Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu uut istunginädalat. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohale registreerus 72 Riigikogu liiget, puudub 29. 

Nüüd, head kolleegid, jõuame päevakorra kinnitamise juurde. Esmalt annan teile teada, et tehtud päevakorras on toimunud üks muudatus. Nimelt, Riigikogu esimees on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punkti 3 alusel täiendanud selle töönädala päevakorda Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse (570 UA) uuesti arutamisega. Ja arutelu toimub kolmapäevase istungi neljanda päevakorrapunktina. Head kolleegid, kas ma saan aru, et me saame minna saalikutsungi juurde, et minna päevakorra hääletamise juurde? Saalikutsung, palun!

Head kolleegid, kordan veel kord, et kolmapäevase istungi päevakorda on Riigikogu esimehe ettepanekul täiendatud neljanda päevakorrapunktiga, milleks on kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse (570 UA) uuesti arutamine. Saalis oli vähe kahinat, et juba see on jõudnud ka siia kollase lehe peale kirja. Tõepoolest, nii see on. Täpsustuseks: mina Riigikogu esimehega vestlesin täpselt pool tundi tagasi või nüüd 34 minutit tagasi ja siis tema selle otsuse langetamisest mulle teada andis. Nii et see täiendamine on Riigikogu esimehe pädevus ja tunnustan ja kiidan istungiosakonda, kes on selle väga kiirelt ka siia kollase paberi peale juba ära trükkida jõudnud. 

Aga vaatamata sellele on ikkagi üks küsimus. Vadim Belobrovtsev, küsimus istungi juhatajale.

Jaa, aitäh! Aga minu küsimus …

Äkki on päevakorraga seotud, ma ei saa seda selles mõttes … Kuigi see oleks pidanud varem olema sellisel juhul loomulikult. Aga palun!

Küsimus on protseduuri kohta. Kuidas siis, kuna tegu on päris erakordse asjaga, et see ei ole tavaline eelnõu, mis viimasel hetkel nagu järsku kuidagi maandub päevakorda, siis kas te saaksite natuke rohkem rääkida sellest, kuidas see niimoodi juhtus? Te juba mainisite seda nagu, aga natuke laiemalt. Ja kuidas siis sellega edasi minnakse nagu, on see esimene lugemine, teine lugemine, kolmas lugemine ja nii edasi? Minek ja päevakorraga seotud, ma ei saa seda selles mõttes, kuigi see oleks võinud parem olema sellisel juhul loomulik.

Aitäh, hea kolleeg! Teil juba kogemust peaks tegelikult olema Riigikogus. Teiseks oleks palve tõepoolest sarnased küsimused enne saalikutsungit. Nüüd tekib küsimus, kas me peame uue saalikutsungi tegema või mitte. Tegemist on, kollane raamat ütleb, et see tuleb võtta arutlusele esimesel võimalusel. Nii et see on väga üheselt öeldud. Antud juhul meie seisukoht, eelmine nädal juba juhatuses koos kolleeg Arvo Alleri ja Lauri Hussariga oli see, et kui komisjon on valmis nii-öelda seda sel istunginädalal menetlema, siis sellisel juhul Riigikogu esimees, kelle pädevuses on selle päevakorra täiendamine antud juhul, selle täienduse ka teeb, ja Riigikogu esimees, nagu ma ütlesin, andis mulle sellest teada 14.30, et tõepoolest, ta on otsustanud seda päevakorda täiendada selle küsimusega. 

Ja nüüd ma loodan, et ma siin ei eksi, minu teades on nüüd Riigikogul kaks võimalust, kas võtta vastu see muutmata kujul või  nii-öelda minna seda seadust muutma, ja kui minnakse seda seaduseelnõu muutma, siis sellisel juhul on tegemist minu teada teise lugemisega, mis tähendab, et on uuesti võimalus esitada muudatusettepanekuid sellele eelnõule. 

Andrei Korobeinik, palun!

Jaa, aitäh võimaluse eest! Kas juhatuse koosolekul ei olnud infot, mis võimaldaks seda päevakorrapunkti päevakorda panna, ja Riigikogu esimees sai seda infot siis mingisugust enda kanalit pidi täna? Mis on muutunud juhatuse koosoleku ja praeguse hetke vahel? Aitäh!

Ei midagi muud, kui et kui sa mind tähelepanelikult kuulasid, siis sa oleks pannud tähele, et nimelt me oleme kogu aeg rõhutanud komisjonide olulisust nende protseduuride juures ja antud juhul ka, meil ei olnud tolleks hetkeks teada vastava juhtivkomisjoni seisukoht ja valmisolek seda menetleda. Ja see seisukoht on olemas, et komisjon on igati päri, et selle küsimuse arutelu toimub. Seetõttu, veel kord ma ütlen, et see oli arutusel ka meie juhatuse koosolekul neljapäeval, mis on korraline. Aga kuna meil ei olnud komisjoni seisukoht teada, siis me eeldasime, et komisjon on sellega kursis ja väljendab oma valmisolekut seda arutada või mitte. Ja komisjon on igati päri sellega, et seda sellel istunginädalal arutada. Ja see on põhjus, miks siis Riigikogu esimees otsustas päevakorda täiendada. Ja see on igal juhul tema pädevus, tema õigus seda teha. Siin kellelgi õigus sekkuda ei ole. (Saalis on sumin.) Head kolleegid, natukene läheb veidikene laadaks küll, mulle tundub. Suht lihtsad asjad, ei ole nii keerulised. 

Varro Vooglaid, palun!

Mina ei taha küll mingi laada korraldamisse siin panustada, aga mind hakkas täitsa huvitama, kuulates teie selgitusi, kuidas te tõlgendate seda "esimesel võimalusel". Mina oleks mõelnud selle peale, et ka täna on meil istung ja homme on meil istung. Ja nüüd on tulnud ettepanek panna see alles kolmapäevase istungi päevakorda. Kui "esimesel võimalusel", siis … Mingit pidi võiks öelda, et eelmisel nädalal arutas küsimust põhiseaduskomisjon, sel nädalal täna hommikul õiguskomisjon. "Esimene võimalus" tunduks mulle, et kohe praegu. Lihtsalt tehniline huvi selle vastu, et kuidas te seda "esimesel võimalusel" tõlgendate. Kui te lõdvalt tõlgendate, siis võib see olla järgmisel või ülejärgmisel nädalal, kus võib kas või fraktsioonide vahelisi läbirääkimisi pidada ja ei pea kiirustama. Aitäh!

Ma arvan, et see sõna "võimalus" filoloogiliselt ise juba räägib seda, et annab teatud sellise tolerantsi, seda, mis päeval seda konkreetselt teha. Ja ma arvan, et ei oleks mingi patt olnud see, kui see oleks ka võib-olla nädala võrra läinud edasi, nagu sa viitasid täna. Õiguskomisjon arutas – vabandan, ma ei olnud ise sellega kursis … Et on väga loomulik tegelikult ära oodata ka õiguskomisjoni seisukoht. Kuna nende valmisolek oli olemas, siis ma arvan, et on igati loogiline, et ka Riigikogu esimees täiendas. See ei ole tõepoolest üksüheselt öeldud, et kas nüüd esmaspäeval, teisipäeval või kolmapäeval.

Nii et ma arvan, et see nõue on igal juhul täidetud, et seda on esimesel võimalusel tehtud, kui ka selle arutelu toimub kolmapäeval. Ja teine, millest juhatus on lähtunud ja millest ka Riigikogu esimees tõenäoliselt lähtus, et me oleme ikkagi püüdnud hoida esmaspäeva arupärimiste jaoks nii öelda. Et inimesed teaksid, oleksid sellega kursis. Siin on olnud erandeid, oleme arutanud ka eelnõusid, aga üldjuhul me ei taha sinna tulla valitsuse eelnõudega väga vahele. Muidu me tuleme teie asjade ette ja siis tekib probleeme. 

Teisipäevane päevakord oli piisavalt tihe selleks. Noh, me eeldame, et me teisipäevase päevakorra suudame ära menetleda. Me ei ole täna isegi kindlalt selle kolme punkti juures, kui ma ei eksi. Et me suudame seda teha, panna see sinna neljandaks, ta oleks jäänud poole peale. Ja see on põhjus, miks juba … kolmapäeval, mis, ma arvan, kindlasti vastab sellele nõudele, et "esimesel võimalusel". Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, et saada ikka täpselt ja ühemõtteliselt aru, kuidas see kolmapäeval kulgema hakkab: kas ma saan õigesti aru, et kolmapäeval lihtsalt toimub hääletus, kas võtta see muutmatul kujul vastu ja see uuesti läheb nagu presidendi lauale? Või siis hääletatakse selle poolt, et viia sisse mingisugused muudatused, ja siis läheb uuesti komisjonidesse ja seal hakatakse muudatusettepanekuid tegema või kuidas? Aitäh!

Veel kord: seal minu teada on kahe komisjoni ettekanded. On vist õiguskomisjon, peaks olema ka põhiseaduskomisjon, on küsimused-vastused, nii nagu ikka. Ja see otsus, lõppotsus on ikkagi see, kas võtta vastu muutmata kujul või mitte. Kui võetakse vastu muutmata kujul, siis see seadus jääb sellisena, nagu ta on, ja siis on Vabariigi Presidendil võimalus otsustada, kas ta pöördub sellega kohtusse või mitte. Ja teine, kui otsustatakse seda meelt, et minna seda seadust muutma, siis muud otsust, ühtegi mingit täiendavat ei ole, sinna eelnõusse ettepanekuid ei tehta. Muudatusettepanekuteks tuleb aeg peale seda. 

Ja viimane küsimus, Andrei Korobeinik, palun!

Sa mõtled, ma saan aru, et antud olukorras juhtivkomisjon on ikkagi põhiseaduskomisjon, kelle päevakorras oli see eelnõu eelmisel nädalal, ja õiguskomisjon oli selle eelnõu juhtivkomisjon siis, kui see eelnõu menetlus käis. Aga kui president saadab tagasi, noh, viidates vastuolule, siis juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon. Ehk siis miks te olete ära oodanud õiguskomisjoni istungit, kui see info oli teil juhatuse koosolekuks tegelikult olemas?

Küsimised küsimise pärast. Juhtivkomisjon on jätkuvalt õiguskomisjon selle juures ja kuna on vastuolu põhiseadusega, sellisel juhul on ka põhiseaduskomisjonipoolne ettekandja, kes omalt poolt hindab, kas see on kooskõlas põhiseadusega või mitte. Ei muutu selle eelnõu juhtivkomisjon, see jääb jätkuvalt õiguskomisjoniks. 

Martin Helmel ei ole nüüd protseduuriline küsimus. (Hääl saalist.) Kuidas? (Saalist täpsustatakse.) Enne hääletust on õigus seda nõuda. Kui palju te soovite siis vaheaega? 

Aitäh! Noh, ma ei vaidle vastu, et ongi õigus panna, täiendada ja kõiki veel, aga kuna on uus päevakord, siis meie fraktsioon vajab arupidamist, mis me teeme nüüd päevakorra hääletusel. Palun 10 minutit.

Vaheaeg 10 minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid, EKRE fraktsiooni poolt palutud vaheaeg on lõppenud. Kordan veel korra, et võrreldes neljapäeval välja saadetud elektroonilise päevakorraga ja juhatuse poolt kinnitatud päevakorra eelnõuga on Riigikogu esimees täiendanud selle nädala päevakorda kolmapäeval neljanda päevakorrapunktiga, milleks on kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse (570 UA) uuesti arutamine. See muudatus on juba teie laual oleval kollasel paberil päevakorras, sinna juba sisse viidud. Nii et koos selle muudatusega, head kolleegid, panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 14. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 53 Riigikogu liiget, vastu 12, erapooletuid 1. Selle töönädala päevakord on kinnitatud. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Esmalt Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson.

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse, julgeolekumaksu seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Eelnõu on edastatud elektrooniliselt.

Suur tänu teile! Marko Mihkelson, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lubage väliskomisjoni poolt üle anda Balti Assamblee Eesti delegatsiooni muutmise eelnõu. Tegemist on eelnõuga, kus meie endine hea kolleeg Hele Everaus asendusliikmena lahkus Riigikogust ja tema asemele on sotsiaalkomisjon pakkunud uue delegatsiooni liikme. Ja see on üle antud elektrooniliselt. 

Suur tänu teile! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Meil on arupärimine haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele, mille teemaks on koolitoit, ja mitte ainult kooli-, vaid ka lasteaiatoit. Eelmisel nädalal sai üldsus teada, et Sotsiaalministeeriumil on plaanis uuendada koolide ja lasteaedade menüüde põhimõtteid. Nimelt. alates selle aasta septembrist peavad Eesti õppeasutused ministeeriumi plaani järgi pöörama rohkem tähelepanu köögiviljadele, marjadele ja kalale ning vähendama soola, lisatud suhkru ja töödeldud toidu osakaalu. 

Iseenesest on loomulikult tegu väga tervitatava initsiatiiviga ja ka Keskerakonna fraktsioon on nii siin saalis kui ka väljaspool väga palju rääkinud sellest, et meie laste – koolilaste ja lasteaialaste – toit peab olema kvaliteetne, tervislik, rikkalik, maitsev. Aga probleem on selles, et juba aastast 2018 pole riigi panus koolitoidu katmisel suurenenud. See on jätkuvalt 1 euro päevas ühe kooliõpilase kohta. J kui rääkida lasteaedadest, siis siiamaani pole riik üldse sinna panustanud ühtegi senti. 

Nii et me palume ministril vastata küsimustele, kuidas tema hindab seda Sotsiaalministeeriumi plaani. Kas tema arvates ei peaks selliste muudatustega koos käima ka riigipoolse panuse suurendamine lasteaia- ja koolitoidu maksumuse kompenseerimisega? Kas ministri arvates ei peaks riik hakkama kompenseerima toitlustamist ka Eesti lasteaedades? Kas tema arvates on aastal 2018 kehtestatud riigipoolne panus koolitoidu kompenseerimisel piisav? Tuletan meelde, 1 euro päevas! Kas see vastab ka tänase päeva reaalsusele või peab valitsus seda ikkagi suurendama? Ja veel mõni küsimus. Keskfraktsiooni kuus liiget on selle allkirjastanud. Aitäh!

16? Teil ei ole nii palju liikmeid. Jah, kuus! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Meil on korraga kaks arupärimist peaminister Kristen Michalile. Ma alustaks võib-olla sellest, et on Eesti Vabariigis selline mees nagu Jaak Pihlak, kes on Viljandi muuseumi direktor. Ma olen kunagi keskmuuseumi direktor olnud ja ta on sellest ajast. Selline üks mäluasutuse juht peaks olema. Nüüd mõni aeg tagasi sunniti ta oma kohalt lahkuma, kus ta on ligi 34 aastat olnud. Formaalselt on kõik kena, keegi talle kinga ei andnud, aga reaalselt on see kestnud juba 16–17 aastat erinevate ministritega. Kuna Jaak Pihlak on sellise kindla pilguga ja tõeline muuseumi juht ja teadlane, siis ta ei ole nõus olnud nende mängudega, mida ministeeriumist on Eesti muuseumidele peale käidud nii-öelda nende sihtasutuseks muutmiseks. Mälu ei ole kõige olulisem, oluline on tsirkus, võin ma endise keskmuuseumi direktorina öelda. 

Nüüd, kui see Kertu Saks, kes oli Eesti Rahva Muuseumi direktor umbes kolm aastat, minnes tülli oma kollektiiviga, teda premeeriti 5000 euroga. Kui Jaak Pihlak lahkus veidi hiljem, siis öeldi, et tore on, ja sai tänukirja, ei ühtegi senti. Ja sellest tulenevalt on meil mõned küsimused peaministrile. Kas see nii-öelda kuulub normaalse asjaajamise hulka ja kas ei peaks äkki Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi liitma Haridus- ja Teadusministeeriumiga, kuna ta on niigi muutunud marginaalseks, eelarves kusagil 1,8% ainult, ja tuult oleks vaja sellesse asutusse?

Ja teine ka.

Ja teine on ka peaministrile, aga see on nagu magusroog juba. Arupärimise pealkiri on topeltstandarditest Venemaaga suhtlemisel. Hiljuti oli kaitseminister Pevkur Maalehe kaane peal sellise jutuga, et sääsk võtab ka elevandi maha. Jutt oli Venemaast. Nüüd eelmisel nädalal Eesti piiripunktidesse Luhamaale ja Koidulasse visiiti tehes tuli mul see meelde. Kes on käinud seal, minge vaadake, käib selline tõeline laulupidu, LNG või vedelgaasi tsisternid, 40 tonni või palju seal on sees, voorivad vahetpidamata Venemaa vahel. Siis ma mõtlesin: võib-olla ongi see salaplaan, et imeda Venemaa vedelgaasist tühjaks, siis kukub pikali. Aga asi on tegelikult tõsine. 

Kaja Kallase ajal puhkes skandaal, kus tema abikaasa väidetavalt oli seotud ühe firmaga, kes Venemaal äri ajas. Selles valguses, mida mina oma silmaga olen näinud, ütlevad inimesed, kes iga päev nendes piiripunktides viibivad, et see on lapsemäng selle kõrval. Peaminister Michali ajal käib Venemaa sõjamasina või Putini sõjamasina toitmine veelgi eriti võimsal kujul. Äri peaks ajama ja naabritega suhted, ka ärilised, peaksid olema, aga retoorika ei tohiks olla selline, et ühelt poolt käib intensiivne gaasiäri, mille kohta on ka praegune Ameerika administratsioon öelnud, et kui see asi jätkub, siis tulevad karmid sanktsioonid nafta ja gaasiga. Nii et see on väike mure meil, et mida see Eestile võib tähendada ja nii edasi. Aga teiselt poolt võiks nagu ausalt rääkida, et jah, (Juhataja: "Aitäh!") see on odav gaas. Küsimused on jah. Peaminister, ootan vastust.

Lihtsalt kolleegidele info, et esimene kolleeg Peeter Ernitsa poolt antud arupärimine, selle esitajad on Peeter Ernits ja Riina Solman, ja selle arupärimise on esitanud, mille äsja Peeter Ernits üle andis, Peeter Ernits ja Lauri Laats. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna Keskerakonna fraktsiooni Riigikogu liikmete poolt sooviks üle anda arupärimise peaminister Kristen Michalile ja teema on probleemid pensionide väljamaksmisega. Ajakirjanduses on põhjalikult kirjeldatud probleeme pensionide väljamaksmisega, mis on tingitud Sotsiaalkindlustusameti infosüsteemi vananemisest ning selle süsteemi jõudmisest kriitilisse seisu. Sotsiaalkindlustusameti juhi sõnul esines 2024. aastal pensionide väljamaksmisel tõrkeid 11. kuul ning just tõrgete likvideerimiseks makstakse pensione teatud juhtudel viienda kuupäeva asemel paar päeva hiljem. Ameti negatiivsema prognoosi kohaselt võib süsteem lakata töötamast selles mahus, mis on vaja, kus väljamaksete sooritamine on häiritud pikema aja jooksul. Eeltoodust, sellest infost sooviksime küsida, et kas seda teemat on valitsuse istungil arutatud, mis puudutab seda olukorda, kus tõesti meil aasta näitel 11. kuul ei olnud võimalik õigeaegselt pensioni meie inimestele välja maksta, ja kas nende tõrgetega on tegeldud ja mis on selle süsteemi tulevik. Nii nagu ka Sotsiaalkindlustusameti juht ütles, ega ta pikka aega meil ei tööta ja see võib tuua meile veelgi suuremaid kahjusid, eriti mis puudutab loomulikult pensionide väljamaksmist viiendal kuul, iga kuu. See on loomulikult meie pensionäridele väga vajalik ja kui see ei toimuks, see lööks väga valusalt neid. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe seaduseelnõu, ühe otsuse eelnõu ja neli arupärimist.

Saame minna tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt, Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Andrei Korobeiniku, Vadim Belobrovtsevi, Aleksei Jevgrafovi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti 7. aprilli 2025. aasta esitatud arupärimine NATO liikmesriikide teavitamise kohta seoses valimisõiguse kaotamisega Eesti kohalikel valimistel, arupärimine nr 744. Palun arupärijate nimel Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama hea kolleegi, Riigikogu liikme Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad interneti vahendusel! Hea välisminister, kes samuti on siin Riigikogu saalis! 7. aprillil käesoleval aastal me edastasime arupärimise NATO liikmesriikide teavitamise kohta seoses valimisõiguse kaotamisega Eesti kohalikel valimistel. 

Nagu me teame, 26. märtsil otsustas Riigikogu muuta kiirendatud korras põhiseadust, millega jäeti Eesti kohalikel valimistel hääleõigus alles vaid Eesti ja Euroopa Liidu kodanikele. Hääletamisõiguse kaotasid Eestis elavad kõigi teiste riikide kodanikud, ka teatud NATO liikmesriikide kodanikud, näiteks Island, Norra, USA ja Kanada ja teisedki. 

Eelnõu vastava muudatusettepaneku seletuskirjas ja põhiseaduskomisjoni aruteludes tsiteeriti Välisministeeriumi seisukohta, mille kohaselt ei ole NATO liikmesriikidel ootust, et nende kodanikud peaksid saama Eesti kohalike omavalitsuste volikogu valimistel hääletada. Tsiteerin: "Nii Välisministeerium kui ka väliskomisjon on kinnitanud, et NATO liikmesriikidel, mis ei ole Euroopa Liidu liikmesriigid, ei ole ootust, et nende kodanikud peaksid saama Eesti kohalike omavalitsuste volikogu valimistel hääletada, ning seetõttu ei ole Eestil keeruline sellist põhiseaduse muudatust selgitada." 

Eeltoodud väide ei pruugi tõele vastata. Riigikogu poole on pöördunud Islandi suursaatkond selgitustaotlusega, saamaks infot, mis põhjusel Eestis alaliselt elavatelt Islandi kodanikelt on võetud õigus kohalikel valimistel hääletada. Sellest tulenevalt on tekkinud kahtlus, et Välisministeeriumi hinnang ei tuginenud tegelikule diplomaatilisele tagasisidele liitlastelt. Ja seoses sellega esitasimegi 7. aprillil välisministrile seitse küsimust. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja nüüd ongi auväärt välisminister Margus Tsahkna kord vastata arupärijate küsimustele.

Austatud juhataja! Head arupärijad! Tõepoolest, arupärimine on jõudnud kohale ja olen täna siin selleks, et nendele küsimustele vastata.

Esimene küsimus: "Kuidas tegi Välisministeerium kindlaks, et NATO liikmesriikidel, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed, ei ole ootust, et nende kodanikud saaksid Eesti kohalikel valimistel hääletada?" Nüüd, vastus on selline, et ühelgi riigil, kellega Eestil ei ole asjaomasel lepingul põhinevat alust – välja arvatud Euroopa Liit, kellega meil on vastav alusleping – nendel ei ole õiguslikku alust, mis tagaks nende kodanikele õiguse Eesti kohalikel valimistel valida. Ja laiemalt üldse, valimistel osalemise õigus välisriigi kodanikel ei ole maailma kontekstis üldse nii tavapärane, kui meie aruteludes tundub. Pigem vastupidi. Sellise õiguse andmine on tegelikult erakordne privileeg, mida Eesti on kunagi teinud.

Ja kui me vaatame Eesti kodanike õigusi, siis enamikus liitlasriikides, mis ei ole Euroopa Liidu liikmesriigid, ei saa Eesti kodanikud valida, kui neil ei ole selleks elukohariigi kodakondsust. Nii et see, mida Eesti Riigikogu otsustas oma põhiseaduse muudatusega nende liitlaste suhtes, seal pole nagu mingit ootust, õiguspärast ootust, et nendel peaks olema õigus valida. Ja on Riigikogu või seadusandja tahe see, et kes saavad vastavalt Eesti põhiseadusele meil valida kohalikel valimistel. Väljaarvatud siis nende riikidega või organisatsioonidega, kellega meil on vastavad erilepingud sõlmitud, ja selleks on Euroopa Liit. 

Teine küsimus: "Milliste riikide esindajatega suhtles Välisministeerium enne mainitud seisukoha kujunemist?" Meie suhtleme pidevalt oma liitlastega. See informatsioon, et Riigikogu planeerib põhiseaduse muudatust, oli avalik informatsioon, kõigile kättesaadav ja samadel alustel, nagu ma vastasin ka esimesele küsimusele. Ka meie inimesed … Kui keegi küsis, ütlesime, et see on seadusandja tahe, ja vaadates rahvusvahelist tava ja ka väljakujunenud õiguslikke regulatsioone, siis kellelegi mingi mingeid ootusi üleval ei olnud, et nende kodanikud meie kohalikel valimistel saaksid valida.

Kolmas küsimus: "Kui suhtlus toimus, siis millised olid liitlaste vastused või seisukohad? Palume lisada olemasolevad kirjalikud vastused või nende kokkuvõtted." Tõepoolest, nii nagu ka küsija mainis, siis ainuke riik, riigi esindus, kes küsis, kas valimisõigus laieneb või mitte, oli Island. Kuna tegemist on Riigikogu algatatud eelnõuga, siis sai sama päringu ka Riigikogu ja suhtlus sel teemal jätkus Riigikogus.

Ja ma veel tuletaksin meelde, et Island küsis väga täpselt. Ta soovis täpsustust, kas seadusemuudatuse järgselt valimisõigus nende kodanikele laieneb või mitte. Ja ei küsitud absoluutset põhjendust, miks nende kodanikud ei saa enam valida. Samuti ei ole palutud mitte mingit erandit. Tegelikult küsiti informatsiooni ja seda ka saadi. See päring tegelikult tuli hoopis Riigikogule.

Neljas küsimus: "Kas Välisministeerium on pärast seadusemuudatuse vastuvõtmist Riigikogus olnud ühenduses nende liitlasriikidega, kelle kodanikud hääleõiguse kaotasid?" Ja vastus on viitega eelmisele vastusele, et Island on ainukene, kes on infot küsinud. Me oleme selle edastanud. Ja ülejäänud liitlastega me suhtleme tavapärasel viisil igapäevaselt ja kogu see informatsioon on olnud avalik, kõigile kättesaadav. Nii et siin ei ole mingisugust erisuhtlust olnud vaja, pole ka selle vastu olnud huvi, teiste poolte poolt meie suunas.

Viies küsimus: "Millal ja millisel kujul edastas Välisministeerium muudatuse kohta ametliku info liitlasriikidele, diplomaatilistele esindustele Eestis või nende välisministeeriumidele?" Diplomaatilised esindused said info avalike kanalite kaudu. Ja ma tuletan jätkuvalt meelde Riigikogu liikmetele, kes selle arupärimise on esitanud, et tegu on Riigikogus algatatud seaduseelnõuga. Välisministeerium ei ole osalenud selle ettevalmistamisel, meie käest ei küsitud eelnevalt kooskõlastust, nii nagu tavaliselt tehakse, vaid see on Riigikogu eelnõu. Nii et seetõttu Riigikogu on seda menetlust juhtinud.

Kuues punkt: "Kas Välisministeerium informeeris enne seaduse lõpphääletust muudatuse mõjust liitlastele ka teisi ministeeriume, sealhulgas Justiits- ja Siseministeeriumit ning Riigikogu komisjone?" Ma ütlen veel kord üle, et tegemist on Riigikogu algatatud eelnõuga, mille ettevalmistamisel meil rolli ei olnud. Aga oleme ju, noh … Elame ju avatud inforuumis ja kogu seda debatti ka meie ju järgisime. Ja seega kõik meie enda liitlaste ja partnerite esindused siin Eestis.

Seitsmes küsimus: "Kas Välisministeeriumis on Islandi saatkonna pöördumist arutatud?" Vastus on see, et kuna Island pöördus Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole, siis konsulteeris komisjon sel teemal Välisministeeriumi asjaomase osakonnaga, milleks on Euroopa osakond, ja selle kohta me ka oma juba eelmistes küsimustes vastuse saanud vastused andsime.

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused lisaks. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! Ma vastustest saan aru, et teie Välisministeeriumi rolli siin ei näe ja ka suhtlemisel meie liitlastega selles küsimuses, mis puudutab põhiseaduse muutmist sellisel viisil, et tegelikult võeti hääletusõigus NATO liikmesriikide kodanikelt ära kohalikul tasandil ehk kitsendati nende õigusi siin. Olid tegelikult ju eelnevalt need õigused olemas. Ma veel saaks aru, et Välisministeerium ei suhtle meie liitlastega, kui antakse mingisuguseid õigusi juurde, või hüvesid, aga siin on tegemist ju vastupidise, kitsendustega. Ja sellest lähtuvalt ma küsin: aga kas on olnud kogemusi, kus on meie kodanike õigusi kitsendatud meie liitlaste riikides ja meie liitlased ei ole meile andnud teada, et teate, me teeme mingisuguse seaduse muudatusi, aga …

Aitäh!

… mingi osa mingisugusest teenusest või seadusandlust muudetaks sellisel viisil, et just nimelt õigusi kitsendatakse meie kodanikel?

Aitäh, hea küsija! Kui me räägime NATO-liitlastest, me suhtleme nendega igapäevaselt. Ka täna ma tulen otse Välisministeeriumist, kus kõik meie liitlaste suursaadikud, saadikud ja esindajad olid kutsutud. Ja selles mõttes informatsiooni edastamine toimub täiesti tavapärasel viisil. Kui kellelgi on olnud küsimusi, näiteks Islandil, kes küsis täpsustava informatsiooni, et kas nende kodanikke see seadusemuudatus, põhiseaduse muudatus puudutab, siis muidugi need vastused tulevad. Informatsiooni puudust ei ole. Ja ei ole see ka tava, et me kuidagi peaksime kooskõlastama Riigikogu poolt algatatud, Riigikogus olevat menetlust. See ei ole Välisministeeriumi otsene ülesanne. Meil on informatsioon, me jagame, me selgitame, kui on küsimusi, edastame küsimused. Ma tuletan veel kord meelde, et selle konkreetse põhiseaduse muudatuse algatas Riigikogu ise, Riigikogu vedas seda menetlust, ja mitte kellelgi meie liitlastest ei ole olnud probleemi informatsiooni saamisega.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Loomulikult Riigikogu võttis vastu, algatas ja nii edasi. Aga Välisministeerium tahes-tahtmata peab meie liitlastega sel teemal suhtlema. Ja minu küsimus teile on. Kuidas teile kui välisministrile tundub, kas oli see adekvaatne käitumine? Seda just sellest vaatevinklist, et võeti valimisõigus inimestelt, kes on meie liitlasriikide kodanikud. Paljud neist on siin aastaid ja aastakümneid elanud. Me oleme lugenud vastavaid postitusi. Need inimesed tegelikult on parimal juhul hämmingus, kui mitte öelda, et pettunud. Kas seda päriselt oli vaja sellisel kujul vastu võtta? Miks teie arvates ei olnud võimalik lihtsalt reserveerida nendele NATO liikmesriikide kodanikele seda õigust edasi, et nad saaksid ka edaspidi hääletada kohalikel valimistel, täpselt nagu nad on teinud siiamaani? Aitäh!

Aitäh, hea küsija! Olles pikalt poliitikas, ma ei usu ausalt öeldes teie siirust meie NATO liitlasriikide kodanike suhtes. Teil on mingi muu mure, eelkõige nende inimeste suhtes, keda eelkõige see põhiseaduse muudatus tabas. Kuid täna ma esindan siin valitsust ja ma ütlen veel korra, et see oli see otsus, mille Riigikogu saal langetas, ma ütlen peast, 94 Riigikogu liikme toel. Ja see oli põhiseaduse muudatus, milles jõuti nii suurele konsensusele. 

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi … Oleks, aga üle ühe küsimuse antud juhul küsida ei saa. Avan läbirääkimised. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te unustasite oma siia töövahendi. (Naerab. Hääl saalist.) No aga portfelli võib ka loovutada.

Nii. Ja nüüd, kui on töövahendid tagastatud ministrile, minister saab tööd teha, aga meie saame oma aruteluga edasi minna. 

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Tegelikult see mure, mis puudutab NATO liikmesriikide teavitust, on ju siiras. Minu arust see oli jällegi, loodi pretsedent sellega, et vaatamata sellele, et me arutasime tegelikult seda põhiseaduse muutmist päris pikalt erinevates komisjonides, erilisel viisil, siis see viimased parandused, mis puudutasid siis muudatusettepanekuid, just nimelt kitsendasid meie liitlaste võimalust Eesti kohalike volikogude valimistel siis hääleõiguse, see piirang tuli sisse. 

Seda ei olnud arutelu all kohe alguses, kui hakati muutma põhiseadust. Ja nüüd kuskil lõpusirgel need muudatused viidi sisse ja lähtuti just sellest infost, olin ise põhiseaduskomisjonis, kui seda arutati, ja sellisel viisil seda esitati, et Välisministeerium ja väliskomisjon kinnitab, et NATO-liitlastega on kõik hästi, nendel ei ole mitte mingisuguseid ootusi. Järelikult ka kõik tegelikult põhiseaduskomisjoni liikmed said ka sellisel viisil aru, et Välisministeerium on suhtlend meie liitlastega. Nüüd me ministrilt saime tegelikult teada, et seda ei toimundki, et seda ei toimundki, ja ta ei näe, et seal oleks olnud mingisugune probleem. Kahju. 

Ma arvan, et kui põhiseadust muudetakse sellisel viisil, et kitsendatakse õigusi ka meie liikmesriikide kodanikel, kellel oli tegelikult võimalus valida kohalikul tasandil, siis igal juhul me oleks pidanud vähemalt viisakusest andma teada, enne kui see otsus vastu võeti, et meil on seda plaanis teha. See oleks elementaarne viisakus meie liitlaste suhtes. Seda ei tehtud ja seda siinsamas puldis kinnitati. 

