Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Nagu tavaks, kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 75 Riigikogu liiget, puudub 26. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid, arupärimisi ja muidki dokumente. Vadim Belobrovtsev, palun!

Tervist, lugupeetud Riigikogu! Hea Eesti rahvas! Eesti Keskerakonna fraktsiooni (Juhataja helistab kella, saalis on lärm.), Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni, Isamaa fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja mitmete (Juhataja helistab kella.) fraktsioonidesse mittekuuluvate saadikute nimel annan üle umbusaldusavalduse justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. 

Eesti Vabariigi justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta on kaotanud usalduse ministrina järgmistel põhjustel. Justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta on algatanud plaani importida Rootsist Tartu vanglasse 600 meesvangi, kes on süüdi mõistetud eriti võigastes kuritegudes, sealhulgas seksuaalkuritegudes, mõrvades ja majanduskuritegudes. 

Tartu vangla rentimine välisvangidele suurendab Eesti riigi julgeolekuriske. Seda kinnitavad ka julgeolekuasutused ja eksperdid, kes näevad selles mitmeid ohte, mida ei pruugi olla võimalik täielikult maandada ega ette näha. Ministri ülesanne on seista Eesti riigi iseseisvuse ja julgeoleku eest, kuid see plaan seab ohtu nii inimeste turvalisuse kui ka ühiskonna turvatunde. Lisaks on minister varjanud avalikkuse eest oma tegelikke plaane, väites parlamendi ees ja meedias, et midagi pole veel kokku lepitud ning alles uuritakse võimalusi vanglakohtade rentimiseks. 

Teine põhjus umbusalduse avaldamiseks on Justiits- ja Digiministeeriumi (Juhataja helistab kella.) ning prokuratuuri tegevusetus seoses Pihlakodu vägistamisjuhtumitega. Riigiprokuratuur otsustas, et Pihlakodu AS-i suhtes ei alustata kriminaalmenetlust, hoolimata Sotsiaalkindlustusameti järelevalveaktist ja tõenditest, mis näitasid hooldekodu puudulikku töökorraldust. Prokuratuur ei näinud selles piisavalt seost töötaja sooritatud seksuaalkuritegudega. See viitab justiitsministeeriumi ja selle alluvuses oleva prokuratuuri puudustele. Minister Pakosta ei ole võtnud tõsiselt abitus seisus eakate vastu korduvalt toime pandud vägivalda. See ei ole mitte ainult juriidiline lühinägelikkus, vaid ka moraalne läbikukkumine, mille puhul justiitsministeerium ei saa vastutusest kõrvale hiilida. Sellist ministrit …

Aitäh! 

… me usaldada kahjuks ei saa. Aitäh!

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Mul on suur au anda sotsiaaldemokraatide nimel üle eelnõu, mis näeb ette lasteaia kohatasu kaotamise. Selleks, et ühelgi lapsel ei jääks majanduslikel põhjustel lasteaias käimata, tuleb kaotada lasteaia kohatasu. See samm vähendab hariduslikku kihistumist ja ebavõrdsust ja just praegu on eriti oluline selle muudatuse kiire rakendamine, kuna me teame kõik väga hästi, kuidasmoodi toiduainete hinnad on tõusnud, huvihariduselt on raha ära võetud (Juhataja helistab kella.) ja nii edasi ja nii edasi. Loomulikult ei tohi lapsed mitte mingil juhul nendel keerulistel aegadel kannatada.

Riigikogu on samasisulist sotsiaaldemokraatide eelnõu ka varem arutanud, aga nüüd on põhjust olla palju lootusrikkam, sest valitsuse juhtpartei toetab samuti kohatasu kaotamist. Veelgi enam, Reformierakonna 2023. aasta Riigikogu valimiste programmis on kirjas: "Kaotame lasteaia kohatasud. Lasteaia kohatasu kaotamine on oluline samm ühtse eestikeelse hariduse suunas. Rakendame järkjärgulisi meetmeid lasteaia kohatasu kaotamise suunas, et ühelgi lapsel ei jääks majanduslikel põhjustel lasteaias käimata." Ka sotsiaaldemokraadid on sama meelt.

Omavalitsused võivad täna küsida vanematelt kohatasu eest kuni 20% alampalgast ja enamik linnu ja valdu on sidunud selle summa kindla miinimumpalga protsendiga. Lasteaiatasu kaotamise poolt räägib ka asjaolu, et üle Eesti kehtivad väga erinevad tasud. Rahandusministeeriumi analüüsi kohaselt toetab umbes kolm neljandikku omavalitsusi paljulapselisi peresid kohatasu soodustuse või vabastusega ja ligikaudu kaks kolmandikku omavalitsusi arvestab pere majandusliku olukorraga. Kui mitmes omavalitsuses jääb lasteaia kohatasu alla 20 euro, siis pean kurbusega ütlema …

Aitäh!

… et Tartu linnas on see üle 80 euro. Riigil tuleb eelnõu järgi omavalitsustele …

Aitäh, hea kolleeg! Kaks minutit on täis ja [aeg on läinud] ülegi.

… kompenseerida, mis tähendab riigieelarvele 66 miljoni euro suurust lisatulu. Lisakulu, vabandust! Aitäh!

Küsin. Marek Reinaas, kas teil on küsimus eelnõude või arupärimiste vastuvõtmisega seonduvalt või mingi muu, protseduuriline küsimus?

Muu, protseduuriline.

Selge! Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe umbusalduse avaldamise nõude ja samuti ühe seaduseelnõu. Ja nüüd, Marek Reinaas, küsimus istungi juhatajale. Palun!

Jaa, aitäh! Eile istungi lõppedes juhtus üks kummaline, et mitte öelda markantne lugu, kus puldis oli Liisa Pakosta, kes pidi vastama küsimustele. Tal jäi vastata viimane küsimus, kui istungi aeg sai täis. Istungi juhataja ütles, et selle viimase küsimuse võiks ära küsida, mille peale Lauri Läänemets tõusis püsti, läks saalist välja, öeldes, et tal on vaja minna menetlema komisjoni tähtsat kasse ja koeri puudutavat eelnõu. Minu küsimus ongi seotud sellega. Kõigepealt, kas istungi juhataja, lubades selle ühe küsimuse nimel [kõnelejal] üle aja minna, käitus korrektselt? Kas Lauri Läänemets käitus korrektselt, kui ta püsti tõusis ja oma komisjoni läks? Muuseas, see oli komisjonis viimane punkt ehk tal ei olnudki nii väga kiire. Või oli tegemist lihtsalt sihukese parlamentaarse kiusuga?

Aitäh, hea kolleeg! Pean alustama sellest, et istungi juhataja ei käitunud tegelikult väga korrektselt. Küll aga, kui saalis olnud isikud oleks olnud nõus sellega, siis oleks mina istungi juhatajana pragmaatilistel kaalutlustel olnud tõepoolest nõus peale kella 14-t selle ühe küsimuse ja vastuse võtma. Sellepärast et minu küsimus oli, kas saalis on veel küsimusi või mitte. Kui oleks olnud rohkem küsimusi, siis ei oleks ma otse loomulikult istungit jätkanud, istung oleks sel hetkel lõppenud. Aga veel kord: kuna tundus, et saalis olijad olid enamiku küsimusi saanud ära küsida, siis olin ma pragmaatilistel kaalutlustel selleks valmis. Ma möönan, et see ei oleks olnud liiga korrektne Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse [mõttes], aga ma arvan, et see ei oleks olnud liiga suur patt, mille ma oleksin olnud valmis enda hingele võtma. Aga tõepoolest, kuna Lauri Läänemets teatas, et tal on vaja minna komisjoni ja kuna komisjonid alustasid kell 14.00, siis oli otse loomulikult ainuõige ja ainus võimalus lugeda mul see istung lõppenuks ja paluda minister täna seoses selle küsimusega uuesti saali. 

Aga nüüd, Lauri Läänemets, palun!

Aitäh! Kui see teema nüüd esile kerkis, siis te võib-olla selgitate kogu saalile, härra Reinaasale ka, mis põhjusel komisjoni toimumise aeg [kattub] istungi ajaga. Teatavasti on vist korrektne eeldada, et kõik Riigikogu liikmed peaks saama osaleda komisjonis kohe algusest peale ja kõigi päevakorrapunktide ajal, mitte ainult kasside-koerade [teemalise]. Teiseks, võib-olla te selgitate või meenutate meile ka seda, kas küsimus on ainult sõnavõttudes. Võiks eeldada, et kui üks küsimus jääb [õhku], siis saab küsimuse ära vastata. Aga mina saan aru, et minister peaks saalis viibima kogu menetlusprotsessi ajal (Saalist vastatakse.), kui ta on siia tulnud. Läbirääkimised on ka selle protsessi osa. Ta on küll esimesel lugemisel kindlasti kohal, aga teise lugemise koha pealt – äkki te avaksite seda asja? Ma saan aru, et ministril oli huvi osaleda siin teisel lugemisel just sellepärast, et olla asjadega kursis, selgitada ja kuulata ära, mida parlament arvab. Ma saan aru, et küsimus ei olnud ju ainult ühes küsimuses, mis küsimata jäi, vaid küsimus on pigem laiem. Jäid ära küsimused, mis puudutasid komisjoni esimehe ülevaadet või ettekandja ülevaadet, Riigikogu-poolse ettekandja ülevaadet, ja loomulikult jäi ära läbirääkimiste voor. Ma saan aru, et küsimus ei olnud ju ainult ühes küsimuses.

Hea kolleeg! Tõepoolest, see oli teie õigus. Kuna komisjonide istungid algavad kell 14.00 ja kuna te ei olnud sellega nõus, oli sada protsenti teie õigus seda soovi väljendada ja komisjoni [istungile] minna ja seetõttu ma arvestasin teie ettepanekut sada protsenti.

Mis puudutab teist [lugemist], siis ma arvan, et seda praktikat, kus minister esineb teisel lugemisel ettekandega, ei ole üldse liiga palju. Nüüd, mina oleks siin mõnevõrra liberaalsem, sellepärast et esimesel lugemisel on ootuspärane, et minister osaleb kuni selle päevakorrapunkti menetlemise lõpuni ehk kuulab ära ka läbirääkimiste osa. Aga kuivõrd minister on juba saanud ühe korra seda teha, siis mina ei näe liiga suurt – kasutan sõna – pattu, kui minister läheb näiteks täna peale küsimustele vastamist seoses mõningate teiste tööülesannetega saalist ära, kuivõrd [tema osalus] on täiendav võimalus. Tavapäraselt on ikkagi üksnes ainult komisjonipoolne ettekanne. Eile oli ministripoolne ettekanne ja täna järgneb ka veel komisjonipoolne ettekanne ja seejärel tulevad läbirääkimised. (Saalist räägitakse.) See on olnud selline üldine tava. Aga veel kord: selliseid juhtumeid ei ole liiga palju olnud. Ma ei mäleta, millal viimati minister teisel lugemisel osales. 

Head kolleegid, võtan kolm viimast protseduurilist küsimust ja seejärel läheme päevakorra juurde. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Kuna kolleeg Reinaas küsis, kas kolleeg Läänemetsa käitumine on poliitiliselt korrektne, siis ma küsin teilt, kas kolleeg Reinaasi käitumine vahetult enne Riigikogu valimisi, kui ta kohtus ühes bensiinijaamas kahe lugupeetud daamiga, kes küsisid: "Härra Reinaas, äkki tutvustate meile Eesti 200 pikka plaani," ja kodanik Reinaas, praegune rahvasaadik …

Hea kolleeg, see ei ole kuidagi protseduuriline küsimus. Hea kolleeg, see nüüd läheb küll ikka väga protseduurilise küsimuse raamest välja. Lauri Läänemets, palun! Aga igal juhul palju õnne teile, Peeter Ernits, sünnipäeva puhul! Ma sain võimaluse see teile ära öelda.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul on tõesti selle protseduuri kohta küsimus, teie tõlgenduse kohta, et minister ei pea saalis viibima. Vaadake, mure on minu arvates selles, et meil on ministrile ja komisjonipoolsele esindajale mõlemale võimalik esitada kokku kaks küsimust. Kui ma olen esitanud need küsimused ministrile ja proovinud ministriga dialoogi pidada ja ma pole saanud temalt vastuseid või kui minister on mind valesti mõistnud, siis minu arvates oleks mõistlik eeldada, et minister osaleb ka arutelu läbirääkimiste faasis, et ta mõistaks seda, mis on parlamendiliikmete mure ja parlamendiliikmete huvi. Võib-olla esitan ma läbirääkimiste faasis ka oma argumente, millele minister peaks vastama, korrektse menetluse huvides. See ei ole niimoodi, et minister tuleb räägib lihtsalt oma jutu ära ja vastab küsimustele või kasutab võimalust mitte vastata, vaid see on ikka mõeldud selleks, et me saaksime parlamentaarset debatti pidada. Kui minister on siia tulnud, siis minister peaks selle debati lõpuni siin olema. Nii mina kui ka väga paljud teised on seda loogikat austanud ja see ei peaks kehtima ainult esimese lugemise korral, vaid kõigi lugemiste korral. Minister on praegusel juhul selle päevakorrapunkti menetlemise juures osaline ja meil on temaga parlamentaarne debatt nende reeglite järgi pooleli. Nii et minul on ettepanek, ma ei tea, kas teile või juhatusele – võtke juhatus kokku ja arutage seda. Aga mul on küll soov, et minister kuulaks ära ka selle debati lõpuni, osaleks selles lõpuni.

Aitäh! Võib-olla me murrame sisse lahtisest uksest, võib-olla minister [osalebki] ja tal ongi võimalus osaleda kuni selle päevakorrapunkti menetluse lõpuni. Ent kordan, et juhatus ei ole seda teemat arutanud, see, mida ma väljendan, on puhtalt minu isiklik arvamus. Ma jään jätkuvalt selle juurde, et kohustus viibida teise lugemise juures – kui minister esineb ettekandega – päevakorrapunkti menetluse lõpuni on kordades [vähem range] kui esimese lugemise juures. See on väga pragmaatiline, sest tavapäraselt [ministrit] ju teise lugemise juures mitte kunagi ei ole. Ja teisel lugemisel me oleme saanud lihtsalt täiendava võimaluse kuulata, esitada ministrile küsimusi ja saada temalt vastuseid. Nii et ma siin jään mõnevõrra eriarvamusele selle juures. Minu jaoks on oluline vahe, kas tegu on esimese lugemise või teise lugemisega. Esimese lugemise puhul on tõepoolest põhjust eeldada – ja see ootus on igati põhjendatud –, et minister on saalis päevakorrapunkti menetlemise lõpuni, aga teise lugemise puhul ma seda pigem ei kinnitaks.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Kui ma vaatan tänast päevakava, siis me istume siin väga tõenäoliselt hommikuni välja ja meil tuleb ööistung. Unise ja uimase peaga diskussioonide pidamine ja arutelu ei ole just kõige mõttekam viis. Väidetavalt ootab meid järgmisel kolmapäeval täpselt samasugune mammutpäevakord ees. 

Kas te olete juhatuses kaalunud, et äkki oleks mõttekam teha täiendav istung, mis oleks kindlasti meile kõigile nii füüsiliselt kui ka vaimselt lihtsam? Kuigi loomulikult see täiendav istung ei ole ka kõigile meeltmööda, aga see on ikkagi parem kui ööistung.

Aitäh, hea kolleeg! Nagu öeldakse, töö on tellija materjalist. Nii palju, kui meile tööd lauda tuleb, peame me ära menetlema, olgu need opositsiooni eelnõud või valitsuse eelnõud. Me peame sellega saama hakkama. Teiseks, Riigikogu kodu- ja töökorra seadust ei ole mina heaks kiitnud ega vastu võtnud. See näeb ette, millal on tööaeg, ja see näebki ette, et kolmapäeval algab istung kell 14.00 ja kestab kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui neljapäeval kella 9.30-ni. See on praktiline. Me oleme sellega varem hakkama saanud ja ma ei kahtle vähimalgi määral, et me saame sellega hakkama ka täna.

Kolmandaks, eks me peaksime olema mõnevõrra ratsionaalsemad. Võib-olla on juhataja liiga liberaalne. Mul siin tekkis üks diskussioon, kas kolme minuti lisaaja andmine on kohustus või mitte. Kui ma, kolleegid, ütlen väga täpselt, siis tegelikult see ei ole kohustus. Istungi juhataja võib anda kolm minutit lisaks, istungi juhataja on olnud väga liberaalne, me oleme seda väga palju andnud. Aga kui me oleme oma sõnavõttudes efektiivsed, siis me saame, ma arvan, ka selle päevakorra kenasti menetletud. Võib-olla oleme me ka praegu natukene – mitte küll põhjendamatult [venitanud]. Aga võib-olla oleks aeg see arutelu kokku tõmmata, siis me saame minna päevakorra menetlemise juurde. Ei, juhatus ei ole seda arutanud. Me eeldame ja loodame – mina küll loodan ja usun –, et me saame sellega oluliselt varem ühele poole. 

Head kolleegid, ma tõsimeeli tahaks minna päevakorra menetlemise juurde. Ma ütlesin, et ma kolm [protseduurilist] võtan. Kui nüüd [küsimus on] hoopis mingil muul teemal, millest me siiamaani [ei ole rääkinud] ja mina istungi juhatajana ei ole oma arvamust avaldanud, siis ma oleksin valmis [küsimusi] võtma, aga muidu mitte. Siiani ei ole [küsimused] muul teemal [olnud]. Anastassial ei ole muul teemal [küsimust]? Peeter Ernits, teil ei ole ka muul teemal? (Saalist vastatakse.) Okei, no siis ma pean andma Anastassiale ka. Kui Peeter ütleb, et temal on muul teemal, siis muul teemal on igati põhjendatud. 

Küsimus istungi juhatajale, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma saan aru, et probleem, millele istungi alguses tähelepanu juhiti, on selles, et Lauri Läänemets lihtsalt valetas teile. See on pigem nagu see probleem, kui me räägime Riigikogu kodu- ja töökorrast …

Hea kolleeg, see teema on ammendunud. 

… öeldes, et on vaja kaitsta eelnõu, mis ei olnud, ma vaatan, et tegelikult sotsiaaldemokraatide poolt isegi esitatud, see oli eraldi Riigikogu liikmete Tiit Marani ja Raimond Kaljulaidi esitatud, kui me räägime koerte-kasside eelnõust. Seda ei oleks tegelikult Lauri Läänemets isegi heal juhul saanud kaitsta.

Hea kolleeg, me oleme selle [selgeks] rääkinud …

Ma arvan lihtsalt, et selles on probleem. Me peaksime tegelikult olema lugupidavad nii koalitsiooni kui opositsiooni esindajate suhtes. Oleks tõesti võinud eile selle küsimuse ära küsida. [Miks] nõuda ministri kohalolu teise lugemise ajal, kui teise lugemise ajal ministrid üldiselt ei käi isegi kohal, tavaliselt on komisjoni esindajad? See on võib-olla see aspekt, kus viisakus ja lugupidamine üksteise suhtes võiks säilida.

Aitäh, hea kolleeg! Selle viimasega olen igati nõus. Ütlen veel kord, et Lauri Läänemetsal oli sada protsenti õigus selleks palveks, mille ta eile esitas. Veel kord, nagu ma rõhutasin, olin mina valmis rikkuma Riigikogu kodu- ja töökorda, et pidada istungit mõne minuti võrra rohkem, kui tööaeg ette nägi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Minu küsimus on seotud kolleeg Põlluaasa küsimusega, mis puudutab meid kõiki. Riigikogu töögraafik on väga ebaühtlane. Minu küsimus on, lugupeetud juhataja, kas öö on parem kui päev.

Sõltub, milliseks tegevuseks. Magamiseks on öö kindlasti parem kui päev, aga töötegemisega on pigem vastupidi. 

Head kolleegid, läheme nüüd tänase päevakorra juurde. Nimelt, esmalt päevakorra täpsustamine. Jätkame eilsel istungil pooleli jäänud Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduseelnõu 609 teise lugemise arutelu. Palun Riigikogu liikmete küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli tagasi justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta. Küsimuste esitamise järjekorras oli [esimeseks] registreerunud Lauri Läänemets. Teie kord ja võimalus see ongi. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Minul on teile selline küsimus. Kas te saate kinnitada, et see eelnõu, mille te olete ette valmistanud, mille valitsus on saatnud siia parlamenti, on tehtud avalikke huvisid arvestades, ja teie ei ole lähtunud ühegi konkreetse ettevõtja ettepanekutest ega isiklikest ärihuvidest? Palun öelge ja kinnitage seda! Pange käsi südamele ja öelge, et olete seda teinud, et te ei ole suhelnud ühegi konkreetse ettevõtja esindajaga, kuulanud neid ettepanekuid, vaid see kõik on tulnud ministeeriumi, õigusloome ja ministeeriumisisestest parimatest ettepanekutest.

Aitäh selle küsimuse eest! Vastus teie küsimuse esimesele poolele on: jah. Vastus teie küsimuse teisele poolele: kindlasti ma olen selle eelnõu ettevalmistamise käigus sattunud suhtlema mingite osapooltega. 20. jaanuaril toimus näiteks Justiits- ja Digiministeeriumis avalik kaasamiskoosolek, kus osalesid päris mitme ettevõtlusorganisatsiooni esindajad ja kus osalesin ka mina ja kus me kuulasime koos ministeeriumi ametnike ja Konkurentsiametiga ettevõtjate [seisukohti], ent mitte ainult ettevõtjate – seal osalesid ka ülikoolid, õigusteadlased, eelmine Konkurentsiameti juht oli kohal ja nii edasi. Sellel avalikul kaasamiskoosolekul ma näiteks osalesin.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Mul on võib-olla natukene laiem küsimus, valitsuse kui teie maailmavaatelise mõtteviisi kohta. Kui me vaatame konkurentsiseaduse muudatusi, mis on teie initsieerimisel tulnud, jääb paratamatult mulje, et need teenivad ärihuvisid, ja me tekitame olukorra, kus ettevõtete üle järelevalve, sealhulgas rikkumiste menetlemine, nende kindlakstegemine, ka sanktsioonide määramine, on märkimisväärselt leebem ja märksa keerulisem kui näiteks eraisikute puhul muudes õigusruumi valdkondades. Sarnane menetluslik juhtum või selline arusaam on tekkinud näiteks ka Pihlakodu juhtumi puhul. Näeme, et eraisiku puhul algatatakse kriminaalmenetlus, uuritakse, mis tehtud on, aga ettevõtte puhul millegipärast vastutust ei kaasne. Ehk kas te näete, et on risk, et inimestel tekib arvamus – ja võib-olla ka õigustatud arvamus –, et valitsus suhtub mingil põhjusel Eestimaa inimestesse ja Eestimaa ettevõtetesse, võib-olla konkreetsetesse äriettevõtetesse, kuidagi ebaõiglaselt, ebavõrdselt?

Teie küsimus koosneb kahest osast. Esimene osa on see, kas inimestel võib tekkida arvamusi, ja teine osa on see, kas need arvamused on õiged. Jah, kahtlemata võib inimestel tekkida arvamusi. Kas teie arvamusena küsimuses esitatu oli õige? Saan kinnitada: ei olnud.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Lugupeetud minister! Juba 2024. aasta veebruaris kirjutas Eesti Ekspress, et on vägikaikavedu valitsuses, Eesti 200 võitleb ühelt poolt ja Reformierakond teiselt poolt. Toona pandi 7. detsembril, 4. jaanuaril, 11. jaanuaril, 18. jaanuaril ja 25. jaanuaril konkurentsiseadus valitsuse istungi [päeva]korda, aga võeti välja. Ma saan aru, et justiitsministeerium [eesotsas] toonase justiitsministri Kalle Laanetiga toetas ühte versiooni, ka valitsuse toonane juht toetas ühte versiooni, aga Eesti 200 toetas teist versiooni. Selleks et aru saada – sest nüüd on juba aasta aega mööda läinud ja me oleme saanud ka trahvi –, kas te saaksite anda ülevaate, millised need vaidlused valitsuses toona olid? Tegelikult tekkis ka avalikkuses küsimus, mis lahti on. Kuidas me jõudsime sellest ajast praegusesse aega ja millised need kokkulepped ja mõtted on olnud?

Aitäh! Kui te lubate, siis ma vastan teile samuti kahes osas. Esiteks, nii nagu te ise õigesti välja tõite, on tõesti peetud poliitilist debatti selle eelnõu puhul kahe erakonna vahel. Mäletan ka mitut korda koalitsiooniläbirääkimistel, kus me püüdsime välja selgitada sotsiaaldemokraatide seisukohti ja kus siinsamas majas tõusis sellel hetkel Lauri Läänemets püsti ja ütles, et sotse see eelnõu ei huvita. Läks ruumist välja – tehke, mis tahate. Tõepoolest, kahe erakonna diskussioonis oleme me jõudnud sellise lahenduseni, mida on soovitanud enamik Eesti õigusteadlasi. 

Selle debati üksikasju kirjeldasin ma nii eelmises ettekandes kui ka seda eelnõu tutvustades, [selgitamaks], kus see põhikonflikt on olnud. Kui see hästi lühidalt kokku võtta, siis põhi[küsimus] on olnud selles, kas me lihtsustame Eestis inimeste ja ettevõtete karistamist [suurel määral] või me jätkame seniste õigustraditsioonidega. Mõlemad viisid on Euroopa Liidu õiguse suhtes võrdselt kehtivad, kõik senised haldustrahvid oleme me Eestis üle võtnud väärteomenetluse kaudu.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! See on väga piinlik eelnõu, aga minu hinnangul olete te senimaani sellega väga hästi hakkama saanud. Aga minu küsimus on, miks kolleegid sotsiaaldemokraadid nii raevukalt nagu üks mees või naine selle vastu sõna on võtnud. Kas nad tahavad rohkem karistada? Selline karistamissoov tundub mulle kuidagi kummaline. Või ma eksin? Või mis selle taga võib olla?

Aitäh! Ka mulle tundub see karistamissoov kummaline. Siin ma saan teiega täiesti nõustuda.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Head Riigikogu kolleegid! Ei, küsimus ei ole kellegi karistamises, vaid küsimus on selles, kas meil Eestis on ettevõtete vahel erinevates sektorites läbipaistev, ühetaoline vaba konkurents. Või me laseme mingites valdkondades, kus juba praegu on kujunenud parimal juhul oligopoolne turg, on see näiteks ravimivaldkond, kütusevaldkond või mõni muu [valdkond], neil edasi tegutseda ja ei pea vajalikuks, et oleks tagatud parim hind tarbijatele, läbipaistev turusituatsioon ja tegelikult ka õiglane regulatsioon kõigile teistele ettevõtetele, kes soovivad valdkonnas tegutseda? Selles on küsimus. Antud juhul oleme meie ühel pool rindejoont – me oleme Eesti inimeste poolt, ausa konkurentsi poolt – ja teie poolt välja toodud seadus on teisel pool rindejoont.

Ma mäletan seda, et kui kunagi – aasta oli vist 2010 – ühines Reformierakonnaga Kaja Kallas, siis teda reklaamiti konkurentsiõiguse juhtiveksperdina. Tema teatavasti toetas just nimelt seda teist versiooni – seda versiooni, mida ka sotsiaaldemokraadid toetavad. Mu küsimus teile on lihtne. Kes on teie hinnangul tugevam Eesti konkurentsiõiguse valdkonnas, kas teie või Kaja Kallas?

Kõigepealt vastan seoses teie küsimuses toodud eeldusega, kus te tõite välja, et teie seisate Eesti inimeste poolt ja see eelnõu seda teps mitte ei tee. (Saalist vastatakse.) See eelnõu seisab kõige paremal moel Eesti inimeste õiguste eest ja võtab isegi ülekuldavalt üle Euroopa Liidu õiguse, mis on just nimelt, nagu te direktiivi algusosast loete, suunatud sellele, et tagada õigem ja parem konkurents tarbijate huvides, ettevõtete huvides, majanduskeskkonna huvides, uuenduslikumate ja paremate toodete ja teenuste turule toomise huvides. 

Mis puudutab teie teist küsimust, kumb on parem konkurentsiõiguse ekspert, kas Kaja Kallas või mina, siis täiesti kõhklusteta on parem konkurentsiõiguse ekspert Kaja Kallas, kes on selles valdkonnas tõepoolest advokaadina töötanud ja osalenud päris paljudes konkurentsiõigusega [seotud] valdkondades, vaidlustes – vabandust –, aga kindlasti ka mitmes valdkonnas. Selles ei ole mingit kahtlust, Kaja Kallas on kindlasti väga-väga hea konkurentsiõiguse ekspert.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kordan taas, et selle piinliku ja habemega loo puhul ei ole ma jõudnud kõiki teie varasemaid kolleege läbi vaadata, aga mulle tundub, et te olete väga head tööd teinud selles kärestikus.

Kui te ütlesite, et kolleegid sotsiaaldemokraadid ihkavad karistamist, siis ma küsin, et kuna praeguseks on juba vist 820 000 eurot ära põletatud trahvi näol, kas kolleegid tahaksid maksuraha edasi põletada, kui neil oleks võimalus see eelnõu praegusel hetkel kraavi lükata.

Aitäh! No sellele küsimusele on mul nüüd päris keeruline vastata, see ei ole vast ka otse mulle suunatud. Tõepoolest tuleb tunnistada, et see on Eesti ajaloos esimene eelnõu, mis on kaasa toonud trahvi. Nagu ma olen korduvalt öelnud, [direktiivi] ülevõtmise tähtaeg oli 2021. aasta alguses. Ehk et need valitsused, kes olid Eestis 2019. ja 2020. aastal [võimul], on need valitsused, kes vastutavad tegelikult selle eest, et seda [direktiivi] õigeks ajaks üle ei võetud.

Aitäh teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Oma kõnejärge on väga kaua oodanud majanduskomisjoni esimees, hea kolleeg Marek Reinaas. Nüüd on teie ettekanne arutelu kohta komisjonis ja langetatud otsustest.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kirjeldan teile komisjoni menetlust esimese ja teise lugemise vahel. See on olnud tihe ja peaks ütlema väga kaasav.

Konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus käesoleva aasta 7. aprillil. Eelnõu esimene lugemine toimus 5. mail. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 19. maiks laekus Riigikogust kaks muudatusettepanekut. Aga eelnõu menetlusest parlamendis teavitati varasemalt eelnõu koostamisse kaasatud isikuid. Nüüd loen nad ette: Eesti Advokatuur ja selle erinevad komisjonid, Eesti Ehitusettevõtjate Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Juristide Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Pangaliit, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Taristuehituse Liit, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Väike‑ ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Audiitorkogu, FinanceEstonia MTÜ, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, Konkurentsiamet ja erinevad kohtud – Pärnu Maakohus, Harju Maakohus, Viru Maakohus, Tallinna Halduskohus, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Halduskohus, Tartu Maakohus, Tartu Ringkonnakohus, Riigikohus –, samuti Riigikontroll, Riigiprokuratuur, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituut, TalTechi õiguse instituut, Tartu Ülikooli õigusteaduskond, Teenusmajanduse Koda, Õiguskantsleri Kantselei. Ehk nagu te sellest nimekirjast näete, oli kaasamine väga ulatuslik.

Eelnõu arutelu komisjoni istungil valmistati ette komisjoni töörühmas 20. mail. Seda on oluline teada, et 20. mai töörühma koosolekul osalesid nii Justiits- ja Digiministeeriumi esindajad kui ka Konkurentsiameti esindajad. See oli selles mõttes tähtis koosolek, et Konkurentsiamet sai seal esitada oma ettepanekud selle eelnõu kohta, et nad saaksid tõhusamalt oma tööd teha. Peab tunnistama, et koostöös Justiits- ja Digiministeeriumiga arvestati enamikku neist ettepanekutest ja jõuti ka muudatusettepanekuteni. Kõigi esitatud ettepanekutega ja algataja esindajate seisukohtadega nende suhtes on võimalik huvi korral üksikasjalikult tutvuda eelnõu kaardil.

Majanduskomisjon arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist oma käesoleva aasta 3. ja 5. juuni istungitel. Mõlemal istungil osalesid eelnõu algataja esindajatena Justiits‑ ja Digiministeeriumi spetsialistid. 3. juuni istungil olid arutelu juures ka Konkurentsiameti nõunikud. 3. juuni istungil tutvustas oma ettepanekut Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja. Mõlemale istungile oli oma muudatusettepanekuid tutvustama kutsutud ka õiguskomisjoni esindaja, kes komisjoni istungil siiski ei osalenud. 3. juuni istungil toimus lisaks muudatusettepanekute kavandi läbivaatamisele ja menetlusotsuste tegemisele ka kaasamise käigus laekunud ettepanekute ja arvamustega tutvumine ning algataja esindajatelt neile esitatud seisukohtade ärakuulamine. Oma ettepanekuid olid kutsutud juhtivkomisjonile tutvustama Eesti Advokatuuri esindajad ning nende üle toimus päris põhjalik arutelu, mille tulemusel palus komisjon eelnõu algatajal esitatud ettepanekute osas kaaluda kompromissina muudatusettepanekute sõnastamist komisjoni järgmiseks istungiks ehk 5. juuniks.

Seega toimus 5. juunil järgmine arutelu, kus me arutasime eelkõige neid küsimusi, mida advokatuur oli lauale toonud. 5. juuni istungil vaadati läbi mõned muudatusettepanekud, millest enamik olid seotud advokaatide tõstatatud küsimustega.

Nii. Läheme muudatusettepanekute juurde. Muudatusettepanek nr 1 on esitatud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt: Jaak Aab, Tanel Kiik, Ester Karuse ja Züleyxa Izmailova. Selle kohaselt soovitakse eelnõu tekst asendada täies ulatuses uue tekstiga, milleks on Riigikogu menetluses olnud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seotud teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu tekst, mille valitsus võttis selle aasta 31. märtsil Riigikogu menetlusest tagasi. Eelnõu algataja ei toetanud seda ettepanekut, ettepanek läks hääletamisele ja juhtivkomisjonis ei leidnud ettepanek samuti toetust. Selle poolt oli 2, vastu 6 ja erapooletuid 1. 2 komisjoni liiget ei hääletanud.

Muudatusettepanek nr 35 on esitatud õiguskomisjoni poolt ja sellega sooviti muuta eelnõus sisalduvat karistusseadustikku nii, et selle üldosas oleks eriseaduste puhul võimalik vajaduse korral teha erisusi ilma karistusseadustikku muutmata. Eelnõu algataja esindaja toetas seda ettepanekut sisuliselt ja oli komisjonile omalt poolt esindanud vormistuslikult korrektsena muudatusettepaneku, mida komisjon ka toetas, see on muudatusettepanek nr 34. Õiguskomisjoni poolt esitatud muudatusettepanek toetust ei leidnud ja täiskogul seega hääletamisele ei kuulu. Selle poolt oli 0, vastu 6, erapooletuid 0.

Muudatusettepanekud 2–34, 36 ja 37 on juhtivkomisjoni ettepanekud, mis said komisjonis enamalt jaolt konsensusliku toetuse ja muudatusettepanekute loetelus ettepanekute selgitustes toodud põhjenduste alusel. Algataja esindaja toetas neid muudatusettepanekuid.

Seega, nagu te näete, siis selle eelnõu puhul on olnud väga suur kaasatus. Ära on kuulatud Konkurentsiamet, kelle ettepanekute baasil on tehtud enamik 36 muudatusettepanekust, mis täna vajadusel hääletusele tulevad. Ma ütleks, et selle seaduse menetluse käik on olnud enam kui demokraatlik.

Samuti tahaks tänada Liisa-Ly Pakostat. Võib-olla jäi siin eile kõlama küsimus selle kohta, miks tema siin on. Kuna nendes muudatusettepanekutes oli päris palju selliseid muudatusi, mis rääkisid eelkõige menetlusest, aga majanduskomisjon ei pruugi olla kõige pädevam just nimelt nende menetlusküsimuste arutamisel ja ka nende tutvustamisel saalile, siis kaasasime ka ministri, et tema samuti selgitaks veel kord Riigikogu liikmetele, milles täpselt selle seaduseelnõu mõte seisneb.

Majanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 10. juunil ja teine lugemine lõpetada. Juhul, kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda ja viia 17. juunil läbi lõpphääletus.

Suur tänu teile selge ettekande eest! Teile on üks küsimus. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Sa mainisid, et kaasamine oli enam kui demokraatlik. Võib-olla selgitad natukene, mis vahe on enam kui demokraatlikul ja demokraatlikul [seaduse menetluse käigul] (Naer saalis.). Kas siis, kui koalitsioon midagi kokku lepib, siis on enam kui demokraatlik? Või milles see vahe on?

Ma pidasin silmas eelkõige seda, et enamiku eelnõude puhul ei ole ma näinud, et kaasatavate hulk oleks olnud nii suur ja et kaasatavate ettepanekuid ka arvestataks sellisel hulgal, nagu me neid täna muudatusettepanekutena näeme. Seetõttu kasutasin ma – võib-olla tõesti mitte kõige paremal moel, aga siiski täiesti põhjendatult – [sõnastust], et see eelnõu menetlus oli demokraatlik, et mitte öelda enam kui demokraatlik.

Mart Maastik, palun! 

Suur tänu! Väga tore! Ega see oligi natuke huumoriga küsitud. Teine küsimus on järgmine. Advokatuur esitas muudatusettepanekuid ja meil oli päris suur arutelu. 

Oli.  

Kas sa kordaksid üle, kas kõik advokatuuri poolt tehtud ettepanekud leidsid lõpuks kompromisslahenduse?

Ei, kõik ei leidnud. Kokku oli neli teemat, mida advokatuur arutada tahtis. Nüüd, mis puudutab seda osa ehk advokaadi õigusi ja nende riivet seoses konkurentsiseadusega, siis seal leidsid advokatuur ja justiits- ja digiminister minu arust päris kena kompromissi, mis mõlemale sobis. Võib-olla tooksin ma välja eelkõige selle, et advokatuur tegi ettepaneku selle kohta, mis on meil vist muudatusettepanekus nr 34 ehk siis selle, mis puudutab karistusseadustiku muudatust. Selle koha pealt pidasime me nõu nii õiguskomisjoniga kui ka Justiits- ja Digiministeeriumiga ja leidsime siiski, et see lahendus, mille lõpuks justiits- ja digiminister välja pakkus, on selle eelnõu jaoks kõige mõistlikum.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Tants aurukatla ümber on kestnud kaua. Viimastel aastatel on nii erinevad valitsused kui ka poliitikud arutanud konkurentsiseaduse muutmist. Tõesti, uuendatud konkurentsidirektiiv Euroopa Liidus algatati just Eesti eesistumise ajal ja üks põhjus oli see, et mõnes Euroopa Liidu riigis ei toimi konkurentsijärelevalve. Tegelikult käis näpuviibutus ka Eesti kohta. Eesti tegi selle sümboolse lükke, et algatas ise uuendatud konkurentsidirektiivi, mis ühtlustab Euroopa Liidu tasemel konkurentsijärelevalvet. 

Eesmärk on ju õilis ja aus. Tihtipeale üritatakse siin rääkida, et Euroopa Liit paneb meile peale mingisuguseid ebamõistlikke kohustusi. Siin selle direktiivi sisu, mida peaks ka Eesti seadustesse üle võtma, on see, et tarbija peab olema kaitstud konkurentsimoonutuste eest ja konkurentsireeglite rikkumise eest – mida siiski mõned ettevõtjad teevad, seda nii Euroopa Liidus kui ka tõenäoliselt Eestis, ainult et meil ei õnnestu seda kuidagi siin ära tõestada. 

Ma arvan, et kogu selle eelnõu juures ja ka varasemate eelnõude juures, mille üle on need arutelud käinud, ei ole kõige tähtsam direktiivi ülevõtmine, vaid sisu. Meil on olnud palju juttu sellest, et tegelikult ühegi konkurentsireeglite rikkumise puhul pole praktiliselt jõutud lahenduseni. Keegi ei igatse selle järgi, et ettevõtjaid peaks karistama – Peeter, see ei ole meie eesmärk –, vaid eesmärk on kaitsta tarbijat ja teisi ettevõtjaid ebaausate võtete eest turul. See on turumajanduse kaitsmine. On küll kummaline jah, sotsiaaldemokraat peab kaitsma õiglast turumajandust ka siin teie ees. 

Tahan rõhutada, et eriti oluline on selline konkurentsiõiguse ja konkurentsireeglite järgimine Eesti-taolisele väikeriigile. Eesti avalikkuses ja meedias on olnud tihti juttu sellest, et meil on oluliste kaupade ja teenuste puhul konkurents piiratud ja selle tõttu on kaupadel ja teenustel ebamõistlikult kõrged hinnad. Hinnaanalüüsid näitavad, et need on kõrgemad Baltimaade võrdluses, aga tihti ka võrdluses rikaste Põhjamaadega. Samas on turgu valdavatel ettevõtetel, oligopoolsetel ettevõtetel, monopoolsetel ettevõtetel ebamõistlikult suured kasumid. Eriti arvestades meie väikest turumahtu. Kui keegi tahab öelda, et meil on konkurentsiga kõik korras, siis vaadake, lugege uuesti neid analüüse, mida avalikkus, meedia, Statistikaamet on aastaid ja aastaid meie ette toonud. 

Nüüd siis sellest, milline poliitiline tibutants on käinud viimasel ajal. Olen olnud selles protsessis päris vahetult sees umbes poolteist aastat. Eelmisel aastal esitas toonane valitsus, kus olid Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid, seaduseelnõu, mille eesmärk oli tõhustada konkurentsijärelevalvet. Nii nagu seletuskirjas räägib ka praegune eelnõu. Täna siin lugemisel oleva eelnõu puhul aga üritatakse formaalselt direktiive üle võtta. Väga mitmel korral on seda siin rõhutanud minister, sellest on räägitud majanduskomisjonis. 

Kahe lugemise vahel on tulnud tõesti väga palju ettepanekuid advokatuurilt. Advokatuuri esindajad olid meil komisjoni koosolekul. Tahan väga selgelt rõhutada: advokatuur esindab selles küsimuses kedagi ja lobistab kellegi nimel. [Sisu] peidetakse õigusteoreetilisse hämasse menetlusviisidest, erinevatest detailidest. See häma tekitatakse sellepärast, et sisu peita. 

Mis on see motivatsioon, mille pärast ühte või teist sisu toetatakse? Tuletan meelde, et eelmine eelnõu nägi ette konkurentsijärelevalve haldusmenetlusena. Jah, Eesti 200 tegi viimasel hetkel ettepaneku – neile ei meeldinud eriti eelmine [eelnõu] algusest peale –, et sinna tuleks lisada trahvi määrajana halduskohus. 

Palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks, palun!

See fikseeriti ka protokollis. Eelnõu oli tõesti natuke puudulik halduskohtumenetluse osas. Selle [ettepaneku] tegi majanduskomisjonile, kes oli juhtivkomisjon eelmise eelnõu puhul, Riigikohus, Riigikohtu kantselei minu palvel. Ma olin majanduskomisjoni esimees siis. See pakett oli valmis edasi liikumiseks Riigikogus. 

Aga eelmisel suvel või sügisel hakkas Eesti 200 rääkima, et neile see ikka mitte kuidagi ei meeldi. Nemad tahavad ikka hoopis teistsugust sisu näha sellel eelnõul. Selle üle vaieldi koalitsioonis päris korduvalt. Eesti 200-l on see [seisukoht] olnud läbivalt nende eelnõude juures. Reformierakond, Reformierakonna esindajad ja ka majanduskomisjoni liikmed toetasid väga selgelt esimest eelnõu, lihtsamas laadis haldusmenetlusena, kus poleks isegi halduskohust juures. 

Ma ei tea, mis toimus Reformierakonnaga vahepeal. Kaja Kallase valitsus tõi ju siia selle eelmise eelnõu. Kristen Michali valitsus tegi kannapöörde ja Reformierakond tegi oma seisukohtades samuti kannapöörde. Kas see on lihtsalt põhimõtete mitteomamine, on see peaministriportfelli käeshoidmise vajadus Kristen Michalil või valitsemine valitsemise pärast? Selle eelnõu taga, konkurentsiõiguse taga on sügav sisu, mis tegelikult mõjutab meid kõiki, Eesti inimesi, Eesti ettevõtjaid. 

Kui see [sisu] peidetakse sellisesse erinevate menetluste üksteisele järgnevuse või paralleelsuse taha, siis see on nii segane olukord, et kui Konkurentsiamet teeb näiteks mõnele ettevõtjale ettekirjutuse, siis [ettevõtja] ei julge ise mitte midagi enam teha. Ta ei julge ka Konkurentsiametiga suhelda, ta võtab advokaadi ja siis võib seda vaielda läbi kuue kohtuastme. Rikkumine ei pruugigi väga suur olla, aga see ettevõtja seda ei tea lihtsalt. Ta on võib-olla teadmatusest mingeid reegleid rikkunud, mida annaks korrigeerida koostöös Konkurentsiametiga, kes menetlusi läbi viib. 

Nii nagu ma ütlesin, siis tegelikult on läbi kogu selle protsessi tunda olnud siiski väga tugev lobi. Keegi ei taha sellest eriti rääkida. Mõned ajalehelood on ilmunud. Ma loodan, et seda lahatakse veel. Aga tuletan meelde veel üht protsessi, mis siin varem oli – apteegireform. Tuleb meelde? See, mis siin saalis ja komisjonides toimus, oli lihtsalt piinlik. Apteegireformiga taheti teha samuti tarbijale asjad paremaks, ravimid odavamaks, aga lõpp[tulemus] on see, et üks ettevõtja kontrollib nüüd hulgi- ja jaemüügi[turust] varasema 40% asemel 60%. Midagi taolist üritatakse teha selle konkurentsiseadusega ka. 

Õiglase konkurentsi peab tagama riik. Selleks peab riik kehtestama selged reeglid ja [tagama] tõhusa konkurentsijärelevalve. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana teen ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada ja palun kõigil toetada meie muudatusettepanekut, mis toob sisuliselt selle eelmise, varasema eelnõu menetlusse tagasi. Aitäh!

Aitäh! Suur tänu teile! Peeter Ernits, palun!

Auväärt juhataja ja kolleegid! See, mida justiitsminister vastas minu küsimusele – kas kolleegid sotsiaaldemokraadid ihkavad karistamist või tahavad raha suure leegiga põletada –, osutus kolleeg Jaak Aabi ettepaneku valguses tõeks. Järelikult võib maksumaksja raha edasi põletada. 

Tuletan meelde, et see väga piinlik eelnõu – mille kohta võiks öelda, et loll saab kirikus ka peksa – on meie eesistumise ajal sündinud eelnõu. Ma ei hakka praegu [oletama], ma ei teagi isegi. Kes teab, kes oli selle taga, kes tegi seda, mida ei oleks pidanud tegema; kas seda tehti mingitel oma kaalutlustel oma võimu suurendamise [eesmärgil] või mis iganes.

Igal juhul kirikus saab loll ka peksa. Ja nüüd me oleme siin. Seitse valitsust on seda menetlenud. Seitse valitsust! Jüri Ratase omad, Kaja Kallase kolm valitsust ja nüüd Kristen Michali oma ka. Mul ei ole Eesti 200 pika plaani puhul mingeid erilisi positiivseid tundeid, ainult sellega [nõustun], et pikk plaan peaks olema. Aga see, kuidas minister Pakosta eestvedamisel on seda piinlikku eelnõu nende kärestike vahel menetletud, on muljet avaldav saavutus. Nii et selle koha pealt respekt. 

Aga omal ajal – ma ei tea, kes see nüüd oli, kes sellega peale hakkas – oli kellelgi soov saada suuremat võimu, mulle tundub. See marssalikepikese soov ametnike puhul – mitte ainult ühes või teises ametis, [vaid laiemalt] – püsib tänase päevani. Et saaks aga rohkem võimu, saaks [kedagi] karistada ja kõike muud. See eelnõu, kui see sellisel juhul käiku läheks, annakski lumepalliefekti. Tore eurodirektiiv ja euroseadus, aga toona unustati [endalt küsida], kuidas see meie põhiseadusega kokku läheb. Jutt on eelkõige paragrahvist 22. 

Ma ei hakka seda sisu siin rääkima, sellest on nii palju räägitud ja kirjutatud. Aga need kohati skolastilised, aga olulised vaidlused [puudutasid seda], et põhiseadus, meile kõige põhilisem seadus, võiks siiski olla sellisel kujul, nagu see on vastu võetud, ja seda peaks arvestama. Mulle tundub, et praeguses variandis on seda ka nii palju kui võimalik arvestatud. 

Aga samas me peaksime mõtlema ka selle peale, et meil on praegu kokkuhoiurežiim, kus kraabitakse kopikaid kokku igalt kohalt, kust on [võimalik]. Ja mida me oleme saavutanud siin? 29. jaanuaril sellel aastal kirjutati meile välja 400 000 euro suurune trahvikviitung, piltlikult öeldes. Sealt edasi tiksub iga jumala päev 3000 eurot. Täna ka. Ma arvestasin kokku, et tänaseks päevaks – täna on 11. juuni – on sellele 400 000-le, mida maksumaksja rõõmsalt peab maksma, lisandunud veel 399 000 ehk teine 400 000 veel. Kokkuhoiurežiimi ajal!

Kui ma vaatan nüüd Jaak Aabile, sotsiaaldemokraatidele otsa, siis mulle tundub, et karistamise ihalus on suur, aga ka raha põletamise ihalus paistab väga suur olema. Kui järgmisel nädalal oleks kolmas lugemine, siis lisanduks sellele 399 000-le veel 21 000 – 3000 eurot päev. See läheks läheks juba 420 000. 400 000 pluss 420 000 annab kokku 820 000. Kui kolleegid sotsiaaldemokraadid veel katkestavad [teise lugemise], et hakata uuesti arutama, nokkima nina, rääkima ja nii edasi, siis see rahasumma, mida me põletame – iga päev 3000, kõik need lasteaiaringid ja kõik muu –, suureneb veelgi. No miljon tuleb kohe tagasi või läheb põletamisele, veelgi enam. Nii et seda võiks tõsiselt mõelda. 

Aga kokku võttes …

Kui saaks veel paar minutit.

Kaks minutit juurde, palun!

Jah. Siis tegelikult on see märgiline seaduseelnõu. Tegelikult ajalooline ja märgiline. Loll saab kirikus ka peksa. See tuleks lahti kirjutada, puust ja punaseks teha, [et see oleks] õpikunäide, kuidas ei tohiks ühte eelnõu menetleda kõiki neid tagajärgi [arvesse võttes]. [Miks] rääkida samas oma valijatele, et me seisame nende eest? Ka sotsiaaldemokraadid [ütlevad], et seisame teie vaesekeste ja õrnakeste eest. Ja samas põletame seda raha ja põletame veelgi. Tegelikult ma ootan [selgust] – ja eks me jõuame ka selleni –, kust see kõik alguse sai. Kes oli see ametnik? Aga see ei ole kõige olulisem. Olulisem on, et selline pretsedent ei saaks korduda. Iga senti, mis maksumaksjalt on kokku korjatud, peaks mõistlikult kasutama, aga mitte heleda leegiga põletama. Aitäh!

Aitäh teile! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Konkurentsiseaduse puhul [keskendub] tõesti väga suur osa komisjoni aruteludest ja siin saalis [käsitletud] küsimustest teemadele nagu enesesüüstamine, haldusmenetluse ja väärteomenetluse detailid; mis oleks vähem koormav menetlusosaliste ja riigi jaoks. Need on kõik väga huvitavad juriidilised vaidlused, aga viivad põhitähelepanu mujale. Mina ei ole jurist, aga ma olen kolme aasta jooksul näinud kõrvalt üht väga kummalist protsessi. 

Konkurentsiõiguse jurist Kaja Kallas soovis, et justiitsminister Lea Danilson-Järg tooks eelnõu valitsusse. Küsis korduvalt, rõhutas teema olulisust, seda, et trahv hakkab tiksuma, rikkumismenetlus tuleb – eelnõu valitsusse ei jõudnud. Aga jah, ministritel võivad olla erinevad prioriteedid, valimised lähenesid. Olgu, see võis olla lihtsalt kummaline kokkusattumus. 

Peale 2023. aasta valimisi oli see peaminister Kaja Kallase jaoks isiklikult tähtis teema, mida me arutasime koalitsiooniläbirääkimistel. Eesti 200 tõrksusele vaatamata leppisime me kokku, et konkurentsiseadusega liigume me edasi, ka selleks, et vältida rikkumismenetlust, ka selleks, et mitte maksta trahve. Sellise kokkuleppe me ilmselt märtsis 2023 tegime. Minister Kalle Laaneti ja Madis Timpsoni ajal edenes asi tempokalt. 

Aga see oli kummaline protsess, et ka valminud eelnõu koalitsiooninõukogus arutamisele ja valitsuses arutamisele ei jõudnud ja ei jõudnud. Lõpuks, kui peaminister selle jõuga päevakorda pani, siis võttis Margus Tsahkna ettepanekul Eesti 200 selle korduvalt valitsuse istungi päevakorrast välja, et me ei saaks seda otsust teha. Nii et sotsiaaldemokraadid ei ole mitte kunagi venitanud selle eelnõu menetlemisega ega selle otsuse tegemisega, et vältida muu hulgas trahvi maksmist. 

Kõik see toimus ammu enne, kui Liisa Pakosta valitsusse jõudis. Riigikogu menetluses oli eelnõu, mida sotsiaaldemokraadid toetasid, mille oleks jõudnud vastu võtta ja mis praegu kehtiks, ilma et Eesti ühtegi eurot trahvi maksma peaks. See lahendus oli Riigikogus laua peal olemas. Minister Pakosta ei olnud nõus Riigikokku jõudnud eelnõu edasi menetlema ja tuli oma eelnõuga. 

Tõesti, elu on kummaline. Neid kokkusattumusi võib olla palju, aga protsess on olnud nii kummaline ja küsimusi tekitav, ka minu jaoks, et ükskõik kui paljud juristid toetavad praegust eelnõu, ükskõik kui palju me arutame nende detailide üle – kas enesesüüstamine nüüd on võimalik või ei ole, kas see on haldusmenetlus või väärteomenetlus, kui pikad võivad olla edasikaebamise korral protsessid –, sellel ei ole enam vahet. See protsess on muutnud lahenduse mitteusaldusväärseks. 

Vaatamata sellele, et justiitsminister kinnitab, et tema tegutseb tarbijate huvides, ja soovitab konkurentsikuritegudest teada anda kõigil, kes sellega kokku puutuvad, on sellele soovitusele väga keeruline vastu väita, sest eks muidugi kuritegudest tuleb ikka teada anda. Aga nii, nagu me nägime Pihlakodu juhtumi puhul, võib inimene rääkida oma lapsele, et teda vägistati, ta võib kaevata teisele hooldajale, ta võib lihtsalt karjuda, aga ei piisa selle üksikinimese kaebamisest, et asi laheneks, kui mure on organisatsiooni tasandil või süsteemne. 

Täpselt samamoodi on konkurentsikuritegude puhul. Mina näen, et hind on kõrge, teie näete, et hind on kõrge, mõnel inimesel on raskusi endale kauba või teenuse lubamisega. See tundub kummaline. Tavaline inimene ei ole võimeline tegema Euroopa-ülest rahvusvahelist võrdlust, lugema lepingute peent juriidikat või aru saama, kes kellele mingisuguseid kickback-e, tagasimakseid või boonuseid maksab. Seda peab uurima Konkurentsiamet. Konkurentsikuritegude lahendamine ei ole tarbija pädevuses. Jah, me saame kurta kõrgete hindade üle, aga lahenduse peavad leidma nii justiitsminister, luues õigusruumi, kui Konkurentsiamet, tehes oma tööd. 

Nüüd, Peeter Ernits, kes nimetas eelnõu piinlikuks. Selle üldise hinnanguga … Palun kolm lisaminutit.  

Jah.

Üldise hinnanguga võib muidugi nõus olla. Eelkõige on olnud piinlik see protsess, millega me oleme jõudnud selle lahenduseni, mida tõesti ka mina toetada ei saa. Ei ole usaldust selle protsessi järel selle lahenduse suhtes ja seega soovitan, kolleegid, ka teil hääletada [teise lugemise] katkestamise poolt. 

Nüüd, eraldi võiks välja tuua karistamise ja heidutamise [teema]. On see trahv liiklusrikkumise või konkurentsi[reeglite] rikkumise puhul, trahv ei meeldi kellelegi. Ei taha mina kedagi karistada, ei taha sotsiaaldemokraadid. Me soetame erakordselt palju laskemoona, et seda ei peaks mitte kunagi kasutama – no täielik raiskamine ju! –, aga see on heidutus. 

Täpselt samamoodi on suurte Konkurentsiameti poolt tehtavate trahvidega konkurentsikuritegude puhul. Kui trahv on suur, mida saab teha Konkurentsiamet haldusmenetluses, siis see on heidutus. See ei tähenda, et ma toetan nende trahvide suuremahulist väljakirjutamist või et see hakkaks toimuma. Aga see on risk, mida tegelikult ausalt turul toimetajad ju ei soovi võtta. 

Nüüd lõpetuseks. Nii nagu ma ütlesin, ministritel ongi oma prioriteedid, kõigega tegeleda ei jõua, igas valdkonnas on probleeme rohkem, kui jääb aega nende lahendamiseks. Justiitsministri laual on nõusolekuseadus, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise seadus, mis on täpselt samamoodi olulised ja mis seisavad. Minister vabatahtlikult osaleb, tervitatavalt, teisel lugemisel seaduse arutelul Riigikogus, aga tema valdkonna teised teemad seisavad. 

Seega taas küsimus, miks on see eelnõu kolm aastat niivõrd prioriteetne ühe erakonna jaoks, et teised olulised asjad seisavad, ja vaatamata koalitsioonis tehtud kokkulepetele ei ole me suutnud tegelikult kaitsta tarbijat, luua korda majja meie turul ja lõpetada selle piinliku trahvi maksmine, nagu Peeter Ernits on nentinud. Aitäh!

Suur tänu teile! Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlament! Lugupeetud minister! Ma peaksin alustama nüüd kiitmisega. Oma elus olen seda vähe teha saanud, aga on mitu korda põhjust olnud ja on praegu ka. Ma tahaksin kiita Kaja Kallast. Kaja Kallas on ilmselgelt konkurentsiõiguse teemadel siin saalis olijatest kõige pädevam – pädevam kui Madis Timpson ja pädevam kui Peeter Ernits ja pädevam kui Marek Reinaas ja Lauri Läänemets ja kõik teised. Sest ta on Euroopa Liidu tasandil selle teemaga aastaid tegelenud ja teab, mida see direktiiv tähendas, mida me siin tegelikult rakendama peame ja mille pärast me siin saalis seda arutelu peame, ja loomulikult oma varasema töö tõttu ka. Ehk siis Kaja Kallas teadis väga hästi, mida on vaja teha ja mis ei tööta. Ma arvan, et ma olen siin saalis olijatest ja kindlasti ka minister Pakostast oluliselt rohkem kursis kogu selle eelnõu menetlusprotsessiga, sest ma sain olla ligi kolm aastat ühe valitsusdelegatsiooni juht ja pidin peaaegu kõigil nendel aruteludel juures olema, kus seda Eesti 200 poolt alguses blokeeriti ja püüti pidurdada. Hiljem liitus sellega Reformierakond.

Ma natuke kirjeldan teile seda protsessi, kuidas see on olnud. Tõesti, Kaja Kallas nägi peaministrina väga palju vaeva, et see eelnõu kätte saada. Vastab tõesti tõele, et Lea Danilson-Järg oli toona justiitsminister. Ei tulnud seda eelnõu valitsusse. Ja ei tulnudki! Ei tulnudki seda eelnõu valitsusse. Lihtsalt oodati ja jokutati. Kui me tahame vaadata saalis ringi, kes on panustanud sellesse, et me trahvi saame, siis võib vaadata näiteks sinnapoole.

Tuli järgmine valitsus ja järgmises valitsuses oli see probleem alles. Reformierakond hoidis toona justiitsministri portfelli ja eelnõu tehti valmis. Väga mõistlik eelnõu. See eelnõu jõudis hiljem ka siia Riigikokku ja ei saanud valitsuses heakskiitu. Ma ei suuda nüüd täpselt meenutada, aga ma ütlen, et umbes paarkümmend korda võttis Eesti 200 valitsuse istungil selle eelnõu välja. Lihtsalt võttis välja! Ütlesid, et nad ei ole võimelised, ei ole nõus arutama. Umbes üheksa korda tegi Eesti 200 ettepanekuid selle eelnõu muutmiseks ja neid ettepanekuid tehti väiksemas ringis, suuremas ringis. Erakonnaesimehed Margus Tsahkna ja Lauri Läänemets koos Kaja Kallasega või tehti [ettepanekuid] valitsuses, saadeti meiliga, tehti suuliselt, kirjalikult. Kahjuks ei saa ma neid enam välja võtta, meilidele ligipääsu ei ole, et neid tagasivaatavalt teile ette lugeda, aga need ettepanekud olid kahte laadi. Ühed olid sellised, mis olid arvatavasti mõeldud lihtsalt protsessi pidurdamiseks ja olid sellised segased. Seda, ma mäletan. Toona olid peaminister ja Riigikantselei väga mures, et mingisugust soga on siia toodud. Teised ettepanekud olid sisuliselt põhimõtteliselt sellisel kujul, nagu me neid täna siin selles seaduseelnõus näeme. Lõppkokkuvõttes jõudsime me sinna, et peaminister surus koalitsiooni lõhkiminemise hinnaga selle seaduse läbi ja siia parlamenti see tõesti jõudis. Seda menetleti, Reformierakond toetas Kaja Kallase nägemust ja Riigikantselei andis õigusliku hinnangu sellele. See oli kõik selline, et seda sai sellisena teha.

Nüüd, mis vahepeal juhtus? Vahepeal vahetus peaminister. Kui Kristen Michalist sai peaminister, siis kadus ääri-veeri õrnalt ära kõigepealt peaministri toetav hoiak selle eelnõu suhtes, siis muudeti Riigikantselei õigushinnangut. See on huvitav, et Riigikantselei eksperdid annavad ühe õigushinnangu, aga kui tuleb [uus] peaminister, siis eksperdid leiavad, et nad on eksinud ja annavad teise õigushinnangu. Mina soovitaksin küsida näiteks Riigikantseleilt neid erinevaid hinnanguid, eriti seda viimast, mis anti sellel teemal. Õigushinnangut muudeti. Siis tuli juba koalitsiooninõukogus see jutt, et vaadake, nüüd saab teha ja ei ole hullu midagi ja mõlemad versioonid on head ja niimoodi. Vastab tõele, et kui võtta välja erinevad protokollid siit saalist või ka majanduskomisjonist, peaks olema ilusti näha, kuidas Reformierakonna majanduskomisjoni liikmete jutt muutus, kui peaminister vahetus. See on päris huvitav.

Ma võin öelda, et oli pretsedenditu surve mõnelt ettevõtjalt läbi juristide, läbi teiste ettevõtjate valitsuse liikmetele, erakondadele, sealhulgas sotsiaaldemokraatidele, aga ma tean, et ka Reformierakonnale, et seda seadust muuta selliseks, nagu see praegu on. Pretsedenditu surve! Võiks öelda, et mõned paberid, mis liikusid ja [eesmärgid], mida sooviti, olid enam-vähem samad, mida me praegu näeme. 

Selles mõttes on see huvitav. Huvitav ei ole mitte ainult see, miks Eesti 200 seda teemat on ajanud, miks Lea Danilson-Järg kunagi seda teemat üldse ajada ei tahtnud, vaid väga huvitav on see, miks peaminister Kristen Michali tulekuga Reformierakond oma seisukohti muutis, sada protsenti, tähendab, täiesti kardinaalselt teise suuna [võttis]. Päris huvitav olukord.

Ma arvan, et see on õige küsimus, miks sotsiaaldemokraadid ainukesena muretsevad. Ma küsiksin seda retooriliselt. Eesti inimesed, ajakirjanikud võiks teistelt erakondadelt küsida: aga miks teised erakonnad ei muretse? Kui ma meenutaks, mis on ajakirjanduses kirjutatud, millised ettevõtjad võiksid olla huvitatud sellest kõigest, siis võiks teha siit mingisuguseid järeldusi, et ju siis on palju koos arutatud, võib-olla on midagi muud ka veel koos tehtud või ühist tulevikku kuidagi nähtud. Ei tea, ei oska öelda, ei oma selle kohta informatsiooni, aga see on väga kahtlane protsess [olnud]. Ma ütlen, et [see oli] minu ministrikogemuse kõige suurem surve üldse ja kõige hämaram lobitegevus, mis saab olla. Tavaliselt on lobitegevus ametlik, avalik, on ju, kõike on võimalik fikseerida, aga see käis hoopis teistmoodi.

Selles mõttes ma arvan, et põhiküsimus on, miks on peaminister Kristen Michal koos Reformierakonnaga seisukohti muutnud. Mida on lubatud? Mida ei ole lubatud? Kas midagi teatakse peaministri kohta, et ta pidi seisukohta muutma? Miks peaminister lasi Riigikantseleil seisukohti muuta? Kas ja kuidas on sellega seotud uue riigisekretäri tulek? Sest Riigikantselei seisukoht hakkas muutuma siis, kui Riigikantseleid asus juhtima meile kõigile tuntud hea sõber.

Nii et sellised mured on selle eelnõuga, sõbrad. Me oleme täiesti veendunud, et algselt oli Riigikantselei, Justiitsministeeriumi ja erinevate ekspertide hinnang kogu aeg olnud see, et [eelnõu] ei aita [probleemi] lahendada. Esiteks ei päästa see trahvist, see ei päästa trahvist. Väide on see, et see ei päästa trahvist. Pange tähele, see sõnum jääb protokolli, vaatame mõne aasta pärast, kuidas läinud on. See eelnõu ei päästa trahvist. Teiseks, see ei aita konkurentsile kaasa, vaid põlistab seda viga, mis on juba Eesti seadusruumis tehtud, mis siiamaani on. See lihtsalt põlistab seda. Olulised juhtumid ei jõua kunagi lõpliku [lahenduseni]. Ma loodan, et ükspuha, kuidas siin saalis läheb, keegi leiab kõigepealt selle sisemise tahtmise ja on [teise lugemise] katkestamise poolt. Teiseks, ma loodan, et õiglus pääseb aja jooksul jalule. Aitäh!

Tänan teid. Jaak Aab, vastusõnavõtt, palun!

Tänan, austatud juhataja! Pean ikka vastama kolleeg Peeter Ernitsale, [kes ütles], et kõigis trahvides ja kõiges pahas on süüdi sotsiaaldemokraadid, viidates ka minule. Tuletan meelde, et rikkumismenetlus direktiivi mitteülevõtmise eest algatati 2021. aastal. Kes on pärast seda ja sellel ajal justiitsministrid olnud? Ainult Isamaast ja Reformierakonnast. Miks keegi ei teinud isegi pingutust valitsusse tuua eelnõu, mis selle rikkumismenetluse oleks lõpetanud? Nii nagu siin kolleegid kirjeldasid ka viimase paari aasta lugu, ei ole sotsiaaldemokraadid pidurdanud selle küsimuse lahendamist, vaid hoopis teised jõud.

Kindlasti arvan ka mina, et on lootust, et selle [eelnõuga] rikkumistrahv ära kukub – tõenäoliselt ei kuku, aga üks Eesti 200 juhtivpoliitik on mulle seda öelnud. Ma ütlesin, et see oht on ju olemas, et kui te võtate praeguse eelnõu vastu, siis Euroopa Komisjon võrdleb neid ja ütleb, et te ei võtnud direktiivi sisuliselt üle. Mis siis juhtub? Siis algab uus rikkumismenetlus, uus Euroopa Kohtu trahv, uued venitused. See oht on palju suurem, [kui oleks siis], kui teha praegu mõistlikult see asi korda. Aga seesama Eesti 200 juhtivpoliitik ütles: aga see pole oluline, me pikendame protsessi, vahepeal lõpetatakse menetlus, siis võrreldakse eelnõu ära ja alustatakse uut rikkumismenetlust, aga siis vahepeal on juba tükk aega edasi läinud. Mis selleks ajaks Eesti poliitikas on juhtunud, keegi ei tea.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja palub ka lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tuletan meelde, mida on juba mitu korda mainitud, et meile on tekitatud 400 000 euro suurune trahv, kuna me pole direktiivi õigel ajal üle võtnud, ja iga päev lisandub 3000 eurot. 

Eelmises koalitsioonis tekkisid tõesti erimeelsused selles, kuidas me peaksime selle direktiiviga edasi minema, kas võtame selle haldus- või väärteomenetluse kaudu üle. Muidugi, väga keerulised sõnad. Ehk siis tegelikult [on küsimus], mis vormis, kuidas ja kui lihtsalt peaks Konkurentsiamet saama määrata ettevõtjatele trahve. 

Aga tegelikult algas kogu probleem sellest, et kui olid läbirääkimised direktiivi üle, kui seda ette valmistati, siis Eesti ei [lähtunud] oma põhiseadusest. Sest olid ametnikud, kes olid väga huvitatud nendest lisaõigustest. Ja lõpuks saigi vastu võetud selline direktiiv, mis läheb kahjuks vastuollu meie põhiseadusega. 

Üks põhiõigus on see, et inimest ei tohi süüdi mõista enne seda, kui on olemas vastav kohtuotsus. Inimest ei tohi ähvardada enda vastu ütlusi andma, dokumente [esitama]. Siin väidetakse, et need on õiguslikud vaidlused, mis ei oma tähtsust – vastupidi, see on Eesti Vabariigi põhiseadus. Mis ajast põhiseadus ei oma enam tähtsust? 

Kahjuks sooviti põhimõtteliselt tekitada selline olukord, kus Konkurentsiamet oleks saanud tulla sisse ametiruumidesse, need läbi otsida, nõuda dokumente ja öelda: "Head ettevõtjad, mõelge hoolikalt järele, kas teil on selliseid dokumente [esitada], mille alusel me saaksime teid süüdi mõista. Kui te neid ei anna – aga äkki me leiame need kunagi juhuslikult üles –, siis olge kindlad: teile tuleb selline trahv, et te olete pankrotis." See on see enese mittesüüstamise põhimõte, mida ei ole võib-olla piisavalt siin selgitatud.  

Eelmise eelnõu versiooniga, selle niinimetatud Kaja Kallase versiooniga, mille puhul oli nii palju vaidlusi, oli soov luua selline menetlusvorm, mille puhul Konkurentsiametil oleks enda jaoks spetsiaalne lihtsustatud menetlus, läbiotsimise õigusega ja muude menetlusaspektidega, mis on isegi karmimad kui kriminaalmenetluses. Ja siis, sõites sellise menetlusega mitmest olulisest põhiõigusest üle, oleks saanud lihtsustatud moel hakata ettevõtetele määrama hiigelsuuri trahve. Kahjuks ma kuulen ikka, et sotsiaaldemokraadid soovivad jätkuvalt neid õigusi Konkurentsiametile laiendada ja teha Konkurentsiametist karistusorganit. Siin võideldakse vapralt selle eest.

Mul on küsimus, kust on tekkinud selline kange soov ettevõtjaid karistada. Kas meil on tõesti vahepeal ettevõtjatest saanud uued vaenlased, et me oleme otsimas karmimaid karistusmeetmeid, mida saaks lihtsamini ja kiiremini rakendada? Ma mäletan arutelu komisjonides – ma osalesin majanduskomisjonis, ma osalesin õiguskomisjonis kõikidel nendel aruteludel – ja ma mäletan, et põhimõtteliselt eelmise eelnõuga seoses oligi justiitsministeeriumi tõlgendus selline, et aga see on ju kiirem ja tõhusam viis karistada. Reaalselt olid sellised [seisukohad]. Ma arvan, et õigusriigis ei tohiks mitte kunagi selgitada mingit uut eelnõu, uusi karistusnorme vastu võttes: "Aga teate, see on ju lihtsam ja kiirem viis karistamiseks." Rääkimata sellest, et meil kehtib siiamaani ultima ratio printsiip, mille kohaselt kõik uued karistusmeetmed või lihtsustatud karistusmeetmed on viimne vahend. Sellist menetlusvormi on väga tugevalt kritiseerinud õiguskantsler ja mitmed karistusõiguse eksperdid.

Nüüd, kui ma vaatan, on tekkinud nii palju karistusõiguslikke eksperte saalis, siis ma soovitaksin lugeda õiguskantsleri arvamust sellel teemal. Kusjuures Keskerakonna fraktsioonil oli just kohtumine hommikul, kus õiguskantsler kordas kõiki neid seisukohti. Mul on küsimus: kas ettevõtjad mõjutasid ka meie õiguskantslerit? Tuleb välja, et kõik karistusõiguse eksperdid, ka õiguskantsler, olid järelikult mõjutatud ettevõtetest, kuna õiguskantsler ei ole toetanud seda lihtsustatud haldusmenetlust ja sellist trahvimist, kus sõidetakse üle mitmest põhiõigusest. 

Seda on tõesti välja öeldud, et kui me oleksime sellega edasi liikunud, siis me oleksime kogu meie karistusõiguse süsteemi pea peale pööranud. Sest miks peaks Konkurentsiamet saama mingi eelise? Miks peaks just nende jaoks looma täiesti eri-, uue menetlusvormi? 

Seda ma olen mitu korda öelnud, et sellega oleksime avanud Pandora laeka. Järgmise sammuna oleks meie juurde tulnud teised ametnikud ja öelnud: "Aga teate, meie soovime ka seda lihtsustatud menetlust. Me tahaksime samamoodi lihtsustatud [korras] trahve määrata." Oleks tulnud [sama sooviga] maksuamet, kes tahab aina rohkem inimesi jälgida, öeldes: "Teate, me tahame ka neid õigusi, me tahame ka seda haldusmenetlust." Siis oleks tulnud Keskkonnaamet, Andmekaitse Inspektsioon, kes on kusjuures tükk aega soovinud endale selliseid õigusi. See on juba kinnitatud fakt. Niimoodi polekski me üks hetk tähele pannud, et me oleme andnud aina rohkem võimu ametnike kätte ja liikunud karistusriigi poole. Kahjuks tavaliselt niimoodi see toimub. 

Kui me vaatame viimaseid arenguid, jääb mulje sellisest ametnike [võimule tuginevast] karistusriigist, jälgimisühiskonnast, [arvestades] kogu seda kaamerate küsimust ja seda, kuidas me nii lihtsustatult sellest [teemast] räägime. Ma arvan, et demokraatlikus õigusriigis ei ole need väärtused, mille poole me peaksime liikuma, need ei ole väärtused, mida tänapäeva ühiskond jagab. Nõukogude ajal oli kindlasti selline ametnike karistusriik ja kõik sellised asjad olid kohased, aga täna liikuda jälle selles suunas – no ma ikkagi mõtleksin enne mitu korda [järele]. 

Kusjuures viimasel ajal kõlab väga palju selliseid argumente, kuidas me peaksime ikkagi loobuma oma vabadustest, põhiõigustest, väärtustest, ja kõike seda serveeritakse ühe ja sama argumendina: "Kallid inimesed, see on teie kaitseks, see on ju teie turvatunde tagamiseks." Aga tegelikult peidetakse end nende nii-öelda vabanduste taha. Tegelikkuses soovitakse inimesi rohkem jälgida ja lihtsamini karistada. Need on need arenguarengusuunad, millest ma olen viimasel ajal kuulnud.

Ja veel üks aspekt. Siin ei soovita rääkida õiguslikest momentidest. Väga oluline. Riigikohtu otsusega, mis hiljuti jõustus, määrati väärteomenetlusega Olerexile 300 000 euro suurune trahv. Kõik, kes räägivad, et väärteomenetluses ei ole võimalik määrata suuri trahve, on eksinud. Riigikohus on andnud oma sõna selles osas ja põhimõtteliselt Riigikohus andis ka oma hinnangu, et seda direktiivi on võimalik võtta üle väärteomenetluses ja on võimalik määrata tõhusalt …

Aitäh!

… suuri trahve ettevõtjatele. Aitäh!

Ja nüüd on kaks vastusõnavõttu. Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu! Kuna proua Kovalenko siin väänles tõe moonutamisega, nagu oleks võidelnud boamaoga, siis ma tahaksin tõesti natukene midagi öelda. Ei, sotsiaaldemokraadid ei arva, et kedagi peaks karistama, aga sotsiaaldemokraadid arvavad, et peaks olema aus konkurents. Nii nagu Riina Sikkut enne ütles, peaks olema ennetavad meetmed, et kõik, kes hakkavad [reegleid] rikkuma, teaksid, et neile on karistus ette nähtud. Ma arvan, et imelik loogika on ka see, et kui sa [reegleid] rikud, siis ei tohiks sellele karistust järgneda. See on mingisugune, ma ei tea, huvitav seisukoht. 

Aga ma tahtsin öelda ka seda, et see Keskerakonna [suhtumine] asjadesse, et justkui Konkurentsiameti pärast tehakse midagi, et justkui ametnike pärast midagi tehakse, on ka päris huvitav. Ei, ei tehta! Seda tehakse Eesti inimeste pärast, tehakse Eesti ettevõtjate pärast, sest aus konkurents on ju majanduse üks tugisammastest, millele see toetub. Ei ole võimalik, et majandus ja ettevõtlus saaks [toimida], kui pole ausat konkurentsi.

Aga noh, ma ei tea, mul tekkis jälle küsimus. Ma ei osanud enne seostada, aga millegipärast asus ka Keskerakond nüüd sellele [seisukohale], et varasem pingutus oli vale ja jumala eest tuleb teha eelnõu, mis selliseid teatud kitsaid ärihuvisid toetaks. Et ajaloole ausalt ja õiglaselt tulevikus tagasi vaadata, markeerisin selle siin ära, et sotsiaaldemokraadid tunduvad tõesti saalis selles küsimuses üksi olevat. Aga eks hiljem selgub, [kellel oli õigus], ja me saame seda debatti pidada.

Aitäh! Ja ei ole vaja kahelda, et Anastassia Kovalenko-Kõlvart puudutas oma sõnavõtus ka Riina Sikkuti öeldut, nii et seetõttu ka vastusõnavõtt Riina Sikkutile. Palun! Riina Sikkut, teie vastusõnavõtt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Minu meelest meie ülesanne siin saalis, kui ma õigesti aru saan, ongi tasakaalu otsida. Kahtlemata võib tehnoloogia abil jälgida ja igasuguseid pahategusid korda saata, aga ei ole võimalik, et tehnoloogilisi lahendusi kasutavad ainult kurjategijad ja politsei peab hakkama saama pliiatsi, paberi ja kassettmagnetofoniga. Me peame siin leidma, mis see kuldne kesktee oleks, mis õigusi ülemäära ei piiraks, aga võimaldaks ikkagi ka uut tüüpi kuritegevust kontrolli all hoida ja juhtumeid lahendada. 

Täpselt samamoodi on konkurentsiõiguse rikkumisega. Mina ei arva, et karistamine peaks olema lihtne, võimalikult kerge ja ametnike tehtav, aga karistamine peab olema võimalik. Me oleme olukorras, kus aastakümneid ei ole olnud võimalik ettevõtteid karistada, kui konkurentsiõigust on rikutud. Anastassia Kovalenko-Kõlvarti toodud näide Olerexi kohta on ju suurepärane. Me oleme loonud olukorra, kus seadust rikkudes – nii nagu on meediast läbi käinud – teenis ettevõte ilmselt kasumit, ma ei tea, 40 miljonit. Me räägime kümnetest miljonitest, mille võrra ta sai eelise. Nüüd selgub, et see suur trahv, mida me saame väärteomenetluses teha, on 300 000 eurot. Seega, põhimõtteliselt me ütleme, et jah, konkurentsiõiguse rikkumine tasub ära, seaduserikkumine tasub ära. Karistamine ei pea olema lihtne ja kerge, aga karistamine peab olema meie seaduste alusel võimalik nende puhul, kes on seadust rikkunud. See on see olukord, mida me siin saalis peaksime looma. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Küll on kaks küsimust istungi juhatajale. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Tõesti, stenogrammi mõttes [ütlen], et see aeg, kui Läänemetsa konkurentsiseadus ei huvitanud, oli Keskerakond alati pidevalt samal seisukohal, et peab minema väärteomenetluse teed. Me oleme alati toetanud õiguskantsleri seisukohta. Tehti ka vastavad muudatusettepanekud, oli debatt komisjonis, kus sotsiaaldemokraadid ei osalenud. Hea, et sotsiaaldemokraadid tunnistasid, et 300 000 eurot trahv ei ole piisav, trahvid peaksid olema sadades miljonites, et ettevõtted läheksid ikka pankrotti.

Aitäh! See ei olnud küsimus istungi juhatajale. Peeter Ernits, palun! Peeter Ernits, kas te soovite [sõnavõttu]?

Jah! Hea juhataja, ma ei tea, kas see oli õige selle musta käe või … Kuna kolleeg Läänemets …

Tegelikult oleks pidanud teise valiku tegema. Te oleks vastusõnavõtu saanud. Need on nüüd suletud läbirääkimised. Kuulan teie protseduurilist küsimust.

Minul on repliik headele kolleegidele sotsiaaldemokraatidele, kuna teisi siin eriti ei ole. Tegelikult niimoodi peakski parlament toimima: ajama reaalset tõde taga ja mitte üksteist süüdistama. See tuleks tõepoolest lahti kirjutada ja vaadata, mida Lauri rääkis siin, mida Jaak rääkis, ja nii edasi. Ei ole ka mina konkurentsiõiguse spetsialist. Aga niimoodi peakski riiki juhtima, [peaks] reaalselt arutama, kirglikult, ja vaatama, mis välja tuleb, mitte laskma suvalistel ametnikel endale pähe istuda. Neid näiteid, ma tean, tuleb järgmisel nädalal veel ja tuleb veel palju magusamaid asju. Aitäh!

Aitäh! See sõnavõtt oli isegi natukene protseduuriline, soovitas kirglikult arutada, mis on kindlasti protseduuriga seotud. 

Nüüd, head kolleegid, selle eelnõu kohta on esitatud kokku 37 muudatusettepanekut ja järgnevalt me need muudatusettepanekud ka läbi vaatame. Kõigepealt muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon: Jaak Aab, Tanel Kiik, Ester Karuse, Züleyxa Izmailova. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Lauri Läänemets, palun! 

Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Me teeme seda, head kolleegid, aga peale saalikutsungit. 

Head kolleegid, oleme seaduseelnõu 609 juures. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon: Jaak Aab, Tanel Kiik, Ester Karuse ja Züleyxa Izmailova. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 15 Riigikogu liiget, vastu 54, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 1 ei leidnud Riigikogu toetust.  

Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 3 on samuti esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 5 on esitanud ka majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 6 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 7 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 8 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 9 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. 

(Helistab kella, saalist kostab suminat.) Head kolleegid Randpere ja Seeder, meil on siin muudatusettepanekute läbivaatamine, kolleegid tahavad seda väga jälgida. 

Muudatusettepaneku nr 10 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 11 on esitanud ka majanduskomisjon. Siin, head kolleegid, juhin tähelepanu sellele, et algselt jagatud materjalides puudus majanduskomisjoni otsus ehk tegemist on tehnilise veaga. Sisuliselt majanduskomisjon seda hääletas ja arvestas täielikult. Aga veel kord, algselt välja trükitud muudatusettepanekute loetelus puudus lihtsalt märge majanduskomisjoni otsuse kohta. Aga veel kord, muudatusettepanek nr 11, majanduskomisjoni otsus: arvestada täielikult. 

Muudatusettepaneku nr 12 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 14, vabandust, muudatusettepaneku nr 13 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. 

Muudatusettepaneku nr 14 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 15 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 16 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 17 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 18 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 19 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 20 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 21 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 22 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 23 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 24 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 25 esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 26 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 27 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 28 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 29 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 30 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 31 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 32 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 33 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 34 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. 

Ja, muudatus … Vabandust, muudatusettepanek nr 34. Priit Sibul, kas teil on ettepanek muudatusettepaneku nr 34 kohta? Palun mikrofon Priit Sibulale!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Me teeme seda peale saalikutsungit. 

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 34, selle on esitanud majanduskomisjon ja juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 61 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid 1. Muudatusettepanek nr 34 leidis Riigikogu toetust.  

Muudatusettepaneku nr 35 on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Muudatusettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Muudatusettepaneku nr 36 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 37 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. 

Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on seaduseelnõu 609 teine lugemine lõpetada, ent meile on laekunud ettepanek Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt eelnõu 609 teine lugemine katkestada. Me peame seda ettepanekut hääletama. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Kas ollakse nõus, et me läheme selle ettepaneku hääletamise juurde? Ennekõike Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Aitäh! 

Head kolleegid, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 609 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 17 Riigikogu liiget, vastu 55, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Head kolleegid, eelnõu 609 teine lugemine on lõpetatud ja ka esimese päevakorrapunkti menetlemine.

Oleme jõudnud teise [päevakorrapunkti] juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud õhusõiduki pardal toimepandud õigusrikkumisi ja teatavaid teisi tegusid käsitleva konventsiooni muutmise protokolliga ühinemise seaduse eelnõu 587 teine lugemine. Riigikogu kõnetooli on juba jõudnud auväärt kolleeg, õiguskomisjoni liige Valdo Randpere.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Ärge nüüd kõik saalist minema jookske, sest kohe tuleb lõpphääletus. Eelnõu oli niivõrd hea, et selle kohta ei tehtud mitte ühtegi muudatusettepanekut. Eelnõu sisu on lühidalt see, et edaspidi peate käituma lennukis olles viisakalt, ei tohi teha asju, mis ohustavad lennujulgeolekut. (Juhataja helistab kella.)

Kuna eelnõu oli niivõrd hästi vastu võetud ja kõigile arusaadav, nagu öeldud, siis ühtegi muudatusettepanekut ei tehtud. Komisjonis ei esitatud ka ühtegi muud küsimust, kui et millal saaks selle eelnõu poolt hääletada. See hetk tuleb kohe. Komisjon arutas seda esmaspäeval, 2. juunil, ja otsustas võtta selle eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, konsensuslik otsus, ja teha ettepaneku teine lugemine lõpetada, konsensuslik otsus, ja teha ettepaneku viia läbi eelnõu lõpphääletus, ka see oli konsensuslik otsus. Aitäh!

