Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 74 Riigikogu liiget, puudub 27. 

Nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Martin Helme, palun!

Aitäh! Soovin anda Eesti Konservatiivse [Rahvaerakonna] fraktsiooni poolt üle Riigikogu otsuse eelnõu, millega moodustatakse uurimiskomisjon Nordica tegevuse lõpetamisega seotud asjaolude uurimiseks. Täna tuli teade, et lennufirma kavatseb iseennast pankrotiavaldusega lõpetama hakata. Meie arvates on tegemist väga tõsiste juhtimisvigade seeriaga, millest tulenevad Nordica varasematel perioodidel tekitatud metsikud kahjumid. See on meid tänasesse olukorda viinud. 

Komisjoni ülesanded meie arvates võiks olla [järgmised]. Selgitada välja, miks riik ei suutnud läbi viia järjepidevat kontrolli Nordica tegevuse üle ja tuvastada jooksvalt juhtimisvigu. Selgitada välja, kas Nordica ja temaga seotud ettevõtete juhtorganite liikmed on tegutsenud vastavalt äriseadustikus toodud nõuetele, sealhulgas nõudele täita hoolsuskohustust. Selgitada välja, kas vastutava ministeeriumi ja selle ametnike tegevus peale Nordicaga seotud probleemide ilmnemist 2023. aastal on lähtunud Eesti Vabariigi huvidest. Selgitada välja, kas juriidiliselt on võimalik ettevõtte juhtkonda panna vastutama tekkinud juhtimisvigade eest. Selgitada välja, kui palju on Nordica juhtimisvead täiendavalt maksma läinud riigile ehk maksumaksjale ning kelle süül on need kulud tekkinud. Ning selgitada välja, millised kulutused jäävad pankrotivara erastamisel maksumaksja ehk riigi kanda. Samuti peaks välja töötama koostöös ekspertidega plaani Nordica ja sellega seotud ettevõtete tegevuse lõpetamiseks viisil, mis on Eesti Vabariigi seisukohast kõige kasulikum. Selle kõigega peaks hakkama saama järgmise aasta 1. märtsiks.

Suur tänu! Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on üle anda arupärimine justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Teema on kohtute kärpeplaan, just eriti Jõhvi kohtumaja, mis on üks olulisemaid maamärke kohtusüsteemis antud piirkonnas. 

Vabariigi Valitsus on teinud ministeeriumidele ülesandeks kärpida 10% iga ministeeriumi haldusalast kolme aasta jooksul. Esimesel aastal 5% [ja pärast seda] 3% ja 2%. 2025. aastal on kohtute eelarve kärpeks [määratud] 5%, mis on ligikaudu 2,1 miljonit eurot. Kärpeettepanekuid ootab minister kohtusüsteemilt endalt. Minister tahab endalt vastutuse ära anda, et tema ei oleks milleski süüdi, sest kohtud ise teevad, ise otsustavad. 

Aga kui minna nüüd sisusse, siis Jõhvi kohtumaja on üks olulisemaid piirkonna õigussüsteemi sümboleid. Jõhvi kohtumaja on Viru maakohtutest kõige uuem kohtumaja, mis on riigi tellitud. See on kõige kaasaegsem, uuem, energiasäästlikum ning mugav nii töötajatele kui ka menetlusosalistele. Kohtunike arvu poolest on Jõhvi kohtumaja esimese astme kohtutest üks suuremaid, jättes välja Tallinna, Tartu ja Pärnu [kohtumajad]. Selle teenindatav piirkond on kogu Ida-Virumaa, suurusjärgus 2522 ruutkilomeetrit. 

Nii et meil on justiits- ja digiministrile viis küsimust ning soovime nendele [küsimustele] vastused saada.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Annan Isamaa fraktsiooni nimel üle kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse [eelnõu]. Peaminister ja mõned koalitsioonisaadikud on meedias levitanud valeinformatsiooni. [Nad on väitnud,] justkui mina olevat öelnud, et enam ei ole võimalik kiirkorras Eesti Vabariigi põhiseadust muuta ja Isamaa on käed üles tõstnud. Aga see ei vasta tõele, see ei vasta tegelikkusele. 

Küll aga, kui me tõesti tahame põhiseadust muuta, siis me peame muutma praegust õigusruumi, sest kehtivas õigusruumis põhiseadust tõepoolest ei ole võimalik muuta [nii kiiresti], kuna kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus sätestab, et valimisringkonnad, mis moodustatakse eelkõige Tallinnas, tuleb moodustada 90 päeva enne valimisi. See on siis 17. juulil järgmisel aastal ja see toimub 1. juuni mandaatide nimekirjade seisuga. Ja 1. juuniks, head kolleegid, ei suuda me kuidagi kiirkorras põhiseaduse muudatusi jõustada. 

Nii et selleks, et üldse põhiseadust oleks võimalik muuta järgmisel aastal nii, et see juba järgmisteks kohalikeks valimisteks oleks jõustunud, on vaja enne kehtivat õigusruumi muuta. Sellest tulenevalt oleme esitanud eelnõu ja loodame kõikide ühisele toetusele. Aitäh!

Lauri Hussar, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! (Juhataja helistab kella.) Pisut rohkem kui kaks kuud tagasi kutsusin ma teid siin saalis kaasa mõtlema sellele, milline võiks olla Riigikogu solidaarne panus kärbetesse, mida meil tuleb keerulise finantsolukorra tõttu riigi rahakotis [teha]. 

Seoses sellega on mul anda Riigikogu menetlusse Riigikogu liikme staatuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu, millele on alla kirjutanud Riigikogu juhatuse liikmed Toomas Kivimägi, Arvo Aller ja Lauri Hussar ning neli fraktsiooni: Eesti 200 fraktsioon, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, Eesti Reformierakonna fraktsioon ja [Eesti] Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Eelnõu eesmärk on vähendada riigi kulusid Riigikogu liikme tööga seotud kulude hüvitamisel. Selleks vähendatakse Riigikogu liikme tööga seotud kulude hüvitamise piirmäära ühe kuuendiku võrra. Eelnõu on välja töötatud lähtuvalt laiaulatuslikest riigieelarve kärbetest, et hoida kokku riigi raha. 

Nagu te kõik teate, hüvitatakse käesoleva eelnõu esitamise ajal Riigikogu liikmetele kuludokumentide alusel tööga seotud kulusid 30% ulatuses Riigikogu liikme ametipalgast. Eelnõu algatajad on üksmeelel, et seoses kulude kokkuhoiuga kogu riigis tuleb ka Riigikogul näidata solidaarsust ja kärpida oma kulusid. Oma palka me kärpida põhiseaduse järgi ei saa, küll aga [saame kärpida] kuluhüvitisi. See ühekuuendikuline kärbe võimaldaks riigil aastas eelarves kokku hoida umbes 400 000 eurot. 

Nii et soovin kõigile viljakat arutelu ja loodan, et see eelnõu leiab toetamist, sellepärast et see on sündinud väga pikkade ja põhjalike arutelude tulemusena ning tegu on kindlasti kompromissiga. Aitäh teile!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe otsuse eelnõu, ühe arupärimise ja kaks seaduseelnõu.  

Saame minna tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 468 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 468 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, juhin teie tähelepanu asjaolule, et selle seaduseelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 468. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid on 1. Eelnõu 468 on seadusena vastu võetud.

Teine päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu [511] kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 511 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama.

Head kolleegid, ka selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 511. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 64 Riigikogu liiget, vastu 13, erapooletuid on 2. Eelnõu 511 on seadusena vastu võetud.

Kolmas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse (iseseisev õendusabi ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamisel) eelnõu 496 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 496 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse (iseseisev õendusabi ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamisel) eelnõu 496. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle ettepaneku poolt hääletas 76 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid oli 1. Eelnõu 496 on seadusena vastu võetud.  

Helle-Moonika Helme, kas teil on pult taas ülitundlik, et isegi ilma vajutamata … (Saalist öeldakse midagi.) See on lihtsalt nii harjunud sellega, et te kogu aeg protseduurilisi [küsimusi] küsite, sellepärast see lülitub juba automaatselt selle peale. 

Head kolleegid, väike selgitus. Kui tegemist on lõpphääletusega, siis ma olen pidanud väga oluliseks, et ma ootan ikka selle kaks minutit saalikutsungit ära. See on see põhjus. Lõpphääletusel, ma usun, on see igati põhjendatud. 

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse (vaimse tervise teenus) eelnõu 500 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kahtlemata vajab psühholoogilist abi üha suurem hulk meie kaaskodanikke. Halval vaimsel tervisel on palju põhjuseid: tõusvad hinnad ja maksud, elatustaseme langus ning positiivsete väljavaadete puudumine. Valitsuse pakutud dokument seda tõsist probleemi aga kuidagi ei lahenda. 

Räägime väikestest omavalitsustest, kes saavad reformi tulemusena psühholoogilise abi jaoks väga vähe raha. Psühholoog on tänavapäeval kallis ja on ebareaalne, et omavalitsus osutab 500 euro eest kuus 5000 elanikule abi. Standardne lähenemine siin ei tööta. Iga juhtumi jaoks tuleb otsida erinevaid võimalusi. Selles dokumendis puuduvad lahendused ning seetõttu ei saa me seda toetada. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud kolleegid! Armsad Eesti inimesed! Vaimne tervis ei ole pelgalt üks valdkond sotsiaalhoolekandes, see on alus, millele toetub meie inimeste ja sealt edasi kogu ühiskonna heaolu, tulevik ning loomulikult ka vastupidavus. Iga inimene, iga pere ja iga kogukond tunneb mingil hetkel oma elus vajadust vaimsele tervisele suuremat tähelepanu pöörata. Just seepärast on kõnealune eelnõu üks väga oluline samm vaimse tervise teenuse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamisel.

Uuringud näitavad, et vaimse tervise muredega maadleb laiaulatuslik osa elanikkonnast. Laste ja noorte seas esineb üha rohkem kliimaärevust, tunnet, et nad pärivad maailma, mis on täis kriise ja katastroofe. Ülemaailmsete kliimamuutustest [tingitud] sündmuste tõttu on meie noored mures oma tulevikuvõimaluste pärast, mis omakorda tõstatab küsimuse, mis neist tulevikus saab. See on kindlasti üks suur ärevuse ja depressiooni allikas, samuti nutiseadmete liigne kasutamine, sõda Euroopas ja teised konfliktid üle maailma. Vaimse tervise probleemide puhul peame silmas pidama ka eakaid, kellel on üksindusprobleem. See mõjutab samuti negatiivselt meie inimeste vaimset tervist.

Selle eelnõuga me muudame vaimse tervise [toe] kättesaadavuse paremaks ja seda selliselt, et kohalikud omavalitsused saavad ise kohapeal otsustada. Nad ei pea iga aasta eraldi selle teenuse jaoks raha küsima, vaid see rahastus on kohalike omavalitsuste fondis olemas. See loomulikult suurendab kohalike omavalitsuste autonoomiat. Mina soovitan kõigil seda eelnõu toetada. See on üks väga oluline samm edasi. Aitäh!

Väga suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 500 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse (vaimse tervise teenus) eelnõu 500. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 63 Riigikogu liiget, vastu 4, erapooletuid oli 3. Eelnõu 500 on seadusena vastu võetud.

Viies päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu 506 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 506 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu 506. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 58 Riigikogu liiget, vastu 9 ja erapooletuid oli 1. Eelnõu 506 on seadusena vastu võetud.

Kuues päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 507 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head istungi jälgijad! Esmalt vaatame üle, mida selle eelnõuga inimeste jaoks muudetakse. Kõigepealt tõstetakse eriarstiabi, sealhulgas ka erakorralise meditsiini osakonna visiiditasu 5 eurolt 20 eurole. Viieeurone visiiditasu jääb ainult haavatavamatele elanikerühmadele: toimetulekutoetuse saajatele, alla 19-aastastele lastele ja töötutele. Ehk siis eriarsti visiiditasu [tõuseb] 5 eurolt 20 eurole. Kui seni olid alla kaheaastased lapsed ja lapseootel naised visiiditasu maksmisest vabastatud, siis selle eelnõuga kehtestatakse neile visiiditasu 5 eurot. Ehk seaduse jõustumisel hakkavad ka kaheaastased lapsed ja lapseootel naised maksma visiiditasu. 

Tõstetakse haigla voodipäevatasu 2 eurolt ja 50 sendilt 5 eurole. Haiglas viibimise eest hakkate kaks korda rohkem maksma. Retseptitasu [tõuseb] ühe retsepti pealt. Kaks eurot ja 50 senti oli senine retseptitasu, edaspidi hakkate maksma 3 eurot ja 50 senti. Ja kõige tähelepanuväärsem on see, et riik lõpetab last kodus kasvatava lapsevanema eest sotsiaalmaksu maksmise. Need lapsevanemad, kes on otsustanud koju jääda oma lapsi kasvatama, ei saa enam sotsiaalmaksu tasumist oodata ja jäävad ilma ravikindlustuseta. Need on peamised asjad, mida selle eelnõuga muudetakse ja millest tahetakse vaikides üle minna.

Tuletame meelde neid ilusaid, uhkeid, kõlavaid loosungeid: "Kindlates kätes", "Paremini hoitud Eesti", "Tervena elatud aastad". Ilusad loosungid, millega valijaid meelitati. Nende tervena elatud aastate jaoks tõstetakse visiiditasusid ja kõiki meditsiiniteenustega seonduvaid [tasusid] kordades. Me oleme nüüd jõudnud aega, kui väga paljudele inimestele ei ole arstiabi enam kättesaadav. Ja te ütlete, et see on ainult eriarstiabi puhul nii. 

Senikaua on meile räägitud, et inimene peab ise vastutama oma tervise eest. Ja suund olevat [pikendada] tervena elatud aastaid. Selleks muudeti ka haigekassa nimi Tervisekassaks. Aga komisjonis tuli jutuks, et kui mina sooviksingi kuuleka inimesena iga aasta teha tervisekontrolli, käia kardioloogi juures, ortopeedi juures, neuroloogi juures, uroloogi juures, mis läheks mulle kokku 80 eurot maksma, siis [komisjonis] öeldi, et ei [saa] nii, hoopis perearst otsustab, kas on vaja. Mina, kes ma maksan sotsiaalmaksu, ei saagi otsustada, kas ma [lasen] kontrollida oma tervist, vaid perearst otsustab, kas on vaja minna südant kontrollima, kas on vaja minna ortopeedi juurde oma liigeseid kontrollima või neuroloogi juurde oma liigesevalusid, seljavalusid kontrollima või uroloogi juurde neerude talitust kontrollima. Ei! Ja siis me jõuame sinna etappi, et kui ükskord arsti juurde saame, öeldakse meile juba seda regulaarseks kujunenud lauset: "Kus te siiani olite, miks te nii hilja siia tulite?"

Selle eelnõu mõte on see, et vaatamata sellele, et me maksame kõik usinalt sotsiaalmaksu ja meil peaks selle põhjal olema nii-öelda ettemaks arsti külastuseks, siis nii see enam ei ole. Me peame hakkama maksma topelt arstitasu ja me ei saa ise enam otsustada, millise arsti juurde minna oma tervist kontrollima. Seega, taas eelnõu, mis teeb Eesti inimeste elu halvemaks. Vastupidiselt ilusatele loosungitele on teile taas valetatud. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond sellist eelnõu kindlasti toetada ei saa. Aitäh!

Aitäh teile! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kahjuks on koalitsioonipoliitikuid saalis tavalisest vähem. Õnneks ma näen, et sotsiaaldemokraatide rida on tihedam. Selle koalitsiooni käekiri on esimesest päevast alates olnud äravõtmine nõrgematelt. Alustati sellega, et lasterikka pere toetust vähendati sellest aastast lausa 30%. 

Aga mõtleme nüüd selle eelnõu peale, mis meie ette siia toodi. Kust ja mida soovitakse ära võtta? Me teame, et käibemaks on juba tõusmas kuni 20%. Tulumaksu tahetakse võtta esimeselt sendilt. Aktsiisid tõusevad. Ma muidugi pean tänama rahanduskomisjoni [liikmeid] Reformierakonnast, et esimest korda selle koosseisu ajal on mõistuse häält ka rahanduskomisjonis. Kahekordset aktsiisi, mis juba vastuvõetud seadusega 5% peaks järgnevatel aastatel tõusma, sooviti lisaks 5% tõsta. Õnneks seda hetkel ei ole tehtud. 

Aga mõtleme selle eelnõu peale, mis siin täna on. Järgmise aasta algusest suureneb ravikindlustatud isiku retsepti omaosaluse alusmäär. Arvake ära, mitu protsenti! 70%! Kui palju tõuseb 1. aprillist visiiditasu? 75%. Ja voodipäevatasu lausa kaks korda! Rääkimata selle eelnõu ühest olulisest momendist: nõndanimetatud emapalk. Tänane koalitsioon on teinud otsuse, et noored, andekad ja tublid emad, kes on suutnud hea hariduse saada, saavad korralikku palka, on võtnud endale laenukoormuse, ostnud endale korteri, liisinud auto ja otsustanud ka pere[lisa saada], peavad lapse saamise puhul kaotama oma sissetulekus. Ma saan aru, et Reformierakonna eestvedamisel on otsustatud, et 2026. aastast on emapalga [ülempiir] kolmekordse keskmise asemel kahekordne keskmine palk. 

Kas eesmärk on see, et edukatel peaks tõmbama mütsi pähe? Ise Reformierakond ju räägib, et igal aastal tuleb edukatele anda 500 miljonit tulumaksuvabastusega, mida täna ei ole. Kumba te siis tegelikult soovite? Kas te soovite seda, et on tulumaksuvabastus edukatele, ja seda, et nad ei mõtleks oma perele ja laste sünnile? Kumb see ikka on? Minu arvates [te peaks] mõtlema natukene selle peale, enne kui te hääletama hakkate. Isamaa Erakond kindlasti ei saa sellist maksutõusude [eelnõu], noorperede, väikelaste emade vastast eelnõu mitte kuidagi toetada. Isamaa Erakond hääletab kindlasti selle eelnõu vastu. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid internetis! Antud eelnõu maht on ju suur, aga eelnõu ise on üks kobarkäkk. Järjekordselt on meie ette toodud üks eelnõu, mis käsitleb muudatusi mitmes seaduses, ehk siis kobareelnõu. Aga vaadates sisu ja ülesehitust ning [võttes arvesse] seda asjaolu, et tegelikult väljatöötamiskavatsust ei olnud koostatud, võibki nimetada seda seaduseelnõu kobarkäkiks. 

Keda see siis puudutab ja kui suure mõjuga see on? See puudutab absoluutselt kõiki meie inimesi. Ka siin seaduseelnõus on välja toodud, et ravikindlustuse seadus, mida tahetakse muuta, puudutab 1,3 miljonit [inimest] ning hõlmab umbes 1,85 miljonit arstikülastust aastas. Voodipäevatasu tõus puudutab 130 000 inimest. Ja retseptitasude tõus puudutab 900 000 inimest. Väga laiapõhjaline seadus. Selle seaduseelnõuga soovitakse teha muudatusi erinevates seadustes. 

Siin on head kolleegid juba välja toonud probleemsed kohad, aga mina alustaks probleemsete kohtade käsitlust tagantpoolt ehk siis nendest probleemidest, mida ei ole jõutud välja tuua ja millest ei ole jõutud rääkida. Kui me räägime siin perehüvitiste määramisest, puude raskusastme tuvastamisest ja riikliku pensioni määramisest, siis nende menetluse tähtaeg pikeneb 30 päevani. Ka selles osas tehakse muudatus. Ja kui menetlustähtaega pikendatakse, siis ega see midagi head ei too. 

Kui me vaatame ravi[kindlustuse] seaduse muudatusi, mida soovitakse siinsamas saalis täna kinnitada koalitsioonisaadikute poolt, siis hea kolleeg Aivar Kokk eksis ühe numbriga. Mis puudutab eriarstiabi visiiditasu tõstmist, siis seda ei tõsteta 70%, vaid tõstetakse neli korda! Viielt eurolt 20 euro peale. Neli korda! See tõus on tunduvalt rohkem kui 70%. Kujutate ette? See on loomulikult väga suur rahaline surve ja seda raha ju võetakse inimeselt, kes on hädas, inimeselt, kes läheb arsti juurde, inimeselt, kes tahab abi saada. See ei ole mõistlik tegu. 

Kui me vaatame retseptitasu, siis tõesti, selle omaosaluse määr tõuseb 70%. See on hästi suur tõus. Ja ma lihtsalt tuletan meelde, et kui see seadus meie ette toodi, siis väljatöötamiskavatsust eelnevalt ei olnud koostatud ehk ei olnud ka koostatud põhjapanevaid mõjuanalüüse. Ja see on probleem. Jällegi tuuakse meie ette üks eelnõu kiirustades ja läbimõtlematult. Ja siis tahetakse saada siit saalist jah-sõna sellele! Ma ei kujuta ette koalitsioonisaadikuid, kes selle seaduse poolt täna hääletavad. Kas neid on täna siin saalis, eks seda saab näha, kui see hääletusprotsess käivitatakse. 

Lisaks puudutab see seaduseelnõu … Sooviks kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaks, palun!

… ka neid perekondi, seda peremudelit, kus üks vanematest on otsustanud võtta enda kanda väga tähtsa rolli, lapse kasvatamise rolli, olles kodune. See on selline peremudel, kus ema või isa käib tööl ja [teine] lapsevanem on võtnud tähtsa rolli, otsustanud pühenduda rohkem lastele ja olla nende jaoks alati olemas. Me räägime siin demograafilistest probleemidest, me räägime siin sündimuse tõusust, mida paljud poliitikud vähemalt sõnades toetavad, aga kui vaadata seda seaduseelnõu, siis see räägib vastupidist. 

Mida sellise peremudeli puhul soovitakse teha? Tegelikult soovitakse karistada seda peret nii, et võetakse ära tervisekindlustus. Ehk siis riik ütleb meile selgelt, et kui me tahame sellist peremudelit, kus üks lapsevanem toetab rohkem oma lapsi, siis [see lapsevanem] ei ole väärt riiklikku tervisekindlustust. Ta ei ole selle vääriline! Aga ega riik ei ole ju ainult praegune valitsus. Ja [valitsus] pakub sellele olukorrale lahendust. Kui üks lapsevanem soovib koju jääda, siis see on võimalik, aga võimalik sellisel viisil, et – palun väga! – makske igal kuul 238,2 eurot ja teie tervisekindlustus on riigi poolt kaetud. Tahate lapsi kasvatada, rohkem pühenduda nendele, siis makske 238,2 eurot. 

Ja see on see koht, kus ma küsingi teie käest, kas siin tõesti leidub Riigikogu liikmeid, kes on nõus karistama sellist peremudelit. Ma ei tea. Loomulikult ei saa Keskerakonna fraktsioon toetada sellist külma suhtumist praegusel ajal ja mitte ainult praegusel ajal, üleüldiselt [ajal], kui me räägime demograafilisest kriisist, kui me räägime majanduskriisist. Me lihtsalt karistame selle kobarkäkiga oma inimesi. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 507 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 507. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu 23, erapooletuid oli 0. Eelnõu 507 on seadusena vastu võetud.

Seitsmes päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse (pensionäritoetus) eelnõu 508 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Nagu näha, pole selle koalitsiooni jaoks miski püha. Praegu ka jalutatakse saalist minema. Pole austust meie eakate vastu, kes on selle riigi üles ehitanud ja tänu kellele me üldse siin saalis saame istuda, neid asju arutada ja kõnesid pidada. Minnaksegi meie kõige nõrgemate kallale, võetakse üksi elavalt pensionärilt ära tema toetus, kui ta on sunnitud minema hooldekodusse.

Ma tuletan meelde, mida see valitsus on nii lühikese ajaga jõudnud ära teha. On ära võetud pensionäride maksusoodustus, on tõstetud käibemaksu ja tulumaksu. Uuest aastast tõstetav tulumaks kahjuks lööb kõiki pensionäre, sest sissetulekut hakatakse maksustama esimesest eurost. Uuesti tõstetav käibemaks tõstab ju kõiki hindasid veelgi. Lisaks tõstetakse retseptiravimite [omaosaluse määra], seda eelnõu hääletasime just eelmise päevakorrapunkti juures. Haigla voodipäevatasu, eriarsti visiiditasu – kahjuks see kõik on ju suunatud pensionäridele. 

Ja kui sellest on veel vähe, siis otsustati, et karistame eraldi ka üksi elavaid pensionäre, võtame toetuse ära, kui nad peavad minema hooldekodusse. Aga need ongi need pensionärid, inimesed, kes on üksikud ja kellel pole kedagi kõrval. Nad ei lähe hooldekodusse selle pärast, et nad väga tahavad seda, vaid tihtipeale selle pärast, et neil pole kedagi kõrval. Need on inimesed, kes tihtipeale ei saa enda eest hoolitsemisega [hakkama], neil pole kedagi kõrval abiks. Ja neid te siis soovite karistada.

Ja siis öeldakse meile: "Aga linnad saavad raha juurde, mis see probleem on?" Aga vaatame, mida siis linnade ja valdade liit on öelnud. Nad osalesid komisjoni istungil ja tõid välja, et toetuse maksmise lõpetamine toob kõikidele kohalikele omavalitsustele suuremad rahalised kohustused. Lisaks toob see sotsiaalse surve hooldekodu elanike toimetuleku tagamiseks. Ehk siis riik teeb kõik selleks, et pensionäride toimetulek oleks raskendatud, ja siis paneb kohalikud omavalitsused selle eest vastutama, et nemad aitaksid pensionäridel sellest keerulisest seisust välja tulla.

Ja siis tuleb koalitsioon patroniseerima ja õpetama [ning räägib], kuidas nemad on paremad, nemad on targemad, nemad teavad, kuidas asju tuleb riigis juhtida, ja opositsioon ei tea midagi sellest. Vabandust, aga te olete lihtsalt õppinud, kuidas täita riigieelarvet nõrgemate arvelt: pensionäride arvelt, vähemkindlustatute arvelt, paljulapseliste perede arvelt, puuetega inimeste arvelt. Kõigi nende otsustega – maksutõusud, automaks, teenuste hindade tõus – te teete just nende inimeste elu raskemaks, kellel on väiksem sissetulek, kes on juba [raskemas] olukorras. 

Meenuvad jällegi Jürgen Ligi sõnad, mis ta mulle [ütles], kui ma küsisin, kuidas saavad uuest aastast pered hakkama, kuidas saavad inimesed hakkama. Jürgen Ligi vastas mulle, et see on kolmandajärguline [probleem], kuidas keegi hakkama saab. Mitte teisejärguline, vaid see on kolmandajärguline [probleem]. Peaasi, et riik saab hakkama. Peaasi, et riik saab hakkama maksude kogumisega. 

Aga varsti teil polegi enam kelleltki makse koguda. Inimeste ostu[jõud] väheneb, inimesed ei saagi hakkama. Kellelt te siis hakkate maksu koguma? Kus siis see riik on? Mis on riik, kui inimesed seda ei ole? Kõige kurvem on ju see, et selle eelnõuga eelarve väga palju vahendeid juurde ei saa. See ei päästa eelarvet, aga pensionäri jaoks on see väga suur kaotus. Aga selle koalitsiooni jaoks on pensionär, ka üksi elav pensionär lihtsalt üks osa Exceli tabelist.

Kahjuks on seesama koalitsioon oma vaenuliku suhtumisega jõudnud ka Tallinna. Esimene asi, mida uus linnavalitsus tegi, kui oli käsitlusel 2024. aasta lisaeelarve, oli pensionäride abipakkide kaotamine. [Abipakid] olid mõeldud pensionäridele, kes elavad üksi ja on vaesusriskis. Alguses teeb koalitsioon Toompeal kõik selleks, et pensionäridel oleks toimetulek raskem, ja siis minnakse Tallinna ja võetakse seal ka viimased leevendusmeetmed ära. Siis tullakse ja öeldakse sotsiaaldemokraatidega eesotsas, et need abipakid ei aita, mis need ikka muudavad. 

Me räägime kogu aeg vaesusest: suhtelisest vaesusest ja absoluutsest vaesusest. Aga ma ütlen teile, mida [vaesus] üldse tähendab. See tähendab seda, et inimene ei tea, mida ta homme sööb. Ta ei tea, kust ta leiab selle raha. Ja minge nüüd nende pensionäride juurde ja öelge neile otse näkku, et see üksi elava pensionäri toetus ei anna midagi ega ka see abipakk, mille te neilt Tallinnas ära võtsite. "See ei aita," öelge neile otse näkku.

Reformierakonna puhul on muidugi tavaline, et pensionäridest ei hoolita. Pensionärid tulevad meelde ainult vahetult enne valimisi. Siis hüpatakse lausa telekast välja. Ja ma olen pettunud sotsiaaldemokraatides. Ma ütlen, et pärast selle eelnõu hääletust, kui see peaks läbi minema, ma ei taha kuulata mitte ühtegi sotsi rääkimas sellest, kuidas nemad on võrdsuse poolt ja kuidas nemad kaitsevad nõrgemaid ühiskonnaliikmeid ega [taha näha] Tanel Kiige postitusi stiilis "Käed eemale pensionäridest". 

Palun väga, hääletage selle eelnõu vastu! Täna on teil see võimalus, et rahvas ei peaks järjekordselt teis pettuma. Keskerakond kindlasti hääletab selle eelnõu vastu ja mul on üleskutse kõigile parlamendisaadikutele teha sedasama. Meie kohustus on austada ja kaitsta meie eakamaid ühiskonnaliikmeid ja nende eest hoolt kanda. Aitäh!

Suur tänu sulle! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kui ma saali vaatan, siis muidugi peab tunnistama, et siin saalis on ainult mõned üksikud kolleegid, kes mäletavad, kuidas üldse tekkis üksi elava pensionäri toetus. Ma ise olin tol ajal sotsiaalkomisjoni esimees, kui me selle eelnõu siia saali tõime. Ja 2017. aastast alates on seda toetust makstud korra aastas, varem 115 eurot ja praegu 200 eurot. Ka üksi elavate pensionäride arv on ajas kasvanud. Kui me selle seaduseelnõu tegime, siis oli neid natukene alla 80 000, täna natuke alla 100 000. 

Millisest rahast ja inimeste arvust me tegelikult räägime? Eelnõu juures on kirjutatud, et umbes 6700 üksi elavat pensionäri on täna hooldekodus. Oleme ausad, vaadake hooldekodu hinda! Mis on see hind teinud viimase kahe-kolme aastaga? See on praktiliselt kahekordistunud ja mõnes kohas lausa kolmekordistunud. Kui enne Riigikogu valimisi lepiti kokku, et riik toetab omavalitsuste kaudu hooldekodudes olevaid inimesi, siis tänases olukorras pole riigi panus kasvanud. 

Hinnad on tõusnud, ühelt poolt selle pärast, et tänane koalitsioon on hommikust õhtuni makse tõstnud ning tekitanud inflatsiooni ja majanduse pidurdamatu languse, aga teiselt poolt selle pärast, et tänane koalitsioon on loonud hooldekodusid puudutavaid uusi seadusi ja nõudeid, mis on sisendiks nii palgakasvus, on suurendanud inimeste arvu, kes on tööle võetud, rääkimata sisendhindadest energias ja kõigest muust. Järgmisel ja ülejärgmisel aastal tõusevad maksud, olgu see siis käibemaks, olgu see tulumaks, olgu need aktsiisid, mis muudavad sisendhinda veelgi. 

Ja nüüd me lähme statistika järgi kõige nõrgemate kallale. Ma mäletan, et riigieelarve teisel lugemisel Reformierakonna esindaja ütles, et see kõik on nõrgemate kaitseks tehtud. No me näeme, et tänane koalitsioon – sotsiaaldemokraadid, Eesti 200 ja Reformierakond – teeb kõik selleks, et meie nõrgemad jääks veel vaesemaks ja kõrgepalgalised saaks oma tulumaksuvabastuse ehk saaksid 100 eurot rohkem iga kuu alates 2026. aastast. Aga kelle või mille arvelt? Maksutõusud kokku viivad 2026. aastast meie ettevõtetelt ja inimeste taskust praktiliselt 2 miljardit eurot aastas. Ja siis räägitakse, et võiks poole miljardi euro eest rikastele tulumaksu[vabastuse] teha! On uskumatu, kui madalale võib langeda selle nimel, et täita Riigikogu valimistel antud lubadus – kõrgepalgaliste tulumaksuvabastus. Minnakse kõige nõrgemate kallale! 

Esimene otsus kohe oli 30% vähendada lasterikaste perede toetust. Järgmisest aastast vähendatakse pensionäridel pensionit 17 miljoni euro võrra. Kui keegi räägib, et pensionide kallale ei minda, siis see on selge vale. Täna on keskmine pension tulumaksuvaba, järgmisest aastast ei ole enam keskmine pension tulumaksuvaba. Ja valitsuselt tulnud eelnõu seletuskirjas on selgelt kirjutatud, et järgmine aasta jäävad pensionärid ilma 17 miljonist eurost ja 2027. aastal lausa 76 miljonist eurost. 

Aga sellest on veel vähe! Nüüd me läheme 6700 pensionäri kallale, kes elavad üksi, kellel ei ole toetajaid, kes on täna hooldekodus. Võtame ära selle pisku – aastas 200 eurot – ja siis arvame, et sellega on võimalik täita Reformierakonna valimislubadus või, nagu me näeme järgmise aasta riigieelarves, [eraldada] poliitilisi katuserahasid. 

Isamaa Erakond ei saa mitte kuidagi sellist eelnõu toetada, mis [töötab] nõrgemate inimeste heaolu vastu. See [teeb] meie inimesi veelgi vaesemaks. Need inimesed on meie enda vanemad, vanavanemad, kes tegelikult on seda riiki üles ehitanud.

Hea kolleeg, korra segan. Kas te soovite aega juurde?

Jaa. Ma tänan! Veel kord ütlen, et Isamaa Erakond ei saa mitte kuidagi seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mihkel Lees, palun!

Aitüma, austet juhataja! Head kolleegid! Kui nüüd siin opositsiooni sõnavõtte kuulata, siis võib küll jääda mulje, et menetluses oleva eelnõu tõttu on pensionäride jaoks kõik kadunud. See ei vasta loomulikult vähimalgi määral tõele. Ja kõikidele headele inimestele, kes meid ühes või teises vormis jälgivad, ma tahaksin öelda, et opositsiooni hirmutamist ei tasu liialt tõsiselt võtta. 

Vaadakem fakte. Käesoleva seaduse jõustumisel lõpetatakse üksi elava pensionäri toetuse maksmine ainult neile eakatele, kes elavad hooldekodus. Jätkuvalt plaanitakse maksta toetust neile eakatele, kes päriselt on väikese sissetulekuga ja päriselt elavad üksi oma kodus. Nemad ei jää abita. 

Tähele tasub panna ka järgmist: hooldereform, millest ka eelnevates kõnedes juttu oli, on muutnud üldhooldusteenuse inimestele tunduvalt kättesaadavamaks. Inimeste omaosalus on vähenenud. Omavalitsuste panus keskvalitsuse toel on suurenenud. Varasemalt oli inimeste omaosalus hooldekodukuludest suurusjärgus 80%, nüüd on see vähenenud umbes 50%-le. Ja ma tuletan teile meelde, et kui inimesel ei tule pensionist või muudest vahenditest välja enda osa hooldekodukuludest tasumisel, siis omavalitsused tulevad jällegi appi. Nii et üksikud inimesed ei jää majanduslikel põhjustel hooldekodukohata. 

Kui pensionitest juba juttu oli, siis [lisan, et] möödunud aastal leidis aset viimase 15 aasta suurim pensionitõus, mis koos erakorralise ehk siis 20 euro suuruse [pensioni]tõusuga kergitas vanaduspensioni 2023. aastal 17,6% ehk 105 euro võrra kuus. Tänavu 1. aprillil tõuseb pension indekseerimise tulemusel veel 10,6%. Nii et viimase nelja aastaga oleme liikunud 552 euro suurusest vanaduspensionist 774 euro suuruse vanaduspensionini, mis on ikkagi vägagi märgatav tõus. 

Mida me võime veel küsida selle eelnõu kontekstis? Kui palju raha pärast kõikide kulutuste tasumist võiks hooldekodus elavale inimesele kätte jääda? Siin päris ühest selget vastust ei olegi. Need, kes on sotsiaalvaldkonnas töötanud – ja mina olen –, teavad seda, et inimesed on väga erinevad ja inimeste vajadused on väga erinevad. Mõned hooldekodus olevad inimesed on voodi[haiged], mõned inimesed mitte. Seega see, kui palju peaks inimesele pärast hoolduskulude tasumist raha kätte jääma, on omavalitsuse otsus, mis lähtub just nimelt vajaduspõhisusest. Näiteks Tartu vallas peab määruse järgi inimesele peab kätte jääma vähemasti 5% sissetulekust, Paide ja Põltsamaa vallas kuni 10% sissetulekust ja nii edasi. Lisaks saab valdav enamus hooldekodus olevaid eakaid puudega vanaduspensioniealise inimese toetust. 

Nii et kokkuvõttes, oma kodus üksinda elavate pensionäride jaoks ei muutu selle eelnõuga mitte miskit halvemaks ja ka hooldekodus elavad üksikud pensionärid saavad pärast eelnõu jõustumist tegelikult kenasti hakkama. Ja ma tuletan teile meelde, et pensionite indekseerimine jätkub ka järgmistel aastatel, nii nagu kokku on lepitud. Rahandusministeeriumi prognoosi järgi kasvab keskmine pension 2025. aastaks 814 euroni. Aitäh!

Suur aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 508 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse (pensionäritoetus) eelnõu 508. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle ettepaneku poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu 21, erapooletuid oli 0. Eelnõu 508 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud kaheksanda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Liina Kersna, Timo Suslovi, Signe Kivi, Raimond Kaljulaidi, Tarmo Tamme, Mati Raidma, Igor Taro, Maria Jufereva-Skuratovski, Hendrik Johannes Terrase, Kadri Tali, Peeter Tali, Madis Kallase, Tiit Marani, Andre Hanimäe, Priit Lombi, Jaak Aabi, Anti Allase, Züleyxa Izmailova, Eerik-Niiles Krossi, Toomas Uibo, Marek Reinaasa, Mario Kadastiku, Õnne Pillaku, Ando Kivibergi, Madis Timpsoni, Mart Võrklaeva, Andrus Seeme, Juku-Kalle Raidi, Eero Merilinnu, Aivar Sõerdi, Maido Ruusmanni, Mait Klaasseni, Katrin Kuusemäe, Kalle Laaneti, Kristina Šmigun-Vähi, Urmas Kruuse, Hanah Lahe, Jüri Jaansoni, Andres Suti, Valdo Randpere, Kristo Enn Vaga, Meelis Kiili, Marko Mihkelsoni, Urve Tiiduse, Irja Lutsari, Anti Haugase, Pipi-Liis Siemanni, Margit Sutropi, Vilja Toomasti, Enn Eesmaa, Maris Lauri, Annely Akkermanni, Toomas Kivimägi, Mihkel Leesi, Kalev Stoicescu, Tanel Teini, Alar Lanemani, Lauri Hussari, Luisa Rõivase, Ester Karuse ja Leo Kunnase algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536. 

Head kolleegid, kuna põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu ei ole väga tavapärane menetlus siin saalis, siis kahe sõnaga selle eelnõu menetlemise korrast. Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu menetlus esimesel ja teisel lugemisel siin saalis on täpselt samamoodi nagu tavapäraselt seaduseelnõude lugemised. Mingit vahet siin ei ole. Küll on nüüd oluline teada, et vastavalt põhiseadusele peab esimese ja teise lugemise vahel olema vähemalt kolm kuud ja teise ja kolmanda lugemise vahel peab olema vähemalt üks kuu. Nüüd, oluline on veel see, et üldjuhul ka siin kehtib reegel, et muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on kümme tööpäeva, ent juhtivkomisjoni ettepanekul, ütlen juba etteruttavalt, ja Riigikogu esimees on seda ka aktsepteerinud, on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oluliselt pikem. Aga sellest juba räägib algatajatepoolne ettekandja täpsemalt. Ja võib-olla veel repliigina, et nii nagu ka põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu algatamiseks on vajalik vähemalt ühe viiendiku Riigikogu koosseisu toetus, nii on ka muudatusettepanekute juures, ka seal peab olema vähemalt 21 Riigikogu liikme toetus, selleks et esitada muudatusettepanekuid. 

Erisused tulevad sisse kolmandal lugemisel. Esiteks on oluline teada ja te ehk kõik olete teadlikud sellest, et põhiseaduse muutmiseks on kolm viisi. Eelnõu algataja kindlasti tutvustab, mis on nende eelistus, ent põhiseaduse muutmise viis otsustatakse kolmandal lugemisel. Ja [märgin] ka hääletust [puudutavalt], et kolmandal lugemisel toimub kaks hääletust. Esiteks, antud juhul ma eeldan, et on ettepanek, et see võiks toimuda kiireloomulisena. Selleks, et see võiks toimuda kiireloomulisena, peab ettepaneku poolt hääletama neli korda rohkem kui vastu. See on küsimus, mille puhul on olnud ka eksiarvamusi, et kas selleks on vaja [vähemalt] 81 häält. Selleks võib olla vaja 81 häält, aga ei pruugi. No näiteks need, kes jäävad erapooletuks või ei osale hääletusel, ei mõjuta seda proportsiooni. Kordan veel kord: selleks, et põhiseadust oleks võimalik muuta kiireloomulisena, peab selle poolt kolmandal lugemisel hääletama neli korda rohkem kui selle vastu. Ja selle [seaduse] vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus ehk lõpphääletusel kolmandal lugemisel peab olema sellele eelnõule vähemalt 68 Riigikogu liikme toetus. 

Sellega, head kolleegid, olen mina oma [selgituse] lõpetanud ja palun nüüd algatajate nimel Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Eerik-Niiles Krossi.

Aitäh! 20 minutit?

Jah. 

Super! Hea koosoleku juhataja, aseesimees! Head kolleegid! Mul on huvitav tunne ja hea meel avada võib-olla selle koosseisu kõige olulisema seaduse eelnõu esimene lugemine. 

Jõudsin eile öösel tagasi Ungarist, kus mulle muu hulgas räägiti uhkelt, et nemad saavad oma praeguses demokraatia seisus põhiseaduse muutmisega hakkama viie nädalaga. Meil see õnneks nii lihtsasti ei lähe. Mulle tundub, et vaatamata nendele vaidlustele, mis meil siin küllap veel ees seisavad, on meie demokraatia päris heas seisus. Ja nii peabki olema. Nende asjade üle tuleb vaielda ja aega tuleb võtta. 

Aga täna oleme selle koha peal, kus valdav enamus Riigikogu liikmeid ja tegelikult ka valdav enamus erakondi on suurel määral jõudnud konsensusele, üksmeelele, et tarvis on muuta põhiseaduse XIV. peatüki § 156 teist lõiku, et olla täpne. XIV. peatükk on kohalikku omavalitsust käsitlev peatükk ja see praegu kehtiv säte kõlab nii: "Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad." Seega on Eesti alates 1992. aastast, kui põhiseadus rahvahääletusel vastu võeti, üks vähestest Euroopa riikidest, kus kohalikel valimistel hääletavad nii kodanikud, alalistest elanikest võõrriikide kodanikud kui ka kodakondsuseta isikud. 

Kuidas selline olukord tekkis? Pisikene ajalooline ülevaade on tegelikult oluline. Põhiseaduse Assamblee arutas seda 1991. aasta sügisest 1992. aasta veebruarini. Assamblee töö oli jaotatud nii, et iga põhiseaduse peatüki jaoks oli oma toimkond. Seda kohaliku omavalitsuse osa arutas seitsmes toimkond, mida juhtis muide Kalle Jürgenson. Seda küsimust arutati üsna põhjalikult, aga mitte väga. Ma olen lugenud läbi need toimkonna protokollid ja põhiseaduse mõne loojaga ka rääkinud. Seda küsimust või vaidlust, kas anda mittekodanikele kohalikel valimistel hääleõigus, assamblees peaaegu ei olnud. Mäletatavasti võeti üldiseks põhiseaduse aluseks Jüri Adamsi eelnõu. Oli ka alternatiivseid eelnõusid. Peaaegu igas esitatud eelnõus oli sees printsiip, et seoses kodakondsuse olukorraga ja demograafilise olukorraga Eestis on mõistlik, et kohalikul tasandil kõik alalised elanikud saavad hääletada. 

[Mis puutub] Adamsi eelnõu esialgsesse teksti, siis seda kohaliku omavalitsuse osa, muide, just Adamsi eelnõus muudeti tegelikult päris palju, aga seda printsiipi, millest me täna räägime, ei muudetud. See tekst kõlas nii: "Kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel on hääleõiguslik iga selle omavalitsusüksuse maa-alal alaliselt elav või töötav inimene, kes on saanud 18 aastat vanaks." 

Jüri Raidla eelnõus, millest ka on viimastel päevadel ja nädalatel jälle palju juttu olnud, oli seesama punkt sõnastatud niimoodi: "Hääleõiguslik on kohalike omavalitsuste esinduskogude valimistel seadusega määratud tingimustel igaüks, kes on saanud 18 aastat vanaks ja elab alaliselt vastava kohaliku omavalitsuse maa-alal." 

Ja ühe hääletuse selles küsimuses ma leidsin ka, see oli assamblee toimkonna 1991. aasta 9. novembri istungil, kus arutati taas küsimust, kas hääleõiguse võiks lükata seaduse tasandile ja mitte seda põhiseaduses määratleda. Ja 8 : 0 toimkond hääletas sõnastuse poolt, et valimistel on hääleõiguslik omavalitsuse haldusalal elav isik vastavalt valimisseaduses kehtestatud nõuetele. See on juba üsna lähedane sellele praegu kehtivale [variandile]. 

Nüüd, 1992. aastal elas Eestis hinnanguliselt 480 000 määratlemata kodakondsusega isikut. Ja kui palju tol ajal Vene föderatsiooni kodanikke Eestis elas, täpselt teada ei ole, aga tõenäoliselt oli neid tuhatkond. Kuidas selline olukord tekkis? Nimelt, Nõukogude Liidu lagunemisel 1991. aastal Venemaa Föderatsiooni territooriumile jäänud isikud olid esialgu endise Nõukogude Liidu kodanikud, Nõukogude Liidu sisepassidega enamasti. Vene föderatsioon võttis oma kodakondsuse seaduse vastu veebruaris 1992. Ja nemad rakendasid nõndanimetatud nullvarianti, mida tollal nõuti ka meil mitmelt poolt. See tähendas seda, et isikud, kes elasid sellel hetkel Venemaa territooriumil, said automaatselt Vene kodakondsuse, kui nad ei deklareerinud, et nad ei soovi seda saada. 

Väljaspool Vene föderatsiooni piire elavad endised Nõukogude Liidu kodanikud – ja nemad muidugi käsitlesid kõiki eestlasi ka endise Nõukogude Liidu kodanikena, meie mitte – pidid soovi korral taotlema Vene kodakondsust. See protsess oli lihtsustatud, aga nad ei saanud seda automaatselt. Nii et meil tekkis olukord, kus Eesti oli taastanud 1938. aasta põhiseaduse järgi de facto kodakondsuse. Kõik isikud, kes 1940. aastal olid Eesti kodanikud või nende järeltulijad – me laiendasime 1938. aasta seadust ka naisliini suunas, 1938. aastal naisliinis kodakondsust ei päritud, aga nüüd päritakse –, osutusid Eesti kodanikeks. Ja need, kes ei olnud, ja nende järeltulijad jäid määratlemata kodakondsusega esialgu. 

Nii et 1992. aastal põhiseaduse loojad otsustasid täies üksmeeles, muide – ja see on ka rahvahääletusel heaks kiidetud põhiseadus, nagu me mäletame –, et kohalikel valimistel saavad valida kõik alalised elanikud. Kaalutlus oli demokraatia. Leiti, et mida laiem valijaskond, seda demokraatlikum on kohalik omavalitsus, ja just selle tõttu otsustati – Eestis oli tol ajal omavalitsusi, kus tõepoolest 80% inimesi ei oleks saanud valida –, et nii on riiklusele parem. Seda küsimust, mida teha olukorras, kus on massiliselt võõrriigi kodanikke, tegelikult ei arutatud. Seda olukorda sellel hetkel ei olnud ja ilmselt ei nähtud ette, et plahvatuslikult kasvab eriti Vene kodanike arv. 

Kui me räägime, kellele siis tollal anti [valimisõigus], siis objektiivselt anti just nimelt määratlemata kodakondsusega isikutele, kes alaliselt elavad Eestis. Ei antud, ei olnud seda mõtet, et anname hästi paljudele Vene föderatsiooni või mõne muu võõrriigi kodanikele valimisõiguse. 

Nüüd, mis siis juhtus kodakondsusega ja mittekodanikega, seda me enam-vähem teame. Aga igaks juhuks ütlen, et see lootus, mis oli 1992. aastal, et suhteliselt kiiresti valivad mittekodanikud Eesti kodakondsuse, saavad Eesti passi ja see on ajas kiiresti mööduv probleem, osutus ainult osaliselt tõeks. Esiteks, Eesti kodakondsuse võtmise protsess on läinud küllaltki aeglaselt – see on muidugi suhteline küsimus, kas see on kiire või aeglane –, ja teiseks hakkas Vene föderatsioon ka mitmeid kampaaniaid tegema ja õhutama inimesi võtma Vene kodakondsust. Nii et 2011. aastaks oli olukord selline, kus nendest isikutest, kes Eestis ennast pidasid etnilises mõttes venelasteks, olid 54% Eesti kodanikud, 24,3% Vene kodanikud ja 21,1% kodakondsuseta ehk halli passiga. Kusjuures kuni 17-aastastest venelastest 84,5% olid Eesti kodanikud. 2021. aastaks on see olukord selline – siit saab selle trendi, nagu eesti keeles öeldakse, kätte –, et kõikidest Eesti venelastest oli Eesti kodakondsusega ligi 60% ehk 58,8%. 

Praegu me oleme lühidalt öeldes olukorras, et nendest inimestest, kelle puhul me lootsime – või põhiseaduse kirjutajad lootsid 1992. aastal –, et nad suhteliselt kiiresti astuvad Eesti kodakondsusesse ja nende nüüd juba ka lapsed ja lapselapsed tegelikult, eks ole, on 60% Eesti kodanikud ja umbes pooleks siis ülejäänud Vene kodanikud ja halli passi omanikud.

Mis on siis juhtunud, on see, et määratlemata kodakondsusega isikute arv, kui neid oli Eestis 1992. aastal umbes 35%, siis nüüd on neid 5%. Samal ajal Vene kodanike arv on mitmekümnekordistunud. Nii et reaalne olukord on tegelikult väga teistsugune. Loomulikult me võime neid neid suundumusi vaadates väita, et 20 aastat veel, ja see probleem on kadunud. Aga vahepeal on maailm meie ümber peaaegu tundmatuseni muutunud. Ja mis on eelnõu esitajate arvates eriliselt muutunud? On muutunud ka kodakondsuse tähtsus demokraatias, kodakondsuse tähtsus julgeolekupoliitikas. Kodakondsuse erikaal on olulisem, kui see oli 30 aastat tagasi. Eriti on see kasvanud alates 2022. aasta veebruarist, kui algas või õigemini plahvatuslikult kasvas Vene föderatsiooni agressioon Ukraina vastu. 

Kõik me oleme tähele pannud, et Eesti ühiskonnas on valdav enamus ja erakonnad, kes on esindatud Riigikogus, jõudnud tõdemusele, et agressorriikide kodanikel ei tohiks olla Eesti valimistel hääleõigust. See ei ole aktsepteeritav. Need argumendid on meile kõigile teada. Paljud need isikud on sõjaväekohuslased agressorriigis, nad saavad valida [Venemaa] mittevabadel valimistel ja teevad seda ka, vähemalt osa neist. Ja on palju näiteid selle kohta, et agressiivsed riigid kasutavad oma kodanikke poliitilise instrumendina teise riigi protsesside mõjutamisel. Räägin sellest pärast võib-olla natukene pikemalt.

Nüüd eelnõu, kuidas me selleni jõudsime. Mõnda aega, nagu te teate, otsiti võimalust piirata, peatada või ära võtta – kuidas keegi soovis – agressorriigi kodanike valimisõigust seaduse kaudu. Need institutsioonid, kes Eestis ameti poolest põhiseaduslikkuse järelevalvega tegelevad, on üsna üksmeelselt leidnud, et valimisõigust või täpsemalt hääleõigust ei saa ka piirata, ei saa ära võtta ilma põhiseadust muutmata. Ma ei taha seda vaidlust uuesti avada, kas saab või ei saa. Me oleme arusaadavalt jõudnud järeldusele, et lepime sellega, et põhiseadust on tarvis muuta, ja hakkame seda tegema. 

Nüüd, see pakutav eelnõu on ajendatud muidugi sellest õiglusevajadusest, mis tundub ühiskonnas olevat, et agressorriigi kodanikud ei peaks Eestis valima, aga ta läheneb sellele küsimusele siiski laiemalt. Alusväide on see, et Eestis on praeguseks kujunenud selline elanikkonna kodakondsuslik koosseis, kus suur osa, liiga suur osa elanikkonnast on agressorriigi kodanikud. Samal ajal on kogu maailma üldine arengusuund selline, et demokraatiad on kaitses, autokraatiad tugevnevad, uusi agressioone [on alust] pigem oodata, kui mitte oodata. Eesti on asunud oma riiklust kaitsma sõjaliselt märksa enam ja me leiame, et seda on vaja kaitsta ka õigusruumis. Põhiseadus ongi selleks, et kaitsta meie elukorraldust. 

Nii et me läheneme sellele positiivselt – selles mõttes, et eelnõu teeb ettepaneku määratleda nende riikide kodanikud, kellel on hääleõigus, ja ülejäänutelt see ära võtta või neile seda mitte anda. Praegu on ettepanek see: [hääletada] võivad Eesti kodanikud – see ei vaja ilmselt selgitamist –, Euroopa Liidu ja NATO [riikide] kodanikud. 

Miks selline valik? Esiteks, muidugi meil juba de jure on Euroopa Liidu kodanikel valimisõigus Lissaboni lepingust tulenevalt. Ka Eesti kodanikel on hääleõigus Euroopa Liidu teistes liikmesmaades. Nii et mõnes mõttes see on meil juba niikuinii olemas. Euroopa Liit on meie demokraatlik väärtusruum, mille ühtsus on meile tähtis. 

Teiseks, NATO. Selle üle võib muidugi vaielda. NATO-s on ka riike, kes ilmtingimata ei ole meie demokraatliku väärtusruumi reservatsioonideta liikmed. Aga NATO ühtsus on Eestile eluliselt oluline ja meie liitlassuhted on väga tähtsad. See on selline väike sümboolne samm, et me tähtsustame ka oma julgeolekuruumi lisaks oma väärtusruumile. 

Siin on küsitud korduvalt, kas need Vene kodanikud, kes Eestis elavad ja [kellest paljud] on siin aastakümneid elanud, tõepoolest kujutavad endast mingisugust otsest ohtu, kui nad saavad valida. Kindlasti mitte personaalselt ja ka grupina ei ole nad mingisugune eriline oht. Küll aga me näeme seda ohtu kahetisena. 

Esiteks, see asjaolu, et agressorriigi kodanikud valivad Eestis, ilmselgelt riivab Eesti kodanike õiglustunnet ja häirib õigusrahu ühiskonnas. See on valdava osa Eesti kodanike arvates ebaõiglane. See õigustasakaal või õigusrahu on paigast ära ja seadusandja ülesanne peab olema see taastada. Ja teiseks on meil muidugi ka ikkagi päris palju näiteid sellest, kuidas on Vene kodanike ja Vene kodakondsuse kaudu proovitud protsesse teistes riikides mõjutada, ja mitte ainult endises Nõukogude Liidus, vaid ka näiteks Saksamaal või Küprosel. Nii et tähelepanuta seda jätta ei saa. See ei ole üksnes teoreetiline risk. 

Mis veel? Mida see eelnõu tegelikult teeb, on see: selle vastuvõtmisel kehtestatakse Eestis kodakondsustsensus kohalikel valimistel. Seni on ainsad tingimused olnud järgmised: alaline elamine ja vanus. Nüüd kehtestataks see õigus [peale Eesti kodanike] ka Euroopa Liidu ja NATO [riikide] kodanikele. 

Eelnõu näeb ette ka seda, et siin eelnevalt kõne all olnud määratlemata kodakondsusega isikutele ehk lihtsas keeles öeldes halli passi omanikele säilitatakse hääleõigus. On räägitud sellest, et me tahame neile seda anda. Rõhutan veel kord: neil on see. Neile anti see teadlikult, teistsuguste põhjendustega võib-olla, mis täna kehtiksid, 30 aastat tagasi. Nii et küsimus on neile selle jätmises, säilitamises. Mis on põhiargumendid lisaks sellele, et see õigus neil juba on?

Hea kolleeg, kuna on tegemist olulise eelnõuga, siis ma olen valmis juhatajana andma teile 5 minutit lisaks.

Aa, kas juba on 20 minutit täis? 

Jah.

Vabandust! 

Aga prooviks siis 5 minutiga [hakkama saada]. 

Ma lõpetan kiiresti.

Viis minutit on teil veel aega. 

Üldiselt kehtib õigusriigis õiguskindluse printsiip, mis tähendab seda, et õigusi ei vähendata ja seaduskeskkonda ei halvendata isikute jaoks ilma sellest ette teatamata. Inimestel on õiguslik ootus, et nende vabadused säilivad. 

Eesti Vabariik on küll lootnud, et halli passi omanikud võtavad Eesti kodakondsuse, aga me ei ole neile kunagi öelnud, et kui te mingiks ajaks ei võta, siis te kaotate valimisõiguse. Nüüd põhiseadusega nii tegemine läheks selgelt õiguskindluse vastu. Nende suhtes ei saa rakendada seda argumentatsiooni, mis puudutab võõrriigi kodanikke, neil ei ole ühegi riigi suhtes lojaalsuskohustust, kui on, siis Eesti suhtes. Eestis on neil alalise elaniku staatus, sest nad on võtnud kohustuse austada Eesti seadusi. Ja Eesti tegelikult kaitseb neid. Nad kuuluvad rahvusvahelise õiguse mõttes nagu Eesti riiki. Nii et kodakondsuse argument ei kehti. 

On tõsi, et ühiskonnas on palju neid, kes arvavad, et [need inimesed] ei vääri valimisõigust. Aga see, mida inimesed arvavad, sageli ei ole õiguspärane. Nii et kui on häid mõtteid – meil algab kohe muudatusettepanekute periood –, siis me oleme valmis seda küsimust edasi arutama. Aga praegu on meie ettepanek selline, nagu ma kirjeldasin, ja ühtlasi loodame selle eelnõu vastu võtta kiirendatud korras. Hääletus peaks toimuma märtsis, nii et järgmisteks kohalikeks valimisteks oleks see asi lõpuks ometi tehtud. Aitäh!

Esmalt väga suur tänu teile väga põhjalike teadmiste, eeltöö ja sellest tulenevalt igati loogilise, väga hea ja argumenteeritud ettekande eest! Aga kuna tõepoolest on tegemist põhiseaduse muutmise seaduse eelnõuga, siis ma võtan erandina Varro Vooglaiu küsimuse istungi juhatajale, enne kui me läheme küsimuste juurde. Palun, Varro Vooglaid!

Suur tänu! Mind lihtsalt natuke hämmastas teiepoolne kommentaar, et kuna tegemist on olulise eelnõuga, siis te ei pea vajalikuks pidada kinni kodu- ja töökorra seaduses selgesõnaliselt kõne pikkusele sätestatud piirangutest. Ma tahaksin selle kohta teie käest küsida. Kas edaspidi ongi nii, et kui teie hinnangul on eelnõu kuidagi oluline ja puldis juhtub olema ka teie erakonnakaaslane, siis te annate vabalt, kodukorraseaduseväliselt aega juurde? Millistest kriteeriumidest lähtuvalt see kõnede pidamise pikkus siis edaspidi saab olema määratletud, et me ka teaksime? Enda arvates mõnikord tuled pulti päris olulise eelnõuga, kas siis võib eeldada, et saab aega juurde?

Kurb natukene, Varro. Sa oled alati ju väga põhjalik ja täpne õigusküsimustes. Esiteks, ma arvan, et siin saalis ei kahtle mitte keegi, et iga põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu on väga oluline. Ma arvan, et selles ei kahtle küll mitte keegi. Ja teiseks, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §‑s 67, mis räägib ettekandest, on kirjas, et selleks on 20 minutit, ent istungi juhataja võib kokkuleppel ettekandjaga ettekandeks antavat aega pikendada. Nii et sada protsenti kooskõlas Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega. 

Nüüd läheme küsimuste juurde. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma kogu aeg kuulen, et Venemaa kodanikelt tuleb valimisõigus ära võtta, kuna osa neist toetab Putinit. Ma avaldan teile ühe saladuse: ka Eesti kodanike seas leidub Putini toetajaid. Teie aga tahate karistada kõiki Eestis elavaid Venemaa kodanikke, see tähendab, et rakendate kollektiivse karistamise põhimõtet. Kas see vastab demokraatia ja õigusriigi põhimõtetele?

Ma olen nõus, et see argument on kõlanud, küll mitte minu suust, aga ajakirjanduses küll, et valimisõigus tuleb ära võtta, kuna nad toetavad Putinit. Ja see ei ole kindlasti õiguslikult pädev ja õigusriigile kohane argument. Küsimus on, nagu ma üritasin kirjeldada, selles, et nii Eesti julgeolekuolukord kui ka Eesti demokraatiaolukord on selline, et valdavale enamusele Riigikogust tundub, et võõrriikide kodanikud ei tohiks Eesti valimistel valida. 

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Suur tänu selle ajaloolise ülevaate eest! Tõepoolest, Eesti Vabariigi põhiseadus on väga hea dokument, au kõigile, kes omal ajal selle koostamise juures oma panuse andsid. Ma usun, et tegelikult ka siin saalis on meil kõigil teatud aukartus põhiseaduse ees, me pole läinud seda kergekäeliselt muutma või täiendama. Aga tänaseks on seda siiski tehtud viiel korral. Ja minu küsimus on: mis on sinu arvates kõige problemaatilisem ja keerukam aspekt tänase muudatuse kontekstis?

Aitäh! Sa ilmselt ei pea silmas menetlust, vaid sisu, eks ole. Kui me räägime eelnõu sõnastusest, mis on esitatud, siis selle teises lauses "Kodakondsuseta isikute ja hääleõiguslike välismaalaste valimisnimekirjadesse kandmise tingimused ja korra sätestab seadus." on teatav vastuolu. Me saame loomulikult poliitilise otsusega sellise teksti vastu võtta. Ma võib-olla avan liialt kaarte, olen liialt avameelne, aga ma selgitan, milles on vastuolu. Vastuolu on selles, et valimised on vabad, üldised, ühetaolised, otsesed ja salajased. See on kõikide valimiste puhul, need on alati ühetaolised. [Eelnõust] võiks järeldada, et meil [hakkab olema] on ühtemoodi valimisõigus või hääleõigus Eesti kodanikel ja teistsugune hääleõigus halli passi omanikel. Võib väita, et me tahame teha kahesugust hääleõigust, mida põhiseaduse teised paragrahvid ja üldine õigusriiklus ei luba. Kas see on ületatav? See selgub. Me kindlasti räägime veel põhiseaduse asjatundjatega ja nii edasi, aga ütleme, selles teoreetiliselt võiks olla probleem. Samas võib ütelda, et lõppude lõpuks rahva esindajad võivad poliitiliselt otsustada, milline on valijate ring Eestis. See suveräänne õigus on meil olemas.

Andrei Korobeinik, palun! 

Aitäh! Ma eeldan, et see põhiseaduse muutmise soov on tingitud julgeoleku kaalutlustest. Algatajad eeldavad, et see parandab olukorda. Mul on esimene küsimus see, et kas sinu hinnangul olukord paraneb ehk siis siin elavate Vene kodanike lojaalsus tõuseb või hoopis langeb. Ja teiseks, kas julgeolekuolukord on praegu keerulisem, kui ta oli siis, kui Venemaa sõjavägi oli 1990. aastate alguses Eestis, ja siis, kui põhiseadus sellisel kujul, nagu ta praegu on, vastu võeti?

Õige mitu küsimust. Esiteks, ma ei ole päriselt nõus sellega, et selle on ajendanud julgeolekuolukord. Selle eelnõu on ajendanud nii-öelda õigusrahu taastamise soov, kuna selles, et Vene kodanikud saavad Eesti valimistel valida, tajutakse ebaõiglust ja absurdi, eriti sõja taustal. Peale selle, noh, Eesti kodanikud ei ole kunagi saanud Vene valimistel valida ja nii edasi. Ja kui me julgeolekust räägime, siis sellega me maandame ühe riski, mis ei ole ilmtingimata realiseerunud Eestis, ja see risk on see, et kui näiteks võetakse ette operatsioon, kus suunatakse väljastpoolt palju raha Vene kodanikele Eestis, kes saavad valida, suunatakse nad valima mingit kindlat poliitilist jõudu. Seda me nägime Moldovas, seda me nägime Gruusias ja mitmel pool veel, isegi Saksamaal.