Kas te küsite, et kas see muudab meie suhteid liitlastega? Suures plaanis, suures plaanis tõenäoliselt mitte. Aga mingisuguse kiilu ta lööb ikka sisse. 

Ja minu arust üks kiri, mis tuli ka Riigikokku, kinnitas seda, et Islandi saatkond tegelikult ei teadnud sellest mitte midagi, ja küsiti, mis teil toimub, et kas tõesti meie kodanikud ei saa rohkem, kes paikselt siin elavad, Eestis, hääletada kohalikul tasandil. 

Aga miks on vaja üldse kohalikul tasandil hääletada ja miks selline eeldus kunagi loodi? Väga lihtsal põhjusel: sellepärast, et see inimene, kes siin elab juba pikemat aega, tegelikult ta võiks ka kaasa rääkida, mis kohalikus kogukonnas toimub, ja see on oluline, kuhu pink panna, prügikast, kus muru niita, kuidas niita, anda oma seisukoht hoone kohta, mingite teenuste kohta, mis parasjagu ühes kohalikus omavalitsuses kas ehitatakse või tahetakse teenuse näol rakendada. Neid võimalusi rohkem ei ole. Ja meie liitlastel neid võimalusi ka rohkem ei ole. 

Minu arust need on väga olulised aspektid. Ja tõesti kahju, et minister, tal oleks ju võimalus olnud välisministrina, oleks teinud viisaka teate, viisaka kirja, vajadusel alustanud konsultatsioone. Seda ei tehtud, seda ei tehtud lihtsalt ja nii on. Ja see oli see vastus, mis tegelikult meie ministrilt täna saime. 

Meie arvame, see on vale ja niimoodi ei tohi käituda meie liitlastega, eriti, mis puudutab nii olulist küsimust nagu valimisõigus. Nii et see on jällegi üks selline musternäide praegusest valitsuse tegevusest, ministrite tegevusest, kus ei arvestata mitte ainult ju meie elanikega, aga ei arvestata ka meie liitlastega. See on ehe näide sellest, mis praegu Eesti riigis toimub selle valitsuse töö osas. Seetõttu meie inimesed seda valitsust ju ka ei usalda. Kui vaadata ka viimaseid reitinguid, küsitlusi, siis on allapoole igasugust arvestust, lihtsalt ei usaldata. Ja miks ei usaldata? Sellepärast, et ei osata tööd teha, ei osata isegi meie liitlastega suhelda, rääkimata meie inimestest. Aitäh!

Suur tänu teile! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Välisministri vastuses ma nägin mitu probleemi ja tahakski sellest nüüd natuke rääkida. Esiteks see suhtumine, et võeti ära valimisõigus inimestelt ja tegelikult ei ole see üldse Välisministeeriumi asi, et põhimõtteliselt Riigikogu algatas, Riigikogu menetles, Riigikogu võttis vastu ja siis Välisministeeriumile jääb ainult informeerimise ülesanne. No see tegelikult ei ole väga õige ja õiglane ausalt öeldes, sellepärast et ikkagi Välisministeerium püstitab suhteid meie liitlastega, Välisministeerium hoiab need suhted üleval ja Välisministeeriumi ülesanne ongi see, et meil oleksid meie liitlastega head suhted. Kahjuks selline distantseerumine sellest teemast ei näi väga õige ja õiglane olevat. 

Teiseks, välisminister ütles konkreetselt minu küsimusele vastates, et tema vana kalana poliitikas ei näe, et minul oleks nagu selline siiras mure nende inimeste pärast, kes on NATO liikmesriikide kodanikud ja elavad püsivalt siin Eestis ja nüüd jäid järsku oma valimisõigusest ilma kohalikel valimistel, et minu mure on teiste inimeste pärast. Jah, minu mure on ka teiste inimeste pärast, sellepärast et mina muretsen kõikide Eesti elanike pärast, eelkõige siis ka kõigi nende inimeste pärast, kes elavad siin Eestis püsivalt aastaid, aastakümneid, sõltumata nende niinimetatud passi värvist. Ja ma arvan, et tegelikult seesama eelnõu, mis võttis nendelt inimestelt valimisõiguse, oligi vale, oligi ebaadekvaatne. Ja see oli nii-öelda topelt ebaadekvaatne ka sellepärast, et siis võeti valimisõigus meie liikmesriikide kodanikelt, kes on Eesti püsivad elanikud, olgu nendeks siis USA, Suurbritannia, Šveitsi, Norra, Islandi ja nii edasi kodanikud. Neid riike on tegelikult päris palju, kes siin ühel hetkel järsku sellest valimisõigusest ilma jäid. Ja me oleme lugenud artikleid, me oleme lugenud postitusi, mis olid kirjutatud erinevate inimeste poolt, kes on ühe või teise meie liikmesriigi kodanikud ja kes tegelikult olid pettunud. Kuidagi neile tundus, et neid Eesti riik enam ei usalda millegipärast, sest võttis neilt valimisõiguse ära. 

Ja mis puudutab veel ühte asja, mis oli välisministri poolt mainitud, et see on privileeg, et teise kodakondsusega inimene saab Eestis või sai Eestis hääletada. Jaa, ma olen nõus, et iga riik ei pea seda kehtestama. Samas, kui ta nimetab seda, et see on selline erakordne – no ei ole päris erakordne, kui me vaatame, et Euroopa Liidus põhimõtteliselt ühel või teisel kujul iga teine riik pakub seda võimalust, et püsiv elanik, kes ei ole selle riigi kodanik, aga kes on just nimelt püsiv elanik, saab kohalikel valimistel hääletada. Ja see ei ole mingi saladus. Loomulikult üks asi on see, kui seda privileegi antakse või ei anta, aga teine asi on see, kui see privileeg on juba aastaid ja aastakümneid olnud inimestel ja nüüd järsku neilt võetakse see ära. Kusjuures seletada seda nendele inimestele, et miks seda tehakse, on üliraske, sest need inimesed absoluutselt ei saa sellest aru, mida nad on valesti teinud. Ei olegi midagi valesti teinud, lihtsalt siin Riigikogus niimoodi otsustati.

Nii et sellised märkused. Tõepoolest on natukene kahju, et meil välisminister niimoodi distantseerus sellest probleemist ja ajas kõik Riigikogu kaela, et just Riigikogu tegi ära ja meile jäi ainult informeerimise funktsioon. Minu meelest Välisministeerium on ikka midagi rohkemat kui mingi informatsiooniagentuur, kes informeerib. Võiks minu meelest ikkagi suuremat rolli meie Välisministeerium ka selles küsimuses mängida. Aitäh!

Suur tänu teile! Koos sellega sulgen läbirääkimised. Oleme sellega esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Oleme jõudnud teise punkti juurde: Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Aleksei Jevgrafovi, Vladimir Arhipovi ja Vadim Belobrovtsevi 13. veebruaril 2025. aastal esitatud arupärimine hooldusreformi kohta. Arupärimine numbriga 719. Ja palun arupärijate nimel Riigikogu kõnetooli ettekandeks hea kolleegi Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid. Head kuulajad, kes meid interneti vahendusel näevad ja kuulevad! Ja loomulikult, hea sotsiaalminister! 13. veebruaril käesoleval aastal esitasime tollasele sotsiaalkaitseministrile Signe Riisalole arupärimise hooldusreformi kohta. Ja mis muret tegi? Seoses Riigikontrolli poolt avaldatud auditiga, mis hindab hooldusreformi rakendamist ja selle jätkusuutlikkust, palume selgitusi ning tegevuskava, kuidas ministeerium kavatseb tekkinud probleemidele lahendusi leida. 

Riik seadis hooldusreformi eesmärgi, et hooldekodukoht peab olema inimesele keskmise pensioni eest kättesaadav. Nagu me teame, keskmise pensioni eest kindlasti hooldekodukohta me praegu ei saa. Riigikontrolli auditi järeldused viitavad, et eesmärk on muutumas üha ebarealistlikumaks ning hooldekoduteenuse rahastamist tuleks muuta. Samal ajal on paljud hooldekodud tõstnud hindu prognoositust oluliselt rohkem, mis on suurendanud nii teenuse saajate kui ka omavalitsuste kulusid. 

Loodame täpsustavaid vastuseid ja konkreetseid samme, mida ministeerium on valmis ette võtma, et reform töötaks ettenähtud viisil ning et hoolekandeteenus oleks inimestele reaalselt kättesaadav. Ja oleme esitanud seitse küsimust ja mõned küsimused loen ette. Küsimus nr 1: "Milliseid meetmeid on ministeerium ette näinud, et takistada hooldekoduteenuse hindade kontrollimatut tõusu, mis vähendab reformi eesmärgi täitmist?" Küsimus nr 2: "Kas on plaanis muuta hooldekoduteenuse rahastamismudelit nii, et see oleks hinnakasvu suhtes kindlam ja väldiks avaliku sektori rahaliste kohustuste piiramata suurenemist?" Küsimus nr 3: "Kuidas kavatseb ministeerium tagada, et hooldekodude hinnakujundus oleks läbipaistvam ning välditakse olukorda, kus kasumimarginaalide kasv toimub hooldusvajadusega inimeste arvelt?" 

Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Loodame, et kõikidele nendele me täna saame uuelt sotsiaalministrilt ka vastuse. Aitäh! 

Suur tänu! Enne kui palun ministrit, on märkus Anastassial ilmselt istungi juhatajale. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Tavaliselt peale läbirääkimisi arupärimiste juures tavaliselt küsitakse, et kas minister soovib ka lõppsõna. Ma panin tähele, et te seda ei küsinud, aga võib-olla põhjus on ka selles, et ministrit enam ei olnud. Kui tavapärane on see, ikkagi kui on ministrile esitatud arupärimine, Riigikogu liikmed osalevad ka läbirääkimistes, aga minister seejuures ei osale? Meil oli alles hiljuti, see oli vist eelmine nädal, kui Jürgen Ligi ka jalutas saalist minema läbirääkimiste käigus pärast seda, kui ta oma punkti esitas, mis puudutas Eesti rahanduspoliitikat ja strateegiat aastani 2035. Kas see on nüüd saanud siis tavapäraseks, et meil ministrid tulevad Riigikokku, aga läbirääkimiste käigus isegi ei soovi kuulata seda, mis Riigikogu liikmetel öelda on? Miks me siis need arupärimisi esitame?

Aitäh, hea kolleeg! Ma arvan, et arupärimisi esitate te selleks, et saada ministrilt vastuseid. Ja need vastused saite, kas need rahuldasid teid või mitte, see on nagu teine teema. Aga küsimuste-vastuste vooru mõte ongi esmalt ikkagi see, et saada nendele küsimustele vastuseid. Ja teiseks, mina istungi juhatajana ei küsi tavapäraselt, kas minister soovib sõna või mitte. Ma sellega ei ole andnud hinnangut, kas minister oli saalis või mitte, ma ei pannud seda hetkel tähele. Aga mina seda küsinud ei ole. Aga Anastassia, tegelikult see on eelmise päevakorrapunkti teema juba ja minister ootab. 

Nii et, Karmen Joller, palun!

Tere, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed! Annan vastused. Loen ette küsimuse ja seejärel vastuse. Milliseid meetmeid on ministeerium ette näinud, et takistada hooldekoduteenuse hindade kontrollimatut tõusu, mis vähendab reformi eesmärkide täitmist? Tuletame kõigepealt meelde, miks me hooldereformi üldse läbi viisime ja kuidas seni läinud on, ehk ma tutvustan, tuletan meelde hooldereformi kolme peamist eesmärki. 

Esimene eesmärk oli vähendada inimeste kulude osakaalu ööpäevaringse üldhooldusteenuse rahastamisel. Inimese kulu üldhooldusteenusele oli aastal 2022 81% ja aastal 2024 51%. See on oluline rahaline leevendus eakatele ja nende peredele. Enne reformi tuli inimesel tasuda kuni 100% hooldekodu kohatasust, kuid nüüd jaguneb see kohaliku omavalitsuse ja teenuse saaja vahel. Keskmine pension, milleks on 817 eurot, katab nüüd suure osa hooldekodu kohatasust, mis teeb teenusele pääsemise reaalselt võimalikuks ka väiksema sissetulekuga inimestele. Seda näitas ka see, et umbes 1000 inimest on nüüd meil hooldekoduteenusel rohkem, kui oli seda enne hooldereformi, ehk et teenus on inimestele jõukohasemaks muutunud. 

Teine eesmärk oli pakkuda kvaliteetsemat teenust. Siin oli suureks murekohaks hooldajate ebapiisavus. Tänaseks on hoolduspersonali juurde tulnud ligi 400 töötajat. See on enam kui kümnendiku võrra. Hooldustöötaja palk on kasvanud kiiremini kui Eesti keskmine palk. Hooldustöötaja brutopalk on nüüd keskmiselt 1623 eurot, abihooldustöötajal 1293 eurot. Töökoormuse vähendamiseks on seatud töötajatele suhtarvunõuded. 

Kolmas eesmärk oli laiendada kodus elamist toetavaid teenuseid. Koduteenuste arendamiseks on suunatud 33,3 miljonit eurot Euroopa Liidu struktuurifondide raha. On avatud taotlusvoorud kohalikele omavalitsustele ja juba rahastatud 24 projekti, menetluses on veel kolm projekti. Avame sel aastal ka täiendava taotlusvooru Kagu-Eesti piirkonnale. Lisaks toetame 14 omavalitsuses kogukonnapõhise elamise projekte. 

Samas on ilmne, et üldine hinnatõus ühiskonnas mõjutab ka hooldekodude kulubaasi ja mõistetavalt võib hooldekodude kohatasu hinnatõus tekitada inimestes muret. Ministeerium on sellest murest teadlik ja me oleme astunud mitmeid samme, et hinnakasv ei muutuks kontrollimatuks. Toon mõned näited. Sotsiaalkindlustusamet töötab välja hinnakujunduse järelevalvemetoodikat ja juhendmaterjale teenuse hinna läbipaistvuse ja põhjendatuse kontrollimiseks. Ministeerium toetab KOV-e hinnaläbirääkimistel, pakkudes analüütilist tuge ja abivahendeid, et nad oskaksid küsida teenusepakkujatelt sisulisi küsimusi hinna kujunemise kohta. Kasutame soovituslikke hinnamudeleid, et hinnad ei kujuneks pelgalt turupõhiselt, vaid lähtuksid teenuse sisulisest maksumusest. 

Tuleb teine küsimus. Kas on plaanis muuta hooldekoduteenuse rahastamismudelit nii, et see oleks hinnakasvu suhtes kindlam ja väldiks avaliku sektori rahaliste kohustuste piiramata suurenemist? Reformi rahastamismudelit oleme üles ehitanud keskmistatud kulumudelile, mis tagab võrdsed alused, säilitades samal ajal omavalitsuste autonoomia. Keskmistatud kulumudel on Rahandusministeeriumi koostatud arvutusmetoodika, mis aitab määrata, kui palju peaks kohalik omavalitsus hooldusteenuse eest maksma. Me jälgime koostöös Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga pidevalt omavalitsuste koormust ning vajadusel planeerime koos täiendavaid sekkumisi või muudatusi. 2026. aasta lõpuks valmib hooldereformi põhjalik mõjuanalüüs, mis annab ülevaate sellest, kuidas reform on mõjutanud teenuse kättesaadavust, kvaliteeti ja rahastamist üle Eesti. 

Suure reformi mõju ei saa hinnata üleöö. Analüüs annabki hinnangu, kuivõrd on muudatused parandanud teenuse kvaliteeti, korrastanud teenusepakkujate turgu, sealhulgas pannes paika hinna ja kvaliteedi suhte, parandanud teenuseosutajate tööjõu, palga- ja töötingimusi, tõstnud kodus elamist toetavate teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti. Kaardistuse raames antakse hinnang, kas riigi rahastus on piisav või ei ole. 

Kolmas küsimus. Kuidas kavatseb ministeerium tagada, et hooldekodude hinnakujundus oleks läbipaistvam ning välditakse olukorda, kus kasumimarginaalide kasv toimub hooldusvajadusega inimeste arvelt? Me peame hooldekodude hinnakujunduse läbipaistvust oluliseks ja siin on mitu asja töös. Näiteks töötab Sotsiaalkindlustusamet järgmise aasta alguseks välja hinnakujunduse järelevalvemetoodika ja juhendid, et kohatasude kujunemine oleks selge ja põhjendatud. Julgustame kohalikke omavalitsusi olema hinnaläbirääkimistes aktiivsemad ning toetame neid küsimuste esitamisel ja hinnakomponentide analüüsimisel. Soovitame neil kasutada olemasolevaid hinnamudeleid ning hinnatõusu korral nõuda teenuseosutajate põhjendusi. 2026. aastaks on planeeritud ka juba varem mainitud mõjuanalüüs, mille põhjal saame vajadusel hinnaregulatsiooni täpsustada ja seadusmuudatusi algatada. 

Nii, siis neljas küsimus. Milliseid samme on plaanis astuda, et kohalikel omavalitsustel oleks rohkem võimalusi teenuse hindade kujunemist prognoosida ja mõjutada? KOV-idel on hinnaläbirääkimistes oluline roll. Ministeerium pakub nõustamist ja tehnilist tuge, et nad saaksid teenusepakkujatega aktiivselt hinna kujunemise üle arutleda. Selleks oleme tänavu läbi viinud seminarid teenuse osutajatele ja kohalikele omavalitsustele. Samuti toimub nõustamine läbi Sotsiaalkindlustusameti. Tuletan ka meelde, et 2025. aastal on KOV-ide rahastamiseks üldhooldusse suunatud 66,1 miljonit eurot. See on tasandusfond ja tulumaks, mis on 12% rohkem kui 2024. aastal. 

Viies küsimus. Kas ministeerium peab vajalikuks kehtestada hooldekodude hinnakujundusele riiklikke piirmäärasid või muid regulatsioone, et vähendada ebamõistlikku hinnakasvu? Ministeerium ei pea praegu vajalikuks kehtestada hooldekodude hindadele riiklikke piirmäärasid, kuid jälgib hinna kujunemist ning toetab omavalitsusi hinnaläbirääkimistel. Töös on hinnajärelevalvemetoodika ja juhendid ning 2026. aastaks on plaanis juba mitu korda mainitud mõjuanalüüs, mille põhjal otsustatakse vajadusel regulatiivsed muudatused. 

Kuues küsimus. Kuidas selgitate asjaolu, et hooldekoduteenuseosutajate kasumlikkus on kasvanud, samal ajal kui teenuse saajatel on raskusi omaosaluse katmisega? Esiteks ma tuletan meelde, et pärast reformi jõustumist on märkimisväärselt vähenenud inimeste omaosalus kogukulude tasumisel. See oli 2022. aastal 81% ja eelmisel, 2024. aastal on inimeste omaosalus 51%, see on päris suur vahe. 

Üldhoolduse kättesaadavus on paranenud. 14. jaanuaril selle aasta seisuga oli teenusel 11 444 isikut, mis, nagu juba mainitud, on 1000 inimest enam, kelle lähedastel on vähenenud hoolduskoormus. Kohatasude tõus ei tähenda, et see läheb tingimata teenuse osutaja kasumiks. Me soovime, et hooldekodud saaksid pakkuda kvaliteetset teenust, mis oli ka üks reformi eesmärkidest. Suureks murekohaks oli varem hooldajate ebapiisavus. Olukord on oluliselt paranenud. Tänaseks on hoolduspersonali juurde tulnud ligi 400 töötajat, see on enam kui kümnendiku võrra. Hooldustöötaja palk on kasvanud kiiremini kui Eesti keskmine palk. Abihooldustöötajal on see 1293 eurot 2023. aasta seisuga ja 1623 on hooldustöötaja brutopalk. 2024. aasta andmed selguvad selle aasta juuliks. Töökoormuse vähendamiseks on seatud töötajate suhtarvu nõuded. See tähendab, et on piiratud, mitu hooldatavat on ühe töötaja hooldada. 

Seitsmes küsimus. Milliseid täiendavaid meetmeid plaanitakse rakendada, et reformi eesmärk hooldekodu koht kättesaadavaks keskmise pensioni eest ei libiseks käest? Hooldereform on alles noor. Reform käivitus 2023. aasta juulis. Ühe aasta andmete pealt ei ole praegu võimalik hinnata kogu reformi mõju. Enne, kui saab otsustada täiendavate meetmete või muudatuste üle, viime läbi reformi mõjude analüüsi, mis, tuletan meelde, valmib järgmise aasta lõpuks. Selle analüüsi põhjal selgub, millised on suurimad kitsaskohad, ja siis saame hinnata, kas ja milliseid muudatusi on vaja. Analüüsi lõpptulemuses esitletakse konkreetsed ettepanekud, sealhulgas tuginetakse Euroopa Liidu liikmesriikide praktikale, kuidas tagada piiratud ressursside juures suuremas mahus ja kvaliteetsemat kodus elamist toetavad teenused, et ennetada hooldusvajaduse süvenemist ning asutuspõhist hooldust, samuti, kuidas vähendada lähedaste hoolduskoormust ja toetada lähedaste tööelus püsimist.

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Me ju kõik teame, et see reform tehti ära enne seda, kui teist sai Riigikogu liige ja minister. Ja me näeme, kuidas see reform ikka tekitab probleeme ja tekitab neid juurde. Sellest meie arupärimine tingitud ongi. Kuidas oleks teie arvates võinud seda reformi ikkagi niimoodi läbi viia, et neid probleeme poleks tekkinud, või kas oli üldse vaja sellist reformi sellisel kujul rakendada? Või oleks võinud seda kuidagi teistmoodi paremini lahendada?

Aitäh küsimuse eest! Minu meelest see ei tekita probleeme. Vastupidi, probleeme on vähemaks jäänud. Just lugesin ette, et umbes 1000 inimest rohkem on meil hooldekoduteenusel. Meil on rohkem hooldustöötajaid ja nende palk on kõrgem. Palk on lausa kasvanud kiiremini kui riigi keskmine palk, mis tähendab seda, et hooldereform on andnud oma panuse ka siia. Mina arvan, et see reform on küll asja ette läinud. Aitäh.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Kui me vaatame, mis oli eesmärk, mille omal ajal valitsus, kus oli Reformierakond, ka seisis ja rakendas, et hooldekodukoht peab olema inimesele kättesaadav keskmise pensioni eest – seda eesmärki ei ole täidetud. See on punkt üks. Ja minu arust sellest te nagu üldse ei taha rääkida. Punkt kaks, te räägite kvaliteedi tõusust. Andke andeks, need viimased juhtumid, mis on olnud hooldekodudes, ei näita, et on kvaliteet tõusnud. Kui räägite, et hooldajate arv on tõusnud – on küll tõusnud, aga mille arvelt. Just nimelt kvaliteedi arvelt, sellepärast et need inimesed, kes tööle võetakse, need ei ole kvalifitseeritud. Iseenesest see eesmärk, et hooldekodud keskmise pensioni eest kättesaadavaks tegemine, on läbi kukkunud ja seda te öelda ei taha meile. Ja sellest on kahju. Küsimus. Ikkagi kohtade puudus on, kvalifitseeritud tööjõupuudus on. Kuidas te lahendate kvalifitseeritud tööjõu probleemi?

Aitäh! Tuletan meelde, et eesmärke oli mitu. Tuletan meelde, et reform on alles noor, nagu ma ka mainisin teile antud vastuses. Tuletan meelde veel korra eesmärgid. 

Esimene eesmärk oli vähendada inimeste kulude osakaalu ööpäevaringses hooldusteenuses. See tähendab seda, et kui me ei oleks seda reformi ellu viinud ja kui inimeste omaosalus oleks endiselt 81% praeguse 51% asemel, siis oleksid need kulud oluliselt-oluliselt suuremad ja tõenäoliselt hooldekodus olevate inimeste hulk oleks langenud, mitte tõusnud, nagu praegu. Me oleme ju teinud hooldekodukoha inimestele oluliselt kättesaadavamaks. Ja ei ole välistatud, et saabub ka see päev, mil keskmine pension katab ka selle kulu. 

Teine eesmärk oli pakkuda kvaliteetsemat teenust. Me kõik teame seda, et kui ühe hooldaja kohta on liiga vähe, ühe hooldaja kohta on liiga palju hooldatavaid, siis kvaliteet langeb. Kuid meil on, nagu ma mainisin, nii töötajate sissetulek tõusnud kui ka töötajate hulk tõusnud. Ka seda võimaldas seesama hooldereform. Seda ei oleks saanud ilma. Pluss hooldekodudes, kus mina olen käinud, väga palju kasutatakse töökohapõhist õpet, mis tähendab, et inimesel on võimalik õppida ja koolitada ennast tööl olles ja vahepeal käies ennast ka koolis koolitamas. Ja üha enam on meil neid hooldekodusid, kes järjest panevad rõhku kvaliteedile ja suurendavad oma töötajate oskusi ja teadmisi. 

Mis puutub nendesse väga-väga kurbadesse ja hirmsatesse juhtumitesse, siis tegelikult see, et need juhtumid on välja tulnud, on ka üks osa kvaliteedist. Vähemalt üks nendest hooldekodudest on ikkagi ka ise leidnud, on ise tuvastanud kuritöö, on pöördunud politseisse ja see ei ole enam mitte kvaliteedi küsimus, vaid see on ikkagi kriminaalkuritegu ja seda ka vastavad organid uurivad. 

Kolmas eesmärk oli laiendada kodus elamist toetavaid teenuseid, see tähendab seda, et me püüame ennetada inimeste hooldusvajaduse süvenemist. Me teame seda, et Eestis on hooldekodu elanike arv üldse üks suuremaid Euroopas, kui võrrelda proportsionaalselt. Inimene ei taha elada hooldekodus, ta tahab elada oma kodus ja me püüame riigi poolt teha võimalikult palju, et ta saaks olla võimalikult kaua oma kodus ja nii, et see ei koormaks lähedasi. 

Need kolm eesmärki suunduvad järjest paremuse poole. Täiuslikku maailma me vist ei saavuta kunagi, sest me elame keerulises maailmas.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Jutu jätkuks: hooldusreformi võitjaks on, kõige suurem võitja on ikkagi ettevõtja, kes seda teenust pakub. Aga küsimus on mul järgmine. Te mainisite oma vastuses, et KOV-idele eraldati hooldereformiks 12% rohkem kui eelmisel aastal, ja see summa oli ligi 60 miljonit, teie väidate. Kas see summa on juba läinud kohalikele omavalitsustele? Sest olles ka omavalitsuses, mina sellest summast ei tea veel mitte midagi. Kas see on juba realiseeritud või on tulemas? Selline on praegu küsimus.

Üldiselt on selliste teenustega nii, et kohalik omavalitsus peab ka näitama, kuhu ta selle raha paneb. Ja ma ausalt öeldes ei tea täpselt, kui palju ühes või teises omavalitsuses on seda välja makstud. Kui teil on mõne omavalitsuse kohta küsimus, siis me saame sellele vastuse saata kirjalikult, kui on konkreetse omavalitsuse kohta. Aga kui te olete omavalitsuses, siis võib-olla tuleb eelarvet uuesti vaadata ja võib-olla ka seal arutada, et võib-olla on tõesti mõni teenus, mida saaks veel osutada, aga te ei ole seda sinna planeerinud, või need inimesed, kes peaksid sellega tegelema. Võib-olla ei ole tegeletud. Ma väga soovitan seda teha.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Kõigepealt ma siin kõrval Keskerakonna kolleegidega küll ei saa nõustuda, et seal alates 4800 kuni 8000–9000 eurot aastas oleks väike summa. Aga ma saan aru, Tallinnas tõenäoliselt on harjutud nagu suuremate rahadega. Meil Kagu-Eestis on see suur raha ja väga tänulikud oleme. Aga üks probleem siiski kindlasti on. Kuna kohtade osas on defitsiit, siis see võimaldab küsida ulmelisi summasid ja kasumid, näeme ka, kohati on ikka väga suured. Mis on ministeeriumil plaanis nagu teha selleks, et seda konkurentsi või pakkumist suurendada?

Aitäh! Hooldekodude hinnastamiseks on olemas kulumudel. Väga soovitan kohalikel omavalitsustel vaadata sinna mudelisse sisse ja siis vaadata neid teenusepakkujaid ja küsida, miks üks või teine kulu näiteks on või kuidas neil see hind üldse kujuneb. Sest võib-olla on pandud sisse mõned sellised teenused, mida inimesed otseselt ei vajagi, aga mis on niinimetatud nice to have ehk oleks-tore-kui-need-oleks- teenused. Ja samas, kui meil on vaja mõelda, et samast rahast peab jätkuma võimalikult paljudele inimestele, siis me peame ikkagi leidma selle kompromissi, mida inimene vajab hooldekodus ja mida võib-olla vajab vähem. 

Ja ma väga soovitan kohalikel omavalitsustel ka suhelda Sotsiaalkindlustusameti inimestega, Sotsiaalministeeriumi ametnikega, kes vajadusel aitavad ka seda kulumudelit üle vaadata ja võib-olla võimestavad natuke ka läbirääkimiste jaoks, et anda argumente juurde, kui ei ole piisavalt argumente. Hinna üle tasub kaubelda.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja ja ettekandja! No nii nagu sotside eestvedamisel lubati, et pärast hooldusreformi võiks saada pensioni eest hooldekodu koha – päris nii see läinud ei ole. Ja see on ainult üks osa probleemist.

Teine osa on see, et ka kohalikud omavalitsused, kes on seal osadel puhkudel teenuse vahendajad, ei ole olukorraga kaugeltki mitte rahul. Te ütlesite, et tasuks kohalikel omavalitsustel ka vaadata sinna sisse ja nii edasi. Kas Tartu linn teie hinnangul on seda piisavalt teinud ja toimetanud? Ja ma saan aru, et nad läksid riigi vastu kohtusse, sest nad selle reformiga sugugi rahul ei ole. See tulemuse koormus, mis ühele kohalikule omavalitsusele tuli, ei ole mõistlik. Või mida te soovitate või mida ministeerium on Tartul soovitanud teha või miks nad ikkagi lõpuks kohtusse läksid? Miks seda mõistlikku lahendust ei tekkinud? Aitäh.

Aitäh! Esiteks, tuletan jällegi meelde selle tõiga, et reform on uus, noor. Ja loodan tõesti, et ühel päeval keskmise pensioni eest saab hooldekodukoha. See, et omaosalus on palju väiksem, on ka juba selle lühikese ajaga väga hea sõnum.

Loomulikult muudatustega alati ei olda rahul. Ja Tartu läks kohtusse, üks hetk, ma täpsustan. Tartu läks kohtusse selle küsimusega, et kas hooldekodu … Vabandust, ma pean …

Jah, tõesti, nad pidasid rahastusmudelit ebapiisavaks ja koormavaks ja seda, et riik on andnud kohustused kohalikele omavalitsustele. Aga kohus ütles seda, et see ongi omavalitsuse kohustus, hoolitseda oma inimeste eest. Ja vahendeid Sotsiaalministeeriumist läks. Sotsiaalministeerium ei osanud hinnata ette seda, et nii palju inimesi rohkem tahab hooldekoduteenust ja ei osatud ka ette näha seda, et hooldekodukohti nii palju juurde tekib, mistõttu tõepoolest kohalike omavalitsuste kulud osalt suurenesid ootamatult. 

Praegu on kohtuotsus tehtud ministeeriumi kasuks, aga kas ja kuidas edasi jätkub see vaidlus, seda näitab aeg. Aga meie oleme valmis tegema koostööd. Ja järgmisel aastal vaatame kindlasti üle need osad reformist, mida on vaja muuta.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Mul on see küsimus, mis kõlas juba eelmisel nädalal, aga võib-olla on selles osas mingid arengud olnud. Just seesama, mida kolleeg Lauri Laats mainis, et tõesti erinevad juhtumid, mis meil olid hooldekodudes, just nimelt see järelevalve küsimus. Mainisite eelmine kord, et täna Sotsiaalkindlustusamet teostab järelevalvet, et te ise ei näe, et peaks midagi selles osas muutuma. Vahepeal oli see uudis ka välja tulnud, prokuratuur ei alusta eraldi menetlust juriidilise isiku vastu ehk Pihlakodu vastu. Ma ei tea, kas vahepeal on uuesti seda teemat kuidagi arutatud ministeeriumis, kas peaks tõhustama seda järelevalvet, arvestades, et need kaasuseid on päris mitmeid olnud, või siis te näete veel mingisuguseid teisi järelevalvemehhanisme.

Aitäh! Juhtumid, millest me kõneleme, on väga-väga kahetsusväärsed ja nagu ma mainisin, ei ole need selles mõttes ka järelevalveobjektid, et need on kriminaalkuriteod. SKA-l ei ole seda rolli, et ta saaks kriminaalkuritegude osas järelevalvet teha. Ja siin me räägime ikkagi kurjategijast. Küll aga, millist järelevalvet SKA teeb, on see, et ta vaatab, milline on teenuste kvaliteet. Kas näiteks hooldataval on olemas kõik õigused tagatud, kas hooldajaid on piisavalt, kas on dokumenteeritud adekvaatselt – see on SKA roll. Aga SKA roll ei ole kindlasti teostada järelevalvet olukorras, kus on kriminaalkuritegu toimunud. Seal peab vaatama selle asja üle ikkagi vastav õigusorgan.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Ma jätkan sedasama küsimust, sest tegelikult sellessamas juhtumis – ma saan aru, te rääkisite just või vastasite just Pihlakodu teemal – tegelikult oli ju Pihlakodul teenusleping, mis pidi välistama meestöötaja hooldajana konkreetsele inimesele, keda kuritarvitati. Kas hooldekodul ei olegi mingit vastutust või kuidas seda tuleks sätestada? See ju tegelikult hoiaks ära edasised ideed kurjadel inimestel toimida näiteks samamoodi. Kuhu seejuures vastutus langeb? Ja kas ei võiks olla ministeeriumil voli luua mingisugune kord või määrus ehk seaduse tasandil ikkagi ära sätestada, mida tohib ja mida ei tohi või kes tohib töötada? Kuhu see vastutus jääb, kas ta jääb Sotsiaalministeeriumile või, nagu te praegu ütlesite, pigem siis need, kes tegelevad kurjategijatega ehk justiitsvaldkonda?

