel aastatel kehvemaks, see on täiesti selge. 

Ja kas te aru ei saa, et kui me tööhõives, näiteks platvormitöötajate, taksojuhtide puhul ei kehtesta täiendavaid nõudeid – teie algatatav seaduseelnõu ilmselt ei taha neid kehtestada –, siis ka nendes perekondades levib teadmine, et siin saabki vene keeles või mõnes teises keeles hakkama, ei ole eesti keelt vaja? Ja see teadmine levib palju laiemalt kui ainult nende töötajate seas. 

Isamaa algatab täna keeleseaduse muutmise eelnõu, selleks et Riigikogul oleks midagi arutada. Mis teie arvate, kas koalitsioon võtab meie eelnõu tõsiselt?

Teie aeg! Aitäh! Proua minister, palun!

Ma kahjuks ei tea teie eelnõu, ma ei oska seda kommenteerida. See keeleseaduse [muutmise] eelnõu, mille valitsus esitab, on seisnud mitte nende vaidluste pärast, kas teenindajad peaksid Eestis keelt oskama või mitte. Sellist vaidlust ei ole ka valitsuse tasandil. Peamine arutelupunkt on olnud murdekeelte staatus, Lõuna-Eesti keelte staatus. On olnud väga põhjalikud juriidilised vaidlused keelenõukoguga, nendesamade Lõuna-Eesti keelte esindusorganisatsioonidega ja põhiseaduse tundjatega selle üle, kuidas sätestada Lõuna-Eesti keelte regulatsioon keeleseaduses. See on olnud peamine edasilükkamise põhjus, miks see ei jõudnud teieni juuni alguses, vaid jõuab nüüd, septembri alguses. Ja kuna vahepeal Riigikogu istungeid ei toimunud, siis me võtsime selle aja, et need murdekeelte asjad lõpuni ära vaielda. See on tegelikult see põhjus. 

Keeleseadus jõuab peagi Riigikogusse ja Riigikogu saab arutada ka kõiki neid aspekte, mis te tõstatasite. Valitsus teeb omalt poolt ettepaneku reguleerida sunnirahasid ja trahve nendele, kes eesti keele oskuse [nõuet] nendessamades sektorites, mida te kirjeldasite, ei täida. Seal on ettepanek loobuda võõrkeelsetest pealelugemistest täiskasvanute filmidele. Seal on ettepanek, et volikogu liikmed ja teatud ametikohtadel [töötavatel] inimestel vestelda eesti keeles, anda ka teleintervjuusid eesti keeles, kasutada töökeelena eesti keelt. Nii et seal on mitmeid sätteid, mis tugevdavad kohe selgelt eesti keele positsiooni ühiskonnas.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Helir-Valdor Seeder. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus puudutab eestikeelsele haridusele üleminekut. Viimastel päevadel on üks Narva juhtivpoliitikuid Jaan Toots teinud avalduse, et eestikeelsele haridusele üleminek on äpardunud eksperiment, mis tuleb lõpetada. Minu küsimus on, kas teie haridus- ja teadusministrina ja Vabariigi Valitsus olete jätkuvalt seda meelt, et alternatiivi eestikeelsele haridusele üleminekul meil ei ole. Kas riik ikkagi teostab järelevalvet ja ka survestab kohalikke omavalitsusi juhul, kui kusagil soovitakse seda protsessi tagasi pöörata? See on küsimuse esimene pool.

Ja teine küsimus on mul seotud siia saabunud Ukraina põgenikega. See on ka seotud eesti keele õppega, eestikeelsele haridusele üleminekuga. Täna ütleb [valitsuse määrus] nii, et kool peab põhiharidust omandavatele õpilastele võimaldama valikainena [teatud] keele ja kultuuri õpet, kui selleks on kirjaliku taotluse esitanud vähemalt kümne sama emakeelega õpilase vanemad. Kui koolis [on neid taotlusi vähem], siis peab selle korraldama kohalik omavalitsus koos kooliga. Ja Viljandis selline juhtum on, et Ukraina põgenikest vanemad ja lapsed soovivad emakeelset [ukraina] keele ja kultuuri õpet, milleks Viljandi loomulikult ei ole seni ju valmis olnud. See on tekitanud uue probleemi, et nendes omavalitsustes, kuhu põgenikud on saabunud ja kus ammu ei ole enam ei vene keeles ega muus keeles õpet, peaks hakkama õpetama ukraina keelt ja peaks võib-olla ka vene keelt uuesti hakkama õpetama, kui enam kui kümne lapse vanemad seda soovi avaldavad. 

Kas te olete sellele mõelnud, et selles olukorras, kus meil eestikeelsele haridusele üleminek ja eesti keele õpetamine on probleemne, ei jätku ressurssi ja õpetajaid? Kohalikud omavalitsused peavad leidma nüüd ukraina keele õpetajaid, kes samal ajal oskavad ka eesti keelt väga heal tasemel. Kust kohalik omavalitsus leiab need õpetajad ja ressursi ja kas riik tuleb siis appi? Või on plaanis [õigusakte] muuta?

Aitäh! Kõigepealt, Jaan Tootsi ja veel nii mõnegi teise poliitiku seisukohtadega eestikeelsele õppele ülemineku osas ma olen kursis. Üleskutseid, et peaks peatama nende hinnangul laste tulevikku hävitava haridusreformi, kuulsin ma esmaspäeva õhtul ka siit Riigikogu puldist. Ei ole see ainult Jaan Tootsi väljaütlemine. Seda esindab siin Riigikogus veel üks erakond ja Lauri Laats sõnastas esmaspäeval mulle esitatud arupärimisel väga selgelt selle, et tema arvates on tegemist ikkagi venekeelsete laste tulevikku hävitava reformiga ja me kõik kanname väga suurt vastutust selle eest, mis me nende lastega täna teeme. Nii et see ei ole esimene kord, kui ma seda kuulen. 

Teine mure, mis on minu kõrvu kostnud tänu ajakirjanikele: meil on nii Tallinnas kui ka Maardus valimisliidud, kes lubavad oma valijatele, et nad loovad venekeelsed erakoolid, mida kohalik omavalitsus hakkab kahtlaste hallide skeemide abil tegelikult rahastama. See on Maardus antud valimislubadus ja seda valimislubadust antakse ka Tallinnas, et Tallinna linn on niivõrd jõukas ja tugev, et teeb kokkulepped venekeelsete erakoolidega, kuhu venekeelsed lapsed suunatakse. Läbi mingi toetuse hakkab Tallinn siis erakooli toetama. 

Muuseas, selle peatamiseks, et sellist asja ei juhtuks, olen ma algatanud ministeeriumis erakooliseaduse muutmise selleks, et riik tulevikus enam ei rahastaks tegevustoetusega, pearahaga muukeelseid erakoole. Erakooliseaduses oleks riiklik rahastus ainult eestikeelsetel erakoolidel. See [lõpetab] praegu tekkinud natuke absurdse olukorra, kus munitsipaalkoolis ei saa rahastust venekeelse õppe eest, aga erakoolis riik rahastab venekeelset õpet. See tuleb kindlasti ära muuta. Nii et kinnitan siit puldist, et tagasiteed eestikeelsele õppele üleminekul ei ole. Ma arvan, et tegelikult ei ole Riigikogus enamushääli ühelgi sellesisulisel ettepanekul, mis siit puldist mõnikord kostab. 

Järelevalvet teostasime Narva ja Kohtla-Järve linna üle kevadel ja hoiame pingsalt silma peal, kuidas seal asjad kulgevad. Aga tegelikult on Narva ja Kohtla-Järve tänase seisuga päris hästi hakkama saanud eestikeelsele õppele üleminekuga. Hirmud olid palju suuremad. 

Nüüd ukraina keele õppest. Laste eesti keel ja eesti keele õppimine ei arene, kui nad samal ajal ei suuda edasi areneda oma emakeeles. Need kaks asja käivad koos, need ei ole eraldiseisvad nähtused. Laps ei arene selles mõttes nagu kahes tükis. Emakeeleõpe on alati teise keele omandamisel toeks ja seda kaks tundi emakeeleõpet, kui lapsevanemad on seda soovinud, peaks lastele võimaldama. 

Saan aru Viljandi murest, et kust võtta vahendeid õpetajate palkamiseks ja leida neid õpetajaid. Ukraina keele oskajaid meil muidugi on Eestis, ka neid, kes eesti keelt oskavad. Õppevahendite puhul on meil täna Ukraina riigiga koostööprojekt, mille abil me tõenäoliselt saame neid õppevahendeid vahendada koolidele, kui Ukraina lapsed on soovinud kaks tundi nädalas saada oma emakeele õpet. Ja ma arvan, et me nõustume siin kõik, et Ukraina laste emakeeleõpet tuleks toetada, et ukrainlased oma identiteeti, oma keelt ja kultuuri siin Eestis olles, meie juures olles, suudaksid hoida.

Suur tänu! Lõpetan tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teemaks on julgeolek drooniintsidendi ja seonduvate küsimuste valguses. Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Teatavasti 24. augusti varahommikul kukkus Tartumaal Elva vallas Võrtsjärve ääres alla ründedroon, mis seal ka plahvatas. Ilmselgelt on tegemist väga tõsise intsidendiga, mille valguses me näeme, et julgeolekuolukord on muutunud veelgi süngemaks. Venemaa ja Ukraina vaheline sõjapidamine on nüüdseks jõudnud ka reaalselt ja konkreetselt juba Eesti Vabariigi territooriumile. Jumal tänatud, et selles intsidendis keegi surma ei saanud, kuigi droon teatavasti kukkus vaid mõnesaja meetri kaugusele lähimatest elumajadest. 

Nüüd, asjaolu, mida ei ole siiani, kui ma õigesti tean, avalikkusega jagatud, on see, milline oli selle drooni lennutrajektoor. Mina pole vähemalt seda infot kuulnud ega näinud. Sellega seonduvalt ma tahaksingi küsida teie käest kaks konkreetset küsimust, et saada selgust. Ma arvan, et avalikkusel on siin väga põhjendatud huvi. 

