Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 6. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks on registreerunud 68 Riigikogu liiget, puudub 33.

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Selle töönädala teatavaks tehtud päevakorras on toimunud kaks muudatust. Rahanduskomisjon on teinud ettepaneku arvata teisipäevase istungi päevakorrast välja Isamaa fraktsiooni algatatud mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 488, mille esimene lugemine oli kavandatud neljandaks päevakorrapunktiks. Ja teine muudatus: sotsiaalkomisjon on teinud ettepaneku arvata kolmapäevase istungi päevakorrast välja Vabariigi Valitsuse algatatud rahvatervishoiu seaduse eelnõu 433, mille teine lugemine oli kavandatud teiseks päevakorrapunktiks.

Enne, kui me saame asuda hääletuse juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ando Kiviberg, palun!

Aitäh!

Head kolleegid! (Helistab kella.)

Aitäh, härra juhataja!

Ei ole kuulda küsimust. Ando Kiviberg, palun!

Aitäh, härra juhataja! Ma siin vaatasin eelmine nädal, et pinginaaber Juku-Kalle Raid on kole kiduraks jäänud, tõin talle ühe õuna ja panin siia laua peale. Vaat nüüd on see kadunud. Juku-Kalle ei tea sellest mitte midagi, vaevleb vitamiinipuuduses. Ega juhatus ei tea selle õuna saatusest midagi?

Aitäh, Ando Kiviberg! Ma ei saa seda lugeda isegi protseduuriliseks küsimuseks. Üldiselt hea komme, head kolleegid, on siin saalis see, et sööki kaasa ei võeta ja jooki ka mitte. Olgu see siis ka siinkohal ära toonitatud.

Nii. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Ants Frosch, palun! Head kolleegid, kui siin on selline sumin, siis ma ei kuule Ants Froschi küsimust. Ants Frosch, palun!

Jaa, ma ütlen siis kõvema häälega. See tehniline probleem lahendati, aga ma pean ütlema, et ma ei kuulnud ühtegi sõna, mida rääkis kolleeg Kiviberg, ja ma ei kuulnud ka seda, mida teie rääkisite.

Nii, head kolleegid, nagu te kuulsite, sumin saalis ei võimalda kolleegidel kuulata ei teie küsimusi ega minu vastuseid. Austame kolleege ja katsume üksteist kuulates istungiga edasi minna. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Jaa, aitäh! Tõesti oli päris suur sumin, aga kas ma kuulsin õigesti, et te mainisite, et komisjon otsustas päevakorrast välja võtta mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu? Mis on selle aluseks? Miks komisjon selle otsuse tegi, kui see päevakorras meil juba seisab?

Aitäh! See on meie kodu- ja töökorra seaduse § 54 kohaselt komisjoni õigus ja komisjon on selle otsuse teinud ühehäälselt. See on olnud komisjoni ühehäälne otsus. Lauri Laats, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Mul on küsimus selle kohta, et kindlasti te nägite ja jälgisite, mis eelmisel nädalal siin saalis toimus, kui me eelmise nädala päevakorda või nädalakorda menetlesime. Meil oli üks minister, kes pehmelt öeldes just väga hästi ennast ei väljendanud meie naiskolleegide suhtes. Ja mu küsimus puudutabki üleüldiselt meie kultuuri siin Riigikogus, et kuidas me istungeid läbi viime ja kuidas istungi juhatajad neid läbi viivad, kui palju lastakse sellisel omavolil, vähemalt ministrite osas, sündida sõnavõttude puhul ja tänitamiste puhul. Kas see nädal, arvestades, et seesama minister tuleb meile ka esmaspäeval ehk täna siia kolmanda punkti, arupärimise nr 647 puhul [esinema], ja kui jällegi asi läheb käest ära, siis kas teie kui istungi juhataja ja Riigikogu esimees kutsute teda korrale ka? Või kuidas meil selle nädala istung hakkab kulgema? 

Aitäh, hea kolleeg! Nagu te väga hästi teate, kodu- ja töökorra seaduse järgi istungi juhataja sekkub, kui olukord vajab istungi juhataja sekkumist. Antud juhul ma võin teile kinnitada, et ka mina tegin ettekandjale märkuse. Ka teised istungi juhatajad eelmisel nädalal sekkusid siis, kui küsimuste või [ettekannete] puhul olukord väljus nendest raamidest, mida meie viisaka debati puhul peame oluliseks. Nii et istungi juhatajad on sellisel puhul sekkunud.

Vadim Belobrovtsev, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma küll ei taha Isamaa fraktsiooni advokaadiks hakata, ma olen kindel, et kolleegid sellest fraktsioonist saavad ise hakkama, aga tuleviku mõttes. Kui me räägime sellest seaduseelnõust 488, siis minu kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart küsis, miks otsustas rahanduskomisjon selle punkti päevakorrast välja võtta. Teie ütlesite, et seda tehti ühehäälselt, nimetasite paragrahvi, aga põhjust me ikkagi ei tea. Kas meil on õigus teada põhjust, miks otsustati seda teha?

Jah, hea kolleeg, ma ei tea seda põhjust, aga ka teie esindajal rahanduskomisjonis on võimalik küsida, kes ja millistel põhjustel on vastavad sammud ette võtnud. Kindlasti julgen soovitada kõigile väga aktiivset osavõttu komisjoni tööst ja püsivalt ennast komisjoni teemadega kursis hoida, siis on meil ka vähem protseduurilisi küsimusi siin saalis.

Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Mul oli sama küsimus ja on jätkuvalt sama küsimus: mis oli see põhjus, et Isamaa algatatud mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu, mis praegu on aktuaalne ja ma ütleksin, ajakriitiline, mida me ei saa edasi lükata, nüüd võeti selle nädala päevakorrast välja? Kusjuures juhatus oli eelnevalt selle kinnitanud päevakorra projekti, mis meile suurde saali saadeti, ja algataja on valmis seda eelnõu kaitsma. Meil on loomulikult rahanduskomisjonis ka esindaja, aga esindaja ei saanud küll millestki aru, miks see tagasi võeti. Ma suhtlesin meie esindajaga. Mispärast see päevakorrast nüüd välja võeti, aru ma ei saa. On teile teada, miks selline käik juhtivkomisjoni poolt?

Ma ütlen veel kord, et see on komisjoni õigus. Minule ei ole teada need põhjused. Küll on komisjon langetanud selle otsuse ühehäälselt. (Hääl saalist.) Ma ütlesin, hea kolleeg, mina ei tea seda põhjust, aga komisjon on selle otsuse langetanud ühehäälselt ja RKKTS‑i § 54 ütleb, et see on komisjoni õigus.

Nii, Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

On tõesti protseduuri kohta. Lauri Laats juba küsis, et mis siis saab, kui meil tekib probleem Reformierakonna retoorikaga ja on puldis eelnõu kaitsmas inimene, kes lämiseb ja lösutab seal. Selle peale sa ütlesid, et siis teeb juhataja märkuse. Ma olen ka seal puldis istunud ja on olnud vaja teha vahel märkust, aga midagi sellist ei ole mu silmad varem näinud. Ma küsin, et kui märkusest kasu ei ole, mis see järgmine aste on. Mina omas peas mõtlesin, et siis on juhatajal võimalik öelda, et inimene ei ole adekvaatne ja tegelikult eelnõu kaitsmisega hakkama ei saa ja ma katkestan selle menetlemise menetluse võimatuse tõttu. Kas võib loota, et kui meil uuesti peaks tekkima selline olukord, nagu siin eelmine nädal oli, siis te lepite juhatuses kokku, et see menetlemine katkestatakse, kuni inimene saab oma rohud kätte või mis tal iganes vaja on, võtab klaasi külma vett, ja siis saab edasi minna?

Aitäh, hea kolleeg! Tõenäoliselt on meil päris palju selliseid olukordi, mida tuleks veel hakata reguleerima, sealhulgas ka selliseid olukordi, kui saali tuuakse müramasin. Neid olukordi on kindlasti väga palju. Mina isiklikult usun sellesse, et istungi juhataja tagab korra saalis ja ka rõdudel ja kutsub kindlasti vajadusel korrale nii küsija kui ka ettekandja. Siiani on see debatt nende reeglite alusel siin saalis ka toimunud.

Lauri Laats, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Mu küsimus puudutab selle töönädala päevakorda, selle menetlust. Te olete kindlasti kursis, milline on viimaste uuringute alusel Riigikogu toetus ehk usaldus inimeste seas: 27%. 27%! Minu arust see on täiesti uus tase negatiivses mõttes, sellist numbrit, negatiivset numbrit, ei ole vist ükski Riigikogu koosseis näidanud. Ja ma arvan, et teil on väga suur roll selles, kuidas asja parandada. Te ütlete, et te olete ka omalt poolt noominud, mis on loomulikult tervitatav, aga kui te ka väidate, et meil kodukorras ei ole muid vahendeid, tööriistu, et olukorda parandada, kas siis teie kohustus ei oleks tegelikult oma ettepanekutega välja tulla ja tõenäoliselt ka teha vastavaid muudatusettepanekuid meie kodukorra kohta? Aga selge on see, et me hakkame Riigikogu usaldust veelgi alla viima, kui sellised sõnavõtud ministrite poolt hakkavad siin saalis kõlama.

Aitäh, hea kolleeg! Selle uuringu toimumise aega ja neid sündmusi, mis sellel hetkel olid avalikkuses, ma ei hakkaks kuidagi siinkohal lahkama. Kindlasti see uuring toimus varem kui eelmise nädala eelarvearutelu ja seetõttu neid kahte omavahel seostada on keeruline. Nagu ma ütlesin, istungi juhatajad on lähtunud Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest ja on sekkunud nii ettekandjate esinemise kui ka küsimuste puhul ja teevad seda ka edaspidi ja tagavad korra Riigikogu saalis.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! See on tegelikult päris halb pretsedent. Ma räägin mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõust. Komisjonis otsustatakse, et esimene lugemine toimub, antakse sellest teada juhatusele, juhatus paneb selle päevakorda, aga hiljem komisjon otsustab – ma ei tea, kui ta näeb, et opositsioonisaadikuid ei ole, otsustab seljataga –, et võtame selle päevakorrast välja. Kas teile ei tundu, et see ei ole väga hea praktika?

Aitäh! Hea kolleeg, ma juhtisin tähelepanu sellele, et see oli komisjoni ühehäälne otsus ja kohal oli teie fraktsioonist Andrei Korobeinik ja kohal oli ka näiteks Isamaa fraktsioonist Aivar Kokk. Nemad oskavad kindlasti teile ja teie fraktsiooni liikmetele oluliselt täpsemini selgitada, millega on tegu. Antud juhul vahepeal on minuni jõudnud informatsioon, et kuna ettekandja oli lähetuses, siis komisjon leidis, et sellisel juhul plaanitakse seda konkreetset eelnõu [arutada] 5. novembri istungil. Kui see oli komisjoni ühehäälne otsus, siis ei ole istungi juhatajal ja ka Riigikogu juhatusel võimalik kuidagi teistmoodi seda olukorda vaagida. Selline ettepanek on tehtud. Ma ei oska tõesti midagi rohkem öelda. Teil on kindlasti võimalik oma fraktsiooni liikmelt Andrei Korobeinikult üle küsida, milline see arutelu oli ja miks kõik ühehäälselt otsustasid just selliselt toimida.

Vadim Belobrovtsev, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma küsin ikka samal teemal. Nagu te näete, praegu Andrei Korobeinikut ei ole saalis, tema käest on raske midagi uurida, ja tegelikult meie reglement ei näe ette, et me hakkaksime siis näiteks kolleeg Aivar Koka käest seda uurima. Aga on päris huvitav olukord iseenesest. Algataja ütleb, et nemad ei tea sellest midagi. Algataja esindaja komisjonis väidetavalt ka ei tea sellest midagi. Riigikogu juhatus ei tea sellest midagi. Kuidas te arvate, kas midagi on valesti meie reglemendiga või see on teatud mõttes selline, kuidas ma ütlen, lugupidamatus juhatuse vastu komisjoni poolt, kui komisjon isegi ei ütle, miks võetakse mõni punkt välja.

Hea kolleeg, nagu te Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusest võite lugeda, komisjonil on see õigus. Komisjonide enesekorraldusõigus on väga suur, komisjon saab otsustada neid küsimusi, ja kui komisjonil on põhjendused olemas, miks ta seda teeb, siis nad ei anna juhatusele sellest teada. Nad teevad ettepaneku konkreetse päevakorrapunkti puhul, mida nad on ka teinud. Nad on teinud seda ühehäälselt ja teie enda fraktsiooni liige on olnud seal kohal ja on osalenud arutelul. Teil on tema telefoninumber taskus. Te võite alati helistada oma fraktsiooni liikmele, küsida, mis siis juhtus. Siin nagu läbi istungi juhataja telefonimängu mängida, see ei ole tõenäoliselt kõige tulusam viis teada saada, mis siis täpselt toimus. Ma arvan, et see soovitus, mis ma teile andsin, on kindlasti praegu asjakohasem.

Aivar Kokk, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Keskerakonna liikmetele [ütleksin, et on] väga kurb, kui nad oma liikmetega ei suhtle. Aga väga lihtne [põhjus] oli: Mart Võrklaev, kelle juhtimisel see seadus vastu võeti, ei ole homme lihtsalt Riigikogus. Ja väga mõistlik on, et saate küsida ikka komisjonipoolse ettekandjana selle inimese käest, kes selle seaduse sihukene tugev kaitsja oli, ja sellepärast lükati see eelnõu edasi järgmise istungi[nädala] teisipäevasele päevale. Nii et kõik komisjoni liikmed olid täie mõistuse juures, kui selle otsuse konsensuslikult tegid, isegi keskerakondlane.

Aitäh, Aivar Kokk! See oli väga oluline täpsustus. Ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks, aga ma loodan, et kolleegidel on nüüd vastused olemas. Ma lugesin ette need kaks muudatust käesoleva nädala päevakorras. Me asume hääletuse ettevalmistamise juurde ja kõlab saalikutsung, kaks minutit.

Austatud Riigikogu, selle töönädala teatavaks tehtud päevakorras on toimunud kaks muudatust. Rahanduskomisjon on teinud ettepaneku arvata teisipäevase istungi päevakorrast välja Isamaa fraktsiooni algatatud mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 488, mille esimene lugemine oli kavandatud neljandaks päevakorrapunktiks. Ja sotsiaalkomisjon on teinud ettepaneku arvata kolmapäevase istungi päevakorrast välja Vabariigi Valitsuse algatatud rahvatervishoiu seaduse eelnõu 433, mille teine lugemine oli kavandatud teiseks päevakorrapunktiks.

Austatud kolleegid, koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 6. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 71 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi ja erapooletuid on 1. Päevakord on kinnitatud.

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun siia Riigikogu kõnetooli Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Eelmisel kolmapäeval me vestlesime siin infotunnis siseminister Lauri Läänemetsaga ja teemaks olid petukõned Eestis. Ja me saime teada, et see asi on muutunud väga suureks probleemiks meie riigis, sest ministri sõnad olid järgmised: "Järjest rohkem ja rohkem nad levivad. Eestis eelmisel aastal kaotas 524 inimest ligi 3 miljonit eurot petukõnede tõttu. Sellel aastal on kannatanuid 270 ja kogukahju on hetkel 1,5 miljonit eurot." Ja mis on veel olulisem: "Arvatavasti need numbrid on oluliselt suuremad, sest kõik inimesed vahejuhtumist teada ei anna." Me räägime miljonitest eurodest, mis kaovad meie inimeste taskutest, ja kahjuks peab nentima, et väga palju riik selle vastu midagi ei tee.

Meie küsimused on järgmised. Millised sammud on Siseministeeriumi ja selle allasutuste poolt tehtud, et petuskeemide ohvrite arvu vähendada? Kuidas on viimaste aastatega, näiteks alates aastast 2020, muutunud olukord petukõnedega? Kas politseil on õnnestunud olukorda parandada, kas kannatanute arv kasvab või väheneb? Kas riik on mõelnud selle peale, et rohkem kaasata võitlusesse petukõnede ja petturitega ka pankasid ja sideoperaatoreid? Või on selline koostöö juba olemas? Kas teie arvates oleks vajalik muuta olemasolevat seadusandlust, et panna pankade sideoperaatorid rohkem osalema selles võitluses? Kokkuvõttes kannatab, kui mitte otse, siis kaudselt ikka, petukõnede ja nende tagajärgede pärast nii pankade kui ka sideoperaatorite maine. Veel kaks küsimust ja [alla on arupärimisele kirjutanud] Riigikogu liikmed Vadim Belobrovtsev, Aleksandr Tšaplõgin, Lauri Laats, Aleksei Jevgrafov, Vladimir Arhipov ja Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Jaak Aabi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu! Käesolevaga algatab majanduskomisjon meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu. Komisjon otsustas antud eelnõu algatada tänasel komisjoni istungil. Eelnõu kohaselt vähendatakse 2025. aasta 1. jaanuarist kuni 2025. aasta 31. detsembrini kõikidel Eesti sadamatesse või sadama reidile sisenevatel laevadel tasumisele kuuluvat veeteetasu 14% võrra. Eelnõu eesmärk on jätkata rahvusvahelise meretranspordi toetamist läbi Eesti sadamate ning võimaluse korral motiveerida kaubasaatjaid suunama oma kaubavoogusid läbi nende. Tuletan meelde, et ka viimastel aastatel on veeteetasu olnud vähendatud. Veeteetasu vähendamisega on arvestatud 2025. aasta riigieelarve eelnõus. Antud eelnõu peaks liikuma siin menetluses koos riigieelarvega või paralleelselt. Eelnõu materjalid on Riigikogu juhatusele edastatud digitaalselt. Aitäh! 

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Valge. Palun!

Hea esimees ja kallid kolleegid! Mul on au anda siin üle arupärimine proua kliimaministrile, sihukene sisukas arupärimine fosforiidi kaevandamise kohta. Siia on alla kirjutanud peale minu veel Ants Frosch, Henn Põlluaas ja Leo Kunnas. Kui natukene nüüd seda sisu avada, siis septembri lõpul käesoleval aastal alustati Lääne-Virumaal Toolse maardlas fosforiidi ja selles leiduvate haruldaste muldmetallide uurimist. Täpsemalt toimuvad need uuringud Aru-Lõuna laiendatud uuringualal, kus asub see lubjakivikarjäär. Puurimistööde eesmärk on muu hulgas tuua 50 meetri sügavuselt katsete tegemiseks välja mitukümmend tonni fosforiiti ja muid maardeid. Kliimaministeerium oli tegelikult juba käesoleva aasta 19. jaanuaril välja saatnud selle sõnumi, et Eestis leiduvate kriitilise tähtsusega maavarade tark väärindamine loob riigile arvestatava majandusliku võimaluse, ning Kliimaministeerium asub looma kontsessioonimehhanismi Eestis leiduvate kriitilise tähtsusega maavarade kasutusele võtmiseks. Niisiis tuleb järeldada, et selle kontsessioonimehhanismi loomist on juba alustatud, ja teistest allikatest on teada, et väidetavalt peavad Eesti ametiasutused uuringute või katsete tegemiseks läbirääkimisi kahe välismaise laboriga. Nende laborite ja läbirääkimiste lähteülesanne ega ka töö sisu ei ole avalikkusele teada. Ja sellest tõukuvad neli konkreetset küsimust, mis on mul au koos arupärimisega üle anda.

Aitäh! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Helir-Valdor Seederi. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Me oleme Eestis andnud poliitilised töövahendid inimestele, kes täiesti seaduslikult saavad Eesti riigis üles ehitada Putini Venemaad. Jutt käib nimelt kolmandate riikide kodanikest ja kodakondsuseta isikutest, kellel on kohalikel valimistel hääleõigus. Praeguses julgeolekupoliitilises olukorras, kus Venemaa ja Ukraina laiapõhjaline sõda on kestnud juba kaks ja pool aastat, me ei ole Eesti riigis jõudnud selles küsimuses mitte ühegi edasiviiva otsuseni. Ja seda olukorras, kus parlamendi kuuest fraktsioonist neli väidavad, et nad toetavad nimetatud kodanike ja kodakondsuseta isikute hääleõiguse äravõtmist kohalikel valimistel, ja parlamendis on selge häälteenamus ja tahe selle põhiseaduse või seadusega teistmoodi reguleerimiseks. Ometigi me ei ole suutnud ühtegi sammu astuda. Viimane Riigikantselei tellitud uuring näitab, et 38% Vene kodanikest, kes elavad Eestis, ei mõista agressiooni Ukraina riigi vastu hukka ja enam kui pooled – enam kui pooled! – kodakondsuseta isikud Eestis ei mõista hukka Ukraina-vastast agressiooni.

Isamaa on vastava seaduseelnõu menetlusse esitanud, kahetsusväärselt seisab see põhiseaduskomisjoni riiulil. Aga täna ma annan üle 28 Riigikogu liikme nimel algatuse Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmiseks, et oleks võimalus põhiseaduse muutmise kaudu meie õigusruumi muuta nii, et kolmandate riikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel ei oleks kohalikel valimistel poliitilise võimu moodustamise õigust. Ja siin on allkirjad. Algatajate hulgas on [inimesi] nii opositsioonierakondadest, sõltumatute saadikute hulgast kui ka koalitsiooni kuuluvate saadikute hulgast. Nii et 28 saadikut algatavad põhiseaduse muutmise ja loodan selle kiirele ja asjalikule menetlusele. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja kaks arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Aga nüüd, head kolleegid, asume tänase päevakorra juurde.

Tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Rain Epleri, Siim Pohlaku, Rene Koka, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Kert Kingo, Varro Vooglaiu, Anti Poolametsa, Mart Helme, Helle-Moonika Helme ja Martin Helme 11. septembril käesoleval aastal esitatud arupärimine vanglakohtade väljarentimise kohta. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes istungit jälgivad! Tõepoolest, 11. septembril esitasime koos kolleegidega arupärimise justiits‑ ja digiministrile. See oli ajendatud sellest, et augusti lõpus sai meediast lugeda selle kohta, et on plaan Eesti vanglakohtasid hakata välja rentima välisriikidele. Tol korral oli juttu, et Ühendkuningriik on sellest huvitatud. Ning siis me esitasimegi ministrile mõned küsimused, et teema kohta rohkem teada saada.

Tausta mõttes veel mõni sõna. Kui me vaatame Ühendkuningriigi vangistatud inimeste statistikat ja seda, mis nad ise justiitsministeeriumis on analüüsinud, siis praegune tase on veidi alla 90 000 vangi, neil on plaan aastaks 2028 kinni panna 105 000 vangi, aga vanglakohtade arvu kasvatamise plaan neil nii suur ei ole. Ja nagu me uudistest oleme lugenud, on Ühendkuningriigi punane valitsus tõepoolest hakanud inimesi karjakaupa vangi panema selle eest, kui nad valitsuse tegevust kritiseerivad või näiteks kontrolli alt väljunud immigratsiooni kohta midagi halvasti ütlevad.

Meie küsimused puudutavad seda, kas see on ainult Ühendkuningriik, kellega läbi räägitakse, aga need puudutavad ka neid tingimusi, mida Eesti omalt poolt seab, näiteks kas või see, kas me vangide puhul vaatame ka seda, mis alusel inimene on vangistatud, kas vangistamise alus on selline, mis ka Eestis oleks seaduserikkumine, näiteks valitsuse kritiseerimine, valitsuse poliitika kritiseerimine, ja nii edasi. Nii et põnevusega ootame, mida minister täna meile pajatab. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh, austatud juhataja! Hea Riigikogu! Vastan järjest viiele esitatud küsimusele. Esimene küsimus: "Kas läbirääkimisi vanglakohtade väljarentimiseks peetakse ka teiste riikidega peale Ühendkuningriigi? Kui jah, siis millised need riigid on?" Ma pean küll hakatuseks kinnitama, et läbirääkimisi ei ole alustatud mitte ühegi riigiga, sealhulgas ka mitte Ühendkuningriigiga. 26. septembril toimus Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamine, kus anti Justiitsministeeriumile luba pidada eelkonsultatsioone erinevate riikidega, et selgitada välja rendivõimaluse detailsemad asjaolud, võimalik tasuvus ja riigipõhiselt võimalik detailsem mõju Eesti majandusele ja julgeolekule. Need eelkonsultatsioonid ei tähenda mitte kuidagi projekti realiseerumist, vaid kinnitavad seda, et me uurime praegu projekti käivitamise võimalusi ja seda, mida see konkreetsemalt kaasa tooks.

Järgmine küsimus: "Kas Ühendkuningriigiga läbirääkimisi pidades on Eesti võtnud selge seisukoha, et me ei ole nõus vastu võtma ühtegi vangi, kes on vangistatud põhjusel, mis Eesti seaduste järgi ei ole kuritegu?" Kõigepealt jällegi pean kinnitama, et mitte ühegi riigiga läbirääkimisi alustatud ei ole. Ja kui me jõuame selleni, et me mõne riigiga alustame läbirääkimisi, siis sellisel juhul tõepoolest tuleb läbi arutada kõik vangide vastuvõtmise tingimused. Üks punkt kindlasti on see, mida teha siis täpsemalt nende kinnipeetavatega, kelle toime pandud tegu ei ole Eesti seaduse mõttes kuritegu. Ent kuna praegu ei ole mitte ühegi riigiga läbirääkimisi alustatud, siis ei ole antud teemat sellisel kujul käsitletud. Aga oluline on silmas pidada seda, et juhul kui jõutakse lepinguni, mis sisaldab välisriigi vangide Eesti vanglasse paigutamist, siis selles lepingus peab olema tagatud inimväärne kohtlemine, mis arvestab Eesti põhiseadusega ja rahvusvaheliste nõuetega kinnipidamise kohta. Ja kindlasti selles lepingus on täpsustatud ka see, millistest kuritegudest me üldse räägime, millise riigi seaduse mõttes.

Kolmas küsimus: "Milline on läbirääkimistel Eesti positsioon ses osas, mis puudutab karistuse ära kandnud vangide tagasisaatmist Ühendkuningriiki?" Jällegi, kuna me ei ole ühegi riigiga läbirääkimistesse asunud, siis me saame rääkida ja vastata üldiselt, et meie seisukoht on see, et mitte ükski välisriigist tulnud kinnipeetav, juhul kui me üldse hakkame välisriigist kinnipeetavaid vastu võtma, ei vabane Eestisse. Ehk väga oluline Eesti jaoks nende läbirääkimiste alustamisel saab olema see punane joon, et mitte ükski kinnipeetav Eestisse ei vabane, vaid mõistlikul ajal enne vabanemistähtaja saabumist ta naaseb teda siia saatnud riiki ja tema sotsialiseerimine ühiskonda naasmiseks toimub selles riigis, mitte Eestis. Nii et selle võin küll üle rõhutada, et juhul kui see peaks realiseeruma, et me välisriigist kinnipeetavate [toomisega] Eesti eksporti suurendame ja siin töökohti juurde loome, siis igal juhul tähendab see seda, et mitte ükski kinnipeetav Eestisse ei vabane.

Neljas küsimus: "Kas Eesti on võtnud selge seisukoha, et neid vange, kelle vangistamise põhjus on illegaalselt Ühendkuningriiki saabumine, ei ole nõus Eesti oma vanglasse vastu võtma?" Siin me ühtegi seisukohta selles konkreetses küsimuses kujundanud ei ole, kuna läbirääkimisi kellegagi alustatud ei ole, sealhulgas ei ole alustatud läbirääkimisi ka Ühendkuningriigiga. Küll aga võib üldiselt öelda, et juhul kui need läbirääkimised peaksid algama, me ikkagi peame silmas üksnes pikaajalisemaid karistusi.