Aitäh! Tegelikult see, mida tohib ja mida ei tohi, on meil ju seadustes sätestatud. Nagu ma mainisin, ka seda kontrollitakse, needsamad õigused, näiteks õigused, millised õigused on ka eakal inimesel, kes on hooldekodus. Temal peab säilima inimväärikus, peab säilima autonoomsus, privaatsus, kõik need vajalikud asjad. 

Mis puutub nüüd sellesse, milline oli teenuse osutamise leping, ma ei ole konkreetse lepinguga kursis. Aga kui ma toon paralleeli näiteks tervishoiuga, siis tervishoius me ei vaata sugu. Nii naiste kui meestega tegelevad nii naised kui mehed vastavalt sellele, milline töötaja on parasjagu tööl ja olemas. Kui näiteks patsient tervishoius, ja ma arvan, et ka hooldekodus, avaldab soovi või ütleb, et tema ei soovi sellist, et ta soovib soopõhist lähenemist, siis võimalusel seda kindlasti lubatakse. Aga kui personali on näiteks vähe või see parasjagu võimalik ei ole või on olukord, mis nõuab kiiret sekkumist, siis ma arvan, et on õigustatud, kui seda ei järgita.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Teate, minu küsimus võib-olla päris vahetult selle arupärimisega ei seondu, aga temaatika igal juhul seondub. Ma mõtlesin lihtsalt huvi pärast küsida, milline on teie hinnang ministrina sellele asjaolule, et Pihlakodu tegutsemine sellisel viisil, nagu nad on tegutsenud, on prokuratuuri poolt arvatud igati seaduspäraseks. Prokuratuur teatavasti ei näinud põhjust seal kriminaalmenetlust algatada. Kas see teis kui ministris tekitab selliseid mõtteid, et siin oleks tarvis võib-olla seadust täpsustada, kuna niisugune asi ei saa jääda ilma kohase reaktsioonita prokuratuuri poolt, või te leiate neid asjaolusid silmas pidades, et prokuratuur on talitanud igati õigesti ja siin ei ole põhjust näha midagi kriminaalset?

Ma kindlasti ei saa anda hinnanguid prokuratuuri tööle, selleks on teised organid. (Varro Vooglaid sekkub saalist.) Ei. Ei saa kahjuks, ma ei tea argumente.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Teatavasti on, võib öelda, sotsiaaldemokraatide eestvedamisel eraldatud kümneid miljoneid tegelikult hooldekodukoha kättesaadavuse parandamiseks, aga elu näitab, et hinnad tõusevad kiiresti, palgaootus arusaadavalt sektoris samamoodi, ja vananeva rahvastiku tingimustes sellest ei pruugi nüüd piisata, mis on eraldatud viimastel aastatel tulevikuvaates kohalikele omavalitsustele hooldekodukoha ja ka koduteenuse paremaks pakkumiseks. Ma küsin teilt, kas ja mida on praegune koalitsioon läbi rääkinud, plaanimas nendel kõnelustel, mis väidetavalt vist mai lõpuni kestavad, et ühest küljest parandada hooldekodukoha teenuse kättesaadavust, aga veel olulisem, ma arvan, koduteenuste kättesaadavust ja tegelikult ka erihoolekande valdkonnas, kus teatavasti inimesed on jätkuvalt ootejärjekordades väga keeruliste seisunditega ja tihtipeale ei ole ühelgi teenusel.

Koalitsioonileppes me oleme käsitlenud rohkem erihoolekandeteenust, mis on hetkel kehvemas seisus kui hooldekodude teema. Ja koalitsioonileppes me ikkagi tahame samamoodi toetuda sellele analüüsile, mis valmib 2026. aastal lõpuks, et saada adekvaatsed hinnangud, mida oleks vaja reformi juures muuta või kas see rahastus on piisav ja nii edasi. Ja kui ei ole piisav, siis kust me selle raha leiame – see on ka küsimus. Lihtsalt tuletan ka meelde, et veel sellel aastal, no see on ka hooldereformi osa, kus meie üks eesmärk on inimeste kojujäämist toetada. Ka seal on hetkel veel plaanis 14 omavalitsuses teenust laiendada. Jah, me püüame teha seda, mis võimalik, aga täpsemad vastused annab meile oodatud analüüs järgmise aasta lõpus.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Siin me nüüd siis oleme, sotsiaalminister põrgatab justiitsministrile teemat ja justiitsminister põrgatab sotsiaalministrile. Teie ütlete, et Sotsiaalkindlustusamet teeb järelevalvet teenuse kvaliteedi osas, ja nüüd kui me vaatame, et kõik on nagu arusaadav ja teenuse kvaliteediga on kõik korras, siis kas see tähendabki seda, et kui sul on lepingus kirjas, et hooldatavad on samast soost, kui naisterahvas, siis naisterahvast hooldab naisterahvas, et siis Sotsiaalkindlustusameti järelevalve ütlebki, et kõik on korras ja see, mis seal vahepeal juhtus, on väike apsakas, ja nii edasi minna ei saa. Milline on siis teie kui ministri arvamust selle hooldusreformi edasise jätkusuutlikkuse osas?

Aitäh küsimuse eest! Mitte keegi ei ole öelnud, et see oli väike apsakas. Ma arvan, et te olete esimene inimene, kelle suust me seda kuuleme. Tõesti, ma ei ole kuulnud. Vastupidi, me suhtume kuritegudesse väga tõsiselt ja seda on väljendanud nii Sotsiaalkindlustusamet, Sotsiaalministeerium ja nii edasi ja nii edasi. See on väga pisendav, kui me nimetame apsakaks sellist olukorda, mis toimus.

Kvaliteet. Kvaliteeti tõepoolest SKA jälgib. Ja kui nüüd rääkida sellest, kas siis mees või naine hooldab, siis kordan: ma ei ole teadlik nendest konkreetsetest teenuselepingutest. Aga ma küsiksin, et kumb on siis halvem, kas see, kui teisest soost hooldaja inimest aitab, eeldusel, et loomulikult kuritegu ei tehta, või ta jääb üldse abita? Meil ei ole üheski valdkonnas töötajaid väga palju. Õnneks, kui nüüd oli küsimus olnud reformi jätkusuutlikkuse kohta, siis see, et on kümnendik hooldajaid rohkem ehk üle 400 inimese, näitab juba ise, et jah, jätkusuutlikkus on. Ma arvan, et see reform ei ole veel oma täit nägu näidanud positiivses mõttes.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Hea minister! Ma ei teagi, kust alustada, aga püüame siis alustada kuskilt kaugemalt natukene, hooldereformist. Aga räägime siis koduhooldusest. Selle ka minister märkis ära, et üks selle reformi eesmärk oli tagada kvaliteetne koduhooldus. Kas see on tehtud? Ei ole tehtud. Kas on asjad hullemaks läinud? Jah, on asjad hullemaks läinud, ja ma põhjendan, miks. 

See raha, mis on läinud kohalikele omavalitsustele selleks, et koduhooldusreformi rakendada, abistada, seda ei ole lihtsalt piisavalt ja eks need põhjused on erinevad. Üks põhjus on see, et koduhoolduse või hooldekodu hinnad on läinud kallimaks ja üleüldiselt on kõik kallimaks läinud. Aga miks on läinud kallimaks? Sellepärast, et elu on läinud kallimaks. Aga miks elu on läinud kallimaks? Sellepärast, et makse tõstetakse. Väga lihtne. Kõik valitsuse otsused – sotsid olid selles pundis. Kes tõstis makse? Sotsid tõstsid makse koos teiste partneritega. 

Nüüd, mis puudutab koduhooldusteenust, siis kindlasti me ei saa mingist kvaliteedist rääkida, sellepärast et … Ja see eesmärk on tegelikult ju õige, mis minister välja ütles, et mida rohkem inimesed on kodus, seda parem, mida hiljem nad tulevad hooldekodusse, samuti on see hea. See on mõistlik jutt. Aga nüüd see küsimus, et kas kohalikud omavalitsused suudavad ka koduhooldusteenust osutada sellises mahus, sellises määras, sellises kvaliteedis, mis tegelikult peaks. Ei saa! Sellepärast, et väga suur raha läheb hooldekodudele, ja see on fakt. Ja kui me räägime mingisugusest kvaliteedi järelevalvest, vaadates, mis teenust tegelikult kohalikud omavalitsused suudavad pakkuda meie inimestele, siis me ei saa ka mingisugusest mõistlikust järelevalvest rääkida – see lihtsalt puudub. See lihtsalt puudub! Ja kui ma toon oma kogemusest, kui ma veel toimetasin Mustamäel, siis koduhooldusteenuse vajadus oli hästi suur, arusaadavalt suur, meie elanikkond vananeb, ja ka teenused on mitmekesised, erinevad. Aga selleks, et neid osutada, on vaja mehitada, on vaja inimesi, on vaja ressursse ja loomulikult kogu see tegevus üles ehitada kõikides kohalikes … 

Ma arvan, et Tallinnas on kõige parem olukord, aga kui ma üldistan, siis see olukord ikkagi ei ole kiita. Ja mitte seetõttu, et kohalikud omavalitsused seda ei soovi lihtsalt teha, aga seetõttu, et ühelt poolt on antud kohustused neid teenuseid osutada, aga teiselt poolt ei ole antud vahendeid. Ja kui vahendid on antud, siis need on läinud praegu ka suurel määral hooldekodudesse, kes samuti tegelikult ei ole suutnud kvaliteeti tõsta. 

Siin on räägitud sellest, et hooldekodukohti on juurde tulnud – positiivne, arusaadav. Aga teine pool, kui räägitakse, et kvaliteet on tõusnud, ei ole usutav. Sellepärast, et neid hooldajaid kui selliseid täpselt samamoodi ei ole ju tegelikult suudetud kiiremas korras koolitada. Jah, palkasid on tõstetud, aga kas hooldekodud võtavad tänavatelt inimesi tööle? Võtavad küll. Ja mis puudutab Pihlakodu, see on ehe näide. See inimene, kes kasutas koduhoolde asukaid ära sellisel viisil, nagu ta seda tegi, ta ei olnud spetsialist. See inimene oli tänavalt võetud lihtsalt ja siis pandi linnukene, et meil on kõik hästi, meil on hooldaja olemas, teenus toimib. Ja siin on see küsimus ministeeriumi suunas: aga kus see järelevalve siis teil on? Miks te ei ole … Kas te olete praegu võtnud siis kõik hooldekodud ette ja vaadanud, kes kokkuvõttes seal töötab, kes tegutseb ja mille alusel? Kas te olete sellise üldkontrolli läbi viinud? Ei ole, on vastus kindlasti, mis tuleb ministrilt. Ja minu arust see juhtum, mis leidis aset Pihlakodus, näitab seda, et te ei ole lihtsalt sellest õppinud. 

Nüüd, mis puudutab üleüldist suhtumist meie vanemasse põlvkonda, pensionäridesse … 

Ma sooviks kolm minutit.

Kolm minutit lisaks, palun!

… siis tegelikult, kui me vaatame, mis tegevusi on veel valitsus ette võtnud lisaks puudulikule hooldereformile, on maksustanud pensionid – mitte kuskil selliseid lubadusi ei olnud –, need näitavad tõelist hoolivust. Sotsid olid ka seal omajagu sees, valitsuses, kui seda otsust tehti. Siis võeti ära üksikpensionäri toetus. See oli ka täpselt samamoodi kolmikliidu poolt tehtud, kus 2000 pensionäri, kes asuvad ajutiselt hooldekodus, nendelt võeti see üksikpensionäri toetus ära. Ja põhjus oli väga lihtne, nii nagu minister ütles puldist: aga nad ei ole seal ju üksi. Sellise vastuse peale väga ei tuleks. 

Kõik need tegevused, mis selgelt viitavad pensionide maksustamist, üksikpensionäri toetuse äravõtmist, hooldereformi puudulikku elluviimist, kontrolli puudumist, koduhoolduse teenuse kvaliteedi puudumine, jällegi kontrolli puudumine ministeeriumi poolt – need on need probleemid, mis oleks pidanud juba praegu olema kaardistatud. Oleks pidanud olema arusaadav, kuidas edasi liikuda üldse. Meie seda ministri, uue ministri suust ei kuulnud. Jah, ma asusin ministriks. Jah, ma näen, et seal on probleemid. Jah, selleks et probleeme lahendada, mul on vaja kaardistada olukorda. Ei ole sellist tegevusplaani. Ei ole ja seda me ei kuulnud ka! Ja see näitab jällegi praegust olukorda. 

Nii et mul on kahju, et minister ei andnud meile adekvaatseid ja tegevuspõhiseid vastuseid, mida tegelikult praegusel hetkel oleks vaja hooldereformi osas rakendada, mida oleks vaja teha selleks, et teenus tõesti muutuks parem paremaks, mida on vaja tagada kohalikele omavalitsustele, et ei käiks kohalikud omavalitsused kohtu kaudu seda raha välja nõudmas, nii nagu seda Tartu teeb, ja teised on järjekorras. Need on tegelikult need probleemid, kus võib öelda, et riik käib riigi vastu kohtus. Kohalik omavalitsus annab riiki kohtusse seetõttu, et ta ütlebki, et see hooldereform ei ole sellisel viisil rakendunud, nagu oli eesmärk. 

Ma mäletan, 2023. aastal, kui toimusid Riigikogu valimised ehk kampaania, siis me olime Keskerakonnaga Saaremaal Kuressaares päevakeskuses. Kõik pensionärid teadsid, et nüüd saab vastavalt sellele 2022. aasta otsusele kõik hooldekodukohad keskmise pensioni eest, mingeid muresid ei ole. Ja kui me hakkasime rääkima, kuidas tegelikult olukord on – juba 2022. aastal, kui eelarvet kinnitati, teati, et raha on puudu –, siis inimestel avanesid silmad. Ja ma palungi teid, head inimesed, avage silmad, mis toimub. Aitäh!

Aitäh! Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid saalis ja oma kabinettides ning inimesed, kes te meid jälgite! Väga valus teema ja väga vajalik teema. Minister vastas nii palju, kui tema pädevuses oli, aga ma tahan ka eelkõnelejat väga tänada, see oli väga täpne hinnang olukorrale. Hooldekodude reform, tõepoolest, koalitsioon ütleb, et nende arvates see on õnnestunud, kuna hooldekodukohti on juurde tekkinud, aga samas, kui me vaatame püstitatud eesmärkidele, et kõigepealt meile lubati, et keskmise pensioni eest hooldekodukoht, siis seda ei ole juhtunud ja see eesmärk jääb järjest kaugemaks. Seda on toonud välja ka Riigikontrolli audit ja palunud tegelikult vaadata üle ka hinnastamismudeli, kuidas seda kõike rahastatakse. Seda auditit, et nüüd neid järeldusi kuidagi on hakatud ellu viima või on tegevuskava koostatud, seda me ka ei näe. See on nüüd miinuspool. 

Aga ma räägin ka veidi Pihlakodu juhtumist. Nüüd selle arutelu eesmärk peaks olema ühine: mitte neid valusaid aspekte kogu aeg meenutada, aga ennetada uusi kuritarvitusi ja minimeerida kahjusid, et teised ei peaks tulevikus samu kannatusi läbi tegema. Mina tavakodanikuna, õigemini, ma olen muidugi Riigikogu liige, aga ka tegelikult Eesti Vabariigi kodanik, siis ma tahaksin, et Eesti riigi õigusloome oleks selline, kus on selge vastutusahel ära määratletud – seda ma proovisin ka ministri käest küsida –, et seal ei oleks tõlgendusruumi selliselt, et ei tohi teha ja sellega ongi kogu seadus ära sisustatud. Sest siis justkui vastutavadki kõik, et ei tohi teha, ja kes on süüdi, selgitatakse välja, aga tegelikult ei vastuta mitte keegi. Kas seadusloome ei peaks antud kurval juhtumil, mida me Pihlakodus nägime, panema paika ka vastutaja või on tõepoolest nii, et oleme abstraktselt ühiskonnana Pihlakodus toimunu asjas kõik süüdi. 

Ja üks asi on hooldekodu kriminaalvastutus. Selle kohta prokuratuur on öelnud, et töökorralduslikke vigu ei ole. Kuid siiski, milline on hooldekodujuhtide vastutus, kui nad teadvalt lubavad töötama inimese, kes ei oleks tohtinud üksinda töötada, kellel ei olnud vastavat ettevalmistust, ja millise sõnumi me saadame Toompealt kõigile neile, kelle lähedased on praegu või lähitulevikus hooldekoduabi vajamas. Ja kas senikaua, kuni riik ütleb vägistatute perekonnale, et on äärmiselt kahju, aga keegi tegelikult lõplikult toimunu eest ei peagi vastutama, anname me siiski hoopis signaali ja loome pinnase hoopiski sellise mitteametliku arengu ehk meelehea pakkumise levimiseks. Maksame kusagile kellelegi natukene lisaks ja palun vaadake, et minu lähedasega oleks asjad korras ja keegi talle kahju ei tee. Selline areng on ka antud juhul võimalik, kui me ise korda asju ei pane. 

Tegelikult me tahame näha õigusloomet, mis reageerib ühiskonna valupunktidele ja muredele. See Pihlakodu juhtum ei tohi ära ununeda nii lihtsalt, sest ka dementsusega inimeste probleemid ühiskonnas on kasvavad. Kui raske on nende peredel hakkama saada, kelle perekonda on see küsimus tabanud. Paljudel lähedastel on dementsuse diagnoosiga inimesed hooldekodudes, mis tähendab seda, et õigusaktid tuleks üle vaadata. Ja kui on sõlmitud leping, mis ütleb, et antud naispatsiendil ei tohtinud olla meessoost hooldajat, siis ei saa ka seadus öelda, et tegelikult võis olla meeshooldaja. Kindlasti ei ole õige see, et mitte keegi ei vastuta. 

Nüüd, justiitsministri jutt eelmisel nädalal samal teemal pisut erines sotsiaalkaitseministri vastusest soopõhisusest. Sotsiaalminister rääkis meile, et soopõhist lähenemist hooldekodudes olla ei saa, hooldab, kes hooldab, kes parasjagu tööl on, siis justiitsminister meile seda ei kinnitanud. Tema rääkis, et inimesele tuleb tagada tema väärikus ja kui tema soovib soopõhist hooldust, siis seda tulebki talle tagada, sest see just ongi nimelt väärikuse küsimus. 

Ma palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.

Ka needsamad kannatanud, nende hulgast inimene andis märku hooldekodus sellest, et teda rünnatakse – neid märke ei osatud lugeda. Ja meile räägitakse ja kuvatakse siiamaani, et hooldekodu poolt tehti kõik. Ei tehtu ju! Äkki see ongi Sotsiaalministeeriumile reguleerimise koht, et konkreetne vastutusahel, kuidas asjad käivad, pannakse ministeeriumi poolt paika, muudetakse seadust niimoodi, et ei ole abstraktne ühiskonna vastutus. 

Ja ka see tegelikult, seesama Pihlakodu juhtum tõstatab küsimuse, kas kolm aastat tagasi tehtud reform oma eesmärkides õnnestus. Need kommunikatsioonivead, mida tegi prokuratuur, on esile toonud väliselt väljapaistvad probleemid, aga sisu osas me ei saa seda kinni mätsida. Tuleks silmad suunata kvaliteedile, sisulisele kvaliteedile. Hooldustöötajad peavad olema koolitusega ja uusi kuritarvitusi tuleb ennetada ja vähendada võimalikke kahjusid. Pärast seda õõvastavat vägistamisjuhtumist ei ole inimestel enam kindlust, et nende lähedased on hooldekodus kaitstud. Pihlakodu näitel palgati eakat hooldama isik, kelle pidi sõlmitud leping välistama. Ja samal ajal põhieesmärk eakatele on hooldekodukoht keskmise pensioni eest üha kättesaamatum. Võib-olla on ikkagi mõistlikum kogu see süsteem pulkadeks ministeeriumil lahti võtta ja uuesti kokku panna. 

Nüüd veidi veel sellest, mida meile on öelnud Riigikontroll, ehk rahastusmudelist. Hooldekodude reform lõi olukorra, kus riik andis hooldekoduteenuse jaoks lisaraha ja lubas seeläbi Sotsiaalministeeriumi suu kaudu keskmise pensioni eest hooldekodukohta. Kohe kasvas vajadus hooldekodukohtade järele, see tõstis nende hinda ja paisutas hooldekodude haldajate kasumit. Hooldajate palgad tõusid samas pigem väheses mahus. Delfi Ärileht kirjutas möödunud aastal, et AS Pihlakodu kasum kasvas pärast 2022. aasta tulemit 34% ja ettevõte teenis 2023. aastal 1,2 miljonit eurot kasumit. Mitte ühelgi parempoolsel erakonnal ei ole ühe firma kasumi ega müügitulu kasvatamise vastu, aga siiski siinjuures tekib küsimus, kas see süsteem, hooldekodude reformiga ellu viidud uuem süsteem, teenib laiema ühiskonna huve, kus üha kallimad hooldekodukohad täidavad eelkõige haldusfirmade omanike taskuid. Töötajaid pole piisavalt ja ka nende palk ei taga, et me saaksime tööle koolitatud, turvalised spetsialistid. 

Riigikontroll näiteks leiab, et rahastamismudel tuleks ümber vaadata. Üle tuleks hinnata ka, millisel alusel palgatakse hooldekodutöötajaid, kes on tööle võetud kõige nõrgemate abistamiseks. Ka mina usun, et enamik meie hooldekodutöötajad teevad oma tööd südame ja hingega, kuid meie oma ühiskonnaga peame olema suutelised vältima oma vanemate põlvkonna kuritarvitamise, sest juttu oli, et vägistatud on kaheksat inimest. Meie eakatest on praegu umbkaudu 10 000 hooldekodudes.

Aitäh teile!

Aitäh!

Tänan väga teid. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Teema tegelikult on hästi tõsine. Mul on muidugi kahju, et siin head kolleegid Keskerakonnast ei suuda seda kuidagi hoida väljaspool enda sellist päevapoliitiliste plusspunktide otsimist. Aga ma siiski räägin sisust, mitte sellest, mida üks erakond on teinud või tegemata jätnud, sest ma arvan, et siin võiks kaikaid loopida üksteisele kodaratesse siin õhtutundideni.  

Hooldereform on tegelikult samm väga selgelt õiges suunas. Seda näitavad numbrid, seda näitab statistika. Valdkonda suunati juurde üle 60 miljoni euro, iga-aastaselt see summa kasvab ja tegelikkuses on inimeste omaosalus vähenenud. Kunagi see oli väga pikalt seal suurusjärgus 80% inimeste omakoormus, 20% siis kohaliku omavalitsuse panus, täna keskmine omaosalus on kuskil 50% juures. Vanasti oli see täiesti tavaline, valdava osa inimeste puhul ta oligi, et inimesel ja ta lähedastel tuli maksta 100% hooldekodukoha hinnast. Ehk see langus tegelikult nende inimeste puhul ja nende perede puhul on olnud märkimisväärne ja see raha on võimaldanud tegelikult paremini toime tulla nende muude muredega, kas või sellesama elukalliduse või hinnatõusuga. Nii et hooldusreform on kindlasti aidanud nii neid inimesi, kes hooldekodukohal juba on, või nende lähedasi, aga ka neid, kes täiendavaid kohti tegelikult on taotlemas. 

On lisandunud uusi kohti hooldekodudes, on tegelikult paranenud ka koduteenuste kättesaadavus. Ja see viimane, ma arvan, peakski olema edasine fookus. Ehk ka reformi ajal sai räägitud sellest, et kõige olulisem, ma arvan, inimesele mugavam, inimlikum, aga ka riigi vaates ja kohaliku omavalitsuse vaates soodsam tegelikult on pakkuda inimesele vajalikku tuge, vajalikke teenuseid tema kodus. Ehk alati hooldekodukoht, rääkimata erihoolekandest, on kõige kallim viis inimest toetada, aidata, ja tihtipeale ka inimese vaates tegelikult ebamugavam. Nii et kui inimene suudab tegelikult veel endaga enam-vähem hakkama saada, siis on õigem pakkuda talle vajalikku abi, on see siis puude koju toomine, on see pesemine, on see toidutoomine, muu taoline, ta enda kodus. Kõik me teame, et oma kodus vananemine, oma kodus elamine on tegelikult eakate jaoks väga oluline ja valdav osa nendest tegelikult seda soovib ka võimalusel teha.  

Nüüd hooldusreformi puhul, mis on veel positiivne, on see, et tegelikult on kasvanud ka töötajate hulk hooldekodudes. Kui me vaatame numbreid, siis üle 1000 inimese on lisandunud, mis tegelikult on positiivne märk, ehk olukord, vabandust, üle 15% on töötajate hulk kasvanud, mis on positiivne märk selles valguses, et mida rohkem on tegelikult hooldekodudes töötajaid, seda parem on, võib öelda suure tõenäosusega, alati ei saa tagada seda, aga parem on siiski teenus meie lähedaste jaoks, meie eakate jaoks, kes hooldekodukohal on. Ehk arusaadav on see, et mida vähem on töötajaid nii-öelda ühe hooldatava kohta või ühe elaniku kohta hooldekodus, siis seda suurem on ka, et tõenäoliselt ei märgata õigeaegselt mingeid tervisemuresid, ei jõuta pakkuda piisavalt vajalikku tuge ja teenuseid, mida suurem on see töötajate hulk, seda suurem on siiski see tõenäosus, et inimene vajalikku tuge, vajalikku teenust, vajalikku abi õigeaegselt saab. Ka see on olnud selle hooldusreformi positiivne tulem, lisaks inimeste omaosaluskoormuse vähenemisele.  

Nüüd, ma olen väga nõus ka nende murekohtadega, mida siin head kolleegid Isamaast välja tõid. Loomulikult, oluline on ka teenuse kvaliteet, turvalisus hooldekodudes. Ehk mäletan, kui ise olin sotsiaalminister, siis jõustusid tegelikult need hooldekodudele kehtivad esmased nõuded, mis puudutasid kvalifikatsiooni, mis puudutas tegelikult ka eraldi tegevusloa taotlemist. Vanasti sellist asja ei olnudki. Hooldekodu võis justkui igaüks pidada. Ehk tegelikkuses toona jõustusid, tekkisid tegevusload, konkreetsed mõõdikud, konkreetsed kriteeriumid, mille alusel üldse hooldekodu saab tegutseda. Oli ka neid, kes tahtsid neid tagasi pöörata, arvasid, et pole vaja, et turg paneb ise paika. Ma arvan, et täna me näeme, et isegi nende kriteeriumide olemasolu, kvalifikatsiooninõuete olemasolu veel ei taga tegelikult, et see teenus oleks ka päriselt turvaline, päriselt inimlik, ehk meil tuleb siit minna veel sammu võrra edasi ja kindlasti seda järelevalvet parandada, koolitusi tõhustada ja tagada just sellised juhtumid, kus inimene, kes on usaldatud hooldekodu hoolde, ja mitte tasuta, vaid suhteliselt suure raha eest, et tegelikult see inimene peab seal saama väärikalt vananeda, väärikalt suure tõenäosusega meie seast lahkuda, aga mitte mingil juhul sattuda seal kuriteo, seksuaalse ärakasutamise ohvriks. Tegelikult siin, inimlikult ma arvan, meie kõigi jaoks siin saalis, ja ma arvan, kuulajate jaoks, mõeldamatu, et meie hulgas liigub inimesi, sealhulgas neid ka töötab hooldekodudes, kes on võimelised kõige nõrgemas, hapramas seisus inimesi seksuaalselt kuritarvitama. Ja loomulikult siin peab riik tegelikult reageerima oma, ma ütleks, seaduse, ja oma õiguskaitseorganite täie tõsidusega. 

Ka minu jaoks oli päris kurvastav kuulda, et prokuratuur seda menetlust ei alustanud. Loomulikult võib öelda, et meil on õigusriik ja prokuratuur ise otsustab. Aga sellises olukorras öelda, et vastutus puudub, kui inimene tegelikult on ju lepingu teinud just nimelt hooldekoduga, tema on hooldekoduga kokku leppinud need tingimused, kuidas tema eakat tuleb hoida, tema lähedast tuleb hoida. 

Paluks kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit.

Aga hooldekodus seda ei suudeta tagada. Siis ma arvan, et inimese jaoks ja laiema üldsuse, avalikkuse jaoks, jääb natuke väheseks sellest, kui me teame, et selle konkreetse töötaja suhtes on menetlus algatatud. Aga tegelikult tuleks läbi käia kõik need etapid, selgeks teha. Ega menetluse alustamine ei tähenda alati süüdimõistmist. Aga teha täpselt selgeks, mis on need hooldekodu enda sammud, mida oleks saanud täiendavalt astuda, et neidsamuseid intsidente vältida, missugune on tegelikult ka laiem võib-olla probleem või veelgi suurem võib-olla siis kuritegude hulk seal hooldekodudes. Tegelikult teha see pilt selgeks ja tuua kõikvõimalikud rikkujad, süüdlased kohtu ette vajadusel, ja kui neid süüdlasi ei ole rohkem, kui tõesti on olnud tegemist üksikinimesega, siis ka see selgeks teha. Selgus on alati parem kui selgusetus. 

Sellistes olukordades öelda ka poliitikutel, et väga midagi teha ei saa, ausalt öeldes ei ole ju sobilik. Meil on Sotsiaalkindlustusamet, kes saab teha järelevalvet, meil on tegelikult prokuratuur, kes saab algatada menetlusi, loomulikult, otsustades lõplikult seda ise. Aga kui me näeme, et meie seadusloome, seadus võimaldab sellist olukorda, kus on kurjategija, kus on väga selgelt ohvrid, aga pole justkui vastutajat institutsionaalses mõttes, ka see tegelikult on küsimuse koht ju nii ministritele, ministeeriumidele, ka tegelikult samal ajal Riigikogu saalile, et milliseid seadusemuudatusi on võib-olla vaja teha, selleks et sarnaseid olukordi tegelikult vältida. Inimestel peab olema kindlustunne, et kui ma mis tahes olukorras kas ise lähen hooldekodusse või minu lähedased mind sinna saadavad, sõltuvalt sellest, mis on mu enda otsustusvõime sel ajahetkel, et on tagatud need esmased väärikad elutingimused, turvaline, hoitud keskkond, kus ma ei pea muretsema, et kas minu lähedasega on kõik hästi, kus ei kasutata ära kellegi vaimset seisundit või ka füüsilist seisundit. Ehk siin on meil väga kõvasti tegelikult arenguruumi. Me kahjuks näeme, et need Pihlakodu juhtum, millest on palju räägitud, ei ole olnud ju ainsad. Rikkumisi on välja toonud õiguskantsler, avalik meedia. Ja sarnaselt võib öelda, et tegelikult ka peredes toimuva vägivallaga on hästi oluline, et kõik need juhtumid tulebki välja tuua. Tulebki selgeks teha kõigepealt, mis seal see tegelik pilt on, mis on tegelik olukord, ja ühiskonnana võtta, ma arvan, väga selge seisukoht, sealhulgas poliitikutena, et täielik nulltolerants kehtib selliste asjade suhtes, et see on mõeldamatu. Meil tuleb tegelikult vajadusel vaadata üle kogu see seadusruum. Kui me näeme, et sellised kuriteod võivad jääda karistuseta, võivad jääda asutuse vaates vastutuseta, siis see õõnestab usaldust kogu selle süsteemi vastu. 

Lõpetuseks tahan öelda, et ma olen siiski seda meelt, et valdav osa hooldekodutöötajaid, seal sektoris töötavaid inimesi, teevad oma tööd pühendumusega, hoolega, ja sellised üksikjuhtumid halvendavad tegelikult ka nende mainet ja kahjustavad ka nende mainet. Nii et see on ka nende inimeste huvides, kes sektoris töötavad, et riik võtab selliseid juhtumeid, selliseid ebainimlikke tegevusi äärmiselt tõsiselt. Aitäh!

Suur tänu teile! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma tegelikult tahaksin ka korrata natukene üle neidsamu sõnumeid Pihlakodu kaasuse kohta, mida ma rääkisin ka juba eelmisel nädalal, kui meil oli justiitsministri ettekanne. Aga ma arvan, et kuna ka sotsiaalminister on saalis – ja ma olen tänulik selle eest, et sotsiaalminister kuulab ka läbirääkimisi, mis on pärast arupärimist, seda erinevalt eelmisest ministrist, kes kohe minema jooksis –, siis lihtsalt sellised põhipõhisõnumid, mis tuleks üle korrata.

Esiteks, mind natukene riivas ministri vastus sellele küsimusele, kas on plaanis kas seadust muuta, et natukene parandada sellist järelevalvemenetlust, millega täna Sotsiaalkindlustusamet tegeleb. Aga vastuseks tuli, et Sotsiaalkindlustusamet ei ole õiguskaitseorgan. Mina ju ei palunud seda, et Sotsiaalkindlustusamet võtab enda peale kas politsei või prokuratuuri rolli. Lihtsalt kõige arusaadavam asi: kuidas tagada see, et eakatel oleks kindlustunne hooldekodudes, et neid kaasusi ei tuleks uuesti välja? 

