Lauldakse Eesti Vabariigi hümni.

Tere päevast, austatud Eesti Vabariigi president, Riigikogu esimees, peaminister, valitsuse liikmed, põhiseaduslikud ametikandjad, lähemad kolleegid, Riigikogu liikmed, ekstsellentsid, külalised! Avan Riigikogu XV koosseisu 6. istungjärgu. 

On saanud tavaks, et istungjärgu avakõne peab Riigikogu esimees. Nii ka seekord. Palungi Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Lauri Hussari.

Austatud president Alar Karis! Lugupeetud ministrid, diplomaatilise korpuse ja põhiseaduslike institutsioonide esindajad! Ennekõike aga head Riigikogu liikmed! Ma kuulutan Riigikogu XV koosseisu VI istungjärgu avatuks.

Head Eesti inimesed! Mis aeg see on, milles me elame? See küsimus, mida me viimasel ajal tänases infoühiskonnas üha sagedamini kuuleme, on justkui kantud hoiakust, et kunagi varem ei ole maailm olnud nii ärev ja tasakaalust väljas. Sõjad, kriisid, majanduslik surve, terviseprobleemid nii inimestel kui ka riigiinstitutsioonidel. Ka sead on katku küüsis ja lapsed jäävad haridussüsteemi lõhesse kinni. Need on teemad, mis igapäevaselt meie uudistetoidulaule jõuavad. 

Aga ajaloos on nähtud ka hullemaid aegu: on olnud usu‑ ja kodusõdu, maailmasõdu, majanduskrahhe. Meenutagem või New Yorgi börsikrahhi, sündmust, millest saab peagi mööda sada aastat.

Ent ometi on tunne, nagu lausuks Hamlet: "Aeg liigestest on lahti." See segadus peegeldub meie igapäevases käitumises. Elame ärevushäireajastul, kus hirmud – seakatkuhirmust automaksuhirmuni, sõjahirmust e-valimiste hirmuni, inflatsioonihirmust elektrihinnahirmuni – moodustavad omamoodi kobarärevuse. Hirmude ahel käivitab info‑ ja emotsioonitulva, mis paisutab mured üle pea. Kõik muutub ärevamaks, lärmakamaks, segasemaks.

Aga nii ei tohiks olla ega pea olema. Mis siis aitab? Siin on kogu ühiskonnal oma roll, meediast kodanikuühiskonnani välja, kuid kandvaim nendest on kindlasti põhiseaduslike institutsioonide ning ennekõike parlamendi oma. Meil parlamendina on põhiseadusele tuginedes selleks kõik vahendid olemas. Kui kasutame neid vastutustundlikult, taastub usaldus. Ja usaldus ongi demokraatia toimimise alus. Parlament, valitsus, president – kõik [institutsioonid] põhinevad lõpuks rahva usaldusel.

Usalduse taastamine ei ole lihtne tee, aga see on käidav. Ehk aitaks meid see, kui loeksime uuesti Ameerika [kirjaniku] Scott Fitzgeraldi 1933. aasta kirja oma tütrele, kus ta jagas mured kolmeks: asjad, mille pärast tasub muretseda, asjad, mille pärast ei tasu muretseda, ja asjad, mille üle peab mõtlema.

Aasta tagasi kõnelesin siinsamas Riigikogu rollist ja visandasin kolm ülesannet. Heidame pilgu tagasi. Rääkisin vajadusest määratleda agressorriigi kodanike, otsesõnu Venemaa kodanike mitteosalemine Eesti kohalikel valimistel. Me otsustasime seda reguleerida põhiseaduse kaudu. Keeruline, kiireloomuline samm, mis vajas laia toetust. See otsus on nüüd peaaegu ühehäälselt vastu võetud. Ma tunnustan kõiki Riigikogu liikmeid, kes selle nimel panustasid. Demokraatia vajab pidevat hoolt. See otsus tõestab, et oleme õigel ajal tegutsenud. Valimised on juba poolteise kuu pärast.

Mul on hea meel, et presidendivalimiste teemaline eelnõu on esitatud. Veelgi rõõmustavam on, et see pärineb mitmest fraktsioonist. Meil tuleb selle teemaga kiiresti edasi liikuda: presidendi volitused lõpevad järgmisel aastal ja reeglid peavad olema enne valimisaasta algust paigas.

Ka erakonnaseaduse muutmise vajadusest rääkisin aasta tagasi. Eelnõu on küll menetluses, kuid protsess on veninud. Sellegipoolest on muude korrastamist vajavate teemade kõrval oluline, et korduvalt kriminaalkorras karistatud erakond ei saaks edaspidi nautida riigi rahalist tuge. See on õiguse ja õigluse küsimus, kuid peamisena usalduse küsimus.

Viimaks tänan teid ka solidaarsuskärpe eest. Selle otsuse tegemise vajadusele ma aasta tagasi peetud kõnes samuti viitasin. Kokku hoitud 400 000 eurot ei ole riigieelarve üldnumbreid vaadates suur, kuid märgiline on see kindlasti. 

Head kolleegid! Meid ootab ees väga tihe ja töine sügis. Kindlasti on kõige olulisem järgmise aasta riigieelarve vastuvõtmine. Sellest teie otsusest sõltub, kui palju vahendeid me eraldame riigikaitsele, õpetajatele, politseinikele, tervishoiule. Kuid mitte vähem oluline pole see, kuidas me neid vahendeid kogume, ehk maksud. Maksud ei tohiks olla segadust tekitav hüüdlause ega ideoloogiline vehkimine. Inimesed ootavad selgust. Seda saab anda parlament, kes kehtestab, muudab või tühistab makse – korraliselt, mitte erakorraliselt.

Kui meie tulude prognoos paika peab, paraneb olukord nii hariduses, tervishoius kui ka sisejulgeolekus. Ma ei hakka siinkohal osutama inflatsiooni juurpõhjustele, aga me teame, et erakorraline rahakülv helikopterilt ja ka teise pensionisamba lõhkumine vallandasid lumepalli, mille tagajärjed kestavad siiani.

Meie vastutus riigi finantside eest on lõplik ja absoluutne. Me vajame pühendumist, täpsust ja selgust, mitte odavat žongleerimist miljarditega. Eelarve peab olema mõistetav, mitte mõistatuslik. 

Sel kevadel allkirjastasime koos teaduste akadeemia presidendi Mart Saarmaga memorandumi, mis toob teaduse ja poliitika [teineteisele] lähemale. Nende arutelude tulemusena oleks võimalik valmistada ette veelgi paremaid teadmistel ja teadusel põhinevaid otsuseid. 23. septembril toimub selle [koostöö] raames meie järgmine koostöökonverents, mille teema on energeetika tulevik. Kutsun teid kõiki osalema ning loodan, et sellest koostööst saame me palju abi.

Ma tänan teid, lugupeetud Riigikogu liikmed, ka kevadel langetatud otsuse eest viia sisse elulõpu tahtevaldus. See on väike samm inimese eluõhtu keeruliste teemade lahendamisel. Kuid kutsun teid ühtlasi laiemalt kaasa mõtlema selle üle, kas ei vaja me siin järgmist sammu, mis ei määra patsiendi tahtest lähtuvalt kindlaks vaid inimest elus hoidvate masinatega toimetamise korra, vaid annaks lootusetult haigele ja valudes kannatavale inimesele võimaluse langetada ise otsus väärikalt siit ilmast lahkumiseks. Väärikat viisi lõpetada talumatu valu ja ravimatu haigus saab kindlasti sõnastada moel, mis ei sea kahtluse alla elu väärtust, vaid tunnustab inimese õigust otsustada oma kannatuste lõpetamise üle.

Head ametikaaslased! Veebruaris tüürib Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu juba viiendasse aastasse. Teise maailmasõja ajagraafikuga kõrvutades tähendaks see jõudmist 1943. aasta sügisesse. Ukraina on võidelnud vapralt ja on seisnud nii iseenda suveräänsuse kui ka kogu vaba maailma põhimõtete eest. Samas on Vene kurjategijad eesotsas Putiniga andnud mõista, et oma vallutussõda nad lõpetada ei soovi. Selle märgiks on Ukraina tsiviilelanikkonna vastu suunatud terrorirünnakute hüppeline kasv. Me näeme ka seda, kuidas kõigi autoritaarsete maade diktaatorid ühinevad, et ühiselt sepistada oma kurje plaane vaba maailma vastu. 

Selleks, et kurjuse telg ei laieneks, on veelgi olulisem, et me kõik seisaksime ühtselt Ukraina selja taga ja jätkaksime ukrainlaste toetamist. Eesti roll ja eeskuju on olnud siin määrav ja me oleme teinud kõik meist oleneva, et veenda selle [toetuse vajalikkuses] ka meie partnereid. Samuti on siin suur kaal olnud parlamentaarsel diplomaatial, mille kaudu oleme tugevalt Ukraina eest seisnud. Ma tänan kõiki parlamendiliikmeid, kes on püsivalt andnud edasi Ukraina toetamise sõnumit. 

Augusti lõpus toimus Tallinnas Põhja- ja Baltimaade parlamentide esimeeste kohtumine. Töö oli sisukas ja tulemuslik. Arutasime koostöö tõhustamist ja sõnastasime Ukraina julgeolekuga seoses viis põhimõtet. Neist olulisim on see, et ühtegi otsust Ukraina tuleviku üle ei saa langetada ilma Ukrainata. Läbirääkimiste eelduseks on täielik ja tingimusteta relvarahu, Ukrainale tuleb anda totaalsed julgeolekugarantiid ning Venemaal ei tohi olla mingeid õigusi, eriti mitte vetoõigust NATO ja Euroopa Liidu küsimustes. 

Mõistagi peab jätkuma surve agressorile. Me enda ajaloost teame, et vaid nõrk ja surve all olev Venemaa lepib kaotuse ja anastatud territooriumite loovutamisega. Seejuures olen ma veendunud, et lisaks [Venemaa vastu] sanktsioonide [kehtestamisele] tuleb kiiremas korras anda Ukraina käsutusse Venemaa külmutatud varad. Eesti Vabariigi Riigikogu on oma otsusega siin otsa lahti teinud ja meie kõigi ülesanne on veenda selle olulisuses ka kõiki meie partnereid. 

Head kolleegid! Kõigi Eesti turvalisust ja kaitstust puudutavate otsuste ja arutelude juures kannate teie, lugupeetud parlamendiliikmed, erakordset vastutust. Soovin meile sisukat ja tegusat istungjärku. Teie ees laudadel on ka uued hääletuspuldid. Kohelge neid hellalt. Olgem põhimõttekindlad ja otsekohesed, aga ka inimlikud ja sõbralikud üksteise vastu. Jõudu tööle!

Suur tänu teile! 

Head kolleegid! Nüüd on mul suur au paluda Riigikogu kõnetooli Eesti Vabariigi president Alar Karis.

Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud külalised! Täna, Riigikogu sügisistungjärgu alguses, vaadatakse selle saali poole jätkuvalt suurte lootustega. Nii peabki olema. Riigikogu on Eesti kõrgeim kogu.

Me alustame seda sügist paljude raskustega, aga kuni usk poliitikasse üldse säilib, käib raskustega kaasas ootus, et riigi juhid võtavad olukorda tõsiselt ja leiavad lahendusi.

Kõige põhimõttelisemad poliitilised otsused langetatakse siin. Teist sõltub kõige rohkem see, kas ühiskonnas püsib usk, et me saame hakkama, et koorem, mida tänases rahvusvahelises olukorras peame kandma, õigustab end – et meie riik on aus ja võimekas.

Presidendina olen sageli hoomanud, kui laiad on parlamendi võimu piirid. Mõistagi pöördutakse suurte ootustega sageli ka minu poole ja siis on pettumuse oht, kui meenutan, et poliitilise, sealhulgas välispoliitilise suuna annavad Eesti riigile parlament ja valitsus, mitte president.

Võib-olla arvatakse vahel, et president ei tee oma tööd, kui ta meenutab selle ameti piiratud võimu, aga see on osa demokraatliku mudeli kaitsmisest. Inimesena on mul oma arusaamised, oma eelistused – see on loomulik. Siiski on minu roll presidendina tagada, et austataks rahva valitud esindajate otsuseid.

Ka minu kriitika on lähtunud sellest – soovist tõsta esile läbikaalutud, uuringutega toetatud, Eesti elanikele mõistetavaks tehtud otsuste tähtsust. Sellised otsused pälvivad suurema austuse ja kinnitavad usku meie riigikorda. Seda nii riigi sees kui ka riigist väljas.

Olen mitmel puhul öelnud, mida mulle ennekõike tähendab Eesti: see pole ainult maa, riik, see on tark rahvas. Ja ma ei arva, et tark rahvas saab tunnustada poliitilisi otsuseid üksnes seepärast, et need on langetatud parlamendi enamusega. Kindlasti mitte tänases maailmas, kus ühiskond on täis kriitikat, kohati üsna sügavat umbusku. Poliitika peab selle uuelaadse kriitilise vaimuga kohanema, mitte sildistama arvustajaid ja kahtlejad, päris kindlasti aga mitte asuma piirama sõnavabadust.

Ühes olen ma võinud veenduda: inimestel on lihtsam leppida koormavate seadustega, kui need ei tundu neile eluvõõrad, teisisõnu, kui nad tajuvad, et on arvestatud ja läbi kaalutud, mida seadused praktikas kaasa toovad.

Rahulolematust, tihti kibestumistki tekitab see, kui otsuseid põhjendatakse abstraktsete prioriteetidega, kuid ei tunta igapäevaelu raskusi. Olgu tegu ettevõtjate või kellegi teisega, inimesed näevad üldiselt ise kõige paremini, kas piirangud, mis neile kehtestatakse, ka tegelikult soovitud eesmärgi saavutavad, või on see kõik lihtsalt hulk kulutusi ja lisandunud paberitööd.

Olgu öeldud, ma ei arva sugugi, et teie, Riigikogu liikmed, olete oma töös Toompeale sulgunud. Valitud parlamendiliikmetena tunnete te Eesti elu tõenäoliselt väga hästi. Kuid ma räägin umbusust, mida võivad tekitada üksikud seadused. Eriti need, millega kehtestatakse makse või piiranguid, ükskõik kui tähtis ka poleks eesmärk, olgu see kaitsevõime tõstmine, keskkond, majanduskasv või sisemine julgeolek.

Mida kaalukam on eesmärk, seda olulisem on olla kindel, et seadus või maksumuudatus ka tegelikult aitab selle saavutamisele kaasa. Muidu võib juhtuda, et need eesmärgid ise hakkavad paistma ettekäände või retoorikana ja neid ei võeta enam tõsiselt. Pole selge, mis seos on ühelt poolt maksude ja piirangute ning teiselt poolt eesmärkide vahel. See on peamine kaalutlus, mida olen pidanud silmas seaduste hindamisel.

Eelmise aasta lõpul jätsin ma välja kuulutamata seaduse, mis oli mõeldud Eesti kliimaeesmärkide saavutamiseks. Kliimaeesmärke saab edendada ka nii, et ettevõtluskeskkond püsib stabiilse ja selgena. Siin ei olnud tarvis valida keskkonnakaitse ja majanduskasvu või ettevõtete huvide vahel. Elades järjest enam linlikus ja tehnoloogilises keskkonnas, kipume unustama, et elukeskkond on üks meie suurimaid väärtusi.

Keskkonna püsimine on üks osa kindlustundest, mida vajavad tänased noored oma elu seadmisel ja pere loomisel. Kui tagame, et tarvitusele võetud abinõud on täpselt ja mõttekalt kujundatud, siis aitab see meil neid eesmärke hoopis paremini saavutada ja keskkonnapoliitika tõsiseltvõetavust säilitada.

Samamoodi näen ühiskonnas tekkinud arutelu privaatsuse ja andmekaitse üle. On väga ohtlik märk, kui pea kõigi ajalehtede juhtkirjadest vaatab vastu arvamus, et riigiasutused nuhivad üha enam kodanike järel ja seadusliku aluseta koguvad isikuandmeid. Arutelu kipub kujunema niisuguseks, et kumb on olulisem, kas privaatsus või tõhus võitlus kuritegevusega. Leian, et me ei lihtsusta kuidagi võitlust kuritegevusega, kui soodustame arvamust, et politsei ja riik pole usaldusväärsed. Vastupidi, usaldus politsei vastu on sisejulgeoleku tagamisel kõige tähtsam tegur. Selle saavutamiseks peab looma sellise kontrollimehhanismi isikuandmete kaitseks, et oleks kindel: andmeid kogutakse ja säilitatakse täpselt niipalju, kui õige eesmärgi saavutamiseks on tingimata vaja.

Just sellise kontrollimehhanismi puudumine oli minu etteheide rahapesu ja terrorismi tõkestamiseks mõeldud seadusele. See seadus toimib tõhusamini, kui luuakse hoovad Rahapesu Andmebüroo tegevuse kontrollimiseks.

Ka kirikute ja koguduste seaduse puhul oli mõte keskenduda vahenditele, nii nagu need seaduses tegelikult kirjas on, mitte ainult üldisele eesmärgile. Ma keskendusin küsimusele, milline osa sellest seadusest aitab tõesti kaasa Eesti julgeolekule ja milline osa mitte. Kui esitame sellise küsimuse iga teise seaduse kohta, olgu tegu kliima‑ või andmekaitsega, siis miks tuleks seda siin eirata?

Veel kord, asi pole ainult põhiõiguste tagamises, vaid eesmärgi tõsiseltvõtmises ja seaduse sätete hindamises selle eesmärgi valguses. Seda nõuab otsesõnu meie põhiseadus.

Eesti julgeoleku tagamine on täna meie tähtsaim eesmärk. See on seda raskem, et peame hoolikalt kaaluma, kuidas käituda rahvusvahelises keskkonnas, kus senised koordinaadid on nihkunud.

Majanduslik kindlustatus on samuti julgeolekutegur. Tõsi, meie ees on justkui dilemma: ühelt poolt me peame rõhutama ohu tegelikkust, teisalt ei tohi me jätta muljet, nagu valitseks siin regioonis ebakindlus.

Kui ma peaksin lühidalt kirjeldama meie välis‑ ja sisepoliitika ristumispunkti, siis ütleksingi: see on tasakaalupunkt, kus oleme küll teadlikud ohust ja selgitame, kuidas me jagame seda ohtu liitlastega, kuid samal ajal vähendame ebakindlust ja süvendame usku Eesti riiki nii väljaspool kui ka meie eneste hulgas.

Tegelikult ei ole siin vastuolu. Pigem on oht, kas langeda hirmu alla, mis tingib rumalaid, läbimõtlemata samme, või teise äärmusena, olla hooletu ja jätta tegemata vajalikud ettevalmistused, kindlustamaks, et me suudame end tõhusalt kaitsta ohtude vastu, kui seda peaks vaja minema.

Olla tark rahvas – see ei ole lihtsalt kujund. See on suuna andmine kohati kaootilises maailmas, aga ka keerulise otsuse tegemine, kuidas olla uutmoodi tark olukorras, kus tehnoloogia arengu tõttu võib mõni endine arenguliider korraga osutuda ääremaaks. Meeldiv on lugeda kirjutisi meie digitaalsest eduloost, kuid rahulolu võib uinutada meid stagnatsiooni. Me ei tohi langeda oma edu ohvriks.

Tehisaru tähtsusest ja võimalustest räägitakse täna kõigis riikides, kuid raskem on leida õiged hoovad, et tehnoloogilised uuendused muudaks ka meie majanduse konkurentsivõimelisemaks ning riigi tõhusamaks.

See nõuab avatud, usaldusväärset majanduskeskkonda, mis soodustab investeeringuid, vabadusel põhineva riigikorra juures püsimist, aga ka tipptasemel teadustööd ülikoolides.

Sügisel algav haridusprogramm on uus peatükk meie digiühiskonna edasiarendamisel. Selle eesmärk on teha gümnaasiumiõpetajatele ja ‑õpilastele kättesaadavaks tehisarul põhinevad õpirakendused. Tehisaru targaks kasutamiseks vajame ühisaru – võimet ühendada kogu seda loovust, mida ainult vaba ühiskond suudab saavutada.

Kahjuks või õnneks on nii, et vabadust pole ilma reegliteta. Valikud on möödapääsmatud. Demokraatliku riigikorra seisukohalt on kõige olulisem säilitada ühiskonnas veendumus, et see saal on ainuke õige koht, kus luua reeglid, mis meie vabadust korraldavad. Jõudu tööle! (Aplaus.)

Suur tänu teile, härra president!

Laulab Kalamaja segakoor. (Aplaus.)

Ma tänan Kalamaja segakoori lauljaid ja nende dirigenti Kuldar Schütsi. Suur tänu teile!  

Austatud Riigikogu, palun tõusta! Eesti Vabariigi president lahkub.  

Nii, head kolleegid, asume tänase istungi rakendamise protseduuride juurde. Kõigepealt ma palun, et me teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks on end registreerinud 89 Riigikogu liiget, puudub 12. 

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatus. Algataja on tagasi võtnud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Züleyxa Izmailova ja Ester Karuse algatatud hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 635, mille esimene lugemine oli kavandatud kolmapäevase istungi üheksandaks päevakorrapunktiks. Seega jääb see punkt päevakorrast välja. 

Järgnevalt, ma saan aru, on ettepanek päevakorraga seoses. Kolleeg Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel sooviks päevakorrast välja võtta SE 625 ehk kolmapäevane päev, punkt nr 12, Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 625.

Suur tänu! Rohkem ettepanekuid ma ei näe. Head kolleegid, me asume ... Lauri Laats, teine ettepanek veel, ma saan aru. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Mul ei ole ettepanekut päevakorra kohta, mul on protseduuriline, kui tohib.

Protseduuriline küsimus, selge. Siis võiks käega [märku anda]. Aga ütleme niimoodi, et ma juba võtan selle protseduurilise küsimuse. Palun!

See kõlab niimoodi. Teatavasti on Riigikogule esitatud petitsioon või on üle antud üks petitsioon, mille peaaegu 100 000 inimest on allkirjastanud. Ma tean, et te võtsite selle ka vastu. Tegelikult on väga oluline ju kogu see temaatika ehk toiduained, toimetulek ja toiduainete käibemaksu langetamine. Kas juhatus on selle petitsiooni ka kuidagi läbi vaadanud või mis otsused on ta teinud? Millal tuleb see nii-öelda menetlusse, nii komisjoni kui ka edasi, millal tulevad kõik need käigud?

Aitäh, hea kolleeg! Juhatus koguneb homme pärast Riigikogu täiskogu istungit. See on juhatuse homse istungi päevakorras, siis me määrame ka juhtivkomisjoni, mis hakkab seda petitsiooni arutama. 

Helir-Valdor Seeder, käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on tõesti protseduuriline küsimus. Nagu me teame, läbi kõikide Riigikogu koosseisude on siin istungisaalis saadikud ja fraktsioonid paigutatud juhataja poolt vaadatult vasakult paremale, vastavalt oma maailmavaatele, vasakpoolsed erakonnad akna alla ja parempoolsed siin ukse alla. Selle suve jooksul on meil puldid ilusti ümber korraldatud ja välja vahetatud, aga on unustatud fraktsioonid ja liikmed ümber paigutada, vastavalt nende muutunud maailmavaatele. 

Mul on küsimus, kas oleks võimalik, selleks et see oleks vastavalt maailmavaatele, viia see istumine kooskõlla ka meie traditsioonidega, nii nagu läbi kõigi koosseisude on olnud, ja paigutada Reformierakond sotsiaaldemokraatidega ühte ritta või veel vasemale. 

Aitäh! Hea kolleeg, te olete kindlasti väga kogenud Riigikogu liige ja teate väga hästi, kuidas siin saalis kohtade vahetamine toimub, eriti kui liigutakse grupikaupa. Kui teil on konkreetseid ettepanekuid, siis te võite teha ettepaneku Riigikogu vanematekogule selle küsimuse arutamiseks. Ma usun, et Riigikogu vanematekogu siis istub koos ja arutab seda teemat. Mina olen küll Riigikogu vanematekogu kokku kutsunud hoopis ühel teisel põhjusel: et me saaksime arutada Riigikogu toimepidevusega seotud teemasid. Ma loodan, et kõik fraktsiooniesimehed leiavad järgmisel nädalal aega vanematekogu koosolekust osa võtta.  

Nii. Aga rohkem protseduurilisi küsimusi ja ettepanekuid ei ole. Me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Head kolleegid, kiire küsimus Kalle Grünthalile: kas see protseduuriline küsimus puudutab konkreetselt hääletust? Ei? Selge, me teeme hääletuse enne ära ja siis ma võtan teie protseduurilise küsimuse. 

Nii, lugupeetud ametikaaslased, algatajad on tagasi võtnud hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 635, mille esimene lugemine oli kavandatud kolmapäevase istungi 9. päevakorrapunktiks, ning algataja ettepanekul palutakse käesoleva nädala päevakorrast jätta välja kolmapäevane 12. päevakorrapunkt, milleks on 625 SE esimene lugemine.  

Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 1. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 81 Riigikogu liiget, vastu 6, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Enne kui me läheme eelnõude ja arupärimiste üleandmise juurde: Kalle Grünthal, käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Te olete kogu aeg rõhutanud, et siin saalis peab olema viisakas – ma eeldan, et üldse peab olema viisakas –, aga möödunud nädalal juhtus selline intsident, et me kohtusime Riigikogu koridoris. Te tulite minule vastu, pintsak üle õla. Mina ütlesin teile rõõmsa näoga tere, polnud mitu kuud näinud, ja teie vastus oli see: "Tulite siia seakatku tooma." Ma oleksin saanud aru, kui see oleks olnud omavaheline asi, lugupeetud Lauri Hussar …

Lugupeetud kolleeg, see ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

… aga seda kuulsid kolmandad isikud kõrvalt.

See ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ma ei saa [lasta] edasi [küsida].

Küsimus on praegu selles, et te ei saa käituda nagu mats, te olete ikkagi riigi tähtsuselt teine mees. Aga ma loodan, ma annan teile veel andeks …

Aitäh! Aitäh, et te olete nii lahke, aga ma nüüd tõesti lõpetan ära …

… ja teen teile ühe väikese lepituskingi: Eestimaal kasvanud viimase sea pea, mis on ära suitsutatud. (Võtab välja suitsutatud seapea.) Palun see vastu võtta ka sünnipäevakingina. 

Ma ei saa kahjuks seda isegi vastu võtta, sest me ei too siia saali toiduaineid. Palun andke see virgatsi kätte, kui te tahate seda teha, aga mina ei saa seda tõesti vastu võtta. Nii et palun, te võite virgatsile viia. (Aplaus.) Head kolleegid, ma toonitan veel, et üldiselt ei ole hea toon toiduaineid saali tuua. Ma palun nüüd ka selle siit saalist ära viia. 

Järgneb eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Ma palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna 16 seaduseelnõu ja esitab 9 Riigikogu otsuse eelnõu. 

Esiteks, perekonnaseisutoimingute seaduse, rahvastikuregistri seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust siseminister. Teiseks, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kolmandaks, Ülemaailmse Postiliidu Ar-Riyāḑi erakorralise kongressi lõppaktide ratifitseerimise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust regionaal‑ ja põllumajandusminister. Neljandaks, väärtpaberituru seaduse muutmise seaduse eelnõu. Viiendaks, asjaõigusseaduse § 126 ja notari tasu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kuuendaks, Eesti Vabariigi ja Omaani Sultaniriigi vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Seitsmendaks, erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse kehtetuks tunnistamise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kaheksandaks, mootorsõidukimaksu seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nende viie seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Üheksandaks, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Kümnendaks, reklaamiseaduse ja isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nende kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiits‑ ja digiminister. Üheteistkümnendaks, atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (taastuvenergia direktiivi muudatuste ülevõtmine) eelnõu. Kaheteistkümnendaks, maapõueseaduse, maakatastriseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse (taastuvenergiatootmise arendamine kaevandamisloaga alal) eelnõu. Nende kahe eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust energeetika‑ ja keskkonnaminister. Kolmeteistkümnendaks, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni koodeksi 2022. aasta muudatuste heakskiitmise seaduse eelnõu. Neljateistkümnendaks, meretöö seaduse muutmise seaduse eelnõu. Viieteistkümnendaks, kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud kolme seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus‑ ja tööstusminister. Kuueteistkümnendaks, lennundusseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust taristuminister. 

Nüüd üheksa Riigikogu otsuse eelnõu, mis on nõndanimetatud missioonieelnõud. Esiteks, Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu sõjalisel operatsioonil EUNAVFOR Med/Irini. Teiseks, Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil EUNAVFOR Aspides. Kolmandaks, Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni või selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juhitaval muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil sellesse esmakordsel panustamisel. Neljandaks, Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu sõjalise abistamise missioonil Mosambiigis. Viiendaks, Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Ühendkuningriigi ühendekspeditsiooniväe koosseisus. Kuuendaks, Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni missioonil Iraagis. Seitsmendaks, Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni valmidusüksuste koosseisus. Kaheksandaks, Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel ÜRO rahuvalveoperatsioonil Liibanonis. Üheksandaks, Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahuvalveoperatsioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses, Jordaanias ja Süürias. Eelnimetatud üheksa eelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister. 

Kõik need 25 eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh ja jõudu teile!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Martin Helme.

Jaa. Eelmisel neljapäeval rikkus üks jõmikas jälle räigelt seadust, rääkimata elementaarsest viisakusest ja parlamentaarsest tavast, ja keeldus vastu võtmast arupärimisi. No lihtsalt nagu hull teadlane, kes [tõmbab] kärbsel tiivad [küljest], et vaadata, mis juhtub, sest ta saab [seda teha]. Meil liberaalse režiimi üheprotsendipartei ka tegi, mis ta sai: näitas kolleegidele koha kätte. Täna jätkus tal siin sirget nägu, et pidada mingi kõne, ma ei tea, sellest, kuidas me siin oleme kolleegid ja hakkame asju paremaks tegema. No ma ei tea, mind ajas küll naerma. Aga tegelikult ajavad Eestis kõik asjad nutma. Nüüd me anname üle arupärimise. Mida siis saadi sellest parlamentaarsest süsteemist kõrge kaarega ülelaskmise vastu? Saadi kolm päeva: neljapäeva asemel sai arupärimise üle anda esmaspäeval. Tohutud võidud, no näitasite alles! Nojah. 

Aga arupärimine on meil muidugi peaminister Michalile. Aru tahame pärida Eesti territooriumil ründedrooni plahvatamise kohta. Kes selle siia lasi, kes teadis, millal see tuli, mis see ründedroon on? Ja kuidas on nüüd kindlates kätes Eestiga, paremini kaitstud Eestiga?

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Tanel Kiige. 

Tänan, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mul on sotsiaaldemokraatide poolt üle anda arupärimine sotsiaalminister Karmen Jollerile tervishoiu rahastamise kriisi kohta. Tegelikult on see probleem, ma arvan, ammu teada, et Tervisekassa iga-aastane puudujääk ulatub lähiaastatel 200–300 miljoni euroni ja see tulevikus kasvab. Olukorras, kus inimeste ootused tervishoiule tõusevad, aga samal ajal raha napib, hakkab kättesaadavus veelgi enam vähenema. 

Viimase kümnendi jooksul on erinevad valitsused teinud korduvalt otsuseid tervishoiu rahastamise kriisi leevendamiseks: [neid tehti] tervise‑ ja tööminister Jevgeni Ossinovski ametiajal, tehti minu ametiajal ja oma ettepanekud konkreetsel kujul esitas ka terviseminister Riina Sikkut. Aga kahjuks ei ole viimased valitsused suutnud vajalikke otsuseid langetada.

Inimestele vältimatult vajalike tervishoiuteenuste tagamine on meie hinnangul riigi kohustus, mida ei lahenda abstraktne jutt eraraha kaasamisest ega lõputu analüüside tellimine. Analüüse tehti juba enne mind ja tehakse pärast mind. Tegelikult me teame kõik nende sisu. Nad ütlevad ühte: tervishoius on rahapuudus ja riik peab sinna lisaraha suunama. Tervishoiu rahastamise kriisi lahendamine vajab poliitilist tahet, konkreetseid otsuseid juba praegu, sest iga venitatud kuu süvendab neid probleeme ja toob tulevikus ühiskonnale veelgi suuremat kahju.

Meil on austatud ministrile konkreetsed küsimused. Esiteks, mis on ettepanekud tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse tagamiseks? Teiseks, kuidas kaetakse tervishoiu rahastamise puudujääk 2026. aastal ja järgmistel aastatel ning kuidas tagatakse tervishoiuteenuste kättesaadavus vähemalt senisel tasemel ka tulevikus? Kolmandaks, kuidas aitab valitsuse lubatud eraraha kaasamine tugevdada esmatasandit ja leevendada perearstide puudust? Neljandaks, millised on ettepanekud patsientide omaosaluse vähendamiseks tervishoiuteenuste eest tasumisel? Teatavasti moodustab omaosalus juba ligi 25% tervishoiu kogukuludest, Euroopa Liidu keskmine on alla 15%. Sellised konkreetsed küsimused. Ootame ministrilt võimalikult kiiresti vastuseid. Aitäh! 

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu.

Härra Hussar, Riigikogu esimehena te loetud minutid tagasi ütlesite siit kõnetoolist parlamendile ja Eesti rahvale – mulle tundus, et kuidagi süüstavas toonis –, et Eesti rahvas kardab automaksu. Andke andeks, ei karda Eesti rahvas automaksu! Tal on villand tõmblemisest selle maksu ümber. Eesti rahva enamus ootab, et parlament viskaks selle maksu prügikasti. Need, kes kardavad, olete teie, toonased võimuparteid, kes on selle maksu kehtestanud ja nüüd üksteise võidu poete Eesti inimeste hinnangu ja kohtuotsuse eest laua alla: sotsiaaldemokraadid, Eesti 200, Reformierakond, kes on siit saalist täies ulatuses lahkunud. 

Isamaa, nagu ma hoiatasin, annab parlamendi menetlusse seaduseelnõu, mis tühistab automaksu täies mahus ja tingimusteta. Ei mingit, selg ees, taandumist. Ma hoiatasin kevadel, et saabub päev ja parlament ilma ühegi vastuhääleta tühistab automaksu. Kas see päev on lähemas või [kaugemas] tulevikus, on juba poliitilise saatuse määrata.  

Härra Hussar, te viitasite sellele, et usaldust ei ole. Isamaa annab kõigile parlamendiliikmetele täna selle sõnumi selle infobülletääni näol. Parlamendi ülesanne on taastada usaldus ja selle parlamendikoosseisu olulisim samm selle usalduse taastamiseks on parlamendi enamuse häältega saavutada see, et venitusteta toimuksid uued parlamendivalimised. See ongi tegelik teekond, kuidas väljuda Eestis usalduskriisist ning anda Eesti meestele ja naistele võimalus anda hinnang tehtule, [anda võimalus, et] Eesti saaks väljuda usalduskriisist ja ühiskond saavutada kindlustunde. Aitäh teile!

Aitäh! Nii palju paberit. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Helmen Küti. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased ja telesilla kaudu istungi jälgijad! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel annan üle Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" [eelnõu]. Selle kohaselt teeme ettepaneku, et Vabariigi Valitsus asuks toimetulekupiiri tõstma ja [tõstaks] selle 300 euroni kuus. Vastavalt sotsiaalhoolekande seaduse § 131 lõikele 3 kehtestab toimetulekupiiri üksi elavale isikule või perekonna esimesele liikmele Riigikogu igaks eelarveaastaks riigieelarvega. Kehtiva seaduse kohaselt on üksi elava isiku või perekonna esimese liikme toimetulekupiir 200 eurot. Kui toimetulekupiir oleks 300 eurot, siis oleks üksi elaval isikul see piir 300, igal järgneval täiskasvanud pereliikmel 240 ja lapsel 360 eurot kuus. 2025. aastal on hinnatud elatusmiinimumiks 345 eurot ja 80 senti. Olukorras, kus tänane toimetulekupiir 200 eurot ei kannata selle numbri kõrval mingit kriitikat, on asjaga väga kiire. 

Täna tutvustati sotsiaalkomisjonis analüüsi "Laste saamise ja kasvatamise toetamine". Selle järel ütles Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Hanna Vseviov, et toimetulekupiiri tõstmine on laste ja lastega perede paremaks toimetulekuks hädavajalik. Samast uuringust ja analüüsist selgub ka see, et lapse ülalpidamise kulu on 565 eurot kuus. 

Tulenevalt sellest annamegi üle Riigikogu otsuse ja palume kõikidel kolleegidel seda toetada, kui see saali jõuab. Vabariigi Valitsusel oli võimalus tõsta [toimetulekupiiri] lisaeelarvega, selle muudatusettepaneku me ka tegime, siis oleks see rakendunud juba 1. juulist või 1. septembrist, aga see aeg lasti mööda. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Valge. Palun!

Hea eesistuja! Head Eesti mehed ja Eesti naised! Mul on au enda, kolleeg Riina Solmani ja kolleeg Leo Kunnase nimel esitada arupärimine sotsiaalministrile. Nimelt on Sotsiaalministeeriumis valminud analüüs "Laste saamise ja kasvatamise toetamine", mis küpses erakordselt pikka aega, kaks aastat. Kui ma oleksin pahatahtlik, siis ma ütleksin, et see viivitamine toimus nimme, et valitsus saaks väita, et ootame analüüsi ära ja siis hakkame probleemiga tegelema. Igatahes on olukord vahepeal kiiresti halvenenud. Selle aasta esimesel poolaastal sündis jälle kümnendiku võrra vähem lapsi kui mullu samal ajal. 

Analüüsis väidetakse, et ühte vahendit olukorra muutmiseks ei ole, tegutseda tuleb süsteemselt ja tervikut nähes: vanemahüvitise süsteemi täiendamine, peretoetuste ajakohastamine, eluaseme kättesaadavamaks [muutmine], töö‑ ja pereelu parem ühildamine ning parem ligipääs tervisevaldkonnale. On selge, et me vajame ajastatud, rahastatud ja mõjuhinnanguga kaetud otsuseid, mitte enam loosungeid. Neid otsuseid ei keela enam mitte miski teha. Me esitamegi rea küsimusi, mis aitavad liikuda sellelt jutult tegudeni, kui soovi tegudeks üldse on. Aitäh!

Järgnevalt kolleeg Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud ametikaaslased! Eesti riigieelarvega on ikka väga halvad lood. Sellisesse absurdi, kuhu peaminister Kristen Michal on tõmmanud ka rahandusminister Jürgen Ligi, pole kunagi ükski valitsus suutnud laskuda.

Mure on tõesti väga lihtne. Riigieelarve on sügavas miinuses, järgmistel aastatel me räägime miljardist ja rohkemast eurost. Sinna lisandub riigikaitsele minev ligi miljard eurot igal järgmisel aastal. Siis vaatab peaminister eelarvele peale ja ütleb Kristina Kallase sõnadega, et raha on sitaks. Ta vaatab sellele peale ja ütleb, et nüüd on meil võimalik riigi tulusid veel vähendama hakata. 

Meid tõesti huvitab, kuidas see võimalik on. Millisele informatsioonile peaminister tugineb, kui ta teeb avaldusi ja juhib riiki? Samal päeval, kui see kõik välja tuli, esitles Rahandusministeerium majandusprognoosi ja seal öeldi, et Eesti riigieelarve on suures ja sügavas miinuses. Seal öeldi seda, et meie laenukoorem kasvab rohkem kui kunagi varem. Ehk Reformierakond toob arvatavasti varsti parlamenti riigieelarve, mille alusel kasvab laenukoorem järgmise nelja aasta jooksul rohkem kui veerandi võrra. Sellist asja pole mitte kunagi Eesti ajaloos olnud. Ehk Eesti riigi rahaasjad on täiesti pilla-palla, aga peaminister väidab, et ta leidis 800 miljonit eurot, mille eest saab erinevaid püsikulutusi teha. Täiesti arusaamatu jutt! Kui vaadata sinna sisse, siis nende 800 miljoni euro hulgas on näiteks ligi 300 miljoni eest investeeringuid, mis edasi lükatakse. See ei ole ju mingi püsikulu, palkasid ei tee ju ühekordse rahaga. 

Meie arupärimine läheb rahandusminister Jürgen Ligile, et saada üldse aru, mida Vabariigi Valitsus teeb ja mis on peaministriga juhtunud. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Eesti inimesed seisavad silmitsi mitme kriisiga. Me näeme korralagedust rahanduses, kaitses, regionaal[poliitikas], põllumajanduses ning ka meditsiini‑ ja sotsiaalvaldkonnas. Täna ma tahakski keskenduda just nimelt tervishoiuprobleemidele. 

Meie inimesed seisavad silmitsi üha pikemate ravijärjekordade, kasvavate kulude ja ebavõrdse juurdepääsuga arstiabile. Arvud räägivad alati tõtt. Eurostati andmetel jäi eelmine aasta 15,5% [Eesti] inimestest ilma vajaliku arstiabita. Euroopa keskmine on 3,8%, meie naabritel Lätis on see 7,8%, Leedus 3,8%, Tšehhis vaid 0,4%. Isegi Albaanias on parem olukord kui Eestis! See tähendab loomulikult seda, et kümned ja kümned tuhanded inimesed on jäänud ilma arstiabita. 

Teiseks, Tervisekassa priiskavad suvepäevad luksuslikus spaahotellis ligi 100 000 euro eest riivavad kogu ühiskonna õiglustunnet. Sama mustrit kinnitab ka kallis büroopind. Me räägime loomulikult Tervisekassa büroopinnast ja koguni 3500 eurot maksnud valamusegistist. Avaliku surve all astus küll tagasi Tervisekassa juht Rain Laane, kuid minister Joller taandas end vastutusest, olles samal ajal Tervisekassa nõukogu liige. See muster, kus süü [jäetakse] alluva kanda ja vastutav minister jätkab, ei ole vastuvõetav. 

Kolmandaks, kui minister Joller tuli siia ja andis vande, siis ta ütles selgelt, et tema keskendub tervishoiule, aga mitte sotsiaalvaldkonnale. Tegelikult me näeme, et ega tervishoius ei ole asjad paremaks läinud. 

Seoses sellega me esitame täna 21 Riigikogu liikme umbusaldusavalduse, millele on alla kirjutanud nii Keskerakonna fraktsiooni ja EKRE fraktsiooni liikmed kui ka fraktsioonitud Riigikogu liikmed. Meie sõnum on selge: sellise sotsiaalministriga ei ole võimalik edasi minna ja minister võiks ise tagasi astuda! Aitäh!

Nii, palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Varro Vooglaiu. Palun!

Head istungjärgu algust kõigile, head kolleegid! Soovin anda üle arupärimise peaminister Kristen Michalile. Jällegi, tegemist on arupärimisega, mille oleksin soovinud anda üle juba eelmisel neljapäeval erakorralisel istungil. Aga paraku seda võimalust istungit juhatanud Lauri Hussar meile ei andnud, minu arvates selgelt õigusvastaselt. Põhiseadus ütleb §‑s 70, et Riigikogu on erakorralisel istungil otsustusvõimeline, kui kohal on üle poole Riigikogu koosseisust. Aga see ei tähenda, et istungi rakendamise ajal ei oleks võinud anda üle arupärimisi ja eelnõusid, sest see ei eelda mingit otsustusvõimelisust. See selleks. Igal juhul ei tea, miks sellist kiusu vaja on. Annan nüüd selle arupärimise üle. 

Arupärimine on, nagu öeldud, peaministrile ja käib Kaitseväe Ukrainasse saatmise kavatsuse kohta. Teatavasti avaldati 1. septembril ajalehes Postimees välisminister Margus Tsahkna artikkel, mis kannab kõnekat pealkirja "Peame Ukraina julgeoleku tagamisel enda naha mängu panema". Minister Tsahkna loomulikult ei kavatse enda nahka mitte kuskil mängu panna, ta ei kavatse minna vabatahtlikuna Ukrainasse rindele ega midagi muud sellist teha. Küll aga kutsub ta selles artiklis [naha mängupanemisele] üles ja annab avaliku kinnituse, et Eesti on valmis saatma Ukrainasse kuni kompaniisuuruse maaväe lahinguüksuse. 

Järjekordselt ilmneb sellega seonduvalt, kui vähe on valitsuse liikmetel austust põhiseaduse vastu. Teatavasti sätestab põhiseadus §‑s 128 täiesti ühemõtteliselt, et ainult Riigikogul on õigus langetada selliseid otsuseid, mis puudutavad Kaitseväe kasutamist Eesti Vabariigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. Ainult Riigikogul, mitte valitsusel! Riigikogu aga pole teatavasti seda küsimust isegi mitte arutanud, rääkimata vastava otsuse langetamisest. Sellega seonduvalt on meil peaministrile mitmed küsimused, muu hulgas küsimus selle kohta, kuidas on võimalik selline tegutsemine, mis on selges vastuolus põhiseadusega. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud 28 eelnõu, ühe umbusaldusavalduse ning viis arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ettenähtud korras.

Asume tänase päevakorra juurde. Meie tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Jaak Aabi, Madis Kallase, Ester Karuse, Lauri Läänemetsa, Anti Allase, Heljo Pikhofi ja Helmen Küti 7. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine elulõpuga seonduvate regulatsioonide kohta. Palun arupärimist siia Riigikogu kõnetooli tutvustama kolleeg Andre Hanimäe. Palun!

Head Eesti inimesed! Lugupeetud Riigikogu esimees! Minister! Head kolleegid! Kevadel andsin üle arupärimise elulõpuga seonduvate regulatsioonide kohta. Nagu me täna kuulsime lugupeetud esimehe kõnest, siis see on jätkuvalt aktuaalne teema. Tõenäoliselt on see aktuaalne nii homme-ülehomme kui ka järgnevatel aastatel.  

Nimelt, küsimus oli lihtne. Riigikohus toona otsustas, et ühes kriminaalasjas, kui inimene oli pakkunud enesetapuvahendit, oli võimaldanud selle kasutamist – tegemist oli gaasiga –, jäi see inimene õigeks. See tekitab kaks küsimust.  

Esimene küsimus on oluline seetõttu, et me peaksime endalt küsima, miks on Eestis niimoodi, et väga sügavalt isikliku ja väga raske küsimuse puhul, nagu on siitilmast lahkumine, on inimene valmis pöörduma võhivõõra inimese poole, et [lahkuda siitilmast] sellisel moel, nagu oli kirjeldatud, selle võõra inimese toodud vahendi, gaasi abil. Kas see on ikka see, mida me Eestis tahame näha?  

Teine pool on loomulikult juriidiline. Kellel ja kuidas on õigus otsustada selle üle, kuidas siitilmast lahkuda?  

Kui me seda arupärimist tegime, siis [nägime, et] sellel [teemal] on tõepoolest kaks tahku, üks puudutab sotsiaalministrit, teine puudutab justiits‑ ja digiministrit. [Valik] langes siiski sotsiaalministrile, sest eelkõige peame tegema otsuseid inimesest lähtuvalt, küll siis tuleb ka juriidika järele. Aga tõsi, siin on küsimusi, mille puhul me eeldame, et sotsiaalminister ning justiits‑ ja digiminister teevad koostööd. 

Meie küsimused on lihtsad. Me näeme, et meil on õiguslik vaakum ja meil on ka väga sügav eetiline probleem, kui inimesed pöörduvad tõepoolest võhivõõraste inimeste poole. Kuidas minister hindab selle juhtumi olulisust ja mõju tänasele Eesti poliitikale ja sotsiaalvaldkonnale? Kas tuleks algatada avalik arutelu ja seadusloomeprotsess, selle Riigikohtu lahendi valguses vaadata üle seadused ning minna ka edasi siit, kus me elulõpu tahteavaldusega praegu oleme? Kas valitsusel on kavas tõsisemalt kaaluda eetilisi, juriidilisi ja meditsiinilisi aspekte, et võimaldada tõepoolest väärikat elu lõpetamist nendele, kes on raskelt haiged ja kannatavad ning kes tegelikult soovivad ühel või teisel moel seda lõpetada?  

Nii et väga raske teema, aga ma loodan konstruktiivset arutelu. Jõudu ministrile vastustega! 

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Tere, lugupeetud istungi juhataja! Tere, hea Riigikogu ja kõik teised, kes meid vaatavad ekraanide tagant! See teema on tõesti hästi oluline ja mul on väga hea meel, et see jälle tõstatub siin saalis, sest arutelu selle üle on vajalik. Ma loen ette küsimused ja siis vastused ning kui on lisaküsimusi, siis ma hea meelega vastan. 