Suur tänu teile põhjaliku ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kaks erinevat eelnõu nagu kaks erinevat maailma. Enne oldi siin väga kirglikud, enamikku teid siin paremal tiival ei olnud saalis, kui me arutasime. Rasked lahingud olid sotsiaaldemokraatidega. Me toetasime, ka mina toetasin seda koalitsiooni eelnõu. See oli sisuline. Ega tõde täpselt ei teagi, mis siin oli. Ma arvan, et see tuleks täpselt selgeks rääkida ja lahti kirjutada. 

Aga see eelnõu on tõesti lihtne: kui sa lennuki peale lähed, siis ära kempsus suitseta, ja kui istud tooli peal, siis pane rihm kinni. Selle [leppe], Tōkyō konventsiooni Montreali protokoll on mõistlik, sellega tuleks [ühineda], tõesti ei maksa kempsus suitsetada. Aga kui vaadata, kui sage see väärtegu on, siis [tundub] kogu sellele kulutatud aeg natuke naljakas. 

Tallinna Lennujaama läbib rekordiliselt – vähemalt viimasel aastal – 3,5 miljonit [reisijat]. Neid juhtumeid, mida oleks saanud menetleda, oli 40. Nii et see protsent, head kolleegid, ma loen ette, selle kasutegur on 0,0000023%. Nii et hääletame rõõmsalt selle olulise, kuid erakordselt marginaalse konventsiooni, Tōkyō konventsiooni Montreali protokolli poolt. Vajutage rohelist. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Käesoleva eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 587 lõpphääletus ja seda me teemegi peale saalikutsungit. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud õhusõiduki pardal toimepandud õigusrikkumisi ja teatavaid teisi tegusid käsitleva konventsiooni muutmise protokolliga ühinemise seaduse eelnõu 587. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 67 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 1. Eelnõu 587 on seadusena vastu võetud.

Kolmas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhikirja muutmise dokumendi ratifitseerimise seaduse eelnõu (590 SE) teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, õiguskomisjoni liikme Vilja Toomasti.

Suur tänu, härra juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni, lühidalt ILO, põhikirja muutmise dokumendi ratifitseerimise seaduse eelnõu 590 teiseks lugemiseks ettevalmistamist esmaspäeval, 2. juunil. Muudatusettepanekute tähtajaks ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud ja seetõttu ei viibinud ka komisjoni istungil ühtegi külalist. Viibisid kohal ainult komisjoni liikmed, puudusid komisjoni liikmed Heljo Pikhof ja Varro Vooglaid. 

Komisjoni esimees Madis Timpson selle kõik ette kandis, et ettepanekuid esitatud pole, ja komisjonil jäi teha ainult menetluslikud otsused. Esiteks teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. juunil. Teiseks teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Kolmandaks teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus. Kõik need otsused võeti vastu konsensuslikult. Mina tänan!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Nagu eelpool öeldud, käesolevale eelnõule muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 597 lõpphääletus. Teeme seda peale saalikutsungit. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhikirja muutmise dokumendi ratifitseerimise seaduse eelnõu 590. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 62 Riigikogu liiget, vastu 4, erapooletuid ei olnud. Eelnõu 590 on seadusena vastu võetud.

Nüüd neljas [päevakorrapunkt]. Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Botswana Vabariigi vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu 641 teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, rahanduskomisjoni liikme Riina Sikkuti.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Päeval, mil Botswana president (Juhataja helistab kella.) oli riigivisiidil Eestis, arutasime me esimesel lugemisel eelnõu, millega ratifitseeritakse Eesti Vabariigi ja Botswana Vabariigi vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise leping, ja selle juurde kuuluvat protokolli. 

Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 3. juuni kell 17.15 ja Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega komisjonid eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud. Rahanduskomisjon otsustas 11. juunil, konsensuslikult … Vabandust! 5. juunil otsustas rahanduskomisjon konsensuslikult, et 11. juunil saab eelnõu täiskogu päevakorda võtta, teise lugemise lõpetada ja viia ühtlasi läbi eelnõu lõpphääletus. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Nagu öeldud, käesoleva eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 641 lõpphääletus ja me teemegi seda peale saalikutsungit. 

Auväärt Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Botswana Vabariigi vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu 641. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 67 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 641 on seadusena vastu võetud. Saime hoo üles. 

Viies päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise ning julgeolekumaksu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 645 teine lugemine. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt kolleegi, rahanduskomisjoni liikme Maris Lauri.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Teen ülevaate eelnõu 645 käsitlemisest rahanduskomisjonis peale esimest lugemist Riigikogu suures saalis. 

Komisjon pöördus arvamuse saamiseks kokku 18 huvigrupi poole, kes olid kaasatud julgeolekumaksuseaduse menetlusse. Ja arvamused laekusid kolmelt huvigrupilt. Teenusmajanduse Koda juhtis tähelepanu sellele, et normitehniliselt tuleks julgeolekumaksuseadus tunnistada kehtetuks, ja sellega rahanduskomisjon ka nõustus. Sellest natuke hiljem. 

[Eesti] Kaupmeeste Liit osundas, et sisekaubanduse olukorra parandamiseks tuleks makse alandada. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda pidas väga positiivseks julgeolekumaksuna sätestatud tähtajalise ettevõtete kasumimaksu kaotamist, pakkus välja käibemaksumäära tõstmise kohta mõjuanalüüsi kohustuse sätestamise ja pidas maksumuudatuste järgselt oluliseks maksurahu tagamist. 

Rahandusministeeriumil on üldine kohustus oma valdkonna õigusaktide mõju ja toimimist seirata ning vajadusel asjaomaste algatustega välja tulla. Kuna käibemaksuseaduses on sätestatud Rahandusministeeriumi kohustus analüüsida eelmise aasta alguses toimunud käibemaksumäära tõusu mõju 2027. aastal, ei leidnud rahanduskomisjonis kandepinda käesoleva eelnõuga täiendava spetsiifilise analüüsi kohustuse sätestamine. Kuna see kohustus on juba olemas, siis täiendaval [analüüsil] mõtet ei ole. 

Eelnõu läbis esimese lugemise 21. mail. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks laekus Isamaa fraktsioonilt kuus muudatusettepanekut. Eelnõu oli rahanduskomisjoni päevakorras 5. ja 9. juunil sel aastal. 

Me vaatasime läbi muudatusettepanekute loetelu ja jätsime sinna kandmata ühe Isamaa fraktsiooni esitatud muudatusettepaneku. Põhjus on selles, et muudatusettepaneku sisuks oli Vabariigi Valitsusele ettepaneku tegemine lisaeelarve seaduse eelnõu algatamiseks. See on [ettepanek], mida Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt tuleb teha eraldi menetlusena ja tuleb teha otsuse eelnõuna, nii et see ei sobinud nagu selle [eelnõuga]. 

Samuti osutati sellele, et üldiselt peaksid muudatusettepanekud olema seotud eelnõus reguleeritavate küsimustega ja lähtuma eelnõu eesmärgist, millega antud juhul ei olnud tegemist, kuna [taheti] panna lisaeelarve esitamise kohustust. Ja meil oli samal ajal menetluses, ja on endiselt teatavasti, lisaeelarve. See muudatusettepanek oleks pidanud olema õige eelnõu kohta siis, kui midagi seal tahetakse muuta. 

Ei saa iseenesest pidada ka väga heaks tavaks tuua eelnõusse sisse mitte eelnõuga seotud teemasid. Jah, me oleme seda teinud, neid kobareelnõusid, aga see on kahtlematult halb menetlustava ning parem on seda mitte teha. Selle hääletas ka komisjon läbi ja jättis selle sisse võtmata. 

Rahanduskomisjon tegi normitehnilise muudatuse, muudatuste loetelus nr 2. Ja rahanduskomisjon lisaks osutas sellele, et Isamaa fraktsiooni muudatusettepanek nr 3 on sellega sisuliselt arvestatud. Ülejäänud muudatusettepanekud ei saanud rahanduskomisjoni toetust. 

Rahanduskomisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada. Kui see lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks täiskogu päevakorda 18. juunil ja viia läbi lõpphääletus. 

Natuke ka sellest muudatusettepanekust, mis rahanduskomisjoni poolt [tehti]. Selleks, et eelnõu oleks korrektne ja ei tekiks olukorda, et eelnõu sisuks muutuks üksnes pealkiri, muudetakse esiteks seaduse pealkirja. Ehk pealkirjaks oleks julgeolekumaksu … Vabandust! Paragrahvi 2 muudetakse ja see oleks julgeolekumaksuseaduse kehtetuks tunnistamine. Ja siis ka juurde jõustumissätted. 

Ja kogu seaduse pealkirja [muudatus] on [punktis] 2.3. ja eelnõu pealkirjaks saaks "Ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise ning julgeolekumaksu seaduse kehtetuks tunnistamise seadus". See muudatusettepanek sai komisjonis toetuse ja vastu oli Isamaa esindaja. Kuigi, nagu öeldud, Isamaa ettepanekut, mis oli järgmine, võeti sisuliselt arvesse. Minu poolt kõik. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Küsiksin nüüd natuke laiema küsimuse. Kas te arutasite või olete varasemalt arutanud rahanduskomisjonis, sealhulgas valitsuse esindajatega, miks Eesti maksusüsteem on kreenis jõukate suunas? Kohe täpsustan. Teil on väga palju selliseid makse, näiteks käibemaks, mis on oma olemuselt regressiivsed. Ehk see tähendab seda, et väiksema sissetulekuga inimene maksab suurema osa oma sissetulekust ära. Samal ajal sellist maksu, [näiteks] astmeline ehk progressiivne tulumaks, meil ei ole. Meil on see ühetaoline erinevalt enamikust Euroopa Liidu riikidest. Ning meil ei ole sellist traditsioonilist ettevõtte kasumimaksu, millest nüüd valitsus pärast esialgset kehtestamist otsustas loobuda. Kas see on teie meelest adekvaatne ja õiglane, et Eestis on reaalselt kujunenud välja maksusüsteem, mille kohaselt madalapalgaline inimene maksab oma sissetulekust maksudena riigile suurema osa kui jõukam inimene? Ja kui see on teie hinnangul õiglane, siis miks ülejäänud Euroopa, eeskätt Põhjamaad, käituvad teistviisi?

Aitäh! Seda küsimust rahanduskomisjon ei arutanud.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma jätkan Tanel Kiige küsimust. Kas teie komisjoni esindajana ja komisjoni liikmena või valitsuse esindaja polegi kordagi tõstatanud teemat, et Eestis on kõrged maksud vaestele ja keskmise sissetulekuga inimestele ja madalad maksud rikastele? See loob ju ühiskonnas olukorra, kuskohas paljud inimesed ei tule toime. See mõjutab tegelikult lõpuks majanduse arengut, sest kui inimestel tulevad tervisemured või haridus jääb saamata, siis nad panustavad tulevikus ühiskonda vähem. Te olete ju kohtunud IMF-i ja OECD esindajatega. Nad kõik sellele viitavad. Nad soovitavad loobuda regressiivse maksupoliitika loogikast. Ma küsin, kas teie komisjoni liikmena olete või keegi valitsuse esindajatest on üldse seda probleemi komisjonis tõstatanud nüüd eelarve menetluse raames.

Ma olen siin komisjoni esindajana. Oma isiklikku seisukohta väljendan ma sel juhul, kui ma võtan kõne. Rahanduskomisjonis on olnud eri aegadel väga erinevaid diskussioone maksusüsteemi üle, sealhulgas erinevate muudatuste üle üht- ja teistpidi. Nii et tegemist on kahtlematult poliitilise valikuga, mis sõltub sellest, millised on poliitilised jõud ja milline on tasakaal parasjagu Riigikogus.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Siin parlamendis on huvitav praktika välja kujunenud, et kui tahetakse, [küsimus] meeldib millegipärast, siis avatakse isiklikke seisukohti, [peetakse] laiemaid arutelusid, aga kui on ebamugav küsimus, ebamugav teema, siis on hästi hea ja mugav öelda, et seda asja komisjonis ei arutatud. Ma arvan, et võiks olla ühetaoline lähenemine, et kui me ikkagi arutame niivõrd olulist eelnõu – ma usun, et te olete nõus, et see on väga kaalukas eelnõu –, siis oleks ju adekvaatne teil anda komisjonipoolse ettekandjana, ka endise rahandusministrina ikkagi ülevaade, miks me oleme teie koduerakonna juhtimisel Eestis ehitanud sellise maksusüsteemi, mille tõttu reaalselt madalapalgaliste inimeste maksukoormus summa summarum proportsionaalselt nende sissetulekust on suurem kui jõukamal osal ühiskonnast. Näiteks madalamad detsiilid maksavad rohkem kui kaks kõrgemat detsiili. Kuidas see on loogiline, kuidas see on adekvaatne? Kui te nüüd ütlete, et seda küsimust komisjonis ei arutatud, siis ma tahaks teada, miks selliseid küsimusi rahanduskomisjonis ei arutatud.

Aitäh! Mina olen siin puldis komisjoni esindajana. Kui te olete jälginud minu varasemaid esinemisi, siis ma olen alati järginud siin just nimelt seda positsiooni ja kavatsen seda ka edaspidi teha. Seda küsimust, nagu ma ütlesin, antud eelnõu menetluse käigus ei arutatud, küll on varem erinevates olukordades erinevate eelnõude puhul maksuteemasid erinevatest nurkadest komisjonis arutatud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt komisjoni ettekandja! Isamaa Erakond maksude tõstmise põlistamist loomulikult ei toeta. Aga minu küsimus tuleneb teie ettekandest otseselt selle kohta, mida te arutasite komisjonis. See puudutab Isamaa muudatusettepanekut, mida te ei arvestanud ja ei kandnud lehele hääletamiseks. Ma ei küsi selle muudatusettepaneku sisu kohta, vaid teie kommentaari kohta, et muudatusettepanek peab olema seotud eelnõu eesmärgiga ja kui ta eelnõu eesmärgiga ei ole seotud, siis ta on vastuolus kodu- ja töökorra seadusega. Ja nüüd, auväärt juhataja, pange tähele, ma küsin ka teie käest. Kas see tähendab seda, et kui eelnõu eesmärk on makse tõsta, siis muudatusettepanekut makse vähendada ei ole võimalik teha, isegi mitte maksud samaks jättes, sest see ei ole kooskõlas eelnõu eesmärgiga? Kas selline tõlgendus kodu- ja töökorra seadusest tulenevalt ongi rahanduskomisjoni ametlik seisukoht?

Aitäh! Ma loetlesin kolm põhjendust ja ma loen need veel kord ette. Esimene ja kõige olulisem põhjendus puudutab seda, et tegemist oli ettepanekuga valitsusele koostada lisaeelarve. Lisaeelarve ettepanekut valitsusele tuleb teatavasti Riigikogu kodu- ja töökorra järgi, peatükk 19 § 154, menetleda teistsuguse korra järgi, ehk see on otsuse eelnõu, mida esitatakse. Ja kui mu mälu ei peta, siis Isamaa on seda varem ka teinud. Nii et kõigepealt selle ettepaneku oleksite te pidanud esitama otsuse eelnõuna, mitte muudatusettepanekuna antud eelnõu juurde. 

Teiseks, see eelnõu ei käsitle lisaeelarvet, vaid käsitleb konkreetset maksuseadust. Nii et selles mõttes ei vasta see minu arvates Riigikogu kodu- ja töökorra § 99 lõike 1 tingimustele. 

Ja nagu ma ütlesin, kolmas põhjendus oli see, jah, mille puhul tõesti võib vaielda. Meil on olnud olukordi, kus on esitatud niinimetatud kobareelnõusid. See võimalus on töö- ja kodukorras loodud erilisteks oludeks. Siis on alati küsimus, kas see situatsioon ja olukord on selline, mis seda nõuab. 

Nii et kindlasti ei olnud tegemist ühe põhjendusega, vaid kolmega, eelkõige sellega, millele ma esiteks osutasin, et tegemist oleks pidanud olema otsuse eelnõuga. Selle esitamine muudatusettepanekuna ei ole korrektne. Ja me oleme ka varem komisjonis ja Riigikogu siin saalis selle üle vaielnud ja alati seda täpselt samamoodi lahendanud.

Protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Komisjoni esindaja vastas küsimusele, mida ma ei küsinud. Ma just rõhutasin, et ma ei küsi konkreetselt Isamaa muudatusettepaneku kohta, vaid küsin rahanduskomisjoni tõlgendust selle põhjenduse kohta, mida komisjoni esindaja ütles, et muudatusettepanekud peavad vastama eelnõu eesmärgile. Meil on ka varem siin olnud selleteemalisi arutelusid, kuidas kodu‑ ja töökorra seadust tõlgendada sellest lähtuvalt, ja mu küsimus oli nii-öelda teoreetiline, oletuslik, et me teaks, kuidas muudatusettepanekuid esitada nii, et neid arvestataks. Et kui ikkagi on väga üheselt fikseeritud, et eelnõu eesmärk on maksude tõstmine, siis justkui ei ole võimalik selle põhikirja punkti alusel esitada maksude alandamise muudatusettepanekut? Kas on nii või ikkagi võib esitada muudatusettepanekuid, mis ei ole kooskõlas ja on lausa vastupidised eelnõu eesmärgiga? Kas see on võimalik või mitte?

Protseduuriliselt seda menetleb komisjon ju, et kas ta võtab seda arvesse või ei võta. Riigikogu juhatus ega istungi juhataja ei saa sinna protseduuri kuidagi sekkuda. Urmas Reinsalu tahab veel protseduuriliselt küsida.

Ja väga halb, et ei sekku. Sedasorti Tagurpidi-Antsla loogikat varasemates parlamendi koosseisudes vabanenud Eestis ei ole olnud. Ja kui teie arvate, et teil on enamushääled – see ei ole konkreetselt istungi juhatajale suunatud, vaid enamusele, kes on tegelikult annihileerinud Isamaa ettepaneku –, ja et see lubab nii parlamendi varasema tava kui ka seadusesätte tühistada, siis teil ei ole niisugust õigust. Ma ei hakka teid ähvardama, et see pendel lööb ükskord tagasi, sellepärast et teie sarnaseks me selles käitumises – ma luban teile – ei muutu.

Nüüd protseduuriline küsimus. 

Aga nüüd on konkreetne küsimus. See oli raamistus, probleemiasetus. 

On asutud seisukohale, et kodukorraseadus võimaldab enamusel otsekui annihileerida parlamendiliikmete muudatusettepanekuid, kui neid ei ole esitatud [õige] eelnõu kohta, ja kui komisjon lubaks neid, siis tuleks eelnõu menetlemine katkestada. Tegelikult on ju, lugupeetav istungi juhataja, öeldud selles komisjoni tehtud seletuskirjas, et komisjon neid otsekui lubada saab. 

Praegu ei ole ju küsimus sisuliselt lubamises, et kas komisjon kiidab heaks, vaid meilt on võetud õigus üht meie muudatusettepanekut üldse hääletada, nii nagu detsembris oli baaseelarve menetlemise puhul. Mu [mõte] on, lugupeetav istungi juhataja, et parlament peab ju menetlema seaduseelnõusid vastavalt seadusele, aga praegu me ei menetle seda eelnõu vastavalt seadusele. 

Mida teie istungi juhatajana näete, millised õiguskaitse võimalused on parlamendiliikmetel? Te ütlete, et komisjoni liikmetel on enamus, enamus võib teha, mis ta tahab, ja sellega ongi raamistatud Eesti Vabariigis parlamentaarne seadusandluse protseduur. See ei saa ju olla piisav õigusriigis.

Aitäh protseduurilise [küsimuse] eest! Kuidas komisjon käitub, seda istungi juhataja ei saa kuidagi mõjutada. (Urmas Reinsalu räägib saalist.) Komisjoni esindaja selgitas komisjonis toimunud arutelu ja ka põhjendas, miks üks või teine otsus tehti. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Kodu- ja töökorda, kui tekib erinevaid tõlgendusi ja vaidlusi, tõlgendab lõplikult ikka Riigikogu juhatus. Iga komisjon ei tohiks kodu‑ ja töökorda erinevalt tõlgendada. Ja selle eest, et oleks ühtne praktika, vastutab juhatus. 

Sellepärast on ka minu küsimus teile, ja mitte ainult konkreetsest Isamaa muudatusettepanekust lähtuvalt, mille puhul, ma saan aru – komisjoni esindaja võib mind parandada, kui ma olen valesti aru saanud –, on selline otsus [tehtud], et seda justkui ei kanta hääletamiseks tabelisse, et see ei ole kõlbulik. Nii et me ei saa kodukorrast lähtuvalt kasutada seda võimalust, et kui kaks komisjoni liiget seda toetavad, siis tuleb see suure saali hääletamisele. See võimalus võetakse ära. 

Ma lähen selle tõlgenduse juurde, ärge jääge kinni meie konkreetsesse ettepanekusse. See on väga oluline protseduuriline küsimus, et me teaksime, kuidas me käsitleme muudatusettepanekuid, ja saaksime neid vormistada ja esitada. Kas selline tõlgendus, et kui muudatusettepanek ei ole kooskõlas seaduseelnõu eesmärgiga, siis ei pruugita seda üldse hääletustabelisse kandagi ja see ei ole hääletamiskõlbulik suures saalis, on tõesti kodu‑ ja töökorra seadusega kooskõlas? 

Ja kuna see on juba mitmes kord, kui niimoodi tõlgendatakse, siis on see tõsine probleem ja see on minu küsimus. Ja julgen öelda, et enamik opositsiooni muudatusettepanekuid muudavad koalitsiooni algatatud eelnõu kas sisu või eesmärki ja seega ei peaks need tulevikus üldse hääletamisele tulema. Kas me oleme tõesti nii kaugele jõudnud, auväärt juhataja?

Ei, kindlasti me nii kaugele ei ole jõudnud. Paljud muudatusettepanekud tulevad suurde saali ja neid hääletatakse. Urmas Reinsalu, palun, protseduuriline [küsimus], lühike!

Lepime kokku. Lepime kokku. Meil kehtib parlamendis ka niisugune asi, et siin armastatakse kollast raamatut tsiteerida nii nagu Vana Testamenti, kus igaüks leiab endale õigust. Aga siin on ka põhimõte, hea tava reegel seaduseelnõude menetlemiseks, mis sätestab, et kobareelnõusid ei menetleta. On nii? Kobareelnõuna põhimõtteliselt seda ei käsitleta. Me juhtisime tähelepanu julgeolekumaksule, mis oli pundareelnõuna kokku keerutatud. Seal oli lõviosa Eesti Vabariigis kehtivaid riiklikke makse, maksu rahaline mõju, välja arvatud sotsiaalmaks, oli tegelikult sellega hõlmatud. Ja nüüd on mõned kuud hiljem kokku keeratud täpselt samasugune tagurpidipundar, mis nendest ajutistest maksudest teeb püsivad maksud. 

Ja nüüd on minu küsimus. Seaduseelnõul peab olema eesmärk ja pundareelnõude vältimiseks ongi tegelikult need sisemised protseduurid parlamendi juhatuse kinnitatuna vastu võetud. Ja nüüd ütleb see rahanduskomisjoni antud seletus või õigemini teise lugemise seletuskiri, kus pool teksti on pühendatud Isamaa ettepanekule, mitte-ettepanekule … Näete, ettepanekut ei olnud, aga [sellele pühendati terve] lehekülg – huvitav paradoks! Hästi! Seal on põhjendatud, et tegelikult ei saa esitada muudatusettepanekuid, mis ei ole kooskõlas eelnõu eesmärgiga. Aga kuidas me pundareelnõu puhul saame üldse määratleda, mis on seadusandja eesmärk? Härra istungi juhataja, mis on selle eelnõu eesmärk? Kui te ütlete, et meie kuidagi reageerida ei saa, juhtivkomisjonil on võim, voli, siis on väga oluline teada, mis on enamuse käsitlus, et mis ettepanekuid me õigupoolest tohime esitada, kui need peavad olema eesmärgiga seotud. Aga eesmärk on ju pundarseadusel see, et vägagi risti-rästi muudetakse makse.

Aitäh küsimuse eest! Istungi juhataja siin suures saalis nüüd küll otsustama ei hakka, mis on eesmärgid. Tähendab, esimese lugemise seletuskirjas on toodud eelnõu eesmärgid, kuhu tahetakse selle seaduseelnõuga jõuda. 

Aga küsimus ettekandjale, Andrei Korobeinik, palun!

Jah, aitäh! Ma tuleks siin eelmise teema juurde. Ma saan aru, et sa komisjoni esindajana tahad ikkagi rääkida ainult sellest konkreetsest eelnõust, mitte tervikuna sellest, mis komisjonis toimus. See on mõistetav. Kuigi mõned sinu kolleegid, nagu Aivar Sõerd või Jürgen Ligi, olid palju sõnakamad, kui nad esitasid komisjoni seisukohti.

Aga mul on küsimus võib-olla siis üldiselt parlamentaarse debati kohta. Siin sotsiaaldemokraadid väga soovivad rakendada astmelist tulumaksu, mida nad Reformierakonnaga koos koalitsioonis olles blokeerisid. Nende tõttu seda tegelikult täna Eestis ei ole. See on väga kahetsusväärne! Olen kolleegide Läänemetsa ja Kiigega väga nõus, aga ainult nende pärast seda ei olegi. 

Kas sa arvad, et parlamentaarsele debatile tuleb kasuks selline silmakirjalikkus, kus Riigikogu saadik, kes hääletas mõni kuu tagasi konkreetselt ettepaneku vastu, nüüd siiralt kiidab seda ja küsib sinu käest, miks astmelist tulumaksu Eestis ei ole?

Aitäh! Nagu ma juba varem korduvalt olen öelnud, olen ma siin hetkel komisjoni esindajana, mitte isiklikult oma seisukohti avaldamas.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud komisjoni ettekandja! Mina ei küsi teie käest selle kohta, et kui Keskerakond oli koalitsioonis Reformierakonnaga, siis nad astmelist tulumaksu ei toetanud. Selle pärast ei küsi, et Andrei Korobeinik pole nii pikalt Keskerakonnas olnud ja te ei mäleta neid asju. Ma ei hakka talle seda ette heitma. 

Aga ma küsin teie käest konkreetselt, kuna Eesti maksusüsteem on tõesti regressiivne ehk mida väiksem on sissetulek, seda rohkem sa sissetulekust maksudena ära maksad. OECD ja IMF on soovitanud Eestil kaotada ära selline maksusüsteem, kus maksustame rohkem vaeseid ja vähem rikkaid. Mul on küsimus, kas selle eelarve menetluse käigus valitsuse esindaja ehk rahandusminister seda probleemi puudutas ja kas ta nimetas seda probleemiks või ei nimetanud.

Aitäh! Antud eelnõu käsitleb julgeolekumaksu tühistamist ja sellist diskussiooni ei olnud.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Proua Lauri! No seda eelnõu ei ole ju sisuliselt võimalik vaadata lahus loetud kuud tagasi vastuvõetud julgeolekumaksu seadusest. Siis rida ettevõtlusorganisatsioone andis oma arvamuse, esitas ka julgeolekumaksu seaduse eelnõu kohta palve, et see jääks ainult tähtajaliseks ehk kehtiks kolm aastat. Ja nii andsid valitsus ja koalitsiooni esindajad siin kõnetoolis omapoolse kinnituse. 

Nüüd on mul palve, et te tutvustaksite huviorganisatsioonide seisukohti ja ka vastuseid neile, mis puudutasid julgeolekumaksu kehtestamist. Praegu jääb kuidagi mulje, et see kaasamine või dialoog on olnud sisuliselt puuduv. Siin on ju võimatu lahutada seda arutelu, mis toimub praegu, juunikuus, arutelust, mis toimus novembris ja detsembris. Mis seisukohtadel millised organisatsioonid olid, kui seda julgeolekumaksu jõustati vägagi kärarikkalt?

Aitäh! Ma olen praegu siin puldis eelnõuga 645. On selge, et ma ei suuda kuidagi peast üles lugeda juba kuid tagasi menetletud eelnõu teatud elemente ja seal toimunud diskussioone.

Aga nagu ma enne juba ütlesin – ma kordan, kui te juhuslikult tähele ei pannud oma vestluste käigus –, et komisjon pöördus kokku 18 huvigrupi poole, just nende poole, kes olid ka varem kaasatud, ja vastused tulid kolmelt. Teenusmajanduse Koda soovitas teha normitehnilise muudatuse, mida me ka teeme, mida me oleme ette pannud ja millele teie komisjonis vastu hääletasite. Eesti Kaupmeeste Liit osundas, et sisekaubanduse olukorra parandamiseks tuleks makse alandada. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda pidas selle eelnõu tegemist väga positiivseks just nimelt tähtajalise ettevõtete tulumaksu kaotamise tõttu ja pakkus, et tuleks teha mõjuanalüüs käibemaksumäära tõstmise kohta. Aga kuna otsustati juba varasemal korral, et see tuleb teha 2027. aastal, siis ei pidanud komisjon vajalikuks seda sätet veel kord üle kirjutada.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Küsin seda, kas komisjonis arutati, et kui maksumuudatused tehakse, siis on nagu tulu- ja kulupool, et midagi tuli juurde, midagi võeti maha. Milline on see saldo? Ja kas selle kulu- või tulupoole katmiseks arutati ka õiglase klassikalise tulumaksu vajadust, kui jah, siis mis olid seisukohad?

Aitäh! Ei, nendel aruteludel ei arutatud neid küsimusi.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! No esiteks on väga huvitav, et rahanduskomisjonis ei arutatud tulude ja kulude poolt. 

Aga ma tulen selle mõju ulatuse küsimuse juurde. Ma loen seletuskirja, kus on kirjas: "Mõju ulatus […] on suur, kuna mõjutab kõiki lõpptarbijaid iga standardmääraga maksustatud ostu ja teenuse tarbimise korral." Ja eraldi on ka ebasoovitatavate mõjude kaasnemise riski kohta kirjutatud, et see on seotud kõrgest käibemaksumäärast tuleneva toimetulekuga.

Ja täna te ütlete, et ei ole mõju inimeste toimetulekule üldse arutatud. Aga mul on küsimus, kuidas see on võimalik, kui seletuskirjas on väga pikk analüüs eraldi lõpptarbijate kohta. Kas tõesti mitte keegi ei küsinud siis selle kohta küsimusi?

Aitäh! Ma juhin tähelepanu, et tegemist on eelnõu arutamisega saalis peale esimest lugemist. [Meil on] teine lugemine, kus arutatakse võimalikke muudatusi. Just nimelt sellega on komisjon tegelenud. Muudatusettepanekute käsitlemisel need küsimused ei tõusetunud.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua Lauri, muidugi ma mõistan teatud kimbatust praegu võimuliidu poolt, et niisugune radikaalne tõmblemine käib maksudega. Aga teate, vaatame veidikene avarama pilguga, kui suur see maht rahaliselt on. Teie ka ju majandusinimesena [saate hinnata] – rahanduskomisjon, ma arvan, on seda kindlasti arutanud –, [milline see] on tegelikult kõigi varjatud, otseste ja kaudsete maksudega sellel aastal ja milliseks see kujuneb järgmiseks aastaks konsolideeritult nüüd selle maksu [kontekstis], kui parlament võtab selle seaduse enamushäältega vastu. Milline see nominaalsumma on?

Ma saan aru, et küsimus on lõppenud. Nii lühike oligi seekord! Aitäh, kui see küsimus nii lühike oli! Aga … (Urmas Reinsalu ütleb midagi saalist.) Ei, ma olen lihtsalt harjunud, et sinult tulevad alati hästi pikad lohisevad küsimused, millest on raske aru saada. Kuna sa ise olid komisjoni istungil, siis sa tead täpselt, et me ei arutanud sellist küsimust.

Raili Rand, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Reformierakonnale on ikka meeldinud rõhutada müüti, et Eesti maksusüsteem on justkui maailma parim ning soosib majanduskasvu. Tegelikult me teame, et Eesti maksusüsteem on ebaproportsionaalselt just väiksema sissetulekuga inimesi mõjutav, negatiivselt mõjutav, ning toidu käibemaks ja aktsiisid on ühed Euroopa kõrgeimad. Minu küsimus ongi see, kas teil oli komisjonis juttu sellest vaatest, et me teame, et julgeolekusse panustamist on meil vaja ka järgnevatel aastatel veelgi pikema perspektiiviga. Me räägime aastatest 2028, 2029. Mis võiks olla tänase valitsuskoalitsiooni nägemus pikaajaliste riigi [kulude] katmiseks?

Aitäh! Sellist küsimust sellise nurga alt komisjon toimunud istungitel ei arutanud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma mäletan, et kui Kristen Michali juhitud Reformierakonna valitsus selle julgeolekumaksu kehtestas suure trummipõrina saatel, siis räägiti, kui oluline see on ja kuidas see suurendab meie julgeolekut, sest kohe algab sõda ja selleks tuleb valmistuda. Arusaadav. Ja tegelikult selle varjus taheti tõsta sedasama käibemaksu ja tulumaksu, aga seda ei julgetud inimestele öelda. Siis nimetati seda julgeolekumaksuks. Noh, nüüd siis selle eelnõu kohaselt kaotatakse see kavandatud julgeolekumaks. Mina küsin, kas meil on nüüd siis julgeolekut rohkem või pigem vähem.

Aitäh! Komisjon seda küsimust ei arutanud.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Küll on küsimus istungi juhatajale. Mart Helme, palun!

Ma soovin protokolli huvides fikseerida, et see [küsimus], mille tõstatasid kolleegid Isamaast, Urmas Reinsalu ja Helir-Valdor Seeder, ei saanud tegelikult vastust. Ja siit saab teha ühe järelduse, et kogu see menetlus on praegu siin seadusvastane, sest norme on rikutud. Ja kuna see on seadusvastane, siis tegelikult ka sellisel juhul, kui see koalitsiooni häältega siin vastu võetakse, ei ole see legitiimselt vastu võetud eelnõu ja järgmistel valitsustel lasub kohustus see eelnõu tühistada, tagasi pöörata ja tegelikult ilmselt ka sanktsioone rakendada, et parlamendis niisuguse õigusvastase olukorra jätkumine ei oleks võimalik.

Aitäh! Nagu te ütlesite, stenogrammi huvides oli see öeldud. (Hääl saalist.) Stenogrammi huvides, olen nõus. Aga avan läbirääkimised ja esmalt Aleksandr Tšaplõgin. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Majanduskriisi ajal on riigil kaks võimalikku tegutsemismudelit. Esimest varianti eelistavad täna … (Juhataja helistab kella.) Jälle, majanduskriisi ajal on riigil kaks võimalikku tegutsemismudelit. Esimest varianti eelistavad täna paljud Euroopa riigid, teise on juba rohkem kui korra valinud Eesti. 

Esimese mudeli kohaselt püüab riik majanduslanguse tingimustes kergendada inimeste ja ettevõtete elu eeskätt maksude ja energiahindade alandamise kaudu. Selle tee on praegu valinud näiteks Saksamaa ja Soome. Nende loogika on lihtne: las inimestele jääb rohkem raha tarbimiseks ja ettevõtjatel rohkem vahendeid tootmiseks, see aitab elavdada majandust. Jah, maksude langetamine vähendab riigieelarve tulusid, kuid see on ajutine. Kui majandus hakkab taas kasvama, kasvavad ka maksulaekumised. 

Teine mudel, Eesti oma, tähendab eelarve tasakaalu saavutamist igal juhul. See tähendab seda, et kui majandus langeb ja maksulaekumised vähenevad, tuleb makse tõsta. Peamine on see, et eelarve oleks korras. Selle tee valis Eesti aasta 2009 kriisi ajal. Tuletan meelde, et siis lõppes kõik maailma sügavaima majanduslangusega, 18%, ja umbes samasuguse töötuse tasemega. 

Selle katastroofi põhjus on lihtne. Makse tõstes võtab riik majandusest raha välja ajal, kui ressursse nagunii napib. Tulemuseks on see, et majandus satub sügavasse kriisi, sest ilma rahata ei ole võimalik töötada. Täna kordame aasta 2009 vigu ja mingil arusaamatul põhjusel on meie valitsus veendunud, et seekord läheb teisiti. Ei lähe, sest majandusseadused pole muutunud. 

Järeldus on lihtne. Maksude tõstmise asemel tuleb neid langetada. Aktsiiside ja rohepöörde asemel tuleb otsida odavat energiat, meie puhul põlevkivist. Seda mõistavad sakslased ja soomlased, kuid millegipärast ei saa sellest aru Michal ja Ligi. Jah, Eesti SKT on hakanud pisut kasvama, kuid need numbrid ei kajastava majanduse tegelikku kasvu, vaid hindade tõusu, mille peamine põhjus ongi maksutõusud. Reaalne majandus on endiselt põhjas. Kui tahame paremat elu ja majanduskasvu, vajame teistsugust poliitikat. Ja kuna Michal ja Ligi sellest aru ei saa, vajame ka teistsugust valitsust. Aitäh!

Aitäh! Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna arutame siin seaduseelnõu, mis ei ole pelgalt muutus maksumäära protsentides. See on otsus Eesti tuleviku kohta, selle kohta, millises keskkonnas kasvab meie majandus ja tegutseb meie ettevõtlus ning millise kindluse loome me oma inimestele. See seadus on osa laiemast maksureformist, mis kaotab ettevõtte kasumimaksu, säilitab tulumaksuvabastuse esimeselt eurolt ja muudab maksusüsteemi lihtsamaks, õiglasemaks ning prognoositavamaks. Just see on olnud Eesti edu võti viimased 30 aastat: ettevõtjasõbralik ja läbipaistev maksusüsteem, mida peetakse üheks parimaks ka kogu maailmas.  

Austatud kolleegid! Kui me täna siin saalis midagi muudame, siis mitte ainult maksumäära. Me taastame üheksakümnendate aastate vaimu, ajastu, kui otsused sündisid kiiresti, julgelt ja Eestile kasulikult. Ka täna on meil selleks julgus ja vajadus. Meie eesmärk on sama selge kui toona: vabadus, vastutus ja tugev majandus. 

Peaminister Kristen Michal ütles hiljuti väga otse, et Eestis on käimas ajaloo suurim bürokraatia vähendamise programm. Me töötame täna samas tempos ja sama otsusekindlusega nagu üheksakümnendatel. Just selline tempo ja otsustavus on see, mida ettevõtjad ja kodanikud ootavad. Ja miks nad seda ootavad? Sest nad tahavad kindlust, kindlust, et riik ei takista, vaid toetab, et reeglid on selged ja need ei muutu iga nelja aasta tagant, et maksukeskkond on soodne investeerimiseks ja kasvu loomiseks. See seadus toetab seda kõike.  

Jaa, maksumäär küll tõuseb 2%, aga süsteem jääb arusaadavaks, halduskoormus madalaks ja stiimul ettevõtlusega tegelemiseks alles. Julgeolekumaksu asendamine tulumaksumäära tõusuga on sisuliselt õiglane ja majanduslikult põhjendatud lahendus. Me ei maksusta jooksvalt ettevõtte kasumit, maksustame ainult jaotatud kasumit, mis on ka varasematel aastatel olnud meie konkurentsieeliseks. Just see loogika aitas meil tõusta tippu majandusvabaduse indeksites. Nüüd me taastame selle.  

Ka füüsiliste isikute maksukoormus on seaduse järgi selgelt [väiksem] võrreldes varasemalt kavandatud lahendusega. Tulumaksusüsteemi lihtsustamine ja ühtne maksuvaba miinimum toovad inimestele reaalse tulu suurenemise. Keskmise palgaga töötaja võidab ligi 1500 eurot aastas.  

Me ei räägi enam plaanidest, me räägime tulemustest. Valitsus on juba otsustanud suunata 1 miljardit eurot Eesti kaitsevõime tugevdamiseks. Investeeritakse kaitsetööstusesse, luuakse uusi töökohti, arendatakse taristut. Kaitsevõime on majandusliku kindluse vundament. Kui meil pole julgeolekut, pole ka usaldust ega investeeringuid. See seadus aitab tagada pikaajalise rahastuse Eesti kaitsevõimele ilma ebastabiilsete ja lühiajaliste maksude kehtestamiseta.  

Head kolleegid! On aus öelda, et olukord on keeruline. Paljud inimesed üle Eesti tunnevad survet, hinnad on tõusnud, pere-eelarvet tuleb hoolikamalt planeerida ning nii mõnigi inimene seisab silmitsi vajadusega langetada raskeid valikuid. Me mõistame seda. Aga just sellepärast peame tegutsema täna, et luua paremad tingimused homseks. See eelnõu ei ole ainult numbrite ümbertõstmine, see on investeering tulevikku, see aitab tugevdada meie majanduse alustalasid, toetab ettevõtlust, hoiab töökohti ja loob selgema, õiglasema ja usaldusväärsema maksusüsteemi.  

Kutsun teid üles seda eelnõu toetama. Teeme otsuse, mis aitab Eestil ja meie inimestel liikuda sellise heaolu suunas, mida nad tõepoolest väärivad, stabiilselt, targalt ja vastutustundlikult. Aitäh!

Aitäh! Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ma juba lootsin, et hea kolleeg Maria Jufereva-Skuratovski andis üle katkestamisettepaneku, aga see oli ainult volitus fraktsiooni poolt. Aga hea uudis – hea uudis! –, head kolleegid, on see, et mul on katkestamisettepanek. 

Miks keskfraktsioon ei toeta seda eelnõu? Alustame selle eelnõu pealkirjast "Ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seadus". Milles see lihtsustatud maksustamine seisneb? See seisneb selles, et Reformierakond pakkus välja lihtsalt nagu päevapealt, et maksustame ettevõtete tulu. Läks mõni kuu aega ja nad ütlesid, et okei, tegelikult ei maksusta. Ja see ongi lihtsustamine, head kolleegid, et sa mõtled välja mingisuguse rumaluse ning mõne kuu pärast mõtled ümber ja serveerid seda suure saavutusena. Nii Reformierakonna poliitika käibki.

Hea kolleeg Maria rääkis sellest, et see eelnõu on alus tulevase majanduskasvu jaoks, see jätab rohkem raha Eesti inimestele ja põhimõtteliselt tekibki see helge tulevik. Seda eelnõu võibki ümber nimetada helge tuleviku eelnõuks, sellepärast et sellel nimel ei ole eelnõu sisuga mitte mingisugust pistmist nagu ka praegusel. 

Millest tuleb see majanduskasv, mis jätab inimestele rohkem raha? Kui me vaatame eelnõu sisu, siis selgub, et see on maksutõus. 2%-line maksutõus jätab inimestele rohkem raha! See ilmselt viitab sellele, et Orwelli raamat "1984" on iga Reformierakonna saadiku sahtlis ja ta võtab sealt põnevaid ideid, millest saab siin saalis rääkida. Aga loomulikult me peame ikkagi keskenduma sisule. Kui sa võtad inimestelt raha, siis inimesele raha juurde ei tule. See on iseenesest loogiline. Ja kui sa väidad midagi vastupidist, siis sa lihtsalt valetad. Seisad siin puldis ja valetad inimestele näkku. See ei ole viisakas – mitte ainult poliitiku puhul, vaid ka lihtsalt inimese puhul. Valetamine ei ole ilus.

Kui me mõtleme selle peale, miks seda kõike tehakse, siis jällegi, hea kolleeg Maria rääkis sellest, et nüüd peab riiki kaitsma, selleks on raha vaja. Aga reaalsus, head kolleegid, on see, et raha inimeste käest võetakse selleks, et 1. jaanuarist hakkaks kehtima rikastele mõeldud maksusoodustus. Selle hind on üle poole miljardi aastas ja selleks võetakse raha kõigilt: pensionäridelt, miinimumpalga saajatelt, igaüks maksab suuremat tulumaksu. Ja nii see praegune eelnõu, mis on küll veel teisel lugemisel, sätestabki, et kui see võetakse vastu, siis igaüks meist – välja arvatud muidugi kõrgepalgalised, kes järgmisel aastal saavad raha juurde –, igaüks, kes ei ole nii rikas, kaotab raha järgmisel aastal.

Nüüd mõtleme selle peale, et jällegi, kui hea kolleeg Maria pidas väga sütitava kõne, ta rääkis sellest eduloost, millele pani aluse ilmselt Reformierakond. See edulugu seisneb selles, et kolm ja pool aastat on Eesti majandus langenud. Eesti majandus on täna maailma kehvimate seas ja see ongi Reformierakonna arvates edulugu. Seda edulugu üritab Reformierakond praegu tsementeerida selle konkreetse eelnõuga.

Ja nüüd uus selline PR-sõnum, mille tagatuba mõtles välja, on see, et meieni jõuab tagasi üheksakümnenndate vaib, et nüüd liigub Eesti sama kiiresti nagu üheksakümnendatel koos reformidega ja nii edasi. Vaatame tõele näkku, head kolleegid, Kristen Michal ei ole üheksakümnendate Mart Laar ja Maria Jufereva-Skuratovski ei ole proua Lauristin – kaugeltki mitte! Nii et paraku see üheksakümnendate kiirus jääbki ulmeks. Ja ma väga loodan, et kui me selle eelnõu isegi võtame vastu kolmandal lugemisel koalitsiooni häältega, siis kui koalitsioon muutub, lendab see eelnõu prügikasti, kus on selle konkreetse ettepaneku koht. Aga ma annan katkestamisettepaneku üle. Aitäh!

Aitäh! Järgmiseks, Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Majanduslanguse ajal ootaks Eesti inimesed valitsuselt eelkõige kainet mõistust ja tasakaalustatud valikuid. Aga see seadus[eelnõu], mida me täna arutame, ei too leevendust. Vastupidi, see muudab toimetuleku veelgi raskemaks, ja seda ajal, kui paljude perede jaoks on iga sent arvel. 

Valitsus nimetab seda eelnõu julgeolekumaksu kaotamise [eelnõuks]. Tegelikult tähendab see hoopis maksukoormuse ümberjagamist ja selle mitte kergemaks, vaid raskemaks muutmist. Jah, ühelt poolt loobutakse ettevõtlustulu eraldi maksustamisest, aga samal ajal tõstetakse üldist tulumaksumäära 24%-ni. Ja kõige krooniks jääb jõusse käibemaksumäära tõus 24%-ni tähtajatult. 

Mida see tähendab? See tähendab hindade tõusu, inimeste ostujõu vähenemist, väiksemaid palku, väiksemaid pensione, ettevõtjate teenitud väiksemaid kasumeid. Kõik maksavad rohkem. Raskel ajal peaks maksukoormust leevendama, mitte [raskendama]. Just seda on teinud paljud teised Euroopa riigid kriisides: alandatakse makse, et hoida majandus elus ja inimesed vee peal. 

Keegi ju ei vaidle vastu, et julgeolek on loomulikult tähtis. Aga julgeolek ei ole ainult relvad ja hävitajad, julgeolek on ka see, et inimesed ei jää külma kätte, et nad saavad toitu osta, et ettevõtted ei sulge uksi ega koonda töötajaid. Sotsiaalne ja majanduslik kindlus on samamoodi julgeoleku osa. Seega tekib küsimus, kas riiki saab tugevdada sellega, et me nõrgestame oma inimesi. Kas me saame tagada kaitsevõime, kui me jätame pered ilma toetuseta ja pensionärid ilma rahast, mida apteegis [kasutada]? 

Keskerakonna seisukohalt ei pea julgeolek ja toimetulek olema vastandid. Aga selle eelnõuga valitsus seab nad vastamisi. Nii et maksutõus, mis jääb püsima ka parematel aegadel, ei ole lahendus, see on probleem. Ja sellega Keskerakond kindlasti nõustuda ei saa. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Täna hommikul kell 10 sain ma Eesti inimeselt kirja, millest ma mõned laused loeksin ette. 

Ma palun teid, ja ütlen seda väga tõsiselt, et seiske selle vastu, et toiduainete käibemaks tõuseb 24%-le. See on ühiskonnale liiga suur löök ja suurendab veelgi usaldamatust poliitikute vastu. Kui riik tahab kärpeid või lisatulu, tuleb esmalt vaadata suurkulutusi, raiskamist ja ebaefektiivsust riigiaparaadis, mitte suruda raskust jälle tavalise inimese õlgadele. Ma loodan, et te kuulate seda häält, mis tuleb rahvalt. See ei ole ainult minu mure. Selle teema üle räägitakse kodudes, töökohtades ja turulettide ääres. Inimesed on pahased, sest nad tunnevad, et nende peale ei mõelda. Tsitaadi lõpp. 

Reformierakonna juhitav valitsus on riigi risk Eesti inimestele ja paraku Eesti majanduse väljavaadetele – nii nagu eksperdid analüüsivad riigi riski ettevõtluses rahvusvahelises keskkonnas – ja tegelikkuses on Reformierakonna maksupoliitika tulem olnud 16 uut maksu 2024. aastal, 16 uut maksu 2025. aasta esimeses poolaastas – kaks korda kiirem tempo – ja nüüd seisab meil ees 26 uut maksu 2026. aasta vaates. Võimuparteide esindajad isegi keelduvad vastamast küsimusele, kui palju on konsolideeritud koormuse maht inimestele ja ettevõtetele. Sel aastal on see üle miljardi euro ja see summa kasvab 2026. aastal. 

Valetav poliitika jätkub. Samad mehed ja naised, kes surusid siin läbi julgeolekumaksu seaduse eelnõu, tühistavad nüüd selle maksu ja muudavad ajutised maksutõusud, mille [ajutisust] lubati ühiskonnale ja lubati ettevõtlusorganisatsioonidele, kes oma arvamusavaldustes seda tingimusteta nõudsid 2025. aasta sügisel, püsivateks maksutõusudeks. 

Veel eelmise aasta sügisel kõneles peaminister Michal, et [maksutõusudeks] ei ole mandaati – mäletate? –, et tänastel poliitikutel ei ole mandaati kehtestada püsivaid maksutõususid sellises määras, vaid selle üle peaksid otsustama valijad valimistel. Nüüd on sellest retoorikast loobutud. Selle seaduse järgi muutub mõne nädala pärast jõustuv käibemaksu tõus püsivaks. Tulumaksu tõus muutub püsivaks 1. jaanuarist 2026. aastal. Juriidilise isiku tulumaksu tõus muutub püsivaks. Ettevõtluskonto maksutõus muutub püsivaks. 

Isamaa ei toeta seda lähenemisnurka. Me oleme esitanud selle seaduseelnõu kohta oma ettepanekud, mis näevad ette täies mahus nende eesseisvate maksutõusude kõrvalejätmist ning tõsi, ka selle tasakaalustamise mõttes Reformierakonna maksuküüru kui rahanduslikus mõttes ühiskonnas üle jõu käiva Reformierakonna valimislubaduse kõrvalejätmist. Asi, mida me tahame ja mida ühiskond vajab, meie majandus vajab, inimesed vajavad, on maksurahu, mitte irdretoorikas vale, millest te kõnelete. 

Me vajame maksurahu ja me vajame täpselt nii, nagu ütles see heausklik Eesti inimene, kelle kirja ma tsiteerisin, ka valitsemiskulude vähendamist. Praegu tuleb välja niisugune perimeeter, et valitsemiskulud koos eelarves ettenähtuga ja eelmisest aastast üle tõstetud valitsemiskuludega kasvavad sel aastal üle poole miljardi euro ja maksukoormis kasvab miljardi euro võrra. Näete, milline proportsioon! 

Inetu on see olukord. Mõned nädalad tagasi öeldi inimestele kõlavalt, et nad hakkavad saama automaksutoetust või automaksusoodustust. 15. juunil seisab ees selle maksu maksmine. Nüüd tuleb välja, et see ei vasta tõele. 15. juunil peavad esimese makse kõik inimesed maksma. 

Samamoodi on nõutud puuetega inimeste esindusorganisatsioonid, vaadates seda formuleeringut, mis puudutab puuetega inimesi selles tekstis. Väga inetu oli mul täna hommikul kuulata seda, kuidas puuetega inimeste kojalt saadi nõusolek automaksu kehtestamiseks 2024. aasta suvel. Kuidas saadi see nõusolek? Neis tekitati ettekujutus, et neilt võetakse raha ära. Neilt pressiti see välja. 

Vabandust, Eesti Vabariik, 2025. aasta! Me kõneleme eelmisest aastast. Kuhu me oleme sattunud? Milline on käsitlus normaalsest kodanikuühiskonnast, dialoogist ja poliitiliste otsuste langetamisest? Teil puudub demokraatlik legitiimsus sellise agenda läbisurumiseks. Jah, teil on täna see võim ja seda te kasutate maksimaalselt, kuid kahjuks kehvasti, halbade tulemustega. 

Viimased numbrid näitavad, et Eesti on jätkuvalt Euroopa hinnatõusutšempion ja eelseisev, viitan konkreetselt käibemaksu tõusule, maksutõus toob kaasa hinnatõusu kiirenemise. Teil puudub igasugune relevantne käsitlus, kuidas kontrolli alt väljunud inflatsiooni tõrjuda. Vastupidi, te ei saagi seda deklareerida, et teil mingisugune käsitlus on, kuna teie enda poliitikavahendid survestavad ja kasvatavad seda inflatsiooni ja võtavad inimestelt reaalsissetulekuid ära. Puuetega inimestel, pensionäridel, töötavatel inimestel, kes elavad sissetulekust, on selle aasta algusega võrreldes kahjuks sissetuleku tase aasta lõpuks madalam maksutõusude ja hinnatõusude tõttu. 

Omaette küsimus on see inetu käitumine, et Isamaa muudatusettepanekut ei pandud isegi rahvaesinduse ette saali hääletusele, viitega, et see ei ole sisuliselt võimulolijate tahtega kooskõlas selle seaduseelnõu puhul, kus on kobarana erinevad maksuteemasid kokku koondatud, ja seetõttu ei ole seda võimalik menetleda. See on otsene Eesti Vabariigi põhiseaduse, Riigikogu kodukorra seaduse sätete rikkumine. See ei vabasta teid vastutusest selliste rikkumiste eest! Teil ei ole küll nendest enamushäältest, mis teil siin saalis on, vaid te peate oma tahet läbi suruma ka seadust rikkuval ja oponente, kes, ma julgen öelda, esindavad praegu Eesti ühiskonna nõutut ja murelikku enamust, alandaval teel. 

Teie aeg!

Teie aeg saab varsti läbi, mõne aja pärast. Aitäh! Ja ma annan üle ka Isamaa poolt ettepaneku katkestada selle seaduseelnõu menetlemine.

Aitäh! Järgmisena Tiit Maran, palun!

Palun kolm minutit [lisaks].

Kolm minutit lisaks.

Aitäh, auväärt asejuhataja! Auväärsed kolleegid saalis ja kuskil telefonide või televiisorite juures! Ma tunnistan, et ma räägin teemast, mida ma tegelikult ei pea enda valdkonnaks. Aga samal ajal on see teema väga oluline, kuna selle taga on see, kuidas meie riik toimib ning kuidas me suudame hakkama saada keskkonnakriisiga, millesse oleme sisenenud, ja ka geopoliitilise kriisiga. 

Räägin sellest, kui ebaühtlaselt jaotub meie riigis ühelt poolt ühiskonna loodud jõukus ja teiselt poolt ühiskonna ülalpidamise koormus. Meie maksusüsteemi ja riigi toimimiseks vajaminev on järjest rohkem pandud nende peale, kellel on niigi vähe. Ja selle tõttu paratamatult koguneb väikese osa kätte märkimisväärne osa meie rahvuslikust jõukusest. Väidan, et see teeb meie riigi rumalaks, nõrgaks, ja see on ohtlik. 

Kuidas siis on meie jõukuse jaotumisega ühiskonnas? Ma ei armasta rääkida jutte niisama, ma tahaks, et oleks mingid numbrid. Seetõttu vaatasin sisse suurepärasesse andmebaasi World Inequality Database, mis on netis saadaval [aadressil] wid.world, mida kasutavad teadlased ja mida peetakse respektaabliks kogu maailmas. Nagu alati on indeksitega see, et need võivad kalduda süsteemselt ühele ja teisele poole, aga võrdluseks nad kindlasti sobivad. 

Mida see näitab? Tegelikult hästi palju. Soovitan kõigil sinna sisse vaadata. Aga mind huvitas eelkõige see, kuidas jaotub rahvuslik jõukus Eestis ja kuidas see paistab välja võrreldes teiste maadega. Teen teile lühikese ekskursi. Vabandan, et numbreid tuleb palju.  

Esiteks, kui me räägime 10%‑st jõukaimast osast meie ühiskonnast, siis 2010. aastal kontrollis see 65,8% meie jõukusest, 2023. aastal 66,8%. Tõus oli 1%. Ühe protsendi jõukaima osa käes oli 2010. aastal 30,2% ja 2023. aastal 33,2%. Tõus oli 3%. Seega, 1% käes olev jõukus tõusis kolm korda kiiremini kui 10% käes olev, mis tegelikult näitab seda, et meie ühiskonnas koondub jõukus järjest rohkem väga väikese ühiskonnaosa kätte. Teisisõnu, ebavõrdsus Eesti ühiskonnas kasvab ja paraku kiirenevas tempos. Muuseas, kas teate, kui palju jääb Eesti rahvuslikust jõukusest kätte sellele 50%-le sellest alumisest osast, kes on see vaesem osa? 1,3%. Võrdluseks: Taanis 4,1%, USA-s 0,9%.  

Siis võiks huvi pakkuda see, kuidas Eesti paistab välja võrreldes teiste maadega. Meenutan, et 2023. aastal oli 1% meie rahva käes 33,2% jõukusest. Taanis, tarkade, hästi toimiva riigisüsteemiga õnnelike inimeste riigis oli sama määr 20,4%, Soomes 18,1%, Suurbritannias 21,3%, Saksamaal 27,8%, Prantsusmaal 27,2% ning Lätis ja Leedus vastavalt 28,9% ja 23,2%, ikkagi vähem kui meil. Aeg-ajalt me küsime, miks Leedul on viimasel ajal palju paremini majandusega kui meil. Aga võimalik, et selles ongi põhjus, et riigil on rohkem raha, et mõistlikult toimida.  

Milline on Euroopa Liidu keskmine? 25% ehk siis palju-palju vähem kui Eestis. Samas Eesti läheneb selle 1% jõukuse [näitajaga] väga kiiresti USA-le, kus sama [näitaja] on 34,8%, nii et vahe ei ole väga suur, natukene alla 1%. Õnneks Venemaani on meil päris palju maad, sinna on 48,6%.  

Sisuliselt peegeldavad need arvud seda, et oleme üha kiirenevas tempos liikumas sellest kunagisest igava Põhjamaa paleusest ameerikalikku mitte eriti õnnelike inimeste ühiskonda. Miks see on halb, kui enamik ühiskonna jõukusest koondub väga väikese osa ühiskonna kätte? Väga erinevatel põhjustel. Käsitlen ainult mõnda. Ja seda saab vaadata paralleelis sellega, mis toimub USA-s. 

Esiteks, ühiskonna sidusus ja stabiilsus kannatab. Juba praegu on võõrandumine riigist märkimisväärne. Inimesed tunnevad, et see riik ei ole nende oma. Väga palju on vastuolusid, seda on tunda Eestis igal sammul. Järjest keerulisemaks muutub ka riigi ülalpidamine, sest midagi ei ole teha, kui me jaotame [maksukoormuse] ühtlaselt – meenutan teile, et 50% allpool oleva käes on ainult väga väike osa Eesti jõukusest –, siis me ei suuda seda riiki lihtsalt üleval pidada. 

Ühiskond muutub ka järjest rumalamaks, sest haridussüsteemi ülalpidamine muutub sellisel juhul kalliks ja meile üle jõu käivaks ja tuleb paratamatu kokkuhoid hariduse arvel. Nii et targa ühiskonna asemel liigume sellisel juhul paratamatult rumala ühiskonna loomise poole. 

Ja mõelge sellel puhul meie võimekusele majanduse, riigikaitse ja keskkonnakriisi osas. Muuseas, me räägime, et majanduskasv on oluline, aga kui majanduskasvu [ajal] enamikust tulenev jõukus koondub väga väikese osa kätte, siis tekib küsimus, mida teevad ülejäänud.  

Järjest raskemaks muutub keskkonnakriisile vastu seismine. Mulle tuleb meelde kümne aasta tagune NASA uuring, kus esitati küsimus või uuriti, mis on põhilised faktorid, mis teevad keskkonnakriisi lahendamise ülimalt keeruliseks. Neid on kaks. Ebaadekvaatsed vastused, sammud keskkonnakriisis ja liiga suur ebavõrdsus ühiskonnas.  

Sama on ka geopoliitiliste kriisidega hakkama saamisel. Oma riigis pettunud ja sellest võõrandunud inimese valmisolek oma riigi eest seista ei ole just väga suur. Aga kui meil seda ei ole, ei aita ka miski muu.  

Kas olukord on lootusetu? Ma arvan, et ei ole. Ajaloos on näiteid, kuidas riik võib sellisest ummikseisust välja tulla. Eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel oli Taani riik umbes samalaadses seisus. Lahenduseks oli üleriigiline lepe riigi, ettevõtjate ja töötajate vahel. Leppe tulemusel tekkis see, mida me tänapäeval nimetame tasakaalukaks põhjamaiseks riigimudeliks, ja ka see, et Soomet ja Taanit peetakse tänapäeval maailma õnnelikemate inimeste maaks. See on väga erinev sellest mudelist, kuhu suunas me läheme, mis on USA-s.  

Ma arvan, et siin on, mille peale mõelda, eriti meil siin majas ja ka väljaspool, sest meie kätte on usaldatud selle rahvakillu, selle kultuuri ja riigi juhtimine. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Rahvas on väsinud valedest, murtud lubadustest ja ülbest suhtumisest. See on see, mis on viimased kaks aastat toimunud. 

Selleks, et nende maksutõusudega, selle eelnõuga täna välja tulla, valetati rahvale vähemalt viis korda. Alguses, enne valimisi, öeldi, et makse ei tõsteta. See oli vale number üks. Pärast valimisi öeldi, et tõstetakse käibemaksu ja tulumaksu, aga seda ainult 22%-ni. See oli vale number kaks. Siis öeldi, et tõstetakse need maksud 24%-ni, aga tehakse seda ajutiselt. See oli vale number kolm. Täna on meil hääletusel eelnõu, mille kohaselt käibemaksu- ja tulumaksu tõus 24%-ni jääb püsima tähtajatult. 

Siis räägiti, et need maksutõusud on julgeoleku jaoks – lausa oli eraldi nimetus "julgeolekumaks". Tänaseks on ka sellest loobutud. See oli vale number neli. Seejuures peaminister Michal rääkis meile, kuidas maksufestival peab lõppema. Aga ka see oli järjekordne vale, vale number viis. Maksufestival jätkub, täpsemini, maksupõrgu jätkub. 

Pärast selliseid valesid, pärast täielikku rahva usalduse kaotamist peaks valitsus tagasi astuma. Kui teil oleks veel mingitki riigimehelikkust alles, siis te astuksite ise tagasi, mitte ei tuleks välja eelnõudega, milleks pole küsitud mandaati ja mille kohta rahvale süüdimatult näkku valetati. Ma väga vabandan, aga see ei ole demokraatia. 

Ma usun, et paljud mäletavad seda, kui mitu korda ma olen küsinud rahandusminister Jürgen Ligi ja peaministri käest inimeste toimetuleku kohta, selle kohta, kas valitsuse esindajad tajuvad, kuidas inimesed elavad. Ja teate, mind on alati pannud imestama, et mingit adekvaatset vastust pole kordagi ju tulnud. Ma olen enda peas mõelnud, et ma ju ei küsi midagi nii väga keerulist, enda arvates sõnastan küsimuse arusaadavalt, aga normaalseid vastuseid ei tule. Peamiselt on ülbitsemine. 

Aga teate, neid vastuseid ei tule selle pärast, et tegelikult meie riigi valitsejad täna lihtsalt ei tea, kuidas inimesed elavad, kuidas nad hakkama saavad, mis meil toimub lastega peredega, noorte peredega, pensionäridega. Te ei tea, et inimestel ei saa raha enam mitte kuu lõpus otsa, vaid inimestel saab raha juba kuu keskel otsa. 

Ja veel üks oluline asi. Need inimesed ei ole ju Reformierakonna valijad. Järelikult neid ei olegi olemas. Neid inimesi lihtsalt ei ole olemas. [Ainsana] on nad olemas Exceli tabelis, kust vaadatakse, kui palju ühe või teise maksu tõstmine või uue maksu lisamine raha eelarvesse toob. Kahjuks kõik uued maksud, kõik need maksutõusud löövad just neid peresid, kellel on keskmine ja väiksem sissetulek – neid peresid, keda ei ole selle valitsuse jaoks olemas.

Siis kõlab see pidev silmakirjalik jutt, et Reformierakond teeb suure kingituse rahvale, kaotades see niinimetatud maksuküür. Kristen Michal uhkelt reklaamib maksukalkulaatorit, mille Reformierakond oma kodulehele üles pani. Kui palju siis iga inimene kuus võidab? No ma vaatasin seda kalkulaatorit. Inimene, kelle praegune sissetulek on 1200 eurot, võidab kuus tervelt ühe euro, aastas 12 eurot. Riigikogu liige võidab seejuures 554 eurot aastas. No mina ei saa aru, kust otsast see õiglane on. Inimestele antakse mõned eurod juurde, aga muude maksutõusudega korjatakse see raha mitmekordselt tagasi. 

Ja mis toimub meil hindadega? Me oleme inflatsiooni poolest Euroopas esiriik, kõige suurema hinnatõusuga riik Euroopas, ja see on veel ajal, kui meil ei ole rakendunud täiendav käibemaksu tõus, mis nüüd 1. juulist rakendub. Mis siis saama hakkab, ma küsin. Mis juhtub toidukorvi hinnaga? Neljandik inimestest ei saa juba praegu olemasoleva sissetulekuga hakkama. Kindlustunne kaob, vaesusse langemise risk kasvab. 

Ja vaadake, Reformierakond, te ei ole riik. Jürgen Ligi arvates on muidugi esmatähtis tema riigi hakkamasaamine. Need on tema sõnad. Ja seejärel kunagi mõeldakse inimeste peale, nagu ta ütles. See, kuidas mõni pere hakkama saab, on kolmandajärguline võrreldes sellega, kuidas tema riik hakkama saab. Mul on küsimus: aga mida te teete selles riigis, kus enam inimesi pole, riigis, kust inimesed kolivad ära, kus sündimus aina väheneb, kus inimesed ei saa hakkama? Mida te selles riigis teete?

Mul on kurb vaadata seda, kuhu me oleme jõudnud. Ega see pole niisama. Uuringud näitavad, et elanike ühiskonda kuuluvuse tunne on langustrendis. Inimesed ei tunne end ühiskonna osana, inimesed tunnevad, et keegi neid ei kuula, nende arvamusest sõidetakse üle, trambitakse üle. Aga nii ongi. Millal viimati kuulasid valitsuse esindajad rahvast? Iga kord, kui rahvasaadikutele vastatakse infotunnis üleolevalt, üleolevas toonis, on see tegelikult ju ka vastus rahvale, suhtumine rahvasse.

Keskerakond jätkab võitlust. Me jätkame võitlust selle nimel, et rahva häält oleks kuulda, et rahva hääl oleks valitsuses. Sest kõrgeima võimu kandja on jätkuvalt rahvas, mitte keegi muu. See on põhiseaduse esimene paragrahv ja seda ei tohi unustada. Ja mis kõige olulisem, inimesed, teie ei tohi seda unustada. Teie, kes te praegu seda kõnet kuulate, teie hääl jätkuvalt loeb. Teie olete kõrgeima võimu kandjad, mitte keegi siin Riigikogus, mitte keegi valitsuses. Seda olete jätkuvalt teie. 

Ja tuleb aeg, kui need valevalitsejad on sunnitud lahkuma ja need maksutõusud saavad tühistatud, sest ma usun, et rahva hääl jätkuvalt loeb. Ja tuleb päev, kui sellel häälel on siin Riigikogus ülekaal. Ja selle jaoks tulge juba järgmisel kolmapäeval, 18. juunil kell 12 Riigikokku ette ja avaldage meelt selle valitsuse vastu, nende maksutõusude vastu ja nende valede vastu. Teie hääl jätkuvalt loeb. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Kalle Grünthal, palun! 

Vladimir Iljitš Lenin ütles kunagi möödunud sajandi alguses, et … Mitte ei öelnud, vaid kirjutas ühe raamatu, mille pealkiri oli "Mida teha?", sest olukord oli riigis muutunud väljakannatamatuks ja see viis lõpuks revolutsioonini, kus valitsev klikk pühiti minema. Ilmselt tuleks küsida täpselt sama küsimus ka sellelt valitsuselt, kes on lihtsalt rumal või on siis Eesti inimeste suhtes pahatahtlik. Ilmestan seda kahe näitega. 

Ilmselt on väga tuttav kõigile siin saalis viibijatele ja kogu Eesti rahvale lause, mille ütles üks rahandusminister: "Maksutõusud jätavad teile rohkem raha kätte." Ma ei tea, millises koolis see minister käis. Tegelikult kõik esimese kursuse majandusõpikud ütlevad selgelt ära, et tulumaksu tõusu tõttu sissetulekud vähenevad, sest inimesed peavad maksma suurema osa rahast ära maksudena. Kõrgem tulumaks vähendab inimeste tarbimis- ja investeerimisvõimet, kuna neile jääb lihtsalt vähem raha kätte. See võib omakorda mõjutada aga majanduskasvu ja ettevõtlust, eriti kui tulumaks mõjutab ettevõtete kasumit ja kapitalitulu. See pole ainukene asi. Tulumaksu tõus mõjutab ka tööjõuturgu. Mõned inimesed võivad lihtsalt Eestist lahkuda või leida viise maksude maksmise vältimiseks. Aga seda me ju ei taha. Selle asemel, et ministrid kuskil kraanikausi juures asjataksid, teeksid seal oma asju, võiksid nad võtta hoopis kätte majandusõpiku ja seda tudeerida. 

Ja teine valem, mida meile serveeritakse siin igapäevaselt, on see, et on majanduskasv ja inimeste ostuvõime statistiliselt suureneb. Kurat, kui ma lähen poodi ja ütlen, et statistiliselt mul raha on, aga tegelikult raha ei ole, ja tahan selle eest kaupa saada, siis mis näoga see müüja mulle otsa vaatab? "Lolliks oled läinud või?" – "Ei ole lolliks läinud, sest valitsus ütles, et statistiliselt on mul raha olemas." Kas keegi annab mulle kaupa? Ütleksin ühe ropu venekeelse sõna, aga ei ütle. Või siis tooge siia eelnõu, mille kohaselt on võimalik statistilise näitaja abil poest kaupa saada, mis siis, et raha ei ole. Vaat sellised on lood.  

Hea Eestimaa rahvas! Tulumaksu tõus 22-lt 24%-ni. Ettevõtlustulu maksustamine – 20-lt 22%-ni. Tulen alguse juurde tagasi, selle juurde, et Lenin kirjutas kunagi raamatu "Mida teha?". Ma ei tea. Ajalugu kordub, revolutsioon tuleb teha selle valitsuse vastu.

Aitäh! Järgmisena Martin Helme, palun!

Andsin üle katkestamisettepaneku ja nüüd räägime põhjustest. Minu meelest on lihtsalt kurb ja ausalt öeldes vahel ka jube tüütu, et kogu meie töö siin Riigikogus tegelikult keerleb selle ümber, et meil on valetajate valitsus. Lihtsalt tuimalt valetatakse kõige kohta. Noh, alates sellest, et maksud ei tõuse, ja nüüd, kui me selle konkreetse eelnõuni jõuame, siis sellest, et oi, me nüüd teeme teile maksuleevendust, näe, enam ei pea esimesest eurost maksu maksma. Ise kõigepealt teete maksu, tohutu uue maksulaviini, ja siis [teete] need maksud, mille kohta algul valetasite, et on ajutised, selle eelnõuga alaliseks, selle nii-öelda ettevõtte osa peidate teise kohta ära selle eelnõuga ja siis tulete rääkima, kuidas alandate makse. See on vale ju! Tuim valetamine jälle! 

Esimene asi on see valetamine, selle pärast ei saa seda eelnõu toetada. Teiseks loomulikult selle pärast, et valetatakse ju selle sisu kohta, nagu langeks meil maksud. Ei lange! Kinnistatakse ajutisena müüdud maksutõuse või lausa tõstetakse neid. 

Ja arvatakse, et keegi ei hammusta läbi, et inimesed ei saa aru, et siin saalis ei saada aru, et avalikkus ei saa aru, kui piisavalt mitu korda seda ühte ja sama vale räägitakse piisavalt tuima näoga. Noh, mis seal siis ikka! Ega propagandistid meedias, kinni makstud meedias, või lihtsalt ideoloogiliselt samal liinil olevad propagandistid aitavad seda vale natukenegi püsti hoida. Küll saab edasi liibata. Küll paneme varsti valimiste ajal jälle mingisuguse peibutuspardi välja – ma ei räägi inimestest, ma räägin teemadest –, ajame ühiskonnale jälle mingisuguseid ilusaid valesid. Küll saab! Küll saab! E-valimised ka kõigele lisaks olemas.

Ei saa tegelikult! Terve riik on ummikusse aetud, majandus on põhja aetud, inimesed on vaeseks aetud. Ja inimestele öeldakse: "Teie ärge uskuge oma valetavaid silmasid, et teie rahakott on tühi. Te uskuge meie ilusat juttu sellest, et elu on läinud paremaks, ja me teeme veel paremaks. Ja siis tulge valima ja valige meid, sest ärge uskuge ennast, vaid uskuge meid." 

Ja mõnda aega võib ju mõnda inimest niimoodi lollitada, aga minu meelest me oleme Eestis jõudnud sellise olukorrani välja, kus aina vähem on võimalik aina vähemat hulka inimesi lollitada. Lihtsalt enam ei saa! No inimestel ei ole raha, et maksta oma arveid, ei ole raha, et lauale toitu panna, ei ole raha, et autoga tööle sõita. No lihtsalt ei ole raha. Ja siis kuulad seda juttu, mida räägib meile Reformierakond, käojaanijuttu, et elu on paremaks läinud, et palgad tõusevad, pensionid tõusevad, maksud alanevad, ja mõtled, mis ainete all nad on, et nad seda räägivad. Kuidas nad suudavad seda juttu rääkida nii siiraste silmadega? No siin Leninit enne tsiteeriti, silmad olid nii siirad-siirad, eks. 

Aga näe, suudavad ja arvavad, et me kõik läheme kaasa sellega. No ei lähe kaasa sellega! See kõik, mis te teinud olete Eesti majandusele kogu maksundusega, kogu regulatsiooniga, energiapoliitikaga, inimeste stressiviimisega, igasuguse hüsteeriaõhutamisega, ei saa enam kesta, see lendab vastu taevast. Mina teie nahas siis enam olla ei tahaks.

Aitäh! Järgmisena Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Martin Helme alustas hoogsalt, selgitades seda segadust, kas maksud tõusevad või langevad. Ja ma kinnitan, et mina saan küll aru, et maksud tõusevad. Vaatamata sellele, et meil siin võib olla huvitav teha teoreetilisi arvutusi selle kohta, et kui mingi varasem seadus või eelnõu oleks kehtima hakanud, siis mis oleks maksumäär või maksukoormus olnud ja kuidas me võrreldes sellega välja paistame, inimeste jaoks võrreldes tänasega maksud tõusevad. 

Kui see nüüd selge on, siis [räägin sellest, et] makse saab muuta ju mitmel moel. Valitsuse tehtud valikuid ma kritiseerisin ka esimesel lugemisel. Esiteks, olukorras, kus tarbimismaksud on meil väga kõrged, me tõstame maksumäära veel. [Meie] hinnatõus on olnud Euroopa tipus ja käibemaksu tõstmine tõstab hindu veelgi. Nii et vaatamata sellele, et konkurentsivõime ja toimetulek peaksid olema tähtsad, kuidagi sellest eelnõust ei paista välja, et valitsus vaataks nii inimeste toimetulekut, elukalliduse tõusu kui ka seda, kuidas me tarbimismaksude poolest teiste riikidega võrreldes välja paistame. 

Teine valik, mille valitsus tegi, oli see, et meie niigi madalad kapitalimaksud jäetakse senisele tasemele ja kaotatakse plaanitud 2%‑line klassikaline ettevõtte tulumaks. Saan aru, et see on ideoloogiliselt Reformierakonnale vastuvõetamatu, see on väga vaieldav punkt, aga samamoodi võiks ta asendada siis ju maksuga, mida maksavad eelkõige jõukad. Praegu on olukord nii, nagu mu kolleeg Tiit Maran ilusasti kirjeldas, et jõukuse kontsentreerumine on meil suurem kui naaberriikides, suurem kui suures osas Lääne-Euroopas. Me oleme mõnes mõttes jõudnud Ameerika tasemele ja see kontsentreerumine kestab edasi. Ka viimaste aastate jooksul on meil jõukus koondunud järjest väiksema elanikkonna kätte. See, et 50% Eesti inimeste varast moodustab 1,3% kogu varast, on ikkagi ehmatav. On võimalik ka teistmoodi. Hollandis on see ligi 10% ja ebavõrdsust on võimalik teadlike sammudega vähendada. Niigi madalad kapitalimaksud jäävad meil madalaks ja maksukoormus madala palga teenijate jaoks on meil kõrge, suure palga teenijate jaoks on meil ikkagi madal. 

Kolmas valik ongi see, et olukorras, kus meil suhteline vaesus püsib suur ja madalapalgaliste maksukoormus on kõrge võrreldes teiste riikidega – maksuerisusi meil ei ole –, kaotame maksuküüru, mis oli õiglane element meie maksusüsteemis. Ma tunnistan, et mulle ka ei meeldi maksuküür. Ta ei sobinud meie maksusüsteemi, ta oli keeruline, jäi ajale jalgu. Küüru oleks pidanud koos keskmise sissetuleku kasvuga ikkagi edasi nihutama. Aga küüru kaotamine peaks ikkagi tähendama mingisugust targemat otsust kui ühtlane maksuvaba tulu ja ühtne maksumäär. See on eelarve jaoks kallis muudatus, see on ebavõrdsust suurendav muudatus ja õiglust maksusüsteemis vähendav muudatus. Seda on praegusel ajal eelarveliselt samuti väga keeruline teha, et kõrgema sissetuleku teenijatele põhimõtteliselt jagada pool miljardit ja muuta käibemaksu tõus püsivaks. 

Neljas muudatus, mida tehakse, on julgeolekumaksu tähtajalisuse kaotamine. Tähtajalised maksud iseenesest ei olegi hea plaan. Aga poliitikute usaldusväärsus Eestis on erakordselt madal. Eesti inimestest varsti vist vähem kui kolmandik usaldab erakondi, valitsust, Riigikogu. See on üle aegade madalaim tase. Ja siin selline pidev oma sõnade söömine ja plaanide ringitegemine on ikkagi keeruline. Riigikogus oma kõnes peaminister Kristen Michal lubas, et pärast julgeolekumaksu kehtestamist hoiab valitsus maksurahu. Seejärel kutsus ta üles seda kokkulepet ühiskonnas austama ja mitte seadma kahtluse alla seda, et julgeolekumaks on tähtajaline.

Palun kolm lisaminutit.

Kolm lisaminutit.

Sellest palvest ühiskonnale mitte seada maksu tähtajalisust kahtluse alla on möödunud pool aastat, veidi rohkem, ja tegelikult seesama peaminister muudab maksu tähtajatuks, kaotab õiglased elemendid maksusüsteemist ja tõstab maksukoormust eelkõige nende inimeste jaoks, kes suure osa oma sissetulekust [kulutavad] tarbimisele, ja need on sageli madala sissetuleku teenijad. 

Seega, need sammud on sellised, mida sotsiaaldemokraadid ei saa toetada. Nii et annan sotsiaaldemokraatide poolt üle teise lugemise katkestamise ettepaneku. Aitäh!

Aitäh! Maris Lauri, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eks maksudebatt on alati ideoloogiline ja siin saalis me seda nüüd ka kuulsime. On hea, kui inimesed on ausad, ja selle pärast ma tunnustan sotsiaaldemokraate. Nad ütlevad ausalt, mida nad tahavad ja miks nad seda tahavad. See, et mina ei ole nendega alati nõus ja ka selles maksudebatis näen nõrku kohti, on minu ideoloogiline vaade. 

Ma tahaksin paari asja selgitada. Kuna Eestis on koalitsioonivalitsused, siis paratamatult on iga valitsuse otsused koalitsiooni nägu. Kui valitsusest on lahkunud vasakpoolne erakond, siis kahtlematult on valitsusel õigus muuta oma käitumist parempoolsemaks. Ja tõsiasi on see, et praegu valitsuses olevate erakondade jaoks olid teatud elemendid selles julgeolekumaksus, ütleme, ideoloogiliselt ülimalt vastuvõetamatud, aga [need olid seal] koalitsiooni nimel ja selle tõttu, et Eesti põhiseadus tegelikult toetab kokkuleplust. Kahjuks tõesti poole aasta jooksul oli neid vastuolusid liialt palju, et koos jätkata. 

Nüüd veel sellest jutust, et maksud tõusevad. Minule meeldivad numbrid. Selle aasta maksukoormuseks prognoosib Rahandusministeerium 36,8% SKP-st, järgmiseks aastaks 35,6%, see langeb 1,2% võrra, ja 2029. aastaks 35,1%. Nii et maksukoormus langeb. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Antud eelnõu kohta on tehtud kuus muudatusettepanekut ja alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepanek nr 1 on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt ja juhtivkomisjoni [seisukoht on] jätta see arvestamata. Muudatusettepanek nr 2 on esitatud rahanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni [seisukoht on] arvestada seda täielikult. Helir-Valdor Seeder, palun!

Ma oleksin soovinud esimest muudatusettepanekut hääletada.

Ma päris pikalt ootasin, aga nüüd on [muudatusettepanek] nr 2. Kas te soovite [seda hääletada]? Me esimesest läksime üle juba. Soovite number kahte hääletada? (Saalist vastatakse.) Ei soovi. 

Muudatusettepaneku nr 3 on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni [seisukoht on] arvestada seda sisuliselt [märkusega] "vaata muudatusettepanekut nr 2". 

Muudatusettepanek nr 4, [see on] Isamaa fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni [seisukoht on] jätta see arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Muudatusettepanekut saame hääletada peale saalikutsungit.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni [seisukoht on] jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 36 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.

Läheme edasi viienda muudatusettepanekuga, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni [seisukoht on] jätta see arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun ka seda muudatusettepanekut hääletada.

Seda muudatusettepanekut saab hääletada. Kas me võime kohe alustada või tahate väikest …? (Saalist vastatakse.) Läheme siis hääletuse juurde. Panen hääletusele viienda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 36 Riigikogu liiget, vastu 47 ja erapooletuid oli 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Kuues muudatusettepanek on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni [seisukoht on] jätta see arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Hääletamise saame läbi viia. Kas me saame kohe alustada? (Saalist vastatakse.) Panen hääletusele kuuenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni [seisukoht on] jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 36 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid oli 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 645 teine lugemine lõpetada. Kuid on tulnud neli samasisulist ettepanekut Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt, Isamaa fraktsiooni poolt, Eesti Konservatiivse [Rahva]erakonna fraktsiooni poolt ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt, et eelnõu 645 teine lugemine katkestada. Me peame neid ettepanekuid hääletama. Kas me alustame ettevalmistust või läheme kohe hääletuse juurde? (Saalist vastatakse.) Läheme hääletuse juurde.

Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Isamaa fraktsiooni, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 645 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 37 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid oli 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Ja teine lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde. Valitsuse algatatud riigi 2025. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 651 teine lugemine. Ja ettekandjaks palun siia rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Tere õhtust, head kolleegid! Vabariigi Valitsus algatas käesoleva aasta 19. mail eelnõu, mis meie majas kannab numbrit 651. Eelnõu esimene lugemine toimus 2. juunil. Rahanduskomisjon arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamisena 5. ja 9. juunil. 

Eelnõu sisu on järgmine. Lisaeelarve eelnõuga suurendatakse 2025. aasta tulusid riigieelarves 26,6 miljonit, kulusid 46,5 miljonit ja investeeringuid 32,5 miljonit. Kuludest ja investeeringutest 44,2 miljonit on täiendavad vahendid laia riigikaitse projektidele, mis viiakse ellu käesoleva aasta jooksul. Ülejäänud kulude ja investeeringute kasv on seotud välisvahenditest ja majandustegevusest laekuvate tulude arvel tehtavaga, mida algne 2025. aasta riigieelarve ei sisalda. Samal põhjusel suurenevad tulud. 

Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli käesoleva aasta 6. juuni kell 16, laekus Riigikogust kolm muudatusettepanekut, sealhulgas kaks ettepanekut Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt ja üks Isamaa fraktsioonilt. Ja rahanduskomisjon ise koostöös Rahandusministeeriumiga koostas samuti kaks muudatusettepanekut. 

Üks rahanduskomisjoni enda koostatud mitmest muudatusest koosnev ettepanek on valdavalt kulusid täpsustava iseloomuga. Teise muudatusettepanekuga, mis on tehtud Sotsiaalministeeriumi soovil, suunatakse algselt Tallinna ühendhaigla aktsiaseltsi asutamise tegevustoetuseks mõeldud vahendid Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskusele summas 585 000 eurot sotsiaalkaitse infosüsteemi SKAIS arenduste puudujäägi katteks. 

Muudatuste selgitused on ära toodud muudatusettepanekute loetelus, mis on teile kättesaadav.

Isamaa fraktsiooni muudatusettepanek oli lühidalt öeldes järgmine: muuta eelnõu paragrahvi ja vähendada keskvalitsuse kulusid veel 300 miljoni võrra, kusjuures ei vähendata riigikaitsekulusid, õpetajate, politseinike ja päästetöötajate töötasusid. Sarnase muudatusettepaneku on Isamaa esitanud eri seaduseelnõude puhul juba päris mitmel korral, iga kord on rahanduskomisjon pidanud Isamaa fraktsiooni ettepanekut nõuetele mittevastavaks ning jätnud selle läbi vaatamata ja muudatusettepanekute loetellu kandmata. Põhjus on selles, et vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele peavad muudatusettepanekud sisaldama viidet eelnõu muudetavale osale ja soovitava muudatuse täpset sõnastust. Ettepanekus ei ole näidatud, millisest ministeeriumist, tulemusvaldkonnast, programmist või tegevusest tuleb kulusid vähendada ja piirata, vaid on üksnes öeldud, missuguseid kulusid ei tohi piirata. Sellist ettepanekut ei ole võimalik eelnõu teksti kanda. 