Viies küsimus: "Kas Teie hinnangul on näha, et kuritegevus Eestis võib kasvama hakata ning seetõttu tekib meil endil tulevikus vajadus täiendavate vanglakohtade järele? Millised on need kuriteoliigid, mis Teie hinnangul lähitulevikus sagenema võivad hakata?" Statistiliselt saab seda pidada tõenäoliseks, et kuritegevus Eestis võib kasvama hakata. Küll aga on väga keeruline spekuleerida, kas see juhtub [ja kui, siis] millisel ajahetkel see juhtub või millised kuriteoliigid konkreetselt oleksid kõne all. Euroopa tasandil läbi viidud analüüsid näitavad seda, et trend praegu Euroopas tervikuna, mis kindlasti ka Eestit mõjutab, on üldine kuritegevuse taseme tõus teatavate kuritegude puhul. Ja need kuriteoliigid, mis on kasvutrendis, on küberkuritegevus, organiseeritud kuritegelike võrgustike tugevnemine, vägivaldsete äärmusrühmituste laienemine, tehnoloogia arengust, eriti tehisintellektist ja plokiahela tehnoloogiatest tulenevad uut tüüpi petuskeemid ja küberrünnakud. Samuti on analüüsid näidanud, et rahvusvahelised kuritegelikud organisatsioonid muutuvad järjest keerukamaks, laienevad uutele aladele, nagu keskkonnavastased kuriteod, ja samuti on majanduslikud raskused ja poliitiline polariseerumine tekitanud tõenäosuse, et äärmusrühmitused võivad muutuda vägivaldseks. Üldiselt on olnud statistiliselt tõusuteel ka vägivald avalikus ruumis ja kasvanud on terrorismioht. Sellega ma kirjalikult esitatud küsimustele vastamise lõpetasin. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun! 

Aitäh! No ma üldiselt pean seda natuke nagu tähenärimise jutuks, et läbirääkimisi ei ole, on konsultatsioonid. Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et konsultatsioon on teise riigi valitsuse esindajate ärakuulamine, nendega nõupidamine, millestki informeerimine enne tähtsaid otsuseid. Noh, kas need nüüd olid läbirääkimised või konsultatsioonid, aga me tahtsime tegelikult sisu teada. Ja sisuküsimus on väga lihtne. Kellega, milliste konkreetsete riikidega neid konsultatsioone peetakse või hakatakse pidama ja kui kaugel nendega ollakse? Teiseks tahaks teada ikkagi, mis see eesmärk on. Kas teie tahe on tuua siia neid vange ja saada selle eest raha või te, ma ei tea, lihtsalt kuulate maad? Me tahame aru saada, mis eesmärk teil on.

Aitäh! Praeguseks me oleme pidanud neid eelkonsultatsioone Hollandi ja Rootsiga. Eelkonsultatsioonid on välja näinud niimoodi, et ametnike tasemel on toimunud üksikasjade täpsustamine, mida üldse võiks silmas pidada. Hollandi puhul me omandame ka kogemusi selle kohta, et kuna Holland ise on vanglakohti välja rentinud, siis mida see on kaasa toonud ja kuidas nad on seda korraldanud.

Ja teie teine küsimuse pool, et mis on tahe. Mina neid vanglaid ehitanud ei ole, [mul ei ole ka suurt tahet nendega tegeleda], ükski poliitik, ma usun, ei tõuse hommikul üles ega mõtle: "Küll ma tahaksin tegeleda tühjaks jäänud vanglakohtadele rakenduse otsimisega!" See on paratamatus, millega tuleb tegeleda. Meil on maksumaksjal küllalt oluline koormus tühjalt seisvate vanglahoonete ülalpidamisega. Ja nagu ma ütlesin, meil on ette näha seda, et meil võib neid vanglakohti vaja minna. Ka Hollandi kogemus on olnud selline, nemad kibedalt kahetsevad, et nad on vanglakohti vähendanud. Nüüd nad on jõudnud nende riikide hulka, kes ise otsivad võimalust kinnipeetavate paigutamiseks.

Eesmärk on välja selgitada erinevad detailid ja asjaolud, kas see projekt oleks võimalik niimoodi, et Eesti rahva turvalisus oleks tagatud, et turvalisus isegi suureneks ja et see majanduslikult oleks ka tasuv. Rääkimata sellest, et tuleb täita kõiki muid nõudeid. Kas see on mõttekas – see on see koht, kus me praegu oleme.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ajakirjanduse vahendusel on jäänud küll mulje, et me räägime Tartu vanglast. Ma küsingi, kas me räägime Tartu vanglast, kui me räägime [vangla] väljarentimisest. Sel juhul peab ütlema, et Tartu linn ülikoolilinnana sellist aurat endale kindlasti ei tahaks. Ja isegi kui nad ei vabane konkreetselt siia, siis on selge, et siia hakatakse sokutama peamiselt kolmandatest riikidest pärit kinnipeetuid, keda ei taheta omal maal väga näha ja kelle sõpruskond hakkab neid siin aeg-ajalt vaatamas käima. See on küllaltki ebameeldiv perspektiiv.

Aga ma küsin ohuhinnangute kohta. Meil praegu on suhteliselt rahulik, aga me valmistume, teeme siin reservi piiri kaitseks, et massirahutusi ära hoida, ja nii edasi. Meil on uinuvas olekus putiniste päris hulga. Kas meil selliseid ohuhinnanguid ei ole siis, mis näitavad, et meil võib mingil hetkel olla vaja oma riigisisese turvalisuse ja rahu kaitseks täiendavaid vanglakohti?

Aitäh! Meil on Eestis kolm väga moodsat kaasaegset vanglat. Ja tõepoolest, jutt käib Tartu vanglast. Põhjus, miks ma rõhutasin seda, et meil on väga moodsad vanglad, on see, et seda tüüpi vanglatest ei ole põgenetud ja ei ole ka ette näha, et see kuidagi võimalik oleks.

Nii et kui me räägime Tartu linna aurast, siis me ju ka täna hoiame Tartu vanglas rahvusvahelisi sõjakurjategijaid ja see ei ole küll kuidagi Tartu aurale halvasti mõjunud. Üldiselt me võiksime vaadata seda selle pilguga. See, et meil on niivõrd kaasaegne ja niivõrd hästi toimiv justiitskorrektsioonisüsteem, on tegelikult positiivne. Ka see, et meil on tühjad vanglakohad, on tegelikult väga hea, meil on kuritegevuse ennetus olnud väga heal tasemel ja Eesti inimesed saavad tunda ennast turvaliselt.

Ka kohaliku kogukonna tagasiside näiteks Hollandis, kes vanglakohti välja rentis, oli positiivne, kuna see tõi kaasa hästi tasustatud töökohad. Tegelikult see, et me oleme Tartu vanglast koondanud terve rea töökohti, ei ole kindlasti ju hea Tartu inimestele. Me räägime siin umbes 400 töökohast, mis võiks kaasneda Tartu vangla väljarentimisega, ehk kohalikud inimesed saaksid hästi tasustatud tööd.

Nüüd, mis puudutab külaliste kontrollimist ja külastusi, siis Eesti vanglasüsteem paistab globaalselt silma sellega, et meil on võimaldatud digivahendite kasutamine, meil on võimalik videokohtumisi kasutada, inimesed ei pea siia üldse kohale tulema. Teiseks, meil on äärmiselt range taustakontroll juba täna ja Riigikogu menetluses on ka üks eelnõu, mis muudab selle taustakontrolli veel rangemaks. Mitte keegi ei saa vanglasse siseneda külastajana, ilma et ta oleks läbinud taustakontrolli. Samuti ei näita ka senine Euroopas vanglakohtade väljarentimine, et see tooks kaasa kohaliku turvalisuse taseme langemist. Ja võimalik külastajaskond ja võimalikud ohuhinnangud on ka need [teemad], mis päris kindlasti on hõlmatud eelkonsultatsioonidel. Me ei tee kindlasti sellist [otsust], me ei liigu sellise lahenduse suunas, mis turvalisust kuidagi vähendaks.

Ja viimane küsimus puudutas laiemat rahvusvahelist koostööd. Jah, nagu te näete, meil on eelistatud koostöö NATO liikmesriikidega, me vaatame ka seda kogemust, mis on Ukrainal praeguses olukorras, ja vaatame, mida me peame pikemas perspektiivis ette valmistama selleks, et Eestis oleks julgeolek, sealhulgas ka võimalik näiteks sõjavangide haldamine, väga hästi ette valmistatud ja lahendatud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Lugupeetud minister! Ma väga loodan muidugi, et me kunagi ei jõua selleni, et me hakkame vange Eestisse importima. Ent tõepoolest, te küll ütlesite, et lepinguid ei ole sõlmitud, aga eelkonsultatsioone valitsuse tasandil juba peate, ühesõnaga mingisugused mõtted käivad. Aga oletame – meie saamegi siin ainult oletada, ega me ei näe teie pähe ja ammugi me ei tea valitsuse suletud uste taga räägitust. Kas te olete teinud mingisuguseidki arvutusi? Siit on läbi käinud, et riik võiks teenida sellest 30 miljonit. Aga ma küsin teilt otse, et kas see 30 miljonit tuleks sellisel juhul kõik riigieelarvesse või Eesti kui vastuvõtja riik peab kandma sellest ka kõik vangidega seotud kulud. Me teame, et vangidel on üldravi, hambaravi, psühholoogiteenus, psühhiaatriteenus – kõik kallid teenused, mis korralikele inimestele ei ole Eestis sugugi mitte kättesaadavad, on neile tasuta, ja need on päris kallid, ja kõik religioosse teenindamise kulud. Kas need Eesti potentsiaalselt kannaks sellest 30 miljonist või siis teenuse ostja maksab selle kõik kinni?

Aitäh! Sellele küsimusele on üsna lihtne vastus: jah, me läheme selle projektiga edasi ainult siis, kui eelkonsultatsioonid näitavad, et seda on võimalik teha tasuvalt. Kindlasti selle eesmärk ei saa ühelgi moel olla see, et me võtame mingisuguseid kohustusi Eesti maksumaksjale juurde. See ei ole eesmärk.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma kõigepealt ütlen kommentaariks seda, et te pugesite selle läbirääkimiste sõna taha ja rääkisite eelkonsultatsioonidest ja jätsite mitmele küsimusele sisu poolest vastamata. Tegelikult oleks võinud oma vastuses Hollandi ja Rootsi siiski ära nimetada. Oleksite säästnud mõne hea küsimuse siin saadikutel. Aga ma küsin Hollandi kohta. Umbes nädalatagune uudis Hollandist ütleb, et 20 aastaga on neil vangis olevate inimeste hulk 40% vähenenud ja Holland paneb vanglaid järjest kinni, [nende arv] on vähenemas. Mida me seal eelkonsultatsioonidel räägime? Tahaks kuidagi aru saada, mis see hollandlaste huvi on meilt vanglakohti rentida, kui neil endal on vanglad tühjad ja nad neid kas sulgevad või millekski muuks ümber kohandavad. Mis mõtted seal liiguvad näiteks Hollandi suunal?

Ma ei ole kursis Hollandi siseriikliku statistikaga. Seda ma ei oska kommenteerida. Aga tõele vastab see, et delegatsioonid on vastastikku käinud üksteise vanglaid vaatamas ja on huvi neid eelkonsultatsioone pidada.

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Ma siin jooksvalt vaatasin Ühendkuningriigi prokuratuuri koduleheküljelt sellist informatsiooni, et 2023. aastal, nagu ma aru sain, 11 kuuga, kuni detsembri alguseni, menetleti 12 737 vaenukõne juhtumit ja nendest 12 737-st 87% puhul jõuti kahtlustusest ka süüdistuse esitamiseni ja süüdimõistmise protsent oli 85. Nii et me räägime väga suurest hulgast inimestest, kes on ühe aasta jooksul mõistetud süüdi niinimetatud vaenukõnekeelu rikkumise pärast. Kas on mõeldav, et ka sellised sisuliselt meelsusvangid võivad hakata tulema Eestisse, kui Ühendkuningriigiga see kokkulepe peaks saavutatama? Ma saan aru, et Ühendkuningriik on näidanud üles huvi Eesti vanglate kasutamise vastu. Või see oleks selline juhtum, kus te ikkagi ütlete täitsa selgelt, et niisuguseid vange me vastu ei võta, kuna see vaenukõnekeeld on neil palju avaramalt sõnastatud kui Eestis?

Aitäh! Ma saan aru sellest küsimuse mõttest ja sooviksin siia juurde kinnitada, et majandusliku tasuvuse huvides on mõistlik rääkida üksnes sellistest kurjategijatest, kellel on pikemaajalisem kriminaalkaristus ehk kes ei ole rahatrahvi saanud väärteomenetluses või kellel ei ole lühiajalist šokivangistust. Vaenukõne puhul me reeglina räägime väärteotrahvist.

Nüüd, mis puudutab seda, missuguste kuriteoliikide puhul vangi Eestisse toomine võiks olla mõeldav, siis see on üks nende eelkonsultatsioonide teemasid. Päris ausalt oleme olnud läbipaistvad kogu selles protsessis ja täna ühtegi gruppi piiritletud ei ole. Ainukene eeldus on, et peab tegemist olema pikaajalise karistusega, sest muidu ei ole [sellel mõtet]. Noh, kogu see konvoeerimine ja kõik see on ju omakorda kulukas ja sel puuduks mõte, kui tegemist oleks väga lühiajaliste vangistustega. Nii et ma pean seda ülimalt ebatõenäoliseks, et selle karistuse alusel Eestisse keegi jõuaks.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, minister! Läbirääkimisi või konsultatsioone Hollandi ja Rootsiga [peetakse] seoses sellega, et neil vanglakohti napib, ja see on ju otseselt seotud immigratsiooniga. Nendes riikides on ju immigratsioon ja kuriteod omavahel seotud.

Aga mind jäi kummitama teie selline lause, et te rääkisite ekspordivõimekuse suurendamisest. Äkki oskate võib-olla lihtrahvale ja mulle kui kodanikule selgitada, millest see ekspordivõimekus suureneb, samal ajal kui meil endal pool vanglat nagu seisab tühjalt, me peame inimesi juurde võtma. Ma saan aru, et me impordime vange siia ja samas me nagu suurendame oma ekspordivõimekust. Oskate paari sõnaga selgitada, mida see tähendab?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kõigepealt selgitaksin, et Euroopa kuritegevuse statistika ja suundumused kuritegevuses on Euroopa Liidu statistikaameti Eurostati lehtedel, samuti Europoli ülevaadetes kenasti näha ja kirjeldatud. Ehk kui kellelgi on huvi tutvuda, miks, mida ja kuidas kuskil toimub, siis need andmed on avalikud. 

Nüüd, import-eksport. Kui te lubate, ma toon selle lihtsustatud näite, mida koolidele ka tuuakse. Kui üks Eesti inimene lõikab teisel Eesti inimesel juukseid, siis see raha liigub ühelt Eesti inimeselt teisele Eesti inimesele ja eksporti ei toimu. Kui Eesti inimene lõikab juukseid välisriigist välisriigi rahaga tulnud inimesel, siis on tegemist ekspordiga. Ehk kui raha tuleb välisriigist Eestisse sisse, siis on tegemist ekspordiga. Antud juhul me räägime sellest, et raha tuleks Eestisse teisest riigist sisse.

Kert Kingo, palun! 

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te ütlesite enne sellise lause, et vangla rajamine Tartusse pole Tartu aurale halvasti mõjunud. See on vale jutt! Juba siis, kui tuldi välja selle plaaniga, et ehitatakse Tartusse vangla, olid inimesed sellest häiritud, kuna tõenäoliselt tulevad vangidega koos ka nende lähikondlased või sõprusringkond sinna kaasa, et oleks kergem neid külastada. Siis öeldi, et seda probleemi ei teki, seda analüüsiti. Ja ometigi see tekkis! Tuli see kontingent, narkomaanide kontingent kõik kaasa sinna. Nüüd on teil plaanis hakata Inglismaalt [vange] sisse tooma ja on põhjust oletada, et need tõenäoliselt hakkavad olema moslemi pered, kelle perekonnad on 10‑, 12-liikmelised – nende kultuurimudel on juba selline. See tähendab seda, et see seltskond, kes tuleb Eestisse järgi, et oleks hea külas käia, tuge pakkuda, kes on hoopis teisest kultuuriringkonnast pärit – need uputavad sisuliselt Tartu üle. Ja mis te ise arvate, kuidas see siis Tartu aurale mõjub, kui tuleb sisse suurem kogus neid moslemi peresid, kes kõik käivad oma kurjategijast sugulast või pereliiget vaatamas? Kui hästi see Tartu aurale teie arvates mõjub?

Aitäh! Õnneks on võimalik statistiliselt jälgida või faktipõhiselt jälgida, et circa 20 aasta jooksul, mis Tartu vangla on tegutsenud, ei ole see Tartu aurale halvasti mõjunud. (Saalist räägitakse.)

Anti Poolamets, palun! (Saalist räägitakse.) Head kolleegid! Anti Poolamets esitab nüüd küsimuse. Pange Anti Poolametsale aeg nullist. Palun, Anti Poolamets!

Aitäh, juhataja! Aitäh ka lisasekundite eest või õigete sekundite eest! Mul on kahju, et justiitsministril on segane arusaam riikide suveräänsusest, mida ta väljendab väga erineval kujul. Ja nüüd tuleb ta ka sellega välja, et hakkame vanglaturismi edendama. Tundub, et te oleksite ehk tahtnud majandusministriks saada, ja nüüd te siis elate seda välja hoopistükkis justiitsministrina, et hakkate äri ajama. Tegelege oma põhivaldkonnaga, mitte, ma ei tea, kaubandusliku vanglatööstuse ülesehitamisega. Ehk siis minu mõte ja soovitus ja küsimus: kas te siis ei arutanud hoopis seda, kui teil kangesti rahahimu on ja soov majandusministri rolli võtta, et sinna hotell teha? Näiteks Soomes ma ööbisin vangla hotellis: kui maja on tühi, siis seal tõesti ei ole vaja kanda kulusid kütte ja muu eest, on mõistliku hinnaga hotell, väikeste kenade akendega. Selle asemel tahate vanglaturismi edendada üle piiride.

Aitäh selle küsimuse eest! Kinnitan teile, nii nagu ma olen mitu korda juba kinnitanud, et see ei ole teema, millega üks poliitik suure rõõmuga tegeleks. Me lahendame küsimust, mis meie ees on ja mis tuleb lahendada, ja tuleb lahendada niimoodi, et see lahendus oleks võimalikult turvaline, võimalikult tark ja Eesti inimestele võimalikult kasulik. Antud juhul hoida tühja vanglat ei ole Eesti inimestele kasulik, selle eest maksuraha korjata ei ole ka mõistlik.

Nüüd, mis puudutab vanglate ümberkohandamist hotellideks, siis vastab tõele see, et umbes eelmise sajandi viimase veerandini on ehitatud seda tüüpi vanglaid, mida saab hotelliks ümber kohandada: kus on suuremad ruumid, kesksed käigud. Ja tõesti, selliseid vanemat tüüpi vanglatest ümberkohandatud hotelle on maailmas terve rida. Tartu vangla on moodne kambertüüpi vangla, kus kambrid omakorda on veel eraldatud väikeste gruppidena, et liikumist ühe vanglakongide grupi ja teise vanglakongide grupi vahel ei toimuks. Ja seda tüüpi vangla kasutuselevõtt hotellina on rohkem kui ebatõenäoline ja [vaevalt] see kasutust leiaks. Maailmas selline praktika puudub.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud vastaja! No see jutt siin ei ole muidugi tõsiselt võetav. Lihtsalt jutt jookseb lobedalt, aga tegelikult informatsiooni ja selgeid vastuseid me ei saa. Ja minu küsimus on. Teie väidate, et meil on konsultatsioonid. Aga mind huvitab ja ma arvan, et see huvitab Eesti ühiskonda laiemaltki, kes on nende konsultatsioonide pidaja, missuguste volitustega, missuguse tagasisidega avalikkusele neid konsultatsioone peetakse. See on esimene küsimus.

Teine küsimus on see. Te väitsite, et midagi majanduslikult kahjulikku me tegema ei hakka. Me teame väga hästi, et britid on need, kes praegu pidid meile saatma siia mingi väeüksuse. Otsus on langetatud. Britid on väga osavad väljapressijad ja käsitlevad meid poolkoloniaalse valdusena. Kui nad ütlevad: "Aga see pataljon jääb tulemata, kui me ei saa seda, mida me tahame, ja üks asi, mida me tahame, on see, et meie moslemiterroristid hakkavad teie vanglates istuma. Meie jaoks ei ole mingi probleem ka see, kui meelsusvangid tulevad teie vanglatesse istuma. Võtke heaks või pange pahaks." Ja mis siis Eesti Vabariigi valitsus teeb? Mida need konsultatsioonide pidajad teevad? Kust nad oma volitused ja otsuste langetamise õigused võtavad?

Aitäh! Konsultatsioone peab Eesti Vabariigis vanglateenistus teiste riikide vanglateenistustega. Tagasiside avalikkusele on olnud see, et see teema on üleval, me sellega tegeleme. Me oleme kinnitanud ka, mis on punased jooned ehk mis on need raamid, millistes raamides need läbirääkimised toimuvad.

Kordan need punased jooned veel kord üle. Mitte ükski kinnipeetav ei vabane Eestisse. Me ei võta ühtegi kinnipeetavat, kellel oleks linnaluba. Mitte ükski kinnipeetav linnaluba ei saa. Tegemist peab olema pikaajalise karistusega. Juba olemasolev – see ei olegi punane joon – [tingimus] on see, et kõik, kes vähegi soovivad [vange] külastada, läbivad taustakontrolli. Ilma taustakontrollita keegi külastada ei saa. Järgmisena, meil on eelistatud videokohtumised ehk külastaja siia üldse ei tule. Seda näitab ka teiste riikide praktika, kes on vanglakohti välja rentinud, et tegelikult on enamasti külastajaks nuttev ema, kui seegi. Paraku ka olemasolevate kinnipeetavate puhul Eestis ei saa öelda, et oleks massiline huvi kinnipeetavaid külastada. Lisaks see, et läbirääkimistesse on võimalik minna üksnes siis, kui on välja selgitatud, et ka kõikvõimalikud turvariskid on maandatavad, et keeleküsimused on lahendatavad, et majanduslik kasu on sellest projektist selgelt tulemas.

Igaks juhuks mainin veel, mida ma olen juba korduvalt siin öelnud, et Ühendkuningriigiga hetkel eelkonsultatsioone ei toimu.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on teile kaks hästi konkreetset küsimust. Esimene küsimus on see, et kas välisvangide Eestisse toomise initsiatiiv on Eesti algatus või on see tulnud kuskilt mujalt, väljastpoolt Eestit. Ja kui väljastpoolt, siis mis riigi oma see on? Ja teine küsimus on selline. Eeldame, et te toote siia Briti vangid. Mismoodi hakkab nägema välja see, kui kellegi pereliige on Suurbritannias vangi pandud, ta tuuakse Eestisse, tema pereliikmetel on Briti seaduste järgi õigus käia teda külastamas, nüüd on ta siin Eestis – kas siis need pereliikmed saavad ka õiguse tulla Eestisse, elada siin, et oma pereliikmest vangi igal ajahetkel, millal see võimalik on, vaatamas käia? Palun konkreetset vastust nendele küsimustele.

Aitäh! Nagu te olete meedia kaudu jõudnud tõenäoliselt jälgida, tegemist on olnud pikaajalise Eesti initsiatiiviga. Asekantsler Priidu Kama … Vabandust, mitte Priidu. Ühesõnaga, asekantsler Kama selle initsiatiiviga alustas, ta on seda ka meedias tutvustanud. Ja selle mõte on olnud see, et tegelikult selline rahvusvaheline koostöö annab lisapädevusi ja lisaoskusi Eesti vanglateenistuse töötajatele. Veel kord, samuti mitte praeguse valitsuse initsiatiivil, vaid juba eelneva [kokkuleppe järgi] on meil Tartu vanglas rahvusvahelised sõjakurjategijad. Ehk siis meil ei ole tegemist uue teemaga.

Nüüd vastus teisele küsimusele – pereliikme Eestisse tulemine. Esiteks ma rõhutan, et külastusõigus ei tähenda seda, et Eesti riik kuidagi tooks pereliikme Eestisse. Eesti riik sellega kindlasti tegelema ei hakka. Ja samuti ei muutu mitte midagi selles, mis puudutab välismaalaste seadust, ehk Eestisse elama asumise aluseid ei laiendata. See, et kinnipeetav on Eestis, ei anna pereliikmele täiendavat õigust Eesti elamisloa taotlemiseks.

Aitäh! Tanel Tein, palun!

Aitäh! Hea minister! [Minu küsimus on] ajendatud Anti Poolametsa mõttest või küsimusest. See on küllalt suur ehitis, circa 40 000 ruutu peaks olema Tartu vangla suurus. Kui me sinna ei leia mingit tegevust sisse, siis see on riigil nagu päris suur tühikulu. Mis see kulu võiks olla? Võib-olla see käis läbi, ma ei pannud tähele. Ja mis võiks olla, juhul kui ikkagi vanglateenust edasi pakkuda ei saa, alternatiivid selle suure maja ülalpidamiskulude katteks? Kas olete selle peale ka mõelnud?

Aitäh! Seda lõplikku kulu, mis tuleks tühjalt seisva hoone hoidmisest, ei ole lõpuni välja arvutatud. Ainuüksi rent Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile on umbes 8 miljonit eurot aastas. Sellele lisanduks tühjalt seisva hoone hoidmise puhul kütte‑ ja ventileerimiskulud, turvakulud, [muud] kulud. Nagu te teate, tühjalt seisev betoonhoone amortiseerub tegelikult üsna kiiresti. Aga nagu oli ka heade küsijate viies küsimus, mis puudutas kuritegevuse kasvu tõenäosust, siis me Euroopa Liidu statistika pealt näeme, et kuritegevus on kasvutendentsis, ja kahjuks võib pidada tõenäoliseks, et meil läheb seda vanglat endal vaja.

Ma veel olulisemana rõhutaksin ikkagi töökohtasid. Me räägime toimiva vangla puhul umbes 400 töökohast, mis ei ole sugugi väike hulk, ja hõlmab see selliseid töökohti ja selliseid oskusi, mida meil tegelikult Eestis on laiemalt turvalisuse tagamiseks vaja. Tuletan meelde, et vanglateenistujad on meil väga hea taustakontrolliga, suurepärase väljaõppega, suurepärase relvakasutusoskusega. Ja nad on pakkunud ka praegu ju täiendavat turvamist politseile olukordades, kus seda on vaja läinud. Nii et tegelikult on Tartu inimestele kasuks see, kui esiteks, tartlastel on tööd, teiseks, rõhutan üle, seda tüüpi vanglatest ei ole kunagi keegi põgenenud, ja kolmandaks, me räägime ikkagi sellest, et Tartus konkreetselt töötaks väga hea taustakontrolliga, väga hea väljaõppega inimesed, kes saavad aidata täiendavalt turvalisust tagada ka Tartu linnas ja laiemalt selles piirkonnas. Nii et see kasu tuleb ikkagi laiemalt.

Mis puudutab hoonele muude kasutusfunktsioonide andmist, siis Tartus asub vangla kesklinnast eemal. Meil on Tallinna vangla, mis on suletud, Veerenni tänava ja … Mul ei tulegi praegu selle tänava nimi meelde, igatahes väga kuumas kinnisvaraarenduse piirkonnas. Sellele ei ole aastate pikku uut kasutust leitud, vaatamata sellele, et ta asub Tallinna kinnisvaraarenduse tuiksoonel Tallinna kesklinnas. See, et vanadele, kasutusest välja läinud hoonetele leida mingit muud kasutust, on olnud tegelikult ikkagi probleem. Reeglina on tulnud nad mingisuguseks muuks funktsiooniks kas täiesti ümber ehitada või [põhjalikult] kohandada. Ja nii nagu ma heale kolleegile Anti Poolametsale vastasin, siis tõesti, ajaloolisi, niisuguseid laagri tüüpi vanglaid või koloonia tüüpi vanglaid on lihtsam muudeks asjadeks kohandada, aga Tallinna vangla puhul ei ole ka see õnnestunud aastate pikku.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Olgem ausad, sellised vanglakohtade teistele riikidele väljarentimised on enamasti läbi kukkunud projektid. Võtame või Hollandi ja Belgia näite. Mis paneb teid arvama, et Eesti saab sellega hakkama? Te tõite rea näiteid, kuidas siia toodud vangid ei saa oma lähedastega kokku ega saa nii-öelda linnaluba. Aga kuidas tagatakse, et vanglakohtade väljarentimine ei kahjusta kinnipeetavate inimõigusi, kui vastuvõtvates riikides on erinevad seadused, normid ja standardid vangide kohtlemise, rehabilitatsiooniprogrammide ja sotsiaalse reintegratsiooni osas?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kindlasti ei saa nõustuda, et senine praktika on läbi kukkunud. Vastupidi! Tõsi on see, et hilisemad tagasisidestamised on näidanud kohaliku kogukonna rahulolu, ent vangid on olnud mõneti rahulolematud. Nemad on pidanud teise riiki väljasaatmist täiendavaks karistuseks ja on kurtnud selle üle, et nad on oma kultuurikeskkonnast eemal. See vastab tõesti tõele. Samal ajal seda, et selle kaudu oleks kahjustatud inimõigusi, tuvastatud ei ole. Ja nüüd ma veel kord rõhutan üle selle, et Eesti digiriigina pakub videokohtumiste võimalusi. Samuti on meil vangidel kasutada muud digitaalsed võimalused, mida varasemates projektides kasutusel ei ole olnud. Me usume, et see võiks lahendada neid küsimusi, mis on siiamaani esile tulnud. Tõesti, selle videosuhtlemisega, videosilla kaudu suhtlemisega on võimalik neid muresid, mis seniste analüüside põhjal on üles tulnud, lahendada.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Postimehes on Martin Ehala hiljuti küsitlenud kunagist vanglate asekantslerit Priit Kama, kes on ju olnud vanglateenuse väljakujundaja: [praegused] vanglakambrid ja see kujundus või kogu see struktuur on tema välja mõeldud. Ja tema ütleb siin, et see, kas riik peaks raha teenima teenuse kaudu, mis ei kuulu tema hädavajalike ülesannete hulka, on majanduspoliitiline otsus ning see ei peaks teie pädevusse kuuluma, et riik saab raha teenida. Ta ütleb ka seda, et tegelikult on eelmise aasta lõpus raha kokkuhoiu eesmärgil otsustatud vangid kahekesi kambrisse kokku panna, aga see ei ole taasühiskonnastamise seisukohalt hea, see ei ole nende õppetegevuse seisukohalt hea. Üleüldse on väga vähe plusse nende vangide kokkupanekul, nagu hiljuti nägime, üks inimene tapeti seetõttu. Aga mina küsin teie käest hoopis seda, et kui vanglakohti renditakse, kas siis vangide režiim vastab Eesti reeglitele. Kas inimene tuleb siia välisriigist [meie] karistusseadustiku alusel või tuleb inimene tema riigi karistusseadustiku alusel karistust kandma?

