Tere hommikust, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Eesti Vabariigi sünnipäev on läbi, on taas argipäev ja alustame seekord Riigikogu täiskogu istungite nädalat teisipäevase istungiga. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 73 Riigikogu liiget, puudub 28. 

Järgneb päevakorra kinnitamine. Päevakord on kõigile laiali saadetud. Esmalt Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on meie päevakorra kohta ettepanek, mis puudutab Riigikogu töö ajagraafikut. Kodu‑ ja töökorra seaduse § 48 võimaldab siin paindlikult käituda. Meil on täna arutada väga oluline punkt, põhiseaduse muudatus. Kui me seda täna ära ei menetle, siis tõenäoliselt lükkub ka kolmas lugemine edasi ja võib-olla lükkub see märtsi lõpust, millele järgneb vaba nädal, aprilli. Et saaksime selguse varem, oleks meil mõistlik täna see põhiseaduse muudatuse punkt igal juhul ära menetleda. Meil võib aga ajast puudu jääda, isegi kui me pikendame [istungit] kella kaheni. Riigikogu töö ajagraafiku muutmise kohta ütleb § 48 nii: "Riigikogu töö ajagraafikut võib Riigikogu muuta kahekolmandikulise häälteenamusega vastuvõetud otsusega [---]." Ma teengi ettepaneku, et me pikendaksime töö ajagraafikut kohe nii, et me töötaksime täna kuni päevakorra ammendumiseni. (Hääl saalist: "Väga hea!")

Aitäh! Teie ettepanek on arusaadav ja sisukas. Urmas Reinsalu, palun!

Ma tahtsin [öelda] lihtsalt selgituseks Isamaa fraktsiooni ettepaneku kohta, mille Helir-Valdor Seeder välja tõi. Siin kõlas ka proua Urve Tiiduse õigusega [esitatud] küsimus, aga mis saab meie komisjonidest. Tegelikult, kui töögraafiku muutmist, mida Isamaa ette pani ja mida kehtiv kodukorraseadus ette näeb, teha, siis loomulikult, ettepanek sisaldab seda, et ka komisjonide töögraafik peab muutuma. Seadus keelab täiskogu päevakorda muuta esmaspäeva puudutavalt, aga me oleme praegu teisipäevas. Teisipäevase töögraafiku, kogu parlamendi töögraafiku on parlament võimeline ise ümber ehitama sellisel moel, et see vastaks ka poliitilisele eesmärgile, mida parlament [sellele] omistab. Selleks, et see ei saaks toimuda meelevaldselt või kergekäeliselt, ongi seal kahekolmandikulise häälteenamuse künnis. 

Nüüd minu küsimus, härra istungi juhataja. See on kahtlemata erilise kaaluga, pretsedendiline otsus. Kuidas te peate võimalikuks seda arutada, kas tuleks võtta viis minutit vaheaega, arutada see läbi juhatuse teiste liikmetega ja kujundada siis seisukoht?

Aitäh, hea kolleeg, et tulite osalt appi [lahendama] seda küsimust, mis puudutab komisjonide võimalikke istungeid! Ma kuulan ära kõik ettepanekud ja seejärel otsustan, kas teen väikse juhatuse vaheaja või mitte. 

Kalle Grünthal, palun! (Kalle Grünthal täpsustab saalist.) Aa, eelnõu on üle anda. Okei, asi selge. Toomas Uibo, palun!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel: me toetame Isamaa ettepanekut töötada täna kuni päevakorra ammendumiseni.

Õnne Pillak, palun!

Jaa, ka Reformierakonna fraktsioonile tundub see ettepanek mõistlik olevat. Tõesti on tegu olulise punktiga. [Istungi pikendamine] näitab meie ühtsust, soovi seda [teemat] arutada ja jõuda täna selle aruteluga ka lõpuni.

Head kolleegid! Ka minu enda seisukoht on see. Täiskogu istungile järgnevad küll komisjonide istungid, aga tegelikult on siin ju erandeid. Lihtsalt näitena mulle meenub, et kui käib umbusalduse avaldamise nõude arutelu, siis ka see nõue ju menetletakse lõpuni. Ka sellisel juhul sõidetakse komisjonide tööaega sisse. Küll aga jah, tuleb möönda, et kollases raamatus on selgelt öeldud, et sellisel juhul toimub menetlus kuni selle päevakorrapunkti [ammendumiseni]. 

Aga tundub, et on ka teisi arvamusi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mul on lihtsalt küsimus eelneva diskussiooniga seonduvalt. Kas ei oleks mõistlikum tõsta see päevakorrapunkt kolmapäevale? Siis ei oleks seda probleemi, ei peaks irregulaarseid otsuseid tegema hakkama ja saaks rahulikult jääda ettenähtud ajalistesse raamidesse.

Aitäh, hea kolleeg! Tegelikult on Helir selle rehkenduse ära teinud ja olen ka mina selle rehkenduse ära teinud. Kui me tõstame ta kolmapäevale, siis saaks selle [eelnõu] arutelu olla kõige varem 27. märtsil, mis on neljapäev. Aga 27. märtsile on kavandatud juhatuse valimised. Ma arvan, et see ei ole küll kõige suurem probleem. Aga ka 27. märtsil [kestab] istung kolm, maksimaalselt neli tundi. See tähendab ikkagi võib-olla täiendava istungi korraldamist, see võimalus on olemas. Me oleme oma fraktsiooniga arutanud, et kui see arutelu peaks lükkuma homsesse päeva, sellisel juhul – reedan nüüd suure saladuse – on kavas teha 27. märtsil täiendav istung. Nüüd on meie enda valik, kas 27‑ndal täiendav istung peale korralist istungit või te tõepoolest toetate seda igati arukat ettepanekut, mille Isamaa fraktsioon tegi, et me saaksime selle punkti täna lõpuni menetleda. Sellisel juhul on võimalik kolmas lugemine läbi viia 26. märtsil.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mida see siis tähendaks tänase päevakorra jaoks, just nimelt komisjone silmas pidades? Kuidas siis komisjonid töötavad, kui me siin istumegi kella kaheni ja sealt edasi?

Minu isiklik seisukoht on, et lõpuks otsustab seda komisjoni esimees, mismoodi ja kuidas. Esimene ettepanek minu hinnangul võiks olla see, et komisjonide [istungid] algavad peale täiskogu istungi lõppu, peale päevakorra ammendumist, näiteks 15 minuti möödumisel. Teiseks, täiskogu istung ikkagi ilmselgelt prevaleerib komisjonide istungite üle. Ka see on selge seisukoht, mistõttu on tõepoolest võimalus seda teha. Maailm ei lähe hukka, kui komisjoni istung ka ära jääb. Kui näiteks mõni komisjon otsustab, et täna komisjoni istungit ei toimu, siis ma arvan, et see on kordades väiksem probleem kui see, mille tõttu me võib-olla täna seda istungit pikendame kuni päevakorra ammendumiseni, lahendades selle võimaliku kolmanda lugemise [küsimuse]. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma saan aru, et me hetkel arutame päevakorda. Aga tavaliselt [toimub istungi] pikendamine täiskogu istungil hiljem. Siin sellest juba räägiti. Aga mismoodi me seda pikendamist arutame juba praegu? Siin on öeldud, et tahetakse pikendada kella kaheni. EKRE fraktsioon ei ole selle pikendamisega nõus. Ütlen selle kohe alguses ära.

Vabandust, Helle-Moonika, ma ei kuulnud teie lõppseisukohta.

EKRE fraktsioon ei ole nõus tänast [istungit] pikendama. 

Asi selge. Tõepoolest, teie märkus on õige, et printsiibis võiks istungi töökava kinnitamine toimuda peale päevakorra kinnitamist. Aga ma arvan, et see on igati asjakohane juba praegu, seda sel põhjusel, et kui näiteks saalis see võimalik pikendamine toetust ei leia, siis võib-olla Isamaa fraktsioon teeb ettepaneku tõsta see päevakorrapunkt teisele [päevale], näiteks kolmapäevale, või mida iganes. Aga põhimõtteliselt on teil õigus, üldjuhul me oleme kinnitanud esmalt päevakorra ja seejärel oleme hääletanud istungi pikendamise ettepanekuid.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma pean täpsustuseks ütlema meie ettepaneku kohta, et see ei ole mitte tööaja pikendamine kella kaheni, vaid see on Riigikogu töö ajagraafiku muutmine, mis tähendab, et me töötame päevakorra ammendumiseni, sõltumata sellest, kui kaua see aega võtab. Kui võtab aega kella kolmeni või neljani, siis töötame kella kolmeni või neljani. See on erinev meie tavapärasest [istungi pikendamise] hääletusest.

Jah, nõus. Aga ikkagi, ma olen jätkuvalt seisukohal, et me enne kinnitame päevakorra ja seejärel teeme selle istungi töö ajagraafiku muutmise hääletuse. 

Kert Kingo, palun!

Tänan! Ma nüüd mõtlen sellele teemale. Hetkel me oleme selles punktis, kus päevakord ei ole isegi kinnitatud ehk on olemas hüpoteetiline võimalus, et see punkt jääb üldse päevakorrast välja. Aga oma aruteludes me juba arutame selle pikendamist, mida me ei ole kinnitanud. Ma ei saa sellest juriidilisest käigust praegu aru, see on lihtsalt absurdne. Äkki oskate seletada, kuidas saab arutada asja üle, mida pole veel isegi kinnitatud?

Jah, ma püüdsin selgitada, et tegelikult see punkt ikka nii lihtsalt [päevakorrast] välja minna ei saa, üksnes algatajate ettepanekul saaks see punkt päevakorrast välja minna. Seda ettepanekut keegi teinud ei ole. Küsimus on selles, kas Riigikogu täiskogu toetab sellist päevakorda või mitte.

Veel kord, ma püüdsin selgitada ka seda, et minu arvates on selline arutelu ikkagi praegu asjakohane, sest sellest võib-olla sõltub, mismoodi näiteks Isamaa fraktsioon päevakorra [kinnitamisel] hääletab. Nii et ma arvan, et on igati asjakohane praegu ka istungi võimalik pikendamine läbi arutada. Aga ma veel kordan, et tavapärane praktika on see, et esmalt on päevakorra kinnitamine ja seejärel tööaja võimalik pikendamine või töö ajagraafiku muutmine. 

Vadim Belobrovtsev. Kui sobib, siis võtan viimase küsimuse praegu, siis kinnitame ära istungi päevakorra ja seejärel olen valmis veel arutama, kui keegi tahab midagi küsida. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma saan aru, et üks ettepanek on juba tehtud – kuigi ma olen nõus, et see ei ole juriidiliselt väga õige koht, kus seda teha –, et pikendada [istungit] põhimõtteliselt päevakorra ammendumiseni. Minu küsimus ongi, kas me praegu teeme alternatiivettepaneku, kui meil selline on olemas, et nagu ikka, hääletame päevakorra üle ja pärast seda hakkame juba ettepanekuid tegema.

Täpselt niimoodi, esmalt hääletame ikkagi päevakorra [kinnitamist], ja seejärel on taas võimalus teha ettepanekuid istungi aja muutmise kohta. 

Võtan viimase [küsimuse]. Eduard Odinets, palun!

Jaa, protseduuriline küsimus. Ma tahtsin täpsustada, kas teoreetiliselt on võimalik, et me teeme otsuse töötada esimese päevakorrapunkti arutelu ammendumiseni, mitte kogu tänase päevakorra ammendumiseni. Mulle tundub, et need põllumajandustooted ja jahiseadus ei ole niivõrd kriitilised [teemad], et ilmtingimata peaks need täna lõpuni läbi arutama, kuigi kindlasti on tegemist väga oluliste riigiõiguslike teemadega. (Sumin.) Aga kas me ikkagi peame kogu päevakorra lõpuni arutama või piisab esimesest päevakorrapunktist? See oli minu küsimus.

Teie märkus on igati asjakohane ja sisuline. Formaalselt on kaks võimalust: pikendada [istungit] ja muuta Riigikogu töö ajagraafikut nii, et menetletakse ära kõik tänases päevakorras olevad kolm punkti või võimalikud kolm punkti. Aga veel kord: on võimalik teha ka ettepanek menetleda ära esimene päevakorrapunkt, seejärel on istung lõppenud ja me läheme teiste [punktidega] edasi [hiljem]. See sõltub sellest, milline ettepanek tehakse, ma seda veel väga täpselt ei tea. Avame selle [küsimuse] uuesti. 

Head kolleegid, kas päevakorra kohta on kellelgi mingeid ettepanekuid, muudatusi? Kui ei ole, siis asume päevakorra kinnitamise ettevalmistamise …

Toomas Uibo, palun!

Jaa, teeks ettepaneku tänased teine ja kolmas punkt tõsta homsesse. Ma arvan, et see oleks mõistlik.

Jaa, teil võimalus selline ettepanek teha on. Aga Helle-Moonika Helme, palun!

Protokolli huvides teen mina EKRE fraktsiooni poolt ettepaneku tänase päevakorra esimene punkt tõsta kolmapäeva peale. 

Nii, on kaks ettepanekut tulnud. Õnne Pillak, palun!

Reformierakonna fraktsioon ei toeta tänase esimese punkti tõstmist homseks esimeseks punktiks.

Selge. Aga Toomas Uibo ettepanekule keegi vastu ei ole. Helle-Moonika Helme, palun!

Ma siin vaatasin praegu meile. Kultuurikomisjonil on täna suur avalik istung ja mulle küll ei ole tulnud meili, et tänane istung ära jääks. (Tugev sumin.) Me praegu siin arutame seda, et me töötame täna ei tea kui kaua. Aga ka minu komisjoni istung peaks toimuma. Kuidas ma käituma pean?

Me oleme sellest korduvalt rääkinud, ma olen ka seda rääkinud, et täiskogu istung ikkagi prevaleerib komisjonide istungite üle. Teiseks, nagu Helir-Valdor Seeder kenasti viitas, sellise võimaluse Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadus annab. Tõepoolest, see nõuab suuremat häälteenamust kui tavapäraselt, mistõttu hetkel ei saagi veel olla otsust, et komisjoni istungit ei toimu, kuna ka täiskogu pole vastavat otsust langetanud. Kui täiskogu on oma otsuse langetanud, siis komisjonijuhid, ma arvan, sõltuvalt sellest, kuidas istungi käik kulgeb, annavad mingil hetkel komisjoniliikmetele teada, kas nende komisjoni istung algab näiteks 15 minutit peale täiskogu istungi lõppu, või kui [seal päevakorras] on sellised punktid, mida on võimalik edasi lükata, siis ei saa välistada, et see komisjoni istung jääb täna üldse pidamata. 

Head kolleegid, oleks ikkagi ettepanek, et kui on veel küsimusi selle päevakorra kohta … 

Helle-Moonika, ma kordan seda, et Toomas Uibo tegi ettepaneku tõsta kaks punkti esmaspäeva pealt … (Hääled saalis.) Jah, palun, Helle-Moonika Helme!

Jaa, sellega seoses, et Toomas Uibo tegi oma ettepaneku, ütlen, et EKRE fraktsioon on sellele vastu.

Asi selge. Nii, sellisel juhul on päevakorra projekt, mis läheks hääletamisele, täpselt sama, nagu on hetkel laiali saadetud. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Mul on protseduuriline küsimus. Te äsja ütlesite, et selleks on vaja suuremat enamust kui tavaliselt, et töötada kauem kui kella kaheni. Mida see tähendab? Kui tuleb see hääletus, kas me töötame täna kella üheni, kaheni või nii-öelda lõpmatuseni, kas siis on vaja mingit suuremat enamust kui 51?

See tuleneb kollasest raamatust. Tegelikult on see häälteenamus sama mis tavapäraselt [istungi pikendamise korral], ehk selle poolt peab olema kaks korda rohkem kui vastu. Kui 20 on vastu, siis selleks, et pikendamine läheks läbi, peaks olema minimaalselt 41 häält. See on tegelikult tavapärane nõue.  

Head kolleegid, asume nüüd … Helle-Moonika … (Hääl saalist.) Jah. Head kolleegid, asume nüüd päevakorra hääletamise ettevalmistamise juurde. Saalikutsung, palun! (Hääl saalist.) Ah! Vabandust! (Hääl saalist.) Jaa, ma nägin seda, aga siis sa ütlesid, et sa ei taha. Nüüd sa jälle tahad. Helle-Moonika Helme, palun! Loomulikult on teil see õigus.

Ma ootasin ära, millal sa ütled, et sa paned hääletusele, siis ma …

Enne on saalikutsung ja siis on hääletus.

Ei-ei-ei-ei. Ühesõnaga, EKRE fraktsioon võtab 10 minutit vaheaega enne hääletust. 

Vaheaeg 10 minutit.

V a h e a e g

 

Head kolleegid, ma siiralt tänan EKRE fraktsiooni võetud vaheaja eest. 

Head kolleegid, panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 6. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 76 Riigikogu liiget, vastu oli 6, erapooletuid 1. Riigikogu V istungjärgu 6. töönädala päevakord on kinnitatud. 

Helle-Moonika Helme, palun, küsimus istungi juhatajale!

Vabandust, ma ei tea, kogemata vist on sisse läinud.

Nii, head kolleegid, minule on ka kirjalikult laekunud Isamaa fraktsiooni ettepanek muuta Riigikogu töö ajagraafikut. Viidates Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 48, [tehakse ettepanek] pikendada tänast, 25. veebruari 2025. aasta Riigikogu täiskogu istungit ning töötada päevakorrapunkti nr 1 ammendumiseni. Selline ettepanek on tehtud. 

Veel kord selgituseks selle kohta, millest ka eelnevalt juttu oli. Tõepoolest, Isamaa fraktsioon viitab väga korrektselt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 48. Siin oli juttu, et tekib konkurents komisjonide istungitega. Tõepoolest, siin [paragrahvis] on väga selgelt öeldud, et Riigikogu võib otsustada pikendada täiskogu istungi aega ka komisjonide tööks ettenähtud aja arvelt. Väga üheselt ja väga selgelt on see öeldud. Teiseks siiski oluline täpsustus, veel kord, et see eeldab kahekolmandikulist häälteenamust ehk poolt peab olema kaks korda rohkem, kui on vastu. Nagu ma ütlesin enne näitena, kui 20 on vastu, siis piisab, kui 40 on poolt. Sellisel juhul on vastav ettepanek toetuse leidnud. Enne ma ütlesin, et 41. Ehk veel kord, näitena: kui 20 on vastu, aga 40 või rohkem on poolt, siis on ettepanek leidnud toetuse.  

Head kolleegid, kas võin panna ettepaneku Riigikogu täiskogu istungi tööaja muutmiseks hääletusele või soovib keegi ka saalikutsungit? (Saalist vastatakse.) Siis, head kolleegid, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku muuta Riigikogu töö ajagraafikut, tuginedes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 48, pikendada Riigikogu täiskogu istungit 25. veebruaril 2025 ning töötada päevakorrapunkti nr 1 ammendumiseni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastu oli 5, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. 

Head kolleegid, tänane täiskogu istung on pikendatud kuni päevakorrapunkti nr 1 ammendumiseni. 

Tõepoolest on palve komisjonide esimeestele, et igaüks jälgiks, kuidas täiskogu istung kulgeb, ja otsustaks siis, kas komisjoni istung algab näiteks 15 minutit peale täiskogu istungi lõppemist, või kui [täiskogu] istung läheb pikemaks, siis on teie õigus ja voli kaaluda ka komisjoni istungi ärajätmist. See on komisjonide esimeeste ja aseesimeeste ühine otsus. 

Rain Epler, palun küsimus!

Tekkiski täitsa protseduuriline küsimus seoses sellega, et [sooviks] jällegi õppida seda Riigikogu tööd. Kui nüüd selle punkti [menetlemine] läheb siiski tempokalt ja lõpeb ära näiteks kell 12, kas siis ongi istung läbi ja ülejäänud punktide juurde me tuleme tagasi homme, või mis siis saab? Tänast istungit me pikendasime nii kauaks, kuni esimene punkt läbi saab. Ma saan aru, et ongi esimene punkt ja kogu lugu. Või kuidas?

Jah, täpselt nii see on. Me oleme muutnud Riigikogu istungi tööaega, nii et kehtib selle hääletuse [tulemus], mille me ära tegime. Täna me kindlasti ei lähe punktide kaks ja kolm arutelu juurde, need arutelud algavad homme. Just. 

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Heili Tõnisson Vabariigi Valitsuse esindajana, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esiteks, naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise ja konventsiooni artikli 20 lõike 1 muudatuse heakskiitmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus‑ ja tööstusminister. Teiseks, tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja rahvusvahelise sanktsiooni seaduse täiendamise seaduse (liidu piiravate meetmete direktiiv) eelnõu. Kolmandaks, erakonnaseaduse ja krediidiasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nende kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiits‑ ja digiminister. Kõik kolm eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu teile! Pikalt on pidanud oma järge ootama Kalle Grünthal, aga nüüd on teil see võimalus ja aeg. Palun!

Head kolleegid! Minu selja taga istub rahuloleva näoga Riigikogu aseesimees Toomas Kivimägi, kõht eilsest kiluleiba täis. Aga kiluleiva söömise tõttu teatavasti Riigikogu maine ei tõuse. Nagu hea kolleeg Lauri Hussar ütles, Riigikogu maine on ohus ja seda tuleb tõsta. Selle tõstmine on vajalik juba sellepärast, et Riigikogus ja tema komisjonides lõpeks ära valetamine. Teatavasti on ju Kristen Michal tulnud siia ja valetanud kogu Eesti rahvale, et elektri hind läheb soodsamaks. Sama asja on jätkanud Yoko Alender ja sellest patust pole puhas mitte ükski minister. 

See on nagu vähkkasvaja, mis laieneb ja laieneb ja on jõudnud ka ametnike hulka. 11. veebruaril toimus sotsiaalkomisjonis täiesti häbiväärne sündmus. MKM‑i asekantsler Ulla Saar tuli ja valetas komisjoni liikmetele näkku, et töötuskindlustuse seaduse muutmisel on järgitud hea õigusloome ja normitehnika eeskirju. Seda vaatamata sellele, et eelnevalt oli öelnud Eesti Töötukassa juhatuse esimees Meelis Paavel, et neid ei kaasatud, nad said sellest juhuslikult teada, ja sama ütles Eesti Puuetega Inimeste Koja haridus- ja tööalase huvikaitse nõunik. 

Nii et valetamine on muutunud massiliseks ja me ei saa sellele enam läbi sõrmede vaadata. Esitan praegu avalikult taotluse Riigikogu juhatusele algatada distsiplinaarmenetlus Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi asekantsleri Ulla Saare suhtes, kes on valetamise toime pannud. Avalikult annan üle, et kõik teaksid.

Hea kolleeg, ma olen üsna veendunud, et see ei vasta eelnõu nõuetele. Nii et selles mõttes saan ma samamoodi, nagu sa selle üle andsid, selle tagastada. Vähemalt ei ole praegu meil käsil selline formaat, et seda saaks vastu võtta. Kui sa soovid selle edastada Riigikogu juhatusele, siis … (Kalle Grünthal saalist: "Sa anna edasi!") Jah, aga ma veel kord ütlen, et see ei ole [seadus] ega otsus, mille eelnõude vastuvõtmise koht on praegu siin. Nii et selles mõttes sa kuritarvitasid aega. Aga vaatamata sellele, kui see on juhatuse pädevuses, siis juhatus seda vaatab, kui see ei ole juhatuse pädevuses, siis see tagastatakse. Aga see ei ole vastu võetud kui eelnõu või otsus. 

Nii et, head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kolm seaduseelnõu, need, mis esitati Vabariigi Valitsuse esindaja poolt. 

Veel üks protseduuriline küsimus. Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Süvariigiteemalt läheks sujuvalt päevakorra juurde. Mulle tundub, et sa oled meie head kolleegi Eplerit eksitanud. Me oleme hääletanud ju pikendamist, mitte päevakorra muudatust. Miks sa arvad, et need viimased punktid jäävad ära, juhul kui see arutelu lõpeb näiteks kell 12? Mis punktile sa tugined, kui sa seda arvamust avaldad?

Hea kolleeg, ma tuginen just sellele viimasele hääletusele, mille me tegime ja mis puudutas Riigikogu töö ajagraafiku muutmist. Ettepanek oligi pikendada tänast istungit, muuta Riigikogu töö ajagraafikut kuni päevakorrapunkti nr 1 ammendumiseni, ja see on ülimuslik. Antud juhul on see ülimuslik. Nii et selles mõttes ongi see pikendus sarnasena tehtud ja see on Riigikogu tahe. Nii et siin teie eriarvamus ei maksa midagi, see on Riigikogu tahe. Riigikogu tegi seda, ta muutis töö ajagraafikut, mitte ei muutnud isegi päevakorda. Ta muutis Riigikogu töö ajagraafikut, see õigus on Riigikogul olemas ja antud juhul seda ka tehti. 

Andrei Korobeinik, veel üks küsimus, ja siis läheme päevakorra juurde.

Aga sõna "pikendamine" tähendab seda, et tööaeg läheb pikemaks. Kui ta nüüd ei lähe pikemaks, vaid jääb näiteks lühemaks, siis teised punktid peaksid ju ära mahtuma. Ka varasem praktika on olnud täpselt selline.

Hea kolleeg! Tegemist ei ole tegelikult Riigikogu tööaja pikendamisega, vaid tegemist on Riigikogu töö ajagraafiku muutmisega. Riigikogu töö ajagraafiku muutmine võib tähendada nii pikendamist kui ka lühendamist. Ma olen sada protsenti veendunud, et § 48 selle võimaluse annab. Veel kord: Riigikogu töö ajagraafiku muutmine. Riigikogu otsustas muuta töö ajagraafikut ja see võib tõepoolest olla nii pikendamine kui ka lühendamine. Aga antud juhul on see määratletud sisuliselt ehk esimese päevakorrapunkti ammendumiseni. Seejärel on tänane istung lõppenud. Täna kindlasti päevakorrapunktide nr 2 ja 3 menetlust ei toimu ja need on väga suure tõenäosusega homme esimesed kaks punkti. 

Nii, head kolleegid, saame nüüd … Tõepoolest, päris viimase võtan. Ei ole liiga keerulised asjad ju. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Ma soovin lihtsalt protseduurilist täpsustust komisjonide kohta. Te ütlesite, et komisjonide [istungid] algavad 15 minutit pärast seda, kui istung on lõppenud. Kas see on ka siis nii, kui istung lõpeb näiteks kell 12, või siis ikkagi jätkavad komisjonid kell 14?

(Naerab.) Hea kolleeg, igati teravmeelne küsimus. Tõepoolest, seda otsustavad komisjonide esimehed. Mina ei saa seda otsustada, ma tõin selle lihtsalt näitena komisjonide esimeestele. Seda, millal algab või lõpeb komisjoni istung, peaks otsustama ikkagi komisjoni esimees. Veel kord, minu selge arusaam on see, et kui istung lõpeb enne kella kahte, siis komisjonide istungid algavad kell kaks, nii nagu planeeritud on. Aga samas ei saa loomulikult välistada, et komisjoni esimees otsustab tõesti täna, arvestades seda pikendamist, komisjoni istungi hoopis ära jätta. Me ei saa seda välistada, sest võib-olla on istungile kutsutud külalisi. Külalistel ei ole mõtet ju tulla, kui tõenäosus, et see komisjoni istung saaks toimuda sel ajal, kui on planeeritud, on väga väike või olematu. Nii et veel kord, palun juhinduda sellest, mida komisjonide esimehed, ma eeldan, kooskõlas aseesimeestega otsustavad. See on nende valik. Nagu ma ütlesin, üks võimalus on jätta komisjoni istung ära. Teine võimalus on see, et komisjoni istung algab näitena – näitena! – 15 minutit peale täiskogu istungi lõppu, kuid mitte enne kui kell 14.00.

 Andrei, päris viimane. Sõbrad, ma rohkem tõesti ei võta.

Mida rohkem sa räägid, seda rohkem küsimusi tekib.

Ma pean lihtsalt selle sulle pulkadeks lahti võtma, siis sa saad aru. Vastasel korral …

Jaa, eks ma saan iga vastusega targemaks ka nagu oluliselt.

Aitäh! See oli kompliment.

Tahaks ka praegu seda tarkust ammutada. Kas tõepoolest, kui komisjoni päevakord on laiali saadetud, võib komisjoni esimees istungi lihtsalt ära jätta? See on minu jaoks uudis. Ma tahangi natuke rohkem sellest teada saada, kuidas see täpsemalt käib. Inimesed tulevad kohale ja saavad teada, et komisjoni esimees ei viitsi täna komisjoni istungit korraldada, ja siis nad lähevad koju, eks ole.

Jaa, tunnustan, et ka see on teravmeelne küsimus, nii nagu Anastassia oma, siiralt, ilma igasuguse etteheiteta. Ma seda muide arutasin oma kolleegiga vasakul käel ja küsisin selle kohta. Komisjoni istungi töökava täna ju ei ole veel isegi kinnitatud, sõbrad. Täna on ju teisipäev, täna on palju lihtsam. Selles mõttes tekib küsimus, et selle nädala töökava on kinnitamata. Aga isegi kui see oleks kinnitatud, ma arvan, et kollane raamat selle kohta väga täpselt ei ütle, kelle pädevuses see on. Üldjuhul ju komisjoni töönädala töökava kinnitab komisjon, aga seda istungit ei ole toimunud. Isegi kui see oleks eile toimunud ja komisjon oleks selle [kava] kinnitanud, siis olen ma ikkagi seda meelt, et see [meie] otsus on ülimuslik ka selle komisjoni otsuse üle, mida oleks tehtud näiteks eile töönädala kava kohta. Mingi regulatsioon peab siin olema. Ma arvan küll, et kuna komisjoni esimees on see, kes ju valmistab ette ka komisjoni töönädala päevakorra, siis siit tulenevalt on igati loogiline, et temal on voli ka kas komisjoni istungi alguse aega [edasi lükata], määrata istung mingile muule ajale või see hoopis ära jätta.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Ma ei saa enam asjast aru. Te olete kogu aeg rääkinud, et komisjonidel on …

Just! (Naerab.)

… autonoomne isekorraldusõigus, nad võivad kõike teha ja nii edasi. Nüüd selgub, et äkki on ikkagi Riigikogu juhatus kõige kõvem organ. Kuidas me sellest asjast peaks aru saama, kumb siis kõvem on ja kes teise käsku peab täitma, kas komisjon või Riigikogu juhatus?

Hea kolleeg, nüüd sa ajad küll kaks asja segamini. Mitte Riigikogu juhatus, vaid Riigikogu täiskogu tegi selle otsuse. Mitte Riigikogu juhatus ei teinud seda otsust, vaid Riigikogu täiskogu. Riigikogu täiskogu, nagu ma olen korduvalt öelnud, on ülimuslik ka komisjonide tegevuse üle.

Nii, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorrapunkt nr 1: Riigikogu liikmete Liina Kersna, Timo Suslovi, Signe Kivi, Raimond Kaljulaidi, Tarmo Tamme, Mati Raidma, Igor Taro, Maria Jufereva-Skuratovski, Hendrik Johannes Terrase, Kadri Tali, Peeter Tali, Madis Kallase, Tiit Marani, Andre Hanimäe, Priit Lombi, Jaak Aabi, Anti Allase, Züleyxa Izmailova, Eerik-Niiles Krossi, Toomas Uibo, Marek Reinaasa, Mario Kadastiku, Õnne Pillaku, Ando Kivibergi, Madis Timpsoni, Mart Võrklaeva, Andrus Seeme, Juku-Kalle Raidi, Eero Merilinnu, Aivar Sõerdi, Maido Ruusmanni, Mait Klaasseni, Katrin Kuusemäe, Kalle Laaneti, Kristina Šmigun-Vähi, Urmas Kruuse, Hanah Lahe, Jüri Jaansoni, Andres Suti, Valdo Randpere, Kristo Enn Vaga, Meelis Kiili, Marko Mihkelsoni, Urve Tiiduse, Irja Lutsari, Anti Haugase, Pipi-Liis Siemanni, Margit Sutropi, Vilja Toomasti, Enn Eesmaa, Maris Lauri, Annely Akkermanni, Toomas Kivimägi, Mihkel Leesi, Kalev Stoicescu, Tanel Teini, Alar Lanemani, Lauri Hussari, Luisa Rõivase, Ester Karuse ja Leo Kunnase algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536 teine lugemine. 

Üks repliik. Head kolleegid, selle eelnõu teine lugemine toimub täpselt samade reeglite järgi nagu tavapärane teine lugemine. Siin mingeid erisusi ei ole, erisus tuleb hiljem. Kui teine lugemine on lõpetatud, siis on võimalik esitada ka muudatusettepanekuid, aga selleks peab olema vähemalt 21 Riigikogu liikme allkiri. Aga veel kord, ka põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine toimub täpselt samade menetlusreeglite järgi nagu tavapärane teine lugemine.