Ja ma arvan, et oleks vaja ka analüüsida, kuidas on tekkinud olukord, et neid kaasusi järjest niivõrd palju tuleb. Pihlakodu kaasus, veel oli üks teine vägivallajuhtum ühes teises hooldekodus. Peaks ka analüüsima, mille tulemusena me oleme jõudnud sinna olukorda. Võib-olla on see ka hooldekodureformi tulemusel, et ei olegi võimalik võtta neid spetsialiste. 

Ja täna ma olen jätkuvalt seisukohal, et riik on saatnud väga valesid, väga ohtlikke signaale ühiskonnana kogu selle vägistamisjuhtumi osas. Alustuseks muidugi see, mida ütles prokurör: ta ütles, et kuna inimene oli dementne, siis ta ei saanud mingit kahju tunda. See on selline sõnum, mida ei tohi mitte kunagi mitte ükski vägistamisohver kuulda. 

Teiseks, siiamaani minu jaoks on hämmastav, kuidas ei algatatud kriminaalmenetlust Pihlakodu kui juriidilise isiku vastu. Seda teemat on käsitletud ka korruptsioonivastases erikomisjonis, kus käis peaprokurör. Ja peaprokurör ütles, et tänane säte, mis puudutab juriidilise isiku vastutust, on liiga lai ja tegelikult ka raskesti tõlgendatav. Ja puudub ka kohtupraktika. See jõustus 2023 lõpp. 

Minu hinnangul täna oli muidugi prokuratuuril võimalus leida seda tõlgendamisruum, luua pretsedent, mis tegelikult oleks ka ennetav meede tuleviku mõttes. Tegelikult täna on loodud negatiivne pretsedent. Ehk siis tegelikult täna on meil saadetud selline sõnum, kus on öeldud, et tegelikult hooldekodud ei vastuta selliste olukordade eest. Põhimõtteliselt, kui juhtub midagi sarnast, kus on tõesti ka lepingulised suhted dokumenteeritud, kus on eraldi kirjas, nagu ka seal Pihlakodu kaasuses, et tohtis kliendiga tegeleda ainult naishooldaja. Seda rikuti. Isegi pärast seda, pärast selliseid väga jämedaid rikkumisi ei võetud Pihlakodu vastutusele ehk menetlust ei algatatud.

Ja muidugi siit tulenevalt oligi kohe minu järgmine küsimus: mida teeb Sotsiaalministeerium? Kas Sotsiaalkindlustusamet võtab enda peale palju olulisema rolli ja võib-olla tõesti, minister ütleb, et Sotsiaalkindlustusamet ei ole õiguskaitseorgan, aga nagu näha, kuna õiguskaitseorganid meil ei tegele selliste kaasustega, ei saa minna juriidiliste isikute vastu, kas siis see on koht, kus järelevalve peab olema palju paremini tagatud juba Sotsiaalkindlustusameti puhul? 

Mina näen, et see on olukord, kus me peame seda läbi debateerima kas siis Riigikogus või valitsuse liikmed võiksid seda omavahel arutada. Ja mina absoluutselt ei välista, et see on see koht, kus me peame seadusandjana uue seaduse tegema. 

Paluks kaks minutit lisaks. 

Kaks minutit lisaks. 

Kuna täna seadusandja on tegelikult saanud signaali, et see karistussäte, mis me vastu võtsime, et põhimõtteliselt prokuratuur täna ei suuda seda kasutada, ei suuda seda tõlgendada, siis ongi küsimus seadusandjale, et mida me teeme siis. Selles osas midagi vastu ei võeta, samme ei astuta, menetlust ei algatata. Kuidas me saame siis tagada parema kaitse? 

Ma ei räägi ainult hooldekodudest, vaid ka muude asutuste puhul. Mida me siis peame seadusandjana tegema? Täna me oleme saanud selle signaali, et põhimõtteliselt me oleme läbi kukkunud. Me võtsime vastu järelikult sellise seaduse, mis ei kaitse hooldekodus olevaid inimesi.

Ja ma tuletaks meelde seda, et kogu see tõlgendamise küsimuse teema – ma lähen nüüd natuke teemast välja. Aga kui me vaatame näiteks toimingupiirangu kaasuseid. See on väga huvitav, aga seal on näiteks prokuratuur alati valmis testima, kus on need tõlgendamisruumid. Aga kui me täna räägime vägistamisjuhtumist, siis meile saadetakse signaal, et teate, aga see seadus, mis te vastu võtsite, seda on võimatu tõlgendada ja me ei taha ka kohtusse minna ja leida sellele vastust, kuidas peaks seda seadussätet kasutama. 

Ma arvan, et kui me täna seadusandjana oleme saanud sellise sõnumi prokuratuurilt, siis me peaksime koos arutama, mida me siis teeme, kuidas me saame paremaks selle seaduse kirjutada, et tagada parem kaitse vägivallaohvritele, vägistamisohvritele, aga ka teistele, kes satuvad selliste erinevate kuritegude ohvriteks. Aitäh!

Aitäh! Praegu rohkem kõnesoove ei näe. Kas minister soovib midagi lisada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja sellega oleme läbinud teise päevakorrapunkti.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Vladimir Arhipovi, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi ja Aleksandr Tšaplõgini 26. märtsil 2025 esitatud arupärimine toimetulekupoliitika kohta, nr 736. Ja ettekandjaks, palun, Riigikogu liige Vladimir Arhipov!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud sotsiaalminister! Värskelt sõlmitud Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsiooni aluslepingus on sotsiaalvaldkond jäänud sootuks tähelepanuta. Ainsana on mainitud inimeste heaolu ja see tugineb tugevale riigile. Kahjuks ei ole aga ära toodud, kuidas ja kellele seda heaolu luuakse.

Iga aastaga muutub järjest enam inimeste toimetulek nende enda mureks, sest elukallidus on järsult tõusnud ja toetusmeetmed ei ole sellele järele tulnud. Toimetuleku toetuse määrad ei ole viimastel aastatel kasvanud, et astuda elukallidusega ühte sammu. Statistika näitab, et toimetulekutoetuse saajate arv on jätkuvalt kõrge ning paljud pered sõltuvad riiklikest toetustest, et katta oma igapäevased kulutused. 

Inflatsioon ja kasvavad elamiskulud on suurendanud survet madalama sissetulekuga leibkondadele, mistõttu on üha olulisem, et riik astuks samme nende inimeste toetamiseks.

Eeltoodust tulenevalt palun teid vastata järgmistele küsimustele. Kuna koalitsiooni aluslepingusse ei ole sotsiaalvaldkonna teemad mahtunud, jääb mulje, nagu tänase koalitsiooni arvates on kõik korras ja see valdkond ei vajagi suuremat tähelepanu. Millal on uuel valitsuskoalitsioonil plaanis lisaks koalitsiooni aluslepinguga välja tuua ka sotsiaalvaldkonna prioriteedid tegevusplaaniga ja millised on esimesed tähtsamad sammud, et toetada täna raskustesse sattunud perede toimetulekut? Kas valitsus kaalub … Ilmselt see kolmas punkt on vist kõige tähtsam selles kirjelduses. Kas valitsus kaalub toimetulekutoetuse automaatset sidumist elukalliduse indekseerimisega, et vältida abivajajate elujärje pidevat halvenemist? Kas on plaan lihtsustada toimetulekutoetuse taotlemist? Siin me mõtleme digiriigi ... Meil on digiriik, võiks ju digitaalselt ka neid taotlusi esitada. Millised on riigi võimalused võtta toimetulekutoetuse taotlemisel senisest rohkem arvesse inimese tegelikud vajadused ja kulutused? Milliseid meetmeid plaanitakse rakendada pikaajaliste toimetulekutoetuste vähendamiseks, et inimesed ei jääks püsivalt toetustest sõltuvusse?

Aitäh! Palun arupärimisele vastama sotsiaalkaitseministri Karmen Jolleri. (Saalist kostab suminat.) Vabandust, sotsiaalminister.

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed! Püüan vastata nii hästi, kui ma oskan, kõigile küsimustele. Huvitav on see, et see arupärimine on antud sisse üks päev pärast seda, kui mina ametisse astusin. Aga juba küsitakse koalitsioonilepingu kohta, mis on muidugi hea. Aga ma loen küsimused ette. 

Kuna koalitsioonilepingusse ei ole sotsiaalvaldkonna teemad mahtunud, siis jääb mulje, nagu tänase koalitsiooni arvates on kõik korras ja see valdkond ei vajagi suuremat tähelepanu. Kas tõesti ei ole ühtegi piisavalt prioriteetset teemat, mis oleks väärinud väljatoomist ja esmatähtsana lahendamiseks väljapakkumist? Millal on uuel valitsuskoalitsioonil plaanis lisaks koalitsioonilepingule välja tulla ka sotsiaalvaldkonna prioriteetide tegevusplaaniga? Ja millised on esimesed tähtsamad sammud, et toetada täna raskustesse sattunud perede toimetulekut? 

Aitäh küsimuste eest! Lõplik koalitsioonilepe kujuneb valdkonnapõhiste töögruppide arutelude tulemusel ja neid sisukaid arutelusid oleme Eesti 200-ga pidanud tänaseks juba seitse nädalat peaaegu. Meie eesmärk on muuta sotsiaal- ja tervishoiuteenused kättesaadavamaks, kvaliteetsemaks ja inimkesksemaks. Koalitsioonilepe saab peagi valmis ja kui see on valmis, siis on igaühel võimalus sellega tutvuda. 

Kolmas küsimus. Esimesed kaks lugesin koos, kuna need olid sarnased. Kolmas küsimus: kas valitsus kaalub toimetulekutoetuse automaatset sidumist elukalliduse indekseerimisega, et vältida abivajajate elujärje pidevat halvenemist? Jah, see on meil arutlusel ja me oleme seisukohal, et mitte ükski inimene ei tohiks elada teadmatuses, kas järgmisel aastal abi jätkub. Seetõttu me arutame võimalust, kuidas siduda toimetulekupiir tulevikus elukalliduse muutustega, näiteks elatusmiinimumiga. Elatusmiinimum on väikseim summa, millega saab leibkond hakkama 30 päeva, kui tasuda toidu- ja eluasemekulud. Selline seos aitaks tagada, et abivajajad ei jää iga hinnatõusu järel hätta ja et abi liigub ajaga kaasas. See annaks inimestele kindlustunde ning aitaks vältida olukordi, kus riigi toetus jääb mitmeks aastaks ajale jalgu. Aga kõik täpsemad otsused selguvad siis, kui meil on sõlmitud koalitsioonileping, ja loodan, et see on juba varsti. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Nagu te ise ka möönsite, toimetulekupiir on jäänud ajale jalgu. Tõesti, vahepeal on tarbijahinnad väga kõvasti üles tõusnud, ka toiduained, esmatarbekaubad, mis just toimetulekutoetuse saajatele kõige olulisemad on elus. Kas te kavatsete teha konkreetse ettepaneku, kui arutusele tuleb järgmise aasta riigieelarve, seoses sellega toimetuleku piiri osas või te ootate koalitsiooni kokkulepet ja selle põhjal teete selle ettepaneku?

Jaa, koalitsiooni kokkulepe tuleb enne riigieelarvet, aga see piiri tõstmine tõenäoliselt tuleb ... Tähendab, ma tahan kindlasti seda tõsta, see on üks prioriteete meil hetkel, tegelikult mitte ainult minul, vaid kogu koalitsioonil. Ja me praegu arutame, kuidas see on võimalik.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja. Lugupeetud minister! Me tuleme tagasi selle eelmise päevakorra arutelu teema juurde, mis meil jäi pooleli. See 60 miljonit, mida te rääkisite, eraldatakse kohalikele omavalitsustele hooldekodu ülalpidamiseks, siis see pidi olema omavalitsuste osa. Ma palun teid täpsustada, kas see 60 miljonit on lihtsalt üksikisiku tulumaksu protsendi tõus, mis nüüd laekub omavalitsustesse rohkem eelmise aastaga võrreldes, või see on ikkagi eraldi summa. Ja kui te nii kena oleksite, võib-olla järgmine kord te meid teavitate sellest, kuidas see täpselt on.

Ma arvan, et jääme ikkagi teemasse.

Lauri Laats, palun!

Jah, aitäh, lugupeetud minister! Toimetulekupoliitika. Selge on see, et kõik need maksutõusud, aktsiisitõusud, teenuste tõusud, riigilõivu tõusud on kindlasti mõjutanud meie inimesi ja eelkõige neid inimesi, kellel on väiksem kui keskmine sissetulek, ja neid inimesi, kes elavad absoluutses või suhtelises vaesuses. Sellest lähtuvalt ma küsingi. 

Kaks asja. Punkt üks. Ma arvan, et need inimesed vajavad soodsamaid toiduaineid ja selles osas meie arvame, et me võiksime alandada käibemaksu. Küsimus: mis te arvate, kas me võiksime käibemaksu alandada selleks, et toit oleks inimestele kättesaadav? Ja teine pool on automaks. Erisused nendele inimestele, kes autosid tegelikult vajavad. Me räägime eelkõige suurtest peredest, me räägime inimestest, kes elavad tegelikult maal ja nii edasi ja nii edasi. Kas me peaksime nendele inimestele kehtestama ka automaksu osas erisusi või peaksime nad vabastama automaksust? Aitäh.

See koalitsioon on leppinud kokku, et ei tee rohkem maksumuudatusi kui need, mis on juba välja kuulutatud. Tuletan meelde, et näiteks tulumaksuvaba miinimum on nüüd jälle ... Ja teiseks, meil uuest aastast kaob ära Isamaa eestvedamisel kehtestatud maksuküür, mis tähendab seda, et umbes keskmise sissetulekuga inimesed saavad umbes 100 eurot kuus rohkem kätte. 

Maksukoormus on kahtlemata inimeste jaoks probleem, aga see koalitsioon on juba astunud samme, et inimestel oleks kergem. Ja rohkem hetkel riigieelarve ei võimalda maksumuudatusi.

Riina Solman, palun!

No mina eelmine kord, lugupeetud minister ja austatud riigikogu aseesimees, teile ütlesin, ärge muutuge ausast inimesest demagoogitsejaks ja jutupunktide esitajaks, aga nüüd te juba selle lasite käiku, et see on kellegi teise maksuküür. See on Reformierakonna maksuküür! Jätke see ära, te saate eelarvesse 500 miljonit ja saate kohe parandada inimeste toimetulekut, sest vaadake, Eesti majanduse väljavaated ja inimeste toimetulek on suure löögi all. Michal lubas maksurahu, kui ta ametisse asus. See on osutunud valeks. Te olete oma valitsusega tõstnud sel aastal inimeste makse ja ettevõtete maksukoormust üle miljardi euro: mais aktsiisid tulid elektrile, gaasile, diiselkütusele, aasta alul tõusid tulumaks ja maamaks ning hakkas kehtima automaks. Juulis rakenduvad bensiiniaktsiisi ning käibemaksu tõus. Ka järgmistel aastatel on maksu osas tegelikult segadus. Ja minu küsimus on, mida teeb sotsiaalkaitseminister või sotsiaalminister selleks, et inimeste toimetulek oleks selle maksutõusu, maksuralli ajal tagatud. Või kas valitsuses on olnud mingit plaani, juttu, kuidas hinnatõusu tõkestada, mis toimetuleku seab löögi alla?

Tegelikult maksupoliitika ei olnud meie tänase vestluse teema. Aga kui me räägime toimetulekust, siis toimetuleku jaoks on olulised nii inimese sissetulek rahaliselt kui ka teenused, mida inimene saab. Ja meil oli just siin eelmises punktis pikalt juttu näiteks hooldereformiga seotud erinevatest teenustest, mida me pakume. Sotsiaalvaldkond ongi loodud selleks, et inimeste toimetulekut tagada, alates sellest, et pensione makstakse, mis muide ka tõusid ka see aasta ja eelmine aasta, ja lõpetades sellega, et on toimetulekutoetus, mida me tahame kindlasti kaasajastada, on olemas igasugused muud toetused. Ma arvan, et ärme jää demagoogiasse tõesti kinni, ma olen sellega nõus.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Siin enne oli korra selline naljaga pooleks, et meil ei ole enam sotsiaalkaitseminister, vaid on sotsiaalminister. Mingil määral see on tähenduslik, justkui enam ei tegelda sellega, kuidas sotsiaalselt kaitsta meie inimesi. Täna võib-olla see toimetulekuküsimus ongi just selles kontekstis väga oluline. Mulle jäi kõrvu teie fraas, te ütlesite, et olete täna teinud valitsusega otsuseid, kuidas parandada inimeste toimetulekut. Kui nüüd vaadata neid uudiseid, mis just eelmisel nädalal välja tulid – noh, see oli ju teine vaatus sellest, et maksud ei tõuse, mida rääkis Kaja Kallas. Samamoodi rääkis Kristen Michal ja valitsus selle kohta, et käibemaksu tõus, tulumaksu tõus, 24% on vaid ajutine, ja nüüd on jälle söödud sõnu ja öeldud, et ei ole enam ajutine, vaid jääbki jäädavaks. Kas see on teie arusaam sellest, kuidas on parandatud inimeste toimetulekut?

Aitäh küsimuse eest! Aga meil oli toimetulekutoetus tänaseks teemaks ja me ei räägi täna automaksust ja muudest maksudest. Kui, siis niipalju, et ma endiselt tuletan meelde, et inimesed hakkavad maksma tulumaksu uuest aastast vähem kui praegu, kui nad saavad teatud vahemikus palka, umbes keskmine palk, natuke alla, natuke peale. Ja ma arvan, et see on päris suur abi inimestele.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma küsin natuke laiemalt toimetuleku kohta, kuna see küsimus on ka toimetulekupoliitika kohta. Kui vaatame konjunktuuriinstituudi andmeid, siis me näeme, et Eesti inimeste usaldus ja kindlustunne on tegelikult märkimisväärselt väiksem, just majanduslikus vaates, võrreldes näiteks teiste Euroopa Liidu riikidega, sealhulgas ka meie naabritega, teiste Balti riikidega, Põhjamaadest rääkimata. Ja teine probleem, mis sealt välja tuleb, on see, et me näeme, et see kindlustunde jaotus erinevates sissetulekugruppides on väga kihistunud ja hakanud omavahel lahknema. Ehk väiksema sissetulekuga inimesed tunnevad ennast ebakindlamalt, suurema sissetulekuga inimesed paremini või rohkem kindlalt, kuigi ka nende puhul on see alla pikaajalise keskmise. Kas te olete arutanud ja mis teie isiklik seisukoht on, kas tuleks ikkagi teha konkreetseid maksupoliitilisi otsuseid, näiteks toiduainete käibemaksu langetada, et just nimelt madalapalgaliste inimeste, madalapalgaliste tarbijate kindlustunnet parandada olukorras, kus numbrid näitavad, et see on probleemiks?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei saa sellele vastata, see on maksupoliitika.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Proua minister! Just selle maksutemaatika kohta ma ütleksin, et te ise selle maksudebati siin avasite, ja kui te tulete ministrina siia kõnetooli, avate ja laiendate debati teemat, siis võiks olla nii palju julgust, et sellel teemal ka arutelu edasi pidada. Nii et selles osas teie pareeringud, et me räägime täna toimetulekutoetustest, mitte maksudest, ei ole kuidagi adekvaatsed. Nii päris ei tohiks teha, et te seal avate mõne teema ja siis te sellest edasi ei räägi.

Ja seetõttu ma küsingi ikkagi sellel maksude teemal, et kui te nüüd ministrina peaksite inimeste toimetuleku eest võitlema, kas te olete sellele küsimusele vaadanud otsa ka selle nurga alt, et just nimelt see automaks ja just nimelt see kodus olevate emade haigekassa äravõtmine ja just nimelt muud maksumuudatused, käibemaks, mõjutavad inimesi, kes on madalama sissetuleku tasemega, väga negatiivselt. Ja mõjutavad inimesi, kes elavad Tallinnast väljaspool, ja nii edasi. Kas te kannate valitsuses ka neid mõtteid, et võib-olla me peakski just maksupoliitikas muudatusi tegema? Siis me ei peaks toimetulekutoetusi suurendama.

Toimetulekutoetust me suurendame. Ma arvan, et siin ei ole need asjad võrreldavad. Ja mis puutub maksupoliitika debati avamisse, siis ei, ma vastasin küsimusele. Kui mult küsiti, kas inimeste sissetulekuid mõjutavad tõusnud maksud, siis ma tõin välja selle, et on ka maksusid, mis meil langevad, ja inimeste sissetulekud kompensatoorselt suurenevad. Ja me näeme seda kõike uuest aastast. Väga ootame seda.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Ja kõigepealt Lauri Laats.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Hea minister! No nii kui läks tõesti toimetulekupoliitika arutamise juurde, siis minister hakkas põiklema vastustest ja rohkem mitte vastama. Ehk siis me räägime loomulikult sellest juurpõhjusest toimetuleku osas, et maksud ja maksutõusud, teenuste tõusud, riigilõivud ja kõik nii edasi. See on see ju, mis mõjutab otseselt inimeste toimetulekut. Miskipärast sellest kohe nagu mindi mööda ja öeldi, et ei, nendele küsimustele ma ei vasta. 2025. aasta, Riigikogu, maikuu, sotsiaalminister. Siinsamas me arutame, Riigikogus, rahva ees, inimeste toimetulekut. Ja kui on maksuküsimused, siis ei, seda me ei aruta.  

Aga mida me siis arutame? Mida me siin arutame, kui inimestel varsti ei ole jõudlust poes käia, automaksu maksta, selleks et pidada autot, selleks et autoga vedada lapsi kooli, lasteaeda, trennidesse? Mida me siis üldse siin arutame? Pole mõtetki ju, kui minister ütleb, et neid küsimusi me ei aruta. 

Lihtsalt jällegi tuletaks meelde, mis siis vahepeal on juhtunud ja kus Eesti asub oma ostujõudlusega võrreldes Euroopaga. Tegelikult on niimoodi, et kui 2020. ja 2021. aastal oli meil jõudluse tõus, ostujõu tõus, kus tegelikult Euroopa keskmisest see moodustas umbes 85%, siis praegu on see number 78%, 78% keskmisest. Tuletan meelde, 2020, 2021, need aastad, see number oli 85%. See on ju selge tagasiminek aastasse 2014. Ja 2014 ta oligi 78%. Ehk siis tegelikult 10 aasta jooksul, kui siin vahepeal oli, asi läks paremaks, ostujõudlus kasvas, siis tänu praegusele maksupoliitikale see on jällegi samal tasemel, mis oli 2014.  Kui see ole nagu mure, kui ei ole see teema, mida arutada siitsamast puldist, siis on kahju, kui seda nii minister arvab. 

Ma arvan, et praegune valitsus on teinud kõik selleks, et tõesti nende inimeste toimetulek halveneks, eriti nende inimeste toimetulek, kes ei saa suurt tulu, keskmist, väikest. Ja kui me siin pakume välja ka lahendusi, ja me saame ju aru kõik, et olukord on natuke keerulisem kui eelnevad ajad, me räägime siin võib-olla tõesti, aastal 2020 ja aastal 2021, on keerulisem. Peale aastat 2022 24 veebruar on väga palju muutunud ja ongi olukord keerulisemaks läinud.  

Aga teiselt poolt me näeme ka poliitilist tahet, kuidas seda asja vedada ja teha, ja teiselt poolt me pakume ka lahendusi välja, kuidas võiks seda nii teha, et tegelikult inimeste toimetulek ei langeks.  

Meil võeti otsus vastu, et automaksu osas, sellest aastast rakendati automaks, aga teiselt poolt me näeme, kuidas seda automaksu tegelikult sellises mahus ei laeku, nii nagu oli planeeritud. Ja lisaks me näeme vastuolusid põhiseadusega, millest tegelikult Keskerakond ka koheselt rääkis ja juhtis tähelepanu nendele probleemidele. Õiguskantsler on praegu seda kinnitanud. Ja me räägime ka sellest, et tegelikult on hästi suur arv inimesi … 

Sooviks kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

… kes ei saagi selle automaksuga hakkama, lihtsalt ei saa. Ja siis siinsamas minister, rahandusminister, ütles, et kui inimene ei saa hakkama, aga siis ta lähebki sinna kohalikku omavalitsusse, see ongi see koht, mis puudutas ka arupärimist, läheb kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonda ja palub toimetulekutoetust, kui ei saa hakkama. Ehk siis me sunniviisiliselt, see valitsus saadab inimesi sotsiaalosakonda toimetulekut, almust paluma. Selle asemel, et teha erandeid, võtta välja tegelikult need ühiskonnagrupid, kes praegugi juba saavad toimetulekutoetust. Või siis on näha, et kui rakendus automaks, registreerimismaks, aastamaks, siis nad ei saa sellega hakkama. Selle asemel räägitakse, et meie kaotame selle maksuküüru ära. Maksuküüru kaotate ära ja see on kaotatud, siis tegelikult mis see tähendab? See tähendab seda, et riigieelarvest veel läheb välja oma pool miljardit ja kuskilt seda hakatakse kompenseerima tagasi. Teiselt poolt öeldakse, aga meie mõned inimesed saavad tänu sellele liigutusele umbes seal 100 eurot juurde, pluss-miinus, natuke rohkem, natuke vähem. Aga miskipärast unustatakse mainida, et ka lugupeetud Riigikogu liikmed saavad kuskil 1400 eurot aastas juurde, lugupeetud valitsusliikmed täpselt samamoodi 1400 eurot aastas juurde. Ja siit tekib küsimus, kas see ongi see õiglane ühiskond, mille poole me tahame liikuda, või ikkagi me peaksime vaatama sellest vaatevinklist, et tõesti raha läheks sinna, kus seda on vaja, selleks et tõsta inimeste toimetulekut ja tõsta ostujõudlust. Aga nii-öelda helikopterilt seda kõike külvata, nii nagu soovitakse seda teha maksuküüru ärakaotamisega, see ei ole kindlasti see poliitika, mida Keskerakond toetab. Seda me kindlasti ei saa toetada. 

Käibemaksu langetamine toiduainetel. See oleks kindlasti üks veel lahendus, mis tõstaks inimeste toimetulekut, mis vabastaks raha ja seda raha saaks kulutada muudeks otstarveteks, teiste teenuste ostmiseks. Praegu valdavalt väga suur hulk inimesi jätab lihtsalt oma teenitud raha toidupoodi ja seetõttu, et lihtsalt teiste teenuste ostmiseks ei piisa vahendeid. Ehk siis põhi‑ selline elamiseks vajalik tegevus, toidupoes käimine, see ka veel muutub kallimaks, see veel muutub kallimaks 1. juulist. Ja siin lugupeetud sotsiaalminister probleeme ei näe, seda teemat ta ei tahtnud käsitleda. Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud sotsiaalminister! Head kolleegid! Täna peame rääkima millestki, mis puudutab otseselt tuhandeid Eesti inimesi: meie rahva toimetulekust. Hiljuti sõlmitud Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsioonilepingus on sotsiaalvaldkond jäetud tähelepanuta. Mainitakse küll inimeste heaolu, kuid see justkui peaks ise kuidagi tekkima, kui riik on tugev. Küsimus: kuidas ja kellele seda heaolu luuakse?

Viimastel aastatel on elukallidus hüppeliselt kasvanud. Energia hinnad, toidukorv ja eluasemekulud on teinud tohutu tõusu. Kahjuks ei ole toimetulekutoetused sellele tõusule järele jõudnud. Paljudel peredel ja eakatel on iga sent arvel. Riik peab pakkuma kindlustunnet, mitte jätma inimesi oma muredega üksi.

Suur probleem on toimetulekutoetuse ebapiisavus. Toimetulekutoetuse määrad ei ole viimastel aastatel üldse kasvanud, kuid kiiresti kasvab elukallidus. Samal ajal on toimetulekutoetuse saajate arv endiselt kõrge ning paljud pered sõltuvad riiklikest toetustest, et katta oma igapäevaseid kulutusi. Inflatsioon ja kasvavad elamiskulud on muutnud olukorra keeruliseks just madalama sissetulekuga leibkondadele. Küsimus oleks, kas valitsus kaalub toimetulekutoetuste sidumist elukalliduse indekseerimisega. Täna me kuulsime, et selline plaan on. See oleks ainus mõistlik lahendus, et vältida abivajajate elujärje pidevat halvenemist. 

Lisaks sellele on toetuse taotlemine paljudele inimestele keeruline ja tihti põhjus on valehäbi või lihtsalt teadmatus. Me oleme digiriik, siin võiks ikkagi olla ka digivorm taotluse esitamiseks. Ja mida kurdavad veel omavalitsuste sotsiaaltöötajad? Et neil ei ole siiani võimalust teha väljavõtteid kõikidest meie pankadest. See oleks väga oluline, kiiremalt reageerida muredele. 

Eriti haavatud on üksikpensionärid, kelle elu on juba niigi keeruline. Ja nüüd veel eelmine koalitsioon otsustas üksikpensionäri toetuse ära võtta. See ei ole õiglane. Miks me jätame just kõige haavatavamad ilma abist, mida nad hädasti vajavad? Me räägime inimestest, kes on kogu elu töötanud, maksnud maksu ja panustanud riigi arengusse. Nüüd, kui nad vajavad tuge, pöörab riik neile selja. Kas te teate, kuidas tunneb ennast üksik pensionär, kellel on juba kuu lõpus valida, kas maksta ravimite eest või osta süüa? Kuidas saab õigustada sellise toetuse äravõtmist? Kas tõesti keegi arvab, et selline kokkuhoid on õigustatud, kui samal ajal räägime tugevast ja hoolivast riigist? 

Head kolleegid, pensionäride olukord on keeruline ka üldisemalt. Pensionitõusud ei olnud piisavad, et katta kiiret elukalliduse tõusu. Eriti murelikuks teeb see, et paljudel pensionäridel puudub lähedane tugivõrgustik. Kui üksikpensionäri toetus ära võetakse, siis jääb veel rohkem inimesi vaesusriski. Me ei tohi lubada, et meie eakad elavad vaesuses ja üksinduses. 

Lugupeetud minister!

Ma palun veel kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Kus on koalitsiooni tegevusplaan sotsiaalvaldkonna osas? Kas valitsus kavatseb üldse võtta sotsiaalvaldkonda tõsiselt? Mida teete, et aidata meie pensionäre ja peresid, kes on raskustes? Me ei tohi unustada, et riik on olemas oma inimeste jaoks. Toetuse kärpimine ja abivajajatest möödavaatamine ei ole lahendus. Me vajame süsteemi, mis tagab, et abi jõuab õigel ajal ja piisavas mahus iga abivajajani. Riik peab hoolitsema nende eest, kes on oma elutööga panustanud ja kes nüüd vajavad tuge. 

Ma kutsun valitsust üles astuma konkreetseid samme. Esiteks taastage üksikpensionäride toetus. Teiseks siduge toimetulekutoetus elukalliduse indekseerimisega, et vältida toetuse väärtuse pidevat vähenemist. 

Kallid kolleegid, meie kohus on seista oma rahva eest. Kui me täna jätame abivajajad kõrvale, siis milline on meie moraalne õigus siin saalis üldse olla? Me peame olema need, kes räägivad nende inimeste eest, kelle hääl tihti ei kosta kaugele. Ärgem unustame, et meie kohustus on hoolitseda mitte ainult tugevate, edukate eest, vaid ka nende eest, kellel on elus raske. Me seisame Eesti inimeste, perede ja pensionäride eest, mida soovitame ka valitsuskoalitsioonile. Aitäh! 

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister ja saadikud saalis ning oma ekraani taga! Täna me kuulsime sotsiaalministrilt, et toimetulekuga seoses ministeeriumil mingi plaan on, et inimesi aidata. Aga see oli hägune. Sotsiaalkomisjoni liikmena ma pigem näen, et riigil on eriti viimased aastad küüned enda poole kogu sotsiaalpoliitikat puudutavas seadusloomes. Mulje jääb, et ministeeriumi ametnikele on antud käsk kokku hoida igalt poolt, kust saab. Ja siiani me oleme näinud, kuidas kärped on puudutanud kõige haavatavamaid sihtgruppe, kus kärbitakse vähesestki. Ja mulje jääb, et arvestusega: nemad vastu ei hakka. 

Ja veel. Eelmisel nädalal vastas meie küsimustele siin saalis justkui teise käekirjaga minister. Ministrit, paistab, on nädala jooksul nõustatud mitte vastama arupärijate küsimustele ning ta vastas kolmele saadikule kombel, justkui toimetulek ja maksud polekski omavahel seotud. Kui saadik ütleb, et toimunud maksutõusude tulemusel saab haavata inimeste toimetulek, siis vastab minister, et tema maksutõusude kohta vastuseid ei anna. Ometi on just maksud, täpsemalt tänase koalitsiooni maksutõusud pannud inimeste toimetuleku löögi alla.  

See ministeerium, kus sotsiaalminister töötab, ehitati omal ajal selleks, et Eestis oleks vähem silotorne, et erinevad ministeeriumid saaksid aru, et kõik teemad on omavahel seotud, eriti maksutõusud, toimetulek, vaesus. Kui ministeeriumi ametnikud töötavad ühes majas, siis tehakse seal omavahel koostööd ja vahetatakse infot. Ministeeriume kutsuti sinnamaani silotornideks, kes ainult enda valdkonna eest võitlesid. Ja nüüd me oleme jõudnud Reformierakonna juhtimisel sinnamaani, et minister tegeleb Sotsiaalministeeriumis kitsalt toimetulekuga, aga samal ajal teine silotorn tõstab röögatult makse ja paneb inimeste toimetuleku löögi alla. 

