Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Nagu ikka tava on, kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks jõudis registreeruda 76 Riigikogu liiget, puudub 25. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi ja muudki. Lauri Laats, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Head kolleegid! Täna soovin 29 Riigikogu liikme nimel üle anda umbusaldusavalduse rahandusminister Jürgen Ligile. Loomulikult, selle kahe minuti jooksul ei jõua kõiki Jürgen Ligi patte üles lugeda – enne läheks päike looja –, aga siiski mõned. 

Jürgen Ligi alavääristas oma väljaütlemistega Riigikogu kui institutsiooni ja kahjustas parlamendi liikmete mainet tervikuna. Lause "See poliitiline suva, mis seal domineerib, tegelikult ei võimalda riigi rahandust juhtida" solvab ühemõtteliselt kõiki 101 Riigikogu liiget. Rahandusminister, selle asemel et minna sisusse, lihtsalt kritiseeris. Ja esimene lugemine tegelikult näitas, et ta ei tunne ka [riigieelarve] sisu ja on raskustes selle kohta vastamisel.

Jürgen Ligi peab kriitikat riigieelarve läbipaistvuse kohta tühikargamiseks. See läheb vastuollu õiguskantsler Ülle Madise, riigikontrolör Janar Holmi ja paljude valdkonna asjatundjate seisukohaga, et tegevuspõhine riigieelarve on üldsõnaline ja sealt pole võimalik täpselt aru saada, millele maksumaksja raha kulub. Riigieelarve peab olema läbipaistev, kuid praegusel koalitsioonil puudub tahe seda teha. Jürgen Ligi alandas riigieelarve esimesel lugemisel korduvalt erinevate erakondade naispoliitikuid, pidades nende küsimusi riigieelarve kohta tänitamiseks, ja nimetas saadikuid valevorstideks.

Ülaltoodut arvestades puudub meil usk, et minister suudaks ja tahaks täita ametiga kaasnevaid kohustusi ning antud lubadusi. Seetõttu avaldavad 29 Riigikogu saadikut rahandusminister Jürgen Ligile umbusaldust. Ma loodan, et ka ülejäänud Riigikogu liikmed toetavad meie seisukohti. Aitäh!

Evelin Poolamets, palun!

Annan üle sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole esitatud arupärimise. Arupärimine puudutab rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni tegevust. Eelmine aasta oli erakordne madala sündide arvu poolest. Möödunud aastal langesid sündinud laste arv ja sündimuse erikordaja sajandi madalaimale tasemele. On hädavajalik, et lähiaastatel toimuks Eestis süstemaatiline teaduslik analüüs, mis annaks lähteandmed optimaalse strateegia loomiseks, et demograafilist kriisi lahendada. 

Arvestades, et rahvastiku jätkusuutlikkus on meie rahva püsimise keskne küsimus, soovime esitada rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni tegevuse kohta järgmised küsimused. "Kas te saate selgitada, miks komisjon ei ole tänavu koos käinud ning kuidas on plaanis tagada komisjoni tõhus ja regulaarne töö edaspidi?"; "Kuidas plaanite tagada, et komisjoni tegevusse kaasataks rohkem eksperte, kes suudaksid pakkuda teaduslikult põhjendatud lahendusi rahvastikukriisi lahendamiseks?"; "Teie ministeeriumi seisukoht on olnud, et nii rahvastikutaaste rakkerühma kui ka rahvastikukriisi probleemkomisjoni loomine dubleeriks olemasolevat komisjoni tööd. Kas te saaksite täpsustada, kuidas plaanib komisjon rahvastikuprobleemiga tegeleda viisil, mis välistaks eraldi rakkerühma vajaduse?" Ja on veel mõned küsimused. Alla on kirjutanud Evelin Poolamets, Helle-Moonika Helme ja Arvo Aller.

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe umbusalduse avaldamise nõude ja ühe arupärimise.

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta, oletan.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Möödunud aasta mai alguses esitasin ma eelnõu, mille kohaselt peaks lõpetatama Euroopa Liidu asjade komisjoni töö, kuna see komisjon on võtnud üle parlamendi töö Euroopa Liidu asjade küsimustes. Kahjuks on olukord nüüd selline, et see eelnõu ei ole siiamaani siia saali menetlusse jõudnud ja isegi mitte komisjoni. Mis võiks olla see põhjus, et on tekkinud sellised viivitused – minu hinnangul täiesti põhjendamatud – selle eelnõu menetlemise käigus? Ma arvan, et see on vägagi protseduuriline küsimus, sest saalis ma andsin selle üle ja nüüd ma tahaksin teada, miks ei ole see pooleteistkümne aasta jooksul veel jõudnud siia saali.

Kuueteistkümne aasta jooksul – see kõlas küll päris uhkelt. Puudub informatsioon selle kohta. Sekretariaat paneb selle kõrva taha ja ta kindlasti informeerib teid. Aga siis palun täpsustada, mis eelnõu see konkreetselt on, mida te silmas peate. 

Juku-Kalle Raid, palun!

Aitüma! Kui Lauri Laats oli meil siin puldis, siis ta teatas, et Jürgen Ligi on solvanud kõiki Riigikogu liikmeid. Kas see nüüd tähendab protseduuriliselt seda, et kõik Riigikogu liikmed võivad vastulauseks sõna võtta – meid on justkui mainitud – ja teatada, kas Ligi on neid parasjagu solvanud või mitte? Ma teen otsa lahti: mind ei ole.

Hea kolleeg, vastusõnavõtt on võimalik üksnes läbirääkimiste voorus. Hetkel ei ole tegemist läbirääkimiste vooruga. Eks me teame, kuidas seda musta käe [nuppu] kasutatakse: ka vastusõnavõtuks, sõnavõtuks ja paljuks muuks. Aga ma usun, et need teemad tulevad kas täna, homme või lähinädalal päevakorda, nii et siis on võimalik vastastikku nende teemade üle arutleda.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud aseesimees! Ma tahtsin küsida ka teie hinnangut sellele, et veidi aega tagasi, infotunni alguses teie kolleeg, Riigikogu esimees Lauri Hussar andis mõista, et see ei ole ikkagi ilus ja korrektne, et kõik küsimused infotunnis on suunatud peaminister Kristen Michalile. Ma tahaksin teada ka teie arvamust selle kohta. Mina olen asjast aru saanud niimoodi, et see on iga Riigikogu liikme individuaalne otsus, kellele ministritest ta tahab Riigikogu infotunnis küsimuse suunata ja mille kohta ta tahab küsida. 

Kas te jagate seda arvamust, seda seisukohta? Või tõesti ongi nii, et kuidagi mingi mehhanismi kaudu, mida mina ei tea – sellisel juhul ma tahaksin seda teada –, peaks saama eelnevalt teada, kui palju on juba peaministrile küsimusi suunatud ja kui palju on kellelegi teisele suunatud ning kui peaministrile suunatud küsimustest on juba piisav kvoot täis saanud, siis saaks need suunata teistele? Või kuidas selle asjaga on? Kas Riigikogu esimehe selline märkus oli asjakohane või see tegelikult ei ole üldse asjakohane?

Ma jagan teie seisukohta selles, et see on iga Riigikogu liikme vaba valik, kellele ta soovib küsimust esitada. Küll aga olen ma väga pragmaatilise meelega ja arvestades asjaolu, et täna vist oli 12-13 küsimust ja kahele ministrile küsimusi ei olnud, mina ei pea sisuliselt mitte kuidagi põhjendatuks, et need kaks ministrit siis üldse peavad siia kohale tulema. Samas, kollane raamat sellist võimalust ikkagi väga selgelt ei anna. On ka üks säte selle kohta, et istungi juhataja võib anda ka saalist väljaspool järjekorda võimaluse küsida ja see saalist tulnud küsimus võib olla ka ministrile, kellele tegelikult kirjalikke küsimusi ei ole.

Aga ütlen veel kord, et mina pean seda väga ebapragmaatiliseks. Ma arvan, et kui oleks võimalik, võiks leppida kokku nii, et kui on vähemalt 10 küsimust ja mõnele ministrile küsimusi ei ole, siis ei peaks hoidma kahte ministrit siin istumas kaks tundi järjest. Pigem nad võiksid saada toimetada oma ministeeriumis. Aga veel kord: see eeldab kokkulepet. Kollane raamat seda ei võimalda. 

Ja veel kord: igal Riigikogu liikmel on õigus esitada küsimus kellele iganes. Küll aga veel kord: minu isiklik märkus on see, et oleks paslikum ja võimaldaks teistel ministritel olla oma põhitööl, mitte istuda siin saalis, loomulikult välja arvatud juhul, kui küsimusi on vähem, sest kui küsimusi on näiteks neli, viis või kuus, siis ilmselgelt neid tuleb ka saalist juurde ja sellisel juhul on täiesti arusaadav ja loogiline, et küsimusi võib tulla ka ministritele, kellele kirjalikke küsimusi ei ole. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Jaa, mul on kindlasti küsimus istungi tänase päevakorra kohta. Aga enne ütlen, arvestades Juku‑Kalle Raidi väljaütlemist, et teate, Jürgen Ligi ütles selgelt, et see poliitiline suva, mis siin Riigikogus domineerib, tegelikult ei võimalda riigirahandust juhtida. See tegelikult solvab ühemõtteliselt kõiki 101 Riigikogu liiget, nii on. Ja see solvab tegelikult kogu institutsiooni. Ja kui Juku puhul ei ole probleemiks see, et Jürgen Ligi alandab ka naispoliitikuid siinsamas Riigikogu saalis, siis no jäägu see tema südametunnistusele.

Aga mis puudutab tänast päevakorda, siis ma saan aru, et meil varsti tuleb siseminister oma sõnavõtuga. Kas tegemist on poliitilise avaldusega või ta tuleb ja tutvustab mingit seaduseelnõu? Mis kriteeriumid seatakse selle teema olulisusele, et ministrile antakse sõna? Praktika on muidugi selline, et ministrile antakse sõna, isegi kui ta ei ole päevakorras. Aga kes selle teema olulisuse [üle otsustab]? Kas juhatus vaatab üle, kui oluline see teema on, ja lülitab selle päevakorda? Või mismoodi see protseduur käib?

Aitäh, hea kolleeg! Kohe selleni jõuame. Te jõudsite ajast natuke ette, ma kavatsesin sellest rääkida, aga iga asi omas järjekorras. Nii et ma annan selle kohta kohe selgituse, aga võtan ära ka loodetavasti viimase protseduurilise küsimuse selles faasis. Mart Helme, palun!

Aitäh! No me teeme siin järelduse praegu ka teie vastuste põhjal, et praegune koalitsioon on väga selgelt otsustanud loominguliselt tõlgendada kõiki seniseid tavasid, töö‑ ja kodukorda, kõike reguleerida ja suvaliselt ära keelata, suvaliselt ümber korraldada. Ma tuletan meelde, et kui Jüri Ratas oli peaminister, siis oli mitmel puhul selline olukord, kus tookordne opositsioon otsustas boikoteerida Jüri Ratast ja talle infotunnis mitte küsimusi esitada. Ja ma leian, et rahvasaadikutel on täiesti suveräänne õigus seda teha. Kui praegu opositsioon otsustab, et ta boikoteerib kedagi ega esita küsimusi Jürgen Ligile, siis see on jällegi rahvasaadikute täiesti legitiimne õigus. Hakata siin seda reguleerima ja ütlema, et pole ilus ja peab esitama – no teate, kuulge, see on juba lasteaiatase. 

Aitäh, hea kolleeg! Mul on väga kurb, et te ei kuula mitte sentigi. Ma vastasin härra Vooglaiu küsimusele väga selgelt ja üheselt: iga Riigikogu liikme õigus on otsustada, kellele ta küsimuse esitab või kellele ta ei esita. Väga selgelt ütlesin seda. Aga teil läks see kahjuks kõrvust mööda.  

Nii, head kolleegid, nüüd jõuame päevakorra täiendamiseni. Nimelt, siseminister Lauri Läänemets on avaldanud soovi esineda Riigikogu tänasel istungil poliitilise avaldusega seoses sisejulgeolekuga. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punkti 9 ja lõike 2 alusel on Riigikogu esimees täiendanud tänase istungi päevakorda ja lisanud teiseks päevakorrapunktiks siseminister Lauri Läänemetsa poliitilise avalduse. Ehk veel kord, väga lühidalt kokku võttes: see on ministri õigus, ta võib sellist soovi avaldada. Ja veel kord: selle soovi rahuldamine või mitterahuldamine on Riigikogu esimehe pädevus. Riigikogu esimees on otsustanud täiendada tänase istungi päevakorda selle poliitilise avalduse punktiga, ja selline on tegelikult olnud ka tava.

Nüüd, head kolleegid, saame jätkata eilsel istungil pooleli jäänud tolliseaduse muutmise seaduse eelnõu 515 esimest lugemist. See jäi pooleli just läbirääkimiste faasis. Avan läbirääkimised. Palun EKRE fraktsiooni nimel Riigikogu kõnetooli Rene Koka.

Tänan, austatud aseesimees! Head kolleegid ja kõik, kes meid jälgivad ekraanide vahendusel! Meil jäi eile pooleli tolliseaduse muutmise seaduse eelnõu 515. Käin üle mõned teemad, mis selle eelnõu juures silma jäid.

Nimelt soovitakse selle seaduse vastuvõtmisega anda nii Maksu- ja Tolliameti peadirektorile kui ka töötajatele ning Sisekaitseakadeemia töötajatele vormi kandmise õigus. Ega iseenesest me polegi selle vastu, aga kahjuks jäi arusaamatuks see, mis olid kunagi need argumendid – oleks olnud huvitav teada, aga minister ei osanud vastata –, miks omal ajal, kui seadus vastu võeti, jäid need õigused tookord andmata ja kas see peaks üldse olema seaduse tasandil reguleeritud.

Üks asi, mida see eelnõu käsitleb, on see: anda Maksu- ja Tolliametile juurde erivahendite kasutamise õigused. Üldiselt on lugu selline, et iga asutus peaks tegema oma tööd: politsei peaks tegelema oma tegevustega ja tolliamet oma tegevustega. Selline hiiliv erivahendite ja võimaluste juurde andmine erinevatele asutustele ei ole, ma ütleksin, kõige parem tava. 

Põhiline, kõige suurem vastuolu ja asi, mis selle seaduse puhul häirib, on trahvimäärade tõstmine juriidilistele isikutele. Praegu on trahvimäärad juriidilistele isikutele 3200, 2600 ja 1300 eurot, aga selle eelnõuga tõstetakse need 50 000 ja 100 000 euroni. Tegelikult ei ole olnud siin piisavalt argumentatsiooni, miks just 3200-lt näiteks 100 000-le. Seda enam, et tegelikult peaks erinevaid trahvimäärasid minu arust vaatama riigis tervikuna, suures pildis.

Mõned aastad tagasi tegi EKRE ettepaneku näiteks tõsta keeleseadusest tulenevalt juriidiliste isikute keelenõuete rikkumise puhul trahvisummasid. Siis ei peetud seda vajalikuks. Seal on ka 3200 eurot maksimumsumma. Aga siin lajatatakse ära: 3200 pealt tõstetakse kohe 100 000 peale. Aga seda, mis on selle põhjus ja kuidas jõuti sellise summani, tegelikult öeldud pole.

Sellest tulenevalt teeb Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud tolliseaduse eelnõu 515 tagasi lükata. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Head kolleegid! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 515 esimene lugemine lõpetada, aga nagu te kõik äsja kuulsite, tegi Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ettepaneku eelnõu 515 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud tolliseaduse muutmise seaduse eelnõu 515 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tagasilükkamise poolt oli 28 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Eelnõu 515 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 6. november kell 17.15. Oleme tänase esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Oleme jõudnud teise päevakorrapunkti juurde. Siseminister Lauri Läänemetsa poliitiline avaldus sisejulgeoleku teemal. Ettekandeks on palutud Riigikogu kõnetooli siseminister Lauri Läänemets. Niikaua kui Lauri saabub, ütlen paar sõna eelnõu menetlemise korra kohta. Esmalt on ministril võimalus ettekandeks poliitilise avalduse vormis, kuni 15 minutit, siis on igal Riigikogu liikmel võimalus üheks küsimuseks ning läbirääkimised on avatud fraktsioonidele ja seal on võimalus osaleda ka ministril. Palun, Lauri Läänemets!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlament! Mul on üks palve: kui mul läheb minut üle 15 minuti, siis kui on võimalik ja kui te lubate, ma räägiksin, lugupeetud istungi juhataja.

Lugupeetavad! See formaat on küll ministri poliitiline avaldus, kuid ma esindan siin ikka Eesti Vabariigi valitsuse hoiakut ja Eesti Vabariigi valitsuse seisukohti. 

"Üks usub kaljukindlalt, et ta on Vanapagan, aga elab kui inimene, teine usub, et ta on inimene, aga elab nagu Vanapagan." Nii mõneski mõttes on need Anton Hansen Tammsaare sõnad raamatust "Põrgupõhja uus Vanapagan" head, kirjeldamaks ka tänast konteksti. Eestlastena peame end usuleigeks rahvaks, naljatades kutsume end paganatekski. Elame aga demokraatlikult ja lähtume õigusriigi põhimõtetest, mis austab kõigi õigusi, uskumusi, arvamusi ja vabadusi. 

Meie idapiiri taga on teistmoodi. Seal ei austata isegi oma inimeste õigusi või vabadusi, teistest rahvastest rääkimata. Veel enam: režiim kasutab kirikut ja usku selleks, et mürgitada inimeste hinge ning pöörata neid oma naabrite vastu, õigustades sõda ja sõjakuritegusid. Kiriku kõrgeim usujuht ässitab usklikke elama Vanapagana kombel, sisendades neisse teadmist, et vaen ja sõda naaberrahvaste vastu on õigustatav, et teised rahvad on lihtsalt alamrass, kelle saatus peaks olema selle räpase impeeriumi rüppe kuulumine. Kõike sakramentaalset ja Jumala sõna rüvetades kuulutatakse püha sõda kogu läänemaailmale ning kõige inimliku – õige ja õiglase – vastu. Pole suuremat pühaduseteotust, kui kasutada usku teise rahvuse, rassi või usu alavääristamiseks, õigustades seeläbi ligimeste vastast vägivalda ja ülekohut. Usk peab teenima kõike head, mis inimeses on, mitte vihkamist, valu, pisaraid ega kannatusi. 

Nagu ajaloolane Yuval Noah Harari on kirjutanud, eristabki kristlust enamikust teistest maailma suurtest usunditest see, et kristlikus maailmas on Jumala ees kõik võrdsed, sõltumata nende rassist, rahvusest või usutunnistusest. Keegi pole rohkem või vähem väärt. Kirikul, mis seda põhimõtet ei austa, pole kristlusega enam mingit pistmist. Läbi aastate on Moskva patriarhaat käsitlenud Venemaa naaberrahvaid impeeriumi alamate ja vähem väärt rahvustena. Näeme, kuidas Venemaa Moskva patriarhaat kasutab ilmaliku režiimi teenimiseks usku ja kirikut poliitiliseks ajupesuks: usu abil õigustatakse sõjakuritegusid ning uusimperialistlikku mõtlemist, mis näeb vabasid ja iseseisvaid demokraatlikke naaberriike osana Venemaa mõjusfäärist. Sellega ei saa leppida. Ei saa leppida, sest esiteks pole see mingi kristlus ja teiseks, meie läänelikus sekulaarses demokraatias on riigil kohustus tagada usuvabadus – mitte ainult selles mõttes, et inimesed on oma usus vabad, vaid riigil tuleb tagada ka see, et usk on vaba poliitilisest agendast, eriti kui see agenda on äärmuslik, õigustab vihkamist ja vaenu mõne teise rahvuse, kultuuri või rassi suhtes või kui seda usku kasutab poliitilistel eesmärkidel vaenulik väline jõud.

Eesti valitsus võtab tõsiselt igat avaldust, mis puudutab Eesti julgeolekut ning mida on öelnud Kremliga käsikäes töötav patriarh Kirill. Ukraina sõda arvestades ei ole teisiti lihtsalt võimalik. Äsja Moldovas lõppenud referendumit Euroopa Liiduga liitumiseks püüdis mõjutada patriarh Kirill isiklikult, kasutades Moldova õigeusukiriku võrgustikku otseseks mõjutustööks inimeste veenmisel, hirmutamisel ja Euroopa demoniseerimisel. Peame välistama igasuguse võimaluse, et Moskva emakirik saaks mingis sarnases olukorras avaldada säärast survet Eesti kirikule ja vaimulikele. 

Meil pole ammu enam illusioone. Venemaa eesmärk on taastada oma imperialistlik võim naaberrahvaste üle ning seeläbi mürgitada nende poliitilist süsteemi. See on pidev olelusvõitlus, millega pistavad rinda kõik riigid – vähem need, kes suutsid õigel ajal teha otsustava sammu läände, kuid raske võitlus jätkub paljude riikide jaoks, nagu Moldova ja Gruusia, rääkimata Ukrainast, mis nii enda kui ka Euroopa ja meie vabaduste eest maksab oma inimeste eludega. Otsene sõjaline agressioon on aga ainult osa Venemaa tegevusest. 

Venemaa on üht- või teistpidi vastutav valdava osa vaenuliku mõjutustegevuse eest tänapäevases maailmas: nii erinevad diversioonid ja hübriidrünnakud kui ka süsteemne mõjutustöö meedias, sotsiaalmeedias, kultuuris ning loomulikult ka religiooni kaudu. Praegune Moskva Patriarhaat on selgelt lihtsalt veel üks relv Venemaa mõjutustegevuse arsenalis, mille kaudu ei tinistata ainult omaenda rahvast, vaid üritatakse usku kuritarvitades mürgitada inimeste hinge ka teistes riikides. Selles kontekstis – oma geograafilist asukohta, ajaloolist kogemust ning praegust reaalsust arvestades – ei saa ka Eesti riik leppida sellega, et oma kuuluvuse tõttu Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku alla on kümned kogudused ning seeläbi kümned tuhanded õigeusklikud sunnitud praeguses olukorras tunnistama oma kõrgema usujuhina endist KGB agenti, kes oma sõnadega külvab vaenu ja põlastust nii Venemaa naaberrahvaste kui ka nende iseseisvate riikide suhtes. 

Usk, millega õigustatakse poliitilise režiimi imperialistlikku narratiivi ja terroristlikku sõda, pole vaba. See on mõjutuspropaganda, mida ei tohi oma territooriumil taluda ükski demokraatlik riik. Sealjuures tuleb vaadata tänapäeva maailma laiemalt. Näeme, kuidas ideoloogiat, aga ka usku kasutatakse ära selleks, et ässitada vihkamist ja vaenu teiste riikide, rahvaste, kultuuride, rasside ja usutunnistuste suhtes. Seepärast peame oma riigis tegema kindlaks, et siin ei saa praegu ega ka tulevikus tegutseda või kanda kinnitada ükski organisatsioon, mis usu kattevarjus tahab tegelikult korda saata kurja. Me peame oma usuelu hoidma vaba mis tahes välisriigi või välisorganisatsiooni juhitud äärmusideoloogiast, mis inimestele hingerahu pakkumise ning meie kultuuri ja usuelu edendamise asemel tahab viha ja vaenu õhutada. Eesti Vabariigi valitsusel on kohustus tagada usuvabaduse kui põhiseadusliku õiguse kaitse, et inimesed saaksid teenida vabalt oma usku ilma, et keegi seda poliitiliselt kuritarvitaks nii, et see viiks ühiskonna lõhenemise ja kellegi tagakiusamiseni. 

Sellepärast tegi Eesti riik tänavu veebruaris Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikule üsna ühemõttelise ettepaneku: lõpetada oma alluvuslikud sidemed Moskva patriarhaadiga, mille oli Riigikogu eelnevalt kuulutanud terroristlikku sõda toetavaks institutsiooniks. Usk on igavikuline küsimus, mistõttu võib ilmalik areng tunduda usujuhtidele tihti ajutisena – sama ajutisena, nagu tahaksid näiteks Eesti ja paljude teiste riikide iseseisvust näha ja käsitleda Moskva patriarhaat ja selle peremehed Kremlis. Saan aru keerulistest valikutest, mille ees seisab nii Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik kui ka paljud selle kogudused. Aga kirik peab mõistma, et Eesti koguduste ja usklike allutamisel vaenulikule võõrvõimule ja vaenulikule emakirikule on oht meie usuvabadusele ja oht Eesti julgeolekule. 

Möödunud kuude jooksul aset leidnud protsessidesse ja diskussioonidesse on olnud kaasatud kõik Eesti usuelu esindajad, alustades Eesti Kirikute Nõukogu juhatusest selle presidendi peapiiskop Urmas Viilma juhtimisel, lõpetades Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga, mille metropoliit Stefanus on näidanud üles erakordset koostöövalmidust ja avatust. Siseministeerium on olnud kogu protsessi vältel nõuga toeks, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu kirik saaks teha ise vajalikud sammud oma alluvussuhte lõpetamiseks Kremliga. Kahjuks ei saa ma täna teie ees seistes öelda, et selles protsessis oleks toimunud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku arvestatavaid edasiminekuid. 

Seepärast teen siseministrina valitsusele ettepaneku täiendada kirikute ja koguduste seadust nii, et see välistaks Eestis tegutseval kirikul, kogudusel, koguduste liidul, kloostril või muul usuühingul suhted mis tahes välismaa organisatsiooniga, mis näiteks kujutab ohtu avalikule või põhiseaduslikule korrale Eestis, toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles sõjale, kutsub üles terrorismile või mis tahes viisil vägivaldsele käitumisele. Ühesõnaga, kirikute ja koguduste seaduse muudatuse eelnõu eesmärk on välistada igasuguse rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega vastuollu mineva usuorganisatsiooni tegevus või tulevikus tegevuse alustamine Eesti Vabariigis. Samuti tuleb üheselt välistada see, et kiriku, koguduse, kloostri ja muu usuühingu juhatuse liige või vaimulik oleks isik, kelle puhul on kas tõendatud või põhjendatud alus kahtlustada teda Eesti riigi vastases tegevuses. Eestis tegutsevat usuorganisatsiooni ei [tohi] distantsilt juhtida inimene, kes oma tegevusega võib kujutada ohtu meie avalikule korrale või julgeolekule, seetõttu ei saa tal olla isegi lubatud riiki siseneda või siin viibida. 

Seadusemuudatusega ütleb Eesti üheselt, et usuvabadus käib käsikäes põhiseadusliku korraga ja usuline juht peab toimetama Eesti õigusruumis. Neil, kes neid kriteeriume ei täida või ei soovi täita, pole ka kohta Eesti usuelus. Taas, praegu võib see põhimõte seostuda eeskätt Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku ja selle juhiga, aga selle põhimõtte kandmisega seadusesse välistame ka tulevikus olukorra, kus siinseid usuorganisatsioone ja usklikke võiks otseselt juhtida keegi pahatahtlik vaimulik välismaalt. 

Selle kõige juures rõhutan, et eelnõu väljatöötamisel pidasime silmas seda, et kõigil praegu Eestis tegutsevatel usuühendustel ja organisatsioonidel – olgu kirik, kogudus või klooster – oleks vajaduse korral võimalik viia oma tegevus seadusega kooskõlla ning jätkata ka tulevikus oma tegevust. Riigi eesmärk on tagada siinsetele õigeusklikele usurahu ning võimalus oma usutalitusi jätkata. Meie eesmärk pole kindlasti mõne koguduse või kloostri töö lõpetamine. Soovime lõpetada Moskva patriarhaadi mõjuvõimu Eestis ning ka tulevikus välistada olukorrad, kus meie riigi pinnal saaksid kanda kinnitada usuorganisatsioonid, mis oma juhtide või neid kontrollivate – riiklike või ka mitteriiklike – jõudude tõttu meile julgeolekuohtu kujutavad. 

Seadusemuudatusega ei otsusta me praeguse Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku eest seda, milline hakkab olema nende kanooniline seos või õpetus tulevikus. Need valikud saab teha ja peabki tegema kirik ise. Seadusega me lihtsalt raamistame selged reeglid ja ootused, millele peab vastama üks Eestis tegutsev usuühendus. Need reeglid kehtivad võrdselt kõigile ning nende reeglite raames saab kirik teha oma edasised otsused. 

Tean, et on neid, kes soovivad valitsust süüdistada usuvabaduse piiramises. Siin ütlen vastuseks vaid üht: nende ettepanekutega me, vastupidi, kaitseme usuvabadust – esiteks seda, et usk oleks vaba Eesti riigi ja rahvuse suhtes vaenuliku võõrriigi režiimi ahelatest; teiseks seda, et Eesti õigeusklikud saaksid tulevikus teenida oma usku ilma, et ülejäänud ühiskond seostaks nende hingekarjaseid terroristlikku sõda õigustava ja toetava kõrgema usujuhiga Moskvas. Religiooni ei tohi kasutada relvana. Usuvabadus tähendab ka seda, et riigil on kohustus kaitsta oma usuelu nende eest, kes usku kuritarvitavad. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Kenasti pidasite ajast kinni, lausa 30 sekundit jäi üle. Aga nüüd, head kolleegid, on võimalus esitada küsimusi. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Austatud härra minister! Kindlasti teeb Isamaa tõsiselt koostööd selle eelnõu valguses, mis puudutab seda teemaderingi. Ma tahaksin nüüd üle täpsustada, mis on selles küsimuses, millele te viitasite – Moskva patriarhaadi küsimuses –, selge kavatsus. Kas me siis lahendame selle küsimuse sellega, et meil ei ole enam Moskvale, patriarhaadile alluvat kirikut? Küsin, et me saaksime õigesti aru, kuna te ütlesite, et kirikut ei tohi juhtida isik, kelle puhul on tõendatud Eesti-vastane tegevus. Aga ma arvan, et see peaks olema universaalne, mis me siin spetsiifilisse sektorisse eraldi võetuna kiriku asetame. 

Aga minu küsimus on teine, nimelt julgeolekuolukorra kohta. See puudutab täpselt samamoodi küsimust, et Vene föderatsiooni kodanikud on kohustatud Venemaa põhiseaduse järgi teenima seda režiimi. Ja see puudutab Vene kodanike valimisõigust. Teie partei ja teie isiklikult blokeerite praegu Vene kodanike, agressorriigi kodanike valimisõiguse lahendamist. Miks te seda teete praeguses julgeolekuolukorras?

Aitäh!

Põhjused, miks seda ei peaks tegema, andsite te ise väga veenvalt oma vägagi kõrges stiilis esitatud kõnes.

Aitäh! Ma pean ütlema, et mina siseministrina kaitsen avalikku korda, turvalisust ja turvatunnet Eestis. See on minu ülesanne. Ja see on põhjus, miks ma praegu siin olen: et selgitada neid protsesse, mis on tulemas.  

Mis puudutab Vene kodanike hääleõigust, siis ütlen nii: ei, sotsiaaldemokraadid pole kunagi öelnud, et see on meie jaoks printsiibina kõige tähtsam küsimus. Meie jaoks on seejuures [kõige] tähtsam julgeolek ja see, et me ei muudaks Eestisse positiivselt suhtuvate inimeste meelsust. 

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma väga tervitan seda eelnõu. Aga mul on küsimus konkreetsemalt Eesti õigeusklike kohta. Palun kirjeldage, kuidas on võimalik kaitsta Eesti õigeusklikke Venemaa ja Kremli režiimi tegevuste eest.

Aitäh! Rääkides Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikust praeguses kontekstis, peab ütlema, on eelkõige võimalik teha seda kirikule endal, ise. Ehk need seadusemuudatused ei jõustu ju kohe. Valitsusest liiguvad need parlamenti. Parlament peab selle otsuse langetama. Ma eeldan, et parlamendis on meil olemas konsensus selles arusaamas, et Kremlist Eesti usuorganisatsiooni juhtida ei tohiks, see ei peaks võimalik olema ka tulevikus mõnest teisest kohast. Kogu see protsess võtab natukene aega. Esialgne kavatsus on selline, et pärast seaduse jõustumist on organisatsioonidel, kellel tuleb oma põhikirjad seadusega vastavusse viia, kaks kuud aega seda teha.

Nii et ennekõike on see Eestis tegutseva vene õigeusu kiriku võimalus ja riigi roll on selleks vajalike reeglite kehtestamine. Ja kui kirikul on raskusi probleemidest üle saamisega, siis riik peab appi tulema. Nagu ma ütlesin, me oleme nüüd üle poole aasta väljendanud väga selgelt ootust kirikule, aga ei ole võimalik öelda, et kirikul oleks see tahe ka tegudes lõplikult väljendunud. Tihti öeldakse, et neil on oma põhikiri ja nende alluvussuhe Moskvaga võib takistuseks olla. Aga me lahendame selle probleemi. Meil on võimalik lahendada probleem seadusandlikult. Ja kõige olulisem on see, et kui inimesed tahavad oma usule pühenduda, siis tegelikult saame me sel viisil, lõpetades nende alluvussuhted Moskvaga, anda neile võimaluse, et enam ei ole seal taga Venemaa poliitilist agendat ei täna, homme ega tulevikus. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! No see kollektiivne aju, kes seda teie kõnet ette valmistas, oli küll päris põnevatel seisukohtadel. Lihtsalt mõned nüansid. Esiteks, inimesed ei usu mitte patriarhi, vaid Jumalat, kui nad kirikus käivad. Lihtsalt see võiks teile teadmiseks olla oma arusaamistega etlemisel. Ma arvan, et teie oma käitumise ja teejoomistega ning pärast neid teejoomisi kirikuga vastastikku väljastatud pressiteadetega olete näidanud Eesti riigi jõuetust ja võimetust. Te olete selle ilmselge näide, kui te siin täna etlete.  

Aga minu küsimus on selles. Te näete probleemi selles, et inimesed käivad pühapäeval kirikus Jumalat palumas ja teenimas, aga te ei näe probleemi selles, kui nad saavad just Eesti kohtus kautsjoni eest vabastatud riigireeturi poolt järgmistel kohalikel valimistel hääletada. Selles te Eesti riigile julgeolekuohtu ei näe. Mismoodi see arusaam teil käib, kui pühapäeval kirikus käivad inimesed on julgeolekuoht Eestile, aga kohalikel valimistel valides ja Eesti riigi elu korraldades nad teie arvates ohtu ei kujuta?

Aitäh!

Aitäh! Ma ei ole seda öelnud, et kindlasti Eestile julgeolekuohtu ei ole kõigi inimeste puhul. On neid, kes seda kindlasti [kujutavad]. Nende küsimustega tulebki tegeleda, selles mõttes on teil õigus. Ja kindlasti, riigireetmises süüdistatav isik, kellele teie viitate, on, nagu ma aru saan, Eesti kodanik. Selles mõttes pole midagi teha, kodakondsus on kodakondsus ja teda saab ka Riigikogu valimistel valida.  

Aga mis puudutab seda, kuidas on käinud suhtlus Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikuga, siis jah, see on olnud viisakas ja lugupidav, eelkõige kõigi õigeusklike vastu Eestis ja üldse kõigi usklike vastu. Ma arvan, et ei ole valitsusest mõistlik see, kui esimese asjana minnakse kohe jõuga kallale, vaid me oleme andnud kirikule võimaluse ise need sammud seada, oma head tahet näidata. Ma arvan, et kõige parem lahendus oleks olnud see, kui [Eesti] kirik oleks ennast ise [Venemaa omast, patriarhile alluvast] lahti sidunud. Tänaseks seda tehtud ei ole. Ja see eeldab seda, et valitsus ja parlament ehk Eesti riik peab siin reageerima.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Kahjuks teie jutt on õõnsavõitu ja teie teod on silmakirjalikud. Eestis on üle 84 000 Vene kodaniku, kes on andnud lojaalsusvande Venemaa Föderatsiooni konstitutsioonile. Lojaalsusvande! Parlamendi kuuest erakonnast neli on välja öelnud, et seda hääleõigust tuleb piirata. Teie aga tegutsete kõikide vahenditega selle vastu, et me ei saaks seda teha. Peaminister on väitnud, et ainukene takistus tee peal on sotsiaaldemokraadid, must valgel. Teie teguviis näitab, et hoopis teie olete tõesti julgeolekuoht Eestile. Meil on võimalus seda piirata, parlamendis on see tahe olemas, aga teie – valitsuses ja võimul oleku hinnaga – takistate seda.

Aitäh! Ma seda küsimust siit, mis puudutab vene õigeusu kirikut, välja ei lugenud. Aga ma nii palju võin öelda, et mis puudutab siin elavaid Venemaa kodanikke, siis nimetada neid kõiki julgeolekuohuks – no teate, raske on nõustuda sellega. Nemad kõik julgeolekuoht kindlasti ei ole. Näiteks on meil päris mitmeid inimesi, kes on Venemaa opositsiooni tegelased ja kes on süstemaatiliselt töötanud Vladimir Putini riigirežiimi vastu. Nimetada neid nüüd Venemaa käsilasteks – võib-olla natukene tuleb selliseid lauseid korrigeerida. Ma kutsun üles korra mõtlema sellele, et see ei pruugi niimoodi olla. Vastupidi, need inimesed tegelikult Eestist süstemaatiliselt õõnestavad Venemaa riigirežiimi ja teevad täpselt seda, mis on Eesti julgeoleku huvides.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Võib-olla te oleksite hea ja võtaksite kontsentreeritult kokku, mis on suurim oht, mis lähtub Vene õigeusukirikust, Eesti õigeusklikele ja ühiskonnale laiemalt?

Suurim oht, mida me oleme näinud eelkõige mujal maailmas väga palju, on see, et usu varjus toimub mõjutustegevus, millega üritatakse jätta muljet sellest, et usu lahutamatu ja normaalne osa on agressiooni õigustamine Ukrainas ja lääne demokraatliku ühiskonna vaenamine. Öeldakse, jah, et me ei lähtu nendest sõnadest, me ei tegutse nende sõnade järgi Eestis. Ja tõesti nii võib olla. Aga jah, kummardatakse Jumalat, usutakse Jumalat, aga palvetes on alati sees ka Moskva patriarh. Midagi pole teha, palvetes on sees Moskva patriarh. Kindlasti on ka neid inimesi, kes võtavad ka oma usujuhi sõnu tõsiselt. Selles mõttes on nii kaudne kui ka otsene mõju olemas. 

Me ei tea ka, mis suunda maailma areng läheb. Näiteks külastas Eestit hiljuti üks Ukraina kirikupeadest. Tegemist oli kreekakatoliku kiriku juhiga – see on väga tugev kirik Ukrainas – ja tema sõnum Eestile oli väga konkreetne: riigi kohustus on tagada usuvabadus. Ta kirjeldas väga põhjalikult, mismoodi Moskva patriarhaat Ukrainas on tegelenud õõnestustegevusega, mismoodi ta on ära kasutanud usuvõrgustikku Ukrainas, et tegutseda Venemaa poolt ja külvata pingeid Ukraina enda sees. 

Ja ma meenutan, et russki mir ei tähenda alati seda, et keegi tuleb ja ütleb, et teeme üht, teist või kolmandat konkreetset asja. See on tegelikult mõjutustegevus läbi leebete-pehmete tegevuste ja sõnade. Näiteks on ka meil Eestis õigeusu kiriku juhte, kes küll ütlevad, et jaa, Ukrainas on sõda, aga kui kasutatakse ametlikult [niisugust väljendit] – muide, ametlikult öeldakse nii –, et Ukrainas lahvatas sõda, siis see on väga teadlik Vene propaganda osa. Jäetakse teadlikult ütlemata, et sõda alustas Venemaa, kes tungis Ukrainale kallale. Aga oma olemuselt see juba ongi inimeste peades meelsuse kujundamine. Kui meie näeme vaeva, et kogu aeg hoida terves maailmas üleval teadmist, et Venemaa tungis Ukrainale kallale, siis selliste [väljenditega] pehmendatakse seda – ei olda küll selle vastu, ei püüta seda ümber lükata, aga räägitakse, et sõda lahvatas, ja sellel on mõju. See on tõestatud, et [selline mõjutustegevus toimib], ja seda Venemaa kasutab.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma saan aru, et tänase poliitilise avalduse mõte on see, et tahaksite avada kirikute ja koguduste seaduse muutmise teekonna. Te mainisite ära, et te sooviksite luua mingisugused raamid, ja need muudatused, mis sinna seadusesse tulevad, peaksid kuidagi kaitsma just nimelt usuvabadust. 

Aga palun minge korraks veel sinna [teemasse] sisse. Päris ei saanud aru, mida te siis selle seadusega soovite teha, keda täpselt kaitsta ja millisel viisil. Ja ma saan aru, et see puudutab siis nii islamit kui ka judaismi ja teisigi, õigeusku, kristlikku usku, ja nii edasi. Mis see siis täpselt tähendab? Mida te kavatsete teha?

Aitäh teile! Me teeme järgmisi olulisi muudatusi. Esiteks, nagu ma kirjeldasin, Eestis ei tohi ükski kirik alluda organisatsioonile, mis õigustab sõda ja terrorismi, on Eestile julgeolekuoht ega soovi näha iseseisvat Eesti riiki. Selliseid alluvussuhteid ei saa olla. 

Teiseks, tulevikus ei tohi samasugusel organisatsioonil olla võimalik juhtida Eestis ühtegi usuorganisatsiooni. See tõesti puudutab hetkel Moskva patriarhaadi õigeusu kirikut Eestis, aga see võib puudutada ka islamiusku ja igasugu äärmusliikumisi, mida Euroopas on küllaldaselt näha. Ma ütlen ära ka selle, et juba on Eestis seesuguseid soove – nii mõnigi usund tahab siin avada oma [pühakoja]. 

Kolmas oluline asi on see, et nimekuju ei saa olla eksitav ega haarata enda alla mõne teise usuorganisatsiooni nime ehk viimase tahte vastaselt [ei tohi kajastada oma nimes] mingi teise usuühenduse nime. Näiteks on Moskva patriarhaadi õigeusu kirik teinud ettepaneku, et nende tulevane nimi võiks olla Eesti Õigeusu Kirik. Aga Eestis on olemas ka apostlik-õigeusu kirik ja sisuliselt tähendaks selline nimemuutus kohe seda, et Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik kuuluks Moskva patriarhaadi alla, kuigi apostlik-õigeusu kirik on olnud Eestis olemas juba enne, järjepidevuse mõttes on see [konfessioon] vanem kui Moskva patriarhaadi alla kuuluv, nii et sellise loogika järgi peaks kõik olema hoopis vastupidi. Nii et need kolm asja. 

Mis puudutab usuvabadust, siis sellel on kaks poolt. Üks on see, et inimene peab saama uskuda seda, mida ta tahab, ja pühenduda oma usule nii, nagu ta tahab. Sellist usuvabadust me kindlasti kaitseme. Aga riigi vaates tähendab usuvabadus seda, et riigil tuleb tagada kirikute ja usuühenduste sõltumatus mis tahes poliitilisest sekkumisest, eriti kui tegemist on vaenuliku riigi poliitilise sekkumisega [meie siseasjadesse]. See ongi usuvabaduse kaitsmise loogika.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! No esiteks on natuke raske nõustuda sellega, et "sõda plahvatas" on Kremli narratiiv. Sellepärast, et Kreml ja Venemaa teatavasti ei kasuta sõna "sõda". Nad kasutavad sellist väljendit nagu "eriline sõjaline operatsioon" ehk spetsialnaja vojennaja operatsija. Nemad eitavad üldse seda, et mingi sõda käib. See on üks asi. 

Teine asi on see, et ma olen viimastel kuudel huviga lugenud, kuidas käib suhtlus Siseministeeriumi ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku vahel. Ja mulle jäi silma kaks sellist sõnavõttu, kus kiriku esindajad ütlesid, et esiteks on nemad omalt poolt sidemed Moskvaga katkestanud. Seega, esimene küsimus: kas teie arvates see vastab tõele või mitte? Ja teiseks, neid süüdistatakse selles, mis võib juhtuda, aga siiamaani pole midagi sellist juhtunud. Kas on tõepoolest mingisugune konkreetne pretensioon neile ja kas juba on juhtunud midagi sellist, mis ohustab Eesti riiki ja selle julgeolekut?

Aitäh teile! Põhikirjas, hetkel kehtivas põhikirjas on tõesti dubleeritud ettepanekud, need võetakse välja, aga jäädakse tomose juurde, sellest lähtutakse. See tomos on põhimõtteliselt Moskva patriarhi antud volitus tegutseda kirikuna Eestis. Ja ma tsiteerin teile seda, mille väljavõtmisest põhikirjast kategooriliselt keeldutakse. Siin on kirjas, et kõrgemat seadusandlikku, administratiivset, kohtulikku ja kontrollivat võimu Eesti õigeusukirikus teostab tema täiskogu, mille otsused kinnitab Moskva ja kogu Venemaa patriarh. See on hetkel kehtiv. Nii Eestis kirikus asju aetaksegi. Või siis: valitseva ülemkarjase valigu Eesti õigeusukiriku täiskogu pühade kaanonite alusel ja järgneva kinnitamisega Moskva ja kogu Venemaa patriarh. Või siis: Eesti õigeusukiriku põhikirja kinnitab Moskva ja kogu Venemaa patriarh. Eesti õigeusukirik saab juhinduda Moskva patriarhaadi püha sinodi määrustest ning Moskva ja kogu Venemaa patriarhaadi käskkirjadest.

Ehk see on siin sõna-sõnalt sees. Ja kui kirikus öeldakse, et seda pole võimalik muuta, siis riik peab neid aitama selles küsimuses. Ma rõhutan, et meil ei ole ühtegi muud soovi kui see, et alluvussuhe Moskvale – tegelikult põhimõtteliselt otse Kremlile – lõpetataks. Meie soov on see, et kogudused kõik saaks rahulikult edasi tegutseda. Meie soov on see, et ühtegi kirikuhoonet ei suletaks, et inimesed saaksid rahulikult oma usule pühenduda. Aga seda julgeolekumuret ei ole võimalik eirata. 

Aga vastus: ei, praegu ei ole aset leidnud ühtegi sellist juhtumit, et aktiivselt oleks kutsutud üles tegema midagi otseselt seadusevastaselt. Aga me näeme, mis toimub Moldovas. Moldovas ei olnud Euroopa Liiduga liitumise referendum ju [ebaseaduslik]. Selles mõttes oli kõik seaduslik, et ka üleskutse hääletada Euroopa Liiduga liitumise vastu oli seaduslik, see ei ole seaduse rikkumine. Aga me kõik saame aru, et seal ei tegeletud mitte Moldova huvide, vaid Venemaa huvide elluviimisega. Ja sellest võib välisminister teile väga pikalt rääkida. Minul seisab Moldova siseministriga kohtumine veel ees. Me arutame samuti hübriidtegevust ja kindlasti ka seda, mismoodi Moldovas Vene õigeusu kiriku patriarh Kirill isiklikult sekkus Moldova riigi siseasjadesse ning mismoodi inimesi ähvardati, üle osteti ja mõjutada püüti. 

Seda kõike tehakse eri riikides ja meil ei ole mõtet manada endale illusioone, et vajalikul hetkel ei aktiveerita seda survet ka Eestile.

Ma korra vabandan, väga lugupeetud minister, sest ma pean andma Riigikogu liikmetele edasi tähtsa informatsiooni, et nad oleksid teadlikud ja saaksid oma päeva hästi planeerida. Nimelt, Vabariigi Valitsus taotleb 29 Riigikogu liikme esitatud kirjaliku nõude umbusalduse avaldamiseks rahandusminister Jürgen Ligile arutamist tänasel istungil esimesel võimalusel. Tuginedes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punktile 2 ja lõikele 2 on Riigikogu esimees täiendanud tänase istungi päevakorda selle nõude aruteluga. See toimub järgmise päevakorrapunktina. Umbusalduse avaldamise nõue on juba kättesaadav saali tagumises otsas paberi peal neile, kes soovivad sellega veel põhjalikult tutvuda. Lihtsalt, et kõik kolleegid oleksid teadlikud: peale selle päevakorrapunkti menetlemise lõppu toimub umbusalduse avaldamise nõude arutelu. 

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Esiteks, suur tänu niivõrd selge ja ühemõttelise avalduse eest! Usk on väga isiklik asi, aga ma arvan, et me peame tegema selget vahet, mis on usk ja mis on kirik ehk institutsioon, mis on kutsutud usuelu korraldama ja reguleerima. Paraku on ajaloost teada ikkagi märkimisväärselt palju juhtumeid, kus kirik ja kirikujuhid on olnud võimustruktuuridega seotud selleks, et usku saaks kiriku kaudu kasutada relvana konfliktides ja sõjas. See on ääretult kahetsusväärne. Minu arusaamine on selline, et see muudatus, mida praegu on plaanitud, ei ole kindlasti suunatud [mitte kellegi] usu vastu, vaid just selle vastu, et üks teatud kirikuharu, mis on Venemaaga seotud, ei saaks kasutada oma positsioone selleks, et usuelu võiks meil muutuda relvaks selles sõjas, kus me otsiti oleme. 

Siit ka mu küsimus. Kui see seadus nüüd on vastu võetud, ehkki seadus iseenesest teeb veel vähe …

Aitäh!

… siis kindlasti sellest lähtuvad teatud mingid sammud. Kas teil oleks võimalik nendest ülevaade anda?

Vabandust! Ma pean üle kordama, kuna lõpp oli kehvasti kuulda. Kas küsimus oli selles, mis on need edasised sammud? Oli, jah? Selge. Just.  

Tõesti, ma korra siin kirjeldasin ka, et loogika on selles, et kui parlament otsustab selle seaduse sellisel kujul vastu võtta ja valitsus saadab selle samasugusel kujul parlamendile, siis on, nii nagu selles eelnõus on ette nähtud, kõigil organisatsioonidel, kellel selleks vajadus on, kaks kuud aega oma põhikiri selle seadusega vastavusse viia. Siseministeerium on siin kindlasti toeks. Me oleme ka varem olnud nõus kaasa mõtlema ning igasuguseid ettepanekuid ja algatusi üle vaatama. 

Kui kaks kuud saab täis ja mitte midagi pole tehtud, mis siis saab? Varem oli seaduse järgi selline võimalus – nüüd ma ütleksin, et kui see seadus jõustub, siis saab sellest kohustus –, et siseminister peab pöörduma kohtusse ja paluma lõpetada seadusi mitte [järgiva] kiriku tegevus. 

Aga ma täpsustan siin nüüd kohe ära ka selle, et see ei puuduta kogudusi. See puudutab nende koguduste katusorganisatsiooni. Niimoodi on. Ja kohus peab Eestis selle otsuse langetama. Me peame kõik ära selgitama, põhjendama ja argumenteerima, mis, miks ja kuidas on, ning kohus peab otsuse langetama. Aga see tõesti tähendaks eelkõige seda, et siseministril tuleb pöörduda kohtusse ettepanekuga selle juriidilise organisatsiooni tegevus lõpetada.  

Kui nüüd küsitakse, mis siis saab usulisest poolest – sest teatavasti on sel puhul väga oluline, et keegi tunnustaks siinseid kogudusi ikka edasi –, siis [ütlen, et] lõpuks teevad kogudused ise otsuse. Aga apostlik-õigeusu kirik on teinud ettepaneku, kuidas on võimalik Konstantinoopolilt saada tunnustus ja iseseisvalt – ma rõhutan: [täiesti] iseseisvalt – jätkata siin Eestis usutegevust, ilma et peaks kartma, et selleks kõrgemalt poolt tunnustust ei ole. Nii et keegi ei tohiks kuskile nii-öelda tuulte kätte sattuda.

Ja ma rõhutan veel kord: meie eesmärk ei ole [viia asja selleni, et] me peaksime kohtusse pöörduma. Tegelikult on aega, ma julgeksin öelda, vähemalt viis kuud, võib-olla isegi rohkem, et kõik põhikirjad [seadusega] vastavusse viia ja muudatused ära teha. Nii et minu arvates ideaalis ei oleks seda kõike üldse vaja. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud siseminister! Minu hinnangul teie avaldus praegu ei vasta ei õigusriigi [tavadele] ega ka meie põhiseadusele. Kuna mul on aega vähe, siis ma teen hästi lühidalt. 

Kõigepealt, te tegite Riigikogu puldist etteheite selle kohta, et teatud isikud teevad koostööd Kremliga, toetavad sõda ja nii edasi. Ma arvan, et selles meil erimeelsusi ei ole. Minu viide põhiseaduse rikkumisele on see, et teatavasti põhiseaduse § 22 ütleb järgmist: "Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus." Selle kohta ma praegu midagi ei tea. Samas ei saa põhimõtteliselt tugineda ka Riigikogu otsusele, sellepärast et siin ei saa segi ajada täitevvõimu, kohtu ja seadusandja õigusi. 

Seega, minu küsimus: kas teil on olemas mingisugused karistusseadustiku alusel vastu võetud otsused, mis kinnitaksid teie väidete õigsust – selle koostöö kohta?

Suur tänu teile selle küsimuse eest! Tõesti, oluline on see uuesti üle käia, et ei jääks midagi valesti kõlama. Etteheiteid siin tegutsevale kirikule, justkui neist siin Eestis keegi räägiks, et nad toetavad sõda, või et keegi kutsuks üles sõda toetama, ma ei ole [teinud]. Midagi sellist ma ei ole öelnud. Ja seda ma olen öelnud, et me pole ka kuskil tuvastanud sellist tegevust. Küll aga ma rääkisin Moskva patriarhi tegevusest, tema mõjust ja sellest, et Eesti Vabariigi parlament on nimetanud seda isikut või institutsiooni ja tema tegevust terrorismi toetavaks. Parlament on seda sellisel kujul öelnud ja sedastanud, et sellel isikul on mõju. Aga see isik otsustab Eesti kiriku asju, nagu ma teile ette lugesin: põhikirja kinnitamine, olulisemate usujuhtide kinnitamine, olulisemate otsuste kinnitamine. Ja lõppkokkuvõttes sellele isikule otse alluv isik juhib kõnealust kirikut Eestis.

Kui te soovite, et me võtaksime patriarh Kirilli otse vastutusele, siis [ütlen, et] seda on keeruline teha. Aga teate, see ei lahendaks ka probleemi. Tema asemele tuleks uus isik. Küsimus on selles, et meil on siin üks kirik Moskva otsealluvuses. Rõhutan, mitte ainult Eestis tegutsev vene õigeusu kirik, vaid mure on selles, et meil on ka teisi [ühendusi], ka terroristlike võrgustike osi, kes samuti võivad tulevikus soovida Eestis oma [pühakoja] avada. Ka selle jaoks peab olema meil õiguslik alus öelda Eestis ei ja teha seda julgeolekukaalutlustel.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Sa korra mainisid ka midagi vahepealse aja jooksul toimunu kohta. Ma tuletan ka meelde, et tegelikult 6. mail Riigikogu võttis vastu avalduse, millega tunnistasime Moskva patriarhaadi agressiooni ja terrorismi toetavaks organisatsiooniks või institutsiooniks. Vahepeal on jäänud kõlama, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu kirik ja kogudused on teinud muudatusi oma põhikirjadesse. Milles on siis endiselt probleem? Ja mis need muudatused olid? Kas need olid piisavad, arvestades meie julgeolekupoliitilist olukorda ja ka puhtalt õiguslikku olukorda, või ei olnud piisavad?

Aitäh! Me oleme kirikule vastanud, et need muudatused ei ole piisavad. Sellepärast et tõesti, meil on ettepanek, et kõik see, mis puudutab põhikirjas olevat alluvussuhet Moskvaga, võetaks sealt välja. Nagu ma ette lugesin, jäädakse selle juurde, et lähtutakse tomosest, mis anti välja aastal 1923. Nagu ma ette lugesin, tomos sedastab väga konkreetselt, et kõik olulisemad otsused ning personali- ja kirikujuhtide valikud tehakse Moskvast ja neid teeb patriarh Kirill, kelle Eesti parlament on tunnistanud terrorismi toetajaks. See on probleem. 

Teine probleem oli tõesti nimekuju. Esiteks, juba olemasoleva nimeseadusega on vastuolus see, et sooviti uueks nimeks panna Eesti Õigeusu Kirik. Ja teiseks, loomulikult oleks see väga eksitav ka selles mõttes, et sel juhul oleks siin tegutsev apostlik-õigeusu kirik justkui vähem tähtis. Nii et see muudaks ka teatud loogikat. 

Muide, ma pean ütlema nimekuju kohta veel seda, et Siseministeerium andis kiriku esindajatele selle seaduse tõlgenduse ja suuna, öeldes, et sellist nimekuju ei saa võtta, juba ammu enne seda, kui need põhikirja muudatused esitati. Nii et seda võiks mõnes mõttes eeldada, et seda tehti suhteliselt teadlikult – me ütleme, et selline nimekuju ei ole kehtiva seadusega kooskõlas ja seal on muid probleeme ka. 

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Meil on tõepoolest silme ees see, kuidas Moskva patriarhaat on oma positsiooni Ukrainas kuritarvitanud selle jõhkra kallaletungi ajal ja alles pärast seda on Ukraina reageerinud. Ehk nad on reaalelus näinud, kuidas asjad käivad. 

Jah, see meenutab omamoodi ka meie enda kannatusrohket ajalugu, kui paavst Honorius III, [kelle valitsusaeg algas] 1216. aastal, kuulutas, et need tapatalgud, mida nimetati ka ristisõdadeks, on kiriku arvates õigustatud. Nii et meil on endalgi valus kogemus olemas.

Aga mul on see probleem, et te ei ole järjekindel Vene mõju kahandamisel. Esiteks, seadusvastaselt konfiskeerite te kommunismi vastu võidelnud meeste mälestussambaid. Lisaks, te ei ole valmis vähendama Vene kodanike mõju valimistel – nemad otsustavad pealinna võimu üle, nemad otsustavad Narva, piirilinna võimu üle. Kuidas siis teie erakonnale selgeks teha ja veenda teid, et Venemaa kodanikud ei peaks olema valimisõiguslikud?

Teie aeg! 

Aitäh selle küsimuse eest! Alustuseks ütlen, et mis puudutab kogu usumaailma, tänast avaldust ja põhjust, miks ma olen siin – ma saan aru, et küsimus on justkui selles, miks ma siin selle küsimusega tegelen, kui Sotsiaaldemokraatlik Erakond mõne teise seesuguse küsimusega ei taha tegeleda –, siis minu amet on Eesti Vabariigi siseminister. Sellest ametist tulenevalt on minu kohustus kaitsta avalikku korda, turvalisust ja turvatunnet Eestis. See on põhjus, miks Siseministeerium selle küsimusega tegeleb, miks siseminister selle küsimusega tegeleb ja miks Eesti Vabariigi valitsus selle küsimusega tegeleb.

Mis puudutab teisi julgeolekumuresid ja ‑ohte, siis teie rahustuseks võin öelda, et me kindlasti teatud kohtades, mis puudutab siin elavaid inimesi, oleme samal [seisukohal] ja näeme teatud ohte samamoodi. Aga ma olen alati [öelnud], et meil on oht keerata enda vastu ka need inimesed, kes praegu suhtuvad Eestisse positiivselt. Ka see küsimus vajab vastust. Need on samuti ausad julgeolekuküsimused ja tegelikult julgeolekuohud.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te jälle siin kiitsite, kuidas teie tegelete riigi sisejulgeolekuga ja seisate siseturvalisuse eest. Te ütlesite oma avalduses, et riigi roll on kehtestada reegleid. Aga ma juhin tähelepanu sellele, et riigi üks peamine roll on ikkagi tagada oma riigi julgeolek ja elanike turvalisus. Kuidas aitab teie tänane avaldus kaasa Eesti riigi julgeolekule ja elanike turvalisusele?

Aitäh! Eelkõige aitavad kaasa plaanitavad seadusemuudatused. Põhjus, miks mina täna selle avaldusega siin parlamendi ees olen, on see, et see teema on väga oluline. See on julgeoleku koha pealt väga oluline, aga see on ka usuvabaduse koha pealt väga oluline. Ma arvan, et ei oleks olnud mõistlik see, kui parlamendi liikmed oleksid saanud lugeda sellest kuskilt ajalehe uudisnupukesest või pressiteate vahendusel, vaid nii olulist küsimust tuleb, enne kui see saab avalikuks, kõigepealt parlamendile tutvustada. Ja teine asi: võib-olla saab mõni küsimus ka avalikkuse jaoks parema vastuse just siin parlamendis küsimuste‑vastuste voorus.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud siseminister! Te ütlesite kõne alguses, et usk on vaba poliitilisest agendast, aga samas soovite algatada seadusemuudatuse, et õigeusukirik või muu usuühendus, näiteks islami [kogukond], ei saaks Eestis tegutseda või alustada oma tegevust. Need asjad lähevad omavahel ikkagi natuke vastuollu. 

Siis mul on veel küsimus, kuidas see hakkab praktikas välja nägema. Ehk kuidas te hakkate selgeks tegema, kas mingil kirikul on seos välismaal asuva kiriku või katusorganisatsiooniga. Kas siis, kui kirikul näiteks ei ole mingit juriidilist sidet, pole alluvust ega ka finantsilist sidet, te hakkate hindama ja analüüsima kanoonilist sidet ja selle põhjal otsuseid langetama? Ja mis on siis kehtivates seadustes veel puudu – [mis peaks veel reguleeritud olema,] et oleks võimalik ära hoida ja piirata ebaseaduslikku tegevust? Sest kui toimub ebaseaduslik tegevus, näiteks sõjapropaganda, siis selle [tõkestamiseks] on meil olemas eraldi paragrahvid karistusseadustikus. Kas sellest ei piisa?

Suur tänu! Vastavad õiguskaitseorganid, eelkõige arvatavasti Kaitsepolitseiamet on see, kes kindlasti hakkab andma sisendit sellele hinnangule. Registrite osakond peab registreerima siin Eestis tegutseva usuühenduse. Ja neil on kohustus seda sisendit küsida. Praegu pole neil selleks alust, isegi kui kõik on ilmne, isegi kui tegemist on mingisuguse ISIS-e rakukesega, kes samal päeval, kui ta taotluse registrite osakonnale esitab, avalikult teatab, et ta kavatseb Eestis terrorismiga tegeleda. Meil ei ole [võimalust selle ära hoidmiseks]. Võib-olla see näide oli natukene üle pakutud, sest sellisel juhul meil oleks kindlasti [võimalik midagi teha]. Aga põhimõtteliselt, kui on tõestatav, et kellegi eesmärgid ei ole mitte usulised, vaid on näiteks terroristlikud, siis on registrite osakonnal võimalik öelda, et me ei registreeri seda [usuühendust] Eestis. Praegu neil sellist, otseselt julgeolekuohust tulenevat võimalust ei ole, sest me pole seda kunagi seadustes sellisena ette näinud. 

Ja nagu ma olen siin ennegi öelnud, mõjutustegevus ei ole alati otsene. Mõjutustegevus on mõnikord kaudne. Mõjutustegevus on ka see, õigemini mõju on ka sellel, kui sa iga kord, kui sa kirikus käid – seal pöördutakse palvetes ka patriarh Kirilli poole –, lähed pärast koju ja loed: patriarh Kirill ütles, et Eesti Vabariiki sisuliselt sellisel kujul ei peaks olema, see peaks olema Venemaa osa, aga ilmselgelt, kui sa usuteemadel ühte inimest usud, siis võtad ka teistel, ilmalikumatel teemadel teda rohkem kuulda. Ka see on mõju. 

Küsimus ei olegi neis tublides Eesti õigeusklikes inimestes, kes Eesti kogudustes-kirikutes käivad ja oma usule pühenduvad. Küsimus ei ole neis. Küsimus on selles, et meil on kõrval agressorriik, meie naaber on vaenulik riik, Venemaa. Me oleme näinud, mis on juhtunud Ukrainas. Ja muide, patriarh Kirillil on ka Ukraina kohta käivaid väljaütlemisi, näiteks et Ukraina peaks olema Venemaa osa. Venemaa on nüüdseks juba teist aastat Ukrainaga sõjas, ta on Ukrainale kallale tunginud. See tähendab seda, et patriarh Kirilli sõnad võivad samuti olla väga otseste tagajärgedega, nii et neid tuleb väga tõsiselt võtta. Need kõik on asjad, mida me peame arvesse võtma.

Ester Karuse, palun!

Aitäh, Riigikogu aseesimees! Hea siseminister! Ühes demokraatlikus riigis on rahva ehk inimeste õiguseks usuvabadus. See on kirjas ka põhiseaduses. Kuidas siis nüüd – teie ettekande valguses – saab tagatud usuvabadus, juhul kui valitsus on sunnitud algatama Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku likvideerimise [protsessi]?

Aitäh! Kõigepealt, ma loodan, et seda vajadust kunagi ei teki. Ehk siis see põhikiri on võimalik ära muuta järgnevate kuude jooksul, nii nagu vaja on, et seda alluvussuhet ei oleks ja väljaspool Eestit ei juhitaks siin tegutsevat kirikut. See on nüüd tegelikult kiriku enda kätes. Seal ei ole küsimust, me ei pea sinna kuidagi sekkuma, me saame neid nõustada, kui nad küsivad, kuidas ja mis täpselt tuleb juriidiliselt teha. See kõik on meil võimalik ära teha. 

