Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 12. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks on end registreerinud 71 Riigikogu liiget, puudub 30. 

Ja asume päevakorra kinnitamise juurde. Martin Helme, palun!

Aitäh! Enne, kui me päevakorra kinnitame, on mul ettepanekuid päevakorra muutmiseks. Esimene puudutab kolmapäeva eelviimast päevakorrapunkti. See on kümnes päevakorrapunkt, mis on meie fraktsiooni algatatud eelnõu [arutelu]. Meie ettekandja ei ole kahjuks kolmapäeval Tallinnas ega saa seda ette kanda. Ja me ei taha, et ka keegi teine seda ette kannaks. Me palume selle päevakorrast välja võtta.

Selge pilt.

Teiseks palume me välja võtta päevakorrast – oota, ma nüüd otsin selle numbri üles – maapõueseaduse täiendamise seaduse [eelnõu] 435, mille kohta kirjutas Riigikogu õigus- ja analüüsiosakond, et see on põhiseadusega vastuolus. Ma ei tea küll, miks me paneme päevakorda asju, mille [kohta] meie enda õigusosakond kirjutab, et see on põhiseadusega vastuolus. Minu meelest ei saa sellist asja päevakorda panna ja me ei peaks sellega praegu edasi minema.

Aitäh, hea kolleeg! Kolmapäevase kümnenda päevakorrapunktiga on kõik selge. Aga mis puudutab kolmandat päevakorrapunkti kolmapäeval, siis vastavat ettepanekut ei saa te teha, sellepärast et kodu- ja töökorra seaduse § 54 lõige 4 ütleb, et pärast päevakorra teatavakstegemist arvatakse eelnõu päevakorrast välja eelnõu algataja, eelnõu esitaja või juhtivkomisjoni taotlusel. Nende taotlusel on võimalik konkreetset eelnõu päevakorrast välja arvata. 

Ma kuulan kõigepealt ettepanekud päevakorra kohta ära ja siis ma annan, Martin Helme, teile sõna. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Eesti Keskerakonna fraktsioon sooviks päevakorrast välja võtta just nimelt meie algatatud eelnõud 524 ja 498. (Saalis räägitakse.)

Kas oleks võimalik täpsustada? Andke Lauri Laatsile [mikrofon] tagasi!

Meil on siis kolmapäeval kümnes punkt. Ei, vabandust!

Kümnes punkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna oma. 11. punkt.  

11. punkt, 504 SE. 

Just! 

Ja kolmapäevane kuues päevakorrapunkt ehk 498 OE.

Selge! Praeguse seisuga on olnud ettepanekud arvata välja selle nädala päevakorrast kolmapäevane kuues ja 11. punkt ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on teinud ettepaneku arvata päevakorrast välja kümnes punkt. Nii, Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Et siin ei oleks hiljem arusaamatusi, siis [ütlen, et] Reformierakonna fraktsioon ei ole nõus kolmapäeva kolmandat punkti päevakorrast välja arvama.

Selge. Aitäh! Nii. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Kas ma sain õigesti aru, et Reformierakonna fraktsiooni esimees just käskis või soovitas eirata meie maja õigus‑ ja analüüsiosakonna infot ja otsust? Tegelikult ei ole see [eelnõu] menetletav. Kuidas see saab niimoodi olla? Teie ju töötate ka käsikäes õigus‑ ja analüüsiosakonnaga. Sellist asja ei saa me praegu menetleda. Kui õigus‑ ja analüüsiosakond on andnud oma hinnangu, siis mina leian küll, et üks fraktsioon ei saa sellest enam üle sõita.

Aitäh, hea kolleeg! Antud juhul Reformierakonna fraktsiooni esindaja väljendas väga selgelt seisukohta, et ta ei toeta [seda muudatust] selles konkreetses päevakorraprojektis. Ma veel kord [osundan] §-le 54, et väljaarvamise ettepaneku saab teha algataja, eelnõu esitaja või juhtivkomisjon. Need on väga konkreetsed [tingimused], mille alusel saab juba teatavaks tehtud päevakorrast [punkte] välja arvata. 

Mis puudutab eelnõude puhul põhiseaduslikkuse järelevalvet, siis ka pärast seda, kui arutelu on toimunud, on võimalik ju – ka konkreetse lugemise käigus – eelnõu [lugemine] katkestada ja [komisjonis] edasi arutada. Või juhul, kui tekib küsimusi pärast seaduse vastuvõtmist, saab Vabariigi President [vastava otsuse teha]. Ja lõpuks on veel ka õiguskantsleril alati õigus vaadata meie seaduste põhiseadusele vastavusele otsa. Nii et siin kindlasti kontrollimehhanisme on palju. Minul siin istungi juhatajana puudub informatsioon, et see konkreetne seaduseelnõu oleks põhiseadusega vastuolus. 

Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Nojah, eelnõu teise lugemise saab katkestada, kui selleks on häälteenamus, ja eelnõu saab tagasi lükata esimesel lugemisel. Aga see on siin kolmandal lugemisel, siin saab (Juhataja ütleb midagi.) kas poolt või vastu hääletada. Ja nii ongi. 

Mul on pigem selline küsimus istungi läbiviimise kohta. Me oleme siin viimase, ma ei tea, kahe aasta jooksul küllaltki palju saanud Riigikogu [osakonnast] analüüse sellest, kuidas võib või ei või rikkuda kodukorda, kui on vaja EKRE-le ära teha. Siis on juhatus alati kuulanud seda altpoolt tulnud suunist. Nüüd tuleb altpoolt suunis, mis ütleb, et üks eelnõu on põhiseadusega vastuolus, aga juhatus seda ei kuula. Ma püüaks aru saada, kas siin on mingi loogika ka peale selle, et kui vaja on, siis teeme. Kuidas on niimoodi, et vahel kuulatakse õigus- ja analüüsiosakonna nõu, vahel ei kuulata? Kui juhatus päevakorda kokku pani, kas ta siis üldse ei pööranud tähelepanu sellele konkreetsele analüüsile, mis ütles, et seal on vastuolu põhiseadusega?

Aitäh, hea kolleeg! Me koostame päevakordi ju komisjonide ettepanekute alusel ja kindlasti on komisjon seda analüüsinud. Ma arvan, et ka komisjoni seisukoht võiks siis sellisel juhul kõlada, kui tekib küsimusi konkreetse eelnõu arutelu kohta. Aga minul täna ei ole informatsiooni selle kohta, millele te olete viidanud. Ma ütlen, et see [arutelu] natukene väljub praegu kogu protseduuri raamest.

Igor Taro, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Just nimelt. Aitäh, hea juhataja! Tahaksin teha ettepaneku see arutelu viia vastava päevakorrapunkti alla, kuna võin juhtkomisjoni poolt kinnitada, et komisjon ei saada põhiseadusega vastuolus olevaid eelnõusid siia saali kolmandale lugemisele. Õigus‑ ja analüüsiosakonna analüüs leidis, et seal on põhiseaduse riive. See on väga paljude eelnõude puhul, mida me siin Riigikogus menetleme. See on lihtsalt Riigikogu kaalutluskoht, kas riive on piisavalt suur või mitte. Riive ja põhiseadusvastasus ei ole samased mõisted. Nii et arutame seda kolmapäeval vastava punkti all.

Aitäh! Selge pilt. Ma ei saa kogu seda arutelu lugeda protseduuriliseks, sellepärast et see ei ole enam protseduuriline arutelu. Aga ma võtan kolm protseduurilist küsimust. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Tegelikult peaks seda olukorda vaatama natuke suuremas pildis ja lähtuma ka põhiseadusest. Nimelt, § 65 ütleb seda, et Riigikogu võtab vastu seadusi. Ja ilmselt pole meil omavahel mingisugust vaidlust [selle üle], et need vastuvõetavad seadused peavad olema kooskõlas põhiseadusega. Lugupeetud Igor Taro ütles, et analüüsiosakond on näinud siin nii-öelda riivet, ja viitas asjaolule, et põhiseadusvastasus ja riive on erinevad asjad. 

On ta nüüd üht- või teistpidi, [ei oma tähtsust, sest] tegelikult, lugupeetud Riigikogu istungi juhataja ja esimees, me ei tohiks sellise kaheldava väärtusega eelnõusid siin praegu menetleda. Me oleme jõudnud arusaamisele, et tegelikult probleem on siin olemas. Ja siin peaks, lähtudes ka põhiseadusest, selle eelnõu ikkagi menetlusest välja arvama. 

Riigikogu kodu- ja töökorra seadus eeldab ikkagi seda, et tegemist on sellise seaduseelnõuga, mille menetluses ei ole vaidlust selle üle, kas on riive või on ta vastuolus. See eeldab tegelikult seda. Aga kui ilmselgelt nähtub juba [kahtlus], siis kontrolli mõttes tuleks tegelikult kogu see materjal praegu saata tagasi ja meie jaoks, ütleme, eelnõu päevakorrast välja võtta.

Aitäh! Aga, hea kolleeg, ma olen [öelnud], et me sellisel kujul ei saa seda enam teha. Ja teine asi on see, et meil on ju ka väga selgelt kõlanud seisukoht, et tegu ei ole põhiseadusvastase eelnõuga. Ka minul praegu istungi juhatajana ei ole küll mitte mingisugust alust arvata, et see eelnõu tuleks sellel põhjusel päevakorrast välja arvata. 

Kert Kingo, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Noh, päris valus on kuulata, et siin üritatakse nüüd tõlgendamise abil öelda, et see on põhiseaduse riive ja päris põhiseadusvastasust ei ole. Riive tähendab ka seda, et ei ole järgitud täielikult põhiseadust ja ei ole sellest kinni peetud. 

Mul lihtsalt tekib nüüd küsimus. Meil siin tehakse sellest suur probleem: peab edasi menetlema. Ma pean silmas seda, et probleemiks ei ole mitte põhiseadus ja sellega kooskõla, vaid see, et nui neljaks peab seda [eelnõu] menetlema. Eesti 200 esindaja Igor Taro veel ütleb, et põhiseaduse riive on meil siin paljudes eelnõudes olemas. Mul tekib küsimus, mis nüüd siis meil see poliitiline kultuur on, see uus poliitiline kultuur, mida seesama Eesti 200 lubas tuua. Kas see ongi see, et põhiseadus ei maksa meil mitte midagi, see on nii tavapärane, ja me normaliseerime seda, et kogu aeg ongi põhiseaduse riive, ja niimoodi teemegi?

Aitäh! Ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Ma saan viidata sellele, mis on kirjas Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses. Siin on viidatud sellele, kuidas on võimalik eelnõusid päevakorrast välja arvata. 

Ja Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma tahan kõigepealt öelda, et need on protseduurilised asjad, mida me siin praegu ikkagi torgime. See ei ole lihtsalt niisama. Ja need on seotud päevakorra kinnitamisega. See jutt, mida Taro siin [rääkis], et kinnitame ära ja siis pärast vaatame, kuidas hääled lähevad – kuulge, me ei ole nii eilased, et me arvaksime, et meie protesti peale päevakorda päriselt muudetakse või et koalitsioonis kokku lepitud hääletus kolmapäevaks muutub. 

Aga ma tahan lihtsalt mitmele asjale tähelepanu juhtida. Sa enne ütlesid, et komisjonist tulevad ettepanekud juhatusse ja nende järgi panete [kokku päevakorra]. Me kõik teame, et see nii ei ole. Kümned eelnõud, mis komisjon saatis suurde saali ja mille olid esitanud opositsioonifraktsioonid, jäidki saali tulemata. Nii et juhatusel on vaba diskretsioon. Seda te teete meile kogu aeg selgeks, et juhatusel on lai tõlgendamisõigus, mida ta paneb [päevakorda], mida ta ei pane. Seekord otsustati panna.

Teiseks, ma tahan öelda seda, et selle jaoks meil ongi õigus- ja analüüsiosakond. Ega komisjon ei tõlgenda meil põhiseadust, ammuilma kliimakomisjon või keskkonnakomisjon, kellel ei ole mingit põhiseaduse [tõlgendamise] pädevustki. Selleks ongi see osakond, kes meile nõu annab. Ja juhatus on seda nõu järginud, sellepärast et tavaliselt on see nõu olnud juhatuse enda tellitud selle jaoks, et opositsioonile koht kätte näidata. 

Loomulikult me protestime ja pöördume selle eelnõu asjus presidendi poole nii nagu siin ühe teise eelnõu puhul. Aga mina tahan tähelepanu juhtida sellele, et täiesti ebajärjekindel ja voluntaristlik on see poliitika, mis juhatuses on olnud.

Aitäh! Kindlasti on teil õigus presidendi poole pöörduda. Aga antud juhul minul ei ole küll alust seda konkreetset päevakorrapunkti käesoleva nädala päevakorraprojektist kuidagi välja arvata. Seda enam, et selle kohta on ka väga selget seisukohta väljendanud ühe fraktsiooni esindaja. Nii et selles mõttes ma ei saa siin midagi muuta praegu. 

Aga, head kolleegid, asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu! Algatajate ettepanekul jäävad käesoleva nädala päevakorrast välja kolmapäeva kuues, kümnes ja 11. päevakorrapunkt. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 12. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 57 Riigikogu liiget, vastu 22, erapooletuid ei ole. Päevakord leidis kinnitamist. 

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Ja palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esiteks, teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust haridus‑ ja teadusminister. Teiseks, elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kolmandaks, veel teine elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nende kahe nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kliimaminister. Ilusat rahulikku jõuluaega teile! Aitäh!

Suur tänu! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm eelnõu. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Enne, kui me asume tänase päevakorra juurde, on teade. Head kolleegid, täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis Eesti-Süüria parlamendirühma moodustamise koosolek. Koosoleku kokkukutsuja on Eerik-Niiles Kross. Ma saan aru, et te kogunete saali tagapool otsas. 

Nii, liigume tänase päevakorra juurde. Tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Hussari, Toomas Kivimägi, Arvo Alleri, Eesti 200 fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu liikme staatuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 545. See on selle teine lugemine. Ja ettekandeks on Riigikogu kõnetoolis põhiseaduskomisjoni esimees Hendrik Johannes Terras. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu ühel istungil. Arutati kahte laekunud muudatusettepanekut. Esiteks tehti muudatusettepanek lisada teksti pärast sõna "liikmele" sõnad "kuludokumentide alusel". Selle muudatuse [esitas] põhiseaduskomisjon selleks, et oleks täpsem sõnastus. Arutati ka teist muudatusettepanekut, mille esitas Keskerakonna fraktsioon. Muudatusettepaneku sisu oli asendada kogu käesolev eelnõu sisuga, mis oli Keskerakonna esitatud eelnõus – [see eelnõu] oli siin saalis eelmisel nädalal –, ehk siis et Riigikogu liikmete töötasu oleks sõltuvuses nende kohalkäimistest nii suure saali kui ka komisjonide [istungitel]. Seda muudatusettepanekut komisjon ei toetanud. Tehti ettepanek teine lugemine lõpetada. Ja kui teine lugemine lõpetatakse, on meil ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. detsembril.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta on laekunud kaks muudatusettepanekut. Neist esimese on esitanud põhiseaduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Ning teise muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. See ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Me oleme eelnõu [545] muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 545 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 461. See on selle eelnõu kolmas lugemine. Avan läbirääkimised fraktsioonidele ning Isamaa fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Meie ees on tegelikkuses mootorsõidukimaksu muutmise eelnõu. See kätkeb endas keskkonna poolt ehk kogu seda temaatikat, mis puudutab romusid meie avalikus ruumis. Automaksu tõttu on alanud diskussioon, kas ka nende sõidukite eest, mis on registris ajutiselt peatatud kandega, tuleks ikkagi maksta automaksu. Ja nüüd on siis selge, et tuleb, isegi siis. See kätkeb endas seda olukorda, et kui on kas või üheks päevaks vaja auto liiklusesse viia, et liigelda, siis tuleb selle eest ära maksta ka aastamaks. Ja loomulikult on sellel fiskaalpoliitiline mõju. 

Noh, meil on hästi palju räägitud sellest, et automaks oma loomult ei ole õiglane maks, sest see seab ebavõrdsesse olukorda erinevad piirkonnad, ka tegelikult erinevate vajadustega perekonnad, kellel on oma elulaad, olgu nad paljulapselised, olgu nad metsa- või põllumehed või olgu nad pensionärid, kellel on ajutiselt seda sõidukit tarvis. 

Ja tõesti saab öelda, et kiiduväärne on see, et tegelikult vanatehnika kogujad saavad hõlpu selle eelnõuga. Samas, kuidagi naljakas on öelda, et tegime mootorsõidukimaksu ja pärast lahendasime sellega kaasnevad probleemid. 

Isamaa fraktsiooni arvates on selle eelnõu üks oluline probleem ka omandiõigus. Me oleme seda meelt, et romude koht ei ole avalikus ruumis, vaid on jäätmekäitluses. Mõneti hakkab see eelnõu seda ka lahendama. Aga samas on meie arvates nõrgaks kohaks jäänud see, kuidas saab hüljatud varast päriselt peremehetu vara, milline on see õiguslik nüanss seal vahel, kas see on tasuline parkla, kuhu sõiduk viiakse, kus seda hoiustatakse ja peale seda antakse jäätmekäitlejale üle. Samas, see eelnõu annab tegelikult võimaluse valdajal teha seda ka kohe. Ja see hinnang, milline on romusõiduk, on suhteliselt subjektiivne. Seda saab siis hinnata meie arvates suhteliselt meelevaldselt ja see ei tee meie omandipoliitikale au. 

Nii et peaasjalikult nendel põhjustel Isamaa fraktsioon ei saa seda eelnõu toetada. Ja olgu siis ikkagi öeldud ära, et me ei pea ka automaksu kui sellist Eestis poliitiliselt õigeks, sest see tegelikult [toob kaasa] suurema ebavõrdsuse piirkondade vahel. Ja kui riik ei suuda pakkuda alternatiivina sagedasti [käivat ühistransporti] maapiirkonna elanikele, siis ainuke lahendus on valida omale uus elukoht ja minna elama sinna, kus on jõukohasem. Ja paraku tundub, et paljudele on siis jõukohasem elada linnas. Aga see ei ole kooskõlas Eesti terviklikkuse küsimusega, see ei ole kooskõlas meie erakonna väärtusbaasiga. Nii et see eelnõu ei ole hea eelnõu, olgugi et mõni detail võib olla isegi söödav. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Lühidalt markeeriks mõne asja ära. Nagu kolleeg Metsoja juba ütles, vaatamata sellele, et päevakorras on seadus nimega Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise [seaduse] eelnõu, on sisuliselt tõepoolest tegu sellega, et parandatakse automaksu[seadust], mis oma olemuselt on kiirustades kokku pandud käkk ja proovib ahnitseda teie taskutest päris palju raha. Nagu siin juba kogu selles automaksu diskussioonis on palju räägitud, mõjub see maks kõige rängemalt inimestele väljaspool suuri linnu ja mõjub ka rängalt suurtele peredele, kellel on suuremaid autosid vaja. Maapiirkonnas on mitut autot vaja. 

Ja kuna valitsusel oli nii kiire, et käsi jõuliselt inimeste taskusse ajada, siis nüüd me oleme jõudnud esimese paranduseni. Seda püütakse meile müüa justkui mingit heategu, et tekib mingi üleminekuperiood, kui romusid ja nii-öelda fantoomsõidukeid saab ilma lõivuta ära kaotada registrist. Aga kui me mõtleme sellele, et edaspidi on see lõiv 800 eurot, siis ega see ei ole väike raha[summa]. See on täiendav koormus. Ja kui lõivu põhimõte võiks üldiselt olla see, et see katab riigile tekkivad kulud, siis siin on tegelikult lõivu nime alla pandud üks järjekordne maks. 

Ma lugesin nädalavahetusel, et kolleeg Allas, kes ise ka Võrumaalt tuleb ja sotse esindab, rääkis umbes nii, et nüüd on see automaksu asi nii heaks saanud, et saab maainimestele jälle silma vaadata, nad saavad oma registris mitteolevate romudega rahulikult koduhoovis lund lükata. Seda lugedes ma mõtlesin, et see on muidugi oluline, et kui sul on töötav romu, siis saad sellega lund lükata, aga maainimeste jaoks palju olulisem on see, et jaksaks seda autot, mis sul registris on, ka üleval pidada, et sellega saaks lapsi kooli ja huviringi viia ja nii edasi. Mina ütlen, et, Anti, võta ikka kätte ja vaata otsa maainimestele, [kuula], mis nad sulle ütlevad. Mina küll nii optimistlik ei oleks nagu sina, et küll nüüd sai hea asi tehtud. Tegu on järjekordse näitega sellest, kuidas praegune koalitsioon asju teeb, vähe sellest, et kiirustades, tehakse ka halbu asju, ja palju. Ja siis pärast hakatakse nikerdama, et üht-teist püüda parandada. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Siin head kolleegid Andres ja Rain juba rääkisid nii mõndagi selle eelnõu sisust. Ega suurt vaidlusmomenti siin ei ole ja peab ainult kinnitama nende muret selle seaduseelnõu pärast. 

Rain Epler ütles, et eks me oleme seda automaksuseadust siin menetlenud ja seda on nagu kiiruga tehtud. Aga, hea Rain, tuletan meelde, et kiiruga ja kiirustades on kaks erinevat asja. Kiiruga ei ole siin midagi pistmist. Me oleme aasta aega seda automaksu[eelnõu] siin ju menetlenud. Minu arust on lausa kaks või kolm korda parandatud seaduseelnõu toodud jälle meie ette, just nimelt kiirustades. Ja ega jällegi head nahka sellest ei saanud. 

See seaduseelnõu, mis praegu on siin kolmandal lugemisel, on jällegi vigade parandus. Selle kohta võib öelda, et see ongi kiirustades tehtud, aga kiirusega ei olnud siin midagi pistmist. Aasta aega toodi praakseaduseelnõusid siia meie ette ja loomulikult me opositsiooni poolt ütlesime nende menetlusele, kõikidele nendele variantidele selgelt ei. Me kindlasti Eesti Keskerakonna fraktsioonis ei toeta automaksu ja kõiki kaasnevaid seaduseelnõusid, mis parandavad seda esialgset automaksuseadust. 

Ja loomulikult saab siin ainult nõustuda spetsialistidega ja heade kolleegidega, kes on selgelt välja öelnud, et automaks ei too mitte midagi head ei meie perekondadele ega ettevõtetele. See summa, mis järgmine aasta selle maksu kaudu laekub riigieelarvesse, on suur ja see tuleb eelkõige loomulikult meie inimeste taskust. Selle tõttu saavad inimesed ju [vähem] kulutada raha, mida on niigi väheks jäänud teiste maksutõusude tõttu – seda on niigi vähe –, teiste toodete soetamiseks, mis on hädavajalikud. 

Ja lisaks automaksule me teame väga hästi, kuidas aktsiisid järgmisest aastast tõusevad. See aasta on erinevaid aktsiise tõstetud ja järgmisel aastal tõstetakse ka bensiiniaktsiisi. Nii nagu me sellest seletuskirjast võisime välja lugeda, puudutab see otseselt inimesi ja leibkondi, mitte ainult ettevõtteid. See on seletuskirjas kirjas, et 76% [inimestest] sõidavad meil sõidukitega, mis töötavad bensiinil. Kõik need tõusud löövadki just nimelt nende perede tasku pihta.