Nüüd on mul hea meel anda sõna ettekandeks põhiseaduskomisjoni esimehele Hendrik Johannes Terrasele. Hendrik Johannes Terras on palunud võimaluse korral lisaaega. Mina olen valmis talle andma kohe [lisaaega] kolm minutit ning kui keegi ei ole vastu ja kui selleks vajadus tekib, siis võib-olla seitse minutit veel lisaks. Rõhutan: seda üksnes eeldusel, kui keegi ei ole vastu. Ka siin ma olen üheselt tõlgendanud, et üldjuhul on võimalik lisaaega saada ikkagi üksnes kolm minutit. Aga kuna tegemist on niivõrd olulise küsimusega ja kui keegi saalist ei ole vastu, sellisel juhul olen valmis veel seitse minutit täiendavalt andma. Aga seda peale seda, kui 23 minutit on täis saanud. 

Aga nüüd, Hendrik Johannes Terras, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel teile tutvustada selle eelnõu põhiseaduskomisjonis menetlemist esimese ja teise lugemise vahel. 

Komisjon arutas eelnõu esimese ja teise lugemise vahel kokku seitsmel istungil. Materjali on palju. Ma võtsin selle kokku nii hästi, kui ma oskasin, nii et midagi olulist välja ei jääks. Aga kui keegi soovib veel lähemalt tutvuda, siis ütlen, et kõik need komisjoni istungid on järelvaadatavad YouTube'is ja protokollid on Riigikogu kodulehel. 

Kõigepealt 2. detsembri [istung]. Komisjoni istungile olid kutsutud Põhiseaduse Assamblee liikmed Liia Hänni ja Jüri Adams, kes selgitasid komisjonile põhiseaduse § 156 lõike 2 kujunemislugu ning avaldasid mõtteid käesoleva eelnõu kohta. Lisaks osalesid komisjoni istungil Justiitsministeeriumi esindajad, kes tutvustasid komisjonile Vabariigi Valitsuse arvamust eelnõu kohta. 

Jüri Adams märkis, et kui 1991. aasta augustis tekkis reaalne võimalus Eesti iseseisvuse taastamiseks, siis toimusid läbirääkimised Ülemnõukogu juhtide ja Eesti Kongressi juhtide vahel. Üheks kokkuleppeks oli pariteetsel alusel Põhiseaduse Assamblee kokkukutsumine. Lisaks lepiti kokku, et taastatud Eesti Vabariigis antakse kõigile Eestis alaliselt elavatele inimestele, sõltumata sellest, millise kodakondsuse nad valivad, võimalus osaleda kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel. Kuna Nõukogude okupatsiooni ajal ei paiknenud Eesti elanikkond homogeenselt, siis juhul, kui valimisõigus oleks olnud ainult Eesti kodanikel, ei oleks osades piirkondades olnud tehniliselt võimalik kohalikul tasemel valimisi läbi viia. Tagantjärele on palju kritiseeritud seda, miks Eesti ei läinud Läti teed, kus mittekodanikele ei antud kohalikul tasemel valimise õigust. Ta arvas, et seletus seisneb selles, et Läti sisepoliitilised olud olid toona erinevad. Lisaks selgitas ta, et aastatel 1991–1992 oli Eesti rahvastiku olukord täiesti teistsugune kui praegu. Sel ajal elasid etnilised eestlased suurel määral veel väljaspool linlikke asulaid. Olukord muutus pärast uue iseseisvuse ja vabaduse tulekut. 30 aasta jooksul on maaelanikkond väga oluliselt kahanenud ja see on löönud segamini kõik omaaegsed plaanid, kuidas Eesti peaks olema sisemiselt organiseeritud ja millised peaksid olema omavalitsusüksused.

Liia Hänni sõnas, et eelnõu, mida nemad redaktsioonikomisjonis viimistlesid, oli see eelnõu, mis võitis eelnõude konkursi 1991. aasta septembris toimunud hääletamisel ja mille autorite grupi juht oli Jüri Adams. See mõte, et püsielanikud saavad kohalikel valimistel osaleda, tuli juba Jüri Adamsi eelnõust, kus oli kirjas, et osaleda saavad need, kes on alalised elanikud või töötavad kohalikus omavalitsuses. Töötamise osa jäi hiljem eelnõust välja. Assambleel oli suureks abiks Jüri Raidla juhitud juristide grupi eelnõu. Sellesse eelnõusse oli samuti püsielanike hääleõigus sisse kirjutatud. 1938. aasta põhiseaduse järgi oli kohaliku omavalitsuse valimistel hääleõigus kodanikel ja omavalitsusi käsitleti riigivõimu teostajana. 1991. aastal asuti assamblees koos ekspertidega seisukohale, et kohalik võim ei ole riigivõimu käepikendus, kõik kohalikud omavalitsused peavad tegutsema autonoomselt seaduse piires. Põhiseaduse II. peatükist nähtub, et enamus õigustest on igaüheõigused ja ainult kitsas ring õigusi on kodanikuõigused. Sealhulgas on üks oluline erinevus Eesti ja Läti põhiseaduse vahel, erinev on nimelt õigus kuuluda erakondadesse. Lätis võivad põhiseaduse järgi kuuluda mittekodanikud erakondadesse ning erakondade kaudu on mittekodanikel otsene suhe nii kohaliku kui ka riigivõimuga. [Liia Hänni] ei pidanud õigeks Eesti õigussüsteemi võrdlemist teiste riikide süsteemidega, süvenemata sellesse, milline on teiste riikide õigussüsteem tervikuna. 

Eelnõu 536 kohta arvas Liia Hänni, et põhiseadusesse ei peaks kirjutama ühe konkreetse olukorra lahendust. Ta leidis, et peaks olema nii palju jõudu ja tahtmist, et olukorda üldistada ja sõnastada eelnõu tekst selliselt, et see ei oleks seotud Venemaa sõjakäiguga, vaid öeldaks üldisemalt välja, millal võib valimistel hääleõiguse piiranguid sätestada. Püsielanike hääleõigus on põhiseaduses reservatsioonita õigus. Põhiseaduse üldine loogika on see, et kui õigust või vabadust piiratakse, siis on reservatsioon tehtud sellesama õiguse juures.

Justiitsministeeriumi esindaja ütles, et valitsus otsustas seda eelnõu põhimõtteliselt toetada, ja lisaks edastas ta justiits‑ ja digiministri eriarvamuse eelnõu kohta. Eriarvamus puudutab eelnõu tekstis olevat põhiseaduse § 156 lõike 2 teist lauset, mis ütleb, et kodakondsuseta isikute ja hääleõiguslike välismaalaste valimisnimekirjadesse kandmise tingimused ja korra sätestab seadus. 

9. detsembri istungil kuulas komisjon Siseministeeriumi ja kaitsepolitsei esindajaid. Esitatud informatsioon on riigisaladuseks olev teave, mida tulenevalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 39 lõikest 3 protokollis ei kajastata. Järeldus sellest istungist oli see, et lühiajaline risk on juhul, kui seadust ei muudeta, ning samuti siis, kui seadust muudetakse. Pikas perspektiivis on väiksema riskiga seaduse muutmine. 

10. detsembri istungile olid kutsutud Tartu Ülikooli doktorant ja riigiõiguse lektor Aaro Mõttus ning Justiitsministeeriumi, Riigikantselei ja riigi valimisteenistuse esindajad. 

Justiits‑ ja digiminister tutvustas eriarvamust ja tõi välja, et probleemne on eelnõu teine lause, mis räägib valijate valimisnimekirjadesse kandmise tingimustest. Ettepanek oli jätta eelnõust välja teine lause. Esimene lause on täiesti piisav selleks, et katta kõik, mis peab põhiseaduses olema. Teist lauset ei ole vaja kahel põhjusel. Esiteks, esimene lause juba ütleb, et seaduses ettenähtud tingimustel, ja teiseks, sellisel kujul välismaalastele ja kodakondsuseta isikutele täiendavate piirangute seadmine ei oleks põhiseaduspärane. 

Tartu Ülikooli doktorant ja riigiõiguse lektor Aaro Mõttus sõnas, et tema hinnangul tuleks põhiseadust muuta, kui kehtiva seaduse raamides ei ole võimalik probleeme lahendada või kui tahetakse olemasolevat regulatsiooni sisuliselt muuta. Põhiseaduse muutmisel tuleb kindlasti hinnata, et kavandatav regulatsioon ei oleks liiga detailne, vältimaks vajadust seda uuesti muuta. Seetõttu võiks kavandatav regulatsioon olla paraja üldistusastmega, arvestades põhiseaduse üldist ülesehitust ja stiili, kuid jättes seadusandjale teatava otsustusruumi. 

Küsimusele, kas rahvusvaheliste organisatsioonide liikmesriikide kodanikele kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel hääleõiguse tagamine Eesti Vabariigis on põhiseadusekohane, märkis Mõttus, et põhiseaduse tekstis ei ole soovitatav nimetada konkreetseid organisatsioone. Kodakondsuseta isikute hääleõiguse ja NATO liikmesriikide kodanike hääleõiguse expressis verbis põhiseaduses nimetamise kohta ütles Mõttus, et mida täpsemalt põhiseadusandja neid küsimusi põhiseaduses reguleerib, seda vähem jääb seadusandjale ruumi nende küsimuste seaduse tasemel reguleerimiseks. Ta leidis, et tuleks kaaluda, kas see on optimaalne lahendus või kas võiks kõne alla tulla see, et põhiseaduse muudatusega pannakse paika piirid, aga täpsem isikute ringi määratlemine antakse seadusandja sätestada. 

Vastates küsimusele, kas kodakondsuse alusel kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel hääleõiguse piiramine põhiseaduses on õiguspärane, ütles ta, et küsimus tähendab tegelikult seda, kas põhiseaduse muudatus ise on põhiseadusega kooskõlas. Ka põhiseaduse muudatused võivad olla põhiseadusega vastuolus, juhul kui need lähevad vastuollu põhiseaduse aluspõhimõtetega ehk põhiseaduse muutumatu tuumaga. Aluspõhimõteteks loetakse inimväärikuse, demokraatia, õigusriigi, sotsiaalriigi ja rahvusriigi põhimõtet. See ei tähenda veel seda, et mis tahes vastuolu ühe või teise põhimõtte mingi alampõhimõttega võiks tingimata kaasa tuua põhiseadusega vastuolus olemise, vaid see peaks kahjustama põhiseaduse muutumatut tuuma. 

Riigi valimisteenistuse juht Arne Koitmäe andis ülevaate, mida kavandatav põhiseaduse muudatus korralduslikult kaasa toob ja mida on vaja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses muuta. Neid ümberkorraldusi käsitlesime juba eelnevatel nädalatel valimisseaduse arutelul. 

12. detsembri istungil osalesid Põhiseaduse Assamblee ekspertkomisjoni esimees Jüri Raidla ja liige Kalle Jürgenson, Tartu Ülikooli politoloogia kaasprofessor Martin Mölder ja Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika dotsent Tõnis Saarts. 

Jüri Raidla ütles, et saavutatud iseseisvuse kinnitamiseks oli kohalikul tasandil tarvis saavutada olukord, kus kohaliku poliitika protsessid toimuvad esinduskogudes ja mitte tänavatel. Kui valimistsensus oleks olnud ainult kodakondsusepõhine, siis oleks teatavates Eesti piirkondades väga suur hulk inimesi, et mitte öelda valdav enamus, jäänud kohaliku poliitika õiguslikest instrumentidest kõrvale. Ta märkis, et erinevalt 1938. aasta põhiseadusest ei teostata Põhiseaduse Assamblees vastu võetud seisukohtade järgi riigivõimu kohalike omavalitsuste volikogude valimistega. Ta toonitas, et ei tohi unustada, et 1938. aasta põhiseaduses oli kohaliku omavalitsuse volikogu riigivõimu käepikendus ehk riigivõimu teostamisel legitiimne instrument. 

Raidla ütles, et tema veendumuse kohaselt on agressorriikide kodanikelt valimisõiguse äravõtmine võimalik ainult põhiseaduse § 156 lõike 2 muutmise kaudu. Samuti ütles ta, et kui põhiseadust muuta, siis tema soovitus on teha seda kodakondsusprintsiibipõhiselt. Kui asendame ühe kontseptsiooni teisega, siis on puhas lahendus see, et valimisõigus jääb ainult Eesti kodanikele ja Euroopa Liidu kodanikele. Selline printsiip ei saa kontseptuaalselt laieneda kodakondsuseta isikutele ja NATO riikide kodanikele. Mis puudutab hääleõiguse andmist ainult Eesti ja Euroopa Liidu kodanikele, siis selline käsitlus aitab vähendada muukeelse elanikkonna hulgas levivat kollektiivse karistamise kuvandit. Sõltumata sellest, kas siin on mingi õiguslik alus ja taust, toimuvad ühiskonnaelus protsessid, mis on sageli üles ehitatud emotsioonidele, ja ei ole mõtet arvata, et emotsioonid oleks ühiskonnaelu kujundamise ja juhtimise mehhanismis teisejärgulised. 

Tulevikuvaatest rääkides tõi ta välja, et põhiseaduse preambulis on kirjas, et meie riiki tuleb hoida ja arendada selliselt, et see oleks tagatiseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks tulevastele põlvedele. Ainuke pädev kogu Eestis on Riigikogu, kes saab otsustada, kas valimisõiguse äravõtmine agressorriikide Venemaa ja Valgevene kodanikelt suurendab või vähendab Eesti julgeolekut. 

Venemaa ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmisel on kolm tasandit: eetiline, poliitiline ja õiguslik tasand. Eetilisest aspektist rääkides on raske ette kujutada olukorda, kus inimene valib ühel päeval Putinit ja teisel päeval valib volikogu ning selle volikogu kaudu ka linnapead. Seda on eetiliselt raske ette kujutada ja tolereerida. Eetilistes küsimustes on sageli seesmised konfliktiolukorrad. Samas on olemas teatav hulk Eesti Vabariigile lojaalseid Vene kodanikke. Kui neid kahte eetilist aspekti omavahel kaaluda, on tema isiklik arvamus, et eetiliselt on Vene kodanike hääleõiguse piiramine põhjendatud. 

Poliitiline aspekt on küsimus julgeolekuriskide hindamisest: kumb risk on suurem, kas valimisõiguse äravõtmine või valimisõiguse säilitamine. Ta oli kindel, et Riigikogu liikmetel on sellel teemal kordades rohkem informatsiooni kui tavakodanikel. Kui Riigikogu leiab ohuanalüüsile tuginevalt, et mittekodanike valimisõigust tuleb piirata ning seda tuleks teha põhiseaduse muudatusega, siis saab öelda, et loodetavasti on see pandiks välisele ja sisemisele rahule. 

Tartu Ülikooli politoloogia kaasprofessor Martin Mölder ja Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika dotsent Tõnis Saarts andsid hinnangu põhiseaduse muudatuse ühiskondlikele mõjudele. 

Martin Mölder andis ülevaate, kuidas Eesti kodanikud ja mitte Eesti kodanikud Eestis erinevad oma põhilise poliitilise käitumise ja poliitiliste hoiakute poolest. Küsitlusuuringus on toodud eraldi välja Eesti kodanikud ja mitte Eesti kodanikud, kuid uuring ei erista Vene kodanikke määratlemata kodakondsusega isikutest, kuna nende osakaal on väike. Ta tõi välja, et mitte Eesti kodanike valimisosalus ja poliitiline huvi on madalam kui Eesti kodanike osalus ja huvi, kuid need erinevused ei ole väga suured. Kohalikel valimistel oli mitte Eesti kodanike valimisosalus 1,5 korda madalam Eesti kodanike valimisosalusest. Samuti oli madalam nende osalus igapäevases poliitilises tegevuses enne valimisi, nagu pereringis poliitikast rääkimine, poliitika kohta info otsimine ja kampaaniaüritustel osalemine. Erinevusi leidub rohkem selles, et mitte Eesti kodanikud tunnetavad, et neil on Eesti poliitilises süsteemis vähem mõju ja neil on madalam võimekus seal osaleda. Samuti on nende rahulolu Eesti demokraatia ja majanduse toimimisega veidi madalam kui Eesti kodanikel, kuid mitte palju. Emotsionaalne seos Eesti riigiga on mittekodanikel samuti madalam, kuid jälle mitte väga palju. Märkimisväärne on, et umbes 20% mitte Eesti kodanikest ei soovinud oma valimiseelistust avaldada. Eesti kodanike puhul oli see protsent umbes 5%, mis on oluliselt väiksem. See viitab sellele, et mitte Eesti kodanikel on teatav tõrge oma poliitilise eelistuse väljendamisel. Arvestades seda, kus mitte Eesti kodanikud Eestis paiknevad, peamiselt Tallinnas ja Ida-Virumaal, linnades, on nende valimisõiguse küsimus pigem lokaalne ja piiratud mastaabiga. Ta avaldas arvamust, et kui mõned mitte Eesti kodanikest valijad [ei saa enam valida], siis ei too see kaasa murrangut ega mõjuta tervikpilti. Ida-Virumaa kohta ei osanud ta oletada, kas seal on põhiseaduse muudatuse jõustumisel valimistulemustele mõju, kuid arvas, et mingi vahetu mõju kohalike valimiste tulemustele sellel on, pidades seda pigem väikseks. Kuna mitte Eesti kodanikud ei moodusta riigis väga suurt osa, ei näinud ta, et see tekitaks suuremat avalikku meelepaha. Kokkuvõttes ei uskunud ta, et see muudatus tooks kaasa suuri murranguid.

Tõnis Saarts rääkis põhiseaduse muudatuse võimalikust ühiskondlikust mõjust ja laiemast ühiskondlikust pildist, esitades sotsioloogilise vaate ja poliitikateadusliku strateegilise vaate. Uuringutele tuginedes ei saa öelda, et venekeelsed Eesti kodanikud, kes on väga hästi lõimunud, oleksid alati väga kõrge kaitsetahtega, või vastupidi, et mittekodanikud või Vene kodanikud oleksid Eesti riigi vastu või täielikult lõimumatud ja Eesti riigi suhtes vaenulikud. Üks lõimumisklastritest on nõrgalt lõimunud, kuid samal ajal poliitiliselt aktiivsed inimesed, kes on suhteliselt kriitilised Eesti riigi suhtes. Selgub, et 60% neist on Eesti kodanikud, 12% Vene kodanikud ja 18% mittekodanikud. Kõige tugevamalt lõimunud klastrisse [kuulujatest] on aga 45% Eesti kodanikud. See annab teatud indikatsiooni, et lõimumispotentsiaal ja meelsus ei jookse kodakondsusstaatuse järgi. Lisaks sellele on raportis toodud riigikaitseindeksi andmed, mis ei näita samuti väga selget seost kodakondsusstaatuse ja kaitsetahte vahel. 

Poliitikateaduslikust strateegilisest vaatest rääkides on põhiküsimus, kas selline valimisõiguse kitsendamine toob kaasa olulise mõju või tõsise julgeolekuriski protestipotentsiaalina. Tema hinnangul on sellise stsenaariumi realiseerumise tõenäosus väga väike. Mõnes kohalikus omavalitsuses, näiteks Narvas, võib valimisõiguse kitsendamine tõepoolest muuta valijaskonna koosseisu, mis võib omakorda tekitada suuremat pahameelt ja protesti. Ta arvas, et see on siiski pigem lokaalne ja piiratud nähtus, millega ei kaasne suuri julgeolekuohte ja millel ei ole strateegilist mõju kogu Eesti poliitikale. 

13. jaanuari istungil kuulas komisjon ära õiguskantsleri arvamuse, Justiitsministeeriumi seisukoha ja Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi asejuhataja teadustöö alal, võrdleva poliitika professori Piret Ehini arvamuse. 

Istungil rõhutas õiguskantsler, et esiteks on teemaks üksnes kohaliku elu küsimuste lahendamiseks mõeldud kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel hääleõigusega osalemine, mille kaudu ei ole võimalik suunata riigielu. Teiseks, hääleõigus on üksnes nendel püsielanikel, kellel on pikaajalise elaniku elamisluba. See elamisloa liik tähendab, et inimene, kellel on see elamisluba, ei ole ohuks Eesti avalikule korrale ja julgeolekule. Kui see inimene siiski on selliseks ohuks, siis seda liiki elamisluba võetakse inimeselt ära ja ühes sellega kaotab ta ka hääleõiguse. Põhiseaduse Assamblee nägi teadlikult ette, et erinevalt okupatsioonieelsest ajast ei ole kohalik omavalitsus enam riigihalduse osa. See ei ole osa riigivõimu hierarhiast, vaid on eraldiseisev. Kohalik omavalitsus on mõeldud seaduse raames kohaliku kogukonna küsimuste lahendamiseks ja otsuste tegemiseks. Just sellepärast anti põhiseaduses kõikidele püsielanikele võimalus valida kohalikku volikogu ehk anti üksnes õigus hääletada, mitte kandideerida. Põhiseaduse Assamblee ja hiljem ka Euroopa Nõukogu ning Euroopa Liidu erinevad poliitikadokumendid kinnitavad, et kõigil püsielanikel peaks olema hääleõigus. Sellel on muu hulgas sisemise rahu tagamise argument. Nimelt, kui inimesed on kohaliku tasandi, kohaliku kogukonna asjade, näiteks lasteaiatasude, detailplaneeringute ja muude taoliste asjade arutamise protsessi kaasatud, siis see vähendab ohtu, et nad koonduvad ühiselt asukohamaa vastu. 

Tartu Ülikooli võrdleva poliitika professor Piret Ehin andis hinnangu eelnõu võimalike ühiskondlike ja poliitiliste mõjude kohta. Ta käsitles ettekandes nelja küsimust: kaalutava kodakondsustsensuse mõju maakondade ja kohaliku omavalitsuse üksuste kaupa; kuidas on seotud rahvus, kodakondsus, poliitilised hoiakud ja lõimumine; milline on olnud Vene-Ukraina sõja mõju Eesti elanike hoiakutele ja rahvussuhetele; kuidas on seotud kodakondsus ja ideoloogiline enesemääratlus. Kokkuvõtteks arvas ta eelnõu võimalike ühiskondlike ja poliitiliste mõjude kohta, et kodakondsustsensuse sisseviimine mõjutab enim Ida-Virumaa linnu ja võib süvendada Eesti riigi vastaseid hoiakuid Ida-Virumaal. Üks mõttekoht on see, et lisaks Vene föderatsiooni kodanikele jätab see eelnõu kohaliku omavalitsuse volikogu valimistest kõrvale ka mitmete teiste riikide kodanikud, sealhulgas selliste riikide kodanikud, keda me peame samameelseteks või liitlasriikideks. Samas võib öelda, et kodakondsustsensuse sisseviimine suurendaks kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel nende valijate osakaalu, kes taotlevad Eesti kuulumist Euroopa Liitu ja NATO‑sse ning mõistavad hukka Vene agressiooni Ukrainas. 

Riigikogu Kantselei õigus‑ ja analüüsiosakonna ametnikud andsid ülevaate kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute aktiivse hääleõiguse kohta Euroopa Liidu liikmesriikides. See ettekanne on nähtav eelnõu kaardilt. 

28. jaanuaril kuulas komisjon ära muudatusettepanekute tutvustused. Esmalt tutvustas Kalle Laanet 43 Riigikogu liikme esitatud muudatusettepanekut. Muudatusettepanekuga jäetakse eelnõu §‑st 1 välja teine lause, mis sätestab, et kodakondsuseta isikute ja hääleõiguslike välismaalaste valimisnimekirjadesse kandmise tingimused ja korra sätestab seadus. Ta selgitas, et esimene lause kajastab selle ära ja puudub vajadus selle lause ülekordamiseks. 

Teiseks tutvustas Helir-Valdor Seeder 23 Riigikogu liikme esitatud muudatusettepanekut, mille kohaselt jääks põhiseaduse järgi valimisõigus kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ainult püsivalt omavalitsuse territooriumil elavatele Eesti Vabariigi kodanikele. Euroopa Liidu kodanike valimisõigus tuleneb Euroopa Liidu õigusest. Muudatusettepanek on kooskõlas põhiseaduse vaimuga ja sellega ei viida põhiseadusesse uusi mõtteid, mõisteid ega organisatsioone. Ta tõi välja, et ekspertide hinnangul on tulenevalt muutunud julgeolekupoliitilisest olukorrast põhiseaduse muutmine ja valijaskonna uuesti põhiseaduse tasemel kindlaksmääramine praegu vajalikud sammud. Agressorriigi kodanikel ei tohiks olla Eestis valimisõigust. Sellele on viidanud oma raportites ja ekspertiisides ka julgeolekuasutused. Ta märkis, et põhiseaduse sellisel muutmisel on kindlasti ka teine pool, millest on rääkinud erinevad eksperdid. Riske tuleb hinnata. Muudatusettepaneku esitajad on leidnud, et kasu, mis sellest muudatusest tuleneks nii turvalisusele, sisepoliitilisele tasakaalule, Eesti julgeolekule kui ka muule, on suurem ja kaalub üles võimaliku riski, mida valijaskonna kitsendamine endaga kaasa toob. Võrreldes 1992. aastaga on olukord oluliselt muutunud, ja mitte ainult julgeolekupoliitiline olukord, vaid oluline on ka see, et keegi ei kujutanud [tollal] ette ega soovinud sellist arengut, et 33 aastat hiljem ollakse Eestis olukorras, kus on nii palju kodakondsuseta isikuid ja enam kui 7000 inimest on võtnud endale teadlikult Vene kodakondsuse. Ta märkis, et me oleme olukorras, kus me ei tea, kui palju meil on topeltkodakondsusega, sealhulgas Venemaa kodakondsusega topeltkodakondsusega isikuid, ja kus me sisuliselt alles eelmisel aastal seadusandlusest tulenevalt käivitasime eestikeelsele haridusele ülemineku. Täna ollakse sellises olukorras ja vastavalt sellele tuleb reageerida. 

Kodakondsuseta isikute valimisõiguse küsimuses pidas ta oluliseks ka nende isikute võimalikku lõimumist. Selleks, et saada Eestis kõik poliitilised õigused, peaks isik olema Eesti kodanik. See on eesti keele õppimise motivaator ka nendele inimestele, kes ei ole varasemalt, võib-olla mugavusest tingituna, Eesti kodakondsust taotlenud. Kodakondsusetus andis teatud perioodil isikutele eelise liikuda vabalt Euroopa Liidus ja ületada samal ajal lihtsamalt Vene piiri. See on olnud paljudele mugavusvalik, mis ei ole seotud lojaalsusega Eesti riigile või patriotismiga. Lisaks on meil kodakondsuseta isikute hulgas väga palju neid, kellel on Vene kodakondsus, meil lihtsalt puudub sellekohane andmebaas. Ka see on julgeolekurisk. 

10. veebruaril arutas põhiseaduskomisjon [teemat] omakeskis. Istungil toodi välja, et põhiseaduse muudatus mõjutab ka integratsiooni. Osa liikmeid leidis, et eelnõu soodustab lõimumist ja kiirendab Eesti kodakondsuse saamist. Muudatus peaks mõjuma positiivselt neile inimestele, kes tahavad rääkida kaasa Eesti poliitika kujundamisel ning on valmis selleks ise panustama. Tänu sellele saavad nad olema ühises inforuumis, õpivad ära eesti keele ja tunnevad Eesti põhiseadust. 

Arutelul toodi välja ka seisukoht, et tegemist on ühiskondliku õigluse küsimusega. Kui on riik, kes peab Ukrainas sõda meie maailmakorra ja väärtuste vastu, siis selle riigi kodanikud ei peaks saama Eestis valida. Leiti, et inimestel on lojaalsuskohustus selle riigi ees, mille kodanikud nad on.

Mul hakkab aeg otsa saama. Ma tutvustaksin kiiresti ka muudatusettepanekute hääletusi ja komisjoni menetlusotsuseid. Paluks ühe lisaminuti.

Ma kahtlen, et te ühega jõuate. Ma oleks valmis pakkuma teile viis minutit lisaaega, kui keegi saalist ei vaidlusta. Kui keegi vaidlustab, siis …

Aitäh!

Kui keegi vastu ei ole, siis viis minutit lisaks, palun!

Muudatusettepanek nr 1, esitajad 23 Riigikogu liiget. Muudatusettepanekuga muudetakse eelnõu § 1 selliselt, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad Eesti kodanikud, kes on vähemalt 16 aastat vanad. Välistatakse kolmandate riikide kodanike ning määratlemata kodakondsusega isikute hääleõigus kohalikel valimistel. Muudatusettepaneku esitajad ei pea vajalikuks põhiseaduses eraldi Euroopa Liidu kodanike hääleõiguse sätestamist, kuna see on juba tagatud Euroopa Liidu õigusnormidega. Kokkuvõtlikult on muudatusettepaneku esitajad seisukohal, et kohalike valimiste hääleõiguse sätestamine põhiseaduses ainult Eesti kodanikele tugevdab Eesti julgeolekut, suurendab ühiskonna sidusust ning motiveerib määratlemata kodakondsusega isikuid lõimuma Eesti ühiskonda. Muudatus on kooskõlas nii riiklike kui ka rahvusvaheliste huvidega ja tagab põhiseaduslike väärtuste kaitse. Komisjon otsustas jätta muudatusettepaneku arvestamata. 

Muudatusettepanek nr 2, esitajad 43 Riigikogu liiget. Muudatusettepanekuga jäetakse eelnõu §‑st 1 välja teine lause, mis sätestas, et kodakondsuseta isikute ja hääleõiguslike välismaalaste valimisnimekirjadesse kandmise tingimused ja korra sätestab seadus. Tulenevalt esimese lause sõnastusest ei ole teine lause enam oluline. Kuna esimeses lauses on öeldud "… on seaduses sätestatud tingimustel hääleõiguslikud …", siis ei ole vaja seda uuesti üle korrata. Komisjon arvestas muudatusettepanekut täielikult. 

Komisjon tegi otsused: võtta eelnõu teiseks lugemiseks päevakorda, teine lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute tähtajaks 11. märts kell 17.15. Aitäh!

Suur tänu teile väga põhjaliku ettekande eest! Aga teile on küsimusi. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Kahtlemata on õige agressorriigi kodanikelt valimisõigus ära võtta. Aga ma pean tunnistama, et mul on tõsine probleem. Ma loen, et te tahate kodakondsuseta isikute valimisõiguse põlistada põhiseaduses. No see on üdini vale. See on lihtsalt vale! 

Aga ma loodan, et te komisjonis arutasite seda teemat ja räägite nüüd lahti – meid vaatab väga palju inimesi ka väljaspool seda saali siin –, mis tingimustel on võimalik, et Eestis tekib juurde niinimetatud kodakondsuseta inimesi, määratlemata kodakondsusega inimesi. See ei ole ainult üheksakümnendate taak, mis meil kaelas on, vaid tegelikult on võimalik, et neid tekib ka juurde. Aga äkki räägite selle lahti, mis juhul neid võib ka aastal 2025 Eesti Vabariigis tekkida?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Selle eelnõu arutelul seda konkreetset küsimust ei tõusetunud. Ma vastan sellele, sest me oleme komisjonis seda teemat arutanud. Siseministeeriumist on meile [öeldud], et see on ära lõppenud, aga tõesti, mõnel üksikul juhul on seda viimase kümne aasta jooksul juhtunud. Kui ma olen õigesti aru saanud, siis see tingimus on selline, et kui üks vanem on mittekodanik ja üks vanem on näiteks Vene kodanik, siis on sellel noorel inimesel võimalik mingil hetkel otsustada, et kodakondsuse võtmise asemel ta võtab mittekodaniku halli passi. Ma olen sada protsenti nõus, et seda ei peaks taastootma. Teadaolevalt oli see probleem lahendatud, kuid ilmnesid mingid erandlikud asjaolud, mis juhul seda saab teha. Me oleme ka komisjonis arutanud vastavat eelnõu, et neid väheseidki võimalusi, mis on hallide passide juurde tekkimiseks, ära likvideerida. Neid on juurde tekkinud pärast seda, kui 2006 see otsus vastu võeti, sadakond. See ei ole suur hulk, aga seda tuleks tõepoolest adresseerida.

Terane küsimus, sisukas vastus! Ma ei kahtle, et jätkame samas vaimus. Signe Kivi, palun!

Suur aitäh! Ja taas kord kiitus väga põhjaliku ettekande eest! Aga minu küsimus on see. Me teame, et avaliku arvamuse uuringud kinnitavad, et määratlemata kodakondsusega isikute hoiakud erinevad oluliselt Eesti kodanike omadest. See näitab, et need isikud ei jaga samu väärtusi ja julgeolekuprioriteete, mis on Eesti riigi jaoks olulised. Samas on viimasel ajal väga tihti olnud Eesti meedias intervjuusid venekeelsete [inimestega], ei ole teada, kas mittekodanikega või Vene föderatsiooni kodanikega, kes on toonud välja, et üle 60% neist sooviksid nüüd saada Eesti kodakondsust, kuid see on raskendatud. Kui tõsine see probleem tegelikult on? Kas seda on komisjonis arutatud ja kas selles soovis, mida nüüd välja öeldakse, peitub siiski ka julgeolekuoht?