Esimene küsimus: "Kuidas hindate riigikohtu otsust Paul Tammerti juhtumis ja milline võib olla selle mõju?" Ministrina ei ole mul õigust Riigikohtu otsust hinnata. Ma arvan, et Riigikohtus on niivõrd head eksperdid, et ma ei tunne ka vajadust sellise õiguse järele. Kohus on oma otsuse teinud ja see kehtib. Ma kasutan ikkagi võimalust, et lühidalt selgitada, mida kohus leidis ja miks see on oluline. 

Paul Tammerti juhtum tõi väga selgelt esile keerulise küsimuse: kui suur on inimese õigus otsustada oma elu ja selle lõpu üle? Seal ei olnud tegemist tervishoiuteenusega. Tegemist oli inimesega, kes rentis seadet, mida teine inimene kasutas enesetapu tegemiseks. Eestis ei ole enesetapp keelatud, samuti ei ole keelatud sellele kaasa aidata. Seetõttu ütleski Riigikohus, et Tammerti tegu ei olnud karistatav. 

Kohus selgitas ka ühte põhimõttelist asja: vabasurma mineja abistamine ei ole tervishoiuteenus. See tähendab, et süüdistatav ei tegelenud haiguse ennetamise, diagnoosimise ega raviga. Ta ei teinud arstlikke protseduure, ei tuvastanud haigusi ega muutnud kellegi terviseseisundit, seda tegi inimene ise. Kehtiva õiguse järgi ei saa raviks nimetada tegevust, mille siht on tervist kahjustada, teisisõnu, surma esilekutsumine ei ole tervishoiuteenus. 

Samas ütles kohus välja väga olulise põhimõtte: igal arusaamisvõimelisel inimesel on õigus lahkuda elust omal soovil ja seda tuleb austada, olgu siis tegemist ravi katkestamise või ravist keeldumisega või otsusega elust lahkuda. See on osa inimese enesemääramisõigusest. Riigikohus märkis ka, et meil on vaja täpsemat regulatsiooni, mis võimaldaks inimestel oma tahet elu lõpus selgelt väljendada. 

Oleme selle nimel juba samme astunud. Riigikogu võttis hiljuti vastu seadusemuudatused, millega luuakse võimalus elulõpu tahteavaldust esitada ja rakendada. See tähendab, et inimene saab ette ära otsustada, millist elu säilitavat ravi ta tulevikus soovib või ei soovi, juhul kui ta enam oma tahet väljendada ei saa. 

Lõpetuseks on oluline rõhutada, et elulõpu tahteavaldus ei puuduta abistatud enesetappu ega eutanaasiat ehk seda, kui inimene surmatakse. See puudutab ainult seda, et inimene saaks olla kindel, et tema soovi austatakse, kui ta ise enam rääkida ei saa. See on samm väärika elulõpu suunas. Sotsidele aitäh selle eelnõu toetamise ja ka edasiviimise eest! See on olnud väga suur ja pikk koostööprojekt.

Teine küsimus: "Kas valitsus peab vajalikuks algatada avaliku arutelu või seadusloomeprotsessi, et riigikohtu lahendi valguses vaadata üle tänased seadused ning teha seadusloomes muudatusi. Kui jah, siis milliseid?" Tegelikult pidas seda vajalikuks Riigikohus, kes ütles oma lahendis väga selgelt, et meil on vaja täpsemat regulatsiooni, mis võimaldaks inimesel väljendada elu lõpus oma tahet, sealhulgas elu lõpetamise kohta. Riik on siin juba ühe olulise sammu astunud. Nagu mainisin, 2027. aasta jaanuarist saavad patsiendid esitada oma elulõpu tahteavalduse tervise infosüsteemi kaudu. See tähendab, et arstidel ja teistel tervishoiutöötajatel on võimalik seda tahet ka reaalselt arvestada ja rakendada. 

Aga – ja see on oluline – see on ainult üks samm. Küsimus eutanaasiast ja abistatud enesetapust on palju laiem ja tundlikum. Selliste otsuste tegemine eeldab põhjalikku ühiskondlikku arutelu. Meenutan, et elulõpu tahteavalduse arutelud kestsid ühiskonnas viis aastat, [nendel osalesid väga paljud,] alustades ekspertidest ja lõpetades [tavaliste] inimestega. Siin on vaja ka tervishoiutöötajate valmisolekut. Ei piisa lihtsalt üleöö tehtavast seadusemuudatusest, avalikud arutelud on kindlasti vajalikud. Need peavad toimuma rahulikult, laiapindselt, läbimõeldult. Tegemist on teemaga, kus me vajame kõigepealt ühiskondlikku arusaama ja vähemalt mingit konsensust. 

Samal ajal on oluline rõhutada, et juba olemasolevas elulõpu tahteavalduse regulatsioonis pannakse eriline rõhk palliatiivse ravi kättesaadavusele ja kvaliteedile. See ravi on inimese elu väärika lõpu lahutamatu osa. Valitsuse prioriteet ongi luua raamistik, mis austab inimväärikust, arvestab patsiendi tahtega ja samal ajal pakub tuge nii lähedastele kui ka tervishoiutöötajatele. Teisisõnu, enne kui me räägime seaduse muutmisest, peame pidama ausa ja põhjaliku arutelu, alles siis saame otsustada, kuhu ühiskond on valmis minema. 

Tahan tuua välja veel ühe asja. Ma mainisin eutanaasiat ja abistatud enesetappu. Need on väga-väga erinevad [asjad]. Kindlasti ei ole me hetkel valmis arutlema eutanaasia ehk inimese surmamise üle, vaid räägime ikkagi abistatud enesetapust, kui inimene ise aktiivselt otsustab oma elu lõpetada, aga turvalisel moel, kui nii üldse võib väljendada. 

Kolmas küsimus: "Kas valitsusel on kavas läbi viia analüüs eetiliste, juriidiliste ja meditsiiniliste aspektide kohta, et kaaluda võimalusi väärikaks elu lõpu toetamiseks raskelt haigetele ja kannatavatele inimestele ning käsitleda abistatud enesetappu või eutanaasiat sarnaselt riikidele, kus need on rangelt reguleeritud?" Valitsuse tegevuskavas on ette nähtud kaks sammu. Esiteks, patsiendi elulõpu tahteavalduse seaduse vastuvõtmine, mis on nüüdseks tehtud, ja teiseks see, et jätkatakse arutelu õigusruumi kujundamise üle elulõpu teemadel. 

Nagu ma juba eelmisele küsimusele vastates selgitasin, arutelud eutanaasia ja abistatud enesetapu üle on vajalikud. Regulatsioonide võimalik muutmine eeldab põhjalikku ühiskondlikku arutelu ning ka tervishoiutöötajate valmisolekut selleks. 

Elulõpu tahteavalduse seaduse vastuvõtmise taustal on toimunud erinevaid arutelusid. Nende käigus on saanud selgeks, et nii eutanaasia kui ka abistatud enesetapp puudutavad eelkõige eetilisi ja juriidilisi dilemmasid ning Eesti ühiskond ei ole seni siin vastuseid andnud. On ka küsitav, kas Eesti tervishoiusüsteem ja arstkond oleks valmis neid praktikaid rakendama. Ma olen arstidega rääkinud. Abistatud enesetapu suhtes ollakse oluliselt rohkem valmis edasi minema, aga ka meie väga tugevad eetikud on öelnud, et näiteks eutanaasia seadustamist nemad hetkel küll ei näe kuidagi võimalikuna. 

Selle aasta lõppu me oleme plaaninud ümarlaua. Selle eesmärk on arutada, kuidas kujundada terviklik raamistik, mis ühendab palliatiivse ravi, patsiendi elulõpu tahteavalduse süsteemi ning kõik muud ühiskondlikud arutelud ja õiguslikud lahendused meditsiiniliselt abistatud surma teemadel, ning kuidas see saaks toetada patsiente, nende peresid ja tervishoiusüsteemi tervikuna. Fookus ei ole ühe üksiku teema lahendamisel, vaid sellel, kuidas need teemad omavahel suhestuvad ja kuidas neid Eestis koos käsitleda. Ümarlauale järgneb juba konkreetse tegevusplaani koostamine. 

Neljas küsimus: "Millised on valitsuse plaanid parandada palliatiivse ravi kättesaadavust, vaimse tervise tuge ja sotsiaalteenuseid, et ennetada olukordi, kus inimesed tunnevad, et ainus väljapääs on elu lõpetamine?" Valitsus on viimastel aastatel astunud mitu sammu, et parandada nii vaimse tervise [teenuste] kui ka palliatiivse ravi kättesaadavust, sotsiaalteenuste [kättesaadavust] samamoodi. Toonitan jälle, et see on ikkagi olnud aastatepikkune töö, see ei ole olnud ainult selle valitsuse teema. Eesmärk on pakkuda inimestele tuge rasketel hetkedel, ennetada olukordi, kus elu lõpetamine tundub ainsa väljapääsuna. 

Kõigepealt selgitan, mis on palliatiivne ravi. Inimeste jaoks on see sageli olnud seotud eelkõige elu lõpuga, kuid see on terviklik ja meeskonnapõhine lähenemine, kus kas surmavalt või väga raskelt haiget inimest toetatakse just elukvaliteedi mõttes ja ei jäeta toeta ka tema lähedasi. Palliatiivne ravi tähendab füüsiliste vaevuste leevendamist, vaimse tervise toetamist ning psühhosotsiaalsete ja hingeliste kannatuste leevendamist. 

Eestis on viimastel aastatel palliatiivse ravi süsteemi arendatud mitmel tasandil. Need teenused on kättesaadavad näiteks Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, Ida-Tallinna Keskhaiglas ja Tartu Ülikooli Kliinikumis, kus töötavad hospiitsosakonnad. Statsionaarset hospiitsravi on Tervisekassa rahastanud juba umbes viis aastat. Eelmisel aastal kulus selleks üle 3,2 miljoni euro. 

2020. ja 2021. aastal valmisid palliatiivse ravi juhendid, mis käsitlevad nii sümptomaatilist ravi ehk sümptomite leevendamist kui ka erakorralisi seisundeid, elulõpuravi ja samamoodi ka teenuste korraldust. 2023. aastal koostasime Euroopa palliatiivse ravi ülevaate, kus keskenduti vaimse tervise teenustele ja ettepanekutele, mis on mõeldud just nimelt Eestile. Eelmisel aastal järgnes sellele palliatiivse ja geriaatrilise ehk eakaid puudutava ravi analüüs koos korraldusettepanekutega. Mõlemad dokumendid sündisid laiapõhjaliselt, kaasati erinevaid eksperte, tervishoiu‑ ja haridusasutusi ning teenusepakkujaid. Aitäh eelmisele ministrile selle eest! 

2024. aasta alguses käivitati koostöös piirkondlike haiglatega pilootprojekt, mille eesmärk on hinnata patsientide vajadusi, teenuste kättesaadavust ja meeskondade toimimist. Katsetatakse ka uusi teenusemudeleid. Lisaks statsionaarsele ravile pakutakse ambulatoorset meeskonnapõhist vastuvõttu, psühhosotsiaalset ja hingehoidlikku tuge ning peredele juhtumikorraldusteenuseid. Alates sellest aastast on Tervisekassa teenuste loetelus neli uut teenust: palliatiivse ravi voodipäev, raviplaani koostamine meeskonna poolt, palliatiivse ravi spetsialisti vastuvõtt ja palliatiivse ravi koordinaatori [teenus]. Edaspidi on plaan neid mudeleid laiendada maakondadesse, perearstikeskustesse ja hooldekodudesse. Muu hulgas on see osa reformist, mille abil me üritame teha või teeme kõik, et ühendada ja panna omavahel paremini suhtlema tervishoiu‑ ja sotsiaalvaldkond. 

Ei tohi ära unustada ka tervishoiutöötajate pädevuse tõstmist. Pilootprojekti raames on plaanis koos haridusasutustega luua süsteemsed ja standardiseeritud täiendkoolitused ja õppeained. Kindlasti pöörame erilist tähelepanu lastele. Sotsiaalministeeriumil on kavas koostada järgmise aasta jooksul laste palliatiivse ravi tegevuskava, et parandada laste ja perede juurdepääsu teenustele, arendada välja toimiv korraldusmudel ja koolitada spetsialiste. Valitsuse 2025.–2027. aasta tegevusprogrammi järgi töötatakse välja laste palliatiivse ravi teenuse mudel ja viiakse läbi pilootprojekt, mille käigus arendatakse piirkondlikes haiglates välja kompetentsikeskused. Eesmärk on pakkuda tuge kõige raskemates olukordades ja tagada, et nii haige kui ka tema lähedased saavad väärikat tuge kogu haiguse ja elulõpu teekonna jooksul. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud minister, nende vastuste eest! Aga tõepoolest, nagu te rõhutate – ja iseenesest ju õigesti rõhutate –, vaja on arutelusid ja ühiskondlikku konsensust. Teiselt poolt, neid arutelusid ja ühiskonnas konsensuse otsimist ei ole alustatud ju sel aastal. See Paul Tammerti juhtum ja Riigikohtu otsus on võib-olla seda protsessi kiirendanud ja vajadust selle järele [esile toonud], kuid meile on väga hästi teada ka need juhtumid, kui inimesed on [sellise teenuse saamiseks] läinud teistesse riikidesse. See olukord on kestnud pikalt. Ma arvan, et väga paljud küsivad õigusega konkreetselt, kas me jõuame kunagi nende aruteludega kuhugi või mitte. 

Ehk minu konkreetne küsimus on, kas sellel sügisesel laudkonnal – mille, ma sain nii aru, te kokku [kutsute] – on konkreetselt [kõne all] abistatud enesetapu reguleerimine, see küsimus. Teisalt, kas me võime siis öelda, et senimaani on meil õiguslik vaakum? Ma saan aru, et teie tegelete sellega alles sügisel ja siis läheb veel aega, nii et senimaani ei saa me eeldada mingisuguseid seadusemuudatusi.

Ma alustan [lõpust]. Jah, meil on õiguslik vaakum ja see tõesti näitab, et meil on päris kiire. Aga teema on selline, et ei tohiks kiirustada. Loomulikult, abistatud enesetapp tuleb kõne alla ka nendel aruteludel. Me viime selle arutelu kindlasti ka majast välja, see ei jää ainult Sotsiaalministeeriumisse. Meil on juba olemas suurepärane meeskond, kes aitas elulõpu tahteavalduse välja töötada. Seesama meeskond läheb selle teemaga edasi. 

Ma ei oska öelda, millal me valmis jõuame. Eks siis, kui asjad on arutatud. Ma saan aru, et poliitikult oodatakse kiiret lahendust ja selget vastust. Aga minu selgem vastus ongi see, et ma täpselt ei tea, sest ma olen ise arst. Arstina on mul mitmeid küsimusi. Muide, minu juurde on kunagi tuldud selle sooviga, minu praktikas on nii olnud, et inimene soovib surra, ja küsib, mida ta peaks tegema. Õnneks oli olukord selline, kus me leidsime lahenduse ja inimesel oli võimalik edasi elada, kvaliteetselt edasi elada. 

Aga kui tõesti on objektiivselt näha inimese [otsuse põhjus], kui tõesti see otsus, mille ta on teinud, on mõistetav, siis arstina oleks mul praegu väga keeruline teda nõustada, sest ma ei tea paljusid asju, ma ei ole läbinud neid koolitusi. Eestis ei ole olemas abistatud enesetappu. Tegelikult ei ole väga palju riike, kus see olemas on. 

See on keeruline teema, kus ei ole lihtsaid vastuseid. Kõige lihtsam sealjuures on meditsiiniline [pool]. Me arstidena teame aineid, mille abil saab inimest sellises olukorras aidata, aga on ju ka juriidika ja eetika. Me oleme andnud Hippokratese vande, et me aitame säilitada elu. Siin aga läheb niivõrd palju ka eetikatunnetusega vastuollu. Iga arst peab ise otsustama, kas ta on valmis seda teenust üldse pakkuma. See on väga erinev elulõpu tahteavaldusest, väga erinev just eetilises plaanis.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Selles mõttes on teil täiesti õigus, et see ei ole teema, millega saab kiirustada ja rutakalt edasi minna, see vajab ühiskondlikku debatti ja analüüse. Inimesed peavad lõpuks aru saama, mida tehakse ja miks tehakse. Sellega olen ma täiesti nõus. Me saame aru, et see kõik võtab aega, aga lõppkokkuvõttes on auk ja vaakum. Seda saab täita kiiremini. Saab öelda, et ei, sellist asja, kui see seadusega lubatud ei ole, seni teha ei tohi. Lõppkokkuvõttes ei taha mitte keegi meist, et kui inimene on hädas, võib-olla soovib siit ilmast lahkuda, siis mingi suvaline inimene hakkaks seda protseduuri teostama ja [sel hädasolijal] läheks veel hullemini, ta satuks palju hullemasse olukorda. Meie arupärimine lähtub ka sellest küsimusest, kuna ja kuidas te selle augu siin kinni panete. Kui me jõuame nii-öelda selle debati, arutelu ühiskonnas peetud, kas see siis tuleb ja kas teil selle koha pealt on plaan?

See on täpselt sama küsimus, mille esitas kolleeg Hanimägi. Ma ei tea, millal see tuleb, ma tõesti ei tea. Õiguslik vaakum meil on. Et kirjeldada neid inimese õigusi, selleks peaksin ma olema jurist. Aga põhiseadust ma ikka tean ja tean, et inimesel on õigus otsustada ise oma elu üle ja selle üle, kas ta lahkub elust või ei. Jah, meil on seaduslik vaakum, aga nagu ma enne ütlesin, selle vaakumi me saame täita ainult siis, kui me vastame küsimustele, mis puudutavad eelkõige eetikat, siis juriidikat, siis meditsiini ja siis tervishoiukorraldust.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te tõite küsimustele vastates kenasti välja, et Tallinnas ja Tartus on tõesti nii palliatiivravi kui ka hospiits. Aga minu kodulinnast Viljandist on inimesed lahkunud ja läinud teise riiki, et lõpetada see väga suuri valusid, aga ka suuri kulusid tekitav olukord. 

Te teate täpselt, et tavaarsti ja teatud eriala arsti juurde on järjekord neli kuud. Selleks ajaks läheb olukord juba väga halvaks, kui vaadata ka selles mõttes, kui suured on tervishoiu rahastamise probleemid. Kuidas neid kahte asja niimoodi menetleda, et see kellelegi haiget ei teeks? Kui hakata tõesti rääkima abistatud enesetapust, siis võidakse öelda, et see on selle tõttu nii, et meil ei ole raha. Aga tegelikult nii olla ei tohiks.

Ma enne ütlesin, et abistatud enesetapu võimalus eeldab, et meil on olemas kvaliteetne palliatiivravi. Ma olen väga rõõmus selle üle, et sellega on juba tööd alustatud. Alustas seda minister Sikkut, mina jätkan kindlasti selle süsteemse toe rajamist. Aga arstina saan ma jälle öelda, et põhilised teadmised palliatiivse ravi kohta on olemas igal arstil. Nüüd on olemas ka ravijuhend, iga arst saab selle võtta ja seda vaadata. Küsimus on selles, kuidas saab patsienti aidata. Näiteks kui me räägime perearstist, siis perearst ei saa osutada haiglaravi. Küsimus on ka selles, kuidas see inimene haiglaravile jõuab. 

Sageli on niimoodi, et palliatiivravipatsient või ka see, kes ei ole mitte lihtsalt palliatiivravil, vaid käes on tema elu viimased päevad, nädalad, saab abi väga kõrge etapi ravi ravivoodis, kus tegelikult peaks toimuma aktiivravi. Spetsialiseeritud voodi[kohti] ei ole nii palju. 

Mida on plaanis teha? Plaanis on üle vaadata ressursid tervishoius ja vaadata, et iga patsient paikneks seal, kus ta saab kõige õigemat abi. Sageli ei saa nendes aktiivravivoodites olevad patsiendid ka kvaliteetset abi, sest sealne personal ei ole võib-olla nii hästi selleks koolitatud. See on üks suur nõiaring. Lahendus ei tule kindlasti kiiresti, aga me suundume selle poole. Eesmärk on ikkagi eelkõige ravi kvaliteet. Mingi raha ei too meile arste juurde. Seetõttu me peame vaatama, kuidas me arste ja õdesid hoiame.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma ei tea, kui palju te olete jõudnud ministrina suhelda oma kolleegidega teistest riikidest, kindlasti mitte nii palju, kui te olete kolleegidega suhelnud arstiametis olles, sest see karjäär on teil olnud oluliselt pikem. 

Mul on küsimus selles vaates, et te küll mainisite, et väga palju sellist praktikat, mis puudutab abistatud enesetapu temaatikat, teistes riikides ei ole. Aga kas te näete siiski mõnda riiki, kus see on olnud mõnevõrra kiiremini edasiliikuv teema või kus on selline praktika, mida te arstina oleksite nõus ka Eestis kaaluma? Kas on selliseid riike, kellelt Eesti võiks kas või selle protsessiga edasiliikumisel rohkem tuge küsida või tuge saada?

Aitäh! Neid riike on. Kindlasti on neid Euroopas. Minu teada on ka näiteks Austraalia üks sellistest riikidest. Ma ei julge neid riike täpselt öelda, mul ei ole hetkel [see nimekiri] kahjuks peas. Ma süvenesin sellesse teemasse, kui oli kõne all elulõpu tahteavalduse teema. Siis toodi välja need riigid, kus abistatud enesetapp on seadustatud. Aga ma jään siin lootma ekspertidele, kelle me kokku kutsume. Nendel on täpne ülevaade. Neil on ülevaade ka sellest, millised seadused on ühes või teises riigis ja kas need on aidanud või hoopis takistanud kvaliteetse teenuse osutamist. See on kõige tähtsam. Nii et siin ma jään lootma ekspertidele. Kui on vaja, siis ma võin otsida välja, millised riigid need on, ja te saate pärast selle nimekirja.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! See oli vist enam kui 15 aastat tagasi, kui ka mina kuulusin Eesti bioeetika ja inimuuringute nõukokku. Tol ajal me korraldasime ühe hästi suure konverentsi, kus me kõiki neid teemasid arutasime. Seal astusin üles nii mina kui astusid üles ka tuntud arstid, eksperdid. Muidugi, see põhjus, miks eutanaasiani pole jõutud, on seesama, mida te olete siin täna korduvalt välja toonud. Aga 15 aastat on siiski väga pikk aeg. Ma arvan, et te võiksite selle teemaga jõulisemalt tegeleda. Kindlasti me leiame lahenduse, inimesed seda ootavad.

Esiteks, see kohtulahend ei puudutanud eutanaasiat, see puudutas ikkagi abistatud enesetappu. Need on kaks drastiliselt erinevat teenust. 

Aga jah, sellest on loomulikult räägitud. Ma olin tudeng üheksakümnendatel, kui sellest räägiti. Seda teemat on läbi aegade arstiteaduses käsitletud. Arstide liit on pidanud mitu konverentsi sellel teemal, ka teised organisatsioonid on seda teinud. Loomulikult sellest räägitakse. 

Aga et Eesti selleni jõuaks, vajame me põhjalikku arutelu. Minu jõuline [tegutsemine] ei tohiks kindlasti olla see, mis paneb meid seadusi vastu võtma, vaid selleks peab olema ühiskondlik konsensus. Ma tean, et inimesed seda soovivad, ja ma mõistan seda soovi. Minu jaoks on see kindlasti oluline. Nagu mainitud, enne abistatud enesetapu seadustamist peab meil olema toimiv palliatiivravisüsteem.

Riina Sikkut, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister, tänan elulõpu tahteavalduse [seaduse] menetlemise ja vastuvõtmise eest ning soovin jõudu aruteludeks abistatud enesetapu teemal. 

Aga ma kordan kolleegide esitatud küsimust. Tõepoolest, tuleb pidada väga tasakaalukat, sisulist arutelu abistatud enesetapu teemal, mitte poliitilisi lahinguid, et jõuda kokkuleppele, kas ja millise teenusena me seda reguleerime. Riigikohtu otsus on andnud Riigikogule tegelikult ülesande viia õigusruumi sisse muudatused, kas keegi võib, mitte tervishoiuteenuse osutajana, hädas inimesele müüa elektrit, gaasi, seepi ja nööri elu lõpetamiseks. Kas siin on valitsusel plaane seadusemuudatusi teha või peame arutelu tõepoolest nii kaua, kuni meil on konsensus, mil viisil seda tervishoiuteenusena reguleerida? Aga kuidas jääb kõigi nende teiste teenusepakkujatega, kellel võib-olla vastutustunnet ja meditsiinilisi teadmisi ei ole?

Meil ei ole plaanis seadusemuudatusi, aga meil on plaanis vaadata teemasse sisse. Need seadusemuudatuse ettepanekud tulevad siis, kui me oleme seda teinud. Ma loodan, et järgmise aasta jooksul. 

Aga ma ei tea, see küsimus oli lihtsalt väga huvitavalt püstitatud. Kas on lubatud inimesele müüa näiteks nööri, eks, või elektrit? Selles mõttes see on … (Hääl saalist.) Elu lõpetamise eesmärgil? Jah. Seaduse järgi ei ole praegu keelatud enesetapu juures abistada. Pigem ongi küsimus selles, kuidas on see inimese jaoks turvaline. 

Võib-olla on siin ikkagi teine küsimus, mida ma ka mainisin palliatiivsest ravist rääkides. Kui inimesel on see [ravi] käepärast, siis võib-olla ta ei jõua sinnamaani, et ta tahab elu lõpetada, aga kui ta ka selle palliatiivse ravi foonil otsustab, et ta ei taha edasi elada, ta ei suuda niimoodi olla, siis see on tema otsus ja me arstidena austame seda ka praegu, eks ole. Pigem on küsimus, kuidas. See on vaja seadustada. Jah, see on niivõrd lai eetiline küsimus, et täna ma siin kindlasti ei saa vastata, millal ja mismoodi [seda tuleks teha,] aga ka minu jaoks on see väga oluline teema.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Jaa, selles küsimuses põimuvadki mitmed aspektid. Kui me hakkame valdkondadest rääkima, siis tervisevaldkond, sotsiaalvaldkond, palliatiivne ravi. Ma arvan, et see ravi on meil kuskil olemas, aga võib-olla ei ole see piisavalt kättesaadav ja nii edasi ja nii edasi. Lisaks on õiguslikud küsimused, mille üle kohus vaidleb, et kellel millised õigused on. 

Minu küsimus puudutabki seda, kas te sellel teemal – kuna see on siiski aktuaalne teema, see kõnetab inimesi – olete ka ministeeriumide vahel ehk justiits‑ ja digiministriga mõtteid vahetanud. Ühel pool on see sisu, kes seda [teenust] saab pakkuda, kas seda teenust saab juba praegu või ei. Aga seal kõrval on juriidiline reguleerimine, mis peaks olema väga selge, et ei tekiks halli ala. Kas te olete justiits‑ ja digiministriga selles küsimuses suhelnud?

Loomulikult. See jõudiski valitsuse tegevusplaani minu ja justiitsministri koostöös. Me oleme ühte meelt, et seda on vaja reguleerida. Loomulikult, ma kaasan ka Justiits‑ ja Digiministeeriumi nendesse aruteludesse. See ongi laiapõhjaline. Loomulikult, jah.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te kasutasite oma vastuses väljendit "turvaline abistatud enesetapp". Mida te täpselt selle väljendi all mõtlesite? Mida tähendab see turvaliselt tehtud abistatud enesetapp?

Aitäh! Ma lisasin sinna ka juurde, et kui nii võib selle teenuse kohta öelda. 

Aga päriselt probleemiks on ju osutunud see, et enesetapp ei olnud turvaline ja inimene elas edasi, võib-olla veel suuremate tervisekahjustustega. Kui me soovime inimese tahet austada, siis me peame ka – seda on hästi raske ja keeruline öelda – tõesti veenduma selles, et tema tahet austatakse. Ei tohi juhtuda nii, nagu juhtus Tammerti kaasuses, kui see kõik ei läinud ootuspäraselt ja inimene elas edasi veel halvemas seisus, kui oli enne. Kujutage seda ette, isegi kui füüsiline tervis jääb võib-olla endiseks, siis millise löögi annab selline olukord inimese vaimsele tervisele. Seda ma mõtlesin selle all.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Esimene päevakorrapunkt on käsitletud. 

Liigume tänase teise päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Rene Koka, Siim Pohlaku, Martin Helme, Mart Helme, Anti Poolametsa ja Arvo Alleri 23. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine 2025. aasta mesindustoetuse muudatuste kohta väikemesinikele. Palun siia Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kolleegid! 23. aprillil 2025 esitasime arupärimise mesindustoetusega seonduva kohta. Kuna oli aprilli lõpp ja mesindustoetuse taotlemine hakkas mai lõpus, siis tahtsime kuu aega varem juhtida tähelepanu mesindustoetuse kitsaskohtadele. 

Kui varasemalt said mesindustoetust kõik mesitaruomanikud, kes olid 1. maiks ennast registreerinud PRIA registris, ja mesilate kaart oli ilusasti avalik rakendus, siis alates sellest aastast muudeti määrust selliselt, et taotleda saavad seda ainult osaühingud, füüsilisest isikust ettevõtjad ja aktsiaseltsid ehk ainult juriidilised isikud. Minimaalselt peab kõigil neil olema 16 mesilasperet, mitte 15 ega 10, vaid just 16. Kui sul juhtus olema 14 peret, siis sa jäid mesindustoetuse alt välja. 

See meede oli oluline väikemeetootjatele, kes said nii natukenegi lisasissetulekut. Muidugi, tarutoetus ei olnud märkimisväärselt suur, pigem oli see selline toetav tegevus. Samas olid kõik meetootjad PRIA‑s [kirjas]. 

Selle toetuse [tingimusi] muudeti selliselt, et alla 16 mesilasperega ettevõtjal ei ole enam kohustust ennast PRIA‑s registreerida. Minu jaoks jäi siin õhku küsimus. Meil on kaks mesindusele suunatud meedet. Üks on mesilaste korjeala toetus, kus miinimumnõue on 10 peret. Siin on aga 16 peret. See tähendab, et sellega vähenes ka mesilaste korjeala toetuse meetmes osalejate arv. Need taotlejad peavad samamoodi olema 10 perega mesinikud, kui nad tahavad korjeala toetust, nendel pidi registreering olema, aga alla 16 mesilasperega ei pea enam olema registreeritud. 

See tekitab raskusi tootjatele, kes teevad taimekaitsetöid. Sellest rakendusest oli hea vaadata, kus asuvad mesilaste korjealad, et oleks võimalik taimekaitsetööde tegemist planeerida ja öelda mesinikele, et läheb taimekaitsetööde tegemiseks. See on kahepoolne suhtlus tootjate ja mesinike vahel. Paraku muutub selle meetme tõttu tootjatel see suhtlemine raskemaks. 

Me oleme kokku pannud kuus küsimust. [Arupärimise esitamisest] on varsti möödas neli-viis kuud. Aga ma loodan, et minister suudab siin midagi vastata ja anda mesinikele tagasisidet, miks nii läks. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli regionaal‑ ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Austatud arupärijad Arvo Aller, Anti Poolamets, Mart Helme, Martin Helme, Siim Pohlak, Rene Kokk ja Evelin Poolamets! Tänan teid võimaluse eest vastata arupärimisele, mis puudutab 2025. aasta mesindustoetuse muudatusi ja nende mõju eelkõige väikemesinikele. Teie küsimused on olulised ning ma annan endast parima, et selgitada muudatuse tagamaid ja ministeeriumi seisukohti. Mesindus on kahtlemata väärtuslik valdkond, millel on oluline [mõju] meie looduskeskkonnale ja ka põllumajandusele laiemalt.

Esimene küsimus: "Millised kaalutlused ja analüüsid olid aluseks otsusele piirata mesinike toetust ainult suurematele ettevõtjatele?" Head küsijad! Teie küsimus otsuse tagamaade kohta on igati arusaadav. Pean esmalt selgitama, et toetuse maksmise eelarve vähenes möödunud aastal olulisel määral, mis seadis meid keerulise valiku ette ja tingis vajaduse toetuspõhimõtted ümber vaadata. Selleks arutasime teemat põhjalikult koos mesindussektoriga 2024. aasta detsembrikuus. Ma tahan rõhutada, et kärbitud eelarve tingimustes oli parim lahendus just mesindussektori enda kompromissettepanek seada toetuse alampiiriks 16 mesilasperet. Selle arvu valikul lähtuti põllumajandusministri 15. juuni 2006. aasta määrusest nr 72 "Väikeses koguses esmatoodete turustamise hügieeninõuded". See määrus eristab väikeses koguses mee esmatootjaid, kuni 15 peret, ja teavitatud meekäitlejaid, rohkem kui 15 peret. Seega kujunes esimeseks kriteeriumiks mesilasperede arv: 16 peret. 

Lubage mul tuua ka mõned arvud. 2024. aastal taotles mesilasperetoetust 1932 mesinikku kokku 35 468 mesilasperele. Nende hulgas oli 1181 füüsilisest isikust mesinikku, kellel oli kokku 9739 mesilasperet, kusjuures perede arv mesiniku kohta varieerus 1‑st 119‑ni. Oleme seisukohal, et kui mesinikul on 16–119 mesilasperet, siis see enamikul juhtudel viitab juba selgelt ettevõtlikule tegevusele, mille puhul on kohane ka tulusid deklareerida ja makse tasuda. Seega on muudatuse üks eesmärk suunata ettevõtlusega tegelevaid füüsilisi isikuid end juriidiliselt korrektselt vormistama, kas äriühinguna või füüsilisest isikust ettevõtjana. Sellest tulenevalt sündiski otsus suunata toetus edaspidi just ettevõtetele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele. Eelnevatest eesmärkidest tulenevalt ei ole edaspidi mesilasperetoetus suunatud neile füüsilistele isikutele, kes peavad mesilasi peamiselt isiklikuks tarbeks. Samas tahan rõhutada, et hobimesinikele jäävad endiselt kättesaadavaks mitmed tegevused, mesindussektorisse sekkumised ja toetused tegevuskava raames, millest saavad kasu kõik mesinikud. 

Teine küsimus: "Kuidas põhjendab ministeerium asjaolu, et määruse muudatust esitleti kui “tehnilist korrastust”, kuigi sisuliselt muudab see toetuse sihtrühma ja mesinduspoliitika fookust?" Ma mõistan teie küsimust termini "tehniline korrastus" kasutamise kohta. On kahetsusväärne, kui selle protsessi kommunikatsioon ja toimunud kaasamine on jätnud mulje, nagu poleks sektori häält piisavalt kuulda võetud. Ma kinnitan, et ministeeriumi eesmärk oli pidada dialoogi ning leida lahendus koostöös. Nagu eelnevalt mainitud, arutati mesilasperetoetuse muudatusi 2024. aasta detsembris koos sektoriga. Ühiselt jõuti kokkuleppele, et edaspidi on toetus suunatud mesinikele, kellel on vähemalt 16 mesilasperet. Sellele tuginedes esitas ministeerium kooskõlastamisele määruse muudatuse, mis käsitleski eelkõige toetuse sihtrühma muutmist. Just sellisena seda ka esitleti. On oluline mõista, et kui me oleksime jätkanud toetuse maksmist kõikidele varasematele taotlejatele, hoolimata vähenenud eelarvest, oleks toetussumma ühe mesilaspere kohta jäänud alla 16 euro. Oleme seisukohal, et nii väikese summa administreerimine ja väljamaksmine ei ole otstarbekas ega paku mesinikele reaalset tuge. Seega oli sihtrühma täpsustamine paratamatu samm. 

Kolmas küsimus: "Kas ministeerium on analüüsinud võimalikke negatiivseid tagajärgi, mis kaasnevad väikemesinike PRIA registrist lahkumisega [---] ?" Teie mure võimalike negatiivsete tagajärgede pärast, eriti seoses väikemesinike PRIA registrist lahkumise ja mesilaste tervisega, on väga asjakohane. Aga on oluline rõhutada, et mesilasperepidaja on loomapidaja ning tal on seadusest tulenev kohustus registreerida oma mesilaspere PRIA põllumajandusloomade registris. See kohustus tuleneb Maaeluministeeriumi 25. novembri 2021. aasta määrusest nr 74 "Põllumajanduslooma märgistamise ja registreerimise ning veisepassi väljastamise kord, põllumajanduslooma tapmisest ja hukkumisest ning kõrvaldamisest teavitamise kord ning identifitseerimisvahendi eemaldamise ja asendamise nõuded". Täpsemalt sätestab selle määruse § 1 lõige 6, et mesilaspere kohta tuleb esitada andmed loomarühma suuruse või mesilasperede arvu muutmise kohta kuu viimase kuupäeva seisuga sündmusele järgneva kuu viiendaks kuupäevaks. Looma heaolu tagamine on iga loomapidaja kohustus. Seega, mesilasperede registreerimise ja andmete uuendamise kohustus ei ole seotud mesilasperetoetuse saamisega, vaid on laiem loomapidaja vastutus, mis aitab tagada loomade heaolu ja tõhusat haiguseseiret. Ministeerium jätkab koostööd Põllumajandus‑ ja Toiduametiga, tehes teavitustööd selle kohustuse täitmise vajalikkuse kohta. 

Neljandaks: "Kuidas kavatseb ministeerium kompenseerida väikemesinike jaoks toetuse kaotamise mõju, arvestades nende rolli maapiirkondade elujõulisuses ja toidujulgeolekus?" Lubage siinkohal olla ühemõtteline. Valitsus hindab kõrgelt absoluutselt kõigi mesinike, nii hobi‑ kui ka ettevõtjatest mesinike panust toidujulgeolekusse ja elurikkusesse. See on väga tänuväärt tegevus. Iga mesilaspere on väärtuslik. Väikemesinike panus maapiirkondade elujõulisusse ja seal toimuvasse tolmeldamisse on kahtlemata oluline ja tunnustatud. Mõistan, et paljudele väikemesinikele, sealhulgas väärikas eas mesinikele maapiirkondades, on mesindus oluline osa eluviisist ja panus kogukonna ellu. Seetõttu, kuigi otsene mesilasperetoetus neile uue korra järgi ei laiene, on meil hea meel tõdeda, et Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise Eesti strateegiakava alusel rakendatakse mesindussektorisse sekkumise toetust. Selle kaudu on kõikidele mesinikele, sealhulgas füüsilisest isikust hobimesinikele, tagatud mitmed väärtuslikud võimalused. Näiteks saavad nad tasuta osaleda teabepäevadel, kursustel ja rahvusvahelistel üritustel, küsida nõu usaldusmesinike käest ning taotleda vahendeid kahjurite, näiteks varroalesta tõrjeks. Lisaks on võimalik saada kasu mesilaste korjeala toetusest. See toetus on mõeldud tolmendajatele põllumajandusmaastikus täiendava toiduressursi pakkumiseks ning selle taotlejal peab olema vähemalt 10 mesilasperet, nagu ka härra Aller mainis, või vastav kokkulepe mesinikuga, kellel on vähemalt 10 mesilasperet. Toetuse saamiseks tuleb rajada vähemalt üks hektar korjetaimedega põllumaad, kusjuures iga hektari korjeala kohta peab olema vähemalt üks mesilaspere. 

Viies küsimus: "Milleks kasutatakse vabanevat summat ligikaudu 300 000 euro ulatuses, mis senini on suunatud väikemesinike toetamiseks?" Siin on oluline täpsustada ühte levinud arusaama. Kahjuks ei ole tegemist vahendite vabanemisega, mida me saaksime mujale suunata. Mesilasperetoetuse eelarvet vähendati riikliku kärpeülesande täitmise raames 240 000 euro võrra. See tähendab, et nimetatud summa võeti ministeeriumi eelarvest ära. Möödunud aastal vähendati kärpeülesande tulemusena kõikide valitsemisalade eelarveid, välja arvatud Kaitseministeerium, eesmärgiga vähendada meie riigi üldist eelarve puudujääki. Seega ei ole see summa ministeeriumi käsutuses täiendavateks tegevusteks. 

Kuues küsimus: "Kas minister kavatseb sekkuda, et tagada mesindustoetuse laiapõhjalisus ja säilitada senine praktika, mis väärtustab ka väikemesinikke?" Ma olen alati avatud dialoogiks ja lahenduste otsimiseks, mis teeniksid Eesti mesinduse huve parimal moel. Mul on hea meel teile kinnitada, et kohtusime mesindussektori esindajatega juba käesoleva aasta aprillis. Sellel kohtumisel leppisime kokku edasise tegevuskava. Mesindussektor esitab hiljemalt käesoleva aasta 1. oktoobriks oma ettepanekud mesilasperetoetuse võimalike alternatiivide ning vajalike uuringute kohta sektoris. Pärast seda arutame ühiselt, kas ja kuidas oleks otstarbekas mesilasperetoetuse korda alates 2026. aastast uuendada või täiendada. Meie eesmärk on leida jätkusuutlikud ja sektori tegelikele vajadustele vastavad lahendused, väärtustades seejuures kõigi mesinike panust. 

Ma loodan, et need vastused selgitasid olukorda ja ministeeriumi samme. Olen valmis vastama täiendavatele küsimustele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi tõepoolest on. Lauri Laats, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et kui selliseid otsuseid tehakse, eelneb ikkagi ka mingisugune analüüs. Ega ilma analüüsita ei olegi võimalik ju selliseid otsuseid vastu võtta. Te kindlasti vaatasite üle ka üleüldise aastatoodangu, ehk me räägime mahtudest, me räägime tonnidest. Kas oskate öelda, kui palju siis meie mesinikud aastas mett toodavad? Keskeltläbi, sest aastad on ju erinevad. Kui palju toodavad meie naabrid Läti ja Leedu? Samuti on ju aastad erinevad. Kas olete vaadanud ka suhtena elaniku kohta, kas meil on rohkem mett ja me saamegi selliseid kärpeid teha või ikkagi on meie naabritel see olukord parem? Kindlasti on teil selline analüüs olemas, ma usun seda, muidu te siin ju nii kindla veendumusega ei räägiks ega vastaks küsimustele.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Mind väga rõõmustab teie suur huvi mesindussektori vastu. Kui te tahate neid võrdlustabeleid näha, siis me saame need teile kindlasti saata. Aga oluline on siinkohal märkida, et meil on ülevaade peaasjalikult põllumajandustootmisest ehk äritegevuseks ettenähtud meetoodangust. Nii-öelda hobimesinike tootluse kohta on info raskemini kättesaadav. Aga selle info, mis meil on nende uuringute kohta – kui te seda soovite näha –, ma palun teile kindlasti saata. 

Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma sain aru, et ega ju mingit toetuste suurenemist ega muid soodustusi mesinikel oodata ei ole, aga hea vähemalt, et me sellest teada saime. 

Minu küsimus puudutab midagi muud ja see puudutab seda, et me oleme teatud rahvusvahelise konkurentsi olukorras ka selles valdkonnas, meetootmise valdkonnas. Siit ja sealt võib aeg-ajalt lugeda, et meie turule tuleb küll Poolast ja küll kuskilt mujalt sellist solgitud või võltsitud mett. Kui suurt probleemi te selles näete ja kui suurt ohtu te siin näete konkurentsi seisukohast meie mesinikele?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! See on tõsine küsimus. Meil on olnud juhtumeid, kus mee pähe on esitatud muid loomseid saadusi. Üks näide oli hobuserasvaga segatud mesi, mis ei vastanud mee kvaliteedinõuetele, ta ei olegi mesi, ta on seda ainult osaliselt. Selle probleemiga me oleme täiesti kursis. Põllumajandus‑ ja Toiduamet koostöös LABRIS-ega seda järelevalvet teeb. Kõigi juhtumite korral, kui turule tuuakse – eriti veel, kui seda tehakse ametlikult – mingi toode, mis esitleb ennast meena, aga tegelikult seda ei ole, võetakse vastavad meetmed, et olukorda korrigeerida. Hetkel ma saan hinnata, et seda tuleb ette, aga see ei ole võtnud selliseid mõõtmeid, et sellele ei jõuaks enam jälile.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te tõite välja põhjuse, miks väikemesinikelt toetus ära võeti: oli vaja kärpida 240 000 eurot ja see oli kompromissettepanek. Aga millised olid teised ettepanekud? Miks te otsustasite just väikemesinikelt toetuse ära võtta?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma saan sellest küsimusepüstitusest hästi aru, see on tõsine asi. Aga kaalutluskoht oli siin see, et kui eelarvet vähendati terves mahus ja kui arvutati välja, missugune summa mesilaspere kohta jääb, siis selgus, et selle summa väljamaksmine ja administreerimine oleks läinud PRIA‑le, riigile liiga kulukaks. Nii et üritati leida nagu balansikohta. Hobimesinikud saavad laias laastus ennast hästi majandatud. [Sooviti] suunata seda [toetust] just põllumajandusliku tootmise poole, et ettevõtjad ennast registreeriksid ja meile oleks paremini kättesaadavad andmed selle kohta, kuidas majandustegevus mesindussektoris käib. See kompromissettepanek oligi 16 peret. Aga nagu ma ütlesin, 1. oktoobriks sellel aastal ootame me täiendavaid ettepanekuid. Oleme aastaga näinud, kuidas see poliitika on mõjunud, ja kui mesindussektoril on täiendavaid ettepanekuid, siis me nendega koostöös neid kindlasti arutame. Kui neil on välja pakkuda mingisugune lahendus, mis ekspertidele või tegutsejatele endale paremini sobib, siis me kindlasti seda kaalume. 

Nüüd on hea kolleegi Arvo Alleri kord. Palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea arupärimisele vastaja! Mind teeb ikkagi murelikuks koostöö mesinike ja põllumeeste vahel. Sa ka eelnevalt ütlesid, et loomapidajatel on registreerimiskohustus, et mesilad peavad olema kaardistatud. Kas on teada praegu selliseid juhtumeid, kui mesilased on surnud, sest taimekaitsevahendid on sattunud mesilatesse? Ja seda just sellepärast, et ei ole näiteks mesilad registreeritud või mesitarusid ei ole nagu välja toodud. Kas see on probleem või see praegu enam ei ole probleem?

Aitäh selle küsimuse eest! See on kindlasti väga kahetsusväärne, kui taimekaitsevahendid viivad mesilasperede surmani. See on väga muret tekitav, kui see juhtub. Praegu, nagu ma ütlesin, on see ka mesilasepidaja enda kohustus ja ka meie soovitus, selleks et selliseid olukordi vältida, et pered ja nende asukohad oleksid registreeritud. Aga selliseid asju massiliselt toimunud ei ole, minu tähelepanu ei ole sellele juhitud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Tore kuulda, siin on juba teine ring ja sama küsimus. Te ütlesite, et PRIA‑l on liiga kulukas välja maksta mingeid tühiseid sente. Aga minu küsimus on, milline on see minimaalne summa, mida on ministeeriumi või PRIA arvates üldse mõistlik toetusena välja käia. On teil mingid rehnungid olemas? Mis on see number, alla mille ei ole mõtet?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Teie huvi mesindussektori vastu on juba teada. Küsimus on, kuidas me riigi raha asjakohaselt majandame. Ma võin siin numbritega eksida, seetõttu ma võin vaid suurusjärgu anda. See arvestus on selline, et umbes 80 eurost [alates] on toetuste väljamaksmine administreerimiskulu mõttes mõistlik. Alla selle on see kadu liiga suur, lihtsalt riigi [tegevuse] efektiivsus põllumajandustoetuste puhul kukub. Aga ma saan seda numbrit ka täpsustada. Hetkel on see suurusjärk umbes sealmaal. 

Minule teadaolevalt on ka Helle-Moonika Helmel huvi mesinduse vastu. Siit ka küsimus, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Mesindus on kindlasti väga oluline tootmisharu ja väga oluline osis meie toidujulgeoleku säilitamisel ja tagamisel.

Aga minu küsimus läheb võib-olla natukene välja nendest raamidest, millest täna on juttu olnud. Vaadake, mesinikud on läbi aastate väga palju suurkiskjate rünnakute tõttu kannatanud. Karud teevad just viimasel ajal mesinike vara ja nende tootmisvahendite kallal korralikku hävitustööd. Päris mitmed mesinikud on öelnud, et neil ei jää üle muud kui tootmine lõpetada, sest riik ei kavatse kuuldavasti midagi ette võtta karude arvukuse ohjeldamiseks. Samamoodi kannatavad lambakasvatajad huntide rünnakute tõttu. Ka seal ei ole riik konkreetselt appi tulemas. Kas on mingi plaan karude arvukusega midagi ette võtta või jällegi öeldakse, et saage ise hakkama?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Pean küll mainima, et oleks võib-olla tulemuslikum esitada see küsimus keskkonnaminister Sutile, kes selle valdkonna eest vastutab. Küll aga on meil puutumust selles teemas palju ja ma tunnistan, et karude ja huntide arvukus on probleem, just eeskätt põllumajandustootjatele. Oleme sellele korduvalt tähelepanu juhtinud. Lisaks on SAK-i kriisi taustal metssigade probleem. Jahinduse valdkonnaga on meil tihe koostöö, see läheb aina tihedamaks. Need teemad on ka omavahelises seoses. Selle terviku me meie vaatenurgast, põllumajandustootmise vaatenurgast, Kliimaministeeriumile esitame, aga lõplik otsus on teise ministeeriumi haldusalas. Seda mina kahjuks teha ei saa.

