Aitäh, hea aseesimees! Head kolleegid! Olukord, mis on meid toonud täna siia saali ja tänase avalduse eelnõu aruteluni, ei rõõmusta ei selle eelnõu esitajaid ega ilmselt kedagi siin Riigikogus. On selgelt kahetsusväärne, et juba teist korda viimase aasta jooksul me oleme tegemas meie pikaajalise sõbra ja liitlase probleemide kohta avaldust. Aga sellele vaatamata ma rõhutan, nagu rõhutasin ka eelmine kord, kui sarnast juttu sai aetud, et see on sõbra avaldus.
Sellist avaldust on vaja sellepärast, et eriti viimased kümme aastat on näidanud, kuidas rahvusvaheline teesklus ja hea näo tegemine, kui tegu on lääne vaba maailma kursilt irduvate riikidega, aitab kaasa sellele irdumisele ja aitab kaasa veel hullematele arengutele.
Me oleme oma suurematele liitlasriikidele Lääne-Euroopas vähemasti omavahel aastaid heitnud sedasama ette, et ei ole adekvaatselt reageeritud autokraatsetele suundumustele Venemaal. Adekvaatselt ei reageeritud Euroopas Vene agressioonile Gruusia vastu 2008. aastal, ja seda osalt just seetõttu, et repressioonid, riigiinstitutsioonide ülevõtmine, vaba meedia piiramine, inimõiguste allasurumine, mis algas Venemaal juba Putini võimuletulekuga, jäid õigel ajal adekvaatselt hindamata. See tõi kaasa hilisemad Vene agressioonid.
Sama juhtus 2014. aastal Krimmi ja Ida-Ukraina puhul. Ja nüüd, kui veebruaris 2022 alanud suur sõda Ukraina vastu on Euroopa hinnangud muutnud enam-vähem adekvaatseks, on juba lootusetult hilja taoliste hinnangute kaudu mõjutada protsesse Venemaal. Vene demokraatia, Venemaa tulevik on üksnes Vene rahva enda käes – kahjuks või õnneks.
Gruusia kurss hakkas ka tegelikult muutuma sellest saadik, kui Bidzina Ivanišvili juhitud Gruusia Unistus valimised võitis 2012. aastal. Ka Gruusias olid need muudatused alguses üsna vähemärgatavad, soovi korral oleksime ka meie võinud neid märksa varem tähele panna.
Eelmise aasta suveks oli jõudnud enamik Euroopa Liidu riike, Eesti nende seas, järeldusele, et Gruusia Euroopa-suund on sisuliselt peatunud. Objektiivselt valis Gruusia valitsus 2022. aasta veebruaris lahvatanud suures mitte ainult Vene-Ukraina sõjas, vaid tegelikult vaba maailma ja autokraatse maailma konfliktis autokraatiate poole.
Esialgu Gruusia Unistuse valitsus mängis või etendas sellist neutraalset rolli, aga retoorikas asuti üha enam läänevastasele positsioonile ja Venemaad mõistvale positsioonile. Õigusriiklus on taandarenenud Gruusias tegelikult juba varasemast ajast. Reljeefsemalt hakkasid Euroopa institutsioonid sellest rääkima alates 2016. aasta parlamendivalimistest. Kõige selle juures on – rõhutame seda ka oma avalduses, alustame sellega ja ütlen ka täna – loomulikult igal riigil suveräänne õigus valida oma välispoliitiline kurss, oma liitlased ja lõpuks ka oma riiklik korraldus. Aga see ei tähenda, et me ei peaks nendest valikutest tegema omi järeldusi.
Gruusia puhul täna on suur küsimus, kas selle valiku on teinud Gruusia rahvas või siiski ainult Gruusiat de facto valitsev režiim. Eesti on seni käsitlenud Gruusiat üldiselt kui vabasse maailma pürgivat riiki: NATO kandidaatriik, Euroopa Liidu kandidaatriik, meie liitlane, Eesti on Gruusiat aastaid abistanud. Me oleme elanud kaasa nende Euroopa-püüdlustele ja toetanud Gruusia püüdlusi Brüsselis meie suuremate liitlaste juures, sageli ka vastu nende liitlaste soove.
Kui me viimati siin taolist Gruusia-avaldust arutasime, see oli suvel 2024, vahetult enne suvepuhkusele minekut, siis ma ütlesin, et Gruusia valitsus on valinud Venemaa poole kaldu neutraalsuse selles globaalses konfliktis. Ka tol ajal oli see äärmiselt ebapopulaarne suund Gruusia rahva seas. Gruusia NATO- ja Euroopa Liidu ambitsioon on lausa nende põhiseadusesse sisse kirjutatud.