Nii et loomulikult ei saa selle seaduseelnõuga nõustuda. Ma kordan üle, et uute maksude rakendamise otsused on tegelikult ju vastu võetud. See koormus, mis lasub meie inimestel järgmisel aastal ja ka 2026. aastal, selle vilju me saame alles maitsta ja need on kibedad. Nii et peame vastu! Ja Eesti Keskerakonna fraktsioon kindlasti seda eelnõu ei toeta. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Igor Taro. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Eesti 200 kindlasti toetab seda eelnõu, sellepärast et Eesti 200 vaatab alati pikka plaani. Millega tegeleb see eelnõu pikas plaanis? Romude probleemiga. Tegu on jäätmeseaduse ja teiste seaduste muutmise [seaduse] eelnõuga. 

Meil on praegu liiklusregistris üle 600 000 aktiivses kasutuses sõiduki ja üle 200 000 ehk kolmandik on peatatud registrikandega sõidukid, mille puhul ei ole selge ei nende saatus ega omandisuhe. Võib-olla neid sõidukeid üldse ei ole, võib-olla nad mädanevad kuskil. 

Mis on eesmärk nendel inimestel, kes ütlevad, et nad on selle eelnõu vastu või et see ei ole nende väärtustega kooskõlas? Kas teie pikk plaan on muuta Eesti üheks suureks romulaks, mis üleni roostetab, laguneb, lekib? Tegu on kahtlemata väga olulise keskkonnaprobleemiga, olulise probleemiga tänavapildi mõttes nendes kohtades, kus neid romusid koguneb.

Välja toodud küsimused omandiõiguse kohta on ju tegelikkuses komisjonis läbi arutatud. Omandiõigus ei saa olla ühepoolne või ühekülgne, et me käsitleme ainult sõidukiomaniku omandiõigust, aga me jätame täiesti kõrvale maaomanike õigused ja ütleme, et maaomanik peab taluma lõputult mingisuguse roostetava laguneva sara mädanemist enda territooriumil ja tema õigus oma maaomandile ei maksa mitte midagi.

Selleks, et maaomanik saaks üldse selle peremehetu varaga midagi ette võtta, on väga palju eeldusi. Siin on olemas teatud riive omandiõigusele, aga see kaalutakse alati läbi ja leitakse niisugune lahendus, kus see riive on võimalikult väike või see on välistatud. Selle vraki või romu omanik peab tõesti kõvasti vaeva nägema, jätma oma vara hooletusse, mitte registreerima seda pikkade aastate jooksul, et kellelgi tekiks üldse õigus seda peremehetut vara teisaldada.

Ja mis automaksu puudutab, siis kummaline on kuulata neid arvamusavaldusi, kus üks tervemõistuslik ettepanek ja muudatus üritatakse keerata sedapidi, et see oleks justkui negatiivne autoomanikele. Ei ole negatiivne, see on positiivne areng. Kui sõiduk on aasta otsa kasutusest väljas olnud, siis on väga tervemõistuslik seda mitte maksustada selle aasta eest ja innustada autoomanikku. Kui keskkonnamõju ei ole, siis ei lange talle ka maksukoormust. Eesti 200 kindlasti [praegu] ja edaspidi toetab tervemõistuslikke lahendusi. Aitäh!

Aitäh! Ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Anti Allase. Palun! (Anti Allas küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Kohe algatuseks olgu öeldud, et ma kindlasti väga detailidesse enam ei lähe. Kõik kolleegid on siin, igaüks oma nurga alt, midagi selle menetluse käigus rääkinud. Ja ma ei hakka ka oma teisel lugemisel peetud kõnet ümber rääkima. Seda saab hiljem järgi lugeda ja seal on rohkem detaile sellest, millega see seadus tegeleb. Aga olgu algatuseks ikkagi ära öeldud, et tegemist on igati mõistliku, ja julgen öelda ka, et menetluse käigus veel palju mõistlikumaks muutunud seaduseelnõuga. Seda Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon igati toetab. 

Ma arvan, et kõige olulisem on [öelda] seda, et see [eelnõu] ju ei tegele otseselt mootorsõidukimaksuga – see seadus on vastu võetud –, aga tegeleb kõige sellega, mis selle seaduse tuules on tekkinud. Ja rõhutan vajadust, aga eriti võimalust sõidukiga tegeleda kogu tema elukaare vältel. See on minu arvates väga-väga oluline ja sellele see eelnõu aitab tublisti kaasa. Hooletusse jäetud sõidukid ja üha paisuvad registrid pole kellegi huvides. 

Nagu ma ütlesin, kuna seadus on sündinud automaksu ehk mootorsõidukimaksu tuules, siis mitmed selle rakendamisega seotud vajalikud muudatused saavad selle seaduseelnõuga sisse viidud. Aga hea meel on ka selle üle, et seaduseelnõu muudab oma nii-ütelda emaseadust ehk mootorsõidukimaksu seadust nii, et vabastab ajutiselt registrist kustutatud sõidukid automaksust. Ma arvan, et me tegime selle sammu, vabastasime need sõidukid automaksust selleks, et inimesed oma riigis veelgi rohkem [ei peaks] pettuma ja nördima. Siin on väga palju räägitud maainimestest. Varasemates diskussioonides on ka öeldud, et maal, ja mitte ainult maal, on palju selliseid inimesi, kes vajavad reservautot. Ja autosid, mis reaalselt liikluses ei ole, tegelikult ei ole mõistlik maksustada. 

Mul on väga hea meel, et selle seaduseelnõu [menetlemise] käigus toimus väga normaalne parlamentaarne diskussioon. [Eelnõu] muutus paremaks. Aitäh kõigile, kes sellele kaasa aitasid! Tänan tähelepanu eest.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 461 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 461. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 50 Riigikogu liiget, vastu 16, erapooletuid ei ole. Eelnõu 461 on seadusena vastu võetud. 

Järgnevalt tänane kolmas päevakorrapunkt, mis on ülevaade "Kriminaalpoliitika põhialuste aastani 2030" elluviimisest. Selle päevakorrapunkti puhul meenutan, et ettekande pikkus on kuni 20 minutit, iga Riigikogu liige saab ettekandjale esitada ühe küsimuse ja läbirääkimised on avatud fraktsioonidele ja ministrile. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu! Järgnevad minutid on meil võimalik pühendada õiglusele ja aususele. "Kriminaalpoliitika põhialuste aastani 2030" punkt 9 näeb ette sellise arutelu siin Riigikogu saalis korra aastas ja praegu me keskendume 2023. aasta ülevaatele. 

Positiivse poole pealt tooksin alustuseks välja selle, et mõõdetakse laialdaselt seda, kui palju peavad inimesed eri riikides kuritegevust riigi suurimaks probleemiks. Kindlasti ei saa ma seda nüüd rõõmuga öelda, et Eestis peetakse suurimaks probleemiks elukallidust ja hinnatõusu, rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt, aga antud päevakorrapunkti silmas pidades on mul ministrina hea meel tõdeda, et kriminaalpoliitikas on [mitmeid] aastaid tehtud õigeid valikuid ja sellest tulenevalt peavad Eesti inimesed kuritegevust riigi üheks suurimaks probleemiks oluliselt vähem, kui seda peetakse naaberriikides. Ehk suures plaanis on meie ühiskond turvaline. 

Samas, üle kümne aasta oli meil kuritegevus langustrendis, aga kahjuks 2023. aastal pöördus registreeritud kuritegude arv tõusule. Paraku on juba kindlalt seda võimalik öelda ka tänavuse aasta kohta. Registreeritud kuritegude koguarv jätkab kasvamist. Kõige suurema osa kasvust annavad kelmused, tänavu näiteks lausa neljandiku võrra, 25%-lise tõusuga. 

Kuigi inimesed üldiselt ütlevad, et nad tunnevad ennast kodukandis pimedas turvaliselt, siis kahjuks kandub see turvatunne liiga kergesti üle ka arvuti kasutamisele. Hüppelise kuritegevuse kasvu taga ongi kõige enam arvutikelmused. Arvutikuritegudes annavad tooni petukõned, petusõnumid ning erinevad sotsiaalmeedia- ja meilikontode hõlvamised, samuti ostu- ja müügikeskkondades petulinkide kaudu raha väljapetmised, ahvatlevad töö- või investeerimispakkumised, mis lubavad kiiret rikastumist, ning ka uued või vanad tuttavad, kes ohvri panga- või ID-kaardiga jalga lasevad. 

Üle poole nendest tavalistest kelmustest ongi meil arvutikelmused. 2023. aastal oli üle 2000 selliseid kuritegusid, kus kasutati ära inimeste usaldust, vähest digipädevust, teadmatust või kõiki neid kolme korraga. Kõige rohkem sattus sellise tüüpilise petukõne ohvriks venekeelne vanem naine, kes ei kahelnud vene keeles kõneleva kelmi usaldusväärsuses ja arvaski, et talle helistab mures politseinik või pangatöötaja, kes soovib tema vara halva eest kaitsta. Kahjuks selline mõtlematus lõpeb reeglina kas tühjendatud pangakontoga või halvemal juhul ka ohvri nimele võetud kiirlaenudega. 

Paraku tuleb öelda, et me ei saa siin rääkida ainult vanematest inimestest, vaid petusõnumite ja -kirjade ohvrite seas on märkimisväärne hulk ka noori inimesi, kes ise peavad ennast väga digiteadlikeks. Saades kullerteenuse teadet imiteeriva sõnumi, mis hoiatab, et tellitud pakki hoitakse kinni, kuni saaja maksab paar eurot selle vabastamiseks juurde, kipuvad noored pikemalt mõtlemata oma pangakonto andmed sõnumi kaudu avanenud veebilehtedele sisse tippima ja see paarieurone kulu lõpeb konto tühjendamisega. Kahjuks varjavad sellised kelmid väga hoolikalt oma digitaalset jalajälge ja nende tabamine on keerukas ja aeganõudev. Eesti paneb oma ressursid sellesse, et saada kätte kelmide võrgustikke ja organiseerijaid.

Nüüd, nende kelmuste lahendamisel, jah, edulugusid väga palju ei ole, aga üldiselt saan positiivse poole pealt välja tuua seda, millest on juba mitu korda juttu olnud: vangide arv meil jätkuvalt väheneb ja ka korduvkuritegevuse määr on [väiksem] kui eelnevatel aastatel. See tähendab seda, et karistuse kandmine vangla alternatiivina näiteks kriminaalhoolduses üldkasuliku töö kaudu või ka osalemine sotsiaalprogrammides annab tegelikult häid tulemusi. Väga oluline on kärbete kontekstis valdkondadeülene koostöö, et see edulugu jätkuks. Kindlasti on oluline teada ka seda, et alaealiste puhul saame rääkida väärtegude ja kuritegude puhul kokku langustrendist. Siin ma väga tänan kõiki sotsiaaltöötajaid, kooliõpetajaid, lapsevanemaid ja kõiki, kes on ennetamisega tegelenud. Me paistame siin tegelikult ka maailma mõistes silma väga heade näitajatega.

Me [enne] rääkisime arvutitest või digimaailmast negatiivse külje pealt, aga see digimaailm on nagu leivanugagi: üldiselt me kasutame seda headeks asjadeks, ainult mõnel üksikul korral saab paha inimene seda halvaks asjaks kasutada. Tegelikult on viimastel aastatel meil olnud väga häid näiteid, kuidas me oleme just digitaliseerimise abil hoidnud oluliselt kokku menetlejate aega nii politseis kui ka kohtus. Paberimajanduse asemel [jääb aega] päriselt menetlemiseks. Meil on mindud üle digitaalsele kriminaalmenetlusele, digitoimikule, kasutusele on võetud uus kohtuekspertiisi infosüsteem. Kõik see tähendab seda, et inimeste jaoks on menetlused muutunud kiiremaks. Lisaks on meil käimas biomeetriaregistri arendused. Oluline on veel see, et menetluse kiirenemine toob kaasa selle, et see on kannatanutele ja tunnistajatele vähem koormav ja vabanevat ressurssi [saab] suunata kuritegude sisulisele uurimisele ja menetluse juhtimisele. Lisaks on muutunud digitaalsemaks rahvusvahelised menetlused, mis samuti [suurendab menetluste] kiirust, sest enam ei sõltu me üleeuroopalisest postiteenusest. 

Minu jaoks isiklikult on väga oluline see, et kannatanud oleksid menetlusprotsessis paremini toetatud. Ja ka siin on mitu sammu edasi astutud. Justiitsministeeriumi eestvedamisel ja koostöös Euroopa kuriteoohvrite võrgustikuga on välja töötatud väärkohtlemise kehakaart ja individuaalsete vajaduste hindamise vorm. Seda kõigepealt piloteeriti Viru piirkonna haiglate, politsei ja prokuratuuri koostöös ning saadi väga hea tagasiside just eeskätt ohvritelt. Tundus, et see aitab neil päriselt väga rasketest olukordadest lihtsamini edasi liikuda ja sageli aitab emotsionaalselt üliraskes olukorras kergemini fikseerida vigastusi ja talletada tõendeid kannatanute kaitseks edasises menetluses. 

Aga siinkohal kindlasti rõhutan, et inimesed, kes on kuriteo ohvriks sattunud, võiksid leida selle julguse, et võimalikult kiiresti pärast juhtumit politsei poole pöörduda, sest aja jooksul need vigastused või muud ilmsed vägivallamärgid kaovad ja seetõttu muutub tõendite leidmine keerulisemaks. Samuti aitab see individuaalsete vajaduste hindamise vorm terve menetlusprotsessi jooksul tagada ohvrite vahetut turvalisust ja leida tuge püsiva abivajaduse korral. See projekt on olnud sedavõrd edukas, et nüüd juurutatakse sama mudelit lisaks Eestile Maltal ja Portugalis.

Kui me rääkisime siin ohvrite kaitsest, siis väga oluline on, et me pööraksime rohkem tähelepanu erivajadustega ohvrite kaitsele. See on üks kõige keerulisemaid valdkondi ja seda teeme me koostöös Euroopa Liiduga. Euroopa Liit jõudis tänavu aasta alguses kokkuleppele naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivis, mis just peab silmas erivajadustega ohvrite paremat kaitsmist. Üldiselt on selles direktiivis ettenähtu meie karistusõiguses juba kaetud ja need süüteokoosseisud on meil juba karistatavad, aga oluliseks saab pidada tegelikult koalitsioonileppes väljatoodut, et me lähisuhtevägivalla ohvritele, lastele, aga eraldiseisvalt ka õpetajatele peame pakkuma paremat tuge küberahistamise korral. Need kolm sihtrühma vajavad meie koalitsioonileppe kohaselt küberahistamise eest erilist kaitset ja kindlasti on erivajadustega inimesed ka nende inimeste hulgas. 

Siiski tuleb mainida, et 55% Eesti elanikest peab korruptsiooni murekohaks. See tähendab seda, et loomulikult tuleb selle valdkonnaga edasi tegeleda. Korruptsioonivastane seadus oli ka täna värskelt põhiseaduskomisjonis arutusel. Nimetaksin ära selle, et uuringute järgi tunnevad noored inimesed korruptsiooni vähem ära ja aktsepteerivad seda ka rohkem. Ja positiivseks näiteks saab pidada seda, et Justiitsministeeriumi, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli koostöös pakutakse gümnaasiumides tunde korruptsiooni ennetamise kohta. See on olnud edukas lähenemine, et just noorte teadlikkust tõsta. 

Peatselt jõuab Riigikokku kriminaalasjade menetlemise kiiremaks ja ökonoomsemaks muutmise eelnõu, mille ettevalmistamisega on tegelenud vastavalt koalitsioonileppele ka kaks eelmist ministrit. Siin tuleb ikkagi nimetada ka seda, et üldiselt kestab meil kohtueelne kriminaalmenetlus vähem kui aasta, kohtu esimeses astmes keskmiselt alla kahe kuu. Meil on meedias üleval olnud mitmed juhtumid, mis on silma torganud tõesti erakordselt pika menetluse poolest, aga kui me üldist statistikat vaatame, siis need on pigem õnnetud erandid. Muidugi ka neid ei tohiks nii pikal kujul olla. Ja nii nagu nende pikaks veninud asjade puhul on meediast lugeda [saanud], on seal kas süüdistatavate suur arv, asjaosaliste puudumine istungilt või kohtuniku või prokuröri vahetumine menetluse jooksul olnud need peamised asjaolud, mis on menetlust venitanud. Toon isegi näite juurde: kokkuleppemenetluse puhul kohtu esimeses astmes jõutakse lahendini keskmiselt 31 päevaga ja lühimenetluse puhul 39 päevaga. 

Kriminaalpoliitika põhialustes on väga olulisel kohal lapsed ja noored ning nendega tegelemine. See võimaldab ennetada edasist kuritegevust. Meil oli vanglates 2023. aasta lõpu seisuga 277 17- kuni 29-aastast inimest ja kriminaalhooldusel 711 inimest vanuses 14–29 eluaastat. Aga mure on kõige rohkem selles, et noored kipuvad uuesti kuritegelikule teele sattuma. Umbes 80% vanglast vabanenud alaealistest satub kahe aasta jooksul uuesti ülekuulamisele ja umbes 60% satub uuele ülekuulamisele juba esimese poole aasta jooksul pärast vabanemist. Need andmed näitavad, et kindlasti tuleb siin leida paremaid lahendusi. Praegu arendatakse taastava õiguse põhimõtteid, mis tõenduspõhiselt peaksid just korduvkuritegevust vähendama. 

Kolmas suur ülesanne on ennetus, eriti sõltuvuse ja vaimse tervise häiretest tingitud õigusrikkumiste puhul. Ennetusnõukogu selleks oma tööd teeb. Tegevusplaan on valmis. Üks olulisemaid tegevusi on koolitused. Siin tahan kiita Politsei- ja Piirivalveametit, kus kõik [sellega seotud] politseiametnikud on ennetustegevuse koolitused läbinud ja saavad seetõttu oma ennetustööd tõhusalt planeerida. Ja me vaatame riigis üha rohkem ka seda, et ennetus oleks ikkagi tõenduspõhine ja selle mõju ei hinnataks mitte emotsioonide põhjal, vaid teadlaste abiga. Peamine eesmärk on korduvkuritegevuse vähendamine. 

Kui me räägime sõltuvushäiretest, siis ei saa kindlasti minna mööda teemast, mis kogu aeg tõusetub: see on kanep. Euroopa Liidu suurima liikmesriigi, Saksamaa parlament otsustas hiljuti, et kõik vähemalt 18-aastased elanikud võivad omada kuni 25 grammi kanepit ja kasvatada kodus kuni kolme kanepitaime. Tahan üle rõhutada, et Eestis ei tegele keegi praegu ühegi narkootilise aine legaliseerimisega. Millega me tegeleme, on see, et vaatame otsa, kuidas karistus ja kuritegevus meil mõistuspärasemalt välja näeks. Kui Saksamaal tohib inimene omada kuni 25 grammi kanepit, siis Eesti seaduste järgi on tegemist enam kui kolmekordse kogusega, mille [omamise] kui esimese astme kuriteo eest näeb praegune karistusseadustik ette vangistuse kuni kümme aastat. Sanktsiooni ehk karistuse [pikkus] on olnud keskmiselt viis aastat. Nii et meie narkopoliitika on võrreldes Saksamaa ja teiste Euroopa riikidega tõesti erakordselt karm. Ja kui me vaatame, siis näeme, et meie seadusandlus [selles valdkonnas] näeb praegu välja üsna identne Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeksiga. 

Miks sellele üldse mõelda? Kui me vaatame regulaarse kommunaalreovee analüüsi [tulemusi], siis me näeme, et umbes 60 000 inimest Eestis tarvitab regulaarselt narkootilisi ja psühhotroopseid aineid. Praeguse seaduse järgi on nad kõik rängad õigusrikkujad. Sõltuvalt aine kogusest on tegemist vähemalt väärteoga, aga tõenäoliselt ka kuriteoga. Mida me selles olukorras teha saame? Otsime lahendusi, kuidas kriminaalpoliitika fookus oleks suunatud sinna, kus toimetavad inimesed, kes kahjuks püüavad rikastuda teiste inimeste elu ja tervise arvelt ja kasutavad sõltuvust oma rikastumise allikana. 

Üledoosist tingitud surmade kasv on meil kiire: 2023. aastal 117 surma võrreldes sellele eelnenud aasta 79 surmaga. Kindlasti ei ole õige ka lähenemine, et ärme tee midagi, äkki läheb ise mööda, sest me näeme aasta-aastalt, kuidas narkootikumidega seotud kahjud ühiskonnale tervikuna suurenevad. 

Positiivse poole pealt siiski ka [midagi]. Masskuriteo liikidest üks levinuim on olnud mootorsõiduki joobes juhtimine. See on nüüd vähenenud. Ja pange tähele, mispärast! Nimelt võtsime me 2023. aastal ette poliitika muudatuse ja esmakordsed rikkujad on jäänud kohtuliku karistuseta. Neile on isegi juhtimisõigus alles jäetud. Need esmakordsed rikkujad on suunatud käitumiskontrolli ehk nad peavad regulaarselt näitama seda, et nende veres ei ole alkoholi ja nad on alkoholi tarbimise lõpetanud. Kõik andmed näitavad, et poole vähem on tegelikult retsidiivsust sellise lähenemise puhul ehk see on turvaline alternatiiv karistusele. Korduvrikkumise puhul läheb inimene reaalselt vangi. Aga see võimalus, et esimese vahelejäämise korral käiakse vereproovi andmas – verest on alkohol tuvastatav kuni kuu aega pärast selle tarvitamist, inimene reaalselt peabki oma käitumist muutma –, on osutunud väga edukaks. Ehk vangistust [kohaldatakse] siis, kui ühiskond on ohustatud, aga kui jäädakse esimest korda purjuspäi juhtimisega vahele, on võimalus minna täieliku kainenemise teed, ja see on tõesti olnud edukas. 

Lõpetuseks veel sedagi, et meie pikaajaline suund kriminaalpoliitikas on siiski see, et me vangistust rakendame siis, kui inimene on ühiskonnale ohtlik, ja me tegeleme väga tõhusalt inimesega vangistuse ajal ja ka pärast seda. Meil on üldiselt tagasipöördumine vanglasse võrreldes teiste riikidega tagasihoidlik ehk väga positiivne on see töö, mida meie justiitskorrektsioonisüsteem teeb. Ka tugiteenuste kasutamine on osutunud edukaks. Praegu me oleme tõepoolest sellises olukorras, kus meil kolmest vanglast üks on sisuliselt tühi. Siinkohal ma oma ettekande lõpetan. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Jaanus Karilaid, palun! 

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Vastab tõele, et kümme aastat, 2012–2022 kuritegevuse näitajad langesid. Ja siis midagi juhtus. See on hea, et te oma ettekandes rääkisite ka poliitika muudatustest. Midagi juhtus aastal 2023, kui sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond hakkasid vähendama huvihariduse rahastamist. Alguses lubati, et makse ei tõsteta, aga tegelikult tõsteti makse. Majandus on olnud languses. On pandud järjest koormisi peale. Majanduslik olukord on läinud raskemaks. Kas te näete, et nendel poliitika muudatustel on mingi seos kuritegevuse tõusuga, või te distantseerite ennast sellest?

Kui me vaatame statistikat, siis kõige suurem [osa], mis [kuritegevust] tegelikult jõuliselt kasvatab, on needsamad arvutikelmused. Inimesed annavad oma rumalusest ära raha, mida nad on kogunud mis tahes maksukeskkonna aegadel. Ma saan küll aru selle küsimuse sihist, aga siiski, kui me neid suuri numbreid vaatame, siis me näeme, et meil on igaühel [vaja] väga palju ära teha ja vestelda kõikide oma lähedaste ja tuttavatega, sõltumata nende vanusest, et selgitada neile, et kaasajal on jõudnud kurjategijad sinnamaani, et nende telefonile võib tulla kõne nende lapse numbrilt, räägitakse nende lapse häälega ja küsitakse raha. Selleks kõigeks on digimaailm täna võimeline pahatahtlike inimeste tõttu. Leppige näiteks lähedastega kokku kas või üks kontrollküsimus, mida ainult teie laps teab, et te ei läheks selle õnge, kui teilt üritatakse raha välja õngitseda. See on kasvutendentsi juures kõige suurem murekoht ja siin saab igaüks midagi ära teha, et seda vähendada ning et kelmidele ja kurjategijatele see raha ei jõuaks.