Esiteks, kas on täiesti välistatud, et see droon tõusis õhku Eesti Vabariigi territooriumilt? Küsimuse taustaks on ju tõsiasi, et mitte kuigi palju varem ukrainlased korraldasid Venemaal tuumapommitajate ründamise droonidega, mis reaalselt tõusid õhku Venemaa pinnalt, mitte ei lastud lendu Ukrainast. Seda siis esiteks: kas te võite avalikkusele kinnitada, et Eesti territooriumilt kindlasti seda drooni lendu ei lastud? 

Ja teiseks, kui see on välistatud, siis kas te palun saate selgitada, kust ja millal kõnealune ründedroon Eesti õhuruumi sisenes ning milline oli selle lennuteekond Eesti õhuruumis ja enne seda? Ma eeldan, et nende nädalate jooksul, mis on sellest intsidendist möödas, on need küsimused läbi uuritud ja selgeks saanud ja puudub ka põhjus seda informatsiooni avalikkuse eest varjata. Aitäh teile!

Aitäh, hea küsija! Uurimine praegu käib. Uurimist juhib prokuratuur ja prokuratuur avaldab uurimise üksikasju, asjaolusid. Vähemalt praegu üldiselt teadaoleva informatsiooni põhjal on tegemist siia tulnud Ukraina drooniga või vähemalt suure tõenäosusega Ukraina drooniga, millega Ukraina kaitses ennast Venemaa rünnakute vastu. 

Selle nii-öelda alus või probleemi juur on ikkagi Venemaa rünnakud iseseisva ja suveräänse Ukraina vastu. Käimas on ju juba neljandat aastat peale teist maailmasõda kõige suurem relvastatud konflikt: Ukraina kaitseb ennast Venemaa rünnakute vastu. Nii et see on see juurpõhjus, nagu meie naaber armastab kangesti öelda. 

Te ütlete, et see sõda on jõudnud esimest korda siia – no ma siiski jään veidi eriarvamusele. Ma ütleks viisakalt, et see sõda oma erinevate mõjudega on ammu siin. Kui vaadata meie majandust, siis majandus on tegelikult pihta saanud. Eesti valikud on väga põhimõttelised olnud. [Eesmärk] vabaneda Venemaaga äriajamistest on mõjutanud majandust. Julgeolekuvalikud – näiteks siitsamast Läänemerest sõidab läbi suur hulk Venemaa naftarahast, mis on tohutu keskkonnaoht, keskkonnarisk. Nagu me teame, seesama varilaevastik, mille puhul Venemaa ju alguses väga hoolega salgas, et need on nende nii-öelda rahalaevad, nüüd nad enam seda väga ei varja – need ju veavad Venemaale sedasama naftatulu, naftast tulevat raha, mille eest peetakse sõda nii Ukraina kui meie vastu.

Samamoodi ei ole kuidagi vähenenud Venemaa poolt meie ja muu Euroopa suunas tulevad erinevad sellised hübriidtegevused, muu hulgas ka näiteks küberrünnakud, mille hulk Eestis on väga kõrge alates aastast 2007. Siis otsustasime me riigina ära viia kesklinnast sellesama pronkssõduri ja õigesti tegime. Ma ütleks nii, et pärast seda on Venemaa ja Vene kriminaalide rünnakud Eesti vastu olnud pidevad. Neid tehakse nii erasektori kui avaliku sektori vastu ja ainukene viis nendega hakkama saada on ikkagi suur kübervõimekus nii avalikus kui erasektoris. 

Nii et seetõttu, jah, ma võib-olla sellise, ütleme, isolatsiooniga või ühe liivateraga päris nõus ei ole, et justkui see mõju ei oleks ammu siin. Küllap ta on. Seda, et erinevad droonid satuvad Venemaa segamise tõttu teiste riikide territooriumile, on juhtunud varemgi. Selleks tuleb olla valmis ja Eesti võimekus selles osas kasvabki. See tähendab seda, et me peame selleks samme astuma, ja astumegi. 

Suur tänu! Head kolleegid! Kui te vaatate oma nutitelefone, siis kui on tegu videote või muude helimaterjalidega, siis palun lülitage telefon hääletu peale. Vastasel juhul see hakkab segama Riigikogu saalis toimuvat ja ka seda infotunni käiku. Nii et oleme sellega palun tähelepanelikud. 

Aga läheme edasi. Varro Vooglaid, teil on täpsustav küsimus, palun!

No kahjuks te ei vastanud minu küsimustele sisuliselt. Te rääkisite sõja põhjustest ja sellest, et sõja mõjud on juba ammu siia jõudnud. Ma ei vaidle teile vastu, sõja mõjud on muidugi ammu siia jõudnud, see on selge. Ja sõja põhjuste üle ma ka siin selle teema raames ei vaidle. 

Aga ma küsisin selle kohta, kas on välistatud, et see väidetav Ukraina ründedroon tõusis õhku Eesti Vabariigi territooriumilt, mis on väga tõsine küsimus. Kui meie territooriumi kasutatakse selleks, et lasta siit lendu droone, siis see asetab meid julgeolekuolukorras veelgi sügavamasse ohtu. Ja teiseks ma küsisin seda, et kui see on välistatud, siis milline oli see lennutrajektoor: milline oli selle drooni lennutrajektoor, kust ta Eesti õhuruumi sisenes. Milline see trajektoor oli? 

Nii et ma kordan neid kahte küsimust. Ma tegelikult oleksin tahtnud teilt täpsustavalt küsida veel seda, kas Eesti Vabariik on andnud Ukrainale loa kasutada mingisugustel tingimustel, mingisuguses aspektis Eesti õhuruumi ründeoperatsioonide läbiviimiseks. See on sellel taustal põhimõtteline küsimus. Alguses ma küsisin selle kohta, kas see droon startis Eesti Vabariigi territooriumilt või on see välistatud. Kui see on välistatud, siis kust see sisenes Eesti õhuruumi ja milline tema lennutrajektoor oli? Ja nüüd siis sinna otsa põhimõttelisem küsimus, kas on välistatud ka see, et Eesti Vabariigi valitsus on andnud Ukrainale loa kasutada mingitel tingimustel, mingis aspektis ründeoperatsioonide läbiviimiseks Eesti Vabariigi territooriumi, sealhulgas õhuruumi. 

Nii et ma siiski paluksin, et te adresseeriksite neid küsimusi konkreetselt, mitte ei räägiks üldist juttu sõja mõjust, mis on juba ammu Eestisse jõudnud. Ja ühtlasi oleksin tänulik, kui kolleeg Peeter Ernits ei segaks mind küsimuse esitamise ajal.

Aitäh! Enne kui te vastate, härra peaminister. Hea kolleeg Peeter Ernits, kolleeg Varro Vooglaid pöördus ka teie poole palvega, et te ei segaks küsimustele vastamist ja küsimuste esitamist. Tõesti, siiras palve, kui te tahate seda heli kuulata, siis kuulake seda siit istungisaalist väljas. See segab lihtsalt küsimuse esitamist ja segab vastamist. Ja härra peaminister, palun!

Jaa, aitäh! Ma oma meelest ju ütlesin, et vähemalt praeguse info põhjal ei ole küll tõenäoline, et see droon oleks Eesti territooriumilt kuidagi pärit. Prokuratuur uurib seda, prokuratuur uurib trajektoori ja üldse kõike, mis puudutab selle drooniga seotud asjaolusid. Kui prokuratuur saab jagada rohkem informatsiooni, siis nad kindlasti jagavad. Ja sellist luba, mille kohta te küsisite, me küll andnud ei ole. 

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Martin Helme. Palun!

See oli nüüd küll maru napisõnaline vastus, millest ma sain aru, et ei ole välistatud, et Eestist oleks see droon õhku tõusnud. Loomulikult meie mure ongi see, et see on tegelikult tehtud kuidagi vaikival ja avalikkuse eest varjatud kokkuleppel ukrainlastega, et Eesti territooriumit võib kasutada sõjapidamiseks Venemaaga. No see ei ole kooskõlas Eesti põhiseadusega ega ka mitte Eesti julgeolekuhuvidega, sest on väga põhimõtteline vahe: jah, me toetame Ukrainat tema sõjas oma iseseisvuse ja vabaduse eest, aga me ei ole kunagi otsustanud osaleda selles sõjas. Ja seda [otsust] tegelikult ei saagi teha keegi kuskil mujal kui siin saalis. 

Nüüd, kõigest muust sa esimesele küsimusele vastates rääkisid, aga mitte asjast. Me saame ju aru, et selle kõmiseva hurraapatriotismiga Reformierakond enam kedagi ei veena. Kui me mõtleme sellelesamale kaitsevaldkonna rahastamise bardakile, millest me siin eelmisel nädalal rääkisime, siis [on selge, et] Reformierakond on Eesti riigi kaitsmisel lihtsalt läbi kukkunud. Kui me mõtleme sellestsamast varilaevastiku [tegevuse] takistamisest, mida valitsus kevadel proovis, siis see oli ju lihtsalt kohutav läbikukkumine ja ausalt öeldes rahvuslik ja rahvusvaheline häbi Eestile. Mõtleme ka sellele, et valitsus ei näe ega kuule, et meie õhuruumis lendavad droonid, mis Eesti territooriumit kasutavad selle jaoks, et minna Venemaaga sõtta. Ja nüüd meil prokuratuur uurib seda, ja ilmselt uurib senikaua, kuni enam keegi ei viitsi küsida. Ka see on ju läbikukkumine! 