Hea kolleeg Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Minul on väike liitküsimus. Kõigepealt lühidalt: kas olete seiranud ministeeriumis, milliseid muudatusi selle toetuse ärajätmine on kaasa toonud? Teine pool on see, et kui seda otsust ministeeriumis tehti, kas siis kaalutleti, et toidujulgeolek – me täna ju nii-ütelda valmistume, tõstame riigikaitsekulusid – on ülioluline ja äkki võiks jätta just riigikaitse eesmärgil need väikemesinikud puutumata? Kas see tuli tookord kõneks või ei? 

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Nagu ma ütlesin, me jälgime olukorda ja 1. oktoobriks me ootame ka mesindussektorilt tagasisidet, kuidas see on mõjunud. Me oleme selles osas targemad, mida edasi teha. Toidujulgeoleku seisukohast on kindlasti iga taru oluline, aga meil on ka eesmärk riigina seda põllumajanduspoliitika vaates suunata. Ettevõtlik põllumajandustegevus on meie jaoks oluline. Kaalutluskoht oli pigem seal, et võimestada seda tootvat tegevust, mis tagaks mee mitte ainult [mesinike] sõpradele, lähedastele ja naabritele, vaid ka laiemalt Eesti rahvale. 

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Helle-Moonika Helme, palun! Nii, aga esmalt arupärijate nimel hea kolleeg Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head saalisviibijad, kolleegid! Uued puldid tekitavad ärevust. Ma vaatasin ka, et Moonika juba tuleb kõnet pidama, püüdsin siis kiiresti reageerida. 

Aga minister kandis jah ette, miks seda raha oli vaja kanda mujale. See ongi kärbetega seotud. Loomulikult, kui sind pannakse fakti ette, et me kärbime niipalju, toome sektori kohale, ütleme, et võtame 240 000 eurot ära, ja siis hakkame arutama, kuidas sektor kõige vähem valusalt pihta saaks, siis muidugi on sektor nõus, et teeme nii, et alates 16‑st, väikekäitleja on kuni 15 taru ja üle 16 taru on juba töötlejad, ja siis hakkab ka riigile maksu tulema. Aga ärme unustame seda, et kui PRIA maksab füüsilisele isikule toetuse välja, siis ta võtab sealt kohe maha tulumaksu. Ta isegi ei küsi, kas ta laseb raha taotleja arvele kanda, et siis taotleja ise maksaks tulumaksu. Ei, kohe võetakse tulumaks maha ja see raha jääb kohe riigile. 

Jah, kui me räägime 16 eurost taru kohta, siis see võib tunduda hästi marginaalne, samas on see mingil määral motivatsioon, et tarusid registreerida. Teine asi on ikkagi see, et koostöö taimekasvatajate ja mesinike vahel oli juba päris hästi käima läinud, oli teada, kus tarud paiknevad. Taimekaitsetööde tegemise eel teavitati mesinikke, et sellised on tööd tulemas, et hoidku nad oma tarud kinniselt või viigu teise kohta. 

Võib-olla minister pärast stenogrammist vaatab, äkki on võimalik see välja võtta, kui palju see aasta kas vähenes või suurenes mesilaste korjeala [toetuse] taotlemisel see pindala. Seal oli 10 taru minimaalne [nõue], et saada taotleda. Kui sul oli alla 10 taru, siis sa said kahe teise mesinikuga kokku leppida või said ka mitme peale need 10 taru kokku. Kas selle võrra on vähenenud korjeala [toetuse] taotlemisel see pindala või suurenenud? Võib-olla selle võrra on suurenenud. See on ju ainult positiivne.

Mida öelda veel väikemesinike kohta? Käib suur võitlus sissetoodava võltsmeega. On olemas meespektrid ja meekaleidoskoobid, millega saab tuvastada Eestis kasvatatud taimedelt korjatud meesaaki. Seda enam, et praegu on Eesti meetoodang väga väike võrreldes eelnevate aastatega, sest see aasta oli suht vihmane ja märja [taime] pealt mesilinnud eriti ei korja, eelnevatel aastatel oli põud, nii et taimed õitsesid suht kiiresti ära. Nii et samamoodi nagu taimekasvatajatel on olnud kolm rasket aastat, on ka mesinikel olnud. Mesitarude toodang, ma arvan, on alla poole tavalisest. See tähendab, et on väga suur oht, et hakatakse müüma sissetoodud meega segatud [Eesti] mett. Põllumajandus‑ ja Toiduameti kontroll, kui hakatakse seda uuringutega tuvastama, on, nagu teada, alati kallis. Aga kuna riigil raha ei ole, siis kontrolli tehakse pisteliselt. Või siis tootjad ise avastavad kaubanduses võltsmee, mida müüakse Eesti mee pähe. 

Mida ma tahaksin lõpetuseks öelda? Väikemesinikel tasub vastu pidada. OÜ-tamine ja FIE-ndus toodi nüüd mängu. Ma loodan, et tulevikus tehakse asjad paremaks, nii et kõik mesinikud saaksid mesindustoetust, olgu selle suuruseks 16, 26 või 50 eurot taru kohta. Aitäh!

Suur tänu teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Vähesed kolleegid! Ühe kilo mee saamiseks peab mesilind külastama ligi 3 miljonit õit ja tegema kolm ringi ümber maakera, tagasihoidlikult öeldes, ja see töö on ülimalt oluline kogu meie toidulaua või vähemalt sellest suure osa katmisel. Nüüd, sel aastal nii-öelda väikemesinikke, kellel on alla 16 taru, on hakatud eirama, nad ei ole olulised. Eesti riigil on raha vähe ja on ainult üks ministeerium, kuhu me raha anname, kust me seda maha ei võta – Kaitseministeerium. Igalt poolt mujalt roogime maha. Mäletate, Riigikontrolli hiljutine audit näitas, et raha on tõesti, nagu vanasti öeldi, ratsahobuse sedasamust ja tuleb veel juurde, aga kontroll on minimaalne, kümned miljonid lendavad siia-sinna. 

Selles valguses on väga valus kuulda, kuidas mingisugune väike osa rahast kraabitakse kokku praegu nende väikemesinike toetamise pealt, et nende töö nagu ei olegi nii oluline. Nende töö on ülimalt oluline. 

Võib-olla peaks seda toetust nimetama üldse tolmeldamistoetuseks. Tolmeldamine ongi see põhiline. Meekilod, mida üks või teine taru toodab, on sellest kasust, mida mesilased meile annavad, väike osa, kümnendik võib-olla. Need, kes jäid seekord [toetusest] ilma, on valdavalt pensionärid, kes elavad siin ja seal üle Eesti väikestes kohtades ja kelle hoolealused tegelevad tolmeldamistööga, pöörase tööga, millest sõltub ka nende põllumeeste [saak], kelle põllud on nende tarude ümber või vastupidi, kui [tarud on sinna] viidud. Nii et neid diskrimineerida ei ole ilus. Eriti veel sellel taustal, kui raha tegelikult ühes otsas põleb või sellest ei hoolita, aga kusagil pigistatakse mingisuguse protsendiga. Nii nagu Politsei‑ ja Piirivalveamet, kust iga aasta tuleb 9% inimestest vähemaks võtta. Kuhu me niimoodi jõuame? Mingi mehaanika. Samas kusagil see raha põleb, ei tea, mida sellega tehakse, ja nii edasi.  

Muidugi oli valus kuulata siin ministrihärrat, kes on nüüd vist siit lahkunud. Või ma eksin? Ah, mingid mesilased siin ja mingid rahvasaadikud, totud! Tal on tähtsamaid töid teha, ma ei tea, sead, võib-olla lähevad juba neljandat korda paaritama selle aasta jooksul, võib-olla tegeleb sellega. Aga öelda, et 80 eurot ja alla selle ei maksa toetusi maksta, pole efektiivne! Ma vaatasin järele, võib-olla keegi tunneb sotsiaalvaldkonda paremini: last üksi kasvatava inimese toetus on 19,18 eurot. Koristame ära! Milleks seda maksta? Või puudega inimese [sotsiaaltoetus] 13–41 eurot, koristame rahulikult ära, anname jälle sõjamoolokile, et riigikontrolör saaks tulla jälle välja, et ei tea, kuhu raha on pandud ja milleks ja nii edasi. Neid alla 80‑euroseid makseid ei ole mõtet teha, need pole olulised! Niimoodi ei tohiks üks normaalne minister käituda, üldse valitsejad ei tohiks nii käituda. Aitäh!

Suur tänu teile! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti mesi on üks meie maa puhta looduse sümboleid. See ei ole ainult kaup poeletil, see on meie kultuuritraditsioonide ja looduskeskkonna osa. Kuid nüüd on meie väikemesinikud sattunud olukorda, kus riik on jätnud nad üksi.

2024. aastal taotles mesilasperetoetust ligi 2000 mesinikku. Neist suur osa olid väheste [mesilas]peredega hobimesinikud. Aga 2025. aastal taotles juba uue korra järgi toetust vaid 334 ettevõtet ehk ligi kuus korda vähem. Umbes 1600 väikemesinikku jäid ukse taha. 

Mida tähendab see Eesti jaoks? Esiteks, väikemesinikud on need, kes hoiavad elu ka väikestes külades ja hajaasustuses. Nad on need, kelle tarud seisavad talude õuedes, metsaservades, pakkudes meie põldudele ja aedadele hädavajalikku tolmeldamist. Kui riik neid ei toeta, on oht, et paljud neist loobuvad. Sellega kaotame mitte ainult meetootjad, vaid ka tolmeldajad ja seega julgeoleku aluse.

Teiseks, väikemesinikud on registri ja haiguste tõrje võtmeosa. Kui inimene tunneb, et riik teda ei tunnusta ega toeta, kaob motivatsioon mesilasperesid ametlikult registreerida. See aga tähendab, et varroalesta ja teiste haiguste levik muutub raskemini kontrollitavaks. Kui üks [mesilas]pere jääb ravimata, on ohus kogu ümbruskond. 

Kolmandaks, meie mesinikud peavad vabaturu tingimustes konkureerima välismaise meega. Aga mis olukord on mujal? Näiteks Ungaris makstakse igale mesilasperele 42 eurot toetust, Hispaanias ja Prantsusmaal toetatakse sektori arengut kümnete ja sadade tuhandete eurodega, alates varroalestavastasest võitlusest kuni mee turustamiseni. Eestis aga kärbitakse eelarvet ja tõrjutakse välja just need, kes kõige enam panustavad looduse ja kogukonna heaks. 

Me ei saanud ministrilt vastust, kas tal on üldse ülevaadet, kui suur osa Eestis toodetud meest tuleb väikemesinikelt. Kas on tehtud analüüsi, millist mõju avaldab nende väljajätmine meie põllumajandusele, ökosüsteemile ja regionaalarengule? Kas üldse on arvestatud, et konkurendid mujal Euroopas saavad palju suuremat tuge ning meie mesinikud jäävad ebaõiglasesse olukorda?

Head kuulajad! See ei ole ainult mesinduse teema. See on küsimus riigi suhtumisest oma inimestesse: kas me toetame neid, kes hoiavad elu maal ja annavad meile puhta toidu, või laseme neil vaikselt kaduda. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Oleme ka teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Oleme jõudnud kolmanda punkti juurde. Riigikogu liikmete Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe, Anti Allase, Reili Ranna, Heljo Pikhofi ja Jaak Aabi 13. mail 2025 esitatud arupärimine elutähtsate pangateenuste kadumise kohta maakonnakeskustes, arupärimine numbriga 773. Palun arupärijate nimel Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Ester Karuse.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Ma esitasin 13. mail arupärimise, mis puudutas minu ja kindlasti paljude kagueestlaste, eriti Valga ja Põlva inimeste jaoks olulist regionaalpoliitilist teemat ehk pangateenuste kättesaadavust. Teema muutus teravaks just kevade hakul, kui Valga linnas sulges end viimane füüsiline pangakontor, mis oli SEB. Aasta varem sulges ennast seal ka Swedbank. Ja ongi juhtunud nii, et terves Valga ega ka Põlva maakonnas ei ole ühtegi füüsilist pangakontorit, mis on minu meelest oluline just vanemaealistele ja neile, kellel pole ligipääsu digiteenustele. Kümned tuhanded inimesed on praegu tegelikult ilma jäetud nii-öelda füüsilisest pangateenusest. 

Aga mitte ainult vanemaealised inimesed, vaid ka ettevõtjad ja tavainimesed vajavad ju samamoodi pangateenust. Näiteks esmast pangakaarti ei saadeta postiga, vaid sellele tuleb reaalselt pangakontorisse järele minna. Kui me lähme Valgast järele ja lähim pangakontor on ilmselt Tartus, siis Valgast Tartusse sõita ja tagasi tähendab kilometraaži mõttes ligi 200 kilomeetrit. 

Ma absoluutselt mõistan, et pangad on eraettevõtted ja nende eesmärk on ilmselt kasumit teenida, aga me räägime ikkagi elutähtsast teenusest. Me teame ja oleme kuulnud nendest kasuminumbritest, mis tulevad ju tegelikult meie inimestele teenuse pakkumisest. Samas ei saa ju öelda, et pangateenus on pelgalt äritegevus, vaid see on ikkagi ühiskondlikult hädavajalik teenus. See võimaldab inimestel turvaliselt hoida ja kasutada oma raha, sõlmida lepinguid, saada nõustamist, teha sularahatehinguid ja hallata oma igapäevaseid finantskohustusi.

Noortel inimestel on jah lihtne öelda, et nad ei pea kasutama pangakontoris olevat teenust, saab internetipangas kenasti hakkama. Ja minu käest on ka küsitud, miks on üldse vaja pangakontorit. On vaja! Selles mõttes, et noortel inimestel on lihtne seda öelda, aga siiski igal inimesel ei pea olema ei arvutit, internetti ega ka nutitelefoni. Eriti kui me räägime vanemaealistest.

Samal ajal me kuuleme neid uudiseid, loeme uudiseid tohututest petukõnedest, kus põhiliselt just vanemaealised inimesed on kaotanud tuhandeid, isegi sadu tuhandeid eurosid. Ja kui meil ei ole enam pangakontoreid Valga linnas, kus elab 12 000 elanikku näiteks – Valga vallas elab üldse 15 000 –, kui meil ei ole seal teenindajaid, ei ole konsulteerida kellegagi, ei ole küsida mitte kelleltki, siis ega see ei aita neid petukõnesid peatada või kuidagi vähendada. Igal juhul jah, igaühel ei pea olema nutitelefoni ja arvutit. See on tõesti meie piirkonna jaoks praktiline, aga ka moraalne probleem. 

Ma esitasin kevadel mõned konkreetsed küsimused ministrile. Milliseid samme on ministeerium juba astunud, et pankadega seda dialoogi pidada? Kas on toimunud kohtumisi pangaliidu või pankade esindajatega? Kas riik üldse näeb vajadust tagada maakonnakeskustes füüsiline pangateenus? Ja täna, kolm kuud hiljem, tahangi teada, kas on midagi tehtud. Minu meelest on see täpselt hea aeg, et vaadata, kas neid kohtumisi on toimunud ja kuidas see infovahetus on käinud. 

Ma ei arva, et seadusandlusega hetkel saab pankasid kuidagi sundida, aga siiski minu meelest on riigil siin oma roll. Saab küsida, saab aru saada, saab suunata, kaasa aidata, aga selleks peab arusaam olema ja selleks peab ka tahe olema. Just Kagu‑Eesti inimestele on see väga oluline. Ja oluline on mõista, et need protsessid on tihti pöördumatud. Kui pangakontor on kinni pandud, siis on väga ebatõenäoline, et nad kunagi [uksed] uuesti avavad. Nii et kuulame ministri vastuseid. Aitäh!

Just! Suur tänu teile! Ja nüüd ongi meil suurepärane võimalus kuulata, mida sellest kõigest arvab regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Austatud arupärijad Jaak Aab, Heljo Pikhof, Reili Rand, Anti Allas, Andre Hanimägi, Tanel Kiik ja Ester Karuse! Tänan teid võimaluse eest vastata teie esitatud arupärimisele nr 773, mis keskendub elutähtsate pangateenuste kättesaadavusele meie maakonnakeskustes. See on kahtlemata teema, mis puudutab paljusid Eesti inimesi ja millele tähelepanu pööramine on äärmiselt vajalik. Kui kunagi põhiseaduskomisjonis oli arutelu, et kas mitu on kaks ja enam või rohkem kui kaks, siis täna need mõned küsimused [teevad kokku] täpselt kaheksa. Ja neile kaheksale küsimusele ma järjest vastan. 

Esimene küsimus. Palun lisaaega. 

Läheks võib-olla ikkagi praegu selle sõnavõtuga edasi. Vaatame, mis seis siis on, kuhumaale me oleme jõudnud. 

"Kuidas hindate olukorda, kus terves Valga- ja Põlvamaal ei ole enam ühtegi pangakontorit?" Ma mõistan teie muret täielikult seoses füüsiliste pangakontoritega, eriti just märgilise tähendusega teenuste kadumise tõttu maakonnakeskustest. Selline areng on kahtlemata muret tekitav ning sellel on regionaalarengu seisukohast negatiivne mõju. Olen kindlalt seisukohal, et otsus pangakontorid sulgeda peaks olema viimane võimalik samm, kui kõik muud lahendused on hoolikalt läbi kaalutud. Ka füüsiliste [teeninduspunktide] kadumisel on esmatähtis tagada teenuste jätkuv ja mugav kättesaadavus.

On tõsi, et pangakontorite arv on Eestis aja jooksul vähenenud. Kümne aastaga on nende arv Eesti Panga andmetel kahanenud ligi poole võrra. Kui 2015. aastal oli Eestis 107 pangakontorit, siis 2024. aasta lõpuks oli neid 58. Praegu on SEB esindatud kontoritega 9 maakonnas 15‑st, Swedbank 11 maakonnas ja Coop Pank 12‑s. Kuigi teie arupärimine keskendub Valgamaale, siis tegelikult on meil kaks maakonda, kus pangakontoreid ei ole: Raplamaa juba kaks ja pool aastat ning Jõgevamaa kaks aastat. Samuti on oluline märkida, et kontorite sulgemine ei ole puudutanud üksnes väiksemaid keskusi, vaid ka suuremaid linnu. Näiteks SEB sulges käesoleva aasta mais oma Narva kontori ning Luminor lahkus eelmise aasta lõpus Pärnust. Tartumaal, kus elab ligikaudu 160 000 inimest, läks SEB ühele kontorile üle juba kaheksa aastat tagasi, 2017. aasta novembris. Harjumaal, kus elanikke on ligi 650 000, on SEB‑l neli kontorit, mis tähendab ühte kontorit 160 000 elaniku kohta.

Rõhutan veel kord, et oluline on tagada teenuste kättesaadavus ka siis, kui füüsilist teeninduspunkti enam ei ole. Alates 2016. aastast on pangad lisanud 791 muud teeninduspunkti, sealhulgas [on juurde tulnud] sularaha kättesaadavuse võimalused poodides ja tanklates. Need on toonud enim kasutatavad teenused inimestele tegelikult isegi lähemale. Siinkohal pean täpsustama, et väide, nagu Valga- ja Põlvamaal ei oleks enam ühtegi pangakontorit, ei ole päris täpne. Coop Pank pakub pangakontoriteenust mõlemas nimetatud maakonnakeskuses, Põlvas alates 2017. aastast ja Valgas alates käesoleva aasta 23. aprillist. Tõsi, need on sularahavabad kontorid ja Valga puhul avatud vaid valitud päevadel. Seega on teenuse osutamises aja jooksul juba ümberkorraldusi toimunud, mis on mõneti vähendanud, kuid teisalt parandanud teenuse kättesaadavust, peegeldades nii teenuse enda kui ka tarbijakäitumise muutumist. Füüsilise teenustaristu, sealhulgas pangakontorite kasutamine, on aastatega üldiselt vähenenud. See peegeldab suuresti inimeste ja tarbijate muutunud harjumusi. Ühe suurpanga andmetel on näiteks käesoleva aasta esimese nelja kuuga kontorite külastatavus vähenenud 20%. Eelmisel aastal oli see näitaja samal perioodil –5% ja COVID-pandeemia mõju külastatavuse vähenemisele oli ligikaudu 50%.

Kõige olulisem pangateenus, mida kodu lähedal tarbitakse, on valdavalt seotud sularaha kättesaadavusega. Sellised võimalused on olemas nii maakonnakeskustes kui ka paljudes väiksemates asulates. Ristkasutuses olevate pangaautomaatide, sealhulgas automaatide, kust saavad raha välja võtta kõikide pankade kliendid, arv on viimasel kolmel aastal püsinud sisuliselt muutumatu, neid on umbes 665. Sealhulgas on sularaha sissemaksevõimalustega automaatide arv tervikuna isegi suurenenud. Käesoleval aastal on neid praegu Eestis üle 225. Lisaks on loodud alternatiivsed sularaha väljavõtmise võimalusi näiteks tanklates ja toidupoodides, mis omakorda on mõjutanud füüsiliste kontorite külastatavust. Teenusmajanduse digitaliseerimine tervikuna on loonud ettevõtetele ootuspäraselt võimaluse tegutseda kasumlikumalt ja efektiivsemalt, vähendades kulusid füüsilisele taristule ja tööjõule. Digivõimalused aitavad teenuse osutamisega [kaasnevaid] kulusid alla tuua nii avalikus kui ka erasektoris, mis on üldjoontes ju tervitatav. Panen aga südamele kõikidele teenusepakkujatele nii avalikus kui ka erasektoris, et teenuse kättesaadavuse säilitamine ka kaugemates piirkondades on prioriteet.

Teine küsimus. "Milliseid samme on ministeerium seni astunud, et säilitada või taastada pangateenuste füüsiline kättesaadavus maapiirkondades?" Nagu ma eelnevalt mainisin, on mul kavas sel teemal pangandussektori esindajatega kohtuda. Senises suhtluses pankadega on fookus olnud pigem laiemal regionaalarengu juurprobleemil, milleks on inimeste koondumine pealinnapiirkonda paremate elamis- ja töövõimaluste tõttu. Oleme arutanud, kuidas parandada maapiirkonnas ja väikelinnas elamist ja ettevõtlusega tegelemist, toetavate finantsinstrumentide rakendamist ning kapitali kättesaadavust. Pangakontorite kadumine on selles kontekstis üks tagajärg, mis on tingitud elanikkonna vähenemisest ja tarbijate arvu kahanemisest.

Kolmas küsimus. "Kas valitsus on juba algatanud või valmis algatama läbirääkimisi suurpankadega, et vähemalt maakonnakeskustes säiliks vähemalt üks pangakontor?" Hetkel selliseid spetsiifilisi läbirääkimisi peetud ei ole. Kuid nagu öeldud, kavandan kindlasti peagi kohtumise pankade esindajatega. Mõistan, et kontori füüsiline olemasolu on paljudele inimestele märgilise tähendusega. Samas tahan rõhutada, et füüsilisest kontorist olulisemgi on teenuste tegelik kättesaadavus ja ühtlane kvaliteet. Tulevikku silmas pidades parandab just veebipõhine teenuseosutamine, sealhulgas nõustamine ja lepingute sõlmimine, teenuse aegruumilist kättesaadavust märksa enamatele inimestele kui füüsiline kontor maakonnakeskuses, mis on avatud vaid tööpäevadel, seda võimaldaks. Seetõttu peab füüsilise kättesaadavuse kõrval olema meie fookuses ka teenuste sisuline ja ühtlane kvaliteet kõikidele Eesti inimestele ning majanduse arengule olulise kapitali kättesaadavus kõikides piirkondades võimalikult võrdsetel tingimustel.

Neljas küsimus. "Kas on kaalutud multifunktsionaalsete ühiste teeninduspunktide loomist koostöös pankade ja riigiasutustega?" See mõte multifunktsionaalsetest teeninduspunktidest on kindlasti kaalumist väärt. Arutelud maakonnakeskustes olulisemate teenuste, sealhulgas pangateenuse füüsilise taristu [korraldamise] osas on kahtlemata vajalikud. Rahandusministeerium, kes veab niinimetatud riigimajade projekti, on kinnitanud oma valmisolekut, et sellel teemal võiks arutelusid pidada. Samas pean nentima, et näiteks Rapla puhul, kus pangakontor tänaseks puudub, pangad varem sellisest koostööst huvitatud ei olnud. Kui teenuse jätkamist takistab füüsiliste pindade [puudus], saame kindlasti [arutada] ka võimalust multifunktsionaalsete teeninduspunktide loomiseks avalikule sektorile kuuluvates hoonetes. Osaliselt sellised koostöömudelid tegelikult juba toimivad. Mittedigiteadlikel klientidel on võimalus makseid sooritada Omniva postkontorites, mis pakuvad seda teenust igas maakonnas. Kui kliendil ei ole võimalik postkontorisse minna, saab maksete tegemiseks kutsuda koju ka kirjakandja, helistades Omniva klienditoele. Oluline roll on siin ka kohalikel omavalitsustel, et tõsta oma elanike digiteadlikkust või neid abistada teistmoodi. Heaks näiteks on just Valga vald. Valga keskraamatukogus on loodud avalik internetipunkt, kus on võimalik kasutada arvuteid pangatoimingute tegemiseks ning saada ka nõu ja abi arvuti kasutamisel.

Viies küsimus. "Milliseid regionaalpoliitilisi meetmeid on plaanis kasutada või välja töötada, et selliseid olukordi tulevikus ennetada?" Kuna teenuste osutamine, kohtade kokkutõmbamine ei ole ainuomane pangandussektorile, siis näeme, et kõige tõhusam viis, vältimaks erasektori teenuse kadumist väljaspool pealinnapiirkonda, on tagada, et loomulik kliendibaas, see tähendab tegus ja majanduslikult aktiivne elanikkond, sealhulgas ettevõtjad, nendes piirkondades ei väheneks. Eelmises valitsuses rakendatud ja ka selles koalitsioonis kokkulepitud põhimõte, et vähemalt 40% ettevõtluskeskkonna toetustest peab minema väljapoole Tallinna ja Tartu piirkonda, just seda eesmärki kannab. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium järgib seda põhimõtet kõikide ettevõtlusvaldkondi [puudutavate] toetusmeetmete ja eelnõude kooskõlastamisel ning selle elluviimist seiratakse ka valitsuse tasandil. Üldist teenuste osutamise seiret, mis tooks välja mõne konkreetse erasektori teenuse lõppemise plaanid, enne selle[kohase] otsuse langetamist ministeerium praegu ei tee. Selline pidev seire ja päringute tegemine ei toetaks ka bürokraatia vähendamise eesmärki. Küll aga julgustame nii avaliku sektori asutusi kui ka olulisi teenuseid osutavat erasektorit oma regionaalse mõjuga teenuste ümberkorraldamise plaanidest aegsasti teada andma, et saaksime teenuse kättesaadavuse küsimustele üheskoos parimad lahendused leida.

Kuues küsimus. "Kuidas kavatseb valitsus tagada pangateenuste kättesaadavuse digivõimalusi mitte valdava või liikumisraskustega elanikkonna jaoks?" Me näeme, et digivõimalusi mitte valdava elanikkonna [osakaal] ajas väheneb. Liikumisraskustega [inimeste jaoks] on digitaalsete teenuste kättesaadavus ja areng pigem positiivne, pakkudes uusi ja mugavamaid lahendusi. Lisaks eelnevalt mainitud Omniva teenusele ja avalikele internetipunktidele pakuvad oma igapäevatoimingutega liikumispiirangute tõttu mitte hakkama saavatele inimestele hädavajalikku abi kohalikes omavalitsustes sotsiaalteenuste [osutajad]. Nende panus sellesse töösse on hindamatu.

Seitsmes küsimus. "Kas teil on teadmine, millised olid konkreetsed põhjused, miks näiteks Valga linnas pangakontorid suleti ja kas üheks võimalikuks teguriks võis olla sularahateenuste karmid turvanõuded?" Spetsiifilised küsimused, mis [puudutavad] sularaha käitlemisega seotud turvanõudeid, tuleks tõepoolest adresseerida Rahandusministeeriumile, kes seda valdkonda kureerib. Küll aga ei nähtu olemasolevatest andmetest, et need nõuded oleksid olnud kontorite sulgemisel tegelikuks põhjuseks. Eesti Pangaliidu andmetel hakkasid pangaklientidel sularahatehingud pangaautomaatidesse liikuma juba eelmise kümnendi esimeses pooles. Näiteks SEB Põlva kontor muutus sularahavabaks kümme aastat tagasi, 2015. aastal, ehk kaks aastat enne kontori sulgemist ning SEB Valga kontor üheksa aastat tagasi, 2016. aastal, üheksa aastat enne selle sulgemist. Swedbank muutis nii Põlva kui ka Valga kontori sularahavabaks aastal 2022. Seega kolmel viimasel aastal ei ole neis maakondades pangakontorid sularahatehinguid pakkunud. Sularahavabad kontorid maakonnakeskustes ei ole erand. Näiteks kõik Luminori esindused ja LHV kõik kolm kontorit on sularahavabad. Samas ei pea inimesed sularaha kättesaadavust üldiselt suureks probleemiks. Eelmisel aastal korraldatud euroala elanike maksekäitumise uuringust selgus, et sularaha kättesaadavust pidas euroalal keskmiselt heaks 87% elanikest. Eestis on see rahulolu natukene kõrgemgi, 89% elanikest. Viimase viie aasta jooksul on pangakontorite külastatavus vähenenud ligi poole võrra. Neid kliente, kes on Valgamaal harjunud makseid tegema pangakontoris, on Eestis pangaliidu hinnangul 0,6%.

Ja viimane küsimus. "Milliseid lahendusi näete tänasel päeval pangateenuste tagamiseks maakonnakeskustes?" Eraettevõtted, sealhulgas pangad, pingutavad pidevalt oma kliendibaasi suurendamise nimel ja on juba välja töötanud mitmeid kuluefektiivseid lahendusi, kuidas teenuseid pakkuda ja klientidele kättesaadavaks muuta. Siia hulka kuuluvad nii veebipõhised konsultatsioonid – Coop Panga pop‑up‑kontor on hea näide Valgas –, sularaha kättesaamise võimalused poodides ja tanklates, ristkasutatavad ning sisse- ja väljamakse võimalustega sularahaautomaadid, aga ka kaardimakselahendused mikroettevõtjatele sularahavajaduse vähendamiseks. Pangad on arendanud välja kiired ja mugavad e‑kanalid, mille vahendusel saab kasutada valdavat enamikku pangateenuseid. Need digitaalsed lahendused on muutnud teenused paljudele inimestele kättesaadavamaks, kui maakonnakeskustes paiknevad füüsilised kontorid seda eales võimaldaksid. Ma mõistan, et kontori külastus on mõnikord siiski vajalik, näiteks hoiulaekateenuse kasutamiseks, kuid seda teenust on traditsiooniliselt pakkunud vaid üksikud pangad ja peamiselt oma peakontorites.

Ma loodan, et need vastused olid põhjalikud ja selgitavad. Olen loomulikult valmis vastama teie täiendavatele küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Arupärimistele vastamisel ongi ministril aega 15 minutit. Mahtusite kenasti …

Mahtusin ära?

Teil jäi isegi üks minut veel varuks. Selles mõttes mahtusite kenasti raamesse ja tänu selle eest ja muu eest samuti. Aga küsimusi on palju. Alustab Reili Rand. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma usun, et te nõustute minuga, et riigil on võimalus oma teenuste ja töökohtadega olla siin erasektorile heaks eeskujuks. Sellest ajast, kui veel ise omavalitsusjuht olin, mäletan, et kõige tulemuslikumalt ja süsteemsemalt riigi töökohtade pealinnast väljaviimisega tegeles tollane riigihalduse minister ja praegune hea kolleeg Jaak Aab. 

Aga vaatame nüüd ette. Kuidas te ise näete, milliseid proaktiivseid tegevusi te saaksite ise teha, et riigina näidata eeskuju, et olulised teenused ja ka kõrgemat haridustaset ja palgataset tagavad töökohad siiski kõikjal maakondades oleks? Ja teine nüanss ka: üks on proaktiivne pool, aga mida te ennetavalt teete? Ma saan aru, et riigieelarve kõnelused pingsalt käivad ja raha pidi küll olema s…piiks‑piiks‑piiks. Aga kuidas ennetada seda, et pärast riigieelarve vastuvõtmist me ei kuuleks uusi kärpeplaane riigi teenuste kokkutõmbamisest maakondades?

Aitäh selle küsimuse eest! See küsimus on väga lai ja väga mitut valdkonda hoomav. Ma proovin vastata nii hästi, kui ma oskan enda valdkonna põhiselt. Üks näide on Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumist, kus suur osa ametnikke ja kogu ministeeriumi haldusalas olevad ametnikud paiknevad üle Eesti. See on meil põhimõtteline otsus olnud, et ei värvataks ainult Tallinnast ja nii palju, kui on vähegi ametikohti võimalik tekitada üle Eesti, siis seda tehakse. 

Ja kuna me kasutame palju ka veebi vahendusel töötegemist, siis seda võimalust on pakutud palju kõikidel tasemetel. Kui me räägime hariduse kättesaadavusest, siis kindlasti sellele oskab paremini haridusminister vastata. Minu hinnangul on oluline see, et meil oleks kõikidele inimestele tagatud võimalikult kvaliteetne haridus ja nii kodu lähedal, kui see võimalik on. Kuidas seda saavutada? On erinevad eesmärgid, aga üldisel hinnangul on haridus vähemalt noortele kättesaadav.

Tulen tagasi majandusküsimuse juurde. Kui me suuname ressurssidest 40% Tallinnast ja Tartust väljapoole, et majandustegevust arendada, siis selle kõige tuum on see, et sul oleks aktiivne elanikkond, aktiivsed ettevõtjad, kes kohapeal elavad. Kui elanikkond on [piisavalt suur], siis on ka teenuste vajalikkus suurem. See on arusaadav, et kui elanikkond tunduvalt kahaneb, siis mingeid teenuseid lihtsalt ei ole, seda ei ole võimalik enam mingist piirist alates ülal pidada. Ja minu jaoks on oluline, et sellist olukorda ei tekiks või et seda saaks võimalikult pikalt edasi lükata ja võib-olla isegi tagasi pöörata seda trendi. Ma tean näidet Saaremaalt, kus oli vist sissekolinud elanike arv 1000 ja väljakolinuid oli ka 1000. Nii et seal oli Eesti-sisese rände mõttes bilanss enam-vähem null, mille üle mul oli väga hea meel.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Väga oluline teema, hästi palju puudutab just regionaaltasandit ja kohalikke inimesi. Aga vaatan natukene seda olukorda ministrite poole pealt. Ja ma vaatan, et siin on Jaak Aab, kes on olnud sotsist regionaalminister, Madis Kallas – sotsist regionaalminister, Piret Hartman – sotsist regionaalminister. Tahes-tahtmata tekib küsimus, kas tõesti kõikide nende aastate jooksul, kui sotsid olid võimul, valitsuses, ja hoidsid regionaalministriportfelli, ei suutnud nad selle asjaga tegeleda. Alles nüüd tekkis teadmine või arusaam. Et kui ollakse valitsusest väljas, siis võiks need küsimused esitada uuele ministrile ja kohe küsida – Hendrik Johannes Terras on olnud meil 25. märtsist minister –, et kas äkki selle aja jooksul on need asjad korda saanud. Mul on küsimus: kas koalitsioonis olles – siin oli alles ju Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside koalitsioon –, kas te seda teemat üldse tõstatasite koalitsiooninõukogus või see on jälle lihtsalt näitemäng?

Aitäh selle küsimuse eest! Aga tegelikult tundus, et see ei olnud otseselt mulle suunatud. Ilmselt saate enda sotsiaaldemokraatidest kolleegidega seda koridori peal arutada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Elutähtsaid teenuseid on 22 tükki ja te olete regionaalminister. Mitu tükki teie käes on, neid elutähtsaid teenuseid? Pangad võiksid olla ju rahandusministri [haldusalas], aga ka regionaalselt [olulised]. Mul on siin 2017. aasta Eesti Panga dokument, kus on öeldud, et toona oli 89 pangakontorit. Oskate öelda, palju neid praegu on? Ja kindlasti on teil mingi stsenaarium, et mis on see põhi. Kui kaugele võiks sellega veel minna? Et kui kümme tükki jääb alles, siis midagi ei juhtu, või saab ka kõik kinni panna vastavalt pankade arvamusele ja rehnungitele? Tuli välja, et kusagil 60 000 nägu võib-olla Tartumaal. Või Harjumaal oli vist …

Aitäh!

… peakontori … Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, pangandus kui sektor on tegelikult rahandusministri pärusmaa. Hetkel me räägime Valga- ja Põlvamaast. Selles kontekstis on see küsimus adresseeritud mulle, kuigi puutumust on seal mõlemal ministril. Eelmise aasta lõpuks oli Eestis kokku 58 pangakontorit. 58 [kontorit,] kus füüsiliselt sai kohal käia, mitte need, mis pop‑up'ina liiguvad. (Peeter Ernits küsib kohapealt.) Aitäh selle täpsustava küsimuse eest! Panganduse vaatest on oluline see, et teenus oleks kättesaadav. Tänapäeval ongi pangandussektor tegelikult arendanud seda teenust digitaalselt nii võimekalt, et enamus inimesed ei tee isegi mitte arvutis, vaid telefonis enamiku oma pangatehinguid ära. Ja see kehtib ka laenude ja kõikide muude toimingute puhul. Laenu saamiseks ei minda enam isegi konsultatsiooniks kontorisse kohale, vaid see tehakse kõik telefoni kaudu. Ja see teenus on minu hinnangul väga kõrge kvaliteediga.

Muidugi, siin on see küsimus, et kuidas need inimesed, kelle digipädevus on väiksem, teenustele ligipääsu saavad. Aga see on pigem sotsiaalhoolekande küsimus ja sotsiaaltoe küsimus kui pangateenuse kui sellise küsimus. Minu hinnangul praegune pangateenus Eestis üldiselt on kättesaadav ja hea. Liikumispuuetega [inimeste] puhul ka selline veebiteenus seda väga tugevalt toetab. See pangakontorite arv ei ole minu hinnangul nii kriitiline, aga ma mõistan väga hästi nende sümbolväärtust piirkondade heaks. See on kindlasti alati kahetsusväärne, kui institutsioonid lõpetavad oma tegevuse erinevates linnades.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Härra minister! Meil on Türil päris suur probleem: postkontor otsustati kinni panna. Teate, miks? Mitte sellepärast, et Eesti Post oleks analüüsis jõudnud selleni, et postkontor on vaja kinni panna, vaid sellepärast, et kahe kuu jooksul ei kandideerinud keegi sinna tööle. Ilmselgelt oli palk madal. Ma ei saa aru, kuidas saab olla sulgemise aluseks see, et keegi tööle ei kandideerinud. Kuidas sellest tehti järeldus, et teenust ei ole vaja? Ma pöördun nüüd Türi elanike nimel teie poole ja küsin: kas te aitate selle ära lahendada? Sest tõesti, Eesti Post allub teile, see on teie pädevuses. Pangad on nagunii kinni pandud ja kõik ära kolitud, aga nüüd on see lihtsalt jõudnud täiesti absurdini, ja ma olen kuulnud, et sellist põhjendust on kasutatud ka teistes Eesti piirkondades. Kui on vaja kontor kinni panna, siis vähemalt võiks julgeda tunnistada seda. Aga kui kedagi ei kandideerinud tööle, siis järsku leiti sellest tulenevalt, et järelikult pole postiteenust vaja. See on ju juhtimises loogikaviga! Kas lahendate probleemi ära?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! See oli kohe nii hea küsimus, et te esitasite seda kaks korda oma sõnavõtu jooksul. Ma mõistan seda olukorra kummalisust, kui see tõepoolest niimoodi oli. Mina ei ole sellest juhtumist isiklikult varem kuulnud. Kui vaadata postkontorite teenuseid, siis seal on jälle küsimus teenuse kättesaadavuses. Oluline ei ole see, et sul on üks inimene, kes neid pakke vastu võtab, vaid oluline on see, et inimesed saaksid pakid kätte ja oma kirjad saadetud. Ja selle küsimusega Eesti Post tegeleb. Ma olen ise ka selle suunise andnud, et post ja ajalehed peavad olema kättesaadavad igas Eesti otsas. 

Seda ma pean kontrollima, kas vastab tõele, et inimeste mittekandideerimise tõttu see postkontor suleti. Küll on mul alust arvata, et see võib-olla päris nii ühekülgne olukord ei olnud. Aga ma uurin selle kohta. (Saalist kõneldakse.) Jälle, see on posti kättesaadavuse küsimus, nagu ma ütlesin. Ka postiteenus on kõvasti arenenud. Kirjade saatmine on meil peaasjalikult jäänud rahvusvahelise suhtluse osaks või [piirdunud] jõuluajal postkaartide saatmisega. Ehk seal peab vaatama ka seda, kuidas me saaksime võimalikult kvaliteetset teenust pakkuda nii Türil kui ka igal pool mujal. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Erinevalt Keskerakonnast, kelle jaoks on probleem sotsiaaldemokraadid, mina küsin ikkagi Eesti inimeste murede kohta, et kuidas kaugemate piirkondade inimesed saaksid seda pangateenust kätte. Ma mäletan, et koroona alguses, kui me pöördusime inimeste poole igasuguste digitaalsete vahendite kaudu, sotsiaalmeedia ja muu kaudu, siis pöördusid abipalvega meie poole vähesed. Peale seda, kui me saatsime reaalse kirja igasse Võru linna kodusse, pöördumiste ja abipalvete arv reaalselt kasvas. Meie piirkonnas umbes 10–15% inimesi tegelikult vajaksid hädasti seda klassikalist pangateenust. Seal võib paralleeli tõmmata. Minu küsimus ongi see, et kas te arvate, et nende kontorite pidamine, mis võiksid tänapäeval [olla] ühiskontorid, käib Eesti pankadele – see võiks olla nende auasi – üle jõu ja kui ei käi, siis kuidas seda korraldada. Või on tõesti abistamisteenus …

Aitäh!

… või pangad annavad raha nii-öelda avalikule riigile ja riik korraldab selle, et see oleks tehtud?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Kui me mõtleme, mis on peamised pangateenused, siis põhiline teenus on laenu[andmine] ja ülejäänud teenused on laias laastus [seotud] kas hoiulaekaga, sularahamaksete tegemisega, sularaha kättesaamisega või arveldamisega. Kui me vaatame sedasama Valga näidet, kus inimene läks sularahaga kontorisse ja ütles, et palun tehke minu eest ülekandeid, siis seda teenust kasutab laias laastus 0,6% inimestest. Tegelikult see osakaal on äärmiselt väike ja kindlasti on võimalus seda teenust ka muul moel [pakkuda]. Ma arvan, et see suurt pilti väga palju ei muuda. Siis aga ongi küsimus, et kui sularaha jääb vähemaks, inimesed küll kindlasti kasutavad seda, ja on tekkinud juurde sularahapunkte, kus saab raha sisse panna – neid arvuliselt vist ei ole Eestis kunagi nii palju olnud kui praegu, 225 kohas saab sissemakseid teha. Ja väljavõtmine – peaaegu igas tanklas on võimalik sularaha välja võtta. Kui kõik laenuteenused laias laastus on muutunud kas telefonikõne- või veebipõhiseks, siis tekib küsimus, missugune teenus seal nii kriitiline on. 

Ja see näide, et esmase pangakaardi kättesaamisel tuleb see verifitseerida, on täiesti arusaadav. Ma saan aru, et see on tülikas, kui peab sõitma lähimasse kontorisse, et see [kätte saada]. Aga teisest küljest ka pankade näide: Eestis on pankasid mitmeid, nad kõik konkureerivad omavahel ja teenuste pakkumise huvi on kindlasti nendel olemas. Kui on võimalik suurt turuosa sellega endale võita, et nad pakuvad mingeid kindlaid, kriitilisi, [kohapealseid] teenuseid, siis ma olen enam kui veendunud, et nad selle peale ka mõtlevad.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Teema, mida te puudutate, on kindlasti laiem, kui siin need küsimused kätkevad. Ma päris hirmuga kardan, millised järgmised sammud valdkonnas [uksi] sulgevad. See erineb sellest, kui sotsiaaldemokraadid alates nõndanimetatud Robin Hoodist, huvihariduse kättesaadavusest regionaalpoliitiliselt astusid samme, mis kandsid ka vilja.

Mul on küsimus teile kui ministrile, kes läheb riigieelarve läbirääkimistele: millised on teie konkreetsed sammud regionaalpoliitikas ja mida taotlete juurde, et elu oleks mujal ka võimalik kui ainult linnades? Sellepärast et Margus Rinki juhitud Coop Pank oli üks vähestest, [mis pakkus alternatiive,] kui sulgeti osad pangad, võeti ära automaadid. Tõesti, kauplustes sai hakata sularaha välja võtma, just nimelt Coop Panga oma. Mida hakkate teie regionaalministrina tegema, mis on need üks-kaks-kolm sammu, millega te lähete läbirääkimistele?

Aitäh selle küsimuse eest! Üks väga olulisi regionaalpoliitilisi küsimusi on kindlasti transport, mis majandustegevust ja üldse inimeste liikumist soodustab. See võimaldab ka erinevates piirkondades elada ja on suunatud nii noortele kui ka eakamatele inimestele. See on minu jaoks äärmiselt oluline, et me suudaksime tagada sellise ühistranspordi, mis inimesed Valgast esmakordse pangakaardi [kättesaamiseks] regulaarselt Tartusse viiks – et inimestel oleks võimalik liikuda. [Mida parem] on võimalus liikuda ja mida vähem kasutatakse autosid, seda väiksem on ka CO₂ jalajälg, mida ma väga toetan. [Oluline on,] et inimesed saaksid erinevaid teenuseid oma lähiringkonnast. Kõik ei pea küll päris kohapeal olema, võib-olla ei ole see otstarbekas, aga et siis kõrvalkülas saaks käia. Kvaliteetne ühistransport Eestis on minu jaoks kõige olulisem.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Ma kõigepealt klaarin selle ära, mis Lauri Laats ütles, viidates varasematele sotsiaaldemokraatidest ministritele. Kui mina sain teada, et Valgas sulgeb [uksed] viimane füüsiline pangakontor, siis oli minister veel Piret Hartman. Ma võtsin temaga ühendust ja tema lubas kutsuda kokku nii pangaliidu kui ka pankade esindajad, et teha ministeeriumiga kokkusaamine ja selgitada välja, millised on need põhjused ja mida saaks teha. Aga siis tuli valitsuse vahetus, nii et ta kahjuks ei jõudnud seda kohtumist teha. Aga [rääkides] sellest kohtumisest, siis ma tegelikult lootsin täna kuulda neid vastuseid, et see kohtumine on juba toimunud. Et me saame mingit sisendit, mida riik saab teha. Aga võtke siis kaasa sõnum, et see on oluline teema, ja viige see reaalselt kas pangaliidule või pankade esindajateni.

Aitäh selle küsimuse eest! Huvitav oli näha, et Lauri Laatsi nime mainimise peale ta kohe ilmus välja kuskilt. Aga tõepoolest, pankade esindajatega kohtumine on meil plaanis. Tegelikult, nagu ma enne ka mainisin, on neid murekohti rohkem: laenude kättesaadavus maapiirkondades, lisaks erinevate pangateenuste osutamine ja ka põllumajandussektoris on mõned murenoodid. Nii et kohtumine kindlasti toimub. Kui see on toimunud, siis ma annan teada, kuidas läks. 

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! No sellepärast ei tohigi vannitoas peegli ees öelda kolm korda "Lauri Laats", sest ta äkki ilmubki su selja taha. Sellega tasub olla ettevaatlik.