Nüüd, mis puudutab usuvabadust ja seda, et sa saad oma usule pühenduda, siis seda me kuidagi selle seadusega ei reguleeri. Mitte kuidagimoodi. Riik ei kirjuta ette, mida keegi uskuma peab, ega kirjuta ette, kus ja millises hoones keegi peab käima, kelle poole tuleks kummardada või milline peaks olema palve või pöördumiste sisu. See kõik on ikka täpselt samamoodi [nagu seni], seal muudatusi ei [tule]. 

Ja usuvabaduse kaitsest veel. Me teame, et Eesti õigeusklike seas on väga palju neid inimesi, kes Moskva õigeusu kiriku liikmeskonda kuuluvad, kuid kes ei taha, et nende usujuht paikneks Kremlis ja teeks Venemaa poliitilist propagandat, mõjutustööd. See [otsus] selles mõttes vabastab nad Venemaa poliitilisest mõjust. Aga see on usuvabaduse küsimus, see on riigi jaoks usuvabaduse küsimus, see on kindlasti ka Eesti kodaniku jaoks usuvabaduse küsimus, väga oluline küsimus.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud siseminister! Ma olen natuke üllatunud, et mõned kolleegid siin parlamendis on häiritud sellest, et te olete tulnud Riigikogu ette tutvustama seda väga olulist poliitikaküsimust. Mul on siin ees näiteks Ühendkuningriigi ministritele kehtivad reeglid. Ühendkuningriigis on näiteks selline reegel, et olulistest poliitikamuutustest tuleb kõigepealt informeerida parlamenti, enne kui sellest informeeritakse meediat. Eestis tehakse aga tavaliselt veel nii, et kõigepealt kirjutatakse sotsiaalmeediasse, mis valitsuses toimub. 

Ma tahtsingi selle kohta küsida. Mis te arvate, milles on asi? Esiteks, miks osa meie kolleege nii raevukalt võitleb selle vastu, et parlamenti võiks austada ja valitsus võiks siin oma poliitikat tutvustada? Ja teiseks, mis on sotsiaaldemokraatide seisukoht selles küsimuses? Kas Eestiski ei peaks mitte kujunema rohkem normiks see, et tõepoolest valitsus oma olulistest poliitikaalgatustest teavitab esmalt parlamenti, mitte ei pane seda kõigepealt Facebooki?

Suur tänu! Teate, mul on raske kirjeldada seda, mis mõne parlamendiliikme peas toimub. Seda nad oskavad ise öelda. Seda te peate pärast siin kohvikus omavahel arutama, ja ma arvan, et see võimalus avaneb. 

Aga meil kehtiv seadus näeb ette sellise võimaluse, et minister saab esineda poliitilise avaldusega. Ja see ei ole mitte niisama ette nähtud. Tegelikult on see ette nähtud selleks, et kui on olulisi teemasid, [mida käsitleda,] siis valitsuse liikmed käiksid parlamendi ees ja seda teeksid. Mulle meenub, et kuu või kaks tagasi käis ka Margus Tsahkna välispoliitilisi küsimusi puudutava poliitilise avaldusega parlamendi ees, sest oli olulisi teemasid, mida oli vaja arutada. Ja see formaat ei ole selline, et minister käib siin ja ütleb midagi ära, lihtsalt informeerib, vaid siin on ette nähtud ka arutelu ja seda me praegu siin parlamentaarses formaadis teeme. See kõik on ju olnud, ma saan aru, seadusandja tahe. Mina püüan seda järgida. 

Näiteks ka peaminister käib igal aastal parlamendi ees siis, kui riigieelarve üle antakse. Eelarvet ei saadeta siia niisama dokumendihaldussüsteemi kaudu, vaid see antakse parlamendile pidulikult üle. Ja peaminister on siin selleks, et kõike seletada ja vastata küsimusele. See ongi parlamentaarne demokraatia. 

Kui küsida seda, kas Riigikogul peaks pigem olema neis küsimustes rohkem võimalusi või vähem võimalusi, siis mina toetan seda, et oleks rohkem võimalusi. Küll aga ma ei arva seda, et igas küsimuses peaks [minister] siin käima hakkama, see devalveeriks Riigikogu, parlamendi tööd ja võtaks ehk sellest ka liiga palju aega ära. 

Aga usuvabadus, usk, üks või teine kirik on nii oluline teema, et sellekohaseid asju ei tohiks ainult pressiteate vahendusel ajada. Ja kuna me praegu tõesti ei räägi sellest, et Vabariigi Valitsus või siseminister mingisuguseid konkreetseid samme astub – näiteks pöördub kohtu poole või midagi sellist –, aga meil lähevad just kooskõlastusringile ja jõuavad ühel hetkel valitsusse seadusemuudatused, mis võivad lõpuks päädida ka millegi sellisega [nagu kohtusse pöördumine], siis ma arvan, et on väga oluline seda kõike siin arutada. 

Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise kohta.

Suur tänu! Mul tekkis küll küsimus seonduvalt selle asjaoluga, et see, mida me siin näeme, on muidugi ilmselgelt nagu mingi propagandaetendus, eks. Koalitsioonikaaslased muudkui riputavad siseministrile palle värava ette ja siis ta muudkui mõnuga toksab neid peaga väravasse. Aga sellega seonduvalt mul ongi protseduuriline küsimus. Kas kodukord põhimõtteliselt võimaldaks selliseid propagandaüritusi korraldada iga päev ja kõigil ministritel? Oletame, et näiteks täna tahaks viis ministrit tulla ja teha siin poliitilisi avaldusi, ilma et see oleks kuidagi nädalakavasse kirja pandud, nad võivad lihtsalt teada anda Riigikogu juhatusele, et soovime tulla viiekesi ja kõik teha poliitilise avalduse, ja niimoodi kas või mitu korda nädalas, mitu korda kuus. Kas selline voli neile tegelikult ongi antud või? Kui see nii on, siis see on küll ausalt öeldes päris üllatav.

Aitäh küsimuse eest! Ega tegelikult see meie Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse järgi piiratud ei ole. Kui on nende poliitiline tahe käia siin esitlemas oma avaldusi, siis on neil see võimalus olemas. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud siseminister! Öelge, kuidas, mis reeglite järgi käib see põhi[kirja] muutmine, on selleks mingi seadustik regulatsioon või kanooniline regulatsioon? Kuidas see käib? See on üks küsimus. Ja teine: kuidas te kaasate kogukondi sisejulgeoleku küsimustes tervikuna, mitte ainult selles kontekstis?

Suur tänu teile! Seda, kiriku põhikirja muutmist reguleerib kaks seadust. Üks neist on Eestis mittetulundusühingute seadus, sest kirikud-kogudused oma olemuselt on MTÜ‑d. Ja veel on kirikute ja koguduste seadus, mille muudatustest ma siin räägin. Nendest kahest seadusest peavad Eestis tegutsevad usuorganisatsioonid oma tegevuses lähtuma. 

Nüüd suhtlemine. Just siin tegutseva ja Moskvale alluva vene õigeusu kirikuga me oleme suhelnud päris palju. Üks on see, et kiriku juhtkonnaga oleme suhelnud igal korral, kui on jälle mõni julgeolekuküsimus üleval olnud. Mis puudutab põhikirja muudatusi, mis puudutab Riigikogu avaldust, siis meil on neil teemadel suhtlust olnud, meil on olnud kohtumisi, kus on osalenud ministeeriumi ametnikkond, ka siseminister, ning selle hea tahte ja soovi ja ootuse on Eesti riik edastanud. Samuti oleme kinnitanud, et meie soov ei ole ühtegi kogudust kinni panna. Isegi siis, kui me selle kiriku puhul peaksime rakendama kõige karmimaid meetmeid, jäävad kogudused ikka tegutsema. Koguduste puhul ei ole kirjutatud sisse otsealluvust patriarhile. Ja me oleme kinnitanud ka seda, et ühtegi kirikuhoonet keegi ei soovi kinni panna. Vastupidi, me kindlasti oleme siin kaasteelised – mõtleme kaasa, kuidas kõike seda hoida. 

Siseministeeriumi ametnikud on käinud ka kogudustes üle Eesti. Ma ei saa öelda, et kõigis kogudustes, aga väga paljudes kogudustes nii Tallinnas kui ka Ida-Virumaal. Oleme seletanud seda olukorda. Selle seadusemuudatuse raames me kindlasti toimime samamoodi edasi. Me kohtume ja seletame asju, sest parem on veenduda kohapeal, et sõnumid, muudatuse mõte ning Eesti parlamendi ja valitsuse soov jõuavad kohale täpselt nii, nagu need peaksid jõudma, et mingi info vahepeal ei moonduks või ei jääks osa sellest edastamata. Neid asju on mõistlik ajada nii, et sõnumit edastatakse ise. Siis on võimalik kuulda ka kogudustelt neid muresid, mis inimestel on. 

Ja kahtlemata kaasnevad kõige sellega inimeste hirmud. Aga meie ülesanne ongi öelda: mis puudutab inimest, tema usku, tema kogudust, tema kirikut – keegi ei soovi sekkuda sel määral, et kuidagi takistada [kedagi] oma usule pühendumast. Vastupidi, ainuke soov on see, et Eestis tegutsevat kirikut ei juhitaks Kremlist. Punkt. Kõik.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Minu arvates peaksid need veel olematu seaduse julgeolekualased nõuded ja piirangud kehtima kõikidele organisatsioonidele, kes Eestis tegutsevad – mitte ainult kirikutele ja kogudustele, vaid ka äriühingutele, mittetulundusühingutele, sihtasutustele, eraõiguslikele juriidilistele isikutele, avalik-õiguslikele, mis iganes. See peaks kõikidele olema. Selgitage, milles sisuliselt seisneb see Eesti seaduste suur muudatus, mida te täna tutvustate. Veel kord ütlen: minu arvates on see elementaarne, ja ma loen Eesti seadustest välja, et see on juba praegu nii ja kehtib. 

Ja teiseks, te olete jäänud kogu aeg ebamääraseks oma vastustes, mis puudutab agressorriigi kodanike valimisõigust, mis on, julgen öelda, tunduvalt päevakajalisem ja kujutab palju suuremat ohtu, sest agressorriigi kodanikel on praegu täiesti legaalne õigus formeerida nii-öelda Putini Venemaad Eestis. Miks te sellega venitate, miks te töötate selle vastu? Ja täna rõhutasite, et te esinete siin siseministri, mitte sotsiaaldemokraatide esimehena.

Teie aeg!

Kas siseministril on sotsiaaldemokraatide esimehest erinev seisukoht selles küsimuses?

Suur tänu! Rõhutasin tõesti seda sellepärast, et see küsimus oli niimoodi püstitatud, vähemalt niimoodi ma aru sain. Küsimus oli selle kohta, et kui ma ühes küsimuses tegelen ühe asjaga, miks ma siis teise küsimusega siin olen. No ma pean ju siis ütlema, miks ma siin olen. Ma olen siin kui siseminister ja ma pean oma tööd tegema, sest see ootus parlamendil valitsuse liikmetele on.

Nüüd, mis puudutab valimisõigust, jätkuvalt ma ütlen, et me oleme kindlasti ühel meelel päris paljude siin viibivate isikute suhtes, kes võivad endast kujutada Eestile julgeolekuohtu. Ma pole mitte kunagi seda vaidlustanud. Me oleme alati vastu küsinud ühe küsimuse: milline on siis lahendus nende inimeste puhul, kes samuti ei ole Eesti kodanikud, aga on Eesti suhtes meelestatud väga positiivselt? Kuidas me teeme nii, et me neid kõrvale ei lükka ja nende meelsust ei muuda selle teoga? Ja see küsimus vajab vastust, ega seal midagi muud keerulisemat ei ole.

Nüüd, mis puudutab neid seadusemuudatusi, siis äriühingutele laiendamine ja kõigile teistele organisatsioonidele selliste ülesannete laiendamine ei ole ainult siseministri pädevuses. See on huvitav ettepanek, seda saab kaaluda. Ma arvan, et siin ma ei oska isegi selle kohta midagi öelda, sest ma ei ole suur spetsialist ja pole ka nii palju vaaginud selle teema tagamaid, et seda täpsemalt kommenteerida. Aga see ettepanek on kindlasti võimalik teha või parlamendis see teema tõstatada ja seda arutada. See on kõik võimalik.

Aga selle seaduse põhilised muudatused tegelikult täiendavad olemasolevat seadust, sest meil ei ole praegu seaduses selliseid julgeoleku aluseid, et kui tõesti on vaja minna kohtusse, siis kohus ei lükkaks seda ettepanekut tagasi. See on esimene põhjus. Me pole niisugust julgeolekuolukorda kunagi ette näinud, vähemalt mitte sellisena, nagu see praegu on. Ja teine põhjus on see: ma julgeksin öelda, et kirik ise ei ole teinud soovitud muutusi ega algatusi, mis tõesti tõsiseltvõetavalt viiks sinna, kuhu me Eesti riigina soovime jõuda. Sellest võiks teha järelduse, et ka nemad loevad seadust sellisena, et nad ei muretse selle küsimuse pärast üleliia palju.

Riina Solman, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Kas see pole mitte kahepalgeline? Te räägite siin, et agressorriigi kodanikelt Eestis valimisõiguse äravõtmine on julgeolekuoht. Aga samasugune julgeolekuoht on venekeelsete rahulike kirikuinimeste solvamine ja neis nõutuse tekitamine, mis teil käesoleval kevadel oma kirikusuunalise käitumise ja väljaütlemistega suurepäraselt õnnestus. 

Hetke avaldus on juba täitsa mõistlik. Aga te olete siseministrina sotsiaaldemokraatide esimees, kes hakkas kevadel juba aastaid menetluses olnud agressorriigi kodanikelt valimisõiguse äravõtmisele vastu töötama ja teie valisite selle asemel lihtsama rinde: Moskva patriarhaadi kiriku pappidega sõdimise. See on asendustegevus ja lihtsamale teele minek, sest 75% eestlastest pooldab agressorriigi kodanike valimisõiguse äravõtmist, sealhulgas on sotside valijatest selle pooldajaid üle poole. 

Selgitage palun, mis toimus eile põhiseaduskomisjonis, kus osalesid ka ministeeriumide esindajad, ja teie saatsite [komisjoni arutelule] endise sotsiaaldemokraatide peasekretäri Kristen Kanariku, kes alles aasta tagasi oli teie poliitiline nõunik, on olnud ka endiste siseministrite Anvelti ja Raigi poliitiline nõunik. Kas tõesti pole Siseministeeriumil esindajat põhiseaduskomisjoni saata peale sotside enda liikme, endise peasekretäri?

Suur tänu! Mis puudutab komisjoni tegevust, vaevalt te siin oleks rahul, kui ma isiklikult oleks seal osalenud. Ma arvan, et teie järeldus oleks olnud siis täpselt samasugune. 

Nüüd, mis puudutab siin olevate kodanike hääleõigust, siis ma pole kordagi öelnud – mitte kordagi! –, et sotsiaaldemokraadid seda julgeolekuprobleemi vaidlustaks. Ei! Me oleme küsinud, mis on teie lahendus. Me ise kindlasti mõtleme selle üle ja pakume välja lahenduse ka sellele, mis saab siis nendest inimestest, kes on näiteks Venemaa kodanikud ja tegutsevad selle nimel, et Putini režiimi maha tõmmata, või näiteks nendest, kelle abikaasa on Eesti kodanik või kelle laps on Eesti kodanik – nad on oma lapse üle väga uhked ja suhtuvad Eesti riiki positiivselt. Kuidas see nende meelsust mõjutab? See on meie küsimus olnud. Sellele küsimusele võiks vastata, me oleme selle küsimuse tõstatanud, sest see on oluline. 

Mind paneb muidugi hämmastama teie väide, kui te ütlete, et Venemaa mõjuvõimu, Moskva patriarhaadi mõjuvõimu vähendamisega tegelemine on asendustegevus. Vaadake, see seisukoht muidugi Isamaa austatud juhtiva poliitiku suust on hämmastust tekitav. Mina ei nimetaks seda asendustegevuseks. 

Ja ma ütleksin veel ühe asja, mis ma ka alguses ütlesin. Ma ei esinda siin sotsiaaldemokraatide seisukohti, ma esindan siin Eesti Vabariigi valitsuse hoiakut ja võetud suunda ning seda olen ma siin ka väljendanud.

Peeter Tali, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud minister! Mis see pikk plaan siis oleks? See on suurepärane algatus, millega te välja tulete, sellest me jõuame veel rääkida ja seda arutada. Aga mis see pikk plaan oleks? Kas see pikk plaan võiks olla selline, et Eestis on ainult üks õigeusu kirik, nii nagu see oli enne bolševike okupatsiooni algust? 

Suur tänu! Teate, ma ütleksin, et ma pean teid kurvastama: esiteks, pikka plaani siin ei ole. Siin võiks olla suhteliselt lühike ja kiire plaan, sest mida kiiremini valitsus selle eelnõuga tegeleb, [seda parem]. Kui parlament leiab selle olevat hea ja võtab seadusemuudatused vastu, lisab sinna ehk midagi juurdegi, siis võiks see protsess toimuda võimalikult kiiresti. Ma ütlesin ära ka selle, et Eesti Vabariigi valitsusel ei ole seda nägemust, milline peab usu sisuline ja kanooniline pool välja nägema. Need otsused peab tegema kirik. Kui kirikut enam ei ole, siis peavad need otsused tegema kogudused. 

Selleks tõesti on Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik teinud oma ettepaneku. Ma ei tea, kas seda ettepanekut on üle Eesti õigeusukirikutes tutvustatud sellisena, nagu ta on tehtud, sest ma ütleksin, et see on Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikul väga julge samm, sest nad lubavad sisuliselt anda tunnustuse ilma selles kirikus mõju omamata. Ehk piiskopid seal ei kummarda mitte Venemaa poole, vaid siin oleva metropoliidi poole, isegi ei pea Konstantinoopoli poole kummardama. Nii et selliseid detaile seal on. Väga mõistlik ja neutraalne ettepanek, mille Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik on teinud, aga need otsused tuleb kogudustel ise teha. 

Sellist ettepanekut meil pole tehtud, et võiks minna põhimõtteliselt Läti teed, nii et riik võiks meil kirikule öelda: "Nüüd te olete kanooniliselt iseseisev." Riik ei saa neid asju nii täpselt selgitada. Usumaailma küsimusi tuleb kogudusel endal lahendada, aga kui vaja, siis me saame pakkuda oma tuge ja enda teadmisi. Meie küsimus on lihtsalt otsealluvus, juriidiline alluvus ja sisuline alluvus Kremlile ja Moskvale. Meie ainuke soov on, et lõppeks kiriku juhtimine Venemaalt, kes on praegu väga vaenulik riik, nagu me praegu näeme, paljude Euroopa riikide ja maailma riikide jaoks. Venemaa ähvardusi, ka sealsete kirikujuhtide ähvardusi, tuleb väga tõsiselt võtta. Ja need sidemed peavad lõppema.

Priit Sibul, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Kuna vaheldumisi käib jutt valitsuse hoiakutest ja eelnõust, siis mul on küsimus, kas Riigikogu juhatus on jätnud saadikutele selle eelnõu esitamata. Sest ennevanasti oli parlamendis niiviisi, et valitsuse eelnõusid andis üle Heili Tõnisson. Meil on olnud arutelu selle üle, kas ja millises järjekorras see toimub. Nüüd on meie ees siseminister, kes tutvustab mingit eelnõu – vahepeal jääb selline mulje – ja aeg-ajalt räägib hoiakutest. Kas see eelnõu on Riigikogu juhatusel olemas ja kas Riigikogu juhatus saaks selle edastada ka parlamendisaadikutele, et me saaksime jälgida, millistest paragrahvidest räägitakse ja mida me täpselt muuta tahame? Sest muidu jääb üsna arusaamatuks meie debati sisu ja see, kuhu me sellega jõuame.

Ütlen, et Riigikogu juhatusele ei ole ühtegi eelnõu veel jõudnud. Riigikogu juhatusele jõudis eile õhtul avaldus pealkirjaga "[Siseministri] poliitiline avaldus sisejulgeoleku teemal". Ja siit võib-olla läheb ka see erisus, et ei olnud ka enne teada, mis on selle sisejulgeolekut [puudutava avalduse] sisu. Ma saan aru ka parlamendiliikmetest, kes võib-olla valmistasid eile küsimused ette, aga ei teadnud üldse, millest täna juttu tuleb. Kahjuks me pidime täna lugema ajakirjandusest, milline on poliitilise avalduse sisu. Minister siin selgitas, et selle sisu tuleb ühe seaduseelnõuga Riigikokku. Aga mina praegu ütlen, et Riigikogu juhatusel seda seaduseelnõu ei ole.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Täna on mitu korda küsitud Vene kodanike hääleõiguse piiramise kohta. Aga mina näen vastuolu selles, et ühelt poolt te võitlete Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku tegevuse vastu Eestis, kuid teiselt poolt teil puudub tahe reaalselt aidata inimesi, kes soovivad loobuda Venemaa kodakondsusest, aga ei saa seda teha, sest Venemaa lihtsalt ei vasta kodakondsusest vabastamise taotlustele. Aga ilma selleta ei saa nad taotleda Eesti kodakondsust. Inimene võib olla elanud Eestis mitu aastat, ta võib rääkida puhtalt eesti keelt, sooritada kodakondsuse eksami, aga sellest ei piisa ikkagi. Kas te olete pööranud tähelepanu ka sellele probleemile? Või oskate ehk isegi kohe välja pakkuda ja soovitada kiiremat lahendust?

Jaa, suur aitäh teile! Mis puudutab kodakondsust, siis meie riigis on praegu selline põhimõte, et kahte kodakondsust kellelgi ei ole. Ja seda küsimust ei ole võimalik lahendada ilma seda põhimõtet muutmata. Ma pole kuulnud isegi Keskerakonnalt seda ettepanekut, et võiks Eestis lubatud olla topeltkodakondsus, näiteks nii, et on Eesti kodakondsus ja Venemaa kodakondsus. Ei Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal, teistel erakondadel ega valitsusel sellist poliitilist soovi ei ole olnud. See on ka põhjus, miks seda küsimust nii lahendada ei saa. 

Tõsi, vahepeal oli siin probleem, et kõik [soovijad] ei saanud loobuda oma kodakondsusest. Nüüd seda saab teha. Nüüd seda saab teha, Venemaa saatkonnad tõesti seda teevad. Kolm aastat on tavaline keskmine – aasta tagasi vähemalt oli – protsessi pikkus. See võtab aega. Ja tõesti, [Venemaa] kodakondsusest loobumiste arv on kasvanud, kolmekordistunud, ligi 700–800 inimest aastas seda teeb. Ja on ka tõsi, et kõik ei saa seda teha. Näiteks ei saa seda teha Vene opositsiooni toetajad või Vene opositsiooni liikmed, sest neile seda ei võimaldata, nemad ei saa kunagi loobuda Vene kodakondsusest. Põhimõtteliselt on Venemaa sõnum see: "Te peate tulema Venemaale," aga me kõik teame, mis nendega seal siis juhtub – nad võetakse kinni, mõistetakse süüdi ja rohkem neil vabadust ja võimalust Putini režiimi vastu tegutseda ei ole. Ehk tõesti, need, kes ei mõtle Venemaa režiimiga ühtemoodi, kindlasti praegu ei saa loobuda. Neil on isegi see probleem, et nad ei saa oma passi uuendada. Aga see küsimus on Eesti riigis lahendatud nii, et inimestele, kes ei saa omale uut Venemaa passi, kui nad on alalised elanikud Eestis, me väljastame varasemate dokumentide põhjal neile siin elamiseks vajalikud kaardid ja isikut tõendavad dokumendid. 

Ma igaks juhuks ütlen tõesti ühe asja ära. Siin on parlamendiliikmetel tekkinud ka küsimus, kas meil on siin eelnõu üleandmisega tegemist. Ei ole. Tegemist on põhimõttelise muudatuse algatusega. Jah, me oleme selle eelnõu sisuliselt valmis teinud, ta läks täna kooskõlastusringile ja avalikkuse ette ning see on ka põhjus, miks peab parlamendi ees seda selgitama, millega tegemist on. 

Ja ma pean ütlema, et kuigi tõesti avalduses polnud nii täpselt kirjas, millest siseminister soovib rääkida, siis ma võin kinnitada, et Riigikogu juhatuses on neid isikuid, kellele ma olen ka rääkinud, öelnud isiklikult, mis teemal [avaldus tuleb]. (Hääl saalist.) Selles mõttes ei ole tegemist mingi saladusega. (Hääl saalist.) Vabandust! Ja kui täna tuli minu juurde üks opositsioonis olev fraktsiooni esimees – õigemini juba eile õhtul ta küsis SMS-i teel, mis teemal ma räägin –, siis ma ütlesin talle ka selle teema. Nii et tegemist ei ole mingi riikliku saladusega.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma pean muidugi ütlema, et kogu see poliitiline avaldus on häbiväärne propagandatrikk, mille eesmärk on minu meelest üsna ilmne: mätsida kinni seda täielikku häbiväärset käitumist, millega on hakkama saanud Siseministeerium ja politseiamet seoses Lihula sambaga. Ja nüüd te tulete siia meie ette endale vastu rinda taguma, kuidas te kõvasti sisejulgeolekut edendate. Ainus poliitiline avaldus, mida mina oleksin oodanud, on see, et te astute tagasi selle pärast, mida tehti Lihula sambaga: võimu kuritarvitamine, seaduste väänamine ja inimeste tagakiusamine. 

Mis puudutab kirikuasju, siis te ilusti ütlesite, et te tulite siia hoiakut väljendama. Me saame aru küll sellest hoiakust, see on selline siseasjade rahvakomissari hoiak, et kirikutest peavad lõpuks saama traktorijaamad või hobuselaudad – küll me neile koha kätte näitame! 

Aga mina ei lähe lihtsalt kaasa kogu selle kirikujutuga. Ma tahan küsida ikkagi Lihula ausamba kohta. Nüüd, kui on selge, et käituti ebaseaduslikult, võimu kuritarvitati, seadust tõlgendati teadlikult valesti: kes vastutab? Kas mõni politseinik saab ametist lahti või vastutate teie?

Suur tänu! Teie sellisele küsimusele selliselt, nagu te soovite, ei saa vastata, sellepärast et see, mida te esitate siin faktina, seda ju ei ole. Võimu ei kuritarvitatud, seadust ei rikutud ja see tähendab seda, et keegi kuskilt tagasi astuma ei pea. Ma olen seda rääkinud, olen selgitanud parlamendis mitmeid kordi. Ma lihtsalt nüüd üldistatult, mitte konkreetselt, ainult osaliselt tõugatult teie jutust, ütlen, et see ongi sihuke huvitav skisofreeniline olukord, et kuidagi mind isiklikult ka, ma saan aru, süüdistatakse osaliselt – või võib ka pehmemalt öelda kuidagi – selles, et me tegeleme siin mingisuguse propagandaüritusega. Ei tegele! 

Ja siis öeldakse, et vaadake, te olete ühel pool, siis teisel pool, otsustage ära, mis pool te olete. Ükskord te toetate venelasi ja teinekord jälle nagu ei toeta. Samal ajal minu arvates poliitilises mõttes peaks igaüks aru saama: inimene, kes on koos mõne teise poliitikuga on kuulutatud Venemaal ja vähemalt ühel viiendikul maailmast tagaotsitavaks –, kes on nimetatud Vene riigi vastaseks, venelaste vastaseks, mina, kes ma olen pidanud tegelema [riigivaenuliku] sümboolika eemaldamisega avalikust ruumist, nagu Narvas Vene tank või Nõukogude Liidu mälestusmärgid, Venemaa ja Valgevene kodanikelt – ministrina lisasin sinna isegi ettepaneku, et ka mittekodanikelt – relvade äravõtmisega, no ma arvan, et seda kõike võib ju väita, aga ma tahaksin öelda, et tegudes peaksid olema natukene teistmoodi need asjad näha. Ma tean, et püütakse, väga pingutatakse – selleks loomulikult jõudu! –, aga niimoodi see ju ei ole. Mina kaitsen ja Eesti Vabariigi valitsus kindlasti kaitseb igat inimest, kes soovib kedagi mälestada, ja ka igat inimest, kes soovib oma usule pühenduda.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister! No teada on, et teie erakond on see, kes blokeerib valimisõiguse äravõtmist Venemaa ja Valgevene kodanikelt. Teie haldusalas olev Politsei- ja Piirivalveamet ütleb inimestelt ebaseaduslikult konfiskeeritud Eesti sõdurite mälestussamba kohta, et kuigi on välditud vägivalda õhutava sümboolika kasutamist, võimaldab see ajalugu mittetundvatel isikutel teha valesid järeldusi. No see on ikka päriselt putinistliku narratiivi esitamine. Idanaaber räägib ju kogu aeg, et meie siin ei tea päris ajalugu, aga nemad teavad ja nemad peaksid seda meile rääkima. 

Te ise siin saalis kaks päeva tagasi käitusite minu meelest väga venemeelsena. Ma nüüd tsiteerin stenogrammi. Teilt küsiti: "Mida arvate Kaitseväe kalmistul eksponeeritud pronkssõduri punasümboolikast? Kas see on lubatud, aga kuju, millel tegelikult natsisümboolikat ei ole, ei ole lubatud?" Ja teie vastus oli täielik udujutt: "Ja punasõdur või kes ta meil on Kaitseväe kalmistul – tegemist on mälestusmärgiga, see on seal, keegi ei ole hakanud seda paigaldama ja see on Kaitseväe vastutusalas. Mida ma rohkem oskan öelda?"

Ma ütleksin, et teie selline tegelik punane ja itta vaatav pale on nagu väga teravalt esile kerkinud …

Teie aeg!

… ja siis te tulete siia pulti tegema ettepanekut Vabariigi Valitsusele. Tehke ettepanek valitsuse istungil. Ja ma tegelikult soovitan, kuna teil häid ettepanekuid ei ole ...

Teie aeg!

... olge nõus koalitsioonipartneritega, et võtame agressorriigi kodanikelt valimisõiguse ära.

Suur tänu! Valitsusele ei pea seda ettepanekut selles mõttes tegema, et jah, see seadusemuudatus – või kuidas tahes see täpselt kirjas on – tõesti tuli teele saata. (Rain Epler räägib saalist.) Vabandust! Ma nüüd räägin. Tõesti, see tuleb siia saata, see formaalsus on, aga valitsus selle suuna on juba ammu võtnud. Seda küsimust on valitsuses pikemalt arutatud ja see ei ole Eesti Vabariigi valitsusele mingisugune uus teema. 

Mis puudutab seda, mida te stenogrammist ette lugesite, siis te jätsite ju ette lugemata minu seisukoha, mis puudutab Vene ja punasümboolikat. Mina ei ela väga kaasa, ei toeta selle eksponeerimist ja selle eksponeerimise lisamist avalikku ruumi. Seda … (Rain Epler räägib saalist.) Teate, seda ma ütlesin ka, olgem täpsemad. Kui te vaatate seda stenogrammi edasi, siis te selle sealt leiate, ma meenutan. 

Mis puudutab seda, kuidas seda olemasolevat kivi vaadata, siis need seal ei ole ei siseministri ega politseijuhi sõnad, vaid need eksperdid, kes tuvastasid, et sümboolikat ei ole, lisasid sinna veel muud informatsiooni. Need on eksperdid, kelle [sõnade]le me tugineme, ja nemad leidsid, et seal keelatud sümboolikat ei ole. Nii et kui üks asi kahtluse alla seada, siis kas te seate ka teised küsimused kahtluse alla? Mina ei seaks. 

Mis puudutab jätkuvalt usuteemasid, siis ma arvan, et see teema on endiselt oluline, ja ma arvan, et seda on oluline siin parlamendi ees ja koos parlamendiga arutada. Mina seda ei vaidlustaks ja siin olemine on sellistes küsimustes minu arvates Eesti Vabariigi ministri kohus.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te tahate Moskva Patriarhaadi [Eesti] Õigeusu Kirikut kinni panna. Hästi! Aga samas olete ilmselgelt selle koguduse liikmeid viimase kahe aasta jooksul sisse lasknud kümneid tuhandeid. Nad on suures osas venekeelsed, nad on enamasti pärit Ukraina aladelt, kus elanikkond koosneb venelastest ja kus käib sõjategevus, suur osa neist on tulnud ka Venemaa kaudu üle piiri. Ja te olete lasknud sellel juhtuda. Nad on õigeusklikud ja kohe kindlasti ei käi nad teenistustel Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikus, vaid liiguvad sisse‑välja mööda selle kiriku treppi, mis on siin parlamendihoone vastas, sest nad on usklikud ja käivad kirikus. Kuidas te nüüd selle vastuolu ära lahendate? Te pakute inimestele, kes on õigeusklikud, rahvusvahelist kaitset, varjupaika, ja siis võtate neilt ära kiriku? Meile te võite seda kõike rääkida, me saame sellest selles mõttes aru, aga kuidas te neile seda selgitate?

Suur tänu! Mis puudutab Ukraina sõjapõgenikke, siis Eesti, sealjuures olles Euroopa Liidu liige, on teinud Euroopas teiste riikidega ühise otsuse pakkuda neile kaitset ja varjupaika Eestis sõja eest. Ja ma arvan, et inimesed, kes on tulnud Ukrainast sõjapõgenikena ja kes on oma hingelt, rahvuselt – kes kuidas – ukrainlased, tunnevad samamoodi muret. Ma võin teile öelda ja kinnitada, olles rääkinud Ukraina siseministriga, olles rääkinud Ukraina usujuhtidega ja nende sõnu kuulates, et nad teavad neid asju, nad suudavad oma rahva ja oma inimeste eest rääkida. Sellest me ka lähtume. 

(Helle-Moonika Helme räägib saalist.) Kui te küsite, mis kirikus inimesed pühapäeval käivad, siis osa käib ühes õigeusu kirikus, mis Eestis on, teised teises õigeusu kirikus, kolmandad kuskil mujal, ja niimoodi on. See on fakt. Vastab ka tõele, et kõik ukrainlased ei ole või paljud neist ei ole õigeusklikud. (Mart Helme kohalt: "Nad ei ole ukrainlased, nad on venelased ...") Jah, aitäh! Jah, seda ma tean, muidugi, et EKRE seisukoht on, et kõik ukrainlased on venelased, ma olen seda härra Mart Helme suust kuulnud korduvalt. Aga meil on erinevad seisukohad. Mina usun seda ... (Mart Helme kohalt: "… aga teie valetate, ajate mingit demagoogiat!") Mina usun seda … (Mart Helme jätkab: "See on niivõrd piinlik! See on niivõrd piinlik, mida te tulite siia tegema." Juhataja helistab kella. Mart Helme: "Avaldus! Mis avaldus? Propaganda!") Ma arvan, et mõistlik on lähtuda sellest, mida Ukraina valitsus ütleb: nemad teavad kõige paremini, kes on ukrainlane ning kes võiks ennast ukrainlaseks nimetada ja kes mitte. (Mart Helme kohalt: "Vastust ei saanud ju!")

Tanel Kiik, küsimus istungi juhatajale.

Austatud istungi juhataja! Püüan siin nagu debatti jälgida. Jube keeruline on, kuna siin osa Riigikogu liikmeid on (Saalist räägitakse.) otsustanud olla pehmelt öeldes ebaviisakad. Seda jätkab härra Helme ka praegu. Kahjuks see kõik protokolli ei lähe. Aga kas te Riigikogu istungi juhatajana ei pea nagu mõistlikuks debatti ohjata? Või on see niimoodi, et kui EKRE saadikud üle saali hõiskavad, vahele segavad … Nüüd ta hüüdis mulle: "Ole vait!" – justkui mul ei olekski õigust küsida olukorras, kus mulle anti sõna, erinevalt härra Helmest, ja seda tegite teie ise. Kuidas te tunnete, kas te istungi juhatajana äkki peaks sekkuma, võib-olla kedagi korrale kutsuma? Ette on nähtud sõnavõtud, küsimused, hiljem läbirääkimised. Selline verbaalne jauramine üle saali pole päris parlamendile kohane.

Üks asi … (Saalist räägitakse ikka vahele.) Aitäh! Minister hakkas siin küsimusele vastama, aga see sisu, mille kohta Moonika Helme küsis, ei tulnud välja. Ta ei osanud võib-olla sellele vastata. Ja Moonika Helme siis püüdis täpsustada. 

Aga nüüd, kuna selle poliitilise sõnavõtu sisu ei olnud teada, siis me tõepoolest ei osanud mitte keegi parlamendiliikmetest ette valmistada küsimust Moskva apostliku õigeusu kiriku teemadel. Sellest võis tekkida ka segadus. Nii et kui järgmine kord poliitiline avaldus tuleb, siis võiks ka pealkiri olla. 

Raimond Kaljulaid, küsimus istungi juhatajale.

Austatud istungi juhataja! No nüüd te küll ajate kägu siin. Teil on kohustus, sõltumata sellest, kas saalis rikub korda ja karjub teistele saadikutele, et ära mölise, teie erakonnakaaslane või karjub seda keegi teine. Teil on kohustus hoida korda siin saalis. Teil on ka kohustus anda sõna inimestele ja juhtida tähelepanu sellele, kui keegi kodu- ja töökorra vastaselt käitub. Ja kui te neid kohustusi täita ei soovi, siis on alati võimalik võtta sealt laua pealt valge paber ja pastakas ning kirjutada lahkumisavaldus, siis me valime siia juhatusse inimese, kes oma tööd päriselt teeb, eks ole. Praegusel hetkel te seda ju ei tee.

Aitäh küsimuse eest! (Saalist räägitakse. Juhataja helistab kella.) Siin meil oli ju ka kuulda kellahelinat, kui sõnavõtt läks natuke kõvemaks minu poolt vaadates paremal. Siis ma tegelikult ju tegin selle kohta ka märkuse ja seda oli ka kuulda. Mida inimesed seal omavahel räägivad, seda ma ei oska öelda. Niipea, kui see siia kostis, ma andsin kohe märku, et see on häiriv nii vastajale kui ka istungi juhatajale. 

Martin Helme, [küsimus] istungi juhatajale.

Aitäh! Mul on selles mõttes konstruktiivne ettepanek. Raimond ja Tanel siin tormasid oma erakonnakaaslasele appi ja valasid krokodillipisaraid, et saalis on kehv poliitiline kultuur. Meil kohe-kohe tuleb päevakorrapunkt, kus kehva poliitilise kultuuri eest umbusaldust avaldatakse. Näidake siis, et te päriselt muretsete kultuuri pärast ja hääletate umbusalduse poolt.

Ma ei näinud siin küsimust istungi juhatajale. Aga see oli järgmise päevakorrapunkti teema. Raimond Kaljulaid uuesti, istungi juhatajale.

Austatud istungi juhataja! Ma siiski pole kuulnud teid korrale kutsumas kolleege, kes ka minu viimasele küsimusele vahele räuskasid. (Hääl saalis. Juhataja helistab kella.) Kas te oleksite palun nii kena ja teeksite seda? See kellukese helistamine ausalt öeldes tundub nii mannetu selles praeguses olukorras. See minu meelest ei ole piisav.

Korralekutsumine toimubki kellahelinaga, see tõmbab tähelepanu ja siis peaksid saadikud aru saama, et see ei ole korrektne tegevus – tol hetkel, kui helistatakse kellukest.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa. Lähtudes Raimond Kaljulaidi küsimustest, küsin: mis võimalused siis koosoleku juhatajal peale kellukese helistamise veel on? Kas te siis ootate, et istungi juhataja tuleks sealt alla ja tuleks Riigikogu liikmetele kätega kallale? Ma arvan, et keegi ei tahaks seda näha. Meil on siin olnud mitmeid istungi juhatajaid, kes on lasknud ka korda käest ära, vastavalt sellele, mis erakonnast on need liikmed, kes teevad siin saalis ka teinekord lärmi ja võtavad sõna. Nii et selles mõttes ei maksa siin nii hellatundeline olla ja praegu seda teemat tõstatada. 

Aga tõepoolest, mina tahan kiita istungi juhatajat praegu selle eest, et ta tõi välja selle asjaolu, et mina küsisin, aga [minister] hakkas rääkima hoopis millestki muust, minu küsimusele ta ei vastanud. Nagu alati, kui Riigikogu liikmed küsivad, aga vastuseid ei saa, on nad ilmselgelt sellepärast rahulolematud. Ja see rahulolematus võib minna teinekord ka natukene valjuhäälseks. See oli tingitud ainuüksi sellest. 

Istungi juhataja ei saa siin nagu kaasa aidata, aga aitäh küsimuse eest! Raimond Kaljulaid, täpsustav.

Austatud istungi juhataja! Kui te tutvute meie kodu- ja töökorra seaduse kommentaaridega, siis näete, et ka seal on selgelt öeldud, et istungi juhataja peab korrale kutsuma isikuid, kes segavad istungi läbiviimist. Siin on kirjas: "Tavaliselt teeb juhataja kõigepealt suulise märkuse, lärmi puhul helistab metallkellukest ning juhul, kui korrarikkumine jätkub, võib ta korra taastamiseks välja kuulutada vaheaja […]" Ma palun, et te kuulutaksite välja vaheaja ja räägiksite oma erakonnakaaslastega, et nad lõpetaksid korrarikkumise Riigikogu saalis.

Aitäh küsimuse eest! Vaheaja mõttekust ma praegu ei näe. Kord on saalis olemas, igaüks on saanud oma mõtteid väljendada. Martin Helme, küsimus istungi juhatajale.

Minu meelest segab istungit praegu Raimond Kaljulaid oma rumalate küsimustega ja katsega võtta istungi juhatamine üle. Ja loomulikult segab istungit Lauri Läänemets, kes tuli meie kõigi aega raiskama.

Evelin Poolamets, küsimus palun! Ettekandjale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma püüan mõista, et teie avalduse eesmärk on luua õiguslik alus Moskva patriarhaadi mõjuvõimu vähendamiseks. Siiski tekib mul küsimus, kas soovitatav õiguslik lahendus üldse toimima hakkab. Arvestades hiljutisi sündmusi, kui te konfiskeerisite vabadusvõitlejatele mõeldud ausamba, millel ei olnud, nagu hilisemal uurimisel selgus, ühtegi keelatud sümbolit, kuidas saame olla kindlad, et seekord ei võeta vastu otsuseid, mis osutuvad hiljem ebaseaduslikuks?

Suur tänu! Tõesti, ma räägin valitsuse kavatsustest ja plaanidest, ja lõppkokkuvõttes parlament peab otsustama, kas ja kuidas muudetakse seadusi. Aga sellised need ettepanekud tulevad: need alluvussuhted Moskvaga tuleks lõpetada ja seadus peaks konkreetsed raamid seadma. Ma julgeksin öelda, et neid seadusemuudatusi ei ole ette valmistanud mitte ainult Siseministeeriumi töötajad, vaid kaasatud on ka Eesti parim vastava ala teadmine, õiguslik ja usuline teadmine. Nii et sellega [probleeme ei tohiks] tekkida. Ja kui peaks ilmnema, et mõnda asja on vaja parandada, siis kooskõlastusringil valitsuses ja ka parlamentaarses protsessis on võimalik muudatusettepanekuid teha.  

Veel kord: siin olen ma täna sellepärast, et rääkida sellest, kuidas tagada Eesti julgeolek ja usuvabadus. Usuvabadus aga ei tähenda mitte ainult võimalust pühenduda enda usule ja teha nii, nagu iga inimene ise õigeks peab, vaid usuvabadus tähendab ka seda, et usk peab olema sõltumatu mis tahes poliitilisest sekkumisest, eriti kui tegemist on vaenuliku riigi poliitilise sekkumisega.

Rene Kokk, palun!

Tänan, austatud aseesimees! Hea minister! Kahtlemata, meelsuse suunamise ja mõjutustegevuse osa on suuresti ka Vene kodanike õigus valida meie valimistel volikogusid. Ja loomulikult on selle osa ka mälestusmärgid. Me teame – siin on täna sellest juttu ka olnud –, et meil on selline vabastajate monument, pronkssõdur. Peab ütlema, et selles mõttes te olete täna tulnud siia küll väga pooliku rehkendusega. Oleks ikkagi tahtnud näha nagu selget visiooni täislahendusena. Milline on teie kui siseministri ettepanek ja millal viiakse ära vabastajate monument, pronkssõdur? Ja millal te ikkagi tulete ettepanekuga, et reaalselt meie poliitikat suunavatelt Vene kodanikelt ära võtta KOV‑ide valimise õigus? Millal need ettepanekud tulevad? Teeme siis ikkagi täisrehkenduse.

Suur tänu nende küsimuste eest! Tõesti vastab tõele see, et siseministrina ma tegelen sellega iga aasta 9. mail, et võimalikult vähe inimesi koguneks pronkssõduri ümber, et seal ei toimuks mingisuguseid pidustusi, rongkäike ega midagi muud seesugust. Avaliku korra tagamisega me tegeleme. Mis puudutab pronkssõduri asukoha vahetamist ja kõiki muid selliseid asju, siis tegemist on – see ei ole minu välja mõeldud – hauatähisega Kaitseväe kalmistul ja selle eest vastutab kaitseminister. Need küsimused on kaitseministri kureerida. 

Aga ma ütlen veel ühe asja ära. Mulle ei meenu ka see, et EKRE oleks valitsuses olles kordagi midagi pronkssõduriga ette võetud.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Täna küll räägite mõnevõrra teisest teemast, aga korduvalt on räägitud ka hääleõiguse äravõtmisest teatud kodanikelt. See, et sotsid on selle vastu, on siit korduvalt läbi käinud. Võin kinnitada, et mina pooldan kindlalt sellist lahendust, mis Putini‑meelsetelt inimestelt võtaks hääleõiguse ära, ja ma tean, et ka minu ees istujad ja minu taga istujad on sama meelt. Meie jaoks on mure nendes kodanikes, kes on väga eestimeelsed ja kes teevad väga tugevat tööd Vene režiimi vastu kas Eestis asudes või ka üle piiri käies. Praegune olukord kindlasti ei ole vastuvõetav ei minule ega paljudele teistele sotsidele. Minu küsimus on veel kord see, millele te täna juba korduvalt olete vastanud: kas te teete selle nimel tööd, et konkreetseid lahendusi juba 2025. aasta KOV-ide valimisteks välja pakkuda?

Suur tänu, Madis Kallas! Ka teie olete seda teed läinud, et [liigume oma aruteluga] usuasjadest natuke eemale. Aga kui te küsite niimoodi, siis jah, kindlasti me proovime neid lahendusi välja pakkuda, mis seda küsimust võiks üht- või teistmoodi lahendada. Hea oleks, kui keegi teine pakuks ka. Ja kuna küsimus oli selles, mis sellel eelnõul viga on – sellel, mis siin nüüd [hiljuti] parlamendile üle anti –, siis ütlen, et ma tean, et kuna see ei puuduta ainult Vene ja Valgevene kodanikke, siis on, nagu ma olen aru saanud, kõigil, paljudel teistel erakondadel, mitte ainult sotsiaaldemokraatidel, samuti selle eelnõuga probleeme. Iga kord on erinev eelnõu, erinev sisu, täpset fookust pole paigas. Retoorikas räägitakse ühte juttu, aga millegipärast kirjatükid, mida nimetatakse seaduseelnõudeks, jõuavad [siia teistsugusel] kujul. 

Nüüd, kui rääkida ikka päevateemast, selle päevakorrapunkti teemast, siis ütlen, et tõesti, me oleme selle küsimusega tegelenud juba pikemat aega. See ei ole midagi sellist, et nüüd Vabariigi Valitsuse jaoks on tegemist uue teemaga ja me oleme selle teema algatanud sellepärast – nii nagu siin keegi on proovinud öelda –, et varjutada mõnda teist teemat. Ei! Sellest teemast on rääkinud nii siseminister kui ka teised valitsuse liikmed pikemat aega, parlament on selle küsimusega tegelenud, seda debatti on avalikkuses peetud. Minu arvates oleks hoopis imelik, kui me teame, et need põhikirja muudatused, mida oodati siin tegutsevalt Moskva õigeusu kirikult, ei lahenda ära seda probleemi, seda otsealluvust Moskvale, aga me ei tegeleks selle küsimusega. Ma olen täiesti kindel, et natukese aja pärast oleks sellisel juhul kutsutud mind siia parlamendi ette aru andma, miks selle küsimusega ei tegeleta. 

Poliitika on selline, et kord on vaja ühte väita, kord on vaja teist väita, aga lõppkokkuvõttes ei saa valitsus oma tegevustes ainult sellest lähtuda, millised on poliitilised tõmbetuuled, vaid valitsus peab lähtuma ka sellest, kuidas tagada Eesti julgeolek, samuti sellest, kuidas tagada usuvabadus Eestis. Ja see on põhjus, miks ma siin olen. Valitsus on oma kabinetinõupidamistel, julgeolekukabineti nõupidamistel seda teemat korduvalt arutanud. 

Ma ütlen veel kord: ma ei esinda siin ainult sotsiaaldemokraatide või siseministri seisukohta, vaid ma esindan siin Eesti Vabariigi valitsuse seisukohti ja hoiakuid selles küsimuses. Lõppkokkuvõttes tuleb see ära lahendada, sest ei ole võimalik, et me jäämegi nii olulise julgeolekut puudutava teema üle lõputult arutlema – nii nagu keegi siin ütles, tegema kohtumisi koos teejoomisega. Tõesti, teed pole neil kohtumistel pakutud, need on olnud suhteliselt konkreetsed [arutelud], väga konkreetsed, võiks isegi öelda. Ei ole olnud ka teisiti arusaamise võimalust neil kohtumistel, mis Siseministeerium on teinud siinsete kirikuesindajatega.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No mina pean ka ütlema, et ma oleksin oodanud teie poliitilise avalduse asemel täna tagasiastumisavaldust. Sellepärast, et see, mida politsei tegi – teie heakskiitmisel – Lihula samba ebaseadusliku hoiu alla võtmisega, oli ilmselgelt õigusvastane. Ilmselgelt! Siin ei ole isegi mitte millegi üle vaielda.  

Mis puudutab seda tänast juttu, siis ju püütakse meid panna kahvlisse: need, kes ei poolda neid teie presenteeritud poliitilisi ambitsioone, pole piisavalt eestimeelsed. Aga tegelikult on probleem ju sootuks mujal. Probleem on selles, et kohutavalt ebameeldiv on vaadata, kuidas te teete Eesti Vabariiki järjest rohkem selliseks riigiks nagu Venemaa ehk riigiks, kus ei austata päriselt põhiseaduslikke õigusi. Te presenteerite siin tohutult loosunglikult seda, et te lahendate mingit probleemi, aga seda probleemi ju reaalselt ei ole. Teil pole mitte ühtegi tõendit näidata selle kohta, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik oleks rikkunud Eestis kehtivat õigust, sekkunud poliitikasse või praktiseerinud mingit mõjutustegevust. Ei ole sellist asja! Küll aga te ise provotseerite konflikti. 

Ja nüüd minu küsimus. Vabandust, et paar sekundit läheb üle! Mida te siis reaalselt teha kavatsete, kui näiteks Pühtitsa klooster keeldub sellele terrorile allumast, loobumast sidemetest Moskva patriarhaadiga?

Aitäh!

Mis te siis teete? Saadate politsei kiirreageerijad kumminuiade ja koertega peale või? Mis te teete? Ise olete loonud selle probleemi siis.

Suur tänu! See on muidugi huvitav väide, et me ise oleme loonud probleemi, mille nimi on Venemaa agressioon Ukrainas ja vaenulik tegevus Eesti vastu. Vabandust, et ma üldistasin! Aga see kõik on alguse saanud … (Hääl saalist.) See kõik on alguse saanud sellest. Ei ole Eesti Vabariigi valitsus, Eesti Vabariigi parlament, Eesti inimesed ega õigeusklikud Eestis välja mõelnud agressiivset käitumist Eesti vastu, ohtlikku käitumist, eluohtlikku käitumist Eesti vastu. Ja see on Eesti reaktsioon, see on reaktsioon vaenulikule tegevusele. Ma arvan, et sellega te olete ju nõus. Ja selle eeldus on see, et me peame nõus olema ka sellega, et Venemaa on vaenulik Eesti suhtes. Väga hea, kui me sellega oleme nõus, et Venemaa vaenulik, siis me saame kõik aru, et see on reaktsioon. 

Ma tean, et väga paljud tahavad viia seda debatti sinna, et mida siis siinsed õigeusklikud Eestis teevad valesti. Mina pole kordagi öelnud, et õigeusklikud levitaks ühte, teist või kolmandat või teeks midagi valesti. Vastupidi, meil on väga palju neid õigeusklikke, kes on pöördunud otse minu poole, või kaudselt, ma arvan, et väga paljude poole – võib-olla ka teie poole. Nendel on mure, et Venemaa sekkub kirikusüsteemi kaudu poliitiliselt usuasjadesse. See on ka Eesti riigi jaoks julgeolekumure. See on Eesti riigi jaoks usuvabaduse mure. Ja probleem ei seisne mitte siinsetes õigeusklikes. Probleem on Moskva patriarh, kes oma mõjutustegevuseks kasutab ära sedasama võrgustikku ja neidsamu hoobasid. 

Ma lugesin ette, ma võin selle ka uuesti ette lugeda. Tomos, millest lähtutakse – ja kirik on öelnud, et nad ei ole nõus sellest loobuma mitte mingil juhul –, [sedastab] järgnevat: kõrgeimat seadusandlikku, administratiivset, kohtulikku ja kontrollivat võimu Eesti õigeusukirikus teostab tema täiskogu, mille otsused kinnitab Moskva ja kogu Venemaa patriarh. Kõik olulised otsused kinnitatakse Venemaal. Kas see ei ole teie arvates probleem? Kui see ei ole küsimus ja julgeolekuoht Eestile, siis mis see on? Kui me seda loeme, siis me saame ju aru, millist mõjuvõimu peaaegu kõigis olulistes kirikuküsimustes omab Moskva patriarh isiklikult. 

Vaatame Moldovat. Me nägime, millist mõjutustööd Vene õigeusu kirik, Moskva patriarhaat tegi Moldovas selle vastu, et Moldova ei liituks Euroopa Liiduga, ja selle poolt, et nad jääks üksi, et ühel hetkel oleks Venemaal võimalik nad alla neelata. Võtame need näited, mis on Ukrainast, või need näited, mis on võib-olla mõnest teisest riigist. Ka tegelikult siin tegutsenud metropoliidi elamisluba Eestis ei jäetud ju pikendamata niisama, kellegi omavolist, vaid see jäeti pikendamata ikka julgeolekuküsimuste pärast. 

Minu arvates on siin ilmsed ja loogilised seosed olemas. See on väga huvitav, kui keegi soovib seda vaidlustada või öelda, et me tegeleme, ma ei tea, asendustegevusega, nagu siin saalis on öeldud – mitte teie pole seda öelnud –, või mingisuguste selliste küsimustega. See on väga huvitav. Tegelikult on ju nii, et kõik olulised asjad, kõik olulised kiriku otsused tuleb Moskvas kinnitada. Kõik kõige olulisemad kiriku juhtfiguurid kinnitab patriarh. Siin ei ole ju küsimärkigi. Ma olen täiesti kindel, et nii pea, kui olukord Eestis läheks pingelisemaks, oleks meil põhjust muretseda, sest siis kasutataks olemasolevat võrgustikku ja otsest mõjuvõimu, mis on Moskva patriarhil siinse kiriku [üle]. 

Nüüd, mis puudutab kloostri tegevust, siis kloostriga on niimoodi, et me oleme kokku leppinud, et nende põhikirja või oma plaani, mis puudutab arvatavasti ka nende alusdokumente, nad esitavad 31. oktoobriks. Minul pole ühtegi põhjust kahelda selles, et nad soovivad – nii nagu soovib Eesti Vabariigi valitsus, nii nagu soovin mina ja nii nagu soovite teie –, et klooster saaks rahulikult Eestis edasi tegutseda. Ja ma arvan, et seal läheb kõik kenasti. Mul pole mitte ühtegi alust kahtlustada, et nad teeksid midagi sellist või jätaksid tegemata midagi sellist, mis kuidagi seaks kloostri tegevuse kahtluse alla. Ei! 

Ma olen käinud ka ise kloostriülemaga kohtumast ja selgitanud väga rahulikult probleemi olemust. Tema on oma muresid seletanud. Ma olen selles kloostris mitu korda käinud. Minu arvates on tegemist tõesti väga rahulike ja meeldivate inimestega. Mina ei ole kordagi öelnud, et tegemist oleks kuidagi otseselt julgeolekuohuga nende inimeste näol Eestile. Ei, ei ole! Inimesed teenivad oma usku, inimesed on valinud enda elutee selles kloostris ja seda nad peavad kindlasti saama jätkata. Seda võimalust, nagu ma olen öelnud, me kindlasti kaitseme. Ja nendes küsimustes, mis puudutab otsealluvust Moskvale, me kindlasti kloostrit ka toetame [ja aitame mõelda], kuidas neid asju lahendada.

Arvo Aller, palun!

Hea istugi juhataja! Ettekandja! Te nii kirglikult rääkisite siin julgeolekuohust, et otseallumine … (Saalist sekkutakse valjuhäälselt.)  

Arvo Aller esitab küsimust. Palun! (Saalist räägitakse vahele.) Ma annan. Ma olen alati andnud, hea kolleeg, ma ei taha seda debatti katkestada. See läheb vastusõnavõtuks. Ma tunnetan selle juba ette ära, et sellest tuleb vastusõnavõtt. See on vastusõnavõtt! Palun Arvo Allerile mikrofon uuesti! Üks minut. Palun! (Saalist küsitakse, kas mitte kunagi enam ei saa protseduurilisi küsimusi esitada. Kümme korda järjest pole selleks luba antud.) Arvo Aller, palun küsimus!

Kui minister ütles, et olukord on pingeline, siis tegelikult olukord on juba pingeline ja selle olete te ise tekitanud, kuna Lihula sammas konfiskeeriti, suvel kutsusid politsei ja kiirreageerijad Sinimägedes inimesi kõrvale sümboolika kontrollimiseks, aga nad ise ka ei tundnud seda sümboolikat. Aga [ma ei jõua] hakata seda ajalugu siin nüüd ümber rääkima. 

Aga ikkagi, te rääkisite julgeolekuohust, kuna kirik allub otse Moskva patriarhaadile. Minu teada ka Venemaa kodanikud on kohustatud oma konstitutsiooni täitma ehk sõja korral peavad nad minema teenistusse. Ja te ikkagi raiute vastu, et te ei suuda eraldada neid, kes on Eesti-meelsed ja Vene kodanikud, sellepärast me hoiame seda piiri kinni. Aga samamoodi te ei tea ka, kes on seal kirikutes käivatest Eesti-meelsed ja üldse ei allu sellele kirikukorrale. Millist probleemi me siis lõppkokkuvõttes lahendame?

Aitäh! Teate, teeme ühe asja selgeks, mis puudutab Sinimägede sündmust. Väide, nagu seal oleks kuidagi politsei reageerinud teistmoodi kui varasemalt, ei pea paika. Ma võin öelda, et 2019 oli härra Mart Helme siseminister. See oli küll koroonaaeg ja see sündmus jäi sellisena ära, aga ma isiklikult tegelesin sellega, et küsida, kas Mart Helme ajal olid kiirreageerijad valmis sinna minema, kas need inimesed olid tööl, kas see plaan oli olemas. Jah oli. Mart Helme ajal suhtusid Vabariigi Valitsus ja Eesti Vabariigi politsei korra tagamisse Sinimägedes täpselt samamoodi. 

See tähendab seda, et politsei ei käi seal kedagi ahistamas. Politsei käib vaatamas, et inimesed saaksid oma mälestussündmust turvaliselt ellu viia. Nii et selles mõttes ärme omistame neid asju siin kellelegi kuidagi nii, nagu nüüd oleks tehtud Eestis midagi erakordset. Seda on aastaid tehtud, see on tavaline protseduur.  

Nüüd küsimus, kes käib seal kirikus. Seal käivad need inimesed, kes tahavad õigeusule pühenduda. Ja need muudatused ei puuduta neid selles mõttes kuidagi. Me ei räägi sellest, kuidas keegi oma usule pühenduma peab, me ei räägi sellest, mida keegi uskuma peab. See ei ole valitsuse asi, mida Eesti inimene usub, mida ta teeb kirikus. See ei ole Eesti Vabariigi valitsuse asi. Ühtegi sellist soovi[, et seda kontrollima hakata,] ei ole.

[Meie] ainuke soov on see, et Moskva mõju juhtimisele ja otsustele ning kaudne ja otsene mõju siinse kiriku üle lõppeks. See on ainukene soov. Kui keegi seda vaidlustab, siis see on päris huvitav debatt. Mina ei tea, kuidas see on seotud inimese usule pühendumisega. Ma võin teile veel korra ette lugeda seda tomost, ma olen seda juba lugenud. Kõrgemat seadusandlikku, administratiivset, kohtulikku ja kontrollivat võimu Eesti õigeusukirikus teostab tema täiskogu, mille otsused kinnitab Moskva ja kogu Venemaa patriarh. Jätkan: valitseva ülemkarjase valib Eesti Õigeusu Kirik täiskogu pühade kaanonite alusel ja selle kinnitab Moskva ja kogu Venemaa patriarh. Ehk piiskopid ei saa ilma Moskva patriarhita siin kirikus tegutseda. Ehk Eesti õigeusukiriku põhikirja kinnitab Moskva ja kogu Venemaa patriarh, nagu ütleb tomos. Eesti õigeusukirik saab juhitud kooskõlas Moskva patriarhaadi püha sinodi määrustega, Moskva ja kogu Venemaa patriarhi käskkirjadega. See on see. 

Ma lugesin teile ette need küsimused, mis on mureks. Mureks on see, et juhitakse otse Moskvast, Kremlist, siin tegutsevat kirikut. Mitte ükski muu asi seal mureks ei ole. Ei ole need head ja toredad inimesed, kes kirikus käivad, kes on õigeusklikud, kes seda usku [viljelevad], Jumalat usuvad. Nemad ei ole probleem.

Probleem on mure, et Venemaal on mõju Eestis tegutseva kiriku üle. Ja probleem on selles, et me oleme näinud seda mõju Ukrainas, me oleme näinud äsja Moldovas ja ma arvan, et me leiame maailmast väga palju neid riike. Ja probleem on selles, et patriarh Kirill on öelnud, et Eesti sellise iseseisva riigina sisuliselt tegutsema ei peaks. Ta on öelnud, et me peame olema Venemaa osa. Ja see on avaldus, mida me tõesti Eesti Vabariigi valitsusena ei kavatse mitte kunagi kaitsma hakata. Sellepärast, et see tähendab Eesti iseseisvuse lõpetamist. Selliseid avaldusi tehti enne Ukraina täiemahulise sõja algust ja neid tuleb võtta väga tõsiselt. See on väga tõsine julgeolekuküsimus.   

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Siin on Lihula samba teema juba korduvalt läbi käinud, aga ikkagi tahaksin selgesõnalist vastust kuulda teie käest ka selle kohta. Kuna Lihula monumendilt ju midagi keelatut ekspertiis ei tuvastanud, siis ilmselgelt pingutati reageerimisega üle või kuritarvitati võimu. Kas te võite täna siin valitsuse liikmena ja selle valdkonna eest vastutava ministrina kinnitada või tunnistada, et tegelikult pingutati selle samba konfiskeerimisega üle ja mingit põhjust selleks ei olnud? Sooviksin teilt ka kinnitust sellele, et see asi niimoodi läks, seepärast et kõik asjaolud näitavad – selle kohta võib ekspertiisist lugeda –, et tegelikult oli siin ilmselge võimuliialdus.

Suur tänu! See küsimus jälle muidugi ei ole teemasse, aga teate, ma võin teile kinnitada, et politsei ei kuritarvitanud oma võimu ega liialdanud. Kivi võeti hoiule laekunud informatsiooni põhjal. Laekunud informatsioon tegelikult sisaldas ka teavet selle kohta, et tegemist ei ole täpse koopiaga, vaid lisandustega, ja seda oli vaja hinnata. 

Nüüd ma püüan kuidagi välja lugeda, mis see küsimus nüüd selle teema kohta oli, aga seda on keeruline teha. Kuid jätkuvalt ma kinnitan, et me räägime siin täna sellest, kuidas tagada Eestis julgeolek ja usuvabadus.

Mart Helme, palun!

No kõigepealt peaks andma muidugi protseduurilise sõna Martin Helmele, aga seda muidugi Toomas Kivimägi kunagi ei tee, rikkudes sellega töö- ja kodukorda, krooniliselt. Krooniliselt! 

