Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu kolleegid! Ma olen täna teie ees eelnõuga 493, mille algatas õiguskomisjon. Selle algatuse, eelnõu võtab väga hästi kokku meie lühike seletuskiri.
Ma tuletan meelde, et Riigikogu toetas 6. juunil 2024 õiguskantsleri ettepanekut viia tsiviilkohtumenetluse seadustik kooskõlla põhiseadusega. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 152 kohaselt tehti õiguskomisjonile ülesandeks algatada eelnõu tsiviilkohtumenetluse seadustiku menetlusabi regulatsiooni põhiseadusega kooskõlla viimiseks osas, kus kehtiv seadus ei võimalda menetlusabi andmisel arvesse võtta isiku vältimatuid kulutusi toidule, ravimitele ning side‑ ja hügieenitarvetele. Sellega seoses algatas õiguskomisjon eelnõu, mis muudaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 182 lõike 2 punkti 1 sõnastust ja võtaks arvesse neidsamu vältimatuid kulutusi, millest oli juttu ka toona, kui õiguskantsler selle ettepaneku meieni tõi.
Meil oli ka õiguskomisjonis vastav arutelu ja ma lühidalt toon selle teieni. Nimelt oli meil 11. novembril 2024 õiguskomisjoni istung, kus olid [kohal] komisjoni liikmed Anti Haugas, Madis Kallas, Jaanus Karilaid, Ando Kiviberg, Õnne Pillak, Valdo Randpere, Vilja Toomast ja Varro Vooglaid. [Komisjoni] oli kutsutud ka Justiitsministeeriumi justiitshalduspoliitika osakonna kohtute talituse nõunik Stella Johanson.
Ja siis oli meil arutelu. Härra Linnar Liivamägi, kes selle eelnõu õiguskomisjoni poolt ette valmistas, meenutas sedasama, mida mina teile praegu [rääkisin], et tegemist oli õiguskantsleri ettepanekuga, et võetaks tsiviilkohtumenetluses arvesse vältimatuid kulutusi ja parandataks menetlusabi kättesaadavust. See on selle eelnõu eesmärk. Ja Vabariigi Valitsus oma arvamuses, tagasisides meie eelnõu kohta ütles, et ta põhimõtteliselt õiguskomisjoni algatatud eelnõu toetab. Nii sisu kui ka sõnastuse osas ettepanekuid ta ei teinud.
Ja kui me arutasime õiguskomisjonis seda teemat – ma ei hakka kogu protokolli ette lugema, aga ma võin sellest [natuke rääkida] –, siis sisuliselt oli meil kaks erinevat teemat või narratiivi. Üks oli see, kas õiguskantsler oleks pidanud üleüldse tulema siia Riigikogu saali selle küsimusega või oleks pidanud ta minema näiteks Riigikohtusse.
[Ja teine oli see,] kas see säte on põhiseadusvastane või ei ole. Ma tõdesin õiguskomisjoni esimehena, et tegelikult see arutelu oli meil siin saalis juba ära. Jah, see ajend oli õiguskantsleri käik siia ja tema palve, aga see otseselt ei puuduta seda eelnõu. See oli üks [teema], mida me pikalt arutlesime. Samuti [arutasime seda,] kas komisjon üleüldse peaks algatama [eelnõu]. Meile justkui [anti] käsk suures saalis, et te peate selle algatama, kuna õiguskantsleri ettepanekut teie, lugupeetud Riigikogu saadikud, toetasite. Ja me leidsime, et me ikkagi tahame seda head [eelnõu] algatada.
Teine suur narratiiv, mille osas oli arutelu, oli see, et mis siis tegelikult praktikas saama hakkab ja mis on need sisulised argumendid, miks me ei peaks seda muudatust tegema. Eelkõige keskenduti sellele, kas see [muudatus] tõstab inimeste arvu, kes saavad kuidagi julgustust sellest, et võetakse ka vältimatud kulutused menetlusabi andmisel arvesse. Kas nüüd see tsiviilkohtumenetluste hulk suureneb? Ja arvamusi oli erinevaid. Esiteks leiti, et ka halduskohtumenetluses on täpselt samasugune loogika, et võetakse vältimatuid kulutusi arvesse. Ja me leidsime, et ka tsiviilkohtumenetluses, mis on suhteliselt sarnane [halduskohtumenetlusega], eriti hagita menetlus, võiks olla tegelikult seesama loogika, et võtta arvesse vältimatuid kulutusi. Seda esiteks.
Ja teiseks, nagu härra Varro Vooglaid korduvalt õiguskomisjoni arutelul välja tõi, on ka praegu kohtul menetlusabi andmisel vaja arvesse võtta erinevaid kulutusi – ma ei tea, kulutusi transpordile, kulutusi eluasemele – ehk siis see töömaht tegelikult ei suurene. [Ei ole nii, et] kohus justkui peab nüüd hakkama mingisuguseid tšekke läbi vaatama. Tegelikult erinevaid kulutusi tuleb kohtul ka praegu arvesse võtta, lihtsalt sõnad "vältimatud kulutused" – näiteks [kulutused] toidule ning side- ja hügieenitarvetele – tulevad [seadusesse] juurde.
Ja kui arutelu olid [lõppenud], siis otsustasime võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. novembril. See oli konsensuslik otsus. Tegime ettepaneku esimene lugemine lõpetada. See enam ei olnud konsensuslik otsus: poolt oli 6 ja vastu oli 3 komisjoni liiget. Tegime ettepaneku muudatusettepanekute tähtajaks [määrata] 10 tööpäeva. See oli konsensuslik otsus. Ja [tegime ettepaneku] määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind, Andre Hanimägi. See oli konsensuslik otsus. Aitäh!