Loomulikult on olemas ka halli passi omanikud ja on ka Eesti kodanikud, kellele saab maksta, ja nõnda edasi, aga vähemasti ühe grupi puhul, kellel on konkreetne lojaalsussuhe meile vaenuliku riigiga, see võtab ühe riski maha. Aga see ei ole selle eelnõu põhiline ajend. Põhiline ajend on see, et tänapäeva maailmas tundub, et me peame ennast ikkagi kaitsma, oma demokraatiat kaitsma sel teel, et valida saavad meie kodanikud ja meile sõbralike riikide kodanikud. Ja lisaks peaks see andma nükke neile Vene kodanikele, kes soovivad valimistel osaleda. Neil on alati võimalik saada Eesti kodanikeks.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Parandan kohe kahte asja, mis te olete öelnud. Esiteks, see viimane, nagu oleks hõlpsasti võimalik saada Eesti kodakondsus, kui sul on Venemaa pass. No ei ole seda võimalust praegu. Sa võid üritada loobuda Venemaa kodakondsusest, sest muidu sa ei saagi Eesti kodakondsust. Eesti ei anna sulle Eesti kodakondsust, juhul kui sul on mõne teise riigi kodakondsus olemas, aga Venemaa lihtsalt ei vabasta sind oma kodakondsusest. Neid näiteid on hästi palju. 

Teine asi on see, et te ütlesite, et Eesti on Euroopas üks vähestest riikidest, kus kohalikel valimistel saavad hääletada kolmandate riikide kodanikud. Tegelikult neid riike on Euroopas hästi palju. Põhiliselt on need Põhjamaad ja me ju kogu aeg tahame Põhja-Euroopa osa olla. Ja teiseks nendes riikides, paljudes riikides saab isegi kandideerida kohalikel valimistel, mitte ainult hääletada. Mu küsimus on selline. Kas teie arvates see muutmise ettepanek parandab lõimumist? Kas nüüd need inimesed, kes jäävad valimisõigusest ilma, muutuvad lojaalsemaks Eesti riigile? Kas lõimumine hakkab paremini tööle?

Aitäh!

See küsimuse esimene pool, märkusena esitatud, oli Vene kodakondsusest lahkumine, eks ole? Sellega olen nõus, et Vene Föderatsioon on eriti viimastel aastatel teinud väga keeruliseks isikute lahkumise Vene kodakondsusest. On kõikvõimalikke nõudeid ja nõnda edasi. Ja sellest on meil ka selle eelnõu arutelul olnud juttu, et Eesti peaks kaaluma mingisugust lihtsustatud protseduuri, et miks me peaksime nagu Putini näpunäite järgi [tegutsema]. Kui inimene ütleb meile, et ta on Vene [kodakondsusest] loobunud ja näiteks saadab meile oma passi, kas meil on ilmtingimata vaja Vene Föderatsiooni kinnitust, et inimene on lahkunud Vene kodakondsusest? Nõukogude Liidu ajal paljud riigid ei pidanud seda vajalikuks, kui inimene oli Nõukogude Liidust lahkunud ja ütles, et ta ei taha enam olla Nõukogude kodanik. Nii et seal on probleem. 

Samas on viimasel ajal ka teateid sellest, et Vene kodakondsusest lahkumine on jälle lihtsustunud. Aga see ei ole tegelikult selle eelnõu teema. 

Nii. Ja see küsimus oli? (Saalist vastatakse.) Lõimumine? Ma usun, et see eriliselt ei mõjuta lõimumist. Võimalik, et ta lükkab mõningaid Vene kodanikke mõtlema sellele, et tulla Eesti kodakondsusesse. Ta juhib tähelepanu sellele, et Eesti kodakondsus on olulisem ja tõstab Eesti kodakondsuse kaalu. See võib ka halli passi omanikes selle vastu huvi tekitada. Ma arvan, et kui, siis pisut see aitab kaasa, aga mingi imerelv see kindlasti ei ole.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kõnemees! Ma tänan samuti selle ülevaate eest ja kõigepealt ütlen, et erakond Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid leiab, et Eesti elektoraat peaks ikkagi piirduma ainult Eesti Vabariigi kodanikega kõikidel valimistasanditel. Me praegu mõistame, et Euroopa Liidu riikide kodanikud peavad praegu elektoraadi hulka kuuluma kohalikel valimistel, aga me ei poolda seda, et põhiseadusesse kirjutatakse määratlemata kodakondsusega isikute valimisõigus. Aga küsimus on järgmine. Vaadake, põhiseaduse muutmise viis otsustatakse eelnõu kolmandal lugemisel ja oletagem, et kolmanda lugemise eel selgub, et kiireloomuliseks põhiseaduse muutmiseks vajalikke hääli kokku ei tule. Kas siis on eelnõu algatajad valmis saatma selle eelnõu rahvahääletusele?

Seda ma pean eelnõu esitajatega arutama. Seni ei ole meil seda kavas olnud, nii et ma ei tea, kas me oleme või ei ole.

Kert Kingo, palun!  

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te ütlesite oma sõnavõtus, et halli passi omanikud on Eesti riigile lojaalsed. Nüüd, kui kodakondsuse seadust vaadata, siis isik, kes Eesti kodakondsust taotleb, peab andma lojaalsusvande ja tõotuse, et ta on ustav Eesti riigile. Aga need määratlemata kodakondsusega isikud ehk siis halli passi omanikud ei ole aastakümnete jooksul soovinud seda teha, kuigi neil see võimalus on. Ehk siis nad ei ole soovinud Eesti riigile truudust ja lojaalsust vanduda. Ma küsingi, millel põhineb teie usk, et nemad on lojaalsed Eesti riigile.

Aitäh! Ma tegelikult ütlesin, et neil ei ole lojaalsuskohustust ühegi teise riigi suhtes ja neil on lojaalsuskohustus Eesti suhtes. Nad ei ole, jah, andnud kodanikuvannet, see on tõsi, aga nende kohustus austada Eesti seadusi ja põhiseadust tuleneb välismaalaste seadusest. Me räägime siin alalistest elanikest, neil on Eestis kas alaline elamisluba või elamisõigus, mille üks tingimus on Eesti seaduste austamine. See on seaduses kirjas.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Väga suur tänu selle väga hea ajaloolise ülevaate eest ja üldse põhjaliku ettevalmistuse eest selle seaduseelnõu juures. Meil on täna kaks erinevat seaduseelnõu siin arutamisel, aga kui hääli lugeda, siis kahe seaduseelnõu peale kokku 85 saadikut toetab seda, et agressorriikide kodanikelt võetaks valimisõigus ära. Seda on tõesti väga palju, sellist üksmeelt on siin saalis harva näha. Minu meelest te tõite kenasti välja, et Eesti riigil on õigus end kaitsta. See ei ole kellegi süüdistamine ega kahtlustamine, vaid meil on olukord muutunud. Meil on rohkem Vene kodanikke kui siis, kui see põhiseadus 90-ndate alguses vastu võeti. Agressorriigid ähvardavad meid otseselt. Aga on ka kolmas asi, mis on muutunud, ja see on võimalus omandada Eesti kodakondsus, kui sa oled eesti keele ära õppinud.

Kas te näete seda nii-öelda teise sammuna? Siin saalis kaks aastat tagasi võeti vastu otsus minna üle eestikeelsele haridusele ja loodi rohkem võimalusi …

Aitäh, hea kolleeg! 

… eesti keelt omandada ja siis ka saada Eesti kodakondsus.

See võimalus on tegelikult olnud kodakondsuse seaduse vastuvõtmisest 1995. aastal. Lisaks muudele tingimustele, mis peavad olema täidetud, on ka eesti keele omandamine. Aga jah, see on kindlasti üks samm sellel pikal ja vaevalisel teel, kus me praegu oleme.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! No mina küll ei ole päris kindel ka selles, et praegune olukord ja praegune eelnõu, mida te esitlete, läheb kokku kõigi reformierakondlaste sisemise veendumusega. Ma olen miskipärast päris kindel, et nii mõnigi on veendunud, et ei saa sotside pilli järgi lõputult valitsuses tantsida, olgu see maksuõigus, olgu see eelarve või olgu see pidev flirtimine küll Vene kodanike valimisõigusega ja nüüd siis ka mittekodanike valimisõigusega. Sellepärast ma küsin teilt kui eelnõu esitajalt, kas reformierakondlaste puhul ikkagi ei ole nii, et teil on võimalus, arvestades praegust häälte hulka, leida toetust rohkem opositsioonist kui tantsida sotside pilli järgi. Millal te selle ära lõpetate?

Aitäh! Ma ei tea tõepoolest, milline on kõikide reformierakondlaste sisemine veendumus. Need, kellega me seda eelnõu sisuliselt oleme arutanud nii koalitsioonis kui opositsioonis, õnneks ei ole erakonna poliitikasse tirinud seda teemat siiamaani. Minu jaoks isiklikult on see teema väga oluline alates aastast 1990, kui ma avaldasin Vikerkaares ühe artikli Eesti kodakondsusest. Tegelikult, muide, mõnes mõttes tuleb mul süü omaks võtta, sest ma esitasin [selles artiklis] kontseptsiooni, et me peame Eesti Vabariigi okupatsiooni lõppedes looma sellise mittekodanike kategooria, sest nad ei ole järjepidevuse alusel Eesti kodanikud. Ma olen sellega tegelnud sellest saadik, kui Reformierakonda ja sotse veel ei olnud olemas.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleeg! Ma pean teid tunnustama. Te olete vist esimene, kes ütles, et julgeolekuga ei ole siin mingit pistmist, et pistmist on demokraatiaga. Aga mina väidan, et see on julgeolek: meie küsimus, mida me täna arutame ongi julgeolek. Sest sisejulgeolek on nii tugev, kui tugev on ühiskond, kui tugevad on inimesed ja kui ühtsed on need inimesed, kes siin elavad, kaasa arvatud need, kellelt tahate ära võtta valimisõiguse. Seda me on kuulnud igas foorumis, nii peaministrilt kui ka teistelt ministritelt, et me peame olema ühtsed, meil ei tohi olla politiseerimist ja nii edasi. Küsimus: kas siis siiamaani meil demokraatiat ei ole olnud, kui te räägite, et te vastavalt demokraatia põhimõtetele praegu seda teete? Ja teine küsimus: mis te arvate, kui palju inimesi te praegu tõukate eemale lojaalsusest Eesti riigile?

Aitäh! Üsna mitu küsimust. No ma päris seda ei öelnud, et julgeolekuga üldse ei ole midagi pistmist. Aga ma olen nõus, et see on ühiskonna sidususe seisukohalt tundlik ja vastuoluline teema. Ja ega ma ei tea, kas see parandab ühiskonna sidusust või halvendab. Kui me vaatame Vene kodanike valimisaktiivsust Eesti valimistel, kohalikel valimistel, siis huvitaval kombel nemad on aktiivsemad valijad kui halli passi omanikud. See nagu viitab sellele, et halli passi omanikud, kes justkui ei ole poliitiliselt ennast Eestiga sidunud kodakondsuse kaudu, on poliitiliselt veel passiivsemad. Miks see nii on? Ja nõnda edasi. 

On tõesti see küsimus, et me ikkagi – enam see asi ei ole küll nii hull – räägime 70 000 inimesest laias laastus, pluss mõned tuhanded veel, kes on teiste riikide kodanikud, ja kitsendame [nende võrra] hääleõiguslike kodanike ringi, kui objektiivselt võtta. Ma olen nõus, et demokraatias tegelikult pigem nii ei tohiks teha. Aga meil on üldine keskkond selline, et mulle tundub, et siiski usaldus demokraatia vastu tugevneb sel teel, kuna meil on ikkagi ju väga suur osa valijaid Eesti kodanikud, kes leiavad, et see asi nii ei lähe. Selles ei ole süüdi need Vene, Valgevene või näiteks ka Jaapani kodanikud, keda see puudutab. Aga see on valdava enamuse Riigikogu soov ja tahe.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Ma arvan, et siin saalis on vähe inimesi, kes ei nõustuks sellega, et printsiibis võiks riigis olla valimisõigus nii parlamendivalimistel kui ka kohalikel valimistel vaid kodanikel. Aga paraku me ei opereeri alati sellistes täiuslikes tingimustes ja peame paratamatult arvestama sellega, millised on ühe või teise otsuse kaugeleulatuvad mõjud. 

Te ütlesite hetk tagasi, et ega teie ka ei tea, kas see seadusemuudatus, millest me täna siin räägime, suurendaks või hoopis halvendaks ühiskonna sidusust. Mulle tundub, et veelgi hullem on see, et me tegelikult ei tea ju ka seda, kas see vähendaks või hoopis suurendaks julgeolekuohtu. Ja sellest tulenevalt peakski olema analüüsitud, milline on see reaalne julgeolekuoht, mis ühelt poolt eksisteerib, kui seadust ei muudeta, ja milline on see julgeolekuoht, mis võib tekkida, kui seadust muudetakse. Kas teie ei nõustu minuga, et kui selliseid analüüse tehtud ei ole, siis on vastavate eelnõude menetlemine kaunis vastutustundetu?

Aitäh! Ma olen nõus, et selliseid analüüse peaks tegema. Aga ma ei ole sugugi veendunud, et selliseid analüüse peaks ilmtingimata tegema seadusandja. Seda peavad tegema need, kes tegelevad julgeolekuga. Muidu me oleksime ju silmakirjalikud, kui me hakkaksime endale valijaid valima – neil, kes ei meeldi, ei lase valida, ja neil, kes meeldivad, laseme. Me ikkagi lähtume õiglusest ja õigusest ning sellest, kuidas me tajume hetkel oma valijate õiglustunnet. Sellest me lähtume. Ja sel juhul tuleb teha ka julgeid otsuseid, mis võivad olla riskantsed. 

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Viimasel ajal olen ma väga palju suhelnud nende inimestega, kes on selle seaduseelnõu vastu. Ma olen üritanud neid veenda selles, et Eesti ei taha kedagi karistada, vaid me mõtleme õiglustunde ja julgeoleku peale. Aga vastu olen ma kuulnud väga palju manipuleerivat retoorikat. Ja minu küsimus on selles, kuidas me saame kõnetada neid inimesi, et selgitada neile, miks me niiviisi teeme. Või on need inimesed sisuliselt meie jaoks meie peades ja mõtetes juba kaotatud?

Aitäh! Eks me oma seaduste kaudu neid ju ka kõnetame, aga mitte ainult, eks ole. Antud juhul ma ei ole kindel, et põhiseaduse eesmärk peaks olema integratsioonipoliitika. Jah, ühiskonna sidusust tuleb hoida, aga peab olema huvide tasakaal. Ja antud juhul kahjuks on nii, et see tasakaal on paigast ära. Loomulikult on neil olnud võimalus – jah, küll teatud tingimustel, keelenõuded ja nõnda edasi – Eesti kodakondsusesse tulla. Mis puudutab karistamist, siis valimisõigus ja üleüldse poliitiline tegevus, eriti mittekodanike poliitiline tegevus ei ole kaetud Euroopa inimõiguste konventsiooniga, [selle kohta] on eraldi artikkel 16. See [tegevus] ei kuulu konventsiooniga kaitstavate õiguste hulka. See on puhas riigi poliitiliste struktuuride pädevus. Kas seda tajutakse karistusena, ma ei oska ütelda. Aga see ei ole mõeldud karistusena. 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Minu küsimus tuleb ka välismaalase passi ehk halli passi kohta. Tegelikult ju on nii, et sellel rühmal on piirangud Eesti õigusruumist johtuvalt. Üks on näiteks see, et kaitseväeteenistusse neid ei kaasata. Minu küsimus läheb siit laiemaks ja on ka tulnud välja ju teatud nüansid. Selgub, et lisaks välismaalase passile on osal nendel inimestel ikkagi tegelikult olemas ka kodakondsus, mida varjatakse. Kas seda eelnõu koostamisel arutati? Kas koguti mingeid andmeid, kui palju selliseid isikuid võiks olla ja millest see varjamine tegelikult võib olla tingitud? Kas ka seda poolt analüüsiti, käidi läbi? Ja kas ka seal leiti analüüsides julgeolekuohtu?

Kõigepealt, halli passi õiguslik staatus on Eestis selline, et tegelikult hallid passid on mõnes mõttes ka õiguslikult hallis alas. Põhiseadus ütleb, et tegemist on kodakondsuseta isikutega, mõnes seaduses on nad määratlemata kodakondsusega isikud, aga tegelikult nende suhtes kõige enam kohaldatakse välismaalaste seadust. Neid koheldakse enamasti kui välismaalasi. Eestis elamise õigus on neile antud tegelikult välismaalaste seaduse alusel, kuigi nad ei ole välismaalased. Nad on natukene nagu RMK, kes kuulub avalikku sektorisse, aga samas ajab metsaäri. 

Jah, seda küsimust, selle riski olemasolu paar korda mainiti erinevatel aruteludel. Ja on teada, et tõepoolest on Eestis isikuid, kellel on mitu passi. Aga esiteks, neid on tõenäoliselt üsna palju ka Eesti kodanike seas. See ei ole kindlasti mitte põhiseaduse tase, et seda sõnastada põhiseaduses. Kui selline mitme kodakondsuse pidamine on seaduserikkumine Eestis, kui seda esineb, siis sellega peavad tegelema vastavad asutused. Me ei hakka ju ka Eesti kodanike valimis‑ ja hääleõiguse üle otsustama selle tõttu, et osal neist on ka mõne teise riigi pass taskus.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kaitsepolitseiameti endine juht Arnold Sinisalu kahtleb Vene ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmise vajalikkuses, sest see võib probleemide lahendamise asemel neid juurde tekitada, sealjuures ka julgeolekuohtu. Palun teie kommentaari.

Ma olen temaga nõus selles plaanis, et see võib tekitada uusi ohte. Kindlasti tekitab see ka kaitsepolitseile uusi ülesandeid. Ja miks peaks kaitsepolitsei tahtma väga palju rohkem tööd? Aga see ei tähenda seda, et see ei oleks õige samm.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Eelnõu algatajad soovivad kaitsta põhiseaduslikke väärtusi ja demokraatlikku õigusruumi, aga seda väga kummalisel moel. Eelnõu seletuskirjas on toodud loetelu riikidest, kes kuuluvad meiega ühisesse väärtusruumi, see tähendab, jagavad meiega ühiseid väärtusi ja kattuvaid julgeolekuhuve. Selle põhiseaduse muudatusega satuks enamik maailma riike teisele poole eraldusjoont. On ennekuulmatu, et oleme langenud sellisele tasemele, kus põhiseaduses öeldakse, millised riigid on meiega ühises väärtusruumis. See ju tähendab, et teised riigid, kes pole nimetatud, ei ole. Aga Jaapan, Austraalia ja veel kümned ja kümned riigid – kas nemad ei ole meiega ühises väärtusruumis? Ja mul on mure ka selle pärast, et see muudatus võiks kõigutada Eesti demokraatlikku riigikorraldust ja usaldusväärsust maailmas. Mida teie sellest arvate?

Aitäh! See on ju Euroopa Liidus praegu igal pool niimoodi, et valdavalt saavad kohalikel valimistel valida riigi enda kodanikud ja [teised] Euroopa Liidu kodanikud. Jaapan ja Austraalia on võib-olla meiega [ühises] väärtusruumis, aga erinevatel kontinentidel ja nõnda edasi. Ma ei näe selles erilist probleemi. Selle loogika kohaselt võiks väita, et viisarežiimid on üleüldse lubamatud, sest me diskrimineerime: ühe riigi kodanikud peavad viisaga reisima ja teised mitte, ja nii edasi. Selleks riikidel kodakondsus ongi, et määratleda valijate ringi. Vabandust, teine küsimus oli veel.

(Heljo Pikhof vastab saalist.) Ei olnud, küsimus sai … (Heljo Pikhof ütleb veel midagi.) Praegu teist küsimust ei saa. Te saate teise küsimuse registreerida. Aa, juba olete registreerinud. Siis saate täpsustada. Aga Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te mainisite oma kõnes ära, et tegelikult 1990. alguses avanes võimalus inimestele, kes ei [vastanud] 1938. aasta kodakondsuse seaduse nõuetele. Tegelikult, kui riik taastati, siis võeti selles osas, mis puudutab kodakondsuse taastamist, üle 1938. aasta kodakondsuse seaduse [põhimõtted]. Ja meil oli 500 000 inimest, kellel tol hetkel ei olnud võimalust Eesti kodakondsust võtta. Nad olid parasjagu Nõukogude Liidu passidega ehk siis kodakondsust kui sellist neil enam ei olnud, kuna Nõukogude Liit lagunes ära. Ja loomulikult ei olnud neil võimalust võtta Eesti kodakondsust, kuna lähtuti põhiseadusest, mis võeti  vastu 1938. aastal. Ja tegelikult tekkiski selline vaakum: viis aastat inimesed olid passideta, kodakondsuseta, aga nad pidid ikkagi kuidagi liikuma. Vene föderatsioon kasutas seda päris hästi ära, andes väga kergelt nendele inimestele Vene föderatsiooni passe. Alles 1995. aastal Tiit Vähi peaministriks tulekuga võeti see nii-öelda halli passi seadus vastu.

Teie aeg!

Ehk siis olukord oli tol ajal väga keeruline. Kindlasti nendel inimestel ei olnud võimalik võtta Eesti kodakondsust ja ei olnud ka soositud, et need Nõukogude Liidu inimesed, kel polnud kodakondsust, oleks saanud tegelikult kuidagi meie ühiskonda sulanduda. Te väitsite vastupidist.

Ma ei väitnud vastupidist.

Enne järgmist küsimust, Vadim Belobrovtsev, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Ma ütleks kolleeg Heljo Pikhofi kaitseks, et tegelikult tema küsis oma küsimuse ära ja ettekandja oli valmis sellele ka vastama. Teie aga ütlesite, et registreerige oma küsimus uuesti, siis saate uuesti küsida. Minu meelest ta ei pea seda uuesti tegema, sellepärast et ta küsis küsimuse ära ja ettekandja oli valmis sellele vastama. Nii et võib-olla ta oleks valmis ikkagi sellele vastama.

Istungi juhataja ei saa siin vastajale öelda, kas ta nüüd vastab sellele või ei. Ta saab …

Aga ma vastan Belobrovtsevi …

Vastate Helle-Moonika küsimuse järgselt, kui jäi meelde Heljo Pikhofi küsimus. Ja prooviks siis vastata ka Helle-Moonika Helme küsimusele. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja, sõna andmast! Hea kõneleja! Ütlesite väga õigesti, et võõrriikide kodanikud ei tohiks Eestis valida. Õige! Eestis peaksidki valida saama ainult Eesti kodanikud ja see on ka meie ettepaneku põhisisu, mis on eelnõus, mida hakkame arutama järgmises päevakorrapunktis. Teie aga selle eelnõuga tahate hakata sõna otseses mõttes põhiseadust ära solkima, lisades sinna valimisõiguslikuna määratlemata kodakondsusega halli passi omanikud, kes nüüd ja ka tulevikus võivad olla kes iganes. Te sellega sõna otseses mõttes solgite ära meie laste ja lastelaste tuleviku. Sest kui see teie tahtmine sotsiaaldemokraatide pantvangis olles nüüd läbi läheb, siis saavad meie laste ja lastelaste tulevikku Eestis määrama hakata ka mitte ainult ida poolt tulnud inimesed, vaid paljud muudki laiast maailmast kokku tulnud, kes otsustavad oma passi merre või võssa visata ja nende kodakondsust ei saa seega määratleda. 

Ma mõtlen, kus on nende inimeste terve mõistus, kes tahavad sellise võimaluse kirjutada Eesti Vabariigi põhiseadusesse. See on Eesti rahvusriigi häving. Ja olgem ausad, kuna Eesti on põhiseaduse kohaselt rahvusriik, siis on see ka põhiseadusvastane tegevus. Mida te arvate?

Aitäh! Ma proovin küsimused kiiresti filtreerida. Me ei arva, et see oleks Eesti rahvusriigi häving. Ja mittekodanike valimisõigus on praegu Eesti põhiseaduses. Selle eelnõuga me soovime luua õigusliku võimaluse seada sellele hääleõigusele teatavaid piiranguid. See on selle eelnõu teine lause. Halli passi omanikel on praegu kehtiva põhiseaduse järgi Eestis hääleõigus.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Kahjuks te selle väga olulise eelnõu sisu tutvustamise juurde ei jõudnud. Te piirdusite sellise ajaloolise ülevaate ja üldise taustaga, aga sisu juurde ei jõudnud. Mina küsin nüüd teie käest seda, mida ma küsisin ka põhiseaduskomisjonis, kus ma vastust ei saanud. Aga tänaseks, ma loodan, on algatajad siiski ka eelnõu sisu osas veidi suurema selguse saanud ja suudavad seda ka selgitada. Nimelt, te olete siia kirjutanud põhiseaduse muudatusena ühe delegeerimise, mis on ääretult kummaline: "Kodakondsuseta isikute ja hääleõiguslike välismaalaste valimisnimekirjadesse kandmise tingimused ja korra sätestab seadus." Oma ettekandes te seda üldse ei puudutanud. Ja siin selles kummalises sättes olete te nüüd pannud kodakondsuseta isikud ja hääleõiguslikud välismaalased ühtekokku, võrdsustanud. Mis korda te silmas peate nüüd? Kas mingit lojaalsusdeklaratsiooni, meelsuskontrolli või mida? Ja kas see tuleb tõesti üks kord nii välismaalastest hääleõiguslikele kodanikele kui ka kodakondsuseta isikutele või mitu korda? Mida siin sisuliselt mõeldud on?

Aitäh! Sellega me lihtsalt tahame luua õigusliku võimaluse üleüldse selliseid piiranguid seada. Millised need piirangud täpselt on, on seaduseelnõu tasand ja eraldi vaidluste teema. Praegu kehtiva põhiseaduse järgi taolisi piiranguid teha ei saa, seda vähemasti õiguskantsleri arvates ja presidendi arvates ja nõnda edasi. Taotleme selle sõnastusega, et oleks põhiseaduses selgelt öeldud, et neid saab teha. Millised need piirangud täpselt on? See on järgmine debatt.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus loomulikult sellesama teise lause kohta, mis puudutab nii määratlemata kodakondsuseta isikuid kui välismaalasi, kes tahetakse ühte punti panna. Nüüd, te ütlesite, et "sellega tahetakse", ja ma sain aru, et see "see" tähendab seadusemuudatust. Varasemalt on avalikkuses räägitud ka sotsiaaldemokraatide soovitud meelsuskontrollist. Kas teie hinnangul võib üks võimalus olla see? Kas te algatajatena olete arutanud –, ma ei tea, paljud sotsiaaldemokraadid on ju ka algatajad ja kusagil keegi pidi seda arutama –, kas see meelsuskontroll kirjutatakse mõnda olemasolevasse seadusesse või tehakse teie arvates uus seadus, mille alusel on võimalik inimeste meelsust kontrollida, et neid siis selle põhjal registreerida valimistel?

Aitäh! Meelsuskontrolli terminit on selles debatis palju kasutatud, aga mulle tundub, et mitte päris asja sisust rääkides. Kui me räägime võimalikest piirangutest, täpsustustest, mis tingimustel mittekodanik saab valida – lisaks sellele, mis juba seaduses kirjas on, eks ole, et alaline elanik ja üle 16 aasta vana –, siis neid tingimusi saab tegelikult seada kahes seaduses. See, millest sotsid mingisugusel perioodil rääkisid, puudutas KOVS-i ehk kohalike omavalitsuste valimise seadust. Seal peaks valimisprotseduuri lisama mingi tingimuse, et inimene saaks oma hääleõigust kasutada. Midagi peaks tegema. 

Meelsuskontrolliga – kui me seda sõna selle tegelikus tähenduses kasutame – me kindlasti läheksime vastuollu üsna mitme seadusega. Sellise asja kehtestamine ilmselgelt oleks põhiseaduse [§] 11 ja veel mõne [paragrahvi] vastu, eks ole. Me ei saa erinevatele gruppidele õigust erinevalt kohaldada. Teine seadus, kus selliseid tingimusi saab seada, on välismaalaste seadus. See puudutab alalise elamisloa andmise tingimusi, [Eestis elamise] õiguse tingimusi. On võib-olla mingisuguseid õiguslikke lahendusi, mida tasuks kaaluda. 

Aga veel kord, antud juhul see lause ei tee mitte midagi muud, kui loob õigusliku võimaluse neidsamu arutelusid seaduse tasandil pidada.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Siin tekkis arutelu selle üle, et kes saavad siis valida, kui see seadus võetakse vastu ja põhiseadust muudetakse. Mul on küsimus näiteks Moldova kodanike kohta, näiteks Ukraina kodanike kohta, kes omavad pikaajalist elamisluba Eestis elamiseks. Ma saan aru, et nemad jäävad sellest ringist välja. Kui see nii on, siis mis on seadusandja kaalutlus antud juhul? Kas te tõepoolest arvate, et Ukraina kodanike meelsus on kuidagi oht Eesti jaoks? Ja kui see nii ei ole, siis põhjendage palun, miks [neid nimekirjas] ei ole. Ma siit [eelnõust] lugesin ikkagi konkreetset nimekirja, kus Ukraina polnud mainitud.

Aitäh! Jaa, te olete õigesti aru saanud. Valijate, hääleõiguslike inimeste ring piiratakse Eesti, Euroopa Liidu ja NATO [riikide] kodanikega. Ukraina ei kuulu ei Euroopa Liitu ega NATO-sse. Kui nad sinna kunagi kuuluvad, siis saavad ka Ukraina kodanikud valida.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Lugupeetud ettekandja! Siin on vahepeal mõned väga lugupeetud ja pädevad inimesed avaldanud arvamust, kas see muudatus on vaja põhiseadusesse sisse viia või mitte. Põhiseaduse autorid, Põhiseaduse Assamblee liikmed on arvanud, et ei ole väga hea mõte hakata niimoodi põhiseadust muutma. Õiguskantsler ütles, et tema arvates ei ole see väga hea mõte. Ta oli pigem kriitiline ja ütles, et julgeolekuga ei ole siin kindlasti mingit pistmist. Ma saan aru, et selles te olete temaga päri. Endine kaitsepolitsei direktor Arnold Sinisalu ütles samamoodi, et mingit mõju julgeolekule see ei avalda ja võib mingite lahenduste asemel tekitada pigem probleeme, ka julgeolekuga. Mis teie arvate, kas selle eelnõu algatajate pädevus nendes küsimustes on suurem kui nendel inimestel, keda ma äsja nimetasin?

Aitäh! Need on lugupeetud inimesed, keda te nimetasite, aga nende pädevusse ei kuulu põhiseaduse muutmine. Algatajate pädevusse kuulub.

Andrei Korobeinik, küsimus istungi juhatajale.

Mul on sügav mure, austatud istungi juhataja. Me oleme siin mitu korda näinud, kuidas ettekandja unustab küsimuse sisu. Näiteks me oleme seda näinud siin hea kolleegi sotsiaaldemokraadi puhul. Mina olen küsinud, esitanud küsimuse, et juhul kui Ukraina kodanikud jäävad valimisõigusest ilma, siis miks. Sellele järgnes vastus, et jah, Ukraina kodanikud jäävad valimisõigusest ilma. Aga mul on küsimus teile ja võib-olla ka üks ettepanek. Küsimus on see, et kuidas ma oma küsimusele vastuse saan. Ja teiseks, kas te ei näe istungi juhatajana seda võimalust, et te lihtsalt tuletate ettekandjale meelde, mis küsimus oli? Ma väga selgelt näen, et meil läheb asi lappama. Siin on nii palju küsimusi veel, aga vastaja tähelepanu lihtsalt hajub. Ja see on tõepoolest oluline küsimus, me kavatseme ju siin põhiseadust muuta.

Istungi juhataja ei saa küsimust üle korrata, ta saab ainult anda küsijale [teise] küsimuse võimaluse ja vastajale vastamise võimaluse. Ma eeldan, et vastajal on ka mingi paber, et ta saab omale märkmeid teha mõne küsimuse puhul. Aga kui küsija on küsinud, siis on ka vastatud. Kui te küsisite, kas Ukraina kodanikud ei saa valida, siis vastus oligi, et ei saa valida. Nii et selles mõttes vastus oli korrektne. Aga kui te küsite, miks, siis sellepärast, et nad ei ole NATO-s ega Euroopa Liidus. Aga kui te soovite täiendada, siis saate täiendada Rene Koka küsimuse järgselt. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma loodan, et selle eelnõu menetluse käigus jõuame siiski sinnamaani, et võtame ka määratlemata kodakondsusega inimestelt valimisõiguse ära. Siin on täna mitmeid kordi juttu olnud sellest, et ega me tegelikult ei tea, kui paljudel neist on olemas mõne teise riigi pass. Aga minu küsimus on praegu see: kas arutasite või olete te kursis sellega, kui palju praegu ja millise meetodi järgi üldse aastal 2024 saab juurde tekkida halli passi omanikke Eesti Vabariigis? Mismoodi see mehhanism käib? Mismoodi neid juurde saab tekkida?

Aitäh! Topeltpasside teemast me juba me enne rääkisime ja ma ütlesin juba sellele küsimusele vastates, et tõenäoliselt see probleem on olemas, aga seda ei saa valimisõigusega või hääleõigusega kuidagimoodi lahendada. See probleem on Eesti passi omanike puhul tõenäoliselt suurem kui halli passi omanike puhul. 

Halle passe selle traditsioonilise grupi puhul, kes siia pärast 1992. aastat jäi, peaaegu enam juurde ei tule, sest üldiselt on asi arenenud nii kaugele, et kõik lapsed, kes koolis käivad, valivad kodakondsuse keskkooli lõpu ajal. Viimase statistika järgi oli alla 17-aastasi halli passi omanikke Eestis  60, ma vaatasin. 

Kuidas need tekivad? No neid tekib minimaalselt. Ja ka Schengeni süsteemis on olemas dokument, mis on põhimõtteliselt välismaalase pass, see ei ole midagi unikaalset. Seda antakse mõnikord asüülitaotlejatele, kui ei suudeta kodakondsust tuvastada või riik on kodakondsusest välja visanud. 

Aga sellist asja, nagu meil oli 1992 – need olukorrad on täiesti täiesti erinevad. Selles mõttes see hallide passide fenomen – ma ei tea, kas seda peaks probleemiks nimetama – on suhteliselt unikaalne. See on üks grupp inimesi, kes ajaloolistel põhjustel Eestis on. Seda ei ole kohane võrrelda seadustega Skandinaavias või Lääne-Euroopas. Need on sisuliselt rahvusvahelise õiguse mõttes peaaegu et põliselanikud, kellel ei ole kodakondsust. Sellist asja – erinevatel põhjustel – mujal Euroopas ei ole.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu eelmisele küsimusele vastates te ütlesite, et isikutel, kellel on määratlemata kodakondsus ehk kes on halli passi omanikud ja Eestis elamisloa saanud, on kohustus olla Eestile lojaalne. Samas need isikud ei ole ju tahtnud Eesti riigile truudust vanduda. Nad ei ole Eesti kodakondsust võtnud. Seega te soovite anda hääleõiguse ja otsustusõiguse siseriiklike küsimuste puhul isikutele, kelle suhtes puudub kindlus, et nad on Eesti riigile lojaalsed. Öelge palun, mille poolest need inimesed ehk siis halli passi omanikud erinevad teistest mittekodanikest.

Aitäh! Veel kord rõhutan, et [ei ole nii, et] me tahaksime neile hääleõigust anda. Neile andis hääleõiguse Eesti rahvas põhiseaduse rahvahääletusel 1992. aastal. Neil on see hääleõigus erinevatel põhjustel olemas. Nad on elamisloa saamise protsessis võtnud endale kohustuse austada Eesti seadusi. Samas neil ei ole jah samasugust lojaalsuskohustust, nagu on kodanikul, ja selle tõttu ei saa nad Riigikogu valida ja neil ei ole kaitseväekohustust. Jah, muidugi, nad ei ole õiguslikult Eesti Vabariigiga samas suhtes kui Eesti kodanikud, aga nad ei ole ka mingisuguses lojaalsussuhtes mõne teise riigiga, nagu Vene kodanikud on Vene riigiga või Valgevene kodanikud Valgevene riigiga. Õiguslikus mõttes nad ei ole. Mis nad personaalselt teevad, see ei puutu õigusesse.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Eelnevalt ma küsisin teie käest, kas te olete sama meelt, et peaks olema analüüs selle kohta, kas need sammud, mida me siin täna arutame, ikkagi vähendavad julgeolekuohte või hoopis võivad neid kasvatada. Te ütlesite, et te olete põhimõtteliselt nõus, [et on vaja,] aga selliseid analüüse ei peaks tegema mitte Riigikogu liikmed, vaid õiguskaitseasutused. Ja ma olen muidugi selles osas teiega nõus, ma ei arva vastupidist. 

Aga reaalsus on ju see, et neid analüüse ei eksisteeri, pole tehtud. Ja sellega seonduvalt muidugi võibki tekkida selline olukord, kus me lehvitades loosungeid julgeolekuriskide vähendamisest tegelikult võtame vastu otsuseid, mis julgeolekuriske hoopis kasvatavad. Kas teie hinnangul ei ole sellise ohu [mitte]aktsepteerimine vastutustundetu? 

Ja kuna mul on veel paar sekundit, siis ma ütlen, et loomulikult peaksid õiguskaitseorganid koostama analüüse selles väga tõsises küsimuses, aga minu hinnangul ja ma loodan, et te nõustute minuga, peaks meil kõigil Riigikogu liikmetena olema võimalik selliste analüüsidega tutvuda ja ühtlasi esitada küsimusi nendele inimestele, kes neeed analüüsid on koostanud.

Aitäh! Ohuanalüüse ju loomulikult tehakse pidevalt, ma eeldan, ja need, kellel meist on riigisaladuse luba või kes komisjoni töö tõttu selliste küsimustega tegelevad, saavad neid ka lugeda, ka Riigikogu liikmed. Aga veel kord, mina ei öelnud oma kõnes, et me lahendame julgeolekuküsimust. Ma ei arva seda. Me lahendame õigusruumi korrastamise küsimust, me lahendame usaldusküsimust, demokraatliku süsteemi [küsimust].

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleeg! Ma olen nõus Varroga, et tegelikult meil kiireloomulisi eelnõusid võetakse vastu ilma analüüsita. Keegi praegu ei tea, kas see on julgeolekut ohustav eelnõu või ei ole, kas see on demokraatiat [nõrgendav] või ei ole. Tegelikult me saame ju väga hästi aru, et [ametlikult öeldu] ei ole ju eesmärk. Eesmärk on nõrgendada konkurente, näiteks Keskerakonda. Aga nüüd küsimuse juurde. Väga paljud neist inimestest, kellelt te tahate nüüd hääleõiguse ära võtta, töötavad kaitsetööstuses, töötavad päästeametis, töötavad meedikutena. Kas te neid usaldate? Ja kui te neid usaldate, siis miks te ei usalda neid nii palju, et lubate nad valimistele?

Küsimus ei ole ju usalduses. Küsimus on selles, milline on hääleõiguslike isikute ring. Selle vastu ju keegi ei vaidle, et Riigikogu valivad ainult kodanikud. Ei vali Ukraina kodanikud, ei vali Vene kodanikud, ei vali USA kodanikud. Kohalikel valimistel on seni niimoodi olnud, et ka mittekodanikud valivad. See õigus anti omal ajal just nimelt mittekodanikele. Nüüd on meil tekkinud suur hulk teiste riikide kodanikke väljastpoolt Euroopa Liitu, kellel on see valimisõigus. See ei peaks nii olema. Veel kord, me teeme seda sellepärast, et nii on meie arvates õige, mitte selle pärast, et konkurente kahjustada või kedagi karistada. Lihtsalt, et oleks õige, sest riigis kodakondsus on oluline.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Kõigepealt pean tunnustama, et on päris rahulik, viisakas, väärikas debatt olnud siin teie ja nii opositsiooni kui koalitsiooni vahel. See on paljuski tingitud ilmselt ka teie enda hoiakust, et see on küllalt tõsine teema, mida ei pea väga sildistades või lihtsustatult käsitlema. Aga küsimus teile on lihtne. Täna meil on tegelikult päevakorras kaks erinevat põhiseaduse muutmise eelnõu, nagu te teate. Me alustasime koalitsioonisaadikute algatatud eelnõu esimese lugemisega, sellele järgneb paljude opositsiooniliikmete ettepanek. Kui te neid kahte sisult võrdlete ja vaatate eeskätt seda mittekodanike osa, aga ka võimalikku välislepingute osa, mis on võib-olla need kaalutluskohad, siis miks peaks saal hääletama just nimelt selle teie esitletava eelnõu poolt?

Aitäh! No ei pea kumbagi poolt hääletama, eks ole. Aga soovitame meie oma. Miks? 61 saadiku esitatud eelnõul on oluliselt suurem šanss vastu võetud saada kui 26 saadiku eelnõul.  

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Endine kapo peadirektor Sinisalu on öelnud, et valimisõiguse piiramine peab olema kooskõlas põhiseaduse ja rahvusvaheliste normidega. Kodanike põhiõiguste piiramine nõuab tugevaid argumente, sest vastasel juhul võib see seada ohtu demokraatia põhialused. Ja sellest lähtuvalt [ma märgin], et ausalt öeldes ma ei ole teilt kuulnud mitte ühtegi põhjendust, kuidas me [väldime] sellist olukorda, kus demokraatia põhialused satuvad ohtu. Ma toon teile väikse näite lihtsalt. Meil on erinevates valdkondades loomulikult erinevad inimesed tööl, aga olenemata sellest, kas nendel on Eesti kodakondsus või mõni muu kodakondsus, nad teevad oma tööd. Kui te näiteks peaksite sattuma sellise medtöötaja juurde, kelle te tahate praegu nii-öelda ühiskonnast välja jätta …

Teie aeg! 

… kas te siis selle medtöötaja käest ka küsite, mis pass tal parasjagu on? Kuidas see inimene, kelle te praegu jätate valimisõiguseta, peaks ennast tundma? Kas see ei meenuta mingit muud ühiskonda, mitte just demokraatlikku?

Aitäh! Ma ei tea, me siin nagu tunnete kategooriates ei räägi, me räägime õiguskategooriates. Praegu enamiku Riigikogu liikmete arvates, ka minu arvates selline olukord Eestis, kus Vene, Valgevene ja muude kaugemate riikide kodanikud saavad valida, on oma aja ära elanud.

Rain Epler, palun!

Hea istungi juhataja! Hea kolleeg! Mul on tunne, et ma ei ole kuulnud lihtsat ja selget vastust sellele, miks te ei ole soovinud tulla välja eelnõuga, kus sätestataksegi, et kohalike omavalitsuste valimistel saavad Eesti kodanikud valida, ja nii ongi. Mis see taust on? Võib-olla räägite lahti?

Aitäh! Ma oma arust rääkisin oma kõne ajast üle just nimelt selleks, et seda kõike seletada. Aga siis veel kord. Esiteks, kui me räägime õigusselgusest, mis oleks ideaalmaailmas tore, siis oleks loomulikult Eesti kodanikud, ja kogu lugu. Euroopa Liit on tasuta kaasanne ja see on Lissaboni lepinguga vastastikku võetud kohustus, nii et [hääletada saavad] Eesti kodanikud, Euroopa Liidu kodanikud, ja kogu lugu. See oleks ideaalne maailm, aga me ideaalses maailmas ei ela. Ja erinevaid õiguste vastuolusid kaaludes tundub, et tasakaalukoht on seal, kus me tõmbame piiri Euroopa Liidu ja NATO ümber. Hallide passide omanikud jätame nii-ütelda enda omaks, sest kuskile mujale meil neid anda ei ole. Ja nii me olemegi eelnõu selle sõnastuse juures, mis praegu laual on. 

See ehk ei ole päris vastus küsimusele, aga edaspidi [ehk võiks] arutada seda. Ma olen mõelnud palju selle üle, kuidas üle saada sellest õiguskindlust [puudutavast] probleemist, et me ei ole halli passi omanikele andnud signaali: kui te Eesti kodakondsust mingi aja jooksul ei võta, siis te kaotate hääleõiguse. Seda pole neile kunagi öeldud. Võiks võib-olla sellise üleminekuperioodi välja kuulutada. Kui me ütleksime, et [te hääletate veel] ühtedel valimistel või kahtedel valimistel. Klaarige see asi ära, vastasel juhul valimisõigus kaob. Ma arvan, et sel juhul [see muudatus] läbiks Riigikohtu ja igasugused muud kohtud. 

Lauri Laats, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Nii nagu te juba aru saite, järjekordselt hea ettekandja tegelikult ju esitatud küsimusele ei vastanud. Kindlasti ei ole tegemist mingisuguste tunnetega. Küsimus on selles, et meil on inimesed, kes kõik moodustavad terviku siin ühiskonnas. Igaüks teeb oma tööd ja seda me tegelikult ju soosime. Igaüks annab endast osakese siia ühiskonda. Aga nüüd tekib selline olukord, kus me ütleme [osale inimestele], et me eeldame, et te teete tööd ja olete lojaalne ühiskonna osa, aga teiselt poolt me ütleme teile, et me piirame teie õigusi. Sellele ma vastust ei saanud, kuidas sellisel juhul need inimesed peaksid ennast tundma? Samamoodi näiteks, kui keegi meist peaks sattuma raviasutusse ja paluma ennast terveks ravida [sellistel inimestel], siis kuidas need inimesed peaksid ennast tundma? See on üks pool. 

Aga puhttehniline küsimus. Selle seaduseelnõu on esitanud 61 inimest – ma mälu järgi praegu ütlen. Arvestades praegu seda, et ettekandja ikkagi sisulistele küsimustele ei vasta, kas on võimalik leida nende 61 seast selline ettekandja, kes suudab vastata? Kas seda on protseduuriliselt võimalik teha?

Istungi juhatajana ma saan öelda seda, et ettekandja määrab põhiseaduskomisjon ja see ettekandja lepiti kokku seal. Ja ettekandja on üks nendest esitajatest, algatajatest. Aga mis puutub eelmise küsimuse esimesse ossa, siis see oli küsimus ettekandjale ja tema ütles vastates nii palju, kui see aeg tal võimaldas. Ja nüüd ma annan küsimise võimaluse Ants Froschile. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! On muidugi hea, et siin debati käigus sai ära klaaritud see küsimus, mis ka põhiseaduskomisjonis tekkis, et mil moel 1992. aasta põhiseadusesse see kohaliku omavalitsuse regulatsioon tekkis. Selgus, et me saame selle regulatsiooni algideed lugeda ajakirjast Vikerkaar 1990. aastast. Kindlasti võtan Digarist selle välja ja loen läbi. Järgnevates debattides on seda ilmselt vaja. Olgu minugi poolt ära öeldud, et see ideaalmaastik, mida te kirjeldasite, oleks ka minu esmane valik. Loomulikult me oleme täna täiesti teises poliitilises reaalsuses ja nii maksimaalselt, kui võimalik, tuleb seda ideaalmaastikku ka ellu viia. Aga mul on veel kord küsimus selle niinimetatud hallipassiinimeste või hallipassimeeste õigustatud ootuse kohta. Millel see konstruktsioon põhineb? Millised on hallipassiinimeste õigustatud ootused ja millised on Eesti kodanike õigustatud ootused?

Aitäh! Eesti kodanikelt me ei plaani ei õigusi ära võtta ega neid ka ülemäära palju juurde anda, nii et nende õigustatud ootus on normaalsuse jätkumine. Mingil määral võib-olla võiks nende õigustatud ootuseks täna pidada seda, et suur osa Riigikogu erakondi on lubanud Vene ja Valgevene kodanike hääleõigusega tegeleda, nii et õigustatud ootus on loodud. Aga õiguskindluse printsiip on väga lihtne. Kui sul on mingisugune õigus või vabadus, siis sa eeldad, et seda ei võeta sult ära ette hoiatamata. See on õiguskindluse printsiip. Ma möönan, et võib väita, et ka Vene föderatsiooni ja Valgevene kodanikel, kes Eestis alaliselt elavad, on seesama õigustatud ootus. Aga siin kaaluvad vähemasti eelnõu esitajate arvates Eesti õigusruum, demokraatlikud väärtused ja muutunud maailma julgeolekuolukord selle õigustatud ootuse üle. Nii et midagi ei ole teha. Nende õigustatud ootusest, kui see on olemas, me kavatseme üle sõita, kui otsesõnu öelda.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No ühest küljest on hea, et see eelnõu lõpuks siia on jõudnud. Ammu oleks aeg olnud. Aga siin on mõned asjad, mis minul on küll kõrva kriipinud. Kõigepealt tuleb teha faktikontroll ja ära õiendada see, et sa ütlesid oma [ettekandes], et halli passi meestele ei anta valimisõigust, vaid see säilib neil. Ei ole faktiliselt tõsi! Tänases põhiseaduses ei ole mittekodanikel mingit valimisõigust sätestatud. Te aga tahate garantii viia põhiseaduse tasemele ja see on Eesti põhiseaduses nagu uue väga tugeva garantii andmine mittekodanikele. See on andmine! 

Nüüd, kui õigustatud ootusest rääkida, siis jaa, ilus jutt kõik. Aga fakt on ju see, et reformierakondlik režiim on Eestis trampinud igasuguste õigustatud ootuste peal näiteks koroonarežiimi ajal. Sõnavabadust piiratakse usinasti vihakõnejutuga, relvakandjate õigusi piiratakse meil siin – seda te teete kogu aeg. Ja kui me räägime õigusrahust või sellest, et Eesti kodanikud ootavad ja nõuavad – ma olen nõus sellega, mina ka –, et venelased, Vene kodanikud ei saaks Eestis valida, siis täpselt sama palju ootavad Eesti kodanikud, et mittekodanikud ei saaks Eestis valida. Ja see võimlemine, mis siin toimub, et ühtede puhul justkui on mingi põhjus neilt [hääletusõigus] ära võtta ja teiste puhul ei ole, on mulle arusaamatu. Ma küsin ilusti üle: kas te olete valmis kahe lugemise vahel seda mittekodanike teemat päriselt ka arutama opositsioonierakondadega?

Aitäh! Ma eeldan, et sa ei soovi vastust relvakandmise ja nendele muudele küsimustele. Jah, ma olen seda ka komisjonis ja muudel aruteludel öelnud, et kui on arusaadav õiguslik argument, millega halli passi omanikelt [hääletusõigus] ära võtta kohe, mingi ajalise nihkega, siis muidugi me oleme valmis seda arutama.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Ma endiselt tegelikult ei saanud mingit mõistlikku vastust, miks me püüame põhiseadusega põlistada ja muuta ühetaoliseks kodakondsuseta ja kolmandate [riikide] välismaalaste valimisõiguse. Aga praegu on mul küsimus [eelnõu esimese paragrahvi] kohta, kus te olete [loetlenud] kodakondsuseta isikud, Euroopa Liidu kodanikud ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni osalisriigi kodanikud. Kuna te ütlesite ka, et te erinevalt järgmisest eelnõust soovitate toetada seda eelnõu, sest siin on rohkem algatajaid, siis mul on [selline] küsimus. Kuidas te nende algatajatega seda asja arutasite? Näiteks ilmselgelt on hädavajalik, et me põhiseadusega anname tulevikus õiguse teatavatel tingimustel kohalikel valimistel osaleda Türgi kodanikel, aga mitte mingil juhul Norra, Austraalia või Šveitsi kodanikel. Kuidas need arutelud jõudsid teil sinna, et me tegelikult nendele kolmandate riikide kodanikele ei saagi hääleõigust anda, küll on see vajalik näiteks Türgi puhul?

Aitäh! See on üks Pandora laegas. Kui me võtame 187 maailma riiki, või palju neid ongi, ja hakkame ükshaaval kaaluma, kas jätta või võtta – me lihtsalt leidsime, et mõistlik on piiritleda. [Mõistlik on] läheneda positiivselt ja piiritleda see riikide ring. Oli kaalumisel ka Šveits ja veel [mõni riik], meil on palju sõpru. Aga lõppude lõpuks see ei puuduta nii väga suhteid meile sõbralike riikidega. Meie suhteid Austraalia või Jaapaniga ülemäära ei mõjuta see, kas nende kodanikud saavad siin kohalikel valimistel valida või mitte. Ja seda ka, Eesti kodanikud üldiselt ei saa väljaspool Euroopa Liitu kohalikel valimistel mitte kuskil valida. 

Nii et see on natuke nagu selline kistud teema. See ei ole mingisugune sõpruse mõõdupuu, et need riigid [on loetelus], need ei ole. On Euroopa Liit, see on kõigile arusaadav, sest see tuleb Lissaboni lepingust, ja tegelikult on küsimus, kas NATO siia sisse kirjutada või mitte. Meile tundus, et sellel on oma mõte. Jah, NATO-s on ka Türgi. Muudatusettepanekute [käsitlemise] käigus, ma arvan, me võime veel arutada, kas see on ilmtingimata vajalik. Aga kõikide ülejäänute kohta võib öelda, et nad ei kuulu Euroopa Liitu ega NATO-sse, ja rohkem ei olegi midagi põhjendada vaja. See ei tähenda seda, et nad oleksid meie vaenlased. Ja võivad olla ka sõbrad – mis iganes.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Mu küsimus puudutab seda müstilist lauset, mis puudutab välismaalaste ja kodakondsuseta isikute registreerimist, mille kohta algatajad midagi sisulist veel kokku leppinud ei ole, nagu ma aru saan. Me ei tea, mida see väljatöötatav hüpoteetiline seadus võiks endas sisaldada. Aga kui see [delegeerimine] siia sisse kirjutatakse, ka kohustusena, et sellise registri peab moodustama ja selle korra ja tingimused peab sätestama seadus, siis see seadus tuleb ka välja töötada. 

Ma küsin nüüd, kas te olete mõelnud, mis ajaraamides te selle seaduse välja töötate, kui sisus ei ole mitte milleski kokku lepitud. Te ju väidate, et te ei tea seda. Loomulikult tuleb see [seadus] jõustada ja seda tuleb hiljem rakendama hakata. Need registrid tuleb siis luua ja ka vastavad infotehnoloogilised süsteemid välja töötada. Kas teile ei tundu, et üks osa algatajatest, sotsiaaldemokraadid, on teid jälle kavalalt lõksu vedanud? Te küll kirjutate sellise lause delegeerimise kohta põhiseadusesse sisse, aga tegelikult ei ole võimalik seda piisava kiirusega tehniliselt üldse rakendada. 

Aitäh! Ütlen veel kord, et selle [lõigu] mõte on luua õiguslik olukord, kus üldse saab sellist seadust teha. See, millised tingimused täpselt hakkavad olema, on jah vaieldav. Valijate nimekirjad, registrid on ju olemas. Nende täiendamine ei ole mingisugune eriline probleem ja tohutult töömahukas asi. Ja on olnud juttu, et selle seaduseelnõuga hakatakse kohe tegelema ja üritatakse see vastu võtta umbes samaks ajaks, kui põhiseaduse [muudatus] vastu võetakse. Me ei saa seda enne vastu võtta.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Põhiseaduse tekke situatsiooni iseloomustab põhimõtteliselt olukord, kus ühelt poolt on rahval kui suveräänil piiramatu õigus kehtestada mida tahes, ja teiselt poolt on tal ka kohustus konstitueerida rahulikku kooseksisteerimist võimaldav põhikord, lähtudes juurdunud tõekspidamistest ja väärtustest. Seega ei ole see üksnes juriidiline dokument, vaid ka poliitiline ja rahvuslik-kultuuriline dokument. Meie lugupeetud õiguskantsler on öelnud, et tegelikult ei tohiks poliitilise hetkesituatsiooni ajel põhiseaduse kallale minna, sest poliitiline olukord on alati muutuv. Kas te nõustute õiguskantsleri seisukohaga või vaidlete vastu?

Aitäh! Ilmselgelt ma ei nõustu temaga, kui ma esitlen siin täna põhiseaduse muutmise eelnõu. Aga laiemalt, loomulikult ei ole põhiseaduse muutmine igapäevane asi, mida peaks poliitilistes tõmbetuultes tegema. Aga teisest küljest, ega põhiseadus ei ole ka pühakiri, mis on kivisse raiutud ja mida enam kunagi muuta ei saa. Tegelikult me lahendame siin täna ka poliitilistest oludest tekkinud probleemi. 1992. aastal tekkis selline kummaline kohalikel valimistel hääleõiguslike isikute ring Nõukogude okupatsiooni tõttu. Nüüd on olukord muutunud. 30 aastat on piisavalt pikk aeg, et suundumused, kuhu asjad liiguvad, oleksid enam-vähem selged. Ja me leiame, et aeg on teha korrektuur.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma ei küsinud enne juhuslikult seda, kui palju ja mis viisil Eestis määratlemata kodakondsusega inimesi juurde tekib. Just nimelt, neid tegelikult tekib juurde. Oli juttu ka, et üks võimalik põhjus, miks neile see pass antakse, on see, et neil ei ole kodakondsust või dokumendid on kadunud ja me ei tea, mis tegelikult nende kodakondsus on. 

Minu arust me mitte kuidagi ei tohiks teha seda viga, et me nüüd ainult vaatame seda gruppi, kes pärast 1992. aastat sai määratlemata kodakondsuse alusel halli passi. Me peaksime vaatama just nimelt ette, et me ei põlistaks põhiseaduse kohaselt mingisuguseid gruppe, kes mingil põhjusel võivad Eestisse tulla ja saada siin niinimetatud halli passi ja ka valimisõiguse. Piltlikult öeldes mugavuspagulane, kes jõuab Eestisse kohale ja suudab protsessi välja viia sinnamaani, et ta saab halli passi, võib minna kohe valima. See ei ole ju okei.

Aitäh! Nii kehtivas põhiseaduses kui ka muudatusettepanekus on ju paiksustsensus. Me räägime alalistest elanikest, eks ole, kellel on siin elamisõigus või alaline elamisluba. Kui inimene saabub siia, tal ei ole kodakondsust ja Eesti annab talle reisidokumendina mingisuguseks perioodiks halli passi, siis see ei tähenda kohe valimisõiguse või hääleõiguse saamist. Tulevikus ta selle saab, aga seal on ikkagi filter. Alalise elamisloa saamine on praegu üsna karmi filtriga. See seltskond, kes siin 1992. aastal osutus olema – nad lihtsalt olid, eks ole. Kes praegu tulevad, nendele kehtivad lõimumiskohustused ja mitmesugused muud kohustused. Võimalik, et neid filtreid tuleks veel tihendada. Aga see päris nii ei ole, et igaüks, kes saab välismaalase passi, saab kohe ka valida, eks ole. Kaugel sellest.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No see jutt ei ole siin absoluutselt veenev. Mingi õiguslik selgus! No mis õiguslik segadus meil praegu siis on? Mingit õiguslikku segadust ei ole! 1993. aastal siinsamas saalis – olen lugenud stenogramme – võeti tollase peaministri Mart Laari eestvedamisel vastu otsus, et kõik Eesti alalised elanikud saavad kohalikel valimistel valida. Ja Mart Nutt ja Illar Hallaste ja Kaido Kama kirglikult kaitsesid sealtsamast puldist seda otsust. Ja mulle on arusaamatu, kust see häda nüüd äkki tuli. Üle kahe ja poole aasta on täiemahuline sõda käinud. Kohe oleks võinud ju öelda, et võtame [hääleõiguse] ära. Agressorid, kaabakad – võtame ära!  

Kas meil ikka tegemist ei ole mitte sellega, et Langleyst tuli telegramm, khm-khm, päevas kilogramm? Aga kui nüüd Ukraina riik kaob maailmakaardilt, mis me siis teeme? Anname kõigile neile 150 000-le, kes Reformierakonna eestvedamisel on Eestisse saabunud Ukrainast, halli passi ja hakkavad meie poliitikas osalema? Või mis siis saab? Kas te ise ka aru saate, kui õhukesel jääl te praegu liigute ja päevapoliitilise punkti teenimise huvides põlistate olukorda, mille tulemusi pikemas perspektiivis … 

Teie aeg!

… te ei oska ette näha?

Aitäh! Siin küsimuses oli üsna mitu uperpalli. Küsimuse vastus on see, et ma saan enam-vähem aru küll, mida me teeme. Mis puudutab Mart Laari ja Kaido Kama, siis kuidas nad said siit puldist anda valimisõigust halli passi omanikele? (Saalist öeldakse midagi.) Võimalik, aga see oli ju põhiseadusesse sisse kirjutatud ja põhiseadus võeti vastu rahvahääletusel. Nii et ma ei tea, miks nad seda siin veel kaitsma pidid või kas keegi tahtis ära võtta. 

Aga miks täna? Mina hakkasin sellest isiklikult rääkima 2014. aastal, kui Krimmi annekteerimine oli. [Rääkisin,] et see tuleks võtta teemaks. Miks nüüd? Nüüd on lõpuks ometi jõutud nii kaugele, et ilmselt kriitiline hulk Riigikogu liikmeid on aru saanud, et see on hädavajalik. Kahjuks on see liiga hilja, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Anti Allas, palun!

Kõigepealt suur tänu väga tasakaalukalt veetud arutelu eest! Aga minu küsimus on see. Ega teil juhuslikult ei ole käepärast numbreid, millistes Eesti omavalitsustes kõige rohkem valijaskonna numbrid protsentuaalselt vähenevad? Ja teine pool on see, milline võiks olla kõige väiksem legitiimne protsent. [Mõtlen,] kui väike arv püsielanikke võiks ühe omavalitsuse territooriumil konkreetset omavalitsust valida, selliseid otsuseid teha? Mis oleks sihuke loogiline [minimaalne] legitiimne arv?

Aitäh! Mul ei ole konkreetseid numbreid. Ma mäletan mingisugusest selle statistika uurimusest, et suhteliselt kõrge, teistest kõrgem on Vene kodanike osakaal miskipärast Sillamäel. Aga see ei pruugi olla tõsi. Ent kui me räägime üleüldse sellest, kas on selliseid omavalitsusi, kus ebaproportsionaalselt suur osa alalisi elanikke ei saaks enam valida, siis ma ei oska ütelda, kus see valulävi on. Aga see protsent üleüldiselt ju nii suur ei ole. Me räägime üle Eesti umbes 70 000 inimesest, räägime 20%‑st venekeelsetest valijatest. Kuskil ei ole see protsent kõrgem kui 10–20, ma arvan. Aga ma ei ole seda statistikat eraldi teinud.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Enne minu küsimusele vastates sa rääkisid natuke mõistukõneliselt ideaalmaailmast ja tasakaalupunktist ja nii edasi. Ja ma mõtlesin, et ma küsin üle. Kas ma sain õigesti aru, et ideaalmaailmast lahutab sind ja ilmselt ka paljusid sinu erakonnakaaslasi see, et sotsid on koalitsioonis? Ja kui see vastus tõesti on jah, siis seda asjaolu ju ei ole kuigi keeruline muuta.

Aitäh! Ideaalmaailmast tavaliselt ikka lahutab meid päris maailm. Veel kord, ma täiesti tõsimeeles proovin seda arutelu siin ja olen ka komisjonides proovinud seda hoida erakonnapoliitikast pisut eemal. Jah, on tõesti nii, et erinevatel fraktsioonidel on pisut erinevad seisukohad. Kõige suurem erimeelsus on nende niinimetatud hallide passide teemal. Mulle tundub, et siin on tehtud mõned sammud teineteisele lähemale ja võib-olla on mingisugune kokkulepe võimalik. Ma igatahes ei ole lootust kaotanud.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kaks aastat tammus valitsusliit paigal seoses sellega, et sotsiaaldemokraadid olid valitsusliidu selles küsimuses pantvangi võtnud. Nüüd on sotsiaaldemokraadid avaliku arvamuse survel hakanud samm-sammult taganema. Kuid ma arvan seda, et [mis puutub] selle eelnõu sisulisse kvaliteeti, selle lahenduse sisulisse kvaliteeti, siis see pantvangikriis säilib. Ma arvan, et Eesti parlament ei peaks ennast sotsiaaldemokraatide pantvangis hoidma ja samas rütmis taganema nagu sotsiaaldemokraatlik partei. See ei saa olla meie rahvusliku poliitika väärtuste mõõtkavas.  

Ja minu küsimus sellest johtuvalt on: kas oleks võimalik, et valitsusliidu parteid lasevad lahti sellest sotsiaaldemokraatide survel [sündinud] kokkuleppest ja parlamendi liikmed saavad siin saalis vabalt kujundada oma seisukoha, nii nagu nad õigeks peavad, pidades silmas Eesti huvisid nii tõsises küsimuses, nagu seda on kodakondsuseta isikute valimisõiguse põhistamine põhiseaduse tasemel või … 

Teie aeg!

… selle eitamine? 

