Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Suur rõõm on teid kõiki näha. Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 60 Riigikogu liiget, puudub 41.

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid ja kõik, kes meid jälgivad! 21. septembril möödunud aastal hääletas Riigikogu otsuse eelnõu poolt, millega tehti valitsusele ettepanek hakata tõsimeeli parandama poliitilist kultuuri. Ma tõstaksin selle hääletuse puhul esile kaks kolleegi, kes toona olid Riigikogus, aga nüüd on ministrid, ja [tuletan meelde], kuidas nemad hääletusel käitusid. Üks neist oli Yoko Alender, tema hääletas vastu, tema ütles selgelt, et poliitiline kultuur peabki halb olema ja see on hea. Ma pean ütlema, et ta nüüd vastavalt sellele ka käitub, olles korduvalt jätnud tulemata Riigikogu komisjoni ette, kui teda on sinna kutsutud. Teine minister, Jürgen Ligi, hääletas toona poolt, justkui ütles, et tõepoolest peaks poliitilist kultuuri parandama. Aga täna ta oma käitumisega ei kinnita, et ta päriselt nii mõtleb. Ka tema on erinevate Riigikogu komisjonide kutse peale korduvalt jätnud komisjoni ette tulemata. Ja kui me vaatame seda, et loosungitele vaatamata riigirahanduse seis pidevalt halveneb, kui me vaatame seda, et rahandusministri haldusalas olevas Eesti Energias toimuvad pehmelt öeldes segased sündmused, siis tegelikult oleks igati korrektne, kui minister tuleks. Need põhjused, miks ta ei tule, ei ole päris täpselt aru saada olnud.

Ja seepärast annan ma koos kolleegidega üle Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu, et lisaks sellele, mis seal praegu on sätestatud – praegu on sätestatud komisjonide õigus valitsuse liikmeid kutsuda komisjoni ette –, selgemini sätestada ka nende kohustus tulla, nende kohustus dokumente esitada ja ka tagajärjed juhuks, kui nad siiski ei tule. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe seaduseelnõu. Saame minna tänase päevakorra juurde.

Päevakorrapunkt nr 1: Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 497 teine lugemine. Riigikogu kõnetooli on juba jõudnud põhiseaduskomisjoni esimees Hendrik Johannes Terras. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas käesolevat eelnõu ühel istungil. Muudatusettepanekute tähtajaks ühtegi muudatusettepanekut ei laekunud. Küll aga tegi põhiseaduskomisjon ise koostöös Välisministeeriumiga viis muudatusettepanekut. Need on võrdlemisi tehnilise loomuga ja sisuliselt suurt ei muutnud, aga täpsustati mitmeid punkte.

Esimeses muudatusettepanekus tehti ettepanek muuta isikut tõendavate dokumentide seaduse § 36⁴ lõikeid 2 ja 3. Selle muudatuse mõte on sõnastust parandada ning ühtlustada nii, et oleks üheselt arusaadav, et Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistus antakse taotluse alusel. Samuti kirjutatakse "Eesti Vabariigi" asemel "Eesti", kuna kehtiva seaduse tekstis on läbivalt kasutatud sõna "Eesti".

Teise ettepaneku kohaselt asendatakse sõna "sihtkoht" sõnaga "Eesti". Ettepaneku mõte on selles, et kui inimene tuleb Eestisse Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistusega, peab ta andma selle siia jõudes tagasi. Aga kuna see on Eesti seadus, siis meie saame reguleerida Eestisse jõudmisel tagastamise kohustuse, ehk et sihtkoht on Eesti.

Kolmanda ettepanekuga täpsustatakse, et tagasi antud Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistuse andmeid töödeldakse konsulaarametniku ametitoimingute ja diplomaatiliste passide andmekogus. See on Välisministeeriumi andmekogu, kus menetletakse ka nende dokumentide taotlusi.

Neljanda muudatusettepanekuga täpsustatakse, et sellessamas andmekogus, kus töödeldakse isikuandmeid, ei töödelda kõiki terviseandmeid, vaid ainult selliseid terviseandmeid, mis on tarvilikud konsulaarabi osutamiseks või konsulaarteenuse osutamiseks. See ei puuduta ainult Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistusi, vaid kogu konsulaarabi andmist ja kogu konsulaarteenuste osutamist. Terviseandmeid töödeldakse ainult siis, kui inimesele antakse näiteks õnnetusjuhtumi või haiguse puhul konsulaarabi. Sellisel juhul kantakse mingeid terviseandmeid andmekogusse.

Ja viies ettepanek puudutab konsulaarametniku ametitoimingute andmekogudes sisalduvate andmete säilitamist. Ettepanekusse lisatakse sõna "kuni", sest see tähendab, et neid andmeid säilitatakse mitte kümme aastat, vaid kuni kümme aastat, kuna osasid andmeid säilitatakse lühemat aega kui kümme aastat. Täpsema tähtaja sätestab andmekogude põhimäärus.

Sellised viis muudatusettepanekut tehti ja komisjon otsustas konsensuslikult teha ettepaneku teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, esitaja põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 5, esitaja põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 497 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja koos sellega ka esimese päevakorrapunkti menetlemine. 

Päevakorrapunkt nr 2: Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 461 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, keskkonnakomisjoni liikme Mait Klaasseni.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lubage mul tutvustada keskkonnakomisjonis toimunud jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teise lugemise ettevalmistamist. Eelnõu eesmärk on vähendada kadunud sõidukite hulka ja suunata kõik kasutuselt kõrvaldatud sõidukid nõuetekohasesse lammutusse.

Eelnõu on sisuliselt seotud mootorsõidukimaksu seadusega, millega maksustatakse ka peatatud registrikandega sõidukid, mida aga kehtiva regulatsiooni järgi ei ole teatud juhtudel võimalik registrist kustutada, näiteks juhtudel, kui sõidukit enam ei eksisteeri või on see kadunud. Eelnõuga luuakse võimalus sellised sõidukid lihtsalt registrist kustutada. Üleminekuperioodil on selliste sõidukite kustutamine registrist osaliselt riigilõivuvaba.

Jäätmeseaduses tuuakse selgelt välja, et jäätmeseaduse kohaldusalasse ei kuulu ajaloolise väärtusega sõidukid, mida hoiustatakse nõuetekohaselt ja keskkonnasõbralikul viisil sademekindla ja vedelikukindla pinnakattega rajatises ning mille hoiustamisega ei kaasne keskkonnahäiringut.

Eelnõu esimene lugemine lõpetati 18. septembril käesoleval aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli käesoleva aasta 2. oktoober kell 17.15. Selleks ajaks esitas Isamaa fraktsioon kolm muudatusettepanekut, Riigikogu liige Raimond Kaljulaid seitse muudatusettepanekut ja Riigikogu liige Anti Allas viis muudatusettepanekut. Anti Allas võttis 4. detsembril tagasi oma muudatusettepanekud nr 1, 4 ja 5. Keskkonnakomisjon otsustas esitada eelnõu kohta 14 muudatusettepanekut. [Ettepaneku] nr 1 puhul nõustus Anti Allas Kliimaministeeriumi esindaja arvamusega, et ettepanek ei ole asjakohane. Muudatusettepanekud nr 4 ja 5 võttis ta tagasi seetõttu, et komisjon plaanis neid arvestada sisuliselt oma muudatusettepanekute esitamisel.

Keskkonnakomisjon küsis kaasamise käigus arvamust ka väga mitmetelt huvigruppidelt: Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti E-kaubanduse Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus, Eesti Land Roveri Klubi, Eesti Liikluskindlustuse Fond, Eesti Vanatehnika Klubide Liit, Liisingliit ja Autolammutuste Liit. Kirjalikult esitasid oma arvamuse Eesti Land Roveri Klubi, Eesti Vanatehnika Klubide Liit, Liisingliit ja Eesti Liikluskindlustuse Fond. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus ning Eesti Linnade ja Valdade Liit andsid teada, et neil ei ole ettepanekuid. Samuti esitasid oma ettepanekud komisjoni muudatusettepanekute tegemiseks Kliimaministeerium ja Rahandusministeerium.

Keskkonnakomisjon küsis arvamust Riigikogu majanduskomisjonilt eelnõu §-de 2–4 kohta. Majanduskomisjon arutas arvamuse andmist oma 2024. aasta 24. septembri istungil. Komisjoni liikmed olid seadusemuudatuste osas toetaval seisukohal, pidades neid mõistlikeks ja vajalikeks. Toodi välja, et oluline on tagada inimeste piisav teavitamine muudatustest.

Komisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamiseks oma 15. oktoobri, 18. novembri ja 5. detsembri istungil. 15. oktoobri komisjoni istungil toimus huvigruppide arvamuste kuulamine. Oma ettepanekuid eelnõu täiendamiseks tutvustasid Eesti Land Roveri Klubi, Eesti Vanatehnika Klubide Liidu, Eesti Liikluskindlustuse Fondi ning Liisingliidu esindajad. Kliimaministeeriumi esindajad selgitasid ministeeriumi arvamusi huvigruppide ettepanekute kohta.

18. novembri komisjoni istungil toimus muudatusettepanekutega tutvumine. Oma muudatusettepanekuid esitlesid Isamaa fraktsioon ning Riigikogu liige Anti Allas. Riigikogu liige Raimond Kaljulaid ei osalenud, tema ettepanekutega tutvuti ilma tema selgituseta. Rahandusministeeriumi ja Kliimaministeeriumi esindajad tutvustasid komisjoni liikmetele ministeeriumide ettepanekuid eelnõu muutmiseks.

5. detsembril toimunud keskkonnakomisjoni istungil vaatas komisjon läbi muudatusettepanekud ja tegi asjakohased otsused nende esitamise ning eelnõu edasise menetlemise kohta. Komisjoni istungil osalesid ka Kliimaministeeriumi esindajad, kes andsid selgitusi muudatusettepanekute kohta.
Järgnevalt käin kiiresti läbi need muudatusettepanekud, mis on küll ka kättesaadavad kõigile Riigikogu liikmetele dokumentide paketis.

Muudatusettepanek nr 1. Komisjoni muudatusettepanekuga muudetakse eelnõu pealkirja, sest eelnõu käsitleb rohkem kui kolme seadust ja sellisel juhul läheb pealkirja ainult selle muudetava seaduse pealkiri, mille muutmine tuleneb eelnõu peaeesmärgist ja millega seondub teiste seaduste muutmine.

Muudatusettepanek nr 2. Komisjoni muudatusettepanekuga muudetakse jäätmeseaduse § 25 lõike 3 punkti 3 eelnõukohast muudatust, sest see vajab täiendust tagamaks ajalooliste sõidukite ja varuosade säilimise ajaloolise väärtusega sõidukitele. See muudatusettepanek on koostatud Eesti Vanatehnika Klubide Liidu ettepaneku alusel, milles paluti mootorsõiduki mõistes asendada sõna "vanasõiduk" sõnadega "ajalooline sõiduk" ning mida keskkonnakomisjon keskkonnanõuetega oluliselt täiendas.

Muudatusettepanek nr 3. Komisjoni muudatusettepanekuga muudetakse jäätmeseaduse § 26³ lõiget 5. Tegemist on eelnõu täpsustava muudatusega, millega lisatakse esialgsele tekstile täiendus "või muud osad, mis takistavad sõiduki liikluses osalemist". Komplektne ei ole ka sõiduk, millel puuduvad näiteks rattad või rool ning millega seetõttu ei ole võimalik liikluses osaleda.

Muudatusettepanek nr 4. Selle muudatusettepanekuga täiendatakse eelnõu jäätmeseaduse § 128 lõikega 4², kuna kohaliku omavalitsuse üksus ei pea ettekirjutust vormistama oma haldusterritooriumi munitsipaalmaal asuva romusõiduki üleandmiseks käesoleva seaduse § 26³ lõikes 1 nimetatud jäätmekäitlejale. Muudatuseta võiks teoreetiliselt tekkida olukord, kus kohaliku omavalitsuse üksus peaks tegema ise endale ettekirjutuse. Muudatusettepanek on esitatud Kliimaministeeriumi ettepaneku alusel.

Nüüd, muudatusettepanekud 5–11 on esitanud Riigikogu liige Raimond Kaljulaid ning need kõik puudutavad liiklusseaduse muutmist. Ettepanekutega soovitakse keelata kergliikurite liiklemine kõnniteel, samuti keelata kergliikurite parkimine kõnniteel, jalgteel ning jalgratta‑ ja jalgtee ääres. Keskkonnakomisjoni liikmed arvasid, et tegemist on väga heade ettepanekutega, aga komisjon otsustas muudatusettepanekuid mitte toetada, sest Raimond Kaljulaidi muudatusettepanekud ei seondu käesoleva seaduseelnõuga, nende rakendamiseks ei ole veel piisavalt vajalikku taristut ning need vajavad täiendavat analüüsi.

Muudatusettepanek nr 12. Komisjoni muudatusettepanekuga muudetakse liiklusseaduse § 77 lõike 6 punkti 4 seetõttu, et kuna vanasõidukina tunnustamine on ajaliselt piiratud, aga ka pärast tunnustamise perioodi lõppu ei kao sellise sõiduki ajalooline väärtus, siis võiks ka sellist sõidukit [registrist] kustutada taotluse alusel. Muudatusettepanek on vormistatud Eesti Vanatehnika Klubide Liidu ettepaneku alusel.

Muudatusettepanek nr 13. Komisjoni muudatusettepanekuga täiendatakse liiklusseaduse § 77 lõike 6 punkti 7 enne sõna "Keskkonnaameti" tekstiosaga "Kaitseväe". Kaitsevägi lisatakse seetõttu, et kui sõiduk hävitatakse Kaitseväe õppuste käigus ning jäätmekäitlejale ei ole võimalik identifitseeritavat sõidukit seetõttu üle anda, saaks sõiduki registrist kustutada ka Kaitseväe tõendi alusel. Hetkel saab sõiduki registrist kustutada Keskkonnaameti, Politsei‑ ja Piirivalveameti või Päästeameti tõendi alusel, kui sõiduk on hävitatud ning sõidukit ei saa nõuetekohaselt lammutada. Muudatusettepanek on esitatud Eesti Land Roveri Klubi ettepaneku alusel.

Muudatusettepanek nr 14. Komisjoni muudatusettepanekuga muudetakse liiklusseaduse § 77 lõiget 7. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis võimaldab õigusnormi selgemalt mõista. Muudatusettepaneku üksikasjalik selgitus on toodud muudatusettepanekute loetelus. Muudatusettepanek on esitatud Eesti Vanatehnika Klubide Liidu ettepaneku alusel.

Muudatusettepanek nr 15. Komisjoni muudatusettepanekuga muudetakse eelnõukohase liiklusseaduse § 77 lõike 11 sõnastust selliselt, et jäetakse välja sõnad "käesoleva paragrahvi lõike 6¹ või § 264 lõike 16² alusel". Muudatus tehakse seetõttu, et liiklusregistrist kustutatud sõidukid saaks lihtsustatud korras anda üle jäätmekäitlejale, kui need on hüljatud. Sätte senine sõnastus ei võimaldanud kõigi registrist kustutatud sõidukite jäätmekäitlejale üleandmist, kui sõiduk asus üle anda soovija kinnistul või valduses, vaid piiras seda võimalust sõidukitele, mis on registrist kustutatud kadunud sõidukitena. Muudatusettepanek on esitatud Eesti Vanatehnika Klubide Liidu ettepaneku alusel.

Muudatusettepaneku nr 16 on esitanud Riigikogu liige Anti Allas ning sellega jäetakse eelnõust välja § 2 punkt 10 ja see on seotud muudatusettepanekuga nr 15. Muudatusettepaneku üksikasjalik selgitus on muudatusettepanekute loetelus. Keskkonnakomisjon otsustas muudatusettepanekut arvestada täielikult.

Muudatusettepaneku nr 17 on esitanud Riigikogu liige Anti Allas ning sellega muudetakse liiklusseaduse § 83 selliselt, et muudetakse ajaloolise väärtusega sõiduki definitsiooni, tekitades erinevuse ajaloolise väärtusega sõiduki, mille vanus on vähemalt 30 aastat, ja tunnustatud vanasõiduki, mille vanus on vähemalt 35 aastat, minimaalse vanuse vahel. Muudatusettepaneku üksikasjalik selgitus on jällegi leitav tabelist.

Muudatusettepanek nr 18. Komisjoni muudatusettepanekuga lisatakse liiklusseaduse § 92 lõikesse 2 punktiga 9 täiendav teisaldamise alus, mille kohaselt on täiendav teisaldamise alus, mille kohaselt on võimalik teisaldada avalikult kasutatavalt teelt pargitud sõidukit, kui sõidukil puudub registreerimismärk või sõiduk on registreerimata rohkem kui kolm kuud või kui sõiduk ei ole komplektne jäätmeseaduse § 26³ lõike 5 tähenduses ehk tegu on nõndanimetatud romusõidukiga. Keskkonnakomisjon palus ka Riigikogu Kantselei õigus‑ ja analüüsiosakonnalt arvamust selle kohta, kas liiklusseaduse § 92 lõike 2 täiendamine punktiga 9 toob kaasa sõiduki omaniku omandiõiguse riive. [Komisjon] tutvus analüüsiga, selle viimastes lausetes on öeldud, et sõiduki teisaldamine ei tähenda kohest sõiduki utiliseerimist. Kui sõiduki omanik sõidukile järele ei tule, siis rakendatakse korrakaitseseaduse §‑s 53 sätestatud menetlust sõiduki müümiseks või hävitamiseks. Muudatusettepanek on esitatud Kliimaministeeriumi ettepaneku alusel.

Muudatusettepanek nr 19. Komisjoni muudatusettepanekuga muudetakse [liiklusseaduse] § 92 lõiget 5 ning antakse sõiduki teisaldamise õigus lisaks politseile ja kohaliku omavalitsuse üksusele ka Transpordiametile, et neil oleks võimalik teisaldada riigi teel parkivaid sõidukeid. Muudatusettepaneku üksikasjalik selgitus on jällegi muudatusettepanekute loetelus. Muudatusettepanek on esitatud Kliimaministeeriumi ettepaneku alusel.

Muudatusettepanek nr 20. Komisjoni muudatusettepanekuga muudetakse liiklusseaduse § 98 lõiget 1¹ ja § 100 lõiget 1. Tegemist on tehniliste muudatustega, mis on tingitud asjaolust, et 9. juulil 2024 jõustunud liiklusseaduse redaktsiooni – see on Riigi Teataja 29. juuni 2024, nr 4 – kohaselt muudeti § 99 tervikuna ning § 98 lõikes 1¹ ja § 100 lõikes 1 viidatud sätte asukoht muutus, kuid paraku jäi see tähelepanuta.

Muudatusettepanek nr 21. Komisjoni muudatusettepanekuga muudetakse liiklusseaduse § 264 lõikeid 16¹ ning 16². Muudatusettepaneku üksikasjalik selgitus on leitav muudatusettepanekute loetelust ja see täpsustab, milliseid sõidukeid saab kadunud sõidukina kustutada. See puudutab peatatud registrikandega sõidukite automaatkustutamist Transpordiameti poolt, mis muutub alates 2027. aastast nii-öelda rulluvaks ja mis lõpuks viib lõpliku kadumiseni peatatud sõidukite registrist. Ja muudatusettepanek on [tehtud] Kliimaministeeriumi ettepaneku alusel.

Muudatusettepanek nr 22. Muudatusettepaneku on esitanud Isamaa fraktsioon. Muudatusettepaneku eesmärk on välistada alates 2027. aastast 800-eurose riigilõivu kehtestamine mootorsõidukite liiklusregistrist kustutamiseks liiklusseaduse § 77 lõike 6¹ alusel. Keskkonnakomisjon otsustas ettepanekut mitte toetada, sest 800 euro suurust riigilõivu tuleb tasuda vaid siis, kui registrist soovitakse kustutada ebaseaduslikult käideldud sõiduk ning järgmisel aastal saab kadunud ja hävinud sõiduki registrist kustutada tasuta ja 2026. aastal 15 euroga.

Muudatusettepanek nr 23. Komisjoni muudatusettepanekuga täiendatakse eelnõu mootorsõidukimaksu seaduse muudatustega, sest eelnõu on seotud sama seadusega, millega maksustatakse ajutiselt kustutatud ja peatatud registrikandega sõidukid. Kuna praegu on peatatud registrikandega sõidukite kustutamine problemaatiline, luuakse uus ja selgem regulatsioon. Samuti täiendatakse mootorsõidukimaksu seadust sättega, et alates 2027. aastast vabastatakse mootorsõidukimaksust ajutiselt liiklusregistrist kustutatud sõidukid, esmase eesmärgiga vabastata maksukoormusest eelkõige need isikud, kes sõidukit selle taastamise tõttu või muul põhjusel pikemalt ei kasuta. Muudatusettepaneku selgitus on jällegi leitav muudatusettepanekute loetelust. Muudatusettepanek on esitatud Rahandusministeeriumi ja Riigikogu koalitsiooni ettepanekute alusel.