Aitäh! Ma arvan, et see on väga tervitatav, kui mittekodanikud tahavad võtta Eesti kodakondsust. Oluline on minu hinnangul see, et ei peaks [leevendama] keelenõudeid, ehk selleks, et Eesti kodakondsust saada, peaks [see inimene] täitma keelenõudeid. See on lõimumise oluline osa. Samamoodi peab tundma põhiseadust. Kui ollakse valmis neid keelenõudeid täitma, siis mina väga tervitan, et võetakse Eesti kodakondsus.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Määratlemata kodakondsusega isikute valimisõiguse põlistamine põhiseaduses oleks muidugi rumalus, see tooks kaasa väga palju ebaselgust ja suurendaks riske, eelkõige julgeolekuriske. Me ei tea, kui paljud nendest [inimestest] on samaaegselt Vene kodanikud, seda infobaasi meil ei ole. 

Aga minu küsimus puudutab seda selle nurga alt, nagu ma küsisin ka komisjonis, kus olid eksperdid ja asjatundjad. Ka ekspertide ja asjatundjate käest me ei [kuulnud] ühest tõlgendust, kuidas käsitleda Eesti poolt tunnustamata riikide Palestiina, Abhaasia, Lõuna-Osseetia kodanikke. Kas nad on määratlemata kodakondsusega isikud või kolmandate riikide kodakondsed? Eksperdid ei suutnud komisjonis sellele küsimusele vastata. Kas teil on tänaseks teada, kuidas neid siis tegelikult käsitletakse? 

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt pean ütlema, et ka mina isiklikult ei toeta mittekodanike [valimisõiguse] lisamist põhiseadusesse. Küll aga, nagu te isegi aru saate, on meil vaja siin saalis otsida suurt poliitilist konsensust.  

Rääkides mittekodanikest, siis nii nagu mina sellest aru olen saanud – härra Seeder, te olete ise nendelsamadel istungitel olnud –, siis need on kaks erinevat terminit. Eesti riik on ise mittekodanike terminit kasutanud senimaani halli passiga [inimeste] puhul, sellest olukorrast [tingitult], mis tekkis pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Palestiina ja muude rahvusvaheliselt tunnustamata riikide kodanikud, või siin [võiks kasutada] kodaniku [terminile] lähedast terminit, kodakondsuseta isikud rahvusvahelise mõiste järgi – see ei ole sama mõiste. Mina sain sellest niimoodi aru, et see punkt selle alla ei lähe. (Hääl saalist: "Mis me siis teeme?") Me käsitleme mittekodanikke täpselt selliselt, nagu neid Eesti riigis senimaani käsitletud on. Mina saingi aru, et näiteks Palestiina kodanikud on kodakondsuseta isikud, mitte mittekodanikud. (Mart Helme räägib saalist vahele.) Ma täpsustan siis, et see arusaamine ei olnud … (Mart Helme saalist: "Komisjoni esimees ei saa sellist juttu rääkida!") Komisjoni esimees saab sellist juttu rääkida ikka, aga ... Vabandust, mina …

Head kolleegid …

… ei toonud seda põhjendust juriidiliselt välja.

Auväärt …

Me rääkisime sellest ja juristid käisid selle käsitluse välja. Mina sain sellest niimoodi aru, see ei ole minu enda suva.

Head kolleegid, ega kõikidele küsimustele, ma arvan, ei ole meil kellelgi vastuseid olemas. Ettekandja viitas, et ka komisjonis ei olnud isegi eksperdid ühist keelt leidnud. Nii et tuleb mõista, et ka komisjoni esimees ei suuda alati olla targem kui kõik eksperdid kokku. On küsimusi, millel ei ole väga selgeid juriidilisi lahendusi. 

Aga nüüd küsimustega edasi. Anti Poolamets, palun!

Aga tõsi, komisjoni esimees võiks olla paremini informeeritud. Me teeme ülisuurt otsust aastakümneteks. Üks teema on ikkagi see, et hallide passidega käib siiamaani üleüldiselt kaasas üks hall tsoon, mis puudutab topeltkodakondsuse võimalust. Ei ole ülevaadet sellest, kui paljud tegelikult omavad mõne teise riigi kodakondsust, sealhulgas Venemaa oma. 

Ma küsingi selle kohta. Protsessi käigus olete kindlasti julgeolekuametnikega suhelnud, küsinud siseministrilt seda infot. Milline on viimane teadmiste seis, milline see hall tsoon tegelikult halli passi omanike puhul on? Kui paljud neist kas või oletatavasti võiks olla Vene kodanikud? Võib-olla on põhjendatud ka vastus, et seda ei saagi teada. Aga oht on ju olemas, kas pole nii?

Aitäh selle küsimuse eest! Seda korduvalt käsitleti ja see oht on tõesti olemas. Probleem seisneb selles, et kui ilmneb, et kellelgi mittekodanikest on olemas Vene pass, kui see tuleb välja kas juttude põhjal või läheb keegi oma passi uuendama valesse kohta, siis julgeolekuasutused sellele kohe reageerivad. Seda hinnangut me oleme küsinud. Ka julgeolekuasutused seda hinnangut anda ei oska, kui see Vene pass on halli passi omanikul kuskil taskus peidus ja ta seda välja ei too. Seda ei osata hetkel kahjuks hinnata. Aga probleem on tõsine, seda me tunnistame.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Ma alustan repliigiga vastuseks sellele [väitele], nagu mittekodanikel oleks täiesti teistsugused arvamused ja hoiakud võrreldes kodanikega. No päris nii see ka ei ole, seda on erinevad uuringud näidanud. Viimane neist oli [tehtud] Balti Uuringute Instituudi poolt ja see näitab, et loomulikult on mittekodanike seas neid, kes on Eesti riigis pettunud, aga nende osakaal on väga väike. 

Aga minu küsimus on see. 13. jaanuaril oli meil komisjoni avalik istung, millest võtsid osa väga erinevad eksperdid, kaasa arvatud näiteks õiguskantsler. Kuskil 90% nendest ekspertidest olid hästi kriitilised selle põhiseaduse muudatuse idee suhtes. Minu küsimus ongi see, kuidas siis nende arvamust arvesse võetakse või kuidas võetakse kuulda nende ekspertide arvamust, kes seal esinesid ja ütlesid, et ei ole väga hea mõte niimoodi põhiseadust muuta.

Aitäh teile selle küsimuse eest! Seda hinnangut, et see oli 90%, ma ei jaga. Meil käis palju eksperte, nende arvamused olulises osas, just ohtude osas, varieerusid. (Hääl saalist.) See toodi välja. Ühel istungil oli kolm ettekandjat, kui ma ei eksi. Need arvamused läbivalt varieerusid. Päeva lõpuks on need arvamused olemas kõigil Riigikogu liikmetel, kes saalis selle otsuse peavad vastu võtma. Komisjonide aruteludes me ka selle infoga arvestasime ja selle tõttu selle [eelnõu] ka teisele lugemisele saatsime. Lõplik otsus on saali teha.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Te ütlesite, et selle eelnõu eesmärk on Vene ja Valgevene kodanikelt valimisõigus kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimistel ära võtta, mille põhjuseks on asjaolu, et tõepoolest, ühel päeval valib ta Putinit ja teisel päeval valib volikogu. Me teame, et väga suures osas see nii ka on. Siin on väga palju arutletud ka sel teemal, et tegelikult teevad need halli passi omad ju samamoodi. Tõepoolest, Eesti Vabariigil ei ole ülevaadet, kui paljude puhul on kõne all topeltkodakondsus ja kui paljud tegelikult Eesti riiki seestpoolt õõnestavad. Te ise ütlesite ka, et teie isiklikult ei toeta seda, et hallipassimehed võiksid saada kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimistel valida. 

Aga mina küsin, mis teil seal komisjonis ja ka valitsuses siis toimub. Äkki lepite kokku, enne kui mingisuguse seaduseelnõuga siia tulete? Valitsus tuli suure trummipõrinaga selle eelnõuga meile siia ja nüüd juba on mingisugused kõhklused ja kahtlused, kusjuures täiesti asjakohased kõhklused ja kahtlused. Äkki siis teeks mingisugused muudatused ikkagi enne ära … 

Aitäh!

… võtaks need hallipassimehed sealt välja ja siis saaks võib-olla millegagi edasi minna.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Eks seaduste muutmisel on ikka erinevad tasemed. Poliitikas tuleb kuskil kokku leppida ja me oleme senimaani seda konsensuspunkti otsinud. See, et minu isiklik arvamus on selles küsimuses natukene radikaalsem, ei tähenda seda, et ma ei oleks nõus kokkuleppega, kui see on oluline tagamaks, et me saaksime agressorriikide kodanikelt hääleõiguse ära võtta.

Head kolleegid, tuletan meelde, et igal Riigikogu liikmel on õigus esitada kaks küsimust. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Teie ettekandes kõlas selline sõna nagu "demokraatia", kuigi demokraatiast ei ole selles seaduses õrna õhkugi. Kas te saate aru, et kümnete tuhandete inimeste valimisprotsessist kõrvaldamise puhul on tegemist kollektiivse karistamisega? See tegevus ei ole absoluutselt riigi huvides, sest see tekitab sisepingeid. Mida konkreetset te soovite selle seadusega saavutada? Millist julgeolekut tagab põhiseaduse muutmine ja kuidas on see vastavuses meie põhiseaduse vaimuga?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Ma siinkohal tugineks julgeolekuasutuste hinnangule, et lühiajalises perspektiivis on riskantne nii jätta valimisõigus kui ka võtta valimisõigus, aga pikaajalises perspektiivis oleks Eesti riigi ja ka põhiseaduse vaimu seisukohalt oluline määratleda, kes Eestis valida saavad. Valida peaksid saama Eesti kodanikud ja meie liitlas[riikide kodanikud] ning kokkuleppel saavad hetkel valida ka mittekodanikud, kes on mööduv nähtus.

Ando Kiviberg, palun! 

Suur tänu, härra juhataja! Suur tänu, härra komisjoni esimees, väga põhjaliku ettekande eest! Ma tahan täpsustada, palun statistilist täpsustust. Mulle jäi teie ettekandest kõrva nende isikute arv, kes on Eestis elades teadlikult valinud endale Vene kodakondsuse. Ma kuulsin numbrit 7000. Võib-olla ma kuulsin valesti. Kas te saaksite täpsustada, kui palju on neid inimesi, kes on endale teadlikult valinud Vene kodakondsuse, elades Eesti Vabariigis Eesti Vabariigi põhiseaduse kehtimise ajal?

Aitäh! Minu andmetel peaks neid olema 70 000. Vabandust!

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis oli arutelu selle üle, mis aastaks võib Eestis kaduda halli passi institutsioon? Kas selleks on välja töötatud mingi kindel teekaart, mismoodi seda tehakse ja mis aastaks?

Aitäh selle küsimuse eest! Aastaarvulist lahendust komisjonis ei arutatud. Siin on oluline märkida, et [ei saa] niisama ära kaotada mingit staatust ilma sisulist tulemust arvestamata. Kui me ütleme, et halle passe enam ei ole, kas see siis tähendab seda, et kõigile neile, kellel olid hallid passid, me anname Eesti kodakondsuse, mida me, nagu ma enne mainisin, minu hinnangul tegema ei peaks, välja arvatud siis, kui keeletingimused on täidetud ja põhiseadus pähe õpitud? Sellistel tingimustel võiksid need inimesed saada Eesti kodanikeks. Aga juhul, kui seda ei [toimu], ka siis nad jäävad Eesti riigi territooriumile elama. Kedagi ei ole alust välja saata ja ei ole ka põhjust. Siis jääb see asi natuke limbosse. Ma arvan, et selle staatuse kaotamise saavutame me selliselt, et me seda juurde ei tooda, leiame üles ka need vähesed viisid, kuidas neid [inimesi] on juurde [tulnud], ja [kaotame] selle võimaluse. Ma olen veendunud, et näiteks eestikeelsele haridusele üleminek aitab sellele kaasa, sest mida [parem] on mittekodanike keeleoskus, seda suurem on tõenäosus, et nad saavad Eesti kodakondsuse.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Hea ettekandja! Te olite eile presidendi vastuvõtul, istusite minu kõrval, ja ma usun, et te kuulasite väga tähelepanelikult seda, mida ütles president. President oli väga kriitiline põhiseaduse muutmise suhtes. Mul on siin tema tsitaadid välja toodud. Ta ütles, et kui vahetult enne valimisi muudetakse valimisreegleid, siis jätab see jälje valimiste usaldusväärsusele, ja põhiõiguste piirangud, mida ei toeta veenvad argumendid, kahandavad rahvusvaheliselt meie staatust õigusriigina ja vähendavad nii ka meie julgeolekut. Ma arvan, et need olid päris olulised sõnad. Mida te arvate presidendi sõnavõtust ja kui suur on tõenäosus, et kui see muudatus peaks läbi minema, siis president saadab selle tagasi, tuues välja, et need põhiseaduse muutmise argumendid on puudulikud, näilikud ega ole veenvad?

Aitäh selle küsimuse eest! President on seda seisukohta varemgi väljendanud, eile ka konkreetselt. Argumentide veenvus on muidugi subjektiivne. Mina olen kuulanud ka julgeolekuasutusi ja nende argumendid olid minu meelest veenvad. Seda, mis seal [istungil] öeldi, võivad ka teised komisjoni liikmed kinnitada: sellega tuleks edasi liikuda just Eesti riigi julgeoleku tagamiseks. Me oleme seda adresseerinud, et vahetult enne valimisi [reeglite] muutmine ei ole kõige parem praktika, sellega me oleme nõus. Aga praegustes oludes, kus meie idanaaber peab Euroopaga sõda, on mitmeid näiteid, kui Vene föderatsioon on mõjutanud naaberriikide valimisi. Me peaksime tegema kõik, et seda olukorda parandada.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Kui tuua näiteid, kuidas Venemaa Föderatsioon on mõjutanud valimisi, siis ta tegelikult ei mõjutanud neid otseselt niipalju oma kodanike kaudu, kuivõrd läbi igasuguste katsete valimisi kuidagi võltsida ja nii edasi. 

Aga ma küsiksin niimoodi. Hästi suur osa ekspertidest, alustades õiguskantslerist ja lõpetades Eesti Vabariigi presidendiga, on öelnud, et ei ole julgeolekuriski selles, kui kolmandate riikide kodanikud hääletavad kohalikel valimistel, ning vahepeal on sama juttu rääkinud ka endine kaitsepolitsei juht. Meie fraktsiooni esindaja on tutvunud igasuguste analüüsidega, mis on julgeolekuorganite poolt tulnud, ja ta ütles meile, et ta ei näe nagu suurt julgeolekuriski. Kas selles olukorras see argument enam üldse peab?

Aitäh! See argument pädeb. Ma arvan, et seaduse, eriti põhiseaduse muudatuse võtavad vastu Riigikogu liikmed, kellel on võimalik nende materjalidega tutvuda. Mul on hea meel, et teie fraktsiooni esindaja seda teinud on. Mina istusin seal komisjoni istungil ja sain selgelt aru, et see on asi, millega tuleb tegeleda. Seda võivad kinnitada ka teised inimesed, kes sel istungil olid. Sellega tuleb edasi liikuda, see on igal juhul risk. Kui me räägime valimiste mõjutamisest, siis üks variant on võltsimine ja teine on, ütleme, nõrgalt meelestatud kodanike adresseerimine, mida Venemaa teinud on. Kindlasti on kodanike puhul, kes on Vene riigile lojaalsed, suurem see tõenäosus, et neid valimistega seoses mõjutatakse.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Selle eelnõuga te võtate valimisõiguse 60 000 – 70 000 inimeselt, kellel on ka oma sugulased. Tegelikult te praegu destabiliseerite siseriiklikku julgeolekut. Umbes veerand Eesti elanikest tunnevad solvumist, ma ütleks. Tegelikult on see destabiliseerimine. Mul on küsimus, kelle huvides te seda destabiliseerimist teete.

Aitäh selle küsimuse eest! Me teeme seda Eesti inimeste huvides. Ka õiguse mõttes on nii, et kui inimene ühel päeval valib Putinit ja teisel päeval valib Tallinna linnapead, siis see ei ole õige. Sellega kaasnevad julgeolekuriskid. Selle [muutmise] huvides me seda teeme.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Minu küsimus puudutab seda põhjendust, mida väga mitmed saadikud siin on öelnud, et eesmärk on võtta eelkõige agressorriigi kodanikelt ära hääletusõigus. Me teame, et parlament on kuulutanud agressorriigiks ainult Venemaa, aga isegi mitte Põhja-Korea, kes täpselt samuti kõrvuti Venemaaga sõdib Ukraina vastu, rääkimata [Venemaa] toetajatest, olgu nad Hiina, Iraan või mis tahes [riik] veel. Isegi Valgevene ja muud [sellised] riigid ei ole [meil kuulutatud] agressorriigiks. Kas selline määratlus ja põhjendamine, et me määratleme agressorriigi läbi kohaliku omavalitsuse volikogu valimise õiguse, on üldse adekvaatne ja mõistlik? Lisaks tekitab see meil ju probleeme ka kolmandate riikidega. Praeguse muudatuse kohaselt – ma mõtlen ka muudatusettepanekut, mille on koalitsioonisaadikud esitanud – jääksid valimisõigusest ilma ka Šveitsi, Jaapani ja Austraalia kodanikud. Aga sõnum on, et me võtame eelkõige agressorriigi kodanikelt hääleõiguse ära. Minu arvates tooks see nii ühes kui ka teises suunas vaadates meile rahvusvaheliselt kaasa probleeme, kui me nii rumalalt …

Aitäh!

… põhiseadust muudame.

Aitäh selle küsimuse eest! Teie positsioon on mulle teada. Põhja-Korea näide selles olukorras ei kehti, sest ka Põhja-Korea kodanikud ei saa Eestis sellisel juhul valida, kummagi eelnõu puhul. (Hääl saalist.) Me ei räägi ka [ühegi riigi] agressorriigiks kuulutamisest, hetkel me räägime sellest, et me määrame kindlaks seda, kes Eestis saavad valida, ja tingimused sõltuvad sellest, kes saavad, mitte sellest, kes ei saa. Ehk see agressorriigi asi ei puutu hetkel asja.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab siin saalis kõlanud väiteid, et tuhandete inimeste valimistest kõrvale[jätmine] on meie riigikorra destabiliseerimine. Ma küsikski teie käest kommentaari selle kohta. Kuidas on lood Euroopa teiste riikidega, kus mittekodanikel ei ole valimisõigust? Kas te teate, kui palju neid riike on ja kas nad on ka sedasi oma seaduses sätestanud, et nad tahavad just riiki destabiliseerida? Või mille pärast on nendel teistel Euroopa riikidel see just niimoodi korraldatud, et mittekodanikud valida ei saa? Sealhulgas on nii teinud meie naabrid Lätis.

Aitäh selle küsimuse eest! On oluline märkida, et sellist olukorda, kus [riigis] on suur hulk mittekodanikke, mis ei ole marginaalne vähemus, on väga vähestes Euroopa riikides. [Selline riik] olemegi meie ja peaasjalikult [on selline riik] Läti. Lätis nad valida ei saa. Ülejäänud Euroopas ei ole see küsimus päevakorda tõusnud, kuna lihtsalt nende inimeste hulk on nii väike. Praktikad on erinevad, seda saab uuringust täpselt vaadata, et ongi väga-väga erinevad praktikad valimistel. Seal mingit ühtset joont ei olnud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te näete väga hea välja: kikilips ja uurikett, vägev! Aga kas see sisu, mis teil seal on ja mida te räägite, [on] sama hea kui ülikond, saan ma kohe teada. Te ütlesite sellise asja, et Venemaa saab mõjutada Eestis valimisi, nii nagu ta seda mujal on teinud. Ma palun teie käest täpset ja detailset kirjeldust, mismoodi Venemaa saab Eestis valimisi mõjutada.

Aitäh, härra Grünthal, esiteks komplimendi eest! Teiseks, ma arvan, et me saame seda saaliaega kasutada paremini kui lihtsalt teie informeerimiseks. Te saate seda informatsiooni otsida internetist.

Hea kolleeg Kalle Grünthal! Vaidlustamata teie komplimenti ettekandja kohta, ütlen, et üks väheseid asju, mis mulle lapsepõlvest on meelde jäänud, on see, et välimuse järgi võib hinnata lille või liblikat, aga mitte inimest. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus, et kui see eelnõu peaks jääma selliseks, nagu te koalitsioonis olete rääkinud ja muudatusettepanekuid teinud, et me võtame agressorriikide kodanikelt selle valimisõiguse ära, siis milline see analüüs ja arusaam teil on, kas tuleb läbi ajaloo kõige kõrgem valimisaktiivsus määratlemata kodakondsusega inimeste seas. Tõenäoliselt on nii-öelda huvilisi ja jõudusid, kes plaanivad teha kõik selle nimel, et kõik määratlemata kodakondsusega inimesed [läheks] valima. Või milliseks teie hinnangul see valimisaktiivsus kujuneb?

Aitäh! Ma oskan siinkohal tugineda politoloogide Martin Möldri ja Tõnis Saartsi hinnangutele, kelle hinnangul see murrangulist muutust ei tohiks tuua.

Riina Solman, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Minu eelmine küsimus sihtiski seda tahku, et Euroopa riikides ei ole paljudel mittekodanikel valimisõigust, nii nagu ka meie tahame praegu agressorriikide kodanikelt selle ära võtta. Mu küsimus puudutab ka rahvaesindajate käitumist. Omal ajal, 2007. aasta pronks[sõduri] kriisi ajal, saadeti Vene saatkonnast sõnumeid minu tuttavatele venekeelsetele perekondadele, et pošli protiv estontsev. Mida saavad rahvasaadikud ära teha, et kui me selle seaduse vastu võtame, siis meie inimesi niimoodi ei mõjutataks?

Aitäh! Eks igal rahvasaadikul on vastutus Eesti inimeste ees, eriti enda valijaskonna ees. Ma loodan, et käitutakse vastutustundlikult ja Eesti riigi huvides.

Kalle Grünthal, palun!

Kõigepealt ma tänan istungi juhatajat selle suurepärase repliigi eest, et välimuse järgi saab hinnata ainult lille ja liblikat. Üks lilleke meil siin oli ja vaat kuhu jõudis, kõrgeks euroametnikuks. Loodan, et ka teie tähelend saab olema samasugune, sest ega selles ametis siin ju mõistusega hiilata pole vaja. Seetõttu ma küsin uuesti. Te räägite Riigikogus, et Venemaa saab mõjutada Eestis valimisi. Kuna te selle lause ütlesite, siis ma tahan ikkagi teada detailselt, mismoodi see mõjutusprotsess käib. Te ei saa lihtsalt vastamisest kõrvale laveerida. Või tahate olla ka lilleke?

Aitäh! Neid juhtumeid on olnud mitmeid, te saate seda [teemat] põhjalikult uurida. Siin saalis on rohkem inimesi kui teie, me võime sellest ka omavahel vestelda, kui teil see informatsioonivajadus nii suur on. Aga mõjutatakse neid, kellele see info lihtsamini kohale jõuab. Need on kodanikud, kes on lojaalsed Vene riigile. Nad on sellele mõjutusele vastuvõtlikumad.

Ma saan aru, Kalle, et sa rääkisid oma repliigis endast. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Andke oma hinnang sellele seadusemuudatusele. Kas teie arvates läheb selline muudatus kokku põhiseaduse stiili ja vormiga? Me tegelikult viime väga imeliku muudatuse praegu sisse. Milline on teie hinnang?

Aitäh! Selle vormi osas on sõna võtnud ka härra Raidla ja härra Mõttus. Ma pean nendega nõustuma, et stiililiselt ei ole see kõige parem. Aga kui eesmärgi saavutamiseks on see see koht, kus me suudame kõige laiemalt kokku leppida, siis ma olen valmis seda aktsepteerima.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma püüan siiski aru saada, millise arusaamise põhjal või milliste arutelude tulemusena jõuti sinna, et kohalikel valimistel peaks olema lisaks Eesti kodanikele ja ka Euroopa Liidu kodanikele veel [kellelgi] täiendavalt valimisõigus. Möödunud nädalal, kui ma kuulasin arutelul teie fraktsioonikaaslasi, siis ma sain aru, et kõige suuremaid roimasid, nii mõtte kui ka teostuse tasandil, pannakse toime pühapäeviti kirikus, osades kirikutes, et see olevat nagu väga ohtlik asi. Aga kui need inimesed valimiskasti juures käivad, siis pole nagu hullu midagi, jäi mulje, või vähemalt see oli see tulemus, mis põhiseaduskomisjonis välja tuli. Mulle tundub, et päriselus on asjad ikka vastupidi. Miks me arutame eelnõu, mille järgi lisaks Eesti Vabariigi kodanikele ja lepingutest tulenevalt teistele Euroopa Liidu kodanikele on võimalik veel kellelgi Eestis kohalikel valimistel valida?

Aitäh! Ma ei saanud päris täpselt aru, mis see küsimuse koht oli.

Kui küsija soovib, siis ma olen valmis andma mikrofoni korra tagasi täpsustamiseks. Palun, Priit Sibul! Üks hetk. Palun mikrofon Priit Sibulale. Jah, palun!

Aitäh! Minu küsimus on selles, milliste arutelude tulemusena me oleme jõudnud teisel lugemisel sinna, et lisaks Eesti Vabariigi kodanikele ja Euroopa Liidu kodanikele on võimalik veel [ka teistel] inimestel kohalikel valimistel valida. Miks me oleme sinna jõudnud?

Aitäh selle selgituse eest, ma väga hindan seda! Me jõudsime sinna selle kaudu, et kui Venemaa ja Valgevene kodanike puhul on argument see, et neil on lojaalsuskohustus teise riigi ees, siis ei saa öelda, et mittekodanikel see lojaalsuskohustus on. Siin ongi põhimõtteline küsimus, kes mida toetab. Ka mina isiklikult ei toeta seda, et põhiseadusesse kirjutatakse siin mittekodanikud sisse. Aga taas kord toonitan, et selleks, et me üldse saaksime seda [korda] muuta, on meil vaja võimalikult laia konsensust.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Eelmisel nädalal kõlas meediaruumis, et Balti Uuringute Instituudi värske uuringu järgi sooviks ligi 60 000‑st Eestis elavast määratlemata kodakondsusega elanikust 65% endale Eesti kodakondsust ja nad on valmis selleks aktiivselt panustama. Samas tuuakse välja, et nende hulgas on neid, küll väiksem hulk, kes ei näe Eesti kodakondsuses suurt väärtust. See paneb mind kogu selle debati puhul kuidagi väga imestama. Kas te arutasite komisjoni istungil ka seda lähenemisnurka selle uuringu kontekstis? Kui arutasite, siis kas kujundasite ka seisukoha?

Aitäh! Kuna see uuring tuli välja eelmine nädal, siis me seda komisjonis arutada ei jõudnud. Küll aga on mul selle uuringu tulemuste üle hea meel. Toonitan veel üle, et kui inimesed on valmis austama Eesti riigikorda ja õppima ära Eesti riigikeele, siis minu poolest on nad väga teretulnud Eesti kodanike hulka. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istugi juhataja! Härra ettekandja! On ju teada, et Euroopa Liidu kodanikel on see valimisõigus tulenevalt ühinemislepingust niikuinii. Kuna te nüüd põhiseaduse muudatusse soovite sisse kirjutada Euroopa Liidu kodanikud, siis mul tekkis küsimus, kas koalitsioonis käivad mingisugused arutelud, et Eesti plaanib lahkuda Euroopa Liidust. Kas te olete arutanud, et isegi peale seda, kui me oleme sealt lahkunud, peaksid Euroopa Liidu kodanikud saama meie kohalikel valimistel valida? Või mis see teie mõttekäik seal taga on, et [te soovite selle] siia sisse kirjutada, kui see niikuinii on olemas ühinemislepingust tulenevalt?

Aitäh selle küsimuse eest! Mina ei ole kuulnud koalitsiooni arutelude käigus soovist lahkuda Euroopa Liidust. Ma olen kindel, et seda ei ole. 

[Euroopa Liidu kodanikud] lisati [eelnõusse] selle argumendiga, et kui NATO liikmesriigid me sinna kirjutame, siis oleks selguse huvides mõistlik ka Euroopa Liit sinna sisse kirjutada. Kuigi jah, see tuleneb tõesti aluslepingutest, aga see oleks sobilik. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Kahe aasta jooksul, mis ma olen Riigikogus olnud, olen ma alati hääletanud vastavalt oma veendumustele ja südametunnistusele. Te olete siin korduvalt maininud, et mis puudutab mittekodanike valimisõiguse sissekirjutamist põhiseadusesse, siis see on vastuolus teie isiklike veendumustega. Ma nüüd küsingi teilt. Kui raske on hääletada saalis vastu oma isiklikke veendumusi või südametunnistust?

Aitäh selle küsimuse eest! Võrdlemisi isiklik küsimus, aga ma vastan hea meelega. See on [selles mõttes] nagu veendumuste kohaselt, sest kui oleks võimalik teha niimoodi, nagu minu arvates on õige, siis ei oleks mittekodanikud selles eelnõus sees, küll aga, kui ainuke variant siin saalis konsensust leida hõlmab mittekodanikke, ja ma olen valiku ees, kas ma hääletan selle tõttu vastu ja selle tulemusel võimaldan agressorriigi kodanikel [valimistel] hääletada, siis ma valin selle, et ma hääletan selle [variandi] poolt, mis võtaks agressorriigi kodanikelt hääleõiguse ära.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Te just ütlesite, et mittekodanikel, hallipassimeestel, puudub lojaalsuskohustus teiste riikide ees, erinevalt Vene ja Valgevene kodanikest, ja seetõttu võib neile jätta valimisõiguse ja sätestada selle ka põhiseaduses. Aga samas olete täna korduvalt öelnud, et teil ei ole õrna aimugi, kui paljudel nendest hallipassimeestest on tegelikult Vene kodakondsus. Kui me vaatame nende meelsust küsitluste järgi, siis näeme, et see kattub täielikult Vene kodanike meelsusega. Miks te tahate sellist ohtu ja riski, ma ütleks, et sõna otseses mõttes pommi kirjutada meie põhiseadusesse ja sellist olukorda põlistada?

Aitäh selle küsimuse eest! Kindlasti on oluline toonitada, et meelsuse järgi kedagi valimiskasti [juurest eemale] ei hoita. Ma arvan, et küsimus on pigem selles, kuidas me sätestame, kes meie valimissüsteemis saavad hääletada ja kes mitte. Me kahjuks tõesti ei tea, kellel halli passi omanikest on ka Vene kodakondsus. Juhul, kui see tuleb välja, siis sellega tegeletakse ja hall pass võetakse inimeselt ära. See tehakse siis selgeks. Kui teil on ettepanekuid või mõtteid, kui te olete kuskilt kuulnud, kuidas seda probleemi adresseerida, kuidas uurida välja, kui paljudel hallipassiinimestel on Vene kodakondsus, siis see on kindlasti küsimus, mida me hea meelega põhiseaduskomisjonis arutaksime ja millele lahenduse leiaksime.

Aitäh! Mart Maastik, teine küsimus, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Te vastasite minu eelmisele küsimusele, et te olete sunnitud hääletama vastu oma veendumusi sellepärast, et see on ainuke variant. Aga ma siiski juhin tähelepanu, et see ei ole ainuke variant. Tegelikult on ju variant ka see, et EKRE, Isamaa, Reformierakond ja Eesti 200 koos hääletades võtavad vastu selle variandi, mis oleks igati Eesti riigi huvides, ehk valimisõigus oleks ainult Eesti kodanikel. Ka matemaatika annab selle tulemuse välja. Miks te selle välistate?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kindlasti ei välista seda. Meil on pärast teise lugemise lõpetamist, kui nii peaks juhtuma, võimalus esitada muudatusettepanekuid ja konsensuse otsimine jätkub kindlasti veel paar nädalat. Kui me suudame kokku leppida, et see on kõigile osapooltele vastuvõetav, siis mul oleks selle üle väga hea meel.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teine küsimus, palun!

Aitäh! Te mitu korda ütlesite, et Venemaa mõjutab naaberriikide valimisi, kaasa arvatud Eesti omasid. Mina olen Tallinna Linnavolikogu liige ja minu poolt on hääletanud ka inimesed, kellel ei ole Eesti kodakondsust. Neid inimesi ei ole muidugi väga palju, aga teie loogikat kasutades võib öelda, et mina olen mandaadi saanud Venemaa mõjutustegevuse tulemusel. Ma ei tea, kas te ise ka aru saate, et see, mida te puldist räägite, ei ole väga adekvaatne.