Aitäh, Urmas! Mina esindan siin 61 Riigikogu saadikut ja mitte ühtegi fraktsiooni. Me kõik, muutes põhiseadust, austame põhiseaduslikku korda ja teame, et me oleme oma mandaadis ja otsustes vaba. Mina ei ole kellelegi teinud mingisuguseid ettekirjutusi, kuidas nad ilmtingimata peavad hääletama.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Loomulikult jätkame me põhiseaduskomisjonis, aga tõenäoliselt mujalgi, ka kuluaarides debatti õiguskindluse ja õiguspärase ootuse üle. Sellest me ei pääse. Ega ka Eesti Riigikohus ei ole siin liiga palju rääkinud ja meil on põhimõtteliselt vajalik vaadata ka natuke laiemat, rahvusvahelist pilti. See debatt jätkub. Aga mul on üks konkreetne tähelepanek, mis on seotud teie esitatud eelnõuga, siis eelnõuga 536, kus on [kirjas ka] Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni osalisriigi kodanikud. Noh, Euroopa Liidu kodanike [hääletusõigus] tuleneb lihtsalt ühinemislepingust. Aga küsimus on: kuidas me tagame nende riikide puhul retsiprooksuse ehk vastastikususe, mis on üks riikidevaheliste suhete põhimõttelisi alustalasid?

Ei tagagi, vähemasti mitte selle põhiseaduse muudatusega. Ka praegu on selline olukord, kus kogu maailm saab Eesti kohalikel valimistel valida, kui nende kodanik on siin alaline elanik, ja meie väljaspool Euroopa Liitu kuskil ei saa. Me oleme sellise süsteemi ise endale loonud. Me parandame seda süsteemi nüüd natukene, aga ma ei ole kindel, kas Eesti taotlus peaks olema see, et me hakkaksime tahtma, et Eesti kodanikud saavad ilmtingimata, ma ei tea, USA-s, Kanadas, Türgis kohalikel valimistel valida. [Ma ei tea,] kas see on väga oluline.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! PPA kodulehelt võib lugeda, et erandina saavad välismaalase passi ka inimesed, kes on mõne riigi kodanikud, aga kellel mingil põhjusel ei ole oma kodakondsusjärgse riigi passi. Minu küsimus: kas on tehtud mõjuanalüüsi või läbi viidud küsitlusi, kuidas see seadusemuudatus mõjutab Vene ja Valgevene kodanike käitumist? Või kuidas te ise hindate, kas võib tekkida olukord, et Vene ja Valgevene kodanikud hakkavad taotlema niinimetatud halli passi, et säilitada valimisõigus?

Aitäh! Nii palju kui ma meie Siseministeeriumi praktikat tean, siis on suur vahe. [Inimesel võib] olla kodakondsus, aga ei ole passi, ei ole dokumenti. Sellist olukorda on. Aga sellist varianti, et sa saad halli passi, kui sul on Vene kodakondsus, ei ole. (Saalist öeldakse midagi Vene kodakondsusest loobumise kohta.) Aga kui ta loobub Vene … (Saalis räägitakse veel midagi.) Seda ma olen ka küsinud, minu meelest see vastus on ei. Me üldiselt ikkagi oleme võtnud suuna, et me vähendame kodakondsuseta … Eesti Vabariik ei ole küll kodakondsusetuse vähendamise konventsioonide osaline. Sellised on olemas. Aga meie eesmärk on ikkagi vähendada kodakondsuseta isikute arvu Eestis, mitte seda kasvatada. Konkreetse [küsimuse peale] ma ei oska öelda, kas see üldse teoreetiliselt on võimalik, aga praktikas seda ette tuleb väga harva. (Saalist öeldakse midagi.) 

Urmas Reinsalu, saate ennast küsimuseks registreerida, aga pragu on [käe]märk olemas. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma vaatan seda eelnõu, mida te olete siin puldis kaitsmas, ja ma väidan, et see eelnõu ei vasta kehtivale õigusele. Nimelt, Riigi Teatajast [võib HÕNTE kohta lugeda, et] seaduse väljatöötamisel peab olema järgitud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja, mis [käsitleb] nii seaduseelnõu väljatöötamiskavatsust kui ka kontseptsiooni ja seaduse mõju järelhindamist. Vot isegi selle järelhindamise osas on probleeme. Ma mäletan, et keegi küsis, te ei osanud öelda, kui palju kuskil linnas elab venelasi. Ja nüüd ongi praegu niimoodi. Ma tean, et te ütlete kohe, et tegemist on kiireloomulise eelnõuga. Aga ei ole niimoodi, et te ärkate kuskil üles, tõstate pea padjalt ja hakkate seda seaduseelnõu tegema, sest see on kiireloomuline. Te olete maha maganud selle! Ma küsin: mispärast te ei täida [eeskirja], nii et oleks olemas ka väljatöötamiskavatsus, kontseptsioon ja seaduse mõju järelhindamine?

Suur tänu! Riigikogu liikmetele, kelle esitatud see eelnõu teadupärast on, see väljatöötamiskavatsuse kohustus ei laiene. Meil on põhiseadusest tulenev õigus eelnõusid esitada nii üksikult kui ka hulga kaupa, kuigi põhiseaduse puhul muidugi saabki selle [muutmise] ainult [vähemalt] viiendiku liikmete allkirjadega esitada. Nii et me kasutame seda õigust.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Mind muidugi üllatab negatiivselt, et osa küsijaid räägib kogu aeg julgeolekuohust. Ma tahaks teada, mida see julgeolekuoht tähendab. Kuidas me seda praktiliselt ette kujutame? Kas tulevad tänavarahutused? Siin mainiti isegi, et mõned kodanikud töötavad haiglates. Tulevikule see võib kehvasti mõjuda. Mida need parlamendi liikmed mõtlevad selle julgeolekuohu all – just praktilises maailmas, mitte teoreetilises maailmas?

Suur tänu! Mina ka ei oska nende mõtteid lugeda. Kahjuks jäi mul vastamata tundelisele Laatsile. Ma sain tema küsimusest aru niimoodi, et … Mul ei ole sisulisi vastuseid, kuna ma ei oska kirjeldada medõe tundeid, kes kaotab valimisõiguse. Võib-olla see julgeolekuoht on sellega kuidagi seotud, aga päris veendunud ma selles ei ole.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Selline tõsine, kiireloomuline, oluline teema. See on koht, kus valitsuskoalitsioon võiks, ja mitte ainult ei võiks, vaid peaks näitama välja riigimehelikkust ja tegelikult kaasama ka opositsiooni ja seda sisuliselt arvestama, et saada võimalikult lai kandepind sellele asjale Riigikogus. Minu meelest see ei ole [teema], mille puhul võib selliseid poliitmänge mängida ja lihtsalt teerulliga edasi sõita. Kas te ikkagi plaanite või kaalute ka sisuliselt arvestada opositsiooni muudatusettepanekuid või kuidas te edasi liigute sellega? Ja kas te olete minuga nõus, et tegelikult see on [teema], mille puhul tuleks otsida ühisosa ja vaadata natukene rohkem välja sellest igapäevapoliitika kastist, milles me siin Eestis toimetame?

Aitäh! Jaa, olen absoluutselt nõus sellega, et põhiseadust saab põhimõtteliselt muuta siis, kui on ikkagi erakondadeülene konsensus või sellele lähedane kokkulepe. Meil on praegu osa eelnõu suhtes see olemas, osa suhtes ei ole. Esimene samm, mis on tehtud selles suunas, et dialoog oleks sisuline ja selleks oleks rohkem aega, on see, et muudatusettepanekute esitamiseks anti komisjoni ettepanekul kuu aega, mitte kümme päeva nagu tavaliselt. Kuidas see kõik menetluslikult hakkab täpselt välja nägema, on rohkem küsimus põhiseaduskomisjoni esimehele, kes siin pärast mind kõneleb. Aga eelnõu esitajad on väga valmis sisuliseks aruteluks.

Urmas Reinsalu, palun!

Härra Kross! Meil on rida inimesi, kellelt on seoses valeandmete esitamisega võetud Eesti kodakondsus, ja nende tänane õiguslik staatus on, et nad on kodakondsuseta isikud ja pikaajalise elamisloaga isikud Eestis. Ja nüüd me sellele isikute grupile [anname] põhiseaduse tasemel valimisõiguse. Samuti on meil niisugune tõsine trend, mille on ka meie julgeolekuasutused tuvastanud, et teatud osa sünnijärgsete kodanike puhul tegelikult eksisteerib efektiivne topeltkodakondsus. [Pean silmas] tuhandeid Vene kodakondsusega inimesi. Ja selle loogika järgi võib eeldada, et meil on ka efektiivne Eesti Vabariigi infoväljast eemal olev reaalsus. Meil on olukord, kus varjatult on hulk inimesi, tuhandeid inimesi, kelle staatus Eesti Vabariigis on kodakondsuseta isik, aga kellel tegelikult on Vene kodakondsus. Ja me sellele isikuteringile, kodakondsuseta isikute ringile, anname põhiseaduse tasemel valimisõiguse.

Teie aeg!

Minu küsimus on: kas see on asjakohane? Kas see on mõistlik? Kas need kaks isikute gruppi peaksid tõepoolest olema valmisõiguse mõttes põhiseaduse kaitse all?

Aitäh, Urmas! Nagu sa ehk paremini kui mina tead, seadusi tehakse ikkagi heauskselt. See, et on võimalik omistada kas Vene kodanikele või halli passi kandjatele igasugust kuritegelikku käitumist, mis neist mõnele kindlasti [omane on], ei tohiks õiguslikult nende seisundit muuta ja ei muudagi. Kindlasti on topeltpasside kandjaid ka Eesti kodanike seas ja [neid inimesi] on isegi rohkem, sest neid inimesi on meil lihtsalt palju rohkem kui halli passi kandjaid. Need probleemid on olemas, aga see on nagu natukene teine teema. 

Kui me räägime nüüd … (Saalist hüütakse vahele.) See on tegelikult õiguslikult täiesti teine teema. See on väga hea demagoogiline nipp, aga see on teine teema. Natukene võiks sinu muret leevendada seesama meie eelnõu teine lause, mis sulle deklareeringuna ei meeldi või, vabandust, sinu erakonnakaaslastele ei meeldi, kuna see võimaldaks seada tingimusi isikute valimisnimekirjadesse kandmisel. (Urmas Reinsalu räägib saalist.) Näiteks seesama sinu toodud näide, et inimene on esitanud valeandmeid Eesti Vabariigile, saanud Eesti passi ja see on talt ära võetud, ta on langenud tagasi halli passi kategooriasse. See võiks olla vägagi arusaadav tingimus, mis välistaks valimisõiguse. (Urmas Reinsalu räägib saalist.) Seda saaks, see on selle asja mõte. Ma ei ole … (Urmas Reinsalu jätkab.) Ma ei ole Riigikohus, ma ei tea, kas lõpuks selline süsteem vett peaks, ma näen seal ka õiguslikke probleeme. Aga see on esitajate taotlus, (Urmas Reinsalu jätkab.) et luua õiguslik olukord, et seaduse tasemel saaks lisatingimusi seada.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul jäi teie vastusest mulje, et te täpselt ei tea, millistel tingimustel välismaalase pass väljastatakse. Ma soovitan teil tutvuda Politsei‑ ja Piirivalveameti kodulehega. Seal on üksikasjalikult kirjeldatud, kuidas välismaalase passi taotleda. Näiteks on seal kirjutatud: esitaja enda kodakondsusjärgse riigi pädeva ametiasutuse kirjalik nõusolek välismaalase passi väljaandmiseks või omakäeline selgituskiri, kui nõusolekut pole võimalik saada. Kui ma õigesti aru saan, siis tegelikult ei ole selle seadusemuudatuse väljatöötamisel üldse arutletud, kuidas halli passi taotletakse ja millised on need tagajärjed, kuidas Vene kodanikud hakkavad pärast seda seadusemuudatust halli passi omale taotlema.

Aitäh! Ülemäära palju sellega, kuidas halli passi taotletakse, ei ole tõesti detailides tegeldud. Me käsitleme praegu ikkagi olemasolevat demograafilist ja kodakondsuslikku situatsiooni, et on nii palju neid ja nii palju noid. Seda me oleme arvesse võtnud. Kas [on alust] arvata, et kohalikel valimistel hääletamine on Eestis elavatele Vene kodanikele nii oluline asi, et nad selle pärast loobuvad Vene kodakondsusest ja hakkavad halli passi taotlema? Ma kahtlen. Pigem nad võiksid siis taotleda juba Eesti kodakondsust ja ma usun, et mõned vast seda ka teevad. Ja kas meil on midagi selle vastu? Ma arvan, et ei ole.

Jaanus Karilaid, palun! 

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Vabandan, ma vahepeal ei olnud saalis. Mis on siis ikkagi see motivatsioon inimese jaoks, kes omab halli passi? Tal on privileeg reisida Euroopa Liidus, tal on privileeg reisida Vene föderatsioonis. Tal on kahes suunas tegelikult privileeg ja me viime selle tegelikult põhiseadusesse. Mis olid need takistused, mis ei lasknud otsida poliitilist teekonda, et me saaksime viia põhiseadusesse väga lihtsa põhimõtte: kohalikel valimistel saavad valida ainult Eesti Vabariigi kodanikud?

Aitäh! No seda ma olen üritanud siin mitu korda seletada. Ma ei hakka neid õiguslikke argumente kordama. Aga lisan, et me oleme selle pika seadusemuutmise tee alguses. Loodan väga, et argumente tuleb juurde.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Eesti põhiseaduse preambulas on kirjas, et me peame tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Ma mõistan seda, et 1990‑ndatel, kui põhiseadust loodi, oli keeruline aeg. Vene sõjavägi oli veel siin ja üritati kuidagi leebemalt suhtuda põhiseadusesse, anti valimisõigus palju rohkematele, kui oleks pidanud. Täna on meil kaks eelnõu, üks on opositsioonisaadikute esitatu ja teine koalitsioonisaadikute esitatu. Esimene neist on väga mõistlik, arusaadav, et valimisõigus jääb ainult Eesti kodanikele. Seda oleks lihtne järgida. Teiepoolne eelnõu on nagu Brežnevi pakike Nõukogude ajal: kui tahtsid viinereid osta, siis pidid ka midagi lisaks ostma, näiteks hirssi või mingeid rosinaid. Minu küsimus on see: mida te arvate, kumb nendest eelnõudest tagab paremini põhiseaduse preambulas öeldu?

Aitäh! Ma tegelikult arvan ka, et meie esitatud eelnõu on erinevatel põhjustel põhiseaduse mitme muu normiga paremas kooskõlas. Aga see on eraldi debatt, miks ma nii arvan.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Eks me ju praegu tegeleme ka [valitsevast] julgeolekuolukorrast tõugatuna selle teemaga. Aga see julgeolekuolukord, mis praegu on, ei ole [lõplik] julgeolekuolukord, see praegune seis ei ole lõppseis. Me ei välista ju seda, et Venemaal ühel hetkel pärast Putini kukkumist võib tekkida sisekonflikt. Kõikvõimalikud stsenaariumid võivad õhus olla. Me valmistume usinalt igasugusteks massilisteks piiriületusteks, teeme sisekaitsereservi. See on õige, realistlik lähenemine ohustsenaariumidele. Aga mõelge nüüd seda: me paneme põhiseadusesse kenasti paksude tähtedega sisse, et ka mittekodakondsed võivad saada valida. Ent äkki voolab siia mitukümmend tuhat Vene kodanikku, kes mingil põhjusel ei saa oma Vene passi kasutada, ja anname neile ka halli passi. Kas anname siis üldse võimu üle, kui äkki Peterburist põgeneb siia 20 000 – 30 000 inimest? Anname võimu üle või? Kuidas see praegu välja näeb?

Aitäh! Ma juhin tähelepanu, et praegu me oleme ju olukorras, kus siia ei ole vaja saata mitukümmend tuhat Vene kodanikku. Nad on siin juba täitsa olemas ja saavad kohalikel valimistel valida. Seda probleemi me lahendamegi selle eelnõuga. Loomulikult on võimalik kujutleda stsenaariume, kus mõni riik saadab või kuskilt riigist põgeneb siia mingisugune suurem grupp. Need võimalused on kõik olemas, aga selliste stsenaariumide käivitumisel, uskuge mind, kohalikel valimistel hääleõiguse küsimus ei ole järjekorras esimesel kohal olev probleem.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Jah, te olete rääkinud siin, et on erinevaid juriidilised aspektid. Jätame need praegu kõrvale, vaatame asja lihtsalt: tegemist on ju tegelikult eestlaste rahvusliku väärikuse küsimusega. Rahvusliku väärikuse küsimusega, kas valida saavad meil Eesti kodanikud või saavad tegelikult ka halli passi mehed ja muu seesugune raskesti kirjeldatav seltskond. Veel kord: see on rahvusliku väärikuse küsimus. Ja see joonlaua painutamine siin teie poolt, et võib-olla tulevikus tehakse midagi teistmoodi – väärikus ei ole ju painutatav, seda kas on või ei ole. Ja siin on ka, veel kord, väga lihtne küsimus: kas Eestis kuulub valimisõigus Eesti kodanikele või mitte? Miks teie olete valinud selle teise [variandi]? Palun selgitage!

Aitäh! Ma olen ainult osaliselt nõus, et see on rahvusliku väärikuse küsimus. See on rahvusliku väärikuse küsimus võib-olla natuke teise nurga alt, kui teie seda esitate. Riik peab valimisõigusesse üldiselt ikkagi suhtuma mitte [lähtudes] rahvuslikust kuuluvusest, vaid [lähtudes] kodakondsusest ja muudest seaduses sätestatud tingimustest. Küsimus väga lihtsustatult on selles, kas need praeguseks 60 000 inimest, kes ei ole valinud Eesti kodakondsust, aga ei ole valinud ka ühegi teise riigi kodakondsust, on nagu meie omad või ei ole. Väga lihtsalt on küsimus see, kas me oleme valmis neid enda omaks pidama või tõmbame joone vahele ja ütleme, et nad kuuluvad mentaalselt kokku nendega, kes on valinud Vene kodakondsuse. Ma arvan, et targem on tõmmata piir just nimelt sinna vahele ja hoida nad endale lähemal, mitte suurendada seda gruppi, keda me eemale tõukame.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Põhiseadust me muudame ilmselgelt mitte üheks-kaheks aastaks, vaid pikemaks ajaks. Kui nüüd vaadata, mis on toimunud naabermaades, näiteks Rootsis, kuhu on väga palju pagulasi tulnud. Praegu meil on need 60 000 enamuses vene keelt kõnelevat inimest, aga seal on hoopis teised probleemid. Kas teid ei pane mõtlema selline pikaajaline vaade, et kui me anname kolmandate riikide kodanikele ja ehk ka tulevastele sisserändajatele nii kergekäeliselt valimisõiguse, siis meil võivad tekkida samad probleemid, mis näiteks Rootsis?

Aitäh! Täpsustan, et kolmandate riikide kodanikele me ei anna. Neil on praegu, aga pigem me võtame selle neilt ära. Jutt on määratlemata kodakondsusega isikutest, kes meil objektiivsetel põhjustel siin on ja keda iseenesest aja jooksul vähemaks jääb. Neid juurde tuleb minimaalselt.

Nüüd, see kujuteldav kontingent, kes võiks siia tulevikus tulla, [inimesed,] kes Eestis saavad asüüli, kellel ei ole kodakondsust ja kes saavad ühel hetkel alalise elamisloa – kõike võib elus ette tulla, aga ma siiski ei kujuta ette stsenaariumi, et Eestis hakkaks olema kümneid tuhandeid taolisi inimesi. Jutt on ikkagi üksikjuhtumitest ja sellisel juhul säilib igal juhul ka paiksustsensus ehk sa pead olema alaline elanik, sa pead juba olema saanud elamisõiguse. 

Rootsis saavad kõik mittekodanikud nii valida kui ka kandideerida kohalikel valimistel. Rootsi süsteemi me ei taha, ei kavatse kopeerida. Eks Euroopa Liidus on ka vahepeal üsna suurel määral üldine hoiak immigratsiooni suhtes muutunud. Tundub, et sellest ohust saadakse täna paremini aru.

Ütleme, kõik need ohud on teoreetiliselt olemas, aga ma ei kujuta ette sellist olukorda, kus Eestis muutuks reaalselt probleemiks, et isikud, kes on kunagi olnud Somaalia kodanikud, hakkavad mõjutama mõne vallavolikogu koosseisu. No mine tea, eks! 

Nüüd, tegelik küsimus tõesti on selles, et kas see peab olema expressis verbis põhiseaduse tekstis kirjas. See on ebaharilik, kui vaadata muid põhiseadusi Euroopas. Ma olen sellega täiesti nõus. Aga kogu see meie olukord seoses halli passi nähtusega on ka ebaharilik. Nii et veel kord, kui on pakkuda mõni parem sõnastus või mõni parem meetod, kuidas seda teemat käsitleda, siis oleme valmis ettepanekuteks.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kõigepealt ma vabandan, kui seda küsimust on küsitud, ma kogu seda arutelu ei kuulnud, mul oli vahepeal üks kohtumine. Aga kas te olete teinud õigusliku analüüsi sellest, mis puudutab selle konkreetse eelnõu rakendamist? Mis on kitsaskohad, mille taha see rakendamine võib jääda? Ma ei tea, mis võiks olla presidendile kaalutluskohad ja millise konkreetse seisukoha on õiguskantsler teada andnud? Kas te saate eelnõu algatajana anda mingi hinnangu, mis on need ohud, kuhu see seadus võib takerduda, nii et meil ei tekigi [soovitud] olukorda ja 2025. aasta kohalikel valimistel saavad Vene ja Valgevene kodanikud ikkagi valida?

Aitäh! Me kavatseme õiguskantsleriga loomulikult konsulteerida. Üldiselt õiguskantsleri põhimõte on, et ta ei kommenteeri eelnõude ideid, vaid ta kommenteerib eelnõusid. Loodetavasti ta nüüd menetluse ajal on valmis menetluses olevat eelnõu kommenteerima. See on ikkagi väga tähtis, eks ole. Muidu võiks ju ka võtta hoiaku, et võtame vastu ja siis vaatame, mis õiguskantsler ütleb. Nii et proovime teha kõik mis võimalik, et see eelnõu, kui ta loodetavasti märtsikuus lõpuks [seadusena] vastu võetakse, on vastu võetud sellisel kujul, et see ei sattu põhiseaduslikkuse kontrolli Riigikohtusse ja nõnda edasi.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu palun ette kandma põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas käesolevat eelnõu 12. novembri istungil. 

Esiteks arutas komisjon kodakondsuseta isikutele põhiseadusega hääleõiguse andmist. Mitmed komisjoni liikmed tõid välja, et seda ei peaks siiski tegema, sest [tegemist] on Eesti riigis nähtavalt mööduva nähtusega, mille taastootmine on suuremas osas lõpetatud. Arutati, miks käsitletakse kodakondsuseta isikuid ja Vene kodanikke erinevalt, kui esimeste puhul on enamuses tegemist endiste Nõukogude Liidu kodanikega, kelle meelsus Eesti suhtes on sarnane Eestis elavate Vene föderatsiooni kodanike omaga. Vastuargument seisnes selles, et kui Vene kodanik on oma kodakondsuse omandamise kaudu vandunud lojaalsust Vene föderatsioonile ning peaks osalema kutse korral Venemaa üldmobilisatsioonis, siis kodakondsuseta isikute puhul see tõele ei vasta. Mõned komisjoni liikmed avaldasid toetust ideele, et ainult Eesti kodanikud ja Euroopa Liidu kodanikud peaksid saama kohalikel valimistel valida. 

Teiseks arutati eelnõu teise lause üle, mis tekitas mõnes komisjoni liikmes segadust. "Kodakondsuseta isikute ja hääleõiguslike välismaalaste valimisnimekirjadesse kandmise tingimused ja korra sätestab seadus." Mitmed komisjoni liikmed leidsid, et see jätab lahtiseks selle, kes nimekirja kantakse, ja et see on vastuolus põhiseadusega. Mitmed komisjoni liikmed nõustusid, et selle lausega on vaja komisjonis veel tööd teha, ning kutsuti üles pakkuma menetluse jooksul ideid, kuidas eesmärki saavutada. 

Kolmandaks arutati teiste riikide praktika üle. Kõige märgilisema näitena toodi välja Läti, kus kohalikel valimistel ei saa valida kodakondsuseta isikud ega Venemaa ja Valgevene kodanikud. Arutati ka selle üle, et mittekodanikele põhiseadusega hääleõiguse andmine loob selle staatuse suhtes rahvusvahelise pretsedendi, mis ei ole mõne komisjoni liikme arvates mõistlik. 

Neljandaks arutati Põhiseaduse Assamblee tegevust ning potentsiaalse rahvusvahelise surve [teemal]. Härra Kross ka enne mainis, et komisjonide protokollidest võis tõesti leida, et rahvusvahelised eksperdid andsid Eesti Põhiseaduse Assambleele nõu, kuid survestamist sealt välja ei paistnud. Kuna see on mitmel komisjoni istungil tekitanud lahkhelisid, siis protokolli huvides pean oluliseks mainida, et korduvalt on arutatud selle üle, kas ja millal Maximilianus van der Stoel Eestis käis ning millist protsessi ta põhiseaduse koostamisel mõjutas või ei mõjutanud. Senimaani on jäänud üles lahkhelid selles küsimuses. 

Komisjon arutas ka eelnõu edasist menetlust ja leidis, et oluline on kaasata Eesti õiguseksperte ning Põhiseaduse Assamblee liikmeid. Komisjon tegi ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. [Otsus võeti vastu] ühehäälselt. Kuna muudatusettepanekute [esitamise] kord on põhiseaduse [muutmise seaduse eelnõu] menetlemisel teistsugune – seda mainis alguses ka härra Kivimägi – ning muudatus[ettepaneku] saab esitada [vähemalt] üks viiendik Riigikogu liikmetest ehk 21 saadikut, siis määras komisjon muudatusettepanekute tähtajaks 20. jaanuari 2025 kell 17.15. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea komisjoni esimees! Ma olen näinud ühte väga kelmikat videot, mille üks autoritest olete olnud teie. Ja ma nägin selles videos, et teie erakonnal ja teie tänastel fraktsiooni liikmetel oli oluliselt suurem ambitsioon, ambitsioon minna valimisõigust ära võtma ka halli passi [omanikelt]. Näiteks minu hea kolleeg Irja Lutsar ütles selles videos konkreetselt, et tema seda ideed ja algatust toetab. Minu küsimus teile on: kas komisjonis või teil endal oli ka sellist tunnetust, et tegelikult võiks veel jõulisemalt minna valimisõigust piirama, või te komisjonis tunnetasite, et see on poliitilise konsensuse koht ja rohkem sellest põhiseaduse muutmisest välja ei pigista?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Komisjonis me tõesti tunnetest ei rääkinud. Me oleme kokku leppinud, et sellise sõnastusega on võimalik edasi liikuda. Kindlasti tuleb komisjonis kogu eelnõu tekst veel arutelu alla, kuna me kaasame ka õiguseksperte, räägime ka Põhiseaduse Assamblee liikmetega, nagu enne härra Kross mainis. Samuti olen ma juba praegu ühendust võtnud õiguskantsleriga, et veenduda, et see tekst oleks nii hea, kui vähegi võimalik on teha. Selle [eelnõu] sisu üle toimuvad komisjonis kindlasti arutelud ka edaspidi. Sellepärast ongi põhiseaduse muutmise praktika paika pandud. Meil on kolm kuud aega arutada ja leida eelnõule sihuke sõnastus, millel oleks võimalikult lai toetus.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonid. Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun!

Ma palun 5 + 3 minutit.

Kolm lisaminutit.

Aitäh, head kolleegid! Kõigepealt ütlen kohe ära, et ma tervitan seda ja Isamaa fraktsioonil on hea meel, et me oleme jõudnud täna nii kaugele, et me arutame põhiseaduse muudatust, mis puudutab kohalikel valimistel hääleõigust ja Vene kodanikelt ja kodakondsuseta isikutelt hääleõiguse äravõtmist. Kahetsusväärselt on see eelnõu siia jõudnud, ütleme, 24. tunnil ja see on poolik lahendus. Ma väga loodan, et menetluse käigus me suudame need kaks eelnõu – pean silmas järgmist põhiseaduse muudatust – siiski menetlusse jätta ja ühendada ning otsida laiapõhjalist ühisosa. 

Kuid selle eelnõu puhul paistavad väga selgelt välja sotsiaaldemokraatide kõrvad. Nemad on ahistanud kogu koalitsiooni. Teha on [vaja] põhiseaduse muudatus, mis on põhiseaduse vääriline ja kooskõlas põhiseaduse üldise kultuuriga, on õiguslikult korrektne ja vastab ka Eesti riigi julgeolekuhuvidele, mis tähendab seda, et lisaks agressorriigi kodanikele võetakse hääleõigus ära ka kodakondsuseta isikutelt. Seda kahjuks ei ole. Ja nagu me teame, on selle taga eelkõige sotsiaaldemokraadid. Seda on väitnud peaminister siin infotunnis. Seda on väitnud ka väga paljud koalitsioonisaadikud, kelle [sõnul] on see koalitsioonisisene kokkulepe, millest nad peavad lähtuma ja kinni pidama. Seega ei ole ühe fraktsiooni pantvang mitte ainult koalitsioon, vaid kogu parlament. 

Nii siseminister Läänemets kui ka Tallinna linnapea Ossinovski – mõlemad on sotsiaaldemokraadid – on süüdistanud, et nende eelnõude puhul, mõlema põhiseaduse muudatuse puhul, püütakse manipuleerida valijaskonnaga. Mulle tundub, et kui on keegi, kes püüab [manipuleerida], siis on need sotsiaaldemokraadid, kes püüavad maksimaalses ulatuses säilitada oma elektoraati, sõltumata sellest, kas nende [valijad] on Vene kodanikud või kodakondsuseta isikud ja Eesti riigile lojaalsed või mitte. Nende soov on manipuleerida just nimelt valijaskonnaga ja säilitada see maksimaalselt enda valijatena. Sotsiaaldemokraatide viimased sammud, olgu need siis pealinnas või Narvas, [näitavad], kellele nad oma valijaskonnas tegelikult orienteeruvad. 

Väga palju on räägitud 1992. aastast, kui võeti vastu praegune põhiseadus, kus anti valimisõigus nii Vene kodanikele kui ka kodakondsuseta isikutele. Jah, tõepoolest, olukord on oluliselt muutunud. Aga mida siis on öeldud? On ähvardatud, et kui see või järgmine põhiseaduse muudatus vastu võetakse, siis me kaotame Narva ja kaotame Ida-Virumaa. Ma tuletan meelde, et 1992. aastal Läti Vabariigis ei antud valimisõigust ei Vene kodanikele ega kodakondsuseta isikutele ja Läti ei kaotanud ei Daugavpilsi ega teisi piirkondi. Eestis anti [valimisõigus], ootuses ja lootuses need inimesed lõimida, aga [läks nii, et] Eestis Narvas taheti välja kuulutada autonoomia. Nii et ajalooline praktika ei kinnita neid ähvardusi ja ohte, mida siseminister siin väga uljalt välja pillub. Tegelikult ei ole nende [sõnade] taga ajaloolist tõde ega ka julgeolekupoliitilist analüüsi, need on küllaltki tühjad sõnad. 

Arusaamatuks jäi mulle selle eelnõu, 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõu esindaja selgitus, et me ei saa kodakondsuseta isikutelt hääleõigust ära võtta, sest see on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. See on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Ma ei hakka siin praegu rääkima sellest, kuidas on õiguskindluse põhimõttega käitutud maksupoliitika või peretoetuste või kõige muu [kontekstis], vaid ma räägin [sellest, kuidas on õiguskindluse põhimõttega käitutud] sellesama põhiseaduse [muudatuse] ja hääleõiguse kontekstis. Nendele kolmandate riikide kodanikele, kes jagavad Eestiga ühesuguseid demokraatlikke väärtusi, eelnõu algatajate arvates õiguskindluse põhimõte ei laiene. Šveitsi kodanikelt saab hääleõiguse selle põhiseadusemuudatusega ära võtta küll. Jaapani kodanikelt, kellel hääleõigus on, saab selle ära võtta küll. Uus-Meremaa ja Austraalia kodanikelt saab hääleõiguse ära võtta küll. Aga kodakondsuseta isikutelt ehk endistelt NSV Liidu kodanikelt, kes pole Eestis teinud valikut Eesti kodakondsuse kasuks, me ei saa hääleõigust ära võtta, sest see on õiguskindluse põhimõttega vastuolus. Teate, see argument ei pea vett. See argument ei pea õiguslikult vett ja see ei ole kindlasti kooskõlas ka mitte mingisuguste võrdse kohtlemise või demokraatia põhimõtetega. Nii et see eelnõu on väga nõrk ja ma väga loodan, et me suudame menetluse käigus selle eelnõu viia kooskõlla heade demokraatlike tavadega ja – rõhutan – Eesti riigi julgeolekuhuvidega. 

Nüüd, kahjuks ei jõudnud eelnõu tutvustaja oma ettekandes üldse selle lauseni, mis on siia lisatud ja mis on sisult võib-olla selle muudatuse kõige olulisem [osa]: "Kodakondsuseta isikute ja hääleõiguslike välismaalaste valimisnimekirjadesse kandmise tingimused ja korra sätestab seadus." Seda [lauset] ei suutnud põhiseaduskomisjonis mitte keegi lahti seletada. Ka täna jäi see vaatamata minu küsimustele täiesti [selgusetuks] ja ettekandja oma ettekandes seda üldse ei puudutanud. Aga siin on ühes lauses pandud kodakondsuseta isikud ja hääleõiguslikud välismaalased – nii NATO kodanikud kui ka Euroopa Liidu kodanikud – põhiseaduse mõttes ühele tasandile ja neile tuleb välja töötada kord. Ma ei tea, kas see [kord] peab sisaldama, nii nagu siin on spekuleeritud, mingisugust meelsuskontrolli kinnitamist või püütakse kedagi välistada. Ja kas siis neile Euroopa Liidu kodanikele, kes täna juba omavad valimisõigust ja kellele sellist erikorda ei ole olnud vaja välja töötada, töötatakse tulevikus erikord välja ja nad peavad hakkama koos kodakondsuseta isikutega läbima nii-öelda lojaalsuskontrolli ja kirjutama taolist tõendit ja registreerima ennast kusagil. Sellele küsimusele me vastust ei saanud. Ma ei räägi sellest, et selle eelnõu peab ka välja töötama ja seda peab rakendama ja kõike muud. Mulle tõepoolest tundub, et jälle on sotsiaaldemokraatide kaval käsi koalitsioonipartnerid üle kavaldanud. [Nad on] selle eelnõu õiguslikult võimalikult segaseks ajanud, et see oleks väga raskesti rakendatav ning et see meil ebaõnnestuks. 

Ja loomulikult ei saa me kuidagi toetada seda, et kodakondsuseta isikute hääleõigus kohalikel valimistel kirjutatakse nüüd põhiseadusesse sisse – see põlistatakse põhiseaduses. Seda me kindlasti ei tohi teha, see on väga vale ja see ei ole kooskõlas ka senise põhiseaduse kultuuriga. Lühidalt kokku võttes ma tahan kutsuda üles eelkõige Reformierakonda ja Eesti 200 jätma oma hääletus vabaks. Ärgem olgem sotsiaaldemokraatide pantvangid, heitke need ahelad enda ümbert. Meie oleme head tahet näidanud. Vaatamata paljudele selle eelnõu puudustele, mida siin aeg ei võimalda ette lugeda, toetame meie selle eelnõu esimese lugemise lõpetamist ja tahame selle menetlemist, et jõuda ühisele resultaadile. Ja mul on palve …

Teie aeg!

… toetage ka teist eelnõu, et me saaksime need menetluse käigus ühendada ja leida maksimaalse ühisosa.

Aitäh! Järgmisena Ando Kiviberg Eesti 200 fraktsiooni nimel, palun! (Ando Kiviberg palub lisaaega.) Kolm lisaminutit.

Aitäh, härra juhataja! Austatud kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite seda ülekannet veebi vahendusel! Riigikogu on lõpuks ometi haaranud härjal sarvist ning asunud tegelema probleemiga, mis piltlikult öeldes lehkas meie ühise toa nurgas Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest saati. Täna tundub kentsakana vajadus iseendile ja meile kõigile meelde tuletada, et siinsamas saalis otsustasid meie eelkäijad taastada Eesti riikliku iseseisvuse ajaloolise järjepidevuse alusel. Mina ei tea, et mõni hilisem Riigikogu koosseis oleks ajaloolise järjepidevuse printsiibi kuidagi kahtluse alla seadnud või tühistanud. 

Ometi oleme peale 1992. aasta 20. augustit käitunud taandujatena. Me oleme olnud kuidagi häbelikud: sammukeste haaval, külg ees ja pilku peites oleme kasvatanud endise koloniaalvõimu tagasiihalejate enesekindlust, andes neile harvanähtava lahkuse ning enesestmõistetavusega eriõigusi ning privileege. Endiste kolonisaatorite omakeelsed ja vastavast vaimsusest kantud paralleelne haridussüsteem. Nende vastavas keeles teenindamine riigi- ja omavalitsusasutustes. Nendekeelsed kõlavad kommertsteavitused meie ühises avalikus ruumis. Kolonistlike võimusümbolite vaikne talumine meie omas avalikus ruumis, ja nõnda edasi. 

Kõrvaltvaatajatele on kindlasti kentsakana paistnud kõige selle juures nurisemine, et miks nad ometi meie riigikeelt kuidagi ära õppida ei soovi. Aga miks nad peaksid? Miks nad peaksid, kui saab igati mugavalt ka ilma hakkama? Liiati, kui see keel on veel endiste "alamate" keel. 

Meie komberuumis on levinud hoiak, et tülist tuleb hoiduda. See on ratsionaalne. Tüli on reeglina kulukas asi. 24. veebruaril 2022 jõudis kätte hetk, kus [tülist] hoidumine muutus ohtlikuks ja seeläbi potentsiaalselt oluliselt kulukamaks kui tegutsemine. Agressorist idanaaber ning tema vasall[, kes asub] meist tunduvalt lõuna pool, on korduvalt ning täiesti avalikult teatanud oma kavatsusest meid taas okupeerida ning koloniseerida. Järelikult tuleb meil tegutseda. 

Eesti 200 peab agressorriikide kodanike valimisõiguse tühistamist möödapääsmatult vajalikuks. See on Eesti julgeoleku kindlustamise küsimus. Vene kodanike valimisõigus kohalikel valimistel on paraku võimaldanud ka Riigikogus esindatud poliitilistel jõududel Putini režiimi toetajatega valimistel flirtida, näiteks takistades eestikeelsele haridusele üleminekut või endise koloniaalvõimu sümbolite eemaldamist avalikust ruumist. Lisaks eeltoodule on putinistidega tiivaripsutamise fenomen Eestile ka tõsiseks arengupiduriks, kuna vastavat võimu toetavad valijarühmad kipuvad ka sallivalt suhtuma mõjuvõimuga kauplemisse, korruptiivsetesse tehingutesse ning muidugi ka Eesti riigiga koostööst hoidumisse. 

On tõsi, et Vene ja Valgevene kodanike seas leidub ehk ka neid, kes on Venemaa agressiooni ning Putini režiimi vastu. Tõsi on ka see, et naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanute seas on jällegi neid, kes salamisi või lausa avalikult Kremli maffiariigi agressiooni toetavad. 

On tõstetud kahtlustusi sellest, et põhiseaduse muutmisega riivame nende Vene kodanike õigusi, kes on Putini bande kuritegeliku tegevuse vastu. Aga mis parata? Eesti on soovimatult sattunud vaba maailma ning agressiivse fašistliku režiimi vastasseisu eesliinile ning meie julgeolekuhuvid kaaluvad selle riive selgelt ja kuhjaga üles. 

Mõned agressorriikide kodanike õiguste kaitsjad tavatsevad argumenteerida, et Putini režiimi soosiv suhtumine on meelsusküsimus. Ei, sõbrad! Agressiooni ning genotsiidi toetamine pole mingi teisitimõtlemine, nagu ei ole teisitimõtlemine ka holokaustile takkakiitmine. 

Sestap kutsun kõiki kolleege esitatud eelnõu toetama, näitama, et just nimelt Eesti riigi poole hoidmise küsimuses on Riigikogu ühtne. Ja veel, Eesti 200 lähtub arusaamast, et ka kodakondsuseta isikuile ei peaks nii väärikat privileegi, nagu seda on valimisõigus, alles jätma. Ja siin peitub ka vastus küsimusele, miks mina toetasin algselt seda teist, käesoleva [seadusemuudatuse eesmärgiga] sarnast eesmärki teenivat eelnõu. Aga ma olen väga rahul, et ka võimuliit eneses jõudu leidis agressorriikide kodanike valimisõiguse väga põhimõttelist küsimust lahendama asuda. 

Käesolev eelnõu on valitsuserakondade kompromiss ja see on peamise probleemi lahendamise käivitamiseks küllalt väärikas algus. Tänan Eesti 200 nimel meie partnereid selle pingutuse eest! Üksmeele leidmine pole olnud lihtne. Karme järeleandmisi on tulnud teha, kuid siit on ka hea edasi minna. Suur tänu!

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun! (Martin Helme palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Tegelikult on asi ju väga lihtne, ei ole vaja viilutada ühte- või teistpidi, võtta kõlavaid poose – küsimus on riigiõiguses, küsimus on selles, kellel on poliitiline võim Eestis. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukoht on läbivalt olnud see, et valimisõigus Eestis peab olema kodanike eriõigus. Jah, sellele lisandus pärast Euroopa Liiduga liitumist Euroopa Liidu riikide kodanike õigus. See [lisandus] tehti ära liitumislepinguga, mis kiideti referendumil heaks, ja selles osas ei ole meil midagi teha. Aga lihtne [põhimõte]: Eestis peavad kõikidel valimistel – kohalikel, Riigikogu ja eurovalimistel – valida saama Eesti kodanikud. Punkt. [Kui seda järgida,] jääb ära pikk arutelu selle üle, kes on või kes ei ole lojaalne ja miks ühed saavad, aga teised ei saa. Ausalt öeldes on täiesti arusaamatu, miks me peaksime andma valimisõiguse albaanlastele ja türklastele ja samal ajal selle ära võtma šveitslastelt ja norralastelt. Tegelikult ei saagi aru. Nii et kõik see on mingisugune iseenda ehitatud lõks. 

Koalitsiooni poolt siia toodud eelnõu tutvustamisel ütles Eerik-Niiles Kross, et Eesti kodanikud ootavad, et venelastelt, Vene kodanikelt võetaks valimisõigus ära. See vastab tõele. Meie fraktsioon ka ootab, meie valijad ootavad. Aga sama suur protsent Eesti kodanikke ootab, et ka mittekodanikelt ehk halli passi kandjatelt ja ka näiteks ukrainlastelt võetaks valimisõigus Eestis kohalikel valimistel ära. Sest see on nii lihtne: Eestis peavad saama valida Eesti kodanikud. Nii lihtne! Miks asja keeruliseks ajada?

No ja siis me jõuame loomulikult ju päriselu juurde. Päriselu on selline, et on vaja teha propagandat, vaja on sildistada, vaja on oma valijate gruppe hoida ja mõne teise erakonna valijate gruppe vähendada. Ja ausalt öeldes on selline põhiseadusesse sodimine riigimehelikkuse vastand. 

Meile siin räägiti südantlõhestavaid lugusid sellest, miks ei tohi inimestelt õigusi ära võtta, see on õigusriigi põhimõte. No kuulge, teate, kuulata seda reformierakondlaste või tänase koalitsiooni saadikute suust – ausalt öeldes naerma ajab. Reformierakondlased võtsid inimestelt õigusi ära koroonaajal kehalise autonoomia küsimuses, süstimisküsimuses, liikumisvabadus võeti ära, äripidamise vabadused võeti ära, sõnavabadus võetakse ära vihakõnejutuga, relva kandmise õigust piiratakse kõikide muude võimalike seadustega. Mingit probleemi ei ole inimestelt õiguste äravõtmisel. Ja siis tullakse meile rääkima, aga noh, näete, on mingisugused väljakujunenud ja välissurvel antud kunagised kokkulepped ja neid ei saa muuta, sest see on õiguste äravõtmine. See on ju jama, see ei ole tõsiselt võetav jutt. Mingit vahet ei ole, kas me räägime valimisõigusest, mis on Eestis Vene kodanikel, kellest eelmistel kohalikel valimistel käis hääletamas 30 000 inimese ringis, või mittekodanikel ehk halli passi [omanikel], kellest käis valimas 24 000. Sama suurusjärk, sama nii-öelda keeleruum, sama maailmavaade, samad inimesed, sama päritolu. Ühtedele ütleme, et teid me ei lase valima, sest me ei taha, ja teistele ütleme, et teilt me ei tohigi seda [õigust] ära võtta, sest teil on see õigus. See jutt ei ole järjekindel ega arusaadav. 

Nüüd konkreetselt selle eelnõu menetlusest. Esiteks tuleb loomulikult teha märkus koalitsioonierakondadele: see siin ei ole tavaline eelnõu, mille te toore jõuga läbi surute, sest teil on hääled Riigikogus. Püüdke aru saada sellest! See ei ole selline eelnõu, millega te võite teha, mida tahate, sest teil on 60 häält saalis. See on põhiseaduse muutmise eelnõu. Te tahate seda teha kiirkorras. Me toetame selle [muutmist], kui seda tehakse õigesti. Me oleme kogu aeg toetanud seda, et Eestis oleks valimisõigus ainult Eesti kodanikel. Aga kui te tahate meie hääli saada, siis ei saa alustada protsessi sellega, et te meile näkku sülitate. Te tegite seda põhiseaduskomisjonis ja te teete seda siis, kui te järgmises päevakorrapunktis meie eelnõu välja hääletate. Kui te tahate meie hääli saada, siis tuleb kompromissi otsida mitte ainult koalitsiooni sees, nagu siin üks eelkõneleja just rääkis – sellest ei piisa, taguge see oma pealuu sisse! –, [vaid] üle kogu välja. Teil on selleks kolm kuud aega. Hakake pingutama!

Andre Hanimägi, küll fraktsioonituna – teil on volitus, saan aru, väga hea! –, aga siis Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! See siin ei ole tõepoolest tavaline eelnõu. Põhiseaduse muutmine on väga suur asi, kus peab lähtuma ratsionaalsusest, mitte emotsionaalsusest. Sotsiaaldemokraadid on olnud konstruktiivsed, samas ettevaatlikult optimistlikud. See on ka mõistetav, sest iga otsus, mis muudab meie põhiseadust, on oluline otsus. Selline otsus vajab laiapindset arutelu ning konsensust nii meie seas siin saalis kui ka ühiskonnas laiemalt ja hoolikat põhjendamist. 

On olnud väga palju arutelu, kas me üldse saame põhiseadust siin saalis muuta. Jah, saame. Põhiseaduse loojad ei ole kunagi ette näinud, et põhiseadus on kivist ja seda ei saa muuta. [Põhiseadust] on korduvalt [muudetud], kuid selleks on omad reglemendid, mis nõuavadki väga suurt ühisosa siin saalis, ja kindlasti me oleme valmis seda otsima. Seda seetõttu, et põhiseaduse muutmine ei tohi ega saa olla päevapoliitiline otsus. Meil tuleb teha kompromisse ja need kompromissid ongi poliitika ja demokraatia alusteks. Ja me näeme, et ka täna see arutelu siin, aga ka ühiskonnas ning erinevate poliitiliste jõudude vahel on päris terav. Tegelikult on see tervitatav, sest jah, me saame põhiseadust muuta, aga see ei pea kaugeltki olema lihtne. Põhiseaduse muutmine peab olema kaalutletud ning põhjendatud.

Selle arutelu teravik on tõepoolest tingitud eelkõige Venemaa alustatud sõjast Ukrainas ning tõstatunud on küsimus, kas olukord, kus agressorriikide kodanikud saavad valimistel hääletada, on ikkagi asjakohane. Oleme siin saalis olnud üksmeelsed, mõistes hukka Venemaa ja Valgevene käitumise. Aga see eelnõu, millel on 61 Riigikogu liikme allkiri, ei räägi sellest, kes ei saa [valimistel] hääletada, vaid sellest, kes saavad – Eesti kodanikud, Euroopa Liidu kodanikud, NATO riikide kodakondsed ning kodakondsuseta isikud ehk niinimetatud halli passiga inimesed. Seega, tõepoolest kolmandate riikide, sealhulgas Venemaa ja Valgevene passiga inimesed ei saaks enam kohalikel valimistel hääletada. 

Tõsi, ühelt poolt on see olnud nii koalitsiooni kui ka enamiku opositsiooniparteide selge eesmärk ja siht ja selle eelnõuga saakski see eesmärk täidetud, kuid teisalt on meil ka võimalus seada konkreetne ja selge raam, [mis piiritleb selle,] kes saavad meie valimistel osaleda. Ja me ei ole kuidagi erandlikud, kui rakendame sellist valimistsensust, mis võtab arvesse, ma rõhutan: kodakondsuse, mitte rahvuse.

Kuid siin saalis tuleb meil arvestada otsuste tulemiga laiemalt, püüda ühiskonda rahustada ja tasakaalustada, olla õiglased ja ka juriidiliselt korrektsed. Rohkelt on siin olnud juttu valimisõigusest kodakondsuseta inimeste puhul, keda on circa 60 000 ja kes praegu saavad valida ning kes on saanud seda teha 30 aastat. See ei ole mingi uus asi. Nende inimeste kodumaa on Eesti. Siin maksavad nad oma maksud ning neil ei ole ühelegi muule riigile mingisugust lojaalsus- või sõjaväekohustust – ehk siis see argument jääb ära – ja nad ei saa ka valida ühegi teise riigi juhte. Alaliste elanikena peavad nad järgima põhiseadust ja [teisi] Eesti seadusi. Nad on meie kogukonnas töötavad ja elavad inimesed, kellest paljud on siin riigis sündinud, siin oma elu üles ehitanud ja ühiskonda panustanud. 

Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni koostatud valimiste hea tava koodeks rõhutab, et kohalikel valimistel hääleõiguse andmine püsielanikele on mõistlik ja soovitatav ning valimisõiguse piirangud peaksid olema minimaalsed ja selgelt põhjendatud. See on viis, kuidas kaasata inimesi otsustesse, mis mõjutavad nende igapäevaelu. Veneetsia komisjoni juhised näevad ette, et pikaajalistest elanikest välismaalastele tuleks hääleõigus anda, kui nad on täitnud elukohatingimused. Halli passi omanikud vastavad nendele tingimustele ning valimisõiguse piiramine ei oleks õiguskindluse seisukohast asjakohane. 

Muidugi võib kritiseerida, et miks meil on jätkuvalt nii palju halli passiga inimesi. Ma arvan, et see on väga õigustatud küsimus. Aga selle kõrval, et keskenduda küsimusele, mida nad oleksid pidanud tegema ja kas nad oleks pidanud juba ammu võtma Eesti kodakondsuse, küsigem ka, miks meil on jätkuvalt nii palju halli passiga inimesi ning mida me saame senisest enam teha selleks, et kodakondsuseta inimeste arv väheneks kiiremini, kui see on seni toimunud.

Palun kaks minutit lisaaega.

Kaks minutit lisaaega, palun!

Meil on siin ees kaks erinevat põhiseaduse muutmise eelnõu. Selles teises, mille juurde me varsti jõuame, on ka teine muudatus, nimelt lepingud kolmandate riikidega. See on tõepoolest olnud arutelu all ja see annaks võimaluse teha eraldiseisvaid kokkuleppeid, mis annaksid mõne riigi kodanikele valimisõiguse kohalikel valimistel. See ei ole meie hinnangul hea mõte. 

Esiteks peame olema põhiseaduses võimalikult täpsed ja konkreetsed. Rahvusvahelistesse lepingutesse on aga juriidiline keerukus ja ebapraktilisus sisse kodeeritud. Lisaks tekib alati küsimus õigusselgusest, kuna sisuliselt võiks üks koosseis otsustada teha selline leping ühe riigiga, mõni teine koosseis aga teise riigiga. Ja siin juba ennist oli ka arutelu selle üle, miks üks riik on parem kui teine ja kas ta on meie ühises väärtusruumis rohkem kui kolmas. Ei, me oleme selles eelnõus väga selgelt piiritlenud, milliste riikide kodanikud saaksid meie kohalikel valimistel hääletada. 

Ja viimaks, siin saaliski on kõlanud mõtted, kas see [muudatus] aitab lõimumisele kaasa, kuidas mõjutab see samm meie julgeolekut või kas saame ainuüksi kodakondsuse järgi öelda, kes on Eestile lojaalsed ja kes mitte. Paraku peame tõdema, et ainuüksi pass tõepoolest meelsust ei näita, sest ka Eesti kodanike seas on neid, kes ei hinda iseseisvat ja tugevat Eestit, ja on selliseid mittekodanikke, kes mõistavad selgelt hukka Venemaa agressiooni ja tegevusi. Me ei lähtu selles eelnõus mitte mingil moel rahvuspõhisusest, vaid tegemist on kodakondsustsensusega. Kutsun üles kõikide arutelude puhul seda silmas pidama ning hindama inimest eelkõige tema enda tegevuse järgi. Niisamuti kutsun üles toetama eelnõu ja tegema põhiseaduse muudatuse, millel on suur ühisosa ja reaalne võimalus jõustuda juba enne järgmise aasta kohalikke valimisi. Kutsun teid [eelnõu] toetama. Aitäh!

Suur tänu! Ja Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Lauri Laatsi. Palun! (Lauri Laats palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Alustan oma kõnet, tsiteerides rahvusringhäälingu portaalis ilmunud arvamuslugu, mille autor on Andres Kollist. Usun, et see nimi on teile kõigile tuttav. "Allolevat kirja pannes andsin endale aru, et rohkem kui 80 protsenti Eesti valijatest toetab Vene kodanikelt valimisõiguse äravõtmist. Kujunenud olukord näitab minu arvates, et strateegiline vaade ja riigimehelik julgus pole kuigi moes." Andres Kollist viitab sellele, et arvestades praegust olukorda Ukrainas ja maailmas on paljudel poliitikutel tekkinud argus käsitleda teemasid riigimehelikult. Lihtsam on käsitleda asju mustvalge pildina, jättes muud toonid kõrvale. 

Hoopis teise teemakäsitluse annab rahvusringhäälingule antud intervjuus endine Kaitsepolitsei[ameti] peadirektor Arnold Sinisalu: "Siin jääb natuke mulje, et kõik vaatavad järgmisi valimisi ja käib mingis mõttes võistlus, et kes on kõige parem eestlane." Lisaks rõhutas Sinisalu, et valimisõiguse piirang peab olema kooskõlas põhiseaduse ja rahvusvaheliste normidega. Kodanike põhiõiguste piiramine nõuab tugevaid argumente, sest vastasel juhul võib see seada ohtu demokraatia põhialused. Ta tõi esile, et valimisõiguse äravõtmist ei saa põhjendada pelgalt väitega, et teatud kodanikugrupi lojaalsus on kahtluse all. Selle asemel tuleks hinnata, kas ja kuidas nende valimisõigus riigi julgeolekut tegelikult mõjutab. Sinisalu on hoiatanud, et valimisõiguse piiramine võib suurendada ühiskondlikke lõhesid. Kui inimesed tunnevad, et neid on põhjendamatult kõrvale jäetud või karistatud, võib see õõnestada ühiskonna sidusust, mida on eriti kriisi ajal hädasti vaja. 

Hetkel on Vene kaart taas lauale pandud. Poliitmängudes võib see olla poliitiline trump, malakas, kavalus. Sellega loodetakse hääli saada, vastanduda, kirgi kütta, poliitikat teha. Kahju. Riigi pikaajaline huvi, seesmine stabiilsus jääb kuskile kaugele taustale. Head kolleegid, ärme palun unusta, et teema, mida me täna siin käsitleme, ulatub sügavale meie ajalukku ja puudutab nii tänast kui ka homset. Ja just kõige rohkem peame mõtlema homsele ja uuele põlvkonnale ja [sellele], millist eeskuju me neile anname ja mis pärandi jätame. 

Räägime natuke ajaloost. Eesti taasiseseisvumise järgsed aastad, 1990. aastate algus oli keeruline ja kujundas märkimisväärselt meie ühiskonna struktuuri. Taasiseseisvumisel astus Eesti kindlameelsed sammud rahvusriigi põhimõtete suunas, taastades 1938. aasta kodakondsusseaduse. See tähendas, et kodakondsus anti neile, kellel oli kodakondsus enne 1940. aastat, ja nende järeltulijatele. Kuid Eestis elas toona juba ligi 500 000 inimest, kes olid siia saabunud peamiselt Nõukogude Liidu ajal või olid nende järeltulijad. Pärast taasiseseisvumist leidsid sajad tuhanded [inimesed] end kodakondsuseta. Osa lahkus oma esivanemate maale, paljud jäid siia igasuguse garantii ja kodakondsuseta. 

Praktiliselt elasid mittekodanikud edasi Nõukogude passidega, reisimiseks mõeldi nende tarbeks välja ajutised reisidokumendid, umbes nagu Nõukogude-aegsed välispassid. [Kui] taheti reisida, tuli esitada taotlus ühekordse dokumendi saamiseks ja peale iga reisi see võimudele tagasi anda. Tolleaegsete poliitikute arvamus või soov oli, et Nõukogude passiga Eestimaa elanikud peaksid võtma Vene föderatsiooni passid. Ja paljud seda ka tegid, sest kuni 1995. aastani teist võimalust ei olnud. Ja loomulikult kasutas seda olukorda väga osavalt ära Vene föderatsioon, tagades dokumendid lihtsalt ja kiiresti. 

Tiit Vähi valitsuse moodustamisel 1995. aastal lepiti kokku, et Eesti hakkab välja andma välismaalase passi ehk nii-öelda halle passe. Selle passi võtsid inimesed, kes polnud vaatamata survele Venemaa Föderatsiooni kodakondsust võtnud. Hallid passid läksid nagu soojad saiad, kui nii võib öelda. Hallipassilised ei olnud kiirustanud end Venemaaga siduma. Nad ootasid, kuni nende riik suudab muutunud olude järel asjades selgusele jõuda ning kindlaid dokumente jagama hakata. Sellest tulenevalt tekkis halli passi nähtus, Eesti välismaalase pass, mida anti neile, kes ei taotlenud ega saanud Eesti või mõne teise riigi kodakondsust. 2021. aastaks oli juba 60 000 halli passi omanikku ja ligikaudu 85 000 Vene föderatsiooni kodanikku. 

Mis puudutab tänast olukorda, siis Vene kodanike ja halli passi omanike valimisõigus kohaliku tasandi valimistel on ajalooliselt seotud nende osalemisega ühiskonnaelus. See õigus on andnud neile võimaluse mõjutada otsuseid, mis puudutavad nende igapäevaelu, näiteks haridust, infrastruktuuri ja kohalikku arengut. 

2023. aastal tõstatus küsimus, kas sõja tõttu Ukrainas peaks neid õigusi piirama. Arnold Sinisalu on osutanud, et julgeoleku tagamine ei tohiks tähendada automaatselt usaldamatust teatud gruppide vastu. Euroopa Nõukogu standardid rõhutavad, et diskrimineerivad meetmed, mis põhinevad kodakondsusel, võivad ühiskonda lõhestada. Samuti on tähtis, et me ei unustaks, miks lõimumine on oluline. Vastasseisu ja tõrjutuse kasvatamine ei aita kaasa meie riigi stabiilsusele ega turvalisusele. Peaksime hoopis looma rohkem võimalusi kodakondsuse omandamiseks ja aktiivseks osaluseks ühiskonnas. Valimisõiguse piiramine saadab sõnumi, et teatud osa ühiskonnast ei ole teretulnud kaasa rääkima. 

Mida me tegelikult peaksime tegema? Me peame leidma endas riigimehelikkuse ja võtma poliitmängulaualt selle mängukaardi, mis on lauale pandud ja mis lõhestab meie ühiskonda ja mis ei vii meid selles raskes ajas edasi. Meil on vaja selgelt sõnastatud poliitikat, mis toetab lõimumist ja kaasamist. Tuleb tõhustada suhtlust erinevate kogukondade vahel ja suurendada vastastikust mõistmist ja usaldust. 

Majanduslikult on paljudel inimestel keeruline aeg. Kahjuks ei ole näha praeguse koalitsiooni initsiatiivi selle teemaga tegelemisel. Majanduse kasvama saamise ja inimeste toetamise asemel sepitsetakse üha uusi maksutõuse, mis inimeste olukorda veelgi keerulisemaks muudavad. Rõhuv mure igapäevase toimetuleku pärast aga ei aita kuidagi kaasa tugevamale ühiskonnale. Ja see ei sõltu passi värvist. 

Valimisõigus kohaliku tasandi [valimistel] on sümboolse tähendusega, selle äravõtmine ei suurenda turvalisust, kuid võib kahjustada ühiskondlikku siduvust. Lõpetuseks rõhutan: Eesti tugevus peitub meie võimes ületada ajaloolisi pingeid ja ehitada ühtne, õiglane ühiskond. Valime usalduse, mitte hirmu, ainult nii saame liikuda edasi riigina, mis väärtustab kõiki oma elanikke. Me vajame koostoimelist ühiskonda. Aitäh! Ja loomulikult me seda seaduseelnõu ei toeta ja teeme tagasilükkamise otsuse. Aitäh!

[Kas see on] siis tagasilükkamise ettepanek?

Jah, just.

Aitäh! Nii, head kolleegid … (Hääl saalist.) Ettepanek, ma juba täpsustasin. Head kolleegid, rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 536 esimene lugemine lõpetada. Aga meile on laekunud ettepanek Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, enne kui me asume hääletama Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanekut eelnõu 536 tagasilükkamiseks, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Võib-olla te peaksite siis ka saali informeerima. Küsimus on selles, et siin on nõutav kahekolmandikuline häälteenamus. Kuna see on reguleerimata, siis ma lähtun praegu analoogiast. Kuna [tegemist on] tagasilükkamise ettepanekuga, siis peaks [Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse] § 127 ja põhiseaduse § 166 järgi ka selline lähenemisviis olema, sellepärast et tegemist ei ole tavalise hääletusega. Ka eelnõu sissevõtmine nõuab ju [Riigikogu koosseisu] kahekolmandikulist [häälteenamust].

Aitäh, hea kolleeg! See on tavaline menetlus ja siin piisab lihthäälteenamusest. Aga asume hääletuse juurde. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 7, vastu 79 ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. Eelnõu 536 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on järgmise aasta 20. jaanuar kell 17.15.

Ja edasi on meil tänane üheksas päevakorrapunkt, milleks on Riigikogu liikmete Helir-Valdor Seederi, Mart Maastiku, Tõnis Lukase, Andres Metsoja, Riina Solmani, Jaanus Karilaidi, Aivar Koka, Urmas Reinsalu, Priit Sibula, Martin Helme, Rene Koka, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Kert Kingo, Rain Epleri, Anti Poolametsa, Mart Helme, Helle-Moonika Helme, Siim Pohlaku, Henn Põlluaasa, Jaak Valge, Leo Kunnase, Kalle Grünthali, Enn Eesmaa, Tõnis Möldri ja Ants Froschi algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 527. See on selle [eelnõu] esimene lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Helir-Valdor Seederi. Palun! 

Aitäh! Head kolleegid! Ma tutvustan 28 – 2 Riigikogu liikme algatatud põhiseaduse muutmise eelnõu 527. See põhiseaduse muudatus puudutab samuti kohalike omavalitsuste volikogude valimise õigust. Tegelikult on sellel eelnõul, mida ma praegu tutvustan ja mille on algatanud 26 Riigikogu liiget, päris oluline ja suur ühisosa eelnevalt [tutvustatud] põhiseaduse muudatuse algatusega, kus soovitakse põhiseadust muuta nii, et agressorriigi kodanikel tulevikus kohalikel valimistel hääleõigust enam ei oleks. Seda eelnõu tutvustas eelmine ettekandja põhjalikult ja ma sellel ei peatu, keskendun 26 Riigikogu liikme algatatud eelnõule. 

Nimelt, selle eelnõu lühike sisu on, et tulevikus ei oleks kohalike omavalitsuste volikogude valimistel hääleõigust agressorriikide kodanikel ega kodakondsuseta isikutel ehk määratlemata kodakondsusega isikutel. Ja see eelnõu võimaldaks kolmandate riikide kodanikel kohalikel valimistel osaleda juhul, kui Eesti Vabariigil on sõlmitud vastava riigiga kahepoolne vastastikust valimisõigust võimaldav välisleping, mis on Riigikogu poolt ratifitseeritud. 

Ma kohe tulen ka täpsemalt nende sätete selgitamise juurde, aga kõigepealt selline üldine sissejuhatus – mitte pikk ajalooline ülevaade, aga sissejuhatus. Ikka on küsitud, miks on praegu üldse vaja põhiseadust muuta ja kas see on üldse põhjendatud, sest põhiseaduse muutmine, nagu me kõik teame ja tunnetame, on väga oluline ja väga põhimõtteline ettevõtmine. Ma julgen öelda, et jah, on küll vaja muuta. Vältimatult on vaja muuta. Seda ajaloolist võimalust ja ajaakent, et me oleme praegu Riigikogus suure tõenäosusega valmis põhiseadust muutma, tuleb ära kasutada. Seda võimalust ei pruugi enam olla aasta pärast või viie või kuue aasta pärast, aga praegu on see ajalooline hetk olemas. Nagu me ka teame, on poliitikas väga oluline ajastus [ehk see,] millal me üht või teist asja teeme. 