Aga vaatame seda küsimust natuke laiemalt ja rahateemade [kontekstis]. Endine sotsiaalminister, kes analüüsis käibemaksu tõusu ja tulumaksureformi, ütles, et ega see eakatele hea ei ole. Tegelikult [on sama asi] teie koalitsioonipartneri tulumaksureformiga, sest kui me vaatame regionaalpilti, siis see mediaanpalk on ilmselgelt Kagu-Eestis ja mujal väiksem, mis tähendab seda, et maksupoliitiliselt nad tegelikult võidavad sellest kõige vähem. Ehk siis ebavõrdsus suureneb maksupoliitika tõttu veel rohkem. Ja te vastasite küll Helmeni küsimusele laiemalt, aga ma küsiks natukene konkreetsemalt. Kas te näete ka maksupoliitikas seda kohta, kus regionaalminister peaks ütlema, et kuulge, see olukord, kus Tallinna ja jõukamate valdade inimesed …

Aitäh!

… [võidavad sellest] kõige rohkem, ei ole päris okei, et me peame tasakaalukamad olema?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma pean ütlema, et maksupoliitika on ilmselt Rahandusministeeriumi rida. Kindlasti ma nendes aruteludes osalen ja toon välja ka enda seisukohad sellel teemal. Aga ma arvan, et see regionaalküsimus on maksupoliitikast laiem. Maksupoliitika puudutab kogu elanikkonda, kuid kindlasti mingit osa erinevate maksudega rohkem ja mingit osa vähem. Aga regionaalarengu tuum on see, et oleks võimalik ettevõtlusega tegeleda ja et oleks palju aktiivseid kodanikke, kes tahaksid kogukonnaellu nii palju panustada, kui nad oskavad. See on see võti, et teha need kohad elavaks, ja selle nimel me töötame. 

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud härra minister! Teil on ka erasektori taust. Te kindlasti teate, et iga ettevõtte juht vaatab mingeid võtmenäitajaid kord nädalas, kord kuus, kord kvartalis, kord aastas – ettevõtte peamisi majandusnäitajaid. Teie ministrina vastutate Eesti regionaalarengu eest. Mind lihtsalt huvitab, millised on teie töölaual olevad mõõdikud, mida te vaatate samamoodi kord nädalas, kord kuus, kord kvartalis. Mida nad näitavad praegu? Kuhu te soovite välja jõuda näiteks lähima aasta jooksul? Praegu ma kuulen siin saalis erinevaid hinnanguid, aga paljud neist hinnangutest on sellised emotsionaalsed, asjad peavad olema inimeste meelest teisiti. Aga kindlasti teil juhina on laual konkreetsed numbrid, näitajad, protsendid. Mis on teie peamised mõõdikud, millega te regionaalarengut mõõdate ja kuhu suunas te üritate neid nügida? Kuhu te üritate välja jõuda näiteks aasta lõpuks?

Aitäh selle väga turumajandusliku küsimuse eest! Kindlasti iganädalased mõõdikud regionaalpoliitikas, ma usun, ei ole asjakohased. Küll aga on minu hinnangul mõõdikud, mis annavad indikatsiooni, kuidas läheb. On ettevõtluse areng maapiirkondades, seda on suhteliselt hästi näha, kus kohas kasumit teenitakse ja kus ettevõtlus toimub, ja teine on elanike arv. Elanike arvu põhjal me näeme, kuhu suunas see trend [liigub]. Me teame, et globaalselt on trend selline, et liigutakse linnadesse. See kindlasti ei ole [hea] väga mitmest aspektist. Ma muidugi ise usun, et inimesed võivad elada seal, kus nad tahavad, ja riigi ülesanne on tagada neile enda võimete kohaselt nii head tingimused nendes kohtades kui võimalik, ja selle nimel me tööd teeme. Ma arvan, et need kaks peamist näitajat on need, mis annavad pildi ette. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Hea kuulata arutelu, kus räägitakse regionaalpoliitikast, ja mul on hea meel, et küsitakse küsimusi. Aga kurb on see, et hinnanguid annavad inimesed, kes tegelikult maaeluga absoluutselt kursis ei ole ega ole selle sees olnud. See on sama, kui Madis Kallas tuleks ütlema, kuidas Mustamäel peab elama või kuidas Lasnamäel midagi investeerima. Kindlasti see ei ole kohane. Aga see ei käinud ministri kohta.

Ministrile oleks mul küsimus. Me teame, et pangateenused on väga palju seotud ka transpordiga. Viimati, kui Keskerakond tõstis praamipileti hindu Saaremaa ja Hiiumaa vahel, [tuli] ka pangandussektorist tegelikult väga selge signaal, et see mõjutab kogu laenuturgu saartel, sest kõik asjad lähevad mõnevõrra kallimaks just transpordiveole ja meie külastajatele. Mul on küsimus: kas selles vaates olete ka vaadanud pangandusega seotust? Kas see mõjutab või ei mõjuta just saarte elukallidust, mis puudutab pankade laenuandmise süsteeme?

Aitäh selle küsimuse eest! Teie kui saarlase puhul on väga mõistetav, et praamipileti hind on teie jaoks oluline küsimus, ja kogu saare elanikkonna ja ka teiste saarte elanikkondade jaoks, seal on seos. Mina pangandussektorilt ei ole saanud seda indikatsiooni. Kui me räägime praami[piletite] hinnast, siis praegu on kohalikele elanikele väga mastaapsed praamipileti hinna soodustused. Nii palju kui mina olen aru saanud, ka kohaliku volikogu tasemel ja saarlastega rääkides, saarlased selle piletihinna üle hetkel tegelikult ei nurise. Nii palju kui on vaja mandril käia, see nende eelarvesse mahub, ja ma ei usu, et see väga suurt lööki nende finantsvõimekusele oleks andnud. Ma pankadelt sellist [infot] ei ole kuulnud.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Austatud minister! Vabandan, mul on ka korraks repliik Lauri Laatsile. Kunagi tõesti Keskerakonda huvitas regionaalpoliitika. Viimasel ajal minu arust on sellest kujunenud selline munitsipaalpartei, keda huvitab Tallinn ja mõned Ida-Virumaa linnad. Aga see selleks. Ka Maalehes oli üks nende valimisreklaam, kus [öeldi], et toetame maal elamist, aga millegipärast olid seal peal kõik linnainimesed Keskerakonnast. Tundus nagu antireklaam, nagu peaks maalt linna inimesi viima. Aga see selleks. 

Avaliku sektori töökohtade kohta siin korra juba küsiti. Kunagi, kui olin riigihalduse minister, siis oli tõesti riigihalduse ministri ülesanne seirata ka seda, kuidas avaliku sektori töökohad mujal piirkonnas säiliksid. Viisime isegi [linnast] välja üle 1000 töökoha. Nüüd kogu avaliku teenistuse, avaliku sektori [töökohad] on jäänud rahandusministri ülesandeks. Kas teile ikkagi ei tundu, et ka teie peaksite nende küsimustega tegelema ja jälgima, kuidas avaliku sektori asutuste, ministeeriumide töökohadega seal maapiirkonnas on, ja tegema ka ettepanekuid? Kas te olete midagi sellist teinud?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Enne Lauri Laats mainis, et ainult sotsiaaldemokraadid on olnud regionaalministrid, aga kui ma ei eksi, siis te olite ise, nagu te mainite, tollel hetkel Keskerakonnas, kui Keskerakonda veel huvitas regionaalpoliitika, nagu te ütlesite. Aga kindlasti on väga paljusid valdkondi, mida saab liigitada regionaalpoliitika alla. Küll aga on minu hinnangul mõistlik, et neid valdkondi jagatakse, et erinevad ministeeriumid tegelevad erinevate haldusaladega, mis on kokku lepitud, ja vastutavad nende eest. Kindlasti riigihalduse [küsimustes] meie regionaalpoliitika osakonnal on hea koostöö ja oleme ka neile enda vaatenurki, seisukohti andnud selle kohta, kuidas neid teenuseid jagada. Kui midagi ära kaob, siis tavaliselt [tähendab see, et] alati ei ole see koostöö kõige efektiivsem olnud, seda saaks kindlasti parandada. See on üks asi, mis siit kaasa võtta. Üldiselt, kui me suudame seda ennetada ja teha selgitustööd, et miks avalike teenuste pakkumine regioonides on oluline, siis seda me oleme teinud, mõnikord edukamalt, mõnikord vähem edukalt, aga selline suund meil üldiselt on.

Riina Sikkut, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma alustuseks nendin, et tõesti tundub, et Mustamäele Lauri Laatsile ei paista, kuidas regionaalpoliitikat tehakse. Regionaalselt diferentseeritud huvihariduse toetus, üürimajad, Robin Hood, mis omavalitsuste tulubaasi tugevdab väljaspool Tallinna ja Tartu kuldset ringi. Samamoodi valitsuse tasandil esmakordselt seatud sihid, et vähemalt 40% ettevõtlustoetustest ja struktuurivahenditest peab minema maapiirkonda. Selliseid otsuseid ei ole varem tehtud. 

Teie seevastu sõnasite, et teie jaoks oluline eesmärk on töökohad maapiirkondades, ja ma olen nõus. Väärikas sissetulek on tähtis, et elu maal püsiks. Milline on see konkreetne eesmärk, mille te olete sõnastanud, ja kas selle täitmise või mittetäitmise järgi saame me hinnata teie toimetulekut regionaalministrina?

Kas ma sain õigesti aru, et te soovite kuulda keskmist palganumbrit igal pool mujal väljaspool Tallinna, mis oleks indikatiivne?

Palun [anda] mikrofon hetkeks tagasi Riina Sikkutile.

Aitäh! Raimond Kaljulaid küsis teilt, kuidas teie seate sihid, mis on need mõõdikud, mille järgi regionaalpoliitika toimimist hinnata. Te ütlesite, et need on töökohad ja sissetulek. Ma olen täiesti nõus …

Ja inimeste paiknemine.

Ja inimeste paiknemine, see on väga hea. Aga mis see konkreetsem siht on? Kas järgmise aasta jooksul teatud arv töökohti luua …

Aitäh!

… maapiirkondades ja kui seda sihti ei saavutata, kas me saame öelda, et te olete ministrina ebaõnnestunud?

Jah, aitäh selle pooleldi väite, pooleldi küsimuse eest! Jällegi, siin on oluline vaadata regionaalarengut pikemas perspektiivis. Kui meil on ainult lühiajalised eesmärgid, siis on kaks varianti: kas latt on seatud liiga madalale ja see ei soosi üldist eesmärki või on seatud liiga kõrgele ja eesmärki ei saavutata. Ma arvan, et oluline ongi vaadata just seda, kuhu me selle raha suuname, kuhu me seda raha investeerime. Seda 40% eesmärki on vahepeal ka raske täita ja sellepärast tulebki seda poliitiliselt relevantsena hoida, et see asi [soovitud suunas] läheks. Ma arvan, et investeeringud tagavad selle, kui investeerimisjulgust on. See kindlasti parandab ka töökohtade palga[taset]. Kuidas struktuur muutub, seda ma ei oska hinnata, aga lõpuks taandub see sellele.

Suur tänu teile! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja kuivõrd arupärijate nimel ei ole keegi praegu läbirääkimisteks soovi avaldanud, siis nüüd ongi hetk, kui meil on võimalus kuulata vaadet Mustamäelt, ehk hea kolleeg Lauri Laats. Lauri Laats, kui teil on aega, siis me meelsasti kuulaks teie sõnavõttu. Hea kolleeg Lauri Laats! Me kuulaksime teie sõnavõttu, kui see on ikkagi tõemeelne, just see Mustamäe vaade on praegu jäänud pinnuks silma. Ehk veel kord, praegu on läbirääkimised ja kuna arupärijate nimel kedagi ei ole praegu läbi rääkimas, siis on kõnejärg Lauri Laatsil, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad interneti vahendusel! Head arupärijad! Teid on täna siin palju. Tegelikult see teema, mille sotsiaaldemokraadid täna tõstatasid, on väga oluline, see puudutab väga paljusid inimesi. Me teame väga hästi, et regionaalpoliitikas tuleb meil väga palju veel teha. Ja loomulikult tahaks, et postkontorid töötaksid igas kohalikus omavalitsuses. Loomulikult tahaks, et oleksid pangakontorid avatud ja ka rahamasinad, -aparaadid, kust on võimalik raha välja võtta. 

Aga paraku olukord on täpselt selline, nagu ta on: mitte hea. Eks siin aastate jooksul erinevad ministrid on nende küsimustega tegelenud. Kui viljakad on olnud need töötulemused, see on omaette küsimus. Ka praegune minister oli siinsamas puldis ja andis vastuseid, aga peab ütlema, et mul ei ole usku, et ta selle küsimusega väga tõsiselt on tegelenud, arvestades seda, et tema vastutusalas on ka põllumajandus. 

Oma kaks kuud tagasi me kutsusime lugupeetud ministri oma fraktsiooni, et arutada olukorda põllumajanduses. Täpselt kaks kuud läks aega selleks, et lugupeetud minister saada enda fraktsiooni, ja selle [kuu] kümnendal kuupäeval see kohtumine toimub. Ja väga huvitav oli ka see vastus, mis lõpuks saadi – tükk aega me ei saanud vastust, poolteist kuud ei saanud vastust, kas minister tuleb või ei tule. Ja siis lõpuks saime vastuse lugupeetud ministri sekretärilt, tsiteerin: "Nüüd me oleme puhkuselt tagasi. Nüüd on meil aega teiega kohtuda." Poolteist kuud oli sellest möödas. 

Ma arvan, et meil lonkab mitte ainult põllumajandus, vaid ka regionaalpoliitika. Täpselt samamoodi on lahendamata nii pangakontoreid kui ka postkontoreid [puudutavad] küsimused. See näitab ju tegelikult suhtumist. Riigikogu liige, Riigikogu fraktsioon pöördub lugupeetud ministri poole ja minister ei suvatse pooleteise kuu jooksul isegi vastata, vaid saadetakse poolteist kuud hiljem vastus sekretäri kaudu, tsiteerin [veel kord] seda lauset: "Nüüd me oleme puhkuselt tagasi."

Ma tuletan meelde, mis meil põllumajanduses toimus. Maikuust [saati] olid meil väga suured sajud. Me teame, et meie lõuna- ja kagupiirkond on ära uppunud, põllumehed on hädas, sigade Aafrika katk tuli peale. Kus oli minister? Minister oli puhkusel. Ja võib ju arvata, et täpselt samasuguse [käitumis]mustriga valitsetakse ka seda teist poolt: regionaalpoliitikat. 

Loomulikult, see küsimus, mis arupärijad tõstatasid, on õigustatud ja õige. Me peame kõik selleks tegema, et inimesed, kes elavad maal, saaksid postkontoriteenuse kätte, saaksid pangateenuse kätte ja saaksid ka tasuta ühistranspordiga sõita maakondade piires. Siinkohal võib ära märkida ka selle, et kui eelmine koalitsioon oli koos, siis just nimelt see kolmikkoalitsioon lõpetas tasuta maakondliku ühistranspordi ära. 

Nii et kui regionaalpoliitikas leitakse need kohad, kus on midagi hästi tehtud, siis on loomulikult olemas ka need kohad, mis ei ole kõige paremini lahendatud. Teeme ühiselt kõik selleks, et, nii nagu ma ütlesin, need teenused edaspidi ei kaoks. Statistika kohaselt, mille ka minister välja käis, on alates 2005. aastast pangakontorite ja sularahaautomaatide arv vähenenud. Loomulikult mõjutab see kohalikku elu regionaaltasandil, ja see ei ole jätkusuutlik. Ehk siis riik peab sekkuma. Aitäh!

Suur tänu teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Lauri rääkis siin härra regionaalministrist, kes nautis puhkust, ja tegelikult puhkama peab, suvel. Ega härra minister ei ole ainukene. Kolleeg Kalev Stoicescu, keda ma ei näe siin, tema nautis ka puhkust, kui ründedroon meil Elva vallas põldu ründas. Kulus nädal aega, kuni härra Stoicescu kutsus riigikaitsekomisjoni erakorraliselt kokku. Puhata oli vaja! Kuulge, aga see on lodev käitumine! Tervisele kasulik, aga riigimehelikult lodev käitumine. Aga see selleks.

Muidugi võiks siin populistlikult rääkida, et kõik kontorid jäägu, olgu need postkontorid või pangakontorid, ja nii edasi. Muidugi, maailm muutub. Ma arvan, et meil kõigil on digivõimekus olemas, väga paljudel on. Aga vaadates statistikat, siis iga päev 170 000 inimest kasutab sularaha, mida on vaja välja võtta, isegi mingi 120 000 korda päevas võetakse seda välja. 

Kui vaadata neid projitsioone, olgu need Valgamaa või Põlvamaa või Jõgevamaa või Saaremaa [omad], siis pilt on tegelikult üsna kurb. Ma ei saanud härra ministrilt vastust. Võiks ju olla mingisugune kava, [mis näitaks,] kui kaugele võib minna, kui palju võib kokku tõmmata, mitu kontorit võiks olla. Võib-olla ei olegi vaja ühtegi kontorit. Koolivõrgu, perearstide ja kõige [selle pealt näeme, et] suur osa Eestist on ju turutõrke piirkond, aga inimesed millegipärast elavad seal. See on üldine probleem. Võiks ausalt rääkida, kui kaugele võib sellega minna.

Loomulikult, sularaha sisse[makse] kohti on juurde tulnud, aga kõikide teiste [teenuste] kokkutõmbamine jätkub. Ja loomulikult, pangad vaatavad, kuidas on kasumlik, Omniva vaatab, kuidas on kasulik, kõik teised ka. Aga kusagil võiks olla ka riigi käsi. Regionaalminister on see õige [inimene], kes võiks kõike seda vaadata. 

Kui vaadata transporti, töökohti või kui vaadata härra ministri [valdkondadest] põllumajandust: suurfarmid ja veelgi suuremad. Olles vaadanud Euroopa Liidu põllumajanduspoliitikat, käinud Euroopas ja rääkinud kolleegidega, [võib öelda, et] väikesed, suured ja keskmised [ettevõtted] on tasakaalus. Meil on ainult suured ja väga suured. Aga see on ka julgeolekuga [seotud], toidujulgeoleku, töökohtadega ja kõik muuga. Et oleks reaalselt võimalik kasvatada näiteks puhast juurikat, maasikaid või mida iganes, mitte tuua neid Poolast või kusagilt mujalt ja müüa Tartu turul näiteks Kase talu või Tamme talu nime all. Kohalikke tootjaid on ju imevähe. Ma räägin praegu Tartust, aga sama on [ka mujal].

Kokkutõmbamine käib igal pool. Ma rääkisin hiljuti notarite juhtidega. Provintsides, nagu Valga ja kaugemad kohad, ei ole varsti enam notareid. Või need vähesed notarid on ainsad advokaadid või juristid, kes suudavad anda nõu mammikesele, kes läheb bussiga koju, ja nii edasi. Selline on terviklik pilt. Ja võib ka minna kaugemale. Tõesti, karul ega metsseal ei ole postkontorit või pangaautomaate vaja, aga inimestel on vaja. 

Kui [tuua veel näiteid, siis] kokku tõmmatakse ka looduskeskusi. Ma ei hakka [peatuma sellel], et Rainer Vakra on sotsiaaldemokraat, aga ta andis korralduse karu küüditada Endlast Tallinnasse. Kotkad ja kured ka. Looduskeskused pannakse kinni. Pole vaja mingeid ruume! Muidugi võib õppida ka äpis ja veelgi parem on loodust tundma õppida looduses. Aga need kohad – ja tegelikult sellele kuluv raha ei ole eriti suur – võiks siiski olemas olla. Iisakus pannakse samamoodi [looduskeskus] kinni. 

Keegi võiks vaadata tervikuna seda pilti. Regionaalminister on just see inimene või institutsioon, olgu [tema valdkond] siis kokku pandud põlluministri valdkonnaga või mõne teise valdkonnaga. Aga mulle tundub, et kahjuks on juhtimisstiil lodev. Härra minister ei pidanud vajalikuks meie fraktsiooniga [kohtuda] terve suvi läbi, kui katk möllas, põllud uppusid, kartulipõllul sai ujuda, ja nii edasi. Oli vaja puhata! Või kui meil laskus ründedroon Elva vallas, siis riigikaitsekomisjoni esimees puhkas. Aega küll! Niimoodi riiki juhtida ei saa, nii lõdvalt ja lodevalt. Aitäh!

Aitüma! Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja küsib midagi.) Viis minutit! Kõik on kenasti saanud viiega hakkama, ma loodan, et ka sina.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud parlamendiliikmed! Lugupeetud minister! Probleem Eesti eluga selles ju on, et meil nähakse kõike turuloogikas. Kogu Eesti elu on turuloogikasse pandud. Kui te taandate inimeste elu ükskõik millises Eesti piirkonnas ostu-müügitehinguks, siis see ei saagi kunagi normaalselt lõppeda. Tegemist on eluga, sul on seal lapsed, sul on see piirkond, oma ajalugu, oma loogika – seda ei ole võimalik näha kui äritehingut ja vaadata, kas tasub ära või ei tasu ära. Ma arvan, et iga Eesti inimese elu tasub ära, iga inimese elu eest on mõtet seista ja võidelda. 

Ma arvan, et kui me räägime regionaalpoliitikast ja teenuste kättesaadavusest, on põhiküsimus see, et kas me tagame kõigile Eesti maksumaksjatele, kõigile Eesti lastele, kõigile pensionäridele teenuseid ja võimalusi igas Eesti piirkonnas, et nad normaalselt hakkama saaksid, või mitte. See on väärtuste küsimus! See on väärtuste küsimus! Reformierakond on olnud see erakond, kes on kogu aeg seda taandanud lihtsalt mingisuguseks äritehinguks. Nende arvates ei tasugi osade Eesti inimeste elu ära. Kolige Tallinnasse, siis saab hakata kasumit tootma. Seni, kuni te kuskil Valgamaal või Ida-Virumaal või saartel elate, olete te kulu Reformierakonna Exceli tabelis. See on kõige hullem asi, mis saab juhtuda: kui sa taandad inimese mingisuguseks Exceli numbriks, siis kaob ka usaldus riigi vastu, kaob usaldus valitsuse vastu ja siis kaob ühtsus, mis tegelikult hoiab ja kaitseb meid Venemaa või ükskõik millise vaenlase vastu, kes Eesti poole vaatab.

Lauri Laats, mees Mustamäelt, enne küsis ja proovis siin teravalt sotsiaaldemokraate torgata. Ma tean, et Tallinna inimesena Lauri Laatsil ei ole tegelikult ettekujutust sellest, mis regionaalpoliitikas tehtud on, eriti mida sotsiaaldemokraadid teinud on, ja ma sellepärast võib-olla meenutan. Meenutan tõesti, et sotsiaaldemokraadid on selle eest seisnud, et maapiirkondadesse tuleks huvihariduse toetus, kuueklassiliste koolide toetus, üürimajade programm, Robin Hood, mis annab omavalitsustele raha juurde just maapiirkondades, et koolid, kultuurimajad, kõik sellised asutused püsiksid lahti. [Oleme seisnud selle eest, et] Euroopa Liidu ettevõtetele suunatud toetusrahad suunataks rohkem maapiirkondadesse, et seal oleks töökohti. Me tahtsime ka teha regionaalset tööstuspoliitikat: maksuerandid, kõik muud asjad. Piret Hartman regionaalministrina valmistas seda ette, Madis Kallas ka tegeles sellega. Sotsiaaldemokraadid osaliselt kindlasti sellepärast ja toiduainete käibemaksu langetamise soovi pärast valitsusest ka ära saadeti. Aga tõesti, neid asju me tegime. 

Ma tahaks lihtsalt teha Keskerakonnale siin ühe üleskutse. Vaadake, Eestis ei lähe asjad paremaks, kui me siin ainult omavahel niimoodi näägutame ja näpuga näitame, et näe, vaata, mis tema tegi ja tema tegi. Tegelikult ma ootaks ühel hetkel seda, et Keskerakond muudaks oma retoorikat ja tahaks koostööd teha, sest lõppkokkuvõttes näiteks astmelist tulumaksu on Eestis võimalik teha ainult siis, kui Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid seda koos otsustavad. Seni kuni jätkatakse sellist poliitikat, kus te välistate koostöö ja pigem poete paremerakond Isamaa külje alla, siis seda ju ei tule. Ärge valetage inimestele. Olge viisakad ja proovime rohkem pingutada koos.

Aga ma jätkuvalt siia lõppu tahaks öelda seda, et see Türi probleem tegelikkuses on probleem väga paljude Eesti inimeste jaoks. Kui postkontor suletakse põhjusel, et ei leitud inimest tööle, siis tuleks palka tõsta. See, kui keegi tööle ei taha tulla, ei näita seda, et postkontorivajadust Türil ei ole. Mina näiteks olen päris mitme Türi inimesega rääkinud, kelle jaoks see on mure. Ma võin teile kinnitada, et seal näiteks elab üks Aili, ja see Aili on minuga rääkinud, et see on tükike tema elust ja kuidas tema hakkama saab nende asjadega. Meil ei ole mõtet Exceli tabeliks seda Eesti elu taandada ja öelda, et tasus ära või ei tasunud ära.

Ja lõppkokkuvõttes erakondadele, kes olukorras, kus riigikaitsesse pannakse miljard eurot juurde, lubavad lihtsalt maksulangetusi – ärge lihtsalt tulge rääkima, et mingeid teenuseid ei saa osutada. Loomulikult, kui riigieelarves raha ei ole, siis ei saagi osutada. See on õige, et tuleb keskmise Eesti pere maksukoormat langetada, aga julgust võiks olla välja hääldada ka see, et rikkam osa ühiskonnast peab rohkem maksma. Ühtpidi on meil vaja neid teenuseid ja seda riiki nende inimeste toetamiseks, aga teistpidi on meil vaja neid inimesi toetada, et nad hakkama saaksid. Nii et vähem näägutamist, rohkem tegusid, ja ausust, sõbrad! Ausust ka nende asjade ajamisel. Aitäh!

Suur tänu teile! Hea kolleeg Lauri, vastusõnavõtud läbirääkimistel ei ole tegelikult arupärimistele vastamise puhul levinud, ja minu arust on väga hea, et need ei ole levinud. See on töö efektiivsuse huvides. Küll ma pean möönma seda, et kollane raamat ei tee vahet, kas need vastusõnavõtud on arupärimistele vastamise või seaduseelnõu puhul. Mul oleks väga hea meel, kui sa saaksid selle vastusõnavõtu teha nelja silma all Laurile. Aga kui sa ikkagi nõuad siin kõigi juuresolekul, siis … (Lauri Laats vastab kohapealt.) Aga ma väga tänan sind. Tõepoolest, see kõik on aja säästmise huvides meil, muidu loome pretsedente. Ja ma arvan, et Lauri kõrval, sinu paremal käel suurima heameelega kuulab sind. Head kolleegid, läbirääkimised ja ka selle päevakorrapunkti menetlemine on lõppenud.

Head kolleegid! Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Jaanus Karilaiu, Andres Metsoja, Priit Sibula, Tõnis Lukase, Enn Eesmaa ja Ants Froschi 7. mai 2025. aasta esitatud arupärimine töökohtade ja heaolu kohta väljaspool Harjumaad – tööstuse ja tootmise areng versus energia puudujääk, arupärimine nr 768. Ja ettekandeks arupärijate nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Jaanus Karilaiu.

Aitäh juhatajale! Head kolleegid! Istungi juhataja juba tsiteeris siin kollast raamatut ja näitas kõrget poliitilist pilotaaži koos härra Laatsiga. Seda on ikkagi väga harva näha, et [sõnavõtt] tagasi võetakse. Ma loodan, et … 

Suuremeelsus! Suuremeelsus!

Ma loodan, et siis istungi juhataja ei pahanda, kui ma tsiteerin ka eelmist arupärimist praegu uut arupärimist refereerides. Kui härra Läänemets väitis, et ärme näita näpuga, siis ikkagi tema jutt lõppes sellega, et ta näitas näpuga Isamaale. Nii et on veel arenguruumi, kuidas seda poliitilist kultuuri tõsta, mitte näpuga näidata.

Aga antud arupärimine on üle antud juba neli kuud tagasi. Aga see ei tähenda, et see olemuslik probleem, mida see arupärimine endas kätkeb, oleks ära kadunud. See puudutab töökohti ja heaolu väljaspool Harjumaad, puudutab tööstuse ja tootmise arengut versus energia puudujääki. Olgem ausad, väljaspool Harjumaad, väljaspool Tallinna enamik erakondade poliitikuid on rääkinud, mis puudu on: töökohad. Ma arvan, et need, kes siin saalis on, härra Keldo, härra Laats, kõik on rääkinud: "Sõbrad, ma tulen teie valimisringkonda, teil on siin puudu töökohad. Kui mind valite, siis töökohad tulevad!" Kõik seitsme-kaheksa erakonna poliitikud käivad mööda valimisringkondi ja lubavad neid töökohti. Ja siis tuleb tegelikkus, valimiskampaania on möödas, aga näed, läheb neli aastat mööda, ja jälle sama [jutt]: "Siia oleks vaja töökohti!" Ja kõik kordub. [Räägitakse], kuidas me sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust vähendame ja kuidas me heaolu loome väljaspool Harjumaad.

Sellest kuldsest ringist on räägitud juba [pikalt]. Ma arvan, et majandusgeograafid tulid selle mõistega vist välja üle 20 aasta tagasi, julgelt üle 20 aasta tagasi. Regionaalse ebavõrdsuse vähendamisest on samuti palju räägitud ja ainukene viis, kuidas seda muuta, on avaldada poliitilist survet ja küsida küsimusi, kuidas sellega tegeletakse. 

Läänemaal on samuti praktilised küsimused. Ettevõtted on tahtnud laieneda, on tahtnud tegelikult oma tootmist suurendada, on tahtnud inimesi rohkem tööle võtta. Aga mis tuleb välja? Tegelikult ei ole võimalust energiat saada või see maksab miljoneid või koostöö riigiga on puudulik. Ma olen kursis ka sellega, et härra Keldo pareerib natuke teise ministri peale. Me saame seda arutelu [hiljem] iseenesest jätkata, et jõuda selle tuumani, kuidas neid poliitikaid nii kujundada, et me ei peaks Läänemaal näiteks [nägema olukorda, kus] mõni ettevõtja, omanik, kes tahaks oma tootmist laiendada, kel on olemas äriplaan ja nägemus, kuidas oma toodangut eksportida, aga kes ütleb, et näed, ma sellepärast ei saa sinna tulla või isegi kaalun oma tootmise äraviimist Läänemaalt kuhugi mujale, kus energiavõimsuse küsimus on lahendatud. 

Et saada siin selgust, kuidas me selle puudujäägi ära lahendame, siis, loomulikult, majanduskeskkonna, majanduse konkurentsivõime parandamiseks on vaja teede korrashoidu. Me teame, et tervikvaates on teede[ehituses] puudu üle nelja miljardi viimaste aastatega. See on majanduskeskkonna ja konkurentsivõime jaoks väga oluline asi. Me räägime täna energiavõimsusest, räägime taristust laiemalt, üldse sellest, kuidas elukeskkond on korraldatud, kui tugev on kohalik omavalitsus, kui tugev on tema eelarve, kuidas ta saab teisi elu[vald]kondi [toetada], et päeva lõpuks ettevõtja tahaks sinna tulla ja kõik need kümned erinevad aspektid oleks lahendatud. Aga võtame kõigepealt selle ühe aspekti, energia puudujäägi Läänemaal, ja vaatame-kuulame, kuidas härra minister sellele vastab. 

Suur tänu teile! Ja nüüd ongi meil suurepärane võimalus kuulata majandus- ja tööstusministrit, head kolleegi Erki Keldot.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Aitäh arupärimise eest! Kuna kolleeg Jaanus Karilaid küsimusi ette ei lugenud, siis ma hästi lühidalt ka neid mainin, et vaatajad-kuulajad konteksti teaksid. Küsimus on töökohtade ja heaolu kohta väljaspool Harjumaad, eelkõige on see seotud Läänemaaga. Ja küsiti, milliseid konkreetseid samme plaanib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, et lähiaastatel tagada piisav energiavõimsuste kättesaadavus väljaspool Harjumaad. 

Esiteks peab ära mainima, et võrguühendused, energiataristu on energeetika- ja keskkonnaministri vastutusvaldkonnas. Aga kuna energia on väga oluline sisend tööstusele, siis me kindlasti seda ka energeetikaministriga koos vaatame. Energeetika arengut, just selle lähemat tulevikku, [on kirjeldatud] energiamajanduse arengukavas ehk ENMAK-is 2035. Seal me lähtumegi väga pragmaatilisest ja teaduspõhisest vaatest. Energiavarustatus on üks olulisemaid lähtepunkte ja väga oluline on väärtustada energiavarustatust parima võimaliku lõpphinnaga, et olla konkurentsivõimeline. Eesmärk on regiooni parim keskmine hind igas hinnagrupis kodumajapidamisest suurtarbijateni. 

Lisaks sellele, mida teeb Kliimaministeerium, toon välja veel mõned punktid. Majandusministeeriumiga toetame ettevõtjat varustuskindluse toetusega. Sellega oleme toetanud juba ligi 200 ettevõtet, muu hulgas salvestus- ja oma elektri tootmis[võimaluste] loomisel, ja selle puhul on maksimaalne toetussumma 500 000 eurot. Pikendatud on samuti otseliini, elektri[võrguga] liitumisel on maksimaalne pikkus nüüd tõstetud lausa 15 kilomeetrini just sellepärast, et suurtarbija saab tänu sellele madalama lõpphinna. 

Küsiti ka regioonide kohta. Konkreetsemalt suuname täiendavat raha Ida-Virumaa elektrivõrkude arendamisse, tagamaks suure elektritarbimisega tööstusettevõtetele piisava võimsusega elektriühenduse. Ja kuna selle aasta algusest on planeeringud majandusministeeriumi vastutusvaldkonnas, siis teeme ka planeerimisseadusesse muudatusi, et kiirendada ja lihtsustada planeeringuid, mis on samamoodi ettevõtja vaatest kulu. 

Teine küsimus oli, kas ma olen teadlik, et Läänemaal on mitmed ettevõtted, kes on olnud sunnitud loobuma laienemisest, tulenevalt sellest, et neil ei ole võimalik liituda piisava energiavõimsusega [elektrivõrguga]. Sellised ettevõtete mured minuni ei ole jõudnud. Küsisin ka ministeeriumis, kas on küsitud täiendavat infot ja abi. Ei ole. Küll aga ma kindlasti ütlen, et kõik ettevõtted, kes soovivad laieneda ja kasvada, on väga olulised. Ja kui neil on küsimusi – kolleeg Jaanusega ka juba rääkisime sellest –, hea meelega kuulame, lähme külla. Mis on need küsimused: kas varustuskindluses, kas liitumisvõimsuses? Kas on võimalik lahendusi leida? Kindlasti oleme valmis aitama, et ettevõtted saaksid investeerida ja kasvada ning töökohti väljaspool regioone pakkuda.

Kolmas küsimus oli, millist pikaajalist energiapoliitikat plaanib Eesti rakendada, et kindlustada piirkondades tööstuse ja tootmise arenguvõimalused, et vältida piirkondliku ebavõrdsuse süvenemist ja tõsta jõukust väljaspool Tallinna keskust. Tööstus oma olemuselt ongi regionaalne. Meeldib see meile või mitte, aga ma arvan, et väga keeruline kui mitte võimatu on täna Tallinna kesklinnas või Tartu kesklinnas tööstust rajada, lihtsalt kohalikud elanikud sellega nõus ei oleks. Eestis me olemegi väga süstemaatiliselt – sellest ajast on nüüd natuke üle aasta tagasi, kui mina ametisse sain, esimest korda on meil tööstusminister – tööstuse arengu ette võtnud. Võime selle laias laastus jagada kolmeks: Kirde-Eesti, kus tegeletakse põlevkivi keemiatööstusega väga tõsiselt; Kesk-, Lõuna- ja Kagu-Eesti, kus tegeletakse puidutööstusega; ning Kesk- ja Lääne-Eesti ja saared, kus on valdavalt laevaehitus, aga on toidutööstus. Kõik meie tööstused panustavad regionaalsesse arengusse. 

Ja energeetikast rääkides, nagu ma ütlesin, meil on energiamajanduse arengukava, mis näeb ette konkurentsivõimelist lõpphinda, varustuskindlust ja julgeolekut. Lisaks eelmainitud meetmetele, mida me juba teeme, nagu otseliini pikendamine, investeeringud varustuskindlusesse, siis mis puudutab regioonides tööstuse aitamist, oleme algatanud suuremahuliste investeeringute toetuse. See meede on olemas, avatud. Kui investeering on üle 100 miljoni euro, siis toetuse suurus saab olla kuni 20 miljonit eurot projekti kohta. Toetusmäär on Harjumaal 10% ja väljaspool Harjumaad 15%, et veel enam [tugevdada] kaugemaid regioone, tingimusel, et luuakse kõrgemapalgalisi töökohti regioonides.

Teine konkreetne meede on tööstusparkide arendamine. Tulemas on erinevad meetmed. Meil on planeeritud tööstusalad, kus saab kiiremini ehitada, planeerida ja menetleda. Meil on regionaalministeeriumiga koostöös taristumeede, mis toetab tööstustaristu arendamist. Transpordiametiga koostöös teeme toetusmeedet tööstusparkidele ligipääsetavuse [loomiseks]. Ja meil on ka Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuses käimas reformid, mis puudutavad kapitali kättesaadavust, erinevate laenude ja garantiide tingimuste ülevaatamist. Ehk nendel juhtudel, kus ettevõtted vajavad täiendavat riigi sekkumist või tuge, näiteks eksportimisel, kiirel kasvamisel, oleksid riigi toetusmeetmed olemas. 

Seesama näide: me teeme seadusemuudatuse, et strateegilised investeeringud Eestis saaksid kiirtee ehk saaksid siia kiiremini maanduda. Teeme ka seadusemuudatuse, mis võimaldaks lihtsamaid menetlusi üle 30-hektarilistel strateegilistel tööstusaladel. Nagu ma ütlesin, Tallinnas-Tartus kindlasti selliseid alasid ei ole, need alad asuvadki regioonides.

Ehk kui pikk jutt kokku [võtta] arupärimisele vastamisel: kindlasti, kui on küsimusi, kui ettevõtjad tahavad teemasid läbi arutada, oleme rohkem kui valmis, hea meelega mõtleme kaasa ja proovime leida lahendused, et ettevõtted investeeriksid nii Tallinnasse, Tartusse kui ka mujale regioonidesse. Aitäh! 

Suur tänu teile! Jaanusel on üks küsimus. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh istungi juhatajale! Hea minister! Kuna härra Kivimägi alustas täna juba sellise kõrgema poliitilise stiiliga ja näitas meile head taset, siis ma ka ei hakka praegu ründama, miks see tegemata on ja miks too tegemata on. Ma teeks platsi peal avaliku ettepaneku: teeme siis kokkuleppe, et ma aitan korraldada seda visiiti enne selle aasta jõule, lähima 2–3 kuu jooksul. Külastame Läänemaa ettevõtteid, vaatame neid probleeme ja võimalikke lahendusi. Ma arvan, et see kokkulepe oleks praegu kõige konstruktiivsem. Kas saan selle nõusoleku? 

Aitäh! Härra minister, see ei olnud küll küsimuse, aga pigem palve vormis. Kas te soovite sellele vastata?

Jah, muidugi!

Oli ettepanek külastada Läänemaad 3–4 kuu jooksul.

Jah! Esiteks, muidugi, nõus! Ma olen juba selle aasta jooksul, ma arvan, kümneid kordi erinevates Eesti piirkondades, maakondades käinud. Just selsamal [põhjusel], et näha, mis reaalselt kohapeal on toimumas, et saada otse tagasisidet. Mul on ka kord poole aasta jooksul suurte erialaliitude ja katusorganisatsioonidega kohtumine, et seda tagasisidet otse saada ja majanduse tegevuskava kokku panna. Jah, muidugi!

(Jaanus Karilaid kõneleb kohapealt.) Repliik, palun täpsustuseks Jaanus Karilaiule mikrofon. 

… valmistame seda visiiti ja viin [selle info] ettevõtetesse, kus on see probleem reaalselt olemas – ettevõtted, kes tahaksid laieneda, ja ka kohad, kuhu sooviti tulla, aga kuhu nad ei saanud sellepärast tulla.

Jaa, nagu ma ütlesin, olen kindlasti valmis kohtuma. Aga ma ütlen, et me ei pea ootama ainult kohtumiseni. Kui on konkreetseid ettepanekuid, mõtteid, saab need kohe ka juba kirjalikult saata, et me saaksime kohe hakata tööle nende ettepanekutega.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Härra minister! Jah, töökohad ja kõik muu väljaspool Harjumaad [on oluline], aga sina kui Põltsamaa poiss, räägi nendest tuulikutest, mis sinna Põltsamaa ümber taheti külvata. Mis sellest saab, kas see on kohalike võit ja nad saavad juubeldada või ikkagi surute need tuulikud sinna püsti? Võib-olla mõni töökoht ka, kui palju sinna töökohti tuleb nende Põltsamaa tuulikutega?

Aitäh küsimuse eest! Minu parima teadmise kohaselt on nüüd Põltsamaa vallavolikogu teinud otsuse see planeering lõpetada. Arendaja on ka kommenteerinud, ma ei oska küll teiste eest rääkida, aga nad mõtlevad, kas nad lähevad õigusselguse huvides kohtusse või mitte, see on nende kaalutlusõigus. Eks mul on väga kahju Põltsamaa inimesena. See on kogukonnas tekitanud väga palju valeinfot, sellist kisklemist, ebavajalikku pahameelt. Selles mõttes, et kui me soovime saada taskukohasemat energiat, siis tootmisvõimsusi tervikuna on meil igal juhul vaja juurde igal pool Eestis. Seda debatti tuleks ratsionaalselt ja faktipõhiselt pidada. Kahjuks Põltsamaa näite puhul, jah, oli väga palju hirmutamist, valeinfot, ebaviisakat suhtlemist omavahel. Seda ei oleks vaja. 

Nagu ma enne siin ütlesin, kui alguses küsiti, mida sellelt poliitaastalt oodata: omavahel viisakat suhtlemist, faktipõhist argumentatsiooni ja siis selle pealt tuletada, milliseid otsuseid teha ja milliseid mitte. Ja lõpuks, kas mingeid planeeringuid teha või mitte, ongi kohaliku volikogu pädevuses. Riigina on võimalik riiklikke planeeringuid teha või üldist seadusandlust muuta.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud viienda punkti juurde. Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Aleksei Jevgrafovi, Vladimir Arhipovi ja Vadim Belobrovtsevi 15. mail 2025 esitatud arupärimine tööpuuduse kiire kasvu ja tööhõive languse kohta, arupärimine nr 779. Riigikogu kõnetooli on juba jõudnud väga hea kolleeg Lauri Laats. Taas kord sõna teil.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Loomulikult, tööpuuduse kiire kasv ja tööhõive langus puudutab ka üleüldiselt regionaalpoliitikat. Aga enne, kui ma jõuan selle arupärimise juurde, ma võib-olla tõesti võtan samuti kuulda lugupeetud ministri viimase sõnavõtu mõtet, et peab olema faktipõhine ja argumenteeritud. Minu arust see sõnavõtt, mille esitas lugupeetud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Lauri Läänemets, ei olnud kindlasti ei faktipõhine ega ka korralikult argumenteeritud. 

See ei ole ju saladus, ja me oleme seda pidevalt öelnud, et Keskerakonnale ei ole sobinud ja ei ole meeldinud see regionaalpoliitika, mida aeti selles koalitsioonis, kus olid sotsiaaldemokraadid üheks osapooleks. Ja minu arust Läänemets unustas selgelt välja öelda mõned faktid. Sotside juhtimisel kehtestati automaks. Kui see ei ole nii-öelda negatiivne suhtumine regionaalpoliitikasse, no mis siis veel on? Sotside juhtimisel lõpetati ära maakondlik tasuta ühistransport. Sotside juhtimisel võeti vastu absoluutselt kõik maksutõusud. Nendest asjadest miskipärast Läänemets ei taha rääkida, aga näpuga näidata meeldib küll ja samal ajal öelda, et ärge teie näpuga näidake. Minu arust ei ole kindlasti ühe poliitiku selline suhtumine mõistlik. 

Kahjuks me peame tõdema, et sellist suhtumist on siin [näidanud] ka erinevad ministrid, kui on öeldud, et kõik, mis teie räägite, on jama, te ei tohiks üldse valitsust kritiseerida, koalitsiooni kritiseerida. Aga andke andeks, kui me oleme jõudnud sinnani, kus me ei tohi alustada debatti ja juhtida tähelepanu, mis on hästi või halvasti tehtud, no siis me ei saa ka demokraatiast rääkida. Ja seda räägib sotsdemmide ehk sotsiaaldemokraatide erakonna juht. Mis seal demokraatlikku on!

Kui nüüd jõuame siia regionaalpoliitika tasandi juurde tagasi, siis loomulikult tööpuuduse kiire kasv, mis selle aasta esimese kvartali statistika alusel on täpselt nii [kiire] olnud, ja tööhõive langus on meis tekitanud suurt muret. Ja 15. mail käesoleval aastal me vastava arupärimise oma fraktsiooni liikmetega ka esitasime. 

On selgelt näha, et siin on regionaalsed erinevused sees: kus on töötuse määr suurem, kus on töötuse määr väiksem. Eriti probleemne on meil Ida-Virumaa kant ja Kagu-Eesti kant. Ja me räägime loomulikult ebavõrdsest palgasüsteemist. Seda [näitab] jällegi statistika, see on faktipõhine lähenemine. Palgaerinevused on väga suured, kui võrrelda Tallinna, Harjumaad ja teisi suuri linnu nagu Tartu kõigi ülejäänud maakondadega. Seal on kahekordne palgalõhe, kahekordne.

Nii et me koostasime maikuus selle teema kohta arupärimise, kus me oleme esitanud kuus küsimust. Ma ei hakka neid küsimusi ette lugema, ma arvan, et hea minister saab ise sellega suurepäraselt hakkama. Loodame saada konkreetseid ja võib-olla ka rõõmustavaid vastuseid. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja nüüd ongi meil suurepärane võimalus kuulata taas majandus- ja tööstusminister Erkki Keldot vastamas Riigikogu liikmete küsimustele.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud arupärijad! Kuna küsimus tervikuna oli töötuse olukorrast ja [vahepeal] on natuke aega mööda läinud, siis ma annan hästi kiire ülevaate töötuse hetkeseisust. 

Tõesti, kuna on keerulised aastad olnud, on 2023. aasta algusest alates töötuse määr kasvanud. See saavutas oma tipu tänavuse aasta esimeses kvartalis 8,5% juures. Küll aga on positiivne, et juba teises kvartalis töötuse määr langes 6,9%‑ni. Ka töötukassa registri andmed näitavad, et 2025. aastal on iga kuu olnud töötuna arvel vähem [inimesi] kui aasta varem, mis viitab tegelikult tööturu olukorra paranemisele. Juuli seisuga on töötukassas arvel ligi 46 000 inimest. See on palju parem olukord, kui veel aasta alguses prognoositi. See näitab samm-sammult tööturu olukorra paranemist. 

Konkreetselt võib võrrelda teiste riikidega, et aru saada, kus me paikneme. Meil on positiivne see, et väga suur osa tööealisest elanikkonnast on tööturul aktiivne, see tähendab, et inimesed töötavad või otsivad aktiivselt tööd ja on valmis tööle asuma. Tööjõus osalemise määr on muide tõusnud läbi aegade kõrgeimale tasemele: 2025. aasta esimeses kvartalis lausa 88,1%-ni 20–64-aastaste seas. Sellega on Eesti kõige kõrgema tööturuaktiivsusega riik Euroopa Liidus. See on positiivne.

Aga läheme siis ka detailsemalt küsimuste juurde. Tõite välja Statistikaameti 2025. aasta esimese kvartali andmed, selle küsitlusuuringu ja küsite, kuidas hindan majandus- ja tööstusministrina tööpuuduse kasvu põhjuseid ning milline on olnud ministeeriumi tegevus selle ennetamiseks või leevendamiseks. Siin tuleb mainida kahte erinevat numbrit, mis ka meediast tihti läbi käivad. Üks on [võetud] Statistikaameti küsitlusest, mis tehakse vastava valimi seas ja laiendatakse kogu ühiskonnale. Teine on reaalne statistiliselt või faktiliselt mõõdetav registreeritud töötuse määr, mida saate vaadata inimese täpsusega töötukassa lehelt. Need erinevad omajagu. Eks seal on põhjuseid erinevaid, ma ei hakka sinna minema. 