2024. aasta suvel meie avalduse põhiajendiks oli Gruusia Unistuse survel vastu Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi, Veneetsia komisjoni ja Euroopa Nõukogu, vastu kõigi Gruusia lääne sõprade soovitusi vastu võetud niinimetatud välisagentide seadus. See seadus sisuliselt kopeerib Putini samasugust seadust Venemaal, mis on üks opositsiooni ja kodanikuühiskonna represseerimise tööriistu. See seadus võeti vastu, tagasi seda ei ole pööratud. Ja sellega seoses tõepoolest nii Eesti kui ka Euroopa Liit – Euroopa Liit küll de facto, Eesti ka juriidiliselt – külmutasid Gruusia Euroopa Liiduga liitumise protsessi. Aga veel olulisem on, et me ütlesime, et Gruusia edasine normaalne läbikäimine meiega, Euroopale lähenemine on võimalik vaid tol ajal ees seisnud valimiste ausalt ja vabalt läbiviimise korral.
26. oktoobril 2024 toimusid Gruusias parlamendivalimised, mida OSCE ja kõik teised tunnustatud rahvusvahelised institutsioonid ning vaatlejad hindasid selliselt, et valimised ei olnud vabad, ei olnud ausad, olid kõige halvemini läbi viidud Gruusia valimised 1991. aastast saadik. Ja mis vast on kõige tõsisem hinnang, tsiteerin: "Valimised ei peegelda Gruusia rahva tegelikke valikuid."
Euroopa Parlament on vastu võtnud resolutsiooni, millega nad ei tunnusta nende valimiste tulemusi. Gruusia viimane legitiimselt valitud president Salome Zurabišvili ei tunnusta nende valimiste ametlikke tulemusi ega ka nende alusel moodustatud parlamenti, valitsust ja ametisse määratud presidenti. Ükski Gruusia neljast valituks osutunud opositsiooniplokist ei tunnusta parlamenti ja ega ole mandaate vastu võtnud. Ja kolm Euroopa suurimat poliitilist perekonda – EPP, sotsid ja ALDE – on kõik vastu võtnud oma assambleedes või kõrgemates kogudes resolutsioonid, millega nad samuti ei tunnusta Gruusia nõndanimetatud parlamendi legitiimsust.
See kokkuvõttes tähendab seda, et Gruusias on tõsine põhiseaduslikkuse kriis, mis muu hulgas tuleneb sellest, et vastavalt Gruusia põhiseadusele parlament omandab täisvolitused siis, kui vähemalt kaks kolmandikku valituks osutunud saadikuid on mandaadi vastu võtnud. Gruusias seda ei ole. Parlament ei ole ka põhiseaduspäraselt saanud kokku tulla, sest esimese parlamendi istungi peab peab kokku kutsuma president, kes seda keeldus tegemast.
Tänaseks on Gruusias, ja mitte ainult Tbilisis, vaid üle riigi kestmas 56. päeva laialdased rahva meeleavaldused. Nendel meeleavaldustel on lisaks muule taustale, mida ma pisut kirjeldasin, kolm põhinõudmist. Meie tänane avaldus laias laastus toetab neid rahva esitatud nõudmisi. Mis on oluline veel, et need meeleavaldused ei ole mitte juhitud opositsioonierakondade poolt. Loomulikult nad löövad kaasa, aga need erakondlikud, parteilised meeleavaldused, vaid seal on esindatud tõepoolest ühiskonna läbilõige: ülikoolid, ametiühingud, kodanikuühiskond, teatrid ja nõnda edasi.
Esimene nõue on väga praktiline, puudutab otseselt inimõigusi. See on vabastada poliitvangid. Nimelt on sadu inimesi nende meeleavalduste käigus vahistatud, osaliselt ka arreteeritud. Päris täpset arvu ei ole teada, opereeritakse numbriga 500. On vahistatud opositsiooniaktiviste, ajakirjanikke ja kodanikuühiskonna esindajaid, lihtsaid meeleavaldajaid ka.
Ma peatun sellel pisut pikemalt, see on tegelikult oluline olukorra mõistmiseks. Need arreteerimised toimuvad otse öeldes riiklikult organiseeritud vägivallatsemise korras. Seda on kirjeldanud mõned arestikambritest vabanenud endised vangid. Seda on lääne ajakirjanikud ohtralt ka videotesse võtnud. Mis juhtub: inimene võetakse tänaval kinni, ja seda ei tee mitte politsei, vaid teevad maskides karmid mehed, kes sarnanevad äravahetamiseni nende tituškadega, keda me mäletame Maidanilt. Algatuseks veetakse arreteeritud kuskile autosse või või mõnda akendeta ruumi, kus neid hoitakse tunde või mõnikord päevi, pekstakse ja piinatakse. Pärast seda antakse läbipekstu üle juba vormis politseile. Politseil on sellised meeskonnad, kes ongi praegu profileerunud kohtus tunnistamisele. Paberid vormistatakse alles pärast piinamist. See arreteeritu viiakse kohtu ette, kus need politseinikud annavad valetunnistusi, öeldes, et nemad arreteerisid selle inimese, ta osutas politseile vastupanu. Ja ametiisikule vastupanu osutamise eest määratakse kriminaalkaristus. Selline täiesti süsteemne ja seadusväline represseerimine, mis meenutab Stalini aega ausalt öeldes. Ja kogu justiitssüsteem teab väga hästi, mis toimub, kaasa arvatud kohtunikud, kes neid karistusi määravad.