Kolleeg Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ma jätkan selle teemaga, millega te praegu lõpetasite. Panin oma küsimuse juba kirja. Tõepoolest, arvutikelmuste ja küberkuritegevusega seotud juhtumite arv Eestis kasvab ja infot nende juhtumite kohta tuleb avalikkusele järjest rohkem. Ma tean, et seenioridele tehakse isegi spetsiaalseid koolitusi. Aga see vanarahva tarkus, et [miski on] liiga hea, et olla tõsi, justkui alati ei toimi. Põhjusi on mitu. Ma küsin, kui palju neid küberpetiseid on kätte saadud – teatavasti on see globaalne kuritegevuse liik – ja ka vangi pandud. Kas on mõni näide tuua? Võib-olla oleks mõtet – ma siin nagu [sekundeerin] teie viimast ütlust – siiski teha meedias [teavituskampaaniaid] ja laia levikuga koolitusi inimestele, ütleme, täiesti praktilisi.

Aitäh! Kindlasti on meedia oluline ja meedia on teinud siin ka päris head tööd, aga mitte miski ei ole väärtuslikum kui isiklik kontakt, selgitamaks, mis toimub ja mis on võimalik. 

Täpse arvu, kui palju on kätte saadud, ma jään võlgu, selle katsume kirjalikult pärast järgi saata. Aga paraku on sellistes olukordades kurjategijate kättesaamine väga keeruline. Siinkohal tuleb tänada kõiki inimesi, kes on kaasa aidanud, et näiteks neid vahetult raha järgi minevaid kullereid kätte saada. Seal on tõesti kodanikuaktiivsus, perekondade sekkumine ja politseiga koostöö tegemine äärmiselt oluline. Teame ka teiste riikide praktikast, et inimestel võib tekkida täiesti pime usk sellistesse liiga-hea-et-olla-tõsi-asjadesse ja igasugune veenmine seal võib olla väga keeruline. Aga jah, mures on kõik, näiteks pangad ja pered. Kõige kindlam on isiklikult mitu korda üle rääkida.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Suur tänu selle põhjaliku ettekande eest! Minu küsimus puudutab inimeste turvatunnet ja kaitstust, millest te oma ettekande alguses rääkisite, eriti nende inimeste, kes elavad Kagu-Eestis. Nagu paljud teavad, läheb Põlvas kohtumaja kinni. Kohtuvõim on kahtlemata üks osa sellest, et inimene tunneks ennast kaitstuna ja et ta saaks ka oma õigusi kaitsta. Kuidas teie meelest võiks tagada seda, et üle Eesti oleks ikkagi kõikidel inimestel tunne, et see oluline võimuharu on neil kohapeal olemas? Ma loomulikult ennetan seda mõttekäiku, et kõik on ju interneti teel kättesaadav. Võib-olla peaks mõned asjad olema Tallinnas rohkem interneti teel kättesaadavad, aga regioonides peaksid füüsilised võimalused alles jääma.

Aitäh! See, et tuleb teha kärpeid kohtusüsteemis, on tõesti üks kõige raskemaid ülesandeid üldse. Esiteks [täidab] kohus üht riigi põhifunktsiooni. Terve meie põhiseaduse XIII peatükk sellega tegeleb, see on riigi toimimise üks aluseid. Teiseks. Nagu me kõik teame, saab päästeametnik mingil moel teha valikuid. Noh, näiteks kärpe korral ei sõida kassi puu otsast alla tooma. Aga kohtutel puudub igasugune võimalus ise valida oma töökoormust. Kõiki neid asju, millega inimesed kohtusse pöörduvad, tuleb menetleda. Ainukene võimalus kohtute töökoormuse hõlbustamiseks on ühiskondlikud kokkulepped Riigikogus, et vähendada kohtute töökoormust nendes kohtades, kus kohus ei pea olema see, kes neid küsimusi lahendab. 

Põlva kohtumaja sulgemine on olnud tõesti pikka aega üleval, seda on kohtute haldamise nõukoda mitu korda otsustanud. Ja ma väga loodan, et inimestele [jääb] turvatunne alles tänu politsei tegevusele. Kohtusse pöördutakse ka täna enamasti kirja teel, mitte ei minda füüsiliselt kohtuhoonesse kohale. Interneti teel, veel täpsemalt öeldes. Ja kui me vaatame statistikat Tartu Maakohtus, mille alla Põlva kohtumaja käib, siis me tegelikult näeme, et menetluste arv on seal oluliselt kukkunud. 2015. aastal oli väärteomenetlusi 1839, aga 2024. aastal 1043. Keskmine menetlusaeg on 60 päeva. Kriminaalmenetlusi – siin on nüüd juttu tervest Tartu Maakohtust – oli 2015. aastal 4035, 2024. aastal 2408. Keskmine menetlusaeg on 41 päeva. Nagu me näeme, on viie aasta jooksul peaaegu poole võrra menetluste arv langenud.

Nii et arvestades seda, et menetlused on läinud digitaalseks, inimesed pöörduvad kohtusse kirja või e-kirja teel, kohtumenetlused on kirjalikud või videosilla vahendusel ja kohtumenetluste hulk just väärteo- ja näiteks kriminaalmenetluse puhul on oluliselt kukkunud, ma usun, et Kagu-Eesti inimesed saavad kindlad olla, et nende turvalisus säilib. Ja kui me vaatame seda, kui palju on tulnud inimesi konvoeerida, siis nende inimeste hulk on oluliselt langenud just tänu videosilla kasutamisele. Aga ka üldiselt on menetluste [arv] langenud. 

Ma rõõmuga sellest muidugi ei räägi, sest, veel kord rõhutan üle, tegemist on riigi põhilise teenusega. Aga midagi ei ole teha, kuskilt tuleb need kärpekohad leida. Ja veel kord, see ei ole esmakordne otsus Põlva kohta. Maja on sageli üsna tühi, sest kohtunikud elavad ja töötavad Tartus.

Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Alaealiste kuritegevuse puhul on statistika tõepoolest rõõmustav. Kuid paraku peame tõdema, et eriti see aasta on mitmed juhtumid, mis on seotud alaealistega, Eesti ühiskonda šokeerinud. Need on olnud väga räiged isikuvastased kuriteod: mõrv, aga ka omakohus ja palju muud. Ja paratamatult tekib ühiskonnas selle statistika kõrval küsimus: kas meie tänane viis, kuidas alaealisi õigele rajale suunata, on õige? On seal mingisuguseid mure[kohti], mida te näete, et tuleks koheselt parandada? Milline on teie hinnangul suund, kuhu me peaksime alaealiste ja väga raskete isikuvastaste kuritegude puhul suunduma? Mida peaks riik tegema?

Aitäh! Kuigi üldiselt on alaealiste süütegude arv tõesti langustrendis, siis on kaks õigusrikkumise liiki, mis väga sageli meediasse ei jõuagi, aga mis näitavad siiski kasvutendentsi. Need on vargused poest või ostukeskusest ja teine on narkootikumide müük ja vahendus. Me ei räägi tarbimisest, vaid alaealiste poolt narkootikumide müügist ja vahendusest. 

Saan siin tänada ka kõiki eelmisi valitsusi, sest kui me mõtleme, et 2013. aastal oli vanglas 33 alaealist, 2023. aastal üks alaealine ja praegu on piltlikult öeldes kaks, siis see tendents on olnud õige. Aga me kindlasti peame hoidma tähelepanu sellel, kuidas saada kahele asjale pidur peale: need on vargused ning narkootikumide müük ja vahendus. Ennetusnõukoda sellega ka eraldiseisvalt tegeleb. Noored ei varasta poest puuduse tõttu. Ja narkootikumide müük ja vahendus on niivõrd kohutav ja sageli ka vahendatakse neid teistele alaealistele. Samamoodi vahendavad [noored] omavahel nikotiini sisaldavaid tooteid. 

See on kindlasti koht, millele riik peab rohkem tähelepanu pöörama koos omavalitsuste ja koolidega. Ennetusnõukoda on ette näinud mitmeid tegevusi, näiteks kiusuennetustegevus ja "Ringist välja" mudel eriti keeruliste juhtumite korral. Aga teie viidatud eriti traagilise näite puhul ei olnud see tulemust andnud. Loomulikult ei anna mitte mingi abi või tugi kunagi sajaprotsendilist tulemust. 

Kahjuks lugesin just nüüd uudist, kuidas Tallinnas ühistranspordis sekkus üks meesterahvas purjus noorukite lärmamisse. Nad läksid talle füüsiliselt kallale ja mitte ükski kaasreisija ei reageerinud. Lõpuks kutsus abi bussijuht. Vähemalt selle kõne võiksid teha või kuidagi aidata teised inimesed, kui nad näevad, et kellelegi liiga tehakse.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Kõigepealt ma tahaksin teid kiita, et te toote kriminaalmenetluse kiirendamise eelnõu varsti Riigikokku. Sellega on palju vaeva nähtud ja see on kindlasti samm õiges suunas. Aga mu küsimus tuleb vanglate kohta. Kaugele te olete jõudnud vanglate väljarentimise [teemaga]? Kas see on veel päevakorras ja kas kunagi [tuleb see] võimalus või mitte?

Aitäh! Vabariigi Valitsus on andnud mulle mandaadi välja selgitada, millistel tingimustel oleks vangla väljarentimine võimalik. Nende tingimuste kokku[panemise] tähtaeg on märtsi lõpp. Loodame jõuda oluliselt varem sellega valitsusse ja valitsus saab seejärel teha otsuse. Seal analüüsime põhiseadusele vastavust rahvusvahelise õiguse seisukohalt, inimõiguste seisukohalt ja Eesti turvalisuse seisukohalt. Me analüüsime kõiki olulisi aspekte, millest kindlasti kõige-kõige tähtsam on Eesti inimeste turvalisuse tagamine. 

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Praegu on noorte puhul kõige suurem probleem narkootikumide tarvitamine. Järjest varasemas eas hakatakse neid tarvitama ja püsitarvitajaid on järjest rohkem. Seda soodustab see olukord, et narkootikumid on juba odavamad kui alkohol. Alkoholiprobleem on nüüd sekundaarseks taandunud.

Aga meil on üks uus mure: sünteetilised opioidid, mis on Eestisse sisse tulnud. Ma ei märganud, kas te oma ettekandes puudutasite seda teemat. Teile ei tohiks see teadmata probleem olla. See ei ole ainult Eestis niimoodi, see on kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides ja ka teistel mandritel väga suur probleem. Nendest sõltuvusse jäämine on hästi-hästi kiire ja need on väga ohtlikud. Kuidas kavatseb riik selle probleemiga võidelda? On riik endale korrektselt teadvustanud selle probleemi olemasolu? Kas on mõeldud välja mingeid konkreetseid tegevusi, et seda asja vähegi kontrolli alla saada?

Aitäh! Ma nimetasin selle kurva numbri, mis on väga palju just teie nimetatud murekohaga seotud. Tõesti, surmade arv narkootikumide üledoosi tõttu kasvab meil väga kiiresti. Ja see on seotud sellega, et üha lihtsam on üha lihtsamates keemialaborites toota uusi sünteetilisi sõltuvust tekitavaid aineid. Ja loomulikult on seda teadvustanud mitte ainult Eesti, vaid tõepoolest terve Euroopa Liit ja laiem [maailm]. 

Peamine rõhk on loomulikult tootmise kinnipanemisel ja levitamise [takistamisel]. Me just hetk tagasi Euroopa Liidu asjade komisjonis arutasime Euroopa Liidu uut algatust, mis puudutab ebaseaduslikke relvi ja nendele ühiselt paremini vastu astumist. Kahjuks liiguvad narkootikumid koos relvadega ja narkootikumide kasv toob kaasa ka ebaseadusliku relva kasutamise kasvu, mis omakorda toob paratamatult kaasa vägivaldse kuritegevuse ja selle kasvu. Ehk see pilt nii [mujal] Euroopas kui ka siin meie ümber ei ole sugugi hea.  

Kuidas seda [olukorda] lahendada? Ma siin paneks teie ette ühe küsimuse, millele me otsime vastust, mida ei ole praegu väga olemas. Nimelt, kui teil on ebaseaduslik relv, siis te saate selle mingi lühikese aja [jooksul] ära anda, ilma et teile langeks osaks karistus. Kui te leiate, et teil on mingit laskemoona või sellist asja, siis Päästeameti kampaania [ajal] saate te selle lühikese aja jooksul ära anda, ilma et teile selle eest karistust tuleks. Abitus seisundis on lapsevanemad, kes näevad, et nende laps tarvitab [narkootikume]. Piltlikult öeldes, kui sa seda teavitama lähed – nagu ma enne nimetasin, on meil karistuspoliitika väga range –, siis võib see päädida sellega, et lapsevanema teavitus sooviga päästa oma last viib tegelikult lapse näiteks kümneks aastaks vangi. 

Me vaatame otsa karistuspoliitikale ja [teeme muudatusi], et see oleks rohkem suunatud ikkagi levitajatele, edasimüüjatele, ja me [üritame] leida võimalusi, et pered, kes tegelikult abi vajavad ja kes on valmis abi ka vastu võtma, saaksid seda siis mingil kontrollitud ja inimlikul moel ja et see ei muudaks alaealisi omakorda hõlpsaks ja ihaldusväärseks saagiks narkokaubitsejatele, kuna alaealine ei saa nii [karmi] karistust. Et ikkagi avaneks mingigi aken [olukorrast] väljatulemiseks ja abi vastuvõtmiseks. Nii et see on koht, kus tegelikult ma palun, et te kõik kaasa mõtleksite, mis need õiged lahendused seal oleksid. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Jätkan oma küsimusega sealt, kus Igor Taro lõpetas. Põlva jaoks on kohtumaja sulgemine äärmiselt valus, sest lisaks töökohtade kaole – need [töökohad] lähevad sealt reaalselt ära – annab see ka teatud sõnumi. Ja see sõnum ei ole üldse positiivne ühe väikese maakonnakeskuse jaoks. Ega te ei kaalunud, et seda valdkonna kokku tõmbamist võiks pigem teha Tallinnas, Tartus ja mingeid tegevusi suunata Põlvasse? Äkki oleks võimalik see otsus ikkagi ümber vaadata, sest sellel on äärmiselt negatiivne mõju regionaalpoliitikale?

Aitäh! Ma siiski ütleksin, et nii traagiline see ei ole selles mõttes, et me inimeste arvu sugugi nii palju ei vähenda kui majade ruutmeetrite arvu. Justiitsministeeriumi haldusalas ongi valik, kas majad või inimesed. Ja prioriteet on olnud selgelt see, et inimesi, kes reaalselt kohut mõistavad ja õigluse eest seisavad, jääks võimalikult palju alles ja kasutataks rohkem ära neid viise, mis tänapäeval juba on kasutuses. Näiteks on interneti teel võimalik kohtuistungil osaleda ja oma asjad ära ajada. Kohtunikud, kohtujuristid … Me oleme nüüd lausa uued kohtunike konkursid välja kuulutanud just tänu sellele, et kokkuhoid tuleb maja pealt, mitte inimeste pealt.

Ja kui alternatiiv oleks olnud see, et me hoiame tühje maju, kust aga koondame inimesi, siis selle tulemus, ma ütleksin, oleks olnud ju kokkuvõttes palju halvem. Visuaalselt jääb küll kohtumajahoone alles, aga inimesed seal sees on koondatud. See ju ka ei ole see tulemus, mida me tahaksime. Aga kokkuvõttes, jah, kaaluti ka ja jätkuvalt on kaalumisel Tallinnas kahe kohtumaja kokku panemine. Pärnus tuli samuti see otsus, et Pärnu linnas pannakse kaks kohtumaja kokku. See ei puuduta ainult väiksemaid kohti.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, Liisa, toreda ettekande eest! Ma [kordan] tegelikult juba esitatud küsimust. Minu parima teadmise juures suur osa neist sünteetilistest kannabinoididest pärineb Hiinast, mitte ei tehta neid siin lokaalsetes laborites. Kas sulle on teada, kas Euroopa Liit võtab ühiselt midagi ette, et kuidagi – need tulevad küll internetist [tellides] postipakkidega – seda takistada? Hiinas on need ravimid ju legaalsed selles mõttes, et neid võib seal toota. Kas Euroopa Liit saab ühiselt midagi teha, et see seisma panna, sest olukord on tõesti hull?

Aitäh! Siin oli väga õige osundus sellele, et üha rohkem on võimalik teha asju täiesti legaalsetest põhikomponentidest. Ja Euroopa Liit siis liigub edasi sinna, et keelustada üha järgmisi komponente, mida tegelikult saab teha üha järgmistest komponentidest. Tõsi on ka see, et suurte sadamate kaudu neid sisse tuleb. Ma toon näite, kuidas narkootikumid liiguvad näiteks vanglasse. Eestis on üritatud narkootilisi aineid toimetada [sinna] postkaardiga. Saadetakse postkaart ja see ära lutsides on võimalik manustada keelatud aineid. Aga vanglate reovett kontrollitakse kord nädalas ja ma pean küll [ütlema], et üldiselt on need kohad ühed kõige puhtamad narkootikumidest Eestis üleüldse.

Kui me mõtleme 60 000 inimesele, kes Eestis reovee[analüüsi põhjal] on tarvitajad, siis see näitab väga suurt ja laia ühiskondlikku probleemi. Samasuguse probleemi ees on terve Euroopa Liit. Mis need võimalused on? Europol on üks organ, mis vahendab seda koostööd, on prokuratuurid, ennetuspoliitika. Seda koostööd tehakse üha paremaid digitaalseid vahendeid kasutades, üha paremat digikriminalistikat kasutades. 

Aga kahjuks peame tunnistama, et kui me vaatame üledoosidest põhjustatud surmasid, kui me vaatame narkootikumidega kaasas käivat relvastust – illegaalset relvastust loomulikult –, siis me oleme selles võitluses kogu aeg sammukese taga. Mida saab kindlasti ära teha, on lähedaste märkamine. Eriti alaealiste puhul [tuleb] silmas pidada seda, et uuringud näitavad, et näiteks veipimisega alustanud noor liigub palju suurema tõenäosusega edasi kangemate ainete juurde kui noor, kes veipimist üldse kunagi ei alusta.

Andrus Seeme, palun! 

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Mina jätkan ka kolleegide küsimust Põlva kohtumaja kohta. Vastuses ütlesite, et pigem pannakse hooneid kinni, kui lastakse inimesi lahti. Põlva kohtumaja asub ju tegelikult politsei ruumides. Kas seal ei teki see olukord, et riik saab omale tühjad köetavad pinnad? Palju siis Põlva kohtumaja sulgemisega kokku hoitakse?

Mul neid täpseid numbreid tabelina siin ees ei ole, aga ma arvan, et see kokkuhoid on hoone pealt umbes 130 000 eurot aastas. See loomulikult moodustab pisku kokkuhoitavast, kokku 4,4 miljonist eurost, mis lõpuks jõuab ka inimesteni. Veel kord, ma saan aru sellest emotsionaalsest seosest hoone kui sellisega. 

Mõnedes riikides on näiteks kogu perekonnakohus läinud on-line-kohtuks, sellepärast et see on tegelikult vaidlevatele pooltele emotsionaalselt kergem, kui füüsiliselt kohtumajas vastastikku olla. Kohtupidamine on muutunud, inimeste elukohad on muutunud. Kui gümnaasiumis käib meil üle 70% inimestest, siis kohtuhoonega füüsiliselt puutub kokku ikkagi väga väike osa inimestest, enamik inimesi mitte kunagi. Ja ka nende inimeste puhul, kes kohtus käivad või selles protsessis osalevad, on sageli tegemist ärivaidlustega või menetlustega, mis on kas kirjalikud või videosilla kaudu. Me vaatame hoolega otsa ka sellele, et üldse oleks mobiilsemat kohut rohkem, et oleks võimalik teatud protsessides teha väljasõiduistungeid. 

Hoonet tühjana Eesti Vabariik ei pea. Selle hoone tühjale osale leitakse kas uus kasutus[viis] või midagi sellist.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma vaatasin seda ülevaadet ja ülevaatest selgus, et paljude seaduseelnõude menetlemisel ei ole järgitud hea õigusloome põhimõtteid. Näiteks väljatöötamiskavatsuste koostamist, samuti huvirühmade varajast kaasamist ei ole paljudel juhtudel tehtud. Elanike usaldus valitsuse vastu on samuti vähenenud. Need hea õigusloome põhimõtted on just otseselt seotud valitsuse usaldusväärsuse ja läbipaistvusega. Kuidas te näete, et võiksite seda parandada, et usaldus riigi valitsemise vastu saaks taastuda?

Aitäh! Mul on siin täna kaks ettekannet. Esimene on kriminaalpoliitika põhialuste kohta ja järgmine on see, mille kohta te küsisite. Ma selgitan seal seda probleemi. Te tõite väga õige probleemi välja ja see ongi väga oluline. 

Kui me vaatame nüüd kriminaalpoliitikat, siis ka see aspekt on [siin] kindlasti ülioluline. Heas õigusriigis peetakse seda või selle üle otsustamist, et me võtame inimeselt vabaduse, me vangistame ta, niivõrd ulatuslikuks inimese põhiõiguste riiveks, et seda kasutatakse ainult juhul, kui see on tõesti vajalik. Kõik kriminaalmenetlust puudutavad [aspektid], osapoolte kaitse, kõik paragrahvid, kõik lõiked seal on alati olnud Riigikogu menetluses väga tõsise tähelepanu all. 

Ja ka siin ma soovin kiita eelmisi ministreid, kes on aidanud ette valmistada kriminaalmenetluse kiirendamise eelnõu, mis meil koalitsioonileppest tuleb ja peatselt Riigikokku jõuab. Seal on küll kaalumine ja tagasisideringilt tagasisidega arvestamine olnud minu hinnangul väga hea ja väga põhjalik. 

Eesti on siiski kinnipeetavate arvu osas parandanud oma positsiooni Euroopas. Meil on 122 kinnipeetavat 100 000 elaniku kohta. Võrdluseks: näiteks Soomes on 52 kinnipeetavat 100 000 elaniku kohta. Nii et kindlasti on meil siin arenguruumi. [Küsimusele] üldisema vastuse ma annan järgmises ettekandes. Aga kindlasti nõuab inimeselt vabaduse võtmine ja sellega seotud õigusloome eriti põhjalikku kaasamist ja eriti põhjalikku tähelepanu.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Nii nagu te ka juba oma ettekandes ütlesite – see puudutab mõnes mõttes mõlemat punkti –, käsil on mitmete menetlusprotsesside kiirendamine. Võib öelda, et see on just tänu sellele, et justiits‑ ja digipool on nüüd ühe ministri haldusalas. Minul on küsimus, et kui palju te näete perspektiivi selles, millele te ise vihjasite, et on rohkem sellist kaugteenindamist või kaugmenetlemist. Toon ka näite. Üks päev käisin notaris. Notar oli Lõuna-Eestis, üks osapool oli Tallinnas ja teine osapool oli Saaremaal. Tegelikult on sellised näited regionaalpoliitilise poole pealt kindlasti väga tervitatavad. Nüüd, kui on üks ministeerium, kes neid mõlemaid asju suunab, on see kindlasti potentsiaalikas. Mis te sellest arvate?