Küll aga, nagu ma ütlesin, kui lähtuda sellest 20–64-aastaste vanusegrupist, on võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega meil tendents positiivne: hõive oli kasvanud 88,1%-ni, see on stabiilselt kasvanud alates 2019. aastast, kui see esimest korda ületas selle maagilise 80% piiri. Nagu ma mainisin, majandus on olnud tsükliline, on olnud keerulised ajad: COVID, täiemahuline Ukraina sõda. See kõik on mõjutanud ka töötuse numbreid. Aga just viimase aasta jooksul on töötus ka kuude võrdluses kogu aeg olnud langevas trendis. 

Küsimus oli, milliseid konkreetseid meetmeid oleme me selle leevendamiseks või ennetamiseks teinud või tegemas. Me oleme töötukassaga ette valmistamas uut strateegiat, eesmärke, kus on väga selge rõhuasetus noorte oskuste parandamisel. [Eesmärk] on see, et need noored ehk niinimetatud NEET‑noored, kes ei õpi ega tööta, saaksid töötukassast koolituse, oskuse või õppe- või töökogemuse, seal on eraldi programm nendele koostöös kohalike omavalitsustega. Samamoodi on haridusministeerium valmistamas ette kutseharidusreformi ehk noored, kes täna õpivad ja on lähiajal tööturule minemas, et nende reaalselt omandatud oskused vastaksid rohkem tööturu [vajadustele]. Ja neid tegevusi kindlasti jätkub veel ja veel. 

Teine küsimus oli pikaajaliste töötute arvu kasvu kohta. Aasta või enam töötuna olnud inimeste arv kasvas 3200 võrra, samal ajal on töö[elust] välja langenud inimesi juurde tulnud 4300, mis viitab süvenevale struktuursele probleemile. Milliseid konkreetseid samme plaanib valitsus teha pikaajalise tööpuuduse kasvu ohjeldamiseks? Miks ei ole seni rakendatud tõhusaid meetmeid, mis aitaks pidurdada töökohtade kadu tööstuses ja ehituses? 

Töötuse kasvuga kaasneb tõesti ka selline pikem töötuks olemise periood. Kui tööturul on rohkem inimesi tööd otsimas, võib osal olla keerulisem tööturul konkureerida ja tööd leida. Seetõttu viimasel ajal me oleme [näinud] seda, et praegu on nii töötuna arvel olevaid inimesi kui ka inimesi, kellel on kas oskuse omandamisest või akadeemilisest õppest pikka aega möödas või kes vajaksid täiendõpet, täiendkoolitusi. Töötukassal on plaan eraldi strateegilise suunana võtta see fookus, et [anda] meie inimestele täiendavaid kogemusi ja oskusi, mis on tänapäeva tööturul vajalikud, on need infotehnoloogilised oskused, digioskused või oskus erinevates töökeskkondades hakkama saada. 

Samamoodi, kui me vaatame selle aasta numbreid, mis vahepeal on tulnud, siis 2025. aasta esimese kvartaliga võrreldes vähenes teises kvartalis nendesamade 20–64-aastaste seas pikaajaliste töötute arv lausa 5600 inimese võrra, mis on väga hea ja positiivne näitaja. Ka aastataguse ajaga võrreldes on pikaajalisi töötuid vähem. Juuli seisuga, nagu ma enne mainisin, on töötukassas arvel ligi 46 000 inimest, kellest 18% ehk umbes 8000 inimest on töötukassas arvel olnud 12 kuud või enam, ehk nad on pikaajalised töötud. Peamiselt on pikaajalistel töötutel komplekssed takistused tööle asumisel: neil on vaja töötukassa kaudu kombineerida erinevaid tööturu- ja sotsiaalteenuseid, mis aitavad tõsta oskuste taset, millest ma juba rääkisin, või [mis annavad] võimaluse oskusi omandada, end täiendada. Lahendust vajavad ka erinevad sotsiaalsed probleemid, on nendeks sõltuvus- või terviseprobleemid, mis tähendab, et seal peabki töötukassa koostöös ministeeriumi ja kohaliku omavalitsusega vaeva nägema. 

Pikemas vaates me vaatame ka OSKA tööjõuvajaduse prognoose, [mille kohaselt] lisandub tulevikus töökohti tervikuna ennekõike teenuste sektorisse. Primaarsektorile – põllumajandus, metsandus, kalapüük – prognoositakse väikest kahanemist ning tööstussektorile tervikuna hõive jäämist samale tasemele. See tähendab, et kui me teeme kutseharidusreformi ja vaatame hariduses tervikuna õppekohti, siis tuleb jälgida ka pikaajalist prognoosi. 

Kolmas küsimus oli regionaalse ebavõrdsuse süvenemise kohta. Kuigi Ida-Virumaal langes töötuse määr veidi, püsib see endiselt kõrgeimal tasemel ehk 12,7% juures. Samas on tööhõive määr langenud Lääne- ja Lõuna-Eestis ning ka Tallinnas. Küsimus: miks on piirkondlik tööjõupoliitika nii ebaefektiivne, et tööpuudus ja tööhõive langus süvenevad just väljaspool Tallinna? Milliseid meetmeid kavatseb valitsus rakendada ettevõtluse elavdamiseks maapiirkondades, kus töökohtade kadumine on olnud kõige kiirem?

Tõesti, Eestis on ajalooliselt olnud Ida-Virumaal pidevalt kõrge töötuse määr. Teistes Eesti piirkondades on tööturg pigem püsinud ühtlane. 2024. aastal oli töötuse määr 20–64-aastaste elanike seas kõrgeim Kirde-Eestis, 13,5%, aga püsis teistes Eesti piirkondades 6% ja 8% vahel. Pigem on tööhõive lõhe Eesti piirkondade [vahel] üldiselt vähenemas. 2025. aasta teise kvartali puhul on positiivne see, et kui varem oli Põhja- ja Kirde-Eesti vaheline tööhõive erinevus 16,1 protsendipunkti, siis selle aasta teises kvartalis on see langenud 10,9 peale. 

Eks kindlasti on oluline ka see, et me oleme nii valitsuse kui ka ühiskonnana tervikuna Ida-Virumaale suunanud konkreetselt ressursse, et hoogustada töökohtade loomist, tööstuse mitmekesistamist ja arengut Eesti eri piirkondades, Ida-Virumaa puhul on konkreetselt õiglase ülemineku fond, kus suurusjärgus 350 miljonit eurot läheb erinevateks toetusmeetmeteks, ettevõtluse edendamiseks ja töökohtade loomiseks. Praegusel hetkel on loomisel umbes 1175 töökohta ja toetatakse ka põlevkivisektoris töötanud inimeste ümberõpet. Samamoodi oleme tegemas kaitsetööstusparke Pärnumaal, see on ka Ida-Virumaal olnud jutuks. Ja muidugi tööstusalade kaardistamisel, millest ma ka eelnevale arupärimisele vastamisel [rääkisin], me vaatamegi regioone – sest olgem ausad, uued tööstused on pigem tulemas regioonidesse – ja seda, kuidas me saaksime neid tingimusi luua, et ettevõtted tahaksid sinna oma tööstusi-tegevusi rajada. 

[Viies] küsimus ja [kuues] küsimus on sama sisuga suuresti, samalaadsed. Millise hinnangu annab valitsus senisele tööhõivepoliitikale, kui isegi tööjõust kõrvalejäänute arv kasvab ja tööjõus osalemise määr langeb? Kas valitsus on analüüsinud, kuidas tööpuuduse kasv mõjutab laiemalt sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutlikkust ning maksubaasi vähenemist? Nagu ma ütlesin, kui me võrdleme ennast teiste Euroopa Liidu riikidega, siis just Eesti tööhõivepoliitika toel on loodud tugev tööturupositsioon, mis on toetanud kõrget tööturu aktiivsust – nagu ma enne mainisin, kõige kõrgem Euroopas – ja pikaajalist hõive kasvu. Ilmselgelt me jälgime võimalikke muutusi tööturul regulaarselt. Samamoodi tuleb pakkuda nii töötukassa kui ka näiteks haridusreformi abil pikema aja vaadet tööturule, [et teada,] millised töökohad on tulevikus Eesti tööturul. 

Ja muidugi tuleb meie enda inimeste kvalifikatsiooni tõsta, sest kui me tahame ühiskonnana jõukust kasvatada, siis ilmselgelt meie noored, aga ka [tööturul] olemasolevad inimesed, kes tahavad täiendõpet ja ümberõpet, [peavad] saama seda endale võimaldada. Mida kõrge[tasemelisemad] ja paremad on inimeste oskused, seda rohkem saab ka ettevõte lisandväärtust luua ja tänu sellele saab ta ka kõrgemat palka maksta. See on väga süstemaatiline, kui me vaatame kas või tööstussektorit, kus me oleme selle ette võtnud. Aitäh! 

Suur tänu teile! Teile on saalist ka mõned küsimused. Alustab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Korra puudutasite seda, aga [küsin] täpsustuseks veel just nimelt noorte tööpuuduse kohta. Kahjuks töötuse määr on Eestis kasvanud ja me oleme põhimõtteliselt Euroopas ühe kõrgeima näitajaga, vaatan just augustis avaldatud andmeid. Kahjuks just põhjuste kohta ei ole piisavalt olnud materjali. Te korra viitasite, et on välja toodud, et see kasv noorte seas algas pärast koroonat. Üks [põhjus] on see, et neil ei ole erialast haridust. Aga kas te saate veel tuua välja, mis on olnud need põhilised [põhjused]? Räägin just 16–24-aastastest noortest, kes on eraldi välja toodud. Mis on see põhiline põhjus, et nende seas on töötuse määr aina kasvavas trendis?

Aitäh! Väga õige ja oluline küsimus! Esiteks, sellessamas uuringus, kui te vaatate neid kvartaleid, siis te näete, et noorte tööpuudus on hästi kõikuv: kvartalite lõikes on seal vahed peaaegu kahekordsed. Sellegipoolest mure on tõsine, nagu te õigesti välja tõite, COVID‑i ajast. Väga paljudel noortel näiteks esimene töökogemus on teenindussektoris ja COVID‑i ajal väga paljud teenindussektori asutused olid kinni. Teenindussektoril tõesti on väga minimaalsed kasumimarginaalid, nad otsivad efektiivistamise kohti, nad on digitaliseerinud, automatiseerinud, vaadanud oma tööprotsessi üle ja noortel on olnud keerulisem seda esimest töökogemust seal saada. 

Me oleme selle tõttu eraldi fookusesse võtnud kaks teemat. Tahame noorte töötamise reegleid natuke lihtsustada, et anda neile võimalikult varakult see esimene töökogemus, millega [neil tekiks] tööharjumus. Teistpidi, ka tööandjad näevad, et see noor on varem saanud praktikat, kogemust, nad saavad teda kindlamalt uuesti tööle võtta. 

Teine [teema] on süstemaatiline: noored, kes pikka aega enam ei õpi, aga ei ole ka tööturule läinud, ehk NEET-noored, kes ei õpi ega tööta, nendega tulebki süstemaatiliselt tegeleda. Meil on Euroopa Liidu vahendid, mida me majandusministeeriumi kaudu jagame kohalikele omavalitsustele, kus on NEET-noorte nõustaja, kes omavalitsusepõhiselt otsib neid noori, kes vanuse järgi peaksid kas õppima või olema tööturule läinud, aga ei ole. Ehk et neid [tuleks] aidata, sest seal tihti on perekondlikud probleemid, mõned terviseprobleemid, taustsüsteemi probleemid. Selles mõttes on see hästi tundlik teema. 

Ühe strateegilise fookusena andsime nõukoguga töötukassale just mõned nädalad tagasi ülesande tegeleda selle noorte esimese positiivse töökogemuse [teemaga] ja teistpidi ka NEET-noorte murede reaalsema kaardistamisega – et kuidas me saaksime seda ressurssi veel efektiivsemalt kasutada, et neid noori päriselt tööle saada. See on mure neile endale. Kui nad tööle ei lähe, siis nad pikaajaliselt heituvad ja neil tekivad muud sotsiaalsed probleemid. Sellega tuleb kindlasti [tegeleda]. 

Jällegi on üks erinevus. Te lugesite ette Statistikaameti uuringut, seal on tõesti uuring valimi põhjal ja siis seda on laiendatud. Registreeritud töötuse [määr] on natuke teine: noortel ta siiski on kõrgem, ta on peaaegu kaks korda kõrgem kui Eesti keskmine. See selgelt ikkagi näitab, et õnneks registreeritud töötuse määr ei ole võib-olla nii kõrge, nagu Statistikaamet oma uuringus leidis, aga ta siiski on piisavalt kõrge. Sellega kindlasti tuleb tegeleda, ja ka nende eelnevate teemadega, millest ma just rääkisin.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma jätkan ka noorte teemaga. Noored on meie tulevik ja, loomulikult, noorte sisenemine tööturule on väga keeruline ja seal on erinevad põhjused: kogemusi vähe, tööandjad kardavad, maksukoormus on tegelikult sama, kui sa võtad kogemustega töötaja tööle. Eesti Keskerakonna fraktsioon on esitanud Vabariigi Valitsusele otsuse eelnõu, mis nimelt palub Vabariigi Valitsusel töötada välja õpilaste töötamisele maksusoodustused. Meie näeme, et see oleks selline väike päästerõngas sotsiaalmaksus, mis koosneb nii-öelda pensioni osast ja ka ravikindlustuse osast, vastavalt on need 20% ja 13%. Kuni 19‑aastased õpilased võiks vabastada sellest 13%‑st, sellepärast et niikuinii on noortele ravikindlustus tagatud. Kuidas teie olete seda vaadanud ja kui tõsiselt te olete seda teemat arutanud? Kas teie kui ministriga on ka meie ettepanekut arutatud ja kooskõlastatud selle vastuseid?

Aitäh! Selles mõttes olen väga nõus, et noorte esimene positiivne töökogemus on ülioluline nende tulevase elu ja karjääriharjumuse saamise [mõttes]. Küll aga suheldes ettevõtjatega, siis ettevõtjate vaatest on pigem takistuseks olnud liigne ülereguleeritus, mis noore töölevõtmisega kaasneb. Seda me proovimegi ühest otsast lihtsustada. Ja mis seal salata, me teame, milline on riigieelarve üldine rahaline seis. Me selliseid täiendavaid maksuerandeid ei ole kaalunud, pigem tahakski seda, et meil on erinevad positiivsed programmid, nagu avatud tööstuste päev, meil on koostöös tööandjate keskliiduga erinevaid algatusi. Me tahaks just pigem sellist positiivset nügimist teha, et noored ja tööandjad leiaksid üksteist senisest rohkem. Ja kui nad leiavad, siis me saame regulatsiooni lihtsamaks muuta, et nad ka päriselt neid töölepinguid sõlmiksid. Tuletan meelde sedasama paindliku tööaja võimalust noortele, nad ei peaks minema [tööle] käsunduslepinguga, mis neile sotsiaalseid garantiisid mitte kuidagi ei taga.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Jah, praegu on kõik see töötus ja tööhõive nagu edasi[-tagasi], üles ja alla. Aga kas valitsusel on mingisugune nägemus, et mitte tagantjärele lohiseda, vaid ennetavalt [tegutseda]? Ma jälgin Valge Maja nii-öelda uudiseid pidevalt ja mulle imponeerib seal, kuidas kantakse pidevalt ette, millised investeeringud on jälle maale toodud ja millised tulevad ja kui palju töökohti [tuleb]. Teine asi on see, kas see [täide läheb]. Aga ma ei ole lugenud Vabariigi Valitsuse – või on need mingid kinnised dokumendid, kus sellised raportid [kirjeldaksid], millega on hakkama saadud. Ja mis oleks nagu preventiivne, mitte tagantjärele kommenteerida, miks Nõo vallas on 8% või kusagil mujal 6%.

Aitäh! Ma enne mainisin, et oleme tegemas ka seda. Konkreetselt näiteks me rääkisime siin tööstuse võimalustest erinevates piirkondades. Oleme majandusministeeriumiga kaardistanud üle 30-hektarilisi tööstusalasid, kuhu näiteks ettevõtjad saaksid tulla, kus nende eest on planeeringud tehtud, ei pea kuhugi metsa vahele ehitama, ei ole looduskaitsjatega nii palju konflikti, ei ole kohaliku kogukonnaga. See annaks ka võimaluse sinna täiendavaid töökohti luua. Samamoodi siin kolleeg regionaalministeeriumist [teab], et seal on ka kindlasti elamufondi küsimus. Me oleme ka vaadanud üle maapiirkondadesse elamu soetamiseks [mõeldud] laenumahu suurendamist.

Ühesõnaga, me vaatame kõike, vaatame nii kodukohta, et inimesed saaksid endale mõistliku elamu või elamise, kui ka seda, et oleks võimalusi, kuhu uusi reaalseid töökohti saaks tulla, et need ei oleks ainult avaliku sektori töökohad. Ja samamoodi [on oluline] ka taristu, infraobjektid. Üle pika aja on valitsus, kes suunab lisaraha maanteedesse. Lähiajal lähevad ehitusse [teed] Pärnu suunal, et oleks mugavam liikuda. Samamoodi Paia või Imavere risti hakatakse ümber ehitama. Ehk neid erinevaid samme on – on need ühendused, kvaliteetne elamu, et noored saaksid erinevatesse piirkondadesse elama minna, ja muidugi mõistliku, konkurentsivõimelise palgaga töökohad, eriti regionaalpiirkondades on neid väga tihti tööstuses. Ja pikemas vaates on kutseharidusreform. Eesti paistab siin siiamaani silma sellega, et meil läheb palju madalam protsent noori kutseharidust ehk oskust omandama, kuigi pikemas vaates oleks neil tööturul palju atraktiivsemad võimalused. Eks see on selline pikaajalisem töö, mida tuleb meil kõigil koos teha.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma jätkan oma kolleegide Anastassia ja Lauri küsimusega noorte teemal. Meie jaoks on see väga tähtis. Me saame väga hästi aru, et kui noori praegu tööle ei suunata – ma mõtlen neid noori, kes praegu ei tööta ega ei õpi –, kui me praegu nendega ei tegele, siis pärast seda on veel raskem neid tööturule saada. Te mainisite, et riik on eelmine aasta teinud sellise meetme, et igas omavalitsuses on praegu selline isik, kes [tegeleb] nende noorte tööturule toomisega. Ja siit küsimus – see on minu meelest juba peaaegu aasta aega kestnud – kas [selle kohta] on mingisugune vahearuanne või uuring tehtud? Ja kui ei ole, siis kas see tuleb ja kui tuleb, kas te teavitate meid ka siin saalis? 

Aitäh! Väga hea küsimus! Kui ma neid viimaseid noorte töötuse numbreid nägin, siis ma ka küsisin selle kohta. Tahtsin saada seda esmast ülevaadet, kuidas nende kohaliku omavalitsuse spetsialistidega on läinud ja milline on esialgne tagasiside. Ma olen ka haridusministriga rääkinud, et seal on väga tugev [roll] kodul, hariduskeskkonnal ja töötukassa spetsialistidel, et neid noori aidata. Nagu ma mainisin, kahjuks need probleemid on tihti väga komplekssed, perest tulenevad või sõltuvusprobleemid, terviseprobleemid. Aga kui ma saan selle, siis hea meelega kindlasti jagan. 

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on selline hüpotees, aga see ei ole päris aluseta hüpotees, tegelikult tugineb see nii teiste riikide kui ka Eesti varasemale kogemusele. Nimelt on see hüpotees praeguses olukorras selline, et töötuks hakkavad jääma või on jäänud esimeses järjekorras need inimesed, keda Eestisse viimasel kümnel aastal massiliselt suhteliselt odava tööjõuna sisse on toodud, ja loomulikult nende pereliikmed. Küsin: kas teil on andmeid töötute kodakondsuse jaotuse kohta? Kui ei ole neid andmeid, siis mida te pakuksite, et kui palju on Eesti kodanike tööpuudus väiksem kui Eestis elavate kolmandate riikide kodanike tööpuudus? Ma ise tegin selle päringu töötukassasse. Kui te nüüd midagi pakute, siis me saame kohe verifitseerida, kas minu hüpotees paika peab.

Aitäh! Mul siin dokumentides seda ei ole ja seda ei olnud ka küsimustes. Kui teil on andmed olemas, siis me saame neid üle vaadata. Ja ma saan kindlasti seda uurida, ma ei hakka lihtsalt [hüpoteetiliselt pakkuma]. Seda saab kindlasti vaadata. Meil on tulenevalt meie ajaloolisest taustast väga palju halli passi kodanikke ja elanikke kolmandatest riikidest. Me teame, et nende keeleoskus on olnud probleem. Me teame statistikast ja uuringutest, et selle keeleoskuse tõttu on tööturule sisenemisel barjäär suurem. Kindlasti seda [silmas pidades] tundub loogiline, et neil võib olla tööturul keerulisem. Sellepärast me oleme ka [otsustanud] minna üle ühtsele eestikeelsele haridusele, et tulevikus kõigil noortel oleks võrdne ligipääs tööturule ja parem ligipääs kvaliteetsele haridusele. Aga neid hüpoteetilisi numbreid ma, jah, ei hakka peast [pakkuma] – see ei ole see koht. Aga me kindlasti saame need välja küsida.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme tänase viienda arupärimise punkti läbinud.

Läheme edasi kuuenda arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Riina Sikkuti, Tanel Kiige, Reili Ranna, Lauri Läänemetsa, Helmen Küti, Andre Hanimäe, Jaak Aabi ja Anti Allase 5. juunil 2025 esitatud arupärimine valitsuse sisserände suurendamise plaanide kohta. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Riina Sikkuti.

Aitäh, hea juhataja! Kiidan juhatuse päevakorra koostamise oskust. Tõesti, nüüd oleme põhjalikult arutanud noorte tööpuudust, mis lööb rekordeid, ja siit saamegi liikuda valitsuse sisserände suurendamise plaanide juurde. See teema oli meil arutlusel kevadistungjärgu lõpus ja tollane arutelu tegelikult oli väga pikk ja põhjalik. Samas kodu- ja töökord näeb ette teatud küsimuste arvu ja kõik teemad, mis puudutavad tootlikkust, õpirännet, välistööjõu ajutisust Eestis, lõimumise toetamist, jäid arutamata. Seetõttu sotsiaaldemokraadid esitasid arupärimise, et neid pooleli jäänud teemasid sügisel edasi käsitleda. 

Vahepeal on selgunud, et ka sel aastal me teeme sündide osas negatiivse rekordi. Ehk siis see tööjõu olukord kuidagi ei leevene. Tehisaru arenguga on muutunud see, et kui varem tehnoloogia areng võttis ära inimeselt sellised füüsiliselt rasked, rutiinsed tööd ja pigem jäid madalate oskustega, madalama palgaga inimesed töötuks, siis AI areng on toonud kaasa selle, et mitmed sellised tööturule sisenemise ametikohad või ametikohad, mida täitsid kõrgharidusega inimesed – nende ülesanded saab AI-le anda, ükskõik kas me peame silmas raamatupidamist, pressiteadete koostamist või programmijuppide kirjutamist. Seda ei pea tegema enam inimene. 

Nüüd selles valguses, kuidas valitsus näeb sisserände suurendamise küsimust, kas see on kuidagi neid plaane muutnud või on plaanid selgemaks saanud? Küsimuste vastustes võikski minister eraldi puudutada nelja teemat. Esiteks tootlikkust. Me oleme väike riik ja me peame olema Euroopa Liidu keskmisest paremad. Meil tööjõudu napib. Hinnad on tõusnud juba näiteks toiduainete puhul kõrgemale kui Euroopa Liidu keskmine, tootlikkus mitte. Iseenesest, kui võtta väga pikaajaline perspektiiv, viimased 20 aastat, siis me näeme, et tootlikkus on tõusnud ja me oleme ületanud 75% Euroopa Liidu keskmisest. 

Samas viimastel aastatel oleme me suhtes Euroopa Liidu keskmisesse tootlikkuses tagasi läinud, mis on ikkagi harukordne. Näiteks kui tervena elatud eluaastad lühenevad, siis see on väga selge ohumärk, et midagi tuleb teha. Sama kehtib ka tootlikkuse kohta. Kui me liigume strateegilisele sihile vastupidises suunas, siis see nõuab tegutsemist. Kuigi minister kevadel võttis sellise positiivse positsiooni, et viimase 15 aasta jooksul oleme 65% pealt Euroopa Liidu keskmisest jõudnud 75%-ni, siis me tõesti oma seatud eesmärgini, 110% Euroopa Liidu keskmisest, jõuame 50 aasta pärast. See on natuke liiga pikk periood. 

Teiseks, oluline teema on lõimumine, sest nii meie sisserändekvoot kui aastate jooksul tehtud kümned erandid tähendavad ikkagi seda, et meil on väga palju võõra päritoluga töötajaid. Aga lõimimises me ei ole olnud edukad. Kohanemisprogrammide pakkumine, keeleõpe – nii nagu eelmisele arupärimisele vastates minister nentis, et tööturuväljavaateid väga selgelt mõjutab eesti keele oskus. Tuleb tunnistada, et me suudamegi tagada teenused Eestis ainult eesti keeles, [hoida] haridus ja tervishoid eestikeelsena. Ja siin tekib selge konflikt sellest, kui meil on väga palju võõrtöölisi, kes ei oska eesti keeles teenust osutada või teenuse saajana nad ei saa aru teenuse osutajast, mis tekitab omamoodi konflikte. Et lõimimises edukas olla, on ilmselt vaja mingisugust käiguvahetust ja sooviksin kuulda, millised on valitsuse plaanid. 

Kolmandaks toon välja õpirände küsimuse. Vaadates madalat sündimust ja vajadust tööjõu järele, siis OSKA raportis on väga hästi kirjeldatud, kes on need oskustöötajad, kes meil puudu on. Seega võttes välistudengid vajalikele erialadele, andes neile need oskused ja nõudes ka eesti keele omandamist, me saame olenevalt õppekavast kahe, kolme, viie aasta pärast tööturule inimesed, kes saavad eesti keeles teenust osutada ja meie jaoks tööturul vajalikku rolli täita. 

Teie aeg!

Ootan ministrilt sisulisi vastuseid ja head arutelu. Aitäh!

Nüüd saab arupärimisele vastama tulla majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud arupärijad, kolleegid! Küsimusi oli palju, aega on vähe. Ma proovin nii palju ja kiiresti vastata kui võimalik. Esimene küsimus: milliseks hindate praegust Eesti ühiskonna välistööliste vastuvõtu võimet ning millist tuge pakute välistöötajatele kohanemiseks? Eestis pakuvad välistöötajatele kohanemistoetust päris mitmed asutused, sealhulgas Work in Estonia, kelle teenuste hulka kuuluvad migratsiooninõustamine, karjäärinõustamine, keelekohvikud, kaaslaste programmid ja nii edasi. Ka Kultuuriministeerium on arendanud välja erinevaid integratsiooni toetavaid teenuseid, samuti ka integratsiooni sihtasutus ja mitmed teised. 

Tulenevalt julgeolekuolukorrast, sõjast Ukrainas, me teame, et viimastel aastatel me oleme väga palju kogu ühiskonnana toetanud sõjapõgenike siia integreerimist Ukrainast. Näiteks Eurobarometeri 2024. aasta andmetel toetas Ukrainast pärit sõjapõgenike vastuvõtmist 60–63% elanikest, eestlaste seas oli see koguni 72%. 

Mis ma sellega öelda tahan? Ma arvan, et meil üldiselt ühiskonnas on vastuvõtuvõime hea, kuid ilmselgelt erinevatel integratsiooniprogrammidel alati arenguruumi on. Tihti on selleks erinevad eelarvamused. Kindlasti mure, mida me näeme, on keelebarjäär ja mitte ainult väljastpoolt Eestit tulnutele, vaid, nagu ma enne arupärimisele vastates ütlesin, me näeme seda ka töötukassa koolitustest. Keelekoolitus on üks koolitusi, mida väga palju võetakse, on see eesti keele koolitus või samamoodi [on populaarne] ka erinevate baasdigioskuste, -pädevuste koolitamine. Siia tulnud välistöötajad või siin pikaajaliselt elanud inimesed saaksid siis kvaliteetseid oskusi, et tööturul hakkama saada.

Küsimus nr 2 oli meie riigi tootlikkuse kohta. Ja küsimus oli: kuidas aitab keskmise palgaga välistöötaja ja tema pereliikmete, kes ilmselt teevad madalama palgaga tööd, senisest suurem Eestisse lubamine tõsta tootlikkust? Esiteks, kindlasti prioriteet ei ole madala palgaga või kehva väljaõppega inimeste siia toomine. Meie prioriteet on, et nad hõivaksid just need ametikohad, mis loovad suuremat lisandväärtust ja seeläbi aitavad reaalselt tõsta kogu majanduse tootlikkust. Me oleme oskustööjõu erandis just rõhunud kvalifitseeritud spetsialistidele, mitte lihttöötajatele. Me lähtume OSKA raportist, mille siin ka eelkõneleja välja tõi. See on üks alusdokument, mis vaatab meie tööjõuturgu pikemas vaates, et kus on meil reaalselt töötajaid puudu. Ehk siis me räägime sellest, et isegi kui kõik meie inimesed, kes täna tööd otsivad või praegu õpivad, läheksid erinevatesse töötlevatesse sektoritesse tööle, siis kui me soovime vajalikku kasvu, ikka jääb natukene puudu. 

Siin oli ka eeldus, et pereliikmed teevad ilmselt madalama oskusega tööd. Sellesama OSKA uuringu järgi pereliikmetest, kes Eestisse kaasa tulevad, töötab vaid 16% pererände alusel saabunuid lihttöödel. Ehk siis see üldistus, mis küsimuses kahjuks tehti, et nad pigem ja peamiselt töötavad madalapalgalisel tööl, meie õnneks kuidagi tõele ei vasta. Kui spetsialistiga tuleb pereliige kaasa, siis tuleb välja, et ta on tõenäoliselt ka ise spetsialist ja töötab spetsialistivaldkonnas, mis on väga positiivne.

Küsimus oli, kuidas me liigume kõrgema tootlikkuse suunas. On väga hea meel – kindlasti ei ole see ainult minu, vaid ka varasemate ministrite ja valitsuste ülesanne olnud –, et Eesti majanduses just sel kümnendil on kasvanud hõivatute arv kõrgtehnoloogilises ning keskkõrgtehnoloogilises tootmises, näiteks keemiatööstus, masinatööstus, elektroonika‑ ja elektriseadmete tootmine, transpordivahendid. Ja samal ajal keskmadaltehnoloogilises ning madaltehnoloogilises tootmises on hõive püsinud paigal või vähenenud. Statistikaamet on selle andmestiku välja toonud. Kõige enam on hõive kasvanud teadmusmahukate turuteenuste tegevusaladel: programmeerimine, teadus- ja arendustegevus, erinevad äriteenused, finantsvahendus, side, haridus, tervishoid ja nii edasi. Ehk need numbrid konkreetselt ja selgelt näitavad, et meie tööjõuturg on aina kõrgema lisandväärtuse suunas liikumas, mida, ma arvan, me kõik siin saalis ja ühiskonnas soovime.

Kolmas küsimus: OSKA 2025. aasta uuringus välistööjõuvajaduste kohta aastani 203[5] leiti, et puudu on umbes 700 oskustöötajat. Samal ajal aga jõudis valitsus Rootsi valitsusega kokkuleppele Rootsi vangide Tartu vanglasse toomises. Välisvangid annavad 400 Eesti inimesele valvamistööd, aga sisse toome 700 oskustöölist, et töökäte puudust leevendada. Kas teie meelest on see pikaajaliselt Eesti majanduskasvu tagav mõistlik plaan? Siin on täitsa mitu erinevat küsimust. 

Esiteks, nagu ma ütlesin, me räägime OSKA [uuringule tuginedes] tööjõuvajadusest Eesti inimestele täiendavalt. Ühegi Eesti inimese arvelt kedagi siia ei tooda ja ka ettevõtjad on nii omavahelistes kohtumistes kui ka meedias avalikult öelnud, et nende esimene eelistus on alati Eesti inimene. Pole paberimajandust, töökohta integreerimist ja nii edasi. Lihtsalt Eesti inimesi hetkel mingites valdkondades on puudu. Valitsuse esmane prioriteet ilmselgelt on meie enda inimeste ja noorte kvalifikatsiooni tõstmine haridusreformide kaudu. Ma siin enne pikemalt kirjeldasin, et töötukassa strateegiline suund on oskuste ja kvalifikatsioonitaseme tõstmine.

Mis puudutab koostööd rootslastega ja Rootsi valitsusega, siis ma arvan, et see koostöö, mida me NATO-liitlastega ja üldse oma naabrite, liitlastega teeme, nii heas kui halvas, on väga-väga tänuväärne. Kui meil on vangla, mis on tühjenemas, mille tõttu me peaks selle konserveerima, täiendavaid kulusid ühiskonnas kandma, siis nüüd on meil võimalik turvaliselt ja igasuguseid riske maandades appi tulla kolleegidele Rootsis, kelle laevad, muide, käisid ka Soome lahte turvamas, kui oli kaablite mure. Üldiselt sõbrad ja liitlased teevadki heas usus koostööd ja kui kuskil on kellelgi vahendeid niimoodi, et meie ühiskonna turvalisus mitte kuidagi sellest ei kannata ja me saame liitlaste ja sõpradega head koostööd teha, siis ma arvan, et see on väga hea näide. Ja kui Tartusse tekib juurde 400 töökohta täisjõus meestele-naistele, siis see kindlasti on ka kohalikule regioonile positiivne. Selles mõttes, et nii turvalisus tõuseb kui ka tervikuna tööhõive saab kasvada. Ma kuidagi ei vastandaks ühte ega teist.

Neljas küsimus oli, milliste oskuste ja kvalifikatsioonide puhul oleks OSKA hinnatud töötajate puuduse lahendamiseks võimalik kohalikku tööjõudu koolitada, ümberõpet toetada. Esimene asi, mis OSKA analüüsidest välja tuleb, mida ma ka enne mainisin, ja tegelikult tuleb välja ka PIAAC uuringust, on kohalike inimeste digipädevuse ja üldse digioskuste arendamine, eriti vanemaealiste puhul tuli see välja. Sellega tulebki süstemaatiliselt tegeleda. Kui PISA testidest me näeme, et meie noored on erinevates õppeainetes maailma tipus, siis näiteks vanemaealistel on kindlasti vaja digipädevusi kasvatada. Nagu ma enne ütlesin, me näeme, et teenusmajanduses on meil väga suur kasv just kõrgema palga [saajate seas]. Seal on väga selgelt vaja ka vähemalt minimaalsel tasemel digioskusi, digipädevusi. See on vajalik. 

Samamoodi on vaja Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu teha täiendkoolitusi, [seejuures] on vaja vaadata, millised on meie tööandjate reaalsed vajadused. Nagu ma ütlesin, meil on suurusjärk 45 000 inimest praegu kahjuks töötud. Iga inimese, kelle me saame töötusest tagasi tööturule, on nii sellele inimesele kui ka ühiskonnale hea. Meil on töötukassa nõukogus eraldi strateegiline suund võetud: meie töötute oskuste arendamine koostöös tööandjatega, [et välja selgitada,] milliseid oskusi ja koolitusi on täiendavalt vaja, et neid inimesi saaks päriselt tööle rakendada.

Viies küsimus: miks puuduvaid töökäsi õpirände kaudu ei tagata? Võtame välistudengeid meie tööturul vajalikele erialadele, õppeperioodil õpivad noored eesti keelt ja pärast lõpetamist saaksid liituda tööturuga. Nõus! Aga siin on oluline arvestada seda, et kõrgkoolide eesmärk on laiem kui ainult tööjõuvajaduste täitmine, nad arendavad ka teadust, teadmuspõhist ühiskonda. Samas õpirände kaudu tööturule sisenemine ongi üks kõige sujuvamaid ja paremini integreerivaid teid üldse. Eestis õppivatel välisüliõpilastel on tasemeõppe tõttu ka kohustus läbida eesti keele kursuseid, mis toetab nende võimalikku pikemat püsimajäämist Eestisse ja tööle asumist. Lisaks tutvustab Work in Estonia tudengitele töötamis- ja elamisvõimalusi ning abistab neid ka reaalse, elulise, praktilise poole pealt, kui nad soovivad pärast õpinguid Eestisse jääda. Kõik on eeldusel, et selleks on olemas tahe. Lõplik otsus sõltub siiski tudengi enda isiklikest eelistustest, kas ta tahab Eestisse jääda või ta näeb enda tulevikku kuskil mujal.

Kuues küsimus. 19. mail vastates kinnitasite, et üks kümnest või üks viiest võõrtöötajast võtab kaasa abikaasa või lapse ning inimene lahkub, kui ta tööleping lõpeb. Millistest kolmandatest riikidest on siia tulevad töötajad? Kui suur on olnud pereränne Eestisse viimasel kümnel aastal ning milline osa Eestisse tööle tulnud kolmandate riikide kodanikest on siia jäänud? Hinnanguliselt on Eestis hetkel 50 900 tähtajalise elamisloaga inimest, kes töötavad ning kellest 17% on tippspetsialistid, 54% oskustöötajad, 23% lihttöölised ja 6%-l on ametiala jäänud märkimata. Kõige enam on Eestis tööturul Ukraina kodanikke: üle poole. Aastatel 2019–2023 Eestisse rännanud Eesti kodakondsuseta isikutest olid 55% Ukraina kodakondsusega, sealjuures üle 85% neist rändas Eestisse pärast sõja aktiivset perioodi. 

Ilmselgelt Venemaa ja Valgevene kodakondsusega töötajate arv on viimastel aastatel vähenenud. Suurenenud on Moldovast pärit hõivatute arv. Ülejäänud – mida on siin ka ette heidetud ja millega hirmutatud –, nn stan-riikidest, Aafrika riikidest [pärit töötajate] arvud on võrreldes muude [riikide arvudega] väga väikesed: need on kolme protsendipunkti juures ehk 1000 pluss-miinus juures. Ma ei hakka kõiki neid ette lugema, aga kui huvi on, siis kindlasti hea meelega saadan.

Nii. Pererände alusel – oli ka küsimus – on Eestis circa 6900 inimest. Ehk kui kokku oli tähtajalise [loaga] 50 900, pererändega 6900, siis kiire arvutus ütleb, et see on natuke üle 10%, paariteist protsendi juures, nagu ka statistilised PPA-lt saadud andmed [kinnitavad]. Pererändega ei tule mitmetes kordades inimesi kaasa, nagu vahepeal üritati hirmutada. Ja eriti oskustöötajatest, nagu ka ettevõtjad on rääkinud, on väga mitmed need, kes tegutsevad siin, õpetavad-koolitavad Eesti inimesi välja, tänu millele Eesti inimesed saavad kõrgema kvalifikatsiooni. Magnetic MRO juht rääkis sellest meedias väga pikalt, kuidas nemad on tänu sellele saanud enda ärimudeli toimima ja Eesti inimesed [saanud] palju kõrgema palgaga töökohti. Incap Saaremaal – ma peast ei mäleta kõiki neid, aga neid tööstusettevõtted on väga palju, kes ütlevad, kuidas sellest süsteemist on neile kasu olnud.

Ja need olidki vist kõik küsimused. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Meil on sisserändajate tööjõukvoodid suurenenud kuni 4000-ni, vist oli 1300-st kuni 4000-ni. (Hääled saalis.)

Küsige ära. Ma vastan.

Okei, küsin ära. Sinna me ei arvesta tudengeid ega ajutisi töölisi, nende peresid. See toob siia päris [suure] massi inimesi juurde, mis võib tekitada ka sotsiaalseid pingeid. Teine aspekt on see, et samas meil on ju – on ta 60 000 või 40 000, ega vahet ei ole praegu minu küsimuse puhul – töötuid. Statistikaamet ütleb ühte, teie räägite teist. See on suur hulk inimesi, kes ei tööta. Kas meil ei ole mõttekam investeerida nende väljaõppesse, selle asemel et tuua välistööjõudu, sest ma usun, et nende 40 000 või 50 000 inimese seast ikkagi leidub 3000–4000, kes oskavad ja tahavad tööd teha?

Aitäh! Ma proovin ära vastata kõik. See 45 000 on ametlik registreeritud [töötute arv]. Kuna meil on õnneks väga head digisüsteemid, siis töötukassa lehel on näha päeva täpsusega, kui palju inimesi on registreeritud töötuks. Teine on see statistiline uurimus, sealt see vahe tuleb. Registreeritud töötuid on 45 000. 

Mis puudutab kvooti, siis ei, seda me muutma ei lähe. See kvoot on 0,1% Eesti elanikest, circa 1300 inimest. See on 90-ndatest alates, seda me puutuma ei lähe, see jääb nii. Küll aga on Eesti migratsioonipoliitikas olnud vastavalt [sellele], millises kohas on meie majanduse väljakutsed olnud, erandid, näiteks infotehnoloogia erand, õppejõudude ja teadlaste erand. 

Nüüd me oleme tegemas erandit, mis puudutab oskustöötajaid, aga me teeme seda sellesama OSKA raporti alusel, ehk enne tuleb OSKA raport välja ja [näitab], kus on meil tööturul reaalne probleem. Isegi kui kõik eestlased, needsamad, kes hetkel on töötud, ümber õpetada, ja nad läheksid [tööle], siis ikka jääb puudu. Ehk siis need ei tule kuidagi meie inimeste arvelt, vaid lihtsalt, kui me tahame näha tööstuses kasvu – ja me ju tahame, sest tööstus suudab eksportida, suudab kõrgemat palka maksta ka meie inimestele –, siis teatud oskustega inimesi, on need pingioperaatorid, konstruktsioonide kokkupanijad, keevitajad, neid on natuke juurde vaja väljastpoolt, mitte oma inimeste arvelt. Me pakume raporti alusel kindlatele sektoritele võimaluse oskustöötajaid võtta, kui neil on vaja. See ei ole kohustus, aga me lihtsalt anname selle täiendava võimaluse. 

Ja mis puudutab oma inimesi, nagu ma ütlesin, kõik ettevõtjad võtaks sulaselgelt oma inimesed alati enne – sul pole keeleküsimusi, paberimajandust, ei ole täiendavaid lennupileteid ega asjaajamist. Meil ongi täitsa uus fookus: nendesamade inimeste oskuste suurendamine, parandamine, kvaliteedi tõstmine. Proovime seda koos tööandjatega ja tööturu osapooltega teha, et me saaks oma inimestele, kes praegu on töötud, [kõrgema] kvalifikatsiooni.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Arvestades meie rekordmadalat sündimust ja olemasolevaid raskusi juba lõimimisel, siis ma arvan, et sellesse teemasse tuleb ikkagi päris ettevaatlikult suhtuda. Aga minu küsimus. Me väga palju räägime, et oskustöölisi on puudu, ja me räägime sellest kvoodist, mis meil on, aga meil on ju ka üle 20 erandi. Ja seal erandite seas on Euroopa Liidu kodanikud, tippspetsialistid, iduettevõtjad, IT-inimesed ja nii edasi. Erandite hulk on väga suur. Kas te selgitaksite, miks sellest tohutust erandite ampluaast ei jätku, miks me peame kolmandatest riikidest hakkama neid oskustöölisi siia tooma? Selles mõttes, et Euroopa Liit, nagu ma ennist ütlesin, minule teadaolevalt on siin erandites sees. Miks see nii on ja kas te olete kaalunud alternatiive ehk siis selle arvu tõstmise asemel, selle plaani asemel neid erandeid kuidagi rohkem tutvustada või rohkem nagu sellele [poolele keskenduda]? 

Teie aeg!

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma enne mainisin, need 22 erandit on tehtud vastavalt sellele, [millistes] konkreetsetes sektorites on olnud murekohti, et aidata meie majandusel kiiremini kasvada ja [muuta] meie ühiskonda jõukamaks. Infotehnoloogiasektori erand, mis annab võimaluse IKT tippspetsialiste siia võtta, või näiteks teadlaste ja õppejõudude erand, need kuidagi ei aita tööstust. 

Praegu me näeme olukorda, kus meie tööstusel on väga hea kasvupotentsiaal, aga kui suhelda tööstusettevõtjatega, siis nad ütlevad, et üks keerulisemaid kohti – ja mitte ainult Eestis, vaid, kui te küsite Euroopa kohta, siis ka kogu Euroopas – on oskustöötajate leidmine, kes oleksid vajalike oskustega. Jah, meie esimene eelistus, ja me tegeleme sellega, on kutseharidusreform, nagu ma mainisin, oma töötute kvalifikatsiooni tõstmine. Aga nagu OSKA raport näitas, sellest jääb väheks. 

Me tahame, et meie majandus kasvaks ja et tööstussektor saaks kasvada. Tööstuses on meie ühed põhilised eksportijad, praegu tööstuse kogutoodangust läheb umbes 70% ekspordiks. Me tahame seda veel suuremaks saada, sest ekspordi kaudu tuleb rikkus ja tegelikult [toob] tööstus maapiirkondadesse kõrgemapalgalised töökohad. Ehk siis me tahame, et [nende asjade] koosmõjus tööstus saaks kasvada, tänu millele meie enda inimesed saaksid kõrgema lisandväärtusega ja paremaid töökohti ja meie majandus kasvaks. Selleks on see oskustöötajate erand, nii nagu kunagi [tehti] – ja see on siiamaani tegelikult vajalik – infotehnoloogia erand. Kuna meie IKT-sektor on väga tugev, siis me tahame samasugust positiivset tõuget ka tööstuses.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma kõigepealt natukene korrigeerin teid. Vaadake, mina küsin PPA‑lt regulaarselt andmeid esmaste tähtajaliste elamislubade kohta ja seal on pereränne ka sees. Ja nende andmete kohaselt moodustab pereränne kusagil 80% nendest, kes on elamisloa saanud töötamise alusel, ja kusagil 30–40% kogu rändest. Pärast võime koos vaadata. 

Aga mul on lihtne küsimus. Te ütlesite, et valitsuse prioriteet on tippspetsialistid. Aga jälle, kui ma vaatan selle ja eelmise aasta esmaste elamislubade statistikat, siis tippspetsialistid ehk need, kelle keskmine töötasu peaks olema 1,5 Eesti keskmist või rohkem, moodustavad kusagil 20% kogu [välis]tööjõust. Küsin, miks see prioriteet pole realiseerunud. Ja mida kavatsete teha, et see realiseeruks?

Jaa! Kuidas siia rohkem tippspetsialiste saada? Ehk ikka nii, et meie enda majanduse struktuur muutub aina kõrgemat lisandväärtust pakkuvaks. Ma siin enne kirjeldasin, et positiivne viimase kümnendi trend on, et kõrget lisandväärtust pakkuvad sektorid on kasvatanud oma üldist töötajate arvu. Eks sellega tuleb tegeleda. Täitsa eraldi valdkond, kui läheme natuke kaugemale sellest, on ikkagi innovatsiooni toetamine meie enda ettevõtetes. Kui me tahame jõukaks saada, ma eksporti mainisin, aga enne seda, kui me ekspordime, on meil endal vaja teadusmahukat teenuste-toodete arendamist.

Majandusministeerium on üks riigi teadus- ja arendusraha kasutaja. Meie mõõdik [hindab] seda, kuidas tänu sellele avalikule maksumaksja rahale, mis me majandusse sisse paneme, [olukord muutub], mida erasektor juurde teeb, kui palju ta toob arendust ja töötajaid endale, kui palju ta ise loob innovatsiooni, kui palju ta uusi tooteid-teenuseid välja mõtleb. Ilmselgelt, kui me tahame kõrgemat lisandväärtust ja ka kõrgema [kvalifikatsiooniga] töötajaid, peab olema ka töökohti, kuhu neid kutsuda.