Aitäh! Esimesele küsimusele: jah, Priit Kama ka tutvustas samas intervjuus, et tegelikult mõte kohti välja rentida, selleks just, et kohapeal pädevust tõsta, on juba tema ajast. Vastus on see, et kui maksumaksja tahaks meile maksta veel palju rohkem raha ja tahaks veel suuremaid makse, et üha rohkem raha ära anda, siis me kindlasti pakuksime vangidele veel palju paremaid tingimusi, kui meil praegu pakkuda on. Aga me praegu oleme hinnanud seda niimoodi, et me ei läheks maksumaksja käest täiendavat raha juurde küsima, vaid katsuks need asjad niimoodi ära lahendada, et me suudame pakkuda paremaid töökohti.

Teine küsimus, mis puudutab seda, millise riigi seadus kus kohas kehtib ja kuidas – see on üks eelkonsultatsioonide teemasid, et läbi vaadata, kus on erinevused, kas üldse on erinevusi, ja siis vastavalt sellele vaadata, kas see on lahendatav mõistlikul moel. Ma igaks juhuks rõhutan lõpetuseks üle, et meil ei ole täna otsust selle kohta, et me need kohad välja rendime. Me peame eelnevaid konsultatsioone, et vaadata, kas see on võimalik ja millistel tingimustel oleks see võimalik, pidades silmas neid punaseid jooni.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Palun! (Martin Helme palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega ka, palun! 

Aitäh! Lõpp oli nii tore, et tegelikult oli see ju kapitulatsioon. Kunagi, kui Eesti 200 tuli, rind kummis, rääkis ta pikast plaanist ja personaalsest riigist ja siis rääkis sellest, kuidas ametnikud laiavad Eestis liiga palju ja ametnike võim on liiga suureks jäänud. Ja mis me nüüd saame teada? Mis te arvate, et me ei tea, et see Priit Kama on rääkinud aastaid kõikidele ministritele, kes talle ette jäävad, kuidas hakkame nüüd neid kohti müüma. Enne seda on olnud ministreid, kellel on hoolimata kõigest olnud nii palju oidu, et nad ei ole sellesse lõksu läinud ja on lükanud selle kohe kõrvale. Aga näe, lõpuks tuli uus poliitika ja pikk plaan – ja kõigega, mis ametnikule laua peale pannakse, õhinapõhiselt hakatakse tegutsema, jooksma kohe. Ja sinna juurde tuleb muidugi intelligentsi solvav jutt sellest, kuidas muidu meil tuleb asjale peale maksta.

Muide, mul on teile uudis, lugupeetud minister: riik ongi selline asi, millele tuleb peale maksta. Riik ise ei tooda mingisugust rikkust juurde, ainult kulutab seda rikkust, mida teised toodavad. Aga see on vajalik lihtsalt. Vangide kinnihoidmine müüride taga on vajalik, sellel on kulud, me kõik lepime sellega. Sõjaväe pidamine, politsei pidamine on vajalik. See on kulu, aga me lepime sellega. Tulla meile rääkima sellist juttu siin, et kas te saate aru, muidu on vaja raha maksta maksumaksjal, kui meil vangid on! See on intelligentsi solvav. Eks midagi see räägib muidugi ka selle rääkija enda intelligentsist.

Oleks tahtnud saada natuke sisukamaid vastuseid. Ausalt öeldes on see, ma ei tea, see ei ole enam skolastika, see on minu arust lolli mängimine, kui me räägime, et ei, meil ei toimu läbirääkimisi, meil toimuvad eelkonsultatsioonid. Konsultatsioonid võivad ka olla läbirääkimiste osa. Nii et tegelikult selle asemel, et seletada, et konsultatsioonid on, aga läbirääkimisi ei ole, oleks võinud rääkida, mida seal konsulteeritakse, ja võib-olla ma oleksin saanud oma küsimuse asemel midagi muud küsida, kui et peaks välja pressima ilmselgeid, lihtsaid asju.

Vähemalt saime teada, et konsultatsioonid käivad Hollandi ja Rootsiga. Mis on nende kahe riigi ühisnimetaja: massiimmigratsioon, koos Inglismaaga. Millal muutusid Hollandi vanglad liiga väikeseks ja enam sinna kuidagi ei mahu ära? Eks ikka siis, kui massiimmigratsiooni tagajärjel kuritegevus plahvatas ja enam ei ole võimalik Mohammedeid ja Abdullah'sid kuskile mujale toppida. Vanglad ajavad üle, pritsivad uksest-aknast välja. Ja eks nad siis otsivad lahendusi. Näete, leidsime Ida-Euroopast lollikesed, kes on nõus laskma klaashelmeste eest oma riigi ära rüüstata. Pikk plaan! Võtame aga sealt meelsusvange ja võtame sealt terroriste ja võtame sealt suvalisi muid tegelasi ja paneme siia ja sinna juurde. Ja räägime sellest, kuidas me veel raha teenime! Popsid on võimul: me teenime raha, mõtelge! Me rendime oma vanglaid välja, me teenime raha! Ja kõik, mis sellega kaasneb, sellest on ükskama, küll keegi teine pärast klaarib.

Esiteks, mul on teile nihukene lihtne palve. Ärme hakkame rääkima sellest, kuidas vangla väljarentimine on majanduslik kasu, senikaua, kuni te ei ole isegi mitte võimelised aru saama, et sellega kaasnevad muud ühiskondlikud kahjud ja ka neid on võimalik rahaga hinnata. Kui me tassime Tartusse kümneid, ehk isegi sadu terrorismitaustaga moslemeid, keda hakkavad sugulased külastamas käima – teate, nad avastavad, et kuskil on riik nimega Eesti ja seal on veel võimalik tänaval kõndida niimoodi, et iga nurga peal ei proovita sind läbi otsida, kas nuga on kaasas või ei ole nuga kaasas. Seal on põhimõtteliselt võimalik kõiki tappa suvaliselt kergemini kui Inglismaal või Hollandis.

Ei ole vaja neile inimestele tutvustada Eestit. Ei ole neid vaja siia kutsuda, ei ole vaja arvata, et see meile kasu toob! Lihtsalt ei ole vaja! Ei ole vaja nende sugulastes tekitada teadmist, kuidas saada Eestisse ja mismoodi siin elatakse. Ei ole vaja! See on kahju ja seda kahju on võimalik rahas mõõta, aga see kahju on ka see, kui me vaatame ükskõik millist Lääne-Euroopa riiki, eriti kui me vaatame Prantsusmaad, eriti kui me vaatame Hollandit või Rootsit või ka Inglismaad, siis see kahju on inimeludes. Seal tapetakse iga päev põliselanikke, sellepärast et me kõik oleme avatud ja sallivad.

Ja eriti kriipis kõrva muidugi jutt sellest, kuidas meil ei jää mitte midagi muud üle, kui et me peame need vanglakohad välja rentima, sest meil on kulu, mida me ei suuda katta. Ma võin tuua näiteid Eesti omavalitsustest, väikestest omavalitsustest, kus pannakse koole kinni. Noh, meil on Metsküla kool ja sealsamas vallas pannakse teisi koole ka veel kinni. Ja omavalitsuse juhtidel on hirm naha vahel, et aasta pärast toimuvad valimised, võimule tulevad teised jõud, kes need koolid uuesti lahti teevad, ja nad on otsustanud, et lükkame igaks juhuks koolimaja buldooseriga pikali. Siis ei ole kooli, mida uuesti avada. Pärast meid ei saa keegi enam seda viga parandada.

Kui teil on mure, et meil on liiga palju tühje vanglakohti, saatke buldooserid peale. Vähemalt ükski teine valitsus pärast teid ei saa sinna mingisugust kahtlast elementi sisse tuua. Teil ei ole ühtegi mõistlikku mõtet valitsuses olles – mitte ühtegi! Jumala eest, minge minema!

 Palun Riigikogu kõnetooli Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Lugupeetud valitsus! Ja õnnetu Eesti rahvas! Mitte ühtegi tõsiselt võetavat põhjendust me ju siin ei kuulnud. Me kuulsime siin aga väga palju sõna otseses mõttes naiivset õhu võngutamist. No mis jutt see niisugune on, et need on konsultatsioonid? Need on ju kohtumised, kus teine pool ütleb meile, mida ta tahab ja mida me peame vastu võtma. Ja kes on andnud nendele ametnikele volitused pidada niisuguseid ühiskonna alussambaid ja Eesti riigi suveräänsust kõigutavaid läbirääkimisi? Teie andsite need volitused, minister ainuisikuliselt andis või? Või valitsus, mis on ka ajutine? Iga mõne aja tagant muutub valitsuse koosseis. Valitsus andis või? Kas rahva käest on küsitud, kas omavalitsuse käest on küsitud, kas parlamendi käest on küsitud? Ei ole küsitud. Ja siis te tulete siia ja räägite: "Meil on väga kindlad punased jooned."

Teate, ma ütlen nende punaste joonte kohta elukogenud inimesena, kes on Eestist suuremate riikidega korduvalt läbirääkimisi pidanud: need meie punased jooned on vee peale joonistatud. Ma olen siinsamas majas käinud, tol ajal oli peaministriks Tiit Vähi ja me pidasime läbirääkimisi venelastega piiriteemadel. Tiit Vähi võttis kaardi ette ja hakkas sinna ka punaseid jooni tõmbama. Need punased jooned lendasid juba järgmises läbirääkimiste voorus prügikasti, seepärast et Vene pool ei aktsepteerinud neid punaseid jooni. Nad pakkusid välja oma punased jooned. Meie ka neid ei aktsepteerinud. Ja siis käiski see pingpong sedapidi, teistpidi, kolmandat pidi, voorust vooru, kuust kuusse.

See on ju naiivne jutt, tulla meile rääkima siin midagi meie selgetest punastest joontest. Eriti veel olukorras – ma märkisin seda ka koha pealt küsides –, kus see riik, kellega me läbirääkimisi peame, teeb siin regulaarset õhuturvet, on siin juba sõjaväelastega, kavatseb siia tuua, ma ei tea, lisabrigaadi, lisapataljoni, mis iganes. Me oleme ju nende alltöövõtjad, me oleme ju need, kes neist sõltuvad, vähemalt nende sügava veendumuse kohaselt. Meie ei ole need, kes dikteerivad brittidele mingeid punaseid jooni. Nemad ütlevad meile, millega nemad on nõus ja mida nad ootavad vastutasuks selle eest, et nad annavad meile julgeolekut. Nii lihtne on sellest aru saada. See on geopoliitika. Seda nimetatakse rahvusvahelisteks suheteks. Aga no te ei saa sellest aru, te keeldute sellest aru saamast. Teil on ettekujutus, et maailm keerlebki siin Toompea ümber. Ei keerle, maailm ei keerle Toompea ümber, Toompea keerleb maailma ümber.

Ja nüüd siis veel ka see, et meil on mõtle missugune tragöödia: meil on tühjad vanglad. No tore, et meil on tühjad vanglad! Kui meil on tühjad vanglad, siis meil on tegemist hoonetega. Ja jällegi, elukogenud inimesena, kes on tegelenud natukene ka kinnisvaraga, ma võin teile öelda: igasugune kinnisvara on mingis ulatuses likviidne. Seda on võimalik müüa, seda on võimalik ümber ehitada, seda on võimalik välja rentida, sellega on võimalik väga palju asju teha. Kas te tahate mulle öelda, et selle Tartu vangla ümberehitamise ja mahamüümisega või ka lihtsalt mahamüümisega ei ole võimalik teenida Eesti Vabariigi eelarvesse 30 miljonit või? Mis raha on üldse 30 miljonit? Meil on siin Eestis inimesi, eraisikuid, kellel on sadu miljoneid. See pole mingi raha riigieelarve vaates. Aga te räägite meile, nagu see oleks mingisugune messias. Ja samal ajal me paneme kinni rahvamaju.

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Paneme kinni rahvamaju, paneme kinni koole, likvideerime igasuguseid transpordiliine ja mida iganes, sest kokkuhoidu on vaja teha. See ei ole ju tõsiselt võetav jutt. See pidi olema nüüd Eesti Vabariigi pikaajaline initsiatiiv. No ma ei tea, kui pikaajaline. Meie olime valitsuses ju mitte väga pikka aega tagasi ja siis ei olnud sellist initsiatiivi küll kuskilt kuulda ega näha. Järelikult ta ikka väga pikaajaline ei ole, ta on ikka tulnud selle aja sees, kui Eesti Vabariigi valitsus on muutunud täielikuks nukuvalitsuseks. Nukuvalitsusele on keegi öelnud, et te võiksite meile tulla sellise ettepanekuga. Ja siis nukuvalitsus on [vaadanudki], et oo, see on ju tore, see on meie initsiatiiv. Ja siis nukuvalitsusele öeldaksegi, nii nagu ma algul kirjeldasin, et nüüd võtke või jätke, asi on selline.

Ärge sellist asja siin elukogenud inimestele kõrva puhuge, sest see kõik on lihtsalt vale. See kõik on lihtsalt vale! Ja kui te ütlete, et see ei ole vale, siis te ei saa lihtsalt asjadest aru. Ja kui te ei saa lihtsalt asjadest aru, siis te ei ole kompetentne. Ja kui te ei ole kompetentne, siis te ei peaks olema minister. Ja nii me võiksime öelda mitte ainult teile, lugupeetud proua, vaid nii me võiksime öelda ka väga paljudele teistele Eesti Vabariigi ministritele. Kui te ei saa aru, siis te ei ole kompetentne, ja kui te ei ole kompetentne, minge minema. Nii nagu ka Martin ütles eelmises kõnes: "Minge minema!" Jätke Eesti rahvas oma pikkade plaanidega, oma ulmeliste ettekujutustega ma ei tea millest, kliimakriisidest ja nende lahendamise viisidest. Jätke meid rahule! Laske meil elada. Laske meil normaalselt elada! Aga te ei lase.

Ja see ongi kõige suurem probleem praegu Eesti Vabariigis. Eesti Vabariigi valitsus on oma rahva reetnud ja ei lase rahval normaalselt, rahulikult, loominguliselt ja rõõmsalt elada. Ja kui te seda ei ole võimelised tegema, siis on kaks võimalust: kas see riik, mille etteotsa te juhuslikult olete sattunud, hävib või see riik tõuseb tagajalgadele ja kukutab selle nukuvalitsuse. Kaks võimalust! Me liigume selles suunas. Ma palun, et see lõpplahendus selles traagilises olukorras, milles Eesti Vabariigi rahvas praegu on, saabuks võimalikult kiiresti. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud saadikud! Lugupeetud minister! Sellise teema juures ma ei saa lihtsalt jätta sõna võtmata. Ma mõtisklesin, mis selle taga õieti on, et tullakse sellise plaaniga, mis on erakorraline, harjumatu, üllatav ja tundmatu. Samas esitletakse seda vangla äriplaani tohutu entusiasmiga, põlevate silmadega. Ma ei märganud, et minister oleks tõsiselt mõnda puudust esile toonud. Mu esimene mulje oli tõesti, et minister ongi meil olnud reeglina õhinapõhine. Kas ta müüb meile vanglaäri, kas ta müüb meile tsensuuriseadust või seda, et isa on mees ja ema on mees – vahet ei ole. Ikka õhinapõhiselt müüakse transinimesi, sooneutraalsust või suveräänsuse mahamüümist. Kõik käib õhinapõhiselt!

Ometi ma näen siin mustrit. Ja see muster on see, et valitsuse liikmed, eriti justiitsminister ei saa aru, mis asi on riigi suveräänsus. Nad satuvad õhinasse kohe, kui kuulevad sõna "üleriigiline" või "ülepiiriline". Vaat siis löövad neil silmad särama. Muidugi on palju muid märksõnu, nagu LGBT või multikulti, ka siis neil löövad silmad särama. Nende visioon Eestist on põhiseadusvastane, täpselt vastupidine kui see, mis meil kirjas on, et Eesti on rahvusriik. Nad on õhinas ainult siis, kui saab seda lõhkuda või lammutada.

Ja see vanglate projekt on samasugune. Riigil ei tohi olla suveräänsust nende meelest. Me oleme nagu üks kunagise mingi üleliidulise süsteemi osa ja see tekitab vaimustust. Mäletate, olid üleliidulised tehased, üleliidulised ministeeriumid ja olid ka üleliidulised vanglad. Meie dissidendid istusid Mordvas, meie head esivanemad istusid Intas ja kaevasid seal sütt, mida praegu Putini oligarhid varastavad enda isiklikuks kasuks või Ukraina hävitamise huvides. See oli töö, mida meie sõjavangid või represseeritud seal pidid [tegema].

Ja täiesti kriitikavabalt ei leita üles probleeme. Loomulikult, siin toodi need probleemid välja, aga ainult mõned, sest ka meie jaoks on üllatus, et see asi on nii kaugele läinud. Nii et ma loodan, et ei hakata eksperimenteerima mingi Euroopa Siberi ehitamisega siiasamasse kena Eestimaa pinnale.

Tuletan ka meelde ajaloolist kogemust teistest riikidest. Kunagi vedas Suurbritannia oma vange Austraaliasse, enne seda vedasid nad oma vange USA-sse – ikka selleks, ikka samade argumentidega: oi, vanglad on täis, viime nad jalust ära, sest uued pätid tulevad ju peale, viime nad kusagile eest ära. Suveräänsus on üks põhiline argument, mille tõttu me ei saa muutuda Euroopa Siberiks. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Rene Koka. Palun! 

Aitäh, lugupeetud esimees! Head saadikud ja kõik inimesed, kes te vaatate meid erinevate meediumide vahendusel! Mul ei olnud plaanis täna siia pulti kõnet pidama tulla, aga need vastused, mis minister siin andis selle arupärimise käigus, viisid selleni, et ma pidin siia tulema ja mõned oma mõtted ka teile avama.

Algatuseks ütlen kohe ära, et ma olen kindlasti vastu sellele, et me hakkame oma vanglatesse välisvange tooma. Absoluutselt olen sellele vastu. Siin on päris mitmed korrad avatud juba neid nurkasid, mis tegelikult meie Eesti valitsuse poliitikat iseloomustavad. Koole me sulgeme üle Eesti ja väga tihti käib kaasas jutt, et koolihooned on kulu ja koolimajad tuleb kinni panna. Ja kui ei ole vaja, siis lammutame ära. Need on nõukogude ajast, lammutame ära.

Vaadake, kui huvitav paradoks. Seda me näeme juba ette, et Eestis lapsi juurde ei sünni. Lapsi juurde ei sünni – seda me näeme, sellega on lepitud, sellega on korras kõik. Aga vangla puhul vanglahoone peab säilima, sellepärast et vange hakkab tulevikus tulema juurde väga-väga palju. Ja kui me ei hakka enam ühel päeval neid välisvange siin majutama, siis paneme enda inimesed vangi, vanglakohti läheb alati vaja. Head vanglakohta ei maksa lasta raisku minna. Nii kaua võtame raha selle pealt, toome välisvange siia. Aga lasteaedade ja koolide puhul me näeme ette: see rong on läinud. Kõik, neid pole vaja, hoone on kulu. Täna lapsi pole, järelikult lapsi kunagi ei tule – lammutame ära, paneme kinni, sest see on ju tühi hoone. Tule taevas appi, missugune on valitsuse käsitlus selle probleemi puhul!

Nüüd, päris huvitav on see lähenemine, mida me näeme Euroopas, kuidas Itaalia hakkab saatma oma migrante Albaaniasse. Kui ma seda seadust vaatan, siis vägisi tekib tunne, et vaadatakse nagu seda, millised on need riigid ja valitsused Euroopas, kuhu saaks oma probleemid ära liigutada. Selle asemel, et migrante tagasi saata sinna, kust nad tulid, üritame nad ära jagada riikidesse, kes on natukene nõrgemas positsioonis ja kellele saab peale suruda või keda saab rahaga ära osta, nagu seesama migrantide jagamine.

Ja täpselt sama tunne on mul selle vangide teemaga. Keegi täpselt ei tea, et üks asekantsler on kunagi seda asja ajanud siin Eestis ja aastaid soovinud, et saaks siia vange tuua. Väga õige oli tähelepanek, et minister ja ministeerium peaks sellest aru saama, et kui mingi ametnik mingit asja lükkab aastaid edasi, surub ja surub ja surub, aga mõistlikud ministrid ei ole seda lauale võtnud, siis tuleb kaaluda, et äkki on mingi põhjus, miks juba aastaid ei ole lastud ühte või teist teemat edasi. Ja seda, et te teemaga siia tulete, võib tõesti nimetada õhinapõhisuseks. Vaadake sisse ka, miks see aastaid pole siia saali jõudnud, miks ministrid on seda tagasi hoidnud! Aga ei, te tulete ja räägite.

Nüüd, mul on soovitus ministrile. Te ütlesite, et valdav tonaalsus oli selline, et need piirkonnad, inimesed on väga rahul olnud sellega, et saavad uued töökohad, 400 töökohta Tartusse, ja tegelikult mingit ohtu pole sellele piirkonnale. Ja te räägite, et praegu käib kaasamine ja arutamine. Minge rääkige Tartu inimestega! Minge kohtuge, tehke nendega kohtumisüritusi, kaasake sinna ka Riigikogu liikmeid, kes on sealt piirkonnast! Minge arutage ja vaadake, kas te saate sealt tõesti niisama positiivse tagasiside, nagu te praegu püüate siin maha müüa. Tartu rahvas ootab, käed õieli, et jumala eest, tuleks ainult Briti vangid Tartusse vanglasse. Meenutage seda aega, kui Tartu vanglat üldse Tartusse tehti, mis oli siis rahva tonaalsus. Ja lõpuks lollitati rahvas siis ka ära.

Nüüd, omaette teema on veel see, et te ütlesite, et Tartu vangla on turvaline. Tartu vangla on turvaline! Te ise peaksite väga hästi teadma, et te surute praegu peale seda, et Tartu vanglasse viia arestimaja ja kainestusmaja. See on hoopis teine tööstiil ja asjaajamine kui siis, kui asutus [tegutses] vanglana. Põhimõtteliselt võib öelda, et Tartu vanglakompleks on üks sissesõiduhoov. Sellepärast et tulenevalt sellest, et arestimajja ja kainestusmajja on vaja inimesi viia, käib seal oluliselt rohkem liiklust kui siis, kui see varasemalt oli vangla. Tehke mulle see põhimõte selgeks! Te räägite, kui turvaline see on, aga riik astub jõulisi samme praegu sinnapoole, et tegelikult ka turvatase oluliselt langeb Tartu vanglas.

Tulles veel lõpetuseks selle juurde, kas hoonet on kasulik hoida või mitte hoida, siis praegu on riigil sihukene plaan.

Palun lisaaega kaks minutit. 

Kaks minutit lisaaega, palun! 

On plaan sulgeda Vana-Vigalas asuv tehnoloogiakool. Selle kohta on teadupoolest ametnikud öelnud, et meil on vaja raha kokku hoida, raha juurde pole võimalik anda, paneme kooli kinni. Seda hoonet on miljonite eest renoveeritud, eelmine aasta, kui ma õigesti mäletan, üle 800 000 eest. Ja seal oli suusõnaline soovitus, et kui meil seda paaril korral müüa ei õnnestu kinnisvaraobjektina, siis lükkame buldooseri peale.

Võib-olla peaksite rääkima oma kolleegiga haridusministeeriumist. See on muidugi ülimalt rumal ja me katsume võidelda kõikide võimalustega selle vastu, et see Vigala kool suletakse, seisame selle vastu, aga selline riigi suhtumine on, et kui meil ei lähe hoone müügiks, siis buldooser peale. Aga vangla puhul, ma tuletan jälle meelde: vangla tuleb alles hoida, sest head hoonet ei saa lasta raisku minna. Seal on hea kedagi kinni hoida tulevikus. Aitäh!

Suur tänu! Jätkame läbirääkimisi. Palun Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Et ei läheks kogu see kõnede voor liiga maskuliinseks, siis ma mõtlesin, et ma tulen ja ütlen ka paar sõna. Tegelikult need küsimused, mis me selles arupärimises esitasime, ju tegelikult tõukusid sellest informatsioonist, mis ühtäkki nii-öelda purskus meediasse. Nagu ma juba ütlesin, ega me tegelikult – ei meie, Riigikogu liikmed, ega ka terve ühiskond – ju väga palju sellest ei tea, mis seal valitsuse suletud uste taga siis ikkagi sünnib: mis plaane seal peetakse, mis mõtteid seal hautakse ja mis otsuseid seal vastu võetakse. Riigikogu on meil tegelikult päris kõvasti elimineeritud nii otsuste vastuvõtmisest kui ka debattidest ja aruteludest. Arupärimised ongi üks vähestest võimalustest, kus me saame vastava valdkonna ministri meile siia Riigikogu ette [kutsuda] ja saame talle esitada küsimusi ning olenevalt ministrist saame siis kas rohkem või vähem ümmargusi vastuseid. Ja noh, tegelikult me oleme selles arupärimises küsinud päris konkreetseid küsimusi, aga nagu ikka tuleb vastuseks sellist ümmargust juttu. Kuid midagi siiski, mingit tõde kõikidest nendest arupärimiste käigus olevatest diskussioonidest me ikkagi saame ka välja nokkida.

Ja mis me siis täna teada saime? Kuigi meediast me saime juba lugeda – noh, suhteliselt kategoorilises imperatiivis –, et Suurbritanniaga juba peetakse läbirääkimisi, Ühendkuningriik on juba esitanud oma mingisuguse nägemuse, mida nemad Eestilt ootavad seoses sellega, et Eesti võiks oma vanglaid välja rentida, siis täna me kuulsime, et oi-oi, tegelikult ei ole siin mitte midagi, meil on eelkonsultatsioonid. Aga samal ajal vastusest me kuulsime ka seda, mida kõike on tehtud, mida kõike on arutatud, ja et juba on mingid punased jooned paika pandud ja nii edasi, ja nii edasi. Jutu kokkuvõte oli see, et ega tegelikult ju midagi ei toimu ja [kokkulepet] ei pruugi tulla. Me teame, kuidas siin eelmise valitsusjuhi huuled liikusid ja nendelt võisime lugeda, aga pärast selgus, et see, mida me sealt võisime lugeda, ei olnud sugugi mitte tõde.