Väga hea küsimus. Kui me nüüd kohtureformiga tervikuna edasi liigume, siis me ei näe seal ette ju ainult kärpeid, vaid me näeme, nii nagu ka kohtud ise on välja toonud, vajadust muuta tervet kohtusüsteemi efektiivsemaks, et me mingil juhul ei kaotaks inimeste jaoks aega menetluses. Seal on väga palju võimalusi muuta seda efektiivsemaks, sealhulgas ka ühe kohtuastme sees paindlikkust juurde lubades. Need arutelud kindlasti Riigikokku tulevad. Ja ma arvan, et väga oluline arutelu on see, kuidas me saame kaasaja võimaluste juures teha seda paremaks. 

Aga on üks teine pool veel. Üldiselt on terves Eestis tarbijakrediidivaidlused kõige suurema osakaaluga kohtuasjade hulgas ja eriti suure osakaaluga on need Kagu-Eestis. Seal on rohkem kui iga viies kohtuasi seotud tarbijakrediidivaidlusega. 

Ja kui me vaatame seda, mida on võimalik teha, siis [leiame, et] näiteks head kolleegid Poolas on tehisintellekti [kasutanud] minu arust väga õigesti ja me võiksime seda Eestis järgi teha. Kui sa paned piltlikult öeldes masinasse kõikide suuremate Eesti ettevõtete tarbijakrediidilepingud ja paned sinna kõik seni tehtud kohtuotsused, anonüümsel kujul loomulikult, siis suudab masin väga kiiresti toota kohtuotsuse, mis on kvaliteetne. Kohtunik vaatab selle üle, kas see on sobiv, ja seejärel tõenäoliselt allkirjastab selle. 

Vaatame kohtuasjade tippu, eriti seda, mis Kagu-Eestis on. Seal on tegelikult umbes 30% menetlustest võimalik kas kohtust üldse välja viia või oluliselt neid automatiseerida või kiirendada. Pidades veel silmas seda, et meil on seal juba kohtuasjad olulises langustrendis seoses inimeste liikumisega elama muudesse kohtadesse, aitab kindlasti suurem spetsialiseerumine, suurem tehisintellekti kasutamine [menetluse] inimeste jaoks palju lihtsamaks teha. Aga rõhutan siinkohal üle, et kohtuotsust jääb tegema alati inimene. Kui me tehisintellektist räägime, siis me räägime ettevalmistavatest tegevustest ja nende kiirendamisest. 

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Siit ongi väga paslik üle minna nüüd kohtumajade [teema] peale. Minu küsimus puudutab kriminaalpoliitika ja regionaalpoliitika omavahelisi seoseid. Viimasel ajal on juttu valitsuse kärbetest. Tänaseid kärpijaid, kes on ministrist madalamal astmel, ei huvita väga regionaalpoliitika. Nad on saanud kärpekäsu ja nad teevad selle silmaklappidega ära. Nendele on antud ülesanne hoida kulusid kokku kindlal perioodil. Kas teie näete, et kriminaalpoliitikal on seos regionaalpoliitikaga ja regionaalpoliitiliste võimalustega? Kas Jõhvi kohtumaja sulgemise puhul, kui me sellest räägime, on arvestatud regionaalpoliitilist mõju, kas on tehtud regionaalpoliitiline analüüs?

Ma neid vastuseid siin enne ka andsin. Üldine lähenemine on see, et me kärpeolukorras püüame säästa inimesi, hoida alles võimalikult palju inimeste töökohti, ja vähendada hoonete ruutmeetreid seal, kus seda vähegi on võimalik vähendada. See on oluline sellepärast, et seda teenust või kohtupidamist inimestele [pakuvad] ikkagi kohtunikud, kohtujuristid, kohtusekretärid ja teised töötajad, kes kohtutes on, mitte hoone ruutmetraaž. 

Kohtuhoonete kasutamine on olnud tugevas langustrendis tulenevalt sellest, et kohtupidamine on muutunud. Esiteks on kohtuasju jäänud vähemaks. Teiseks, suur osa kohtupidamisest on kirjaliku menetluse abil või videosilla kaudu võimalik korraldada niimoodi, et inimene tegelikult reaalselt kohtuhoones ei käigi. 

Ja nii nagu Madis Kallas eespool välja tõi – ma ka toetan väga seda suunda –, meil oleks võimalik edasi liikuda niimoodi, et näiteks kohtuastme sees oleks võimalik rohkem spetsialiseeruda. Ja tõesti, tarbijakrediidiasju lahendataksegi rohkem ühes või teises piirkonnas, aga ka üle terve Eesti, ja näiteks kirjalikus menetluses, mida aitab ülikiiresti läbi viia tehisarupoolne ettevalmistus. 

Väiksemate kohtumajade kohta on tehtud analüüs. Ja kui meil on ühes maakonnas kaks kohtuhoonet, nagu Ida-Virumaal on, siis on valik, kas Jõhvi või Narva. Praegu analüüs jätkub. Soov on selline, et Narva kohtumaja kindlasti säiliks ja Jõhvis tekiks väiksem pind kohtupidamisele, kas see on siis väiksem [hoone] või midagi, mida on ökonoomsem ülal pidada. Aga veel kord, kohus [täidab] riigi põhifunktsiooni. Kohus ei saa valida, kui palju ta menetleb. Ta peab ära menetlema kõik asjad, mis talle sisse tulevad. Seetõttu on kohtutes kärbete tegemine erakordselt keeruline.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jätkan kolleeg Riina Solmani [tõstatud] teemal, kohtumajadega. Te ise mitu korda ütlesite, et kohtute kohalolek piirkondades on hästi oluline, aga te ikkagi ei lähtunud regionaalsuse põhimõttest. Mis on siis kohtusüsteemile regionaalselt oluline? Te ütlesite, et saab kõik video teel tehtud. Kas siis kohapeal polegi kohtunikke vaja? Teeme kõik siin Tallinnas ära. Istume igaüks oma ekraani taga ja selle järel siis tuleb kohtuotsus. Lõpuks teeb AI eeltöö ära ja polegi kohtunikel vaja midagi otsustada. 

See kohtumajade kohalolek on ikkagi märgiline, on ta siis Lõuna-Eestis või on ta Ida-Eestis. See on märgiline kohalolek, mis tagab inimestele kindlustunde. See on ka julgeolekupoliitiliselt oluline. Ma ikkagi tahaksin teada, milline see regionaalpoliitiline lähenemine seal on ja kas [kohtumaja] kinnipanekule on andnud nõusoleku ka regionaal- ja põllumajandusminister.

Aitäh! Kindlasti on kõige olulisem see, et inimesel poleks üldse vaja kohtusse minna. See on Eestis nii regionaalpoliitiliselt kui ka üldiselt oluline, et me suudaks võimalikult palju asju ära korraldada niimoodi, et kohtusse poleks vaja üldse minna. See on ka meie eesmärk, kui me vaatame, millised asjad õnnestuks kohtutest välja tuua. 

No toon ühe väga lihtsa näite. Meil on üsna suure osakaaluga näiteks lahutused, mis jõuavad topp kümnesse kohtuasjadest. Samal ajal pärineb lahutuse regulatsioon üle-eelmisest sajandist, sellest ajast, kui riik veel tõepoolest otsustas, kas inimesed tohivad lahutada või mitte. Kaasajal on ikkagi nii, et kui üks pool ei soovi abielu jätkata, aga teine pool ei ole nõus lahutusega, siis kohus on alati vastanud, et jah, võib küll lahutada, sest puudub mis tahes õiguslik alus sundida neid kahte inimest edasi abielus olema. Kuna õiguslik alus sundida kahte inimest abielus edasi olema niikuinii puudub, siis on õigustatud küsimus, kas kohus peab sellist asja üldse menetlema või peaksid inimesed kohtusse pöörduma ainult siis, kui nad näiteks ühelgi muul moel ei suuda oma vara jagada. Aga selleks, et abielu lahutada, iseenesest kohtusse pöörduma ei peaks. Me ei peaks inimesi ebamõistlikult kohtusse suunama mis tahes Eestimaa paigas. 

Nüüd, regionaalpoliitikast. Te esitasite küsimuse niimoodi, et kohtumajad on märgilised. Paraku see teenus ise või kohtupoolne õigluse jalule seadmine tuleb ikkagi inimestelt, mitte hoonelt. Kui me nüüd läheksime maksumaksjate juurde ja küsiksime, kas te olete nõus maksma veel [kokku] 4,5 miljonit eurot makse selleks, et seda kohtumaja alles hoida, aga teenuseid [pakutakse] samamoodi edasi, paneks äkki näiteks automaksule veel otsa, peaasi et me saaks neid maju hoida, kuigi need seisavad enamasti tühjana, siis ilmselt inimesed seda ka ei toetaks. Riigi kohalolek kohtute osas [läheb] tõepoolest [piiratumaks].

Kohtupidamine on niivõrd palju muutunud, et mitte midagi ei ole sellele vastu panna. Kagu-Eestis on inimesi vähemaks jäänud ja mida vähem on inimesi … Noh, ma arvan, et võiks rõõmustada, et see ei tähenda seda, et Kagu-Eestis oleks … Päris traagiline oleks, kui inimeste vähemaks jäämise tulemus oleks see, et kohtuasju on veel vaata et rohkemgi. Kohtuasjade hulk on väga oluliselt kukkunud. 

Veel kord, enamik inimesi ei jõua üldse oma elu jooksul kohtusse ja kui jõuab, siis kirjalikus menetluses või videosilla kaudu. Ma saan emotsionaalselt muidugi aru sellest hoonete teemast, aga ma usun, et kui te oleksite minu asemel, siis te samamoodi eelistaksite inimesi hoonetele.

Annely Akkermann, palun! 

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Suur tänu väga informatiivse ettekande eest! Mul on veidi teise nurga alt küsimus. Rahanduskomisjonis käib aeg-ajalt ettekannetega Finantsinspektsioon, kes teostab teatavasti järelevalvet mitme eri tüüpi finantsasutuse üle. Nemad on välja pakkunud, et nad võiksid oma tegevust laiendada finantsombudsmani [ametikoha võrra], et enne kohtusse jõudmist lahendada probleeme finantsasutuste ja nende klientide vahel. Kas see teema on teie töölauale jõudnud ja kui on, siis mis te sellest arvate?

Kohtutes menetluste vähendamine tuleneb nüüd ka kärpe-eesmärgist, aga juba meie 2023. aasta koalitsioonileppes on sees punkt, et me otsime lahendusi, kuidas kohtuväliseid menetlusi saaks laiendada. Seal on mitu õnge vette visatud, [et leida lahendus,] kuidas see täpsemalt võiks välja näha. Konkreetsele küsimusele ei- või jah-vastust ma hetkel ei ole valmis andma. Aga vaatame, ma ei tea, tarbijakaitsevaidlusi, elatisvaidlusi, kas kohus on [nende] asjade jaoks see kõige mõistlikum otsuse tegemise koht. 

Siinkohal tänan kõiki VAKO töötajaid ja neid, kes on saanud riigihangetes sobivad lahendused, või ka näiteks üürivaidluskomisjoni, kes on teinud väga tänuväärset tööd ja hoidnud kõvasti kokku kohtute ressurssi, ja töövaidluskomisjone. Tõsi, töövaidluskomisjonide otsuseid kaevatakse kohtusse edasi üha rohkem, aga samas jäävad need töövaidluskomisjonide otsused kohtus pidama. Need on väga kvaliteetselt tehtud otsused. Inimene [saab ka] ilma töövaidluskomisjonita pöörduda otse kohtusse. Aga tegelikult maakohtu otsused jäävad palju vähem järgmises astmes pidama kui töövaidluskomisjoni otsused. Nii et meil on väga palju tõendusmaterjali, et kohtuväline menetlemine on väga edukas. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! Mul on võib-olla natuke laiem küsimus, mitte nii konkreetselt just selle päevakorrapunkti kohta, aga mõnes mõttes siiski [sellega seotud]. Eks riigis seda õigus[maastikku] ja ka kuritegevust ju mõjutab usaldus institutsioonide vastu, sealhulgas valitsuse vastu ja nii edasi. 

Ma loen uudistest, et Pakosta ei kavatse peaprokurörikandidaati EKRE-le tutvustada. Muidugi on võimalus, nagu meie eelmine peaminister ütles, et meedia valetab ja ei maksa uskuda, mida seal kirjutatakse. Öelge, kui ajakirjanikud on valesti teie mõttest aru saanud. Aga kui nad ei ole, siis see pani mind mõtlema, selline väljaütlemine ühe parlamendierakonna suunas, kellel on siiski palju toetajaid. Kuidas te näete, et on põhjendatud nagu selliselt, ma ütleksin, ma ei tea, üleolevalt või kuidagi niimoodi ministril käituda? Milline on selle mõju valitsuse ja ka konkreetselt teie usaldusväärsusele?

Väga hea küsimus. Seekord ajakirjandus, ma tunnistan ausalt, ei eksinud. Mulle läks väga hinge teie erakonnakaaslaste, ja mitte esimest korda, isiklik rünnak mitme prokuratuuritöötaja vastu. Ma olen seda ka avalikult välja öelnud, et õigusriigis tuleb arvestada sellega, et politseinikud, prokurörid, kohtunikud teevad ülimalt olulist tööd riigi tellimusel. See on riigi üks baasfunktsioone. Ma pean seda täiesti sobimatuks, et ükskõik kui suure toetusega erakond lubab endale seda, et ta isiklikult ründab prokuröre. See siiski mõjub nendele inimestele. Ma ei hakka siin seda kohtunike peade veeremist üldse meenutama, aga kahjuks ma pean tunnistama, et meil on poliitilises mõttes eriarvamus teie erakonnaga selles osas, kuidas on kohane kohtunike ja prokuröride suhtes sõna võtta. Selle tõttu, et teie erakonna esindajad on ka Riigikogu saalis täiesti sobimatul moel sõnavõtte teinud, ma üritan säästa seda võimalikku kandidaati nii kaua kui vähegi võimalik. Aga ma mõistan teie pahameelt ja kindlasti on ka teie valijatel õigus pahameelele. See ongi poliitilise debati koht.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Jätkuks eelmisele küsimusele ma küsin seda, kas te ei arvesta selle võimalusega, et tegelikult te ju kaldute kõrvale normaalsest demokraatlikust protsessist, kus tuleb arvestada ka nende seisukohtadega, mis on näiteks kohtusüsteemi või prokuratuuri suhtes tõesti väga kriitilised. See, et teie seisukoht on teistsugune ja teie seisukoht ei ole nii kriitiline kohtusüsteemi või prokuratuuri suhtes, ei tähenda, et kõrgetele positsioonidele välja käidud kandidaadid ei peaks vastama ka nende [inimeste] küsimustele, kellel on väga kriitiline seisukoht. Minul endal on küll väga tõsiselt põhjust olla kriitiline kohtute tegevuse suhtes, olles ise osalenud mitmes menetluses ja nähes, kui kallutatult kohus tegutseb. Ja mul oleks väga tõsiseid küsimusi esitada nii riigikohtunikele kui ka alama astme kohtute kohtunikele. Ja kui te justiitsministrina selles olukorras ütlete, et te arvate, et me ei peagi saama neid küsimusi küsida, sest meil on valed seisukohad, siis see ei kõla kuidagi eriti hästi.

Aitäh! Ma kõigepealt teen korrektuuri. Seda, mida te mulle praegu suhu panite, ma öelnud ei ole. Vastavalt prokuratuuriseadusele tuleb peaprokuröri kandidaat küsitlemiseks Riigikogu õiguskomisjoni ja Riigikogu õiguskomisjonis on kõikidel erakondade esindajatel täielik voli ja võimalus peaprokurörikandidaati küsitleda. See õigus tuleneb seadusest. Minu arust on see igati kohane ja vastab just sellele ideaalile, mida te ise kirjeldasite. Ükskõik mis erakonnal on see õigus olemas. Ajakirjanikule ma vastasin [selle kohta], mis puudutab eelnevaid konsultatsioone, mitteametlikke konsultatsioone. Neid mitteametlikke konsultatsioone on tegelikult alati peetud diskreetselt ja kenasti. 

Ma [näen] ka väga olulist vahet sellel, kas tegemist on väga kriitilise seisukohaga, mis on alati lubatud ja isegi teretulnud, sest sellel demokraatia püsibki, või isikliku rünnakuga, mis on täiesti asjakohatu. Sellel on väga suur ja põhimõtteline vahe. Ma kindlasti kutsun üles mitte ainult EKRE liikmeid, vaid kõikide erakondade liikmeid asjakohase kriitika, ka väga suure kriitika puhul ikkagi sõna võtma ja väga kriitiliselt esinema. Õiguskomisjon saab kutsuda teie nimetatud isikuid õiguskomisjoni oma tööd tutvustama. On ka võimalik teha suures saalis olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Neid võimalusi on Riigikogu liikmetel väga palju. 

Ja see kõik ei seondu ühelgi moel isiklike rünnakute või peade maha võtmisega. Mina kavatsen kaitsta nüüd ja edaspidi prokuröre ja kohtunikke isiklike rünnakute eest. Minu arust on see õigusriigi jaoks väga oluline, et prokurörid ja kohtunikud saavad enda tööd teha turvaliselt ja turvalises õhkkonnas.

Anti Poolamets, palun!

Te just nimetasite prokuröre ja isiklikke rünnakuid, aga kust jookseb piir kriitika ja isikliku rünnaku vahel? Mina näen küll, et tehakse raskekujulist praaki. Ma olen seda ise näinud praeguse peaprokuröri osas. Ta on nii suurt praaki teinud, et teda võiks lausa taandada selle eest. Mis me siis teeme? Kas see on isiklik rünnak? Vaadake, kõige lihtsam on öelda, [et see on] vihakõne, olge vait, ärge kritiseerige midagi. See on teie lemmikinstrument – vihakõne. Tegelikult see surub just nimelt vaba mõttevahetuse maha, et te sildistate [kriitikat] kohe isiklikuks rünnakuks, sildistate vihakõneks. See on ju vana nipp oponentide mahasurumiseks. Kuidas te seda kommenteeriksite, kus on siis piir?

Ma arvan, et te saate sellest ju tegelikult ise ka aru. Ma jään enda sõnade juurde, mis ma just ütlesin, et ma kutsun väga üles kõiki erakondi, ja mitte ainult erakondi, võtma kriitiliselt sõna, kui midagi saab kuskil teha paremini, teistmoodi, kui kuskil on olulisi teemasid, mida tõstatada, või kui keegi ei täida oma tööülesandeid asjakohaselt. Aga ähvardus näiteks kohtunikel, kes on teinud kellegi arvates ebasobiva otsuse, pea maha võtta, see on isiklik rünnak.

Hea kolleeg Anti Poolamets, kahjuks ma ei saa teile teist küsimust anda, sellepärast et selles formaadis on ette nähtud üks küsimus. Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ning palun Isamaa fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaanus Karilaiu. Vastav volitus on istungi juhatajal juba olemas. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Kui üldse [ametis olevat] ministrit kiita, siis ainult selle eest, et ta oli retooriliselt enesekindel. Aga see on ka kõik. See, et rahanduskomisjoni esimees kiidab tänast justiitsministrit, on ka ju elementaarne. See on tema enda kätetöö! Muidugi väga lihtne on osa opositsioonipoliitikuid siin paremal käel demoniseerida, keskenduda nende väitlusele ja sõnakasutusele ning rääkida, kuidas kaitstakse kohtusüsteemi. Ääretult silmakirjalik, ääretult valelik, õõnes. Vastasel juhul seda poliitikat, mida praegu ellu viiakse, ju ei tehtaks. 

4,4 miljonit kärbitakse kohtusüsteemist olukorras, kus iga aasta Riigikohtu esimees Villu Kõve oma ettekandes räägib menetluse ökonoomsusest, räägib sellest, kuidas häid kohtunikke leida, räägib sellest, et juba teisel ja kolmandal kursusel nopitakse head juristid ära erasektorisse, räägib sellest, kuidas on vaja sotsiaalseid garantiisid tekitada kohtunikele. Ühesõnaga, ressursse on juurde vaja. Ja siis räägib justiitsminister hoopis, et ei, me võtame 4,4 miljonit sealt süsteemist välja, järelikult te töötate täna ebaefektiivselt, te raiskate raha kohtusüsteemis. Samas tullakse siia pulti ja öeldakse, et ma kaitsen kohtusüsteemi, ma kaitsen kõiki inimesi, kes seal töötavad, Anti Poolamets, teie peate rääkima teistmoodi, ma suunan teid paremini rääkima, see on minu ainuke töö ministrina, aga 4,4 miljonit võtame süsteemist välja. 

Samas, KHN, kohtute haldamise nõukogu, on saatnud kirja justiitsministrile ja rahanduskomisjonile. Sellest on ükskõik, see tuleb viimasel hetkel. Aga seal öeldakse, et kui te selle kärpe teete, austatud justiitsminister, siis kohtumenetlus läheb ebaefektiivsemaks. Kuidas te siis seda süsteemi kaitsete? Mismoodi? Ainult retooriliselt EKRE poliitikute eest või? Ei pea nendega üldse tegelema selles küsimuses, nad väitlevad, kuidas tahavad. See on demokraatliku ühiskonna üks tunnus, [et nad saavad] väidelda, kuidas tahavad. Valija [otsustab] pärast, kas ta seda väitluskultuuri hindab või ei hinda. 

Aga teie võtate ära 4,4 miljonit eurot süsteemist. Riigikohtu esimees iga aasta käib rääkimas, mida tegelikult on vaja, et teha seda professionaalsemaks. See tegelikult ei lähe teile ju korda! Vastasel juhul te paneksite stoppi ja ütleksite ka reformierakondlasest rahanduskomisjoni esimehele ja reformierakondlasest peaministrile, et me peame midagi muutma, et kohtusüsteemi muuta efektiivsemaks, õiglasemaks, et menetluskaar oleks lühem ning kohtuotsused oleksid arusaadavamad ja tegelikult ka õiglasemad. Muidugi, see on tunnetuslik, aga igal juhul on sel teemal väga palju poleemikat. 

Ja ma kutsuksin teid ka korrale. Pehmelt öeldes olete te natuke silmakirjalik. Ma [ütlesin] teile, et kümme aastat, 2012–2022, on kuritegevus langenud. Teie ise räägite, et poliitika muudatustel on mõju reaalsele elule. Ma küsisin, mis siis see põhjus on, et aastatel 2023–2024 kuritegevus on kasvanud, ja teie väitsite, et näete, on arvutikelmused ja inimestel on telefonid tekkinud ja sealt on [tekkinud] tegelikult suur kasv, 25%. Samas te 15. novembril andsite intervjuu, kus te väidate – see on teie enda [öeldu] –, et sotsiaal-majanduslik olukord on pannud inimesed rohkem varastama – teie enda tsitaat! –, varastama nii toitu kui ka esmatarbekaupu. Järelikult sellel poliitikal, mida Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide valitsus on viljelenud – Eesti 200-t täna seal väga subjektina ei võetagi, arvestatakse, et ongi [ainult] sotside ja Reformierakonna valitsus –, raha äravõtmine huviharidusest, see jutt, et 2023. aastal meie makse ei tõsta, tegelikult tõstetakse, see, et võetakse ära peretoetused, poliitikat muudetakse … 

Lisaaega paluks.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… on reaalne mõju ühiskonnale, mitte [ainult] inimeste turvatundele, aga ka reaalsetele näitajatele kuritegevuses, varavastases ja isikuvastases kuritegevuses. See on ju must valgel kirjas. 