Valitsus on läbi kukkunud. Reformierakonna valitsus on läbi kukkunud Eesti riigikaitse edendamisel, parandamisel ja Eesti inimestes turvatunde tekitamisel. Mis siin muud ikka rääkida kui proovida kõmisevat hurraapatriotismi edendada. Aga mure ei kao sellest ära ja kedagi ei veena see ka enam. Tegelikult vajaks need küsimused vastamist: kust see droon pärit oli, kas ta tõusis Eestis õhku, kas valitsus on andud salajase loa ukrainlastele kasutada meie territooriumit.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! No ma siis kordan seda, mida ma teie kolleegile Varro Vooglaiule juba ütlesin. Tänase informatsiooni põhjal ei ole sellist teadmist, sellist väidet [pole alust] esitada. Aga kui te tahate, te võite esitada oma foorumites mis tahes väiteid, näiteks et see tõusis teie hoovist õhku. Võib samamoodi öelda, et keegi ei eita, et see tõusis Martin Helme hoovist õhku ja sõitis kuhugi. See on täpselt sama vähetõenäoline. Nii et praegu sellist infot ei ole, keegi sellist väidet [kindlalt] esitada ei saa. Ja prokuratuur uurib seda – see ongi prokuratuuri töö. 

Nüüd, need teie hoiakud ikkagi – te kipute igas lauses Eesti riigikaitset maha tegema. Ma ei saa sellega kuidagi päri olla, minu meelest see on väga mage. Seda esiteks. Teiseks, te teete maha neid pingutusi, mida Eesti riik, Eesti rahvas, Eesti maksumaksja teeb, et riigikaitsesse raha panustada. Te räägite mingist metsikust korralagedusest, teete kõike maha. Kuulge, igas riigi hallatavas valdkonnas Riigikontroll leiab midagi, mida saab paremaks teha. See ongi Riigikontrolli töö ja nii peabki, peabki asju paremaks tegema. Iga aastaga peab kõik paremaks saama. Elu on näidanud – andestage mulle see must huumor, veel kord vabandan –, et ka Riigikogu liikmed, haritud inimesed, tihti ei suuda kuluhüvitiste kasutamisel vahet teha. Elu on selline! Ja sellele tuleb tähelepanu juhtida, see tuleb korda teha. 

Nüüd, selle sõja ja selle probleemi põhjus on Putini-Venemaa. Teie maailmas ja teie selgitustes on see Ukraina. Ma ei saa sellest aru. Selles mõttes ma ütlen ausalt, et meievahelised debatid vahel on sellised nagu intelligentsemad, vahel sihukesed pealkirjastatumad, aga ma ütlen siiski viisakalt, et mitte kuidagi ma ei saa EKRE-ga ühele lehele selles: teie maailmas pole Venemaad, Ukraina teeb kõiksugu asju, Eesti on asunud valele poole, meil valitseb korralagedus, kohe on kõik täiesti metsas. Mina väidan, et see nii ei ole. Eesti paneb kaitsesse järgmisel aastal rohkem kui kunagi varem. Põhjus on Putini-Venemaa – Putini-Venemaa! –, Putini -Venemaa idee, et jõuga saab muuta suveräänsete riikide piire. 

Needsamad droonid, mis lendavad Euroopa riikidesse, NATO riikidesse, igale poole mujale, pärinevad sealt Putini-Venemaalt, kes ründab Ukrainat. Ukraina kaitseb ennast, mitte vastupidi. Nii et selle käigus väike palve. Kui see jõuab teile kuidagi südamesse, oleks tore: proovige mitte toota selliseid Kremli narratiive, et Eestist [tõusevad õhku] Ukraina droonid, et Eestist need tulevad, et Eesti ründab salaja ja kõike muud säärast. Ehk te suudate seda. Kui ei suuda, mis seal ikka, jääme lihtsalt eriarvamusele.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Aga liigume edasi. Tänane viies küsimus on sotsiaalminister Karmen Jollerile. Küsib Riigikogu liige Aleksei Jevgrafov ja teemaks on Tervisekassa puudujääk. Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Räägime Tervisekassast. Tervisekassa eelarveprognoosid näitavad süvenevat defitsiiti. Tervisekassa eelarvepositsioon käesoleval aastal on miinus 167,6 miljonit eurot. Järgmisel, 2026. aastal on miinus 177,6 miljonit eurot, 2027. aastal on miinus 225 miljonit eurot ja 2028. aastal on prognoositav [näitaja] miinus 254,2 miljonit eurot. Jaotamata tulem saab otsa aastaks 2028, seda lihtsalt enam ei ole. Aastal 2028 on jaotamata tulemi ja reservide jääk kokku miinus 148,4 miljonit eurot. 

Milline on teie kui vastutava valdkonnaministri ja Tervisekassa nõukogu esimehe konkreetne plaan selle kriitilise finantsolukorra lahendamiseks? Kuidas tagada Tervisekassa jätkusuutlik tegutsemisvõime ja Eesti inimestele vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavus? Ja milliseid konkreetseid meetmeid ja ajakava näeb ministeerium ette, et tulevikus selliseid defitsiite vältida?

Aitäh küsimuse eest! See on olnud ka minu esmane prioriteet, kui ma olen tegelenud Tervisekassaga. Needsamad eelarvepositsioonid on olnud meile teada juba päris pikka aega. Ja ma küsisin Tervisekassa juhilt juba siis, kui ma olin siin Riigikogu liige, kuidas plaanitakse need probleemid lahendada. Toonase ministri sõnul oli ainus viis lahendada need sellega, et panna lihtsalt raha juurde Tervisekassasse.

 Arstina ma aga tean, et tervisesüsteemis on väga palju selliseid kulusid, mis ei ole päris põhjendatud. Ja seda tegelikult kogevad ka inimesed, kui nad lähevad näiteks eriarsti juurde. Nagu me oleme nüüd selgeks teinud, umbes kolmandikul juhtudel satutakse vale eriarsti juurde. Aga selle eest ju tegelikult Tervisekassa ikkagi maksab visiiditasu. Ja on veel muidki erinevaid kohti. Näiteks on aastal 2023 tehtud laboriteenuste analüüs, kus on leitud, et umbes 20% laborihindadest ei ole päriselt põhjendatavad. Nii et selliseid kokkuhoiukohti tegelikult on. 

Lisaks me peame vaatama üle selle, kuidas Eesti tervishoiuvõrk toimib, kas näiteks haiglates peavad olema just need teenused, mida seal praegu pakutakse. Siin ma ei saa haiglaid süüdistada, aga haiglad loomulikult valivad endale osutamiseks sellised teenused, mida nad peavad kasumlikumaks, ja neid osutatakse rohkem. Haiglatel on seaduse järgi kohustus pakkuda kindlaid teenuseid, seda nad teevad, aga kus vähegi võimalik on, nad saavad lisateenustega teenida juurde, et katta näiteks puudujääki kuskil mujal. See rahastamine tegelikult ei ole üldse läbipaistev. 

Ja kui minust sai ministrina Tervisekassa nõukogu esimees, siis see oli üks esimesi asju, mis ma ütlesin ka Tervisekassale, et see olukord peab muutuma. Esiteks, rahastamine peab läbipaistev olema, kulud peavad olema põhjendatud, tervishoiusüsteem tuleb korrastada. Sellega me olemegi hakanud tegelema. Tervisekassa eelarvepositsioonid on nüüd muutunud, eelarve me avalikustame vist järgmine nädal, eks ole. Siis on kõik täpsemalt näha, aga praeguste hinnangute järgi aastal 2029 on nende prognooside järgi üle 200 miljoni euro ikkagi veel reservis alles. Kas see on ka realistlik ellu viia? Tervisekassa ütles jah, aga täpsemalt, mida see sisaldab, saame me teada nõukogu oktoobrikoosolekul.

Suur tänu! Aleksei Jevgrafov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eriarstiabi järjekord on hea teema ja natuke on sellest juba räägitud. Eestis on OECD võrdluses ühed pikimad eriarstiabi järjekorrad. Samuti on mitmel pool Eestis puudu perearstidest. Samal ajal Tervisekassa eelarve on järjest sügavamal miinuses. See tekitab küsimuse, miks raha kulub, kuid patsiendid ei pääse arsti vastuvõtule. Prognoos lähiaastateks järjest halveneb ja varsti on ligi 1000 arsti tänasega võrreldes vähem. Arvestades, et Tervisekassa kulud kasvavad, kuid inimeste ligipääs arstiabile ei parane, milliseid konkreetseid meetmeid on plaanis rakendada ravijärjekordade lühendamiseks, et tervisemuredega inimene ei tunneks vaevusi mitmeid-mitmeid aastaid, enne kui arsti uksest sisse lastakse? Ja kuidas tagatakse, et lisaraha ei lähe üksnes süsteemi aukude lappimiseks, vaid reaalselt patsientideni jõudvate teenuste parandamiseks?

Aitäh teile! Väga hea küsimus, mida olen ka mina esitanud siinsamas Riigikogu liikmena mitu aastat, nagu ma juba mainisin. Ja ma esitasin selle ka esimeste seas, kui ma jõudsin Tervisekassa nõukokku. 

Mis siis plaanis on? Esiteks, järjekord perearsti juurde. Ma arvan, et te mõtlete pigem üleüldisi arstiabi järjekordi. Tavaliselt rahvusvahelises mõõtmes ei mõõdeta eraldi perearstijärjekordi, kuna tervishoiusüsteemid on väga erinevad. Järjekorra pikkus on tegelikult üks kvaliteedi näitaja. Järjekord ei peaks olema [ainus], mille järgi me otsustame, kas arstiabi on kättesaadav või ei ole. Tõin enne näite vale arsti juurde sattunud patsiendist. Isegi kui see järjekord oli väga lühike, see inimene abi ei saanud. Seetõttu me ei saa öelda, et järjekord on ainus oluline faktor. Olulised faktorid on ka kvaliteet ja kõik muu.