Ma nüüd täpselt seda statistikat, mida te mõtlete, [pole näinud]. Meil on ka väga erinevaid elamislube ja töötamislube, mida välja antakse. Näiteks, kui on lühiajaline töötamine, siis seal on tingimus, et pereliikmeid kaasa ei saa võtta. Eks ongi erinevaid näiteid ja sellepärast ma arvan, et selle teema puhul ongi hästi oluline alati jääda faktipõhiseks, statistiliseks. Kuna näiteks põllumajandussektoris on vaja kas hooajalisi või lühiajalisi töötajaid, siis seal on juba varem tehtud erand, et seal see palganõue nii kõrge ei ole, küll aga, kui inimene tahab siia tulla, siis ta ei saa peret kaasa võtta. See on teatud kompromiss, mida kolmandast riigist tulev töötaja peab tegema. Ehk neid tasemeid on erinevaid. Aga see statistika, mis kunagi tuli … Kui me räägime oskustöötajatest, siis nende pereränne on see, mille kohta ma [statistikat] välja küsisin. Aga eks me saame neid andmeid detailselt vaadata.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Härra minister! See 0,1% elanikest või sisserände piirarv on kaua olnud ja selle kohta on öeldud, et see on maksimaalne arv välismaalasi, keda Eesti ühiskond suudab vastu võtta ja lõimida. Ja neid erandeid on veel üle paarikümne. Aga praegu on siin kusagil 35 000 Ukraina inimest, see moodustab ikkagi palju-palju suurema osa kui see 0,1%. Kuidas seda tõlgendada siis, kui 0,1% on see, mida Eesti ühiskond suudab vastu võtta ja lõimida, aga praegu on neid neli protsenti [või midagi sellist]? Kas valitsusel on plaan muuta seda sisserände piirarvu kuidagi kõrgemaks, 4% peale, või ikkagi jääme sama protsendi juurde ja leiame mingeid muid [lahendusi]? Kui me oleme ju öelnud, et rohkem me ei suuda integreerida ja lõimida.

Teie aeg!

Aitäh! Ei, valitsusel ei ole plaanis seda kvooti, mis on 0,1% Eesti elanikkonnast, muuta. Punkt üks. Mis puudutab, natuke ka enne mainisin seda, Ukraina sõjapõgenikke, siis me ju kõik teame seda vastikut põhjust, milleks on Vene agressioon Ukrainas. Kogu Euroopas on kokku lepitud ja seda on nüüd ka pikendatud, et Ukraina sõjapõgenikele – et ma nüüd selles terminoloogias ei eksiks – on üheaastane sõjapõgenike viisa või elamisluba, mida iga aasta on üle vaadatud. Kui mingi hetk, loodame, et tuleb õiglane rahu Ukrainas, mis tagab julgeoleku kogu Euroopas, siis on tõesti ka nende ukrainlaste enda otsustada, kas nad lähevad tagasi koduriiki ja aitavad seda üles ehitada. 

Ja suur aitäh kogu Eesti ühiskonnale! Ma julgeks öelda küll, et väga-väga paljud neist, enamus Ukraina inimesed on väga positiivselt siia sisse integreeritud, lapsed käivad Eesti koolis. Väga paljud ettevõtjad räägivad, et Ukraina töötajate osakaal on kõrge, ilma nendeta väga mitut tööstust näiteks Eesti erinevates piirkondades enam ei saakski üleval hoida. Ma olen ise väga paljudes sellistes ettevõtetes käinud. Selles mõttes on see pigem positiivne näide integratsioonist, kuidas mitte ainult valitsus või Riigikogu, vaid ka kohalikud kogukonnad on appi tulnud ja aitasid seda väga suurt hulka inimesi lühikese aja jooksul Eesti ühiskonda integreerida. Aitasid ja toetasid neid baasvajaduste [katmisel], kogukonda sulandumisel. Pigem on olnud see positiivne näide, aga see ei ole kuidagi valitsuse reguleerimisega [seotud]. Kvoot kui selline jääb meil 0,1% peale ja need ukrainlased on siin praegu sõjapõgenikena.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Võib ju öelda, et meil justkui peaks olema eesmärk üks: tõsta meie majanduse lisandväärtust ja nügida targema töö poole. Aga on asi, millest ma ei saa aru. Te olete täna ja ka varem sellel teemal kõnepuldis vastates kinnitanud, et te justkui ei taha madalapalgalisi inimesi rohkem sisse tuua, tahate oskustöölisi, et tootlikkust tõsta. Aga vähemalt kevadel oli valitsuse plaan võtta ära 1,5-kordse keskmise palga kriteerium. Siis tekibki sihuke kummaline küsimus: kas siis seda tootlikkust aitab pigem tõsta ametinimetus või just see kõrgema palga nõue? Äkki te avate seda, miks te olete valmis loobuma just nimelt sellest kõrgema palga nõudest?

Aitäh! See on väga hea näide, et tulebki alati hästi lihtsalt ja arusaadavalt selgitada. Tundub, et meil on midagi omavahel sassi läinud. Kvoodiväliselt on võimalik tuua vähemalt 1,5-kordse Eesti keskmise palgaga, need on kaks erinevat asja. See erand jääb ja sellest ma üldse ei räägigi oskustöötajate erandi puhul, pole kunagi rääkinudki. Tundub, et meil on vist kogemata midagi omavahel sassi läinud. Tippspetsialistide toomine siia – jah, ta peab ka muid tingimusi täitma –, see jääb, aga see ei ole kunagi olnud OSKA raportil põhineva oskustöötajate erandi diskussioon. 

Oskustöötajate erand on seotud sellega, et OSKA raport näitas, et meil on konkreetselt töötleva tööstuse sektorites tööjõupuudus, isegi kui arvestada kõiki neid eestlasi, kes juba õpivad või on kunagi õppinud ja võiks potentsiaalselt seal valdkonnas töötada, ikka jääb puudu. OSKA raportile tuginevalt tekib oskustöötajate erand nendes töötlevates sektorites. Sellel ettevõttel, kes on näiteks masinatööstuses, on võimalik kolmandatest riikidest seda oskusspetsialisti võtta, kui ta maksab teatud palka. See on eraldi erand.

See 1,5-ne keskmine on tippspetsialistidele mõeldud. Tänases mõttes see on juba Eestis – mis see viimane palgaarvestus ütleb? See on mingi 3200 eurot peaaegu, mis on väga kõrge palk Eesti mõistes. Aga kui me räägime näiteks pingioperaatoritest, masinaoperaatoritest, konstruktsioonide ehitajatest ja kui me käime üle Eesti ringi, siis me teame, et sellist palka pingioperaatorile ettevõtja ei suuda maksta. Sellist tootlikkust veel Eestis ei ole. 

Ilmselgelt me peame liikuma ka tööstuses veel kõrgema lisandväärtuse juurde. Aga praegu on meil vaja pingioperaatoreid, masinaspetsialiste, keevitajaid, tänu kellele, nagu ma enne ütlesin, need tööstused piirkondades püsivad. Ja selle tõttu ka Eesti enda inimesed saavad seal tööd ja peaaegu kogu aeg saavad seal piirkonna keskmisest kõrgemat palka.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh väga heade vastuste eest! Mul on selline küsimus. Üsna sarnaste argumentidega, tööturuga ja tööjõu puudusega seotud argumentidega omal ajal suurendasid ja võimaldasid küllalt ulatuslikku sisserännet Põhjamaad. Kuidas teile tundub see Põhjamaade kogemus pikemas perspektiivis? Kui neil oleks võimalik ajas tagasi minna ja neid otsuseid uuesti teha, kas nad teeksid midagi teisiti? Kas meil siin Eestis oleks midagi nende riikide tehtud otsustest ja nende tagajärgedest õppida? Ma veel kord juhin tähelepanu, et argumendid on täpselt samad. Sealgi majandusringkonnad ütlesid, et meil on vaja tööjõudu ja see toob riigile tulu ja kasu, aga täna me näiteks Rootsi puhul näeme, et see on kaasa toonud ka arvestatava sotsiaal-majandusliku kulu nendele riikidele. 

Aitäh! Väga aus ja õigustatud küsimus. Siiski ma pean täpsustama, et aluspõhimõtted on fundamentaalselt erinevad. Me siin kevadel ka pikalt sel teemal diskuteerisime. Me räägime ikkagi tööjõurändest kui sellisest, mis on rändeliikidest kõige kontrollitum. Ehk on see oskustöötaja või on see kvoodiküsimus, kui see inimene tuleb, siis esiteks, et ta üldse Eestisse saaks tulla, peab tal olema tööandja, kehtiv tööleping, ta peab läbima julgeolekuasutuste [kontrolli]. Julgeolekuasutused oma otsuses on autonoomsed, iseseisvad. Nad otsustavad, kas riskid on maandatud või mitte. Ja sellest hetkest, kui see inimene enam ei tööta või tal ei ole kehtivat lepingut, peab ta siit ära minema. 

Ma ei hakka siin kirjeldama Skandinaavias [tehtud otsuseid], iga riik on oma otsustes iseseisev. Ma arvan, et Skandinaavias on erinevatel poliitilistel jõududel tõenäoliselt erinev tunnetus, et kas tehti õigesti või valesti. Hästi oluline on rõhutada, et need on diametraalselt teistel alustel. Seal räägime arvuliselt kümneid, sadu kordi, tuhandeid isegi – mitte kordi, võib-olla sadu kordi erinevast inimeste arvust. Siin me räägime kontrollitud tööjõurändest: ta tuleb siia, kui tal on tööleping, ja peab siit ära minema, ta ei saa kuidagi jääda. Ma kirjeldasin, et PPA väga efektiivselt saadab ta ära, kui inimene enam siin ei tööta. Nii et need on natuke erinevad.

Aga ma olen nõus, iga rände puhul, räägime me tööjõu- või õpirändest, tuleb seda kõike alati kriitiliselt vaadata. Need inimesed, kes siia tulevad, peavad austama meie keelt, kultuuri, meie ühiskonnas kehtivaid tavasid ja norme. See on alus, ilma selleta ei saa.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Võib-olla läheks veidike algusesse tagasi. Küsiksin seda, et kui te seda teemat olete [käsitlenud], kindlasti olete statistikat vaadanud, kui palju siis umbes kümne viimase aasta jooksul on üldse võõrtööjõudu Eestisse tulnud. Võib-olla [küsiks] ka seda, kui paljud neist on siia jäänud, kui paljud on keelekoolituse läbinud. Kas mõni sektor paistab võõrtööjõu poolest rohkem silma, et nad seda on vajanud ja vajavad täna?

Aitäh! Hea küsimus! Ma proovin nii palju [andmeid leida], kui mul siin on, mul kõiki andmeid peas ei ole. Integratsiooni võimekust on monitooritud. Kultuuriministeeriumi ja Kantar Emori – see on küll 2023. aasta lõimumismonitooring. Selle järgi 58% muukeelsetest elanikest tunneb, et on hästi lõimunud, ehk üle poole, aga siin ei ole ainult välistööjõud, vaid ka muukeelsed Eestis alaliselt elavad inimesed. 46% neist on aktiivse eesti keele oskusega. Näiteks aastal 2008 oli see vaid 20% ehk areng on olnud päris märgatav. Ja [läheb] veel paremaks, sellepärast et on ka ühtne eestikeelne haridus. Kui keegi tahab siia pikaajaliselt elama jääda ja riiklik haridus on eestikeelne, siis see jällegi annab võimaluse lõimuda ja [soodustab] integreerumist. [Nii palju siis] lõimumisest.

Teine küsimus oli, kas on ka pikema aja kohta numbreid. Mul seda tendentsi aastate lõikes hetkel ei ole, aga ma vaatan, kus see jäi. Ma ei leia seda – vabandust! – praegu üles. Kus see number oli? (Lehitseb pabereid.) Siin. Hetkel on hinnanguliselt 50 900 tähtajalise elamisloaga inimest, kes töötavad Eestis. Ehk 50 900 ja neist üle poole on ukrainlased, kellest … Mul siin ees ei ole ... Aa, ei. Vabandust! On. Neist omakorda üle 85% rändasid Eestisse pärast sõja aktiviseerumist ehk 2022. ja 2023. aastal.

Ühtepidi oli see meie tööturule vajalik täiendav tööjõud, kui ettevõtjatega rääkida. Aga teistpidi, ma loodan ja ma usun, et me kõik loodame, et kui tuleb õiglane ja püsiv rahu Ukrainas, siis osad integreerusid siia ära, aga osa inimesi kindlasti lähevad tagasi kodumaale ja aitavad seda üles ehitada. 

Ehk siis ma üldse kuidagi ei pisenda [sellega meie enda probleemi,] mille kohta enne küsiti. Meil on endal 45 000 töötut. Me teame, et nende töötute taust on erinev, seal on sotsiaalsed probleemid, on pikaajalised töötud. Nende inimeste oskuste parandamine, nagu digioskused, mida enne siin sai mainitud, mingi kvalifikatsiooni õpetamine, see on kindlasti äärmiselt oluline, sest kõik Eesti ettevõtjad ütlevad: oma inimesed ilmselgelt võtaks esimesena, aga neid lihtsalt ei ole võtta. Töötukassaga me oleme ka [seadnud] uued strateegilised eesmärgid, tuleb natuke rohkem vaeva näha, et oma inimeste kvalifikatsiooni ja oskusi parandada.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Teise kvartali andmete järgi on Eesti noorte töötuse määr kasvanud üle 25% ja oleme nüüd Euroopa tipus selle näitaja poolest. Töötukassa möönab, et probleem on tõsine, aga kiireid lahendusi ei ole. Samas on valitsus pidanud tööjõupuuduse leevendamisel peamiseks abinõuks välistööjõu kvootide leevendamist ja sisserände suurendamist. Oma arupärimisele vastates jäid need teemad suuresti käsitlemata. Millised on lahendused, mis puudutaksid kohaliku tööjõu, sealhulgas noorte rakendamist? Kuidas te põhjendate valitsuse plaani suurendada välistööjõu sissevoolu olukorras, kus tegelikult Eestis on iga neljas noor töötu? Milliseid konkreetseid samme kavatseb teie juhitav ministeerium ette võtta, et vähendada noorte töötust ja pakkuda neile võimalust tööle asuda enne, kui avate uksi madalama palgaga välistööjõule?

Aitäh! Mul on väga kahju! Paar asja. Siin teie küsimustes ei ole noorte kohta [küsitud]. Ma oleks hea meelega vastanud. Kui te oleks varem saalis olnud, siis tegelikult just selleteemaline arupärimine oli päris pikalt, kolleegid Keskerakonna fraktsioonist küsisid mitu küsimust, me hästi palju rääkisime sellest. Aga ma natuke kordan, vabandan teiste kolleegide ees.

Nõus, see ongi mure, aga siin tuleb kahte asja eristada. Kui te sedasama Statistikaameti küsitlust vaatate ja võrdlete registreeritud töötuse määrasid, siis seal on noortega vahe pea kahekordne. Aga sellegipoolest isegi see kahekordne vahe, registreeritud määr 12% juures, on probleem. See hakkas süvenema rohkem COVID‑i ajal. Miks? Sellepärast et COVID‑i ajal läksid väga paljud eesliini töökohad kinni, teeninduses eelkõige. Ja noorte üks esimesi sisenemisi tööturule on tihti teenindussektoris. Eks me oleme isegi seda kogenud.

Me oleme võtnud töötukassaga eraldi fookusesse noorte aktiivsema tööturule suunamise ja seal on päris mitu meedet. Esiteks, nagu me siin oleme diskuteerinud, arutanud, paindlikumad töövormid – meil on siin natuke eriarvamusi, aga oleme seda arutanud. Siis noorte töötamise lihtsustamine. Tihti ettevõtjad ütlevad, et noorte töölevõtmisel on hästi palju piiravaid regulatsioone ja tingimusi, proovime seda lihtsustada. 

Töötukassas me oleme kokku leppinud, et me vaatame kahte asja: et noored saaksid oma esimese positiivse töökogemuse. On erinevaid meetmeid, alustades õpilasmalevatest kuni koostööni tööandjatega. Ja see probleem on NEET‑noored ehk need noored, kes vanuse järgi peaks kas õppima või töötama, aga ei tee kumbagi, nendega on probleem. Me oleme majandusministeeriumist suunanud raha kohalikele omavalitsustele. Kõikidel kohalikel omavalitsustel on võimalus palgata NEET‑noorte nõustaja, kes kohalikus omavalitsuses kaardistab, kes on need noored, kes millegipärast ei tööta ega õpi, ja proovib nendega vestelda, aru saada taustpõhjustest, kuidas saaks töötukassa aidata, kuidas saaks neile täiendkoolitusi teha, kuidas saaks nad kooliteele tagasi. Ühesõnaga, see on selline väga personaalne lähenemine.

Nagu ma enne vastasin, ma arvan, et hea debati hüvanguks ei ole mõtet vastandada reaalset tööjõuvajadust töötlevas tööstuses versus meie tänased töötud või veel vähem noored. Kõigiga tuleb tegeleda. Ja ma olen nõus. Selles mõttes, et noorte [hõivatus] on Statistikaameti küsitlusuuringu järgi hästi sesoonne, kõigub seal pea kaks korda, aga mure on olemas. Me peame süstemaatiliselt vaatama, miks osa meie noori ei soovi tööle minna, miks nad ei saa, mis on need piirangud, kuidas me saame riiklikult neid piiranguid vähemaks võtta.

Ilmselgelt pikemas vaates on kutseharidusreform üks väga oluline võtmekoht. Sest Eesti paistab silma sellega, et meie noorte protsent on tunduvalt, pea kaks korda madalam kui näiteks Saksamaal või Austrias, kus [noored] lähevad kutseharidust õppima, tänu millele nad tegelikult tagavad endale tulevikus tööturul palju konkurentsivõimelisemad tingimused, kui ainult üldhariduse juurde jäämine [võimaldaks].

Eks need väljakutsed on päris mitmekesised. Aga jah, ma arvan, et aus oleks mitte ühte ja teist asja vastandada, sest seda ei ole, et kas me teeme ühte või teist. Tegelikult tuleb mõlemat teha, et meie majandust kasvatada.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma arvan, et nii nagu paljude teemadega on ka välistööjõu puhul küsimus nendes agades. Meil kõigil on kindlasti väga palju positiivseid näiteid, kus tegelikult oskustööline on aidanud Eesti elu paremaks teha, meie inimeste olukorda paremaks teha, meie majandust elavdada, aga on ka teistsuguseid näiteid, kus me riigina oleme lasknud teatud sõelast läbi inimesed, kes tegelikult siin ei peaks tööl olema.

Te mainisite oma viimases vastuses haridust, ma küsiksingi natuke selle kohta, mitte noorte vaates, vaid just välistööjõu vaates. Mismoodi ja kuidas te olete analüüsinud just seda kutsehariduse poolt, ülikoolide poolt? Kas need suhestuvad kuidagi ka välistööjõuga või need on kaks täiesti erinevat vaatevinklit ja seal ta kuidagi ei ole ei konkurentsiks ega ka takistuseks Eesti kutsehariduse või ülikoolihariduse vaates?

Aitäh, hea küsija! Täiesti nõus. Kui keegi tuleb siia, aga ei täida meie reegleid, ei austa meie ühiskondlikku korda, siis ei olegi nende koht siin. Kui keegi käitub valesti, on see eestlane või välismaalane, siis selleks on seadused ette nähtud. Selles mõttes sada protsenti nõus. See inimene, kes siia tuleb, [peab käituma] meie reeglite järgi, nagu ka me ise peame neid järgima.

Kus on see kokkupuutepunkt? Ja miks me seda oskustöötajate erandit ei tee kuidagi nii, et minul tuli mõte ja ma nüüd avastasin midagi? Ei! See on ikkagi sellesama OSKA, Kutsekoja raporti põhjal. OSKA‑s on olemas tööandjad, seal on kaubandus-tööstuskoda, seal on ametiühingud, seal on haridusministeerium ja majandusministeerium. Ehk siis see on nii‑öelda kogu, kes vaatabki selle Eesti majanduse ja tööturu tervikvaadet – kust ja kuidas meil hariduses tuleb inimesi peale, millised on meie enda inimeste oskused-kogemused ja kuskohta on tööjõudu juurde vaja. 

Sellepärast ma julgeksin öelda, et see kuidagi ei tule meie inimeste arvelt, vaid pigem vaadatakse üldisi tööturutendentse, vaadatakse, mis erialasid noored õpivad, milliseid erialasid riik tellib ja nii edasi, ja siis vaadatakse seda koosmõjus, et kuhu jäävad need puudujäägid ja kuhu on täiendavat tööjõudu vaja, et ei tekiks pudelikaela meie majanduskasvule. See ongi see. Tõesti, nagu te väga õigesti ütlesite. 

Toon ühe kõige ideaalsema näite. Ma käisin ise ühes Viljandi ettevõttes, toon ideaalse näite. Meil oli Ukraina abielupaar, kes olid Ukrainas liinioperaatorid. Tänu sellele, et Ukraina abielupaar tuli sinna, nad tegid uue investeeringu, 5–7 miljonit uut liini, sest neil olid liinioperaatorid võtta, tänu millele nad said seal 10–15 inimest juurde palgata, eestlased. Ettevõte saab kasvada, eestlased said kõrgema palgaga tööd ja majandus kasvab. 

Ehk see on see mõte, mida me tahame oskustöötajate erandiga saavutada. Kui kuskil on vaja, et ettevõte saaks kasvada – ja nagu te ise ka teate, väga tihti öeldakse, et tööjõuküsimus on, siis me proovime natukenegi seda leevendada. Me kindlasti ei kavatse Eesti majandust ainult välistööjõu peale rajada, ilmselgelt see pole kellegi plaan. Küll aga on fookuses see, et natukene aidata, et meie majandus ja ettevõtted saaksid kasvada. See on see oskustöötaja erandi mõte.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Vastates esimesele küsimusele, milliseks hindate praegust Eesti ühiskonna välistööliste vastuvõtu võimet, te vastasite lühidalt ja konkreetselt: heaks. Mina vastupidi väidaks, et väga kehvaks, aga see küsimus ei nõua kvalitatiivset, subjektiivset hinnangut. Me soovisime vastuseks numbrit, et mitu oskustöötajat. Ja nii nagu kevadisel arutelul on ka praegu küsimus numbrite puuduses. Kuidas te hindate, mitu oskustöötajat aastas või mitu pereliiget? Kui paljud kümne aasta jooksul tulijatest on siia jäänud, kui paljud on lahkunud? Kõiki neid numbreid, mis kevadel jäid vastamata ja mis siin arupärimisest läbi käivad, me tegelikult sooviksime saada. Teiseks väitsite, et kvooti suurendada te ei taha. Valitsuses aasta tagasi tutvustatud plaan näitas kvoodi kolmekordistamist. Kus ja millal see plaan muutus ja mis on praegune valitsuse plaan?

Aitäh! Uuesti ütlen, et sõnumiselgus on alati väärtus omaette. Minu teada selles Siseministeeriumi ettekandes, kui me veel koos valitsuses olime, ta tõi lihtsalt võrdluse tänase 0,1%-lise kvoodiga, et milline on see võrreldes potentsiaalse oskustöötajate siiatulemisega. Võib-olla sealt tekkiski segadus, aga ma olen ise proovinud kogu aeg seda fookust hoida, et kvoot on 0,1%. Pole kunagi minu ettepanek olnud kvooti suurendada, ei ole ka praegu, vaid küsimus on olnud oskustöötajate erandis, mille aluspõhimõtted erinevad kvoodi[erandi omadest]. Ma ei hakka siin detaili minema. 

Küsid, et miks ma vastasin "heaks", oli see, et küsimus, vähemalt ma loodan, mis minu paberil on, on õige: milliseks hindate praegust Eesti ühiskonna välistööliste vastuvõtu võimet, milliseks hindate? Ma vastasin "heaks" ja siis täpsustasin ka numbreid natukene, et kust see "heaks" tuleb. Alati saab küll paremini. Heaks selle pärast, et vähemalt 2023. aasta lõimumismonitooringu järgi [peavad] 58% muukeelsetest elanikest end hästi lõimunuks. See on natuke üle poole, saab paremini, sellepärast ma ei ütle "väga hea", aga ei ütle ka "halb", sest neist 46% ehk pea pooled on aktiivse eesti keele oskusega ja aastal 2008 oli see ainult viiendik ehk 20%. Ehk me oleme lõimimises selgelt liikunud paremuse suunas. Alati saab paremini ehk siis [hindan] "heaks".

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Kuid küsimus on istungi juhatajale. Riina Sikkut, palun!

Hea istungi juhataja! Me siin istungi käigus kasutame loodetavasti head eesti keelt. Täna, muide, on rahvusvaheline kirjaoskuse päev. Eesti on teada-tuntud kirjaoskaja rahvas, seetõttu [avan] ka esimese küsimuse konteksti. Milliseks hindate välistööliste vastuvõtu võimet – selle küsimuse esimeses lauses on öeldud, et piirarvu loomisel ehk kvoodi loomisel me hindasime selleks 0,1% alalisest elanikkonnast ehk 1300 inimest. See on kvantitatiivne määratlus, mitte kvalitatiivne. Kui see 1300 enam ei kehti, me küsisime ministri hinnangut, et mis see uus number on, ja see uus number ei saa olla hea, see peab olema arvuline väärtus. Soovin kolleegidele head kirjaoskuse päeva!

Istungi juhataja ei oska siin protseduuriliselt küll midagi lisada. Aga tänud! Avan läbirääkimised. Arupärimise esitajate nimel kõigepealt Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tänan kõiki, kes arutellu panustasid, ja ministrit tõesti pingutuse eest vastuseid anda. Ma pean nentima, et natuke me läksime sinna kevadisele rajale. Räägime sellest, et töötajaid on vaja ja tootlikkust tuleb tõsta ja lõimida tuleb ka. Ukrainlased on meid palju aidanud – ega sellele ei saa vastu vaielda. Aga tegelikult on olulised numbrid, kui meil viimase kümne aasta sisseränne on [võrreldav] nõukogude aja lõpu rekordtasemetega ja meie enda sündimus on madal. Numbrid on tegelikult väga olulised: ühe aasta sisseränne, teise aasta sisseränne.

Kui ministrilt küsida, milliseks ta hindab meie välistööliste vastuvõtu võimet, siis ta ütleb, et ta hindab seda heaks. Mida see siis tähendab? Et me võime lõpmatult neid välistöölisi vastu võtta või on sellest 0,1%-st alalisest elanikkonnast, mis omal ajal oli 1300 inimest, saanud midagi muud? Ja vastuseks küsimusele, kas seda kvooti tuleks tõsta, minister kinnitab, et ei, kvooti tõsta ei tule, aga umbes selle kolmekordse kvoodi jagu inimesi tuleks sisse lasta, oskustöötajaid tuleks sisse lasta ilma kvooti muutmata. See ju sisuliselt meie küsimusi ei lahenda. Kuidas me neid lõimime? Kas nad jäävad siia? Kas tootlikkuse tõus on võimalik, kui me lubame madalama palgaga inimesi sisse? Miks sektoripõhiseid leppeid palga puhul ei sõlmita?

Sotsiaaldemokraadid valitsuses olles tegelikult pakkusid välja, et kuna sektoriti on seis väga erinev – palgatasemed on erinevad, tööjõupuudus on erinev –, siis võiks teha sektoripõhised palgakriteeriumid. Madala palgaga sektoris sa saad väljast tuua inimese madalama palgakriteeriumiga. Aga ei, Reformierakonna seisukoht oli, et ei-ei-ei, ei mingeid sektoripõhiseid kokkuleppeid, võtame lihtsalt selle pooleteisekordse palga kriteeriumi maha. Aga see ei aita meil tootlikkust tegelikult tõsta.

Teine aspekt. Minister väga veenvalt selgitas, kuidas meie 65 000 töötu seast ei ole võimalik leida seda 700 oskustöötajat, keda meil järgmisel aastal tööturul vaja on. Ma tahaksin küsida, kas see päriselt on nii, et me ei suuda 65 000 inimese seast aasta jooksul ümber õpetada 700, kes täidaks tööturul vajalikku rolli. See tähendab 1,1% töötutest, keda tulebki välja valida ja neile need oskused anda, arvestades nende varasemat väljaõpet, kogemust, soove tööturul, piirkonda, kus nad elavad. See tundub natuke lihtsa lahenduse otsimisena, et teeme täiendava erandi sisserändele, aga oma 65 000 töötu puhul pingutust ei tee.

Ja viimaseks, minu enda selline lemmikteema on õpiränne. Kui me soovime pikaajaliselt Eesti tööturule panustavaid inimesi, kes oskavad eesti keelt, siis [selleks on] õpiränne. Me võtame välismaa tudengid neile erialadele, mis Eestis on vajalikud, on see kutseõppes, on see ülikoolides, õpetame õppeperioodil neile ka eesti keelt ja pärast lõpetamist saavad nad liikuda tööturule, nii nagu kõik teised noored siin. Ei ole vaja mingit erandit, ei ole vaja mingeid palgakriteeriume või nende lõdvendamist. Nad on õppinud eesti õppekava järgi ja suudavad tööturul pakkuda seda mida meiegi noored. Nii et mul on tunne, et selle teema arutamist ministriga peame veel jätkama. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena palun kõnetooli Jaak Valge. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud minister, keda pole! Lugupeetud eesistuja! Head Eesti mehed ja Eesti naised! Ma muidugi tunnustan kõigepealt sotsiaaldemokraate, kes sellesse teemasse on niimoodi korralikult üritanud süveneda. Aga võiks ikkagi rohkem süveneda. Tegelikult ei ole küsimus ju 1,5-s keskmise palga kriteeriumis, vaid üks koma nullis, mida valitsus tahab muuta valdkonnakeskseks, sektorikeskseks. Kui oleks 1,5, oi, meil oleks praegu tohutult vähem välistööjõudu ja see välistööjõud oleks meil hoopis kõrgema kvaliteediga. Meile tulevad nad ikkagi selle 1,0 kriteeriumiga. Välja arvatud need tippspetsialistid, keda on 10–20%. 

Mina käsitlen kolme põhjust, miks massiimmigratsioon kahjulik on, rääkimata selle hoo andmisest, mida valitsus plaanib. Kõigepealt, massiimmigratsioon on meie rahvusriigi ja põhiseaduse vastane. Need inimesed, kes on idealistlikult arvanud, et meil see integratsioon hästi läheb, on pidanud pettuma. Ei ole mõtet opereerida selliste abstraktsete näitajatega või küsitlustega, mille puhul pealegi neid küsimusi igal aastal muudetakse, nii et me trendi peaaegu ei näe. 

On mõtet opereerida keeleoskusega. Vaadake, kas te kujutate ette, et te Saksamaal ütlete ühe välispäritolu isiku kohta, et ta on väga hästi lõimunud, aga saksa keelt ei oska. Või siis Inglismaal: superlõimumise näide, aga ei oska inglise keelt. Tegelikult on nii, et kui riigikeelt ei osata, siis pole isegi eeldust lõimumiseks saavutatud, rääkimata lõimumisest endast. 

Ma ei hakka siin arve ette lugema, ma võin igaühele neid näidata, aga on selget trendi [näha]. Rahvaloenduse andmed on kõige täpsemad. 2021. aastal 16% meie riigi elanikkonnast ei osanud riigikeelt. See protsent oli tõesti [tollel ajal] vähenemas, mille kohta minister ka tõtt rääkis. Aga 2022. aastast, kui arvestada mitte-eestikeelsete inimeste Eestisse sisenemist – ilmselgelt ka põhikooli matemaatika tasemel võib selle kokku arvutada –, on eesti keele oskuse tase hakanud taas langema. Ma ei tea, palju ta on praegu, aga kindlasti rohkem kui 16% on neid, kes ei oska eesti keelt erinevalt 2021. aastast. 

Seega oleme viimastel aastatel ehitanud seda mitte-eestikeelset Eestit. Mina ei tea, kas see on nii, nagu minister ütles, et see vastu[võtu]võime on hea. Ma ei tea, kas see vastu[võtu]võime on ikka nii hea. Kõik küsitlused näitavad ka seda, et meie ühiskond ei soovi nii suurt immigratsiooni, aga me ehitame seda teisekeelset Eestit siin erakordse kiirusega. 

Eelmine kord ma juba vaatasin Läti ja Soome andmeid ja vaatasin seekord veel. Võtsin ka Leedu andmed. Lätti rändas viimastel aastatel, 2021.–2024. aastal, ligi kolm korda vähem inimesi sisse kui Eestisse ja Soome üle kahe korra vähem kui Eestisse, seda loomulikult proportsionaalselt elanikkonnaga. Eelmine kord siin lugupeetud minister tahtis absoluutarvudes rääkida. Seda on mõttetu rääkida! Me näiteks ei hakka võrdlema immigratsiooni Ameerika Ühendriikidesse ja Eestisse absoluutarvudes. 

Nii. Üliraske oleks vastu vaielda [sellele], et massiimmigratsiooni üks tulemusi on tootlikkuse ja konkurentsivõime langus, kõik näitajad illustreerivad seda. Igaüks võib ju vaadata Tõetamme, kui ta ei ole suuteline natukene täpsemaid andmeid välja otsima. Isegi selle kohaselt meie Eesti tööjõu tootlikkus veel 2021. aastal oli 84% Euroopa Liidu keskmisest ja nüüd on ta 78%, on kukkunud. See 84% oli kõigi aegade tipp. 

Ja OECD-s on märksa värskemad andmed. Vaadake, nemad arvutavad seal [neid ümber] erinevate aastate püsihindadesse, varasemad andmed on 2016. aasta püsihindades, nüüd on 2020. aasta omades. Ka sealt tuleb välja, et Eesti inimeste töö tootlikkus töötunni alusel püsihindades ja ostujõu pariteedi alusel arvestades oli Euroopa Liidu keskmisele kõige lähemal 2021. aastal. Viimastel aastatel on meist tootlikkuse poolest mööda põrutanud Tšehhi, Slovakkia, Leedu ja Poola. 

Järelikult tuleb meil muuta sedasama majanduspoliitilist mõtteviisi. Ka sotsiaaldemokraatidele soovitan väga seda, et vaadake üle kas või see Eesti Panga Nõukogu esimehe akadeemik Urmas Varblase esinemine 5. juunil Riigikogus. Tema peasõnum oli see, et me ei vaja rohkem töökohti, rääkimata immigrantidest, vaid vajame vähem töökohti ja ka targemaid ja suurema lisandväärtusega töökohti. See on täpselt vastupidine sellele, mida me praegu teeme. 

Ei ole mõtet meil rääkida oskustööjõu erandist, kelle palgakriteerium peaks olema madalam. Ka hea keevitaja, hea oskustööline saab Eestis selgelt 1,5 keskmist Eesti palka. Ühesõnaga, mulle tundub, et majandusteadlased on selle paradigma muutmisega juba hakkama saanud, aga ametnikud ja poliitikud pole veel järele tulnud. OSKA raportid on eri teema, sellest ma võiks veel rääkida siin 20 minutit. Mu väide on tõesti, et nad on tööandja poole kallutatud, OSKA raportid ei käsitle Eesti ühiskonna huve tervikuna. 

Kolmas põhjus, miks tuleb massiimmigratsiooni vastu olla, on see, et – kolleegid sotsiaaldemokraadid on ka seda toonitanud – massiimmigratsioon toob kaasa meie inimeste palgataseme languse. Kui keegi seda ei usu, siis ta järelikult ei usu, et turumajandus üleüldse toimib. Isegi kui Eesti keskmise palgaga töötajad sisse tuua, siis see kivistab palgatõusu senise keskmise juurde. Erakordselt halb plaan on veel fikseerida see majandusvaldkonna või -sektori järgi. See on ka täiesti naiivne arvamus, et töötajad tulevad siia ja lähevad ära, kui töö otsa saab. Euroopa Liidus loeti eelmisel aastal kokku üle 900 000 illegaali, neist 400 000-le tehti ettekirjutus lahkuda ja 120 000 saadeti reaalselt välja. Need on Euroopa Komisjoni andmed. 

Lõpetuseks pean ütlema, et keegi ei ole andnud sellele valitsusele, mida toetab alla seitsmendiku meie kodanikest, volitust ajada sellist immigratsioonipoliitikat, mis viib meie rahvastiku koosseisu olulise, võib-olla pöördumatu muutuseni. Ei ole andnud varem seda volitust ega ei ole ka nüüd. Aitäh! 

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kuulates neid eelnevaid jutte ei saa kuidagi mööda sellest, et paar päeva tagasi üks mu talupidajast sõbra pere oli väga raske valiku ees. Ukraina lüpsja, lihtsalt hooletusest kolm tonni piima pidi raisku minema. Lihtsalt ei teinud seda, mida pidi. Tööjõud ja töövajadus on kõik jumala oluline selleks, et me hästi elaksime. Aga reaalne pilt Eestis on ju väga nukker: noorte tööpuudus, Euroopa kõrgeim inflatsioon, Euroopa rekord. Riina Sikkut ütles õigesti, [et meil on] mingi 65 000 töötut, aga ei leia neist 700, keda koolitada. Ja Jaagu juttu kõige selle kohta ei tahaks korrata. 

Aga numbrimaagia, see 0,1%, mida on läbi aegade räägitud, see on see, mida Eesti ühiskond suudab ära seedida ja lõimida. 0,1% ehk 1300, igal aastal see natuke muutub. Aga selle numbrimaagiaga on pidevalt tulnud üks erand teise otsa, üle 20 on juba neid. Vahepeal oli tõesti [juttu], et peaks seda 0,1% suurendama, aga härra minister ütles, et tegelikult ei ole seda [vaja], mängime seda mängu, et on ikka 0,1%, aga siis on igasugused muud erandid. 

Ja kui nüüd Ukraina sõda käib ja me oleme vastuvõtlikud olnud ja aidanud siia palju inimesi, ligi 50 000, kellest paljud teevad tööd, paljud ei tee tööd. Aga keegi ei ütle ja minister ka ei öelnud, kuidas seda mõista, kui me oleme öelnud, et Eesti ühiskond suudab integreerida ja lõimida 0,1%, see on 1300, aga samas meil on suurusjärgu võrra oluliselt rohkem inimesi, praegusel juhul Ukrainast tulnud inimesi. Kas neid me siis suudame lõimida või? Tegelikult ei suuda me lõimida, aga keegi ei julge seda öelda. 

Kõik see tänapäeva mentaliteet ja tänavakultuur on hakanud siin levima. Mõned vanemad inimesed mäletavad, et see on nagu 1940. aasta pöördelistel aegadel. Samas lapsi sünnib vähem. Ja siis me üritame tööstust, tootmist ja ühiskonda parandada sellega, et toome siia erinevaid spetsialiste juurde, või tahame tuua. Samas meil endal tööpuudus on kõrge mitmel pool, aga me ei suuda leida või kuidagi rohkem kasutada neid, kes siin on. 

Nii et see on selline väga naljakas tants, isegi ohtlik, sest Jaak Valge jutt tegelikult näitas ju suurepäraselt seda, mis on Eesti riigi mõte. Eesti riigi mõte on ju põhiseaduse preambulis öeldud: et eesti keel ja kultuur säiliks läbi aegade. Ja et need, kes siin elavad, elaksid hästi – see on sama elementaarne. Aga selleks tuleks kuidagi neid erinevaid otsi kokku viia ja vaadata tervikut, mitte ainult mingite selliste mantratega [välja tulla] või nagu ministrihärra ütles siin, et lõimimine ja kõik see on hea, ütlemata loomulikult seda numbrit, mida Riina Sikkut siin järjekindlalt küsis, et mis see võiks olla. 

Sellise tantsuga minu meelest kaugele ei jõua ja selles [mõttes on] hea, et kolleegid sotsiaaldemokraadid siin selle teema üles tõstsid, aga seda peaks palju tõsisemalt arutama tervikuna, nagu ka varasemaid mitmeid küsimusi, mida me siin täna enne arutasime. See formaat on liiga lühiajaline ja ei ole võimalik siin kaugele jõuda. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei näe. Ministril soovi ei ole, ei näe ka teda, seega sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud kuuenda arupärimise punkti.

Liigume edasi seitsmenda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Lauri Laats, Andrei Korobeinik, Vladimir Arhipov, Aleksandr Tšaplõgin, Aleksei Jevgrafov, Vadim Belobrovtsev ja Anastassia Kovalenko-Kõlvart 13. mail 2025. Arupärimine on Uikala prügila kohta. Ettekandja on Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Päästeamet ja Keskkonnaamet on avalikult väljendanud muret probleemide pärast, mis seonduvad Uikala prügilaga. Käesoleval aastal on seal toimunud juba 11 tulekahju, mis on kurnanud päästjaid [ja millele on kulutatud] ressursse. Väärib meenutamist, et 2024. aasta maikuus toimus Uikalas suur põleng, mille kustutamine vältas 200 päästja osalusel üheksa päeva, ning tööde käigus sai neli päästjat viga. Kuigi prügilat opereeriv ettevõte kinnitab, et asjad on kontrolli all, leiab Päästeamet, et sagedaste põlengute näol on tegemist regulaarse osaga ettevõtte tööst. Samuti on väljendatud muret, et keskkonna- ja tuleohutusnõuete täitmata jätmine võib tuleneda sellest, et prügilat opereerival ettevõttel on rahalised raskused. Selle kahtluse põhjendatust ilmestab asjaolu, et ettevõtte maksuvõlg on ületanud 2,3 miljoni euro piiri, millest 800 000 eurot on maksmata saastetasu ning 600 000 eurot maksmata käibemaks.  

Eeltoodust lähtudes me küsime ministrilt, kas ta on Uikala prügila probleemidega kursis ning arutanud neid ka taristuministriga, kelle vastutada on ringmajanduse ja jäätmekäitluspoliitika korraldamine. Kas näete keskkonnakaitse eest vastutava ministrina, et tegevusetus Uikala prügilas võib kaasa tuua suuremahulise keskkonnakahju? Kas ministeeriumil või Keskkonnaametil on olemas kriisiplaan Uikala prügilaga seonduvate võimalike keskkonnakahjude likvideerimiseks? Millised keskkonnakahjud võivad tekkida, kui Uikala prügilat opereeriv ettevõte ei tule oma kohustuste täitmisega toime? Kas peate vajalikuks Uikala prügilat opereerivalt ettevõttelt nõuda ennetavalt rahalist garantiid võimalike keskkonnakahjude kompenseerimiseks? Milline on Uikala prügilas ladestatud jäätmete hulk viimase teadaoleva [info kohaselt]? Kas ministeeriumil või Keskkonnaametil on välja töötatud tegevusplaan juhuks, kui Uikala prügilat opereeriv ettevõte tegevuse lõpetab? Kas ministeeriumis või Keskkonnaametis on arutatud jäätmekäitluseks vajalike lubade tühistamist seoses sagedaste rikkumistega Uikala prügilas? 

Allkirjastanud on Lauri Laats, Andrei Korobeinik, Vladimir Arhipov, Aleksandr Tšaplõgin, Aleksei Jevgrafov, Vadim Belobrovtsev ja Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele palun nüüd vastama energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Aitäh arupärijatele küsimuste eest, mida kokku on kaheksa! Ma vastan neile järjekorras. 

Esimene küsimus: "Kas olete ministrina Uikala prügila probleemidega kursis ning arutanud neid ka taristuministriga, kelle vastutada on ringmajanduse ja jäätmekäitluspoliitika korraldamine?" Jah, olen prügila probleemidega kursis ning arutanud neid nii taristuministri kui ka Keskkonnaameti peadirektoriga. 

Teine küsimus: "Kas näete keskkonnakaitse eest vastutava ministrina, et tegevus ja tegevusetus Uikala prügilas võib kaasa tuua suuremahulise keskkonnakahju?" Kindlasti, tegevus ja tegevusetus Uikala prügilas on probleem, mis mõjutab jäätmekäitlussektorit. Nii tava- kui ohtlike jäätmete prügilad on kõik suure keskkonnariskiga, seetõttu on nende rajamise asukohad eelnevalt planeeritud ning valitud on selline asukoht, mis on prügilale sobiv. Eestis on kõik tegutsevad prügilad rajatud tehisbarjäärile. See tähendab, et läbi prügila põhja midagi keskkonda juhtida ei ole lubatud. Reaalne negatiivne mõju keskkonnale võib tekkida juhul, kui prügilas kogunevat nõrgvett ei puhastata piisavalt või kui prügila põlengute tõttu tekib õhusaaste. Nõrgvee sattumine keskkonda võib põhjustada pinna- ja põhjavee kvaliteedi halvenemise, aga Kliimaministeeriumile teadaolevalt ei ole Keskkonnaamet seni tuvastanud, et Uikala prügilas toimunu oleks kaasa toonud keskkonnakahju. Aga see risk on kahtlemata olemas. Kõikide osapoolte eesmärk on sellise olukorra vältimine, et risk ei realiseeruks.

Kolmas küsimus: "Kas ministeeriumil või Keskkonnaametil on olemas kriisiplaan Uikala prügilaga seonduvate võimalike keskkonnakahjude likvideerimiseks?" Prügila haldamine eeldab rangete keskkonnanõuete järgimist, kuna jäätmetest pärinevad saasteained võivad mõjutada nii pinnast, põhjavett kui õhku. Prügila tuleb rajada selliselt, et võimalikud negatiivsed keskkonnamõjud oleksid keskkonnamõjude hindamise etapis kaardistatud ja rakendataks erinevaid meetmeid, et negatiivseid mõjusid vältida ja vähendada. Kui Uikala prügilat opereeriv ettevõte ei tule keskkonnakompleksloa kohustuste täitmisega toime, võivad sellega kindlasti kaasneda negatiivsed mõjud. Sellise olukorra vältimiseks kontrollivad järelevalveasutused, et prügila territooriumil oleks tagatud nõuete täitmine. See aitab ennetada võimaliku keskkonnakahju tekkimist. Kliimaministeeriumile teadaolevalt ei ole Keskkonnaamet hetkel tuvastanud, et Uikala prügilas toimunu oleks põhjustanud keskkonnakahju. Aga nii, nagu ka eelnevale küsimusele vastates [ütlesin], see risk on kindlasti jätkuvalt olemas. Keskkonnaamet on Uikala prügila juhtumi läbi analüüsinud [ja koostanud] erinevad stsenaariumid ning nende stsenaariumide hulgas on ka võimalus, et ettevõte lõpetab ootamatult tegevuse. Nii et riskid on läbi analüüsitud.

Neljas küsimus: "Millised keskkonnakahjud võivad tekkida[,] kui Uikala prügilat opereeriv ettevõte ei tule oma kohustuste täitmisega toime?" Prügila haldamine, nagu mainitud, eeldab rangete keskkonnanõuete järgimist. Suletud prügilates peab jäätmehooldus toimuma vähemalt 30 aastat [pärast sulgemist], seega on prügila küllaltki pikaajalise keskkonnamõjuga. Vajalik on gaasikogumissüsteemi töös hoidmine ja nõrgvee puhastamine. Enne järelhooldust on vaja ladealad nõuetekohaselt sulgeda, selleks on koostatud ehitusprojekt ja sulgemislahenduse keskkonnamõjude hinnang. Kliimaministeeriumile teadaolevalt ei ole Keskkonnaamet seni tuvastanud, et Uikala prügilas toimunu oleks kaasa toonud keskkonnakahju. Aga nii, nagu ka eelnevate küsimuste puhul [mainisin], see risk ei ole kadunud. Juhul, kui Uikala prügilat opereeriv ettevõte ei tule oma kohustustega toime, võib tõenäoliselt negatiivne mõju tekkida puhastamata reovee sattumise järel keskkonda, mistõttu on esmajärjekorras oluline jätkata nõrgvee käitlemist. Kui peaks tekkima olukord, kus suurtes kogustes puhastamata nõrgvett satub keskkonda, võib see põhjustada pinna- ja põhjavee kvaliteedi halvenemise. Kõikide osapoolte eesmärk on sellise olukorra vältimine. 

Viies küsimus: "Kas peate vajalikuks Uikala prügilat opereerivalt ettevõttelt nõuda ennetavalt rahalist garantiid võimalike keskkonnakahjude kompenseerimiseks?" Ennetava rahalise garantii nõudmine ei ole juriidiliselt võimalik, küll aga peab kõikidel tegutsevatel prügilatel olema rahaline tagatis sulgemisfondi näol, mis kataks nii sulgemise kui ka järelhoolduse kulud. Ettevõttel on majandusaasta aruande kohaselt sulgemisfondis 700 000 eurot, millest üle 500 000 euro on kasutatud sulgemistöödeks. Sulgemistööd käivad ja need on ettevõte lubanud lõpetada käesoleva aasta lõpuks. 

Kuues küsimus: "Milline on Uikala prügilasse ladestatud jäätmete hulk viimase teadaoleva seisuga?" Hetkel on Uikala prügilas kasutusel olevad ladealad saavutanud planeeritud mahu ning jäätmeid juurde ladestada ei tohi. Sellekohase ettekirjutuse on Keskkonnaamet ka ettevõttele teinud ja selle täitmist kontrollitakse. Ettevõttel on ette valmistatud veel üks ladestusala, mis peaks valmima hiljemalt käesoleva aasta lõpuks ning mis peaks tulevikus mahutama ligikaudu 150 000 tonni jäätmeid. Kogu Eestis tekib ladestamisele minevaid olmejäätmeid keskmiselt 50 000 – 70 000 tonni aastas. Aga jäätmereformi järel on eesmärk viia kogu Eestis ladustatud olmejäätmete hulk alla 15 000 tonni aastas. Kokku on Eestis viis tavajäätmete ladestamise prügilat: Paikusel, Tormas, Väätsal, Tallinna [lähedal] Jõelähtmel ja Uikalas. 