Sotsiaalvaldkonnas ongi olnud viimased aastad nii, et käib tihe reformimine, mis peaks sellest valdkonnast veel miljoneid välja pigistama. Ja üks nendest jutupunktidest, mida nii minister kui ametnikud kasutavad, on see, et inimesed kipuvad süsteemi kuritarvitama, järelikult tuleb kõik avaused kinni toppida.  Ja tegelikult, mida me ministrilt veel kuulsime, oli Rain Epleri sõnum, et minister ise alustas rääkimist tulumaksureformist ehk maksudest. Seega, mina soovitan ministril jääda endiselt ehedaks ja vastata arupärijatele seda, mida nad on küsinud.

Ma veel kord küsin üle: kas teil on valitsuses olnud juttu, plaani või tegevuskava hinnatõusu tõkestamiseks või mida teeb sotsiaalminister täpselt selleks, et inimeste toimetulek ei halveneks veelgi? See halveneb tema enda vastutusvaldkonnas. Tema enda erakonna juhtimisel öeldi pärast 2023. aasta Riigikogu valimisi, et maksud ei tõuse. Ometi tõsteti neid kohe pärast valimisi. Kaja Kallas, toonane peaminister, ütles lausa, et kui me oleks rääkinud tõtt, siis te ei oleks meie poolt hääletanud, me ei olekski saanud valitsusse. 

Ja mida te tegite toonase valitsusega? Esimene asi oli ära võtta lasterikaste perede toetusest suur osa, mida pisarsilmil paluti ometi mitte teha, mida paluti mitte teha ka rahvastikuteadlaste poolt. Reformierakond on tihedalt kõneisikuna kasutanud rahvastikupoliitika grand old lady'it Ene-Margit Tiitu. Ka tema pani teile südamele, et kõige kahjulikum laste saamise seisukohalt on juba lubatud õiguste ja toetuste äravõtmine. Ja miks: see annab signaali, et riik ei hooli. Ja Riigi poliitika on signaalide kunst. Aga seda te tegite, andsite vastakaid signaale. 

Ent sellest oli veel vähe. Mõne kuu pärast, sügisel võtsite te ära ka lasterikaste perede huviringitoetuse, mis aitas eriti maapiirkondade lastel huviringidesse üldse pääseda. Te kärpisite treenerite hüvesid, te võtsite ära kõikidele peredele mõeldud abikaasade ühise tuludeklaratsiooni ja tulumaksuvabastuse alates teisest lapsest.

Ja nüüd rääkida, et Eesti majanduse väljavaated ja inimeste toimetulek ei ole justkui jätkuva löögi all ja paraneb – see on lihtsalt küüniline. 

Ma palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Kordan veel kord: pdeaminister Kristen Michal lubas ametisse astudes lõpetada maksuralli ja lubas maksurahu. Kaja Kallas ütles üht ja tegi teist. Kristen Michal ütles üht ja tegi teist. Need lubadused osutusid valeks. Palun ärge petke inimesi!  Reformierakonna juhitav valitsus on tõstnud sel aastal inimeste ja ettevõtete maksukoormust ja võetakse inimeste taskutest sel aastal üle miljardi euro. See haavab otseselt inimeste toimetulekut. Maksutõusud haavavad inimeste toimetulekut! 

Aasta algul tõusid tulumaks ja maamaks ning hakkas kehtima automaks, mais aktsiisid elektrile, gaasile, diiselkütusele. Juulis rakenduvad bensiiniaktsiisi ja käibemaksu tõus. Järgmisel aastal jõustuvate uute maksude osas valitseb täielik segadus. Makse kehtestades lubati nende ajutisust: konkreetselt lubas Reformierakond, et käibemaksu tõus on ajutine, kuid nüüd deklareerivad kõik valitsuse esindajad, kuhu ka teie kuulute, et käibemaksu ja tulumaksu tõus plaanitakse jätta kehtima püsivalt. 

Käibemaksu tõus seab inimeste toimetuleku otseselt kahtluse alla. Inimesed, kes hakkavad esmatarbekaupade pealt peamiselt rohkem maksma, kuuluvadki vaesemasse ühiskonnakihti. Te teete inimeste toimetuleku maksutõusudega raskemaks, proua Joller. See ei ole nii, et teie ei pea nendele küsimustele vastama, nendele vastaku teine silotorn. 

Eesti kaudsete maksude koormus tõuseb Euroopa Liidu arvestuses üheks kõrgemaks. Maksutõusud toovad omakorda kaasa hinnatõusu. Nii veebruaris kui märtsis oli Eesti hinnatõus Euroopa Liidu suurim. Aasta kokkuvõttes prognoosib Eesti Pank inflatsiooniks 6% ning toidukaupadel 7%. Ja see kõik mõjutab neid sihtgruppe, kellele teeb poliitikat sotsiaalminister ja Sotsiaalministeerium. Samal ajal prognoositakse Läti ja Leedu hinnatõusu 2025. aastal üle kahe korra väiksemaks.

Ma saan aru, et minister läks ära, aga võib-olla ta pärast loeb stenogrammi, mistõttu ma räägin veidi vaesusest. Kui inimene ei saa asju osta, siis ta on sunnitud olema leidlik. Ta peab mingisugused lahendused välja mõtlema. Leidlikuks sunnib näiteks see, kui külmkapis olemasolevast kesisest toiduvaru valikust tuleb uusi retsepte leiutada. Samuti sunnib nappus leidma innovaatilisi viise kodu remondiks ja odavaid alternatiive lastele meelelahutuse pakkumiseks. Tasuta lõunasööke ju ei ole. Selgub, et toimetulekuraskustes inimesed on tegelenud oma tarbimise vähendamise, taaskasutamise ja asjade parandamisega ammu enne veel, kui meie hakkame neile rääkima, et taaskasutus ja roheline eluviis ongi trendikas. 

Toimetulekuraskustes inimesed tunnevad sageli häbi ja piinlikkust oma olukorra pärast, kuna ühiskond suhtub vaestesse kui vähem väärtuslikesse või ebaõnnestunud inimestesse. Varjatud vaesuse uuringus osalejad on kogenud teiste inimeste poolt eelarvamuslikke negatiivseid hinnanguid, häbimärgistamist, süüdistamist ja hukkamõistu. Ilmselt tuleb küll selline suhtumine inimeste teadmatusest, aga need, kes ei ole vaesust oma nahal kogenud, nendel on keeruline mõista, kuidas toimetulekuraskustesse satutakse … 

Teie aeg!

… milliseid kannatusi see endaga kaasa toob ja miks. Vaesuse ringist on väga raske välja saada. Aitäh!

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ma vist olin natuke ennatlik siin oma kommentaaridega, kus ma tänasin sotsiaalministrit, et ta kuulab arupärimiste raames ka läbirääkimistel, mida soovivad parlamendisaadikud öelda. Ju siis täna on selline päev, kus ministrid lahkuvad varem. 

Aga ma kunagi kirjutasin sellise loo, mille pealkirjaks oli "Kaja Kallase valede päevik". Nüüd saaks sarnase pealkirjaga veel ühe loo kirjutada, aga lihtsalt teise nime sinna panna – "Kristen Michali valede päevik". Jääb mulje, et Reformierakonna jaoks see ongi tava, valetada rahvale. 

Ja tuletame uuesti meelde, mis meil on toimunud. Vahetult enne Riigikogu valimisi jagati raha paremale ja vasakule, jagati toetusi, tõsteti palka. Kaja Kallas ütles kuulsa fraasi: "Lugege mu huultelt: maksud ei tõuse!" Ja mis siis juhtus kohe pärast valimisi? Koheselt vähendati lastetoetusi, tõsteti käibemaksu 22%-ni, tulumaksu 22%-ni. Siis avastati, et Exceli tabelis olid valesti arvutused tehtud, kaks pluss kaks ei suudetud liita kokku, ja öeldi, aga teate, me nüüd tõstame uuesti veel 24%-ni nii käibemaksu kui tulumaksu. Siis väideti meile kõigile, aga teate, see on vaid ajutine. See on vaid ajutine! See on julgeolekuks. Tänaseks on see kõik osutunud valeks. Kristen Michal valetas meile! Jürgen Ligi valetas meile siit Riigikogu puldist, valitsuse liikmed valetasid. 

Kas te mäletate seda, kuidas Kristen Michal rääkis, rääkis infotunnis, rääkis meedias, rääkis siit Riigikogu puldist, et maksufestival tuleb lõpetada, et nemad panevad pausile selle maksufestivali, makse hakatakse langetama? Aga nagu näha, maksufestival on alles algamas, täpsemini, ma arvan, et õige nimi on selle kohta "maksupõrgu". Ja varsti meile siia tuuaksegi eelnõu, kus tulumaks, käibemaks 24% pole enam ajutine, vaid ongi muutunud püsivaks. Tegelikult mina arvan, et pärast selliseid valesid peaks valitsus tagasi astuma. Rääkimata sellest, et sellel valitsusel oma 18% toetusega pole isegi mandaati selliseid otsuseid vastu võtta. Keskerakond teeb omalt poolt kõik, et nendele jäädavatele maksutõusudele vastu võidelda ja vastu võidelda selle valitsuse valedele. 

Tuletan uuesti meelde, et alles oli uudis, et me oleme jällegi suurima hinnatõusuga riik Euroopas, seda kolmandat aastat järjest. Kuhu edasi? Isegi Rahandusministeerium tunnistab oma prognoosis, et see aasta ei saa olema Eesti tarbijale lihtne. Seda Jürgen Ligi ei tsiteeri muidugi. Kaupmeeste liidult täpselt samad sõnumid. Valitsus on pannud iga kord oma prognoosidega mööda, meile on lubatud pidevalt majanduslikku tõusu, mida pole lihtsalt tulnud. Ja mida kaupmeeste liit toob eraldi välja? Kuu teises pooles on ostukorvid väiksemad, mis viitab sellele, et inimestel hakkab kuul lõpus raha otsa saama. Meil on pered, meil on tõesti pensionärid, kellel polegi kuu lõpus lauale midagi panna. 

Ja nüüd, kui meil tõuseb käibemaks 24%-ni, meil Soomega hakkab olema juba 10%-ne vahe toiduainete käibemaksus, sest Soomes on erisoodustus toiduainetele, neil on 14%. Kujutage ette, me oleme varsti jõudmas olukorda, kus isegi Soomes on kaubad odavamad. Aga juba Soome turistid sõidavadki tihti Eestist mööda, sõidavadki otse Lätti, sest seal ongi kõik odavam. Ja kui me oleme iga kord toiduainete käibemaksu langetamiseks eelnõusid sisse andnud, me oleme seda teinud mitu korda, et inimeste toimetulekut parandada, siis iga kord on need maha hääletatud valitsuse liikmete poolt. Ja ka sotsiaaldemokraatide poolt samamoodi. 

Eesti Konjunktuuriinstituudi poolt kõlanud väga kurb sõnum: neljandik neist inimestest, kes meile tänaval vastu tulevad, ei tule toime jooksvatest sissetulekutest enda kulude katmisega. Nad peavad kas elama võlgu või kasutama säästusid. Ja tagajärg on see, et üks osa inimestest lihtsalt vaesub. Pihta saavad noored pered, ebavõrdsus kasvab. 

Lisaks on meil kasvamas vargused. Ma ei tea, miks sellest räägitakse nii vähe. Meil on järjest 15 aastat olnud vargused langustrendis ja nüüd on vargused kasvamas. Ja on kasvanud nende inimeste hulk, kes ütlevad, et nemad varastavad, sest neil lihtsalt ei ole raha, et süüa osta ja osta esmatarbekaupasid. 

Noortel peredel ei ole kindlustunnet. Noortel on aina keerulisem jaole saada, panna raha kõrvale, osta omale elamine, luua pere. Noored ei julge lapsi saada. Isegi auto ostmine on saamas paljude noorte jaoks juba luksuseks. Ja siis imestatakse, et miks meil on demograafiline kriis ja jällegi on meil negatiivne rekord. 

Ja kui küsida ministri käest, mida peaksid tegema need inimesed, kui neil on keeruline hakkama saada, siis öeldakse: aga mingu küsigu toimetulekutoetust kohalike omavalitsuste käest. Valitsust ei huvita isegi, vastutus veeretatakse mujale, justkui valitsuse kohustus ei ole see, et kaitsta oma inimesi, et tagada toimetulek inimestele. See ongi selline suhtumine. 

Aga täna inimeste toimetulek on ka julgeolek. Inimeste kaitsetahe langeb, kui neil on igapäevaeluga raske toime tulla, kui iga päev on niigi võitlus, võitlus ellujäämise nimel. Kui meil on pered, kes võtavad, et kuidagi hakkama saada, et lastele oleks midagi lauale panna, siis kuidas need inimesed, kes on täna sellises olukorras, kuidas nad saavad olla motiveeritud, et riiki kaitsta? Kui riik ei kaitse neid, kui riik on nad üksi jätnud. Kui rahandusminister ütleb puldist, et see, kuidas saab konkreetne pere hakkama, on kolmandajärguline võrreldes sellega, kuidas saab hakkama riik. Ei, see on esmajärguline, sest ilma inimesteta, ilma nende peredeta meil ei olegi riiki. Inimeste toimetulek on riigi toimetulek ja riigi julgeolek. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole ja ministrit ka saalis ei ole. Seega sulgen läbirääkimised ja oleme läbinud tänase kolmanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Priit Sibula ja Rain Epleri 27. märts 2025 esitatud arupärimine Võru lasketiiru kohta, nr 737. Kõigepealt ettekandjaks Riigikogu liige Priit Sibul ja peale seda on ministril võimalus vastata.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister ja kolleegid! Esmalt ma tahan tänada väga Põlva spordiveterani Ilmar Tagelit, kes vaatamata oma kõrgele eale, mida on rohkem kui 82 aastat, tunneb muret selle pärast, mis saab Põlva lasketiirust, on seda teinud pikka aega ja pöördunud erinevate poliitikute, nii rahvasaadikute kui ministrite poole, aga vastuseid pole saanud. Ja me Rainiga arvasime, et ega pole paremat juhust, tõenäoliselt ei saabu Eesti politsei ajaloos kui praegune hetk, kui uus minister Igor Taro, kes tunneb väga hästi nii Võru, kust ta pärit on, kui ka Põlvamaad, kus ta täna elab, et mis seisus need asjad on. Ühelt poolt väga konkreetsed küsimused, mis puudutavad Põlva ja Võru lasketiiru, aga teiselt poolt ka märksa laiemad küsimused, mis puudutavad üldse Soome eeskujul võimalike lasketiirude rajamist ja toimetamist, aga siis väga konkreetse objektina ka see, et kuidas on võimalik, et kui on selliseid teisi aktiivseid inimesi nagu Ilmar, kes tahavad teatavat asja, et tal pole …, et kuidas on üldse võimalik, et üks objekt siis kuhugile Siseministeeriumi arengukava reale või millisesse projekti kirja saab, millise summaga täpselt, mis ajal, ja kuna siis võivad need asjad sündima, juhtuma hakata. Sellest loodame õige pea ministrilt kuulda. 

Aga veidi täpsemalt, see lugu oli ju huvitavam, kui pealtnäha tundub. 25. septembril hea kolleeg Anti Allas kirjutas oma sotsiaalmeedia leheküljel: "Hea meel on teatada ülipositiivsest otsusest Võrumaale – tegelikult Kagu‑ ja Lõuna-Eestile laiemalt. Tänan südamest tulihingelist oma valdkonna head spetsialisti – Anti Paapu, kes olulist sisendit koondas ja igas suunas jagas. Tänu sellele oli ka minul võimalik konkreetse objekti eest seista. Nimelt – Võru saab lähiaastatel kaasaegse siselasketiiru ja taktikahoone. Tiir võimaldab laskmist 270 kraadi, ehk see saab olema moodsaim politsei tiir Eestis, kust saab mitte lihtsalt otse tulistada, vaid teha harjutusi liikumisega ja erinevas suunas lasta. Nii püstol kui automaat. Taktikamaja on aga selleks, et politsei saaks harjutada oma taktikalist liikumist erinevates situatsioonides hoones sees. Samuti hakkab seda maja kasutama Päästeamet, kes samuti peab hoones läbiviidavaid päästetöid harjutama. Taristut hakkavad kasutama Lõuna-Eestis paiknevad politseinikud, päästjad ja abipolitseinikud. See on aga eriti oluline piiri ääres paiknevatele kiirreageerijatele ja piirivalvuritele ning loodavale 1000-mehelisele politsei kriisireservile. See on osa Eesti idapiiri tugevdamise võimest, lisaks relvale ja piirirajatistele on selle osaks ka väljaõpe. See investeering lisab elujõudu meie piirkonnale. Just selle eest ma Toompeal seisan. Hoone eskiisi lisada ei olnud, seetõttu panin praeguse politseimaja pildi." Nii kirjutas siis hea kolleeg Anti Allas 25. septembril 2024, sel ajal kui keegi teine siin majas sellest objektist veel mitte midagi ei teadnud.  

Huvitav nüanss on veel see, et Anti õigesti räägib, et üks lasketiir aitab kaasa ju sisejulgeolekule ja relvade käsitlemisega toimetamisele, aga seesama hea minister Igor Taro peab täna vastama sotside arupärimisele, kas Eestis on ikka mõistlik inimestele relvi kätte jagada. Seal Anti on kuidagi veidi skeptilisem, et võib-olla ikkagi igaühele relva ei pea andma ja harjutama ja toimetama, et väike vastuolu selles on. Aga siis erinevate arutelude käigus parlamendis Antil endalgi tekkis vist küsimus, et äkki on tegemist katuserahaga. Kui oli minister Jürgen Ligi umbusaldamine, siis ta uuris Ligilt, et mis hirmus asi see katuseraha on ja kui tema käib kuskil piirkonnas ringi ja näiteks mõni riigi allasutus tahab, on vaja investeeringuid ja seda näeb ja jagab ja toimetab, et kui ta seda siis nii-öelda mõistlikul kujul edasi annab, et kas see on ikkagi võimalik, et riik iseendale katust saab panna. Igati loogiline ja mõistlik arutelu. Minister Ligi siis ütles, et tal on väga vähe liitlasi olnud katuserahade jagamisel ja peamine probleem on alati see, kui poliitikud ennast nende sulgedega ehivad, kui nad riigieelarvet kusagile tahavad sättida.  

Ja sellest konkreetsest kaasusest tulenevalt on minul ja Rain Epleril mõned väga konkreetsed küsimused, mis puudutavad seda, mis aastal ja millisesse projekti see Võru lasketiir Siseministeeriumi haldusalas eelarvesse tekkis. Kas see investeering on endiselt päevakorras? Millises staadiumis see täna ettevalmistamise kontekstis on? Kas kaaluti ka Põlva lasketiiru korrastamist samal otstarbel ja samadel eesmärkidel?

Teie aeg!

Ja kas Siseministeerium plaanib Soome eeskujul täiendavate tiirude rajamist ja kas on plaan Põlva tiiru uuendada? Suur tänu teile!

Aitäh! Ja nüüd on vastamiseks kord siseminister Igor Tarol. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Siseministrile edastati tõesti arupärimine Võru lasketiiru kohta ning esitati viis küsimust. Alustan siis vastamisega. 

Kõigepealt esimene küsimus: "Mis perioodil ja millisesse programmi see Võru lasketiir Siseministeeriumi haldusalas eelarvesse tekkis?" Politsei- ja Piirivalveamet kinnitas 2022. aasta märtsis eriettevalmistuse arendamise kontseptsiooni, milles määrati muu hulgas vajadus rajada nelja prefektuuri taktikatreeningukeskus. Oluline oleks esile tuua, et eesmärk ei ole pelgalt lasketiiru rajamine või korrastamine, vaid multifunktsionaalse ja politsei ülesannete treenimiseks mõeldud komplekside loomine. See sisaldab taktikalise laskmise tiiru, matisaali ning ruumide ja eri taktikate harjutamise ala ning harjutamiseks vajalike tingimuste loomist. 2024. aasta sügisel planeeriti laiapindse riigikaitse investeerimiskava rahastuse toel idapiiri tugevdamiseks esimese prioriteedina treeningkeskuse loomine PPA Võru kinnistule. Need investeeringud tuleb riigil teha kiirkorras ning valmisolek peab olema 2027. aasta lõpuks. 

Teine küsimus: "Kas see investeering on endiselt päevakorras? Millises staadiumis on ettevalmistused?" Võru taktikahoone arenduse protsess on töös. Eelteade läks riigihangete registrisse üles 30., vabandust, 3. aprillil ja turu-uuring toimus 15. aprillil. Osales kümme ettevõtet ja selle tulemusena on täiustatud hankedokumente, mis on juba põhiosas valmis. Hanke väljakuulutamine on planeeritud hetkeseisuga lähiajale ning hanke ettevalmistamise meeskond kohtub selles küsimuses homme ehk 13. mail. Ma lisaks enda poolt veel, et enne siia tulekut ma edastasin ka PPA peadirektorile sõnumi, et enne hanke väljakuulutamist soovime saada täiendavat infot, ja palusin homme veel selle hanke väljakuulutamisega mitte kiirustada. 

Kolmas küsimus: "Kas kaaluti ka Põlva lasketiiru korrastamist samal otstarbel?" Ma siin tuletaks meelde esmalt esimese küsimuse juures öeldut, et lisanduvad laiapindse investeeringukava vahendid tuleb riigil ära kasutada 2027. aasta lõpuks. Põlvas puudub paraku taristu kiire arenguvalmidus. Rahaeraldus on selge ajapiiriga, mis piirab oluliselt ettevalmistusi. Põlvas eeldaks esmalt maa omandamist, seejärel sobivat planeeringut ja muid lisanduvaid tegevusi. Vana lasketiiru renoveerimine ei vasta paraku PPA vajadustele. PPA vajab treeningukompleksi, tiiru koos taktikatreeningualaga. Võrus on selleks vajalik krunt ja valmis detailplaneering, mis võimaldab püsida seatud ajaraamis. Täiendavalt konsulteerisime ka Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsiga. Palusime neil hinnata projekti ehituslikust, rahalisest ja teostatavuse vaatest. Kokkuvõtlikult leidsid nad, et on iseenesest võimalik ka Põlva kompleks rajada, aga see oleks läinud veidi kallimaks ja ei saaks kindlasti 2027. aastaks valmis. 

Ma lisaks veel siia juurde, et möödunud nädala kolmapäeval käisin Põlva Spordihoones või seal lasketiirus kohal ning kohtusin vallavanema Martti Rõigase ja spordikooli juhiga ja arutasime seda teemat. Selle arutelu käigus tuli välja, et sellisel kujul, nagu PPA seda objekti planeerib, ehk siis sellise suletud treeningkeskusena, mis on mõeldud ainult PPA kasutuseks, sellisel kujul objekt Põlvasse praeguse spordihoone asemele kogukonnale ei sobiks, kuna need soovid on erinevad. Kogukond soovib nagu avatud objekti, kus lapsed saaksid sporti teha, kaitseliitlased saaksid harjutada ja siis võib ka PPA ka oma asju teha, näiteks lasta. Aga need, ütleme, objektid on olemuselt täiesti erinevad, see, mida PPA planeerib Võrru, ja see, mis on Põlva kogukonna vajadused. Ja seda kinnitas ka vallavanem mulle üle ja kinnitasid tegelikult teised inimesed, kes seal laskespordiga tegelevad. 

Neljas küsimus: "Kas Siseministeerium plaanib Soome eeskujul täiendavate lasketiirude rajamist?" Kõigepealt kitsamalt meie Politsei- ja Piirivalveameti vaatest. Vastavalt aastal 2022 kinnitatud PPA eriettevalmistuse kontseptsioonile planeeritakse prefektuuride ja eriettevalmistuse taristu arendamist, selle hulgas lasketiirude arendamist. PPA eriettevalmistuse taristu on planeeritud kaheastmelisena: igas prefektuuris taktikatreeningu komplekshoone ning suuremates keskustes siselasketiir ja matisaal eriettevalmistuse läbiviimiseks. PPA on esitanud täiendava lisavajaduse taotluse eriettevalmistuse taristu rajamiseks Pärnusse ja Tallinnasse. Laiemas kontekstis otsime kindlasti võimalusi, et Eestis oleks võimalik lisanduvalt lasketiire rajada. Selle tarbeks vaatame peale ka teiste riikide kogemusele ja praktikale. Soome osas on mul juba homme planeeritud visiit, kus muu hulgas soovingi Soome siseministriga arutada, kuidas nende süsteem on üles ehitatud ning mis oleksid nende õppekohad meile täiendavate lasketiirude rajamiseks. Ka mina soovin teada, kuidas nemad näevad tulevikus oma toetusmehhanisme lasketiirude võimestamiseks. Loomulikult uurin selle kohta, kas lasketiirudega on mingid murekohad või mõttekohad, millega ka meie arvestama peaksime. Samuti arutleme selle üle, mis nende tulevased plaanid on tsiviilrelvade valdkonnas ja kas neil on seal häid mõtteid või murekohti meiega jagada. Nii et peaksime sealt parima praktika Eestisse üle võtma. 

Viies küsimus: "Millal on plaan Põlva lasketiir uuendada?" Põlva lasketiir ei ole riigile kuuluv vara, Põlva lasketiir kuulub kohalikule omavalitsusele. Ja ma tean põlvakana väga hästi, kui tugev lasketraditsioon meil seal kohapeal on, te ka mainisite seda. Minu enda üks laps käib seal treeningus, kõikvõimalikel aegadel on ta seal tiirus kadunud ühesõnaga, ja nooremad juba küsivad, millal nemad saaksid ka minna. Selles suhtes tajun seda päris hästi, et me peaksime kohalikul tasandil siin võimaluste piires panustama. Kui me vähegi suudame riigina panustada kohalike lasketiirude arendamisse või renoveerimisse, see oleks suurepärane. Igal juhul laiapindse riigikaitse järgnevate programmide või rahastusvoorude raames, ma arvan, et vaatame seda teemat konkreetsemalt ja kindlasti teeme ka koostööd kaitseministriga. Kaitseministeeriumil on kindlasti selles osas oma huvi seoses kaitseliidu treeninguvõimalustega. 

Nii et hetkel ma tänan. See oleks praegu vastus nendele viiele küsimusele. Aga tegelikult ma tahaksin ühe lisanduse veel teha. Vabandust! Mina tahaks lisaks Ilmar Tagelile tänada ka Anne Vasarikku, kes on alati seal lasketiirus kohal. Nii palju kui mina olen sattunud kas treeningule või olen lastel järgi käinud või nüüd, kui ma ise läksin, siis Anne oli jällegi kohal, ka üks meie raudvara seal, kes on kogu oma elu praktiliselt lasketiirus veetnud. Kui ta kodus ei ole, siis on ta kindla peale lasketiirus. Ja Anne oli meil ka kolmapäeval olemas ja temaga ka me seda asja arutasime. Aitäh!

Ja nüüd veel lisaküsimused. Priit Sibul, palun!

No muidugi on Anne tänusõnad ära teeninud, sest ma arvan, et lasketiirus veedab ta märksa rohkem aega kui kodus ja lapsi treenides. Minu küsimus on see, millele te viitasite, et 2022. aastal see arengukava, mille järgi nagu neid tiire tehakse. Aga mu küsimus on see: kas te peate seda mõistlikuks, et me lähtume, noh, te küll viitate PPA-le, mina räägin lasketiirust laiemalt ka kui Soomes, et need ongi nišitooted piltlikult öeldes, mida te kirjeldasite? Aga kas meil on ühiskonnas nii palju ressurssi? Te ütlete, et Põlva pole … Et meil on Põlva asi, eks ju, et see pole riigi asi, ja siis me paneme maksumaksja raha nii-öelda nišitoodetesse. Kui te ütlete, et neid on neli tükki vaja ja see on ainuõige ja keegi muu sinna ligi ei tohi pääseda. Samas Kagu-Eestis räägitakse meile, et kui jamaks läheb, siis me peame Pärnusse ära minema või Pärnumaale kõik. Kas need lasketiirud ja need kohad on kõik õiged teie hinnangul?

Aitäh! No selles osas, mis PPA vajadusi puudutab, ma arvan, et ma pigem usaldaksin PPA enda inimesi, kes on väljendanud seda soovi ja mõtet, et igas prefektuuris võiks olla üks selline multifunktsionaalne treeningukeskus. Ma arvan, et see on väga mõistlik. Ma arvan, et iseenesest on väga tore ja tervitatav, et näiteks Lõuna prefektuuri treeningukeskust ei ole planeeritud mitte Tartusse, vaid tegelikkuses on see planeeritud Kagu-Eestisse, piirile lähemale. Ja ka regionaalpoliitiliselt on siis ka see tunnetus olemas, et asju suurematest linnadest väljapool ka arendatakse. Ma arvan, et see on Kagu politseijaoskonnale kindlasti väga palju toeks. 

Piirivalvuritel, kes teenivad Piusa kordonis, Luhamaa kordonis, Saatse kordonis, Värska piirkonnas – neil on kindlasti lihtsam käia Võrus treenimas kui Tartus. Selles mõttes ei saa kuidagi PPA valikut vähemalt Kagu-Eesti osas valeks pidada. Tundub, et see on täiesti loogiline. 

Pärnu osas on samuti omad argumendid. Pärnul on seal sellised tulevikuteemad, mis seonduvad Paikuse politseikooliga ja selle tulevikuga. Seal on vaja samamoodi need treeninguvõimalused tagada. Tõesti, kogu see laiem teema on selline riigiressursi küsimus ja igal juhul on meil vaja PPA väljaõpe tagada. Aga nagu ma ütlesin, kogu selles laiapindse riigikaitse kontseptsioonis peaks seda teemat vaatama tõesti laiemalt kui ainult PPA asjad. Meil on tõepoolest see sporditeema, mis on Põlvas väga sellise pika ajalooga, aga kogu see, ütleme ,selline riigikaitse laiapindne käsitlus eeldab seda, et selle teemaga tegeldakse laiemalt kui ainult PPA väljaõpe.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! No ma ei olnud siin, kui te oma ettekannet alustasite, nii et võib-olla ma ei kuulnud kõike. Aga üks asi, mida ma teid kuulates praegu jäin mõtlema, on see, et miks üldse on tarvis luua mingit võrgustikku lasketiirudest, kuhu on ligipääs ainult PPA-l. Eesti on sedavõrd väike, et kas niimoodi ei saaks teha, et maapiirkondades, maakonnakeskustes oleks tiir, mis on kasutatav PPA poolt ja on kasutatav ka kõigi teiste relvaomanike poolt, kes soovivad oma laskeoskusi lihvida ja värskena hoida. Ja sellega seonduvalt küsin ma seda. Kas praegusel hetkel on kõikides maakonnakeskustes olemas lasketiir, kus kõik relvaomanikud saavad käia harjutamas, ja kui ei ole, kas on kavas selle poole pürgida, et oleks? See on esimene aspekt. Ja teine aspekt on see, et lisaks tiirudele, mida on kallim ehitada, saaks ju palju kiiremini ilmselt astuda samme selleks, et saaks rajada laskepaikasid, mis on teatavasti välisõhus. See võiks küll üks riigikaitseline prioriteet olla, et oleks kõikidel inimestel kodulähedane koht olemas.

Aitäh! Ma selles osas jään vastuse võlgu, kas kõigis maakonnakeskustes on need võimalused olemas, sellepärast et noh, ütleme, selle info saamiseks oleks võib-olla pidanud nagu mingisuguse päringu tegema ja seda ekstra välja võtma kõikide maakondade kohta. Mõned kohad, ma tean lihtsalt tänu oma kogemusele, kus on olemas ka mitte maakonnakeskustes suurepärased tiirud. Ülenurmel on näiteks laskespordiala hästi arenenud, Elvas. Kaitseliiduga olen käinud mitmetes välitiirudes Viljandimaal, Ida-Virumaal, Tallinnas Männikul loomulikult. Põhimõtteliselt selliseid tiirusid ka on. Mõned neist on ka eraomanike käes, kus saab ka laskmas käia, aga siis on nagu teistpidi, siis on nii, nagu eratiirus see käib, et paned aja kirja ja maksad raha ja lähed. 

Selles osas ma olen täiesti nõus, et sellise üldise laskeoskuse parandamiseks tulekski otsida igasuguseid võimalusi. Seesama laskepaikade rajamise regulatsioon on meie tähelepanu pälvinud seoses relvaseaduse võimaliku muutmisega. Meil on üks arupärimine siin kohe vastamisel, et saab sellest kohe võib-olla ka pikemalt veel rääkida. See on üks teema, mis on ka huvigruppide poolt välja toodud ja ma julgen öelda, et on ka ministeeriumis mõistmist leidnud. 

Võib-olla lihtsalt täpsustamiseks, kuna te ei kuulnud seda arupärimisele vastamise esimest osa, siis seal Võru ja nende PPA objektide puhul me ei räägi tegelikult lasketiirudest, vaid me räägime sellistest kompleksobjektidest ehk taktikamajadest, mis on multifunktsionaalsed, kus on palju rohkem muid funktsioone. Seal ei ole mitte lihtsalt 25-meetrine tiir nelja rajaga, nii nagu meil tihti siin ametiasutustes ja mõnikord ka koolimajades on olnud, vaid seal on palju muid funktsioone ehk tiiruosa võib olla laiema nurgaga. Näiteks Võrru on planeeritud 270-kraadise laskesektoriga see võimalus ja seal on lisaks ka muid selliseid harjutusvõimalusi, näiteks harjutada hoonesse sisenemist, ka mitmekorruselisse hoonesse sisenemist, väljaspool harjutada treppidel liikumist ja selliseid asju. See on oluliselt komplekssem objekt kui lihtsalt üks lasketiir.