Aga ma tahan muidugi ümber lükata selle vale, mille Lauri Läänemets siin lendu lasi, nagu mina oleksin kavatsenud kiirreageerijad Sinimägedel [olevatele inimeste]le kallale saata. Kuulge, lõpetage ära! Minister peaks teadma, et kiirreageerijad on 24/7 valmis ehk alati valmis. Minu ministriksoleku ajal toimus Lihula tulistamine ja siis olid kiirreageerijad kohe – kohe! – asja kallal ja ma olin kogu aeg nendega ühenduses telefoni teel. Kogu aeg olin ühenduses. Kui oleks olnud mingisugunegi kiirreageerijate kallaletung Sinimägede mälestusüritusel osalejatele, ma oleksin otsekohe sekkunud ja selle ära hoidnud. Ei maksa selliseid labaseid valesid siin levitada. 

Aga küsimus on mul selline: miks te arvate, et Moskvast ei tule käske ka pärast seda, kui nad lõpetavad oma ametliku suhte Moskva patriarhaadiga …

Aitäh!

… ja et sellega ei ässitata siinset kogukonda veel rohkem Eesti Vabariigi vastu? Mis paneb teid seda arvama? Mina arvan täiesti vastupidist.

Suur tänu selle küsimuse eest! Ma teie rahustuseks pean täpsustama seda, mis puudutas kiirreageerijaid. Ma ei öelnud, et teie olete selle korralduse andnud. Ma tahtsin sellega öelda seda, et täpselt samamoodi tegi politsei siis, kui teie olite minister – ka minu ministriks oleku ametiajal tegi politsei oma tavapärast tööd. Vastab tõele, et politsei koosseisus olid 27.07.2019 Sinimägede mälestusüritusel tööl vastava märkega regionaalse tugiüksuse liikmed ehk siis tolleaegse massiohjereservi liikmed. See vastab tõele, täpselt nii oli. 

Ma ei arvagi, et Mart Helme oleks mingisuguse korralduse andnud, seda ta kindlasti pole teinud, kui ta niimoodi väidab. Ja ma räägin sellest, et ka mina pole seda teinud, aga need inimesed olid täpselt samamoodi kohal ja tööl. Ministrid ei annagi neid käske, see on politsei tavaline töö – tagada inimeste turvalisus sellisel mälestusüritusel. 

Nüüd lugupeetud Mart Helme küsimus Moskva käskude kohta, mis sealt laekuvad. Ma muidugi ei ole kunagi Moskvas töötanud ega tea, kui hästi ja mismoodi sealt need käsud võiks laekuda, milliseid kanaleid kasutatakse. Aga fakt on loomulikult see, et neil ei ole sellist mõju siinse kiriku üle. Kui sul ei ole seda otsealluvust, siis on siinsel kirikul vabadus valida omale kirikujuhid. Ja need ei pruugi olla need, keda Moskva soovib. Kui sul ei ole otsealluvust, siis sa ei pea kooskõlastama oma siinseid otsuseid Moskvaga. Tõsi, kaudne mõju võib jääda, see võib alati jääda. Aga vaadake, sellepärast me olemegi valinud lahenduse, mis ei ole mõne teise riigi lahendus, kus riik läheb ütlema, milline täpselt peab kiriku suhe kellegagi olema. Meie riik hakka ette ütlema ka seda, milline peab olema kanooniline suhe neil seal kirikus. Seda otsustavad koguduste liikmed või seda otsustab kirik ise. 

Ja praegu on ka võimalus, et kõik, kes peavad seda tegema, saavad viia oma põhikirjad vastavusse tulevase seadusega, mingil hetkel võib-olla kehtiva seadusega. Seda probleemi siis üldse ei ole. Ma olen teiega täiesti nõus, et kui inimesed teevad seda ise ja riik ei pea kohtusse pöörduma, on tulemus palju parem, ka hilisemalt.

Väike repliik Mart Helmele. Ma ei saanud Martinile anda protseduurilist küsimust sel põhjusel, et ma Varrole just äsja ei andnud, sellepärast et siis Varro oleks öelnud, et ma teen nüüd vahet: ühele annan, teisele ei anna. Küll ma tegelikult teeks nagu vahet fraktsiooni juhi puhul, kui ma annaksin selgelt talle võimaluse rohkem seda võimalust kasutada. Aga ma kardan, et siis jälle teised kolleegid pahandavad. 

Ja teine, ütlen lihtsa ka põhjuse, head kolleegid, see ei ole mingi pahatahtlikkus, miks ma ei võta protseduurilisi vahele. Ei võta sel põhjusel, et kolm neljandikku protseduurilistest on vastusõnavõtud. Vaat see on põhjus. Alguses nad ei ole seda, aga menetluse käigus [nad muutuvad ikka vastusõnavõtuks]. See on minu statistika. Ja see on see põhjus, mitte pahatahtlikkus. Ja lõpus ma olen valmis kõik võtma, võib-olla veel enne seda, kui minister ära läheb, ma olen valmis võtma ka siis protseduurilisi, kui küsimusi enam üleval ei ole. Nii et see on põhjus, mitte pahatahtlikkus. 

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Mulle meeldis su vastus oma erakonnakaaslasele, et mingitel tingimustel oleksid sa koos erakonnaga nõus toetama seda, et Venemaa ja Valgevene kodanikelt ning halli passi inimestelt võetakse ära kohalikel valimistel valimisõigus. Äkki sa siis ütled siin saalis kõva ja selge häälega, mis tingimustel on sotsiaaldemokraadid sellega nõus? Sest minu arvates on nii, et kui vaadata neid numbreid, kui palju inimesi käib seal kirikus ja kui palju on võõra riigi ja halli passi inimesi, siis tundub, et mure [on põhjendatud]. Moldova näitel on näha, kui palju miljoneid ollakse nõus hääletamise [mõjutamise eesmärgil] sinna alla panema. Meil on samuti väga selgelt mõned piirkonnad, kuhu võib häälte ostmise abil saada täpselt sellise kohaliku omavalitsuse, nagu Moskva tahaks.

Suur tänu! Esiteks saab kohalikel valimistel kandideerida ainult Eesti kodanik. Ehk siis ühtegi mittekodanikku ei saa kuskil Eestis valida avalikku võimu teostama. 

Teiseks, see ei ole ju midagi uut. Me oleme mitme aasta jooksul öelnud, et tõesti, me oleme sellega nõus, et need inimesed, kes Eesti riiki ei austa, kes on Eesti riigile julgeolekuohuks, ei peaks valima kohalikel valimistel. Meie küsimus on olnud alati see: aga need, kes austavad, kes suhtuvad positiivselt? Miks … (Aivar Kokk räägib saalist.) Miks me ütleme, et ainult kodakondsus määrab sinu suhtumise?

Kultuuriministeerium tegi ka uuringu, kus olid julgeolekuküsimused sees, ja tegelikult see uuring väga selgelt näitab, et on neid inimesi, kes suhtuvad väga positiivselt Eestisse. Näiteks on keegi üle 80-aastane proua, kes arvab, et talle ei ole elupäevi jäänud rohkem kui aasta, aga kodakondsuse tegemine võtab ma ei tea, kui palju aastaid. Sellele prouale ei ole enam kodakondsust vaja, aga Eesti riiki ta austab. Miks te ütlete, et see proua või näiteks inimene, kes on voodihaige, on julgeolekuoht Eesti Vabariigile? No ta ju ei ole, see on suhteliselt [eba]adekvaatne probleem. 

Aga kirikus kindlasti käib igasuguseid inimesi. Sellist nimekirja, kes seal käib ja millise meelsusega [keegi] on, meil ei ole. Kirikus käivad kindlasti ukrainlased, eestlased, venelased ja teiste riikide kodanikud. Ka turiste käib teatud kirikutes väga palju. Tõesti, seda kõike leiab. Veel kord: meie ülesanne siin Eesti parlamendis, valitsuses, Siseministeeriumis on tagada Eesti julgeolek ja usuvabadus. Nende võimalike muudatustega me seda ka teeksime.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Vene passi võtmisega on inimesed oma valiku juba ära teinud. Siin musta valgeks rääkida on üsna mõttetu. Aga täna on räägitud ainult Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kirikust, kuid meil on konfessioone [ja usundeid] veelgi. Üks neist on ju mühinal kasvav islamiusuliste kogudus ja kapo andmetel on neil või teatud liikmetel väga tihedad sidemed välismaal olevate islami äärmusorganisatsioonide tegelastega. Rääkige palun sellest, kuidas see seadus nüüd sellisel puhul rakendub ja mõjub.

Suur tänu! Teie nimetatud [usundile] praegu, vähemalt minule teadaolevalt, Eesti julgeolekuasutustel pretensioone ei ole – selliseid, mis selle seaduse järgi tooks kaasa mingeid muudatusi, sest neid [usuühendusi] ei juhita otse välismaalt, nende juht ei asu välismaal ja neil ei ole ka põhikirja järgi mingit sellist alluvussuhet. 

Aga nagu ma ütlesin, see seadusemuudatus ei puuduta ainult siin tegutsevat Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu kirikut, vaid ta puudutab ka võimalikke tulevikusoove registreerida Eestis mõni [usuühendus], millel tõesti võivad olla terroristlikud seosed, selline taust, ja see võib olla seotud äärmusrühmituste või islamiäärmuslusega. Tõesti on siin ka seda silmas peetud, selles mõttes on see kujundatud kui universaalne [põhimõte] ja kaitsepolitsei sisend on selle koha pealt kindlasti arvesse võetud. 

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Härra minister! Ma küsin, kas teile ei tundu see teie tegevus nüüd Eesti riigi seisukohalt ikkagi mõnevõrra kontraproduktiivne. Nimelt ajate Vene kodanikud vihaseks, piirates nende usuvabadust, aga siiamaani olete pidurdanud nendelt hääleõiguse äravõtmist. See viha, mille te olete tekitanud, saaks valimistel väga kenasti Eesti-vastastele kandidaatidele häältena kanaliseeritud. Ma arvan, et te võtaksite nagu selle pinge maha või vähemalt osa sellest pingest maha, kui te praegu deklareeriksite, et te kõigi vahenditega töötate koalitsioonis selle nimel, et Venemaa ja Valgevene kodanikud ei saaks kohalikel valimistel hääletada.

Suur tänu! Ma võin teile siin kindlasti öelda, et me koalitsioonis töötame selle nimel, et maandada kõiki julgeolekuohte Eestile, ükstapuha, millised need on, ja ükstapuha, mida selleks teha tuleb. Nii on. Vastupidi, tõesti, võib olla niimoodi, et mõnda inimest pahandab kõik see, millest me siin täna räägime ja need plaanitavad sammud. Võib tõesti nii olla. Aga ma ütleksin ikkagi, et eelkõige on see kõik meie kätes. Kui me vaidlustame seda küsimust, kui me seome siin mingite muude teemadega neid asju, siis loomulikult see võib kaasa tuua suurema pahameele. 

Ma loodan, et ei ole poliitilisi jõude – ma ei tea, tuleb keegi näiteks Euroopa Parlamendi liige –, kes hakkaks Ida-Virumaal seletama, kuidas me nüüd tahame kõiki kogudusi ja kirikuhooneid kinni panna. See ei vasta ju tõele, ma pole seda kordagi öelnud. Seadusemuudatused ju ka seda ei võimalda, see ei olegi nende eesmärk. Ma loodan lihtsalt, et selliseid asju ei juhtu, sest see oleks tõesti väga negatiivse mõjuga, ja see, ma julgen öelda, klassifitseeruks küll selliseks tegevuseks, mille tagajärjel tekib oluliselt suurem pahameel ja mis võib päädida ka julgeolekumuredega Eesti riigi suhtes. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Tänan selle debati eest, mis läks kohati päris laiaks. Eks Riigikogu liikmed kasutasidki võimalust küsida kõigi teemade kohta, mis neile huvi pakuvad. Aga võib-olla tuleme enne, kui me läheme läbirääkimiste juurde, tagasi selle põhidebati, põhisisu juurde. Paljud inimesed kindlasti jälgivad seda arutelu ja võib-olla soovivad veel kord kinnitust teilt, mis on selle konkreetse algatuse peamine eesmärk. Mina olen ka isiklikult usklikesse väga, ütleme, sügavalt lugupidava suhtumisega inimene, minu teada ka teie. Äkki te kinnitate lihtsalt üle, et õigeusukiriku inimeste eluolu ja nende usuline vabadus on üks asi, aga see, mida teeb patriarh Kirill oma agressioonikuritegusid ja sõda õhutava [käitumisega], on teine asi, siis usuinimesed saaksid ennast rahulikult tunda ja teada, et nende igapäevast õigust ja vabadust uskuda see ei puuduta ning et see algatus on tõepoolest tehtud pigem usuvabaduse kaitseks, mitte kellegi ründamiseks.

Suur tänu teile selle küsimuse eest! Tõesti, see vajadus võib olla tekkinud siin saalis olevate inimeste jaoks ja võib-olla veel kellegi jaoks, näiteks nende jaoks, kes kuulavad, sest arutelu on olnud pikk ning siin on püütud tõstatada julgeoleku ja usuasjade kõrval veel teisigi teemasid. Aga ma kinnitan, et need seadusemuudatused on tehtud eesmärgiga tagada Eestis julgeolek ja usuvabadus. See tähendab seda, et valitsuse soov on – ja valitsus selle ka tagab –, et kõik kogudused, ka Moskva õigeusu kiriku kogudused saaksid edasi tegutseda, et kirikuhooned jääksid lahti, inimestele avatuks. Seda me ei kavatse muuta ega kuidagi puutuda. 

Aga me teame, et Moskva patriarhaat on Kremli mõjutussüsteemi üks osa ja seda ei kasutata mõjutustegevuseks mitte ainult Venemaal, vaid ka välismaal. Me oleme nendest näidetest täna rääkinud: Ukraina, Moldova hiljutine referendum – väga aktiivne sekkumine. 

Oluline on aru saada, milles seisneb usuvabadus. Usuvabadus inimese jaoks seisneb selles, et ta saab oma usule pühenduda nii, et keegi ei ütle, kuidas ta seda tegema peab, kui see ei kahjusta otseselt kellegi julgeolekut või kui ei kiputa kellegi elu kallale ja kui see [ei ohusta] turvalisust. Riigi vaates tähendab usuvabadus seda: riigil tuleb tagada, et kirikud ja usuühendused oleksid sõltumatud mis tahes poliitilisest sekkumisest, eriti kui tegemist on vaenuliku riigiga, näiteks Venemaaga, ja selle riigi poliitilise sekkumisega.

Ehk siis iga inimene saab rahulikult usule pühenduda ka pärast nende seadusemuudatuste tegemist, selles ei ole mitte mingit küsimust. Seda meie kuidagimoodi ei reguleeri ega mõjuta. Küll aga me soovime, et Moskva patriarhaadi õigeusu kirik seoks lihtsalt ennast lahti Kremlist ja oma alluvusest Moskvale, nii et ei oleks enam seda, et kõik olulised asjad, näiteks administratiivsed, kohtulikud, kontrollivad võimud või seadusandlikud võimud kirikus, kinnitab Moskva ning et ei oleks enam nii, et ülemkarjased, nagu neid tomuses on nimetatud, kinnitab Moskva ja kogu Venemaa patriarhaat ise. Me soovime, et rohkem ei oleks seda, et siinse kiriku põhikirja kinnitab Moskva patriarh Kirill, ja me soovime, et ei oleks enam ka sellist kohustust, et siinne õigeusu kirik oleks juhitud Moskva patriarhaadi püha sinodi määrustega, Moskva ja kogu Venemaa patriarhi käskkirjadega. 

Me ju kõik teame – me oleme seda näinud, me oleme selle kohta lugenud, me oleme sellest kuulnud –, et kellel on riigisaladuse luba, saab lugeda seda kõike ka turvaruumis raportitest või küsida Kaitsepolitseiametilt või kellegi teise käest, et patriarh Kirill, kes on Moskvas, piltlikult öeldes istub Kremlis koos Putiniga. Nad teevad otsuseid, kujundavad inimeste meelsust ning valmistavad ette ühes ja teises kohas Venemaa mõjuvõimu laiendamist. Ei ole normaalne, et sama inimene, kes käsikäes Putiniga kiidab heaks vägistamised, tapmised ja sõjad rahulike inimeste vastu Ukrainas ning ütleb, et Eestit ja teisi Balti riike iseseisvalt ei peaks olema, omab nii suurt mõjuvõimu Eestis tegutseva usuorganisatsiooni üle.

Siinsetel usklikel ei ole mitte kuidagi selles mõttes seotust või pattu hingel, et nemad oleksid mõne probleemi siin tekitanud. Me ei lahenda nende probleemi. Me lahendame usuvabaduse probleemi [ja tahame muuta seda], et Venemaal on võimalik poliitiliselt sekkuda siinse kiriku tegevusse sellisel määral. Ma ütlen, et see on peaaegu kõiges, sisuliselt, kui me loeme tomust, millest lähtutakse. Ja see on probleem. Me soovime lihtsalt selliste alluvussuhete katkestamist ja seda, et Kremlist ei juhitaks siinse kiriku tegevust. 

Me austame väga kõiki õigeusklikke, vahet ei ole, millises kirikus nad on. Me kaitseme nende usuvabadust, nende võimalust käia kirikus, nende võimalust moodustada kogudusi ja kuuluda kogudusse. Ilma selleta ei oleks demokraatlikku Eesti Vabariiki, sest usuvabadus on Eestis põhiseaduse kaitse all, demokraatia mõttes on see Vabariigi Valitsusele ja Eesti parlamendile väga oluline küsimus.

Suur tänu teile, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised, need on mõeldud fraktsioonidele. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, hea kolleeg Martin Helme, palun!

Palun kaheksa minutit.

Kaheksa minutit, palun! 

Aitäh! No rumaluse kõige parem isikuomadus on see, et talle meeldib ennast kõigile näidata. Ja eks me nüüd oleme seda siin kõvasti näinud. See, mida me pidime taluma poolteist tundi, on häbiväärne, võlts, õõnes propaganda, mis peab aitama varjata seda, et meil on läbikukkunud siseminister ja läbikukkunud valitsus. 

Meil on siseminister ja valitsus, kes kahjustab rängalt – rängalt! – Eesti julgeolekut, keeldudes kolmandate riikide kodanikelt hääleõigust ära võtmast. Argumentatsioon siinjuures on peaaegu et hämmastavalt sarnane sellega, mismoodi ta õigustab samal ajal õigeusukirikuga tegelemist. Kahjustab rängalt – siseminister ja valitsus – Eesti julgeolekut, olles võimaldanud viimased kolm aastat Eestisse massilist immigratsiooni idast. Teie isegi ei pea arvestust selle üle, kui palju on tulnud, kui palju on jäänud. Aga eri allikatest [andmeid] kokku pannes võime meie kindlalt öelda, et Eestisse on saabunud üle 150 000 inimese, siin on neid umbes 100 000 vähemalt – vähemalt! – ja me võime ka täiesti rahulikult öelda, et absoluutne enamus neist räägib vene keelt ja väga suurel hulgal neist on Vene pass taskus – tõsi küll, paralleelselt Ukraina passiga. Aga igal juhul ei tea me nende taustast ega nende meelsusest mitte midagi. 

Sellega te kahjustate rängalt Eesti julgeolekut. Piiri te loomulikult kinni ei ole suutnud ega tahtnud panna. Eesti julgeolekut kahjustate te rängalt ka sellega, et te keeldute midagigi ette võtmast, et aidata Ukrainal ennast kaitsta, saates siit ära nende mobilisatsiooniealisi sõdureid, kes ennast siin varjavad. Sellega te aitate Venemaad, kuna te keeldute aitamast Ukrainat. 

Loomulikult kahjustate ja õõnestate te Eesti julgeolekut sellega, et te patriootlike kodanike usku oma riiki iga päev hävitate. Parim näide sellest on seesama jõhker õigusriigi jalgade alla trampimine, mida te tegite Lihula sambaga seoses, ja see üdini kahepalgeline dialoogipolitsei saatel toimuv siidkinnastes vene šovinistide ümmardamine, mida te teete igal aastal pronkssõduri juures. Sellega te lörtsite Eesti patriootide usku oma riiki. 

Loomulikult kahjustate te Eesti julgeolekut sellega – ja Lauri Läänemets oma punakomissari mentaliteediga on siin eesrinnas –, et te ehitate iga päev Eestis politseiriiki, mis meenutab üha rohkem ja rohkem Venemaad või Valgevenet – täpselt sellist riiki, kus kõiki ja kõike kontrollitakse, suvaõigusega võetakse ära, ja opositsiooni jaoks on meil olemas julgeolekuasutused. Vot see on teie mentaliteet, mida teie valitsus endas kannab. 

Nüüd see kaksisoim, mida te oma retoorikas siin korduvalt ja korduvalt väljendasite, on lihtsalt piinlik. Piinlik on kuulata juttu sellest, kuidas koguduste kanoonilise kuulumise ettekirjutamine või keelamine ei puutu asjasse, põhiseaduses ette nähtud ja põhiseadusega kaitstud usuvabadusse. Vabandust, te ei saa ju mitte millestki aru! Teil pole õrna aimugi ei usust ega põhiseadusest ega põhiseaduslikest õigustest. Usuvabaduse lahutamatu osa on see, et iga usklik koondub oma kogudusse nii, nagu ta tahab, ja see kogudus allub sellisele struktuurile, nagu ta tahab. 

Ja siin kuulata juttu sellest, et keegi ei tohi koguduse asjadesse poliitiliselt nina toppida – kas te olete täiesti eilane või?! Paavst topib oma nina iga katoliku kiriku kogudusse igapäevaselt. See ongi tema olemus, see on kogu nende kanooniline ülesehitus. Te ei saa ju mitte millestki aru, kui te räägite siin usuvabadusest, aga te tulete siia selle jutuga, et niimoodi, inimeste põhiseaduslikku usuvabadust rikkudes te tegelikult kaitsete usuvabadust ja riigi julgeolekut. Mõlemad on rängalt valelikud väited. 

Mina oleksin küll tahtnud, et Läänemets tuleb täna siia Riigikogu ette ja teeb ühe lihtsa poliitilise avalduse. Ja selle poliitilise avalduse lühikene sõnastus oleks võinud olla – Lauri, kuula nüüd ilusti! – niisugune: "Seoses võimu kuritarvitamisega, Politsei- ja Piirivalveameti käitumisega Lihula ausambaga [juhtunu valguses] mina astun tagasi." Vaat sellist avaldust oleks tahtnud kuulda. 

Aga loomulikult, meie praeguses valitsuses keegi mitte mingit poliitilist vastutust ei kanna mitte kunagi. Sest te võite! Te võite ja te saate. Sellepärast, et te teate ju, et keegi teile midagi teha ei saa, eks.

Ja kui teil niipaljukest ei oleks jaksu olnud, et ta kannaksite poliitilist vastutust, siis sellise Valgevene ja Venemaa moodi miilitsaühiskonna ehitamisel, nagu te siin näitasite meile Lihula puhul, ma oleksin leppinud ka sellega, et te tulete siia – teie, kes te olete tutimütse kandev partei, punaste nelkidega, kellest iga natukese aja tagant räägitakse kui Eesti esifeministidest, sest iga endast lugu pidav korralik sotsiaaldemokraatlik väliste suguorganitega ja end mehena identifitseeriv isik peab ennast feministiks –, siis oleks võinud vähemalt tulla siia täna, teha poliitilise avalduse ja öelda: "See, mismoodi Jürgen Ligi solvas naisi Riigikogus, on meile vastuvõetamatu ja me toetame tema umbusaldamist." Vaat sellist avaldust oleks ka tahtnud kuulata, oleks natukenegi parem päev olnud. 

Selle asemel kuulsime poolteist tundi täielikku soga, millel ei olnud mitte mingit pistmist julgeoleku parandamisega, põhiseaduse kaitsmisega ega Eestis millegi paremaks tegemisega. Nii et kogu see etendus, mis te siin andsite, ei olnud ju mitte midagi muud kui see, et Läänemets päästab oma nahka, tehes propagandat, üritades teemat vahetada [ja viia tähelepanu] Lihulast eemale. Aga ei lähe läbi!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel hea kolleeg Urmas Reinsalu, palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kaheksa minutit kokku. Palun! 

Aitäh! Lugupeetav rahvaesindus! Armas Eesti rahvas! Ma ei süüdista kindlasti siseministrit selle eest, et ta olulise teemaga, olulise käsitlusega siia parlamendi ette tuli. Teema on tõepoolest erilise kaaluga.  

Nüüd, Isamaa nimel ma võin öelda, et on olemas perimeeter küsimusi, mis on meie rahvusliku julgeoleku ja meie iseolemise – selle, et meil on ühiselt tulevikku – baasküsimused, milles me peame taotlema konsensust. Selles valguses, kuidas Eesti julgeoleku [seisukohalt] ohutustada Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku tegevust Eestis, oleme me valmis valitsuse relevantseid samme, läbikaalutud samme toetama.  

Tõsi, siin on mitu probleemi, mis on ilmnenud ja millele tegelikult kahjuks siseminister täna vastust ei andnud. Nimelt, Lätis võeti vastu seadus, millest ka härra Kivimägi on teadlik. Läti seim võttis 2022. aasta sügisel vastu seaduse, kus selgelt haagiti õiguslikus mõttes lahti Moskva patriarhaadi Läti õigeusu kirik. Sellest ajast, 2022. aasta suvest on meil siseminister olnud Lauri Läänemets, kuid selle teemaga ei ole tegeletud. 

Õige on see, et julgeolekuasutused, millest me oleme teadlikud, oma salajastes ettekirjutustes ja võrdlevas käsitluses on juhtinud tähelepanu selle probleemi võimendumisele, millest siseminister meile tegelikult kõrgstiilis ettekande tegi. Alles selle aasta kevadel me jõudsime parlamendi deklaratsiooni juurde, ka meie ametkondade soovitusel.  

Kuid ma juhin tähelepanu ühele asjale. Kevadel esitati parlamendile väga selge käsitlus, et selle deklaratsiooniga me saavutame selle, et me kasutame seda ära poliitilise signaalina, et survestada Moskva patriarhaadi õigeusukirikut ennekõike liikuma kanooniliselt Eesti õigeusukiriku alluvusse, selle loogikaga, et vastasel juhul rakendab siseminister oma kohustust, mis tal on kehtiva kirikute ja koguduste seaduse alusel. 

Nüüd on välja tulnud teine käsitlus. Seda kinnitasid meile julgeolekueksperdid, juristid. Kehtiva seaduse alusel on võimalik lõpetada Moskva patriarhaadi õigeusukiriku õiguslikul alusel toimiv tegevus Eesti Vabariigis. Sellest on siseminister tema käsutuses olevate dokumentide järgi olnud teadlik kaks aastat. 

Millele ma viitan? Ma viitan sellele, et vastavalt Eesti kehtivale kirikute ja koguduste seadusele on siseminister kohustatud – seal ei ole kaalumisõigust, vaid seda on öeldud kohustavas vormis – algatama nende usuliste ühenduste lõpetamise, mille tegevus ohustab Eesti avalikku korda. Kõik. Punkt. Me oleme näinud, et kahe aasta jooksul siseminister ei ole seda sammu sisustanud. Me oleme jõudnud selle juurde, et parlament on selle avalduse teinud, ja nüüd oleme me jõudnud uue, mõneti eufemistliku formuleeringu juurde selles, mida käigult tsiteeris härra siseminister. 

Me oleme kindlasti valmis heauskselt sellesse kaasuma, aga eesmärgiga, et me jõuaksime tegeliku lahenduseni. Sest meie probleem on selles, et ega me ei kuulanud ega saanud aru ka siseministri tegelikust lõpplahendusest selle küsimuse julgeolekulise perspektiivi realiseerimisel, kuhu me õigupoolest siis peaksime välja jõudma. See on üks küsimus, mis meil on ühine. Ja ma kutsun üles tõepoolest kõiki poliitilisi jõude tegema koostööd nendes kriitilistes oludes, kus me oleme, silmitsi tundmatusega ka Venemaa agressiooni jätkumisel Ukraina riigi ja rahva vastu.  

Seesama paatos saadab mind ka tegelikult teise teema juurde, mis on Vene föderatsiooni, agressorriigi kodanike valimisõiguse küsimus kohalikel valimistel. Selle kohta, miks seda peaks piirama või selle kõrvaldama, andis sisuliselt retoorilise mõttekäigu siseminister ise, tuues näite Moldovast, kus Vene föderatsioon tegeles aktiivselt rahvahääletuse ja presidendivalimiste manipuleerimisega. Moldova enda president ütles, et 300 000 Moldova kodanikku püüti mõjutada. Küllap seal hulgas on ka väga palju Vene föderatsiooni topeltkodanikke. Surve käib Moldova kodanike puhul Moldovas. Aga ma juhin tähelepanu, et Vene föderatsiooni põhiseadus näeb ette – nii nagu ka Eesti Vabariigi põhiseadus näeb ette – nendele kodanikele lojaalsuskohustuse, nõudmise olla oma riigi poliitilistele eesmärkidele lojaalne. Veelgi enam, tegelikkuses need inimesed on ise – olles siiamaani Vene föderatsiooni kodanikud, on nad selle kodakondsuse varasemalt valinud või sünni järgi omandanud – langetanud ka poliitilise valiku, millisele riigile nad soovivad lojaalsed olla. 

Küsimus kodakondsusest, härra Läänemets, ei ole mingi humanitaarküsimus eraldi võetuna. See ei ole sotsiaalõiguste küsimus. See on küsimus poliitilisest võimust. Ja need inimesed on valinud selle, nad on otsustanud, et nad soovivad olla selle riigi poliitilise võimu osalised. Teie sõnum siit parlamendist, kui te vastasite parlamendiliikmete küsimusele, oli see, et need inimesed, kes on allutatud Vene föderatsiooni põhiseadusele, kes peavad täitma neid julgeolekunõudeid, peavad omama ka Eesti Vabariigis poliitilist võimu. Härra Läänemets, see ei lenda! 

Kogu arusaamise juures nendes rahvuslikes küsimustes, millega me oleme silmitsi, on minu üleskutse, härra Läänemets, selline: laske lahti sellest pantvangikriisist, millesse te olete asetanud vähemalt praegu oma parteiga kogu parlamendi ja millesse te olete asetanud praegu, nagu peaminister on öelnud, kogu valitsuse. Parlamendi koosseisu enamus, konstitutsiooniline enamus on asunud selgele seisukohale, et on ülekaalukad, Eesti rahvuslikest huvidest ja julgeolekust tulenevad seisukohad, [mis annavad aluse] Vene föderatsiooni kodanike poliitilise võimu siin riigis lõpetada. Kui me ei tee seda nüüd, selle sõja seniidis, siis ei tee me seda kunagi. Aga teie vastus nendele seisukohtadele on see, et võib-olla mõned nendest on mõistlikud inimesed. See ei veena, te teate ise seda suurepäraselt. Te tegelete selle hulga inimeste kaitsega, kujutades ette, et see võiks teenida teie parteipoliitilisi huvisid kohalikel valimistel. Partei huvid enne Eesti Vabariigi julgeolekuhuvisid?! Härra Läänemets, see ei lenda! 

Ma kutsun üles kõiki poliitilisi jõude leidma ühisosa konsensuse pinnalt, lahendama ära Moskva patriarhaadi õigusliku küsimuse, et ohutustada see julgeolekurisk Eestile, ja leidma ühine arusaamine, mis puudutab Vene föderatsiooni kodanike valimisõiguse küsimust. See on meie ülesanne. Meid vaatavad täna veel sündimata noorte eestlaste, Eesti kodanike silmad, kuidas me nii kriitilises olukorras selle küsimuse lahendame. Eesti Vabariik ei saa istuda ühe partei pantvangis, kui see on meile julgeolekurisk. 

Aitäh!

Te naerate, sotsid, ma näen. Aga kuulge, see ei ole naljaasi. See ei ole naljaasi! Ja kui on tõsiselt võetavad need sõnad, mida härra Läänemets siin kõneles …

Aitäh, hea kolleeg!

… ja need on tõsiselt võetavad meile julgeolekuohust, siis me peame tegutsema, mitte vastama lihtsalt tühjakõlalise retoorikaga.

Aitäh, Urmas! Aitäh!

See ei ole väärikas meie parlamendi ees ning see ei ole väärikas ja aus meie rahva tänaste ega tulevaste julgeolekuhuvide ees.

Urmas, aitäh! Ma väga tänan.

Arusaadav. Aga need küsimused on olulised.

On-on olulised.

Ma arvan, et härra istungi juhataja mõistab, et siin ei ole võimalik pealiskaudselt neid käsitleda. Aitäh!

Mõistan. Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Jätkaksin sealt, kus Urmas Reinsalu lõpetas. Härra Läänemets! Tegelikult mina pean teid tunnustama selle eest, et enne, kui see seaduseelnõu avalikuks sai – see ei ole isegi veel Riigikokku jõudnud –, te tulite ja avasite selle teema. Minu arust võiksid ka teised ministrid sellest eeskuju võtta. Siia tullakse tihtipeale välja erinevate seaduseelnõudega, kobareelnõudega, väga kiiresti menetletud eelnõudega ning just need seadused, mis siin vastu võetakse, muudavad meie igapäevast elu aina keerulisemaks ja keerulisemaks. Sama julgelt võiksid tulla ka teised ministrid oma teemadega siia meie ette, avama neid mõtteid, mis on sisse kirjutatud tulevastesse seaduseelnõudesse. 

Me just võtsime siin vastu seaduse, millega tõstsime eriarstitasu, käibemaksu, tulumaksu ja aktsiise. Aga mitte ükski minister ei tulnud enne meie juurde ega öelnud: "Teate, meil on vaja, me näeme, aga me anname ka selge selgituse selle kohta, miks meil seda vaja on." Kuidagi pimeduses tehakse ära, kabinetivaikuses, tullakse kiiresti siia, koputatakse kõik need seadused ära ja asi tehtud. Vaat see on vale suhtumine. Minu arust selle eest võiks küll Lauri Läänemetsa kiita ja tunnustada. Loomulikult, see, mis puudutab kõnealust teemat, on juba teine küsimus. 

Julgeolek on väga oluline Eesti inimestele ja Eesti riigile. Minu arust tuleb kõiki vaenlasi, olgu nad Eesti riigis sees või Eestist väljas, kohelda vastavalt meie seadustele, ja ka karistada, kui me leiame, et keegi on pannud toime mingisuguse rikkumise. Nii palju, kui ma Lauri Läänemetsa jutust aru sain, siis mis puudutab õigeusu kirikut Eestis, ei ole nemad ju mingisuguseid õigusrikkumisi toime pannud. Ma ootan juba huviga seda seaduseelnõu, et Riigikogu saaks seda tõesti hakata menetlema, et aru saada sellest sisust ja teada, mis siis sinna täpselt tuleb. Aga kõige olulisem kogu selle teema juures on ju esiteks see, et meil säiliks usuvabadus, et me ei tekitaks inimestes veelgi suuremat lõhet siin ühiskonnas; ning et ei kannataks tavalised inimesed – need inimesed, kes käivad kirikus, ükskõik, mis [konfessioonist] nad on. 

Nii et ootame põnevusega, vaatame. Aga kutsun kõiki ministreid võtma eeskuju Laurist ja tulema siia kõikide oma eelnõudega, enne kui need tehakse kiiresti ja vargsi kabinetivaikuses ära, andma seletusi, et Eesti rahvas saaks aru, millega siia tullakse, miks tõstetakse makse, ning et teistel oleks ka selline julgus nagu Lauril. Aga ei ole sellist julgust. Aitäh! 

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel hea kolleeg Peeter Tali, palun!

Härra juhataja! Head kolleegid! Ma ei ole siseministriga häälekalt nõus, sest pikk plaan on ikkagi äärmiselt vajalik nii meile Eesti riigi ja rahvana kui ka Eesti valitsusele, samuti Siseministeeriumile ja ametkondadele, mis Siseministeeriumi valitsemisalas töötavad. Mõned asjad on meil läinud hästi, aga – võib-olla ma olen natuke kannatamatu – mõned asjad oleks võinud minna kiiremini.

Aga kordame nüüd faktid üle. Vene õigeusukirik ei ole mitte kirik, vaid tegutseb ikkagi Kremli eriteenistuste alltöövõtjana. Sellepärast tuleb selle vaenuliku organisatsiooni tegevus Eestis võimalikult kiiresti lõpetada. Moskva kirikus kindlasti ei kummardata Jumalat, vaid Kremli imperialistlikke suurvene ambitsioone. Seda on siin täna mitu korda öeldud, aga ma kordan üle, et Moldovas põhiseaduse euromeelse muutmise referendumi suhtes sellist Moskva-meelset kihutustööd tegi ka Moskvast juhitud õigeusukirik. Ja tundub, et Venemaa diktaator seltsimees Putin ikkagi millegipärast arvab, et Jumal on tema tööriist või töötab kuidagi Kremli administratsioonis. Selles ta muidugi eksib jõhkralt.

Ja ma toon veel ühe näite. Siin on räägitud patriarh Kirillist ja metropoliit Jevgenist. Toomas Paul, kellest ma väga lugu pean, ütles usutluses Õhtulehe ajakirjanikule Rainer Kergele, et Jumal Kirilli tõenäoliselt küll mitte kunagi jutule ei võtta. 

Tuleme nüüd tagasi Eesti juurde. Me peame taastama olukorra, mis oli, ja liikuma sealt dünaamiliselt edasi. Eestis on olnud üks õigeusukirik, mis moodustati märtsis 1919, ja juba jaanuaris 1919 olid bolševikud hukanud piiskop Platoni ning Pärnumaal Pootsis sündinud ja Tartus märtrina surnud Platon on esimese eestlasena kuulutatud pühakuks. Ja 1923. aasta andis Konstantinoopoli patriarh Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule tomose. 

Kreml on kogu aeg üritanud seda kirikut üle võtta, tekitada teist kirikut sinna kõrvale ja võidelnud raevukalt oma mõjutustööriista hoidmise eest Eestis. Me oleksime pidanud sellega tegelema palju järjekindlamalt ja palju varem. Aga ikkagi, parem hilja kui mitte kunagi. 

Eesti julgeoleku vaates on ülioluline, et Eestis oleks agressorriikide mõjutustegevust võimalikult laias ulatuses kas välistatud või selle mõju piiratud. Eesti usklike usuvabadust tuleb kaitsta. Aga Moskva kirik organisatsioonina tuleb ikkagi ühemõtteliselt ja edasise venitamiseta Eestis lõpetada. Eestis peab olema ikkagi üks õigeusukirik. Seepärast Eesti 200 toetab ka sõna ja teoga siseministri algatust. Sõna oli praegu siin ja tegu tuleb siis, kui see eelnõu jõuab siia suurde saali. Liigume kiiremini! Tänan!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel hea kolleeg Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Kõigepealt lähiminevikust. Selle aasta 6. mail võttis Riigikogu vastu avalduse "Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks". Riigikogu avalduses mõisteti karmilt hukka Moskva patriarhaadi tegevus Venemaa Föderatsiooni Ukraina vastu [toime pandava] sõjategevuse õigustamisel, õhutamisel ja toetamisel. Selle avalduse vastuvõtmise poolt hääletas enamik Riigikogu liikmeid. Nagu siseministri tänasest poliitilisest avaldusest kuulsime, on Riigikogu avalduses väljendatud seisukohad endiselt aktuaalsed. 

Kuna olin ka ise üks selle avalduse initsiaatoritest ja algatajatest, tuletan meelde need põhjused, miks Riigikogu sellise avalduse vastu võttis. Moskva patriarhaadi loodud ning selle patriarhi juhitud niinimetatud ülemaailmne vene rahvakogu võttis 27. märtsil 2024. aastal vastu ühe programmdokumendi Vene maailma russkii mir'i oleviku ja tuleviku kohta. Dokument väljendab selgesõnaliselt toetust Venemaa terroristliku režiimi agressiivsele, sõjakuritegudest ja tsiviilelanike vastu suunatud terroritegudest iseloomustatud sõjategevusele Ukrainas. Lisaks niinimetatud pühale sõjale Ukraina vastu on eelmainitud programmdokumendi kohaselt sõja sihtmärk ka satanismi mõju all olev läänemaailm. 

Moskva patriarhi arvamuse kohaselt peab Ukraina olema osa Vene maailmast  ehk russkii mir'ist. Programmdokumendi kohaselt kuulub kogu niinimetatud postsovetlik ruum, sealhulgas Eesti, Venemaa Föderatsiooni mõjusfääri. Samasisulisi avaldusi on Moskva patriarh teinud eri aegadel korduvalt, nii varem kui ka hiljem. Sellised üleskutsed ja avaldused on otsene oht avalikule ja põhiseaduslikule korrale Eestis. Eesti Vabariigi seaduste järgi on sõjale või muul viisil relvajõu kasutamisele üles kutsumine kuritegu. 

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 sätestab: "Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav." Riigikogu rõhutas kevadel vastu võetud avalduses, et Moskva patriarhaadi kuulutamine Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni ja terroristlikku režiimi toetavaks organisatsiooniks puudutab just Moskva patriarhaati kui institutsiooni, mitte õigeusu traditsiooni järgivaid inimesi. Eesti riik ei hakka kuidagi karistama usklikke inimesi ega sulgema kirikuid. Eesti Vabariik demokraatliku riigina seisab jätkuvalt usuvabaduse põhimõtete eest. Riik peabki tagama vabaduse vabalt valida, millise religiooni vahendusel saadakse osadus jumala või pühadega. 

Tänapäeva maailmas tuleb aga kaitsta inimesi terroristliku ja muu vaenupropaganda eest. Moskva Patriarhaadi senist tegevust arvestades püsib suur oht sellises kontekstis inimeste mõjutamiseks. Olen ka ise suhelnud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku kogudustesse kuuluvate õigeusklike inimestega, kellest paljud on selgelt mõista andnud ja hukka mõistnud Moskva Patriarhaadi tegevuse. Veel enam, nii mõnigi on nimetanud patriarhi sõjakurjategijaks. Saan tuua näiteks Raadio 4 otse-eetri, venekeelse saate, kus ma ise osalesin. Venekeelsed inimesed helistasid sellesse saatesse ja ütlesid, et nemad on õigeusklikud ja nad peavad patriarh Kirilli sõjakurjategijaks. 

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

Riigikogu avaldus kutsus õigeusklike ühendusi ja kogudusi üles ka ise hindama vaenuliku mõjutustegevuse ohtu avalikule korrale ja oma liikmetele. Nagu ka siseminister siin täna selgitas, need kosmeetilised muudatused põhikirjades, mida Moskva Patriarhaadi õigeusukiriku siinsed juhid on teinud, seda sisulist sidet tegelikult Moskva Patriarhaadiga ega seeläbi ka Moskva terroristliku režiimiga ei katkesta. Seepärast tuleb Eesti riigil astuda järgmised sammud, et katkestada see side agressiooni teostava terroristliku režiimiga. 

Siseminister on teinud ettepaneku kirikute ja koguduste seaduse muutmiseks. Täna kuulsime, et selle muudatuse eesmärk on välistada igasuguse rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega vastuollu [mineva] usuorganisatsiooni tegevus või ka tulevikus sellise organisatsiooni tegevuse alustamine Eestis. 

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon toetab siseministri ja Vabariigi Valitsuse algatusi, mis välistaksid agressiooni õigustamise ja selle propageerimise Eestis usuorganisatsiooni kattevarju all. Sellise tegevuse peatamine ja välistamine on väga oluline, see on vajalik Eesti julgeoleku, aga ka sisulise usuvabaduse tagamiseks. 

Lõpetuseks. Mul on väga kahju selle pärast, et nii mõnedki Riigikogu liikmed on siin saalis nii olulisest Eesti julgeolekut käsitlevast arutelust teinud oma päevapoliitilisi eesmärke taotleva tsirkuse. Siin räägitakse ükskõik millest, mitte ei keskenduta sellele küsimusele, millele siseminister on tähelepanu juhtinud. See pole riigimehelik lähenemine, arvestades, et kõik erakonnad, kes on Riigikogus, on deklareerinud, et Eesti julgeolek on nende prioriteet. Aga eks lõppkokkuvõttes saavad valijad hinnata, kuidas nende valitud rahvasaadikud nii tähtsasse küsimusse suhtuvad. Aitäh!

Aitäh! Kas fraktsioonidel on veel sõnavõtusoove? Üks võimalus teoreetiliselt oleks. Kuna seda ei ole, siis annan lõpetuseks sõna lugupeetud siseministrile Lauri Läänemetsale, sest ta on selleks ka soovi avaldanud. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Ma tänan teid selle arutelu eest. Oli palju olulisi sõnumeid, mille võtan siit kindlasti kaasa, kui valitsus seda [seadust] menetleb ja seda teemat edasi arutab. 

Ma kordaksin üle kogu siiatuleku mõtte. Põhisõnum ja ka tegelikult selle algatuse põhieesmärk on tagada Eestis julgeolek ja usuvabadus. Ja ma meenutan. Ma arvan, et on õige selline lähenemine – siin oli küsimus selle kohta, miks me pole kohe tegutsenud ja Moskva Patriarhaadi [Eesti] Õigeusu Kirikut kinni pannud –, et õigusriik, demokraatlik riik annab kõigepealt võimaluse, nimetab ära probleemi: julgeoleku probleem, Moskva Patriarhaadi ja patriarhi tegevus, sõda Ukrainas, vaenulik suhtumine Eestisse – kõik see on väga selge. Ja see sõnum on antud. Kuna aga ei ole järgnenud piisavalt tegevusi, peab riik astuma järgmised sammud. Sidemete katkestamine on põhiline asi, mida me soovime. Kirikuhooned, kogudused peavad jääma inimeste käsutusse ja iga inimene saab oma usule ise pühenduda.  

Ma korra tagasiside mõttes, Läti lahendusest rääkis siin Urmas Reinsalu. Jah, me ei ole teadlikult Läti lahendust valinud, sellepärast et Lätis on tegelikult riik jõuga otsustanud ja mõnes mõttes usuasjadesse oluliselt suurem sekkunud. Seal riik ütleb, milline on kanooniline, ja ta ütleb, kellega täpselt seda kanoonilist sidet ei tohi olla, ning annab iseseisvuse kirikule. Meie hinnangul ei pruugi nii jõuline tegevus kohe alguses anda kõige paremat tulemust, sellepärast, [et pole teada,] kuidas inimesed sellesse suhtuvad. Mõnes mõttes Läti praktika näitab, et seal neid muresid on. Läti kogemusest õppides leiame ka põhjuse, miks Eestis pole praeguseni seda teed mindud.  

Siin oli ka väide, et paavst usu sisu mõttes sekkub ja annab tegevussuuniseid. Jah, täpselt niimoodi on. Martin Helmel oli selles mõttes õigus, nii see on, et paavst seda teeb. Aga seda paralleeli ei saa tõmmata sellepärast, et paavst ei kutsu üles Eesti iseseisvuse kallale minema; paavst ei kiida heaks sõda Ukrainas; paavst ei kiida heaks vägistamisi ja inimeste tapmist Ukrainas. Üldiselt on paavst usujuht kristliku maailma mõttes – kui rääkida praegu ametis olevast paavstist – nii, nagu ta olema peab. Ehk paavsti sõnum on armastus ja rahu, mitte sõda ja surm. Need on väga erinevad asjad ja ma arvan, et me kõik saame sellest aru.  

Muidugi ma pean korra isiklikust poolest ka rääkima. Muidu on väga huvitav taas siit puldist kuulda süüdistusi, ma saan aru, et eelkõige minule. Nimelt, Lauri Läänemets ja sotsiaaldemokraadid püüavad siin väga venelaste hääli. Näiteks tuuakse Vene kodanike valimisõigust ja nii ja naa. No minu arvates peaks olema lihtne: need inimesed, kes poliitikas on pikemat aega olnud, saavad aru, et venelaste hääli on väga keeruline püüda, kui me tegeleme selle vene õigeusukiriku probleemiga, mis puudutab Moskva Patriarhaati. Minu arvates on mul venelaste hääli väga keeruline püüda olukorras, kus Putini režiim on mind kuulutanud venelaste jaoks ebasobivaks isikuks, otsib mind taga ja süüdistab mind kümnes surmapatus. 

Kui saab, palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ja minu arvates on see poliitiline konstruktsioon kuidagi väga keeruline, sest venelaste hääli [ei ole mul] võimalik püüda, sest mina pidin juhtima protsessi, kui eemaldati Narvas tank ja mitmed Nõukogude Liidu mälestusmärgid. Siin on ju teatud vastuolu, või kuidas? Või kuidas te seda ette kujutate? Ma vaatasin seda Urmas Reinsalu kõnet, kus ta rääkis veel sündimata laste vaatest. See oli ka muidugi huvitav konstruktsioon. Milline see neil siis täpselt on? 

Minu arvates on teie sellises konstruktsioonis mingisugune viga sees, austatud partnerid opositsioonist. Kutsun teid üles seda korra enda jaoks lahti mõtestama. Ei ole võimalik venelaste hääli niimoodi saada, selliste tegevustega, mida me teeme. Me ajame Eesti asja: tegeleme Eesti julgeoleku küsimustega, tegeleme Eesti riigi edendamisega ja kõikide muude asjadega, mis sinna juurde käivad. Ja siseminister tegeleb sellega, et Eesti riik oleks turvaline. 

Lõpetuseks ütlen – siin seati see jälle kahtluse alla ja esitati küsimus, mis see probleem siis on –, et üks probleem on otsealluvus Moskvale. Kõik! Rohkem pole vaja kui otsealluvus lõpetada. Ja ma meenutan – kuna siin räägitakse usust ja kristlusest, eriti kristlusest –, et kristlus oma olemuselt ei ole tegelikult midagi muud kui armastus, mitte teise rahvuse, riigi või rassi vihkamine, tapmine ja vägistamine. See kõik on ju usuloogikas, eriti kristliku maailma usu loogikas, valeõpetus. Ja usureeglite järgi valeõpetust anda ka ei tohi. Selline valeõpetus sellisel ohtlikul ajal on kindlasti oht julgeolekule. 

Suur tänu selle arutelu eest! Ma loodan, et me saame seda teemat varsti selles saalis jätkata. Aitäh teile!

Suur tänu! Me oleme loonud selle praktika ja ma arvan, et see on ka õigustatud, et peale ministri sõnavõttu tõepoolest ma enam ei ole aldis sõnavõttu läbirääkimiste voorus andma, küll aga saan anda vastusõnavõtu fraktsiooni kohta, kuna läbirääkimisi peavad fraktsioonide esindajad. Tõepoolest, Lauri Läänemets mainis Martinit, selgelt, ja ka Isamaa fraktsiooni ettekandjat Urmast. Kui nüüd Urmas Reinsalu soovib teha vastusõnavõtu Isamaa fraktsiooni nimel, siis ma selle võimaluse annan, kui on soov. Veel kord: Urmas Reinsalu, kas te soovite [vastusõnavõttu]? Sest see märk tähendab seda, et teil on vastusõnavõtu soov. Selle võimaluse ma teile annan, kui see soov ikka on. Palun, Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt!

Aitäh! Enne oli siin protseduuriline ettepanek. Aga minu sõnum teile, härra siseminister, on see, et need otsused, mis me täna selle julgeolekukriisi seniidis teeme, on väga pikaaegse olemusliku mõjuga meie turvalisusele nii tänasel päeval kui ka mitmete inimpõlvede perspektiivis. Kahjuks teie vastus ei olnud sisuline, vaid te lähtusite jällegi olupoliitilisest, päevapoliitilisest tasandist. Päevapoliitiline vastasseis ja stress on paratamatu, aga peavad olema valdkonnad ja teemapüstitused, kus me oleme võimelised nägema ka Eesti kaugvaadet. Minu osundus sellele, mis puudutas sündimata eestlaste põlve, kes meid tulevikust jälgib, oli just nimelt – kasutades antiiktekstide kujundit – viide sellele loogikale, et me peame silmas pidama kaugvaadet, millest me täna oleme teadlikud, ehk ohtu, millest te rääkisite. See oht on olemas. 

Küsimus on, kas meie ohukäsitlus on selline, et see oht on väike ja mööduv või on see oht suur ja ajas määramatult või prognoosimatult kasvav. Teie enda osundused olid viimasele suunatud. Ja kui see nii on, nagu te viitasite, siis see eeldab meilt ka vastavat käitumist. Praegu me oleme olukorras, kus te olete silmitsi sellega, et ühel pool on parlamendi konstitutsiooniline enamus, parlamendiliikmeid või poliitilisi jõud, kes sellesse kuuluvad, ja teisel pool olete teie oma parteipoliitilise käsitlusega. Paradoksaalselt olete te ise ka praegu Eesti sisejulgeoleku eest …

Aitäh!

… vastutava valitsusliikme staatuses.

Aitäh!

Nii et selles olukorras ma kutsun teid üles allutama oma partei huvid Eesti Vabariigi ja Eesti rahvuslikele huvidele. Nii lihtne see valem ongi.

Aitäh, Urmas! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Riina Solman, küsimus istungi juhatajale.

Lugupeetud istungi juhataja, aitäh, et te andsite mulle sõna! Aga ma juhin tähelepanu, et teie erakonnas on kuidagi natukene šovinistlik [käitumine] – daam pani enne protseduurilise sisse, aga te annate ikka alles meessoost saadikute järel mulle sõna. Jürgen Ligi eelmisel nädal sõimas mind valevorstiks. Reformierakond paistab minu meelest silma hoopis valede asjadega. 

Aga protseduuriline küsimus. Palun selgitage. Me kuulasime praegu siseministri suust adresseerimist kristlaste suunal – mina olen kristlane –, samuti opositsiooni suunal – opositsionäär olen ma ka ja praeguses küsimuses proovin [tähelepanu juhtida] siseministri tegematajätmistele, mitte küll sellele konkreetsele algatusele, vaid kolmandate riikide kodanike valimisõigust puudutavale. Kuidas ma saaksin sõna saada, kui ta on nimetanud kristlasi ja opositsionääre, aga te ei anna mulle sõna ja ütlete, et [sõna saab] ainult siis, kui nime on nimetatud?

Ma tegelikult tahan ju öelda talle seda, et ta ei vasta küsimusele julgeolekuohust rääkides. Aga meil elavad Vene kodanikud käivad meie enda silme all hääletamas KOV-ide valimistel, valivad kohalikke omavalitsusi, ja järgmisel hetkel nad lähevad ja hääletavad Putini poolt. Neil on kahes riigis võimalik valida. Aga seda siseminister julgeolekuohuna ei näe ja nendele küsimustele ei vasta. Millises formaadis ma peaksin siis täna istungil tema käest neid vastuseid saama?

Aitäh, hea kolleeg! Nagu kolleeg Lauri Laats tegelikult tähelepanu juhtis – ja tegelikult mina selles mõttes teda tunnustan –, nii põhimõttelise ja väga sensitiivse teema puhul minister, enne kui ta paneb eelnõu lauale, tuleb teeb poliitilise avalduse ja sellega nii-öelda mõõdab parlamendi temperatuuri, toetust või vastuseisu. Ma arvan, et see on lihtsalt täiendav võimalus meile. Seda tegelikult tõepoolest printsiibina ma tunnustan. Kindlasti ei saa seda kõikide eelnõude puhul eeldada, nagu Lauri Laats eeldas, sest siis läheksid meil kõik päevad kaks korda pikemaks. Aga ütleme, praegusel juhul on asjal see külg. 

Ja eelnõu on alles saali tulemas, hea kolleeg Riina Solman. Loomulikult siis, kui see ikka tuleb, sest valitsus pole seda ju veel nii-öelda ära koputanud. Aga kui see saali tuleb, siis on alati võimalus küsida, seejärel tuleb teine lugemine, siis on võimalus läbirääkimistel osaleda.

Ja viimane repliik. Miks ma eelistasin [sõnaõiguse andmisel] Urmas Reinsalut teile? Veel kord: minu seisukoht esimese lugemise läbirääkimistel on see, et vastusõnavõtte on üks fraktsiooni kohta. Ja kuna Urmas Reinsalu oli see, kes Isamaa fraktsiooni nimel kõne pidas, siis ma leidsin, et temal on eesõigus ka vastusõnavõtu puhul. Kui Urmas ei oleks sõna soovinud, siis ma oleksin kindlasti andnud teile Isamaa fraktsiooni nimel vastusõnavõtu õiguse. Ei vähimatki šovinismi. 

Ja viimane protseduuriline küsimus, Rain Epler, palun!

Härra istungi juhataja! Ma mõtlesin, et koos, kahe peale püüdkem meenutada. Eelmine nädal oli selline situatsioon, et kui minister – see oli vist minister Ligi – siin läbirääkimiste lõpuks pidas kirgliku kõne. Siis ma panin ka sõnavõtusoovi sisse. Meie fraktsiooni juht Martin oli kindlasti siis välismaal ja ka ülejäänud juhtkonda ei olnud, nii et ma täitsa nagu fraktsiooni nimel tahtsin tegelikult peale ministrit ikkagi sõna saada. Ja siis te põhjendasite, et tava on selline, et minister ütleb viimase sõna ja kogu lugu. Kas te nüüd, kui olete vahepeal saanud nädal aega selle üle mõtiskleda, saite aru, et käitusite valesti, ja edaspidi, kui peaks selline olukord tekkima, on mul või mõnel mu kolleegil lootust saada fraktsiooni nimel sõna, nagu ma tänase praktika järgi aru saan? Või see natuke käib teil ikkagi ka isikute järgi, et vaatasite Reinsalule sügavalt silma ja mõtlesite, et hea küll, Riinale ei anna, Reinsalule annan. Ja mulle ka tol nädalal [ei andnud]. Kas me nüüd panime nagu selle koosseisu lõpuni, ütleme, teie juhitavatel istungitel mingisuguse tava moodi asja paika ja võib eeldada, et see kehtib? Või kuidas see on?

Ma annaksin Riinale meelsasti sõna enne kui Urmasele, aga ma kardan, et siis jälle Urmas solvub selle peale (Hääl saalist.), kui ma sellise põhimõttega välja tulen. 

Teiseks, ei, ma ei ole oma põhimõtet muutnud. Ma möönan, et see [on minu] seisukoht, et ma ei võimalda sõnavõttu – ma rõhutan: sõnavõttu – peale ministrit, nii nagu oli ka nädal tagasi, sest ma tõepoolest arvan, et kollase raamatu põhimõte on see, et ikkagi minister võtab lõpuks läbirääkimiste vooru kokku. Sellepärast ma küsisin tookord, kas fraktsioonidel on soovi, fraktsioonidel soovi ei olnud, ja tegin seda ka täna. Ehk ma olen jätkuvalt sellel seisukohal, et peale ministri sõnavõttu fraktsioonid enam [kõnet] pidada ei saa, küll aga saab vastusõnavõttu. Selle võimaluse ma ikkagi, jätkuvalt annan, nii nagu me ka täna praktiseerisime, vastusõnavõtu võimalus on olemas. 

Aga nüüd, head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. (Hääl saalist.) Kuidas? (Hääl saalist.) Ma ütlesin äsja, et see on viimane, istungi juhataja ei pea lõputult neid võtma, aga et sa teist korda täna ei solvuks, siis viimane protseduuriline küsimus, Riina Solman. Palun!

Südamlik tänu, austatud istungi juhataja! Ma lihtsalt tahtsin täpsustada, et mina ei soovinud Urmas Reinsalu asemel sõna võtta, sest ma võtsin sõnavõtusoovi ära, nagu te nägite, kui tema sai sõna. Mul oli protseduuriline ammu pandud sisse. Ma olen tähele pannud, et te võtate protseduurilisi ka selles järjekorras, nagu nad lülituvad, eks ole. Nüüd te nagu eelistasite lihtsalt millegipärast mind lükata sinna lõppu. See oli minu protest. Mina ei arva, et ma oleks pidanud Urmas Reinsalu asemel sõna saama, absoluutselt, üldse mitte. Ma võtsin ise sõnavõtusoovi ära, jätsin protseduurilise.

Aitäh! Aga tõesti, protseduurilisi ma ei ole ka jälle eelistanud, selsamal lihtsal põhjusel, et nad tihtipeale ei ole protseduurilised, vaid on vastusõnavõtud. Nii et seda nii-öelda järjekorra mittejärgimist ma olen rakendanud üldiselt, kui sa oled pannud tähele, ei midagi isiklikku.  

Aga nüüd, head kolleegid, veel kord, oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini: 29 Riigikogu liikme esitatud kirjalik nõue umbusalduse avaldamiseks rahandusminister Jürgen Ligile. Enne kui ma kutsun kõnetooli ettekandjad, selgitan menetlemise korda. Esiteks on sõnavõtud. Sõnavõtuks on nii nõude esitajate esindajal kui ka ministril aega 20 minutit. Seejärel on kõigil võimalik ministrile esitada kuni kaks küsimust, mille järel on läbirääkimised, kus saavad osaleda fraktsioonid, soovi korral saab lõpetuseks esineda ka minister. Siis toimub hääletus.

Head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli umbusalduse avaldamise nõude esitajate nimel kõnelema hea kolleegi, Riigikogu liikme Martin Helme.

Aitäh! Nii ta on, et terve hulk Riigikogu liikmeid soovivad avaldada umbusaldust Jürgen Ligile, rahandusministrile. Põhjused, miks me oleme kaotanud tema vastu usalduse, on järgmised. 

Jürgen Ligi on oma väljaütlemistega alavääristanud Riigikogu kui institutsiooni ja on kahjustanud parlamendiliikmete mainet tervikuna. Lause "See poliitiline suva, mis seal domineerib, tegelikult ei võimalda riigi rahandust juhtida" solvab ühemõtteliselt kõiki 101 Riigikogu liiget. Poliitilist debatti tuleks pidada lugupidavalt ja kriitilistele küsimustele vastates tuleb kolleegidesse suhtuda austavalt. 

Jürgen Ligi oli riigieelarve esimesel lugemisel sisulistele küsimustele vastates raskustes, mis näitab tema ebakompetentsust, mida ta kompenseeris üldsõnalisuse ja solvangutega. Ligi ei oma riigirahandusest täit ülevaadet ja on seega oma ametis ebapädev. 

Jürgen Ligi peab kriitikat riigieelarve läbipaistmatuse kohta tühikargamiseks. See läheb vastuollu õiguskantsler Ülle Madise, riigikontrolör Janar Holmi ja paljude valdkonna asjatundjate seisukohaga, et tegevuspõhine riigieelarve on üldsõnaline ja sealt pole võimalik täpselt aru saada, millele maksumaksja raha kulub. Riigieelarve peab olema läbipaistev, kuid tänasel koalitsioonil puudub tahe seda läbipaistvaks teha. 

Rahandusminister Ligi on öelnud, et Riigikogu roll riigieelarve menetluses peaks hoopis vähenema. Selle lausega väljendas rahandusminister selgelt oma suhtumist parlamenti ja see väljaütlemine on vastuolus põhiseadusega. Eesti Vabariigis kehtib võimude lahususe printsiip, mille kohaselt on Riigikogu valitsuse tööandja. Parlamendisaadikud on erinevalt valitsuse liikmetest valitud rahva poolt ja meil on õigus teada, milleks maksumaksja raha kulutatakse.

Jürgen Ligi alandas riigieelarve esimesel lugemisel korduvalt erinevate erakondade poliitikuid. Eriti silmapaistvad olid naispoliitikute suhtes loobitud solvangud ja mõnitused, kui Ligi pidas nende küsimusi riigieelarve kohta kas tänitamiseks või nimetas saadikuid valevorstideks. Tegemist ei ole millegi muu kui soolise diskrimineerimisega. Üleolev käitumine vähendab rahva usaldust nii Riigikogu, valitsuse kui ka poliitikute vastu üldiselt. 

Ja asi läheb veel paremaks: Jürgen Ligi ründas ka ajakirjandust, kes kajastas riigieelarve kui riigirahanduse tähtsaima dokumendi menetlust, tuues esile opositsiooni kriitika. On kahetsusväärne, et meil on rahandusminister, kes üritab vaba ja sõltumatut ajakirjandust vaigistada. Ajakirjandust nimetatakse meil neljandaks võimuks, kellel on poliitiliste protsesside kajastamisel oluline roll. Eesti riik ei peaks kindlasti langema tagasi aega, kui meedia oli riikliku kontrolli all. 

Ligi juhtimisel koostatud eelarve on üles ehitatud juba mitu aastat esitatud ülioptimistlikele ja ekslikele eeldustele, et majandus hakkab kasvama ja maksutõusudest loodetud lisaraha laekub täiel määral. Nagu me näeme, on tegelikkus risti vastupidine. Maksutõusud kahjustavad Eesti ettevõtete konkurentsivõimet ja inimeste ostujõudu ning 2025. aasta eelarve süvendab majanduslangust veelgi. 