Me siin kuulsime ka seda, et me lahendame selle vanglate väljarentimisega õige mitu probleemi. Kõige suurem probleem, mida me pidavat sellega lahendama, on see, et meil on teatavasti riigieelarve suur puudujääk, ja sellega me just nagu lahendame seda probleemi, teenime riigile tulu ja kõik on väga õnnelikud. Kas te teete nalja? Väidetavalt see suurusjärgus 30 miljonit, 10 miljonit siia-sinna, see suurusjärk on tegelikult naeruväärne, kui me räägime riigieelarve miinusest, sest me ju teame, et riigieelarve puudujääk on miljardites. Me oleme seda debatti siin erinevatel teemadel juba väga palju pidanud, et kust siis valitsus üritab seda raha kokku korjata: üritab lastega kodus olevatelt emadelt ravikindlustust ära võtta, peretoetusi ära võtta, lastetoetusi ära võtta; pannakse juurde inimestele visiiditasu, kui nad lähevad arsti juurde. Igalt poolt korjatakse niimoodi napilt kokku, siit ja sealt. Aga teate, kus raha on? Teate, kus teie raha tegelikult on? Raha on Rail Balticus, sadade miljonite kaupa, rohepöördes – miljardites on seal raha. Jätke paljud asjad ära, tõmmake pidurit, ja teil on riigieelarve puudujäägi probleemid lahendatud mitte ainult praegu, vaid ka tulevikus pikkadeks aastateks.

Ma paluksin lisaaega natuke.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Ja üldse, ma vaatan, mis imelikud majandusmudelid sellel valitsusel välja on pakkuda. Kõigepealt me kuulutame elutähtsa CO₂ mürgiks, paneme sellega õudse äri püsti ja hakkame sellega kauplema, raha muudkui liigub, aga selle läbi keerame normaalse elu täiesti pea peale, inimestega ei arvesta. Ja see vanglate teema selle kõige suure mõttetuse kõrval, mida valitsus on ette võtnud koos Euroopa Liidu teiste suurte juhtidega – tulemus on see, et inimestega absoluutselt ei arvestata.

Mis puutub tühjadesse vanglatesse, võib-olla justiitsminister ei tea, aga mina olen rääkinud selliste Justiitsministeeriumi mõttes väikeste nupukestega nagu kriminaalhooldajad, kes kurdavad, et vangid, kes on vanglast nii-öelda vabanenud, on lastud nii-öelda vabakäigu vangideks, nad on seotud kõikvõimalike piirangutega, on ka seadused, mis [sätestavad], et kui nad rikuvad seadust, siis mis sellele järgneb. Aga neid ei saadeta nende rikkumiste pärast, mida nad tavaelus korda saadavad – väga paljud võib-olla on isegi meile ühiskondlikult tavainimestele ohtlikud –, vanglasse tagasi. Neid ei saadeta vanglasse tagasi, vaid öeldakse kriminaalhooldajale, et sa tegele nendega, vaata, et nad käituksid korralikult. Ja siis on vanglad tühjad ja me hakkame [vange] siia tooma. Me tõsimeeli räägime, et meil on vanglad tühjad, me hakkame [vange] välismaalt importima.

Ja mis me veel kuulsime! Ma juba ütlesin, et Inglismaa tegelikult juba kategoorilises imperatiivis räägib, et need vangid tulevad, aga teie ütlete, et ei, ei tule. Ja samal ajal lobisesite välja, et vanglateenistus peab juba konsultatsioone, ja kantsler on juba isegi [öelnud], et neil on pikk plaan tehtud selles osas, kuidas neid vange Eestisse hakata importima. Mis ma ütlen lõpetuseks: ärge valetage! Aitäh!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli, kolleeg Varro Vooglaid! 

Suur tänu! Lugupeetud kolleegid! Ma tegelikult ei plaaninud sõna võtta, aga kuulates ettekannet, kuulates küsimusi-vastuseid ja ka hiljem järgnenud kõnesid, ma mõtlesin paar omapoolset tähelepanekut siiski esile tuua.

Esimene küsimus, mis minul tekib kogu seda olukorda vaadeldes, seisneb selles, et tahaks kangesti teada, miks on üleüldse Eestis nii hiiglaslikud vanglad ehitatud, millele rakendust ei ole. See ei ole ju lihtsalt nii, et keegi kusagil otsustas teha sellised tohutud kolossid. Need läksid maksma kümneid, kui mitte sadu miljoneid eurosid. Keegi, kes neid ehitas, teenis selle pealt, mingisugused ettevõtted, korporatsioonid said suurt kasu sellest ja siis mõned aastad hiljem selgub, et tegelikult neid polegi vaja. Kõigis sellistes olukordades minu meelest ikkagi ei tohiks kuidagi üle libiseda sellistest küsimustest, et vabandust, kas siin ei ole nüüd tegemist mingisuguste korruptiivsete skeemidega. Ei saa ju olla nii, et me oleme kogu oma riikliku institutsionaalse süsteemi puhul nagu niivõrd rumalad, et me ei oska ette näha seda, et meil ei ole tarvis nii meeletult palju vanglakohti välja ehitada. Mul küll tekib kangesti küsimus, et kas tõesti ollakse nii rumalad, et ei saada sellest aru, et pole vaja sellist kolossi, või on siin mingisugune varjatud huvide väljamängimise skeem.

Selliseid asju peaks uurima, peaks analüüsima. Kui ongi nii, et mitte keegi kunagi selliste asjade eest ei vastuta, siis me jätkamegi pidevalt sedasama mustrit. Praegu ehitame välja meeletu Rail Balticu projekti, sajad miljonid, et mitte öelda miljardid pannakse huugama, ja siis kümne aasta pärast sügame kukalt ja mõtleme, et jah, peaks mingi rakenduse sellele leidma. Ei ole nagu kaupa, mida vedada, ja inimesi ka ei ole, keda vedada, et paha lugu, eks, mingi rakendus tuleks nüüd nagu leida. Aga seda küsimust, et miks me siis sellise asja ehitasime, kes otsustas sellise asja ehitada, kes otsustas kogu selle raha magama panna ja kes selle eest vastutab, vaat seda siis ei taheta esitada. See punkt, ma arvan, väärib ka siin allajoonimist.

Teine punkt, mida ma tahaksin omalt poolt esile tõsta, seisneb selles, et just samuti, nagu kolleeg Rene Kokk osutas, pole ka minul võimalik aru saada, mille jaoks me neid siis tulevikus hoiame. Kust see vajadus peaks tekkima? Mina küll ei oska ette näha, kust peaks tekkima see ühiskondlik vajadus nende hiiglaslike vanglate kasutamise järele Eesti ühiskonna enda vajadustest tulenevalt. Ma ei näe seda ühiskondlikku dünaamikat, neid protsesse, mis peaks juhtima meid sellisesse olukorda, kus nüüd, jah, on vaja – enne ei olnud vaja, aga näete, nüüd on tõesti vaja. See on see punkt.

Võib-olla keegi ütleb, et see on asjakohatu paralleel või kuidagi meelevaldne, aga ma toon uuesti esile asjaolu, millele ma osutasin ka oma küsimust esitades ministri poole pöördudes. Kuulates teie ettekannet, proua minister, leidsin lihtsalt pooljuhuslikult Briti, Ühendkuningriigi prokuratuuri koduleheküljelt sellise informatsiooni, et 2023. aastal – nagu ma aru saan, siis esimese 11 kuuga, siin on öelnud, et kuni detsembrini 2023 – esitati Ühendkuningriigis 12 737 kahtlustust vaenukõnekuritegudes. Nendest 12 737-st 87% jõudsid ka süüdistuse esitamiseni ja nendest omakorda 85% jõudsid süüdimõistva kohtuotsuseni. Ma ei oska nii kiiresti peast arvutada, mis see absoluutarv on, aga ma ütleksin, et see võiks hinnanguliselt, tunnetuse järgi jääda sinna kuskile 8000–9000 kanti. 8000–9000 inimest, jällegi sellise hinnangulise arvutuse alusel öelduna, mõisteti 2023. aastal kriminaalkorras süüdi vaenukuritegudes.

Ma mõtlesin paralleelile, et minu teada praegu Eestis ei istu mitte ühtegi inimest vangis vaenukõnekuriteos süüdistatuna. Null! Number on null, lihtsalt sõna otseses mõttes null, pole ühtegi inimest. Ja see ei ole selle tõttu, et meil on puudulik regulatsioon, vaid selle tõttu, et meil tegelikult selliseid kuritegusid Eesti ühiskonnas ei eksisteeri. Täna hommikul lugesin just ajalehest, et valitsuskoalitsioon ikkagi on uuesti võtnud tõsise arutelu alla, kuidas edasi liikuda selle vaenukõne kriminaliseerimise projektiga. Mul küll neid kahte asjaolu kõrvutades tekkis küsimus, kas sealt võikski tulla see uus vajadus selle järele, et tühjad vanglakohad saaksid täidetud, ja et Ühendkuningriigi eeskujust lähtudes kriminaliseerime vaenukõne sellisel viisil, et inimesi saaks vangi panna, ilma et nad olekski kellelegi midagi kahju teinud.

Vabandust, mõned minutid lisaaega.

Kaks minutit või kolm? Paneme kolm minutit lisaaega.

Paneme kolm ära, kuigi mul ei ole vaja, aga väga lahke teist.

Kas sealt äkki siis tulebki see, et kehtestame Eestis Ühendkuningriigi eeskujul sellise vaenukõne kriminaliseerimise koosseisu, et inimesi saab vangi panna lihtsalt mingisuguste väljaütlemiste eest, ilma et sellega oleks kellelegi reaalselt mingit kahju sündinud? Siis võib tõesti juhtuda, et tühjad vanglakohad saavadki täidetud. Ma arvan, et selles suunas liikumine oleks loomulikult äärmiselt kahetsusväärne, aga pidades silmas, et Ühendkuningriigis ainuüksi 2023. aastal, jällegi ma siin spekuleerin, ligi 9000 inimest mõisteti süüdi – ja see on ainult ühe aasta näitaja, eks ole –, siis põhimõtteliselt ei saa seda võimatuks pidada. Tahaks igal juhul väga loota, et selleks puhuks neid tühje vanglaid ei säilitata. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Jah. Palun uuesti Riigikogu kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh, hea juhataja! Hea Riigikogu! Hea Eesti rahvas! Mina neid vanglaid ei ehitanud. 5000 vangi oli meil alles veidi aega tagasi. Meil oli ka taasiseseisvunud Eestis aeg, kus keskmiselt igas päevas oli üks mõrv. Nüüd meil on tapmisi paarkümmend aastas. Meil on põhjust selle olukorraga rahul olla. 5000 asemel on meil 1685 kinnipeetavat. Ja kahjuks riigil tuleb tegeleda vanglate ja vangistusega, kui me tahame, et Eesti riigis on praegu ja ka tulevikus inimeste turvalisus tagatud ja ühiskonnale ohtlikud või sellist karistust väärivad süüdimõistetud on kinnipidamisel.

See ei ole teema, millega keegi tohutult tahaks tegeleda, olen seda siit puldist juba mitu korda rõhutanud. Aga ei ole ka selle kõige taustal sugugi aus ega õiglane süüdistada meie NATO liitlasriike kuidagi selles, justkui nad suruks meile midagi peale, või näidata Eestit alaväärsena, justkui oleks meile võimalik midagi peale suruda. Ma kinnitan, et see ei ole võimalik, me teeme kõik oma otsused ise. Ja igasugune teie ässitus Eesti riigi vastu, näidates meid kellegi teise orjana või millena iganes, on täiesti kohatu ja sobimatu.

Samuti ma rõhutan veel kord üle, et me praegu peame konsultatsioone selleks, et selgitada välja, kas selline tegevus oleks üldse võimalik, ja selgitame välja selle, mis on võimalikud ohud ja kas need ohud on maandatavad. Me saame minna selle tegevusega edasi ainult siis, kui pärast konsultatsioone oleme kindlad, et ohud on maandatavad ja tegevus on Eestile kasulik, Eesti inimestele turvaline ja kasulik. Kui kellegi ettekujutuses on, et seda on võimalik teha ilma konsultatsioonideta, siis see kindlasti ei ole õige. Täiesti vale, täiesti sobimatu on pidada meie häid NATO-liitlasi kuidagi ligilähedaseltki võrdseks venelastega või Venemaa Föderatsiooniga. Täiesti lubamatu, andke andeks, on võrrelda Venemaa Siberit ja vangilaagreid iseseisva Eesti Vabariigi kõiki inimõigusi austava vanglateenistusega, mis on maailmatasemel ja väga heas korras.

Tuletan lugupeetud EKRE-le meelde seda, et 2018. aastast oli teil võimalik müüa Tallinna vangla. Te ei saanud sellega hakkama. (Sumin saalis.) Te ei saanud sellega hakkama, see jäi teil müümata. See on tühjalt seisev hoone siiamaani. Rõhutan lõpetuseks üle, et iseseisev Eesti Vabariik otsustab üksnes ise ja jääb otsustama üksnes ise, mida me teeme oma vanglatega, kuidas me Eestis oma asju ajame. Ja kõik selle vastu suunatud jutt Eesti Vabariigi õõnestamiseks on täiesti kohatu. Eesti inimeste turvalisust tagame me kõhklematult. Ja igasugune selle õõnestus valeväidetega on minu hinnangul lubamatu. Kahjuks jah, meil võib minna vanglaid, vanglakohti ka endal vaja. Vangistuse vajadus on raskemini ennustatav kui sündide arv. Me peame selleks valmis olema just nimelt Eesti inimeste turvalisuse huvides. Aga me loodame, et seda vajadust meil ei teki. Ja me teeme kõik selleks, et kuritegevust Eestis ennetada. Aitäh!

Suur tänu! Lõpetan meie tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise.

Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Aleksandr Tšaplõgini, Vadim Belobrovtsevi, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku ja Vladimir Arhipovi 17. septembril käesoleval aastal esitatud arupärimine hooldusreformi kohta. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! 17. septembril Eesti Keskerakonna fraktsioon andis üle arupärimise sotsiaalminister Signe Riisalole. Nimelt, teema on väga oluline, puudutab hooldusreformi. Nagu teada, 1. juulil 2023. aastal jõustus hooldereform, millega riik võttis endale kohustuse tagada kohalikele omavalitsustele täiendavad rahalised vahendid pikaajalise hoolduse korraldamiseks.

Käesoleva aasta suvel, mil reformist on möödunud aasta, leidis Riigikohus, et kui reformiga lisakohustusi saanud omavalitsusel ei jätku oma ülesannete täitmiseks raha, saavad nad seda riigilt kohtu kaudu nõuda. Nüüd kaaluvadki mitmed omavalitsused kohtusse pöördumist, sest nende ülesandeks on saanud tasuda vähemalt osaliselt kõigi klientide hooldusarved, kuid riik selle lisakohustuse tarbeks lisaraha ei ole ette näinud. Oluline on mainida, et hooldekodud on tasusid märkimisväärselt tõstnud. Paljude pensionäride pensionid on aga väikesed, mistõttu lisandub omavalitsuse kuluna ka väiksema sissetuleku hüvitise kulu. 

Sellest lähtuvalt Keskerakonna fraktsioon esitaski lugupeetud ministrile Signe Riisalole kuus küsimust, millele me sooviksimegi täna vastuseid saada. Loomulikult tahame esitada ka lisaküsimusi. Loodame, et tuleb konstruktiivne dialoog, debatt. Aitäh teile!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Riigikogu liikmed! Alustan tänusõnadega, sest minu jaoks on see teema hästi oluline ja minu meelest me peame sellest teemast ka rääkima. Tegelikult ei ole sotsiaalkaitse valdkonnas, õigupoolest kui täpne olla, siis hoolekande valdkonnas taasiseseisvunud Eestis mitte kunagi tehtud nii suurt riigipoolset rahalist kulutust, kui seda on tehtud hooldereformiga. 

Meenutuseks ka ajalugu. 1995. aastal, kui meil sotsiaalhoolekande seadus taasiseseisvunud Eestis esmakordselt vastu võeti, lepiti kokku ka ülesannete jaotus riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel. Ja kui riigile jäid katta erivajadustega inimeste, puuetega inimeste teemad, psüühikahäirega, vaimupuudega inimeste teemad, siis kohalikele omavalitsustele jäi see osa sotsiaaltööst, mis on kohaliku omavalitsuse igapäevaeluga kõige rohkem seotud, nende hulgas ka eakate hoolekanne. 

Olen siit puldist ka korduvalt rääkinud, et kahetsusväärselt eakate hoolekande puhul inimeste rahaline vastutus aastatega kasvas ebamõistlikult suureks, mille tõttu juba 2018. aastal hakkas Sotsiaalministeerium mõtlema, milline võiks olla pikaajalise hoolduse lahendus Eesti Vabariigis. Pikaajaline hooldus arusaadavalt on oluliselt laiem teemade ring, kui seda on ainult üldhoolekanne. Üldhoolekande puhul tuleb seal kõrval näha kindlasti ka koduteenuseid samale sihtrühmale ehk vanemaealistele, aga pikaajaline hooldus hõlmab endas ka erinevas vanusegrupis laste, tööealiste, erivajadustega pereliikmete vajaduste rahuldamist, sealhulgas nende igapäevase hoolduse tagamist.

Me jõudsime olukorda, kus inimesed maksid sisuliselt 100% teenuse hinnast ja vaid nendel juhtudel, kus inimesel endal ja tema lastel sissetulekud puudusid, varasemalt ka lastelastel – see muudatus on minu poolt tehtud üsna hiljaaegu, et me piirdume alanejate sugulaste puhul ühe põlvkonnaga –, tuli katta üldhoolekande kulud. Kuskil paarikümne protsendi juures kogu üldhoolekandest oli see osa, mille kattis kohalik omavalitsus vaid nendele inimestele, kellel sissetulekuid ega lähedasi ei olnud või ei olnud neid piisavalt. 

Ja nüüd siis vastuste juurde. Kõigepealt väike kommentaar sissejuhatavale tekstile lisaks, et ei jääks valet muljet väite pärast, et riik ei ole uue lisakohustuse tarbeks lisaraha ette näinud. Hooldereformiga anti omavalitsustele, nagu juba öeldud, läbi aegade kõige suurem hulk raha. Tõsi, 2023. aastal oli see 39,2 miljonit, kuid see oli siis pool aastat, ettevalmistav aasta ja juba 2024. aastal oli see 59,9 miljonit. 2025. aastal, järgmisel aastal, on see 66,1 miljonit. Kui me reformi ette valmistades prognoose tegime, siis oli summa, mis 2025. aastal riigilt kohalikele omavalitsustele [pidi minema], 59,3 miljonit, mis on siis tänase summaga võrreldes 11% vähem.

Üldhoolduse korraldamine, nagu öeldud, on omavalitsuse ülesanne ja riigi rahaline tugi on täiendav. Omavalitsuste seniste kulutuste vähendamine kindlasti ei ole selle muudatuse ja reformi eesmärk. Kui rääkida selle reformi eesmärkidest, siis need on inimestele teenuse kättesaadavuse tagamine, taskukohasuse tagamine, kvaliteedi tagamine ja üks olulisimaid eesmärke on koduteenuste osakaalu kasvamine. 

Saldoandmike järgi olid 2023. aasta kulud üldhooldusele 32,5 miljonit. Riik eraldas 39,2 miljonit, mis tähendab seda, et 2023. aastal oli kohalikel omavalitsustel võimalik kasutada 7 miljonit muudeks teenusteks. Ja need muud teenused olid, nii nagu seadus ka ette näeb, koduteenused samale sihtrühmale. 

Reformi mõju on loomulikult erinev erinevates omavalitsustes. Omavalitsused on autonoomsed ja neil on õigus teha iseseisvaid otsuseid kohaliku elu korraldamisel, sealhulgas sotsiaalhoolekande korraldamisel eakatele. Üheksal omavalitsusel ületasid kulud teisel poolaastal riigi poolt eraldatud vahendeid ja see puudujääk kokku oli 0,45 miljonit ehk 450 000 eurot. 2024. aastal võib tekkida puudujääk pooltel kohalikel omavalitsustel, kuid valitsuse reservist anti leevenduseks ressurssi selleks, et see puudujääk ei saaks tekkida. 

Kvaliteetne hooldusteenus on midagi, mida saab tagada riigis ühiselt, valitsuse ja kohaliku omavalitsuse koostöös. Ja see on ka põhjus, mille pärast riik on kohalikele omavalitsustele enneolematult suurte summadega appi tulnud, kui me vaatame sotsiaalhoolekande valdkonda ja kroonilist rahavajadust erinevatele sihtrühmadele teenuste pakkumiseks. Reformi eeldus on, et omavalitsusel tuleb hoolduskulusid hüvitada inimesele, aga ka muud teenusega seotud kulud nendele, kellel on sissetulek keskmisest vanaduspensionist madalam. 

"Millises mahus täiendavaid vahendeid planeerib riik 2025. aasta eelarvesse, et katta kohalike omavalitsuste lisakulusid seoses hooldereformiga?" Kõigepealt, üksikisikute tulumaksust 1,88% läheb teist aastat järjest kohalike omavalitsuste tulubaasi. 2024., käesoleval aastal oli see summa 49,7 miljonit, järgmisel, 2025. aastal on see 58,8 miljonit. Tasandusfondi kaudu läheb täiendavalt 7,3 miljonit selleks, et iga kliendi kohta oleks minimaalselt 379 eurot igakuiselt kohalikele omavalitsustele tagatud. Kokku on see 66,1 miljonit eurot 2025. aastal. 

"Kas sotsiaalministeerium on prognoosinud, milliseks kujunevad hooldereformist tingitud kulud kohalikele omavalitsustele ja riigile järgnevatel aastatel?" Loomulikult me oleme neid prognoose teinud. Täpsed prognoosid on hetkel tegemisel. Aga ma tulen tagasi oma sissejuhatuse juurde ja ütlen, et kui me 2022. aasta sügisprognoosi kohaselt saime öelda, et 2025. aastal on riigipoolne osa kohalike omavalitsuste tulubaasi 59,3 miljonit, siis reaalsus – selle ajaga muutub palju – on 66,1 miljonit. Teadupärast tehakse riigieelarvet iga aasta ja seda on võimalik ka iga aasta täpsustada. Prognoose on võimalik teha vastavalt erinevatele stsenaariumidele ja neid erinevaid stsenaariumeid me praegu ministeeriumis ka vaatame, et sinna oma võimalikud prognoosid tulevikuvaates taha tuua. 

Samal ajal on oluline öelda ka seda, et 2026. aastaks on planeeritud kogu reformi tulemuslikkuse analüüs. Tulenevalt sellest analüüsist on võimalik teha ka kohandusi. Kui rääkida nüüd 2025. aasta kuludest ja tuludest, siis üldhoolduse kogukulu on 205,3 miljonit. 2022. aastal, kui me reformi alustasime, oli see kogukulu kuskil 110 miljoni juures. See tähendab seda, et tõesti kulud on kasvanud, aga ka teenust saavate inimeste hulk on oluliselt kasvanud, mis räägib omakorda sellest, et osas kohalikes omavalitsustes – me näeme seda ka piirkonniti – ei olnud inimestele teenus kättesaadav. Seda kahel põhjusel: esiteks ei olnud inimestel endal ega nende lastel ja lastelastel piisavat sissetulekut, et seda teenust osta, ja selle tulemusena ei olnud ka kohalikel omavalitsustel ega ka erasektoril põhjust nendes piirkondades piisavalt üldhooldusasutusi luua. 

Aga jah, 2025. aastal on [üldhoolduse] kogukulu 205,3 miljonit, kusjuures inimeste enda osalus selles on jätkuvalt üsna suur: 114,2 miljonit, mis moodustab 51% kogu kulust. Kohaliku omavalitsuse kulu, mida kohalik omavalitsus protsentuaalselt ka varasemalt tegi, on 29,5 miljonit. Nüüd, see täiendav ressurss, mis antakse kohalikele omavalitsustele, on 66,1 miljonit. Kokku on kohaliku omavalitsuse panus – see riigi antav ressurss on ju tulubaasis, me ei loe seda enam riigi rahaks – 80,6 miljonit ja klientide panus 114,2 miljonit. 

Ja kui me võrdleme seda, kui palju on kasvanud kahe aasta võrdluses, käesoleva ja järgmise aasta võrdluses, kohaliku omavalitsuse täiendav kulu ja riigi antav ressurss, siis kohaliku omavalitsuse kulu on tõusnud 1,6 miljoni võrra, kokku 29,5 miljonini, ja riigipoolne on tõusnud 6,2 miljoni võrra, kokku 66,1 miljonini. 

Prognoosime järgmiseks aastaks ülejääki selliste keskmiste arvutuste kohaselt 4,5 miljonit. 2024. aasta ülejääk on 7,9 miljonit. Need on need vahendid, mida kohalikud omavalitsused võivad kasutada koduteenuste pakkumiseks, mis on selle üldhoolduse juures ülioluline. Me nägime analüüsides, et praegu üldhooldusele jõudnud inimestest umbes 10% on üldse saanud varasemalt koduteenuseid. Seega kohalikel omavalitsustel tuleks rohkem pingutada, et inimesed saaksid kauem kodus elada ega peaks kallile ja inimeste poolt mitte nii väga oodatud teenusele minema. 

"Miks ei ole riigi poolt kohalikele omavalitsustele piisavalt rahalisi vahendeid eraldatud, et hooldereformist tingitud täiendavaid kulutusi katta?" Selgitasin numbriliselt, nüüd selgitan ka tekstiliselt, et need rahalised vahendid on eraldatud. Eesmärk oli luua kohalikes omavalitsustes võimalikult ühetaolised võimalused, et inimesed seda teenust, mis on ekstreemne teenus, ööpäevaringne teenus ja mida püütakse sotsiaalhoolekandes vältida, saaksid võimalikult ühetaoliselt erinevates kohalikes omavalitsustes. Eesmärk on tõsta kõikide omavalitsuste võimekust. 

Raha eraldati kõikidele võrdsetel alustel, mis tähendab seda, et arvesse võeti 65 ja vanemate inimeste osakaalu konkreetses kohalikus omavalitsuses. Tegime seda just seetõttu, et tõenäoliselt vajavad üldhooldusteenust just vanemad elanikud. Üldhooldusel on 90% inimestest kas 65‑aastased või vanemad. Rahajaotusvalemit katsetati väga erinevate näitajatega ja see praegune mudel oli kõige õiglasem erinevate kohalike omavalitsuste lõikes. 

Küsisime ka enne reformi kohalikelt omavalitsustelt, millised võiksid olla või peaksid olema need näitajad, mida kasutada. Püüdsime läbi rääkida, kuid teistsuguseid ettepanekuid kui see, mis riigi poolt toona välja pakuti, tegelikult ei olnud. 

Hooldereformi rahastus ei ole pearahapõhine ehk hooldereform ei ole üles ehitatud viisil, et kui on klient, kes vajab teenust, siis riik maksab selle kliendi pearaha. See on vastupidiselt mitmele teisele riigi korraldatavale teenusele, mida riik on kohustatud rahastama. Sellised teenused on näiteks need, [mida osutatakse] kohtumääruse alusel kinnises lasteasutuses [olijatele] või täisealistele kas kohtumääruse alusel või vajaduspõhiselt [osutatavad] ööpäevaringsed erihoolekandeteenused. Sotsiaalabi korraldamine on omavalitsuste põhiülesanne. 

Kas mul lõpeb aeg või?

Jah, aeg on paraku otsa saamas. Kui nüüd keegi ei protesti, siis ma kolm kuni neli minutit olen valmis erandina andma. Sellest ei saa reeglit, aga … Kõik on nõus. Annan neli minutit juurde.

Aitäh! Kohalikud omavalitsused saavad ressursi selleks, et korraldada vanemaealiste hoolekannet tasakaalustatult koduteenustega, mis kahtlemata on inimsõbralikumad ja ühiskonnale tegelikult ka odavamad. Samas aitavad need inimestel, kes on omastehooldajad, tööturule jõuda. 

Milline on minu strateegia, kas ma soovin omavalitsustega kohtus käia? Ei, kindlasti ei soovi ja see on ka põhjus, mille pärast ametnikud nii Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumist kui minu ministeeriumist kohtuvad erinevate kohalike omavalitsustega. Praegu on üks ühele kohtumised Peipsiääre, Järva, Paide, Häädemeeste, Kanepi ja Jõgeva kohalike omavalitsustega, samamoodi Eesti Linnade ja Valdade Liiduga, selleks et rääkida läbi ja otsida ühiselt paremaid lahendusi. Ootame ka Riigikontrolli auditi tulemusi, mis peaksid selle aasta lõpus avalikuks saama. 