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekud nägid ette Vabariigi Valitsuse reservi vähendamist, üks nägi ette vähendamist 6 miljoni võrra ja [raha] suunamist kohalikele omavalitsustele toimetuleku kasvuks, teine nägi ette vähendamist 22 miljoni võrra ja [raha] suunamist kohalikele omavalitsustele tasuta lasteaiakohtade võimaldamiseks kõigis Eesti omavalitsustes. 

Komisjonis toimus ka arutelu. Diana Ingerainen küsis SKAIS‑i kohta. SKAIS teeb meile kõigile muret, sest see on väga mahukas infosüsteem, seda on väga palju parandatud ja täiendatud iga kord, kui mõned sotsiaalkaitsemeetmed muutuvad või olemasolevatele meetmetele seatakse lisakriteeriume, seetõttu on see muutunud kohmakaks. SKAIS-i ülesehitus on jäänud ajale jalgu ja on tekkinud nii-öelda arendusvõlg. 

Aivar Sõerd soovis teada, kui suured on puhvrid. Selgitustes viidatakse mõnel korral, et hoitakse kokku näiteks lähetuskulusid ning selle arvel liigutatakse raha programmide ja tegevuste vahel. Samuti küsis Maris Lauri Kliimaministeeriumi 12 miljoni euro suuruse investeeringu kohta, sest 10 miljonit on riigieelarves kirjas, aga ei ole näha, kuhu jääb 2 miljonit. Regina Vällik vastas selle kohta, et riigieelarve seaduses on kajastatud eraldi objektid, mis on üle 10 miljoni euro, ja kõik need, mis on vähem kui 10 miljonit ehk näiteks 2 miljonit, on kajastatud ühe reana. 

Mida veel ülevaateks öelda? Võib-olla ei olegi siit rohkem midagi välja tuua. Annan ülevaate ka komisjonis langetatud menetlusotsustest. Kõigepealt määrati komisjoni ettekandjaks siinkõneleja – esimesel lugemisel oli komisjoni ettekandja Diana Ingerainen – ja otsustati võtta eelnõu päevakorda kolmapäevaks, 11. juuniks 2025, ning teine lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute tähtajaks määrati reede, 13. juuni kell 16. See on kõik.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mind huvitab lasteaia kohatasu küsimus. Meil oli väga mõistlik ettepanek. Teatavasti Reformierakond soovib ju ka, et lasteaia kohatasu oleks igal pool olematu inimeste [enda] jaoks ja laste jaoks. Selle ettepaneku sotsiaaldemokraadid tegid täpselt samas loogikas, nagu Reformierakond tegi Tallinna linna eelarvesse, et poole aasta pealt kohe rakendada, ja kõik on täpselt sama, nagu Reformierakonna plaan Tallinnas on. Toetame teie võitlust. Aga ometi te millegipärast ei toeta meie ettepanekut. Ja enne, päeval ma küsisin selle kohta peaministrilt, ka tema ei toeta seda ideed. 

Aga vaadake, probleem on selline, et kui nüüd Tallinnas hakkab lasteaia kohatasu olema null eurot, aga kõrval omavalitsustes on 178, siis hakkavad teised lapsed tulema Tallinnasse. Reformierakonna avantüüri tõttu aga jäävad Tallinna lapsed ootele ja ilma oma kohast lasteaias. Äkki te valgustaksite nüüd meid ja ütleksite, miks see ettepanek toetust ei leidnud, kui te Tallinnas tegutsete sama loogika järgi? Härra Pärtel-Peeter Pere ütles, et asjad tuleb ära hääletada ja alles siis hakkame üldse vaatama, kuidas muude asjadega on.

Jaa, tõepoolest, lasteaia kohatasu kaotamine oli rahanduskomisjonis arutelu all. No ühest küljest esitasite siira ettepaneku, et valitsuse reservist 22 miljonit kanda omavalitsustele, nõuda omavalitsustelt lasteaia kohatasu kaotamist ja riigieelarvest seda katta. Aga siin oma küsimuses nimetasite Tallinna linnas lasteaia kohatasu kaotamist Reformierakonna avantüüriks ja ütlesite, et siis tulevad teiste omavalitsuste lapsed Tallinna lasteaedadesse. 

Me oleme mõlemad olnud pikalt kohaliku omavalitsuse volikogus ja valitsuses ka, me tegelikult teame, et kui teise omavalitsuse lasteaias käivad lapsed, siis tuleb need kulud hüvitada. Nii et mis puudutab Tallinna ümbrust ja seda, kui nad Tallinna lasteaeda tõepoolest koha saavad, siis minu teada teised omavalitsused peavad selle kohatasu Tallinnale ikkagi hüvitama. (Saalist öeldakse midagi.) 

Jaa. Ma ütlen veel, et Tallinn ka oma eelarve tuludest soovib – või siis ei soovi, ma ei tea, see on vist lähipäevil hääletusel – lasteaia kohatasu kaotada. Aga teised omavalitsused saavad seda samamoodi võrdsetel alustel teha oma eelarve seniste tulude arvel, kui neil selleks soovi on. See on kohaliku omavalitsuse volikogu pädevus.

Urmas Reinsalu, palun!

Ma ei tea, siin võib tuua paralleele Tallinnaga. Tõepoolest, sotsid [soovivad], nagu ma aru saan, kaotada lasteaia kohatasu, kuna lisaeelarve on, neljaks kuuks. Nii nagu Reformierakond ette paneb, kaotada kohatasu Tallinnas neljaks kuuks, visata lapsevanemate üle veidike nalja. Neli kuud on kohatasu kadunud ja 1. jaanuarist hakkab see jälle kehtima. No ilmselt on see seotud valimistega. Aga küllalt olete juba visanud Eesti inimeste üle nalja. 

Olukord on ju selline, et miljardi euro eest on sellel aastal veel inimestele maksusid lajatatud. Aga tegelikult tuleks teha, vastupidi, negatiivne lisaeelarve, mitte tekitada siia ei tea mis asju. Ja minu küsimus on lihtne. Praeguse menetluse käigus ei ole eelarve mahtu mitte vähendatud, vaid on kasvatatud. Kui palju see eelarve tekitab miinust eelarveloogikas? Mis põhjustel rahanduskomisjon ei toetanud Isamaa ettepanekut sisuliselt – jätame kõrvale teie taandumislahingud protseduuriliste trikkidega – ja miks on praegu signaal, et me teeme siin kulusid kasvatavaid eelarveid? See signaal ei ole ju rahanduspoliitiliselt see, millega …

Teie aeg!

… sisulises kvaliteedis sekkumist kaitsta.

Nii. Ma arvan, et ma ei pea avaldama arvamust Tallinna linna eelarve ja lasteaia kohatasu kaotamise või mittekaotamise suhtes, sest ma tõesti ei tea sellest mitte midagi, ma ei ole seda eelnõu lugenud ja komisjoni need eelnõud arutlusele ei ole tulnud.

Aga kui nüüd teie küsimusele vastata, siis ma arvan, et Isamaa toetab samuti kõnealust lisaeelarvet, kuna selle meetmed on sihi[pärased] ning nende peamine eesmärk on laia riigikaitse tugevdamise toetamine. Need meetmed on valitsemisalade kaupa detailselt lahti kirjutatud esialgu esitatud lisaeelarve lisas. Teisele lugemisele esitatud muudatused on väikesed. Lisaks, eelarve tekstiosas sätestatakse ka, et laiapindse riigikaitse jaoks tehtud kulutused, mille jaoks nüüd piirmääras selle lisaeelarvega raha eraldatakse, tuleb eraldi koodiga märgistada. Nii on eelarve tekstis, paragrahvis lausa kinnitatud ja see tuleb vastuvõtmisele, kui me selle poolt hääletame. 

Tõepoolest, see suurendab või, ütleme, muudab valitsussektori nominaalset eelarvepositsiooni. Selle mõju on negatiivne, sellel aastal umbes 40 miljonit ehk 0,1% SKP-st, ja see kasvatab 2025. aasta eelarve puudujääki. Aga ma arvan, et kõik inimesed mõistavad: praeguses julgeolekuolukorras on laiapindse riigikaitse kulusid vaja teha.

Aivar Sõerd, palun! 

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Ma olen kindlasti seda meelt, et me komisjonis olime õigel teel, kui me Isamaa muudatusettepanekut nõuetele vastavaks ei lugenud, kuna see oli täiesti üldsõnaline. 

Aga ma küsin natuke laiemalt. Valitsus ise on teinud ettepaneku poolteist miljonit või isegi kaks miljonit kokku panna ja selle kõik SKAIS-i arendusse suunata. Katteallikaks on Sotsiaalministeeriumi tegevuskulude kokkuhoid, ja siin on märgitud organisatsiooni arendamise kulud, kommunikatsioonikulud, ürituste, tõlketeenuste ja lähetuste kulud. Aga selliseid kuluridu eelarves ei ole. Meil on ju programmid, tervist toetava keskkonna kujundamise programm ja inimesekeskse tervishoiuvaldkonna kujundamise programm. Kuidas me saame kulude kokkuhoidu teha nendes valdkondades, kus valitsus ise on ettepanekuid teinud, kui selliseid ridu eelarves ei ole?

Need selgitused, et hoitakse kokku organisatsiooni arendamise, avalike suhete ja lähetuskulusid, ongi selgitused, need ei olegi eelarvepildi osad. 

Aga me teame ju kõik, et eelarvel on mitu kihti. Üks kiht on kulud majandusliku sisu mõttes, seda kajastab ka eelarveseaduse lisa, ja järgmine kiht on see, mida nende kuludega tehakse, ning see on tegevusvaldkondade, programmide ja tegevuste kaupa jaotatud. Ütleme, minu jaoks on küll arusaadav, et rahalisi vahendeid tõstetakse ühest tegevusvaldkonnast teise ümber, praegusel juhul ühe valdkonna tegevusest SKAIS-i. Ja ma saan ka selle sisust aru, SKAIS-i kraabiti igalt poolt, kust oli võimalik kokku hoida, raha juurde, selleks et olla kindel, et SKAIS edaspidi toimib. Mind ei häiri see, et selgitustes on öeldud, et me hoidsime selles programmis kokku lähetus- ja arenduskulusid. Need on eelarve planeerimise erinevad tasemed. Mind see ei häiri. See on mulle infoks. Oleks võinud ka öelda, et vot sellest programmist hoidsime kokku ja tõstame sinna programmi, aga nad on andnud infoks, et vot, me ei jäta midagi tegemata, käime lihtsalt vähem lähetuses.

Helmen Kütt, palun!

Hea eesistuja! Lugupeetud rahanduskomisjoni esimees, aitäh ülevaate eest ja põhjenduste eest! Te tõite ka ülevaate komisjonis toimunud arutelust ja ütlesite, et sotsiaaldemokraadid esitasid kaks muudatusettepanekut – mõlemad on, ütlen juba ette ära, väga head. Üks oli lasteaia kohatasu teema ja teine oli toimetuleku piiri tõstmine. Aga mind huvitab see, kuidas komisjonis hääletati, millise häälte tulemusega need välja jäid ja nimeliselt, kuidas hääletati.

Nii. Mul on need [olemas]. (Lehitseb pabereid.) Ma vaatan, ma otsisin oma paberitest selle hääletusprotokolli üles. Ja juba leidsin. Toimetulekupiiri tõstmine, 6 miljonit eurot valitsuse reservist, hääletus oli selline, et komisjoni ettepanek oli jätta see arvestamata ja selle ettepaneku poolt olid Andrei Korobeinik, Riina Sikkut ja vastu olid Annely Akkermann, Diana Ingerainen, Maris Lauri, Tanel Tein ja Mart Võrklaev, erapooletuid ei olnud. 

Ja teine sotsiaaldemokraatide muudatusettepanek oli 22 miljonit valitsuse reservist kohalikele omavalitsustele lasteaia kohatasu ärakaotamiseks, selle hääletustulemus on selline: ettepaneku poolt olid Andrei Korobeinik, Kersti Sarapuu, Priit Sibul, Riina Sikkut ning vastu olid Annely Akkermann, Diana Ingerainen, Maris Lauri, Tanel Tein ja Mart Võrklaev, erapooletuid ei olnud.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea esimees! Haridus on ikka ka riigi küsimus. Kui öelda, et alusharidus on haridussüsteemi osa ja peab olema tasuta, siis eeldatavasti peab see ikkagi olema nii kogu Eestis, mitte ainult ühel pool. Sellest tuleneb ka minu küsimus. Kas sotsiaaldemokraatide esitatud lastehoiu kohatasust vabastamise ettepaneku mittetoetamine oli tehniline või sisuline? Nüüd on juttu sellest, et see oleks olnud ainult neli kuud. Tõepoolest, me oleme öelnud – me andsime ka vastavasisulise eelnõu sisse –, et loomulikult tuleb ka järgmistel aastatel eelarves tagada see, et lasteaed oleks kõigile tasuta. Seda esiteks. 

[Teiseks, eks võib ju] öelda, et see on omavalitsuse roll, aga omavalitsustel on väga erinevad võimalused. Kas te arutasite komisjonis ka seda, et Tallinnal võib küll olla selline võimalus, aga see ei ole väga õiglane nende laste ja lastevanemate suhtes, kes ei ela Tallinnas ja kelle omavalitsusel selliseid võimalusi ei ole? Milline see arutelu oli?

Me Tallinna küsimust ei arutanud ja Tallinna vastavat eelnõu meile ei ole esitatud, ei peagi olema. Tallinnast ja sellest neljast kuust, mida te välja pakute, ma tõesti ei tea mitte midagi. Aga kõigil omavalitsustel on võimalik ise lasteaia kohatasu kaotada, kui nad seda soovivad. 

Kas riik peaks selleks sundi avaldama? Sellel on ka teine pool. Tasuta teenuseid teatavasti ei ole olemas, maksumaksja ikkagi selle eest tasub. 

Ja veel üks aspekt: kui ei ole kas või sümboolset lasteaiatasu – ma tean omavalitsusi, kus see tasu on 25 eurot –, siis kindlasti omavalitsus [võib] selle ka kogumata jätta, aga sel juhul ei tea, kas lapsed sinna tuuakse või hoitakse niisama kohta kinni. Nii et seal on rohkem aspekte kui ainult see poliitiline möll. Tõesti, kohalike omavalitsuste autonoomia lubab kohatasu kaotada, kui omavalitsus seda soovib, ja sellesse ma ei tahaks sekkuda.

Reili Rand, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma jätkan ka lasteaia kohatasu teemal. Mul on hea meel, et Hiiumaal me oleme suutnud võimaluste piires perede toimetulekut toetada ja lasteaia kohatasu oleme hoidnud väga madalana – see on üks madalamaid Eestis – ning ka laste toidukulud katab vald oma eelarvest. Aga teatavasti on meie omavalitsuste olukord väga erinev ja suur osa omavalitsusi seda endale lubada ei saa ja teha ei jaksa. Seetõttu peabki riik appi tulema.

Aga kuulasin siin teie vastuseid kolleegidele ja ma tahaksin selgemini aru saada, kas Reformierakond siis tõesti arvab, et pere võimalus panna laps lasteaeda, mis toetab lapse arengut ja teistpidi vanema võimalust töö- ja pereelu ühildada, peabki olema sõltuvuses pere enda rahakoti võimalustest, või mis veel hullem, omavalitsuse rahakoti võimalustest. Paluksin sellele teie kommentaari.

Võimalus laps lasteaeda panna [peab olema igaühel], kohaliku omavalitsuse kohustus on seda oma elanikele pakkuda. Kohalikel omavalitsustel on kohustus pakkuda oma elanikele lasteaia‑ ja lastehoiuteenust, nii et vanemad oleksid tööturul, kui nad seda soovivad. Ma ei oska siin midagi rohkem kommenteerida. See on praegu omavalitsuse kohustus.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Palun kirjeldage komisjonis toimunud arutelu, mis puudutas toimetulekupiiri tõstmist. Nagu me teame, viimaste aastate tormiline hinnatõus lihtsalt ei taga enam kõigi minimaalset ja elementaarset toimetulekut. Mis olid need argumendid? Me kõik saame aru, et seda on vaja teha, aga ometi me ei teinud. Ja kui ei teinud praegu, siis millal me seda teeme?

Nii. Ma proovin leida selle koha. (Lehitseb pabereid.) Jah, Riina Sikkut on komisjonis öelnud, et viimati tõsteti toimetulekupiiri 50 euro võrra 2022. aastal lisaeelarvega, põhjuseks toodi kriisi ajal elukalliduse tõus, aga toimetulekupiir ei ole kunagi elatusmiinimumi katnud. Regina Vällik vastas, et valitsus ei toeta püsikulude tekitamist praeguse lisaeelarvega. Rahandusminister on toetust väljendanud ja öelnud, et toimetulekupiir vajab tõstmist, aga ta on mõelnud selle tegemist sügisese eelarveprotsessi raames.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Lasteaiakohatasudest ainult lühidalt. Eks see lähenemine ongi erinev. Ühelt poolt, Rae vallas on Reformierakond pikalt võimul olnud ja küsib lasteaiakohatasu täie rauaga – 170 eurot kuus on minu teada see [summa] –, aga Tallinnas nõuab nüüd äkki lasteaia kohatasu kaotamist. Ma ei tea, kui erinevad need vallad või linnad siis on. Rae vald ei ole minu arust ka kõige vaesem. Aga see selleks.

Minu küsimus on tegelikult Sotsiaalministeeriumi tehtud ettepaneku kohta võtta ära raha, mis oli mõeldud Tallinna ühendhaigla aktsiaseltsi asutamise tegevustoetuseks. Siin jälle, Tallinnal on see otsus tehtud, ühendhaigla tahetakse asutada, aga riik ei suuda otsustada. Kas siis Sotsiaalministeerium ütleb, et selle aasta jooksul ühtegi otsust Tallinna ühendhaigla kohta ei tule, kui ta selle raha ära võtab?

Sotsiaalminister ütles, et sellel aastal seda raha vaja ei ole. Aga protsessid käivad edasi. Ka tema arusaamise kohaselt arutelu ei jõua nii kaugele, et tuleks raha kasutusele võtta, aga tegevust kuidagi ei topata. 

Ja Reformierakond teatavasti ei valitse ju ei Tallinna ega Rae valda, vaid Rae valla ja Tallinna linna lasteaedade kohatasude kohta teevad otsuse volikogu liikmed, lähtudes kohaliku omavalitsuse autonoomiast. Nii et ärge sundige mind sellistele küsimustele vastama, sest see, kuidas kohalikud volikogud oma otsuseid teevad, ei ole lihtsalt Riigikogu asi.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Kes eile jälgis või kuulas ERR-i uudiseid, sai teada tõe Reformierakonna uuest maksupoliitikast. Nimelt, Tallinna abilinnapea Pere sõnul tuleks kõigepealt otsus ära teha ja alles siis hakata katteallikaid otsima. Pere kinnitusel ei soovi Reformierakond lasteaia kohatasu kaotamisega enam oodata, sellega on nüüd nii kiireks läinud Tallinnas. Ehk siis Reformierakonna Tallinna piirkonna juhi loogika kohaselt saame ka riigi tasandil otsuse kohe ära teha ning küll siis pärast jõuab katteallikaid otsida. 

Minu küsimus on see, kas Reformierakonna maksupoliitika käsitluses on midagi oluliselt muutunud, et meie ees on siin lisaeelarve. Ja veel võib-olla see, et ma vaatan Tartu lasteaia kohatasu suurust, 81 eurot, ja Tartu Linnavolikogus on Reformierakonnal enamus, 30 aastat on seal valitsetud, nii et oleks ammu saanud selle sammu astuda. Aga [rääkige] sellest maksupoliitikast, palun!

Ma vastan samamoodi nagu juba mitmele eelkõnelejale, et otsused eelarveküsimuste üle, sealhulgas lasteaia kohatasu suuruse või selle kaotamise üle, teeb omavalitsuse volikogu. See on nende autonoomne otsus, seda ei saa kuidagi kommenteerida Riigikogu kõnepuldist. (Hääl saalist.)

Andre Hanimägi, palun!

Hea esimees! Ja hea esimees! Ma lähen oma küsimusega ikkagi edasi. Ma saan aru, et omavalitsustel on oma autonoomia ja see on kõik väga tore. Aga jätkuvalt, võimalused on ju täiesti erinevad. Ehk nagu ka teie ütlesite, ei tea, kas on õige, et riik sunnib [ja surub midagi] peale. Küsimus on aga ikkagi selles, kas riik annab võimaluse, ja see eelnõu muudatus ju tegelikult olekski andnud omavalitsustele lisaraha. Seda ei toetatud. 

Ma küsin siis veel kord, kas oli arutluse all, on see muudatusettepanek sisuliselt vale või tehniliselt vale. Või miks seda ei toetatud? Veel kord: võimaluse andmine on ju selle sisu. Jättes isegi kõrvale Tallinna ja kõik muu, kas teistes omavalitsustes on see võimalus või mitte? Kas seda toetatakse või ei?

Nagu ma juba ütlesin, valitsuse seisukoht oli, et praegu ei ole võimalik riigieelarvele võtta lisaväljaminekuid. Sellest hoolimata on kohalikel omavalitsustel oma eelarve, mida nad saavad kasutada autonoomselt ka lasteaia kohatasu vähendamiseks, meil ei sobi siit teha neile selle kohta ettekirjutusi.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Mu küsimus puudutab seda, mis on seotud automaksuga. Inimesed võtavad juba ühendust, lastega pered, küsivad, kas nad peavad 15. juuniks maksma automaksu või mitte. Peaminister lubas, et automaksu lapsevanemad ei pea maksma, tuleb mingi hüvitis. Segaseks on see jäänud puuetega inimeste puhul, nemad ei saa üldse aru, mida tegelikkuses tehakse või mis tegemata jäetakse. Väga suur segadus on tekkinud. Aga ma oletan, et te kavatsete mingeid tasusid vähendada või soodustusi kehtestada. Vähemalt poliitiline intentsioon on selline olnud, ehkki, tõsi küll, 15. juuni puhul on see määratud läbikukkumisele. 

Aga minu küsimus. Miks siis sellisel juhul seda prognostilist automaksu laekumist, mida te kavatsete vähendada, ei ole sellesse lisaeelarvesse sisse pandud? Eelarve peab ju kajastama riigi tulusid ja kulusid selle arusaamise järgi, mis on mingisuguses momendis. Palun kirjeldage seda mõttekäiku!

Ma ei oska öelda, miks peaks praegu vähendama automaksu laekumist. Koalitsiooniläbirääkimised, mis on valitsuse töökava aluseks, äsja lõppesid. Ja seda eelnõu ei ole lihtne teha. Ma tean, et Rahandusministeeriumis hakatakse eelnõu mootorsõidukimaksu koormuse leevendamiseks puuetega inimestele ja alaealiste lastega peredele tegema. See võtab aega, selleks kulub kindlasti terve suvi. Nüüd, 15. juunil on automaksu esimese makse tähtaeg. Selle maksu ma soovitan ära maksta. Kui eelnõu valmib ning see Riigikogule üle antakse ja kui see konkreetset maksuarvestust muudab, siis eelnõu koosseisus peavad olema ka meetmed, kuidas seda maksu vähendatakse, või kui otsustatakse seda vähendada nullini, siis [peab olema teada], kuidas see tagastatakse. 

Aga Eestis on maksuametil teatavasti ettemaksukonto. Kui õnnestub tagasiulatuvalt leevendused seadustada, siis küllap need, kes 15. juuniks ära maksid ja pärast leevenduse saavad, näevad seda raha tagasi laekumas oma ettemaksukontole, nii nagu see käib Eestis kõikide teiste maksudega.

Ja Ester Karuse, palun! 

Jaa, aitäh, austatud esimehed! Lisaeelarves on mitmeid tehnilisi täpsustusi, kuid mulle tundub, et on vähe neid muudatusi, mis otseselt ja kohe leevendaksid inimeste igapäevast toimetulekuraskust, seda eriti sotsiaalvaldkonnas. Ometigi näiteks just 2022. aastal tõsteti lisaeelarve kaudu toimetulekupiiri 150 eurolt 200 eurole. Me seisame praegu ju silmitsi inflatsiooni jätkumise, reaalpalga kasvu pidurdumise ja üldise ostujõu langusega. 

Miks ei pea valitsus vajalikuks toetada kõige haavatavamaid ühiskonnagruppe, nagu pensionärid, üksi elavad vanemaealised või lastega pered, suurendades toimetulekupiiri või pakkudes muid sihipäraseid leevendusmeetmeid? Ja võib-olla lisaks natuke konkreetsemalt: mida võidab sellest lisaeelarvest inimene Valgas või Kagu-Eestis, kus on tegelikult kõige madalamad palgad ja ka väiksem ligipääs teenustele?

Selle lisaeelarve põhifookus on, nagu ma ütlesin, laiapindsel riigikaitsel. Ma arvan, et Valga, Põlva ja Võru inimesed võidavad samuti laiapindsest riigikaitsest, kui meie riik ja ka nemad on paremini kaitstud.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Ma alustan või õigemini jätkan oma küsimust sellega: me teame, et riigieelarve on kitsastes oludes. Aga üha rohkem on Eestis neid peresid, kes tunnevad sarnast, et mitte öelda isegi suuremat kitsikust oma pere rahakotis. Lasteaiakohatasude kohta me saime teada, et see, kuidas lapsed lasteaeda saavad, peab teie hinnangul jätkuvalt olema seotud sellega, mis aadressil nad elavad, millises omavalitsuses. Ma küsin, kas selle eelnõu menetluse käigus on komisjonis arutlusel olnud, kas võiks kaaluda mõningaid muid meetmeid, mis perede toimetulekut toetaks [ja need pered kitsikusest] päästaks. Toon näiteks koolitoidutoetuse, mis samuti aitaks tagada, et lapsed saaksid [päevas] vähemalt ühe kvaliteetse kõhutäie süüa.

Jah, nagu ma enne ka juba ütlesin, see lisaeelarve toimetulekuga ei tegele. Lisaeelarve meetmed on sihi[pärased] ning peamine eesmärk on laia riigikaitse tugevdamise toetamine. Ma olen kindel – ja teie ilmselt samuti –, et julgeolek on tähtis kõikide perede jaoks üle terve Eesti: Hiiumaal, Lõuna-Eestis ja kõikides teistes maakondades ka.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Alles see oli, eelmine punkt, kui me arutasime ajutise maksu kaotamist ja jääva maksu kehtestamist. Täna me oleme siin lisaeelarvega, mida teie esitate ja ette kannate. Tegelikult ei ole toimetulekupiiri tõstmine lisaeelarvega ju midagi eriskummalist, seda tehti ka aastal 2022. Sest maksude tõus tuleb ja me peaksime ikkagi andma võimaluse nendel inimestel, kellel on raskusi hakkamasaamisega, mingitki toetust saada, sest ei pensionärid [ega teised] saa sellest lisaeelarvest mingit abi. Jaa, ma olen nõus, et julgeolek on oluline, aga inimeste toimetulekut selles julgeolekuolukorras on ju ka väga [oluline]. Ja minu meelest Reformierakond on alati rõhutanud, et see on vajaduspõhine toetus, ehk see [peaks aitama] kõige nõrgemaid. 

Kas teie arutelus oli juttu ka sellest, et aastal 2022 tegelikult ju toimetulekutoetust tõsteti? See on kõige nõrgematele. Need on lastega pered, kes peavad lasteaiamaksu maksma, ja tegelikult kõik need, kes on raskustes.

Tõsi, toimetulekutoetus on kõige nõrgemate toetus. Neid [inimesi] ei saa kuidagi aidata maksusoodustustega, sellepärast et kui neil ei ole sissetulekuid, siis ei ole neil ka milleltki soodustust saada. Aga minu teada pensionärid toimetulekusaajate hulka ei kuulu. Keskmine pension on umbes 800 eurot. Pension indekseeriti aprillis, seega kaks kuud tagasi, ja pensioni indekseerimine on suurem – ma ütlen mälu järgi, vist oli 8,7% – kui hinnakasv, mis jääb 5% ja 6% vahele. Nii et pensionäride ostujõud sellel aastal kindlasti kasvab.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Nüüd, kui paljude perede sissetulekud on vähenenud ja tänu REF-200 otsusele muuta ajutine käibemaksutõus alaliseks, halveneb leibkondade toimetulek veelgi rohkem, võib julgelt väita, et räägin siin suure osa valijate nimel, sest lasteaia kohatasude kaotamist üle Eesti toetab enamik erakondi. Peaministriparteina on Reformierakonnal ju võimekus 2019. aastal Riigikogu valimistel valijatele antud lubadust täita. Kas poleks siis aeg tuua lauale Reformierakonna lubadus ja lasteaia kohatasu kaotada? Kuidas te saate rääkida, et Reformierakonnal pole võimalik valijatele antud lubadusi täita sellepärast, et riigikaitseks on vaja raha juurde, aga samal ajal langetate toiduainete käibemaksu langetamise asemel hoopis hasartmängumaksu?

Nii. Kõnealune eelarve ei puuduta käibemaksu tõusu. Ma mäletan hästi 2019. aasta lubadust lasteaia kohatasu kaotada, aga peale seda on olnud kolm kriisi: kõigepealt COVID-kriis, siis energiakriis ja seejärel täiemahuline sõda Ukrainas. Nüüd on Ameerika, NATO kõige suurem liige, oma strateegiat muutnud ning me peame kulutama väga palju rohkem raha riigikaitsele, eelkõige laiapindsele riigikaitsele. Me peame väga palju rohkem raha kulutama ja selleks makse tõstma ning muud head asjad, mida me tõesti tahaksime teha, tegemata jätma.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Tegelikult see, kui maksuküüru kaotamine ära jäetaks, aitaks väga paljusid lastega peresid. Nüüd, ma kordan veel kord seda, mida me ERR-i eilsetest uudistest võisime kuulda ja lugeda. Tallinna abilinnapea Pere sõnul tuleks kõigepealt otsus ära teha ja alles siis hakata katteallikaid otsima. Pere kinnitusel ei soovi Reformierakond lasteaia kohatasu kaotamisega enam oodata. Ehk siis Reformierakonna Tallinna piirkonna juhi loogika kohaselt saame ka riigi tasandil otsuse kohe ära teha ning küll pärast jõuab katteallikaid otsida. 

Pere on Tallinna piirkonna juht. Ütleme nii, et Reformierakonnas on see üks tähtis ametikoht, sest Tallinna piirkond on väga suur piirkond. Minu küsimus ongi, kas Reformierakonna maksupoliitikas on nüüd midagi muutunud. Kas me näeme siis juba selles lisaeelarves taolisi ridasid? Või kuidas te edasi lähete? Ma saan aru, et see on teie maksupoliitika tulevik.

Ma ei tea, lasteaia kohatasu ei ole maks, see on tasu. Kohalikul omavalitsusel on õigus see ära jätta. Pärtel-Peeter Pere ei ole Riigikogu liige, ta on Tallinna Linnavalitsuse liige. Kui ta seda soovib ja Tallinna Linnavolikogu nii hääletab, siis [talle] tuult tiibadesse. Aga Riigikogu kõnepuldis sellele hinnangut anda ei saa.

Anti Allas, palun!

Austatud ettekandja! Minu mure on seotud ikkagi toimetulekupiiriga. Minu tutvusringkonnas mitmed kaupluste müüjad ütlevad, et nad täheldavad viimasel poolel aastal pisivarguste, eelkõige toiduainete varguse kasvu poodides. Näiteks munakarpidest võetakse ära kaks muna – kõiki mune pole märgistatud, ju siis loodetakse nendega poest välja jõuda. Ja see on tegelikkus, Eesti tegelikkus.

Ja siit minu küsimus. Kui toimetulekupiiri tõstmine läheb arutlusele alles eelarvestrateegia menetluse käigus, siis mis seni saab? Kas see on ikka normaalne, et me oleme sisuliselt toimetulekuraskuses olevad inimesed jätnud sellisesse seisu?

Toimetulekupiiri tõstmine on pikaajaline protsess. Kui me seda piiri tõstame, siis me peame tõesti eelarvestrateegia arutelus vaatama ette nelja aastat. Seetõttu seda lisaeelarvega hästi ei saagi teha. Nagu ma ütlesin, Rahandusministeeriumi [finantstalituse] juhi Regina Välliku sõnul rahandusminister mõtleb selle peale. See on üks nendest paljudest lisataotlustest, mis ministeeriumid juba on eelarveprotsessi jaoks esitanud. Ja neid lisataotlusi on väga palju rohkem, kui maksumaksjad soovivad makse maksta. Nii et me oskame seda hästi ette kujutada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud Annely! Vaatan ja kuulan. Kas sul häbi ei ole? Ma vaatan, kolleegidest sotsiaaldemokraadidest Anti siin kõrval räägib munadest, mis poest karbist ära võetakse – vaesuse tõttu – ja lasteaiakohtadest. Aga need kaks muudatusettepanekut on otsustatud – sina või õigemini koalitsioon on otsustanud – prügikasti saata. Kas sul ei ole häbi mõnitada saadikuid, kes räägivad reaalsetest muredest? Teised fraktsioonid on [ettepanekute tegemisest] loobunud, nad teavad, et ei maksa siin lolli mängida, nende parandusettepanekud lähevad niikuinii prügikasti. Ma küsin: kas sul häbi ei ole?

Hea kolleeg Peeter! Ei ole häbi.

Tiit Maran, palun!

Jaa, aitäh! Ma vaatasin seda paberit huviga ja eriti jäi mulle silma see, et lisaeelarvega vähendatakse märkimisväärselt Keskkonnaameti rahalisi võimalusi. Seal tekib huvitav vastuolu, kui mõelda, mis te plaanite looduskaitseseadusega, kliimaseadusega ja metsaseadusega – Keskkonnaameti töökoormus suureneb hüppeliselt. Samuti vähendate te võimalusi, kuidas sisse osta ekspertiisi. Kuidas see asutus peaks nüüd hakkama saama nende ülesannetega, mida te plaanite anda, eriti arvestades, et läbi aastate on Keskkonnaameti rahalisi vahendeid vähendatud? Me satume olukorda, kus inimesed vaatavad Keskkonnaameti peale ja küsivad: "Miks te ei tee?" Aga nad ei saa teha, sest neil ei ole vahendeid.

Jaa. Kliimaministeerium on oma allasutuse kohta muudatusettepanekud teinud. Siin on mitmed muudatusettepanekud seotud ka ümberkorraldustega, ma ei tea, arvutitöökohad liiguvad ühest kohast teise ja MapInfo programmi ostmine oli siin kunagi [kõne all]. Need on sellised detailid, mille puhul ma pean usaldama ministrit. Võib-olla te peaksite selle küsimuse esitama keskkonnakomisjonis. Teil on parem info küsimiseks ja seal te saate ka paremini informeeritud [inimestelt] vastuse.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Räägime ikkagi riigi lisaeelarvest, mille raames on Reformierakonna võimuses tulla Eesti peredele appi ja nad lasteaia kohatasu koormusest vabastada. Te vastasite mu esimesele küsimusele, et käimasolevate kriiside tõttu pole riigil võimalik selliseid lisakohustusi riigieelarvele võtta. Ometi on teie valitsus otsustanud teha soodustusi hasartmängumaksu langetamise näol. Miks mitte alandada toiduainete käibemaksu? Milles seisneb teie partei majanduspoliitiline loogika?

Selle eelarvega, 2025. aasta eelarvega planeeritakse hasartmängumaksu laekumise päris korralikku kasvu. See eelnõu, millest räägitakse, on alles menetlusjärgus, aga selle, ütleme, tuum on selles, et kui me kaughasartmängumakse langetame, siis eelarvetulud kasvavad. See tulude kasv jaotatakse ära, [sealt läheb raha] korvpallihallile Tartusse, suureneb hasartmängumaksu arvel rahastatavatele kultuuriobjektidele antav summa ja osa raha läheb üldiste kulude katteks. Seda praegu kavandatakse ja edaspidi peaks hasartmängumaksu langetus eelarvetulusid tõstma, aga mitte sellel aastal. Sellel aastal hasartmängumaksu määr tõusis ja tõusid ka kulud. Lisaeelarvet see aga ei puuduta.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea Annely! Ma ei hakka detaile küsima siin toiduainete käibemaksu või muude asjade kohta, sest ma saan aru, et see on mõttetu. Aga ma küsin, Annely, sinult lihtsa küsimuse. Kui paljud siin 101 kolleegist saavad üldse sellest eelarvest aru? See lisaeelarve on nii-öelda pisikene pojakene suure papa kõrval, eks ju. Aga paku välja, mitu kolleegi reaalselt saab aru sellest, mis siin sees on ja kust tõsta ümber.

Iga kolleeg meist, kes süveneb, saab sellest aru. Ja kui keegi aru ei saa, siis saab küsida kas meie käest või saab küsida Rahandusministeeriumist. Rahandusministeeriumil on ka eraldi programm, kust saab arveid välja küsida. Samuti on Rahandusministeeriumi kodulehekülje peal nähtavad arved, sealt saab teada, kui palju keegi ostab, kelle käest ostab ja kui suures mahus ostab. Eesti eelarve on väga-väga läbipaistev. Tuleb tõesti tõdeda, et riik on keeruline institutsioon ja [põhjalik süvenemine] vajab aega, aga kõik meie kolleegid saavad [eelarvest] aru. Ärge alahinnake oma kolleege. Lihtsalt pingutus on päris suur ja [palju sõltub sellest,] kui palju keegi soovib või saab oma aega sellele pühendada.

Ester Karuse, palun!

Jaa, aitäh! Teie vastusega minu eelmisele küsimusele võib kahtlemata nõus olla. Ehk kui me räägime riigikaitsest, siis – ma arvan, et kõik nõustuvad – tulebki toimetada selle 5% nimel. Aga minu peamine küsimus oli see, miks ei pea valitsus ikkagi vajalikuks toetada just kõige haavatavamaid ühiskonnagruppe, nagu pensionärid, üksi elavad vanemaealised või lastega pered, suurendades just toimetulekupiiri või pakkudes muid sihipäraseid leevendusmeetmeid. Me ju kõik tajume seda, et tegelikkuses on toimetulekuraskustes [inimeste] hulk päris suur ja toimetulekupiiri tõstmine hinnatõusu valguses oleks täiesti asjakohane.

Ma nõustun teiega täielikult, toimetulekupiiri tõstmine on rohkem kui asjakohane. Ma tean, et selleks järgmise aasta eelarvesse ka vahendeid otsitakse. Aga mis puudutab pensionäre, siis pensionäre toimetuleku saajate hulgas ei ole. Ja pensionid tõusid paar kuud tagasi indekseerimisega rohkem, kui on selle aasta inflatsioon. Aga toimetulekutoetuse saajaid on umbes paarkümmend tuhat inimest. Jah, see [toimetulekutoetuse summa] on [väike], ma nõustun teiega.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud komisjoni esindaja! Seda lasteaia kohatasu alandamise või peredele lausa tasuta [lasteaiakoha] võimaldamise teatrietendust siin sotside ja Reformierakonna vahel on natuke koomiline vaadata. Viljandis on Reformierakond ja sotsid koos võimul, seal on ühiselt maha hääletatud kõik lahtisidumised miinimumpalgast ja alandamised. No see on lihtsalt ebausutav, mida te teete. 

Aga mul on küsimus, mis tuleneb teie vastusest, sest see näitab, et te olete seda arutanud. Hasartmängumaksu rahalistest vahenditest on otsustatud ehitada korvpallihall Tartusse. Kas, kes ja millal selle otsustas? See oli teie vastus täna siit puldist.

Jaa. Selle eelnõu ettevalmistaja on seda avalikult öelnud. (Saalist küsitakse midagi.) Otsustanud ei ole keegi, otsustatud on valmistada ette eelnõu. Eelnõu ettevalmistusprotsessi on otsustatud alustada, ma ütlesin. (Saalist küsitakse.) Eelnõu valmistab ette Tanel Tein. Ja ta on sellest avalikkuses väga palju rääkinud.

Helir-Valdor Seeder, teine küsimus.

Aitäh! Te ütlesite siin kõnepuldist, mitte rääkides eelnõust, vaid teie vastus oli kindel väide, et see laekuv raha läheb – mitte, et kuskil on eelnõu, keegi on teinud ettepaneku ja see on meil arutusel, vaid et see raha on juba otsustatud ja läheb – korvpallihalli ehitamiseks Tartusse. Ma tahan lihtsalt kindlustunnet saada. Järelikult on see otsustatud, kui te siit kõnepuldist eelarve kaitsmisel sellest räägite ja teate, kuhu see raha läheb. Siis me võime kindlad olla, et on otsustatud, et see hall tuleb ja tuleb Tartusse.

Tegelikult Züleyxa küsimus oli see, miks alandatakse eelarvega hasartmängumaksu. Ma tegelikult selgitasin talle, et sellel aastal hasartmängumaks tõuseb ja ka hasartmängumaksu laekumise tõus on 2025. aasta eelarvesse planeeritud. Ma selgitasin seda Züleyxale. Ja siis ma ütlesin, et on kavandamisel eelnõu. 

Võib-olla ma väljendusin halvasti. Sel juhul kordan üle, et kavandamisel on eelnõu, millega maksu langetatakse. Ja loodetakse laekumise kasvu, kui see eelnõu Riigikogus toetuse leiab. Samamoodi valmistatakse ette draft'i, kuidas saada korvpallihall. Sellest on eelnõu ettevalmistaja ja eestvedaja Tanel Tein mitmeid kordi ajakirjanduses rääkinud, mis tema kavatsused on. Loomulikult on otsuseks vaja neidsamu hääli siin selles saalis, seda teame me kõik. Aga suur tänu, et sa selle kohta küsisid! Nüüd ma sain selle üle rõhutada, see on protokolli jaoks oluline.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin üle. Ma mäletan, et paar nädalat tagasi oli samamoodi: teie olite ühe punkti ettekandja, siis mina küsisin ja teie vastasite. Ja siis me rääkisime inimeste üleüldisest toimetulekust, hakkamasaamisest kogu sellest olukorras, kus praegune valitsus tõstab pidevalt makse, lausa 26 eri maksu ja aktsiisi, rääkimata teenustest, ja nii edasi ja nii edasi. Reaalpalk on langenud ja selge on see, et inimeste ostukorv on muutunud nii-öelda lahjemaks. Statistika näitab, et inimesed ostavad toitu vähem, seda näitavad ka numbrid. Minu arust on neid numbreid võrreldud isegi 2018. aastaga – kui me võtame 2025. aasta esimese kvartali ja 2018. aasta esimese kvartali, siis ostukorvi summa on enam-vähem sama, kujutate ette, kuigi seitse aastat on möödas. 

Mu küsimus on järgmine: kas te tõesti olete seda meelt, et kui inimestel jääb raha puudu – tänu teie maksutõusudele –, siis on teekond ikka üks ja seesama: sotsiaalosakond, kust saab toimetulekutoetust?

Ma vastasin teile eelmisel korral ka nii, et inimeste ostujõud keskmiselt on ületanud 2019. taseme ehk kolme kriisi eelse aja taseme. Aga palgakasv on viimastel aastatel keskmiselt olnud suurem kui inflatsioon. See tähendab seda, et tööl käivate inimeste ja pensionäride ostujõud keskmiselt taastub. Aga ma mäletan meie jutuajamist hästi, mitte kõigi palgad ei ole tõusnud. Ja selle 26 maksust osa on siiski tasud ja maksed, mida te loetlete, osa on aga ka sellised, mida korrigeeritakse inflatsiooniga, ja need on suhteliselt madalamad inflatsioonist.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Suur tänu! 

Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Heljo Pikhofi. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on esitanud riigi lisaeelarve [seaduse eelnõu kohta] muudatusettepaneku, mis võimaldaks kaotada lasteaia kohatasu kõigis Eesti omavalitsustes. Meie ettepanek näeb ette suunata omavalitsustele 22 miljonit eurot nelja kuu katteks, et kaotada lasteaia kohatasu 2025. aasta lõpuni. Nii saame viia ellu põhimõtte, et alusharidus on tasuta mitte ainult Tallinnas, vaid iga lapse ja iga pere jaoks üle kogu Eesti.  

Ootame valitsuselt selget nägemust sügiseks, et kehtestada tasuta alushariduse põhimõtted ja näha ette vahendid riigieelarves ka järgnevateks aastateks. Täna on meil põhjust olla lootusrikas, sest valitsuse juhtpartei toetab kohatasu kaotamist, esialgu küll ainult Tallinnas. Kuna peaministrierakond toetab tasuta lasteaeda pealinnas, on viimane aeg laiendada seda põhimõtet riiklikule tasandile.  

Veelgi enam, Reformierakonna enda valimisprogrammis Riigikogu valimisteks 2023 on kirjas: "Kaotame lasteaia kohatasud. Lasteaia kohatasu kaotamine on oluline samm ühtse eestikeelse hariduse suunas. Rakendame järkjärgulisi meetmeid lasteaia kohatasu kaotamise suunas, et ühelgi lapsel ei jääks majanduslikel põhjustel lasteaias käimata."

Kui peaministrierakond toetab tasuta lasteaeda Tallinnas ja lubab oma viimases valimisprogrammis sedasama teha kõikjal Eestis, siis on viimane aeg laiendada seda põhimõtet riiklikule tasandile ja aidata igati kaasa selle olulise valimislubaduse täitmisele. Tasuta lasteaed ei tohi jääda vaid Tallinna privileegiks.  

Siinkohal torkab eriti silma Reformierakonna silmakirjalikkus. Vaatame faktidele otsa. Tallinnas langetati 2025. aasta 1. aprillil lasteaia kohatasu 50 euro peale, teise ja iga järgneva lapse eest kohatasu ei küsita. Ka toiduraha tuleb suures ulatuses linna eelarvest. Vähetähtis pole ka fakt, et on mõeldud erivajadustega laste ja väiksema sissetulekuga perede peale. Ligi kolmandik lasteaias käijatest on üldse kohatasust vabastatud.  

Tartus, kus sissetulekud on väiksemad ja kus Reformierakond on 30 aastat võimul olnud, on kohatasu 81 eurot. Seda pole viimastel aastatel tõstetud ainult seetõttu, et sotsiaaldemokraadid on olnud linnavolikogus ja linnavalitsuses selle vastu. Kas mitte Tartu ei peaks siin teenäitaja olema? Kokkuvõtvalt on tegu väga kahepalgelise suhtumisega. Tallinnas tahetakse hoogtöö korras kohatasu kaotada, samas Tartu reformierakondlased, kellel pole mingeid poliitilisi takistusi, ei soovi seda omavalitsuse tasandil teha.  

Ja veel kord: ERR-i eilsetest uudistest võime lugeda, et Tallinna abilinnapea Pere sõnul tuleks kõigepealt otsus ära teha ja alles siis hakata katteallikaid otsima. Pere kinnitusel ei soovi Reformierakond lasteaia kohatasu kaotamisega enam oodata. Ehk Reformierakonna Tallinna piirkonna juhi loogika kohaselt saame ka riigi tasandil otsuse kohe ära teha ning küll pärast jõuab katteallikaid otsida.  

Head kolleegid! Tasuta lasteaiakoht on sotsiaaldemokraatide programmiline seisukoht. Tallinnas soovivad sotsiaaldemokraadid astuda samme selles suunas vastutustundlikult ning teha enne otsustamist ka mõjude analüüsi selle kohta, millised lisakulud kaasneksid linnale ja kui suur hakkaks olema alusharidusränne ehk kui palju ümberkaudsete valdade lapsi hakkaks käima Tallinna lasteaedades. Võtame kas või Rae valla, kus kohatasu ja toidu eest tuleb lapsevanemal välja käia üle 170 euro. On selge, et osa lapsevanemaid kirjutab end Tallinnasse sisse, et saada pealinnas tasuta lasteaiakoht. See omakorda tekitab lasteaiakohtade puuduse tallinlastele. Kui lasteaia kohatasu kaotataks ära kõikjal Eestis, siis selliseid rändeid ei tuleks.  

Head Riigikogu liikmed! Praegu jääb ligikaudu kümnendik meie lastest …

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Praegu jääb ligi kümnendik meie lastest alusharidusest kõrvale, valdavalt seetõttu, et lasteaiakoha maksumus on peredele liiga suur. Kohatasud eri omavalitsustes ulatuvad 10 eurost kuni 80–132 euroni kuus, millele lisandub ka toiduraha. Paljud omavalitsused on sidunud tasud miinimumpalgaga. See aga tähendab, et koos alampalga tõusuga kerkivad aastast aastasse ka lasteaiatasud. Nii suureneb veelgi piirkondlik ebavõrdsus.

Sotsiaaldemokraadid usuvad, et haridussüsteem on otsast otsani üks tervik ja hea haridus peab olema kättesaadav igale lapsele. Kuna haridustee algab alusharidusest, peab see olema täiesti tasuta. Kohatasu peab kandma riik. Üleminek tasuta lasteaiale on meie arvates kõige tõhusam relv haridusliku kihistumise vastu ning oluline samm ühiskondliku ebavõrdsuse vähendamiseks. Sotsiaaldemokraadid kutsuvad kõiki Riigikogu liikmeid kiitma heaks meie muudatusettepanekut, mis on tehtud laste ja Eesti tuleviku hüvanguks. Aitäh!

Suur tänu! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Asetame selle praeguse eelarve perspektiivi. Tegemist on riigi kulusid suurendava eelarvega olukorras, kus meil on jooksev ulatuslik defitsiit, mille Reformierakond oma praeguses koalitsioonileppes on paraku lubanud muuta püsivaks. Püsiva eelarvedefitsiidiga riik. Ja selles olukorras anname me signaali: suurendada kulusid. See on täiesti vastuvõetamatu poliitiline samm. Seetõttu Isamaa seda eelarvet toetada ei saa ja esitab katkestamisettepaneku. 

Me oleme teinud ka ettepaneku, arvestades seda, mis puudutab osundust, et siin on sees rida tarvilikke laiapindse riigikaitse kulutusi. Me täiesti toetame neid. Kuid me anname endale aru, et selle eelarve ainukene intentsioon on riigi kulude nominaalset mahtu suurendada, sest kehtiv eelarvearhitektuur võimaldab ministeeriumidel eri programmide vahel [opereerides] ilma mingite takistusteta kulusid tõsta. Mitte mingit küsimust pole selles. 

Eelmisel aastal – kui hinnata korra Reformierakonna finantsjuhtimise kvaliteeti – jäi Eesti Vabariigil ette nähtud rahast kasutamata 2,27 miljardit eurot. See on Eesti kõigi aegade rekord. Sellest omakorda on tõstetud valitsemiskuludeks, mis niikuinii kasvavad sellel aastal 155 miljonit eurot, üle 300 miljoni euro. Nii et kokku [tõusevad valitsemiskulud] suurusjärgus pool miljardit eurot. Ja siis on sellel valitsusel, kes räägib valitsemiskulude vähendamisest, jultumust tulla parlamendi ette ja suurendada kulusid üle 50 miljonit euro, selle asemel et teha tarvilikud kulud olemasoleva eelarve mahu sees. 

Veelgi enam, meie ettepanek, mis kahjuks võimuliidu häälte [puudumise tõttu] ei tule saali hääletusele, oli selge: teha selles suurusjärgus, kui tõsteti valitsemiskulusid eelmisest aastast sellesse aastasse üle, ka negatiivne eelarve. [Meie ettepanek oli] anda valitsusele selge juhtimisjoonis, põhimõtteline käsitlus. 

Reformierakonna retoorika ja teod on karjuvas vastuolus nii selles, mis puudutab ühiskonnaga suhestumist, kui ka selles, mis puudutab rahanduspoliitilisi valikuid. Täiesti ebavajalik eelarve, mis sisaldab endas ulatuslikku bluffi, näiteks seda, et lasterikaste perede toetust vähendatakse 2,6 miljoni euro jagu. Eelmistel, varasematel aastatel on seda toetust lasterikastele peredele välja makstud kevadel, eelmisel aastal maksti seda välja sügisel. Ja nüüd teatatakse: "Aga me maksame selle raha välja nii hilja, et see kandub automaatselt edasi järgmisesse aastasse." Nii et lisaks finantskelmusele on siin tegemist ka inimeste ebaõiglase lollitamisega. 

Teiseks, hämmastav küll, aga Reformierakonna silmad on jäänud kuivaks kõigi huvirühmade kriitika peale maksutõusudele. Ja proua Akermann korrigeeris, et minu koostatud tabel 26 maksu kohta ei ole korrektne. Ma võtan kriitika omaks, sest ma tegin selle kaks nädalat tagasi, aga vahepeal on tulnud uued uudised, nimelt kavatsetakse tõsta õigusemõistmise lõive ja kehtestada voogedastusplatvormide tasud. Nii et tegelikkuses on see nimekiri tõepoolest hakanud reaalajas pikenema, nüüd me peaksime eraldi notari panema selle peale, kes [neid asju üle] vaataks. 

Silmad on jäänud kuivaks ühiskonnas tekkiva negatiivse resonantsi peale ja ka analüütikute hoiatuse peale selle eest, et maksude tõstmisega ei pruugi raha nii palju laekuda eelarvesse – nagu me oleme näinud automaksu häbiväärsest läbikukkumisest. 

Samal ajal on üks grupp, kaughasartmängu ärimehed, kelle puhul on tekkinud unikaalne empaatia. Ma lugesin ka rahvusvaheliselt ajakirjanduse võrgustikust kaughasartmängu ärimeeste tegelike kasusaajate kohta. Valgevene, Vene kodanikud, Gruusia kodanikud – tegelikkuses on sellel seltskonnal vägagi hämarad seosed Vene luurega. Mind väga huvitab, kuidas on saanud tekkida selline olukord, kus see seltskond, kes 2023. aastal kaughasartmängumaksu tõstis, on korraga asunud sentimentaalsele [seisukohale], et seda tuleb nii intensiivselt langetada. Selles asjas me vajame läbipaistvust. Ma palusin eelarve kontrolli komisjoni tulla maksuameti ja rahapesu andmebüroo ametnikel ja teistel. Aga näete, minister ei lubanud neil tulla. Ma ei tea, mida seal nii väga peita on selles loogikas. 

Meie praeguses olukorras on [üks asjaolu] eriti piinlik. Ma küsisin ka automaksu nii-öelda toetuse kohta või puuetega inimeste invasõidukite – ma ei tea, mida selle sõna all mõistetakse – kohta. Jutt käib sellest: puuetega inimesed ootavad, et automaksule saavad leevendust puuetega inimesed, mitte sõidukid. Nii et ka see filosoofia, keda [või mida] toetatakse või mitte, on sassi läinud. Selle peale öeldi, et ei, valitsus ei suvatse selle leevendusega tegeleda, inimesed maksku 15. juuniks raha ära ja siis vaadatakse. Ma arvan, et ka see on sümboolne näide käpardlikust läbikukkumisest.

Siis on kõne all Tallinna volikogu teemad, mis on seotud lastega perede ja nende leevendustega. Loomulikult, nendesse sammudesse, mis puudutab valitsuse perevaenuliku poliitika leevendamist, tuleb suhtuda vägagi tõsiselt. Ka selle tähtajaga, kui kaua on selle valitsuse võimuloleku aeg. 

Tulumaksuvabastuse kaotamine, peretoetuste mahalõikamine, inflatsiooniline surve peredele, koduse ema ravikindlustuse mahatõmbamine, vanemahüvitise vähendamine – see on väga-väga pikk rida sammudest, mida te olete teinud. Ja "teie" all ma mõtlen tegelikult kõiki kolme parteid, kes on olnud selle poliitilise agenda jõustajad. 

Ja nüüd, ma pean tunnistama, kogu lugupidamise juures, et see ei ole veenev. Ka heastava sammuna ei ole veenev see, kui esitatakse ettepanek neljaks kuuks mingisugune kaotamine või tühistamine ette näha. Aga sammud, mida tuleks astuda – seda ütlevad meile demograafid –, peavad olema püsivad, stabiilsed ja prognoositavad. Neid asju ei tehta paariks kuuks. 

Nii et Isamaa ettepanek on ühemõtteline: see eelarve on vale signaal nii ühiskonnale kui ka valitsussektorile, see tuleb täies mahus tagasi lükata. Ja meie sõnum seda tehes on see, enesestmõistetavalt, et need kulud, mis on tarvilikud laiapindse riigikaitse vallas, peab valitsus rahastama, tehes vajalikud ümbertõsted selle raha sees, mis valitsuse käsutuses on. Valitsuse eelarve nominaalmaht on oluliselt paisunud, lisaks on oluliselt paisunud ümbertõstetavad vahendid. 

Ma kategooriliselt lükkan tagasi proua Akkermanni siin varem kõlanud väite, et inimeste ostujõud paraneb. Pankade analüütikud on konsensusel selles: hinnatõusude ja maksutõusude koosmõjus on nii pensioni saavate kui ka palka saavate inimeste ostujõud aasta lõpuks halvenenud. Me elame kahes eri maailmas: virtuaalmaailmas ja tegelikus maailmas. 

Aitäh! Teie aeg! 

Aga teie kehva poliitika ohvriks langevad ju tegelikud inimesed, mitte virtuaalinimesed, mitte arvutimänguinimesed. Kunagi oli üks loosung, ma parafraseerin seda, sest see on teie poliitika sisu. Ei ole mitte vaesed või rikkad inimesed, vaid [sõnum on selline:] "Meiega kaotavad kõik". See on selle poliitika element. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh! No eelkõnelejaga saab ainult nõustuda – inimeste ostujõudlus kindlasti ei suurene, toimetulekuprobleemid on endiselt väga suured. Ja räägime toidukorvist. Head inimesed ning head Reformierakonna ja Eesti 200 liikmed, kes te peaksite praegu siin [saalis] istuma, aga ei istu – loodetavasti vähemalt vaatate meid telekast –, võtke palun statistika välja! Arvud ei valeta. 2018. aasta esimeses kvartalis kulutas inimene – meie inimene, just nimelt meie inimene – toidule täpselt samasuguse summa, mida ta on kulutanud praegu 2025. aasta esimeses kvartalis. Saate aru, mis see tähendab? See tähendab seda, et see ostukorv on tegelikult tühi. Inimene ostab lihtsalt vähem. Vaatame 2018. aasta ja praeguseid toiduhindasid – vahe on meeletu, üle 40%. Üle 40%! Summa, mida kulutatakse toidule, on samas suurusjärgus, aga see tähendab seda, et toidukorv on lihtsalt tühjem. Inimene ei jõua rohkem osta, ta panustab toiduainetele, mis on väiksema väärtusega. Loomulikult, see ei mõju mingil viisil hästi mitte kellegi tervisele. 

Siin räägitakse mingisugust sellist juttu, Reformierakonna liikmed räägivad, et tegelikult inimeste toimetulek paraneb või hakkab nende ostujõudlus kohe-kohe tõusma. No ei ole nii. See ei ole nii! Samal ajal tehakse meil lisaeelarve, millega ühe egiidi all öeldakse, et me vähendame bürokraatiat, aga tegelikult suurendatakse valitsemiskulusid, selle asemel et tõesti kokku hoida. No kus on teie kokkuhoid, kui te tegelikult suurendate eelarvet? Me näeme järjest tagajärgi nendele otsustele, millele me ju kohe viitasime, öeldes, et need ei ole õiged, need on valed. 

Räägime automaksust. Te surusite selle automaksu vägisi peale, te käisite siin meie juures Riigikogus menetlemas seda, esitasite seda mitmeid-mitmeid kordi, kui ei sobinud üks, teine või kolmas variant. Alguses räägiti, et see on rohemaks, sellega me hoiame keskkonda ja nii edasi, sest inimesed hakkavad vähem autosid ostma, kui see maks tuleb. No see jutt lõppes kiiresti. Lõpuks tunnistasite üles – Mart Võrklaev oli siis minister –, et tõesti, las see rohepoliitika olla, tegelikult me vajame raha, teie raha, ja seetõttu me maksustame teie autod, registreerimistasu, automaks ja nii edasi. Aga nüüd vaatame, mis te sellega saavutasite. Vaadake eelarvet. Esialgsed numbrid, mis olid planeeritud, ei täitu ju. Need oli ekslikud. Aga meie juhtisime ju kohe tähelepanu sellele, et need numbrid, mis te olete planeerinud, ei täitu. 

Nüüd te peaksite tegema korrektuure, pöörama selle kõik tagasi, sest rahvas ju ootab seda, ühiskond ootab. Väga paljud pered ootavad, just nimelt need pered, kus kasvavad lapsed, kellele auto on väga hädavajalik, sest nad elavad maal, kaugel, aga liikuma ju peab – kooli, lasteaeda, poodi ja tööle. Maakondliku ühiskondliku transpordi te panite kinni ka veel, kuigi lubasite, et see läheb paremaks, efektiivsemaks. Mis siis juhtus? Sotside eestvedamisel pandi ühiskondlik tasuta maakondlik transport kinni. Nii oligi. Ja siis tuli tolleaegne regionaalminister, ütles: "Aga tegelikult on ju kõik hästi." Need olid Piret Hartmani sõnad. Ja siis vaatasid ja mõtlesid, et ei tea, proua minister, kus kandis teil hästi need asjad on. Regionaalpoliitikaga te ei tegele, ühiskondliku maakondliku transpordi panite kinni. Kus siis hästi on? Ja siis surusite peale veel automaksu. Ja samal ajal enne seda veel … 

Võtaksin kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Ja samal ajal veel, mis te tegite? Kärpisite lihtsalt lastetoetusi. Oli küll halb olla Reformierakonnaga [koalitsioonis], nagu ma aru saan, pidite täitma nende dogmasid. Kas ikkagi pidite? Küsimus: aga miks te pidite? Kas need ministrikohad olid nii olulised, te pidite realiseerima nende poliitikat? Aga lõpuks, kui teid välja visati, sõbrad, tuli välja – peaminister ütles –, et tegelikult te olite takistus, teie olite kõik selles süüdi. See oli peaministri jutt. No mina nüüd ei tea, kumb räägib tõtt, teie või tema. Lahendage omavahel need asjad ära. Kas teie olite kõikide nende maksutõusude initsiaator – lastetoetuste kärpija, automaksu initsiaator – või oli Reformierakond? Võiksite omavahel asjad selgeks rääkida. Aga tõde on ju see, et kurja on tehtud. Automaks on olemas, lapsed saavad, perekonnad, kus on lapsed, paljulapselised perekonnad saavad vähem toetust, aga see on juba tehtud. Nagu öeldakse inglise keeles damage is done. Ja selles olite teie osalised. 

Nüüd lasteaiakohad. Me oleme sellest pidevalt, kogu aeg rääkinud, et lasteaiakohad võiksid olla tasuta, nii nagu alusharidus ja keskharidus, ka kõrgharidus. See võiks olla tasuta, loomulikult. Ja me pakkusime Tallinnas selle välja juba poolteist aastat tagasi. Poolteist aastat tagasi tegime ettepaneku, et võiksime selle ära teha vähemalt Tallinnas, kui riik seda teha ei suuda. Aga ma ütlen teile kindlalt: kui Keskerakond tuleb uuesti valitsusse, riigi tasandile, siis me teeme üleriigiliselt selle ära. 

Ja nüüd on see sotside teema Tallinnas. Nii kui Reformierakond võttis selle kaardi välja, hakati võitlema selle vastu. Ma ei saanudki aru, mispärast, sest teil on see ju programmis kirjas. Te võitlete sellega juba mitmeid kuid. Esiteks, rääkimata sellest, et meie eelmist ettepanekut eelmisel aastal te üldse ei toetanud. Sotsid ei toetanud Tallinnas Keskerakonna ettepanekut. Kui me tegime ettepaneku vabastada [lapsevanemad] lasteaia kohatasust, siis sotsid olid selle vastu. Ja nüüd nad ütlevad, et Reformierakond hakkas Tallinnas [oma tahtmist peale] pressima, tegelikult me oleme ka sellega päri. Kuidagi kahepalgeline on see asi. Ja me ju ei tea kokkuvõttes, kuidas te üldse hääletate. 

Aga miks siis oli niimoodi, et eelmisel korral te ei toetanud meie ettepanekut? Me oleme teinud neli-viis korda, isegi rohkem siinsamas saalis ettepaneku, oleme esitanud ka sellekohase seaduseelnõu, et me võiksime langetada toiduainete käibemaksu. Sotsidel on see programmis kirjas. Aga te olete järjepidevalt meid mitte toetanud. Ja nüüd, kui olete opositsioonis, tulete ütlema, et tegelikult see on hea mõte, teeme ära. Esitasite oma seaduseelnõu. Aga kus te eelmine kord olite? Nüüd tulete rääkima, et tegelikult on asjad hoopis teistmoodi. 

Nii et ka meie teeme [ettepaneku] selle lisaeelarve lugemine katkestada, kuna vohavat bürokraatiat me kindlasti ei toeta, valitsemiskulude tõusu ka mitte. Aitäh!

Nii. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Helmen Küti. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Head ametikaaslased! Nüüd saame kuulda lisaeelarve eelnõust, mitte olukorrast Tallinna linnas. 

Sotsiaaldemokraadid esitasid lisaeelarve kohta muudatusettepanekuid kaks: üks neist puudutab toimetulekupiiri tõstmist ja teine lasteaia kohatasusid. 

Esmalt räägin muudatusettepanekust, mille alusel tõstetaks toimetulekupiir praeguselt 200 eurolt 250 euroni, et leevendada kitsikuses elavate perede majandusraskusi. Toimetulekutoetuse kohene suurendamine on ülimalt hädavajalik olukorras, kus viimase kahe aasta jooksul on näiteks toiduainete hinnad kerkinud 40% ja abi vajavaid peresid on juurde tulnud. 

Kuigi peaminister on öelnud, et see on järgmise aasta ehk 2026. aasta eelarve arutelu teema, lubage mul meelde tuletada, et lisaeelarvega toimetulekupiiri tõstmises ei ole midagi ebatavalist. Nii tehti seda aastal 2022 ja tuleks teha ka tänavu. Selle otsusega ei kannata oodata, vastasel korral satub tõesti suur hulk inimesi vaesuslõksu. 

Ebavõrdsus loob väga viljaka pinnase sotsiaalsete probleemide võimendumisele. Reformierakond on alati rõhutanud, et aidata tuleb neid, kellel on parasjagu, just praegu raske. Toimetulekutoetus on riiklik toetus, seda makstakse kohalike omavalitsuste kaudu ja tegu on just vajaduspõhise toetusega, mis ongi mõeldud kõige nõrgematele ja ka ajutiselt raskustesse sattunud inimestele ning see peaks olema nii peaministrile kui ka Reformierakonnale maailmavaateliselt vastuvõetav. Viimasest toetuse tõstmisest on möödunud kolm aastat. Kappav inflatsioon on aga kriitilisse seisu pannud paljud inimesed ja terved perekonnad, sellepärast tuleks kohe tegutseda. 

Sotsiaaldemokraadid olid valmis arutama ka kompromissmuudatusettepanekut, mille järgi uus toimetulekupiir oleks jõustunud 1. septembrist, mitte 1. juulist. Septembris on juba ukse ees kütteperiood koos üle jõu käivate küttearvete ning siis tuleb toetuse taotlejaid juurde. Meil ei ole tegelikult aega oodata 1. jaanuarini.

Ja neile, kes valdkonda ei tunne, veel kord selgituseks, kellel on õigus saada toimetulekutoetust. Toimetulekutoetust on õigus saada üksi elavatel inimestel või perekondadel, kelle kuu sissetulek jääb pärast eluasemekulude mahaarvamist alla kehtestatud toimetulekupiiri. Näiteks, kui pere esimese liikme toimetuleku[toetus] tõuseks praeguselt 200 eurolt 250 eurole esimese pereliikme kohta, siis iga pere alaealise lapse eest lisanduks 300 eurot ja iga järgmise täisealise pereliikme eest 200 eurot. Ehk näiteks neljaliikmelise kahe lapsega pere jaoks tähendaks selline piiri tõus, et nende toetus tõuseks praeguselt 840 eurolt 1050 euroni. 

Toimetulekupiiri kergitamine 50 euro võrra läheb poole aasta eelarvele maksma umbes 6 miljonit eurot, aga mõistagi oleks kulu väiksem, kui see jõustuks septembrist. Ja selle muudatusettepaneku arvesse võtmine toetaks kõiki hädasolijaid – just neid, kes on tegelikult hädas, olgu see üksikvanem, töö kaotanud inimesega pere, kus on lapsed, või üksi elav eakas. Selle tõttu ongi toimetulekutoetuse suurendamine puudust kannatavate inimeste jaoks kriitilise tähtsusega. 

Nüüd kaks sõna teise muudatusettepaneku kohta. Sotsiaaldemokraatide teisel muudatusettepanekul ehk lasteaia kohatasu puudutaval muudatusettepanekul on tegelikult regionaalpoliitiline tähtsus ja tähendus. Selle muudatusettepaneku vastuvõtmisel ja jõustumisel oleksid kõik lapsed võrdselt koheldud – nii Saaremaa, Ida-Virumaa, Kesk-Eesti kui üldse kogu Eesti lapsed. Lisaks, kui pere taotleb toimetulekutoetust, siis kergendaks [pere olukorda] ka toimetulekutoetuse saamine ja [tagaks] parema toimetuleku. 

Väga loodan, et koalitsiooni toetus neile muudatusettepanekutele siin saalis täna tuleb ning me saame ühiselt natukene kergendada hädas olevate inimeste elu ja paremaks muuta regionaalpoliitilist aspekti. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Ernitsa. Palun! 

Auväärt juhataja! Head kolleegid! See siin on suure isa või ema, kuidas võtta, väike poeg või tütreke. Aga ta on samasugune nagu tema vanem – sama pime ja sama kuri. See on üsna ohtlik. Ja peale selle, suure tõenäosusega ei vasta see ka põhiseadusele. 

Majandus langeb. Ma ei hakka rääkima inflatsioonist. Aga rahvas jääb vaesemaks. Anti rääkis siin, et vaesuse tõttu võetakse [poes] munakarbist kaks muna ära – Võrus vähemalt, ilmselt ka mujal –, ja kõik see. 

Samas, me täristame trumme, et suurt naabrit põlvili suruda, ise ei oleks nagu kaarti vaadanud. Me nagu mängime riiki. Mängime riiki, aga samas oleme andnud oma võimu ära – ma pean silmas meid 101, kes me siin oleme – või teeme näo, nagu kuningal oleks riided seljas, kuigi tegelikult ei ole. 

Ma ei hakka siin selle väikese lisaeelarve ridu ja programme [lahkama], pole lihtsalt aega sel teemal rääkida. Aivar Sõerd siin vahepeal küsis, küsis väga täpselt: programmid on, aga kus need read on? Aivar on endine rahandusminister ja maksuameti pealik, ta teab paremini kui paljud meist, mis tegelikult [toimub]. 

Esimese lugemise ajal ei jõudnud ma siia saali. Sellepärast ei jõudnud, et me pidasime riigieelarve arusaadavaks muutmise rühmaga järjekordset koosolekut. Meil oli külas õiguskantsler oma meeskonnaga – või naiskonnaga. Ja see oli täpselt samal ajal. See oli võib-olla juhus, aga [on justkui] iroonia. Ja me arutasime neidsamu asju, mida täna siin arutatakse. Aga me arutasime, milline eelarve praegu on, aga tegelikult ei tohiks olla. 

Ja nüüd, selles valguses, kui Helmen või teised kolleegid räägivad reaalsetest muredest, mis on tõesti reaalsed mured selles järjest vaesuvas ja frustreerunud ja võõranduvas ühiskonnas, siis neid sisuliselt ei arutata. Jah, sotsiaaldemokraadid olid ainsad, kes esitasid oma muudatusettepanekud, kaks tükki, aga loomulikult teades, et need jõuavad ainult prügikasti. Teised opositsioonierakonnad olid natukene küünilisemaid või targemad, ma ei tea, nad teadsid, et pole mõtet lolli mängida, niikuinii juhtub sama, ja [oma ettepanekuid] ei teinud. Aga see ei ole hea toon. Mitte ainult, et see pole hea toon, vaid tegelikult see on üsna ohtlik. 

Ja [mõtleme] nüüd, et siin saalis on 101 liiget, kellel peaks olema õigus ja oskus näha nende ridade sisse. Annely ütles rõõmsalt, et kõik oskavad, kõik näevad. Annely, paraku see on soovunelm, valitsejate soovunelm, et kõik [saavad riigieelarvest aru] ja teavad, mis siin on. Ma võin sulle kinnitada: enamik ei saa üldse sellest aru. Tõde on kahjuks selline. 

Kui praegu oleks olnud valimised, siis praegustest valitsejatest oleks siin saalis olnud 20. Ja need 20, kuhu ka Annely praegu kuulub, hoiavad tegelikult pantvangis ülejäänud 81 [rahvasaadikut], kellest mõned, praegusel juhul sotsiaaldemokraadid, tulid oma kahe parandusettepanekuga välja, aga need jõudsid ainult sinna, kuhu need kehtiva loogika järgi saavadki jõuda.

Kas soovite lisaaega? 

Jah, paar minutit. 

Ma panen siis kolm minutit lisaaega. Palun! 

Jah. See ei ole normaalne olukord. See pole üldse normaalne olukord! Väikene seltskond, tegelikult virtuaalne – võim on ju muutunud virtuaalseks praeguste valitsejate seas. Formaalselt või reaalselt on neid palju, aga toetus on minimaalne. Ja siis esitletakse meile sellist eelarvet, kuigi see on nüüd selline pojukene või tütreke, suure eelarve kõrval tagasihoidlik ja väikse mahuga, 18 miljardi kõrval 40 miljoniga.  Aga niimoodi edasi minna tegelikult ei saa. 

Ja küsimus ei ole selles, et keegi on siin paha, halb või kuri. Ei maksa tulega mängida. Ühel hetkel on Annely ja need, kes on praegu võimul, on ise teerulli all. Aga Eesti riigile ja rahvale sellest küll kasu ei ole, kui keegi sõidab teerulliga oma poliitilistest vastastest üle. See on põhiline mure. Igasugune sildistamine ja arrogantne suhtumine oma kolleegidesse ei näita kõige paremat lastetuba ega ka mitte suhtumist oma kodanikesse ja riiki. Aitäh!

Reili Rand, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Oleme korduvalt kuulnud, et lisaeelarve keskmes on julgeolek. Vajadust panustada riigikaitsesse ei vaidlusta siin saalis keegi. Aga kui kogu ülejäänud elu kuulutatakse justkui teisejärguliseks, siis on meil probleem. Laste ja perede toimetulek ei ole mingi kõrvalteema. See on osa julgeolekust. Riiki ei kaitse ainult relvasüsteemid ja võimed, vaid ka see, kas lastel on arenguvõimalused, peredel kindlus ja inimestel usk homsesse. Me ei saa panna elu pausile, viidates vaid riigikaitsevajadustele, sest ilma inimeste toimetulekuta pole ka seda riiki, mida kaitsta. 

Täna lisaeelarve arutelul ei saa me vaadata mööda sellest, et aina rohkem peresid tunneb majanduslikku raskust väga isiklikul tasandil. Kõrged eluasemekulud, pidev toiduhinna tõus ja vähenev ostujõud survestavad igapäevaelu. Kui peredel on raske toime tulla, kui lapsed jäävad ilma arenguvõimalustest, siis ei ole see turvaline ega õiglane ühiskond, ükskõik kui hästi läheb meil makromajanduslikult või kaitse-eelarve numbrites.

Sotsiaaldemokraatide ettepanek lisaeelarvesse on lihtne ja sisuline: kaotame lasteaia kohatasu kõikides omavalitsustes. See vähendab ebavõrdsust, toetab lapse arengut ning loob lapsevanematele paremad võimalused töö- ja pereelu ühildamiseks. Praegu sõltub lasteaia kättesaadavus lapsevanema rahakotis mõttes sellest, kus ta elab. Kui ta elab Tallinnas, on lootust, et omavalitsus suudab kohatasu leevendada. Mul on hea meel, et ka Hiiumaal oleme oma võimaluste piires teinud kõik, et peresid toetada – kohatasu on hoitud madalana ja laste toidukulud katab samuti vald. Aga kõik omavalitsused ei saa ega jaksa sama teha. Just seetõttu peabki riik appi tulema. 

Me ei saa pidada normaalseks olukorda, kus riik surub järjest rohkem sotsiaalseid kohustusi kohalike omavalitsuste õlule, ise samal ajal kõrvalt vaadates, kuidas jõukamad saavad rohkem ja vaesemad peavad toime tulema järjest vähemaga. Ja nüüd tuleb veel Reformierakond, kes pealinna tasandil räägib suurte sõnadega tasuta lasteaiast, tagasi lükkama meie ettepanekut katta omavalitsusele see vajalik kulu kõikidele lastele võrdsete võimaluste loomiseks, olenemata postiaadressist. See on kahepalgelisus. See on kahepalgelisus, millele on hind. Selle hinna maksavad Eesti lapsed ja pered. 

Kui Reformierakonnas on neid, kes peavad vajalikuks tasuta lasteaeda, ja samal ajal neid, kes riigi tasandil ei soovi isegi arutada selleks rahastuse leidmist, kas te olete siis perede poolt või ainult pealinna poliitilise kasumi nimel manööverdajad? Kui Reformierakonna abilinnapea Tallinnas ütleb, et teeme otsuse kõigepealt ära ja alles seejärel vaatame, kust raha saame, siis tekib tõsine küsimus, kas see ongi praeguse peaministrierakonna rahanduspoliitika nägu. Kas see ongi nende kindlates kätes rahandus, mida lubati?

Sotsiaaldemokraatide jaoks on laste ja perede toetamine põhimõtteline, see ei piirdu vaid sõnadega. Me oleme juba esitanud peretoetuste ühtlustamise eelnõu. Eesmärk on tõsta pere esimese ja teise lapse eest saadavat toetust praeguselt 80 eurolt 100 euroni kuus – samale tasemele, nagu riik maksab pere kolmandatele ja järgmistele lastele. Meie eelnõu tagab laste võrdse kohtlemise. Ütleme selgelt: kõik lapsed on ühtviisi väärtuslikud. Riik ei tohi jätta muljet, et esimene või teine laps on justkui vähem oluline või et tähtsamad on vaid mõnes konkreetses omavalitsuses elavad lapsed. Ammugi ei saa toetada, nagu praegune koalitsioon näeb, vaid neid peresid, kes on autoomanikud.

Head kolleegid, kui me täna valime ebavõrdsuse süvenemise, siis maksame selle eest homme hoopis kõrgemat hinda – sotsiaalse ebastabiilsuse, mahajäämuse ja usalduse kaoga. On aeg lõpetada silmakirjalikkus ning teha otsuseid, mis lähtuvad laste ja perede huvidest. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli Züleyxa Izmailova. Palun!

Head Eesti inimesed ja Eesti rahvast esindavad saadikud! Tunnistan ausalt, et 2019. aasta Riigikogu valimiste ajal kõlas tasuta lasteaia mõte Reformierakonna kampaanias pigem populistliku lennukilt raha loopimise kui tõsiseltvõetava lubadusena. Populistlikkus tulenes minu jaoks sellest, et tol ajal enamik peresid veel kohatasust vabastust ei vajanud. Läbimõtlemata teostuse puhul võiksid seesugusel meetmel olla aga isegi negatiivsed regionaalpoliitilised tagajärjed, eriti väiksemate ja suuremate tulubaasidega omavalitsuste konkurentsis, sest see soodustaks linnastumist ja annaks ääremaastumisele veelgi suuremat hoogu, aga ka seetõttu, et praeguses süsteemis otsustab lasteaia kohatasu üle kohalik omavalitsus, mitte riik. Ometigi olid need just Riigikogu, mitte kohalike omavalitsuste valimised, [mille eel] selliseid lubadusi anti. 

Kuid eks Reformierakond on varem ja hiljemgi inimestele puru silma ajanud. Kuigi veel mõned aastad tagasi olin ma lasteaia kohatasu kaotamise küsimuses vägagi skeptiline, siis nüüd, mil paljude perede sissetulekud on mitme järjestikuse kriisi ja Reformierakonna hoolimatuse tõttu vähenenud, asetub Reformierakonna toona antud lubadus hoopis teise valgusesse. Igal juhul peab valitsus kitsaste ärihuvide teenindamise asemel hakkama mõtlema lastega perede toimetulekule. Nii nagu Pärtel-Peeter Pere Tallinnas. Aga lasteaia kohatasu kaotamist väärivad mitte ainult Tallinna elanikud, vaid lastega pered üle terve Eesti. See oleks õiglane. Ja see on olnud sotsiaaldemokraatide pikaaegne programmiline seisukoht. 

Head kolleegid! Palun toetage sotsiaaldemokraatide vastavasisulist lisaeelarve muudatusettepanekut, mille järgi kaotaksime lasteaia kohatasu kogu Eestis. Tõhus riigikaitse algab tugevast tagalast, Eesti perede elementaarsest toimetulekust. Praegu, kui inimestel ei jätku enam raha isegi toidu ostmiseks ja Reformierakond ei ole nõus toiduainete käibemaksu soodustust kehtestama, oleks lasteaia kohatasu kaotamisest väga palju abi. Aitäh!

Suur tänu! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli, kolleeg Andre Hanimägi. Palun!

Hea esimees! Head kolleegid! Mul on kahe asja pärast väga kurb. Esiteks sellepärast, et rahanduskomisjon ei toetanud ühtegi sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekut, mis oleks Eestimaa perekondi väga palju aidanud. Aga veel rohkem kurvastab see, et ma pean alustama oma kõnet Lauri Laatsi rumaluste kommenteerimisest. 

Nimelt, hea kolleeg Laats vist on ära unustanud selle fakti, et kunagi oli Keskerakond peaministri erakond ja valitsuses. Ja sellessamas erakonnas oli juhatus, kuhu kuulusid väga-väga paljud praegused Keskerakonna liikmed. Seda esiteks. Ka siis ei tehtud, ei saadud ära teha väga mitmeid olulisi punkte, mille pärast Lauri näitab praegu sotsiaaldemokraatidele näpuga. Näiteks astmelist tulumaksu Eestis ei ole. Seda ei saadud teha, sellepärast et ei olnud lihtsalt poliitilist konsensust. Seda esiteks. 

Teiseks, Tallinnas, hea Lauri – pöördun sinu poole läbi kaamerate ja raadio –, on Keskerakond on olnud võimul üle 20 aasta. Alles hiljuti, poolteist aastat tagasi, nii nagu sa ise ütlesid, andsite te üle lasteaia kohatasust vabastamise. See on huvitaval kombel täpselt seesama ajaperiood, kui Keskerakond sattus opositsiooni. Täielik kokkusattumus. Hämmastav!

Aga mul on veel huvitavam näide. Nimelt, mõned aastad tagasi, 2021 olin ma Keskerakonna valimisplatvormi juht, ja ma võin kindlalt ka seda heale Lauri Laatsile meelde tuletada, et lasteaia kohatasu vabastamist Keskerakonna valimisplatvormis ei olnud. Küsimus ei olnud mitte rahaline, vaid see oli põhimõtteline vastasseis, sellepärast et lasteaia kohatasust vabastamisel ei ole mitte ainult positiivsed tagajärjed, vaid seal on ka mitmeid asju, mitmeid nüansse, mis tuleb läbi mõelda. Ja loomulikult, nüüd me oleme siin kohas, kus Keskerakond on ise opositsioonis ja näitab [teistele] näpuga. Ma arvan, et see ei ole hea parlamentaarne tava. 

Aga nüüd, kui see olukord sai natuke lahendatud ja valgust, tuleme tagasi esimese küsimuse juurde. Ma küsisin ka täna lõuna ajal lugupeetud peaministrilt: "Kas te olete ikkagi kogu Eesti peaminister? Kas Reformierakond on ikkagi valitsuse juht kogu Eestis?" Seepärast, et ma mõtlen, et valitsuspartei, peaministripartei peaks ju hoolitsema selle eest, et igas Eestimaa nurgas oleks hea elada. Iga Eestimaa nurk on täpselt sama oluline kui järgmine. Ei saa olla niimoodi, et üks koht on meile kõige olulisem, sellepärast et siis ei ole ju riiki selles valguses, nagu meie seda mõistame. 

Peaminister [ütleb], nii nagu ka Annely Akkermann ennist eelkõige rõhutas, et omavalitsustel on autonoomia. Kui Tallinnal on see raha olemas, siis palun väga. See on väga hea asi, kui Tallinn selle lasteaia kohatasu vabastuse teeb. Aga ennist küsisin ka komisjoni esimehelt, kaks korda, kas oli arutelu ka selle üle, et autonoomsus on küll väga tore asi, aga mis saab siis, kui omavalitsustel ei ole võimalusi. Mul võib ju olla autonoomsus, aga kui mul ei ole võimalusi, siis on Eesti inimesed ja lapsed ju ebavõrdses olukorras. Meil on ühelt poolt Tallinn, kus sissetulekud on Eesti kõige suuremad, aga lasteaia kohatasu on esimese lapse puhul 50 eurot ja järgmiste laste puhul tasuta. Kõik, kes meid täna kuulavad erinevates omavalitsustes! Ma olen päris kindel, et Tallinn on üks väiksema kohatasuga omavalitsusi. Nii nagu siin ennist välja toodi, Rae valas, Tartu linnas ja igal pool on palju kallim. Ometigi me räägime ainult Tallinnast. See on veider, sest me peaksime rääkima ju kogu Eestist. Eriti selles valguses, et regionaalpoliitika on meil niikuinii juba aastaid kreenis. Me ei suuda tegelikult tagada seda, et Eestimaal oleks areng ühtlane. 

Kui me vaatame ka  …

Palun kaks minutit juurde. 

Kaks minutit lisaaega.

… Statistikaameti andmeid ja vaatame ka mediaanpalka, seda, millised on palgakäärid, siis me näeme väga selgelt, et Kagu-Eestis on mediaanpalk 1300–1400 eurot, Tartu linnas on see natukene suurem, põhja pool see ka natukene kasvab. Aga suures plaanis on 1300–1400 eurot see raha, millega inimesed peavad opereerima. Loomulikult teenib väga suur osa inimesi veel vähem, brotopalk on veel väiksem. 