Teiseks, te pidevalt viitate julgeolekuasutuste hinnangule, aga samas ei too te välja, kes on öelnud ja mida täpsemalt öelnud. Palun öelge, kelle [hinnang] see täpsemalt on, on see kapo hinnang või mingi muu asutuse oma, ja mis see hinnang on. Andke see täpne tsitaat ka.

Aitäh teile selle küsimuse eest! Ma kindlasti ei taha rääkida üksikjuhtumitest. Me räägime üldisest võimalusest mõjutada inimesi, kellel on lojaalsuskohustus Vene riigi ees. Nad on kindlasti vastuvõtlikumad sellele mõjutusele. 

Julgeolekuasutuste hinnangut on teil võimalik küsida enda fraktsioonikaaslaste käest. Kuna tegemist on riigisaladusega, siis mina seda kindlasti siin avaldama ei hakka.

Aitäh, väga lugupeetud ettekandja! Ma tänan teid igati sisuka ja tasakaaluka ettekande eest. Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Helle-Moonika Helme, palun! Läbirääkimised on avatud kõigile. (Helle-Moonika Helme palub lisaaega.) Kaheksa minutit, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid ja kõik, kes jälgivad selle väga olulise küsimuse arutelu ekraanide taga! Hendrik Johannes Terras andis päris alguses hea ülevaate, kuidas meie põhiseadus sündis, millised auväärsed isikud selle koostasid ja mis arutelusid tookord peeti. See oli väga sümpaatne ja õigupoolest oli see ainukene sümpaatne osa kogu selle eelnõu esitamisel. 

Meil tegelikult ei ole probleemi põhiseaduse kui sellisega. Probleem on pigem selles, kui kergekäeliselt viimasel ajal seda kogu aeg muuta on tahetud. Küll vorbitakse ja antakse välja kommenteeritud väljaandeid, kus progressivistide arvates anakronistlikke punkte lihtsalt neile sobivaks kommenteeritakse sellise lihtsa väitega, et no saage aru, elu on ju muutunud. Meie põhiseadus on ammu avatud globalistide, liberaalide ja progressivistidest aktivistide suvale. Täiesti meelevaldselt on Eesti seadusandlusesse sisse viidud asju, mis tegelikult ei ole põhiseadusega kooskõlas. Aga toetudes mingi grupi juristide arvamusele, kes vajaduse korral koostavad kibekähku põhiseaduse järjekordse kommenteeritud väljaande, surutakse niimoodi Eesti inimestele peale järjekordne elukorralduse muutus, millega kas suur osa rahvast nõus ei ole või mis on vastuolus demokraatia ja õigusriigi põhimõtetega.

Näiteks abieluvõrdsus. Reformierakond, sotsid ja Eesti 200 seadustasid meil homoabielud abieluvõrdsuse seaduse sildi all, mis kohe kindlasti ei ole printsiip, mida oleks omal ajal toetanud põhiseaduse koostajad. Väideti, et kuna põhiseaduse koostajad põhiseaduses selle kohta midagi ei öelnud, kuna põhiseaduses midagi selle vastu kirja pole pandud, siis järelikult pidasid põhiseaduse koostajad ikka just nagu seda silmas. See on räige seaduse, eriti põhiseaduse väänamine, sest lugupeetud ja auväärsed põhiseaduse koostajad ei tulnud oma halvimateski unenägudes selle peale, mida tulevikus globalistidest ja woke-aktivistidest liberaalne sõgedate punt võib tahta Eesti rahval kurgust alla toppima tulla.

Või võtame kõik e‑valimistega seonduva. Põhiseadusega on seal vastuolus mitu punkti. Need on põhiseaduses väga selgelt, must valgel kirja pandud. See on salajasuse printsiip, see on ajalisuse printsiip ning see on läbipaistvuse ja kontrollitavuse printsiip. Me kõik teame seda ja sellest on nii palju räägitud. See aga absoluutselt ei hoia tagasi kogu seda kalasilmadega seltskonda iga kord tuimalt väitmast, et kõik on kõige paremas korras ja kõik on vastavuses põhiseadusega. Aina enam selgub, et see siiski nii ei ole, e‑valimised üha rohkem ei toetu põhiseadusele ja seal väga selgelt kirja pandud printsiipidele, vaid need toetuvad lihtsalt usule, et e‑valimised on ausad.

Mina ei saa aru, kuidas Eesti Vabariik saab üldse legitiimselt ja väärikalt eksisteerida, kui sellised asjad on juba siit läbi läinud ja ära tehtud. Need on Eesti riigi vaenlased, kes seda kõike on teinud. Vabandust, et ma seda ütlen, aga nii see on. Ma ei hakka rääkimagi sellest, kuidas see valitsuskoalitsioon on järjest vastu võtnud peresid, eriti suurperesid, vaenavaid ja neilt toetusi ära võtvaid eelnõusid, mis on jällegi selgelt põhiseadusega vastuolus, sest põhiseaduses on kirjas, et pered on riigi erilise kaitse all. 

Aga tulen tänase päevakorrapunkti juurde, selle seaduseelnõu juurde, mille sisu on Venemaa ja Valgevene kodanikelt kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimistel valimisõiguse äravõtmine, aga selle võimaluse, et määratlemata kodakondsusega isikud saaksid Eestis jätkuvalt teostada õigust ja privileegi valida, mis peaks olema ainult kodanikel, siiski allesjätmine, ja veel nii, et see tahetakse sisse kirjutada põhiseadusesse. See on ennekuulmatu. See on esiteks puhtalt populistlik trummipõrin ja teiseks on see ohuks Eesti Vabariigi iseseisvusele.

On täiesti mõistetamatu, miks see seltskond, 61 rahvasaadikut, sellisel kujul on selle eelnõu algatanud, kui nad just ei tööta Venemaa ja Kremli huvides. Aitäh!

Tänan teid. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud saadikud, kes on siin saalis või oma tubades, ja kõik, kes meid vaatavad muude kanalite vahendusel! Arutame siin praegu Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536. Selle sisuks on võtta Vene föderatsiooni, agressorriikide kodanikelt kohaliku omavalitsuse [volikogu valimistel] ära hääletamise õigus, mis on ju iseenesest täiesti õige ja seda me peaksimegi tegema, kui selles ettepanekus või eelnõus ei oleks sees ettepanekut põlistada Eesti Vabariigi põhiseaduses kodakondsuseta isikute valimisõigus. No see on täiesti, üdini vale! See on üdini vale ettepanek siin sees ja seda kuidagi toetada ei saa.

Tänase arutelu ja küsimuste-vastuste voorus on olnud erinevaid seisukohti. Me saime vastuse ka ettekandjalt, kes siin põhiseaduskomisjoni esimehena küsimustele vastas ja ettekannet tegi, et ega me tegelikult Eesti riigis täpselt ei tea, kui palju meil üldse on neid inimesi, kes omavad nii Eesti kui ka nende niinimetatud agressorriikide kodakondsust, või inimesi, kes üldse ei oma kodakondsust. Ma ei räägi ainult nendest riikidest, kellest siin valdavalt räägitakse, kes on seotud Ukraina sõja ja agressiooniga, vaid tegelikult on neid riike veel terve hulk ja nendest on tulnud inimesi Eestisse. Meil puudub neist ülevaade, mida siin ka ju tunnistati. Panna põhiseadusesse ja põlistada seal ära see, et Eestis saavad kodakondsuseta isikud valida kohaliku omavalitsuse volikogusid – no see on ikka täiesti vastuvõetamatu, ausalt öeldes. See on kummaline, et me Riigikogu tasandil isegi arutame sellist asja.  

Väike võimalus muidugi on. Ma loodan, et koalitsioon ikkagi jõuab arusaamisele, et see ettepanek on täiesti vastuvõetamatu ja seda me ei saa siin toetada. Seda enam, et on olemas väga mõistlik ettepanek ehk muudatusettepanek nr 1, 23 Riigikogu liikme [esitatud], mis sätestab väga selgelt selle, et omavalitsuste [volikogude] valimistel saavad valida ainult Eesti kodanikud, ja välistatakse kolmandate riikide kodanike ning määratlemata kodakondsusega isikute hääleõigus. See on ainus lahendus, millega me tegelikult edasi minna saame, ja ma loodan, et seda ettepanekut toetatakse. 

Me teame, et tihti on kuidagi raske toetada opositsiooni väga häid ettepanekuid. Loodame, et kui see ei ole kuidagi võimalik, siis vähemalt võetakse mõistus pähe ning tehakse teise ja kolmanda lugemise vahel põhiseaduskomisjoni poolt ettepanek seesama ettepanek siiski siia tuua ja me suudame selle ka siis vastu võtta. No ei saa tõesti olla nii, et Riigikogu hakkab põhiseaduses põlistama kodakondsuseta isikute õigust valida meie omavalitsuste [volikogusid]. See lihtsalt ei ole õige. Sellega ma praegu lõpetangi. Aitäh!

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid ja külalised ja kõik muud! Eelmisel nädalal küpsetati meil siin ühte käkki, kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse nime all [küpsetati] täiesti selgelt põhiseadusega vastuolus olevat usu‑, mõtte‑ ja südametunnistusevabadusega vastuolus olevat käkki. Sellest ma praegu pikemalt rääkima ei hakka, siin sai neid kõnesid peetud ja osundatud kõikidele nendele probleemidele, missuguse Pandora laeka see avab. Aga täna küpsetatakse järgmist käkki. See on veel hullem käkk, sest see käkk tahetakse kõigele lisaks raiuda veel ka põhiseadusesse. 

Kulla sõbrad, kes te siin julgeolekukaalutlustel võitlete teatud inimestele valimispiirangute kehtestamise eest! Sellele ma põhimõtteliselt küll vastu ei vaidle, sest tõepoolest, meil on naaber, kes peab agressiivset sõda, ja mingisugused survemeetodid selle sõja kohalikele toetajatele on täiesti kohased. Aga te tahate raiuda põhiseadusesse selle, et [nendega] samameelsed inimesed saaksid põhiseadusliku õiguse valimistel kaasa rääkida, kujundada Eesti elu ja kaudselt isegi valida Eestile riigipead ehk presidenti. 

Mul on teile soovitus. Vaadake, Vene portaalides ja mitmel pool mujalgi ringlevad üleskutsed ja reklaamid, mis ütlevad: "Lugupeetud Eesti kodanikud ja teised Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud! Registreerige ennast, et saada Vene kodakondsus. Te ei pea selleks isegi lahti ütlema oma praegusest kodakondsusest." Kas te nüüd arvate, et tuhanded, aga võib-olla ka kümned tuhanded niinimetatud hallipassilised ei kasuta seda võimalust ja ei ole siis tegelikult Vene kodakondsed? Meie loomulikult andmeid Venemaalt ju selle kohta ei saa ega saa ka nendelt [inimestelt] personaalselt andmeid selle kohta, et nad on otsustanud registreerida ennast, et saada paralleelselt ka Vene kodakondsus, kui neil seda juba ei ole. Sisuliselt te võtate nendelt, kes on avalikult Vene kodakondsed, valimisõiguse ära. Nagu ma ütlesin, sellele ma ei vaidle isegi vastu. Aga teiselt poolt kirjutate Vene kodakondsusega inimesed, kes ametlikult on kodakondsuseta ehk niinimetatud hallipassilised, meie põhiseadusesse valimisõiguslike persoonidena. See on ju ajuvaba! See on ju käkk! Selline käkk, et seda me veel sööme siin oi-oi kui palju.  

Kolleeg Seeder tuleb kohe kõnet pidama. Ta on juhtinud tähelepanu ka nendele probleemidele, mis on nii-öelda kolmandate riikidega. Need probleemid ei puuduta otseselt Vene föderatsiooni või endisi Nõukogude liiduvabariike. Pean silmas palestiinlasi, eritrealasi ja mis iganes tegelasi siin võib olla. Ei saanud me ju põhiseaduskomisjoni esimehelt selget vastust. Tema usub ja tema mõtleb. Ma ka usun ja mõtlen, aga kui suur on minu usu ja mõtte juriidiline kaal? Vaat seda me tema suust teada ei saanud, mis juriidiline kaal sellel on ja kuivõrd need inimesed võivad sattuda samasse kategooriasse.  

Nii et, sõbrad, siin ei ole üldse mõtet pikka juttu rääkida. See on selline käkk, et seda käkki ei tohi siin läbi lasta. Ma loodan, et siin ei toimu ka mingisuguseid kulissidetaguseid sobinguid, mille käigus lubatakse kellelegi, ma ei tea, mingi komisjoni esimehe kohta või mingisuguseid muid vangerdusi, kui ta ainult oma hääle selleks annab, et see asi läbi läheks. Me teame ju, et selle asja läbiminemiseks häälte kokkusaamine võib praegu olla piiri peal. Poliitilised sobingud, päevakajalised, lühiajalised, ajutised poliitilised sobingud selle asja, selle käki vormistamise nimel oleks katastroof. See näitaks, kui korrumpeerunud on kogu meie poliitiline süsteem.  

Lõpetuseks tahan ma muidugi öelda seda, mida puudutas ka minu kallis abikaasa.

Kas soovid lisaaega?

Jaa, palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Vaadake, meil on tekkinud siin niisugune tore olukord, et meil just nagu on põhiseadus, aga põhiseadus kehtib meil tingimuslikult, sest meil on tekkinud põhiseaduse kõrvale niisugune asi nagu põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, mis on täpselt nii, et nagu ühelt poolt ja teiselt poolt. Põhiseadus on küll, jaa, loomulikult on, aga vaat seda paragrahvi me peame mõistma seal ikka niimoodi, aga mitte teistmoodi, ja teist paragrahvi me peame mõistma just nimelt teistmoodi, aga mitte niimoodi. Sedasama me näeme ka siinsamas, meie saalis. Meil on ka kodu‑ ja töökorra kõrvale tekkinud sellesama kodu‑ ja töökorra kommenteeritud väljaanne. No mis te nüüd nalja teete, mida seal kommenteerida on! Kõik on ju täiesti üheselt selge. Aga näe, kommenteeritakse ja nende kommentaaride alusel kehtestatakse suvaõigus. Nii ongi meil riigis põhiseadusega kehtestatud suvaõigus ja nii ongi meil parlamendis kodu‑ ja töökorraga kehtestatud suvaõigus. Niisugune riik ei saa sihikindlalt, selgrooga, ja kuidas ma ütlen, elujõulisena kestma jääda. See vastutus langeb, muide, eelkõige praeguse koalitsiooni peale.  

Nii et, lugupeetud rahvasaadikud, kes te praegu rahva poolt absoluutselt vihatud ja põlatud koalitsiooni kuulute: tõmmake tagasi. Tõmmake tagasi! Ärge oma ajutise siinviibimisega tekitage meile, Eesti riigile ja Eesti rahvale tulevikus süvenevaid probleeme. 

Tulen tagasi alguse juurde, selle juurde, et eelmisel nädalal küpsetati siin ühte käkki. Selle käki küpsetasid meile [tegelikult omal ajal] ju needsamad inimesed või nendesamade erakondade tollased liidrid, kes nüüd püüavad seda käkki kuidagimoodi jällegi sobitada praegustesse oludesse. Olles andnud Nevski katedraali ja Pühtitsa kloostri patriarhi otsealluvusse, nõuavad nad nüüd, et see kanooniline side tuleb katkestada. Aga kes tegi, kulla sõbrad? Teie tegite, tol hetkel poliitilist päevakasu silmas pidades. Ja nüüd, poliitilist päevakasu silmas pidades, püüate seda asja kuidagi teistmoodi ära murksida. Sama kehtib selle eelnõu kohta. Ärge [tegutsege] mingisugust poliitilist konjunktuuri arvestades! Kusjuures, vaadake üle ookeani: poliitiline konjunktuur on muutunud. Te olete poliitilise konjunktuuriga juba ajale jalgu jäänud, konjunkturistid, konjunktuurile jalgu jäänud.

Teie aeg!

Minu aeg on läbi. Ma loodan, et koputasin teie südametunnistusele, kui teil seda üldse on. Aitäh!

Helir-Valdor Seeder, palun!

Ma palun 8 + 8 minutit. 

Kas see 8 + 8 tähendab siis, et ka fraktsiooni nimel?

Jah, just nii. Aitäh! Head kolleegid! Ma kõigepealt kutsun üles kõiki kolleege, Riigikogu liikmeid, hääletama põhiseaduse muutmise üle tõepoolest nii, nagu te oma parema arusaamise kohaselt ja südametunnistuse kohaselt asjast aru saate ja tunnetate, aga mitte lähtuma niivõrd parteidistsipliinist või muudest asjaoludest. See põhiseaduse muudatus eeldab niikuinii parteideülest tulemust, koalitsiooniülest tulemust, sest ei jätku ühelgi parteil ega ka koalitsioonil piisavalt hääli, et põhiseadust muuta. See eeldab parteideülest lähenemist. 

Ma kutsun üles lähtuma just nimelt isiklikust arusaamast ja paremast veendumusest, mis teil on kujunenud. Minu arusaamise kohaselt on just sellest lähtuvalt siin olemas kõige suurem ja laiapõhjalisem ühisosa. [See ei teki] mitte erakondade ja fraktsioonide vahelisel kokkuleppel, vaid siis, kui me ükshaaval, individuaalselt võtame ette isikute väljaütlemised ja seisukohad – nii ma olen aru saanud ka koalitsioonierakondade enamuse saadikute seisukohtadest –, peaks see ühisosa olema väga laiapõhjaline. Ajalugu on näidanud, et õige aeg teatud muudatuste tegemiseks, eriti väga oluliste muudatuste tegemiseks on piiratud, see on see aeg, kui muudatust on võimalik üldse poliitiliselt kokku leppida ja põhiseadusesse sisse viia. 

Teiseks, kui me juba oleme alustanud põhiseaduse muutmisega, siis on mõistlik minna sellega praegu lõpuni, mitte jätta neid pingeid ühiskonda üles. See puudutab neid üleskutseid, et viime muudatusettepanekuga sisse niinimetatud päikeseloojanguklausli, et nendel valimistel, mis sellel sügisel toimuvad, me seda põhiseaduse muudatust veel ei rakenda, vaid lükkame selle edasi ja rakendame seda järgmistel valimistel, mis toimuvad 2029. aastal. See tähendab ju tegelikult seda, et me jätame need pinged aastateks üles, nii selle koosseisu lõpuni kui ka järgmisele koosseisule, kellel on siis täpselt samuti võimalus ja kohustus seda edasi menetleda. Isegi kui me kiirkorras võtame [selle muudatuse] vastu ja paneme jõustumissätte sinna [seadusesse] sisse, siis ka seda on võimalik järgmisel koosseisul menetleda. Nii et me loome sellega palju pingelisema olukorra kui põhiseaduse muudatust praegu lõpuni menetledes. 

Ma kutsun kõiki Riigikogu liikmeid üles tõsiselt sellele mõtlema. Neil, kes ei ole veel tutvunud selle julgeolekuasutuste raportiga – ma saan aru, et mitmed Keskerakonna liikmed ei ole selle raportiga tutvunud –, soovitan ma sellega tutvuda. See on desinformatsioon, mida te levitate oma arvamuste ja küsimustega, nagu julgeolekuasutused ei oleks viidanud mitte mingisugusele julgeolekuohule seoses praeguse olukorraga ja põhiseaduse muutmise menetlemisega meil siin, või seoses sellega, et Vene kodanikud saavad hääletada ning et ka kodakondsuseta isikud saavad hääletada. See on vale! See on otsene vale. Ma ei saa seda rohkem tsiteerida, aga minge vaadake ja lugege kõik läbi! Seal on väga selged viited meie julgeolekuolukorrale ja võimalikele riskidele ning väga selged sõnumid, mis puudutavad ka Riigikogu võimalikke valikuid põhiseaduse muutmisel. 

Põhiseadusesse tahetakse ka sisse kirjutada määratlemata kodakondsusega isikute valimisõigus. See on loomulikult rumalus. See oleks väga suur rumalus, kui me peaksime selle nüüd tõesti ära sätestama. On väga palju [tähelepanu] juhitud, et see ei ole ka praegu korrektne ja mõistlik, et kaudselt osalevad määratlemata kodakondsusega isikud Eestis riigipea valimistel. See on põhiseaduse üldise loogika ja kultuuriga juba täna vastuolus, mida tunnistas ka üks põhiseaduse autoritest Jüri Adams põhiseaduskomisjoni istungitel. Kui me läheme praegu põhiseadust muutma, siis on meil võimalus ka see vastuolu likvideerida. 

Teiseks, nendest kodakondsuseta isikutest väga paljudel on samaaegselt Vene kodakondsus. Seda informatsiooni, kui paljudel see on, meil Eesti riigis ei ole. See on ka julgeolekurisk. Me ei tea, võib-olla on tegemist hoopis Vene kodanikega, kes siis määratlemata kodakondsuse sildi all kohalikel valimistel hääletavad ja annavad mandaadi võimu teostamiseks Eesti Vabariigi pealinnas ja teistes omavalitsustes. 

Kolmandaks, jätkuvalt on lahtine, kes siis on meie siseriiklike seaduste järgi määratlemata kodanikud. Kes sinna ringi täpselt kuuluvad? Kas nende riikide kodanikud, keda Eesti riik ei ole tunnustanud, on meil määratlemata kodakondsusega isikud või on nad mingisugusel põhjusel kolmandate riikide kodanikud? Kuidas me seda praktikas rakendame? Palju selgem on, kui me ütleme, et sellel sihtrühmal ei ole hääleõigust. Siis kaob kohalike valimiste kontekstis ära ka see probleem ja tõlgendamise vajadus, mis tekitab palju segadust ja erinevaid tõlgendusi. 

Üks põhjus, miks me põhiseadust muudame, julgeolekuteemade kõrval – julgeolek on kahtlemata üks kõige olulisemaid põhjusi –, on see, et integratsioon ja ränne kõikidel nendel aastakümnetel, [pärast seda], kui põhiseadus 1992. aastal heaks kiideti, on kujunenud hoopis teistsuguseks, kui seda siis eeldati, oodati ja loodeti, ja [teistsuguseks ka sellest,] millised olid erinevad prognoosid. Siis loodeti, et suur osa Eesti püsielanikest määratleb ennast mingisuguse mõistliku perioodi jooksul Eesti kodanikena ja määratlemata kodakondsusega isikute arv väheneb kiiresti. 

Aga milline on tegelik tulemus? Tegelikult on meil jätkuvalt umbes 60 000 määratlemata kodakondsusega isikut ja enam kui 70 000 inimest on võtnud hoopis Vene kodakondsuse. Tuletan meelde, et Riigikogu on Venemaa tänaseks kuulutanud agressorriigiks ja meil on tekkinud olukord, kus agressorriigi kodanikud omavad kohalikel valimistel hääleõigust ja poliitilise võimu formeerimise õigust. See on järjekordselt nii vastuolu meie õigusruumis kui ka oht Eesti julgeolekule. See on väga tõsine ja reaalne oht Eesti julgeolekule. 

Nii et kogu seda kodakondsuseta isikute teemade ringi kokku võttes, head Riigikogu liikmed ja eelkõige koalitsioonisaadikud, lähtume selgest põhiseaduse muudatusest! Sellele on ka eksperdid viidanud, et kui põhiseadust muutma minna, siis see [muudatus] peab olema väga selge, lühike ja lakooniline, vältima kordusi, vältima seda, et me delegeerime põhjendamatult mingisugused otsused seaduse tasemele. See muudatus peab olema ka lihtsalt ja kergesti rakendatav. 

Selles kontekstis tuleb tunnustada koalitsioonisaadikute muudatusettepanekut, et see ääretult segane, umbmäärane ja jällegi mitmeti tõlgendatav kolmandate riikide ja kodakondsuseta isikute registreerimise delegeerimine seaduse tasemele on nüüd põhiseaduse muudatusest välja jäetud. Aga see on täiesti ebapiisav mõistliku lahenduse rakendamiseks. 

Kolmas küsimuste ring on see, et põhiseadusesse ei ole mõistlik kirjutada muudatusega sisse, et valimisõigus lisaks Eesti Vabariigi kodanikele on Euroopa Liidu kodanikel ja NATO liikmesriikide kodanikel. Kõigepealt, seda, et Euroopa Liidu kodanikel on Lissaboni lepingust ehk meie liitumislepingust ja Euroopa õigusest tulenevalt niikuinii hääleõigus olemas, ei ole vaja kordusena põhiseadusesse sisse kirjutada. Kui me sätestame nii, et NATO liikmesriikide kodanikel on ja ülejäänud kolmandate riikide kodanikel ei ole, siis see tekitab meile jälle uusi probleeme. Siis me peame hakkama jagama demokraatlikku maailma headeks ja halbadeks, nendeks, kellel on hääleõigus, ja nendeks, kellel ei ole hääleõigust. See tekitab olukorra, kus NATO liikmesriikide kodanikel, Albaania ja Türgi kodanikel Eestis on hääleõigus, aga NATO‑sse mittekuuluvate riikide kodanikel, nagu näiteks Šveits, Jaapan, Austraalia, Uus-Meremaa, ei ole hääleõigust. Vaadake, see ei ole mõistlik ka meie rahvusvaheliste suhete ja liitlasriikidega suhtlemise seisukohalt. No ei ole mõistlik niimoodi demokraatlikku maailma ja meiega sarnaseid väärtusi jagavate riikide kodanikke jagada. 

Nii et praegu on see aeg, võimalus ja koht, kus me saame praeguses erakordses julgeolekuolukorras, kui meie piiride lähedal käib brutaalne sõda, sätestada põhiseaduse muudatused, et valimisõigus jääks just Eesti kodanikele. See on pikalt ette vaatav muudatus, see on lihtne ja arusaadav ning seda on võimalik ka meie liitlastele sellisel kujul selgeks teha, kui me ei hakka oma liitlasi jagama mitmesse gruppi. 

See muide lihtsustab ka Vene kodanikelt ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse äravõtmist, sest me ei käsitle neid [riike] nii-öelda sihtriikidena, kelle [kodanikelt] ainsana hääleõigus ära võetakse. Me jätame hääleõiguse Eesti riigi kodanikele, mis on väga selge ja põhimõtteline lahendus. Nii on see ka mitmetes teistes Euroopa riikides, võib-olla meiega kõige võrreldavam riik on nende seas Läti Vabariik. 

Nii et see on nendest võimalikest valikutest ja lahendustest kõige vähem valus ja kõige mõistlikum lahendus ning ka kõige lihtsamini selgitatav ühtedele, teistele ja kolmandatele. Nii et ma kutsun veel kord üles mõtlema pikalt ette. 

Kui me ei jõua praeguse protsessiga erinevatel põhjustel lõpuni – nii nagu peaminister on öelnud, et kui see koosseis ei võta seda [muudatust] kiirkorras vastu, siis järgmine koosseis seda menetleb, ja tal ei ole ka sellise lahenduse vastu mitte midagi –, siis lisaks pingetele tähendab see, kui me ei suuda põhiseadust praegu muuta, seda, et nendel kümnetel tuhandetel põgenikel, kes siia Eestisse püsivalt elama jäävad – aga küsitluste ja prognooside kohaselt on neid järjest enam, kes erinevatel põhjustel jäävad siia püsivalt elama –, tekib kohalikel valimistel valimisõigus. 

Lisandub ju üks sihtrühm, sest kui me räägime siin, et määratlemata kodakondsusega isikute arv väheneb, siis see on õige, aga tekib uus rühm, põgenikud. Täna me räägime ainult Ukraina põgenikest, aga maailm on rahutu ja ei ole välistatud, et aastate jooksul võib tulla siia põgenikke erinevatest riikidest. Kui nad siin püsivalt elama jäävad, siis kõigil neil tekib kehtiva põhiseaduse järgi ka kohalikel valimistel hääleõigus. Nii et see muudatus, et me sätestame valimisõiguse tõesti ainult Eesti kodanikele, on igati mõistlik, vajalik ja kaugele vaatav. 

See põhjendus, et eelkõige võtame valimisõiguse ära agressorriigi kodanikelt, ei ole ju täpne ja õige. Sellega, ma saan aru, püütakse looritada seda, et Vene kodanikelt võtame ära, aga kodakondsuseta isikutele jätame alles, sest nendel ei ole ju lojaalsuskohustust agressorriigi ees, nad ei ole agressorriigi kodanikud. Teate, see on niisugune lingvistiline piruett, seda on iseenesest väga ohtlik niisugusel kujul põhjendada. Kas me tõesti hakkame agressorriigi määratlust sisustama Eesti Vabariigi kohaliku omavalitsuse volikogu valimise õiguse kaudu? No see ei ole mõistlik! 

Aga nii see tuleb välja, sest agressorriigiks oleme kuulutanud ainult Venemaa, aga Põhja-Koread, Iraani, Hiinat, Valgevenet ei ole me agressorriigiks kuulutanud. Venemaa oleme. Lisaks, kui me niisugusel kujul tutvustame seda oma eesmärki ja selles valguses võtame ära valimisõiguse Šveitsi ja Jaapani kodanikelt, kas siis me paigutame nad tõesti ühele tasapinnale nende teiste, agressorriigi kodanikega, kuna meie sõnum on, et me võtame valimisõiguse ära eelkõige agressorriigi kodanikelt? Mina arvan, et selline põhjendus on ebakorrektne ning Eesti riigi mainet ja kuvandit kahjustav, eelkõige meie enda lääneliitlaste hulgas. Seda me kindlasti tegema ei pea. Minu palve on Riigikogu liikmetele ja valitsuse liikmetele seda mitte rõhutada selles kontekstis, kus me praegu põhiseaduse muudatusega oleme, ning jääda selle juurde, et me jätame valimisõiguse Eesti Vabariigi kodanikele. Euroopa Liidu kodanikele tekib see Euroopa õiguse tõttu. 

See on kooskõlas rahvusvahelise õigusega ja paljude riikide praktikaga. See on kooskõlas kõikide inimõiguste ja kõikide muude õigustega. See ei ole vastuolus mitte ühegi õigusega, see ei ole vastuolus ka õiglustundega, absoluutselt mitte. See annab ka määratlemata kodakondsusega isikutele teatud motivatsiooni omandada Eesti kodakondsus, tehes endale selgeks eesti keele, [õppides] paremini tundma Eesti seadusi ja olles selle kaudu teadlik kodanik, et teha teadlikke valikuid ja võtta vastutus nende valikute eest. 

Nii et kutsun üles toetama seda 23 Riigikogu liikme esitatud muudatusettepanekut, mis kõlab väga lihtsalt: "Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad Eesti kodanikud, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad." 

Aitäh! Ja ma loodan teie kõigi toetusele.  

Järgmisena Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head kaasmaalased! Eesti riigi ja rahvusliku enesemääramise seisukohalt on ülioluline, et valimisõigus peab kuuluma ainult Eesti kodanikele. See ei ole lihtsalt juriidiline küsimus, vaid see puudutab ka meie rahvuslikku identiteeti ja julgeolekut.

Esiteks, just Eesti kodanikud kannavad vastutust Eesti riigi käekäigu eest. Kodanikuks saamine ei ole pelgalt formaalsus, see on teadlik valik ja lojaalsuse kinnitus meie riigile, meie rahvale, meie põhiseaduslikele väärtustele. Eesti kodanikud on need, kes on valmis kaitsma meie iseseisvust nii hädaohu korral kui ka igapäevaelus, ning just nemad peaksid otsustama, millise suuna meie riik või kohalik omavalitsus võtab. 

Teiseks, me ei tohi unustada, et Eestis elab tuhandeid inimesi, kes ei ole soovinud võtta Eesti kodakondsust, sageli seetõttu, et nende lojaalsus kuulub teisele riigile. Me teame hästi, millist mõju võib selline olukord avaldada meie poliitikale. Oleme näinud, kuidas mittekodanikud ja ka lihtsustatud korras kodakondsuse saanud isikud on mõjutatud vaenulike jõudude propagandast. Kuidas saab pidada õigeks, et meie omavalitsusi ja poliitilist elu kujundavad need, kes ei väärtusta Eesti iseseisvust ega hooli meie rahvuslikest huvidest? 

Tuletan meelde: valimisõigus on riigi suveräänsuse tuum. Paljud riigid, sealhulgas mitmed Euroopa riigid, ei luba mittekodanikel kohalikel ega [üleriigilistel] valimistel osaleda. Kui me tõesti tahaksime demokraatiat tugevdada, siis peaksime kõigepealt küsima, kelle huvides on kirjutada põhiseadusesse hääleõiguse andmine neile, kelle kodakondsus on määratlemata. Mõelge, miks peaksid võõrriikide kodanikud otsustama Eesti kohalike omavalitsuste poliitika üle? Miks peaksid inimesed, kes ei ole läbinud kodakondsuse eksamit ega kinnitanud oma truudust Eestile, saama valida volikogusid, kus otsustatakse Eesti elu üle? Või kuidas saab olla loogiline, et inimene, kes ei pruugi isegi eesti keelt osata, määrab ära meie omavalitsuse juhtimise ja suunad? 