Rahandusminister peab võtma vastutuse oma ebasündsate väljaütlemiste ja riigieelarve koostamisel [tehtud] juhtimisvigade eest. Seni on minister lugupidava poliitilise debati ja vastutuse võtmise asemel esitanud üksnes õigustusi ning solvanguid. Minister peab pakkuma probleemidele toimivaid lahendusi, ent ta on osutunud nende leidmisel hoopis takistuseks. 

Et ma ei oleks liiga üldsõnaline, toon mõne näite, milline siis see Reformierakonna moodne retoorika on. Eriti pöördun ma kolleegide sotside poole. Oma nupulevajutamisega näitate te, kes te kiidate ennast feministiks olemise eest, kas te kiidate heaks ka naiskolleegide mõnitamise ja alandamise. Ega meil kellelgi ei ole illusiooni, küllap te ikka kiidate heaks, aga me teame ka seda, et te ju tegelikult ei hooli siis naiste väärikusest, vaid te hoolite võimust. Naiste eest seismine erutab teid ainult siis, kui saab oma oponente rünnata. Ligi ja Reformierakond ei ole aga teie oponendid, vaid on omad. Te peate lihtsalt arvestama, et kui te nii käitute, siis ei tohi te mitte kunagi enam naiste õiguste teemal sõna võtta.

Minule kui konservatiivile on küll täiesti vastuvõetamatu, kui minister pöördub naiskolleegide poole ja ütleb näiteks "Ärge mängige krokodilli!" või "Te ei ole ilus ka, eks!" või "Ma hindan seda edaspidi, et ma olen täiskasvanum kui teie ja seda kasvatust ei vaja". Niimoodi siis pöördutakse naiskolleegide poole! Selliseid üleolevaid, mõnitavaid, ülbitsevaid ütlemisi tuli lihtsalt tundide kaupa. Meie arvame, et nii ei kõlba. 

Ülaltoodut arvestades puudub meil usk, et minister suudaks ja tahaks täita ametiga kaasnevaid kohustusi ning antud lubadusi. Seetõttu avaldavad allakirjutanud saadikud ministrile umbusaldust.

Aitäh! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Jürgen Ligi.

Austatud Riigikogu! Austatud Riigikogu juhataja! Ma tänan kõiki siin saalis, kes tundsid huvi riigirahanduse vastu ja küsisid küsimusi selle sisu kohta. 

Suure saali vastustest saan ma tagantjärele täpsustada seda, et näiteks Võru lasketiiru kohta ei saanud ma puldis olles nende 700 lehekülje seast informatsiooni kätte põhjusel, et see on kirjas ületuleva ja üleületuleva aasta kohta riigi eelarvestrateegias, mitte järgmise aasta eelarves. 

Kaitseliidu eelarvet ei leidnud ma kiiruga osalt selle pärast, et kuigi ma viitasin eelarve lisale ja Kaitseministeeriumi valdkonnale, on Kaitseliidu kui avalik-õigusliku isiku kohta eelarves kirjas ainult toetus temale. Kaitseministeeriumi all on sihtotstarbelised 58 miljonit, mis jagunevad tegevustoetuseks ja investeerimistoetuseks. Meelsasti abistan Riigikogu liikmeid ka muudatusettepanekute tegemisel, juhul kui see tundub tehniliselt keerukas.

Rail Balticu eelarve kohta küsiti ja öeldi, et kirjas on ainult 13 miljonit. Nagu ma ka ütlesin, see summa ei ole ammendav. Osutan siis täna, et investeeringutoetuste all on 234 miljonit veel. See läheb investeerimistoetusena Rail Baltic Estonia OÜ‑le. 13 miljonit on siis investeeringud eelarvest, otseinvesteeringud.

Täpsustan veel sedagi, nagu ma juba õige mitmele küsimusele vastates korduvalt ütlesin, et transpordidotatsioon on valitsuse sihtotstarbelises reservis. Täpsustan, et see aasta, mis ajast eelarvet niimoodi on koostatud, on 2023. Nii et enamasti kõik erakonnad on selle praktikaga seotud olnud ja püüame seda siis parandada. Eelarves on olemas mingi summa baaseelarvena ja siis see täpsustuv, kuluvalemiga täpsustuv summa. Seda kõike peame liikuvusreformi raamides siis muutma.

Struktuuripoliitika küsimusi ma kiidan eraldi. Riina Solmanil oli kaks küsimust korraga, üks kadus teise taha ära ja ma jäin mõtlema. Vastasin ära sellele, miks hooldekoduelanik ei kvalifitseeru üksi elavaks pensionäriks, aga jäin mõtlema koduste [lapsevanemate] ravikindlustuse teemal. Nüüd ma võin täpsustada seda poliitikavalikut. Kuna neid valikuid tuli teha rahakitsikuses, siis me pidasime silmas kõigepealt seda, et see kodus lapsi kasvatav inimene on tavaliselt keskmisest paremini kindlustatud sel ajal, kui lapsed väiksed on. Järelikult on pere ülalpidamine piisav, aga samas on tulevikuriskid sotsiaalselt üsna suured, sest hiljem on neil väiksem pension. Nad jäävad tööturult kõrvale ja kui nad sinna tahavad naasta, on see raske. Loomulikult on alati ka üksijäämise risk või ei ole ühele vanemale rajatud majanduslik kindlus garanteeritud. 

Aga rohkem olulisi lünki ma vastustes ei leidnud. Vajaduse korral täidan neid muidugi edasi. 

Eelarve detailide selgitamiseks on parim koht tegelikult rahanduskomisjon. Paraku ei käi kõige vihasemad kriitikud rahanduskomisjonis. Nad tegelikult ei olnud ka saali arutelul, mis muidugi ei takistanud neid paiskamast meediasse ja ka siia saali kurja kriitikat sellel teemal, mida nad lootsid näha. Näiteks on Martin Helme väitnud – ja mitte ainult tema –, et ma käin rahanduskomisjonis inimesi solvamas ja sõimamas. No ei käi, aga ma kohal käin. Lihtsalt see valetamise mass on liiga suur selleks, et saaks jätta kommenteerimata. 

Edasi fikseerin ma opositsioonipoolseid lünki eelarvedebatis tervikuna ja põhjendan saalis tekkinud pingete dünaamikat ja põhjusi. Ma ei kuulnud opositsioonilt mitte ühtegi küsimust eelarveolukorra kohta, mis võiks olla Riigikogu põhimure, ega selle parandamise ideede kohta. Mitte ühtegi. Mitte kedagi ei huvitanud, keegi ei uurinud, miks me oleme valinud just sellised kärped ja maksud, ega pakkunud keegi asemele ka midagi kasutamisväärset. Kedagi ei huvitanud riigieelarve piirid ega kehtivad reeglid. Mitte kedagi. Ma saanuks siin selgitada. 

Ma ei kuulnud ka külades ja kõrtsides mööda Eestimaad kuulsaks räägitud alternatiiveelarvest ega saanud seepärast autoritele selgitada, et laen ei ole tulu, et CO₂‑kvoodi raha ei saa kasutada kaitsekuludeks ja euroraha ei tasakaalusta eelarvet, vaid on lõplik summa, meie eelarve defitsiidi aastateks on see lõplik summa. Selle kiirem ärakasutamine ei aita eelarve [positsiooni parandamisele] kaasa, vaid jätab meid tulevikus [rahast] ilma. Aga just sellised asjad, mitte minu isik, peaksid põhiseaduse järgi olema Riigikogu mure ja järelevalve valdav sisu. 

Mingit poleemikat ei tekkinud ka majandusülevaate ümber, kuigi panin sellesse olulisemad strateegilised näitajad ja sõltumatute ekspertide põhjendused olukorra kohta, mis tegelikult vaidlesid vastu siin saalis [esitatud] süüdistustele ja kriitikale. Selle asemel anti enda vastuseid mu kõnes juba vastatud küsimustele. Ei hoolitud seejuures prognoosidest ega sõltumatutest analüüsidest ja süüdistati napilt kolm kuud ametis olnud valitsust selles, et ta kaks möödunud sõja-aastat majandust ei ole kasvatanud. 

Meil on demokraatiaga probleeme, selles ma olen küll opositsiooniga nõus. Kui ma ministrina kirjeldan [riigieelarve] lugemisel tendentsi, et majandus on pööramas tõusule, et me valitsemiskulusid 2025. aastal otseselt vähendame nii absoluutselt kui ka proportsionaalselt ning et inimeste ostujõud on tõusnud, siis riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimees ei tule riigieelarve lugemiseks isegi kohale, aga räägib taustal kaamerasse, et majandus langeb, valitsemiskulud kasvavad ja rahvas vaesub. Ja ta on seejuures kõige popim mees poliitikute hulgas! See on Isamaa Erakond, kes materdab meie isamaa olusid fakte eirates, nagu ta oleks Keskerakond või EKRE. 

Meil on probleem ka erakondade kompassiga. Keskerakond reageeris korduvalt kriitiliselt väitele, et Putini agressioon on Eesti majandusele raskelt mõjunud, ja seda tegi ka EKRE, kui siit puldist vaadata. Aga mina viitasin seejuures majandusanalüüsidele. EKRE poetas oma küsimustesse korduvalt vimma Ukraina abistamise pärast. Tavaline. Ma ei saa selliste hoiakute suhtes lugupidav olla, ka tulevikus. 

Ma ei saa jätta kinnitamata sedagi, et tunnen põlgust, kui parteid ja valitsust peetakse majandust juhtivaks jõuks ja Kremli hübriidrünnakutes nii kasulikult kaasa lüüakse, et agressiooni mõjusid Eestile naeruvääristatakse. Kremli eesmärk on alati ja mis tahes vahenditega tekitada läänes umbusku ja ebakindlust. Sellele ei tasuks kaasa hõisata.

Asjakohastele küsimustele vastan ma Riigikogus alati meeleldi, kiidan neid ja kiidan ka Riigikogu juhatajat – mitte oma erakonnakaaslast, muide – siinjuures, et ta mitte parteid, vaid Riigikogu esindas. 

Aga õhkkonna lõi kolmapäeval tõsiasi, et küsimuse formaati kasutati sageli mitte vastuse nõudmiseks, vaid selleks, et mind või kedagi kolmandat isiklikult alavääristada ja lihtsalt valetada. 

Valetatakse ka selles umbusaldusavalduses. Näiteks [väites,] et ma naispoliitikuid valetamises süüdistasin. Ei, ma tegin seda kõigi valetajate suhtes, kõigi suhtes, aga naispoliitikud pole siin erand olnud. Nädalalõpuintervjuude fraasidest jaburaid seoseid kokku kleepida on valelik ja "valevorst" on selle kohta õige sõna. Valelik on esitada küsimuse pähe seosetut laimu. Ma näiteks ei olnud ka 2015. aastal rahandusminister ega olnud ka enne seda kuritegevuse [vastu võitlemise] eest vastutavas ametis. Selles mind süüdistada on alatu. Aga juba saalis ma rääkisin sellest, et tegelikult läks meil rahapesutõrjega noil aastail hästi. 

Ent tüüpiliselt järgnes sellele pudrule ja kapsale küsimus hoopis selle kohta, mida tavainimene sööma peab. See ei ole eelarvedebatt, tunnistagem. Nädalaga on seda siit saalist küsitud vähemalt kolm korda. Ma hea meelega debateeriksin sotsiaalpoliitika üle, vaesuse tõrjumise üle, aga mitte konkreetse perekonna menüü üle. See on lame, see, millesse mind siin on korduvalt kistud.

Aga võite lugeda värsket valetamise näidet ka Delfi naiskolumnisti sulest, kes minu öeldu pahupidi pööramise kõrval võltsib ka sellessamas umbusaldus[avalduses] tsiteeritud õiguskantsleri ja riigikontrolöri öeldut ja omistab neile seisukoha, et 2025. aasta eelarve olevat veel läbipaistmatum kui eelmised. Need kaks põhiseaduslikku isikut, kellega mul väga tihti on väga sarnane arvamus, ütlevad tegelikult vastupidist, nagu minagi.

Ma ei kurtnud näiteks Riigikogu huvi pärast, nagu kirjutab naiskolumnist, kes on mind mõnitanud hullemini, kui kannatab trükimust, vaid huvipuuduse pärast, ja nagu ma tegelikult ütlesin, mu suu ei paindu tahtma selle huvipuuduse ja suva rolli suurendamist eelarve menetluses. Mu suu ei paindu. Pealkirja sattus küll fraas, lehepealkirja, et seda Riigikogu rolli ei peagi suurendama, aga ma ei ole kuskil näinud väidet, et seda peaks vähendama, nagu nüüd umbusaldajad on öelnud. Aga ka too pealkirjafraas ei kuulunud mulle.

Viia eelarvedebatt selle peale, et viija ei saa eelarvest aru, on iseenesest taktikaliselt rumal. Aga kui seda on nii järjepidevalt tehtud, pakun abi ja enne selgitan tegevuspõhise eelarve ajalugu. 

Esimese tegevuspõhise eelarve tegi täismahus EKREIKE, minu tänane umbusaldaja. Ega mina ei usalda EKREIKE‑t ka. Aga vormiküsimus ei tohiks asendada sisu ka eelarve puhul. Juhise tegevuspõhisele eelarvele üleminekuks andis Riigikogu raport 2016. aastal, mitte mina. Mina ei olnud siis Riigikogus. Riigikontrolör Alar Karis sai seal kah sõna, et seda seisukohta toetada, ja ta sai ka 2017 üle kinnitada, et riigieelarve ei tohi olla ainult raamatupidamisdokument, see tähendab, et see ei tohiks olla lihtsalt kulupõhine, vaid peab seadma seega ka eesmärke ja näitama nende täitmist, mida tegevuspõhine eelarve nüüd teebki. Selle kohta, kuhu me seda edendame, on kahesuunaline vaade, nii et need mõlemad [suunad] oleksid olemas. Aga mitte mina ei ole selle taga olnud, kuigi ma olen seda ellu viinud ja kavatsen ka edasi ellu viia. 

Ma ei kavatse ka edaspidi jätta tegemata küsijale märkust, kui asja asemel, mida arutatakse, [küsimise] asemel arvustatakse isikut, kes peab seda asja ette kandma. Ma ei pööra teist põske ette ka edaspidi, kui esimesele lüüakse. Aga ma ei löö kunagi esimesena. 

Seejuures ei anna mitte kellelegi alibit sugu. Kuid daamile ei ütleks ma iial ega ole elus ühelegi naisele öelnud, et ta pole ilus, ei öelnud ka Moonika Helmele, kuigi te seda väidate. Ei öelnud. Ma ütlesin – see oli väga selgelt tervikust aru saada ja täpselt nii seda mõisteti, alles nädal hiljem hakati muud väitma –, et vastaja segamiseks nägusid teha ei ole ilus, ja tegija ei ole sealjuures ilus ka. Ma nüüd jutustan seda ümber. Aga see fraas on vigaselt stenografeeritud. Kuna seda on nii palju räägitud, siis ma korra peatun sellel. Üks sõna on seal täiesti poolik, ma pöörasin end sel hetkel vastajast ja võib-olla ka mikrofonist ära, aga mõtet see tegelikult ei muuda ja tähtsust ei oma. Mõtet ei ole ju vaielda selle üle, kas oli kirja pandud asesõna "te" või siis "see", sest nägude tegemine mitte kedagi ilusamaks ju ei teegi ja seda ma ütlesin, et ei ole ilus küsida küsimust ja hakata siis grimasse tegema, et vastajat häirida. Aga nii juhtus.

Kust tuli see jutt krokodillist? Hea meelega [ootan] täpsustust, ma tõesti seda ei leidnud stenogrammist ega mäleta seda üldse. Eelarvega seoses on seda mulle neli kord öeldud, nüüd kostis see viiendat korda. Ma ei tea, et ma oleksin kedagi krokodilliks nimetanud, aga ma olen eelarvega seoses krokodillist rääkinud, kärpekrokodilli kujundit kasutades. Aga muidugi, see nagunii umbusaldajaid ei huvita.

Lisandunud on laim, nagu ma oleksin rünnanud vaba ajakirjandust, kui ma osutasin Urmas Reinsalu valelikule videole, kus ta ütleb, et rahvas vaesub, majandus langeb ja valitsemiskulud kasvavad. Tegelikult ma ju tõestasin puldis vastupidist, ametlikele andmetele toetudes. Vale on seegi, et riigieelarve halvendab inimeste toimetulekut. Korduvalt selgitasin, et esiteks toetab inimeste toimetulekut jätkusuutlikum riik ja teiseks [annab] maksuküür siin väikese tagasilöögi, sest me ei suutnud seda eelarvelistel põhjustel veel kaotada, järelikult on maks kõrgem, kui me olime planeerinud. Aga te ei tahtnud sel teemal ju üldse debateerida. Ma rääkisin ka euriborist ja reaalpensioni tõusust, mis tegelikult reaalpalga tagasilöögi kompenseerib. See on nüüd Eesti Panga analüüs. Panga nõukogu liikmena võin ma sellele osutada, sest see on kõige värskem prognoos, mis kasutada on.

Mis veel? Kokkuvõtteks ütlen eelarve kohta, et see on teie maksuküür, mitte Reformierakonna maksuküür, nagu siin üks komisjoni esimees muudkui raiub, ja teie, mitte minu rikutud riigirahandus, mis järgmisel aastal heaolu kasvu pidurdab. Aga valitsemiskulud vähenevad, majandus kasvab ja eestlane saab jätkusuutlikuma riigi, kui oli prognoositud enne seda eelarvet. Aitäh!

Suur tänu! On küsimuste aeg. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma olen sinuga koos, Jürgen, olnud rahanduskomisjonis alates 2015. aasta kevadest, nii et üheksa aastat ja natuke kopikaid peale. Olin seal siis, kui sina olid opositsiooni liige, siis, kui mina olin opositsiooni liige, siis, kui me mõlemad olime liikmed, olin seal siis, kui mina olin minister, olin seal siis, kui sina olid minister. Mul on pikk ja väga ebameeldiv kogemus sellest, kuidas sa seal ennast üleval oled pidanud kõikides neis rollides. Mul on tänaseks päevaks lihtsalt isu otsas tulla istungile, kui sina seal kohal oled. Aga ma ei taha sellest rääkida, mis me sellest ikka räägime. 

Ma tahan ikkagi küsida. Nüüd, kui sa oled saanud nädal aega järele mõelda, kas sulle tundub, et nii võibki öelda naistele, et te ei ole ilus ja ärge mängige krokodilli, või oli see üleliia? Kas sa oled võimeline niipalju aru saama, et sa tegid midagi valesti?

Aitäh! Ma pean ütlema, et komisjonis näeb teid nagu kuuvarjutust. Te ei saa oma külaskäikude põhjal mitte kuidagi – isegi siis mitte, kui te seal kohal oleks olnud – väita, et ma käin seal sõimamas ja solvamas. Seal on väga mõnus ja sõbralik õhkkond. Ka teie ei praali seal ja me isegi viskame vastastikku sellist vaoshoitud iroonilist nalja. Õhkkond on täitsa viisakas ka neil juhtudel, kui teie kohal olete, ja lõbus. Mitte keegi ei ole seal sellist asja näinud, nagu te kirjeldate ja ajalehele räägite. 

Aga kirglik ma olen, teiega võrreldes ka. Kindlasti on mu kogemus mäekõrguselt teie omast üle ja ma võin kõiki komisjoni liikmeid – eranditult kõiki – õpetada. Aga näiteks on rääkinud üks teie [erakonna], EKRE liikmeid ajakirjandusele, nagu ma oleksin solvanud seal ka Annely Akkermanni. No küsige järele, kas ma olen [seda teinud], küsige Annelylt järele. See on lihtsalt laim. See, mis te ütlesite selle kohta, et ärge olge krokodill – ma juba korra mainisin, ma ei mäleta, et ma oleks üldse viimastel päevadel seda sõna suhu võtnud, tõesti ei mäleta. Ei oska seda seost öelda. Aga kui ma oleksin nii öelnud, siis see ei oleks ilus, ma tunnistan. Aga ma enda teada ei ole öelnud, et ärge olge krokodill. Ma ei kujuta üldse ette seda, millest te räägite. Äkki see oli seesama siinne akustika, mis vahel stenografeerimist on rikkunud. Näidake mulle see koht ja siis ma saan vastata. Aega on, eks.

Teine asi. Kui ma ütleksin naisterahvale "Te ei ole ilus", siis see oleks inetu. Aga nagu ma juba rõhutasin, ma ei ole elu sees ühelegi naisterahvale niimoodi öelnud. Mitte ühelegi! Küll aga ütlesin ma eelmine nädal ühele naisterahvale, mida võib kokku võtta või ümber sõnastada nii – sest mul ei ole ju ka midagi paberilt väga maha lugeda –, et nägude tegemine vastaja segamiseks ei ole ilus ja ta ei ole seejuures ilus ka, on ju. See oli mu ütlemine. Ma ei läheks talle kunagi ütlema, et ta ei ole ilus. Mitte kunagi! Aga nägude tegemine ei tee ju inimest ilusamaks, mitte kunagi. Ma ei tea ühtegi nägude tegijat, kes muutuks sellest ilusamaks. Ma ei kujuta ette, mis nägu see võiks olla. Naeratus see ei ole, sest naeratus on loomulik näo[ilme].

Aitäh! Tahaksin lausa öelda, et see oli ilus. Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ilmselt oli Moonika Helme siis esimene ohver, kes sellise sildi otsaette sai. Meie kõik kuulsime seda, erinevalt teist. Kirglikkus muide ei ole tõesti häbiasi, küll aga on häbiasi toorus ja labasus, mida te eriti naisterahvaste suhtes paraku olete väljendanud. Eks te saate täna neid oma kuulsaid väljendusi veel kuulda. Me oleme pisut oma mälu värskendanud. Kahjuks lähevad need kokku sellega, mida te siin hiljuti tegite.  

Aga nüüd lihtsalt üks paralleel. Te ütlesite, et viie minutiga oli selge, et selle parlamentaarse debatiga siin on mõttetu jätkata. Teate, mulle tuleb meelde autoritaaraeg. Mul on siin ees siseministri otsus 16. oktoobrist 1936, kui suleti ajakiri Tänapäev. Põhjendus oli see, et selles lehes olid kirjutised, milles mõnitati riigivanema ja Vabariigi Valitsuse tegevust ning milles esines otsitult mahategev toon riigivõimu tegemiste kohta. Ja pandigi kinni!

Aitäh!

Kas teile ei tule see sellest ajast pärit toon parlamendi suhtes tuttav ette?

Aitäh, härra Poolamets! Teie tulete mulle tuttav ette just sellise autorina, kes on väitnud, nagu ma oleksin solvanud komisjonis Annely Akkermanni. Mitte kunagi, mitte kunagi ei ole ma Annely Akkermanni solvanud, ei rahanduskomisjonis ega kusagil mujal. 

Nüüd, see mahategemine, või kuidas see fraas täpselt oli, 1936. aastast, see on vahel liialdatud. Jah, on! 1936. aasta kohta ma ei oska hinnangut anda, aga ma andsin hinnangu riigieelarve kontrolli erikomisjoni juhile, kes materdas nagu tühine ekreiit Eesti olusid, ütles, et rahvas vaesub, majandus langeb, valitsemiskulud kasvavad. Video oli samal ajal, kui meie siin eelarve[debatti] pidasime, ajalehe esiküljel. See on ju laim oma riigi suhtes. 

Ma saan aru, Keskerakonnal on see pikaajaline traditsioon, ma olen siin nendega kauem vastakuti olnud, EKRE‑l on rõhutatult see poliitika olnud. Aga et seda teeb Isamaa esimees, see on mage küll. Ja seda teeb riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimees, kes peaks teadma, mis on statistika, mis on prognoosid, mis on faktid! No ei vaesu! Kaks aastat on tõusnud nii reaalpension kui ka reaalpalgad. Näed, EKRE nurk ei teagi seda, et majanduslanguse ja sõja ajal on tegelikult reaalpalgad ja ‑pensionid kasvanud, eriti reaalpensionid, ja et reaalpensionide kasv ja euribori langus – muide, nüüd on ta alla 3% – ületavad selle maksuküüru ja väiksemate maksutõusude mõju järgmisel aastal.

Aga ma jätaks küll sõja ajal kõrvale selle, et [kogumata jäävad] maksud on kodaniku võit. Ma pole kunagi sallinud seda retoorikat, kuigi vahel olen olnud selles leeris, kes sellega liialdab, aga kui ikkagi eelarve on nii lõhki ... Mina olen rääkinud aegadest, kui eelarve on tasakaalus hoitud. Kui sõda käib ja kui meil on nii palju julgeoleku lisakulusid, siis on ikka mage küll väita, et inimesed vaesuvad, kui neilt maksu koguda. Ei, oma riik ei ole vaesus, oma riik on jõukus, julgeolek on jõukus.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud umbusaldatav! Te olete korduvalt väljendanud oma väga negatiivset suhtumist naistesse. Riigieelarve tutvustamisel ütlesite Helle-Moonika Helmele, et ta ei ole ilus, ning nimetasite Anastassia Kovalenko-Kõlvartit krokodilliks, varasemalt olete Kadri Simsonile öelnud, et ära kaaguta, ole vait, ja Kaja Kallasele, et tema kaunid suured silmad on tavaliselt olnud tema kinnise suu kohal. Lisaks olete EKRE naistoetajate kohta öelnud, et nad ei esinda sugu, vaid lollust ja kurjust. Samuti olen näinud, kuidas te olete rahanduskomisjonis alandanud oma erakonnakaaslast Annely Akkermanni, andes mõista, nagu ta ei saaks komisjoni juhtimisega hakkama. Veel olete saatnud Õhtulehe ajakirjanikule Katrin Pautsile erakirja, milles kirjeldasite teda kui lihunikku ja laibamõnitajat, kes ei tohiks kunagi lapsi saada.

Aitäh!

Minu küsimus teile, Jürgen Ligi, on see: mis teil viga on? 

Kõigepealt ma küsin, et mis teil viga on, et te tegelete selliste kümnete aastate taguste asjadega. 

Hakkan lõpust tulema. See, mida ma ütlesin Katrin Pautsile, on meil omavahel ära klaaritud, ja ta on mulle kaasa tundnud. Selle tõttu, kuidas käitus ajakirjandus tol ajal minu perega, oleks tänapäeval kindlasti kohtusse mindud. Aga tema oli sel ajal see Õhtulehe ajakirjanik. Ta muide on ka mu … Sugulaseks on teda võib-olla palju nimetada, aga ta ei ole kindlasti mu vaenlane, ja me oleme selle asja omavahel klaariks rääkinud.  

Siis need väited, mida ma olevat öelnud Kadri Simsonile või Kaja Kallasele. Need on ju ka tegelikult sihukesed valelikud selle poolest, et on korduvalt ära vastatud: ma ei ole kummalegi seda öelnud. Kadri Simson ei kuulnud seda, järelikult ma ei öelnud seda talle. Ma ei öelnud seda talle. Ta sai sellest teada tagantjärele, nii nagu sain mina tagantjärele teada sellest, et mul oli mikrofon sees. Aga see oli oie selle käitumise peale, nii nagu ma seda täpselt nägin: inimene tuleb teledebatti, ja kuigi sõna antakse mulle, ta isegi mitte ei sega, ei hüüa vahele repliiki, vaid tõepoolest püüab minust üle rääkida sel ajal, kui sõna on mulle antud. See oli mu reaktsioon, mis [kostis] mikrofoni. Vaat ei tea ju seda tehnoloogiat, kas vahepeal lülitatakse mikrofonid välja või mitte, ja siis tekkiski selline oie. 

Nii. Kaja Kallasele ei ole ma ka seda öelnud. Küll aga oli mul kunagi telesaates Kaja Kallase kohta küsimus. Teie ütlete siin küll niimoodi, et poliitikat ei ole saanud osta, aga Kaja Kallas ütles midagi muud, ja siis ma tõepoolest [ütlesin], enda arvates täiesti mittesooliselt, enda arvates, siin ei puutunud Kaja sugu minu arust üldse asjasse. Aga pärast sain teada, et jah, signaalid olid sellised. Minu valitsuse PR saatis mulle sõnumi, et suurepärane intervjuu oli, samas minu väike terane poeg ütles, et nüüd on metsas. Ma püüdsin korraga [teha] komplimenti ja [öelda] seda, et aga räägi omadega – see oli see fraas. See fraas ei olnud minu enda arvates kuidagi šovinistlik, aga kukkus niimoodi välja. Ja siis hakati seda ekspluateerima, ekspluateerite teie ka. Ma arvan, et see ei ole jälle eelarvedebati küsimus, ega ole ka asi, mille kohta praeguseks juba 12 aastat hiljem siin veel kord küsida, mida filmida, üles riputada ja siis mõnuleda.  

Mis on siis teie ettepanekud Eesti riigi paremaks tegemiseks? Mina olen küll vahepeal targemaks saanud ja hoidun sellistest fraasidest. Ma ei tea tõesti, kust see krokodillijutt tuli, aga ma kontrollin selle üle. Anastassia Kovalenko-Kõlvarti kohta ma ütlen, et ta vaatab mind sellise näoga, irvitab mulle vastu, nagu ta ei hooliks absoluutselt Eesti riigist. Ta irvitab vastuste üle, talle teeb nalja see, et keegi kirglikult vastab, ja siis ta kordab seda, mida ta mingist nädalalõpuintervjuust on kokku lõiganud: nagu mina kurdaksin oma palga üle ja selle pärast, et ma ei jaksa endale süüa osta. See on ju vale, see on ju alatu, kui ta teeb seda juba mitmendat korda järjest, kui seda on juba teinud Martin Helme, kui seda on juba teinud Helle-Moonika Helme. Täpselt sama motiiv. No üle viskab, ausalt. 

Nii et, noh, teil on lõbus küll, aga hea, et ma sain selle ära rääkida. Sellest tuletada kuidagi naissoo alavääristamist on tegelikult küündimatu. Need naised, kes mind tunnevad – ja ma räägin siin väga paljudest haritud inimestest, ja ka vähem haritutest, kes mind tegelikult tunnevad –, ei arva, et ma olen kuidagi soopõhiselt lugupidamatu, vastupidi, pigem on see alati olnud vastupidi. Mul ei ole hinge peal ühtegi meeste seas üsna levinud lamedust vahetus suhtlemises naistega, tõesti ei ole. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mina küsin ikka selle eelarvedebati kohta. Ma ei hakka midagi tsiteerima, aga te täna siin oma kõnes ütlesite mitu korda, et vot selle kohta ei küsitud, selle kohta ei küsitud, seda küsimust ei olnud, see ei huvitanud ja nii edasi. Minu küsimus teile ongi see, miks te arvate, et te teate meist paremini, mida me peame küsima ja mida me ei pea küsima. Ma saan aru, et teil on kogemust palju, mul on seda kogemust nii-öelda poliitsüsteemis kindlasti vähem. Aga ma arvan, et see üleolev hoiak, et mina tean ikka paremini, mida teie peaksite siin saalis küsima, on selle probleemi üks juur. Mu küsimus ongi see, kust tuleb selline suhtumine ja miks te arvate, et teie teate paremini, mida meie siin saalis peame teie käest küsima.

Jah, ma arvan, et ma tean paremini. Ma tean eelarvest palju rohkem kui teie, ma tean eelarve olulistest punktidest rohkem. Selle [tõestuseks] on mul ette näidata ju oma elulugu, oma tööalane kogemus, oma akadeemilised õpingud, oma tööalane praktika enne Riigikokku tulemist. Aga esile toon ma selle ainult sellepärast, et meil käis eelarvedebatt ja teie keskne motiiv oli ühelt poolt see vabandus, et te ei saa aru, see vormijutt kogu aeg. Siis te omistasite mulle kogu aeg seda – ma viitasin must valgel ka konkreetsele artiklile –, opositsioon omistab mulle kogu aeg seda, nagu ma alavääristaks Riigikogu, et ta ei peakski eelarvega tegelema. Kõigepealt omistati mulle hoopis ühe naispoliitiku fraas, muide, et [Riigikogu] ei peagi detailidega tegelema. Häirib ju, kui sulle kogu aeg midagi omistatakse. 

Teiseks, ega te ei ole siin ju väga kaua olnud. Mina tunnen ennast kogu aeg ka Riigikogu liikmena. Ma olen mandaati uuendanud nii Riigikogu liikme kui ka ministrina ja see on isikumandaat, muide. Ma olen seda uuendanud nii opositsioonis kui ka koalitsioonis olles. Mulle ei ole mõtet heita ette seda, nagu teie fraktsiooni esimees on teinud, justkui mina oleksin viinud Riigikogu mainet alla. Kogu aeg ta tsiteerib mingit uuringut. Ma tean ammu, et Riigikogu maine on madal, ja ma püüan seda ju tegelikult tõsta. Aga ministrina on seda keeruline teha. Siis ta omistab mulle seda, nagu ma püüaksin Riigikogu rolli vähendada – see ei olnud küll tema, see oli üks teine fraktsioonijuht siin. Ma ei ole niimoodi kusagil öelnud. 

Aga ma olen kogu aeg rääkinud, alates 1990‑ndatest, et Riigikogu suva tuleb hoida riigirahandusest eemal. Me oleme selleks teinud konkreetseid muudatusettepanekuid. Näiteks, kolmandal lugemisel ei saa te lihtsalt mingi hetke[tuju] ajel eelarve tasakaalu pahupidi pöörata. Siin on vahel ventiilid – valitsuse nõusolek, komisjoni nõusolek –, et ei tuleks saalist mingisugust jama, mis kõik põhja laseb, ja pärast seadus ei seisa koos. Me oleme muidugi piiranud muudatusettepanekute tegemist, seda pigem vähem. Me oleme piiranud just seda, et ei tohi põhjendamatult teha tulude suurendamise ettepanekuid ja ei tohi halvendada [riigieelarve] tasakaalu. Riigikogu ei tohi eelarve tasakaalu halvendada. Need on reaalsed asjad, mis on seaduses kirjas. Tõsi, nende taga on ka minu töö, minu algatus, võib-olla just nimelt minu algatus, aga seda on aktsepteerinud kõik valitsused, et Riigikogu süvenemisaste on äärmiselt väike. 

Võib-olla ma puldis olles olen natukene tundlikum kui teie saalis või pärast stenogrammi lugedes, aga see tühja jutu laviin, eks ole, see sildistamine, need sissejuhatused – see kõik ei anna julgust öelda, et Riigikogu rolli peab suurendama. See on mu sõnum olnud. Mu suu ei paindu ütlema, et Riigikogu rolli eelarvemenetluses peab suurendama. See oli minu sõnum, mitte see, et seda peab vähendama. Ei, mitte see, et Riigikogu liiga suurt huvi tunneb, nagu omistas mulle lausa päevalehes Moonika Helme, vaid see, et tegelikult ei huvita [Riigikogu] suured asjad, riigirahanduse seis.

Me oleme ju selles olukorras tegelikult sellepärast, et [see kedagi] ei olegi huvitanud, kõik on ajanud tühja juttu. Mitte küll kõik, aga tühi jutt on lämmatanud riigirahanduse jätkusuutlikkuse jutu, vormijutt on varjutanud sisujutu. Tegelikult, kes siis vastutab? Keegi peab selle lõpuks korda ajama, aga teid ei huvita, millised on maksud, millised on kärped. Keegi ei küsinud, mitte keegi ei küsinud. On ju probleem küll, eks ole. Demokraatia! Rääkida peale eelmist kolmapäeva, et tuleb suurendada Riigikogu rolli. Nalja teete või? Kuidas me suurendame sellist tegevust?

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Enesehinnang on teil väga kõrge, tagasihoidlikkusega te kindlasti ei hiilga. Ma ei jõua ära imestada, kas te tõesti ei saa aru, et te olete täna väga lühikese aja jooksul juba väga paljusid inimesi alavääristanud, kaasa arvatud teie tuttavaid naisterahvaid, kelle kohta te ütlesite, et ka nemad arvavad, et teie saate nendega hästi läbi, olenemata sellest, kas nad on haritud või mitte.

Mis asja! Mis asja!

Te võite lihtsalt järele vaadata, mis te olete öelnud. Mul on tunne, et see ei tule teil pahatahtlikkusest, vaid see on teie kõnemaneeris sees. Aga minu arvates Riigikogu saalis inimesi ikkagi sellisel viisil päris alavääristada ei tohi.  

Mul on ka sisuline küsimus, aga tõenäoliselt ma praegu ei jõua seda küsida. See puudutab just nimelt eelarvenumbreid, aga saan selle küsida teise küsimusena.

Aitäh! Eks ta selline olegi olnud, see eelarvedebatt, et kõigepealt sildistatakse mind. See vastab tõele, et ma ei ole pahatahtlik, vaid mul on tõesti väga tugev kirg selle töö vastu, mida ma teen, ja see on olnud pikaajaline. Ma olen kaitsnud oma pikaajalisi seisukohti ja näidanud, et päriselu tõestab, et need on õiged. Ka teie praegu tõestasite seda. Minul muide oli vastamisega see probleem – ma arvan, et neljal või viiel korral –, kui väga pikk sissejuhatus ajas mind elevile, ma hakkasin sellele vastama ja siis mõtlesin, et kas ta küsis ka midagi. Reeglina ei olnud see küsimus oluline, tõsi. Aga just see, et kui väga pikalt sisse juhatada, siis siht ununeb, kaob ära. Katsuge küsides ka [ennast] parandada. 

Aga et ma kuidagi oleks oma tuttavaid naisterahvaid solvanud! Te tsiteerisite mind küll täiesti valesti. Ma ei öelnud sellist asja, nagu te püüdsite [sellest välja] lugeda. Aga ma arvan, et te ei teinud seda pahatahtlikult. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra Ligi! Ma võtsin stenogrammi ette ja vaatasin meie omavahelist debatti. Te täna ütlesite sissejuhatuses, et teie kunagi esimesena ei löö. Ma sain aru, et te mõtlesite seda piltlikult, eks ole. 

Mina küsisin sisulise küsimuse ilma mingisuguse sissejuhatuseta, ilma teid kirumata, et miks ministritele antakse selline jõuline – ma kasutasin seda sõna – võimalus eelarves numbreid ringi tõsta. Teie vastus oli selline: "Ma ei tea, mida te mõtlete jõulise võimaluse all. Aga kui te tahate näpuharjutust, siis ostke endale tuhande lahtriga rahakott ja pange lahtritele sildid peale: "Piim", "Või", "Bussipilet" ja nii edasi. Siis vaadake, kuidas see majandamine teil välja kukub. Aastaks fikseerige oma perekonna kulud detailselt ära ja proovige. Ma arvan, et rohkem te siis ei küsiks riigieelarve kohta selliseid küsimusi." Selle tõttu pidin ma teilt teist korda sama küsimuse küsima. Siis te saite nagu paremini küsimusest aru ja ütlesite, et tegelikult te suhtute hästi minu mõttesse, et seal võiks limiidid olla. Aga alguses, ma ütleksin nii, te piltlikult öeldes ikka lõite küll esimesena. Kuidas kommenteerite?

Aitäh! Kui ikkagi kõik need 28 on sind peksnud (Hääl kohalt.), siis võib-olla see 29. saab teravama vastuse, kui ta oleks saanud siis, kui ta oleks olnud esimene. Aga teie esimene ei olnud. 

Selle vastusega ma olen küll rahul. Taustal on ju kogu see debatt, mis on samal teemal käinud mitte ainult siin saalis, vaid ka laiemalt: kui peenelt tuleb lahterdada [riigieelarvet] ja see seadusse raiuda. See on ju see mõte, kui väikesteks tükkideks tuleb riigieelarve [lahterdada ja see] kivisse raiuda. Ma tõin teile võrdluse, et pere-eelarvet ei saa ka nii teha, et sa teed endale mingid sahtlid, kus on peal "Või" ja "Piim" ja nii edasi, ja paned sinna aastaks raha ära. See on täpselt see. Ma olen selle vastusega rahul, ma arvan, et see tuli mul hea võrdlusena välja. 

See ongi riigieelarve põhiprobleem. Kui me praegu lööme riigieelarve väga peenteks lahtriteks, siis see tähendab seda, et kuskil jääb kogu aeg puudu ja kuskil jääb kogu aeg üle. Aga peaks olema võimalik siiski veidi üldisem lähenemine. Tulude poolest on see valdavalt võimalik. Õnneks ei ole maksud reeglina sihtotstarbelised, mõne iluveaga sealjuures, aga sotsiaalkindlustus peabki olema teistsugune. Tavalised maksud oleme suutnud ikkagi hoida valdavalt sihtotstarbetud. Aga kui seda rahakotti hakata puistama peenteks lahtriteks, siis see on probleem. See oli selle debati taust, mitte teie isik. Ma ütlesin võib-olla mahlakamalt, aga ma kindlasti ei tahtnud teile küll haiget teha. (Hääl saalist.) Mõnele teisele tegin hea meelega.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Evelin Poolamets küsis enne lihtsa küsimuse: mis sul viga on või mis teil viga on? Minu meelest oleme me siin vestluse käigus ilusti teada saanud, et sa elad ulmades, sa elad oma fantaasiamaailmas. Sul ei ole reaalsusega kokkupuudet. Eelmisel kolmapäeval ütlesid Rene Kokale, et kui te olete kuskilt kuulnud, et kõik on puupead ja nii edasi, siis tasuks mõelda, sest kui kogu aeg kuulete, siis kontrollige, äkki oletegi. No kui siin on teile kogu aeg öeldud, et te olete pahatahtlik, et te valetasite, et te solvasite, et te olete kogu aeg midagi valesti teinud, siis äkki nii ongi? Aga te ei saa ju sellest isegi aru. 

Ma ikkagi ütlen selle kohta, mis sa enne mulle vastasid, et sa võidki kõiki õpetada. Vabandust, Jürgen, ei või! Ja lihtsal põhjusel ei või. Kõik see nii-öelda eksperdinäoga [esitatud] teoreetiline targutus, mis sealt tuleb – eelarve ja eelarve tasakaal ja majanduskasv –, see on ju kõik vastu taevast! Mitte midagi sellest, mis te prognoosite, ei lähe kunagi täide. Mitte midagi sellest, mille kohta te olete öelnud, et paneb majanduse kasvama, ei ole pannud, see on pannud majanduse langema. Kõik see ilus jutt, mida te meile räägite, kuidas te teete nüüd eelarvet korda ja tuleb majanduskasv – see on ju tegelikult viinud meid põhja. Sul ei ole mitte kellelegi midagi õpetada.

(Naerab.) Aitäh! Ma mõtlen nüüd vastustele küsimuse ka juurde. Kas see on see eesmärk, et küsimuse ma sõnastan ise? Aitäh võimaluse eest! Aga hea küll, jätame selle.  

Rene Kokk on ka üks selline teie pingi[rea] saadik, keda ma kindlasti ei tahtnud kuidagi solvata. Ta sai väga hästi aru sellest dünaamikast, mis siin saalis oli. Vähemalt viis-kuus inimest – vähemalt viis-kuus inimest! – alustasid oma küsimust etteheitega, et neid on siin nimetatud lolliks. Minu vastus oli loomulikult pisut mänguline, et siis kontrollige üle, äkki oletegi. Aga kontrollige stenogrammist üle. Loomulikult jäin ma meelega kahemõtteliseks. Ära tüütab, kui sa ei ole mitte kordagi seda öelnud, mitte kordagi te ei leia seda stenogrammist, aga järjest uued saadikud tulevad ja ütlevad, et sa nimetad inimesi või küsimusi rumalaks. 

Ma seda sõna kasutasin ühe korra ja see oli viitega ühe saadiku küsimusele tema ühe eelnõu kohta. Ta kirjeldas seda, ma esimest korda sellest kuulsin ja ma ütlesin, et kui see on nii, siis see on rumal ettepanek, ja põhjendasin seda, mitte nii, et tema oli rumal. Seda ma ei öelnud, aga vaatamata sellele kajas kogu see saal niimoodi vastu. Ja see oli eelarvedebatt! See on ikka seesama, et süüdistatakse küsijat milleski, millele ta peab vastama, ja eelarve kedagi endiselt ei huvita. Endiselt ei paindu minu suu ütlema, et selle suva osa peaks riigieelarve menetluses suurendama. Endiselt mu keel ei paindu. Aga aitäh, Martin, et sa lubasid mul oma vastustele ka küsimuse välja mõelda. 

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea umbusaldatav! Ma ei julge mõeldagi, milliste solvangutega te mind hakkate kostitama. Aga sotsiaalmeedias te olete kommenteerinud järgnevalt, ma tsiteerin: "Aga õnneks on nii, et ekret fännavad ülekaalukalt rohkem mehed ja erakordselt lollid naised ka. Nood viimased ei esinda sugu, vaid lollust ja kurjust."

Oi, hästi öeldud!

Ma ei tea, võib-olla teie erakonnakaaslastest naistele on selline suhtumine täiesti sobiv, meil EKRE‑s on mehed alati väga lugupidavalt naistesse suhtunud. Küsin, mis te ise arvate, kas selline naisi alavääristav retoorika teeb teile au.

Aitäh! Ma olin seejuures väga siiras ja tegin naissoole ju komplimendi. Kui te [täpsemalt seda] vaatate, [siis saate aru, et] naised ju üldiselt on targemad, see oli selle asja mõte. Naisi ma sel hetkel kaitsesin, meeste suhtes olin tegelikult solvav. Sellest võib soovi korral välja lugeda, et mehed ongi lollid, kui nad teid valivad. Seda ma päris välja ei öelnud. Aga ma oleksin pidanud selle eest meeste käest karistada saama, naised oleksid pidanud pigem positiivselt puudutatud olema. Ma pean naisi targemaks, sest üldiselt nad [EKRE‑t] ei vali, aga vaat need, kes valivad, kõige targemad ei ole. Ma olen seda korduvalt näinud. Neil on väga suur kalduvus näiteks uhhuuideoloogiat [uskuda]. Neil puudub näiteks julgeolekupoliitiline instinkt, sest neile on midagi muud õpetatud. Nad ei armasta midagi, mis on teaduslik. See on sihuke muster jah. Üldiselt on naised meestest haritumad ja kogumis järelikult targemad.

Jaanus Karilaid, palun! 

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! See, et te ennast imetlete, ei ole üllatus. See, et opositsioon peab teid ebapädevaks, pole ka teie jaoks üllatus, see on niisugune parteidevaheline rähklemine. Aga see, et konjunktuuriinstituudi juht Peeter Raudsepp on öelnud, et Michali ja Ligi juhtimisel me läheme mitte Põhja-Euroopasse, vaid Euroopa põhja, on ju fakt. Ja tema ühtegi erakonda ei kuulu. Eesti ettevõtjad ei ole teie tegevusega rahul. Teie ainuke poliitiline juhendmanuaal on see, et tuleb kärpida, kuigi kärpida te väga ei oska, ja teiselt poolt on see kaootiline maksukaskaad. Kogu teie tarkus on see: [tõstame] makse, iga kolme kuu tagant, iga nelja kuu tagant, midagi näiliselt kärbime, kuigi tegelikult ei kärbi. Peeter Raudsepa tsitaadile ootaks kommentaari. 

Kas teile ei tundu, et rahandusministri amet käib teile siiski üle jõu? Tegelikult ei suuda te ju ühiskonda lugeda. Kui me räägime vallavanemate ja külavanematega, on näha, et te ei loe ühiskonda, te teete poliitikat …

Aitäh!

… mis teeb inimeste elukeskkonna halvemaks, mitte paremaks.

Aitäh! Väga ruttu olen suutnud sel juhul ennast avada, sest ma ju alles astusin ametisse. 

Aga jah, Peeter Raudseppa ma ei pea eksperdiks. See, et see koht peale eelmiste juhtide kahetsusväärset surma täideti [temaga], on selle asutuse viinud ikkagi väga sügavasse madalseisu, sest Peeter Raudsepp esineb kui propagandist. Seda olen ma talle öelnud ka Riigikogu liikmena siin saalis, kui ta käis teie partei suuvoodrina majandusest rääkimas. Tegelikult ei tohiks institutsioon, selle juht, kes uurib meeleolusid, konjunktuuri, kindlustunnet, lakkamatult toota pealkirju, et kõik on metsas, rääkida seda konjunktuuri [sildi] all. See on ebaprofessionaalne ja seda ma jään ütlema, et ta ei tohi seda teha. 

Ma olen väga hästi kursis nende meeleolu-uuringutega. Seal on drastiline, drastiline erinevus just nimelt Eesti Vabariigi puhul. Me oleme ka palju kehvemas seisus riikidest – noh, ma liialdan, paari aastat [vaadates] me ju olemegi kehvemas seisus – kindlustunde graafikuga põhimõtteliselt nii palju madalamal, et seda fundamentaalnäitajad ei õigusta. Fundamentaalnäitajad näitavad reaalsissetulekute kasvu, aga inimesed arvavad, et kõik on metsas. Ja seda on tootnud teie erakond, Isamaa on seda tootnud, Peeter Raudsepp on seda tootnud. 

Aga miks me kolmandatest isikutest räägime? Esitage siis minu esitatud faktidele omalt poolt vastu mingisuguseid fakte, ärge tsiteerige propagandiste. Selles mõttes on ka Urmas Reinsalu propagandist. Nad ju vastastikku üksteist tsiteerivad, see on piinlik. Kui sa oled uurija, siis sa pead olema neutraalne, mitte sõimama igas pealkirjas poliitikuid. Ma just rõõmustasin, et ta on tükk aega vait olnud, ei ole ühtegi sellist materdavat pealkirja olnud. 

Ma selles mõttes olen hästi nõus peaministriga, kes täna ütles, et kui te selle kaheaastase sõjaaegse majanduslanguse kannate meie arvele, siis kandke järgnev majandustõus ka. Ma ise eitan partei ja valitsuse juhtivat rolli majanduses sellises lühiajalises vaates. "Sel ajal" ei ole "selle pärast", see on lihtsalt nii. Majanduses [toimub] kõik suure inertsiga. 

Sellest, miks meie oleme sellest sõjast majanduslikult rohkem pihta saanud, olen ma ka väga palju rääkinud. (Hääl saalist.) Jah, ma olen ka sellest rääkinud. Käige kohal ja kuulake. Lugege, mis ma intervjuudes ütlen. 

Leedu majanduses on teatud tegurid paremad, sealhulgas on leedulaste meeleolu parem, nad ei virise, nad teevad. Nende vaesus on samas palju suurem, seal on palju rohkem vaeseid, nende SKP on 10% väiksem, nende palk on tunduvalt väiksem. (Hääl saalist.) Investeeringute puhul ma muide ka kahtlen, aga nad on vastuvõtlikumad. Traditsiooniliselt on välisinvesteeringuid Eestis olnud palju rohkem kui Lätis ja Leedus. Aga mis need Leedu investeeringud on? Kõige tugevam investeeringute mootor on neil taastuvenergeetika. Ma ei tea, kas te seda tunnistate mingiks majanduse osaks või mitte. Aga meie Eesti ettevõtted on suured investeerijad. Meil on Enefit, Enefit Green, meil on Sunly, mis energeetikat puudutab, on Merko, mis puudutab kinnisvaraarendust, ja neid on veel mitu. Eesti firmad, mis siia enam ära ei mahu, on väga palju Leedusse investeerinud. Seal on üks põhjus see, et [leedulased] ei virise, vaid nad teevad ära. 

Neil on ka väga suur immigratsioonipump. Kõige suurem kasum on neil tulnud IT‑sektorist, ka muide panganduskasumitest. Aga IT‑sektori [kasumi] taga on Valgevene IT‑sektori endale hõivamine. Meie ei ole seda suutnud, nemad naabrina on Valgevene IT‑mehed üle võtnud. Ka meil on muidugi koostöö Valgevenega [olnud] olemas ja me oleme Valgevene turul olnud esindatud, aga Leedu on lähemal ja keelebarjäär väiksem ning nad on saanud endale palju-palju töötajaid. 

Meie majandus[olukordi võrreldes] on [oluline] jällegi see, et nendel ei ole olnud seda põlevkivienergeetikat, mis on nüüd turult ära kukkunud. Vastupidi, nad on arendanud näiteks tuuleenergeetikat, minu teada ka päikeseenergeetikat. Need on väga suured investeeringud ja SKP‑le seal taga [tähendab see] väga suuri summasid. 

Aga neil on ka probleemid, liiga kiire palgakasv näiteks. Nende hinnatase on tegelikult see, mis näitab nende heaolu suuremana kui Eesti oma. Aga kui kutsuda leedukas siia, siis, kuidas öelda, võib eestlane talle välja teha, ja samamoodi, kui eestlane läheb Leedusse, siis võib ta ka välja teha, lihtsalt tal on raha rohkem. Aga vaat, kuna enamiku aega me tarbime kodus, siis meile, eestlastele, mõjub Eesti kõrgem hinnatase, ja leedulastele mõjub see madalam tase Leedus. Meid mõjutab Põhjamaade naabrus, neid mõjutab Poola naabrus. Poola on Euroopa peaaegu et odavaim riik. 

Seda mõtet võib edasi arendada. Ma küll tegelikult selle ülevaate andsin ka siin Riigikogus kõnet pidades. Väga tore tegelikult, et te seda teemat puudutasite. See oli juba päris sisukas küsimus.

Varro Vooglaid, palun!

Tänan! Ühtpidi on muidugi totter, et me peame selliseid küsimusi üldse arutama, aga ma ikkagi tulen tagasi selle juurde, mis puudutab teie poolt pidevalt eitatud tõsiasja, et te ütlesite siinsamas parlamendi puldis seistes ühele oma naiskolleegidest: "Te ei ole ilus ka." Loomulikult, kui me räägime teie usaldusväärsusest ministrina, siis see, milline on teie hinnang oma naiskolleegidele, otseselt muidugi ei mõjuta teie usaldusväärsust. Te võite pidada osasid naiskolleege inetuks ja teisi ilusaks ning see on muidugi teie õigus. Aga teie usaldusväärsusesse puutub see, kui te valetate. Te olete korduvalt eitanud, et te sellist asja ütlesite, olgugi et nii stenogrammis on see kirjas kui ka istungi salvestisel on see täiesti selgelt kuulda. Selleks, et mitte vaielda sellel teemal, ma mängin teile ette, mida te ütlesite, ja siis pakun teile võimaluse paluda selle eest vabandust.

Oeh!

Nii. (Helisalvestiselt kõlab kolm korda, aina aeglustuvas tempos, Jürgen Ligi öeldud lause.) 

Teie aeg! 

Nii. See on täitsa selge. Nüüd pakun teile veel kord võimaluse tunnistada, mida ütlesite, ja vabandada selle eest.

See on ju fantastika, mis te praegu tegite. Esiteks, niimoodi ei käituta, see on pandud … (Hääled saalist.) See moonutab, jaa. Ütlen veel kord, et ärge valetage. Mina ei ole seda linti kuulanud, praegu ma kuulsin "See ei ole ilus ka". Te olete mulle kogu aeg sisendanud, et see on "Te ei ole ilus ka". Ma ka stenogrammist lugesin "Te ei ole ilus ka". Ma osutasin sellele ka täna: stenogrammis on kirjas vigaselt, isegi üks sõna on seal poolik. See ei ole [selgelt] kõlanud, akustiliselt on see kaduma läinud. Olukord oli selline: ma vaatasin kõigepealt sellele laimajale otsa ja siis ütlesin, et ma ei vaata siis talle otsa. Ja see [sõna] võis mikrofoni jaoks kaduma minna. Ka see akustika [on selline]. Mina praegu kuulsin "see", mitte "te". (Hääl saalist.) Mina kuulsin praegu "see", aga võib-olla ma eksisin. 

Mis on peamine? Sel pole ju tähtsust. Tähtsus on sellel jutu mõttel. Te olete selle jutu mõtte ära lõiganud. Te toote välja ühe fraasi ja veel moonutatult, naeruvääristatult. (Hääl saalist.) Ei, see on inetu, mis te teete. (Hääl saalist.) Jaa, aga see oli ju kontekst. Konteksti ei saa te mängima panna. Kontekst oli see, et küsijale nägude tegemine ei ole ilus. Ja see ei olegi ilus. Minu arust oli see [sõna] "see", kuulsin ka praegu "see". Aga "te" käis igal juhul selle kohta – olen juba seda rääkinud –, et nägude tegija ei ole ilus ka. Ainus nägu, mida tehes võib keegi ilusam olla, on naeratav nägu, aga enamasti on see siis kunstlik. Tegelikult ei nimetata naeratamist nägude tegemiseks, kunstlik naeratus ei tee ka inimest ilusamaks, enamasti. 

Ma olen siiski hämmastunud, et seal kõlab nii [selgelt] "See ei ole ilus ka", kui te olete mulle kogu aeg kinnitanud, et seal on "Te ei ole ilus ka". Igal juhul oli see öeldud selle kohta, et nägusid tehes ei ole te ilus ka. Aga see oli öeldud lisandusena sellele, et nägude tegemine ei ole ilus. Ja ei ole ka ilus, noh. Kogu aeg püüda segada vastajat grimassidega – no ei ole vaja. Kui sa ühelt poolt püüad rõhutatult olla ilus ja teiselt poolt teed nägusid – no see ei ole mõistlik. Ma andsin sellest märku.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea minister! Veidi veider ja arusaamatu on, mis asja me siin teeme.

Absoluutselt, jah.

Aga siiski. Mul on esmalt üks soovitus teile, õpetada ei julge. Te ütlesite, et te võite eranditult kõiki saadikuid komisjonis õpetada. Ju see kirg tuleneb teie [kunagisest] õpetajaametist. Kui te eelmine kord oma CV‑d kirjeldasite, siis te, kui ma õigesti mäletan, ütlesite, et teie esimene haridus oli õpetaja oma ja hiljem [saite hariduse] finantsalal.  

Aga mu küsimus on sama mis eelmine. Õpetus on see: te ütlesite, et te võite kõiki õpetada, aga ma soovitan seda mitte teha. Siis jääksid väga paljud probleemid ära. Lihtsalt, kuna te ei pea õpetama, siis ärge siin õpetage, komisjonis ka mitte, siis jäävad paljud probleemid olemata.

Jaa!

Aga nüüd küsimus. Küsimus on seesama, mida me arutasime teiega eelmisel nädalal. See puudutas seda taktikalist lasketiiru. Siis te lubasite, et te saate mind aidata, mis puudutab seda, et väidetavalt Võrru seda planeeritakse. Me ei suutnud täpselt aru saada, millisel real see on ja kui palju see maksab. Kas ma peaksin pöörduma selle küsimusega teie poole kirjalikult või saame kuidagi muud moodi [selgust]?

Aeg!

Ma andsin siin üldisema soovituse, et käige kohal. Ma tegelikult olen teid juba kiitnud, et te olite lõppkokkuvõttes väga viisakas [eelmine] kord, ja jõudsite ka täna rahumeelsema avalduse [juurde] kui minu õpetamine. Et ma võin õpetada, ei tähenda, et ma õpetan. Ma võin õpetada, aga see ei tähenda, et ma õpetan. Ma ei käi tegelikult kõiki õpetamas. Lihtsalt, kuna mulle omistatakse kogu aeg midagi, eks ole, siis ma vahel pean niimoodi vastama ja küsimuse ära lõikama ning siis ma tundun upsakas. Ei, ma hoian igal juhul oma upsakust tagasi. 

See, kust see kerima hakkas, oli jällegi sõnamäng. Tookord ma ütlesin, et kui mulle öeldakse, et te olete vana kooli mees, siis ma tajun selles kerget diskrimineerimist ja lõõbin vastu, et ei, ma ei ole vana koolimees. Vana koolimees – ma lõhkusin selle fraasi kaheks, natukene lõõpisin. See oli see. 

Kui te kohal olite, siis te teate, et Võru lasketiiru teemat ma täna juba puudutasin. Tol korral me ei leidnud seda kohta üles. Põhjus oli see, et Võru lasketiir on laiapindse riigikaitse reservis aastatel 2026 ja 2027, aga me arutasime 2025. aasta eelarvet. Sellest see tulenes. 

Küsimusepüstitus oli mulle iseenesest sümpaatne. Te leidsite selle ebaloogika üles ja küsisite oma küsimuse, ja ma arvan, et me saime väga hästi eelmine kord räägitud. Nii et see ei ole veel otsustatud, see [lasketiir] ei ole veel ehitamisel.

Henn Põlluaas, palun! 

Aitäh! Härra Ligi, ma ei tea, mis fantaasiamaailmas te elate, kui väidate, et meie majandus tõuseb ja inimestel läheb aina paremini. Ma loen ette mõned faktid: Eesti eksport langes Eurostati andmetel 2023. aasta arvestuses 16%, töötleva tööstuse näitajatega oleme langenud 2017. aasta tasemele, tootlikkus langes võrreldes 2020. aasta 78%‑ga Euroopa Liidu keskmisest 70%‑le 2023. aastal. Me oleme jäänud tahapoole Lätist, Leedust, Tšehhist, Sloveeniast, Slovakkiast, Poolast, Ungarist ja ka Horvaatiast. Eesti langeb ka riikide konkurentsitabelis, kus Läti on tõusnud kuus kohta ja Leedu kaks. Absoluutses vaesuses elas 2022. aastal ligi 50 000 inimest ehk tervelt 2,5 korda rohkem kui 2021. aastal. Suhtelises vaesuses elas 22,5% ehk enam kui iga viies Eesti inimene, vaesus kasvab. Käesoleval aastal on olukord kõikide nende näitajate järgi …

Teie aeg!

… veelgi hullem ja läheb üha halvemaks. Need on avalikud andmed. Keda ja miks te petate, et kõik läheb hästi ja üha paremini? Meie eeldame ministrilt ikkagi ausust.

Aitäh! Vot selles ma erinengi, et mina valetada ei oska. Küll aga ma tunnen majandusnäitajaid. Niipalju, kui ma jõudsin fikseerida, aitan teil neid tõlgendada. 

Ekspordi langust ma ju ei eita. Ma rääkisin ka siin eelarve lugemisel, ma arvan, et ka täna – ai, täna vist ei ole rääkinud, väga hea –, sellest, et meie eksporditurgudel läheb palju halvemini, kui läheb näiteks Leedu eksporditurgudel. Meie eksporditurud Põhjamaad on meie kaupade suhtes depressioonis. See tähendab, et eluasemega seotud kaubad – ehitusmaterjalid, valmiselamud, aga ka sisustus – on depressioonis. Üks selle põhjus on sealne eluasemeturu kriis. Rootsis on näiteks pikka aega see mull kerinud ja nad on seda tagasilööki oodanud. Teine on kroonide, Norra krooni ja ennekõike Rootsi krooni devalveerumine, mis meie ekspordi tulusust ja väärtust ju langetab. See on tööstuse koha pealt. Ja see on täpselt see maailm, kus ma elan.

Siis te räägite … (Hääl saalist: "Konkurentsitabelist.") Konkurentsitabelis on meil tõesti halvad näitajad, aga mitte ka nüüd midagi katastroofilist. Elukvaliteedi näitajate poolest me oleme seal – kuidas seda täpselt nimetatakse, seda indeksit –, just sai kontrollitud, 31. kohal, Läti ja Leedu jagavad 37. kohta. Meie SKP on suurem, Läti omast tunduvalt suurem, Leedu omast 10%. Meie palgad on ka umbes 10% kõrgemad, kui [sotsiaalkindlustus] maha lahutada. Ai, rohkem: Leedu palkadest on nad 15% [kõrgemad]. Need on teise kvartali andmed muide. Palga puhul ma räägin netopalgast, mitte sellest koos maksudega palgast, sest Leedul on sotsiaalkindlustus seal sees, vähemalt osaliselt, see tuleb maha lahutada. Need on analüütikute andmed, mitte nende fantaasia. Keskmise pensioni vahe Leedu omaga: meil on see 32% kõrgem. Kohutav! Minu maailm, statistika maailm, aus värk! Ei ole üldse mõtet tampida.

Mis asi on suhteline vaesus? Väga palju on tulnud sellele küsimusele vastata. See on ju suhe kohalikku keskmisse. See on seal mingi 60% mingisugusest mediaanist. See iseenesest ei peegelda vaesust ennast, vaid vaesust seal riigis, võrreldes teistega. Ma ei ole seda spetsiaalselt uurinud, aga Leedu näitajad ei ole siin tavaliselt kuigi ilusad. Mitte et ma neid materdaks, nad kindlasti kasvavad praegu paremini, aga neil on väga palju miinimumpalgalisi ja see on see vaesuse näitaja. Meil on miinimumpalgalisi vähem. (Hääl saalist.) Praegu oli jutt suhtelisest vaesusest, mida te nimetasite. Absoluutse vaesuse koha pealt ma kardan, et eestlased on paremini hakkama saanud, et see on väiksem number, aga ma võin kontrollida. See on kasvanud jah, natuke, aga see on mõne protsendi juures, see ei ole väga hull. 