Rain Epler, palun!

Aitäh! No nagu selle koalitsiooni puhul ka varasemalt on ilmnenud, ma nimetaksin seda nõrga poliitilise juhtimise probleemiks, millega me jälle silmitsi oleme. Minu hinnangul see ilmnes ka selles kaamerate skandaalis, mis jätkuvalt uusi tahke juurde saab, kus te olite vaevu ministriks saanud ja te pidite paar päeva hiljem vastuseid andma. Vastused olid sellised … ametnike jutupunktide edastamine. Ja nüüd siin ka, eks ole. Kolleegid on juba juhtinud tähelepanu, et miks me ei võiks vaadata ikkagi neid asju kompleksselt. Ka Euroopas, selle kaitsevõime tugevdamise puhul räägitakse kahesest kasutusest väga palju. Ja lasketiir oleks selles mõttes üks väga konkreetne objekt, kus see kasutus võiks olla kahene. Nii et jõustruktuurid saaksid harjutada ja saaksid ka inimesed laskmist käia harjutamas. Ja kogu see taktika osa võiks seal ikkagi juures olla.

Aga mu küsimus on konkreetne. Te ütlesite oma ühes vastuses või ettekandes, et Põlva taristul puudub arengupotentsiaal. Saate seda mõtet natuke laiendada? Mis te sellega öelda tahtsite?

Aitäh, selle küsimuse eest! Parandan: kindlasti ma niimoodi ei öelnud, et arengupotentsiaal puudub. Ma arvan, et ma mainisin seda, et seal puudub võimalus teha kiirkorras investeeringuid. Et seal ei ole see arenguvalmidus hetkel selline, et seal saaks kiirelt teatud otsuseid teha. Sellepärast et seal on need omandiküsimused teistmoodi.

Aga see, mida me näeme PPA selle arenduskontseptsiooni puhul, näitab just nimelt tugevat juhtimist, kuna tegu on piirivalve tugevdamisega sõna otseses mõttes. Siin on tehtud väga konkreetne otsus ja see otsus on tehtud mitte suurte keskuste kasuks, kus on väga palju inimesi, vaid on tehtud just nimelt mõeldes Kagu-Eestile, mõeldes meie kõige olulisemale prioriteedile, milleks on piirikaitse. On suudetud tegelikkuses eristada olulist ebaolulisest. See on pigem tugeva juhtimise näide, kus prioriteet on seatud piirikaitse poole ja see objekt on sinna ka suunatud. Sellepärast, et kui me tahame, et piiril politseinik oskaks erivarustust kasutada, siis tuleb seda treenida. Ja seda tuleb treenida seal lähedal. Meie eesmärk on see, et politseinik ja piirivalvur suudaks vajadusel ka sellistele olulistele hübriidohtudele ja sellisele märkimisväärsele tulejõule ja tegevusele vastu seista. Veel enne sõjalise konflikti puhkemist.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Arupärijate poolt Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Suur tänu, hea minister, sisuliste vastuste eest. Aga kahjuks nii-öelda Põlva inimestele ehk siis Ilmarile, Ilmar Tagelile ja Anne Vasarikule peale tänusõnade mingit perspektiivi ja kindlust see tänane arutelu ei andnud. Ja eks Põlvas, nii nagu minister ütles, tuleb endil edasi mõelda, kuidas Põlva tiiruga saab. 

Sest see, millele arupärijad ehk me Rainiga mõtlesime ka eeskuju näitena nii-öelda Soome kontekstis ja mida hea kolleeg Varro Vooglaid siin veel oma küsimusega toetas, ehk see, kas Eestis võiks laialdasemalt tiire rajada või ka laskekohti, nagu ta ütles, sellest ka minister ei rääkinud. See oli tegelikult see meie mõte ka, et kui me räägime laiapindsest riigikaitsest, siis ilmselgelt meil on vaja, et oleks neid kohti, et inimesed oskaksid relvadega ringi käia, ja kui me neid kohti ja võimalusi ei loo, siis seda teadmist kusagilt ka ei teki. 

Nii et ma loodan väga, et nii nagu minister on võtnud aktiivselt eest relvaseadusega muuta ja see, mida kuulda on, ma loodan, et saab tõeks, sest see näikse olevat vähemalt küll õige suund, mida minister Taro praegu relvaseaduse muudatuste osas nügib, et ma loodan, et sellest saab ka tegelikkus. 

Ma absoluutselt ei kahtle Politsei‑ ja Piirivalveameti pädevuses ja loogikas, et nad teevad, ja see taktikamaja ja kontseptsioon, mida nad on välja pakkunud, et see on hea ja äge ja vajalik. Küsimus on see, et kas me maksumaksjatena suudame seda kinni maksta, et politseile vastavalt omale, ja ma kahjuks, kuna see ei võimalda mul teist küsimust anda, ma loodan, et vähemalt siis abipolitseinikud ja piirivalvurid, kes abiks käivad piiri peal, et need vabatahtlikud ka saavad seda tiiru kasutada, mitte ainult vormikandjad. See oleks küll oluline, et need inimesed, kes panustavad, need siis sellest osa saavad. 

Aga ma soovitan küll mõelda ja Politsei‑ ja Piirivalveameti juhiga uuesti läbi rääkida, et ehk on võimalik seda Võrru rajatavat tiiru ikkagi laialdasemalt kasutada. Sest ma arvan, et meie kõigi jaoks oleks oluline see, et kui see tiir sinna Võrru rajatakse, et sellest võimalikult paljudel inimestel kasu oleks. Ja see, kellel see hea mõte tekkis, oli see Anti Allas, Lauri Läänemets või Egert Belitšev, et igal juhul on see väga mõistlik tõesti, et see koht ei ole Tartu, vaid seekord regionaalpoliitiliselt suudeti ka mõelda ja see tiir mitte ainult nii-öelda ei saa sinna, kus prefekt istub, vaid mõeldakse laiemalt. 

Aga veel kord, loodan, et minister lisaks relvaseaduse muutmisele vaatab korra üle ka nõuded tiirudele ja laskekohtadele ja me saame ka siin edenemise. Suur tänu!

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Härra minister! Ühtpidi jah, kui niimoodi lihtsalt sellele asjale otsa vaadata, siis täna mina ka esindan Võru linna ja võiks kolleeg Allasele plaksutada ja öelda hurraa. Aga sellel on mõned tahud veel sellel arutelul. 

Ma vaatasin, et sotsiaalmeedias oli üsna elav arutelu. Üks Põlva endine linnapea ütles midagi sellist, et mis te kaklete, Lõuna-Eesti mehed. Koostööd tuleb teha! Täiesti nõus, kirjutan alla sada protsenti. Lihtsalt, jällegi peab siin vaatama otsa sellele, et milles see koostöö võiks väljenduda. 

Sotside arusaamine koostööst on liiga tihti selline, et koostöö parteiliini pidi: mingi kandi mees oma ministriga. Meenub siin, kuidas Läänemets tahtis Siseministeeriumi raha eest Värskas kooli remontida või ehitada. Jälle ikka sellepärast, et vallavanem tal parteikaaslane on. See lasketiiru ehituse otsus ka, eks Antigi on siin ju kuidagi, ma täpselt ei tsiteeri, aga rahandusministrilt küsinud, et aga mis siis halba on, kui mul tuttav minister on ja mina tulen sealtkandist ja kui ma talle räägin, mida teha võiks. Mis ma valesti tegin? 

Minu arust see koostöö võiks käia niimoodi. See kagunukk on Tallinnast kaugel ja selles osas meil ei Anti ega Priiduga mingit vaidlust ei ole, et eks teda kiputakse ära unustama. Aga siis me ise võiks selles osas koostööd teha, et kui Põlva on see laskmise kants olnud, siis võiks näiteks lasketiiru asja seal arendada. Politseinikel Võrust Põlvasse on sama palju maad kui Põlvast Võrru. Ja kui siin räägiti Piusa kordonist ja kõigest muust, ka seal need distantsid väga erinevad ei ole. Tegelikult võiks sedapidi seda koostöö asja vaadata, et lepime omavahel üheskoos kokku, mitte ei lähtu sellest, et kelle tuttav või sõber positsioonil on, ja siis unustame valgakad ja põlvakad piltlikult öeldes Võrus või ka vastupidi. Tont teab, mis nüüd saama hakkab. Nüüd on ju Leis ja Taro Põlvast ministrid. Võib olla, Anti, ühel päeval loeme uudiseid, kuidas kõik head asjad tehakse Põlvasse hoopis, kui see koostöömudel selliseks viia. Minu arust see ei ole õige. Tegelikult peaks kagunukas omavahel läbi arutama, mõistlikke otsuseid tegema. 

Paljudel kolleegidel esimese lahendusena kargab kohe pähe see, et teeme igasse maakonnakeskusesse lasketiiru. Iseenesest ilus mõte, aga midagi ei ole teha, raha on alati mõistlik lugeda. Et kui raha nii palju ei ole, et igale poole teha, jällegi vaatame, milline oleks Kagu-Eestis kõige mõistlikum koht. Ma arvan, et me oleks saanud, kui parafraseerida eesti kõnekäändu, lasta kaks kärbest ühe kuuliga, tehes Põlvas korda võimalused laskmise treenimiseks, vabatahtlikuks harjutamiseks, ja samas andes PPA-le võimaluse oma harjutustingimusi parandada. 

Ma oma küsimuses ka mainisin, et "kahene kasutus" – see sõnapaar on muutunud väga populaarseks nii Eestis kui Euroopas. Kaitsekulutuste kasv, aga objektid peaksid olema sellised, et neid saab kasutada nii tsiviilotstarbeks kui ka otseselt julgeoleku huvides. Siin lasketiiru puhul ma isegi ütleksin, et ka see niinimetatud tsiviilkasutus ehk siis, kus inimesed saavad ise käia harjutamas, tegelikult üsna otseselt toetab julgeolekut. 

Mina kutsuks üles edaspidi koostööle, vaatama sellise veidi avarama pilguga ja vaatama Kagu-Eestit kui ühtset kantsi, mitte proovima üksteiselt tekki sikutada. Sest kui asi selle peale läheb, siis küll need Tallinna mehed välja mõtlevad, kuidas selle sikutamise käigus ise sealt nurgast kinni hakata ja see kõik sootuks Kagu-Eestist ära tirida. Soovin jõudu nii ministrile kui ka kolleegidele! Aitäh!

Anti Allas, palun!

Hea aseesimees! Austatud kolleegid! No mis ma oskan selle peale öelda. Tegelikult valdavalt Kagu-Eesti mehed praegu siin saalis istuvad. Ja eks me siis peame hoogu andma, et need investeeringud sinna kagusse jõuavad. Nagu me teame, kaitsevaldkond vajab väga palju lähiaastatel panustamist ja üks osa on selles ka sisekaitse, kui me näeme, mis täna Ukrainas toimub, ja et nii politseinikel kui ka päästjatel on selles sõjas ülioluline roll. 

Ja ma arvangi, et piirkonna huvid vajavad seismist. Ma küll ei leia, et ma oleks midagi valesti teinud. Kui olin veel linnapea Võrus, siis siseminister külastas politseid ja piirivalvet ja päästjaid. Kohtusime, nad andsid edasi selle soovi, küllaltki detailse plaani sellel kohtumisel. Üks kohtumine toimus ka hiljem, täpselt sama soov. Ja kui eelmine aasta tekkis see võimalus, siis tõesti nad ütlesid, et ütle hea sõna selle eest, et see jõuaks. Võib-olla oleks jõudnud ka muidu, aga igal juhul mul on hea meel, et olen saanud kasulik olla, et meie piirkond tugevneb. 

Siin oli küsimus, et miks me kakleme. Me ju ei kakle absoluutselt. Mina olen sellel seisukohal, et kui Võru linnas ühes majas, kus täna nii piirivalvurid, politseinikud kui päästjad asuvad, ja nad on ise näinud reaalset vajadust selle järele, vastav asi on ka arengukavadesse pandud, ja meil on tänane selline julgeolekupoliitiline olukord täpselt nagu ta on, et siis võib-olla mille peale võiks täna veel edasi mõelda, et kui funktsionaalne see hoone võiks olla. Ma olen mõelnud, et tegelikult võiks ta ka toimida varjendina, sellepärast et kui need sihukesed väiksemad kriisid on olnud, on see Võru torm, mis oli, ja muud teised, siis me kasutame seda politsei ja piirivalve ja pääste maja ka piirkondliku kriisikeskusena. Kui ka näiteks mingi konflikti korral, sõjalise konflikti korral oleks võimalik no mingis olukorras ka tegevused sinna koondada, et see ainult ja ainult toetab seda, et meie kaitsevõime laiemalt tugevneb. 

Mis puudutab Põlvasse, siis ma olen absoluutselt sellel veendumusel, et koostöökoht on selles, et meie, Kagu-Eesti esindajad, suudame veenda nii Siseministeeriumi kui ka teisi kolleege siin saalis, et ka anda kohalikule omavalitsusele tuge, kui ta selle projekti eest võtab ja soovib selle lasketiiru korda teha. Mina näen sellel igal juhul täielikku vajadust, nii et seal on meil koostööks kohta küll. Aga ma arvan, et vajalik objekt ja töötame selle nimel, et asi saaks tehtud. Aitäh!

Aitäh! Ja Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No mina ei ole küll Kagu-Eesti mees, aga elan siiski kaasa täielikult ka Kagu-Eesti inimeste muredele. Ja kui mureks on see, et Põlvas olev lasketiir läheb kas sulgemisele või ollakse lihtsalt raskustes selle rekonstrueerimise, korras hoidmisega, siis see tekitas minul küll selliseid mõtteid, et peab ka paar sõna ütlema. 

Minule on arusaamatu ausalt öeldes selline suhtumine, mis meil on pikki aastaid Eestis valitsenud, et ühelt poolt räägitakse, kui kohutavalt oluline on panustada riigikaitsesse rohkem, aga teiselt poolt ei usaldata oma kodanikke piisavalt, et taluda seda, et nende käes on relvad. Ma olen kuulnud oma positiivseks üllatuseks, et uue siseministri hoiak selles küsimuses olevat teistsugune, ja kui see kuuldus vastab tõele, siis ma tervitan seda kahtlemata. Aga sotsidest siseministri, sotside pealikust siseministri Lauri Läänemetsa ajal oleme kuulnud väga palju halbu uudiseid selle kohta, kuidas on pidevalt sellised suunised, et inimestele võimalikult vähe anda relvalubasid, võimalikult vähe anda relvade soetamise lubasid, võimalikult vähe pikendada relvalubasid. No kuulge, sellise fooni loomise korral muutuvad ju kõik jutud sellest, kuidas pingutatakse riigikaitsevõimekuse tõstmise nimel, täiesti naeruväärseks, sest mitte mingit tõsiselt võetavat riigikaitse kontseptsiooni ei saa olla ilma usalduseta omaenda kodanike vastu. Ja kui see praktiline järeldus, kui see järeldus on õige või kui see positsioon on õige, siis praktiline järeldus peaks olema see, et soosida võimalikult laialdast relvade omamist, soosida ka selle taustaks olevat relvakultuuri arengut, mis tähendab seda, et ka juba maast madalast peaks poistele ennekõike pakkuma võimalusi relvadega tutvumiseks, relvade käsitlemiseks ja arusaamise kujunemiseks selle kohta, kuidas relvi vastutustundlikult käsitleda. 

Ja nüüd jõuame selle tiirude ja laskepaikade temaatika juurde. Küsisin ennist ministri käest, kas kõikides maakonnakeskustes on olemas lasketiir, kus inimesed saavad käia oma laskeharjutusi parendamas, lihvimas ja värskena hoidmas. Minister ütles, et ta praegusel hetkel ei oska sellele küsimusele vastata. Aga ma arvan, et tasuks järgi vaadata. Ja kui ei ole, siis see võiks olla üks selliseid esimesi prioriteete. Kuulge, ma ei tea, kui palju maksab üks HIMARS-i rakett näiteks, aga ma kujutan ette, et selle hind on selline, et ühe raketi eest saab ehitada ühe lasketiiru valmis küll ja laskepaikasid kohe päris mitu, eks ole. Võiksime minu meelest selle prioriteediks seada, et esiteks on kõikides maakondades vähemalt üks lasketiir olemas, ja seejärel võiks seista ka selle eest, et laskepaikasid saaks luua palju rohkem. 

Te, härra minister, ütlesite, et te lähete siin lähiajal või lähinädalatel visiidile Soome. Võib-olla võiks täitsa lasta neil endale ära selgitada, milline see teie kehtiv kord on, ja miks mitte kas või kopeerida. Ma olen kuulnud, et see on seal väga selles mõttes laskmiskultuuri soosiv. Võib-olla ei olegi tarvis siin jalgratast leiutada, vaid veidikene kohendada ja võtta üle see kord. Ise olen mõelnud näiteks selle peale, et kui ei taha, et pidevalt on mingis kohalikus omavalitsuses paugutamine mingis laskepaigas – no ma saan aru, inimesed elavad seal lähedal ja nii edasi. Aga kui inimestele näiteks öelda, et kui kord kuus mingi vana karjäär avada selleks, et relvaomanikud saavad tulla ja oma relvakäsitlemise oskusi lihvida, värskendada, siis ma küll ei usu, et väga paljud inimesed selle vastu on. Meil on riigikaitseline prioriteet, et inimesed omaksid relvi, oskaksid neid kasutada ja et need oskused oleksid värsked. Kord kuus näiteks ühel laupäeval, ma ei tea, üheksast kella üheni selles vanas karjääris siin kohalikus vallas saavad kõik relvaomanikud tulla ja oma laskeoskusi värskendada. Igati tervitatav! Ja ma arvan, et see ei ole ka selline mürakoormus või midagi muud nii suurt, mille kohta kohalikud inimesed ütleksid, et ei-ei, sellega me küll nõus ei ole. Näiteks üks praktiline idee, mida võiks täitsa kaaluda. Ma arvan, et suhteliselt lihtsate muudatuste kaudu võiks selliseid ajutiselt kasutatavaid laskepaiku Eestis tekkida aasta jooksul juba kui mitte sadu, siis vähemalt mitmeid-mitmeid kümneid. Ja igati väärt samm oleks astutud. Aitäh!

Ja vastusõnavõtu tahad kohe võtta või peale ministrit? Minister soovis ka läbirääkimistel osaleda. Teeme kohe siis. Anti Allas, palun vastusõnavõtt, sest tõesti sotsiaaldemokraate mainiti.

Aitäh, austatud eesistuja! Head kolleegid! Eelmise väitega, Varro Vooglaiu väitega ei saa mina nõus olla, sellepärast et sotsiaaldemokraadid igati toetavad, et Eestis oleks neid inimesi rohkem, kes oskavad professionaalselt relva käsitleda, ja kui nad seda oskavad, siis võiks ka relv olla rohkematel inimestel. Aga me ei pea õigeks seda ameerikalikku vormi, kus lihtsalt väga-väga lihtsalt need relvad satuvad inimeste kätte ilma vastavat ettevalmistust omamata, mis toob kaasa ridamisi, on toonud kaasa koolitulistamisi ja muid pahandusi. Aga veel kord olgu öeldud, toetame igati, et läbi näiteks Kaitseliidu väljaõppe, abipolitseinikuks olemise Eesti riigis oleks rohkem neid inimesi, kes suudaksid professionaalselt ennast ja oma riiki kaitsta. Aitäh!

Ja nüüd lõpusõna tahtis ka minister. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ühe asja tahaksin siia juurde ära mainida. Põlva lasketiiru küsimus laheneb siis, kui omanik ehk omavalitsus tõstab selle oma prioriteetide sekka. Hetkel ehitatakse Põlvasse suurt vallamaja suurusjärgus umbes 4 miljoni euro eest, millega oleks olnud võimalik Põlva spordihoone ja lasketiir ammu korda teha. Aga see on kõik minevik. Kui me vaatame tulevikku, siis ma mõtlen kindlasti igal juhul kaasa, kuidas see lasketiiru kordategemine teoks saaks, ja teen omalt poolt kõik, mis selles ametis võimalik. Kindlasti see vastandamine Võru ja Põlva vahel ei ole asjakohane, sellepärast et tegu on eriotstarbeliste väga erinevate objektidega. Ja hoolimata kogu meie varasemast ajaloost seal Põlva omavalitsuse tasandil ma pärast kohtumist valla esindajatega olen optimistlik.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Sellega on meil läbitud tänane neljas päevakorrapunkt.

Liigume viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme, Rain Epleri, Siim Pohlaku 17. aprillil 2025 esitatud arupärimine rahvastikuregistri kannete kohta, nr 754. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Rain Epleri.

Aitäh, härra eesistuja! Head kolleegid! Tõesti, minister Tarol on täna võimalik väga eripalgalistele küsimustele vastata.

Kui me vaatame maailmas ringi, siis Ameerika Ühendriikides on kogu see ideoloogia, mis ütleb, et sugusid on lugematul hulgal, nüüd saanud õnneks tugeva tagasilöögi. Ka Suurbritannia ülemkohtus tuli tagasilöök, aga Euroopa Liidus marss jätkub. Ja ega Eestiski ei ole veel peatumise märke näha. Me mäletame, kui minister Pakosta oli Riigikogus ja me ratifitseerisime siin ühe ÜRO tööorganisatsiooni hartat, mis defineeris, et sooline diskrimineerimine ei ole mitte ainult sooline selle klassikalises mõttes, kus peetakse silmas mehi või naisi, vaid kus öeldakse, et ka sotsiaalne sugu on olemas ja sellepõhine diskrimineerimine. Sellega tuleks tegeleda.

Jürgen Ligi surub meil Riigikogus seda projekti, mis ilmselt ka koalitsiooni hääled taha saab. Ettevõtete nõukogudes ja juhatustes peaks olema alaesindatud sugude esindajaid mingisugune kindel protsent. Nii et ega meil ongi ainult EKRE ja loodetavasti on ka Isamaa meiega koos. Need, kes sellele marsile stoppi püüavad peale panna.

Ja sellega seoses oleme me aprilli keskpaigas esitanud arupärimise siseministrile. Nimelt on meieni jõudnud info, et Siseministeeriumist on perekonnaseisuameti töötajatele antud suunised, et nad viiksid läbi nimevahetusi inimeste soole mittevastavaks, mida nimeseadus tegelikult keelab. Ilma mõjuva põhjuseta ei tohi soole mittevastavat nime inimesele panna. Ministeeriumist on antud juhtnööre, et kui tuuakse põhjuseks, et inimene on transsooline, siis ta võib oma nime muuta selliseks, mis nimeseaduse alusel justkui on keelatud.

Ja sellega seoses oleme ministrile esitanud neli küsimust. Küsimused puudutavad peamiselt seda, kui palju selliseid nimevahetusi tehtud on ja mis need põhjused on ja kuidas see seadus reguleerib neid mõjuvaid põhjuseid. Nii et ootame huviga, mida ministril meile pajatada on.

Ja nüüd palun arupärimisele vastama siseminister Igor Taro.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Siseministrile edastati arupärimine seoses rahvastikuregistri kannetega ning esitati neli küsimust. Hakkan kohe vastama.

Esimene küsimus: "Mitu nimeõiguslikku muudatust on aastatel 2020–2025 tehtud sellise avalduse alusel, milles isik toob nimevahetuse põhjuseks "transsooline", ilma et oleks alusdokumenti ehk arstliku ekspertiisi komisjoni otsust soo muutmise kohta?" Esmalt selgitan, et rahvastikuregistris sooandmete muutmisel eesnime muutmine ja isiku soovil uue eesnime andmine on eri protsessid ning neil on erinevad tulemused. Isiku sooandmete muutmine rahvastikuregistris on võimalik, kui isik seda taotleb ja esitab arstliku ekspertiisi komisjoni otsuse soo muutmise kohta. Selles menetluses märgitakse isiku sugu vastavalt otsuses märgitule ning isikule antakse uus isikukood. Selles menetluses on võimalik isiku avalduse alusel anda talle uus eesnimi ja muuta muukeelset perekonnanime, kui sugu kajastub vastavalt isiku rahvuslikule tavale perekonnanimes.

Isiku soovil uue eesnime andmine on võimalik ka ilma sooandmete muutmiseta. Uue nime andmise otsusele märgitakse õiguslik alus, kuid ei märgita avalduse esitaja põhjuseid. Haldusakti andmise faktilist alust ei pea põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldatakse ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata.

Seega oleks võimalik välja selgitada, mitu uue eesnime andmise otsust on tehtud nimeseaduse § 19 lõige 1 punkti 9 alusel ehk muul mõjuval põhjusel. Kuna nimeseadus ei nimeta soolist düstroofiat uue eesnime andmisel eraldi alusena, siis sellel põhjusel tehtud otsuste üle eraldi arvestust ei saa pidada. Kuna soole mittevastava eesnime andmise kordade väljaselgitamiseks tuleks ükshaaval avada kõik toimikud, oleks tegemist isikuandmete liiasusega töötlemisega. Seepärast ei esita me andmeid küsitud perioodi kohta. Seega ma paraku teie küsitud statistikat siin esitada ei saa.

Selgitasime siiski kitsamalt välja 2025. aasta jaanuari, veebruari ja märtsi andmed. Eesnime muutis 118 isikut, neist soole mittevastava eesnime sai 12 isikut. Tähele tuleb panna, et paljud nimed, mis Eestis on kasutusel kas ainult naisenimena või ainult mehenimena, on mujal maailmas kasutusel mõlemal sool ning eesnime soole mittevastavus võib-olla suhteline. Samuti on ka Eestis kasutusel nimed, mis võivad olla nii mehe kui ka naise nimeks. Näiteks Kert, Kristen, Keit, Elis.

Teine küsimus: "Millisel õiguslikul alusel on ametiisikud, ametnikud teinud eesnime muudatuse kandeid, milles on soole mittevastava nime muudatuse põhjuseks toodud "transsooline"?" Isiku eesnime muutmine on võimalik, kui isik seda taotleb. Taotlemise põhjused on loetletud nimeseaduses. Üheks uue eesnime andmise põhjuseks võib olla ka soov muuta eesnime muul mõjuval põhjusel. Mõiste "muul mõjuval põhjusel" annab avaldust menetlevale ametnikule õiguse hinnata uue eesnime taotleja põhjuseid ning mõjuva põhjuse olemasolul anda ka soole mittevastav eesnimi. Nimeseaduse kohaselt ei või eesnimeks ilma mõjuva põhjuseta anda isiku soole mittevastavat nime. Soolist düstroofiat saab lugeda nimeseaduse mõttes mõjuvaks põhjuseks.

Kolmas küsimus: "Vastavalt nimeseaduse § 19 lõige 1 punktile 9 on uue eesnime taotlemise põhjusena nimetatud soov muuta eesnime muul mõjuval põhjusel. Milliseid asjaolusid loetakse mõjuvaks ja milliseid mittemõjuvaks? Millises õigusaktis on loetletud põhjused, mida loetakse mõjuvaks?" Vastan. Nimeseaduse sõnastus soov muuta eesnime muul mõjuval põhjusel sisaldab kaalutlusõigust. Haldusorganil on sellega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Kaalutlusõigust teostatakse kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaalutlusõiguse eesmärk on anda haldusorganile võimalus leida ainulaadsel ja kordumatul üksikjuhtumil sobivaim lahendus. Kaalutlusõiguse teostamisel peab haldusorgan püsima seadusandja antud volituste piirides, leidma taotleja eesmärgile ja tegelikele asjaoludele vastav sobivaim lahendus. Arvestama peab olulisi asjaolusid ning kaaluma põhjendatud huve. Üheski õigusaktis ei ole loetletud põhjuseid, mida võiks nimeseaduse mõttes lugeda mõjuvaks. Põhjuse mõjuvust vaadatakse iga avalduse puhul tegelikest asjaoludest lähtuvalt. 

Seega on seadusandja näinud ette, et isik võib kanda soole mittevastavat nime. Nimeseadus ei keela kanda soole mittevastavat nime. Ametnik, otsustades anda isikule tema taotluse alusel rahvastikuregistrisse kantud soole mittevastava nime, jääb seaduses lubatud võimaluste piiresse. Uue isikunime andmise avalduse saab esitada täisealine teovõimeline isik. Seega juhul, kui isik soovib saada rahvastikuregistrisse kantud soole mittevastavat nime ning selgitab oma soovi arusaadaval viisil, puudub ametnikul võimalus keelduda uue eesnime andmisest. Uue eesnime taotleja vastutab ise oma tegude eest ning peab mõistma tagajärgi, mis rahvastikuregistrisse kantud soole mittevastava eesnime kandmine võib kaasa tuua.

Neljas küsimus: "Millele tuginedes arvestavad ametiisikud, ametnikud transsoolisust ametlikuks sooks, kui Eesti Vabariigi seadustes on ametlikult määratletud kaks sooidentiteedi vormi, mees ja naine (rahvastikuregistri seadus, isikukoodide moodustamise ja andmise kord)?" Küsimuse lõpp.

Isiku sugu määratakse sünnil ning kantakse rahvastikuregistrisse tervishoiuteenuse osutaja antud andmete alusel. Rahvastikuregistri andmetesse saab kanda kaks sugu: mees ja naine. Isiku soovil soole mittevastava eesnime andmine ei too kaasa rahvastikuregistrisse kantud sooandmete muutmist. Ning selliseid otsuseid tehes ei määra uue eesnime taotlejale muud sugu. Sooandmete muudatust selgitasin eelnevalt juba küsimuse number 1 juures.

Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! No nüüd te tulite siia pulti ja kinnitasite meile tuima näoga, et ministeerium ja täpsemalt siis perekonnaseisuamet lihtsalt rikub seadust. Rahulikult räägite, et te tegelikult teetegi inimeste nimedele muudatusi, kui inimesed ütlevad, et neil on – mis see sõna oli – sooline düsfooria või sooline ebakõla. Aga seadus ei luba seda. Seadus näeb ette väga selgelt protseduuri. Kui inimene arvab, et tal on sooline ebakõla, siis on selge protseduur, seal on omad sammud, mis tuleb läbida, ja siis saab teha muudatuse. Mitte enne. Aga te teete. Seda põhjendate siis sellega, et ametnikul on kaalutlusõigus. Ei ole. Selge sõnaga on keelatud seda teha, § 7 lõige 3 punkt 2 nimeseaduses keelab seda teha. Aga teie tulete ja ütlete, et teil on kaalutlusõigus ja võib küll. Ei või. Te rikute seadust. Mida te ette kavatsete võtta?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma korduvalt mainisin, nimeseaduse § 19 lõige 1 punkti 9 alusel on võimalik seda muutust teha muul mõjuval põhjusel. See annabki ametnikule selle kaalutlusõiguse. Ta ei tohi seda teha ilma mõjuva põhjuseta. Kui see mõjuv põhjus on olemas, mille see ametnik välja selgitab selle taotluse alusel, siis ta võib seda siiski teha. 

Ma lisan sinna juurde ka selle mõiste lahtiseletuse. Sooline düsfooria on stress, mida kogetakse vastukõla korral soolise identiteedi – isikliku tunnetuse oma soost – ja sünnil määratud soo vahel. See oli see mõiste.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, härra minister, huvitava vastuse eest! Aga mina mõtlen, et te olete ju meie turvalisust kutsutud siin kaitsma, mitte segaste inimeste segaseid ideid ametnike tahtel ellu viima. Sest nüüd mõtlen, et teie minister räägib ju, haridus- ja teadusminister räägib ju alatasa, et on teaduslik konsensus sotsiaalsete sugude osas. Tegelikult mõjuva põhjuse all võib olla nõudlik kodanik kuskilt LGBT- ühingust, kes ütleb, et ma olen vulasooline ja aasta-paari tagant vahetan sugu, ja muudkui vahetab oma nime ja sugu ja nime ja sugu ja lihtsalt mõnitab tervet mõistust, Eesti riiki ja kõiki. Ja ametnik lihtsalt kirjutab alla. Läheb aina hullemaks kätte, nüüd on ju 150 sugu. Kuidas me kõige selle hullusega hakkama saame? Äkki võtate oma teadusministri appi? Andke meile nõu.

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, rahvastikuregistri andmetesse saab kanda kaks sugu: mees ja naine. Nii on see ka endiselt. Te mainisite siin turvalisust ja kuidas me hakkama saame. Ma arvan, et turvalisust igal juhul suurendab see, kui iga kodaniku vaimne tasakaal on tagatud. Kui tal on tõeliselt, tõesti vajadus millegipärast seda nime muuta muul mõjuval põhjusel, siis on väga mõistlik, kui ametnik saab selle kaalutluse ära teha, selle nime ära muuta, kodanik saab rahus edasi elada. 