Lõpetuseks. Kodakondsus ei ole takistus, vaid valik. Igaüks, kes elab Eestis, on siin kaua olnud ja soovib tõesti meie riigi tulevikus kaasa rääkida, võib saada kodanikuks, kui ta tõestab oma sidet Eesti rahva ja kultuuriga. See on õiglane ja loogiline põhimõte. Me ei tohi oma rahvusriiki ja põhimõtteid ohverdada valehäbist või poliitilisest korrektsusest tingitud survest. Seega, austatud Riigikogu liikmed, kutsun teid üles seisma Eesti kodanike ainuõiguse eest valida ja otsustada meie riigi tuleviku üle. Elagu Eesti! Aitäh!

Jaanus Karilaid, palun!

Head kolleegid! On igati tervemõistuslik, et Eesti riigi tulevikku saavad kujundada ainult Eesti kodanikud. Olla Eesti kodanik on hüve, privileeg. Selleks, et saada Eesti kodanikuks, peab tundma põhiseadust, peab tundma eesti keelt – loomulikult oleks lisandväärtus, kui jagatakse ka eesti meelt –, mõistma siinset ajalugu, siinset kultuuri ja siinset iseolemise väärtust. Olla kodanik pole ainult formalism. Tänane lahendus, mis meie ees on, on ainult pool rehkendust. Võtta Vene kodanikelt valimisõigus ära on ainult üks samm täisrehkenduseni. On ju hämmastav, kui me võtame [selle õiguse] ära Vene kodanikelt, aga halli passi [omanikele] jääb see alles. Halli passi omanik saab reisida nii Euroopa Liidus kui ka Vene föderatsioonis ja tal on veel rohkem privileege. Tema [valimisõiguse] konserveerimine põhiseadusesse on arusaamatu.  

Olen nõus Alar Karisega, kes väidab, et üldsus vaatab meie tegutsemist. Aeg on suurim ja kalleim ressurss. Ma loodan siiralt selle ühe kuu peale, mis on veel jäänud. Täna me räägime, et kuuest parlamendierakonnast neli on öelnud selgesõnaliselt, et nemad toetavad põhiseaduse muutmist nii, et valimisõigus jääks ainult Eesti kodanikele. Viies erakond, sotsiaaldemokraadid, on läinud pooliku lahenduse peale, et võtame ära Vene kodanikelt, aga jätame alles halli passi [omanikele]. Aga sotsiaaldemokraatidel on veel aega, aega on ka veel Keskerakonnal, et saavutada parlamentaarne ühtsus. 

Kremli huvi on see, et Eesti ühiskonnas oleksid pinged, ja neid pingeid võimendatakse. Mul on teile üleskutse, et kõik kuus parlamendierakonda tuleks selle poliitilise seisukoha taha, et kõik Eesti kodanikud ja ainult Eesti kodanikud saaksid omada valimisõigust. Niimoodi me hoidume nende pingete eskaleerimisest ja võimalusest, et me tõmbame meie ühiskonna veel rohkem katki. Nii et aega on üks kuu ja üleskutse on selline positiivselt idealistlik. Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head Eesti kodanikud ja lugupeetud mittekodanikud, kes te praegu seda tähtsat arutelu jälgite! Me peame kõigepealt minema juurte juurde. Eesti kui riigi taastamise puhul oli õiguslik järjepidevus lausa esmatähtis alus, kuna muidu oleks olnud tegu impeeriumi rüpest välja kasvanud uue riigiga. Selliseid ideid liikus ka kaheksakümnendate lõpul, üheksakümnendate alguses, et Eesti võiks olla justkui uustekkeline riik, aga õnneks võitis lähenemine ja selge arusaam, et Eesti taastatakse õigusliku järjepidevuse alusel. Tema sünnimärkideks on tugev rõhuasetus riiklikule iseseisvusele, õiguslikule järjepidevusele, eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisele läbi aegade. Need aluskivid on meie põhiseaduses hästi paika pandud.

Põhiseaduses on ka hulk sätteid, mis on seotud põhiseaduse loomise aegsete põhiliste vaidlusküsimustega, sealhulgas on eestlaste ja Eesti kodanike eriõigused. Jah, üks eriõigus on reserveeritud eestlastele, näiteks on igal eestlasel õigus naasta kodumaale, kus ta ka ei ole. See on eesti inimeste eriõigus. Seda tähtsat õigust on muide kasutanud ka lugupeetud Lauri Laats, kes ühel ohtlikul ja õnnetul ajal sai sellesama sätte alusel võimaluse tulla Eestisse.

Õigusliku järjepidevuse mõttes ei oleks kunagi tohtinud kohalikel valimistel mittekodanikele valimisõigust anda. Normaalses riigis teevad võimuga seotud otsuseid riigi kodanikud. Me oleme valimisõiguse normaliseerimisega üle 30 aasta hiljaks jäänud. Just nimelt normaliseerimisega, sest see, mis on aastaid toimunud, on kõrvalekalle normaalsest kodakondsuse aluspõhimõttest. See on omamoodi okupatsiooni järellainetus, millega me just praegu siin saalis tegeleme. Tehkem siis seda nüüd nii nagu kord ja kohus. End õiguslikult ise halli tsooni asetanud isikud ehk halli passi omanikud ei saa olla Eestis võimuorganite moodustajad.

Veel hallist passist. Me peame kõrvaldama ka selle õigusliku segaduse ja kõrvalekalde. Ei ole kuidagi õiguslikku selgust suurendav, kui me säilitame halli passi omanikele õiguse valida. Kõige sürrealistlikum on see, kui me paneme sellise hämmastavalt segase sätte, seda ka rahvusvahelise õiguse mõistes, põhiseadusesse. 

Siin saalis kõlavad tihti sõnad "õigusselgus" ja "õigusriik". See alus, kes valivad võimuorganeid, peabki olema õigusselge ja õigusriiklik. Kodakondsus kui valimisõiguse alus ongi õigusriiklik, muidu saaks ühel hetkel Eesti tuleviku üle otsustada terve maailm. Mõnes mõttes ju oligi üheksakümnendate alguses osal [inimestel] soov, et vaat et terve Nõukogude Liidust pärit elanikkond, kes oli siia mitmetel asjaoludel asunud, saaks Eesti tuleviku üle otsustada. Aga Eesti rahvas ütles, et Riigikogu valimistel nii ei tehta.

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ja need probleemid! Halli passiga kodanikel on tihti nii-öelda topeltkodakondsus. Põhiseaduskomisjoni esimees tõi siinsamas puldis näite, et Vene kodanik valib ühel päeval Putinit, teisel päeval volikogu ja seeläbi linnapäid ja vallavanemaid ning lõpuks ollakse ju veel valimiskogu kaudu presidendivalimiste otsustajate ringis. Sama mõtet võib laiendada halli passi omanikele. Nendest inimestest, kes ei ole langetanud otsust Eesti passi saamiseks, ei ole omandanud eesti keelt, nii mõnigi tahaks valida Putinit, aga kuna ta ei saa seda teha, siis ta valib meelekindlalt võib-olla hoopis kõige putinistlikumat, Moskva-meelsemat poliitikut kohalikus volikogus. Teeme need asjad ikkagi selgeks. 

Julgeolekuasutused tunnistavad, et neil ei ole ülevaadet halli passi omanike topeltkodakondsusest. Seda nad tunnistavad. Aga kui ülevaadet ei ole, siis ärme teeme seda [otsust]. Samas nad tunnistavad, et probleem on olemas. See ei ole mingi väljamõeldis ega ole ka väga marginaalne probleem, sest küllalt on neid, kes on vahele jäänud Vene passi olemasoluga. Järelikult on see võimalik ja järelikult on see hall tsoon märkimisväärne nende hulgas, kellel on mitu kodakondsust. Võib-olla käib ta Jaanilinnas vaikselt Vene presidendivalimistel ära, tuleb tagasi ja valibki Narva volikogu, nii nagu talle meeldib. Seda halli ala ei tohi lubada ega oleks tohtinud kunagi lubada. Tegeleme siis põhimõttekindlalt vigade parandusega – see on üleskutse kõigile. 

Ma tahaksin veel [mainida], et on segaseid asju seoses e‑residentsusega, mis solgib ettevõtlusturgu ja soosib rahapesu. Me oleme seetõttu Euroopa ja maailma rahapesu võitlejate sihikul. PPA statistika alusel on teada, et e‑residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamisi seoses võimaliku rahapesu või rahapesukahtlusega on läbi aastate olnud 331 ja me oleme sihikul, maailma rahapesu ja terrorismi rahastamise organisatsioonide sihikul. Ühes raportis mainiti Eesti e‑residentsust sada korda. Mis rahapesuvabrik me jälle oleme? Kas me ei õppinud midagi sellest ajast, kui Jürgen Ligi siin rahapesu juhatas ja maailma suurim rahapesu käis meie silme alt läbi nii, et isegi ühte tellerit pole õieti süüdi mõistetud? 

Nii et lõpetame ära selle segaseks ajamise, meie piiride segaseks ajamise. Tuletan meelde veel seda asjaolu, et 2014–2022 anti e‑residendi digitaalne isikutunnistus välja 6022‑le Venemaa ja 1611‑le Valgevene kodanikule. Vaatamata piirangutele, mistõttu nad ei saanud seda uuendada, oli veel 2022. aasta märtsis e‑residendi digitaalne isikutunnistus 4421‑l Venemaa kodanikul. See ongi siis rahapesuvastane võitlus või? Aitäh!

Teie aeg! Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud saadikud siin saalis ja ekraanide taga ning inimesed, kes te jälgite selle üliolulise küsimuse arutelu siin Riigikogu saalis! Isamaa fraktsiooni esimees Helir-Valdor Seeder on Isamaa seisukohad juba edasi andnud ja meie esindaja õiguskomisjonis Jaanus Karilaid samamoodi. Tegelikult ei olnud mul kavas sõna võtta, aga ma pean seda tegema, kuna siin saalis minu üllatuseks nii mitmedki saadikud rääkisid suisa lausvalet või hämmastasid mind oma kergeusklikkuse või teadmatusega. 

Siin räägiti sellest, et hääleõiguse äravõtmine mittekodanikelt ja määratlemata kodakondsusega isikutelt tähendab meie julgeolekuolukorra destabiliseerimist ja just selles võtmes, et me teeme inimestele liiga ja inimesed solvuvad. Meid püüti veenda, et kui Vene kodakondsusega inimene valib Riigikogu saadikut kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeks kohalikku võimu teostama, siis see on igati õige ja hea. 

Aga kas te teate, mina olen jälginud kahe viimase Vene föderatsiooni presidendivalimiste korraldust ja ka neid valimisi endid. Seesama Vene föderatsiooni kodakondsuse omaja, keda valitakse meie Riigikokku või volikogusse, käib valimas Putinit. Ta leiab selle viisi, ta leiab võimaluse mitmekümne kilomeetri kaugusele sõita, ta näeb selle vaeva ära, et valida Vene föderatsiooni etteotsa Putinit, kes, me teame, on verine agressor ja tapab praegu Ukrainas inimesi jõhkralt ja valimatult. Kuidas on võimalik, et siin saalis aetakse täna sellist juttu, et me saame üldse toetada selliste isikute hääleõigust meie otsustuskogude liikmeskonna [valimisel]? See on absurdne! 

Igal juhul Helir-Valdor Seeder juba väljendas Isamaa seisukoha ära: me ei toeta mittekodanike ja määratlemata kodakondsusega isikute valimisõigust. Kuigi me toetame eelnõu teise lugemise lõpetamist, siis meie fraktsioon järjekindlalt taunib koalitsiooni kavatsust põlistada määratlemata kodakondsusega isikute valimisõigus põhiseaduses. Me kutsume kõiki Riigikogu liikmeid hääletama põhiseaduse muutmise küsimuses oma südametunnistuse järgi. 

Miks mind väga häirib see, mida ma täna siin eriti Keskerakonna poolt kuulsin? Mul on isiklik õigus rääkida oma rahva saatusest. Nimelt olen ma poolenisti ingerisoomlane ja mitte keegi teine. Aga Vene Nõukogude võim on selle rahva alistanud, hääbumisele määranud, seda keelt ja kultuuri enam ei ole, minu ema rahvast sisuliselt ei ole enam järel. Kui siin leidub veel naiivseid, [kes arvavad,] et Vene föderatsioon käitub iga saja aasta tagant teistmoodi, kui ainult väikerahvaid allutades, siis ta eksib rängalt või destabiliseerib siin arusaamu. Küsimusele, kas Venemaa ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmine suurendab või vähendab meie julgeolekut, [vastan, et] see suurendab meie julgeolekut. Rahvasaadikud siin saalis teevad otsuseid eetilisel tasandil, õiguslikul tasandil ja poliitilisel tasandil, vastavalt meie põhiseadusele, mis ütleb, et me soovime jääda vankumatult kindlaks välisele ja sisemisele rahule. Meie ülesanne on seista siin eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest. See [ülesanne] on ka Keskerakonna saadikutel. 

Kui ma töötasin 2007. aastal kaitseminister Jaak Aaviksoo nõunikuna, siis ma sain võimaluse lähemalt tuttavaks saada brigaadikindral Ants Laaneotsaga. Mul on kahju, et Ants Laaneotsa ei ole täna siin saalis oma kõmiseva häälega korda loomas. Ta oli Kaitseväe juhataja, kui Tallinnas 2007. aastal märatsesid Venemaa infooperatsiooni poolt üles ässitatud jõugud ja lõhkusid Tallinna kesklinna aprilli lõpu rahutustes kahel päeval segamini.

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.

Ma olin varahommikust hilisõhtuni tööl ning nägin neid massirahutusi lähedalt. Pärast seda, kui me need õppetunnid olime saanud, joonistas Laaneots pabertahvlile lihtsa skeemi Läänemerest, Balti riikidest ja Venemaast meie idapiiri taga. Ajaloolased teavad, et iga saja aasta tagant tungib Venemaa Baltimaadele kallale ja tema geopoliitiline huvi on omada täielikku ligipääsu Läänemerele. Seega soovib ta aeg-ajalt vallutada meie maa-alasid, allutada meie rahvast, tappa, küüditada, sest rahvas, keel ja kultuur ei ole talle olulised. Meil ei maksa arvata, et seda ei tule uuesti, eriti kui ta oma välispoliitilise doktriini on täiesti avalikult sõnastanud, välja öelnud, ja ka käitub selle doktriini saavutamiseks niimoodi. Kõigi Balti riikide idapiiri taga on Venemaa. See on selline geopoliitiline asetus. Venemaal on vaja meie alasid oma huvide kehtestamiseks. Tühja meie rahvast, keelest ja kultuurist! 

Me teame ütlust: kui keegi prääksub nagu part ja paterdab nagu part, siis ta ongi part. Meil ei maksa heausklikult arvata, et Venemaa on ühtäkki muutunud väikerahvusi ja ‑kultuure sallivaks ja toetavaks riigiks.  

Nendel inimestel, kes on siin saalis, aga ka laiemalt, neil, kes elavad Eesti riigis, on lojaalsuskohustus. Minul ühe rahvaesindajana ei ole usku agressorriigi neisse kodanikesse, kes ei ole siiani näidanud üles huvi meie kultuuriruumi, keele ja kommete vastu, vaid on püüdnud ehitada näiteks Tallinnas meie mägedele väikest Venemaad. See ei ole vastuvõetav! Tallinn on Eesti pealinn. Näiteks Lasnamäel ei olnud kuni Isamaa Tallinna linnavõimu juurde pääsuni Eesti Vabariigi sünnipäeval või tähtpäevadel sinimustvalgetes lipuvärvides tänavakaunistusi, kasutati vaid Tallinna lipu värve. Vaatamata kodanike ettepanekutele olid linnaosa valitsejate kõrvad kurdid, kuigi ülejäänud linn oli sinimustvalges lipuehtes. [Eesti]keelse õppeni ei jõudnud me enne 30 aasta möödumist iseseisvuse taastamisest, sest rahvuslike jõudude pingutustele vaatamata seisid venekeelse valija pantvangi võtnud erakonnad selle vastu. See on turukonjunktuurne käitumine nii Keskerakonnal kui ka sotsidel.  

See praegune teemakäsitlus on paljudele oluline motivatsiooni tõttu ja oluline on rõhutada, et see motivatsioon ei saa olla turukonjunktuurne. Me lähtume Eesti Vabariigi põhiseadusest ja selle preambulist: keele, rahvuse ja kultuuri säilimisest.  

Ma kutsun üles hoiduma sellistest arutlustest, nagu ma kuulsin Vladimir Arhipovilt, et see arutelu destabiliseerib, see solvab inimesi. Aga needsamad inimesed käivad üle piiri, leiavad võimaluse valida Putinit. Muuseas, nad [teevad seda] palju fokuseeritumalt, kui seda teevad nende Venemaal elavad [rahvuskaaslased]. Valimisprotsent Eesti aladel elavate Vene kodakondsusega isikute seas on kõrgem kui nende ajaloolisel kodumaal elavate [rahvuskaaslaste] oma.

Teie aeg!

Sellisel motiivil tegutsemine, nagu ma siin saalis kuulsin, ei ole vastuvõetav. Aitäh!

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head külalised! Proovin teha lühidalt. Kui eile Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul etendunud kontsertetenduses kõlas ansambli Zetod laul "Pohmela", siis ma esiti mõtlesin, kuidas see küll sellele kontserdile sobib. Aga hetk hiljem taipasin, et kui nii kõvad mehed nagu Nüganen ja Kaljuste vabariigi sünnipäevaks etenduse teevad, siis seal midagi juhuslikku ei ole. Ma usun, et nad püüdsid meie silme ette manada hoiatavat pilti sellest, mis võib juhtuda. 

Ma nüüd vabandan mõningase vulgaarsuse pärast, aga kui need sõnad võisid kõlada eile Estonia lavalt, siis ma usun, et need võivad kõlada ka siit. Ma kogu laulu ette ei kanna, aga mõned read sellest laulust siiski tooksin esile: "Eela õdagu oll' pido veiga suur / Täämbä hummogu om sitamaitse suuh / Tatt mul ripakil ja mõttõkõnõ kuuh / lõõna paiku õks viil pohmelus." Ma arvan, et selleks, et see hoiatav pilt sellest etendusest tõeks ei saaks, ongi mõistlik öelda, et head koalitsioonikaaslased, pidu oli ära, saage kaineks, saage pohmellist üle ja teeme nii, et pärast ei oleks kõigil sitamaitse suus! Eestis võiks valimisõigus olla Eesti kodanikel. Aitäh!

Martin Helme, palun!

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks. 

Kordan siis üle selle, mida siin on juba korduvalt öeldud ja mida ma isegi olen korduvalt öelnud, et meie erakonna seisukoht on väga lihtne, see on olnud selline kogu aeg: valimisõigus kõikidel valimistel, nii Riigikogu valimistel, kohalikel valimistel kui ka eurovalimistel – ja tegelikult võiks ka president olla rahva poolt valitud – peaks olema ainult Eesti Vabariigi kodanikel. Punkt. Ei mingeid kuisid, agasid, lisasid, erandeid. 

Praeguses põhiseaduses jätab kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimisi reguleeriv osa selle kõik lahtiseks. Me oleme kasutanud üle 20 aasta, peaaegu 30 aastat juba, seaduse tasemel, valimisseaduse tasemel kirjapandud lahendust, mis võimaldab ka mittekodanikel ja kolmandate riikide kodanikel ehk kõikide teiste riikide, maailma teiste riikide kodanikel kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimistel osaleda. Nagu öeldud, kordan üle, see on kirjas mitte põhiseaduses, vaid see on kirjas tavalises seaduses, valimisseaduses. 

Ma ei ole absoluutselt nõus nende inimestega, kes siin kütavad ennast üles kõigepealt agressorriigi retoorikaga ja siis teatavad järgmises lauses, et aga nende halli passi omadega me praegu ei tegeleks. Kui tõepoolest jääb nii, nagu sotsid oma väljapressimisega on saavutanud, et hallide passide valimisõigus, või ütleme siis, mittekodanike valimisõigus kirjutatakse põhiseadusesse sisse, siis [nad ütlevad, et] parem ikka pool muna kui tühi koor, võtame siis vähemalt Vene ja Valgevene kodanikelt selle valimisõiguse ära koos Šveitsi ja Norra kodanikega või Austraalia kodanikega. Siis jäävad meil, ma ei tea, 25 000 mittekodanikku, kes hääletavad täpselt nii, nagu need umbes 30 000 Vene kodanikku, ikkagi põhiseaduses garanteeritud [õiguse abil] meie kohalikes omavalitsustes võimu teostama. 

See ei ole pool muna, see ei ole isegi mitte tühi koor, see on täitsa mädamuna, see on täiesti mädamuna. Sellega viiakse põhiseadusesse sisse mittekodanike valimisõigus, mida meil seal tänasel päeval kirjas ei ole. Ärme teeme seda! Ärme solgime oma põhiseadust! Ärme garanteerime põhiseaduse tasandil mittekodanikele valimisõigust kohalikel valimistel! Kõik väidavad, et nad pooldavad seda, aga kuidagi on probleem, et hääli ei saa kokku. Teemegi nii, nagu kõik ütlevad, et nad tahavad, et oleks: valimisõigus on ainult Eesti Vabariigi kodanikel kõikidel valimistel. 

Kui me ei saa hääli kokku selleks lahenduseks, siis jätame sõidu seisma. Ei ole mõeldav, et me muudame iga natukese aja tagant põhiseadust. Me kõik teame, poliitiline reaalsus on see, et kui me praegu teeme ära selle nii-öelda pooliku lahenduse, millega põhiseadus halvemaks tehakse, siis selle teema juurde enam tagasi ei tulda, siis nii jääbki. Seda punkti enam keegi muutma mitte kunagi ei hakka, sest selleks ei ole mitte kunagi mitte kellelgi mitte mingit poliitilist tahet ja selle jaoks ei tule kokku ka hääli. Kui me ei saa täna hääli kokku, et muuta põhiseadust ja teha puhas lahendus, hoida valimisõigus ainult Eesti kodanikele, siis jätame põhiseaduse muutmata ja lahendame selle probleemi ära kas kunagi hiljem, kui on koos hääled põhiseaduse muutmiseks, või veel lihtsam, teeme seda järgmises Riigikogu koosseisus valimisseaduse tasemel, mis on täpselt samamoodi toimiv lahendus. 

Nii et mitte mingil juhul ei ole meie sellega nõus. Ma kordan üle, et meie fraktsioon kavatseb kindlasti hääletada põhiseaduse kiireloomulise muudatuse vastu, kui hallid passid jäävad sinna sisse. Igal juhul hääletame siis vastu. See ei ole pool muna, see on mädamuna. Selle tõttu, kuna meil on täna laua peal kaks muudatusettepanekut ja me kõik teame, kuidas koalitsioon kavatseb hääletada, mõistlik lahendus muudatusettepanekust kavatsetakse hääletada välja, ja meile jääb kolmandaks lugemiseks lauale eelnõu, mis teeb meie põhiseaduse halvemaks, teeb meie fraktsioon praegu ettepaneku teine lugemine katkestada.

Kert Kingo, palun! (Kert Kingo küsib lisaaega.) Kolm minutit juurde.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Need valitsused, kes meil alates aastast 2021 on olnud, on järjepidevalt mänginud põhiseadusega, olgu seadusloomes, mida me siin Riigikogu saalis pidevalt konstateerime, või olgu siis põhiseaduse mõtte väänamises ehk tõlgendamises endale sobivaks, mida me iga päev kogeme. Kõik need valitsused on devalveerinud põhiseaduse, selle olulisuse, seal kirjutatu ja selle algse mõtte. Need valitsused, sealhulgas tänane, on mänginud ja mängivad põhiseadusega vastavalt enda huvidele või vajadustele, mis paraku ei ühti Eesti riigi huvidega. 

Nüüd kõnealuse eelnõu juurde. Eelnõuga plaanitakse teha põhiseadusest, mis sätestab Eesti riigi üldpõhimõtted, tavaline seadus. Neid muudatusi, mida tahetakse sisse viia, tuleks teha alanevates seadustes, näiteks valimisseaduses. Kuid valitsuserakonnad paistavad arvavat, et põhiseadusega saab vastavalt tujule või poliitilistele eesmärkidele teha, mida tahad. Neil on ju Riigikogus häälteenamus! Eelnõuga nähakse ette anda valimisõigus mittekodanikele ehk halli passi omanikele: isikutele, kellest paljudel on taskus Vene föderatsiooni pass, isikutele, kes pole tahtnud Eesti kodakondsust võtta. Nii et meie riiki tükk tüki kaupa muudkui lammutatakse. 

On ju ilmselge, et oma riigi siseseid asju peaksid otsustama selle riigi kodanikud. Elementaarne peaks olema, et Eesti riigi ja omavalitsuste juhte valivad Eesti riigi kodanikud, kes on erinevalt halli passi omanikest vandunud truudust Eesti riigile. Kuidas aitab halli passi omanikele valimisõiguse andmine kaasa nende lõimumisele, mida alles hiljuti jõuliselt reklaamiti ja edendati? Ei aitagi, sest neil puudub vajadus eesti keelt õppida, puudub kohustus Eestile truu olla, puudub vajadus Eesti Vabariigi kodanik olla. Aga Eesti riigi juhtimist puudutava üle otsustamiseks tahate neile õiguse anda! 

Muu hulgas on see ka julgeolekuoht. Kas eelnõu algatajad soovivadki nõrgestada meie julgeolekut ja ohustada suveräänsust, vastupidi nende enda sõnadele? Miks nad seda teevad? Valimisõigus Eesti Vabariigis, õigus oma riigi juhtimise küsimustes kaasa rääkida saab olla ainult Eesti Vabariigi kodanikel. Ja nii peakski see olema. Ma tänan.

Henn Põlluaas, palun!

Austatud eesistuja! Head rahvasaadikud! Hea Eesti rahvas, kes te jälgite seda diskussiooni siin! Ma loodan, et te teete seda väga tõsiselt ja kaasamõtlevalt, sest teema on äärmiselt oluline. See determineerib väga suurel määral meie edasist saatust ja valimiste tulemusi Eestis. Praegu on olukord, kus kõik Eesti mittekodanikud, kes elavad meie territooriumil, saavad osaleda kohalikel valimistel. Eriti [pean ma silmas] kodakondsust mitteomavaid isikuid, kusjuures sellist õigust ei ole mitte üheski [teises] Euroopa riigis. 

Meie tänane põhiseadus ei anna tegelikult ju agressorriikide kodanikele eraldi õigust Eestis hääletada, vaid seda teeb valimisseadus. Nii et põhimõtteliselt piisaks valimisseaduse muutmisest ja me ei peaks põhiseadust muutmagi. Kuid tundub, et see diskussioon on juba mööda läinud ja laual on vaid põhiseaduse muutmise küsimus.  

Meie põhiseadus sätestab täiesti selgelt, et Eesti riik on loodud selleks, et hoida ja säilitada eesti keelt, kultuuri ja rahvust. Selle põhjal tohiks valimisõigus olla ainult Eesti kodanikel. Täiesti loomulik on, et me võtame agressorriigi kodanikelt, Venemaa ja Valgevene kodanikelt, selle ära. Selle üle ei vaidle ju mitte keegi, me kõik oleme sellega nõus. Aga väga terav küsimus tekib kodakondsust mitteomavate isikutega, kellele millegipärast laieneb just eeskätt sotside nõue, et ka nemad peaksid säilitama valimisõiguse. Samas, erinevate uuringute, sealhulgas kaitsejõudude uuringute järgi jagavad mittekodanikud ehk hallipassimehed ju täpselt samu seisukohti ja vaateid kui Vene kodanike enamus. Teisisõnu: nad toetavad Venemaa agressiooni Ukraina vastu, nad toetavad Putinit, nad on NATO vastu, nad on Eesti NATO‑sse kuulumise vastu, nad on meie kaitsevõime tugevdamise vastu, nad ei kavatse Eestit konflikti korral kaitsta. Miks me peaksime selliseid inimesi premeerima valimisõigusega? Öeldakse, et nad võivad ju võtta Eesti kodakondsuse ja siis on probleem lahendatud. Ei ole. Absoluutselt ei ole! On veel hullem, kui sellise maailmavaatega ja Eesti-vastaste hoiakutega inimesed saavad Eesti kodanikeks ja saavad endale kõik-kõik-kõik õigused, mis sellega kaasnevad. See on ju absurdne! 

Seda enam, et tegelikult see mittekodanike põlistamine meie põhiseaduses tähendab, et kümned tuhanded migrandid üle maailma võivad tulla siia elama. Me teame, kuivõrd levinud on nende seas tava hävitada enda dokumendid, väita, et neil ei olegi kodakondsust, lihtsalt selleks, et neid ei saadetaks tagasi päritoluriiki. Siis need kümned tuhanded inimesed, kellele Eesti on kohustatud andma isikutunnistused, jäävad siia ja mingi aja pärast on neil õigus osaleda meie kohalikel valimistel. 

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Sellega ei kaota me kodakondsust [mitte]omavate isikute võimet mõjutada meie siseelu, vaid vastupidi, me kasvatame seda kontingenti veel ja veel, ja see ei ole mõeldav. Tõesti hämmastav on kuulata siin Reformierakonna ja Eesti 200-laste kinnitusi, et nemad ei toeta kodakondsust mitteomavatele isikutele valimisõiguse jätmist, aga ometigi nad deklareerivad, et me peame seda siin tegema, teades samal ajal, et opositsioon tervikuna – peaaegu tervikuna, Keskerakond välja arvatud – on sellele vastu. Siis tekib küsimus, äkki ei tahetagi, et see põhiseaduse muudatus läbi läheks, äkki soovitaksegi seda [menetlust] ummikusse juhtida ja jääda senise olukorra juurde, ning siis on väga mõnus ja mugav süüdistada selles opositsiooni. See on äärmiselt kahepalgeline mäng ja sellise mängu mängimine on absoluutselt arusaamatu ja absoluutselt lubamatu.  

Loomulikult, kui me teeme selle muudatuse, siis me peame võtma valimisõiguse ära kõikidelt mittekodanikelt, sest deklareerides, et me [võtame selle ära] agressorriigi kodanikelt, me ju kuulutame agressorriikideks ka Norra, Šveitsi, Jaapani, Austraalia, USA ja nii edasi ja nii edasi, mitmed teised riigid, kes on meie head liitlased, head sõbrad. See oleks ju täiesti mõeldamatu. Nii et mõeldes tulevikule, mõeldes sellele olukorrale, tuleb käituda hoopis teistmoodi, kui koalitsioon kavandab. 

Mis puutub nendesse isikutesse, kes Eesti kodakondsust taotlevad, olgu nad Vene kodanikud või kodakondsust mitteomavad isikud, siis tuleb enne nendele kodakondsuse andmist kehtestada äärmiselt tugev ja põhjalik julgeolekukontroll. Sest vaatame kõiki neid spiooniafääre ja paljastatud Vene agente: praktiliselt kõik on nad ju olnud Vene kodanikud või vähemalt sellest rahvusest, ja mingisugust eraldi põhjalikumat kontrolli nende üle ei ole olnud. Nii et ma kutsun kõiki koalitsioonisaadikuid üles hääletama, õigesti hääletama, just sedamoodi, nagu nad siin on …

Teie aeg!

… deklareerinud, et võtame hallipassimeestelt selle õiguse ära, ja ärme põlistame neid põhiseaduses. Aitäh!

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Ma pean kõnet [enda nimel]. Tegelikult ma ei tahtnud kõnet pidada, aga lihtsalt kuulsin paari väidet ja tahan nendele vastu vaielda. 

Esiteks, Riina Solman – kahjuks on ta saalist lahkunud – väitis, et Lasnamäel ei olnud Eesti Vabariigi aastapäeval sinimustvalgeid lippe. Tegelikult ei vasta see tõele. Sel aastal olid sinimustvalged lipud Lasnamäe piirkonnas täiesti ilusti üleval. 

Teiseks, ma olen juba varem teatanud, et mina kuidagi ei toeta seda, et agressorriikide kodanikud saaksid valida Eesti valimistel, olgugi need ainult kohalikud valimised. Ma väidan, et inimesed ei vali mitte ainult neid, kes lubavad kõige paremini teid koristada ja lund lükata, vaid valitakse ikkagi ideoloogiliste põhimõtete järgi. 