Mida on plaanis teha? Jah, Tervisekassa [eelarve]defitsiidi suurenemise foonil on seda olulisem keskenduda just perearstiabi tugevdamisele. Sellele keskendub ka Tervisekassa järgmiste aastate arengukava. Seda ei ole veel avalikustatud, see saab aasta lõpuks valmis. Perearstiabi tugevdamine on üks selle eesmärke. Ja miks just see on vajalik: kui me suudame pakkuda võimalikult palju abi perearsti tasandil, siis tegelikult nii inimese enda jaoks tervise mõttes kui ka riigi jaoks rahalises mõttes, maksumaksja jaoks rahalises mõttes tuleb kokku võttes see palju odavam. See aitab tegelikult ka defitsiiti vähendada. Loomulikult see lahendus ei ole kiire ja ei saa ellu viidud homme, aga tendents on selline.

Ja teine osa on see, et kui me integreerime omavahel sotsiaalsüsteemi ja tervishoiusüsteemi, siis väga paljude riikide kogemused on näidanud väga olulist kulude vähenemist ja inimeste tervise paranemist. Me üritame või no õigemini ei ürita, vaid oleme juba viimas läbi reformi. Praegu see on väljatöötamiskavatsuse tasandil. Kuulame ära inimeste tagasiside ja vastavalt sellele kohandame oma tegevusi. 

Jaa, see on minu mure ka ja selle rahastusprobleemiga me tegeleme aktiivselt.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Reili Rand. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tõesti, riigi eelarvestrateegia läbirääkimised teil aktiivselt käivad. Mõne nädala eest olid sellised väga joviaalsed meeleolud, et järsku on leitud rahapada ja sajad miljonid on üle. Tänaseks vist on ikka kõikideni jõudnud selgus, et tegemist oli ühekordse erakorralise tuluga riigieelarve protsessis. Aga mul on väga konkreetne küsimus. Kas te olete riigi eelarvestrateegia kõnelustel teinud ettepaneku eraldada Tervisekassale täiendavaid vahendeid selleks, et inimesed pääseks kiiremini arsti juurde? Te räägite süsteemisisesest kokkuhoiust. Väga nõus, et ka seal on võimalusi. Ma teen igaks juhuks pausi, siis te kuulete, mis ma küsin ka. Ka selles süsteemis kindlasti on veel võimalusi asju paremini teha, aga ma julgen väita, et te räägite suurusjärkudes kümnetest miljonitest heal juhul, mitte sadadest miljonitest, mis täna on puudu ja mis takistavad inimeste kiiremat ja paremat juurdepääsu arstiabile.

Aitäh küsimuse eest! See rahapaja jutt on natuke ennatlik. Valitsuse liikmed on siin seda ka juba selgitanud. Ja ma ei ütleks, et need meeleolud on olnud joviaalsed, pigem on meeleolud olnud väga töised. Me oleme väga hoolega vaadanud, kui palju Eesti riik saab endale lubada ja kust raha tuleb. Mitte nii, et me lihtsalt, nagu ütles kolleeg Jevgrafov, valame raha aukude täitmiseks. Kui me räägime sõelast, läbi mille voolab liiv näiteks … Ma võrdleksingi Tervisekassa eelarvet mingisuguse aukliku potiga. Kui me valame sinna liiva juurde, siis me ei saa seda potti kunagi täis. Meil on vaja need augud enne kinni lappida. Minu eesmärk ongi need augud enne kinni lappida. Ja siis ma olen kindlasti nõus, et raha on tervishoidu juurde vaja. 

Aga kust see raha täpselt tuleb? On teil pakkuda lahendusi? Hetkel on Arenguseire Keskuses käimas uuring. Jaa, teil on lahendus, et seina seest ehk riigieelarvest, ma saan aru. Maksutõusudest, pakute? Sotsid arvavad – ma tean, et vähemalt eelmine minister pakkus seda –, et tuleb tõsta makse, et tervisesse raha juurde saada. Aga Arenguseire Keskuses on praegu käimas põhjalik analüüs, mis võimaldab hinnata, kas eraraha just Eesti kontekstis aitaks meid Tervisekassa eelarve täitmisel ja kas see parandaks arstiabi. Miks inimesed täna arsti juurde ei saa, on sellepärast, et arste on vähe ja õdesid on vähe. Me ei ole suutelised arste juurde ostma, me peame neid juurde koolitama ja võib-olla tooma süsteemi tagasi need, kes on ära läinud. See ei ole päris nii lihtne, et raha juurde, ja kohe on arstiabi kättesaadavam. Ei ole nii! 

Kahjuks need süsteemid ei tööta. Seda on näidanud näiteks OECD raport. Seda on näidanud OSKA uuring ja nii edasi. Ministeeriumis on käimas praegu programm HEROES, mille käigus hinnatakse, kuidas tervishoidu inimesi juurde tuua, kui palju me saame koolitades, kui palju me saame ümberõpet soodustades, kui palju inimesi meditsiinisüsteemi tagasi kutsudes. Perearsti koolitamiseks kulub 6 + 4 aastat, see on kümme aastat. Ja see aasta võeti residentuuri 42 inimest. Meil on puudu palju rohkem. Meil on vaja välja mõelda, kuidas me ikkagi arstiabi [edendame]. Praegu on arutusel ka see, kuidas üldarste paremini ära kasutada perearstikeskustes. Lahendusi on, aga lahendus selles kontekstis kindlasti ei ole "raha juurde". Ja kui on vaja raha juurde, siis me peame täpselt teadma, kuhu. Arstiabi järjekordi lisaraha üldse ei pruugi lühendada.

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Reili Rand ja teemaks on hariduspoliitika. Reili Rand, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! On väga valus ja on raske mõista, kuidas kutseharidusreformi nime all on Hiiumaal veerema pandud üks lumepall, mis tegelikult lõhub ja lammutab toimivat haridussüsteemi. Valitsus otsustab Hiiumaa hariduse tuleviku üle ilma kogukonda kuulamata. Saarel on ühemõtteline vastuseis tugeva ja toimiva gümnaasiumi lõhkumisele. Samal ajal näitavad selle sügise sisseastumised, et ametikooli jätkusuutlikkus on samuti löögi all. Ka Suuremõisa lossi tulevik on teadmata, isegi siis, kui vald oma rahakotiga appi seda päästma asub. Ometi on see kultuuriväärtuslikult oluline nii Hiiumaale kui kogu Eestile. Veelgi arusaamatum on aga see, et haridusminister ei ole kordagi võtnud vaevaks Hiiumaale tulla, et inimestele otse vastuseid anda, samal ajal kui koolide ühendamise määrus on käinud juba kooskõlastusringil ja otsuste elluviimisega rammitakse tuimalt edasi. 

Sellepärast ma küsin teilt otse, kuidas põhjendab teie erakond, Reformierakond, kes ka Hiiumaal selgelt haridusvaldkonna juhtimise juures on, et Hiiumaa hariduse tuleviku üle otsustatakse hiidlastega arvestamata ja vastuseid andmata. Ning mis on ikkagi Reformierakonna seisukoht Hiiumaa gümnaasiumi ja ametikooli liitmise osas, millele kogu kohalik kogukond vastu seisab?

Aitäh, hea küsija! Ma käisin suvel Hiiumaal. Ma ütlesin seal, et gümnaasium säilib. Ja seda on ka haridusminister välja öelnud. Ma olen isegi veidi üllatunud – meil on ju infotunnis ka haridusminister, võiks ju tema käest küsida. Valitsus ei ole tavaliselt parteiliste seisukohtade andja. Aga ma ütlesin Hiiumaal käies – Antti Leigri näiteks on väga aktiivne sellel teemal olnud –, et Hiiumaal gümnaasium säilib. Haridusminister on samamoodi kättesaadav ja tema käest saab kõiki küsimusi küsida. Rääkisin sellest ka Hiiu Lehele, kus see kõik kindlasti kirjas oli.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Tiit Maran. Palun!

Sama Hiiumaa teema, aga võib-olla rohkem Suuremõisa ametikooli seisukohast. Ma olen päris palju suhelnud Hiiumaal ettevõtjate ja inimestega. Eriti ettevõtjatel on täiesti kindel arusaamine, et ametikool on neile väga oluline. Samal ajal lahendatakse meil kutsehariduse probleeme nagu sellisel mehhanitsistlikul viisil: ei võeta arvesse, et koolidel, haridusasutustel, on regioonides natukene suurem tähtsus kui ainult mehaanilises karkassis ühe lüli olemine. 

Aga veel imelikum on minu jaoks see. 9. juunil oli mul võimalus olla kultuurikomisjoni istungil, mis puudutas just Suuremõisa ametikooli. Minu suureks rõõmuks praktiliselt kõik komisjoni liikmed ütlesid ühemõtteliselt, et see, mis praegu selle ametikooli ümber toimub, on lubamatu. Suuremõisa ametikooli säilimine on oluline nii hariduslikult kui ka kultuuriliselt ja tuleb leida kestlik rahastusmudel. Kultuurikomisjon lubas teema juurde sügisel tagasi tulla. Ametnikud läksid, selg ees, välja ja ütlesid, et nad võtavad selle sõnumi kaasa ja hakkavad vastavalt toimetama ja naasevad sügisel, et teema juurde tagasi tulla. Aga vaatamata sellele haridusministeerium läks selle asjaga edasi ja praeguses olukorras on niimoodi, et ega meil ei olegi ju seal kultuuri[komisjonis] midagi arutada, sest sisuliselt on juba otsused tehtud nii, et protsessi enam peatada ei saa.

Ja nüüd siis küsimus: kas komisjoni otsustel on üldse peaministri seisukohalt mingit olulist rolli selles osas, kuidas ministeerium [tegutseb], või komisjoni toad on lihtsalt niisama jututoad, millest mitte midagi ei sõltu? 

Aitäh! Küsimus vist oli see viimane osa, et kas komisjonidel on roll. Vastus on: jah.