Muudatusettepaneku nr 24 on esitanud Isamaa fraktsioon. Muudatusettepaneku eesmärk on mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamine, et välistada selle maksu jõustamine Eestis. Keskkonnakomisjon otsustas muudatusettepanekut mitte toetada, sest automaksu kehtestamine on ette nähtud Vabariigi Valitsuse tegevuskavas ja riigieelarves on sellega arvestatud.

Muudatusettepaneku nr 25 on esitanud Isamaa fraktsioon. Muudatusettepanek on normitehniline ja on seotud Isamaa fraktsiooni muudatusettepanekutega 22 ja 24. Keskkonnakomisjon otsustas muudatusettepanekut mitte toetada, sest komisjon ei toetanud ka muudatusettepanekuid 22 ja 24.

Muudatusettepanek nr 26 on komisjoni muudatusettepanek, see on tehnilist laadi, sest täpsustatakse eelnõu erinevate sätete jõustumise aegu seoses eelnõu teksti muutumise ja uute punktide lisandumisega. Eelnõu täiendus lõike 2 näol on lisatud selleks, et uue eelnõu punkti 22 – kadunud sõidukina saab kustutada ka ajutiselt kustutatud ja vähemalt kaks aastat kehtiva ülevaatuseta olnud sõidukeid – jõustumistähtaeg 1. oktoober 2025 tuleneb selle rakendamiseks vajaliku registriarenduse võimaliku varaseima valmimise tähtajast. Muudatusettepanek on esitatud Kliimaministeeriumi ettepaneku alusel.

Eelnõu teksti on viidud keelelised ja tehnilised täpsustused, need on alla joonitud. Ja juhtivkomisjon on teinud ka menetluslikud otsused. Need on järgmised: esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu üldkogu päevakorda 2024. aasta 10. detsembril ja teine lugemine lõpetada; kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 16. detsembril ja viia läbi lõpphääletus. Kõik menetlusotsused olid konsensuslikud. Tänan!

Suur tänu teile ettekande eest! Enne kui ma annan küsimuseks sõna Rene Kokale, üks oluline menetluslik täpsustus. Nimelt, muudatusettepanekud nr 5–11, 22, 24 ja 25 ei kuulu hääletamisele, kuivõrd juhtivkomisjon neid ei arvestanud ehk konsensuslikult juhtivkomisjon hääletas nende muudatusettepanekute vastu. Veel kord, muudatusettepanekud nr 5–11, 22, 24 ja 25 ei kuulu täiskogu istungil hääletamisele Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 106 lõike 2 alusel.

Aga nüüd, Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma olen mitmel korral seda siin saalis küsinud, ma küsin uuesti, äkki on vahepeal aruteluks tulnud. Mismoodi on olukord pärast seda, kui nüüd automaks kehtestatakse järgmine aasta, ja kellelgi varastatakse auto näiteks 1. veebruaril ära? Mis aja pärast tekib sellel varastatud auto omanikul, kellel, oletame, on automaksukohustus 500 eurot aastas, võimalus pöörduda Transpordiameti poole ja paluda see auto registrist kustutada, kuna tal reaalselt seda autot ei ole? Ma küsin seda sellepärast, et ma ei ole vastust saanud. Kui kaua seda menetletakse, on see aasta, kaks või kolm? Teoreetiliselt on ju võimalik, et autot ei leita ja menetletakse kolm aastat ja iga aasta peab auto omanik, sest ta on ju omanik, maksma 500 eurot selle eest. Kas eelnõu menetlemise käigus te arutasite ka, mis sellisel juhul hakkab toimuma: kas selle auto arvelt mahavõtmine või see, et omanik ei peaks maksma automaksu auto eest, mida tal ei ole, mis ära varastati?

Aitäh! Otseselt sellest aspektist meil arutelu ei toimunud. Küll aga, kui selle auto varastamisest antakse teada Politsei‑ ja Piirivalveametile ja käivitatakse otsinguprotsess ja seda otsingu tulemusel ei leita, siis maksimumaeg, mis üleüldse selle auto puhul saab olla, on kaks aastat, kui see saab olla selle maksu all. Aga ma arvan, et see küsimus lahendatakse muud moodi ära.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tegemist on suures plaanis väga hea eelnõuga – see on järg mootorsõidukimaksu eelnõule –, mis reguleerib seda, et tõesti, kui auto on kadunud või hävinud, siis saab selle lihtsustatult registrist maha võtta ja ei pea mootorsõidukimaksu maksma ning register saab korda ja keskkond saab korda. Keskkond oli tegelikult mootorsõidukimaksu [kehtestamise] puhul üks oluline aspekt. Aga nüüd on lisandunud muudatusettepanek, mille alusel registrist ajutiselt kustutatud sõidukite pealt edaspidi ei pea mootorsõidukimaksu maksma, ja see tähendab seda, et romudega otseselt ei ole põhjust tegeleda. Kas keskkonnakomisjon arutas seda, kuidas see aitab kaasa keskkonnaeesmärgile ja sellele eesmärgile, et romudest lahti saada? Me tegime ju võimalikult laiapõhjalise mootorsõidukimaksu just selleks. Ja mis on selle mõju riigieelarvele?

Aitäh! Ma hakkaks võib-olla sealt lõpust peale. Kõigepealt, esimesed kaks aastat on ju niigi kõik seaduse järgi maksuvabad. Ja kui me ütleme, et meil on Eestis kuskil 900 000+ registrisse kantud sõidukit ehk siis kõik registrid kokku – nii peatatud, ajutiselt kustutatud kui ka aktiivregister –, siis see ajutiselt kustutatud autode osa on seal kuskil 30 000. Protsentuaalselt on tegemist väga väikese osaga kogu autode kogumist ja pealegi osa nendest autodest kindlasti võetakse aasta jooksul ka kasutusele või müüakse ja neilt hakatakse kohe maksma maksu. Küll aga on olemas üks osa peatatud [kandega] sõidukitest, mille kohta me täna ei tea, milline on omaniku otsus, kuhu ta satub: kas ta tuleb ajutiselt kustutatute registrisse või võetakse kasutusse või ta kustutatakse lõplikult või milline otsus tehakse. Nii et selles osas on suhteliselt raske ennustada, milline on see mõju. Aga enamasti on need ajutiselt kustutatud sõidukid aastamaksu mõttes niisugused 50 euro sõidukid. Ja pealegi on seaduseelnõus ette nähtud ka säte, et selle kasutuselevõtul ükskõik mis kuupäeval makstakse kogu aasta eest automaks. Nii et see 30 000 ei ole kõik saamata jäänud riigieelarveline tulu.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eelmine küsija Mart Võrklaev, kes on nii-öelda automaksu maaletooja, autor, vastas justkui oma küsimuses Rene Koka esitatud küsimusele, mis saab siis, kui auto varastatakse ära, ja ütles sellised sõnad, et kui auto on kadunud või hävinud, siis saab selle registrist maha võtta. Ma sooviks teada, kuidas see registrist mahavõtmine käib. Selleks peaks ikka mingid protseduurid olema, mingid alusdokumendid – kas need on kokku lepitud? Muidu igaüks võtab registrist maha ja ütleb, et tal ei ole autot, ja siis ta on maksust vabastatud. Kas selle seadusega on ilusti täpselt paika pandud, mis aja jooksul, millise ameti tõendi alusel, kuidas see protseduur käib?

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult on alates 2025. aasta 1. jaanuarist võimalik esitada maanteeameti autoregistrile avaldus, kus kirjeldatakse, mis põhjusel on see auto kadunud. Kas see on müüdud? Vahepeal toimusid massilised müügid lihtsustatud korras, inimesed lihtsalt vormistasid ostu-müügitehingu paberil ja kui teine pool, ostja pool, jättis oma hoolsuskohustuse täitmata ja [sõiduki] õigeaegselt arvele võtmata ja müüs selle veel edasi, siis on see jäänud esimese omaniku arvele. Selleks, et ta saaks selle enda arvelt maha kustutada, peab ta esitama vastava avalduse registrisse ja ta saab selle oma arvelt lõplikult kustutada. On väga erinevaid põhjusi, mispärast on peatatud [kandega] autod registrisse sattunud, sest sinna nad satuvad automaatselt pärast seda, kui nad kaks aastat ei ole ülevaatusel käinud või ei ole kindlustust makstud või liikluses osalenud. Tulevikus see automaatne kustutus kaob ära ja inimese hoolsuskohustus peab olema ikkagi tema enda poolt täidetud. Ja tulevikus tekib ka rulluv kustutus. Kui auto ei ole seitsme aasta jooksul endast elumärki andnud autoregistris ega ole [läbinud] ülevaatust tehnokontrollis, siis ta automaatselt kustutatakse lõplikult. See ei saa olema keeruline protseduur, esimese aasta jooksul saab seda teha tasuta, teise aasta jooksul maksab see 15 eurot.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma nüüd täpsustan. Te enne vastasite minu küsimusele, et kui auto on ära varastatud pärast 2025. aasta 1. jaanuari, siis saab selle ära varastatud auto omanik, kellel enam autot ei ole, auto kustutamiseks taotluse teha Transpordiametile kahe aasta pärast. Kui ma nüüd õigesti aru saan, siis kaks aastat tuleb tal maksta automaksu, see võib olla näiteks 500 eurot. Mart Võrklaeva kommentaarist ma sain aru, et igaüks võib kohe minna ja teha avalduse Transpordiametile, kui auto on kadunud või seda ei ole enam. Kumb siis nüüd on? Isegi juhul, kui ta kahe aasta pärast saab avalduse teha, tundub see kuidagi ebaõiglane, sest inimesel ei ole autot, see on ära varastatud, politsei menetleb seda, tegelikult ka keskkonnakahju või keskkonnajalajälge ta ei tekita selle autoga, aga automaksu maksab. Missugune see seisukoht ikka päriselt on?

Aitäh, lugupeetud küsimuse esitaja! Ma praegu jään teile väga täpse vastuse võlgu, milliste avalduste alusel saab seda registrist kustutada ja automaksu peatada. Ma loodan, et ma võin teile selle kohta anda kirjaliku vastuse, kus oleks juba väga täpselt kirjeldatud, missugustel tingimustel saab varastatud auto, ükskõik kas ta on varastatud 1. jaanuaril või 31. detsembril, automaksust vabaks.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Isamaa Erakond oli jälle sündmustest ees ja tegi muudatusettepaneku mootorsõidukimaks tühistada, olgugi et see eelnõu sellel hetkel, kui see menetlusse tuli, mootorsõidukimaksust ei rääkinud. Aga mootorsõidukimaksu muutmise punkt ometi sellesse eelnõusse lisandus. Äkki oled veel kord kena ja selgitad ikkagi täpselt üle, mida antud eelnõuga mootorsõidukimaksus juba muudetakse, mida see konkreetselt Eesti inimesele tähendab, kuidas see tema elu muudab?

Aitäh! Kõigepealt, algselt tõepoolest ei olnud mootorsõidukimaksu muudatusi selles eelnõus ja see ei oleks pidanudki seda käsitlema. See tuli sisse Rahandusministeeriumi soovil. Aga suurest luust tähendab see mootorsõidukimaksu muudatus Eesti rahvale seda, et tegelikult kõige suurema võidu saavad just ajaloolise sõiduki taastajad. Nad ei saa mitte ainult maksuvabastust, vaid nad saavad ka regulatsiooni, kuidas nende vanaautode puhul, mida on vaja ära viia, aga kuidagi ei saa ära viia, nad saavad seda kergelt ilma rahata esimese kahe aasta jooksul teha. Ja teine suurem mõju ulatub ka aega pärast 2027. aastat, kusjuures ajaloolised sõidukid on kuni viieaastase tähtajaga ja vanatehnikaklubi autod ehk musta numbriga autod saavad siis kuni selle tunnustamisperioodi lõpuni, aga mitte kauem. Siis neid tuleb uuesti [vanasõidukina] tunnustada ja nad saavad uue tsükli. Nii et kasu on pigem kõige suurem seal. Ehk ta toob ka siis ühiskonnas natukene rohkem rahu maa peale. 

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjoni ettekandja! Neid juhtumeid, kui auto varastatakse või auto põleb ära, on võimalik fikseerida kas politsei poole pöördudes või Päästeameti poole pöördudes või fotosid tehes, et nüüd on selline asi juhtunud ja ma sooviksin auto arvelt maha võtta. Aga elus võib juhtuda igasuguseid asju. Näiteks auto vajub laukasse või vajub läbi järvejää sügavale vette, kust seda ei ole võimalik kätte saada, ja ilmselgelt ei ole võimalik ka sellises olukorras pilte teha. Kuidas selliste autode arvelt mahavõtmine käib? Kas inimene jääbki maksma auto eest, mida tal enam ei ole, või kuidas see tõendamine käib? Kas sellele on mõeldud? Kui me selle teema püstitasime esimesel lugemisel, siis Mart Võrklaev, kes seda ette kandis, ütles, et jah, me mõtleme ja täpsustame. Kas seadust on selles osas natukene täpsemaks tehtud?

Minu arust see seadus võimaldab väga kenasti neid arvelt maha võtta. Nende puhul, mis on avariis kannatada saanud, saab nad maha võtta Politsei‑ ja Piirivalveameti akti alusel. Tulekahju korral saab Päästeameti akti alusel arvelt maha võtta. Kui [sõiduk] upub, näiteks minnakse Peipsile liiga õhukesele jääle, siis tavaliselt kutsutakse ka Päästeamet välja. (Hääl saalist.) Mida? Ega seda ei pea, terve mõistus ütleb, et sellisel juhul piisab Päästeameti aktist, et see maha kanda. Kuigi kõik need autod tuleb sealt varem või hiljem üles tõsta, aga üles tõstes on see igal juhul utiil. Aga nendel ametitel, kes tegelevad nende konkreetsete juhtudega, mida te mainisite – mis on väga õige –, on õigus ka neid akte anda.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kolleeg Metsoja küsimusele te vastasite, et mootorsõidukimaksu muudatusega on justkui kõige suuremad võitjad need, kes on autokollektsionäärid või auto putitajad või taastajad. Ja minu küsimus ongi, et mootorsõidukimaks sai disainitud algusest peale nii, et see oleks võimalikult võrdne ja võimalikult vähe oleks erandeid. Teatavasti oli suur mure maal elavate pensionäridega, kes sõidavad võib-olla korra nädalas autoga, ja otsus oli, et nemad peavad seda mootorsõidukimaksu maksma. Tõsi küll, kui on vanem auto, siis 50 eurot aastas, samamoodi [maksaks] autokollektsionäär 50 eurot aastas. Nüüd tekib võimalus, kus autokollektsionäärid või renoveerijad saavad mootorsõidukimaksust vabastuse, kui nad auto ajutiselt registrist kustutavad, aga pensionär, kes korra kuus sõidab või korra nädalas sõidab, seda ei saa. Kas komisjon arutas ka seda, kas selline ebavõrdsus on põhjendatud?

Aitäh küsimuse eest! Ma pean vastama, et sellest aspektist, mida teie mainisite, et elukohajärgne erisus oleks pidanud tehtama, kindlasti seda küsimust komisjonis ei arutatud. Paraku see on seekord sedapidi, et elukohajärgset erisust tegema ei saa hakata. Mis puudutab niinimetatud putitajaid, nagu te ütlesite, siis vanasõiduki taastamine ei ole sugugi mitte putitamine, vaid see on väga suur töö, mille käigus võetakse auto lahti iga viimase kui splindi ja iga viimase kui kruvi ja poldini ja taastatakse need kruvid ja poldid ka. See on aeganõudev ja kallis töö.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Siin on mitmeid konkreetseid juhtumeid esile toodud. Ka minu poole pöördus üks inimene, kellel oli auto maha müüdud kümmekond aastat tagasi, paberi peal tehti see leping ära, aga ostja ei ole seda siiamaani enda nimele ümber vormistanud. Registris on see auto justkui tema oma, kuigi liikluskindlustuse eest ei ole aastaid makstud. Ja tema tundis huvi, et mis nüüd saab, kas tema peab hakkama seda automaksu maksma või kuidas ta saaks talitada, et enda kaelast see ära saada. Ma usun, et selliseid juhtumeid on kindlasti palju. Mis nõu te oskate anda sellele inimesele?

Aitäh! Väga hea küsimus. Sedasama küsimust on küsitud ka metalli kokkuostjate käest korduvalt ja korduvalt. Ma nimelt menetluse käigus külastasin ka neid institutsioone. Kui see auto on kümme aastat tagasi müüdud, siis on seal kaks varianti: kas ta on juba registrist välja kukkunud, kuna seitse aastat ei ole temaga keegi midagi teinud, või kukub välja. Aga mis nüüd toimuma hakkab, on see, et neid inimesi, kelle nimel on mingi sõiduk, teavitatakse. Ja kui tal on see seitse aastat olnud kadunud elik ta ei tea, kus see auto on, mis sellest saanud on, siis saab ta kenasti avalduse põhjal selle kustutada. Aga tulevikus hakkab kehtima rullumisreegel, need autod hakkavad juba automaatselt kustuma liiklusregistrist.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Selles menetletavas seadusemuudatuses on toodud näide, et kõiki sõidukeid, mis on arvelt maha võetud, lõplikult arvelt maha võetud, võib maaomanik lasta teisaldada kui peremeheta vara prügilasse või, ütleme, autolammutusse näiteks. Aga oletame, et on selline juhtum. Sa sõidad ATV‑ga, mis ei peagi olema arvel, ja ütleme, teed seal karjaaedu ja sõidad mööda põlluteed ühelt oma karjamaalt teisele, aga ATV sureb välja. Sa lähed siis abi otsima, aga vahepeal tuleb maaomanik ja tal on õigus see ATV enda hoovi peale viia või siis maha müüa vanarauaks. Kuidas me seda vältida saame?

Aitäh! See on niisugune trikiga küsimus. (Naer.) Niisuguseid olukordi võib muidugi elus ette tulla, et on nii hakkaja maaomanik, kes valvab, kunas teil auto või ATV või mis iganes liikur sinna seisma jääb, ja kohe läheb seda ära vedama. Iga normaalne inimene vaatab, kas seal on number küljes, ATV-l peaks see olemas olema. (Saalist öeldakse midagi.) Kui ta ei ole üldse arvel, siis peaks ikkagi see maaomanik esmalt otsima Politsei‑ ja Piirivalveametist seda omanikku, sest ATV‑l on olemas raami number. Kui see on maha lihvitud, siis on tõenäoliselt tegemist mingi muu protsessiga. Aga kohe ära vedada ja kohe Emexisse – kuulge, ma saan aru, et teil on mõte, aga reaalses elus seda ette ei tule! Küll aga, vaadake, Tammsaare on kirjutanud, et Pearuga kahasse on alati kallim. Siin peab vaatama, kes teie naabrid on ja kellega kraavi koos kaevata.

Riigikogu liikmete loovuses ei ole küll vaja kahelda, siin tuleb, ma arvan, veel põnevaid kaasuseid. Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Ma korra ettekandjat parandan: tegelikult rääkisime küll huvigruppidest. Mina pakkusin, et jahimehed ka on riigiga väga selges suhtes, näiteks ohjeldavad seakatku ja kõiki muid taude. Äkki peaks ka jahimehed kuuluma sellesse valdkonda, kes ütlevad, et nad saavad erisuse, nii nagu need putitajad või vanasõidukite taastajad. Aga seda peeti ikkagi mittevajalikuks [ja arvati], et vanavara säilitamine on tähtsam kui tegelikult keskkonnas tasakaalu hoidmine. See oli see lähtekoht.

Aga minu küsimus jätkub sellega, et tegelikult Mart Maastik tõstatas ühe olulise teema. Kuidas te kommenteerite seda, et on võimalik romu viia ära kellegi maalt utiliseerimisse, ilma et tekiks vahepeal mingisugune etapp omandi väljaselgitamiseks? Kuidas see päriselus hakkab toimuma?