Nüüd, mis maailmas ma elan? Ma elan päriselt akadeemilises maailmas, ma elan päriselt sõltumatute prognooside ja analüüside maailmas ja ma olen ise võimeline hindama, kui adekvaatsed need on. Konjunktuuri[instituudi] omi ma adekvaatseks ei pea. Nad tegelevad majandusega selle ühes väikeses servas: need on meeleolud, pigem kindlustunne, sellised asjad, noh, midagi püüavad ka rohkem, aga see on nende spetsiifika. Samas, Eesti Pank on minu jaoks täielik autoriteet, olen kogu oma karjääri jooksul neile toetunud. Mulle on teatud piirini ka pangaanalüütikud autoriteet, teatud piirini, sest mulle see müügitegevus hästi ei meeldi. Kommertspankade analüütikud kipuvad ikkagi natuke edevad olema, sest nad teavad, et nad saavad eetrisse siis, kui nad ütlevad midagi sellist krehvtisemat. See ei ole alati täpne. Näiteks valitsuse tegevuse hindamisel sa saad kindlasti [oma nime] pealkirja, kui sa ütled kehvasti valitsejate kohta, nagu Peeter Raudsepp saabki. Aga see ei ole tingimata adekvaatne. 

Aga täna näiteks ütles kas LHV juht või keegi – ma ei ole nimes päris kindel, aga otsige üles, ma arvan, et see oli Delfi Ärilehes, aga vaadake üle ka Postimehe oma –, et Eesti majandusest saab peagi kõige kiiremini kasvav majandus. Mina väga kahtlen selles. Mina toetun ikkagi nendele prognoosidele, mida teevad sõltumatud riiki teenindavad prognoosijad: Eesti Pank ja Rahandusministeeriumi osakond. Aga kui nüüd vaadata meie viimast prognoosi, siis see on läinud väga keskele. See tähendab, et on pessimistlikumaid prognoose ja on optimistlikumaid, aga kõik koonduvad järgmise aasta suhtes keskeltläbi 2% lähedale või [prognoosivad sellest] õige pisut vähem. 

Nii et mina seda kiirema majanduse asja nagu väga ei usuks. Aga mõtleme sellele, et euribor on olnud just Eestile hästi koormav eraisikute laenukoormuse tõttu ja eraisikute julgus edaspidi laenu võtta on olnud pärsitud. Kui see läheb valla, siis ei saa välistada, et meil tekib mingisugune väike majaehituse ja tarbimise buum ka siin koha peal, mis teeb meist tõesti kiirema kasvaja, kui on teised Euroopa riigid.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Minu küsimus jätkab teie etteantud kammertoonil ja ma pean kohe hoiatama, et ma kurvastan teid. Nimelt teen teatavaks tõsielulise fakti, et ma olen teist kaks korda targem. Vähemalt kaks korda, täpsustan, vähemalt kaks korda teist targem. Aga üldiselt on see, mis siin saalis toimub, väga kummaline. 

Jah!

Kui ei teaks, et me viibime Riigikogu saalis, ega siis ei saaks aru küll, mis saalis me viibime …

Absoluutselt!

… ja mis etendusel me hetkel oleme.

Absoluutselt!

Aga mul on ka sisuline küsimus. Te olete avaldanud põhiseadusvastast arvamust, et Riigikogul ei peakski mingisugust rolli riigieelarve menetlemisel olema. Ma sellega sugugi ei nõustu ja see on minu kõige suurem kriitika teie esinemisele rahandusministrina siin eelarve kaitsmisel. 

Aga ma tahaksin sel juhul teada teie arvamust kohalike omavalitsuste volikogude eelarvete menetlemise ja eriti kaasavate eelarvete menetlemise kohta, kui rahvahääletuse kaudu jagatakse osa avalikust rahast ära. Mida te sellest arvate?

Kaasav eelarve on juurdunud praktika, mis on pisut vastuoluline, kuna minu arust peaks avalik võim koguma makse just nii palju, kui palju ta peab otstarbekaks või kui palju ta vajab või kui palju ta oskab ära kasutada, ütleme niimoodi. Rahva käest nõu küsimisel on omad riskid, aga see on juurdunud praktika ja ma seda väga ei kommenteeriks. 

Aga ma sellega väga nõustun, et tegelikult see ei olnud eelarvedebatt, mis siin oli. Seda, mis siin Riigikogus toimub, tegelikult ei peaks toimuma. Aga ma ei olnud algataja, mina ei ole selle algataja. Ma pean kogu aeg vastama imelikele küsimustele. Teie küsimus iseenesest imelik ei olnud, küll aga te omistasite mulle selle, nagu ma räägiksin iseenda suurest tarkusest. Ei, ma vastasin ikkagi ainult küsimusele või isegi küsimustele, kas ma olen pädev. [Väidet, et] ma ei ole rahanduses pädev, pean ma kuidagi ikkagi vaidlustama. Rahanduses mul on mõningane staaž ja kogemus taga, ma saan enamasti ilma paberitest otsimata ikkagi teie küsimustele vastatud, kui need ei ole raamatupidamislikud, vabandust, või ei käi uudise kohta, mida ma veel ei ole näinud. Aga üldjoontes on see ikkagi liialdus. Te olete alla kirjutanud sellele, et ma ei ole rahanduses pädev. Ei olegi, aga selle saaliga võrreldes olen ikka päris, noh, ütleme nii, täitsa kobe, ei ole väga hull. (Helir-Valdor Seeder täpsustab kohalt.) Jah, ma mõistsin teid, see lõigi mind pahviks. Ma mõtlesingi, et mis helge hetk see on, et ainult kaks korda [targem].

Nii. Rain Epler, palun, järgmine!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra minister! Kõigepealt nii teile kui ka kolleeg Seederile selgituseks, et täna ei olegi arutluse all riigieelarve sisupunktid ega numbrilised näitajad ega see muu. Tegelikult on arutluse all umbusalduse avaldamine teile ja seda ikkagi peamiselt tulenevalt sellest, kuidas te viisakusnorme eirates käitusite siin nii riigieelarve seadust tutvustades kui ka arupärimistele vastates selle nädala alguses ja nii edasi. Nii et selles mõttes mina küll saan aru, millest me siin täna räägime. Aga tõepoolest on kurb, et me peame rääkima sellest, kuidas te olete siin eriti naiskolleegidele öelnud, et nad ei tänitaks. Jälle lugesin üle neid küsimusi – keegi ei tänitanud. Siis olete öelnud, et ärge mängige krokodilli, te ei ole ilus ja nii edasi ja nii edasi. Kas tõesti teile tundubki, et teie saate õigesti aru ja siin, ütleme, paar-kolmkümmend inimest on seda kõike täiesti valesti mõistnud? Ma küsingi, kas teie arvates see ongi nii. Siis me lihtsalt oleme selle asja paika pannud, mingi nivoo.

Teie aeg!

Siis on edasi jälle mõnes mõttes kergem minna.

Te ju tegelikult kinnitasite, et tänitamise sõna oli asjakohane, sest ka teie sissejuhatuses pildusite väga erinevaid süüdistusi, mida juba oli öeldud. Väga raske on üldse ükshaaval nendele reageerida. Väga raske on mäletada, mida te üldse küsisite, sest te olite enne juba … (Rain Epler saalist: "Küsimus oli lõpus.") Jaa, aga enne tulid hinnangud. 

Tänitamise definitsioon minu arusaamist mööda – mul on päris hea keeletunnetus – on selline suhteliselt seosetu, enamasti ad hominem või kolmandate isikute suunas pillutud puder ja kapsad, millel ei ole tegelikult seost küsimusega, mida arutatakse, või sellega, kuhu tahetakse jõuda. Ma olen ka öelnud, et ma olen päriselt … (Hääl saalist.) Ei, aga sellel sissejuhatusel ikka ei olnud. Te olete saanud kõik kommentaarid nende asjade kohta, aga te panete ikka edasi, eks ole.

Ma olen tunnistanud üles ühe naisterahva suhtes inetu käitumise küll, kui ma selle motiivi ütlesin jõhkral moel välja, sest ta tõesti tänitas kõigiga ja tõesti tujutses. Ta viis väga konkreetse arutelu selleni, et aa, siis me ei aruta üldse, siis me ei tee seda ka, siis me ei tee toda ka. Vaat see on sihuke köögitasemel konflikt, kus [muu] ununeb ära. Tegemist oli naisterahvaga ja ma ise tegelikult teadsin, et oleks parem olnud öelda seda mehele. Aga seda ei ole nii laialt afišeeritud. 

Enamik neist süüdistustest on tegelikult olnud väänatud praktikaga. Aga kas ma rohkem tean? Me ju ei peaks nii palju rääkima minu isikust. Me tegelikult räägime sellest, kuidas läks eelarvedebatt, kas see oli korrektne. Võin teile kinnitada, et neid inimesi, kes on mulle saatnud väga tugevat tunnustust või siis ka sotsiaalmeedias [seda teinud], on tegelikult ikka rohkem. Ma lihtsalt näen teistmoodi [reageerimist] muidugi, sest meie sotsiaalmeediamullid on väga erinevad. Aga ma iseenesest olen pidanud punastama hoopis teistel põhjustel, sellepärast et inimesed on nii tunnustavad ja nii rahul minu terava reaktsiooniga alatusele, laimule, valele. Nad saavad aru, et ma tunnen valdkonda, millest ma räägin, [nad saavad aru,] et mind püütakse ebaõiglaselt alavääristada, viies juttu minu isikule, mitte minu seisukohtadele, mitte minu tööle.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Jürgen Ligi! Ma arvan, et teile tehakse siin saalis väga tõsiselt liiga. Sellele järeldusele ma jõudsin pärast seda, kui Martin Helme küsis, mis teil viga on. Ma muidugi pärast seda läksin meditsiiniajakirju uurima ja jõudsin huvitavale järeldusele, et teie käitumine vastab nartsissistliku isikuhäire tunnustele. Mis need tunnused on? Näiteks pole [selline inimene] võimeline tundma süü‑ ja häbitunnet, intellektuaalsetelt võimetelt on taolised inimesed sageli keskmisest kõrgemal tasemel, iialgi ei ole nad suutelised leppima enda ebaõnnestumistega ja neid tunnistama, leidliku sõnaseadmise abil on nad suutelised välja mõtlema ja konstrueerima igasuguseid tõdesid ning kavalasti väljamõeldud, kuid sisult valelikke tõendeid, nad käituvad üleolevalt, empaatiavõime puudumine ja nii edasi. Kunagi ütlesite arstide liidu juhile Andres Korgile, et temal on meditsiiniline probleem. Mulle tundub, et ka teil on samasugune probleem. Äkki te olete nõus minema uuringutele ja ravile?

See on huvitav, doktor, kuidas te neid diagnoose jagate. Kuidas teie akadeemiline taust seda toetab? Kuidas üldse toetab teie akadeemiline taust siin Riigikogus olemist? Minu oma toetab ja ma ei häbene ütlemast, et selles valdkonnas, kus ma töötan, olen ma vastupidi tänastele süüdistajatele siiski piisavalt pädev. 

Ma ei hakka vastama sarnaste süüdistustega, vihjetega, hinnangutega, kuid pisut nagu enesepaljastusena ütlen, et isegi kui võib leida tõendeid selle kohta, et ma olen selline, nagu te kirjeldasite, siis võib leida ka täpselt vastupidiseid tõendeid. Ma olen eluaeg olnud suhteliselt häbelik ja mulle on väga palju öeldud, et ma olen liiga enesekriitiline ja nii edasi. Aga vaat võitluses ma alla ei anna. Ma ei nõustu laimu ega valega, mu õiglustunne on tõesti tugev. Vot siin ma olen küll praegu kõrge enesehinnanguga. Ma olen äärmiselt tundlik laimu ja vale suhtes. Võitlen rohkem, kui on teinekord vaja. Sealt tulenevad muidugi ka emotsionaalsed reaktsioonid sellistele sõnavõttudele. Need ei tule kindlasti kasuks elus edasijõudmisele. Aga selline ma olen. Nii et vabandan, aga olen. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea rahandusminister! Seda debatti siin kuulates jääb mulje, et kõik on teid aastaid valesti mõistnud, te lükkate kõik ümber. Kõik teised saavad valesti asjadest aru. No las ta olla, on, nagu on. 

Aga ma küsin selle kohta, mida te ütlesite, et Riigikogule ei tohikski eelarve menetluse raames suuremat rolli anda. Kas see on kuidagi valesti mõistmine, kas see on kuidagi valesti läinud, või te seda ikka ütlesite, et sellisele Riigikogule ei tohikski anda suuremat rolli eelarve menetluse käigus?

Aitäh! Te liialdate, öeldes, et kõik ei ole must aru saanud. Ma ise olen juba osutanud sellele, et hulgale inimestele ma olen isegi autoriteet. Mul on palju toetajaid. Aga me kõik elame ju tänapäeval natukene mullis, eks ole. Nendega, kes mind põlgavad, ma ei suhtle, ka mitte sotsiaalmeedias. Aga käige mu kontol ja vaadake, millised on seal reaktsioonid mu sõnavõttudele. Need ei ole tingimata vaenulikud. 

Nüüd, jäin mõtlema ... (Saalist täpsustatakse.) Aa, sellel on jällegi pikk ajalugu, täna olen ma sellele mitu korda vastanud. Ma sedapidi ütlesin küll, aga mu sõnastus oli see, ja ma jään täiesti selle juurde: minu suu ei paindu ütlema, et Riigikogu rolli peab suurendama. Täpsemalt, ajalugu on olnud selline, et 1990‑ndatest peale ma olen tauninud riigikogulaste poliitilist suva ja riski, mida selline tihti omakasupüüdlik eelarve muutmine tähendab riigirahandusele. Sellepärast me oleme neid piiranguid ka seaduse tasemel peale pannud. Seda on Riigikogu ise teinud ja tunnistanud, et tema süvenemisaste ja tema motivatsioon eelarvet muutes on, ütleme, tihti natuke madalamal kui riiklik huvi. Selle juurde ma kahjuks jään. 

Aga veel kord: ma ei räägi kui Riigikogu-väline inimene, vaid kui inimene, kes on siin saalis olnud teist kõigist ju kauem. Mõne jaoks või miljonite jaoks muidugi liiga kaua. Aga vähemalt ei räägi ma Riigikogust kui millestki võõrast, ma räägin ka iseendast. Ise olen ka ennast tagasi hoidnud, sest ma tean, et mu süvenemisaste ei vasta sellele, mis on eelarve tegijatel. Ka põhiseadus ütleb, et riigieelarve saab esitada ainult valitsus, ja tema muutmine on ka muudetud natukene keerulisemaks, see ei käi lihtsalt emotsiooni põhjal.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Mul on teile konkreetne küsimus. Rahandusministeeriumi hinnangul võib järgmisel aastal oodata tervishoiukulude kallinemist. Muu hulgas suurendab kulude tõusu elanikkonna vananemisega suurenev vajadus tervishoiuteenuste järele. Samal ajal teatas Tervisekassa juht Rain Laane Eesti Haiglate Liidu konverentsil, et kõigi haiglate eelarveid kärbitakse 10% võrra. Kas vastab tõele, et antud kärbe tehakse teie isiklikul nõudmisel? Kui vastus on positiivne, siis kas te olete valmis Eesti rahva tervisega riskima?

Aitäh! See, mida te lugesite haigekassa lehelt, on ju riigirahanduse vana tõde, et kõige suurem pikaajaline koormus kulude poolest on ühiskonnas tervishoid, välja arvatud muidugi sõjaolukorras. Inimesed vananevad, nende ootused suurenevad, meditsiin kallineb tehnoloogilise [arengu tõttu]. Mis seal salata, ka arstide võime kõrgemat palka nõuda on suurem kui enamikul, nõrgematel ühiskonnagruppidel. Ja sinna on see läinud. Teine asi on eelarve olukord. Haigekassa olukord on prognoosi järgi tegelikult kohutav. Ma Rain Laanet väga tunnustan, et ta on võtnud siiski ette teatud määral neid kulusid ohjeldada. Selle ülesande andis talle haigekassa nõukogu.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea umbusaldatav! Olete öelnud sellise lause, ma seda ERR‑i uudistest loen: "Riigikogu debati tase näitab, et saadikutele ei tohigi eelarve osas suuremat rolli anda." Ehk teile ei meeldinud see, et Riigikogu liikmed küsisid täpselt eelarve sisu kohta. Seetõttu, kuna teie jaoks oli see ebameeldiv, te leidsite, et Riigikogu liige ei peakski rohkem teadma. Kas te olete endiselt seda meelt, et see ei ole Riigikogu liikmete asi, mida üks riigieelarve sisaldab?

Lugupeetud umbusaldatav! Umbusaldus on meil vastastikune ju. Kui te kogu aeg [kasutate] seda sõna, arvates, et see mulle haiget teeb, siis ei, ma ei tahagi teile meeldida. Mulle meeldib, et ma teile ei meeldi. 

Aga seda küsimust on mult täna umbes seitse korda erinevas vormis küsitud. Ühes versioonis – ma arvan, et Martin Helme omas –, oli see [väide], nagu ma nõuaksin selle vähendamist. Reaalne vastus on, et ma olen Riigikogu õiguste ohjeldamisega tegelenud praktiliselt kogu oma poliitilise karjääri jooksul, olles ise Riigikogus, ükskõik kas opositsioonis või koalitsioonis. Algus oli opositsioonis, siis ma nägin, milline pealiskaudsus ja tegelikult milline omakasupüüdlikkus võib siin läbi minna. Ma ei räägi, et see peab läbi minema, aga need riskid olid. Ma tulin siia ja algas ju asi nii, et ma isegi tegin seda pattu esimese eelarvega, et suurendada käibemaksu laekumist ja suunata raha sinna. No täitsa piinlik on tagantjärele. Aga ma olin esimene, kes sellele käe ette pani, oma fraktsiooni käe, pärast seaduse käe. Neid piiranguid on ka teisi, eks ole, mis suva ohjeldavad. 

Ja kõik see pealkirjade tsiteerimine! Kordan: need pealkirjad on alati ümberjutustus, lugeja jaoks asja huvitavamaks tegemine. Minu ütlemine oli ka piisavalt huvitav, ma ütlesin, et minu suu ei paindu, selles olukorras, mis ma siin nägin. Väga vähe oli sisulisi küsimusi, väga vähe oli kontseptuaalset väitlust, väga vähe oli struktuuripoliitilisi küsimusi. 

Aga ma olen hea meelega nõus ka detailide kohta vastama, kui ma need kiiresti üles leian. Mõnele [sellisele küsimusele] suudan ka peast vastata. Aga noh, see nagu väga infotund ka ei peaks olema, et kui palju läheb [raha] sinna, vaid pigem peaks debati mõte olema see, et väljendatakse erinevaid kaalutlusi poliitiliste valikute kohta, miks raha sinna, miks maksud sellised, miks eelarve seis selline. See võiks olla see, millega Riigikogu tegeleb. 

Jah, alati saab rahandusministrit hanitada ka detailiküsimustega. Ta püüab sellest välja tulla. Erinevalt mõnestki eelkäijast mina spikreid ja selliseid asju ei kasuta, tähendab, selliseid sõnumisaatmisi. Ma ütlen, et ma praegu ei tea, ma praegu ei leia, 700 lehekülge ikkagi. Aga kui ma teile ütlen, siis ma ka nii teen. See on aus värk tegelikult. Võib-olla ma pean ümber mõtlema. Kui see jääb selliseks raamatupidamislikuks testimiseks, siis ma pean ka hakkama ennast selles suunas [arendama]. Aga praegu ma kiidan endiselt struktuurseid valikuid, kui palju, kuhu, miks ja mis on eelarve üldine seis. Nii et ma ei ole Riigikogule võõras, mind on siia isikumandaadiga korduvalt valitud erinevatelt positsioonidelt.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Hea rahandusminister! Tõesti, seda kuulsaks saanud krokodilliväljendit kasutasite minu kohta. Te ütlesite, ma tsiteerin: "Ärge mängige seda krokodilli. Mind ei ole mõtet sellega püüdma tulla, eriti sellisel inimesel, kellel on sellised varad taga nagu teil." Seda te ütlesite minu kohta. 

Probleem pole selles, et te kasutate selliseid väljendeid ja solvate naisterahvaid. Probleem on selles, et te ei vasta küsimusele sisuliselt. Te saite väga hästi aru iga kord – iga kord! –, mida ma küsisin. Kuidas saavad inimesed uuest aastast hakkama? Kõik maksutõusud, automaks, kärped sotsiaalvaldkonnas, töötukassa rahastuse vähenemine – kõik need asjad koosmõjus, kuidas need mõjuvad toimetulekule? 

Täna te juba jõudsite eraldi mainida, et teile ei meeldi minu irve, minu näoilme. Aga mind ei huvita, mida te minu näost ja minu välimusest arvate. Ja mis kõige olulisem: see ei huvita ka Eesti inimesi. Eesti inimesi huvitab see, kuidas nemad uuest aastast hakkama saavad. Ja kui teid huvitab minu vara, mida te olete ka eraldi maininud, siis tutvuge minu huvide deklaratsiooniga, ärge raisake saali aega. Praegu ärge vastake mulle, ärge rääkige minust, vaid vastake Eesti inimestele, kuidas nemad peavad uuest aastast hakkama saama.

Nojah, see on selline asi, mida ma 1990. aastatel nimetasin sotsiaalpornoks. Aga siin puldis ma lihtsalt praegu tsiteerin ennast, mitte ei nimeta [seda nii]. Ma olen elus paaril meediakoolitusel käinud. See on ehk viga, aga mul lihtsalt südametunnistus ei luba võltsida oma ehedaid seisukohti ja [püüda] lihtsalt meeldida. Selles küsimuses endas sisaldub ju selline üleskutse võltsimisele: et meeldige. Mitte see, kuidas nad [hakkama] saavad, vaid mis te neile ütlete. Ma ei tea, kas te praegu sõnastasite nii, aga reeglina te sõnastate seda nii. 

Seda on mitu korda küsitud sedapidi, et mis te ütlete sellele inimesele, et näe, maksud ja nii edasi. No küsimus ei ole selles, mis mina ütlen, vaid selles, mis on sotsiaalpoliitika prioriteedid. Kui ma seda teile esmaspäeval seletasin, siis te ikkagi läksite pärast pulti [rääkima] – mina enam vastata ei saanud –, et ma ei vastanud küsimusele. Ma kogu aeg vastan küsimustele. Ma kogu aeg vastan küsimustele, et riik kogub makse selleks, et aidata nõrgemaid, mitte tugevamaid. Teie suust ei kõla tõepoolest see kõige siiramalt, kui te kogu aeg teete näo kui vaeste eest võitleja. 

Ma muide arvan, et ma ei ole neid sõnu öelnud teie aadressil. Selle krokodilliasja ma võib-olla otsin üles, aga konkreetses situatsioonis on minu jaoks see krokodillikujund hoopis teistsuguse tähendusega, kui teile võib-olla tundub. Ma olen juba korra seda täna puudutanud. Aga need näoilmed ja nii edasi – no ausalt öeldes ma ei ole seda öelnud. No otsige üles stenogrammis see koht, mida te praegu ise seal kirjutasite. Ja see on tavapärane. (Hääl saalist.) Jaa, aga te olete mulle midagi omistanud. Ma ei võta seda omaks ja ma pean sellele reageerima. Ma ei ole teie näoilmet siin täna ega Riigikogu istungil kommenteerinud. Aga mulle tõesti ei meeldi see, kui inimene on nii ebatõsine, nagu irvitaks selle üle, et keegi püüab päriselt selgitada, et keegi päriselt Eesti riigile kaasa elab, püüab oma tööd tõsiselt teha. Ja siis, kui küsitakse, on täiesti äratrööbatud need küsimused: aga mis te ütlete lihtsale inimesele, kes peab maksma makse? See ongi mage. See, mida ma siis ütlen, ei ole ju prioriteet. Prioriteet on see, mis on poliitikavalik. Ma rääkisin sel esmaspäeval lühivastuses selle teile ära. 

Vaesuse vältimiseks on suunatud sotsiaalpoliitika, suunatud toetused loomulikult. Aga põhiline poliitika on siiski riiklikud teenused ja mina olen siin alati võidelnud võrdsete võimaluste eest. Alati! Täna ka vaidlesin ja sain väga kurjaks oma erakonnakaaslase peale, kes tuli jälle selle jutuga, et tuleks maksusoodustusi kehtestada, mis tegelikult jooksevad jõukamate, paremini hakkama saajate kasuks. See on päriselt nii! See puudutas meditsiini. Ma olen kirglik solidaarsusmeditsiini pooldaja, ma ütlesin seda teile ka esmaspäeval. Te ei kuulanud, läksite pulti rääkima, et ma ei vastanud küsimusele, kuidas see pere peab hakkama saama. See pole üldse meie debati teema, konkreetne pere. Küll ma siis ütlen, kui ma nendega kohtun, aga teie kaudu ma seda ei ütle. 

Edasi, mis on minu kirg olnud: võrdsed võimalused hariduses. Võrdsed võimalused! Mind kahjuks haridusministrina tiriti [sellesse võitlusesse], kui jõukad lapsevanemad, kelle lapsed käisid erakoolides, olid saanud täiesti ebaproportsionaalse rahastuse riigi poolt. Tasuline haridus oli paremas seisus kui tasuta haridus, hoolimata sellest, mida nõuab põhiseadus. Ma pidasin seda võitlust muide koos õiguskantsleri ja riigikontrolöriga. 

Ma ikka päriselt mõtlen väga sotsioloogiliselt, kellele mida. Aga see, kuidas saab konkreetne pere maksudega hakkama, on täiesti kolmandajärguline sellega võrreldes, kuidas riik saab hakkama pakutavate teenustega ja kuidas riik saab hakkama suunatud sotsiaaltoetustega. Praegu on ta abitu nende suunamistega. See on ju valitsuse tasemel suur debatt. Praegu ta ei suuda küll hariduse kättesaadavusse raha juurde panna, aga ta hoiab seda taset. Meie Eesti on suutnud tagada selle, et tegelikult ka meditsiini solidaarses osas, aga eelkõige hariduses on Eesti üsna võrdses seisus. Ma tunnen, et selles on mingi roll ka minul. 

Nii et ärge küsige kogu aeg üksiku kohta, kui tegelikult tuleb siin rääkida üldistest poliitikavalikutest, nende põhjustest, struktuuripoliitikast. Ja tehke seda tõepoolest natuke vähem agressiivse ilme ja sõnastusega. 

Minu vastasseis teiega tekkis sellepärast, et te laimasite mind, see puudutas minu mingit nädalalõpuintervjuud. Te kleepisite minu vastused kokku ja tegite nendest erinevatel teemadel vastustest kompoti. Te kordasite seda kõike. Te ei hoolinud sellest, et ma teile vastasin. See teeb tõesti kurjaks. Ma ei ole nii loll, et minna ütlema, et ma ei jaksa süüa osta. Ma ei ütleks seda kunagi. See on hullumeelne süüdistus. Aga te kordasite seda ja siis saite … (Kommentaar saalist.) Jaa, aga ma kuulsin seda teiselt saalipoolelt, see rikkus tegelikult suhted teiega sellel debatil. Te heitsite mulle ette sellist asja, mida ma mitte iialgi ei teeks. See on laim, see on valetamine, te keerasite mu sõnad pahupidi. See on valetamine ja sellepärast ma olingi kuri. See on põhjendus praegu. 

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Te olete mitmel korral öelnud, et eelarve on poliitiliste valikute küsimus. Aga mina jauran sellesama teemaga, millest [rääkisin] teiega nädala eest ja eelmises küsimuses ka. See puudutab endiselt seda taktikalist lasketiiru. Te eelmisel korral ütlesite, et selle üle käis tõsine vaidlus, teie seda ei toetanud, jäite kaotajaks, aga see vaidlus on peetud. Te ütlesite siis nii, eks ju, ja lubasite mul aidata see rida üles leida ja muudatusettepanekut teha. Nüüd te ütlesite, et teie parima teadmise järgi ei olegi see 2025. aasta eelarves, vaid 2026. ja 2027. aasta omas, ehk teil see arutelu toimus RES-i raames.  

Esmaspäeval me riigikaitsekomisjonis kohtusime Egert Belitševiga ja ma küsisin temalt samamoodi selle lasketiiru kohta. Tema väitis, et see maksab 9 miljonit ja see tuleb Võrru tänase politseimaja juurde, ma ei tea, kas juurdeehitusena, kuna sinna pidi olema igalt poolt Lõuna-[Eestist] 45 minutit sõita. Ma olen Kagu-Eestiga üsna hästi kursis ja tean, et Põlvast jõuab 45 minutiga Võrru, ülejäänud kohtadest kindlasti mitte. Okei. Mul on siiski küsimus, et äkki vaatame järele.

Teie aeg!

Kui Belitšev teadis nii detailselt, kuidas sellega on, kas see on siis ikkagi RES‑is või eelarves? Kas ma saan palun selle ettepaneku teile teha, et te vaataksite veel kord üle, kas see on eelarves või RES‑is?

Teie aeg!

Aitäh! Mulle on kinnitanud seda nõunikud. Aga tõepoolest, see arutelu käib valitsuses sedapidi, et on korraga ees 2025. aasta eelarve, on ka pikem perspektiiv, ja siis seatakse neid rahastuse sihte selliselt, et prioriteedid jõuaksid kuidagi … Noh, see on ainuüksi sellepärast niimoodi vajalik, aga mitte ainult sellepärast, et meie eelarve dünaamika peab vastama ka eelarvereeglitele. Kui me neid mingil hetkel ei täida, siis tuleb Euroopa ettekirjutus, mida me ise oleme lodevatele riikidele ju tahtnud. 

Aga ma kinnitan selle üle. Me oleme valitsuse tasandil vaidluse ära pidanud, selle asja ära otsustanud, aga see ei välista, et Riigikogu tasemel edasi vaieldakse, kuhu täpselt [see siis tuleb]. Täna sain sellise tagasiside kuskilt, et see pidi tähendama mingisuguseid järjekordi, mida ilmselt on vaja. Aga ma ei ole saanud seda tagasisidet, miks Põlva ei kõlba, seda ma veel ei tea. Kuid jah, laiapindse riigikaitse nelja aasta kava on see, kuhu on kirjutatud 2026. aastaks, 2027. aastaks üks lasketiir, aga lõplikku otsust ei ole. Aga Egert Belitšev loomulikult teab, mis on plaanid, igal juhul ta teab, see on tema haldusala.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Teate, minu kõrva riivas esmaspäevasel istungil väga see – see puudutab väga otseselt ka usaldust teie kui ministri vastu –, kui te ütlesite, et te ei nõustu sellise dramaatilise olukorrakirjeldusega, olles kuulanud ära Siim Pohlaku osutuse Eesti Väike‑ ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni hinnangule, et ligemale 25% väikestest ja keskmistest ettevõtetest võib maksutõusude tagajärjel tegevuse lõpetada või pankrotti minna. Ütlesite, et te ei nõustu sellise dramaatilise olukorrakirjeldusega. Tsiteerin: "Iseenesest väikeste ettevõtete keskmine eluiga on paar aastat, see ei ole midagi ebaloomulikku, kui veerand läheb pankrotti." Ma jäin seda kuulates tõesti mõtlema, kas selline ongi teie kui rahandusministri suhtumine väikestesse ettevõtetesse, et kui nüüd nende maksutõusude pärast veerand neist pankrotti läheb, siis, noh, teie küll ei näe siin midagi dramaatilist, elu on selline ja seda tuleb lihtsalt aktsepteerida. Kas te jääte nende sõnade, nende hinnangute juurde või te tahaksite midagi tagasi võtta?

Jah, loomulikult, ma jään nende sõnade juurde. Need sõnad olid vastuseks tõepoolest väga dramaatilisele sissejuhatusele ja kokkuvõttele. Need olid väga kurjad sõnad, mida ma tegelikult Siim Pohlakult ei oodanud, teilt ma ootan. Väga mahlakad kirjeldused tohutust allakäigust, [mis toimub] justkui maksude pärast. 

Kõigepealt, maksud on ikkagi riigi vältimatu instrument, sealhulgas makstakse nende abil ka ettevõtetele mingil määral toetust, igal juhul pakutakse neile infrastruktuuri. Igal juhul tähendavad riigi kogutud maksud ka potentsiaalset turgu ettevõtjatele. Kui väikestele, kui paljudele, see on omaette küsimus. Aga sajatada kogu aeg makse olukorras, kus tegelikult on üheselt öeldud, et me kogume makse vähem, kui riik kulutab, ja maksutõus, ees ootav maksutõus on üheselt seotud julgeolekukuludega ja on väiksem, kui need lisandunud julgeolekukulud, on natukene üle pingutatud ja ma ei nõustu sellega. 

Aga see, mis ma rääkisin väikeettevõtete saatusest, siis tõepoolest, väikeettevõtete iga tegelikkuses, statistiline iga, ei ole pikk. Räägin oma muidugi natukene minevikus saadud, aga siiski õpikutarkust: see on selline paar aastat. See võib kindlasti olla muutunud. Eluiga võib ju tähendada ka seda, et firma küll ei toimi, aga on elus, nagu on meil väga laienev olukord. Aga üldiselt ettevõtlus selles seisnebki, et [ettevõtted] tulevad ja lähevad. 

Maksude kaela ikkagi Eestis seda ajada on üsna näotu, kui ka eilse uudise järgi on Eesti maksusüsteem kõige konkurentsivõimelisem maailmas. Need uued maksud ei tekita seal nii dramaatilisi muutusi, et me ei võiks ka seda meelde tuletada. See ei ole meie põhiline nõrkus, meie põhiline nõrkus ei ole maksud, ka peale seda. Olgem rohkem optimistid! 

Ma rääkisin õpikutarkusest. Ma olen raha teeninud, kui nii tohib öelda – ma olen tulnud erasektorist –, ka ettevõtluskonsultandina. Ma olen seda tegevust spetsiaalselt õppinud. Ma olen olnud ka finantsjuhtimise lektor ettevõtjatele, olen saanud mõlemaks rahvusvahelise koolituse. Ma mingisugune suvaline tegelane ei ole, kui ma ettevõtlusest räägin. Kui teie kõrvu see riivas, siis minule tundub, et teil riivab kõrvu rohkem asju, kui oleks vaja. Te olete natuke, noh, ütleme, pessimistliku eluhoiakuga. Vabandust, et ma niimoodi ütlen! Hea küll, võtan tagasi. Optimistlikum.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Ma tulen tagasi selle juurde, mida te ütlesite, et Riigikogu süvenemisaste või võimekus eelarvest aru saada on madal ja ega neile polegi vaja juurde anda võimalust paremini aru saada. Küll aga teie oma erakonnakaaslane Aivar Sõerd, kellest ma finantsistina väga lugu pean, on aastaid seisnud selle eest, et eelarve saaks arusaadavamaks. Või vaatame kas või riigikontrolöri väljaütlemisi selle kohta, et eelarve läbipaistvust on vaja kindlasti suurendada. Ta on seda ka alles värskelt korranud. Ka õiguskantsler on teatanud, et eelarve ei sobi sellisel kujul Eesti põhiseaduslikku raamistikku. Kas need inimesed saavad kõik asjast valesti aru, ei mõista seda, on üks küsimus.

Teine küsimus on see, kas see on Rahandusministeeriumi ametlik seisukoht, et Riigikogu liikmetele ei olegi vaja eelarvet piisavalt hästi lahti kirjutada ja arusaadavust paremaks teha.

Aitäh! Ministrina jään ma selle seisukoha juurde, mida ma olen väga pikka aega kinnitanud ka Riigikogu liikmena. Tõepoolest, probleem ei ole [võimes] aru saada, ma ei ole kasutanud sõna "võime", vaid ma ütlen, et soovis aru saada. See debatt ju näitab ka, et siin kogu aeg stigmatiseeritakse vastajat, tsiteeritakse kuidagi poolviltu.  

Aga riigikontrolöride kohta ma ütlen, et riigikontrolör Alar Karist ma täna ka tsiteerisin. Tema on öelnud, et riigieelarve ei tohiks olla ainult raamatupidamisdokument, mis tähendab kulupõhist eelarvet, ja tema seisukohale toetus ka 2006. aasta Riigikogu raport, mis ütles, et riik peab minema üle tulemuspõhisusele. Alar Karise sõnadel – ma vist seda enam-vähem juba ütlesin – oli see mõte, et see peaks väljendama ka eesmärke ja täitmist jälgima. See on ju puhtalt tegevuspõhise eelarve loogika, mida tema kaitses. 2020 oli esimene tegevuspõhine eelarve, mille eest mina EKREIKE valitsust ei kritiseeri, kuigi see oli kindlasti palju kehvemini arusaadav, kui on praegune. Ka riigikontrolör ja õiguskantsler lükkavad ümber selle väite, nagu nad oleksid öelnud – Moonika Helme on seda väitnud, kirjutanud värskelt ajalehes –, et selle aasta eelarve on veel läbipaistmatum. Ei, nad ütlevad vastupidi, et on paremaks läinud. Janar Holm ütles mulle, kui ma nelja silma all püüdsin seda kiiruga üle küsida, et kõige kehvem oli 2021. aasta eelarve. Minus ei ole kunagi olnud kirge eelarve vormi suhtes, mitte kunagi. Aga neid juhiseid, mida on andnud üle valitsuste meile Riigikogu ja mida on täidetud, ma võtan väga tõsiselt. Selliseid juhuslikke arvamusavaldusi teistelt põhiseaduslikelt institutsioonidelt võtan reservatsiooniga, kuna põhiseadus tegelikult ei ütle selliseid asju ette, nagu nendest fraasidest [mulje] jääb. Mulle on ka üks nendest öelnud, et vabandan, et nii läks. Seal lendas mingi pealkiri jälle, kus kõik asjad aeti segi, aga tema ei olnud päris nii öelnud, ta tunnistas. Seda draamat vormi üle võiks vähem olla, aga draama eelarve sisu ja jätkusuutlikkuse suhtes on päris.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Mul on tunne, et rahvasaadikud on ennast natuke segadusse lasknud ajada. Siin ei ole praegu eelarve arutelu, vaid siin on arutelu selle üle, kas Jürgen Ligi sobib poliitikasse või mitte. Seepärast ma tuletan jälle natuke meelde tema ütlusi. Ei ole sugugi nii, nagu ta siin väitis, et ta ei teadnud, et mikrofon pole sisse lülitatud, ja ta ütles sellepärast Simsonile, et ah, ära nüüd kaaguta. Seal oli kolm ütlust: "Ah, ära nüüd kaaguta!", "Ole vait!" ja "Ole kena, ole vait!". Edasi, ühes infotunnis on ta tollast arstide liidu esindajat Andres Korki ja tema nõudmisi tõsta arstide palka nimetanud meditsiiniliseks probleemiks. Tsiteerin: "Vaadake tema olekut, vaadake tema tooni, vaadake, ta käitub alati samamoodi, sõltumata olukorrast ja teemast. See on kindlasti meditsiiniline probleem." See on ju selge solvang. Nii, edasi. Kalle Muuli kohta ütles ta ühes raadiosaates: "Puhastustuli vahendina ei aegu. Sellega on hävitatud nakatunud raipeid ja vammi täis maju. Sina, Kalle, jääd oma jutuga suuruselt kahe …

Teie aeg!

… vahele. (Ma jätan natuke vahele. – M. H.) Eesti poliitika on Sulle pohhui, nahhui ja kärbatanud pabul." Pohhui, nahhui ja kärbatanud pabul!

Küsimus!

Kas see sobib ministrile? Kas seda sobib ajakirjanikule näkku paisata? Kas see sobib üleüldse Eesti poliitilisse kultuuri? Ja nüüd me kuuleme …

Teie aeg!

… tõenäoliselt, kuidas erakonna poolt kõnet pidav isik hakkab seda kõike valgeks rääkima. See ei ole retoorika. Vaata, EKRE‑l …

Teie aeg!

… on retoorika, aga Reformierakonnal ei ole retoorikat, on värvikad väljaütlemised ja värvikad isiksused. 

Teie aeg!

No ei ole!

Küsimus!

Jürgen Ligi, paluks kohe siit puldist lahkudes anda sisse avaldus ministriametist lahkumiseks.

Hea meelega annaksin selle avalduse, et teid kõrvaldataks ministriametist, aga te pole [selles ametis]. Aga kui te olite, siis te ütlesite Riigikogule, et me oleme ajusurnud ja põmmpead, ja tühja koha pealt, et me peaks vait olema. Mina pole midagi sellist öelnud. 

Nüüd need fraasid. See on natuke nõrk küll, kui teist korda esitatakse juba samu fraase, mille kohta ma juba vastasin. Ma ei taha sellesse pikalt laskuda. Aga väikestele valedele nendes tsitaatides ma alati osutan. Kalle Muulit ma ei ole selles sõnamängus kasutanud, ma ei ole talle seda näkku öelnud, küll aga paiskasite teie mulle näkku selle, mille kohta te väitsite, et ma olen näkku paisanud Kalle Muulile. Ei, Kalle Muuli tegi ise järelduse, et jutt oli temast. See oli anonüümne sõnamäng sotsiaalmeedias, mida ma, jah, olen tagantjärele kahetsenud. Aga veel rohkem olen ma kahetsenud seda, et üks inimene on nii lihtsameelne, et ta läheb ja ütleb, et tema see ongi. See oli sõnamäng, anonüümne sõnamäng, ta võttis selle enda nimele ja läks selle üle laupäeval raadiosse – või oli see pühapäev – nutma, et seda on tema kohta öeldud. No küsinud siis minu käest, päris võõras ma talle ei ole! 

Aga miks me peame sellega tegelema? See oli aastal 2009. Kas teil tõesti ei ole paremat fantaasiat? Kas te tõesti ei suuda ühegi argumendiga tulla vaidlema minuga minu erialal? Tõestage, mis on teie alternatiiv [meie] rahanduspoliitikale, tõestage, mis on need teie suuremad teadmised rahanduspoliitikas, tõestage, et tegelikult läks natuke nihu, kui rahandus teie vastutada oli, ja et te nüüd teete paremini. Räägime sellistest asjadest. Ma ütlen ikkagi, et perekond Helme ei peaks küll kellelegi värvikaid sõnu ette heitma, see on natuke usaldusväärsuse küsimus.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, juhataja! Austatud minister! Kõigepealt ma tänan, et kui meie debatti pidasime, siis sa andsid ausaid vastuseid. Nüüd mul tekib küsimus. Ma poleks seda teemat täna üldse tõstnud, aga mitmed on su käest küsinud selle 9 miljoni ja lasketiiru kohta. Selgelt on rahanduskomisjonis öelnud siseminister ja [oled öelnud] ka sina ja esmaspäeval selles komisjonis, kus sa olid viimati komisjoni esimees, ütles siseminister, et 9 miljonit eurot on laiapindse riigikaitse mittesõjaliste võimearenduste investeeringuvajaduste elluviimiseks reservrea peal, kus on kokku 21,5 miljonit. Ja see on järgmise aasta riigieelarve. Siin riigieelarves on veel neid kohti, nii siseministril kui ka regionaal‑ ja põllumajandusministril, kus ei ole mitte 1 miljon, vaid mitmed miljonid investeeringute raha, mis ei ole sisustatud. Vastus oli see, et seda raha ei otsusta mitte keegi teine kui Riigikantselei ja koos Riigikantseleiga on see reserviraha otsustatud.

Teie aeg!

Nüüd on küsimus: kuna sa ütled, et sa kunagi ei valeta, kas siis valetab siseminister või eksisid sina?

Aitäh! Mina olen ekslik, kui jutt läheb raamatupidamislikele detailidele. Aga ma ka viitasin, et nõunikud on kinnitanud mulle, et see põhjus, miks ma ei leia seda vastust eelarvest, on selles, et see on riigi eelarvestrateegias ette nähtud 2026. ja 2027. aastaks. Ei, no tõestage vastupidist. (Hääl saalist.) Te olete saanud vabamalt otsida. Mina arvasin, et see on ammendav vastus, kui ma usaldan nõunike selgitusi ja olen neid esitanud. Aga valetamise põhjust siin ei ole ja ma ei näe ka kuskil mingit omakasu. Mitte mingit omakasu! Kellegi hämamiseks ma seda ei ole öelnud. Kontrollin jälle üle, eks ole. Kui on tõesti eksitus, siis küsin, miks nad mulle niimoodi kirjutasid. Ma küsisin ilusti, kaks korda küsisin, sain vastuse. Mulle püütakse teinekord liiga pikalt vastata, ma ei saa kohe vastust, pikalt seda tehakse, väga põhjalikult. Aga see vastus tuli sellisena. Võib-olla ei ole see mingi tsentraalne asi, ei ole näha, et ma … (Hääl saalist.) No see on omaette teema, eks ole, kas see on proportsionaalne. Jah, proportsioonid, minu arvates, kui mõne muu, kas või sotsiaalministri eelarvega võrrelda, sotsiaaldemokraatidest [rääkides], siis proportsioonid natuke nihkes on. Aga sai juba mitu korda kinnitatud, et valitsuses me oleme need vaidlused pidanud ja ma aktsepteerin tulemust.

Riina Solman, palun!

Suur aitäh teile, austatud eesistuja! Lugupeetud minister, ärge aktsepteerige! Minu arust just Kaja Kallase teises valitsuses, kui sotsid tahtsid lasteaedadele Siseministeeriumi eelarvest raha anda, siis teie avastasite rahanduskomisjonis selle katuseraha moodi asja.

Aga eelmisel nädalal me teiega siin vaidlesime. Ma ei pea silmas Anastassia Kovalenko-Kõlvarti kaitsmist ja minu valevorstiks nimetamist selle pärast, vaid ettevõtjate hinnanguid. Te siin mulle hämasite, et nemad on teiega ühel nõul ja mõistavad teid väga. Aga otsestuudios rääkis 26. septembril Toomas Luman, et valitsuse väljavalitud kasumimaks on kõikidest halbadest valikutest halvim. Ta seletab ka oma alternatiivmaksu või alternatiivset võimalust. Nad pakkusid teile välja kõigile ettevõtetele ühe lõivumäära kehtestamist, mille suurus oleks 0,1% varade mahust. Ma küsingi, kuidas te kommenteerite seda, et ettevõtjad teie tegemistele siiski takka ei kiitnud ja miks 2025. aasta eelarve koostamisel ei võetud arvesse valitsuspartnerite ehk ettevõtjate ettepanekut.

Aah, aitäh! Teile on nii lihtne vastata, sest te kõigepealt süüdistate mind kas hämamises või valetamises, ja kuna ma ei valeta, siis mul ükski närv ei liigu. Ma mõne asja võin üle kontrollida ja jõuda samale tulemusele. Äärmisel juhul ma võisin eksida, aga valetanud ma ei ole, hämanud ma ei ole, ei ole minu komme. 

Toomas Luman oli esimene ettevõtja, kellega ma kohtusin. Aga ta on üks tuhandetest ettevõtjatest. Mitte küll, et ma oleks tuhandetega kohtunud, aga Toomas Luman oli tõesti esimene ettevõtja, kellega ma nõu pidasin. Minu enda reaktsioon langeb tema omaga kokku. Ka minule kasumimaksuidee meeldib. Ka mina ütlesin samu asju, et see [praegune] on väga halb valik. See on vabatahtlik, see on meie maksusüsteemi eelise rikkumine ja selle tagamõte mulle ka ei meeldi. See tahetakse muuta ilmselt püsivaks, mõne partei arvates on see mõistlik, olen lugenud seda lehest, valitsuse istungil [ei ole seda kuulnud]. Mina ei taha sellist asja. 

Edasi me arutasime alternatiive. Minu juures käis kaubandus-tööstuskoja tegevjuht Mait Palts, käis ka Kai Realo tööandjate poolt, me arutasime ja jõudsime jälle sarnasele [järeldusele], et see on väga halb variant. Aga kui me hakkasime edasi vaatama neid alternatiive, siis me saime ikkagi teada, et ega nad neid teisi variante paremaks ei pea. Ka mina nägin nii plusse kui ka miinuseid, ka nemad nägid ühe või teise variandi plusse ja miinuseid. Kokkuvõttes pidime me valitsuses langetama otsuse konsensusega. See konsensus ütles, et see [variant põhjustab] kõige väiksemat riski maksulaekumisele ja kõige arusaadavam maksuobjekt on siiski kasum. Teistel juhtudel võib tekkida risk, et näiteks maksevõime [halveneb] ja laekumised [vähenevad]. Aga jah, ma olen väga nõus Toomas Lumaniga, olen väga nõus. See on väga-väga kahetsusväärne, et me kehtestame sellise süsteemivälise maksu. Aga veel kahetsusväärsem on see põhjus, miks me seda teeme: esiteks, kaasnevad sõjakulud, otsesed ja kaudsed, ja teiseks, käestlastud eelarve. Mina ei ole eelarve käestlaskmises mitte kuidagi süüdi.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Te olete heitnud parlamendile ette, et eelarve arutelul on parlament väga pealiskaudne. Minu küsimus on, kas parlament on valinud ainult eelarveseaduse [selliseks seaduseks], mida ta menetleb nii pealiskaudselt, või on ka teiste valdkondade seaduste puhul niisugune nähtus, et parlament on väga pealiskaudne, ja parlamendil seetõttu ei peaks mingisugust rolli olema. On need riigikaitselised küsimused, on need haridus‑ või ükskõik mis valdkonna küsimused, parlament on parlament, me menetleme kõiki neid eelnõusid enam-vähem ühetaoliselt. Kas see on iseloomulik ainult eelarve puhul ja te näete, et sel juhul ei peaks olema parlamendil erilist rolli, või laieneb see üldse parlamendile ja parlament võiks laiali minna?

Aitäh! Huvitav filosoofiline küsimus, aga ma ühe otsa vastan ära. Ka mina olen enda arvates parlament, ma olen siia valitud. Mul on mandaat, mul on isikumandaat ja ma ei tunne, et parlament oleks minust väljaspool olev institutsioon, kelle ees ma pean kummardama või pugema või keda tümitama. Ei, see on ka minu enda enesekriitika, et ma pole saanud hakkama selle taseme tõstmisega. Aga see ei ole mingi uus avaldus. Olen seda korduvalt, juba 1990‑ndatest alates rääkinud, olen teinud seadusandlikke algatusi ja täna olen juba neid kirjeldanud. Aga teiste asjadega on võib-olla see väike asi, et kui teisi seadusi annab parandada, siis riigieelarve parandamine on natuke saatuslikuma majandusliku tagajärjega, globaalse, või ütleme, üleriigilise tagajärjega. Seal on selle käegakatsutava hüvega, mida pealiskaudsus võib minna noolima, omaette risk: raha paistab, paneme selle huugama seal, kus pähe tuleb! Seda kriitikat ma olen erinevates vormides esitanud ja jään seda kinnitama, aga see ei ole mitte etteheide, vaid see on vastus etteheidetele, nagu ma kuidagi alavääristaksin parlamenti. Ma parlamendi maine langust täies mahus küll enda süüks ei võta. Ma ikkagi samastan ennast parlamendiga.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Hea rahandusminister! Jällegi, ma eraldi palusin, et pole vaja rääkida minust, pole vaja rääkida minu näost, ärge vastake mulle, vaid vastake Eesti inimestele, kes kuulavad Riigikogu istungeid väga tähelepanelikult. Aga nagu näha, vastates küsimustele, meeldib teile eelkõige minust rääkida. See selleks. 

Samas, kui te mulle vastasite, te mainisite ühte väga olulist asja. Te eraldi ütlesite, et see, kuidas inimesed maksudega hakkama saavad, on kolmandajärguline, oluline on see, kuidas riik hakkama saab. (Jürgen Ligi ohkab.) Mul on teile väga lihtne, aga samas väga oluline küsimus: mis on teie mõistes riik, mis on riigis kõige tähtsam, kui inimesed ja nende toimetulek seda teie mõistes ei ole?

Aitäh! No öelge, kas selle eest makstakse siis 6000 eurot kuus palka, et lihtsalt rippuda mingite sõnasabade küljes, tirida neid kontekstist välja ja tõlgendada omamoodi ning kogu aeg iseloomustada vastajat? Päriselt, see on ju probleem. Jah, aga see, mida mina ütlesin – see oli täislause –, oli see, et see on kolmandajärguline küsimus võrreldes sellega, et see riik oleks elus, oleks jätkusuutlik, suudaks nõrgemaid aidata ja luua võrdseid võimalusi. 

Aga loomulikult ei saa riik võtta rohkem maksu, kui inimesed jaksavad maksta. Seda lihtsalt ei tule. Selle kohta on oma teooriad. Olen neid numbreid ju väga palju esitanud. Võin hakata otsast peale: SKP‑ga võrreldes tõuseb Eesti maksukoormus 35 koma [millegagi protsendi] pealt – ma pakun, et see on tänavu 35,1% või 35,2% – 35,8%‑ni. See ei ole midagi väga lämmatavat. Kellele valusam, kellele mitte, aga mitte mingisugune katastroof, eriti kui vaadata Euroopa Liidu keskmist, mis on 41%. No ei ole mõtet dramatiseerida. 

Küll aga on väga dramaatiline meie riigieelarve seis. [Riigieelarve] on asi, mille abil saab nõrgematele luua võrdsemaid võimalusi. See on tegelikult kõige nõrgematele oluline tugi. See [sõltub sellest], kuidas riik saab hakkama, ka seda ütlesin samas vastuses, mida te suvaliselt tsiteerite, tükikaupa. Toetamise vajaduspõhisus, [toetuste] täpne suunamine on probleem. See on suurem probleem kui see maksutõus, mis toimub. 

Ma olen ka seda korduvalt öelnud, et järgmise aasta põhiprobleem on teie kehtestatud maksuküür. Teie ehk EKREIKE, mitte isiklikult teie, teid sel ajal Riigikogus vist ei olnud. Aga see maksuküür on [põhjus], miks nendel maksutõusudel, mida olen pidanud tegema, ei ole leevendust. See maksuküüru säilimine veel aastaks pidurdab, olen seda korduvalt rääkinud, nii reaalpalkade kasvu kui ka majanduskasvu. Korduvalt olen ma seda rääkinud, et see on see maksutõus. Aga abstraktselt järgmise aasta maksutõusudest rääkida ei ole ilus, vaid see on valdavalt see maksuküür. Ja põhjusi on kaks: sõjakulud, otsesed ja kaudsed, ja minevikus käestlastud eelarve. Meie klaarime sisuliselt ainult sõjakulusid, eelarve käestlaskmise jagu me makse ei tõsta. 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Üldiselt ma loodangi, et see alati nii jääb, et parlament ei umbusalda kunagi kedagi mõttelaadi eest, vaid ikkagi väljaütlemiste eest. Austatud Jürgen Ligi, ma arvan, et te olete nii elukogenud inimene, et te ju saate väga selgelt aru – olgugi et te näete valitsuses istudes ennast samal ajal ka justkui parlamendi liikmena –, et kõik parlamendi liikmed seisavad Eestis parlamentaarse demokraatia eest. Kui te võtate endale õiguse ikkagi teatud mõttes filosoofiliselt alavääristada parlamenti, siis sellele peab ühes parlamentaarses riigis järgnema umbusaldusavaldus. Kas te üldfilosoofiliselt olete selle mõttelaadiga nõus, et me võime alati rääkida detailidest, et kes mida ütles, aga kui öeldakse, et parlament ei peakski Eestis rohkem teha suutma või see võimete piir on ületatud, siis on midagi valesti?

Midagi on tegelikult valesti ka teie sõnastuses. Ma ütlen sellega seda, et rahandusminister Ligi süveneb paremini kui Riigikogu liiget Ligi ja tal on ka ametnikkond ning sellepärast tuleb riigi rahandust kaitsta suva eest, mis võib haarata Riigikogu liige Ligit. See lause, mille küljes te kõik ripute, oli ju see, mida ma nüüd kordan. Minu keel pärast seda arutelu, mis siin oli, kui mind stigmatiseeriti, püüti alandada, korduvalt valetati, süüdistati – see ei olnud eelarve arutelu –, ei paindunud ütlema, et Riigikogu rolli tuleb suurendada, sest see, kuidas ta seda rolli täitis, oli, noh, häiriv. 

Me nägime seda väga erinevalt. Minu toetajad nägid täpselt vastupidist kui EKREIKE saadikud. Ma aktsepteerin ja tunnistan, et me oleme erinevas infomullis. Ilu on vaataja silmades, aga ma ei ole nõus sellega, nagu ma rahanduses oleksin kuidagi ebapädev ega oskaks panna ennast mõlemasse positsiooni. Ma kogu aeg panen! Ma kogu aeg panen ja võrdlen! Võin tunnistada, et minu seisukoht ei sõltu minu istekohast. Ei sõltu! Ma olen seda Riigikogu liikmena palju öelnud ja seda ma ministrina kinnitasin üle hoopis teises sõnastuses, hoopis vähem otsekoheselt.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Jürgen Ligi! 31. oktoobril kell 12.30 peatub lühiajaliselt töö kohvikutes, restoranides ja majutusasutustes üle Eesti, kui antud sektor tuleb külastajate ette lühikeseks protestiseisakuks. Aktsiooni nimi on "Jätku leiba", mille raames peatub märgiliselt hetkeks töö toitlustus‑ ja majutusasutustes üle Eesti, nii nagu ma ütlesin. Protestiaktsiooni veab Eesti külalislahkuse sektor koostöös Eesti Hotellide ja Restoranide Liiduga. See on see Reformierakonna kiidetud Eesti parim maksusüsteem, kusjuures teie olete minister. Mis te arvate, miks nad seda protestiaktsiooni teevad?

Aitäh! Kui te ütlete, et nad teevad, ju nad siis teevad, mina ei süüdista teid valetamises. Aga miks nad teevad? Pole aimugi. 

Mina olen maksusüsteemi kiitmisel hästi ettevaatlik, sest seal on hulga käkke, mida ma kohe tahaks sealt välja võtta. Üks on muidugi juba mainitud maksuküür, aga on ka mõned maksuerandid ja mõni probleem maamaksu puhul. Näiteks ma ütlen, et ekspertide hinnangul on täiesti jabur see riiklik erandi seadustamine. Ma leian kriitilist ja ei kiida seda. 

Aga miks keegi töö katkestab? No ausalt, maksusüsteem see [põhjus] ei ole. See, kes kiidab Eesti maksusüsteemi, on Tax Foundation, see on rahvusvaheline autoriteet maksusüsteemide hindamisel. Kiidavad ka OECD analüüsid, mis reastavad erinevate maksude mõju majandusele. Aga peale selle on alati huvigrupid, kellel on kitsam huvi kui riigi hakkamasaamine. Loomulikult ongi enda hakkamasaamine huvigruppide puhul oluline argument. Aga mina pean esindama avalikke huve. Ma ütlen, et maksusüsteem on seda päris hästi teinud.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Täna on nii palju räägitud teie kangelastegudest. Ma esitan teile väga konkreetse küsimuse. Kuidas te kavatsete tagada, et naiskolleegid siin Riigikogus saavad turvaliselt oma arvamusi avaldada ja teile küsimusi esitada, nii et nad ei kardaks, et neid alandatakse?

Aitäh! Tuleb targalt ja ausalt küsida. Nii ongi, täpselt nagu meeste puhul, alati. Aus küsimus ilma laimuta, ilma ebasobivate grimassideta, mida siin täna on käsitletud. Igal juhul saab sõbraliku vastuse. Tänan ka veel otsa.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma siiski julgen kahelda. Te olete väga enesekindel, ennast kiitmast te ei väsi, aga te võiksite siiski areneda naistega suhtlemise valdkonnas. 

Aga mina küsin teie käest hoopis selle kohta, et te räägite pidevalt sõjakuludest ja julgeolekule kuluvast [rahast]. Nõus, teeme need julgeolekukulutused ära. Veel te ütlete, et teised valitsused panid kõik kohe huugama, kui miski tundus tore. Tegelikult puudutab see ju täna teie valitsuses energeetikat ja rohelise ülemineku valdkonda, mida te ei kontrolli. Te ei oska ka eelarve seisukohast ju välja tuua, kuidas saada kontrolli alla energiahinnad, millest saavad tõuke kõik järgmised sisendhinnad. Elektri hind on juba praegu väga-väga kõrge ja Kliimaministeerium tarnib meile juurde ebakindlust tekitavat energiapoliitikat, mille maksab kinni maksumaksja. Rääkisite eelmisel nädalal mulle, et rohetehnoloogiatele on ette nähtud 50 miljonit eurot. Kuidas on teie hinnangul 2025. aasta riigieelarves arvestatud energiahindade prognoosi, nende mõju majandusele ja konkurentsivõimele ning kui suured kulutused on plaanis roheenergiataristu väljaehitamiseks?

Aitäh! Jälle tegite tohutu suure ringi. Te kirjutate oma teksti ju üles. Noppige see ülearune sealt välja, siis ma saan aru. Ei ole mõtet kõigepealt alavääristada küsijat, viia mõte mujale. (Riina Solman täpsustab saalist.) Mul on sama asi, et ei ole mõtet mind kasvatada. Jah. Aga kui te tahate küsida, teie olite ju küsija rollis, tahate tegelikult küsida … 

Lihtne vastus sellele, mis tundus küsimuse moodi, kuigi lõpus jälle tundus, et hoopis mingi muu asi oli see küsimus: energia hinda saab kontrolli all hoida pakkumise suurendamisega. Seda Eesti Vabariik ka teeb. Olen väga kriitiline igasuguste energiasubsiidiumide suhtes, sest probleem on meil olnud pakkumisega. Seda Vene energia ärakukkumise tõttu näiteks ja odava hinna aegsete ebapiisavate investeeringute tõttu, mis ei ole Eesti spetsiifika, nii on igal pool olnud. Nii et pakkumise suurendamine. Konkurentsitõkkeid ma tegelikult hästi ei tea, loomulikult on konkurents mingite planeeringute puhul ja nii edasi, aga minu arust on see välja mängitud läbinähtavate konkurssidega. Muidugi, taastuvenergia on tunduvalt konkurentsivõimelisem. Meil on tõsine probleem juhitavate tasakaalustavate võimsuste elushoidmisega. Lihtne oli teha otsust, eks ole, et need hoitakse alles. Iseenesest on see eraldi võttes mõistlik, aga see otsus ei olnud selles mõttes jätkusuutlik, et see on kohutavalt kallis hinna mõttes, see on tõsine koormus energiaettevõttele. Me peame mõtlema, et tootmise pinnalt seda lõputult kinni maksta ei saa, see peab olema siis jälle maksumaksja, kes seda hoiab, või Elering äkki, kuna tema ülesanne on tasakaalustada kõikumisi.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Mis puudutab jällegi seda mitte kõige paremat lähenemist naistele nende sõnavõttude osas, siis mul on selline tunne, olles kuulanud teid juba päris pikka aega, et te vist ei saa aru ja te ei kontrolli seda. Aga jätame selle asja sinnapaika. Tõenäoliselt selles muudatusi ei tulegi.  

Aga läheme Riigikoguna eelarve sisu juurde. Ma toon teile väga lihtsa näite, mis puudutab Rail Balticu kuluridu. Lehekülg 174, lehekülg 197, lehekülg 208, lehekülg 522, lehekülg 553, lehekülg 558, lehekülg 559 – kõikidel nendel lehekülgedel on kajastatud Rail Balticut objektina ja absoluutselt kõikidel nendel lehekülgedel on erinevad summad. Summad on erinevad! Ma saan aru, et seal võib olla natukene erisusi. Aga täpselt aru saada – sellest räägivad ka erinevad spetsialistid –, kuidas eelarvest on ikkagi võimalik välja lugeda, kui palju siis kokkuvõttes Rail Balticule raha kulub … 

Teie aeg!  

… on keeruline. See ongi see probleem, millest me räägime. See eelarve, mille te olete koostanud, on raskesti loetav ega ole läbipaistev. Kuidas seda olukorda ikkagi muuta?

Aitäh! Kas see oli nüüd jällegi naisküsimus või oli see … (Lauri Laats saalist: "Ei, see oli sisuline küsimus.") Naisküsimus ei ole sisuline või? Kuidas te niimoodi naisi alavääristate? Ma võin öelda, et minu suhted naistega on olnud tegelikult liigagi vaoshoitud. Keegi ei ole saanud öelda, et ma oleksin olnud kuidagi lugupidamatu vahetus suhtlemises. Aga mis puudutab soolist alibit, siis neid ma ei jaga, kui käitutakse alatult. Veel kord: ma olen lahkelt ka kirjeldanud neid episoode, mida te aastakümnete tagant otsite. Mitte teie küll, aga see on ikka mage, kui ei leia paremaid argumente kui mingisugune kiri oma hõimlasele aastal 2002, kriisiolukorras, kus ma tollal olin. Te ei kujuta ette, mis olukorras ma olin. Me mõlemad saame sellest tagantjärele ühtemoodi aru. 