Ometigi on näiteks maksureform meile väga püha asi, seda peab kindlasti tegema. See võtab järgmisel aastal eri hinnangute järgi 300–500 miljonit, siis läheb veel rohkem ja edasi veel rohkem. See toob nendele inimestele, kes seal Kagu-Eestis elavad, mõnikümmend eurot [lisaks]. Nii nagu siin ennist juttu oli, [lisandub] 1200 euro brutopalga puhul 1 euro kuus ja 1300–1350 euro suuruse palga puhul räägime, ütleme, 20 eurost. Samal ajal kui 3000 eurot, 4000 eurot, 5000 eurot teenivad inimesed saavad tänu sellele maksumuudatusele juurde sadu eurosid, üle 100 euro kuus. Kui palju see aastas teeb, seda võib igaüks ise arvutada – tuhandeid. 

See on äraspidine poliitika. See on äraspidine poliitika, kui me kõik teenused, kõik maksumuudatused, kõik erinevad otsused teeme nii, et siin, pealinnas oleks hea. Ja mul on seda väga veider öelda, sest ma olen ka Tallinna Linnavolikogu liige. Loomulikult, ma tahan, et Tallinnas oleks hea elada. Ma töötan selle nimel ja seisan väga selle eest. Aga Riigikogu liikmena ma pean oluliseks, et ka väljaspool Tallinna oleks elu, et ka minu sünnilinnas Valgas oleks elu, koht, kuhu tagasi minna, ja koht, kuhu minna, et see oleks ka Võrus ja Hiiumaal. Sest vastasel juhul tuleme kõik Tallinnasse tagasi, siia elama, nii nagu oli kunagi üks jutt, et oleme kõik Tallinnas, siis on maru odav Eestis elada. 

Head sõbrad! Toetame lasteaia kohatasust vabastamist sel juhul juba kogu Eestis. Nii oleks õiglane ja õige kõikide Eesti perede suhtes. Ja toetame ka toimetuleku[toetuse] tõusu, et meil ei oleks käärid sissetulekute vahel veel suuremad, kui need juba on. Proovime seda [vahet] vähendada, mitte suurendada. Aitäh!

Aitäh! Ja järgnevalt Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud kolleegid ja inimesed, kes meid vaatavad! No selge on see, et võidujooks häälte eest on alanud ja stardipauk on päris kõva. Kui kuulad siin neid kõnesid, siis tuleb nutt peale – kuidas me mõtleme kõik laste peale ja ... Eriti valus on kuulata seda, kuidas sotsiaaldemokraadid, kes just äsja lahkusid võimu juurest, aga enne seda koos Reformierakonna ja Eesti 200-ga panid meile peale hulga makse, võtsid ära paljulapseliste perede toetused, koduse üksikvanema sotsiaalkindlustuse ja veel igasuguseid asju. No see jada on lõpmatu. Panid meile peale automaksu, mis just nimelt neidsamu, nagu nad ütlevad, rohkem haavatavaid peresid, kellel on rohkem lapsi ja kes elavad maapiirkondades, kõige rohkem puudutab. Ja nüüd on niimoodi, et nutt tuleb peale, kui kuulad, kuidas nad nüüd võitlevad lasteaia tasuta koha eest. Kas teil piinlik ei ole? 

Reformierakond samamoodi, ütleb: "Meie toetame tasakaalus eelarvet. Meil on vaja julgeoleku jaoks raha koguda, sellepärast me teeme makse." Silmakirjalikkus! Siin nad räägivad riigi kohta ühte juttu, aga Tallinna linnas hakkavad nemad nüüd võitlema laste eest. Täpselt samamoodi.

Täna ei ole siin lisaeelarve arutelul muud üldse kõlanudki kui see, kuidas keegi jälle üritaks mingit nišši või mingit inimest ära rääkida: "Teate, kuidas meie teist hoolime." Kõige hullem on asja juures see, et kogu riigijuhtimine on läinud ainult ühte rada. Ühest küljest käib, nagu Reformierakond praegu väidab, tohutu kokkuhoid, justkui vähendatakse bürokraatiat. Reaalsus on teine. 

Vaatame sedasama lisaeelarvet. Ma lõin need kuluread kokku ja küsisin rahandusminister Jürgen Ligi käest, kas ta on vaadanud, kui palju nendel kuluridadel on ainuüksi tööjõukulud suurenenud selle lisaeelarvega. Ta ütles, et no siin ühe rea peal on natukene tõusnud, teise peal on jälle vähenenud. Ma lõin kokku: üle 4 miljoni tuleb praegu maksta tööjõukulusid juurde. Sellist kosmeetikat tehakse riigi[ametites]. Öeldakse, et näete, me oleme Keskkonnaametis töökohti vähendanud, aga samas luuakse Kliimaministeeriumi juurde ju samad töökohad asemele. Milleks sellist näitemängu teha?  

Meie ainukene võimalus ellu jääda on tõesti, õige, see, et laste peale peab mõtlema. Meie iive riigis on katastroofiline. Kui vaadata ette perspektiivis 10, 20 või 30 aastat, siis on selge, et maksumaksjaid meil varsti enam ei ole. Me peame igal juhul tõmbama koomale oma riigi halduskulusid ja võib-olla vaatama üle ka need teenused, mida me suudame pakkuda. 

See, et loodetakse immigratsiooni peale, nii nagu on teinud paljud Lääne-Euroopa riigid, ongi just viinud meid sinna, kus me praegu oleme. Just alles hiljuti me siin rääkisime sellest, kuidas me tahame vanglat Rootsile välja rentida. Rootsi oli aastakümneid tagasi veel üks musterriik Euroopas, seal oli kõige väiksem kuritegevus, nüüd nad on püsti hädas, peavad endale vanglaid juurde ehitama. Ilmselgelt tekib seesama mure ka meil, kui me hakkame mõtlema kontrollimatu immigratsiooni peale.  

Meil on selline poliitika: me tahame justkui näidata, et me teeme kokkuhoidu, samas, teisest küljest me tahame jälle kõiki toetada. Aga pikka perspektiivi ma ei näe. 

Ma räägin ka sellest, milline on tegelikult meie energiapoliitika. Meie energiapoliitika ei kannata mitte mingisugust kriitikat, see on alla igasugust arvestust. Me räägime siin sellest, kuidas jälle juurde luua nii-öelda taastuvenergia tootmist, mis on juhitamatu energia, samas me näeme, kuhu see on välja viinud. Jah, meil on tõesti kohati küll elektrihinnad miinuses, kuid samas me loome juurde reservfonde ning kehtestame sagedustasusid ja võrgutasusid. Seega, kogu majanduspoliitika on äraspidine. 

Ainuke lahendus … 

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisa, palun! 

Isamaa tegi tõesti hea ettepaneku: kärbime riigi kulusid 300 miljonit. Aga see lihtsalt ei jõudnudki kuhugi, isegi mitte komisjoni arutelule. Tahaks näha sellist reaalset kulude kärpimist. 

Mille arvel kärpida? Tegelikult on see võimalus täiesti olemas. Hea tahte juures on see võimalik. Praegu lihtsalt tõstetakse eelmise aasta jääkidest 300 miljonit – naksti! – selle aasta eelarvesse üle. Ja seal on tegelikult veel reserve. Aga see ei ole ju kärpimine. Ainuke võimalus on viia meie teenused sellisele tasemele, et me suudame oma riiki ülal pidada, kogu teenindus ja riigi ülalpidamine tuleks muuta jõukohaseks. See on see, mis meid tulevikus võib-olla aitab ka majanduses edasi. 

Maksude tõstmisega me oleme viinud oma majanduse tegelikult täiesti krahhini. Me oleme juba üle kolme aasta olnud majanduslanguses ja lõppu ei paistagi tulevat. Vahepeal ollakse väga rõõmsad, kui majandus hakkab jälle justkui jälle tõusma – 0,3%. No ei tõuse niimoodi, kui me paneme oma ettevõtjate õlule järjest suurema maksukoormuse, samuti inimestele, ja siis üritame rääkida väga olulistest lasteaiamaksude kaotamisest. 

Muidugi, kõik võiks ju tasuta olla. Kuid ma tahaksin sotsiaaldemokraatidele eriti meelde tuletada, et raha ei tule siiski seina seest. Kui me kokku ei hoia, siis meil ei ole ka seda raha, mida võimaluse korral saaks tõesti abivajajatele jagada.  

Igal juhul me ei saa sellist eelarvet mitte mingil moel toetada. Nii et teen ettepaneku saata see eelarve ajaloo prügikasti. Aitäh!

Aitäh! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Kõigepealt vastan etteheitele, et sotsiaaldemokraadid arvavad, et raha tuleb seina seest. Ei, seda me ei arva. Aga samamoodi me teame, et lapsed ei ela lihtsalt õhust ja armastusest. On see siis igapäevane toidukorv või lasteaia kohatasu, need kulud tuleb katta, seda on vaja ka lapse arengu jaoks, täpselt samamoodi huviharidust. 

Kui vaadata lisaeelarvet tervikuna, siis kõik need muudatused, näiteks laiapindsesse julgeolekusse lisaraha panemine, ongi vajalikud. See näitab, et võrreldes eelmise aastaga, kui eelarve vastu võeti, on midagi muutunud, on väliskeskkond muutunud. Ja tõepoolest, ka inimeste toimetulek on keerulisemaks muutunud. 

Kuna sotsiaaldemokraadid arvavad, et toimetulek on julgeolek – kui inimene ei suuda oma poes oma ostukorvi [täita], tal on väga keeruline [toiduaineid] soetada, siis [pole mõtet] loota, et tema motivatsioon riigikaitseks oleks kõrge –, tegime oma ettepanekud lisaeelarve kohta. 

Väga selgelt fokuseerime kahele asjale. Esiteks, toimetulekupiiri tõstmine, et tulla appi neile, kellel seda kõige rohkem vaja on. Teiseks, tõesti, arvestades Tallinnas kerkinud poliitilist diskussiooni lasteaia kohatasu kaotamise üle, aga seda [tuleks teha] üleriigiliselt, mitte nii, et jõukas omavalitsus jaksab seda tasu katta, aga teised peavad pealt vaatama ja lapsevanemad peavad lasteaiakoha eest tasuma. 

Alati joonistuvad siin saalis teravalt välja ideoloogilised erimeelsused, aga toimetulekupiiri tõstmine on küll üks asi, milles me minu meelest võiksime kokku leppida. See on vajaduspõhine. See läheb neile inimestele, kellel on tuge vaja. Ja kuna toimetulekupiir tõsteti 200 euroni juunis 2022 – sellest on nüüd möödunud kolm aastat, selle aja jooksul on hinnad rohkem kui viiendiku võrra kallinenud, ka toidukorv on kallimaks läinud –, on toimetulekupiiri tõstmine erakordselt asjakohane. Selle mõju hindame umbes 6 miljonile eurole ja seda saab katta valitsuse reservidest. Mõistlik ettepanek, mis sai rahanduskomisjonis kaks toetushäält ja jõuab varsti ka siia saali hääletamisele. Nii et tõesti, kolleegid, palun teie toetust.

Siis lasteaia kohatasu küsimus. Kuna meil on täna olnud pikk päev, siis on paar korda kerkinud teema, et missugused on need sisulised arutelud, mis me siin saalis peame. Ja me peaksimegi vaatama tervikpilti. Kui ettevõtja kaalutleb oma ärihuve, perekond tegeleb oma leibkonna eelarvega, omavalitsus oma eelarvega, siis meie peaksime vaatama tervikpilti. See, et lasteaia kohatasud on kasvanud, need võivad peredele üle jõu käia, on üks aspekt, aga teine on regionaalne ebavõrdsus. 

Siin saalis on kolleegid erinevatest erakondadest ilusti fakte juba välja toonud. Kui Tallinnas kohatasu kaob, aga Rae vallas on 170 eurot esimese lapse kohta, siis motivatsioon kirjutada ennast Tallinnasse sisse ja tuua laps Tallinnasse lasteaeda, võib pere jaoks olla optimaalne lahendus, kui vanemad käivad Tallinnas tööl. Piirkondlikult võib see tekitada väga suuri erisusi, nii nagu oli tasuta transpordi puhul, mis motiveeris inimest ennast Tallinna sisse kirjutama. Sama võib juhtuda lasteaia kohatasuga. Seetõttu peame me riigi tasandil neid vastastikmõjusid arvestama ja leidma lahenduse, mis sobib kõigile omavalitsustele ega motiveeri sellist sundrännet perede puhul, kellel tõepoolest majanduslikel põhjustel võib olla mõistlik panna oma laps ühe või teise omavalitsuse lasteaeda vastavalt lasteaia kohatasu otsustele. 

Nüüd, pikaajaline mure, mida me arutasime esimesel lugemisel, on see, et püsitulud ei kata püsikulusid. Siin me lahendust ei leia. Väga palju tegeleme kas tehniliste küsimustega või … 

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

… aga otsuste pikemaid mõjusid arvesse võtta ja kokkuleppe saavutamisel neid järk-järgult lahendada tuleks ka lisaeelarve käigus. Muudatusettepanekutena jõuavad mõned meid mõtted ka hääletamisele. 

Nii et lisaks toimetulekupiiri tõstmisele palun teid toetada ka lasteaia kohatasu üle-eestilise kaotamise muudatusettepanekut. Nii nagu ei ole võimalik oodata rikkaks saamist ja siis hakata vaesusega tegelema, ei ole võimalik öelda, et toimetulekupiir on selline otsus, mida peab arutama eelarveläbirääkimistel, või et lasteaiakohatasu kaotamine on midagi sellist, mida praegu ei saa käsitleda, sest sellel on pikemad mõjud. Väga paljudel meie otsustel, mida me siin saalis teeme, on mõjud, mis ulatuvad väljapoole konkreetset omavalitsust või konkreetset eelarveaastat. Enamasti ei saa nende lahendamist lükata 2027. aasta valimiste järgsesse aega ja seda ausat arutelu peaks pidama varem. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head kuulajad! Meil on praegu arutelu all lisaeelarve ja samal ajal on Tallinnas arutelul lisaeelarve. Ja kui me vaatame üldist Eesti olukorda, siis niivõrd karmi regionaalset ebavõrdsust, kui on praegu kogu Eestis, me tegelikult ei ole varem näinud. Viimase 20 aastaga on kolinud Harjumaale 131 000 inimest ülejäänud Eesti piirkondadest ja neist väga suur hulk on jõudnud ka Tallinnasse. Peamiselt on need inimesed, kes on tööealised, peamiselt on need inimesed, kes on loonud siia, kas Tallinnasse või Harjumaale, oma perekonna, saanud lapsed, pannud need lapsed lasteaeda või kooli. 

See, et siia on kolinud väga palju inimesi ülejäänud Eestist, on toonud kaasa selle, et Tallinnas on loodud kõige rohkem töökohti, Tallinnas on kõige rohkem riigiasutusi ja Tallinnas on üldse kõige suurem teenuste pakkumiste spekter. 

Kui me vaatame nüüd siin saalis menetletavat lisaeelarvet ja Tallinnas menetletavat lisaeelarvet, siis on äärmiselt kurb näha seda, et Eesti suurim ja jõukaim omavalitsus, Tallinn, ja sealne üks erakond arutleb teemal, kas kaotada Tallinnas lasteaia kohatasu, samal ajal kui kõik teised omavalitsused üle Eesti, keda on 78, seda sellisel kujul ei aruta. Ma arvan, et see ei ole õiglane, see ei ole kohane ja see kindlasti ei aita kuidagi kaasa sellele, et meil tekiks võrdsem ja regionaalpoliitiliselt tasakaalustatum Eesti. 

Minu soov on sama, millest eelkõnelejad on tegelikult juba väga palju rääkinud. Nimelt, kui me räägime sellest teemast Tallinnas, kui me räägime lasteaia kohatasudest meie Eesti kõige jõukamas ja suuremas omavalitsuses, siis me peame tegema seda ka ülejäänud Eestis. Ja mitte ainult sellepärast, et me tahame, et meie lapsed saaksid lasteaias hea eelkoolihariduse ja et neil oleksid motiveeritud lasteaiaõpetajad, vaid see on tegelikult palju laiem küsimus. 

Kui me vaatame eelarve seisu üleüldiselt kohalikes omavalitsustes, siis lisaeelarvetega väga paljud kohalikud omavalitsused praegu hiilata ei saa. Nendel ei ole vahendeid, mille kaudu võiks kaaluda erinevaid samme, olgu lasteaia kohatasu kaotamine või midagi sarnast. Üks väga suur probleem, mis puudutab veel lasteaedu, on tegelikult seotud ka sellega, mis puudutab õpetajaid ja lasteaiaõpetajate palka, mis on seotud õpetajate palgaga. See on jälle väga suur väljakutse väga paljudele Eesti kohalikele omavalitsustele. 

Seetõttu on kahetsusväärne, et me oleme jõudnud olukorda, kus lasteaia kohatasude arutelu Tallinnas kogub tuure, samal ajal kui ülejäänud Eesti vaatab seda kõike pealt ja peab kurvastusega tunnistama, et selliseid vahendeid isegi selliste arutelude alustuseks meil ei ole. 

Seetõttu on igati mõistlik kaaluda lasteaia kohatasude kaotamist tervikuna Eestis, leides vajalikud vahendid riigieelarvest. See samm oleks õige, see samm oleks mõistlik ja see samm oleks väga vastutustundlik. Kutsun kõiki üles toetama seda ettepanekut ja vaatama tõsiselt otsa ka nendele väljakutsetele, mis meil Eestis jätkuvalt regionaalpoliitika valdkonnas on. Aitäh!

Suur tänu! Ja palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Ester Karuse. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna on siin saalis arutlusel küll lisaeelarve, kuid tegelikult on laual hoopis sügavam küsimus: kas Eesti rahanduspoliitika teenib ühiskonda või vaid väheseid jõukaid? Eesti rahanduse seis on nõrk, majanduskasv kidub ning inflatsioon neelab suure osa inimeste reaalsest ostujõust. 

Kellele see eelarve on mõeldud, keda see aitab või keda see koormab? Valitsuse sõnul on tegemist julgeolekueelarvega. Kõlab justkui uhkelt, väärikalt ja üllalt, aga kui vaadata sügavamale, siis on näha, et tegelikult on see eelarve, mis kasvatab kulusid, samal ajal kui katteallikaid ei tule mitte õiglasest maksupoliitikast, vaid aina suuremast laenukoormusest ja inimestelt kogutud maksudest.

Viimased aastad on tähendanud rohkem kui miljard eurot lisakoormust Eesti inimestele ja ettevõtetele. Aga kellelt küsitakse rohkem ja kellele antakse? Käibemaks tõuseb, tulumaks tõuseb. Aga samal ajal kuulutas uus koalitsioon suurelt, et loobutakse ettevõtete kasumimaksust. Okei. Aga on mõistetamatu, miks pannakse kõik maksutõusud ikkagi tööinimeste õlgadele. Miks ei ole valitsus pingutanud selle nimel, et saada maksuraha kätte suurkorporatsioonidelt, nagu Google või Facebook, kes viivad reklaamiraha maksuvabalt Eestist välja? Samal ajal on meie ajalehtede tulud kokku kuivamas ja ollakse sunnitud paberväljaannete ilmumist koomale tõmbama? See tulu saaks minna riigikaitse rahastamiseks.

Sotsiaaldemokraadid ei sea kahtluse alla tugevat julgeolekupoliitikat. Olime esimene erakond, kes toetas avalikult kaitsekulude tõstmist 5%-ni. Aga see saab toimuda ainult juhul, kui sellel on õiglane ja püsiv rahaline kate. Me ei saa rahastada kaitsevõimet õpetajate, arstide ja laste hariduse arvel ega ka laenurahaga, mille intressikulu aastaks 2027 ulatub juba 320 miljoni euroni. See on suurem kui pooleteisekordne Tervisekassa eelarvepuudujääk. Ja üleüldse, mis saab 2028. aastal, kui Euroopa Liidu eelarvereeglite lõdvendamine ära lõpeb.

Eesti Panga värske prognoos ütleb otse: kui riigikaitsekulud püsivad kõrged, tuleb leida neile püsiv tuluallikas. Aga mida teeb meie valitsus? Valib just vastupidise tee. Loobub maksutulust, näiteks pangamaksust, suurendab võlga ja kasvatab puudujääki. Eriti kurioosne ongi pankade poputamine, mida praegune valitsus teeb. Mullu ületas Eestis tegutsevate pankade kasum miljardi euro piiri, kuid seda tulu ei kasutata Eesti inimeste hüvanguks. Laenutingimused üha karmistuvad ja väiksemates asulates, näiteks ka Valgas, minu kodulinnas, pannakse järjest pangakontoreid kinni. 

Kõige küünilisem ongi see, kellele see kõik kasulik on. Ettevõtete omanikele, eriti suurettevõtete omanikele. Eesti Panga üle-eelmise aasta uuring näitab, et rikkaima 1% kätte on koondunud kogu ettevõtluse varast, ja tegemist pole väikeettevõtjate aitamisega, vaid tegemist on maksuleevendusega kõige jõukamale ühiskonnakihile, sageli ka välismaistele aktsionäridele. Kõik teised – palgatöötajad, pensionärid, väikeste sissetulekutega pered – maksavad selle kinni ja kaotavad.

Käibemaksutõus kiirendab inflatsiooni, reaalpalk väheneb, säästud kahanevad. Samal ajal kaotatakse maksuküür, millest varem võitsid just väiksema sissetulekuga inimesed. Nüüd võidavad taas need, kellel on juba suurem sissetulek. Selle muudatuse mõju riigieelarvele on umbes 500 miljonit eurot. 

Aga valitsus räägib kindlatest kätest. Kas tõesti on kindlates kätes rahandus see, millega kasvatatakse teadlikult puudujääki, antakse kingitusi rikastele ja kärbitakse solidaarsust? See ei ole vastutustundlik rahanduspoliitika, see on ideoloogiline valik. Tulusid ei koguta sealt, kus neid on, vaid pannakse suurem koormus nende õlule, kes seda tegelikult ei jaksa kanda. 

Me ei pea seda õigeks, me ei toeta seda lisaeelarvet, mis süvendab ebaõiglust, kasvatab võlga ja lükkab tegelikud otsused tulevikku. Eesti väärib õiglasemat rahanduspoliitikat ja ausamat valitsemist. Aitäh!

Järgnevalt Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, hea esimees! Ma väga vabandan, aga ma lihtsalt ei suuda seda sotside silmakirjalikkust kuulata, mul on tekkinud juba allergia selle vastu. 

No sotsiaaldemokraatidel on tekkinud nüüd raske mure lastega perede pärast, ebavõrdsuse kasvu pärast, maapiirkondades elavate perede pärast. Huvitav, et neil mitte kordagi seda muret ei olnud valitsuses olles. Siis võeti esimese asjana ära lasterikaste perede toetus, viidi sisse kõikvõimalikud maksud, tõsteti aktsiise, [kehtestati] automaks, kusjuures mitte mingeid erisusi ei tehtud lastega peredele. Kui mitu korda me tegime erinevaid muudatusettepanekuid, et toetataks lastega peresid. Kõik hääletati maha. Ei, isegi ei lastud hääletada – kõik muudatusettepanekud seoti kokku ega lastud isegi eraldi hääletada. 

Ja nüüd on selline mure, et kuidas ikkagi meie teistes piirkondades elavad lastega pered hakkama saavad. Kaotati ära tasuta ühistransport. Nüüd oli jällegi mitu kõnet sellest, et inimeste toimetulek halveneb, perede toimetulek halveneb, noorte perede toimetulek halveneb. Aga tänu kellele see toimub? See on tänu teile, selle pärast, mida te olete koos Reformierakonna ja Eesti 200-ga viimased kaks aastat teinud.

Nüüd tuli meelde tasuta lasteaed. Oi, meil on ju programmis sees tasuta lasteaed. Enne see mitte kordagi kellelegi meelde ei tulnud. Nüüd tuli meelde – pärast seda, kui Keskerakond ja Reformierakond Tallinna Linnavolikogus esitasid selle muudatusettepaneku Tallinna lisaeelarve kohta. Siis äkitselt tuli meelde: "Oi, aga me vist oleme ka seda lubanud." 

Aga teate, Tallinnas me ei saa seda toetada, sest Tallinnas meil on vaja istutada igale lapsele puu. See maksab kokku 2,4 miljonit eurot. Iga puu maksab 674 eurot, kokku teeb see 2,4 miljonit eurot. Ja kuna meil on vaja istutada igale lapsele puu, siis me ei saa toetada tasuta lasteaeda. Selline ideoloogiline vaidlus on tekkinud. 

Nüüd on selleks, et leida veel mingi vabandus, esitatud lisaeelarve kohta muudatusettepanek – tasuta lasteaed, riiklikul tasemel –, teades väga hästi, et see hääletatakse niikuinii maha. 

No te ise tegite samamoodi, kui olite koalitsioonis – üldiselt te hääletasite maha kõik opositsiooni muudatusettepanekud, isegi kui need olid mõistlikud. Nüüd on väga mugav rääkida: "Teate, me väga tahtsime. Me nii väga tahtsime toetada lastega peresid üle riigi. Esitasime muudatusettepaneku, aga näete, kuri Reformierakond hääletas selle jälle maha. Seetõttu, teate, me ei saa ka Tallinnas toetada, vaatamata sellele, et me oleme selle eraldi oma programmi sisse kirjutanud."

Ja nüüd siis tullakse ja öeldakse: "Aga teate, Keskerakond ei ole midagi teinud Tallinnas." Me oleme iga aasta samm-sammult liikunud selles suunas, et kindlustada tasuta lasteaed. Vabastasime alguses erivajadusega lapsed lasteaiatasust, siis iga kolmanda lapse lasteaiatasust, kui ühes peres on mitu last, kes käivad lasteaias, siis iga teise lapse lasteaiatasust, vähendasime seda tasu. 

Ja nüüd öeldakse, et Keskerakonna valimisplatvormis seda ei olnud. Jah, teate, miks seda ei olnud? Sest me oleme lubanud Tallinnas neid asju, mida me oleme ka reaalselt ellu viinud. Need asjad, mida me oleme lubanud, me oleme ka ellu viinud, olgu õppeaasta alguse toetus igale lapsele, kooli alguse toetus, pensionäride lisatoetus, tasuta koolilõuna või tasuta ühistransport. 

Aga mida teie olete ära teinud peale oma tuhande europingi, mis nüüd lagunevad, või 2,4 miljoni euro eest puude istutamise ja selle korralageduse, mis on Tallinnas tekkinud?

Palun veel üks minut.

Üks minut lisaaega, palun! Head kolleegid, ma saan aru, et teie arutelu on seal väga elav, aga see segab ettekandjat. Ma palun siiski keskenduda sellele, mida ettekandja räägib. Jätkake, palun!

Jaa, tegelikult see on väga hea, et minu ettekanne sellist elevust tekitab, seda see peabki tekitama. 

Ja vaadake, üks asi. Vot, Keskerakond võib lubada tasuta lasteaeda ja võib toetada tasuta lasteaeda, sest meie sõna ka midagi loeb erinevalt teie sõnast, mida te muudate vastavalt sellele, kuidas parasjagu tõmbetuul puhub. 

Ja Keskerakond on ka see, kes on taganud ka selle, et Tallinna eelarve on sellises seisus, mis võimalik tasuta lasteaeda tagada. Keskerakond toetab tasuta lasteaeda Tallinnas, me toetame seda ka pärast valimisi, me tahame muuta selle püsivaks, ja muidugi toetame seda ka riiklikul tasemel, kui tuleme võimule. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anti Allase. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mul on väga hea meel siin hilisel õhtul nii tõsisel teemal rääkida. Tõesti, head kolleegid – eelkõige koduparteist, sotsiaaldemokraatidest – on enamus mõtteid ära ütelnud, ei ole mõtet seda kõike väga palju korrata, aga igaks juhuks siiski mõne asja räägin üle. 

Loomulikult on hädasti vaja tõsta toimetulekupiiri ja sellest peaks praegune valitsus väga selgelt aru saama. Komisjoni esindajalt ma siin küsisin selle kohta ja tõin näite, kuidas tõesti Eestimaa kauplustest tuleb üha enam teateid selle kohta, et toiduainete vargus järjest kasvab ja tõesti võetakse elementaarseid toiduaineid. See juba näitab, et see trend on süvenev. Ja ma ei usu, et  lihtsalt varguste arv on kasvanud, vaid pigem on lisandunud inimesi, kellel on tõesti toimetulekuraskused. Nii et sellest peab aru saama. 

Mulle teebki kõige rohkem muret see, et valitsusparteid ei saa aru ühest asjast: ka toimetulek on julgeolek. Selles lisaeelarves on palju kulusid ette nähtud laiapindsele riigikaitsele ja tõesti, need kulutused on hädavajalikud, neid toetavad ka sotsiaaldemokraadid. Kuid veel kord: mina näiteks, tulles Kagu-Eestist, saan väga hästi aru ja tunnetan seda iga päev üha rohkem, et nende inimeste hulk, kes hakkavad pettuma, aina suureneb. Ja vaat see on samuti reaalne julgeolekuoht. 

Võib-olla veel rohkem teeb mulle haiget see, mida ma siin kuulen kolleegide suust eelkõige Keskerakonna ridadest, vahel ka Isamaa ridadest. Nimelt, praeguses olukorras peaksid ikkagi opositsioonierakonnad seljad kokku panema ja püüdma selle muutuse ellu kutsuda, aga selle asemel kuuleme ainult Keskerakonnalt süüdistamist. Samas, me kõik ju teame, mis olukorras me siin oleme: 52 kohta on kahel erakonnal. Tõesti, osaliselt on need kohad vale abil saadud, aga see on tänane reaalsus. Ja sellele reaalsusele saaks vastu ainult siis, kui kõik paneksid seljad kokku. Aga mida me nägime täna? (Hääl saalist.) Et maksud ei tõuse, teate küll seda ütlust. (Hääl saalist.) Loomulikult valetasid. Ainukesena …

Head kolleegid, see ei ole selline formaat. Las ettekandja peab oma ettekande ära ja siis saavad teised võimaluse sõna sekka öelda, kui nad ei ole seda juba teinud. Palun, Anti Allas, jätkake!

Ja tõesti, härra Urmas Reinsalu tuletab meelde, väga hea. Ütlengi, et ainukesena ei valetanud sotsiaaldemokraadid, kes ausalt ütlesid, millises seisus riik on, kuhu on sealhulgas Isamaa populism selle viinud. Selleni, et kogu aeg tegeldakse silmamoondustega, tekitatakse kulusid, aetakse inflatsiooni üles, proportsionaalseid kulutusi tekitatakse riigis. (Hääl saalist.) Ja sellega olemegi jõudnud täpselt sellisesse olukorda, kus Eesti riik praegu on. Aga sellest saame välja ainult koos, ühisel jõul. Ja üksteise süüdistamisega ei ole mõtet tegeleda. (Hääl saalist.)

Urmas Reinsalu! Ma ei ole veel kella helistanud, aga varsti hakkame kella helistama.

Siit minu üleskutse ongi see, vähemalt headele opositsioonierakondadele: paneme seljad kokku ja hakkame rääkima sellest, kust need hädavajalikud kulud Eesti riigi ülalpidamiseks ja meie inimestele vajalike teenuste pakkumiseks peaksid tulema. Ja seal on selge: mitte kuskilt mujalt need ei saa tulla kui sealt, et inimesed, kellel läheb pisut paremini, peavad pisut rohkem panustama. 

Aastaid on siin Riigikogus üritatud näidata, kui halb on astmeline tulumaks. Aga tegelikult on see enamikus Euroopa riikides. Õiglane astmeline tulumaks annaks umbes 700 miljonit aastas lisatulu ja seda ei võetaks mitte esimeselt eurolt, mida inimene teenib, nii et kõrgepalgaline peaks maksma seda esimeselt eurolt, vaid vastupidi: näiteks 3500 eurost ülespoole tuleb maksta kõrgemat tulumaksu. Vot niimoodi oleks võimalik [lisaraha] saada. Ka rikkamad ja parema sissetulekuga inimesed ise ütlevad: "Head valitsejad, head Riigikogu liikmed Isamaast ja teistest erakondadest, olge head, saage aru sellest, et ega populismiga lõpmatuseni seda riiki ei valitse." Tegelikult on vaja normaalset tasakaalukat arengut. Ja meil on reaalsed kulud, millele tuleb ka tulud leida. 

Nii. Ja üks mõte veel, kuni mul aega on. See puudutab omavalitsuste rahastamist ja lasteaia kohatasu kaotamist. Nagu me näeme, Tallinnas on aastaid olnud võimalik tasuta ühistransporti pakkuda. Varasemalt ei olnud see võimalik. Vahepeal oli see mujal Eestis ka, nüüd jälle ei ole. Tallinnas on see võimalik. Nüüd on võimalik, nagu me näeme, ka tasuta lasteaiakoha pakkuda. Väga hea! Mina isiklikult väga toetan seda, et ka alusharidus oleks tasuta. Aga missugune on tegelikkus? 

Kui sotsiaaldemokraadid tõid esile selle, et Eestis oleks vaja pisut rahastussüsteemi ümber teha, sest omavalitsustel on see nii mööda, siis töötas enamik erakondi sellele vastu, öeldi: "Ei, ei ole seda probleemi. Issand, Harjumaal on omavalitsused nii-nii hädas!" Aga ei ole ju. Saab järjest tasuta teenuseid pakkuda. Aga kahjuks näiteks Kagu-Eestis seda teha ei saa. 

Nii et kui järgmine kord sotsiaaldemokraadid tulevad jälle välja ettepanekuga, et Eesti riiki tuleb juhtida õiglaselt ja tasakaalukalt, nii et igas Eestimaa punktis oleks elu võimalik, siis palun tulge appi. Ärme räägime pidevalt seda sellist toredat juttu siin, et kogu aeg nagu tulistame üksteist. See ei vii kuhugi. Ehitame Eesti riiki. Ainult niimoodi on võimalik saavutada see, et Eestis läheb elu paremaks. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Tiit Marani. Palun!

Jaa, aitäh! Ma ei tea, minul siiamaani klimberdab peas: kesk ja kesk ja kesk ja kesk. Nii palju on see Keskerakonna teema siit läbi käinud. Ma peaksin rääkima ühest teemast, mis on seotud eelarvega, aga ma võtan natukene aega rääkida ka millestki muust.

Anastassia, ausalt öelda, kui rääkida kogu aeg, kui hea on Keskerakond, siis hakkab see ühel hetkel devalveeruma, ei ole enam usutav. Ausalt tunnistan sulle, lihtsalt retoorika mõttes ei ole mõtet seda nii palju teha. Lihtsalt niisugune hea soovitus: ärge tehke niimoodi, te teete endale halba sellega.

Siis käib jutt sellest, et vaadake, kui halba asja on tehtud praegu linnas: iga lapse kohta pannakse üks puu. Ma saan aru, et paljudel erakondadel [puudub] arusaamine sellest, millises keskkonnakriisis ja kui keerulises kliimasituatsioonis me oleme. Aga kui ma vaatan seda, kuidas Saksamaa plaanib linna panna märkimisväärselt rohkem puid, sest see on [viis], kuidas tagada oma inimestele see, et nad ühel hetkel ei jää kuumašoki kätte. Või kui ma käisin Ljubljanas, mis oli üks esimesi rohelisi pealinnu, siis oli see fantastiline vaatepilt, kui palju sinna on igal aastal pandud juurde puid just samade põhjendustega: esiteks on see olnud roheline pealinn ja teiseks on seda tarvis selleks, et meil oleks linnas kuhugi varju minna siis, kui ühel hetkel tuleb kuumašokk. Ja kuumašokk tuleb, see on ainult aja küsimus, millal. See ei jää tulemata.

Nii et ma ei suhtuks nii halvasti sellesse, kui öeldakse ühel hetkel, et Tallinna linna hakatakse puid istutama. See on väga oluline, ääretult oluline. Ja minu arust on Tallinna linn võrreldes sellega, mida teeb Tartu, märkimisväärselt maha jäänud. 

Ma mäletan seda aega, kui Tallinna linn kuulutas ennast rohepealinnaks, ma olin sellel ajal loomaaia direktor. Ma väga vabandan, ma tavaliselt ei räägi sellistel teemadel, aga kuna siin on käinud kogu aeg ühe poole süüdistamine, [siis räägin ka sellistest asjadest]. See, mis toimus rohepealinna juures – isegi kui ma proovisin midagi teha, mis võiks olla sisuline, ei olnud mul võimalik midagi teha, sest üleval oli tõeline kaos, ja ma loobusin nendest asjadest. Ja lõpuks oligi nii, et oli väga palju ilusat reklaami, aga sisulist tegevust oli hämmastavalt vähe. Hämmastavalt vähe selleks, et kuulutada Tallinna linn rohepealinnaks. See ei tohiks nii olla. Kohe kindlasti ei tohiks nii olla, eriti arvestades seda, millises keerulises olukorras me oleme.

Nüüd siis lasteaiakohtade juurde. Nii nagu ma olen aru saanud, Tallinna linnas on tegelikult lasteaiakohtadele märkimisväärselt palju soodustusi. Siin on palju parem olukord, kui on äärealadel. Samal ajal on elatustase ja palgad selles linnas märkimisväärselt kõrgemad. Küsimus on selles, miks me peame siin tekitama ebavõrdsuse ülejäänud maakohtadega võrreldes. See ei ole ju mõttekas. See ei ole ju õige, põhimõtteliselt ei ole see õige. 

Siia juurde lisaksin, et kui me mõtleme selle peale, et peaminister on ju kunagi ütelnud, et kõikidele Eesti inimestele vabad lasteaiakohad, siis see on ühel hetkel ära kadunud. Miks me peame siis tegema mingeid asju sellisel kujul, et seda tehakse ainult ühes suures linnas, mis on niigi väga varakas ja on teinud väga palju soodustusi, aga igal pool mujal me seda ei tee? See on lihtsalt ebaõiglane. 

Kas te mäletate, ma rääkisin oma eelmises kõnes, kuidas on jaotunud jõukus meie ühiskonnas? Jõukus on eelkõige siin linnas ja Tartu linnas, aga äärealadel on seda ääretult vähe. Ja seal on keeruline, seal on vaja inimestele abi anda. 

Nii et mul on natukene kahju sellest, et Reformierakonna positsioonid muutuvad. Mulle tuleb jälle meelde seesama asi, kui praegune peaminister oli kliimaminister ja kogu aeg teatas uhkelt, kuidas majandus peab jääma looduse etteantud piiridesse, ja ühel hetkel sellest kujunes hoopis looduskaitse lihtsustamine. Ja nüüd on ootamatult täpselt samamoodi. Varasematel aegadel ju räägiti sellest, et jah, igale poole peavad tulema tasuta lasteaiakohad, aga siis ühel hetkel võeti see lubadus tagasi. Väga keeruline on toimetada selliste partneritega, keda ei saa üleüldse usaldada. Aitäh!

Suur tänu teile! Kolleeg Urmas Reinsalu, te olete ühe sõnavõtu pidanud, kas on veel soovi rääkida? Igal Riigikogu liikmel on võimalus üks kord sõna võtta. (Hääl saalist.) Fraktsiooni nimel? Asi väga selge. Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Kuulan ma seda arutelu siin parlamendis ja imestan. Asetame kogu praeguse situatsiooni rahanduspoliitikas õigesse perspektiivi. Motiividel, et meil on püsiv eelarvedefitsiit, mis aina süveneb, on sotsiaaldemokraadid, Reformierakond ja Eesti 200 selleks aastaks kehtestanud üle miljardi euro nõudvaid uusi makse. Samal ajal on valitsemiskulud kasvanud ja paralleelselt kavatsetakse täna läbi suruda veel riigi valitsemiskulusid kasvatav lisaeelarve. Miski ei käi omavahel kokku. 

Kui meil on tegemist olukorraga, et riigil on raske – ja tõepoolest, objektiivsetel põhjustel on raske – finantsmajanduslik perspektiiv, siis me ei peaks ju mitte valitsemiskulusid kasvatama, vaid peaksime neid vähendama. Kuid riik annab valitsusena, milles on Reformierakond ja Eesti 200, täpselt vale signaali ühiskonnale. Ilma mingisuguse võltshäbita. 

Nüüd, tervelt hulgalt parteidelt on siin kõlanud hüüdeid: "Kuidas kustutada seda ühiskonnas pessimismilainena aktiivsust ja optimismi hävitavat maksulainet?" Ma kuulen, avameelselt öeldes vägagi murettekitavalt, ideede kaskaadi uutest "originaalsematest" maksudest. Isamaa ei kavatse hakata vigu parandama vigadega. 

Selle valitsuse – nii selle, kuhu kuulusid sotsiaaldemokraadid, kui ka praeguse demonteeritud valitsuse – poliitikal kahjuks ei ole olnud ei inimeste toimetuleku vaates ega ka riigi rahanduslike väljavaadete paranemise vaates tulemusi, vaid on olnud tagajärjed. Tagajärjed, mis on tegelikkuses halvendanud objektiivselt meie majanduse väljavaateid. Vaadake IMF-i viimast hinnangut, aga ka prognoosi Eesti majanduse reaalkasvule. Millel rajaneb SKP arvestuse metoodika järgi suurim tõukeosa sellest reaalmajanduskasvust, 1%, millest kõneleb IMF? See rajaneb ju tootjahindade kallinemisel ehk tegelikkuses maksutõusul. 

Me menetlesime suhteliselt leplikus toonis – Isamaa pidas vajalikuks teha tagasilükkamise ettepaneku – ajutiste maksude muutmist püsivaks. Kuid ma juhin tähelepanu ehedale murele, mida, ma olen kindel, paljud rahvaesindajad on jaganud, inimeste toimetuleku pärast. Meil seisab juba mõne nädala pärast ees käibemaksu uus tõus, mis toob juba enne 1. juulit kaasa, nagu majanduseksperdid ennustavad, täiendava hinna[tõusu]laine. 

Meie sõnum siit saalist peaks olema üks ja selge: tuleb lõpetada poliitiline agenda, mis teeb Eestist Euroopa hinnatõusu tšempioni. See on luuserlik poliitika. Eesti on olnud uhke selle üle, et me oleme rahvusvahelistes edetabelites oma inimeste pingutuse najal olnud võitjad, me oleme olnud edukad, kuid kuidagi on valitsuse pessimism ja allaandlikus võtnud omaks filosoofia, et me peame normaalsuseks meie juhtide sellist käsitlust, mis on tekitanud olukorra, et me oleme hinnatõusu tšempion Euroopas, majanduslanguse tšempion Euroopas, tööjõupuuduse, sealhulgas noorte tööjõupuuduse esituumikus, majandususalduse indeksi must tšempion. Peale selle, tootmise eksport eelmisel aastal kukkus ja on veel ridamisi negatiivseid kategooriaid. Eksperdid, kes varem ütlesid, et Läti ja Leedu peaksid võtma õppust Eestist, räägivad praegu, et Eesti peaks õppima Lätilt ja Leedult. 

Meil on mõtlemise ja juhtimise kvaliteedi põhimõtteline defitsiit. Ja selle tõukejõuks on see, et Eesti praegune poliitika ei vasta ühiskonna vajadustele. See poliitika, mida paraku vertikaalses vormis siin saalis aetakse, Eesti ühiskonna väljavaadetele ei täna ega tulevikus enam ei sobi. See on osutunud kehvaks. Ja see on osutunud ka, kui soovite, vanamoodsaks, kõlbmatuks. 

Vajalik on muutus, põhimõtteline muutus. Ja meie teade siin saalis peaks olema väga praktilise sõnumina: vähim, mis me teha saame – vähim, mida valitsus saab teha –, on mitte võimendada negatiivset, vaid vastupidi, seda leevendada. Loobuda 1. juulil jõustuvast käibemaksutõusust. Teiseks, konkreetselt kõneledes, võtta tagasi see lisaeelarve, mis valitsemiskulusid kasvatab, selle asemel et neid kahandada. Sest vaadake, Isamaa ettepanek, mida siin saalis hääletusele ei pandud, on selline: lisaks sellele, et kaudsete maksude tõus ära jätta, tuleb ka valitsemiskulusid vähendada. Seda soovitavad rahvusvahelised eksperdid just nimelt inflatsiooni tõrje abinõuna. 

Meil on väga keeruline situatsioon, sest enamusvõim on nende käes … Ja ma tunnustan siin härra Anti Allast väga tõsise kvalifikatsiooni üle, mida härra Allas ütles. Härra istungi juhataja ei teagi, aga …

Ma arvan, et ma olen kuulnud seda. 

Kuulsite, jah? Et te olete valetav valitsus. Et te saite valedega võimule. Ja seda ütles tegelikult teie enda koalitsiooni vägagi mõjukas poliitik kvalifikatsioonina. See on väga tõsine kvalifikatsioon: kaks aastat valetavat poliitikat. Ja see kestab. Juhtkond läheb ühes suunas, ühiskond vaatab seda nõutusega pealt ja jääb maha. Ärge unustage, et me oleme usalduskriisis. 

Ja see ei ole vastandumine, see ei ole siin populistlike õhumullide pildumine või raha loopimine ühes või teises suunas. See on põhimõtteline küsimus, millele Eesti inimesed otsivad vastust: kuidas me edasi läheme? Kuidas me tagame Eesti majanduse väljavaadete paranemise ja Eesti inimestele lootuse tagasiandmise? Kui te olete inimestelt ära võtnud optimismi, siis te olete eriti noortelt inimestelt võtnud ära tulevikuvaate, tuleviku. 

Aitäh! Ma tänan teid, härra Reinsalu. 

Jah, võib-olla nii ongi kõige õigem lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Lauri Läänemets, palun! 

Palun kolm minutit lisaaega.  

Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlament! Loomulikult on kerge rääkida siin, et üks on süüdi ja teine on süüdi, aga ma arvan, et see ei vii meid kuskile. (Hääl saalist.) Täpselt. See ei vii meid kuskile, sest küsimus on selles, kas parlamendis võiks olla ühisosa. 

Mõtleme nüüd kas või sellele lisaeelarvele. See ei peegelda mitte ainult praeguse parempoolse valitsuse väga kallutatud ja väga ühekülgset nägemust Eesti riigist ja Eesti inimeste tulevikust, vaid see peegeldab 30 aastat Eesti riiki, Eesti inimesi ja Eesti ettevõtjaid painanud neoliberaalset parempoolset lähenemist. Seda kahjuks ei ole viljelenud mitte ainult Reformierakond, vaid selle maaletooja on olnud ja seda on teinud erakond Isamaa. 

Ja vaadake, see parempoolne majanduspoliitika on selline poliitika, mida Eesti inimesed tegelikult ei vaja. Sest Eesti inimesed ei vaja sellist majandus‑ ja rahanduspoliitikat, et meil on järjest rohkem kaotajaid ja järjest vähem võitjaid. Eesti inimesed vajavad sellist rahandus‑ ja majanduspoliitikat, millega igaüks saab riigis üheskoos loodud jõukusest õiglase osa, seda kas oma tööpanuse ja palga kaudu või oma ettevõtlustegevusega. See on ju tegelikult põhiline probleem, mis on toonud kaasa selle, et ei ole usaldust. Ja puudu ei ole mitte usaldusest valitsuse vastu, vaid arvamusuuringud ütlevad, et inimestel ei ole usaldust parempoolse majandus‑ ja rahanduspoliitika vastu, mis on Eesti viinud sellisesse olukorda, kus me täna oleme. 

Need maksumuudatused, mida siin tehakse ja põlistatakse, on ju regresseeruvad. See tähendab seda, et need inimesed, kes on väiksema sissetulekuga, maksavad oma sissetulekust oluliselt rohkem kui need, kes on rikkamad. Ehk siis Eesti maksusüsteem on selline, et see maksustab kõrgelt vaeseid ja madalalt rikkaid inimesi. 

Vaatame soovitusi rahvusvahelistelt autoriteetidelt, nagu IMF ja OECD – ma saan aru, et need on olnud autoriteedid, eriti parempoolsete valitsuste jaoks. Nad on öelnud, et selline maksusüsteem ei taga majanduskasvu, põhjusel, et kui inimesed ei saa hoolitseda oma tervise eest, sest neil on väikesed sissetulekud, ja kui inimesed ei saa head haridust, siis nad panustavad tulevikus tööturul vähem. Need inimesed loovad vähem ettevõtteid, need inimesed panustavad vähem innovatsiooni ja terve ühiskond kaotab – kaotavad ettevõtjad, kaotab majandus ja kaotavad Eesti pered. Ja see on see, mida me täna näeme. 

Ehk me peaksime keskenduma rohkem sellele, kuidas üheskoos jõukust luua, ja saama aru, et jõukuse loomise alus ei ole keskmise Eesti pere surnuks maksustamine ja rikaste hoidmine, vaid vastupidi: see, kellel on, peab panustama rohkem, et teised ei jääks maha. 

Lõppkokkuvõttes on enamikule Eesti ettevõtjatele vaja seda, et inimestel oleks selline sissetulek, et nad saaksid käia nende juures juuksuris, autoteeninduses, toidupoest või kohvikust midagi ostmas ja viia selle raha sinna. 

Aga kuhu raha praegu koondub? Eesti Pank on 2023. aasta analüüsis väga selgelt välja öelnud, kuhu see koondub: 10%-le Eesti elanikest kuulub 59% siin asuvast varast, eelkõige finants‑ ja kinnisvara. Selline ebavõrdsus on Euroopa üks suuremaid ja see ongi see, mis tirib Eesti riigi majanduse sohu. Mitte ei ole see ainult praegune valitsus. Jah, meil on praegu parempoolne valitsus, aga täpselt sama parempoolne on Isamaa. 

Ega ma ei ole kuulnud, et Isamaa pakuks lahendust ja muudatusi. Ei, te pakute ainult seda: "Vahetage Isamaa Reformierakonnaga välja, aga me ajame samasugust majandus‑ ja maksupoliitikat." Ei! Meil on vaja põhimõttelist suunamuutust, nii et ei ole enam parempoolset rahandus‑ ja majanduspoliitikat. Seda vajab Eesti. Seda ootab Eesti inimene! (Hääl saalist. Juhataja helistab kella.) See on see, mis tagaks lõppkokkuvõttes ka Eesti majandusele edu ja jõukuse loomise. 

Aga minu arvates on [üks asi] näotu. Kogu asja juures, arvestades inimeste toimetulekut, sissetulekut ja kõike seda, [millest siin] eelnevalt on [räägitud], on näotu see, kuidas Reformierakond Tallinnas käitub ja kuidas ta riigi tasandil käitub. See muudatusettepanek, mida Tallinnas koos opositsiooniga läbi surutakse, on oma olemuselt väga õige. Seda sotsiaaldemokraadid toetavad. Aga seal on üks lahendus tegemata: kui teistes omavalitsustes hakkab olema 150 kuni ligi 200 korda suurem lasteaia kohatasu ja toiduraha, mida tuleb maksta, siis toovad inimesed oma lapsed Tallinna lasteaeda. See tähendab seda, et kui ainult Tallinn sellise muudatusettepaneku järgi lasteaia kohatasu ära kaotab, siis on oht, et kõik Tallinna lapsed enam lasteaeda ei pääse. Ma ei tea, kas see on vastutustundlik. 

Vastutustundlik oleks see, et täna siin saalis kohe toetataks seda ettepanekut, mis sotsiaaldemokraadid on teinud. Meil on võimalus täpselt samas loogikas täpselt samal ajahetkel teha muudatus – nii nagu Tallinnas saab seda teha lisaeelarvega, nii saab seda teha ka riigi tasandil lisaeelarvega –, millega me anname kõigile Eesti lastele võimaluse käia [tasuta] lasteaias. See tähendab, et lapsevanemad saavad selle raha investeerida oma laste huviharidusse, laste tulevikku, kuskile mujale. See tähendab seda, et Tallinna lapsed ei kannata, sest praegu Reformierakond oma poliitmängudega [paneb nad kannatama]. Seda oleks meil hädasti vaja. 

Muidugi, huvitav olukord on see, et 1. septembril jõustuv alusharidusseadus ütleb, et kui ei ole saada lasteaiakohta, tuleb omavalitsusel ka eralastehoiu eest tasuda. Mis on selle tagajärg? Teiste omavalitsuste lapsed tulevad Tallinnasse, Tallinna lapsed aga ei pääse lasteaeda, ja tagajärg on see, et Tallinn peab 100% kinni maksma eralastehoiu. Mina olen aru saanud, et Reformierakonna loogikas ja põhimõtetes on see, et inimesel on mingisugune omaosalus ka, aga selle ettepanekuga joostakse isegi sotsiaaldemokraatidest kõvasti vasakult mööda. 

Selles mõttes ma pean ütlema, et Reformierakonna algatused oma maailmavaatelist eksimust tunnistada on loomulikult teretulnud, aga need on ebaõnnestunud. Kui on huvi, siis sotsiaaldemokraadid võivad rääkida, kuidas teha seda kõike õiglaselt – kuidas teha nii, et me ei pööra teiste inimeste elu ja võimalusi sassi. 

Mina kutsun üles toetama ettepanekuid, mis puudutavad nii lasteaia kohatasust vabastamist üle Eesti kui ka toimetulekutoetuse piirmäära tõstmist. Lõppkokkuvõttes ei vaja Eesti inimesed igasugust majandus‑ ja rahanduspoliitikat, nad ei vaja seda parempoolset poliitikat, mida Isamaa teeb või mida Reformierakond on 30 aastat viljelenud, vaid vajavad õiglast poliitikat, nii et ka nemad saavad oma osa. Aitäh!

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Tõepoolest, ma ei hakka siin praegu rääkima sellest, kes on milleski süüdi. Aga ma tahaksin kontsentreeruda kahele asjaolule. 

Esiteks, väike ajalooline retk. Eelmise aasta oktoobri alguses tuli Keskerakond Tallinnas välja initsiatiiviga või ettepanekuga kaotada lasteaia kohatasu. Me suhtlesime väga paljude inimestega, eelkõige lapsevanematega, kelle lapsed käisid tol hetkel lasteaias. See initsiatiiv sai hästi soojalt vastu võetud. Käivitasime vastava algatuse ka internetis ja detsembri alguses saigi meie ettepanek volikogule üle antud. Ja siis toimus hääletus. Tuletan meelde, et need erakonnad, kes on praegu Tallinnas võimul ja olid ka tol ajal, seda ettepanekut ei toetanud. Ehk siis ei olnud mitte mingit soovi tasuta lasteaia teemal üldse rääkidagi. Nüüd on valimised juba käegakatsutavas [kauguses], nii et järsku ilmus jälle seesama teema päevavalgele. 

Ka meie oleme sama meelt, et nii Tallinnas kui miks mitte ka üle riigi võiks olla selline asi nagu tasuta lasteaed. Me oleme sellest ka oma valimisprogrammis rääkinud. Vaatame, kuhu see välja viib. Lihtsalt tahaks loota, et see ei ole jällegi pelgalt valimiseelne võitlus, vaid on ikkagi päris soov midagi teha perede jaoks, kus kasvavad lapsed ja toimetulek ei ole praegu kõige parem, võttes arvesse seda, millega on kahe viimase aasta jooksul hakkama saanud koalitsioon, kus esialgu olid Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid, nüüd on Reformierakond ja Eesti 200. Siin puldis on sellest täna juba hästi palju räägitud, nii et ma ei hakka sellest veel kord rääkima.

Veel üks asi, mida tahaks mainida, on Tiit Marani sõnavõtt. Ta rääkis väga palju sellest, kui hea mõte on istutada puid ja kui hea on meie tulevik, kui me seda teeme. No puude istutamine on loomulikult väga teretulnud asi ja väga positiivne asi, aga mõtleme esiteks selle peale, miks on vaja seda teha kohe praegu – jällegi enne valimisi – ja miks on vaja seda teha niisuguse [suure] summa eest nagu 2,4 miljonit eurot. Ma arvan, et kuna selle kampaania nimi või tiitel, kuidas iganes seda nimetada, ongi "Igale Tallinna lapsele puu", siis me võiksime küsida nende laste vanematelt, kas nad eelistaksid seda, et istutatakse puid, või seda, et kaotatakse lasteaia kohatasu või aidatakse kuidagi teistmoodi neid perekondi, kelle toimetulek ei ole praegu kiita. Ma arvan, et vastus oleks see, et puud on väga ilusad ja loomulikult väga vajalikud, aga nagu me Euroopa Keskkonnaagentuuri andmetest teada saame, on Tallinn tegelikult [juba praegu] üliroheline linn. Euroopa pealinnade seas on Tallinn rohealade pindala poolest olnud alati esikümnes, nüüd on vist seitsmendal kohal ja puude katvuse poolest kaheksandal kohal. No pole paha, eks ju. Ja meie rohealade osakaal on tegelikult kõrgem kui Euroopa pealinnade keskmine. Nii et mina küll ei näe põhjust, miks me peaksime kohe, nüüd ja praegu kulutama peaaegu 2,5 miljonit puude istutamisele. 

Nii et meie loomulikult toetame lasteaia kohatasu kaotamist nii Tallinnas kui ka üle riigi, nagu ma juba ütlesin, aga me ei tahaks näha seda kõike jälle mingi valimiskampaania osana. Aitäh!

Tänan teid aja säästliku kasutuse eest. Sõnavõtt kohapealt, Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Tahtsin ühe vale ümber lükata. Sotsid järjekindlalt väidavad, et Rae vallas on lasteaia kohatasu 170 eurot. Ei ole, Rae vallas on lasteaia kohatasu 132 eurot ja 90 senti. (Hääl saalist.) Ei, te räägite siin kohatasust, ma kontrollisin stenogrammist üle. Ma ei tea, kas see on sotside mingi kohalike valimiste valimislubadus, tõsta Rae vallas lasteaia kohatasu 170 eurole. Ühesõnaga, ma tahtsin öelda, et see ei vasta tõele. Ja sotsidel ei ole mõtet Rae valla inimesi hirmutada, ei saa sotsid Rae vallas võimule ega tule seal ka 170-eurost [kohatasu], mida sotsid soovivad. Aitäh!

Aitäh! Jaak Aab, kui te ei ole veel sõna võtnud, siis on sõnavõtt kohapealt, kui te olete, siis on vastusõnavõtt. (Saalist vastatakse.) Aitäh! Sõnavõtt kohapealt. Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Mardile õienduseks, seal on lasteaia kohatasu ikkagi ligi kolm korda rohkem kui Tallinnas. Sellele ma viitasin. Ja tegelikult oli seal vist arvestus tõesti selline, kui palju toidutasuga koos see Rae vallas maksab. Nii et väga erinev lähenemine Reformierakonnal. Just seda ma tõin siin esile, mitte midagi muud. 

Aga heale kolleegile Urmasele ma ütlen, et võtsin lahti Mihkel Nestori artikli Äripäevas, kus ta peale IMF-i delegatsiooni siin käimist jälle kord konstateerib: "IMF-i soovitused ei sobitu Eesti maksudogmadega." IMF on soovitanud aastaid ja järjekindlalt seda, et Eestis võiks rakendada astmelise tulumaksu, ettevõtete kasumimaksu ja varamaksu, on see kinnisvaramaks või varamaks mingitelt muudelt varadelt. Kuna see maksustruktuur koormab meil pidevalt keskmist ja keskmisest vähem tulu saavat inimest – [sellist poliitikat] ongi viljelenud paremerakonnad –, siis tuleks teha maksustruktuur ümber. Selliseid soovitusi on antud tõesti aastaid, aastaid ja aastaid. Aga selle peale kõik meie rahandusministrid – eriti need, kes on Reformierakonnast – kinnitavad: "Ei, meil on siin selline eriline riik, et hästi madalate maksudega me suudame panna kasvama küll majanduse ja inimeste heaolu." No tegelikult see ei õnnestu. Madalate maksudega – just jõukamatele – me seda kindlasti kunagi ei saavuta. Aitäh!

Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt, palun!

Aitäh! Tähendab, ei, ma ei arva, et Eestit juhiks praegu parempoolne valitsus või teeks seda selliselt, nagu Isamaa seda ette kujutaks. Ma diagnoosiksin seda nii: ma ütleks, et meil on kehvapoolne valitsus. Poliitika on kehv. Sildid ei oma sisulise kvaliteediga tähendust. 

Nüüd see, mis puudutas osundust, et Isamaa jätkaks Reformierakonna nii-öelda maksumaniakaalsust. Ei, ma ei ole sellega nõus, Lauri. Teie lahkusite valitsusest – või teid lahutati valitsusest, sõltub, kuidas seda diagnoosida. Ma tean, et paljudele siin saalis oli üllatuseks see, kui me ütlesime, et me ei pea võimalikuks minna valitsusse advokaadiks, nii-öelda asendusjõuks, sotsiaaldemokraatide asemele, sest me näeme, et see ajab kehva poliitikat, mis ei vasta ei Eesti rahva ega Eesti inimeste, laiemalt Eesti ühiskonna huvidele. See oli aus diagnoos. Nii et küsimus ei olegi sõnades ega retoorikas, vaid küsimus on tegudes. 

Ma jälgin murega seda obsessiivset käsitlust ja ma hoiatan selle eest. Erinevaid maksuvigu on kokku kuhjatud [palju], nüüd hakkab erinevate maksumuudatuste arv lähenema juba 100-le, kui me liidame kokku kõik konsolideeritud maksumuudatused. Ja nende puhul kujutatakse ette, et lahenduseks Eesti inimeste toimetulekule, kindlustundele, hakkamasaamisele, olgu maal või linnas, ning Eesti majanduse ja investeeringute väljavaadetele saavad mingid muud ja uued maksud. Ei, vastupidi, see on probleemide allikas. 

Usalduskriisi kese on paraku valitsuse kehv poliitika. Me peame korrigeerima seda poliitikat, seda ootab Eesti ühiskond meilt. Me ei saa seda eitada. Aitäh!

Aitäh! Lauri Läänemets, ka teie olete korra sõna võtnud. Kas nüüd siis … (Hääl saalist.) Fraktsiooni nimel. Lauri Läänemets Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun!

Ma palun igaks juhuks kolm minutit.

Kaheksa minutit. 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendisaadikud! Tänase arutelu põhjal mulle tundub, et me oleme sammukese lähemal sellele, et pidada Eesti ühiskonnas lõpuks ometi ära üks aus maksudebatt. Ja ma arvan, et seda maksudebatti ei ole olnud, sest ma mäletan, et juhtumisi enne eelmisi Riigikogu valimisi – ja neid debatte tuleks pidada just enne Riigikogu valimisi, mitte kusagil valimiste vahepeal – julgesid sotsiaaldemokraadid küll ainukesena välja öelda, mis Eestit ees ootab. Kui kulutusi on nii palju suurendatud, aga tulude poolega pole tegeletud, siis see lõpuks tähendab mingeid maksumuudatusi. Loomulikult meie nägemuses need muudatused sellised ei olnud, nagu nad on välja kukkunud. Kahjuks Eesti … (Hääl saalist.) Kahjuks Eesti rahvas ei ole sotsiaaldemokraatidele andnud eelmine kord 51 mandaati, nii nagu valitsuses parempoolsetel erakondadel toona oli. Aga selle vea me saame oma pingutusega kindlasti parandada järgmistel Riigikogu valimistel, nii et olukord oleks siis oluliselt parem.

Nüüd jätkuvalt, räägime sellest lisaeelarvest, vaatame seda. Selle kõige suurem viga on see, et siin tõesti põlistatakse [makse]. Näiteks käibemaks pidi olema ajutine, nüüd see põlistatakse. Ja teistpidi astutakse teatud sammud tagasi seal, kus võib-olla seda tegema ei peaks.

Ma arvan, et täna saab iga Eesti inimene aru, et ühe Reformierakonna dogma – vabandust, võiks öelda isegi paremerakondade dogma – on Reformierakond ise ära lõhkunud. See on see, et ühetaolised maksud on midagi head. Ei, ühetaolised maksud on ebaõiglased. Ja täna tunneb iga Eesti inimene seda, et ühetaoline maksusüsteem on ebaõiglane. 

Kõige lihtsam näide sellest on toidu hind. Kui meil ei oleks lihtsalt ühetaolist maksu kõigile, käibemaksu, siis võib-olla see suur käibemaks Eesti peresid niimoodi ei laastaks nagu praegu. Kui toidu hind tuua tulevaselt 24%-lt 9% peale, siis see oleks õiglane. See toetaks Eesti inimeste toimetulekut, see toetaks eestimaise toidu tootmist ja see toetaks kindlasti majanduskasvu. Kõik kolm on faktid. Aga Eesti on millegipärast sellise parempoolse dogma küüsis, et jumala eest, maksud peavad olema ühetaolised, sest äkki Eesti IT‑süsteemid ei võimalda mingisugust muud, keerulisemat süsteemi. Ma arvan, et sellest ajastust me oleme juba väljas, võiks sellest kõigest üle olla. 

Ja teine dogma, mis meid hoiab parempoolse maailmavaate vangis, on see: eitatakse inimestesse investeeringu rolli ja majanduskasvu suhet. Ehk siis palju mõistlikum on minu arvates on rikkamal osal, 10%‑l inimestest ehk rikkamal osal ühiskonnast investeerida läbi maksude inimestesse, lastesse ja noortesse, nende annetesse. Me saame palju võimekamad inimesed tagasi, kes loovad palju paremaid ettevõtteid, kes mõtlevad välja uusi leiutisi, kes teevad Eesti majandust tugevamaks, kes on paremad juhid kui eelmised. (Hääl saalist.) Aga kahjuks me seda teinud ei ole. 

Ja kui me vaatame regressiivset maksuloogikat, mis meil praegu Eesti riigis on – mida väiksem sissetulek, seda rohkem oma sissetulekust ära maksad, ja mida suurem sissetulek, seda vähem maksad –, siis selles loogikas me peame keskmise ja väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormat vähendama. Selge! Nende inimeste maksukoormat tuleb vähendada. Ja 10% ühiskonnast, kõige rikkam osa, peaks kandma õiglasemat vastutust selle ühiskonna eest. Mitte sellepärast, et see, kui on inimesed, kes rohkem teenivad või kel on rohkem jõukust, oleks kuidagi halb, vaid sellepärast, et lihtne loogika ütleb seda: kui ühtede kätte koondub liiga palju, siis teistel jääb puudu. Ja me ei taha ju sellist ühiskonda, mis ühel hetkel uppi vajub. Me oleme näinud selliseid riike ja sellist ühiskonnakorraldust. 

Loomulikult, Anti Allas ütles väga õigesti: astmeline tulumaks. Geniaalne lahendus, paremat pole kuuldud. Millegipärast kasutab seda suurem osa Euroopast, isegi suurem osa maailmast. Ameerika Ühendriigid on olnud parempoolsetele erakondadele tohutu majandusvabaduse etalon – astmeline tulumaks on seal elementaarne asi. See võimaldab vältida seda, et jõukus koondub ühte kohta ning see omakorda toob kaasa selle, et [teatud osal] inimestel on vähem rahalisi vahendeid ja lõppkokkuvõttes viiakse see vähem raha ettevõtjatele. Suur osa Eesti ettevõtjatest kannatab selle pärast, et inimestel ei ole võimalust nende teenuseid [tarbida] ja tooteid osta. See on ju ka üks põhjus. 

Lõpuks, kui me räägime sellest jõukuse loomisest ning sellest, et Eestit tuleb jõukamaks teha ja Eesti majandusele peab hoogu andma, siis valem on ju väga lihtne, me teame kõik seda: mida targemat tööd sa teed, mida keerulisemaid masinaid sa suudad käsitleda, seda rohkem lisandväärtust sa lood, seda rohkem jõukust ja raha sa siia riiki tood. Aga selle eeldus on inimestesse investeerimine. Eeldus on see, et inimestel on oskused-teadmised. Nad peavad need kuskilt saama, saavad haridussüsteemist. Selle eeldus on see, eriti vananevas ühiskonnas, [et me arvestaksime seda, mis on kirjas] konkurentsivõime töörühma raportis, mida majanduskomisjonis esitleti. Seal oli selgelt öeldud: välistööjõud, eriti odav välistööjõud ei lahenda Eesti majanduse pikaajalist probleemi. Selle võiks ka Reformierakond nüüd ekspertidelt üle võtta. Siin püütakse muidu väga kõvasti kaasata ettevõtjaid ja eksperte. Seda on eksperdid öelnud: see ei lahenda Eesti majanduse pikaajalist probleem. Majanduse pikaajalise probleemi lahendab ainult see, kui me investeerime veel rohkem haridusse, samuti tervishoidu, et vanemad inimesed suudaksid kauem tööl käia. Need on ju lahendused. 

Ehk siis minu arvates – ja sotsiaaldemokraatide arvates – ollakse selle eelarvega ja kogu paduparempoolse lähenemisega väga valel teel. Riik keeratakse kreeni, uppi, inimeste usaldus on kadunud. Ja ma rõhutan: mitte lihtsalt sellepärast, et meil on [selline] valitsus, vaid sellepärast, et 30 aastat on aetud parempoolset majandus‑ ja rahanduspoliitikat ning nüüd aetakse veel väga ekstreemset parempoolset majandus‑ ja rahanduspoliitikat. See on inimeste jaoks valus, see on Eesti perede jaoks valus, see võtab neilt ära võimalused. 

Inimarengu aruanne, mis veebruaris välja tuleb, räägib sellest: seda lugu, mida varem räägiti, et kõigil Eestis on võimalus, enam ei ole. Klassiühiskonnas, mis on tekkimas, seda lugu ei ole. Kui sa sünnid vaesesse perre, siis sa võid sinna ka jääda. Sul pole enam eriti võimalusi sealt välja rabelemiseks. 

Sellist Eestit pole minu arvates tahtnud mitte ükski ettevõtja, seda pole tahtnud mitte ükski Eesti inimene. Tegelikult ma usun, et seda pole tahtnud ka ükski Reformierakonna liige. Aga te peate tunnistama, et kahjuks on asjad sinnamaani jõudnud. Sellel on põhjus. Sellesse on väga suure panuse andnud Reformierakond, Isamaa ja teised parempoolsed erakonnad. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Madis Kallas, küsimus istungi juhatajale, palun!

Jaa, panin käemärgi üles 40 minutit tagasi, aga mul ongi küsimus. Kuulasin Urmas Reinsalu kõnet ja talle tuleb kiitust avaldada, räägib hästi. Sisus on küll võib-olla mõningaid küsitavusi. 

Aga mul on küsimus selle kohta, mis kindlasti kellelegi au ei tee, nimelt vahelesegamine ja teiste kõnelejate häirimine. Kas selline vahelesegamine on aktsepteeritav? Ja kui see toimub, kas siis antakse [kõnelejale] aega juurde? Pean silmas Anti Allast, kes enne kõneles, enne [Reinsalu] pulti tulekut. Kas siis antakse uus aeg või kuidas sellisel puhul käituda? Kõneoskus on hea, sisu küsitav, aga vahelesegamine ei ole kindlasti mitte kuidagi aktsepteeritav.

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen öelnud küll, et ka emotsioonid on osa poliitikast. See käib poliitika juurde. Meil on neid minu hinnangul üsna normaalsel tasemel. 

Aga teie küsimus oli selle kohta, kui see tõepoolest [häirib]. Mina tolereerin seda ennekõike sinnamaani, kuni see ei sega ettekandjat. Kui see hakkab segama ettekandjat, siis ma kindlasti teen selle kohta märkuse. 

Ja teiseks, te küsisite, kas sellisel juhul peaks saama aega juurde. Otse loomulikult.-Mina juhatajana olen kindlasti valmis andma 30 sekundit või minuti aega juurde, kui selle nii-öelda debati tõttu on ettekandjal jäänud aega [puudu]. Ma pean kindlasti õigeks anda [kõnelejale] aega juurde. Aga tõepoolest, ma ei jälginud debatti, kui Anti Allas ettekannet pidas, nii et ma seda rohkem kommenteerida ei saa.

Urmas Reinsalu, samuti küsimus istungi juhatajale.

Jah, ma tahaksin teie tõlgendust toetada. Ma arvan, et see aja juurdeandmine on igati asjakohane. Ja Madise osundus oli härrasmehelikult veidike etteheitev, eks ole. Ma kindlasti vabandan, kui kedagi minu märkus häiris. Aga me peame aru saama praegu sellest, mida me siin täna kokku keedame, mis meil siin praegu kokku keedetakse. Nelja aasta perspektiivis miljard eurot täiendavaid maksutõuse …

Hea kolleeg, see jutt läheb nüüd küll meie protseduuri raamidest välja.

Ja me peaksime olema nagu hiired siin vait? Mu küsimus ongi selles. Vabandust! See võib-olla segab kedagi siin parlamendisaalis, aga minu küsimus on: kas need otsused täna segavad Eesti rahvast, tulevikku vaadates?

Hea kolleeg, see ei ole küll kuidagi protseduuriline. Tõepoolest, veel kord: teatud määral ma emotsioone tolereerin, see on osa poliitikast, aga seni, kuni see ei sega ettekandjat, ja seni, kuni see ei sega ka saali kuulamast. 

Head kolleegid! Oleme jõudnud muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Selle eelnõu kohta on esitatud kokku neli muudatusettepanekut. 

Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 

Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Me teeme seda peale saalikutsungit.  

Head kolleegid, oleme eelnõu 651 juures ja vaatame läbi muudatus... (Helistab kella. Keegi räägib saalist.) Teine võimalus on, et saal on vaiksem.  

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2. Selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 26 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Head kolleegid, kas võime minna hääletuse juurde? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh teile! 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 30 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid oli 0. Muudatusettepanek nr 3 ei leidnud Riigikogu toetust. 

Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. 

Head kolleegid! Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 651 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud kaks ettepanekut, üks Isamaa fraktsioonilt ja teine Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Mõlemal on samasisuline ettepanek: eelnõu 651 teine lugemine katkestada. 

Enne kui ma panen saalikutsungi ja peale seda, head kolleegid, kui oleme selle päevakorrapunkti menetluse lõpetanud, annan teile teada ühe informatiivse teate selle töönädala päevakorra kohta. Saalikutsung, palun!

(Helistab kella.) Head kolleegid, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2025. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 651 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 34 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid oli 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Head kolleegid, eelnõu 652 teine lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 13. juuni kell 16. Oleme kuuenda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja nüüd siis lubatud teade. Nimelt, täna esitasid 42 Riigikogu liiget umbusalduse avaldamise nõude justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Vabariigi Valitsus soovib selle arutamist homsel ehk neljapäevasel istungil, 12. juunil, esimese päevakorrapunktina. Seega, tulenevalt eelnevast ning tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punktile 2 ja lõikele 2 on Riigikogu esimees täiendanud homse istungi päevakorda selle nõude aruteluga ja see toimub esimese päevakorrapunktina. Aitäh!

Ja nüüd, Lauri Läänemets, küsimus istungi juhatajale, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Ma korra lihtsalt küsin, kas esimene päevakorrapunkt tuleb pärast väliskülalise sõnavõttu või kuidas on. Ega me teda kuskile ootama ei jäta?

Jah, kui Poola parlamendi spiikri kõne saab teoks, siis see on enne umbusalduse avaldamise nõuet, sest meie tava kohaselt on see osa istungi rakendamisest. Veel on oluline teile teada anda, et ka kohaloleku kontroll sellisel juhul, kui Poola parlamendi spiiker peab siin kõne, toimub peale tema kõnet, ja seejärel me alustame istungit. 

Urmas Reinsalu, palun! Küsimus istungi juhatajale.

Lugupeetav istungi juhataja! Homme me asume, nii nagu valitsus on taotlenud, valitsusliikme umbusaldamise juurde, mis ei ole ju parlamendi poliitikas ja praktikas tavatu. Kuid on teatud objektiivsed asjaolud, mille kohta meie, parlamendi liikmed oleme küsinud, aga ei ole saanud informatsioon. Mul on selles mõttes palve istungi juhatajale, et parlamendi juhatus korraldaks selle, et umbusaldusavalduse alguseks oleks parlamendi liikmetel võimalik vastavalt riigisaladuse menetlusele tutvuda Kaitsepolitseiameti ettekirjutusega või analüüsiga, mis on eelmise aasta suvest, Politsei- ja Piirivalveameti salastatud analüüsiga, PricewaterhouseCoopersi hinnanguga, mis puudutab ka vangla rendi küsimust, ja täiendava Justiitsministeeriumi kalkulatsiooniga. Me oleme kõiki neid nelja taotlenud selle nädala jooksul, kuid me ei ole saanud ühtegi vastust selle informatsiooni kohta. Ma arvan, et aus, kui me hakkame menetlema tõsist asja, valitsuse liikme umbusaldamist, siis meil peaks olema olemas ka minimaalne vajalik informatiivne baas, et pidada dialoogi valitsuse liikmega. Ma palun, et parlamendi juhatus korraldaks selle, et homme hommikuks oleks meil võimalik enne kella 10 need dokumendid saada.

Aitäh teile! Istungiosakond on selle informatsiooni saanud. Ma siinkohal tõepoolest ei söanda vastata, mis on võimalik ja mis mitte. Mis on võimalik ja vajalik, selle kindlasti istungiosakond ka Riigikogu liikmetele laiali jagab.

Aga nüüd, head kolleegid, oleme jõudnud juba seitsmenda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 613 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, rahanduskomisjoni liikme Mart Võrklaeva.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõuga täpsustatakse põhimakseteenuse regulatsiooni, finantsvaldkonnaga seotud väärteo‑ ja järelevalvemenetluse pädevusi ning riigilõivu sularahas tasumist. Samuti sätestatakse elutähtsa teenuse osutajale kohustus pakkuda hädaolukorras võrguühenduseta kaardipõhiste maksete [võimalust]. 

Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks Riigikogust muudatusettepanekuid ei laekunud. Eelnõu kohta laekusid arvamused õiguskomisjonilt, Eesti Kaubandus-Tööstuskojalt, Eesti Pangalt, Finantsinspektsioonilt ja õiguskantslerilt. Tulenevalt komisjonile laekunud arvamustest tegi komisjon koostöös Rahandusministeeriumiga eelnõus kaheksa muudatust. Muudatusettepanekud 1–6 ja 8 ei sisalda põhimõttelisi muudatusi, need on täpsustavad, korrastavad, normitehnilised. Seitsmenda muudatusettepanekuga viiakse eelnõu jõustumise aeg 1. juunilt 15. juulile. Kõik muudatused otsustas komisjon konsensuslikult. 

Rahanduskomisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, viia läbi eelnõu kolmas lugemine 18. juunil 2025. Aitäh!

Aitäh teile! Tänan väga konstruktiivse ettekande eest. Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised.  

Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Eelnõu kohta on esitatud kokku kaheksa muudatusettepanekut. Muudatusettepanek nr 1, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, esitaja samuti rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Head kolleegid, oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud.  

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 613 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja koos sellega on lõpetatud ka seitsmenda päevakorrapunkti menetlemine.

Kaheksas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud makseasutuste ja e‑raha asutuste seaduse ning makse‑ ja arveldussüsteemide seaduse muutmise seaduse eelnõu 634 teine lugemine. Taas kord palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, rahanduskomisjoni liikme Mart Võrklaeva.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu eesmärk on võimaldada makse‑ ja e‑raha asutustel [osutada] välkmakseteenust. Välkmakse tähendab sellist makset, kui raha liigub maksja kontolt saaja kontole mõne sekundi jooksul ning see toimib 24/7. 

Praegu pakuvad sellist teenust vaid pangad, kuna ainult neil on juurdepääs vajalikele arvelduskontodele Eesti Pangas. Muud makseasutused ja e‑raha asutused on sellest võimalusest seni kõrvale jäänud, mistõttu neil pole olnud võimalik samaväärseid teenuseid pakkuda. Selle eelnõuga luuakse võimalused, et nad neid pakkuda saaksid. 

Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega komisjonid eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud. Rahanduskomisjon koostas koostöös Rahandusministeeriumiga viis muudatusettepanekut, mis lähtusid Finantsinspektsiooni ettepanekutest. Lisaks eeltoodule tegi komisjon jõustumissätte muudatuse: seadus on kavandatud jõustuma 2025. aasta 1. juuli asemel üldkorras, see tähendab 10. päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. 

Eelnõus on tehtud keelelised ja tehnilised täpsustused. Komisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused: võtta eelnõu päevakorda kolmapäeval, 11. juunil ja teine lugemine lõpetada ning kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. juunil 2025. Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nagu komisjoni ettekandja ütles, neid on kuus. Muudatusettepanek nr 1, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitaja samuti rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Nagu öeldud, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 634 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja kaheksanda päevakorrapunkti menetlemine samuti. 

Üheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni auväärt liikme Andre Hanimäe.

Aitäh! Jätkame hea hooga, nii nagu härra Võrklaev ette näitas. Proovin seda sama edukalt teha.  

Nimelt, Vabariigi Valitsus algatas 27. jaanuaril eelnõu, mille põhieesmärk on tõkestada usulise ühenduse haldussuhete kaudu usu praktiseerimisega mitteseotud vaenulikku mõjutustegevust, sealhulgas äärmusliku ideoloogia ja desinformatsiooni jõudmist koguduse liikmete või kloostris elavate inimesteni, pidades seejuures silmas ka üldist halvenevat julgeolekuolukorda. 

Oma 24. aprilli otsusega jättis Vabariigi President 9. aprillil 2025 Riigikogus vastuvõetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse välja kuulutamata. Eelnõu tuli uuesti saali. Me otsustasime muutmata kujul seda eelnõu mitte toetada ja arutada õiguskomisjonis, milliseid muudatusi on vaja teha, enne kui see eelnõu uuesti teie ette tuua.  

3. juunil 2025 Riigikogu õiguskomisjon seda küsimust arutaski. Meil olid külas Siseministeeriumi nõunikud Erik Salumäe ja Ringo Ringvee. Kokku oli esitatud kaheksa muudatusettepanekut, neid olid teinud nii Keskerakond kui ka Siseministeerium. Alustasime komisjonis arutelu ja see arutelu on siin kenasti kirjas. 

Ma püüan lühidalt öelda, et varasemalt oli murekohti suures plaanis kolm. Esiteks olid võib-olla tehnilisemad küsimused, mis puudutasid sõna "juhinduma" ja [väljendit] "märkimisväärse mõjuga isik". Need on nende muudatusettepanekute alusel nüüd sellest eelnõust kadunud, neid mõisteid on nii-öelda konkretiseeritud, neid [kohti] on muudetud. Lisaks oli ka muudatus[ettepanek], mis tuli Keskerakonnalt ja mida ka toetati: pikendada kolmest kuust kuue kuuni seda tähtaega, mille jooksul pärast seaduse vastuvõtmist peab kirik ja kogudus oma põhikirja ja muud vajalikud dokumendid seadusega vastavusse viima. 

Võib-olla kõige olulisem arutelu puudutas ühte Keskerakonna fraktsiooni muudatusettepanekut, mille tõepoolest ka president oma ettepanekuna välja tõi. Seda muudatusettepanekut tutvustas Anastassia Kovalenko-Kõlvart, kes selgitas, et nende muudatusettepanekud tulenesid presidendi seisukohtadest. Põhiline probleem tema sõnul, millele president oma väljakuulutamata jätmise otsuses tähelepanu juhtis, oli vastuolu põhiseadusega. Nende muudatusettepaneku sisu oli see, et ei või juhinduda, et ei või kirik või kogudus, panna seadusesse, et ei tohi tegutseda ühegi sellise ebaseadusliku otsuse valguses ehk siis, kui tuleb kusagilt mõni juhin …, eel …, kui siis tuleb kusagilt mõni otsus … Ma vabandan, mul on pea kuum ja vist on natukene ka palavikku. Ma vabandan oma sõnakasutuse pärast. Nii et kui tuleb mõni otsus, mis on ilmselgelt Vabariigi Valitsuse või Eesti riigi vastane, siis seda ei tohi täita. 

Selle üle käis ka arutelu. See arutelu oli enam-vähem selline, et Siseministeerium ja õiguskomisjon osaliselt seda mõtet ju toetasid. Aga mitte täielikult, sest seal oli kaks suuremat probleemi. Üks oli see, et juhul kui jääb selline sõnastus, siis [tuleb mõelda sellele, et] mitte kuidagi ei ole võimalik ju jälgida kõiki neid käske ja ettepanekuid, mis kusagilt välismaalt meie kirikutele ja kogudustele tulevad. Selline sõnastus põhjustaks veel suurema usuvabaduse riive. Teiseks on seal see loogika, et mõjuvõim on natukene laiem kui mõni käsk või keeld või otsus. See mõjuvõimu definitsioon on palju laiem ja seda ei ole alati võimalik nii lihtsalt määratleda, nii-öelda mustvalgelt kirjas oleva käsuna, see on palju laiem.  

Kuna komisjon ainult osaliselt toetas Keskerakonna ettepanekuid, siis palus Keskerakonna esindaja neid hääletada. Komisjonis ei saanud need ettepanekud piisavalt toetust, mistõttu me neid muudatusettepanekuid ei saa hääletada ka siin saalis. (Hääl saalist.) Jaa, nagu ma ütlesin, üks muudatusettepanek Keskerakonna poolt, jah, Anastassial oli õigus, tõepoolest, esimene ettepanek, mis puudutas seda, millest ma just rääkisin, see sai 2 toetushäält, 1 Keskerakonna esindajalt ja 1 Isamaa fraktsiooni esindajalt.  

Ma peaks mainima, et vahepealse aja jooksul on väga palju nähtud vaeva seletuskirjaga ja nende küsimustega, mis on ka Riigikogus ja õiguskomisjonis tekkinud seoses põhiseadusvastasusega, nende mis-siis-saab-kui-küsimustega. Ma kindlasti soovitan [lugeda] seletuskirja. See on saanud väga palju sisu juurde. Ma tean, et ka varasemalt on komisjonis [leitud], et see põhiseadusele vastavuse arutelu on olnud mittepiisav. Ma usun, et see on saanud väga palju liha kontidele juurde ja väga paljud olulised küsimused on saanud vastuse. 

Pärast seda arutelu võtsime vastu ka menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. juunil, siin oli konsensus, teha ettepanek teine lugemine lõpetada, ka on kirjas, et oli konsensus, ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia lõpphääletus läbi 19. juunil, ka siin vastuhääli ei olnud, nii et ka siin oli konsensus. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on ka küsimusi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Lugupeetud kolleeg! Küsimus on selline, et komisjoni istungil, kus olin mina, see oli põhiseaduskomisjoni [istung], viibis ka presidendi esindaja, kes päris selgelt väljendas presidendi mõtet, et kui Eesti Keskerakonna fraktsiooni muudatusettepanek, mis oli tehtud nii eelmise redaktsiooni kui ka käesoleva redaktsiooni kohta – see on muudatusettepanek nr 1 –, oleks algusest peale heaks kiidetud, siis võib-olla oleks president kohe alguses seda eelnõu toetanud ja [seaduse] välja kuulutanud. Aga seda ei juhtunud. Kõige naljakam on see, et ei juhtunud ka seekord, sest Keskerakonna ettepanek hääletati komisjonis jälle maha. Kas teile ei tundu, et siin on mingi vastuolu?