Seitsmes küsimus: "Kas ministeeriumil või Keskkonnaametil on välja töötatud tegevusplaan juhuks[,] kui Uikala prügilat opereeriv ettevõte tegevuse lõpetab?" Keskkonnanõuete täitmise üle teostab järelevalvet Keskkonnaamet. Uikala prügila on olnud nii Keskkonnaameti kui ka Päästeameti huviorbiidis juba pikemat aega, nagu viitas ka arupärijate esindaja. Keskkonnaamet on Uikala prügila juhtumiga seoses läbi analüüsinud erinevad stsenaariumid, sealhulgas see stsenaarium, kui ettevõte peaks tegevuse lõpetama. Keskkonnaamet teeb regulaarselt järelevalvet ning hoiab koostöös Päästeametiga silma peal nii tuleohutusnõuete järgimisel kui ka nende nõuete parandamisel. Kokku on lepitud ka selged prügila käitamise ja keskkonnaohutuse tagamise nõuded. Ettevõtja on olnud nende teemade lahendamisel aktiivne ja pingutab, et põlenguid tekitanud ladeala saaks aasta lõpuks suletud, puhasti oleks töökorras ja uue ladeala rajamine territooriumile vastaks kokkulepetele ja nõuetele. Keskkonnaamet jälgib detailselt ka ettekirjutatud tegevuskava täitmist. Praegu on Keskkonnaamet peatanud Uikala prügilas jäätmete ladestamise ning kontrollib ettekirjutuse täitmist. Meile teadaoleva info põhjal ettevõte ka tegelikult pingutab, et tekkinud probleemid saaks lahendatud. Näiteks on põlenguid põhjustanud ladeala kolmest nõlvast kaks sisuliselt suletud. Viimased põlengud ongi toimunud sulgemata nõlval. 

Samas on Keskkonnaamet ennetavalt olukorraga kurssi viinud ka prügila maa-ala omaniku, kelleks on Toila vald, sest seadus näeb ette, et kui ettevõte ei ole enam võimeline tegutsema, vastutab edasise käitluse ja korrastamise eest maaomanik. Kui selline olukord peaks tekkima, on Kliimaministeerium koostöös Keskkonnaametiga vajadusel kohalikule omavalitsusele lahenduste leidmisel toeks. Oluline on aga arusaamine, et kui realiseerub negatiivne stsenaarium, siis peavad riik ja kohalik omavalitsus koostöös tagama prügila keskkonnaohutuse. Kuna oleme arvamusel, et prügilat on kogu Ida-Virumaa piirkonnale vaja, siis tuleks sellisel juhul lisaks ohutuse tagamisele leida prügilale võimalikult kiiresti uus haldaja-omanik, seda mõistagi ainult olukorras, kus praegune omanik ei suuda opereerimist jätkata ja realiseerub negatiivseim stsenaarium. 

Ja viimane, kaheksas küsimus: "Kas ministeeriumis või Keskkonnaametis on arutatud jäätmekäitluseks vajalike lubade tühistamist seoses sagedaste rikkumistega Uikala prügilas?" Nagu teada, siis keskkonnalube väljastab Keskkonnaamet. Keskkonnaamet on seda teemat analüüsinud, kuid leidnud, et loa tühistamine antud kaasuses põhjustaks pigem täiendavaid keskkonnariske. Ja nii on Keskkonnaamet probleemide [lahendamisel] hetkel rakendanud pigem erinevaid sunnimeetmeid, sealhulgas peatanud Uikala prügilas jäätmete vastuvõtu ja jäätmete ladestamise. Loa peatamine või tühistamine on kõige lihtsam lahendus, seda võib Keskkonnaamet väga kiiresti teha. Oluline on aga probleem sisuliselt lahendada ning ettevõtjaid ja piirkonda selles olukorras toetada. Samas peame muidugi tagama, et keskkonnakahjud ei realiseeruks, ning hoidma raskustesse sattunud ettevõttel aktiivset graafikut ja tegevuskava, et prügila saaks kiiresti suletud ja uus ladeala välja ehitatud, ainult nii on võimalik konkurentsil põhineval turul osaleda. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Peeter Ernits, palun!

Hea ettekandja! Väätsa ja kõik need teised prügilad [nii sageli ei põle]. Miks see Uikala kogu aeg põleb? Selline naftaväli, alatihti [põleb]. Ma ei ole seal kohal käinud. Mis see põhjus on? Omanik on selline pohhuist, nagu sealkandis öeldakse, või? Miks just Uikala põleb? Miks Väätsa ja teised meie prügilad ei põle nii innukalt?

Aitäh küsimuse eest! Ju on teised omanikud olnud hoolsamad. Uikalas on tõesti põlenguprobleemid tekkinud selle pärast, et ladestustegevus ei ole piisavalt hästi [korraldatud].

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, härra minister, selle põhjaliku vastuse eest! Me oleme oma arupärimises täheldanud: "Rahvusringhäälingu andmetel on Keskkonnaamet edastanud Uikala prügilale ettekirjutuse eelnõu tuleohutuse nõuete täitmiseks ning samuti kurdab amet ettevõtte kontrollimisele ja järeltööle kulub ebaproportsionaalselt suur osa ametnike tööajast." Kuna see arupärimine tuli meilt juba maikuus, siis minu küsimus ongi see, kas vahepeal on olukord paremaks läinud, nii palju kui teie teate. Ja mis oleks ministrina teie sõnum Keskkonnaametile, et kas see olukord jääbki selliseks või ikkagi läheb paremaks?

Aitäh! Keskkonnaamet on tõesti väga aktiivselt Uikala prügilaga tegelenud. Näiteks 2023. aastast kuni selle aasta septembrini on teostatud kokku üle 20 kontrolli ja on tehtud hulk ettekirjutusi. Keskkonnaamet jälgib regulaarselt seda tegevust ja kokkulepetest kinnipidamist erinevate meetmetega. Minu sõnum Keskkonnaametile on olnud see, et tuleb kasutada neid vahendeid, mis seadus võimaldab, et jõuda lahenduseni, ja olla valmis erinevateks stsenaariumideks. Keskkonnaamet on erinevad riskistsenaariumid läbi mänginud.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma leidsin erinevaid andmeid. Mitu päeva aastas siis võib selline hais prügilakohas olla? Kas ligi kaks kuud? Ja kui see tõesti niimoodi on, kas see siis tähendab, et inimesed peavad taluma seaduse järgi seda kaks kuud, või on mingi teine number? Oskate seda öelda?

Vot seda ma ei oska öelda, millistele andmetele te viitate. Aga Keskkonnaamet kindlasti kontrollib kõikide nõuete täitmist ja on nende nõuete täitmiseks ka erinevaid ettekirjutusi teinud. See on tõsi, et need põlengud on kurnanud nii Päästeametit kui ka Keskkonnaametit. Ja nii nagu ma vastuseid andes ütlesin ka, prügila valdaja ja omanik on selle sulgemisega tegelenud. Viimased põlengud on olnud tõesti sellel viimasel nõlval, mis ei ole suletud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijatel [kõne]soovi ei ole. Kas minister soovib arupärimisest rääkida? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Seitsmes arupärimine on [käsitletud]. 

Läheme kaheksanda arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Peeter Ernitsa, Kalle Grünthali, Lauri Laatsi, Andrei Korobeiniku, Vadim Belobrovtsevi ja Vladimir Arhipovi 19. mail 2025 esitatud arupärimine kuuseistikute hävitamise kohta. Ja ettekandjaks palun Riigikogu liikme Peeter Ernitsa.

Lugupeetud juhataja! Kolleegid! Ja härra minister ka! Kevadel maikuus, kui ma ootamatult Iisaku lähedale sattusin, kohalikud naised, kes seal taimlas töötasid, teatasid, et seal hakkab peale suur tapatöö. Juhtumisi ma olin seal lähedal ja läksin järgmisel päeval kohale. 300 meetri pikkused peenrad olid kuuseistikuid täis ja ekskavaatorimees liikus seal. Inimesed olid ahastuses [ja küsisid], kas oleks võimalik tapatöö peatada. Sellest tulenevalt me esitasime seitse küsimust, aga ma ei hakka neid ajapuuduse tõttu ette lugema. Ja seda, mis pärast juhtus, ma arvan, paljud teavad. See, mis tundus uskumatu ja võimatu, osutus võimalikuks. Aga härra minister räägib täpsemalt.

Nüüd palun arupärimisele vastama energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Ja samamoodi aitäh, head arupärijad! Esitasite mulle seitse küsimust, mis puudutavad kuuseistikute hävitamise teemat. Vastan neile järjekorras. 

Esimene küsimus: "Mis ajast on RMK-s tegeletud kuusetaimede hävitamisega?" RMK ei tegele kuusetaimede hävitamisega, küll aga kasvatab RMK taimlates istikuid, mida kasutatakse metsa uuendamiseks. Kehtestatud standardile vastavad taimed jõuavad varem või hiljem eesmärgipäraselt metsa. Igal aastal on taimekasvatuse protsessis ka ebastandardseid taimi, mis ei vasta keskkonnaministri kinnitatud määrusele ja RMK kehtestatud metsataimede kõrguse nõuetele. Selliseid ebastandardseid taimi on taimekasvatusprotsessis tekkinud ligi viimase 100 aasta jooksul, alates sellest ajast, kui riigi taimlates taimekasvatamisega algust tehti, ja ebastandardseid taimi tekib ka edaspidi.

Standardsete taimede puudujäägi likvideerimine toimub tavapäraselt metsalankide vahetamise või puuliigi muutmise teel. Juhul kui esimene variant ei õnnestu, on taimi müüdud ka erametsaomanikele. Viimati tekkis praegusega sarnane olukord 2020. aastal, kui enampakkumisele läks 400 000 kaseistikut ja 560 000 kuuseistikut. Toona osteti ära kõik kuuseistikud ja enamik kaseistikutest ka. Müümata jäänud 125 000 kaseistiku puhul leiti võimalus istutada need riigimetsa.

Ka praegu tegeleb RMK sellega, et leida ostjad üle jäänud või üle jäävatele taimedele. Selle aasta kevadel jagas RMK 78 500 standardset taime tasuta, sest oli vaja vabastada seesama Iisaku taimla. Alliku rendimaa huvilistele jagati tasuta ka ebastandardseid taimi, Purila, Iisaku ja Tartu taimlates suurusjärgus 50 000 taime. Aga oluline on rõhutada, et sellised ebastandardsed taimed ei sobi metsa uuenduseks ja uue metsa väljakasvatamiseks, vaid pigem näiteks heki rajamiseks. Kahjuks on meile aga ka teada, et paljud ebastandardsed ja kvaliteedisertifikaadita taimed leidsid siiski tee metsa või püüti neid edasi müüa. See kindlasti ei ole hea. 

Teine küsimus: "Kui palju kuuseistikuid on RMK taimlates sellest ajast peale hävitatud?" RMK on meile teada andnud, et standardseid kuusetaimi ei ole RMK-s hävitatud. Nende hinnangul on aga igal aastal taimekasvatuse protsessis ebastandardseid taimi ligikaudu 10%.

Kolmas küsimus: "Milliseid meetodeid on RMK kasutanud kuuse[istikute] hävitamisel?" Nii nagu ma korduvalt olen öelnud, standardsete kuusetaimede hävitamist RMK-s ei ole toimunud. Aga taimekasvatuse protsessis tekkinud ebastandardsed taimed on komposteeritud. 

Neljas küsimus: "Miks on RMK seni eelistanud istikute hävitamist nende inimestele jagamisele?" Keskkonnaministri määrusega on kehtestatud nõuded metsa kultiveerimiseks sobilikele taimedele ja sellest tulenevalt ei sobi ebastandardsed taimed nende omaduste tõttu metsa kasvatamiseks. RMK on võimaldanud standardseid taimi soetada kõikidel huvitatud isikutel ja on viinud selleks kolmel korral läbi taimede avaliku müügiprotsessi. Huvi on, tõsi, olnud kasin. Hetkel tegeleb RMK jätkuvalt sellega, et leida kvaliteetsetele taimedele ostjaid, pakutakse väiksemaid koguseid ja paindlikke tarnevõimalusi. Kvaliteetsete taimede tasuta jagamist sel sügisel plaanis ei ole, püütakse leida ostjad või jäetakse taimed taimlatesse. Ministeeriumis me sellist lähenemist toetame, sest suures mahus taimede tasuta jagamine loob erataimlate seas ebavõrdse konkurentsi. 

Viies küsimus: "Kuidas hakkab RMK edaspidi nn ebastandardsete istikutega käituma?" RMK jätkab senist praktikat, taimlad väljastavad riigimetsa kultiveerimiseks ainult standardseid taimi. Ebastandardsed taimed üldjuhul komposteeritakse. Kui on tuvastatud huvi ebastandardseid taimi kasutada, aga mitte metsa uuendamiseks, siis soovitame ministeeriumi poolt RMK-l ka selle võimaluse peale mõelda. Aga ma olen seisukohal, et see ei tohi negatiivselt mõjutada RMK taimlatöötajate tööd pingelisel ajal. Samuti peab olema tagatud, et neid taimi ei kasutataks metsade uuendamiseks. 

Kuues küsimus: "Istikuskandaal näitab, et riigimetsa raiemaht on jätkuvalt kukkunud ja kukub edasi. Samas kliimaseaduse viimases versioonis väidetakse, et raiemaht ei kuku. Kuidas tegelikult on ja kuidas olete selgitanud seda nii puidusektorile kui avalikkusele?" Tõsi, nii nagu andmed näitavad, riigimetsa raiemaht on viimastel aastatel langenud. Selle põhjus on looduskaitseliste piirangute [karmistamine] ja kaitsealade laienemine riigimaadel. 2019. aastal oli RMK hallatavatest ja RMK kasutuses olevatest metsadest mitmekülgse kasutamise, see tähendab ka puidu tootmise ja seeläbi tulu teenimise eesmärgil kasutuses circa 64%, aga 2024. aastal oli see näitaja 56,6%, üsna palju väiksem. 

Muutused on olnud kiired ja metsataimede ettekasvatamisel RMK taimlates ei ole alati jõutud neile vajalikus tempos reageerida, sest seemnest kasvatatakse istutamiseks sobilikke taimi enamasti kahe kuni kolme aastaga. See tähendab, et mahtude vähendamiseks on vaja seda teada vähemalt kaks aastat ette. Raiemahtu mõjutab peamiselt nõudlus puidu järele ja puidu hind. Kui riigimetsa raiemaht langeb, siis nõudluse-pakkumise olemasolul kaetakse puudujääk osaliselt erametsade või ka impordi abil. Lisaks mõjutavad raiemahtu muidugi looduskaitseliste piirangute suurem hulk ja metsa vanuseline koosseis. Kliimakindla majanduse seaduse ehk selle uue seaduse eelnõuga, mida me oleme ette valmistamas ministeeriumis, on plaanis seada metsasektorile üldine siht kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks, kuid seaduse tasandil meetmeid ei kehtestata ja seega ka raiemahtu ei reguleerita. Metsandussektori eesmärgi seadmisel on lähtutud eeldusest, et metsanduses liigutakse järk-järgult ühtlase kasutuse suunas, suurendatakse erametsade süsiniku sidumise võimet, metsa kultiveerimise mahte ning puidu kohapealset väärindamist. Väärindamise puhul on oluline keskenduda nii keemilise töötlemise kui ka pikaajaliste puittoodete mahu kasvatamisele – kõik see selleks, et pikendada nende toodete puhul aega, kui puit süsinikku seob.

Ja viimane küsimus: "Kas vastab tõele, et riigimetsa raiemaht on viimastel aastatel jõuliselt vähenenud looduskaitseliste piirangute tõttu?" Vastus sellele küsimusele oli tegelikult juba eelmise küsimuse vastuses. Tõesti, need mahud on looduskaitseliste piirangute tõttu vähenenud. Võin need numbrid veel üle korrata: 2019. aastal oli majandatavat metsa 64% ja 2024. aastal 56,6% [RMK kasutuses olevatest maadest]. Nii et siit saab järeldada, et ka raiemahud on pidanud vähenema. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Härra minister! Oli väide, et looduskaitse on järjest vägevamaks läinud ja takistab juba metsa majandamist – nii ma teie jutust aru sain. Kus see tasakaalupunkt võiks olla teie arvates?

Ma looduskaitse kohta ütlen lihtsalt nii palju, et pigem võiksime uhkust tunda selle üle, et meil on nii palju metsa ja maid ja ka veekogusid looduskaitse all. Küsimusele, kus võiks olla tasakaalupunkt majandatava metsa ja kaitstava metsa vahel, ma olen korduvalt vastanud. Ja sellekohase eelnõuga me jõuame ka Riigikokku sügise lõpu poole. 70% metsamaast võiks olla majandatav mets ja see suures piiris peegeldab ka praegust olukorda. See tasakaalupunkt minu hinnangul võikski olla tänane seis.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Jaa, aitäh! Ma lähen ka natukene väljapoole selle arupärimise küsimustest, kuna te olete uus kliimaminister. Eelmise kliimaministri ajal olid teemaks – võib-olla te ka mäletate – RMK salalepingud, kestvuslepingud, mis olid sõlmitud tükk aega tagasi ja mille Riigikontroll avastas. Tegelikult Riigikontroll sellele, kes need inimesed olid, kelle tõttu sellised salajased kestuslepingud sõlmiti, ju lõplikku vastust ei saanud. Too hetk ma küsisin kliimaministri käest, kas ei ole plaanis algatada erikontrolli, et ikkagi uurida välja, kes kõige selle taga oli. Ma seekord küsin teie seisukohta. Kas te ei näe, et sellele kestvuslepingute küsimusele, suletud uste taga sõlmitud salalepingute kohta võiks ikkagi saada vastuse?

Aitäh küsimuse eest! Kui RMK-s oleks olnud mingeid rikkumisi, mis väärivad mingite tegevuste algatamist või ametiasutuste poole pöördumist, siis seda kindlasti oleks tehtud. Ma kinnitan üle, et RMK omaniku ootusi on uuendatud ja ühes punktis on nüüd kirjas puidumüügi läbipaistva korralduse tagamine. Nii et läbipaistvus igas RMK tegevuses on kindlasti oluline põhimõte ja ma olen kindel, et RMK neid põhimõtteid järgib.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana, palun, Peeter Ernits!

Hea juhataja! Härra minister! Kohalviibijad! See lugu, mis maikuus lahvatas ja tundus, et on lahendamatu, on nagu koer, kes istub heinakuhja otsas: ise heina ei söö, aga teistel ei luba ka süüa. See oli üsna lootusetu juhtum, kui ma maikuus sinna Iisaku lähistele jõudsin. Jah, ma tahtsin Muraka rappa minna, aga tulin sealt ära. Ilus kaitsealune raba. Naised, kes töötasid taimlas, nutsid. Hiljem neli tükki sai ametist priiks selle informatsiooni [edastamise] pärast, aga nad on tänase päevani rõõmsad ja õnnelikud, et see asi niimoodi lõppes. 

Positiivne on see. Noh, ma natuke riigiameteid tunnen ja tean, kuidas need asjad [tavaliselt] liiguvad, aga seekord juhtus midagi imelikku, midagi uskumatut. Ma pöördusin härra ministri poole, pöördusin RMK juhi Mikk Marrani poole ja palusin leida mingisuguse lahenduse kiiresti enne massimõrva. Ma kasutan seda sõna, sest see see tegelikult on. Ja seda räägivad ka taimlate töötajad. Palusin leida mingi lahenduse. Ja uskumatu küll, see lahendus tuli, ja tuli kiiresti. Nii et suured tänud, härra minister! Suured tänud, RMK juht härra Mikk Marran! Oli võimalik. See, mis ei oleks pidanud olema võimalik, osutus võimalikuks.

See, mida ma nägin pärast, mõned päevad hiljem, oli nagu laulupidu. Inimesed tulid autodega Saaremaalt, Võrust, Valgast, Ida-Virumaalt, Lääne-Virumaalt, igalt poolt tulid ja viisid need nii-öelda ebastandardsed kuuseistikud igale poole [laiali]. Ma olin vahepeal mingid nädalapäevad nagu RMK dispetšer, mulle helistati, saadeti [kirju küsimusega], kust saaks kuuseistikut – kes tahtis saada 20 tükki, kes tahtis saada [kogu] hektari peale. Ma ütlesin, et kuulge, sõbrad, ma ei tööta RMK-s ja ma ei jaga neid istikuid, eks ju. See oli tõeline laulupidu. Ja kui vaatasin Tartu-Jõhvi maantee äärt nendel päevadel, siis seal olid silmapiirini ulatuvad autode rivid. Inimesed olid õnnelikud, äärmiselt õnnelikud. Igasugused inimesed – õpetajad, teadlased, lastega pered – tulid, said oma kuuseistikud, viisid need ära ja istutasid maha. 

Te rääkisite, et 10% [istikuid] on ebastandardsed. Jah, tõesti. Ma olin nendel päevadel koos nende taimlate töötajatega ja vaatasin neid. Jah, mõnel on kaks latva ja [mõned on] natukene kõverad ja nii edasi, aga nad kasvavad suurepäraselt. Samamoodi võiks öelda, et võib-olla 101 Riigikogu liikmest kõik ei ole standardsed, 10% [ei ole]. Kas siis tuleks [nad] nagu utiliseerida, põlema panna või komposteerida? Nii see asi ei käi. Aga ma nägin nendel päevadel, milline nälg oli Eesti rahval kuuseistikute järele. See oli pöörane nälg. Inimesed olid väga tänulikud. Ma arvan, et nad on tänulikud ka ministrihärrale ja RMK juhile ja ka Eesti riigile. 

Olukord, kus nagu koer istub heinakuhja otsas ja [heina] teistele ei anna. Ma mäletan küll RMK juhiga neid vestlusi – olid väga pingelised nädalavahetused –, et ei ole võimalik [istikuid ära anda], sest siis hakatakse nendega äri tegema, ja kõik muu selline. Lõpuks selgus, et on võimalik. Ja see on minu meelest suurepärane edulugu. Isegi lootusetus olukorras on võimalik leida kiiresti lahendus. See oli see. Ja ma arvan, et väga paljud, sajad ja tuhanded Eestimaa inimesed mäletavad seda. 

Ja viimaseks, [istikute ülejäämise] põhjus on tõepoolest see, et RMK metsades raiutakse vähem. Aga kui on kuusetaimed juba istutatud, siis kusagile tuleb need panna, ja kui kusagile panna ei tule, siis leitakse võimalus need kuidagi hävitada. Loomulikult ei maksa kasutada sõnu "hävitada" ja "massimõrv" ja nii edasi ja minister ei kasutanudki, aga sisuliselt tegelikult [need sõnad sobivad].

Veel üks väike nüanss. Oli jutuks, et ega seal midagi ei hävitatud, ainult ebastandardsed [istikud]. Ma käisin pärast seda …

Soovid lisaaega? 

Jah, paluks paar minutit. 

Kaks minutit lisaks.

… mõnes taimlas veel. Loomulikult need töötajad teadsid, et see mäng võib lõppeda nende karjäärile hävitavalt. Ma käisin mitmes taimlas ja nägin, kuidas neid [istikuid] hävitati. Loomulikult ma ei saanud pilte teha ja ma ei saa öelda, kes need olid, aga ma rõhutan, et Alliku taimlas neli naist, kes tõid mulle selle informatsiooni, [tänu millele] kõik need [taimed] päästeti, said ametist priiks. Aga ma rõhutan, et nad on tänase päevani rõõmsad, tänulikud ja õnnelikud, et oli võimalik tuhandeid ja tuhandeid kuuselapsi päästa. Nii et veel kord: aitäh, härra minister, ja mitte ainult [minister]! Aitäh!

Aitäh! Saalis kõnesoove ei ole. Kas minister soovib [sõna]? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja oleme läbinud kaheksanda [päevakorra]punkti.

Liigume edasi üheksanda arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Reili Ranna, Tiit Marani, Züleyxa Izmailova ja Riina Sikkuti 20. mail 2025 esitatud arupärimine tuumaenergia arendamise kohta Eestis. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Jaak Aabi.

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid, kes on siin saalis või monitoride taga! 20. mail sel kevadel esitasime me, viis sotsiaaldemokraati, arupärimise energeetika- ja keskkonnaministrile tuumaenergia arendamise kohta Eestis. Miks just see aeg [sai valitud], kohe selgitan.

Vahepeal on tükk maad mööda läinud ja energeetika- ja keskkonnaminister on saatnud kooskõlastusele energiamajanduse arengukava uue versiooni. Energiamajanduse arengukava versioone on olnud juba päris mitmeid. Riigikokku ega valitsusse kinnitamisele pole neist veel ükski jõudnud. Aga nii nagu minister on lubanud, lähiajal liigutakse sellega edasi. Ja üks uus asi, mis seal energiamajanduse arengukavas on ja mida varem pole olnud, on see, et ministeerium ja minister pakuvad välja, et tuumaenergia arendamine võiks olla energeetikas üks prioriteet.

Miks kevadel selline arupärimine sai esitatud? Sest kõik said siis parasjagu uudistest lugeda, et Kanadas Ontario provintsis on alustatud väikese moodulreaktori BWRX-300 baasil uue tuumajaama rajamist. Seda nähakse kogu maailmas kui väikereaktorite kasutuselevõtu pilootprojekti. Tegemist on sama tehnoloogiaga, mille on Eestis välja pakkunud üks arendaja, kes on siin juba pikalt tuumaenergiat promonud, ehk Fermi Energia. Paraku on esialgne optimism asendumas muret tekitava reaalsusega. Ontario provintsi äsja kinnitatud tuumajaama ehitushind ulatub vähemalt 13,5 miljardi euroni. Ja tavaliselt kipuvad sellised asjad ehituse käigus veelgi kallinema. Näiteks Olkiluoto 3 [ehitus oli] vist peaaegu kolm korda [kallim] esialgsest prognoosist ja neid näiteid on üle maailma veel teisigi. Ja kui nüüd võrrelda neid numbreid ja seda võimsust, mida Eestisse tahetakse rajada … Ma räägin, et see kõik on ju kuskil tulevikuks. On otsustatud, et me teeme ettevalmistusi. Valitsus on otsustanud, et algatab eriplaneeringu tuumajaama asukoha selgeks tegemiseks, valmistatakse ette regulatsioone ja seadusi. Aga kõik see maksab riigile kindlasti raha. Et arendada välja see võimekus, mis on vaja riigil, et omada oma territooriumil tuumajaama, läheb üht-teist maksma, rääkimata planeeringutest ja teistest ettevalmistustöödest.

Teen nüüd lihtsad esialgsed arvutused. See [summa], mida pakutakse välja Ontario provintsi tuumareaktori maksumuseks, on ikka päris suur. Olkiluoto 3. reaktori maksumuseks kujunes umbes 11 miljardit eurot. 1600-megavatise elektrivõimsusega reaktori puhul teeb see ligi 6 miljonit eurot ühe megavati kohta. Ontario moodulreaktor paneks Olkiluotole aga pika puuga ära: 11,3 miljonit eurot ühe megavati kohta. Fermi Energia plaanide järgi peaks Eestisse rajatama kaks 300-megavatise võimsusega reaktorit, kokku 600-megavatise võimsusega tuumajaam. Arvestades eeltoodut, kujuneb sellise investeeringu maksumuseks 7 miljardit eurot. Aga need on kõik esialgsed prognoosid ja suhteliselt ümmargused arvutused. Nii nagu ma ütlesin, kipuvad tuumajaamad minema veelgi kallimaks.

Sellepärast me olemegi koostanud mõned küsimused. Probleem on ju kõigile teada. Ma arvan, et energeetika on üldse olnud viimasel ajal üks Eesti rahvussporte: kõik kommenteerivad, kõik on väga targad. Ekspertide [seisukohad] on ka seinast seina. Aga kus on lahendus? Võtame eelmise aasta numbrid. Eestis tarbiti 8 teravatt-tundi elektrienergiat. Sellist energiat, mis turule pääses, toodeti 5,4 teravatti. Ehk kuskil kolmandik on vahe selle vahel, mis siin toodetakse ja mis pääseb turule ehk tarbijani ning mida tegelikult tarbitakse. Küsimus ongi see, kuidas siis lahendada see dilemma, kui tootmisvõimsusi on vähe. Me teame, et elektrienergia tootmisvõimsused ja hind on üks suur võtmeküsimus majanduse konkurentsivõime puhul, tootmiste arendamise puhul ja nii edasi. Nii et meil on selle teema kohta mõned küsimused, millele palume austatud ministri vastust. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele palun vastama energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Ja aitäh, head arupärijad! Ma võtan need viis küsimust, mis te esitasite, järjekorras. Ja kindlasti me saame siin küsimuste-vastuste voorus veel täpsustada seda teemat, mis on väga oluline. Kindlasti on kõik küsimused õiged, loodetavalt saavad ka vastused head.

Esimene küsimus: "Millistele majanduslikele ja tehnoloogilistele hinnangutele tugineb valitsus oma otsuses algatada tuumajaama asukoha eriplaneering?" Vastavalt planeerimisseadusele on selle algataja Vabariigi Valitsus ning koostamise korraldaja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Selle planeeringu eesmärk on välja selgitada, mis alale ja mis tingimustel on võimalik rajada väike moodultuumajaam. See, kas ja [kui jah, siis] mis tingimustel on võimalik tuumajaam rajada, selgub riigi eriplaneeringu menetluse käigus. Tuumaenergia kasutuselevõtu võimalikkust, muu hulgas nii potentsiaalselt sobilike alade olemasolu kui ka tehnoloogiavaliku tingimusi ja kaalutlusi on hinnanud väga põhjalikult tuumaenergia töörühm ning need järeldused on kajastatud töörühma lõpparuandes.

Eriplaneering on algatatud vastavalt Fermi Energia taotlusele, see tähendab, et taotlus on hinnatud nõuetele vastavaks ning edasised põhjalikud uuringud ja nende tulemused loovad konkreetsed tingimused. Eriplaneeringu algatamise eeldus ei ole põhjapanevad hinnangud, kuid eriplaneeringu tulemused on tulevaste hinnangute [andmise alus]. Hinnangud, miks [tasub] tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis ette valmistada, on selged. Tuumaenergia on süsinikuheitevaba energiatootmisviis, mis on teistes riikides väga pika aja jooksul end tehnoloogiliselt ja majanduslikult tõestanud just baaskoormuse usaldusväärse [katjana]. Natuke oli ka Jaak Aabi sissejuhatuses sellest juttu, kust meil energia peaks tulema.

Teine küsimus: "Kuidas on hinnatud Eestis BWRX-300 tehnoloogia rakendamise riske ja kulusid, arvestades Ontario projekti eeldatavat kogumaksumust?" Vabariigi Valitsus ei ole teinud otsust ühegi konkreetse tehnoloogia kasuks. Fermi Energia tõi enda taotluses välja selle konkreetse tehnoloogia, BWRX-300 valiku. See aitab hoida edasises planeeringu protsessis fookust just selle tehnoloogia sobivusel Eesti elektrivõrku, samamoodi meie majandus- ja looduskeskkonda. Valitsus ei ole otsustanud osaleda tuumaelektrijaama ehituses. Riigi roll on tagada seadusandlus ja tuumaohutuse järelevalve, mis loovad eeldused tuumaelektrijaama ehitamiseks. Tuumajaam peaks saama rajatud erakapitali toel, jaama rajamise ja investeeringute alus on operaatori ja arendaja enda äriplaan. Avalikkusele esitatud Ontario projekti olulisest kallinemisest peab järeldused tegema ennekõike arendaja.

Aga juba praegu võib öelda, et kõnealune Ontario jaam on selle tehnoloogia jaoks esimene testjaam. Näiteks Poola plaanib kasutusele võtta üle 20 sellise reaktori, millest esimene plaanitakse käivitada juba enne 2030. aastat. Samuti on teada Rootsi huvi käivitada selline reaktor enne 2035. aastat. Seega ei oleks Eestisse planeeritav jaam esimene omataoliste seas. Kanada on hinnanud, et järgmiste moodulite maksumus tuleb kindlasti oluliselt odavam, sest tehnoloogia tõestab end, on seeriatootmine ja nii edasi. Aga selle üle me saame kõik veel, ma arvan, siin küsimuste-vastuste voorus debateerida.

Kolmas küsimus: "Millised alternatiivid (nt taastuvenergia koos salvestusega ja kiiresti käivitatavad juhitavad võimsused) on valitsuse poolt sisuliselt läbi analüüsitud enne tuumaenergia suunas liikumist?" Alternatiivsete lahenduste hindamine on kirjas Eesti energiamajanduse arengukavas 2035, millega ma selle aasta sees Riigikokku tulen. See on läbinud avaliku konsultatsiooni, oleme saanud tagasisidet ja sellega praegu töötame. ENMAK sisaldab erinevaid stsenaariume, sealhulgas taastuvenergia, salvestustehnoloogiate ja juhitavate võimsuste kombineerimise võimalusi. Aga ENMAK käsitleb ka laiahaardelisi stsenaariume pärast aastat 2040, mil lisaks kiiresti käivitatavatele juhitavatele võimsustele, milleks võivad olla näiteks gaasielektrijaamad, biogaasil töötavad jaamad või reservvõimsused, nähakse tuumajaama samuti kui võimalust aeglasema reguleerimisega juhitava võimsuse tagamiseks. Põhimõte on, et kogu juhitavast võimsusest peab kiirelt reageeriva [tootmise] maht olema circa 50% ja ülejäänu võib olla tundidega reageeriv, milleks tuumajaam tegelikult sobib päris hästi. Just [2040. aastast] alates oleks ka tuumaenergia kasutuselevõtt selle energialiigiga seotud pikaajalisi ja põhjalikke ettevalmistusi silmas pidades võimalik. Tuumaenergiat on käsitletud kui üht võimalikest süsinikuvaba energiatootmise valikutest, et tagada Eestis tulevikus elektribilanss ja saavutada kliimaeesmärgid.

Neljas küsimus: "Kuidas tagatakse, et tuumaenergia arutelu ja otsustusprotsess oleksid avalikkusele läbipaistvad, sisuliselt informeeritud ja kaasavad?" Tuumaenergia arutelud ja otsustusprotsess on juba olnud avalikud ning avalikkus saab kaasa rääkida ka mitmes protsessi järgmises etapis. Esiteks oleme välja töötamas tuumaenergia ohutuse seadust. Selle väljatöötamiskavatsus oli kooskõlastusringil kevadel. Talvel soovime juba tutvustada eelnõu, mille kohta saab samamoodi arvamust avaldada. Teiseks on riigi eriplaneeringu koostamine avalik protsess, kus saavad [osaleda] kõik huvitatud osapooled. Lisaks on tuumaenergia programmi dokumendid ja ajakavad avalikult kättesaadavad Kliimaministeeriumi veebilehel. Soovijatel on võimalik tutvuda nii analüüsidokumentidega kui tõsta oma teadlikkust ka järgmiste etappide tegevuste sisenditest. Samuti korraldame igal aastal avalikke tuumateemalisi infopäevi, kus antakse ülevaade viimase aasta olulisimatest arengutest.

Ja viimaseks selle küsimuse kohta: tulenevalt Eesti Vabariigi seadustest ja tuumaenergia kasutuselevõtu programmist on Vabariigi Valitsusel ja Riigikogul lähima kümne aasta jooksul vaja langetada mitu olulist otsust, enne kui Eestis saaks jõuda tuumajaama rajamise otsuseni. Neid otsuseid mõistagi ei saa teha kuskil pimeduses, avalikkuse eest varjatuna, vaid vastupidi, avalike kaasamisprotsessidega.

Ja viimane, viies küsimus: "Kas ja milliseid järeldusi on valitsus teinud senistest Euroopa või Põhja-Ameerika tuumaprojektide ebaõnnestumistest, viivitustest või kulude ületamistest?" Tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistusprotsessi kaasatakse rahvusvahelisi eksperte ning tehakse tihedat koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega, näiteks Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuriga. Aatomiagentuur on üks neist, kes koos teiste partneritega viib Eestis läbi koolitusi meie asutuste spetsialistidele, sealhulgas Kliimaministeeriumis, Keskkonnaametis, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametis ning teiste asutuste vastutavatele töötajatele. Rahvusvahelisel tasemel koostöö võimaldab õppida varasemate tuumaprojektide [käigus saadud] väärtuslikest õppetundidest ning samal ajal arendada Eestis kohalikku kompetentsi ja pädevust, et paremini lahendada just tuumaenergia kasutuselevõtuga seotud väljakutseid.

Ja loomulikult, nii nagu ma korra juba mainisin, on Ontario jaam esimene BWRX‑300 testjaam. Nende jaamade kasutuselevõtu vastu on huvi päris laialdane. Selleks ajaks, kui riiklik eriplaneering saab valmis ja on võimalus välja anda ka ehitusluba, on kindlasti lisaks Ontariole käivitatud BWRX‑300 rektoreid ka Euroopas. See annab meile täiendava kindluse, et see tehnoloogia on sobilik, ja ka selle maksumust on Eestis võimalik paremini prognoosida. Aga nii nagu ma mainisin, maksumus on eelkõige arendaja risk ja arendaja juhtida. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Eks see on jah siin natukene kohvipaksu pealt ennustamine. Energiamajanduse kava numbrid on kõikunud edasi ja tagasi, päris täpset vastust keegi ei tea, sest ega see ei sõltu ainult meist, sõltub ka naaberriikidest. Nemad panustavad lähiajal tõsiselt taastuvenergiasse ja on lähiaastatel juba panustanud. Soomes on juba välja arendatud 8000 megavatti tuuleenergiat, Leedus 1500 ja parasjagu on käimas seal meretuulepargi hange, just selline, nagu pidi olema meil siin. Kas me ei jää niimoodi selles võidujooksus maha? Tuumaenergia aeg on kõige parema tahtmise juures, eksperdid pakuvad, tõenäoliselt ikkagi kuskil aastal 2040, siis kõik juba töötab. Mis me vahepealsel ajal teeme? Kuidas me selle defitsiidi katame, kui me, ütleme, jõulisemalt ei arenda taastuvenergiat, mida peab tõesti tasakaalustama ka teatud juhitava energiaga?

Aitäh! Väga õige küsimus. Alustuseks [ütlen], et tuumaenergia ei ole alternatiiv tuule- ja päikeseenergiale, salvestusele ja juhitavatele võimsustele, mis on kiiresti käivitatavad, alguses [näiteks] gaasielektrijaamad – ma usun, et hiljem töötavad ka need mingil taastuval kütusel, ükskõik kas see on biogaas või näiteks vesinikuderivaadid. Me liigume edasi mõlema asjaga. Ja kuna tuumaenergeetika ettevalmistus on väga pikk ja põhjalik protsess, siis mida rutem seda alustada, seda rutem on võimalik ka see keskkond luua, et arendajatel ja investoritel oleks võimalik juba vastavad otsused teha. Aga tuuleenergia puhul meil on ette valmistatud kuni 2 teravatt-tunni mahus vähempakkumine, mille me saame valitsuses varsti ära otsustada. Nii et me liigume mõlemaga edasi. 

Siin oli juttu ka meretuuleparkidest. Samal ajal me töötame finantsinstrumendi kallal, mis peaks andma investoritele kindluse, et ka elektri börsihinna määramatuse tingimustes on võimalik investeeringuid teha. Selleks me räägime läbi erinevate pankade ja finantsinstitutsioonidega. Nii et töö käib eri suundades.

Ja selle vastuse lõpetuseks: me vajame rohkem kodumaist tootmisvõimsust, muidu me oleme hädas. Lisaks tuulele on meil kindlasti vaja mingit stabiilset [energiatootmist] baaskoormuse [katmiseks]. Kes on tundnud huvi ja vaadanud, kui palju meil on elektritoodangut, kui päike ei paista ja tuul ei puhu, [teab, et] see [toodang] on üliväike. Ja sinna asetub tuumajaam väga hästi.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Härra minister! Te saate mind sellel teemal natukene harida. Te viimases lauses ütlesite, et [tuumajaam] sobitub meile väga hästi. Ma ei ole mingi põhimõtteline tuumajaama vastane, aga kui kuulan siin ühte ja teist poolt ja vaatan neid numbreid, siis on natuke raske aru saada, kuhu see tuumajaam ikkagi mahub. Meil on taastuvenergia väga suur osakaal ja siis on vaja juhitavat, millest osa, ütlesite, [peab olema] niikuinii kiiresti [juhitav], sest tuumajaam ilmselgelt nii kiire reaktsiooniga ei ole, ja nii edasi. Siis on meil veel ühendused. Äkki te selgitate, kuhu see tuumajaam ikkagi asetub, sest ma ei tahaks teha suuri kulutusi ja mõelda välja finantsinstrumente ja toetusmehhanisme asjale, millest tulevikus hakkab äkki töötama ainult, ma ei tea, 30–40% heal juhul. See ei ole mõistlik. Äkki te teete sellise lühikursuse?

Jaa! No lühikursuseks on alati parem klassiruum kui Riigikogu saal kell veerand kümme õhtul. Aga praegu me jätkuvalt impordime umbes kolmandiku oma elektrist. Ja on olnud tunde, kus kohalik elektritootmine on napp, mõnisada megavatti. See olekski täpselt see [tühimik], mida tuumajaam ilusti täidaks, eriti kui me soovime Eestis näha rohkem näiteks tehisaru treenimisega seotud andmekeskusi ja energiamahukaid [ettevõtmisi], stabiilset tarbimist. Nii et tuumajaam mahub ilusti Eesti konteksti. Aga meil on alati põhjust vaadata Eestit regionaalses vaates.

Näiteks Soome ja Rootsi prognoosivad aastaks 2040 oma elektritarbimise mahu vähemalt kahekordistumist. Soomes on [elektri] hind odav siis, kui Soome ühendused Rootsiga on töös. Augustis olid mõned päevad, kui Soome ja Rootsi vaheline ühendus ei töötanud, ja nendel päevadel oli Soome elektrihinna tase enam‑vähem sama, mis meil. Nii et regionaalselt on meil tootmisvõimsusi pigem puudu kui üle. Ja siia mahuvad regionaalses vaates ilusti ära nii maismaatuulepargid kui ka meretuulepargid. 

Ja viimane kommentaar. See finantsinstrument või käenduse instrument, mille kallal me töötame, ei ole CFD-tüüpi toetus, otsetoetus tuulepargi omanikule, vaid pigem finantsgarantii pangale, mis tagab, et kui elektrienergia müügist ei laeku piisavat rahavoogu, siis on neil võimalus anda välja [laen], mida käendaja ostab, aga mis saab pärast tagasi makstud. Sest probleem, millega kõigi nende pikaajaliste investeeringute [tegijad] vastakuti seisavad, on pankade soovimatus laenata pikemaks ajaks kui 20 aastaks. Aga tuumajaama eluiga on julgelt 60 pluss aastat. Loomulikult, eks sellistes tingimustes ei taheta hästi töötada. Kui saab finantseerimise tähtaegu pikendada, siis on võimalik ilusti ka tuumajaama rahastada.

Aitäh, härra minister! Meil on siin klassiruumi asetus, nii et võib ikka lühikursusi pidada. Aga liigume edasi. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Kas teile ei tundu, et praegusel valitsusel puudub fookus? Energiaküsimuse paralleelina saab rääkida ka näiteks maksudest. Ühel päeval tõstame makse, järgmisel päeval räägime juba nende langetamisest. Raha pole, raha on. Mis sõnumeid riik teie juhtimisel võimalikele investoritele annab? Energeetikas ma näen täpselt samasugust trendi, et puudub siht. Justkui räägime kõigest korraga, aga tehtud nagu ei saa midagi. Ja mulle tundub ka niimoodi, et meil riigina ei ole väga suurprojektide [tegemise] võimekust. Vaatame, mida on teinud näiteks sõjas olev Ukraina. Nad on kahe aastaga saanud valmis kliimaseaduse. Seal on valmis saadud 22 kilomeetrit …

Teie aeg!

… Euroopa rööpmelaiusega raudteed. Kui palju meil seda on? Kas teile ei tundu, et energeetikaga on lugu selline, et kaotatud kümnendist hakkab varsti saama kaks?

Aitäh! Härra minister, palun! 

Lühike vastus on: ei tundu. Aga ma sellele lühikesele vastusele ütlen paar sõna lisaks ka. Energiamajanduse pikem strateegia ongi kirjas sellessamas energiamajanduse arengukavas, millega ma tulen ka Riigikokku, saame siin põhjalikult debateerida. Meie valitsusel on väga selge fookus, see fookus on kaitsel, majanduse konkurentsivõimel. Energeetika moodustab sellest väga olulise osa, samamoodi kliimapoliitika. Tulen siia ka kliimakindla majanduse seadusega. Ma arvan, et erakondadel on lihtsalt erinevad fookused ja see on kõik väga mõistetav ja arusaadav. Aga jah, energeetikavaldkonnas on meil see arutelu ees. Tuumajaam ja selleks vajalike seaduste vastuvõtmine aitab meil kõigil tegelikult teha Eestit paremaks. 

Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea minister! Mu küsimus tuleneb ühest suvel ERR-is [ilmunud] reedesest intervjuust, kus teie nõunik ütles, et me nagu garanteerime valmisoleku tuumaelektrijaamade töösse panemiseks, mis [hõlmab] seadusandlikku poolt ja ka operaatori moodustamist, aga samal ajal me kindlasti ei hakka nende ehitamist toetama. Minu arust ei ole maailmas teada peaaegu ühtegi tuumaelektrijaama – või kui on, siis on väga vähe –, mis oleks kokku pandud ilma väga massiivse sisendita, maksumaksja rahata. Kuidas see siis nüüd on? Kas me teeme operaatori selleks, et pärast meile midagi ei tuleks? Või kui me ikkagi plaanime, et meile tuleb tuumaelektrijaam, siis kas on mingi prognoos, kui palju me tegelikult sinna raha paneme? Eriti arvestades seda, mida me oleme nüüd Kanadast kuulnud selle kohta, kui palju see maksma läheb.

Ma alustan sellest Kanada näitest. Seal on õige mitu erisust meiega võrreldes. Näiteks, umbes 1-miljardiline erinevus tuleb sellest, et Ontarios ei ehitata seda tuumajaama veekogu lähedale ehk nad peavad eraldi rajama vee liikumise trassi. Nagu ma enne ütlesin, Ontario [jaam] on seda tüüpi reaktoritest esimene. Esimene projekt on alati kallim kui järgmised. Seal on õpikõver ja see on igas valdkonnas, tuumaenergeetika ei erine siin mitte millegi poolest.

Me ei ole tuumaenergia kasutuselevõtul kuidagi üksi. Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel prognoositakse aastatel 2024–2050 ehk jämedalt [öeldes] järgmise 25 aasta jooksul erinevate stsenaariumide järgi investeeringuid tuumaenergeetikasse 1,7–2,9 triljoni Ameerika dollari jagu. Ehk see rahastus on kindlasti olemas. Meil on arutelu sellesama finantsinstrumendi üle, mis ei ole toetus – teeme selle asja ka kohe algusest saati selgeks – põhjusel, et Eestis puudub pikaajaliste elektri ostu-müügilepingute turg. Seetõttu on pankadel tuleviku elektrihinna puhul väga piiratud nähtavus. Ma arvan, et pangad on selles küsimuses võib-olla liiga riskikartlikud. On ebareaalne eeldada, et elektrienergia hind on järgneva 20, 30 või 40 aasta jooksul keskmiselt mõnikümmend eurot megavatt-tunni kohta. See number on kindlasti suurem. Kui suur täpselt, ei hakka ma siin spekuleerima. Aga nii madalate hindade korral ei tule mitte ühtegi investeeringut. Kui ei tule mitte ühtegi investeeringut, siis on elektri pakkumine väiksem nõudlusest, mis tähendab, et elektrihind läheb üles ja kõik need projektid peaksid muutuma iseenesest finantseeritavaks. Nii et ma siin liiga palju murekohti ei näe. Ja nagu korduvalt on rõhutanud, me ei saa olema esimene katsetaja ega esimeste katsetajate seas selle väikse modulaarse reaktori tüübi puhul. Nagu ma enne mainisin, huvi on Poolas, Rootsis, ja on ka teisi [huvilisi]. Nii et need asjad, ma arvan, juhtuvad.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mõeldes tagasi meie eelnevatele aruteludele siin saalis ja ka tänastele vastustele, [pean tunnistama], et te ei ole suutnud kummutada mu tunnet, et meie energiapoliitika põhineb ikkagi väga palju usul. Kes näiteks usub, et tuumaenergia mahub meie riigi energiaportfelli, kes mitte.