Aitäh! Reili Rand, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Ma saan aru, et teie [sõnum], et gümnaasium säilib, mida te, hea peaminister, Hiiumaal tõesti väljendasite ja hiljem ka nii sotsiaalmeedias kui Hiiu Lehes, on ju ainult retooriline trikk. Tõsi ta on, et gümnaasiumiharidus Hiiumaal säilib, aga selle kahe kooli liitmisega antakse teatud sõnum. Muudetakse ka kooli nime, mis on seotud identiteediga, mis on seotud väga paljude tahkudega, mille kohta on Hiiumaa kogukond esitanud küsimusi ja vastuväiteid. Me loodame, et vähemalt tagantjärele me need vastused teie juhitavalt valitsuselt kätte saame. Aga ma saan aru, et teie sõnum hiidlastele ongi nii lihtne, et gümnaasiumi … Ma saan aru, et teil on haridusministriga hetkel vestlus pooleli. (Midagi vastatakse.) Jah. Aga teie sõnum hiidlastele gümnaasiumi ja ametikooli liitmise kohta on vaid see, et see on peenhäälestus ja hiidlaste vastuseis teid ei sega.

Hea küsija! See [sõnum], mida te mulle omistasite, ei vasta üldse sellele, mida mina olen rääkinud. Me ei ole kasutanud sõnu "peenhäälestus", "hiidlaste vastuseis ei sega". Ma ei tea, teil on võib-olla … Vabandust musta huumori pärast, aga teie jutt kõlab, nagu [te räägiksite] saarlaste vandenõust Hiiumaal. Ma olen, vastupidi, Hiiumaal käies öelnud – Antti Leigri ja paljud teised, kes seisavad Hiiumaa eest, ja õigesti teevad ja hästi seisavad –, et gümnaasiumiharidus säilib. Nime valikul arvestatakse kogukonna seisukohta. Just küsisin haridusministri käest seda. Kõike seda, mille kohta te küsite, me täpsustame. Ma kardan, et te murrate siin lahtisest uksest sisse. Vähemalt minu poolt on toetus Hiiumaale küll olemas. Nii et ma ei tea, keda te tsiteerisite või miks te mulle sihukest juttu omistate.

Suur tänu! Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane seitsmes küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Mart Maastik ja teemaks on maksufestivali jätkumine. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud peaminister! Sõna "festival" peaks tekitama inimestes positiivse tunde, aga tänane valitsus teie juhtimisel on maksufestivaliga mitte ainult lörtsinud ühe sõna meeldiva aura, vaid tekitanud kaose riigi rahanduses ja võtnud ettevõtjatelt kindlustunde.

Automaksu kehtestamise eelsetel debattidel juhtisime isegi öötundideni veninud istungitel teie ja koalitsioonisaadikute tähelepanu maksu kehtestamisega seotud probleemidele, kuid kahjuks läks see kurtidele kõrvadele. Nüüd, kui valitsuserakondade reitingud on enne eelseisvaid valimisi kukkunud kui kivi, olete hakanud ennast päästes otsima väljapääsu ja deklareerite kui suurt heategu Eesti rahvale, et te kavatsete lastega peredele soodustusi pakkuda. Osa teie valitsuse ministritest teatas, et automaks on plaanis tühistada, rahandusminister Ligi aga [kinnitas], et seda ei toimu. 

Automaksu kehtestamise eel te deklareerisite, et seda on vaja kliimapoliitika eesmärke silmas pidades, aja möödudes [väitsite], et hoopis kaitsevajadusteks, viimati aga, et automaksust laekuv raha läheb teedeehituseks. Kas te mõistate, et selline vassimine ja oma sõnade pidev söömine ei mõju hästi? See mõjub negatiivselt mitte ainult teie erakonna reitingule, vaid pärsib kogu riigi tõsiseltvõetavust ja ükski ettevõtja ei julge siin enam investeeringuid teha, sest ei tea, mida valitsus järgmise maksu või aktsiisi näol ette võtab. 

Palun vastake konkreetselt, kas valitsusel on konkreetne plaan automaksu tühistamiseks enne 2027. aasta Riigikogu valimisi. Ja teiseks, kui palju automaksu on tänase seisuga riigikassasse laekunud, arvestades riigieelarve prognoosi ligi 200 miljonit? 

Aitäh! Automaksu muutmise eelnõud on parlamendi menetluses. Täpset laekumise numbrit ei oska ma teile praegu öelda, seda saab Rahandusministeeriumist küsida. Kindlasti saan seda küsida ja saan paluda see teile edastada. Need on vastused küsimustele.

Nüüd, kõik see muu, mida te siia juurde ette lugesite – ma siiski parandaks veidi. Vaadake, kui majandusolukord paraneb ja riik saab säästlikumalt läbi, ka siis on mõistlik majanduses ja maksunduses muudatusi teha. Ma südamest loodan, et te ei hakka vastu hääletama sellele, et me teeme automaksu lastega peredele soodsamaks. Ma ei tea, miks te selle muutmist halvustate kui halba ideed. Mina arvan, et see on hea idee. Ma loodan, et te seda toetate. Mulle on vähemalt selline mulje jäänud. Seda esiteks.

Teiseks, sellesama lastega peredele automaksusoodustuse leppisime me kokku juba koalitsiooni tehes Eesti 200-ga. See oli kevadel. Nii et valimistest ja reitingutest võite rääkida kellele tahes, see ei klapi teil.

Nüüd, mis puudutab üldist maksude seisu, siis tõsi, minu soov ja ma arvan, et kogu koalitsiooni soov on, kui majandusolukord võimaldab, eelarves astuda teatud sammud, et inimestele rohkem raha kätte jätta, et oleks võimalik selles inflatsioonilises keskkonnas toime tulla. 

Selge on see, et inflatsioonil on palju erinevaid põhjuseid. Ma ei pea seda väga pikalt kirjeldama, aga osa sellest on maksud – kolmandik või veidi peale, võib-olla alla poole – ja üle poole tegelikult on palgatõusud ja toorme hinnad. Ja kui me saame astuda samme, et inimestele jääks rohkem raha kätte tänu maksude alandamisele, siis me seda teeme. Me kaotame ju – õige, Isamaa on ka selle osaline – sellesama astmelise tulumaksu, mille loomes osales Isamaa koos sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonnaga. Ehk siis selle, mille tõttu õpetajad, ajakirjanikud, politseinikud maksavad praegu 1500 eurot aastas rohkem makse, me kaotame ära. Selle teie tegite. Inimestele jääb edaspidi rohkem raha kätte.

Kui te tahate rääkida, et see on kuidagi valimistega seotud – noh, me maksuküüru kaotamisest oleme rääkinud juba kaks aastat. Nii et siduge seda millega tahes, aga 1. jaanuarist 2026 inimestele jääb rohkem raha kätte. Ja majanduse vaates see kindlasti suurendab tarbijakindlust, mille arvutamise kohta me viimasel ajal oleme palju uut informatsiooni saanud. On selgunud, et pilt ei ole vist päris selline, nagu seda meile näidata tahetakse. 

Kõike seda kokku võttes: jah, maksufestival – see on tõenäoliselt minu leiutatud sõna või vähemalt minule seda omistatakse – ei ole tahtnud kuidagi lörtsida kellegi rõõmu festivalidest. Festivalist võib ikka rõõmu tunda, aga maksufestivalist ei pea seda tundma. 

Ja üldiselt praegu paistab pilt selline, et 1. jaanuarist 2026 jääb inimestele oluliselt rohkem raha kätte tänu tulumaksuvaba miinimumi järsule tõusule. Ja kui võimalik, jätame ka tulumaksutõusu ära. See selgub homme. 

Suur tänu! Mart Maastik, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Kõigepealt ma tahan selle üle rääkida, et meie ei taha mitte ainult lastega peredele automaksu kaotada, vaid üldse automaksu. Ja teiseks, te väidate, et lineaarne tulumaksuvabastus, mida te mainisite siin, et kui te selle ära kaotate, siis jääb raha rohkem kätte. Tegelikult vastupidi, nendel inimestel jäi raha rohkem kätte, kes pidid vähem tulumaksu maksma. Aga kas te mõistate, millised tagajärjed on sellise poliitika viljelemisel, kus ühes valitsuses te võtate vastu näiteks suurperede toetamise meetme, et parandada Eesti iivet ja midagigi ette võtta rahvuse väljasuremise takistamiseks, aga juba poole aasta möödudes te selle tühistate? Sama on automaksuga. Kas keegi üldse saab teie valitsemise ajal tekkinud ebakindluse tõttu millessegi uskuda? Sarnaseid näiteid võin veelgi tuua. 

Olen aastaid võidelnud majanduskomisjonis äärmiselt kahjulike otsuste vastuvõtmise vastu, mis puudutavad ülikallite meretuuleparkide planeerimist ning elektri hinna kordades kallimaks muutvate elektriliinide rajamist. Kogu selle aja on valitsuserakondade saadikud, sealhulgas ka sotsid, kes praegu valitsuses ei ole, selgitanud, kuivõrd vajalik ja odav see kõik Eesti rahvale saab olema. Nüüd on õnneks tuuled hakanud teiselt poolt puhuma ja võib loota, et aastakümneteks tehtavad rumalad investeeringud jäävad ära. Siinkohal küsingi, kas te olete vigadest õppimas ja hakkate kuulama ettevõtjaid ja eksperte, oma ala asjatundjaid, juba enne rumalate otsuste tegemist või maksupidu jätkub?

Aitäh, hea küsija! Kas me vigadest õpime? Jah, me püüame seda seda, püüame õppida ka teiste vigadest. Teiseks, kas me ettevõtjaid kuulame? Jah, ma julgen arvata, et selle valitsuse läbisaamine ettevõtjatega on pika aja vältel üks parimaid. Me oleme väga tänulikud ettevõtjatele, ettevõtlusorganisatsioonidele selle tagasiside eest, mida me saame. Peaministri juures, Riigikantselei juures tegutseb efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda, kuhu kuuluvad Eesti riigi tippettevõtjad, samuti organisatsioonide kaudu esindajad tööandjate keskliidust ja kaubandus-tööstuskojast, aga seal on esindatud ka põllumajandus ja metsandus. 