Samas pean ma suureks probleemiks, et meil on nii palju halli passi omanikke. Võib-olla neil inimestel ei ole piisavalt infot, kuidas on võimalik taotleda Eesti kodakondsust ja et see ei ole eriti keeruline. Piisab sellest, et inimene sooritab [eksami] B1‑tasemel. Peaks tõepoolest töötama selle nimel, et Eesti kodanikke oleks rohkem. 

Aga hea kolleegi Henn Põlluaasa kõne tekitas väga suurt muret. Ta väitis, et mitte kõik vene rahvusest [inimesed ei ole] truud Eesti riigile ja neid peaks kuidagi erilise hoolsusega kontrollima. See tekitab selliseid mõtteid, kas riik tegelikult usaldab oma inimesi. Mulle tundub, et kui me hakkame väljendama seda, et me ei usalda inimesi, isegi kui nad on sooritanud eksami ja taotlenud kodakondsuse, siis see ei vii meid eriti kaugele. Peab olema rohkem usku inimestesse, kes siin Eestis elavad. 

Veel üks asi halli passi omanike kohta: nad on mõnede kolleegide mõtetes justkui täiesti võrdsustatud Vene kodanikega, aga see ei vasta tõele. Need inimesed ei ole valinud ju Venemaa kodakondsust. Nad on valinud teise tee, võib-olla lootuses, et ühel hetkel see kuidagi iseenesest laheneb ja nad saavad Eesti kodakondsuse. Praegu me teame, et seda mitte kunagi ei juhtu. Aga samas on ka nemad meie inimesed ja nad ei ole valinud teist riiki. Peaks nendega lihtsalt edasi tegelema ja kuidagi, ma ei tea, kutsuma neid üles ikkagi eesti keelt õppima ja eksamit sooritama. Aitäh!

Eduard Odinets, palun! (Eduard Odinets palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Head kolleegid! Kõigepealt rõhutan, et esindan praeguse sõnavõtuga isiklikku seisukohta ja ei esinda fraktsiooni. 

Jüri Adams on öelnud põhiseaduskomisjoni istungil, et põhiseaduse sellise muutmise puhul on ebaselge, mis on see hüve, mida saavutatakse, ja mis on see pahe, mida ära hoitakse. Tõepoolest on see ebaselge. Ka seetõttu, et eelnõu eesmärgid ja sõnastus ei ole omavahel kooskõlas. Eelnõu algatajad, kelle hulka mina ei kuulu, on korduvalt rõhutanud, et põhiseaduse muutmine on vajalik selleks, et meile vaenulike riikide kodanikud ei saaks osaleda riigivõimu teostamisel. "Vaenulike" ja "riigivõimu teostamisel". Kasutatud on ka mõistet "agressorriigi kodanikud". Samas, kas tõesti võib pidada näiteks Ukrainat, Šveitsi, Austraaliat, Jaapanit meile vaenulikeks riikideks või agressorriikideks? Vaevalt. Kuid me võtame hääleõiguse ka nende riikide kodanikelt, nagu ka veel umbes 150 riigi kodanikult. 

Põhiseaduskomisjonis oleme korduvalt saanud kinnitust, et meie kohalikud omavalitsused tegelikult ei teosta riigivõimu. Tõepoolest, 1938. aasta põhiseaduses oli väga selgelt välja toodud, et kohalik omavalitsus teostab riigivõimu. Praegu kehtiv põhiseadus seda mingil juhul ei kinnita. Ka õiguskantsler Ülle Madise on öelnud, et näidake talle kas või ühte punkti põhiseaduses, kus on vastupidist väidetud. 

Hääleõiguse andmine kõikidele püsielanikele konkreetses omavalitsuses oli Põhiseaduse Assamblee väga selge ja põhjendatud valik. Assambleel oli ka palju muid teemasid seoses kohaliku omavalitsuse autonoomia, õiguste ja ülesannetega ning omavalitsuse tasanditega. Hääleõiguse teema ei olnud probleemiks. Selline valik tehti selleks, et mitte tõugata mitmes omavalitsuses elavaid inimesi eemale Eesti kohaliku elu küsimuste üle otsustamisest. Ka õiguskantsler rõhutas põhiseaduskomisjoni istungil, et Põhiseaduse Assamblee soov oli, et Eesti kodanikkonda mitte kuuluvad inimesed ei koonduks ühiselt asukohamaa vastu. 

Head kolleegid! Olen veendumusel, et kõigi alaliste elanike hääleõigus on osa Eesti sisemise rahu tagamisest. Sisemise rahu argumenti on kasutatud ka põhiseaduskomisjoni diskussioonides, kuid mitte keegi ei ole välja toonud, kuidas hääleõiguse äravõtmine jätkuvalt seda sisemist rahu tagab. Minul ei ole veendumust, et sisemine rahu saab tagatud, kui kelleltki kodanikuõigused ära võetakse. Pigem vastupidi. 

Kõik need teemad on tõusnud eeskätt selle tõttu, et algatatud eelnõus puudub igasugune mõjude analüüs. Puudub analüüs, kuidas plaanitavad muudatused on seotud eesmärgiga tagada Eestis julgeolekuohu puudumine või julgeolek. Kuna mõjuanalüüsi ei ole välja toodud ega ole kirjeldatud, kuidas see mõjutab Eesti ühiskonda ning sisemist ja välist rahu, siis on väga raske hakata uskuma nende muudatuste põhjendatusesse ja vajalikkusesse. 

Põhiseadust muutes peame rääkima ka sellest, kuidas see mõjutab valijaskonda, kohalikku demokraatiat ja autonoomiat. Mina tulen Kohtla-Järvelt. Algatatud kujul tähendaks põhiseaduse muudatus seda, et 25% valijatest jäävad seal ilma hääleõiguseta. Sillamäe linnas on olukord veelgi keerulisem. Kui eelnõu läheb läbi, siis jääb seal hääleõigusest ilma 42%. Narvas on vastav protsent 36. Selline elektoraadi korrigeerimine, nagu väljendas ennast ühes televisioonisaates üks kolleeg Riigikogust, jätab väga paljudes omavalitsustes arvestatava hulga valijatest hääleõigusest ilma. Kuna eelnõul puuduvad mõjuanalüüsid ja ülevaade, mis tegelikult toimuma hakkab, siis on ka raske ennustada seda, mis toimuma hakkab. Mina, suheldes iga päev inimestega, keda see muudatus puudutab, ennustan, et juhtubki see, mille eest Põhiseaduse Assamblee meid hoiatas. 

Head kolleegid! Tuleb tõsiselt kaaluda, kas põhiõiguste selline piiramine on proportsionaalne ja asjakohane. Taoline analüüs eelnõu juures samuti puudub. Aaro Mõttus osundas põhiseaduskomisjoni istungil, et ei ole analüüsitud, kas põhiseaduse muudatused iseenesest ei lähe vastuollu põhiseaduse aluspõhimõtetega. Mitmed uuringud, ka need, mida põhiseaduskomisjonis tutvustati, toovad väga selgelt välja, et puudub igasugune korrelatsioon kodakondsuse ning lojaalsuse, kaitsetahte ja lõimumise vahel. See, et kelleltki hääleõigus ära võetakse, ei tähenda, et murtakse maha need väljakutsed lõimumisvaldkonnas, mis meil jätkuvalt on. Riigireetmise eest on meil inimesi süüdi mõistetud ja mõned inimesed veel ootavad kohtuotsust, kuid kõik need inimesed on Eesti kodanikud, mitte Venemaa kodanikud. Kõik Venemaa kodanikud, kes on ebalojaalsed või oht meie riigile, on ammu välja saadetud. Vajaduse korral saadetakse [sellised inimesed] ka edaspidi Eestist välja. 

Jüri Raidla rääkis põhiseaduskomisjonis sellest, et riigiõiguslikult ei ole selline kiireloomuline põhiseaduse muutmise viis ilus. Ta viitas Veneetsia komisjoni soovitustele, mis on küll soovitused, aga ka väljaspool Eestit ei paistaks [nende eiramine ja] sellisel viisil põhiseaduse muutmine ilus välja. Vett ei ole pidanud ka see põhiseaduse muutmise toetajate argumentatsioon, et teistes Euroopa riikides ei ole kolmandate riikide kodanikel hääleõigust. 27 riigist 16 riigis on kolmandate riikide kodanikel hääleõigus ja ainult 11 riigis seda ei ole. Lisaks on Euroopa Liidus 11 riiki, kus on ka määratlemata kodakondsusega isikutel hääleõigus. 

Lõpetada tahan Alar Karise sõnadega Eesti Vabariigi 107. aastapäeva kõnest. "[---] oht on seegi, kui hakkame oma riigis õigusi piirama pelgalt põhjusel, et saavutada kindluse mulje. Iga piirangu puhul tuleb küsida, mida sellega ikkagi konkreetselt saavutatakse ning nõudma kinnitust, et sellega üldse midagi saavutatakse. Mida pingelisem on maailm, seda enam vajame hoolikat järelemõtlemist ja vigade vältimist – eriti siis, kui kõne all on põhiseaduse muutmine. Peame silmas pidama, et kui vahetult enne valimisi muudetakse valimisreegleid, siis jätab see jälje valimiste usaldusväärsusele. Põhiõiguste piirangud, mida ei toeta veenvad argumendid, kahandavad rahvusvaheliselt meie staatust õigusriigina ja vähendavad nii ka meie julgeolekut." Head kolleegid! Mina just eelöeldud põhjustel põhiseaduse sellisel kujul muutmist ei toeta, ilmselt erinevalt oma fraktsioonist. Aga just seda Riigikogu liikme vaba mandaat tähendabki. Aitäh!

Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid ja kõik head inimesed, kes vaatavad seda ülekannet interneti vahendusel! Vene föderatsioon tapab, vägistab, laamendab ja purustab Ukrainas. See ei tohiks olla mitte kellelegi meist saladuseks. 24. veebruaril 2022 otsustas Kremli diktaator, et aeg on küps minna Ida-Euroopat endale toore jõuga tagasi vallutama. 

Lisaks aga kõigi silme all peetavale jõhkrale agressioonile peavad nad nähtamatut võitlust kõigi nende vabade riikide ja rahvaste vastu, kes Ukraina ellujäämisvõitlust toetavad. See nähtamatu võitlus algas aga väga palju aastaid varem kui kallaletung Ukrainale. Eesti on seda omal nahal tunda saanud kehtiva põhiseaduse vastuvõtmisest saati. Me mäletame kõiki neid väiksemaid ja suuremaid sigadusi, millega Vene föderatsioon on püüdnud Eesti riiki ja rahvast hirmutada, püüdes sundida meid alandlikkusele ja kuulekusele. 

Ukraina vabadussõja kestel on agressor oma nähtamatu võitluse ehk hübriidsõja pingutusi kõikjal üle kogu vaba maailma kõvasti kasvatanud. Selle ilminguid on pidevalt näha ka Eestis. Me peame ilmutama otsustavust, näidates oma meelekindlust ka kõige kallimate väärtuste kaitsmisel. Niisiis, kõik otsused, mis vähendavad Vene föderatsiooni võimalusi siin Eestis oma varjatud mõju kasvatada, tuleb meil teha kindlal meelel ning kõhklemata. Vene föderatsiooni kodanike valimisõiguse lõpetamine on üks nendest olulistest otsustest.

Ma olen täielikult päri, et Eestis peaksid saama valida vaid Eesti kodanikud. Selle otsuse vastuvõtmiseks meil kahjuks veel kokkulepet ei ole. Siinkohal kutsun ma üles meie partnereid sotsiaaldemokraate veel kord põhjalikult endasse süüvima ning leidma vaprust, et tulla kaasa Riigikogu valdava enamuse arvamusega. 

Samas me ju teame, et demokraatia puhul tehakse otsuseid kokkulepete varal. Selleks on tarvilik leida kõigi otsustamises osalejate seas suurim ühisosa. Tänaseks on õnnestunud suurim ühisosa leida just nimelt agressorriikide kodanikelt valimisõiguse äravõtmise küsimuses. Veel kord: kodakondsuseta isikutelt valimisõiguse äravõtmise ettepanek on täna väiksema ühisosaga. See on meie praegune reaalsus. 

Eesti 200 hinnangul on meil valida, kas me teeme kohe rehkendusest pool või ei tee üldse mitte midagi. Meie valime mitte millegi asemel pool rehkendust, sest pool rehkendust on lõpmatult parem kui null. Tehkem vähemalt poolgi rehkendust, tehkem niigi palju, sest täisrehkenduse saavutamiseks vajalikku aega näib kahjuks enam mitte olevat. Rõhutan siinkohal, et Eesti tuleviku kindlustamise seisukohalt on röövvallutajate riikide kodanikelt valimisõiguse võtmine esmatähtis ja Eesti 200 seisukohalt seega möödapääsmatu. Tänan väga!

Aitäh! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Eilne presidendi kõne oli nii lootusrikas, et ma julgesin ka oma kõnesse mõned tema mõtted sisse panna. 

Täna ei seisa meie ees mitte lihtsalt seaduseelnõu. Täna seisab meie ees küsimus, mis määrab, milline meie riik saab olema. Hääleõigus ei ole privileeg, vaid iga kodaniku ja isegi püsivalt siin elava mittekodaniku fundamentaalne õigus. See on igaühe hääl, mis kõlab rahva ühises kooris, määrates riigi tulevikku. 

Täna pakutakse meile võimalust teha esimene samm selleks, et see koor jääks vaiksemaks, et nende inimeste hääled, keda keegi [peab] ebavajalikuks, kõlaksid järjest harvemini. Aga kas demokraatia peaks nii toimima? Kas pole me just selles ruumis ja korduvalt öelnud, et iga inimene on oluline? Kunagi oli hääleõigus vaid valitutel: naised ei hääletanud, vaesed ei hääletanud ja nii edasi. Neile öeldi: "Te ei ole väärilised. Teil pole õigust otsustada." Aeg on tõestanud, et iga inimene on oluline. Nüüd püütakse [aega] jälle tagasi pöörata, tagasi ajastusse, mil rahva arvamus oli vaid müra nende [inimeste] otsuste taustal, kes arvasid end olevat kõigist kõrgemal. 

President oma kõnes juba väljendas vastuseisu põhiseaduse kiirele muutmisele teatud parteide poliitilise kasu nimel. Riigi põhiseadus ei tohiks saada poliitilise võitluse tööriistaks ning seda ei tohi muuta kiirustades, mõtlemata tagajärgedele. Ütelge mulle, kes või mis on järgmine. Täna võetakse hääleõigus ära ühelt, homme teiselt. Kus on see piir? Millal jääb alles ainult üks kodanike rühm, kelle arvamus loeb? 

Julgeoleku lahutamatu osa on meie inimeste usaldus oma riigi vastu. See tähendab, et riik peab olema nii aus ja arusaadav, et kõik inimesed tunneksid uhkust oma riigi üle, oleksid valmis seda kaitsma ja oma riiki panustama. Ent oht tekib siis, kui hakkame õigusi piirama pelgalt selleks, et saavutada kindluse mulje. Iga piirangu puhul tuleb küsida, mida konkreetselt saavutatakse ja kas selle taga on veenev argument. Mida pingelisem on maailm, seda enam vajame hoolikat järelemõtlemist ja vigade vältimist, eriti siis, kui kõne all on põhiseaduse muutmine. 

Vahetult enne valimisi muudetud valimisreeglid jätavad jälje usaldusväärsusele, piirates põhiõigusi ilma veenva põhjuseta. Sellised sammud kahandavad meie rahvusriigi staatust õigusriigina ning nõrgendavad ka meie julgeolekut. Kuuleme argumente, et need meetmed on julgeoleku huvides vajalikud. Aga küsime ausalt: mis on tänapäeval tõeline oht? Tõeline oht on lahkhelid, ühiskonna lõhkumine ning tunne, et sa oled võõras omas riigis, kuigi sa oled selle riigi juba ammu omaks võtnud või oled siin isegi sündinud. 

Hetkel, kui ühtsus on meile olulisem kui kunagi varem, viskab see seadus kõrvale neljandiku elanikest. Me ütleme neile: "Teid pole vaja. Te ei ole [osa] sellest ühiskonnast." Aga see pole veel kõik. Ei räägita ainult hääleõigusest, me näeme, kuidas piiratakse ka õigust oma kirikus palvetada. Me hävitame oma kätega nende inimeste sidemeid selle maaga, mis on ka nende kodumaa. Me tõukame neid eemale ning siis imestame, miks nad ei tunne end selle riigi osana. Seadus, mille täna vastu tahame võtta, on [tehtud] ilmselt võimu nimel. 

Palun kolm minutit lisaks. 

Kolm minutit lisaaega.

Kuid kõige hirmutavam pole isegi see. Kõige hirmutavam on see, et me saadame inimestele sõnumi: "Te ei ole olulised." Me muudame need inimesed vaikseteks statistideks, öeldes: "Te olete lihtsalt elanikkond, te olete siin, et töötada ja maksta makse, aga mitte otsustada." Mida me sellega tegelikult saavutame? Mitte midagi peale ühiskonna lõhestamise ja selle, et mõni erakond teenib sellega poliitilist kasumit, hoiab alles oma rahvavaenuliku valitsemise ning suunab tähelepanu [valitsuse] skandaalidelt eemale. Või valmistab teed võimule saamiseks järgmistel kohalikel valimistel, eriti Tallinnas. 

Ma kutsun üles kõiki, kes [tunnevad] vastutust tuleviku ees, et ütleme sellele seadusele kindlalt ei. Hääleõigus pole lihtsalt valimissedel, kuhu ristike [teha]. See on demokraatia süda. Kui me lubame selle välja rebida, siis hakkab riik hingeldama. Räägime, tegutseme ja näitame inimestele, et eesti keele [oskamine] on imeline, et Eesti kodakondsus on see, mida me vajame, et igaüks meist on meie riigi jaoks oluline. Ärgem sundigem ega painutagem inimesi, vaid näidakem, kui ühtsed me olla võime ja kui tugev on meie ühine armastus kodumaa vastu. Aitäh!

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Tänane Eesti ala on [alati] olnud eestlaste maa, ja see, kuidas siin maalapil elu korraldatakse, peab olema eestlaste otsustada. Valimisõigus peab olema Eesti kodanike privileeg, kõik muud variandid on silmamoondus ja eestlaste petmine. See on meie riik. Hääleõigus on rahvusliku väärikuse küsimus ja väärikuse üle ei kaubelda. Eesti riik on loodud eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade. Seega olgu ka hääleõigus ainult Eesti kodanikel. Punkt.

Kalle Grünthal. Kalle ei ole praegu siin. Võtame siis Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Algatuseks ütlen, et printsiibis olen ka mina seda meelt, et valimisõigus nii Riigikogu valimistel kui ka kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel võiks kuuluda kodanikele. Seetõttu on ka võimatu toetada sellist ettepanekut, mis näeb ette kirjutada põhiseadusesse mittekodanike valimisõigus kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel. 

Aga teiselt poolt pean ma ütlema ka seda, et minu hinnangul viiakse praegu ellu programmi, mis pigem tekitab probleeme juurde, kui lahendab neid. Ma ei pea silmas üksnes seda eelnõu, millest me hetkel räägime, vaid kombinatsioonis sellega pean selgelt silmas ka seda, mida me nägime eelmisel nädalal, ehk eelnõu, mis on suunatud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku kui Eesti suurima liikmeskonnaga kiriku ja Pühtitsa kloostri kui Eesti suurima kloostri ahistamisele, et mitte öelda tagakiusamisele. Ma ei ole sugugi kindel, et kogu see asi komplektis kahandab meie ühiskonna sisepingeid ja ka väliseid julgeolekuohte. Pigem, ma arvan, see suurendab neid. Seetõttu teeb kujunev olukord mind ausalt öeldes päris murelikuks. 

Mulle üldse ei meeldi see, mida me oleme Eestis näinud juba pikka aega, aga eriti viimasel ajal, kui julgeolekuohust on saanud nagu selline võluvits, millele apelleerides saab oma seisukohti läbi suruda, ilma et peaks olema sisulisi argumente, mis neid seisukohti põhistaks. Mulle ei meeldi sellega vehkimine ja mulle ei meeldi selline hoiak, et see, kes sinuga ei nõustu, kui sa sellega vehid, on kuidagi Eesti julgeoleku vastane või üldse Eesti-vastane. 

Milles siis see julgeolekuoht konkreetsel juhul seisneb? Pühtitsa kloostri ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku puhul meile öeldakse, et otseselt julgeolekuohtu ei ole, aga julgeolekuoht seisneb selles, et see võib tulevikus tekkida. See on ju naeruväärne! Tegelikult seda reaalselt ei ole. 

Aga milles siis antud juhul seisneb see julgeolekuoht, kui kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel säilib valimisõigus, mis on olnud pikka aega? Esiteks on tõsiasi see, et Riigikogu valimistel saavad valida, hääletajaks olla üksnes Eesti Vabariigi kodanikud, mis on ka igati loogiline, sest Riigikogu teostab riigivõimu, otsustades muu hulgas julgeolekusse puutuvaid küsimusi. Kohaliku omavalitsuse tasandil seevastu ei teostata riigivõimu, vaid tegeldakse kohaliku elu küsimuste lahendamisega, seejuures tehakse seda seadustega, Riigikogu kehtestatud seadustega ettenähtud piirides. Mitukümmend aastat on see kord kehtinud, ilma et see oleks tekitanud mingisugust reaalset julgeolekuohtu, ja nüüd ühtäkki öeldakse meile, et on suur julgeolekuoht. 

Kui küsida, milles see õigupoolest seisneb, siis selget vastust ega põhjendust peale loosungite ei saa, küll aga viidatakse kapo salastatud ohuhinnangule. Kuna eelnevate diskussioonide käigus on sellele korduvalt viidatud, siis ma võtsin esimest korda kätte ja läksin sinna julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni, nagu meil kõigil Riigikogu liikmetel on võimalik teha, kasutades madalama tasemega riigisaladuse luba, ja ütlesin, et mina sooviksin selle dokumendiga tutvuda, et saada paremini aru, millele viidatakse, ja olla ühises inforuumis. Ja mida ma nägin? Enne, kui ma ütlen, mida ma nägin – ma ei saa sellest muidugi detailselt rääkida, sest see on riigisaladuseks kuulutatud, ma saan rääkida ainult oma hinnangust üldiselt –, ütlen ma seda, et ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks see dokument peaks olema üleüldse tunnistatud riigisaladuseks. Ma ei tea, kui paljud teie seast on tutvunud selle dokumendiga, aga ma olen kuulnud vanematelt Riigikogu liikmetelt, et on selline muster, et väga [sageli] kuulutatakse riigisaladuseks sellist materjali, mille puhul ei ole mingit sisulist põhjust, et seda käsitletaks riigisaladusena. Mulle ausalt öeldes tundub, et peamine põhjus, miks see on riigisaladuseks [kuulutatud], seisnebki selles, et sellele saaks viidata justkui tugevale argumendile, samal ajal seda avalikustamata, sest siis nähtuks, et see tegelikult ju nii tugev argument ei ole. 

Minu hinnangul on see dokument väga pealiskaudne ja pigem poliitilisi hoiakuid väljendav kui reaalseid julgeolekuohte kaardistav. Vähegi veenvalt sellist järeldust, et senise korra säilimine on julgeolekuohuks, sellest dokumendist minu hinnangul ei nähtu. 

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

Küll aga ei ole selles dokumendis suhtutud tõsiselt sellesse, et väga suurelt hulgalt inimestelt Eestis kohaliku omavalitsuse volikogu valimise õiguse äravõtmine võib ise kujuneda tõsiseks julgeolekuohuks, sest see saadab ju väga selge sõnumi väga suurele hulgale Eestis õiguskuulekalt elanud inimestele, et Eesti Vabariik ei usalda teid ja Eesti Vabariik peab teid julgeolekuohuks. Ei ole ju raske ette näha, et selline asi mitte ei suurenda ühiskonna sidusust, vaid vastupidi, tekitab lõhesid ja näitab, et sind ei peeta omaks. Minu üleskutse on küll teha see dokument avalikuks, vaadata üle, millise põhjendusega see on salastatud, ja käia see avalikult välja, et selle üle saaks pidada avalikult ka poliitilist diskussiooni, laiemat ühiskondlikku diskussiooni. 

Kõike eelnevat silmas pidades tuleks tõsiselt suhtuda sellesse, et selle kõigega mitte ei vähendata julgeolekuohtu, vaid kasvatatakse seda. Ma ütlen veel kord, et vaatame praegu toimuvat kombinatsioonis sellega, mida tehakse Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku suunal ja Pühtitsa kloostri suunal. Kui ma peaksin kellelegi head nõu andma, kuidas toimida nii, et kutsuda Eesti ühiskonnas esile, esiteks, suur sisekonflikt, ja teiseks, serveerida Venemaale kandikul ettekääne, et nad saaksid öelda, et kuulge, me peame omadele appi minema, meie omasid ahistatakse, siis ma midagi sellist ette paneksingi: rünnake kirikut, rünnake kloostrit ja võtke samal ajal ära poliitilisi õigusi, viidates sellele, et kõik need [inimesed] on julgeolekuohuks, ilma et oleks fakte, mis seda kinnitaks. 

Kokkuvõtteks toonitan ma seda, et tarvis oleks päris julgeolekuanalüüsi. See ei ole naljaasi. Kui me kavandame selliste sammude astumist, millel võivad olla väga tõsised tagajärjed meie riigi julgeolekule, siis ei saa opereerida loosungitega. Siis me peamegi pöörduma julgeolekuasutuste poole ja ütlema, et kuulge, meil ei ole vaja teie loosunglikke hinnanguid, me tahame saada päris analüüse. Ehk mitte nii, et te ütlete, et teie arvates on julgeolekuohuks üks või teine asi, vaid [on vaja] selliseid analüüse, kus tuuakse esile ka faktid ja argumendid, mis võimaldavad selliseid järeldusi reaalselt põhistada. See on see viis, kuidas minu meelest peaks toimima õigusriigi põhimõttest lähtuvalt, ja see on see viis, kuidas minu meelest peaks toimima, kui me võtaksime Eesti julgeoleku tagamise kohustust ka päriselt tõsiselt. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Tervist! Täna on põhiseaduse muutmise seaduse arutelu. Ausalt öelda mina selle eelnõu ettekandjalt härra Terraselt küll mingeid vastuseid ei saanud. Oli teine siin kenasti, kikilips ees, ja uuriketil oli, ma ei tea, kas kell või sibul otsas, nagu Tootsil, seda ma ei oska öelda. Aga välja nägi ta hea. 

Väljanägemine on üks asi, aga sisu oli minu meelest täiesti null. Täiesti null! Ta ühele küsimusele vastates viitas sellele, et seda seadust on vaja muuta sellepärast, et takistada Venemaal mõjutada kohalikke valimisi. Mind hakkas see küsimus huvitama. Läksin aparaadi juurde, vajutasin nuppu ja kui sain sõna, siis ütlesingi, et räägi mulle, millised need detailsed mõjutusvõimalused on. Kujutage ette, ta ütleb mulle selle peale ilusti-kenasti, et ta ei hakka siin Riigikogus mulle selgituste jagamisega aega raiskama. Mis kurat see on? Mille pärast me siin istumas käime? "Ma ei hakka aega raiskama, et teile selgitusi jagada." Küsisin uuesti, teise küsimuse veel sama küsimuse raames. "Ma võin sulle pärast trepikojas või koridoris rääkida." No see ei ole parlamentaarne arutelu! See on lolli mängimine selle ettekandja poolt. Vabandust väljenduse eest.

Aga milles on küsimus? Palju on siin lahatud seda Venemaa osalust ja nii edasi. Ma ei hakka seda küsimust puudutama, sest mina vaatan selle eelnõu hoopis teist külge. Nimelt on siin sätestatud, et kohalikel valimistel saavad valida Euroopa Liidu kodanikud ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmesriigi kodanikud, kes on vähemalt 16 aastat vanad. Ehk kohaliku elu küsimusi hakkavad muu hulgas otsustama Euroopa Liidu kodanikud ja ka NATO liikmesriikide kodanikud. 

Kindlasti on siin väga palju ohte. Ma toon ühe asja näiteks. Võib-olla te naerate kõik välja selle, mis ma praegu räägin, aga nii ta on. Türgi on NATO liige alates 1952. aastast ja seal elab 85 miljonit inimest. Peale selle on veel Euroopa Liidus elavad türklased. Piisaks vaid sellest, et Türgi otsustaks teha invasiooni Eestisse, mis on ju strateegiliselt ja geopoliitiliselt väga oluline koht Läänemere ääres, ja saadaks siia dessandi paljude türklaste näol, kes asuksid siia elama ja osaleksid ka kohalike volikogude valimistel. Arvestades nende rahvaarvu, võib see tuua kaasa sellised tagajärjed, et eestlastel polekski siin enam midagi rääkida, kuna türklaste kogukond oleks lihtsalt suurem. Võib-olla ei ole see kõige parem näide, aga tuletame meelde, et olukordi, kus selliseid asju tehakse, on Eestimaal juba olnud. Tuletame meelde COVID‑i aega, kui ühiskond suleti kodudesse ja [inimesi] sunniti [end] süstida [laskma]. Praegu ei taha keegi tunnistadagi, et oli midagi valesti. Aga see toimus. 

Või siis, ütleme, Euroopa Liidu kodanikud. Liikmesriike on [sel liidul] hästi palju. Piisab organiseeritud globalistide dessandist siia ja Eestis võetakse võim lihtsalt üle. 

Mis ma tahan sellega öelda? Tegelikult see, mida mõni eelkõneleja on rääkinud, et me tagame selle seadusega eesti keele ja kultuuri säilimise, on lihtsalt naeruväärne. 

Ma palun lisaaega ka. 

Kolm minutit lisaks.

See on armetu ettekääne. Me oleme praegu põhiseadusesse kirjutanud, et Eestis võivad valida Euroopa Liidu kodanikud. Aga mis siis saab, kui Eesti otsustab ühel hetkel Euroopa Liidust lahkuda või Euroopa Liit laguneb? Kui Eesti sealt lahkub, siis [peame arvestama, et] põhiseaduses on sätestatud, et Euroopa Liidu kodanikud saavad siin ikkagi kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimistel valida.

Nii et see on väga ohtlik ja ka rumal seaduse tegemise vorm, mida siin praegu [kasutatakse]. Põhiseadus on üldnorm, mille alusel kehtestatakse seadused, mis on kooskõlas põhiseadusega. Sinna ei panda ühtegi riiki [kirja], sest poliitiline olukord võib igal ajahetkel igas riigis muutuda. 

Ma täiesti nõustun lugupeetud õiguskantsleri Ülle Madisega, kes ütles väga selgelt välja, et hetke poliitiline olukord ei anna põhjust põhiseadust muuta. Mingi aeg tagasi siin osa reformierakondlasi ju alles rääkis, et me peame kehtestama Venemaaga viisavabaduse. Nüüd on olukord teine. 

Põhiseadusega ei mängita. Põhiseadus on meie riigi alustala, mille najal püsib Eesti riik ning säilib keel ja kultuur. Nii et antud kujul on see seadusemuudatus, mis on mitmete Riigikogu liikmete esitatud, täielik läbikukkumine ja juriidiliselt kõlbmatu. Aitäh!

Järgmisena Mart Maastik, palun!

Paluks igaks juhuks kolm lisaminutit, kuigi ma ei tea, kas vaja läheb.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Head inimesed, kes võib-olla vaatavad meid! Nii. Me elasime 700 aastat orjapõlves ja nüüd oleme üle 30 aasta elanud jälle iseseisva riigina, aga ikka on meil see orjapõlv niivõrd veres, et me ei suuda olla peremehed omal maal.

See praegune arutelu siin ei tähenda ju absoluutselt seda, nagu tahetaks kedagi ahistada, kui meil on siin olemas hallipassimehed ja siis on meil agressorriikide passide omanikud, vaid teema on ju teine: kas me tahame olla peremehed omal maal või ei taha. 

See, et üheksakümnendate alguses, peale iseseisvumist, tehti põhiseadus ja sinna kirjutati sisse ühed reeglid, mis ilmselgelt vastasid selle aja olukorrale, kus meil oli veel NSV Liidu armee, ütleme, okupantide armee siin sees ja ei juletud võib-olla teha niisuguseid julgemaid otsuseid, võis olla mõistetav. Aga nüüd ei suuda 101 Riigikogu liiget omavahel kokku leppida põhiseaduse teemal, mille preambulis on kirjas, mis see meie riik üldse on, et see peab tagama keele, kultuuri ja rahvusriigi säilimise! Me ei suuda selle peale mõelda, vaid räägime sellest, kuivõrd ahistatud on siin agressorriikide kodanikud ja nii-öelda hallipassimehed. 