"Kas Sotsiaalministeerium on märganud hooldekodude teenusepakkujate poolt tõstetud hindasid hooldusteenusele?" Jah, loomulikult oleme märganud. 2022. ja 2023. aasta võrdluses näeme, et hinnakasv oli 21,8%, aga tuletan siinkohal meelde, et absoluutselt igal aastal enne seda oli hinnatõus täpselt samamoodi keskmiselt 10%. Selles ei ole mitte midagi uut. Ja see, et ta reformi tulles oli suurem, on ka tegelikult üsna loogiline, sellepärast et ka palgad on tõusnud 15%. Igas viiendas hooldekodus on hooldajate palk tõusnud 40% või rohkem. See on taganud meile teenuse osutamise võimalikkuse, et meil on püsivad töötajad, kes on kompetentsed, et inimestega toimetada. 

Ja viimane küsimus: kas reform on õnnestunud? Jah, reform on õnnestunud. Inimeste kulutused üldhooldusteenusele on vähenenud, omaosalus langes 81%-lt 49–51%-le. Hetkel on see 50%, järgmine aasta 51%. Täpsema ülevaate saame 2025. aastal aruandluse pealt teile anda. 

Teenuse kättesaadavus on paranenud. Meil on 2023. aastal lisandunud 940 teenusesaajat, kellest 80% hakkas teenust saama pärast reformi. Meil on 715 uut teenuskohta ja neid lisandub lähiaastatel veel 300. Teenus on rahaliselt kättesaadavam, kohatasu keskmine on 1328 eurot, hoolduskulu sellest, kohaliku omavalitsuse vastutus 645 eurot. Keskmine pension hooldekodus viibijatel on 753 eurot, mis tähendab seda, et enamasti on inimestel võimalik saada pensioni eest teenust ja jääb kätte veel circa 25 eurot igakuiselt. On erandeid, nõustun. 

Hoolduskoormus on vähenenud ja 1400 inimest on omastehooldajatest tööle saanud, kelle hoolduskoormus oli rohkem kui 20 tundi nädalas. Teenuse kvaliteedi tõstmiseks on loodud ka eeldused, mis on [teatud] suhtarv töötajate ja klientide vahel, ja kuigi need jõustuvad alles 2026. aastal, on praeguseks juba 68 hooldekodus see kvaliteedinõue täidetud. 

Ja lõpetuseks. Omavalitsused saavad tuge ka välisvahenditest 33,3 miljonit, selleks et arendada elamist toetavaid teenuseid kodus ja ka teenusmaju. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, nagu te ütlesite, hooldusreformi käigus on riik enneolematult suurte summadega appi tulnud. Aga vaadates, kuidas need asjad on läinud, võib vabalt küsida, kellele. Lubadus oli ju hooldekodukoht pensioni eest ja see pidi olema kergenduseks eakatele endale ja eakate lähedastele. Aga mida me näeme? Inimeste rahaline omavastutus suurenes hüppeliselt ja nii muutus tegelikult väga paljudele hooldekodukoht pigem kättesaamatuks. Pered pidid oma lähedase hooldekodust ära võtma, nad ei jaksanud maksta. Suur osa hoolekandeasutusi kuulub teatavasti reformierakondlastele, see on see Südamekodude kett. Ministrina on teil kindlasti olemas statistika, kui palju on Südamekodude keti tulubaas tõusnud seoses riigipoolse rahastusega. Te ütlesite, et see on kõige suurem [selle teenuse kindlustamiseks] riigieelarvest läinud kulu ajaloos. Ja ka omaste käest saadud tulu on meeletult tõusnud.

Aitäh!

Kas te olete oma erakonnakaaslastelt seda küsinud ja on nad teile siis vähemasti tänulikud?

Aitäh teile küsimuse eest! Esiteks, on täiesti eksitav väita, et inimeste kulud on suurenenud. Ma tuletan meelde, et kui vanasti inimesed maksid 82% teenuse kuludest, siis nüüd, käesoleval aastal 50% teenuse kuludest. Vaatamata teenuse hinna tõusule on inimestel võimalik keskmise pensioni eest saada hooldekodukoht ja keskmise pensioni eest hooldekodukohta mina ka lubasin. Me jääme nende lubaduste juurde, mida on antud, mis on seatud eesmärgiks ja mis on tegelikult ka faktid. Mis puudutab igat üksikut kohalikku omavalitsust, siis sõltumata sellest, kas [hooldekodu] kuulub kohalikule omavalitsusele, erasektorile või siis konkreetselt ühele ketile, millele te viitasite, siis seda tuleb küsida kohalike omavalitsuste käest, kui palju nad on neile tulubaasi eraldatud ressursist eraldanud erinevatele teenuseosutajatele.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Kahjuks eelmisel nädalal läbis esimese lugemise eelnõu, millega te soovite võtta üksi elava pensionäri toetuse ära nendelt pensionäridelt, kes on hooldekodudes. Esiteks küsimus: kas see raha, mille te peaksite täiendavalt sellega saama, läheb omavalitsustele hooldusreformi toetamiseks? Ja teiseks. Praegu, nagu arupärimises sai mainitud, omavalitsused mõtlevad, kas minna kohtusse riigilt raha nõudma või mitte. Nad pidid jõudma järeldusele oktoobri jooksul. Te mainisite, et praegu ministeeriumi ametnikud kohtuvad usinalt omavalitsuste esindajatega, linnade ja valdade liiduga. Kas te saate täna meile kinnitada, et me varsti ei kuule uudist, et omavalitsused siiski otsustavad pöörduda halduskohtusse, et riigilt raha välja nõuda? Ma usun, et te nõustute minuga, et selline kohtus käimine ei ole proportsionaalne ressursi kasutamine ei riigi ega ka kohalike omavalitsuste jaoks. 

Suur aitäh küsimuse eest! Ma saan kinnitada, et täpselt nii, nagu seadus ütleb: 1,88% üksikisiku tulumaksust läheb kohalike omavalitsuste eelarvesse, läheb nende tulubaasi selleks, et üldhoolekande teenust pakkuda, sealhulgas hooldekoduteenust ja ka kodus elamist toetavaid teenuseid. Lisaks on tasandusfond, mis tagab selle, et igal kohalikul omavalitsusel oleks igakuiselt ühe kliendi kohta vähemalt 379 eurot. See on täiendavalt 7,3 miljonit, kokku 66,1 miljonit, mis on 11% rohkem, kui me prognoosisime reformi alguses 2022. aasta sügisel, kus me leidsime, et 2025. aasta summa on 59,3 miljonit.  

Mis puudutab kohalikke omavalitsusi ja nende otsuseid pöörduda kohtusse või mitte pöörduda kohtusse, siis nii nagu teenuse korraldamisel, on kohalik omavalitsus ka selle üle vaba otsustama. Ja saage aru, see on meie rikkus, et meil on kahetasandiline valitsussüsteem, kus kohalikud omavalitsused on vabad otsustama, vabad ise oma reegleid kehtestama. Nii on nad ka üldhooldusteenuse puhul omad reeglid kehtestanud. Nad ise saavad hinnata inimese abivajadust, nad ise saavad määrata ka teenuse hoolduskomponendi hinna, mis, tõsi, on omavalitsustes erinev, kuid keskmiselt on see 590–600 eurot ühe kliendi kohta kuus.  

Nii et see, mida kohalikud omavalitsused teevad, on ja peabki olema nende oma vaba valik ja otsus. See, et Sotsiaalministeeriumi inimesed ja Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi inimesed suhtlevad kohalike omavalitsustega, on tavapärane praktika. Me teeme seda kogu aeg.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Te mainisite, et 2023. aastal jäi üheksal kohalikul omavalitsustel seda raha puudu summas 450 000 eurot ja selle te neile ka tagasite, vist reservist. Küsimus: mis see prognoos on, kui palju siis kohalikel omavalitsustel jääb 2024. aasta lõpuks seda raha puudu ja kas te tagate selle summa? Ja kui ma jõuan selle suurema küsimuse juurde tagasi, siis nii nagu me [märkisime], Riigikohus leidis, et kui reformiga lisakohustusi saanud omavalitsustel ei jätku oma ülesannete täitmiseks raha, siis saavad nad seda riigilt küsida. Teie praegu väidate, et tegelikult seda kohta ei ole, et raha jääb puudu ja oleks nagu põhjus küsida seda riigilt. Aga punkt üks: miks siis Riigikohtu poole üldse pöörduti ja miks Riigikohus sellise otsuse tegi?

Suur aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, 2024. aastaks on prognoositud mitte puudujääk, vaid ülejääk 7,9 miljonit. Samamoodi 2025. aastaks on prognoositud ülejääk: 4,5 miljonit. Ma ei julge öelda järgnevate aastate kohta, sellepärast et ka majandusprognoosid muutuvad. Ma väga loodan, et selle reformi teine ja väga oluline pool, mis on koduteenuste laiaulatuslikum pakkumine, hakkab ka oma mõju avaldama ja inimesed ei pea ilmtingimata minema üldhooldusteenusele. Samamoodi [mõjub] teenusmajade rajamine, mida me praegu Euroopa vahenditest aitame kohalikel omavalitsustel [ellu viia]. Pluss see, et koduteenused saavad täiendavalt 33,3 miljonit, mida kohalikud omavalitsused saavad projektipõhiselt taotleda.

Nüüd see, miks kohalikud omavalitsused pöördusid kohtusse. Ma isiklikult arvan seda, et tollel hetkel, kui kohtusse pöörduti, oli arusaam reformist veel vähene. Need detailid olid keerulised ja konkreetsed kohalikud omavalitsused vast ei võtnud arvesse kõiki nii seaduses kui seletuskirjas olnud nüansse. Aga nagu me teame, Riigikohus tegi otsuse, mis ütles, et tegemist on olemuslikult kohaliku omavalitsuse ülesandega ja tegelikult vaidlusküsimust ei ole. See, et Riigikohus osundas, et kohalik omavalitsus võib pöörduda kohtusse – see on nii või teisiti nii. Selleks ei ole tarvis eraldi Riigikohtu osundust. Miks Riigikohus teeb selliseid otsuseid, nagu ta teeb, seda mina küll põhjendada ei saa. Seda peab Riigikohus ise põhjendama.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Suvel 2022 tuli Sotsiaalministeerium välja uudisega, millega lubati keskmise pensioni eest hooldekodukohta. Teie olete oma lubaduse täitnud, nagu te ennist ütlesite, et see on fakt. Aga kokkuvõttes ei saa see ju olla fakt, kui see lubadus päriselt inimesteni ei jõudnud, või kõigi inimesteni. Te ütlesite, et seaduses ja seletuskirjas olnud nüanssidega ei osanud kohalikud omavalitsused arvestada, sest eelnõu sisu oli keeruline. Ja te ütlesite ka seda veel, et üksiku omavalitsuse või erasektori eest teie vastutada ei saa. Teie oma lubaduse olete täitnud. 

Minu küsimus puudutab hinnatõusu, mis on vahepeal toimunud. Alates 2022. aastast, kui te oma lubaduse andsite, on olnud hulk maksutõususid. Osa on jõustunud, osa ootab alles ees. See puudutab kindlasti ka hooldekodude hindasid. Kas teil on plaanis sättida hinnalagi hooldekodude teenusele? [Ilma selleta] te ei saa ju enam meie ees rääkida, et see on fakt, et keskmise pensioni eest saab hooldekodukoha?

Aitäh küsimuse eest! Tänaseks on muidugi olukord palju selgem ja kohalikud omavalitsused on ka harjunud muutunud seaduse raamistikus toimetama. Eraettevõtlusele kehtivad täpselt samad reeglid, mis kohalikule omavalitsusele kuuluvatele hooldekodudele. Siin erisust ei ole. 

Mis puudutab lage, siis olen seda siin puldis ka varasemalt selgitanud. Kui tegemist on kohaliku omavalitsuse ülesandega, siis ei saa riik kehtestada väga rangeid reegleid, ammugi mitte hinnalagesid. Kohe, kui riik sellise sammu astuks või kui see oleks varasemalt nii olnud, siis Riigikohtu lahend oleks hoopis teistsugune. 

Kohalik omavalitsus on vaba tegema otsuseid, milline inimene millist teenust vajab. Kas [keegi vajab] ilmtingimata üldhooldusteenust, milline on kohaliku omavalitsuse piirmäär, milleni ta kompenseerib hoolduskomponendi kulu. Seadusest tulenevalt, kui inimesel ressursse ei ole, peab omavalitsus nii või naa teenuse tagama. Selles pole küsimus. 

Nüüd, mis puudutab teenuse hinna tõusu, siis nagu ma ütlesin, teenuse hind on tõusnud alati ja umbes 10% aastas. Selles ei ole midagi uudisväärset. Muidu me poleks jõudnud selliste summadeni, mis inimestele üle jõu käivad. Aga ka ootus teenuse kvaliteedile on tõusnud ja ma arvan, et need kaks asja on käsikäes käinud. 

Samal ajal on meil tõusnud oluliselt pensionid ja vähemalt 5% aastas keskmiselt tõusevad need ka kuni 2028. aastani. Siia kõrvale saab mainida neid suuremaid pensionitõuse, mis on olnud käesoleval ja eelmisel aastal: eelmisel aastal koos 20-eurose erakorralise tõusuga ja seda erakorralist tõusu aprilli alguses ka indekseeriti. Tõusevad pensionid ja kindlasti tõuseb ka hooldekodude tasu. 

Lage me kehtestada ei saa. Aga ma arvan, et kui meil vajadus ja nõudlus tasakaalustuvad – praegu me oleme veel olukorras, kus need omavalitsused, kes ei olnud seni endale hooldekodusid üldse loonud, kuna inimestel puudus ostujõud, hakkavad inimestele teenust pakkuma ja lähedased saavad tööle minna –, kui see kõik tasakaalustub, siis hakkavad tegelikult ka hinnad stabiliseeruma ja selle kõrval koduteenuse pakkumine suurenema.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Hiljuti otsustas valitsus Reformierakonnaga eesotsas – põhimõtteliselt võib öelda, et see on teie ministeeriumi kätega tehtud otsus –, et järgmisest aastast hakatakse maksustama tulumaksuga ka keskmist pensioni. Pensionide tulumaksuvaba piir jääb püsima 776 eurole kuus, mis tähendab seda, et põhimõtteliselt rohkem kui 120 eurot on juba järgmisel aastal see summa, mida pensionärid kätte enam ei saa. Järgmistel aastatel see summa ainult suureneb teatavasti eelkõige indekseerimise tõttu. Kas on tehtud arvutusi selle kohta, kuidas see mõjutab pensionäride võimalust maksta oma pensionist kinni need kohad hooldekodudes?

Aitäh küsimuse eest! Ma muidugi pean meenutama, et meil oli kahjuks liiga lühike periood, kus keskmine vanaduspension oli tõepoolest riigi poolt maksustamata. Varasemalt enne seda oli see maksustatud. Aga pensionärid jäävad paremasse olukorda kui töötav inimene, sest töötavatel inimestel on tulumaksuvaba määr 700 eurot, pensionäridel 776 eurot. Selles mõttes pensionärid jäävad paremasse olukorda. 

Ma oleksin õnnelikum, kui seda muudatust ei oleks tulnud teha. Kuid ilmselt kõik siin saalis saavad aru, et neid valusaid muudatusi – olgu see siis üksi elava pensionäri toetuse mittemaksmine, kui inimene on üldhooldusteenusel, olgu see siis keskmise pensioni tulumaksuvabastuse külmutamine paremateks aegadeks, kui oleks võimalik see piltlikult öeldes lahti sulatada, või mõni muu muudatus – ei tehtaks, kui me ei oleks selles olukorras, kus on sõda Euroopas ja muud majanduse ja riigieelarve murekohad. 

Eksperdid teevad praegu [meie majas] täpseid arvutusi, sest et stsenaariumid ja prognoosid järgnevateks aastateks tuleb paika saada. Ja tegelikult selle teenuse hinda me võimegi vaid prognoosida, kuna me ei saa lage teha. Tegelikkust me tõenäoliselt, nii nagu ka enne reformi, näeme igal aastal 1. aprilli paiku. Nii on see alati olnud ja tõenäosus, et see muutub, on väike. 

Meie asi – nii riigil kui ka kohalikul omavalitsusel – on leida need vahendid. Ja nii nagu te näete, need riigi vahendid on igal aastal suurenenud. Reformi eesmärk oli see, et me ei anna seda raha toetusfondi, kus ta ei kasva, vaid anname selle tulubaasi, kus see sotsiaalmaksu laekumise protsendi kaudu kasvab igal aastal. See on olnud eesmärk omaette, et kindlustada kohalikele omavalitsustele parem positsioon.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Ma ikkagi küsin natuke rohkem detaile selle hea kolleegi küsimuse peale. Keskmise [pensioni saaja] kaotab 15 eurot ja sellest vaid osa laekub tagasi omavalitsusele. Te ütlesite, et teie prognooside järgi on järgmisel ja ülejärgmisel aastal nende teenuste puhul [raha] ülejääk. Samas te vastasite eelmisele küsimusele, et teil ei ole veel [täpseid] prognoose. Kas te oskate täpsustada, kas senistes prognoosides, kus see ülejääk on plaanitud, on juba arvestatud see, et pension väheneb 2% võrra? Ja kui ei ole, siis millal seda korrektuuri on plaanis teha?

Aitäh! See on arvesse võetud. Ja ma olen rääkinud aastast 2024, käesolevast aastast, ja võrrelnud seda järgmise aastaga. 2026. aasta kohta olen ma täna öelnud, et neid prognoose tehakse. Nii et ma ei ole eksinud. 2024. ehk käesoleva aasta ülejääk on 7,9 miljonit ja järgmisel aastal 4,5 miljonit. 2026. aasta kohta ma ei oska öelda. 2025. aasta puhul on arvesse võetud keskmine pension sellises suuruses, nagu inimene selle kätte saab. Ehk jah, me oleme arvesse võtnud.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, lubage küsida hooldekodude ehk taristu kohta. Me teame, et neid inimesi, kes vajavad seda teenust, on väga palju ja järjekorrad on pikad. Näiteks Narva Linnavolikogu otsustas rajada uue hooldekodu, mis läheb maksma peaaegu 8 miljonit, ja neist 6,6 miljonit on linna eelarve. Kas riigil on plaanis toetada kohalikke omavalitsusi, et nad võiksid rajada rohkem neid kodusid, mida läheb vaja – me teame seda hästi – tulevikus aina rohkem?

Aitäh küsimuse eest! Vaat ma enne ei nimetanud konkreetseid piirkondi ja teie nimetatud kant on ka just nimelt see murekoht, kus inimestel ei olnud teenuse jaoks raha tulenevalt keskmisest madalamast sissetulekust. Ja ka lastel ja lastelastel varasemalt ei olnud seda ressurssi, mistõttu ei olnud ärisektoril ja kohalikul omavalitsusel samamoodi piisavalt huvi neid kohti rajada. Neid tuleb teha nüüd. 

Aga riik ei toeta üldhooldekodude rajamist. Riik toetab projektipõhiselt teenusmajade rahastamist ja ehitamist. See on selline kogukonnas elamise viis, mis ei ole täishooldus 24/7, vaid inimene on iseseisev ja ta saab väiksema toe. Riik toetab koduteenuste arendamist kohalikes omavalitsustes, üldhoolduse rajamist mitte. Ja nagu ma varasemalt ütlesin, meil on kokku juurde tulnud 715 uut teenuskohta pärast selle reformi käivitumist ja vähemalt 300 kohta me näeme veel, mis on kohe-kohe lähiaastatel juurde tulemas. Ma väga loodan, et Ida-Virumaa piirkonnas need kohad ka tekivad. Aga nii on.

 Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Minu meelest on väga tänuväärne, et ometi kord on riik tulnud omavalitsustele appi elukaare selle osa teenuste pakkumisel – ma mõtlen just kõige raskemal ehk üldhooldusteenuse pakkumisel. See on olnud kogu aeg omavalitsuste kohustus, aga kanda on selle võtnud pigem sugulased ja muud lähedased, samuti inimene oma pensioniga. Ja üle Eesti on omavalitsused sellesse väga erinevalt suhtunud ja omaosalust määranud. See on täiesti õige, et osalus on vähenenud. Kergem on nendes piirkondades, kus omavalitsusel on siiski oma hooldekodu, mitte ei pea teenust ostma eraettevõtlusest. Jah, kui on nõudlus, siis on ka teenuse pakkumine. Mida rohkem omavalitsused ise seda teenust osutavad ja ka hankeid korraldavad selle ostmiseks, nagu mujal maailmas käib, seda kergem inimestel on. Te tõite välja teenusmajade projekti. Kas te saaksite öelda, millal avaneb uus voor ja millised need summad on? Kui seda praegu teada ei ole, sest [arupärimises] seda teilt ei küsitud, siis ma palun vastust kirjalikult.

Kahjuks on nii, et üks voor avati ja tung oli suur. Meil ei ole võimalik järgmist vooru avada. See voor sai täis. Kurb ühtpidi, aga väga positiivne teise poole pealt. Kui ma siin Riigikogus olen olnud ja kohalike omavalitsustega ja nende ühendusega olen suhelnud, siis on mul varasemalt olnud kogu aeg mure, kas kohalikel omavalitsustel on julgust keerulises majanduslikus olukorras oma võlakoormat suurendada, et sotsiaalobjekte juurde ehitada. Aga see julgus on olnud ja selle eest ma väga tänan kohalikke omavalitsusi. Ja tegelikult ma soovin tänada ka Riigikogu. Selle seaduse võttis vastu küll eelmine koosseis, aga paljud teist olid siin kohal. Ma usun, et see reform on olnud näoga inimeste poole. Ja need raskused, mis on riigil või kohalikul omavalitsusel, tuleb ühiselt lahendada, mida me püüamegi teha. Aga oluline siin on see, et inimesed pääseksid teenustele.

Suur tänu ministrile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Head kolleegid ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Väga oluline teema, mida me täna käsitleme: üldhooldusteenus, hooldereform. Jah, loomulikult on selles valdkonnas väga palju murekohti. Räägime kas või sellest, et kui jutt on koduhooldusest, siis loomulikult koduhooldus on selline esimene etapp. Kui inimesel tekib mure ja ta ei saa üksi hakkama, siis koduhoolduse kohalik omavalitsus võiks tagada. Aga on ka selliseid näiteid, ja tegelikult on neid väga palju, kus see teenus jääb mitmel põhjusel osutamata. Näiteks personalipuudus on väga suur probleem kohalikele omavalitsustele, ja tihtipeale ka eelarve. Loomulikult iga kohalik omavalitsus püüab seda lahendada erineval viisil, vastavalt oma jõudlusele. 

Siin juba mainiti, et meil on hooldekodukohti puudu. Ka see mure on ju olnud pidevalt. Seda muret on pidevalt kajastatud ja erasektor on ka pidevalt seda auku täitnud, aga see ei ole olnud piisav. Ehk siis potentsiaali on palju. Muidugi need teenused lähevad iga aastaga kallimaks. Riigi ja kohaliku omavalitsuse panus vastavalt suureneb ja kuskilt seda raha tuleb saada. Ja loomulikult saadakse seda riigieelarvest. 

Kui rääkida hooldereformist, siis minu arust, kui see algatati, oli hästi palju arusaamatusi. Ma arvan, et siiamaani on arusaamatused, kuidas see täpselt toimib. Võib-olla oli info jagamine puudulik. Ma ise kohtusin inimestega just siis, kui seda hooldereformi alustati, ja ka peale seda ning ikkagi hästi palju küsimusi jäi õhku nii elanikel kui kohaliku omavalitsuse töötajatel. Mida selgemad sõnumid ministeeriumist tulevad, seda parem on, ja mitte ainult kohalikele omavalitsustele, vaid ka inimestele, et täpselt aru saada, kuidas hooldereform toimib: millise osa peavad tasuma inimesed, millise osa kohalikud omavalitsused ja kas kohalikul omavalitsusel on alati olemas vahendid kogu üldhooldusteenuse pakkumiseks. 

Neid küsimusi on endiselt väga palju üleval. Ma kutsungi siin kohaliku omavalitsuse ametnikke üles pöörduma selles küsimuses Eesti Keskerakonna fraktsiooni poole. Meie vahendusel saab neid küsimusi siin saalis konstruktiivselt arutada. 

Mina tänan omalt poolt ministrit, kes oli selle [arupärimise] puhul väga hästi ette valmistatud. Ma arvan, et sellist laadi debatid, diskussioonid võiks siin Riigikogus saalis ollagi. Aitäh teile! Jõudu!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud, saame minna järgmise juurde.

Riigikogu liikmete Siim Pohlaku, Rene Koka, Rain Epleri, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Kert Kingo, Anti Poolametsa ja Helle-Moonika Helme 16. septembril 2024 esitatud arupärimine maksutõusude kohta. Arupärimine numbriga 647. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate nimel ettekandeks Riigikogu liikme Siim Pohlaku.

Jürgen on nii hästi ette valmistanud, ta juba teab, mida küsitakse.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Alla kirjutanud EKRE fraktsiooni liikmetel on arupärimine tõepoolest seoses maksutõusudega, kuna valitsus jätkab Kaja Kallase alustatud massiivseid maksutõuse. Eestis jätkuvad ettevõtete pankrotid ja sulgemised, inimesed on igapäevaste kulutuste katmisega hädas ja uuringud näitavad ettevõtjate erakordselt suurt ebakindlust tuleviku ees. Seetõttu küsimegi ministrilt alljärgnevad küsimused. 

Kõigepealt: sügisel, septembris, kui sai see arupärimine esitatud, oli aktuaalne teema salastamine. Ja esimene küsimus ongi, millisel põhjusel on Rahandusministeeriumis salastatud maksutõusude mõjuhinnangud ja kas minister kiidab heaks dokumentide kergekäelise salastamise oma juhitavas ministeeriumis. Lisaks on Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon ennustanud, et ligemale 25% väikestest ja keskmistest ettevõtetest võib maksutõusude tagajärjel tegevuse lõpetada või pankrotti minna. 

Seetõttu küsimegi, millistest andmetest lähtudes minister eeldab, et Eesti ettevõtjad suudavad järgnevateks aastateks planeeritud täiendavate maksutõusudega toime tulla. Ühtlasi küsime, milline mõju Eesti majandusele ministri hinnangul on valitsuse tekitatud maksukaosel ja kuidas see kõik mõjutab ettevõtluskeskkonda laiemalt. Lisaks küsime, milliseid järeldusi on tehtud eelmise valitsuse läbikukkunud majandus- ja rahanduspoliitikast, mille tagajärjel oleme jõudnud olukorda, kus iga neljas Eesti inimene on olnud sunnitud viimase aasta jooksul igapäevaste kulude katmiseks laenu võtma, nagu näitas Norstati sügisene uuring. See on Eestis viimase kümne aasta jooksul enneolematu olukord. 

Ja viiendaks soovime teada, miks eelistatakse riigikaitseinvesteeringute rahastamiseks ettevõtluskeskkonda rikkuvat maksutõusude kaskaadi sihtotstarbeliste riigi võlakirjade emissiooni asemel. Siia juurde tasub märkida, et alates 10. oktoobrist on Leedu inimestel võimalik osta riigi võlakirju, mille tulu on lubatud rangelt kasutada ainult riigikaitselisteks investeeringuteks. 

Nii et ootame ministrilt sisukaid vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd ongi aeg arupärijate küsimustele vastamiseks paluda Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Kõigepealt, ma ei nõustu muidugi selle dramaatilise olukorrakirjeldusega, mis siin kõlas, rääkides maksukaosest ja suurtest pankrottidest. Iseenesest väikeste ettevõtete keskmine eluiga on paar aastat, see ei ole midagi ebaloomulikku, kui veerand läheb pankrotti. Kui tahate seda maksutõusude kaela ajada, siis tuletan meelde, et maksutõusudest on realiseerunud või ellu viidud ainult kõige ohutum, see on käibemaksu tõus. See moodustab hinnast 1,66%, mitte rohkem. Ja OECD hinnangul on see majandusele mõjult neutraalne maks, arvestades, et makse tuleb koguda, et riik toimiks.  

Aga lähme küsimusi pidi. Kõigepealt see jutt maksutõusude mõjuhinnangutest, mis Rahandusministeeriumis justkui salastatud on. Soovitan siin mitte toetuda parlamendivälistele arvajatele, vaid ikkagi parlamendierakonna tasemel püsida. See jutt salastamisest tuleb Siim Kiisleri saadetud, ma ei tea, kas "arupärimine" on õige sõna selle kohta. Ta saatis selle erameililt ja tegi eraldi märke lahtrisse "Eraisik". Sellega registreeriti nii küsimus kui vastus märkega "Asutusesiseseks kasutamiseks". Vabandust grammatika pärast, kui lause läks natuke viltu. Avaliku teenistuse seaduse järgi on sel juhul tegu asutusesisese kasutamise piiranguga. Ent kuna Siim Kiisler kuuldavasti ise on seda jaganud või vähemalt on tal olnud voli seda jagada, siis see AK-märge ei tähenda küll kuidagi salastamist. Andku minna, kui ta veel seda teinud ei ole, keegi ei ole neid asju varjanud. 