Nii nagu ma juba püüdsin ka Mart Maastikule selgitada, igal juhul tuleb esmalt ainuüksi terve mõistuse järgi pöörduda Politsei‑ ja Piirivalveametisse, sest isegi kui [sõidukil] on numbrimärgid küljes, ei saa eraisik seda omanikku teada saada. Seda saab küsida ja päringuid saab teha ainult Politsei‑ ja Piirivalveamet. Kui omanikku ei leita või kui on tegemist tõepoolest kadunud sõidukiga, mis on maha kantud, või midagi sellist, siis tekib võimalus see ära anda. Muud võimalust siin ei ole. Aga mis puudutab jahimehi, siis ma küll seda meelt ei ole, et jahimehed peaksid saama vabastuse. Jaht on hobi, ja kallis hobi.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Eks ma otsisin loomulikult sellise variandi välja, mis paneks nagu küsimärgi alla seaduse tegemise. Seadused peaksid olema nii hästi koostatud, et ei annaks niisugust võimalust. Aga toon näite. Eelmisel aastal minu tütar sõitis punktist A punkti B elektrijalgrattaga ja aku sai tühjaks. Jättis selle siis sinna tee äärde seisma ja tuli sealt jala koju, ei öelnud midagi ja see ratas jäi terveks ööks sinna. Järgmisel päeval läksime järele – ratast ei olnud enam. Ja vaatamata sellele, et seda seadust veel ei olnud, ikkagi oli keegi näpud taha ajanud. Ehk siis praegusel hetkel me isegi seadustame tegelikult sellise võimaluse, sest kui ta ütleb, et see oli tema maa peal ... Õnneks me saime selle ratta küll hiljem tagasi. Aga ikkagi ma ütlen, et selline konkreetne juhtum oli. Ja vahel on ka niimoodi, et isegi vaatamata sellele, et sa ärkad hommikul oma krundi peal üles, sul ei ole autot ukse taga. Ka neid inimesi on.

Aitäh! Siin oli pigem vist tegemist selgitusega kui küsimusega.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siin on [mainitud] mitmeid teoreetilisi olukordi, mis võiksid kokku puutuda selle seadusega, mida me siin praegu menetleme. Mis teie ütlete, kuidas lahendada selliseid hüpoteetilisi olukordi, mida me siin ei oska välja mõelda või ei taha sõnastada, nagu see, et meteoriit kukub, ja kelle maa peal ja nii edasi? Mis lahendused sellisel juhul on? Kelle poole inimene saab pöörduda just nimelt [siis, kui tal on probleem] autoga jäätmeseaduse tähenduses?

Aitäh! Esimene pöördumine, kui tekib küsimusi, on ikkagi Transpordiameti registribüroo poole. Seal on kõige täpsem ja praktikaga seotud informatsioon ja sealt saaks, ma usun, kõige täpsema lahenduse. Üks võimalus on muidugi pöörduda ka Politsei‑ ja Piirivalveameti poole, kui on vaja abi mingisuguse asja puhul. Aga esimene koht oleks TRAM ehk Transpordiameti register.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Auväärt ettekandja! Seadus ei sätesta sellist käitumisjuhist, nagu teie ütlesite, vaid vastupidi, seadustab selle ohu, millest Mart Maastik rääkis. Nii et mõistlik on selle eelnõu [lugemine] katkestada ja need vead ära parandada. Te ütlesite, et inimesed on normaalsed. Kui kõik inimesed oleks normaalsed, siis väga paljusid seadusi meil vaja ei olekski. See on eelkõige vajalik just konfliktsete olukordade jaoks. Mis puutub naabritesse, siis me väga hästi teame, et naabreid ei valita. Riigikogu liikmeid saab küll valida, aga naabreid mitte.

Aga minu küsimus on vanasõidukite taastajate ja omanike kohta. Kui need, kes teevad tänuväärset tööd meie kultuuripärandi säilitamisel, soovivad üks kord aastas minna näitusele – mida väga paljud soovivad teha –, kas ma saan õigesti aru, et siis nad peavad nii-öelda aktiivsena ennast registreerima ja maksma terve aasta maksu ära selleks, et ühel päeval sõita näitusele?

Aitäh! Nii teie eelnev jutt kui ka küsimus on tegelikult õiged ja vastus on jah. See oli kompromissettepanek, muud varianti me ei suutnud lihtsalt kokku leppida. Maksab kogu aasta eest, see on umbes 17 senti päeva kohta.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, hea Mait! Tähendab, ma saan aru küll sellest kavatsusest, mis teil on, motiveerida inimesi, kes soovivad [sõiduki] registrist kustutada, et mitte maksta maksu, ja võtta neilt tegelikult omandiõigus ära sõidukite puhul. Aga ma kardan, et see on põhiseadusvastane, ma hoiatan. Tähendab, teie olete öelnud praegu selle muudatusega, mille kohta te näiliselt ütlete, et vanasõidukite klubi taotles seda, et siin ei ole juttu sellest, kelle maa peal asub. Teie muudatus ütleb selgelt muu hulgas seda, et sõiduki valdaja võib omaniku nõusolekuta selle jäätmekäitlejale üle anda. Aga valdaja võib asjaõigusseaduse järgi olla seaduslik valdaja ja ebaseaduslik valdaja. Siin te ütlete, et ka ebaseaduslik valdaja, see tähendab sisuliselt varas, võib tegelikult võtta ära inimese vara, mille omanik ta on, ja viia jäätmekäitlejale. Kas te ikkagi päris relevantselt saate aru? Ma saan aru, et on kiusatus maksu [võtta ja soov], et võimalikult palju inimesi hoiaks registris …

Aitäh!

… aga see, et omandiõigus ära võetakse, on ju põhiseadusvastane. Kas te seda arutasite, et ebaseaduslik valdaja võib hakata inimeste vara ära võtma?

Aitäh! Küsimus on arusaadav.

Küsimus on arusaadav. Aitäh küsimuse eest! Sellest aspektist lähtuvalt – valdaja või omaniku loal – minu arust, ma ei mäleta, et me oleksime seda asja arutanud, aga ka analüüsiosakond ei juhtinud sellele tähelepanu, et sealt võiks tekkida põhiseaduslik probleem. Aga vabandage, mis selle küsimuse esimene pool oli?

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Siin kolleeg Mart Võrklaev on teie käest küsinud paaril korral ja ei tahaks, et selle küsimuse põhjal jääks ebaõige ettekujutus komisjoni muudatusettepanekust. Kas te saaksite selle üle kinnitada, et see muudatus oli sõnastatud eelnõu eesmärgile vastavaks? See oli just nimelt disainitud universaalsena, mitte erandi tegemisena. Ja ka kokkuvõttes juba enne seda, kui muudatus läks komisjonis hääletamisele, sai komisjon tagasiside Rahandusministeeriumist, et pärast selle muudatusega tutvumist on Rahandusministeerium leidnud, et see on piisavalt läbi mõeldud.

Aitäh! Pigem oli siin abistav selgitus kui küsimus. Tegelikult see asi nii ka oli. Rahandusministeerium lõpuks nõustus. Alguses oli natukene meil diskussioone, kuid pärast me saime kokkuleppele selles osas.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina loen eelnõu tutvustusest, et alates 2027. aastast saab sõiduki registrist kustutada, aga sellisel juhul tuleb tasuda riigilõivu 800 eurot. Mina olen aru saanud sedasi, et riigilõivude määrad peavad olema niisugused, mis vastavad reaalselt nende toimingute kuludele, mille eest lõivu tasutakse. Kas te saate selgitada, milline registrikande toiming on niisuguse kuluga, et selle eest oleks kohane küsida inimestelt 800 eurot?

Aitäh! Selle küsimuse arutelu oli ka meil komisjonis. Siinjuures peab ütlema, et see ei ole mõeldud mitte klassikalise riigilõivuna, vaid see on keskkonnalõiv selle eest, et inimene on jätnud kahe aasta jooksul täitmata oma hoolsuskohustuse. Jah, siin võib ju naerda selle üle, aga kaks aastat on aega kas tasuta või 15 euro eest see peatunud kandega sõiduk [registrist] kustutada, olukord selgeks teha, mis sellega on. Ja kui seda ei ole tehtud, siis on keskkonnalõiv, kuna tõenäoliselt on ta lammutatud selleks mitte ettenähtud kohas, täitmata keskkonnanõudeid elik õlid on kadunud, tosool on kadunud, aku on kadunud, plasti pole käideldud õigesti ja nii edasi ja nii edasi. See on see lõiv, see ei ole klassikaline.

Urmas Reinsalu, palun!

Tähendab, hea istungi juhataja või hea ettekandja, ma tahaksin täpsustada üle. See muudatusettepanek 15, mida komisjon toetas. Esiteks, siin on öeldud esimeses osas, et kui tuvastatakse mootorsõiduk. Mu palve on, ma küsin seda, et mida mõtleb komisjon sellega, kes tuvastas. Kes on see tuvastaja? Ja teiseks, kas valdajana tõlgendatakse valdajat asjaõigusseaduse tähenduses või mingi muu seaduse tähenduses? Mida te [mõistate] valdajana ja kas valdaja peab olema tuvastaja selle seaduse formuleeringu, muudatusettepaneku formuleeringu alusel? Ja kas ma saan [õigesti] aru, et mõte on selles, et isik, kelle nii-öelda faktilise kontrolli all on ükskõik milline Eesti sõiduauto, kui ta saab selle kontrolli, kui ta tuvastab, et see on registrist kustutatud, võib selle kolmandale isikule kuuluva sõiduki viia hävitamisele? On see siis teie mõte? Ja paluks täpsustust nende mõistete kohta.

Aitäh! Siin ma kindlasti ei ole teile võrdväärne partner juriidilistes terminites võistlema, küll aga on siin selle tuvastamise all mõeldud just seda, mida ma ka enne olen korduvalt rõhutanud, et tuvastada, kas sõiduk on registrist kustutatud või mitte, saab kas TRAM‑i kaudu või teabenõudega Politsei‑ ja Piirivalveametile, kellel on õigus seda küsida, kas ta on kustutatud või mitte, sest eraisik seda teada ei saa. (Urmas Reinsalu räägib saalist.) 

Urmas, see on natuke keeruline küsimus. 

Kuule, ei-ei, ta on väga oluline, tähendab … (Urmas Reinsalu räägib saalist.) Ma püüan vastata, Urmas. Siin on teema selles, et ka käitleja peab olema veendunud, et ta võtab vastu selle masina, mida on tegelikult õigus sinna tuua.

Varro Vooglaid. Palun üks hetk, Varro, oota! Nii. Palun!

Suur tänu! Ma jätkuks oma eelmisele küsimusele ja teie vastusele küsin veel kord. Minu meelest ikkagi tohib riigilõivu küsida üksnes selle toiminguga seonduvate kulude katteks, mille tegemist taotleb see isik, kes vastava avalduse esitab. Ja siin on selgelt kirjutatud, et see 800 eurot registrist kustutamise eest on riigilõiv, see ei ole mingi keskkonnalõiv ega ole ka trahv. Ja mulle tundub küll, et siin on kontseptuaalne viga eelnõus sees. Sisuliselt ju nähakse inimesele selle 800-eurose riigilõivu näol ette karistus – nii nagu te isegi kirjeldasite, et kui ta ikkagi ei ole nõuetekohaselt seda [toimingut] paari aasta jooksul ära teinud. Nüüd siis me nagu vääname talle 800 eurot selle eest, mis ta oleks pidanud tegema. Aga see on ju sisuliselt trahv. See vastab trahvi kirjeldusele, trahvi mõiste kirjeldusele, sest veel kord, lõiv, riigilõiv, peab katma need kulutused, mis seonduvad selle toimingu tegemisega. Kuidas sa seda kommenteerid?

Aitäh! Sellest aspektist lähtuvalt muidugi meil seda arutelu ei olnud. Aga meil kõlas küll muudatusettepaneku tegijalt just nimelt selline selgitus, et see on keskkonnalõiv, millega ühest küljest ta küll katab need kulud, aga teisest küljest on ta ikkagi keskkonnalõiv selle eest, et võib-olla tuleb kuskil teha mingisuguseid keskkonnaparandustöid. Ega lõivud ei ole ju ka alati täpselt sendi pealt välja arvutatavad, nagu te teate.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Sisu ja vorm peavad ikka kokku minema ja tekst peab sisule vastama. Kui on keskkonnalõiv – kui selline lõiv meil on olemas –, mitte trahv, ja tuleneb hoopis teisest loogikast kui riigilõivud, siis tuleks see seaduses nii ka lahti kirjutada. Praegu on sõnaselgelt üheselt tegemist riigilõivuga, mis peaks olema kulupõhine. Mulle tundub üldse, et praeguses valitsuses on suur segadus. Me esitasime peaministrile, kes ütles, et tema valitsus ehk Kristen Michali valitsus ei kehtesta uusi makse, küsimuse, et mis see julgeolekumaks on, mis tõstab käibemaksu ja tulumaksu ja kõike muud. Me saime vastuse: "Olen korduvalt öelnud Riigikogus ja avalikkuse ees, et aastani 2027 on maksurahu. Minu juhitaval valitsusel ei ole kavas uusi makse kehtestada." Ja ta räägib, et laiapindne julgeolekumaks ei olegi maks. Vaat ei tea, mis asi see on. Ja teie räägite, et lõiv ei ole lõiv. Kas tõesti riigilõiv ei ole riigilõiv selles seaduses? Ja kui ta on, siis miks ta ei ole kulupõhine?

Selle kohta, miks ta ei ole kulupõhine, ma jään momendil vastuse võlgu. Aga lõiv on ta küll. Selles ma nõustun teiega.

Anti Haugas, palun!

Ma olen Isamaaga selles osas ühte meelt, et kui riik teeb kulusid, siis tuleb selle eest maksta ka riigilõivu. Aga siit mul tekkis edasi idee, et kas ajutise peatamise puhul rakendub ka peatamisele riigilõiv, mis kataks ära registripidaja kulud, mis tulenevad peatamisest ja hiljem toimingutest, mis on seotud selle sõiduki olemasolu tõendamisega. Kas sellist lõivu on ka planeeritud?

Aitäh! Kui te [mõtlete] seda ajutist kustutamist, siis esimene aasta on see lõivuvaba, saate kustutada. Või kui me räägime peatatud [kandega sõidukite] registrist, siis esimene aasta saate valida selle võimaluse riigilõivuvabalt. Teine aasta [maksab] see 15 eurot, see on riigilõiv. Nii. Aga mis on edasised riigilõivude muutused, seda praegu see seadus ei käsitle.

Suur tänu, rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Anti Allas, palun! (Anti Allas küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Kuna hea kolleeg Mait Klaassen andis väga põhjaliku ülevaate, siis väga detailidesse ma ei lähe, küll aga võib-olla üritan vastata nendele küsimustele, mis on siin selle mõistliku diskussiooni käigus tekkinud, ja annan ka veidi suurema plaani sellele konkreetsele seaduseelnõule. Kokku võttes võib kindlasti öelda, et käesolev seaduseelnõu on igati positiivne, tegeleb automaksu kehtestamise käigus tugevamalt esile kerkinud ja võib-olla ka koos sellega juba loodud probleemide kohandamise, klaarimise ja lahendamisega.

Veidi automaksust, kuna on mitmeid ettepanekuid, et äkki koos selle eelnõuga võiks ka mootorsõidukimaksu tühistada. Võin öelda seda, et ega ükski uus maks üksikisiku tasandil kedagi väga rõõmust hüppama ei pane. Eriti ei tee seda maapiirkonna inimeste jaoks automaks. Paraku aga andsid eelmised Riigikogu valimised taas siia saali koosseisu, mille puhul näiteks automaksu asemel astmeline tulumaks tuleb veel vähem kõne alla. Miks ma seda ütlen, on see, et see teeb küll minule kui sotsiaaldemokraadile väga tuska, kuid see on siin saalis reaalsus. Väga paljude nende riigi poolt kohustuslike avalike teenuste pakkumiseks me tegelikult vajame täiendavaid vahendeid ja kuskilt peab see raha tulema. Neid täiendavaid vahendeid, milleks seda maksu kogutakse, tarbime me kõik koos. Raha ei tule seina seest, see tuleb maksumaksjalt. Selge on see, et ainult opositsioonis olles on võimalik korraga suurendada toetusi ja vähendada makse, aga vastutust kandes selline populistlik lähenemine pole kahjuks võimalik.

Kui automaks teisel katsel kehtestati, siis olin seda sellisel kujul valmis toetama vaid tingimusel, kui hiljem – ehk praegu –, enne selle rakendumist saavad kõrvaldatud kõige suuremad ilmselged puudused, mis ebameeldivale maksukohustusele täiendavalt näiteks ühiskonna võimekust ise hakkama saada ja inimeste omi ponnistusi pärsivad. Need [puudused] peaks likvideerima. Samuti tekkis automaksu kehtestamisega positiivne surve varasemate vigade parandamiseks. Pärineb ju autoregistrikannete kuhjumine ajast, kui kehtestati sundkindlustus ja ühe meetmena nähti ette võimalus autode registrist kustutamiseks – ma rõhutan – vaid lammutustõendi ettenäitamise korral. See viga saab nüüd käesoleva seaduseelnõuga parandatud.

Kokku võttes võib öelda, et igas esmapilgul ebameeldivas [asjas] on ka midagi head. Lisaks luuakse võimalus avalikust ruumist kergemini ära saada sinna vedelema jäetud romud. Lammutused peavad vastu võtma autosid, mis pole täiskomplektsed. Samuti annab seadusemuudatus omanikele selged suunised tegeleda sõidukitega kogu eluaja vältel ja mitte jätta neid hooletusse. See kõik ja palju muudki on väga tervitatav ja vajalik.

Mul on siiralt hea meel, et jõudsime pikkade läbirääkimiste tulemusena koalitsioonis kokkuleppele, et ajutiselt registrist kustutatud sõidukid saavad olema aastamaksust vabastatud. Kui seda ei oleks [saavutatud], siis oleks minul küll süda valutama jäänud ja oleks piinlik kaaskodanike ees. Ma olen täiesti veendunud, et ükski maks ei tohi lisaks rahalisele koormisele pärssida ühiskonna kodanike püüdlikkust ise hakkama saada – eriti, kui riik ei suuda teatud teenuseid vajalikul tasemel tagada –, nagu ka uute väärtuste loomist.

Mõned näited. Siin saalis on ka see diskussioon juba tekkinud, et miks ma seda julgen öelda. Eestis on jätkuvalt, eriti maapiirkondades, päris palju väikese sissetulekuga inimesi, kes hoiavad tagavaraks reservautot, et kui eelmine läheb rikki ja uut ei jõua osta, siis saab ikka kuidagi liikuma. Reservauto eest, mis ei osale liikluses, paralleelset maksu maksta oleks minu arvates ebaõiglane ja vale. Samuti [puudutab see], jällegi maapiirkondades, inimesi, kes avalikel teedel ei liikle, kuid kasutavad mõnda vana maasturit ATV asemel mingi vajaliku toimingu tegemiseks või näiteks suure lume korral jälgede ette sõitmiseks, et pääseks hommikul tööle, sest omavalitsuste vaesuse tõttu jõuab sahk sinna tihti alles peale lumesaju lõppu. Samuti aitavad sellised autod päästeteenistuse ja kiirabi abivajajateni. Kui me seda muudatust ei teeks, läheks paljud sellised autod prügimäele ja koos sellega ka ise hakkamasaamise võimekus.

Samuti [puudutab muudatus] vanatehnika omanikke, kes aastaid rekonstrueerivad masinaid või lihtsalt hoiustavad neid pärandi säilitamise eesmärgil nii-öelda riiulil. Vanatehnikaga tegelemine ei ole rikaste inimeste hobi, nagu tihti arvatakse, kuid see on hobi, mis säilitab põlvest põlve oskusi oma kätega midagi ise ära teha. See on põlvkondade koostöö ja muide ka väga oluline meeste huvitegevus, mis meil silma särama paneb ja vähendab võimalust pahede küüsi langeda. See on ka kultuuripärandi säilitamine. Oluline on ka teada, et valdavas osas riikides, kus mootorsõidukimaks on kehtestatud, registrist ajutiselt kustutatud sõidukid ei ole maksustatud. Heameelt teeb ka asjaolu, et selle seadusega alandatakse ajaloolise väärtusega sõidukite minimaalset vanust 35-lt 30 aastale – täpselt nii, nagu see on enamikus riikides. Seda selleks, et oleks paremini võimalik tagada varuosad ning sõidukite säilimine vanasõidukina ning kultuuriväärtusena.

Eks automaks vajab parandamist veelgi, kuid ühekorraga kõiges kokkulepet saavutada oleks lihtsalt üle jõu käiv. Algatuseks on see väga mõistlik eelnõu, mida sotsiaaldemokraadid igati toetavad. Aitäh!

Suur tänu teile! Andres Metsoja, palun! 