Kõigepealt: miks me seda teeme? Need ootused, mis 1992. aastal põhiseaduse vastuvõtmisel olid, ei ole täitunud sellisel kujul, nagu tol ajal ette kujutati. Lõimumisprotsessi niisugusel kujul, nagu me soovisime, ei ole toimunud. [Eestis] on jätkuvalt, enam kui 30 aastat hiljem, kümneid tuhandeid kodakondsuseta isikuid. Kümned tuhanded inimesed on võtnud Vene kodakondsuse, mitte Eesti kodakondsuse. Läti Vabariigis on Vene kodanike osakaal praegu oluliselt väiksem kui Eesti riigis, ometigi, enam kui 30 aastat tagasi, kui me iseseisvuse taastasime, oli Lätis endise NSV Liidu kodanikke rohkem [kui Eestis], ka vene emakeelega inimeste osakaal oli Lätis suurem kui Eestis. Aga nemad langetasid teistsuguseid otsuseid. Need jutud, et kui me selle eelnõu vastu võtame, siis me kaotame Narva, kaotame Ida-Virumaa ja ühiskonna sidusus saab oluliselt kannatada, tegelikult [kinnitust ei leia]. Ajalugu seda ei kinnita. Lätis mingisuguseid autonoomiaüritusi niisugusel võrreldaval kujul, nagu seda Eestis tehti, ei olnud pärast seda, kui nad ei andnud valimisõigust kohalikel valimistel ei Vene kodanikele, ei kodakondsuseta isikutele. Eesti püüdis positiivselt hõlmata kõiki neid endisi NSV Liidu kodanikke, kes ei ole siiani soovinud valida omale kodakondsust, ka neid, kes on Vene kodanikud ehk tänaseks agressorriigi kodanikud. Me püüdsime kõiki neid positiivselt hõlmata, aga ometigi saime endale Narvas ja Ida-Virumaal nii‑öelda autonoomiapüüdluse probleemid. Nii et niisugune lihtsustatud järeldus ja ajaloo ebaõige tõlgendamine ei ole, ma arvan, siinkohal kohane. Sellised hirmutamised ühiskonna turvalisust kindlasti ei suurenda, pigem vähendavad sidusust. Seda esiteks. 

Teiseks on oluliselt muutunud julgeolekupoliitika olukord – seda me kõik näeme ja tunnetame –, ja mitte ainult Eestis, vaid üle kogu Euroopa ja kogu maailmas. Kõik riigid on oma käitumist ja otsuseid muutnud, eriti pärast 2022. aasta 24. veebruari, kui Venemaa agressioon muutus mastaapseks sõjaks. Ja nii me näeme, et miljardeid [maksnud] ja aastaid ehitatud gaasitrass Venemaa ja Saksamaa vahel seisab tühjana. Seda ei käivitatud. Euroopa Liidu liikmesriigid ühiselt rakendavad sanktsioone Venemaa vastu. Ameerika Ühendriigid rakendavad sanktsioone Venemaa vastu. Kõik on muutnud oma poliitikat võrreldes varasemaga. Nii et see olukord on muutunud nii meie sees kui ka meie ümber. 

Kolmandaks, väga palju on räägitud põhiseaduse muudatusest, milleni me ei ole veel jõudnud, aga mille me nüüd peaksime ära tegema. Vene kodanikud ja kodakondsuseta isikud valivad ju kaudselt ka Eesti Vabariigi presidenti ehk nad valivad [valimiskogu liikmed], kui valimine läheb valimiskogusse. Sellele on ikka ja jälle tähelepanu juhitud, aga seda üksikut sätet või seda vastuolu ei ole mindud eraldi likvideerima. Nüüd on see hetk, kus me saame koos nende põhiseaduse muudatustega ka ära korrastada selle, et seda kaudset valikut agressorriigi kodanikud ja kodakondsuseta isikud teha ei saaks. See on igati õige ja põhjendatud. 

Lisaks sellele on Riigikogu kuulutanud Venemaa riigiks, kes viljeleb terroristlikku režiimi, ehk agressorriigiks ja see ei saa jääda ainult loosungiks, see tuleb ka sisuga täita. See ei ole lihtsalt deklaratsioon. Üks osa selle [sisuga] täitmisest ongi põhiseaduse muudatus, millega me välistame agressorriigi kodanikele hääleõiguse andmise kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Ma ei ole sugugi nõus nendega, kes ütlevad, et kohalikud omavalitsused ei täida riiklikke ülesandeid. Jah, me võime juriidiliselt eristada, pidada silmas kõrgeima riigivõimu teostamist põhiseaduse § 56 [tähenduses] ja hakata juriidiliselt neid asju lahutama, aga tegelikult me väga hästi teame ja tunnetame, et kohalikud omavalitsused viivad ellu väga olulist riiklikku poliitikat. Kohaliku omavalitsuse pädevuses on riiklike piirangute kehtestamine planeeringute kaudu. Väga oluline on hariduse teema – meil on terve rida gümnaasiume, mis on riigigümnaasiumid, ja riigi pädevus ja vastutus on pidada neid gümnaasiume ja anda gümnaasiumiharidust ja samal tasandil on ka kohalike omavalitsuste vastutus, ja nii edasi. Nii et me võime [küsida], kas võimu teostamine Tallinnas, võimu teostamine Narvas on julgeolekupoliitiline küsimus, kas see on osa riigivõimu teostamisest või mitte. Loomulikult on. Loomulikult on! Me võime siin juriidilist kõrgpilotaaži rääkida, aga tegelikult me saame väga hästi aru, et see on väga oluline mõju. 

Eelmine ettekandja, kolleeg Eerik-Niiles Kross keskendus väga pikalt sellele, kuidas on võimalik eristada agressorriigi kodanikke ehk eelkõige Vene riigi kodanikke ja kodakondsuseta isikuid. [Ta ütles], et need kaks rühma on täiesti erinevad ja neid tuleb eraldi käsitleda ja sellepärast ühtedelt [tuleb] hääleõigus ära võtta ja teistele peab kindlasti alles jätma. No ta looritas seda [väidet] ka õiguskindluse põhimõttega, mis loomulikult vett ei pea, sellest ma räägin hiljem. Tegelikult näitavad kõik erinevad küsitlused, et oma poliitilistelt hoiakutelt on need kaks rühma väga sarnased. Ka viimane Riigikantselei tellitud uuring näitab, et julgeolekuküsimustes ja suhtumises Venemaa agressiooni Ukraina vastu on nendel kahel rühmal väga sarnased seisukohad ja hoiakud ja need erinevad oluliselt Eesti riigi kodanike hoiakutest. Oluliselt erinevad Eesti riigi kodanike hoiakutest, aga omavahel on sarnased. Vene riigi kodanikest 38% ja kodakondsuseta isikutest lausa üle poole, 52% ei mõistnud hukka seda agressiooni Ukraina vastu. [Väide], et siin on oluline erisus, ei pea paika. 

Nüüd see õiguskindluse argument, mis ju üldse vett ei pea: me ei saa kodakondsuseta isikutelt hääleõigust ära võtta sellepärast, et see on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Küll aga saame [hääleõiguse] ära võtta teistelt kolmandate riikide kodanikelt, kes jagavad meiega ühiseid demokraatlikke väärtusi ja on riikidest, kes austavad rahvusvahelist õigust ja inimõigusi, näiteks Šveits, Norra, Jaapan, Austraalia, Uus-Meremaa. Nendelt me võtame [hääleõiguse] ära selle eelnõuga, aga kodakondsuseta isikutelt ehk endistelt NSV Liidu kodanikelt, kellest tuhandetel on topeltkodakondsus Vene kodanikega, me hääleõigust ära võtta ei saa õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt. See argument ei pea vett. Meie eelnõu on nendest puudustest vaba ja seetõttu ma kutsungi üles teid, head kolleegid, küll lootusetule ettevõtmisele – vaadates teie silmadesse eelkõige, koalitsioonisaadikud –, aga siiski kutsun üles toetama ka selle eelnõu menetlusse jätmist, et me saaksime need kaks eelnõu ühendada oma parimates osades. Me tegelikult ka otsime seda laiapindset ühisosa, et tulemus saaks olema võimalikult kvaliteetne. Võimalikult kvaliteetne! Meie oleme oma head tahet üles näidanud ja siiralt toetame ka eelmise eelnõu arutamist ja lõpuleviimist, meie kodu- ja töökorra seadus võimaldab seda teha. Nii et see on minu üleskutse. 

Nüüd, kes on Eesti riigis kodakondsuseta isikud, kellele me tahame jätta hääleõiguse 61 Riigikogu liikme poolt algatatud eelmise eelnõuga? Kes need siis on? Need on kõigepealt endised NSV Liidu kodanikud, kes pole teinud oma valikut kodakondsuse osas, ei [ole valinud] Vene kodakondsust, ei Eesti kodakondsust ega ühegi kolmanda riigi kodakondsust tulenevalt oma päritolust ja võimalustest. Suures osas on see olnud mugavusvalik. Me teame ka seda, et paljud neist omavad topeltkodakondsust – neid on tuhandeid. Me uurisime, võtsime ka Siseministeeriumi inimestega ühendust ja on isegi teada, et tõesti, tuhandete kodakondsuseta isikute puhul on tegemist topeltkodanikega. Ja neile me tahame anda või õigemini jätta ja sätestada lausa põhiseaduses õiguse kohalikel valimistel hääletada. See ei ole õige. Tegelikult on see oht sisemisele turvalisusele ja ka julgeolekule. Ja see on vastuolus Eesti kodanike õiglustunde ja ootustega, mis on ka osa turvalisuse küsimusest. 

Aga me ei ole nende aruteludega saanud vastust sellele, kes on need kodakondsuseta isikud, kes tegelikult on Eestis alaliselt elavad inimesed, aga on justkui selle riigi kodanikud, keda Eesti riik ei ole tunnustanud – Palestiina riigi kodanikud. Küsimusele, kes nad on, ei ole me selles protsessis vastust saanud. Nad on kodakondsuseta isikud, kes siis hakkavad ka kohalikes omavalitsustes oma valimisõigust realiseerima. Need on Lõuna-Osseetia, Abhaasia, need on riigid, keda Eesti riik ei ole tunnustanud. Nad ei ole kolmandate riikide kodanikud, Eesti seaduse mõistes on nad kodakondsuseta isikud, aga see on probleem. Kolmandasse kategooriasse [kuuluvad need] kodakondsuseta isikud, kellest siin põgusalt ka räägiti ja keda ei ole palju, aga kindlasti kümneid, ma loodan, et mitte sadu ja tuhandeid. [Need on isikud,] kellelt on Eesti kodakondsus ära võetud seetõttu, et nad on selle saanud pettusega, [näiteks] on saatnud eksamile kellegi teise enda asemel – selliseid juhtumeid on Eestis olnud –, või esitanud kodakondsuse saamiseks valedokumente. Neilt on kodakondsus ära võetud, nad on jäänud Eestis kodakondsuseta isikuteks ja nüüd me premeerime neid, kirjutades põhiseadusesse sisse valimisõiguse kohalikel valimistel. See ei ole ju mõistlik. See ei [taga] Eesti turvalisust ega julgeolekut. Me ei tohi seda teha! 

Kas on mõistlik kirjutada põhiseadusesse sisse – antud eelnõu puhul ei ole seda tehtud –, et lisaks Eesti kodanikele oleks valimisõigus ka Euroopa Liidu kodanikel ja NATO liikmesriikide kodanikel? Ma arvan, et ei ole põhjust ja ei ole mõtet. Euroopa Liidu kodanikel on see [õigus] tulenevalt Lissaboni lepingust ja Euroopa Liidu ühisest õigusest juba olemas ja see toimib, kuigi seda ju põhiseadusesse sisse kirjutatud ei ole, ja meil ei ole vaja kirjutada põhiseadusesse sätteid, mis ei ole vajalikud. Ma arvan, et ka NATO liikmesriikide puhul ei ole see põhjendatud, sellepärast et siis me hakkame demokraatlikku maailma jagama heaks ja halvaks või [selle järgi, kes on] valimisõigusega kodanikud ja valimisõiguseta kodanikud. Kas on päris õige, et näiteks Kanada kodanikud saavad valimisõiguse, aga Šveitsi ja Norra kodanikud mitte? Kuhu me selle piiri tõmbame? See on väga libe ja õrn jää. Ma arvan, et puhas lahendus oleks öelda, et Euroopa Liidu kodanikud [saavad]. Ja kui siis rahvusvahelistest lepingutest tulenevad veel täiendavalt [õigused], nii nagu praegu tulenevad Euroopa Liidu kodanike õigused, siis seda [kokkulepet] me täidame. Nii et ma arvan, et seda ei ole mõtet teha. 

Ja siin ma lähen kohe selgitavalt selle juurde, mis on saanud ka kriitikat ja minu arvates põhjendatud kriitikat – seda me tunnistame. Meie esitatud eelnõus on sees, et põhiseaduse muudatuse kohaselt me annaksime õiguse ka nende riikide kodanikele, kellega Eesti Vabariigil on vastastikust valimisõigust võimaldav välisleping, mis on Riigikogu poolt ratifitseeritud. Ütlen kohe algatajate nimel, et algatajad on valmis sellest väga kergekäeliselt loobuma. See ei ole olnud ka algatajate esialgne olemuslik tahe, vaid selle me kirjutasime [eelnõusse] sisse just nimelt sellepärast, et pidasime silmas laiapõhjalist konsensuse leidmise vajadust. Kui me algatasime seadusemuudatuse – mitte põhiseaduse muudatuse, aga see oli Isamaa algatus omal ajal –, siis nii Reformierakonna saadikud kui ka Eesti 200 saadikud kritiseerisid, kas me tõesti tahame jätta Eesti liitlased hääleõigusest ilma. Ja seetõttu me jätsime sellise ukse avatuks, et on võimalik kahepoolselt, juhul kui parlament on [lepingu] ratifitseerinud, anda kolmandate riikide kodanikele, meie liitlastele ka see valimisõigus. Selle me jätsime siia sisse. Kui nüüd on koalitsioonisaadikutel arusaam teistsugune – seda heideti siin ka mitmel puhul ette –, siis meie oleme kohe valmis sellest loobuma. Selle siia panemine ei ole üldse olnud meie olemuslik tahe. Nii et kui konsensus on selline, et seda ei peaks olema, siis loomulikult me oleme valmis menetluse käigus sellest loobuma. Nii et head kolleegid, ma väga loodan, et see ei saa olema mingisugune argument või põhjendus, miks mitte toetada meie eelnõu menetlusse jätmist. Me oleme seda kohe valmis deklareerima. 

Nüüd see kummaline lause. Ma tahaksin nende kahe eelnõu võrdlemise puhul, kuna mõlemad on meil praegu menetluses ja on olemas ühisosa ja erinev osa … On säte, mis on 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõus sees: "Kodakondsuseta isikute ja hääleõiguslike välismaalaste valimisnimekirjadesse kandmise tingimused ja korra sätestab seadus." See [säte] on õiguslikult väga ähmane ja sisuga sisustamata, nagu me aru saime, ja see tekitab rakendamisel väga palju probleeme. Ma arvan, et see ei ole üldise põhiseaduse struktuuri ja kultuuriga üldse kooskõlas. Ühele tasandile on pandud kodakondsuseta isikud ja hääleõiguslikud välismaalased ehk Euroopa Liidu [kodanikud] ja eelnõu kohaselt ka NATO liikmesriikide kodanikud. Kindlasti ei ole mõistlik võrdsustada need kaks erinevat rühma ja siis ühe seadusega rakendada kas ühetaolist korda või töötada välja kaks erinevat korda. Sellele me vastust ei saanud algatajatelt. Ja mida üldse tegelikult mõeldakse? Mida see registreerimise kord peaks tähendama? On öeldud, et see võiks tähendada seda, mida sotsiaaldemokraadid on nõudnud, et deklareeritakse teatud meelsuskontrolli, püütakse teha nii, et inimene kinnitab oma meelsust ja [seejärel] kantakse ta kas hääleõiguslike kodanike või kodakondsuseta isikute registrisse. 

Ma palun lisaaega.

Viis minutit lisaaega, palun!

See tekitab väga palju segadust. Seni ei ole Euroopa Liidu kodanikud pidanud valimistel mingisugust meelsusdeklaratsiooni täitma. Kui on mõeldud seda, et nii nemad kui ka kodakondsuseta isikud peaksid hakkama mingisugust taolist kontrolli teostama, siis see ei oleks ilmselt väga mõistlik. Ühiskonna sidusust ja meie suhteid liitlaste ja demokraatlike riikidega see ei parandaks. See on täiesti arusaamatu säte, mis tekitab väga palju segadust. Ja see seadus tuleb ka välja töötada. Vaadake, algatajatel ei ole mitte mingisugust ülevaadet, kuidas sisustada seda, mida siin mõeldud on. Aga seadus tuleb välja töötada. Seda tuleb rakendada, ka tehnilises mõttes, [tuleb] luua registrid, ka infotehnoloogia peab selleks valmis olema. Minu arvates on see küll kurikavalalt siia sisse kirjutatud. Selle põhiseadusemuudatuse realiseerimine võib saada meile kirstunaelaks. 

Mitte miski tegelikult ei takista valijate registrit täiendavalt muutmast, sest see hääleõiguslike kodanike register, loetelu on meil iseenesest olemas. Selle järgi toimuvad ju valimised. Kui me tahame seda täiustada ja täpsustada, siis me võime. Ja ma ei saa üldse aru, miks siin on [nimetatud] ainult kodakondsuseta isikuid ja hääleõigusega välismaalasi. [Valijate nimekirjadesse kantakse] ju ka Eesti kodanikud. Me ju teame, et seda enne valimisi iga kord niimoodi tehakse. See toimib ka täna nii. Nii et ei ole mingit põhjust siia sellist eriklauslit panna. 

Nüüd jõustumise aeg. Ka selle kohta on siin küsitud ja seda on kritiseeritud. See puudutab küll jällegi mõlemat eelnõu, nii eelmist kui ka seda [eelnõu]. [Küsimus on selles], kas see aeg on piisav. No meil on siiski olemas varasem praktika. 1992. aastal rahvahääletusel vastuvõetud ja [samal aastal] jõustunud põhiseadus oli mõned kuud enne valimiste toimumist. Ja me viisime selle ellu, valimised toimusid. Ka 1993. ja 1996. aastal muudeti mõned kuud enne valimisi kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust. Ühel juhul viidi sisse kohaliku omavalitsuse volikogu liikmetele keelenõue, võib-olla mäletate. [Seda tehti] mõned kuud enne valimisi, samal aastal. Ja see [muudatus] jõustus ja me viisime need valimised läbi ja see oli kooskõlas nii Veneetsia komisjoni nõuetega kui ka põhiseaduse ja meie teiste seadustega. Nii et ma arvan – võttes arvesse ka praegust olukorda, praegust julgeolekupoliitilist olukorda –, et kui me teeme kvaliteetselt tööd ja suudame põhiseadust kvaliteetselt muuta ja muuta ka hiljem neid seadusi, mis selle põhiseadusemuudatuse rakendamiseks vajalikud on, on see [muutmine] kooskõlas nii demokraatia reeglitega, meie riigi teiste seadustega kui ka meie varasema praktikaga ja me saaksime seda ilusasti ellu viia. 

Nii et head kolleegid, ma veel kord tahan koalitsioonisaadikuid tunnustada ka selle eest, et lõpuks on ikkagi tuldud kaasa põhiseaduse muutmise ideega, mida Isamaa fraktsioon on aastaid püüdnud ellu viia. Põhimõtteliselt lähtub see paradigma sellestsamast ettepanekust, mille meie omal ajal välja käisime. Aga veel kord kutsun üles mõlemat eelnõu toetama ja loodan heatahtlikule menetlusele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka mitmeid küsimusi. Esimene küsija on Aleksandr Tšaplõgin. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui räägite soovist Venemaa kodanikelt ja mittekodanikelt valimisõigus ära võtta, [siis ütlete, et] peamine argument on julgeolek. Aga näiteks Kaitsepolitseiameti endine juht Arnold Sinisalu kahtleb Vene ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmise vajalikkuses, sest see võib probleemide lahendamise asemel neid juurde tekitada, sealjuures [tekitada] julgeolekuohtu. Ka õiguskantsler Ülle Madise leiab, et julgeolekuohuga ei ole sellel eelnõul midagi pistmist. Kas te peate end antud küsimuses kapo endisest peadirektorist ja õiguskantslerist pädevamaks?

Aitäh! Ma ei ole kindlasti subjektiivne oma arvamuses, kui ma teile nüüd otse vastan, et kas ma pean ennast kapo endisest peadirektorist või õiguskantslerist pädevamaks. Mul on oma arvamus ja ma olen tutvunud ka kapo raportiga, mis on küll salajane raport, aga millele vähemalt osal Riigikogu liikmetel on juurdepääs. [Raport] tuleneb eelkõige valimisõiguse ajutise peatamise ideest – see on kirjutatud ka koalitsioonilepingusse – ja see sisaldab endas kõige suuremaid riske. Ütlen kohe, et ideaalset lahendust ei ole ei ühel, teisel ega kolmandal juhul. Kõikidel neil on omad tugevused, aga kõikidel neil, ma tunnistan, on ka omad riskid. Aga idee peatada [valimisõigus] kuni mingisuguse hetkeni, kas sõja lõpuni või vaherahuni või [muu ajani], pingestaks ühiskonda tunduvalt enam ja tekitaks ebamäärasust ja pingeid. Mul on hea [meel], et koalitsioonisaadikud on sellest ideest loobunud ja taganenud. 

Nüüd sellest, mis puudutab julgeolekuaspekti. Jah, mina olen küll veendunud, et hääleõiguse omamine või mitteomamine on julgeolekuga seotud. Ja antud olukorras, kus seesama parlament, kes on siin saalis kuulutanud Venemaa agressorriigiks, jätkuvalt võimaldab agressorriigi kodanikel kohalike omavalitsuste volikogude valimistel osaleda ja moodustada niimoodi poliitilist võimu, see on julgeolekuküsimus. See on julgeolekuküsimus! See parlamendi otsus tuleb ka reaalsete tegudega sisustada. Parlamendi otsus ei tulnud lihtsalt deklaratsioonina kuskilt õhust, vaid tuli reaalsest julgeolekupoliitilisest olukorrast. Nii et jah, minu hinnangul me parandame Eesti riigi julgeolekut, kui me ei võimalda agressorriigi kodanikel siin Tallinnas, Narvas, Viljandis ja [teistes] Eesti kohalikes omavalitsustes kohalikel valimistel võimu teostada. 

Enamgi veel, see eelnõu, mille esitasid 28 – 2 saadikut, peaks läbi selle, et kodakondsuseta isikutele ei võimaldata tulevikus hääleõigust kohalikel valimistel, motiveerima vähemalt üht osa kohalike omavalitsuste volikogude valimistel osalejaid Eesti kodakondsust saama. Kui nad tegelikult ka tahavad kohaliku elu küsimustes kaasa rääkida, lõimuda kohalikku ellu sisuliselt, siis nad peavad omandama Eesti kodakondsuse. See tähendab, et nad peavad õppima eesti keelt ja selle teatud tasemel omandama, teatud tasemel tundma Eesti seadusandlust ja sooritama vastava eksami ja selle kaudu lõimuma Eesti ühiskonda paremini. See oleks ka nende motivatsioon: kui nad tahavad kaasa rääkida, siis nad teevad need asjad ära. Kindlasti [nad] teeksid seetõttu kvaliteetsema valiku: kui nad on vastavas keeleruumis rohkem informeeritud, tunnevad paremini seadusandlust, siis on ka nende valik nii-öelda teadlikum. Nii et ma arvan, et sellise põhiseadusemuudatuse elluviimine tõstab Eesti ühiskonna sidusust ja julgeolekut. [Samuti] suurendab see kindlasti teatud osa kodakondsuseta isikute motivatsiooni omandada Eesti kodakondsust – see on ju ka tegelikult meie positiivne eesmärk.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! No ma alustaks sellest, et ei motiveeri see mitte kedagi. Eksperdid, eelkõige lõimumise eksperdid on juba öelnud, et põhimõtteliselt suur osa nendest inimestest, kes omavad praegu valimisõigust, seda [õigust] ei kasuta, valimistel ei käi, nende jaoks ei muutu mitte midagi. Need, kes käivad [valimas], tegelikult pettuvad ja on pigem motiveeritud Eesti riigist võõranduma – seda me kindlasti ei tahaks. 

Aga minu küsimus. Räägime nendest hallide passide [omanikest] ehk mittekodanikest. Need on tavalised inimesed, suur osa neist on sündinud Eestis, nad on terve elu siin Eestis elanud, lojaalsed elanikud, kes töötavad, maksavad makse, kasvatavad lapsi, lapselapsi. Nüüd öeldakse neile, et põhimõtteliselt neid nähakse julgeolekuohuna, järsku. Siiamaani ei ole nähtud, aga nüüd nähakse. Minu küsimus on: mis on teie arvates nende reaktsioon sellele? Kogu lugu.

Aitäh! No mina olen siiski optimist ja arvan, et osa kodakondsuseta isikuid selline põhiseadusemuudatus ja [teiste] seaduste muudatus motiveeriks Eesti kodakondsust võtma. Need endised NSV Liidu kodanikud, kes on jätkuvalt kodakondsuseta isikud ja kellest paljud on ka samal ajal Vene kodanikud – nende kohta meil küll ametlikke Vene föderatsiooni andmeid ei ole –, ei ole enam kui 30 aasta jooksul oma valikut teinud. Jah, ma möönan, et [nende hulgas] on väga erinevaid inimesi. Mõned võib-olla pettuvad ja seetõttu ka võõranduvad ühiskonnast ja ei lähekski enam valima, kui see võimalus neil säiliks, aga kindlasti on märkimisväärne osa ka neid, kes oleksid motiveeritud Eesti kodakondsust võtma. Mina küll ei julge rühmitada, ja ma ei ole ka kusagil öelnud, et kõik nad in corpore on Eesti riigi vastased ja kõik nad in corpore kujutavad endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. Nii nagu ma ei julge ka öelda, et kõik nad on siiralt Eesti patrioodid ja toetavad Eesti riiki kõigest südamest. Seda ma ka ei julge väita. 

Aga paratamatult me peame tegema teatud valikuid. Meil ei ole võimalik seadusega minna individuaalsele tasemele ja hakata nimeliselt ära markeerima inimesi, kellele valimisõigust anda ja kellele mitte. Paratamatult peab see olema nii-öelda riigiõiguslik suhe. See ei saa toetuda ainult meelsusele, vaid see peab olema riigiõiguslik suhe ehk toetuma mingisugusele parameetrile, mis on mõõdetav ja õigusriigile kohane. Ja see [parameeter], mis on väga selgelt mõõdetav ja eristatav, on kodakondsus. Meil on demokraatlik riik, me oleme kehtestanud reeglid, kuidas omandada kodakondsust ja selle kaudu ka kõik kodanikuõigused, käia valimas ja olla valitud. See on õiguslikult korrektsem, puhtam ja arusaadavam lahendus kui mingisugune ebamäärane meelsuse alusel [tehtav] kontroll, mida siin on välja pakutud. Kodakondsuseta isikutel on olnud võimalus valida, aga nad ei ole 30 aasta jooksul oma valikut teinud. Eesti riik on püüdnud igati soodustada, [näiteks] loonud tasuta keeleõppe võimalusi, ja nüginud 30 aasta jooksul Eesti kodakondsust võtma, aga seda ei ole tehtud. Järelikult on siin mingisugused muud põhjused.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt ma pean ütlema, et ääretult hea ja sümpaatne eelnõu. Ja olles ka ise selle eelnõu algataja, ma kindlasti toetan selle eelnõu menetlemist ja loodan, et see eelnõu jääb pikalt menetlusse, et me saaksime nende kahe [eelnõu], nii eelmise eelnõu, aga tegelikult ka selle eelnõu puhul leida mõistliku kompromissi ja hea sõnastuse.

Aga minu küsimus on seesama, mida ma küsisin eelmise eelnõu [arutelu ajal] härra Krossi käest. Teil on pikaaegne parlamentaarne kogemus ja [te olete] näinud väga erinevaid nii-öelda õiguslikke vaidlusi seaduste väljakuulutamisel. Minu küsimus on: kas te näete selle eelnõu puhul ohtu, et kui me võtame valimisõiguse ära teatud inimestelt, aga me ei jõua seda 2025. aasta kohalikeks valimisteks rakendada, siis tekivad hoopis sellised vastureaktsioonid, kus need inimesed saavad tulla just nimelt oma meelsust näitama? Mis on selle eelnõu rakendamise ohukohad?

Aitäh! Jah, see oht on olemas. Siin on mitu ohtu. Üks oht on see, et kui me ajaliselt ei jõua, kui me siin menetleme ja ei suuda omavahel ka võimalikes muudatusettepanekutes kokku leppida, siis peame menetlusaega pikendama. Ma niipalju ütlen, et põhiseaduskomisjon otsustas muudatusettepanekute tähtaega pikendada ühelt kuult kahele kuule, aga see jääb selle kolme kuu perioodi sisse, mis esimese ja teise lugemise vahele jääb, nii et üldmenetlus ei pikene. Aga me peame endale väga hästi aru andma, et see [ajaline] raam, mida põhiseadus põhiseaduse muudatusteks ette näeb, on ka meie jaoks maksimumaeg. See minimaalne aeg, mis põhiseaduses on ette antud, on meie jaoks täna maksimumaeg. Me ei saa seda ületada, muidu me ei jõua neid põhiseaduse muudatusi jõustada. Nii et see on esimene riskikoht, me peame väga läbimõeldult oma ajagraafikut kasutama. Teine [oht] on see, et kui me ei tee oma tööd õiguslikult kvaliteetselt, siis president saadab selle [seaduse] tagasi. Need ohud on reaalselt olemas, nendele ma ka viitasin. Vähemalt selle eelmise eelnõu puhul on need [ohud] väga tõsiselt olemas, eelkõige [selle muudatuse puhul], mis puudutab seda registreerimise paragrahvi. See on väga tõsine oht. 

Ja kolmas [oht] on see, et me menetluslikult ei järgi põhiseaduse muutmise kõiki menetluslikke reegleid. Näiteks olid mitmed kolleegid arvamusel, et fraktsioonid saavad teha muudatusettepanekuid ja võib-olla saab juhtivkomisjon teha muudatusettepanekuid ja nii edasi. Põhiseaduse [muudatuste] menetluse käigus seda ei ole võimalik teha. Me peame väga täpselt järgima ka menetluslikku korda. Kui me siin eksime, siis loomulikult president seda kindlasti märkab ja saadab selle [seaduse] Riigikogule tagasi. Jah, see on parandatav, aga siis on juba aeg lootusetult ümber [saanud].

Nii et neid riske on mitmeid. Aga mina olen optimist [ja usun, et] kui me oleme neist riskidest teadlikud ja otsime ühisosa, siis on võimalik praegu [põhiseadust] muuta. 

Ja üks asi veel: me peame kehtivat õigusruumi ka enne muutma. Isamaa andiski täna menetlusse eelnõu, mis puudutab kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muudatusi, sest teatud valimistoimingud algavad praegu kehtiva seaduse alusel juba 1. juunil. Aga enne 1. juunit me ei suuda põhiseaduse muudatust jõustada. Nii et kindlasti on ka vaja juba täna kehtivat õigusruumi muuta. Sellised ohud ja riskid on. Kui me nendega hakkama saame, siis on võimalik [põhiseadust] muuta.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea kolleeg! Kas te olete läbi mõelnud ja analüüsinud, millised on tagajärjed, kui nüüd kuskil 130 000 elanikku jääb eemale otsuste [vastu]võtmisest kohalikul tasandil? Kas see on oht? Mis te arvate selle kohta? Minu arvates see on oht, sest need inimesed võivad pöörata [riigi vastu] selle asemel, et Eesti riiki toetada. Siis võib igasuguseid asju juhtuda. See on üks asi. 

Ja teine asi – see on pudru ja kapsad kogu aeg olnud, te olete juba teine kõneleja –, ma ei saagi nüüd aru, mis põhjusel üks räägib üht [juttu], teine teist. Tegelikult, nagu me aru saame, on see eelnõu seotud sellega, et äkki tuleb Keskerakond järgmisel aastal Tallinnas võimule. See on üks kõige tähtsam sõnum praegu minu arvates. 

Aga tuleme asja juurde tagasi. 130 000 inimest, enamus neist elab Tallinnas, Ida-Virumaal, Maardus, Loksal ja nii edasi. Millise sõnumiga …

Teie aeg!

… omavalitsusjuht läheb nende inimeste juurde? Kas [ta] ütleb, et te olete teise sordi inimesed, te kõik töötate, ütleme, haiglates, päästeteenistuses, kuskil veel, aga teid ei usaldata. Mida peaks see omavalitsusjuht ütlema oma [piirkonna] elanikele, et neid niimoodi tõrjutakse ühiskonnaelust?

Aitäh! Nii nagu ma ütlesin, ega ideaalset lahendust ju ei ole. Ühe või teise valiku puhul on positiivsed mõjud ja kindlasti on ka negatiivsed mõjud. Neid tuleb kaaluda. Kui positiivsed mõjud ikkagi selgelt neid riske ja negatiivseid mõjusid üle kaaluvad, siis tuleb see otsus langetada. Sellist lahendust, et absoluutselt kõik ühiskonnas nendest muudatustest võidavad, ei ole, isegi teoreetiliselt mitte. Nii et me peame tegema teatud valikuid. 

Need 130 000 elanikku, keda te käsitlete nii-öelda kahes plokis – on õige, et need moodustavadki lõviosa –, on Vene kodanikud ja kodakondsuseta isikud. Tegelikult sinna [hulka] lähevad ka kolmandate riikide kodanikud, [sest ka nemad] jäävad hääleõigusest ilma, needsamad Šveitsi, Austraalia, Jaapani ja [teiste riikide kodanikud]. Nii et see ei ole suunatud spetsiifiliselt ainult kodakondsuseta isikute või Vene kodanike vastu, vaid ka nende kolmandate riikide kodanike [vastu], keda me ju peame sõbralikeks riikideks. Ja küllap nad mõistavad, et me oleme praegu sellises keerulises olukorras, eriti võrdluses teiste riikidega, kus nendel kodanikel ju hääleõigust ei ole. Näiteks Lätis, kes on siinsamas kõrval ja meiega täiesti võrreldav riik, või Leedus või Saksamaal või Prantsusmaal ei ole kolmandate riikide kodanikel – Leedus ka ei ole – sellisel kujul [valimisõigust]. Nii et ma tahan öelda, et see muudatus ei ole kitsalt mingisuguse ühe või kahe sihtrühma vastu suunatud, vaid see [otsus] on eelkõige Eesti julgeolekut ja turvalisust suurendava meetmena vastu võetud. 

Tegelikult on ka sellesama sihtrühma sees endised NSV Liidu kodanikud, kes on naturalisatsiooni korras võtnud Eesti kodakondsuse, kes on teinud pingutuse ja õppinud ära eesti keele, on sooritanud kodakondsuse saamiseks eksami ja on saanud läbi selle pingutuse endale õiguse valida ja olla valitud. Ja siis [selline kodanik] vaatab, et inimesel, kes seda pingutust teinud ei ole, kes ei ole võib-olla soovinud nii aktiivselt lõimuda ühiskonda ja ei tunne ühiskonna vastu huvi, on samad õigused kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel ja elu korraldamisel [nagu temal]. Tema tunneb, et see ei ole õiglane. Ka neid inimesi on palju ja nendele inimestele me peame ka midagi ütlema. Ja ma ei räägi siin Eesti kodanike ootustest ja õiglustundest, [sellest,] mida nemad mõtlevad, mida ka küsitlused näitavad. 

Nii et ma teie küsimusele [vastan], et jah, ideaalset lahendust ei ole, aga kaaludes neid positiivseid mõjusid ja negatiivseid mõjusid ja riske, siis peab tunnistama, et sellise põhiseadusemuudatuse tegemine on igati motiveeritud ja kannab pikas perspektiivis kindlasti ka ühiskonna sidususe ja turvalisuse huve. 

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kindlasti ma toetan teie üleskutset koalitsioonisaadikutele, et eelnõusid 536 ja 527 tuleb koos ja koostoimes edasi menetleda. Samas tahan ma teha ühe tähelepaneku. Nimelt on Keskerakonnale Kaitsepolitseiamet meeldima hakanud ja on suhteliselt kummaline, et Kaitsepolitseiameti endine peadirektor, kes on avaldanud väga tundlikus ühiskonnaelu küsimuses oma isiklikku arvamust, on tõenäoliselt samastunud kaitsepolitsei ametliku seisukohaga avalikus arvamuses. Minu küsimus on: kas peaks kõrgetele julgeolekuametnikele kehtestama teatud jahtumisaja ühiskondlikku mõju avaldavate arvamuste puhul?

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult on see väga sisuline ja päevakajaline küsimus. Ma arvan, et arvamuse avaldamiseks me mingit jahtumisaega küll ette nägema ei peaks, see on mõtte- ja sõnavabaduse küsimus. Kui ei avaldata riigivastaseid või vägivallale üleskutsuvaid mõtteid, siis minu arvates sellist jahtumisaega demokraatlikus riigis kehtestada ei saa. Aga olemuslikult on see probleem küll olemas. Ja paljudes riikides on poliitikasse sisenemise puhul jahtumisaeg ette nähtud. See puudutab julgeolekuasutuste juhte, see puudutab kõrgeid sõjaväelasi ja [teisi, kellel] ei ole kohe võimalik aktiivsesse poliitikasse siirduda. Nii et see on ka kultuuri küsimus, et kui need inimesed, kes on olnud Eestis näiteks antud juhul siis riigi kõrgetel ametikohtadel, ennast väljendavad, siis kas nende sõnal on natukene teistsugune kaal ja mõju kui oma mõtteid avaldavate tavakodanike [omal]. Aga see küsimus [kuulub] pigem üldise kultuuri [valdkonda].

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud esineja! Tahan öelda teile aitäh selle väga sisuka ja väga tasakaaluka ettekande eest ning nii teile kui ka Isamaale selle eest, et te olete seda teemat aastaid vedanud. Ma täiesti tunnustan seda ja ma arvan, et meil on koalitsioonis väga palju teisigi inimesi, kes samamoodi mõtlevad. Te olete selle teema tõesti väga sügavalt läbi tunnetanud.

Üks [kaheldav] asi, mida ma siiski panin teie ettekandes tähele – muidu ma oleksin peaaegu kõigega nõus –, on see, et te tõite välja nende määratlemata kodakondsusega isikute nimekirja, kes nüüd saaksid valimisõiguse koalitsiooni ettepaneku järgi. Nimetasite näiteks Pakistani, Abhaasiat ja nii edasi. Need kõik on ju tegelikult täna ka need isikud, keda me nimetame välismaalasteks ja kes elavad siin pikaajalise elamisloa või alalise elamisõiguse alusel. Nii et tegelikult ei tooda seda kategooriat juurde, vaid need [inimesed] on ka praegu hääleõiguslikud. See tundub olevat nagu ähvardav, et tekib juurde mingisugune seltskond, aga see seltskond, keda te kirjeldasite, juba on hääleõiguslike hulgas. Aga see selleks, ma tegelikult tahan sisuliselt küsida.

Kuna te nii kenasti tunnustasite koalitsiooni seaduseelnõu [536] ettevalmistamise eest ja selle eest, et me saame seda siin täna ja järgnevatel kuudel arutada, siis [küsin], milles teie näete võimalust sõlmida kompromiss. Kuhu sellega [võiks] jõuda, et me saaksime ühiselt sellele oma hääle anda ja siin selle ajaloolise otsuse teha?

Aitäh küsimuse eest! Ma möönan, et võib-olla ma olen olnud ebatäpne või on siin ka varasemalt oldud ebatäpne. Nendel kodanikel, keda ma nimetasin kodakondsuseta isikuteks, on täna hääleõigus kohalikel valimistel, nii see on. Aga see ei ole sisse kirjutatud põhiseadusesse. See muudatus siiski oleks. Täna on see otseselt [alama] seaduse tasemel antud õigus. Põhiseaduses on see kaudselt [omavalitsuse] maa-alal elavate inimeste kaudu, eks ole, aga seda ei ole eraldi välja toodud. Nüüd selle 61 Riigikogu saadiku [eelnõu] puhul viidaks see lausa põhiseaduse teksti sisse. Seda ma pidasin silmas. See kindlasti ei ole mõistlik, seda enam, et me oleme olukorras, nagu Eerik-Niiles Kross ju ütles, kus see on ajas vähenev ja väljasurev probleem. Kui me teame, et see lähematel aastakümnetel ikkagi drastiliselt väheneb – kuigi mitte kohe, kümne aasta jooksul, aga aastakümnete jooksul küll –, kas me siis peaksime seda sellisel kujul lausa põhiseadusesse sisse kirjutama? See ei ole kuidagi proportsionaalne ja mõistlik. Ühelt poolt ma pidasin seda silmas.

Teiselt poolt ma siiski ütlen, et need nii-öelda tunnustamata riikide kodanikud, kes teistes riikides kindlasti lähevad mõiste "välismaalased" alla, ei pruugi meil seda olla. Ma olen rääkinud mitmete ekspertidega ja ka täna fraktsiooniga kohtusime ühe, ma julgen öelda, Eesti parima eksperdiga, kes ütles, et see on ikkagi väga ähmane ja segane, kuidas neid kvalifitseerida. Kas nad on siis määratlemata kodakondsusega isikud, kui nad on selle riigi kodanikud, keda me tunnustanud ei ole, või kvalifitseeruvad nad välismaalaste alla?

Põhiseaduskomisjonis ma tundsin ka huvi, kui palju on neid Euroopa riike, kus on kodakondsuseta isikutel hääleõigus, teades, et neid peaaegu ei ole. Aga põhiseaduskomisjonis, ennäe, hakati siis rääkima, et vähemalt neljas-viies riigis on. Uurisin veel lähemalt ja [sain teada, et] nad kvalifitseeruvad seal välismaalaste ehk kolmandate riikide [kodanike] alla, aga nad ei ole kodakondsuseta isikud. 

Nii et see on hall tsoon, väga ähmane tsoon nii rahvusvahelise õiguse mõttes kui ka meil siseriiklikult. Kuna Eesti ei ole ühegi kodakondsuseta isikuid puudutava rahvusvahelise konventsiooniga ühinenud ja sealt meile mingeid kohustusi ei tule, siis me sealt ka sellist tõlgenduslikku abi või juriidilist määratlust ei saa. Nii et see on meie siseriiklik määratlus. Ja ma ütlen, et kui me tahame selle nüüd põhiseadusesse sisse kirjutada, siis see võib saada oma ebamäärasuses teatud takistuseks. Pigem sellest hoiduda, siis me oleme õiguslikult kindlasti korrektsemad.

Aa, küsimusel oli teine pool ka. Vabandust! Kus see kompromiss võiks olla? Meie näeme kompromissi ikkagi selles, et kahe eelnõu paremad osad ühendatakse, nii et sellest 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõust jääks välja see registreerimise säte, mis on ähmane ja segane, millele ma viitasin, ning meie eelnõust jääks välja kolmandate riikidega kahepoolselt sõlmitud lepingute delegatsioon põhiseadusesse, seda ei oleks vaja. Mõlemast jääks midagi välja ja kahe eelnõu liitmisel jääks selge sõnum: hääleõiguslikud kodanikud on ainult Eesti kodanikud. Ma ei näe ka vajadust, et seal peaks olema veel loetud üles Euroopa Liidu kodanikud, mis tuleneb Euroopa õigusest, ja NATO liikmesriigid, sest siis me hakkame demokraatliku maailma [riike] jagama headeks ja halbadeks. See võib-olla ei ole ka hea. Nii et see võiks olla meie ühise töö tulemus.

Aitäh! Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Ma ka loomulikult toetan seda eelnõu, aga siiski sellepärast, et menetluses ei ole eelnõu, mille kohaselt koosneks elektoraat ainult Eesti Vabariigi kodanikest. Ja praegu on minu allkiri ka selle eelnõu all, mida te esitlete. Aga te märkisite, et nende kahe täna arutusel oleva põhiseaduse [muutmise] eelnõu parimad osad tuleks ühendada. Mul on niisiis lühike ja tõsine küsimus. Mis on teie arvates Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu, 536 SE ehk 61 Riigikogu liikme eelnõu parim osa, mis tuleks ühendada käesoleva eelnõuga ehk selle 26 saadiku eelnõuga, kus ka minu allkiri all on?

Aitäh! Tegelikult ma peaks nüüd seda, mis ma vastasin kolleeg Sutropile, teile ütlema. See ühisosa võiks olla selline, et hääleõiguslikud kodanikud on Eesti Vabariigi kodanikud kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel. See võikski olla see, mis põhiseaduse muudatusse järgi jääb. See olekski see parim osa. See oleks lühike, selge ja lakooniline ja me saaksime ka õiguslikult kõige puhtama variandi. See on minu vastus teile.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Eelmise eelnõu puhul eelnõu esitaja Eerik-Niiles Kross rääkis palju õigusselguse loomisest. No minu arvates koalitsiooni esitatud eelnõu pigem tekitab õiguslikku segadust, eriti kuna see kirjutab põhiseadusesse sisse selle, et mingisugused kummalised grupid saavad põhiseadusega garanteeritud valimisõiguse. Minu arvates meie esitatud eelnõu, mida teie kaitsete seal praegu, on selles suhtes õiguslikult palju selgem ja kehtestab täiesti ühemõtteliselt valimisõiguse ainult Eesti Vabariigi kodanikele. Ja kes on Eesti Vabariigi kodanikud, see tuleneb juba mitmetest muudest seadusandlikest ja loomulikult ka demograafilistest protsessidest ja on õiguslikult täiesti selge. Missugune on teie vaade sellele just nimelt sellest vaatevinklist? Kumb on õigusliku selguse seisukohast arusaadavam, mõistetavam, ka valijatele arusaadavam ja mõistetavam, kas selline segaduse tekitamine ja selle segaduse kirjutamine ka põhiseadusesse või niisugune lihtne formuleering nagu see, millest me praegu räägime?

Aitäh küsimuse eest! Analoogne küsimus esitati Eerik-Niiles Krossile ja tema eelistus kuulub 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõule. Aga ta siin, ma saan aru, ikkagi ridade vahel tunnustas ka 28 Riigikogu liikme algatust ehk algatatud eelnõu. Mina nüüd ütlen, et minu sümpaatia kuulub loomulikult 28 Riigikogu liikme algatatud eelnõule. Aga et olla lõpuni aus, siis ma tahan öelda, et mõlema eelnõu puhul oleks minu arvates vajalik ja mõistlik ühest osast loobuda. Ma nüüd küll kordan ennast jälle, aga 61 Riigikogu liikme algatatud 536 SE puhul tuleks kodakondsuseta isikute ja hääleõiguslike välismaalaste valimisnimekirjade registreerimise säte välja jätta. Ja meie eelnõu puhul, mille me algatasime, tuleks välja jätta see delegatsioon kahepoolsete lepingute sõlmimiseks kolmandate riikidega. Siis me saaksime niisuguse kvaliteetse eelnõu. Mõlemal algatuse puhul oleks vaja teha muudatusi minu arvates.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlete, et Venemaa kodanikelt ja mittekodanikelt tuleb valimisõigus ära võtta, kuna osa neist toetab Putinit. Teate, härra Seeder, ma kahtlustan, et ka Eesti kodanike seas leidub Putini toetajaid. Teie tahate aga karistada kõiki Eestis elavaid Venemaa kodanikke ja mittekodanikke, see tähendab, et rakendate kollektiivse karistamise põhimõtet. Kas see vastab demokraatia ja õigusriigi põhimõtetele?

Aitäh küsimuse eest! Nüüd te teete mulle ülekohut. Mina ei ole siit kordagi väitnud, et meie – ehk selle eelnõu algatajad – tahame ära võtta hääleõiguse Putini toetajatelt. Ja et ka Eesti kodanike hulgas on Putini toetajaid – küllap ongi neid ka Eesti kodanike hulgas. Mina, vastupidi, olen siin päris mitu korda rõhutanud, aga ma kordan üle, et meelsusprintsiibist lähtuvalt ei saa me valimisõigust jagada. Ma viitasin koalitsioonilepingule, kus on kirjas see säte, et otsitakse võimalusi, kuidas umbes meelsusdeklaratsiooni alusel [hääleõigus] ajutiselt peatada, kuidas seda on võimalik teha. Mina seda ei toeta. Ma olen siin varasemalt öelnud, et minu arvates tuleks valimisõigust jagada õiguslikust staatusest lähtuvalt, nii et Eesti kodanikel see oleks ja mittekodanikel ei oleks, sõltumata meelsusest, mis on Eesti kodanike hulgas ja mis on mittekodanike või Vene kodanike hulgas.

Ja teine asi, veel kord rõhutan, et selle eelnõu puhul ja ka eelmise eelnõu puhul ei jää meil hääleõigusest ilma mitte ainult kodakondsuseta isikud, teise eelnõu puhul Vene kodanikud, vaid ka teised kolmandate riikide kodanikud. Olen seda mitu korda rõhutanud. Šveitsi, Norra, Jaapani ja teiste [riikide] kodanikud jäävad ka sellest ilma. Nii et see ei ole rõhutatult suunatud ainult kitsalt ühe [riigi kodanike] vastu, just nimelt selle tõttu, et me ei saa riike sellisel kujul selekteerida, see ei ole ilmselt mõistlik. Me peame leidma niisuguse lihtsa, rakendatava ja õigusriigile kohase lahenduse ning see olekski õiguslikust staatusest lähtumine.

Aitäh! Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea eelnõu ettekandja! Kõigepealt, mul on hea meel selle üle, et te olete optimist, nagu te minule vastates ütlesite. Ja ma loodan, et optimismi jätkub tegelikult kogu sellele saalile järgnevateks kuudeks. Minu küsimus on teile see. Noh, te olete ka vanematekogu liige ja olete nendes aruteludes osalenud. Kui palju te näete selles arutelus siirust ja päris tahet põhiseadust muuta ja kui palju on sellist poliitmängu ja teatrit, mida me tegelikult täna näeme? Koalitsioon versus opositsioon – me näeme, et üks fraktsioon tõmbab tekki enda peale, teine fraktsioon tekki jälle enda peale. Veel kord, põhiseaduse muutmine eeldab väga laia konsensust ja poliitpunkti siit tegelikult ei saa mitte keegi, saab Eesti riik, ja see ongi meie roll. Minu küsimus on, kas te näete, et me suudame tulevikus nende kahe eelnõu kohta kokkuleppe saavutada ja see siiras tahe on kõigil olemas.

Kui ma vaatan seda protsessi läbi roosade prillide, siis ma näen seda tahet ja optimismi. Kui ma nüüd prillid eest ära võtan ja vaatan otse otsa sellele saalile, siis ma enam nii optimistlik ei ole, toetudes selle protsessi algusele, kuna, ütleme siis nii, 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõu puhul kedagi peale koalitsiooni selle teksti väljatöötamisse ju ei kaasatud. 28 Riigikogu liikme ehk selle meie eelnõu puhul, mida ma praegu siin tutvustan, me kaasasime kõiki fraktsioone, saatsime kõikidele fraktsioonidele kutse ja fraktsioonide juhid said isegi füüsiliselt korra kokku. Aga noh, ülejäänud koalitsioonisaadikud ei pidanud vajalikuks ja võimalikuks selles protsessis kaasas käia ja tulid välja oma, 61 Riigikogu liikme eelnõuga, kuhu nad meid ei kaasanud. Nii et ma väga optimistlik tegelikult ei ole, eks me kõik saa sellest aru. 

Ja kui ma liidan siia veel selle põhiseaduskomisjoni otsuse – koalitsioonisaadikud hääletasid selle poolt –, et 28 või 26 Riigikogu liikme algatatud eelnõu [tuleks] esimesel lugemisel menetlusest välja arvata, ilma et me saaksime põhjalikku diskussiooni pidada, siis jah, ma pean olema ikkagi realist ja ütlema, et ma ülemäära palju seda ühisosa otsimise tahet ei näe. Küllap siin ikkagi vaadatakse, millised on võimalused koguda nii-öelda poliitilist kapitali selle eelnõu menetlemisel. 

Aga ma võin öelda vähemalt Isamaa fraktsiooni nimel – ma siin kõigi algatajate nimel ei saa esineda, sellepärast et me ei ole seda läbi arutanud –, et meie ei ole kadedad. Kui koalitsioonisaadikute algatatud eelnõu realiseerub sellisel kujul, nagu ma ütlesin, et lõpptulemusena on kohalikel valimistel valimisõigus ainult Eesti kodanikel, siis me kindlasti hääletame selle poolt. Kui see niisugusel kujul ei realiseeru, eks me siis aruta siin menetluse käigus, mis need võimalused on.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te asusite siin kohapeal lausa neid kahte eelnõu kokku sulatama ning [teisest] eelnõust ja ka meie esitatud eelnõust tükke välja võtma. Te võtsite küll nüüd välja selle tüki, punkti 2, kus on mainitud nende riikide kodanikke, kellega Eestil on vastav kokkulepe, ehk [hääleõigust] riikidevaheliste vastastikuste juriidiliselt siduvate aktide alusel. Aga minu küsimus oleks, kas Eesti peaks sellisel puhul olema aktiivselt selle retsiprooksuse elluviija või pigem passiivne, nii et ta ootab, kuni talle selline ettepanek tehakse.

No see on hea küsimus. Eks ma tunnistan, jah, et ma kas ruttasin sündmuste käigust ette või natukene filosofeerisin, kui ma siin kahe eelnõu liitmisest rääkisin ja ühest või teisest eelnõust neid osasid püüdsin juba välja arvata. Seda pädevust mul kindlasti praegu ei ole, aga ma püüdsin seda protsessi siin ette kujutada. 

See sõltub siis parlamendi tahtest. Jah, eks see sõltu ikkagi parlamendi tahtest. Sellel sättel, kui selle sätte juurde jääda … Ma veel kord rõhutan – mina sain algatajate tahtest aru nii, olles üks algataja –, et see on eelkõige siia sisse kirjutatud ikkagi kompromissi soovi tõttu, mitte et me olemuslikult peaksime seda kõige paremaks valikuks, vaid kompromissi soovi tõttu. Aga see on selles mõttes muidugi hea säte, et tegemist on just kahepoolsete lepingutega, mis annaks ka Eesti kodanikele selles kolmandas riigis vastava valimisõiguse, mida praegu Eesti kodanikel, kes elavad välisriikides, enamasti ei ole. See oleneb erinevatest seadustest, osas on, osas ei ole. Seega võimaldaks see ka Eesti kodanike huve väljaspool Eestit kaitsta, et nad saaksid kohalike omavalitsuste volikogude valimistel valida, juhul kui seda õigust neil seni ei ole olnud. 

Kas tegelikult ka selle lepinguni jõutakse ja kas need kolmandad riigid on sellest huvitatud, see on juba omaette teema. Ja kelle puhul me initsiatiivi üles näitame ja kelle puhul ei näita, noh, eks see ole meie valiku küsimus. Küllap me siis oma tõeliste suuremate liitlaste puhul näitame ise initsiatiivi üles. Aga jah, see on parlamendi tuleviku küsimus ja see on praegu spekulatsioon eelnõu kohta, mis ei ole veel esimest lugemist läbinud, rääkimata sellest, et see säte oleks jõustunud. Aga me saame selle menetluse käigus, juhul kui see eelnõu menetlusse jääb, selle punkti üle põhjalikumalt arutleda.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Kui ma vaatan juristipilguga, siis [leian, et] valitsuse eelnõu on ikkagi äärmiselt segaselt sõnastatud. Üks kriteeriume on ju see, et põhiseadusesse paneme vaid kõige olulisemad teemad. Õnneks selles eelnõus on mõnda sellist liigliha välditud, kuigi selles on ka asju, mida võiks veel välja võtta. Aga kõige olulisem liigliha on muidugi mittekodanike nimetamine.

See kõik jätab mulle nagu ebaküpse riigi mulje, kes ei julge selgelt [määratleda] oma kodanikkonda ja nendele antavaid õigusi. Natuke meenutame mingisugust uustekkelist riiki, mitte riiki, kes on õigusliku järjepidevuse alusel [taastatud].

Küsimus on ka selles, et me ei oska ette näha tulevikuohte. Mäletame, et alles hiljuti miljonilised massid marssisid mööda Euroopat. See oleks justkui signaal nagu mingilt ebaküpselt riigilt, et tulge siia, te võite isegi võimu siin võtta, tulge aga, kas või Vene kodanikud, üle Eesti piiri.

Aitäh! Et olla täpne, teise eelnõu puhul ei ole tegemist mitte valitsuse eelnõuga, vaid 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõuga.

Aga ma üldiselt olen nõus – et mitte ennast korrata –, et kõige lihtsam ja korrektsem oleks piirduda Eesti kodanikega, seda mõlema eelnõu puhul. Ma möönan, et nendest kahest eelnõust on kõige segasem ikkagi see registreerimise nõude säte. See on minu arvates kõige segasem.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Jaa, minu meelest on meil täna väga hea ja viljakas arutelu. Mul on hea meel, et need eelnõud on menetluses. Ma selle eelnõu algatajana loomulikult arvan, et meie eelnõu on sisu poolest parem. Aga nagu sa ka ise sissejuhatavas kõnes ütlesid, see kolmandate riikidega kahepoolsete lepingute [sõlmimise] mehhanism on selline, mille külge me keegi ei klammerdu, meie fraktsiooni liikmetele ta ka kallis ei ole. Ma tahaksin siiski aidata inimestel aru saada, millistest riikidest võiks üldse jutt käia nende kahepoolsete lepingute puhul ja milline see mehhanism oleks. Mult endalt on näiteks küsitud, kas see tähendab, et tegelikult plaanitakse ukrainlastele anda sedakaudu ikkagi hääleõigus või on seal veel mingisugune peidetud konks sees. Äkki sa aitad avalikkusel paremini mõista seda mehhanismi?

Aitäh! Jah, nagu ma ütlesin, see on kompromissipunktina siia pandud, tasandamaks seda kriitikat, et kas me jätame osa liitlas[riikide kodanikud] hääleõigusest ilma. Silmas on peetud eelkõige ikka selliseid riike nagu Ameerika Ühendriigid, Norra, Šveits, Jaapan, Kanada – neid riike, kes ei ole Euroopa Liidu liikmesriigid kolmandate riikidena, aga kes on demokraatlikud, rahvusvahelist õigust ja inimõigusi austavad riigid. Eelkõige neid on siin silmas peetud, et jätta avatuks see võimalus ja võtta maha see kriitika, nagu me käituksime liitlaste suhtes kuidagi nii, et tekitame probleeme ja vähendame nende [kodanike] kaasarääkimise õigust Eesti kohalike omavalitsuste elu korraldamisel.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kahetsusväärselt on kuidagi läinud niimoodi, et kogu seda põhiseaduse [muutmise] menetlust saab vaadata teatud mõttes ka kui sportlikku kirge. Menetluse järjekord on nii, et see eelnõu, mis esitati varem, on tõstetud hilisemaks menetluse kontekstis. Seda me juba esmaspäeval rääkisime. Spordis on nii, et kui sa teed valestardi, siis see start tühistatakse. Ja juba oli natuke juttu sellest, et see 61 saadiku esitatud eelnõu sai teatud mõttes valestardi. See teema on olnud tegelikult väga pikalt arutluse ja tähelepanu all, aga ometi läks nii, et opositsiooni ei kutsutud selle eelmise päevakorrapunkti eelnõu menetluse algul ehk koostamise faasis laua taha. Miks see nii läks? Tegelikult need ettepanekud kõlasid ju väga selgelt. Kuhu me nii jõuame? Me räägime, et see ei tohi olla mänguline, ja kindlasti ei tohigi olla. Aga mis see sinu tõlgendus on, miks nii on?

Aitäh küsimuse eest! No mina ei ole võib-olla õige tõlgendaja. Need, kes on algatajad, oskavad paremini selgitada, miks nad just sellise tee valisid ja otsustasid selles ringis koalitsioonisaadikutega piirduda, mitte laiemalt [kaasata]. Minu järel tuleb siia komisjoni esimees, kes on selle teise eelnõu algatajate seas. Ma arvan, et temale on see küsimus sobilikum esitada, ta oskab sellele paremini vastata.

Aga nüüd see järjekorra viide, mille te küsimuses [tegite]. Noh, jah, see oli natukene koomiline lähenemine. Tavaliselt püütakse arvestada mingisugust ajalist raami ja need eelnõud, mis on varem menetlusse antud, lähevad ka menetlusse varem kui need, mis on hiljem menetlusse antud. Aga ma saan aru, et siin oli väikene hirm, et äkki opositsioonisaadikud ei toetagi 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõu siis, kui meie eelnõu menetletakse enne ja see arvatakse menetlusest välja, seda nii põhiseaduse menetluses kui ka siin. Aga me selle hirmu ja kartuse kohe hajutasime, ütlesime, et ükskõik mis järjekorras neid eelnõusid arutatakse, meie oleme valmis mõlema eelnõu esimese lugemise menetlust lõpetama ja meil on hea tahe neid mõlemaid koos menetleda. Nii et see järjekord ei oma siin sisulist tähendust täna.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! See on ju päevaselge, aga kordan selle siin veel kord üle, et sellest saaks aru nii Eesti avalikkus kui ka kõik Riigikogu liikmed. Kui me jätame valimisõiguse ainult Eesti kodanikele, millest me siin praegu räägime, siis me saavutame täpselt selle tulemuse, mida vastu rinda tagudes nõuab Reformierakond: kohalike omavalitsuste valimistel ei saa enam valida agressorriigi Venemaa ega ka Valgevene kodanikud. On ju nii, eks ole? Kogu tants käib siin mingite määratlemata kodakondsusega inimeste õiguste ümber, kelle huvisid üritavad Eesti riigi omadeks teha eelkõige sotsid. Kas teil on aimu, miks nad seda teevad ning mis huvi neil ja teistel eelmisele eelnõule allakirjutanutel sellega [seotud] on? See on ju tegelikult julgeolekuoht Eestile, sellest on siin täna palju räägitud. Miks meil on Riigikogus erakondi, kes meeleheitlikult tegutsevad Eesti riigi huvide vastu?

Aitäh! Nojah, mina olen ka suhelnud koalitsioonisaadikutega, nii Eesti 200 kui ka Reformierakonna liikmetega. Ma veel kord kordan, et mina ei ole kohanud ühtegi Reformierakonna liiget – ma pean silmas praegu ainult Riigikogu liikmeid – ega ka ühtegi Riigikogu liiget Eesti 200‑st, kes ütleks, et ta ei toeta kodakondsuseta isikutelt hääleõiguse äravõtmist, kuigi ma ei saa välistada, et neid on. Nad kõik justkui toetavad seda. Nagu ma viitasin ka sissejuhatavas ettekandes, peaminister Kristen Michal on öelnud, et nad on valinud just selle tee, et jätta kodakondsuseta isikutele valimisõigus ja kirjutada see lausa põhiseadusesse sisse, sellepärast et nende käed on seotud koalitsiooni omavahelise kokkuleppega, sest see on sotside punane joon. Ehk ta on selgelt väljendanud, et koalitsioon tervikuna on sotside pantvang. See on olnud see põhjus ja ega nad ei ole seda ju ka kuidagi varjanud. Nad on välja öelnud, et nad ongi pantvangid. 

Aga minu üleskutse on see, et kuna põhiseaduse muutmine ja Eesti riigi julgeolek praeguses olukorras on nii tõsised asjad, et see koalitsioonisisene lepe ei kaalu neid kindlasti üles, siis tuleks anda kõikidele parlamendi liikmetele võimalus, täiesti vaba mandaat hääletada nii, nagu nad arvavad. Ja sellisel juhul, ma arvan, me saamegi tulemuseks parima lahenduse, mis on [hääleõigus] Eesti kodanikele ja ei enamat.

Suur tänu! Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma usun, et te olete minuga nõus, et siin tegelikult on küsimus meie rahvuslikus väärikuses: kas Eestis otsustavad asju eestlased, Eesti kodanikud, või on siin ikkagi hääleõigus ka hallipassimeestel, inimestel, kes ei ole soovinud otsustada ära, kas nad soovivad Eesti kodakondsust ja pingutada selle nimel. Valitsus on kahjuks praegu minemas seda teed, et tahab teha pool rehkendust, või isegi mitte pool, vaid veerand rehkendust ja jätta hallipassimeestele valimisõiguse alles, taas kord painutada põlvi ja selgroogu. Kas te näete siin veel lootust, et ka valitsus leiab oma rahvusliku väärikuse üles ja tuleb ikkagi selle meie eelnõu taha, mille kohaselt saavad tulevikus Eestis hääletada vaid Eesti kodanikud?

Aitäh! Ma ikka täpsustan, et antud juhul ei ole tegemist valitsuse eelnõuga, eks ole. (Saalist räägitakse.) Jah. Kuigi küllap valitsus on samal seisukohal nagu valitsuskoalitsioon tervikuna, me oleme seda näinud ja peaminister on ka samamoodi kaitsnud seda lähenemist põhiseaduse muutmisele. Nii et küllap valitsus on samal seisukohal. Aga siiski korrektsuse mõttes: tegemist on 61 Riigikogu liikme algatusega.