Teiseks: "Millistest andmetest lähtudes eeldate, et Eesti ettevõtjad suudavad järgmiseks aastaks plaanitavate täiendavate maksutõusudega toime tulla?" Kõigepealt, järgmise aasta maksutõus on alla 1% SKP‑st. Eesti maksusüsteem on Tax Foundationi järgi endiselt maailma kõige konkurentsivõimelisem. Seda kohta on muidugi raske hoida, aga väita, et [maksusüsteem] on meie ettevõtjatele suur koorem, on eksitus. Maksud on vastikud, aga riik on paraku vajalik. Ja need maksutõusud ei ole seotud mitte selle valitsuse kurja tahtega, vaid kaheksa aasta jooksul süvenenud puudujäägiga riigieelarves. 

Nüüd, nagu ma olen algusest peale rääkinud, et see maksutõus 2025. aastal pidurdab majanduskasvu. Prognoosijate hinnangul on see [mõju] 1,2% SKP-st ja väiksem, kui ta võinuks olla. 2026.–2027. aastal on see mõju 0,2–0,3% SKP‑st. Juhin tähelepanu, et 2025. aasta suurem mõju on tingitud maksuküüru kaotamise edasilükkamisest. Selle kaotamine on Eesti Panga jaoks olnud alati üks oluline kasvu argument, niipalju kui valitsusest sõltub, ja nüüd, kui sellest [loobuti], on see jällegi languse või kasvu vähenemise argument. Meie analüütikud hindavad muidugi samuti. Seda laadi majanduskasv muidugi ei ole kõige innovaatilisem, see põhineb sisetarbimisel, aga ta on ikkagi oluline. Suurusjärgus 470 miljonit vaba raha liiguks inimeste käest kindlasti SKP-sse. Aga ta liigub siis 2026. aastal selle asemel.  

Nüüd maksutõusude mõjust. Eesti majandus langes 2022. aastal tegelikult 1,3% ja 2023. aastal 3%. Maksud polnud siis veel tõusma hakanud. Ma oleksin väga ettevaatlik nende seoste loomisel, et maksud on majanduslanguse allikas. Ikkagi valdavad on muud põhjused: väga ebaproportsionaalne hinnatõus, sõja mõju, tarneahelate kadumine. Ja küll te näete, järgmine aasta, kui see maksutõus tõesti juba realiseerub, majandus siiski kasvab. Siin võib ehk teha tagurpidi järelduse, nagu maksude pärast majandus kasvaks, aga seda ma muidugi ei [pidanud silmas], kui ma seda ütlesin. Samuti ei saa ajada inflatsiooni kuidagi maksude kaela, nende roll on ikka hästi väike. 

Käibemaksust ma juba rääkisin. 2% käibemaksu ei tõsta hindu 2%, vaid 1,66–1,67%. Ja kui nüüd veel 2% lisandub järgmise aasta teisel poolel, siis selle mõju [hinnatõusule] aasta arvestuses on 1,65%. Arvestades nende mastaapidega, mis hinnatõusud on olnud, on see tegelikult olematu [mõju]. 2022. aasta inflatsioon oli 19,2%. Nii et ikkagi tasub majanduse näitajaid otsida mujalt kui partei ja valitsuse kurjast tahtest. Välja arvatud, veel kord: Kreml. Sõja ja energiasõja enne seda vallandas Kreml, mitte Eesti valitsus. Isegi mitte Kaja Kallase valitsus, isegi mitte EKREIKE valitsus ei vallandanud seda. 

Nii. Kolmas küsimus on sarnane ja see sai sisuliselt vastatud.  

Neljas on: "Milliseid järeldusi olete teinud eelmise valitsuse läbikukkunud majandus- ja rahanduspoliitikast, mille tagajärjel oleme jõudnud olukorda, kus iga neljas Eesti inimene on olnud sunnitud viimase aasta jooksul igapäevaste kulude katmiseks laenu võtma?" No mis järelduse ma teen? See valitsus püüab paremini teha kui eelmine valitsus. Aga läbi kukkunud see rahanduspoliitika on ainult eelarve tasakaalu mõttes. Ei suudetud eelarvedefitsiite sulgeda, ei suudetud teha piisavaid kärpeid ja maksutõusudest [tehti ära] mugavam osa: ainult majandust mitte kahjustav käibemaksu tõus 2%, et riigi ülalpidamist parandada.

Üldiselt ikkagi on Eesti maksusüsteem maailma parimaid, konkurentsivõimelisimaid. Seda kohta hoida on äärmiselt raske, kui on maksusüsteemile seatud mingisugused [uued tingimused], kui esiteks, rahandus on nii korrast ära, et peab makse tõstma, ja teiseks, kui on seatud hoopis teistsugused eesmärgid, mingid õiglused ja teab mis asjad, mis tegelikult maksusüsteemi konkurentsivõimele ega ka maksuhaldamisele kasuks ei tule. 

Kas Eesti inimene peab võlgu elama? Ei ole väga nõus. Üks uuring on hästi kummalist päritolu. [Tellija] inkassofirma GS CORE, tegija Norstat, kes on ka lasknud ennast kummalistesse uuringutesse tõmmata. Ei ole need olnud alati erapooletud, tellija maksab justkui ka tulemuse eest. Vähemalt pressiteadetest paistab see pidevalt läbi, kuigi firma iseenesest on justkui autoriteetne ja nende metoodika paigas. Aga artiklis, millele viide on – see on Delfi Ärileht –, väidetakse, et 24% inimestest on olnud sunnitud tavakulutuste katteks laenu võtma. Eelmisel aastal oli neid ainult 19%, kasv 5 protsendipunkti. Noh, see ei ole eriti usaldusväärne uuring. Statistikaameti andmetel on töötuse määr kasvanud aastaga ainult 0,9%, tarbijahinnaindeks on 2024. aastal 3% kõrgem kui septembris 2023 ja keskmine brutopalk on samas ajavahemikus kasvanud circa 7% ja pension isegi 10%. See on olulisel määral üle inflatsiooni. Reaalpalkade ja pensionide kasvu ja peaaegu rekordilise tööhõive oludes ei ole mõtet väita, et inimesed on nüüd hakanud võlgu elama. Pigem on siin mingid muud tegurid. 

Iseenesest ma seda statistikat oleks võinud ka otsida, aga ma arvan, et selle tarbimislaenude buumi taga on ka teise pensionisamba lõhkumine, mis võimaldab turuosalistel näha varjatud laenutagatist. Osa laene maksti mingil ajal samba lammutamise peale tagasi, aga siis tehti ka ruumi uutele laenudele. Väga mugav oli tarbimislaenudele spetsialiseerunud institutsioonidel sokutada inimestele tarbimislaenu, viidates sellele, et aga sul teine sammas on, küll võtad sealt, kui ei jaksa enam kõrget intressi maksta. 

Aga eks me vaatame seda asja. Mul on kahju, et ma ei kontrollinud neid andmeid üle. Ei jõudnud. Praegu tuli pähe, et oleks võinud selle küsitluse andmeid võrrelda, et kas see tegelikus statistikas on nüüd niimoodi läinud. Kui samba lammutuseks läks, siis [kulges kõik] täpselt prognoositu järgi: kõigepealt kerge laenujäägi vähenemine, siis edasi tarbimislaenude reibas tõus jälle. Halvaks läinud laene maksti tagasi, aga uusi halbu laene korjati peale. Need nii halvad enam ei olnud, kuna sai kasutusele võtta pensioniraha. Ei ole just tugev trump.  

Nii, mis ma veel ütleks? Aga jah, katsun edaspidi välja uurida ka selle, mida Eesti Pank ütleb laenujääkide kohta. Aitäh!

Härra minister, kui tohib, riigi võlakirjade kohta oli viimane küsimus. Kaitse[investeeringuteks] võlakirjad.

Oli ka või?

Te olete siiamaani väga põhjalik ja konkreetne olnud, nii et ma usun, et ka selles …

Huvitav, kus on minu … Ahaa, jah, jah. Mul on siin tabelid, ma mõtlesin, et need on lisad, aga peale lisasid tuleb, mul on see isegi olemas, eluasemelaenude jääkide suurus. Hea küll, ma praegu ei pöördu enam sinna tagasi.

Aga miks [me eelistame] riigikaitseinvesteeringute rahastamiseks ettevõtluskeskkonda rikkuvat maksutõusude kaskaadi – kas Urmas Reinsalu on kirjutanud selle? –, mitte sihtotstarbelist riigi võlakirjade emissiooni? Kõigepealt ikkagi tuletan meelde, et riigikaitset saab ehitada riigi tuludele, mitte laenudele. Selliseks asjaks on vaja püsitulusid. Kas neid nimetada riigikaitsevõlakirjadeks? Me ju emiteerisime võlakirju äsja ja emiteerime veel, siseriiklikult isegi. 

Nende nimetamine riigikaitsevõlakirjadeks laideti maha. Tolleks hetkeks ei olnud väidetavalt ükski riik Euroopas sellist laenu rahuajal võtnud. Ja ma ei räägi ka 50 aasta tagustest või 70 aasta tagustest olukordadest Eestis, vaid kaasaegsest finantskeskkonnast. See puudutab ka finantsinstitutsioonide nii-öelda riskinorme. See stigma, et nimetada võlg riigikaitseliseks, ei ole hea laenu hinnale ega nendele institutsioonidele, kes seda laenu annaksid. See on olnud teadlik valik. Aitäh!

Suur tänu! Mina siiralt tänan ministrit väga konkreetse, põhjaliku ja tasakaaluka teemakäsitluse eest. Ja tõesti on siiras palve nii saali poole kui saali poolt vaadates samas vaimus jätkata.

Praegu on kõik väga viisakas, keegi pole nägusid teinud ega solvanud.

Minister on väga kenasti küsimustele vastanud ja väga põhjalikult ette valmistunud. 

Head kolleegid, nüüd on küsimuste aeg. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kuna minister vastates juba tegi väikse ekskursi ajalukku, kuidas need eelarveprobleemid on tekkinud ja nii edasi, siis küsin lihtsalt, kas minister on minuga nõus ja mis hinnangu ta sellele annab, et tegelikult on ju avalik saladus või fakt, mis on korduvalt läbi käinud erinevatest aruteludest ja meediast, et Kaja Kallase valitsus tegi enne 2023. aasta valimisi miljardilise miinusarve riigile. Ta viis riigieelarve miljardiga miinusesse ja sealt hakkas see probleemide lumepall veerema, mida praegu tegelikult lahendada püütakse. Kas minister on sellega nõus ja mis hinnangu ta sellele laristamisele annab, mille Reformierakond ja Kaja Kallas tol korral korraldasid? 

See kindlasti on ebaaus hinnang. Ma tean, et te tsiteerite, et see ei ole teie hinnang. Vaatasin ka täna üle, et kõige sügavamas struktuurses miinuses oli eelarve EKREIKE valitsuse ajal. Aga neile ei näita ma selle pärast näpuga, et need numbrid sellised olid. See oli koroonaaeg, miinus oli seal 4% ringis. See on struktuurselt kohutav olukord, aga probleem oli, et sinna kirjutati sisse ka püsikulusid. Nendest lahtisaamine on olnud raske. Ja mis peamine: tol ajal läks kaotsi [senine] moraal. Kui ikkagi rahandusminister teatab, et kuhugi see raha ikka läheb, ega ta mutiauku ei lähe, ja kui tekivad kriminaalasjad, kui tekivad vaidlused ka selle üle, et omadele kanditi, siis ei olnud need valikud tingimata majandusele head. 

Ma kõige eredamalt mäletan kontrollikomisjonis selliseid vastuseid, nagu külvilaen on esimene asi, mille pangad ära võtavad. No kindel on, et see on kõige viimane asi koroonaajal, mis ära võetakse. Oli palju selliseid hinnanguid. See moraal iseenesest ei olnud ilus, aga Eesti kokkuvõttes ei teinud väga suuri vigu. Seda ma küll siitsamast puldist ei ole kunagi väitnud, et Eestil on kõik metsa läinud. Üldjoontes paljudel riikidel läks majanduse stimuleerimine palju hullemini.

Nüüd, mis puutub Kaja Kallasesse, siis eks ta oli ikka üks vorsti kauplemise ohver. Ma vaatasin seda kurbusega pealt. Ta raporteeris, kuidas erinevad koalitsioonipartnerid pressisid raha välja. Minu arust siin on küll väidetud, et Kaja andis liiga kergelt järgi, aga meile ta ikkagi käis päris murelikult seda kirjeldamas. Meedias oli ka näha, et kui valitsus tuli mingi energiatoetusega, siis ilmus keskerakondlane, nüüd siis isamaalane Jaanus Karilaid, kes Jüri Ratase eest, koalitsioonipartneri eest [tuli välja] hästi teravate sõnumitega. Liiga vähe, liiga hilja – kogu aeg käis see debatt.  

Siis meil läks asi lõhki, kuna täiesti tühja koha pealt ilmus üks suur algatus: püstitada maailmarekord lastetoetustes, peretoetustes. Selline tõeliselt rekordiline algatus oli. Ja mitte midagi ei saanud teha. Me pidurdasime siin ise koalitsioonipartneri tegevust, koalitsioon läks laiali, aga lõpuks ikkagi need kulud kirjutati sisse. See oli hästi inetu. Ja ma küll Kaja Kallase süüks seda ei pane, see oli ikkagi moraalitu kulutamise ja väljapressimise tulemus. Ma olen sellest palju rääkinud. Teie erakond pigem ei olnud selles osaline, kuigi jah, te kirjutasite ka sellele eelnõule alla. Sotsid said tulema. Esimene hetk nad läksid kaasa ja siis võtsid tagasi, said aru, et midagi läks nihu.  

Struktuurne ülejääk kehtis eelarvete esitamisel kõik need aastad, kui mina olin rahandusminister, esimesel perioodil kuus eelarvet. Ja momentaanselt hakati esitama struktuurse miinusega eelarveid siis, kui meid oli kukutatud. See on probleem. Sellepärast me ei olnud nendeks kriisideks valmis – ei energia-, ei koroona-, ei sõjaliseks kriisiks. Meil puudus paindlikkus, meil olid reservid ära kulutatud ja meil ei olnud seda tasakaaluruumi, kus reageerida. Tulemusena kukkusime ühest parimast Euroopa eelarvepoliitikast kõige halvemate sekka. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Kõigepealt, arvestades seda, milline oli Jürgen Ligi etteaste eelmine kord, kui ta puldis oli, ma teeksin ettepaneku, et te võiksite vabandada naiskolleegide ees nende misogüünsete märkuste eest. Suur osa neist [kolleegidest] on siin saalis ka. See oleks väärikas ja mehelik samm.

Aga sisu juurde ka. Raske on aru saada, ma pean ütlema, peaks paluma natuke paremini artikuleerida, aga oli juttu, et pankrotid ei ole tingitud maksutõusudest, maksutõusude kaela ei saa neid ajada. Noh, ma kuulsin küll, et te ajasite teise samba reformi kaela selle, et inimesed on raskustes. Ja see uuring, et inimesed on raskustes, on ka vale. Aga kui maksutõusude kaela ja teise samba kaela ei saa ajada, siis mille kaela me ajame selle, et ettevõtted pankrotti lähevad? Kas me ajame selle Kaja Kallase kaela või energiakriisi halva lahendamise kaela? Noh, ma tean küll, et Putini kaela tahate selle kohe ajada, aga võiks Putini praegu mängust välja jätta. Putin siiski ei valitse Eestit, pole valitsenud viimased kolm aastat ega neli aastat ega viis aastat. Mis siis on see põhjus, et Eesti on kõikidest teistest Euroopa riikidest halvemas seisus?

Mina ei vabanda selle eest, mis oli eelarve lugemise ajal. Teie peaksite vabandama, et eelarve lugemise ajal tegeldi ettekandja mõnitamisega. Ja sugu ei anna eelist mitte kellelegi, see ei anna mitte kellelegi õigust laimata, panna sõnu suhu, lihtsalt tänitada. Selle eest ei pea vastaja vabandama, kui ta sellisesse formaati veetakse ja eelarve küsimused jäetakse massiliselt küsimata. 

Kelle kaela? Ma olen seda väga palju rääkinud. Ka eelarve menetluse ajal ma ju pühendasin ühe lõigu sellele, mis tulemus oli riigieelarve kontrolli erikomisjonis, kuhu teie ei tulnud kohale. Ei tulnud kohale ka riigieelarve kontrolli erikomisjoni juht, kes samal ajal andis intervjuu – pärast see rippus üleval –, kuidas inimesed vaesuvad, majandus langeb, riigi kulud kasvavad, valitsemiskulud kasvavad. Tegelikult on kõik vastupidi: majandus hakkab kasvama, valitsemiskulud järgmisel aastal langevad ja inimeste "vaesumise" ajal on inimestel tegelikult sissetulekud kasvanud. Ja need, arvestades muid tegureid, tegelikult küünevõrra ka järgmine aasta paranevad, kuigi maksuküüru kehtivuse pikenemine seda protsessi tegelikult kõvasti pidurdab. Me ei saa kuidagi öelda … Ma siin juba nimetasin, et kaks aastat on reaalpalgad ja reaalpensionid endistviisi kasvanud.

Kui me siin ajame majanduslanguse oma valitsuse kaela, siis me teenime tegelikult Putini hübriidsõda. Sest see on domineerivalt [languse] põhjus. Teine asi on koroona. Koroona on [põhjus] sedapidi, et koroona [ohjeldamine] algas [probleemide] uputamisega rahatrükki. Sellel olid ka omad põhjused, aga sealt välja tulla on raske. Inflatsiooni inerts on suur. 

Euroopa on sellest nüüd lõpuks välja tulnud, aga väikesel riigil on raskem. Meie probleem eraldi on olnud väga kõrge euribori koormus kodumajapidamistel. Euribor läks üles, pluss väga kehv olukord sihtturgudel Põhjamaades, kuhu meie oleme olnud väga suured eksportijad. Aga just eluasemega seotud seotud kaup, mida me sinna ekspordime, selle nõudlus on äärmiselt madal. On probleem ka Rootsi ja Norra krooni devalveerumises, selles olukorras meie saame lüüa. Nemad tegelikult tõmbavad meile kergelt mütsi pähe sellega, et maksavad meie kauba eest vähem. See Põhjamaade nõudlus ehk meie ekspordistruktuur on üks asi, lisaks euribor ja meie energeetika ärakukkumine. Fossiilenergeetika ei pääse turule. 

Leedul seda probleemi ei ole. Leedu, vastupidi, rajab uhkelt taastuvenergeetikat, sealhulgas ka Eesti ettevõtte Enefiti rahaga ja Sunly rahaga samuti. Ja tänu sellele nemad kasvavad. Nendel on Poola lähedus, meil on Põhjamaade lähedus. Hinnale on sel täiesti vastupidine mõju, eks ole. Leedu hinnad hoitakse kunstlikult all vaatamata nende sissetulekutele. Ja meil on vastupidi, meie omad on üleval Põhja riikide sissetulekute tõttu. Ma olen sellest väga palju rääkinud, eelarve menetluse ajal rääkisin ka sellest. 

Ja kahtlemata, ärme rehabiliteerime Putinit. See on seesama jutt. Ärme räägime, et sõja ajal saaks majandusel hästi minna. Kuid palgad ja pensionid on ka sõja ajal kasvanud, ja see on hea uudis.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Te väljendasite eelmine nädal ühe seaduseelnõu menetluse ajal, et mina olen rahul, et tarbimismaksud on suuremas osakaalus. Kui me vaatame tarbimismaksude laekumist, siis 2025. aastaks on planeeritud, et 41% kogu maksulaekumisest moodustavad tarbimismaksud, mis on kindlasti tunduvalt suurem [näitaja] kui Euroopa keskmine. Tarbimismaksude tõstmine on tegelikult üks suurimaid probleeme. Aga ma tahan küsida, millistest majandusõpikutest te olete seda lugenud või kust seda teavet saanud, et just nimelt tarbimismaksude osakaalu suurendamine on tunduvalt parem kui muude maksude suurendamine? Ja te mainisite praegu ära, et 2025. aastal on majandustõus tagasihoidlik ja 2026. aastal loodate selle tõusu. Aga samas, kui vaadata maksutõuse, mis puudutavad ka 2026. aastat, siis selles osas ei ole nagu loogikat.

Kõigepealt, see, mis toimub Euroopas, ei ole loogiliselt konkurentsivõime mõõt. Euroopa sügavaimaid probleeme on konkurentsivõimetu maksusüsteem ja kõrged maksud. Te olete ka nüüd hakanud justkui madalaid makse toetama, vaatamata oma vastupidisele ideoloogilisele positsioonile. Euroopas kindlasti väga kõrged maksud pärsivad [majandust], aga ka suur reguleeritus pärsib. Euroopa majanduskeskkond on üsna konkurentsivõimetu. 

Eesti on oma maksusüsteemi poolest väga konkurentsivõimeline. Te saate selle kohta varsti ka värskemaid andmeid. Ja selle puhul, mida ma ütlesin, ma toetun OECD analüüsidele. Ma ei tea, mitu korda ma olen seda siin öelnud. Ma arvan, et ka selle lugemise ajal, millele te viitasite, ma ütlesin, et kõige pärssivam maks majandusele on ettevõtte tulumaks, edasi tulevad tööjõumaksud, siis käibemaks ehk VAT, [mis on] lisandväärtuse maks. Meie käibemaks on neutraalse mõjuga. Positiivse mõjuga on kodukinnisvara maks. See on OECD hinnang ja tema jagab parimaid praktikaid. Ja miks on see isegi hea, on arusaadav. Tegelikult on piiratud ressursi turul olek majandusele hea. See soodustab tehinguid ja investeeringuid, mitte vara surnult seismist, koeri heintel, kui nii tohib öelda. Ja see, kes nimetab meie [maksu]süsteemi kõige konkurentsivõimelisemaks, on Tax Foundation. Nii et ma ikkagi toetun autoriteetidele, lisaks sellele, et mul on ka maailmavaade, mis ühtib autoriteetide arvamusega.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Mul on tõesti kahju, et Jürgen Ligi lükkas ülbelt ka selle sõbraliku pakkumise tagasi. Võiksite vabandada naiskolleegide ees. Tuletan meelde teie väljendusviisi siin viimasel esinemisel, seda, mida te Moonika Helmele ütlesite: ma ei viitsi teile otsagi vaadata, te pole ilus ka. 

Vale! 

Kunagi te [nimetasite] kaagutajaks … 

Vale!  

… ei kedagi muud kui Euroopa Komisjoni volinikku Kadri Simsonit. See on retsidiivne! Mõelge, et te ise loote seda õhkkonda siin saalis. Mõelge järele! 

Aga ma küsin konkreetsemalt. Ma lugesin, et Eesti tööstustoodangu kukkumine on Euroopa sügavaim, võrreldes ka Läti ja Leeduga, kes võiksid samuti olla Venemaa teemaga seotud. Miks meil kõige hullemini läheb ja mida teie valesti teinud olete, et meil kõige hullemini läheb tingimata?

No nii! Teil on ikka kindel tahtmine anda minu sõnadele kinnitust. Esiteks, ma ei ole Moonika Helmele öelnud, et tema ei ole ilus. See, kui ta küsides kõigepealt solvab ja siis hakkab minu vastamise ajal nägusid tegema, see ei ole isegi ilus, ütlesin. See ei ole isegi ilus. Mitte tema, vaid see. Ja vot nii ei olegi ilus, kui sa küsid ja irvitad näkku. See häirib, seda ma mainisin. 

Tegelikult oleks nagu eelarvedebatt, aga debateeritakse selle üle, kui halb on ettekandja, kui halb inimene on ettekandja. Ja need korduvad süüdistused! Te räägite vabandamisest! Korduvad valetamised, nagu ma oleks Riigikogu nimetanud rumalaks. Kontrollige üle, mitu korda seda öeldi ja mitu korda ütlesin mina. Null korda! Iga kord ma pidin kõigepealt tõrjuma laimu minu isiku pihta, et saada üldse vastama hakata. Selles oli meie debatt. 

Ja praegune [arutelu] on minemas samasse ritta eelarvedebatiga. Me justkui debateeriks maksusüsteemi teemal, aga te alustasite ikka minu laimamisega. See ei ole ilus. Ma ei ole niimoodi öelnud, nagu te väidate. Vaadake üle stenogramm! 

Mis on valesti tehtud? Kuulake mu ettekannet! Ma rääkisin – ma arvan, et see oli üle-eelmine vastus – ilma paberilt lugemata umbes seitsmest põhjusest, miks meil on kehvemini läinud. Mis puudutab tööstust, siis põhjus on meie ekspordistruktuur. Meie eksport läheb valdavalt välismaale. Kõige suurem ostja on Põhjamaad. Põhjamaade valuuta on devalveerunud ja tulemus on see, et meile makstakse meie kauba eest vähem. 

Meie hinnad on tõusnud energia hindade tõusu tõttu ja see ei ole meie süü olnud. Te võite küll süüdistada rohepoliitikat, mida iganes, aga sealt tulevad odavamad hinnad, Põhjamaades sealhulgas. Ühendusi ei ole piisavalt Põhjamaadega, et energiat sealt kätte saada. See on iseasi. Aga Euroopa mõõtmes on meil ikkagi olnud suhteliselt odav energia. Nende lõpphindade kohta mul on üsna värsked, eelmisest nädalast pärit ülevaated. 

Ei ole vaja süüdistada kogu aeg mingit kodumaist asja, parteid ja valitsust, kui on väga selged meie poliitika välised põhjused. Sõda on põhjus. Koroona ja inflatsioon on põhjus. Kõrge euribor on põhjus. Põhjamaade väga madal impordinõudlus on põhjus. Põhjamaade kinnisvarakriisi on ju vähemalt kümme aastat ennustatud ja nüüd on see mitme teguri tõttu võimendunud. Üks põhjus on see, et laenud läksid kallimaks. Ka Põhjamaades antakse palju euriboriga seotud laenu, mitte küll minu teada nii palju kui Baltimaades. Ja Eestis on see number kindlasti suurem kui teistes Baltimaades. Võib-olla Põhjamaadega võrreldes me oleme samas suurusjärgus selles, et fikseeritud laene on vähe, aga euriboriga seotus on suur. 

Tegelikult kuulake! Kuulake mu vastuseid ja ärge otsige iseenda tsitaatidest uusi tsitaate ja ärge laimake ettekandjat! Selle eest ei maksta Riigikogus palka. Teil on kõrge palk. Laimamise eest ei maksta palka. See ei ole nii mõeldud.

Head kolleegid saali poole peal, ma siiralt palun, jääme selle tänase päevakorra ja tänase teema küsimuste juurde. Ma ütlen siiralt, et minu hinnangul on see debatt olnud sisuliselt väga tasakaalukas, väga konkreetne, väga asjalik. Ja kui te üritate natukene kangutada neid eelmise nädala asju, mis tõepoolest, ma möönan, ei olnud kõiges eeskujulikud, siis jääb mulje, just nagu teile ei meeldi see rahumeelne ja rahulik debatt. See jätaks nagu väga halva mulje. Siiralt palun, jääme teema juurde! (Saalist kommenteeritakse.) Debatt on igati konstruktiivne, asjalik. Head kolleegid, siiralt tunnustan mõlemat poolt.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma nüüd ei teagi, kuidas ennast väljendada …

Sisuliselt!  

… et ma jällegi ei saaks sealt midagi vastu. Ma nüüd üritan mitte mingeid hinnanguid anda sellele arupärimisele vastamise kohta. Eks töö on ikka sellest materjalist, mis seal parasjagu on.

Aga te ütlesite tõesti, et maksutõusud ei põhjusta ettevõtetele raskusi ja pankrotte. Aga me näeme meediast, kuidas iga päev või järjekordsed suuremad ettevõtted, keskmised ettevõtted, väiksemad ettevõtted ütlevad, et nad peavad oma uksed kinni panema, sellepärast et on maksutõusud. Nad toovad põhjuseks just maksutõusud, mille tõttu tõusevad sisendite hinnad ja tarbimine väheneb. Ja absoluutselt kõik ütlevad tõepoolest, et maksutõusud on selle põhjuseks. Tarbija on väga tundlik ja see juhtubki niimoodi. Meie räägime siin ja teie ütlete, et teie nägemus on vastupidine. No olgu. 