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kohe algatuseks annan üle Isamaa fraktsiooni ettepaneku jäätmeseaduse muutmise seaduse nii-öelda kobareelnõu [lugemine] katkestada.

Head kolleegid ja Eesti rahvas! Me just kuulsime eelkõneleja suust seda, kuidas riik tuleb appi. Alles võtsime vastu mootorsõidukimaksu seaduse ja nüüd armas riik tuleb inimestele appi, et saaks jälgi sisse sõita mingi mootorsõidukiga ja aidata inimestel elulaadist sõltuvalt toime tulla. Vaat sellist riiki ei taha! Seda lapsehoidjariiki Isamaa ei taha näha. See ongi põhiprobleem ja kuidagi ei ole võimalik selle eelnõuga 461 muuta mootorsõidukimaks kuidagi paremaks maksuks, kuidas riik hoolib, armastab ja ühtlasi kaitseb keskkonda.

Mis on siis selle eelnõu puhul suur mure? Meie mure Isamaas on muidugi see, tegime ka muudatusettepaneku, et mootorsõidukimaks kui selline on ebaõiglane maks ja me tahame selle tühistamist. Selle muudatusettepanekuga me seda ei saa, aga oleme selgelt sõnastanud, et kui saame võimule, siis me mootorsõidukimaksu sellisel kujul tühistame.

Nüüd, kogu see temaatika, mis puudutab põhiseadusega kooskõla, saalis olid ka sellekohased küsimused ja keskkonnakomisjonis ma vägagi sellele temaatikale osutasin, lähtudes ka siin majas kokku pandud õiguslikust analüüsist. Head kolleegid, vaadake, see vist ei ole nii, et me tõepoolest loodame inimeste kainele mõistusele. Noh, loota võib, aga selle saali kohus on tegelikult püüda mõlema osapoole [huve kaitsta]. Üks osapool, kes tahab oma maalt mõnda sõidukit ära transportida, ja teine pool kui selle vara valdaja, kelleks on keegi juriidiline isik või füüsiline isik – tegelikult mõlema huvid [peavad olema] kaitstud. Ja neid mõlema osapoole huvisid saab kaitsta ikkagi võimalikult täpse õigusruumiga. Selleks seda riiki ju tegelikult vaja ongi, ja õigusruumi täpselt samamoodi.

Kahjuks mulle tundub, et tegelikult keskkonnakomisjonis seda probleemi ulatust ei mõistetud või jäi meil liiga vähe aega sellele keskenduda. Aga võtame ühe sellise lihtsama situatsiooni. Tõepoolest, seaduseelnõu ütleb, et liiklust häirivate, takistavate sõidukite äraviimine on tulevikus seadusega kooskõlas tegevus. Ja nüüd me käsitlemegi selles eelnõus kahte aspekti: üks on maaomand ja teine on liiklusseadus.

Maaomandi käsitlemine puudutabki seda, et konkreetselt, kui on tegemist riigimaaga ehk riigiteega liiklusseaduse mõttes, siis on see Transpordiameti vastutusala, kui on tegemist munitsipaalteega, siis on see kohaliku omavalitsuse vastutusala. Kui on tegemist veel eramaaga, siis läheb asi juba natuke segasemaks, aga kui on tegemist erateega ja sellel on avaliku kasutuse leping, siis see allub justkui ka sellele põhinõudele. Aga kui nüüd see väljub sellest konkreetsest kontekstist, et lõpuks on ala, mis asub näiteks korteriühistu territooriumil, tegemist on parklaga, kuidas siis seda situatsiooni konkreetselt lahendama hakatakse? Kui inimesi häirib, et seal parklas tükk aega seisab üks sõiduk, millel võib isegi numbrimärk küljes olla või ei ole numbrimärki küljes, ja tahaks sellest lahti saada, kuidas selle eesmärgini jõuda?

Ma paluks lisaaega ka kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.  

Saatan tihti ongi detailides. Ja nüüd, kui mõlemale on antud nagu õigus, maaomanikule on antud õigus ja tegelikult on õigus olemas ka selle konkreetse mootorsõiduki valdajal, siis tekib nii-öelda huvide konflikt, kus üks ütleb, et ma tahan sellest lahti saada. 

Ja kui sellel on nii-öelda romu tunnused, siis selle kohta anti meile, seadusandjale, valitsuse liikme või esindaja poolt selgitus, et tegemist on hüljatud varaga. Ma püüdsin aru saada, mis asi see hüljatud vara siis ikkagi on. Nende käsitluses ongi, et mootorsõiduk, mis enam ei ole registris ja ei ole enam komplektne, näiteks on rooliratas küljest ära või on midagi veel juhtunud sellega, üks peegel on ära kukkunud, on ju, siis võib teda tõlgendada justkui sellise asjana, mis on hüljatud, mille puhul ei olegi enam omandisuhet, ja selle võibki põhimõtteliselt utiliseerida. Selle võibki utiliseerida.

Nüüd on küsimus, kas see on proportsionaalne. Kui lugeda seda õiguslikku hinnangut, siis tegelikult õigusliku hinnangu andja ütleb ka väga selgelt, et mingit vaheetappi ikkagi on vaja. Ei ole võimalik niimoodi, et teavitan kohalikku omavalitsust, Transpordiametit, omanikku ei ole võimalik välja selgitada, tuleb jäätmekäitleja, kellel on sertifikaat, tõstab [romu] kasti, viib ära ja lammutab. Tegelikult peaks olema ikkagi vaheetapp, et see hüljatud vara, mis takistab liiklust või risustab elukeskkonda, viiakse kuskile parklasse näiteks kuuks ajaks, seal seda hoitakse ja siis on tegelikult võimalik omanikul üles astuda. Kui omanik üles astub, siis ta võtab selle vara tagasi, maksab ka sellega seonduvad kulud, parklatasud, aga kui omanikku välja ei ilmu, siis see ongi peremehetu vara ja põhimõtteliselt on võimalik see vara hävitada.

Neid mehhanisme on Eestis päris palju, kui me räägime politseisüsteemist. Võib-olla on halb tuua siia seda näidet, aga viimasel ajal on ka lemmikloomadest räägitud. Öeldakse, et lemmikloom on seaduse mõttes asi, ja põhimõtteliselt on ka seal loodud mehhanism õigusloomes, et kui kellelegi lemmik on kaotsi läinud, siis kui ta leitakse, transporditakse varjupaika, hoitakse 14 päeva, omanik astub üles, maksab kulud, võtab looma tagasi, aga [kui ta välja ei ilmu], siis on järgmine mehhanism.

Mulle tundub, et siin me tahame astuda tõepoolest sammu väga selgelt vales suunas. Ma ei ole selle vastu, et romusid peaks avalikust ruumist ära transportima, aga me ei tohi samal ajal unustada ära, et isegi siis, kui sõiduk ei ole registris, on sellel omanik. Me kogu aeg ehitame omandipõhist riiki, aga nüüd me ühel hetkel ütleme, et ei, see ei olegi omand, see on hüljatud vara. Aga kuidas siis me neid probleeme lahendame sellise retoorikaga?

Tegelikult on lahendamata ka see küsimus, et mis saab siis, kui ongi kohtutäitur näiteks konfiskeerinud vara ja seda sõidukit ei ole enam tükk aega olemas. Neid probleemiasetusi tegelikult on palju. Riigi ülesanne on pakkuda lahendust, mitte seda probleemi võimendada. Selles osas kindlasti tuleb menetlust võtta tõsisemalt ja Isamaa teeb ettepaneku selle eelnõu [lugemise] katkestamiseks. Aitäh!

Suur tänu teile! Igor Taro, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! No me nägime praegu päris huvitavat seika: seesama keskkonnakomisjoni liige, kes oli konsensuslikult selle eelnõu teise lugemise lõpetamise poolt, tõi katkestamise avalduse. Huvitav meelemuutus! Kindlasti me keskkonnakomisjonis pöörasime tähelepanu kõikidele nendele küsimustele, millest kolleeg rääkis. Siin ei ole ju tegu mootorsõidukimaksu eelnõuga, meil on hoopis muu eelnõu käsil. Meil on lisaks enam kui 600 000-le aktiivses kasutuses olevale sõidukile üle 200 000 auto niinimetatud fantoomregistris, milles sisalduvate sõidukite saatus on ebaselge, ja samas polnud olemasoleva regulatsiooniga võimalik ebaselge omandisuhtega või mittekomplektsete romude loovutamine lammutuseks. Antud eelnõuga saavad meie Eestimaa lauda‑ ja kuuritagused roostetavatest vrakkidest puhtamaks ning ka register omandab oma sisulise tähenduse.

Üks muudatus, millega tõepoolest keskkonnakomisjon tegeles, oli mootorsõidukimaksu seaduse muudatus, mis võimaldab vabastada registrist ajutiselt kustutatud sõidukid aastamaksust juhul, kui need pole kalendriaasta jooksul liikluses osalenud ega põhjustanud ka keskkonnamõju. Selles mõttes on antud eelnõu samm eelkõige keskkonnamõju hindamise suunas ning eemale vara maksustamise põhimõttest. Selle muudatusega klaarisime ära ühe ammuse lubaduse mootorsõidukimaksu menetlemisel, mida Eesti 200 nimel siinsamas puldis sõnastasime. Nüüd, kui romude probleem saab lahendatud, oli võimalik see lubadus ellu viia. Ja ma tänan nii koalitsioonipartnereid kui ka kõiki kolleege komisjonis – sest otsus oli konsensuslik –, kes on olnud mõistvad ja koostööle orienteeritud. Saime selle ühe väikese asja ära parandatud ja kahtlemata oli see tervemõistuslik lahendus. Eesti 200 seisab siin Riigikogus terve mõistuse eest.

Rahandusministeerium oli keskkonnakomisjoni muudatusi samuti analüüsinud ja leidnud kokkuvõttes, et need on piisavalt läbi mõeldud. Need ei mõju kuidagi eelnõu eesmärgile vastu, kuna ajutiselt kustutatud sõiduki olemasolu tuleb iga kahe aasta tagant ning ajaloolise väärtusega sõiduki puhul iga viie aasta tagant tõendada. Tehniline lahendus selleks on Transpordiametil läbi mõeldud. Kui seda tõendamist ei tehta, siis rakendub maksukohustus ja see stimuleerib omanikku kindlasti oma romuga tegelema. Me ei tee erandeid hobidest või vanusest lähtuvalt, vaid kehtestame universaalse põhimõtte vastavalt keskkonnamõjule.

Väljatoodud mured võõra maa peal sõiduki teisaldamise kohta on põhjendamatud, sest sõiduk peab olema registrist eemaldatud. [Kui seda ei ole tehtud, siis] tähendab see, et omanik on pikka aega jätnud oma kohustused täitmata ega ole oma vara vastu huvi tundnud. See on oluline eeldus, et meil poleks põhjust rääkida omandiõiguse riivest. Kui jätate oma vana külmkapi minu hoovile, siis ma viin selle jäätmejaama. Miks peab siis autoomanikul olema püha õigus jätta oma vara vedelema võõra maa peale mädanema aastateks? Siin on tegu ka maaomaniku õiguste kaitsega, kellel peab olema võimalus rämpsust lahti saada. Ja tõesti on eelduseks see, et romu või vraki omanik pole pikka aega oma vara suhtes kohustusi täitnud ega selle vastu huvi tundnud, nii et tegu on sisuliselt peremehetu varaga. Ma tänan.

Aitäh! Kuna mainiti eelkõnelejat, siis Andres Metsoja vastusõnavõtt, ma saan aru. Võtame selle siis vahele. Palun!

Jaa, aitäh! Hea komisjoni esimees Igor Taro viitas ilmselgelt minule, et ma ei nõudnud enne selle eelnõu siia saali teisele lugemisele toomist hääletust, aga see on üsna levinud praktika. Keskkonnakomisjonis arutati asju, toimusid mitmed hääletused, muudatusettepanekute hääletused, kus olid selged positsioonivõtud ja hääletused. Aga selles küsimuses, et [eelnõu] siia saali lõpuks jõuab, ei olnudki mingit mõtet hääletust läbi viia, sellepärast et see oli ilmselge. Ja hääletamine ja seisukohtade kujundamine, poliitika kujundamine toimubki just nimelt siin saalis. Ma kujutan ette, et komisjoni esimehele ei tule see üllatusena. Aga kui see oli viide sellele, et edaspidi peaks kõiki küsimusi hakkama ikkagi otsustuskorras läbima keskkonnakomisjonis, igal juhul tuleb viia läbi hääletus, et saada aru, kuidas keegi hääletas, siis võib seda teha, aga ma arvan, et pigem peaks ikkagi see protsess komisjoni töös käima nii, et seal argumenteeritakse, tuuakse välja kitsaskohad, viidatakse. Siiamaani ma olen nii üritanud ka käituda. Ilmselt paljudele keskkonnakomisjoni liikmetele sai juba selgeks, et need osundused ka põhiseaduse kontekstile ei ole Isamaa esindajale päris selged. Aga noh, mis siis ikka, olgu see viide ka tehtud. Aitäh!

Aitäh! Rene Kokk, palun! 

Võtan igaks juhuks kolm minutit juurde.

Kaheksa minutit. 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head saadikud siin saalis ja kõik, kes meid vaatavad! Mul ei olnud alguses plaanis täna siia sõnavõtuga tulla, aga selle asja menetluse käik siiski vajab seda, et me tooksime välja siin mõned nüansid, mis siin saalis ka täna kõlanud on.

Tänan kõigepealt Mait Klaassenit selle ettekande eest. Ja mul on natuke kahju, et seda ei teinud automaksuekspert Mart Võrklaev, aga ma saan aru, et kuna komisjonid on erinevad, siis Mart kindlasti tahtis, aga tal ei olnud võimalik seda teha. Aga enne, kui ma selle eelnõu juurde tulen, pean ikkagi ära nimetama selle, et automaks, millest on tingitud ka see eelnõu, mida me praegu menetleme, on oma olemuselt Eesti inimesi ja ettevõtjaid kahjustav ning halvasti meie ühiskonnale ja ettevõtlusele mõjuv maks, seda valdavalt just maapiirkonna inimese vaates, sest maapiirkonnas teatavasti ei ole meil selliseid liikumisvõimalusi, nagu on linnades: taksod, sõidujagamisteenused, bussid, trammid ja nii edasi ja nii edasi. Vastupidi sellele, mis Rahandusministeerium ütles, et ta ei ole näinud suurt vahet transpordi kättesaadavuse puhul maakeskkonnas või linnalises piirkonnas.

Aga tulles selle eelnõu juurde, eelnõu mõte iseenesest on ju hea: anda võimalus inimestele, kellel on need niinimetatud fantoomsõidukid arvel, need maha saada. Vaatame mõne nüansi sisse. Siin oli täna juttu sellest, et pärast 2027. aastat hakkab kehtima niinimetatud kulupõhine – "kulupõhine" – keskkonnalõiv auto arvelt maha võtmisele, 800 eurot. Ma päris huviga tahaks näha … Oli küll juttu, et see on kulupõhine, et lõivud on kulupõhised, arvutatakse vastavalt tööjõukulule. Kui me siin eespool näeme, et me saame vastu võtta autosid 0 euroga ja 15 euroga, siis noh, see 800 eurot ei ole kindlasti kuidagi kulupõhine. Tekib lihtsalt küsimus, et miks see ei võiks olla mõistlik summa. Kui meie eesmärk on saada need autoromud keskkonnast ära ka pärast kahte aastat, siis võiks olla see ka mõistlikum summa kui see 800 eurot. Ma pean seda ebamõistlikuks.

See eelnõu oleks pidanud ära sätestama ka selle, mis saab siis, kui pärast automaksu kehtima hakkamist kellegi auto ära varastatakse, mida ikka juhtuda võib. Ma ei heida kuidagi Maidule ette, et Mait seda ei tea, sellepärast et seda ei ole tegelikult ka ministeerium siiamaani kuskil selgelt vastanud – ilmselt sellega tegeldakse –, milline see lahendus olema saab. Aga küsimusepüstitus on väga oluline, sellepärast et me saame aru, et kui inimesel sõidukit ei ole – on ta eraisik või ettevõtja –, siis on ka ebamõistlik küsida tema käest automaksu. Ja kuna täna ei ole vastuseid, kas pärast politseisse teatise tegemist saame paberi, mille alusel võime selle auto registrist ajutiselt kustutada või maha võtta, tuleb see kahe kuu pärast, nelja kuu pärast või kolme aasta pärast, siis see on kindlasti asi, mida palun selgelt kommunikeerida ühiskonnas, kui see vastus ühel päeval leitakse, mismoodi riik seda tegema hakkab.

Ja muidugi üldises printsiibis ikkagi see, noh, ma saan aru, siin räägiti kompromissist, et nende vanasõidukite puhul, isegi kui see sõidab üks päev aastas, tuleb maksta terve aasta eest selle sõiduki aastamaks. No see ei ole proportsionaalne, see on proportsioonist täitsa väljas. Meil ei ole nii kiire, ma arvan, et me ei võiks seda eelnõu arutada rahulikult ja tuua need asjad sisse. Rahulikult läbi arutada näiteks seesama varastatud autode puhul käitumise reeglistik või vaadata üle see, et me ei tekitaks ühiskonnas olukorda, kus sisuliselt me oleme hävitamas automaksu eelnõuga seda kultuurilist osa, mida on vanade autode taastajad ja kollektsionäärid ehitanud üles aastakümneid. Nad ütlevad, et sellega pannakse sisuliselt Eesti tehnikaajaloole selline põnts, millest me enam välja ei tule. Mul on lihtsalt väga kurb, et selle automaksu eelnõu tegijad ei ole kuidagi võtnud seda kuulda ja tegelikult praegu sellele lahendusi ei ole.

Nii et peab ütlema jah, et siin on oma positiivsed kohad: need, mis võimaldavad romusid ära anda. Nendega on probleem ja see on üks [asi], mida riik oleks pidanud varasemalt juba tegema. Eks ka siis, kui ma ise olin keskkonnaminister, me otsisime sellele probleemile lahendusi, ja eks osaliselt ka need nüüd siia [eelnõusse] sisse saanud mõtted on juba sealt alguse saanud. Aga nagu ma nimetasin, see lõiv ja muud punktid, mis puudutavad autode kasutamise tasusid, ka vanaautode puhul, ei ole õiglased ega kohtle ühiskonda õiglaselt. Aitäh!

Suur tänu teile. Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetav rahvaesindus! Isamaa sõnum on üks ja selge ka siin selle seaduseelnõu puhul, millega viimasel hetkel seda puterdist, automaksu, muudetakse ajal, kui paljud Eesti inimesed teevad sundvalikuid, sundoste, toovad kasutatud autosid riiki, ostavad uusi autosid enne automaksu kehtima hakkamist. Meie sõnum Eesti inimestele on üks: elage nii, tehke oma majanduslikud otsused, ostuotsused selle loogika järgi, et see automaks saab olema ajutine ja saabub päev, kui parlament tühistab automaksuseaduse.

Kuid selles tohuvabohus, milles nüüd viga püütakse lappida veaga, ma tahan juhtida tähelepanu ühele hämmastavale põhiseadusvastasele sättele, mille parlamendi koalitsioonisaadikute enamus on meile siia toonud ja mis eeldatavasti võetakse ka selle viimasel hetkel veel muudetava automaksuseaduse koosseisu. Nimelt, tsiteerin: "Kui tuvastatakse mootorsõiduk, mis on registrist kustutatud, võib sõiduki valdaja või selle kinnisasja omanik [---] anda sõiduki registrisse kantud omaniku nõusolekuta nõuetekohaseks lammutamiseks üle [---] jäätmekäitlejale." Selle mõte on väga selge: vältida võimalikult palju seda, et sõidukeid ei oleks registrist kustutatud, ja sellega võtta ära omandiõiguse kaitseala nendelt autodelt. Siin on hämatud, et see otsekui puudutab mingisuguseid romusid või lagunenud autosid – see ei vasta tõele. See on täielik asjatundmatus selle asja menetlemisel.

Käsitleme siis tähelepanelikumalt, millised on asjaolud, mille puhul praegu koalitsiooni ettepaneku järgi omandiõigus ei ole enam kaitstud nende sõidukite puhul, mis on registrist kustutatud, ja mis asjaoludel registrist autosid kustutatakse. Kõigepealt ma tahan juhtida tähelepanu, et mõiste "sõiduki valdaja", mis on siia sisse toodud, käsitleb ka pahauskset valdust. Ehk tegelikult tuleb tunnistada, et ka varas läheb selle alla. See ei ole mingi hüpoteetiline konstruktsioon, vaid isik, ükskõik kas majandusvaidluses või pahauskselt, võib võtta ära omanikult sõiduki.