Aga vaadake, üle 30 aasta on olnud aega nendel inimestel, kes ei ole suutnud [taotleda] endale kodakondsust või nad ei ole seda tahtnudki, sest nii on mugav olnud. Neil on üle 30 aasta olnud võimalus taotleda Eesti kodakondsust. Nõudeks on olnud Eesti ajaloo teadmine, aga eelkõige eesti keele tundmine. Nad ei ole kas tahtnud või viitsinud ära õppida meie keelt. 

Nüüd me räägime sellest, kus need ohud on. Osa eelkõnelejatest on öelnud, et aga kus need ohud on. Minu arvates ei ole vaja kaugele vaadata, vaadake Rootsi poole, [et näha,] kus need ohud on. 

Meil on täna suurepärane võimalus muuta põhiseadust nii, et [vaid] Eesti kodanikel on õigus valida. Aga Eesti kodanikuks saab teatud tingimustel. Väga lihtne: neid tingimusi tuleb täita. Viimase uuringu järgi – ma kusagilt ajakirjandusest seda lugesin – ka üsna paljud praegused nii-öelda halli passi omanikud juba mõtlevad sellele, et taotleda Eesti kodakondsust. Ilmselgelt on see põhjustatud meie praegusest arutelust siin ja meie soovist muuta põhiseadust. See on iseenesest väga hea. Kui nad taotleksid kodakondsust, siis selleks, et seda saada, oleksid nad sunnitud ära õppima keele, selle riigi keele, ja siis nad loodetavasti hakkaksid rohkem mõtlema selle riigi peale, kus nad elavad. Nii lihtne see ongi. 

Laulva revolutsiooni ajal, või ütleme, selle suure puhangu ajal, kui meil oli eestlus väga hinnas, Heinz Valk hüüdis, et ükskord me võidame niikuinii. Ma loodan, et ta pidaski silmas, et me ei võida ainult seda, et meil on olemas Eesti riik, vaid et meil on ikkagi jätkusuutlik Eesti riik. 

Meie iive on alla igasugust arvestust. Me oleme tegelikult hääbuv riik. Kui me lubame valimistel – ükskõik, millised valimised need on – tulla hääletama inimestel, kes ei ole selle riigi keelt ära õppinud ega tea selle riigi kultuurist midagi, siis see on kaugemas plaanis ilmselgelt oht Eesti omariiklusele, aga ka eesti rahvuse püsimisele. See on number üks. Nii et julgeolekuoht ei pea olema ainult sõjaline, see võib tulla hoopis kaugemalt. 

Minu ettepanek on küll, et meil on võimalus seda [muuta] väga lihtsa põhiseaduse muudatusega. See on ka hästi sõnastatud, et me anname valimisõiguse ainult Eesti kodakondsetele. Siin öeldi, et kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimised ei mõjuta kuidagi omariiklust, aga tegelikult kaudselt mõjutavad. Meil on teatavasti see võimalus, et presidenti saavad näiteks valida ka kohalike omavalitsuste esindajad. 

Nii et kutsun kõiki üles, et käitume ükskord peremeestena omal maal, mõtleme natukene kaugemale ja anname õiguse valida ainult nendele, kes on eesti keele, kultuuri ja rahvusriigi edasiviijad. Aitäh!

Järgmisena Peeter Tali, palun!

Küsin igaks juhuks kolm minutit lisaks ka, kuigi äkki ei lähe tarvis.  

Kolm minutit lisaks. 

Austatav juhataja! Lugupeetud ametikaaslased! Alustan algusest. Siin on täna palju viidatud Põhiseaduse Assambleele ning taasiseseisvunud Eesti [rajajate], emade ja isade seisukohtadele. Põhiseaduse Assamblee liikmetel ja põhiseaduse koostajatel oli palju häid kavatsusi ja palju eeldusi. Üks põhimõte oli see, et kodakondsus pidi edasi minema vereliini pidi ehk vabariigi järjepidevust kannavad edasi kodanikud, nende lapsed ja lapselapsed. Kodanike ja mittekodanike fundamentaalne ja põhimõtteline vahe on see, et kodanikel on õigus ja kohustus kaitsta riiki, ja teiseks, otsustada oma riigi ja rahva tuleviku üle, osaledes demokraatlikus otsustusprotsessis, ehk valitseda oma riiki. 

Eesti on põhimõtteliselt demokraatlik parlamentaarne vabariik. Üheks eelduseks oli, et Vene impeeriumist või Nõukogude Liidust, mis oli sellise kamuflaaži, maskeeringu all ikkagi tegelikult Vene impeerium, saab demokraatlik riik, kus hakkavad elama vabad inimesed, kes kasvavad vabaks, nagu ütles targalt kunagine president Lennart Meri. 

Samal ajal töötati meisterlikult välja määratlemata kodakondsusega isikute staatus või määratlus, kusjuures eeldus oli, et ei ole vaja tekitada Eestisse liiga palju Vene kodanikke, määratlemata kodakondsuseta isikud aja jooksul integreeruvad meie ellu, meie ühiskonda, ja neist saavad Eesti kodanikud, kes jagavad meie väärtusi, inforuumi ja mõttemaailma. 

Tänaseks on olukord muutunud ja need eeldused ei ole täitunud. Otse vastupidi, Venemaa on selgelt agressorriik, seal ei ole mingit demokraatiat. Venemaa koos oma liitlastega, autoritaarsete liitlastega lõhub vaba maailma 80 aastat kestnud rahupõlve. Julgeolekuolukord ei lähe paremaks. Kreml kasutab kõiki oma võimalusi ebastabiilse olukorra loomiseks oma sihtriikides, või nagu nad ise ütlevad, lähivälismaal.  

Ma teen siin ühe kõrvalepõike. Moskva kirik ei ole kirik klassikalises mõttes. Selles kirikus jumalat ei ole. Moskva kirik on Vene eriteenistuste alltöövõtja. Jah, me oleks pidanud juba varem tegema kaalutletud otsuseid, aga parem on neid teha nüüd kui üldse mitte. See on muidugi julgeolekualane hinnang. Ma olen Moskva kiriku mõjutustegevust jälginud ja sellega [tegelenud] vähem või rohkem teaduslikul alusel. Siin ei ole midagi arutada. See on mõjutustegevuse instrument. Ma olen lubanud, et ma toetan sotsiaaldemokraadist siseministrit Lauri Läänemetsa tema töös vene kiriku, parandan, Moskva kiriku väljajuurimisel Eestist. Ja seda ma teen. 

Aga nüüd tagasi valimiste ja valimisõiguse juurde. Kreml kasutab kõike ja paraku kasutab ta ka oma kodanikke ja mittekodanikke geopoliitilisel malelaual tamkanuppudena. Ma ei tea seda kõigi Eesti 200 valijate kohta, aga Pärnu koolides, turul, Port Arturis ja kodutänaval inimestega rääkides ei ole ma näinud mitte ühtegi sellist inimest ega kuulnud kedagi, kes oleks öelnud, et kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimistel peavad kindlasti saama osaleda Vene ja Valgevene kodanikud, kui need riigid on selgelt agressorriigid, ja need inimesed, kes ei ole Eestisse integreerunud, ehk on kodakondsuseta isikud. 

Eesti 200 kindel seisukoht on, et kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimistel peaksid saama valida ainult Eesti ja Euroopa Liidu kodanikud. Samas, põhiseaduse muutmises ei ole midagi erakordset. Parlament on seda viis korda teinud ja üks kord on muutnud põhiseadust ka kiirendatud korras, just selleks, et muuta kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimise korda. 

Aga samas olen ma noore poliitikuna, või nagu Pärnu Postimees ütleb, parlamendiuusikuna aru saanud ka sellest, et loeb matemaatika, loeb konsensus. Täna tundub siin toimivat kokkulepe, et nendest kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimistest jäävad kindlalt eemale Venemaa ja Valgevene kodanikud. 

Aga meil on veel aega. Peame poliitikutena otsima ühisosa, mitte minema liiga reljeefseks, et mitte öelda pöördumatult tülli. Seda soovitas targalt eilsel iseseisvuspäeval president Alar Karis. Poliitikute töö ongi läbi rääkida ja läbi rääkida, eesmärgiga leida Eestile, meie riigile ja rahvale parim võimalik tulemus, eesmärgiga tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Eesti 200 on valmis läbi rääkima kõigiga: EKRE‑ga, sotsiaaldemokraatidega ja isegi härra Odinetsiga. Selge on see, et me peame minema põhiseaduse muutmisega edasi, sest meie rahvas ootab meilt seda. Tänan! 

Aitäh! Järgmisena Ants Frosch, palun!

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Võib-olla tuleks kõigepealt pöörata natukene tähelepanu ka sellele õiguslikule konstruktsioonile, mis kodakondsuse teemaga kaasas käib, nimelt jus soli ja jus sanguinis põhimõtetele. Eesti Vabariigi taastamisel ei olnud meil muidugi valikuid. Eesti riik taastati õigusliku järjepidevuse alusel ja vereõiguse ehk jus sanguinis põhimõttel on ka meie kodakondsuse [süsteem] üles ehitatud. Loomulikult on võimalik kodakondsust ka omandada, seda teatud tingimustel, vastavate eksamite õiendamisel. Selle lahenduse, et hea tahtega inimene saab Eesti kodanikuks, kui ta pingutab, selle põhimõtte lahjendamine on toimunud Eestis just kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimise korra kaudu, kus võivad valida kõik, kes antud kohaliku omavalitsuse territooriumil paikselt elavad: nii võõrriikide kodanikud kui ka mittekodanikud ehk kodakondsuseta inimesed. See vastutuse lahjendamine oma riigi ees on toimunud juba 30 aastat.  

Kuidas see tekkis? Seda, miks see Põhiseaduse Assamblees just selliselt formuleeriti, on täna siin saalis ka mainitud. Aga kindlasti oli sellel suurem ajalooline põhjus: tookordne seis kogu maailmas. Nimelt oli Nõukogude Liit kokku kukkunud perestroika ja putši tõttu, Berliini müür oli langenud. Kõik rahvad elasid lootuses, parema homse lootuses. Eks ka Põhiseaduse Assamblee tegi oma otsuseid heas lootuses ja heas ootuses. Tänaseks ei ole need ootused ennast paraku õigustanud. 

Me elame täiesti teistsuguses maailmas ja rahvusvaheline olukord muutub pigem keerulisemaks, mitte ei saa kiiresti paremaks. Selles olukorras on väga tähtis, et meil ei oleks halle alasid. Meile on tähtis, et riigis teostavad võimu riigi kodanikud. 

See müüt, et kohalikus omavalitsuses tegeldakse ainult kohalike asjadega ja mitte riigielu küsimustega, on äärmiselt ohtlik. Vaatame statistikat. Eestis luuakse üle poole sisemajanduse koguproduktist Tallinnas. See tähendab, et kohaliku omavalitsuse mõju terve riigi elule, kas või üld‑ ja eriplaneeringute kaudu ja nende asjade tõttu, mida peetakse kohalikuks eluks, on ülimalt suur. Ma ei räägi siin sellest, et linnavolikogu valivad inimesed, kes ei ole kodanikud. See mõju, reaalne mõju ja need reaalsed vastuolud, mis Tallinnas on kujunenud ja mis tänasekski ei ole leidnud lahendust, on probleem, millega ei ole suudetud tegelda. 

Seetõttu on minu kindel veendumus, et parlament saab konsolideeruda eeskätt just 23 Riigikogu liikme esitatud ettepaneku ümber. Eestis peaksid ka kohalikul tasandil valima ainult Eesti kodanikud. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Kalev Stoicescu. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Põhiseaduse muutmine, mis tähendab kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimiste korra muutmist, on vältimatult kaasaja nõue. Küsimus tuli päevakorda ilmselgelt seoses Venemaa põhjendamatu, ebaseadusliku ja barbaarse agressiooniga Ukraina vastu. Agressioon jätkub täna ja ilmselt ka homme, Venemaa oht kestab veel väga kaua. 

Venemaa ei ole mingi abstraktne konstrukt, mis koosneb ainult diktaator Putinist ja agressorriigi valitsusest, vaid see koosneb Venemaa kodanikest, kellest suur enamus ilmselgelt toetab Putinit, järelikult ka tema poliitikat ehk sõda, ja mitte ainult Ukraina vastu. Venemaa kodanikud elavad mitte ainult Venemaal, vaid ka Eestis, kümned tuhanded kodanikud. Nad on oma kodakondsuse, aga kahtlemata ka oma mentaalsuse tõttu lojaalsed oma russki mir'ile, Venemaa impeeriumi ideele ja agressiivsele poliitikale. Selles on vaevalt põhjust kahelda. Seetõttu vajab Eesti Vabariigi põhiseadus muutmist, et agressorriikide kodanikud, just nende riikide kodanikud, kes Eestit ja tema liitlasi ohustavad, ei saaks ka mitte kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimiste kaudu enam Eesti elu, Eesti poliitikat mõjutada ja kujundada. See on täiesti selge arusaam. Igasugused väited, et nad on kõik Eestile lojaalsed, on täielik häma. 

Põhiseadust muutes ei nimeta me konkreetseid riike, kelle kodanikud edaspidi ei saa enam valimistel osaleda. Seda ei saagi teha. Nimetame neid, kellel peab loomulikult see õigus olema, ja need on lisaks Eesti Vabariigi kodanikele ka Eesti liitlasriikide kodanikud, nii Euroopa Liidu kui ka NATO [liikmesriikide] kodanikud. See on täiesti loomulik, et Eesti hoiab oma liitlasi, nii nagu liitlased Eestit hoiavad. Oleks täiesti ebaloomulik, kui Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud saaksid igal juhul Eestis hääletada, kuid NATO‑sse kuuluvate, aga Euroopa Liitu mittekuuluvate riikide kodanikud seda teha ei saaks. Need riigid ei ole mitte ainult Suurbritannia ja Norra, vaid ka Kanada ja isegi USA, neid on teisigi. Eriti kummaline on kuulda ühe fraktsiooni või erakonna üleskutseid, kes toob meile eeskujuks USA praeguse presidendi ja tema poliitika, öeldes, et me peaksime USA‑le vastanduma ja selle üliolulise liitlase kodanikud valimisõigusest ilma jätma. Mina olen otsustavalt selle vastu. Hoidkem oma liitlasi, siis oleme tugevad.

Teisalt, erinevates selgitustes on agressorriikidena välja toodud Venemaa ja ka Valgevene. On küsitud, miks ka Valgevene, kui Riigikogu on agressorriigiks kuulutanud ainult Venemaa. Aga sellepärast, et Venemaa ja Valgevene moodustavad juba alates 1997. aastast liitriigi ning Valgevene on igati toetanud Venemaa agressiooni, ta ei ole küll ise otseselt lahingutegevuses oma relvajõududega osalenud. Venemaa ja näiteks Põhja-Korea või Iraani vahel liitriiki ei eksisteeri. 

Kodakondsuseta isikud. Ma ise pooldan ka nende isikute valimisõigusest ilmajätmist ja nende motiveerimist kodakondsuseta [isiku] staatusest vabanema, taotledes Eesti kodakondsust, siis nad saaksid tulevikus hääletada Eesti kodanikena. Paraku ei ole selles küsimuses laiemat konsensust, mistõttu tuleb teha seda, mida praegu saab teha: muuta põhiseadust nii, et agressorriikide kodanikel poleks enam valimisõigust. See on kõige olulisem ja seda ei tohi tuua ohvriks poliitilistele mängudele. Jah, valimisõigusest jäävad ilma ka teiste riikide kodanikud, kes ei ole Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide kodanikud, kuid see on paratamatus. Nende [inimeste] arv, kellel on Eestis alaline elamisluba, on siiski marginaalne, võrreldes NATO ja Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike hulgaga. Me ei leia perfektset lahendust, kuid see lahendus on antud oludes parim ja kõige õigem. 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimistel saavad valida, arvestades kodakondsuse olemasolu, Eesti ja tema liitlaste kodanikud. Jutud kodakondsuseta isikute laviinist, kes hakkavad Eestisse tulema selleks, et osaleda meie KOV‑valimistel, on muidugi naeruväärne, nii nagu jutud 7 miljonist migrandist, kes kohe-kohe Eestimaale saabuvad, ja muud säärast. Vaadakem püstitatud ülesannet, põhiseaduse muutmist, kainelt, pragmaatiliselt ja ilma emotsioonideta, ilma ilmselgete liialdusteta või absurdsete väljamõeldisteta ja langetagem koos õige otsus, millel on vajalik toetus olemas. Aitäh!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Madis Kallase. 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head saadikud! Kuulajad! Mina võtan sõna sotsiaaldemokraatide fraktsiooni nimel ja soovin veel kord rõhutada üle peamised põhimõtted. 

Põhiseaduse muutmine ei saa kunagi käia kiirustades. Arutelud erinevate nüansside valguses on väga vajalikud ning lausa kohustuslikud, see puudutab ka valimisõigust. Aastaid on selle teema üle arutletud ja erinevaid koosolekuid peetud. Täna tundub, et Riigikogu on valmis selle otsuse langetama.

7. novembril 2024. aastal esitasid 61 Riigikogu liiget eelnõu, millega soovitakse muuta põhiseadust selliselt, et agressorriikide kodanikud ei saaks tulevikus meie kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimistel hääletada. Ka meie fraktsioon on aruteludel toetanud põhimõtet, mis ei võimalda agressorriikide kodanikel tulevikus valimistel osaleda. 

Olen isiklikult [öelnud] – oleme seda ka erakonnana korduvalt rõhutanud –, et meie jaoks ei ole absoluutselt vastuvõetav olukord, kus eile Putinit valinud inimene saab homme valida mõne Eesti linna või valla volikogu koosseisu. Kehtiva põhiseaduse järgi on see õigus neil olemas ja selle kohta tegid 61 riigikogulast oma algatuse, nende hulgas ka sotsiaaldemokraatide enamus. Täna tutvustamisel olev põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu aitab selle vastuolu lahendada ja me saame tulevikus vältida olukorda, kus Putini toetajatest Venemaa kodanikud saavad Eesti Vabariigis hääletada. 

Laiapõhjalised kokkulepped siin saalis nõuavad kõigilt kompromisse. Neid tehakse erakondade sees ja ka siin saalis. Kindlasti ei tohi me süüdistada siin saalis olevaid inimesi kaldumises ühele või teisele poole. Vaadates põhiseaduse muutmise ümber avalikus ruumis ja ka meedias olnud arutelusid, ei saa kuidagi väita, nagu põhiseaduse muudatuse erinevaid ohte ega kitsaskohti ei oleks esile tõstetud. Oleme ka täna siin saalis kuulnud mitmetes sõnavõttudes, kui hinnatud õigusvaldkonna eksperdid ja põhiseaduse loomise juures olnud inimesed on toonud need ohud ühel või teisel kujul välja. 

Sotsiaaldemokraadid on peale põhjalikke ja väga sisulisi arutelusid jõudnud seisukohale, et me soovime, et agressorriikide kodakondsusega inimesed ei saaks Eestis [riiklikel] ega linna‑ ja vallavolikogude valimistel osaleda. Me oleme fraktsioonina valmis vajalikeks sammudeks ka sellises ajagraafikus, et see õigus näiteks ka Venemaa ja Valgevene kodanikelt kaoks juba sellel sügisel toimuvateks kohalikeks valimisteks. Kas see on kiirustamine, lihtsustatud lähenemine või midagi kolmandat, aga eile Putinit valinud inimene ei tohi homme meie linnades ja valdades volikogu valida. Seda tunnet ei ole võimalik muuta ja seda eriti Ukraina sõja jätkumise taustal. See sõda on kestnud juba kolm aastat ja üks päev. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. Palun! (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Isamaa üleskutse on põhiseaduse muudatus sisulise kvaliteediga realiseerida. Selleks kutsume üles koostööle ja dialoogile kõiki parlamendi poliitilisi jõude, kes on deklareerinud ühes või teises suunas valmidust kaasuda põhiseaduse muutmisse.

Kui kõneleda pikemas perspektiivis, siis mida me endale vastaksime, olles silmitsi iseendaga ja oma rahva ees seisvate ohtudega, [küsides,] et kui meie täna oleksime Eesti põhiseaduse loojad, isad ja emad, ja täna koguneks Eesti Põhiseaduse Assamblee, kas me siis kujutaksime ette, et me [annaksime] selle õiguse kodakondsuseta isikutele või antud juhul, kitsamas vaates, nagu on osutatud, agressorriikide kodanikele? Vastus oleks ju eitav. Järelikult, sellest vaimust, üle aja mõtlevast vaimust ja perspektiivist peaksime lähtuma ka tänase valiku puhul ja mitte takerduma päevapoliitilisse kiusatusse. 

Kui siin kõneletakse julgeolekulisest perspektiivist, siis ma toonitan, et julgeolekulised riskid, mis seisnevad ennekõike selles, et Vene föderatsioon jätkab kasvava survega manipulatsioone vene kogukonnaga Eestis, soovides destabiliseerida Eesti Vabariigi toimimist, on täiesti realistlikud. Me ei tea, kuhu viivad alanud, nii-öelda tõukunud läbirääkimised suurriikide vahel, loodetavasti ehedal Ukraina ja Euroopa osalusel, kuid kahjuks peame nentima, et ükskõik milliseks ei kujune võimalik vaherahu või ka rahu Vene ja Ukraina rindejoonel, siis Putini režiim jääb lähemas tulevikus püsima. See tähendab ka seda, et kindlasti püüab Vene rašistlik ideoloogia omistada sellele sõjategevuse lõppemisele kui mitte Venemaa võidu, siis vähemasti lääne kaotuse [narratiivi]. See tähendab, et Venemaa imperiaalne haare ja surve ka Kesk‑ ja Ida-Euroopa riikide suunal mitte ei kahane ka aktiivse sõjategevuse võimaliku peatumise või lõppemisega Vene-Ukraina rindel, vaid kasvab. See peab olema meie julgeolekuline ajaline perspektiiv, milles me opereerime. 

Teiseks, siin on väga selgelt kõneldud sellest, koalitsiooni esindajad on kramplikult esile toonud vahetegu Vene föderatsiooni ja Valgevene kodanike ning kodakondsuseta isikute vahel, mis puudutab julgeolekulist perspektiivi. Viidatakse poliitilisele kompromissile. Minu väide on, et julgeolek ei saa olla parteipoliitilise kompromissi objekt. Viimane Riigikantselei uuring [käsitleb] integreerituse küsimusi ja näitab, kui palju Eesti inimesi toetab Venemaa sõda Ukraina vastu. See on tehtud veel enne viimaseid dramaatilisi sündmusi rahvusvahelises perspektiivis. See on võtnud aluseks emakeele ja me võime oletada, et [nende inimeste hulgas] on osa Eesti kodakondsusega, rohkem integreeritud vene emakeelega inimesi, mistõttu need numbrid Vene [kodakondsusega] ja kodakondsuseta isikute puhul võivad olla paraku negatiivses tähenduses kõrgemad. See uuring näitab, et valimis olevatest muust rahvusest inimestest – nende hulgas on ka näiteks Soome kodanikud või Saksa kodanikud – on tervelt 15% väljendamas toetust Venemaa sõjale Ukraina vastu, kvartaliga on see tõusnud 6%, ning Venemaa tegevuse mõistab täielikult hukka vaid 37%, kvartal tagasi oli neid 40%. 31%, kolmandik inimestest, ei võta aga niisuguses küsimuses, elu ja surma küsimuses meie rahva jaoks, seisukohta. Mis need põhjused on? Võime ise tõlgendada, mis on nende inimeste tegelik seisukoht, kui nad ei võta, tõsi küll, anonüümses küsitluses, seisukohta. Venemaa-vastaseid sanktsioone toetab täielikult vaid 11% inimestest. Täielikult vastu Venemaa suhtes rakendatavatele sanktsioonidele on 50% inimestest. Selles grupis on uuringu järgi paraku rohkem inimesi Eesti NATO‑sse kuulumise vastu kui poolt. See on reaalsus. 

Me ei kõnele praegu humanitaarõigustest, me ei kõnele inimõigustest, mis on Eesti põhiseaduse järgi tagatud kõigile inimestele, sõltumata nende riikkondsusest, emakeelest või mingist muust rahvuslikust või sotsiaalsest seisundist. Me kõneleme siin poliitilisest võimust Eesti riigis. Eesti riigi kodanikel on oma rahvaesinduse kaudu õigus nõuda, et selle poliitilise võimu küsimusi määratletaks vastavuses selle riigi rahvuslike julgeolekuhuvidega. See oht on määratu kaaluga ja see oht on lähemas perspektiivis seoses rahvusvaheliste sündmustega ennustatavalt kasvamas, mitte kahanemas. See kohustab meid langetama neid otsuseid sisulise kvaliteediga.

Võtame kokku. Ma kutsun sotsiaaldemokraate üles loobuma oma päevapoliitilisest võimukokkuleppest selle põhiseaduse muutmise initsiatiivi valguses ja selgelt deklareerima, et Reformierakonna ja Eesti 200 esindajad, nagu nad on oma seisukohta väljendanud, tohivad – kas panete tähele: tohivad! – Eesti parlamendis hääletada nii, nagu nad Eestile paremaks peavad, selle järgi. Ei kuku teie valitsus kokku. Ja kas see olekski päeva lõpuks kõige traagilisem?

Küsimus on selles, see on järgmine aspekt, et teie enda esimees, sotsiaaldemokraatide esimees, ütles eelmisel aastal, et kui otsustega venitatakse, ma tsiteerin, "siis me kaotame Narva". Seda on tõlgendatud ühes perspektiivis. Aga minu küsimus on, kas see tähendab siis seda, see väljapressimine sotsiaaldemokraatide poolt, et kaotame Narva, et kodakondsuseta isikutele jääks ka sügisel kohalikel valimistel alles valimisõigus. See tähendab, et see on see hind, et Narvas võimu hoida, et Stalnuhhin & Co ja see seltskond jääks Narvas võimule. Ma arvan, et see, kes on seal Narvas võimul, ei saa olla raskuspunkt Eesti strateegiliste julgeolekuhuvide defineerimisel.

Nii et, sõbrad, teeme pingutuse. Eesti huvid kohustavad meid selleks, et ühiselt kõigi jõududega, kes on vähemasti osaliselt deklareerinud valmidust seda initsiatiivi toetada, saavutada kokkulepe, mis on sisulise kvaliteediga, seda ka muudatusettepanekute läbivaatamisele ja teisele lugemisele järgneva aja jooksul. Kasutame seda momenti, sest tulevikus aega tagasi pöörata ei saa. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd läbirääkimistel Riigikogu kõnetooli Tõnis Lukase. Palun!       

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Need, kes meid jälgivad! Kogu seda arutelu lühidalt kokku võtta on võimatu, vähemalt ammendavalt. Aga mõne põhilise punkti me peaksime ikkagi välja tooma.  

On lahkarvamusi. Mõni aeg tagasi oli lahkarvamusi selle kohta, kui palju mõjub üldse valimisõiguse [andmine] või antud juhul selle äravõtmine kohalikel valimistel valimistulemustele või üleüldse meie poliitilisele pildile. Mõned ütlesid, et see ei avalda mingit [mõju], niikuinii need inimesed ei käi eriti valimas. Täna me kuuleme, et meil on omavalitsusi, kus me räägime praegu ikkagi 25%‑st, kolmandikust või isegi suuremast osast valijaskonnast, kes jääks siis valimisõiguseta. Nii et siin on olnud igasuguseid lendlauseid ja erinevaid teemasid. 

Loomulikult, ka poliitiliselt on erinevad jõud erinevatel seisukohtadel. Aga meie kui rahvaesinduse jaoks peab olema peamine, et 80% rahvast ja 80% Riigikogu, rahvaesinduse koosseisust toetab nii agressorriikide [kodanikelt] kui ka kodakondsuseta isikutelt valimisõiguse äravõtmist kohalikel valimistel. See on rahvaesinduse tahe ja see on rahva tahe. 

Mis on kaalukausil vastaspoolel? Osa inimeste soov siin elada, nad on teinud selle valiku. See valik on loomulikult meile ka tunnustus, sest see ühiskond meeldib neile. Siin on turvaline, siin on kena loodus, siin on ilmselt ka majanduslikult parem hakkama saada. Nad tahavad siin elada, aga nad ei taha kõiki kohustusi kanda. Nad ei taha kodakondsust, nad ei taha keelt õppida, vähemalt osa nendest ei taha. Suur osa nendest ei ole üle 30 aastaga võtnud tõsiselt Eesti kodakondsusesse kuulumist või üleüldse meie mõttemaailmaga üheks saamist. 

Nüüd on siin Riigikogu liikmed, kes hoiatavad meid, et kui me ei tee nii, nagu [soovivad] need inimesed, kes ennast ei tunne päris meie hulka [kuuluvana], aga tahaksid siiski siin elada, kes on omad ja kui meie ei pea neid omaks, kui me ei jäta neile valimisõigust, siis on neil õigus saada pahaseks, nad võivad ju vihastada. Mis me praeguses julgeolekuolukorras siis teeme, kui nad äkki astuvad Eesti riigi vastu? Meile antakse ju praegu see sõnum, et me kaotame mingid piirkonnad, kui nad hakkavad Eesti riigi vastu [välja astuma], nad ühinevad Eesti riigi vastastega. Kas see on see sõnum? 

Ma tahaks loota, et me ei anna siin seda sõnumit või vähemalt me ei õigusta sellist pööret, et osal Eesti riigis elavatel inimestel on õigus astuda selle rahva tahte vastu, enamuse tahte vastu, lausa aktiivselt selle ühiskonna ja riigi vastu samme teha. Seda ma ei tahaks uskuda või vähemalt see kindlasti riivab eestlaste ja üldse enamiku siin elavate inimeste õiglustunnet. Kui me räägime siin õiglustundest, siis kindlasti saab öelda, et see riivab ja seda peljatakse. See on ka üks põhjus, miks enamus rahvast tahaks, et siin oleks selge joon, et poliitiline õigus valimistel osaleda oleks kindlasti ainult nendel, kes tunnustavad seda ühiskonda ja mõtlevad meiega positiivselt kaasa.

Milline on tulevik? Tulevik on praeguse massiimmigratsiooni tingimustes ju see, et nende inimeste osakaal, kes on siin suhteliselt ajutiselt olnud ja ei pruugi juurduda, nagu ajalugu näitab, võib tõusta ka valijaskonnas. Kui mingisuguseid otsuseid langetades on siin ennast mittepõlisena tundvatel inimestel mingites omavalitsustes tulevikus juba ülekaal, siis see kindlasti riivab ka õiglustunnet.

Küsin korra. Üks hetk! Ma ei taha katkestada, paneme kolm minutit lisaaega juurde.

Kolm minutit juurde jah. Just! 

Me ei taha, et meie riik üle võetaks. 

Nüüd see poliitilise võimu küsimus. See, et kohalike omavalitsuste volikogud ei lahenda poliitilisi ja riiklikke küsimusi, on ju vale. Just nendes omavalitsustes, kus kodakondsuseta valijate ning ka Vene ja Valgevene kodanikest valijate osakaal on kõige suurem, on viimase ajani olnud väga suur vastuseis eestikeelsele õppele üleminekule. See ei ole juhus. See ei ole juhus! 

Teiseks räägime julgeolekust. Ei saa olla julgeolekut, mida tagab riik, aga omavalitsused üldse selle teemaga ei tegele. Varjumise korraldamisega, varjendite küsimustega, logistika korraldamisega, info liikumise korraldamisega kriitilistes olukordades tegelevad omavalitsused riigi partneritena väga otseselt. Omavalitsuste volikogudes lahendatakse riikliku julgeolekuga seotud ja sellesse puutuvaid küsimusi, sest omavalitsused on nendes asjades riigi partnerid. Riik ei saagi neid elukondlikke asju, mis puudutavad turvalisust ja ka julgeolekuohuks valmistumist, ilma omavalitsusteta teha, ta ei saagi neid üle omavalitsuste peade teha. Nii et järelikult osaleb see valijaskond riigi julgeolekule oluliste riiklike küsimuste lahendamisel, nii haridusküsimuste kui ka turvalisuse tagamise näitel. 

Nii et võtame ja realiseerime rahva enamuse tahte siin Riigikogus ja ärme vigurdame!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid saalis ja ekraanide taga! Muidugi, esmalt tuleb öelda, et Narva on meie. Käisin 24‑nda hommikul seal: Eesti lipp, kõik väga tore, väga eestimeelne ja sinimustvalgetes värvides. 

Aga nüüd läheme selle tänase põhiseaduse muutmise juurde. Tegelikult on meie mure selles, et valimistel tuleks eestimeelsust ja eestikeelset kohalikku omavalitsust aina rohkem juurde. Samas, selle praeguse muudatusega me juba eos kirjutame põhiseadusesse sisse kodakondsuseta isikute valimisõiguse, ja see jääb sinna. Põhiseaduse esmane tegemine oli pikk protsess, see tekitas palju vaidlusi ja nähti ette, et seda tehakse pikaks ajaks, tulevikuks. Selle muudatuse puhul me peame samamoodi nägema ette, et see muudatus on pikaajaline, selle muudatusega me paneme pikaajaliselt paika Eesti liikumise tulevikus. Kui me aga kirjutame sinna sisse kodakondsuseta isikud, siis sellega nõustuda ei saa. 