Ausalt öeldes see nime ja soo kokkuviimine tundub olema selline natuke uuema aja teema. Kui ma oma lastele nimesid panin, siis mina uurisin seda, et kuidas maarahvas, kuidas vanad eestlased omal ajal tegid, kuidas nimesid panid, ja selgus, et vanade eestlaste nimed on väga suures osas sooneutraalsed. Ehk siis ei ole vahet, kas sa paned selle nime tüdrukule või poisile, näiteks Pikne või Päiv. Võtame need kaunid muinaseesti nimed, seal ei ole tegelikkuses sellist ranget liigitust, sa võid sama nime panna nii tüdrukule kui poisile. Mina panin oma lastele just nimelt sellised nimed, mis olid nii-öelda vastavuses sellise vana rahvusliku traditsiooniga. Vanimale tüdrukule panin nime Pääsu, poisile panin Kaaren – Kaaren võib olla nii tüdruk kui poiss –, kaksikutele panin Kippen ja Leevi. Leevi võib samamoodi olla nii poiss kui ka tüdruk, mul on tüdruk, ja Kippen on poiss. Need on vanad eesti nimed, maakeelsed omad nimed, ja neil ei ole mitte midagi häda.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, no teie laste nimedel kahtlemata pole midagi viga ja need on väga ilusad nimed. Sellega saab ainult nõustuda. Aga kui me hakkame sellest sooideoloogiast rääkima, siis jookseb küll juhe kiiresti kokku ja pole ka ime, sellepärast et kogu see projekt on totaalselt mõistusevastane.  See asi, mille üle me siin praegusel hetkel arutame, on ju põhimõtteliselt väga lihtne. Nimeseaduse järgi – § 7, lõige 3, punkt 2 – ei või isiku eesnimeks ilma mõjuva põhjuseta, nagu te õigesti osutasite, anda isiku soole mittevastavat nime. Küsimus ongi selles, et mis see mõjuv põhjus on või ei ole ja kus tuletatakse see järeldus, et mõjuvaks põhjuseks on lihtsalt see, et inimene ütleb, et aga ma tunnen ennast mingisuguse teise soo esindajana. See ongi see vaidluse objekt. See ei ole tegelikult ju mõjuv põhjus. 

Vastasel juhul tekiks küsimus, et kui me loogilist järjepidevust praktiseeriksime, siis ma võiksin öelda, et ma olen 44-aastane, varsti 45, aga kuidagi tundub, et palju natukene. Ise tunnen ennast palju nooremana, näiteks 30-sena. Ja siis esitan avalduse, et palun korrigeerida isikutunnistusel minu isikukoodi sellisel viisil, et nähtuks, et ma olen 30-aastane. Küsitakse, mis alusel, vabandust, ma ütlen: "Muu mõjuv põhjus …" 

Teie aeg! 

"Minu isiklik identiteedi määratlus. Liiga vana olemine põhjustab mulle stressi." (Saalis naerdakse.) 

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu eelnevalt sai tegelikult siin vastatud, nime muutus ja sooandmete muutmine rahvastikuregistris – need on täiesti erinevad asjad. Te tõite näiteks, et te sooviksite isikukoodi muuta, aga näiteks seesama sooandmete muutmine, isikukoodi muutmine on võimalik ainult siis, kui isik seda taotleb ja esitab arstliku ekspertiisikomisjoni otsuse soo muutmise kohta. See ei ole niimoodi, et lähen ja lihtsalt muudan.  Ja nagu te õigesti mainisite, seaduses on kirjas, et ilma mõjuva põhjuseta ei tohi seda soole mittevastavat nime anda, aga muul mõjuval põhjusel võib. Ja see ongi ametniku kaalutlusotsus. Mingis mõttes ongi see ametniku töö, selleks ta seal tööl on, et võtta neid taotlusi vastu ja kaaluda, kas see muu mõjuv põhjus on seal taotluses välja toodud, on see olemas või seda ei ole. Ja kui see on, siis ei ole tal alust sellest keelduda. Nii elamegi! Jah, nii saamegi hakkama edaspidi. Kui inimesel on muu mõjuv põhjus olemas, siis ta saab seda teha. Aga nagu te mainisite, siis isikukoodi lihtsalt kergekäeliselt keegi muuta ei saa.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra minister! See ametnike kaalutlusõigus selles küsimuses, ma ütleks, on selline päris laialdane. Üldiselt Eestis kipubki olema nii, et kaalutlusõigus on, kui ta nagu ideoloogiliselt on õige, ütleme, kui ma vaatan praegu näiteks, et eks ole, rohepööre, ja siis kuidas saavad ametnikud üsna lihtsasti inimeste varale kasutamise piiranguid seada, sest noh maailm tuleb päästa ja loodust kaitsta, et seal on see laialdane, ja nüüd siis tuleb välja, et ka siin sellises, kuigi seadus ütleb, et peab olema mõjuv põhjus, kui panna mitte soole vastav nimi. Et seadus seda ütleb, see juba iseenesest näitab, et on olemas siiski soole vastavad nimed, et see teie rännak sinna ajalukku ja välismaale ei olnud selles mõttes asjakohane. Miks just siin selline kaalutlusõigus nii suur on? Ma võib-olla küsin, kas mõnes muus valdkonnas ka, kas mõjuv põhjus on ainult soost tulenev mõjuv põhjus või ka mingi muu mõjuv põhjus on nii mõjuv, et ametnikud otsustavadki, kas sellele annan nime muutmise õiguse või ei anna.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et see muu mõjuv põhjus peab ikka olema väga isiklik. Et ametnik peabki selle loo sisse vaatama, seda selle inimese lugu ja seda põhjendust hindama. Mulle tundub, et sellises maailmakäsitluses, kus me tahaksime oma kodanikke mingil määral usaldada, siis see ametnikule kaalutlusõiguse andmine on pigem põhjendatud, et me ei kirjuta kogu elu väga rangetesse nii-öelda seaduse raamidesse väga rangelt ette. Kui inimesel tekib mingisugune vajadus, siis ta saab minna, pöörduda oma riigi poole läbi selle ametniku, ja kui see vajadus on tõesti väga mõjuval põhjusel, siis selle vajaduse saab rahuldatud. Ma arvan, et see on ka väga inimlik, kui me seda teeme. Noh, ma näiteks ei kujuta ette, et kui keegi sooviks näiteks oma eesnime Rain muuta eesnimeks Kert, et kas siin nüüd tuleks seda klauslit rakendada või mitte, kas see on siis soole vastav nimi või mittevastav nimi. Mulle tundub, et siin seda probleemi nagu ei ole. Nii nagu siin seda probleemi ei ole, tundub, et kogu see temaatika võib-olla ongi rohkem selline üksikisiku tasandil nagu mure lahendamine. Me ei peaks nagu riigina hakkama võtma seisukohti väga täpselt ja väga piiritletult ja raamistatud, millist nime siis inimene võib võtta endale, kuidas ta oma tundeid ja oma isiku sellist tunnetust nagu tajub ja kuidas mitte. Pigem on mõistlik selle kaalutlusõiguse piires tulla inimestele vastu ja tagada ka tema jaoks see turvatunne ja võib-olla selline nagu vaimne tasakaal. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teie vastusest, viimasest vastusest jäi kõlama, et tegelikult see nime võtmine on suhteliselt suvaline, vastavalt inimese enesetundele, samas on meil ette nähtud § 7 "Eesnimele esitatavad nõuded": "Eesnimeks ei või ilma mõjuva põhjuseta anda: 1) tavatut eesnime, mis oma keeruka või üldisele keelekasutusele mittevastava kirjapildi või häälduse tõttu või üldkeelelise tähenduse tõttu ei ole eesnimena kasutamiseks sobiv [---]". Nähtavasti oli teil ka mõjuv põhjus, et te saite oma lastele sellised tavatud ja ilusad nimed. Me teame ka juhtumit Rakveres, kus ema ei saanud lapsele panna nimeks Nelery, kuna ametnik ei leidnud, et see on õige. Kas see ikkagi jääbki, see nimepanek ametniku justkui suvaõiguse taha või on ikkagi mingi nimekiri nendest mõjuvatest põhjustest?

Aitäh! Ma seda Rakvere juhtumit ei oska kommenteerida, ei ole sellega detailselt kursis. Küll mul on tunne, et Eesti vanematel on võimalus olla nimede valikul üsna-üsna loomingulised. Nagu ma ütlesin, ma ei oska seda konkreetset juhtumit kommenteerida, milles see asi seal oli ja kuidas lõpuks lahenes. Aga nagu te märkisite, siis tõesti ilma muu mõjuva põhjuseta ei olegi võimalik anda tavatuid nimesid ja selleks, et seda tavatut nime saada, tulebki esitada põhjendatud taotlus, kus on see muu mõjuv põhjus välja toodud. Kui siis ametnik saab oma kaalutlusõiguses selle otsuse teha ja inimesele vastu tulla, küll ta siis teeb seda. Ja silmanähtavalt seda aeg-ajalt ka tehakse, muidu seda arupärimist siin ei oleks. Mina pean tunnistama, et kui ma lastele nimesid panin, siis ametnik mitte midagi ei küsinud, lihtsalt kirjutasin paberile, kuidas on, ja koheselt registreeriti ära.

Ma tänan teid, härra minister! Ma loodan, et olen õigel teel, et nüüd on küsimuste-vastuste voor läbi ja nüüd oleme jõudnud läbirääkimisteni. Martin Helme, palun! (Saalist öeldakse midagi.) Arupärijate esindajal on loomulikult eesõigus. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, teid ei ole kahjuks selles nimekirjas seekord. Nii et Rain Epler, palun! Arupärijate nimel on eesõigus alati rääkida.

Aitäh, härra istungi juhataja! Ühtpidi, jah, võib ju öelda, et ei ole ilus niimoodi, aga teisipidi on oluline ikkagi testida, kas istungi juhataja vahetumisel tuleb siia inimene, kes on diskussiooniga hästi kursis ja ennast ette valmistanud. Aga see selleks, see ei ole võib-olla kõige olulisem. 

Ma tahtsin paarile asjale meie vestlusest siin tähelepanu juhtida. Minister endise ajakirjanikuna on osav demagoog. Seadus ütleb, et ilma mõjuva põhjuseta ei tohi panna soole mittevastavat nime. Kui ma seda seadust loen, see ütleb, et järelikult on olemas terve rida soole mittevastavaid nimesid. Kui minister siin juttu keerutades toob nimed – ja me teame, Eestis on selliseid nimesid, tõepoolest, Kert on hea näide näiteks, mis on kasutuses mõlema soo puhul –, siis see jutt aega täidab ja ka mõnda inimest eksitab, võib-olla koguni paljusid, aga tegelikult asjasse ei puutu. Minister oleks võinud selle jutu püüda punuda ümber nimede Mari ja Jüri näiteks, siis oleks asi vastanud võib-olla rohkem selle arupärimise sisule. 

Teine asi on see kaalutlusõigus. Väga ilusasti minister rääkis, et me võiksime usaldada oma inimesi ja anda ametnikele rohkem kaalutlusõigust, et nad saaksid inimesi usaldada. Väga ilus, kuulad. Aga kui sa paned jälle selle konteksti, siis mõtled, et kaamerate küsimuses, mis Eestis praegu avalikkuses kõva debati all on, anti ka ametnikele kaalutlusõigus ja nad otsustasid siis mitte usaldada inimesi. Alguses meile räägiti, et see jälgimine puudutab autonumbreid, nüüd ilmneb, et vist puudutab ikkagi ka näotuvastust ja nii edasi ja nii edasi. Nii et jällegi ei ole minu arust päris õige jutt. 

Nii et ma kutsuksin üles ministrit vaatama sellesse teemasse sisse just selle nurga alt, et miks meile sellisel progressiivse ideoloogia jaoks olulisel sambal, nagu on transsoolisus ja see sugude mitmekesisus ja paljusus, miks selles osas on antud ametnikele selline oluline kaalutlusõigus, kus nad, nagu me kuulsime, selle aasta esimese viie kuuga on 12 inimest saanud soole mittevastava nime. Küll aga, nagu siin kolleegid esile tõid, sellise – kuidas ma ütlen? – tavapärase nime paneku juhtumil, kus inimene soovis lapsele panna nimeks Nelery, otsustas ametnik, et see nimi talle ei meeldi, ja ei lubanud seda panna. Nii et minu arust ikkagi, nagu ka eelmises punktis, tuli tõdeda, et jälle oleme silmitsi nõrga poliitilise juhtimise küsimusega. Kutsun üles ennast parandama ja kui see ei õnnestu, siis loomulikult tagasi astuma. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd on Martin Helme kord. Palun!

Teate, meil siin Riigikogu saalis on üsna mustriks, et meil istub seal akna all terve hulk selliseid muhedaid, ennast maameestena esitavaid punaseid, kes käivad oma valimisringkonnas seal Lõuna-Eestis ringi: ei noh, mina olen sihuke normaalne inimene, ega mina seda homoasja ei aja seal, mina olen normaalne, mina olen normaalne, mulle ka see automaks ei meeldi, usu, vaata, mul on omal ka džiip, näe, ja teate, ma olen selline normaalne, ma seda transuvärki üldse ei aja, mina siin, tead, ma olen siin maamees, võtan teiega koos õuhkat. Aga siis, kurat, tuled siia ja hääletad automaksu poolt, hääletad homoseaduse poolt, hääletad transideoloogia poolt, istud ministriametis ja lased ametnikel teha seda transuasja. Mingi normaalne mees sa ei ole, valetaja oled lihtsalt! 

Lisaks sellele lased oma ministeeriumis seadust rikkuda. Selge sõnaga on kirjas, et ei tohi nii teha. Siis hakkad meile mingit udu ajama: ei noh, tuleb teha vahet soo muutmisel ja nime muutmisel. Me teemegi vahet. Sina ei tee vahet, kurat, sina ei tee vahet sellel, mis on üks ja mis on teine!

Soo muutmisel on ranged reeglid Eestis. Tegelikult ei tohiks seda üldse olemas olla, aga noh, on tehtud reeglid, peab olema arstlik protseduur läbitud ja mis kõik veel, siis saab isikukoodi muuta. Nii. Aga nupumehed on välja mõelnud, kuidas sellest mööda minna. Lõppkokkuvõttes, keda ikka see isikukood huvitab, aga lähen ja muudan ära, ennem olin Lauri, nüüd olen Laura, ennem olin Jüri, nüüd olen Mari. Ja ongi tehtud! Nagu poolest saadik on kohale jõutud, see transvärk edeneb ilusti, ilusti, kuigi seadus ütleb, et teha ei tohi. 

Ja siis hakatakse meile rääkima, et ei noh, mõjuval põhjusel on antud ametnikule kaalutlusõigus. Ei ole! Loe edasi seda paragrahvi, § 7, lõige 3. Me tsiteerisime siin ennem punkti 2, aga loeme edasi ka punkti 4. Mis on siis see mõjuv põhjus? Vot mõjuvad põhjused on seal tegelikult ära toodud. Need on seotud sellega, et peresuhete, rahvuskuuluvusega, kui on mingisuguseid abiellumised, midagi taolist, vot siis võib muuta. Mitte siis, kui sul on moodne ajuhaigus ehk nii nagu öeldi, soodüsfooria. No Varro ütles väga ilusti: mõnel inimesel on võib-olla vanuseline düsfooria. 

Mul tekib ka mõni nimeline düsfooria. Ma mõtlen, et ma tahaksin rohkem hääli saada, eriti tahaks rohkem e-hääli saada. Ma teen, mõjuv põhjus, palun pange mulle nimeks, no hea küll, ma ei tee seda ühte hüpet, soolist hüpet ma ei tee, ma ei taha Kaja Kallase nime saada, aga ma tahaksin Jürgen Ligi nime saada endale. Saab paremini hääli, e-hääli vähemalt. Mõjuv põhjus on, ametnikul kaalutlusõigus, teeme ära! 

See on ju iba, mis te ajate, täielik iba, mis te ajate! Te lammutate normaalsust kogu oma tegevusega ja rikute seadust! Nii et mina küll ei arva, et siin on mingisugune, noh et poliitiline juhtimine on nõrk. Väga selge poliitiline juhtimine on. Äärmusideoloogid on valitsuses, ajavad oma äärmusideoloogiat valitsuses, aga siis lähed sinna oma Põlva juurde või Võru juurde, ütled, et ma olen normaalne. Ei ole!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Nüüd saite korralikult nahutada, ma enam omalt poolt lisa ei pane, ma võtan rahulikult. Aga ma tahan peatuda ühel lihtsal tõdemusel. Minu meelest on siin tegemist järjekordse näitega sellest, kuidas on kujunenud välja selline praktika Eesti Vabariigis, et ega tegelikult kehtivast õigusest eriti kinni pidama ei pea. Kui ikkagi on mingisugune sihukene ideoloogiline sügelus, kihelus, et tahaks mingisuguses suunas liikuda, aga seadus seda otseselt ei luba, siis noh, pigistame silma kinni ja teeme lihtsalt ära. Mis seal ikka! 

Näiteid selle kohta on palju, ma ei hakka siin praegu erinevaid näiteid esile tooma, aga põhjendan paari sõnaga, miks meil siin on tegemist järjekordse sellise näitega. Nimeseaduse § 7, lõige 3, punkt 2 ütleb selgesõnaliselt: eesnimeks ei või ilma mõjuva põhjuseta anda isiku soole mittevastavat nime. Ja nüüd kuulsime ministri käest, et selle aasta esimese viie kuuga on juba 12 korral antud võimalus inimestele vahetada nime nii, et nad on saanud eesnimeks panna soole mittevastava nime. 

Mõjuvaks põhjuseks on seejuures arvatud asjaolu, et inimesed ise tunnevad ennast teise soo esindajana. Näiteks on Kaarel, kes tuleb ja ütleb, et ma tahan, et minu eesnimeks pandaks Mari, olgugi et ma ei ole seda niinimetatud soovahetust läbinud. Sugu küll ei saagi keegi reaalselt vahetada, aga ka formaalselt on see protsess läbimata. Siis küsitakse: "Aga miks me peaks teile nimeks Mari panema?" – "Sellepärast, et ma tunnen ennast naisena." Ja ongi mõjuv põhjus olemas.

Aga tõepoolest, kui me loeme sellesama paragrahvi lõpuni – § 7. "Eesnimele esitatavad nõuded" –, siis me näeme, et lõikes 4 on antud tõlgendusvõti sellele, mida siis tähendab see võimalik muu mõjuv põhjus soole mittevastava eesnime panemiseks. 

Muuseas, enne kui ma ise selle normi lõpuni lugesin, ma mõtlesin, et no mis see mõjuv põhjus võiks olla. Millisel mõjuval põhjusel võiks panna inimesele tema soole mittevastava eesnime? Ma jäin mõtlema sellise võimaluse peale. Kujutame ette, et näiteks eesti naine abiellub portugali mehega. Portugali mees on katoliiklane ja ütleb, et vot ma tahan, et meie pojale saaks eesnimeksF Francesco Maria, mis iganes, Sanchez näiteks või mis iganes mingisugune portugali nimi võiks olla. See vist oli küll pigem hispaania, aga see pole antud juhul oluline. Tõesti, katoliiklikus traditsioonis on see aktsepteeritud, eks ole, et poisil võib olla kaitsepühaku nimena ka Maria nimi. Tõesti on nii, see on kultuuritraditsioon ja kui sellise põhjendusega minna ametniku juurde, selgitades asja ära, siis ma arvan, et see võiks kvalifitseeruda mõjuva põhjusena, miks poisslapsel teine eesnimi Maria. 

Ja tegelikult vaadates seadust nähtub, et umbes sellisele lähenemisele ongi seadusandja osutanud. Lõige 4 ütleb, et käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatust võib teha erandi, kui lapsel või lapse vanematel on oma kodakondsuse, peresuhete, rahvuskuuluvuse või muude asjaolude tõttu isiklik seos muukeelse nimetraditsiooniga ja taotletav nimi on sellele vastav. Tõesti, näete, täpselt selline olukord ongi meil siin olemas. On tegemist, kuidas see siis ongi: lapse vanematel on oma kodakondsuse, peresuhete, rahvuskuuluvuse või muude asjaolude tõttu isiklik seos muukeelse nimetraditsiooniga. Ja just sellist nimetraditsiooni ma kirjeldasin. 

Nii et seadusandja on andnud väga selge tõlgendusvõtme sellele, millistel väga erandlikel juhtudel võib panna inimese soole mittevastava eesnime. Mitte kusagil ei ole seadusandja andnud sellise indikatsiooni, et muu mõjuva põhjusena võiks kvalifitseeruda see, et keegi lihtsalt tunneb ennast teise soo esindajana. 

Ja see on igati loogiline. Nagu ma oma küsimust esitades osutasin, vastasel juhul me jõuaksime totaalse absurdi olukorrani, et reaalsus ei maksa midagi, lihtsalt isiku enda selline tundmus ongi ja see oleks määravaks põhjenduseks. Ja siis võiks tõesti öelda, et mina ütlen, et mina olen praegu 44, varsti saan 45 ja kuidagi ei tunne ennast vanana. "Hingelt olen täitsa nagu noor inimene, tunnen ennast 25-aastasena." Ja siis võiksin taotleda, et muutke mu isikukood ära. "Ma ei taha, et mu isikukood viitab sellele, et ma olen 44-, varsti 45 aastane." No siis öeldakse: "Kuulge, see ei ole mingisugune muu mõjuv põhjus! Te olete välja mõelnud, et te olete noorem, kui te tegelikult olete." Aga just samuti ei ole mõjuv põhjus see, et te olete mõelnud ennast teise soo esindajaks, kui te reaalselt olete. 

Nii et kokkuvõttes tuleb lihtsalt öelda, et kogu see transideoloogia tuleks visata prügikasti, sest see on täiesti mõistusevastane, loomuvastane, ja naasta terve mõistuse juurde. Paljud asjad saaksid selgemaks. Aitäh!

Aitäh teile! Anti Poolamets, palun!

Täna on ju vaba mikrofon ka, aga ma kasutan kohe võimalust huvitava informatsiooni edastamiseks. Kui juba nimede teema juurde kõik läks, siis esmalt muidugi tõi minister välja huvitava joone, mis kordub siin puldis selle valitsuse ajal ikka ja jälle. Kui on vaja midagi ära teha, mida tavaliselt ei tehta, siis nimetame tungivalt selle mingiks eriolukorraks. Niimoodi kaaperdati meilt maksuõigus Brüsseli poolt, öeldi, et CO₂ on üks paha asi ja meil on vaja maailma päästa. Tegelikult ju Brüsselil ei ole õigust liikmesriikidele makse kehtestada, aga väänati supermaks, supermaks, mis hõlmab kõiki eluvaldkondi, mis võtab läbi veondusest, toitlustusest kõikide valdkondadeni välja – loomulikult energiateema. Sellestsamast nimeteemast tuli läbi eriolukord, no et inimesel on vaja ja tal on tungiv vajadus. Me teame, mis vajadus tal on. Kui teadusminister, haridusminister kehtestab ennast siin sellega, et meil on miinimum 20 sugu, see on miinimum, õpikus kirjas, tegelikult ministri uskumuste järgi palju rohkem, siis kui nii tähtis minister on juba asjad paika pannud, et meil on eriolukord ja tema ütleb, mis siin majas teadus on või mis Eestis üldse teadus on, siis võib kõike teha. Ja see konkreetne asi on lihtsalt teie haridus- ja teadusministri suurte ideede väljendus registrites, ministeeriumis ja ka hullumajades. Need on ühendatud anumad. Kui inimesel on psüühikahäire või imelik tunne, mis teda hommikul või õhtul tabab, siis ametnik noogutab, kirjutab alla, ütles, et teil oli täna paha päev, muudame nime ära. Miks mitte näiteks E-valimisteks? Ma tahan nimeks E-valimised, Kliimaministeerium, Sotsmin. Ja ma ei tee nalja. Mul on siin terve nimekiri nõukogulikke nimesid. Pärast revolutsiooni läks suureks tuhinaks, kuidas neid nimesid tehti. Ja ennäe imet, nendel oli nõukogude folklooris hiljem ka suur roll. Hakkasid tulema nimed, näiteks Vilen Vladimir Iljitš Lenini nimetähtedest, Kombain, kõikvõimalikud traktorid, Komitern kommunistliku internatsionaali järgi, Komissar, Marx Enn, Marx Engels, Dresiin ja nii edasi.

Aga ärge tehke, ärge olge revolutsiooniline madrus, ei ole vaja. Ärge tehke järgi neid sovetlikke hulluseid! Ärge lubage lastele Dresiin nimeks panna! Ärge andke järgi soopropagandistidele ja ärge tooge seda riiki sisse, sest transideoloogia on üks kõige mürgisemaid ideoloogiaid, mille peale üldse inimfantaasia saab tulla. Miks te peate seda kaasa tegema oma parteiga? Kui te seda teete ja meie ka teie sõnumit levitame … Te ju täna ütlesite, et tuleme inimestele vastu, et neil oleks psühholoogiliselt hea olla, tuleme vastu, anname neile selle vulasoolise nime, siis minu meelest on teil probleem. Teie niigi olematu toetus variseb veel olematumaks, nagu liivaterad pudenevad laiali. Ärgake üles ja tegelege oma valijate tegelike muredega, mitte transsooliste, vulasooliste, ärasoolistega. Aitäh!

Aitäh teile! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti Vabariigi nimeseadus ütleb selgelt: eesnimi peab vastama isiku soole. See ei ole suvaline bürokraatlik reegel, vaid osa meie õiguskorrast, mis toetub ühiskondlikele kokkulepetele, et isiku nimi väljendab tema objektiivset reaalsust, sealhulgas bioloogilist sugu. Kui see piir kaob, laguneb õigusselgus ja tekib kaos. 

Hiljuti levinud arusaamad soosüsteemist kui ujuvast või vulasoolisest nähtusest on ideoloogilised. Feministlik ja postmodernne vaade, mille kohaselt sugu on pelgalt ühiskondlik konstruktsioon, meenutab marksistlikku klassiteooriat, katset asendada reaalsus ideoloogiaskeemiga. Selline lähenemine ei toetu ei teadusele, ei tervemõistuslikkusele, arusaamale inimeseks olemisest. Kui riik annab transsoolisele õiguse vahetada oma nimi, ilma et sugu oleks ametlikult ja meditsiiniliselt määratud, loob see ohtliku pretsedendi. See tähendab, et igaüks võib oma äranägemise järgi muuta dokumente ja identiteeti, sõltumata tegelikkusest. Tekib küsimus, kui palju on ühel isikul õigus nõuda, et teised teda valitud nime või soo järgi kohtleksid, eriti kui see ei vasta rahvastikuregistris märgitule. 

Me ei tohi alahinnata selle ideoloogia mõju lastele ja noortele. Kui ühiskond kaotab normid, mille järgi sugu ja nimi on seotud, kaotame ka orientiiri, mille alusel laps saab oma identiteeti üles ehitada. Nimi on midagi enamat kui isiklik valik. See on kultuuriline, keeleline ja ühiskondlik kokkulepe.

Õigus enesemääratlusele ei tohi saada õiguseks määratleda ümber ka ühiskond ise. Nimeõigus ei ole identiteedimäng, vaid osa riigi toimimisest, sealhulgas õigusest, tervishoiust ja avalikust korrast. Siseministeerium peab seadma piiri, nimi peab vastama soole, mis on tuvastatud meditsiiniliselt ja ametlikult. Mitte iga enesetunne ei saa olla aluseks juriidilistele muudatustele. Kui me soovime hoida Eesti õigusriiki, perekonda ja selget ühiskondlikku korda, peame vastu seisma ideoloogiale, mis hajutab piire mehe ja naise, tõe ja tunde, isiku ja ühiskonna vahel. Aitäh!

Aitäh teile! Riigikogu liikmed on kõnelenud ja koos sellega sulgen läbirääkimised. Oleme sellega ka viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Ja saame minna kuuenda päevakorrapunkti juurde, mis on tänasel päeval viimane, aga otse loomulikult sellele järgneb vaba mikrofon. Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Züleyxa Izmailova, Reili Ranna, Tanel Kiige, Helmen Küti, Heljo Pikhofi, Riina Sikkuti ja Anti Allase 22. aprillil 2025 esitatud arupärimine relvaseaduse võimalike muudatuste kohta, arupärimine nr 755. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli arupärijate nimel hea kolleegi Andre Hanimägi.

Lugupeetud aseesimees! Hea minister! Siit on hea nüüd küll juba üle-eelmisest punktist edasi minna, mis puudutas lasketiire. Tõepoolest, relvaseaduse võimalike muudatuste kohta on avalikkuses olnud päris palju juttu. Ühelt poolt on jutt sellest, et vähendada bürokraatiat ja mõelda selle peale, kuidas veelgi tugevdada julgeolekut, millisel moel oleks kõige otstarbekam relvaseadust muuta selliselt, et need, kellel võiksid olla relvad, tunneksid ennast võimalikult vähe riigi poolt kuidagi ahistatuna. Kuid teisalt räägime me minu hinnangul ka päris selliselt nii nurga tagant kui ka otse sellest, et Eesti ühiskonnas laiemalt võiks olla inimestel rohkem relvi ja seda siis väidetavalt julgeoleku paremaks tagamiseks. See võib nii olla, võib nii mitte olla, kuid me peame aru saama, et rohkem relvi võrdub ka rohkem võimalikke õnnetusi, enesetappe, aga ka näiteks relvadega seotud kuritegevust.

Ja selleks, et seda debatti mitte ainult avalikkuses pidada, aga ka siin Riigikogu saalis, tegimegi siseminister Igor Tarole arupärimise, kus me soovime teada konkreetselt, mis on tänase valitsuse poliitika ja ministri poliitika. Kas ta näeb, et Eestis võiks ja peaks olema rohkem relvi? Kas need tagaksid paremini Eesti ühiskonna turvalisust? Ja miks ja millised muudatused on relvaseadusesse vaja viia? Ja loomulikult, relvadest ja relvaseadusest rääkides peame rääkima ka turvalisusest. Kuidas siseminister ja Siseministeerium laiemalt näeksid seda, et Eestis oleks jätkuvalt madal kuritegevuse tase relvadega ning õnnetusjuhtumid?

Suur tänu teile! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli auväärt siseministri Igor Taro.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Siseministrile edastati arupärimine relvaseaduse võimalike muudatuste kohta ning esitati kuus küsimust. Esmalt teen lühikese sissejuhatuse ja siis asun konkreetsete küsimuste juurde. 

Asjaolu, et relvaseadus on ajale jalgu jäänud ja vajab muutmist, ei ole uudis. Relvaseaduse tervikteksti ülevaatamine ja täiesti uue relvaseaduse koostamine on Siseministeeriumi tööplaanis olnud juba mõnda aega. Tänaseks on seadust enam kui 60 korda parandatud või täiendatud ning isegi kogenud juristidele on normtehniliselt selle seaduse lugemine muutunud väga raskeks. Uue tervikteksti väljatöötamiskavatsuse koostamiseks on kaardistatud peamised murekohad ja muutmisvajadused. Koostöökohtumised neil teemadel juba käivad. Uue tervikteksti loomise eesmärk on uuendada seaduse ülesehituse loogikat ja kasutatavaid termineid selliselt, et sätestatud nõuetest arusaamine on tänapäeva vajadusi ja tehnoloogilist arengut arvestav, mõistlik ning üheselt arusaadav kõikidele osapooltele. Loodame väljatöötamiskavatsusega välja tulla juba sel suvel ja järgmisel aastal kirjutada valmis uus seadus. Arvestades, et õigusloomeprotsess on ajamahukas, plaanime paralleelselt teha mõningaid kiiremaid muudatusi veel käesoleva aasta lõpuks. Milliseid täpsemalt, selgub töö käigus. Ja rõhutan kohe alguses ära, et plaan ei ole piltlikult inimestele relvad kätte suruda. Jätkuvalt oleme igati tervemõistuslikult pooldamas seda, et relvaomanik peab olema pädev relva kasutama ning vastutama relva käsitsemise eest. 

Järgnevalt vastan ka konkreetsemalt esitatud küsimustele. Esimene küsimus: "Kas Teie hinnangul võiks Eesti kodudes ja ühiskonnas laiemalt olla rohkem relvi?" Lähtume laiapindse julgeoleku käsitlusest, mille eesmärgiks on, et iga Eesti inimene teaks, millised on tema rollid kriisi ja sõja korral, ning suudaks neid ka täita. Juba kehtiva seaduse kohaselt saavad Eestis seadusekuulekad ja nõuetele vastavad inimesed relva omada, kui see on vajalik ja põhjendatud. Ka edaspidi on see siht, et kvalifitseeritud ja lojaalsed kodanikud saaksid Eesti turvalisemaks muutmisesse panustada võimalikult tõhusalt. Küll vajab seadusandlus ajakohastamist, et paremini arvestada muutuva julgeolekuolukorra, tehnoloogiliste arengute ja praktikas ilmnenud kitsaskohtadega. See eeldab enamate seaduste muutmist ja ministeeriumidevahelist koostööd. Selleks, et tõsta inimeste turvalisust ja kaitsetahet, peaks rohkem panustama meie noorte kaitsetahte kasvatamisele, kaasates neid senisest enam juba koolipingis olles riigikaitselisse väljaõppesse, sealhulgas relva käsitsemise oskuste harjutamisse. Kui see peaks tooma kaasa relvaomanike arvu suurenemise, on see lihtsalt kaasnev mõju. 