Aitäh! Ei tundu, on lühike vastus. Aga pikem vastus on see, et ma jõudsin teie küsimust natuke ennetada, nimelt ma ennist ka ütlesin, miks Siseministeerium leidis, et see muudatus ei ole täielikku toetamist väärt. Seal oli kaks põhilist põhjust, mida ma ka enne välja tõin. Esiteks see, et see mõjuvõimuküsimus on natuke laiem kui see sõnastus, mille on välja pakkunud Keskerakonna fraktsioon, ja tõsi, nagu te õigesti väitsite, ka president oma tagasisides. Teine on seesama, et see riive võib sel juhul olla hoopis suurem, sest kes ja kuidas üleüldse hakkab igat käsku, mis tuleb välismaalt mõnele Eesti kirikule ja kogudusele, kuidagi jälgima. Need olid põhiargumendid.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni esindaja, ettekandja! Sa ütlesid oma ettekandes, et komisjon nägi seletuskirjaga palju vaeva, seoses põhiseadusvastasusega. Minu küsimus on, kas õiguskomisjon jõudis arutelu käigus järeldusele, et parlamendile tagasi saadetud eelnõu oli põhiseadusega vastuolus, või te tegite need muudatused, selleks et rahuldada presidendi protesti.

Aitäh! Ma ei julge pead panti panna, aga ma arvan, et ma ütlesin, et Siseministeerium on vahepeal teinud selle seletuskirjaga väga palju tööd. Seda meile ka komisjonis tutvustati, mitte nii, nagu komisjon oleks selle seletuskirja kirjutanud. Aga tõepoolest, nagu ma ka alguses mainisin, presidendil oli päris mitu murekohta. Me võime öelda, et [probleemid mõistete] "juhinduma" ja "märkimisväärse mõjuga isik" definitsioonidega said lahendatud. Selles osas, ma arvan, on eelnõu palju täpsem. 

Mis puudutab põhiseadusele vastavuse küsimust, siis seda arutati tõepoolest ka komisjonis laiemalt. Seda on ka varasemalt öeldud, põhiseaduse §‑ga 130 seonduvalt, et isegi erakorralise või sõjaseisukorra ajal ei tohiks piirata usuvabadust, [mis on kirjas] põhiseaduse §‑s 40. Ka seletuskirjas – loen teile ette ainult ühe osa, see on tõepoolest väga pikk – on selline pealkiri nagu "Seaduslik alus. Südametunnistuse‑, usu‑ ja mõttevabadus. Ühinemisvabadus" ja [selles peatükis] on selgitatud pikemalt nii ühinemisvabaduse kui ka usuvabaduse küsimusi. Siin on selline lõik: "Seega on oluline silmas pidada, kui osundatakse PS §-le 130 seonduvalt sellega, et isegi erakorralise või sõjaseisukorra ajal ei või piirata PS §-s 40 nimetatud südametunnistuse-, usu‑ ja mõttevabadust, siis on tõepoolest võimalik pidada küll silmas forum internum’i piiramise välistamist, mitte aga forum externum’i võimaliku piiramise välistamist [---]." Lühidalt öeldes on mõte selles, mida on siin ka varasemalt öeldud, et loomulikult võib iga inimene uskuda seda, mida ta soovib, aga antud juhul on tegemist ka ühinemisvabaduse ja paljude teiste vabaduste küsimusega, mistõttu Siseministeerium ja õiguskomisjon leidsid, et põhiseaduse riivet kui sellist ei ole. 

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Algatuseks ütlen, et minu arvates te otseselt ja jämedalt eksite, kui ütlete, et õiguskomisjon leidis, et riivet ei ole. Õiguskomisjon ei ole langetanud mingisugust sellist otsust, et riivet ei ole. See on koalitsioonisaadikute ja ka sotside positsioon, aga tervikuna mingit sellist otsust langetatud ei ole. 

Minu küsimus teile seisneb selles. Te teatavasti olite ka õiguskomisjoni istungil 12. mail, kui ma küsisin Vabariigi Presidendi Kantseleid esindanud Mall Grambergilt selgesõnaliselt, kas selline muudatus, mida eelnõus ilmselt kavandati – nagu me nüüd teame, täpselt selline muudatus ka tehti –, rahuldaks Vabariigi Presidenti. Kas sellisel puhul Vabariigi President oleks nõus, et põhiseadusvastasust enam ei ole? Mall Gramberg vastas täiesti ühemõtteliselt ja selgelt, et ei, see ei tähendaks põhiseadusvastasuse kõrvaldamist. 

Kas seda silmas pidades me teie hinnangul võime praegu täiesti ühemõtteliselt ja selgelt öelda, et see eelnõu, mis meie ette on pandud, jääb kõigi eelduste kohaselt uuesti presidendi poolt välja kuulutamata?

Aitäh, härra Vooglaid! Ma kindlasti ei pidanud oma sõnavõtus silmas seda, et me tegime mingi eraldi otsuse, milles õiguskomisjon leiab, et see ei ole põhiseadusvastane, vaid ma pidasin silmas, et õiguskomisjon saatis selle [eelnõu] teisele ja kolmandale lugemisele konsensuslikult, ei olnud mitte ühtegi vastuhäält. See oli see minu mõte, ütlen igaks juhuks.  

Ei, ma ei saa seda lubadust teile anda. Tõepoolest, ka õiguskomisjoni arutelul, mida ma püüan teile edasi anda, sellel viimasel, oli ju seesama küsimus, kas nüüd on kõik lahendatud, kas me teame, et presidendi kantselei on selle eelnõuga rahul, mille peale Siseministeerium tõdes – ja tegelikult tõdes ju õigesti –, et ega president ei anna enne eelnõu vastuvõtmist sellist konkreetset vastust, kas nüüd on hästi või nüüd on halvasti. Nii on. Riigikogu täna otsustab, kas me lõpetame teise lugemise ja läheme kolmandale [lugemisele] või mitte, ja siis on jälle pall presidendi käes. Mis ta otsustab? Mina ei oska öelda. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mina ja kolleeg Valdo Randpere uurisime seda arusaamist, millised võiksid olla Siseministeeriumi [tegevuse] järgmised sisulised etapid, kui see eelnõu peaks toetust leidma. Riigikogu võiks üldiselt aru saada, et mis siis juhtuma hakkab, kui üks või teine seadus vastu võetakse. Mina seda eelnõu lugedes ei ole võimeline sellest lõpuni aru saama ja ega ma Siseministeeriumi seisukohtadest ka aru ei saanud. Räägiti, et selle kiriku ja koguduse registreerimisega läks üheksa aastat, aga sellest, mis siis selle muudatuse tegemise järel juhtub, ma kahjuks aru ei saanud. Kas teil õnnestus aru saada? Äkki saate nii mulle kui ka headele kolleegidele rääkida, mis juhtuma võiks hakata?

Aitäh! Ma saan siin tugineda eelkõige sellele protokollile, mis on minu ees ja milles ma mõned laused, eeldades, et see küsimus tuleb, olen ka alla jooninud. See arutelu oli päris pikk, tegelikult [on see vastus] mitmes erinevas kohas. Aga ma püüan teie küsimusele vastata. 

Siseministeeriumi esindaja kommenteeris muu hulgas seda, et menetluse algusest peale on olnud probleem selles, et räägitakse korraga kolmest erinevast menetlusest. Esiteks, abstraktsest normist, mis ei räägi üldse kanoonilistest sidemetest ega kohustusest neid katkestada, vaid räägib keelatud sidemetest. Teiseks [räägitakse] haldusmenetlusest ehk olukorrast, kus alles pärast seaduse vastuvõtmist hakkab SIM suhtlema usuliste ühendustega, kellel võivad nendest nõuetest tulenevalt tekkida probleemid. Kolmandaks [räägitakse] sellest, kuhu ka teie küsimus ühel või teisel moel jõuab, hüpoteetilisest sundlõpetamisest ehk kohtumenetlusest, kui SIM peab vastavat taotlust esitades ning hiljem kohtus selgelt tõendama, kuidas konkreetse kanoonilise sideme katkestamine on proportsionaalne. 

Räägiti pikemalt ka sellest, et Eestis on olnud selline olukord, kus ei ole olnud vastavust seadusele. Nii nagu ka teie ennist välja tõite, 1993. aastal ei toimunud registreerimine õigeaegselt ja tol ajal vastuvõetud seaduse alusel. Ka sellises olukorras – taas kord loen protokolli – ei rutanud riik kohe usulist ühendust kohtusse andma ega sundlõpetama, vaid peeti läbirääkimisi ja seeläbi leiti kanooniliselt lahendus, mille alusel on Eestis kaks õigeusu kirikut kõrvuti eksisteerinud. Ka seda kõrvuti eksisteerimist arutati. Toodi välja, et tegelikult on Eestis ju ajalooliselt olnud ainult üks, Konstantinoopoli patriarhaadile alluv Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, okupatsiooni käigus tuli siia Vene Õigeusu Kirik. Alati on leitud kanooniliselt õige lahendus. 

Nii et, jah, ministeeriumi esindaja tõi välja, veel kord lühidalt ütlen, et see on mitmeetapiline küsimus. Me täna räägime abstraktsest normist. Kui see peaks jõudma praktikani, siis ministeerium, siseminister, peab seda ka tõestama, minema kohtusse ja paluma sundlõpetamist. Õiguskomisjonis arutati, et ka nunnad ise on ju, näiteks Pühtitsa kloostri puhul, mida on siin väga palju näiteks toodud, öelnud, et tegutsetakse Eesti Vabariigi seaduste alusel. Oli arvamus, et eeldatavasti siis, kui seadus muutub, tegutsetakse seal jätkuvalt Eesti Vabariigi seaduste alusel. Kui seda ei peaks juhtuma, siis nagu oli ka ennist öeldud, peab Siseministeerium minema kohtusse ja tõestama, et selle punkti vastu on kirik ja kogudus eksinud. 

Varro Vooglaid, palun!

Tänan! Minu eelmisele küsimusele vastates lõite te sellise mulje, et ega me ju ikkagi päris hästi ei tea, mida president otsustab või ei otsusta, kui me selle seaduse muudetud kujul uuesti vastu võtame. Mina väidan teile vastu, et teame küll. Me teame seda väga hästi. Ma tsiteerin sedasama 12. mai õiguskomisjoni istungi protokolli: "V. Vooglaid uuris veel, et kui seadusest välja võtta juhindumise aspekt, nagu ka Siseministeeriumi esindaja välja pakkus, siis kas sellisel juhul jõutakse lahenduseni, mis oleks presidendi hinnangul kooskõlas põhiseadusega või ei saa ka sellistel tingimustel sellist nõudmist esitada. Arvestades, et sisuliselt jääb ka siis alles tuumne nõudmine, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster peavad oma kanoonilised sidemed katkestama." Mall Gramberg, kes oli seal Vabariigi Presidendi Kantselei esindajana, vastas, et nagu varem esile toodud, ongi just kanooniliste sidemete piiramise või ka katkestamise nõue selle vaidlusküsimuse tuum. Kuna see nõudmine on säilinud ka muudetud eelnõus, siis me teame ju väga hästi, et me võtame uuesti vastu seaduse, mida president välja ei kuuluta, sest ta peab seda põhiseadusvastaseks. Või saan ma millestki valesti aru?

Veel kord, härra Vooglaid, ma saan teile ette lugeda seda, mida on meil komisjonis arutatud, ja sedasama seletuskirja, mida on oluliselt täiendatud, kus on juttu sellest vastuolust põhiseadusega, nii nagu ma ennist vastasin vist härra Belobrovtsevile. Ka inimõiguste kohtu näited ja kõik need on siin seletuskirjas kenasti välja toodud, sealhulgas see, et KiKoS‑e muudatusega ei keelustata Eestis mitte ühtegi usutunnistust, ei lõpetata mitte ühegi kiriku, koguduse, kloostri ega koguduste liidu tegevust, KiKoS‑e täienduste eesmärk on luua väärtuspõhine käitumisjuhis. On ka palju muid sätteid või selgitusi. 

Nii et kui president selle Riigikogus vastu võetud eelnõu pärast kolmandat lugemist uuesti tagasi saadab, siis on [edasiseks olemas] vastavad menetlused. Mina ei julge siinkohal küll öelda, kas president teeb üht‑ või teistpidi, sest komisjonis sellest juttu ei olnud, vähemalt sellel viimasel [istungil].  

Kas need selgitused, mis on siia lisandunud, rahuldavad presidendi kantseleid või mitte? Taas: seda küsiti komisjonis, ja komisjonis tõdeti, et Siseministeeriumil ei ole sellist informatsiooni, kas president on selle eelnõuga nüüd lõpuni rahul või mitte.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! On näha, et need muudatusettepanekud, mis on tehtud, on pigem kosmeetilised kui sisulised. Ausalt öeldes oli algusest peale selline tunne, et Siseministeeriumi esindajad olid hästi skeptilised presidendi käitumise suhtes. Näiteks nendest muudatusettepanekutest, mis olid tehtud, me võime lugeda, et Vabariigi President tõlgendas midagi ekslikult, ja okei, kui ta juba niimoodi tegi, siis me parandame siin mõned sõnad ära, aga tegelikult ei ole siin mitte mingit vastuolu põhiseadusega. Nii võib ridade vahelt lugeda. Minu arvates on see seaduseelnõu jätkuvalt põhiseadusega vastuolus. Kas teile ei tundu, et komisjon saadab jälle saali asja, mis on vastuolus põhiseadusega, ja teeb seda põhimõtteliselt tahtlikult?

Aitäh! Ma arvan, et komisjon ei tee seda tahtlikult. Ka komisjonis olid need küsimused, mida teie esitasite, olid ka vastused. On väga pikk ja põhjalik seletuskiri, millele on, ma arvan, väga hea toetuda, kuna Siseministeerium on kuulanud neid küsimusi, mida on komisjonis ja Riigikogu suures saalis esitatud, ja on püüdnud needsamad kahtlused paberile kirja panna. Soov võtta igal juhul vastu eelnõu, mis ilmselgelt oleks põhiseadusvastane, ma arvan, ei oleks väga realistlik. Milleks ja kellel seda vaja oleks? Ma usun, et komisjon lähtub ikkagi sellest, et see [eelnõu] on põhiseaduspärane. Vähemalt õiguskomisjoni kuuluvad Riigikogu liikmed on leidnud, et võiks selle eelnõu teise lugemise lõpetada ja saata ta kolmandale lugemisele. Loomulikult on [edasise jaoks olemas] eraldi menetlused. Ega see ei ole esimene ega tõenäoliselt ka mitte viimane kord, kui Riigikogus on menetluses eelnõu, mida näiteks õiguskantsler või lugupeetud president peab murekohaks. Neid asju on olevikus, neid on olnud minevikus ja võib-olla on neid ka tulevikus. Aga igal juhul annab õiguskomisjon oma parima, et see küsimus saaks lahendatud. Need küsimused ja vastused seda ka tõestavad.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Vaadake, te püüate siin musta valgeks rääkida. Sellel aastal on õiguskantsler kolmel korral käinud siin ettepanekuga viia vastuvõetud seadused põhiseadusega kooskõlla. Mul on häbi, mul on piinlik! Mis parimast õigusloomest me räägime siin komisjonis! 

Aga küsimus tuleb nüüd. Mind huvitab see asjaolu. Varro Vooglaid tsiteeris siin õiguskomisjoni protokolli ja viitas konkreetsele asjaolule. Te mäletate tema tsitaati küll. Sisuliselt on siin täpselt sama asi, te tahate vastu võtta seda, mis oli enne. Mida Varro teie arvates valesti ütles?

See on huvitav küsimus. Ma ei tea, et härra Vooglaid oleks otseselt midagi valesti öelnud. Ta tõi tõepoolest välja selle arutelu, mis oli meil komisjonis üle-eelmisel korral. Mul küll seda protokolli siin ei ole, aga ma arvan, et härra Vooglaid tsiteeris seda arutelu küllaltki täpselt. 

Veel kord, mina ennist vist härra Belobrovtsevile vastates tõin välja omakorda Siseministeeriumi argumendid seoses sellesama põhiseaduse §‑ga 130 ja usulise ühingu või usuühingu tegevusega ning selle, et analüüsitavate sätete õigusliku konstruktsiooni alus põhineb põhiseaduse § 40 ja § 48 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklite 9 ja 11 koostoimel. Oma argumendid on mõlemal poolel ja Riigikogu saal ongi selle jaoks, et neid argumente kuulata ja [kujundada] oma seisukoht. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Me võime siin loomulikult teile veel tuhat ja üks küsimust esitada, nagunii te käite rulliga üle, see on selge. Aga küsimus on säärane. No okei, võtate selle seaduse vastu, president lükkab selle tagasi, pöördub kohtusse, ilmselt tuleb sealt sama tulemus. Kus need inimesed, keda te praegu otseses mõttes kiusate, peaksid teie arvates risti [ette] lööma ja palvetama?

Aitäh! See küsimus on ju ka varasemalt siin kerkinud. Me sellel komisjoni istungil sellises võtmes seda küsimust uuesti tõepoolest ei arutanud. Aga seda küsimust on ka varasemalt olnud. Ma arvan, et vist teie küsisitegi ja mina vastasin. Täpselt samasugune olukord, sihuke déjà-vu. 

Veel kord, selle eelnõu eesmärk ei ole ju – rääkimata sellest, et see oleks minu või mõne teise õiguskomisjoni liikme ega Riigikogu liikme eesmärk, kui nad seda eelnõu toetavad – kiusata ühtegi inimest ega ühtegi usundit. Me oleme varasemalt väga pikalt rääkinud sellest, milline vahe on usul, usundil ja haldusorganisatsioonil. Tegelikult me ei räägi üldse selles eelnõus väga konkreetselt mõnest usundist, aga ka kaudselt ei räägi me ju õigeusu keelamisest või Vene õigeusu keelamisest. Me räägime Moskva patriarhaadist. See on, nagu teie viitate, eks ole, administratiivküsimus. See ei ole usundiküsimus. Veel kord: see eelnõu ei räägi ühestki usundist ega konkreetselt isegi ka mitte patriarhaadist. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Üldiselt selgus [vastusest] minu esimesele küsimusele ikkagi, et Varro esitatud väited olid tõesed. Nõus. Te ise hetk tagasi seda puldis kinnitasite. 

Aga minu küsimus on ajendatud teie vastusest eelmisele küsijale. Moskva patriarhaat. Küsimus on, millist õigusnormi on praegu rikutud, et peab nende tegevust piirama. Põhiseaduse kohaselt peaks vastutusele võtma ja saab vastutusele võtta vaid siis, kui on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Mina ei ole näinud ühtegi otsust ega ka kuulnud, et vastavasisuline otsus oleks vastu võetud. Mina väidan seda, et tegemist on puhtalt selle organisatsiooni tagakiusamisega. Kas vaidlete vastu?

Aitäh! Teil on väga head küsimusepüstitused. Kui te küsite mu käest, kas Varro Vooglaiul oli õigus, kui ta tsiteeris seda arutelu, siis ma ei saa öelda, et ei, tal ei olnud õigus, sest see arutelu tõepoolest oli. Kas sellel arutelul [saavutati] sisuline õigus või õiglus, selle kohta ma olen öelnud, et ma ei tea. On argumendid ühelt poolt ja argumendid teiselt poolt. See saal peab otsustama nende argumentide üle ja siis jõuab see [eelnõu] presidendi lauale. Ma vastasin teile selles võtmes, kas Varro Vooglaiul on õigus.

Veel kord: see, miks ma tõin selle Moskva patriarhaadi oma vastusesse, tulenes kontekstist. Me oleme härra Arhipoviga ka varasemalt diskuteerinud selle üle, kas selle eelnõu eesmärk on ühe kindla usundi või ühe kindla administratiivüksuse sulgemine või kiusamine. Ei ole. Ei ole! Ma alustasin oma ettekannet nimelt sellest, et tõin välja eelnõu põhieesmärgi. See põhieesmärk on tõkestada usulise ühenduse haldussuhete kaudu usu praktiseerimisega mitteseotud vaenuliku mõjutustegevuse, sealhulgas äärmuslike ideoloogiate ja desinformatsiooni jõudmist koguduse liikmeteni või kloostris elavate inimesteni, pidades silmas üldist halvenevat julgeolekuolukorda maailmas ja sellest lähtuvaid eksistentsiaalseid ohte Eesti Vabariigile. Selle eelnõu eesmärk, nagu te kuulsite, ei ole kunagi olnud ühegi usundi või ühegi administratiivüksuse kiusamine või selle üksuse sulgemine.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Selline küsimus: kas te tunnetate neid tagajärgi ja millisest vaatevinklist? Vaadake, seda seadust vastu võttes te avate Pandora laeka. Teie erakonnal oli ju veel üks huvitav eelnõu, mille kohaselt hakatakse vaatama, kellel on ligipääs teabele, arvestatakse seda, on ta venemeelne või mis-meelne. Täna te arvate, et on venemeelne, homme on EKRE-meelne, ülehomme Keskerakonna-meelne. Te teete selle Pandora laeka lahti. Kuidas te antud juhul seda tagajärge hindate?

Veel kord: ma olen siin komisjoni ettekandjana, kes annab ülevaate sellest, mis komisjonis toimus ja mis on ka varasemalt toimunud. Meil on need arutelud ka teiega olnud ja ma arvan, et need on olnud lugupidavad, vaatamata sellele, et me ei ole alati võib-olla samal meelel olnud. Ma arvan, et ka selle eelnõu puhul me peame olema siin kõik koos loomulikult mõistlikud ja ettevaatlikud selle koha pealt, et me ei viska tulle bensiini, rääkides, et see eelnõu on kellegi vastu või ühe usundi vastu või [mingite] inimeste vastu või mis iganes. See [eelnõu] kindlasti seda ei ole ja ma tahaks, et see jääks siit kõlama.  

Mis see tagajärg on, oli vist teie küsimus. Veel kord: on kolm erinevat menetlust. Nii nagu on rääkinud ka Siseministeerium oma selgituses, see on abstraktne norm. Kui see abstraktne norm võetakse vastu, siis on loomulikult aega. Siseministeerium on toonud välja näited ajaloost, kuidas on antud väga palju aega ja on väga palju tehtud koostööd selleks, et küsimus lahendada nii kanooniliselt kui ka administratiivselt. Ajaloos on olnud näiteid, kuidas kanoonilised küsimused on lahendatud. Veel kord: seda komisjonis küll ei arutatud, aga varasematel komisjoni [istungitel], sealhulgas avalikul [istungil], mida me pidasime, oli väga palju näiteid selle Vene õigeusu praktiseerimise kohta. See ei ole nii-öelda üks ühele, et kui me selle seaduse vastu võtame, siis on Vene õigeusk kuidagi keelatud või uskumine keelatud. Kindlasti mitte. See ei tohi jääda siit kõlama. Neid käike, mis tulevad hiljem, kui see seadus peaks vastu võetama ja jõustuma, ma ennist juba ka kirjeldasin.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Alustan tsitaadiga meie presidendilt: "Ma ei tea, mis on Pühtitsa kloostri nunnade peas, mida nad mõtlevad. Aga mulle ei meeldi siltide kleepimine. Mingis mõttes tähendab see ühiskonna suukorvistamist." Nii kommenteeris Alar Karis siseminister Igor Taro väljaütlemist. Taro oli varem öelnud, et Pühtitsa kloostri nunnad, kes tulid oma kaebusega Toompeale, tahtsid end vastandada Eesti riigile. 

Siltide kleepimine – just see peitub valitsuse ja sotsiaaldemokraatide visa [soovi] taga piirata õigeusu kiriku tegevust Eestis. Selle seaduse autorid ei varjagi, et ainus eesmärk on katkestada meie õigeusklike kanoonilised sidemed Vene kirikuga. Tahan rõhutada, et jutt käib just kanoonilistest sidemetest ehk küsimusest, mis kuulub kiriku sisemiste asjade hulka. Sellesama kiriku, mis on põhiseaduse kohaselt riigist lahutatud. Just nende sidemete olemasolu võimaldab seaduse autoritel riputada Eesti õigeusu kirikule [külge] kahtlase organisatsiooni silt. "Pole tähtis, et nunnad ei riku seadust," öeldakse meile, "me võtame selle seaduse igaks juhuks ikkagi vastu."  

Õigusriigis ei saa nii olla. Eesti seadused lubavad karistada inimest või organisatsiooni ainult konkreetse teo eest. Tegu, mida pole toime pandud, kuid mille keegi võiks teoreetiliselt toime panna, ei kuulu karistamisele. Seepärast kutsun teid üles seda poliitiliselt kallutatud seadust tagasi lükkama ning jätma rahule kümned tuhanded inimesed, kes tunnistavad Vene õigeusku. Aitäh!

Varro Vooglaid, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Suur tänu! Me teame kõik väga hästi, et eelnõu eestvedajad üritavad seda eelnõu raamistada sellisel viisil, et siin on eestimeelsed versus venemeelsed, Eesti Vabariigi julgeoleku poolt olevad versus Eesti Vabariigi julgeoleku vastu olevad. See kõik on üks valelik propaganda, sellel pole reaalsusega mingit pistmist. Tegelik raamistus seisneb selles, kas austatakse põhiseadust või ei austata põhiseadust. See ongi see probleemkoht, millele mina tahan oma sõnavõtus keskenduda. 

14. mai istungil ütlesin, et 9. aprillil võttis Riigikogu teadlikult ja tahtlikult vastu põhiseadusega selgelt vastuolus oleva seaduse. Teile ehk eelnõu eestvedajatele meeldib seda asjaolu varjutada ülevoolava valeliku retoorikaga, kuidas te kaitsete [selle eelnõuga] Eesti julgeolekut. Aga see ei muuda reaalsust. Esiteks, julgeolekuargument ei ole mingisugune võluvits, millega võib õigustada põhiseaduse jalge alla tallamist. Teiseks puuduvad igasugused faktid, millest nähtuks, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster kujutaksid endast reaalselt mingisugustki julgeolekuohtu Eesti Vabariigile. Tegelikult hoopis kasvatatakse julgeolekuohte, ise provotseerides konflikti, nii sisemist kui ka välist. Seda ei ole raske mõista.

Eelnõu menetluse käigus toonitasin ma kõigil kolmel lugemisel peetud kõnedes, et see eelnõu on põhiseadusega selgelt vastuolus. Paraku seda kuulda ei võetud, nagu on tavaks kujunenud. 

Mis siis sai? 24. aprillil jättis president seaduse välja kuulutamata. Miks? Üllatus-üllatus, sel lihtsal põhjusel, et seadus oli ka presidendi hinnangul selgelt põhiseadusega vastuolus. President selgitas, tsiteerin: "Vastuvõetud seadus pole kooskõlas põhiseadusega, kuna sellega loodud usuvabaduse ja ühinemisvabaduse piirang ei ole proportsionaalne. Kehtivas õiguses on usuliste ühingute tegevuse kontrollimiseks juba väga jõulised hoovad, mida tuleb vajadusel senisest rohkem kasutada. Võimalik on luua ka täiendavaid meetmeid riikliku julgeoleku kaitseks, ent ei saa kehtestada ebaselget ja ulatuslikku keeldu, mis tungib usu- ja ühinemisvabaduse tuumani ning pole demokraatlikus ühiskonnas vajalik, kuna selle eesmärgi saab saavutada teiste [See tähendab õigusi vähem piiravate. – V. V.] vahenditega."

Mis siis ilmnes? Ilmnes see, et kogu selle projekti puhul ei ole tegelikult eesmärgiks olnud mitte Eesti Vabariigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamine, vaid Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku ja Pühtitsa kloostri sundimine kanooniliste sidemete katkestamisele. Julgeolekuargument on olnud lihtsalt valelik fassaad. Riigil aga ei ole õigust sellisel viisil usuvabadusest üle sõita. Kui eesmärgiks oleks julgeoleku tagamine, siis nagu president ütleb, selleks on hoovad juba olemas. Aga need hoovad ei võimalda sundida neid kanoonilisi sidemeid katkestama. See ongi selle asja tuum.

Niisiis saadab Vabariigi President eelnõu Riigikogule tagasi uuesti arutamiseks. Mida teeb selle peale Riigikogu? Kas võtab presidendi kriitikat kuulda, teeb eelnõus asjakohased parandused, kõrvaldades põhiseadusvastasuse? Ei. Täiesti selgelt ei. Selle asemel, endist valelikku käekirja jätkates, luuakse kosmeetilisi muudatusi tehes illusioon, justkui võetaks presidenti kuulda ja justkui kõrvaldataks põhiseadusvastasus ja viidaks eelnõu põhiseadusega kooskõlla, tegelikult seda tegemata. Nüüdsest versioonist on võetud välja see osa, mis ütleb, et kirikud, kogudused ja kloostrid ei tohi juhinduda välismaisest isikust, aga sisse on jäetud see osa, mis ütleb, et nad ei tohi olla põhikirjaliselt või muude dokumentide alusel seotud välismaise isikuga. Kui see sinna sisse jääb, siis ikkagi pannakse Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster fakti ette, et te kas katkestate oma senised kanoonilised sidemed või teid ähvardab sundlõpetamine. Mitte mingisugust muud varianti neil ei ole. Ehk keskne tuumne nõudmine, mille tõttu president jättis selle [seaduse] välja kuulutamata, on endiselt eelnõus sees. 

Nüüd küsigem, kuidas me teame, et see on endiselt põhiseadusvastane, kuidas me teame, et president ei saa seda endiselt välja kuulutada, kui ta just ei tagane omaenda vaadetest. Me teame seda väga lihtsal põhjusel. 12. mai õiguskomisjoni istungil ma pöördusin Vabariigi Presidendi Kantseleid esindanud Mall Grambergi poole spetsiifiliselt just selle küsimusega. Tsiteerin protokolli: "V. Vooglaid küsis [---], millised on presidendi hinnangul nn punased jooned piirangute osas ning kas president näeb samamoodi, et riik ei tohi nõuda sellisel viisil usulistelt ühendustelt oma kanooniliste sidemete katkestamist. [---] V. Vooglaid uuris veel, et kui seadusest välja võtta juhindumise aspekt, nagu ka Siseministeeriumi esindaja välja pakkus, siis kas sellisel juhul jõutakse lahenduseni, mis oleks presidendi hinnangul kooskõlas põhiseadusega või ei saa ka sellistel tingimustel sellist nõudmist esitada. Arvestades, et sisuliselt jääb ka siis alles tuumne nõudmine, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster peavad oma kanoonilised sidemed katkestama. Mall Gramberg vastas [Ja kuulake nüüd hoolega! – V. V.], et nagu ka varem esile toodud, ongi just kanooniliste sidemete piiramine või katkestamise nõue selle vaidlusküsimuse tuum."

Ma ei hakka pikemalt tsiteerima, sest mul saab aeg otsa. Ehk põhiseadusvastaseks pidas president just seda kategoorilist nõudmist, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster peavad oma senised kanoonilised sidemed katkestama. See nõudmine, nagu juba korduvalt öeldud, on ka praegusel kujul endiselt eelnõus sees. Selle üle meil ju vaidlus puudub. Kõik me tunnistame seda, see on endiselt seal sees. Selles ei ole mingit muutust. Kui president osutas esimesel korral, et Keskerakond ju esitas sellise muudatusettepaneku, mille abil oleks põhiseadusvastasus kõrvaldatud, siis nüüd me oleme samas olukorras. Ka nüüd on Keskerakonnalt tulnud vastavasisuline muudatusettepanek. Varsti me hääletame seda ja suure tõenäosusega saadavad eelnõu eestvedajad selle prügikasti.

Mida see muudatusettepanek ette näeb? Seda, et kui kanooniliste sidemete kaudu peaks antama selliseid suuniseid, selliseid juhiseid, mis ohustavad Eesti Vabariigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda, siis neid ei tohi järgida. Igati loogiline. Kõik on sellega nõus. Kellel saab midagi selle vastu olla! Siiani ei ole meil ühtegi fakti, et kanoonilisi sidemeid oleks kasutatud selliste suuniste andmiseks. Sellised faktid puuduvad. Aga kui neid [suuniseid] peaks antama, siis on igati loogiline öelda, et selliseid asju ei tohi järgida, kuigi, tõsi, kehtiv õigus nõuab seda juba nii või teisiti. 

Nii et lõpuks, head kolleegid, taandub selle eelnõu menetluses põhiküsimus sellele, kas me võtame tõsiselt oma kohustust austada põhiseadust või ei võta. Mina tahan toonitada, et kui me võtame seda kohustust tõsiselt, siis peame leppima ka sellega, et ükskõik kui õigeks, heaks ja ihaldusväärseks peetud poliitilisi ambitsioone ei tohi läbi suruda, kui me teame, et need on põhiseaduses sätestatud põhiõigustega vastuolus. Igal juhul on selge, et kui Riigikogu võtab seaduse praegusel kujul vastu, siis võetakse juba teist korda vastu põhiseadusega selgelt vastuolus olev seadus ning piinlik olukord muutub veelgi piinlikumaks. 

Kõike eelnevat silmas pidades annan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel üle ettepaneku katkestada eelnõu teine lugemine. Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mind siiralt hämmastab ja teeb murelikuks praegune kampaania Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku vastu. Jutt lojaalsuse puudumisest ja ohust riigile kõlab küll valjult, aga keegi ei esita fakte ega tõendeid. 

Kirik ei ole poliitiline partei, nii et usklikud ei kujuta riigile mingit ohtu. See on vaimulik institutsioon, mis tegutseb omaenda kanooniliste reeglite järgi. Kanooniline alluvus ei ole moe, sümpaatia ega poliitilise surve küsimus. See on traditsioon, ajalugu ja kiriku sisemine kord, mida ei saa muuta ühe ministri sõrmenipsuga. Õigeusu kogudused, sealhulgas Kuremäe kloostri nunnad, ei ohusta kedagi. Nad palvetavad, teenivad ja aitavad inimesi, sõltumata rahvusest, poliitilistest vaadetest või passi värvist. Ja nüüd öeldakse neile, et nad kujutavad endast ohtu. Kas me tõesti alustame vaimse kuuluvuse põhjal nõiajahti? Täna ründame õigeusklikke, homme kontrollime katoliiklaste lojaalsust, aga ülehomme juba luterlaste oma. Ja siis jõuame võib-olla ka poliitiliste jõudude juurde.  

See on tee usulise segregatsiooni ja põhiseaduse rikkumiseni, kuigi põhiseaduses on must valgel kirjas, et usuvabadus on iga kodaniku põhiõigus. 

Ma pöördun terve mõistuse poole: kui on konkreetseid kuritegusid või kahtlusi, uurige neid, aga ärge muutke usku poliitikute lahinguväljaks. Ei tohi karistada inimesi selle eest, et nad ristimärki teevad või palvetavad viisil, mis kellelegi äkki ei meeldi. 

Tõeline oht ühiskonnale ei ole kloostri palved, vaid võimu silmakirjalikkus, kui võim varjub julgeoleku[teema] taha, et piirata usklike vabadusi. Las usklikud teenivad jumalat ja las riik tegeleb sellega, milleks ta on loodud: õiguste, vabaduste ja õigluse kaitsmine. Aitäh!

Suur tänu teile! Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud saalisviibijad ja inimesed, kes jälgivad seda ülekannet praegu kindlasti tähelepanelikult! Kuulsime siin päris võimsaid avaldusi nii selle kohta, mis võib olla tõsi, kui väga palju ka selle kohta, mis suure tõenäosusega ei vasta tõele. 

Üks asi, mida ma tooksin esile antud eelnõu puhul, on see, et usuvabaduse riivega ei ole siin vähimatki tegemist. Me räägime väga selgelt ja üheselt esiteks sellest, et õigeusklikud, vene keeles õigeusku praktiseerivad usklikud, saavad jätkata endisel ja harjumuspärasel viisil oma usu praktiseerimist edaspidigi, ka sellisel juhul, kui see seadus jõustub. Mitte midagi sellega ei muutu. 

Meie räägime siin täna üheselt ja selgelt sellest, et tuleb läbi lõigata alluvus[suhted] isikutega, kes on selgelt väljendanud, et Eesti, Läti ja Leedu iseseisvus on ajutine nähtus ja Venemaal tuleb need [riigid] uuesti vallutada. Ärme unustame seda hetkekski ära! 

Nüüd põhiseadusele vastavuse küsimus, selle hindamise küsimus. Lõplik õigus [selgub] üksnes Riigikohtus. Kõik, mis on sinnamaani, kaasa arvatud – vabandust! – Eesti Vabariigi väga lugupeetud presidendi [otsus], on üksnes hinnang, arvamus ja nõnda edasi. Ei ole vaja omistada Eesti Vabariigi presidendile mingisugust lõpliku tõe instantsi staatust. 

Eesti Vabariigi iseseisvus ning tema demokraatlik riigikord on põhiseaduslik alusväärtus. Ei ole võimalik kaitsta ühtki tegevust, mis on suunatud selle alusväärtuse hävitamisele, isegi kui seda tegevust on võimalik liigitada näiteks usuvabaduse kategooria alla. Enne tõin välja just konkreetselt selle, mille alusel meil on põhjust uskuda, et need sidemed on Eesti Vabariigi iseseisvusele ja tema demokraatlikule korrale päriselt ohtlikud. 

Ja veel ajalooline ekskurss. Eelkõneleja rääkis midagi sellest, kuidas justkui ministri suva alusel oleks võimalik õigeusklikke väänata jõuga, ma ei tea, mingit teistsugust konfessiooni teenima. Esiteks, see absoluutselt ei ole ega saagi olla selle eelnõu sisu ega eesmärk. Küll aga tuletan meelde, et 1943. aastal Stalini asutatud tänane Vene Õigeusu Kirik võttis Eesti taasokupeerimisel Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku üle ilma ühegi koguduse käest küsimata, hääletuseta, mitte milletagi, seda tehti lihtsalt jõuga. Sellisel kujul on see olukord tegelikult kestnud tänaseni. Ärme unustame seda ära. Suur tänu tähelepanu eest! Aitäh!

Suur tänu teile! Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud kolleegid! Ma tahan tuletada meelde ühte asja. Enne kui me siin saalis istet võtsime, me andsime vande jääda truuks Eesti põhiseaduslikule korrale. Küsin retoorilise küsimuse: kas me oleme seda vannet siin saalis täitnud? Mina ütlen, et ei ole. Suuremas osas pean silmas just koalitsioonisaadikuid, kes on kahjuks läbi surunud eelnõusid, mis on osaliselt põhiseadusvastased. 

Sellel aastal on õiguskantsler kolmel korral tulnud siia seaduse muutmise ettepanekuga, et Riigikogu seaduse korda teeks. Kolmel korral on Riigikogu praaki teinud. Öelge, kas me oleme sellist töökvaliteeti väärt? Mina arvan, et ei tohiks olla. 

Eelkõneleja ütles, et presidendi otsus ei ole midagi väärt ja otsuse saab teha ainult Riigikohus, põhiseaduse tõlgendamise puhul. Mina ei julgeks, vabandust väljenduse eest, tembeldada Eesti presidenti kustukummiks, kelle sõna midagi ei maksa. President on väga selgelt väljendanud oma seisukohta, ta on seda motiveerinud, on õiguskomisjonis selgitanud, mispärast on see eelnõu põhiseadusvastane. Ja mis sellest tolku on? Mitte midagi. Täpselt samadel juurpõhjustel tahetakse täna siin saalis uuesti seesama eelnõu praktiliselt muutmata kujul vastu võtta. Põhiprobleem jääb lahendamata. 

Nende asjaolude jaoks, millele siin viidatakse, ei tea kust tuleva agenda ja venemeelsuse [probleemi lahendamiseks], on olemas teised hoovad. Kui keegi on rikkunud mingisugust normi, siis sellele järgneb alati menetlus ja isik võetakse vastutusele. Need hoovad olid olemas enne praegust olukorda ja jäävad alles ka pärast seda. Kui aga isikut ei ole mõistetud süüdi ehk talle ei ole tehtud mingisugust etteheidet selle kohta, et ta on riigivastaselt käitunud, siis me ei saa oletada ega presumeerida, et see võib kunagi juhtuda. Vastasel juhul peaksid kõik meesterahvad olema varsti vangimajas, kuna neil on vägistamisriistad olemas. Küsimus on selles, kas neid kasutada või mitte. 

Ma arvan, et me peaksime suhtuma presidenti ja tema otsusesse lugupidamisega. Kui öeldakse, et on tehtud valesti, siis tuleb asja parandada, aga mitte argumenteerida olematute asjadega ja jätta põhitähelepanu nõudev probleem lahendamata. 

Me oleme liialt palju praaki siin saalis teinud. Ma palun koalitsioonisaadikuid toetada eelnõu [lugemise] katkestamist! Aitäh!  

Suur tänu teile! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Kui president jättis selle seaduse välja kuulutamata, siis ta viitas korraga kolmele põhiseadusest tulenevale põhimõttele, mida oli rikutud. Need on usuvabadus, ühinemisvabadus ja proportsionaalsus. Ehk eelnõu piiras ebaproportsionaalselt ühinemisvabadust ja usuvabadust. 

Küsimus ongi selles, et kui meil on juba olemas piisavad karistusmeetmed, mida on võimalik kasutada julgeolekuohtude [vastu], miks siis neid ei kasutata. Sama küsimus oli ju ka presidendil. Või äkki on asi selles, et neid õigusrikkumisi siiski ei ole? 

Näiteks määratleb karistusseadustik kuriteona riigireetmise. Riigikohus hiljuti otsuses ütles, et selle alla [kuulub] ka vaenulik mõjutustegevus, valeinformatsiooni levitamine välisriigi organisatsiooni abistamiseks. Riigikohus on muu hulgas nimetanud karistatava tegevuse näitena informatsiooniga manipuleerimist ja valeteabe levitamist ning ka tegelikkust moonutava infovälja loomist. See kõik on juba karistatav. Karistus on ette nähtud ka juhuks, kui füüsiline või juriidiline isik teadvalt ja vahetult toetab välisriigi agressiooniakti.

Siin saalis on kõlanud, ka täna, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik võib olla julgeolekuoht, ta võib manipuleerida infoga, võib õhutada vaenu. Aga selle jaoks on ju olemas need karistusseadustiku paragrahvid, on olemas Riigikohtu otsused. Miks siis neid ei rakendata? Järelikult pole neid õigusrikkumisi tegelikult olnud, pole tuvastatud seda õigusvastast käitumist ja nüüd tuleb kunstlikult eelnõuga see õigusvastasus nii-öelda tekitada. 

Kuidas siis seda õigusvastasust on tekitatud? Eelnõusse kirjutati sisse, et kui kohalik kogukond, kirik, peaks mingil määral sellistest [suunistest] juhinduma, siis ta juba selle eest vastutab, kuigi ei ole mitte mingit näidet selle kohta, et see reaalselt toimub. Põhimõtteliselt pannakse inimesed vastutama selle eest, mida tehakse või räägitakse välisriigis.

President väga õigesti argumenteeris, öeldes, et kui me hakkame panema vastutust kohalikule kogukonnale, kohalikule kirikule, kohalikele inimestele, siis seda loogikat kasutades – see on presidendi näide – võime hakata varsti kinni panema ka erakondi. Sest näiteks mõne sõsarerakonna esindaja teises riigis võib esineda sõnavõtuga, mida saab lugeda vaenulikuks, vaenu õhutavaks, ja selle loogika järgi peaks ka siinse erakonna kinni panema, sest kes teab, äkki üks hetk ta hakkab juhinduma nendestsamadest sõnavõttudest või äkki need sõnavõtud võivad mõjutada seda erakonda siin ja ta võib-olla hakkab neidsamu sõnavõtte siin kasutama või midagi sellist tegema. Ma tuletan meelde, et usulistele ühendustele tagab põhiseadus palju tugevama kaitse kui teistele ühingutele, kaasa arvatud erakondadele. Erakonda oleks palju lihtsam kinni panna kui usulist ühendust.

Siseministeerium on tõesti esitanud muudatusettepanekud selle eelnõu kohta, mis on kahjuks kosmeetilised. Need neid probleeme ja põhilist probleemi ehk põhiseadusvastasust ei kaota. Tänaseks on õiguskomisjon neid [muudatusettepanekuid] toetanud. Need lähevad muidugi uuesti võib-olla ka täiskogu saalis hääletusele.

Palun veel kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Aga ma kardan, et kui me liigume edasi nendesamade muudatusettepanekutega, mis Siseministeeriumist tulid ja mida õiguskomisjon toetas, siis on suur tõenäosus, et president ei kuuluta jälle seda [seadust] välja või saadab selle Riigikohtusse, kuna see on jätkuvalt vastuolus põhiseadusega.

Selle jaoks, et seda vältida, on Keskerakond esitanud väga olulise muudatusettepaneku, mis selle põhiseadusvastasuse välistaks. See tuleneb presidendi ettepanekutest ja on arvestanud kõiki neid tähelepanekuid. See muudatusettepanek ütleb konkreetselt, et ükski välisriigis asuva isiku, ühenduse, usuühenduse otsustus, korraldus, juhis ei kuulu täitmisele, sellel ei ole õiguslikku alust, kui selline otsustus, korraldus, juhis kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale või toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu kasutamisele või vägivallale. Sellisel juhul pole sellel mitte mingit õiguslikku mõju ja selline korraldus ei kuulu täitmisele.

See on väga konkreetne säte. Mul on küsimus, miks seda muudatusettepanekut ei soovita toetada. Kas on selline soov, et ikkagi sellised korraldused kuuluksid täitmisele? Siis me tekitaksime õigusvastase olukorra ja oleks võimalik kirik kinni panna. Ma väga palun, et seda muudatusettepanekut kõik toetaksid, sest nii me [kaotaksime] põhiseadusvastasuse ja saaksime selle eelnõuga edasi minna.

Veel üks aspekt. Mitu korda on mainitud, et kirikut ei soovita kinni panna. Aga see ei ole valik, kas pannakse või mitte, see on seadusest tulenev kohustus. Kirikute ja koguduste seaduse § 16 lõige 3 juba praegu ütleb, et minister, kelle valitsemisalas on usuliste ühendustega seotud asjade korraldamine, ehk siseminister, taotleb kohtult usulise ühenduse sundlõpetamist, kui ühenduse tegevus või põhikiri on vastuolus seadusega. Ehk see ei ole valik, see on kohustus. Praegu, eks ole, selle eelnõuga, selle seadusega see õigusvastasus tekitatakse ja siseministril tekib automaatselt kohustus minna kohtusse ja taotleda kiriku sundlõpetamist. Tegelikult siin ei ole isegi seda, et tekiks võimalus aruteluks. Ei, see on seadusest tulenev kohustus. 

Nii et mul on palve, toetage Keskerakonna muudatusettepanekut, kui Riigikogu ei soovi, et me võtame jälle vastu järjekordse seaduse, mis on vastuolus põhiseadusega. Aitäh!

Aitäh! Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! President jättis kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse välja kuulutamata ja saatis selle meile uueks arutamiseks tagasi. Nii põhiseaduskomisjon kui ka õiguskomisjon arutasid seda ja tekkis arusaam, et võtame selle arutelu alla ja muudame seda. Aga miks või mida muuta, seda arusaamist ei olnud ega tulnudki. Ettepanekud, mis täna arutelule tulevad, on pigem formaalsed kui sisulised ja presidendi viidatud probleemi minu hinnangul mitte kuidagimoodi ei lahenda.

Nagu ma oma arusaamist ka eelmine kord, teisel lugemisel, kirjeldasin, siis minu meelest ei ole seda seadust sellisel kujul üldse vaja. Me ei ole riigis teinud kõike enesest olenevat, et probleeme tuvastada, ennetada ja lahendada. Selle eelnõu meetmed on ebaproportsionaalne pakett, mis sisuliste ja tegelike probleemide lahendamise asendab korrektsete dokumentidega ja hakkab korraldama haldusala, mis jääb Eesti Vabariigi seadustest väljapoole. Mitte see, mis toimub kirikus või mõjutegevuses, vaid see, et äriregistris oleks korrektne ja seadusele vastav põhikiri, on selle eelnõu peamine eesmärk, aga minu meelest see nii kaugeltki olema ei pea.

Sisuline probleem on loomulikult patriarh Kirill ja tema väljendatud seisukohad. Selle eelnõuga püütakse võimatuks teha see, et ta saaks olla Eestis tegutseva kiriku juht. Probleem on aga selles, et Eesti seadustega ei ole võimalik juhtida kiriku kanoonilist õigust. See ei ole Eesti Riigikogu pädevus, vaid nii, nagu ütlesin, on see kirikukogu pädevus. Ma olen olnud kirikukogu esindaja. Seal selliste küsimustega tegeletakse. Ma olen osalenud Konstantinoopoliga seotud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kirikukogul ja esindanud seal oma kogudust. Julgen väita, et taolised küsimused on just kirikukogu lahendada. 

Õigeusu kirik ja maailm on aga märksa laiema ja kireva ajalooga. Ma kasutasin [nime] Konstantinoopol. Me teame, et see on Istanbuli endine nimi. Nime Konstantinoopol kasutatakse enamasti perioodi kohta, mil piirkonnas valitses ristiusk, aastatel 330–1453. Õigeusu kirik aga nimetab linna nii ka tänapäeval. 

Jumala riik ja usk sellesse on igavene. Kiriku ja usueluga seotu on pigem südame kui mõistuse küsimus ning selgelt väga isiklik. Seadusega südant sundida on keeruline, et mitte öelda võimatu. 

Kuna minu hinnangul püütakse siin lahendada kirikuõiguse küsimust, mis ei ole parlamendi pädevuses, siis ei ole mul võimalik seda eelnõu sellisel kujul toetada. Selle hääletuse tulemusel võib saada küll otsuse, aga mitte tulemust ja veel vähem lahendust. Parlamendi täiskogu peaks ette nägema, milliseid muudatusi vastuvõetav seadus endaga kaasa toob. Sellel puhul on see aga täiesti prognoosimatu. On soov kirikut diskrediteerida, kuid selle asemel võib juhtuda hoopis nõndaviisi, et diskrediteeritud saab riik ja riigivõim. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu teile! Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja ja kolleegid! Ega mul pikka juttu ei ole, aga ma tahaks selgelt öelda, et lapsepõlvest peale on mul mõned asjad, millest ei saa üle ega ümber. Ma kordan oma eelmist kõnet, öeldes, et ma ei ole aktiivne kiriku liige ega usklik inimene, aga mu ema oli sügavalt usklik. Juba minu poisipõlves ütles ta mulle, et poiss – kuigi siis ei olnud sellel mingit mõtet või vajadust selleks või ei olnud isegi seda momenti –, kiriku vastu ei maksa kunagi minna, ükskõik, mis see usk on. See oli sügaval Nõukogude ajal. Paratamatult on see mul meeles. 

See on üks moment, miks ma algul kahtlesin, aga eelmisel hääletamisel hääletasin ma kindlalt vastu. Ma nägin pärast, et neid, kes olid sama meelt, aga ei olnud võib-olla nii kindlad, oli rohkem, kui ma oleks arvanud. 

Aga mida ma tahan praegu rõhutada? Ma olen pärast seda loomulikult pidanud aru mitmete väga mõjukate Eesti inimestega, kelle arvamust ma austan, ja olen saanud kinnitust. Ma hääletan kindlalt ka sellel uuel katsel selle seaduse vastuvõtmise vastu. Jah, põhiseadusega on ta vastuolus. 

See hirm ja paranoia, mis valitseb Eesti ühiskonnas, nii et noh, hakatakse ka Vene Teatri nime muutma – no tulge mõistusele! Vene keele ka võib-olla keelame või muudame siis ära, olgu ida keel, või ma ei tea, kelle keel. Vene tänav ka või mis iganes. 

Aga laiemalt näen ma sellises preventiivses lähenemises riigile ohumärke. "Igaks juhuks!" Õige varsti tuleb ka AI ja need eelnõud siia saali, hakatakse rääkima, kuidas tuleks koguda kõik meie erinevad andmebaasid kokku ja siis suur vend – või õde või kes ta on, eks ju – saab loomulikult õigluse ja turvalisuse huvides võimaluse juhtida meid nagu kariloomi. See [tänane] eelnõu on minu meelest, isegi hoolimata sellest, kui palju seda on muudetud või ei ole, sellise preventiivse lähenemise üks näide, konkreetne, aga mitte kõige hirmuäratavam. Need hirmuäratavad asjad tulevad siia saali varsti. 

Miks me ei anna kapole, kui vaja, raha? Neil peaks olema mehed, kes vaatavad ka kõikides kogudustes, ega keegi ei kutsu millelegi üles, et saaks sekkuda jõuliselt ja kohe. Kui on vaja eelarvet suurendada või mingisuguseid asju, siis see ei tohiks olla selline probleem, et me ei leia sellele lahendust. Kui on signaale ja kui see Krillikene – või mis ta nimi on – kusagil seal teisel pool Narva jõge midagi arvab ja räägib, ei peaks me tõmblema või kartma. See on Eesti riik ja [ei maksa tegutseda] ennetavalt, igaks juhuks, et mine tea, samas kui kaitsepolitseiga rääkides [selgub, et selliseid] juhtumeid nagu ei ole. See on järjekordne näide selle kohta, et igaks juhuks, poisid, teeme ära. Seda ei tohiks lubada. Ainuüksi sellepärast. Kui vaja, sekkume ja koheselt ja kiiresti. 

Aga praegusel juhul kõlbab see eelnõu minu meelest vaid prügikasti. Mina selle poolt ei hääleta, nii nagu ei hääletanud ka eelmine kord. Tuleme mõistusele! Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Mul ei olnud plaanis siin sõna võtta, aga eelnevatest kõnedest tulenevalt pean ma siiski vajalikuks mõned laused öelda, sest ma ei tahaks, et parlamendist jääks mulje kui mingisugusest kurjast vandenõulaste seltsist, kes teadlikult ja pahatahtlikult rikub Eesti Vabariigi põhiseadust. Ei, nii see ei ole. Tõsi, meil on siin saalis ilmselt erinevaid arvamusi ja arusaamisi sellest seadusest ja me tõlgendame mitmeid sätteid erinevalt, kuid see, nagu siin pahatahtlikult ja teadlikult püütaks rikkuda põhiseadust, ei vasta tõele. Minu hinnangul on parlament täiesti heatahtlikult selle teemaga tegelenud nii õiguskomisjonis, põhiseaduskomisjonis kui ka siin suures saalis.  

Ma tuletan teile, head kolleegid, meelde, et me muutsime hiljuti Eesti Vabariigi põhiseadust suhteliselt suures üksmeeles. Oli ka väga terav ja emotsionaalne arutelu, aga lõpuks oli siin väga suur üksmeel põhiseaduse muutmise suhtes. Selle sisu oli Vene kodanike, kodakondsuseta isikute ja ka ülejäänud kolmandate riikide kodanike valimisõiguse piiramine kohalikel valimistel. See ühildub ka praegu arutatava teemaga, sest me muutsime selle põhiseaduse muutmise protsessi käigus ka kohaliku [omavalitsuse] volikogu valimise seadust, just sellel eesmärgil, et aidata ka kirikute ja koguduste elu korraldada. Nimelt kehtis säte, et vaimulikuna saavad tegutseda ainult need isikud, kes saavad osaleda ka kohalike omavalitsuste volikogude valimistel kandidaadina ehk nendel valimistel kandideerida. Põhiseaduse sellise muutmise järel ei oleks ükski kolmanda riigi kodanik enam saanud siin vaimulikuna tegutseda sellisel kombel, nagu see oli võimalik varem. Parlament leidis võimaluse see probleem ära lahendada, kaotada see vastuolu ja muuta seda sätet, tulles vastu ka just nimelt kirikutele ja kogudustele. See oli tegelikult parlamendi heatahtlik žest ja ma arvan, et ka vajalik, elementaarselt vajalik.  

Või siis näiteks küsimus ja etteheide, aga miks parlament ei võta seda seadust vastu muutmata kujul, kui parlament on veendunud, et see seadus on kooskõlas põhiseadusega, ja miks me siis arvestame presidendi märkust ja püüame – mõne arvates küll ebapiisavalt, aga siiski – seda seadust muuta. Minu hinnangul on see väga õige. Ega õigusriigi eesmärk ei ole ka tingimata vaielda, vaielda presidendiga, vaielda Riigikohtus, kui on võimalik üks või teine säte kirjutada selgemaks ja sellega vaidlus välistada. Nii nagu parlament on enamasti presidendi või ka õiguskantsleri poolt tagasi saadetud eelnõudega käitunud, valdavas enamuses on mindud muutmise teed, et mitte tekitada asjatuid vaidlusi, kulusid ja vastuolusid, siis ka selle eelnõu puhul on vastus see: jah, sellepärast et mitte presidendiga vaielda. Kui president on veendunud, et vastuolud põhiseadusega on ikka alles, siis on tal loomulikult õigus ja ka kohustus minna Riigikohtusse ning Riigikohus mõistab seda lõplikku õigust.  

Nii et ma arvan, et me oleme selle eelnõu puhul olukorda ja kõiki neid vastuolusid üle dramatiseerinud. Ütlen Isamaa fraktsiooni seisukoha: meie toetame selle eelnõu menetlemist ja peame selle vastuvõtmist vajalikuks nii julgeolekuaspektidest lähtuvalt kui ka laiemalt sisemise rahu ja turvalisuse tagamise seisukohalt.  

Aga, Peeter, mis puudutab kapo tegevust, siis ma soovitan tutvuda kapo raportitega. Nad näevad tõsist ohtu ja peavad vajalikuks ka seadusandluse muutmist. Aga vaat see üleskutse, et ärme muudame seadust, anname kapole suunised, et tegutsege jõulisemalt, on juba tõsine oht Eesti õigusriigile. Ma arvan, et meie õiguskaitseorganid on juba kohati läinud liiale selle õiguse kasutamisega. Sellist suunist mina parlamendi poolt meie õiguskaitseorganitele küll anda ei tahaks. Aitäh!

Suur tänu teile! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Pärast seda, kui Eesti Vabariigi president ei kuulutanud seda [seadust] välja ja see tuli siia Riigikokku tagasi, olen ma andnud mitu intervjuud. Ma olen sel teemal neid andnud juba võib-olla 100, kui mitte rohkem. Minu käest küsiti, et noh, kuna nüüd paistab, et eelnõu algatajad on valmis seda muutma niimoodi, et see ei oleks vastuolus põhiseadusega, ja president saaks selle [seaduse] teisel katsel välja kuulutada, et mis siis Keskerakonna fraktsioon sellest arvab. 

Minu reaktsioon oli väga lihtne. Ma ütlesin, et kui seaduseelnõu algatajatel õnnestub muuta seda seaduseelnõu niimoodi, et see hakkab vastama põhiseadusele ehk vastuolu põhiseadusega sealt kaob, ja neil õnnestub samal ajal säilitada selle eelnõu mõtet, mille nad eesmärgiks seadnud on, siis see oleks minu arvates päris huvitav trikk. Minu meelest, kui kõrvaldada kõik need vastuolud põhiseadusega, mis siin on, siis ei ole seda seaduseelnõu üldse vajagi ja põhimõtteliselt see mõte sealt kaob. 

Mis seal salata, kolmandal lugemisel, kui see eelnõu oli esimesel ringil siin saalis, keegi eriti enam ei varjanudki seda, et selle eelnõu põhieesmärk on ikkagi panna just Eesti Kristlik Õigeusu Kirik sellise valiku ette, et tuleb lõpetada kõik sidemed, kaasa arvatud kanoonilised sidemed, Moskva patriarhaadiga või minna sundlõpetamisele. Me teame, et kirik ei saa kanoonilisi sidemeid lõpetada. Nüüd on juba ka president oma sõna öelnud, tema arvates on selline nõue põhiseadusega vastuolus. 

Ma väljendasin samas intervjuus kahtlust, kas ikka hakatakse päriselt midagi muutma, et pigem tulevad kosmeetilised muudatused, mitte midagi muud, ja siis üritatakse see [seadus] uuesti presidendile saata, et äkki seekord õnnestub, kui aga ei õnnestu, no las siis sellega tegeleb Riigikohus. Kahjuks nii ongi läinud, need sõnad olid teatud mõttes prohvetlikud. Me näeme, et ongi põhimõtteliselt kosmeetilised muudatused sisse viidud. 

Algusest peale on Keskerakonna fraktsioon rääkinud, et see eelnõu ei kõlba mitte kuskile, Eesti Vabariigil ei ole seda vaja. Ka olemasolevad seadused lubavad tegutseda olukorras, kus on näha, et keegi näiteks õhutab vaenu, ässitab inimesi, ülistab sõda ja nii edasi ja nii edasi. See kõik on juba seadustes olemas, ei ole vaja midagi juurde leiutada. 

Me isegi tegime algatajate elu natukene lihtsamaks ja tegime omalt poolt mitu muudatusettepanekut, mis võiksid selle olukorra lahendada niimoodi, et see seaduseelnõu oleks ikkagi põhiseadusega kooskõlas. Ka presidendi nõunik viitas nendes komisjonides, et see oligi presidendi mõte ning kui Keskerakonna ettepanekud oleksid heaks kiidetud, vastu võetud, siis president oleks selle [seaduse] võib-olla välja kuulutanud. Aga kuna seda [heakskiitmist] ei juhtunud, siis ei olnud presidendil võimalik seda teha. 

Me oleme täpselt samas olukorras ka teisel ringil. Keskerakonna fraktsioon tegi vastavad muudatusettepanekud, kahjuks ei leidnud need komisjonis toetust. Üks neist … 

Palun aega juurde. 

Kolm minutit juurde. 

Üks neist on ka siin hääletusel. Kutsun kõiki, nagu minu kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart seda juba tegi, seda toetama. Samas ma arvan, et see tekst, mis on praegu meie ees, on jätkuvalt põhiseadusega vastuolus. Ma arvan, et president ei peaks seda kindlasti välja kuulutama. No ja siis vaatame, mida sel juhul teeb Riigikohus. 

Vaatame näiteks, mis parandusettepanekuid on tehtud. Lihtne näide: tekstist on välja jäetud varem eraldi nimetatud lepinguline seotus, see on kaetud mõistega "tegevuse aluseks olev muu dokument". Või siis on lisatud lauseosa "õhutab, toetab või rahastab tegevust, mis on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse, territoriaalse terviklikkuse või põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele". Ehk veel suurem rõhk on sellele pandud. Kui need ei ole kosmeetilised muudatusettepanekud, siis ma ei tea, mis need kosmeetilised muudatusettepanekud üldse on. 

Lõpetuseks. Siin mainiti, et eelmise sajandi neljakümnendatel aastatel viidi Konstantinoopoli patriarhaadi Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku varad, eelkõige aga kogudused, üle Moskva patriarhaadi alluvusse ja koguduste käest keegi ei küsinud, mida nemad sellest arvavad. Vaatame ajalukku, mis toimus enne seda. 1923 juhtus põhimõtteliselt sama, kui Konstantinoopoli patriarhaat koondas kõik need kogudused, mis siin olid ja mis eelnevalt olid just Vene kogudused, oma alluvusse, ja ka siis keegi koguduste käest midagi ei küsinud. 

Minu mõte on see, et üks ebaõiglus ei tohi kompenseerida teist ebaõiglust. Ja minu mõte on ka see, et see eelnõu, millest me praegu siin räägime, on ebaõiglane. Tegelikult ei ole Eesti Vabariigis seda üldse vaja. Nagu ütles eelnevalt minu kolleeg Peeter Ernits: selle dokumendi koht on prügikastis. Me oleme sellest jätkuvalt ja mitu korda rääkinud. 

Keskerakonna fraktsiooni nimel teen ettepaneku teine lugemine katkestada ja kutsun kõiki üles seda ettepanekut toetama. Aitäh!

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Olen nõus kolleegide Ando Kivibergi, Helir-Valdor Seedri ja teistega, kes on siit kõnetoolist kinnitanud, et me ei riku põhiseadust. Seda teemat on piisavalt kaua ja põhjalikult arutatud. Kaalutlused, mis on selle seaduseelnõu taga, on väga selged ja õiged. 

Seaduse muutmise peamise ajendina on esitatud julgeolekuohtu, mida muidugi ei saa Venemaa propaganda ja tema poolt peetava psühholoogilise sõja tingimustes alahinnata. Kuid kõige olulisem kaalutlus on minu arvates siiski Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku, endise Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku allumine Moskvale. See on umbes nii, nagu meil oleks ISIS‑e emiirile alluv usklike kogukond ja me peaksime seda olukorda tolereerima. Eesti ei pea taluma seda, et suisa rahva poolt valitud esinduskogu, Riigikogu vastas ja üle terve Eesti tegutseb kirik, mis allub otseselt Ukraina-vastast agressiooni õnnistanud ja demokraatlikule läänele püha sõja kuulutanud Moskva patriarhaadile, mis omakorda allub FSB kaudu Kremlile ehk Putini kuritegelikule režiimile. Need alluvussuhted on täiesti selged, nagu ka Moskva patriarhaadi täielik toetus Putini poliitikale.

Eesti riik ei soovi ega saagi piirata kellegi usuvabadust, mis on seadustega kaitstud. Aga alluvus patriarh Kirillile, kes on samuti tuntud kui agent Mihhailov, kes spioneeris 1970. aastatel Šveitsis Nõukogude Liidu ülesandel, ja tema kaudu Putinile, ei ole usuvabadus, mida Eesti peab kaitsma. See, et Vene Õigeusu Kirik, Moskva patriarhaat, on üle 100 aasta läbi imbunud tšekaa, NKVD, KGB ja FSB [agentidest], et kiriku ladvik tervikuna on või on olnud Venemaa eriteenistuste agendid, on igaühele selge. See on ammu teada. Kirik ei ole Venemaal riigist lahutatud, vaid ta on riigivõimu oluline osa. Kui on soov jumalat teenida, siis palun teenige, pole probleemi. Kui jumal on lõppkokkuvõttes Putini režiim, keda Moskva patriarhaat igati toetab, siis sellega ei saa aga nõustuda. 

Kas Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku jaoks muutub jumal, keda ta soovib enda sõnul teenida, teistsuguseks ja vastuvõetamatuks, kui kaob allumine Moskvale? Igasugused Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku jutud apoliitilisusest on täiesti alusetud, isegi naeruväärsed, kui Moskva patriarhaat, kellele soovitakse iga hinna eest alluda, on üdini Putini poliitika [meelne] ning ise minnakse – ma pean silmas piiskop Danieli – Genfi Eestit ÜRO ees süüdistama "genotsiidis". Selline oli, muide, ka Venemaa retoorika enne Ukraina ründamist. Siis minnakse veel USA‑sse usuvabaduse komisjonile kaebama, et pöörata ka USA‑d Eesti vastu. Ja siis räägitakse apoliitilisusest, kuigi maailmas levitatakse ise Moskva propagandat. 

Kuulasin Kuku Raadiost mõned nädalad tagasi, kuidas piiskop Daniel rääkis malbel häälel, olles alles Genfis esitanud räigeid ja valelikke süüdistusi Eesti riigi vastu, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ei tea enam, kui ta peaks Moskva patriarhaadist lahti ütlema, kes ta on. Kuidas siis ei tea, kes ta on? Ta ongi Eesti Kristlik Õigeusu Kirik või soovi korral osa Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikust Konstantinoopoli alluvuses. Umbes nii, et kui nad ei allu enam Kirillile ja Putinile, siis nad on olematud või nad ei saa enam aru, kes nad õieti on.

Eesti Kristlik Õigeusu Kirik räägib 1993. aasta tomosest ja ajaloost, kuid unustab või "unustab", et enne 1940. aastal alanud okupatsiooni oli Eestis ainult Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik. 

Lõpetuseks. Moskva patriarhaadi õigeusu kirik oli ju sajandeid tagasi Konstantinoopoli alluvuses, kuid otsustas eralduda, hakata kolmandaks Roomaks. Nii et see kanooniline alluvus ei ole midagi nii väga püha, mida ei ole justkui võimalik [muuta], nagu nad pidevalt korrutavad. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nagu öeldud, eelnõu kohta on esitatud kokku kaheksa muudatusettepanekut.  

Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Vadim Belobrovtsev, palun!

Palun seda hääletada.

Me teeme seda peale saalikutsungit. 

Head kolleegid, oleme eelnõu 570 juures ja vaatame läbi muudatusettepanekuid. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 13 Riigikogu liiget, vastu 59, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 1 ei leidnud Riigikogu toetust.  

Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. See muudatusettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 4, selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Ka see muudatusettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvest… Vabandust, arvestada täielikult. Veel kord: muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult.  

Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 570 teine lugemine tuleks lõpetada, aga vaatamata kõigele on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja Eesti Keskerakonna fraktsioon teinud ettepaneku seaduseelnõu 570 teine lugemine katkestada. Me peame seda ettepanekut hääletama ja peale saalikutsungit me seda ka teeme. 

Head kolleegid, panen hääletusele EKRE fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 14 Riigikogu liiget, vastu 62, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Head kolleegid, eelnõu 570 teine lugemine on lõpetatud ja selle päevakorrapunkti menetlemine samuti.

Oleme jõudnud kümnenda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse, töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse ning töövõimetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 604 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo.

Ahah, toimub vahetus. Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Jutt on siis elulõpu tahteavaldusest – see on pika nimega seaduseelnõu –, mille esimene lugemine toimus käesoleva aasta 23. aprillil. 8. maiks, kui oli muudatusettepanekute tähtaeg, tõepoolest, saabusid ka muudatusettepanekud: [üks ettepanek] Riigikogu liikmelt Priit Sibulalt ja üheksa muudatusettepanekut Keskerakonna fraktsioonilt. 

Komisjon kogunes, arutamaks muudatusettepanekuid, 20. mail. 2. juunil toimusid muudatusettepanekute hääletused ja 9. juunil toimus saalidokumentide, menetlusdokumentide kinnitamine. Selleks et tegemist oleks tõeliselt läbiarutatud seaduseelnõuga, oli kaasamisprotsessis 25 osapoolt, kellele anti [osalemiseks] täiendav võimalus. Tõepoolest, Tervisekassa, Eesti Puuetega Inimeste Koda ja [Eesti] Esmatasandi Tervisekeskuste Liit oma seisukohad esitasid, lisaks ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium. Selle juurde tulen hetke pärast tagasi.  

Arutelu keskendus suuresti teemadele, mis kaasatavad üles tõstsid. Näiteks, [kas] laiendada elulõpu tahteavalduse nõustamise [õigust] ka õdedele, küsimus oli teenusemahtude kohta, ka selle kohta, kas mitu erinevat arsti võivad inimest nõustada, kui tal näiteks on mitu raviarsti, ja eraldi küsimus oli arsti isiklike hoiakute kohta. Puuetega inimeste koda tõstis üles otsustusvõime hindamise teemad, sest teadupärast on puuetega inimeste hulgas piiratud teovõimega inimesi ja sel puhul on seda teemat täiesti asjakohane sellisel kujul tõstatada. Mainimata ei saa jätta esmatasandi tervisekeskuste liidu ettepanekut, et tegemist oleks Tervisekassa eraldi rahastatud teenusega, mis oleks siis elulõpu tahteavalduse nõustamise protsess. Pensionäride ühendus tõstis üles digitaalse lähenemise keerukuse temaatika. Kõikidele küsimustele sai vastatud ja kõik muudatusettepanekute tegijad said tutvustada oma muudatusettepanekuid, mis ka istungil läbi arutati.  

Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi muudatusettepanek, mis on sellele eelnõule lisatud ja mille tõttu on ka selle eelnõu pealkiri väga pikaks ja lohisevaks läinud, puudutab hoopis ühte teist seadust, mille Riigikogu üsna hiljuti vastu võttis. Tegemist ei ole jõustunud seadusega, kuid jõustumise ja rakendamise tähtajad olid seal ebakorrektsed ja seetõttu ka selline tehniline parandus, mis tegelikult loob inimestele parema kaitse. Kui inimene on vähenenud töövõimega, tema töösuhe lõpeb ning ta saab ühes kuus mitmeid töösuhtega seotud makseid, siis tema sissetulek läheb ühes kuus nii suureks, et ta töövõimetoetust hakatakse vähendama. Neid rakendussätteid on selle eelnõuga parandatud. Ma pean nõustuma komisjoni liikme Helmen Kütiga, kes komisjoni istungil mainis, et tegemist ei ole väga hea praktikaga, sest teema on täiesti teistsugune. Ma vabandan ka Riigikogu liikmete ees, aga selleks, et see parandus saaks õigel ajal jõustuda ja inimesed oma hüvesid kasutada, on see tõesti ainukene võimalus, sest suvepuhkusele minemas me siin ju oleme.  

Muudatusettepanekud olid seotud eelnõu [pealkirjaga]. Samamoodi olid muudatusettepanekud seotud selle isiku vanusega, kes võib elulõpu tahteavaldust teha. Eelnõus on see 18 aastat, aga Keskerakonna ettepanek oli viia see 21 aasta peale.  

Need olid võib-olla kõige olulisemad muudatusettepanekud, mida sai arutatud. Siis olid keelelised muudatusettepanekud, mida me komisjonis tegime ja mis sisuliselt eelnõu ei muuda.  

Tegime loomulikult ka menetlusotsused, mis olid kõik konsensuslikud. 2025. aasta 2. juunil tegime ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda täna ehk 11. juunil. Samal istungil tegi komisjon ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada, see oli konsensuslik, ning juhul, kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 18. mail, kui viiakse läbi ka lõpphääletus, ka see oli konsensuslik otsus. 9. juunil kinnitas komisjon eelnõu teise lugemise menetlusdokumendid, samamoodi konsensuslikult. Aitäh! Olen valmis vastama küsimustele.

Aitäh! Vist oli ikka 18. juuni.

Oih, ütlesin midagi valesti või?

18. mai ütlesite.

Oih, vabandust, vabandust!

Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma küsin selle piiratud [teo]võimega inimese kohta. Kui mõistlik on ikkagi lubada piiratud [teo]võimega inimesel elu[lõpu] tahteavaldust allkirjastada või esitada? Mis need plussid ja miinused olid ning kas te neid teemasid ka komisjonis arutasite?

Jaa, piiratud teovõime puhul on kaks situatsiooni. Piiratud teovõime võib olla alaealisel. Alaealisel ei võimalda eelnõu elulõpu tahteavaldust teha. Nii et see alaealiste teema selle eelnõu puhul kukub ära. Teine pool on erivajadusega inimesed, kelle teovõime on piiratud. Istungil selgitasid Sotsiaalministeeriumi esindajad, et arstid hindavad juba nüüd inimese otsustusvõimet, ja kohapeal selgitasid ka arstid, et nad on saanud selleks väljaõppe. See on olnud nii alates võlaõigusseaduse vastuvõtmisest ehk see on väljakujunenud praktika. Arstidele on otsustusvõime hindamise kohta tehtud ka spetsiaalne juhend, mida nad järgivad.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Minul on küsimus selle kohta, mis puudutab palliatiivset ravi, mis on otseselt seotud elulõpu tahteavaldusega. Kui inimesele pakkuda täielikku palliatiivravi ja toetust, samuti hingelist abi, lähedastele ka, siis elukvaliteet võib pisut paraneda. Kui sotsiaalkomisjoni tuldi esimest korda rääkima sellest elulõpu tahteavaldusest, siis räägiti ka sellest, et Sotsiaalministeerium on alles välja töötamas palliatiivse ravi riiklikke suuniseid ja tegevuskava ning need võiks tegelikult valmis olla enne seda elulõpu tahteavalduse [eelnõu]. Võib-olla ma eksin, ma võin eksida, aga igal juhul sellest meil juttu oli, et need võiks olla siin vähemalt paralleelselt. Kui kaugel see asi on? Me näeme, et elulõpu tahteavalduse [eelnõu] on enne siia saali jõudnud kui palliatiivse ravi tegevuskava ja suunised.

Tegelikult need, millest esimesel korral – mälu järgi nüüd ütlen – räägiti, olid laiemalt kõik elulõpuga seotud teenused. See on iseenesest hooldusõendus, mida pakutakse nii kodus kui ka üldhooldusel [olijatele], tegelikult juba ka erihoolekandel [olijatele]. [Abi] hingehoiuteemal on enamikus sotsiaalasutustes ja ka hooldushaiglates kättesaadav. 

Meil oli tõepoolest juttu hooldushaigla teemal, selle [teenuse] kättesaadavusest ja hinnast ning hospiitsist ja palliatiivravist. Kui osa nimetatud teemadest on leidnud juba praktikas oma koha, siis tõepoolest, palliatiivse ravi osas on ministeerium ettepanekute väljatöötamise faasis. Mul puudub teadmine, kui kaugele hetkeseisuga on jõutud. Aga see palliatiivne ravi, nagu öeldud, ei ole asi iseeneses. Selle ümber on veel hulk teisi tegevusi ja mitte ainult tervishoiuvaldkonnast, vaid ka sotsiaalvaldkonnast, mis peaksid olema meil riigis hästi korraldatud, selleks et inimesed saaksid elu viimastel päevadel väärikalt oma lahkumist ette valmistada ja ka lähedased oleksid toetatud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! See on ühelt poolt ju keeruline ja raske eelnõu, teiselt poolt aga üsna lihtne, lühike ja lakooniline. Miks ta keeruline on? Sellepärast, et me inimestena räägime omavahel surmast järjest vähem. See saabub ootamatult, me ei ole selleks kunagi valmis. Ja siis on kõik sellega seonduvad otsused hästi keerulised. 

Esimene üleskutse on, et kui keegi on enda jaoks läbi mõelnud, kuidas ta tahab surra, siis tasub seda ilmselgelt oma lähedastega jagada, sest siis on kõige suurem eeldus ja lootus, et inimene saab surra ja maetud nii, nagu ta soovib. Aga nagu ma ütlesin, enamasti seda ei juhtu, sest inimesed järjest tihemini satuvad hooldekodusse, me oleme ühiskonnana sellest [teemast] võõrandunud, sest surma ja vananemisega seostuvad pissihais ja haigused, kõik muud keerulised asjad. Nagu ma ütlesin, inimestel on sellega raske hakkama saada. 

Selle eelnõu puhul on erinevaid küsimusi. Sisuliselt on mul hea meel, et see eelnõu siin on. Me ju ei loo selle eelnõuga mitte ühtegi uut asja, võlaõigusseadus lubab juba kõike seda, mis siin seaduses kirjas on. Ainukene ja hästi oluline fakt on see, et võlaõigusseaduse alusel me saame selle tahteavalduse küll teha, sellest teavad kas meie tuttavad või on see meil kodus sahtlis, aga sellest ei tea tervishoiusüsteem ja sellest ei pruugi olla kasu, kuigi meil endal on kõik hästi läbi mõeldud. Selles mõttes on sellel [eelnõul see] suur voorus, et meie tahtest saab ka meditsiinisüsteem teadlikuks, siis on võimalik meie tahet silmas pidada ja arvestada. 

Mind häirib võib-olla [üks asi]. Ühelt poolt ongi seadus lakooniline ja on väga keeruline seda kõike üheselt kirja panna. Nagu ma ütlesin, voorus on see, et meditsiinisüsteem saab [inimese tahtest] teadlikuks. Aga meil ei ole ühte standardit, kuidas me selleni jõuame. [Eelnõu] voorus on see, et me suudame oma tahte kirja panna. Kui me oleme teovõimelised ja suudame rääkida, siis me saame meditsiinisüsteemis arstile küll alati öelda, et seda ravi ma enam ei soovi, sellist meditsiiniteenust ma ei soovi, soovin üht või teist või kolmandat, aga nüüd on mul võimalik see kirja panna, ning kui ma enam ei saa oma tahet kas kõnes või [kirjas] väljendada, siis ma olen selleks olukorraks ette valmistatud, saanud [oma tahte] kirja panna ja meditsiinisüsteemis on see [tahteavaldus] olemas. Probleem peitub selles, et meil ei ole tõesti ühtset ühetaolist standardit. Ühtpidi on seda – mul on see ka ees, küll projektina – patsiendi elulõpu tahteavaldust visioonina kirjeldatud, kuidas see võiks [välja näha], aga tegelikkuses võib seda endiselt teha ka lihtkirjalikult. Ehk tegelikult on ikkagi mitmed võimalused. See on see nõrk koht. 

Aga ega mul ei ole ka eelnõu ettevalmistajatele midagi ette heita. Seda ongi raske teha, sest on inimesi, kellel puudub digipädevus või ‑võimekus, ning kas ja kuidas seda lahendada, sellele ongi selles kontekstis kahjuks veidi keeruline vastata. Ka nendel inimestel, kes ei saa ise arvutis seda [tahteavaldust] tehtud või ei saa üldse arvutile ligi, peaks see võimalus olema. Aga sel puhul jääb ikkagi küsimus, kas me suudame oma tahet väljendada selliselt, et see on ka tervishoiusüsteemile ja arstidele üheselt mõistetav, kuigi nõustamine on läbi tehtud.

Probleem on näiteks see, mis on kirjas siin viiendas punktis.

Palun [aja]pikendust.

Kolm minutit lisaks.

Näiteks on viiendas punktis kirjas, milliseid soove saab inimene elulõpu tahteavalduses esitada. Ja siis on punktis 1 kirjas, et ravivõtetest keeldumise korral saab inimene elulõpu tahteavalduses teada anda oma eelistuse, kuidas tema eest tuleks hoolt kanda, kui ta pole enam otsustusvõimeline ega suuda oma soovi väljendada. Saab teada anda, kus tema eest tuleks hoolitseda ning kes ja kuidas seda peaks tegema, samuti seda, kuidas soovitakse surra, missugust spirituaalset või psühholoogilist toetust vajatakse, kuni selleni välja, mida inimese soovi kohaselt tema surnukehaga teha tuleks, kas kremeerida või matta, kas matusetalitus peaks olema ilmalik või kiriklik ja nii edasi, kusjuures tervishoiutöötajad nende soovide täitmise eest enamasti ei vastuta. 

Ma tegelikult ei saa aru. Tõsi on see, et seaduses seda ei ole, aga siin on see kirjas. Kui me räägime üsna konkreetselt meditsiinilisest sekkumisest või õigemini meditsiiniliselt sekkumata jätmisest, siis minu meelest on tarbetu siin muude küsimustega tegeleda. See on see, mis minu arvates selle eelnõu puhul seda vastuolu tekitab. Sisuliselt ma seda [eelnõu] toetan, aga näiteks seesama punkt, kus me paneme kirja selle, mis ei puuduta mitte kuidagi meditsiini, ja kirjutame siia ise, et meditsiini[töötajad] ei peagi selle eest vastutama, tekitab küsimuse, miks selliseid asju siia üldse kirja panna. Ma ei saa aru. 

Mul oli ka muudatusettepanek. Ma olen öelnud mitmele inimesele, kes selle [eelnõu] väljatöötamise juures on olnud, et kui ma oleksin olnud viis aastat selle väljatöötamise juures, siis tõenäoliselt oleks ka mul üsna selge arusaam, mida see tähendab. Aga õnneks ma ei ole seal juures olnud. Kui ma nüüd seadusandjana või ühena paljudest seadusandjatest vaatan sellele [eelnõule] otsa, siis ma ütlen, et see peatükk 5², mille me siia juurde paneme, on eksitava [pealkirjaga]. Pealkiri "Patsiendi elulõpu tahteavaldus" on minu meelest eksitav. Selle tõttu oli ka minu ettepanek asendada see [väljend] eelnõus läbivalt sõnadega "ravist loobumise tahteavaldus". Siis oleks see minu arvates selge. 

Kuigi tõsi on, et erinevates keeltes kasutatakse erinevat terminoloogiat ja tõenäoliselt, kui see seadus peaks vastu võetama, siis seisab nii või teisiti ees ka inimestele selgitamine, mida see siis tähendab ja mida see ei tähenda. Aga nagu ma olen öelnud, minu arvates kahjuks see, mis siin seaduses kirjas on, [kirjeldab] rohkem abistatud enesetappu, mida see seaduseelnõu sisuliselt mitte üldse ei reguleeri, ning see tekitab minu meelest jällegi asjatut ootust nendes inimestes, kes seda [reguleerimist] sooviksid. Eelnõu tegelikkuses seda ei paku ja seda mina mitte mingil kujul ka ei toetaks. Nii et selline on minu arusaam sellest eelnõust. Aitäh!

Aitäh! Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid siin saalis ja oma sidevahendite taga ning inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Ka minul on paar asja, mis on elulõpu tahteavalduse menetluse käigus hinge peale jäänud. 

Üldjoontes toetan ma Priit Sibula arvamust, mis puudutab selle eelnõu nimetust. See on elulõpu tahteavaldus, mitte ravi lõpetamise tahteavaldus. Kuigi tegemist on väga nüansseeritud teemaga ja siin ma tegelikult eelnõu menetlejatega vaidlema ei läheks, see on tõesti läbi mõeldud, miks see on just elulõpu tahteavaldus. Ravi tegelikult ju ei lõpe, kuni jätkub palliatiivne ravi. Loodame, et see saab ühel hetkel ka kõigile kättesaadavaks. 

Siiski on paar tähelepanekut, mida tahaks üle rõhutada. Elulõpu tahteavaldus ei tohi muutuda eutanaasia [võimaldamiseks], aga meie debatt võib tavainimesele sellisena mõjuda.

Teine tähelepanek: palliatiivne ravi peab olema kättesaadav kõigile abivajajatele. Kõik, kellel on praegu mõni lähedane väga viletsas seisundis, kas hooldekodus või kodus, oodates pikalt oma haiguse käes, millal tuleb see elu lõpp, [teavad, et] palliatiivsest ravist kui sellisest ei ole võimalik kindlasti kõigi inimeste puhul rääkida, see ei ole kõigile kättesaadav. 

Me kuulsime sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo vastust minu küsimusele, et Sotsiaalministeerium on alles välja töötamas nimetatud tegevuskava, kuigi need teemad, palliatiivse ravi kättesaadavus kõigile ja elulõpu tahteavaldus, on omavahel seotud. Ometi on elulõpu tahteavaldus sellises sõnastuses täna meil saalis, enne kui me oleme kuulnud palliatiivse ravi riiklikke suuniseid ja tegevuskava. 