Aga ma tüürin oma küsimusega hoopis sinna suunda, et kuidas selline pidev usul põhinev suunamuutus võiks mõjutada meie investeerimiskeskkonda ja neid otsuseid, mis võiks [tulla] juba lühemas perspektiivis kui loodetav tuumajaam, tuua rohkem siseriiklikku tarbimist ja ka stabiilselt soodsama hinna Eesti inimestele. Mis teie sõnum on – võtame näite – minu Hiiumaa naabrimehele, kes loeb ajalehest, et lisaks juba niigi kõrgemale elektrihinnale tuleb juurde küll sagedusreservitasu, küll saartalitlustasu? Siis me kuuleme, kuidas rahandusminister ütleb, et kõik võrkude tugevdamised peaksid eraisikud ise kinni maksma. Mis on teie kui ministri sõnum Eesti inimesele selle kohta, kui kaua ta peab veel taluma sellist kõrgemat elektrihinda?

Ma arvan, et selle põhjalikuma arutelu me saame kindlasti teha ENMAK-i ehk energiamajanduse arengukava [menetluse] raames. Elektrihinna kohta saan ma öelda paar hästi lihtsat asja. Esiteks on konkurentsivõimeline elektrienergia lõpphind Eleringi omaniku ootustes. Konkurentsivõimeline energia lõpphind on ka energiamajanduse arengukavas. Konkurentsivõimelise [hinna] kriteerium on see, et see on madalam Läänemere piirkonna riikide keskmisest. Kui me vaatame ainult börsielektri hinda, siis see on käesoleval aastal olnud madalam, kui on olnud viimasel neljal-viiel aastal keskmisena.

Nii et see, et meil mingid võrgutasud tõusevad või muutuvad, on objektiivne. Aga nii nagu ma ütlesin, oluline ei ole mitte niivõrd nende üksikute komponentide hind, vaid see, mis on koguhind. Koguhinna puhul on meil eesmärgiks madalam tase kui Läänemere riikide keskmine. Ja me saavutame selle.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! On riike, kes kaevandavad kulda, kes lendavad kosmosesse orbiidile, kes toodavad elektrit tuumajaamades. See ei ole kuidagi vale või halb või imelik. Väga tore, et selliseid asju tehakse. Aga kõik riigid seda ei tee. Meil ei ole tuumakütust, meil ei ole teadmist tuumajaama rajamise kohta, vastavat ekspertlust ega rajajaid, ka see tehnoloogia ei ole meile praegu kättesaadav. Me peaksime [kulutama] väga palju avalikku ressurssi, avaliku sektori tööaega, seadusandja aega ja maksumaksja raha ning [andma] garantiisid, võtma riigile pikaajalisi kohustusi, et hakata kulda kaevandama. Me võime selle pingutuse teha, aga mis on see väärtus, mida me vastu saame? Oleks väga tore, kui me saaksime vastu odavat energiat. Aga minul puudub info, et selline asi on võimalik tuumajaama rajades. Miks peaks ühiskond sellise kollektiivse pingutuse tegema, uued riskid kanda võtma, kui saab vastu kalli energia?

Aitäh küsimuse eest! Siin oli nüüd õige mitu väidet, mille kohta te ei esitanud ühtegi tõendust. Ma võin tuua lihtsalt mõned näited. 2024. aastal investeeriti globaalselt tuumaenergia tootmisesse või tootmisvõimekuste loomisse 65 miljardit. Ja on prognoositud, et aastani 2030 investeeritakse üle maailma iga aasta 70 miljardit sellesse energiasse. Ma eeldan, et need investorid ei ole oma raha peale vihased, vaid nad teevad seda ratsionaalsetel kaalutlustel. Ja kui te ei soovi tuumaenergeetikat, siis ma lihtsalt küsin, milline energiaallikas on teie meelest baaskoormuse [katmiseks]. Midagi meil peab olema. Sellele küsimusele te peate vastama, kui te ütlete, et tuumaenergia ei sobitu meie energiaportfelli.

Aitäh! Ma saan aru, Riina Sikkut, et nüüd on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ma siiralt loodan, et see on istungi läbiviimise protseduuri kohta, sest vastasel juhul ma ei saa teile sõna anda.

Aitäh, hea esimees! See tõepoolest on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Minister palus, et ma esitaksin oma väidete kohta tõendust. Kas mul on võimalik lisaks üheminutilise küsimuse esitamisele oma küsimuses sisaldunud väiteid tõendada? Millises formaadis ma seda teha saan, kas ma saan uue küsimuse küsida või ma saan lisaaega küsimuse esitamiseks?

On hea, et te sellele tähelepanu juhtisite. Ka Tiit Maran ei saa kahjuks teist küsimust küsida, sellepärast et iga Riigikogu liige saab arupärimise puhul esitada ühe suulise küsimuse. Nii et seda võimalust teil ei ole. Küll on teil võimalik tulla siia pulti läbirääkimiste ajal ja öelda oma seisukoht välja. Ja kui minister tahab vastata, siis tal on võimalik täpselt samamoodi [läbirääkimiste] käigus tulla siia pulti ja pärast vastata teie küsimusele. See on üks võimalus, kuidas praegu edasi minna niimoodi, et arutelu käigus oleks võimalik nendele küsimustele vastused leida. 

Aga Rain Epler on pikalt oodanud. Palun, Rain Epler!

Aitäh, härra juhataja! No Andres, kõigepealt, kui sa enne küsimuste vooru rääkisid tuumaenergeetikast, siis sa rääkisid iseenesest õiget juttu, aga entusiasmi oli nagu kuidagi vähe. Usutavus selle tõttu veidi kannatas, et sa nagu lugesid midagi ette, aga ise ka päris kindel ei olnud. Järgmine kord rohkem sellist …

Aga nüüd küsimuse juurde ja see ei ole nii otseselt tuumaenergeetika kohta. Juunis tuli välja "Statistical Review of World Energy" ehk siis maailma [energia]tarbimise ja -tootmise ülevaade, mis iga aasta ilmub. Sealt me saame lugeda, et Euroopa tarbib 52 eksadžauli primaarenergiat. Sellest ainult umbes 5% panustavad tuul ja päike, kuigi kella lüüakse kõvasti – primaarenergia tarbimisest räägin. Ja teine number seal, mis on huvitav: kolmveerand energiatarbest tuleb fossiilkütustest ja fossiilkütuste puhul me sõltume umbes 85% ulatuses impordist. Kuidas sa selles valguses Euroopa geopoliitilist positsiooni ja majanduse tulevikku hindaksid?

Aitäh! Väga õige küsimus. Jah, Eestil ei ole oma tuumakütust, loomulikult peame seda importima. Aga on piisavalt sõbralikke riike, kust me seda importida saame. Euroopas on ju väga pikaajalise traditsiooniga tuumariike energeetika valdkonnas, võtame Prantsusmaa, Rootsi või siitsamast meie kõrvalt Soome. Selles mõttes me kindlasti ei avasta siin midagi uut.

Nüüd selle kohta, milline võiks olla fossiilkütuste roll tulevikus energia tootmisel ja kui kiiresti see muutus toimub. Bloombergi üks analüütikute grupp on öelnud, et siiamaani oli uute taastuv- ehk puhta energia tootmisvõimsuste rajamine odavam kui uute fossiilsete [allikatega] tootmisvõimsuste rajamine, aga nüüd me oleme jõudnud järgmisesse murdepunkti, kus uute taastuvenergia tootmisvõimsuste rajamine on odavam kui olemasolevate fossiilsete elektrijaamade käimas hoidmine. Nii et ma arvan, et siin on tehnoloogia oma sõna öelnud, see muutus juhtub. See on ka põhjus, miks globaalselt liigutakse tuumaenergeetikaga nii kiiresti edasi. Ma arvan, et Eesti on õigel rajal. Sinagi ju, hea küsija, toetad seda, et me tuumaenergiaga tegeleksime. (Rain Epler räägib kohalt.) Ei, entusiasm on olemas.

Nii, aga läheme edasi. Järgmine küsija on Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Härra minister! Ei jõua siin pikalt rääkida, aga äkki sa natuke teed reklaami, mida sa 23. septembril vaimu ja võimu kohtumisel räägid. Äkki keegi kolleegidest tuleb veel sinna kuulama, kuulab, mida akadeemikud ja lugupeetud seltskond kinniste uste taga räägib. Tee natuke reklaami!

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, "Vaimu ja võimu [dialoog Toompeal]" on üks suurepärane formaat ja mul on väga hea meel, et seekord on teemaks energeetika. Minul on palutud rääkida sellestsamast energiamajanduse arengukavast. Seda palvet ma püüan entusiastlikult täita.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Minu küsimus tuleneb ilmselt sellest, et ma olen siin Riigikogus praegu riigikaitsekomisjonis, mitte majanduskomisjonis, mis tegeleb otseselt energeetikaküsimustega. [Küsin] just rahvusliku julgeoleku vaatenurgast. Ma palun teil korra kujutada ette, et kui meie võimalik vastane, meie idanaaber Venemaa saaks anda meile nõu, kas meil peaks olema võimalikult kontsentreeritud, ühte geograafilisse punkti paigutatud energiatootmine või võimalikult hajutatud energiatootmine, siis millist energiatootmise mudelit ta meile [soovitaks]? Vastates saate lähtuda näiteks sellest, milline on olnud Venemaa käekiri viimastel aastatel Ukrainas, kus on sihilikult, tahtlikult, teadlikult hävitatud just nimelt riigi energiataristut, nii tootmisvõimsusi kui ka elektrienergia ülekandevõimsusi.

Aitäh! Osundus Ukrainale on igati hea ja kohane ja mul on hea meel, et sa küsisid ka kriitilise taristu kohta. Kogu kriitilise infrastruktuuri kaitse, nii füüsiline, kaasa arvatud maa peal ja õhudomeenis, kui ka küberturvalisus ja samamoodi meie kriitilises energiainfrastruktuuris kasutatavate tehnoloogiate ja seadmete päritolu on väga selgelt kirjas Eleringi omaniku ootustes. See on see, millele ettevõte peab pühenduma. Mis iganes nõu meie idanaaber annaks, see ei ole nõu, mida mina kuulan või keegi siit saalist peaks kuulama. Ja meie energiatootmine on juba praegu hajutatud ja jääb hajutatuks ka edaspidi. Kuna mina ei ole riigikaitsekomisjoni liige kunagi olnud, siis ma võin lihtsalt üldise põhimõttena nii palju öelda, et kogu meie kaitsekontseptsioon on üles ehitatud usaldusväärsele heidutusele ja võimele [agressioonile] vajadusel ennetavalt vastata. Selle pärast on meie kaitsekulutused valitsuse prioriteet number üks, selle pärast me investeerime kaitsesse see aasta ja järgnevatel aastatel üle 5% SKP-st. Ma arvan, et investeeringud kaitsetegevusse ja kaitsevõimesse koos liitlastega [tagavad] tegelikult meile kaitse ka energeetikas.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nii, aga enne kui ma avan läbirääkimised, on siin kaks kätt tõusnud. Üks on Peeter Ernitsa oma, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Hea juhataja! Küsimuseks on juba hilja, riigisaladus on juba lendu läinud. Ma tahtsin hoiatada. Kolleeg küsis, mida Venemaa võiks teada, aga nüüd on Venemaa juba teadlik. Nii et küsimus on hilinenud.

Aitäh! Ja Rain Epler, samuti küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

[Küsimus ei ole] just konkreetselt tänase istungi, aga protseduurika kohta natukene üldisemalt. Mõtlesin selle teema peale hommikul ja nüüd kolleeg Ernits tõstatas selle võimu ja vaimu temaatika. Mina sain aru, kui see asi välja kuulutati, et tegemist on teaduste akadeemia ja Riigikogu vahelise dialoogi formaadiga. Kaks protseduurilist küsimust. Kas sa oskad seletada, kuidas valitsuse minister sellesse Riigikogu ja teaduste akadeemia vahelise dialoogi formaati ettekandjaks sobib? Ja teine: kas sa ei karda, et selliselt esinejaid valides kipub sellele selline maik juurde tulema, et koalitsioon kasutab jälle ühte üritust kuidagi enda promomiseks, ja siis Riigikogu liikmete huvi selle koostööformaadi vastu laiemalt võib hakata langema?

Mina julgustan teid kohale tulema. Ma ei mäleta, et te esimesel korral oleksite kohal olnud, aga näiteks kolleeg Peeter Ernits oli. Ma arvan, et kõik, kes kohal olid, andsid sellele kohtumisele väga kõrge hinnangu. Ja ma usun, et sama kvaliteetne saab olema ka arutelu energeetika üle. Nii et ma ei jaga teie kahtlusi ja väljun praegu protseduurika piirest, mis meil siin reeglina [istungi läbiviimisega] on seotud. Aga kuna asi on seda väärt, siis ma kindlasti, nii nagu ma ka täna istungi avakõnes ütlesin, kutsun kõiki Riigikogu liikmeid osalema, sellepärast et see kõik on seda väärt. Teaduste akadeemia paneb kokku ikkagi valdava osa sellest paketist, mille üle meil seal arutelu käib, ja nende ekspertiis on kindlasti äärmiselt oluline, nii et tasub kohale tulla.

Aga läheme edasi läbirääkimiste juurde, avan läbirääkimised. Ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja, Riigikogu liikme Jaak Aabi. Palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Nii nagu sa mainisid, eks me saa lähiajal palju rääkida. Oleme rääkinud juba aastaid ka siin puldis ja siin ruumides komisjonides energeetikaküsimusest, mis tõesti läks rohkem teravaks aastal 2021. Aga eks märke oli õhus ennegi ja ausalt öeldes ju me siis peame endale tuhka pähe raputama, et me ei osanud seda olukorda päris ette näha. Mõningad liigutused ja sammud oleks võinud varem teha. Aga tark õpib vigadest. Ja ma väga loodan, et lähiaastatel me panustame just kodumaistele tootmisvõimsustele rohkem. 

Ikkagi on selge, et taastuvenergiaarendused on see kõige kiirem tee ja ka kõige odavam tee lähiajal. Jah, seda peab tasakaalustama salvestusega, mida õnneks nüüd on hakanud tulema, ja puhtalt turu vastu, vähemalt esialgu. Kas [seda on] piisavalt, ei oska ma praegu täpselt ennustada. Jälle, eks me energiamajanduse arengukavas näe neid arvutusi, ma usun, et ministeerium on neid kõvasti [teinud].

Aga räägime nüüd hinnast, mis kindlasti on ajas muutuv nähtus. Rahvusvaheline pilt üle maailma nii-öelda elektritootmise tasakaalu hinna kohta, kus on kapitalikulud arvesse võetud, räägib järgmist: maismaa tuuleenergia 40–60 eurot megavatt; päike veel sutsu odavam, 30–50 eurot megavatt; maismaatuul 60–100 eurot megavatt; gaas koos CO₂ hinnaga, mis on ka vaid prognoositav ja me täpselt ei tea, kuidas kujuneb, 90–120 eurot megavatt; ja uus tuumajaam 90–140 eurot megavatt. Need on rahvusvaheliselt tunnustatud arvutused, statistika, ja natuke need [aitavad] prognoosida lähiaastate tulevikku.

Jah, on olnud juttu, et vana tuumajaama, mille kapitalikulu on tagasi teenitud – Soome mõned jaamad on ka sellised, tõesti –, elektri tootmise omahind on väga odav. Aga need on üle 30 aasta vanad tuumajaamad, mille eluiga on pikendatud, tehtud on ka vastavad investeeringud. Seal on tõesti niimoodi, et [hind] jääb vahemikku 40–50 eurot megavatt-tund. Kui me vaatame Eestis seda ajaperspektiivi, siis me saaksime nautida alles 30 pluss aasta [pärast] seda, et tuuma[energia] omahind oleks nii odav. Aga vahepeal peame kõvasti investeerima, avalik sektor peab tegema need kulutused. 

Eks me saa seda debatti pidada. Ega mina ei ole seda usku, et tuumaenergia kuskile ei kõlba. Seda me kasutame kogu aeg, Soome tuumajaamade energia jõuab meieni ühenduste kaudu. Ega ta saatanast ei ole. See tehnoloogia on tunnustatud. See on küll seotud teatud riskidega, arvestades ka julgeolekuolukorda ja neid jäätmeid, mida tuleb kuskile turvaliselt matta. Aga küsimus on pigem majanduslik. Ka mina ei oska ennustada, palju need ettevalmistused aega võtavad, millal see tehnoloogia on valmis siin püsti panemiseks, [millal on aeg] investeerida, aga see on igal juhul, ma pigem ütleks, isegi 2040 pluss. Optimistid ütlevad, et võib ehk jõuda mõni aasta varem. Aga see on päris pikk ajaperspektiiv. 

Minu sõnum on see, et ju see aastatega selgub, kas see tasub ära või ei tasu ära, kas ta mahub turule või ei mahu turule. Ka see arendaja, kes alguses rääkis, et tema ehitab usinasti turu vastu, ei ole probleemi, tuumaelekter on nii odav ja teenib kasumit, on hakanud rääkima sellest, et tõenäoliselt on ikkagi mingit toetusskeemi vaja, muidu see investeering ei tasu ära. Kogu tõde ongi see, et kõik riigid, ka meie regioonis, üritavad väga kiiresti elektritootmisvõimsusi kasvatada, sest elektridefitsiit, energiadefitsiit, mis siin vahepeal tekkis, õpetas kõigile, et tuleb kiiresti tegutseda. See on tegelikult majanduse konkurentsivõime küsimus. Me oleme defitsiidis, aga ma loodan, et me jõuame vähemalt sinnamaale, et meil tootmisvõimsused katavad ära meie aastase üldtarbimise. See oleks nagu esimene eesmärk ja selleks tuleb panustada erinevatesse tootmisvõimsustesse.

Ma korra küsin, kas lisaaega läheb vaja. 

Jah, palun minuti.

Paneme minuti lisaaega. 

Tuumajaama [teemal] on tõesti raske ennustada. Huviga vaataks analüüsinumbreid, kui energiamajanduse arengukava siia jõuab, seda, mida arvutused näitavad, mis on prognoosid. See energiamajanduse arengukava on küll aastani 2035, aga kui me räägime tuumaenergiast, siis peaksime üritama prognoosida ka veidi kaugemat tulevikku, et kas kõik need ettevalmistused, investeeringud, mis riik teeb, tasuvad tulevikus ära. Need küsimused on endiselt õhus ja ei ole ka mina see, kes oskab täpseid vastuseid anda. Aga loodame siis, et Eesti riik ei hakka lihtsalt mängima loteriid, hasartmängu, vaid püüab teha võimalikult targad otsused nende analüüside ja teadmiste põhjal, mis on tänapäeval meil või maailmas olemas. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie üheksanda päevakorrapunkti käsitlemise.

Ja oleme jõudnud tänase viimase päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Aleksandr Tšaplõgini, Andrei Korobeiniku, Vadim Belobrovtsevi, Aleksei Jevgrafovi ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti 7. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine Eleringi strateegia kohta. Ma saan aru, et Lauri Laatsi ei ole kohal, aga kohal on Vadim Belobrovtsev. Siis ma palun arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Loomulikult on juba palju aega möödas sellest hetkest aprilli alguses, kui me selle arupärimise esitasime. Põhimõtteliselt on peaaegu juba pool aastat möödas, aga tahakski teada saada, kuidas olukord praeguseks muutunud on. Nimelt, riigiettevõtte Elering juht Kalle Kilk ütles 4. aprillil Vikerraadio saates "Uudis+", et elektrivõrgu välisühenduste rajamisel ei puutu Eesti sotsiaal-majanduslikud mõjud Eleringi ning lähtutakse Euroopa ühisturu vajadustest. Kilk viitas, et Eesti sotsiaal-majanduslikest mõjudest lähtuvad otsused toovad kõrgema elektrihinna ning tulevikus me Euroopa ühisturust kasu ei saa. 

Eleringi otsustel ja valikutel on pikaajaline mõju Eesti energiapoliitikale ning otsene mõju tarbijatele. Nii et me küsimegi ministrilt. Kas teie ministrina ning Vabariigi Valitsus olete teadlikud, et Elering ei arvesta otsuste langetamisel Eesti sotsiaal-majanduslike mõjudega? Millistele analüüsidele või strateegiatele tuginedes on antud Eleringile volitus Eesti sotsiaal-majanduslike mõjudega mitte arvestada? Kes sellise volituse andis? Millistele analüüsidele või arvutustele tuginedes on jõudnud Elering seisukohale, et vaid Euroopa ühisturu vajaduste arvestamine toob Eesti tarbijatele soodsama elektrihinna? Palume avaldada analüüsid või arvutused, mis näitavad, milline on välisühenduste rajamise tasuvusaeg. Kas vaid Euroopa ühisturu vajaduste arvestamine tähendab, et Eleringi jaoks ei ole siseriikliku võrgu arendamine enam prioriteediks? Eesti-Läti neljanda ühenduse rajamise kava on saanud ohtralt kriitikat. Kas kaalutud on ka selle investeeringu suunamist hoopis siseriiklike võrkude arendamisse? 

Küsivad Lauri Laats, Aleksandr Tšaplõgin, Andrei Korobeinik, Vadim Belobrovtsev, Aleksei Jevgrafov ja Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Ja aitäh, head arupärijad! On tõsi, et nende küsimuste ajendiks olnud intervjuust on päris palju aega möödas, hulk vett on selle aja jooksul merre voolanud ja kindlasti on ka väga suur hulk elektrit läbi võrgu käinud. Elering on saanud ka uued omaniku ootused, kus konkurentsivõimeline energia lõpphind on üks Eleringile seatud eesmärkidest. Aga ma võtan need küsimused, mida on kokku kuus, järjekorras. 

Kõigepealt, üldise kommentaarina veel, et sellest saatest "Uudis+", kus Eleringi juhatuse esimees Kalle Kilk elektrivõrgu välisühenduste arendamisest rääkis, ei järeldu kindlasti, et Elering ignoreeriks Eestis sotsiaal-majanduslikke mõjusid või lähtuks oma otsustes ainult Euroopa ühisturu vajadustest. Vastupidi, Kalle Kilgi selgitused keskendusid pikaajalise ja stabiilse elektri lõpphinna tagamisele Eesti tarbijale. Ja nii nagu ma ütlesin, on see kirjas ka Eleringi omaniku ootustes, mida on äsja uuendatud. Kalle Kilgi sõnul aitab regionaalse turu toimimine tagada elektri lõpphinna, mis on Eesti inimestele ja ettevõtetele tulevikus soodsam. 

Aga võtan küsimused järjekorras. Esimene küsimus: kas teie ministrina ning Vabariigi Valitsus olete teadlikud, et Elering ei arvesta otsuste langetamisel Eesti sotsiaal-majanduslike mõjudega? Saan ainult korrata seda, mida ma just ütlesin, et sellest vastusest saates "Uudis+" ei saa kuidagi järeldada, nagu Elering ei arvestaks otsuste langetamisel sotsiaal-majanduslike mõjudega Eesti tarbijatele. Kalle Kilgi selgitused saates keskendusid pikaajalise ja stabiilse energiahinna tagamisele. Ja nii nagu Kalle Kilk tookord saates väitis – ja ma olen temaga nõus –, regionaalse turu toimimine tagab hinna, mis on Eesti inimestele ja ettevõtetele kasulikum. 

Teine küsimus: millistele analüüsidele või strateegiatele tuginedes on antud Eleringile volitus Eesti sotsiaal-majanduslike mõjudega mitte arvestada? Kes sellise volituse andis? Saan taas öelda, et sellist volitust ei ole Eleringile keegi andnud. Elering tegutseb põhivõrguettevõtjana kooskõlas Eesti arengudokumentidega, sealhulgas energiamajanduse arengukavaga ja Euroopa Liidu energiapoliitikaga. Euroopa Liidu energiapoliitika ja energiamajanduse arengukava lähtuvad mõlemad eesmärgist tagada meie regioonis, sealhulgas Eestis, kindel, taskukohane ja keskkonnasäästlik energiavarustus. Ja sellest ka Elering oma tegevuses lähtub. Nii nagu ma ütlesin, need ootused on riigi poolt või omaniku poolt sätestatud ka uutes Eleringi omaniku ootustes, mis seavad fookuse energia lõpphinna konkurentsivõimelisena hoidmisele, elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisele ning uuenduslike lahenduste kasutuselevõtmisele energia kättesaadavuse parandamiseks. 

Kolmas küsimus: millistele analüüsidele või arvutustele tuginedes on jõudnud Elering seisukohale, et vaid Euroopa ühisturu vajaduste arvestamine toob Eesti tarbijatele soodsaima elektrihinna? Euroopa Liidu põhivõrguettevõtjad lähtuvad tuleviku energiasüsteemi stsenaariumide analüüsimisel eesmärgist maksimeerida ühiskondlikku kasu ja minimeerida elektrisüsteemi kogukulu. Euroopa elektripõhivõrgu ettevõtjate võrgustik ENTSO-E koostab võrgu kümneaastase arengukava, mille raames analüüsitakse tulevikustsenaariume. On leitud, et ühendatud elektrisüsteem on sotsiaal-majanduslikult kõige kasulikum, muutes elektri lõpphinna tarbijatele soodsamaks. Seda, et ühendused on meile olulised, oleme me ise ka siin Eestis ju viimastel aastatel selgelt kogenud. 

Energiasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Amet, ACER, seirab Euroopa Liidu elektrituru integratsiooni edenemist. Hästi integreeritud Euroopa Liidu elektrisüsteem vähendab elektrihinna volatiilsust, suurendab investorite kindlust ja edendab konkurentsi elektriturul. Välisühendused võimaldavad juurdepääsu odavamatele tootmisvõimsustele teistest riikidest ja loovad eelduse elektri ekspordiks. Aga nii nagu me siin küsimuste puhul tuumajaama kohta ka arutasime, selleks et meil oleks energiasõltumatus, on väga olulisel kohal kohalik, omamaine tootmine.

Neljas küsimus: palume avaldada analüüsid ja arvutused, mis näitavad, milline on välisühenduste rajamise tasuvusaeg. Kõik plaanitud välisühendused, sealhulgas Eesti-Läti neljas ühendus ja Estlink 3, kuuluvad Euroopa ühishuviprojektide nimekirja. Ehk siis neljas [ühendus] Lätiga ja Estlink 3 Soomega. Sellesse nimekirja [lisamise eel] teostatakse projektide analüüsid, et hinnata, kas projektid on sotsiaal-majanduslikult kasulikud. Need sotsiaal-majanduslike analüüside tulemused on Euroopa elektripõhivõrgu ettevõtjate võrgustiku veebilehel ilusti kättesaadavad. Neid analüüse [tehakse] iga kahe aasta tagant ja analüüside tulemusi uuendatakse. Viimane uuendamine oli 2024. aastal. Analüüsid näitavad, et need projektid toovad nii Eestile kui ka laiemale regioonile kaasa kümneid miljoneid eurosid tulu aastas. Veel täpsemad analüüsid tehakse enne lõplike rahastus- ja investeerimisotsuste langetamist. 

Elering hindab kõiki investeeringuid sellest vaatepunktist, et need tooksid ühiskonnale tervikuna võimalikult suurt kasu. Suurprojektide tasuvust parandab täiendavalt ka võimalus saada projektidele toetus Euroopa ühendamise rahastust. Mitut riiki hõlmavate välisühenduste puhul rakendatakse ülepiirilist kulude jaotamise mehhanismi, mille eesmärk on tagada infrastruktuuri kadude ja kulude õiglane jaotamine eri riikide vahel. Selle mehhanismi puhul analüüsitakse, millist kasu toovad rajatavad ühendused mõjutatud osapooltele, ja vastavalt sellele jaotatakse kulud. Kulude ülepiirilise jaotamise otsused tehakse koostöös teiste liikmesriikide energiaregulaatoritega, kelleks Eestis on Konkurentsiamet, ja Euroopa Komisjoniga. Selline lähenemine tugevdab tasuvuse ja vajaduse hindamise objektiivsust ning tagab, et Eesti tarbija ei kanna ülemääraseid kulusid, kui kasu on laiem, piiriülene. Lisaks kasutatakse välisühenduste rajamiseks ülekoormustulu, mis tähendab, et välisühenduste rajamise kulu ei kandu edasi võrgutariifi.

Viies küsimus: kas vaid Euroopa ühisturu vajadustega arvestamine tähendab seda, et Eleringi jaoks ei ole siseriikliku võrgu arendamine enam prioriteediks? Vastupidi, Eleringi prioriteet on jätkuvalt Eesti siseriikliku võrgu arendamine. Täpsemalt on Eleringi võrgu arendamise plaane kirjeldatud elektrivõrgu kümneaastases arengukavas, mis on samuti kõigile kättesaadav. Elektrivõrgu planeerimisel on fookus sisemaise varustuskindluse tagamisel ühiskonnale kõige kasulikumal viisil. Oluline on põhivõrguettevõtja tihe koostöö jaotusvõrguettevõtetega, kohalike omavalitsustega, riigiametite ja muude huvitatud osapooltega. Näiteks on arengukavas toodud ühe fookuspiirkonnana esile Ida-Virumaa, sealset elektrivõrku arendatakse koos Elektrileviga.

Kuues, viimane küsimus. Eesti-Läti neljanda ühenduse rajamise kava on saanud ohtralt kriitikat. Kas kaalutud on ka selle investeeringu suunamist hoopis siseriiklike võrkude arendamisse? Eesti-Läti neljanda ühenduse projekt on oluline, et tugevdada Balti elektrivõrkude sõltumatust, suurendada taastuvelektri tootmise võrguga ühendamise võimekust ja Euroopa elektrisüsteemiga ühendamise võimekust. Siseriikliku võrgu arendamist see projekt ei takista, pigem isegi [toetab], kuna tänu sellele projektile tehakse investeeringuid ka Eesti sisevõrku. Hetkel ei ole Eesti-Läti neljanda ühenduse ehitamist otsustatud, vaid valmistatakse ette eeltingimusi, et 2027. aastal oleks võimalik langetada otsus, kas [investeering] teha või mitte. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd küsimused. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ongi üks küsimus. Millest siis peab Elering oma strateegiates ja käitumises rohkem lähtuma, kas Eesti sotsiaal-majanduslikest mõjudest või ikkagi Euroopa ühisturu vajadustest?

Aitäh küsimuse eest! Need kaks mõõdet ei ole kindlasti omavahel vastandlikud. Nii nagu ma ütlesin, uutes, ajakohastatud Eleringi omaniku ootustes on Eleringile ühe eesmärgina väga selgelt seatud konkurentsivõimeline energia lõpphind. Samamoodi [on seal] ühendused ja varustuskindlus ning ka kogu võrgu kriisikindlus ja julgeolek ehk seesama toimepidevuse temaatika, võimekus kaitsta ennast nii füüsiliste kui küberrünnete eest. Samamoodi tehnoloogia kasutus, et tehnoloogiapartnerid oleks usaldusväärsed ja tehnoloogia pärineks usaldusväärsetest riikidest. Kõik sellised asjad. Need ootused on Eleringile selgelt pandud.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Esiti ei olnudki mul plaanis sõna võtta, aga kuna siin kuulasin, mida räägitakse, siis ikkagi paar asja pean ära markeerima. See liberaaldemokraatlik totalitarism, mida valitsus meil siin samm-sammult ellu viib, tõesti meenutabki aina rohkem seda, millest George Orwell on kirjutanud. Eriti just see värdkeele osa. Minister rääkis, et kuigi telekas Eleringi juht ütles selge sõnaga konkreetse lause, siis ta tegelikult seda ei öelnud, tegelikult ta selle lausega tahtis öelda hoopis ühte teist asja. Ta ütles seal, et tema lähtub Euroopa ühisturu huvidest. Aga minister ütles, et ta ei mõelnud seda, ta mõtles midagi muud. 

Minister rääkis, et Euroopas on need võrguettevõtjate organisatsioonid ja kõik muud, kes on mõelnud ja analüüsinud ja otsustanud lähtuda ühest või teisest [asjast] just nimelt selleks, et energia hind oleks konkurentsivõimelisem ja majapidamiste jaoks soodsam ja nii edasi. Vaatad igapäevaelu Euroopas – ei ole. Need organisatsioonid on seda mängu juhtinud päris pikalt ja tegelikult me kõik näeme, kuidas Euroopa konkurentsivõime järjest langeb. Sakslased olid piisavalt ogarad, et oma tuumajaamad kinni panna. Nüüd on asi jõudnud sinnani, et Saksamaa vajab pidevalt nii palju imporditavat energiat, et nii Norras kui Rootsis arutatakse, et äkki ikkagi paneks kinni need ühendused, muidu läheb endal ka elu väga kalliks ja kõik puhta sakslaste lolluste või siis, ma ei tea, kellegi sabotaaži tõttu – miks need otsused tehti. Kõigepealt seda.

Teine asi on see, mida ma puudutasin ka oma küsimuses eelmises punktis. Veel kord, Euroopa kogu primaarenergia tarbimine on 52 eksadžauli, millesse tuule- ja päikeseelekter panustab ainult 5%. Seda on vähe, kuigi ajalehtede pealkirjadest jääb kogu aeg mulje, et varsti peaaegu ainult tuule ja päikesega hakkama saabki. Tuginen "Statistical Review of World Energy'le", eesti keeli võiks see olla maailma energeetika statistiline ülevaade. Euroopa sellest 52 eksadžaulist primaarenergiast ligi kolmveerand ehk 73% tuleb jätkuvalt fossiilkütustest, aga fossiilkütustega isevarustatuse võime või tase sellest on Euroopas kusagil 12–13%. Nii et Euroopa on energeetika mõttes täielikus sõltuvuses impordist ja see tegelikult lõpuks toobki kaasa selle, et majandus kiratseb. Euroopas on muidugi lisaks veel ülereguleerimine. Aga tegelikult baasasjad ikkagi on ka olulised, füüsika on oluline. Kui sa ei suuda enda energiaga varustatust mõistlikult tagada, siis sa jääd majanduslikus konkurentsis alla ja hakkad muutuma paariaks ka laiemas geopoliitilises mõttes. Sellest me saame juba tihti lugeda, et kui peetakse läbirääkimisi Ukraina teemal või arutatakse mingit ülemaailmset riikidevaheliste jõujoonte kujunemist, siis Euroopat laua taga enam väga näha ei ole.

Nii et ma kutsun Andrest ka üles: lase lahti sellest päikese- ja tuuleenergia armastusest. Me võime hakata Eestis enne, kui vana ja suur ja aeglane Euroopa [sellest kõigest] aru saab, tegema energeetikas mõistlikke otsuseid. Näiteks oleks minu arust täitsa väärikas võtta eesmärgiks see, et me jõuaks tagasi sinna, kus Eesti viimati oli aastal 2018 – me olime kõva elektrienergia eksportija. Proovime sinna tagasi jõuda. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase kümnenda päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Head kolleegid, nüüd kohe pärast haamrilööki on võimalik teil kõigil registreerida end vabasse mikrofoni. Kõnesoove on ning esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi kolleeg Rain Epleri. Palun! Täpsustan, et [aega on] kuni viis minutit.

Aitäh! Ma püüan isegi lühemalt [teha]. Kohalike valimiste aeg on selgelt pihta hakanud, linnad täituvad poliitikute piltidega ja meediatki [tarbides] on tunda, et valimised on käimas. Seetõttu mõtlesin, et paar asja tasub lühidalt ja selgelt ära markeerida.

Mina ise tulen Võrumaalt ja kohalikel valimistel osalen ka Võru linnas. Võru linnas peab sots Anti Allas, ma ütleksin, ettekaotatud võitlust kõigi inimestega, kes teatud teemal arvamust avaldavad. Võitlus on selle üle: Anti Allas proovib tõestada, et tema ei toetanud automaksu kehtestamist Eestis. Ma mõtlesin, et hea on üle käia see automaksu kehtestamise lõpphääletus. Võtsin aga välja – mitte kõik saadikud – Kagu-Eestist Riigikokku tulnud saadikud ja vaatasin, kes hääletasid automaksu poolt, just nendest, kes tulid Riigikokku 11. ringkonnast, Põlva-, Valga- ja Võrumaalt. Miks ma seda teen? Sest paljud neist on nüüd kohalikel valimistel seal piirkonnas tagasi ja proovivad ühes või teises vallas või linnas võimule saada. Kagu-Eesti saadikutest hääletasid automaksu poolt Anti Allas, Anti Haugas, Mait Klaassen, Andrus Seeme, Liina Kersna ja Ester Karuse.

Mõtlesin [rääkida ka teisel teemal], et see [kõne] ei jääks liiga automaksukeskseks, eriti kuna Võru on kuulutanud ennast ka lastesõbralikuks linnaks. Anti Allas käib aeg-ajalt linna mööda ringi koledas kostüümis, mõõk käes. See minu arust pigem hirmutab lapsi, aga see selleks. Lastesõbralikkus võiks aga välja paista ka tegudest Riigikogus. 2023. aasta 20. juunil, see oli üsna kohe peale seda, kui Riigikogu praegune koosseis kokku tuli, võeti vastu seadus, millega tõsteti tulumaksu ja laste vaatest väga olulisena kaotati täiendav maksuvaba tulu lapse ülalpidamise korral. See oli lastega peredele rahaliselt tegelikult päris suur kaotus. Selle poolt hääletasid Kagu-Eesti saadikutest jälle ennast laste sõbraks nimetavad [Riigkogu liikmed]. Sotsile ei ole silmakirjalikkus loomulikult midagi [halba], see ongi nagu kvaliteedi [märk], kui sa oled sots. Anti Allas hääletas selle poolt, et see maksuvaba tulu lapse ülalpidamise korral ära kaoks. Hääletasid selle poolt ka Anti Haugas, ka Mait Klaassen, Andrus Seeme, Liina Kersna, Maido Ruusmann ja Eerik-Niiles Kross. Seda lühikest videot soovitan Kagu-Eesti inimestel enne valimisi aeg-ajalt üle vaadata. Riputan selle kindlasti üles ka avalikesse kanalitesse. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Jätkates kohalike valimiste teemal: ma ise kandideerin Tallinnas Põhja-Tallinna linnaosas. Aga mitte sellest ei tulnud ma tegelikult täna siia rääkima. Tulin rääkima palju tõsisemal teemal.

Nimelt, täna korruptsioonivastase erikomisjoni istungil me käsitlesime Tervisekassa küsimust, nimelt seda, kuidas nad tegelikult maksumaksja rahaga ümber käivad. Ma usun, et kõik mäletavad uudiseid Tervisekassa luksuslikust peost Wagenkülli lossis, mida paluti töötajatel lausa saladuses hoida. Tänaseks on teada, et see üritus läks maksma 142 000 eurot. Aga see pole kõik. Erinevate motivatsiooniürituste peale on kulunud see aasta juba 254 000 eurot. Aga ka see pole kõik. Lisaks on kulutatud 243 000 eurot koolituste peale, mille hulgas on kusjuures ka erinevad meeskonna- ja motivatsiooniüritused. Põhimõtteliselt on Tervisekassa selle aasta jooksul kulutanud erinevate ürituste peale juba kuskil pool miljonit eurot. 

Lisaks sellele on vahepeal Tervisekassa töötajaid koondatud, aga palgafond on kasvanud 1 miljoni euro võrra. 194 töötaja peale on palgafond 12 miljonit eurot, juhatuse esimehe palk on pea 10 000 eurot kuus. Samal ajal on lisaks kõigele sellele sotsiaalminister Karmen Joller maksnud Tervisekassa juhatuse liikmetele 71 000 eurot tulemustasusid. Ja seda kusjuures vaatamata sellele, et tulemusmõõdikud polnud isegi täidetud. Meile ütles Tervisekassa juhatuse [esindaja] täna istungil, et see kõik on motivatsiooni tõstmiseks.

Mul on küsimus, et mis asutus see Tervisekassa on, et seal on vaja pidevalt teha koolitusi, üritusi, sellist team buiding'ut, tulemustasusid maksta, pidevalt palkasid tõsta. Mul on küsimus, miks riik ei tõsta samamoodi motivatsiooni näiteks päästjatel, õpetajatel, aga võib-olla ka medõdedel ja hooldajatel. Korra tuletan meelde, et Tervisekassa on praegu 200 miljonit eurot miinuses. Isegi lastele, kellel on vähk või mõni muu tõsisem haigus, riik raha ei leia. Hoopis küsitakse annetusi inimeste käest. 

Sotsiaalminister Karmen Joller, aga ka rahandusminister Jürgen Ligi on mõlemad Tervisekassa nõukogus. Karmen Joller tunnistas, et nemad ei tea isegi eelarve üksikasju, see ei ole nende haldusalas. Nemad ei tea suvepäevadest, nad ei tea büroopindadest. Kusjuures büroopindade kohta on ka veel üks hästi huvitav asi. Tervisekassa juhtkond ütles, et nemad otsisid A-klassi hoonet, millel oleks väike süsinikujälg. Kujutage ette, see on prioriteet, mitte prioriteediks ei ole see, kuidas saaks maksumaksja raha kokku hoida.

Selle asja teeb veel päris huvitaks see, et Tervisekassa keeldus saatmast korruptsioonivastasele erikomisjonile nõukogu istungite protokolle. Me spetsiaalselt tahtsime vaadata, mida üldse nõukogu arutab nendel erinevatel kokku kutsutud istungitel, sest tuleb välja, et raha kasutamist ei arutata. Ja see on saamas üleüldse läbivaks probleemiks, et erinevate riiklike asutuste nõukogud tegelikult ei tee järelevalvet selle üle, mis seal toimub ja kuidas raha kasutatakse. See on ka üks põhjus, miks näiteks Nordica läks pankrotti. 

Ja veel üks aspekt. See on asi, mida nüüd komisjon hakkab ka eraldi uurima. Kuidas on võimalik, et nii suure ürituse jaoks nagu need suvepäevad Wagenkülli lossis – aga mitte ainult see – mitte mingit hanget ei korraldatud? Lihtsalt keegi otsustas, et teate, teeme ära, kulutame 142 000 eurot maksumaksja raha, no ja siis vaatame. See tõlgendus, mida igal pool esile tuuakse, ja ka komisjonile öeldi, kuidas nemad riigihangete seadust tõlgendavad – no see käsitlus on lihtsalt meelevaldne. Isegi Riigikontrolli [esindaja] ütles täna [komisjoni] istungil, et kuulge, selline käsitlus ei ole normaalne. See on päris tõsine huvide konflikt.

Karmen Joller sotsiaalministrina täpselt samamoodi vastutab selle korralageduse eest, mis Tervisekassas on. Sellest ei piisa, et Tervisekassa juhatuse esimees tagasi astus, sotsiaalminister vastutab samamoodi. Ja see on ka põhjus, miks Keskerakond andis täna sisse sotsiaalministri umbusaldus[avalduse]. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Täna on õige aeg teha väike kokkuvõte stardihetkest. Olukord riigis on erakordselt hull. Valitsuse usaldus on ajalooliselt erakordselt madal. Inflatsioon on Euroopa kõrgeim. Noorte tööpuudus on samuti Euroopa kõrgeim, rekord on käes. Paljud inimesed kardavad reaalselt, et sõda jõuab siia, noored ei julge siin peresid luua ja lapsi ilmale tuua. Sündide arv oli eelmisel aastal viimase 100 aasta madalaim. Maal möllab katk. Piisab, et üks siga või keegi haigeks jääb, ja terve küla tapetakse – pean silmas farmi. Aga samal ajal, katku ajal, pidu käib: Tervisekassa mõisapidu, uhked kuldsed segistikraanid, Kaitseministeeriumisse valatakse veelgi rohkem raha juurde. Ja siis selgub, et tegelikult ei tea ka kaitseminister ja ministeeriumi juhid, mida selle [rahaga] on tehtud ja kuhu see on pandud. Ja kui keegi julgeb öelda, et toit on liiga kallis, siis lugupeetud rahandusminister ütleb, et sööge vähem. Eesti rahvas on niigi paks.

Mida selle peale kokkuvõttes [öelda]? Aeg on kutsuda kokku päästekomitee. Aeg on tulla teil kõigil Toompeale ja näidata, mida te sellest kõigest arvate. Aeg on see agoonia ära lõpetada. Aitäh! 

Aitäh! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Jüri Lotman on öelnud: "Me kõik sõuame ühes paadis. Kas upume kõik koos või pääseme kõik koos. Üksinda ei õnnestu kellelgi pääseda." Kuldsed sõnad, vaadates praegust elu. Me kõik sõuame ühes paadis, ütles Lotman. 

Tõesti, viimaste aastate inflatsioon ning valitsuse halastamatud maksutõusud on pannud meid tõsiselt muretsema nii isikliku toimetuleku kui ka riigi tuleviku pärast. Ometi ei julge paljud oma rahulolematust väljendada, sest halvemal juhul kleebitakse sulle külge süüdistus vaenulike narratiivide esitamises, paremal juhul lihtsalt vingumises, mis olevat saanud rahvusspordiks neile, kes ei suuda mõista vaid napi 14% elanikkonna kesist toetust omava valitsuse pikka plaani. 

Õnneks leidub Eesti inimeste seas neid, kes riskivad tulla välja julgete ettepanekutega, kaasates tuhandeid ja tuhandeid mõttekaaslasi. Üheks taoliseks majakaks halveneva elujärje ja eriliste tulevikuvaadeteta karmis argiöös on Jana Guzanova, tarmukas naine, kes algatas toetusallkirjade kogumise toiduainete käibemaksu langetamiseks. Selles pole ju tegelikult midagi võimatut, sest enamus Euroopa riike juba kasutab madalama sissetulekuga kodanike toetamiseks taolist [maksuerisust]. Jana üleskutsega liitus ligi 100 000 inimest, mis on rahvaalgatuste puhul vaieldamatu rekord. 

Kindlasti oleks üleskutsele lisandunud veel tuhandeid toetusallkirju, ent tuleb tunnistada, et meie riigis on loodud hirmuõhkkond, kus väga paljud kardavad meelsust näidata, peljates sattuda rünnakute ja süüdistuste objektiks. Nii jäi paljudel petitsioonile allkiri andmata, kuid südames toetab selles väljendatud seisukohti kindlasti enamik Eesti rahvast. Valitsusel tuleb petitsiooniga arvestada ja kui seda ei tehta, tähendab see vaid rahva ja võimul olevate poliitikute vaheliste vastuolude süvenemist.

Jana algatatud petitsioonile kogutud rekordiline toetus tuletab meelde veel ühte aegumatut tõde: tugev on just kokkuhoidev rahvas. Petitsiooni toetasid erinevatest rahvustest inimesed. Ja tõesti, pole ju vahet, kas sammule, mis [aitaks] elu normaalsetele rööbastele tagasi tuua, annab toetushääle eestlane, venelane, lätlane või poolakas. Nad kõik muretsevad oma koduriigi saatuse pärast. On vana tarkus, et koos ollakse tugevad. 

Ent just rahva ühtsust valitsus kardab ja seepärast kasutatakse taktikat "jaga ja valitse", sest erinevaid rahvusgruppe ja muudel alustel moodustunud kogukondi vastandades on lihtsam inimesi ohjata. Sel eesmärgil tullakse välja kirikuseadusega, mille president oli sunnitud korduvalt tagasi lükkama, ent mis võimendas vastandumist ja poleemikat, juhtides tähelepanu elulistelt probleemidelt kõrvale. Seda enam tuleb meil unustada erimeelsused ja seista ühiselt oma õigustatud nõudmiste eest. 

Need, kes tahavad kõrvuti seista selle ilusa maa tuleviku eest, kes on võtnud omaks kohaliku elulaadi, ei ähvarda Eesti tulevikku. Seda teevad praeguse valitsuse elukauged ministrid ja nende nõunikud. Me suudame Eesti elu taas lootustandvale arengule pöörata, kui vaid oskame mesilasperena kokku hoida, usaldades ja toetades üksteist, mitte ei lasku tarbetu rahvuspõhise sildistamise ja solvanguteni. Elus leidub väärtusi, mis liidavad, nagu Jana oma julge algatusega tõestas. Järgige teiste riikide tõhusat praktikat ja tooge toiduainete käibemaks alla, nagu teeb seda praegu Rootsi riik ja soovib meie rahva enamus.

Ärgem unustagem veel ühte väljendit: laev liigub ainult siis, kui kõik sõuavad ühes suunas. Edu meile oma riigi hoidmisel! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole ja meie tänane istung on lõppenud. Rahulikku õhtut!