No ega mina ei tea, kuhu me välja jõuame. Kindlasti on see Eesti riigi kodanikele väga oluline ka õigluse seisukohast, kes hääletavad praeguses olukorras. Nii see on. Aga see on ka julgeolekuküsimus, kindlasti. Noh, mul on väga raske öelda, kuhu selle eelnõu menetlusega välja jõutakse. Ma tahaks väga loota – tahaks väga loota! –, et Riigikogu liikmetes leidub nii palju riigimehelikkust, väärikust ja julgust, et nad hääletavad nii, nagu südames tunnevad, [selle poolt], mis on Eesti riigi huvidele kõige paremini vastav lahendus. Tegemist on, rõhutan, põhiseaduse muudatusega, mida ei tehta iga aasta, teinekord võib-olla ka [mitte] kümne aasta jooksul. See on niivõrd tõsine ettevõtmine, et siin jäetakse päevapoliitilised mängud tagaplaanile ja suudetakse tõusta riigimehe tasemele – ma seda väga loodan. Võib-olla ma olen naiivne, aga ma siiski loodan seda ja kutsun kõiki Riigikogu liikmeid üles sellest lähtuma.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Valitsuserakondade esitatud eelnõu kohaselt tahavad nad säilitada määratlemata kodakondsusega isikutele ehk siis nendele isikutele, kes ei ole soovinud Eesti kodakondsust võtta ja sellega lojaalsusvannet Eesti riigile anda, hääletusõiguse ja otsustusõiguse Eesti siseriiklikes küsimustes. See eelnõu, mis on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Isamaa esitatud, näeb ette, et see õigus oleks ainult Eesti kodanikel. Puht huvi pärast küsin, kas teil on ülevaade, kuidas on see tehtud näiteks Läti Vabariigis ja Leedus. Kas seal on see õigus ainult kodanikel või on seal see ka nendel, kes ei taha võtta oma elukohariigi kodakondsust ja lojaalsust sellele riigile vanduda?

Aitäh! Ma pean täpsustuseks ütlema, et ka meie algatatud eelnõu näeb siiski kolmandate riikide kodanikele ette võimaluse [hääletada], kui see on vastavate lepingute alusel, eks ole. Aga sellest me oleme korduvalt rääkinud, mispärast see siin on, see ei olnud algselt meie olemuslik tahe.

Noh, on erinevaid riike, Euroopas on erinevaid lahendusi. Aga võib-olla ei ole meid õige võrrelda ei Prantsusmaa, Soome ega teiste selliste riikidega. Meie kõige adekvaatsem võrdlus saab olla ainult Läti riigiga, kus oli samasugune stardiolukord iseseisvuse taastamise järgselt ning kus endise NSV Liidu kodanikke oli suur hulk. Me käitusime tegelikult erinevalt, kaks riiki, ja saame täna teha teatud järeldusi. Läti riik ei andnud ei Vene kodanikele ega ka kodakondsuseta isikutele kohalikel valimistel hääleõigust, aga mingisugust suurt autonoomia nõudmist, nagu meil Narva autonoomiat nõuti, Läti riigis ei järgnenud. Minister Läänemets ähvardas, et me kaotame Narva ja Ida-Virumaa. Aga Läti ei kaotanud ei Daugavpilsi ega Liepājat. Nii et selliseid sündmusi ei järgnenud. Meie tegime teistmoodi, 1992. aastal tegime teistsuguse valiku ootuses ja lootuses, et inimesed lõimuvad kiiresti. Ja täna oleme olukorras, kus meil on 130 000 Vene kodanikku ja kodakondsuseta isikut, kusjuures kodakondsuseta isikutest on tuhanded topeltkodakondsusega ehk siis ka Vene kodakondsusega. See ei ole kindlasti selge, läbipaistev ja arusaadav olukord.

Mina ei võrdleks meid ülejäänud kolmandate riikidega. Ka näiteks Saksamaal ei ole kolmandate riikide kodanikel kohalikel valimistel hääleõigust – aga me ei ole siiski Saksamaaga võrreldavad –, vaatamata sellele, et Saksamaal on toimunud migratsioon tunduvalt hiljem, olgu Türgist või paljudest teistest riikidest. Need proportsioonid on hoopis teistsugused. Meil lätlastega oli ikkagi juba pea kolmandik migratsiooni kaudu Nõukogude Liidust sisse rännanud inimesi, sellises mastaabis meiega võrreldavaid riike pole Euroopas mitte ühtegi teist.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Eelmisele küsimusele jäi vastus vist natuke poolikuks Ukraina teemal. Mina olen aru saanud niimoodi, et Ukrainaga ei saa sellist kahepoolset lepingut üldse teha, sest Ukraina enda põhiseadus seda ei luba. Aga võib-olla sa oled targem. 

Tegelikult ma tahtsin küsida seda. Põhimõtteliselt on ju meile siin pandud lauale koalitsiooni suhteliselt toore käitumise [tulemus] jälle: me siin tegime lahenduse, leppisime omavahel kokku ja noh, te ülejäänud, ütleme, opositsioonierakonnad, ei julge ju hääletada selle vastu, sest muidu me hakkame teid putinistideks kutsuma. Aga eiratakse täielikult fakti, et tegelikult on mittekodanike põhiseaduse tasemel valijateks tegemine, ma ütleksin, vähemalt sama problemaatiline kui Vene ja Valgevene kodanike valimisõiguse teema. Ma ei tea, millel põhineb väide, et mittekodanikud on kangesti Eestile lojaalsed. Nad ei ole tahtnud keelt ära õppida, nad ei ole tahtnud integreeruda. Mina küll ei saa aru, kuidas on võimalik sellise politikaanlusega kaasa minna. Nii et julgelt võime selle vastu hääletada, kui ebamõistlikku lahendust tahetakse põhiseadusesse sodida. Ma küsin, milline on sinu vaade Isamaa fraktsiooni juhina.

Aitäh! Selle 28 miinus 2 Riigikogu liikme algatatud eelnõu [esitajate] puhul on tegemist nii Isamaa fraktsiooni saadikutega, EKRE saadikutega kui ka väga mitme fraktsioonitu saadikuga. Nii et ma kõigi nimel ei saa siin arvamusega spekuleerida laiemalt kui ainult selle eelnõu kohta. Mis saab juhul, kui eelnõu oluliselt muudetakse või kui valitsuskoalitsioon ei soovi siiralt otsida laia ühisosa, kuidas siis üks või teine Riigikogu liige käitub, on mul raske hinnata. 

Küll aga tahan ma vastata, et see kindlasti ei ole hea kultuuri osa, et laiapindset ühisosa algselt ei otsitud ja tuldi välja eelnõuga nagu Brežnevi paketike, kuhu on sisse kirjutatud Vene kodanikelt ehk agressorriigi kodanikelt ja teistelt kolmandate riikide kodanikelt hääleõiguse äravõtmine, aga samal ajal ka kodakondsuseta isikute hääleõiguse sissekirjutamine põhiseadusesse, teades väga hästi, et neid kahte asja peaks sel juhul eraldi käsitlema, et Riigikogu liikmed saaksid teha valiku, mida nad toetavad. Aga siin on kaks ühes, võta või jäta, ja see teeb olukorra väga keeruliseks. See on nagu Brežnevi paketike ja see kindlasti ei ole hea kultuur. Ja noh, mis lootus on? Lootus on ikka see, et võetakse mõistuse häält kuulda ja menetluse käigus ollakse valmis seda [eelnõu] muutma. Eks me praegu siin omavahelises diskussioonis ju tegelemegi koalitsioonisaadikute ümberveenmisega. Jah.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Ma algatuseks ütlen, et Lätis ja Eestis oli möödanikus ikkagi erinev aeg ja erinevad olukorrad, mille tõttu seda [või teist] teed mindi. Aga te ütlete siin oma seletuskirjas, et paljudes Euroopa Liidu riikides kolmandate riikide kodanikel kohalikel valimistel hääletusõigust ei ole. Siis olete üles lugenud Läti, Prantsusmaa, Saksamaa ja siis jälle kirjutanud "teistes riikides". Palun lugege üles veel seitse riiki, sest te räägite ju paljudest riikidest. Te olete suutnud ainult kolmele keskenduda. Ja nüüd vaatan punkti 2, "Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs". Sisu kohta on siin natukene kirjutatud, aga võrdlevas analüüsis peaks olema ikka poolt‑ ja vastuargumendid, mida võrreldakse. Ja kolmandaks: kas te olete kaalunud ka võimalust lahendada see küsimus [mõne teise] seaduse tasandil, mitte põhiseadust muutes?

Aitäh! Siin oli mitu küsimust. [Esiteks] see, et kellega võrrelda. Ma arvan siiski, et kõige adekvaatsem, kui üldse võrrelda, on ikkagi [võrdlus] Lätiga. Ma jätaks Leedu kõrvale ja veel kaugemad riigid veel rohkem kõrvale. Loomulikult, igas riigis on spetsiifiliselt erinev olukord, aga kui üldse mingit paralleeli tuua või võrrelda, mida tuleb ikka ka teha, siis ma arvan, et kõige adekvaatsem on meie olukorda võrrelda nii 1992. aasta kontekstis kui ka praegu Lätiga.

Nüüd see, mis puudutab neid erinevaid riike. Mul ei ole seda loetelu kaasas, aga neid on tõesti rohkem kui kaks või kolm. Need, mis ma ette lugesin, ja lisaks on jah Prantsusmaa ja Kreeka. Minu teada Hispaanias on midagi nende kahepoolsete lepingute alusel. Te raputate pead. Aga on nii, Prantsusmaa ja Kreeka on [riigid], kus ei ole kohalikel valimistel [seda hääleõigust]. Hispaania on selles mõttes sarnane, et see on seal kolmandate riikide kodanikel vastastikuste lepingute alusel. See paralleel on tulnud eelkõige just Hispaania näitel. Nendel on see võimalus taolisel kujul, aga mitte täpselt selliselt sõnastatud, loomulikult on nende õigusruum teistsugune. Ja neid riike on veel, see loetelu on olemas, võime sel [teemal] hiljem suhelda, aga mul ei ole need kõik peas. 

Võrdlev analüüs on olemas, ma kandsin teile selle ka ette. Mina arvan, et selle põhiseaduse muudatuse puhul on kõige olulisem teha võrdlev analüüs kahe lugemise vahel. Nagu ma olen korduvalt öelnud, meil on vaja kaasata eksperte, me peame kindlasti rääkima erinevate õigusekspertidega. Meie fraktsioon on kohtunud juba õiguskantsleriga ja mitmete teiste ekspertidega ka selle eelnõu raames, mida me ette valmistasime. See, mis siin paberil väljendub hiljem, saab ka loodetavasti olema mahukam pärast seda, kui me oleme need diskussioonid ära pidanud. Ja minu siiras lootus on, et need kaks eelnõu ikkagi ühendatakse, sest kui ma vaatan seletuskirju, siis võib ju öelda, et see ei ole kummagi eelnõu puhul kuigi suur ja mahukas. Aga olulisem on tegelikult see tekst ja selle teksti sisu mõistmine kui need pikad jutud, sest iseenesest juriidilises mõttes ei ole need muudatused ju absoluutselt mitte suured. Need on väga väiksemahulised, aga väga olulised muudatused.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Ma tahan jätkata nende kahe eelnõu, 527 ja 536, liitmise [teemal]. Minule isiklikult tundub, et ülioluline on just see, et see põhiseaduse muudatus ei oleks abstraktne, vaid see oleks väga konkreetne. Õiguskantsler on ka varasemalt öelnud, et igasugune abstraktne sõnastus annab ruumi tõlgendamiseks. Ja tegelikult on tegemist väga olulise ja põhimõttelise punktiga ning abstraktsus Eesti põhiseadust selles kontekstis ja seda Riigikogu koosseisu ilmselt ei kaunista. Nii et konkreetsus on siin hädavajalik. Kas me mõtleme sellest sarnaselt? Kui neid eelnõusid menetletakse, mulle tundub, siis kas või seesama meelsuskontrolli temaatika ja nii edasi võib viia meid valele teele.

Aitäh! Jaa, ma olen nõus. Ma olen ju varem siin ka korduvalt öelnud, et minu arvates selline ebamäärane delegatsioon, mida peab möönma mõlema eelnõu puhul – et [eelnõu] teine osa delegeerib teatud tegevused seaduse tasemele või parlamendi otsuse tasemele –, tegelikult ei ole väga hea ja selge lahendus. Ja kui on võimalik, siis menetluse käigus [tuleks] õiguslikult teha seda selgemaks, teha see muudatus nii lakooniliseks, kui vähegi võimalik. Ohtrasõnalisi muudatusi põhiseadusesse sisse kirjutada kindlasti vaja ei ole.

Aga ma tulen tagasi kolleeg Pikhofi märkuse juurde. Ma olen tegelikult nõus, et see analüütiline pool mõlema eelnõu puhul vajab tugevdamist nende lugemiste vahel. Kindlasti! Seletuskiri on väga oluline eelnõu juures ja see, mida meie mõtleme või teame ja mis tagasisidet me aruteludel ekspertidelt saame, on loomulikult tunduvalt mahukam. Et see oleks arusaadav ka kodanikele, avalikkusele ja tulevastele põlvedele, peame me kindlasti tugevdama mõlema eelnõu seletuskirja.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kahtlemata väga hea eelnõu. Tahe põhiseadust muuta on meil kõigil ühine. Ühine eesmärk on see, et valida saaksid [peamiselt] Eesti Vabariigi kodanikud. Ma küll ei näe siin Euroopa Liidu kodanikke, aga see on alati võimalik juurde panna. Aga mulle jääb arusaamatuks sotside selline retoorika selle eelnõu puhul, et võrdlevat analüüsi ei ole tehtud. Te oleks pidanud vastama, nagu härra Kross eelmises [punktis] ütles, et Riigikogu liige võib esitada eelnõu ja võrdlevat analüüsi ei peagi tegema. Seda võib pärast stenogrammist vaadata, et selline lause oli, et seda ei pea tegema. Ja seda saab teha menetluse käigus, nagu te ütlesite, heal juhul kahe lugemise vahel. Aga küsin: kui sinna juurde lisada Euroopa Liidu kodanikud, kas see muudaks selle eelnõu oluliselt paremaks või jääb see samaks või teeks see halvemaks?

Aitäh! Kõigepealt sellest võrdlevast analüüsist. Ma arvan, et hea õigusloomekultuuri hulka kuulub see muidugi, et selline analüüs oleks seletuskirjas kohe olemas. Aga eks eelnõusid ju menetletaksegi selle eesmärgiga, et nad muutuks paremaks, ja see ei tohiks olla takistuseks, kui on vajadus ühe või teise eelnõu [menetlust] kiireloomulisena käivitada. Sel juhul see algatatakse ning menetluse käigus väga põhjalikult kaalutakse, täiendatakse ja tehakse vajalikud analüüsid. See on minu arvamus.

Mis puudutab Euroopa Liidu kodanike juurde lisamist, siis ma arvan, et ei see tee halvemaks ega paremaks, aga see ei ole vajalik. Ja kui see ei ole vajalik, siis ma arvan, ei ole seda vaja põhiseadusesse sisse kirjutada. Sellepärast et see tuleneb Lissaboni lepingust, see tuleneb Euroopa [Liidu] õigusest ja meil ei ole mingisugust põhjust ega vajadust seda siia sisse kirjutada. Täna seda ju põhiseaduses ei ole ja Euroopa Liidu kodanikel on kohalikel valimistel hääleõigus. Nii et kui seda praegu ei ole vaja ja asi toimib, siis ma ei näe ka põhjust, miks selle peaks siia sisse kirjutama. Aga kui see on mingisuguse kompromissi hind, et mingi osa Riigikogu liikmeid seda kindlasti nõuab ja nad muidu ei ole valmis seda toetama, siis me võime seda teha. Ega see siis midagi halvemaks ka ei tee. Aga otsest vajadust ma ei näe.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Öeldakse, et lootus kustub viimasena. Ma ikka loodan ka, et äkki koalitsioonisaadikud leiavad oma selgroo üles ja saavad aru, et see on ikka täiesti ennekuulmatu, et me hakkame põlistama määramata kodakondsusega inimeste hääletamisõigust põhiseaduses. No väike lootus on.

Aga küsida tahan seda: kas sa saad aru, millel baseerub see tohutu optimism, et määramata kodakondsusega isikutel puudub seos ühegi teise riigiga peale Eesti ja et neil ei ole lojaalsust [teisele riigile] ega muid kohustusi? Päriselu on nii, me tegelikult teame, et nad on päris rahul sellega, et nad saavad liikuda Euroopa Liidus ja ka Venemaal käia. Ja neid inimesi on tervelt 62 000 pluss. Päris paljudel on tegelikult ka Vene kodakondsus, see on teada. Saad sa aru, millel põhineb see optimism selle teise eelnõu puhul, mida me enne menetlesime?

Aitäh! Aus vastus on, et ei saa. Ja ma arvan, et tegelikult suur osa selle teise eelnõu algatajatest ise ka ei saa aru, aga see on selle kompromissi hind, mis on koalitsiooni sees tehtud. Ma arvan eelkõige nii. Aga me ju teame, et kodakondsuseta isikute hulgas on ka mingi hulk Vene kodanikke, neid on ilmselt tuhandetes. Kui suur see hulk täpselt on, ega me seda täpselt ei tea.

Mis puudutab lojaalsussuhet teiste riikidega, siis jah, me võime ju öelda, et nendel kodakondsuseta isikutel, kellel ei ole Vene kodakondsust, ei ole mingit lojaalsussuhet teiste riikidega. See tundub suhteliselt loogiline, aga siin ometigi tekib teine vastuolu. Kui me kirjutame siia NATO liikmesriigid, siis [on asjakohane, et] nende liikmesriikide kodanikel on ju oma riigiga lojaalsussuhe. NATO riikide, näiteks Albaania või Türgi [kodanikel], kes siis omaksid Eestis kohalikel valimistel valimisõigust selle 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõu kohaselt, on ju oma riigiga lojaalsussuhe. [Kas] see on siis takistuseks? Näiteks öeldakse, et Vene kodanike puhul me seda arvestame, aga Albaania või Türgi kodanike puhul ei arvesta. Ma nüüd ei taha tõmmata võrdusmärki Türgi ja Venemaa vahele – et valesti aru ei saadaks. Venemaa me oleme tunnistanud ka parlamendi tasemel agressorriigiks, siin on selge vahe sees. Aga sellest aspektist lähtuvalt ma tahan öelda, et see argument nagu ei ole pädev. Tegelikult on ka kõikidel nende kolmandate riikide kodanikel, kellel hääleõigus on, lojaalsussuhe oma riigiga. Ja kui see on riigile oht, siis ei peaks selle loogika kohaselt andma ka neile hääleõigust.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, hea esimees! Lugupeetud kõnemees! Palju on räägitud sellest, et Venemaa kodanike ja määratlemata kodakondsusega inimeste elektoraadi hulka liitmisel hinnati, et lõimumine toimub hoopis kiiremini. Tõepoolest, juhul kui see lõimumine toimunuks kiiremini, me praegu seda põhiseaduse muudatust ju ei vajaks. Aga lugege näiteks Marju Lauristini või Raivo Vetiku paarikümne aasta taguseid integratsioonialaseid tekste. Lausa imestama [paneb], kuivõrd vähe on nende optimistlikest prognoosidest praeguseks täitunud. Minu küsimus on see: kus me vea tegime? Kas me usaldasime liiga palju neid vasakpoolseid lõimumiskontseptsioone või on hoopis asi selles, et edukas integratsioon polegi olnud massiimmigratsiooni tingimustes võimalik?

Aitäh! Auväärt professor – ma pean silmas head kolleegi doktor Jaak Valget – on kindlasti pädevam erinevate sotsioloogiliste küsitluste ja uuringute kommenteerimisel ja tõlgendamisel ning on neid rohkem lugenud, kuigi ka mina olen neid lugenud ja vaadanud. Ma arvan, et me oleme päris palju vigu teinud – takkajärgi tarkusena –, kõik valitsuskoalitsioonid. Me keegi ei saa rinda ette [ajada] ja öelda, et me oleme eksimatult tegutsenud. 

Aga mis puudutab lõimumist, siis see teema on Eesti ühiskonna jaoks väga oluline, kuna meil elab siin pea kolmandik vene emakeelega inimesi, nii Vene kodanikena, kodakondsuseta isikutena kui ka Eesti kodanikena. Ja peab tunnistama, et me ei ole siin ka mitte hindele kolm hakkama saanud. Eks sel ole erinevaid põhjusi. Seesama eestikeelse hariduse sisseviimine – me oleme aastakümneid püüdnud seda pehmelt ja positiivselt teha. See oli kindlasti viga, et me olime liiga naiivsed ja sinisilmsed, [uskudes], et piisab positiivsest motiveerimisest ja loosunglikest üleskutsetest, et asi hakkaks toimima. No ei piisanud, ikkagi on vaja seadust, administratiivset sundi teatud ulatuses, et see protsess käivituks. 30 aasta möödudes me selleni jõudsime.

Takkajärgi tarkusena võib öelda, et jah, ka 1992. aasta põhiseaduse ettevalmistamisel – ma ütlen jällegi takkajärgi tarkusena, see ei ole süüdistus ega etteheide kellelegi, vaid takkajärgi tarkus – me oleks pidanud ilmselt tegema sama valiku, mille tegid lätlased selles konkreetses küsimuses. Lätlased on teinud kindlasti oma vigu ja eks nad teavad seda paremini, mis vigu nad teinud on. Aga täna me saame öelda, et jah, see valik ei olnud õige. See ei andnud [vajalikku] tõuget lõimumiseks Eesti ühiskonda ja motivatsiooni eesti keel ära õppida, pigem paljudel juhtudel isegi vastupidi. Kuna need õigused saadi kätte kohe, ilma pingutust tegemata, ilma eesti keelt omandamata, ilma sisuliselt lõimumata, siis see oli võib-olla karuteene. Seda me saame takkajärgi tarkusena öelda. Ja täna on see hetk, kui me saame seda viga parandada.

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma ütlen teile, mis mulle selle ja teise samateemalise eelnõuga seonduvalt peamiselt muret teeb. Esiteks, ma muidugi nõustun selle põhimõttega, et Eesti Vabariigis võiks valimisõigus kuuluda Eesti Vabariigi kodanikele. Aga teiseks, ma ise olen püüdnud pikemat aega lähtuda sellest eeldusest, et ma ei astuks Riigikogu liikmena ühtegi sammu, millega ma annaksin oma panuse julgeolekuohtude kasvatamisse. Ma tean, et käesolev eelnõu lähtub deklaratiivselt eesmärgist julgeolekuohte vähendada, aga samas ei ole välistatud, et see võib viia ka julgeolekuohtude kasvamiseni. Sellisele võimalusele on teiste hulgas viidanud ka kapo eelmine juht Arnold Sinisalu, nagu täna on korduvalt juba osutatud. Mu küsimus teile seisnebki selles. Kas te nõustute minuga, et tegelikult oleks vastutustundlik enne teist lugemist viia läbi tõsine julgeolekuriskide analüüs, et meil Riigikogu liikmetena oleks selgus, mida me siiski tõenäosuslikult toetame, kui me seda eelnõu pooldame?

Aitäh! Jaa, ma nõustun, et ideaalset ja ohutut lahendust ei ole. Mõlema lahenduse puhul on olemas ohud. Aga ma ka jätkuvalt ütlen, et kui neid positiivseid mõjusid ja ohte kõrvutada, siis positiivsed mõjud on minu hinnangul kindlasti suuremad. Teatud mõjuhinnangud, mitte küll nende eelnõude kontekstis, aga selle teema kontekstis, mis puudutab Vene kodanike ja kodakondsuseta isikute hääleõigust, on meie julgeolekuasutuste analüüsides juba olemas, ka ohuhinnangud teatud nurga alt. Nagu ma ütlesin, selle kohta, mis puudutab hääleõiguse peatamise temaatikat ja nii edasi, olen ka mina lugenud teatud ohuhinnanguid, mida meie julgeolekuasutused on teinud. Need on olemas.

Aga ma olen ka sügavalt nõus, et põhiseaduse muutmise protsessis me peaksime kahe lugemise vahel tegema kindlasti veel täiendavaid konkreetselt nendest eelnõudest lähtuvaid ohuhinnanguid. See oleks kindlasti vajalik, sest põhiseaduse muutmine ei ole, ütleme, lihtsalt tavaseaduse muutmine, mis on lihtsamini tagasi pööratav. Nii et sellega ma olen nõus, jah.

Aitäh! Enne kui meil toimub siin istungi juhataja vahetus, ma võtan küsimuse istungi läbiviimise protseduuri kohta. Heljo Pikhof.

Aitäh! Ma tegelikult juba ammu tõstsin käe. Ma tahtsin öelda härra Allerile, et kui ikka põhiseadust hakatakse muutma, siis peab tegelikult kindlasti olema mõjude analüüs. Ei ole nii, et keegi tehku ja siis tuleb keegi [teine] saali [ettepanekuga], et muudame jälle seda paragrahvi, teist paragrahvi ja nii edasi.

Aga ma ei saa … Aga ma ei saa seda praegu lugeda …

Ja teine asi, mida ma tahtsin öelda, on see, et ma olen sada protsenti nõus Varro Vooglaiuga, kes rääkis julgeolekuriskide analüüsist. Me tõepoolest peaks seda tegema. Ma saan aru, et härra Seeder on ka sellega nõus.

Jaa, aga Heljo Pikhof, see ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. See on ikkagi pigem selline seisukoht, mis võiks kõlada läbirääkimistel. See ei ole kindlasti seisukoht istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks. 

Ants Frosch, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Lugupeetud juhataja, teie sõnavõtu kaudu sai minu küsimus vastuse.

Aitäh! Nii, aga nüüd läheme küsimustega edasi. Urmas Reinsalu, palun!

Hea ettekandja! Mina olen täna vägagi positiivse hoiakuga, sellepärast et parlament on selle Isamaa mitme aasta jooksul pakutud mudeli, selle paradigma omaks võtnud. Iseküsimus on, millise sisuga, millise kvaliteediga sisuga me selle täidame. Minu küsimus ettekandjale on, et kuna see on olnud nüüd mitme aasta pikkune poleemika, siis võib-olla sa annad parlamendile niisuguse põhjalikuma ülevaate nendest pöördelistest hetkedest selle poleemika keskmes, kui Isamaa selle lauale pani mäletatavasti 2022. aasta kevadel. Mulle see meenub ja ma arvan, et ka avalikkusel on seda hea teada, et mõista nende sündmuste või selle pantvangikriisi konteksti. Võib-olla sa avad põhjalikuma perspektiiviga ka koalitsiooniläbirääkimisi, mis olid 2022. aasta suvel – pool aastat pärast Venemaa täiemahulist invasiooni Ukrainasse – ja kus see oli ka vägagi aktuaalne teema.

Aitäh! Ma kas oma ettekandes või ühele varasemale küsimusele vastates ka tunnustasin koalitsioonisaadikuid selle eest, et nad on olemuslikult võtnud just Isamaa algatatud põhiseaduse muudatuse paradigma ja lähtuvad sellest. Tegelikult lähtuvad need mõlemad eelnõud sellest. Kahetsusväärselt küll 24. tunnil, aga siiski me oleme siia jõudnud. Seda ma siin ka juba varasemalt mainisin. 

Aga mis puudutab nüüd varasemat protsessi, siis jah, on ette heidetud, et miks me nüüd kiirkorras seda muudame, justkui poliitilisel tasemel ei olekski arutelusid varem olnud kui täna siin suures saalis, või ütleme siis, justkui nädal aega tagasi põhiseaduskomisjonis oleks olnud start. Tegelikult ei olnud, tegelikult on sellel tõesti ju aastatepikkune ajalugu. Juba 2022. aastal koalitsiooniläbirääkimistel see teema väga tõsiselt ja põhjalikult tõstatati, Isamaa selle tõstatas. Ja noh, me olime kaasanud eksperte, meil oli ka oma sõnastus välja pakkuda. Juba siis me tõstatasime selle küsimuse, kas on võimalik seda [probleemi] lahendada seaduse tasemel või peab selleks põhiseadust muutma. Ja selle aja jooksul on neid diskussioone olnud päris palju. 

Kahjuks peab ütlema, et 2022. aastal koalitsiooni moodustamisel ei olnud koalitsiooni osapooltel seda valmisolekut. Sotsiaaldemokraadid teatasid oma tolleaegse juhi suu läbi, et see on punane joon, nad ei ole valmis selle diskussiooniga edasi minema. Ja Reformierakond vaikides siis leppis selle olukorraga: noh, kui ikkagi konsensust ja üksmeelt ei ole, siis me selle teemaga edasi ei lähe. Ehk peab ütlema, et juba siis, selle koalitsiooni loomise ajal, olid teised koalitsiooni osapooled mingil määral sotsiaaldemokraatide pantvangid. Nii et see pantvangikriis on kestnud juba kaks ja pool aastat, mitte ei ole ainult viimase nädala küsimus. 

Edasi on seda teemat samuti käsitletud. Ka viimaste Riigikogu valimiste eel oli see muide teemaks, tuletame meelde, poliitilistes väitlustes oli see teemaks. Selle teema tulemus oli see, et praegusesse koalitsioonilepingusse, [mille sõlmisid] Eesti 200, sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond, sai sisse kirjutatud see ebamäärane lahendus, mis ei ole tegelikult lahendus, et otsitakse õiguslikke [võimalusi], kuidas peatada ajutiselt agressorriigi kodanike hääleõigus. See eeldaks väga täpselt agressorriigi määratlemist. See eeldaks seda aega, mis ajaks [see peatatakse], mida tähendab "ajutine" ning kes ja kuidas langetab otsuse lõpetada see hääleõigus ja siis jälle hääleõigus [taastada]. Kas see on siis mingi vaherahu hetk või on see sõja lõpp või siis, kui Ukraina territoriaalne terviklikkus on taastatud – mis on see taastamise hetk?

See kõik on tegelikult olnud osa sellest pikast protsessist, kus, võib öelda, on olnud kaks kindlat, mittemuutuvat ja vankumatult paigal seisvat seisukohta. Keskerakond on väga selgelt tunnistanud, et nemad mitte mingisuguseid muudatusi kehtivas seaduses ei aktsepteeri, ja sotsiaaldemokraadid on kogu aeg rääkinud, et nende jaoks on selle teema arutelu punane joon. Aga noh, nagu ma ütlesin, on hea meel tõdeda, et tänaseks on teatud meelemuutus toimunud. Me oleme kahe eelnõuga siin Riigikogus ja nüüd jääb üle loota – läbi roosade prillide vaadates –, et koalitsioonisaadikud saavad sellest aru ja leiavad endas riigimehelikkuse, et vabaneda neist ahelatest, ning on valmis siis hääletama nii, nagu see Eesti riigi julgeolekuhuvidest lähtuvalt peaks olema.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Tunnustan ka teid põhjalike teadmiste ja hea ettevalmistuse eest. Head kolleegid, nüüd on võimalus kuulata [ülevaadet] juhtivkomisjoni arutelust ja tehtud otsustest. Selleks palun Riigikogu kõnetooli auväärt põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Komisjon arutas ka seda eelnõu 12. novembri istungil. Kuna käesolevat ja eelnevat eelnõu arutati samal istungil, siis oli käesoleva eelnõu arutelu käik eelneva [eelnõu] arutelu käiguga tihedalt seotud. Need teemad selle punkti juures uuesti käsile ei tulnud, aga ma arvan, et need on relevantsed. Eelmine ülevaade toetus sellele, mida ka selle [eelnõu puhul] arutati.

Diskussioon komisjonis jätkus järgmistel teemadel. Esiteks arutleti selle üle, kas valimisõiguse andmine kõigile alalistele elanikele oli Vene vägede väljaviimise eelduseks. Täpset vastust ei leitud ning komisjon arvas, et paljud argumendid, mida toona kasutati, ei peaks täna enam vett, sest aeg on edasi liikunud. Arutati kahe eelnõu vahet: üks lubab halli passiga valida, teine mitte. Arutleti selle üle, et kuna probleemi tuum on Vene kodanike puhul nende lojaalsus Venemaa Föderatsioonile, kas siis oleks võimalik menetluse jooksul uuringuga [analüüsida] halli passi [omanike] hoiakute erinevust Vene kodanike hoiakutest. Ja leiti ka, et selle küsimuse arutelu peaks olema õiguslik, mitte meelsuslik, sest see oleks vale. 

Arutati, et kui seada välislepingud valimisõiguse kriteeriumiks, kas siis ei teki probleemi, et Riigikogu saab napi häälteenamusega sõlmida lepinguid ning seeläbi anda 51 toetushäälega Vene kodanikele hääleõiguse tagasi. Algatajad näitasid üles valmidust lepingupõhisest lähenemisest loobuda, kui keegi pakub välja parema sõnastuse, mis oleks samas võimalikult askeetlik ja üheti mõistetav. Mõned komisjoni liikmed näitasid üles veendumust, et riikliku julgeoleku seisukohalt on Vene kodanikud ja hallide passide omanikud homogeenne rühm ning neid peaks sellisena käsitlema. Toodi välja, et halli passi [omanike] tegevust [reguleerib] suures osas välismaalaste seadus ning rahvusvaheliselt peetakse neid ikkagi Eestisse kuuluvateks isikuteks. Komisjon arutas, et menetluse käigus oleks otstarbekas kohtuda Läti põhiseaduskomisjoniga. Ja komisjon tegi ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra ettekandja! Ma praegu ei märganud, mis see põhiline argumentatsioon seal taga oli, et tehti ettepanek see eelnõu [tagasi lükata]. Komisjon on teinud ettepaneku see eelnõu tagasi lükata – mis oli komisjonis valdav argumentatsioon selle toetuseks? Siin eelmise eelnõu juures puudutati ka küsimust, et teie enda erakond on päris avalikult ja jõuliselt välja näidanud seda, et te peate ka õigeks, et Eestis saavad valimistel ikkagi hääle anda Eesti kodanikud. Võib-olla avad komisjoni diskussiooni selle nurga alt pikemalt.

Aitäh! Ma andsin tegelikult suhteliselt ülevaatliku, ülihea ülevaate komisjoni arutelust. Tõepoolest, minu seisukoht selles küsimuses on teada, ma ei toeta halli passi [omanikele] hääleõiguse andmist. Aga komisjonis on igal liikmel üks hääl, millega seda toetada või mitte toetada. Seitse [liiget] seda tagasilükkamist toetasid, kolm mitte, ehk see oli suhteliselt ülekaalukas ning see ei olnud koalitsiooni ja opositsiooni joontes ja liinides. Ja see argumentatsioon oli minu hinnangul – ma annan sellele hinnangut, aga ma ei oska öelda, mida teised kuus saadikut, kes selle tagasilükkamise poolt hääletasid, mõtlevad – peaasjalikult see, et kui me jätame selle lepingu tasemele, siis me kunagi ei tea, mis lepinguid on võimalik sõlmida. Seda kindlasti. Ma muidugi ei arva, et see on kohutav lähenemine, aga hetkel tundub see eelmise eelnõu lähenemine minu hinnangul parem. Ja segaduse vältimiseks oleks mõistlik jätta menetlusse neist üks.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma tahan teilt ka teada rahvusliku väärikuse kohta. Mida teie kui Eesti Vabariigi parlamendi põhiseaduskomisjoni esimees – teie komisjonis arutati seda eelnõu, loodetavasti pikalt ja põhjalikult – arvate, kas rahvuslik väärikus on üldse oluline? Ja kui see peaks olema oluline, siis kumb oleks teie hinnangul parem lahendus: kas see, et Eestis saavad valimistel ikkagi hääletada, otsustada Eesti asju ainult Eesti Vabariigi kodanikud, või teie hinnangul tuleks minna edasi poolpehme variandiga? Kaks küsimust: esiteks, kas rahvuslik väärikus on teie jaoks oluline, ja teiseks, kumba varianti teie toetate Eesti Vabariigi põhiseaduskomisjoni esimehena?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg Pohlak! Absoluutselt on rahvuslik väärikus oluline. Ma olen oma isiklikku seisukohta selles küsimuses väljendanud. Mina toetan seda, et halli passiga ei saaks hääletada, aga nagu on ka siin viimase viie tunni jooksul korduvalt läbi käinud, on oluline leida toetus mingile [ühis]osale. Meil on 87 saadiku toetus olemas sellele, et agressorriikide kodanikud ei peaks saama hääletada. Selle vastu keegi ei vaidle. Arutelu käib hallide passide üle ja siin on seisukohad erinevad. Aga menetlusaeg on pikk, on põhjusega pikk, et saaks kaaluda, arutada ja kuulata ka eksperte, seda, mis nemad arvavad, ja siis vaadata, kuidas sellega edasi liikuda teisel lugemisel.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Ma tahan küsida teie kui põhiseaduskomisjoni esimehe käest, et kui tuleb eelnõu, millega soovitakse muuta põhiseadust, kas seal peab olema ka võrdlev analüüs, näiteks poolt‑ ja vastuargumendid, miks põhiseadust on vaja muuta. On toodud ühed argumendid, kas ja kuidas see mõjutab, kui rääkida konkreetsest eelnõust, millised on julgeolekuriskid, kui me võtame selle õiguse valida teatud inimeste grupilt ära, kuidas see mõjutab, või kas siis on oht suurem, kui me ei võta seda ära. Mida te sellest arvate? Kas on plaanis põhiseaduskomisjonis kolme kuu jooksul ära kuulata erinevad eksperdid? Ja kui eksperdid ütlevad, et põhiseadust ei ole otstarbekas muuta – ma toon näite –, kas te siis lähtute sellest või mitte? Muidugi te ei saa päris öelda komisjoni eest, aga ma küsin teie käest.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Nagu härra Seedergi enne mainis, julgeolekuasutused on ohuhinnangud teinud. Ka mina olen neid lugenud. Nende lugemise võimalus on kõikidel Riigikogu liikmetel, kui selle vastu huvi tuntakse. Eelnõu esitusel on seda võrdlevat analüüsi mul keeruline teha, sest see on avalik dokument, aga suurem osa sellest informatsioonist on salastatud. Kindlasti me peame sellega arvestama, see on arusaadav, ja seda me komisjoni menetluse jooksul kindlasti ka teeme. Ja lõpuks, kas me seda nõuannet [järgime] – oleneb, mis see on või ei ole –, saab otsustada suur saal järgmises menetlusetapis või sellest infost lähtuda.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Hendrik Johannes! Tähendab, ma küsin tervikuna nende kahe eelnõu kohta, neid ei olegi võimalik siin nüüd lahutada, see on poliitiline reaalsus. See koalitsiooni eelnõu oli meil tegelikult joonisena olemas läbirääkimiste keskkonnas. Seal oli eelnõu sellise algtekstiga, mis oleks võinud leida väga tugeva toetuse ka parlamendis, kuid viimasel minutil vupsas sinna lisandusena juurde kodakondsuseta isikute [hääle]õigus. Väidetavalt juhtus see sotsiaaldemokraatide survel, millele peaminister pidi alla andma, et saaks edasi liikuda sellise taganemislahinguga, nagu on valinud sotsiaaldemokraadid, selle refrääniga. Hendrik Johannes, mis on sinu poliitiline hoiak, kas meil õnnestub teha niisugune pingutus ühiselt, et vabastada parlament sellest pantvangikriisist? Parlament ei pea liikuma sotsiaaldemokraatide taganemisloogikaga samm-sammult ühes tempos.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg Urmas! Et kas see on eelnõu lõplik versioon, mis just heaks kiideti siin eelmises päevakorrapunktis? Ma selles nii kindel ei ole. Üks ministeerium ja üks õigus‑ ja analüüsiosakond on juba viidanud seal mõnele nõrgale kohale, mistõttu ongi oluline, et me võtaksime selle aja komisjonis, kus nüüdseks on kõik Riigikogu fraktsioonid esindatud, ja analüüsiksime läbi, milline on see lõplik sõnastus, mis saaks lõpphääletusel kõige laiema toetuse. Selle nimel tuleb tööd teha ja mina kindlasti kavatsen selle nimel pingutada.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, [aitäh] ülevaate eest komisjonis toimunud aruteludest! Komisjonis toimus arutelu sellisel kujul, et võrreldi mõlemat seaduseelnõu, mis olid paralleelselt arutlusel, nii koalitsioonierakondade ettepanekut kui ka Isamaa ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esitatud põhiseaduse muudatust. Selle seaduseelnõu algatajad tõid ju selgelt välja, et nad on valmis teise punkti osas läbi rääkima ja selle vajadusel ka välja võtma, kui see leping annaks võimaluse 51 häälega näiteks hääleõigus tagasi anda. Aga ma ei kuulnud kordagi seda, et koalitsioonis olevad komisjoni liikmed oleks sellega arvestanud. Seda arvestades [oleks võinud] edasi minna nii, et esimene lugemine lõpetatakse ja need kaks põhiseaduse [muutmise] eelnõu viiakse võrdselt edasi, et teha üks parim. Miks sellist [võimalust] ei kasutatud?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma mõtlen nüüd korra järgi, kuidas seda arvestamist näidata. Käidi välja, et see on läbirääkimise koht. Ma eeldan, et komisjonis olevad koalitsiooni liikmed võtsid selle teatavaks. Mina igatahes sellega arvestasin, teiste eest ma ei oska rääkida. Ja kuna eelnõu lõpphääletus ei ole veel toimunud, siis ma ei oska öelda, mis sellest edasi saab. Komisjonis tegi iga liige enda otsuse vastavalt informatsioonile, mis seal jagati. Mis sellest edasi saab, seda otsustab suur saal.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Sa väitsid siin, vastates eelmistele küsimustele, et sinu süda on rohkem praeguse eelnõu juures, aga väitsid ka, et kuna teise, teie ehk koalitsiooni esitatud eelnõu puhul on suurem ühisosa – 87 saadikut nimetasid –, siis selle pärast toetad sa seda eelnõu. Aga kui võtta välja sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond, kes mõlemad ju jahivad tegelikult neidsamu hääli, millest käib jutt, siis saaks ühisosa leida ülejäänud fraktsioonid ja fraktsioonitud saadikud ja saaks samamoodi selle seaduse vastu võtta. Kuidas sa seda hindad? Miks ei üritata leida ühisosa selle teise poolega?

Üks parandus on see, et mitte eelmises päevakorrapunktis käsitletud eelnõul ei ole 86 saadiku toetust, vaid sellel ideel, et Vene Föderatsiooni ja Valgevene kodanikud ei saa hääletada, on nende toetus. Kindlasti ei pea nii kogenud poliitikule kui teie seletama, mis siin veel toimub lisaks selle ühe punkti arutelule ja et Eesti riigi elu paremaks tegemiseks on ka teisi eesmärke, kus on vaja üksmeelt. Selles küsimuses ma ise loodan seda ja olen üles kutsunud kõiki osapooli nii suurele riigimehelikkusele kui võimalik, et me leiaksime ühisosa, mis leiab toetust. Ma olen enda isiklikku seisukohta väljendanud. Hetkel oleme jõudnud sinna kohta, kus kõige suurem ühisosa on selles, et agressorriigi kodanikelt peab hääleõiguse ära võtma. Selle üle on mul juba hea meel. Nagu härra Seedergi enne siin rääkis, see arutelu on mitu aastat kestnud. Et me oleme siia jõudnud, see on positiivne. 

Nüüd on meil veel kolm kuud aega leida see lõplik tulemus, mida toetaks enamus fraktsioone. See on alles esimene etapp, esimene lugemine, see on esimest korda siin saalis. Annab veel mõelda, kuidas seda sõnastust kõige paremaks teha. Võib-olla üldse ei ole asi koalitsiooni eelnõus ega opositsiooni eelnõus. Võib-olla on hoopis kolmas lahendus – tuleb mõni väga tark kas riigiõiguse ekspert või Põhiseaduse Assamblee liige, kes ütleb, et kuulge, eesmärk on selge ja te saate seda lahendada niimoodi –, mille peale me ei ole hetkel tulnud. Kuigi ma olen väga paljudega nendest ka suhelnud, olen suhelnud [näiteks] õiguskantsleriga. Aga nagu varasemaltki öeldud, õiguskantsler ei taha anda hinnanguid või soovitusi eelnõu ideede, vaid eelnõude kohta, milleks [ideed] muutuvad Riigikogu menetluses. Seda kõike, ma arvan, selgitab see talv, ütleme niimoodi.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Tahtsin küsida, kas ma kuulsin õigesti, et teie olete lugenud julgeolekuasutuste tehtud analüüsi, millest nähtub, et KOV‑ide ehk kohalike omavalitsuste volikogude valimise õiguse säilitamine praegusel kujul kujutab endast Eesti Vabariigile julgeolekuohtu ning et selle valimisõiguse piiramine ehk kümnetelt tuhandetelt inimestelt äravõtmine ei kujutaks endast mingit julgeolekuohtu. Kas ma mõistsin õigesti teie antud selgitusi või mitte? Ja kui mõistsin valesti, siis palun täpsustage, millises osas ma asjast valesti aru sain ja mida te siis täpsemalt silmas pidasite. Seda esiteks. Ja teiseks, ma oleksin tänulik, kui te pärast privaatselt edastaksite mulle informatsiooni selle kohta, millistest analüüsidest täpsemalt jutt käib, et ma oskaksin minna ja küsida ise võimalust nendega tutvuda.

Aitäh! Selle julgeolekuhinnangu sisu, mida ma täpselt ütlesin … Ma viitasin samale ohuanalüüsile, millele viitas härra Seeder. Kui tema kirjeldas seda kuidagi niimoodi nagu teie praegu, siis see päris tõele ei vasta. Ma ei ole kindel, kas ta seda tegi. Me võime pärast sellest rääkida. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Teie komisjonist käisid mõlemad eelnõud läbi, 536 ja 527. Mingil kummalisel põhjusel te otsustasite, et ühe te võtate menetlusest välja, teise jätate alles, kuigi just nimelt see eelnõu, millest me siin praegu räägime, kannab tegelikult sedasama ideed, mida avalikkusele kommunikeeritakse kui väga head asja Eesti riigile, Eesti tulevikule: võtame agressorriigi Venemaa ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse ära. See tegelikult ju kannab sedasama ideed ja sellega saaksime sellesama tulemuse, mida Reformierakond vastu rinda tagudes nõuab. Aga ma küsin: kas oli komisjonis juttu ka sellest, et mis himu see on, et see gaassalliga tantsimine nende hallipassimeeste ümber käib? Kes seal komisjonis neid nii kangesti pillitada soovis, et lõpptulemuseks ikkagi oli, et 536 jäeti menetlusse, aga eelnõu 527, mida me siin praegu arutame …

Aitäh!

… hääletati menetlusest välja?

Aitäh selle küsimuse eest! Komisjonis arutelu selle teema üle käis, toodi poolt‑ ja vastuargumente. Ma praegu loen siit ühe argumendi välja. Protokoll on muidugi kõigile kättesaadav, ma nimesid ei hakka siin nimetama. Toodi välja, et selle asemel, et piirata 130 000 inimese valimisõigust, piiratakse seda ainult 70 000-l, mis on oluline parameeter. Näiteks sihukesed argumendid kõlasid komisjonis.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mispärast komisjon kasutas ultima ratio põhimõtet, kuigi on olemas ka teistsugused võimalused?

Ultima ratio põhimõtet miks kasutasite?

Ma ei kuule.

Paluks korra küsimus …

Vabandust! Ma olen kuulmispuudega ja kui saalis käib müra, siis mul on tõesti raske aru saada.

Palun mikrofon tagasi Kalle Grünthalile sama küsimuse esitamiseks.

Okei.

Aitäh!

Miks komisjonis kasutati ultima ratio põhimõtet, kuigi tegelikult on olemas varuväljapääsud?

Aitäh! Ma ei ole Ultima raadio põhimõttega kursis. Ei ole selle põhimõttega kursis. Vabandan.

Kalle Grünthal, teine küsimus, palun!

Lugupeetud komisjoni esimees! Te olete põhiseaduskomisjoni esimees! Ultima ratio tähendab "viimane abinõu".

Aa, ultima ratio. Ma kuulsin "raadio".

Põhiseaduskomisjoni esimehena te peaksite selliseid asju teadma, kui te räägite siin puldis põhiseaduse muutmisest. Kuidas see võimalik on, et te ei tea elementaarseid asju, mis seonduvad põhiseadusega? Küsimus ongi, miks te ei tea.

Aitäh selle selgituse eest! Ma tunnistan ausalt, et ma kuulsin, et te räägite Ultima raadiost, ja ma mõtlesin, et tegemist on mingisuguse raadioprogrammiga. Ma tõesti kuulsin valesti. (Naer.)

Suur tänu! Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea komisjoni esimees! Kas teil komisjonis oli ka arutelu selle üle, et meil on hea vaadata kõrvalt teiste kogemusi, seda, mis on toimunud Moldovas ja Gruusias, ja kas see ikkagi ei võiks olla Eestile õppetund? Eelmine kord, kui Eesti vabaduse sai, me jäime nii mõnegi asjaga natukene hiljaks ja see vabadus võeti käest ära. Nüüd me arutame selle üle, et kas need inimesed, kes ei ole Eesti kodanikud, [peaksid] saama hääletada või mitte. No me näeme, kuidas mõjutustegevust tehakse ja kuidas naaberriigi juhtkond sellesse sadu miljoneid paneb. Miks teil komisjonis niisugune arusaamine on, miks te poolikut tööd tahate teha ja kuidagi ei taha toetada seda eelnõu, mille on praegune opositsioon sisse andnud?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei ole kindel, kas see oli selle või eelmise eelnõu arutelus, aga seda arutati, et see on julgeolekurisk. Arutati ka Moldova ja Gruusia juhtumeid ja sellest lähtuvalt on need eelnõud täna ka siin suures saalis. Selle üle mul on hea meel. Aga täpsemalt, selle arutelu juures oli ka üks oluline faktor see, et mis on see õiguslik argument. Kui on Vene Föderatsiooni kodanikud, siis nende puhul on selge, et see on lojaalsus Vene Föderatsioonile. Aga halli passiga inimestel on ka passi peal kirjas "Eesti Vabariik", kes on kodakondsuseta [isikule] selle passi välja andnud. Ta kuulub alaliselt meie alla. See on üks argument, mis kõlas. Kas see on veenev või mitte, seda sai iga komisjoni liige ise otsustada ja vastavalt sellele ka otsustab seda eelnõu siin saalis toetada või mitte.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjoni ettekandja! Mind tõsiselt huvitab, mis põhjusel komisjon otsustas selle eriti hea eelnõu tagasi lükata. Kas seetõttu, et see eelnõu ei näe [hääleõigust] ette halli passi omanikele ehk inimestele, kes ei ole tahtnud võtta Eesti kodakondsust ja Eesti riigile truudust vandunud? Kas seetõttu, et me ei toeta nendele hääleõiguse jätmist?

Aitäh! Ma olen sellele küsimusele juba neli või viis korda vastanud. Ja ma ei saa rääkida kõikide komisjoni liikmete eest, sest komisjoni liikmed hääletavad vastavalt arutelule ja enda südametunnistusele.

Aivar Kokk, palun!

Jah, räägime siis nii, nagu see tegelikult on. Kas ma saan õigesti aru, et kõik koalitsioonipoliitikud, kes on sinu komisjonis koos sinuga, toetavad Keskerakonda sellega, et [ei soovi] seda eelnõu saalis läbi lasta? Ja teistpidi on see, et kui peakski mingi jama tulema, siis sa väga hästi mõistad komisjoni esimehena, et vastutus on väga selgelt komisjoni esimehel. Minul see kogemus on, olen väga pikalt siin olnud komisjoni esimees. Võib ükskõik mida rääkida, aga lõpuks vastutab komisjoni esimees, kui midagi untsu läheb. Miks ikkagi tekkis selline [seisukoht], et ei lasta mõlema eelnõu esimest lugemist lõpetada? Siis oleks ju võimalik need ühendada ja mõlemast paremad osad võtta.

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, ma iseenesest toetan seda sentimenti, et oleks olnud mõistlik need ühendada, et ühisosa oleks suurem. Aga komisjonis on kõikidel saadikutel oma hääl, samamoodi on ju suures saalis. Me ei saa öelda, et komisjon lükkas selle tagasi. Saadikud tegid komisjoni istungil oma otsuse info põhjal, mida seal arutluse käigus jagati. Kuidas saalis otsustatakse, seda me näeme loodetavasti selle tunni sees.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Sa väitsid siin enne küsimusele vastates, noh, vihjasid sellele, et teil on vaja koalitsiooni kooshoidmiseks teha kompromisse, sest siis saate äkki mingeid muid häid otsuseid vastu võtta. Aga teatavasti me teeme praegu meie riigi põhiseaduse muudatust, mis [jääb] pikaks ajaks. Sa ütlesid ise ka, et sa saad aru, et riigimehelik oleks tegelikult teha otsus nii, et ainult Eesti Vabariigi kodanikel oleks valimisõigus. Kuidas sa suhtud sellesse, et sa lähed vastuollu oma südametunnistusega, selleks et teha mingis muus asjas kompromisse?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei ole seda küll väitnud, et riigimehelik oleks see, et ainult Eesti Vabariigi kodanikud saaks hääletada. Mina usun seda, et ka Euroopa Liidu kodanikud peaksid saama vastavalt aluslepingutele valida, samuti meie liitlasriikide kodanikud. See on minu seisukoht, mida ma olen ka varasemalt väljendanud. Lihtsalt küsimus on selles, kas me teeme midagi, mis on tehtav. Minu jaoks on riigimehelik ka teistpidi mõelda, niimoodi, et kus me leiame ühisosa ja mis on tehtav.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Mul ei olnudki plaanis praegu küsida, aga siis ma kuulsin seda, et teeme parem midagi kui mitte midagi. Kas õigem ei ole see printsiip, et kui midagi teha, siis teha hästi? Ei ole mõtet teha asju lihtsalt tegemise pärast. Praegu jäi küll selline mulje, et teeme linnukese pärast ära.

Aitäh! Ma absoluutselt toetan printsiipi, et kui midagi teha, siis teha hästi, ja seda me üritamegi teha. Nagu ma ütlesin, meil on täna kahest eelnõust ühe esimene lugemine lõpetatud, teise esimene lugemine on pooleli. Me ei ole veel kaasanud nendesse aruteludesse laiemalt õiguseksperte, Põhiseaduse Assamblee liikmeid, õiguskantslerit ja kõiki teisi osapooli. Kindlasti, kui keegi leiab, et saaks seda paremini sõnastada või paremat eesmärki täita, siis [saab teha ettepaneku]. Muudatusettepanekute tegemise õigus on [101‑l] Riigikogu liikmel ja tähtaeg on 20. jaanuar. Sinna on väga palju aega, et arutada, pidada nõu ja teha ettepanekuid. See on otsuse koht, mis lõpptekstiga me lõplikult edasi liigume. Selle saame teada alles paari kuu pärast.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Küsimus istungi juhatajale istungi läbiviimise reeglite kohta, Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Mul on nüüd küsimus, sest ma olen segaduses. Vähemalt seni on olnud niimoodi, et komisjoni ettekandja roll ja ülesanne on anda ülevaade komisjonis toimunust. Seda eelkõige seetõttu, et kõik Riigikogu liikmed ei ole selles komisjonis osalised, neil puudub ülevaade, milles arutelu seisnes, mida arutati ja miks mingile järeldusele jõuti. Pluss veel see asjaolu, et seda istungit jälgivad ju väga paljud inimesed, kes tahaksid põhjalikumalt teada, millest komisjonis juttu oli, mis olid need kaalutlemiskohad, miks midagi otsustati. [Kas sellest piisab], kui komisjoni ettekandja ütleb ainult, et komisjonis oli arutelu ja nii on, ehk siis ta ei ava, milles arutelu seisnes, kes mida arvas ja nii edasi? Kas see argument, et me saame seda protokollist lugeda, tähendab siis seda, et edaspidi peaks hakkama komisjon saatma protokolli avalikkusele, et kõik saaksid sealt lugeda, sest siin ees sellest ei räägita? Mis see nüüd siis on, kas see on mingi uus poliitkultuur, uus kord, või mis asi see on?

Aitäh! Mul ei ole põhjust arvata, et see teema on saanud vähe käsitlust ja vähe tähelepanu. Ka algatajatepoolne ettekandja väga põhjalikult tutvustas seda, väga palju küsimusi oli. Nii et selles mõttes on see teema – ja me teeme seda täna tegelikult juba teist korda – saanud minu hinnangul täiesti piisavalt ja väärilist tähelepanu, [pidades ka silmas], et tegemist on põhiseaduse muutmise seaduse eelnõuga.

Helle-Moonika Helme, palun küsimus!

Aitäh sõna andmast! Ma tegelikult ei tahtnud üldse käpakest püsti panna …

Aga siis ei pea ju!

… aga see teie vastus oli lihtsalt selline, mis hakkas mind natukene häirima. Muidugi, me oleme seda teemat täna siin palju käsitlenud ja absoluutselt oleme saanud kõik rääkida ja küsimusi küsida. Aga me küsisime põhiseaduskomisjoni ettekandjalt Hendrik Johannes Terraselt konkreetselt väga spetsiifilisi küsimusi just komisjonis toimunu kohta. Tavaliselt on ikkagi räägitud ja nimeliselt ette loetud, kes mida ütles – ehk isegi lauseliselt – ja kes kuidas hääletas. Kui ei ole seda tehtud ja me oleme küsinud, siis on seda öeldud. Aga millegipärast nüüd komisjoni ettekandja nagu kõndis väga munakoortel ja hoidus igatepidi sellest, et öelda, mis arvamus kellelgi oli või kuidas see [arutelu] läks. Ütles ainult niimoodi, et ega tema ei tea, see on igaühe südametunnistuse asi, kuidas ta hääletas, ja tema seda siin välja tooma ei hakka. Tegelikult on tema ülesanne [seda öelda], kui meie küsime. Ka Eesti avalikkus peab teadma, kuidas keegi hääletas. Ma arvan, et me kõik tahaksime teada, miks [nii otsustati] või kes olid need inimesed, kes konkreetselt selle eelnõu, millest meil siin just praegu juttu oli ja mida ta ette kandis, komisjonis nii-öelda menetlusest välja hääletasid.

Aitäh, hea kolleeg! Ma arvan, et teie viimane küsimus on igati põhjendatud. Mul on palve, et kui läbirääkimiste käigus keegi siin koalitsioonist [sõna] võtab, ehk saaks siis öelda, kes kuidas sellel lõpphääletusel hääletas.

Teiseks, mina, head kolleegid, ei osalenud põhiseaduskomisjoni istungil, mistõttu on mul väga raske hinnata, kui adekvaatselt ettekandja seda istungit kajastas või mitte. Ma ei olnud seal, ma ei tea, mul ei ole ka protokolli, nii et mul on raske seda hinnata. Vahel on arutelud lühemad, vahel pikemad.

Ja kolmandaks, me kõik oleme erinevad. Me kõik, 101 [saadikut], oleme erinevad ja meil kõigil on erinev stiil. Mul on tõepoolest ka pigem see hoiak, nagu te teate, et Riigikogu töö peab olema tõhus. Me ei pea sada korda [sama asja rääkima]. Antud juhul ettekandja ütles, et ta vastab ühele ja samale küsimusele juba viiendat korda. Head kolleegid, see ei ole ka kõige mõistlikum ajakasutus. Sellisel juhul tundub, nagu küsitakse aeg täis, et kõik peavad küsima. Nii et ma arvan, et tõde on kuskil kahe vahepeal.

Veel kord: ma arvan, et see teema on saanud täiesti põhjendatult adekvaatselt ja piisavalt tähelepanu. Ma ei heida ühtegi küsimust ette, ühtegi arutelu ei heida ette. Ma arvan, et kuna põhiseaduse muutmine ei ole igapäevane, siis tulebki seda teemat põhjalikult käsitleda. Ja ma arvan, et see on ka saanud põhjaliku käsitluse.

Võtan viimase protseduurilise küsimuse. Kert Kingo.

Ma tänan! Teie arvamus on, et piisavalt on seda teemat kajastatud ja see tähelepanu saanud. Aga hetkel on ikkagi küsimus selles, kui komisjoni ettekandja tuleb andma ülevaadet sellest, mis komisjonis toimus – see on täiesti teine teema. Me soovisime teada, mis komisjonis toimus. Tavapäraselt kõikide komisjonide esindajad, kui nad eelnõu tutvustavad, räägivad, mida komisjonis tehti. Nad toovad välja saadikute öeldud laused või küsimused, selle, mida vastati ja mida tehti, et tekiks ülevaade. Aga põhiseaduskomisjoni esimees juba korduvalt, kui ta on kandnud ette mingit seaduseelnõu, ei ole andnud ülevaadet komisjoni tegevusest. Alati on lause, et komisjon arutas, komisjon tegi. Aga me ei tea, milline arutelu toimus või kas seal üldse mingi arutelu toimus, kas seal oli ainult käsu korras hääletamine ja kes kuidas hääletas. Tema on senini olnud ainukene, kes seda ei tee. Minule tundub küll, et ta lihtsalt ei saa komisjoni juhtimisega hakkama ja tal puudub igasugune arusaam, mis on komisjoni esimehe ülesanne ja mis on komisjoni ettekandja ülesanne siin saalis.

Hea kolleeg, mina ei jaga teie arvamust, et Hendrik Johannes Terras ei saa hakkama komisjoni juhtimisega. Minu arust saab ta sellega väga hästi hakkama. Teine asi ikkagi, head kolleegid, on see, et põhiseaduskomisjoni istungi protokoll on meile kõigile kättesaadav. Kui te tahate detailselt näha, mida keegi, üks või teine ütles, siis [saate seda vaadata], see on kõigile kättesaadav. Ja kolmandaks, ma olen küll seda meelt, head kolleegid, mina ei pea heaks tavaks seda, kui loetakse ette: Toomas Kivimägi ütles seda, seda, seda ja keegi teine ütles seda, seda, seda. Tuleb ikkagi tuua välja kõige olulisem, see tuum, mille üle arutelu käis, mis olid põhiküsimused, mitte lugeda ette protokolli. Mina ei pea seda kindlasti heaks tavaks ega õigeks, ei taha seda heaks kiita.

Head kolleegid, avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun!

Palun lisaaega.

Kaheksa minutit.

Austatud aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Esmalt ma tahan võtta lahti mittekodanike … (Saalis on sumin.)

Ma väga vabandan. Head kolleegid, väga tähtsad kolleegid seal taganurgas! Meil on siin koosolek. Kui teil on mingi teine koosolek, siis äkki astute siit ruumist välja. Meil on Riigikogu istung siin ja härra Poolamets tahab, et tema sõnumid oleks kuuldavad. Palun!

Jaa. Esmalt rahvusvahelisest õigusest, mis puudutab mittekodanike valimisõigust ning seda, mis on kõige suurem erisus nende kahe eelnõu vahel ja teeb antud eelnõu selgeks, arusaadavaks, põhimõtteliseks, süsteemseks ja kvaliteetseks. ÜRO on vastu võtnud kaks kodakondsuseta inimesi käsitlevat konventsiooni. ÜRO 1954. aasta konventsioon sätestab kodakondsuseta isikute õiguse saada tegeleda ettevõtlusega, saada tööd, haridus, sotsiaalset kaitset, pöörduda kohtusse, omada autoriõigust ja nii edasi. Kuid see konventsioon ei kohusta kodakondsuseta isikute elukohariiki andma neile hääleõigust.

Võrreldes paljude maailma riikidega on kodakondsuseta isikute õigused Eestis minimaalselt piiratud. Ja kodakondsuseta isikute valimisõigus, mis praegu Eestis kehtib, on haruldane erand. Näiteks rahvusvahelise õiguse doktor Jevhen Tsõbulenko on öelnud, et õiguslikult ei ole kodakondsuseta isikute valimisõiguse piiramisele takistusi. Pigem on kurioosum, et põhiseadusesse tahetakse lisada mittekodanike valimisõigust. Meil puudub ka elementaarne riskianalüüs, sest me ei osanud ette näha paljusid dramaatilisi sündmusi, näiteks miljonilisi masse kilomeetritepikkustes kolonnides mööda Euroopat marssimas. Nad tulid passideta ja hiljem oli nende isikut väga raske tuvastada, massiliselt ka valetati oma asukohariigi kohta. Kujutage siis ette, et Eesti on selline riik, kes paneb põhiseadusesse kirja, et kui peaks saabuma selline kolonn [inimesi], olgu idast või lõunast või kuskilt mujalt, kes on oma passid ära visanud ja valetavad ka politseiametnikele, siis on meil varsti [nende võrra] kümnete tuhandete kaupa valijaid [juures]. Missugune riigiõiguslik signaal see on?

Kui meil on ohtlik aeg, siis me peaksime tegema olulisi otsuseid, mis tagavad Eesti Vabariigi julgeoleku ja loksutavad lõpuks ometi paika ka meie kodakondsuse väärikuse. Seda ei jagata igal pool, seda ei jagata nagu humanitaarabi. Kodakondsus on õiguslik side riigi ja kodaniku vahel. Tuletame meelde veel kaheksakümnendatel toimunud massiimmigratsiooni Eestisse – kas me oleme kõik unustanud? – ja neid uusi massiimmigratsiooni laineid, kui Soome marssis üle Vene piiri kümneid tuhandeid iraaklasi, keda GRU ja FSB sinna sisse lubasid ja neile ka jalgrattaid jagasid. Kes oleks seda ette kujutanud, et kuskil põhjanaba, Põhja-Jäämere ligidal marsivad iraaklased üle Soome piiri? Ja meie kirjutaksime praeguse plaani järgi [põhiseadusesse] sisse – oi kui kena! –, et mittekodanike valimisõigus on meil eriline inimõigus, eriti kõrgelt kaitstud inimõigus. Vabandage, aga see on riigiõiguslik nihilism.