Niisiis [vaatame] järgnevalt, millist tüüpi sõidukeid registrist kustutatakse, mille puhul omanikul enam ei ole õigust määratleda selle auto võimalikku hävitamist ja seda tõkestada. Kõigepealt on need sõidukid, mis kustutatakse registrist seoses sellega, et need lähevad välisriiki või omanik kannab selle välisriigi registrisse. See tähendab seda, et kui sõiduk on antud juhul Eesti registrist kustutatud, müüakse välisriiki, siis see tähendab, et Eesti õigus hakkab kehtima Eesti territooriumil. Pahauskne valdaja võib need kõik välisriigi numbriga autod viia romulasse, see on tegelikult see konstruktsioon. Kuid mitte ainult. Lisaks sellele võib sõiduki registrist kustutada, kui see antakse üle muuseumile. Ka muuseumide vara võib pahauskne valdaja võtta ja lammutada. 

Lisaks sellele on ette nähtud, et kui on tegemist olukorraga – ja see, ma arvan, pole sugugi tavatu –, kui Eestis inimene müüb oma auto teisele inimesele või ettevõte müüb teisele ettevõttele, siis liiklusseaduse kehtiva normistiku alusel tal on õigus teatada registrist kustutamisest, kuna tema enam selle omanik ei ole. Ja nüüd tekib see olukord, mis ei ole sugugi tavatu. Inimene mingitel põhjustel viivitab – panete tähele? – auto puhul, mille ta on ostnud, leping on sõlmitud, olgu see suuline või kirjalik, ja ta ei ole veel registrikannet teinud uue omanikuna, siis selle aja jooksul enam kaitseala sellele autole ei ole, vaid pahauskne valdaja – võimalik, et see on selle auto vana omanik või mingi muu inimene – võib võtta selle auto valdusse ja suunata jäätmekäitleja juurde või selle eest ka raha välja pressida. Panete tähele, tekib ka raha väljapressimise võimalus, kuna [seadus] näeb ette, et sellel valdajal – siin ei ole öeldud, kas ta on seaduslik või ebaseaduslik valdaja –, kui auto on müüdud ja see inimene, ostja ei ole jõudnud seda registrisse kanda, siis ükskõik milline inimene võib võtta selle auto oma valdusse ja ähvardada raha välja pressida sellega, et ta viib selle romulasse. Ja see on täiesti bisnis, racket business, mida automaksu apologeedid selleks, et võimalikult palju survestada inimesi automaksu maksma, kavatsevad Eestis konstrueerida. Ja see on täiesti kehtiva õiguse konstruktsioon, kui realiseerub ka see muudatusettepanek punktis 15.

Ja kokku võttes, siin toodi viide sellele, et romulas niisama jäätmekäitleja ei võta vastu, on vaja tõendit. Tegelikkus on tagurpidine. Registrist kustutamise aluseks on jäätmekäitleja tõend, et auto on lammutatud. See tähendab, et mitte hobune ei ole vankri ees, vaid vanker on hobuse ees. Tegelikkuses kehtiv õigus näeb ette hoopis tagurpidi, et lammutustõendi alusel kustutatakse autoregistrist. Täiesti segaseks jäi see, millised olid need sisulised motiivid. Ja mis kõige hämmastavam: poetakse vanasõidukite omanike taha, otsekui vanasõidukite omanikud ka taotlesid registrist kustutamist, et maksta väiksemat koormist. Ilmselt on ka vanasõidukite omanikud paradoksi aluseks saanud. Kehtiv õigus võimaldab ka vanasõidukite omanikel oma sõiduk registrist kustutada, selles mõttes, et ta ei osale liikluses. Ja see tähendab seda, et ka kõik Eesti vanasõidukid kaotavad omandiõiguse kaitseala selle koalitsiooni ettepaneku tulemusel. Iga pahauskne valdaja võib kõigilt kollektsionääridelt – seal võivad olla vägagi kallid autod – võtta need oma valdusesse ja öelda, et kui te ei anna mulle mingisugust raha – näiteks, eks ole –, siis ma viin selle jäätmekäitleja juurde. Panete tähele? Isikute grupp, autode grupp, kes tegelikkuses omandiõiguse kaitsealast jäävad tulevikus välja – ma hoiatan –, on esiteks vanasõidukid, mis on registrist kustutatud. Teiseks, kui omandivahetus on veel poolel teel ja kui vana omanik on registrist kustutanud, aga uus omanik ei ole jõudnud veel üle kanda registrisse, siis kõik need autod jäävad välja omandiõiguse kaitse alt. Kõik Eestist maha müüdud sõidukid, mis on Eestis kustutatud, millel on välisriigi numbrid või mis sõidavad ringi ajutise numbrimärgiga Eesti territooriumil või mis faktiliselt asuvad välisriigi territooriumil, jäävad välja autode omandiõiguse kaitsealast.

Võtame kokku. Neile on ebapiisav veel see, et nad maksustavad omandit ja autosid. Nad soovivad ka kahtluse alla seada teie õiguse selle auto omandile selles kires, et võimalikult palju maksustada ja sundida inimesi võimalikult ulatuslikult olema maksukohuslased. Isamaa leiab, et see seadus sellisel kujul saab olema põhiseadusvastane, ja me kindlasti vaidlustame selle. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd on siis mootorsõidukimaksu apologeedi Mart Võrklaeva kord. Palun! Harjutame võõrsõnu ka.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt ma ütleksin muidugi seda, et Reinsalu räägib soravalt, aga see, et kellegi omand ohtu seatakse või kelleltki auto ära võetakse või kelleltki saaks midagi välja pressida, ei vasta tõele. Aga ma räägiks laiemalt. Jah, praegu me ei aruta mootorsõidukimaksu seadust, vaid ühte selle jätku, ja kui siin kõlas, et vot kui oleks teinud astmelise tulumaksu või keegi oleks tahtnud astmelist tulumaksu teha, siis poleks automaksu pidanud tegema, see ei vasta tõele. Sotsiaaldemokraadid soovisid mootorsõidukimaksu. Nii et selle asja ma lükkaks ka siin ümber.

Aga mootorsõidukimaksu me praegu ei menetle, meil on selle jätk. Kui mootorsõidukimaksu [seadus] pani maksu kõikidele sõidukitele, mis on registris, siis selgus, et meil on üle 200 000 sõiduki, mis on küll registris, aga ei pruugi olla kasutuses. Antud seadusega me loomegi selle raami, et iga omanik – nii nagu siin küsimus kõlas, et auto on ammu võõrandatud, ei tea, kus see on, aga omanikuna on [kirjas] ikka see isik – sellest omandist, mida tal enam ei ole, aga mis on registris, lahti saaks. Nüüd me loome selle regulatsiooni, et mõistlikult saab teha avalduse, et auto on ammu võõrandatud, auto on kadunud, saab selle registrist maha ja ei pea mootorsõidukimaksu maksma. Selleks on üleminekuaeg kaks aastat, 2025–2026. aastal saab seda kõike teha ja nüüd me seda siin reguleerime. Väga positiivne seadus ja mõte ongi selles, et muu hulgas saab ka keskkond puhtamaks.

Nüüd siia on tulnud tõesti üks muudatus sisse, mis puudutab mootorsõidukimaksu seadust, ja see teeb ka mind murelikuks. Kui mootorsõidukimaksu eesmärk oli see, et CO₂ heitmeid oleks vähem ja sõidukid oleks säästlikumad, siis teine suur eesmärk oli see, et me saaksime romudest lahti. Ja seetõttu saigi kokku lepitud, et ka need sõidukid, mis on registrist ajutiselt kustutatud, on maksu all. Seal oli ka võrdsuse komponent, et kui ma olen autokollektsionäär või autoputitaja, nagu näiteks ma ise, siis ma ka maksan selle auto eest 50 eurot aastas maksu. Et kui näiteks memm maal, kes käib korra nädalas poes, peab maksma, siis ka see kollektsionäär või putitaja maksab.

Aga nüüd muudatusettepaneku kohaselt tekib olukord, et kui sa auto ajutiselt registrist kustutad, siis sa mootorsõidukimaksu maksma ei pea. Ja miks see mind murelikuks teeb? Just sellepärast, et kui Eesti 200 esindaja ütles, et vot nüüd keskkonnaprobleem saab lahendatud, romud kaovad ära, siis sotside poolt just selgitati siin, et aianurgas auto hoidmine, sealt varuosade võtmine või ka selle autoga põllul sõitmine on justkui okei. Ma igaks juhuks ütlen ära, et ei, omaalgatuslik lammutamine ei ole seaduspärane. Autoga, mis on registrist ajutiselt kustutatud, ei tohi sõita. Et me siin nüüd valesti ei mõistaks, aga need mõtted juba siin tekivad, ja seda seetõttu, et [arvatakse, et] nüüd on kasulik auto ajutiselt registrist kustutada, sest siis pääseb mootorsõidukimaksust. Ehk et juba on näha, et see tekitab probleeme. Ja see tekitab probleeme ka sellega, et kui mul on auto seal aianurgas, ma kas putitan teda või lammutan, siis ma saan ta registrist ajutiselt kustutada ja mootorsõidukimaksu ei maksa. Ehk need autoromud kahjuks jäävad meil loodusesse, jäävad sinna kuuri taha. Ja minu jaoks on probleem, kuidas keskkonnakomisjon seda saab aktsepteerida ja sellist keskkonnakahju jätkuvalt tekitada.

Toome sinna juurde selle ebavõrdsuse aspekti. Siin ka kõlas, et regionaalselt need asjad lähevad paremaks. Ei lähe! Jällegi, autoputitaja, autokollektsionäär või romuauto omanik ei pea mootorsõidukimaksu maksma, aga mootorsõidukimaksu peab maksma see memm, kes sõidab korra nädalas poodi. Ja mina arvan, et see ei ole võrdne.

Kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

See ei ole päris võrdne kohtlemine. Ja kui me vaatame ka riigi vaates, me oleme öelnud, et bürokraatiat tuleb vähendada, aga nüüd selleks, et saada ajutiselt peatatud [kandega] auto puhul maksuvabastust, pead sa saatma kahe aasta tagant riigile pildi, teed autost pildi, saadad selle riigile, ütled, et tahad seda autot ajutiselt registrist kustutada, kuigi ta on olemas, aga ta ei ole autoromu. Nüüd siis peab keegi vastaspoolel seda menetlema, et kas auto, mis seisab aianurgas, mis on pakkude peal, on auto või on romu, kas ta väärib maksust vabastust või mitte. Ja kuna tegemist on rahaga ja vaidlusega, kas see auto on maksuvaba või mitte, siis kindlasti tekib vaidlust ja arutelu ning selleks kulub ametnikel töötunde ja selleks kulub lisabürokraatiat.

Probleem on ka see, et kui meil praegu on 200 000 sellist fantoomautot või on teadmata, kus nad on, siis kui me tekitame sellise võimaluse, et registrist ajutiselt kustutamisega saab maksuvabastuse, siis kindlasti tekib neid autosid juurde. Transpordiamet ise on prognoosinud, et negatiivne mõju riigieelarvele on kuskil kolm miljonit eurot. Teatavasti riigieelarve on meil keerulises seisus ja liigset lisaraha meil pole. Üks mootorsõidukimaksu mõte oli ju see, et me toome eelarvesse lisaraha ja saame selle panustada näiteks teehoidu, ühistransporti, aga loomulikult ka nendeks kuludeks, mis on juba peale võetud. Mind teeb see muudatus murelikuks.

Mind teeb murelikuks ka see, et jah, ma pean lugu autokollektsionääridest ja need kogud ongi väärtuslikud, aga nüüd on ka võimalik, kui sul on kollektsioon, et kustutad ajutiselt registrist ära ja selle eest raha ei maksa. Samal ajal jällegi sellesama memm maal, kes sõidab korra nädalas, peab seda mootorsõidukimaksu maksma. Või kas või ma ise, mul on hobisõiduk, ma võtan ta [registrist] maha, ma ei maksa, aga keegi teine maksab, kuigi hobisõiduk on hobi, mitte ta ei ole eluks tingimata vajalik. Nii et muret teeb mõju riigieelarvele, mis on negatiivne, ebavõrdsuse tekitamine ja mõju keskkonnale, sest me pidurdame autoromudest vabanemist. Aitäh!

Suur tänu! Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt, palun!

Ma poleks osanud mõelda seda, et automaksu arhitektil Mart Võrklaeval läheb süda härdaks ja ta hakkab mõtlema Eesti memmele, kes sõidab kord nädalas maapiirkonnas ja peab hakkama automaksu maksma. Eesti inimestele ei mõelda, loomulikult te ei mõtle. Ma saan aru, mida aeg edasi, seda enam te hakkate näpuga näitama üksteisele valitsusliidus, aga te vastutate kõik selle asja eest ühiselt.

Teine asi, mis puudutab Mark Võrklaeva osundust selle kohta, otsekui omandiõigus ei sattu löögi alla. Ma loen ette konkreetselt valitsusliidu nõudmised, millega hakata seda seadust tulevikus jõustuma, 1. jaanuarist. Tsiteerin: "Kui tuvastatakse mootorsõiduk, mis on registrist kustutatud, võib sõiduki valdaja […]" Ma juhin tähelepanu, et valdus võib olla nii heauskne kui ka pahauskne, lihtsalt faktilise kontrolli all on see sõiduk. "[…] anda sõiduki registrisse kantud omaniku nõusolekuta nõuetekohaseks lammutamiseks üle [---] jäätmekäitlejale." Punkt. Nõusolekuta üle! Siin ei teki isegi vaidlust kohtus, kui omanik tahab hakata kaitsma oma vara. Ja tekib niisugune olukord: mina müün maha ühele isikule oma auto, saan raha kätte ja samal päeval kannan registrist välja, valdust enam kätte ei anna, kuna registrist on kustutatud, ja nõuan uut raha selle auto eest, vastasel juhul läheb see jäätmekäitlejale. Inimesel õiguskaitsevõimalust reaalsuses ei ole. Ja see ei puuduta mingeid romusid, vaid see puudutab kogu tsiviilkäivet, mis meil Eestis toimub autodega; see puudutab ka kõiki autosid, mis on Eesti registrist kustutatud, aga on välisriigis registrisse kantud, sest see seadus räägib üksnes Eesti registrist; see puudutab kõiki vanasõidukeid, mis on registrist kustutatud, ja autosid, mis on üle antud muuseumidele, et cetera, see loend on kehtivas liiklusseaduses väga pikk. Tegemist on täiesti absurdisituatsiooniga, kuhu see valitsusliit on oma automaksuseaduse menetlemisel jõudnud. Võtke tagasi see seadus tervikuna! Aitäh!

Sulgen läbirääkimised. Suur tänu! Head kolleegid, läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitaja Raimond Kaljulaid, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. See muudatusettepanek ei kuulu saalis hääletamisele Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 106 lõike 2 alusel. Muudatusettepanek nr 6, esitaja Raimond Kaljulaid, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Ei kuulu hääletamisele, viide samale paragrahvile. Muudatusettepanek nr 7, esitaja Raimond Kaljulaid, samuti jätta arvestamata. Taas sama paragrahvi alusel ei kuulu hääletamisele Riigikogu täiskogu saalis. Muudatusettepanek nr 8, esitaja Raimond Kaljulaid, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Ka see muudatusettepanek ei kuulu saalis hääletamisele. Muudatusettepanek nr 9, esitaja Raimond Kaljulaid, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Ka see muudatusettepanek ei kuulu saalis hääletamisele. Muudatusettepanek nr 10, ka selle on esitanud Raimond Kaljulaid, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Ka see muudatusettepanek ei kuulu saalis hääletamisele. Muudatusettepanek nr 11, selle on esitanud Raimond Kaljulaid, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Ka see muudatusettepanek ei kuulu saalis hääletamisele, viitan taas § 106 lõikele 2 Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduses. Muudatusettepanek nr 12, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 13, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 14, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 15, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult.

Urmas Reinsalu, palun!

Ma kutsun üles praegu neid parlamendiliikmeid, kellel on volitusi siin parlamendisaalis – fraktsioonide juhid ja …

Ehk sõnum Helirile, ma saan aru.

Jah, kõigile, ma arvan, siin saalis, aga ennekõike koalitsioonile, kuna me asume hääletuse juurde. Tegelikkuses, kuna see kujuneb kindlasti eraldi selliseks, et on oluline tuvastada tulevaseks põhiseaduslikkuse vaidluseks kogu mootorsõidukimaksu valguses selle sätte puhul, [kutsun üles] seda mitte toetama. Arutelu on parlamendisaalis olnud sisuline ja me oleme tegelikult tuvastanud selle sätte tähenduse.

Aitäh! Saame minna edasi. Muudatusettepanek … Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Jaa, otse loomulikult, suurima heameelega. Ma seda juba ootasin. Asume muudatusettepaneku nr 15 hääletamise ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, oleme eelnõu 461 juures, vaatame läbi muudatusettepanekuid. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 15. Selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu oli 19, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 15 leidis Riigikogu toetuse.

Muudatusettepanek nr 16, selle on esitanud Anti Allas, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 17, ka selle on esitanud Anti Allas, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 18, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 19, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 20, selle esitaja on keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 21, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 22, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. See muudatusettepanek ei kuulu hääletamisele suures saalis vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2.

Helir-Valdor Seeder, eespool mainitust tulenevalt seda hääletada võimalik ei ole. Aga nüüd siis protseduuriline küsimus, ma saan aru.

Aitäh! Protseduuriline küsimus. Laiali jagatud materjalide hulgas on ilusasti see muudatusettepanek tabelisse kantud, aga ei ole öeldud, et ei kuulu hääletamisele. Seda ei ole võimalik nendest materjalidest välja lugeda. Nii et mina eeldan, et see kuulub hääletamisele, sellepärast et meil on olnud praktika aastakümneid juba, et need muudatusettepanekud, mis lähevad saali ja on komisjoni läbinud, kantakse ilusasti teise lugemise materjalide hulka. Ja kui ei kuulu hääletamisele, siis ka see vastav viide komisjoni otsusele ja viide ka kodu‑ ja töökorra seadusele lisatakse. Antud juhul seda tehtud ei ole, nii et mina eeldan, et me saame selle hääletamisele panna.

Jah, hea kolleeg, paraku vastab tõele, et seda märget laiali jagatud dokumentide ja muudatusettepanekute juures ei ole. Küll aga, kui siin oli komisjonipoolne ettekandja, siis enne küsimuste vooru ma tutvustasin kõikidele Riigikogu liikmetele, et tõepoolest, muudatusettepanekud 5–11, 22, 24 ja 25 ei kuulu hääletamisele, kuna nad ei saanud juhtivkomisjoni konsensuslikku toetust. Kehtib siiski see kollane raamat, vaatamata sellele tehnilisele ebatäpsusele. Nii et ma ei saa ikkagi sinu palvele vaatamata seda kollast raamatut ignoreerida, sest muidu te süüdistate mind jällegi vabameelses tõlgenduses.

Urmas Reinsalu, palun!

Sellega me praegu tegelemegi. Võtame asja nagu kontekstis, tähendab …

Viilu kaupa. 

Jah. Varasemalt, eelmisel töönädalal meil oli siin  arutelu selle üle, et Isamaa fraktsiooni hinnangul täiesti pretsedenditult jäeti komisjoni poolt [Isamaa ettepanek välja], ja tabelis oli märgitud, et ei kuulu hääletamisele. Isamaa muudatusettepanek oli tabelist üldse välja jäetud, aga seletuskirjas oli. Ja see oli komisjoni esitatud dokument. Me osundasime teie õiglustundele ja erapooletusele istungi juhatajana, et kaitsta ka opositsiooni õigusi. Te ütlesite, et te ei saa midagi teha, komisjonist on selline dokument tulnud.

Nüüd te pöörate noa tagurpidi. Komisjonist on tulnud selline dokument, kus Isamaa ettepanekud on tabelisse kantud ja kuuluksid hääletamisele vastavalt seadusele, aga nüüd te ütlete, et see on ebatäpsus. Aga võib-olla oli hoopis eelmine nädal ebatäpsus, härra istungi juhataja? Kust me oskame nüüd seda hinnata, kas see oli ebatäpsus või mitte? Ma siiski ütlen, et kehtiv muudatusettepanekute tabel on esitatud, retoorika selle juures, selles mõttes osundus töökorrale on üks asi, aga meile on kehtiv tabel esitatud. Selle kehtiva tabeli alusel on meie muudatusettepanekud siin korduvalt tagasi [lükatud], viidates, et peab juhinduma vankumatult komisjoni muudatusettepanekute tabelist. Ja nüüd me täpselt sellele formaalsele mõttekäigule, mida istungi juhatajad on korduvalt väljendanud, tuginemegi.