Võib-olla kaks juhtumit, konkreetsed näited. 14. jaanuaril peksid sarnased löömamehed, küll ilma maskideta, Batumis läbi endise peaministri Giorgi Gahharia. Seda filmiti. Üks läbipeksja on Gruusia Unistuse parlamendiliige, ise füüsiliselt osales selles kallaletungis. Gahharia vajas haiglaravi, tal on ninaluumurd ja peapõrutus ja nõnda edasi. Seda juhtumit vaatamata laialdastele nõudmistele ei ole korralikult uuritud ja ilmselt ei kavatsetagi uurida. Küll ütles Bidzina Ivanišvili teleintervjuus seda kommenteerides, et Gahharia-sugused inimesed, kes on endiselt Gruusia Unistuse liikmed – Gahharia oli kunagi Gruusia Unistuse peaminister ka –, vajavadki eriti karmi karistust. See on see Putini hoiak, et reeturid on veel hullemad kui lihtsalt vastased.
Teine juhtum, ka seni lõpetamata juhtum. Batumis toimetav, mitme rahvusvahelise meediavabaduse auhinnaga pärjatud ajakirjanik Mzia Amaglobeli arreteeriti 12. jaanuaril sellel aastal väljamõeldud süüdistuse alusel. Ta on vanem naisterahvas, olevat läinud kallale nendele jõujunnidele tänaval, politseid rünnanud. Tema puhul kodanikuühiskond pani välja kautsjoni, mida keelduti vastu võtmast. Mzia Amaglobeli on siiamaani eeluurimisvangistuses. Teda ähvardab seitsmeaastane vanglakaristus võimuesindaja kallal vägivalla tarvitamise eest. Nõnda! Sellepärast nõuame me või nõuab Gruusia opositsioon kõikide nende meeleavaldajate vabastamist, kes on vangistatud.
Teine nõue tuleneb otseselt nende suurte, nüüd juba pikalt kestnud meeleavalduste ajenditest. Esimeseks ajendiks olid valimised ja nende toimumine ebaausal teel. Siis, kuu aega pärast valimisi tegi peaminister valitsuse nimel avalduse, kus ta teatas, et Gruusia külmutab Euroopa Liiduga ja NATO-ga liitumise protsessi, ei soovi enam Euroopa abiraha. Euroopa tee viib meid sõtta ja nõnda edasi – tuntud sõjapartei jutt. Kuna 85% Gruusia rahvast soovib Euroopa Liitu ja soovib NATO-sse, siis see on põhiajend, mis tõi rahva tänavale. Seal ikkagi demonstreeritakse Euroopa Liidu lippude all ja Euroopa väärtuste eest.
Ja kolmas nõue on kõige olulisem muidugi. See on uute valimiste, rahvusvaheliselt vaadeldud vabade valimiste korraldamine võimalikult kiiresti.
Nii et meie tänane avaldus avaldab toetust neile kolmele nõudele ja annab hinnangu sellele, mis Gruusias toimub, avaldab ka toetust president Salome Zurabišvilile, kes jätkab nende meeleavaldustega paralleelselt ja nendega koos. Nendesamade nõuete esitamist oli äsja ka president Trumpi inauguratsioonil, erinevalt siis nendest valimiste teel pukki pandud võimuesindajatest.
Loomulikult on selge, et see meie avaldus ei pane Gruusia Unistust teistmoodi käituma. Otseselt see ei muuda selle riigi kurssi, see kurss ilmselt selle seltskonna poolt on valitud. Nii nagu me ei saa jutuga Putinile selgeks teha, et muuda meelt ja hakka heaks ja lõpeta sõda, nii on ilmselt üsna lootusetu arvata, et me muudaksime selle avalduse või diplomaatiliste ilukõnedega Bidzina Ivanišvili meelt või Gruusia Unistuse tippjuhtkonna meelt. Aga see ei tähenda, et me peaksime olema vait. Sest Gruusia Unistus võib-olla on oma valiku teinud ja enam nad ei ole mitte neutraalsed, ütleme, Venemaa poole kaldu neutraalsed, vaid nad on ikkagi otseselt valinud poole.
Üks näide. Juulis, pärast meie eelmist avaldust Gruusia peaminister viibis Iraani presidendi inauguratsioonil. Toimusid mitmed kohtumised, kus arutati tihedat koostööd Iraani ajatolladega. See on nende valik.
USA ja Suurbritannia on pannud mitmed Gruusia Unistuse tipp-poliitikud sanktsioonide alla. Eesti on seda teinud mingil määral sissesõidukeeldudega. Euroopa Liit ei ole seda teinud ainult Ungari veto tõttu, aga mitmed Lääne-Euroopa suurriigid seda praegu kaaluvad. Aga ei ole Euroopas veel ühemõttelist konsensust, et Gruusias peab läbi viima uued valimised. Üks meie panus selle avaldusega on ka see, et veenda, meenutada Gruusia kriisi Euroopale ja jõuda selleni, et vabad valimised Gruusias siiski võimalikult kiiresti läbi viiakse. Muud lootust vähemasti avalduse esitajad praegu praegu Gruusia rahval lähiajal ei näe. Aitäh!