23 Riigikogu liiget tegid ettepaneku, [et valida saaksid] Eesti kodanikud ja lisaks, Euroopa Liidu aluslepingutest tulenevalt, Euroopa Liidu kodanikud. Siis jääks ära see võrdlemine, kes on agressorriik ja kes ei ole. Ka Euroopa Liidu sees võivad hakata mingid erimeelsused tulema. Kui kedagi hakatakse agressoriks kuulutama ning [selle riigi] kodanikelt valimisõigust ära võtma, siis me ei saa seda lubada. 

Aga tuleme põhjenduse juurde, et põhiseadus niikuinii kajastab kodakondsuseta isikuid. Tõepoolest, seal on seitsmel korral mainitud kodakondsuseta isikuid, kuid seal on öeldud nii, et kodakondsuseta isikud peavad järgima põhiseadusest tulenevaid kohustusi ja neil on ka põhiseadusest tulenevad õigused. Neil on õigus haridusele, neil on õigus meditsiini[abile], neil on õigus tööle – see tuleneb põhiseadusest. Aga kirjutada juba põhiseadusesse, et neil on õigus valida kohaliku omavalitsuse [volikogu] ja kohalike valimiste kaudu kujundada tulevikus mingites olukordades ka Eesti Vabariigi presidendivalimiste tulemusi – sellisel kujul seda sinna sisse kirjutada ei ole otstarbekas ja see ei ole ka Eesti riigile vajalik. 

Kui viimase 30 aasta jooksul ei ole kodakondsuseta isikud omale Eesti kodakondsust võtnud, siis selleks on neil mingi põhjus, on see siis mugavus, on see [lihtsam] piiriületus, on see lihtsam liikumine Euroopa Liidu sees, võimalus liikuda edasi-tagasi. See tulevikus motiveerib neid kindlasti ka Eesti kodakondsust võtma. Aga kui mõelda sellele, et Vene föderatsiooni kodakondsusest lahtiütlemine või eesti keele õppimine võib olla raskendatud, siis see on tegelikult iga inimese enda valik, kas ta tahab olla selle riigi kodanik, austada selle riigi seadusi, austada selle riigi konstitutsiooni, põhiseadust. Kui sul on Eesti kodakondsus, siis on sul eriline õigus ja privileeg olla nende hulgas, kes valivad nii kohaliku omavalitsuse [volikogu] kui ka Riigikogu ja samuti Euroopa Parlamenti.

Sellest tulenevalt ei saa kindlasti nõustuda sellega, et kodakondsuseta isikud siia sisse jäävad. Koalitsioonil ja kõikidel parlamendierakondadel tasub toetada 23 Riigikogu liikme ettepanekut, et kohalikel [valimistel] saaksid valida just Eesti Vabariigi kodanikud. Aitäh!

Suur tänu! Nii. Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Aleksei Jevgrafovi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed, külalised ja kõik, kes vaatavad meid interneti vahendusel! Kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste süsteem, mis lubab hääletada ka kodakondsuseta isikutel ja teatud välisriikide kodanikel, on Eestis tekitanud vastakaid arvamusi. Loomulikult ei saa ma toetada Vene ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse äravõtmist kohalikel valimistel, ja selgitan, miks. 

Eesti põhiseaduses on kirjas, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed, mis tähendab, et üksikisikute õigusi tuleb kohelda võrdselt, sõltumata rahvusest või kodakondsusest. Hääleõigus ei ole ainult privileeg, vaid ka kohustus ja vastutus, mis annab inimestele võimaluse osaleda nende otsuste tegemisel, mis aitavad kujundada kogukonna tulevikku. Kui venelastelt ja valgevenelastelt võetakse kohalikel valimistel osalemise õigus, siis tõstatub küsimus, kas Eestis on kodanike õigused erinevad, sõltuvalt rahvusest või kodakondsusest. Selline praktika võib viia kodanikevahelise eristamiseni, mis ei ole kooskõlas võrdsuse ja õigusemõistmise põhimõtetega. 

Paljud Venemaa ja Valgevene kodanikud elavad Eestis juba aastaid, mõnikord ollakse siin elanud isegi põlvkondade kaupa. Kohalikel valimistel osalemine soodustab kodanikuks olemise tunnet ja aitab inimesi rohkem integreerida eesti kultuuri ja siinsetesse poliitilistesse protsessidesse. Kui valimistel saavad osaleda vaid teatud kodakondsuse või rahvuse esindajad, siis tekib oht, et suur osa elanikkonnast tunneb, et nende arvamus ei ole oluline. See võib viia apaatia tekkeni ja kodanikuaktiivsuse [vähenemiseni], mis kahjustab kogu ühiskonda. Olen veendunud, et hääleõiguse tagamine kohalikel valimistel aitab inimestel paremini lõimuda Eesti ühiskonda ja võtta vastutust oma elukeskkonna eest. Kui need õigused ära võtta, siis võib see edendada marginaliseerumist ja tekitada tunde, et nad ei kuulu Eesti kodanikuühiskonda.  

[Juhin] tähelepanu, et kohalikel omavalitsustel on pädevus [kogu]kondlike küsimuste lahendamisel, sealhulgas hariduses, sotsiaalhoolekandes, eluasemepoliitikas ja transpordis. Need puudutavad otseselt inimeste igapäevaelu ja heaolu. Neid küsimusi ei pruugi mõjutada riiklikud poliitilised tõmbetuuled ega geopoliitilised pinged. Venemaa või Valgevene kodanikud, kes elavad Eestis ja maksavad makse, peaksid saama osaleda otsustes, mis mõjutavad nende elukeskkonda. 

Vene ja Valgevene kodanike valimistelt tõrjumine võib Eesti ühiskonnas süvendada polariseerumist ja võõrandumist, suurendades vastuseisu ja kahtlusi Eesti riigi suhtes. Kui nende kodanike õigusi piirata, siis ei ole nad enam teistega võrdsed ja see võib tekitada lõhesid. Erakondade ja kodanike vahelised erimeelsused võivad areneda uueks ühiskondlikuks vastasseisuks. 

Demokraatlikus ühiskonnas peaks igaüks, kes elab siin ja panustab oma tööga ja maksumaksjana kohalikesse kogukondadesse, saama ka õiguse osaleda oma elu kujundamises, sealhulgas valimistel. Nende õiguste piirangud võivad kahjustada ühiskonna ühtekuuluvust. Lisaks on oluline hoida Euroopa Liidu väärtusi, milleks on võrdsus ja kodanike osalus. Eestil on võimalus näidata üles kaasavat ja arenevat lähenemist, pakkudes kõigile oma elanikele võrdseid õigusi kohalikel valimistel.  

Kindlasti tuleb rääkida ka sellest, et meie valitsusel puudub praegu võimalus aidata inimesi, kes soovivad loobuda Venemaa kodakondsusest, aga kes ei saa seda teha, sest Venemaa lihtsalt ei vasta kodakondsusest vabastamise taotlustele. Aga ilma selleta ei saa nad taotleda Eesti kodakondsust. Inimene võib olla elanud Eestis mitu aastat, ta võib rääkida puhtalt eesti keelt, sooritada kodakondsuse eksami, aga sellest ikkagi ei piisa. Ja neid inimesi te soovite karistada … 

Palun üks minut!

Üks minut lisaaega, palun!

President Alar Karis ütles eile Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kõnes järgmist: "Julgeoleku lahutamatu osa on meie inimeste usaldus oma riigi vastu. [---] Ent oht on seegi, kui hakkame oma riigis õigusi piirama pelgalt põhjusel, et saavutada kindluse mulje. Iga piirangu puhul tuleb küsida, mida sellega ikkagi konkreetselt saavutatakse ning nõudma kinnitust, et sellega üldse midagi saavutatakse. [---] Peame silmas pidama, et kui vahetult enne valimisi muudetakse valimisreegleid, siis jätab see jälje valimiste usaldusväärsusele. Põhiõiguste piirangud, mida ei toeta veenvad argumendid, kahandavad rahvusvaheliselt meie staatust õigusriigina ja vähendavad nii ka meie julgeolekut." Ma siiralt loodan, et Riigikogu liikmed võtavad presidendi sõnumit tõsiselt. Kaalul on Eesti riigi ühtekuuluvustunne ja rahvusvaheline maine. Aitäh!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. (Anastassia Kovalenko-Kõlvart küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud kolleegid! Räägime asjadest nii, nagu need päriselt on. On aeg maskidel langeda. Tegelikkuses muudetakse põhiseadust ühe erakonna pärast. Põhiseadust muudetakse selleks, et pärast kohalikke valimisi need erakonnad, kes on praegu Toompeal ja Tallinnas võimul, saaksid jätkata Tallinnas valitsemist.

Vabandust! Vabandust, Anastassia! Head kolleegid! Ma saan aru, et diskussioon on oluline, aga kui te tahate arutada, arutage saalist väljaspool või tehke seda vaiksemalt, see segab ettekandjat. Palun, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, jätkake!

Põhiseadust soovitakse muuta selleks, et Keskerakond ei saaks Tallinnas pärast oktoobrivalimisi võimule. Kahjuks olete te arvutanud valesti. Keskerakond võidab oktoobris toimuvatel valimistel Tallinnas. 

Aga kuidas on üldse võimalik, et demokraatlikus õigusriigis – ma loodan, et Eesti veel on demokraatlik õigusriik – vahetult enne valimisi, vaid mõned kuud enne valimisi, muudetakse põhiseadust selleks, et neid valimisi mõjutada? President tõi vabariigi aastapäeva kõnes väga õigesti välja, et kui vahetult enne valimisi muudetakse valimisreegleid, siis jätab see jälje valimiste usaldusväärsusele. 

Veel teine argument, mille president välja tõi: põhiõiguste piirangud, mida ei toeta veenvad argumendid, kahandavad rahvusvaheliselt meie staatust õigusriigina ja vähendavad nii ka meie julgeolekut. Ma soovin [juhtida] tähelepanu just lause viimasele osale: see vähendab meie riigi julgeolekut. Tugeva riigi tunnus on see, kui iga inimene tunneb, et tema on osa ühiskonnast, ta on osa sellest riigist. Nii sünnib ka kaitsetahe. 

Aga see, mis praegu toimub, on selge signaal inimestele, kes elavad Eestis, on siin sündinud, lapsed üles kasvatanud, makse maksnud, et nemad on julgeolekuoht. Seejuures ei ole suudetud tuua välja ühtegi konkreetset argumenti või näidet. Mida peab tundma inimene, kes seda riiki armastab, kui teda süüdistatakse selles, et ta on riigile julgeolekuoht, kusjuures ilma ühegi tõendita?

Ma sain täna teada, et ka mina olen järelikult julgeolekuoht, sest kohalikel valimistel oli mõni kodakondsuseta inimene minu poolt hääletanud ja mina olen [nende häälte abil] valitud Tallinna Linnavolikogu liikmeks. Ehk ma olen valitud, ma olen Tallinna Linnavolikogu liige, järelikult olen ka mina julgeolekuoht. See on see argumentatsioon, mida me täna põhiseaduskomisjoni esimehelt kuulsime. Aga kas see omakorda tähendab, et kõik Eesti kodanikud, kes valisid mind Riigikokku, on nüüd julgeolekuoht, sest kuidas nad said siis hääletada sellise ohtliku inimese poolt, kes täna siin kõnet peab? 

Selle asemel, et tegeleda reaalselt julgeolekuga, reaalsete ohtudega, tegeldakse asendustegevusega. Nagu ütles president, õigusi on hakatud piirama pelgalt põhjusel, et saavutada kindluse mulje, sest reaalselt kindluse saavutamiseks ju midagi teha ei suudeta. Olen palunud, et tooge konkreetsed näited julgeolekuohtude kohta, miks seda seadust vaja on, aga ma ei ole kuulnud absoluutselt mitte ühtegi näidet. Viidatakse salastatud dokumendile. Aga mul on küsimus, miks on see salastatud. Ma olen tähele pannud, et tihti muutuvad sellised dokumendid äkki salajaseks, et nad ei saaks kuidagi mõjutada teatud poliitiliste jõudude plaane või erinevaid seadusalgatusi. Täpselt samamoodi, nagu alles hiljuti oli meil kogu see meretuulikute teema. Miks need algarvutused olid salastatud? Sest muidu oleks tulnud kogu suur bluff välja. Täpselt seda see põhiseaduse muutmise eelnõu ongi, üks suur bluff. 

Mind kui juristi paneb muretsema, kui kergekäeliselt ollakse valmis muutma põhiseadust, kuidas suurest häälteenamusest koalitsioonis on saanud hoopiski seaduslik instrument endale poliitiliselt sobivate seaduste vorpimiseks, nende hääletamiseks. Kui sellest on vähe, siis näete, vajaduse korral muudetakse ka põhiseadust, vajaduse korral muudetakse seda kiirkorras, vajaduse korral tehakse seda vahetult enne valimisi. Selle seaduse puhul peaks olema eraldi mõjuanalüüs selle kohta, kuidas see mõjutab meie riigi julgeolekut, ja peaks olema ka teine mõjuanalüüs, selle kohta, mis erakonnad sellest kohalikel valimistel kõige rohkem kasu saavad. Kus on need mõjuanalüüsid? Ei ole ühte ega teist mõjuanalüüsi. 

See, mis praegu toimub, on väga ohtlik pretsedent, väga ohtlik pretsedent meie õigusriigis. Põhiseaduse muutmine ei saa toimuda kergekäeliselt, emotsiooni ajel või poliitilise eelise saavutamiseks. Kuidas saab üldse pärast seda rääkida õigusriigi alustaladest, põhiseadusest tulenevatest alusprintsiipidest? Aga võib-olla on probleem selles, et te lihtsalt pole nende alusprintsiipidega kursis. Ma igaks juhuks tuletan meelde, et üks õiguse alusprintsiipe, ultima ratio printsiip, ei ole Ultima Raadio, see ei ole raadioprogramm, nagu üks juhtivmenetlejatest meile siin esimesel lugemisel vastas. 

Kui selliseid alusprintsiipe ei teata, kuidas me saame siis üldse rääkida meie õigusriigist? Seetõttu ongi mul väga kurb näha, et põhiseadusest, seadusandlusest, Riigikogust, meie põhiseaduslikust institutsioonist on teatud erakondade jaoks saanud lihtsalt vahend oma poliitiliste eesmärkide, poliitilise ambitsiooni või omakasu saavutamiseks. Lihtsalt vahend. Meie õigusriigist on järele jäänud vaid varemed. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi. Palun! (Vadim Belobrovtsev palub 8 + 8 minutit.) Aa, 8 + 8, seega siis iseenda nimel ja fraktsiooni nimel. Palun!   

Mul nii palju võib-olla vaja ka ei lähe. 

Ma saan anda teile esialgu kaheksa ehk siis 5 + 3 ja pärast küsite uuesti, siis saate juurde.

Teeme nii! 

Aa, üks palve ka. Täpsustage, kelle nimel te just parajasti sõna võtate. 

Alustame minu kõnest. 

Head kolleegid! Head Eesti inimesed, kõik, kes vaatavad seda praegu kas interneti või televisiooni vahendusel! Seoses käesoleva eelnõuga olen siin puldis juba mitu korda esinenud, rääkides asju, mis minu meelest on ilmselged ja evidentsed demokraatliku õigusriigi puhul. 

Demokraatlikus õigusriigis ei tohi inimestelt ära võtta fundamentaalseid õigusi pelgalt nende inimeste passi alusel. Eelnõu algatajate soov on võtta ära valimisõigus inimestelt, kes on Eestis aastakümneid seaduskuulekat elu elanud ja aastakümneid kohalikel valimistel valimas käinud. Need inimesed ei ole vahepeal midagi valesti teinud. Nagu näitavad küsitlused ja uuringud, suur enamus nendest inimestest armastavad Eesti riiki ja peavad Eestit oma ainsaks kodumaaks. Nad maksavad makse, sünnitavad ja kasvatavad lapsi ning olemasolevate võimaluste piirides osalevad ka ühiskonnaelus, mis on minu meelest igati positiivne. Nüüd tahavad poliitikud neile ütelda, et vaatamata sellele kõigele, vaatamata sellele, et need inimesed ei ole vahepeal mitte midagi valesti teinud, jäetakse nad ilma valimisõiguseta kohalikel valimistel, mis on nende inimeste jaoks üks vähestest võimalustest ühiskonnaelust osa võtta. 

Ausalt öeldes ei ole isegi väga arusaadav, millega seda sammu põhjendatakse. Alguses räägiti hästi palju julgeolekuohust, siis aga esinesid erinevad eksperdid, alustades õiguskantsleriga ja lõpetades endise kaitsepolitseijuhiga, avaldades selget arvamust, et mingit erilist julgeolekuohtu kolmandate riikide [kodanike] valimisõiguse tõttu kohalikel valimistel, nagu esialgu viitasid selle eelnõu algatajad, ei ole olemas. Sai selgeks, et see argument enam väga ei tööta. Siis hakati rääkima ühiskonna õiglustundest ja jumal teab millest veel, et õigustada sammu, mis on Keskerakonna fraktsiooni arvates selgelt vastuolus demokraatliku õigusriigi põhimõtetega ja iseenesest rakendab kollektiivvastutuse printsiipi, mille puhul inimesi pannakse vastutama millegi eest, mida nad pole kunagi teinud. 

On väga hea meel selle üle, et eile ühines nendega, kes on seda [kavatsust] avalikult kritiseerinud, ka Eesti Vabariigi president Alar Karis, kes oma kõnes vabariigi aastapäeva puhul ütles järgmist, teda on siin juba täna hästi palju tsiteeritud: "Julgeoleku lahutamatu osa on meie inimeste usaldus oma riigi vastu. Mis tähendab, et riik peab nii tunduma kui ka olema aus, oma ja arusaadav. Siis on mõistetav ka soov oma riiki kaitsta ja riigi kaitsmise eest kodanikuna maksta. Ent oht on seegi, kui hakkame oma riigis õigusi piirama pelgalt põhjusel, et saavutada kindluse mulje. Iga piirangu puhul tuleb küsida, mida sellega ikkagi konkreetselt saavutatakse ning nõudma kinnitust, et sellega üldse midagi saavutatakse. Mida pingelisem on maailm, seda enam vajame hoolikat järelemõtlemist ja vigade vältimist, eriti siis, kui kõne all on põhiseaduse muutmine. Peame silmas pidama, et kui vahetult enne valimisi muudetakse valimisreegleid, siis jätab see jälje valimiste usaldusväärsusele. Põhiõiguste piirangud, mida ei toeta veenvad argumendid, kahandavad rahvusvaheliselt meie staatust õigusriigina ja vähendavad nii ka meie julgeolekut." Siia ei ole midagi lisada. 

Vahepeal olen ma mitu korda kuulnud koalitsioonipoliitikute suust, et käesolev valimisõiguse äravõtmine mitmelt tuhandelt inimeselt ei ole nende inimeste karistamine. Olen saanud korra vastu küsida, aga mis see siis on kui mitte karistus. Kas õnnistus, tunnustus, premeerimine? Te tahate võtta inimestelt ära võimaluse öelda sõna sekka kohalikus elus, inimestelt, kellel selliseid võimalusi ei ole pehmelt öeldes ülemäära palju, ja siis ütlete, et see ei ole karistamine. Loomulikult ei saa te ausalt öelda, et see ongi karistamine, sest siis tekib tavainimesel kohe ainuvõimalik küsimus: mille eest te neid inimesi siis karistate? Kui te ei taha seda karistuseks nimetada, siis olgu, vastake küsimusele, mille eest te seda teete. Vastus on tegelikult lihtne ning see kõlas ka Eesti presidendi kõne ridade vahelt. Tsiteerin ühte lauset veel kord: "Peame silmas pidama, et kui vahetult enne valimisi muudetakse valimisreegleid, siis jätab see jälje valimiste usaldusväärsusele." 

Loomulikult tahavad selle eelnõu algatajad mõjutada selle aasta valimisi endale soodsamas suunas. Kõiki neid suuri ja paatoslikke kõnesid ja põhjendusi on vaja pelgalt sellepärast, et eelnõu algatajad ja toetajad ei julge seda ausalt välja ütelda. Just sellepärast on algatajatel selle asjaga nii kiire, et jõuda mõjutada veel selle aasta kohalikke valimisi oktoobrikuus. 

Ma olen lugenud sotsiaalmeedias hästi palju sõnavõtte teemal, et selle eelnõuga üritatakse mõjutada valimisi selles suunas, et vähem hääli saaks just Keskerakond, sest väidetavalt hääletavad kolmandate riikide kodanikud ja Eesti mittekodanikud kohalikel valimistel just selle erakonna kandidaatide poolt. See on täiesti võimalik, sest Keskerakond ei jaga inimesi rahvuse, emakeele ja kodakondsuse järgi. Meie jaoks on kõik inimesed olulised ning me suhtleme kõikidega. Seega võib täiesti olla nii, et mainitud elanikkonnarühmad toetavadki kõige rohkem just Keskerakonda. 

Aga ma ei tahaks uskuda, et põhiseaduse muutmine algatati eesmärgiga halvendada just Keskerakonna tulemust, eriti Tallinna linnas. See oleks ju pehmelt öeldes küünilisuse tipp. Tegelikult on erinevad eksperdid juba mitu korda rõhutanud, et see samm pigem suurendab Keskerakonna toetust, sest mobiliseerib Eesti kodakondsusega valijaid, kellele selline põhiseaduse muutmine on vastuvõetamatu. 

Aga tulen tagasi julgeolekuteema juurde. Eksperdid on rääkinud, et kolmandate riikide kodanike ja mittekodanike õigus võtta osa kohalikest valimistest ei ole ohuks Eesti riigi julgeolekule ning minna sellise põhjendusega muutma Eesti põhiseadust, võttes kümnetelt tuhandetelt Eesti elanikelt ära nende valimisõigus, on väga vale. Seda on öelnud õiguskantsler, seda on öelnud Eesti Juristide Liit, seda on öelnud üks Eesti põhiseaduse autoritest ja Põhiseaduse Assamblee liige Liia Hänni, seda on öelnud Jüri Adams, keda kolleeg Eduard Odinets on täna juba tsiteerinud, seda on öelnud endine kaitsepolitseijuht Arnold Sinisalu, seda on nüüd öelnud ka Eesti Vabariigi president. Kes veel peab seda ütlema, et ka selle idee autorid hakkaksid sellest aru saama?

Presidendi sõnadest saab tegelikult välja lugeda sama mõtet, mille on enne välja käinud minu mainitud Arnold Sinisalu. Väidetavalt julgeolekueesmärkidel tehtud põhiseaduse muudatus võib päriselus tekitada riigile pigem suuremat julgeolekuohtu. Veel kord tsitaat Alar Karise kõnest: "Põhiõiguste piirangud, mida ei toeta veenvad argumendid, kahandavad rahvusvaheliselt meie staatust õigusriigina ja vähendavad nii ka meie julgeolekut." Kas eelnõu algatajad ikkagi saavad aru, mida nad võivad oma tegevusega saavutada? 

Viimane integratsiooni monitooring ning Balti Uuringute Instituudi värske uuring näitasid ilmekalt, et Venemaa kodanikud ja Eesti mittekodanikud ehk niinimetatud hallide passide omanikud on hästi mitmekesine rühm. Kindlasti ei saa me rääkida, nagu suur osa neist oleks ohuks Eesti Vabariigile või julgeolekule, kommenteeris viimast mittekodanike seas läbiviidud küsitlust Balti Uuringute Instituudi programmijuht Kristjan Kaldur. Selle uuringu alusel soovib 65% määratlemata kodakondsusega elanikest endale Eesti kodakondsust ja on selle saamiseks valmis aktiivselt panustama. Lisaks on selline abstraktne soov Eesti kodakondsuse järele umbes 79%‑l, mis näitab päris suurt huvi Eesti kodakondsuse vastu, ütles Kristjan Kaldur. Integratsiooni monitooring näitas, et circa 50% Venemaa kodanikest tahaksid endale Eesti kodakondsust ja nad liiguvad selles suunas. Kokku peab ennast Eesti ühiskonna arvestatavaks osaks ja leiab, et see on neile oluline, üle 85% Venemaa kodanikest. 

Teine osa.

Nii. Nüüd siis sõnavõtt fraktsiooni nimel. Palve oli 5 + 3 ehk kolm minutit lisaaega. Palun, Vadim Belobrovtsev!

Aitäh! Mis signaali me siis saadame nendele inimestele, kes, kordan veel, ei ole mitte midagi valesti teinud, vaid keda eelnõu algatajad ja toetajad tahavad kollektiivselt karistada millegi eest, mida teeb Putini Venemaa? Eriti karjuv on see loomulikult mittekodanike puhul, kellel puudub seaduslik side Venemaaga, aga keda mitmed erakonnad tahaksid koos Venemaa ja Valgevene kodanikega ilma hääletusõiguseta jätta.

Ma ütlen teile, kuidas see signaal hakkab [nende inimeste silmis] välja nägema. Me ei usalda teid. Eesti riigi arvates olete te ikkagi riigile ohuks, vaatamata sellele, et te pole mitte midagi valesti teinud ja suur osa teist on Eesti patrioodid, pikaajalised lojaalsed Eesti elanikud, maksumaksjad, vanemad ja vanavanemad. See kõik ei loe, me ikka näeme teis probleemi, kuigi olete juba aastaid ja aastakümneid kohalikel valimistel hääletanud ja mitte mingit katastroofi pole sellepärast juhtunud. 

Mis saab olla inimeste reaktsioon niisugusele sammule? Ütlen teile ka seda. Sügav pettumus, võõrandumine, ebaõiglus‑ ja ülekohtutunne. Kas see muudab meie ühiskonda ühtsemaks ja tugevamaks? Ma väga kahtlen selles. Lõimumiseksperdid on mulle vastanud, et nende arvates mõjub selline põhiseaduse muutmine nendele inimestele ja läbi selle ka Eesti lõimumisprotsessile hästi negatiivselt, kui mitte öelda laastavalt. Ja kuhu see meid viib? 

Lõpetuseks võib-olla kõige olulisem märkus. Me elame hästi ebastabiilsel ja turbulentsel ajal. Ausalt öeldes ei ole seda stabiilsust ka silmapiiril praegu kahjuks näha. Me räägime sellest, et peame olema valmis igasugusteks stsenaariumideks, ka kõige halvemateks. Välisminister Margus Tsahkna vastas hiljuti ühes telesaates küsimusele, kas ta julgeks võtta mürki selle peale, et Ukrainat ei unustata, järgmiselt: "Mürki ei võta, aga praegu me ei saa kuidagi Ukrainat üksi jätta, sest see sõda võib tulla ka meile, suure tõenäosusega tulebki." Suure tõenäosusega tulebki! Ka peaminister, kommenteerides siin saalis välisministri sõnu, kaldus nendega pigem nõustuma. 

Niisugustes oludes on ju igale mõtlevale inimesele selge, et selleks, et olla tugev, peab ühiskond olema võimalikult ühtne ja konsolideeritud, üksmeelne. Eriti kui see riik, millest me räägime, on nii väike, nagu on Eesti. Eriti kui sündmused maailma poliitilisel maastikul panevad sind tahes-tahtmata kahtlema selles, et üks või teine liitlane sulle appi tuleb, kui olukord eriti karmiks muutub. Ehk su enda kõige tähtsam ressurss, mis olemas on, inimesed, peavad olema ühtsed ja omama üht suurt eesmärki: kaitsta oma riiki ehk kaitsta Eesti vaba riiki. Aga kui riik väidab elanikkonna ühele või kahele arvestatavale osale, et ta ei usalda neid, näeb nendes potentsiaalset ohtu ja lõpuks võtab neilt ära valimisõiguse, mis on neil rohkem kui 30 aastat olnud, siis kas sellega muutuvad meie ühiskond ja elanikkond ühtsemaks või pigem vastupidi ning kellele seda vaja on? 

Täna kõlas siin mitu korda mõte, et Kremli jaoks on praegune olukord soodne. Mina ütlen, et see ühiskonda lõhestav eelnõu on pigem vesi Kremli veskile. Milles seisneb Kremli eesmärk, millest pidevalt räägitakse? Destabiliseerida olukorda Euroopas ja teistes lääneriikides, külvata segadust, ebausku ja võõrandumist. Kes siis aitab sellele eesmärgile kaasa, kes üritab olukorda pingestada? Mõelge selle peale. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Läbirääkimistel rohkem kõnesoove ei ole. Aga kuna kolleeg Eduard Odinetsi mainiti Peeter Tali kõnes, siis sõnavõtt kohapealt. Eduard Odinets, palun, vastusõnavõtt!

Aitäh, härra esimees! Tõepoolest, kolleeg Tali deklareeris siit puldist, et ta on valmis sellel teemal läbi rääkima isegi Odinetsiga. Isegi Odinetsiga! Ei, aitäh, härra Tali, mina ei ole valmis teiega nende teemade üle läbi rääkima. Teie ei ole Trump ja mina ei ole Putin. Mina ei räägi teiega rahu tagamise üle Eestimaal. Mina ei räägi teiega kodumaa sisemise ja välise rahu üle. Mina ei räägi teiega läbi julgeoleku üle, meie riigi usaldusväärsuse üle. Mina ei räägi teiega läbi meie põhiseaduse aluspõhimõtete üle ehk õigusriigi, demokraatia, inimväärikuse, mittediskrimineerimise üle. Mina ei lähe teiega läbirääkimistele, härra Tali, selle üle, kuidas valusamalt lüüa ja meie ühiskonnaelust välja tõugata kümneid tuhandeid Eesti inimesi. Meie inimesi. Nii et, härra Tali, aitäh, aga mitte seekord. Tänan!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ega sõnavõtusoove ei ole. Sulgen läbirääkimised.

Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanekuid on kokku kaks. Neist esimene on Helir-Valdor Seedri, Jaanus Karilaiu, Andres Metsoja, Riina Solmani, Mart Maastiku, Urmas Reinsalu, Priit Sibula, Tõnis Lukase, Martin Helme, Rain Epleri, Evelin Poolametsa, Kert Kingo, Siim Pohlaku, Arvo Alleri, Anti Poolametsa, Rene Koka, Mart Helme, Helle-Moonika Helme, Aivar Koka, Leo Kunnase, Jaak Valge, Henn Põlluaasa ja Ants Froschi muudatusettepanek. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Suur tänu! Me asume hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Head kolleegid, oleme muudatusettepanekute läbivaatamise juures. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 25 Riigikogu liiget, vastu 55, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.   

Järgnevalt muudatusettepanek nr 2, mille on esitanud Kalle Laanet, Anti Haugas, Kristo Enn Vaga, Hele Everaus, Valdo Randpere, Mart Võrklaev, Mati Raidma, Kristina Šmigun-Vähi, Aivar Sõerd, Jüri Jaanson, Maido Ruusmann, Annely Akkermann, Andres Sutt, Liina Kersna, Mario Kadastik, Luisa Rõivas, Pipi-Liis Siemann, Hanah Lahe, Karmen Joller, Madis Timpson, Urmas Kruuse, Margit Sutrop, Katrin Kuusemäe, Timo Suslov, Alar Laneman, Vilja Toomast, Kadri Tali, Urve Tiidus, Andrus Seeme, Igor Taro, Andre Hanimägi, Madis Kallas, Jaak Aab, Signe Kivi, Kalev Stoicescu, Marek Reinaas, Toomas Kivimägi, Priit Lomp, Tanel Kiik, Õnne Pillak, Eero Merilind, Ester Karuse, Züleyxa Izmailova. Ja juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun ka seda muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh! Head kolleegid, kuna te olete kõik saalis, kas me võime asuda hääletuse juurde? Keegi vastu ei ole. 

Head kolleegid! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2. Juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 52 Riigikogu liiget, vastu 24, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Me oleme eelnõu 536 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 536 teine lugemine lõpetada.  

Aga, head kolleegid, meile on laekunud kaks ettepanekut, üks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ja teine Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Mõlemad teevad ettepaneku Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536 teine lugemine katkestada. Head kolleegid, me asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Kas me tohime asuda hääletuse juurde? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Kõik kolleegid on nõus, et me asume hääletuse juurde. 

Seega, lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 17 Riigikogu liiget, vastu 61, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Head kolleegid, täpsustan ära veel ühe asja. [Eelnõu] 536 teine lugemine on lõpetatud, muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 11. märts kell 17.15. Kell 17.15 11. märtsil.

Head kolleegid, tänane istung on lõppenud. Kohtume homme kell 12 algavas infotunnis.