Paljud valdkonnad panustavad sellesse, et me saaksime teha otsuseid, millega on võimalik Eestis lihtsamalt ette võtta samme, millega inimeste elu muutub lihtsamaks ja meie ärikeskkond konkurentsivõimelisemaks, nii et see tegelikult suurendab meie kõigi sissetulekuid ja jõukust. Mälu järgi ütlen, et üle 600 ettepaneku on tehtud, umbes 260 neist on leidnud valitsuse toetuse. Osa neist seisab parlamendi taga ja ma südamest loodan, et te samasuguse innuga võtate neid siin parlamendis menetleda, mis iganes komisjoni keegi kuulub. Teeme need muudatused ära, saame ärikeskkonna paremaks! 

Nüüd, taastuvenergia koha pealt ma ei ole teiega nõus. Ma siiski ütleks, et taastuvenergia on näitajate järgi, numbrite järgi soodsaim. Ta on puhtam ja soodsam ja see on toonud ka meie jaoks energia hinda alla. Loomulikult, ühendusi tuleb rajada, ühendusi tuleb kaitsta. Estlink 2-ga toimunu näitab väga palju. Seda me teeme koos NATO-ga, oma partneritega koos. Taastuvenergia tervikuna siiski on toonud hinda alla. Kui te vaatate neid päevi, kus tuul puhub ja päike paistab, siis meie keskmine energia hind oli siin eelnevatel kuudel – ma nüüd mälu järgi jälle ütlen, loodan, et palju ei eksi – umbes viie aasta madalaim. See ongi tegelikult nende arenduste tulemus. Nii et need, kes räägivad, kuidas elu läheb kogu aeg kehvemaks, elu läheb kogu aeg halvemaks – noh, ma mõistan, see on opositsiooni ülesanne, aga proovige osutada reaalsetele valupunktidele. 

Tulevikku ei saa minna läbi mineviku. Meil on ikkagi vaja uut tehnoloogiat. Mina arvan, et Eesti inimesed toetavad uue tehnoloogia tulekut, toetavad puhast energiat, sest puhas loodus on Eesti jaoks väga suur väärtus. Ja ma arvan, et see on küll liberaalidel kui konservatiividel ühine seisukoht – vähemalt ma loodan seda. 

Nii et kui te vaatate energiatootmist ja laiemalt tööstusi, siis ikkagi uut energiatootmist on meil vaja. Ja uue ENMAK-iga ehk energiamajanduse arengukavaga tuleb erinevaid plaane. Käimas on erinevad konkursid. Ma arvan, et energeetikas me liigume täitsa mõistlikus suunas. Lisaks oleme käivitanud ka tuumajaama eriplaneeringu esimese etapi. Nii et järgmise 10–20 aasta vaates ma oleksin optimistlikum kui teie.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Andres Metsoja. Palun!

Ma tänan, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ausalt öelda te räägite üsna veenvalt ja kui siit saalist väljas ei käiks, võibki tunduda, et Eestis läheb elu iga päevaga paremaks. Aga on kohalike valimiste aeg ja paljud Riigikogu liikmed, kui nad muul ajal võib-olla ei jõua igale poole maanurkadesse, siis nüüd jõuavad küll ja kohtuvad sageli inimestega ja kuulavad üsna vahetut emotsiooni kogu elust Eestis. Sealt kõlab ikka, et pakuti kindlustunnet, aga tulemuseks on üks suur kaos. Seda kindlustunnet teps mitte ei ole ja inimesed soovivad positiivset muutust. 

Kahtlemata on nii, et automaks on võib-olla puudutanud inimesi just nimelt väljaspool kuldset ringi ja Tallinna kõige enam. Seda võetakse ebaõiglase maksuna. Ja just sellepärast, et maapiirkonnad tunnevad ennast sageli mahajäetuna, olgugi et me sageli kasutame siin saalis sõnapruuki, sõnakasutust, et kedagi ei jäeta maha. See [mure] terendab tegelikult ka haridusvõrgus. No me saame aru, et ilma lasteta ei ole võimalik haridust anda, või no on võimalik, aga kellele siis? Samas me teame, et teedevõrk, millest on ju palju räägitud maapiirkonnas – on see metsanduse, põllumajanduse või koduomanike vaates –, on tegelikult muutunud selliseks, et inimesed ei pääse enam koju ja kodust välja. Kruusateede pärand ei ole saanud tegelikult mingit lahendust. 

Pakkuge inimestele korraks siiski päriselt mingit lootust! Maksud tõusevad, elu läheb kallimaks, teenused kaugenevad ja varsti ei saa enam koju ega kodust välja. Mis on selle valitsuse lahendus?

Aitäh, hea küsija! Te suudate, ütleme nii, ka raskeid teemasid sõbralikult ja humoorikalt käsitleda. Suur tänu teile selle eest! Mul on hea uudis: maksud langevad. Nii et see, mis puudutab väidet, et maksud tõusevad, siis faktides nüüd on nii, et maksud langevad. Maksukoormus, mis sellel aastal on 36,8%, on tulumaksuvaba miinimumi kasvu ja kõikide muude otsuste mõjul järgmisel aastal juba 35,6%. Juba on kokku lepitud 1,2%-lises maksulanguses. Kui meil peaks õnnestuma – rõhutan: kui peaks! – tulumaksu tõus ära jätta, siis langeb maksukoormus tasemele, mis on veidi üle 35% ehk umbes sama, mis ta oli umbes 1995. aastal. 

Aga võrdluseks: 1995. aastal moodustasid kaitsekulud 1%, järgmisel aastal on need 5%. Ja miks see oluline on? Sellepärast, et kui Eesti inimesed tahavad kindlust, kui meie sõbrad tahavad meie peale loota ja vastane tahab teada, kellega tegemist on, siis 5% kaitsesse tähendab seda, et meie saame ja meie lapsed saavad elada rahus. 

Nüüd veel automaksust. Automaksu kohta, mootorsõidukimaksu kohta ma arvan, et see saab mõistlikumaks, õiglasemaks ja vajaduspõhisemaks. Lastega peredel, nagu me teame, on suurem transpordivajadus. Olen minagi olnud selles eluetapis, kus ma olen pidanud sunnitult olema autojuht erinevate objektide vahel sõites. Midagi teha ei ole, elu on selline. See tähendab seda, et sul on vaja kola, lapsi ja kõike muud korraga vedada, ja see on paratamatu. See eelnõu on nüüd parlamendis, mis puudutab lastega perede automaksu vähendamist. Alaealiste laste puhul tuleb maksusoodustus, mootorsõidukimaks väheneb 100 eurot [iga lapse kohta]. See puudutab 155 000 alaealise lapse vanemaid. 55 000 lapse vanematel aitab see automaksu täielikult katta ja 97 000-l aitab see maksusummat vähendada – umbes pooltel peredel poole võrra. Nii et tegemist on päris olulise muudatusega. Väheneb ka väikebusside maksukoormus, mis aitab omavalitsusi ja ka spordiklubisid, samuti teisi, kes neid busse kasutavad. 

Nii et muudatusi on palju ja need kõik on minu meelest soodsas suunas. Seega kui te [palute anda] lootust, siis minu meelest need on mõistlikud muudatused. Ärge häbenege neist ka Isamaa kampaaniatelgis rääkida. Kui materjali ei ole, ma annan, pole vähimatki küsimust. 

Ja nüüd veel eraldi on see, mis puudutab automaksu õiglasemaks muutmist või tajutavalt õiglasemaks muutmist. Jah, tõsi, me leppisime kokku, et automaksu aastamaksust laekuv osa läheb teedesse, ja nii see ka on. 280 miljonit ehk iga aasta umbes 70 miljonit läheb täiendavalt teedesse. Summa jaguneb aastate vahel, kuidas hankeid jõutakse teha – mõni aasta vähem, mõni aasta rohkem –, aga täiendava lisaraha teedesse anda me oleme otsustanud. Nii Pärnu kui Tartu maantee ja kohalikud teed saavad raha juurde.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Sellega me lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.  

Liigume edasi. Tänane kaheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile, teemaks on julgeolek ja küsija peaks olema Riigikogu liige Mart Helme. Aga keda siin saalis ei ole, on Riigikogu liige Mart Helme, mistõttu me ei saa seda kaheksandat küsimust võtta. liigume edasi üheksanda küsimuseni.  

Lauri Laats, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Tahtsin küsida, mida sellisel juhul tehakse, kui lugupeetud küsijat parasjagu ei ole. Kas ta siis liigub nii-öelda nimekirjast üldse välja või nihkub lihtsalt tahapoole, niikaua kuni on võimalus talle sõna anda?

Kui küsijat ei ole, siis me liigume järgmise küsimuse juurde. Ja kui küsimused on vastatud, kui registreeritud küsimused on ammendunud, siis on võimalik Riigikogu liikmetel registreeruda küsimuse esitamiseks ja siis tuleb enne küsimuse algust öelda, kellele see konkreetne küsimus on mõeldud. Ja siis on aega kaks minutit küsimuse esitamiseks, täpselt samamoodi, nagu meil siin registreeritud küsimuste puhul tavaks on. Küsimuseks on kaks minutit ja vastuseks kolm minutit. 

Aga seda kaheksandat küsimust me ei avanud, liikusime edasi üheksanda küsimuse juurde. Ja üheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teemaks on valitsuse otsused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud peaminister! Minu küsimus puudutab teie seisukohta Eesti Energia Enefit Greeni kaasuse osas. Te olete kõrvalt kuulnud minu debatte rahandusminister Jürgen Ligiga päris mitmes infotunnis ja nagu te teate, korruptsioonivastases erikomisjonis ma tõstatasin selle teema juba aprillis. Nimelt selle, et oli näha, et siseringist lekkis info. Inimesed, kes teadsid ette, et valitsus plaanib Enefit Greeni riigile ehk Eesti Energiale tagasi osta, kasutasid seda salainfot, ostsid Enefit Greeni aktsiaid ja teenisid selle pealt kuritegelikku tulu. Ja nagu te teate, tänaseks on algatatud ka kriminaalmenetlus. 