Nii nagu meie keeleseadus on nüri – meil oleks justkui kolm riigikeelt juba: vene keel ja inglise keel lisaks eesti keelele –, samamoodi on nüri meie kodakondsuse ja valimisõiguse teema. Kui ei ole olnud erakondadel mehisust seda asja ära otsustada varem, siis olgu see nüüd, nii nagu me riigikaitse teemal teeme erakondadeülest koostööd. On sellised teemad, mis panevad paika riigi kodanike, valijate ja demokraatia alused. See on koht, kus erakonnad peaksid koostööd tegema.

Mul on kahju, et koalitsioon lükkas põhiseaduskomisjonis selle eelnõu tagasi. Ma rõhutan, et selliseid asju peaks tegema võimalikult suures koostöös, põhjalike läbirääkimistega. Nii et mulle on täiesti arusaamatu, miks valiti põhiseaduskomisjonis äkilise eemaletõukamise meetod. Kas tõesti koalitsioon ei tahagi tegelikult Vene kodanikelt valimisõigust ära võtta? 

Mis asi on tegelikult mittekodanike valimisõigus? Härra Tšaplõgin rääkis kollektiivsest karistamisest, aga mina ütlen, et see on kollektiivne privilegeerimine: mittekodanikele [on antud] maailmas üliharuldane privileeg moodustada võimuorganeid. See on erakordne privileeg, mis ei saa lõputult kesta. Õnneks on väga paljud halli passi omanikud ja Vene kodanikud sellest aru saanud. Aegamisi on toimunud väga selgete printsiipide alusel Eesti kodakondsuse omandamine. Keegi ei saa öelda, et ühel halli passi omanikul või Vene kodanikul ei ole seda võimalust. Selle üks esmane alus on riigielust, ühiskondlikust elust võimalikult hea osavõtmise võime, mille juurde käib keeleoskus. Ja üks põhjus, miks paljud ei ole Eesti kodakondsust võtnud, on halb keeleoskus. Küllap see hakkab paljudel väga kiiresti ja väga dünaamiliselt paranema, kui me väärtustame oma kodakondsust, mitte ei jaga seda nagu humanitaarabi igasse maailma otsa.

Läti on pidanud väga suurepäraselt kõikvõimalike Max van der Stoeli survetele vastu ning olnud loomulikult sellepärast Kremli peksupoiss. Teda on sõimatud kõik need aastad selle eest, et ta on oma kodakondsust vääristanud. Aga [lätlased] on olnud tugeva selgrooga ja Läti olukord on oluliselt paranenud. Tõsi, ma ütleksin, et viskame Max van der Stoeli vaimu lõpuks ometi siit majast välja. Ükski komissar ei hakka meid kamandama, kui me valime endale kodakondsuse [andmise] põhimõtted selles saalis. Ülemnõukogu tegi oma suveräänsusdeklaratsiooni siis, kui 100 000 okupatsiooniarmee sõdurit …

Aitäh!

… oli [riigis] sees, ja oli julge. Oleme meie ka nüüd väärikad. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid, enne kui palun siia Raimondi, klaarin ära selle hääletuse komisjonis. Nimelt, komisjonis tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata ja selle poolt oli 7 [liiget]. Selle poolt hääletasid Eerik-Niiles Kross, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Lauri Laats, Priit Lomp, Andrus Seeme ja Hendrik Johannes Terras. Vastu oli 3: Anti Poolamets, Helir-Valdor Seeder ja Jaak Valge. Erapooletuid oli 0.

Nüüd palun Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riigikogu kõnetooli kõnelema hea kolleegi Raimond Kaljulaidi.

Minu austatud head kolleegid! Head kaasamõtlejad! Ma soovin reageerida mõnedele asjadele, mida eelkõnelejad, eriti Isamaast, aga ka EKRE‑st, ütlesid. Alustan, Anti, sinu tähelepanekust, et seni pole olnud mehisust seda küsimust lahendada. Küsin vastu. 2019.–2021. aastal olid valitsuses EKRE ja Isamaa. Miks te siis ei lahendanud seda küsimust, mehed? Mehisust ei olnud? Kas tõesti on teie mehisus alles nüüd väljendunud?

Aga mis puudutab Isamaa kriitikat, siis ma soovin kõigile selgitada, miks minu hinnangul hoopis Isamaa on hoidnud Riigikogu pantvangis. Hoopis Isamaa on hoidnud selles küsimuses Riigikogu pantvangis! Lubage, ma selgitan. Sotsiaaldemokraadid ei ole kunagi lubanud oma valimisprogrammis sellist eelnõu esitada, nagu me siin praegu arutame. Teie olete lubanud, aga te ei ole seda seni korrektselt teinud. Teie esimene eelnõu oli ilmselgelt vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega ja vastuolus ka Riigikogu liikme ametivandega. Sellist eelnõu ei oleks kunagi tohtinud esitada. Teine eelnõu, mille te olete esitanud – andke mulle andeks –, ei kõlba samuti mitte kuhugi. See on selline õhinapõhine põhiseaduse muutmine. Esimesel eelnõul puudus kooskõla põhiseadusega, aga teise eelnõu puhul puudub minu hinnangul austus põhiseaduse vastu. 

Ma loen, tsiteerin nüüd teie enda eelnõu seletuskirja: "Riigikogu on kuulutanud Venemaa agressorriigiks, kusjuures tema liitlasteks selles agressioonis on ka Valgevene ja mitmed kolmandad riigid. Ei ole õige, et sellises olukorras võimaldab Eesti osaleda Venemaa, Valgevene ja kõikidel kolmandate riikide kodanikel oma kohalike omavalitsuste volikogude valimistel." Kuidas saavad määratlemata kodakondsusega isikud olla seotud Venemaa agressioonisõjaga? Nad on määratlemata kodakondsusega isikud, kellel puudub kodakondsuse kaudu seos ükskõik millise riigiga maailmas. Sõbrad, see on sama hea, kui pidada Isamaad vastutavaks sõja eest Sudaanis, millega teil ka puutumus puudub.

Veel enam, austatud kolleegid Isamaast, ma tuletan teile meelde teie enda valimisprogrammi. Teie 2023. aasta Riigikogu valimiste programmis seisab must valgel, et Isamaa tühistab Eesti suhtes vaenulike riikide kodanike õiguse hääletada Eesti kohalike omavalitsuste valimistel. Meie eelnõu, koalitsiooni eelnõu, on Isamaa programmiga kooskõlas, aga teie eelnõu ei ole sellega kooskõlas. Teie eelnõus on lisatud sinna juurde veel määratlemata kodakondsusega isikud, kes üldse asjasse ei puutu, see räägib mingitest lepingutest ja nii edasi. Meie eelnõu on see, millest te oma programmis rääkisite. Nii et toetage palun meie eelnõu. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, ei rääkinud, teil on õigus. 

Lõpetuseks ma soovin teile meelde tuletada pisut ajalugu. Nimelt, teatavasti on Isamaa ka varem püüdnud õilsate väärtuste ja ilusate sõnade kattevarjus muuta valimisreegleid endale soodsamas suunas. Ma räägin loomulikult kohalike omavalitsuste valimistest Tallinnas. Tuletan meelde, et 2005. ja 2009. aasta kohalike omavalitsuste valimiste vahelisel ajal …

Austatud istungi juhataja, kas mul on võimalik saada pisut lisaaega?

Jaa, on võimalus [saada] kolm minutit lisaks.

Suur tänu! (Saalist öeldakse midagi.) Ma kohe jõuan sinna. 

… muudeti valimisreegleid pealinnas. Volikogu liikmete arv suurenes teatavasti 63‑lt 79‑le, millega tekitati linnale, muide, ka märkimisväärne täiendav kulu. Miks seda tehti? Toona muudeti Urmas Reinsalu mahitusel neid reegleid selleks, et parandada [oma] tulemusi kohalikel valimistel ja eelkõige [halvendada] toona valimistel kahel korral absoluutse enamuse saanud Keskerakonna valimistulemust. Aga mis tulemus saadi? 2005. aastal sai Keskerakond 33 kohta 63‑st, 44,6% häältest, aga pärast neid mahhinatsioone ja juriidilisi manöövreid sai Keskerakond 44 kohta 79‑st, 53,5% häältest – tulemus paranes.

Ma väidan, et ka sel korral, kui me läheksime seda Isamaa pakutavat juriidilise nihilismi teed valimistulemuste mõjutamiseks, saaksime me tegelikult soovitule vastupidise tulemuse. Tõenäoliselt saaksime sellised volikogu koosseisud, mis meile sugugi ei meeldi. Ja siis, head sõbrad Isamaast, oleksite te täpselt nagu 2009. aastal oma võttest selili ja see oleks väga halb. (Saalis räägitakse.) Seda sotsiaaldemokraadid ei soovi. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Madis Timpson, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Mina ei taha siit puldist kellelegi näpuga vibutada ega noomida. Pigem vastupidi, ma soovin kõigepealt tunnustada Isamaa Erakonda, et te tõite selle eelnõu siia saali ja olete seda teemat ikka järjepidevalt ajanud. Aga olukord on momendil selline, et meil on siin menetluses kaks põhiseaduse muutmise seadust. Ja ma leian, et kõige parem ja ka kõige õigusselgem oleks, kui edasi mindaks ühe eelnõuga. See annaks minu arvates ka parema signaali, kõige selgema signaali. Ma kutsun Isamaa eelnõule allkirja andnud Riigikogu liikmeid üles liituma selle eelnõuga, mille on esitanud 61 Riigikogu liiget ja mida siin menetleti eelmise päevakorrapunktina. Kindlasti on võimalik seda teksti paremaks saada, kui on tahtmist. Ehk lühidalt, kokkuvõtvalt: Reformierakonna fraktsioon toetab põhiseaduskomisjoni ettepanekut see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Hea Eesti rahvas! Lugupeetud rahvaesindus! Kriitilistel hetkedel vaatavad Eesti inimesed selle hoone poole küsimusega, kas me suudame langetada otsuse, mis on sisulise kvaliteediga ja vastab Eesti huvidele, pikemas vaates meie rahvuslikele huvidele ja julgeolekuhuvidele. Mul on hea meel, et käsitledes tervikuna neid mõlemat põhiseaduse muutmise algatust, Eesti rahvaesindus ja sisuliselt kõik poliitilised jõud, välja arvatud üks erakond, on aktsepteerinud Isamaa ettepaneku paradigmat, mis oli ajendatud 2022. aasta veebruaris alanud Venemaa täiemahulisest agressioonist Ukraina vastu, nende sündmuste kontekstis. Me ei kõnele siin Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõiguse peatamisest agressiooni ajaks, nagu kolm valitsusparteid välja pakkusid pärast koalitsioonilepingu sõlmimist 2023. aasta kevadel, vaid me oleme saavutanud olulise lähtekoha: määratleda positiivselt see isikute ring, kes teostab valimisõiguse kaudu Eesti Vabariigis kohalikel valimistel võimu.

Teine [saavutus] – see on põhimõttelise kaaluga – on see, et me oleme leidnud ühisosa selles loogikas, selles juriidilises poleemikas, kas selleks on vaja põhiseadust muuta või mitte. Asjakohane on langetada see otsus sellisel moel, mis annab maksimaalse õiguskindluse Eestile, Eesti õiguskorrale, pidades silmas ka järgmise aasta kohalikke valimisi.

Isamaa põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu on kantud sellest vaimust, et otsida ühisosa. Ja see kahepoolsete lepingute idee, mille me pakkusime välja oma eelnõus, tulenes just nimelt meie tähelepanelikust koalitsiooniparteide kuulamisest [teemal], kuidas lahendada küsimus, mis võib puudutada mitmeid meie liitlasriike.

Meil on sõnum ja üleskutse, me pöördume ühisosa otsimise vaimus siin saalis koalitsiooniparteide poole: [ärge] hääletage praegu arutlusel olevat seaduseelnõu põhiseaduse muutmiseks maha, vaid jätke see parlamendi menetlusse. Me oleme avatud sisuliselt mõlema eelnõu pinnalt ühisosa otsimiseks ega ole kinni tehnilises lahenduses. Meie eesmärk on saavutada siin saalis sisuline kvaliteet, mis vastab Eesti huvidele.

Kahjuks tuleb tunnistada, et kuigi me oleme rõõmsad, et see Isamaa ette pandud paradigma on võetud praegu väga pika poleemika järel parlamendi, rahvaesinduse arutelus omaks, on tegelikult koalitsiooniparteid jätkuvalt sotsiaaldemokraatide käes pantvangis. See on kestnud juba kaks ja pool aastat. Pantvangikriis, nagu härra Kaljulaid osutas, oli ka siis, kui Isamaa pani ette lahendada see küsimus juba 2022. aastal koalitsiooni muutmisel. Siis me saavutasime tegelikkuses sotsiaaldemokraatide vastuseisust hoolimata eesti [õppe]keelele ülemineku, kuid [valimisõiguse] küsimus jäi õhku selles pantvangikriisi olukorras ja seda ei suudetud koalitsioonis sotsiaaldemokraatide vastuseisu tõttu [lahendada] ka Kaja Kallase valitsuses. Nüüd lõpuks on sotsiaaldemokraadid ka Eesti avalikkuse survel samm-sammult taandumas, kuid see taandumislahing näeb välja selline, mis puudutab konkreetset nõuet, et nende uus punane liin on kodakondsuseta isikute valimisõiguse määratlemine põhiseaduse tasemel.

Isamaa vaade on selline, et Eesti parlament ei pea võtma mõõdupuuks sotsiaaldemokraatide käsitlust Eesti rahvuslikest huvidest. Vastupidi, meie üleskutse koalitsiooniparteidele on lasta lahti sellest kokkuleppest ja mitte käsitleda ennast sellega seotud olevana. See võimaldab saavutada põhiseaduse muutmisel sisulise kvaliteedi. Objektiivsed argumendid, mis selle puhul räägivad, et meie riigil on mõistlik määratleda kitsam isikute ring ehk Eesti kodanikud valimisõiguse teostajatena, kõnelevad ka sellest, et ei ole mõtet seda [kodakondsuseta isikute puhul teha] samadel põhjustel, miks, nagu me näeme, Vene kodanike valimisõigus peaks olema piiratud. Needsamad argumendid puudutavad kodakondsuseta isikute õiguslikku staatust samamoodi.

Ma juhin tähelepanu, et ka eelmise eelnõu [esitajate] esindaja tegelikkuses ei suutnud vastata küsimusele, miks soovitakse kodakondsuseta isikutele põhiseaduse tasemel valimisõiguse andmisel säilitada põhiseaduse tasemel valimisõigus ka isikutele, kellelt on Eesti kodakondsus ära võetud seoses valeandmete esitamisega, kuid kes on õiguslikult staatuselt kodakondsuseta isikud. 

Meil on mõtet teha sisulise kvaliteediga otsus ja see peab olema siit Eesti rahvaesinduse saalist teade Eestile. Isamaa on pakkunud välja oma käsitluse. Mul on hea meel, et rida parlamendi liikmeid on seda toetanud. Minu üleskutse on jätta menetlusse see põhiseaduse muutmise eelnõu kõrvuti teisega. Lähema aja jooksul panustame tugevalt argumenteeritult sisulise lahenduse saavutamisse. Sisulise lahenduse saavutamisse!

Me oleme selle teemaga tegelenud mitmes perspektiivis, muu hulgas – mul on hea meel – Tallinna koalitsioonilepingus. See leidis palju kriitikat, et miks Isamaa toob Tallinna koalitsioonilepingu [arutelul] selle teema lauale. Aga me saavutasime seal sotsiaaldemokraatide vastasseisu selgroo murdmise, sotsiaaldemokraadid olid sunnitud selles koalitsioonilepingus tõdema, et nad ei vastusta põhiseaduse muutmist. Ja nüüd on hämmastav, et mind kritiseeriti, et Isamaa tegeleb Tallinna [koalitsiooniläbirääkimistel] kohalike valimiste [hääle]õiguse küsimusega, mis ei ole otsekui kohaliku omavalitsuse teema, aga – ma olen üllatunud, konstateerin siin saalis vaadates – ametis olev Tallinna linnapea, mulle tundub, millegi muuga linna juhtimisel ei tegelegi kui Vene kodanike valimisõiguse probleemiga, on muutunud selle eksperdiks – nii söögi alla kui söögi peale.

Hea parlament! Kriitilistel aegadel on meile eelnenud rahvaesinduse liikmete põlvkond suutnud langetada tõsiseid otsuseid. Katsume nende suutlikkusest juhinduda. On mingid asjad, mille puhul tuleb nentida, et kui nüüd, sõja seniidis, me ei suuda langetada neid otsuseid, nagu on eesti keelele üleminek [hariduses], nagu on okupatsioonimonumentide kõrvaldamine, nagu on praegu põhiseaduse muutmine, signaalina, keda me rahvaesindusena peame vajalikeks võimu teostajateks hääleõiguse kaudu kohalikel valimistel, siis need otsused jäävadki langetamata.

Aitäh!

Kasutagem seda aega! Isamaa panustab sellesse töösse ja kutsub üles lahutama seda arutelu …

Aitäh!

… päevapoliitilistest kokkulepetest võimuliidu kooshoidmise nimel. Asi on selleks liiga tõsine. Aitäh, lugupeetav istungi juhataja!

Aitäh! Head kolleegid, mul on ettepanek, et me ikkagi kuulame kõigepealt ära fraktsioonide sõnavõtud, sellepärast et ma ei välista üldse, et Isamaad võidakse veel mitmeid kordi mainida järgnevates sõnavõttudes. Siis on üks vastusõnavõtt [neile kõigile].

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Palun kolm minutit juurde ja siis lisa ka.

Esmalt kolm minutit lisaks. 

Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Minu sõnavõtt käib tegelikult nii selle kui ka eelmise eelnõu kohta. Ausalt öeldes poleks ma kunagi uskunud, et jõuame minu kodumaal Eestis nii kaugele, et hakkame Eestimaa pikaajalistelt elanikelt valimisõigust ära võtma pelgalt sellepärast, et neil on nii-öelda vale pass. Need inimesed, kellest paljud on Eestis sündinud ja terve elu siin elanud, on Eesti riigile lojaalsed elanikud, kellest paljud töötavad siin, kasvatavad lapsi või lapselapsi, maksavad makse ning elavad oma riigile, Eestile kaasa.

Osa neist tahab saada Eesti kodanikeks, aga ei ole ühel või teisel põhjusel jõudnud seda teha. Näiteks praegu ei ole pehmelt öeldes väga lihtne Venemaa kodakondsusest priiks saada. Integratsiooni monitooringu järgi tahaksid pooled Eestis elavad Venemaa kodanikud endale Eesti kodakondsust. Ja kõiki neid inimesi, olgu nad Venemaa kodanikud või kodakondsuseta inimesed, tahavad selle eelnõu algatajad jätta ilma ühest fundamentaalsest õigusest ehk valimisõigusest. Valimisõigus on teatavasti üks olulisim tsiviil‑ ja poliitiline õigus, sest see annab võimaluse osaleda riigi- ja ühiskonnaelus ja tegevuses.

Mida need inimesed on siis valesti teinud, millega hakkama saanud, et neilt nüüd tahetakse see õigus ära võtta? Tegelikult pole nad mitte midagi teinud. Lihtsalt nüüd, kui Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest on möödunud 33 aastat, otsustasid poliitikud, et need inimesed oma hääleõigusega, mis on neil kõik need enam kui 30 aastat olnud, on järsku Eesti julgeolekule ohuks saanud. Vähemalt see on see põhjus, mida needsamad poliitikud oma kõnedes ja sõnavõttudes reeglina kasutavad: oht riigi julgeolekule. Aga vabandage mind, see ei ole absoluutselt veenev!

Hiljuti ütles endine kaitsepolitsei juht Arnold Sinisalu, et selline põhiseaduse muudatus julgeolekule suurt mõju ei oma ning pigem tekitab see probleeme, kui toob lahendusi. Tsiteerin: "Kas on mõtet kõiki inimesi kodakondsuse põhjal võtta potentsiaalsete vaenlastena […] Kui me nüüd võtame ära õiguse, mida [osa nendest inimestest – V. B.] isegi ei ole kasutanud, siis paratamatult inimestel tekib selline tunne, et nad on millestki ilma jäetud. Ja siin tekib veel üks küsimus, et kes siis nende Eestis elavate inimestega tegelema hakkab, kui neilt valimisõigus ära võtta. On see riigi asi, on see kohalike omavalitsuste asi? Või hakkavad nende kibestunud inimestega tegelemise tagajärgedega tegelema PPA ja kapo? Kas see on mõistlik?"

Mingit ohtu ei näe nende inimeste valimisõiguses ka õiguskantsler Ülle Madise, kes ütles, et Riigikogu peab püsielanikelt kohalikel valimistel hääleõiguse äravõtmist loogiliselt põhjendama, sest julgeolekuga siin seost ei ole. "Minule ei ole osanud keegi niisugust julgeolekuohtu kirjeldada."

"[…] kohaliku elu küsimuste lahendamisel julgeoleku tagamisega mingit seost ei ole."

Ja siis ta lisas veel: "Praegu on julgeolek ikkagi märksa paremini tagatud ja tõesti, mitte ühtegi kriisijuhtimise või julgeoleku seisukohalt olulist otsust kohalik omavalitsus teha ei saa."

Veel mõned nädalad tagasi rääkis siseminister Lauri Läänemets sellest, et taoline samm põhiseaduse muutmiseks pigem halvendab Eesti julgeolekuolukorda, kui parandab seda. Seega on loogiline, et Siseministeerium andis [mõned] nädalad tagasi teada, et ta seda praegu siin menetluses olevat eelnõu ei toeta.

Ma võiks sel teemal veel pikalt rääkida, tsiteerides aina rohkem lugupeetud inimeste sõnavõtte ja arvamusi, mille sisu on ikka üks ja sama: ärme hakka emotsioonide pealt muutma Eesti kõige tähtsamat dokumenti, põhiseadust.

Põhiseaduse Assamblee liige, üks [põhiseaduse] autoritest Liia Hänni ütles: "Praegu on tekkinud olukord, kus need sammud, mida riigikogu on valmis astuma, võivad Eesti ühiskonda minu hinnangul nõrgestada, kasvatada ühiskonnas ärevust, […] inimeste radikaliseerumist. See, mida oleme aastaid ehitanud, püüdes jõuda üksteisemõistmiseni ka venekeelse elanikkonnaga, satub ju löögi alla. [---] Ma muidugi mõistan inimeste emotsioone […] Aga see, kuidas ohtu Eestile vähendada, on hoopis teine teema. Seda ei saa teha emotsioonide najal, et võtame kõigilt mittekodanikelt hääleõiguse ära ja ongi oht kadunud."

"See tuletab vägisi meelde stalinlikku põhimõtet – kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad."

"Ma arvan, et niiviisi me ise hoopis suurendame ohtu Eestile."

Ühesõnaga on selle initsiatiivi suhtes kriitilised just need inimesed, kes on apoliitilised ja kellel ei ole sellest mitte midagi poliitiliselt võita, ja see on minu meelest väga kõnekas asjaolu. Seega pöördun kõigi kolleegide poole palvega: mõelge hoolikalt selle peale, mida te tahate saavutada, mõelge nende pädevate ja austatud inimeste sõnade peale, kes saavad hästi aru, mis on niisuguse otsuse tagajärjed meie riigile. Valimisõiguse äravõtmine inimestelt pelgalt nende passi alusel ei sobi demokraatlikku õigusriiki ja ei peaks üldse Riigikogu päevakorras olema.

Veel üks tsitaat. Elades Eestis, olete meie kaasmaalased. Teie olete meie venelased, meie ukrainlased, meie valgevenelased, meie inimesed. Teie olete meie kaasmaalased, mitte Venemaa valitsuse omad. See tähendab, et teie probleemid on meie probleemid. Ilma teieta ei saa me hakkama. Eesti on liiga väike riik, et lubada endale ükskõiksust oma kaasmaalaste suhtes. Seda ütles, esinedes ühes Narva koolis, aastal 2006 Eesti president Toomas Hendrik Ilves.

Ma loodan, et niimoodi arvab ka praegune president Alar Karis, kes ütles 2022. aasta veebruaris, esinedes Vabaduse väljakul toimunud suurel meeleavaldusel Ukraina toeks, et praegune sõda on uskumatu, absurdne ja õõvastav. Ta lisas, et see pole Vene rahva sõda Ukraina ja ukrainlaste vastu, vaid see on president Putini sõda. Kaks viimast aastat annavad alust arvata, et Alar Karis on olnud ja jääb ka edaspidi kogu Eesti rahva presidendiks, mitte ainult Eesti kodanike omaks. Ja tahaks loota, et ka tema näeb, et taoline põhiseaduse muutmine on väär, lõhestab ühiskonda veelgi ja tekitab rohkem probleeme, kui midagi parandab või lahendab.

Ja lõpetuseks – milline iroonia! –, täna avati siin Riigikogu istungisaali kõrval kultuuririkkuse aastale pühendatud näitus "Oma või võõras? Mitmerahvuseline Eesti". "Näituse fookuses on Eesti kultuuriline mitmekesisus täna ja möödunud sajandi esimeses pooles erinevate kogukondade panuse kaudu Eesti kultuuriellu" on selle annotatsioon. Riigikogu esimees Lauri Hussar ütles, et tänane näitus aitab paremini mõista Eesti kultuuririkkuse kujunemise lugu ja siin elavate kogukondade kultuuri mõju sellele. Ja samal ajal algatatakse siin saalis eelnõusid, mille eesmärk on lükata nad valimistelt kõrvale, võtta ära valimisõigus ja seega ka võimalus osaleda kohaliku elu kujundamisel inimestelt, kelle enamus on teise emakeele ja kultuurilise taustaga, aga kes on kõik Eesti pikaajalised elanikud. Ja ma olen kindel, et enamus neist on ka Eesti patrioodid. Kas see ei ole natuke skisofreeniline olukord? Aitäh!

Aitäh! Nii, fraktsioonidel puldis sõna võtmise soovi rohkem ei ole. Nüüd jõuame vastusõnavõttudeni. Esmalt registreeris Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel vastusõnavõtu Raimond Kaljulaid. Palun!

Aitäh istungi juhatajale! Ma tahan kõigepealt tervitada muidugi Isamaa valmisolekut olla paindlik edasises menetluses, aga siiski lükata tagasi selle süüdistuse, mille ma juba korra tagasi lükkasin. Ei ole sotsiaaldemokraadid selle küsimusega venitanud, hoopis Isamaa on venitanud. Urmas Reinsalu siin väitis, justkui oleks kaks ja pool aastat see asi seisnud. Ma vaatasin järgi – meil on olemas eelnõude digitaalne infosüsteem –, Isamaa esitas selle eelnõu põhiseaduse muutmiseks 21. oktoobril, see on kolm-neli istunginädalat tagasi. Ja noh, selge see, et natuke läks aega, et aru saada, et see Isamaa eelnõu ei kõlba kassi saba allagi, sest on lihtsalt niivõrd puudulikult koostatud. Koalitsioon võttis selle ülesande enda peale ja koostas normaalse, korraliku, kõigile nõuetele vastava põhiseaduse muutmise eelnõu. Ma ütleksin ausalt öeldes, et antud juhul on koalitsioonierakonnad erakordselt operatiivselt tegutsenud selle küsimuse lahendamisel ja kui keegi on venitanud, siis see on olnud Isamaa.

Aitäh! Vastusõnavõtt Isamaa fraktsiooni nimel, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Mina tahan kõigepealt tänada noort kolleegi sellise noorusliku, särtsaka sõnavõtu eest ja selle eest, et ta tuletas meile ajalugu meelde. Aga see ajaloodiskursus ei ole olnud siin täielik ja noor kolleeg ei läbenud ka kuulata, mis siin räägiti. Kogu see protsess algas juba mitu-mitu aastat tagasi ja mitte eelnõu esitamise tasandil, vaid poliitiliste läbirääkimiste tasemel. Ja ka selleteemalise eelnõu oleme me kaks korda esitanud. Aga see selleks. Ma tahan lihtsalt lõpuks öelda, et 1939. ja 1940. aastal läks Eesti riigi iseseisvus ussitama eelkõige sotsiaaldemokraatide peades ja mina ei taha, et ajalugu korduks. Aitäh!

Suur tänu! Ja vastusõnavõtt Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, Anti Poolamets, palun!

Suur tänu! Ma nõustun selle viimase sõnavõtuga. Sotsiaaldemokraadid lasid ka 1934. aastal Eesti demokraatia ussitama. Siin majas ei tohiks Rei-nimelist tuba olla, sest tema oli üks Eesti demokraatia hävitajaid. Nii et tasub lugeda hoolikalt ajaloo kohta ja mõelda see hoolikalt läbi. 

Nüüd, minu meelest on väga oluline, et sotsiaaldemokraadid võitlevad praegu väga printsipiaalselt mittekodanike valimisõiguse nimel, tahavad selle põhiseaduse tasemele tõsta. Me astume mõnes asjas pika sammu tagasi, mulle tundub, selle teise eelnõuga. Ja küsimus on selles, et sotsiaaldemokraatidel on minu meelest võimalus rusikaga lauale lüüa, minna koalitsioonist ära ja võidelda lõpuni halli passi omanike eest. Edu teile!

Aitäh! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised, sellepärast et kuna läbirääkimistel saavad osaleda üksnes fraktsioonid ja üks inimene fraktsioonist saab rääkida, siis saab ka vastusõnavõtt olla fraktsiooni nimel. Helir-Valdor Seeder pidas väga asjaliku vastusõnavõtu, nii et Urmasel ei ole vaja seda üle korrata, mida Helir rääkis. Aga eks leiab ikka mingisuguse lahenduse, nii et võtan kaks küsimust istungi juhatajale. Helir-Valdor Seeder kõigepealt.

Aitäh! Ma arvan, et te olete positiivselt üllatunud, et minu [küsimus] on tõepoolest protseduuriline. Nimelt, Reformierakonna esindaja kutsus siin läbirääkimiste voorus üles 28, nüüd 26 allkirjaga põhiseaduse muudatuse [eelnõu] algatajaid liituma selle 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõuga. Minu teada kodu‑ ja töökorra seadus võimaldab liituda ainult eelnõude ühendamise kaudu. Rohkem võimalusi ma ei tea. Kas te teate veel? Järelikult ta pidas silmas seda, kutsus üles Reformierakonna liikmeid ja ka teatas Reformierakonna seisukoha, et nad toetavad mõlema eelnõu menetlemist, sest mingit teistsugust võimalust meil selle 61 [saadiku] eelnõuga liituda täiendavalt ju ei ole. Kas ma olen kodukorrast õigesti aru saanud?

Jah, teil on lausa mitu korda õigus. Esiteks, see tõepoolest oli protseduuriline küsimus, ja teiseks, teil on tõepoolest õigus, et algatajatega enam liituda võimalik ei ole. Need, kes algatasid, on algatanud ja nendega enam liituda võimalik ei ole. Algatajate hulka ei ole võimalik enam pääseda. 

Urmas Reinsalu, kindlasti protseduuriline küsimus, palun!

Istungi läbiviimisel on oma dünaamika. See põhineb seadusel, see põhineb taval, see põhineb dialoogi loomisel, selleks et oleks võimalik jälgida arutelu käiku ja jõuda otsuseni, mis on kvaliteediga. Kas istungi juhataja on teadlik sellest, et neli nädalat pärast Vene agressiooni algust algatas Isamaa eelnõu, mis oli seotud Vene kodanikelt relvade äravõtmisega ja Vene sõjapropaganda keelustamisega Eestis? Möödus mõni aeg ja kogu parlament tuli sellele järgi. Kaheksa nädalat pärast selle täiemahulise agressiooni algust algatas Isamaa seaduseelnõu ka Vene kodanikelt kohalikel valimistel valimisõiguse äravõtmiseks. Möödunud on kaks ja pool aastat sellest arutelust ning me oleme nüüd selle arutelu dünaamikas jõudnud teatud pöördepunkti, kus parlament peab väljendama oma tahet, kuidas edasi liikuda. Mingid asjad võtavad aega, lubamatult kaua aega, aga see ei tohi olla meile tänases päevas tulevikuotsuste puhul allahindluseks. Järeleaitamistöö tuleb seega kiiremini ära teha. Austatud istungi juhataja, kas te olete minuga nõus?

Jaa, hea kolleeg, ma olen teiega nõus ja mul on hea meel öelda, et ma olen üsna veendunud selles, et teie initsiatiiv saab lõpuks ka seadusesse sisse kirjutatud. Nii et ma tunnustan seda initsiatiivi. Vahel mõned otsused võtavad rohkem aega, kauem, vahel vähem. Aga veel kord, ma olen väga veendunud, et me jõuame selle eesmärgini, mille te panite püsti juba, nagu te viitasite, kaks aastat tagasi.

Ma lubasin võtta kaks [küsimust]. Siin kipub debatiks minema. Aga no tasakaalu mõttes, Vadim Belobrovtsev, viimane küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Palun!

Aitäh! Mul tegelikult ongi just protseduuriline küsimus istungi läbiviimise kohta, mitte debatt, mida me äsja siin kuulasime. Kas teile ei tundu [põhjendamatu], et esiteks te andsite Urmas Reinsalule 8 minutit 40 sekundit rääkimiseks, kuigi kodukord räägib 8 minutist, ja siis te põhimõtteliselt astusite temaga diskussiooni protseduurilise küsimuse raames, mis tegelikult ei olnud mitte mingi protseduuriline küsimus, vaid lihtsalt statement, mida Urmas Reinsalu tahtis teha, et pakkuda meile mingi idee, mis ei ole mitte kuidagi istungi läbiviimisega seotud?

Hea kolleeg, ma arvan, et teil on põhjendamatu pahandada selle peale, et Urmas Reinsalu sai ühe ettekande jaoks 40 sekundit [rohkem]. Ma arvan, et ma vähemalt kolmel-neljal-viiel korral ütlesin "Aitäh!", ja see on minu viisakas pöördumine. Me ei hakka ju ometi puldist kedagi vägisi ära vedama, me ei palu siia turvat, et ta ära viia. Ma olen kindlasti ka edaspidi tähelepanelik. Ehk olete tähele pannud, et kui on 5 sekundit üle läinud, siis ütlen ma esimest korda "Aitäh!". Selles mõttes ma arvan, et see on küll asjatu etteheide.

Ja [teie küsimuse] teine pool, mis puudutas seda, kas see oli sisuline küsimus või mitte. Kui pannakse must käsi püsti, siis mina ju ei tea, millest keegi rääkima hakkab või mis tal peas või mõttes on. Me saame seda teada alles siis, kui ta on vokaalselt ennast väljendanud, vastasel korral ei ole see võimalik.

Aga nüüd, head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 527 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalm… Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Enne hääletuse läbiviimist soovib Keskerakonna fraktsioon kümme minutit vaheaega.

Te kõhklete, ma saan aru. Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid, Eesti Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Jätkame istungit. Nimelt, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 527 esimesel lugemisel tagasi lükata ja panengi hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 527 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 54 Riigikogu liiget, vastu oli 24, erapooletuid 0. Eelnõu 527 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Kümnes päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 475 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase. (Saalis on sumin. Helistab kella.)

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas antud eelnõu kahel istungil. Kõigepealt toimus istung, kus kuulati ära huvigruppe. [Eelnõu] saadeti välja Vabariigi Presidendi Kantseleile, Õiguskantsleri Kantseleile, Riigikohtule, Riigikontrollile, Eesti Linnade ja Valdade Liidule ning Riigikogu Kantseleile. Ühtegi muudatusettepanekut ei laekunud. Arutelust huvigruppidega tuli välja, et mitmele huvigrupile sobiks paremini, kui 15 kalendripäeva asemel oleks uueks kriteeriumiks 15 tööpäeva, et jõuaks asjad ära menetleda. Leiti, et üldiselt saab vastused isegi kiiremini, kuid puhkuste ajal [võiks] olla rohkem mängimisruumi. Teistpidi toodi välja, et suur probleem on korduvate ning ebasündsate avaldustega. 

Teisel istungil arutati muudatusettepanekut ja tuldi palvele sisuliselt vastu. Lõpuks otsustati, et [tähtajad] jäävad samaks, aga sisu osas lisatakse võimalus, et juhul kui selgitustaotluse või märgukirja adressaat on sama isiku samasisulisele pöördumisele uue pöördumise esitamisele eelneva aasta jooksul vastanud ning vajadus saada teavet uuesti ei ole põhjendatud või kui isik ilmselgelt kuritarvitab pöördumise õigust, et ei ole vaja sellele vastata. Sihukesed palved olid ja see tundus mõistlik. Komisjon arutas korraks selle üle, kuidas määratleda kuritarvitamist, ning otsustati, et ametnik [teeb] kaalutlusotsuse, aga seda peab põhjendama ja seda on võimalik edasi kaevata, juhul kui põhjendus ei ole piisav, allasutuse [ametniku] ülemusele. Komisjon otsustas [teha ettepaneku] teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nagu äsja öeldud, on eelnõu kohta esitatud üks muudatusettepanek. Selle on esitanud põhiseaduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Oleme vaadanud läbi muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 475 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja koos sellega ka see päevakorrapunkt.

Järgmine, 11. [päevakorrapunkt] on Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 505 teine lugemine. Ja kõnetoolis jätkab põhiseaduskomisjoni esimees Henrik Johannes Terras.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõnealust eelnõu arutati samuti kahel istungil. Esimesel istungil kuulati ära Isamaa fraktsiooni tehtud 14 muudatusettepanekut ning kaks muudatusettepanekut, mille esitas põhiseaduskomisjon. Märgin ära, et üks ettepanek ei läinud loetellu. Nimelt, üks ettepanek oli omistada eraisik Keit Kasemetsale juriidiline kõrgharidus. Seda ettepanekut kahjuks ei saanud muudatusettepanekute nimekirja lisada, sest see on vastuolus põhiseaduse §-ga 65 ning Riigikogu pädevuses ei ole anda härra Kasemetsale juriidilist kõrgharidust. Seal võib tekkida ka mingisugune diskrimineerimise klausel – kui näiteks keegi teine soovib saada kõrgharidust Riigikogu otsusega, siis see võib olla riive. 

Peaasjalikult [soovitakse] Isamaa esitatud muudatusettepanekutega jätta välja erinevaid sätteid. Mitmel juhul on tegemist vastutusvaldkondade mittemuutmisega, nagu on ettepanekuid tehtud, ning mitmel juhul [tehakse ettepanek] mitte muuta nimetusi eri ministeeriumide vastutusalades. Komisjon otsustas toetada kahte põhiseaduskomisjoni muudatusettepanekut ning mitte toetada Isamaa 13 muudatusettepanekut ja ühte ettepanekut mitte arutada. Aitäh! Ja komisjon tegi menetlusotsuse teine lugemine lõpetada.

Aitäh! Teile on ka üks küsimus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Te mainisite, et Riigikogu ei saa siin kellelegi juriidilist kõrgharidust anda, see ei ole meie pädevus. Aga kui okei on see, et Riigikogu muudab tervet Vabariigi Valitsuse seaduse sätet, et inimene ei peaks omandama juriidilist kõrgharidust? Siiamaani on see olnud üks väga oluline riigisekretäriks saamise kriteerium. Nüüd hakkavad põhimõtteliselt 101 saadikut ühe inimese pärast muutuma tervet seaduseelnõu.

Aitäh! Ma ei saa täie veendumusega öelda, et see seaduseelnõu on muudetud just Keit Kasemetsa isikust tulenevalt. Meediast võis küll selle kohta lugeda, aga minul isiklikult sellist kinnitust ei ole.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kust teil tuleb nii tõsimeelne veendumus, et parlament seda teha ei saa? Millise seaduse milline paragrahv seda keelab? Isegi Riigikohus on öelnud, et parlamendil on oma töö ja toimetamiste korraldamiseks eneseregulatsiooni õigus. Me räägime ju erinevate seaduste puhul erinevatest asutustest ja nimetame inimesi ametitesse, aga nüüd te ütlete, et me ei saa ühele inimesele haridust omistada. Millise seaduse paragrahvi alusel see teie arvates niimoodi käib, et parlament seda teha ei saaks? Ja kas komisjon uuris, kas Kasemets seda üldse tahab või ei taha? See on ka oluline nüanss, kuigi ma ei tea, kas parlament üldse peaks sellest tahtest lähtuma.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Seda me härra Kasemetsa käest ei uurinud, kas ta tahab või mitte. Tõepoolest oleks eriti kummaline suruda peale mingit kõrgharidust, mida inimene ei taha omandada. Aga küsimus oli selle kohta, kus see seaduses kirjas on. See on põhiseaduse § 65, mis sätestab Riigikogu pädevuse, ja seda pädevust seal ei ole.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Ma olin vahepeal põhiseaduskomisjoni liige ja ma tean, et need arutelud oli hästi põhjalikud. Sa ütlesid, et see muudatus ei ole Kasemetsa jaoks tehtud, järelikult põhjus on mujal. Kas põhjus on selles, et see nõue oli liiga karm, seetõttu ei ole lihtsalt suudetud leida inimest, kes soovib seda ametikohta täita, või oli põhjus kusagil mujal? Kui probleem ei ole isikus, siis milles see täpsemalt on? Mis see seadusandja tahe siis oli?

Aitäh! Praegu me arutame eelnõu 505, on selle teine lugemine. Tegelikult see punkt [komisjoni istungil] arutluse alla ei tulnud. Aga kuna selline muudatusettepanek tehti, siis ma pidasin vajalikuks põhjendada, miks seda ei arutatud, ja see tulenes sellest, et põhiseaduse § 65 ei määratle seda Riigikogu pädevusse. Rohkem sellel teemal arutelu komisjonis ei olnud. 

Urmas Reinsalu, palun!

Hea istungi juhataja! Muidugi esitas Isamaa selle ettepaneku, ütleme nii, iroonilise protestina praeguse asjaajamiskultuuri vastu. Me oleme suutnud vältida 30 aasta jooksul ametnikkonna puhul riigisekretäri ametikoha muutumist poliitilise sisendiga ametikohaks. Nüüd kahjuks leiab see aset. See on väga kahetsusväärne. Ma küsin teilt kui mõjukalt ja kogenud koalitsiooniesindajalt, härra Hendrik Johannes Terras. Kas teile teadaolevalt planeeritakse meil selles olukorras – ma olen ka kuulnud selle kohta informatsiooni – nimetada ühte inimest riigisekretäri ametikohale ja seetõttu on koalitsioonis kokku lepitud, et tuleb läbi suruda isiku järgi disainitav seadusemuudatus?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõige täpsem vastus on see: ma tean sellest nii palju, kui ma olen meediaveergudelt lugenud, keegi teine mulle seda tahet isiklikult ei ole väljendanud. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma ei saanud nüüd päris hästi aru, kas teil siis komisjonis, kui te seda seaduseelnõu menetlesite, Keit Kasemetsa nimi üldse läbi ei käinud. Kui käis, siis milles seisnes täpsem arutelu ja missugune oli komisjoni liikmete arvamus?

Tulen tagasi selle juurde, et küsimus on selles, et seda muudatusettepanekut me ei saa ei komisjonis ega ka saalis arutada, kuna see on põhiseadusvastane. Nagu Isamaa esimees just ütles, oli see tehtud iroonilistel põhjustel ja on mõeldud protestina. (Hääl saalist.) Aitäh täpsustuse eest! Iroonilistel põhjustel on see protestiks – see on arusaadav, ka komisjoni liikmetele arusaadav –, aga kahjuks me seda saali hääletusele panna ei saa, sest see on põhiseadusvastane. 

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Kas saate täpsustada, kuidas see arutelu täpsemalt käis? Teie ees oli muudatusettepanek ja te lihtsalt läksite nagu järgmise muudatusettepaneku juurde? Lihtsalt jõudsite sisemisele järeldusele, et tegemist on põhiseadusvastase ettepanekuga, mingit arutelu sellele ei järgnenud ja võtsite ette järgmise? Või siiski toimus komisjonis mingi arutelu? Ma ei olnud kohal, ma lihtsalt tunnen inimlikku huvi. Kas tõepoolest mingit arutelu ei olnud? Ja kui oli, siis kas tõepoolest Kasemetsa nimi ei ole komisjoni istungil kordagi kõlanud?

Aitäh! Kui te nii täpselt tahate teada, siis palun. Ma vaatan kiiresti üle protokolli. Vabandust! (Lehitseb pabereid.)

Hea kolleeg, ma arvan, et nii detailselt sellist arutelu … Ma saan aru, et Andrei Korobeinikul on kirg põhiseaduskomisjoni vastu väga suur.

Jaa, ma vaatasin silmadega üle. Kuna komisjon seda ei arutanud … Muudatusettepanek tuleb sisse, sekretariaat vaatab ettepanekud üle ja toob välja ilmselgelt põhiseadusvastased ettepanekud. Seda komisjonis ei arutatud. Kuid seda arutati küll pärast esimest lugemist. Kui te soovite teada, mis arutelu komisjonis toimus esimese lugemise ettevalmistamisel seoses Keit Kasemetsa isikuga, siis [vaadake kokkuvõtteid,] mis on kindlasti leitavad põhiseaduskomisjoni protokollidest, mis on avalikud.

Aivar Kokk, palun!

Jaa, aitäh! Nüüd on küll midagi väga sassis. Ükskõik, milline muudatusettepanek on, komisjon peab kindlasti seda arutama. Komisjon teeb otsuse, kas ta selle saali saadab või ei saada, aga see on hoopis teine asi. Sellist lauset, et me komisjonis teisel lugemisel muudatusettepanekuid ei arutanud, rääkisime seda esimesel lugemisel [ei saa] öelda. Muudatusettepanekuid ei saa esimesel lugemisel teha.

Keit Kasemetsa nimi käis läbi …  

Aga ma küsiks nüüd hoopis nii. Teie vastasite, et te teate täpselt nii palju, kui ajakirjandus on sellest rääkinud. Äkki räägite meile ka, mida te siis teate ajakirjanduse kaudu sellest teemast?

Aitäh! Ma usun, et te oskate ajalehti ise ka lugeda. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Ma saan aru, et Keit Kasemetsa nimi ei käinud sealt läbi. (Hääl saalist: "Käis. Mina mainisin.") Ah soo, pinginaaber ütleb, et käis. Aga nüüd, äkki käis läbi ka mõte selle asemel, et juriidilise kõrghariduse nõue riigisekretäril kaotada, lihtsalt panna seadusesse nimi Keit Kasemets? Siis ei oleks vaja teistelt seda haridust nõuda.

Ma saan aru, et muudatusettepanek oleks võinud siis olla niisugune, et Keit Kasemets on riigisekretär. Kas te mõtlete seda? Sellist ettepanekut oli teil võimalus teha, nagu teil oli ka võimalus teha irooniliselt protestiettepanek tema kõrghariduse kohta.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Ma ei tea, ma olen nüüd segaduses. Kogu see eelnõu menetlus käib Keit Kasemetsa isiku ümber. 

Ei käi üldse. 

Aga mida see eelnõu nagu päriselt lahendab Eesti elanike vaates ja mida kodanikud peaksid teadma? Mis siis selle konkreetse eelnõuga muudetakse?

Aitäh selle küsimuse eest! Selle eelnõu muudatust tutvustati väga põhjalikult esimesel lugemisel, tegemist on ministeeriumide vastutusvaldkondade ja vastutusalade ümberjaotamisega. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Te viitasite, et Isamaa fraktsiooni ettepanek oli põhiseadusvastane. Mul on küsimus. Meil just läbis siin arutelu kaks põhiseaduse muutmise eelnõu, üks leidis toetust, teine ei leidnud. Kas teie hinnangul oleks mõistlik ja võimalik selleks, et see muudatusettepanek saaks põhiseaduspäraseks, liita selle põhiseaduse muudatusega, mis just parlamendi menetluse läbis, leidis toetuse ja nüüd toimub edasine arutelu? Kas teie hinnangul on mõistlik teha see ettepanek sinna?

Aitäh selle küsimuse eest! Minu hinnangul see ei ole mõistlik. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Nüüd natuke tõsisem küsimus ka. Meil käib pidevalt ametkondade ümberstruktureerimine ühest ministeeriumist teise. Näiteks Eesti Raudtee oli vahepeal Kliimaministeeriumi all, nüüd tahetakse Maa- ja Ruumiamet viia majandusministeeriumi alla. Maa jääb siis [endise] põllumajandusministeeriumi alla. Pidev selline edasi-tagasi sagimine. Kas te arutasite ka seda, mis see kõik lõpuks maksma läheb ja kuidas need inimesed, kes töötavad eri ametkondades, suhtuvad sellesse, et nad ühel päeval oma tööl ühes ministeeriumis, järgmise ministri ajal teises, siis kolmandas? Või see ongi niisugune plaan – nagu politseis –, et pidev roteerumine peab käima?

Aitäh selle küsimuse eest! Seda me pikemalt ei arutanud. Küll aga võin öelda, et kuna meil päris mitmed ministeeriumid asuvad samas majas, siis on olnud juhuseid, et ei pea isegi kabinetti vahetama. 

Urmas Reinsalu, palun!

Hea ettekandja! Me muudame karikatuurseks oma riigi täidesaatva võimu juhtimise, kui me teeme sellisel absurdsel, bütsantslikul viisil ametkondade pädevuste ümbertõstmisi. Minu küsimus on selline. Esiteks, millise ministeeriumi all hakkab olema soolise võrdõiguslikkuse teema vastutusala ja mis põhjusel? Ja teiseks, millise ministeeriumi all hakkavad olema – ja pange nüüd tähele – 1. jaanuarist ärisündmusteenuste ja millise ministeeriumi all eraisiku sündmusteenuste reguleerimine? Nii hämmastav, kui see ei ole – ma annan teile juhtmeotsa –, need on kahes eri ministeeriumis. Palun andke mulle vastus, millises ministeeriumis üks, millises teine. Kaks osa on küsimusel.

Kuigi see täpsemalt ei puuduta selle eelnõu teist lugemist, ütlen: ma tean, et esimene on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi all.

Lauri Laats, palun!

Jaa, aitäh! [Küsin] ajendatuna hea kolleegi Mart Maastiku kõnest. Ma saan aru, et vastavalt sellele seaduseelnõule saame me varsti endale uue riigisekretäri. Vaadates seda eelnõu, on näha, et tõesti hästi palju ameteid ja valdkondi liigub nüüd ühest ministeeriumist teise ja nii edasi. Kas nüüd härra tulevane riigisekretär teeb sellele asjale lõpu või mitte? Kas need valdkonnad hakkavad edasi-tagasi liikuma või saate te anda meile kindla veendumuse, et kui me nüüd selle seaduseelnõu vastu võtame ja kui riigisekretäriks saab seesama inimene, kelle nimi käis läbi meediast ja ka täna siin saalis, siis sellist asja rohkem ei juhtu?

Aitäh selle küsimuse eest! Te saate ju väga hästi aru, et ma ei oska tema eest rääkida ega vastata. Aga kes iganes peaks riigisekretäriks saama – hetkel on riigisekretär veel ametis, võite ka tema poole pöörduda –, kui järgmine riigisekretär astub ametisse, siis kindlasti on teil Riigikogu liikmena võimalus hankida tema telefoninumber ja temaga rääkida.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Päris palju on viimasel ajal räägitud kärpimisest. Ma mäletan, et kui me saatsime igale ministeeriumile eraldi küsimuse kärpimise kohta, siis Erkki Keldo ütles, et Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium kärbib kaheksa ametikohta. Ja nad kärbivad nii, et need kaheksa ametikohta lähevad Justiitsministeeriumi alla. Ehk see on seesama eelnõu. Erkki Keldo ütleb, et no me räägime siin ikkagi poole miljoni euro suurusest kärpest. Kas teie arvate ka, et see on reaalne kärbe, kas või selle eelnõu puhul – kaheksa ametnikku liigub ühest ministeeriumist teise –, või on tegemist ikkagi lihtsalt inimeste ümberpaigutamisega, seega lisakulude tekkimisega?

Aitäh! Ümberpaigutuskulude kohta ma ei oska öelda. Aga tõepoolest, ma olen veendunud, et kui ametnikud vahetavad struktuuri, kuid jätkavad oma tööd, siis nende lepinguid ei pruugita isegi ümber teha. Ehk siis järelikult see konkreetne näide, mida te kirjeldasite, ei ole kärbe.

Aitäh! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Piinlik ja täiesti mittevajalik eelnõu! Kogu lugupidamise juures, riigiametnikud, kõrgemad ametnikud naeravad selle üle, et me oleme muutnud meie täidesaatva riigivõimu teostamise selliseks, et poliitikud lepivad kokku ja lammutavad neid valitsemisalasid vastavalt poliitilisele diilile nagu legoklotse tükkideks edasi-tagasi. Tullakse kokku – õpetatud mehed ja naised, kes teostavad riigivõimu, tulevad kokku ja otsustavad, härra Klassen. Mida tuleb teha majanduslanguse ajal? Leitakse, et tuleb anda majandusministeeriumile vastutus tegeleda meeste ja naiste võrdse õigusega, soolise võrdõiguslikkuse küsimustega. Seda on veel vähe, tundub, tuleb hakata tegelema ka maaküsimustega, tuleb hakata tegelema teemadega, mis ei ole absoluutselt olnud majandusministeeriumi perimeetris. 

Teine asi, võetakse kätte ja antakse Justiitsministeeriumile pädevus hakata tegelema korraga telekommunikatsiooni küsimustega, võrgu ja infosüsteemide arendamisega. Endise ministrina ma võin öelda, et ministeeriumis pole niisugust erialateadmist, sinna ei ole ka vaja niisugust erialateadmist tekitada. Ministeerium lõhutakse tükkideks. Hea eelkõneleja ei osanud [mu küsimusele] vastata, aga ma võin öelda, et ma kohtusin majandusministeeriumi esindaja ja ka justiitsministriga, kõnelesime temaga. Tõepoolest, tegelikult on olukord selline, et ärisündmusteenused jäävad majandusministeeriumisse – seal on selleks eraldi üksus ja nemad on palganud nende arendamiseks eraldi konsultatsioonifirma, järgmise aasta lõpuks saab [arendus valmis]; aga Justiitsministeeriumisse on läinud eraisikute sündmusteenused digitaalmaailmas, ka nemad tellisid eraldi konsultatsioonifirma eelmise aasta lõpuks. Kummalgi sektoril on kasutada kui palju raha? Me kõneleme siin kärbetest. Aga neil 20 miljonit eurot. Ja võidu panevad. 40 miljonit eurot kokku! Näete, missugust hernesuppi keedetakse kokku. Härra Allas, kohalikud valimised on tulemas – see on repliik –, katsume need üle elada. 

Küsimus on nüüd selles, et Nordica küsimus on väga põhimõtteline küsimus. Võtsin ette, hakkasime arutama ametnikega vastutusahelat. Küsisin Kliimaministeeriumi esindajatelt aasta või kaks aastat tagasi tehtud juhtimisotsuste ja rahastamisotsuste kohta. Aga nemad ütlesid: "Oi, see oli enne meie aega, meile tulid alles hiljuti Nordica ja transpordiküsimused üle. Seal on hoopis muud inimesed, meie ei tea sellest mitte midagi. Mis see meie asi on, mis ma varem tehti." Ja panete tähele, vastutus täiesti habrastatakse meie riigis. On see tahtlik või käpardlus? Üks kahest. Valige, kuidas soovite. Efektiivsust on vähe ja me tekitame juurde juhtimisstressi valitsussektoris. 

Ametnikud ise on möönnud, et üks olulisemaid põhjuseid, miks selle Euroopa Liidu finantsperspektiivi vahendite rakendamine on viibinud, on see, et Kallase valitsus tegeles põhiliste agentministeeriumide pädevuste ületõstmistega. Kliimaministeeriumi asutamine, majandusministeerium pooleks, risti-rästi lammutati ära. See on ebakvaliteetne juhtimine ja need on juhtimismängud, mida mängib riigi poliitiline juhtkond oma ajutise võimu realiseerimiseks. Aga selle all kannatab tegelik riigihaldus, heausksed professionaalsed ametnikud on täiesti segaduses. Mis te arvate, et kõrgemad ametnikud ka majandusministeeriumis mõtlevad praegu tõsiselt, et see on püsiva iseloomuga, nii et meile jääb Justiits- ja Digiministeerium? Sildid tehakse ümber, visiitkaardid tehakse ümber ja tohutu halduspüramiid pannakse käima selleks, et teha Justiits- ja Digiministeerium. Raha kulutatakse. Maksumaksja raha kulutatakse!

Ja me kõik – täiskasvanud ja haritud inimesed siin saalis – teame, et see jääb lühiajaliseks. Tuleb uus valitsus ja kõik hakkab tagurpidi otsast peale. Selgust on vaja. Juhtimist on vaja. Ja pseudoteemadega, asendusteemadega ei tuleks tekitada täiendavaid häireid Eesti riigi valitsemises. Võtke tagasi see eelnõu! Isamaa teeb kindlasti selle ettepaneku, sest niisuguse asjaga pole ratsionaalne edasi minna.

Omaette piinlik peatükk on loomulikult see, mis puudutab riigisekretäri ametikohta.  Me oleme 30 aastat suutnud hoida riigisekretäri kohta apoliitilise ametikohana. Ja korraga … Mul isiklikult on halb [näha], et Keit Kasemets, kes on asjalik ja andunud ametnik, on muutunud nüüd selleks isikuks, kelle puhul me peame osundama sellisele kohatule käitumisjoonisele. Ühe inimese [pärast] tehakse eraldi seadust. Niisugust asja õigusriigis ei tohi olla! Eraldivõetuna me võime isegi arutada, kas juriidiline kompetents ja nõuded on mõistlikud või mitte, aga praegu, kui seda tehakse sellises kontekstis, et seesama isik on kutsutud eraldi koalitsiooniläbirääkimistele seoses isikliku usaldusvõimuvertikaali suhtega, nagu siin väljendati, jätab see asjast väga halva maigu. See õõnestab riigivalitsemise usaldusväärsust ka nende kõrgemate ametnike puhul, kellest me eeldame neutraalsust ja erapooletust ükskõik millise valitsuse poliitilise juhtimise teenindamisel. 

Sellest oli ajendatud meie ettepanek – loomulikult, lõbusas, humoorikas võtmes tehtud ettepanek. Kohatud algatused tuleb välja naerda. Ja seda me selle ettepanekuga tegimegi, armsad koalitsiooniliikmed, keda on jäänud siia esindama mõned vaprad. See ei ole absoluutselt see seadus, mida Eesti Vabariik vajab. See on ballast. Ja see ei ole kahjutu palast, sest see tekitab täiendavaid kulusid ja see tekitab riigis reaalseid juhtimishäireid. Vastutuse pihustamine, segaduse tekitamine. 

Aitäh! 

Ma pole veel lõpetanud. Ma pole veel lõpetanud.

Ma vaatasin, et paus läks pikaks ...

Ei läinud pikaks.

… tulin appi. 

Ma mõtlesin, mida öelda tulevikku vaatavalt, mida optimistlikku öelda meie Eesti riigiametnikele. Katsuge vastu pidada, selle valitsuse aeg rahulikult üle elada. Ja kõiki rumalaid korraldusi, mis tegelikkuses töötavad meie avaliku teenistuse põhimõtetega vastu, ei ole mõtet täies mahus rakendada. Tuleb võtta aega asjade läbikaalumiseks. Aeg töötab ka rumalate otsuste ja selle valitsuse poliitika käsitluse vastu. Aitäh!

Aitäh teist korda! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ma olen nõus eelkõnelejaga – tegemist on pseudoeelnõuga. See on lihtsalt ehe näide sellest, kuidas tehakse seadust ümber lihtsalt ühe inimese tarbeks. Ühel päeval peaminister otsustas, et soovib panna riigisekretäriks oma inimese, kes ei hakka tema seadusi kritiseerima, aga kahjuks kehtivas seaduses oleva haridusnõudega ei oleks võimalik seda inimest riigisekretäriks määrata. Ja mida siis tehakse? Tullakse välja kobareelnõuga, peidetakse see säte sinna ära. Nüüd siis hakkavad 101 Riigikogu liiget arutama ja hääletama ühe inimese haridusnõude muutmist, sest muul juhul peaminister lihtsalt ei saaks oma inimest riigisekretäriks määrata. Ja siis tuuakse põhjenduseks – ma olen juba mitu korda seda kuulnud –, et 30 aastaga on ju väga palju muutunud, riigisekretäril ei peagi olema juriidiline haridus, tema roll peab muutuma, riigisekretär on meie riigi tippjuht, mänedžer. Aga mul on küsimus, et kui mingil hetkel tekkis selline arusaam riigisekretäri rollist, siis miks ei ole 30 aasta jooksul sellega ei tegeldud ja seaduses midagi muudetud. 

Kui ma vaatan praegust, kehtivat Vabariigi Valitsuse seadust, siis ma näen, et siin on konkreetselt lahti kirjutatud, mis on riigisekretäri ülesanded. Vabariigi Valitsuse [seaduses] seisab: "Riigisekretär võtab sõnaõigusega osa valitsuse istungitest." ning "Riigisekretär jälgib, et Vabariigi Valitsuse õigusaktide eelnõud oleksid vastavuses põhiseaduse ja muude seadustega." Ja siis ta annab nende kinnituseks kaasallkirja. See on põhjus, miks on juriidilise hariduse nõue seal sees. Mul on küsimus: kas siis nüüd, kui on otsustatud, et riigisekretär võib-olla ei pea seda põhiseaduslikkuse kontrolli tegema või et tema roll on muutunud, on siis kuskil seadusemuudatus, kus on öeldud riigisekretär täidab üldse muid ülesandeid? Öeldakse, et põhiseaduspärasuse kontrolli ja analüüsi teevad hoopis nõunikud. Aga tulge siis välja selle seaduseelnõuga, kus see [kirjas] on. Kus need sätted on? Senikaua[, kui neid ei ole,] ei saa mina üldse aru, miks tuleb sellest haridusnõudest loobuda. No meie muidugi siin saame aru, miks – muidu üks isik ei saaks kandideerida vastavale ametikohale. 

Aga praegu see, kuidas see eelnõu siia saali jõudis, kobarana, ei näe üldse hea välja. Ja probleem ei ole isegi haridusnõude muutmises, vaid selles, kuidas seda tehakse – alguses leitakse inimene, siis otsustatakse, et tema järgi tuleb seaduses mingeid nõudeid muuta. Aga see loob tulevikuks väga halva pretsedendi. Põhimõtteliselt [tähendab see seda, et] nüüdsest võib iga uus peaminister, kes ametisse astub, tulla oma inimesega. Võib-olla võiks veel muuta haridusnõudeid, näiteks kaotada üldse magistrikraadi nõude ja midagi veel. Järelikult see on esimene samm, kus hakatakse neid ametikohti politiseerima, riigi tippametikohti. Üldiselt on siiamaani olnud seisukoht – seda mainiti ka varem –, et me oleme üldiselt püüdnud vältida riiklike ametikohtade seotust poliitikaga. Ja täna me kahjuks selgelt näeme, et see tendents on muutumas. 

Üks peamine põhjus, miks üldse see ametikoht loodi, oligi ju see, et tasakaalustada poliitikat, poliitilisi otsuseid, ning kontrollida seda, et reaalsed õigusaktid oleksid põhiseadusega ja teiste seadustega kooskõlas, et oleks järjepidevus riigi juhtimises, et oleks kriitiline mõtlemine ja julgus seda kriitikat avaldada. Nüüd, praeguse seaduseelnõuga aga põhimõtteliselt soovitakse seda järjepidevust lammutada. Me ju teame, et meie poliitmaastik pole stabiilne. Kogu aeg midagi muutub, valitsus vahetub meil pea iga pooleteise aasta tagant. Kas me hakkame siis iga pooleteise aasta tagant muutma ametnikke vastavalt poliitilistele eelistustele või tuleme iga kord välja uute seaduseelnõudega, kus me muudame nende haridusnõuet? 

Ma paluks veel kaks minutit aega. Aitäh!

Kolm minutit juurde.

Hiljuti tehti korruptsiooniteemaline küsitlus. Üle poole vastanutest kinnitas, et nemad näevad, et ametiasutuste otsused ei ole vabad onupojapoliitikast. Eks suur osa ühiskonnast siiamaani tunnetab, et meil käibki sihuke onupojapoliitika, ja see eelnõu on ehe näide sellest. Ja niimoodi see usaldusväärsus kaob, selliste seadusemuudatustega, mida me täna arutame: alguses leitakse sobiv inimene ja siis hakatakse tema järgi hariduse nõudeid kohandama. Tippametikohad täituvad meil poliitiliste eelistuste järgi. Kõnealune eelnõu kahjuks loobki selle väga ohtliku pretsedendi. Just sel põhjusel teen ma Keskerakonna fraktsiooni nimel ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh!

Järgmisena Helir-Valdor Seeder, palun!

Ma palun kaheksa minutit.

Kolm minutit juurde.