Onkoloog Tiina Tasmuth ütles saates "Impulss" mõni aeg tagasi, et puudujääke surijate ravis ja selle korralduses ei saa korvata eutanaasia ja abistatud enesetapuga. See on minu esimene tähelepanek, et me ei saa selle menetluse käigus jõuda kohe järgmiste sammudeni, milleks on eutanaasia ja abistatud enesetapp. Samas tuli hiljuti Riigikohtult otsus, millega mõisteti õigeks inimestele vabasurma minemise seadeldist pakkunud Paul Tammert. Kohus lõi sellega pretsedendi, et ilma seadusliku aluseta inimeste abistamine nende vabasurma minemisel oli õigustatud tegevus. Ma olen mitmel korral ka siit puldist öelnud, et mina ei sooviks, et Paul Tammert tuleks seadeldist minu ema ukse taha pakkuma, isegi kui [ema] seda sooviks. Aga see on minu isiklik vaade asjale. Enne inimeste surma saatmist tuleb neile pakkuda võimalust valudeta elus püsida. 

Terviklik palliatiivne ravi leevendab vaevusi, pakub terviklikku psühhosotsiaalset, hingelist ja vaimset tuge, parandab enesetunnet ja elukvaliteeti patsiendil ning selle kaudu ka patsiendi lähedastel. Ehk enne seda elu lõpetamise suunalist eelnõu tulnuks anda elule veel üks võimalus ja vastu võtta palliatiivse ravi tegevuskava. Elu lõpetamine olgu kõige viimane valik, kui [olukorra] kergendamisest enam abi ei ole. Meie kultuuriruumis on elul ülim väärtus ning selle üle otsustamisel peab olema maksimaalselt ettevaatlik. 

Ma usun tõesti, et eelnõu ettevalmistajad ja menetlejad on teinud kõik sammud, on kõik hoolikalt läbi kaalunud ja ootavad, eriti arstkond ootab, selle eelnõu vastuvõtmist. Aga mulle siiski meenub, et kui umbes aasta tagasi jõudis elulõpu tahteavalduse väljatöötamiskavatsus esimesele arutelule sotsiaalkomisjonis, siis jäid mind valdama kahetised tunded. Ühelt poolt ei soovi ju keegi inimese loomulikku suremist piinade korral pikendada, sest surres võib inimene tunda väljakannatamatut valu või kannatada väga halva enesetunde käes, aga teisalt tõstatas see kohe küsimuse, millele see edasi ukse avab. 

Elulõpu tahteavaldus tähendab, et inimene ei luba enda elu pikendada, kui ta on suremist alustanud. Aga järgmine samm, mille kohta juba ka küsitakse ja mida oodatakse, eutanaasia, tähendab inimese surmamist. Belgia, Hollandi ja Kanada kogemused näitavad, et kui vabasurmaküsimustes tehakse juba üks samm, siis selle järel kipub tulema teine, kuni lõpuks võivad tervishoiutöötajad, kui me teiste riikide näiteid vaatame … 

Ma küsin lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

… isegi täiesti terveid inimesi surma saata. 

Väga tõsiselt on ära kuulatud kõik osalised, kõik on saanud sotsiaalkomisjonis käia arvamust avaldamas, ja ühiskonnana on ka mõeldud juba mitu sammu ette, milliseid stsenaariume võib antud küsimuse reguleerimine tulevikus kaasa tuua. 

Osa ühiskonnast väga ootab seda seaduseelnõu, kuid mitmed vanemaealised küsivad, kas nüüd on vanainimene muutunud nii suureks koormaks, et hakatakse elulõpu tahteavaldusega meelde tuletama, et nad on liiga kauaks siia teistele jalgu jäänud. Iseenesest on see täiesti õigustatud hirm, sest komisjoni esimesel arutelul tõesti rõhutati kahel korral ka kokkuhoidu, mida tahteavalduse süsteemi kehtestamisega on võimalik tervishoiusüsteemis saavutada. Õnneks ei ole hilisemalt kokkuhoiust antud küsimuses juttu tehtud. Tervishoiusektori rahalised vajadused kasvavad nii ehk naa. Me teame, et seda eelnõu oodatakse. Loodetavasti kasutatakse kokkuhoitud raha teiste ravivõimaluste täiustamiseks. 

Inimese elulõpumõtted võivad olla seotud raskete kompleksprobleemide ja haigustega. Kindlasti on osa inimesi pragmaatikud, kes tahavad iseenda surma üle otsustada. Aga nad ei ole valdavas enamuses. Mida ütles selle kohta Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan? Ta ütles, et tahteavaldus ei ole viimane soov, viimane soov on siis, kui inimene on teadvuse juures, mitte varem. 

Mina olen elulõpu tahteavalduse käsitlemisel kuulanud ja lugenud suure huviga arstkonna, õiguskantsleri esindaja ja bioeetika nõukogu liikmete seisukohti. Olen küsinud lisaküsimusi ning saanud eksperdihinnanguid. Ma pean ütlema, et need on kõik olnud tõsiselt võetavad. Siiski on kahtlus südames ja soov, et riik ka selle palliatiivraviküsimuse kiiresti ära lahendaks ning valuravi ja elukvaliteedi [parandamist] võetaks sama tõsiselt kui elulõpu tahteavaldust. Alles siis jääb mu süda rahule. Aga aitäh tähelepanu eest!

Aitäh! Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid siin saalis ja kõik, kes meid hilisel õhtutunnil veel kuulavad! Tegemist on mitte ainult tõsise teemaga, vaid ka äärmiselt läbimõeldud ja ‑kaalutud seaduseelnõuga, mille ettevalmistamisse, nii nagu komisjoni esimees Signe Riisalo ütles, on praktiliselt viis aastat olnud kaasatud väga erinevate eksperdirühmade, eetikanõukogude ja meditsiini osapoolte esindajad. 

Ma tahan hästi lühidalt meelde tuletada, mis on selles eelnõus uut, sest nagu Priit Sibul ütles, tegelikult on kõike seda, mis siin on kirjas, põhimõtteliselt olnud võimalik teha ka siiani, seda alates võlaõigusseaduse jõustumisest, kui tõsteti kilbile patsiendi autonoomia, see, et just nimelt tema tahtega peab meditsiin arvestama. See oli iseenesest juba pööre, liikumine paternalistlikust meditsiinist patsiendi enesemääramist ja tema huve toetava muutuse suunas. 

Uus on kõigepealt tõesti see, et patsiendi tahe tehakse kättesaadavaks tervise infosüsteemis. [Inimesel] on kindlus, et see jõuab õigel ajal õiges kohas õigete inimesteni ja et seda austatakse. Seda tahte[avaldust] on võimalik olnud ka siiani teha, kirjutada paber, [panna] taskusse, minna notari juurde, rääkida arstiga. Aga nüüd on arstlik nõustamine kohustuslik. Seega, see tahe tähendab informeeritud nõusolekut loobuda ravist teatud ajal, kui inimene ise enam oma otsust ja tahet selgitada ei saa. 

Kolmandaks on sellega tagatud arstile kindlus, et kui ta lõpetab elu, isegi võiks öelda, et suremise pikendamise, ja loobub mõttetust ravist, mis enam ei saa anda patsiendile tagasi sellist elukvaliteeti, mida patsient ise võiks pidada soovitavaks, siis ta ei tee sellega midagi ebaeetilist. Ta saab endale selgelt öelda, et ta toetab kolme biomeditsiini eetikaprintsiipi: patsiendi autonoomia austamine, heategemine ja mittekahjustamine. 

Neljandaks, arst saab olla kindel, millest ta lähtub. Minu enda kogemus ka haigla eetikakomitee liikmena on see, et on olnud mitmeid [juhtumeid], kui omaksed ei jõua kokkuleppele, nad esitavad arstile erinevaid soove ja ka selgitusi selle kohta, mida patsient tegelikult võiks soovida. Patsient on otsustusvõimetus seisundis ega saa enam öelda, kellel omastest on õigus. Arst on väga raskes olukorras. Tavaliselt ei tee ta mitte midagi, mis võib tuua kaasa patsiendi kahjustamise, see tähendab, [patsienti] hoitakse meelega meditsiinitehnoloogia abil elus, kusjuures tema elukvaliteet on väga madal, mis sageli põhjustab ka pikaajalisi kannatusi. See suur muutus on nüüd see, et patsiendi tahe on kirjas. Kui ta ei ole päris kindel, et tema tahtest aru saadakse, võib ta määrata usaldusisiku, kes aitab seda tahet selgitada. Seda võimalust, me teame, maailmas ka päris palju kasutatakse. 

Seega võib kokkuvõtvalt öelda nii, et see seaduseelnõu toetab patsiendi autonoomiat, aga toetab ka heategemist, see tähendab patsiendi soovide arvestamist, see on inimkeskne või patsiendikeskne lähenemine, mitte lihtsalt selle printsiibi keskne, et elu on püha ja seda tuleb iga hinna eest pikendada. Kui elu ei ole enam elamist väärt, siis patsient võib mitte tahta seda pikendada.

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Kolmandaks, see hoiab ära kahjustamise, mis võib tekkida sellest, et meditsiini tehnoloogilised võimalused järjest arenevad ja patsiendi suremist saab pikendada, teda saab hoida aparaatide abil elus, kuigi pole mitte mingit lootust tuua teda tagasi hea elukvaliteedi juurde. See olukord järjest [sageneb], sest tehnoloogia areneb, teadus areneb, aga samas ei arene see nii palju, et võimaldada inimestele sellist elukvaliteeti, et nad saaksid elu täisväärtuslikult elada või elada kas või ilma kannatusteta. 

Nüüd veel kaks sõna selle nimetuse kohta, miks see on patsiendi elulõpu tahteavaldus. Seda on ikka ja jälle küsitud, see tuli ka täna jutuks. Meie töögrupp, mis alustas 2020. aastal arstide liidu konverentsi järel selle [teema] arutamist, erinevatest osapooltest koosnev töögrupp, jõudis selleni, et see on patsiendi elulõpu tahteavaldus, mitte patsienditestament, sest see on midagi, mida soovitakse rakendada veel eluajal, mitte pärast elu lõppemist. Tõepoolest, sellest ettepanekust rääkides: see ei ole ravist loobumine, sest patsient võib soovida palliatiivravi. Olen väga nõus Riina Solmaniga, et palliatiivravivõimaluste arendamine, laiendamine ja rahastamine on järgmine prioriteet, millega riik peab kindlasti tegelema. Meil on mitmed head palliatiivravikeskused, aga ei ole kaugeltki veel tagatud see kvaliteet, mida me sooviksime ravist loobumise korral patsiendile ja tema omastele [pakkuda]. Ma tean, et ka palliatiivravi töögrupp on palju aastaid koos käinud ja neid asju arutanud. Nüüd on küsimus, kuidas me jõuame kokkuleppele, peamine on aga see, kuidas me jõuame sellise rahastamismudelini, et me sellist asja saaksime rakendada. 

Kõige viimane punkt on see, miks seal on kirjas nii-öelda vabas vormis enda soovide väljendamise võimalus. Ühelt poolt vastab see sellele, et me tahame tõsta meditsiinis esile ka seda heategemist, patsiendi isiklikke huve, tema eelistusi, tema väärtusi. Õnneks meie arstid, anestesioloogid, palliatiivraviinimesed ütlevad, et nad järjest rohkem püüavad näha patsiendis inimest oma soovide ja väärtustega. Neid väärtusi tuleb väljendada, sest inimestel võivad olla erinevad hea elu mudelid ja ka erinevad hea suremise, hea surma mudelid. Patsiendid võiksid sellele mõelda, rääkida sellest omastega ja panna need [soovid] ka kirja. Siis me saame olla kindlad, et igaühele võimaldatakse elu lõpus just nimelt tema isiksust arvestav hooldus, abi ja toetus. Suur aitäh teile tähelepanu eest! Ma väga loodan, et see seadus võetakse vastu. Aitäh! 

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Pärast Margit Sutropi kõnet pean ma ikkagi kohe alustama tänuga. Tõesti, nii Margit Sutrop eetikuna kui ka väga paljud teised spetsialistid on aastaid tegelenud sellega, et see eelnõu just sellises sõnastuses ja sellisel viisil siia jõuaks. Suur tänu ka sotsiaalkomisjoni esimehele Signe Riisalole, kes tõesti on väga kaasavalt [seda eelnõu] menetlenud, sisulisi arutelusid pidanud. 

Mina küll ütlen, et minu süda on rahul. See eelnõu versioon, mis meil täna saalis on, on midagi sellist, mis tõepoolest muudab inimeste õigused rakendatavaks. Ta teeb seda viisil, kus ühelt poolt on inimesel võimalik küsida koolitatud spetsialisti nõu nende valikute puhul, mis on väga olulised, aga võivad olla ka väga rasked, ja teisalt on väga palju mõeldud nende inimeste peale, kellel on piiratud võime asju selgelt kirja panna või ise [kasutada] patsiendiportaali või digilugu, [on mõeldud sellele,] et ka nendel oleks võimalik oma tahet väljendada, sest see tahe on neil olemas ja see tahe võib olla erinev. Nii et me muudame olemasolevad õigused rakendatavaks ja teeme patsiendi autonoomiaga arvestamise päris asjaks, aga rõhutan üle, et soovida ei saa eutanaasiat ja ei saa anda varaga seotud korraldusi.

Kuna kolleegid paari aspekti oma kõnedes läbivalt käsitlesid, siis teen seda ka mina. Kõigepealt see termin "patsiendi elulõpu tahteavaldus". Minu enda arvates oli suupärane patsienditestament, aga olles kuulanud ekspertide argumente ja soovitusi, arvan ka mina nüüd, et sisuliselt on patsiendi elulõpu tahteavaldus kõige õigem termin selle kohta, mida me reguleerime. 

Teiseks, palliatiivravi olulisust ei saa kuidagi piisavalt üle rõhutada, aga ma nendin, et viimaste aastate jooksul on valminud kaks osa pallitiivravi juhendist, kusjuures teine osa puudutab ka elulõpu palliatiivravi ja suremisega seotud tuge. Aga pingutada tuleb selle nimel, et kõik need võimalused oleksid kättesaadavad esmatasandil üle Eesti ja võib-olla tõesti suuremas valikus kättesaadavad kõigi patsientide jaoks.

Priit Sibul mainis seda, mille kohta mina ütlen vaba lahter. Inimene saab kirja panna oma soovid, mis ei puuduta konkreetset ravi, vaid hingehoidjaga kohtumist või temaga rääkimist, üksi toas olemise soovi, kui ta elust lahkuma hakkab, või tõesti matusega seotud spetsiifilisi küsimusi. Ma arvan, et nii nagu on erinevad ravi saamise või mittesaamise ja palliatiivravi eelistused, mille kohta Margit Sutrop ilusti ütles, et suremise mudel võib olla inimesel erinev, siis ka suremisega seotud ülejäänud soovid, mis ei puuduta otseselt ravi või meditsiinilisi otsuseid, annavad inimesele südamerahu, need on tähtsad. Vaatamata sellele, et väga paljud spetsialistid ütlevad, et inimesed tahavad ikkagi surra oma kodus, siis kõigil ei ole see võimalik, väga paljud lahkuvad hooldekodus või haiglas, kus on olemas nende eest hoolitsevad inimesed, kes saavad, juhul kui inimese soovid on kirja pandud ja kättesaadavad, neid järgida. Mina saan aru, et seda väga hea meelega ka tehakse. See südamerahuaspekt on oluline. Kui inimene on saanud [oma soovid] kirja panna või kellelegi ära rääkida, siis on suurem tõenäosus, et elust lahkumine on selline, nagu inimene soovib.

Lõpetuseks, tõesti, lisaks sellele, et Terviseportaalis on see tehnoloogiline lahendus, saab tervishoiutöötajalt nõu küsida ja ka vaba lahtrit täita, on kahtlemata tähtis, et inimene mõtleb oma soovid selgeks ja arutab neid oma lähedastega või usaldusisikuga. Nii et see muutus, mille see eelnõu käivitab, peaks jõudma väga palju kaugemale siit Riigikogu saalist ja sotsiaalkomisjonist ja tõepoolest muutma seda, kuidas me käsitleme elukvaliteeti, otsuseid ja tahte väljendamise võimalust elu lõpus ning kuidas me elust lahkuva inimese või surija soove järgime. Aitäh!

Aitäh! Diana Ingerainen, palun!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Arstkond seda [seadust] väga ootab. Ma alustan ka tänamisega selle eest, et me oleme nii kaugele jõudnud. Arsti töö on kunst, seal on väga palju eetilisi momente ja kaalutluskohtasid. Aga see eelnõu, mida on tõesti pikalt ette valmistatud ja kus on kõik tahud ära käsitletud, annab ühe hea tööriista, kuidas käsitleda seda ühte teemat, alates sellest, milline peab olema see nõustamine, millised etapid seal on ja kuidas see [tahteavaldus] tõepoolest jõuab ka tervise infosüsteemi, et ta oleks kättesaadav. Mul on natuke kurb meel, et seda täitsa alusetult laiendatakse teistele teemadele. See on üks kindel protsess, mida saab läbi viia tervishoius.

Paar sõna palliatiivsest ravist. Mul on teile ikkagi häid uudiseid: palliatiivne ravi on olemas ja juba praegu täiesti toimib. Perearstidel on võimalus konsulteerida anestesioloogidega, palliatiivraviarstidega, et patsiendi ravis teha otsuseid, mis leevendavad kannatusi. 

Arstkond seda [seadust] väga ootab ja ma loodan, et me saame selle eelnõuga ilusti edasi minna. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Eelkõnelejad rääkisid väga palju palliatiivravist, viimane ettekandja ütles, et on ka häid uudiseid palliatiivravi kohta. Aga tegelikult, kui me räägime sellest seadusest, siis see on üks väljapääs sellest olukorrast, kus me praegu oleme, kus on meie tervishoid ja kus on palliatiivravi, mis tegelikult sageli puudub. Palliatiivravi on Eestis kergesti kättesaadav ainult suurtes linnades, kuid väiksemates asulates ja maapiirkondades on inimestel sageli piiratud juurdepääs kvaliteetsele teenusele. Me ei saa öelda, et meil on süsteem, mis pakub vajalikku tuge kõigile võrdselt, kui osa inimesi peab sõitma sadade kilomeetrite kaugusele, et saada elementaarset arstiabi. See on väga ebaaus, kuna kõik inimesed, sõltumata elukohast, peaksid saama õiguse väärikale hooldusele [elu] lõppfaasis. 

Teine probleem või kitsaskoht on veel. Eestis on palliatiivravispetsialistidest nappus ja mitmed tervishoiutöötajaid, sealhulgas õed ja arstid, ei ole saanud piisavalt koolitust, selleks et pakkuda kvaliteetset lõppfaasihooldust. Mida me teeme, kui meil ei ole piisavalt töötajaid, et pakkuda õigeaegset ja kvaliteetset teenust? Kas me tõesti usume, et suure koormusega töötavad arstid ja õed saavad pakkuda vajalikku hooldust, kui nad ei ole saanud spetsiifilist koolitust? Meie tervishoiutöötajate koolitus on ressursside planeerimisel jäetud tagaplaanile, mis tähendab, et paljud inimesed jäävad ilma väärikast hooldusest. 

Loomulikult on palliatiivravi üks osa koduhooldus. Kodupõhise hoolduse teenused, mis peaksid olema palliatiivse ravi lahutamatu osa, on Eestis alles algusfaasis. Kodus ravi pakkumine jääb sageli pereliikmete õlgadele, kuna puuduvad piisavad rahalised ja professionaalsed ressursid. Kas me tõesti usume, et inimesed, kellel on juba kõrge stressitaseme tõttu tervisemured, saavad hakkama kogu hoolduskoormusega, kui süsteem ei paku neile vajalikku professionaalset tuge? Lisaks, kuna koduhooldusteenused sõltuvad sageli haiglate erakorralistest fondidest või pereliikmete rahalisest panustamisest, on see süsteem liiga habras ja ebaaus. 

Niipalju palliatiivravist, mida siin välja toodi ja millega tegelikult on väga suur mure. Me oleme ju näinud ka meedias neid pilte, kuidas inimesed on [saadetud] koju surema ja jäetudki koduste hoole alla. Riik on tegelikult oma käed sellest puhtaks pesnud, mis on täiesti kohatu ja mõeldamatu. Aga nii see praegu toimub. 

Selle seadusega pakutakse välja lahendusi, et olukorda kergendada. Mis siis ikka, kirjutame sellele elu[lõpu] tahteavaldusele alla ja läheme edasi! Päris nii see ei käi. Meie tervishoiusüsteemis on väga palju puudujääke: rahapuudus, spetsialistide puudus, ja nii nagu ma juba ette lugesin, palliatiivravispetsialistide puudus. 

Vaatame ka erinevaid rahvusvahelisi organisatsioone, on see siis WHO, Eurostat või eurokomisjon, kelle andmete järgi see täitmata anum on ikkagi päris suur. Ka meie Riigikontroll on toonud välja, et kui me lähiajal sinna 900 miljonit juurde ei anna, siis see asi läheb tunduvalt hullemaks. Nende inimeste arv, kes juba praegu on loobunud ravist, on päris suur. Need on eurokomisjoni andmed. Need on sellised suured arvud, millega me oleme jällegi Euroopas esireas. See kindlasti ei tee meid uhkeks, vaid vastupidi, peaks mõtlema panema ja panema mõtlema ka Riigikogu liikmeid, eriti neid, kes selles valdkonnas on tegutsenud – ma mõtlen tervishoiuvaldkonda – ja kes väga hästi teavad, milline see olukord on. Ma ei räägi, et meil on halvad arstid või et nad ei tee tööd südamega. Küsimus on lihtsalt ressurssides. See on see põhiprobleem kogu selle temaatika juures.

Loomulikult on selle seadusega muidki probleeme. Siin on sellised usulised teemad ka veel. See on kindlasti tugev aspekt, mida tuleb arvestada: usulised vaated. Kirikud ja paljud usulised õpetused ütlevad, et iga elu, olgu see isegi [täidetud] kannatuste ja haigustega, on väärtuslik ja tähendab midagi. Elulõpu tahteavaldus on usulistes ringkondades saanud tugeva vastu[seisu] allikaks, kuna paljud usuvad, et elule tuleb anda väärtus isegi siis, kui see on lõppfaasis. Elu väärikus on meie ühiskonna üks fundamentaalne väärtus, mida ei tohiks seadustes küsimärgi alla seada. Sellest aspektist ei taheta üldse rääkida või seda ei taheta käsitleda. Aga olles suhelnud selle ringkonnaga, [võin öelda,] et on selge arusaam, et see seadus, mida tahetakse vastu võtta, ei lähe nende usuliste aspektide ja väärtustega kokku. Seda me peame ka mõistma. 

Ma olen siin toonud välja erinevad vastuolud ja probleemid, mis puudutavad arstieetikat. Loomulikult on erinevaid arste. Ka mina olen arstidega suhelnud ja ütlen küll, et arstide arvamused [jagunevad] ikkagi pooleks. Osa seda [seadust] pooldavad ja näevad, et see osaliselt lahendab probleemi, aga samas toovad ikkagi välja ka seda teist aspekti, mis puudutab ressursipuudust selle temaatika puhul ja kogu tervishoius. See ei ole päris üheselt võetav, et kõik arstid on seda oodanud ja ootavad ja on nõus sellisel viisil edasi tegutsema. Ei ole. Arstide arvamused on ka erinevad. 

Me Keskerakonna fraktsioonis oleme esitanud mitmeid-mitmeid muudatusettepanekuid, eriti mis puudutab elu[lõpu] tahteavalduse tähtajalisust. Praeguses seaduses on see tähtajatu. Meie pakkusime välja, et see võiks olla tähtajaline. Teine ettepanek on see, et kui praegune seadus näeb ette, et elu[lõpu] tahteavalduse saab allkirjastada täisealine inimene, alates 18. eluaastast, siis meie ettepanek oli, et 21. eluaastast. On muidki olulisi ettepanekuid, mis kahjuks ei leidnud sotsiaalkomisjonis toetust. Sellisel kujul, kui meie ettepanekuid ei ole arvestatud, ei saa [meie arvates] seda seadust vastu võtta ja me ei saa selle poolt hääletada. 

Aga vaatame, kuidas tänane hääletus läheb. Meil on veel kolmas lugemine ees. Siis me kindlasti teeme oma lõpliku otsuse selle seaduseelnõu kas toetamise või mittetoetamise kohta. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud 13 muudatusettepanekut. Alustame nende läbivaatamist. Esimese muudatusettepaneku on teinud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Teise muudatusettepaneku on teinud Priit Sibul, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Antud ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Kolmanda muudatusettepaneku on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Jaa, sooviks hääletada.

Jah, me hakkame seda hääletama. Saalikutsung kõigepealt. 

Head kolleegid, panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Neljanda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Palun hääletada.

Kas me võime hääletamisega edasi minna? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh!  

Panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Viienda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Palun hääletada. 

Alustame hääletamist. Kas me võime alustada? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh!  

Panen hääletusele viienda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Kuuenda muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Seitsmenda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

 Aitäh! Palun hääletada. 

Selge. Alustame hääletamist. Kas me võime hääletuse juurde minna? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh! 

Panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Kaheksas muudatusettepanek, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Lauri Laats!

Aitäh! Palun hääletada. 

Jah, alustame hääletamist. Kas me võime hääletuse juurde minna? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh! 

Panen hääletusele kaheksanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Muudatusettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Üheksanda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Palun hääletada. 

Hakkame hääletama. Kas me võime hääletuse juurde asuda? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh! 

Panen hääletusele üheksanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Üheksanda muudatusettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.   

Kümnenda muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 11. muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 12. muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 13. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Palun hääletada. 

Alustame hääletamist. Kas võime minna hääletamise juurde? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh! 

Panen hääletusele 13. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

13. muudatusettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 604 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Liigume 11. päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud kiirgusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 573 teine lugemine. Ettekandjaks palun keskkonnakomisjoni esimehe Yoko Alendri.

Austatud aseesimees! Head kolleegid!

Kui liigute saalist välja, siis palun tehke seda vaiksemalt. Ettekandjal on raskusi.

Ei pahanda, tund on hiline. Annan edasi teise lugemise ettevalmistamise protsessi. Keskkonnakomisjon kogunes esimene kord eelnõu arutama 8. aprillil. Kutsutud oli mitmeid huvigruppide esindajaid hambaarstide hulgast, radioloogiaühingust, Eesti Biomeditsiinitehnika ja Meditsiinifüüsika Ühingust, tehnikaülikoolist olid kohal teadurid, Keskkonnaametist kiirguskaitsespetsialistid, samuti Kliimaministeeriumist. 

Arutelu oli põhjalik, kuna kiirgus on väga spetsiifiline teema. Neid inimesi, kes seda valdavad, on loomulikult vähe. Eelnõu ise on ju ülimalt positiivne ja vähendab bürokraatiat, aga seal oli päris palju tehnilisi detaile, mille kohta oli spetsialistidel erinevaid ettepanekuid, kuidas teha asju veel paremini. Seetõttu palus keskkonnakomisjon osapooltel leida head, lausa kõige paremad lahendused ja tulla nendega uuesti komisjoni ette. Seda tehti 5. juunil. Siis arutasime nüüd juba kompromissidena vormistatud muudatusettepanekuid ja leiti lahendused kõikides küsimustes. Ma arvan, et see oli väga hea näide selle kohta, et kui on olemas hea tahe, siis väikeses Eestis saavad eksperdid kokku, ametnikud on mõistlikud ja leitakse lahendused.

Keskkonnakomisjon otsustas 5. juunil konsensuslikult, et kõiki muudatusettepanekuid tuleks toetada. Tegi ka otsuse määrata siinkõneleja … Ei, ei teinud seda otsust, see tehti varem. Tehti otsus teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. juunil. Meil see ka õnnestus. Kui teine lugemine lõpetatakse, siis on ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. juunil. Loodan, et te toetate seda positiivset eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud kuus muudatusettepanekut. Alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepanek nr 1, esitaja on keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja on keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Ettepanek nr 3, see muudatusettepanek on keskkonnakomisjonilt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja on keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitaja on keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitaja on keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 573 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Läheme 12. päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 611 teine lugemine. Ettekandja on keskkonnakomisjoni liige Hanah Lahe. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tutvustan teile arutelu ja muudatusettepanekuid, mis antud eelnõu puudutavad. Eelnõu esimene lugemine toimus 14. mail sel aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks oli 28. mai. Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega teistelt komisjonidelt muudatusettepanekuid ei laekunud, aga keskkonnakomisjon ise otsustas esitada eelnõu kohta 11 muudatusettepanekut, mis sündisid kolmel istungil, kuna me teist lugemist ette valmistades arutasime seda eelnõu kolmel korral. [Istungid] olid 20. mail, 2. juunil ja 9. juunil. 20. mai istungist võtsid osa Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja, Eesti Ringmajandusettevõtete Liidu ja Kliimaministeeriumi esindajad. Esitati oma seisukohad ja komisjoni liikmed küsisid küsimusi, nagu ikka. 

2. juunil ja 9. juunil toimunud istungitel kujundas komisjon seisukoha ja tegi asjakohased menetlusotsused. Need 11 komisjoni muudatusettepanekut on kõik tehnilised, nad teevad eelnõu paremaks. Kõiki neid muudatusettepanekuid arvestati täielikult ja konsensuslikult. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 11. juunil ja tehti ettepanek teine lugemine lõpetada. Kui teine lugemine lõpetatakse, siis on ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. juunil sel aastal. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud saadikud, kes on väga töises meeleolus! Lühidalt saab selle teema kokku võtta nii, et näiliselt lihtsustatakse asju mõnes kohas justkui õiges suunas. Aga vaatame üldist pilti: häbenematult öeldaksegi, et Rail Balticu ehitust tuleb lihtsustada, et saaks aga kaevandusi avada, saaks aga kopa maasse lüüa. On veel mitmed näited, kus ministri roll väheneb ja kaevandusi [avatakse] lihtsamalt. Kuulge, inimesed, kuidas siis jälle on nii juhtunud? Keskkonnakaitse sildi all tehakse kõike hullemaks, tehakse kõike ebasoodsamaks, nii nagu on suure osa rohepöördeaktsioonidega, mis on keskkonnavaenulikud ja ebasõbralikud ka näiteks kogukondade suhtes. 

Kui me räägime sellest, mida tuleks muuta kaevandamiste teemal, siis kogukonnad peaksid saama rohkem osa kaevandamistasudest. Praegu pahatihti öeldakse, et võtke enda selga see koorem, see liivakarjäär, see lubjakarjäär, kannatage müra, kannatage tolmu, kannatage teede lõhkumist. Aga milleks teile igasugused keskkonnatasud? Kes teile ehitab hüvitiseks mõne spordihalli, rahvamaja või midagi? Ei, neelake alla, kannatage ära! 

See ei ole mitte õige suund ja see ei ole ka mitte keskkonnasõbralik suund. Nii et EKRE fraktsioon teeb ettepaneku katkestada selle eelnõu lugemine. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud 11 muudatusettepanekut, alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 2 esitaja on keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 3 esitaja on keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 4 esitaja on keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 5 esitaja on keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 6 esitaja on keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 7 esitaja on keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 8 esitaja on keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 9 esitaja on keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 10 esitaja on keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 11 esitaja on keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 611 teine lugemine lõpetada, kuid on tulnud EKRE fraktsiooni ettepanek eelnõu 611 teine lugemine katkestada. Me peame alustama hääletust.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 611 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.

Teine lugemine on lõpetatud ja läbitud on ka tänane 12. päevakorrapunkt.

Liigume edasi 13. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamine) eelnõu 541 teise lugemise jätkamine. Ettekandjaks on majanduskomisjoni liige Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Annan siis lühikese ülevaate majanduskomisjonis olnud eelnõu menetlusest pärast selle teise lugemise katkestamist. 

Ja meeldetuletuseks siis see, et eelnõu algatas Vabariigi Valitsus juba 18. novembril 2024. aastal. Eelnõu teine lugemine toimus 7. mail 2025. aastal, mil see katkestati seoses juhtivkomisjoni sooviga anda võimalus esitada ettepanekuid muudetud teksti kohta. Ja põhiline suur muudatus oli see, et eelnõusse lisandusid elektrituruseaduse muudatused, millega anti raam tulevale tuuleenergia vähempakkumisele. 

Pärast teise lugemise katkestamist muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 14. maiks Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid muudatusettepanekuid ei esitanud. Komisjon teavitas erinevaid huvigruppe täiendavalt nendest muudatustest, mis tulid teisel lugemisel ministeeriumi poolt. Ja eelnõu kohta esitasid selle pöördumise peale arvamused TMV Green OÜ, Eurowind Energy OÜ, KC Energy OÜ, VKG Wind OÜ, Enefit Green AS, Eesti Planeerijate Ühing, OÜ Utilitas Wind, Maa- ja Ruumiamet, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Tööandjate Keskliit, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon, Vestman Solar OÜ, Vindr Baltic OÜ, Eesti Pangaliit ning Sunly AS. 

Ministeerium komisjoni istungitel selgitas oma seisukohti ja [andis] vastused nende arvamuste ja ettepanekute kohta. Samuti esitas ministeerium täiendavad muudatusettepanekud eelnõu kohta. Kõigi eelnõu kohta esitatud ettepanekute ja arvamustega ning ministeeriumi kommentaaridega ja seisukohtadega on võimalik tutvuda eelnõukaardil. Ma siiski toon lühidalt välja mõned, mis olid olulisemad ja mille üle ka komisjonis arutati. 

Kõigepealt, turuosalised oma pöördumistes märkisid, et elektrituruseaduse muudatused, mis on lisatud eelnõusse 541 peale esimest lugemist, on turuosalistega läbi arutamata ja nende mõju hindamata. Kliimaministeerium selgitas, et eelnõusse 541 lisatud elektrituruseadusega seotud muudatused on tegelikult olnud arutusel ja avaldatud juba mitmed kuud varem – küll ühe teise eelnõu raames – ja turuosalistega on kõiki neid sisulisi ettepanekuid [arutatud]. Nii et väide, et turuosalised ei teadnud nendest muudatustest ja ei ole saanud juba varem arvamust avaldada, ei vasta tõele. 

Kuna eelmisest eelnõust, kus oli sees raamistik nii maa- kui meretuuleenergia vähempakkumistele, me teame, see meretuulega seotud osa langes välja ja see eelnõu siia Riigikokku ei jõudnud, on nüüd lisatud sellesse eelnõusse maismaatuuleenergia vähempakkumiste regulatsioon. 

Nii. Üks teine sisuline ettepanek, mille üle ka arutleti, on siis muudatusettepanek, mille ministeerium esitas seoses maismaatuuleenergia vähempakkumisega, mitte maksta toetust otseliiniga tarbijatele müüdud elektrienergia eest. See on olnud päris sisuline vaidlus ja Kliimaministeeriumi seisukoht on, et vastavalt Euroopa Komisjoni määrusele ei saa maksta toetusi selle elektrienergia eest, mida müüakse otseliini kaudu, kuna sellel on juba mitmeid teisi soodustusi. Ministeerium tõlgendab riigiabi reeglite järgi, et ei saa otseliini kaudu tarnitud elektri eest toetust maksta. Selles küsimuses on Elering tellinud ka õigusliku hinnangu, mis toetab ministeeriumi seisukohta. 

Siis tehti veel selliseid ettepanekuid või esitati selliseid arvamusi, et lisaks maismaatuuleparkidele tuleb luua võimalus osalemiseks nõndanimetatud hübriidprojektides, kus maismaatuulepark on kombineeritud näiteks energiasalvestusseadmega. Ja ministeeriumi seisukoht oli sellega mitte arvestada, sest erinevate tehnoloogiate lisamine maismaatuule tootmisseadmetele ei ole keelatud. Kuna päiksepaneelide ja salvestusseadmete lisamine tootmisseadmele on arendajate huvides ja see muudab tootmisseadmed või elektripaigaldise tervikuna oluliselt kasumlikumaks, siis puudub vajadus eraldi selle disainimiseks toetusmeetme sisse. Hübriididtehnoloogiaid sisaldav tootmisüksus võib osaleda vähempakkumisel, esitades aastase elektrienergia tootmise mahuna tuuleelektri osa, ning ta saab selles ulatuses ka toetust. Tegelikult mõõdetakse saldeeritud mahtu ehk seda, kui palju [elektrit] müüakse võrku, olgu see siis otse tuulegeneraatorilt või salvestusest. See läheb toetuse alla nii või teisiti. 

Nii. Siis oli juttu ka sellest, et nende muudatustega, võrreldes eelmiste vähempakkumistega, on pikendatud seda tähtaega, kui tootjast olenemata põhjustel saab pikendada tootmise algust või ka ehitusloa rakendamist. Mõningate arendajate poolt on tehtud ettepanek, et ei peaks üldse olema sellist piirangut, aga ministeeriumi arvates on 18 kuu piirang piisav. Tootjast olenemata põhjustel on vastavaid tähtaegu ju võimalik nii või teisiti pikendada. Seda on pakutud ka vähempakkumise puhul. 

On olnud täpsustamisel see, et kui vähempakkumisel on võetud kohustused ja õigused ja neid võõrandatakse, siis kas kõik õigused ja kohustused kanduvad üle järgmisele ettevõtjale, kes sellega edasi tegeleb. Siin on lihtsalt täpsustus, kuna oli võimalik tõlgendada ka nii, et kõik kohustused üle ei kandu, ainult õigused kanduvad üle, et siiski ka kohustused peavad üle kanduma. 

Palju ettepanekuid, arvamusi esitati selle kohta, milline on garanteeritud müügitulu piirmäär seaduses. Seal on toodud küll 65 eurot megavatt-tunni eest, küll 75 eurot megavatt-tunni eest. See on maksimum, milleni rakendub toetusskeem, eks ju, vähempakkumise ja toetuse maksmise puhul. Praegu on seaduses 45 eurot megavatt-tund ja Kliimaministeerium leiab, et see on piisav lagi, ei pea olema kõrgem, sest ka eelmisel vähempakkumisel, mis oli küll tehnoloogianeutraalse taastuvenergia jaoks, kujunes hind umbes 42 eurot megavatt-tunni kohta. Nii et kuidagi ei ületanud seda lage. Ministeerium arvab, et ka sellise maksimumi puhul on pakkumisi piisavalt ja kogu toetuse suurus kuni selle 45 euroni megavatt-tunnini saab olla kuni 30 eurot megavatt-tunni kohta. See on ka jälle piirmäär. Eelmisel vähempakkumisel oli see 20 eurot megavatt-tund ja ministeerium arvab, et see võiks olla umbes sama, aga täpsem määr selle maksimumi piires kehtestatakse Vabariigi Valitsuse korraldusega, kui vastav vähempakkumine välja kuulutatakse.

Ja oli rida ka teisi ettepanekuid, aga ma pikemalt neil ei peatu. Nii nagu ütlesin, eelnõukaardil on need kõik olemas. 

Ja nüüd siis edasi menetlusest komisjonis. Majanduskomisjoni töörühm valmistas selle eelnõu komisjoni istungil menetlemist ette ka nõupidamisel, kus osalesid ministeeriumide esindajad ja Elering AS-i esindajad. Majanduskomisjon arutas eelnõu teise lugemise jätkamise ettevalmistamist kahel komisjoni istungil 2. juunil ja 5. juunil. Mõlemal istungil arutati laekunud arvamusi, laekunud ettepanekuid ning kuulati ministeeriumi ja Elering AS-i selgitusi nende juurde. 

Muudatusettepanekute loetelus, mis on esitatud küll komisjoni poolt, aga tegelikult sisu on ministeeriumite ettepanekutes, on kokku kümme ettepanekut. Enamus neist on õiguslikult täpsustavad ettepanekud või siis tehnilised ettepanekud. Sisulisi muudatusi tegelikult nende ministeeriumi ettepanekutega praktiliselt ei [kaasne]. Need kümme muudatusettepanekut, mis on esitatud majanduskomisjoni poolt, on muudatusettepanekute loetelus olemas ja majanduskomisjon arvestas kõiki täielikult.

Eelnõu läbis kahe lugemise vahel keeletoimetuse ja sellest tulenevad parandused on eelnõu teise lugemise tekstis märgistatud. 

Ja lõpuks, juhtivkomisjon tegi ka menetluslikud otsused ja ettepanekud. Majanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teise lugemise jätkamiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 11. juunil 2025 ja teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda ja viia lõpphääletus läbi 18. juunil. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Me elame ja toimetame justkui paralleelmaailmas ning me ei märka, mis ümberringi toimub. Rohepööre ja rohehullus on jõudnud sinnamaani, kus ülejäänud maailm on hakanud aru saama, et oleks vaja natukene pidurit panna ja hakata mõtlema sellele, et parem on ikka konkurentsivõimeline ettevõtlus kui subsideeritud, aga millegipärast meie sellest kuidagi jagu ei saa. 

Hiljuti just tegi tööandjate keskliit raporti, milles ta kirjutas, et loobuge igasugusest subsideerimisest energeetikas. Meie erakond, Isamaa Erakond, on seda kogu aeg rääkinud. Aga ega ma ei arvagi, et midagi muutub, kui ma siin räägin, sellepärast et siiamaani on küll elu näidanud, et ükskõik mida sa siin räägid, ükskõik kui loogilist või mõistlikku juttu [siin räägid], ega sind niikuinii ei kuulata. Aga võib-olla jääb tulevastele põlvedele midagi lugeda, et keegi vähemalt hoiatas nende rumaluste eest, ja mõelda sellele. 

Praegu planeeritakse jälle taastuvenergia [tootmise] kiirendamist ja konkreetselt ainult ühe energialiigi ehk maismaatuuleparkide [tootmise puhul]. Õnneks on, nagu ütles härra Sutt, meie minister, ajutiselt meretuulepargid praegu maha tõmmatud sellest nimekirjast. Ma ei saa küll hästi aru. Peaminister ütleb, ehk koalitsioon, et nemad tahavad toota puhast ja odavat elektrit. Kui tuuleenergia on nii odav, nagu ka mitmed komisjoni liikmed on meil komisjonis väitnud, et umbes 25–30 eurot megavatt-tund on selle nihukene tootmishind, siis mina küll ei saa aru, mille jaoks on vaja teha uut maismaatuuleparkide vähempakkumist 2 teravatt-tunni osas. 

Arusaadav on see, et juhitamatut energiat on meil täiesti piisavalt. Isegi võiks öelda, et juba praegu on probleemid, kui tuul ei puhu ja päike ei paista. Seda on väga hästi näha. Ehe näide oli ka see, mis juhtus Hispaanias, mida kuidagi ei taheta kõval häälel välja siin meil Eestis öelda. Küll aga on seal välja öeldud, et see, et kogu riik läks pimedaks, oli täpselt tingitud sellest, et lihtsalt mingil hetkel, kui sattuski kõik kokku, et tuul ei puhunud ja päike ei paistnud, läks kogu elamine pimedaks ja ka transport ei liikunud – tõsine jama. 

Ma ei taha teile siin pikka monoloogi pidada, aga selge on see, et meil siin ei ole mõtet maailmas teiste riikidega konkurentsis olles hakata leiutama jalgratast ja üritada kuidagi teistmoodi hakkama saada. On selge, et kõik need subsideerimised tuleb kinni maksta meie maksumaksjal või tarbijal. Elektri hind ongi tihtipeale juba miinuses ja nullis ehk needsamad taastuvenergia tootjad kannatavad selle all, sellepärast et neile ei tule sissetulekuid. Nad panevad kinni neidsamu tuulikuid, sellepärast et muidu läheb energia hind päris miinusesse. Nii nad reguleerivad energia hinda, et see oleks kallim. Ja kuidagimoodi ei tule välja seesama suur unistus, et elektri hind läheb odavamaks. 

Meil võib elektri hind tõesti olla null, aga meil on seal igasugused tasud. Püsitasud on nii suured. Ma olen sellest korduvalt rääkinud, et kui me saame elektriarve, on elektri hinnal [kogusummast] niivõrd väike osa, et me oleme ennast mänginud garanteeritult aastakümneteks Euroopa ja võib-olla ka maailma üheks kalleimaks elektritootjaks ja seega oleme konkurentsist väljas. Me räägime siin sellest, ka täna on korduvalt räägitud, kuidas lasteaiakohtade tasud tuleb siin Tallinnas ja Eestis ära kaotada. 

Ma paluks lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Aga kust see raha tuleb? Keegi peaks mõtlema selle peale ka, kuidas majandust natukene turgutada. See, et makse kogu aeg tõsta ja siis lubada samas veel tasuta lõunaid, on väga kena. Muidugi tuleks kõiki toetada, aga selle peale [tuleb] ka mõelda, kust see raha riigikassasse peaks tulema. See tuleb ikkagi ettevõtlusest. Ja kui ettevõtjatel keeratakse kõik kraanid kinni, esiteks maksude näol, teiseks selle näol, et nüüd osa elektri tootmist tehakse subsiidiumide baasil, siis see lõpeb tegelikult veel hullema krahhiga ja sellest majandussurutisest me mitte kuidagi välja ei saa. 

Siinkohal teeb Isamaa Erakond eelnõu teise lugemise katkestamise ettepaneku. Aitäh!

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud saadikud! Oleme jälle oma lemmikteema juures: kuidas saaks rohkem juhuelektrit ja kuidas saaks kogukondadele seda agressiivsemalt, hooletumalt kaela määrida? Jaa, kõik need uue asja ajajad või juhuelektri revolutsiooni läbiviijad räägivad väga palju kogukondadest – [see on nende] üks lemmiksõnu. Aga reaalsuses on kogukonnad just need, kellest brutaalselt üle sõidetakse. Leiutatakse erinevaid trikke, administratiivseid meetodeid, äraostmisnippe. Kullatakse üle ametnikke, nii nagu praegu jagati Läänerannas preemiaid. Tegite ära, sõitsite üle, hanitasite oma inimesi, tõite meile tuugenitööstuse ja juhuelektri!

See eelnõu tegeleb sellesama asja kiirendamise ja tõhustamisega. Kuigi siin on juttu ka hüvitiste jagamisest, siis planeeringute kiirendamist ja mitmeid muid asju [tehakse] ainult ühel eesmärgil – et suruda maha kogukondade vastupanu. Aga vaadake, neid kogukondi on Eestis 39 omavalitsuses, kuhu monstrumid tulevad. Ja see käitumine, et rullitakse üle terve mõistuse vastaselt … Inimesed saavad päris hästi aru, üha rohkem, et meile tuleb Euroopa üks kõige kallim elekter, meie ettevõtjad lähevad lihtsalt pankrotti, meie suurtööstused lähevad pankrotti, meie väiketööstused lähevad pankrotti. 

Mul on paar näidet. Üks Rakvere kõige parem burgeriettevõte, kus isegi Tallinnast käidi burgerit ostmas, ka ajalehtedes kiideti seda, pani sildi ukse peale, [mis ütles] "Me ei tööta see nädal, sest elekter on nii kallis". Ja see olukord kordus. See oli nende protestimise viis, aga üldiselt, kaua sa ikka protestid? Vaikne hääbumine ja lõpuks panid uksed kinni. Asemele tuli üks kebabi[koht]. Ei tea, millest nemad elavad. 

Või siis suurtööstused. Läksime ühest kenast grillikohast suurtööstuste juurde. Eesti tööstuse üks lipulaev Kunda tsemenditehas töötab poole võimsusega. Andekad insenerid visatakse tehasest välja, sest klinkeritootmine viidi üle Rootsi. Nagu me teame, Eesti ju soojeneb kiiremini kui Rootsi paljude väidetel. Nähtamatu müür on kahe riigi vahel, seal võib toota, siin ei või. Meie viskasime oma töötajad uksest välja. Rohepööre, head inimesed!

See on mingisugune rahvuslik masohhism, et me teeme kõige lollimini, me teeme kõige halvemini, me teeme kõige ustavamalt, nii, kuidas peremehed kamandavad, kuidas eriti totakad Brüsseli sotsialistid või bürokraadid ütlevad. Eestis ennast liberaaliks nimetavad inimesed teevad täpselt sedasama. Mis siin liberalistlikku on? Mitte midagi. Reform ja teised liberaalid on jõudnud nullpunkti tagasi. See on lihtsalt sotsialismi maaletoomine, käsumajanduse, neototalitarismi maaletoomine. 

Järgmine eelnõu on [selline, mille kohaselt] topime lennukikütused ka rohemäärdeid täis, siis tiivad on tugevamad ja lendame vägevamalt. Iga eluala haaratakse selle totalitaristliku projektiga. Igal juhul see on kogukondadevastane, see on terve mõistuse vastane. Tuugeniprojektid tuleb tagasi tõmmata. 

Toon veel ainult ühe näite. Muide, 2000 tonni läheb iga tuugeni aluse peale betooni, ilmselt ka rohkem. Ja ärme unusta, kui kõrged need on, Tallinna teletorni kõrgused.

Ma palun paar minutit lisaaega.

Kaks minutit lisaks.

Tallinna teletorni kõrgused! Ehk siis mis selles kõiges on rohelist? Kujutage ette, kui subsiidiumid ära võetakse! Näiteks Vinni vallas, kuhu planeeritakse 130 monstrumit – 130, ma rõhutan, Tallinna teletorni, see on meie loodussõbralik lähenemine! –, jääb [kunagi] alles 130 sellist 2000-tonnist alust. Isegi Nõukogude sõjamonstrumid ja Nõukogude armeest maha jäänud betoonrajatised võivad kahvatuda selle kõrval, sest need tulevad kõige looduskaunimatesse kohtadesse. Elame huvitaval ajal. 

Veel paar näidet, mida me kõike tegema peame. Hiljem tuleb ära koristada kogu see kola. Ja ärme unusta, et suur osa sellest on utiliseerimatu, nagu labad, millega ei osata suurt mitte midagi peale hakata. Suur osa kõikidest materjalidest tuuakse Puna-Hiinast. Seltsimees Xi asja aetakse ja toetatakse Puna-Hiinat igal moel kogu selle rohepöördega. Nõrgestatakse oma majandust, laastatakse loodust ja seltsimees Xi saab muidugi kõik, mida vaja. 

Ja lõpetuseks üks nimekiri [asjadest], mida on siis vaja pärast utiliseerida: mustmetalle, alumiiniumit, komposiitmaterjale, määrdeõlisid, elektroonikaseadmeid – siin tabelis on mul ka kogused, need on ikka muljetavaldavad, tuhandetes tonnides –, akusid, neodüümmagneteid, vaske, balsapuud, polüetüleeni, polüpropuleeni, polüvinüülkloriidi. Ja seda on palju. Nii et on aeg hakata kõike seda tagasi veeretama ja sellepärast annan üle katkestamise ettepaneku EKRE fraktsiooni nimel.

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Vaadates seda seaduseelnõu, mis puudutab energeetikat, siis ausalt öeldes on see üks suur käkerdis. See on suur käkerdis ja ma ei saa ikkagi aru, mispärast sellise seaduseelnõuga siia saali tuldi.

Esiteks, ta ei ole tehnoloogianeutraalne, ta on suunatud puhtalt tuuleenergeetikale. Teiseks tahetakse nüüd tuuleenergeetikat soodustada toetusmeetmetega. Samas vaatame, mis praegu toimub, kogu seda hinnapoliitikat, kogu Nord Pooli hinnastust. Kui tuul puhub, siis puhub see meie regioonis, mitte ainult Eestis, vaid kogu meie regioonis. See tähendab seda, et hästi palju on miinushindadega tunde. Täpselt samamoodi on päikesegagi. Kui päike paistab, paistab see igal pool ja hinnad on kõik all. 

Mida see tekitab? See tekitab volatiilsust ja mõjutab otseselt väga negatiivselt kogu meie süsteemi. Ja et see süsteem oleks meil nii-öelda töös, siis me panustame sinna lisavahendeid. 

Küsimus: miks ei võinud selles seaduseelnõus tulla välja sellise enampakkumise võimalusega, et ettevõtted saaks [teha pakkumisi] tehnoloogianeutraalselt ja lisaks kogu salvestussüsteemiga? Seda see seaduseelnõu ei võimalda. Ehk siis, kui me räägime praegusest ENMAK-ist, mis on praeguse valitsuse poolt kokku pandud, mis on maailmavaateline, siis tegemist ei ole mitte mingisugusel viisil dokumendiga, mis oleks põhistatud, mis oleks reaalne, mida saaks rakendada ja mis oleks mõistuspärane. See on maailmavaateline. See isegi ei täida seda ENMAK-i eesmärki, see seaduseelnõu. 

Ja ma ei saagi aru, miks te sellise dokumendi siia toote. Kui teil on soov, et need tuulevähempakkumised kukuks läbi, siis see küll täidab seda eesmärki. Võib-olla teil ongi see soov, et see kukuks läbi, ja siis tulete hoopis teistsuguse seaduseelnõuga.

Nüüd, kui me vaatame laiemat pilti, [siis tekib küsimus], kas me sellises koguses roheenergiat üldse vajame? Kindlasti mitte, see on laiem pilt. Me näeme selgelt, kuidas tulevad signaalid erinevatest riikidest – Põhjamaadest, Norrast, Soomest, kus on juba mitmeid aastaid energeetikaettevõtted olnud kahjumis. See on nagu kahe otsaga asi. Ühel pool on tarbijad, teisel pool on tootjad. Ja kui tarbijad ei ole rahul, tootjad ei ole rahul, siis turg lihtsalt variseb kokku. 

Ja Eestis on see täiesti reaalne stsenaarium, et see turg lihtsalt kukub kokku. Me näeme selgelt, et turul on olemas tootjad, kes juba praegu saavad kahjumeid. Ja me näeme tarbijaid, kes ei ole rahul sellega, et ühel tunnil on hind nullis, aga teisel tunnil hind ületab igasuguse mõistuse piiri. 

Ja selle küsimusega riik ei taha tegeleda. Selle asemel ta investeerib roheenergiasse, selle asemel tahab laiendada võrke, suurendada võimsusi. Teistmoodi roheenergiat ei ole võimalik turule tuua. On vaja võrgud korda teha, õigemini tuleb mahtu suurendada, läbilaskevõimet ja nii edasi. See ei ole lihtsalt jätkusuutlik. 

Me näeme selgeid signaale Suurbritanniast, me näeme Ameerikast, me näeme Saksamaalt, et on pandud pidurid peale roheenergiale. Aga meie arendame edasi, võtame seadusi vastu, toetame. Ütleme ENMAK-is, et paneme kinni põlevkivisektori. Võtame endale eesmärgi, mida ei ole võimalik täita, et aastal 2030 me tarbiks ja toodaks sama palju roheenergiat. See lihtsalt ei ole võimalik, puhtfüüsiliselt ei ole võimalik. Rääkimata sellest, et arendajad ei suuda seda tagada. 

Soovite lisaaega? 

Ei, aitäh! Ma lihtsalt ütlen selgelt, et me seda eelnõu, seda käkki ei saa mitte mingil juhul toetada. Aitäh!

Aitäh! Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Head kuulajad, kes meil veel siin alles on jäänud hilistel öötundidel. Tahtsin lihtsalt mõned [väited] ümber lükata või mõnda aspekti täpsustada. 

Esiteks see konkreetne toetusmeede, mis on seotud planeeringute muudatustega. See eelnõu sisaldab tegelikult planeeringute muudatusi, mille juures on ka toetusmeetme elemendid. See toetusmeetme osa, kui see tõesti tuleb maksimaalses mahus täis, siis see mõjutab taastuvelektri tasu kuskil 0,24 senti kilovatt-tunni kohta, juhul kui meil tarbimine jääb samaks, nagu ta on praegu. Kui tarbimine kasvab, siis järelikult läheb ta väiksemaks. Ehk siis 0,24 senti. See toetusmeede on struktureeritud nii, et see saab ainult keskmist hinda alla tuua. Ehk see, kuidas ettevõtjale makstakse toetust, juhul kui ta toodab turule, saab toimida ainult juhul, kui see toob keskmist elektri hinda alla. Ja ta toob hinda alla rohkem kui see 0,24 senti kilovatt-tunni kohta. Ehk kogu selles mahus, mis see vähempakkumine täitub, läheb elektri hind madalamaks. Kui see ei ole võimalik, siis ta lihtsalt ei tule sinna pakkumisse.

Nüüd, see, mis puudutab tehnoloogianeutraalsust, millele viitas siin Lauri. See toetusmeede on tehnoloogianeutraalne selles mõttes, et sinna võib teha täishübriidlahenduse, kus sul on tuul, päike, salvestus, gaasijaam, mis iganes, kõik kokku. Lihtsalt toetust makstakse ainult tuulekomponendi eest. See on välja toodud just selle tõttu, et ka neljandas ja esimeses kvartalis peab suutma toota. 

Sest, olgem ausad, päikeseenergiat on meil juba piisavalt. See on ka see põhjus, miks meil päikesepaistelistel päevadel on tihti elektri hind null või miinuses. Meil ei ole mõtet toetada riiklikult päikeseenergia juurdelisamist, see tõepoolest ei aita süsteemile mitte midagi kaasa. See, et inimesed panevad endale kodudesse või tootmisse või kuhu iganes enda tarbeks päikese[paneele], on väga mõistlik. Päikeseenergia koos salvestusega on rentaabel, aga niisama päikeseenergiat toetada ei ole mõtet. Salvestust ei ole vaja toetada, salvestus on juba täna turutingimustes väga edukalt toimiv ja kasumlik. Ehk siis tegelikult me ei toeta niisama mingeid asju, nagu Mart tahtis, ei subsideeri niisama. Päikest ei toeta, salvestust ei ole vaja toetada, see töötab ise. 

Nüüd, miks tuult? Lihtne [küsimus] on see, et olgem ausad, mis on meie alternatiivid energia tootmiseks? Kui me mitte midagi ei tee, siis tarbimine võib ajas tõenäoliselt kasvada, sest me elektrifitseerime asju, soojust, kõike muud. See tähendab seda, et meil tekib nõudlust juurde, aga pakkumist ei tule juurde. Järelikult hind saab minna ainult üles. Tootmisliigid, mis on juhitavad, on täna gaas ja põlevkivi. Meil ei ole hüdrot, meil ei ole tuuma. Ehk siis püsitootjaid meil ei ole teisi. See tähendab, et tegelikult ajaskaalas järgmised 10–15 aastat, mis läheb aega seni, kuni me saame rajada tuumajaama, mis on stabiilne tootja, odav tootja, emissioonivaba tootja, ei ole meil ühtegi teist alternatiivi. Lihtsalt ei ole. 

Vaat selle pärast täna on veel mõistlik toetada, sest alles hiljuti oli TalTechi uuring, mis näitas, et selles mahus, mis meil täna on seda ilmastikust sõltuvat elektrit – ka biomass on mingil määral taastuv, seda loetakse siia alla –, seda ilmastikust sõltuvat komponenti kannatab veel suurendada, ilma et ta tekitaks võrguprobleeme ja ilma et ta vajaks suuri toetusi. Sealt edasi võivad minna toetused tõesti suureks ja see ei ole asi, mille suunas me tahaksime liikuda. Aga see meede ei ole mingisugune massiivne toetus. See ei ole asi, mis teeks hindu kallimaks. Seetõttu sellisel kujul on ta nendest võimalikest valikutest ainukene, mida on mõistlik teha.

Nüüd, veel üks aspekt planeeringutest. Planeeringute [muudatused] ei ole selleks, nagu Anti mainis, et kiirendada tuulikute [ehitamist]. Ei. See aitab kõiki planeeringuid, ka meie tööstuse ja mille iganes muu jaoks, ehk siis need muudatused on kõikide planeeringute jaoks kasulikud. Vaat need olid need aspektid, mis ma tahtsin välja tuua. See kõik ei ole päris nii, nagu siin esitati. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Antud eelnõu kohta on tehtud kümme muudatusettepanekut. Alustame nende läbivaatamist. 

Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud majanduskomisjon. Juhtivkomisjoni [seisukoht on] arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitajaks majanduskomisjon. Juhtivkomisjoni [seisukoht on] arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitajaks majanduskomisjon. Juhtivkomisjoni [seisukoht on] arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitajaks majanduskomisjon. Juhtivkomisjoni [seisukoht on] arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitajaks majanduskomisjon. Juhtivkomisjoni [seisukoht on] arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitajaks majanduskomisjon. Juhtivkomisjoni [seisukoht on] arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 7, esitajaks majanduskomisjon. Juhtivkomisjoni [seisukoht on] arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 8, esitajaks majanduskomisjon. Juhtivkomisjoni [seisukoht on] arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 9, esitajaks majanduskomisjon. Juhtivkomisjoni [seisukoht on] arvestada seda täielikult. Ja muudatusettepanek nr 10, esitajaks majanduskomisjon. Juhtivkomisjoni [seisukoht on] arvestada seda täielikult.

Ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 541 teine lugemine lõpetada, kuid meile on tulnud kaks samasisulist ettepanekut, üks Isamaa fraktsioonilt ja teine Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt. Ja ettepanek on selline, et eelnõu 541 teine lugemine katkestada. Seda me peame hääletama ja asume seda ette valmistama.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 541 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 12 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid oli 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Teine lugemine on lõpetatud. 

Liigume edasi tänase 14. päevakorrapunkti juurde. Selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 622 teine lugemine. Ettekandjaks on majanduskomisjoni liige Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu teise lugemise ettevalmistamine toimus majanduskomisjonis 5. juunil. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli teatavasti 28. mai. Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid muudatusettepanekuid ei esitanud. Komisjon teavitas eelnõu menetlusest Riigikogus mitmeid huvirühmi, kellelt samuti ei ole laekunud käesolevaks istungiks arvamusi ega ettepanekuid. Eelnõu algataja ei näe ka vajadust eelnõu muutmiseks. 

Tegime menetluslikud otsused. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. juunil. Nüüd on saanud sellest uus päev. See oli konsensuslik otsus. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada, konsensuslik [otsus]. Ja juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. juunil. Samuti konsensuslik otsus. Suur tänu!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Kuna Urve palus mind, kui ma siia tulin, et ma liiga pikalt ei räägiks, siis ma teengi hästi lühidalt, vastu tulles heale saarlasele. 

See on järjekordne eelnõu, mida me siin arutame, mis on tegelikult seotud sellesama rumala rohehullusega, mis meile on jõudnud ja mille rongilt me jälle kuidagi maha ei saa. Nüüd siis me räägime sellest, kuidas lennukikütust tuleb hakata solkima. Ma tõin komisjonis ka näite, et mõned aastad tagasi oli kohustus panna kütustele tanklas biokütust juurde. Ja mis selle tagajärg oli? Väga palju muruniidukeid ja kodumasinaid lendas aia taha või läks tuksi. Ja siis pidi kogu aeg jälgima tanklas, et jumala eest biolisandiga kütust ei ostaks. Nüüd me hakkame katsetama lennukite peale sedasamu asja. 

Ma pean tunnistama, et tegelikult see seadus on juba vastu võetud Euroopas ja lennukid peaks teoreetiliselt juba toimetama selle järgi, et vähemalt 2% kütusest on nii-öelda biokütus seal lennuki paakides. Aga mida see endaga kaasa toob? Muuseas, aastaks 2050 on planeeritud juba 70%-ne [nõue]. Keegi täpselt ei tea, kas need lennukid ka lendavad sellise kütusega, aga me võtame endale selliseid sihte, nii nagu on see 100% taastuvenergiat meil ette võetud aastaks 2040, mida ka ei ole võimalik tegelikult täita. Aga noh, Hruštšov tahtis ju ka kaheksakümnendateks aastateks eelmisel sajandil jõuda kommunismi. Ega ühtki lollust ei ole võimalik ära hoida. 

Aga nüüd, kui rääkida konkurentsist, siis toon näite. Kui Turkish Airlines lendab Istanbulist Tallinna ja tagasi, võtab paagid täis, siis tema solgitud kütust ei [tangi], tal pole seda kohustust, küll aga kui meie Air Baltic peab võtma Riiast paagi täis ja lendama kuhugi, siis aastal 2050 on tema kütuse hind üle kahe korra või ligi kolm korda kallim kui sellelsamal Turkish [Airlinesil]. 

Ja mida see tähendab? See tähendab seda, et esiteks, meie lennukipiletite hinnad tõusevad kolossaalselt, ja teiseks, me kaotame ju konkurentsivõime. Ja tegelikult on siin veel silmakirjalikkus juures. Kui me nüüd Euroopast lendame näiteks Hiinasse, ütleme, et Lufthansa lendab, siis ta peab siin tankima seda solgitud kütust, aga kui ta jõuab sinna, siis ta võtab paagi täis ikkagi tavalist kütust. Ja samamoodi lendab hiinlane sealt siia solkimata kütusega, aga tagasi sellest talle teoreetiliselt ei jätku ja peab siit võtma. Ehk siis üks ots on hästi roheline ots ja teine ots on meie mõistes maailma hävitav ots. 

Kuhu me sellise poliitikaga jõuame? Me anname ju endale aru, et me oleme globaalses maailmas ühises konkurentsis. Ja me Euroopa Liidus pidevalt nõrgestame oma konkurentsivõimet rumalate seadustega, seda enam, et me tegelikult ju maailma ei päästa. Isegi kui see CO₂ tõesti oleks põhjus, miks kliima soojeneb siin maakeral, siis selge on see, et ei Eesti ega Euroopa Liit ei suuda seda kuidagi peatada, kui teised sellega ei tegele. Aga selge on ka see, et CO₂ on tegelikult taimede toit. Sellest on väga palju räägitud, sellest mullist. Lõppude lõpuks jõuab see ka ilmselt meie kõige suuremate rohehullude pähe ja nad saavad aru, et kõik see on tegelikult rumalus ja meie maksame selle eest praegu väga kallist hinda. 

Nii et nagu ma lubasin Urvele, pikalt ma ei räägi. Kindlasti ei saa seda eelnõu toetada ja teen teile ettepaneku, et hakkame mõtlema ükskord majanduslikult ja mõistlikult. Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud saadikud! Kuna mõned saadikud juba haigutasid, kindlasti mitte kõnede kvaliteedi tõttu, vaid kellaaja tõttu, siis ma lubasin neile lahkelt veidi lühemalt teha, kuigi [tuleb] arvestada asjaolu, et see teema on intrigeeriv. 

Kütuse solkimise seadus! Hämmastav, kuhu me oleme jõudnud – kuidas solkida kütust ja kuidas tekitada probleeme? Eestis oli kunagi must kütuseturg, oli kütuse solkimist, aga nüüd tehakse seda riiklikul tasemel. Vanasti jälitas politsei selliseid, kes kütuse sisse kahtlasi olluseid panid. 

Nagu ma äsja ütlesin, on kogu see tegevus tegelikult selline vasakäärmuslaste leiutis, millele mingil imelikul põhjusel on liberaalid ennast külge haakinud. Ei tea, millises usus. Aga selles ei ole midagi liberaalset, mitte midagi! Minna kallale lennukikütustele, minna kallale põllumajandusele, minna kõikidesse eluvaldkondadesse söögi valikuni välja. Helsingis tehakse juba spetsiaalseid veganpäevi lasteaedades, igal pool, et ikkagi maailm ei hukkuks. 

Aga jah, oluline on see, et biokütused tõesti teevad hinna kallimaks, ja oluliselt kallimaks. Ei saa aru, kellele see kasulik on, kui me rohkem siin kinni istume ja vähem lendame. Niigi on vähe lennuliine. Nii et see kõik on mõtlemise koht. Hinnanguliselt võivad lennupiletite [hinnad] kordi tõusta, kui kõik need plaanid teoks tehakse ja biokütuseid üha aktiivsemalt [kasutatakse]. 

Ja muidugi, kuhu me võiksime tähelepanu pöörata? Ma kiidaksin seda, kui me kodumaist biogaasi toodaksime. See oleks meil ka elanikkonnakaitse jaoks kasulik ja vajalik, et meie farmides üht-teist selle nimel tehtaks ja farmid oleks jätkusuutlikumad. Tuleks pakkuda võimalusi kodumaise biogaasi arendamiseks, aga mitte kütuse solkimiseks. Igal juhul minu ettepanek ja fraktsiooni ettepanek on eelnõu see [lugemine] katkestada.

Aitäh! Kõnesoove rohkem ei ole. Sulgen läbirääkimised. Antud eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 622 teine lugemine lõpetada, aga Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonist on tulnud ettepanek eelnõu 622 teine lugemine katkestada ja seda me peame hääletama. Alustame selle ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 622 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 6 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid oli 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Teine lugemine on lõpetatud ja antud päevakorrapunkti menetlemine samuti.

Läheme edasi 15. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 518 teine lugemine. Ettekandjaks on kultuurikomisjoni liige Kadri Tali. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 518 algatas Vabariigi Valitsus 7. oktoobril 2024. aastal. Eelnõu ajakohastab spordieetika reeglite järgimist ja spordiürituste korraldamise nõudeid, sealhulgas spordiürituste korraldamise loa taotlemise regulatsiooni. 

Eelnõu esimene lugemine lõpetati 4. novembril 2024. aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 18. novembriks ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud. Kultuurikomisjon küsis eelnõu ettevalmistamisel kaasatud huvirühmadelt arvamusi 15. novembriks 2024. Arvamuse esitasid Eesti Jalgpalli Liit, Eesti Kardiliit, Eesti Olümpiakomitee, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Autospordi Liit ja Eesti enduro harrastajate kogukond.

Komisjon valmistas eelnõu ette teiseks lugemiseks istungitel, mis toimusid 16. detsembril 2024 ning 18. veebruaril, 22. aprillil, 5. mail ja 3. juunil käesoleval aastal. 16. detsembril ja 18. veebruaril toimunud istungil keskenduti koos huvirühmadega eelnõu arutelus spordiürituste korraldamisele, halduskoormuse vähendamisele ning ohutuse tagamisele. Lepiti kokku Kultuuriministeeriumi ja huvirühmade koostöös lahenduste leidmiseks. 

22. aprilli ja 5. mai komisjoni istungil toimus arutelu Kultuuriministeeriumi, Rahandusministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajatega. Nimetatud istungitel arutati muu hulgas Eesti Olümpiakomitee tulumaksuseaduse muutmise ettepanekut, mis loeks spordiklubid haridusasutusteks, kellele makstud osalustasu oleks käsitletav koolituskuluna ja tuludeklaratsioonist mahaarvatav. Eelnõu menetluse käigus juhtisid nii Haridus- ja Teadusministeerium kui ka Rahandusministeerium tähelepanu, et muudatus ei ole piisavalt õigusselge. HTM selgitas, et Kultuuriministeeriumil tuleks esmalt välja töötada regulatsioon, mille alusel toimub spordihariduse ja huvitegevuse eristamine ning need andmed tuleks registreerida spordiregistris, kust saab andmed Maksu- ja Tolliamet. 

6. mai istungil hääletas komisjon kuue komisjonipoolse muudatusettepaneku esitamise poolt. 3. juuni istungil tutvustati ettepanekut kasutada spordiseaduse tekstis sõna "paralümpia" ilma o-täheta ning otsustati esitada eelnõu kohta vastav komisjonipoolne muudatusettepanek. 

Juhtivkomisjon tegi eelnõu kohta seitse muudatusettepanekut, mida toetab eelnõu algataja esindaja Kultuuriministeerium. Muudatusettepanek nr 1 puudutab spordiseaduse täiendamist kahe punktiga, millega laiendatakse andmete töötlemise õigust treeneri tööjõukulude toetuse andmisel. Muudatusega tuuakse laste ja noorte treeningkoormuse ehk isikuandmete töötlemine seaduse tasandile. 

Muudatusettepanekuga nr 2 võetakse spordiseaduses läbivalt kasutusele sõna "paralümpia". 2017. aastal muutis Eesti paraolümpiakomitee rahvusvahelise katusorganisatsiooni International Paralympic Committee nõudel oma nimetuse Eesti Paralümpiakomiteeks. 2024. aasta augustis otsustas komitee ametlikult eelistada eesti keeles termineid "paralümpia" ja "paralümpiamängud", millest on eemaldatud o-täht. 

Muudatusettepanek nr 3 on tehniline. Sellega asendatakse eelnõu § 1 punktis 18 olev ekslik sõna "pension" korrektse sõnaga "toetus". Muudatusettepanekuga nr 4 muudetakse spordiürituste korraldamise loa taotlemise regulatsiooni. Muudatusettepanekuga nr 5 täiendatakse eelnõu punkti, mis käsitleb autospordi-, mootorrattaspordi- ja veemotospordivõistluste korraldamise nõudeid olukorras, kus korraldajaks ei ole vastav spordialaliit. 

Muudatusettepaneku nr 6 alusel on võimalik taotleda hooajaluba kuni üheks aastaks, kui võistlus toimub samas kohas samale sihtrühmale ja samade turvanõuetega. Eesmärgiks on vähendada nii kohalike omavalitsusüksuste, võistluste korraldajate kui ka alaliitude haldus- ja töökoormust, samas tagades võistlustel osalejate turvalisuse. 

Muudatusettepanekuga nr 7 muudetakse eelnõus märgitud seaduse jõustumise aegunud kuupäevi, mis algselt olid 2025. aasta 1. jaanuar ja 2025. aasta 1. aprill. Uus seaduse jõustumise aeg on 2026. aasta 1. jaanuar ning autospordi-, mootorrattaspordi- ja veemotospordivõistlusega seonduv regulatsioon jõustub 1. juunil 2026. 

Kultuurikomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 11. juunil ettepanekuga eelnõu teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 2025. aasta 18. juunil ning viia läbi eelnõu lõpphääletus.

See on kõik ettekandest, jah? Jah, aitäh! Aga teile on ka küsimus. Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja, aitäh ettekande eest! Mul nüüd tekkis küsimus selle spordiürituste korraldamiseks vajaliku valla- või linnavalitsuse loa hankimise kohta. Siin on muudatus, § 20 muudatus, "suurenenud turvariskiga spordiüritused" ja siin on siis nimekiri, millised on suurenenud turvariskiga spordiüritused. Üks punkt sellest on [üritus], millega kaasneb liikluse ümberkorraldamine. 

Kas te täpsustaksite mulle, mida see liikluse ümberkorraldamine tähendab? Kas see tähendab nii maa kui ka näiteks vee peal? Kas see tähendab ka seda, et kitsendatakse, ütleme, liikluskoridori? Või kuidas seda liikluse ümberkorraldamist tõlgendada?

Muudatusettepanek nr 4?

Kuidas?

Muudatusettepaneku nr 4 kohta on küsimus, jah? Muudatusettepanekuga täpsustatakse autospordi-, mootorrattaspordi- ja veemotospordivõistluste ringi, mille korraldamiseks on vaja taotleda valla- ja linnavalitsuse luba. Peate silmas seda punkti? (Saalist vastatakse.)

Ei, aga küsimus oli, et ettekandja vastaks turvariskidega ürituste nimekirja kohta.

Aga täpsustage, milline punkt, milline paragrahv see on.

Niiviisi kaks korda küsida ei saa. Siis võib-olla täiendad. Sul on kaks küsimust. Kui paned uuesti [soovi] sisse, saad teise küsimuse ka. (Jüri Jaanson räägib saalist.) Aga pane küsimus uuesti sisse. Jüri Jaanson, palun!

Ma ütlen uuesti. Paragrahvi 20 tekst. See muudatus on punktis 20 selles [eelnõus]. Lõike [1] punktis 5 on suurenenud turvariskiga spordiüritus. Järgmisel lehel on [lõikes] 3 kirjeldus, mis on suurenenud turvariskiga spordiüritused, ja sealt omakorda punktis 1 on [kirjas] "millega kaasneb liikluse ümberkorraldamine". See peaks kajastama kõikide spordialade [võistlusi], mille puhul on [vajalik] liikluse ümberkorraldamine. Ja siit ma küsingi, kas see on [ainult] maa peal või on ka näiteks vee peal, näiteks purjetamise ja sõudmise puhul, veespordialade puhul. Milliste alade puhul, millises ulatuses liikluse ümberkorraldamine? Igasugune või kuidas see käib? Seda ma küsisin.

Ma täpsustan seda. Siin selles seletuses seda kirjas ei ole.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Madis Kallas, palun! (Saalist öeldakse midagi.) Paraku on kaks küsimust ainult, aga see on juba kolmas teil. Aga küsimusi ei olnud, ma juba avasin läbirääkimised. Madis Kallas, palun! (Saalist öeldakse midagi.) Pärast saab sõna võtta kohapealt ka, jah.

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tahan lühidalt paar kohta ära markeerida. Kõigepealt, need punktid, mis sisse lähevad muudetud spordiseadusesse, kui see vastu võetakse, on igati tervitatavad. Kõik see, mis puudutab spordieetikat, kõik see, mis on seotud kohtunike tasustamisega, ja mitmed teised punktid. 

Aga äärmiselt kahetsusväärne on see, et jätkuvalt ei ole suutnud me Eestis lahendada ära olukorda, millele ka Eesti Olümpiakomitee ning tegelikult sajad ja sajad Eesti spordiklubid on viidanud. Ehk meil on praegu Eestis olukord, kus spordiklubi peab looma endale paralleelselt kõrvale spordikooli, kuna sellisel juhul saab teda nimetada haridusasutuseks, kellele makstud osalustasu oleks käsitletav koolituskuluna ja oleks tuludeklaratsioonis mahaarvatav. Ja see on tekitanud Eestis olukorra, kus tuleb meil spordikoole iga-aastaselt kümneid ja kümneid juurde. Aga tegelikult see tähendab seda, et spordiklubi A teeb endale kõrvale spordikooli A, et saada siis tuludeklaratsiooni mõttes nii-öelda abikõlblikuks. Mul on äärmiselt kahju, et ministeeriumid ei suutnud seda omavahel kokku leppida ja me seda äärmiselt tobedat bürokraatlikku olukorda ei suutnud selle lugemise [eel] ära lahendada. Ma tean, et komisjoni liikmetel – minu arvates kõigil komisjoni liikmetel – oli seesama soov olemas. 

Ma kutsun üles seotud ministeeriumeid tõsiselt sellele teemale otsa vaatama. Kui meil praegu on Eestis spordiklubide arv üle mitme tuhande, siis suutes see seadusemuudatuse ära teha, [oleks] meil eeldatavasti spordikoolide arv üle tuhande, mis oluliselt lihtsustaks nii aruannete koostamist kui ka kõike seda, mis on seotud bürokraatiaga spordiklubides ja spordikoolides just inimeste vaates. Aitäh!

Aitäh! Jüri Jaanson, protseduuriline küsimus kõigepealt.

Aitäh, austatud juhataja! Me peaksime ära klaarima selle, kuidas käituda sellisel juhul, kui ettekandjale jääb küsimus veidi arusaamatuks ja ettekandja soovib küsimuse [kordamist]. Siis pannakse uuesti mikrofon sisse, ma kordan küsimust ja see läheb teise küsimusena arvesse. Tegelikult on see ju eelmise küsimuse kordamine. Ja kui Riigikogu liikmel on ka teine küsimus, siis teist küsimust ta enam ei saa [esitada], kuna süsteem on lugenud küsimuse kordamise teiseks küsimuseks. Minu arvates ei ole see päris korrektne. Kuidas teie istungi juhatajana sellest aru saate?

Protseduuriliselt on küsimiseks aega üks minut. Küsimise aja jooksul tuleks välja tuua erinevad punktid. Aga vist jäi segaseks, kas [küsimus] oli seletuskirja kohta või muudatusettepaneku kohta. Sellisel juhul võib üle küsida. Praegu ma sain aru, et ettekandja ei saanud aru, millises kontekstis see [küsimus] on. Teise küsimusega te selgitasite, millist osa te mõtlesite. Ettekandja ütles, et ta täpsustab ja saab teile pärast vastata. 

Kas tahate protseduuriliselt [küsida] veel, Jüri Jaanson, või tahate kohapealt sõnavõttu? (Jüri Jaanson vastab.) Jüri Jaanson, protseduuriline [küsimus].

Teise küsimuse ajal ma kordasin esimest küsimust, ma selgitasin täpselt sedasama lihtsalt selle pärast, et mul paluti see üle korrata, eks ole. See oli sisuliselt selle küsimuse kordamine. Kui ma ei oleks seda küsimust korranud, kuidas oleks see olukord lahenenud? Mul oli tegelikult kaks küsimust plaanis. Kuidas nüüd peaks lahenema selline olukord, kui ettekandja lihtsalt ei saanud aru ja palus täpsustada? Kas kordamise võimalust ei ole?

Aitäh! Te selle teise küsimusega tõepoolest täpsustasite esimese küsimuse punkte. Aga nüüd on jäänud võimalus [osaleda] läbirääkimistel. Te saate oma mõtted välja öelda. Ja praegu ma saan aru, et teil ongi soov läbi rääkida kahe minuti jooksul. 

Aga Tõnis Lukas tahab [kõnelda] kõnepuldist. Palun, sõna on teil! Pärast saab Jüri Jaanson kohapealt sõna võtta kaks minutit.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma ühte asja selgitaksin. Siin oli juttu spordikoolidega seotud liigsest bürokraatiast, sellest, et tuleb klubi juurde registreerida kool ja kinnitada õppekava. See tuleneb lihtsalt ühest tõsiasjast, et meil omal ajal, kui hakkas tekkima initsiatiivikaid spordimehi, kes lõid spordiklubisid spordikoolide kõrvale, lammutati kohalikke spordikoole, siis tekkis olukord, kus ei olnud võimalik kõiki võrdselt [kohelda]. Kuna seadusandlus nägi ette kõigepealt osa maksust vabastamise, soodustuste tegemise ja siis tulumaksu mahaarvestamise ainult spordikoolide puhul, mindi samm edasi ja anti võimalus ka spordiklubides osalemise pealt õpilaste vanematele maksusoodustust teha. 

Aga üks asi ikkagi jäi: spordiklubides olid treenerid, kellel ei olnud täidetud pedagoogilised nõuded [ja nad ei olnud läbinud] vastavaid koolitusi. Spordi[klubides] nad justkui [õpetasid], aga pedagoogikanõuetele [ei vastanud], pedagoogilisi, tervishoiualaseid või muid [oskusi ei olnud], põhimõtteliselt ka oskust õpilaste turvalisust tagada, neid mitte ahistada ja muid niisuguseid asju. See oli spordiklubides vähem kontrolli all. Õpilastega tööks sätestati karmimad, rangemad reeglid. 

Ja siis tekkis küsimus, kuidas saab seda kontrollida, kui spordiklubil ei ole kohustust näidata pedagoogilise töö [kvaliteeti] ja ei kontrollita, mida ta selle pedagoogilise töö all täpselt mõtleb. Ja siis otsustati, et kõik, kes tahavad tegutseda, peavad registreerima spordikooli. 

See on toonud isegi mõned positiivsed näited. Spordiklubid on pannud pead kokku ja ühinenud selleks, et luua spordikool. Aga näete, seadusandlik lõhe ikka püsib. Sellest tulenevalt tunnetatakse täiendavat bürokraatiat. Ka selle korraga, spordiseaduse muudatustega me kõike ära lahendatud ei saanud, nii et osa teed jääb veel ikkagi minna. Aitäh!

Suur tänu! Nii, nüüd tõepoolest rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja asume eelnõu muudatusettepanekute läbivaatamise juurde.

Kokku on esitatud eelnõu 518 kohta seitse muudatusettepanekut. Esimene on esitatud juhtivkomisjoni poolt ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Teine on esitatud samuti kultuurikomisjoni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kolmas on esitatud kultuurikomisjoni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Neljas on esitatud kultuurikomisjoni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Viies on esitatud kultuurikomisjoni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kuues on esitatud kultuurikomisjoni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Ja ka seitsmes on esitatud kultuurikomisjoni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult.

Me oleme eelnõu muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 518 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Tänane – mis ta siis nüüd on? – 16. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu 554 teine lugemine. Ja palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud rahvasaadikud! Kõik head teaduse ja innovatsiooni ja arendustegevuse sõbrad! See on kaua oodatud seaduseelnõu nimega TAIKS, mille menetlemist alustati juba eelmise koosseisu ajal. Alguses oli selle nimeks TAKS, nüüd TAIKS. Teadusarendusele on lisandunud innovatsioon, selle riiklik korraldus, osapoolte ülesanded ning kvaliteedi tagamise, rahastamise ja järelevalve alused. 

Selle eelnõu üks kõige suuremaid plokke on kehtestada teaduseetika komitee ja väärkäitumisjuhtumite menetlemise komisjon, et oleks võimalik hinnata tegevuste eetilisust ja menetleda võimalikke rikkumisi. Eelnõus täpsustatakse ka rahastusviise, mille kaudu toetatakse teadus- ja arendustegevust ja innovatsiooni ning tehakse Haridus- ja Teadusministeeriumile ülesandeks võtta vastutus avaliku sektori innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevuste planeerimisel, korraldamisel ja rahastamisel. 

Eelnõu esimene lugemine lõpetati 26. veebruaril sel aastal ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 12. märtsiks kella 17.15-ks ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud. Kultuurikomisjon küsis eelnõu ettevalmistamisel kaasatud huvirühmadelt arvamust ja seda sooviti 31. jaanuariks. 22 organisatsiooni esitasid oma arvamuse. Ma ei hakka neid kõiki üles lugema, aga nende hulgas on Sihtasutus Eesti Teadusagentuuri, teaduskorraldusega tegelevate asutuste, ülikoolide, teaduste akadeemia, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja, Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskuse ning ülikoolide ametiühingute esindajad. Eelnõu kohta esitatud ettepanekute, arvamuste ja seisukohtadega saavad kõik ise tutvuda, need on eelnõukaardil olemas. 

Komisjon valmistas eelnõu teiseks lugemiseks ette mitmel istungil. Need olid 18. märtsil, 22. aprillil, 6. ja 19. mail ning 3. ja 9. juunil käesoleval aastal. Kõige suurem arutelu, mida tasuks märkida, oli 18. märtsil Riigikogu konverentsisaalis. Sellest võtsid osa need 22 organisatsiooni. Kõik olid kutsutud ja toimus väga laiapõhjaline ja põhjalik arutelu. Paljusid küsimusi sai läbi arutada. 

Huvigruppide esindajad avaldasid arvamust eelnõu kohta, puudutades just erinevaid definitsioone, olgu selleks siis teaduse mõiste, teadlase mõiste, innovatsiooni või teadmussiirde mõiste. Aga arutati ka tegevustoetuse ja selle jaotuse põhimõtete sisu ja mõju üle erinevatele teadusasutustele. Rõhutati muidugi, et rahastus peab olema stabiilne ja prognoositav. Tõstatati mure, et rahastusmudel võib väikeste teadusasutuste olukorra haavatavamaks muuta, ja otsiti sellele lahendusi. 