Ma paluksin selle muudatusettepaneku panna hääletusele. Või kui selgub, et muudatusettepanekute tabel, mis on parlamendile kell viis esmaspäeval tehtud kättesaadavaks, ei käsitle tegelikkust, siis paluks juhtida istungi juhatajal tähelepanu sellele, mis osas see tabel ei käsitle tegelikkust. Sellisel juhul on tegemist vildaka dokumendiga, siis tuleb katkestada selle seaduseelnõu menetlemine, sellepärast et meil ei ole võimalik niisugune olukord, kus me improviseerime siin kohapeal, kus me hindame tunnetuse alusel pabereid siin käigult ümber seaduse puhul, mille mõju on veerand miljardit eurot järgmisel aastal. Mis osas, härra istungi juhataja, on siis see tabel vale ja ka see seaduseelnõu teisele lugemisele saadetud tekst vale?

Aitäh, hea kolleeg! Ma veel kord olen sunnitud möönma, et tegemist on ebatäpsusega, aga ma nimetan seda tõepoolest tehniliseks ebatäpsuseks. Muudatusettepanekute loetelus on kenasti see muudatusettepanek olemas, on olemas ka komisjoni otsus jätta arvestamata, aga jah, on puudu märkus selle kohta, et see muudatusettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Ja veel kord, ma ei õigusta seda ebatäpsust, aga ma leian, et selle märke puudumine ei anna võimalust rikkuda Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadust, et seda hääletust saalis läbi viia. Me looksime väga halva pretsedendi sellega. Veel kord vabandan selle eest komisjoni nimel, et selline ebatäpsus dokumentides on olemas. Aga me looksime väga halva pretsedendi, kui nii voluntaristlikult hakkaksime tõlgendama Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadust ja seda siin käigult muutma.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Tõepoolest, komisjoni esindaja ju tõi välja, nagu te ise ka märkisite, et need küsimused ei kuulu hääletamisele. See väike ebatäpsus kuidagi ei muuda seda olukorda, et neid vajalikke hääli komisjonis ei olnud nendel muudatusettepanekutel. Seetõttu soovin tõesti ümber lükata selle väite, et tegu oleks kuidagi valedokumentidega või ebaõigete dokumentidega.

Aitäh, hea kolleeg! Et olla väga täpne, siis [pean ütlema, et] tegelikult komisjoni ettekandja neid märkusi välja ei toonud, [seda tegin] mina istungi juhatajana, kuna olin saanud vahepeal informatsiooni komisjoni sekretariaadist, et need muudatusettepanekud ei kuulu hääletamisele, kuid need märked on jäänud tegemata. Tegelikult, kui olla väga täpne, siis komisjoni ettekandja neid repliike välja ei öelnud. Mina istungi juhatajana tegin seda, peale seda, kui komisjonipoolne ettekandja oli ettekande lõpetanud.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Aitäh kõigepealt nii keskkonnakomisjoni esimehele kui ka istungi juhatajale selgitusi andmast! Ma nüüd päris täpselt ei saanud aru, mis asi on ebatäpne ja mis asi ei ole ebatäpne. Küsimus on selles, kas see dokument, mille alusel parlament töötab – parlament töötab ju muudatusettepanekute tabeli alusel, mis on meile kättesaadavaks tehtud esmaspäeval kell viis –, on vale oma sisuliselt osunduselt või ei ole vale. Kui ta on sellisel kujul vildakas, siis tuleb see eelnõu [lugemine] katkestada, me ei saa nende muudatusettepanekute läbivaatamisega edasi minna, või tuleb lähtuda sellest tekstist, mis on esitatud. Isegi seadustes, mida parlament võtab vastu, tehakse vigu, komakohaga, aga siis on selleks eraldi protseduur, kus, ütleme, enne Riigi Teatajas avaldamist Riigikogu juhatus saadab õienduse ja [õige] komakoht fikseeritakse ära. Aga praegusel juhul ei ole meil isegi mitte komisjoni esindaja sellele arutelu käigus tähelepanu juhtinud, vaid istungi juhataja sai infot ja nüüd selle alusel tegutsetakse. Istungi juhataja otsekui moodustab personaaluniooni ka komisjoni juhtimisega, mille puhul on rõhutatud sekkumatuse printsiipi, et istungi juhtimise ja komisjoni vahel on veekindel ruum. Nüüd selgub, et see ruum on otsekui üks ruum, kus asetsetakse. Aga kust istungi juhataja teab selle arutelu käigu kohta, mul tekib kohe küsimus. Kes teile seda ütles? Ja miks siis neid dokumente ei korrigeeritud ära? Millal te seda teada saite? Kui esmaspäeval saite teada, miks siis ei ole korrektseid dokumente?

Minu ettepanek teile on ikkagi teha üks kahest: kas panna see hääletusele, nii nagu tabelis on esitatud, või siis praegu töökorras tuleb katkestada nende muudatusettepanekute läbivaatamine. Ega siin ei saa olla ju niisugust väga ujuvat käsitlusviisi, kus me praegu oleme nii-öelda käigu pealt improviseerivaks muutunud nii selles küsimuses, mis kuulub läbiarutamisele, kui ka selles küsimuses, mis ei kuulu.

Aitäh, hea kolleeg! Ma söandan väita, et muudatusettepanekute läbivaatamist ei ole võimalik katkestada. Samas, selle eelnõu teise lugemise katkestamine on õhus ja see võimalus on jätkuvalt olemas, nii et Riigikogu liikmed saavad hinnata seda, kui oluline puudus see tegelikult on. Kui nad leiavad, et see on niivõrd oluline puudus, siis nad tõenäoliselt hääletavad selle katkestamise poolt, jättes kõrvale muud põhjused hääletamaks poolt või vastu, kui me peame silmas eelnõu [lugemise] katkestamist.

Teiseks, ma ei ole kindlasti sekkunud komisjonide töö sisusse. Ma tõepoolest oma assistendi käest minu vasakul käel sain selle informatsiooni. Ma arvan, et see oli samal ajal, kui komisjoni ettekandja tegi ettekannet. Nii et mul ei olnud see informatsioon ka varasemalt teada. Ilmselgelt, kui see oleks minule varasemalt teada olnud, siis ma oleksin need parandused sinna teinud või vähemalt andnud juba kas või eelnevalt menetluse alguses teada.

Aga veel kord: ma söandan väita, et see ei ole sellise tähendusega puudus, mis takistaks meil neid muudatusettepanekuid hääletada, sest tegelikult komisjon on selle otsuse teinud. Ja need hääletustulemused, ma võin öelda – kui me räägime muudatusettepanekust nr 22 –, et poolt oli 7 komisjoni liiget, vastu 1 ja erapooletuid 0. Kollane raamat ütleb selle kohta väga üheselt, et see muudatusettepanek ei kuulu Riigikogu täiskogu saalis hääletusele. Ja see oleks nüüd küll minu poolt nii-öelda kergemat sorti kuritegu, kui ma need paneksin ikkagi hääletamisele.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ei, kuritegu sooritama ma küll teid üles ei kutsu ega julgusta sellel teemal. Ma olen nõus teiega selles, et teine lugemine on võimalik katkestada, ja ma saan aru, see vihje oligi eelkõige üleskutse saalile, et me saaksime seda hääletada niisugusel kujul. Ja see oleks igati korrektne lahendus ka kodu‑ ja töökorra seadust arvestades.

Aga on ka teistsugune lahendus olemas. Te ütlesite, et muudatusettepanekuid ei ole võimalik katkestada, nende hääletamist ei ole võimalik katkestada. On küll, ja kujunenud olukorras minu arvates on see elementaarne. Ükski kodukorraseaduse paragrahv ei keela meil seda teha ega piira, kui on selgunud praegu, et tegemist on eelnõuga, kuhu on sattunud ekslikult vead. Pean silmas muudatusettepanekute tabelit, mis on juurde lisatud, millest me peame lähtuma ja mis on komisjoni töömaterjal meile siia antud. Nii et on võimalik võtta juhataja vaheaeg, on võimalik viia need dokumendid, kui nad on vigadega, kooskõlla tegelikkusega. Seda on ka varem korduvalt siin Riigikogus tehtud. Ja me saame edasi minna korrektse dokumendiga, nii et me ühtemoodi aru saame. Nii et selline võimalus on. Ja minu ettepanek ongi, et viime need dokumendid tegelikkusega kooskõlla ja läheme siis selle eelnõu aruteluga edasi.

Aitäh, hea kolleeg! Ma siiski jään selle juurde, et avalikus õiguses kehtib see, mis on kirjas. Ja antud juhul sellist võimalust, et oleks võimalik muudatusettepanekute läbivaatamine katkestada, tegelikult kuskilt kollasest raamatust välja ei loe. Nii et selles mõttes sellist võimalust, nagu te viitasite, ei ole. Tõepoolest, Isamaa fraktsioon on esitanud ettepaneku eelnõu 461 teine lugemine katkestada. Nüüd on üks argument selleks juures, et seda ettepanekut toetada, aga eks suur saal siis otsustab seda.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Ega pole kellelegi saladus, et RKKTS sätestab väga selgelt, mis puhul muudatusettepanekuid, mis on komisjoni poolt tagasi lükatud, saab üle hääletada. Selleks peab komisjonis olema rohkem kui üks poolthääl. Ja nagu kõik võivad veenduda, see on ilusti protokolli kantud, et seda rohkem kui ühte poolthäält seal komisjonis ei olnud. Ja ka Isamaa fraktsiooni esindaja oli seal komisjonis kohal, ta oli juba enne tänast istungit ilusasti kursis sellega, et need muudatusettepanekud ei saa minna suures saalis ülehääletamisele. Seoses sellega küsin ma istungi juhatajalt, kas me saaks lihtsalt selle protseduuriga nüüd edasi minna.

Jah, saame ikka, aga mul ei ole põhjust ette heita Isamaa fraktsioonile selle küsimuse tõstatamist, sellepärast et ma olen sunnitud möönma, et selline tehniline ebatäpsus on tekkinud. Aga see ei ole minu jaoks tõesti sellise kaaluga antud juhul, et me peaksime muudatusettepanekute läbivaatamise katkestama. Ja otse loomulikult ma jagan igati teie seda seisukohta, et arvestades Isamaa fraktsiooni professionaalsust, ma ei kahtle hetkekski, et neil oli see kohe algusest peale teada, et neid [ettepanekuid] ei ole võimalik hääletada, aga lihtsalt on selline tore mängulust siin. Aga igati õigustatud. Veel kord, mul ei ole põhjust ette heita, teil on õigustatud märkused olnud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ei, meie ei mängi ega lusti siin midagi, me oleme õnnetud selle olukorra üle, mis siin praegu kujunenud on. Aga kolleeg Taro selgitusi, mida ta rääkis, siin teise lugemise materjalide hulgas küll ei ole, nii et ei ole võimalik kuidagi Riigikogu liikmetel seda välja lugeda. Mul on tõesti tegelik protseduuriline küsimus teile. Ja see on küsimus, nüüd vastake. Kui siin muudatusettepanekute tabelis oleks kirjas olnud, et see ettepanek sai komisjonis 2 häält, aga tegelikult sai 1 hääle, ja me oleksime praegu olukorras, kus me saime seda teada menetluse käigus siin saalis, et on tegemist muudatusettepanekuga, mida toetas 1 ja mis kodu‑ ja töökorra seaduse järgi ei peaks minema hääletusele, aga tabelis on 2 [häält], mida me siis aluseks võtame? Mina nüüd absoluutselt aru ei saa, mida me siis võtame aluseks. Praegu on tegelikult analoogne olukord.

Aitäh, hea kolleeg! Kui on ikkagi tegemist ilmse ebatäpsusega, siis sellisel juhul teie toodud näite puhul me ei saaks seda hääletust läbi viia. Kui muudatusettepanekute tabelis on 2 poolthäält, aga tegelikult oli 1 poolthääl, siis minu seisukoht ilmselgelt on see, et me ei saaks sellisel juhul seda hääletust saalis läbi viia.

Andres Metsoja, palun!

Ma olen ka nüüd komisjoni liikmena segaduses. Ma sain väikese näpuviibutuse, et keskkonnakomisjonis saali saatmise otsuse puhul ma ei nõudnud selle hääletust ehk ei pannud hääletusele. See oli viide sellele, et näed, komisjonis ei pannud hääletusele, aga siin esitasid katkestamise ettepaneku. Selle konkreetse muudatusettepaneku ma palusin panna hääletusele komisjoni istungil. Tõepoolest, ta sai ühe hääle, ühe poolthääle, aga ta on kantud siia muudatusettepanekute loetellu, ja ometi seda hääletada ei saa. Kuidagi skisofreeniline tundub see olukord. Kuidas seda komisjoni tööd siis tulevikus tegema peab? Kui ta on kantud muudatusettepanekute tabelisse, siis on üheselt selge, et tegelikult ta kuulub hääletamisele. Kuidas kommenteerite?

Siin te eksite, mu hea noor kolleeg. Ka need muudatusettepanekud, mis said ühe hääle, antud juhul kantakse ikkagi muudatusettepanekute loetellu, ent siin on puudu lause selle kohta, et "see muudatusettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2". Need kantakse muudatusettepanekute loetellu, aga ei kuulu hääletamisele.

Head kolleegid! Muudatusettepanek nr 23, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 24, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 25, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 26, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult.

Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni otsus on eelnõu 461 teine lugemine lõpetada. Ent nagu ma olen korduvalt viidanud, Isamaa fraktsioonilt on laekunud ettepanek eelnõu 461 teine lugemine katkestada. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.

Väga lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 461 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 23 Riigikogu liiget, vastu oli 45, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 461 teine lugemine on lõpetatud.  

Head kolleegid, istungi juhatajale on laekunud avaldus Eesti Reformierakonna fraktsioonilt pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku tänane, 10. detsembri 2024. aasta täiskogu istung pikendada päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 46 Riigikogu liiget, vastu 11, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust ja istung on pikendatud kuni kella 14‑ni.

Läheme tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 528 esimene lugemine. Ettekandja Riigikogu liige Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes vaatavad meid interneti vahendusel! Teate, samal ajal, kui me praegu arutasime seda jäätmekäitlusseadust ja jätkasime selle halva otsusega, saab internetist lugeda, kuidas Ericsson peatas investeeringud ja me jääme tegelikult 155 miljonist ilma. See ju teid ei kõiguta, see teie otsuseid ei muuda ja te jätkate ikkagi nende halbade otsuste vastuvõtmist siin. Kahju!

Tuleme nüüd tänase seaduseelnõu juurde, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. See on tegelikult hästi oluline eelnõu. Ja ma arvan, et selle eelnõu eesmärk on ühiskonna suurem sidusus. Me hästi palju räägime sellest, et me peame olema solidaarsed, praegu on rasked ajad, makse tuleb tõsta ja loomulikult peaksime ka omalt poolt panuse andma. Ja see ongi tegelikult ühiskonna suurema sidususe eesmärgiga.

Kui me räägime sellest, et Riigikogu liige peaks saama palka vastavalt oma panusele, siis ma arvan, et see on õige. Ja ma loodan, et ka siin saalis saavad kõik sellest sellisel viisil aru, et kui tehakse tööd, siis tuleb palka saada, ja kui parasjagu – ükskõik, mis põhjusel – seda ei tehta, siis palk võiks ju väheneda. See ongi meie seaduseelnõu eesmärk.

Nüüd, kui te küsite – need teemad olid laual ka komisjonis, põhiseaduskomisjonis –, millist praktikat kasutavad teised riigid, siis ma ütlen, et ega siin midagi üllatavat ja uut ei ole. Meie oleme praeguseni kasutanud ainult sellist lineaarset lähenemist, et meid on siia valitud. Tegelikult meid valitakse ju siia iga nelja aasta tagant – keda valitakse tagasi, keda mitte. Tihtipeale, kui küsitakse, kes meie üle järelevalvet teeb, on meie poliitikutel stampvastus, et järelevalvet teevad valijad ja nendel on võimalus uuesti seda väljendada iga nelja aasta tagant. Ma arvan, et see on väga vale vastus ja väga vale lähenemine. Ma arvan, et järelevalvet tuleb pidevalt teha selle üle, mis me siin teeme ja mis me siin ei tee.

Vaatame teiste riikide praktikat, võtame aluseks kas või Euroopa Liidu. Siis on lausa 17 riiki, kes kasutavad palgasüsteemis erisusi: Belgia, Kreeka, Leedu, Läti, Poola, Prantsusmaa, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Ungari, Küpros, Luksemburg, Itaalia, Horvaatia, Saksamaa, [Rootsi]. Väga palju riike, kes juba praegu kasutavad sellist süsteemi.

Ma toon mõningad näited, millisel viisil on need erisused neil sisse viidud. No näiteks Austria – parlamendiliige kaotab oma koha, kui ta viivitab 30 päeva oma ametikohale asumisega või puudub mõjuva põhjuseta 30 päeva, eirates spiikri korraldusi ilmuda või puudumist põhjendada. Parlamendiliige kaotab oma koha. Kujutate ette, nii range see on.

Nüüd siis, kuidas on Belgias palgasüsteem üles ehitatud? Esindajatekoja töökorra reegli kohaselt saab iga parlamendiliige, kes osaleb vähemalt 80%‑l täiskogu istungitest ja komisjonide koosolekutest, mille liige ta on, 100% parlamendi palgast – 80% teete tööd, 100% saate. Kui liige osaleb vähem kui 80%‑l istungitest või komisjonide koosolekutest, vähendatakse tema palka 10%. Ehk käite vähem tööl, saate vähem palka. Väga õiglane. Kui osalemine langeb alla 70% või 50%, vähendatakse tema palka vastavalt 30% või 60%. Tundub ju ka õiglane. Võib-olla protsentide üle võime siin vaielda, aga mõte on selles, et teete vähem tööd, saate vähem palka. Iga parlamendiliige, kes osales päevakorras toodud nimelistes hääletustes, mis käsitlesid arvamust, seaduseelnõu või ettepanekuid, loetakse istungil või koosolekul kohal olevaks. See on Belgia.

Leedu. Artikli 15 kohaselt, kui parlamendiliige jääb ilma mõjuva põhjuseta rohkem kui pooltest istungitest eemale, vähendatakse tema selle kuu palka kolmandiku võrra. Naaberriik!

Läti. Liikmed, kes puuduvad Seimi istungilt ilma mõjuva põhjuseta, peavad maksma trahvi, mis moodustab 20% nende igakuisest töötasust, iga puudutud istungi eest. Väga lihtne, jällegi.

Rootsi. Alates 1. jaanuarist 2022 on Riksdagi liikmed kohustatud oma töötasu osaliselt tagastama, kui nende hääletuselt puudumiste arv on liialt kõrge. Riksdagi liikmete hüvitiste seaduse kohaselt, kui saadik on ilma mõjuva põhjuseta puudunud vähemalt 60%‑l hääletustest kahe kvartali jooksul ühe ja sama parlamendikoosseisu raames, peab parlamendi spiiker pärast esimest kvartalit saadikut tema puudumisest ja töötasu tagastamise kohustusest teavitama.

Saksamaa. No siin on üldse huvitav. Saksamaa Bundestagi liige, kui ta puudub põhjuseta vastavalt täiskogu istungilt või ei osale komisjoni töös, siis ta peab tagastama 200 eurot või 100 eurot. Ja nüüd huvitav koht: kui ta isegi põhjusega puudub, on näiteks lähetuses, siis ikkagi ta peab palgast andma ära 100 [eurot] kas täiskogu istungilt [puudumise] eest või komisjoni töös [mitteosalemise eest]. Sellised reeglid on paika pandud.

Meil selliseid reegleid ei ole ja ma arvan, et see on vale. Kui me tahame saada õiglast süsteemi, et inimesed saaksid täpselt aru, mis me siin teeme, ja ka Riigikogu liikmel ei tekiks [kiusatust], et äkki täna jään koju või tegelen muu asjaga, siis meil tuleb ka selline korrastav süsteem sisse viia.