Aga tuleme selle juurde, et Kristen Michal on lubanud, et maksurahu on aastani 2027. Aga Kliimaministeeriumis on ikkagi  …

Aitäh! 

 … olemas idee [pakendiaktsiisi muutmiseks]. Aktsiisitõus on ka maksutõus. Ja absoluutselt  kõik toidutootjad on nüüd arvamusel, et see hakkab tõstma toidu hindasid …  

Helle-Moonika, aitäh! 

Mida te nüüd ütlete, kas see läheb niimoodi või on teil mingisugune oma ideaalmaailm ja te tahate selle siin esile tuua?

Aitäh! Kõigepealt, ma loodan siiski, et teile ei ole ülemäära pingutav jätta vastajale hinnangud andmata. Selles oli probleem. On väga teretulnud, kui te vastustele annate hinnangu, juhul kui te seda põhjendate. See ongi debati mõte. Te võite mulle midagi öelda ja tõestada seda argumenteeritult. Aga mina heidan ette seda, et te olete siin teist nädalat andnud hinnanguid vastajale ja laimanud teda selle koha pealt, mida ta on öelnud. Ma ei ole tegelikult, sealhulgas ka teie kohta, neid asju öelnud, mida siin eelkõneleja väitis. Ma ei ole öelnud teie välimuse kohta midagi, ma ütlesin selle (Saalist hõigatakse: "See on vale! See on vale!") nägude tegemise kohta. No võtke ja kontrollige see ka üle! 

Head kolleegid, pärast saab igaüks kontrollida täpselt järgi. 

Kuigi see võis mürasse mattuda, ma ei ütle kunagi niimoodi. (Saalist öeldakse: "Mis sa, mees, mölised!") Ma ei vasta, ma ei ütle kunagi niimoodi naisterahva kohta …

Varro, aitab! 

… kuna see, mida ma ütlesin, oli see, et see ei ole isegi ilus. (Varro Vooglaid jätkab saalist.) See oli teine asi, te valetate! Ja ma nimetan seda siis valetamiseks. (Varro Vooglaid räägib edasi.) Teie olite üks, härra Vooglaid, kes korduvalt väitis, et ma olen inimesi siin rumalaks nimetanud. Ma ei ole seda kordagi teinud. See oli korduv valetamine. Kui mina ütlesin ühe ettepaneku kohta, et see on rumal – see ei olnud isegi selle inimese ettepanek –, siis pärast hulk vastajaid pöördus selle juurde, kommenteeris, nagu ma oleksin neid nimetanud rumalaks. Jah, teil on kehv tase. See ongi teil kehv tase. 

Nüüd ma tuletan meelde, mida minu käest küsis Helle-Moonika Helme. See oli ka eelmise debati probleem, et te kõigepealt laimate, omistate, ja siis loodate vastust. Kui keegi meenutaks, mida … 

Korra mikrofon tagasi Helle-Moonikale. See küsimuse osa, teil jäi aega väheks. Kui on meeles või kui soovite… 

Kas küsimus oli lõpuks ka või olid hinnangud?

Oli ikka. Palun, Moonika, kas sa oled valmis seda küsimust veel küsima?

Mis see oli? 

Kas ma võin siis või kas ma pean siis uuesti küsima? 

Jaa, aga ilma pika sissejuhatuseta, palun. 

Helle ei rünnanud antud juhul kindlasti oma küsimusega ministrit selles viimases küsimuses. Palun, Helle-Moonika Helme!  

Just! Minu küsimus seisnes selles, et te ütlesite, et maksutõusud ei tee ettevõtjatele ja ettevõtlusele midagi. Et ei ole pankrotte. Aga me kogu aeg, iga päev näeme meediauudistest, kuidas keskmised, suuremad ja ka väikeettevõtted panevad uksi kinni. Ja nende üks väga selge põhjendus on see, et on maksutõusud ja seoses sellega sisendite hinna tõus ja tarbimise vähenemine viivad selleni, et nad peavad oma uksed kinni panema. Ja nüüd Kliimaministeerium plaanib uut aktsiisitõusu, kuigi peaminister on lubanud maksurahu. Toidutootjad jällegi ütlevad, et see viib toiduainete hindade tõusuni. Nii et kas reaalne maailm on ikkagi see, et ettevõtted lähevad maksutõusude pärast pankrotti või on see teie ideaalmaastik, et siiski ei lähe?

Aitäh! Eks see probleem oli, et kõigepealt teete suure ringi ja viitate, nagu te oleksite alati korrektne küsija, teiseks hakkate mulle panema suhu sõnu, kuidas ma olevat olukorda kirjeldanud. Ei, ma ei ole olukorda niimoodi kirjeldanud, et ettevõtted ei läheks pankrotti. Ja ei, ma ei ole öelnud, et maksud teevad ettevõtetele head. Ma ütlesin, et see asi ei ole nii hull. Et väikeste ettevõtete eluiga – siin oli jutt mingist veerandist – ongi mingi paar aastat. See ongi üks ettevõtluse omadus. 

Kui palju seda nüüd maksutõusud mõjutavad, on täiesti erinev sellest küsimusest, kui palju seda mõjutab hinnatõus. Jah, hinnatõus ja sisendite kallinemine on ettevõtlust viimasel ajal väga tugevasti löönud, seda ma tunnistan. Aga see ei ole kuidagi meie valitsuse administratiivne otsus. See on selle valitsuse otsus, kes algatas sõja, kes on põhjustanud erinevad tarneraskused ja nii edasi. 

Jah, valitsuse otsus oli see, et me peaksime Venemaaga sidemed katkestama. Kallis tooraine tuli odavama asemele, energiat me enam Venemaalt ei osta – see kõik mõjub. Praegu jõustunud maksutõusudel on väga väike mõju ettevõtete konkurentsivõimele võrreldes hinnatõusudega. Võin selle ka üle korrata, et käibemaks on neutraalse mõjuga. Kui eeldada, et riiki on vaja, siis käibemaks on majandusele kahjutu maksukogumise viis. 

Pakendiaktsiisiga on nii, et ma ei tahaks kolmandate isikute eest rääkida, aga tõepoolest, valitsus on öelnud, et nüüd on see maksupakett esitatud, uut ei tule, samas on riigi eelarvestrateegias pakendiaktsiis alles. Mina olen sellele ennetavalt juba augustikuus piduri peale pannud. Ma mõistan seda ideoloogiliselt ja ma mõistan selle vajadust, aga ma näen, et see on kohati tõepoolest liiga koormav ettevõtjatele, kes peavad tegema suuri kulusid. See teeb osal nende kauba ebaproportsionaalselt kallimaks. Ja samas ei ole neil alternatiivi. Selles mõttes ma olen üks, kes on sellele käe ette pannud. 

Konsulteerisin ka kliimaministriga või õigemini see Vladimir Sveti amet päris ei ole. Ta on taristuminister. Temaga konsulteerisime, ta teab minu arvamust, ja ta konsulteeris ka peaministriga, kes andis enda arvamuse, mis minu omaga kokku langes. Pakendiaktsiisi ei tule, sest see lööb tõesti teatud sektoritele, kellel alternatiivi ei ole, kogumis liiga valusalt. Ja meil need maksutõusud on juba jõudnud teatud piirini, kus minu [taluvus]võime on juba ületatud. Ma ei ole nõus olnud ka mõne teise elemendiga nendest maksutõusudest, nagu te teate. Ma olen nõus lihtsalt, et lõpuks lepitaks kokku ja tehtaks ära, sest et riik vajab ülalpidamist ja sõda pidamist. 

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma ütlen teile tagasisideks, et see ei ole debatt, kui küsijal on küsimuse esitamiseks minut ja teie saate siit puldist inimesi sildistada ja üldse sõna võtta nii pikalt, kui soovite. Anastassia postituse all olete te mind pärast eelmise nädala debatti nimetanud täiesti asja ees, teist taga valevorstiks. Ma kaitsesin sealjuures naiskolleege, sest naisterahvaste tuuseldamine puldist, ilma et nad saaksid enda eest seista, ei ole viisakas ega aus. 

Ja teisest sambast rääkides te rääkisite paljuski oma arvamustest ja hinnangutest. Mina võtsin abikaasaga teisest sambast raha välja ja tasusime sellega intressi tõustes oma kodulaenu. See oli väga mõistlik investeering, täna oleme me kodulaenuvabad. See on valejutu ajamine, teil pole pabereid, vaid ainult arvamused.

Aga nüüd küsimus. Isamaa on kohtunud ettevõtlussektori esindajatega. Eranditult kõik kurdavad, et esimest korda nähakse olukorda, kus paljud valitsuse otsused võetakse vastu hoogtöö korras, ilma mõjuanalüüsita. [Ettevõtete] kasumimaksu olete plaanidesse sisse kirjutanud ja ütlete, et kui kasumimaksuga nõus ei olda, siis järelikult julgeolekut ei toetata, toetatakse Kremli jutupunkte. Ja mina küsin: kas te saate siit puldist …

Aitäh!

… selge häälega lubada, ilma pikema jututa kinnitada, et ettevõtete kasumimaks on ajutine ja see pööratakse tagasi?

Aitäh! See ei ole ka debatt, kui on üks kümne vastu, kes tegelikult näitavad näpuga, jagavad iseloomustusi ja tegelikult laimavad. See, mille kohta ma "valevorst" kirjutasin – see oli sellepärast, et te läksite valevorsti kaitsma. Valevorst vedas eelarvedebati täiesti sohu. Ta hakkas minu mingeid intervjuusid ja paari eri küsimuse vastuseid kokku kleepides süüdistama mind täielikus mõeldamatus jaburuses. Ma oleksin nagu öelnud, et minu palka on kärbitud ja sellepärast ma ei jaksa süüa osta. Ja siis kordas ta Martin Helme ammust küsimust, et aga mida tavainimene peaks sööma. See oleks justkui eelarvedebati teema, justkui mina peaksin vastama, mida tavainimene peaks sööma, justkui mina ei oleks tavainimene, kes sööb teistega samu asju. 

See on niivõrd labane viis ja kuigi te pidite [aru saama], et see ei olnud eelarvedebatt, vaid see oli esineja mõnitamine, te ütlesite, et väga vapper. No kuidas saab olla vapper Riigikogu saadik, kes viib debati sohu? See ei ole ju vapruse küsimus, see on väärikuse küsimus. Ei olnud küsimusi eelarve kohta, oli minu isiku kohta, minu laimamist. Ma ei ole sellega nõus. Ja sellepärast ma pean sellistele sissejuhatustele alati vastama. 

Kas teil küsimus ka oli? Ma küsin veel kord. Te ajate mu kõige … (Riina Solman ütleb midagi saalist.) Te ajate kõigepealt mu õiglustunde keema, ja siis seal lõpus nagu oleks mingi küsimus ka. Ma unustan selle ära. Minu õiglustunne ei luba sellist debatti, kus te süüdistate ja laimate kõigepealt. (Riina Solman räägib saalist.) Üks märksõna, ma kuulen seda ilma mikrofonita.

Jah, palun mikrofon uuesti.

Nii. Me oleme Isamaaga kohtunud …

Aa, ettevõtjatega kohtumuised.

… ettevõtlussektori esindajatega ja kõik sektorid kurdavad, et esimest korda nähakse olukorda, kus paljud valitsuse otsused võetakse vastu hoogtöö korras, ilma mõjuanalüüsita. Ka kasumimaksu olete juba plaanidesse sisse kirjutanud, mille [puudumise] poolest meie olime siiani ju erilised. Ja valitsuse sõnum on, et kui sa maksutõusudega nõus ei ole, siis järelikult sa julgeolekut ei toeta ja räägid Kremli jutupunkte. Mina tahan teada, kas te siit puldist saate selge häälega ja ilma pikema kommentaarita kinnitada, et see ettevõtete kasumimaks on ajutine meede, nagu te olete varasemalt märkinud.

Ei, ma ei ole nõus ka sellise küsimusepüstitusega, et te viitate mingitele kohtumistele ettevõtjatega, justkui oleksite teie ainus, kes on nendega kohtunud. Mina ka olen. Ka selle maksu kehtestamise teemal ma kohtusin isiklikult ettevõtjatega, võtsin vastu kõik need ettepanekud. Nende põhiline hoiak – need olid ettevõtlusorganisatsioonid – oli, et nad tunnistasid, et pääsu pole, maks tuleb kehtestada, sest kärpida ei suuda selles olukorras nii palju ja nii kiiresti, kui vaja. Ma kohtusin nii tööandjate kui kaubanduskoja [esindajatega], peaminister kohtus ka paljudega. 

Öelda, et otsused tehakse esimest korda ilma mõjuanalüüsita – ega ta nüüd päris vale ei ole, et ilma mõjuanalüüsita. Aga see pole võrreldav sellega, mis tehti 2016, kui tuli Jüri Ratas, kui tuli tõeline maksukobar. Ma mäletan neid siinseid suhtumisi debattidesse ja seda kiirustamist, kui [lauale] toodi tõesti üheksa – või oli seitse? – maksutõusu ühe eelnõuga, mida ei lubatud isegi Riigikogu komisjonis menetleda, sõideti meist üle. Esimest lugemist üldse ei toimunud. Teiseks lugemiseks kleebiti see ühe eelmise valitsuse eelnõu külge, nii et seda ei saanud keegi tagasi võtta. Ja siis me saime endale selle maksurahe, maksuküüru, aktsiisitõusud, igasugu erinevad asjad korraga kaela, ka sotsiaalmaksu tõusu. Vaat see oli tõeline pornograafia maksunduses. Sellist praegu ei ole. 

Aga ma möönan, et teil on ühe koha pealt üksjagu õigus. Mulle ka ei meeldi kaks elementi seal. Üks on tuludelt maksu maksmine esimesest eurost. Aga ma jällegi möönan, et see oli siuke riigikaitseline solidaarsuse aktsioon, et kõik on osalised, ka väga väikese tulu saajad maksavad sümboolse summa. Ja teine on tõepoolest see ettevõtlust [puudutav]. 

Mina ei saa kahjuks järgmise Riigikogu eest midagi lubada. Aga ma saan lubada seda, et see maks ei ole kehtestatud mitte ajutisena, vaid tähtajalisena, mis tähendab, et ta lõpeb ära, kui teda ei pikendata. Ajutise puhul võib olla õhku visatud lubadus, mida ei täideta, tähtajaline igal juhul nõuab uut otsust:  kas uut maksu selle asemel, kärbet või pikendamist. Kolm varianti on. Mina eelistaks tegelikult keskteed, mille korral kulude surve kaetakse reeglipäraselt. Kärpimisega, ma kardan, me ei tule sellest olukorrast päris välja. Ma kardan, et ka riigitöötajad, õpetajad, arstid tahavad palgatõusu, ja kaitseväelased. Nii et see on asi, mida lõpuks tuleb ikkagi ka rahastama hakata. Ajutiselt võib neil hinge kinni lüüa kõigil, aga pärast tuleb hakata kulusid ka mujal tekitama. Ma arvan, et me kaua niimoodi vastu ei pea.

Hea kolleeg Riina Solman! Ma ikkagi pean tegema väikese märkuse. Ma ei saa olla nõus selle kriitikaga, et minister vastab pikemalt kui üks minut, nagu oli teie küsimuse sisu. Teil on aega küsimuseks üks minut ja minister vastab, kaua ta tahab. Jürgen Ligi suudab suurepäraselt vastata ka ainult ühe minutiga, aga siis ta suudab võib-olla vastata teie ühte minutisse põimitud kolmest küsimusest ainult ühele. Kas see on teie ootus? Ma sügavalt kahtlen selles. 

See formaat on Riigikogus olnud, see vastab Riigikogu kodu‑ ja töökorrale ja läbirääkimised Riigikogu liikmetele alles tulevad. Nii et need ei ole läbirääkimised, ma sellega ka nõus ei ole. Ma olen enam kui veendunud, et 99% Riigikogu liikmetest soovib võimalikult pikka ja põhjalikku vastust teie küsimustele. Just seda Jürgen Ligi täna siin teeb. Nii et ei ole põhjust ette heita, et tema vastab pikemalt. (Riina Solman selgitab saalist põhjalikult.) Jah, aga, hea kolleeg, ma praegu saan, käsi südamel, öelda, et Jürgen Ligi pole täna initsieerinud mitte ühegi lausega seda, et see debatt läheks isiklikuks. Välja arvatud siis, kui te ise olete provotseerinud teda seda tegema. Ma olen ka alati tõesti seda meelt, et rünnake või kiitke seisukohti, aga ärge rünnake või kiitke inimesi. 

Martin Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Jaa, ma juba mõnda aega tahan protseduurilist võtta. Mu meelest niimoodi ka seda [dispuuti] siin pidada ei saa, et meil on mingi lilleke puldis, kellel on iga asja kohta kommentaar, kuidas tohib küsida ja mida tohib küsida, ja et sissejuhatus oli vale ja tema õiglustunne kannatab, ja siis meil on juhataja tooli peal inimene, kes annab igaks juhuks võimaluse küsida küsimus uuesti, et vaene lillekene puldist saaks vastata. Meil ei ole kodukorra järgi ette nähtud, et kui inimene puldis ei olnud nõus sellisel viisil esitatud küsimusele vastama, et siis küsija saab teist korda küsida. 

Arupärimisel on üks minut küsimuseks. Kuidas ma selle sisustan, mida ma küsin, on minu asi, ja puldis oleva arupärijale vastaja asi on sellele vastata, mitte kommenteerida küsijaid ja küsimusi. Ja kui ta vastamisega hakkama ei saa, siis ta näitab enda taset. Aga teeme niimoodi, et me ei pea siin kolm korda oma küsimust üle küsima, sest üks inimene ei saa aru, mida ta teeb.

Hea kolleeg Martin Helme, "lilleke puldis" on täiesti ebakohane väljend. Siiralt palun sellist väljendit mitte kasutada. Teiseks, ma väga vabandan sinu enda kolleegi Helle-Moonika Helme ees, kellele ma andsin võimaluse kaasküsimus esitada, et ta ministri käest vastuse saaks. (Saalist hõigatakse midagi.) Ma väga vabandan, aga mina olen nõus piirduma sellega, et mitte keegi ei saa täiendavat küsimust. Minule sobib väga hästi see, et kõigil on küsimuseks üks minut – täpselt üks minut, head kolleegid, mitte viis ega kümme sekundit üle, nagu ma lasen –, kui sa, Martin, seda nõuad. Aga ma arvan, et te ei soovi seda, või kui te soovite, siis palun! Täiesti nõus sellega. Kui jääb vastamata, jääb vastamata. Saate siin läbirääkimistel seda teemat puudutada. Ma tahtsin kolleegidele vastu tulla, et neil oleks võimalus ministri käest oma sisulisele küsimusele vastus saada. Ma ei ole siin midagi pahatahtlikult teinud. 

Võtame viimase protseduurilise Mart Helmelt ja siis läheme edasi.

Aitäh! Kooli lõpust on mul varsti möödas juba vaata et 60 aastat ja mulle on väga üllatav ja täiesti arusaamatu, et meil siin Riigikogu saalis on nii, nagu oli omal ajal Pärnus Koidula koolis, et klassijuhataja kamandas ja õiendas ja ütles, mida tohib ja mida ei tohi. Ma ei ole sellega nõus. Istungi juhataja ei ole klassijuhataja ja tal ei ole õigust ja voli öelda küsijatele, rahvasaadikutele, kes on oma mandaadi saanud, [mida tohib]. See [mandaat] ei sõltu sellest, kes on praegu Riigikogu juhatuse puldis. Me oleme kõik oma mandaadi saanud ja meile ei kirjutata väljaspool töö- ja kodukorda ette, mida me tohime ja mida me ei tohi.

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen lähtunud Riigikogu kodu- ja töökorrast. Seal on täiesti olemas termin "ebakohane väljend". See on seal olemas ja sellisel juhul on istungi juhatajal lausa kohustus sekkuda. Head kolleegid, ma tõepoolest ei pretendeeri andma hinnanguid teie küsimuste sisule ja vastuste sisule. Ma siiralt püüan sellesse mitte sekkuda, head kolleegid. See on minu selge soov. Aga veel kord, ma täna täiesti siiralt tunnustan Jürgen Ligi, kes on tulnud heatahtlikult teie küsimustele vastama. Aga teie sõidate tagasi eelmisesse nädalasse, sest teile ei sobi selline rahumeelne [dispuut]. Ma pean sellise väga ebameeldiva järelduse tegema. 

Arvo Aller, palun, küsimus ministrile!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kui me räägime, kas see on ajendatud eelmisest nädalast või mitte, siis ma vaatan, et 16. septembril [on arupärimine esitatud]. Oleks minister saanud varem tulla vastama, võib-olla oleks olukord olnud hoopis teine kui täna, vastata tulnuks teistele asjadele. Aga ma küsin seda. Te nüüd rääkisite, et Eestis on parim maksukeskkond ja et käibemaksu tõus 20%-lt 22%-le on ainult 2%-line tõus. Minu matemaatika ütleb, et seal on tõus 10%. Ma saan sellest nii aru. Ma nüüd ei tea, kas see on teie seisukoht või on see valitsuse seisukoht. Ma lihtsalt märgin selle ära. Aga kuidas ikkagi teha nii, et Eesti siiani langenud majandus lõpuks üles viia? Te tõite välja euribori langemise. Kui suure tõenäosusega on meie turud Skandinaavias ja mujal Euroopas taastumas, et me saaksime oma noka lõpuks üles?

Aitäh, härra Aller! Kui te mäletate, siis ma eelmisel istungil kiitsin istungi juhatamist, et kui juhataja oli EKRE saadik Arvo Aller, siis ta suutis täiesti neutraalselt juhtida. Ja ma olen kiitnud ka Martin Helmet hetkede eest, kui ta on suutnud seda teha neutraalselt. Ja üldiselt ma ei ole juhatajat rünnanud, kui ta on olnud neutraalne. Ma olen kritiseerinud siis, kui minister nimetab Riigikogu näiteks põmmpeadeks ja ajusurnuteks. Selle asemel et manitsevalt sekkuda, on teie endi teine juhataja sel juhul hakanud süüdistama Riigikogu, et see on kuidagi selle olukorra tekitanud. Selliseid asju mina endale ei luba ja ei tohiks ka juhataja lubada. Härra Aller, see on kena, et te juhatasite hästi. Seda ma räägin kui kogenum kolleeg. 

Nüüd, [mis puutub] majanduse tõstmisse, siis ma jällegi kogenuma kolleegina ütlen, et mina õppisin majandust väga põhjalikult eri otstest, kuni selleni, et õpetasin ettevõtjaid ja andsin konsultatsioone just sel ajal, kui Eestis turumajandust kehtestati. Minu suur kirg on meenutada, sellepärast võib-olla ma liiga palju seda meenutan. Partei ja valitsus ei juhi majandust. See jutt majanduse käimatõmbamisest on bluff valija ees. Ja selle käimatõmbamise suur risk on, et lastakse eelarve käest, sest kulutatakse valel ajal. 

Praegu on meil täiesti teadlik majanduse jahutamine. Me tuleva aasta kasvu teeme väiksemaks, kuna me teame, et [vajalikud on] väga suured kaitsekulud. Valdavalt see on ikkagi importlaskemoon, mis lisaks tuleb. See ei aita majandusele kaasa. Kogutakse see maks, aga [raha] viiakse välismaale, [kaup] ostetakse sisse. Me kehtestame riigikaitsemaksu, see pidurdab igal juhul majanduse kasvu. Ja me lükkame edasi maksuküüru kaotamise, ka see pidurdab majanduskasvu. Aga asi on selles, et majanduskasv teatud oludes ei ole põhiline. Valitsuse esmane vastutus on tagada kõigepealt julgeolek ja siis ka rahanduslik julgeolek. See tähendab, et riigi rahandus käib enne majanduse elavdamist. Kui see toimib, siis saab reageerida majanduskriisidele. 

Majanduskasvu järgmise aasta prognoos kõrget kasvu ei näita. Mina arvan, et kasv tuleb natukene võib-olla isegi parem, aga minu arvamus ei loe. Prognoos on rõhutatult sõltumatu institutsiooni teha. See, miks ma siin seda [arvamust] üldse poetan – mulle tundub, et euribori kiirem langus, kui prognooside tegemise ajal pakuti, on [üsna] tõenäoline. Euroopa Keskpank alandab euribori rohkem, kui veel hiljuti arvati, sest Euroopas on inflatsioon pidurdunud. See tähendab seda, et mitte ainult laenu teenindamine muutub odavamaks ja tänu sellele saadakse rohkem investeerida ja tarbida, vaid ka juletakse rohkem laenu võtta ja hakkab ka ehitusturg taastuma, eluasemeturg taastuma. Lihtsalt tekib suurem tarbimisjõud ja see on siiski meie potentsiaal. Ja midagi väga hullu pole ju inimeste sissetulekutega vahepeal juhtunud, kõik paar aastat oleme sõja ajal kenasti reaalkasvus olnud. 

Halb on olukord tõepoolest olnud tööstuses ja energeetikas. Suurtest harudest rohkemad ei saagi ette heita. Teenused näiteks on hästi arenenud, ka eksporditavad teenused. Teenuste eksport on esimest korda ületanud kaupade ekspordi. See on uus asi ja see ongi kaasaegse majanduse struktuur, et vähem on tööstust. Kuid tööstust on vaja, tööstuse peale me endiselt loodame, lihtsalt tema osakaal ei ole enam nii määrav. 

Aga jah, ärme parteile ja valitsusele seda ülesannet anname, seda enam, et parteis, valitsuses ja Riigikogus on majandusharidusega inimesed ikka väga suures vähemuses. Hoiame tagasi poliitikute kirge majandust elavdada!

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister! Ma enne küsimuse juurde minekut ütlen, et te ajendasite mind minema ja üle kuulama möödunud nädala istungi lindistust. Ja ma olen heatahtlik, ma ütlen, et te eksite, kui te väidate, et te ei öelnud Helle-Moonika Helmele "teie" ja nii edasi. Aga ma olen heatahtlik ja ma ütlen …

"Te" ja "see" kõlavad sarnaselt. Mina ütlesin "see".

Austatud juhataja, kas ma saan nüüd sekundeid juurde?  

Härra minister, laseme ära küsida.

Ma ühesõnaga annan heatahtlikult soovituse, et kuulake see ise ka üle ja siis võib-olla teis leidub siiski mehisust see vabandamise tee ette võtta. 

Aga küsimus on, millel põhineb teie optimism, et majandus kasvama hakkab. Ma vaatasin, möödunud nädalal Saksamaa teatas, et kuigi nad olid optimistlikud ja arvasid, et majandus hakkab kasvama, korrigeerisid nad seda prognoosi allapoole. Ja nagu te ise ka enne ühes vastuses ütlesite, et Euroopa konkurentsivõimega ei ole asjad hästi. Võib-olla te natuke sisustate seda …

Aitäh!

… millel tugineb usk, et majandus hakkab kasvama? 

Aitäh! Tegelikult sel ei ole suuremat tähtsust, see oli niisama minu repliik. Mina ikkagi toetun sõltumatutele prognoosijatele. Olen seda kaitsnud, olen rahandusministrina sellise institutsiooni tegelikult ka regulatsioonide [üle otsustamiseks] esitanud. Prognoose enam ei saa võltsida. Minu rahandusministrikarjäär algas Kreeka kriisiga. Esimene Ecofini kohtumine, ma mäletan, oli sellest, kuidas Kreeka on oma statistikat võltsinud, uus valitsus tunnistas selle meile üles. Mul on see silme ees. Sellepärast tehti Euroopas uued regulatsioonid. 

Nii et minu optimism ei loe. Aga muidugi on see Saksa majanduse näide täiesti adekvaatne. Saksa majandusest on tulnud pigem pisut negatiivsemaid [uudiseid]. Kuna nende numbrite kõikumised on nii väikesed, siis ma ütlen "pisut", võrreldes Eesti kõikumistega. Aga mis puutub ekspordi osasse, siis meie väike eksport ja nende suur majandus tegelikult jälle suhestuvad teistmoodi. 