Samuti arutati vajadust määrata koordineeriv asutus, mis oleks ministeeriumide teadus- ja arendustegevuse koordineerimiseks vajalik. Sellest mõttest on juba ammu räägitud. Teatavasti on 1%-leppega lisanduvad vahendid teadus- ja arendustöösse suunatud lisaks Haridus- ja Teadusministeeriumile, mis saab 40%, ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, 40%, ja ülejäänud 20% erinevatele ministeeriumidele. On tunnetatud vajadust ühtlustada kvaliteedikriteeriume, teha väljakuulutud konkursse teadlastele selgemaks ja nende põhimõtteid ühtlustada. On olnud pikk arutelu, kas selle koordineeriva funktsiooni võiks anda Riigikantseleile või Haridus- ja Teadusministeeriumile. Selle üle seal pikalt arutati. 

Ülikoolid väljendasid muret, et liigne riiklik sekkumine võib kahjustada teadusasutuste autonoomiat. Väljendati vajadust vältida ülereguleerimist. Ka väljendati laialdast toetust seaduse uuendamisele ja sooviti, et [seadus] võetaks kiiresti vastu. See oli väga üldine ja ühine arusaam sellest. 

Edasi, 22. aprilli istungil oli fookuseks teaduseetika regulatsiooni täpsustamine ja kohtuti just nende osapooltega, kes teaduseetikaga kõige rohkem tegelevad. Need on Haridus- ja Teadusministeerium, Justiits- ja Digiministeerium, Tartu Ülikool ja Eesti Teadusagentuur. Sellel arutelul räägiti eelkõige just sellest, kas Haridus- ja Teadusministeeriumil peab olema volitus kehtestada teadus- ja arendustegevuse osaliste õigused, kohustused ja ülesanded või on see tegelikult teadusasutuste autonoomia piiramine, kas saab määruse tasemel neid kohustusi panna või need peaksid olema seaduses. See on leidnud tänase seaduseelnõu parandustes väljenduse, et nende kohustuste määramiseks määruse tasemel ministrile volitust ei anta. 

6. mai istungil keskenduti võimalike muudatusettepanekute tutvustamisele ja huvigruppidele anti uuesti võimalus [saata] oma ettepanekud, kuna täpsustati väga olulisi mõisteid, nagu teaduse mõiste ja ka teadmussiirde ja innovatsiooni mõisted. Edasi siis, ma ei hakkaks neid täpsemalt ette lugema, aga olid peamiselt sõnastuslikud muudatused. KBFI palus seletuskirja sisse viia selle täienduse, mis 18. märtsi istungil kokku lepiti, et väikeste teadus- ja arendusasutuste stabiilse rahastamise küsimust saab lahendada sihttoetuste kaudu. Kultuurikomisjon otsustas sellise põhimõtte seletuskirja sisse viia, et kõigile teadus- ja arendusasutustele, kes sarnases õiguslikus staatuses on, on toetuste määramine jätkusuutlikkuse tagamiseks vajalik ja [on oluline], et seda peetaks silmas. 

3. juuni istungil toimus hääletamine, hääletati komisjoni muudatusettepanekute üle. Selgitati veel, et on võimalik, et [tuleb] ka keeletoimetuslikke muudatusi ja need viidi järgnevatel istungitel sisse. Kokku on eelnõu kohta esitatud 37 muudatusettepanekut. Eelnõu algataja esindaja Haridus- ja Teadusministeerium toetab Kultuurikomisjoni muudatusettepanekuid. Enamik nendest ettepanekutest või võiks öelda, et valdav enamus tuleneb huvirühmade esitatud ettepanekutest. 

Üks neist on Sotsiaalministeeriumi ettepanek, mis puudutab meditsiiniseadme seaduse muudatusi. Nende muudatusettepanekute hulgas on ka lihtsalt normitehnilisi ning sõnastust ja definitsiooni täpsustavaid muudatusi. Samas filosoofina ma tahaks öelda, et võib-olla need ei olegi nii väikesed. Kui teadust ja teadlast korralikult sõnastada, siis sellest tegelikult väga paljuski sõltub ka see, kuidas pärast teadust rahastatakse või kuidas teadustegevust korraldatakse. Kes jääb välja ja keda võetakse mängu, on sageli just nimelt definitsioonidega määratud. Nii et mul on väga hea meel, et laialt on kaasatud ka eriala asjatundjaid, sealhulgas teadusfilosoofe, kes aitasid neid häid definitsioone teha. 

Ma tooksin kiirelt välja ainult need suured asjad, mida me peamiselt arutasime ja mida on muudetud. Kõigepealt siis tõesti teadlase definitsioon. Huvirühmad pidasid seda vajalikuks muuta. Siia on sisse viidud nii-öelda laiendatud teadlase mõiste. Kui suurendatakse teadmiste hulka, siis missuguste valdkondade teadmisi tegelikult suurendatakse? See muudatus on kooskõlas ka Frascati Manualiga. Eelkõige peame silmas, et siin need uued teadmised puudutavad nii inimest, kultuuri, ühiskonda, tehnoloogiat kui ka loodust. 

Natuke on täpsustatud ka teaduseetikat, mis asi see on. See on eriti raske definitsiooni mõttes, sellepärast et teaduseetika on ingliskeelses maailmas jagunenud kaheks valdkonnaks, mida eesti keelde ei saa väga hästi tõlkida. Üks neist on uurimistöö eetika või research ethics ja teine on teadlaste ausust ja usaldusväärsust puudutav valdkond, mis on rohkem professionaalse eetika või kutse-eetika valdkond, ehk kaetud sõnaga research integrity. Meil on ainult üks sõna "teaduseetika", millega me tegelikult võtame kokku nii selle, missuguseid teaduse väärtusi ja norme peavad teadlased järgima, see on kokku lepitud ja üldtunnustatud teaduse hea tava, aga ka kutse-eetika, mis sageli väljendub teadlaste eetikakoodeksites. Nüüd on selline hea kooslus leitud minu meelest. 

Lisaks on täpsustatud eetikakomiteede tegevust. Siin on täiesti uus asi, mis tuleneb sellest, et rakendusüksusele, tegelikult Eesti Teadusagentuurile antakse võimalus moodustada riiklik eetikakomitee. Aga see ei ole ilmselt üks eetikakomitee, vaid see on lihtsalt institutsioon, mida saab jagada vastavalt erinevate valdkondade eetikakomiteedesse. Siis oli pikalt arutusel, kas ka institutsioonid võivad oma institutsionaalsed komiteed alles jätta. Ja tõepoolest, vastavalt huvirühmade tagasisidele otsustati, et institutsionaalse eetikakomitee tegevus näiteks mõne ülikooli juures võib jätkuda, kui ülikool seda soovib. Seda ei reguleeri minister tingimusel, et teadus- ja arendussüsteemi osapooled lepivad ühiselt kokku institutsionaalse eetikakomitee tegevuse kvaliteedi tagamise põhimõtted ja neid ka järgivad. Väärkäitumise osas lepiti kokku, et selle [menetlemist] ei saa niisama algatada, vaid peab olema esitatud kahtlustus. 

Teaduseetika puhul oli väga suur vaidlus selles, kuivõrd toimub teadlaste põhiõiguste ja autonoomia riive, samuti teadusasutuste autonoomia [riive]. Lõpuks siis kokkuleppel saavutati selline kompromiss, et volitusnormist eemaldatakse viide teaduseetika väärkäitumise juhtumite menetlemise komisjoni töökorrale, sest selle kehtestab teadus- ja arendustegevuse poliitika rakendusüksus. Teaduseetikavaldkonna puhul on needsamad üldtunnustatud normid teadlastele aluseks, küll aga saab komisjoni moodustada just seesama poliitika kujundamise üksus. 

Teadus- ja arendustegevuse ministeeriumideülene koordineerimine. Sellest oli juba juttu, et meil on pikalt olnud soov, et oleks selline terviklik korraldus ja rahastus ning määrataks koordineerija. Kuna Riigikantseleil ei ole võimalik seda üle võtta ja me tegeleme siin bürokraatia vähendamisega, siis ei ole mõistlik talle veel ühte funktsiooni juurde anda. Vabariigi Valitsuse seadusega on juba teadus- ja arendustegevuse korraldamine antud Haridus- ja Teadusministeeriumi ülesandeks. Haridus- ja Teadusministeerium ei ole selle ettepaneku vastu. Seetõttu jõudis seaduseelnõusse see punkt, et Haridus- ja Teadusministeerium saab ülesande koordineerida eri ministeeriumide teadus- ja arendusalast tegevust, aga nad ei saa määrata ministeeriumide tellitava teadus- ja arendustegevuse sisu. Need ettepanekud, milliseid uuringuid teha, tulevad ikkagi ministeeriumidelt. Samuti jäävad alles teadusnõunikud ja neile tagatakse nii tegevusraha kui ka palk. 

Rahastamise läbipaistvus ja stabiilsus oli, nagu ma ütlesin, üheks mureks, mida pikalt arutati: kuidas need uued erinevad meetmed tagavad, et kõik saaksid rahastatud? Ja lõpuks oldi sellega rahul. Eesti Teaduste Akadeemia allasutuse Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ning KBFI tagasiside põhjal on seletuskirjas öeldud, et siht peab olema, et toetuse kaudu saab stabiilsust tagada ka väikestele teadus- ja arendusasutustele. Neid on tegelikult rohkem kui need, kes tagasisidestasid. 

Siis oli väga pikk arutelu akadeemilise vabaduse kaitse üle, eelkõige just huvirühmade esitatud ettepaneku tõttu, et ei tohiks sekkuda ülikoolide autonoomiasse ja akadeemilisse vabadusse. Selle tõttu jäetigi eelnõust välja see, et ministri määrusega reguleeritakse teaduse ja arenduse osaliste õigusi, kohustusi ja ülesandeid teaduseetika valdkonnas. Samuti ei kirjutata teadlastele ette seadusega, vaid öeldakse väga üldiselt viitega, et on kokku lepitud väärtused ja tegevuspõhimõtteid, mida nad peavad järgima. Täpsustuseks ütlen, et see on mõistlik. Ka teised maad, näiteks Skandinaavia maad, on öelnud, et ei ole mõistlik neid seaduse tasemel liiga lahti kirjutada, sellepärast et need tegelikult muutuvad ja valdkondlikud kokkulepped on need, mis teadlasi nagunii juhivad. 

Ja lõpuks võib öelda, et oli üks mure veel, et äkki on uurimistoetuste jaotamisel võimalik, et kui minister kehtestab uurimistoetuste määramise tingimused, siis suureneb oht protsessi poliitiliseks mõjutamiseks. Arvestades ka seda, mis üle ookeani toimub, on inimesed väga mures. Nii täpsustati muudatusettepanekuga eelnõu § 22 uue lõikega 3, kus öeldakse, et riiklik uurimistoetuse ning teadus- ja arendusprojektide valiku aluseks on mitte poliitiline surve, vaid rahvusvaheliselt tunnustatud hindamiskriteeriumid ja peab olema tagatud kõikide valdkondade võrde kohtlemine. 

Nii, võib öelda, et kõiki muudatusettepanekuid me ei saanud arvestada. Siin on kooskõlastustabelis ka öeldud, miks mõned on välja jäetud. Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud on sellised. Kultuurikomisjon tegi ettepaneku võtta see eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 11. juunil ettepanekuga eelnõu teine lugemine lõpetada. See otsus võeti vastu konsensuslikult. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 17. juunil ja viia läbi eelnõu lõpphääletus. Seegi võeti vastu konsensuslikult nii nagu ka kõik muudatusettepanekud, mida komisjon hääletas. Aitäh teile! Heal meelel vastan küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole.

Aitäh teile!

Järgnevalt avan läbirääkimised ja kutsun siia kolleeg Tiit Marani.

Auväärt saal! Inimesed, kes on televiisori taga! See on kindlasti üks päris hea seadus, mis paika sai. See ülevaade, mis anti sellest protsessist, oli suurepärane. Aga kuna ma olin natukene selle protsessi juures, siis ma tahaks rõhutada ühte asja või aspekti, mis on erakordselt oluline ja mis võib mõnikord jääda poliitilises ja ametkondlikus teksti vormistamises kahe silma vahele. 

Nimelt akadeemiline vabadus. Selle seadus[eelnõu] tegemisel, nagu eelkõneleja juba rääkis, olid esmases vormis teatud sellised klauslid, mis põhimõtteliselt oleks võimaldanud mõjutada seda, kuidas ja mida rahastatakse toetustega. Ja on väga hea, et see sellisel kujul sisse ei läinud, isegi kui debattides öeldi, et ega keegi seda halvasti ei kasuta, sest võib-olla praegu tõesti ei kasuta keegi seda halvasti, aga mingil järgmisel hetkel keegi teine poliitiline jõud võib tahta seda hoopis teistmoodi ja kurjasti kasutada. Nii et akadeemiline vabadus, otsustus selle üle, kuidas toimub teadustöö, kuidas toimub ülikooli juhtimine, peab jääma ikkagi ülikoolidele.

Ja teine on muidugi ka see, et akadeemilise vabaduse puhul on oluline, et meil oleksid tagatud võimalikult mitmekesiseid seisukohad, sest ainult mitmekesiste seisukohtade omavaheline debatt võimaldab tegelikult jõuda teatud arvamustele, teatud arusaamistele. Seda debatti ja erinevaid arusaamisi ei tohiks tagasi lükata ka siis, kui see poliitikutele või ametnikele tundub vastumeelne. See on äärmiselt oluline. Ja loomulikult, akadeemilise vabaduse tagamine [seisneb] suures määras selles, kuidas on seadused tehtud. Seda me peame ise siit majast jälgima. Aga teise poole pealt ka ülikoolidel on oma roll selleks, et vaadata, kuidas akadeemilist vabadust rakendatakse, sealhulgas kõnevabadust. Seda mõnikord võidakse kuritarvitada. 

Hiljuti oli selline naljakas juhtum, et ühe ülikooli instituut võttis sõna ülikooli nimel ja ülikool ei pidanud vajalikuks seda mõjutada. See on tegelikult vabaduse kuritarvitamine, sellist asja ei tohiks olla. Ülikoolid peaksid kontrollima, et kõik, mida tehakse avalikkuses, oleks kindlalt kooskõlas eetiliste põhimõtetega, mille ülikool on vastu võtnud. Ja veelgi hullem on see, kui keegi tahab vastasseisukohta võtta ja ülikool proovib mõjutada, et see avalikuks ei läheks. Sellist asja ei tohi olla, põhimõtteliselt ei tohi olla. Ma loodan, et seda rohkem ei tule. 

Ja siis ma tahaksin natukene debateerida või mõtiskleda. § [21] lõikes 9 on sõnastatud, mis asjad on rahvusteadused. Rahvusteadused on ajalugu, folkloristika, keeleteadus, kunstiteadus, sealhulgas muusika- ja teatriteadus, ning kirjandusteadus, mille uurimistulemustel on otsene mõju eestlaste enesemääratlusele ja mis aitavad kujundada ja säilitada eestlaste identiteeti. Kunagi tulevikus peaks natuke mõtisklema, kas seda sõnastust muuta, sest siit jääb selline tunne, et meie kultuur on asi iseenesest, et seda ei mõjuta mingi meist väljaspool olev mõjur. See ei ole ju tegelikult nii. Meie rahvas ei eksisteeri vaakumis. Samuti ei ole olemas mingit eestlase geeni või poolaka geeni või inglase geeni. Kultuur toimib geenidest eraldi. 

Aga mis on oluline, on see, et meid ümbritseva keskkonna [teadus] ja selle sisu, näiteks maastikute uurimine, floristika, faunistika, see, mida tavapärases, ütleme, hüpoteesi testimise vormis ei kiputa finantseerima, saaks finantseeritud. See on oluline selleks, et tegelikult elukeskkond meie ümber mõjutab märkimisväärselt just sedasama – sellel on otsene mõju eestlaste enesemääratlusele ja sellele, mis aitavad kujundada ja säilitada eestlaste identiteeti. 

(Juhataja küsib, kas kõneleja soovib lisaaega.) Jah.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Sest eesti kultuur paratamatult ei saanud tekkida Amazonase ürgmetsades, ei saanud tekkida Sahara kõrbes ega Alaska jääväljadel. See sai tekkida siin Maarjamaal sellisel kujul, nagu ta on. Nii et paratamatult, kui me räägime rahvusteadustest, on oluline rahvusteaduste all vaadata ka kõike seda, mis puudutab elustiku ja maastiku uuringuid. See, mis muidu hästi ei saaks rahastatud. Eks tulevikus peab vaatama, kuidas seda siia paremini sisse kirjutada. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Tõnis Lukase. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Tulin siia Isamaa fraktsiooni nimel, et tunnustada neid, kes selle seaduse viimistlemisel on osalenud, selle eest, et selle [eelnõu] nimel on palju tööd tehtud, vajadusel on tehtud kompromisse ja analüüsitud päris põhjalikult. Mõnikord niisugune eelnõude kallal jorutamine ei tasu ennast ära või on tempo alla löömiseks või lihtsalt raiskab aega. Antud juhul pean ütlema, et nende paari aasta jooksul, mis on pärast enam-vähem esialgse kuju [valmis] saamist valitsuses olnud valitsuse, aga väga pikalt ka Riigikogu menetluses, on see eelnõu veelgi küpsenud, väga paljuski tänu Margit Sutropile, kes on olnud kultuurikomisjoni poolt selle asja vedaja, kes valdkonda väga hästi tunneb, teaduseetika valdkonda niikuinii, aga ka üldiselt kogu seda raami ja sisu. Ja lisaks seadusele on selle seaduse puhul oluline seletuskiri, kus on viimistletud veel mitmeid niisuguseid küllalt põhimõttelisi osalt kompromisse, osalt kokkuleppeid, mis tuli kuhugi kirja panna, et need vähegi peaksid ja annaksid turvalisuse kas mingile grupile asutustele või mingi valdkonna teadlastele.

Küllalt oluline on see, et selle seaduse menetlemise käigus lepiti kokku ka teaduse rahastamise proportsioonides, mis jällegi ei ole seaduse tekstis kirjas otseselt, aga mis annab lootust, et [ei jätku] vahepeal [tekkinud] küllaltki halb tendents, et teaduse põhiinstrumentides jääb raha kogu aeg proportsionaalselt vähemaks ja see pillutatakse ministeeriumide vahel laiali – teisi ministeeriumeid ei saa ju nii otseselt umbusaldada, aga siiski – võib-olla kaheldavate või mitte nii selgete parameetrite järgi ja mitte nii selge tegevuste kvaliteedikontrolliga. Samas nii noortele teadlastele kui ka meie rahvusvaheliselt tuntud kollektiividele on signaaliks ikkagi see, mis põhilistes instrumentides on, kui palju on grandi taotluste võimalusi ja kui palju on baasfinantseerimine, kas see tõuseb. Vahepealsel ajal tulid sealt negatiivsed signaalid, kuigi teadusesse tuli justkui raha juurde. Ma loodan, et see etapp, kus ühe juhusliku kokkuleppega pandi asjad justkui näivalt õigeks, aga tegelikult tõi see kaasa negatiivse surve paljudele tõsistele teaduskollektiividele, nii rahalise surve kui ka ajalise surve, on möödas ja me hakkame siin natukene jälle liikuma koordinatsiooni ja niisuguse vennarahu poole. 

Mõned olulised asjad on veel, aga ma ei hakka neid kõiki siin üles lugema. Igal juhul ma arvan, et see seadus on tegemise käigus küpsenud. Aitäh kõigile tegijatele!

Suur tänu! Ja rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised.

Ja asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kultuurikomisjoni ettekandjalt juba kuulsime, et need on valdavalt kõik kultuurikomisjoni ettepanekud – ja neid ka arvestati –, aga ma pean ikkagi nad siinkohal teie ees üles lugema või neid tutvustama, et ka stenogrammi jääks täpselt see, mida Margit Sutrop meile siin juba eelnevalt ette kandis. 

Ehk siis 554 SE muudatusettepanekud. Kokku on neid 37 tükki. Esimene on esitatud kultuurikomisjoni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Teine on samamoodi kultuurikomisjoni esitatud. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kolmanda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Neljanda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Viienda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kuuenda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Seitsmenda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Samuti on kaheksanda esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Üheksanda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. See oli üheksas, jah? Kümnenda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Üheteistkümnenda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kaheteistkümnenda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kolmeteistkümnenda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Neljateistkümnenda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Viieteistkümnenda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kuueteistkümnenda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Seitsmeteistkümnenda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kaheksateistkümnenda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Üheksateistkümnenda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kahekümnenda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kahekümne esimese on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kahekümne teise on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kahekümne kolmanda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kahekümne neljanda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kahekümne viienda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kahekümne kuuenda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kahekümne seitsmenda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kahekümne kaheksanda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kahekümne üheksanda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kolmekümnenda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kolmekümne esimese on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kolmekümne teise on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kolmekümne kolmanda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kolmekümne neljanda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kolmekümne viienda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kolmekümne kuuenda on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Ja kolmekümne seitsmenda on esitanud kultuurikomisjon. Ning juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult.

Me oleme eelnõu 554 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 554 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Ning tänane 17. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse, halduskohtumenetluse seadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse (viisaotsuse vaidlustamine) eelnõu 603 teine lugemine. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi. Palun!

Suur tänu, austatud esimees! Lugupeetud kolleegid ja need vaprad inimesed, kes meid veel jälgivad üle võrgu! Annan teile ülevaate 3. juuni põhiseaduskomisjoni istungil arutluse all olnud välismaalaste seaduse, halduskohtumenetluse seadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse [eelnõu] teisest lugemisest. Kõigepealt tuletan meelde, milles seisneb asi, mida lahendatakse. 

Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 2025. aasta 24. märtsil ja eelnõuga kehtestatakse viisaotsuse ja viibimisaja otsuse kohtus vaidlustamise õigus. Hetkel kehtib üksnes kaheastmeline vaidemenetlus ehk siis välismaalane võib esitada viisataotluse või viibimisaja otsuse vaide esmalt otsuse teinud haldusorganile ja seejärel vajadusel ka ministeeriumile. 

Euroopa Kohus leidis 2017. aastal kohtuasjas [C‑403/16], et liikmesriigid peavad ette nägema lühiajalise viisa andmisest keeldumise otsuse vaidlustamise, sealhulgas võimaluse otsus kohtusse kaevata. Kuna Eesti õiguskorras ei ole kohtukaebeõigust ette nähtud, on Eesti suhtes algatatud ka rikkumismenetlus ning 2025. aasta 29. jaanuaril esitas Euroopa Komisjon Eesti vastu hagiavalduse Euroopa Liidu Kohtule. 

Lisaks sellele on ka meie oma Riigikohus 2021. aasta kohtuasjas nr [5-20-10] ja 2025. aasta kohtuasjas nr 5-24-28 leidnud, et välismaalaste seadus on põhiseadusvastane osas, mis välistab viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse kohtusse kaebamise ja viisa andmisest keeldumise otsuse kohtusse kaebamise olukorras, kus viisataotleja viibis viisamenetluse ajal Eestis. 

Eelnõuga kehtestatakse senise kaheastmelise vaidemenetluse asemel kohustuslik üheastmeline vaidemenetlus ning võimaldatakse välismaalasel pärast seda kaevata viisaotsus, viibimisaja otsus või vaideotsus halduskohtusse. Eelnõuga nähakse ette – see on väga tähtis –, et halduskohtusse kaebuse esitamine ei ole välismaalasele Schengeni alale saabumise või seal viibimise aluseks ja ei lükka ka edasi sealt lahkumise kohustuse täitmist. 

Nii, ja nüüd arutelust endast. Kõigepealt meenutasime, et esimene lugemine toimus 16. aprillil. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 2. mai. Ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud, kuid komisjoni enda poolt tuli ettepanek üks muudatus õigusselguse huvides teha. Kaasatavaid huvigruppe selle eelnõu puhul ei olnud. 

Siis tuli esile, et eelmisel komisjoni istungil, sellest eelneval komisjoni istungil kerkis üles küsimus halduskohtusse kaebuse esitamisel selle riigilõivu suuruse kohta. Me palusime [selgitada], mis selle riigilõivu suuruse arvestuse alus võiks olla. [Riigilõivuks] oli pakutud 280 eurot. Selle kohta andis selgitusi istungil viibinud Justiits- ja Digiministeeriumi esindaja asekantsler Mari-Liis Mikli, kes selgitas, et riigilõivude puhul lähtutakse kolmest komponendist. Esiteks on kulupõhisus ehk riigilõiv peaks katma kulud, mis selle toimingu puhul tehakse. Teiseks, riigilõivul peab olema teatud mõjutusmeede, et vältida pahatahtlikke ja ülemääraseid kaebusi. Ja kolmandaks on küsimus selles hüves, mida kaebuse esitaja võiks saada. Seal ta veel eraldi juhtis tähelepanu, et praegune riigilõivude tase tegelikult ei kata toimingute kulusid, mida riik peab tegema. 

Komisjoni liikmete hulgas oli eelmisel korral ka küsimus, et võib-olla on see 280 eurot liialt madal. Me palusime Justiits- ja Digiministeeriumi esindajal tuua võrdluse, mis näiteks Eesti kodanikul tavaliselt see kulu on, kui ta peaks vaidega või mingi kaebusega kohtusse pöörduma. Selleks on 20 eurot, nii et see vahe on päris suur: 20 ja 280. 

Siis [läksime] muudatusettepaneku juurde. Eelnõus oli seni välismaalaste seaduses tehtavate muudatustega eraldi välja toodud, et halduskohtule võib kaebuse esitada nii otsuse, viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise ja viibimisaja enne tähtaega lõpetamise otsuse kui ka vaideotsuse peale pärast otsuse teatavaks tegemist. Halduskohtumenetluse seadustikus ja riigilõivuseaduses on aga välja toodud ainult otsus, mistõttu tuleks neid kahte seadust üheselt arusaadavuse huvides täiendada vaideotsusega ehk lisada vaidevõimalus. Ehk [tuleks] vaide puhul see riigilõiv ette näha. 

Ja siit tuli ka muudatusettepanek täiendada §-s 2 punkti 4 ning §-s 3 punktis 1 esitatud lõiget 6¹ pärast sõna "otsuse" sõnadega "või selle vaide kohta tehtud otsuse". Seejärel pandi muudatusettepanek hääletusele. Ettepanek oli arvestada seda täielikult ja seda toetas komisjon konsensuslikult. 

Vaatasime läbi ka keelelised parandused ja pärast seda asus komisjon menetluslike otsuste juurde. Esmalt tehti ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Kolleeg Seeder tegi ettepaneku teine lugemine katkestada. Esmalt pandi esimesena tehtud ettepanek hääletusele ja otsustati siis nõnda. 5 komisjoni liiget olid poolt ja 2 vastu. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. juunil 2025, see oli konsensuslik. Ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis on ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. juunil 2025. Ja see oli konsensuslik otsus. Sellega on ülevaade antud. Kui on küsimusi, vastan. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Helir-Valdor Seederi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Aeg on küll hiline, aga ma loodan, et meie meeled on piisavalt ärksad ja me oleme tähelepanelikud, et suudame mõelda selle eelnõu menetlemisel kaasa ja mõelda ka väga strateegiliselt. 

See eelnõu esialgu tundub võib-olla natukene tehniline ja formaalne ning teiselt poolt tuleneb Euroopa kohtu otsusest ja Euroopa õigusest. Ega meil siin väga palju valikuid ei ole. Aga siinkohal ma juhiksin tähelepanu niisugustele kampaania korras kaasa minevatele vooludele, mida tihtipeale tuleb meile Euroopast. Ühel hetkel saame me aru, et see on olnud viga, ja ka Euroopas mõistetakse, et see on olnud viga. Riigid, kes on tasakaalukalt ning konservatiivselt mõelnud ja tegutsenud, ei ole pidanud nendest vooludest ja eksperimentidest tulenevaid kaotusi ja kannatusi läbi elama.

Täna on meil väga aktuaalne rohepöördetemaatika. Me näeme, milleni see on viinud, kui me kampaania korras liigse hurraaga sellega kaasa läheme. Ma tuletan meelde, et kümmekond aastat tagasi oli suur immigratsioonivaimustus. Siis me ütlesime, et Euroopa on avatud kõigele ja kõigile. Tänaseks me saame aru, kui valus viga see on olnud. Ma ei räägi üksikutest Euroopa riikidest. Tegelikult läheb see eelnõu sellesse ritta. Seda loetelu võib jätkata, aga see eelnõu läheb sellesse ritta. 

Nimelt, seni on kehtinud Eestis ja varasemalt ka väga paljudes teistes Euroopa riikides, mõni aeg tagasi valdavas enamuses riikides, [selline kord, et] viisast keeldumise otsus on iga demokraatliku riigi suveräänne õigus – iga demokraatliku riigi suveräänne õigus! –, mida ei saa kohtus vaidlustada. See keeldumine võib tulla erinevatest kaalutlustest. Ja praeguses julgeolekupoliitilises olukorras on eriti ajakohane tuletada meelde, et sageli tuleneb see just nimelt julgeolekupoliitilisest olukorrast, julgeolekupõhjustest, miks üks või teine riik keeldub ühele või teisele isikule viisa väljastamisest. Seda ei pea hakkama kohtus arutlema, ei pea delikaatseid ja riigisaladusega seotud andmeid kohtutes arutama, põhjendama, avalikustama ja nii edasi. See ei ole mõistlik. Seni on demokraatlikud riigid demokraatia arendamisega väga edukalt hakkama saanud ja ei pea ka Eesti riik praegu lähtuma nendest pretsedentidest. Ma arvan, et see on üks nendest arengutest, mille puhul me mõne aasta möödudes pöördume tagasi. 

Mul on ettepanek headele kolleegidele, et peame nüüd natukene aru, tõmbame pidurit selle eelnõu menetlemisel. Katkestame teise lugemise ja leiame teistsugused lahendused, teistsugused argumendid. Ärme läheme selle praeguse eelnõuga edasi. Ja eriti on mul palve põhiseaduskomisjoni esimehele, kes räägib ju ka Eesti 200 nimel. Kui me mõtleme pikalt ette ja räägime pikast plaanist, siis see eelnõu on just pika vaatega eelnõu. Sellist otsust oleks julgeolekupoliitika [vaates] praegu väga rumal teha. 

Nii et Isamaa fraktsiooni ettepanek on katkestada selle eelnõu teine lugemine ja jääda senise praktika juurde, et me ei pea hakkama niigi ülekoormatud kohtuid ja niigi suure bürokraatiakoormusega Eesti riigis veel seda bürokraatiat suurendama ja selle kaudu ka kohtu koormust suurendama. Lisaks need julgeolekupoliitilised momendid, millele ma viitasin. Meie ettepanek on teine lugemine katkestada.

Aitäh! Järgnevalt Anti Poolamets. Palun!

Kõigepealt suur tänu eelmisele ettekandjale. Väga hea ettepanek – katkestada üks erakordselt halva eelnõu lugemine. 

Ja tõepoolest tuleb ainult kinnitada, et kui siiani on see iga riigi suveräänne otsus olnud, ka Eestis, siis nii see peakski jääma. Euroopa piirid on illegaalsete immigrantide erakordse surve all ja kõige kummalisemal kombel me oleme ka Euroopa eliitide surve all. Nad leiavad, et uksi tuleb pärani lüüa, ja leiutavad kogu aeg uusi trikke, kuidas meie elu raskemaks teha, et illegaalseid immigrante eemal hoida. 

Euroopa riikide olukord on väga halb. Suurbritannia, kes läks Euroopa Liidust välja, on sellegipoolest tohutu immigratsioonisurve all. Prantsusmaalt [tulev] immigratsioonimass on tohutu. Pole ime, kui paatidega saabub tuhat immigranti päevas. Tuhat tükki päevas! Alles oli, kui igaüks võis üle Vene piiri jalutada. Ja see, mida nimetati taustakontrolliks – kas ta seda ikka oli? 

Ja mõelge, just nimelt autoritaarsed riigid võivad seda ära kasutada. Ja selleks on meil oma Trooja hobune alati võtta – mõni pagulasabi organisatsioon, kes tegutseb riigi abiga ja kes rahastab nende viisataotluste vaidlustamist, sest nii see ju mujal on. 

Ja kuhu see kõik viib? See viib selliste nähtusteni, mida me näeme USA-s: immigrantide märatsemised, mässud, rünnakud riigi esindajate, politseinike, ametnike vastu, lehvitades immigrantide riigi lippu. Kas ei tule tuttav ette, kuidas see pronksiöö ajal välja nägi? Kuhu me siirdume? 

Tänases Telegraphis, Briti suurleht, kirjutab kolumnist väga põnevalt, et ta varem suhtus skepsisega kriitikutesse ja arvas, et nad liialdavad, et massiimmigratsioon võib viia kodusõjani. Aga nüüd ta ütles, et ta mõtleb ise samamoodi, et see võib viia kodusõjani. Nii kirjutab [kolumnist] Briti suurlehes oma kolumnis. Ja ta tõmbab paralleele USA-s [toimuvate] immigrantide mässudega. 

Suurbritannias on olukord ohtlik. Me näeme ka Iirimaal äkilisi plahvatusi, kui on toimunud eriti jõhkrad kuriteod, seksuaalkuriteod. Rahvas läheb tänavatele, sest neil on kõrini. Just praegu on üks selline rahutus toimumas kenal Iirimaal. 

Nii et me ei ole kaitstud selle eest. Ja eriti hull on lugu, kui meile surutakse seda peale Brüsseli keskvõimu poolt, justkui meil ei olekski mingit suveräänsust. Trahvide ähvardusel, nagu alati. Me peame ilmutama tahtejõudu ja keelduma [sellest regulatsioonist], vajadusel kas või trahvi maksma, ikka keelduma ja näitama, kes on suveräänne riik ja kes ei ole. Ja sellepärast ma annan ka katkestamisettepaneku üle.

Aitäh! Nii, ja palun nüüd kõnetooli tagasi Ando Kivibergi, kes osaleb läbirääkimistel. Palun!

Suur tänu, härra juhataja! Aitäh ka kolleegidele nende kriitiliste sõnavõttude eest! Aga minu roll on siin natukene rahustada. Võib-olla me natuke muretseme teatud asjades üle. 

Mis puudutab immigratsioonist [tulenevat] ohtu julgeolekule, siis kindlasti see on olemas, siin ei ole vaidluskohta. Ma arvan, et me küllalt hästi mõistame neid riske, mis on tabanud Euroopat, ja nõnda edasi. 

Kuigi me võime, eks ole, kuidas öelda, selle surve põhjuse sinna Brüsseli poole suunata, siis tegelikult ma tuletan meelde – ma oma sissejuhatavas lõigus viitasin ka sellele –, et meie enda Riigikohus on kaks korda antud asjas teinud otsuse, kus ta viitab, et meie välismaalaste seadus on põhiseadusvastane just selles osas, mis välistab viibimisaja enne tähtaega lõpetamise otsuse kohtusse kaebamise ja viisa andmisest keeldumise otsuse kohtusse kaebamise olukorras, kus viisataotleja viibis viisamenetluse ajal Eestis. See on meie enda Riigikohus. Me ei saa ju siin saalis otsustada, et Riigikohtu põhiseaduse tõlgendus ei päde. See on minu tähelepanu juhtimine. 

Ja veel, siin kõlas ka viide sellele, et mitte kõik Euroopa riigid ei ole oma õiguskorda vastavalt muutnud. Varemalt olid koos meiega samas paadis veel Poola ja Tšehhi, aga mõlemad riigid on oma seadusandlust muutnud selles osas. Ma saan nii aru, et me oleme praegu see viimane riik, kellel seda kohtus vaidlustamise õigust ei ole. 

Nii et ma siiski kutsun kolleege üles, kes arvasid, et [eelnõu] ei peaks toetama, peaks selle katkestama ja ümber mõtlema, et korrastame oma õigusruumi ning anname kodanikele ja [teistele] inimestele õiguse ka kohtus oma õigusi kaitsta selles osas. Aitäh teile!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Selle eelnõu ehk siis eelnõu 603 kohta on esitatud üks muudatusettepanek. Nagu me ettekandest kuulsime, on muudatusettepaneku esitanud põhiseaduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Oleme 603 SE muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 603 teine lugemine lõpetada.

Aga istungi juhatajale on laekunud kaks ettepanekut, üks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ja teine Isamaa fraktsioonilt. Ettepanekud on identsed. Ettepanek on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse, halduskohtumenetluse seadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 603 teine lugemine katkestada. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu! Panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse, halduskohtumenetluse seadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 603 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 5 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. [Eelnõu] 603 teine lugemine on lõpetatud.

Tänane 18. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse, riigihangete seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 623 teine lugemine. Ma palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Timo Suslovi. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Teen siis lühidalt tutvustuse seaduseelnõu 623 kohta. Eelnõuga püütakse vähendada bürokraatiat ja toetada ettevõtjaid, eriti kaitsetööstusvaldkonnas tegutsevaid ettevõtjaid, kes vajavad riigi kiiremat ja paindlikumat tegutsemist. Selle esimene lugemine läbis komisjoni 21. aprillil ja suure saali [7.] mail. Teine lugemine oli põhiseaduskomisjonis 3. juunil. Olid kutsutud Justiits- ja Digiministeeriumi esindajad, Rahandusministeeriumi esindajad ja Kaitseministeeriumi esindajad. (Hääled saalis.) Juba tahavad küsimusi esitada.

Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei laekunud ühtegi muudatusettepanekut. Olid kaasatud ka erinevad huvirühmad, kuid neilt ettepanekuid ei laekunud samamoodi. Eelnõu kohta esitas ühe ettepaneku Justiits- ja Digiministeerium ning kaks sisulist ettepanekut tehti Rahandusministeeriumi poolt. Ettepanekute sisu oli puhtalt see, et oleks võimalik sõjalise otstarbega teavet vajaduse korral kaitsta riigisaladusena. See oli Kaitseministeeriumi [ettepanek]. Ja Rahandusministeeriumi ettepanek oli see, et [võiks] lubada lihtsamaid reegleid riigihangetele ja [võiks] ka riigilõive tõsta. Mõlemad [ettepanekud] leidsid komisjonis konsensusliku [toetuse] ja saadeti saali. Aitäh! Minu poolt on kõik.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised.

Vaatame üle muudatusettepanekud. Nagu me ettekandjalt kuulsime, siis on eelnõu kohta esitatud üks muudatusettepanek ja selle on esitanud põhiseaduskomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Oleme 623 SE muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu … Ma korra nüüd küsin. Katrin Kuusemäe, kas on soovi protseduurilist küsimust esitada? (Vastus saalist.) Nii, selge, siis läheme edasi. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 623 teine lugemine lõpetada. 

Ma teen ühe täpsustuse stenogrammi jaoks. Enne kui me selle teise lugemise lõpetame, [pean ütlema, et] on ikkagi kaks muudatusettepanekut siin meil kirjas. Neist esimene on esitatud põhiseaduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Ja ka teine muudatusettepanek on esitatud põhiseaduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Nüüd me oleme korrektselt muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 623 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Tänane 19. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kohtute haldamise tõhustamine) eelnõu 632. See on selle eelnõu teine lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Pipi-Liis Siemanni. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Armsad kolleegid saalis ja [inimesed] ekraanide taga! Kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teise lugemise ettevalmistamisel põhiseaduskomisjonis olime me kahel korral ettevalmistusega seotud. Me menetlesime seda eelnõu 2. ja 3. juuni istungitel. Kuulasime ära teise lugemise ettevalmistamise raames justiits- ja digiministri ning arvamuse andnud institutsiooni esindajad. Üldiselt toodi välja kõikide kutsutute poolt seda, et kohtunikkond on eelnõu hästi vastu võtnud, kaasamisprotsess on olnud ulatuslik. Tegemist on olulise algatusega, sellega tuleb kindlasti edasi minna. Kaasatute arvamuste kuulamisel toodi välja ka probleemkohti ja nende üle toimus arutlus komisjonis.

3. juuni istungil vaatas komisjon läbi Justiits- ja Digiministeeriumi poolt eelnõu kohta tehtud ettepanekud muudatuste tegemiseks. Neid tutvustati meile põhjalikult ning komisjon otsustas nende alusel esitada eelnõu kohta kuus muudatusettepanekut. 

Tehti ka menetlusotsused: ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. juunil ja teine lugemine lõpetada. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. juunil ja viia läbi lõpphääletus. Ka need otsused olid kõik konsensuslikud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Madis Kallase. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Praeguses kohtuhaldusmudelis vastutab esimese ja teise astme kohtute eelarve kasutamise eest minister, kes on Riigikogu ees ka selle eest vastutav. Meie ees oleva eelnõuga aga on plaan kaotada [praegune mudel] ära ja parlamentaarne kontroll ja debatt kaob sisuliselt sellega siit saalist ära. 

Ma ei pea seda isiklikult õigeks ja ma arvan, et sellisel kujul on sellel selged riskid. Sest kui poliitiline ja demokraatlik filter kaob sisuliselt vahelt ära, siis me jätame väga suure osa sellest debatist siit saalist välja. Ma ei oska kommenteerida selle vastavust põhiseadusele, mis näeb ühemõtteliselt ette, et kohtukorralduse kehtestab seadus. Seadusloojad oleme samas meie. Aga minu kõige suurem mure on selles, et loodava kohtute haldamise ja arendamise nõukogu enamuse [moodustavad] kohtunikud, kes on seadusest tulenevalt õigusemõistjad ja ei ole poliitika kujundajad, ei ole regionaalpoliitika eest seisjad. Ehk kõik regionaalvaatelised küsimused ei saa olla enam nende kohustuseks, mis on meie kui poliitikute kohustuseks. Ma väidan, et kohtute paiknemine üle Eesti on äärmiselt oluline ja seda nii sisult kui ka kuvandilt. Lisaks kogu eelarvetemaatika, mis sellega on seotud.

Lõpetuseks soovin ma üle rõhutada, et kui see seadus sellisel kujul peaks vastu võetama, siis peavad tulevikus kohtunikud sisuliselt tagama, et füüsiliselt oleks kaetud kogu Eesti ja arvestataks ka regionaalaspekte. Loodan, et see saab nii olema, aga selles on tugevad kahtlused. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Toomas Uibo. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kuna seoses selle eelnõuga on tulnud ilmsiks teatavaid märkusi, eriti Riigikohtu esimehe poolt, nagu me kuulsime siin teisipäeval, siis pidasime õigeks natukeseks aeg maha võtta ja paluda praegu selle eelnõu katkestamist. See avaldus on juba üle antud, nii et ma loodan, et te toetate seda. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Enne kui me saame katkestusettepanekut hääletada, peame üle vaatama ka muudatusettepanekud. Eelnõu kohta on kokku laekunud kuus muudatusettepanekut. Neist esimese on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Ka teise on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kolmanda on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Neljanda on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Viienda on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kuuenda on esitanud ka põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Oleme eelnõu 632 muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 632 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud Eesti 200 fraktsiooni ettepanek katkestada kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse 632 teine lugemine. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud ametikaaslased! Panen hääletusele Eesti 200 fraktsiooni ettepaneku katkestada kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse 632 teine lugemine. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Nii. Tulemusega poolt 41, erapooletuid 1 ja vastuhääli ei ole, leidis ettepanek toetust ja eelnõu 632 teine lugemine on katkestatud. 

Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. juuni kell 17.15. Aga, head kolleegid, enne kui me läheme edasi tänaste esimeste lugemistega, et me saaksime kõik ennast natukene värskendada, siis ma võtan kümme minutit juhataja vaheaega. 

V a h e a e g

Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Head kolleegid! Tõepoolest, niivõrd suur rõõm on näha siin saalis nii palju värskeid nägusid ja sellist suurt entusiasmi. Läheme meie tänase päevakorraga edasi. Me oleme jõudnud 20. päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 602. See on selle esimene lugemine. Ja palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Rõõm tunnustada ja tunnistada: Riigikogu on oma tööd vihtunud suure entusiasmi ja kiirusega. Eeldasin, et võib-olla jõuan natukene hiljem täna pulti. Aga see selleks. Tõesti, vabandused, et mõned minutid pidite ootama. 

Aga tõesti, mul on au tutvustada teile töölepingu seaduse muutmise eelnõu, mis käsitleb kahte olulist teemat: paindliku tööaja kokkulepete sõlmimise võimalus ning iganädalase puhkeaja selgem regulatsioon. Neid teemasid olen ma ka siit kõnepuldist varem arutanud läbi arupärimiste, aga käin kiiresti üle, mis on selle eelnõu põhimõttelised muudatused. 

Selle eelnõu puhul on tegemist ettepanekuga, mille eesmärk on ajakohastada meie tööõigust vastavalt töömaailma tegelikele vajadustele ning sealjuures parandada paljude töötajate sotsiaalset kaitset. 

Paindliku tööaja kokkulepped – mis see siis tähendab? Eelnõu keskne muudatus loob võimaluse sõlmida tööandja ja töötaja vahel paindliku tööaja kokkuleppeid. Selle kaudu saab edaspidi tööajas kokku leppida töö ajavahemikuna näiteks 10 kuni näiteks 30 tundi nädalas. Kokkulepe koosneb alati kokkulepitud töötundidest, mis on alati garanteeritud, ning lisatundidest, mida töötaja võib soovi korral teha, aga ei ole kohustatud [tegema]. 

Sellise kokkuleppe aluseks on selged ja tasakaalustatud tingimused. Töötaja miinimumkoormus on alati vähemalt 10 tundi nädalas ehk veerand koormust. Lisatunnid on nii töötajale kui tööandjale vabatahtlikud, lisatundides peab kokku leppima kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Ei saa olla nii suvaliselt, et on, ei ole, see peab alati olema kirjalikult taasesitatavas vormis. Töötasu peab olema vähemalt 1,2-kordne tunnitasu alammäär. Ettepanek on välja arvata alaealised ja uued töötajad. Ma saan aru, et ka see teema on tekitanud küsimusi. Komisjonis me seda arutasime ja vajadusel küsime lisaanalüüsi, et ega seal ei ole kuidagi ebavõrdset kohtlemist. 

Ja tõesti, see muudatus on olnud väga kaua oodatud. See aitab lahendada olukordi paljudes reaalelu olukordades, kus töömaht ja töötajate valmisolek töötada võib [muutuda], näiteks jaekaubanduses, teenindussektoris, hooaja iseloomuga tegevusaladel. See pakub nii tööandjale kui töötajale suuremat paindlikkust ja valikuvabadust. 

Veelgi olulisem on aga see, et see muudatus vähendab vajadust kasutada võlaõiguslikke ehk käsunduslepinguid. Tihti on ette heidetud, et see teeb kuidagi töötaja kaitsmise kehvemaks – vastupidi, see annab töötajale reaalselt sotsiaalsed garantiid. Miks? Sellepärast et kui täna on soov paindlikult tööd teha, siis seda saab teha kas käsunduslepinguga, või veel halvem, mustalt – riigi, ühiskonna ja töötaja vaates. Siis ei maksta makse, ei maksta garantiisid, ei ole mingit [kindlust]. Ja samamoodi, nagu ma ütlesin, käsundusleping ei taga töötajale töölepingust tulevat kaitset ega ka reaalseid sotsiaalseid garantiisid. Aga reaalelu on selline, et paindlikult tööd on vaja teha. Me tahamegi viia töölepingu seaduse reaalse eluga kooskõlla.

Seega, nagu ma ütlesin, vastupidiselt mõnedele arvamustele [suurendab] see muudatus reaalselt paljude töötajate kaitset, mitte ei vähenda seda. Muudatus on oodatud paljude töötajate poolt, kes ei soovi või ei saa pidevalt töötada ühtlase koormusega. Oleme saanud palju tagasisidet lapsevanematelt, et laste kõrvalt töötamine võiks muutuda lihtsamaks, võiks muutuda paindlikumaks. Sama kehtib näiteks eakate, pensionäride kohta, kelle töövõime sõltub tervislikust olukorrast, või õpilaste kohta ja nii edasi. Neid näiteid on väga palju. See eelnõu teeb töötamise kõigile erinevatele sihtgruppidele, kes seda päriselt ise soovivad, kergemaks. 

Nagu ma ütlesin, teine oluline muudatus on iganädalane puhkeaeg. See puudutab iganädalase puhkeaja regulatsiooni, mille täpsustamise vajadus kerkis esile Euroopa Kohtu hiljutisest otsusest [tulenevalt]. Eelnõu sätestab, et tavapärase tööaja korral esmaspäevast reedeni peab töötajale olema tagatud vähemalt 48 tundi järjestikust puhkeaega nädalas ja summeeritud tööaja korral, näiteks graafikuga töö korral, peab olema tagatud vähemalt 36 tundi järjestikust puhkeaega nädalas. 

Tegemist on pikaaegse praktika kinnistamisega, mis on Eestis kehtinud alates töölepingu seaduse loomisest. Muudatuse eesmärk on tagada õigusselgus selles, kui palju järjestikust puhkeaega tuleb üks kord nädala jooksul minimaalselt töötajale tagada. 

Head Riigikogu liikmed! Eelnõu on sündinud pika ja sisulise protsessi ja kaasamise tulemusel. On arvesse võetud nii töötajate kui tööandjate tagasisidet. Nagu alati, lõplik eelnõu on kompromiss, mis proovib teenida maksimaalselt mõlema osapoole huve. Seetõttu palun teie toetust töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõule, et saaksime ühiselt tagada tööelu, mis on kaasaegne, õiglane ja inimkeskne. Eelnõu aitab luua töösuhteid, mis peegeldavad tänapäeval reaalset tööturgu ja tegelikkust, mitte paberi peal olevat fiktiivsust, mida me keegi, ma arvan, ei taha. Ja samamoodi väärtustab see eelnõu paindlikkust, aga ei unusta kuidagi töötaja ega tööandja kaitset. Aitäh! Olen valmis vastama küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Ja teile on tõepoolest ka päris palju küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ausalt öeldes see kirjeldus oli päris elust ikka päris kaugel. Kõik need viited sellele, kuidas see aitab töötajat. Tegelikkuses on niimoodi, et millegipärast ametiühingud ei toeta seda [eelnõu], üle 20 ametiühingu ja katuseorganisatsiooni on selle kohta pöördumise teinud.

Millegipärast arstide liit – ju seal on rumalad inimesed – arvab, et see on halb asi. Küllap ei tea ka haridustöötajate liit midagi, eks ole. Valitsus teab, mis on inimestele hea. Puuetega inimeste koda ei toeta [eelnõu]. Noorteühenduste liit, kes noori esindab, samuti ei toeta seda eelnõu, sest nähakse tegelikult seda, et selle konkreetse eelnõuga inimeste, töötajate kindlustunne väheneb, potentsiaalne sissetulek väheneb, just nimelt nende huvid ei ole kaasatud, nende huvidega ei ole arvestatud. See on väga selgelt üksikute tööandjate ärihuvidest lähtuv eelnõu, mis on tegelikkuses sisuliselt kooskõlastamata töötajate ühingutega, viimase hetke muudatuste näol tehtud veel radikaalsemaks kui see versioon, mis algse veto sai. Ehk palun, küsimus teile on hästi lihtne: miks te esitate puldist, ütleme siis viisakalt, väiteid, mis ei vasta tõele?

Ma ei esita väiteid, mis ei vasta tõele. Ma esitasin väite, et täna reaalelus me näeme, et on päriselt [vaja] paindlikku töökoormust hooajatööl, kaubandusvaldkonnas. Reaalselt igapäevaselt sõlmitakse sadu, kui mitte tuhandeid käsunduslepinguid, kus sellelsamal töötajal ei ole sotsiaalset kaitset. Nagu ma ütlesin, me anname täiendava võimaluse, ütleme siis, heatahtlikele ja seadusekuulekatele tööandjatele ja töötajatele õiguslikult sõlmida paindlik tööleping, mis tagab töötajale kõik sotsiaalsed garantiid, mida tänases elus käsunduslepinguga tagatud ei ole, või nagu ma ütlesin, veel hullem on, [kui töötatakse] mustalt. 

Ma olen selle eelnõu puhul öelnud, et suur enamus jätkab kindlasti sellise töövormiga, töölepinguga, mis on neile kõige sobivam, milleks on täiskoormusega [tööaeg], 40 tundi nädalas, 160 tundi kuus, aga me lihtsalt anname täiendava võimaluse, kui kaks täiskasvanud inimest, töötaja ja tööandja, soovivad sõlmida paindliku lepingu.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Selles suhtes saab teiega nõustuda, et eelnõuga tõesti tööd tehti ja aega on selleks võetud. Küll aga see eelnõu, mis täna meie ees on, on hoopis teistsugune, kui see osapooltega läbiräägituna oli. Teatavasti nägi algne plaan ette [sellise] töölepingu võimalust vaid kindlate sihtgruppide jaoks, näiteks õpilastele, üliõpilastele, vähenenud töövõimega inimestele ja pensionäridele, kellele see tõesti võiks paindlikkust juurde tuua. Küsin, mis kaalutlustel on valitsus ootamatult ja tööturu osapooltega läbi rääkimata otsustanud laiendada juhupalgalepinguid kõigile töötajatele.

Aitäh! Ma olen ka selle kohta tegelikult [vastanud], ma ei mäleta, kas teile, aga kindlasti küsis kolleeg Tanel Kiik selle kohta arupärimistel. Ainult teatud sihtgruppidele oli tol hetkel valitsuse poliitiline kompromiss [tehtud], mida päris pikalt sotsiaaldemokraatide ehk teie kolleegidega sai läbi räägitud. 

Kuna, nagu te vist olete tähele pannud, sotsiaaldemokraate enam valitsuses ei ole, on päris mitmeid kasulikke otsuseid Eesti ühiskonna jaoks saadud teha, sealhulgas [otsuse muuta] tööturgu paindlikumaks. Tõesti, me ei näinud mingit vajadust, miks, ma ei tea, keskeale liginev mees, näiteks mina, meesterahvas, ei võiks teha paindlikku tööd, kui talle elukorralduslikult on see mõistlikum. Me ei näinud mingit vajadust öelda, et ühed grupid saavad lubada paindlikkust ja teised ei saa. Saime selle kompromissi jätta eelmisesse valitsusse ja pakkuda kõigile võrdset võimalust teha paindlikult tööd, kui nad seda soovivad.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Kogu see süsteem on paindlik muidugi eelkõige tööandjate jaoks, aga mitte töötajate jaoks, sest kõik riskid pannakse töötajate õlule. Muidugi on see väga mugav tööandjate jaoks. 

Kas te saate täna põhimõtteliselt tunnistada seda – mida te ka tunnistasite õiguskomisjonis, võib-olla rohkem ridade vahelt –, et selle eelnõu ettevalmistamisel te lähtusite puhtalt Reformierakonna ideoloogiast. Ehk siis eelkõige on see tehtud tööandjate vaatest, tööandjate huvidest [lähtuvalt], aga mitte töötajate vaatevinklist, mis puudutab just töötajate kaitset. Ja see on ka põhjus, miks ametiühingutega ei tehtud koostööd ega ka kooskõlastust.

Aitäh! Väga huvitav väljend: ridade vahelt tunnistama. Ma ei tea, mida see isegi tähendada võib. (Saalist vastatakse.) Aga ei, see ei ole kuidagi tehtud ühe osapoole huvides, vaid, nagu ma kirjeldasin, see on tehtud [lähtuvalt] sellest, et meil töölepingu seadus täna ei vasta reaalsele tööturuelule ja olukorrale. Ma ei hakka uuesti kordama. Reaalne olukord on, nagu me kõik oleme näinud – ma usun, teie olete ka –, et on olemas hooajatööd, on olemas valdkonnad, kus kogu aeg ei ole ette teada detailis, mõnikord on vaja rohkem töötajaid jaekaubanduses, mõnikord vähem. Me viime lihtsalt töölepingu seaduse vastavusse reaalse tööturu olukorraga. On arvestatud mõlema tööturu osapoole ettepanekuid. Nagu ma ütlesin, eelnõu on alati kompromiss, ei ole nii, et kõiki tööandjate ja ametiühingute ettepanekuid, mis nad tegid, [võetakse] arvesse. Mitte kumbki osapool ei ole seda saanud. See ongi kompromiss, et viia lihtsalt töölepingu seadus reaaleluga vastavusse. Ei ole seal kuidagi ühte või teist huvi [eelistatud]. Kui maailmavaateliselt rääkida, siis jah, ma nendin, et [eesmärk] on [luua] maailmavaateliselt liberaalsem, paindlikum tööturg, ma ei tea, kas just Reformierakonna ideoloogia, aga ma arvan, et selline tervemõistuslik ideoloogia kindlasti.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te rääkisite väga ilusa jutu sellest, kuidas see on suurepärane võimalus ja kuidas kaitstakse ka töötajaid, antakse igasuguseid lisagarantiisid ja nii edasi. Aga minu küsimus on väga lihtne. Miks ametiühingute keskliit korraldas meeleavalduse, kuhu tulid inimesed, kes olid väga mures oma tuleviku pärast? Kas töötajate esindajad ei saa aru sellest õnnest, [millele te viitate], mis on nendele langenud, või milles asi on? Sest nemad rõhutavad, et tööseadusandlus peab sündima sotsiaalpartnerite kokkuleppel, mitte valitsuse ühepoolse ja kiirustades tehtud otsusena. Eelnõu menetlemine on tänaseks tekitanud tõsise usalduskriisi valitsuse ja ametiühingute vahel. Mis on teie kommentaar selle kohta?

Ma olen seda ka siin varasemalt kommenteerinud, et sotsiaalset dialoogi olen ma päevast üks, kui ma ministriks sain, alati pidanud. Ma olen kohtunud nii ametiühingutega kui ka tööandjatega eraldi, koos ühe laua taga, korduvalt. Aga nagu ma ütlesin, et kõik ettepanekud, mida kas ametiühingud või näiteks tööandjad teevad, eelnõusse lõpuni ei jõua. See ongi poliitikas kompromisside koht. Ma nägin, kahjuks küll veebi vahendusel, et jah, tõesti, nad tegid eile selle meeleavalduse. Olite teiegi seal, oli ühe või kahe käe sõrmedel ametiühingu palgalisi esindajaid. Jah, ma kahjuks ei jõudnud minna nendega rääkima. Aga ka varasemalt, seoses nende kriitikaga meedias, ma veel täiendavalt kohtusin nendega, kirjeldasin [olukorda]. Ühe ettepaneku kohta, mis nad tegid, tegin ka täiendavalt ettepaneku õiguskomisjonile seda arvestada, mis oli mõistlik. Ehk ühesõnaga, ma olen kuulanud ära mõlema osapoole, arutanud nendega, mõlema osapoole ettepanekuid on seal.

Aga nagu ma olen öelnud, ma arvan, et ametiühingutega ongi meil tööturu ideoloogilisest vaatest väike erinevus. Ametiühingud ütlevad, et nad oleksid toetanud seda, kui need oleksid kollektiivlepingutega raamistatud. Ma olen viisakalt öelnud, et jah, nendes valdkondades, kus on kollektiivlepingud, on see arusaadav, aga väga paljudes valdkondades kollektiivlepingud lihtsalt täna ei tööta ja need ei ole tööandja valik enam, sest paindlikkus on palju teistsugusem.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Kas see väide, mida on esitanud Eesti Ametiühingute Keskliit, ei pea paika? Väide on järgmine: eelnõu lubab tööandjal kehtestada osalise tööaja, mis võimaldab maksta töötajale vaid 25% kokkulepitud töötasust kuudel, mil töö maht on väike või eksisteerib mõni muu põhjus töö andmisest keeldumiseks. Piisab, kui te ütlete jah või ei – kas see väide on vale. Kas eksivad ametiühingud või vastab see tõele?

Selles mõttes on see [väide] vale, et kui on töötasu kokku lepitud, siis [ei saa] lihtsalt [ühepoolselt] tingimusi muuta ja öelda, et makstakse ainult 25% kokkulepitud töötasust. See väide on vale. Sellepärast, nagu ma ütlen, töötunnid ja töötasu – võib parandada, kui ma ei saanud aru –, mis kokku lepitakse, peavad olema aktsepteeritud nii tööandja kui töötaja enda poolt. Ja see peab olema kirjalikult taasesitatavas vormis, ei saa ühepoolselt seda kuidagi muuta. Ehk siis kokkulepitud töötasust ei saa maksta järsku ainult 25%, vaid peab maksma töötasu, mis kahepoolselt kokku lepitakse. Selles küsimuses olev [väide] on kindlasti see vale. [Kas] mul jäi nüüd mingi sõna puudu? Aga kokkulepitud töötasust ei saa maksta järsku 25%. Kokku lepitakse töötunnid ja töötasu, mida tuleb maksta. Kui tahetakse paindlikkust muuta, peab see olema mõlema osapoole poolt allkirjastatud, [kirjalikult] taasesitatavas vormis.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister, hea Erki! Väga uljas esinemine keset ööd siin töövaldkonna eest vastutavalt ministrilt! Võib-olla sa oled nii noor, aga ma mäletan, et ma kunagi vastutasin ka sellise valdkonna eest sotsiaalministrina. Ja nii palju ma sellest ajast mäletan, et ka rahvusvahelises tööõiguses on erinevates konventsioonides selgelt rõhutatud, et tööandja on tugevamal positsioonil. Kui luuakse täiendavat paindlikkust töösuhetes, siis peab see olema väga hästi läbi mõeldud ja töövõtja peab olema kaitstud. Minu hinnangul see seadus töövõtjat piisavalt ei kaitse. Tööandja siiski kasutab ära oma tugevamat positsiooni. Kindlasti on osadel inimestel alati võimalus töötada väiksema koormusega, seda ei keela ka praegune seadus. Aga muuta see seadusega minimaalseks kohustuseks ei ole õige. Kas te ikka olete kursis selle rahvusvahelise kogemusega, sellega, millest tööõigus räägib?

Lühike vastus on jah. Aga nagu eelnõust ka endine minister kindlasti väga detailselt luges, seal on erinevaid kaitsemehhanisme just madalapalgalistele, kelle puhul võib potentsiaalselt olla oht, et pahatahtlik tööandja kuritarvitab neid, vähendades nende palka. Seal on sellepärast see 1,2-kordne [töötasu] alammäära nõue sees. 

Aga samamoodi, [ütlen] uuesti: võib-olla me jäämegi erinevatele seisukohtadele, ent nagu ma olen igal pool öelnud, mina usaldan inimesi. Enamik inimesi ja ettevõtteid käitub seaduse alusel, on heatahtlikud. Kui on pahatahtlikud töötajad või tööandjad, siis on selleks teised asutused, on see Tööinspektsioon või hullematel juhtudel teised asutused, kes peavad vajadusel sekkuma. 

Aga ma arvan, et me kõik ju usume ja eeldame, et me seadusandlust teeme heas usus inimeste õiguskuulekusse. Me ei tee seadusi ju, vabandust, pättide ja kaabakate jaoks. Me teeme [seadusi] inimeste jaoks, kes on seaduskuulekad ja tahavad ühiskonnas normaalselt toimetada. Selles mõttes on olemas kaitsemehhanismid, aga seal on ka tõesti eeldus, et inimesed on seaduskuulekad. Ma toon jälle näite, jõuan jälle sinna tagasi. Kui on väga pahatahtlikud tööandjad, millele te natuke üritasite viidata, või kui tööandjad on kuidagi suuremal jõupositsioonil, siis ka tänases olukorras tehakse käsunduslepinguid, millel ei ole ühtegi sotsiaalset garantiid töötaja vaatest. Reaalne elu. Aga veel hullem on – ma loodan, et väga paljud töötajad seda ei harrasta, aga me teame siiski, et see on probleem – mustalt töötamine, mille [puhul] ei ole ühtegi garantiid isegi palga maksmisel.

Me tahame anda võimaluse tööandjatele ja töötajatele, kes on heatahtlikud, teha paindlikud töölepingud. Ja väga oluline fakt: [tööd] saab teha osalise koormusega, aga see peab olema, Jaak, nagu sa väga hästi tead, fikseeritud koormus. On see fikseeritud 0,25 [koormus], on see fikseeritud 0,5 [koormus], aga see ei ole paindlik. See on ikkagi fikseeritud osakaal.

Suur tänu! Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! See jutt kuidagi ei klapi. Ma saaks aru, kui te pakuksite alternatiivi sellele, mis praegu on, ehk siis käsunduslepingute sõlmimise võimalus kaoks ära. Aga ta ei kao, ta ei kao. Tegelikult ma ei saa päris hästi aru, mida te reguleerima tulete, kui tegelikult käsunduslepingute võimalus, millest te just praegu rääkisite – kui halb see on ja nii edasi –, säilib edasi.

Mul on tegelikult ettepanek ministrile. Mis te arvate sellisest mõttest, et ka teiega sõlmitaks sarnane leping vastavalt paindlikule graafikule, vastavalt teie tööpanusele ja seoks selle ära kas inflatsioonimääraga või majandustõusu või -languse määraga. Siis ma tahaks näha, kui efektiivne või mitteefektiivne teie töö oleks. Mis te sellest arvate?

Huvitav küsimus! Ma ei tea, kas selles küsimuses oli iroonia sees. Te olete juba üpris kogenud saadik, te teate, et kõrgemate riigiteenistujate palgad on seotud inflatsiooniga ja sotsiaalmaksu laekumisega ehk mõnes mõttes majanduse kasvu ja ka langustrendiga. Mis puudutab töökoormust, siis te vist äkki tegite isegi mingi eelnõu, kui ma ei eksi? Võib-olla sellest on ka see küsimus.

Aga tõsisema poole pealt, me ei plaani käsunduslepinguid ega tervikuna töövabadust või ettevõtlusvabadust kuidagi täiendavalt piirama hakata. Täna on ka ettevõtjad, tööandjad ise, heatahtlikud tööandjad öelnud – need, kes peavad pikki graafikuid ette tegema mitu kuud –, et neil on väga hea meel, kui nad saavad seda töölepingu alusel teha. Neil on õigustatud ootus, samamoodi nagu töötajatel. Nad saavad ette öelda, mis nädalatel, millal nad saavad [tööd] teha, on see projektipõhiselt – on siin neid näiteid toodud –, on nad üliõpilased, väikelaste vanemad, kes iganes, või lihtsalt inimene, kes tahab mitmes kohas projektipõhiselt töötada, aga siiski tunneb, et ettevõtlus ei ole tema tugevam külg. 

Mis on Eesti tugevus? Meil on väga lihtne ettevõtteid teha, inimene võib hakata ise ettevõtjaks, ta võib teha tööd käsunduslepingu alusel, tal on võimalik paindlik tööleping teha. Aga näiteks minu puhul – mitte küll väga palju endast rääkida –, mu enda peremudeli puhul on täna kõige sobivam kindlasti täiskoormusega töö. Aga ma ütlen, et inimesed on erinevad, peremudelid on erinevad. Me ei paku mitte midagi muud kui täiendavat võimalust sõlmida paindlikke lepinguid. Kui ei soovi, ei pea!

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Te ütlesite oma kõnes, et eelnõu muudab neile, kes seda päriselt soovivad, töötamise kergemaks. Mida teie jutt tegelikult tähendab? Täiesti arusaamatu väide tegelikult, et eelnõu lubab maksta töötasu vaid alammääras alaealisele või töötajale, kes on tööandja juures alles lühikest aega töötanud, ja seda ka juhul, kui töötaja omab tegelikult vajalikku töökogemust ja kvalifikatsiooni. Miks te toetate töötajate ebavõrdset kohtlemist olukorras, kus tegemist on töötaja jaoks niigi ebakindla töötamisviisiga?

Aitäh, hea kolleeg! Ma igaks juhuks vaatan järele, kas ma ei eksi. Töötamine on kerge – ei leia sellist lauset enda kõnest. Võib-olla läks teil midagi natukene sassi. Jah, töötamine, olenevalt ametist, võib olla kas kerge või raske, seda ei oska öelda, see on igaühe, inimese enda subjektiivne hinnang. Ega teil vist väga [konkreetset] küsimust ei olnudki, oli lihtsalt üldise hinnangu andmine, et teile ei meeldi paindlik tööaeg, selle võimaldamine töölepingu seaduse alusel. Ma ei oskagi selle peale midagi öelda. Mulle meeldib. Mulle tundub, ma ütlen, see vahe jääbki. Ma usaldan inimesi, võib-olla teie siis mitte nii väga, ma ei oska öelda. Kaks täiskasvanud inimest, heatahtlikku inimest, lepivad omavahel kokku, millised on töötingimused, nad lepivad tavaliselt kokku palga, kui nad tööläbirääkimistel käivad – ma ei tea, kui palju teie käinud olete. Lepitakse kokku palk, töötingimused, tegevused, millisel alusel te tööd teete, millised on teie töökohustused. Samamoodi on nüüd võimalik leppida kokku – kui te soovite seda –, et te ei tee fikseeritud koormusega tööd, vaid teete paindlikult. Aga nagu ma ütlesin, suur-suur enamus kindlasti jätkab standardse täiskoormusega, 40 tundi nädalas, 160 tundi kuus, mis on nendele isikutele, peremudelile kõige sobivam.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Huvitav oli kuulda teie entusiastliku juttu, mis on selles suhtes kummaline, et millegipärast see pool, mis puudutab töötajaid, nagu ei lähe teile korda. Kuidas muidu saab olla niimoodi, et nii paljud ametiühingud protestivad selle vastu? Kas te saate mulle öelda – ma olen aru saanud, et te olete nende kõigiga suhelnud, või vähemalt te vist ütlesite niimoodi –, millises proportsioonis [töötajaid] esindavatest organisatsioonidest plaksutas sellele eelnõule kaasa ja millises proportsioonis oli neid, kes ütles, et see ei sobi? Ja siis veel küsin juurde, miks ikkagi selline asi tehakse ilma läbirääkimisteta, lihtsalt jõumeetodil, vastavalt sellele, mida tahab ettevõtja, aga mitte töötaja.

Jaa, aitäh! Ma jällegi pean kordama, et eks siin see erinevus ongi. Ma ei kavatse ei praegu ega ka tulevikus kunagi ettevõtjaid ja töötajaid vastandada. Väga veider suhtumine ausalt öeldes. Lõppkokkuvõttes on mõlemad üksteisele kasulikud, peavad looma ühiskonnas kõrgemat lisandväärtust. Mis puudutab töötajate organisatsioone, kes on [eelnõu] poolt, siis näiteks PARE, kes esindab ka töötajaid, on öelnud, et selline paindlikkus on tänapäeval vajalik. 

Ametiühingud, kordan uuesti, näevad, et peaks tegema kollektiivlepinguid. Aga ma ei tea, kui palju te tööturu olukorrast teate, hea kolleeg. Ametiühingud – et ma nüüd ei eksiks, ametlikku numbrit on väga keeruline öelda, see on kõikuv – esindavad 4–7% töötajatest. Kui on küsimus, kes esindab üle 90% töötajaid – ega ei esindagi nii-öelda katuse mõttes, vaid Eestis ongi olnud tavaks, et meil on võimalikult paindlikud töösuhted, meil on suhteliselt avatud riik selles mõttes ja liberaalne tööturg. Ma arvan, et see on meid hästi teeninud. Ja kui on võimalik inimestele ja ettevõtjatele rohkem vabadusi juurde anda, siis seda me teeme.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Ma anna teile siira soovituse, et püüdke olla natukene empaatilisem ametiühingute ja nende töötajate suhtes. Selline suhteliselt üleolev, mõnitav, pisendav suhtumine kõlab siit, et "näed, siin piketil käis, tead, paar palgalist töötajat ja nii edasi, nad esindagi eriti kedagi, nad vaatavad nagu minevikku". Ausalt öeldes see on suhteliselt ignorantne [suhtumine] tegelikult ministri poolt. Te peate esindama mõlemat valdkonda – nii ametiühinguid kui tööandjaid. Praegu see viimane viide et, [ametiühingud esindavad töötajatest] 4–7%, oli pisendav. Reformierakond esindab 1% ehk umbes 1% Eestimaa elanikest on teie liige, eks ole. Kas ma saan samamoodi siis üldistada, et 99% ei esinda? Ehk et see viide, et piltlikult kogu Eesti töötajaskond ametiühingutesse ei kuulu, ei tähenda, et ta ei seisa Eesti töötajate eest, eks ole. Võtame mis tahes tervishoiuvaldkonna, haridusvaldkonna ja nii edasi. Esindusorganisatsioonidel ongi see mõte, et liikmelisus on vabatahtlik, aga see esindab laiemat ringi.

Nii et mu küsimus teile on hästi lihtne: millest tuleb selline üleolev suhtumine ametiühingutesse, mis on teie praegustest vastustest ja varasematest vastustest korduvalt läbi kumanud?

Aitäh, tänan! Tõesti, kui sul tekkis tunne, et ma olen üleolev ametiühingute või töötajate suhtes, siis ma vabandan. Kui sa nüüd tähele panid, siis ma vastasin küsimusele, sest kolleeg Tiit Maran küsis täpselt esindusorganisatsioone, keda nad esindavad, kuidas nad hindavad eelnõu. Ma vastasin üksüheselt küsimusele. Ja teistpidi, vabandust, tõesti, ma nüüd ei tea, kuidas faktid saavad olla olemuselt üleolevad. Kolleeg Belobrovtsev küsis konkreetse piketi kohta ja ma vastasin. Ma lausa – mitte et olla üleolev – reaalselt vaatasin, kes seal on, mis need sõnumid olid, seda ketast vaatasin. Siiski jälle ütlen, et see faktiliselt ei vasta tõele. Ma ei tea, kui me oleme ühiskonnas, kus faktid – vabandust, Tanel – on üleolevad, siis see on natukene veider. Tõesti, ma olen algusest peale, päevast üks, nagu ma ütlesin, kohtunud mõlema osapoolega, kohtun ka tulevikus, pean seda dialoogi. Aga see, et kõik ettepanekud, mis ametiühing teeb või tööandjad teevad, ei jõua eelnõu lõpptulemusse, ei [tähenda seda], et ollakse kuidagi lugupidamatu. See on osa poliitilisest kompromissist ja alati tuleb teha otsus. Prooviks jääda ausaks nagu selles mõttes ka. Ma ei ole kindlalt kellegi [suhtes] lugupidamatu olnud, vaid need asjad, mille kohta küsiti, ma vastasin. Ja ma olen vastanud faktipõhiliselt. 

Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Erkki, ma tean, et sa alati oled viisakas ja ei olegi üleolev, aga sa lihtsalt tundud sellisena. Sa võib-olla praegu ei saa aru, kuidas sa kõlad, aga see ei kõla hästi tervele Eestile. See on see probleem. Mitte midagi paha pärast.

Aga dialoogil põhinev juhtimine on tegelikult väga oluline. Dialoog, kompromiss ei tähenda seda, et ametiühingud teevad ettepanekuid, tööandjad teevad ettepanekuid ja minister otsustab, mis on kompromiss. Seni on dialoog tähendanud seda, et ametiühingud ja tööandjad lepivad kokku ja see kokkulepe on kompromiss. See on kokkulepe, mille on ametiühingud ja tööandjad teinud ja sellega tuleb minister saali. Ehk see, millest sa räägid, ei ole kompromiss. Aga kindlustunde puudumine on suur probleem, töötaja on nõrgemal positsioonil. Äkki sa seletad meile lahti nüüd need erinevad [punktid], mis töötaja kaitseks on juurde lisatud, kuna töötaja on nõrgemal positsioonil. Nimeta need kaks, kolm, neli või viis asja, mis siin seadus[eelnõus] on.

Aitäh! Igaks juhuks lähen veel kaks sammu tagasi. Paindliku töötamise võimaldamine läheb aastaid tagasi. Sellest on tehtud pilootprojektid jaekaubanduses, kust see teema ka tuli. Seda näidet ma ka siin arupärimistel tõin. Üle maailma katsetatakse ja praktiseeritakse seda reaalselt. Selles mõttes see ei ole kuidagi midagi enneolematut Eesti jaoks. Ettepanek – mul ei ole see peas, ma loodan, et ma ei eksi faktiliselt –, mille tol hetkel, kui mina ei olnud isegi minister veel, tegi ministeerium, oli ikkagi seesama, et need tingimused tuleb muuta reaalselt pärast jaekaubanduse katseprojekti paindlikumaks, sest vastasel juhul inimesed ei hakka seda kasutama ja nii, nagu keegi kolleegidest küsis, tegelikult ei teki alternatiivi käsunduslepingule. Sest ma arvan, et see, millega me ju nõustuda saame, on see, et mida rohkem sotsiaalset kaitset töötajatel on, seda parem on. Ja käsunduslepingul pole üldse sotsiaalset kaitset.

Tulenevalt ka teiste riikide kogemusest sellest jaekaubanduse projektist, mis on konkreetselt need tasakaalustavad kriteeriumid? Miinimum on vähemalt 10 tundi nädalas ehk veerand töökoormust, alla selle ei saa paindlikku töölepingut sõlmida. Kui tõesti on nii vähe tööd, siis [on tegu] kas tööampsudega või tööandjal ei olegi päriselt tööd pakkuda. Teiseks on see, et lisatunnid on nii töötajale kui tööandjale vabatahtlikud. Ehk siis kui sa lepid kokku ja töötajana hindadki paindlikkust, siis tööandja ei saa sulle tuimalt lihtsalt täiendavaid töötunde juurde panna. Sa pead ise nendega nõustuma, need on vabatahtlikud. Ja samamoodi nende lisatundide puhul peab olema täiendavalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis [kokkulepe]. Ei ole võimalik niimoodi, et suvaliselt lihtsalt ütlen, et nüüd tee palun rohkem tunde. See on samamoodi töötaja kaitseks. 

Tõesti, nagu ma ka ütlesin, me ju saame aru, et haavatavamal positsioonil on pigem madalapalgalised, kelle kvalifikatsioon on [madalam]. Sellega tulebki tööd teha, et inimeste kvalifikatsiooni tõsta läbi töötukassa koolituste, õppe, hariduse ja kõige muu. Meil on madalama kvalifikatsiooniga inimesi, kelle töötasu on madalam. Ehk paindliku lepingu alusel peab töötasu olema vähemalt 1,2-kordne tunnitasu alammäär, et ei oleks võimalust survestada kuidagi palka allapoole, kui on tõesti pahatahtlikke tööandjaid. Need on need [muudatused], mis on töötaja kaitseks tehtud.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Saan teie eelnevast vastusest enda esimesele küsimusele aru, et ilma sotsiaaldemokraatideta on uus valitsus kaotanud igasuguse andmete- ja teadmispõhisuse ning otsuseid tehakse puhtalt selle alusel, mis ministrile meeldib või sobib. Antud eelnõu puhul on visatud sotsiaalne dialoog täielikult prügikasti. 

Ehk on ka minu järgmine küsimus võib-olla põhinev naiivsel ootusel, aga ma küsin siiski. Kas valitsus on hinnanud, milline mõju võib niinimetatud juhupalga eelnõul olla palgavaesuse süvenemisele, kui ebastabiilsed töövormid muutuvad siiski valdavaks ja paljud töötajad jäävad ilma nii püsivast sissetulekust kui ka sotsiaalsetest garantiidest?

Aitäh! Kuna see oli natuke, ma tunnen, ebaõiglane viide mu esimesele vastusele, siis ma pean täpsustama, just ka kolleeg Lauri [öelduga seoses]. See ei ole kuidagi ministri suva või tahe olnud, vaid sellele on eelnenud – ka enne mind, ma ei tea, päris mitmeid ministreid on olnud –, reaalsed jaekaubandusprojektid, paindliku töölepingu projekt või sihuke näidisproovimine. Need võrdlused on võetud rahvusvaheliste riikide, kõrgelt arenenud riikide [praktikast]. Teistpidi, mul ei ole siin [numbreid] ees, ühesõnaga, ma võin öelda teile, kui palju on olnud kohtumisi nii ametiühingute kui ka tööandjatega. Eelnõu on käinud mitmel kooskõlastusringil, see ei ole olnud kuidagi nii, et ma tulin ja avastasin kuu ja päikese. Ei. See on juba aastaid olnud arutelul. Seda teemat on väga, väga pikalt arutatud ja see [eelnõu] on paljude poolt oodatud. Jah, ma nendin, et siin on ideoloogilisi erinevusi, näiteks seoses ametiühingutega, mida me siin ka enne mainisime. Aga see ei ole kuidagi nii, et see eelnõu tuli koos minuga. Ei, ma ei saa seda au ühte- või teistpidi endale võtta. Seda on pikalt arutatud. Ja nagu ma ütlesin, kuna see on täiskasvanud inimeste vaheline kokkulepe, siis täiendavat mõju kuidagi palgavaesusele see kindlasti ei tekita.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Kuulates ka seda arutelu, siis ma olen nõus, et kindlasti sa ministrina ei ole kuidagi pahatahtlik või tahaksid kuidagi sõita töötajatest üle, aga siiski, kuulates neid kooskõlastusi, neid arutelusid, ma ei ole leidnud kuskilt ühtegi pidepunkti. Mingil määral on saadud ikkagi töötajatega arvestada. Kui sa vihjasid sellele, et meil Eestis kuulub ametiühingutesse ikkagi nii väike protsent töötajaid ja nendega arvestamine on selle võrra – või noh, ma arvan, et sa ei mõelnud nii –, nagu kuidagi küsitav või et seda ei peaks tegema, siis ma küsiks nii. Kas teil on majandus‑ ja tööstusministrina selles valdkonnas plaani mingeid samme astuda, et me saaksime oma ametiühingud tugevamaks või kuidagi seda temaatikat ka ministeeriumi poolt aidata kaasa, et see protsent oleks kõrgem, kes sinna kuuluksid?

Aitäh! Jah, kuna lihtsalt kolleeg Tiit Maran – kui ma ei eksi – küsis esindusorganisatsioonide kohta, kellega ma olen rääkinud, keda keegi esindab, siis ma lihtsalt vastasin. Miks selline protsendivahemik? Sest väga täpset numbrit, kui [suur osa] Eesti töötajatest on ametiühingu liikmed, ongi lihtsalt keeruline öelda. Sellepärast ma ütlesin protsentide vahemiku, et mitte olla faktiliselt ebakorrektne. See ei olnud küsimus hinnangus vähe või palju, vaid lihtsalt vastus küsimusele.

Mis puudutab seda, kas me peaksime rohkem kollektiivlepingute sõlmimist toetama, siis sellest me oleme ka ametiühingutega rääkinud. Neid kollektiivlepinguid, mille üle täna läbirääkimisi peetakse, ei plaani keegi kuidagi muutma minna, aga tänases valitsuses sellist täiendavat uute valdkondade kollektiivlepingute tegemist me ette ei näe. Kui selle kohta oli küsimus. Nende [ameti]kohtade puhul, nagu enne mainitud – arstid-õed, õpetajad, muud valdkonnad, kus süsteem toimib, on sisse töötatud ja see sobib nii töötajatele kui tööandjatele ja töötajate esindajatele –, see on arusaadav. Aga üldiselt, kui me kogu maailma vaatame, siis see trend, nagu ma olen öelnud ja mitte kuidagi halvas [mõttes], on ju [languses]. Miks kunagi omal ajal ametiühingud [aktiivsed olid]? Oli väga palju standardset tööd. Ehk siis oli oluline, et sul oli tõesti sadu tuhandeid inimesi, kes tegid väga standardset tööd. See tähendas, et oli hästi loogiline, et nende palgatingimused, töötingimused olid samasugused, oli ka mõistlik, et keegi neid kollektiivselt esindab ja kaitseb. Mis puudutab paindlikku töölepingut, siis täna oleme me olukorras, kus töövormid on hästi palju muutunud. Töökeskkond on muutunud hästi paindlikuks, kiiret [tegutsemist nõudvaks], mitmekülgseks ja sellisel juhul ei ole väga lihtne leida seda ühte standardset tööd mingites valdkondades, kus tegelikult on need nii-öelda valdkondade kaitsjad töötajate vaatest ehk ametiühingud. Eks see on ka see [põhjus], miks see ka maailmas pigem langustrendis on.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Ütlesite ilusti, et töölepingu seadus ei vasta reaalelule. Ma arvan, et väga paljud töötajad tunnevad, et ka nende palk ei vasta reaalelule, ei vasta sellele, mis on toimunud seoses toidukorvi hinnaga või üürihindadega. Aga kahtlemata on meil maailmavaatelisi erisusi. Samas peab tunnistama, et ka maailmavaateliselt saab teha tarku otsuseid, saab teha lolle otsuseid. Kogu see jutt paindlikkusest võib tunduda nagu mõisteliselt kuidagi atraktiivne. Aga rahanduskomisjonil oli IMF-iga kohtumine ja IMF ütles vastupidi, et kahtlemata, Eestis on vaja tööturul paindlikkust, et inimesed liiguksid kõrgema tootlikkusega sektoritesse. Aga andes juurde paindlikkust töölepingutesse, mis võimaldab äririske rohkem töötajate kanda jätta, me hoiame neid kinni madala tootlikkusega sektorites, teeninduses, kus tõepoolest võib olla töö hooajaline ja töölepingutesse on paindlikkust vaja, aga luues paindlikkust töölepingusse, me võtame majandusest paindlikkust ära. IMF‑i soovitus oli pigem mitte hoida töötajaid madalama tootlikkusega tööandjate juures, vaid võimaldada ümberstruktureerimist. Kuidas see eelnõu aitab seda teha?