Aitäh! Head kolleegid! Kahjuks tuleb eelkõnelejatega nõustuda. Kahjuks tuleb nõustuda! See seaduseelnõu on väga halb seadus, see on täiesti ebavajalik seadus ning selle mõjud Eesti riigi juhtimisele, juhtimiskultuurile ja kvaliteedile on negatiivsed, läbinisti negatiivsed. 

Ma ei tea, kust on tulnud selline arusaam. Nüüd, kui meil on üks valitsuse maja – ministeeriumid on enne olnud eraldi ja need ministeeriumid on püütud kokku kolida sinna Suur-Ameerika majja, ühtsesse suurde uude majja –, tekib tõesti juba kolhoosimaja tunne. Mulle on jäänud mulje, et ka riiki juhitakse praegu sellisest kolhoosimaja mentaliteedist lähtuvalt. Pole tähtsust, kas valitsus vahetub või ei vahetu, isegi siis, kui valitsus ei vahetu, vahepeal üks ametkond liidetakse, midagi lahutatakse, keegi kolib korruse allapoole või korruse ülespoole, paar koridori paremale või vasakule. Kõik me oleme ühes majas ja tõstame neid funktsioone ja ülesandeid ümber. 

Aga tegelikult niimoodi riiki juhtida ei saa. Riiki ei saa sinna ühte majja ära mahutada. Mingisugune arusaadav järjepidevus ja ka vastutus – järjepidevusest tulenev vastutus – peab riigi juhtimisel olema. Ja ka kodanik, ettevõtja, ükskõik kes, iga elanik Eesti riigis peab aru saama, mis riigis toimub ja kelle poole pöörduda ühe või teise probleemiga. 

Aga tänaseks me oleme loonud sellise olukorra ja loomas järjest hullemat olukorda, kus keegi enam mitte millestki aru ei saa ja keegi mitte millegi eest ei vastuta nende pidevate ümberkorralduste tõttu. Ja see on juba pikemat aega nii toimunud – kord on meil abiministrid, siis meil ei ole abiministreid, siis meil on ühes ministeeriumis mitu ministrit, siis meil ei ole mitut ministrit, siis meil on portfellita minister, siis meil ei ole portfellita ministrit, siis me liidame ministeeriume kokku ja teeme mingid hiidministeeriume. 

Sama toimub ametkondadega. Nüüd on liidetud Maa- ja Ruumiamet. Sellest on kaua räägitud, küll on räägitud riigiarhitektist, ja nii edasi, vaieldud, [asju ringi] tõstetud. Aga teate, Maa-amet, nimetame seda lihtsustatult nii, sest ajaloolises plaanis on see amet seda nime ja planeeringute funktsioone kõige kauem kandnud – no küll seda on loksutatud. Küll seda on erinevate ministeeriumide vahel loksutatud, küll on ta olnud Põllumajandusministeeriumi all, Siseministeeriumi all, Rahandusministeeriumis riigihalduse all, küll on ta majandusministeeriumi all. Nüüd tõstetakse see Põllumajandus- ja Regionaalministeeriumi alt Majandus- ja Kommunikatsiooni… või mis ta ongi, selle ministeeriumi alla – ministeeriumi nimesid enam ei tea. Vaat nii toimub nende ministeeriumide ümberloksutamine. 

Aga kõige sellega on seotud ka kulutused. Kõigega, mida tehakse, kaasnevad kulutused. Vaadake, kui ebaratsionaalselt on funktsioone jagatud – mingisugune terviklik funktsioon, mille kohta ka Urmas Reinsalu siin enne paar näidet tõi, on jagatud eri ministeeriumide vahel. Aga see tähendab meie väikeses riigis teatud pädevuste dubleerimise vajadust. 

Kui näiteks, ütleme, ühistransport on jagatud kahe ministeeriumi vahel, ebaratsionaalselt, siis peab mõlemas ministeeriumis vastav pädevus olema. Kui meil on digi- ja IT-teemad lahendatud eri ministeeriumide vahel – nii nagu selle seaduseelnõu järgi praegu jääb, valitsuse ettepaneku kohaselt –, siis seda pädevust dubleeritakse eri ministeeriumides. Justiitsministeeriumist on nüüd saanud justiits- ja digiministeerium, mida pole mitte kunagi olnud. Miks seda tehakse? Arusaadavaid vastuseid kõigele sellel ei ole. Toimub mingisugune tamka mängimine, kusjuures veel numbrid omavahel ühtima ei pea. 

Eraldi peatükk on muidugi Keit Kasemetsa nimeline muudatusettepanek. Ja mul on lausa kahju Keit Kasemetsast. Tegelikult me osutame sellega talle karuteene, kui ta ükskord peakski riigisekretäri ametikohale asuma. Kas te kujutate ette, mis tunnetega ta sellesse ametisse peaks astuma, kui me teeme selgelt ühe inimese järgi kogu selle eelnõu? Ääretult kahetsusväärne! Aga selle muudatusettepaneku, et omistada Keit Kasemetsale kõrgem juriidiline haridus, esitas Isamaa fraktsioon tõesti protestimärgina, sest meie arvates on lihtsam anda ühele inimesele juriidiline kõrgharidus, kui teha kogu valitsusseadus ringi ühe inimese järgi. Nendest halbadest valikutest oleks ju esimene kindlasti vähem halb. 

Aga see muudatusettepanek oli esitatud ühe liitettepanekuna, mis põhiseaduskomisjonis lahutati. Nagu mina aru sain, pidid need mõlemad minema muudatusettepanekuna hääletusele. Mina küll ei leia, et see oleks olnud kuidagi põhiseadusvastane ettepanek, aga no me ei hakka siin selle üle vaidlema ja protestima, sest nii nagu ma ütlesin, meie muudatusettepanek iseenesest oli protest selle rumala eelnõu vastu, mida me siin arutame. 

Ja ma kutsun tõesti koalitsioonisaadikuid üles [järele] mõtlema. Jah, te olete varem otsustanud, et teist lugemist ei katkestata ja te lähete sellega edasi. Aga on veel võimalik peatada see hullus ja lasta tervel mõistusel pääseda võidule, et see eelnõu ümber vaadata. Jah, me aktsepteerime seda, et uuel valitsusel on ära jagatud portfellid ja ka vastutusvaldkonnad. Sellega peaks piirduma. Aga sellist ametkondlikku ümberkorraldust, mida siin on tehtud, ja sellisel kujul, ebaratsionaalselt, küll vaja ei ole. Selles mõttes annab seda eelnõu kindlasti parandada.

Ja meie üleskutse on järgmine: katkestame teise lugemise – Isamaa fraktsioon teeb teise lugemise katkestamise ettepaneku –, et teha sellest eelnõust võimalikult vähe kahjulik eelnõu Eesti riigi valitsemisel.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Meid on vist kuus tükki veel siia jäänud. Noh, jälle oleme me tekitanud sellise olukorra – või mitte meie, vaid koalitsioon –, kus mul on piinlik olla Riigikogu liige. Sellepärast, et ma tulin siia tõesti ikka heas usus, arvasin, et me ajame siin mingit riigi asja ja üritame mõelda, kuidas majandust turgutada ja midagi paremaks teha. 

Aga no see eelnõu ei kannata üldse kriitikat. Ma olen sellest küll siin ka varem rääkinud ja ka eelkõnelejad on juhtinud paljudele asjaoludele tähelepanu, näiteks ametkondade ja valdkondade loksutamisele ühest ministeeriumist teise. Aga mina küll arvan, et [põhjus,] miks seda tehakse, on just see, et teatud erakondadel on oma huvid mingis valdkonnas ja kuna ministeeriumide portfellid on ära jagatud eri erakondade vahel, siis selle asemel, et jagada need ära ja teha mingit konkreetset tööd, kahmatakse endale kokku mingisugused valdkonnad ja siis tehakse nii, nagu Urmas Reinsalu ütles, klapitatakse legoklotsidena ministeeriumeid kokku. Ma saaksin aru, kui need oleks veel mingilgi moel loogiliselt kokku klopsitud, aga no see, mis toimub, on täielik tohuvabohu. 

Ma tõesti ei saa aru, kuidas saab olla näiteks Eesti Raudtee seotud Kliimaministeeriumiga, seda enam, et nimi Kliimaministeerium iseenesest juba tekitab minus õõvastust. Miks oli vaja ka Keskkonnaministeerium ümber nimetada Kliimaministeeriumiks? See on jälle selline dilemma, et kumb siis on, mis on mille osa, eks ole – kas kliima on keskkonna osa või vastupidi? Ja teatavasti läks see maksma, ma kordan, kaks miljonit. Orwellil oli minu arvates väga hästi lahendatud asi, seal oli rahu-, külluse-, armastuse- ja tõeministeerium. Võib-olla peaksime ka hakkama mõtlema selle peale, et paneme oma ministeeriumidele sellised absurdsed nimed, sest see laseb veel palju paremini asju korraldada. 

Küsisin majanduskomisjonis ka rahandusministrilt seda, miks me peame neid asju loksutama. Ma ei mäleta täpselt, aga see vist oli rahandusminister, kellelt ma seda küsisin. Ja vastus tuli selline: see kõik maksab, aga ei-ei, see pole mitte mingi probleem, sellepärast et meil on nüüd üks suur maja, me selle maja sees tõstame natuke laudu ümber ja inimesed liiguvad ühelt korruselt teisele. See ei ole mingi suur probleem. Kuidas see ei ole probleem? Inimesed, kes töötavad nendes ministeeriumides mingite valdkondade kallal, peavad kogu aeg oma asju pakkima, nad ei tea, [kus nad töötavad, sest] hommikul lähevad tööle ühte ministeeriumisse, järgmisel hommikul teise ministeeriumisse. Ja mis see kõik kokku maksab? 

Muidugi on väga piinlik see, mis toimub nüüd mingites ametkondades kokku lepitult kohtade jaotusega. Juba omistatakse kellelegi juriidiline haridus või siis seda enam ei nõuta. Ma ei kujuta ette, mis oleks, kui ma näiteks näeksin mingil järgmisel protsessil – see on muidugi huumori valdkonnast –, et meie erakond omistaks Urmas Reinsalule hambaarstikutse. Kas keegi läheb siis tema juurde hambaarsti juurde? No ei lähe ju. 

Me võiksime üks kord hakata mõtlema ikkagi nagu heaperemehelikult, raha peab ka lugema hakkama. Me räägime siin kokkuhoiust. Mis kokkuhoid see on? Isegi kui see ei maksa väga palju, maksab seal, ma ei tea, 10 000 või 100 000, ministeeriumide ümbernimetamine ja siltide vahetamine, aga ikkagi. Käitume kuidagi mõistuspärasemalt. Ja ootan – jälle, järjekordselt ütlen – riigimehelikku suhtumist. Hakkame lõpuks mõistlike asjadega tegelema. Tõesti, me oleme siin praegu hilisel õhtutunnil ja see, mis meid tegelikult üleval hoiab, on võib-olla väike huumor, see käibki asja juurde, aga see on nagu naer läbi pisarate. Kutsun ikkagi koalitsiooni ja valitsust üles natukene kainemale mõtlemisele ja just riigimehelikkusele. Aitäh!

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud Eesti rahvas! No jah, seda eelnõu on ühtpidi pisut naeruvääristatud, aga kui ikkagi minna selle eelnõu sisse ja vaadata neid erinevaid lõike, mida ja kuidas muudetakse, siis tegelikult lähebki kokku tänane reaalsus ja selle eelnõu sisu. Võtame kas või ühe lõigu, mis puudutab konkreetselt maaparanduse temaatikat. Maaparandus viiakse Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi alt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumisse. 

Minu poole on mitmedki isikud pöördunud [ja kurtnud, et] maaparandus on muutunud omanikule selliseks saagaks: omaniku kohustus on hoida korras oma omandis olevate kuivendussüsteemide eesvoolud, kraavid, aga nüüd me oleme jõudnud ajastusse, kus järjest rohkem öeldakse: "Me ei anna teile luba puhastamiseks, me ei kooskõlasta teie tegevust." Tihti on selle taga see, et me oleme võtnud kliimaeesmärgid – tegeleda soostamisega, üleujutamisega, muuta maastiku niiskusrežiimi –, nii see takistamine tegelikult ju algab, viiakse ellu uut poliitikat ja sellepärast muudetakse valitsemisala käsitlust ja seda, kes peaks nende teemadega tegelema. 

Planeerimisseaduse muutmine on ka ju teatud mõttes järg Maa- ja Ruumiametile, ka see viiakse ära Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi haldusalast Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi omasse. Tegelikult me Maa- ja Ruumiameti moodustamisel juba rääkisime sellest, et aastal 2017, kui see algatus tuli, pidi see olema toetus kohalike omavalitsuste reformile, et tugevdada omavalitsuste planeerimist, ja oli mõeldud täiendusena riigireformi sellele osale, mis puudutas maavalitsuste kaotamist. 

Nüüd me oleme jõudnud sinnamaani, et planeerimisest on saamas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusala. Aga põhiprobleem seisnebki selles, mida õiguskantsler ka meile alati siit puldist kõneledes on südamele pannud. Alati, kui midagi muudetakse parlamendis, siis tuleb endalt mitu korda küsida, miks seda on vaja. Ma arvan, et iga sellise eelnõu kokkupanemisel peaks esitama neidsamu küsimusi. Ja ma olen veendunud, et stabiilsus valdkondades on suurem väärtus kui kogu selle süsteemi alatihti ümbermängimine alates ministeeriumidest kuni valdkondade ümbertõstmiseni. 

Me otsime iga päev õigusselgust, õiguskindlust, keerulisel ajal eriti, ja tegelikult me olemegi jõudmas olukorda, kus ühistranspordi valdkonnas on ellu kutsutud ühistranspordikeskused, need ongi saanud nüüd aja kestel käivituda, riik koos kohaliku omavalitsusega on saanud asuda koostööle, on loonud mudeli, ühtse piletisüsteemi, pealegi rahastamises on pandud seljad kokku, ühelt poolt riik rahastab maakonnaliine, teiselt poolt tulevad ka suuremad linnad oma rahaga, luuakse süsteemid, kus on võimalik ühe ja sama piletiga sõita nii maapiirkonnas kui ka linnas. Ehk see on just see, mille poole me olemegi soovinud püüelda: et inimese elu oleks lihtsam. 

Aga täna me kuuleme, et tegelikult sellest on vähe ja uus käsitlus peaks meid viima õnnele lähemale, nii et tekib regionaalne tase. Maakondlik tase on ikkagi liiga väike, minimalistlik ja Tallinnast vaadates võib-olla tundub, et ikkagi ei saada piisavalt hästi hakkama. Aga ma julgen väita, et iga sellise regionaalse käsitlusega lõhutakse ära mingi toimiv süsteem, sest kõik maakonnad on Eestis väga erinevad. Ühisosa hoidmine koostöös on tegelikult palju suurem väärtus kui selline pealesunnitud muutus. 

Ma paluks lisaaega. Kolm minutit.

Kolm minutit lisaks. 

Eks iga selline muutus tegelikult ju võtab inimestelt – nendelt tegusatelt inimestel, kes on võtnud neid muutusi oma elutööna – sageli motivatsiooni ära, sest stabiilsust ei ole. Ühel hetkel on vaja seista riigi eest, et teha ühistransport tugevamaks [ja tasuta], siis on vaja seista riigi vastu, et [ühistransport] ei peaks olema tasuta igas piirkonnas, peaks ikka omaosalus ka olema, siis tuleb peale uus agenda, et nüüd ikka tasuta enam ei saa, nüüd võiks olla omaosalus. Vaadake, minu meelest päriselt nii ei saa. Ei ole ka õige. 

Ja teine näide, mis on ka seotud sellise iseolemisega, mis on eestlasele alati [omane], et me tahame oma riiki arendada, ja ellu on kutsutud maakondlikud arenduskeskused – seal on täpselt samamoodi nüüd võtnud võimust see mõttelaad, et see maakonna tasemel lahendus on ikkagi liiga nõrk, see ei too piirkonnale edu. Uus mõttelaad on selline, et see üks toimiv lehm tuleb saagida pooleks, siis justkui me saame kaks väikest armast lehma. Aga tegelikult ju nii ei ole, siis me saame ühe surnud lehma. Minu meelest sellest ei saada siiamaani aru. 

See käsitlus pigem on tõesti selline, et kui me midagi tahame kokku tõmmata, midagi reformida, siis seal omavalitsuses justkui nagu on ikkagi veel midagi võtta, seal regionaalses valdkonnas saaks midagi veel ära võtta. Ja põhjendada on hästi lihtne, nii nagu ka peaminister täna infotunnis ütles, et seda tervikkäsitlust reformist ei ole, ka riigi kulude kokkutõmbamisel. Ja siis toimubki selline kinnisvara-, objektipõhine lähenemine, olgu see siis justiitssüsteemis, arendussüsteemis, ühistranspordisüsteemis või töötuskindlustuse süsteemis, kuni haiglasüsteemini välja. Öeldakse, et me tõmbame Tallinnas midagi kokku, aga anname lõppkokkuvõttes regionaalhaiglale õigust juurde. [Tagajärg] on see, et maakonnahaiglad ütlevad, et teatud teenuseid nad enam pakkuda ei saa. Ja siis imestame statistikat vaadates, et huvitav, klientide-patsientide arv on läinud nii väikeseks, kuidas me sellist süsteemi ikkagi saame üleval pidada. 

Ehk see probleem tervikuna tegelikult on see. No me võime siin nalja teha ühe isiku ümber või ironiseerida, mis võib ka olla mõneti asjakohane, aga probleemi sisu on tegelikult palju suurem, see puudutab kõiki Eesti elanikke ja Eesti piirkondi. Ja kõige hullem asi, mis saab olla, on tehtud emotsiooni pealt, nii et me lihtsalt jagame asju ümber, tegelikult on kõik sisustamata ja läbimõtlemata. Nii et selle eelnõuga kahjuks, jah, tõesti ei ole midagi peale hakata. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud 15 muudatusettepanekut, alustame nende läbivaatamist. Esimese muudatusettepaneku on teinud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Urmas Reinsalu, palun!

Minul on küsimus selle kohta, et on niisugune muudatusettepanek Isamaa fraktsiooni esitatud ja me oleme selle läbi kaalunud. Aga probleem on selles, et me ei tea, kas hääletusele saab seda panna fraktsiooni esimees või iga fraktsiooni liige. Andke oma käsitlus.

Hääletusele saab seda panna ikka ainult fraktsiooni esimees või aseesimees. Nii. Helir-Valdor Seeder.

Aitäh, austatud juhataja! Jah, väga hea, et te kinnitasite, et fraktsiooni esimehel on see volitus. Ma siis kasutangi oma volitust ja palun seda esimest muudatusettepanekut hääletada.

Alustame hääletuse ettevalmistamist. Panen hääletusele esimese muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 53, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Teine muudatusettepanek, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Hakkame hääletust ette valmistama. Või olete valmis seda kohe tegema? (Hääl saalist: "Võib kohe.") Läheme hääletuse juurde. 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Kolmanda muudatusettepaneku on esitanud Isamaa fraktsioon ja juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda ettepanekut, mis teeb Justiitsministeeriumist digiministeeriumi, hääletada.

Võime minna hääletuse juurde? (Saal on nõus.)

Panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Neljanda muudatusettepaneku on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni arvamus: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Oleme valmis hääletama? (Saal on nõus.)

Panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Viienda muudatusettepaneku on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada ja toetada.

Kas me võime hääletuse juurde minna? (Saal on nõus.)

Panen hääletusele viienda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Kuues muudatusettepanek, esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir‑Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut, mis lennutab Maa- ja Ruumiameti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemishaldusse, hääletada.

Võime hääletuse juurde minna? (Saal on nõus.)

Panen hääletusele kuuenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni ettepanek: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Kuuenda muudatusettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Seitsmenda muudatusettepaneku on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Võime hääletuse juurde minna? (Saalist vastatakse jaatavalt.)

Panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! (Hääl saalist.) Seitsmes. (Hääl saalist.) Paneme kordushääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Seitsmenda muudatusettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 52. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Kaheksas muudatusettepanek, esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir‑Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ega ma nüüd päris hästi aru ei saa, mis hookuspookusi me teeme, lugupeetud juhataja. Järgmist hääletust saab ikka teha samas punktis siis, kui eelnev on tühistatud. Te seda ei tühistanud. Aga hää küll! Hääletame siis kaheksandat [muudatusettepanekut], nii nagu kord ja kohus ette näevad, ja see on kõige rohkem tähelepanu saanud punkt, mis puudutab nimelt riigisekretäri juriidilise kõrghariduse nõude kaotamist.

Võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele kaheksanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Kaheksanda muudatusettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Üheksas muudatusettepanek, esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir‑Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun ka seda muudatusettepanekut hääletada.

Võime hääletuse juurde minna? Panen hääletusele üheksanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Üheksanda muudatusettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Kümnenda muudatusettepaneku on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Kas oleme valmis hääletama? (Saal on nõus.)

Panen hääletusele kümnenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Kümnenda muudatusettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 52, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Muudatusettepanek nr 11, mille on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 12 on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Oleme valmis hääletama? (Saal on nõus.)

Panen hääletusele 13. muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Ja 14. muudatusettepaneku on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir‑Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Läheme hääletuse juurde? Panen hääletusele 14. muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Ja viimase, 15. muudatusettepaneku on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Nii nagu te, juhataja, ütlesite, on veel viimane võimalus hääletada. Ma palun seda võimalust kasutada, vastutustundlikult. 

Läheme hääletuse juurde? Panen hääletusele 15. muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

15. muudatusettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Muudatusettepanekud on läbi vaadanud.  

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 505 teine lugemine lõpetada. Kuid on tulnud kaks ettepanekut, Isamaa fraktsioonilt ja Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, need on samasisulised ettepanekud: eelnõu 505 teisel lugemisel katkestada. Alustame selle [hääletuse] ettevalmistamist. 

Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 505 teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Katkestamise poolt oli 13 Riigikogu liiget, vastu 52. Seega ettepanek ei leidnud toetust. Teine lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi tänase 12. päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) eelnõu 447 teine lugemine. Ettekandjaks on kultuurikomisjoni esimees Heljo Pikhof. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea Riigikogu! Eelnõu 447 algatas Vabariigi Valitsus 3. juunil 2024. aastal. Eelnõuga asendatakse koolikohustuse mõiste õppimiskohustusega, mis kestab 18-aastaseks saamiseni. (Saalis räägitakse. Juhataja helistab kella.) Õppimiskohustuse ea tõstmine tähendab kohustust jätkata õpinguid ka pärast põhihariduse omandamist. Muudatuse rakendumiseks täiendatakse ja täpsustatakse riigi ja kohaliku omavalitsuse rolli õppimiskohustuse täitmise tagamisel. Õppe paindlikkuse suurendamiseks üldhariduskoolides luuakse selgem alus mitteformaalõppe arvestamiseks. Samuti kirjeldatakse seost gümnaasiumi ainekursuse ning kutse‑ ja kõrghariduses kasutatavate arvestuspunktide vahel. Ühtlasi võib kutseõppeasutustes edaspidi lisaks mittestatsionaarsele üldharidusõppele viia läbi ka statsionaarset üldharidusõpet.

Eelnõu 447 esimene lugemine lõpetati 12. juunil käesoleval aastal ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 27. juuniks ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud. Kultuurikomisjon küsis eelnõu ettevalmistamisel kaasatud huvirühmadelt arvamusi 11. septembriks. Kultuurikomisjonile esitasid arvamused Eesti Haridustöötajate Liit, Eesti Lasteaednike Liit, Eesti Töötukassa, Eesti Lastevanemate Liit, Õpetajate Ühenduste Koostöökoda, Eesti Linnade ja Valdade Liit ning Eesti Koolipsühholoogide Ühing.

Komisjon valmistas eelnõu ette teiseks lugemiseks 14. oktoobril, 12. novembril ja 18. novembril oma korralistel istungitel. 14. oktoobri komisjoni istungil toimus arutelu, millest võtsid osa Eesti Haridustöötajate Liidu, Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu, Eesti Lastevanemate Liidu, Eesti Koolipsühholoogide Ühingu, Eesti Linnade ja Valdade Liidu, Õpetajate Ühenduste Koostöökoja ning HTM-i esindajad. Huvigruppide esindajad avaldasid arvamust eelnõu kohta. Eesti Haridustöötajate Liit tõi murekohana välja näiteks küsimuse, et ega õpilaste toetamisega kaasnevad ootused ja tegevused ei pane õpetajatele lisakohustusi. 

Õpetajate Ühenduste Koostöökoda leidis, et õppimiskohustus ja selle pikendamine on tervikuna võimalik vaid siis, kui kõik tegevused on süsteemsed. Formaalse ja mitteformaalse õppe seotuse osas on läbimõeldus ja koostöö hea, kuid tekib küsimus, miks see rakendunud pole. Ühe põhjusena toodi välja mitteformaalse õppe ebavõrdne kättesaadavus, lisaks ebavõrdne tugi õppurile kas sotsiaal-majanduslike või muude probleemide ilmnemisel. Nõustamisteenust peaks saama rakendada nii riiklikul kui ka omavalitsuse tasandil, et igat õpilast märgataks ja aidataks järele, kui ta seda vajab. 

Õpetajate Ühenduste Koostöökoda tõi veel välja, et muret teeb see, kust tuleb vajalik rahaline ja inimressurss, mis aitaks luua kohalikele omavalitsustele tugisüsteemi ning leida õpilased, kes vajavad abi. HTM nõustus, et muudatuse elluviimiseks on vajalik tagada süsteemne tugi noortele, kes põhikooli lõpetamise järel edasi ei õpi. Vajalik on ka tegevuste süsteemsus ning selged ülesanded ja vastutusalad. Eesti Kutseõppe Edendamise Ühing hindas õppimiskohustuse pikendamist vajalikuks sammuks, mille näol on tegemist suurte sisuliste tööprotsesside muudatustega nii kutsekoolides kui ka gümnaasiumides. 

Eesti Lastevanemate Liidu hinnangul tuleks suunata vanemaid ja kooli rohkem dialoogi. Vanemad soovivad rohkem koostööd teha ning eelnõu võiks sellele kaasa aidata. Haridus‑ ja Teadusministeeriumi esindaja selgitas, et vanema koostöö kooliga on eelnõus [sätestatud] uut moodi. Näiteks eelnõu kohaselt antakse lapsevanemale või eestkostjale võimalus vajadusel ka ise algatada arengut toetav vestlus.

Eesti Koolipsühholoogide Ühing tundis muret põhikoolist väljalangevate õpilaste pärast. Nad leiavad, et probleem algab kaugemalt, sest juba lasteaiast kooli minevatel lastel puudub koolivalmidus, mida näitab asjaolu, et lapsed ei soovi kooli minna. Lisaks on puudus tugispetsialistidest ja olemasolevad tugispetsialistid on ülekoormatud. Suur tugi on noorte heaolu spetsialistidest, kes saavad väljaspool kooli noortele läheneda ning kaardistada, miks noor ei soovi koolis käia.

Haridus‑ ja Teadusministeerium oma 24. septembri 2024. aasta kirjalikus vastuses selgitas, et antud eelnõuga on fookus sihitud väga kindlasse punkti ehk siis põhiharidusjärgse õpitee jätkumise võimaldamisele. Eesti Linnade ja Valdade Liit selgitas komisjoni 14. oktoobri istungil, miks nad on jätnud eelnõu kooskõlastamata. Nad märkisid, et eelnõu eel ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, puudub mõjuanalüüs selle kohta, millised kohustused omavalitsusüksustele lisanduvad, ei ole hinnatud kohalikele omavalitsustele kaasneva töökoormuse suurenemist ning tõstatub küsimus, kuidas on võimalik olemasoleva rahalise ressursiga täiendavaid ülesandeid täita. 

Haridus‑ ja Teadusministeerium selgitas istungil, et nad on analüüsinud, kuidas ja milline koormus millistele maakondadele tekkida võiks. Enamik maakondades oleks vaja üles otsida kuni 18 õppijat ning tegeleda nende õpitee organiseerimisega täiendava toe najal. Kõige kriitilisemaks nimetati Tallinna, kus on vaja üles leida umbes 250 mitte edasi õppijat. Õppimiskohustuse tekkimisega on suur tõenäosus, et kahaneb kadunud õppurite arv. Haridusministeerium tõi välja, et tänase seisuga kaob põhiharidusele järgneval esimesel õppeaastal koolist 1200–1500 noort. 

Haridusministeerium oma 24. septembri 2024. aasta kirjalikus vastuses selgitas, et kohaliku omavalitsuse tasandil ei tule ülesandeid juurde, vaid juba olemasolevad ülesanded täpsustuvad. Vajalik on tänaseid ülesandeid integreerida ja siduda olemasolevad teenused paremini erinevate eesmärkidega, mis tähendab koolist väljalangevuse ennetamist ja NEET-noore staatuse [saamise] ennetamist. Seejuures on kohalike omavalitsuste toetamine nii seire kui ka rakendusliku toe kaudu rahalises mõttes tagatud ja see jätkub, sõltumata Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest.

12. novembri istungil keskenduti võimalike komisjonipoolsete muudatusettepanekute tutvustamisele. Lisaks tutvustas Haridus‑ ja Teadusministeeriumi esindaja ministeeriumi seisukohta õiguskantsleri 16. septembri pöördumise kohta ning Haridus‑ ja Teadusministeeriumi edasist plaani õiguskantsleri tõstatatud probleemi lahendamiseks. Nimelt pöördus õiguskantsler Haridus‑ ja Teadusministeeriumi poole seadusega kehtestatud gümnaasiumist väljaarvamise tingimuste kohta selgituse saamiseks. Põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse kohaselt tuleb õpilane koolist välja arvata juhul, kui ta rikub korduvalt kodukorda, välja arvatud koolikohustuslik õpilane. Õiguskantsler leiab, et sellega on antud koolile üsna vabad käed otsustada, mille alusel võib õpilase koolist välja arvata, ja see otsustusõigus on seda avaram, et kooli kodukorra kehtestab kool ise. Nimelt näeb PGS ette, et gümnaasiumi kodukorras võib sätestada täiendavad alused gümnaasiumist väljaarvamiseks. Õiguskantsleri pöördumises on märgitud, et keeruline on leida põhjendust, miks gümnaasiumidele on selline õigus antud.

18. novembri komisjoni istungil toimus veel arutelu HTM-i esindajatega, kes andsid selgituse ühe punkti kohta, mis vajas täiendavat selgitust. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta on viis ja need on kõik kultuurikomisjoni [ette pandud]. 

Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud on järgmised. Kultuurikomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 20. novembril ja eelnõu teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, siis on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda selle aasta 4. detsembril ning viia läbi eelnõu lõpphääletus.

Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eelnõuga piiratakse täiskasvanute tasuta korduvõpet kutseõppe tasemeõppes sarnaselt kõrgharidusõppega. Näiteks ei saa inimene enam tasuta õppida, kui ta juba on vastu võetud tasuta kutseõppe- või kõrgharidusõppe kohale või on eelneva viie aasta jooksul lõpetanud tasuta kutseõppe. Sellest lähtuvalt küsin, kas see tähendab seda, et kui noor inimene või täiskasvanud inimene on välja valinud endale kutse[õppe eriala] ja otsustab poole aasta jooksul peale selle valiku tegemist, saades kogemuse [sellest kutsest], vahetada oma [eriala], siis seda ei ole rohkem võimalik teha. Ehk mis on need eeldused, millele ta peab vastama, või kohustused ja kuidas see asi toimiks?

Põhimõte on selles, et ei saa astuda kahte [õppeasutusse] tasuta õppele, kõrgkooli ja kutseõppeasutusse. Täna on see paraku võimalik, aga tulevikus mitte. Ja pärast seda, kui inimene on kõrgkooli lõpetanud, pole tal kümne aasta jooksul võimalik kutseharidussüsteemis tasuta kohale saada. Ja kui ta on kutse[hariduses] omandanud mingi kutse, siis see tähendab seda, et tal pole õigust tasuta õppele saada viie aasta jooksul. (Lauri Laats räägib saalist.) Eriala vahetamine on ikka võimalik.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Õppimiskohustuse kehtestamine. Te tõite oma ettekandes välja haridustöötajate liidu seisukoha. Tegelikult see, et need 1200–1500 õppurit ikkagi oleks süsteemis, mis on Eestile kindlasti oluline, nõuab lisaraha. Ehk tegelikult tuleb sellega kaasa täiendavaid ülesandeid. Samal ajal ma sain aru ettekandest, et eelnõu väljatöötajad ütlesid väga selgelt, et selle ülesande saab [täita] olemasolevate vahenditega. On väike ebakõla. Ma loen sellest eelnõust, et mingeid täiendavaid vahendeid ette ei nähta, samal ajal me teame haridusleppe kontekstist, et omavalitsused ei suuda tänaste kohustustegagi [toime] tulla. Kuidas te seda kommenteerite?

Ma ei tea, kas ma leian need arvud üles, aga tegelikult selle eelnõuga on ette nähtud ka täiendavad rahalised vahendid. Ühesõnaga, ka täna on kohalike omavalitsuste ülesanne seirata õppimiskohustuse täitmist, see pole mitte midagi uut. Ja väga oluline kohaliku omavalitsuse ülesanne on [teha] ka pidevalt koostööd kooliga, et sekkuda olukordadesse, kus õppimiskohustust ei täideta. Samamoodi on ka NEET-noortega, kelle jaoks täna raha tuleb ja kellega kohalikud omavalitsused tegelevad. Paraku see nii on.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mul on sama küsimus. See ikkagi ju nõuab lisavahendeid, kui me asendame tänase koolikohustuse 17. aastani õppimiskohustusega 18. aastani ehk tekitame ühe aasta juurde. Ja tegemist on peamiselt nende õppuritega, kellel on mingeid probleeme. Te kirjeldasite, et neid tuleb mööda Tallinna taga ajada, ja nii edasi. Need on noored, kes vajavad kas individuaalset lähenemist, tugipersonali või mingeid alternatiivseid meetodeid. Ja see kõik kindlasti nõuab vahendeid. Mille arvelt või kuidas seda tehakse? Meil ju praegu osa koole … Eilsest on selline näide, et kutsekool, kus on erivajadustega õpilased, tahetakse kinni panna. Milleks seda tehakse? Tegelikult jääb see arusaamatuks, rääkimata sellest, kus need vahendid on kirjeldatud.

Täpsustage oma küsimust. Milleks konkreetsed vahendid? Ma katsun selle koha üles leida, siis ma saan teile täpsemini vastata. (Hääl saalist.) Täiendav aasta? (Hääl saalist.) Jaa, selleks on rahalised vahendid olemas. Jah. Aga mul ei ole konkreetseid numbreid praegu. Ma väga vabandan. Viimane kord seda nagu … Jah, palun!

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! No riigieelarves seda raha küll [ei ole], sellist rida ei ole olemas. Kui te selle leiate, siis öelge rahanduskomisjonile ka, kus see rida on, kus see [lisa]aasta jaoks raha on. Aga ma küsin. Sa vastasid, et kui ma kutsehariduse olen [omandanud], siis ma kõrgkooli tasuta koha peale [õppima minna] ei saa. Kas sa eksisid sellega või on tõesti sotsiaaldemokraadid seisukohal, et kutsehariduse [omandanud inimene], kui ta on saanud gümnaasiumihariduse, enam ei saa tasuta kõrgharidust?

Ma ei saa aru küsimusest.

Sa väljendasid seda enne, kui sinult küsiti. Sa ütlesid, et kui [inimene omandab] kutsehariduse tasuta koha peal, siis edasi õppima, kõrgharidust omandama tasuta minna ei saa. Siiamaani on seda ikka saanud. See on loogiline. Kutsehariduses tavaliselt saadakse koos kutsega ka gümnaasiumiharidus ja edukamad lähevad siis edasi kõrgkooli. Kas nüüd on nii, et pärast kutseharidust enam kõrgkooli [minna] ei saa?

Pärast kutseharidusest saab küll kõrgkooli [minna].

Aa, saab. Lihtsalt eksisid siis. Okei.

Ja tasuta kohale.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! See seaduseelnõu läheb natukene vastuollu ühe teise seaduseelnõuga, mis praegu ringleb komisjonis. Nimelt, osa Riigikogu liikmeid alustas seaduse muutmist, mis puudutab europarlamendi valimisi. Soovitakse tuua alla vanuse nõuet, et 16-aastaselt saaks valida ja 18-aastaselt saaks osaleda. Ja nüüd tuleb välja selline lugu, et kui tulevikus lugupeetud noor, 18-aastane inimene saab valituks europarlamenti, siis see seadus kohustab teda jätkama õpingutega. Kuidas te ette näete, mida see 18-aastane siis koolis ütleb? Et ma käin korraks europarlamendis ära, tulen tagasi ja jätkan õpinguid? Kuidagi on see asi natukene viltu. Või mis teie arvate?

No kuni 18. aastani on [õppimiskohustus]. Ja see on väga tore, et kui tal õpingud pooleli, siis ta tuleb tagasi ja õpib edasi. See on igati loogiline.

Margit Sutrop, palun! 

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kas ma saan õigesti aru, kui ma loen seadusest seda, et see piiramine käib ikkagi nii, nagu kõrgharidusseaduses [praegu] on, et samal tasemel ei saa uuesti õppida, kui viie aasta jooksul oled lõpetanud kutseõppe. See tähendab, et kutseõppesse ei saa tulla siis, kui sa oled kutseõppe lõpetanud, mitte siis, kui sa oled mingisuguse muu õppe lõpetanud. Tõesti, te ütlesite õigesti, et kui sa oled astunud ka näiteks kõrgharidusõppesse, siis sa ei saa samal ajal tasuta kutseharidust [omandada]. Kas ma saan sellest õigesti aru? 

Jah, nii see on.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh teile! Mind ikkagi huvitab see kulude pool. Ma vaatan, et tegelikult selle eelnõuga muudetakse ka ühistranspordiseadust. Me teame, et Euroopa Kohtu lahend ütleb selgelt, et vedajatele tuleb piletitulu tasuta sõitjate eest kompenseerida. Nüüd me ütleme, et me tasuta sõitjate hulka suurendame ühistranspordisüsteemis ehk anname tegelikult [rohkematele inimestele] – 17 eluaastalt liigub 18 eluaastale – õiguse sõita ühistranspordisüsteemis tasuta. Ja see eelnõu peaks jõustuma, kui ta seaduseks saab, 1. septembril 2025. aastal. Kas on ka arvestatud kaasuvalt [sellega, et suunata] rahalisi vahendeid ühistranspordisektorisse, kus, ma tean, on täna raha nagunii puudu. Lahenduseta on jätkuvalt Euroopa Kohtu lahendist [tulenev probleem], kuidas vedajatele tasuda piletitulu, kuna õigusnorm seda käsib. Kas neid rahalisi vahendeid on siis arvestatud?

Aitäh küsimuse eest! Aga seda me selle eelnõu raames küll komisjonis ei arutanud.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Räägiks nüüd ikka hästi rahulikult ja [teeks asja] puust ja punaseks, et Riigikogu liikmed saaksid aru, milline see süsteem on. Kas mul on õigus tasuta kutseharidusele ja kas mul on õigus tasuta kõrgharidusele? [Kui pikk] vahe peab olema, mitu aastat peab vahet olema? Kui mul on noore inimesena õigus nii tasuta kõrgharidusele kui ka tasuta kutseharidusele, mis tähtsust siis sellel on, millal ma õpin. Võib-olla ma olen nii andekas, et ma suudan kahte korraga teha. Või pean ma siis kümme aastat ootama? Kuidas siis ikkagi on? Kui ma [omandan] kutsehariduse, kas ma saan järgmisel aastal minna kõrgkooli? Kui ma olen kõrghariduse saanud, siis kas ma saan kümne aasta pärast uuesti tasuta kõrgharidust või ma saan kümne aasta pärast uuesti tasuta kutseharidust? Praegu tekib olukord, et kui noor inimene on andekas ja tahab korraga saada kutseharidust ja kõrgharidust, siis ta seda ei saa. Aga mingi tsükli [möödudes] tal tegelikult on õigus ikka [uuesti tasuta haridust] saada.

Tegelikult on nii, et kui sa oled andekas ja lõpetad kutsekooli, siis sa loomulikult saad minna kõrgharidust omandama, ja kui sa saad kõrg[kooli] sisse, saad tasuta kohale. Loomulikult on see võimalik. Ja teine asi, mida ma juba seletasin, [on see,] et kui sa astud korraga nii kutse[kooli] tasuta koha peale kui ka kõrg[kooli] tasuta koha peale, siis sa mõlemas ei saa riigi raha eest käia. (Aivar Kokk kohapealt: "Mul on ju õigus mõlemas tasuta [õpet] saada. Miks see mingi ajapiirang seal on?") No eelnõu kohaselt ei ole enam võimalik. (Aivar Kokk kohapealt: "Ma [omandan] kutsehariduse …") 

Nii, aitäh! 

Kui sa [omandad] kutsehariduse, siis loomulikult on võimalik ülikooli minna, kui sa oled seal ka keskhariduse omandanud.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh ettekandjale! Avan läbirääkimised. Esimesena palun Vadim Belobrovtsev.

Ega ma pikalt ei räägi. Eesti Keskerakonna fraktsioon seda eelnõu ei toeta ja seda mitmel põhjusel. Esiteks paistab, et selle sammuga, õppimiskohustuse pikendamisega üritab valitsus, Haridus- ja Teadusministeerium kohalike omavalitsuste kaudu lahendada riikliku tasandi probleeme, milles tegelikult pole midagi uut. Me näeme seda siin Riigikogus pidevalt. Aga sellist lähenemist me toetada ei saa. 

On arusaadav, et on olemas hulk noori, kes ei leia ennast pärast põhikooli, ja nendega tuleb tegeleda. Ning on olemas ametikoolid, kus on täitmata kohad. Loogiliselt võiks neid kahte omavahel liita. Aga sellel on kohe mitu probleemi. Esiteks tekib hulk õppimismotivatsioonita noori, keda saadetakse õppima, ja lõpptulemus võib sellel sammul olla päris kurb. Teiseks, selline strateegia eeldab suuremat panust kohalikelt omavalitsustelt, kes tegelevad noortega ja nende probleemidega, kaasa arvatud õppimisprotsessis. Ning suurem panus tähendab suuremat ressurssi, kaasa arvatud rahalist [ressurssi]. 

Sellest on eelnõus juttu küll, aga see ei ole kaugeltki veenev ega ühemõtteline. Nimelt loeme seletuskirjast välja, et pikema õppimiskohustuse rakendamiseks kavandatakse vahendid [saada] valdavas osas Euroopa Sotsiaalfondist ehk ESF+-st, kokku circa 4 miljoni euro ulatuses, isegi natukene rohkem, ning kohalikele omavalitsustele muudatustega kulusid otseselt ei kaasne. Aga juba järgmine seletuskirja lause kõlab nii, et kohalikud omavalitsused saavad taotleda toetust Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi meetmest, mille eesmärk on suurendada mittetöötavate noorte, vanusevahemikus 16–29 aastat noorte tööalast konkurentsivõimet ja nad tööle aidata või haridussüsteemi lõimida. Kas sellega siis kulusid ei kaasne või ikkagi on vaja taotleda raha, lootes, et kõik taotlused ka rahuldatakse? Ja kui eurotoetuste periood ära lõpeb, kas on siiski võimalik raha jätkuvalt riigilt taotleda ja ka saada?

Teiseks on kõnekas asjaolu, et Eesti Linnade ja Valdade Liit jättis eelnõu kooskõlastamata, sest sellega soovitakse sisse viia muudatusi, mis ei ole kooskõlas eelnõu eesmärgiga. Lisaks puudub mõjuanalüüs, millised kohustused, sealhulgas rahalised [kohustused], seoses õppimiskohustuse sisu muutmisega omavalitsustele lisanduvad. Esitatud mõjuhinnang on ELVL-i arvates liialt üldine, puudub statistika, sealhulgas [statistika] omavalitsuste lõikes. Samuti puudub ülevaade, kui palju on vajalik palgata täiendavalt tugispetsialiste ja sotsiaalvaldkonna töötajaid õppimiskohustusest eemale hoidvate noortega tegelemiseks. Kuidas on võimalik olemasoleva rahalise ressursiga täiendavaid ülesandeid täita, sest omavalitsuste koormus [õppimis]kohustust mittetäitvate õppurite sihtrühma kasvades suureneb? 

Samuti ei ole hinnatud kohalikule omavalitsusele kaasneva töökoormuse suurenemist. Eelkõige käib jutt õpetajate puudusest. Kohalikul omavalitsusel tuleb tuvastada noored, kes õppimiskohustust ei täida, uurida selle põhjuseid ning leida sobivad lahendused. Kui kooli rakendatav tugi ei ole piisav, tuleb koolil pöörduda samuti kohaliku omavalitsuse poole. Ja tekkiva kohustuse tõttu tuvastada noored, kes ei täida õppimiskohustust, suureneb omavalitsuste halduskoormus ja bürokraatia. Lisaks on olemas konkreetne mõju kohalikule koolivõrgule ja gümnaasiumihariduse korraldamisele. Tekib vajadus lisaklasside ning uute kooliruumide järele, mis eeldab investeeringuid. Tekib lisakoormus õpetajatele, kellel see koormus on ka praegu väga suur. Lisaks tekib küsimus, kuidas katta kulud, mida läheb vaja õppimiskohustusega laste ühistranspordi kulude katmiseks, kuna [kulusid] tekib omavalitsustele juurde. 

Ühesõnaga, antud temaatika vajaks põhjalikumaid analüüse, mida siiamaani tehtud pole. Eelnõul puudub nii rahaline kui ka mõjuanalüüs, eelkõige selles osas, mida selle rakendamine KOV-idele tähendab, sest kohalike omavalitsuste tulubaasi riik ei tõsta, kuid KOV-ide kulubaas tõuseb igal aastal. Ja Keskerakond teebki ettepaneku selle eelnõu [teine lugemine] katkestada. Aitäh!

Aitäh! Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! Kõik sõbrad hariduses! Tegemist on väga olulise eelnõuga, mis on ka koalitsioonileppes kirjas: tegeldakse sellise asjaga nagu koolikohustuse ea või siis pikkuse muutmisega. Tekib õppimiskohustus, mis algab seitsmendast eluaastast ja kestab kuni 18-aastaseks saamiseni. Õppimiskohustuse ea tõstmine tähendab kohustust jätkata õpinguid ka pärast põhihariduse omandamist. Praegu kehtib koolikohustus kuni põhihariduse omandamiseni või 17. eluaastani. 

Mis siin tegelikult muutub? Võib-olla läheks see natukene selgemaks, kui me toome välja need kõige olulisemad muutused ja vajaduse, miks seda üldse tehakse. Seletuskiri on päris ulatuslikult koostatud ja räägib päris hästi probleemidest, võiks öelda nii. [Tuuakse] üks päris šokeeriv arv, mida kindlasti kõigil rahvasaadikutel, kes haridusest huvituvad, on hea teada. Tuuakse hea põhjus, mispärast meil seda kõike vaja on. Sellepärast [on vaja], et töökohad nõuavad järjest rohkem inimestelt üldpädevusi ja haridust. 

Me oleme 2035. aastaks kokku leppinud, et 90%-l meie 20–24-aastastest peaks olema vähemalt keskharidus. 2022. aastal oli see number 83 ja see on võrreldes eelmise kahe aastaga tegelikult vähenenud. See tähendab, et meil on pigem selline tendents, et noorte haridustase [alaneb]. Üks arv, mis kindlasti kõigile hästi meelde jääb, [on see, et] meil on iga viies noor ilma keskhariduse või kutsekvalifikatsioonita. See on see inimene, kes läheb tööturule ja ei ole tegelikult mitte millekski, eriti rasketeks ülesanneteks ette valmistatud. 

Ja siin on päris hea analüüs. Siin tuuakse välja meeletu hulk võimalikke põhjuseid. Selge on see, et selle peamine põhjus ei ole see, et õppimiskohustus on ainult kuni 17. aastani. Seal tuuakse välja väga suur hulk erinevaid koolist väljalangemise põhjuseid. Muuseas, [väljalangemus] suureneb ka tüdrukute hulgas. Teaduskirjandusele viidates öeldakse, et need põhjused on seotud individuaalsete eripäradega, perega, kooliga, kogukonnaga või sõprade ja eakaaslastega. 

Ma soovitan lugeda analüüsi seletuskirja leheküljel neli. See tegelikult tekitab, ütleme, külmavärinaid, sest on selge, et isegi kui me ühe meetme võtame, teeme kutseõppe paindlikumaks, võimaldame rohkem huvitavaid õppekavasid, siis me ei lahenda kõiki probleeme, mis on siin toodud: õpioskuste ja -harjumuse puudumine, motivatsiooni puudumine, kooliväsimus, terviseprobleemid või kooliga seotud probleemid, [näiteks] akadeemiline ebaedu ja halvad suhted kaasõpilaste ja õpetajatega. See on tegelikult tohutu valdkond, millega peaks tegelema. 

Nüüd, mida selle meetmega proovitakse teha, on see, et need lapsed või noored ei läheks kaduma. Proovitakse teha üks lisa-aasta nendele, kes ei ole koolis hakkama saanud, muudetakse õppekavasid. Ma arvan, et see on asi, mille pärast Reformierakond [eelnõu] toetab ja leiab, et see on samm õiges suunas – muuta kutsehariduses need õppekavad, mida on pakutud põhikoolijärgselt, ütleme, eluga rohkem seotuks [ja selliseks, et oleks] võimalik neid õppida tõesti põhihariduse baasil. See suur töö on kindlasti väga palju väärt ja sellega tuleb tegelda. 

Kõige selle puhul, mis puudutab nii-öelda kellelegi vastutuse panemist, ma toon välja, et täpsustatakse riigi, kohaliku omavalitsuse ja lapsevanema vastutust. Siin ei ole ainult kohalik omavalitsus, vaid kõigile pannakse [kohustus]. Millest ma natukene puudust tunnen, on see, et kuna me oleme haridusstrateegias kokku leppinud, et meil on ennast juhtiv õppija, siis mis see õppija vastutus on. Kõik teised peavad teda natuke nagu aitama ja kamandama. Aga noh, see on üks selline paradigmaküsimus lihtsalt. 

Ja mis on nüüd tõesti tähtis … Vabandust! Paluks kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Lootus on, et tegelikult muutub sellega tööturu orientatsioon, et oleks rohkem selline kutseorientatsioon, mis oleks sobivam tööturule. Tänane olukord pole normaalne, et tööturule sisenevad noored, kellel ei ole mingit ettevalmistust. Aga see puudutab tegelikult ka neid, kes keskharidust omandavad. Ka neile luuakse nii-öelda paindlik õpivõimalus võtta näiteks mingisugust ühte kursust või moodulit kutsehariduses või kõrgkoolis, mis annaks selle võimaluse, et noored teaksid, mida nad teha tahavad. 

Inimväärikuse ja eneseusu küsimus on ilmselt üks selliseid asju, mis me peame taastama. Ja siin mina oma haridusfilosoofiliste uuringute põhjal ütleksin, et see on ka selles mõttes samm õiges suunas, et meil on praegu haridussüsteem viltu selles mõttes, et meil on põhihariduse järel loogiline minna gümnaasiumisse ja nende kohta, kes lähevad kutse[kooli], öeldakse, et nad ei ole akadeemiliselt sobilikud. Me peame seda muutma, saavutama sama olukorra nagu on Soomes või ka Saksamaal, kus peetakse päris loomulikuks seda, et peale põhiharidust on vastavalt sinu enda soovidele, võimetele ja oskustele kaks loogilist võimalust: kas minna kutse[kooli] või siis kõrghariduse suunas gümnaasiumi näol. 

Aga missugusel viisil me selle saavutame? Praegu pannakse suurim rõhk siin sellele, et vaadata, kas tal puudub keeleoskus, kas on mingisugused õpilüngad. Ma ise leian, et peaks olema suurem rõhk just [inimese] isiksusega seotud muredele, mille tõttu ta tegelikult hariduses ebaõnnestub, kaasa arvatud eneseusu puudumine. Väga paljud kutsekoolid ütlevad, et terve esimese aasta jooksul peavad nad tegelema põhikoolist tulnud noorte eneseusu taastamisega, [sisendades], et ka nemad on midagi väärt. See on asi, mis peaks ka põhikoolis ja karjäärinõustamises muutuma. Me peaksime looma [olukorra], kus erinevate võimekustega lapsi koheldakse võrdsena. 

Mis on selle riskid, ütleksin nii? Et meil ei ole pädevaid ja motiveeritud õpetajaid ega tugispetsialiste, mis on ka meie üldhariduskoolide risk, aga sellega me tegeleme, võttes vastu õpetajakoolitusse uusi inimesi ning suurendades tugispetsialistide vastuvõttu. Loodame, et see läheb paremaks. Et meil ei lähe korda anda noortele pädevusi, mida neil vaja oleks õppimiskohustuse täitmiseks – see on suur risk muidugi, aga me peame sellega tegelema. Et me ei suuda luua atraktiivseid õppekavu – jällegi halb, aga peame sellega tegelema. Ja üks lisanduv õppeaasta võib olla liiga kallis – see on nüüd rahaline risk. 

Tegelikult on eelnõu sisse kirjutatud, et peamine raskus hakkab aastast 2029. Nende asjadega ei saa ka riigi eelarvestrateegia veel olla tegelenud. See [kulu], mis sinna juurde tuleb, kindlasti ei ole kaetav ainult ESF+-i vahenditest, mis on 4 miljonit. Ettevalmistava õppe rakendamiseks [on vaja] 3 miljonit ja 9,7 miljonit [on vaja] kutseõppe neljanda aasta rakendamiseks – need rahalised vahendid tuleb leida. 

Aga ma lõpetuseks ütleksin, et väga huvitavalt on siin – esimest korda ma näen seda – välja arvutatud, et tegelikult, kui me keskmise põhiharidusega inimese suudaksime viia keskhariduseni, siis see rahaline tulu oleks 98 000 eurot inimese kohta.

Teie aeg!

Ma arvan, et tegelikult on see tulu palju suurem. See on tõesti mu viimane lause. Me hoiame kokku sotsiaalabi, tervise- ja politsei kuludelt, võib-olla isegi vangla[kuludelt] ja kõigelt muult, sest me teame, et suur osa probleemsest käitumisest tuleb sellest, et inimesed ei ole võimelised tööturule sisenema ja seal hakkama saama. Nii et siin on väga suur kompleks asju, mis tuleb läbi mõelda …

Aitäh!

… ja nendega [tuleb] tegelda. Aga ma loodan, et see on samm õiges suunas, ja Reformierakond palub [eelnõu] toetada. Aitäh teile!

Järgmisena Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kahtlemata loodab ka erakond Isamaa, et see on samm õiges suunas, aga tegelikult peaks seda lootust kinnitama konkreetne eelnõu oma sisuga, oma metoodikaga, oma eelarvenumbritega ja ka sellega, kuidas erinevate huvigruppidega läbirääkimine on edenenud ja millised on nende arvamused. Paraku huvigruppide arvamused on suhteliselt negatiivsed. Nüüd on küsimus, kas [muudatustest] on vähe räägitud või on räägitud nendest selliselt, et ei ole päris eesmärgist aru saadud. 

Kahtlemata on Eesti haridussüsteem kogu taasiseseisvumise perioodil erinevates astmetes arenenud. Väga positiivselt arenenud, selles ei ole kahtlust. Aga ometi on meile murettekitav see, et iga kord, kui me räägime kohalikust omavalitsusest ja tema panusest, olgu see siis kas või konkreetne haridustemaatika või noorte vaimse tervise temaatika, siis tihti leiab [muudatus] rahastuse mingis uues faasis Euroopa toetus[vahenditest]. Siis läheb mingi aeg mööda – on käivitusperiood üks, kaks, kolm aastat – ja siis juhtub lihtsalt see, et raha saab otsa ja enam ei ole võimalik raha taotleda, sellepärast et Euroopa Liidu toetusvahendid on ka [otsas]. Ja siis tulevad omavalitsusjuhid kokku ja [ütlevad] riigile, et nad lükkasid selle hea algatuse käima ja tahaks sellega edasi liikuda. Ilmselgelt vajadused kasvavad. Kui probleemiga hakatakse tegelema, siis ilmneb ka täiendav vajadus. Pöördutakse riigi poole ja riik ütleb, et aga vabandust, me andsime teile stardiraha, nüüd te peate sellega ise edasi tegelema. 

Ma arvan, et sellest on saanud selline omavalitsuste eemaletõukamise sündroom. Kui tulubaasi lisatulu ette ei nähta, siis selliste projektipõhiste tegevustega tegeleda lihtsalt ei ole võimalik, sellepärast et selle all kannatavad muud teenused. Kui neidki ei ole võimalik ära katta, siis kuidas on võimalik võtta juurde lisakohustusi. 

Ja noh, olgem ausad, deklaratiivselt on kahtlemata õppimiskohustuse kehtestamine õige. Ja kui me räägime, et seeläbi on võimalik ühiskonnas sotsiaal-majanduslikku tulu tekitada, ettevõtetele kvalifitseeritud tööjõudu pakkuda ja tegelikult inimeste elujärge parandada, siis kuidas saab selle vastu üldse olla. See on täiesti iseenesestmõistetav suund. Aga Isamaa on mures selle pärast, et me iga päev tegeleme aina vähem selle kõige olulisema lüliga ehk perekonnaga. Pere toetus laste arengus on vältimatu. Seda on kahtlemata võimalik toestada avaliku rahaga erinevates etappides, erinevates koolisüsteemides, aga seda ei saa asendada. Kui see viga on tehtud, siis hiljem selle vea kinnimaksmine on kohutavalt kallis ja ei pruugigi tegelikult head tulemust anda. See on kahetsusväärne suund, sest me tegelikult näeme, et ühiskondlikult on võimalik tehtud vigu varakult heastada, kuid projektipõhiselt tegelikult sageli ei ole [see võimalik]. 

Ja see ebakõla hetkeolukorra ja eesmärgi vahel, mida me aastate pärast soovime saavutada, seisneb tegelikult selles. Me iga päev räägime haridusleppest, me räägime sellest, et omavalitsustel vahendeid napib, me räägime koolivõrgust, selle ümberkujundamisest. Sageli räägime sellest, et omavalitsustel ei jää muud üle, kui väikesi algkool-lasteaedu, mis on neljaklassilised, hakata sulgema, selleks et kuidagi hoida elus suuremat kogukonna põhikooli või veel alles jäänud gümnaasiumi. Mingil hetkel peab riik koos omavalitsustega neid valusaid otsuseid kaaluma, läbi analüüsima. Tundub, et see on nagu paratamatu. Aga samal ajal kerkib üles Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli problemaatika, kus on valdavalt haridusliku erivajadusega lapsed, et neile anda kutse ja oskused.

Ma palun lisaaega kaks minutit. 

Kaks minutit lisaks.

Ja samal ajal me räägime õppimiskohustuse kehtestamisest. Siin on mingi täielik ebakõla. Ja jällegi, suured ideed ja üllad eesmärgid ning reaalsus ei saa omavahel kokku. Mina isiklikult ei ole saanud minna detailidesse sellesama Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli kontekstis enam, kui olen küsinud ministri käest infotunnis selgitusi. Aga kui kuulata osapoolt kohapealt, siis nad väga selgelt ütlevad, et kooli säilimine ei ole kinni sadades tuhandetes, vaid kümnetes tuhandetes eurodes. Ja siis me samal ajal räägime, et me saame Euroopa fondidest 4 miljonit eurot, et süsteemi paremaks teha. 

Midagi on väga valesti! Lihtne on alati kritiseerida ja eks see opositsiooni töö ole. Kindlasti on väga paljud ametnikud ja haridustegelased pingutanud, et see olukord läheks paremaks, aga mulle tundub, et hetkel me [teeme neid muudatusi] jällegi natuke ülejala – just nimelt see kulude pool. Iga selline muudatus peab olema täpselt läbi analüüsitud ja sellele kate antud, sest vastasel juhul on [tegemist] tühilasuga ja iga tühilask tekitab riigi suhtes ebausaldusväärsust. Seda me ei soovi grammivõrdki. Lõpuks see õõnestab ka meie haridussüsteemi, seal töötavaid inimesi ja meie riigi tulevikku tervikuna. Nii et keeruline on hetkel seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mul oli hea meel kuulda seda, et [eelnõuga] ollakse õigel teel, aga mul on tunne, et on astutud vale jalaga. Nii nagu hommikuti astutakse vahest voodist välja vale jalaga. 

Ma loen seaduseelnõu seletuskirja ning püüan teile vaikselt ja aeglaselt siit ette lugeda: "Õppimiskohustuse ea tõstmine tähendab kohustust jätkata õpinguid ka pärast põhihariduse omandamist." Sõbrakesed! Eesti Vabariigis kehtib väga selge seadus: [seal on] põhiharidus, ei ole gümnaasiumiharidus. Siiamaani oli kirjas, et kui ma põhihariduse kätte saan, siis on adieu, good bye, on ju? Aga mida te nüüd muudate? Muudate seda, et kus kohapeal ma käin. Gümnaasiumisse ma ei saa, kui mu õppeedukus on nii halb. Kuhu ma siis lähen? Kutseharidust tegema üks aasta või kaks aastat? Jätan pooleli? Ma pean olema eriti andekas, kui ma lähen kutseharidust [omandama], sest ma pean seal kõrval enamikul erialadel ka gümnaasiumihariduse saama. 

Minul on tunne, et see koer on maetud hoopis teise kohta. Mingil hetkel, kui sotsid haridust juhtisid, tehti lihtsad ja kiired otsused, hakati järjest kutsekoole kinni panema. Nüüd nimetame neid ametikoolideks. Kodulähedased ametikoolid pandi kinni isegi siis, kui seal olid Euroopa rahad peal. Nagu Põltsamaa külje all tehti. Kui õppebaas oli juba remonditud ja 20 miljonit eurot oli [eraldatud], et ka ühiselamud valmis saada, siis otsustati, et [pannakse] pood kinni, õpetajad saadetakse laiali ja lapsed vaadaku ise, kuidas nad hakkama saavad. 

Ja nüüd me räägime, et lapsed ei taha koolis käia. Vanematel ei ole raha lapsi saata kuhugile, sest tänane valitsus on ju viinud Eesti inimesed vaesuse servale. Maal elavad ja töötavad inimesed ei saa sellist palka, nagu me siin saalis saame. Nad saavad kordades vähem palka. Ligi 75% meie inimestest saavad alla keskmise palka, on ju? Ja siis me räägime kohustusest. Mul oleks hea meel, kui oleks siin seaduses kirjas "kohustuslik keskharidus". Ma toetaksin sõna otseses mõttes kahe käega seda, et meie lastele antaks [keskharidus]. 

Aga ma tean, et siin saalis on haridus- ja tervishoiu[valdkonna] inimesed. Ma tahan kiita komisjoni esimeest. Ega see ei ole lihtne eelnõu. Siia on palju muudatusi tehtud. Aga asjasse tuleks süveneda sellel moel, et mitte ministeeriumiametnikud ei kirjuta [eelnõusid vastuvõtmiseks], vaid teie, kes te olete praktikud sellel teemal, peaksite seda asja süviti vaatama. Kui ma võtan lahti [protokolli, kus on komisjoni] kutsutute laused, siis siin ei ole mitte ühtegi positiivset asja selle eelnõu kohta. Siin on räägitud, mida peaks tegema. Aga kui ma loen seda eelnõu, siis ma ei näe nendes punktides seda kohta, kus oleks pakutud ükskõik kellele, kes on küsinud, lahendusi, mingisugustki varianti.

Eesti Haridustöötajate Liit tõi välja murekoha, et ega õpilaste toetamisega kaasnevad ootused ja tegevused ei pane õpetajatele lisakohustusi. Õpetajate Ühenduste Koostöökoda leidis, et õppimiskohustus ja selle pikendamine tervikuna on võimalik vaid siis, kui tegevused on süsteemsed. Kus need asjad on siia juurde kirjutatud? Eesti Lastevanemate Liidu hinnangul tuleks suunata vanemaid ja kooli rohkem dialoogi. Vanemad soovivad rohkem koostööd teha ning eelnõu võiks sellele kaasa aidata. Kus rea peal see on, et kaasa aidata? Eesti Koolipsühholoogide Ühing tundis muret põhikoolist väljalangevate õpilaste pärast. Nad leiavad, et probleem algab kaugemalt, sest juba lasteaiast kooli minevatel lastel puudub koolivalmidus, mida näitab asjaolu, et lapsed ei soovi kooli minna. 

Kuigi ma julgen küll öelda, et … Palun kolm minutit!

Kolm minutit lisaks. 

Eestis Vabariigi alusharidus on maailma tipptasemel. Sõna otseses mõttes maailma tipptase! Ka Soomega võrreldes, kellel on mina arvates Euroopa kõige parem haridussüsteem, on alusharidus meil parem. Ülejäänud haridus on teel, et Soomele järgi jõuda, tänu riigigümnaasiumidele, Euroopa Liidu vahenditele ja kõigele muule, mis meil siin tehtud on. Aga kutseharidusega ja kõrgharidusega on raskusi lihtsal põhjusel, et Eesti riik on lasknud teha erialasid seinast seina. Ma kuulan iga aasta ühe eriala eksamineerijaid ja mõtlen, mida küll selle raha eest õpetatakse meie haritud inimestele, sest enamus, kes käivad seal, on juba ühe hariduse kätte saanud.  