Terve selle aja olen ma palunud Eesti Energialt nimekirja, kus oleks välja toodud kõik need inimesed, kes olid siseringis, kellel oli see salainfo olemas. Aga vähe sellest, et Eesti Energia keeldus alguses seda infot edastamast. Siis, kui see info mulle või meie komisjonile edasitati, tuli välja, et tegemist oli libanimekirjaga. Seal ei olnud tegelikult välja toodud need nimed, kes olid siseringis, oli vaid väike osa nendest. Seejuures Finantsinspektsioon ütles kahel erikomisjoni istungil, et nemad ei näe põhjust, miks Riigikogu liikmed ei võiks tutvuda kogu insaiderite nimekirjaga. 

Mul on teile küsimus, mis on teie seisukoht selles osas. Kas Riigikogu liikmetel, näiteks erikomisjoni kuuluvatel Riigikogu liikmetel peaks olema õigus küsida ja saada kogu insaiderite nimekirja või on teil sama seisukoht nagu Jürgen Ligil, et komisjon tegeleb sisutu asjaga ja meil ei peaks seda õigust olema?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Aitäh, hea küsija! Minu põhimõtteline seisukoht selliste valikute puhul on alati olnud, et kui on mingid auditid, järeldused või raportid, siis Riigikogu liikmetele, isegi kui tegemist on tundliku informatsiooniga, võiks neid jagada. See on olnud minu põhimõtteline positsioon. Meenutan siin erinevaid auditeid, mida mina olen tellinud. Erikontrolli jaoks ma olen soovitanud alati need kättesaadavaks teha. Selleks on eraldi infosüsteemid olemas, kus on näha, mida keegi loeb, milline on juurdepääsutase, kas juurdepääsusoov on põhjendatud. Seda saab teha. Ma mäletan, ma vist tollal tegingi selle korruptsioonivastase erikomisjoni ja riigieelarve kontrolli erikomisjoni arvutites kättesaadavaks – midagi sellist. Nii et see on minu üldine positsioon olnud. Aga see puudutab materjali – kuidas öelda? – sellist lahkamisjärgset analüüsi. 

Uurimisega, kriminaaluurimise või kriminaalasjade menetlemisega on siiski nii, et ka Riigikogu liikmed, erinevad võimu harud peavad üksteist usaldama. Kohus on sõltumatu, prokuratuur oma uurimises on sõltumatu. Ei saa poliitikud seda mõjutada. Prokuratuuri puhul peab mida jälgima? Prokuratuuril on olemas kogu vajaminev informatsioon, kõik nimekirjad, kõik andmed, mis neil vaja on, et nad saavad oma uurimise läbi viia. Ja nende järeldustega minnakse kohtusse. Seejärel kohus otsustab, kas keegi on süüdi või mitte. Enne seda, kui keegi on süüdi mõistetud, on ta siiski süütu. 

Seetõttu ma kutsuks teid ka komisjonis hoidma lahus seda – ma saan aru, et kindlasti on poliitilist indu palju –, mis on avaliku võimu ehk parlamendi ülesanne järelevalvet teha ja mis on uurimise ülesanne. Kui uurimine on algatatud selliste faktide või kahtluse põhjal – tavaliselt Eestis algatatakse uurimine kahtluse põhjal –, et on toimunud informatsiooni ärakasutamine enda kasuks, siis prokuratuur peab selle uurimise läbi viima. Komisjonil ei ole mitte midagi sellele uurimisele tegelikult lisada. Kogu lugupidamise juures, ma ei kujuta ette, mida oleks komisjonil lisada. Küll saab komisjon midagi lisada siis, kui on selge, et midagi tuleb süsteemselt ette võtta kas riigi juhtimises või korruptsiooni käsitlevas seadusandluses. 

Seetõttu ma ütlen nii, et ma mõistan, et valimised on tulemas. Ja siis on järgmised valimised tulemas ja kindlasti iga selline teema sobib nokkimiseks. Samas siiski miski peaks olema korruptsioonivastase erikomisjoni pädevuses. Kui kuskil on kinnitatud, kui kohtus on jõutud otsuseni, et siseteavet on vääralt kasutatud, siis te peaksite selle juhtumi lahti võtma, analüüsima, kas me peame midagi organisatsiooniliselt muutma, et see asi korda saaks. Aga uurimisse sekkumist, seda, et komisjon või parlamendi liige hakkab prokuratuuri uurimisse sekkuma, ma kindlasti heaks tooniks ei pea. 

Suur tänu! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, austatud peaminister! Vaadake, et mina olen alati väga tõsiselt oma töösse suhtunud, sõltumata sellest, kas on valimised või ei ole valimisi. Olen alati oma tööd teinud väga järjepidevalt. Ma tuletan uuesti meelde, et ma tõstatasin selle teema juba aprillis. Te olite siis ka infotunnis, Jürgen Ligi kõrval. Ma mäletan, et teile tegi see nalja, kui ma rääkisin, et kauplemismahud ületasid kolm või neli korda tavapäraseid mahte, mis viitab, et kellelgi oli siseringist saadud konkreetne info, mis ära kasutati ja selle pealt teeniti ka tulu. 

Nüüd te räägite mulle kriminaalmenetluse alustest, mida ma väga hästi tean. [Ma tean paragrahvi, kus on öeldud,] mil määral kriminaalmenetluse ajal tohib mingeid andmeid avaldada ja mil määral ei tohi, kuidas kõik toimub. Aga probleem on täna üldse teises asjas. Riigikogu liikmed palusid juba kevadel, et neile antaks insaiderite nimekiri. Vähe sellest, et Eesti Energia tükk aega vaidles meiega, vaidles Finantsinspektsiooni ees, et meil ei ole õigust sellist infot välja nõuda. Siis vaidles minuga rahandusminister Jürgen Ligi, kes jätkas seda vaidlemist ka eelmisel nädalal. 

Kokkuvõttes on probleem selles, kuidas on võimalik, et Riigikogu erikomisjoni liikmetele, kui neil on kahtlused, et võis olla infoleke, võis olla võimalus kuritarvitada informatsiooni – küsimus on sisereeglistikus –, lihtsalt seda infot ei saadeta. Ja see tänane jutt sellest kriminaalmenetlusest – jah, ongi kriminaalmenetlus. Aga ma olen väga paljudele asjadele tähelepanu juhtinud. Ja see, et Riigikogu liikmed seda infot ei saa …

Teie aeg! 

Vot see on tõesti probleem. Me ei saa teostada järelevalvet selle üle, mis toimub riiklikes asutustes ja riiklikes ettevõtetes.

Aitäh! Härra peaminister, palun! 

Jah, aitäh! Meil muidugi ei ole olemas riiklikke ettevõtteid. Meil on riigile kuuluvad eraõiguslikud äriühingud, seda peaks juristina teadma. See on punkt üks. Teiseks, mis puudutab sedasama infotunnis olemist, siis ma olen peaaegu kindel, et see on tõsi, sest peaminister nimelt käib igas infotunnis. Erinevad ministrid on vahetunud. Seegi pole kuidagi vale väide. Tihtipeale küsimused pakuvad mulle rõõmu, tänagi näiteks heideti meile ette, et midagi pakkus meile rõõmu. Kui on hea küsimus, siis tõepoolest nii on. Viimati Andres Metsoja küsimus näiteks oli minu meelest väga hästi esitatud. 

Nüüd, komisjoni kohta ma siiski ütleks seda, et vaadake, ehkki olles, nagu ma juba ütlesin, pigem alati avalikustamise pooldaja – mina pooldan seda, et Riigikogu liikmetel on juurdepääsu materjalidele pigem rohkem kui vähem –, siiski igal võimul on omad teatud ülesanded. Ma hästi ei kujuta endiselt ette … Te väga kirglikult tahate võtta prokuratuurilt uurimist üle. Ma olen seda ka varem näinud mingite asjade puhul, kus inimesi on rohkem puudutatud. Parlament, parlamendi komisjon ei saa prokuratuurilt uurimist üle võtta. Kui te küsite mingit materjali, peab olema ka selge, kas see on selle erikomisjoni pädevuses. Kas on tegu seadusandluse muutumisega, kas seal on tegu ametiisikutega? Kõik, mis puudutab näiteks finantsjärelevalvet, väärtpaberiturgu – selleks on teised asutused. Võimude rollid ja lahusus on meil tegelikult hästi kirja pandud. Sellest tuleb siiski lähtuda. 

Kujutame hetkeks ette, et on mingi muu uurimine, et [tegu on], ma ei tea, mõne Riigikogu liikmega. Loodame südamest, te ei ole sellist infot kasutanud, aga mida te siis täiendavalt teeksite? See on siiski prokuratuuri pädevuses. 

Nii et seetõttu ma kutsun teid kui selle komisjoni esimeest ja keskerakondlast mitte looma sellist muljet, justkui parlamendi komisjon saaks asendada prokuratuuri sõltumatu uurimise läbiviimisel. Pigem tuleb toetada prokuratuuri selle uurimise läbiviimisel. Süüdi mõistab Eesti Vabariigis ainult kohus, mitte keegi teine, ja uurimist viib läbi prokuratuur, mitte keegi teine. 

Aitäh! Ja Lauri Laats, teil on lisaküsimus.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister, mul on hoopis küsimus ühe riigihanke kohta. Ja nimelt: riigihangete registris leidub hange nimega "Maksupoliitika valdkonna uurimistöö ja teaduspartnerlus Rahandusministeeriumile". See hange läks üles 19. augustil, hange lõppeb 24. septembril. Kogu hanke eeldatav maksumus on 330 000. Ja kui vaadata seda lühikirjeldust, siis hanke eesmärk on sõlmida uurimistöö ja teaduspartnerluse raamleping Rahandusministeeriumi ja teadus-arendustegevuse teostaja vahel, et toetada teadmistepõhist – teadmistepõhist! – maksupoliitika kujundamist ja -eesmärkide täitmist Eestis.   