Ja nüüd tulen meie konkreetse ettepaneku juurde, mis kõlab järgnevalt. "Riigikogu liikmele palga maksmisel arvestatakse tema osalemist täiskogu ning komisjonide töös. Kui Riigikogu liige osaleb vähemalt 85% täiskogu istungitest ja komisjonide koosolekutest, mille liige ta on, makstakse talle 100% palgast." 85% oled tööl, osaled komisjonides ja täiskogul – 100% palka. Ehk tegelikult see meenutab natukene Belgia süsteemi. "Kui liige osaleb vähem kui 85% istungitest ja komisjoni koosolekutest, vähendatakse talle makstavat ametipalka 15%; kui osalemine langeb alla 70% või 50%, vähendatakse tema palka vastavalt 30% või 50%. Töös osalemise arvestuse aluseks on täiskogu ja komisjonide hääletuste protokollid, välja arvatud põhjendatud puudumised, mis sätestatakse Riigikogu juhatuse kehtestatud korras."

Mis puudutab teist ettepanekut, siis § 30 täiendatakse ja sõnastatakse järgmiselt: "Riigikogu liikmele hüvitatakse kuludokumentide alusel tööga seotud kulutused kuni 30% paragrahvis 29 (9) alusel välja makstavast Riigikogu liikme ametipalgast Riigikogu juhatuse kehtestatud korras." Ja mis see tegelikult tähendab? See tähendab seda, et ka kuluhüvitisi makstakse vastavalt sellele, kas inimene on täitnud selle 85%-lise, 70%-lise või 50%-lise töökohustuse. Ehk siis vastavalt tema tegelikule palgale saab ta ka vastavat tegelikku kuluhüvitist. Nii lihtne see ongi, jällegi, astmed on sees.

Nüüd on see küsimus, et siin on ju mõnes mõttes kaks paralleelset seaduseelnõu, mida me menetleme. Ühte me menetlesime eile, esimene lugemine toimus eile, täna on Keskerakonna esitatud seaduseelnõu esimene lugemine. Eile me käsitlesime ainult kuluhüvitisi, et me võiksime lihtsalt kuluhüvitisi kärpida 30%‑lt 25%‑le ja sellega oleme solidaarsed ühiskonnaga. Aga sellest ei piisa. Me peaksime, punkt üks, tagama selle, et kõik Riigikogu liikmed käivad korralikult tööl. Kui on mõjuvad põhjused, siis on loomulikult teine asi. Neid mõjuvaid põhjusi saab Riigikogu juhatus paika panna, on need lähetused või midagi muud. Ja peab tunnistama, et kui olen [toonud] näiteks erinevaid riike, siis [näeme, et] see pool on küll nendel lahendatud. Ehk siis vanemapuhkused, haiguslehed ja kõik nii edasi. Selle me peame ka ära lahendama. Igal juhul tuleb veelgi põhjalikumalt [teemat] vaadata, et Riigikogu liige kindlasti täidaks oma töökohustused siis, kui ta on selleks võimeline ehk ta ei ole haige. Selline motivatsiooni pool peaks olema.

Ja ma arvan, et see on ka ühiskonnas rohkem aktsepteeritav. Tihtipeale me ju kuuleme seda: "Aga mis te, Riigikogu liikmed, seal ikka teete?" Kui vaadata ka praegust seisu siinsamas saalis, siis on näha, et osa on kohal, tõenäoliselt osa on kabinetis – ma loodan, et kõik on kabinetis, aga seda me ju ei tea – ja teatud hulk täitsa puudub, ka tänane kohaloleku kontroll näitas, et vist 30 saadikut oli puudu. Praegu mina ei oska öelda ja ma ei saa väita, et nad on põhjuseta puudujad, aga samas tahaks seda ju igapäevaselt teada. Ja ma arvan, et selline info võiks täiesti olla Riigikogu kodulehel: kes on lähetuses, need on lähetuses, kes on haiged, need on haiged, ja nii edasi. Siis ei tekiks ka neid erinevaid küsimusi.

Ja loomulikult, meie seaduseelnõuga, mille me oleme siin esitanud, on võimalik ka kokku hoida. See on see teine pool, mis oli ka koalitsioonisaadikute ja EKRE saadikute esitatud seaduseelnõul, kus kuluhüvitiste kärpimisega taheti kokkuhoidu saada.

Nii et ma arvan, et sellise mudeli – ja sellist lähenemist kohtab hästi paljudes riikides –, et Riigikogu liikme palk on seotud tema panusega, on see siis palk, on see esindus‑ või kuluhüvitised, me võiksime Eestis ka üle võtta. Ma arvan, et see on õige, kui me sellist mudelit endal ka rakendame.

Ma arvan, et praeguse esimese lugemise … Ma loodan, ma tean, et kindlasti tuleb ka teine lugemine, sest siin saalis oli hästi palju neid – ma rääkisin kolleegidega –, kes toetavad just sellist lähenemist ja sellist eelnõu. Ma ei tea, kas fraktsioonide juhtkonnad lubavad vastavalt oma äranägemisele hääletada – see on juba teine küsimus. Aga igal juhul täna siin vesteldes paljude eri fraktsioonide saadikutega, sain aru, et nemad on väga seda meelt, et me võiksime sellise korra endal rakendada. Nii et ma arvan, et seaduseelnõu tutvustusest piisab. Kuna ma näen, et siin on ka küsimusi, siis saame minna küsimustega edasi. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Tõepoolest, siin on hulga küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu arvates me tegime päris asjaliku pakkumise, aga valitsuskoalitsioon vist tahab seda eelnõu tagasi lükata. Mis te arvate, miks?

Aitäh! No tõesti on väga asjalik eelnõu, sellega ma olen sada protsenti nõus, ei saagi teist arvamust olla. Aga mis puudutab seda, miks valitsuskoalitsioon tahab või plaanib seda tagasi lükata – ma ei tea. Äkki tuleb siin meeldiv üllatus enne jõule ja Riigikogu teeb sellise hea kingituse, et olemegi ühiskonnaga solidaarsed. See oleks tegelikult õige käik. Eks me saame mõne aja pärast teada, kas seaduseelnõu hääletatakse maha esimesel lugemisel või minnakse edasi, ja minnakse konstruktiivselt edasi. Teeme koos siin ettepanekuid selle kohta, mis ma juba rääkisin, et me peaksime ka selle teise korra paika panema, mis puudutab puudumisi ja nende põhjendusi. Praegusel hetkel Riigikogu liikmel ei ole võimalik haiguslehte võtta, ei ole võimalik lapsepuhkusele minna, ja see on tegelikult ju probleem, me saame sellest kõik aru. Nii et kui mina oleks praegu koalitsiooni liige, siis ma kindlasti mõtleks kaasa ja hääletaks selle poolt ja kindlasti ma toetaks seda head ettepanekut.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Erinevalt teist mina ei ole nii suur optimist. Me oleme ju näinud siin korduvalt, kuidas ka koalitsiooni esindajad esinedes saali ees ütlevad, et Keskerakonna fraktsioon teeb väga häid ja konstruktiivseid ettepanekuid, aga siis hääletatakse ikkagi meie initsiatiivid maha. Viimane näide oli järgmise aasta eelarve, mille puhul ka rahanduskomisjoni esimees ütles, et väga konstruktiivsed, väga õiged muudatusettepanekud, ja lõpuks hääletati kõik maha ju niikuinii. Mina väga suur optimist ei ole, aga ma lihtsalt tahan aru saada, miks teie arvates koalitsioon ei taha töötada nagu ülejäänud Eesti inimesed. Ehk teisisõnu, et kehtiksid põhimõtteliselt samasugused reeglid, et kui sa kuskil tööl olles ei saa tööl käia, siis sul peab olema selleks põhjendus, miks sa ei saa käia, muidu sa oma palka ei saa. Miks siin peab see olema teistmoodi?

No ei peagi olema. Kui tööd ei tee, siis palka ei peagi saama. See on ju tegelikult arusaadav kõigile. See, et meid valitakse siia, et meil tekivad saadiku volitused ja õigused, ju ei tähenda seda, et me võiksime osa istungeid või komisjoni istungeid vahele jätta. See ongi see koht, kus me peaksime vastavalt meie ettepanekule [reegleid] korrastama, nii nagu need näited, mis ma erinevate riikide kohta tõin, seda ka sellisel viisil võimaldavad.

Nüüd see, millele te viitasite, et koalitsioon räägib ühte ja pärast hääletab teistmoodi – ma saan aru, et te viitasite praegu sotsiaaldemokraatide suunas. Kahjuks nii on, lugupeetud küsija. Lugupeetud küsija, kahjuks nii on, et sotsiaaldemokraadid räägivad ühte ja hääletavad teistmoodi, ja siis ütlevad, et me oleks küll teiega, aga me ei saa, sellepärast et Reformierakond ja Eesti 200 takistavad. No siis ma olen alati öelnud, et kui teile ei meeldi, tulge ära sellest koalitsioonist.

Neid näiteid on ju tegelikult väga palju. Alustame pangamaksust. Me oleme üle aasta aja, isegi rohkem rääkinud, et pangamaks on vajalik, see tagab õiglustunde, pangamaksu kehtestamise puhul me ei oleks pidanud, vähemalt koalitsioon ei oleks pidanud käibemaksu tõstma. Tarbimismaksude tõstmine on probleemne koht, pärsib majanduse arengut. Kõik tarbimismaksud pärsivad majanduse arengut. Nüüd selgub, et lisaks heale näitele Leedule, võttis ka Läti Leedust eeskuju, ka seal rakendatakse pangamaksu. Aga Eesti ikkagi sammub või tammub kohapeal, on ju. Ja mis me jällegi retoorikas kuuleme, on see, et me ju rääkisime ka. No sotsid [ütlevad]. "Me ju rääkisime ka," toonitas Lauri Läänemets siin mitu korda. Aga mis te räägite? Rääkida võime kõik, aga äkki tuleks ära teha midagi?

Toiduainete käibemaksu langetamine – väga-väga mõistlik ja vajalik samm. Tuletan lihtsalt meelde, et Euroopa Liidu liikmesriikidest 27-st 25 on rakendanud erisusi käibemaksu puhul, Taani ja Eesti ei ole seda teinud. Taani ja Eesti! Ülejäänud riikides kehtib see. Me oleme menetlenud seda meie ettepanekut siin neli korda ja kogu aeg on koalitsioon selle maha hääletanud, kaasa arvatud sotside abiga, sotsid on samuti maha hääletanud. Ja sotsid ütlevad, et on küll mõistlik ettepanek, jällegi, nii nagu ka pangamaks, aga me ei saa teid toetada, me oleme koalitsioonis, seda ei toeta Reformierakond, Eesti 200 seda ei toeta – noh, sellised on kokkulepped.

Ja see nende slogan või reklaam, millega nad välja tulid, et toimetulek on julgeolek – see nagu ei toimi. See rohkem ei toimi, seetõttu et ju siis kõik need muud hüved, mis nad seal ministrikohtade najal saavad, on tähtsamad kui see asjaolu, et me võiksime kehtestada pankadele solidaarsusmaksu või inimestele võiksime langetada toiduainete hindu. No ei kehti nende puhul! Tõenäoliselt see oli see koht, millele te viitasite oma küsimuses.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Lauri! Sa nimetasid mitu riiki, kus selline seadus on juba rakendatud, naaberriigid, kaugemad riigid. Ja tegelikult Eestis on ka see ju täitsa rakendatud näiteks koolides ja kõrgkoolides. Tulemus – hinne: käid koolis, saad hea hinde, ei käi koolis, saad paha hinde. Kui me sama rakendame Riigikogus, oleks ju väga hea. Aga mu küsimus on selline. Milline lootus on, kas see motivatsioon on piisav selleks, et inimesed käiks ja teeks oma tööd kohapeal, või võib juhtuda nii, et lihtsalt käib hääletab ära, vajutab nupule ja kaob ära?

Aitäh! Ütleme niimoodi, et hinde ikkagi paneb [valija]. Selles osas ma olen nõus nende poliitikutega, kes ütlevad, et hinded me saame kätte iga nelja aasta tagant. Aga mis puudutab üleüldist tööprotsessi, siis see peab olema tagatud sellisel viisil, et meil oleks võimalus teostada järelevalvet Riigikogu liikme töö üle. Ja ma arvan, et see süsteem, mis puudutab töö sidumist palgaga, on üks instrument, mida me võiksime rakendada. Nüüd sellesse, kas Riigikogu liige teeb tööd põhjalikult ja mis põhjalikkusega, me ju ka ei saa vaadata ja sellist paralleeli võib-olla ei ole kohane tuua, et ülikoolis või koolis on olemas hindeskaalad. Meil sellist hindamist kindlasti Riigikogu liikme töö puhul ei saagi olla. Aga see, et me peaksime tegema süsteemi läbipaistvamaks, arusaadavamaks, mida tegelikult meie inimesed, meie valijad ja kodanikud ootavad, on õige suund.

Ja kui me räägime veel läbipaistvusest, siis on meil veel üks eelnõu siinsamas Riigikogus, mis tuleb lugemisele neljapäeval. See puudutab valitsuse liikmete esinduskulude läbipaistvaks tegemist. Praegu on täpselt nii, et siinsamas tulevad ministrid ja räägivad, et me peame julgeolekumaksu nime all tõstma makse, keskkonnamõjude nime all rakendama uusi makse automaksu puhul, mis siis, et pärast Ericsson ütleb, et teate, me rohkem siia investeerida ei taha ja jääte 155 miljonist eurost ilma. Ja nüüd need ministrid, kes kõik seda siin väljendavad ja räägivad ja tõestavad, et neil on õigus, samas ei taha oma esinduskulusid läbipaistvaks teha. Ja ausalt öeldes peab tunnistama, et ega me ei teagi ju ministrite arvamust, sellepärast et ükski minister, kui me seda arutasime põhiseaduskomisjonis, ei tulnud kohalegi. Ametnik küll kandis ette valitsuse arvamuse, et nad ei toeta meie eelnõu, aga mis põhjusel, täpselt ei olnud arusaadav. Ja kõik need ametnikud, kes käisid seda arvamust meile ette lugemas, küsimuse peale, kas te ise osalesite ka valitsuse kabinetiistungil, vastasid ei. See on see läbipaistvus! Siinsamas tulevad ministrid, ütlevad, et peame, oleme ja nii edasi, peame kannatama. Ja teisest küljest, kui me ütleme, et aga olge siis solidaarsed, teeme teie esinduskulud läbipaistvaks – me isegi ei räägi ju kärbetest –, siis selle kohta öeldakse ametniku [suu] läbi, et nad ei ole selle otsusega nõus.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh! Kindlasti ma olen sellega nõus, et inimene peab töö ajal tööl käima, selle vastu on väga raske vaielda. Aga minu küsimus on selles, et kuidas te seda plaanite kontrollida. Mina olen tähele pannud, et näiteks komisjonides alguses on inimesed kohal, aga teatud grupil – see on kindel grupp ja need ei ole koalitsioonisaadikud – tingimata alati midagi juhtub, nii et nad peavad varem ära minema. See on nagu süstemaatiline. Kuidas me hakkame seda kontrollima? Kas keegi kirjutab üles iga natukese aja tagant, kes on kohal? Äkki te valgustaksite seda natuke?

Väga hea küsimus, hea kolleeg! Nii nagu ka siin Eesti Keskerakonna fraktsiooni välja toodud seaduseelnõus on kirjutatud, et miks me jätsime selle lõtku 50%, ehk, ma korraks tuletan meelde, kui Riigikogu liige täidab oma kohustusi 85% ulatuses, käib nii Riigikogu istungitel kui ka osaleb komisjoni töös, siis on tal õigus saada sajaprotsendiliselt palk kätte. Tegelikult see lõtk ja see 15% ongi vastus teie küsimusele. Noh, nii ta tegelikult on. Me täiesti saame aru, et mõnikord peadki poole pealt komisjoni tööst ära tulema selleks, et anda kellelegi intervjuu, võib-olla valmistada ette juba debatiks ja kõik nii edasi. See ongi selline protsess, see on jooksev protsess. Aga siin kindlasti on statistika välja toodud ja see on jälgitav Riigikogu kodulehel, mis ütleb selgelt, et see 85% on küll hea, aga on ka Riigikogu liikmeid, kes osalevad alla 85% töös. See on see koht, kus tuleb kindlasti reguleerida. Ja veel kord, mis puudutab üleüldist reglementi – nii nagu ka selles analüüsis, mis ma tellisin teiste riikide kohta –, on selgelt paika pandud, mis põhjustel võib puududa, millisel viisil antakse teada kas Riigikogu Kantseleile või juhatusele. Näiteks, kui ma nüüd peast [õigesti] mäletan, siis vist oli Rootsi või Saksa parlamendis nii, et enne istungi algust isegi loeti ette, et need ja need [parlamendi] liikmed on lähetuses, puuduvad ühel, teisel või kolmandal põhjusel. Ehk tegelikult võimalusi on erinevaid, kuidas seda reguleerida.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Tänan kõigepealt väga sisuka ettekande eest, aga omalt poolt ikkagi juhin tähelepanu, et saadikud võivad küll saalis ja komisjonides istuda, aga see ei taga, et nad tööd teevad. Sellepärast võiks mõelda ka selle peale, et äkki peaks arvestama, kui palju eelnõusid esitatakse, arupärimisi, protseduurilisi küsimusi, ja näiteks ka kõnede sisukust. Võib-olla oleks mõistlik teha ekspertkomisjon, kes hindab saadikute kõnede sisu? Samas võiks ka pädevuse hinnang olla, kas saadik üldse on pädev antud küsimusi arutama. Võib-olla võtta vastu üldse kogu Euroopa täispakett, nagu te just loetlesite, kõik need asjad ja veel lisaks sinna pädevuse hindamised? Ja võib-olla ka põhjuseta puudumiste puhul anda käskkirju: kolm käskkirja, siis visata välja parlamendist? Ja anda ka hindeid saadikute tööle, et kui sa näiteks oled cum laude lõpetanud sessiooni, siis sa saaksid preemiat. Mis te arvate nendest mõtetest?

Kõik on väga head mõtted. (Naerab.) Aitäh! Kui esimene lugemine saab toetuse, siis kõiki neid häid mõtteid saab ju parandusettepanekutena esitada teise lugemise otstarbeks. Aga kui nüüd jätkata ja vastata nendele küsimustele, mis sarnanevad ühe teise hea kolleegi küsimusega, et kas me peaksime rakendama või võiksime rakendada hindesüsteemi, mida kasutatakse koolis või ülikoolis – no kindlasti mitte, ja sellele ma ka vastasin.

Nüüd see teine pool, et kas saadik on aktiivne või mitte – noh, see ju kõik oleneb tema töö olemusest. Selge on see, et kõik saadikud võiksid olla ja peaksid olema aktiivsed ja rohkem rääkima kaasa kõikidel teemadel. Praegu statistika näitab seda, et opositsioonisaadikud on tunduvalt aktiivsemad. Aga see ei ole erand. See on läbi ajaloo tegelikult nii olnud, et opositsioonis olevad saadikud ongi aktiivsemad. Ja eks nendel on tõenäoliselt, tuleb välja, rohkem öelda ka erinevate eelnõude kohta, seaduseelnõude kohta, mis siia arutlemise alla tulevad. Ma ei tea, äkki Anastassia, hea kolleeg, võib korraks vaadata sinna statistikasse, et kui me räägime siin saali tööst, siis kes kõige aktiivsem [kõneleja] siin on või siis küsija. See on täpselt seal kõik välja toodud. Mina olen seal vist esikolme hulgas, kui mitte veelgi kõrgemal. Eks neid saadikuid on siin erinevaid.

Lauri Hussar, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Hea Lauri! Ma kõigepealt tahaks tunnustada soovi eest leida ka kokkuhoiukohti. Kui inimesed oma tööülesandeid ei täida, siis on kokkuhoiukohtade leidmine sellisel puhul täiesti põhjendatud. Kui Riigikogu liige osaleb näiteks ainult viiendikul komisjonide istungitest, siis see kokkuhoid on juba märkimisväärne. Nii et kindlasti on see ettepanek kaalumist väärt.

Aga mul on küsimus selle eelnõu koostamise tehnilise poole kohta ja selle kohta, kas see ikka vastab Eesti Vabariigi põhiseadusele. Sellepärast et ma loen siit välja, et seadus jõustub 2025. aasta 1. jaanuaril. Aga kui ma vaatan Eesti Vabariigi põhiseaduse § 75, vaatan neid kommentaare, siis mina ei näe seda võimalust, et see seadus saaks kuidagi jõustuda 2025. aasta 1. jaanuaril. Mõneti te olete täna tulnud siia Riigikogu ette praagiga, mida ei ole võimalik meil tegelikult mitte ühelgi moel heaks kiita. Kuidas kommenteerite?