Siin eelnõus võiks olla see, et inimene saab üks kord tasuta kutsehariduse ja üks kord tasuta kõrghariduse. Ei ole mingit viit või kümmet aastat, riik maksab üks kord. Aga ma vaidleks sellele vastu, et kui ma olen tõesti nii andekas, et ma käin kõrgkoolis ja suudan samal ajal ka kutsehariduse omandada, olen kõva poiss ja saan palju paremini hakkama … Enamus teist olete kõrghariduse saanud. Ma arvan, et arstiteaduskond on üks väheseid [erialasid], kus hariduse kätte saades pead sa juba oskama [olla arst], sest te teete nii palju praktikat. Mina tunnistan, et ma olen kõrgharidusega ehitusinsener, aga tegelikud oskused tulid selle pärast, et sel ajal olid Eesti üliõpilasmalevad. Seal sa tegid füüsiliselt seda tööd. Ja kui sa läksid ühel hetkel tööle, siis sa teadsid, et sa oskad kõiki neid asju teha. 

Aga kuhu me täna oleme jõudnud? Me lihtsalt kirjutame ilusa loo kokku, [et oleme] õigel teel, vale jalaga. Aga ma loodan, et komisjon … Selle eelnõuga ei saa enam suurt midagi teha, sest kindel on see, et koalitsiooni häältega [jõuab see] kolmandale lugemisele. Aga tõsiselt võiks vaadata seda, kus on raha võimalik kokku hoida. Siin on ainult üks kokkuhoiukoht, mis ma siit eelnõust välja loen – et jumala pärast täiskasvanud ei läheks kutseharidust õppima. See on ainuke koht, mis siia on kirjutatud. Võib-olla on neid veel, aga mina rohkem ei näinud. See on kõige rumalam asi, mis üldse olla saab. Tänase elutempo juures see, mis oli eile, ei ole enam täna. 

Ma vaatan siin kõnede pidajaidki – kui mitmed meil siin saalis lasevad AI-l [kõne] valmis kirjutada ja tulevad, loevad siin ruttu [teksti] maha? Kas kaks aastat tagasi oleks keegi seda osanud teha? Ei oleks osanud, ei olnud sellist võimalustki. Täna on see võimalus olemas. Ärge kirjutage kinni seda, et meie inimesed tahavad õppida. Andke neile see võimalus, andke see aus võimalus, et igaüks [saab] üks kord tasuta kutsehariduse ja üks kord kõrghariduse [omandada]. Järgmisel korral on ka võimalik õppida, aga siis tuleb ise taskust midagi välja käia. 

Teie aeg! Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised.

Eelnõu kohta on tehtud viis muudatusettepanekut. Alustame nende läbivaatamist. Esimese muudatusettepaneku on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni arvamus on arvestada seda täielikult. Teine muudatusettepanek on kultuurikomisjonilt, juhtivkomisjoni [ettepanek on seda] arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek on kultuurikomisjonilt, juhtivkomisjoni [ettepanek on seda] arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek on kultuurikomisjonilt, juhtivkomisjoni [ettepanek on seda] arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek on kultuurikomisjoni esitatud ja juhtivkomisjoni [ettepanek on seda] arvestada täielikult. 

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 447 teine lugemine lõpetada, kuid meile on laekunud ettepanek Eesti Keskerakonna fraktsioonilt eelnõu 447 teine lugemine katkestada. Alustame [hääletuse] ettevalmistamist.

Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) eelnõu 447 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Teise lugemise katkestamise poolt oli 10 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid oli 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Teine lugemine on lõpetatud. 

Läheme tänase 13. päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 463 teine lugemine. Ja ettekandjaks on rahanduskomisjoni liige Mart Võrklaev. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu esimene lugemine lõpetati 24. septembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks muudatusettepanekuid ei laekunud. Komisjon tegi arutelude tulemusel konsensuslikult kaks muudatust. Esimese muudatusettepanekuga jäetakse eelnõust välja äriühingu täiendava tulumaksukohustuse asendamine kohustusega tasuda 50%-lt teenustasult sotsiaalmaksu ettevõtluskonto kasutajalt teenuse ostmisel. Komisjoni muudatuse tulemusel väheneb eelnõu prognoositud negatiivne mõju eelarve laekumistele. Teise muudatusettepanekuga parandatakse puudused eelnõu tekstis ettevõtlustulumaksu andmekogu sätetes. Rahanduskomisjoni konsensuslik ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks täiskogu päevakorda 4. detsembril ja viia läbi lõpphääletus. Aitäh!

Teile on ka küsimus. Aivar Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Me peaksime ikkagi meie komisjoni kiitma. Äkki sa paari sõnaga räägid selle ära, kuidas konsensuslikult [otsustati] – see konsensus on meil viimasel ajal rahanduskomisjonis tekkinud, et Reformierakond toetab alati Isamaad – et see 40 000 läheb nüüd, on ju … Ja kuidas selle sotsiaalmaksuga on? Komisjoni esinaine tegi ettepaneku, et jätaks selle ära.

Aitäh! Peab tunnistama, et rahanduskomisjonis on meil tõesti hea koostöö viimasel ajal. 

Tulen nüüd täpsemalt eelnõu sisu juurde. Eelnõu näeb ette ettevõtluskontole kantud suuremale tulule kohalduva kõrgema maksumäära kaotamise. Kehtiva seaduse kohaselt, kui ettevõtluskontol ületas ettevõtlustulu 25 000 [euro piiri], siis seda maksustati 40%-lise tulumaksuga. Nüüd on see nullist kuni 40 000 euroni ühtlaselt 20%-lise maksumääraga [maksustatud]. Ja kui ettevõtluskonto omanik on liitunud teise sambaga, siis lisandub kas 2%, 4% või 6% tulumaksu teise samba sissemakseks. 

Ja nüüd see muudatus, mida me konsensuslikult arutasime. Valitsus tõi algul välja, et kui ettevõtluskonto omanik pakub teenust äriettevõttele … Praegu maksab ettevõte sellelt tulult 50% protsenti tulumaksu. Eelnõu muudatus[ettepanekute esitamise] käigus tegi Kultuuriministeerium ettepaneku, et selle võiks asendada 50%-lise sotsmaksuga, et tagada sotsiaalsed garantiid ka ettevõtluskonto omanikule. Kuid arutelude ja arvutuste tulemusel tundus, et see võib soosida seda, et töölepingute asemel hakatakse kasutama ettevõtluskontosid, mis tähendab väiksemat maksutulu riigile. 

Kokkuvõttes me tegime otsuse, et me seoses selle maksustamisega, mis puudutab ettevõtluskonto omaniku teenuse pakkumist ettevõtjale, hetkel eelnõus muudatusi ei tee ja seda sotsiaalmaksu teemat arutame vajadusel edasi. Sellel on ka märkimisväärne mõju riigieelarvele ehk [praegu] on see miinuspool väiksem.

Rohkem küsimusi teile ei ole. 

Aitäh! 

Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud kaks muudatusettepanekut ja läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Esimese muudatusettepaneku esitas rahanduskomisjon ja juhtivkomisjon [otsustas seda] arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek on esitatud rahanduskomisjoni poolt ja juhtivkomisjon [otsustas seda] arvestada täielikult. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 463 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Lähme edasi tänase 14. päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse ja kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 509 teine lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Tere õhtust, head kolleegid! Nii, oleme jõudnud 509 SE teise lugemise juurde. See on tulumaksuseaduse ja kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Lühidalt võiks iseloomustada seda eelnõu nii: see on maksuküüru kaotamise edasilükkamise [eelnõu] 2026. aasta algusesse. Lisaks tõstetakse mitmete maksuvabade hüvitiste piirmäärasid vastavalt inflatsioonimäärale. Uuendatakse lähetuse päevaraha, laeva ja lennuki meeskonna toitlustamise, vastuvõtukulude, reklaamkingituste, töötaja majutamise, töötaja tervise edendamiseks tehtavate kulutuste, mittetulundusühingute kingitud meenete ja isikliku auto kasutamise hüvitise määrasid. 

Komisjonis arutati eelnõu 12. ja 14. novembril. 12. novembril toimus arutelu huvigruppide ja turuosalistega, 14. novembril vaadati läbi muudatusettepanekud. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks laekus Riigikogust kokku [neli] muudatusettepanekut. Kristo Enn Vaga muudatusettepanek leidis toetust, Isamaa fraktsiooni kolm ettepanekut ei leidnud toetust. Juhtivkomisjon tegi ka eelnõus kaks muudatust. 

Kaasamise raames me saime pöördumised 14 turuosaliselt ja huvigrupilt. Istungile kutsuti need, kes soovisid [tulla]. Kõne all olid eelkõige tervise- ja spordikulude maksuvaba piirmäär, mis hetkel on 100 eurot kvartalis, aga eelnõu vastuvõtmisel ja jõustumisel 400 eurot aastas. Ehk kogu see 400 eurot saab kasutada ära kas või jaanuarikuus. Probleeme tekitas see, et kaubandus- ja tööstuskoda arvas, et see määr võiks olla 1000 eurot ja tööandjate keskliidu [soovitus oli] kuni 800 eurot aastas. Tuleva arvas, et selles määras võiks olla võimalik teha ka makseid vabatahtlikesse pensionifondidesse tööandja pensioniskeemi raames. 

Ja oli selline huvitav eelnõuga võib-olla mitte kokkupuutuv ettepanek: Toomas Lemming Ambla Metsaühistust arvas, et peaks muutma põllumaa ja metsamaa maksustamisrežiimi. Oli küll arusaadav, millest ta lähtus ettepaneku [tegemisel], aga see eelnõu tuuma ei puudutanud. 

Pikem arutelu tekkis veel selle üle, mis võiksid olla need tervishoiuteenused, mida võib 400-eurose maksuvaba määra sees hüvitada. Algul oli määratlus laiem, et põhimõtteliselt võiks hüvitada töötajatele peaaegu kõiki tervishoiuteenuseid, aga koos Sotsiaalministeeriumiga ikkagi kitsendati seda loetelu. Ja loetelusse jäid … (Lehitseb pabereid.) Proovin nüüd kiiresti üles leida. Kuidas ta nüüd siin jäi? No vot, näed, ei leiagi enam üles! Ahhaa! Ma loen selle lause ette: [hüvitatakse] kulutusi teenustele, mida osutab tervishoiuteenuse osutamise tegevusloaga isik hambaravi, taastusravi, psühholoogilise ravi, füsioteraapia või logopeedilise ravi raames, ja toitumisnõustamisteenusele, mida osutab kutsega toitumisnõustaja. 

Tekkis ka, ütleme, selline teadmine. Juttu oli massaažist, kas massaaž võiks olla nende teenuste nimekirjas ja kas füsioteraapia sisaldab massaaži. Sotsiaalministeeriumi esindaja ütles, et teatud tingimustel võib juba praegu tööandja massaaži oma töötajatele hüvitada, kui see sobitub konteksti. Need olid arutelu põhiteemad. 

Rahandusministeerium tõi [komisjoni] ettepanekud, mis puudutavad Kaitseliitu. Selle eelnõu tuum on see, et kui täna hüvitatakse Kaitseliidu liikmele isikliku auto kasutamise kulud, kaitseliitlased kasutavad ka oma suuremaid sõidukeid, siis nüüd see muutub nii, et isikliku mootorsõiduki kasutamise eest Kaitseliidu seaduse alusel makstavat hüvitist ei maksustata tulumaksuga. Samuti ei maksustata tervisetõendiga [seotud kulu] hüvitist tulumaksuga. 

Isamaa kolm ettepanekut. Esimene oli muidugi see, et maksuküüru kaotamine tuleks hoopis ära jätta. Siis sooviti teha tulumaksusoodustusi lapse ülalpidamise korral ja täiendav maksuvaba tulu abikaasa eest. 

Ahhaa! Ja Kristo Enn Vaga ettepanek oli mittetulundusühing Freedom Convoy lisamine Ukraina jaoks toetusi koguvate mittetulundusühingute nimekirja, millele kehtib maksuvaba režiim. 

Lõpuks otsustati teha konsensuslikud otsused. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 4. detsembril käesoleval aastal. See on minu poolt lühidalt kõik eelnõu sisust ja toimunud arutelust. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Hea komisjoni esinaine! Mul on mõned küsimused, jah. Toitumisnõustamine tuli täiesti ootamatult viimasel hetkel siia sisse. Kas sa oskad öelda, mitu koolitusfirmat Eesti Vabariigis on, kes [pakuvad] toitumisnõustamise koolitust? Me komisjonis püüdsime seda küsida, aga me ei saanud vastust ministeeriumist. See tuli sõna otseses mõttes, noh, keegi kellegi oma on. Mina lugesin välja, et üks inimene pakub sellist koolitust. Äkki on rohkem?

Jaa, Sotsiaalministeeriumi ettepanek see [tuli]. Ma ise küsisin ka seda Sotsiaalministeeriumi käest. Vist viienda klassi inimeseõpetuse õpikus on toidupüramiid ja füüsikaõpikus on energia jäävuse seadus. Kas tõesti on [vaja] toidunõustamist täiskasvanutele inimestele ja hüvitada seda maksuvabalt, kas see on tõesti probleem? Aga Sotsiaalministeerium jäi kindlalt enda [seisukoha] juurde, et meil on rasvumine nii suur probleem. Ei ole aidanud ei kooliaegne õpetamine ega tohutud investeeringud spordirajatistesse, inimesed toituvad ikkagi valesti ja ülekaal kahjustab nende tervist.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab tulumaksuseaduse § 61 lõikes 66 olevat nimekirja. Nii nagu te ka kenasti ütlesite, saab sinna nimekirja kantud juriidilistele isikutele seaduse kohaselt annetada maksuvabalt. Ma tean, et mitmed Ukrainat abistavad organisatsioonid on ka varem pöördunud palvega, et neid lisataks juriidiliste isikute nimekirja, kellele saab annetada maksuvabalt, aga seda ei ole komisjon pidanud võimalikuks või vajalikuks. Küsimus puudutab seda, millised on need kriteeriumid [nimekirja saamiseks]. Kas see on käibe pealt, kas see on mingisuguse summa pealt, mis on annetatud? Kuidas sinna nimekirja on võimalik saada? See ei saa ju olla emotsiooni pealt. Ukrainat abistavaid organisatsioone ja MTÜ-sid on mitmeid ja oleks väga kena, kui [Ukrainal] oleks võimalik suuremat abi saada selle kaudu, et neid abistavad asutused saaksid seda teha maksuvabalt.

See konkreetne otsus tehti Freedom Convoy MTÜ kohta seetõttu, et [ühingu] abikorraldajate tiim on tegutsenud sõja algusest saadik Rotary klubi kaudu ja põhimõtteliselt see, ma isegi ei oska öelda, kampaaniameeskond oma projektidega eraldus Rotary klubi egiidi alt. Nad pole sugugi uued tegijad. Nad on Ukraina sõja algusest saadik armeele annetanud üle 400 sõiduki ja üle 1200 drooni. Nad lihtsalt jätkavad nüüd omal käel. Sisuliselt sinna nimekirja kuulujate ringi ei laiendatud.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma pean nüüd küll siia tooma täpsustuse. Tegelikult see MTÜ proovis ka eelmine aasta saada [nimekirja] ja siis meil komisjonis seda nõusolekut ei olnud. Ma sain siis küll siin õue peal pahandada selle noormehe käest, kes selle ettepaneku tegi. See MTÜ on tegelikult üks 1 aasta ja 11 kuud vana. Nii et ei tasu rääkida mingisugustest Rotarytest ja kõigest muust. See üks isik, kes on väga tubli inimene – ma kohe tahan rõhutada, et ta on väga tubli ja teebki seda väga hästi –, [tegi ettepaneku]. Aga tegelikkuses Rahandusministeerium ei toetanud, et [nimekirja] lisataks ühtegi ettevõtet juurde. See on ikka väga selgelt poliitiline otsus. Üks erakond on selle poliitilise otsuse teinud ja mina saan aru, et koalitsioon seda toetas. 

Aga ma ei hakka selle kohta rohkem küsima, ma küsin hoopis seda. Siin on § 2 punkti 5 juures [juhi]lubade [kategooriad] – C, CE ja DE ja mis siin kõik on –, aga siin ei ole B-[kategooriat]. Sõiduauto kategooria juhilubasid siin ei ole. Kas eelnevates eelnõudes, seadustes on olnud B-kategooria sees? 

Teie aeg! 

Kaitseliidu inimesed sõidavad tavaliselt ikka sõiduautoga, maasturitega ka. Kas see on kogemata välja jäänud siit? See on kohe esimesel leheküljel, § 2 punkt 5.

Aitäh!

Ma kaldun arvama, et B-kategooria oli seal varem, aga ma täpselt ei tea. Tegelikult nende muudatusettepanekute sisu on see. Praegu on võimalik sõiduautot kasutada Kaitseliidu heaks ja seda hüvitada [maksuvabalt]. Võib ka teiste kategooriate masinaid kasutada, aga nende eest [makstav] hüvitis, sealhulgas tervisetõendi kulude katmine, ei olnud [varem] seadusega sätestatult maksuvaba. Ma jään vastuse võlgu, aga see loogika tundub selline. Peaks uuesti küsima. Võimalik, et on ka kogemata jäänud, jah.

Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus ei olnud selle konkreetse organisatsiooni kohta, mille kohta te mulle vastasite. Minu küsimus oli [järgmine]. Me oleme siin varasemalt Slava Ukraini hääletanud sinna nimekirja ja kõigil on häbi, et siiamaani on lahendamata need probleemid, mis olid. Minu küsimus oli selle kohta, kas on mingid kriteeriumid sinna nimekirja saamisel ja kas ei võiks kaaluda Ukrainat abistavate organisatsioonide nimekirja [lisamist]. Mul ei ole selle konkreetse MTÜ suhtes ühtegi küsimust, ühtegi pretensiooni. Ma arvan, et Ukraina vajabki rohkem abi. Küsimus on selles – äkki komisjon algataks arutelu –, kas on mingid kriteeriumid, mille alusel seda tehakse, et see ei oleks emotsiooni pealt [tehtud] üksikotsus.

Mingisugust emotsiooni seal taga ei olnud. Ukraina sõjaga seotud MTÜ-sid on kokku seitse. Kokku on 2400 MTÜ-d, kes on Maksu- ja Tolliameti nimekirjas. Neil on piirang, 2–3% palgafondist või 10% kasumist, mille raames võib annetusi teha. Ukraina [toetajate] nimekirja on hoitud [lühikesena]. Neile ei ole neid kriteeriume, et 3% palgafondist või 10% kasumist. Nimekirja on hoitud lühikesena põhjusel, et ei kaasneks suuri maksuriske. Seitset ühingut on maksuametil teravdatud tähelepanu all hoida ikkagi väga palju lihtsam kui 2400 [ühingut]. Maksuriskide vältimiseks on täiesti teadlikult hoitud nimekirja lühikesena.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua Akkermann, see maksusegadus jätkub. Te lükkate edasi oma maksuküüru üheks aastaks, kuid selle kattevarjus … See maksuküür [oli osa] ju terviklikust käsitlusest. See [hõlmas] ju ühelt poolt tulumaksukoormuse vähendamist, aga teiselt poolt tulumaksumäära tõusu. Tühistati lapse eest ette nähtud tulumaksuvabastus, samuti abikaasade ühisdeklaratsiooni tulumaksuvabastus ja nõnda edasi. Need [otsused] te jätate järgmise aasta algusest kehtima, tegelikult asetate täiendava maksukoormuse [inimeste õlule]. Miks te niisuguse segase käsitluse valite? Aus oleks see, et kui te lükkate edasi oma selle maksutohuvabohu, siis tegelikult lükkate edasi ka selle maksukoormuse, mida te kavatsete ju järgmise aasta 1. jaanuarist jõustada. Saite mu mõttekäigust aru?

Ma sain teie mõttekäigust väga hästi aru. Aus oleks see, kui sellist maksuküüru üldse ei olekski Isamaa eestvedamisel ellu kutsutud. On väga keeruline eelarvepositsiooni mõttes seda maksuküüru likvideerida. Sellel suvel ju tõusetus ja üle Eesti rullus küsimus, et kuna NATO-l on uued kaitseplaanid, tuleb veel palju rohkem raha koguda maksudena uue relvastuse ja laskemoona soetamiseks. Selles kontekstis see otsus tehti. Omavahel ei ole seotud erinevad maksuvabastustest loobumised, edasilükkamised ega see maksuküür. Meil on tulumaksuseaduse eelnõusid korraga mitu menetluses, nii et neid seoseid ei maksa otsida. Ja ma arvan, et see on üks väga halb otsus, mis tuleb teha eelarvepositsiooni pärast – see maksuküüru likvideerimise edasi lükkamine.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua Akkermann, ma olen teiega nõus, et Reformierakonna maksuküür käib Eestile üle jõu rahanduslikult kriitilises olukorras. Seetõttu oleks olnud asjakohane – nagu ma kutsusin üles juba eelmise aasta sügisel, Isamaa kutsus üles – loobuda sellest projektist, mis on rahanduslikult jätkusuutmatu. Nüüd, teine küsimus, te kõnelesite vajadusest soetada täiendavalt moonavarusid. Te võtsite selle jutuks. Hästi, ma küsin teilt kogu selle retoorika valguses. Eesti vajab täiendavaid moonavarusid, mida tegelikkuses tuleks realiseerida. Sellega ma olen absoluutselt nõus. Aga kuidas saab juhtuda nõnda, et kui me vaatame järgmise aasta riigieelarvet, siis vähenevad moona ja kaitseotstarbelise erivarustuse soetamise vahendid kaitseotstarbelise erivarustuse rea peal võrreldes 2024. aastaga 96 miljoni euro võrra? Miks te siis tegelikkuses vähendate järgmise aasta riigieelarve eelnõus moona soetamiseks ettenähtud rahalisi vahendeid 96 miljoni euro võrra?

Nii. Seda küsimust ei puudutatud selle eelnõu arutelu raames. Aga kuna ma olen eelarvega üsna hästi tuttav ja teie samuti, siis [kommenteerin, et] pange palun tähele, et on olemas mitmed kaitsetööstuse programmid, et me saaksime ise Eestis hakata moona tootma. Aga tõesti, selle eelnõu raames võib-olla pole mõtet selle aruteluga edasi minna.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Annely! Sa ütlesid, et sul on kahju, et ühe aasta võrra lükkub niinimetatud maksuküür edasi, teie arust nagu hea maksuküür …

Halb, halb. 

… seoses sellega, et on rasked ajad ja eelarve ei kannata seda välja. Aga millest selline optimism, et siis aasta pärast äkki jääb kuskil pool miljardit üle? Kas on praegu näha mingeid tohutult positiivseid ilminguid majanduses?

Eelarvestrateegia on eelarve lisa ja selle on valitsus kinnitanud. Ma toetun kinnitatud eelarvestrateegiale.

Suur tänu! Rohkem teile küsimus ei ole. Urmas Reinsalu, küsimus istungi juhatajale.

Lugupeetav istungi juhataja! Ma olen nüüd veidikene nõutu proua Akkermanni vastuse pärast. Aidake mind selle tõlgendamisel. Mu küsimus puudutas järgmise aasta riigieelarves ette nähtud kirjet, mille alusel Eesti Vabariik soetab moona. See on ette nähtud riigieelarves Kaitseministeeriumi valitsemisala majanduskulude all. Minu küsimusele, et kui 96 miljoni euro võrra see kirje hoopis väheneb, kuidas sellisel juhul peab paika valitsuse retoorika täiendavast moona soetamisest, vastas proua Akkermann, et Eestis on ette nähtud kaitsetööstuse arendamise projektid. Aga see on ju autonoomne küsimus. Kui Eesti Vabariik tahab kaitsetööstuse tulemit ehk produkti osta, peaks ju see raha olema kirjeldatud järgmise aasta eelarves tekkepõhiselt, nagu näeb ette meie raamatupidamise eeskiri. Ega kaitsetööstusettevõtted ei tooda ju moona kingitusena! Saate aru, istungi juhataja? Selgitage ära see vastuolu, mis tekkis minu küsimuse ja proua Akkermanni vastuse vahel.

See ei ole ühestki otsast protseduuriline küsimus. Avan läbirääkimised. Aivar Kokk, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! No see eelnõu on selline eelnõu, mida kahjuks ei saa mitte kuidagi Isamaa Erakond toetada, lihtsalt põhjusel: Reformierakond soovib vaeste arvelt rikastele tulumaksuvabastust teha. Kui keegi räägib, et praegune tulumaksusüsteem on halb, siis ma pean nendele kolleegidele, kes on esimest koosseisu siin saalis, natukene ajalugu rääkima. 

Isamaa Erakond 2015. aastal valimiskampaanias lubas, et 500 eurot on tulumaksuvaba. Ja tõesti, ta tegigi selle ära. Kui järgmist sammu taheti tegema hakata, siis vaadati otsa riigieelarvele ja riigieelarve võimalustele ning väga selgelt tekkis selle pärast selline süsteem, et väiksema sissetulekuga inimesed hakkasid vähem tulumaksu maksma ja 2200 eurost kõrgema sissetulekuga inimesed hakkasid tulumaksu maksma esimeselt eurolt. See süsteem ei viinud eelarvet tasakaalust välja. 

Süsteem, mida välja pakutakse ja mis nüüd lükkub järgmisesse aastasse, võtab igal aastal vähemalt pool miljardit eurot eelarvest välja. Kasu saavad need inimesed, kellel on suurem palk. Aga nagu me teame, teenib Eesti keskmist [palka] või alla keskmise [palka] natukene üle 70% inimestest. Nende inimeste võit on minimaalne. Suur võit on nendel, kellel on [palk] üle 2200 euro. 

Ma veel kord ütlen … Sa loe läbi praegune seadus, eks, ja siis sa saad teada, milline see süsteem on. See läheb üle etapiliselt. Mida suurem vahe on 1200 ja 2200 vahel – tulumaks kasvab proportsionaalselt. Ei ole küüru, vaid on lineaarne tõus. Teie tekitate nii-öelda küüru sellega, et vaesed jäävad veel vaesemaks ja rikkad saavad veel rikkamaks. Meie, Riigikogu liikmed, hakkame 2026. aastast nagu sutsti saama seda raha.

Kui Riigikogu esimees eelnõu üle andis, siis ta unustas ühe olulise asja ära. Riigikogu esimees oma tulumaksust ei maksa midagi. Riigikogu eelarvest makstakse kinni tema auto, tema telefon, tema [büroo] kantseleis, tema hüvitised, isegi see, kui ta siin teeb lõunat välja. Ta oleks pidanud alustama sellest, et ta loobub nendest asjadest, ja siis ma oleksin nõus [olnud], et me loobuks isegi palju suuremast summast, kui see [praegune] väike on. 

Kui selle eelnõu juurde tulla, siis on selline huvitav asi tekkinud rahanduskomisjonis, kus muidu väga hea koostöö on. Ministeeriumid, ametid tulevad viimasel minutil ja [eelnõusse] kirjutatakse sisse huvitavad muudatusettepanekud. Toitumisnõustamine! Ma ausalt öeldes surfasin natukene internetis ja vaatasin, kus koolis seda õpitakse. Üks erakool on. Võib-olla on veel, aga ma leidsin vähemalt ühe erakooli. Inimene on maailmas ringi rännanud, siis Eestisse tulnud, [läinud] õppima ja nüüd ta on teinud koolitusfirma. Neid koolitusfirmasid, kes teevad koolitusi, on väga paljudel. Aga kas see peaks olema see koht, kus 400 eurot terviseraha [peaks] saama kasutada, või peaks [see koht] kuskil mujal olema? 

Vaidlus käib rohkem selle üle, kas 400 eurot on piisav raha või mitte. See eelnõu annab võimaluse selleks – enne jagati see [raha] ära kvartalite kaupa, 100, 100, 100, 100 –, et nüüd võib 1. jaanuaril teha väikese peo, kõik see 400 eurot ära kasutada, kui ettevõtjal muidugi see raha on. Täna on see koalitsioon teinud kõik selleks, et enamikul ettevõtetel seda raha ei oleks. 

Aga mis mind kõige kurvemaks teeb – nüüd on saalist läinud kõik need inimesed, kes komisjonis on –, et viimasel hetkel tuleb üks Riigikogu liige ja ütleb, et oi, see MTÜ on aastaid olnud, on aastaid Ukrainat toetanud, see tuleb nüüd [tulumaksu maksmisest] vabastada. Rahandusministeerium ütleb, et mitte mingil juhul ei tohi seda teha, sest see on riigieelarvele kahjulik ja see ei ole kontrollitav, kuna nendele siis ei kehti enam praktiliselt ükski seadus. 

Palun kolm minutit!

Kolm minutit lisaks.

Aga hääled [tulevad] koalitsioonist. Aasta tagasi ei olnud võimalik seda läbi suruda, sest siis ei olnud veel eelarvet esitatud. Meil on väga selge kokkulepe, et vähemalt ühe aasta aastaaruanne peab esitatud olema. No nüüd on peaaegu kaks aastat [täis]. Ma veel kord ütlen, et ta, kes seda teeb, on väga tubli mees, aga võikski ausalt öelda, et ta on tubli mees, et üksinda teeb seda tööd. Ärme räägi siin Rotarytest. Ka Rotaryd teevad tublit tööd. See MTÜ ei ole Rotary oma, vaid see on – vähemalt nii palju, kui mina lugenud olen – ühe [mehe] oma. 

Ma veel kord rõhutan, et ma usun seda meest, ta on tubli ettevõtja ja on väga pikalt toetanud [Ukrainat], aga mulle ei meeldi tagauksest sisse tulemine, ühele inimesele seaduste tegemine. See ei ole üldse see seaduseelnõu, kuhu seda rida peab sisse panema, see on hoopis teine eelnõu. Mõned kuud tagasi arutati seda [seaduseelnõu], kuhu see oleks pidanud minema. Ja siis on mul õige küsimus: kuidas sealt uksest sisse saab? Tookord oli väga selgelt nii, et kui see uks avati, käis meeletu vaidlus ja kaklus ning siis see sulgus. Lepiti kokku, et seda rohkem ei avata. 

Aus oleks olnud see, et kõik firmad või MTÜ-d, kes sellega tegelevad, oleks saanud tulla ja esitada [oma arvamuse]. Seal oleks kokkulepe tehtud, otsustatud, mis alustel või mis tingimustel [nimekirja lisatakse]. Aga selline poliitiline otsus kellelegi soodustust teha kindlasti ei ole aus, eriti veel, kui Rahandusministeerium kolmel korral istungil ütleb, et see ei ole õige otsus, mis te teete. Ja siis tuleb Sotsiaalministeerium ja ütleb, et [hoopis] see on väga hea otsus – jälle koalitsioon hääletab ühiselt, et teeme ära –, et hakkame nüüd sõna otseses mõttes toitumisnõustamist tegema. Ma mõtlesin, et kui kellelgi on seda vaja, siis ma peaksin selle teenuse tegema, sest minul on väga lihtne [seda teenust osutada]. Ma olen juba üle 60 aasta Kokk, ma peaks oskama seda asja. 

Aga aitäh teile kõigile! Mitte kuidagi ei saa Isamaa Erakond eelnõu teise lugemise lõpetamist toetada ja me teeme ettepaneku eelnõu 509 teine lugemine katkestada.

Urmas Reinsalu, palun!

Kehv poliitika viib kehvade tagajärgedeni, mis puudutavad kogu ühiskonda. Reformierakonna obsessiivne [mõte] maksuküüru projekt läbi suruda on ühiskonnas tekitanud vajaduse katta riigieelarve nii röögatut auku, tõstes läbivalt, sisuliselt kogu riiklike maksude paletti. Me oleme sattunud maksutsunamisse olukorras, kus riigi rahanduslikud väljavaated on objektiivsetel asjaoludel niigi keerukad. Me hoiatasime eelmisel aastal Reformierakonda, Kaja Kallase valitsust: loobuge sellest kinnisideest, mis ilmselgelt tekitab Eestis maksupoliitilist ebastabiilsust. 

Nüüd pikaajalise viibega oleme jõudnud selleni, et hambad ristis, saba jalge vahel, on Reformierakond aastaks taandumas sellest Reformierakonna maksuküüru projektist. Kuid järgmiseks kolmeks aastaks suurusjärgus 1,65 miljardi euro maksev projekt kavatsetakse täies mahus realiseerida. Ning need täiendavad maksutõusud, kõikide tulude maksustamine ja muud maksutõusud, täiendav käibemaksu tõus, on mõeldud teenindama Reformierakonna maksuküüru projekti. See on arulage poliitika. Isamaa sõnum on üks ja selge: jätke ära see Reformierakonna maksuküür, jätke ära maksutõusud. 

Kõige alatum on see, et Reformierakonna maksuküüru projekti varjus tegi koalitsioon otsuse tõsta tulumaksu 2%, võtta ära laste eest [saadav] täiendav maksuvaba tulu vanemale ja võtta ära abikaasade ühisdeklaratsioon. Samal ajal, kui lükatakse edasi Reformierakonna maksuküüru [paketi] nii-öelda positiivne pool ehk maksualandus teatud osale ühiskonnas, jõustub maksutõusu osa endiselt 1. jaanuarist. 

Mõistlik on Eestis kehtestada minimaalne maksustabiilsus, mis vastab riigi rahanduse huvidele ja mis tegelikkuses võtab ära vältimatu pinge kuhjata valimatult uusi makse inimestele. Selge ja konkreetne ettepanek. Nüüd, viimasel hetkel, loetud nädalad enne maksuküüru jõustumist, tulete te [muudatusega] lagedale, tallates jalge alla kõik põhimõtted maksukorralduse seaduses, ka kuue kuu põhimõtte maksude jõustamise kohta. 

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Omaette küsimus on proua Akkermanni osundus või vabandus, et otsekui need täiendavad rahalised maksuvahendid peaksid minema laskemoona soetamisse. On hämmastav lugeda – kui avada järgmise aasta riigieelarve, siis me näeme seda –, et valitsus on poliitilise loosungina püstitanud väite, et ta eraldab laskemoona soetamiseks järgmise aasta eelarves täiendavalt 75 miljonit eurot. Samal ajal – palun selgitage mulle seda paradoksi – on Kaitseministeeriumi valitsemisalas sellel kirjel, kus kõneldakse moonahankest – majandamiskulude real, kaitseotstarbelise erivarustuse soetamine –, summat vähendatud 96 miljoni euro võrra. Retoorikas kõneldakse moonavahendite suurendamisest 75 miljoni euro võrra, praktikas ei ole juttu mitte suurendamisest, vaid selle kirje [summa] vähendamisest 96 miljoni euro võrra. 

Ja vaadake veel, mida see tähendab! See 96 miljonit eurot on valitsuse käsitluses majandamiskulu. Ehk kui valitsus kõneleb meile valitsemiskulude vähendamisest järgmisel aastal, siis mida ta tegelikult vähendab? Ta vähendab Kaitseministeeriumi valitsemisalas moonakulusid. See, mida me kujutame ette, mida Eesti rahvas heauskselt kujutab ette, kui peaminister kõneleb 5%-lisest valitsemiskulude vähendamisest – see on toetuste, personalikulude ja majanduskulude vähendamine –, on tegelikkuses hämmastav bluff. 

Kui liita kokku kõik summad – see on konsolideeritult 4,5 miljardit eurot – ja võrrelda seda selle aasta rahaga, võttes arvesse ka seda 96 miljoni eurost nii-öelda valitsemiskulude vähendamist, moona [hankimiseks mõeldud raha] vähendamist järgmisel aastal, siis me saame [tulemuseks], kui palju tegelikult valitsemiskulusid vähendatakse. Mitte 5% ei vähendata valitsemiskulusid, nagu koalitsioon on retoorikas kõlavalt välja öelnud, vaid 6 miljonit eurot 4,5 miljardist eurost. See on 0,1%. See on vea piir ehk 0. Ja kui me nüüd võtaksime selle, et me moonavahendeid ei vahetaks, siis [oleks] selles tabelis hoopis teistsugune number: valitsemiskulud konsolideeritult järgmisel aastal mitte ei vähene 5%, vaid hoopis kasvavad 5%. 

Niisugused mängud käivad meil praegu julgeolekuga, sisuliste otsuste puhul, mida avalikkusele on lubatud. Me ootame nende realiseerimist tingimusteta ja ilma mingisuguse ajalise viibeta. Me oleme poolteist aastat kulutanud ära. Poolteist aastat! Tegelikkuses me ei näe veenvat juhtimisjoonist vajalike moonahangete puhul ka järgmise aasta eelarve perspektiivis ja see on murettekitav. See on julgeoleku pool. 

Teine pool, keskne pool praegu selles eelnõus on see, et tuleb teha terviklik lahendus, mitte viilude kaupa lahendus, mille tulemusena saabub paratamatu objektiivne surve maksude, eriti just kaudsete maksude tõusuks. Sotsiaaldemokraadid on võtnud kursi, väga lihtsalt. Helmen, sa tead, tegelik kurss [on see, et] Eesti peab olema Euroopa kõrgeimate kaudsete maksude maa. See tähendab maapiirkondade inimeste, see tähendab väiksema sissetulekuga inimeste suhteliselt kõrgemat maksustamist. 

Isamaa ütleb sellele poliitikale ei. Kõrgemad maksud ei ole lahendus inimeste toimetuleku jaoks, kui me vaatame järgmisi aastaid, ja ei ole ka lahendus selle jaoks, et pakkuda meie majandusele kasvu perspektiivi, et pakkuda meie inimestele, ettevõtjatele optimismi ja energiat. See on ebakvaliteetne eelnõu. Me oleme seda heatahtlikult täiendanud oma ettepanekutega. Aega on vähe ja nüüd tuleb tegutseda. Üle aasta on tänane poliitiline juhtkond paigal keerelnud omaenese loosungeid uskuma jäädes. Nüüd tuleb teha pingutus poliitika muutuseks, mitte retoorika muutuseks. Aitäh!

Aitäh! Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Mul ei olnud algselt ausalt öeldes mingit plaani siia pulti tulla, aga lihtsalt see kogus jama, mida siin välja aeti, on nii suur, et seda tuleb korrigeerida. Esiteks, ma tahtsin öelda, et sa niigi räägid alati kaheksa minutit [täis]. Palun ära kasuta protseduurilisi selleks, et veel rohkem rääkida. Palun austa seda, et protseduurilised on protseduurilised. 

Aga ma tahtsin öelda nende jutupunktide kohta, selle eelnõu kohta, tulumaksuküüru jutu kohta [järgmist]. Esiteks, see on Isamaa loodud küür. See küür seisneb selles, et iga juurde teenitav euro maksustatakse palju kõrgema maksumääraga võrreldes … (Hääl saalist.) Ei ole mõtet hakata vaidlema, me oleme korduvalt selle üle vaielnud. (Juhataja helistab kella.) Suhteline erinevus, kui sa arvutad …

Head kolleegid, lubame ettekandjal rääkida, ei sega vahele. Palun!

… on 34%. 

Teine asi, mida ma tahtsin öelda, on, Aivar, sinu väite kohta: keskmine palk on tänaseks juba üle 2000 euro. (Hääl saalist.) Palun loe uudiseid. Tõusis 2007 euro juurde – uudis augustist. (Hääl saalist. Juhataja helistab kella.) Keskmine palk on üle 2000 euro. Kõige rohkem võidavad tulumaksuküüru ärakaotamisest õpetajad, päästjad – enamik keskmise palga saajaid. Ehk siis Isamaa ei soovi, et keskmise palga saajad – päästjad, õpetajad – saaksid rohkem raha kätte. Selle ma tahtsin ära korrigeerida. (Hääl saalist.)

Aitäh! Head kolleegid, lepime ikka kokku, et kui keegi puldis räägib, siis me vahele ei sega. Selline debati emotsioon on vahel päris tore, aga kui see on kestev, siis see seda ei ole. Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt, palun!

Eelkõneleja meenutas siin Eesti õpetajaid. Kogu selle üleoleva käsitlusega esile kutsutud õpetajate streigi puhul, ma mäletan, oli teie juhtkonna vastus: "Aga me teeme Reformierakonna maksuküüru järgmisel aastal ja siis õpetajad saavad jõukaks." Ma tuletan seda meelde. Ka see oli märk sõnamurdlikkusest. 

Nüüd, see seos keskmise palgaga teie maksuagendas on tõepoolest relevantne selles loogikas, et kogu teie konsolideeritud maksupaketi jõustumisega kaotab keskmist palka teeniv inimene järgmisel aastal ühe kuupalga. Selles osas oli eelkõneleja viide korrektne, et keskmise palga puhul tuleb arvestada Reformierakonna maksupoliitikat. 

Ja nüüd mind hämmastas see, et teie [esinesite] kõnega Reformierakonna maksuküüru kui vajaliku projekti kaitseks. Aga meile on jõudnud ju seaduseelnõu, mis lükkab edasi Reformierakonna maksuküüru. Teie poliitika annab taandumislahinguid ja see on positiivne sõnum meile siin saalis. Aga tegelikkuses tuleb tunnistada seda, et teie poliitika ei ole ühiskonnale jõukohane. Ja seda te ka ise tunnistate, kui lükkate selle maksuküüru aasta võrra edasi. 

See, et te tekitate hiiglasliku rahandusliku probleemi riigile järgnevates riigi eelarvestrateegiates võetud kuludega, mida tuleb katta uute maksudega, on iseseisev probleem. Te lapite viga veaga. Ja selleks, et see esimene viga välja ei paistaks, peab järgmine viga olema suurem. See ei ole jätkusuutlik poliitika – see oli minu kogu heatahtlik [parandus ja sellest tulenes] ka Isamaa ettepanek selle poliitika muutuse korrigeerimiseks. Selle pärast me tegime oma muudatusettepaneku. 

Jutt sellest, et ka kehtivas süsteemis on maksumäärad kõrgemad, on loomulikult irrelevantne. Eestis on tulumaksumäär 20%, kuni Reformierakond järgmise aasta 1. jaanuarist tõstab selle 22%-ni. 

Aitäh! 

Siis on tõesti kõigil kõrgem maksumäär. Selle on Reformierakonna poliitika suutnud realiseerida. Aitäh!

Sulgen läbirääkimised. Käesoleva eelnõu kohta on esitatud kuus muudatusettepanekut. Läheme nende muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Asume selle muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, oleme eelnõu 509 juures. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 6, vastu 51, erapooletuid on 0. Muudatusettepanek nr 1 ei leidnud toetust.

Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud rahanduskomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Asume selle muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, kas võime minna hääletuse juurde? (Saalist vastatakse jaatavalt.) 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 6, vastu 51, erapooletuid on 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Muudatusettepanek nr 4, selle on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Head kolleegid, kas võime minna selle muudatusettepaneku hääletamise juurde? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh!

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 6, vastu 51, erapooletuid on 0. Muudatusettepanek nr 4 ei leidnud toetust.  

Muudatusettepanek nr 5, selle on esitanud rahanduskomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud Kristo Enn Vaga. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. 

Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 509 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud Isamaa fraktsiooni ettepanek eelnõu 509 teine lugemine katkestada. Peame seda ettepanekut hääletama. Asume selle ettepaneku hääletuse ettevalmistamise juurde. Kuna saali vist rahvast rohkem juurde tulemas ei ole, kas võime minna selle ettepaneku hääletamise juurde? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh, head kolleegid! 

Panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse ja kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 509 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 6, vastu 50, erapooletuid on 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid, eelnõu 509 teine lugemine on lõpetatud.

Läheme järgmise, 15. päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu 466 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku.

Aitäh! Eelnõu 466 esimene lugemine toimus 14. oktoobril. Muudatusettepanekute tähtajaks, 28. oktoobriks, [Riigikogu liikmetelt] ühtegi ettepanekut ei laekunud. Huvigruppidelt arvamuse küsimisel laekus arvamus vaid õiguskantslerilt. Arvamust küsiti ka Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnalt. Eelnõu kohta esitas ettepanekuid Rahandusministeerium, kelle ettepanekud on kantud eelnõu kaardile. [Need ettepanekud] on ühes muudatusettepanekus. 

Majanduskomisjoni töörühm valmistas eelnõu ette oma töörühma koosolekul 7. novembril ja komisjon valmistas seda ette teiseks lugemiseks 11. novembri istungil, kus olid ka Justiitsministeeriumi esindajad. Otsustati teha neli muudatusettepanekut, millest ühe esitas majanduskomisjonile Rahandusministeerium. Kõik muudatusettepanekud leidsid komisjonis konsensusliku toetuse vastavalt nendele selgitustele, mis olid toodud. 

Toimus ka arutelu vertikaalsete kokkulepete riigisisese käibe künnise kohta, kas see peaks jääma 10 miljoniks, nagu Justiitsministeerium oli välja pakkunud. Kuigi see ei ole selle eelnõu osa, siis minister meilt arvamust küsis ja arutelu selle üle toimus. Oli võimalus tõsta seda Euroopa Liidu maksimummäärani, 50 miljonini, kuid peale arutelu leidis siiski valdav osa komisjonist, et 10 miljonit on piisav. See on ministri määrusega reguleeritav, nii et kui hiljem selgub, et see siiski ei ole nii, on võimalik seda korrigeerida. 

Kahe lugemise vahel läbis eelnõu ka keelelise toimetuse. Need [muudatused] on ära märgitud. Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused olid [järgmised]. Võtta eelnõu teiseks lugemiseks täiskogu päevakorda 20. novembril ja teine lugemine lõpetada. Kui see lõpetatakse, on ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks päevakorda 4. detsembril ja viia läbi lõpphääletus. Kõik menetluslikud otsused olid konsensuslikud.

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. 

Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Eelnõu kohta on esitatud neli muudatusettepanekut. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjon [seisukoht on] arvestada seda täielikult. Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud majanduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. 

Eelnõu 466 teine lugemine on lõpetatud, kuna see on juhtivkomisjoni ettepanek. Olema ka selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

16. [päevakorrapunkt] on majanduskomisjoni algatatud meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 526 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Jaak Aabi.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu esimene lugemine toimus 4. novembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 11. novembriks eelnõu kohta Riigikogu [liikmetelt] muudatusettepanekuid ei laekunud. 

Majanduskomisjon arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist oma käesoleva aasta 12. novembri istungil, kuhu olid kutsutud ka Kliimaministeeriumi merenduse ja veekeskkonna asekantsler Kaupo Läänerand ning merendusosakonna õigusnõunik Anton Merits. Valitsuse arvamus eelnõu kohta ei olnud komisjoni istungi toimumise ajaks veel laekunud – tuletan meelde, et antud eelnõu on algatanud majanduskomisjon –, küll aga olid mõned märkused ministeeriumidest. Rahandusministeerium tegi märkuse, et eelnõu seletuskirja ühest lausest võib jääda eksitav mulje, justkui oleks veel vaja leida täiendavaid vahendeid, aga tegelikult on need vahendid riigieelarve eelnõus ette nähtud. 

Vaadati üle ühe muudatusettepaneku kavand ja tehti menetluslikud otsused. Eelnõu tekst läbis kahe lugemise vahel ka keeletoimetuse. Üks muudatusettepanek, mis on juhtivkomisjoni ettepanek, on esimese lugemise tekstis olnud vea parandamiseks. Seal oli aastaarv vale. Mitte käesolevaks aastaks ei kehtestata seda, vaid ikka järgmiseks aastaks. 

Ja juhtivkomisjoni menetluslikud otsused. Majanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 20. novembril ehk siis täna. Tegelikult juba eile oli see kuupäev, täna on 21. november. Ja juhul kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, oli komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 4. detsembril ja viia läbi lõpphääletus. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Eelnõu kohta on üks muudatusettepanek. Selle on esitanud majanduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 526 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

17. [päevakorrapunkt]: Vabariigi Valitsuse algatatud vereseaduse muutmise seaduse eelnõu 476 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme, kolleegi Hele Everausi. Jah, Hele. (Hele Everaus räägib saalist.) Jah, 476 SE. Vereseadus on. Aa, mereseadus või vereseadus. Okei, väga vabandan, katsun olla täpsem. Vereseadus.

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Läheb veriseks. Mitte päriselt, aga ma tuletan meelde, millest juttu on. Teine lugemine. See seaduseelnõu võib minu meelest puudutada meid igaühte, ja mitte ainult meid, vaid enamikku inimesi, kellel on kunagi vajadus saada vereülekannet punaste vererakkude näol. Ja selleks, et seda saada, peab olema korralikult testitud, mis veregrupp teil on. Ka doonori veri peab olema korralikult testitud. Kõik muud asjad ma jätan välja. Ja siis, kui ülekandeks läheb, tuleb uuesti testida. 

Kogu selle kvaliteedi ja arendamise eest peab Eestis tegelikult hea seisma referentlabor. Referentlabor on labor, millel siis … See ei ole ainult immuunobioloogias või hematobioloogias, aga see on ka mujal. See seaduseelnõu puudutab seda, et seni on korraldanud riigihankeid … Referentlabor, väga tähtis labor, tegelikult kontrollib ja lahendab küsimusi. 1901. aastal sai ju tegelikult AB0-grupp teatavaks. Täna me teame, et on üle 230 potentsiaalse valgu igaühe meie punavereraku pinnal ja neid kõiki tuleb osata määrata. Referentlabor peab seda kõike oskama teha ja teistelegi õpetada. Siiani viis Sotsiaalministeerium läbi kõik need riigihanked. Nüüd antakse see tõsine töö Terviseametile. Niisugune on see tagamaa. 

Nüüd läheme nende tähtsate otsuste juurde, mis on tehtud. Esimene lugemine oli meil juba 8. oktoobril. Kõik läks hästi. Muudatusettepanekuid oodati vastavalt tähtajale, kuid neid ei esitatud. Ja 4. novembril oli sotsiaalkomisjonis järgmise lugemise ettevalmistamine. Tehti ettepanek võtta eelnõu päevakorda – ja näete, saigi tänaseks [päevakorda] – 20. novembril ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Kui teine lugemine lõpetatakse, siis võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks [päevakorda] 4. detsembril. Kõik menetlusdokumendid kiideti komisjoni poolt heaks ning komisjoni esimeest volitati loomulikult neid allkirjastama. Kõik otsused olid konsensuslikud. Ja nagu te näete, olid nad nõus Hele Everausi siia teile esinema saatma. Aitäh!

Aitäh! Hea töö! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 476 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seaduse eelnõu 502 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Madis Timpsoni.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Selle eelnõu esimene lugemine toimus siin saalis 2024. aasta 23. oktoobril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 6. november. Riigikogu liikmed, komisjonid ja fraktsioonid eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud. Komisjon pöördus eelnõu kohta arvamuse saamiseks eri organisatsioonide poole. Ma ei hakka neid ette lugema, neid oli kokku 24. Oma arvamuse eelnõu kohta saatsid Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon ja Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liit, kelle me kutsusime ka komisjoni koosolekule, kus nad said oma ettepanekuid tutvustada ja küsimusi küsida. Me arutasime [eelnõu] 12. novembril. Kaks organisatsiooni olid kutsutud, mõlemale olid mõned küsimused. 

Lühidalt öeldes oli Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni mure see, et nende arvates peaks riigilõivude tõstmisega tõstma ka Sotsiaalkindlustusameti menetlejate töötasusid. Selle peale ministeerium selgitas, et kui riigilõivumäärad lähtuksid ainult kulupõhimõttest, oleksid need väga kõrged, aga samas on oluline, et sotsiaalteenus ei jääks osutamata. Riigiasutus saab küll oma palgaraha riigieelarvest, aga riigilõivumäärad ei ole palgapoliitika osa. 

Rehabilitatsiooniasutuste liidu esindaja märkis, et nemad samuti ei toeta [riigilõivude] tõstmist teatud põhjustel. Selle peale ministeeriumi esindaja selgitas, et kõik tegevusluba omavad ettevõtted ei ole Sotsiaalkindlustusameti või töötukassa lepingupartnerid, mistõttu ei ole asjakohane siduda tegevusloa eest makstavat riigilõivu teenuse rahastamise allikaga.

Siseministeerium palus muudatusettepaneku teha. See oli tehniline ettepanek ja seda sai ka arutatud. Ja komisjon algataski kaks ettepanekut, mida toetati. 

Nii, otsused. Me tegime ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 20. novembril. Samal istungil tegime ettepaneku teine lugemine lõpetada ning juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks täiskogu päevakorda 4. detsembril ja viia läbi lõpphääletus. Kõik need otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! See on halb seadus. Valitsus tõstab riigilõive tervishoiusüsteemis ja sotsiaalsfääris. Seda seletatakse asjaoluga, et tasu suurus peab katma halduskulud. Aga vabandust, kas keegi valitsuses on mõelnud, kui suure osa ravimikuludest võimaldab meie inimeste sissetulek katta? Samal ajal maksavad ettevõtjate kulud lõpuks kinni tarbijad riigilõivude tasumisega. See tähendab, et valitsus [paneb] lõpuks jälle käe meie kodanike, eelkõige pensionäride taskusse. Me ei saa seda eelnõu toetada. Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku eelnõu [teine lugemine] katkestada.

Sulgen läbirääkimised. Esmalt, head kolleegid, vaatame läbi muudatusettepanekud. Neid on esitatud kaks. Muudatusettepanek nr 1, esitaja on sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja on sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 502 teine lugemine lõpetada, aga tõepoolest, Lauri Laatsi allkirjaga on [laekunud] Keskerakonna fraktsiooni ettepanek eelnõu 502 teine lugemine katkestada. Peame seda ettepanekut hääletama. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.  

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku riigilõivuseaduse ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seaduse eelnõu 502 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 2, vastu 51, erapooletuid on 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 502 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Oleme jõudnud tänase viimase päevakorrapunktini, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 519 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Ühtlasi vabandan Erkki Keldo ja tema pere ees, et ta on pidanud nii palju tunde oma etteastet ootama. Katsume järgmine kord koos sotsiaalkomisjoniga vähe paremini päevakorda planeerida. Aga nüüd on sõna teil. Palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Ei ole üldse hullu! Ma arvan, et eks riik tihti ka nõuab oma osa.

Head Riigikogu liikmed, ma proovin siin keskööl teilt mitte väga palju aega röövida. Ma tutvustan teile väga olulist seadusemuudatust. Nimelt oleme algatanud Vabariigi Valitsusega töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega kaasajastame töötushüvitiste süsteemi. Selle eesmärk on motiveerida inimesi uuesti tööle minema, aidata vähendada pikaajalist töötust ja ennetada tööturult tõrjutust. Esialgu tuleb kohe öelda seda, et suurt osa töötavatest inimestest, kes on viimase kolme aasta jooksul töötanud vähemalt aasta, antud muudatus kuidagi ei puuduta. Töö kaotamisel kehtib neile täpselt samasugune süsteem, mis praegugi.

Miks on need muudatused vajalikud? Praegu on Eestis kaks eraldi süsteemi: töötuskindlustus ja töötutoetus. Neil on erinevad põhimõtted ja maksmistingimused. Praegune süsteem on tekitanud olukorra, kus näiteks osa inimesi, kes on tasunud töötuskindlustusmakseid, ei saa töise sissetuleku kaotuse korral hüvitist. Ja samas on inimesi, kes pole kunagi töötuskindlustusmakseid tasunud ja saavad töötutoetust. Lisaks ei põhine töötutoetuse maksmine tegeliku abivajaduse hindamisel, nagu toimetulekutoetus [põhineb], ja see ei ole meie arvates ei õiglane ega jätkusuutlik.

Mis siis muutub? Alates 2026. aastast ühendatakse need kaks süsteemi üheks töötuskindlustussüsteemiks. Töötutoetuse asemel luuakse uus baasmääras töötuskindlustushüvitis, mis hakkab kehtima kõigile, kes on tasunud töötuskindlustusmakseid ja vastavad tööstaaži nõuetele. Kuna uus süsteem on lihtsam ja õiglasem, toob see kaasa mitmeid eeliseid ja muutusi. Baasmääras töötuskindlustushüvitist makstakse ka neile, kes on töötanud vähemalt kaheksa kuud viimase kolme aasta jooksul, sealhulgas ka siis, kui inimene on ise lahkunud töökohalt või lahkumine on toimunud poolte kokkuleppel. 

Baasmääras hüvitise suurus on seotud alampalgaga ja see on 50% eelmise aasta alampalgast. Näiteks kui 2024. aasta alampalk on 820 eurot, siis baasmääras hüvitis 2025. aastal on 410 eurot. Hüvitist makstakse kuni 180 päeva, kuid kui tööpuuduse määr on kõrge, tööturu olukord on keeruline ja uut tööd on raske leida, pikeneb hüvitise maksmise [periood] kuni 240 päevani.

Kuidas mõjutab uus baasmääras hüvitis inimesi? Inimesi, kellel ei ole kolme aasta jooksul täidetud vajalikku kaheksa kuu staaži nõuet, ei jää siiski kuidagi abita. Kui neil ei ole piisavalt vahendeid igapäevaseks toimetulekuks, saavad nad taotleda toimetulekutoetust, mille eesmärk on tagada inimestele vajalik toimetulek raskes ja keerulises olukorras. Rõhutan, et riik abivajajaid kuidagi hätta ei jäta, aga me ei asenda ka töötutoetust toimetulekutoetusega, sest viimase puhul on ju tegu sotsiaalhoolekandesüsteemi vajaduspõhise toetusega üksnes neile inimestele ja leibkondadele, kes oma igapäevaste kulude katmisega toime ei tule. 

Ehk siis kokkuvõtteks, töötus[kindlustus]hüvitise süsteemi muudatused ei mõjuta inimestel end töötuna arvelevõtmist ja mitte kuidagi ei mõjuta ka tööturuteenuste saamise õigust, nii nagu praegu [neid saadakse]. Ja on väga oluline rõhutada, et selle süsteemi muutus ei mõjuta kuidagi ravikindlustuse olemasolu. Inimesel, kellel puudub töö, on ka edaspidi õigus end töötukassas töötuna arvele võtta, saada sealt nõustamist ja erinevaid teenuseid. Tagatud on ka ravikindlustuse olemasolu.

Mina ütleksin, et uus töötuskindlustussüsteem on selgem ja õiglasem, sest töötuskindlustushüvitisi makstakse inimestele, kes on süsteemi panustanud. Uues süsteemis arvestatakse mõlema hüvitise puhul majandusolukorraga. Nii tagame töötule piisava toimetuleku, ei tekita töötuslõksu ning motiveerime inimest tööturule naasma. Samuti väheneb halduskoormus ja välditakse toetuste dubleerimist. Muudatused on vajalikud, et tagada paremad ja õiglasemad toetused neile, kes tõepoolest vajavad toetust. Lisaks paraneb muudatuste tulemusel vähenenud töövõimega inimeste majanduslik toimetulek. Tänan kuulamast. Ja kui on küsimusi, vastan heameelega.

Aitäh! Kõik oli väga selge. Ja nüüd palun juhtivkomisjoni otsuseid tutvustama sotsiaalkomisjoni esimehe Madis Timpsoni.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Kõigepealt muidugi suur tänu selle eest, et eesistuja pidas vajalikuks märkida, et järgmine kord proovime sotsiaalkomisjoniga need eelnõud ettepoole saada, et need oleksid kohe esimestena päevakorras. Aga see selleks.

See eelnõu, mille härra minister teile ette kandis, oli meil arutlusel 21. oktoobril. Minister rääkis [komisjonis] sama juttu, mis ta siin teie ees rääkis. Ja peale seda, kui ta oli meile ära esinenud, oli loomulikult võimalus küsida küsimusi. Ja küsimusi oli. 

Kolleeg Grünthal soovis teada, mismoodi muutub [süsteem] efektiivsemaks, ja minister selgitas, nii nagu ta siin kõneski selgitas, et siis ei peeta enam üleval kahte väga sarnast süsteemi. 

Kolleeg Kingo uuris, millise hüvitise määra alla läheb see inimene, kes on 12 kuud töötanud, aga lahkub omal soovil. Sellele [küsimusele] vastas härra minister, et ka täna saavad omal soovil lahkujad töötutoetust, see ei muutu, ja tulevikus saavad nad baasmääras töötuskindlustushüvitist, mille summa on sama ehk 50% eelmise aasta alampalgast. 

Oli veel erinevaid arvamusi ja küsimusi. Proua Lutsar ütles, et tema arusaamise järgi kaob ära tulemusstipendium üliõpilastele, ja küsis, kas on vaadatud selle rahalist mõju. Minister vastas, et üliõpilastel on võimalik taotleda toimetulekutoetust ja keeruline on olukord puuduva tööstaažiga noore jaoks, kes ei õpi ega tööta. Ka rahaliselt on arvestatud, et kõik täiendavad muudatused tähendavad riigi poolt 1,7 miljoni euro lisamist toimetulekutoetustesse. 

Proua Kütt juhtis tähelepanu, et seletuskirjas oleks võinud tuua rohkem näiteid, et oleks lihtsam aru saada. Madis Timpson küsis, kas kaheksakuulise perioodi puhul peab olema tegemist täistööajaga. [Küsimusele] vastati, et võib olla osaline tööaeg, igas kuus peab olema deklareeritud töötasu, aga selle suurust ei vaadata. Ja juttu oli ka käsunduslepingute korrast. Seda selgitas ministeerium objektiivselt ja tõeselt. 

Ja lõpuks soovis kolleeg Kingo teada, kas endiselt sunnitakse töötuna arvel olijat vastu võtma ükskõik millist tööd, sõltumata inimese kvalifikatsioonist. Ja vastus oli selline, et seaduses on kirjas, et esimesel 20 nädalal loetakse sobivaks tööks seda, mis vastab inimese kvalifikatsioonile, ja alates 21. nädalast vaadatakse laiemalt ega lähtuta ainult kvalifikatsioonist.

Niimoodi me jõudsimegi otsuste juurde. Ja otsustati järgnevat. [Esiteks,] teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda. Esialgu oli [ettepanek] 6. novembri kohta, aga järgmisel koosolekul me otsustasime selle edasi lükata, kuna minister ei saanud siia tulla 6. novembril. Teiseks, määrata juhtivkomisjoni ettekandjaks Madis Timpson. Kolmandaks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Kõik need otsused tehti konsensusega. Aitäh!

Teile on ka üks küsimus. Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult ma oleksin pidanud seda küsima ministrilt, aga küsin siiski nüüd ära: mis saab nendest noortest inimestest, kes elavad koos vanemaga? Nad on täisealised, näiteks keskkooli lõpetanud, aga [järgmisesse] kooli sisse ei saa. Kuna nad elavad vanematega, siis pole ka võimalust toimetulekutoetust saada, kui vanematel on piisav sissetulek. Siis pole neil nagu ka elementaarsete [asjade jaoks], kas või hügieenitarvete ostmiseks raha. Kas nad jäävad 100% sõltuma oma vanematest või [kellestki,] kellega nad koos elavad?

Aitäh! Sellest oli korra juttu küll komisjonis, kui mu mälu mind ei peta. Mõtlen, kuidas see õige vastus oli. Äkki Erkki pärast ütleb seda, lõpus sõnastab selle öeldu. Sellest oli juttu, proua Kütt juhtis sellele tähelepanu küll. Aga ma jään sulle [vastuse võlgu]. Erkki pärast ütleb selle vastuse. 

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tegelikult oli sellest komisjonis juttu, mina esitasin selle küsimuse ja sain ka selgituse. Üks oluline [probleem] selle seadusega lahendatakse, mis on väga positiivne. Sellele [probleemile] on õiguskantsler juhtinud tähelepanu. Eelnevalt sai ülikoolis õppiv kuni 24-aastane noor toimetulekutoetust ainult siis, kui tema vanemad selle vormistasid. Selle muudatusega on võimalik [saada toetust] ka juhul, kui vanemad ei saa kas toetada või suhted perega on katkenud. Aga see probleem, millele minu pinginaaber tähelepanu juhtis, oli meil komisjonis arutusel küll.

Aitäh!

Jaa, ma tänan. Rohkem teile küsimusi ei ole. Ja nüüd avan läbirääkimised. Taas on Aleksandril midagi tarka öelda. Palun, Aleksandr Tšaplõgin!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Valitsuse ettepanek on halb ja ebaõiglane. Selle reformi eesmärk ei ole töötuskindlustussüsteemi korda teha. Tegelikkuses tahab valitsus lihtsalt raha säästa ja teeb seda nagu alati kõige vaesemate arvelt. Terved kodanikukategooriaid, näiteks üliõpilased, on täielikult ilma jäetud võimalusest saada toetusi. Hüvitisi vähendatakse tuhandetel inimestel. Suureneb koormus kohalikel omavalitsustel, kes on sunnitud maksma oma elanikele toimetulekutoetust. Rääkimata sellest, et toetuse suurus on juba ammu maksutõusude, inflatsiooni ja hindadega vastuolus. Meie ei saa seda eelnõu toetada ja meie fraktsioon teeb ettepaneku see eelnõu tagasi lükata.

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 519 esimene lugemine lõpetada, ent nagu te kuulsite, on Keskerakonna fraktsiooni ettepanek see esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama.

Head kolleegid, kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 519 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 2, vastu 37, erapooletuid on 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. detsember kell 17.15. 

Aitäh teile kõigile! Head kolleegid, oli pikk päev. Tänan teid kõiki teie panuse eest! Olge terved ja hoitud! Istung on lõppenud.