Aga mis see Rail Balticu küsimus umbes oli? Erinevad numbrid? Palun otsime need üles, küsime nõunikelt abi. Ma olen Rail Balticu numbrid esitanud. See 13 [miljonit], mida ühes kohas nimetati, on investeering. Aga see teine, see 134 miljonit, on investeeringutoetus. Investeeringutoetus läheb aktsiaseltsile. See on see loogika: kui on investeering, siis see läheb otse eelarvest. Rohkem summasid ma ei tea või mis leheküljel mis erinevusi te näete. Aga seda ei saagi [arutada] niimoodi Riigikogu suure saali debatis, kus meil pole isegi dokumenti, eks ole, appi võtta, rääkimata sellest, et 700 lehekülge saaks läbi lehitseda. Sellest ei ole abi. Aga mingit kurja saatanat, ma loodan, te ei kahtlusta seal olevat, mingit pahatahtlikku raha kantimist. Üks summa, mis veel võib olla, on värskelt otsitud CO₂ investeering Rail Balticusse või äkki peaks ütlema, et investeeringutoetus. See on päris suur summa, jaotub mitme aasta peale. Rohkem summasid ma ei aima, et seal saaks olla. 

Lauri Laats, küsimus istungi juhatajale. 

Jaa, lihtsalt protseduurilises mõttes: ma ei eeldanudki, et minister teaks peast leheküljenumbreid ja neid numbreid, mis puudutavad Rail Balticut. Ma lihtsalt kirjeldasin, kuidas on eelarve üles ehitatud. See oli ainult üks näide selle kohta. See ongi see koht, mida me Riigikogu liikmetena oleme ju ka välja toonud. Me tahamegi selgemat ja arusaadavamat eelarvet.

Teile antakse liiga palju informatsiooni. Vabandust, võib-olla ma ei saanud … 

Aitäh! 

… ei peilinud jälle välja seda õiget vastamise kohta, sest … 

Minister, see oli küsimus istungi juhatajale. Me võtame nüüd järgmise [küsimuse]. Anti Allas, palun! 

See ei olnud istungi kohta, ma püüdsin sisulist märkust vahele …

Juhatajale oli see küsimus. Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus ei ole küll seotud tänase päevakorrapunktiga, aga ma tahaks teada teie seisukohta katuserahade osas. Riigikogu liige on valitud mingist piirkonnast. Kui me külastame seda piirkonda, sealt antakse teada, millised on sealsed vajadused, näiteks riigiasutuste vajadused, ja ma annan sellest valitsusele teada ning kogemata või õnneliku juhusena saab see [rahastus] ka eelarvesse, millal see siis muutub selleks nii-ütelda koledaks katuserahaks? Kas riigiasutusele on riigil võimalik katust pakkuda? Palun selgitada mulle seda mõistet, siis ma tean oma tööd tulevikus korraldada.

Jah, see on hea küsimus. Ise olen tundnud ennast väga üksi võitluses katuseraha vastu, aga õnneks on valitsus meie ühine valitsus, tegelikult meie ühise Eesti riigi valitsus. Kellelgi oli selle kohta filosoofiline küsimus, mis mul läks vist jälle kaduma, sest neid küsimusi oli nii palju. Oleks võinud ka sellele vastata, aga ei mäleta enam. 

Kuidas seda hinnata? Kõigepealt, rahaeralduse argumendid peavad olema hästi sisulised. See ei tohi olla inimese enda huvidega seotud. Kui see on valimispiirkonnaga seotud, siis see on nii ja naa. Mina tunnen ennast häirituna ka sellest, kui see seos on, aga tingimusel, et saadik ei eksponeeri seda kui isiklikku panust, on asi vastuvõetavam. Riigi raha eraldamiseks on mingisugused arengukavad, on mingisugused konkursside taotlusvoorud, on riigihanked – eri raha liikumisel on erinev bürokraatia heas mõttes. Sellest kõigest möödaminemine on see, mis muudab selle poliitiliseks suvaks ja omakasupüüdlikuks rahaks. Aga selliseid näiteid, kui see raha on läinud raisku, on läinud asjadele, mis toovad saadikule kasu, aga tegelikult läheb raha piltlikult öeldes surnud hobusele – nii on päriselus olnud –, on ka väga palju. On selliseid näiteid olnud, kui Riigikogu saadik kandib raha oma klubile või kandib raha oma valimisringkonna kümnele objektile väikeste pudistamistega, ja eksponeerib sellega ennast, täiesti seosetult. Või ehitab kirikuid, mida seal on juba kaks tükki olemas, ja võidab koguduse hääli. Rääkimata sellest, et ka kirikute vahel peaks olema mingisugune konkurss, kuskil peaks olema evangeelne luteriusu kirik, kes peaks esitama oma prioriteedid, milline kirik on vajalik ja milline on kõige kehvemas seisus. Aga sellest kõigest on mööda mindud. Hästi hulk emotsioone tekib mul. Oli põhjust see süsteem välja juurida ja on põhjust seda tõepoolest ajada ametlikumaid radu pidi, seda rahaeraldust, ja sobitada see arengukavadesse, hankeprotsessidesse, konkurssidesse. See on aus lähenemine.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh! Rahandusministrile on küsimus rahast. Jutt on hooldajatoetusest. Riik on kohustanud kohalikke omavalitsusi osutama hooldajateenust täiskasvanud isiku, kes on puudega, ja puudega lapse [hooldamise korral]. KOV on kohustatud seda teenust osutama riigi poolt ja maksab mingisugust toetust. Need toetused ei ole tavaliselt suured. Oleneb … 

Rääkige palun mikrofoni, ei ole hästi kuulda.

… omavalitsusest, kui jõukas ta on: keegi maksab 20 eurot, keegi maksab 120 eurot. Aga sotsmaks on täies ulatuses, üle 200 euro. Ma toon teile praegu näiteks ühe omavalitsuse, kus toetuse summa kõikidele kokku on 7000–8000 eurot, aga maksu, sotsiaalmaksu kokku maksame aastas 70 000 eurot, kümme korda rohkem. Kas te arvate, et see on õiglane? Kui riik annab sellise ülesande KOV‑ile, kas siis riik ise ei peaks seda sotsmaksu maksma?

Teie aeg!

Aitäh! Riik ikkagi endale ei peaks maksma. Sotsiaalmaksul on oma loogika, seda kogutakse sihukeselt tuluiseloomuga sissetulekult ja sellega hoitakse üldisi proportsioone. See, kes saab ühes kohas raha, kaudselt ei saa mitte ainult endale sotsiaalkindlustust, ravikindlustust, ja juhul, kui tal see on, siis loomulikult saab ta seda lihtsalt mittemõõdetaval kujul. Aga pensioni saab ta ikka. Sotsiaalmaksust toetatakse, kui see ei ole [pensioni]sammas, pensionäre ikkagi solidaarselt. See ei lähe ka sotsiaalsüsteemist välja. 

Iseenesest maksuerandite kaudu sotsiaalpoliitika tegemine on antisotsiaalne, sellega soositakse alati tugevamaid. See teie näide ei ole võib-olla kõige eredam, aga neid proportsioone tuleb hoida, et riigi teatud sorti kulutustel oleks teatud maks küljes. Maksude vastu võitlemine riigisektoris teeb nõrgemate abistamist tegelikult ainult raskemaks. 

Ja omavalitsuste roll selles. Ma pooldan kirglikult seda [arusaama], et keskvalitsus ja omavalitsus on mõlemad riik. Nende rollid peab hoidma üksjagu lahus, aga lõputult öelda, et kõik on riigi asi, mida omavalitsus teeb, riik peaks selle kuidagi kinni maksma ja seda soosima – selle vastu ma võitlen. Ikkagi need sotsiaalsed eesmärgid on nii kesk‑ kui ka omavalitsusel. Kuigi neid ei ole põhiseaduses detailselt kirjeldatud, arvan ma, et omavalitsusele peab andma ülesandeid selles vormis, mis on nende põhifunktsioon selles vallas. Aga jah, see on keeruline õiguslik vaidlus, rahanduslikult tuleb maks hoida proportsioonis tuludega.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea rahandusminister! Riigieelarve eelnõu esimesel lugemisel hindasite te debatti nii, et selle põhjal hinnates ei tohikski Riigikogule anda eelarveprotsessis suuremat rolli. Täpsemad sõnad olid sellised, et seisite mitu tundi Riigikogu ees ja peate küll ütlema, et parim argument Riigikogu rolli suurendamise vastu riigieelarve menetluses on viis minutit Riigikogu debatti. Kuidas te praegust umbusaldusavalduse arutelu debatti hindate, kas Riigikogul üldse võiks olla õigust ministrile umbusaldust avaldada?

Aitäh! Jälle oli küsimusel väga pikk algus ja väga üllatav finaal. Riigikogul peab see õigus olema, jah. Riigikogu see õigus on põhiseadusesse kirjutatud, olen ise seda õigust kasutanud, aga esimest korda püütakse seda minu najal … Need tsitaadid on muidugi enamuses ebatäpsed. Teil oli seal see algus, mille kohta ma olen korduvalt öelnud, et sellele debatile ei [tule] kasuks, kui te 18. korda sama küsimust küsite. Mitte teie üksi, aga ma arvan, et seda on kui mitte 18, siis 8 korda juba küsitud. Ma panin selle [lause] ka oma kõnesse spetsiaalselt, ennetavalt. See oli see, et minu suu ei paindu ütlema, et Riigikogu rolli peab eelarveprotsessis suurendama pärast seda, kuidas see roll [eelmisel päeval] oli väljendunud, ja ma jään selle juurde. Jah, ma arvan, et isiku kallal norimine, tema halvustamine ja lihtsalt valetamine ei ole see, mille eest parlamendile palka makstakse. Minu palga sees ei ole mõnitamist, isiklikku ründamist. Kui ma tegelikult esitan riigieelarvet, kui ma tegelikult esitan majandusülevaadet, siis ma tegelikult räägin riigi rahandusest. Olen ma siis nii vastik kui tahes, aga teemas püsimine on see, mida ma Riigikogult ootan.

Rain Epler, küsimus istungi juhatajale.

Hea istungi juhataja! Täna on siin korduvalt saadikud tsiteerinud stenogrammi ja paar korda on isegi vaadatud istungi salvestust. Me oleme korduvalt kuulnud, et see, mis stenogrammist ette loetakse, on ebatäpne, tsitaadid on ebatäpsed ja ebaausad. Esiteks meeldetuletus: on olnud juttu, et meil need puldid ja kogu see tehnika välja vahetatakse. Kas see on plaanis? Teiseks: kui ei ole, kas te juhatuses võtaks arutusele, et siin tuleks seda tehnoloogilist võimekust parandada? See aitab ju kaasa stenogrammi korrektsusele ja ka videosalvestuse kvaliteedi parandamisele.

Jah, puldivahetus on plaanis ja eeldatavalt on see järgmise aasta eelarves. Kui enne suvevaheaega ei jõua, siis jõuab peale suvevaheaega. 

Aga, Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan! Lugupeetud minister! Mul on väga kahju, et minu esimesele küsimusele vastates te ütlesite, et ülesande kärpida haiglate eelarveid andis haigekassa nõukogu, kuid unustasite öelda, et te ise olete selle nõukogu liige. Lihtsalt teile teadmiseks: haigekassa on muutunud Tervisekassaks. Kurb, et te seda ei tea, vaatamata sellele, et ise olete riigi huvide esindaja selles nõukogus. Meil on Tervisekassa, mitte haigekassa. 

Aga nüüd teise küsimuse juurde. Kuidas te mõtlete aastatel 2025–2028 teha nii, et ükski hinnatõus inimeste raviraha väiksemaks ei muudaks ja raskelt haiged järjekorras operatsioone oodates enne abi saamist ära ei sureks? Kas Rahandusministeerium on solidaarne Tervisekassaga, ei tõsta kolm aastat teenistujate palka ja koondab 10% ametnikke?

Aitäh! Ma ei saanud aru, mis see 10% täpselt oli. Aga Tervisekassa, jaa – ma tõesti olen sõnakasutuses harjumuste kütkes. Nõukogu liikmena ei otsusta ma üksi. See, mida minu ajal on haigekassa, vabandust, Tervisekassa nõukogu otsustanud, on olnud kollektiivne ja konsensuslik otsus. 

Üldiselt peab ütlema, et tervishoiuökonoomilised otsused on alati hästi valusad, aga neid tehakse iga päev: mida on mõistlik teha, kui palju on kedagi mõistlik ravida. Üksikisiku pinnalt võib see olla väga veenev, aga kui sa ikkagi hakkad raha lugema, siis paratamatult neid valikuid tuleb teha, ei ole midagi teha. Mina õnneks ei pea liiga palju sellega tegelema, aga tegelikult teevad seda iga päev arstid, [otsustades,] millist teenust nad pakuvad. Mina tunnen seda oma peres, et milliseid uuringuid on, milliseid kirjutatakse kerge käega välja, isegi võiks öelda, et kellele [kirjutatakse] ja kellele ei kirjutata. Nii ta on, kaalutletakse, kui mitu inimest jääb selle pärast abita, et üks inimene saab väga palju abi, ja siis hinnatakse neid riske. Tervishoiuökonoomika ongi üks üsna valus teema. Aga arutame seda kunagi natuke tõsisemas õhkkonnas eraldi, kui on selleks soovi.

Martin Helme, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Siin täna on korduvalt Jürgen Ligi suust kõlanud väide, et stenogrammi on midagi valesti kirjutatud. Mul on küsimus, kas ta on esitanud Riigikogu [Kantseleile] nõudmise stenogrammi muuta. Teatavasti saab seda teha, ka minister saab seda teha. On mul endalgi meeles, et kui ma olin minister, vaatasin stenogrammi üle, ja sinna oli vaja täpsustusi sisse viia. Kas ta on seda teinud? Kui ei ole teinud, siis mis see probleem tal on?

Teiseks, me teame, hea küll, et sõnalist osa saab parandada. Aga mis selle videoga siis tegema peab, mida me kõik oleme näinud ja kuulnud? Mis protseduur seal on? Ma tean, et kui ma Marko Mihkelsoni ühte pilti kirjeldasin puldist, siis taheti see video lihtsalt ära kustutada. Suur võitlus oli. Mis me siis teeme selle videoga?

Muudatuste sisseviimiseks peab minister tegema ettepaneku Riigikogu [Kantselei] stenogrammiosakonnale. Aga videoosaga … Videoosa on nagu videoosa ikka. 

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma teen sulle ühe ettepaneku. Riigikogus on võimalik, et kui komisjon teeb ministrile ettepaneku, siis minister tuleb ja teeb ettekande ka teisel lugemisel. Riigikogu liikmed ja rahanduskomisjoni liikmed, nagu ma aru saan, ei saa kõik aru, kuidas on võimalik lugeda eelarvet, kui ministeeriumid teatavad, et read on veel sisustamata. Aga ma saan aru, et rahandusminister seda kindlasti teab. Kui ka rahandusminister ei tea, siis ma sain täna teada, et on nõunikud, kes teavad riigieelarvest kõike. Kas sa oleksid nõus, kui me komisjoni poolt sellise ettepaneku teeksime, et riigieelarve teisel lugemisel oleksid sa ka ettekandja?

Aitäh! Ei, ma ei pea seda praktiliseks. See muudeti kunagi ära praktilisel põhjusel. 

Aga mind õudselt huvitab see Martin Helme ettepanek. Ta oleks võinud ju minu käest küsida. Ma ei ole selle peale tulnud, et seda võiks teha. Ma, muide, lapsest peale [kõneldes] natuke koperdan, mul mõni sõnalõpp kaob ära, aga kindlasti ei kadunud selles fraasis, millele Martin siin kogu aeg osutab, mul sõnalõpp ära sel määral, et sõna oleks olnud täiesti poolik. Igal juhul seal üleskirjutamise viga on. Aga võimalik, et seal oli ka minu liikumise probleem, ma eemaldusin mikrofonist. Ma tean, mis liigutus see oli: pöörasin kõrvale inimesest, kes mulle nägusid tegi. Võib-olla läkski midagi selle pärast kaduma. 

Ma ei tea, mis videost te rääkisite, aga see, mida te mulle ette mängisite, mis oli moonutatud häälega ja naeruvääristav – selle põhjal mulle iseenesest tundus, et mul on õigus, et ma ikkagi [ütlesin] "see", mitte "te". Aga see ei ole jällegi oluline. Oluline on see, mis oli räägitu mõte. Inimene, kes teeb nägusid, ei muutu sellest ilusamaks, mitte et ta oleks ilma nägusid tegemata kole. Seda [viimast] ma ei ole öelnud. Ma ei ole ühelegi naisele seda öelnud. Ausõna ei ole öelnud.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Hea minister! Teie valitsuse ja ka Kaja Kallase valitsuse tegevust jälgides on jäänud mulje, et te ei kuula ettevõtjaid absoluutselt. Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni hoiatusest oli täna juba juttu maksutõusudega seoses. Riigi maksupoliitikat on kritiseerinud kümned tippjuhid, sealhulgas Kaubamaja juhatuse liige, Alexela juht, Infortari juht ja paljud-paljud teised. Rääkimata väikeste ettevõtete juhtidest, kes kõik hoiatavad, et see maksuralli ei lõpe Eesti majandusele ja ettevõtlusele hästi. Kuigi ajakirjandus – ma olen teiega nõus – valetab uskumatult palju, siis kõik ei saa ka vale olla. Iga nädal loeme meediast, et üks firma teise järel paneb [uksed] kinni, tööstusettevõtted, erinevad suured firmad lähevad pankrotti. See on tegelikult Reformierakonna kolme aasta töö vili. Miks te ei kuula ettevõtjaid, neid, kes päriselt majanduses tegutsevad? Miks te neid ei kuula? Paljud rumalused oleksid siis tegemata või oleks asjad teistmoodi tehtud.

Ma pean jällegi soovitama hoida fookust. Mis jutt seal oli sellest, või hea küll, hinnang, et ei kuula absoluutselt? Ja mis jutt see oli, et ma räägin, et ajakirjandus valetab uskumatult palju? See on väljamõeldis! Ma ei ole seda öelnud, mulle omistati see siin … (Hääl saalist.) Teie praeguses sissejuhatuses see oli. Ma satun segadusse. Selles [umbusaldusavalduse] tekstis oli ka, nagu ma oleks rünnanud vaba ajakirjandust, sest ma kirjeldasin Postimehe esiküljel olnud komisjoni esimehe intervjuud, valelikku, faktidega, aga valelikku intervjuud. Ma ei ole kunagi ajakirjanduse ründaja olnud. Teie erakond on olnud, aga mina ei ole olnud, ma ei ole kunagi soovitanud, et ärge lugege seda väljaannet, ja ei ole kunagi olnud osaline mingis parteilises … 

Aga iseenesest on selles üks huvitav nüanss. Ma nüüd ei ole siin erakonnale järjekordselt võib-olla lojaalne. Ma tunnistan, et kaks minu erakonna peaministrit on ettevõtjatega tülli läinud. Üks oma jutukuse pärast, oma intensiivse sõnumi pärast. See kuulamise koht kadus natukene ära ja meie suhted läksid jahedaks. Aga me siiski ettevõtjate häält kuulasime ja kuulame ka praegu. Teise peaministriga, paraku on see eelmine peaminister, ma pean tunnistama, tuli ettevõtjatel teatud kopp ette. Olen ise ka seda kogenud, et võib-olla Kaja Kallas ei olnud piisavalt empaatiline ettevõtjatega suheldes. Aga see ei tähenda, et ta ei oleks paljude ettevõtjate arvates olnud väga hea peaminister. Mulle lihtsalt tundus, et suhted halvenesid uuesti. Taavi Rõivase ajal näiteks seda ei olnud. 

Praeguse valitsuse kohta ma ütlen, et me kuulame [ettevõtjaid] nii palju, et kui ma kuulan peaministri kirjeldusi, siis ma muutun isegi natukene murelikuks, kas see suhtlemine ei lähe liiga tihedaks. Ma ise hakkasin kohe organisatsioonidega suhtlema, aga peaminister on siin olnud minust ikka palju virgem. Ta teab ettevõtjaid minust paremini, ta räägib nendega palju. Sellegipoolest, võttes kokku enda ja tema kogemusi: ettevõtjad on tegelikult aktsepteerinud seda, et riigi rahandus läks käest varem ja et sõja ajal tuleb riigikaitsekulusid maksudega katma hakata, sest nende esialgne katmine toimus ilma maksukatteta, mida sõja ajal ikka juhtub. Aga laenu peale riigikaitset ikkagi ei ehita. Sellepärast oleme oma pingelises eelarveolukorras ka selle tähtajalise maksu teinud ja loodame, et see jääb ajutiseks.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma natuke isegi kardan teie poole vaadata, kardan, et te pärast ütlete, et ma jälle teen nägusid. Teil on vist mingi kinnisidee nende nägude tegemisega. 

Aga küsimus on selline. Siin oli täna juba juttu sellest, et õiguskantsler on öelnud, et tegevuspõhine eelarve ei sobi Eesti põhiseaduslikku raamistikku, kuna see on [kasutusele] võetud nende riikide eeskujul, kus on kaheparteisüsteem. Eesti valitsemiskorras peavad kulud olema kõigi jaoks seaduses selgelt välja toodud, ütles Ülle Madise. Minu küsimus ongi see, kas ka ülejärgmise aasta eelarve, mida hakkate teie koostama, on ikkagi tegevuspõhine. Või on õiguskantsleril õigus, kui ta ütleb, et selline tegevuspõhine eelarve Eestisse ei sobi?

Ärge kartke mind, härra Belobrovtsev, ma ei süüdista teid milleski, mida te ei ole teinud. Ja nägusid te ei tee, see on väga sümpaatne, ma saan teile vabalt ise otsa vaadata ega pööra pead ära, see on viisakas. 

Õiguskantsleriga ma olen osaliselt nõus, nagu ka Riigikontrolli ja riigikontrolöriga, et eelarve on raskesti mõistetav. Aga töö selle mõistetavuse kallal käib, me ehitame praegu üles kahevaatelist eelarvet. Minu arust on selle aasta eelarve juba väga hea tänu lisadele, mille kohta saab ka Riigikogu teha ettepanekuid ja mille abil saab üsna detailseid muudatusi teha. Kindlasti on aru saada ja informatsiooni leida lihtsam, kui see seni programmipõhise eelarvega oli. See kahevaatelisus on suur edasiminek. Ma loodan, et me seda teed jätkame ning ei toimu mingisugust revolutsioonilist lammutamist, kui hakkavad uuesti tulema süüdistused, mida viimati esitasid meile Riigikogu raport ja ka riigikontrolör Alar Karis, et eelarve ei tohi olla ainult raamatupidamisdokument, vaid see peab ikkagi ka eesmärke seadma ja nende täitmist peab jälgima. Ma pooldan sellist ambitsiooni väga, kuigi ma ei ole vormifanaatik. Ma lihtsalt arvan, et eelarve ei ole mõeldud revolutsiooniliste muudatuste jaoks, eelarve peab olema konservatiivne. See töö, mis on juba tehtud, ei tohi raisku minna. Iseenesest on selline tulemuspõhine lähenemine väga edumeelne. 

Ma mäletan küll, et kui see tulemuspõhine ideoloogia tuli, siis ma ei saanud sellest midagi aru. Res Publica tuli oma populismilainega peale ja kasutas selliseid sõnu. Hiljem selgus, et mõne koha pealt on leida ka neid näiteid, kus seda rakendatakse, aga rohkem on muidugi näiteid selle kohta, et ei rakendata. Minu skepsis selles suhtes, et avalikus sektoris on tulemuste toomine midagi laitmatut ja vaieldamatut, on ka saanud kinnitust. Nii et ma ei ole vormifanaatik, aga ma olen riigi järjepidevuse fanaatik, kui nii tohib öelda – no liialdasin! –, ja ma kaitsen seda tööd, mis on juba tehtud. Hindan väga neid inimesi, kes sellega vaeva näevad.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te vastasite mu eelmisele küsimusele, et ettevõtjatega suhtlus teil väidetavalt käib ja ettevõtjad hakkavad aru saama maksutõusude vajalikkusest ja sellest kõigest. Aga kas see suhtlus on ikkagi kuidagi kahepoolne, et te ka arvestate ettevõtjate sisendiga? Üks asi on see, et ettevõtjatele üritada neid maksutõuse nii-öelda pähe määrida, rahvakeeli öeldes. Aga teistpidi, kas ja mis sisendit te ettevõtjatelt olete vastu võtnud, mida te olete nagu päriselt rakendanud? Eesti ettevõtjad on tegelikult ju kannatlikud, visad, nad võitlevad pikalt. Kui ettevõtjad juba kurtma hakkavad, järelikult on asjad ikkagi halvasti. Seepärast, et kui vaadata tööandjate keskliidu seda uuringut või [majandus]spidomeetrit, mida nad teevad, siis on näha, et 49% ettevõtjatest on hinnanud valitsuse tegevuse mõju ettevõtluskeskkonnale praegu negatiivseks. See on Eesti kõigi aegade rekord. Midagi on ettevõtjatel ikkagi halvasti. Kas te seda sisendit, nendelt tulevat sisendit olete arvestanud, ja kui olete, mida te ettevõtjatelt tulnud sisendist olete arvesse võtnud?

Teine võimalus on jällegi hinnata, et seni on nii hästi olnud, et tagasitõmbamine tekitab suure pahameelelaine. Ma pigem arvan, et on sedapidi. 

Võib-olla ma kirjeldasin liiga ühekülgselt seda ettevõtlusega suhtlemist ainult peaministri kaudu. Meie fraktsioon käib iga kuu mõnes maakonnas, minu teada homme läheb ka [ühte] maakonda, ja põhifookus on just nimelt suhtlemisel ettevõtjatega, ettevõtete külastusel. Seal on ka sotsiaalsfääri, aga ettevõtted on olnud need, mida mina reeglina olen valinud. Neid kuulamisi on väga palju. Istume ja räägime ja fikseerime ja proovime siis teha ka poliitilisi muudatusi. Ma võin öelda, et see suhtumine on tegelikult päris soe. 

Aga maksud ei saa kunagi vaimustust tekitada. Praegu on probleem muidugi selles, et käremeelsuse taustal tunnistatakse riigi rahanduse probleemi ja tunnistatakse riigikaitse lisandunud kulusid. Organisatsioonide juhtide kaudu suhtlemine ei ole alati väga ülevaatlik, tunnistan. Ettevõtluse eraldi maksustamise puhul, mille suhtes ma olen olnud avalikult korduvalt kriitiline, tõdesime eredalt, et erinevad ettevõtjad annavad täiesti vastupidiseid hinnanguid, kui nad variante pakuvad. Jah, maksu maksta keegi väga ei taha, aga on ka neid, kes ütlevad, et nad on nõus rohkem panustama. Ka neid ettevõtjaid on. Sellist lõhet ma väga ei näe ega ammugi [ei taju] mingit vimma praeguse valitsuse ja ettevõtjate suhtlemisel.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud umbusaldatav! Täna ma olen märganud, et teie sõnul on üheks peategelaseks ja patuoinaks kujunenud miimika, eriti elav miimika. Tänast etteastet kuulates ja vaadates olen märganud, et teil on endal ka väga elav miimika, aga ma ei ole küll sellest numbrit teinud. Küll olete te seda Riigikogu liikmetele ette heitnud. Te olete igasuguseid sõnavõtte ette heitnud, et Vabariigi Valitsuse suunda ei tohi kritiseerida ja see on eriti ohtlik. Seda te olete korduvalt öelnud. Aga andke siis meile natuke nõu, milline peaks olema rahvasaadiku miimiline etikett, et teie sellega ka rahule jääksite. Või tuleks see lausa kuskile kirja panna?

Ma tunnistan, et minu miimika võib olla elav. Kui ma teid kuulan, siis pigem on [näol] sihuke üllatus. Aga siis ma alati ju põhjendan. Probleem on miimikaga selles, see kõige räägitum [variant] on ju see, et küsimus on ära esitatud ja siis hakatakse vastamist segama. See on see, miks üldse see teema on kerkinud. 

Aga jätame selle, pöörduks kuidagi tõsisemate asjade juurde. Kui teil on poliitikavalikute kohta midagi öelda, siis ma heameelega vastan. Eks te ole vast ju ikkagi nii palju inimlikult kogenud, et te näete, et minuga pole ilusti, inimlikult käitutud, seda korduvalt selle debati jooksul, mis siin eelarve üle oli. Oleks saanud fokuseerida ideede põhjendamisele, aga mitte minu isikule.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Hea Jürgen, ma sain sinu mõttest aru nii, et oma arvates sa sobid rahandusministriks selle pärast, et sul on kirg, sul on oskused ja kogemused. See on minu arust täiesti mõistlik lähenemine. Kui näiteks väike laps osaleb harrastusspordivõistlusel, siis ta ongi tubli, sõltumata tulemusest. Kui ta teeb seda kirglikult, tal on tahe, siis see on positiivne. Aga rahandusministri puhul on ju ikkagi oluline ka tulemus. Meie majandus on ainuke majandus Euroopas, mis langeb, ja majanduslanguse poolest oleme maailmas teisel kohal peale Haitit. Kas sa ei arva, et lisaks sinu tahtele ja kogemustele on ka tulemus oluline? Ja kui on, siis kuidas sa mõtled seda mõõta tulevikus, juhul kui juhtub ime ja see umbusaldusavaldus läbi ei lähe?

Aitäh! Eks ta ole läbi kukkunud küll, see minu töö, kui ma olen kannatlikult seletanud majanduse tegureid ja statistikat ja prognoose, aga te küsite täpselt sedasama, millele ma olen juba isegi kõnes vastanud. See tähendab seda, et ma ei ole nii kõikvõimas, et olles olnud vähem kui kolm kuud ametis, ma suudaksin kasvule pöörata kahe aasta taguse majanduse, selle, mis oli kaks aastat enne seda valitsust. Sõjaaeg oli küll, majandus langes. 

Võrdlus Haitiga on selles mõttes mittekohane, et meie ühiskondade kvaliteet ja majanduste tase on radikaalselt erinev. Korduvalt olen ka öelnud, et meie majandus ei lange enam, korduvalt olen viidanud prognoosidele ja hinnangutele, kiirhinnangutele. Täna viitasin ka ühele pangajuhile, jäi vaatamata, kes on autor, see artikkel mulle saadeti. Selle pealkiri hõikab, et Eesti on muutumas kõige kiiremini kasvavaks majanduseks Euroopas, midagi sellist. 

Sissejuhatuseks ma kõnes juba ütlesin, et ma põlgan ka tulevikus seda, kui parteid ja valitsust nimetatakse majandust suunavaks ja juhtivaks jõuks. Minu arust on see Venemaa, minu arust on see Nõukogude Liidu vaade. Valitsuste mõju majandusele on pikemaajaline, väga suure inertsiga. Eesti majanduse puhul, mis on pisike, on keskkond küll väga oluline, sealhulgas see, et meie maksusüsteem on saanud nii head reklaami, et see on vahetult meid mõjutanud, aga enamus meie majandusimpulsse on rahvusvahelised. 

Enamus meie majandusdünaamikast on väga sarnane teiste Balti riikide omaga. Tõsi, suured poliitikavalikud on meil väga sarnased. Ja ikka sedapidi, et Leedu ja Läti on meid jäljendanud. Siiani ei ole meil sellist väga suurt ülevõtmist väärivat poliitikat olnud vaja. Kus täpselt muidugi, kelle peas millal sündis idee ja millal rakendati, seda võib ju ka arutada, aga on tunne, et päris sünkroonis on käinud meie majanduspoliitilised valikud, sealhulgas maksusüsteemid, kus Eesti on siiski olnud eesrindlane ja pioneer, aga ka muud [valikud]. Ja statistika on väga sarnane. 

Väga suur lahknevus on meeleoludes ja kindlustundes. Eestlane on tohutu pessimist, ka käitumises. Ta säästab. Leedulane kulutab reipalt ja on optimist. Tarbimise poolest olen ma eestlane, ma ka olen tarbimisel alati võimalikku varu hoidnud, ka sellel ajal, kui ma olen vaene olnud. Ma kirjeldan oma käitumist, see on väga eestlaslik. Leedukate puhul ma soovitan püüda jäljendada nende optimismi ja tegevusjulgust. Endale ma kahjuks optimismi ka süüks ei pane, ma olen tegelikult pigem skeptik kui optimist. 

Aga Eesti riiki ma ilmaasjata ei halvusta ja otsin teile täiesti adekvaatse majanduse kirjelduse. Eestis on majanduskasv alanud, väidan ma. Langus on igal juhul peatunud ja järgmiseks aastaks on kõik prognoosijad, siin on jutt sõltumatutest prognoosijatest, prognoosinud majanduskasvu.

Andrei Korobeinik, palun!

Selles mõttes ma saan sellest loogikast aru, et optimismi peabki prognoosidest otsima. Kui me vaatame prognoosi selleks aastaks, mis oli tehtud eelmisel aastal Rahandusministeeriumi poolt, siis seal oli ka kerge pluss, üle-eelmisel aastal sama lugu. Reaalsus oli midagi muud, aga vähemalt, ma arvan, inimestel oli natuke parem meel selle üle. Aga sa kõnes ja praegu oled selgitanud, et languse taga on igasugused erinevad faktorid: meie nõrgad ekspordipartnerid, kuigi nende majandus kasvab, ning Venemaa sõda Ukrainas, kuigi see mõjutab ka teisi, aga teistel [majandus] ei lange, üheski Euroopa Liidu riigis ja Euroopa riigis ei lange. Andrus Ansip ütles, et kui ollakse võimul – mitte sina isiklikult, aga Reformierakond on võimul – nii mitu aastat, siis võib-olla on asi ikkagi Reformierakonna oskustes. Ta on ka kogenud poliitik nagu sinagi. Kas sa arvad, et ta väga sügavalt eksib või mingisugune tõetera tema mõttekäigus on?

Aitäh! Seda juttu te olete siin nädala jooksul ajanud õige mitu korda. Esiteks, mina ei ole Andrus Ansip. Teiseks, mina ei otsi prognoosidest midagi vägisi positiivset, see ei ole mulle loomuomane. Ma, vastupidi, püüan poliitikute sõnumeid ohjeldada, sest me täpselt ei tea. Sealhulgas ma tegelesin ka Andrus Ansipi optimistlike loosungite ohjeldamisega, peaaegu ainsana erakonnas. Mul oli selles mõttes ka õigus, et ettevaatlikkus viib ikkagi kindlamini tulemusele kui riskeerimine. 

Ma olen ju rääkinud ka meie ekspordi struktuurist. Põhjamaade majanduse eripära [praegu] on küll ka selle kehv seis, aga selle väga napi kasvu sees on struktuurne eripära, mis on seotud eluasemega ja Eesti eksportkaupadega, kus on väga madal nõudlus. Ettevõtjad ka, kui nende meeleolusid on uuritud, peavad nõudlust põhiprobleemiks ja põhiline põhjus on eksport Põhjamaadesse ja Põhjamaade madal nõudlus. Sellel on mitu põhjust. Üks on nende eluasemebuum ja suur laenukoormus, mis on olnud eelkõige Rootsi sihuke ere omadus, aga ka euribori kõrge tase, millel on koroonajuured ja natukene on ka sõjajuuri. See [tase] on inflatsiooni ohjeldamiseks ju kehtestatud ja see on mõjutanud just meie piirkonda. Euribor mõjutab meie piirkonda palju tugevamalt, Eestit jällegi tunduvalt tugevamini kui Lätit ja Leedut. Palju analüütilist materjali on selle kohta, ma olen seda tsiteerinud, ma olen seda korranud. Leppige sellega. Ma ei hakka teile siin pakkuma mingisuguseid reklaammaterjale, vaid pakun sõltumatuid analüüse, mille ma olen ise ka läbi seedinud.

Urmas Reinsalu, palun!

Räägime asjast, armas rahandusminister! Esitatud eelarve on vormilt reformierakondlik, sisult sotsialistlik. Parlamendis olete te siin olnud tuld purskav lohe oma retoorika ja stiiliga. Aga jätame selle kõrvale, räägime sisust. 

Ma vaatan teie enda avaldusi, mis puudutavad Eesti ettevõtete reinvesteeritud kasumi tulumaksuvabastuse süsteemi lõhkumist. Te olete ise avalikkusele öelnud, et te olete nõus sellega, et ettevõtte tulumaksu süsteemi lõhkumine lörtsib valijatelt saadud mandaati ja hävitab maksukeskkonna. Olete selgelt öelnud, et on tõenäoline, et see kasumimaks jääb püsima ja uute maksude näiline julgeolekuline sihtotstarve on pooltõde. Minu küsimus teile on väga lihtne, härra Ligi: miks te lasete valitsuses seda poliitikat, mida te tegelikult ei usu, nagu on [näidanud] avalikud intervjuud, ellu viia? Miks te seal olete plastiliinist?

No ma ei looda teilt ühtegi siirast avaldust, aga väga hea oleks praegu võtta see kirjalikult ette. Teil oli umbes viis lauset, millest kolmes ma leidsin vale. Üks oli see, et te tsiteerisite mind valesti. Ma ei ole öelnud näiteks valijatelt saadud mandaadi kohta mitte midagi. See vastab tõele, et ma olen selles suhtes kriitiline. Ma ei ole öelnud, et ma ei usu, et see ära kaob, ma ei ole seda kusagil öelnud. Miks te tsiteerite mind niimoodi? See on laim, see on ju vale. Ma ei ole seda öelnud. Ma ütlesin, et ma olen selles suhtes kriitiline, mulle see ei meeldi, ma otsisin alternatiivi, ma põhjendasin, miks ma otsisin alternatiivi. Ma ütlesin, et see kahjustab ettevõtluskeskkonda, aga olen ka öelnud, et ma aktsepteerin seda, milles me lõpuks kokku lepime. 

Põhjused kokkuleppimiseks ei ole mitte kahjuks maksusüsteemi konkurentsivõime prioriseerimine, vaid riigi rahanduse kehv seis ning sõja otsesed ja kaudsed kulud. Olen seda korduvalt rääkinud. Kahju, et te ei käi rahanduskomisjonis, seda te mõistetavalt ei tee, aga kahju, et te ei korralda korralikke debatte oma komisjonis. Seal on kaamerad, mis teid segavad. Aga riigieelarve suurel arutelul oleksite võinud kohal olla. Vähemalt ei oleks olnud siis need teie oma reklaammaterjalid nii suures vastuolus minu esitatud ametliku statistika ja prognoosidega. Te oleksite siis teadnud, mis majanduses tegelikult toimub. Tegelikult inimesed ei vaesu. Tegelikult valitsemiskulud ei suurene, vaid vähenevad. (Hääl saalist.) Tegelikult jah, Urmas Reinsalu, vähenevad. (Naer saalis.) Järgmise aasta valitsemiskulud on väiksemad kui selle aasta omad ja see on esimest korda peale minu esimest eelarvet aastal 2010, mis oli kriisi ajal tehtud. Ja on kurb, kui teile teeb nalja faktoloogia. See ongi kurb. Aga te arvategi, et poliitika on tsirkus. Minu jaoks ei ole, minu jaoks Eesti riik ei ole tsirkus. 

Inimeste vaesumise kohta olen korduvalt rääkinud, et reaalpalgad ja pensionid on kaks aastat korralikult kasvanud. Olen kirjeldanud, kuidas maksuküür pidurdab reaalpalga [kasvu], tuleb isegi pisike langus järgmisel aastal maksuküüru säilimise tõttu. See on loomulikult aritmeetiline keskmine. Selle kompenseerib küll väikeses ulatuses, aga siiski pisut reaalpensionide tõus ja euribori langus. Inimeste kasutatav raha on järgmine aasta suurem. Jällegi on see üks keskmine, see ei räägi konkreetsest inimesest. Aga ka põhjendused on alati toodud. See, et me pidime säilitama maksuküüru, on tõsine maksutõus, ma teiega selles ühinen. See on tõsine maksutõus ja kaugelt suurem, kui ülejäänud maksutõusud on. Kordades suurem. Kahju, Urmas!

Urmas Reinsalu, palun!

Armas rahandusminister! Selline vingerdamine ei kuku välja suursuguselt. Te süüdistasite mind valetamises. See on teil väga kergeks muutunud. Aga hästi, oleme siis faktipõhised. Tuletage meelde. 16. septembril te andsite intervjuu ERR‑i [saatele] "Uudis+", mida ma tsiteerin. Ajakirjaniku küsimuse peale, kas te olete nõus Kaja Kallase väitega, et Reformierakond lörtsib ettevõtete tulumaksu süsteemi lõhkumisega valijatelt saadud mandaati ja hävitab maksukeskkonda, kinnitasite pidulikult: "Olen nõus." Ja te väidate, et ma valetan, kui ma seda ütlen, [te väidate, et ma seda] teile omistan! Te kinnitasite selle tõenäosust, et kasumimaks jääb püsima, ja kinnitasite ka seda, et uute maksude julgeolekuline sihtotstarve on pooltõde. Mis minu öeldus on teie väitel vale? Paluksin seda täpsustada. 

Minu küsimuse sisu oli väga lihtne: miks te viite ellu poliitikat, mis hävitab just nimelt meie ettevõtete maksukeskkonda ja mis ei vasta meie majanduse huvidele? Miks te seal valitsuses olete korraga võtnud seisukoha, et viite ellu seda poliitikat, mida te ise nimetate majanduskeskkonna lörtsimiseks, maksukeskkonna lörtsimiseks? Ma arvan, et see on vastutustundetu.

Teie aeg!

No nii. Pooltõed on tihti ohtlikumad kui otsene vale. Mina ei valeta. Mul ei olnud ees seda tsitaati ja ma rääkisin tõtt, et mina ei ole midagi öelnud valijatelt saadud mandaadi kohta. Mitte midagi! Seda ütles ajakirjanik. Mul ei olnud ees seda küsimust ja ma ei korranud ka üle kogu seda tema hinnangut, aga ma olen nõus, et see on halb ettevõtluskeskkonnale, sellega ma olen nõus. Aga valijatelt [saadud] mandaadi [teema] oli see, mida ma kritiseerisin. Mina ei bravuuritsenud mandaadi teemal. Ma olen olnud kriitiline selle suhtes, mida Kaja on lubanud kuritarvitada, see oli see, et maksud ei tõuse, [mis käis] eelmise valitsuse, üle-eelmise valitsuse kohta, aga mida paratamatult omistatakse igavikule, eks ole.

Aga ma ei ole kindlasti nõus sellise kuritarvitamise omistamisega mulle, nagu ma oleksin valetanud. Ei, mina ei öelnud, et küsimus on valija [antud] mandaadis. Ma olen seda mandaadiküsimust alati põhjendanud sellega, et me oleme hoiatanud. Me hoiatasime valijaid, et see lõpeb halvasti, see lõpeb maksutõusudega. Mina olen seda teinud. Minu arvel ei ole selliseid ebaõnnestunud põrgatusi, mida Kaja vastu on kasutatud. Ma olen öelnud, et see lõpeb halvasti, rahandus tuleb korras hoida, et see miinuseelarve lõpeb halvasti. See ongi halvasti lõppenud. Nii et jah, otsige mingeid muid probleeme kui valetamine. Seda te ei leia.

Urmas Reinsalu, küsimus istungi juhatajale.

Armas härra Aller, olge nüüd kohtumees, võtke oma riigimehetarkus kokku. Mina ei süüdistanud oma kahes küsimuses härra Ligit valetamises, vaid härra Ligi ütles mulle, kui ma tsiteerisin konkreetselt 16. septembril antud intervjuud, et ma valetan ja et tema midagi sellist ei ole öelnud. Nüüd siis heidab härra Ligi mulle ette, et ma otsekui valetavat.  

Aga minu küsimus oli hoopis mujal. Minu küsimus oli, et ettevõtte tulumaksu süsteemi lõhkumine on halb meie majandusele. Härra Ligi on ise ka tõenäoliselt kinnitanud, et see jääb püsivalt kehtima.

Ei, ei ole. See on otsene vale.

Võtame selle 16. septembri lindi välja, härra Ligi. 

Aga teate, väga raske on, meil peab olema riigis, lugupeetav istungi juhataja, minimaalne usaldusbaas. Me ei saa nii käituda, kui meil tegelikult faktiväidetele esitatakse valimatult vastu väiteid, et neid ei ole öeldud, et seda pole olnud. Saate aru, meil on oht, härra istungi juhataja, et meil tegelikult tekib usalduskriis ka faktiväidete osas, mis puudutavad tehnoloogiliselt ministrite tööd, ka neid numbriväiteid, mis on esitatud, eelarvetehnilisi küsimusi. Härra istungi juhataja, kas teie saite aru, kes nüüd keda siin valetamises süüdistas, kas mina härra Ligit, nagu härra Ligi mulle omistas, või vastupidi, härra Ligi süüdistas mind valetamises? Mulle tundub, et järgmises vastuses, kui ta sai aru, et ta võib vahele jääda, andis ta nii-öelda teatud taganemislahingu. Olge nüüd kohtumees, võtke kokku oma kogemus ja andke hinnang.

Aitäh küsimuse eest! Teie tsiteerisite ERR‑i, nüüd on see must valgel kirjas ja stenogrammi, mis sellest alles jääb, jääb ka ministri vastus. Nii nagu enne tuli välja Rain Epleri küsimusest, pultide vahetus toimub järgmine aasta, siis on võib-olla stenografistidel, ja ütleme, videol võimalik paremini salvestada. 

Nüüd selle kohta, kes kellele mida ütles. No see on ainult stenogrammi osa. Siin tuli ka välja, et saab stenogrammi muuta, et oma sõnastust saab siin Riigikogus muuta. 

Aga, Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Vaadake, härra Ligi, ühtpidi ma täiesti tunnustan teid täna, et te olete suutnud jääda rahulikuks ja vastata küsimustele. Aga see ei muuda asjaolu, et te absoluutselt ei võta omaks kriitikat, mida teie kohta on esitatud, neid asju, mis on selles umbusaldusavalduses. Endiselt te süüdistate Riigikogu saadikuid valetamises, isegi siis, kui nad toovad välja teie täiesti konkreetsed ja selged ütlemised stenogrammist või kuskilt mujalt. Te olete jäänud endiselt sama arrogantseks, kuulutades, kui tark teie olete ja kui kõrgetel kohtadel te olete töötanud ja kui rumalad – te küll seda sõna ei kasutanud – teised on, aga vähemalt ütlesite otse välja, et te võite kõiki vabalt õpetada ja …

Teie aeg!

… nii edasi ja nii edasi. Alus umbusalduse avaldamiseks ei ole tegelikult kuskile kadunud. Kas teil vähimatki enesekriitikat on?

Mind on ikka süüdistatud selles, et ma olen liiga enesekriitiline. Aga ma olen väga tugeva õiglustundega. Kui mulle esitatakse pooltõdesid, omistatakse mulle väiteid, mida ma esitanud ei ole, siis ma protestin, hakkan vastu. Selline on tõesti mu õiglustunne. Mu võitlusvõime on ebapraktiline minu enda seisukohalt, aga tõe seisukohalt on see mõistlik. 

Kaasa arvatud see, kui Urmas Reinsalu siin mulle ette luges. Tema loeb paberilt, veerib midagi ja siis ma pean selle minutiga pähe õppima! Ma tunnistasin, et ma fikseerisin tema umbes viiest lausest selle, et umbes kolm neist tundusid mulle ühel või teisel moel ebaausad. Kes keda siin täpselt milleski süüdistas? Ma isegi ei saa seda selles mõttes fikseerida. No viis lauset, mis on tegelikkust riivavad ja omistavad mulle asju, mida ma ei ole öelnud! Näiteks olevat ma öelnud, et see rikub valija antud mandaati. Ma ei ole seda öelnud. Seda ütles ajakirjanik ja ta ei esitanud mulle seda kogu komplekti. Ma isegi ei [mäleta] kogu oma vastust, aga selge on see, et vastajana ma reageerisin sellele ülestunnistusega, et see on majanduskeskkonnale halb. Selle ülestunnistusega läksin ma oma erakonna ja koalitsiooni vastu. Hinnake seda, aga ärge rippuge sõnade saba küljes, et neid kõveraks väänata. See oleks ilus.

Jumala eest, ma kuulen palju sagedamini seda, et ma jah liiga palju võitlen tõe eest ja olen pigem liiga enesekriitiline. Päriselt ka. Ka selle eelmise kolmapäeva ettekande puhul öeldi mulle seda korduvalt. Nii oli.

Kalle Grünthal, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Asi on selles, et ma täheldasin ühte väga olulist fakti. Nimelt, härra Jürgen Ligi, kellest ma väga lugu pean tema tarkuse pärast, on täna millegipärast sattunud väga ebameeldivasse olukorda, kus kõik ütlevad, et ta valetab ja nii edasi, ja ta räägib natukene seosetut juttu ka. Aga ma avastasin selle põhjuse. Lugupeetud istungi juhataja, vaadake, ma leidsin tema istme pealt sellise kruvi. Kas on võimalik see talle üle anda? Siis saaks äkki selle mehhanismi, mis praegu meil seal seda juttu räägib, täies koosseisus korda saada ja võib-olla Helle-Moonika saab siis ka normaalsed vastused. Mis te kostate?

Kas on mingi tehniline küsimus seal tagapingis? (Kalle Grünthal selgitab.) Aga masinat ei ole, see oli, ma saan aru, pingi peal. See on võib-olla midagi muud. (Kalle Grünthal räägib edasi.) Las ta siis olla. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja, mulle lõpuks sõna andmast! Naisena, kolme lapse emana, parlamendi liikmena ma igaks juhuks loobun oma küsimusest, sest arvestades kõike eeltoimunut, neid valesid, üleolevat ja upsakat, küsijaid halvustavat eneseõigustust, ei saa ma enam olla kindel, et naiste väärikus, parlamentarism ja ministri institutsioon kui selline selle vastuse tõttu lõplikult valamust alla ei lähe.

Nii. Küsimusi rohkem ei ole. Avan läbirääkimised. Sellega on, minister, nüüd kõik.

Aitäh!

Läbirääkimisteks saavad sõna fraktsioonid ja hiljem saab ka minister vastulausega [esineda], kui ta soovib. Esmalt kutsun siia umbusaldusavalduse esitajate esindaja, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Martin Helme. Palun! (Martin Helme küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Kalle Grünthal siin enne luges meile ette nartsissismi isiksusehäire tunnuseid. Ma pean ka ette lugema, et patoloogilisel valetajal pidi olema neli tunnust. Esimene asi on see, et ta valetab isegi siis, kui vaja ei ole. Teiseks, ta valetab nii palju, et ta ise ei mäleta, mida kõike ta on valetanud. Kolmandaks, ta arvab, et kõik teised kogu aeg valetavad. Neljandaks, ta ise usub oma valesid. Minu meelest me nägime seda siin tundide viisi praegu. 

Kui ma ausalt ütlen, siis lihtsalt kurb on. Nii kurb on. Jürgen Ligi ei oleks mitte kunagi pidanud ministriks saama. Ta ei oleks mitte kunagi tohtinud ka üldse mingit eetri[aega] saada. See on tegelikult nende inimeste julmus ja alatus, kes on sellise inimese pannud niimoodi tanki, et oleks keegi, kes teeks ära selle räpase töö Eesti riigi hukkaajamiseks, kuigi ta ise ei saa isegi aru, mida ta teeb. 

Täna rullus meie ees lahti ikkagi tragikoomiline kurbmäng. Meil on rahandusministriks inimene, kes lihtsalt ei oma kontakti reaalsusega, kellel puudub kokkupuutumine sellega, mis päriselt maailmas toimub. Ta elab oma fantaasiamaailmas. Ta ei ole mitte kunagi eksinud. No kuidas ta saakski, sest ta on ju ekspert igal alal! Ta ei ole mitte kunagi mitte kellelegi halvasti öelnud, ja loomulikult, seda ei saagi ju juhtuda, sest tal on kõigist teistest tugevam õiglustunne ja ta on muuseas ka kõigist teistest viisakam. Ta tahaks nii väga pidada sisulist poliitilist debatti, aga näe, ei saa, sest kõik on ümberringi lollid, ebaviisakad ja näägutavad tema kallal. Tema toetub ainult ekspertide [arvamusele] ja samas ta näeb laserpilguga läbi kõik need šarlatanid, kes nimetavad ennast ekspertideks, aga toovad esile fakte, mis ei sobi kokku Jürgen Ligi fantaasiamaailmaga. 

Kriitika Jürgen Ligi, Reformierakonna või maksutõusude vastu, saime teada, on laim oma riigi vastu. Meil on päikeseminister, l'état, c'est moi, tema ongi riik. Kui sa ei ole nõus sellega, et maksud tõusevad, siis see on riigivastasus. See ei ole lihtsalt eriarvamus poliitikas või see, et me tahame asju teistmoodi teha ja näeme, et meie viis on parem. Ei, see on laim oma riigi pihta. 

Samas ei suudeta taluda teiste inimeste näoilmeid. Ta lihtsalt ei saa vastata küsimustele, sest inimestel on valed näoilmed. Ta ei saa vastata küsimusele, sest küsimus ei olnud õigesti küsitud. Veel hullem, on terve hulk küsimusi, mis ei olnud küsitud õige asja kohta. Tema oleks tahtnud vastata õige asja kohta, aga näe, loll parlamendisaadik näägutades küsis talt vale asja, ta lihtsalt ei saa vastata. 

Mõtelge, kõik see tarkus, mis siin oli, mida ta kõike meile õpetada võib, kõik see eksperdinäoga dotseerivalt meile antud tarkus – sellel ei ole tegelikus elus mitte mingit pistmist mitte millegagi, sest kogu selle tarkuse juures, milline eelarve peab olema, kuidas maksud kõige paremini [toimivad], kuidas tuleb riiki juhtida, olete te riigi põhja juhtinud. Kogu teie tarkuse juures on halvasti kõik, mis jääb väljapoole teie fantaasiamaailma. Ükskõik, mida te siin meile tähtsa näoga räägite sellest, kuidas peab olema, päriselus on Eestis teie valitsemise tagajärjeks täielik häving. Päriselus ei ole see tarkus ju mitte kunagi töötanud. Te lihtsalt ei tea, mida teha, aga õpetada oskate meid kõiki. 

Kurb on, sest kogu see tragikomöödia toimub Eesti inimeste ja Eesti riigi arvel. Ega mingit lootust, et nad ise aru saavad, mida nad teevad, et nad ise seda parandavad, ei ole ju. Seni, kuni see valitsus jätkab, hävingukurss jätkub. Nii et parandamatud inimesed olete, kiiremas korras tuleb teid võimu juurest välja vahetada.

Järgmisena palun siia Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnelema Maris Lauri.

Palun kolm lisaminutit.

Kolm lisaminutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Meie riik on üles ehitatud mitmeparteilise süsteemina, kus peavad olema koalitsioonivalitsused. See tähendab seda, et koalitsiooni kõrval on alati olemas opositsioon ja tal on poliitikas oma roll. Heas demokraatias peaksid mõlemad osapooled käituma hästi, peaksid täitma oma rolli hästi ja sisuliselt. Jah, ega see alati ei õnnestu ei ühel ega teisel poolel. 

Täna siin saalis toimunut kuulates-vaadates tuleb kahjuks tõdeda, et väga palju on tegelikult viltu läinud. Tõesti, opositsiooni üks viis oma ülesandeid täita on õigel hetkel esitada ministritele umbusaldusavaldusi. Tänane umbusaldusavaldus ei ole siiras. Miks ma seda väidan? Minu arvates on see tehtud vaid selleks, et saada tähelepanu. Mulle tundub, et see, et umbusaldusavaldus esitatakse, oli otsustatud enne, kui saalis toimus riigieelarve esimene lugemine.

Ma julgen seda väita seetõttu, et argumendid, mis täna kõlasid, olid sellised, aga ka esimesel lugemisel toimunu oli just selline. Meil on tavaliselt riigieelarve arutelul esitatud hästi palju küsimusi konkreetsete ridade, konkreetsete asjade kohta. Ka täna me kuulsime neid küsimusi, mida oleks pidanud esitama eelmisel nädalal. Aga siis oli rohkelt muud laadi küsimusi. Mul on tunne, et nii mõnigi neist opositsioonis olijatest ei teinud oma tööd eriti vastutustundlikult, kohusetundlikult. 

Veel paar tähelepanekut. Mina olen ühiskondlikult kahjulik element – nii on öelnud ühe Riigikogus esindatud erakonna esindajad. Ma võiksin olla solvunud. Ma ei ole. Sellepärast, et kunagi ammu, kui ma olin kõvasti noorem, öeldi mulle ka, et ega naised seda tööd ei oska. Seda ütles inimene, kes ei teadnud, et seda ametit pidavate seas on pooled naised. Lollide peale ja lolluste peale ei ole mõtet vihastada, ei ole mõtet solvuda. Aga see on silmakirjalik, kui selliseid sõnu ütlevad inimesed, kui neid ütleb seltskond, kes nõuab seejärel teistelt viisakat käitumist, kuigi ise käitutakse eriti matslikult.

Tõsiasi on see, et siin saalis ja ka varem on korduvalt räägitud asjadest, mis toimuvat rahanduskomisjonis. Seda ütlevad inimesed, kes pole rahanduskomisjonis käinud. Või kui nad on käinud, siis väga lühiajaliselt, väga kitsa teema tõttu ja kindlasti mitte ajal, mil Jürgen Ligi ministrina on komisjonis olnud. Ärge mõelge asju välja, siis te ka ei valeta! 

Ma olen natuke kurb ka selle pärast, et nii mõnegi Riigikogu liikme eesti keele taju – ma ei osuta siin kindlasti mitte nendele inimestele, kelle kodune keel ei ole eesti keel – on nii nõrk, et ei tajuta kujundlikke väljendeid, ei suudeta tajuda sõnade nüansirikkust. Sellele probleemile on ühiskonnas laiemalt osutanud keeleteadlased, aga tavaliselt noorte inimeste puhul. Siin saalis olijaid ei tohiks see probleem tõkestada. 

Kuulsime kahjuks ka labasusi. Nii nagu minister ei tohiks solvata Riigikogu liikmeid, ei tohiks Riigikogu liikmed solvata ministrit. Selle üle, kas inimene sobib poliitikasse või mitte, ei otsusta teised poliitikud. Selle üle otsustavad valijad. Kui siin üks kolleeg teatas, et ta tahab, et minister poliitikast lahkuks, siis oli see peegeldus autoritaarsest mõtteviisist, mida see inimene on varasemalt korduvalt ja korduvalt esindanud.

Kokkuvõtteks. Meil on olnud erinevaid umbusaldusavaldusi. On olnud kirgede pealt [tekkinuid] – kas või see, kui üks minister, kes praegu on opositsioonis, sai umbusaldusavalduse sellepärast, et ta nimetas naisi kanakarjaks. Aga see siin täna [toimunu] oli äärmiselt silmakirjalik. See oli [pastakast] välja imetud, see ei olnud siiras. Sellepärast ma lihtsalt soovitan: lugupeetud opositsiooni liikmed, käige komisjonides tööl, tehke sisulist tööd! Ärge ajage taga üksnes kaamerate tähelepanu! Aitäh! 

Urmas Reinsalu Isamaa fraktsiooni nimel, palun! Teie kord. (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Hea rahvaesindus! Isamaal küll ei olnud mingisugust varasemat kavatsust selle umbusaldusavalduse puhul, varasemalt, nagu osutas eelkõneleja. 

Sellel praegusel arutelul on mitu tahku. Üks tahk on inimlik käitumiskultuur. Tõesti oleks olnud asjakohane, kui rahandusminister oleks nende väljenduste eest, mis üldiselt parlamendiarutelus ei ole viisakad, vabandanud. See on täiesti enesestmõistetav. Kõigil on ebaõnnestunud väljendeid ja kõik on ka [vabandust palunud]. Ma arvan, et see, taastamaks niisugust normaalset suhtlust ja dialoogi, oleks olnud kindlasti asjakohane. 

Teine küsimus puudutab laiemalt ideelist käsitlust, mida väljendas rahandusminister eelmisel nädalal riigieelarve arutelul. Selle käsitluse sisu oli, et eelarve ei peagi olema detailselt kuluridade järgi parlamendile avatud, et parlament oleks võimeline seda hoomama ja selle kohta ka muudatusettepanekuid esitama. Osundan rahandusministri käsitlusele, et parlament ei ole selleks nagu kompetentne. See on väga ohtlik mõttekäik. Kui me varasemalt oleme eeldanud, et eelarve läbipaistmatus on niisugune, ütleme siis, eelarvetehnoloogiline probleem, siis nüüd asetas rahandusminister selle siia ideoloogilise käsitlusena, et taandada parlament sisuliselt delegeerijaks: sisulist eelarvet teeb ja kulutuste üle otsustab valitsus või sealt edasi teevad seda ministeeriumid ja parlamendil on ainult delegatsiooninormi edasiandja roll. Sellega ei saa Isamaa mitte mingitel tingimustel leppida. 

Erinevate valitsuste ajal on see tegevuspõhine eelarve selliselt siin olnud ja me oleme jõudnud ühte punkti, kriitilisse punkti, kus me peame olukorrale otsa vaatama ja ütlema, et on vaja muutusi. Kui rahandusminister ütleb, et neid muutusi ei ole võimalik realiseerida seetõttu, et see annaks parlamendile sisulise otsustusõiguse eelarve üle või taastaks selle sellises ulatuses, nagu silmas peetakse, siis see on vastuvõetamatu.

Täna hommikul oli meil riigieelarve kontrolli erikomisjonis väga tõsine arutelu õiguskantsleri ja riigikontrolöriga. Seal oli osundus sellele, et see eelarvekäsitlus praegu ei ole põhiseadusega kooskõlas. Riigikontrolör osundas ka sellele, millele härra rahandusminister siin varasemalt on viidanud, et valitsemiskulusid on vähendatud. Tänane eelarve kirjendamise süsteem ei võimalda parlamendil üldse hinnata, kui palju tegelikult valitsemiskulusid kokku hoitakse. See ei võimalda parlamendi liikmetel sisuliselt esitada näiteks valitsemiskulude kokkuhoidu puudutavaid ettepanekuid, nagu ka Rahandusministeeriumi esindaja tõdes, et oleks võimalik tagada, et õigusliku juhise järgi neid eelarves ka täidetaks. See on see põhjus. Esimese sammuna peab parlamentaarses riigis eelarvepädevus kuuluma parlamendile. Rahandusminister, kes olemuslikult seda eitab, veelgi enam, kes ütleb, et parlamendil ei ole vaja seda võimu, ei pälvi Isamaa usaldust.

Teine küsimus puudutab rahandusministri elluviidavat poliitikat, poliitilist agendat, mis mõjutab elu Eestis, mõjutab inimeste toimetulekut ja mõjutab meie majanduse käekäiku. Rahandusminister on siin korduvalt väga kergekäeliselt öelnud, otsekui mina esitaksin valeväiteid, mis puudutavad valitsuse majandusvaenulikku poliitikat. Ma juhin tähelepanu, et parima diagnoosi valitsuse majandusvaenuliku poliitika jõustamisele andsid 11. oktoobril 40 ettevõtlusorganisatsiooni, kes saatsid valitsusele oma protestikirja. 40 ettevõtlusorganisatsiooni! Nemad näevad ja tajuvad seda, mis on valitsuse poliitika sisu. 

Valitsus on valinud, esiteks, majanduse kasvu pärssiva poliitilise agenda. Seda, härra rahandusminister, te ei saa eitada. Valitsuse enda analüüsi järgi kasvab majandus seoses maksutõusudega 1,2% prognoositust vähem. Luminori pank hindas oma suveprognoosis seda tervelt 2%‑le. 

Teiseks, mis puudutab inimeste toimetulekut, siis tõepoolest, Eesti inimeste toimetulek on selle eelarvepoliitika tulemusena halvem kui sellel aastal. Esiteks, valitsuse enda poliitika, maksupoliitika kutsub esile inflatsiooni, järgmisel aastal prognoositavalt, valitsuse enda hinnangul 5%. Teiseks, maksutõusud. Kui me räägime keskmist palka teenivast inimesest, siis nii inflatsiooni kui ka konsolideeritud maksutõusude mõjul kaotab keskmist kuupalka teeniv inimene järgmisel aastal ühe kuupalga. Kolmandaks, ja see on põhimõtteline probleem, majandususalduse lõhkumine maksupoliitilise ebastabiilsusega ja sellega, et te olete asunud lõhkuma Eesti ühte vähestest tänastest konkurentsieelistest regioonis: ettevõtete reinvesteeritud kasumi tulumaksuvabastust. 