Teine küsimus: "Kas ja milliseid muudatusi on plaanis relvaseadusesse viia?" Me soovime muuta nõuded kaasaegseks ja eesmärgipäraseks. Seaduse ülesehitus ja selles esitatavad nõuded peavad olema lihtsalt ja üheselt arusaadavad nii inimestele kui ametiasutustele. Ma usun, et me kõik tajume, et relvaseaduse osas on kohtumenetluses olnud liigselt palju jahvatamist väikeste ja arusaamatute nüansside üle. See on ebaotstarbekas vaidluskulu riigile ja tarbetu ajakulu meie relvaomanikele. Juba plaanis olevatest asjadest saame nimetada relva omamise otstarvete laiendamise, lisades sinna näiteks laskeharrastuse. Lisaks plaanime kaotada relva soetamisloa ja võõrandamisloa nõude ning leiame, et relva ostmiseks ja müümiseks piisaks vaid kehtiva relvaloa omamisest. Relva ostu ja müüki saaks vormistada selleks vastavat tegevusluba omavad juriidilised isikud. Samuti analüüsime, kas relvaloa omaja või taotleja tervisekontrolli peab kohustuslikus korras olema kaasatud psühhiaater inimese vaimse tervise seisundi hindamiseks või on olemas alternatiivseid ja tõhusamaid meetmeid. Muide, psühhiaatrite seltsi esindaja huvigruppide kaasamisel ise nimetas seda nõuet liigseks ja ei pidanud seda mõistlikuks. Vajalikuks peame ka kehtiva tervisetõendi kehtivuse peatamiseks ja kehtetuks tunnistamiseks võimaluste loomist ning tervisetõendi kehtivuse ajal erakorralisele tervisekontrollile suunamise võimaluse sätestamist. 

Kolmas küsimus: "Miks Teie hinnangul need muudatused on vajalikud?" Nimetatud muudatused ja ka muud muudatused, mida kavandame, on kantud eesmärgist muuta relvaseaduse nõuded kaasaegseks ja eesmärgipäraseks. Näiteks relva soetamisloa ja võõrandamisloa kaotamisel vähendame tarbetut bürokraatiat ja anname relvaluba omavale isikule vabaduse relvaloale kantud liigi ja otstarbe kohaseid relvi lubatud määra ületamata soetada ja soovi korral võõrandada, ilma et selleks tuleks esitada taotlus Politsei‑ ja Piirivalveametile. Lisaks sellele, et protseduur muutub mugavamaks inimesele, hoiab see kokku ka PPA ressurssi ning vabanenud ressurssi saab suunata järelevalvesse. 

Neljas küsimus: "Kas plaanitavad võimalikud muudatused suurendaksid relvade hulka Eestis?" Nagu juba öeldud, see ei ole eesmärk, kuid võib osutuda muudatuste kõrvalmõjuks ka suurenev relvade arv. Eesmärgiks on siiski relvaseaduse kaasajastamine ja tarbetu bürokraatia vähendamine. See aga ei vähenda järelevalve tähtsust. Eeldus relvaomanikuks saada on siiski see, et relvaluba võivad omada vaid kontrollitud ja Eestile lojaalsed kodanikud. 

Viies küsimus: "Kuidas suurendaks relvaseaduse muudatused Eesti julgeolekut?" Ainuüksi relvaseaduse muutmisega Eesti julgeolekut ei suurenda. Eesti julgeolek sõltub eelkõige Eesti inimeste kaitsetahtest ja teadlikust panustamisest riigikaitsesse. Kui Eestis on rohkem inimesi, kes tahavad ja saavad riigikaitsesse panustada, ning neid suudetakse kaasata riigikaitselisse väljaõppesse, liigselt koormavaid kohustusi lisamata, kasvab Eesti inimeste turvatunne ja kaitsetahe. See omakorda panustaks laiemalt ka Eesti julgeolekusse nii kriisi kui ka sõja korral. Kui kodanik tunneb, et riik usaldab teda, siis tema motivatsioon seda riiki kaitsta kindlasti tõuseb. 

Kuues küsimus: "Kuidas tagada, et relvadega seotud kuritegevus ja õnnetusjuhtumid oleksid Eestis jätkuvalt madalal tasemel?" Mõningaste leevenduste ja muganduste kõrval vaatame üle ka neid valdkondi, mis kehtiva relvaseadusega selgelt või piisavalt reguleeritud ei ole. Näiteks on sagenenud juhtumid relvataoliste esemetega, nagu näiteks signaalrelvad või ka airsoft'i relvad, seda eelkõige põhjusel, et need on kergesti kättesaadavad ja paraku puudub tõhus järelevalve. Lisaks on need äravahetamiseni sarnased tulirelvale ja kui neid avalikus kohas nähtavalt käidelda, võib see tekitada läheduses olevates inimestes põhjendamatut hirmu. Politsei reageerib kõikidele sellistele juhtumitele, arvestades, et tegemist võib olla tulirelvaga, kuni pole tõestatud vastupidist. Tagajärjed võivad olla soovimatud. Eeltoodust tulenevalt leiame, et relvadega seotud kuritegevuse ja õnnetusjuhtumite jätkuvalt madalal tasemel hoidmiseks on vaja tõhustada järelevalvet. Tarbetu bürokraatia vähendamisest vabanevat ressurssi saabki selleks kasutada. Relvad tohivad jätkuvalt olla vaid sobiliku eluviisi ja käitumisega õiguskuulekate inimeste käest, kes oskavad ja suudavad relva ohutult ja eesmärgipäraselt käidelda. Võin veel siia lisada, et seda kuritegude arvu legaalses käibes olevate tsiviilrelvadega seoses on äärmiselt vähe, need on mõned üksikjuhtumid. Valdavalt on need seotud, need rikkumised, relvade hoiustamise tingimustega. Seda, et keegi läheks oma tsiviilkäibes relvaga kuhugi vehkima, seda ikkagi Eestis naljalt ei juhtu, vehitakse ikkagi kas õhkrelvaga, signaalrelvaga. Need juhtumid paraku on nagu tavapärasemad ja võtavad küllaltki palju PPA ressurssi, kuna nendele tuleb alati reageerida. Tänan!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Jaak Aab alustab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Üldiselt on olnud, vähemalt seni ja ka just viimastel aastatel suundumus see, et riik on suunanud neid inimesi, kes soovivad riigikaitsesse panustada, osalema Kaitseliidus, kus siis inimesed õpivad paremini ka seda osa, kuidas relvaga käsitseda, kuidas sellega riigikaitses paremini osaleda, ja nii edasi. Samas on soov, te räägite, et rohkem inimesi saaks riigikaitsesse julgeolekuolukorras panustada. Kas praegu on mingi takistus? Kas momendil relvaloa taotlusi jäetakse nii palju rahuldamata, et kõik soovijad ei saa vastavalt tingimustele relva muretseda?

Aitäh! Üldiselt ei jää palju taotlusi rahuldamata. See hulk on üpris väike. Minu arust vist 4% umbes jääb rahuldamata. Nüüd, kogu see riigikaitsesse kaasamise teema on pigem niisuguses võtmes, kus on võimalik riigikaitsesse kaasata muid organiseeritud isikuid, kes on juba relvakandjad. Näiteks läbi mõelda teatud koostöövõimalused jahimeestega. Jahimeeste liidu esindaja oli meil ministeeriumis sellel kaasamiskoosolekul, mis relvaseaduse muutmist puudutas. Vib-olla ka kaaluda teatud koostööd turvaettevõtetega. Ega see riigikaitsesse panustamine ei ole ainult sõjaline panustamine. Kui me täna räägime riigikaitsest, me ikkagi lähtume järjest rohkem sellisest laiapindse riigikaitse käsitlusest, mis hõlmab ka neid olukordi, kus riik ei ole veel otseselt sõjaolukorras. Meil on see hübriidohtude võimalik risk pigem tõusutrendis. Näiteks seesama teema, mis puudutas desünkroniseerimise ajal elutähtsat taristut, selle taristu kaitsmist. Kindlasti see vajadus kuhugi tulevikus ei kao, pigem suureneb. 

Siin on tõesti üks selline kaasamisvõimalus võib-olla nende relvakandjate osas, kes kuuluvad ka mõnedesse muudesse struktuuridesse. Need ei pea olema kindla peale Kaitseliidu liikmed. Aga ma olen teiega selles mõttes nõus, ma siit puldist tahan kinnitada, et kes vähegi soovib Eesti riigikaitsesse mõtestatult ja professionaalselt panustada, võiks kaaluda esmajärjekorras Kaitseliiduga liitumist. Kaitseliidul on kõigile Eesti inimestele sõltumata vanusest, soost ja kõigest muust, näiteks asukohast, väga erinevaid rolle, ülesandeid välja pakkuda ja väga palju head, sisukat väljaõpet, ja täiesti tasuta. 

Aitäh! Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea minister! Tõepoolest, kui me räägime bürokraatia vähendamisest või mingitest topeltkontrollidest ja millestki muust, mis relvaomanikke ahistavad ebaproportsionaalselt, siis ma tahan ka kinnitada, et loomulikult selles ei ole küsimust. Bürokraatiat selle koha pealt kindlasti saab arutada ja vähendada. Küll on aga küsimusi tekitanud seesama, et kui meil tegelikult taotlejaid, kellele relvaluba ei anta, on ju väga vähe, nagu te ise ka kinnitasite, ja teiselt poolt samas ka näiteks teie erakonnakaaslane Tarmo Tamm on öelnud Päevalehe veergudel, et inimesi tuleks rohkem usaldada ja inimestele võiks rohkem relvi anda, siis tekib küsimus, et mis see muudatus oleks, mis veelgi, ka sellele 4%-le, kes täna ukse taha saadetakse, et nendele ka relv antakse. Te rääkisite relvaharrastuse otstarbest. Äkki te avate seda, kuidas te laiendate seda relvasaajate võimalikku hulka.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et siin on toimunud natukene nagu väike valestimõistmine, ja kohe katsun siin selgust tuua. See bürokraatia ja topeltkontrollide vähendamine ei ole kindlasti mõeldud selleks, et neid 4%, kes välja praagitakse, kuidagi tagasi tuua. Kui nad nõuetele ei vasta, siis nad ei vasta. Küsimus on selles, kas seda ülejäänud 96% peab nii palju vintsutama, nagu praegu vintsutatakse. Pigem muuta selle 96% elu natukene lihtsamaks, mis vabastaks ka riiklikku ressurssi, see oleks nagu eesmärk. 

Laskeharrastuse teema selgituseks nii palju, et praegu tõepoolest sellist võimalust ei ole, et soetada endale relv, laskeharrastuseks, et näiteks käia ise tiirus kord kuus harjutamas enda jaoks. Praegu on niimoodi, et sa pead ennast registreerima laskesportlaseks ja käima võistlustel. Tundub, et see on ka selline tarbetu vajadus ka. Üks täiendav otstarve võiks olla ka pärimine, et kui sa saad pärandina relva, see võiks olla ka mõjuv põhjus, miks relva omada.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Nagu te ka mainisite, siis võin kinnitada, et kergejõustikuvõistlustel kasutatakse stardipüstolit. Ja ka teie tõite näiteid. Need on äärmiselt sarnased päris relvadega ja kui neid kasutada, siis see hääl, mis sealt välja tuleb, on päris hirmuäratav. Ja sellest lähtuvalt me teame näiteid, kus avalikus ruumis on kasutatud stardipüstoleid ja tegelikult ju politseil puudub sel hetkel teadmine, kas tegu on päris püstoli või mitte päris püstoliga.

Mul on küsimus. Kas te oskate kommenteerida, kui laialdane on relvataoliste esemete kasutamine aastate võrdluses? Kas olukord on läinud hullemaks või pigem mitte, ja kuidas seda saab vaadata just noorte relvakasutamise vaates? Kas seal on mingisuguseid tendentse näha?

Aitäh! Praegu väga täpseid arve mul teile välja tuua ei ole. Võin öelda selle tunnetuse pealt, mis on tekkinud ministeeriumis inimestega suheldes. Tundub, et see probleem on pigem tõusutrendis. Olen ka ministriametis saanud mõnikord sõnumeid selle kohta, et nooruk on saabunud kooli õhkrelvaga ja politseipatrull on pidanud reageerima. Kindlasti see eriti mõistlik ei ole.

Eks naljaga pooleks öeldakse, et arvestades seda, kui palju signaalrelvi müüakse Eestis, tundub, et kõik on jube suured sportlased ja tulevased olümpialased. See ei ole proportsioonis inimeste spordiharrastusega. Ilmselgelt soetatakse neid mingisugusel muul otstarbel ja siin on küsimuse koht, kas see peaks olema niivõrd vaba ja kontrollimatu, nagu ta praegu on. Sellepärast et selle signaalrelva üheks eripäraks on see, et teda on võimalik ümber ehitada suhteliselt lihtsa vaevaga selliseks ühelasuliseks tulirelvaks ja surmavaks relvaks. Meil on siin alles kurb juhtum olnud, kus õhkrelvaga pihta saanud inimene on siit ilmast lahkunud. 

See kindlasti on tõsine teema, millele tähelepanu pöörata. Kogu see relvaseaduse muutmine ei ole käsitletav selliselt, et me läheme mingisuguse sellise lausalise kaose teed, vaid ikkagi selles suunas, et need inimesed, kes on kvalifitseeritud ja kes on lojaalsed Eesti Vabariigi kodanikud. Neil peaks olema see võimalus mõnevõrra lihtsam, ja kõik muud sellised kasutused, mis ei vasta Eesti turvalisuse tõstmise eesmärgile, siis seda pigem välistada ja piirata.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Mulle kahjuks tundub seda debatti jälgides, et neid kaasnevaid riske ei ole ülearu tõsiselt võetud. Eestis teadaolevalt on päris palju inimestel probleeme ka vaimse tervisega. Meil on igal aastal umbes 200 inimest, kes meie hulgast lahkuvad enda käe läbi. Ja tegelikult on meil ka väga traagilisi juhtumeid. On viidatud Lihula tulistamisele, aga näiteks kümmekonna aasta eest ka Viljandis, mis puudutas koolis õpetajat tulistanud noormeest, kes kasutas selleks igati legaalset relva. 

Kas te ei näe, et selline laiem relvade kättesaadavus, millele olete viidanud nii teie kui teie enda erakonnakaaslased, see ongi vajalik suund, et rohkem relvi on justkui rohkem julgeolekut? Aga see tegelikkuses suurendab seda riski, et neidsamu relvi kasutatakse ka endale või teistele viga tegemiseks. Tegelikkuses me võime saavutada soovitule vastupidise eesmärgi, ei saa turvalisemat ühiskonda, vaid saame ebaturvalisema ühiskonda. Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! Olete juhtinud tähelepanu väga õigele aspektile. Me oleme neid riske loomulikult hinnanud ja hindamas ka nende muudatuste ettevalmistamisel. Üks selle tõestusi on ka see, et meil on mõttes tervisetõendi regulatsiooni muutmine. Ühtepidi võib-olla ei pea tulevikus kahtlemata igal juhul kaasama psühhiaatrit, sellepärast et need 5- kuni 10- minutilised psühhiaatrite sessioonid, mis tihtipeale piirnevad mõne küsimuse esitamise ja n-ö raha ja kviitungi vahetusega, ei pruugi anda paremat pilti kui perearsti konsultatsioon. 

Aga küsimus on selles, et ka see hinnang, mille perearst annab, kehtib ainult sel hetkel, kui inimene on selles kabinetis. Kui ta sealt kabinetist välja läheb ja midagi juhtub – see võib olla ka ootamatu terviserike –, siis tegelikkuses see inimene ei pruugi olla enam relvakandmiskõlbulik. Siin tuleb ette näha regulatsioon, kus teatud selliste elusündmuste puhul, inimene satub näiteks erakorralise meditsiini osakonda teatud diagnoosiga, teatud põhjustel, siis tema tervisetõendi kehtivus peaks peatuma. Või siis on mingid muud elusündmused või näitajad, mis automaatselt selle tervisetõendi peatavad.  Ütleme, inimese elustiil on radikaalselt, kardinaalselt muutunud. 

Tõepoolest, neid tervisetõendeid on siiamaani välja antud mitmeks aastaks ette. Aga see, et inimesel rahvakeeli öeldes katus ära sõidab, võib juhtuda ju aasta pärast väga vabalt. Seda ei juhtu õnneks tihti ja tavaliselt sellele eelneb ka see, et inimese elukäitumises, mustris, tema terviseandmetes võib-olla muutuvad mingisugused näitajad. Nii et seda riski me tõepoolest oleme arvesse võtnud. 

Üksikjuhtumeid ei saa üle kanda selliselt, et need ongi reeglid, need traagilised sündmused. Need on olnud pigem erandid, mille vastu ei kaitsnud ka need olemasolevad reeglid. Need ongi väga unikaalsed juhtumid pigem. Me peame vaatama seda pilti laiemalt ja kaaluma, et kui riske on võimalik maandada, siis nii tuleb tegutseda.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Esmalt arupärijate nimel Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Head kuulajad! Kõigepealt suured tänud ministrile, et tuli ja vastas meie küsimustele. Tõepoolest, need küsimused on tekkinud ju sellestsamast arutelust, mis meil avalikkuses seoses väljatöötamiskavatsusega on tekkinud. Ma pean tunnistama, et jätkuvalt mõned kohad jäid siiski hinge kriipima.

Ma kõigepealt alustan sellest, et siin ennist arutati, et kuidagi tahetakse hirmsaid bürokraatlikke takistusi inimestele teha just Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poolt või kuidagi eriliselt ahistada relvaomanikke ja selleks on lausa kunagi siseminister käsu andnud. Loomulikult need jutud on kõik valed. See ei vasta tõele, kunagi ei ole olnud mingit sellist eesmärki, et relvaomanikke kuidagi eriliselt ahistada. Ja tegelikult, kui me vaatame ka nüüd tõepoolest sedasama, mida härra minister kinnitas, et relvataotlejad, 96% on politseist saanud rohelise tule, ainult 4% ei saa endale relvaluba, järelikult ei saa nad seda väga mõjuvatel põhjustel. Ja kui me nüüd räägime …

Me tegelikult natukene räägimegi võib-olla tõesti kahest erinevast asjast. Üks on see, mil moel parandada nende 96% olusid. Ja tõepoolest, me oleme rääkinud ka jahimeestega, kaitseliitlastega, et kas seal on mingisuguseid selliseid reegleid, mis ei vasta võib-olla tõepoolest tänasele julgeolekuolukorrale, kas või näiteks padrunite arv jahimehel, palju neid padruneid võib olla. Need asjad on kõik sellised küsimused, kus me oleme igati valmis arutama ja väga konstruktiivselt seda tegema. 

Teisalt on ikkagi ka nendest siseministri vastustest kõlada sellist temaatikat, et relvade hulk võib siiski suureneda. Ja nüüd, kui me vaatame seda, kuidas ta võiks suureneda, kuidas see 4% võiks veel väiksemaks minna, siis vot seal need küsimused tekivadki. Ka härra Taro erakonnakaaslane kirjutas pikalt sellest, kuidas inimesi peaks rohkem usaldama. Aga siis tekivadki küsimused, kuidas siis veel rohkem inimesi usaldada, kui ainult 4% taotlejatest neid relvi ei saa omale. Siin räägiti natukene, minister avas neid plaane. Loomulikult siis, kui väljatöötamiskavatsus on väljas, neid plaane saab paremini hinnata. Aga rääkides näiteks tänasest seadusest, siis tegelikult saab ju relva taotleda kolmel põhjusel: jahindus, sport ja enese ja vara kaitse. Ja nii jahinduse kui ka spordi puhul – rääkimata sellest, et kui te lähete kaitseliitu, saate endale relva taotleda –, nende puhul ma ei ole kordagi kuulnud, et oleks mingisuguseid bürokraatlikke takistusi. Kui oled vähegi normaalne inimene, kellele riik võiks anda relva, siis relv ka antakse. 

Tõsi, enese ja vara kaitse puhul on tõesti tekkinud küsimusi rohkem politseil: millisel moel ja miks seda vaja on, seda relva. Seda enam, et kuritegevus Eestis ei ole selline, kus tõepoolest igal inimesel peaks olema padja all püstol. Vastupidi. Tegelikult, kui me siin natukene puudutasime õhkrelvade ja airsoft'i relvade küsimusi, siis täna oli väga huvitav artikkel Pärnu Postimehes, kus sel teemal peatuti. Seal ütles politsei seda, et me selliste mulaažide või relvade puhul oleme isegi lausa et riskinud, sest meie teadmine on, et on väga suur tõenäosus, õigemini sisuliselt sada protsenti, et see relv, mis sellel inimesel käes on – ja neid väljakutseid oli igal aastal circa 400, üle 400 –, see relv, mis inimesel käes on, on suure tõenäosusega mulaaž. Juhul kui relvade hulk Eestis suureneb, ühiskonnas suureneb, siis loomulikult enam sellist hinnangut politsei anda ei saa ehk ohutase ka võib selle tulemusena tõusta.

Palun lisaaega.

Jaa, otse loomulikult, kolm minutit lisaks.

Ja nüüd me jõuamegi selle põhiküsimuseni. Kui selle eesmärk, selle seaduse eesmärk on bürokraatiat vaadelda, siis teeme seda, teeme seda üheskoos, räägime ühiskonnas erinevate sidusrühmadega ja mõtleme, kuidas seda asja paremini teha. Kui aga jätkuvalt me jõuame igatepidi, ka ministri vastustes, sinna, et need asjad on siiski omavahel nii palju seotud, et rohkem inimesi saab ka endale relvi, siis ma arvan, et on ühiskonnas aus palju rohkem keskenduda sellele, mida rohkem relvi Eestis kaasa toob. Ja see ei ole ainult välisjulgeoleku parandamine, et me nüüd ühiselt kõik oleme piisavalt hästi relvastatud, et hoida ära meie idanaabrit. 

Kõik inimesed peaksid olema valmis ja nii palju oskama relvi käsitleda, kui see on võimalik, ja see oli lasketiiru küsimus ennist. Loomulikult lasketiiru on Eestis vaja. Aga see, et meie põhimõte relvaloogikas peaks olema, et rohkem relvi võrdub rohkem turvalisust, see ei saa nii olla. See ei ole niimoodi ka välispraktikat vaadates. Üldiselt, jättes kõrvale nüüd väga ilmekad näited, à la Ühendriigid, siis tegelikult ka mujal, kui me räägime näiteks Soomest, siis ka Soome on tegelikult pärast koolitulistamisi teinud relvaseaduse hoopis karmimaks. Eestis ei ole ülemäära karmi relvaseadust, me kindlasti sellist muljet ei tohiks Eesti inimestele jätta. 

Nii et ma kutsun üles kindlasti avatud koostööle. Arutame relvaseadust, aga arutame väga ausalt ka seda, mida tähendab rohkem relvi Eesti kodudes. See ei ole ainult julgeolek, see tähendab ka rohkem õnnetusi, rohkem relvadega seotud kuritegevust ja paraku ka rohkem enesetappe. See on see, mis on välismaa praktikast ja uuringutest üldjuhul tõene väide. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Oleme koos sellega ka kuuenda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Tänu ministrile ja kõikidele, kes osalesid. 

Ja nüüd, head kolleegid, peale haamrilööki on võimalus registreerida sõnavõtuks vabas mikrofonis. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Täna oli korruptsioonivastase erikomisjoni istungil arutlusel Rail Balticu küsimus, kus osales ka Läti parlamendi Rail Balticu uurimiskomisjoni esimees, kes omalt poolt kinnitas, et enne 2035. aastat ei tule Lätis mitte mingit raudteed. Samal ajal meie valitsus soovib tellida Rail Balticu jaoks 75 miljoni euro väärtuses uusi ronge, omamata kindlust, et me ise, esiteks, leiame puuduoleva raha, ja Läti ehitab oma osa valmis. Elron ja Rail Baltic Estonia kinnitasid täna istungil, et nende rongidega hakatakse sõitma vaid Eestis ning pole kindlust, et nad hakkavad sõitma Eesti piirist kaugemale. Põhimõtteliselt täna me oleme ehitamas mitme miljardi eest raudteed, tellime 70 miljoni eest ronge, et sõita Tallinnast Läti piirini. Põhimõtteliselt on Rail Balticust saanud Tallinna–Häädemeeste ekspress. Lisaks iga aasta hakkab kuluma 50 miljonit eurot selle ülalpidamiseks. Ja ma toon võrdluseks, et see on suurem kui Elroni kõigi praeguste liinide kulu kokku, see on praegu 30 miljonit, ja selle Tallinna–Häädemeeste liini jaoks läheb 50 miljonit. 

Kuna meil on ka jätkuvalt teadmata, kust tuleb puuduolev raha Eesti lõigu ehitamiseks, milleks on umbes 1,8 miljardit eurot, võib see omakorda tähendada, et rongid jäävad üldse meil seisma. Selline olukord on meil praegu Tallinna–Tartu rongidega. Rongid telliti, aga need lihtsalt praegu seisavad depoos, sest turvangusüsteemi paigaldamine raudteel ei saanud õigeks ajaks valmis. See on kahju maksumaksjale. 

Ja Läti parlamendi uurimiskomisjoni esimees tegelikult avaldas imestust, et miks tellib Eesti rongid juba praegu, tellib need eraldi, mitte ei soovi korraldada ühishanget teiste riikidega. Tõesti, praeguse eraldi hanke korraldamine võib tähendada tulevikus palju suuremaid kulusid, sest meil on vaja pärast kohandada signalisatsiooni, tehnoloogilisi lahendusi. Ehk see on kõik täiendav kulu maksumaksjale. 

Ma tuletan meelde, et Keit Kasemets juba varem tunnistas, et mingit riskide analüüsi Rail Balticu projekti osas tehtud ei ole. Ja täna me saime kinnituse, et Kliimaministeerium jätkuvalt elab omas mullis, paralleelmaailmas, ei soovita näha reaalset olukorda. Ministeeriumil jätkuvalt puudub analüüs ja varuplaan olukorraks, kus Eesti omalt poolt ehitab taristu valmis, teeb kõik ilusti ära, kuid naaberriigid jäävad ajagraafikust maha. Kõik riskid jäetakse täna maksumaksja õlule ega ole arvutatud, mis on siis see võimalik kahju. 

Samuti, Kliimaministeerium ei ole jätkuvalt analüüsinud kaasvastutuse küsimust olukorras, kus üks riikidest ei täida oma kohustusi tähtajaliselt, et mida see tähendab. Kliimaministeeriumi esindaja tegi täna lihtsalt nägu, et ta ei saa küsimusest aru. 

Veel üks asi, mis oli täna tõstatatud: kilomeetri hind, mida täna meile Eestis näidatakse. Läti parlamendi esindaja hinnangul näidatakse Eesti kilomeetri ehituse hinda liiga madalana, mis ei pruugi üldse vastata reaalsele turuolukorrale. Tekibki küsimus, kui keskmine hind Euroopas kiirraudtee ehitamisel on vähemalt 15 miljonit eurot ühe kilomeetri kohta, Eestis näidatakse aga selleks 8  miljonit eurot, kas see siis tähendab, et üks hetk lisanduvad meile veel täiendavad kulud, mida pole siiamaani veel sisse arvestatud? Lisaks avaldas Läti uurimiskomisjoni esimees ka muret, et tema ei ole kindel, et Läti ehitussektor näiteks kannab üldse lähiaastatel Rail Balticu projekti välja. Paralleelselt on väga suured teised projektid käsil. Kas jätkub insenere, arhitekte, tööjõudu, materjale? See võib üldse tekitada ehitussektoris ülekuumenemise ning inflatsiooni ning võib mõjutada ka Eestit. Eesti poolt jällegi täna kõik komisjonis, kes olid esindatud, mitte mingit probleemi selles jällegi ei näinud. 

Ma soovitan kõigil vaadata see tänane istung järele, see on YouTube'is üleval. Täna on viimane aeg üles ärgata, avada silmad. Läti poolt ei tule lähiaastatel meie poole raudteed. Miks ma täna jookseme rongist ees, või täpsemini, raudteest ees, teeme mitmemiljardilisi investeeringuid, tellime 70 miljoni eest ronge, mis võib-olla isegi ei hakka sõitma, või siis nad sõidavad maksimaalsed Läti piirini? Samal ajal meie teed igal pool lagunevad, meie neid ei ehita, ei ehita neljarealisi maanteid, aga paneme samas mitu miljardit eurot projekti, mille puhul me isegi ei tea, kas see saab valmis või mis sellest saab. Aitäh!

Aitäh! Riina Solman, palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid siin saalis ja kes te jälgite meid interneti vahendusel! Suur tänu ka Anastassia Kovalenko-Kõlvartile selle hea ette ettekande eest! See on oluline probleem, elan kaasa.  

Aga ma peatuksin natukene helgematel toonidel. Meie elus on siiski veel palju ilusat. Nii oli ka eile, kui oli emadepäev. Ja ma veel tagantjärele tervitan kõiki emasid, kõiki tulevasi emasid, kõiki vanaemasid, vanavanaemasid! Usun, et oli ilus päev kõikidele ja perekondadele laiemalt ka. Sellega seoses: miks ma selle teema tõstatasin? Meie oleme täna siin saalis väga palju sotsiaalpoliitikal peatunud ja rääkinud lastega perede toimetulekust. Nimelt, mina sotsiaalkomisjoni aseesimehena olin ka varasemas elus oma erakonna naiskogu juht ja viisin läbi sellist konkurssi ja tunnustusüritust, milleks oli aasta ema tiitli väljaandmine. Nagu väga paljud teavad, kuni Alar Karise presidendiks nimetamiseni toimusid Estonia kontserdisaalis suured ilusad tunnustusüritused, kus osalesid ka meie tippkoorid ja tunnustati ühte aasta ema ja aasta isa novembrikuus väga ilusate tiitlitega. 

Ja nüüd, kui see traditsioon lakkas, väga paljud kirjutasid, et väga hea, et teie, Riina, ikka seda aasta ema ja aasta isa vähemalt Isamaas valisite, et tahaks väga, et see ilus selline kontsert, üritus ja emade tunnustamine presidendi juuresolekul kunagi jätkuks. Meie mõtlesime siis oma kolleegidega, Gerli Lehe, Lea Nilsoni ja Lea Danilson-Järgiga, et kui selle järgi muret tuntakse või soovitakse selle ürituse jätkumist, siis me kuulutame oma konkursi ülemaaliseks. Ja seda me ka eile, emadepäeval tegime. Otsisime partnereid endale, rääkisime lasterikaste perede liiduga läbi, rääkisime naisliiduga läbi. Ma pean ütlema, et veel ka ühe naisorganisatsiooniga, aga inimesed väga jälgivad, mida juhtpoliitikud teevad, mida juhtpartei ütleb, mida president ütleb, et kui enam seda tunnustusüritused ei ole, ega kohe ei juleta poliitiliste algatustega kaasa minna. Aga nad ütlesid, et kui teil on see esimene kord õnnestub, siis nemad tulevad ka paati. 

Aga leidus julgeid MTÜ-sid, kes olid nõus koos Isamaa naiskogu ja perede ühendusega aasta ema valimistele ikkagi käe alla panema ja nendeks olid Eesti Pensionäride Ühenduste Liit, kes tahavad panustada meie järelkasvu, teiseks oli sihtasutus, mille nimi on – ma kohe ütlen – Sihtasutus Väärtustades Elu. Nemad korraldasid eelmisel nädalal siin Riigikogu konverentsisaalis ühe toreda emadepäeva konverentsi "Kuhu küll need mehed jäid". Ja seal siis juhatuse liige Kaia Kapsta-Forrester ütlebki, et nende sihtasutus on nagunii tegutsenud juba aastaid vanemluse, turvaliste ja õnnelikke peresuhete väärtustamise nimel. Kui ühiskond ja eriti selle liidrid hakkavad rohkem esile tõstma vanemlust, häid peresuhteid, tunnustama ja toetama vanemate tööd laste kasvatamisel, siis sünnib kindlasti ka rohkem lapsi, mis on oluline Eesti riigi jätkusuutlikkusele. Aasta ema ja edaspidi ka aasta isa konkursside laiendamine ülemaaliseks ettevõtmiseks on üks võimalus sellele kaasa aidata ja kindlasti tuleb selleks teha palju muudki, et lastega peresid ning lasterikkust ühiskonnast toetada ja väärtustada.

Nüüd, pensionäride ühenduste liidu esimees Andres Ergma kinnitab, et varasem aasta ema ja aasta isa tiitlit andmise eesmärk jääb samaks, nagu see on toimunud varasematel aastatel. Aasta ema aunimetuse eesmärk on tunnustada ja tänada lasterikka pere tublisid emasid, kes on pühendunud oma perele ja kes on panustanud Eesti tulevikku läbi laste kasvatamise. Nimelt on meie pensionäride ühendus veendunud, et õnnelikud, tugevad ja suured pered on vundamendiks Eesti edule ja kestmisele. Seeniorid panid aasta ema valimisele õla alla, sest nad tunnevad kohustust panustada oma laste ja lastelaste paremasse tulevikku ja nad tahavad, et pärast neid tuleks veel väga palju põlvkond eestlasi. Andres Ergma ütleb: "Oleme ju oma põhiseaduses lubanud rahvana üle aegade kesta."

Aasta ema nominendiks saab esitada kõiki emasid, kes on Eesti Vabariigi kodanikud ja kelle peres kasvab või kes on üles kasvatanud neli või enam last. Kandidaate võivad esitada kõik, ainult iseenda kandidatuuri esitamine pole lubatud ja aunimetuse andmiseks tuleb täita statuudis sätestatud kriteeriumidele vastav vormikohane avaldus ja saata see manuses aadressil kaiakapsta ….  Aasta ema laureaadi avalik väljakuulutamine toimub avalikul tunnustamisüritusel 1. juunil 2025, kus antakse üle ka preemia 10 000 eurot.  Kas mul veel aega on? 

Ei ole enam aega, see ongi probleem. Ja kuulajaid ka ei ole enam saali jäänud. 

Finaali! No selge, aga igal juhul sellise helge sõnumiga mina oma kõne lõpetan. Ja suur tänu selle lisaaja eest ja tähelepanu eest!

Aitäh teile! Igal juhul kena mõte! Aga sellega, head kolleegid, on tänane istung lõppenud. Aitäh teile kõigile!