Ja millega tegelete teie justiitsministrina? Ütlete, et siin kaks-kolm EKRE poliitikut peaksid teistmoodi rääkima. See on marginaalne küsimus! See on kõige marginaalsem küsimus! Te justiitsministrina peaksite vaatama tervikpilti, kuidas tegelikult töötab meie kriminaalpoliitika. Vastasel juhul kuulame iga aasta siin neid lihvitud ettekandeid kriminaalpoliitika põhialustest. Samas vaatame, mis reaalselt ühiskonnas toimub, millise poliitikaga me saame seda muuta. Kriminaalpoliitika ei ole iseseisev poliitika, millel pole mõju teistele poliitikatele ega seost nendega. See on ju nonsenss. Loomulikult on! Ja kõik see, et majandus langeb, see, et majanduslanguse tingimustes panete maksutõuse peale, see, et meil on üks kiiremaid hinnatõuse, mõjutab tegelikult meie inimeste sissetulekuid ja [kuritegevust]. 

Nii et minu, ütleme, protest ja pahameel oligi selle tõttu, et te ei olnud nõus tunnistama neid väiteid, mida te kuu aega tagasi väitsite rahvusringhäälingu vahendusel. Te proovisite peita vastust selle taha, et põhiprobleem on hoopis küberkuritegevus, aga mitte inimeste kehvem sotsiaal-majanduslik olukord. 

Tänasel Reformierakonna juhitud valitsusel on selge mõju ka sellele, et kuritegevus kasvab. Nii et see võiks [ajendada] poliitikat muutma. Ka see maksufestival, see maksukaos, mis on – mõtleme selle kõrval, mida teha, et Eesti majandus läheks kasvule. [Valitsus peaks] tulema välja majandust turgutavate meetmetega, mis annaks inimestele rohkem sissetulekuid ja avaldaks reaalselt pärast positiivset [mõju] sellele, et kuritegevus uuesti langeks. See, et 2012–2022 kuritegevus langes, ei tekkinud iseenesest, selle taga oli reaalne poliitika. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Anti Haugas, palun!  

Austatud Riigikogu liikmed! Head kolleegid! Eesti kriminaalpoliitika eesmärk aastaks 2030 on saavutada turvaline ja õiglane ühiskond. Kuigi registreeritud kuritegude arv on püsinud viimastel aastatel stabiilselt [samal] tasemel, oleme teinud päris tublisid edusamme alaealiste kuritegude arvu langetamisel ning ühtlasi ka raskete vägivallakuritegude vähendamisel. Tõenduseks on see, et me oleme Euroopa Liidus üks riik, kus kõige kiiremini vägivallakuritegude [arv] langeb. 

Aga siiski vajavad eraldi tähelepanu alaealised, kelle seas on viimaste aastate jooksul hüppeliselt kasvanud narkootikumidega seotud süütegude arv. Väikeses koguses narkootikumide käitlemine ning alkoholi tarbimine on probleemid, mis viitavad vajadusele suunata ressursse noorte ennetustöösse, sealhulgas kaasates peresid ja kogukondi. 

Statistika näitab, et alkoholi- ja narkosõltuvus on peamine korduvkuritegevuse riskitegur. Näiteks vanglast tähtaegselt vabanenutest langeb uuesti kuritegevusse 41%. Paljude nende juhtumite juured ulatuvad just sõltuvuskäitumisse. Kõige sagedamini on korduvad õigusrikkumised seotud varguste, joobes juhtimise ja vägivallaga. Vanglast vabanenute retsidiivsus, eriti sõltuvuse ja vaimse tervise häiretest tingituna, on probleem. 

Programmid, mis keskenduvad tööoskuste ja iseseisva toimetuleku arendamisele, on juba andnud häid tulemusi, nagu ennist mainisin. Peame seda suunda laiendama, et vähendada korduvkuritegevust. Meie eesmärk aastaks 2030 on vähendada märkimisväärselt sõltuvusprobleemidest tingitud kuritegevust ja korduvkuritegevust. Peame pakkuma rohkem karistusalternatiive, sealhulgas raviprogramme, ning vähendama sõltuvusprobleemidega inimeste sattumist vanglasse. Edu saavutamine eeldab, et suudame ühendada tervise-, sotsiaal- ja õigussüsteemi jõud ning pakume integreeritud tuge sõltlastele ja nende lähedastele. 

Toon välja enda arvates kõige olulisema mõõdiku, millest peaksime oma tegevuses juhinduma. 70% Eesti inimestest tunneb end kodutänaval turvaliselt ning kõigest 1% Eesti inimestest peab kuritegevust üheks riigi peamiseks probleemiks. [See näitaja on] üks madalamaid Euroopa Liidus. Viimane näitaja, et 1% meie elanikkonnast peab seda probleemiks, on pigem positiivne. See ei ole meie riigi arengut ega majandust pärssiv. Aga me peame tegema tööd, et ka see 30% ühiskonnast saaks öelda, et nad tunnevad end kodutänaval turvaliselt. 

Austatud saalis viibijad! Reformierakonna fraktsiooni nimel kinnitan, et Eesti kriminaalpoliitika edasised sammud keskenduvad ennetusele ning tõhusate ja inimesekesksete lahenduste leidmisele. Meie ülesanne on kindlustada, et iga Eesti inimene tunneks end turvaliselt ning et õigussüsteem vastaks rahva ootustele. Aitäh!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Andre Hanimägi, palun!

Head kolleegid! Lugupeetud minister, aitäh selle ülevaate eest! Ma kõigepealt alustaksin sealt, kus minu hea kolleeg Isamaast, härra Jaanus Karilaid millegipärast pooleli jäi. Ta jäi pooleli kärbete kritiseerimise juures. Iseenesest see on väga õige. Sotsiaaldemokraadid on kogu selle väga keerulise riigieelarve protsessi juures tõdenud, et väga lihtne on rääkida kärbetest ja väga lihtne on öelda, et maksutõuse ei tohi tulla, [lausa öelda] vastupidist, et makse tuleb langetada. Aga mitte keegi, ka selles alternatiivses eelnõus, mille Isamaa välja pakkus, ei ole välja pakkunud seda, kust need kärped siis tulevad. 

Justiitsministrile on antud ette kärpe[kohustus], mille peale ta kindlasti ei tulnud ise [ega mõelnud], et seal kohtusüsteemis on jube palju raha, võiks nüüd sealt võtta. Vaevalt küll. Me kõik peame pingutama ja me peame tegema küllaltki ebapopulaarseid, võib-olla isegi halbu otsuseid ning nendest otsustest võtma välja maksimumi selleks, et saada riigieelarve korda ning [teha] teenused paremaks ja efektiivsemaks. See ongi täna koalitsiooni töö. Hea opositsioonisaadik, kui te nõudsite suuremaid kärpeid, siis noh, oleks võinud veel hullemalt minna see asi.  

Aga kui me vaatame nüüd seda statistikat, mille lugupeetud minister meile siin esitas, siis iseenesest me võime ju öelda, et on väga palju positiivseid tendentse ja me oleme tegelikult tegelemas mitme murega, mis on ühiskonnas tõstatunud, näiteks väga mahukate kohtumenetluste kiirendamine. On võetud arvesse mitmeid õppetunde, mille me oleme saanud lähiaastatel nendelt mahukatelt menetlustelt. Nii et võiks ju öelda, et suund on igati õige. 

Mis aga teeb jätkuvalt murelikuks, on see, kui hästi on meil tasakaalus õigus ja õiglus. Võtame siin arvesse ka mõtte rentida välja meie vanglaid. Meil on tõepoolest vähem inimesi vanglates. Samas me loeme, et me oleme vanglatest välja lasknud rahvusvahelisi kurjategijaid – neid, kes ei ole Eesti püsielanikud või kodanikud –, mille pärast on muret tundnud ka prokuratuur. Ühiskonda riivab väga tugevalt ka näiteks pedofiilide ennetähtaegne vanglast vabanemine, loomulikult jalavõru ja kõige muuga, mis sinna juurde kuulub. Võib-olla ei ole need [otsused] ühiskonnas päris hästi arusaadavad.  

Ja alaealiste kuritegevus on tegelikult murekoht, mis mind siia pulti hetkel tõi. Tõepoolest, minister minu küsimusele vastates tõi välja narkokuriteod. Me kõik teame, et see on järjest süvenev probleem. Mis on see lahendus, ma ei oska hetkel isegi pakkuda. Loomulikult on see kompleksne [probleem]. Kõikide kuriteoliikide seast ei ole võimalik [valida] üht probleemi ja öelda, et just see vajab lahendust. See on kompleksne [probleem] ja puudutab sotsiaal-majanduslikku [seisu], aga loomulikult ka tervishoidu, näiteks vaimset tervist. 

Kaks minutit juurde, palun!

Jaa, isegi kolm, palun!

Aitäh teie lahkuse eest! Loomulikult need küsimused on kõik komplekssed ja siin öelda, et nüüd teeme seda ühte- või teistmoodi, ei ole võimalik. Tegelikult on raha juurde vaja mitte ainult kohtusüsteemi või vanglatele, vaid raha on juurde vaja ka meie arstidele, sotsiaaltöötajatele ja vaimse tervise edendajatele. Nii et [suur] töö on veel ees. 

Me tõepoolest loeme [juhtumitest], mis ka minister välja tõi. Ka mina tavakodanikuna loen nendest juhtumitest, kus noortekambad on võtnud enda rolliks mingisuguse omakohtu ilma igasuguste tõenditeta ja kus noortekambad on millegipärast saanud kusagilt sellist julgust, mis annab neile õiguse ja isegi jultumuse võtta videosse täiesti šokeerivaid ja hullumeelseid tegevusi. Mul tekib küsimus, kas need noored on saanud ikkagi abi. Tõenäoliselt on saanud, aga kas see abi on ikkagi see abi, mida nemad vajavad?

Väga paljud praktikud, kellega ka mina olen suhelnud, eriti politseist, on tõdenud, et võib-olla tuleks meil olla mitte leebem, vaid karmim. Näiteks šokivangistus on asi, mille puhul on nii mitmedki politseinikud tõdenud, et me võiksime seda enam rakendada. Meil võiks olla rohkem hoobasid, et noored ei tunneks karistamatuse tunnet, sest paraku tundub, et see on tekkimas. Ja kuigi tõesti, statistika ja tõde tundub justkui olevat selline, et me ei saa kõiki noori päästa, siis sotsiaaltöö siiski päästab enamiku. Minu hinnangul tuleb meil ikkagi arvestada ka sellega, milline on ühiskonna ootus ja lootus õiglusele.  

Nii et ma väga loodan, et järgnevatel aastatel me keskendume väga palju alaealiste kuritegevusele, ja mitte ainult narkokuritegudele, vaid ka vägivalla- ja isikuvastastele kuritegudele, mis paraku on tõusuteel, nagu me siit materjalist lugesime. Need on need asjad, mis ühiskonda raputavad ja mis vajavad mitte ainult sotsiaaltööd, vaid võib-olla ühel hetkel ka seadusemuudatusi. Need tõepoolest annaksid ühiskonnale sõnumi, et me tegeleme [probleemiga] ja hoiame igat inimest. Samuti anname selge sõnumi, et inimeste ründamine, inimeste vigastamine, mõrv ja mis iganes muu ei ole siin ühiskonnas mitte mingil moel aktsepteeritud, olgu see täiskasvanu või alaealise poolt täide viidud. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Mida me siin kuulsime? Justiitsminister, kes räägib õigusriigist, tuleb siin puldis vaenukõnet tegema ühe parlamendierakonna suhtes, unustades ära, et need parlamendi liikmed esindavad siin oma valijaid. Justiitsminister, kes hetkel voolib ministeeriumis uut vaenukõneseadust, tuleb ise vaenu levitama, sest temale ei meeldi, kui tuuakse välja kriitikat. 

Ma ei saanud ainult sellest aru, mille suhtes kriitikat. Kas see, et kohtuotsustes [mainitud] rikkumised tuuakse välja, tähendab isiklikuks minemist? Minister süüdistas siis kohtunikke või? Täiesti segaseks jäi see asi. Nüüd on kohtunikud süüdi, et nemad on tuvastanud, et keegi rikkus [nõudeid]. Ei tohi rääkida sellest, see on isiklik. Sel juhul, hea minister, on kõik kohtuotsused isiklikud. Mis te nüüd siis ette võtate? 

Probleem on selles, et räägitakse kõlavate sõnadega, et meil on õigusriik, meil on õigusriik, aga kui keegi hakkab kitsaskohti välja tooma, siis ei tohi sellest rääkida. Siis näidatakse näpuga ja hakatakse vaenu õhutama. Ei sobi, ei tohi. Mis on tegelik eesmärk? Eesmärk peaks ju olema olukorda paremaks teha – sellega, et me vaikime probleemid maha, olukord paremaks ei lähe – ja püüelda õigusriigi poole, sest õigusriigi mõiste on löönud kõikuma väga paljude inimeste jaoks, keda me siin kõik esindame. 

Kohtureform – ka see on teema, millest minister väga uhkelt ja kõlavalt rääkis. Aga kohtunikud ei ole ju rahul selle reformiga, mis ministeeriumi tubades kokkuvoolitult tundub väga hea idee, aga praktikas teeb olukorra kohtunike jaoks ebameeldivamaks. Ma olen rääkinud väga mitmete kohtunikega – on rahulolematust. Ja seda siin võidukalt rääkida, kuidas me nüüd reformime kõvasti, nagu see oleks kõige suurem saavutus – no ma ei tea! Võiks arvestada tagasisidega ja nendega, kes selle tõttu peavad oma tööd muutma ja keda see otseselt puudutab. 

Ka selles ülevaates, mis siin tehti kuritegevusest ja kriminaalpoliitikast, räägiti olukord ilusamaks. Ilustatakse. Meil on nii ilus ja õilis riik! Päriselu ei ole selline. Varavastased kuriteod on igapäevased ja keegi ei taha tegeleda selle [probleemiga]. Ka isikuvastased [kuriteod], mida eelkõnelejad on maininud, siin ära märkinud, ainult sagenevad. Inimesed ei saa enam riigilt abi, nad ei saa kaitset. Ja seda arvesse võttes on täiesti kohatu siin rääkida ilusast elust ja sellest, kui turvaline ja rahulik meil siin on. Mulle tundub, et Justiitsministeerium ei ole väga kursis sellega, mis päriselus toimub, kuidas asjad tegelikult on. Ta tuli siia pulti ainult ilusaid loosungeid loopima ja rääkima selliselt, nagu omal ajal räägiti meile lootusrikkalt peatselt saabuvast kommunismist. Täpselt sama tunne jäi siin. 

Minu soovitus on esiteks see, et minister ei vaenaks siin ühte konkreetset parlamendierakonda ning saaks aru, mis on kohtuotsuste sisu ja mille põhjal kohtunikud otsuseid langetavad. See ei ole isiklik rünnak, kui juhitakse tähelepanu rikkumistele ja tuuakse välja kriitikat. [Samuti on soovitus], et minister süveneks oma valdkonda tegelikult, ilma seda ilustamata ja näitaks tahet probleeme tõesti lahendada ja pakkuda Eesti inimestele turvalist elukeskkonda. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Igor Taro, palun!  

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eesti 200 seisab selle eest, et riik oleks kallis eelkõige kodaniku südamele, aga tema rahakotile peaks see olema kindlasti vähem kulukas. Seda eesmärki riiklikud kärped kahtlemata täidavadki. Ja on kummaline kuulata, kui siin tribüünil püüab opositsioon kaitsta hoopis kallist ja kohmakat riiki. 

Nii nagu Eesti 200 on öelnud, et parim majanduspoliitika on hariduspoliitika, võiks analoogselt öelda, et parim kriminaalpoliitika on ennetuspoliitika. Eesti 200 on keskendunud oma pikas plaanis viiele vaalale: haridus, julgeolek, riigireform, roheline majandus ja kultuur, mis kõik mõjutavad kriminaalpoliitikat. Ükski neist eraldi seda ei käsitle, kuid nendesse valdkondadesse panustamine kahtlemata mõjutab Eesti pikaajalist väljavaadet kriminaalpoliitika rakendamise valdkonnas. 

Investeerides haridusse soovib Eesti 200 tõsta inimeste teadlikkust ja [arendada] oskusi. See aitab ennetada õigusrikkumisi ning vähendada noorte sattumist kriminaaljustiitssüsteemi. Suurendades investeeringuid riigikaitsesse ja elanikkonnakaitsesse, tagame turvalise elukeskkonna, mis on kooskõlas kriminaalpoliitika eesmärgiga. Riigi toimimise ja demokraatia tõhustamine, sealhulgas korruptsioonivastane võitlus, aitab kaasa õiguskaitsesüsteemi sõltumatusele ja tõhususele, mis on oluline osa kriminaalpoliitika põhialustest. Keskkonnasäästlik majandus vähendab keskkonnakuritegude riski ning toetab õigusrikkumiste ennetamist selles valdkonnas. Isegi kultuuri väärtustamine ja edendamine aitab tugevdada ühiskonna alusväärtusi, mis võivad toetada õiguskuuleka käitumise kujunemist. Nii et toetudes nendele viiele vaalale, saab Eesti 200 pika plaani vaatest edendada turvalist, õiglast ja teadlikku ühiskonda. 

Peegeldaks mõne sõnaga ka justiitsministri ülevaadet. Kõigepealt küberkuritegevuse valdkonnast. Olen ka ise korduvalt kogenud neid hetki, kui kummalist sõnumit või e-kirja avades olen võpatanud, sest ma peaaegu oleksingi sinna lingile vajutanud. See [tekst] oli nii usutav, kuna ma tõesti ootasingi mõnda postipakki ja ma tean, et Eesti pangad soovivad kord aastas andmeid uuendada. See on olnud ikkagi mõnikord väga-väga napp äratundmine. Ka minu vanemad ja vanavanemad on saanud neid telefonikõnesid. Olles mitme lapselapse vanaemad, on nad viidud peaaegu infarkti äärele nende ahastavate kõnedega, et midagi on nende lastega juhtunud. Hetkel on see kõik väga lihtsakoeline, aga mis saab siis, kui AI hakkab tõepoolest jäljendama massiliselt teie lähedaste häält, hakkab jäljendama telefoninumbreid ja nii edasi? 

Teine teema, mille üle tuleb kindlasti meil tulevikus debatti pidada, on põhiõigused: milleks need põhiõigused on ja mida need tegelikkuses kaitsevad? See puudutab just korduvaid poevargusi, mille kohta on jaemüügikettide juhid ka justiitsvaldkonna inimestele rääkinud ja oma muret väljendanud. Me alles hiljuti lugesime Eesti meediast ülevaadet ühest härrasmehest, kes põhimõtteliselt elatubki sellest, et käib tankimas ja ei maksa, käib poes, viib korvitäie kaupa välja, ei maksa. Iga kord saab ta uurijaga kokku, kahetseb oma tegu, põhjendab sellega, et tal raha ei ole, aga mitte midagi ei juhtu. Kõik läheb [samamoodi] edasi. Ei ole võimalik tema poodiminekut kuidagi takistada. 

Kindlasti on see üks mõttekoht. Nagu me teame, on siin ka täna korduvalt räägitud, et PPA ja kohtuvõimu ressurss on väga-väga piiratud. Ilmselt oleks mõistlik hoolitseda selle eest, et see ressurss oleks võimalikult tõhusalt rakendatud. Kindlasti on tehisintellekt üks võimalus ning teine [suund] on vähendada lolli tööd ja [luua] toetav õigusraamistik. See tegelikkuses aitaks kaasa sellele, et meie riik toimiks tõhusamalt ja oleks vähem kulukas kodaniku rahakotile. Aitäh!

Suur tänu teile! Kas minister soovib osaleda läbirääkimistel? Palun, sõna on teil!

Aitäh! Kuna tegemist on inimeste turvalisust niivõrd oluliselt mõjutava teemaga, ma siiski teen mõned vastulaused.

Ma olen Jaanus Karilaiuga täiesti nõus, et kohtute kärpele peab vastu tulema kohtureform. Aga ta eksitas kuulajaid-vaatajaid sellega, et seda pole üldse käivitatud või et me ei võta seda tõsiselt. Vastupidi, kohtureform on käivitatud, kogutud on terve rida mõtteid, osa asju juba liigub kooskõlastusringidel. Eesmärk on kohtutest asjad välja viia, menetlusi lihtsustada, anda kohtutele suuremad õigused, kohtud muuta iseseisvaks põhiseaduslikuks institutsiooniks vastavalt põhiseaduse XIII peatükile, saavutada suurem paindlikkus kohtuastmete sees ja ka kohtumenetlus muuta paindlikumaks. Näiteks on arutluse all see, et kohtunikud saaksid tulla juhul, kui nad on pensionil või omal soovil lahkunud, appi keerukamate menetluste puhul. Terve rida selliseid ettepanekuid, mis kõik väärivad vähemalt arutelu, on [esitatud]. 

Ja teiseks, ma kindlasti ei saa nõustuda sellega, et ma oleks kuidagi soovinud peita mingeid andmeid. Arvuliselt on tõesti niimoodi, et kõige suurema kasvu annavad needsamad arvutikelmused. Kahjuks ma pean eelkõneleja [öeldule] lisama, et mitte ei hakka tehisintellekt tulevikus jäljendama teie lapse telefoninumbrit ja häält, vaid ta teeb seda juba [praegu]. Küll aga ma käsitlesin põhjalikult siinsamas Riigikogu saalis 11. detsembril seda sotsiaal-majanduslikel põhjustel varastamise teemat. See moodustab üldisest kuritegevuse kasvust siiski väikese osa, ent on märgiliselt kindlasti oluline. Ma ei ole seda kunagi proovinud varjata.

Väga oluline teema, mille kolleeg Hanimägi tõstatas, [on see,] et vanglast väljalaskmine ja selle piiramise kohta valmistame me ka ette seadusemuudatusi. Samuti on juba [kooskõlastus]ringil seadusemuudatus, et teistsuguse karistuse kandmine ei oleks mitte ennetähtaegne vabastamine, vaid karistusviisi muutus. 

Aga kõige olulisemana soovin rõhutada seda, et kindlasti ei ole õige väita, et inimeste muredega ei tegeleta ja et inimesed ja nende mured ei ole enam olulised politseile, prokuratuurile või kohtutele. Vastupidi, väga olulised on! Me hoiame igat inimest, siin pole mingit küsimustki. Kõik, kellel on mingi mure, kindlasti pöörduge [ametiasutuste poole] ja kindlasti te abi sealt saate. See on hästi oluline minu arust üle rõhutada. Aitäh!

Suur tänu teile! Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Saame minna neljanda juurde: ülevaade "Õigusloomepoliitika põhialuste aastani 2030" elluviimisest 2023. aastal. Selline on täpselt pealkiri, aga ma usun, et keegi ei keela teil rääkimast viimase 11 kuu jooksul toimunud tegevustest. Ettekandeks palun taas Riigikogu kõnetooli auväärt justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Nüüd me räägime vabadustest ja usaldusest. Kui me vaatame seda, et Eestis on praegu kehtivaid riigisiseseid seadusi Riigi Teataja andmetel 392 ja nendest 2023. aastal muudeti 249 ehk tegelikult 64% kõikidest seadustest, ja kui me vaatame tagasi 2023. aastale, siis tundub, et tänavu me ületame seda. Niivõrd massiline seaduste muutmine kindlasti on üks asi, millele tervikuna, kui me räägime õigusloomest, õigusloomepoliitikast, suurest pildist, tasuks tähelepanu pöörata. Sest 2023. aastal võeti siinsamas saalis vastu 74 seadust. Ja tänavu on meil Justiitsministeeriumi vaates neid menetluses olnud juba 125. 

Umbes kolmandik meie õigusloomest on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega ja see proportsioon on aastate lõikes püsinud enam-vähem sama. Aga eelmist aastat iseloomustas see, et ligi kolmandik kõikidest seaduseelnõudest koostati Rahandusministeeriumis. Ühelgi varasemal aastal pole ühe ministeeriumi osakaal seadusloomes sedavõrd suur olnud. 