Aitäh! Väga head küsimused. Tänud heade sõnade eest ka! Mis puudutab praakeelnõusid, siis eks me oleme neid praakeelnõusid siin ikka kuhjaga menetlenud. Kahjuks on neid eelnõusid valitsusest küll siia tulnud, millele ei ole tehtud mitte mingisugust analüüsi ja mis on koostatud nii, et erinevad teemad on ühes eelnõus, ehk kobareelnõudega on siia tuldud. Mina nimetan neid kobarkäkkideks. Ja nüüd süüdistada opositsioonisaadikuid selles, et see on seadusepraak, eks see on maitseküsimus. Aga mina arvan seda, et esiteks tuleb vaadata siia sisse ja meenutada, millal see eelnõu sisse anti – see oli oktoobrikuu. Nüüd on möödunud mõned kuud ja siin me siis detsembrikuus oleme, arutame. Ma pean tunnistama, et tõesti me ei saa seda rakendada 1. jaanuarist. Aga samas, kui see eelnõu läbib esimese lugemise, [siis me saame arvestada] ka neid erinevatest küsimustest tulenevaid ettepanekuid, mis mina olen ka tegelikult ju teinud, mis puudutavad eriti seda, et me peaksime lisaks sellele motivatsioonipaketile töötama välja ka teise poole, mis puudutab konkreetseid kindlaid põhjuseid, miks või kuidas saaks Riigikogu liige puududa, kaasa arvatud haiguslehed ja vanemapuhkused. Need [muudatused] me võime kõik ju esimese ja teise lugemise vahel sisse viia, kaasa arvatud selle, et korrigeerida rakendamise kuupäeva. Nii et meil, seadusandjatel, on need võimalused olemas, meie fraktsioon on avatud kõikidele headele ettepanekutele.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! No minu arust tegemist on ühe populistliku seaduseelnõuga, mis tegelikult ei aita kuidagi tõsta Riigikogu töö kvaliteeti. Aga minu küsimus puudutab teist asja. Ma näen, et te uurisite väga hoolikalt teiste riikide kogemusi, ja ma küsin, kas teiste Euroopa riikide parlamentides saadikutel on isiklikke abilisi, kes aitavad neid eesmärkide täitmisel. Ja siin ma ei pea silmas näiteks fraktsiooni nõunikke, vaid räägin just isiklikest abilistest.

Aitäh küsimuse eest! See küsimuse esimene pool või oli see kommentaar – no kindlasti ei ole [see seaduseelnõu] meie poolt vaadatuna populistlik. Eks ma loomulikult saan vastata ka sellisel viisil, et neid populistlikke eelnõusid on siin ju ennegi menetletud ja ka praegu on neid siin saalis olnud. Aga ma arvan, et iga eelnõu, mis siia tuuakse, on selleks, et arutada neid küsimusi. Ja see küsimus on meie arvates eriti tähtis, kuna see tagab inimeste õiglustunde.

Kui kuulata üldse, mis inimesed räägivad, siis eks neid arvamusi on ka erinevaid. Aga ma arvan, et selline süsteem, mis on rakendatud Austrias, et kui ikkagi 30 päeva puudud, siis saad vabaks ka sellest kohast, see on tõenäoliselt mingisuguse suurema hulga inimeste arvamus, et sellisel viisil võiks ka Riigikogu töö siin korraldatud olla. Meie räägime praegu tunduvalt leebemast vormist. Me oleme toonud välja just need protsendid ja vastavalt töös osalemisele ka protsendid palgast.

Mis puudutab neid erinevate riikide kogemusi, siis tõesti peab ütlema ja möönma, et on riike – kui ma nüüd ei eksi, jällegi, kas olid Rumeenia ja Rootsi –, kus on [parlamendi] liikmel abi. Ma arvan – see on minu isiklik arvamus –, et see oleks mõistlik, kui Riigikogu liikmel oleks abiline, kes igapäevaselt teda abistaks erinevates küsimus, kaasa arvatud ja eelkõige seadusloome küsimustes. Aga teiselt poolt me peaksime siis väga tõsiselt vaatama Riigikogu liikme palga peale ja ka kuluhüvitiste kärpele. Ei ole nii, et ühest küljest me tahame endale abilist saada, aga teisest küljest me ei kärbi ei palka ega kuluhüvitisi. No siis see peab olema vastavusse viidud.

Aga üleüldiselt see, et me võiksime mõelda selle peale, et meil oleks siin rohkem abilisi, on õige, aga samas, teiselt poolt, praeguses raskes olukorras, kus valitsus ja praegune koalitsioon teeb kõik, et meie inimestel muutuks elu igapäevaselt halvemaks – kui me vaatame järgmist aastat või 2026. aastat ja kui ma mõtlen kõigi nende maksutõusude peale ja uute maksude rakendamise peale – no lihtne ei tule! Kindlasti sellises olukorras rääkida sellest, et meil võiks olla mõni abiline, on keeruline.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Töökultuur kindlasti on väga oluline teema ja Riigikogu liikme töö efektiivsus samuti. Esimene küsimus on see, et kui te seda eelnõu tegite, kas teie fraktsiooni sees oli ka vastuhääli, mõeldes sellele, et ka osa teie fraktsiooni liikmeid ei osale Riigikogu töös väga tihti, mis puudutab komisjone näiteks, nagu siin oli eelmine viide. Kas on oodata paranemist selles osas? Ja teine, et kui nüüd tõesti vaadata maailmas ringi, siis neid kriise on väga palju ja teinekord tulebki Riigikogu liikmel teha tööd väljaspool seda saali. Kuidas siis sel juhul see eelnõu reguleerib seda ära käimist?

Aitäh! Mis puudutab üleüldist töökultuuri, siis eks igas fraktsioonis on neid Riigikogu liikmeid, kes osalevad vähem või rohkem mingisuguses töös. Ja loomulikult on neid Riigikogu liikmeid, kes on hõivatud muude kohustustega, näiteks fraktsiooni esimees, nii nagu ka teie olete, ja te teate väga hästi, et fraktsiooni esimehel on lisaks Riigikogu liikme tööle ka juhtiv roll. Ja seetõttu me praegu ei hakka kindlasti laskuma sellele tasandile, et välja tuua üleüldist statistikat fraktsioonide kaupa. Ma arvan, et see on lihtsalt selline küsimus ja probleem, mis on üleüldine. Ja tegelikult see seadus, mis loodetavasti võetakse vastu, ju ei rakendu ainult sellele koosseisule, vaid ka järgnevatele ehk ta on loomulikult kõige ülene.

Teine pool küsimusest, mis puudutab seda, et peate tööd tegema ka väljaspool Riigikogu saali – loomulikult, meie töö ongi suuresti teha tööd nii siin kui ka väljas. Ma arvan, et see pool, mis puudutab just erinevate gruppidega suhtlemist, valijatega suhtlemist, on oluline töö ja ma kutsun kõiki teid üles, et mida rohkem te inimestega suhtlete, mida rohkem teete fraktsiooni väljasõite, seda rohkem te saate infot, kuidas inimesed tegelikult elavad, ja see tagasiside on kuldaväärt. Sellega tulebki tööd teha. Täpselt samamoodi, nagu ma üks kord juba vastasin – veel kord tuletan meelde, et kui Riigikogu liige osaleb komisjonides ja täiskogu istungil 85% ulatuses, siis ta saab 100% palka kätte –, see 15% on see lõtk, mis arvestabki kõiki neid muid toiminguid ka. Ja neid muid toiminguid fraktsiooni esimehel on kindlasti isegi rohkem kui tavalisel Riigikogu liikmel, aga samas me teame, et ka komisjoni esimehed ja aseesimehed ja nii edasi on ju tegelikult muude kohustustega hõivatud. Kui te näete selles osas mingeid häid lahendusi – ja koos me kindlasti suudame häid lahendusi välja pakkuda –, siis mina lihtsalt kutsun teid üles, et toetame tänast esimest lugemist, saadame [eelnõu] edasi ja meil tekib esimese ja teise lugemise vahel väga hea võimalus kõiki neid mõtteid jagada ja kirja panna.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, aitäh selle olulise eelnõu eest! Iga kord, kui me vaatame usaldusreitinguid, siis näeme, et Riigikogu on alati kõikidest riiklikest institutsioonidest põhimõtteliselt kõige viimasel kohal. Eesti rahvas ei usalda Riigikogu. Inimesed väga tihti kirjutavad meile, et nemad vaatavad ülekandeid, saalis rahvast ei ole. Ka praegu on saal peaaegu tühi. Väga hästi ei mõju usaldusele ka see, kui paralleelselt keegi puhkab Bali saarel, samal ajal veel postitab sellest pilte. See on tegelikult päris suur probleem, et põhiseaduslikku institutsiooni täna meie inimesed, Eesti inimesed, ei usalda. Mis te arvate, kas see eelnõu parandaks seda usalduskrediiti? Kas oleks võimalik kuidagi selles osas midagi paremaks teha?

Aitäh! No see, et meie rahvas rohkem Riigikogu ei usalda, on loomulikult väga-väga suur probleem. Eks siin on erinevaid põhjusi. Kui me vaatame statistikat ja küsitlusi, siis tuleb vaadata ka seda, mis ajal mingisugused valitsused tulid ja millal nende aeg lõppes. Ja mis puudutab praegust koalitsiooni, siis tegelikult kõik need otsused, negatiivsed otsused mõjutavad väga negatiivselt kogu meie ühiskonda ja majanduskeskkonda ja ettevõtluskeskkonda ning need lähevad sellisel viisil edasi, et Riigikogule [langeb] päris suur annus nendest halbadest otsustest. Ja siin ei ole midagi imestada, sellepärast et Riigikogu ju vähemalt koalitsiooni häältega kõik need halvad otsused ka vastu võtab. Ja loomulikult, kui küsitakse, kas te usaldate Riigikogu, siis kõik need nii-öelda halvad otsused laienevad kõigi 101 Riigikogu liikme peale. See ongi see tulemus, mida me igapäevaselt näeme.

Loomulikult [on põhjuseks] ka Riigikogu töökultuur. Siin on olnud erinevaid aegasid, kuidas me alustasime ja kus me praegu oleme. Ma võin öelda, et siin saalis me kindlasti oleme seda töökultuuri parandanud, vähemalt kui [võrrelda sellega], mis siin alguses selle koosseisu ajal toimus. Aga teiselt poolt, inimesed jälgivad meid, ka praegu kindlasti väga paljud silmad jälgivad, mis siin toimub, mis seaduseelnõu parasjagu menetletakse. Ja tagasiside inimestelt, mis me oleme selle seaduseelnõu puhul saanud, on ikkagi olnud väga positiivne. Väga positiivne! Seda tegelikult inimesed ootavad. Aga ma võin lisaks veel öelda, inimesed ootavad veelgi karmimaid meetmeid, mis puudutab Riigikogu liikme töö staatust ja Riigikogu liikme tasustamist. Nii et ma arvan, kui vastata otse teie küsimusele, et see on kindlasti väga õige samm õiges suunas, et tõsta Riigikogu staatust inimeste silmis.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma tänan, et te olete selle teema parlamendi suurde saali toonud ja et meil toimub arutelu. Ma mõtlesin, et teil on vähe värskem pilk parlamendisaadikuna kui minul, kes ma olen siin juba üsna mitu koosseisu istunud. Kas te selle eelnõu puhul arutasite ka seda, kuidas üldse parlamendiliikme tööd mõõta? Ja kas me saame siin selliste eelnõudega nagu see, millega te siin praegu olete, või nende arutelude käigus, mis selle eelnõu tulemusena võiks tekkida, hoopis valimissüsteemi muuta. Ma vaatan, et tõenäoliselt pole Kagu-Eestist kunagi olnud nii palju saadikuid [Riigikogus], või vähemalt Reformierakonna fraktsioonis – seal on, ma arvan, täna kõige rohkem Kagu-Eesti saadikuid esindatud. Aga see, kuidas Põlvamaal pannakse kinni kohtumaja, SKA – mitte mingit vastutust ei ole! Võib-olla see oligi nende eesmärk. Vähemalt valimiste ajal ma seda ei näinud. Küsimus on, kuidas ja milles üldse saadiku tööd mõõta.

Aitäh! Eks loomulikult saab seda mõõta sellisel viisil, punkt üks, kui hästi või halvasti ta oma kohustusi täidab. Aga teine pool on loomulikult see, kui hästi ta esindab seda kogukonda, kelle poolt ta siia sai valitud. See on väga hea küsimus. Vaatame, mis ka meie valimisringkondadega toimub. See on puuduliku regionaalpoliitika tagajärg, me näeme selgelt, et osa valimisringkondi jääbki ilma saadikuteta. On see siis Läänemaa, on see Lääne-Virumaa, kus samuti, me näeme, on suur väljaränne, või ka teistes piirkondades. Miks inimesed rändavad? Rändavad ikkagi seetõttu, et on sotsiaal-majanduslikud probleemid. Kui te vaatate ka palgataset, kus Harjumaa keskmine on juba 2200 euro juures ja Kagu-Eesti oma on 1340, siis on ju selgelt arusaadav, et meil on kaks Eestit. Ja see on probleem. See on probleem! Miskipärast kõikide nende seaduseelnõude juures, nende otsuste juures, mis otseselt kahjustavad regionaalpoliitikat, räägitakse … Meil siin regionaalminister on käinud ja rääkinud, millised head mõtted tal kõik on. Mõtted tal on head! Peab tunnistama, et mõtted on tal head – aga küsimus on selles, et neid selles koalitsioonis lihtsalt ei realiseerita. See jutt, mida regionaalminister siin räägib [on üks, aga] tegelikkus on midagi muud. Tegelikkus on see, et pannakse üks kohtumaja kinni, teine kohtumaja kinni, kuskilt viiakse ära riigiasutus. See on reaalsus. Reaalsus on see, et kui teenused on inimestelt ära võetud, siis inimesed lähevad koos teenustega. Heal juhul tulevad Tartusse või Tallinnasse, Harjumaale, halvimal juhul lähevad Austraaliasse parematele jahimaadele.

Nii et jah, need on kõik olulised teemad, mida me peaksime siin igapäevaselt arutama, aga miskipärast fookus on hoopis kuskil mujal. Ja ma ikkagi juba kolmandat korda tahaks siitsamast puldist välja öelda tänase uudise, et see ei ole normaalne, et samal ajal, kui me jälle võtame vastu meie majandusele kahjulikke otsuseid – seesama eelmine punkt, jäätmekäitlusseadus –, teed Delfi lahti ja loed, et Ericsson ütles, et tal ei ole rohkem valmisolekut Eestisse investeerida. Punkt üks on see, et me kohe jäime ilma investeeringust mahus 155 miljonit eurot, aga seal on ju ka teine pool. Teine pool on töökohad, maksud, jätkusuutlikkus. Need numbrid on veelgi suuremad kui 155 miljonit. Ja see [tuleb] kõik praeguse poliitika puudulikkusest. Sellisel viisil kindlasti edasi minna ei saa.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Ma jätkan oma küsimusega just sellessamas kontekstis, kuidas parlamendiliikme tööd mõõta, mitte ainult siin saalis, millest me selle eelnõu kontekstis oleme rohkem rääkinud, vaid ka tööd oma piirkonnas, sellele minu küsimusele te vastasite praegu. Küsimus ongi, kuidas seda mõõta. Nii nagu siin pole mõtet istmiktunde lugeda, ei ole mõtet seda teha ka piirkonnas, küsimus on seesama. Võib-olla piisab sellest, et valija annab oma hinnangu, aga küsimus on selles, et [valimiste] vahepeal ei ole see võimalik. Ja nüüd on seesama küsimus, mis on, mulle tundub, osaliselt seotud Anastassia küsimusega parlamendi maine kohta. Kas inimesed tunnevad, et parlamendiliikmed töötavad nende nimel, nende ideede eest, suhtlevad ja kohtuvad ja ka realiseerivad [neid ideid]? Millised teie hinnangul võiks olla need meetodid, kuidas lähemale saada? Te ise olete valimistel üsna palju hääli kogunud.

Aitäh küsimuse eest! Eks meetod saab olla ikkagi ainult üks. Punkt üks on see, et kuula, mida inimesed räägivad, ja punkt kaks: püüa, kui see on võimalik, ka nende mõtteid realiseerida. Ehk vasta nende ootustele. Ka kõik need ettepanekud, mis Eesti Keskerakond on seaduseelnõude raames siia toonud – on see pangamaks, on see toiduainete käibemaksu langetamine, on see siis tänane seaduseelnõu, mis puudutab Riigikogu liikme staatust ja tasustamist vastavalt tema panusele –, on kindlasti kõik küsimused, mis on kohaliku kogukonnaga mitmeid kordi läbi arutatud, ja need on need signaalid, mis me oleme saanud. Ja loomulikult nad jälgivad, mis siin toimub. Ma ei hakka isikuid välja tooma, aga me ju teame kõik, et on teatud Riigikogu liikmed, keda haruharva on näha. Ma päris seda teed pidi minna ei taha, [et nimesid nimetada,] ja jään konkreetseks ja diskreetseks. See seaduseelnõu peaks igal juhul parandama Riigikogu kui institutsiooni mainet. Ja kindlasti see ei ole küsimus ainult selle koosseisu puhul, vaid ka tuleviku vaates.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd võtame ette juhtivkomisjonis toimunud arutelu ja seda palun [tutvustama] põhiseaduskomisjoni liikme Pipi-Liis Siemanni. Palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Head kolleegid! Tulen siia põhiseaduskomisjoni esindajana ja et kõigile oleks üheselt arusaadav, millest me räägime, siis me oleme ikka selle eelnõu juures. Siin vahepeal jäi mulje arutelu jälgides, et [juttu on] kõikidest muudest teemadest kuni kahetsusväärse otsuseni, kus ettevõtted Euroopa ja Ameerika vahel oma investeeringuplaane teevad, nagu need lähtuksid käesolevast eelnõust. Ja lisaks oli siin hulk [etteheiteid], et aga mis te ise tegite.

Mina tahaksin teile rääkida siiski Riigikogu põhiseaduskomisjoni istungist, mis toimus teisipäeval, 3. detsembril ja kus see pikalt käsitletud eelnõu oli meil arutusel. Kõike seda kordama ei hakka, küll aga võin öelda, et meie arutelu selle päevakorrapunkti juures oli palju konstruktiivsem, kui mulle tundub siin praegu see keskustelu. Ettekandja Lauri Laats algatajate esindajana tegelikult väga kenasti selgitas komisjonile sisuliselt, miks see eelnõu on sündinud, tõi välja ka argumendid, mida nad sealjuures on vaadanud. Ta tunnistas ka seda, et võib-olla eelnõu ei ole tõesti väga küps, vaid vajaks olulistes osades täiendamist, näiteks mis puudutab põhjendatud puudumisi ja mitte põhjendatud puudumisi, kuivõrd praegu siin on sellele viidatud ainult delegatsiooninormiga. Aga laias laastus jõuti komisjonis järeldusele või, ütleme, komisjoni liikmed olid ühel meelel selles, et Eestis vastavalt seadusele praegu parlamendiliikmetel sellist ettenähtud puudumise võimalust ega ka keelatud puudumise võimalust seaduse alusel ei ole. Töökohustuste täitmine on pidev ja ühetaoline ja ei arvesta tegelikkuses võib-olla tõesti sellega, kas on veel kohustusi pereliikmete hoolduskoormusega või millegi muuga seoses, näiteks tervisega. Aga arutelu ei olnud tõesti väga pikk, sest ka eelnõu ise on lakooniline ja mitte just paljusid külgi arvestav, mis seal võiks olla.

Seepärast tegi komisjon selliseid menetlusotsused. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda juba neljapäeval. Toimus arutelu, arutasime ka seda, et ehk oleks see võinud olla juba eilses, 9. detsembri päevakorras, ja täna oleme me siis siia jõudnud. Ja siis toimus hääletus, kas võtta eelnõu täiskogu päevakorda. Ettepaneku poolt oli 3 … Vabandust! Härra Laatsi ettepaneku poolt võtta see esmaspäevasesse päevakorda oli 3 [komisjoni liiget], vastu 5 ja erapooletuid ei olnud, ning seetõttu see ettepanek toetust ei leidnud. Tehti ettepanek võtta [eelnõu] täiskogu päevakorda 12. detsembril, aga kuna meie kantselei on teinud asjakohaseid ümberkorraldusi, oleme siin täna. Komisjon tegi ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Selle ettepaneku poolt oli 5 ja vastu 3 liiget. Ja juhtivkomisjoni esindajaks määrati siinkõneleja. Aitäh!

Küsimusi teile ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 528 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame hääletuse ettevalmistamist.

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 528 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tagasilükkamise poolt oli 40 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid 1. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 528 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Meie päevakord on ammendunud ja istung lõppenud.