Selles kontekstis me peamegi vaatama valitsuse poliitikat, mis on kehv poliitika, mis pikendab meie majanduslangust ja mis halvendab meie inimeste toimetulekut, ka selles perspektiivis, et rahandusminister isiklikult – ja ma tsiteerisin tema seisukohti – on veendunud, et see poliitika on vale. Tõepoolest, tõe rääkimine on alati hea, selles mõttes, et rahandusminister ei ole oma mõtteid varjanud. Ühelt poolt jääb üle tunnustada, et rahandusminister on nõus sellega, et ettevõtte tulumaksu süsteemi lõhkumine on Eesti maksusüsteemi hävitamine, on nõus ka selle tõega, et tegelikkuses ei pruugi see sugugi olla tähtajaline, tõenäosus on selleks olemas, ning ka sellega, et nii-öelda täiendavate maksutõusude põhjendamine julgeolekuvajadustega on pooltõde. Rahandusminister ütleb, et tema oleks eelistanud valitsemiskulude kahekolmandikulist kärbet ja kolmandiku ulatuses maksutõuse. Samas me näeme, et konsolideeritud Michali-Kallase valitsuse maksutõusud on järgmisel aastal üle miljardi ja nominaalne valitsemiskulude kärbe, mille on esitanud rahandusminister oma eelarves, on vaid 10% sellest. 

Nii et, sõbrad, Isamaa ei saa usaldada selle valitsuse rahanduspoliitikat, ei saa usaldada ka rahandusministrit, kes väljendab seisukohti, et eelarve ei ole sisuliste valikute koha pealt parlamendi asi. Nii lihtne see ongi. 

Selle eelarvearuteluga me läheme edasi. Aga ma kutsun valitsust üles põhimõtteliselt korrigeerima oma poliitikat, oma rahanduspoliitikat, silmas pidades Eesti majanduse, Eesti ühiskonna tänaseid vajadusi. Aitäh!

Teie aeg! Järgmisena Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats.

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Hea istungi juhataja! Head inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! Me oleme päris pikalt täna arutanud Jürgen Ligi umbusaldamist. On ka põhjust. Siin on, nii nagu ka 29 Riigikogu liiget välja tõid, põhjusi palju. Üks pool on see, millisel viisil on üles ehitatud riigieelarve, ja teine pool on loomulikult see, kuidas seda on menetletud siinsamas saalis ja millisel viisil.  

Ma tulen korraks eelarve ülesehituse juurde tagasi. Ka täna oli uudis, mis on ERR‑is üleval, kus Ülle Madise ütles selgelt, et tegevuspõhine eelarve ei sobi Eesti põhiseaduslikku raamistikku. Siinsamas üks esineja, Maris Lauri, ütles, et Eestis on koalitsioonivalitsus. Ja just nimelt seetõttu, et meil on koalitsioonivalitsus, mitte kaheparteisüsteem, selline ülesehitus, tegevuspõhise eelarve ülesehitus meile ei sobigi. Ülle Madise toob ilusti välja, et tegevuspõhine riigieelarve ei sobi Eesti põhiseaduslikku raamistikku, sest see tuleb kaheparteisüsteemi riikidest. Ta toob ka välja selle, mida ta veel ette heidab: "Madise heitis eelarvele ette, et praegu on programmidesse liigendatud ka need kulud, mille kandmine on põhiseaduse kohaselt kohustuslik ja mis on seadustes inimeste subjektiivsete õigustena juba lahti kirjutatud. "Need on peidetud programmidesse, jagatud sageli ka üle valitsemisalade. Ühesõnaga sa ei saa aru, millises osas tuleb raha kindlasti välja maksta, millises osas oleksid võimalikud kärped või ka ümber tõstmised."" 

Minu arust [sobib siia] seesama näide, mille ma ka Jürgen Ligile tõin Rail Balticu kohta, et riigieelarves on Rail Balticut kirjeldatud väga paljudel lehtedel, lehekülgedel, kust on võimalik seda leida. Minu arust ongi see see, millest Ülle Madise räägib, et reaalselt on see [eelarve] niivõrd arusaamatult üles ehitatud. Me tahamegi ju rohkem aru saada, et vastavalt ka oma muudatusettepanekuid teha. 

Jürgen Ligi on selgelt väljendanud ennast ja suhtumist meisse, öeldes, et tegelikult ei peagi Riigikogu liikmed aru saama. Seda ta on selgelt väljendanud. Loomulikult on see üks põhjus, miks me Jürgen Ligit täna siinsamas umbusaldame.  

Teine pool on tema suhtumine. Me peaksime üksteisesse loomulikult suhtuma väga aupaklikult ja viisakalt, mida ei saa kindlasti öelda just eelmise nädala kolmapäeval toimunud arutelu kohta. Ka tänastes vastustes peitus tihtipeale ikkagi alavääristamine, just nimelt küsijate alavääristamine. Siin ei saa salata ka seda, et see ei olnud esimene kord, kui Jürgen Ligi väljendused on väljunud raamidest. Eriti puudutab see naispoliitikuid.  

Aga ma ei tahtnud sellest rääkida. Küsimus on lihtsalt selles, mida me tahame saavutada siinsamas Riigikogu saalis. Me tahame saavutada sellist olukorda, et eelarve oleks arusaadav, läbipaistev, loetav ja et sellest saaks aru absoluutselt kõik Eestimaa inimesed. See eelarve ei ole selline, me oleme sellele tähelepanu juhtinud. Tagasiside on olnud väga tuim, mitte midagi ei hakata selles eelarves muutma.  

Kui me üldiselt puudutame sellist poliitilist suunda, mida see eelarve siin esindab, siis ma võib-olla täiendan Urmas Reinsalut. Loomulikult, see eelarve ongi Eesti inimeste vaenulik, ta külvab vaesust nii inimeste seas kui ka ettevõtjate seas. Sellisel viisil ei ole see lihtsalt jätkusuutlik ei rahandus‑ ega majanduspoliitika ja me peame kiiresti tegema muudatusi. Vastasel juhul me vajume sohu ja sealt veelgi sügavamale. Sealt välja tulla on väga-väga keeruline. Nii et ma kindlasti … 

Kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks. 

… kutsun üles ka teisi Riigikogu liikmeid lisaks neile 29‑le, kes on juba oma nõusoleku andnud, alla kirjutanud ja selgelt hukka mõistnud Jürgen Ligi tegevuse ja kogu selle eelarve, sellega liituma. Kindlasti on pilgud sotside peal, mul on kindlasti pilgud Eesti 200 liikmete peal. 

Kui me räägime Eesti 200‑sse kuuluvatest Riigikogu liikmetest, siis nemad ju värske jõuna lubasid meile uut kultuuri, uut poliitikat, selget vaadet, pikka vaadet. Praegu on võimalus tõestada, et nad on oma sõnade taga, et tahetakse tuua uut kultuuri Riigikogu saali. Praegu on kindlasti [valitud] hoopis teine suund. 

Mis puudutab sotse, siis siin korra juba mainiti, et me teame väga hästi, kuidas sotsid on naiste õiguste kaitsjad, vähemalt niimoodi on nad ennast alati ju positsioneerinud. Siin on selgelt rahandusministri poolt naistele liiga tehtud ja siinsamas saalis on tehtud liiga. Meie naiskolleegid ei tundnud eelmine kolmapäev ennast siin saalis kõige mugavamalt. Kui täna ikkagi sotsiaaldemokraadid jällegi ei tule kaasa umbusalduse avaldamisega, siis nad selgelt tegelikult väljendavad oma toetust sellisele suhtumisele. Ma tahaks väga näha, kuidas nad siis oma valijatele – kui vaadata statistikat, siis on näha, et enamus valijaid on naissoost – silma vaatavad, kui siinsamas tegelikult naisi alavääristatakse, aga nemad siis naistepäeval, nagu neil on kombeks, ikkagi lähevad, kingivad tänavatel roose ja soovivad ilusat naistepäeva, kuid siin ei tauni, ei mõista hukka seda suhtumist, mis siin saalis leidis aset eelmisel nädalal. 

Nii et eks me näeme juba mõne minuti pärast, mis siis tegelikult toimuma hakkab, kas kardinad langevad ja kas õiglus seatakse paika või mitte. Aitäh!

Suur tänu! Nagu ma näen, rohkem fraktsioonidel läbirääkimiste soovi ei ole. Lõpetuseks on palunud sõna ka rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Aitäh! Head umbusaldajad! Ma ei hakka varjama, et ma ei taha teist kõigile meeldida. Selgelt on need argumendid, mida te minu vastu kasutate, inimlikult inetud. Ärge pugege naiste selja taha! Minu läbisaamine naistega on väga hea. Ma olen nendega palju leebem, kui ma olen meestega. Sellepärast visake see argument minema. Aga ma ei anna ühelegi naisele alibit laimamiseks, valetamiseks ja ka rõvedusteks. Ma olen kahjuks seda kogenud ja see peegeldus natukene paaris mu vastuses. Teie kõike ei tea, kõik ei kannata trükimusta, aga see on see [põhjus], miks ma ei hoia ennast lõpuni tagasi, kui ma naisterahvastele vastan. Kindlasti ei ole mul mitte mingisuguseid erilisi pingeid soolisel pinnal. Kõik teavad, et ma olen pigem ettevaatlik. Ma ei ole kunagi olnud naiste suhtes alandav, aga ma ei lase ka ennast alandada. 

See, mis tegelikult võiks siit välja kooruda, on see, et võiks proovida Riigikogus eelarve menetlust muuta sisulisemaks. Need küsimused ja kommentaarid, mis käivad vastaja kohta, peaksid ära jääma. [Küsimused] peaksid käima eelarve kohta, valikute kohta: kui palju, kuidas raha koguda, milline on eelarve seis, millised oleks väljapääsud ja millised oleksid paremad lahendused. Sellest võiks rääkida, ei ole vaja mingeid lõputuid sõnasabade küljes rippumisi, millele ma pean ka kahjuks reageerima. 

Ma kutsun siiski üles oma palka välja teenima. Ma ei ole keegi väljastpoolt, ma olen ka Riigikogu, mul on mandaat. Ma olen pikaajalise Riigikogu vaatega ja mulle teeb haiget see kultuur, mida ma siin näen. Ma olen seda seestpoolt proovinud parandada, ma proovin seda teha nüüd ka väljastpoolt. Aga see valede ja laimu hulk, mida esitavad inimesed, kusjuures tihti need inimesed, kes tegelikult nendel koosolekutel ei käi, sealhulgas ei käi ka suure saali arutelul või rahanduskomisjonis, on solvav. 

Keskendume sellele, et riigirahandus on lastud käest. Meie eelarve on olnud struktuurses miinuses alates 2007. aastast. Ma olen selle eest hoiatanud. Ma olen sel teemal ka siin palju vaielnud ja see on olnud sisuline vaidlus. Keskendume sellele, et Eesti Vabariik koos oma liitlastega on rahvusvahelises sõjas kurjuse vastu. Kurjuse vastu! Ei tohi olla kurjuse poolel. Igasugu seda laadi hoiakud, et Ukrainat liiga kaua ja liiga palju abistatakse, või siis see, et meie majanduslanguses sõja ajal on süüdi Eesti valitsus, eriti praegune, kes ei ole [pikalt] ametis olnudki ja kes ei ole mitte [selle riigi] valitsus, kes sõda alustas ja peab seda sõda, mille tõttu me peame tegema selliseid kulutusi ja tõstma makse – see on tegelikult osalemine Kremli hübriidsõjas, tahtmatult või tahtlikult. Mõni siin saalis teeb seda tahtlikult, mõni reageerib valulikult siis, kui ma sõjale osutan, valulikult ja korduvalt, mõni siis, kui jutt läheb Ukraina abistamise peale, ning võtab valulikult, vihaselt sõna või siis põimib selle oma küsimustesse. Ma ei lepi selliste asjadega, ma ei võta seda omaks ja ma ei taha sellistele inimestele meeldida. Väljendage oma arvamus ära hääletamisega ja vaatame kõik, kuidas järgmine kord saaks paremini. 

Mina proovin ka olla järgmine kord parem. Ma loomulikult tean oma iseloomu probleeme, seda, et ma ei meeldi paljudele, aga kõigile ma ei tahagi meeldida. Ma toetun nendele inimestele, sealhulgas paljudele naistele, kes hoiavad mulle väga pöialt ja peavad mind naissoo suhtes hoolivaks inimeseks. Hoolivaks. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Urmas Reinsalu, küsimus istungi juhatajale.

Austatud istungi juhataja!

Kas läks vale nupp sisse?

Kuidas? Vabandust, teil oli küsimus.

Jaa, mul oli küsimus, et kas läks äkki vale nupp sisse.

Ei läinud.

See oli musta käega nupp.

Ei läinud. 

Väga hästi. Aitäh!

Ma mõistan koalitsiooni kimbatust, kuidas praeguses olukorras käituda. Enne lõpphääletust oleks minu üleskutse koalitsioonile küll käituda sellest lähtudes, et paljud koalitsioonisaadikud tundsid kohmetust seoses Vladimir Svetiga. Ma arvan, et ka koalitsioonil oleks põhjust anda Jürgen Ligile kollane kaart ja mitte osaleda Jürgen Ligi umbusaldusavalduse [hääletamisel] ja talle toetust avaldada. Ma teen koalitsioonile üleskutse loobuda hääletamast. Ma arvan, et see kollane kaart oleks praegu asjakohane.

Püüame sellega arvestada. Head kolleegid, asume hääletust ette valmistama.

Head kolleegid, juhin tähelepanu sellele, et ministrile umbusalduse avaldamiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen hääletusele umbusalduse avaldamise rahandusminister Jürgen Ligile. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 26 Riigikogu liiget, vastu oli 0, erapooletuid 0. Riigikogu ei avaldanud rahandusminister Jürgen Ligile umbusaldust. 

Oleme selle päevakorrapunkti [menetlemise] lõpetanud. Kalle Grünthal, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Riigikogus on olnud tavaks, et kui umbusalduse avaldamine läbi ei lähe, siis antakse ministrile lilli. Kas seda tava on muudetud või mis on see põhjus, et lilli ei tooda?

Lilli saab anda ka mujal kui siin saalis.

Neljas päevakorrapunkt, head kolleegid: Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva konventsiooni (nr 190) ratifitseerimise seaduse eelnõu, number 469, teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Madis Timpsoni.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Teie ees oleva eelnõu esimene lugemine lõpetati 25. septembril käesoleval aastal. Muudatusettepanekuid ei esitatud. Komisjonis seda kahe lugemise vahepeal loomulikult arutati ja annan teile kerge ülevaate, kuidas meil seal asi sujus. 

Kõigepealt, kolleeg Kingo märkis, et minister ei ole tõtt rääkinud, tegelikult kaasnevad Eestile kohustused, kõik vastavad seadusemuudatused tuleb Eesti õigusesse sisse viia ja ettekirjutusi peab järgima kümme aastat. Kuna ministrit kohal polnud, siis jäi see küsimus vastuseta. Kert Kingo sõnas veel, et Euroopa Liidust tuleb iga päev uusi ettekirjutusi ja ei saa väita, et kümne aastaga ei muutu meie jaoks mitte midagi, ning samuti on MKM-i laual soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seaduse eelnõu, mis väga oluliselt mõjutab ettevõtete ja töötajate tegevust. Kolleeg Joller palus selle peale Kingol tuua konkreetseid näiteid, mille peale Kert Kingo vastas, et nimetatud soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seaduse eelnõu käis juba kooskõlastusringil. 

Sellega meie lühike diskussioon komisjonis piirdus. Komisjoni esimehena panin hääletusele menetluslikud otsused. Otsustati järgnevalt: esiteks teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23. oktoobril – konsensusega –, teiseks teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus – poolt 4, vastu 2, erapooletuid 1 – ja kolmandaks kinnitada eelnõu menetlusdokumendid. Sellega meie komisjoni töö lõppeski selle eelnõu raames. Aitäh! 

Teile on ka küsimusi. Helle-Moonika Helme, palun küsimus!

Lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Me siin esimesel lugemisel arutasime pikalt ja laialt seda. [Konventsiooni] artiklis 1 on need mõisted kirjas. Ja siin on kirjas, et mitte ainult inimeste bioloogilised sood ei lähe siin arvesse, vaid ka sotsiaalsed sood, ja nendega tuleb hakata arvestama. Minister Pakosta siin arutas pikalt ja laialt meeste ning naiste suguelundite teemal ja kirjeldas kõik detailselt lahti. Kas komisjonis ka vastavateemaline arutelu oli? Mida keegi siis rääkis või asjast arvas? Ja kui tohib küsida, siis mis teie enda arvamus on erinevate sotsiaalsete sugude osas?

Aitäh! Ei esimese ega ka teise lugemise [eel] teie poolt tõstatatud küsimusi ei tõusetunud. Ja enda arvamuse ma jätan enda teada, kuna vastavalt meie tööd reguleerivale korrale räägib kaasettekandja siin seda, mida komisjonis arutati, mitte seda, mis ta ise arvab.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mulle jäi kõrvu see, et [muudatus]ettepanekuid ei esitatud. Ma hakkasin mõtlema, et kuna see on konventsioon, siis mille kohta oleks [võinud] ettepaneku teha, kas selle konventsiooni kohta, mis on tõlgitud inglise keelest, või siis konventsiooni lisa kohta, mis on soovitus. Ja kuna need on mõlemad autentsed, nii inglis‑ kui ka prantsuskeelne versioon, tekkis mul küsimus, et mis versiooni kohta annab selle konventsiooni puhul ettepanekuid teha.

Aitäh! Seda küsimust me ei arutanud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Ma tõesti austan teie soovi jääda neutraalseks või erapooletuks ja oma arvamust mitte avaldada. See on teie õigus, tõepoolest. Aga komisjoni protokollis peaks see ju ometi olema. Ma tean, et see teema tõstatati. Tavaliselt protokollist loetakse ette, eks ole, kes mida ütles, kes mida küsis, vastu- ja pooltargumendid kõik. Seda te komisjoni ettekandjana meile üldse ei avanud praegu. Palun avage natuke seda laiemalt. Ma tean, et Kert Kingo tõstatas selle sotsiaalse soo teema. Ja seal [protokollis] on ka ilmselt vastused, millest te meile midagi ei rääkinud. Äkki te toote protokollist siiski ka avalikuks, mida seal arutati sel teemal ning kes mida rääkis.

Aitäh! Jaa, meie komisjonis, nagu arvatavasti ka teistes komisjonides, on niimoodi, et kui istung saab läbi, siis tehakse protokoll. See saadetakse kõikidele kinnitamiseks, kui on mingeid muresid. Ei täheldanud seda probleemi, mida te tõite, et oleks seda arutatud komisjonis.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja. Härra ettekandja! Jõle huvitav sõnastus oli teil, et ei täheldanud seda probleemi, et komisjonis oleks arutatud. Ma tean, et aeg-ajalt Riigikogu komisjonides on see probleem, et arutatakse asjade üle. Aga kui protokolli see arutelu ei jõudnud, siis võib-olla teil on mingigi mälupilt sellest, kas selle üle arutleti ja milline see argumentatsioon oli. Noh, ma saan aru, et te oma arvamust ei taha avaldada. Aga otseselt see komisjoni arutelu tutvustus võib ju tugineda ka sellele … Noh, te ilmselt teete tublisti tööd komisjonis, sest saalis on teid harvem näha. Võib-olla teil mingi mälupilt on sellest, mida seal komisjonis sellel teemal arutati, sellel sotsiaalse soo teemal.

Aitäh! Ma kindlasti ei ole nõus, et mind on saalis harvem näha. Ma arvan, et ma ei ole siin puudunud eriti või üldsegi mitte. Aga mälupilt on selline, et teise lugemise [eel] seda komisjonis kindlasti ei arutatud.

Varro Vooglaid, palun!

Tänan! Ma pean tunnistama, et mina ei saa aru, miks on Eesti Vabariigil vaja sellise konventsiooniga liituda. Ma mõtlen väga praktilises plaanis, mida see Eesti Vabariigile reaalselt annab. Kui Riigikogu tahab kehtestada teatavad standardid nende seonduvate küsimuste reguleerimiseks, siis tal on ju alati võimalik seda teha, võttes ise vastu vastavad seadused või seadusemuudatused. Nüüd, kas te oskate mulle selgitada, palun, sotsiaalkomisjoni esimehena, kas te sotsiaalkomisjoni istungil arutasite selle üle, mida Eesti Vabariik reaalselt võidab sellest, kui me liitume selle konventsiooniga?

Aitäh! Mul on tunne, et teil on küsimuse adressaat vähe vale. [Adressaat] oleks pidanud olema minister, kes seda esimesel lugemisel ette kandis. Minu ülesanne on teha ülevaade sellest, mida komisjonis räägiti enne teist lugemist. Ja seal see teema ei tõusetunud. (Saalist öeldakse midagi.) Ei.

Kalle Grünthal, palun! Kalle.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Komisjonis me tahtsime … Tähendab, õigemini te tahtsite seda konventsiooni vastu võtta. Aga küsimus on selles, et meie oma seadusandluses on kõik need küsimused juba ära reguleeritud. Mis põhjusel siis on vaja seda konventsiooni veel vastu võtta? See küsimus oli arutusel komisjonil.

Aitäh, härra Grünthal! Ma igaks juhuks ütlen, et teise lugemise [eel] teid komisjonis ei olnud. Esimese lugemise [eel] tõepoolest need küsimused tekkisid, kui mu mälu mind ei peta. Ja minu mälu mind ei peta, ma arvan. Seal ka minister vastas nendele küsimustele.

Varro Vooglaid, palun!

Tänan! Te hetk tagasi ütlesite, et komisjoni istungil ei arutatud küsimust, mis kasu Eesti Vabariik saab selle konventsiooniga liitumisest. Noh, ma selle pinnalt küsin teie käest, kas teie arvates peaks komisjoni istungil arutama, mis mõtet on Eesti Vabariigil sellise konventsiooniga liituda. Sõltumata sellest, mida te sellele küsimusele vastate, ilmselt te komisjoni esimehena ise olete selle küsimuse põhjalikult läbi mõelnud. Võib-olla aitate meil kõigil ikkagi paremini aru saada, mis mõtet on Eesti Vabariigil sellega liituda selles mõttes, et mis kasu me sellest päriselt saame.

Aitäh! Loomulikult. Neid küsimusi oli teil kaks. Esimene oli see, kas peaks arutama. Loomulikult peaks. Seda ka tehti esimese lugemise [eel] ja seda sai ka siis, kui minister oli puldis, küsida. Mina siin praegu kannan ette seda, mis on toimunud kahe lugemise vahepeal, ja seal see [küsimus] sellisel kujul ei tõusetunud. Ja isikliku arvamuse, veel kord, ma jätan enda teada.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tundub, et see komisjon oli üksmeelne. Kahe lugemise vahel, kuna ettepanekuid ei tulnud, ei olnud ka midagi arutada, käidi lihtsalt kergelt üle. Aga selguse huvides [küsin], mitu riiki on selle organisatsiooniga liitunud ja paljud on juba ratifitseerinud selle nõndanimetatud vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva konventsiooni.

Aitüma! Ma lihtsalt tõe huvides ütlen, et kõik ikkagi ei olnud selle eelnõu lõpphääletuse poolt, nagu ma siin ka ette teile kandsin. Lihtsalt protokolli huvides [ütlen]. Mitu riiki on sellega ühinenud? Esimese lugemise [eel] oli see arutelu, kuid teise lugemise [eel] ei olnud. Ma jään teile praegu numbrilise vastuse võlgu.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra ettekandja! Eks te olete varemgi siin üht-teist käinud ette kandmas ja peab ütlema, et te tõepoolest ei avalda oma isiklikku arvamust. Aga minu hinnangul te täna ikkagi eksisite selle põhimõtte vastu. Kui härra Vooglaid küsis, kas teie arvates peaks arutama neid asju, siis see, et te arvasite, et peaks, oli minu arvates küll täiesti teie isiklik arvamus. See ei olnud ju komisjoni arutelust tulenev mõtteavaldus. 

Ma sellest tulenevalt küsin. Võib-olla te avaldate isiklikku arvamust ka selle konventsiooni vajalikkuse osas, arvestades, et Eesti seadustes on tegelikult kõik need asjad kaetud. Ja teine asi: rääkige ikkagi seda sotsiaalse soo põhjal ahistamise teemat Eesti inimestele lahti. Ma mõtlen just eriti selles valguses, et Tallinn on moodne linn, aga võib-olla Viljandi inimestel oleks huvitav kuulata, mida sealt pärit saadik arvab nendest asjadest.

Aitäh! Võib-olla ma ei olnud jah täpne, [kui ütlesin,] et peaksime. Küsimus oli see, kas peab arutama. Loomulikult peab arutama, kui on küsimusi. Selles mõttes võib-olla jah [see oli] isiklik arvamus. Aga ma arvan, et see ei ole isegi isiklik arvamus, vaid see on Riigikogu liikme kohustus komisjonis tõstatada küsimusi, mis neid huvitab. 

Aga selle teise küsimuse puhul ma siiski [ütlen], et teise lugemise [eel] seda teemat ei tõstatatud. Ja kui ma tahan Viljandi valijatele rääkida oma isiklikust arvamusest, küll ma seda siis teen valimiskampaania käigus.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teie vastusest jääb mulje, et selle eelnõu puhul on tegu siiski millegi väga ebameeldivaga. Te ebalete, andes hinnanguid. Kuidas meeleolu komisjonis oli? Kas komisjoni liikmed rõõmustasid selle eelnõu üle või oli seal samasugune, natuke ebameeldiv ja ebalev õhkkond?

Aitäh! Ma ei oska öelda, kas ma olen jätnud mulje, et see on ebameeldiv eelnõu. Kindlasti mitte. Komisjoni meelsus kujuneb, nagu te teate, hääletuse käigus ja hääletuse tulemused ma kandsin ette.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea eelnõu tutvustaja! Täpsuse huvides [küsin] niimoodi, et kas te kinnitate, et minister, kui ta tuli komisjoni seda eelnõu tutvustama, ütles, et see on kõigest formaalne protsess ja selle kinnitamisel me oleme teistele eeskujuks.

Aitäh küsimuse eest! Vastan mälu järgi. Minister ütles, et see eeskuju asi, kui mul õigesti on meeles … See eeskuju näide, mille te tõite, on mul nagu mälupildis olemas küll. Aga teise lugemise [eel] seda enam ei käsitletud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. 

Aitäh! 

Avan läbirääkimised. Kert Kingo, palun! (Kert Kingo küsib lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitlev konventsioon. Siiani seletatakse meile, et selle konventsiooni vastuvõtmine on lihtsalt formaalne protsess, ja rõhutatakse, et sellega seoses mingeid seadusemuudatusi Eesti seadustes tulemas ei ole ning meie seadustes on kõik selles konventsioonis nõutu juba olemas. 

Vaatame siis täpsemalt. Konventsiooni tekstist võib lugeda järgnevat: "Liikmed võtavad riigisisese õiguse ja asjaolude kohaselt ning tööandjate ja töötajate esindusorganisatsioonidega konsulteerides vastu kaasava, lõimitud ja soo aspekti arvestava lähenemisviisi töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise ennetamiseks ja kõrvaldamiseks."

Ja juhuslikult on Sotsiaalministeeriumi initsiatiivil valminud soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seaduse eelnõu. See eelnõu pole veel Riigikogusse jõudnud, aga see on eelnõude infosüsteemis leitav ja juba selle aasta maikuus käis ka kooskõlastusringil ära. Eelnõus täpsustatakse nii-öelda õigusselguse huvides põhiseadusega kaitstud tunnuste loetelu ja lisatakse sellesse muu hulgas tunnused, nagu sooline identiteet, sooline eneseväljendus, sootunnused, etniline kuuluvus ja seksuaalne sättumus. 

Eelnõu eesmärkide saavutamiseks sätestatakse seaduses tööandjatele ehk ka ettevõtjatele muu hulgas soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste edendamise kohustus. Näiteks on eelnõus punkt nimetusega "Tööandja mitmekesisuse, soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste edendajana", kus on kirjas, et selle kohustuse täitmiseks peab tööandja – tähelepanu, ettevõtjad! – soolist võrdsust ja võrdseid võimalusi aktiivselt, süstemaatiliselt ja eesmärgistatult edendama. 

Töötajate soolisel identiteedil, soolisel eneseväljendusel, seksuaalsel sättumusel, sootunnustel ja etnilisel kuuluvusel põhineva mitmekesisuse väärtustamiseks peab tööandja looma töötajate erinevusi ja nende vajadusi arvestava, turvalise, toetava ja kaasava töökeskkonna ning tingimused kõigi töötajate panuse tunnustamiseks ja potentsiaali rakendamiseks. [Samuti peab] võtma eri töö‑ ja ametikohtadele võimalikult võrdsel määral naisi ja mehi ning tagama neile soost ja vanusest sõltumata tööalaseks arenguks võrdsed võimalused ning kujundama töötingimused sobivaks eri soost töötajatele. Tekib muidugi küsimus, et kui on sooline eneseväljendus ja sooline identiteet, kuidas seda siis praktikas oleks võimalik teha. [Veel peab] tagama andmete olemasolu, mis võimaldab asjaomastel institutsioonidel saada vähemalt kahe viimase kalendriaasta kohta soo lõikes statistiline ülevaade organisatsioonis töötavate naiste ja meeste võrdsuse ning võrdsete võimaluste olukorrast, eelkõige seoses värbamise, tööalase edenemise, juhtimis‑ ja otsustustasandil esindatuse ning kaitsega ahistamise, ka seksuaalse ahistamise eest, ja andma regulaarselt, kuid mitte harvem kui kord kahe aasta jooksul töötajatele ja nende esindajatele ülevaade töötajate soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste olukorrast organisatsioonis ning mitmekesisuse, soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste edendamiseks kasutusele võetud meetmetest. 

Eelnõu kohaselt loetakse tööandja tegevus diskrimineerivaks, kui ta jätab töötaja näiteks soolise identiteedi, soolise eneseväljenduse, sootunnuse, etnilise kuuluvuse või seksuaalse sättumuse tõttu ebasoodsamasse olukorda, kehtestades värbamisel valikukriteeriume või töölevõtu tingimusi, kavandades värbamisprotsessi, juhtides tööd, jaotades tööülesandeid või kehtestades töötingimusi. Viimane tähendab põhimõtteliselt seda, et etnilise kuuluvuse alusel diskrimineerimine on see, kui näiteks araablaselt, hindult või somaallaselt [nõutakse] eesti keele oskust. See on diskrimineerimine etnilise kuuluvuse alusel. 

Need olid ainult mõned näited plaanitavast eelnõust, aga nendest piisab, et aru saada, et vastupidiselt meile väidetule on valitsusel kavatsus seadusi muuta ja hakata riiklikul tasemel reguleerima ettevõtjate personali puudutavaid otsuseid ning ühtlasi kehtestada neile sellega seoses täiendavaid kohustusi. Selleks ongi vaja seda nii-öelda formaalsust, konventsiooni vastuvõtmist, et pärast saaks öelda, et me peame seadust muutma, sest konventsioon kohustab. Mäletate, oli jutuks, et konventsiooniga võtame selle kohustuse endale kümneks aastaks ja sellest kohustusest ei saa loobuda enne kümne aasta möödumist. 

Ja kõige selle tõttu Eesti Konservatiivne Rahvaerakond seda eelnõu ei toeta ja hääletab selle konventsiooni vastuvõtmise vastu. Ma tänan.

Aitäh! Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid saalis ja tubades ekraanide taga! Praegu teisel lugemisel olev ja ka lõpphääletusele minev 469 SE Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni ratifitseerimiseks – küsimus on ikkagi selles, milleks on seda Eestile vaja. Kolleeg Varro Vooglaid küsis seda ja tegelikult ei ole vastust, milleks seda vaja on. 

Kui palju konventsiooniga liitujaid on või kui palju ILO-s liikmeid on, seda vastust me ka ei saanud. Kuid vaatasin kiiresti, et esimese lugemise seletuskirjas oli, et praeguseks on liitunud sellega 43 riiki ja jõustunud on see konventsioon 31 riigis. Ikkagi on arusaamatu, miks me võtame 2019. aastal vastu võetud konventsiooni viis aastat hiljem Eestis kasutusse. 

Konventsioon on inglise keeles. Ja kui muudatusettepanekuid paluti teha, siis oligi segadus, et mille kohta me muudatusettepanekuid teeme. Kas me teeme konventsiooni enda kohta, seaduseelnõu kahe paragrahvi kohta või siis teeme ettepanekuid konventsiooni lisas olevate soovituste kohta. See oli arusaamatu. 

Loeme selle konventsiooni põhimõtet. Seal kinnitatakse üle, et igal inimesel tema rassist, usutunnistusest ja soost sõltumata on õigus püüelda materiaalse heaolu ja vaimse arengu edendamise poole vabaduse, väärikuse, majandusliku turvalisuse ja võrdsete võimaluste oludes. See kõik on ju Eesti Vabariigi põhiseaduses must valgel kirjas ja mitte mingit vajadust ei ole seda konventsiooni rakendada. 

Konventsiooni ja soovitusi tuleb käsikäes vaadata. Ja tõepoolest on siin mõistete all väga täpselt kirjas selline mõiste nagu "sooline vägivald ja ahistamine" ja [selle taga on] sõnastus: "[…] inimeste vastu nende bioloogilise või sotsiaalse soo tõttu suunatud vägivald ja ahistamine […]". Kui nüüd sotsiaalselt keegi otsustab olla keegi teine, kui ta on bioloogiliselt, siis välja toodust lähtuvalt tema ahistamine … Kui keegi otsustab olla kass, siis tuleb talle kassiliiv tuua. Selles mõttes on see hästi totter. Ja seda peab tegema tööandja. 

Selle konventsiooniga on liitunud valitsused, tööandjad ja ametiühingud. Praegu, ma saan aru, on Eestist liitunud sellega Sotsiaalministeerium. Tööandjate poole pealt ma ei tea ja ametiühingute poole pealt ma ei oska öelda, kas Eestist on keegi liitunud. Aga Eesti kui riik on Rahvusvahelise Tööorganisatsiooniga liitunud. 

Ja eriti totter on see, et kuna soovitust tuleb käsitleda koostoimes konventsiooniga, siis soovituste, juhendamise ning teadlikkuse suurendamise all on välja toodud selline asi, et tuleb teha kampaaniaid soolise vägivalla ja ahistamise lubamatuse kohta – väga õige! –, millega käsitletakse diskrimineerivat suhtumist ja ennetatakse ohvrite, kaebuste esitajate, tunnistajate, rikkumistest teatajate häbimärgistamist. 

Seda viiakse läbi eri keeltes, sealhulgas keeltes, mida räägivad riigis elavad võõrtöötajad. No tule taevas appi, tuleks selle kohta öelda! Kui me hakkame kõikides keeltes tegema teavitust, siis see tähendab seda, et me võime eesti keele üldse ära unustada. Eesti keel ei ole enam mitte mingi keel, kui me liitume selle konventsiooniga. See tähendab seda, et võõrtöölised võivad tulla ja [öelda], et kuna ma ei ole teadlik sellest, minu keeles pole [koolitust] tehtud, siis ma ei pea sellega arvestama. 

Ning juhendamise ja koolituste juures on veel see, et tuleb [koostada] sooaspekti arvestavaid õppekavasid ja juhendmaterjale. See asi hakkab juba toimuma varases koolieas. Nii et lähtudes kõigest eeltoodust, ei saa Eesti Konservatiivne Rahvaerakond antud eelnõule oma heakskiitu anda.

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

No nii, üha huvitavamaks läheb see Eesti inimeste elu siin maailmas. Igasuguseid jaburdusi tuleb siia peale. Võib-olla polekski see jaburdus, aga meie enda elu on väga hulluks läinud. Seesama konventsioon tahab tunnistada igaühe õigust vägivalla ja ahistamiseta, sealhulgas soolise vägivalla ja ahistamiseta töömaailmale. 

Selleks, et jõuda edasi, peaks nagu defineerima ära, millised on siis inimeste sood. Kui mina käisin koolis, siis meile vähemalt õpetati, et on olemas meessugu ja naissugu. Vähemalt niimoodi räägiti. Aga Riigikogus ma sain teada, kui Pakosta, justiitsminister, tuli saali ja rääkis, et on olemas veel sotsiaalne sugu. Väga huvitav. Sotsiaalne sugu! Mina ei ole kõrghariduskooli päris lõpuni läbi käinud, aga meile ei õpetatud sellist asja nagu sotsiaalne sugu. 

Minu taga on Riigikogu [ase]spiiker, lugupeetud härra Kivimägi. Tahaks küsida, kas teie olete õppinud koolis sellist asja nagu sotsiaalne sugu.

Mina käisin nii ammu koolis, et sel ajal ei olnud sellist …

Aa, sa käisid ammu koolis. No vot, siin me olemegi. Tegelikult jaburdus on see, mis siin Eestimaa peal tehakse. Kert Kingo ja Arvo Aller tõid näiteid sotsiaalsest soost. Selle selgitas Pakosta justiitsministrina lahti nii, et sotsiaalne sugu on see, kellena inimene end tunneb. Arvo Aller tõi siin muidugi väga lihtsa ja leebe näite, et kui inimene kujutab tööl ette, et ta on kass, siis tööandja on kohustatud talle kassiliiva tooma ja võib-olla ka mõne hiire vahetevahel. No sellel veab. 

Aga kui tegemist oleks näiteks sellise sotsiaalse hälbega – ma nimetan seda siiski selliselt, mitte sooks –, et [inimene] tunneb ennast hundi või lõvina, vot siis on jama. Nõuab portsu kellegi, neegri või valge inimese liha, selleks et saaks edasi normaalselt raamatupidamise dokumente trükkida.

Püha jumal, Eestimaa rahvas, kuhu me jõudnud oleme?! Ma ei tea, millises koolis õpetatakse sotsiaalset sugu. No ei ole olemas, kurat! Aga võib-olla mul on haridust vähe, nagu Jürgen Ligi ütleb. Aitäh! 

Anti Poolamets, palun! 

Suur tänu, juhataja! Täna on jällegi üks mõtlemise päev. Öeldakse, et poliitikas loeb inimestele erakordselt palju just väärtuse teema. Me võime arutada maksude üle, võime vaielda, võime kokku leppida, kas maksude määr on pisut kõrgem või pisut madalam, tülitseda, jälle ära leppida. Aga on teatud väärtused, mille puhul inimesed üle piiri ei saa minna. On selge, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna valijad peaks meid väga kummalisteks rahva esindajateks, kui me sellise teksti läbi laseksime ja mitte midagi ei ütleks. Nad küsiksid, mille eest te palka saate.

Aga tõsi, mul on sama küsimus lugupeetud reformierakondlastele, kellega me ju võiks vaielda maksuprotsentide üle: kuhu te meid tegelikult tüürite? Eriti ma küsin siin istuvate arstide käest, millal te mässu tõstata või millal piir vastu tuleb. Millal te ütlete, et ma ei ole enam nõus? Millal Eesti arstid [ütlevad], et ma ei ole enam nõus? Ma ei ole oma hinge ja vaimu alandamisega nõus, see ei ole enam lihtsalt poliitiline survestamine, see on teadlik ühiskonna alandamine. Põlvitage! Meie nimetame siin sotsiaalsed sood, meie ütleme, mis toimub! See on midagi sellist, mida mu hea tuttav Sven Kivisildnik nimetaks satanistlikuks. 

Nii et lugege ise! Lugege siis moodsa maailma dokumente. Sotsiaalne sugu, sotsiaalse soo vastane vägivald! Loen siis ette teilegi, lugupeetud arstid, ehk te mulle kuluaarides seletate, millega on tegu ja miks te ei protesteeri. Tervitan ka uut teaduste akadeemia presidenti. Tema loomulikult ei protesteeri, sest kui poliitikud on nimetanud, et on sada sotsiaalset sugu, mida tuleb kaitsta, siis teaduste akadeemia president paneb käe kõrva äärde ja kiidab heaks. Meil ei ole ilmselt teaduste akadeemiat sellisel kujul enam vaja. Milleks siis? Milleks? 

Loen ette põhimõisted [veebilehelt] transinimesed.ee. Transsooline mees või lühidalt transmees on inimene, kelle sooline identiteet on mees, kuid kelle sünnil määratud sugu ei olnud mees. Paiksooline mees ehk siis cis-mees on seevastu inimene, kelle sooline identiteet on mees ja kelle sünnil määratud sugu on samuti mees. Transmehel ja cis-mehel on sama sooline identiteet, kuid erinev sünnil määratud sugu. Hakkate siis võitlema usinalt, ma loodan, koos teiste vaprate liberaalsete saadikutega cis-meeste õiguste eest ja mittebinaarsete inimeste õiguste eest töökohal. 

See ongi Eesti suurim probleem, mitte see, kas me tuleme toidupoes toime. Ja muide, nende cis-meeste ja mittebinaarsete inimeste ees … Mittebinaarne inimene, muide – ma arvan, et te ei tea, proua Everaus kindlasti ei ole saanud seda koolitust, ma siis aitan –, võib kirjeldada oma sugu näiteks naise ja mehe vahel asetsevana, mõlemana korraga, sootuna, muutuvana või mitmest soost koosnevana. Nii et teil on kõvasti areneda, enne kui te siin oma sõrme alla panete.

Aga ausalt öeldes mina lõpetataks selle nalja ära. Ma astuks erakonnast välja. Ausalt! Kui minu erakond sunniks seda tegema, siis ma teeks ükskõik mis muud tööd, ma ei jätkaks sellega enam. Säilitage väärikus, head inimesed! Inimväärikus! Eesti põhiseaduses on kirjas muide, et igaühel on õigus säilitada oma inimväärikus. Säilitage see siis! Te ei pea parteis olema, kui te peate mittebinaarsete inimeste lahingut pidama normaalsuse vastu. Ei pea! 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

See ei olegi nii keeruline. Tuleb saata äriregistrile avaldus ja öelda, et ma ei ole enam nõus. Siin on minu piir! Me võime maksude üle vaielda, aga mulle aitab, eks ole! See on juba inimväärikuse ja meheliku või naiseliku väärikuse alandamine, mida te mulle kaela määrite siin. Minu valijad ei ole mulle mittebinaarsete inimeste eest võitlemist kohustanud, sest ma ei teagi, kes nad on, ja ma ei taha ka teada. 

Aga samal ajal need, kes mittebinaarsete inimeste eest võitlevad, häbenematult toovad Euroopasse keskaja: miljoneid moslemeid, kes sunnivad naisi kandma mingisuguseid maske. Miljoneid inimesi, kes tunnistavad šariaati ja ei tunnista meie reegleid. Miljoneid inimesi, kes irvitavad meie üle, kui me sööme sealiha. See pidi olema räpane. Nad nõuavad meie koolides, lasteaedades ja mujal reeglite kehtestamist, mida siin ei ole kunagi olnud. 

Jälle on need inimkonna headuse ja kliimapõrgu eest meid kaitsvad inimesed käpuli ja toovad neid miljoneid sisse, kes ahistavad naisi eurooplaste mõistes. Paljudes riikides käib võitlus siiamaani, kas naised võivad neid kotte peas kanda või ei või. Mõnes riigis on need keelatud, Eestis mitte. Ei ole naiste väärikusega või naiste kaitsega enam mitte mingit pistmist. 

Te teete seda jälle, ja teete seda oma erakonnas. Ja ma ei tea … Ma ei tea, ma arvan, et kunagi valijad tuletavad seda teile meelde, sest ka Reformierakonna valijad märkavad ükskord, mida siin saalis tehakse, milliseid asju vaikselt libistatakse naiste õiguste kaitse sildi all, milliseid hullusi peab taluma. Ja see on juba tõesti meie väärikuse, meheliku, naiseliku, inimliku väärikuse vastane, mida meile kaela määritakse.

Ma loodan muidugi, et Euroopa ärkab enne, kui ta keskaega paisatakse ja kõikidele naistele, vähemalt islami usku naistele püütakse see kartulikott pähe tõmmata. See on julm, häbematu, naistevastane survestamine, kui neid kohustatakse seda tegema mingisuguse šariaadi survel. Kaitske neid! Miljonid naised on kaitsetud. Tuhandete naiste suguelundeid moonutatakse. See teema on ka Soomes. Kaitske neid selle eest, mida mingisugune islami norm nõuab! Tehke midagi! Aga te olete vait. Teie abiga on kümnekordistunud islamiusuliste arv Eestis. Te ei tee mitte midagi, vaid toote neid juurde ja ütlete, et immigratsioon on hea. Aitäh!

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid ja inimesed, kes meid ekraanidelt jälgivad veel nii hilisel õhtutunnil! Siin me tõepoolest arutame liitumist, seda, et Eesti Vabariik ratifitseeriks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva konventsiooni. Ja iseenesest see võib esialgu tunduda selline … No me oleme nii harjunud, et me oleme ja tahame olla demokraatliku maailma osa. Ja sealt [tuleb] see konventsioon. See kõikehõlmav konventsioon on meile siia kuidagi ringiratast nüüd lõpuks kohale jõudnud. Me tahame olla selle maailma osa, me oleme harjunud pidama seda vabaks maailmaks, õiglaseks maailmaks, heaks maailmaks, milleks iganes. Ja nüüd me arutame siin, et Eesti peaks ratifitseerima selle konventsiooni.  

Iseenesest mul on tunne, et ka siin lugupeetud koalitsioonisaadikute radari alt on väga paljud asjad nagu läbi jooksnud. Ma saan aru, nad istuvad komisjonides, ja tegelikult koalitsioonisaadikute tööd opositsioonisaadikute tööst eristab see, et koalitsioonisaadikud põhimõtteliselt ka komisjonides jooksutavad läbi kõiki neid asju, mis valitsuse poolt ette saadetakse, laua peale tuuakse, tõstavad kätt, hääletavad [saatmise poolt] suurde saali, hääletavad ka suures saalis kõik need asjad läbi. Aga opositsiooni töö on teha päriselt ka – päriselt ka! – kõik need seadused lahti ja vaadata, mis on seal päriselt kirjas, vaadata, mis on sinna võib-olla ära peidetud. Sest me teame, et praegune valitsus toob meile selliseid Brežnevi pakikesi, mille sõnaseletus on see, et heade asjade sisse on ära peidetud ka midagi ebavajalikku või suisa vastikut, mida muidu elu sees ei tarvitaks, ei ostaks ja millega ei tahaks üldse tegeleda.

Selle konventsiooniga on juhtunud täpselt seesama asi: pealkiri on tal ilus ja esimesel lehel, kui hakkad lugema, on ka kõik tore. Ega me keegi ju tegelikult ei tolereeri vägivalda, ei tolereeri ahistamist. Vähemalt ei peaks tolereerima. Ja ammugi on meil kõigil kohustus seista selle eest: meestel [kohustus seista selle eest], et naised oleksid igatepidi kaitstud, et naised oleksid lugupeetud, ja naistel on samamoodi kohustus ikkagi tunnustada ja tunnistada, et mees on mees ja ka mehel on oma õigused, oma tunded ja oma väärikus. See on see, millises ühiskonnas me tegelikult tahaksime kõik elada.  

Aga siis, jõudes teisele leheküljele … Ka esimesel lugemisel tuli see väga selgelt välja. Mul oli esimesena küsimus kohe kirjas, sest ma tegin selle lahti, kuna opositsioonisaadikuna olen harjunud neid materjale lugema, mis töölauale tulevad. Ja tõepoolest hakkad siit lugema ja leiad, et meil ei olegi enam kaht bioloogilist sugu, vaid neid on siia juurde tekkinud. Selle konventsiooni järgi me peame hakkama arvestama ka sotsiaalse sooga. 

See diskussioon on meil läbi käinud siit korduvalt ja korduvalt. Me oleme küsinud ministrite käest, mis on see sotsiaalne sugu. Ja tegelikult ühiskonnas, me juba teame, sel teemal arutletakse, on kõik MTÜ-d olemas, ideoloogilised MTÜ-d, eks ole, kelle kodulehelt võib lugeda, et ongi juba 100 sugu. Ja meil on ka abieluvõrdsus vastu võetud, mis ütleb, et me oleme ikkagi teatud traditsioonidest juba hälbimas. Ja nüüd on meile toodud siia ratifitseerida dokument, mis ütleb, et tegelikult riik selle konventsiooni kohaselt paneb tööandjatele kohustuse arvestada … 

Ma paluks lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh, hea eesistuja!

… kõige selle hullumeelsusega, mis iganes keegi maailmas välja on mõelnud. Siin on juba toodud näiteid, et noh, kui keegi arvab, et ta on kass, eks ole, kas tööandja peab talle kassiliiva tualetti viima ja nii edasi. Need võivad ajada naerma, need võivad tunduda kuidagi absurdsena, aga mujal maailmas see kõik juba nii käib. 

Me siin esimesel lugemisel minister Pakostaga ka läksime diskussiooni. Minister Pakosta siitsamast puldist hakkas defineerima meile meessuguelundeid ja naissuguelundeid. See asi läks tegelikult üsnagi lappama, sest ebanormaalsust ei saagi ära seletada, see ei ole lihtsalt võimalik. Ja tõepoolest, need näited on juba olemas, et tööandja peab kõike seda hakkama [tegema]. Mujal maailmas on juba kõik need seadused vastu võetud. Kui tööandja peab hakkama kõike seda jälgima, vabandust, siis minul on küsimus, et no kui lolliks lõpuks võib minna ja kui suure ressursi peab siis tööandja panema sellele, et kõigega arvestada. 

Rääkimata sellest, et me võime siit välja lugeda, et artikkel 6 ütleb, et liikmed ehk riigid, kes [konventsiooni] ratifitseerivad, võtavad vastu [sellesisulisi] õigusakte ja põhimõtteid, pärast seda, kui nad on selle ära ratifitseerinud. Siin on ka artikkel 4, kus on kirjas, et riikidel ehk liikmetel saab olema kohustus võtta vastu kõikvõimalikke asju ja laiaulatuslik strateegia, kuidas neid teemasid käsitleda. Sanktsioonid tuleb sätestada. Vägivalla ja ahistamise seadusega keelustamine – tegelikult meil on ju praegu ka see olemas. Me ju teame, mis on vägivald, mis on ahistamine. Kriminaalseaduses on see kõik olemas. Meil on õigusriik tegelikult, me saame kõige sellega selles vallas toimetada. 

Aga tegelikult ma ütlen tänase päeva valguses, kui me [rahandus]minister Ligit siin umbusaldasime, et selle umbusaldamise põhjus oli tegelikult see, tunnistagem ausalt, et ta on korduvalt ja korduvalt siinsamas Riigikogu puldis, oma tööandja juures kasutanud verbaalset vägivalda ja ahistamist Riigikogu naisliikmete vastu. See kõik on [konventsioonis] kirjas, sellepärast ma võib-olla isegi mõtlen, et peaks seda toetama. Selle konventsiooni kohaselt tegelikult Jürgen Ligi läheks vangi. 

Aga ma arvan, et kui Reformierakonnal oleks piisavalt südametunnistust, siis nad ei oleks legitimeerinud Jürgen Ligi ametisse jätmisega sedasama naistevastast vägivalda ja verbaalset ahistamist siinsamas Riigikogu puldis, tööandja juures. Siis meil ei oleks vaja üldse rääkida, et me peame siin mingisuguseid konventsioone rakendama hakkama. Kas need aitavad meid kuidagi? Kas see konventsioon aitab meid selle vastu, mind isiklikult selle vastu, et minister solvab mind ja ahistab verbaalselt siin tööandja juures, Riigikogu puldis? Ma arvan, et ei kaitse, sest liberaalidele on kõik lubatud. 

Ja selle kõige pärast, mis ma siin eelnevalt niivõrd kirglikult kokku rääkisin, mina isiklikult selle konventsiooni ratifitseerimist ei toeta. Meie erakond ka ei toeta seda, me oleme seda juba ütelnud. Kurb, aga see läheb koalitsiooni häältega siiski läbi. 

 Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh sõna andmast, härra istungi juhataja! Tänan selle pärast, et meil see (Juhataja ütleb midagi.) sajaprotsendiliselt alati nii ei lähe, aga täna …. (Naerab.)

See ei olnud liiga suur pingutus minu poolt. 

See teema tõepoolest on meie justiits- ja digiministri sõnul selline tehniline: ratifitseerime siin ühe rahvusvahelise koostöökokkuleppe ja lähme eluga edasi. Ta ise ka puldist tunnistas, kui siin küsiti, et tegelikult Eesti seadustes on tõepoolest kõik need teemad kaetud, aga et ikkagi on vaja ratifitseerida. No ma päris nõus sellega lõpuni ei ole, et teemad sada protsenti kaetud on. Just nimelt see sotsiaalne sugu. Räägitakse, et sooline ahistamine ja edaspidi, kui see deklaratsioon on ratifitseeritud, on sooline ahistamine nii soopõhine kui ka sotsiaalse soo põhine. 

Et teema enda jaoks paremini selgeks saada, vaatasin ka selle ratifitseeritava dokumendi ingliskeelset versiooni. Seal räägitakse kahest terminist: sex ja gender. See gender on eestikeelses versioonis tõlgitud kui sotsiaalne sugu. Ja ma otsisin, kuidas Euroopa siis defineerib seda sotsiaalset sugu. Selline auväärt institutsioon nagu Euroopa Nõukogu on pika lehekülje sellele teemale pühendanud, et neid asju defineerida. Ta ütlebki, et sotsiaalne sugu ei ole ilmtingimata defineeritud bioloogilise soo kaudu, see võib sellele vastata, aga ei pea. See sotsiaalne sugu on rohkem meie identiteediga seotud, on seotud sellega, kuidas me ennast tunneme. Inimesed võivad ennast ise identifitseerida kas mehe, naise, transsoolise või muusoolisena või jätta see defineerimata. Ja selle definitsiooni lõpp on veel selles mõttes eriti huvitav, et seal öeldakse, et sotsiaalse soo põhise identiteedi skaala on tegelikkuses piiramatu. 

Minu arvates on praegustes Eesti seadustes kõik need klauslid sees, et soo alusel ei tohi kedagi diskrimineerida. Aga kui me selle soo nüüd laiendame selliseks, et selle skaala on piiramatu, siis me tegelikult enam päris täpselt ei saa aru sellest ega kontrolli seda, mis on ahistamine ja mille alusel võib seda teha või ei või. Euroopa Nõukogu ka ütleb, et see võib ajas muutuda. Täna tunned end nii. Kuidas see Liisa Pakosta meile siin rääkis? Et tööandjal tuleb duširuume juurde ehitada või siis võimaldada seal kordamööda käimist. Aga vot, kui sulle öeldi eile, millal sa võid sinna minna, aga täna tunned ennast teisiti, siis lähed sinna teisel ajal. Nii et minu arust me avame siin Pandora laeka.  

Huvitav, ma mõtlen, et see võib olla jällegi seotud USA valimistega, sest hirm selle pärast, et Donald Trump võimule saab, on kestnud juba aastaid. Sel aastal tundub, et ta saab. Tundub ka demokraatide tegevuse ja käitumise järgi, et nad on leppinud sellega, et Donald saab [presidendiks]. Mina küll loodan, et ta saabki, ja usun, et ta hakkab seda woke-agendat jõuliselt laiali peksma. Ja noh, see deklaratsioon on selgelt ikkagi woke-agenda edasiarendus. 

Aga siin öeldakse, et riik saab [konventsiooni] denonsseerida siis, kui ta on kümme aastat selle raamistiku sees tegutsenud. Siis tal on aasta aega denonsseerida. Ja kui aasta jooksul jääb denonsseerimata, siis ei saa enam denonsseerida ja tuleb jälle kümme aastat oodata. Mul on küsimus, et milleks selline klausel pannakse ja kuidas see suhestub riikide iseseisva otsustamise õigusega ja iseseisvusega.

Nüüd sellest agentuurist, rahvusvahelisest tööagentuurist. See on ÜRO agentuur. Ja vot, Eesti on üks huvitav koht, kus see woke'ism ja putinism segunevad sellistes kohtades, kus ei oskaks seda oodatagi. Nagu me teame, saabus ÜRO juht Guterres eile, 22. oktoobril Venemaale BRICS-i koosviibimisele. Ja meie Riigikoguna, muuseas, kuulutasime Venemaa … 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.

… terroristlikuks režiimiks. Nüüd siis selle suure katusorganisatsiooni juht lendab Venemaale nõu pidama. Raske arvata, mille üle nõu pidama. Söövad seal Putiniga kaaviari ja arutavad, kuidas terroristlik režiim hakkab ÜRO‑ga koostööd tegema, või arutavad mingisugust Ukraina rahu plaani. 

Muuseas, näiteks Leedu välisminister on väga jõuliselt – Leedust on meil täna siin seoses majandusseisuga juttu olnud – ja väga otsekoheselt mõistnud selle hukka. Meil käis siin täna näiteks Läänemets ja rääkis sellest, et küll see Vene režiim on halb ja Kirilliga ei tohiks keegi rääkidagi, aga ta pole sõnagi maininud ÜRO juhi käitumist. Välisminister Tsahkna, kes on meil käinud välismaa lavadele kargamas, on võtnud erinevaid jõulisi seisukohti ja muutnud jõuliselt Eesti välispoliitilist kurssi, vaikib. Peaministri puhul pole ka kuulnud, et ta oleks selle kohta midagi öelnud. Nii et selles osas ma ütleksin, et ÜRO käitumine on selline, et võib-olla ei maksa liiga hoogne olla tema agentuuride toodud asjade ratifitseerimisega. 

Vaatan, kui palju mul aega on. Jah, sugude teema ja soode teema Eestis. Minu kodukandis taastatakse ühte sood. Ma jõuan selle teemani ringiga tagasi. Seda sood taastatakse niimoodi – see on tõesti üks huvitav moodus riigi raha varastamiseks –, et sinna pannakse nii riigi kui ka Euroopa raha, et piltlikult öeldes traktori taga oleva sõnnikulaoturiga sammalt vanasse turbamaardlasse külvata. No külvatigi, see sammal kuivas ära selle suve jooksul. Siis istutati sinna kaskesid, mitte sookaskesid, vaid arukaskesid. Need kuivavad ka ära. Kraavid aetakse kinni, et ümberringi ilmselt ka mets upub. 

Aga siis külastasid teadlased ümbruskonna külaelanikke, sealhulgas mind. Nad ilmselt ei teadnud, kes millega tegeleb, ja külastasid ka mind. Nad ei oleks osanud oodata, et see nende külastus jõuab ka siia Riigikogu kõnetooli. Nad küsisid, kuidas suhtuvad külaelanikud sealse soo taastamisse, et kuidas tundub ja mis te arvate. Ma vastasin nendele soo taastamise küsimustele seal. Ja siis see noor dotsent oli kuidagi kohmetunud. Tal oli kaks, ma ei mäleta, belglast või hollandlast kaasas, kellega nad koos seda rahvusvahelist soo taastamise projekti tegid. Ja siis ta ütles, et nüüd on tal üks viimane küsimus. Ta oli jah kuidagi hästi kohmetunud ja ütles, et meil on ankeet rahvusvaheliselt välja töötatud ja ma pean selle viimase küsimuse ka ikkagi küsima: kas te olete mees või naine? 

Ka soo taastamise puhul tuleb see sotsiaalse soo teema juba teadusesse sisse. Ma näen, et kolleeg Toomast seal hoiab peast kinni. See on näide selle kohta, kuidas see sotsiaalne sugu tungib ka teadusuuringutesse, mis on teemal, mida arvate füüsilise soo taastamise kohta, eks ole. Aga see on väike asi, natuke nagu amüsantne detail. Aga see ei ole amüsantne detail, et me lõpmatu skaala sotsiaalseid sugusid paneme seadusesse nii, et me peame neid kõiki lõpmatul skaalal asuvaid inimesi ahistamise eest kaitsma. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Käesoleva eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 469 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva konventsiooni (nr 190) ratifitseerimise seaduse eelnõu 469. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu oli 12, erapooletuid oli 1. Eelnõu 469 on seadusena vastu võetud.

Saame minna neljanda päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud meditsiiniseadme seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (pädevuse andmine Ravimiametile) eelnõu 448 teine lugemine. Palun ettekandeks sotsiaalkomisjoni liikme, hea kolleegi Eero Merilinnu.

Hea istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Teen ülevaate sotsiaalkomisjoni tööst. Me arutasime seda teemat 15. oktoobril. Meil olid ka külalised tehnikaülikoolist, Sotsiaalministeeriumist, Terviseametist, Eesti Proviisorapteekrite Liidust ja laborimeditsiini ühingust. 

Eelnõu kohta esitati kolm arvamust. Tehnopol toetas eelnõu ja oli positiivne selles suhtes, et see korrastab teatud arusaamu meditsiiniseadmeid [puudutavas] regulatsioonis. Tehnopol tegi ettepaneku muuta meditsiiniseadmete reklaami ja tervishoiutöötajatele kingituste tegemise regulatsiooni, et see sarnaneks ravimiseaduse reeglitega. Sotsiaalministeerium leidis, et ettepanek on mõistlik, kuid ei soovinud eelnõu laiendada, vaid kaalub ideed tulevikus. 

Proviisorapteekrite liit tõi esile apteekide halduskoormuse seoses meditsiiniseadmete [väljastamise] ja käsitlemisega. Paluti kaaluda muudatusi, et lihtsustada protsessi ja vähendada koormust nii, et pädev asutus küsib täiendavaid andmeid ja dokumente üksnes vajaduse korral. Terviseamet märkis, et Terviseamet töötab välja uut andmekogu, mis peaks apteekide halduskoormust vähendama, ja küsis tagasisidet selle kohta.

Madis Timpson pani hääletusele muudatusettepaneku, mis oli tehniline: ühendada eelnõu § 6 punktid 2 ja 4 ning lisada sõnastusse lisaks Terviseametile ka Ravimiamet. Juhtivkomisjon arvestas seda [ettepanekut] täielikult konsensusega. Otsustati teha menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23. oktoobril; teha ettepanek teine lugemine lõpetada; volitada komisjoni esimeest allkirjastama teise lugemise menetlusdokumendid; kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda; viia läbi lõpphääletus 6. novembril ja volitada komisjoni esimeest allkirjastama kolmanda lugemise menetlusdokumendid. Kõik need [otsused] tehti konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu! Teile on vähemalt üks küsimus. Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Tõepoolest, me sotsiaalkomisjonis arutasime, et see on selline tehniline eelnõu ja juba varem võib-olla eksiti sellega, et tõsteti meditsiiniseadmed Terviseameti alla. Ja nüüd on võib-olla siis tõesti Ravimiamet … Vastupidi, eks ole, Ravimiametist Terviseameti alla, nüüd on vastupidi. 

Aga minu küsimus puudutab hoopis seda, et kuidas on niimoodi, et kõike on võimalik [lahterdada] meditsiiniseadmeks, [kui see just] ei ole toit ega ravimid. Näiteks vatitupsud, leukoplaaster – need on kõik meditsiiniseadmed. Miks meil ei nimetata asju õigete nimedega? Millest see tuleneb? See tegelikult jätab ju sellest eelnõust ka, ütleme, kui tavainimene tahab seda lugeda, naljaka mulje. Me räägiks justkui tehnoloogilistest aparaatidest, aga tegelikult on meditsiiniseadmed ka vatitupsud ja leukoplaastrid. 

Jaa, seda me arutasime komisjonis.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Käesoleva eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 448 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Oleme jõudnud kuuenda päevakorrapunktini. See on sotsiaalkomisjoni algatatud ravimiseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 458 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, sotsiaalkomisjoni esimehe Madis Timpsoni.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Teie ees oleva eelnõu komisjoni [arutelu] teise lugemise [eel] toimus 15. oktoobril. Eelneval päeval oli saatnud kirja meile ka Eesti Ravimihulgimüüjate Liit, kes arvas, et neid on jäetud aruteludest välja. Ütlen, et meil olid [arutelule] kutsutud Sotsiaalministeeriumist vastav inimene, kes aitas seda eelnõu koostada, ehk Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna juhataja Nikita Panjuškin ja Terviseameti peadirektori asetäitja Ragnar Vaiknemets. 

Nii Nikita Panjuškin kui ka Ragnar Vaiknemets kinnitasid, et vaatamata Eesti Ravimihulgimüüjate Liidu vastuolulisele väitele kaasamise osas neid siiski kaasati ja nendega kohtuti nii eraldi kui ka teiste osapoolte osalusel. Karmen Joller [ütles], et Eesti Ravimihulgimüüjate Liit väidab, et neid pannakse ebavõrdsesse olukorda, [ja küsis,] kas nende olukord halveneb. Nikita Panjuškin kinnitas, et nende olukord antud eelnõuga ei halvene. 

Eero Merilind uuris, et kui varud soetab riik ja neid säilitatakse haiglas, siis kes vastutab õnnetuse korral – näiteks kuulsa külmla õnnetusjuhtumi puhul – ravimite kahju eest. Sellele sai ta vastuse, et varud lähevad haigla omandisse ja haiglad on kohustatud oma vara eest ise hoolitsema. 