Kui me vaatame laiemalt õigusloomepoliitika põhialuseid aastani 2030, siis selles strateegilises dokumendis on pikaajalised arengusuunad ja hea õigusloome põhimõtted. Üldiselt on see meie kõigi ühine mure – nii Riigikogu liikmete mure, valitsuse mure kui ka kõikide Eesti inimeste mure –, et õigusloome oleks õiglaselt ja hästi tehtud, sest see on tõesti õige, et selle taga on meie vabadused ja meie usaldus riigivõimu vastu. Ehk siis õiguse loomisel ei ole oluline ainult tulemus, vaid kindlasti on väga oluline ka see protsess, kuidas ühe või teise tulemuseni jõutakse, sest sellest protsessist sõltub tõepoolest see usaldus. 

Kuna mootorsõidukite maksustamist on nii kiidetud kui ka laidetud, tuleb [märkida] seda, et üks ettevõtjate esindusorganisatsioon, Eesti Liisingühingute Liit tõi välja, et Rahandusministeeriumi tuleb tunnustada varajase ja sisuka kaasamise eest, mille tulemusena kogu lahendust mitu korda muudeti ja läbi mõeldi. Meil siin ei ole vaja etteheiteid teha, kui midagi protsessi käigus muutub. Vastupidi, see ongi hea õigusloome, kui erinevad osapooled saavad kaasa rääkida, oma mõtteid avaldada, ja mis kõige olulisem, neid mõtteid ikkagi lõpuks ka arvesse võetakse. Eriti kriitilise tähtsusega on see – ma usun, et siin on kõik ühel meelel – ühiskonda lõhestavate või muidu keeruliste küsimuste reguleerimisel. 

Kahjuks tuleb tunnistada seda, et usaldus valitsuse vastu on langenud. Ja üks peamine tegur, mis mõjutab inimeste usaldust valitsuse vastu, on OECD hinnangul see, kuidas inimesed tajuvad võimalust poliitika kujundamisel kaasa rääkida. See on uuringute järgi palju olulisem tegur kui näiteks inimeste sotsiaal-majanduslik toimetulek või demograafilised [näitajad]. Seda tasub meil kõigil silmas pidada nii ministeeriumides, kohalikes omavalitsustes kui ka Riigikogu komisjonides, et kaasamine on tõesti väga oluline. Veel kord: sellest sõltub usaldus praeguses keerulises geopoliitilises olukorras riigi institutsioonide vastu väga palju, see on fundamentaalse tähtsusega. 

Ja hea õigusloome puhul on väga oluline ka see, kas inimesed tajuvad, et nende põhiliste õiguste ja vabaduste kallale ei minda ülemääraselt ja uisapäisa. Kui me vaatame ekspertarvamusi, mis on aasta-aastalt õigusloome hetkeseisu [aruandele] lisatud, siis need on peaaegu igal aastal välja toonud ikkagi seda, et põhiseadusele vastavuse analüüsimist tuleks rohkem teha. Seekord on ekspertarvamuse riigiõiguse sihtkapitali nimel teinud Raul Naarits, Rait Maruste ja Norman Aas ning taas, jälle on see küsimus esile tõstetud. 

Tahaksin rõhutada seda, et hea õigusloomeprotsess algab huvirühmade kaasamisest ja väljatöötamiskavatsuse koostamisest. Väljatöötamiskavatsuses tuleb ära nimetada probleem, mida lahendatakse, ja pakkuda sellele probleemile erinevaid lahendusi, näidates ära, milline oleks kõige vähem riivav lahendus, mis samal ajal siiski selle mure ikkagi päriselt lahendab. Samuti tuleks anda piisav aeg seaduseelnõu kooskõlastamiseks ja arvamuste avaldamiseks. Eelnõu peab kindlasti vastama põhiseadusele ja olema kooskõlas ka teiste seadustega, see on vabaduste kaitsel ülioluline. 

Kui me räägime vabaduste kaitsest, siis on oluline ka see, et otsused oleks andmepõhised ja mõjuanalüüsid objektiivsed ning seaduse rakendamiseks ja seireks oleks ka läbimõeldud tegevused. Näiteks on välja toodud seda, et huvirühmadele jäetakse sageli liiga vähe aega arvamuse avaldamiseks või neid kaasatakse liiga hilja. Riigieelarve menetlemisega seotud eelnõude keskmine kooskõlastustähtaeg – ma rõhutan: keskmine kooskõlastustähtaeg – oli eelmisel aastal viis tööpäeva. See on ilmselgelt liiga vähe, eriti kui me peame silmas, et tegemist on keerukate dokumentidega. 

Sellele murele on korduvalt tähelepanu juhtinud ka ettevõtlusorganisatsioonid, et aeg oma seisukohtade väljendamiseks on ilmselgelt liiga lühike. Maksumuudatuste paketti kuulunud eelnõudele jäeti neljapäevane tähtaeg ning juba kaks nädalat pärast avalikustamist kiideti need Vabariigi Valitsuses heaks ja algatati Riigikogus. 

Samas on siiski ka positiivseid asju. Kui me vaatame rahvusvahelist võrdlust, siis seesama väljatöötamiskavatsus, mida ma enne rõhutasin, on tegelikult maailmas üsna erandlik, aga umbes 35%-le seaduseelnõudest 2023. aastal väljatöötamiskavatsus tehti. Ma ise pean seda väga oluliseks, et probleem oleks täpselt kirjeldatud, mitte me ei läheks ainult loosungitega midagi lahendama. 

Usaldust tõstab kindlasti ka see, et Eesti õigusloome korraldus on tegelikult ikkagi läbipaistev. Meile tunduvad need asjad enesestmõistetavad. Meil on keskses infosüsteemis absoluutselt kõik eelnõud ja väljatöötamiskavatsused kõikidele avalikult näha, kõik saavad oma arvamust avaldada. Olen seal ise ka varasemalt kodaniku positsioonilt või eraisikuna või ka lihtsalt ametnikuna arvamusi avaldanud, seda on täiesti võimalik igal inimesel teha. 

Ja oluline on see, et meil on ka ministeeriumidevaheline tagasisidering, kus ma kutsun üles kõiki ministeeriume ja vajadusel ka omavalitsusi oma seisukohti võimalikult täpselt välja tooma, ja just nimelt hea ja parema õigusloome huvides. 

Toon ühe hea näite. Näiteks järgis kokkulepitud õigusloomeprotsessi ravikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse [(töövõimetuse ennetamine)] eelnõu 377, millega võimaldati pikaajalise haiguslehe ajal töötamine, et ennetada töövõimetuse tekkimist. Selle seaduseelnõu ettevalmistamise eest tasub kõiki osapooli kiita. Menetlemisel toimus huvirühmade ja ekspertide sisuline koostöö, koostati väljatöötamiskavatsus, järgiti kooskõlastamise tähtaegu, eelnõu kohta tehti põhjalik mõjuanalüüs ja kvantitatiivsed prognoosid ning seirevahendina kavandati seadusesse ka muudatuse järelhindamine 2029. aastal. See eelnõu ja seletuskiri valmis Sotsiaalministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koostöös. Loomulikult on ka teisi häid näiteid. 

Samal ajal on siiski [tähtis] loodavate seaduste põhiseaduspärasuse tagamine, mis tegelikult on ju, ma ütleksin, meie õigusloomepoliitika kõige peamisem eesmärk, et me ei riivaks rohkem vabadusi, kui selleks ilmtingimata vajadus on ja kui selleks seadus üldse aluse või võimaluse annab. Me ei tohi teha midagi rohkem, kui on tingimata tarvis teha. Ekspertarvamustes välja toodud põhiseaduspärasuse liigselt abstraktne hindamine või üldse selle hindamise puudumine vajab minu hinnangul järjepidevat tähelepanu. 

Justiitsministeerium valmistab praegu ette õigusloomejuristidele mõeldud juhist, mis kirjeldab täpsemalt, millistel juhtudel ja millises mahus tuleks põhiseadusele vastavuse analüüsi seletuskirjas kajastada. See peab tingimata olema põhjalikum neil juhtudel, kui põhiõiguste riive on intensiivne või kui see võib olla põhjendamatult ebaproportsionaalne. Justiitsministeerium kavandab ka HÕNTE muutmist selliselt, et põhiseaduspärasuse analüüside puudulikkus võiks olla alus selleks, et eelnõu ei liigu edasi. See on tõesti äärmiselt oluline. 

Teine äärmiselt oluline teema on, et me ka Euroopa Liidu õigusaktide ülevõtmisel või rakendamisel ei läheks kaugemale sellest, millised on hea õigusloome tava põhimõtted. Ma tuletan need põhimõtted meelde. Esiteks ei tohi riigisiseseid muudatusi ja Euroopa Liidu õigusest tulenevaid muudatusi kavandada samas eelnõus. Teiseks tuleb alati tähele panna direktiiviga võimaldatud kaalutlusruumi ja seda mõistlikult kasutada. Me ei pea alati üle võtma seda kõige ülemist otsa ja kõige rangemaid kohustusi, vaid me peame kaalutlusruumi ära kasutama. Ja valitud lahendusi tuleb põhjendada, miks just selline lahendus valiti. 

Kindlasti on probleemiks olnud miinimumist laiem ülevõtmine, niinimetatud ülekuldamine, mis tegelikult ju vähendab usaldust Euroopa Liidu vastu tervikuna ja lisaks koormab ülemäära meie ettevõtteid ja sageli ka eraisikuid. Ja oluline on ka, millele on ka õiguskantsler hiljuti tähelepanu juhtinud, et Euroopa Liidu õigusakt peaks üle võetama vastavalt Eesti varasematele seisukohtadele. Näiteks konkurentsiõiguse direktiivi puhul, kus nähti ette konkurentsiõiguse muutmine väärteomenetluse täiendamise korras, [leiti,] et seda huvigruppide ja sihtrühmadega koostöös valminud ja Riigikogu poolt ühtse toetuse saanud seisukohta ei ole õige samamoodi kõrvale lükata, nagu on juhtunud teiste eelnõude puhul. 

Eesti keel, eesti keele hoidmine vastab ilmselgelt meie põhiseaduse preambulile. Lihtne ja selge õiguskeel on äärmiselt oluline nii vabaduste hoidmisel kui ka usalduse kasvatamisel. Inimesed peaksid seaduste tekstidest ikkagi aru saama ja Eestis peaks igal inimesel olema võimalik hommikul üles ärgata ning rahulikult ja õiguskuulekalt oma päev mööda saata – sellepärast, et ta on üldiselt saanud aru, mida seadused temalt eeldavad ja mida keelavad. Nii et õiguskeele ja seaduseelnõude keeletoimetamine, õiguskeele hoidmine kindlasti läheb edasi. Siin on ka väga oluline, et jätkuksid koolitused õigusloomejuristidele ning regulaarselt käiks koos eelnõude keeletoimetajate ümarlaud. Aga kui ikkagi teie ise või teie vanaema ei saa aru sellest tekstist, mis seaduses kirjas on, siis on ka Riigikogul võimalus teha neid tekste õigusselgemaks ja paremaks. 

Kokku võttes iseloomustasid 2023. aastat probleemina liiga lühikesed kooskõlastamise tähtajad ja liiga sagedane hea õigusloome põhimõtetest möödahiilimine. Ja kuigi võib tunduda, et üksikud kõrvalekalded, noh, mis see siis ikka oli, siis pikemas perspektiivis see mõjutab otseselt inimeste ja ettevõtjate usaldust riigi vastu. Liiga sagedane seaduste muutmine on Eesti ettevõtjate peamisi etteheiteid Eesti riigile. Usaldus riigi vastu on tõesti praegusel geopoliitilisel ajal väga-väga oluline ja seetõttu ma kutsun kõiki üles olema nõudlik nii iseenda kui ka teiste vastu hea õigusloome põhimõtete järgimisel. 

Aga selle kriitika kõrval ma olen ikkagi väga rõõmus selle üle, et me elame õigusriigis, et meile on inimeste õigused ja vabadused väärtuslikud ja olulised ning et me oleme valmis tegema kõik selleks, et inimeste õigusi ja vabadusi kaitsta, ja et meil on selline riigikord, kus riigivõim saab tegutseda üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. See on äärmiselt oluline, et õigusloome seda põhiseaduse vaimu hoiab, inimeste vabadusi hoiab ja me uusi sätteid tehes mõtleme, kas seda ilmtingimata on vaja, kas mingi mure ikka tegelikult olemas on ja kui on, siis kas seda muret just nii saab kõige paremini lahendada, kas kõik muud asjad on ära proovitud, kas kõige vähem riivav viis on valitud meie peamiste vabaduste hoidmiseks ja meie peamiste väärtuste kaitsmiseks. 

Vabaduste hoidmiseks olen käivitanud ka bürokraatia vähendamise ringi. Olen saanud hulgaliselt vastuseid erinevatelt osapooltelt selleks, kuidas halduskoormust vähendada ja õigusloomet tõhustada. Kui te lubate, loen ette ainult need põhimõtted, millega me edasi läheme. 

Esiteks, põhimõte "üks sisse, üks välja" õigusloomeprotsessis. 

Teiseks, erinevates formaatides laiendada info ja ettepanekute korjet, et neid oleks huvigruppidel, huvikaitseorganisatsioonidel ja ka teistel lihtsam valitsus[organitele esitada]. Kindlasti rõhutan siin ka ettevõtlusorganisatsioone, et nendel oleks seda lihtsam teha, et oleks sagedasemaid kohtumisi ettevõtjatega. 

Kolmandaks, seaduseelnõu seletuskirja nõuete täpsustamine. Siinkohal veel kord rõhutan üle kindlasti ka põhiseaduslikkuse kontrolli. 

Neljandaks, rakendusaktidest ja määrustest tuleneva halduskoormuse seire, et halduskoormus ei liiguks sinna edasi, et me ei vaataks üksnes seaduseelnõusid, vaid vaataksime ikkagi ka rakendusakte. 

Viiendaks, ajutise regulatsiooni kasutamine halduskoormust suurendava kohustuse kehtestamisel. Ehk siis piiratud kehtivusajaga normide võimaldamine ja soodustamine olukordades, kus ajutised nõuded on vajalikud. Ja kehtivusaja lõpul ikkagi enne seda normi ei pikendata, kui õigusloojale on tänu analüüsile selge, et see tõesti niimoodi toimib. 

Kuuendaks, sellega seonduvalt seaduste järelhindamine. 

Seitsmendaks, seaduseelnõu kooskõlastamata jätmise aluste täpsustamine. 

Kaheksandaks, väljatöötamiskavatsust puudutavate normide muutmine. Väljatöötamiskavatsusest me ei soovi loobuda, aga kavas on täpsustada, et kuidas seda teha nii, et see ei oleks ka mõttetult koormav. 

Ja lisaks tahame eriti pöörata tähelepanu Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisele ja rakendamisele ja sel juhul seletuskirjale esitatavaid nõudeid täpsustada. 

See oleks praegu lühidalt kõik. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on ka küsimusi. Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Teatavasti korra aastas teeb justiitsminister siin ülevaate õigusloomepoliitika põhialuste täitmisest. Seda teete ka teie ja nii palju, kui minu mälu mind aitab, tuleb mulle meelde see alatine väide, ikkagi selline suhtumine, et seadusi on liiga palju, seadusemuudatusi on liiga palju. Teie küll sellele praegu väga suur aktsenti ei pannud. Nüüd ma küsin, kas on võimalik statistiliselt võrrelda, kuidas me asetume sellesse konteksti kas või Euroopa Liidus. Kas me oleme ainukesed, kes räägivad, et seadusemuudatusi on palju? Peale Euroopa Liiduga liitumist on see ju mõnes mõttes mõistetav. Kas siin saab anda mingisugust tausta natuke?

Aitäh! Mul täpseid numbreid ei ole ees, aga olles kohtunud üsna äsja teiste Baltimaade, Poola ja Põhjamaade justiitsministritega, [tean,] et see on meie regiooni selge soov Euroopa Liidu suunal. Üks meie prioriteete on see, et uus komisjon ei tekitaks õigusloome uusi laineid, vaid me keskenduksime olemasoleva Euroopa Liidu õiguse paremale ja tõhusamale rakendamisele. Enne, kui minna mingi uue muudatuse juurde, tuleks seda tõsiselt vaadata – ehk on siiski midagi olemasolevas õiguses, mida saaks paremini teha. Nii et see oli kõikidel nendel riikidel ikkagi murekohaks, et õigusloomet, seadusaktide muudatusi on liiga palju, inimesed ja ettevõtted ei jõua nendega kohaneda. 

Sageli on probleem ka selles, et uus õigusakt on segane, seda tõlgendatakse mitmel erineval moel ja see toob kaasa kohtuvaidlusi. Üks selline õigusakt, millega Eestil on suur mure, on tehisintellekti määrus, mille puhul me näeme, et võib korduda kõik see halb, mis oli andmekaitse üldmääruse puhul. Tegelikult hakkas Euroopa Kohus seda muudkui tõlgendama ja tõlgendama ja tõlgendama. Ja kui me mõtleme, et ettevõtjal võtab ühe toote arendus aega vähemalt kaks aastat ja kui seal vahepeal tuleb kehtivale õigusele mitu erinevat tõlgendust, siis on ettevõtjatel äärmiselt keeruline globaalses konkurentsis püsida, äärmiselt keeruline on neil meie inimestele soodsaid ja vajalikke teenuseid ja tooteid pakkuda.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, aitäh! Ühelt poolt on positiivne, et te tunnistate – te olete varem ka tunnistanud, et see on probleem –, et Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõudes ei sisaldu põhiseaduslikkuse analüüsi seal, kus see peaks sisalduma. Aga ma küsin nüüd teie käest seda, kas teie ise justiitsministrina olete kooskõlastanud Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõusid, kus peaks olema põhiseadusele vastavuse analüüs, aga seda seal ei ole? Kui jah, siis miks? Ja kui jah, siis ühtlasi, kui palju neid eelnõusid on, mille te olete sellisena kooskõlastanud?

Aitäh! Sellistel juhtudel ma olen need kooskõlastanud märkusega. Viimane – mul ei ole täpset statistikat ees –, aga viimane, mis meenub ja mille kohta ka siinsamas infotunnis Riina Solman ja teised küsisid, puudutas seda valimisõiguse muutmist. Ja seal Justiitsministeerium asus seisukohale, et põhiseaduslikkuse analüüs ei ole tehtud põhjalikult, ja me tõime välja ühe koha, mis meie arvates selles eelnõus tuleks kustutada selle tõttu, et see ei ole heas kooskõlas põhiseadusega.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua minister! Ma korraks tulen tagasi selle küsimuse juurde, mida me eelmises päevakorrapunktis arutasime. Te ütlesite, põhjendasite, miks te ei peakski peaprokuröri meile tutvustama: sest mõned meie seisukohad ei ole teile meeldinud. Aga seda ettekannet te alustasite jälle sõnumiga, et meie kõik koos peaksime asju tegema. Ma küsin, kas te ise nendes kahes jutus mõningast vastuolu näete.

Teine küsimus on see, et te olite tõesti päris kriitiline kõige selle suhtes, mida praegune koalitsioon on teinud, aga kuidas te enda jaoks siis põhjendate selles jätkuvat kaasalöömist. Näiteks sellegi nädala päevakorras on eelnõu, mille kohta Riigikogu õigus‑ ja analüüsiosakond ütleb, et see on põhiseadusega vastuolus. Mina ausalt öeldes ei ole nii optimistlik, et ma ootan, et teie erakonnakaaslased kuidagi selle vastu hääletavad. Kuidas te näete neid asju nende kahe küsimuse puhul?

Suur tänu jätkuvalt väga heade küsimuste eest! Kõigepealt, poliitikud omavahel on ikkagi üks teine klass. Tähendab, mitte selles mõttes teine klass nagu koolis, vaid selles mõttes, et üks eraldiseisev seltskond. Seda on korduvalt tuvastanud näiteks ka Euroopa Inimõiguste Kohus, et poliitikutel on omavahel lubatud väga palju asju, mida ei ole kunagi lubatud poliitikul kodanikuga või poliitikul ettevõtjatega suheldes. Ja nii edasi. Jah, sellel teemal on meil poliitilisi eriarvamusi, mida ma olen korduvalt väljendanud. Veel kord kordan üle, et seadus väga õigesti ja väga õiglaselt tagab selle, et kõik Riigikogus esindatud erakonnad saavad riigi peaprokuröri kandidaadiga tutvuda ja talle õiguskomisjoni istungil küsimusi esitada. Ja ma pean tunnistama, et Varro Vooglaid on olnud õiguskomisjonis, kui me seal koos olime, väga sageli väga arukas ja väga mõistlik kolleeg. Mul tegelikult oli siiski plaan talle vähemalt eelmisel õhtul ikkagi helistada ja temaga selle üle aru pidada.  

Aga nüüd küsimuse teine pool, et mis tunne mul on. Ma ikka lapsest saati mõtlen niimoodi, et kus viga näed laita, seal tule ja aita. Kui ma ütleksin, et mina seda tööd enam ei tee, sellepärast et absoluutselt, sajaprotsendiliselt kõik ei õnnestu nii hästi, nagu ma tahaksin, siis tuleks keegi teine, kindlasti palju võimekam inimene, aga vahest sajaprotsendiliselt kõiki hädasid ei õnnestuks ka temal lahendada. Eks töö Eesti riigi nimel on nii teil kui mul selline, et me teeme nii palju, kui me vähegi suudame, selleks et kõik oleks nii hästi, kui me vähegi suudame anda ja panustada. Ja tõesti, kõiki asju alati ei õnnestu ära teha, kõiki asju alati ei suuda sajaprotsendiliselt teha. See ongi opositsiooni väga väärtuslik töö, tuua üha ja üha puudujääke välja ja siis koalitsioonil tuleb teha üha pikemaid ja pikemaid tööpäevi, et saaks võimalikult palju asju ikkagi ära lahendada.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Mul on ka mitmeid küsimusi, aga mul on tunne, et formaat võimaldab ainult ühte. Võtsin selle ühe küsimuse, mis minu jaoks on oluline. Palju on räägitud olukorrast, kus advokaadibürood kirjutavad ministeeriumidele seaduseelnõusid. Kas teie arvates peaks maksumaksja sellist praktikat tolereerima ja kas see ei sea ohtu meie riigiasutuste juriidilist jätkusuutlikkust? Võib ju tekkida ja ongi tekkinud olukordi, kus advokaadibürood kirjutavad eelnõusid ja siis pärast vaidlevad kohtus, ja seda loomulikult maksumaksja raha eest.

Aitäh! Ma üldiselt arvan, et väga oluliselt tõusnud töökoormuse olukorras [on see õigustatud]. Veel kord: kui tavaliselt on Justiitsministeeriumist aastas läbi käinud sadakond eelnõu, siis tänavu oktoobri lõpuks oli eelnõusid ja väljatöötamiskavatsusi juba ligi 160. Justiitsministeeriumis on töös olnud ajalooliselt palju eelnõusid. Ja sellise erakordse töökoormuse juures on minu arust väga mõistlik mitte suurendada ametnike hulka, vaid teha mõistlikku koostööd erasektoriga.  