Jaa, selles mõttes ma saan ainult nõustuda, et valitsus on – ja ka eelmine valitsus oli –, ma arvan, selles ühel meelel, et me peamegi haridusse panustama, sellepärast et töölepingu vorm kindlasti ühte‑ või teistpidi kahjuks kellelegi oskusi juurde ei anna ega neid ei vähenda. Oskusi saab ikkagi omandada õppes, hariduses, täiendkoolitustel, kvalifikatsiooni tõstes, nagu ma ka siin enne mainisin. Ma arvan, siin me oleme ka tõenäoliselt ühte meelt, et mida kõrgem on Eesti inimeste kvalifikatsioon, haridustase, oskuste tase, seda kõrgemat palka nad ka tulevikus teenivad. Seda, et selle eelnõu tõttu jääb keegi teenindussektorisse kinni, on väga raske näha. Pigem on meil vaja tervikuna tegeleda sellega – ja töötukassa on selle väga süstemaatiliselt enda tööks ka võtnud –, et pakkuda just madalama oskuste tasemega inimestele täiendavat ümberõpet töötukassas. Riina, sa tead ise ka, et seal on väga palju täiendkoolitusi. Kui, ütleme, kehvema haridustasemega või aegunud haridusega töötaja tahab täiendkoolitust teha, siis töötukassa maksab talle õppimise eest toetust, et motiveerida kõiki inimesi minema ja ennast täiendkoolitama ja harima. Sellepärast ma olen väga nõus, et mida kõrgemate oskustega on meie inimesed, seda paremat palka nad saavad, seda kõrgem on meie majanduse lisandväärtus, seda targemaid tooteid-teenuseid me saame luua ja väljapoole eksportida. See on praktiliselt iga minu avaliku esinemise alus ja lõpp. Selles mõttes, kui me tahame majandusele lisandväärtust, siis targad inimesed seda on. Aga et töölepingu seaduse paindlikumaks muutmine vähendab inimeste oskusi või vastupidiselt tõstab – seda ei juhtu kindlalt, sa tead ise ka. Seal on teised hoovad, millega tuleb tegeleda.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh! Tõenäoliselt ma ei suutnud esimest küsimust korrektselt esitada ja selle eest vabandan. See vastus oli ka vastav. Ma lihtsalt küsin selle küsimuse uuesti ja püüan põhjendada. (Erkki Keldo: "Okei!") Majandus- ja tööstusminister – ma arvan, et see nimetus ütleb, et tegemist on võib-olla kõige olulisema ministriga, sellepärast et majandus- ja tööstusminister vastutab meie heaolu eest. (Erkki Keldo: "Aitäh!") Nüüd jõuame palga juurde. Jah, tõesti, meil on palgad seotud inflatsiooniga ja majanduskasvuga, aga minu mõte oli selles, et vastupidise valemiga, ehk siis kui inflatsioon on liiga kõrge, teie palk langeb. Euroopas keskmiselt tahetakse [hoida] inflatsiooni 2% juures ja kui see ületab seda, siis vastavalt sellele teie palk langeb. Kuidas teie sellesse suhtute? Teie efektiivsus võib-olla muutuks paremaks, kui te teate, et kui inflatsioon on liiga kõrge, siis palk langeb. Võib-olla võtate majandusega midagi ette, et inflatsioon ei oleks meil nii kõrge?

Aitäh! Kindlasti ei ole täna see hetk, kus hakata majandusteoreetilistest aluspõhimõtetest rääkima. Aga ma siiski tuletan ühe asja ainult meelde. Kui me räägime majanduskasvust tervikuna, jõukuse kasvust, siis teatud määral inflatsioon ongi vajalik. Me oleme keerulises olukorras tõesti. Meil on olnud väga kõrge inflatsioon tulenevalt täiemahulisest Ukraina sõjast, kus väga mitmed meie sisendhinnad – energiakandjad, kütus, elekter – läksid väga kiiresti kõrgeks. Küll aga nüüd natukene irooniline teie küsimuse suhtes on see, et kui vaadata Eesti Panga statistikat, siis viimase aja inflatsioon on väga suuresti mõjutatud ka palgakasvu ootusest. Koos palgakasvuga tekibki inflatsioon. Aga ma ütlen, et ma ei hakka päris majandusteooriasse minema. Tegelikult teate seda, Lauri, ise ka. Kui me tahame ühiskonnas normaalset arengut, siis mõistlikus mahus, nagu ma ütlesin, inflatsioon, mis tuleneb kas töötajate palgakasvu vajadusest, teenuste hindade kallinemisest ja nii edasi, on tegelikult täitsa mõistlik. Ma ei tea, mis on ebamõistlik teie jaoks, kuhu see piir tuua. Aga teil on võimalus seadusandjana selline ettepanek Riigikogule teha. 

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Nagu te isegi teate, väga paljud töötajad on mures. See ilus sõna "paindlikkus" kõlab väga hästi, aga väga paljud ei saa veel aru tegelikult, mis selle taga on. Aga ma lihtsalt inimlikult palun teil veidike analüüsida. Kui seadust koostatakse, siis on ikkagi ka riskianalüüsid, on omad plussid, omad miinused. Milliseid ohte te ise näete, et selle seadusega võivad realiseeruda, eriti just halbadel aegadel ja nõrgemal positsioonil oleva töötaja kahjuks, ja kuidas te neid ohte minimeerite? Kas mingeid probleeme ka ise näete või ikka ei näe üldse?

Aitäh! Ma kolleeg Laurile juba neid kaitsemehhanisme, mis töötaja vaatest on pandud, just mainisin. Seda me ka arupärimisel rääkisime, et kui juhtub see olukord – mida me loodame, et ei juhtu –, et ettevõttel ei lähe hästi, tulud [ja kulud] ei tule kokku, ka täna, olenemata paindlikust töölepingust, kui ettevõte ei suuda maksta palka, siis ei ole kahjuks midagi muud teha, kui hakata inimesi koondama. Nagu ma ütlesin, ma loodan, et seda ei juhtu. Selles mõttes [ei saa öelda], et paindlik tööleping paneks kuidagi täiendavaid riske inimestele peale. Ega lõppkokkuvõttes, kui ärimudel ei toimi, tulud ja kulud ei tule kokku, siis ettevõte ei saa edasi toimida. Väga kahju on sellises olukorras. 

Küll aga ütlen, et kui on küsitud täiendavate riskide kohta, siis on ka teine risk, mille kohta ka kolleegid õigesti küsisid. Ühtepidi peab töölepingu seaduse muudatus olema piisavalt paindlik, et see reaalselt motiveeriks töötajaid ja tööandjaid käsunduslepingust liikuma päriselt töölepingusse. See on see, mida, ma arvan, me ju kõik tahaksime. Aga näiteks see jaekaubanduse projekt näitaski, et kuna tingimused olid nii piiravad, siis tegelikult ei olnud ei töötaja ega tööandja huvi seda teha ehk siis me tegelikku alternatiivi ei paku. See on ka risk ühtepidi.

Mis puudutab töötajate ja tööandjate suhet tervikuna, siis kõige lihtsam on võtta viimaste aastate [numbrid], mida ma ka rõhutasin siin. Mulle siin ühel arupärimisel heideti ette, et issand jumal, vaadake, Eesti tootlikkus on vähenenud viimase aasta-kahe jooksul. Kui me vaatame [statistikasse] sisse – Eesti Pank vaatas sinna väga tänuväärselt sisse –, mida tootlikkuse vähenemine päriselt tähendas, siis see tähendas seda, et jah, meil on ettevõtetel käibed ja kasumid langenud, aga ettevõtjad on hoidnud nui neljaks, hambad ristis, oma töötajatest kinni. Miks? Ma usun, et te olete ise ka kohtunud tööandjatega, nad ütlevad, et häid töötajaid on nii keeruline leida. Nad pigem on nõus täna oma ettevõtte kasumi, käibe arvelt töötajatele palka maksma, nad tahavad häid töötajaid igal juhul hoida. Sest see hetk, kui – ja mis on hakanud juhtuma – eksport on hakanud taastuma, välisturgudel nõudlus [kasvama], tahavad nad olla – ja need on ettevõtjate enda sõnad –, esimesed stardipakkudel, kes koos heade töötajatega väärtust loovad. Sellepärast ma ütlengi, et see on natukene maailmavaateline küsimus, aga viimaste aastate faktid näitavad, et häid töötajaid on raske saada. 

Pigem me peame tegelema, nagu kolleeg Riina Sikkut just ütles, ka nende inimestega, kelle kvalifikatsioon ja oskused on madalamad, kui me tahaks. Me tahaksime, et nende kvalifikatsioon oleks kõrgem, et nad saaks kõrgemat lisandväärtust luua, et nad saaks kõrgemat palka Võrus, Valgas, Põlvas, Tallinnas, kus iganes. Aga see on lihtsalt täiendav paindlikkus – kui seda soovitakse. Ja neid kaitse[mehhanisme] ma ei hakka kordama: 1,2- kordne [töötasu] alammäär, täiendavad tunnid peavad olema kirjalikult fikseeritud, need on vabatahtlikud mõlemale poolele. Ei saa lihtsalt öelda, nagu öeldud, et tööandja paneb kõik riskid töötaja peale. Ei. Kui [töötaja] hindab vabadust, siis on tal täielik õigus seda kasutada ja ei saa olla nii, et see on kuidagi ühepoolne, see on mõlemapoolne.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Anna andeks, Erkki, aga siit kumab ikka teatud selline suhtumine läbi. Ma loen ERR-i uudist 6. maist, kus ametiühingud veidi ka juba siis kurtsid ministri suhtumise ja ka peaministri suhtumise üle. Nad on toonud näite, kus nende ettepanekuid töölepingu seaduse muutmise eelnõu kohta eirati. Peaminister loobus kolmepoolsetest kohtumistest, mis olid eelmistele peaministritele kombeks, valitsuse, tööandjate ja ametiühingute läbi. Ja siis ütleb ROTALI‑i esimees Kalle Liivamägi, et majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldo on asunud kollektiivlepingute sõlmimist pidurdama, kuigi sellist volitust tegelikult sellel ministril ei ole. Aga ministri kehahoiak ometi [suunab] kedagi. Sellepärast et on toodud näiteid paljudest avaliku sektori tööandjatest, kes on hakanud kollektiivlepinguid üles ütlema või ei pikenda neid, näiteks Aktsiaselts Hoolekandeteenused, ilmateenistujad Keskkonnaagentuuris. Ka päästeala töötajate ametiühingu ja Päästeameti vahel enam kollektiivlepingut ei sõlmitud. Teie suhtumine siiski suunab juba avalikus sektoris tööandjat.

Aitäh, hea Jaak! Peaministri eest ma ei saa lõpuni rääkida, aga ma võin eeldada, et võib-olla peaminister usaldab [ministrit], ta teab, et majandus‑ ja tööstusminister teeb head tööd, nagu ma ütlesin, reaalselt suhtleb mõlema osapoolega, kaasab neid. Mis puudutab nüüd kohtumisi või mittekohtumisi. Aga kuna te selle [teema] ise tõstatasite, ei taha kuidagi musta pesu pesta. Lugesin ka mina esialgu meediast ametiühingute [väiteid], justkui mina ei sooviks nendega kohtuda. Pärast seda ma palusin küsida, kas on veel täiendav [kohtumissoov] – ma olin kohtunud nendega juba varem. Ja siis ma ütlesin, et palun kindlasti leidke see aeg, tundub, et meil on kuskil omavahel [suheldes] kas mõtted või arusaamad üksteisega sassi läinud. Ma ei tea täpselt, millal see artikkel [ilmus]. Aga kui tuli see esimene [etteheide] läbi meedia mulle, et millegipärast ei taheta kohtuda, siis ma ka kohe kohtusin ja mainisin viisakalt sellel kohtumisel, et väga veider, miks me läbi meedia [suhtleme]. Ma olen alati öelnud, et ma olen avatud, kohtume, arutame, vaatame, mida on võimalik koos teha, mis on valikukohad. Et lihtsalt faktiliselt [täpne olla]. Sest see tundus ka minu jaoks veider. Aga võib-olla see oligi osa kampaaniast, et lihtsalt töölepingu seaduse paindlikkus ei meeldi. 

Mis puudutab kehahoiakut, siis ma proovin hoida keha sirgelt. Selles mõttes, et sellelsamal kohtumisel küsiti, nii nagu ka täna, kas te näete, et selle valitsusega hakatakse täiendavalt uutes valdkondades kollektiivlepinguid sõlmima. Ma vastasin, et selle valitsusega me ei näe, et me täiendavalt [neid sõlmime]. Aga et [osal] inimestel oli tunnetus, et me hakkame kuskilt neid ära võtma, siis seda ma ka igaks juhuks täpsustasin. Ma ütlesin, et nendes kohtades, kus [kollektiivlepingud] toimivad, ei ole minul mandaati, nagu te õigesti ütlesite, ja see jääb nende valdkondade enda otsustada. Aga eks me peame kõik arvestama, et läbi meedia ikka mingid sõnumid võimenduvad, mingid ei võimendu.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea Erkki Keldo! Minu eelmisele küsimusele jätsite te tuimalt vastamata. Minu arust varasemalt olete te kuidagi selgema jutuga olnud, aga praegu tundub, et te olete kuidagi väsinud olemisega ja ei saa ise ka täpselt aru, mida te räägite. Nüüd just ennist ütlesite, et lisatunde ei saa tööandja töövõtjale peale sundida ja lisatöö on töötajale vabatahtlik. Kas vabatahtlik ehk tasustamata, ma küsin. 

Aga valitsuse plaani kohaselt kaotatakse osalise töökoormusega ja paindliku tööajaga töötajatel ületunnitöö tegemine ning selle eest kõrgema töötasu saamine. See tähendab, et tööjõud muutub tööandjale odavamaks, aga senises mõistes ületunde tegev töötaja kaotab palgas. Palun öelge, miks algatas valitsus osakoormusega töötavate inimeste sissetulekuid selgelt vähendava eelnõu. Kas väiksem palk tähendabki teie meelest suuremat paindlikkust? Ja ma küsin teie eelmise vastuse lõpus kõlanud lause täienduseks, miks ametiühingutele see seadusemuudatus ei meeldi.

Jaa, mitte üldse kuidagi etteheitvalt. Üldiselt debatt on nii palju parem, kui me päriselt kuulame üksteist ja ei loe ettevalmistatud küsimust maha. (Saalist öeldakse midagi.) Ma proovin nüüd meenutada eelmises küsimuses esitatud [väidet], et kerge on töötada. Ma igaks juhuks kontrollisin üle, ma ei ole öelnud sellist asja. Ma proovin nüüd kõigile küsimustele vastata, jumala eest. 

See, et lisatunnid on nii töötajale kui tööandjale vabatahtlikud, tähendab seda, et kui sa soovid neid võtta, siis sa võtad, mitte seda, kas need on tasustatud või mitte. Igaks juhuks [kordan üle], ma ei tea, kas see tõesti jäi arusaamatuks. Ühesõnaga, mõte on selles, et lisatunde saab teha, kui sa ise soovid seda, ja see peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis mõlemalt poolt. See tähendab vabatahtlikkust. Ei saa panna täiendavat riski ainult töötaja õlule, nagu siin mainiti. Kui töötaja ütleb, et mina hindasingi seda paindlikkust, ma tahan seda viiteteist tundi, mis me varasemalt kokku leppisime, siis tööandja ei saa oma suva järgi täiendavalt viit tundi, kümmet tundi, viiteteist tundi juurde panna või ära võtta, vaid see peab olema mõlema poole kokkuleppel. Seda tähendab vabatahtlikkus. 

Mis te veel küsisite? Vabandust, ei tule meelde. Ma mõtlen, et see oli pigem etteloetud tekst, sellepärast ma ütlengi, et väga raske oli küsimusest aru saada. Aga kui tuleb meelde, siis ma proovin veel vastata. Vabandust, mul ei tule meelde, kas oli veel täpsustavaid küsimusi.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea minister! Üha suurema vabadusega riigid ja demokraatlikumad riigid väga selgelt väärtustavad just töötajate õigusi. Ja mida tugevamad on nendes riikides ametiühingud, mida rohkem on ametiühingutel õigusi, seda tugevam on ka majandus, seda tugevam on üldine kuvand, mis peegeldub nendest riikidest vastu. Võtame kas või Põhjamaad, kelle eeskuju suunas me oleme tegelikult ju päris pikalt liikunud. 

Kui me nüüd vaatame seda eelnõu ja tagasisidet, tulles taas ametiühingute juurde, siis me nagu liiguks ju vähemate vabaduste suunas, vähemate õiguste suunas ja mõnes mõttes selles suunas, kuhu me tegelikult ei tahaks ju riigina liikuda, kui vaadata maailma praktikat.

Minu küsimus on, kas ma olen õigesti aru saanud, et see ongi nii. Ja kui see ei ole nii, siis miks on jäänud mulje, et me tegelikult liigume vales suunas just nende õiguste ja vabaduste osas?

Aitäh! Ma ei oska öelda, kuidas kellelegi mulje on jäänud, aga puhtfaktiliselt me anname vabadusi ja võimalusi juurde. Sellepärast, ma ütlen, et täna on töölepingu seadus, mis lubab ainult – ma rõhutan – fikseeritud koormusega tööd, kas siis täiskoormusega, osakoormusega, nagu ma enne ütlesin, 0,25, 0,5, 0,4, 0,75 koormusega, mis iganes. Me tegelikult puhtfaktiliselt anname vabadusi ja võimalusi juurde. Kas need vabadused ja valikuvõimalused meeldivad, on nüüd teine küsimus, aga puhtalt faktiliselt me anname neid eelnõuga just juurde. Kui, Madis, su küsimus oli vabaduste andmisest ühiskonnas, siis puhtfaktiliselt me anname neid juurde. Kas need meeldivad – noh, see on see, mille üle me siin vist diskuteerime.

Ja ma tõesti nüüd vabandan, mul tuli meelde eelmine küsimus, miks ametiühingutele see seadus ei meeldi. Ma mitu korda vastasin, täpsustan igaks juhuks uuesti: nemad näevad, et paindlikkust võiks lubada ainult kollektiivlepingu raames. See oli see erinevus. Et ma nüüd ei eksiks. 

Ja veel oli [märkus], miks ma kell 3.15 hommikul natuke väsinud välja näen – vabandust, ma proovin ärksam olla. See oli vist kolleeg Izmailova teine küsimus.

Riina Sikkut, palun! 

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Ma ei tea, kas asi on hilises tunnis (Erkki Keldo: "Varajases juba!") või minu küsimuse sõnastuses, aga ma ei rääkinud absoluutselt mitte midagi oskustest ega õppest. Kas te saate aru sellest, et paindlikkuse andmine üksikute töölepingute sõlmimisel võib olla täiesti erinev sellest, mis on paindlikkus, mis on vajalik majanduses ja mida IMF esile tõi? Meie mure on see, et töötajad ei liigu tootlikumatesse sektoritesse. Meie tootlikkus jääb Euroopa Liidu keskmisest maha ja üks põhjus ongi see, et töötajaid püsivad nendes sektorites tähtajatu töölepinguga, kus on tootlikkus madal. Me loome juurde tähtajatu töölepingu. Kui ettevõttel läheb kehvasti, on tal võimalik [maksta 25% töötasust], kui on 10 tunni peale nädalas kokku lepitud tööaeg. Inimesed püsivad väga madala palga ja madala koormusega sektorites, kus majandusel ei lähe hästi, kus tootlikkus ei ole kõrge ja kus, nagu te ise olete kirjeldanud, eelkõige on neid paindlikke töölepinguid vaja. See on täpselt risti vastupidi IMF-i soovitustele, mida on meil majanduses vaja teha …

Nüüd on teie aeg!

… et tõsta tootlikkus Euroopa Liidu keskmist ületavale tasemele.

Aitäh!

Aitäh! Võib-olla tõesti on varajane hommikutund või hiline tund, ma ei oska öelda. Teie eelmine küsimus [puudutas] töötajate oskusi, kvalifikatsiooni, te pikalt kirjeldasite neid. Aga uuesti, nagu ma juba kirjeldasin, ma proovin olla võimalikult täpne. Kui inimesel on vajalik kvalifikatsioon ja oskused, siis selles mõttes ma nendin, me igatpidi peame toetama seda, et inimene püüaks või vähemalt sooviks saada oma kvalifikatsioonile ja oskustele vastavat töökohta, mis on kõrgemini tasustatud ja parem majanduskasvule, tooks meile lisandväärtust.

Aga selleks, et seda tekitada, on vaja inimesel kõigepealt need oskused omandada. Me ju sellest räägimegi, et meil on mure teatud sektorites, kus ongi vaja neid oskusi täiendavalt suurendada. Küll aga, nagu on öeldud, kõigist Eesti ühiskonna inimestest ei saa IT-insenere, midagi teha ei ole. Samamoodi on meil vaja majutussektoris ja jaekaubanduses töötajaid. Jah, automatiseerimine on vähendanud töökoormust põllumajanduses, on vähendanud jaekaubanduses, aga meil on kõikidesse sektoritesse vaja töötavaid inimesi.

Selles mõttes ma nagu lõpuni ei vastandaks, ütleme, üht sektorit teisele, mis on kõrgema lisandväärtusega, mis mitte. Küll aga, et inimesel oleks võimalik üldse sinna kõrgema lisandväärtusega sektorisse tööle minna, vajab ta selleks oskusi. Selles me ju vist oleme ühel nõul. Ma ütlesin ka, et töölepingu paindlikkus või mittepaindlikkus inimestele oskusi juurde ei anna ega ära ei võta. Inimeste oskuste tekitamine peab tulema haridussüsteemist, peab tulema sellest, et meil on, ma ei tea, matemaatika-, reaalainete õpetajaid piisavalt palju, et noored tahaks rohkem reaalaineid õppida. Selle asemel et minna õppima ärijuhtimist või riigiteadusi nii nagu ma ise, võiksid nad minna õppima inseneeriat, mehhatroonikat, elektroonikat. Tööstuses ju seda kõrgemat lisandväärtust luuakse. Aga see seos paindlike töölepingutega jääb minu jaoks kaugeks.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh! Väga kurb on kuulda, et te kuidagi alavääristate või naeruvääristate neid, kes on teinud ühispöördumise just nimelt selle seaduseelnõu vastu ja kes ei ole teiega sama meelt, näiteks Eesti Ametiühingute Keskliit, Eesti Arstide Liit, Eesti Haridustöötajate Liit, Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühing, Eesti Teatriliit, Eesti Õdede Liit, Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon. Arstide liit, kuhu kuulub üle 3500 arsti, on välja toonud mure. Nad kirjutavad siin, et arstide liit ei ole nõus töölepingu seaduse muutmise §-ga 52, mida täiendatakse lõikega 4, mis puudutab seda, et iganädalane puhkeaeg sisaldab igapäevast puhkeaega. Nad toovad välja ka selle, et Eesti tervishoius on suur ja krooniline töötajate puudus, mistõttu suur osa arste ja teiste tervishoiu valdkonna töötajaid töötavad ülekoormusega. Te ei ole seda märkust arvestanud. Nad toovad välja ka selle, et Eesti Arstide Liitu ei ole tegelikult kaasatud selle eelnõu arutlusse. Ei ole mõtet alavääristada neid, kes julgevad oma arvamust avaldada.

Aitäh! Ühesõnaga, ma ütlen uuesti, et ma küll ei suuda ette kujutada, kuidas ma küsimustele – mida teie kolleegid ise on küsinud konkreetselt – vastates olen kuidagi alavääristanud kedagi või mitte tunnistanud midagi. Väga [raske] on sellest aru saada selles mõttes, et kui mult küsitakse midagi, siis ma faktiliselt vastan. Küsiti nii ametiühingute seisukohti, ma olen ka faktiliselt vastanud, et jah, nad ei toeta seda [eelnõu] sellepärast, et nemad näeksid, et paindlikku töölepingut tuleks teha kollektiivlepingute raames. Nüüd tuleb see teine punkt. (Helme Kütt räägib saalist.) Ah? (Helme Kütt jätkab saalist.) Ma nüüd ei tea täpselt, kes siin lugupidamatu on, ausalt öeldes, kui te ise äkki korraks peeglisse vaatate. Aga selles mõttes …

Head kolleegid, las härra minister lõpetab oma vastuse.

… mida kolleeg Helmen küsis, on selle seaduseelnõu muudatuse teine pool, mis puudutab seda, kuidas on puhkeaeg reguleeritud. Selles mõttes ma ka seda mainin, et me lihtsalt ei ole seda arutanud. See on üldse teine punkt. Mis muutus, tuli sellest, et Euroopa Kohtus tehti kaasus, kus meil lihtsalt varasemalt ei olnud seaduses täpselt ära sätestatud see lühike ja pikk puhkeaeg, see oli summeeritult kokku. Me lihtsalt taastame olukorra, mis on olnud väga pikaaegse praktikaga, et oleks õigusselgus. Tavapärase tööaja korral – kes esmaspäevast reedeni töötab – peab töötajale tagama vähemalt 48 tundi järjestikust puhkeaega, ja summeeritud tööaja korral, näiteks graafikutöö on kõige lihtsam näide, peab olema tagatud vähemalt 36 tundi järjestikust puhkeaega nädalas. Kuna vahepeal oli õigussegadust tulenevalt Euroopa Kohtu otsusest, kuna riigid olid oma seadusandlusesse seda erinevat pidi sisse kirjutanud, siis me selles mõttes kirjutame lahti väga pikaaegse praktika, kuidas töö- ja puhkeaeg on reguleeritud olnud Eestis. Me ei lühenda seal midagi, me läheme väga pikaaegse praktika juurde tagasi, et oleks lihtsalt faktiliselt korrektne. 

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma tõesti siiralt soovin nendest plussidest-miinustest aru saada, sellepärast et ikkagi tuleb oma valijatele selgitada mõlemat poolt.

Muidugi!

Palun selgitage, [jätkates sealt], kus me eelmine kord pooleli jäime. Kui tulevad näiteks keerulised ajad, kuidas heade töötajate hoidmine tänu sellele töölepingu seadusele kergemaks muutub? Te saate ju aru, et täistööd ei ole anda, inimestel on kohustused peal. Kas täna ei ole lubatud osalise ajaga töötamine? Näiteks kas veerand kohaga ei ole võimalik töölepingut täna sõlmida? Minu arust on. Mis see erinevus on? Palun selgitage.

Aitäh! Jah, on võimalik [töötada] kas täis‑ või osakoormusega, nagu te ütlesite, aga see tähendabki, et koormus peab olema fikseeritud. Toon kõige lihtsama näite, et kui on 0,25 koormus, siis võib alati teha 10 tundi nädalas, ei vähem, ei rohkem. (Hääl saalist.) No selles mõttes summeeritud, et sul on kindel fikseeritud tundide arv, mida sa tohid teha. See ongi nüüd see põhimõtteline vahe. Tulenevalt inimeste elukorraldusest, hooajatöödest ja kõigest muust ei ole elu tihti selline, et sul on kogu aeg teada fikseeritud tundide arv. Tulenevalt hooajast, ma ei tea, on kaupa rohkem vaja välja panna, sul on mingid hooajamüügid, mis iganes. Paindlikkus tähendabki seda, et sa ei ole [oma töötunde] fikseerinud, vaid sa saad kokku leppida, kui mõlemad osapooled seda tahavad. Ma ütlen uuesti, et kui on majanduslikult keerulised ajad – kui on sõlmitud mis iganes kokkulepe, on see täiskohaga töö [või osalise koormusega] – ja ettevõtjal ei ole [raha], et inimestele palka maksta, siis ta peab otsustama, kas need ametikohad koondada, ta peab vaatama, kas ettevõte on üldse jätkusuutlik. Selles mõttes seal ei muutu midagi. Selles mõttes, et kui ettevõte või ärimudel ei toimi, raha ei ole, siis ei ole võimalik töötajatele maksta.

Ma saan aru, et järgmine küsimus oli, kas ettevõtjal on võimalik survestada. Et näed, mul täna ei lähe ettevõttel hästi. Kui sa võtad nüüd 10-tunnise, 20-tunnise koormuse, siis me jääme ettevõttena ellu ja tulevikus me saame äkki ettevõttena kasvada. See võimalus on olemas, kui tööandja ja töötaja ise on nõus, ütleb, ahah, ta saab aru, on keerulised ajad, ta on nõus koos seda riski jagama. Kui ei ole [nõus], siis ei ole töötajal mingit kohustust täiendavat lepingut allkirjastada. Kui keegi hakkab survestama, kasutama ebaausaid võtteid, siis kindlasti tasub juba eos pöörduda Tööinspektsiooni poole. Jõupositsioonilt survestamist ja ebaausaid võtteid ei luba ka täna ja ei luba ka tulevikus meie tööseadus, selles mõttes on see selgelt reguleeritud. 

Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu arvates pole olnud umbes 10 aastat seda olukorda, et nii paljud ametiühingud oleksid ühe seaduse vastu ja vaidlustaks seda. Te olete saavutanud olukorra, kus te tegelikult ei saa rääkida retoorika tasemel, et te olete siia toonud kompromissi ja dialoogi pidanud. Dialoog lõppkokkuvõttes ei ole see, kui minister otsuse teeb. Ma ütlen uuesti, partneritevaheline dialoog ja kompromiss tähendavad seda, et ametiühingud ja tööandjad on kokku leppinud milleski ja mõlemad on nõus selle kokkuleppega ja siis te toote selle siia. Nii et selle retoorika te peate ära unustama, see on täiesti vale jutt, te olete sellest valesti aru saanud. 

Nüüd nendest kaitsemeetmetest, millest te rääkisite. 1000 eurot palka saav inimene ei saa seda 1,2-kordset, see ei anna talle mitte midagi, sest tema palk on niigi juba sellest 1,2-kordsest suurem. Ja 10 tundi ei ole ju kaitse, vaid 10 tundi ongi probleem, millele me osutame. Jätkuvalt minu mure ja minu küsimus teile on see, et mis siis turvatunde inimesele loob. Turvatunde puudumine ja kaitsemehhanismid on kogu sellest asjast puudu. Te nimetate asju kaitsemehhanismiks, mis tegelikult on probleem, probleemi kese ametiühingutele ja töötajatele.

Jah, ma ütlen uuesti, et seda potentsiaalset, võimalikku kompromissi – kuna tööturu osapooled on erineval arvamusel, nagu te väga õigesti nentisite – prooviti saavutada juba pikalt enne minu aega. Nagu ma ütlesin, esimest pilootprojekti jaekaubanduses hakati tegema aastaid tagasi. Kuna see pilootprojekt oli selgelt liiga jäik, seda ütlesid mõlemad osapooled, öeldi, et seal on vaja reaalselt … Ma tulen jälle tagasi selle ühe mõtte juurde, mida te ka tegelikult, ma eeldan, toetate, ma olen aru saanud, et paindlik tööleping peab saama adekvaatseks alternatiiviks käsunduslepingule. Sellepärast et käsundusleping, tuletame meelde, [tähendab] nendele töötajatele, kelle eest te seisate ja kelle eest ka mina seisan – kuigi te proovite väita vastupidist –, olukorda, kus ei ole miinimumtöötasu nõuet, ei ole [kindlat] töö- ja puhkeaega, ei ole muid sotsiaalseid garantiisid. Millest me räägime? Me tahame tekitada olukorra, kus viisakad tööandjad ja head töötajad lepiksid kokku omavahel õigusselguses niimoodi, et mõlema õigused ja garantiid oleksid reaalselt [tagatud]. See on see palve. 

Kui on tegu pahatahtlikkusega, siis on tõesti muud olukorrad, aga me ju ei tee seadusandlust ja üldse seaduseid pahatahtlikkusest [lähtudes]. Me teeme neid ikkagi usus, et inimesed on õiguskuulekad, tahavad ühiskonda panustada. Selles mõttes me tahame – sellest on ühiskonnas pikalt räägitud –, et inimesed teaksid oma tööalaseid õigusi paremini, oskaksid küsida [abi], vajadusel pöörduda Tööinspektsiooni poole, kui on tõesti pahatahtlikkust. Me tekitame olukorra, kus me anname täiendavat paindlikkust juurde. Kui inimene ei soovi, siis ei pea ta seda [võimalust kasutama]. Ma usun, et kui Riigikogu otsustab selle seaduse vastu võtta, siis suur-suur enamus jääb täiesti tavalise töövormi juurde, milleks on täiskohaga töö, mis on nende isikule ja peremudelile, aga ka tööandjale kõige sobilikum. Sest tööandja vajab töötajat, kes [teeb] 160 tundi kuus [tööd] ja loob lisandväärtust, ning töötaja omakorda vajab kindlat teadmist, et tal on 160 tundi kuus fikseeritud [tööaega]. See on see [põhimõte]. Me lihtsalt anname täiendava võimaluse, kui kaks täiskasvanud inimest lepivad kokku: jah, me sooviks paindlikkust juurde. See on kõik. Näha selles ühes täiendavas võimaluses – see ei ole kohustus kellelegi – suurt tonti, kus kõik läheb inimeste vaatest halvasti, on väga-väga veider. 

Anti Haugas, palun!

Toon vägagi reaalelulised kaks näidet. Näiteks väikelastega ema ning tudeng, kes teavad, et nad on võimelised töötama minimaalselt 10 tundi nädalas näiteks kaubanduskeskuses müüjana, kus töö iseloom eeldab, et on kokku lepitud töö tegemise viis, aeg ja koht. Kui nad näiteks mingil perioodil leiavad, et nad soovivad töötada rohkem, ehk neil on parasjagu aega töötada näiteks mingil perioodil 20 või 30 tundi nädalas, kas meil on täna olemas õiguslik regulatsioon selleks, et need inimesed saaksid töötada nii?

Aitäh! Nii nagu ma mainisin, et kui soovitakse nii teha, siis õiguslikult saab inimene töötada selliselt ainult käsunduslepinguga, sellepärast et tööleping sellist võimalust täna ei paku. See ongi selle seadusemuudatuse iva. Nagu ma enne ütlesin – kuna siin muretsetakse töötajate õiguste pärast –, käsundusleping sellisel juhul, kui töötaja niimoodi töötab, ei taga mitte ühtegi sotsiaalset garantiid. Ei ole palganõuet, ei ole [kindlat] töö- ja puhkeaega, terviklikku puhkust. See on see. Ehk, ühesõnaga, väga õige näide. Aitäh, kolleeg Haugas!

Ja veel, Lauri, vabandust, kuna sa küsisid, siis mul on üks täpsustus. Tuhat eurot teenivale inimesele see 1,2- kordne [alammäär] ei anna midagi juurde. Ma ei tahtnud eksida, võtsin kiiresti kalkulaatori – selle aasta miinimumpalk 886 eurot korrutatud 1,2-ga ehk sellesama koefitsiendiga on 1063 eurot ja 20 senti. (Saalist vastatakse.) Ei, ta ütles, et … Ei, ta ütles, et sealt saab hakata [palka] allapoole suruma – ei saa, ühesõnaga, mitte isegi ligilähedale, vaid, vastupidi, kui sa tahad sellise palga juures paindlikku töölepingut, siis pead sa hoopis hakkama töötaja tunnitasu tõstma. [Tahtsin] lihtsalt faktiliselt korrektne olla. Sa ütlesid, et sealt on võimalik alla suruda – küsimus ei ole palga kõrguses, vaid, saate aru, faktiliselt, kui sa tahad 1000-eurose palgaga inimesel "proovida hakata palka alla suruma", siis paindliku töölepinguga pead sa talle töötunni eest rohkem maksma hakkama. Lihtsalt see on fakt – see võib meeldida või mitte, aga see on fakt. Ma igaks juhuks kontrollisin selle ka matemaatiliselt üle.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan! Lugupeetud minister, ma tahan täpsustada. Kas sa oskad vastata, millal ministeerium hakkas tegelema selle seaduse muutmisega? Kas sinu ajal või enne sind?

Palju aega enne mind! Mitu ministrit on vahepeal olnud. Seda teemat kui sellist on käsitletud 10 pluss aastat. Aga see konkreetne pilootprojekt – et ma nüüd ei eksiks, mul ei ole siin enam seda ees – tehti mõned aastad tagasi jaekaubanduses, just selleks, et näha, mis on need kõikvõimalikud ohud, kas seda hakatakse kasutama. See ei ole kuidagi õunte pealt vaadatud või seoses minu tulekuga tekkinud, nagu ma enne ütlesin. Seda on pikalt arutatud just selle pärast, et pakkuda reaalset alternatiivi käsunduslepingutele. On vaadatud teiste riikide praktikate pealt, mis meie seadusandlusesse sobiks, mis mitte, mis meie töökeskkonda sobiks. See on tegelikult olnud väga pikk protsess.

Hea kolleeg Riina Sikkut, aeg on hiline, teil on küsimuste limiit täis. Või on teil tegelikult küsimus istungi juhatajale?

Mul on küsimus istungi juhatajale. Kas see saalis olev välja prinditud eelnõu versioon on ikkagi õige? Minister väidab, et seda on väga pikalt ette valmistatud. Ma ütlen, et mitte keegi ei ole mitte kunagi esitanud kooskõlastusringile eelnõu versiooni, mis pakuks paindlikkust kõigi sektorite ja kõigi töötajate sihtrühmade jaoks. Alati on räägitud hoopis teistsugustest lahendustest. Aga kuna ta nii enesekindlalt kinnitab, et see on pikalt ette valmistatud versioon, siis kas see, mille me sealt riiulist võtame, on kuidagi ekslik?

Ma pean tunnistama, et ma pole seda isiklikult saanud kontrollida, aga ma usaldan istungiosakonna töötajaid. Nii et ma olen täiesti veendunud, et see on õige eelnõu. Aga aitäh, härra minister, rohkem teile küsimusi ei ole. Ja nüüd on meil võimalus kuulata juhtivkomisjoni, õiguskomisjoni esimehe, hea kolleegi Madis Timpsoni ettekannet arutelust õiguskomisjonis.

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud minister ja head kolleegid! Õiguskomisjonis arutasime me seda teemat 19. mail, et see [eelnõu] esimesele lugemisele saata. Minister rääkis sama juttu, mida ta teilegi siin rääkis selle eelnõu kohta ja anti võimalus vastata küsimustele. Ma arvan, et ma ei hakka siin maha lugema kogu seda protokolli, aga toon võib-olla punkti haaval välja, mis need teemad olid. 

Loomulikult kõige suurem teema ja kõige esimene teema oli kaasamise teema: miks ametiühinguid ei ole kaasatud ja miks neid ei kuulatud. Seda me arutasime pikalt ja lõpuks minister võttis kokku, et neid on kaasatud küll ja kui kõiki ettepanekuid lõplikult arvesse ei võeta, ei tähenda see, et ei ole üldse kuulatud ega kaasatud. 

Siis räägiti ka tehnilisematest asjadest. Kas paindliku tööajaga töötajal saab kehtida konkurentsipiirang? Vastus oli jah. Siis oli meil tehniline küsimus TÖR-i kande kohta: kuidas toimub paindliku tööaja kokkuleppe korral registreerimine koormuse osas, ja nii edasi. Ministriga kaasas olnud ametnik Johann Vootele Mäevere selgitas, et TÖR-i lähevad kirja kokkulepitud tunnid ehk miinimumkoormus. Siis rääkisime pikalt kaasamisest ja veel kord kaasamisest. Kolleeg Randpere küsis nõndanimetatud kuldsete käeraudade kohta, mille üle oli ka pikk diskussioon ja leiti (Saalist räägitakse, juhataja helistab kella.), et konkurentsipiirang on läbi räägitud erinevate ministeeriumidega ja ebamõistlikud konkurentsipiirangud on tühised, mis on ka loogiline. 

Väga palju peatuti ka 1,2-kordse [tunnitasu alammäära] nõudel alaealistele ja uutele töötajatele. Selle kohta küsisid vist peaaegu kõikide erakondade esindajad, miks on seda tehtud. Ka selle üle oli pikk diskussioon ja ma ütlen lühidalt, et ametniku sõnul saadi palju tagasisidet, et selline alammäära nõue alaealiste puhul ja eriti hooajaliste töötajate puhul ei vasta turutingimustele ja praktikas võib esineda tõrkeid tööle saamisel. Selle teema juurde me tulime tagasi veel korra. Ka kolleeg Vooglaid [puudutas teemat] oma sõnavõtus. Tema pidas seda põhiseaduse vaatest natukene probleemiks. Ja siis leidsime, et tegeleme selle teemaga komisjonis veel edasi. 

Küsiti ka sotsiaalmaksu maksmise kohta, kuidas sotsiaalmaksu maksmisega on. Vastus oli, et töölepingute vaatest midagi selles osas ei muutu. 

Peatuti veel ka äririskide teemal. Minister siin vastas teile sedasama, et äririskid on ikkagi tööandjal. 

Oli [teemasid], mida siin ettekandes ega küsimustes ei käsitletud. Küsiti, kui palju on hinnanguliselt meil võlaõiguslikke lepinguid. Vastus oli selline, et täpne statistika puudub, aga on tehtud üks analüüs, kus on esile toodud, et kõikidest töötegemisega seotud lepingutest võiks see olla 9,3%. Küsiti veel ka ravikindlustuse kohta: kas ravikindlustus on igal juhul tagatud? Vastus oli jah. Ja lõpuks puudutati ka õpilasmaleva teemat ja öeldi, et see on väga populaarne, kõik noored ei saa sinna praegu ja ei saa seda töökogemust ka. Minister lubas selle idee endaga kaasa võtta ja tegeleda sellega. Minister möönis, et see on väga oluline teema ja ta võtab selle endaga kaasa ja lahendusi otsitakse koostöös töötukassaga. 

Siis me rääkisime veel kaasamisest ja jõudsimegi otsuste juurde. Otsused olid järgmised: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. juunil – poolt oli 6, vastu 0, erapooletuid 0 – ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada – samamoodi poolt oli 6, vastu 0, erapooletuid 0 – ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Head kolleegid! Ma loodan, et Eesti rahvas magab rahulikult. Magab ta ainult sellel moel rahulikult edasi, kui seda eelnõu vastu ei võeta – eelnõu, mis justkui pakub lahendusi, aga tegelikult loob uusi probleeme. Väidetavalt antakse tööandjatele ja töötajatele võimalus sõlmida paindlikke tööaja kokkuleppeid. Tegelikkuses on see samm töötaja õiguste ja sotsiaalse turvalisuse õõnestamise suunas.

Eelnõu lubab sõlmida lepinguid, kus töötaja tööaeg ei ole ette teada. Tööandja määrab, millal ja kui palju tööd tehakse, ning töötaja peab olema valmis reageerima kuni nädalase etteteatamisega. Mida see tähendab? See tähendab ebakindlust. See tähendab, et inimesed ei saa planeerida oma elu, pereelu ega sissetulekuid. Töötaja peab olema kogu aeg ooterežiimil. Justkui tööalane taksojuht, kes ei tea kunagi, millal tuleb järgmine sõit. 

Eelnõu räägib sellest, kuidas selline paindlikkus aitab paremini toime tulla töökoormuse kõikumise ja majandusolukorra muutumisega. Aga kelle arvelt see toimub? Töötajate arvelt, inimese arvelt, kes jääb ilma stabiilsest sissetulekust ja sotsiaalsetest garantiidest, sest kui tööleping asendub niinimetatud paindliku kokkuleppega, siis kaovad ka need õigused, mis töötajal seni olid: haigushüvitised, puhkusekindlus, arusaadav töötasu.

Oluline on mõista, et see eelnõu ei puuduta ainult vabatahtlikku kokkulepet kahe võrdse osapoole vahel. Tööturg ei ole võrdne. Kui inimene otsib tööd ja tööandja ütleb, et neil on ainult paindlik tööaeg, siis mis valik tal on, kas öelda ei ja jääda ilma sissetulekuta?

Me ei tohi unustada, et tööandjal on võim ja selle võimu tasakaalustamiseks meil oligi ja on praegu veel seadused – tööseadused. See eelnõu lammutab neid kaitsemehhanisme. Selle asemel et tugevdada turvalisi töölepinguid ja arendada tööelu kvaliteeti, loome olukorra, kus töötaja ainus kindlus on ebakindlus. Ilmselt eelnõu autorid peaks ise olema töölise nahas. Tänane Lauri Laatsi ettepanek ministrile oli väga kohane minu arvates. 

Head kolleegid, töö ei tohi muutuda juhutööks. Tööinimene väärib väärikust, mitte ajutisi kokkuleppeid. Kui me tahame aidata tööandjaid, siis tehkem seda läbi investeeringute, tehnoloogia ja koolituse, mitte töötajate õiguste kallale minnes. Seepärast Keskerakond ei toeta seda eelnõu. Kutsun üles ka teisi saadikuid mõtlema, kas me tahame Eestit, kus inimesed elavad teadmatuses, või Eestit, kus töö tähendab stabiilsust ja kindlustunnet. Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 602 esimesel lugemisel tagasi lükata.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Tanel Kiik, palun!

Paluks kohe kolm minutit juurde.

Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Austatud minister! Tänane arutelu on, ma arvan, hästi oluline tegelikult. Selle võrra on kurb, et siin taas kord osaleb suhteliselt väike hulk saadikuid, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist ja Keskerakonna fraktsioonist. Ja vist üks küsimus oli koalitsiooni poole pealt. Küllap on kõik nii selge. Tegelikult selge ei ole midagi. 

See eelnõu, mis meie ette on toodud, kannab laiemalt selle valitsuse ühte tõsist diagnoosi: see on täielik dialoogivõimetus. Ehk meie ette püüti manada auväärt ministri poolt [pilti] sellest, kuidas on kaasatud erinevaid huvirühmasid, kuidas on toodud siia ette kompromiss. Ma arvan, et minister kasutas kümmekond korda sõna kompromiss, võib pärast stenogrammist otsida. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina tean, et kompromiss on see, mis sõlmitakse eri osapoolte vahel. Kompromiss ei saa olla see, et Vabariigi Valitsus ütleb, et vaat see siin on kompromiss, võtke või jätke. See on ultimaatum. Kompromiss on see, mis lepitakse kokku. Olles ka töövaldkonda üle kolme aasta juhtinud, sealhulgas sellesama pilootprojekti käivitanud, millele minister viitas. See oli kompromiss toona. Seal olid allkirjad all, see oli kokku lepitud ametiühingute, tööandjate, riigiesindajate vahel. See ei olnud niimoodi, et minister tuli, võttis kabinetist oma dokumendi ja ütles: "Palun, siin on kompromiss, kirjutage alla!" Antud juhul umbes nii kahjuks valitsus toimetab. Jah, oli dialoog, oli kaasamine, aga sel hetkel, kui oli vaja kokkuleppeid sõlmida, jäi see osa ära. Siis öeldi, et teie ettepanekud on toredad, aga vaat need meile ei meeldi. Aga need teise poole ettepanekud on palju sümpaatsemad. Eesti 200 keeras seal eriti vinti peale, kui otsustati erinevad sihtrühmad välja võtta, kes algses eelnõus olid, mis tegelikult kooskõlastusringil käis. Oleme faktitäpsed, auväärt minister!

Probleem on tegelikult tõsine. Töösuhete kaasajastamine on vajalik ja dialoog tööturu osapooltega on selleks vajalik. Aga ma küsin, kas praegu tundub teile, et selle valitsuse vastu on usaldust Eesti ühiskonnas selle 20%-lise reitinguga või ka tööturu osapoolte vaatest olukorras, kus just värskelt üle 20 erineva katusorganisatsiooni ja ametiühingu on selle eelnõu vastu olnud, nende ettepanekutega ei arvestata. Kas teile tundub, et valitsusel on usaldust täna hakata laiemalt töölepingu küsimusi, töösuhte küsimusi kaasajastama, regulatsiooni muutma? Aga aus vastus on ei, isegi teie poolt vaadatuna. Väga raske on väita, et ei, meil on täielik mandaat, meil on siin väga hea läbisaamine, me just tegime värske kompromissi iseendaga. Ja see on väga kurb tegelikult. 

Nüüd sellest konkreetsest eelnõust. Miks Sotsiaaldemokraatlik Erakond seda ei toeta, miks meie fraktsioon seda ei toeta? Miks me ei toeta juhupalgalepinguid? Toon kuus põhjust. Võiks tuua rohkem, aga toon kuus. 

Esiteks ei ole adekvaatne see, et inimestele pannakse ette lepingud, kus nende töökoormus ja palk hakkab kõikuma neljakordselt. Jah, heal ajal see võib mõnele inimesele sobida, halval ajal võib see tähendada inimestele sundvalikut: sul kas on tööd või ei ole tööd. See, kas su palk on täpselt 25% sellest, mis sa loodad, või 100%, ei sõltu enam sinust. See sõltub tööandjast ja sellest, kas tal on võimalik sulle pakkuda töötunde. Ma kujutan ette, kuidas sa pöördud panga poole, et vabandust, kas ma saaks see kuu maksta 25% eluasemelaenust. Või kirjutad korteriühistule: maksin veerand arvet ära, mul rohkem raha ei ole see kuu. Või lähed poodi, ütled oma lastele, et näete, täna ostame neljandiku toidukorvist. Kõlavad karmid näited, aga see on päris elu, see võib juhtuda. Aga kas neid riske on valitsus üldse teadvustanud endale? Ei tundu. 

Teiseks, sotsiaalse kaitse küsimus. Kui inimesed saavad niivõrd ebamäärast palka, mis hakkab kõikuma, siis sel hetkel, kui nad näiteks saavad lapse – näe, endalgi juhtus hiljuti – ja tahavad saada vanemahüvitist, sõltub see ju varasemast sissetulekust. Kui nad jäävad haigeks või nad jäävad töötuks, siis täpselt samamoodi sõltub see varasemast sissetulekust, maksude maksmisest. Nii on ka tulevase pensioniga. Ehk inimene, kellel on kindel täiskoormus, teab, mis on tema tulevane pension, mis on tema tulevane vanemahüvitis, haigus- ja töötushüvitised. Aga sellele inimesele, kellel hakkab palk kõikuma, tähendab see seda, et igal juhul on tulevikus kõik hüvitised väiksemad, sest vaevalt tal iga kuu on 100% [töötundide maht]. Mõni kuu on 25%, mõni kuu on 35%, mõni kuu äkki on 100%. 

Kolmandaks, see eelnõu diskrimineerib alaealisi, millele on viidanud ka võrdsusvolinik. Ehk see põhimõte, et alaealistele võib maksta ka alampalka. Rõhutan veel, et alampalk on sel juhul ju parim, mis nad võivad saada. See on siis, kui tuleb 100% töötundide [maht]. Kui tuleb 25%, siis on 25% alampalgast. Ehk et selline arusaam, et alaealistele võib maksta piltlikult öeldes mõnisada eurot kätte, pole hullu, on diskrimineeriv tegelikult. Ülejäänud sihtrühmade puhul näeb ka valitsus, et tegemist on tegelikult vähem kindlust pakkuva töölepinguvormiga ja on mõistlik võimaldada vähemalt 1,2-kordset alampalka. Alaealistele millegipärast tehakse siin negatiivne erand. 

Neljandaks, meile ei sobi see, et osakoormusega inimeste puhul on väga suur risk, et nende lepingud ei saa tulevikus olema osakoormusega lepingud, mille puhul ületunde tehes nad saavad lisatasu või vaba aega, ületunnitasu, vaid need saavad olema just needsamad muutuvtunni töölepingud, mille puhul öeldakse talle: "Vabandust, sellist asja nagu ületunnid pole olemas. Su leping ongi 0,3–1,0 koormust. See, et sa vanasti said 0,5 või 0,6 koormusega tööd tehes ületunnitasu, on mineviku värk. Nüüd on uus aeg, on kaasaegne värk, paindlik värk. Nüüd sa saad [töötasu] täpselt 1,2-kordse alampalga alusel." Ongi kõik, mingit ületunnitasu ei ole vaja. 

Viiendaks, nagu enne viitasin, siis algselt oli see eelnõu mõeldud kindlatele sihtrühmadele. Nagu siin kolleeg enne ka viitas, et võib-olla tõesti mõnele üksikule, mitme lapsega emale või noorele, vanemaealisele või pensionärile võib selline paindlik viis sobida. Natuke teen tööd, paindlikult, midagi lepin kokku, mul on ka teatud turvavõrk olemas: mul on ravikindlustus, mul on pension, mis laekub, ma väga ei muretse oma toimetuleku pärast. [Oli plaanis] ainult väga üksikute sihtrühmade puhul selle eelnõuga edasi liikuda. Ka siis oli seal küsimusi, aga see oli vähemalt mõistetav, mis probleemi lahendatakse. Aga nüüd valitsus ilma igasuguse kaasamiseta, Eesti 200 ministrite – või oli see üks minister, keda siin homme hakatakse umbusaldama – ettepanekul mööda minnes viskas sinna: ah, paneks selle lepingu kõigile. Olukorras, kus seda hakatakse katsetama Eestis nii laiaulatuslikult, otsustati katsetamise aluseks võtta kogu Eesti tööealine elanikkond, selle asemel et vaadata kõigepealt, kuidas see toimib ühe või teise sihtrühma puhul, mis oleks loogiline. Selle põhjal teha järeldusi, vajadusel muudatusi. Ei, seda me ei tee. Me oleme nii veendunud, et meil on õigus, vahet ei ole, et ametiühingud, arstide liit, haridustöötajate liit, puuetega inimeste koda, noorteühendused, organisatsioonid, teised on vastu. Aga valitsus teab, kuidas on hea. Nüüd me paneme katsealuseks kogu Eesti elanikkonna. 

Kuuendaks, millest ma ka alustasin, on see, et see eelnõu on tegelikult läbi rääkimata. Töölepingu seaduse puhul on olnud väga vana tava, et tööküsimused lepitakse kokku tööturu osapooltega. Ajal, kui Eiki Nestor oli minister, kui Jaak Aab oli, kui mina olin, kui Helmen ja Riina ja paljud teised olid, [valitses see arusaam]. See ei ole keeruline. Olen pidanud läbirääkimisi töötukassa laua taga, COVID-i kriisi ajal, erinevates kohtades. Siis kui on tahe, leitakse kokkulepe. Kui seda tahet ei ole, siis on lihtne ütelda, et teie ettepanekud on aegunud või teie ettepanekud on kuidagi, ma ei tea, ettevaatlikud ja meile need ei sobi või meile kollektiivlepingud ei meeldi. Tulla siia valitsuse ette või parlamendi ette – kõigepealt valitsuse, nüüd parlamendi ette – eelnõuga, mis on tegelikult tööturu osapooltega läbi rääkimata, on Eesti 30 aasta praktika rikkumine, lõhkumine. Tegelikkuses sellise eelnõuga parlamendi ette tulla ei tohikski. Loomulikult Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitüma! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 602 esimene lugemine lõpetada. Nagu juba varem, on Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt ja nüüd ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt tehtud ettepanek seaduseelnõu 602 esimesel lugemisel tagasi lükata. Neid ettepanekuid me peale saalikutsungit ka hääletame.  

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku, Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 602 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 16 Riigikogu liiget, vastu oli 33, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid! Eelnõu 602 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. juuni kell 17.15. 

Olemegi jõudnud tänase päevakorra viimase punktini, Isamaa fraktsiooni algatatud laulu- ja tantsupeoseaduse eelnõu 598 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Tõnis Lukase!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Eesti laulu- ja tantsupeo traditsioon on järjepideva eestikeelse haridussüsteemi kõrval üks pikaajalisemaid garantiisid või, ütleme, rahvusliku identiteedi kandjaid. (Saalis on sumin.) See tugineb pikaajalisele üldlaulupidude ja sellele liidetud tantsupidude traditsioonile. (Juhataja helistab kella.) See traditsioon on jõudnud koos Läti ja Leedu [laulu- ja tantsupidudega] – kõik me kolm oleme küll omanäolised, aga taotlus esitati koos – UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja, kuhu see kanti 2003. aastal. 2008. aastal liideti see traditsioon koos teiste meistriteostega inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.

Vastavad seadused on Leedul ja Lätil olnud olemas juba kaunis vahetult peale UNESCO nimekirja kandmist. UNESCO-sse esitatud taotluses olid Eesti poolt lisaks riigile kolm organisatsiooni, kes peavad tagama traditsiooni säilimise. Need on Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus, Eesti Kooriühing, Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts.  

Oleme õppinud selle seaduse tegemisel nii Leedu-Läti kogemusest – ja loomulikult ka sellepärast, et vastavad foorumid on Balti koostöös pidevalt ka toimunud –, aga veel enam oleme muidugi [lähtunud] meie oma laulu- ja tantsupeo traditsiooni vajadustest, või õigemini sellest, et asi ei keerle ainult konkreetsete pidude ümber, vaid on vaja tagada kogu püramiidi toimimine, kogu organisatsiooni mudel. Just see annabki kindluse, et meie laulu- ja tantsupeod saavad sama heal tasemel aegade lõpuni toimuda.

Seadus on üles ehitatud järgmiselt: esimeses peatükis on üldsätted. Seaduse esimeses peatükis on kirjeldatud nii seaduse kui ka laulu- ja tantsupidude eesmärke ning staatust. Seaduse eesmärgiks on laulu- ja tantsupeo traditsiooni hoidmine, arendamine, järeltulevatele põlvedele edasiandmine. Laulu- ja tantsupidude eesmärk on Eesti koori-, orkestri-, rahvamuusika ja rahvatantsu ning võimlemisrühmade traditsiooni hoidmine ja arendamine.  

Käesolevat seadust kohaldatakse üldlaulu- ja tantsupeole, noorte laulu- ja tantsupeole ning traditsiooni osaks olevatele paikkondlikele ja valdkondlikele laulu- ja tantsupäevadele. Seadust ei kohaldata uustekkelistele sündmustele, näiteks punklaulupidu, poplaulupidu või muud sellised algatused. Sätestatakse ka põhimõte, et laulu- ja tantsupidu ei ole päevapoliitiliste küsimuste, vaidluste ega ühiskonda lõhestavate sõnumite esitluskoht.  

Laulu- ja tantsupeo traditsiooni elujõulisuse eest vastutab Vabariigi Valitsus. Laulu- ja tantsupidude korraldamine on demokraatlik protsess, mida juhib kultuuriministri määratud rakendusüksus. Selleks on Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus, mille tegevuse põhieesmärk ongi Eesti laulu- ja tantsupidude traditsiooni arendamine ning järeltulevatele põlvedele hoidmine. Sihtasutuse nime ei ole seaduses välja toodud normitehnilistel põhjustel. Sihtasutus määratleb oma tegevuse põhimõtetes laulu- ja tantsupidude eesti kultuuri unikaalse traditsiooni hoidmise. Üld- ja noorte laulupidude kunstilise kontseptsiooni koostavad ja viivad ellu igakordselt eraldi valitud ja sihtasutuse kinnitatud kunstilised juhid oma kunstiliste toimkondadega. Püsivat loomenõukogu sihtasutusel ei ole.  

Traditsiooni hoidmiseks väärtustatakse laulu- ja tantsupeole pürgivate kollektiivide juhtide ettevalmistust ja elukutset igakülgselt, tellides kõrgharidus- ja kutseõppeasutustelt vastavaid õppekohti ja makstes neile osaliselt riiklikku palgatoetust. Erilist tähelepanu pööratakse tööle laste ja noortega. Selleks luuakse koolide õppekavades õpilastele võimalus koorilaulu ja rahvatantsuga tegelemiseks. 

Laulu- ja tantsupeo korraldus ja staatus on teine peatükk. Selles nimetatakse pidudel osalevate kollektiivide liigid ja kategooriad ning sätestatakse nii nende kui ka iga üksiku kollektiivi liikme õigus ja tingimused peol osalemiseks. Samuti luuakse osalejatele võimalus teha ettepanekuid pidude kavandamise ettevalmistusjärgus. Peod on ligipääsetavad ka erivajadustega inimestele. Laulu- ja tantsupeo repertuaar lähtub kunstilisest kaalutlusest, eesti koori- ja orkestri-, rahvamuusika ning rahvatantsu- ja võimlemisrühmade traditsiooni hoidmise ja arendamise ning Eesti rahvusliku ja kultuurilise identiteedi edasikandmise vajadusest. Repertuaari kinnitab laulu- ja tantsupidusid korraldav rakendusüksus oma sisemiste protsesside tulemusel. Laulu- ja tantsupeol esitatavad teosed, sealhulgas lavastuslikud vahetekstid, on eesti kirja- või murdekeelsed. Kunstiliste toimkondade otsusel võib kasutada sugulaskeeli, kunstiliselt põhjendatud kaalutlusel erandkorras ka muid keeli. Repertuaari valikul lähtutakse põhimõttest, et osa repertuaarist kuulub eesti koori-, orkestrimuusika klassikasse ja tugineb eesti rahvatantsu seadetele ja seeläbi ka pärimustantsule.  

Laulu- ja tantsupeol on oluline hariduslik roll laste ja noorte üldkultuuriliste ning muusika- ja liikumisharjumuste kujundamisel ja väärtustamisel ja – mis seal salata – tegelikult ka üldine hariduslik roll ka täiskasvanuõppes, sest niisugused kultuurilised ettevõtmised annavad tegelikult teadmise nii traditsiooni kui ka konkreetse loomingu arengust. Mul on hea meel öelda  – see ei ole nüüd otseselt selle seadusega seotud –, et näiteks Linnateatri viimane lavastus "Alguses oli laul", mis on pühendatud küll eesti raamatu aastale, kirjakeele ja kirjandusliku loomingu traditsioonile, on väga selgelt seotud ka muusikalise ja eriti laulu osaga meie rahva kujunemises. 

Üldlaulupeod toimuvad Tallinna Lauluväljakul. Üldtantsupeod toimuvad Tallinna Kalevi Keskstaadionil. Mõlema toimumiskoha korrashoiu ja arendamise eest vastutab Tallinna Linnavalitsus. Eesmärgiks on Tallinna Lauluväljaku ja selle ümbruse arendamine nii, et seal oleks ka edaspidi võimalik pidada ja paindlikult teenindada üldlaulupidusid. Tegemist on rahvuslikuks pühamuks kujunenud alaga, mille funktsionaalsuse säilitamiseks tuleb edaspidi vajadusel kasutada ka riigi eriplaneeringut.  

Laulu- ja tantsupidude traditsiooni järjepidevuse oluliseks põhimõtteks on nende perioodilisus, mille põhimõtted on seaduses samuti sõnastatud, nii nagu on loetletud ka pidude korraldamiseks vajalikud tegevused üldpidude vaheaegadel. 

Riigieelarvest rahastatakse rakendusüksuse ning koorimuusika, rahvatantsu ja rahvamuusika valdkondade katuseorganisatsioonide kulud – need said alguses ka nimetatud. Rakendusüksuse eelarve moodustub riigieelarvelisest eraldisest ja oma tuludest, näiteks piletitulud. Neist [vahenditest] katab rakendusüksus üldpidude ettevalmistamise ja läbiviimisega seotud kulud. Seadus sätestab, et pidudevahelisel ajal iga-aastases riigieelarves ette nähtud rahalised vahendid ei tohi olla väiksemad eelmisel aastal eraldatud vahenditest. Eelnõus on loetletud ettevalmistusperioodi kulud – kulude liigid siis. Koori, orkestri, rahvamuusikaansambli, rahvatantsurühma või mõne muu kollektiivi asutaja kindlustab kollektiivi tegevuseks vajalikud prooviruumid, proovideks vajaliku tehnilise varustuse, rõivad ja nii edasi – repertuaarivihikud, rahvatantsukirjeldused, dirigendi ja juhendaja, muusikalise saatja töötasu ning transpordi nii laulu- ja tantsupidude vahelisel ajal kui ka peoks ettevalmistamisel. Osa neist kululiikidest kompenseeritakse riiklikust kesksest rahastusest.  

Laulu- ja tantsupidudele kandideerivate kollektiivide ettevalmistusprotsessi eest vastutavate koori- ja tantsujuhtide täiendav tasustamine ministri kehtestatud korras toimub riigieelarvest Kultuuriministeeriumi kaudu. Ministeerium planeerib laulu- ja tantsupidude protsessi riikliku toetuse vähemalt kolmeks järgmiseks eelarveaastaks ette. Kalendriaastaks varem määratud eraldist ei tohi uue riigieelarve kehtestamisega vähendada. Partneritena osalevad traditsiooni hoidmiseks vahendite eraldamisel ka kohalikud omavalitsused.  

Seaduses määratletakse ka maakondlike ja piirkondlike ning valdkondlike laulu- ja tantsupäevade staatus ja korraldamise põhimõtted. Seaduse rakendussätetes käsitletakse valitsusasutuste koostööd ja Eesti Rahvusringhäälingu kohustusi pidude kajastamisel ja materjalide salvestamisel. 

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid. Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.  

Seaduse mõju on rahvusliku identiteedi püsimiseks olulise laulu- ja tantsupidude traditsiooni kindlustamine ja seega kestmine üle aegade. Antakse kindlustunne pidude ettevalmistamisega seotud kollektiivi juhtidele ja nende tööd väärtustatakse. Luuakse alus traditsiooni säilimiseks, pannes rõhku järjepidevuseks olulisele tööle laste ja noortega. Väärtustatakse iga osavõtjat. Määratletakse erinevate osapoolte vastutus traditsiooni edasikandmisel ja rahaliste vahendite eraldamisel nii pidude ajal kui ka nendevahelisel perioodil. 

Seadus jõustub 2026. aasta 1. jaanuaril praeguse eelnõu kohaselt. See on sissejuhatuseks kõik.

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Alustab Toomas Uibo. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Tõnis! Ma arvan, et siin saalis ei ole ühtegi inimest, kes ei pea laulupidu armsaks. Isegi kui kõik need toolid oleks täidetud, siis ma usun, et kõik on seda meelt, et laulupidu on meie üks eestluse maamärk. Aga äkki korra seletad rohkem lahti. Ma kuulsin seda, et selle seadusega peaks reguleerima ka kunstilist poolt: millist repertuaari me peame esitama ja nii edasi. Mulle natuke meenutab see ühte teist riigikorda, mis meil kunagi oli, kus kodanikualgatusi polnud ja riik ise kirjutas ette, kuidas üks või teine kunstiteos peaks välja nägema. Äkki seletad seda seoses minu murega natukene lahti.

Jah, see mure on kindlasti ülepaisutatud. Ühes kohas, nagu ma ka seletuskirjast [ette lugesin], on tõepoolest nimetatud, et laulu- ja tantsupeol esitatavad teosed, sealhulgas lavastuslikud vahetekstid, on eesti kirja- või murdekeelsed. Sellest ma juba rääkisin, millistel juhtudel teisi keeli kasutatakse. Laulupidude traditsioonis pole see midagi kummalist. Ka esimesel laulupeol 1869. aastal, kummaline küll, olid kõik laulud eestikeelsed, kuigi suur osa neist oli otse saksa keelest tõlgitud ja olid niisugustena rasked ette kanda. Repertuaari puhul jääb loomulikult kunstilisele juhile, tema toimkondadele vabadus. Raamseaduse tekstis on põhimõte, et vähemalt kolmandik repertuaarist kuulub vastavalt Eesti koori- ja orkestrimuusika klassikasse. See [põhimõte] on, et repertuaari ei kirjutata ette, aga mingi osa sellest on traditsiooniline, et kontserdid ei koosneks ainult uudisloomingust. See on kooskõlastatud kõigil nendel ringidel viie aasta jooksul, kus selle seaduse tegemine on jõudnud ka kooriühingu või rahvatantsu ja rahvamuusika seltsini. Neile on sellised raamistused sobinud ja isegi sõnastus on tegelikult nende poolt välja pakutud. Näiteks tantsupeo repertuaar tugineb valdavalt Eesti rahvatantsuseadetele ja sellel põhinevale autoriloomingule. See oli ka üks viimaseid asju, mis ma viimasel kooskõlastusringil nende organisatsiooniga kooskõlastasin ja nende sõnastust arvesse siin võtsin. Nii et tegelikult repertuaari ettekirjutamist ju ei ole.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh! Ma ei hakka eestlaslikult ülevoolavalt kiitma, aga minu tunnustus! Ütlesid tutvustades sellise lause, et laulu- ja tantsupidu on ligipääsetav erivajadustega inimestele. Meil siin tegelikult oli üks üsna ebameeldiv avalik diskussioon sellel aastal. Kas ligipääsetavus tähendab ligipääsetavust esinejana? Kas see hõlmab viipekeelekoori ja kas ka tantsupidu on liikumispuudega või muu erivajadusega inimestele esinejatena tulevikus avatud ja võimalik?

Meie laulu- ja tantsupeotraditsiooni üks pool rahvale ligipääsetavuse kõrval on ka kõrge kunstiline tase ja see tagatakse ikkagi laulu- ja tantsujuhtide ettenägemisel. Tegelikult kunstilised toimkonnad otsustavad ja teatavasti kollektiive eelproovides testitakse, milline asi sobib, milline ei sobi, kuidas seda kõike kujundada. Näiteks tantsupeol osaleb seekord vaegkuuljate tantsuansambel. Niisugused asjad on eelproovid läbinud, on olnud sobilikud, aga ma ütlen, et selliseid otsuseid, millised kollektiivid sõela läbivad ja millised mitte, teevad kunstilistel kaalutlustel kunstilised toimkonnad. Ligipääsetavus tähendab siin otseselt ikkagi ligipääsetavust publikule. Ülejäänud ligipääsetavuse [küsimustes] võib see anda teatud vihje, aga see siiski otsustatakse kunstiliste toimkondade poolt. Aga jah, tegelikult on ka organisatsiooniliselt nii tantsupeol kui ka laulupeol praegu probleeme näiteks liikumispuuetega inimeste ligipääsu puhul, ka sellel aastal. Seda on ka raskem korraldada, aga siin on ka pretensioone ja need tuleks tegelikult lahendada.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud eelnõu ettevalmistaja! Tunnustan eelnõu ettevalmistamise eest. Kaks kiiret küsimust. Kas see sümboolselt 1. juulist jõustuda ei saa? See oleks täpselt laulu‑ ja tantsupeo ajal.

Ja teine küsimus. Tõepoolest, kuna laulu‑ ja tantsupidu on osutunud populaarseks, siis iga kord on järjest suurem projektikooride või tantsurühmade roll, mis tähendab, et pikalt tegutsenud koorid või tantsurühmad võivad laulu‑ ja tantsupeost kõrvale jääda. See on tekitanud tõepoolest, ma ei tea, motivatsiooni langust ja pahameelt. Ma küsin, kas §-i 10 lõike 3 järgi, kus öeldakse, et laulu‑ ja tantsupidude vahelisel perioodil toimub näiteks harrastuskollektiivide tegevus, näeb see seadus kuidagi ette, et on püsivad tantsuansamblid ja koorid või projektikoorid. Või kas see otsus jääb rakendusüksuse teha, kuidas need reeglid laulu‑ ja tantsupeole pääsemiseks igal korral on?

Aitäh! See jääb kahtlemata rakendusüksuse teha. See oleneb nii kunstilistest taotlustest kui ka tegelikult ruumilistest võimalustest ja siin seadus midagi ette ei kirjuta. Pidudevahelisel ajal toimuvate tegevuste seas on ka neid, mis puudutavad kollektiive endid. [Ettevalmistusprotsessid] on organisatsiooniliselt kaetud siin mitme punktiga, [mis hõlmavad] eelproovides ettelaulmist või materjalide hankimist ja nii edasi. See, kas kunstilised kollektiivid on ajutised või püsivad üle aegade, ei ole seaduse tähenduses ju oluline. See on oluline vaid sellel määral, nagu kunstilised toimkonnad oluliseks peavad. Aga see on puhtalt nende otsustada. Ja eelproovide kunstilise taseme järgi võivad nii projektikoorid kui ka püsivad koorid või tantsuansamblid ju peole pääseda. Aga mingit ettekirjutust, kaasa arvatud mahulises mõttes, et järgmisel korral võetakse plaani, no ma ei tea, 100 koori rohkem või 10 tantsuansamblit rohkem, ei ole. See on seadusele ja meie traditsioonile võõras. Need otsused teeb ikkagi kindlasti kunstiline toimkond.  

Mis puudutab [seaduse] jõustamist, siis kuna seaduse üldine eesmärk on ju traditsiooni hoidmine ja tagamine ka pidudevahelisel ajal ja selle püramiidi kindlustamine, siis ei ole kahtlust, et ka selle aasta pidu korraldatakse suurepäraselt. Aga see [seadus] hakkab kehtima järgmise tsükli [alguses], kuigi tegelikult järgmine tsükkel juba teatud määral käib, kunstilises töös ja nii edasi. Aga tehnilises, rahalises, muud kindlustunnet andvate aspektide mõttes on kindlustada see protsess ise. Pidudevaheline aeg algab tegelikult järgmise aasta algusest – eelarvelises mõttes. Nii et selles mõttes sobib just [seaduse] rakendumine peale praegust pidu, järgmise ettevalmistustsükli alguses. 

Ando Kiviberg, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Kindlasti laulupidu vajab kindlust ja traditsiooni kestmine kaitset. Aga mul on hoopis teine küsimus. Me kõik mäletame 2019. aasta laulupeo lõpust hea kolleegi hüüatust "Peatage Lasnamäe!" Täna me näeme, et lauluväljaku ümbruse kõrghoonestamise protsess on jätkunud tohutu tuhinaga. Meil on, ma arvan, üsna tugev alus karta, et 20 aasta pärast selle platsi peal enam ei ole võimalik laulupidu korraldada, sest Tallinna linn on nii õhinasse läinud, et ümberringi on vaja seal ikkagi kõrgmaju püsti panna. Kas teie ettevalmistatud seaduseelnõu mingil kujul seda probleemi ka lahendab?

Aitäh! Seaduse enda tekstis on nimetatud [laulu- ja tantsupidude] toimumiskohad ja ma pean seda oluliseks. Läti puhul on samamoodi. Võib ju küsida, miks ei võiks see seigelda ringi või olla teistes kohtades Eestis korraldatav. Antud juhul selles formaadis, millega me harjunud oleme, tegelikult ju ei ole [korraldatav]. Selleks on ikkagi mõeldud Tallinna Lauluväljak, mis mahuliselt on meie rahva vääriline, aga jääb isegi kitsaks. Järjest enam toimuvad need protsessid, mida sa nimetasid, ja kui sa nimetasid seda hüüatust – see tendents oli väga selgelt näha, kinnisvaraarenduse surve oli väga selgelt olemas. Sinna juurde veel see teadmine, et kõik inimesed ei mahu ära. Väravad pandi kinni, kuna liiga palju inimesi tahtis justkui tulla. Kui nüüd ahendatakse seda piiri … Ma ei hakka siin pikalt [loengut] pidama, sa tead ise väga hästi, millistele kinnistutele on juba kõrghooned planeeritud seal nendel territooriumidel, mida me oleme harjunud pidama tegelikult lauluväljakuks ja seni kasutanud teenindavatena. Näituseala planeeringus ei ole arvestatud seda, et see võiks osaliselt olla ka teenindavas funktsioonis või anda võimalusi ruumiliseltki.

Nii et tegelikult see sinu viidatud mure on suur. Nii nagu Eesti Rahva Muuseumi ümbruse täis ehitamine, mis oli kontseptsioonivastane ja tegelikult on võtnud sealt ära mitmeid võimalusi, samamoodi surutakse väga kõvasti laululava ümbrust. Ja nii nagu ma sinuga neist teemadest ükskord vestlesin, seletuskirjas on nüüd kuni eriplaneeringu võimaluseni see raam, et me peaksime peatama vajadusel vastavad sobimatud kinnisvaraarendused seal kuni selleni, et laululava, lauluväljaku ja selle ümbruse eriplaneering kehtestada riigi eriplaneeringuna. See on seletuskirja tekstis ja kantud just nimelt sellest häirest, mis sa praegu andsid. 

Kadri Tali, palun!

Hea ettekandja! Olles ise oma terve teadliku elu koorides laulnud ja väga mitmed kollektiivid ellu kutsunud, neist viimatine on Riigikogu koor, tahaksin ma küsida täpsustust ühe punkti kohta, mis ütleb järgmist: "Koori, orkestri, rahvamuusikaansambli, rahvatantsu- või võimlemisrühma asutaja kindlustab kollektiivi tegevuseks vajalikud prooviruumid, proovideks vajaliku tehnilise varustuse, rahvariided või muud kostüümid, repertuaarivihikud ja rahvatantsu kirjeldused, dirigendi, juhendaja ja muusikalise saatja töötasu ning transpordi laulu- ja tantsupidudevahelisel ajal." Minu küsimus on, kas seda seadust järgides ja kuulekas olles ei jääks nii mõnigi kollektiiv eksisteerimata.

Aitäh! Eks me neid pikkade loeteludega kohustuste ridu, kui siin paar tükki on, saame muudatusettepanekute raames arutada. Aga selle konkreetse sätte mõte on ikkagi see, et mitte ainult omavalitsusele ja riigile, kuigi omavalitsus on üks asutajaid kaunis tihti nendele kollektiividele, aga ka osalejatele endale langeb siiski vastutus, võimalus ka kaasa rääkida. Aga teades, et osa asju tuleb ka üldisest katlast, põhimõtteliselt repertuaarivihikud, niisugused-niisugused asjad, siis kindlustada, et kui kollektiiv tuleb kokku, siis on ka nendel osalejatel mingi roll seal, harrastajatel, kuni selleni, et näiteks riigi poolt minev osa juhendaja palgatoetuseks kehtib ainult sellisel juhul, kui kollektiiv ise on pool pannud omalt poolt. See tähendab, et nemad ei saa ainult ümbrikupalka maksta või midagi, neil on mingi kohustus ikkagi töölepinguline suhe luua oma juhendajaga ja osaliselt tasustada. Nende asjadeta tegelikult me kaugele ei sõida. Nii et osalejate, harrastajate omavastutus võib olla, kui omavalitsus toetab kedagi, ma ei tea, rõivastega, rahvarõivastega või kusagilt fondidest saab midagi. See on, nagu praegugi on olnud. Siis saab seda koormat kanda ja jagada. Aga osalejatel on tegelikult roll enda asutatud kollektiivides ka nii-öelda peremehena või perenaisena ja vastutajana ringi vaadata.

Kadri Tali, palun!

Aitäh teile! Küsiksin veel seda. 150 aastat vaba rahva kodanikualgatusena alustatud traditsiooni. Kas te ei karda, et ülereguleerimisega ja sooviga parandada midagi, mis on võib-olla üks väheseid asju, mis Eestis väga hästi toimib, võite te kustutada meie lauljarahva rõõmu seda ise teha?

Aitäh! Ma seda sugugi ei arva. Seda enam on oluline ju see punkt, millest me alles hiljuti kõnelesime, et harrastajatel ja osalejatel oleks ka ise soov panustada osalemise kõrval, see on osa vastutusest. Ei, seda soovi me kindlasti ära ei võta, see raam ei ole sugugi rõhuv. See seadus ei ole sugugi nii regulatiivne, kui on Läti ja Leedu omad. Kahtlemata on seal riiklikud arengukavad, riiklikud nõukogud, mida siin ei ole ette nähtud. Nii et see on vaba rahva laulu- ja tantsupidu ka tulevikus. See annab kindluse ja seda kindlust on soovinud needsamad inimesed, kes igapäevaselt ei ela mitte ainult selle traditsiooni, vaid seda traditsiooni kindlustavate, näiteks muusikahariduse ja tantsuhariduse, muude fenomenide püsimise või hüvangu nimel. Nad on näinud, et ikkagi kuskilt, regionaalselt või hariduslikult või põlvkonniti, tulevad need, ütleme, mingid organisatsioonilised otsused kas omavalitsuse või riigi tasemel, mis tegelikult ahendavad võimalusi garanteerida järjepidevust tulevikus. Asi pole ainult ruumiline – väljakud ja värgid. Asi on selles, kas harrastajaid jätkub, kas [muusikaharidus] on haridussüsteemis piisavalt toetatud lasteaedadest peale. See on see, mis meil tegelikult on laulu- ja tantsupeo suureks teinud või seda võimaldanud. Meil on paljud asjad kokku langenud, kaasa arvatud maast madalast antav muusikaharidus. Kui me teeme rumalaid otsuseid, mille [tagajärjel] ei ole see enam kõigile kättesaadav või terved piirkonnad langevad juhendajate puuduse tõttu välja, siis me lihtsalt ütleme ühel päeval, et vaba rahva tahe küll, aga näete, see ei ole enam päris see. See kindlustab organisatsioonilise ja korraldusliku järjepidevuse, aga ei midagi rohkemat. Tahe jääb ikka peamiseks.

Aitäh teile! Rohkem küsimusi ei ole. Juhtivkomisjonipoolse ettekande teeb hea kolleeg, kultuurikomisjoni liige Kadri Tali.

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Täna on Riigikogu täiskogu ees esimese lugemise aruteluks laulu- ja tantsupeoseaduse eelnõu 598, mille algataja on Isamaa fraktsioon. Kultuurikomisjon on arutanud eelnõu põhjalikult mitmel istungil, kaasates aruteludesse ka Eesti laulu- ja tantsupeotraditsiooni kandjad ja korraldajad. Eelnõu eesmärk on anda laulu- ja tantsupeotraditsioonile selge õiguslik raamistik, mis ei käsitle üksnes iga viie aasta tagant toimuvat suursündmust, vaid toetab kogu protsessi alates haridusest ja juhendajate järelkasvust kuni pidudevahelise ettevalmistustöö ja rahastamiseni. Ühiskonnas laiemalt on olemas üksmeel, et see traditsioon vajab hoidmist ja toetust. Ent küsimuses, kuidas seda teha, kas seadusega või senise kogukondliku vabaduse kaudu, seisavad kõrvuti erinevad vaated. 

Kultuurikomisjoni aruteludes on välja toodud, et valdkond vajab tuge. Näiteks rõhutas Eesti Kooriühingu esimees Hirvo Surva, et juhendajate järelkasv on murettekitavalt napp. Kui kolmel aastal on muusikaakadeemiasse tulnud õppima vaid kaks eestlasest koorijuhti, siis näitab see, et süsteem ei ole jätkusuutlik. Kaia Tanner kooriühingust ja Kadri Tiis Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsist tõid esile, et kohalike omavalitsuste tugi on väga ebaühtlane, mistõttu võib seadusest sündida vajalik kindlus, et traditsiooni toetataks võrdselt kõikjal Eestis. Samas on komisjonis kõlanud ka selgelt kriitilised ja ettevaatlikud seisukohad, sealhulgas minu isiklikud kahtlused. Olen sõnastanud muret, et laulu- ja tantsupidu on vaba rahvaliikumine, mis on 150 aastat püsinud, ilma et see oleks olnud seadusega raamitud. Eelnõus on mitmeid sätteid, mis võivad olla liigselt raamidesse suruvad või deklaratiivsed, kunstilisi eesmärke pärssivad. Me ei saa seadusega määrata loomingulist protsessi ega panna piiranguid sellele, kuidas ühiskond oma kultuuri kannab. Kultuurikomisjonis on rõhutatud, et peab säilima loominguvabadus, seadus ei tohiks muutuda käskude kogumiks, kus pannakse paika osalevate kollektiivide liikide arv, kunstilised ettekirjutused, teemad, näiteks rahvalaulude seadete arv, lavastuste keeleline vorm või pidude toimumiskoht. Näiteks säte, mille kohaselt kontserdid toimuvad ainult Tallinna lauluväljakul või Kalevi staadionil, võib näiliselt olla neutraalne, kuid on samas kunstiliselt piirav, eriti olukorras, kus tulevikus võivad olla vajadused või võimalused teistsugused. Kultuurikomisjonis märgiti, et seadusega ei pane me ühtegi last rohkem laulma ja tantsima. Kui tahame lahendada juhendajate põuda ja järelkasvuprobleemi, siis vajame sisulisi lahendusi haridus- ja palgatoetussüsteemis, mitte ainult sümboolset seadust. 

Kultuurikomisjon on olnud ühel meelel selles, et eelnõu tuleb edasi arutada rahulikus tempos, kaasates põhjalikult valdkonna esindajaid ja kohalikke omavalitsusi, eriti arvestades, et käesolev aasta on üldlaulupeo aasta. On oluline, et selle arutelu fookus ei varjutaks peo ettevalmistust ja läbiviimist. Me toetame eelnõu edasist menetlemist, kuid peame oluliseks, et see protsess oleks põhjalik, kaalutletud ning laiapõhjaliselt kaasav.

Kokkuvõtteks. Kultuurikomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. juunil, mis oli eile, ning esimene lugemine lõpetada. Täna on see teie ees.

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Aitäh toetava ettekande eest! See seaduseelnõu ei ole käskude-keeldude kogu. Ütleme, need paar viidet, kui soovite, repertuaarile või kasutatud keelele, on tegelikult ajendatud põhjusest, et nii tegijad kui ka rahvas eeldavad midagi. Kui me kaugeneme sellest, mida eeldatakse, ka repertuaari mõttes – näiteks ei ole üldse viiteid koorimuusika klassikale või pärimustantsule –, siis võib lihtsalt jahtuda rahva huvi asja vastu, kaasaarvatud osalejate ja toetajate huvi. Selleks, et see teatud määral äratuntavalt oma vormi ja sisu säilitaks, on arglikult osalt pandud see raamikene. See on kuni kolmandik esimese puhul, teise puhul on see hoopis lahtisem. Aga see [raam] kahtlemata ikkagi ütleb [repertuaari mõttes], mis on klassika ja mis mitte. Kui me selle aasta laulupeo repertuaari vaatame, siis võib öelda, et algaja pilgule või kõrvaltvaataja pilgule, samuti asjatundjate sõnul [koosneb] ligi pool repertuaarist sellistest [teostest], mida peetakse tavarepertuaariks. Nii et see kolmandik ei ole midagi pastakast välja imetud või midagi väga kummalist. 

Mis puudutab seda, et garantii tuleb anda, siis garantii tõepoolest tuleb anda seaduse tasemel. Praegu on määruse tasemel mõned asjad olemas, aga see kõigub. Näiteks tean ma täpselt, miks ja millal haridusministeerium muusikaakadeemiale ja teistele vastavatele koolidele pani stipendiumid välja. Selleks, et koorijuhte kasvatada. Nüüd vahepeal on need stipendiumid ära kadunud, aga põhimõtteliselt on need olemas, see ei ole mingi täiendav kulu. See võimalus on olemas, pedagoogidele on stipendiumifondid olemas ja osa [raha] saab suunata just nimelt koorijuhtide õppesse ja tantsujuhtide õppesse. See ei ole täiendav [kulu] eelarvele, vaid see on garantii teatud valdkonna järelkasvuks. Järelkasvuga on meil tõsiseid probleeme. Näiteks palgatoetus on küll ministeeriumi määruse tasemel olemas, aga sama palgatoetus oli ka treeneritel. Aga treenerite oma on [võrreldes] esialgse kokkuleppega langetatud.

Nii et ministeeriumi sees on tehtud need eelarvepoliitilised otsused. Kui anda seaduse tasemel mingi garantii, siis sa tead, et [omandades] ameti, saad sa mingisse kohta tööle minna. Mitte nii, ma ei tea, et kommikarbi ja lillekimbu eest töötad, et päris amet see ei ole. See garantii tuleks kindlasti juhendajatele järelkasvu saamiseks anda. Ja kui siin ministeeriumi vastus, mis valitsuse arvamust sisustas, oli see, et osa nendest asjadest on praegu olemas, siis need on, nagu ma ütlesin, heitlikud, ajalikud, need ei ole seaduse tasemel garanteeritud. Need tuleks [panna paika] seaduse tasemel nii, et järjepidevus kindlasti säiliks. See on asja sisu.

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 598 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. juuni kell 17.15. Head kolleegid! Nii ongi juba kolmapäeval alanud istung lõppenud. Aitäh teile kõigile ja kena ööd!