Aseesimees Riina Solman soovis teada, et kui ravimihulgimüüjad näevad eelnõu vastuvõtmisel liigset kiirustamist, siis kas see on kuidagi põhjendatud ja kas Sotsiaalministeeriumil on ohuhinnang, kuna sarnaselt Ukrainaga võidakse Eestit rünnata ja meil on vaja hädaolukorraks tagavara. Nikita Panjuškin vastas, et ohuhinnangud on viimasel ajal tõepoolest natukene punasemad, aga antud eelnõu jõudis eelkõige menetlusse selle pärast, et Riigikontrollil olid juriidilised märkused. Riigikontroll leidis, et senine korraldus, et varude omanik on Terviseamet, aga varude haldamine on Tartu Ülikooli Kliinikumi korraldada, ei ole õiguspärane. 

Eero Merilind [märkis], et hetkel on Riigikogu menetluses ka eelnõu, millega antakse haiglaapteekidele õigus ravimeid sisse osta. Ta soovis teada, et kui haiglaapteegid juurdehindlust teha ei tohi, siis kas riik plaanib tervishoiuvarusid osta ilma juurdehindluseta haiglaapteekidest. Selle peale sai ta vastuseks, et haigla ei osta ravimeid haiglaapteegi käest, vaid hulgimüüjatelt. 

Riina Solman küsis veel, kas Eesti Ravimihulgimüüjate Liit kardab, et neilt võetakse taas midagi ära. Ja vastus oli see, et tegelikult suuri muudatusi ei [tehta]. Edaspidi kasutatakse juba loodud mudelit, see viiakse lihtsalt õigusruumiga kooskõlla. Ja Kert Kingo lausus – ta ei küsinud, vaid lausus –, et ravimihulgimüügifirmad närveerivad, kuna kardavad, et mingi tulu jääb saamata. Tegemist ei ole turu solkimisega. Sellega meie diskussioon antud eelnõu raames teise lugemise [eel] ka piirdus. 

Komisjoni esimees pani hääletusele menetluslikud otsused. Otsustati järgnevat. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23. oktoobril 2024. See otsus tehti konsensusega. Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Ka see otsus tehti konsensusega. Kolmandaks, kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 6. novembril. Ka see otsus võeti vastu konsensusega. Ja neljandaks, volitada komisjoni esimeest allkirjastama kolmanda lugemise menetlusdokumendid. Mina lõpetan. Aitäh!

Aitäh! Kolleeg Riina Solmanil on teile küsimus.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Mina saan aru, et on hiline õhtutund ja võib-olla tahaks koju minna, aga mina ei poolda seda praktikat, et kolleeg Eero Merilind ei vasta puldist minu täitsa loogilisele küsimusele. Ta vaid napisõnaliselt ütles, et seda me arutasime komisjonis. Mina tahaksin, et jääks stenogrammi see vastus ja meie jälgijad ja lugejad, kes ka praegu võib-olla meid kuulavad, saaksid aru, mida me siin ajame, mitte [ei aruta vaid] omakeskis komisjonis. Ma seepärast küsin ka teie käest, mis ravimite nimekiri täpselt liigub Terviseametist piirkondlike haiglate alla, mille suhtes võib olla tõesti hulgimüügifirmadel teatud ärevus, et jääb mingi tulu saamata.

Aitäh! Te ise olite ka sellel komisjoni istungil ja komisjonis ju ei käsitletud, mis need nimed nimekirjas olid. 

Aitäh! Riina Solman, teine küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Austatud ettekandja! Ma siiski seda diskussiooni just nimelt avalikkuse silme all praegu peangi. Võib-olla me avame, miks meil oli tarvis seda niimoodi korraldada. Eraldi vaadatuna ei saa ju kuidagi vastu olla sellele eelnõule. Miks siis siiamaani Terviseametis hoitud ravimid lähevad haiglate alla?

Aitäh! Sellest ei olnud juttu komisjoni istungil, aga sellest oli juttu esimesel lugemisel. Kui mu mälupilt õige on, siis praegu hoiab neid Tartu Ülikooli Kliinikum ja [need on] Terviseameti omanduses. Nüüd, riigikontrolör leidis, et see ei ole kooskõlas õigusega, ja sellepärast see eelnõu siia on ka jõudnud. Ma arvan, et olukord läheb paremaks. Ühe haigla asemel on kaks – see on ka riskide maandamine. Ja ma arvan ka, et juriidiliselt on see tee õige.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kuna seda soovi ei ole, siis sulgen samal hetkel läbirääkimised. Käesoleva eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 458 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Oleme jõudnud tänase eelviimase päevakorrapunktini numbriga seitse, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 501 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt terviseministri Riina Sikkuti.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile ravimiseaduse muutmise [seaduse] eelnõu, mis annab haiglaapteekidele õiguse ravimeid ja ravimi toimeaineid sisse vedada. Selle muudatusega parandame patsientidele ravimite kättesaadavust. Ka Soome kogemus ütleb, et sellist sisseveoõigust on haiglaapteekidel vaja näiteks müügiloata ravimi puhul või ravimi puhul, mis on lühikese poolestusajaga või väga kiiresti riknev ja on vaja kiiresti patsiendini toimetada. Patsiendid võidavad, kui tarneahel on lühem ja haiglaapteegid saavad ravimit sisse vedada. 

Hetkel kehtiva seaduse kohaselt haiglaapteegil sisseveoõigust ei ole ja seega ta peab ravimeid hankima Eestis registreeritud hulgimüüjatelt. Praktikas me näeme, et see on tekitanud probleeme erand[juhtudel] ja puudutab harvemini kasutatavaid ravimeid või näiteks vähiravimi jaoks mõeldud komponente, millest haiglaapteek ise ravimi valmistab.

Muudatusega laiendame haiglaapteekidele tarnijate ringi ja lubame haiglate hankepakkumistel osaleda Eestis registreeritud hulgimüüjatele lisaks ka nõuetekohastel teistel Euroopa Liidu ravimihulgimüüjatel. Haiglad saavad seega suurema paindlikkuse ja kiirema tegutsemise võimaluse, kui tavapärane tarneahel ei võimalda ravimit piisavalt kiiresti patsiendini toimetada. Lisaks üksikute patsientide näidetele võib sellist sisseveoõigust vaja olla näiteks juhtudel, kui teatud [olulise ravimi] tarnimine on raskendatud, on see valuvaigisti või antibiootikum. Sellistel juhtudel [on vaja] reageerida. 

Muudatus ei anna haiglaapteekidele ravimite hulgi- ega jaemüügi õigusi. Tegu ei ole haiglaapteekide kohustusega ise ravimeid sisse vedada, vaid see annab võimaluse reageerida juhtudel, kus see peaks olema vajalik. Samuti ei ole see muudatus mõeldud äritegevuseks. Haiglaapteegid ei saa rakendada ravimite juurdehindlust ega osaleda teiste haiglate hankepakkumistel. Eesti ravimihulgimüüjatel on endiselt võimalus haiglatele ravimeid müüa, hangetel osaleda, oma tootevalikut pakkuda ja haiglatele ravimeid turustada. 

Riigile otseseid tulusid ja kulusid ei kaasne. Võimalik kokkuhoid peegeldub haiglate eelarves ja muudatus aitab tugevdada kriisivalmidust. Haiglad on meil ka kriisivarude hoidjad ja ka Eesti kaitseväel on haiglaapteek, kes selle sisseveoõiguse saab. 

Lisaks aitab muudatus elavdada konkurentsi hulgiturul. Konkurentsiamet on korduvalt välja toonud, et Eestis ei ole ravimite hulgimüügi tasandil piisavalt konkurentsi. Selle muudatusega me tegelikult loome võimaluse, et juhtudel, kui Eestis mõnda ravimit ei ole või hind on väga kõrge, on haiglatel võimalik hankida ravimeid rohkem kui, ma ei tea, kahelt kohalikult suurelt hulgimüüjalt. 

Sisseveoõigus on haiglaapteekidel juba mitmes Euroopa riigis, ka Soomes ja Leedus on see olemas. Kavandatav seadusemuudatus üldapteekide ega veterinaarapteekide tegevust ei mõjuta. Haiglaapteeke on kokku 24 koos Kaitseväe apteegiga. 

Enne seaduse vastuvõtmist peab Sotsiaalministeerium teavitama muudatustest Euroopa Komisjoni tehnilisest normist teavitamise protseduuri järgi. Seadus on planeeritud jõustuma üldises korras. Ja kuna seadus loob võimaluse, mitte ei pane kohustust, siis haiglaapteegid saavad ise reguleerida muudatuse rakendamiseks vajalikku aega. Palun teil eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Riina Solman, palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Esialgu tundub teie plaan mõistlik. Te ütlete, et see aitab elavdada konkurentsi hulgiturul, kuid samas te olete jätnud märkimata, et see loob ebavõrdse konkurentsiolukorra Eesti ja välismaiste hulgimüüjate vahel. Meie kodumaised ettevõtted on seotud Eesti juurdehindluspiirangute ja hinnalepetega, samas välismaised hulgimüüjad saavad tegutseda ilma nende piiranguteta. Kui nüüd riiklikult rahastatud haiglad kannavad maksumaksja kulul ravimite sisseveoga kaasnevad administratiivsed kulud, riigilõivud, [kulud seoses] teavituslubade ja menetluslubadega, siis sellega justkui riik ütleb oma ettevõtjatele, et teie käed on seotud, aga võistelge nüüd nendega, kes võivad vabalt liikuda. Kuidas te kommenteerite seda etteheidet?

Aitäh! Kahtlemata, võrdne kohtlemine on oluline printsiip ettevõtluses. Ja noh, juurdehindlus on Eestis hulgimüüjate jaoks ka reguleeritud. Ravimite jaemüügi puhul me neid juurdehindluse piirmäärasid vaatame Sotsiaalministeeriumis parajasti üle. Juurdehindluse piirmäärad peaksid kindlustama, et ei teenita ülemäärast kasumit. Kuigi juurdehindluse piirmäärad ei ole välismaistel hulgimüüjatel samasugused, ei tegutse nemadki puhtast heast tahtest ja kahjumlikult. Kui meil on juurdehindlus reguleeritud, siis välismaine hulgimüüja võib panna endale sellise marginaali, nagu temale vajalik on. Seega ei ole mingit veendumust, et välismaise [hulgimüüja pandud] hind on madalam ja kuidagi saadakse ebavõrdne eelis. 

Teiseks, Eestisse tarnimine toimub ju ikkagi ja sellega on seotud kulud. Kui sul on Eesti hulgimüüja ja ravim on siin laos olemas, siis sellisel juhul peaks selle tarnimine haiglasse olema igal juhul odavam kui selle toomine välismaalt. Ma ei näe, et kohalik hulgimüüja satuks kuidagi ebavõrdsesse positsiooni. Neil on minu tunnetuse järgi selgelt eelis olemas. Aga me räägime juhtudest, kus ravim ei ole Eesti turul olemas, näiteks tal ei ole müügiluba või meil ei ole pidevat patsientuuri, vaid seda on vaja üksikutel patsientidel, või on tegemist ravimiga, mida ei saa pikalt laos säilitada. Sellistel juhtudel on kahtlemata haiglaapteekidel sisseveoõigusest kasu, et oma patsientidele oma apteegi kaudu vajalik ravim tagada.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Siin täna ei olnud küll väga palju sellest juttu, aga komisjonis [oli] ja seletuskirjas on ka juttu, et neid ravimeid tuuakse just harvikhaiguste [raviks], nagu sa mainisid ka siin, mõnele üksikule haigele. Aga haige on haiglas õnneks väga lühikese aja oma elust ja enamus tema ravi, kui on näiteks krooniline haigus, toimub ambulatoorses võrgus. Ma küsin. Haiglaapteegid teatavasti – sa ka täna seda ütlesid – jaemüügiga tegeleda ei saa ja ravimeid müüa ei saa. Kuidas see olukord on lahendatud, kui haige läheb haiglast ambulatoorsesse võrku? Kes talle selle ravimi toob või kuidas ta selle ravimi saab? Kas sellele on ka mõeldud, kuidas see süsteem toimima hakkab?

Aitäh! Tõesti, selles osas midagi ei muutu. Eestis on ravimeid, mida enamasti või ainult kasutatakse haiglas. Need manustatakse patsiendile ainult haiglas ja valmistatakse haiglas oma patsientide jaoks. Ja kui need patsiendid liiguvad koju kodusele ravile oma kroonilist haigust perearsti abiga kontrolli all [hoidma], siis on ka praegu need olukorrad lahendatavad. Haiglas manustatakse haigla ravimit ja kui patsient läheb koju või perearsti jälgimisele, siis võib kroonilise haiguse kontrolli all hoidmiseks olla mõni teine ravim. See olukord praegusega võrreldes ei muutu. Ka praegu saavad haiglas olevad patsiendid vahel müügiloata ravimit või harvikhaigusega patsiendid enda jaoks vajalikku ravimit, mida tavapärases, ma ei tea, jaeapteegi valikus ei müüda. Need olukorrad lahendatakse samal viisil nagu praegu. Näiteks võib patsient olla eriarsti jälgimisel ja haiglas [toimub] ravimite manustamine. Eriti kui me räägime kallimatest ravimitest, ma ei tea, bioloogilistest ravimitest või hormoonravimitest, siis nende manustamine tavaliselt ongi haiglas, mitte patsient [ei tee seda ise] kodus. Sellisel juhul ma muret ei näe. Aga kui tegemist on kodus manustatava ravimiga, siis see olukord lahendatakse samamoodi nagu seni. Selle sisseveoõiguse lisandumisega see kord ei muutu.

Riina Solman, palun!

Suur aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! No antud juhtumi näitel haiglad kasutavad sisuliselt riigi raha, et konkureerida eraettevõtjatega ravimite hulgimüügis. Ja minu küsimus on, kas see on varjatud riigiabi, mida ei saa ega tohi Euroopa Liidu ühisturul aktsepteerida.

Aitäh! Ma tõin näite, et tegelikult on haiglaapteekidel sisseveoõigus ka teistes Euroopa Liidu riikides. Ja ma oma kõnes ka rõhutasin, et see ei ole nende jaoks äritegemise viis. Nende ülesanne on osutada tervishoiuteenust, aga ka valmistada ravimeid, mida patsientidel vaja on. Nii et nende ülesanne on ikkagi esmalt patsientidele vajalike teenuste osutamine ja nende parim tervis. Ja kui selleks on vaja haiglas valmistada ravimit või sisse vedada ravimit, siis tuleb seda teha. Aga eraldi majandustegevust või ärisuunda sellele rajada ei saa ja seda ka ei ole võimalik teha. Teistele nad ravimeid edasi ei müü. Neil ei ole õigus juurdehindlust rakendada, neil ei ole hulgimüügiõigust, neid ei defineerita hulgimüüjana. Nad kasutavad sisseveoõigust, et [täita] enda esmast ülesannet ehk patsiente võimalikult hästi ravida.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kas ma saan õigesti aru, et selle seadusemuudatuse on ajendanud tegelikult praktilise elu vajadus?

Aitäh! Tõepoolest, selle on ajendanud praktilise elu vajadus. See ei ole kuidagi uus ettepanek, seda on ka varem siin saalis arutatud. Ühel juhul on tõesti harvikhaigusega patsientidel, ka lastel vaja kiiresti ravimit. Lihtsalt tarneahel eriarst–haiglaapteek–hulgimüüja läheb väga pikaks ja vahel on iga viivitatud päev lapse jaoks väga olulise mõjuga. Teiseks, tarneraskuste olukord. Viimastel aastatel, koroonajärgselt on esinenud väga palju tarneraskusi. 

Ja ma ei mõtle seda kuidagi halvasti, aga tõesti motivatsioon on erinev. Kui haiglal on üks patsient, kellel on vaja just seda tarneraskuste tõttu [puuduvat] ravimit, siis otsitakse see ravim välja mõne välismaa haigla või hulgimüüja käest ja organiseeritakse selle Eestisse toomine. See motivatsioon ühe patsiendi nimel tegutseda on teine kui [siis, kui] hulgimüüjal on tuhandeid valikuid sortimendis ja on palju patsiente, kes neid vajavad. Kui ühe patsiendi nimel selliseid ekstra liigutusi teha, siis motivatsioon ongi teistsugune. Sellisel juhul tehaksegi väga palju üksikotsuseid ühele patsiendile sobiva ravimi leidmiseks. 

Tõepoolest, seda ettepanekut toetavad ka haiglaapteegid. See on tingitud praktilise elu vajadustest, et me suudaksime selles keerulises maailmas pakkuda rohkem paindlikkust haiglaapteekidele, kes teevad väga tõsist tööd, et patsientidele ravimeid tagada.

Hele Everaus, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud proua minister! Ma kindlasti ei ole nõus sellega, et motivatsioon on siin põhjuseks, aga see selleks. Ma küsin. Soomes on haiglaapteekidel juba pikka aega see võimalus. Kui vaadata, kui palju on haiglaapteegid aastas seda õigust kasutanud – nad elavad samade tarneraskustega maailmas nagu meiegi –, siis on umbes 30 juhtu aastas. Kui palju [neid juhte] Eestis prognoositakse selle seaduse [vastuvõtmise järel]? Seda oleks Sotsiaalministeeriumil kindlasti oluline enne teada, kui palju on haiglaapteekidele tööd juurde tulemas.

Aitäh! Soome kogemust me vaatasime ja seal on aastas tõesti umbes 30 juhul sellist sisseveoõigust kasutatud erinevate ravimite puhul. Küsisime ka meie haiglaapteekidelt, kas nad soovivad sisseveoõigust kasutada ja milliste ravimitega on probleeme olnud. 2022. aasta lõpus küsisime ja siis kirjeldati kümmekonda juhtumit, kus haiglaapteek hindas, et ta oleks ise sisse vedades ravimi kiiremini saanud. Ka on välja toodud probleeme mõne ravimi toimeainete [hankimisel]. Kui haiglaapteek ise valmistab ravimeid, näiteks vähiravimeid või midagi muud, siis neil on konkreetsete toimeainete kättesaamisega mure olnud. See on see, mille lahendamiseks sisseveoõiguse andmine sobib.

Helmen Kütt, palun!

Ma tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Minul on küll väga hea meel selle üle, et see eelnõu on jõudnud Riigikogu suurde saali. Loodetavasti saab see ka varsti vastu võetud, sest 24 haiglaapteeki üle Eesti seda võimalust ootavad. Kas ma saan õigesti aru – praegu on [kõlanud] väga mitmel korral, nagu see oleks mingi kohustus –, et see on võimalus? Võimalus on jätkuvalt tellida hulgimüüjatelt Eestis, on võimalus tellida Euroopa Liidu vastavat õigust omavatelt [hulgimüüjatelt] ja hankeid korraldada. See on valik ja võimalus, mitte mingi kohustus.

Aitäh! Täpselt nii. See on võimalus, see annab reageerimise võimalusi haiglaapteegile juurde ning annab paindlikkust, et patsiendile konkreetne vajalik ravim tagada. See ei ole kohustus. Seega me ei näe, et seaduse jõustumisel oleks olulisi riske või kulusid. Tõepoolest, sellise paindlikkuse loomine on lõpuks patsientide huvides. Lisaks tuleb mainida Konkurentsiameti etteheidet konkurentsi vähesuse kohta hulgiturul. See tegelikult avab võimaluse, loob akna selleks, et ka hulgimüüjad saaksid aru, et nende roll ja vastutus on haiglatele väga hea hinnaga ravimeid pakkuda ja head koostöösuhet hoida. Kui see kõik toimib, siis ei ole haiglaapteegil mingisugust põhjust ekstra vaeva näha ja erand[juhtudel] sisseveoõigust rakendada.

Suur tänu, alati põhjalik ja auväärt minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Arutelu juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid tutvustab meile hea kolleeg, sotsiaalkomisjoni liige Irja Lutsar.

Tere hilisõhtust, kallid kolleegid! Aeg on hiline ja teema on raske, aga ma loodan, et me suudame kõik sellesse süveneda. Minister andis juba ülevaate sellest seaduseelnõust, ma seda ei käsitle. Mina kajastan diskussiooni, mis oli sotsiaalkomisjonis, ja ka vastuseid, mis anti sotsiaalkomisjonis. Kuna ministrile on vahepeal uut informatsiooni lisandunud, siis andis ta osale küsimustele natuke teistsuguseid vastuseid. Aga ma juhin neile tähelepanu. 

Sotsiaalkomisjon arutas seda seaduseelnõu 14. oktoobril käesoleval aastal. Lisaks ministrile oli kohal Sotsiaalministeeriumi [tervishoiuteenuste osakonna] esmatasandi tervishoiu poliitika juht Laura Viidik ja kohal oli ka Riigikogu liige Tõnis Mölder. Üldiselt sotsiaalkomisjoni liikmed toetasid ravimite kiiremat ja soodsamat kättesaadavust. Samuti nähti positiivsena ravimite hankimise keti lühemaks muutumist. Samas oli komisjonis elav ja konstruktiivne diskussioon ja allpool ma siis seda kajastan. 

Komisjoni liikmed tundsid huvi, miks haiglaravimite turul tegutseb valdavalt kaks hulgimüüjat, mistõttu turul on suhteliselt väike konkurss. Minister vastas, et need kaks tegijat tegutsevad kogu ravimimüügiahelas, sealhulgas [tegelevad] jaemüügiga. Vaid haiglaapteekidele keskendudes on raske ellu jääda. Laura Viidik lisas sellele, et neil kahel hulgimüüjal on suur sortiment ravimeid ja 66-l ülejäänud hulgifirmal on sortiment väga kitsas. 

Komisjoni liikmeid huvitas, kas SOM teab, kui sageli haiglaapteegid oma õigust ravimeid otse hankida kasutama hakkavad. Minister viitas seletuskirjas toodud näitele Soomest, kus seda võimalust kasutatakse umbes 30 korda aastas. Seda ka täna saalis mainiti. Samas nentis minister laialdasi ja püsivaid ravimite tarne raskusi, mistõttu Eesti vajadus võib oluliselt suuremaks osutuda. 

Komisjoni liikmed muretsesid, et eelnõu kohaselt soovitakse riigi kontrolli alla võtta ehk siis riigistada kolmandikku kogu ravimiturust, mis on siiani valdavalt toimunud eraettevõtluse najal. Tunti ka huvi, miks puudub avatud ja avalik dialoog antud teemal. Ministri sõnul kolmandikku ravimiturust ei riigistata ja haiglaapteegid ei hakka sisse vedama kolmandikku ravimitest. Praegu pole teada, millises mahus haiglad sisseveoõigust rakendama hakkavad. Paraku pole haiglaapteegil ei huvi ega soovi kõiki ravimeid hankima hakata. Sotsiaalministeeriumi ettepanek on anda haiglaapteekidele laiem sisseveoõigus tarneraskuste olukordadeks ja prognoosimatuteks juhtudeks. 

Komisjoni see vastus ei rahuldanud ja diskussioon teemal jätkus. [Küsiti,] et kui haiglad neile antud võimalust kasutama ei hakka, siis millele tugineb laia sisseveoõiguse otsus. Minister argumenteeris, et see seaduseelnõu on hea näide, kuhu suunas riik regulatsioonidega liikuma peaks. Riigil on väga vähe hoobasid konkurentsi tekitamiseks. Turgu avavat seadusemuudatust rakendades parandatakse konkurentsi. Kui hulgimüüjad ei saa haiglatele pakkuda head hinda või tarneraskuste korral ei suuda ravimeid Eestisse tuua, on haiglaapteekidel võimalus seda ise teha. See on pehme viis turgu konkurentsile avada, pidades silmas patsientide huve ja ravimite kättesaadavuse järjepidevust, nentis minister.

Edasi nentisid komisjoni liikmed, et seaduseelnõu suurendab haiglaapteekide töökoormust ja bürokraatiat. Minister vastas, et ravimiturg on reguleeritud igal pool. Selle seadusemuudatusega tuleb küll lisakohustusi, kuid jääb ära bürokraatlik osa, mis kaasneb ravimite müügiloa taotlemisega. Samas möönis minister, et mingis faasis tuleb lubade taotlemine ikka ära teha, kuna ilma regulatsioonideta ravimivaldkonnas toimida ei saa. 

Järgnevalt tundsid komisjoni liikmed huvi, kas arutusel oli ka kitsama sõnastuse võimalus. Ministri sõnul arutati kitsa sisseveoõiguse üle umbes viis aastat tagasi, aga viimase viie aasta jooksul on tarneraskused süvenenud. Lisaks on Konkurentsiamet teinud täiendavaid analüüse ja heidab endiselt Sotsiaalministeeriumile ette tegevusetust ravimiturul konkurentsi loomisel. Samal ajal on suurenenud harvikhaigustega patsientide hulk, kelle vajadused mitmekesistuvad. Kui viis aastat tagasi oleks saanud piirduda kitsa sisseveoõigusega, siis vahepeal toimunud muutused pigem toetavad laia sisseveoõigust. Kui tarneraskused leevenevad, harvikhaiguste ravimid muutuvad kättesaadavamaks ja tootjad tulevad taotlema lube nende Eesti turul müümiseks, siis saab rääkida teisest olukorrast. Ministril ei ole aga infot, et ükski nendest trendidest oleks kuidagi muutumas, ja seetõttu tehtigi ettepanek laiema sisseveoõiguse taotlemiseks. 

Järgnevalt tundsid komisjoni liikmed huvi, millised on ohud või negatiivsed tagajärjed selle seaduse jõustumisel. Minister nentis, et see, kui palju seda seadust kasutatakse, selgub pärast seaduse kehtestamist. Ainsa riskina nägi minister, et hakatakse maale tooma kõiki haiglaapteegile vajalikke ravimeid. Minister lisas kommentaarina, et kui napile ravimivarule kandideerivad kõik Euroopa hulgimüüjad, siis Eesti jääb tagaplaanile. Haiglatel aga on partnerlussuhted teiste haiglatega ja oluline on, et kanalite ring oleks võimalikult mitmekesine. Hulgimüüjate prioriteedid on ehk rohkem hajutatud. 

Tõnis Mölder tundis muret konkurentsiolukorra pärast ja küsis, kas Sotsiaalministeerium on seda aspekti ka uurinud. Minister sellele küsimusele küll otse ei vastanud, aga kordas üle juba mainitud seisukohta, et praegu pole teada, kui palju haiglaapteegid sisseveoõigust kasutama hakkavad, eeldatavalt saab meie olukord olema sarnane Soomega. 

Komisjoni liikmed väljendasid ka muret, et endiselt on ebaselge, kui sageli hulgimüüjad konkreetse ravimiga siiani hätta jäänud on, ja nentisid, et probleem pole mitte selles, et ravim pole kättesaadav, vaid hoopis selles, et ravim pole rahastatud ja on haiglale või haigele liiga kallis. 

Ministrilt küsiti, kas ta on veendunud, et nimetatud seaduseelnõu muudab olukorra ravimite hankimisel paremaks. Ka sellele küsimusele me ministrilt otse vastust ei saanud, aga ta nentis, et haiglatel on nii soov kui ka võimekus olukorda parandada. 

Pika diskussiooni lõpuks ei olnud mõned sotsiaalkomisjoni liikmed endiselt veendunud, et riik peaks ravimiturule sekkuma, ning palusid ministril täpsustada, kust tuli algtõuge seadusemuudatusteks. Seda küsimust esitati teises sõnastuses täna ka siin saalis. Sotsiaalkomisjonis vastas minister, et ettepanek tuli lauale siis, kui eelmine valitsus avaliku sektori kärpeplaane arutas. Siis leiti, et haiglate ühishanked, haiglaapteekidele ravimite sisseveo õiguse andmine on võimalus kokku hoida. 

Lõpuks tundsid komisjoni liikmed huvi, millised on seadusemuudatuse järelhindamise objektiivsed mõõdikud. Ministri sõnul plaanitakse hinnata juhtude arvu, mil haiglaapteek on sisseveoõigust kasutanud, selle rahalist mahtu ning haiglaapteekide arvu, kes sisseveoõigust rakendanud on. 

Järgnevalt tegi komisjon järgmised otsused, mis olid kõik konsensuslikud. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 23. oktoobril, määrata juhtivkomisjoni esindajaks [siin]kõneleja ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ja mina tänan teid.

Suur tänu teile ettekande eest. Teile küsimusi ei ole. Head kolleegid, avan nüüd läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel hea kolleeg Eero Merilind, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed ja [inimesed,] kes jälgivad meid internetis! Ma toon hästi lühidalt välja kolm positiivset külge selle seaduse puhul. 

Selle seadusemuudatuse üks peamisi positiivseid külgi on ravimite kättesaadavuse parandamine. Haiglaapteekide jaoks muutub lihtsamaks hankida vajalikke ravimeid ja toimeaineid, mis omakorda tagab patsientidele parema ja järjepidevama ravi. Ravimivarude planeerimine muutub tõhusamaks, kuna haiglaapteekidel on otsene ligipääs mitmetele tarnijatele ja nad saavad reageerida kiiremini, kui turul esineb tarneraskusi. 

Teiseks, konkurentsi suurenemine. See on samuti oluline aspekt, kuna rahvusvaheliste tarnijate kaasamine võib viia ravimite hindade languseni. See loob haiglaapteekidele rohkem valikuvõimalusi ja sunnib kohalikke hulgimüüjaid pakkuma soodsamaid tingimusi, et konkureerida rahvusvaheliste pakkujatega. See omakorda aitab haiglatel vähendada ravimite hinda ja suurendada efektiivsust, mis toob kasu nii haiglatele kui ka patsientidele. 

Ja kolmandaks, see seadusemuudatus võimaldab haiglatel kokku hoida kulutusi, kuna nad ei ole enam nii sõltuvad traditsioonilistest hulgimüüjatest. Otsesissevedu võimaldab haiglatel mõnel juhul osta ravimeid madalama hinnaga, mis võib kaasa tuua kulude kokkuhoiu haiglate eelarves ja parendada ravikindlustusraha efektiivset kasutamist. Seetõttu paraneb ka patsientide ravi kvaliteet, kuna haiglaapteegid saavad ise otsustada. See tagab vajalike ravimite olemasolu ja patsientide ravi alustamise viivitusteta. Eriti oluline on see keeruliste ja haruldaste haiguste ravis, kui standardseid ravimeid ei pruugi alati olla ja on vaja leida alternatiivseid lahendusi. 

Kokkuvõttes toob see seadusemuudatus kaasa märkimisväärse paindlikkuse haiglaapteekide tegevusse ja parandab ravimite kättesaadavust, tõhustades varude planeerimist ja suurendades konkurentsi turul. See kõik aitab kaasa patsientide ravi kvaliteedi tõstmisele ja tervishoiusüsteemi tõhusamale toimimisele. Toetame seda seadus[eelnõu]. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel hea kolleeg Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister ja saalis viibivad saadikud ning inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Mind panevad ministri selgitused muretsema, sest tegelikult ei ole see eelnõu saanud alguse otseselt praktilisest elust, nagu minister siin tunnistas saadiku küsimuse peale, vaid – nagu komisjonis me tõepoolest arutasime, minister meile nii ütles seal – algatus tuli kevadel ja kärped on olnud selle aluseks, [eesmärk on] leida kokkuhoiukohti. Sellised natuke hämavad selgitused ja kiirkorras käsile võetud eelnõu läbisurumine Riigikogus häälteenamusega – see paneb mind muretsema.

Mille eest ma ministrit tunnustan ja kiidan, on see, et ta pöörab tähelepanu harvikhaigustele. Nende haiguste puhul võib-olla tõepoolest on selline paindlik ravimi hankimise viis efektiivsem. Nagu ta ütleb, on motivatsioon hankida see kiiremini. Minul muidugi kogemus puudub, kas erasektoriga koostöös tõepoolest motivatsiooni ei ole. Ma ei taha seda hästi uskuda, sest millessegi, mida saab erasektor teha, ei peaks sekkuma. Aga meditsiin on selline valdkond, kus mina jään napisõnaliseks ja usaldan spetsialiste. Kui Hele Everaus ka nii arvaks, siis ma paneksin oma käe siia alla. 

Aga opositsioonipoliitikuna ma juhingi teie tähelepanu riskidele, mis kaasnevad selle kiirkorras läbi surutud eelnõuga. See seadusemuudatus riigistab ravimiturgu, ehkki osaliselt, ja lõhub tänast süsteemi, ilma et seda oleks korralikult läbi analüüsitud. Aluseks on võetud Soome mudel. Räägitud on aastas 30 juhtumist, kus on tulnud harvikhaiguse ravimit hankida. Aga Soomes on rohkem rahvast kui Eestis ja meil ei saa sama hinnangut aluseks võtta. Ehk see tööpõld on tegelikult läbi analüüsimata. Mina arvan ka praegu niimoodi, et me seisame silmitsi läbimõtlematu seadusemuudatusega. Seda surutakse läbi kiirkorras, ilma dialoogita, nagu ka komisjonis märgiti. Proovitakse senist toimivat ravimiturgu asendada riiklikult kontrollitud süsteemiga või vähemalt liikuda sinna suunda mingil põhjusel. 

Miks ma niimoodi arvan? Mida see eelnõu siis täpsemalt teeb? Lihtsustatult öeldes annab see haiglaapteekidele õiguse ravimeid importida sel viisil, mis esmapilgul, nagu me oleme rääkinud, harvikhaiguste puhul tundub isegi mõistlik. Kindlasti tundub see süütu. Aga plaanimajanduse tagajärjed on palju kaugeleulatuvamad ja ohtlikumad, kui valitsus selle eelnõu puhul meile tunnistada tahab. See tähendab de facto kuni 30% ravimiturust riigistamist. Just nii suur on haiglaravimite osakaal meie ravimiturul. Riik võtab kontrolli alla kolmandiku kogu sektorist, mis on seni toiminud erainvesteeringute ja ettevõtluse najal. Seda võib mõneti pidada hiilivaks natsionaliseerimiseks, mis toimub meie silme all, aga meil tagajärgede osas analüüs puudub. Kui vajalik see samm sellises mahus – just nimelt ühe kolmandiku ulatuses – on? 

Nagu ma juba oma pingist mainisin, loob see ebavõrdse konkurentsi olukorra Eesti ja välismaiste hulgimüüjate vahel. Meie kodumaised ettevõtted on seotud Eesti juurdehindluse piirangute ja hinnalepetega, samas kui välismaised hulgimüüjad saavad tegutseda ilma nende piiranguteta. Kui riiklikult rahastatud haiglad kannavad maksumaksja kulul ravimite sisseveoga kaasnevad administratiivsed kulud, riigilõivud, [kulud seoses] teavitus- ja loamenetlustega, siis sellega annab riik oma ettevõtjatele signaali: võistelge nüüd nendega, kes võivad vabalt turul liikuda. Ja haiglad tõepoolest kasutavad riigi ehk maksumaksja raha, et konkureerida eraettevõtjatega ravimite hulgimüügil. 

Mis veel? On juba märgitud, et kogu see protsess on toimunud väga kiirustades, pigem ilma korraliku dialoogita. On olnud vihjeid, et hulgimüüjate ühing on korduvalt püüdnud algatada sisulisemat arutelu, analüüsi, aga … 

Ma palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.

… valitsus on eelistanud tegutseda kiirustades, kohati salamisi. Mida see tähendab tavalisele Eesti inimesele? Mina loodan ka, et harvikhaiguste puhul tähendab see patsientidele paremat ravimite kättesaadavust. Ma väga loodan seda, et ministri välja öeldud eesmärgid kas või mõningal määral täituvad. 

Aga on hinnanguid, et see võib ka viia ravimite kättesaadavuse halvenemiseni. Praegune süsteem tagab, et ravimid jõuavad kiiresti ja efektiivselt Eesti igasse nurka. Riiklik süsteem ei pruugi olla nii paindlik, arvestades meie bürokraatiat, haldussuutmatust ja probleeme nendega seoses. Kas perspektiivis tuleb ka ravimite hinna tõus, kuigi lühiajaliselt võib riik suuta hindu all hoida, seda näitab elu. 

Aga miks on see riskantne pretsedent, just sellises mahus, ma rõhutan, ühe kolmandiku ulatuses? Kui me täna riigistame ravimituru, siis mis on järgmine samm? Mis on järgmine sotsialistlik samm? Kas järgmine samm võib olla see, et homme otsustab riik, et peaks kontrollima ka toiduainete turgu või ehitusmaterjalide müüki? Me oleme juba läbi elanud ühe riigistatud majandusega süsteemi ja me teame, kuhu see viib. Praegune valitsus näib olevat unustanud need sotsialistlikud õppetunnid ja kordab samu vigu, mille eest on varem kõrget hinda makstud. 

Eesti riik on loodud selleks, et kaitsta meie vabadusi ja mitte neid piirata. See on samm majandusvabaduse äravõtmise suunas. Aitäh tähelepanu eest!

Järgmisena Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun!

Austatud kolleegid! Minu teine etteaste on Eesti 200 nimel. Kellele siis ei meeldiks, et igale haigele on kiirelt kättesaadav just temale sobiv ravim ja seejuures temale parima hinnaga. See saab juhtuda siis, kui tarneahelad on võimalikult lühikesed, tarneid teevad oma ala parimad tarneeksperdid ning turul püsib mõistlik konkurents. Monopolid ja amatöörid pole reeglina parim vahend probleemide lahendamiseks. 

Nimetatud seaduseelnõu, nii nagu juba kuulnud olete, valmistati ette eelmise Riigikogu koosseisu ajal. Tookord see seadusemuudatus või sarnane seadusemuudatus toetust ei leidnud. Nüüd on muudatust korrigeeritud ja see uuele ringile saadetud. 

Praeguses muudatuse versioonis antakse kõigile 24 haiglaapteegile õigus ravimeid ja nende komponente otse, ilma vahendajateta hankida. Seletuskirjas on rõhutatud just harvikhaigustega [inimestele vajalike] ravimite kättesaadavuse probleemi lahendamist. See on igati arusaadav ja tervitatav. Aga neid haigeid ja ka ravimeid, mis sellesse kategooriasse kvalifitseeruvad, pole palju. Teisalt lubab seadusemuudatus haiglaapteekidel kõiki kasutatavaid ravimeid hankida lootuses suurendada konkurentsi ja selle kaudu tagada ka ravimitele madalam hind. 

Ministri sõnum nii sotsiaalkomisjonis kui ka täna on kohati ambivalentne. Ühelt poolt väidab minister, et haiglad ei hakka laialdaselt ravimeid hankima, ehkki seda keegi tegelikult ei tea. Teisalt nendib ta, et ravimiturul on konkurentsi tarvis suurendada. Pelgalt vaid harvikhaigustele ja üksikutele olukordadele keskendumine konkurentsi vaevalt et palju mõjutab. Definitsiooni järgi on harvikhaigused need, mida põeb umbes 0,05% elanikkonnast, mistõttu need ravimid vaevalt et ravimiturul suurt rolli mängivad. 

Lisaks tuleb tõdeda, et harvikhaiguste ravimid on sageli ülikallid ja haigetele kättesaamatud mitte seepärast, et konkurentsi pole, vaid pigem seepärast, et isegi väga rikkad riigid ei suuda neid rahastada. Ravimituru konkurents võiks hinda langetada, kui uued tegijad ehk haiglaapteegid siseneksid enamkasutatavate ravimite turule. Samas mainis minister, et haiglaapteegid tõenäoliselt neid ravimeid hankima ei hakka. Mis aga tegelikult juhtuma hakkab ja kui palju seadusemuudatuse tulemusel ravimite hind langeb või nende kättesaadavus paraneb, näeme alles pärast seaduse kehtima hakkamist.  

Ravimite hange nagu iga teinegi [hange] nõuab kogemust ja oskusi. Pole kahtlust, et üksikute ravimite või nende komponentide hankimisega saavad haiglaapteegid kindlasti hakkama. Kuidas aga hakkab kulgema enamkasutatavate ravimite hankimine, teada pole. Kas haiglad peavad selleks tööle võtma lisatööjõudu ja kuidas see hakkab mõjutama ravikulusid, näitab antud olukorras vaid aeg.

Enamik harvikhaigustega inimesi võib küll alustada oma ravi haiglas, aga suur osa ravist toimub siiski väljaspool haiglat. Kuna haiglatel jaemüügiõigust pole, siis lisaks nende ravimite saadavusele haiglas tuleb tagada, et need oleksid ka jaemüügiapteekides saadaval ning vastavalt ravile kompenseeritud. Võib olla, et ühele haigele vajalikku ravimit hakkab nüüd turule tooma kaks hankijat. Kuidas see mõjutab omakorda ravimi hinda, on jälle omaette küsimus. 

Eesti 200 eelistab kitsast sõnastust, nii et haiglaapteegid saaks ravimeid ja diagnostikume otse hankida vaid oma haigla tarbeks ja haigetele, kellele hangitav ravim on elu päästva potentsiaaliga, või kui tegemist on kriisiga või kui kiireloomulist ravimi hankimist tingivad ravimi omadused, näiteks radiofarmatseutikumid, mis on lühikese poolväärtusajaga. Ravimi otse hankimine ei tohiks muutuda haiglale oluliseks tegevuseks. Seadusemuudatus peaks andma haiglatele võimaluse …  

Palun mõni minut lisaks.

Kaks minutit lisaks. 

… osutada parimat ravi erakordsetes olukordades. Tavapäraste ravimite hankimisel peaks olukord muutumatuks jääma. 

Kuidas selle seadusega edasi minna, me praegu ei tea. Kuna probleemi suurus pole ministri sõnul teada, siis on raske ennustada, kuidas nimetatud seadus ravimiturgu mõjutab. Ekspertide arvates olulist kulude kokkuhoidu või ravimite hinna langust praegusega võrreldes pole ette näha. Küll saab eeldada, et elupäästvad ravimid saavad haigetele kiiremini kättesaadavaks. Viimane omakorda võib viia ravitulemuste paranemiseni. Mina tänan teid tähelepanu eest!

Järgmisena on registreerunud Tanel Kiik. Kas sul on volitus olemas? Tundub, et paber on käes. Eeldatavalt siis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Paluks ka kolm minutit [lisaaega] igaks juhuks.

Kolm minutit lisaks. 

Lugupeetud kolleegid! Austatud terviseminister! No ma kuulasin ka seda arutelu ja paratamatult tahavad mõned asjad täpsustamist. 

Tegemist ei ole kiireloomulise, kuidagi ootamatult tulnud, läbimõtlemata seaduseelnõu või ettepanekuga. Tegemist on võimaluse andmisega haiglaapteekidele, mida on arutatud aastaid. Aastaid! Seda arutati ka siis, kui mina olin terviseminister, aastatel 2019–2022. Toona see takerdus konkreetselt, ütleme otse ära, Isamaa Erakonna vastuseisu tõttu, nii nagu kahjuks paljud mõistlikud ettepanekud üldse tervishoiuvaldkonnas. Ja rääkida nüüd, et see on kuidagi äkiliselt tulnud ja koalitsiooni häältega surutakse läbi! Ei!

Ma vaatasin protokolli. See eelduslikult läbib esimese lugemise konsensuslikult, kuna nii otsustas ka sotsiaalkomisjon, sest ega ratsionaalseid argumente selle vastu, et anda haiglaapteekidele täiendavaid õigusi, tegelikult ei ole. On ärilised argumendid, mis on ettevõtetel, aga ma arvan, et Riigikogu ei peaks tegelema ühegi ettevõtte ärihuvide edendamisega või ühegi sektori ärihuvide pärast muretsemisega. Meie mure on ikkagi patsiendi tervis ja ravimite kättesaadavus. 

See, et haiglatele antakse õigus ja võimalus lisaks hulgimüüjate teenuse kasutamisele ka vajadusel parema hinna, kiiruse, kvaliteedi, sortimendi või mis tahes argumendi alusel ravimeid ise sisse tuua, on igati mõistlik, tervemõistuslik lähenemine. See elavdab konkurentsi, mis juba automaatselt tähendab pigem positiivset mõju hindadele ehk toob hindu alla. See tegelikult ka avardab patsientide võimalusi teatud juhtudel tõesti kiiremini saada selliseid ravimeid, mille riiki sissetoomiseks ei pruugi hulgimüüjal ärilist huvi olla. Ehk siis antud eelnõu igal juhul teenib rahva tervise huve. See peaks olema parlamendi arutelus kindlasti peamine argument mis tahes tervishoiualaste muudatuste tegemisel. 

Nüüd mõtleme korra ka laiemalt Eesti ravimiturule: väga palju probleeme on seal, oleme ausad. Kindlasti apteegireform, mis aastate eest ellu viidi, osa neist lahendas, aga mitte kõiki. Aga paljuski see apteegireformi protsess juba näitas, miks see on oluline. Just nimelt selle pärast, et meil ei oleks niivõrd kriitiliselt olulises, inimestele eluliselt vajalikus valdkonnas domineerivat poolmonopoolset, oligopoolset turgu. 

Kes mäletab, see [teab, et] see oli 18. detsember 2019, üks ilus päev – apteegireformi eelnõu, apteegireformi tühistav eelnõu, täpsustan, oli saanud parlamendis vist eelmine päev tagasi lükatud –, kui hulgimüüjatele kuuluvad apteegid otsustasid päevapealt kell 2 päeval uksed sulgeda. Lihtsalt kolmsada apteeki pandi kinni. Mõeldi, et teeme nalja, vaatame, mis saab, kuidas patsiendid toime tulevad, hirmutame riiki, hirmutame poliitikuid, äkki nad hakkavad selle peale hüppama, äkki nad reageerivad, teevad kuidagi teistmoodi, hääletavad parlamendis nii, nagu hulgimüüjad õigeks peavad. 

Ja kogu see hirmutamine kestis toona kuid, et meil on 500 apteeki, millest 300 läheb kinni, 200 jääb alles, asulad jäävad ilma. Tagantjärele me teame, et seda ei juhtunud. Kinni läks alla 5% apteekidest üksikutes kohtades. Praktiliselt kõik apteegid jätkasid ja [viisid] ennast turunõuetele vastavaks. Kas konkurentsi mõttes on lõpuni tehtud see reform? Ei ole. On palju kohti nii-öelda turuahelate lõhkumisel, just nimelt apteegiteenuse, apteegipidajate tervishoiusektoriga tihedamal sidumisel, kus on palju tööd veel teha. Aga apteegireform oli kindlasti samm õiges suunas. 

Miks ma toon just nimelt hulgimüüjate käitumise näite, ongi see, et kui kellelgi on liiga suur jõuõlg turul mis tahes valdkonnas, eriti veel inimestele kriitiliselt olulises, elutähtsas valdkonnas, nagu tervishoid ja ravimite kättesaadavus, siis see on tegelikult otsene risk patsiendi tervisele. Ehk et kui hulgimüüjad näevad, et neile ei sobi mingisugused Riigikogu otsused, valitsuse otsused, siis nad on võimelised patsiendi elu ja tervise otseses mõttes riski seadma, selleks et tol hetkel inimesi survestada. 

Nii et ma arvan, et kui me täna astume järjekordse sammu edasi, läbime esimese lugemise, loodetavasti ka järgmised lugemised, just nimelt selleks, et piirata hulgimüüjate monopoolset seisu, mitte turul tegutsemise võimalust, see jääb ju alles – ka haiglatele jääb alles võimalus soetada ravimeid hulgimüüjatelt –, siis see on samm õiges suunas, samm tervema konkurentsi suunas. Ning see vähendab patsientide ja haiglate sundvalikut, tihtipeale ka tervishoiusektori kui terviku sundvalikut hulgimüüjate vaates.

Ma igal juhul väga tunnustan terviseministrit ja Sotsiaalministeeriumi selle eelnõu siia toomise eest ning tunnustan sotsiaalkomisjoni liikmeid, kes seda eelnõu [enne] esimest lugemist arutasid ja konsensuslikult tegid ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Ma väga loodan, et on ka siiras soov, et see eelnõu saaks seaduseks, sest sellest on aastaid räägitud, seda on aastaid ette valmistatud ja seda on toetanud kõik suuremad haiglad. Mitte kõik 24 haiglaapteeki omavat terviseasutust pole sellega välja tulnud, aga suuremad haiglad on otseselt sellele tähelepanu juhtinud. Toon konkreetsed näited: Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikum ja teised. Kes vähegi soovib ennast selle valdkonna muredega kurssi viia, soovitan kohtuda haiglajuhtidega. 

Ja kindlasti ma usaldan Eesti tervishoiusüsteemi ja ka haiglaid, et nad teevad patsiendi tervisest lähtuvalt parimaid otsuseid: mis hetkel on mõistlik mingeid ravimeid ise sisse tuua, millal kasutada selleks hulgimüüjateenust. [Ma olen] kindel, et nad on selleks vägagi pädevad, tõenäoliselt pädevamadki, oleme ausad, kui see saal siin, kuna nad igapäevaselt selle tööga tegelevad. Mina igal juhul usaldan neid ja usun, et ka parlament usaldab neid. Nii et anname haiglatele selle õiguse, suurendame sellega konkurentsi, vähendame monopoolset seisu turul ja edendame patsientide tervist. Aitäh!

Aitäh! Fraktsioonidel rohkem kõnesoove ei ole. Minister tahab lõpetada [kõnega] või? Riina, äkki kuulad ministri ära ja siis [teed] lõpus vastusõnavõtu või tahad Tanelile kohe vastata? (Riina Solman täpsustab.) Tanelile kohe? Vabandust, minister! Siis anname Riina Solmanile vastusõnavõtu. Palun!

Suur aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud saadikud! Austatud inimesed, kes te meid kuulate! Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni nimel Tanel Kiige esitatud kõne – no see retoorika oli kõike muud kui mõistlik. See oli demagoogia. See õpetas inimesi hirmutama Isamaaga. Kõiges on süüdi Isamaa. Isamaa takistab ravimituru, ma ei tea, normaliseerimist ja konkurentsi. 

Ma olen sotsiaalkomisjoni liige ja kui see arutelu oli [komisjonis] esimese lugemise [eel], siis me lubasime täiesti konsensuslikult sellel teise lugemiseni jõuda. Nüüd kuulan siin selliseid süüdistusi, et Isamaa takistab arutelu või üleüldse seda eelnõu läbi laskmast. Ma ise rõhutasin oma kõnes, kui oluline on harvikhaiguste puhul, et ravim oleks kättesaadav, ja avaldasin [arvamust] siitsamast puldist, et harvikhaigustega [inimesed] peaksid saama parema ligipääsu ravimitele. 

Nüüd kuulata sellist demagoogiat – see tõesti pahandab mind. Kui Tanel Kiik ei kuulanud, mida rääkis Irja Lutsar, kes on oma eriala spetsialist, siis [ma kordan, et] ta ütles kenasti välja, et konkurentsi osas mingit paranemist ei pruugi tekkida, ka hinna osas ilmselt ei tule odavnemist. Mis küll [paraneb], on tõepoolest harvikhaiguste ravi. See on ka ainuke, mida siin oodata on.

Ja mida veel öelda? Mida see eelnõu täpsemalt teeb? Ma kordan üle, kui Tanel Kiik sellest aru ei saanud. Küsimus on ju ühes kolmandikus turuosa äraandmises, riigistamises, äravõtmises, natsionaliseerimises. Selles on küsimus. Kas see peab olema nii suures mahus, oli minu küsimus. Me oleme juba läbi elanud ühe riigistatud majandusega süsteemi ja me teame, kuhu see viib. Praegune valitsus ei peaks neid õppetunde unustama, kordama samu vigu ja süüdistama saadikuid, kes seisavad erasektori huvide eest. Riik ei pea igale poole sekkuma oma karvase käega. Aitäh!

Tanel Kiik, vastusõnavõtule ma vastusõnavõttu ei saa kahjuks pakkuda. Ma saan terviseministrile anda … Üks protseduuriline [küsimus] enne.

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Ma loodan, et teie kuulsite ja ka protokollis on õigesti, et ma viitasin sellele, et toona, kui ma ise olin terviseminister – ma mäletan väga hästi seda aega –, Isamaa tõkestas sarnase ettepaneku arutelu. See on faktiliselt tõendatav. Ma võin need andmed saata heale kolleegile. Mind ei tasu süüdistada valetamises, kui ma viitan asjaoludele, mis on aset leidnud ja on faktiliselt tõendatavad. 

Ja see, et Isamaa esindaja nii kirglikult reageeris ja seadis kahtluse alla minu arusaama sellest eelnõust, näitab, et mu kriitika oli õigustatud. Seda enam, et see eelnõu ei riigista mitte midagi, vaid see eelnõu annab võimaluse haiglatele kasutada lisaks hulgimüüjatele ehk erasektorile alternatiivina enda sisseveoõigust. Riigistamine on hoopis midagi muud. Ma usun, et me võiksime kõik siin oma väljendustes täpsemad olla. Usun, et olete istungi juhatajana sellega nõus.

Protseduurilist ma küll ei näinud, aga kõik see, mis te nüüd ütlesite, ja ka teie eelnev sõnavõtt puldist on salvestatud stenogrammi, nii et seda saab pärast täpselt üle vaadata. 

Riina Solman, küsimus istungi juhatajale.

Austatud istungi juhataja! Austatud saalis viibijad! Kuidas on võimalik süüdistusele vastamata jätta, kui Tanel Kiik kasutab protseduurilist küsimust oponendi süüdistamiseks?! Veel kord, mina ei ole öelnud, et Tanel kõige kohta valetas. Ma ütlesin, et see on demagoogia ja häma, mida ta räägib. Igal saadikul on õigus seista oma veendumuste eest ja erasektori eest, saamata ebakohaste hinnangute osaliseks.

Protseduurist on küll nüüd [asi] natuke kaugel, aga [mul on] täpselt sama sõnum, mis ka eelkõnelejale oli: see kõik salvestub stenogrammi ja sealt saab pärast järgi kontrollida. 

Nii, nüüd annan läbirääkimistel lõppsõna terviseminister Riina Sikkutile. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Selgitan kahte asja. Vaatamata sellele, et haiglaapteekide [ravimite] kogumaht moodustab pea kolmandiku, 28% kogu ravimiturust, siis me ei lähe seda riigistama ja kuidagi turu olukorda jõuliselt muutma. Sisseveoõiguse kasutamine on võimalus, see ei ole kohustus. Seda kindlasti ei hakata kolmandiku turu osas [rakendama].

Ravimite sisseveoga kaasnevad ka kohustused. Haiglaapteek peab ravimite sisseveost teavitama, ravimi vastuvõtul müügiloale vastavust kontrollima, ravimite üle arvestust pidama, ravimite transportimisel säilitusnõudeid kontrollima ja tagama ning statistilisi andmeid esitama Ravimiametile. Ravimite tootmine ja müümine on väga rangelt reguleeritud ja sisseveoõigusega kaasnevad kohustused. See ei ole kuidagi ühepoolse eelise andmine. Ma rõhutan, et oluline on patsiendile ravimi kättesaadavuse tagamine. Teatud juhtudel võimaldab seda kõige paremini teha haiglaapteek, kellel on sisseveoõigus ja paindlik võimalus reageerida. 

Teiseks oli nii komisjonis kui ka saalis segadus selles osas, miks või kust see algatus tuli. Siin on olulised kaks asja. Ühelt poolt, tõesti, seda, et patsientidele vajalikke ravimeid ja nende toimeaineid võiks võimaldada haiglaapteekidel vajadusel kiiresti sisse [osta], on arutatud üle viie aasta. Mina olen kuus aastat poliitikas olnud ja kogu selle aja on see teema üleval olnud. See on reaalne vajadus, mis on elust tulnud. Aga nagu Tanel Kiik kirjeldas, on eelnõu menetlus eelmistel kordadel takerdunud. 

Nüüd, peale viimast selle teema arutelu valitsuses on muutunud kaks asja: peale COVID-it on tarneraskused [süvenenud] ning peale suurt sõda [on muutunud oluliseks] kriisivalmiduse tõstmine ja ravimivarude moodustamine Eestis. Sealhulgas on kasvanud Kaitseväe keskapteegi roll. Kui me enam kui viis aastat tagasi arutasime ainult kitsast sisseveoõigust, siis nüüd, on see siis kriisis või tarneraskuste olukorras reageerimise vajaduse tõttu, on see sõnastus laiem, kui oli viis aastat tagasi. [Seda selleks], et oleks võimalik praeguses olukorras paindlikult reageerida erinevatele kriisidele.

Nüüd, see eelnõu konkreetselt selle valitsuse puhul tuli tõesti lauale seoses sellega, et eelmise valitsuse ajal võeti nulleelarve protsessi ja kärpimist väga laialt. Sotsiaalministeerium tõesti kaardistas kõik teenused. Ja sealt tuli ettepanek tõsta, nagu täna ka arutati, meditsiiniseadmed Terviseametist Ravimiameti alla. Ning tuli ka ettepanekuid tõsta mingid vastutused kokku ühte ametisse või mingisuguseid protsesse ühtlustada. Tuli erinevaid ettepanekuid ja osa neist on jõudnud juba valitsuse lauale või siia saali aruteluks. 

Üks nendest ettepanekutest oli haiglaapteekide laiem sisseveoõigus. Eeltöö algas eelmise valitsuse ajal ja nüüd ta jõudis siia. Ühelt poolt on see reaalelust tingitud vajadus, mille tõttu toodi teema lauale juba üle viie aasta tagasi. Nüüd [toimub] ministeeriumides kõigi teenuste ülevaatamine, tõhustamis- ja kärpekohtade otsimine, mis tõi lauale ka teemad, mis varem pole lahendust leidnud. Aga tõesti oli koalitsioonis kokkulepe ja tahe see ära teha ja seetõttu ma täna selle eelnõuga ka teie ees seisin. Aitäh!

Aitäh! Kõnesoovid on ammendunud. Lõpetan läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 501 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 6. november kell 17.15. Seitsmes päevakorrapunkt tänases päevas on läbitud.

Läheme tänase viimase, kaheksanda päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seaduse (riigilõivud tervise- ja sotsiaalvaldkonnas) eelnõu 502 esimene lugemine. Ettekandeks palun [kõnepulti] terviseminister Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile riigilõivuseaduse ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seadust, mis näeb ette Sotsiaalministeeriumi haldusalas ehk Sotsiaalkindlustusametis, Terviseametis ja Ravimiametis riigilõivude tõstmise järgmisest aastast, et viia need paremasse vastavusse tegelike menetluskuludega. Uuendatud riigilõivud puudutavad peamiselt tervise- ja sotsiaalvaldkonna teenusepakkujaid ja ettevõtjaid, kes taotlevad teenuse osutamiseks tegevusluba. Näiteks tõusevad ravimite tootmise ning hulgimüügi, apteegiteenuse, perearsti- ja eriarstiabi ning sotsiaalteenuste osutamisega [seonduvate] tegevuslubade riigilõivud. 

Need on sageli sellised taotlused, mida tehakse kas ainult ühe korra või harva. Näiteks ravimite valmistamise õiguseta uue apteegi tegevusloa riigilõiv on praegu 150 eurot. See tõuseb 500 euroni. Ravimite hulgimüügi tegevusloa riigilõiv tõuseb 1000 eurolt 2000 euroni. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete sisse- ja väljaveo lubade riigilõiv tõuseb 10 eurolt 30 euroni. Sotsiaalteenuste osutamise tegevusloa tasu tõuseb seniselt 32 eurolt 100 euroni. Nende riigilõivude korrigeerimisel on arvestatud, et need kajastaksid paremini tegelikke kulusid, aga ei muutuks takistuseks teenuse osutamisel või tegevusloa taotlemisel. 

Nende tasude tõstmine on vajalik, et avalikke teenuseid [osutada] ja täita paremini ootusi nende avalike teenuste suhtes. Paljud muudetavatest riigilõivudest on püsinud pikka aega, on tõesti 10–15 aastat olnud muutmata ning ei vasta ammu enam tegelikele kuludele, mis kulub ametite töötajatel nende toimingute jaoks. Näiteks Terviseameti puhul on riigilõivumäärad püsinud 10 aastat muutmata. Ravimiametil on [lõive], mis on 8 aastat [püsinud samad]. Mõned neist katavad väga väikese osa, vahel vaid 10% tegelikest kuludest. 

Aga tõsi, ka uute määrade puhul katavad lõivud järgmisel aastal umbes 45% Ravimiameti menetluskuludest, ülejäänud kaetakse asutuse eelarvest. Kokku on muudatustest prognoositav tulu ligi 139 000 eurot ja see [tuleb] kokku Terviseameti, Ravimiameti ja Sotsiaalkindlustusameti riigilõivude tõusust, aga peamiselt Ravimiameti ja Terviseameti toimingute riigilõivude muutmisest. Palun teil eelnõu toetada. Aitäh!

Teile on ka küsimus. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Väga tubli! Päev hakkab lõpule jõudma ja te olete vapralt vastu pidanud. Mul on tõesti ainult üks küsimus – rohkem täna ei küsi teie käest – bürokraatia kohta. Siin on kohati üle 100% kasvu nendel riigilõivudel. Kas bürokraatia on tõepoolest nii kalliks läinud pidada?

Aitäh! Iseenesest on see trend, et hinnad ja kulud tõusevad, meil kõigis valdkondades. Aga tegelikult väga sageli on menetlused väga spetsiifilised. Kui me räägime näiteks ravimitootmise inspekteerimisest või tõesti sellistest valdkondadest, mis on rahvusvaheliselt reguleeritud, ja protsess, mida tuleb järgida, on rahvusvaheline, kehtib kõigi ravimitootjate jaoks ja me rakendame seda ka Eestis, siis seda ei suuda teha igaüks, vaid peab olema koolitatud inimene. Samamoodi on väga paljude tegevuslubade [menetlejate] puhul nii, et neil peab olema vastav taust ja väljaõpe. Kahtlemata võib olla nende inimeste töötund ka kulukas. 

Aga nii nagu ma kõnes mainisin, ühelt poolt on need riigilõivud pikalt olnud samal tasemel ja nüüd me neid tõstame, aga et riigilõivu suurus ei muutuks takistuseks tegevusloa taotlemisel või müügiloa taotlemisel, siis on silmas peetud, et see oleks ikkagi jõukohane. Nii et keskmiselt ainult 45% kuludest katavad [riigilõivud]. Me kõiki kulusid, mis menetlemisega kaasnevad, edasi ei kanna taotlejale. Selline tasakaalupunkti otsimine käib.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh! Edasi, juhtivkomisjonis toimunud arutelu palun ette kandma sotsiaalkomisjoni esimehe Madis Timpsoni.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Antud teema oli sotsiaalkomisjonis 14. oktoobril käesoleval aastal. Minister tegi analoogse ettekande, nagu ta siin puldiski tegi, ja arutelu oli viljakas. Ja ma parandan ühe vea ära. Riina enne ütles, et kõik tahavad koju minna. Ei taha, mul on aega küll. Võite küsida. Aga asja juurde. 

Peale [ministri] eelnõu tutvustust küsis komisjoni esimees, millal viimati nimetatud riigilõive tõsteti. Minister vastas, et viimati tõsteti nimetatud riigilõive 2015. aastal. Peale selle soovis Riina Solman teada, kas see eelnõu on tõusetunud seoses kärpeülesandega, mille peale proua minister vastas, et seoses kärpeplaanidega Sotsiaalministeeriumile riigilõivude tõstmise kohustust ei pandud. Kuna teisteski valitsemisalades vaadati riigilõive üle, siis ka Sotsiaalministeeriumil tekkis plaan neid kaasajastada, seda enam, et seda pole tehtud pea kümme aastat. 

Irja Lutsar soovis teada, kuidas nimetatud riigilõivud suhestuvad teiste Euroopa riikide riigilõivudega. Ja teiseks [ütles ta], et temale teadaolevalt ravimitootjad ei too mõnda ravimit turule, sest ei taheta maksta riigilõive. Proua Sikkut vastas, et temal puudub küll info, et mõni ravimitootja oleks riigilõivu tõttu jätnud Eesti turule tulemata. Ministriga kaasas olnud nõunik Mari Amos lisas, et Lätis on nimetatud riigilõivud kohati kõrgemad ja Soomes on riigilõivud tuhandete võrra kõrgemad kui Eestis. 

Kert Kingol oli ka küsimus: kas Sotsiaalministeeriumil on tehtud prognoos, kui palju riigilõivude tõus ravimite hindasid tõstab? Minister vastas, et ravimituru maht Eestis on circa 400 miljonit ja riigilõivude tõstmisega seonduv täiendav kulu müügiloa taotlejale või tootjale on 79 000 eurot. Sotsiaalministeerium peab seda mõju marginaalseks. 

Siis küsis Kalle Grünthal ministri arvamust, kuidas ta hindab riigilõivu tõstmise kooskõla Riigikohtu lahendiga, mille peale minister vastas, et riigilõivude tõstmine on kooskõlas Riigikohtu lahendiga. Sellega meie arutelu sel teemal ka lõppes. 

Komisjoni esimees pani hääletusele menetluslikud otsused ja otsustati järgmist. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23. oktoobril 2024. aastal. See võeti vastu konsensusega. Teiseks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson – poolt 7 ja vastu 2. Ja kolmandaks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. See võeti vastu konsensusega. Aitäh!

Küsimusi teile ei ole. Aitäh!

Aitäh!

Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 502 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 6. november kell 17.15. Tänane istung on lõppenud. Turvalist koduteed kõigile!