Ma rõhutan siinkohal üle, et tegelikult ikkagi eelnõu teeb alati riik, ministeerium või Riigikogu – kõik, kellel eelnõu tegemiseks õigus on. Kui tehakse koostööd erasektoriga või advokaadibürooga, siis see on ikkagi mingisuguse kõrvaltvaate saamiseks või mingisuguse konkreetse [lahenduse] jaoks mõtete saamiseks. See ei tähenda seda, et selle eelnõu teeb erasektor. Aga üldiselt printsiibina, põhimõttena ma pean seda väga positiivseks, et meil on Eestis usaldus riigisüsteemi ja erasektori vahel ja me saame vajadusel abi juurde võtta. Minu arust on see väga oluline. Õhukese riigi puhul on see mõnikord isegi vältimatu.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et inimene tahab hommikul rõõmsalt ärgata, tunda, et ta elab õigusriigis. Ja et õigusloome sätteid kaalutakse mitut kanti, enne kui neid kuidagi kehtestatakse või kuhugi kirjutatakse. Et [on põhimõte], üks seadus sisse, teine välja. 

Aga minul on hoopis praktiline mure. Loen praegu Elu24 ja arvan, et enamikul eestlastest on justiitssüsteemi silmas pidavalt praktilised mured. Ja see ei ole siseturvalisuse mure. Näiteks siin on 27. novembril uudis noormehest, kellel on haiglased väljaütlemised, ja mitte ainult, ta luusib koolide ümber, teeb TikTokki videoid. Ta on tuttav "Armastuse maleva" saatest, aga see pole tema ainuke tähelend. Tema nimi on Karl Reispass ja ta on alles hiljuti postitanud TikTokki väikeste laste teemalisi nalju. Ja need on väga haiglased, ta ütleb välja – ma vabandan väljenduse eest! –, et ta kepib iga päev väikesi lapsi, kui te veel hoiate, kepib ta kõik väikesed lapsed läbi. "Nad ise tahavad, et ma neile sisse paneks." Kas te kujutate ette?! Ja see on meil meediaruumis tavapärane. 

Mina küsin nüüd selle hea õigusloome tava seisukohalt: mida te justiitsministrina ja mida Justiitsministeerium selles osas teeb, mis on tegelikult inimeste praktiline mure? Politsei saab sekkuda siis, kui tegu on toime pandud, siis tulevad sanktsioonid ja karistused. Aga me peaksime ju hea õigusloome tava järgides selle ära hoidma. Minul näiteks süda valutab.

Aitäh!

Toksiline TikTok on globaalne probleem. Seda, kuidas see toksiline TikTok väga-väga halbu asju teeb, oleme me näinud alates Rumeenia valimistest ja lõpetades selle näitega, mille te just hetk tagasi tõite. See, kuidas selliseid asju lahendada, on üks prioriteete terve Euroopa Liidu vaates. See on uue Euroopa Komisjoni laual, sellepärast et sellesama murega on silmitsi kõik liikmesriigid. Me näeme, et teistes riikides, näiteks USA-s võetakse kasutusele erinevaid meetmeid. Mulle tundub, et mis puudutab just seda toksilist TikTokki, siis kõige lihtsam asi, mida pakkuda, on see, et inimesed, kes te seal olete, palun väljuge sealt. Mis puudutab üldisemalt seda regulatsiooni, siis loodame, et Euroopa Liidu ühises koostöös õnnestub seal midagi mõistlikku tekitada. See on tõesti väga murettekitav, eriti laste ja lastekaitse vaates.

Priit Lomp, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Kolleeg Timpson advokaadibüroodelt seadus[eelnõude] tellimise kohta küll küsis ära, aga ma täpsustan, et viimane uudis puudutas soolise võrdsuse ja võrdsete [võimaluste] seaduse [eelnõu] tellimist. Sa ütlesid ka puldis, et Riigikogu saab menetluses seadus[eelnõusid] parandada – ise sa sedasama lauset kasutasid –, nii et tõesti, see oli ju kaasamisringi läbinud eelnõu, äkki oleks võinud selle ikka Riigikogule usaldada. Kuidas me väldiksime seda, et tulevikus, järgmiste aastate aruannetes ja kokkuvõtetes sellistest olukordadest [juttu poleks]? 

Ja teine teema, seegi oli sinu enda kõnes. Sa tegid kõigile üleskutse olla nõudlik. Ma siis olen nõudlik ERJK vastu, küsides, millisel aastal me kokkuvõttes lõpuks selle erakonnaseaduse menetlemise ja kehtestamise ära saame teha.

Aitäh! Nüüd, küsimus puudutas siis kahte seadust. Üks tuli augustikuus peaministri korraldusega Justiitsministeeriumile üle ja puudutas põhiseaduspärast ja Euroopa Liidu õigusele vastavat soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse ühendamist. Ja seal on tõesti ees üks eelnõu, mis on saanud, kui te vaatate selle kooskõlastusringi, niivõrd läbivat kriitikat, et kui me sellele kriitikale üldse ei reageeriks, siis see ei oleks hea õigusloome. Eelnõu on, tõsi, kooskõlastusringi läbinud, aga kui te vaatate tagasisidet, mis ta kooskõlastusringil sai, siis oli see ka Justiitsministeeriumi enda poolt enne mind täiesti hävitav. Seal mindi vastuollu ka põhiseaduslike lähenemistega. Sellisel kujul selle eelnõu väljasaatmine kindlasti ei oleks olnud hea õigusloome. Ja selleks, et edasi minna, me tõepoolest võtsime kõrvale ühe teise vaate, et mis oleks minimaalne variant, et vastata Euroopa Liidu õigusele. Ja kindlasti sünnib see uus eelnõu selle kahe vaate koosmõjul. Aga inimestele, kes ei ole detailidega kursis: tegemist on meil Eestis sellise olukorraga, kus meil on põhiseaduse § 12, mis kehtib otsekohalduvana ja kaitseb kõiki inimesi ebavõrdse kohtlemise eest, ja kohtud on ka lausaliselt kasutanud seda otsekohalduvana. 

Ja lisaks sellele on meil Euroopa Liidu õigusest üle võetud soolise võrdõiguslikkuse seadus ja võrdse kohtlemise seadus, mis sätestavad põhiseadusest kitsama õiguskaitse. Koalitsioon on kokku leppinud, et see kahe seaduse erinev õiguskaitse tuleb ühtlustada, tuleb ühtlustada ülespoole. Aga loomulikult tuleb seda ikkagi teha nii, et see lähenemine vastaks põhiseadusele. Ja lisaks oleme me ka omavahel ju koalitsioonis kokku leppinud, et me ei pane ülemääraseid kohustusi ettevõtlusele, ka seda tuleb kindlasti silmas pidada.  

Mis puudutab erakonnaseadust, siis erakonnaseadus on 2011. aastast saati muudatuste ootuses ja nendes vaidlustes seisnud väga pikka aega. Minu ettepanek on, et ma saadan ta kitsamal kujul ilma väga oluliste vaidluskohtadeta valitsusse ja Riigikogus erakonnad ise, kes on kõige paremad üksteise valvurid, saavad seda eelnõu paremaks menetleda. See oleks kõige mõistlikum ja kiirem lahendustee. Ja sellel on väga lihtne ja loogiline põhjendus. Ma olen avastanud – mis on ka inimlikult igati arusaadav, palun ärge siit mitte mingisugust etteheidet välja lugege –, [et] väga tublid ametnikud ei saa päris hästi aru erakondade toimimisest, konkurentsiolukorrast ja kõikidest muudest nüanssidest. Tegelikult erakonnad ise saavad sellest ikkagi palju paremini aru. Ei saa oodata ametnikelt kõikide nüansside süvitsi tundmist ja mõistmist. 

Ma täiesti usun, et kõige parema erakonnaseaduse muutmise [variandi] me saame just nimelt Riigikogus tehtud. Riigikogus saavad erakonnad ise teha selliseid seaduse sätteid, mis hoiavad konkurendid õigel ja õiglasel teel. See oleks kõige kiirem ja kõige mõistlikum lahendus ja selles mõttes ka kindlasti kõige ausam. Peamised huvigrupid on ka siinsamas saalis.

Anti Poolamets, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite siin TikTokki, mille üle mul on hea meel. Aga võib-olla te jälgite ka muid sõnavabaduseteemalisi arutelusid? Näiteks Facebooki omanik Zuckerberg vabandas inimeste ees, et ta moonutas tegelikkust, surus COVID-i ajal teatud informatsiooni maha. Ehk siis olukord on päris tõsine. Sotsiaalmeedia mõjutab meie kõigi elu iga päev. Teades teie vaenu sõnavabaduse vastu, küsingi, kas te seda debatti jälgite ja kui kaugel on sõnavabaduse mahasurumise seaduse eelnõu ehk vaenukõne seadus.

Kui te lubate, siis ma jään otsustavalt teiega eriarvamusele, mis puudutab minu tagasihoidliku isiku suhtumist sõnavabadusse. Soovin veel kord üle korrata: minu jaoks on sõnavabadus äärmiselt oluline põhiseaduslik väärtus. Ma seisan selle eest, et sõnavabadust ei piirataks ülemäära. Ka see on üks põhjuseid, miks koalitsiooni sees on meil endiselt vaidlused selles küsimuses. Erinevatel erakondadel on erinev nägemus sellest, kui palju ja millises ulatuses tuleks sõnavabadust piirata ja kas Euroopa Liidu õigusest tuleks minna kaugemale või mitte minna. 

Minu ettepanek on kindlasti kaitsta ka tõesti vaenukõne ohvreid, aga teha seda, [toetudes] väljatöötamiskavatsusele, kus me defineerime täpselt probleemid, mida tuleb lahendada, ja leiame nendele probleemidele asjakohased lahendused, olles eelnevalt veendunud, et neid juba kehtivas õiguses olemas ei ole. 

Mis puudutab digigigante, sotsiaalmeedia gigante ja nende mõju inimeste vaimsele tervisele, demokraatiale – kõigele sellele, siis jällegi, tegemist on küsimusega, millega maadleb terve maailm, mitte ainult Eesti. Ja siin me loodame ikkagi kasu saada Euroopa Liidu ülesest koostööst, kuidas tagada õiglane maksustamine, kuidas tagada õiglane nii sõnavabaduse kaitse kui ka tervisekaitse, ühiskondliku turvalisuse kaitse, demokraatia kaitse nende digigigantide puhul, kes Euroopa Liidu territooriumil inimestele oma teenuseid pakuvad. 

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma juba küsisin oma küsimuse eelmise punkti juures, aga ma teen seda uuesti, sest see on nüüd see õige punkt. Küsimus oli selle ülevaate kohta. Seal on välja toodud, et paljude seaduseelnõude menetlemisel ei ole järgitud hea õigusloome põhimõtteid ehk siis pole tehtud väljatöötamiskavatsust ega pole huvirühmasid piisavalt kaasatud. Ja ka usaldus valitsuse vastu on päris muret tekitav, see on 37%. Minu arvates on hea õigusloome põhimõtted ja usaldus valitsuse vastu ikkagi otseselt seotud. Kuidas te näete, kuidas valitsus saab parandada õigusloome kvaliteeti ja tagada, et hea õigusloome põhimõtteid järgitaks isegi siis, kui poliitiline algatus on väga ajakriitiline ehk kiireloomuline? Seda [on vaja] just selleks, et usaldus saaks taastuda. 

Aitäh! Ma olen teie küsimusega väga nõus ja rõhutan veel kord üle, et see ei ole mitte ainult teie arvamus, vaid ka uuringud näitavad, et tõesti, võimalusel poliitikakujundamisel kaasa rääkida on suurem mõju sellele, kas inimesed usaldavad valitsust, kui sotsiaal-majanduslikul olukorral või demograafilistel näitajatel. See on palju suurema mõjuga, kui me mõnikord võib-olla arvame, see ei ole mingi tühi-tähi. 

Tutvustasin ühe eelmise küsimuse vastuses siin üheksat sammu, mis on töös selleks, et õigusloomet parandada. Aga ma rõhutan üle ühe väga olulise asja, mille kohta te küsisite. Tõepoolest võib ju tekkida olukord, kus päriselt ka on vaja kiireloomuliselt seadust muuta. Selline olukord võib meile kätte tulla mõne kriisi ajal. Ja see on ka üks asi, mida ma olen soovinud, et me täiendame [seadustikku] valmisoleku mõttes, et me mõtleme läbi, kuidas õigusriik püsib ka väga suure kriisi olukorras. Kui näiteks on ootamatult vaja muuta riigieelarvet väga suure kriisi tõttu, siis kuidas me saame seda teha niimoodi, et me ikkagi õigusriigi põhimõtteid täiesti nurka ei viska. Siin me saame abiks võtta ka digitaalsed vahendid, et harjutada sellist koosloomekeskkonda, kus on ikkagi vajalik väga lühikese aja jooksul, kui see tõesti elulistest asjaoludest tuleneb, väga kiiresti mingit seadust muuta. Peab olema võimalik see protsess õigusriigile kohaselt, ent palju kiiremini läbida. Ka selle peale me tegelikult täna mõtleme.

Nüüd, mis puudutab tavapärast aega, mis ei ole erakordselt suure kriisi aeg, siis ma usun või väga loodan, et see kõige hullem on läbi. Me oleme saanud riigieelarve kindlatesse raamidesse ja laristamisel on ehk lõpp ning me püsime ikkagi sellises distsiplineeritud olukorras kulude võtmisel ja tulude arvestamisel. See peaks kõige hullemaid olukordi edaspidi vältima. Need kõige suuremad kiirustamised olidki riigieelarvega seotud eelnõude puhul. 

Aga veel paar asja, mida ma siin eelnevalt juba rõhutasin. Ma tõesti soovin HÕNTE-t täiendada, hea õigusloome tava täiendada sellega, et tekiks selgemad alused eelnõude mitte edasi lubamisel, kui ikkagi elementaarseid nõudeid ei ole täidetud. Ja täpsustame ka seda, milline eelnõu seletuskiri peab välja nägema, mis seal peab kindlasti olema, millele tuleb kindlasti tähelepanu pöörata nii põhiseaduslikkuse hindamise [seisukohast] kui ka näiteks Euroopa Liidu [õiguse ülevõtmisel].  

Aga rõhutan siin, mida tõi välja see ekspertide analüüs selle aastaülevaate puhul. See oli see, et tegelikult kahe eelnõu puhul põhiseaduspärasuse analüüs lisati menetluse hilisemas etapis. Tegelikult saab seda lisada ka Riigikogus. Ka heas koostöös Riigikogu komisjonidega on tegelikult võimalik teha neid asju paremaks. See peaks meie kõigi ühine eesmärk olema.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun! (Varro Vooglaid küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Suur tänu! Algatuseks mainin ära selle, mis mulle torkas meelde, kui ma kuulasin justiitsministri nimetatud numbreid selle kohta, kui palju on viimastel aastatel Eestis seadusi muudetud. Kui ma õigesti mäletan, siis jutt käis 60% seaduste muutmisest: 60% kõigi kehtivate seaduste muutmisest ühe aasta jooksul. Sellega seonduvalt mulle meenus see, mida ma lugesin kunagi Platoni käsitlusest, kus ta kirjutas, et üks väga lihtne viis hinnata seda, kui kõlbeliselt väärastunud on üks ühiskond, on vaadata, kui palju seal kehtib seaduseid. Mida rohkem seaduseid on peetud vajalikuks ühiskonnas kehtestada, seda kõlbeliselt väärastunum see ühiskond suure tõenäosusega on. Inimesed, kelle südames valitseb õiglus, ei vaja väliseid regulatsioone oma käitumise reguleerimiseks. Aga mida vähem on inimestel sisemisi piiranguid, mida vähem sisemist regulatsiooni, seda rohkem on tarvis välist regulatsiooni, et ühiskonda kuidagi koos hoida. Minu hinnangul tõsine mõttekoht. 

Mis puudutab seda aruannet, millest justiitsminister meile ülevaate andis, siis algatuseks peab ütlema, et on meeldivalt üllatav, et dokument on enesekriitiline. Sellist asja ma valitsuse esitatavates tekstides eriti tihti kohanud ei ole. Sageli on pigem vastupidine mulje: seal, kus on ilmselged probleemid, üritatakse neid kramplikult ignoreerida või eitada. Siin näeme vastupidist vaadet: tunnistatakse, et eksisteerivad reaalsed probleemid, seejuures ka tõsised probleemid. 

Mündi teine pool on muidugi see, et natukene vähe on sellest tunnistamisest kasu, kui aastast aastasse kordub üks ja sama muster. Ikka ja jälle on see isik, kes juhtub justiitsminister olema, sunnitud tulema siia parlamendi ette ja ütlema: jah, paraku, näete, endiselt on meil selle hea õigusloome tava järgimisega suured probleemid. Mõnikord ma lastega rääkides olen neile öelnud, et ei ole erilist mõtet öelda, et palun vabandust, kui see vabandus ei kätke seda, et sa tegelikult püüad edaspidi mitte neidsamu vigu teha. Mulle tundub, et siin on natuke sama probleem. Probleemide tunnistamine võiks olla sisendiks sellele, et tehakse pingutus nende ületamiseks. 

Aga lühikokkuvõte sellest ülevaatest sisaldub ülevaates endas, ma tsiteerin: "Õigusloome vaatest tuleb nentida, et koalitsioonileppe ja riigieelarvega seotud seaduseelnõude menetlemisel pigem ei järgitud kokkulepitud hea õigusloome põhimõtteid. Enamasti ei koostatud nende algatuste jaoks väljatöötamiskavatsust, mistõttu oli huvirühmade ja avalikkuse võimalus varases etapis kaasa rääkida oluliselt piiratud. Andmed kooskõlastamise tähtaegade kohta viitavad, et ka seaduseelnõu etapis ei jäetud huvirühmadele piisavalt aega tagasiside andmiseks – keskmine kooskõlastustähtaeg riigieelarvega otseselt seotud eelnõude puhul oli viis tööpäeva. Kuigi mõju hindamise ja põhiseaduspärasuse analüüsi kvaliteeti on raske täpselt mõõta, peegeldus Justiitsministeeriumi hinnangul ajasurve ka nendes aspektides." Tsitaadi lõpp. See on tegelikult väga adekvaatne ja aus kokkuvõte, peab ütlema. Sellele tuginedes muidugi ei ole ka üllatav, et valitsuse usaldus tõepoolest on langenud märkimisväärselt, nagu ülevaates ka esile tuuakse. Eesti elanike osakaal, kes vastas, et nad usaldavad valitsust, kahanes kahe aastaga 47%-lt 38%-ni.

Ja siis sedastatakse: "Muutunud julgeolekuolukord ja kaitsekulude suurenemine tingisid 2023. aastal hulga kiireloomulisi eelnõusid, mis olid mõeldud riigi tulude suurendamiseks või kulude vähendamiseks, kuid mille menetlemisel ei järgitud alati hea õigusloome põhimõtteid. Kui ühe eelnõu mõju õiguskorrale ja valitsuse usaldusväärsusele saab pidada marginaalseks, siis tagajärg on sootuks teine, kui üksikjuhtumitest kujuneb praktika." Jällegi aus ülestunnistus. 

Asi, mis minule kõige rohkem muret põhjustab neid puudusi vaadates, on see, mis seondub põhiseaduslikkuse analüüside tegemata jätmisega. Miks on see nii oluline, et eelnõu seletuskirjas sisalduks analüüs selle kohta, kas eelnõu on põhiseadusega kooskõlas või mitte? Vastus on väga lihtne: põhiseaduse § 3 lõige 1 sätestab teatavasti õigusriikluse põhimõtte, mille kohaselt riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Selleks, et veenduda, et riigivõimu, muu hulgas ka seadusandlikku võimu teostatakse üksnes viisil, mis on kooskõlas põhiseadusega, tulebki iga konkreetse eelnõu puhul viia läbi analüüs, kas eelnõu on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Vastasel juhul on ju ootuspärane, et tegelikult võetaksegi seadused vastu nii, et kehtestatud keeldude, karistuste, piirangute ja kohustuste põhiseaduspärasust ei olegi tegelikult mitte keegi selle protsessi käigus hinnanud. Ja see ju ilmselgelt ei ole vastutustundlik. Sel põhjusel ongi nii õiguspoliitika põhialustes kui ka hea õigusloome ja normitehnika eeskirjas sätestatud see kohustus, et kõigi eelnõude puhul peab olema teostatud põhiseaduslikkuse analüüs. 

Omamoodi kõnekas on vaadata sellele tõsiasjale, et sageli me leiame küll eelnõu seletuskirjast analüüsi selle kohta, kas eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, aga samal ajal seal kõrval puudub vähimgi analüüs selle kohta, kas ta on kooskõlas meie põhiseadusega. See ütleb meile midagi selle kohta, mida ametnikkond ja ka valitsus peab hierarhilises suhtes olulisemaks prioriteediks. 

Milline oli siis see reaalsus? Reaalsus oli see, et 26 [analüüsitud] eelnõust oli 2023. aastal seletuskirjas eelnõu põhiseaduspärasust analüüsitud vaid 8 seaduseelnõu seletuskirjas. 26-st 8 puhul! Mis teisisõnu tähendab seda, nagu ka analüüsis tunnistatakse, et ligikaudu 70% eelnõude puhul ei olnud muudatuste põhiseaduspärasust sisuliselt hinnatud.

Nüüd, problemaatiline asi on see, mida nähakse lahendusena. Lahendusena nimelt on osutatud: "Otsus, kas ja milliste õigusnormide kohta tuleb põhiseaduspärasuse analüüs esitada, jääb teha iga eelnõu kohta eraldi. Analüüs tuleb tingimata teha näiteks juhtudel, kus põhiõiguste riive on intensiivne, kus riive võib osutuda põhjendamatult ebaproportsionaalseks […]" Ehk teisisõnu, olukorras, kus hea õigusloome ja normitehnika eeskirja ei ole aastaid ja aastaid järjest järgitud, nähakse [lahendusena] seda, et me mitte ei muuda praktikat ja viime selle kooskõlla kehtestatud standardiga, vaid langetame standardit. Võtame ära kohustuse, et peab viima läbi põhiseaduslikkuse analüüsi, ja anname ametnikele suva otsustada, millisel puhul seda teha, millisel puhul mitte. Minu hinnangul on see põhimõtteliselt vale lähenemine. Kui me austame päriselt põhiseadust, peame päriselt oluliseks, et sellest kinni peetaks, siis peaks igal juhul säilitama selle nõude, et iga eelnõu seletuskirjas peab sisalduma põhiseaduslikkuse analüüs. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Igor Taro, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Eesti 200 peab tähtsaks, et me tegeleksime oma tänase nõrkusega ja reformiksime oma riigi juhtimist vähem bürokraatlikuks, rohkem inimesekeskseks ja võrdseks. Selle aluseks on liberaalne maailmavaade ja soov liikuda personaalse riigi suunas. Personaalne riik vajab õigusloomet, mis on varasemast erinev selle poolest, et lubab läheneda igale olukorrale personaalsemalt ning teha seda mõnikord ka automatiseeritult, ootamata kodanikult täiendavat paberimäärimist kas sõna otseses mõttes või ka digitaalselt, asutuste vormitäitmise rägastikes. 

Ministri poolt ettekandes välja toodud väljatöötamiskavatsuse teema puhul on õiguskantsler huvitaval kombel tõstatanud mõistliku ressursikasutuse põhimõtte, kas seda ikkagi tasub alati teha või vahel on tegu tarbetu aja ja tööjõu raiskamisega. Eks siin on tõesti mõttekoht. Erakordselt kaasavalt valminud kliimaseaduse eelnõu puhul oleme näinud, et enne eelnõu valmimist oli huvigruppidelt üle 300 ettepaneku ja pärast eelnõu valmimist juba ligi 900. Nii et pikem kaasamine alati ei too suuremat konsensust ja selles on kahtlemata oma keerukus. 