Tegelikult, kui vaadata sinna hankesse sisse, siis leidub seal veel huvitavaid ülesandepüstitusi. Nimelt üks lause oli, et kuna maksutõusud on päris laiaulatuslikud olnud ja ei ole päris arusaama, kuidas see maksukeskkonnale ja majanduskeskkonnale üleüldiselt mõjub ja kuidas see mõjub inimeste toimetulekule ja ettevõtete jätkusuutlikkusele, siis sellest lähtuvalt tahetaksegi hankida teavet, et mis siis toimub.  

Aga sel ajal, kui te kõiki neid suurepäraseid otsuseid vastu võtsite, erinevaid maksutõuse [kehtestasite] ja nii edasi, te väitsite, et tegelikult mingisugune analüüs on olemas. Samas me nägime selgelt ja seaduseelnõude [seletuskirjades] oli ka vastava sisuga tekst olemas, et süvaanalüüsi ei ole, kuna see on nii-öelda eelarvepõhine küsimus ja nii edasi, ja nii edasi.  

Sellest lähtuvalt küsingi: kas sel ajal, kui kõiki neid "häid otsuseid" tehti, oli siis mingisugune teadmine ka, kuidas see kõik mõjutab meie majanduskeskkonda? Ja teine pool: kui tõsine see hange üldse on? Kui te sellises summas hanke panete välja, kas te võtate need teaduspõhised teadmised töös arvesse ka? 

Teie aeg! Härra peaminister, palun!

Jah, aitäh! See on nüüd teisest ampluaast küsimus, aga vastan siiski. Jah, niipalju kui minule on teada, on Rahandusministeerium hankimas endale sellise raamhanke abil uuringupartnerit maksupoliitika valdkonnas. Omavahel pannakse siis paika, mida täpselt ja milliste uurimisküsimuste abil analüüsitakse. Selle järelanalüüsi vajadus tuleneb nii mitmegi juba vastu võetud seadusmuudatuse seletuskirjast. Nende seadusmuudatustega oleme võtnud riigile kohustuse teha järelanalüüsi. Eesmärk on teada saada, kas muudatused on kandnud seda eesmärki, mida sooviti, kas muudatustega on kaasnenud soovitud või soovimatud mõjud. 

Teadlaste kaasamine, ekspertide kaasamine vastuvõetud otsuste järelanalüüsi on minu meelest ainult mõistlik. Ma ei oska seda küll kuidagi laita. Ma arvan, et mida rohkem on otsused teadmistepõhiselt tehtud, seda parem. Ja alati tasub teha ka järelanalüüsi, kas kõikidel otsustel on olnud soovitud mõjud, ja seda nad siis saavad hindama hakata. 

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Enne kui läheme järgmise juurde, on Helir-Valdor Seedril käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Ma olen nõus peaministriga, et siin infotunnis keskmine küsimuste kvaliteet on parem kui vastuste kvaliteet. Aga mul on ka protseduuriline küsimus: kas mõningad asjad toimuvad meil siin saalis telepaatilisel teel? Anastassia Kovalenko-Kõlvarti nimi ilmus ekraanile enne, kui ta oli siia ruumi sisenenud. Teiste isikute puhul ma ei ole seda varem märganud. Kuidas see nii juhtus?

Aitäh, hea kolleeg! Ka mind üllatas see. Ka mind üllatas see ja ma küsisin kantselei direktorilt järele. Meil tekkis olukord, kus meil oleks olnud kaks küsimust järjest sellised, mille puhul [küsijat] ei oleks saalis olnud. Ja kuna Mart Helme ei viibinud saalis küsimise hetkel, siis anti see kõnejärg edasi. Tõenäoliselt see automaatselt lülitas sisse järgmise kõneleja, mistõttu ta ilmus sinna reale. Kui Anastassia Kovalenko-Kõlvart ei oleks sellel hetkel jõudnud siia saali, siis me ei oleks seda küsimust avanud ja me oleksime edasi liikunud. Lauri Laats oskuslikult kasutas juhust ja küsis oma küsimuse selleks, et aega viita.

Aga mul on, head kolleegid, teile üks ettepanek: jätame need teie protseduurilised küsimused praegu ära ja oleme solidaarsed kolleeg Andres Metsojaga, kes saaks küsida vähemalt ühe  oma küsimuse ära. Täitsa siiralt palun, lihtsalt sellepärast, et te viitsite ka aega. 

Alustame kümnenda küsimusega, see on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Andres Metsoja ja teemaks on Rapla- ja Pärnumaa maavarade teemaplaneeringu lõpetamine. Andres Metsoja, palun!

Ma tänan! Eelkõige ma olen tegelikult tänulik Mart Helmele, kes ei ilmunud saali oma küsimuse ajaks. Tänu sellele tekkis mul võimalus küsida ja seda kindlasti Pärnumaa ja Raplamaa jaoks väga olulisel teemal. 

Nimelt on laekunud sinna omavalitsusliitudesse kiri, et meie uus amet, Maa- ja Ruumiamet teeb ettepaneku maakondlike [teema]planeeringute, maavarade teemaplaneeringute koostamise lõpetamiseks. Siiamaani on ju kogu aeg olnud selline arusaam, et planeeringud on selleks, et avalikku ruumi korrastada, et anda inimestele selgust, mis nende ümber toimuma hakkab. See on minu meelest üks peamistest probleemidest, mis tekitab pingeid, sest inimesed ei taha tihtilugu oma tagahoovi juhuslikult sattuvaid asju, vaid tahavad, et ikkagi planeeringute käigus need räägitakse täpselt läbi. 

Ja nüüd öeldakse, et omavalitsused ei saa ära lõpetada näiteks tuule eriplaneeringuid ja nendel arendajatel on õigus kaevata kedagi kohtusse. Nii tekib olukord, kus riik ütleb, et aga vabandust, see kaevanduste teema ei ole enam aktuaalne, seda tehakse vastavalt vajadustele ja juhtumipõhiselt. Tegelikult see ei paku jällegi seda kindlustunnet. Tõsi on see, et kui me teeme üle Eesti arendusprojekte, siis nagu härra Seeder eile tabavalt ütles, need peavad Eestisse ära mahtuma. Need on Eestile olulised investeeringud, neid ei saa teha ilmselt Lätti, Leetu või kuhugi mujale. Ja täpselt nii on, et vajalik maavara tuleb võtta ehitusmaterjalina kuskilt Eesti territooriumilt. 

Aga mis poliitika peatükk see siis ikkagi on, et lõpetame ära, ütleme, et Pärnu- ja Raplamaal ei pea planeerima, ja samal ajal ütleme, et Harjumaal tegevust jätkatakse? Kas see ei ole jälle sõnum sellest peatükist, et kuldsest ringist me lükkame kaevandused nii-öelda välja, ja seal, kus on kaugemad kandid, teeme seda juhtumipõhiselt?

Aitäh! Kui te juba härra Seedrile viitasite, siis ta viskas ka lause, et küsimused on paremad kui vastused. Ilu on ikka vaataja silmis. Tihti on, mulle tundub, küsimused küsimuste pärast. Aga see erineb väga paljudest. See oli põhjalikult kirja pandud, väga täpselt esitatud. Taas kord kompliment!

Saan esitada üsna tehnilist informatsiooni. Ma loodan, et sellest ajast piisab, ja kui ei piisa, annan juurde. Minule antud informatsiooni põhjal öeldakse seda, et teemaplaneering lõpetatakse, sest nendele aladele puudub vastav vajadus. Rapla- ja Pärnumaal perspektiivseid ehitusmaavarade alasid on vähe, need on väiksed. Ja otstarbekamaks on peetud maavarade kasutust käsitleda üksikjuhtumitega. 

Koostamisel on Harju maakonna maavarade teemaplaneering, mida on võimalik rakendada, on ka soovitusi, puhveralasid ja nii edasi väljaspool Harju maakonda. Need on üldised suunised. Lisaks ei ole enam aktuaalne eesmärk toetada Rail Balticu ehitust vajalike ehitusmaavarade planeerimisega, kuna see planeeringu ajakava ei võimalda projekti elluviimist mõjutada ja enamikus piirkondades on vajalik materjal tänaseks juba tagatud. 

Ja lisaks on teemaplaneeringu algset eesmärki mõjutanud 22. juulil 2024 jõustunud keskkonnaministri määruse nr 87 muudatus. Sellega uuendati turba kaevandamiseks sobivate alade nimekirja. Selle tulemusel otsustati turba kaevandamist teemaplaneeringus enam mitte käsitleda, kuna nimekirjast väljaspool alasid ei ole võimalik planeerida. 

Lubjakivi ja dolokivi uurimiseks ja kaevandamiseks on Eesti geoloogiateenistuse tööde tulemusel selgunud võimalikud asukohad, kuhu neid tegevusi suunata, ja neid alasid on sõltuvalt nende maakondade geoloogiast väga vähe. Sellepärast on teemaplaneeringu tänane võimalik praktiline rakendatavus piiratud ainult olemasoleva lubjakivi ja dolokivi aladega. Selline info mul on, aga kindlasti saab ka täpsemat infot jagada, kui soovi on.

Suur tänu, härra peaminister! Kuna meil on küsimuseks ette nähtud kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit, siis rohkemateks küsimusteks meil tänases infotunnis enam ruumi ei ole. Ma tänan kõiki Vabariigi Valitsuse liikmeid ja tänan ka kõiki kolleege väga sisuka infotunni eest!

Me jätkame täpselt kell 2 algava Riigikogu täiskogu istungiga. Tänane infotund on lõppenud.