Selles osas, kas huvirühmadel on piisavalt aega oma seisukohtade väljendamiseks, tundub, et sel aastal võiksid asjad ikkagi paraneda. Minister tõi välja, et riigieelarvega seotud eelnõude puhul oli keskmine tähtaeg möödunud aastal viis tööpäeva, aga vähemasti keskkonnakomisjonis oleme toimetanud nii, et anda kõigi meie menetluses olnud eelnõude puhul huvirühmadele täiendavalt 10 tööpäeva ka Riigikogu menetluses, seda siis lisaks ministeeriumi kooskõlastusringidele. Neil on ka võimalus tulla Riigikogusse kohapeale oma argumente esitama. 

Õigusloome osas pole vähetähtis ka Euroopa Liidu algatuste menetlemine Riigikogus. Siin on ka tänasel ministril oma roll olnud. Eelmises ametis ELAK-i esimehena juhtis ta tähelepanu sellele, et huvigruppide kaasamine ja sügavam sisuline arutelu peaks ära toimuma juba valdkondlikes komisjonides. Hea näitena saangi tuua selle värske, Euroopa Liidu 2040. aasta kliimaeesmärkide arutelu Riigikogus, mida tegid kolm valdkonnakomisjoni, korraldades ühisistungeid, avalikke istungeid ning kokkuvõttes korrigeerides Vabariigi Valitsuse seisukohti nii, et need rõhutasid endisest rohkem Eesti ettevõtete murekohti ja tõid selgelt välja eeltingimused läbirääkimisteks meie majandust mõjutavate asjade üle. 

Eesti 200 hoolitseb selle eest, et kohmakas, kallis ja bürokraatlik riigihaldus jääks minevikku ja tuleviku Eesti oleks personaalne, vähem kulukas ja kõikidele kodanikele ühtviisi lähedal siis, kui see on vajalik, ning ei sekkuks, kui seda pole tarvis. Selline oleks meie pikk plaan õigusloome põhimõtete valdkonnas. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saalis viibijad ja need, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Loomulikult ka hea minister! Hea, et teie olete jäänud saali kuulama, kõik ministrid tavaliselt ei jää. Aga ma annaksin ka tagasisidet selle kohta, mida te enne mulle vastasite, mis puudutas TikTokki. Aitäh, et te peate TikToki sulgemist vajalikuks ja peate TikTokki probleemiks, aga tegelikult see vastus oli minu jaoks poolik. Nimelt, selle sulgemisest Karl Reispassi sugustele ju ei piisa, see ei tööta, sest ega praktilises elus lapsevanemad ennast sellest turvalisemalt ei tunne, kui tema luusib seal ringi. Ja tegelikult, mida Reispass tegi: ta postitas YouTube'i video, kus ta ilgub selle üle, et internetis ta võib teha, mis tahab, võib rääkida, mis tahab, võib lapsi suusõnaliselt pilastada. Mitte midagi ei juhtu, sellepärast et sotsiaalmeediat ta avalikuks kohaks ei pea. Just selle seadusloome kohta ma teilt küsisin, et mida siis peaks nüüd sätestama. 

Me räägime õigusloome vohamisest, bürokraatia vähendamisest, räägime põhiseadusele vastavusest, aga praktilised mured – kelle vastutada siis need jäävad? See oli osundus, mida ma tegelikult ootasin ministrilt, et ta vastaks. 

Ma kasutan ka võimalust rääkida enda arvamusest. Mina ei ole jurist ja me oleme eespool kõnelejatelt juba kuulnud pädevat analüüsi õigusloome hea tava ja vastavuse kohta põhiseadusega. Ma osundan teile, et ma näen, et õiguspoliitikal ja õigusloomel on väga tugev seos regionaalpoliitikaga, ka regionaalpoliitiliste võimalustega, riigi esindatusega piirkondades, kus see on julgeolekuliselt vajalik. See osa minu jutust puudutab praegu Ida-Virumaad, eriti Jõhvit, aga ka Kagu-Eestit, Põlvat. Eriti aga just idapiiri. 

Jõhvi kohtumaja sulgemise otsusest kõneledes nähtub, et [inimesed], kes teevad õiguspoliitikat ja õigusloomet Tallinnas, regionaalpoliitiliselt enam mängu ei jälgi, regionaalpoliitilist mõju ei arvesta. Jõhvis, mis on suhteliselt eestlaskonna idapiir, on kavas sulgeda uus moodne kohtumaja, mille ülalpidamise kulud on madalamad kui Narvas vanade tsaariajast pärit ruumide puhul. 

Kui mina töötasin Justiitsministeeriumis avalike suhete juhina aastal 2015 ja hiljem nõunikuna kuni 2019, siis peeti väga vajalikuks riigi ametkondlikku esindatust Ida-Virumaal koos pädeva eestikeelse ametnikkonnaga. Sinna viidi lausa vanglateenistus koos asekantsleriga ja kõik asekantslerid, sealhulgas õiguspoliitika, õigusloome eest vastutav asekantsler, tegelikult rääkisid palju kaasa regionaalpoliitikas. Nüüd on see järjepidevus lastud vett vedama. 

Tahakski küsida: kuidas edasi? Kohtu kohalolek Ida-Virumaal on märgiline, asub ta siis Jõhvis või Kagu-Eestis Põlvas. Kohtumajad, mis on õiguspoliitika eestvedajad paikkonnas, soovitakse seal praegu kinni panna. See puudutab nende piirkondade inimeste turvatunnet ja kindlustunnet, et see puudutab nende praktilist elu.

Me oleme siiamaani õiguspoliitikas olnud seisukohal, et Eesti riik peab olema maapiirkondades oma ametkondade ja tõsiselt võetavate esindushoonetega kohal. Hiljuti toimus üle-eestiline kõrgemate riigiametnike julgeolekukonverents, kus ka tunnustatud julgeolekuekspert Rainer Saks ütles lavalt välja, et Jõhvi kohtumaja sulgemine on julgeolekurisk.

Aga veidi ka sellest, et me räägime täna õigusloome heast tavast, õiguspoliitikast. Hea õigusloome on ühtlasi Eesti julgeoleku nurgakivi. On väga vajalik, et riik praegusest õigusloome kaosest ja usalduskriisist välja juhitaks. Kuid täna ma kahjuks ei näe, et valitsus sellega tegeleks. Konkurentsivõimelise ettevõtluskeskkonna ja inimeste vajadusi arvestava elukeskkonna eelduseks on õiguskorra ettenähtavus, aga nagu me kõik teame, meie riigis sellega viimastel aastatel ei ole väga hästi olnud. Seadused peavad olema arusaadavad, seadusemuudatused põhjendatud ja analüüsitud. Kahjuks oleme näinud tänast kärpepoliitikat, kus ilma analüüsita antakse ametkonnale käsk kärpida nii ja nii palju ning igasuguse pikema analüüsita. Seetõttu saavad haavata kõige nõrgemad sihtgrupid. 

Meil räägitakse, et makse ei tõsteta, öeldakse, lugege mu huultelt, et nad ei tõuse, ja siis nad tõusevad nii, et lõppu pole nähagi. 

Räägime siinkohal ka perepoliitikat puudutavatest kahjulikest eelarvekärbetest. 

Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Sajandi kõige madalama sündimuse ajal läks valitsus lausa sõna murdma: alguses andis ühe käega, tegi seadus[eelnõu] valmis, võttis seaduse vastu, siis teisega võttis tagasi. Ja need pered, kes olid arvestanud peretoetusega, jäid kurvalt maha. Seadus tehti, võeti ära – see oli sõnamurdlik. 

Ka meie kõige liberaalsemad rahvastikupoliitikud ütlesid toona, isegi Ene-Margit Tiit, kes tavaliselt valitsusega koos räägib rahvastikupoliitikast ja [püüab] meid pigem rõõmustada, et pole hullu midagi, on olnud hullemaid aegu – temagi ütles, et selline sõnamurdlik seaduste ja lubaduste tagasivõtmine on väga halva mõjuga. Tänases olukorras, kus aasta sündide arv ei küüni enam 10 000‑ni, on see olnud ulmeliselt hoolimatu käitumine ka seadusloomes. Põhiseaduse vaim on unustatud. 

Avalik võim peab oma seadusandliku tegevusega pälvima inimeste usalduse ja seda peab pidevalt hoidma. Riigi ja kodanike vahelise usalduse viljad saavad nähtavaks eriti just kriisiolukorras, kus on eluliselt vajalik, et saab üksteise peale loota, et saab oma riigi peale loota. Õigusloomeprotsess peab tagama selle, et muudatused oleksid välja töötatud läbipaistvalt, huvirühmi kaasavalt ja teadmistepõhiselt. Seda ei juhtunud maksupoliitikaga, seda ei juhtunud perepoliitikaga, kui lasterikastelt peredelt võeti ära toetus, mis oli seadusega neile lubatud. Õiguslike muudatuste kavandamisel tuleb igal sammul arvestada nende tegelikku mõju Eesti inimestele, ettevõtetele ja, nagu ma alustasin, ka regionaalpoliitikale. 

Samuti on oluline, et seaduseelnõu keel oleks selge, ühetähenduslik ja täpne. Seaduste arusaadavus on oluline, et norme oleks võimalik järgida ja rakendada. Paraku vahel ei saa isegi eksperdid seadusest ühtviisi aru.

Mõne sõnaga Euroopa Liidust tuleneva seadusandluse kohaldamisest meie õigusega. See jääb tihtipeale vajalike arutelude ja kaasamiseta. Läbirääkimiste protsess on läbipaistmatu, segane, lõpptulemus prognoosimatu ja ülevõtmisel pannakse jätkuvalt meie Eesti seadustesse sisse rohkem, kui Euroopa Liidu õigus nõuab. 

Poliitika kujundamise protsessis on Eesti seisukohtade kujundamine Euroopa Liidu asjades ja riigisisene õigusloome sageli liiga vähe seostatud, nii et inimestel on raske aru saada, kuidas otsused kujunevad. Seaduseelnõudest ei ilmne, miks ja kuidas konkreetsed muudatused Euroopa Liidu tasandil välja töötati ning millised olid sealjuures Eesti seisukohad.

Euroopa Liidu õiguse maht, mis tuleb Eestil üle võtta, on ikka väga suur ja see teeb selle probleemi veelgi tõsisemaks. Ligi kolmandik valitsuses ette valmistatud seaduseelnõudest on aastast aastasse tulnud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisest või rakendamisest. Igal juhul kogu see protsess võib olla nii pikk, et muutuvad nii algatuse sisu kui ka protsessiga kursis olevad inimesed, nii et me ei tea, kuhu me päeva lõpuks jõuame. 

Aga mina pean lõpetama, kuigi ma olin natuke rohkem ette valmistanud. Aitäh kuulamast!

Vaba mikrofon tuleb. Ja nagu kehakeel reedab, siis justiitsminister Liisa-Ly Pakosta lõpetab läbirääkimised. Palun!

Aitäh! Ma tänan kõiki, kes sõna võtsid, ja suures osas nõustun [kuulduga]. Aga on kaks asjaolu, mis ma sooviksin üle rõhutada. 

Kindlasti ei tohiks jääda muljet, et Ida-Virumaa ei ole valitsusele oluline. Ida-Virumaa on valitsusele väga oluline. Narvas kohtumaja igal juhul säilib ja Jõhvis me otsime lahendust selleks, et seal säiliks kohtu esindus väiksemas mahus, kui see on praegu. Veel kord tuletan meelde seda, et kohtumenetlus on väga palju muutunud võrreldes selle ajaga, [millest] "Tõe ja õiguse" [esimeses osas] kirjutati, ehk siis üle-eelmise sajandi seitsmekümnendatega. Ja eriti kiired on need muutused olnud viimastel aegadel. Tehnoloogilise arenguga kaasa minnes me võimaldame inimestele kiiremat õigusabi tõhusamalt ja väiksemate kuludega. 

Ja üks asi veel, milles ma sooviksin kaasa rääkida. Ma tegelikult ju pean ka väga oluliseks seda, et Eestis lapsi sünniks ja lapsed tunneksid ennast peredes turvaliselt. Kui me vaatame praegust kohtute koormust, siis meil on kohtutes uskumatult suur hulk hooldusõiguse jagamisi ja elatisvõlgnevuste arutelusid. Need mõlemad on top 10‑s kõikide kohtuasjade seas. Me teame teadusuuringute põhjal, et selline võistlev kohtumenetlus, kus mõlemad vanemad peavad kohtus selgitama kohtunikule, miks just see teine vanem on halb, või pooleks saagima ühte eurot või [jagama] lapse kahte kummikut, mõjub lapse tervisele igal juhul halvasti. Kujutagem ette veel neid olukordi, milleni me ühiskonnana veel päris jõudnud ei ole, kus lapsed saavad täiskasvanuna nende kohtumaterjalidega tutvuda ja [näha], et vanemad on istung istungi järel üksteisest halba rääkinud või halba esile toonud. Kui me vaatame niisuguste kohtumenetluste arvu, siis see seostub päris õudsel moel sellega, kui palju meil lapsi sünnib. 

Nii et kindlasti üks asi, mida ma väga südamega võtan, on see, et ma vaatan, kuidas me saaksime kohtutest välja ja vähemaks perekondlikke vaidlusi, mis ju tegelikult ei ole klassikalise õigusemõistmisega seotud, aga mis mõjuvad lapse tervisele tõenduspõhiselt hävitavalt. Need pikaajalised mõjud on väga halvad. Ning [see kohtuskäimine] ei aita kuidagi kaasa sellele, et need kaks lapsevanemat suudavad omavahel koostööd teha lapse kasvatamiseks. Kui enne kohtumenetlust vast oli veel mingi lootus, siis pärast seda, kui nad on pidanud tõendama ja tõendama ja tõendama, miks teine vanem on halb või kõlbmatu, on seda hulga raskem [saavutada]. 

Nii et see [muudatus] korraga vähendaks kohtute koormust ja jätaks lastele rohkem tervist alles. Ja tegelikult leiaksime ehk siis muid võimalusi selleks, et lapsevanemad suudaksid omavahel kokkuleppele jõuda selle maailma kõige armsama lapse või ka mitme maailma kõige armsama lapse kasvatamises. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Koos sellega oleme ka selle päevakorrapunkti ja päevakorra ammendanud. 

Aga me oleme sisenemas vabasse mikrofoni. Ja nüüd on võimalus üllatusteks: näete, Igor Taro, palun!

Aitümma, hüa istungi vedosnik! Ma kõnõlõ õks tuun keelen, mis om lubatu' – lõunaeesti kiil om meil riigin jo tavaline eesti kiil.

Meil oll umakandi miihiga Riigikogo koridorin sääne kõnõlus, õt kas piasi muutma säänest ütelust, õt soe' omma süünu' nii, õt lamba omma terve'? Paistus, et sjoo vanarahva ütlus inämp pia-õi paika ja Riigikogol tulõ varsti tetä otsus, kas muuta tuud vanarahva ütlemist vai siis hoopis säädust, nii et maainemise saava' uma lambit kaitsa'. Õnnõ susi ja kana' saa-õi olla Eesti riigin kaitsõ all – maainemise piasi õks ka olõma. 

Üts tähtsa info viil. Hummõn ja ülehummõn om Riigikogon Seto kuningriigi saatkund üten ülemsootskaga. Kaege siis õks näid ja kullõlgõ. Või olla, õt antas sõira vai pakutas ka krehvtist handsat. Aitümma kullõmast! 

Aitümma! Rain Epler, palun! Kas on tõlget ka vaja, Rain?

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma olen siin tavaliselt vabas mikrofonis kajastanud uudiseid, mis mujalt maailmast Eesti meediasse ei kipu jõudma. Täna ma teen erandi. Ma kontrollisin, see uudis siiski on meie meediast, ERR-ist põgusalt läbi käinud, aga teema on minu arust piisavalt oluline, et sellest veidi rohkem kõnelda. 

Sel sügisel oli meil keskkonnakomisjonis üks arutelu, kus muu hulgas ka põlevkiviga tegelevad ettevõtjad rääkisid oma muredest ja olid kohal ka Kliimaministeeriumi ametnikud. Mul läks seal nende ametnikega päris pikaks debatiks teemal, kas siis kaevandamislubade menetlemine on peatatud või ei ole peatatud. Ametnikud kaks-kolm korda väitsid, et mitte midagi ei ole peatatud, ühtegi seadust, mis seda peataks, ei ole. Aga neid edasi pinnides me jõudsime selleni, et de facto peatamine on tegelikult toimunud. Load on menetluses, neid lihtsalt ei menetleta, need seisavad. Ma ei ütleks, et see riigi ja ministeeriumi poolt on korrektne käitumine. 

Ja nüüd sel kolmapäeval on meil päevakorras maapõueseaduse täiendamise seaduse eelnõu, millega see ametnike kas just seadusvastane, aga vähemasti ebakorrektne tegevus soovitakse seadustada. Selle eelnõu kohta on Riigikogu õigus- ja analüüsiosakond öelnud oma lõppjärelduses, kus ta analüüsib seda eelnõu, et see eelnõu osa, millega kavandatakse juba alanud menetluste peatamine, on tõenäoliselt vastuolus põhiseadusega. Täna, kui me siin päevakorda kinnitasime, sai see küsimus ka spiikri ees tõstatatud. Spiiker on meil tuntud – kes viitsib stenogramme lugeda – selle poolest, et ta on kodu- ja töökorra seadust väänanud õigus- ja analüüsiosakonna abiga nii et vähe ei ole ja selgitanud meile, kuidas kõik, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas, tegelikult ikkagi on. Ühesõnaga, ta on kuulanud päris hästi seda õigus- ja analüüsiosakonda, aga vaat nüüd ta ütleb, et ei ole vaja kuulata.

Noh, ütleme, neid inimesi, kes on öelnud, et kogu see kliimahüsteeria ja sellest tulenev – kuidas ma ütlen? – kruvide kinnikeeramine ühiskondades ongi teekond totalitarismi, on üle maailma tembeldatud ka vandenõuteoreetikuteks. Nüüd meie valitsuskoalitsioon on otsustanud maski ikkagi eest ära rebida. Kliimaministeerium oma vastuses õigus- ja analüüsiosakonnale ütleb niimoodi, et nad ei nõustu selle hinnanguga, et seaduseelnõu ei ole põhiseadusega kooskõlas. Ja nad ütlevad, et nad ei nõustu selle pärast, et kuna kliimakriis on ja kuna kliimakriis on nii oluline, siis põhiseadus ei olegi nii oluline. Mina ütleksin, et see on nüüd küll õiguslik nihilism ja me siiski ei peaks sellele teele minema. 

Ja kui nüüd just lõppesid need arutelud meie õigusruumi ja õigusloome teemal, siis justiitsminister pidas vajalikuks meenutada üht aastatetagust ütlust, kus kohtunikest rääkides kasutati piltlikku väljendit "peade veeremine". Esiteks oli see juba aastaid tagasi ja teiseks, kui mina vaatan täna meie kohtute tegevust, olgu see õlitehase ehitamise peatamisel või hundijahi takistamisel, kus esialgne õiguskaitse on muutunud üksikute inimeste või väikeste seltskondade relvaks, et teatud protsesse pidurdada, siis mul tekib kahtlus, et vahest meil on õiguseõppes liigset ideoloogilist indoktrinatsiooni. Noored inimesed astuvad ülikooli ja enne, kui neile juurat õpetama hakatakse, tehakse neile selgeks, et kõige tähtsam asi on kliimakriis ja kui te selle lahendamisega tegelete, siis seadused, sealhulgas põhiseadus, ei ole nii olulised. Kui see tõepoolest nii on, siis tuleb meil teha paari asja: meil tuleb üle vaadata õppekava ja seal korrektuure teha, aga ilmselt tuleb teha ka muudatus isikkoosseisus nende inimeste osas, kes selle indoktrinatsiooni omaks on võtnud. 

Olgu see inimestele selgituseks, kuhu me täna välja oleme jõudnud, aga siiski ka üleskutseks koalitsioonipoliitikutele, et me ei läheks edasi seaduseelnõuga, mis on meie enda analüüsiosakonna hinnangul põhiseadusega mitte kooskõlas olev. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd oleme välja jõudnud Anti Poolametsa kõneni.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid, kes te veel saalis olete! Lugupeetud veebi abil vaatajad ja kuulajad! Ma tulin kõnetooli seoses sellega, et ma täna selekteerisin rahvusvahelist meediat ja vaatasin, et kõikides USA tähtsamates kanalites on esiuudiseks müstilised droonid. Müstilised droonid, mis tegelikult juba ligi kuu aega on tiirutanud New Jerseys, paljudes idaranniku linnades, viimati ka Virginias. Nüüd vahepeal nad tiirutasid juba Trumpi golfikeskuse ümber, tuumarelva hoiukohtade ümbruses, suurte sõjaväebaaside piirkonnas ja see on inimesed väga murelikuks teinud. Droonide tõttu suleti USA-s üks lennujaam. 

Ja mis siis toimub meie tähtsaimas liitlasriigis? Seadusandjad on segaduses, küsivad, miks me infot ei saa, mis toimub, juba kuu aega on mingid müstilised droonid liikvel. Nüüd on samasugune uudis tulnud ka Suurbritanniast sõjaväebaaside ligidalt, samuti Saksamaalt Ramsteini baasi ümbrusest. 

Esiteks on mul ettepanek Eesti meediale: see on teema, mis meie liitlase juures kõige rohkem praegu elevust ja ärevust tekitab. Lõpuks, ma nägin, veerand tundi tagasi jõudis see isegi Delfisse, kellel on muidu sellised tähtsad tegelased nagu Jana Toom ühtelugu esiplaanil. 

Aga ma tahan päris infot saada. Ma tahan päris infot saada, ma tahan teada, mis toimub Virginias. Ma tahan teada, mis toimub meie liitlase juures, kus valitud president Trump ütleb, et mina ei saa aru, mis toimub. Palun andke mulle infot! Ja ta ründab kriitiliselt ka praegust valitsust, et miks neile ei anta infot nende drooniparvede kohta. Tema [sõnum] oli see, et kui see tõesti ei ole valitsuse tehtud, siis miks te neid alla ei lase. Vaat selline on ettevalmistus meil erinevateks kriisideks! Drooniparved kuu aega, ja mitte midagi teha ei saa. Kas see on normaalne? 

Ja siit, esiteks, meie infovalmisolek – sellest on väga vähe räägitud, selle kohta on väga tagasihoidlikud, ebaprofessionaalsed analüüsid. Mis siis saab, kui meie sõjaväeosade kohale drooniparved tulevad? Milline on meie seadusandlus? Ma tean, et Eestis on inimesi, kelle koduakna taga sõjaväe lennuvälja ligiduses on droonid käinud. Kui inimene oleks selle drooni alla lasknud, oleks ta olnud seaduserikkuja, ta oleks võõrast vara hävitanud. Tõenäoliselt oli tegu Vene luuredrooniga. 

Kas me oleme valmis? Miks me ei aruta seda? Loomulikult ma teen ettepaneku järgmisel nädalal võtta see ka meie riigikaitsekomisjoni päevakorda: [milline on] meie valmisolek üleüldse sellise nähtusega tegeleda, [milline on] meie seadusandlus, meie valmisolek elektrooniliselt droone alla võtta, meie valmisolek neid füüsiliselt alla lasta. Muidugi just seadusandlus, kas me üldse oleme küpsed nende teemadega tegelema.

Nii et elu toob meile täiesti ootamatuid väljakutseid. Imestama paneb, et meie liitlasriik ei ole selleks valmis, mis omakorda rõhutab meie vajadust valmis olla kõikvõimalikeks hübriidohtudeks ja näha, proovida näha ka neid ohte, mis meile täna veel pähe ei tule, kasutada oma liitlaste abi, kasutada ka näiteks Soomes asuva hübriidohtude keskuse abi. Ehk meil on palju ülesandeid veel ees. Ma loodan, et me hakkame selle teemaga aktiivselt Eestis tegelema. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.