Positiivsust on minu arust rohkem just euriboris, seal peaks seda rohkem olema. Ma ei väsi kordamast, et virisemist peaks olema vähem meie kõigi poolt. Kindlustunne on üks asi, mille järgi ka prognoose tehakse, aga emotsionaalselt mõjutab see kindlasti nii tarbijaid kui ka investeerijaid, kui kogu aeg virisetakse, et Eestis on kõik halvasti. Ei vaadata seoseid ja põhjuseid üldse, ei kuulata ära, mida eksperdid seletavad, [tuuakse esile] inimesi, keda näiteks mina eksperdiks ei pea, isegi kui mõni neist on hiljuti professor olnud. Nad on olnud ikkagi müügimehed, kes laulavad – te ehk küsite minu arvamust – oma tööandja laulu, vahetavad selle järgi plaate. Mina ei eksponeeriks inimesi, kelle motivatsioon on olla kriitiline. Küll aga ma eksponeerin alati Eesti Panka, kellel seda motivatsiooni ei ole, ja ma usaldan ka oma maja prognoosijaid, kelle puhul ma tean, et nii mõnigi ei ole Reformierakonna valija. See on sõltumatu institutsioon.

Kuna õige pea toimub istungi juhataja vahetus, siis ma ei jäta oma kolleegile protseduurilist küsimust Helle-Moonika Helmelt, mis on minu plokis kindlasti viimane. Helle-Moonika Helme, küsimus istungi juhatajale, palun!

Suur aitäh sõna andmast! Ma tänan, et te üritate seda asja siin kuidagigi joone peal hoida. Teiste ministritega ei olegi see teab mis keeruline ja ei ole ka enamasti vajadust. Aga ma tulen nende ebakohaste väljendite juurde tagasi. Martin Helmele te tegite märkuse, et ta ütles "lilleke puldis", pidasite seda ebakohaseks. No hea küll, see on maitse asi. Aga kui lugupeetud ettekandja ütles Jüri Ratase valitsuse kohta pornograafia, vot seda te ei märganud. (Ettekandja ja juhataja räägivad omavahel, mis see õieti oli.) Ma siis nagu küsin, kas selline sõna on puldis kohane või on see pigem ebakohane. Ma saan aru, et … Ma saan aru, et lugupeetud … (Jutt jätkub, mainitakse Jüri Ratase valitsust ja sõna "pornograafia".) Kas te kuulate? Ma saan aru, et lugupeetud minister ei suuda märgata kõiki sõnu, mis tal niimoodi voolava jutu käigus [suhu] tulevad, aga stenogrammis on see kindlasti olemas, meie seda kuulsime. Võib-olla see läks ka teil kõrvust mööda, aga ma lihtsalt juhin tähelepanu, et kui me paneme need kaalukausile – üks on "lilleke puldis" ja teine, kui öeldakse teise valitsuse kohta, et see on pornograafia –, kumb siis ebakohasem on? Ma isegi ei taha teie käest hinnangut saada, sest ma saan aru, et teil on niigi raske, aga ma lihtsalt pidin selle praegu välja tooma. Veel kord, aitäh sõna andmast!

Hea kolleeg! Üks asi on mulle eluks ajaks meelde jäänud. See oli 20 aastat tagasi. Mart Kadastik oli Postimehe peatoimetaja ja ma kutsusin ta maavalitsusse esinema. Ja seal ta ei saanud ühe küsimuse puhul aru, mis see probleem on, ja üks lause, mille ta siis ütles, oli see: "Kontekst on sama tähtis kui tekst." No ma ütlen seda natukene huumoriga. Ma nägin Mart Kadastikku üks pool aastat tagasi ja tuletasin talle seda lauset meelde ja ta ütles mulle seekord niimoodi, et kontekst on veel tähtsam kui tekst. Võib-olla see oli kalambuur, aga ka antud juhul minu kõrv püüdis kinni, et Jürgen Ligi ütles ühe eelnõu kohta pornograafia. Kui öelda eelnõu kohta pornograafia, siis on see täiesti kohane ega ole mitte ebakohane väljend. Selles mõttes kontekst on väga oluline.

Mis puutub hea kolleegi Martini väljaütlemisse, siis tõepoolest, see "ebakohane" oli juhataja subjektiivne hinnang, siin tõe kriteerium on kuskil mujal. Aga juhatajana mina seda tõdesin ja see on ka juhataja hinnata. Ja ma ütlen veel kord, et ma üliharva püüan sekkuda, ma ei taha anda hinnanguid ega pretendeeri andma hinnanguid, mida Riigikogu liige oma küsimuses küsib või ka vastaja vastab. Ma tõepoolest ei pretendeeri sellele – kui, siis väga erandlikel juhtudel.

Kert Kingo, palun, küsimus!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Eesti ei ole kehtestanud pankadele solidaarsusmaksu põhjendusega, et sellel on halb mõju ärikeskkonnale. Täna saime ERR-i [uudiseportaalist] lugeda Leedu SEB panga peaanalüütiku intervjuud, kus [on juttu ka sellest, et] Leedu on kehtestanud pankadele maksu. Peaanalüütik ütleb, et Leedus ei ole sellel olnud otsest mõju äridele ega majapidamistele. Laenude andmine on kasvanud, pole olnud mõju laenutegevusele ega intressimääradele. Ja tuginedes Leedu kogemusele ja asjaolule, et Eesti senine põhjendus lihtsalt ei päde, [ma küsin:] kunas Eesti kehtestab pankadele solidaarsusmaksu, selle asemel et inimesi ja ettevõtteid vaeseks maksustada? 

Aitäh! Leedulased on uhke rahvas ja sealt tuleb aeg-ajalt selliseid kilde, mis nõuavad kriitilist analüüsi. Kõigepealt, kui te eile õhtul AK-d vaatasite, siis seal [võttis sõna] üks pangaanalüütik, kes tegelikult tunnistas, et see [maks] on halvasti mõjunud ettevõtluskeskkonnale. See, mida keegi ERR-is kirjutab … Mina nõustun selle eelmainitud väitega, sest see on väga paljus keskkonna usaldusväärsuse küsimus, kui valitsus käitub oportunistlikult: näeb kuskil kasumit ja siis sekkub. Ta ju siis ei sekkunud, kui pankadel raskeks läks. Ehk pärast [maksu kehtestamist] peab ta sekkuma, kui on vaja panku päästa. 

Leedu pangandus … Mul on mõningat vahetumat informatsiooni ju ka, eks ole, ma olen panga nõukogu liige, olen finantssektoris [kodus]. Leedu panganduses toimub see, et pangamaks ei ole neile hästi mõjunud. See piirab nende laenutegevust ja nende investeeringuid pangandussektorisse. Minu jaoks on aga peamine usalduse küsimus: et kui sa näed [kasumit], siis sa sekkud. See on lühiajaline kasumibuum, mis, tõsi, oli Leedu panganduses kuuldavasti veel suurem kui meie panganduses. Aga pärast seda tuleb ju kehvem olukord. 

Ja ei saa unustada, et seda aeti meile kaela [jutuga], et see oli justkui kingitus, eks ole. Kõrge euriboriga käisid ju kaasas väga kõrged hoiuseintressid ja mina küll nautisin neid. Mina jaotasin oma rahavood üsna korduvalt erinevatesse deposiitidesse ja see on aidanud kõvasti minu isiklikke rahavoogusid juhtida. 4,5%-ga sai tükk aega hoiustada. Ja see oli selle euribori teine pool. Kõrge euribor tähendas siiski pankade poolt väga lahkeid tähtajalisi hoiuseid. 

Üks põhjus muide, miks meie majandus pidurdus, on see, et eestlane säästab. Eestlaste säästumäär on kõvasti kasvanud. Ja valdavalt on see deposiitide kogumine olnud. Need numbrid näitavad kahte asja. Mul on säästmise kasvu graafik silme ees, sinna tuleks deposiitide hulk juurde panna ja me kindlasti näeksime, et mul oli õigus. Kui on kõrgemad intressid, siis inimesed panevad raha kõrvale, majandus samas jahtub. See ei ole läbinisti halb olukord, sest inimesed valmistuvad halbadeks aegadeks. 

Pangamaksu asemel me rakendasime sellist leebet kokkulepet. Ma ei tea, kas see oli mõistlik. Finantsinspektsiooni nõukogu esimehena ma võin teha õrna vihje sellele analüüsile, mis puudutab pankade kapitaliseeritust, selle halvenemist ja ka nende päris suurt pingutust selleks, et nad maksaksid välja selle erakorralise dividendi, millelt riik saaks lisaks ajutiselt maksu. Aga see oli pigem selline, kuidas öelda, pigem prääniku kui piitsa poliitika, kus riik sai küll oma tulud, aga keegi ei saanud öelda, et pankadelt võeti raha ära oportunistlikult, vaid nad ikkagi andsid selleks nõusoleku. Ja pankade poolt on muuseas olnud ka toetus muudele poliitikavalikutele. Näiteks rohepoliitikas on nad väga vastutustundlikud ja nad on ka toetanud riigikaitse täiendavat rahastamist. Nii et mina arvan, et tänapäeval pangandus on Eestis küll päris moraalne.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma tegelikult tahtsin esitada sisulise küsimuse hoopis teise asja kohta, aga kuna istungi juhataja ei andnud mulle võimalust protseduurilise küsimuse esitamiseks, siis ma kasutan oma küsimust sellesama asja ütlemiseks siin. Vaadake, Jürgen Ligi, te olete täna jäänud täiesti selgelt vahele labase valetamisega. Te ütlesite siin päris mitu korda, et ei ole öelnud midagi sellist, mis puudutab naiskolleegide välimuse kommenteerimist ja arvustamist parlamendi puldist. Ma võtsin lahti stenogrammi ja vaatasin üle. Seal on täiesti selgelt kirjutatud: "See on totter, te ei ole ilus ka, eks." 

See ei ole ilus.  

Olge palun vaikselt, mina räägin praegu. Nüüd, et veenduda, kas stenogrammis on see korrektselt kirjutatud, ma võtsin lahti istungi salvestuse, kõrvaklapiga kuulasin selle üle ja täiesti selgelt, vastuvaidlematult ütlete, et te ei ole ilus ka. Nii et te olete täiesti selgelt valetamisega vahele jäänud. See on fakt, faktide vastu ei saa vaielda. 

Aitäh! 

Nüüd minu sõbralik soovitus teile: võtke oma mehisus kokku ja tunnistage, mida te ütlesite, ja vabandage selle eest. Kõik. 

Aitäh, hea kolleeg! 

Ma ei kavatse seda omaks võtta. Inimesel võib [keel] vääratada, aga minu sõnum oli, et see ei ole ilus. Ma rääkisin, et see nägude tegemine ei ole ilus. (Varro Vooglaid hõikab midagi.) Tol hetkel võisin ma pöörata ennast mikrofonist eemale, võis ka [keel] vääratada, aga selge, et ma seda ei ütelnud. (Varro Vooglaid saalist: "Siis vabandage!") Ma ei soovinud seda öelda. See ongi vabandus. (Varro Vooglaid hõikab veel midagi.) Ma ei tea, kuidas see üles kirjutati, ma ei tea, kuidas see salvestus, kui ma näo ära pöörasin. Ma pöörasin tol hetkel nägu. Aga ma tean täpselt, et oli mõeldud: see nägude tegemine ei ole ilus. (Saalis räägitakse.) 

Hea kolleeg! 

Ja mis see küsimus nüüd oli?

Head kolleegid, tunnustagem ka ministri ülestunnistust, ta ütles, et see ei olnud niimoodi. Mind ka üks kolleeg lubas siin aknast välja visata, pärast selgus, et oli hoopis mingi teine tõlgendus. Lindi peal … (Saalis räägitakse.) Lindi peal oli suhteliselt selge lugu, aga mis teha, ju ma kuulsin valesti siis. Vahel juhtub niimoodi. Aga nüüd, hea kolleeg Mart Helme, palun!

Jah, no ma siin vestlesin vahepeal tehniliste töötajatega või õigemini siis, ütleme niimoodi, Riigikogus töötavate mitterahvasaadikutega ja nad olid sügavalt hämmingus. Nad olid sügavalt hämmingus ministri käitumise ja sõnakasutuse ja kõige muu peale. Nii et ei ole siin sugugi ainult EKRE ja nende mingisugused arusaamatud arusaamised. Ei ole asi selles.  

Aga küsimus on mul ka ja see küsimus on sisuline. Te räägite kogu aeg julgeolekust, see on teie stammteema: julgeolek, julgeolek, julgeolek. Aga meil põllumajandus hävib – põllumajandus hävib! –, põllumehed on hädas. Me ei tooda praegu Eestis toiduaineid nii palju, et me suudaksime kriisiolukorras rahva ära toita. Kui meil on blokaad või ükskõik missugused muud probleemid, siis meie rahvas jääb nälga. Ja te lämmatate ja hävitate põllumajandust maksutõusudega. 

Aitäh!

Sisendite hinnad jätkavad kasvu, aga müügihinnad ei kompenseeri seda …

Aitäh!

… mis kulutusi teevad praegu põllumehed. Kuidas te seda kommenteerite julgeoleku aspektist?

Aitäh! Kõigepealt, me elame täiesti erinevas inforuumis. Mina olen oma vastamiste eest saanud ka väga palju kiita, kuigi ma tean, et need on olnud mahlakavõitu. Ja igal juhul kontekst loeb. Juhul, kui mu keel tõepoolest vääratas, siis ma kinnitan, et ma ei andnud iseloomustust mitte inimesele, vaid tema nägude tegemisele. See ei ole ilus, oli selle repliigi mõte. Väga arusaadav. Väga arusaadav!

Põllumajanduse olukorraga ma tegelikult ei ole väga hästi kursis. Ma kindlasti nüüd tänase jutu põhjal kontrollin. Olen ka kuulnud, et põllumajanduses on mingisugused probleemid, aga et need tuleksid nüüd kuidagi valitsuse poliitikast, seda ma ei tea. Noh, valitsus ei ole küll jõudnud seda arutada, aga on selge, et sisendite hindadega on probleem. Meil on ju, eks ole, väetised ja kütused tulnud tükk aega Venemaalt. Ja enamus selliseid põllumajanduse kõikumisi on siiski tulnud ilmastikust ja konjunktuurist traditsiooniliselt. Ma kahtlustan, et valitsus siiski ei ole suutnud paari kuuga põllumajandust põhja viia. Ja tean kindlalt, et ta ei ole seda üritanud.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea rahandusminister! Mul polnud soovi täna meelde tuletada seda, mis eelmisel nädalal toimus, aga kui te vastasite Riina Solmani küsimusele, mille juures teil oli vaja uuesti välja tuua seda, et mina olen valevorst …

Ma ei nimetanud nimesid.

See oli tsitaat. Te [ütlesite], et valevorste ma põlgan. See oli minu kohta. Ja te tõite välja, et teie hinnangul minu küsimus ei olnud riigieelarve kohta. Ja kuna ma tsiteerisin intervjuud, mille te olite andnud – need tsitaadid on kõik kättesaadavad –, siis see tähendab, et selline isiklik solvamine on lubatud. Mina isiklikult ei anna hinnangut teie vastusele, see peaks jääma meesterahva südametunnistusele. Aga ma tahan uuesti korrata küsimust, mille ma tookord [esitasin]. Ma jätangi kõik selle isikliku välja, parafraseerin seda küsimust. 

Kujutame ette, et on maal elav pere, kus on neli last ja mõlemad vanemad saavad keskmist palka. Kuna nad elavad maal, siis võib arvestada, et neil on kasutuses kaks autot. Autod on vanad, mõlemad autod vähemalt kümme aastat vanad.

Aitäh!

Ja uuest aastast on käibemaksu tõus, tulumaksu tõus, automaks, aktsiiside tõus. Öelge palun, kuidas need inimesed peavad hakkama saama. 

Aitäh!

Kui palju uuel aastal selle pere ostuvõime väheneb? See on seesama küsimus, aga parafraseerides.

Aitäh, Anastassia!

Kõigepealt, on äärmiselt ebasiiras, et teie või siis Martin Helme küsite minu käest, kuidas [tavaline] inimene [hakkama] saab, kui teie ka [kurdate]. See oli valelik, kuidas te mulle [selle mõtte] omistasite. Ühest intervjuust panite mitu lauset kokku ja siis omistasite mulle rumaluse, nagu ma oleks öelnud, et minu … (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, see ongi rumalus, et te panete vastused erinevatele küsimustele kokku. Eriti, kui see on suulises [intervjuus], mis on selgelt lühikeseks lõigatud. Isegi kirjalikud intervjuud on alati lühemaks lõigatud. 

Mina ei ole loonud sellist muljet ega ole püüdnud väita, et mul ei ole midagi süüa, sest minu palka kärbiti. Niimoodi seda asja esitati, niimoodi te seda esitasite. Ma olen vastanud küsimustele või sisuliselt pidevalt kõlavatele etteheidetele, nagu ma ei teaks, kuidas inimesed elavad. Ma tean väga hästi. Ma olen päriselt vaesust näinud, kogenud. Olen seda oma peres näinud, oma venna peres näinud, oma õe peres näinud. 

Te räägite neljast lapsest. Minu vennal, kes oli noor teadlane, oli neli last, ja seda palju vaesemal ajal. See kõik on mulle väga hästi teada. Mingist autost ei olnud juttugi, kuigi nad elasid töökohast kaugel. Minu õel on kuus last. Intelligendid, literaadid. Ma tean vaesusest väga palju, ma olen seda [kogenud.] Aga see ei tähenda, et minu praegune majanduslik seis, mida on intervjuudes ka uuritud, tuleneks kuidagi sellest, et mu palka kärbiti. Selline laim jätke ära! 

Ja ärge mängige seda krokodilli, kes nõuab minult, et ma igale konkreetsele perele [midagi] ütleksin. Ma nagu ei teaks [praegust olukorda]. Vene ajal ei olnud mingeid lastetoetusi. Ometi oli minu peres [mitu last] ja minu õdedel-vendadel on olnud palju lapsi. Minu enda kaks last [tulid siia ilma] ajal, kui inflatsioonimäär oli 1000%. Te räägite mingisugustest maksudest. Sissetulekud olid külmutatud, töökohad kadusid ära robinal. Mind ei ole mõtet sellega püüdma tulla. Ja eriti inimestel, kellel on sellised varad selja taga nagu teil. 

See ei ole siiras küsimus lihtsalt. Te ei taha tegelikult eelarve [kohta küsida], kui te sellist juttu mulle ajate. Päriselt ka! Ise teete jällegi sellist … väike muie, eks ole. (Saalist öeldakse midagi.) Maksutõusud on täiesti pisiasi võrreldes sellega. Ja maksutõusud on suunatud eelkõige nõrgemate aitamiseks, nendele võrdsemate võimaluste andmiseks, võrdse hariduse, võrdsema tervishoiu [tagamiseks]. Riigi põhiline vastutus on võimaluste tasandamine ja seda me oleme teinud. Toetuste sihipärasemaks tegemine. Mitte maksutõusud, vaid maksudest rahastatav sotsiaalpoliitika, regionaalpoliitika on see, mida riik peab tegema. 

Maksutõusud on hädalahendus sellele, mille teie kokku keerasite. Ma räägin veel kord kaheksast aastast struktuursest miinusest – kaheksast aastast! – ja enda esitatud eelarve struktuursest ülejäägist kuus aastat enne seda. Maksutõus on tagajärg, muidugi mitte ainult meie valitsuse, vaid kordan veel kord, sõja ja Putini [poliitika] tagajärg. Kas te tahate, et riik jääks rahastamata? Kas te tahate, et kaitsekulud jääksid tõstmata? 

Ei ole mõtet küsida mult selliseid süüdistavaid küsimusi, nagu ma ei teaks, et hulk peresid on toimetulekuraskustes. Selle [leevendamiseks] on sihitud sotsiaalpoliitika, mille eest ma olen ka väga kaua seisnud. Aga kui eelarve nii käest läheb, nagu ta läinud on, siis on ka paratamatult maksutõusud.

Ministrile rohkem küsimusi ei ole, kuid on küsimusi istungi juhatajale. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No istungi juhataja siin vahepeal vahetus, aga ma nägin, et ka teie olite siin saalis ja kuulsite kogu seda debatti. Ausalt öeldes, kui ma kuulsin seda kõike, mida siin minister üritas selgeks teha, et me kuulsime valesti, siis ausalt öeldes mina sellise inimese vabandust enam mitte iialgi mitte kunagi ei taha vastu võtta, isegi kui ta tuleks ja vabandaks. 

Aga ma arvan, et te olite saalis ka siis, kui see debatt või vaidlus või kemplus läks väga detailseks. Me arutame, kas oli s-täht või oli t-täht. Aga ma tulen selle eelmise istungi juurde tagasi. Minister omistas endale selle, mis ma ütlesin. Kui me rääkisime fossiilidest, siis mina ei öelnud – ja seda võite kõik stenogrammist järele vaadata –, mina ei öelnud seda talle. Mina ei öelnud seda nimeliselt. Kui ma ütlesin, et kui ma kusagile suunas vaatan, siis ma [pidasin silmas] fossiilkütuseid. Minister omistas selle endale ja valas peale seda solgiga üle nii minu kui kogu minu perekonna. Ja see on kõik stenogrammis olemas. Ausalt öeldes pärast seda kõike, mida ma täna olen siin kuulnud sealt puldist, ma ei taha selle inimese vabandusi kuulda ega näha. 

Aitäh! Paraku jah, istungi juhatajal on siin käed piiratud ja tegelikult saab seda stenogrammist lugeda, mis võimalused on kellelgi midagi välja öelda ja kuidas keegi on sellele vastanud. 

Aga, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! Istungi juhatajale on küsimus.

Aitäh! Tahaks istungi juhataja seisukohta. Mul on teist nädalat järjest konkreetsed küsimused perede toimetuleku kohta. Ja ma ei andnud täna, kui ma küsisin oma küsimuse, mingit hinnangut rahandusministri käitumisele, ma lihtsalt konstateerisin fakti. Ma ütlesin, et hinnangut ma ei anna, et see jääb rahandusministri südametunnistusele. Aga kui rahandusminister vastas, siis esimese asjana ta nimetas mind jälle valetajaks, hakkas andma hinnangut minu küsimustele, rääkima absoluutselt kõigest, aga mitte sellest, mille kohta ma küsisin. Kas see ei ole see koht, kus istungi juhataja peaks sekkuma, kui rahandusminister ütleb mulle, et minu küsimus ei puuduta riigieelarvet või minu küsimus ei puuduta maksutõuse? Vabandust, kuidas perede toimetulek ei ole seotud just nende küsimustega?!

Jah, selles osas tuleb tunnistada, et oleks võinud juhatades teha ministrile viite, et ta vastaks küsimusele ka sisuliselt. Tõesti, alguse pool läks tal selgitamiseks, mis toimus eelmine nädal. Samas rääkis minister siin päris pikalt perede suurusest, oma isiklikust kogemusest. See on väga teretulnud, aga ta jah, lõpuosas jättis vastamata, kuidas peaksid pered hakkama saama. 

Lauri Laats, palun, küsimus istungi juhatajale!

Aitäh! Nii nagu ma juba ka Riigikogu esimehelt täna hommikul küsisin, eks Riigikogu töö selles saalis jätab tihtipeale soovida. Just see, mis puudutab viisakuse poolt ja üleüldist head tava. Seda on kahjuks märganud ka kodanikud, kes osalesid viimases küsitluses. Küsitlus näitas väga halba tulemust: 27% [vastanutest] on neid inimesi, kes tegelikult usaldavad Riigikogu. Minu küsimus Riigikogu esimehele oli, millist rolli Riigikogu esimees näeb endal, et seda tulemust parandada. 

Ja tegelikult sama küsimus on ka teile, kes te olete värske Riigikogu aseesimees. Kas te olete Riigikogu esimehega või üleüldiselt juhatuses – juhatuses on teid ju kolm – arutanud praegust olukorda, ja arutanud seda sellest vaatevinklist, et tõesti, rahvas ei usalda Riigikogu? See hulk, kes usaldab, on hästi väike. Kas te olete paika pannud mingisuguse plaani selle kohta, mida peaks muutma, et see usaldus tagasi tuua? Kas te olete seda juhatuses arutanud?

Juhatuses oleme arutanud erinevaid asju ja oli ka see Riigikogus toimuva debati teema üleval. Debattide või arutelude kvaliteet, tuleb tunnistada, sõltub mõlemast poolest. Kas on üks provotseeriv või mitte provotseeriv – lähtuvalt sellest kujuneb ka õhkkond siin. Mis edasised tegevused on? Ma arvan, et see teema tuleb kindlasti ka järgmisel juhatuse [koosolekul] uuesti üles, et me saaksime selle veel kord läbi võtta ja lõpuks ikkagi taastada Riigikogu usaldusväärsuse või [vähemalt] seda parandama hakata. 

Lauri Laats, üks küsimus.

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma võib-olla oma küsimust täiendan. See on tegelikult väga oluline küsimus ja see puudutabki istungite läbiviimist. Täna me tegime fraktsiooni esimeeste poolt, nimelt EKRE, Isamaa ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni esimehe poolt Lauri Hussarile avalduse. Me tegime ühe ettepaneku. Just nimelt ülehomme, kolmapäeval koguneb vanematekogu ja teatavasti Lauri Hussar soovib seal ühte teemat arutada. Aga me tegime omalt poolt ettepaneku, et me võiksime kindlasti rääkida ka üleüldisest demokraatiakriisist, mis siin Riigikogu saalis on. Kas Lauri Hussar on juba seda teiega ka arutanud? Millisel viisil arutelu kolmapäeval ta vanematekogus ette näeb?

Aitäh! Kui te saatsite ettepaneku Riigikogu esimehele, siis ma arvan, et meil homme tuleb see juhatuses ka jutuks. Hea, et te mainisite seda, ma saan selle homme edasi anda. 

Aga küsimused ministrile on läbi ja küsimused istungi juhatajale on läbi. Avan läbirääkimised. Esimesena palun kõnetooli Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! See teema, mis arupärimise näol on siia täna toodud, on tegelikult väga oluline ja ma tänan selle eest kõiki arupärijaid. Praegu, kui vaadata majanduse olukorda, kas või tööstustoodangu mahu vähenemist, siis need numbrid on tegelikult karjuvad. Väga paljud ettevõtted tegelikult nagu ühest suust ütlevad, et niimoodi edasi minna ei saa. Ettevõtjatega Keskerakonna fraktsioon kohtub tegelikult päris tihti ja minu arust nagu ühest suust sealt tulebki, et olukord on halb, et need otsused, mis praegu võetakse vastu erinevate maksutõusude näol, halvendavad majanduskeskkonda, viivad seda veelgi rohkem allapoole. 

Kui me vaatame näiteks tööstustoodangu mahtu, siis tõesti peab tunnistama, et [pilt] on terve aasta olnud väga negatiivne. Noh, kuud on erinevad, aga keskeltläbi on [see näitaja] –6%. Siin on toodud erinevaid etteheiteid, kes on selles süüdi. Ärme hakkame rääkima, et süüdi on Putin. Kindlasti Venemaa mängib väga suurt rolli selles, arvestades, et praegu käib laiaulatuslik sõda. Selge on, et igal juhul see sõda majanduskeskkonda mõjutab väga negatiivselt. Aga samasuguste mõjude all on ju nii Leedu, Soome kui ka Läti. Ja kui me vaatame tööstuse olukorda nendes riikides, siis –6% asemel on näiteks Leedus +5,4%, Soomes on +2,7% toodangu kasv, Lätis on +2,1%. 

Siin on põhjuseks ka toodud, et energia hinnad on kallid. On küll kallid, aga sama kallid on need ka Lätis ja Leedus. Jällegi, arvestades [valitsevat] olukorda, nii nagu ma juba ütlesin, keegi suudab plussiga tööd teha, aga Eesti on endiselt miinuses.

Ja kui me jõuame nende maksutõusude juurde, siis mina küll ei ole seda meelt, et tarbimismaksud on paremad maksud kui muud maksud. Tarbimismaksud pidurdavad üleüldist tarbimist, pidurdavad üleüldist sisemajanduse arengut. Ja loomulikult mõjutavad need kõige rohkem vähekindlustatud inimesi. Nendel inimestel, kes saavad väikest või keskmist tulu, toimetulek kindlasti muutub halvemaks. 

Nii nagu ka hea kolleeg Anastassia küsis: võtame näite, kui on peres neli last ja nad elavad maal ja on olemas nii isa kui ema. Maal elades ilma autota kuidagi ei saa hakkama, sellepärast et lapsi tuleb vedada kas kooli või lasteaeda ja töölegi tuleb jõuda. Kui raha jagub, siis lapsed kindlasti tuleb treeningutesse viia ja ka erinevad huviringid on olemas. Sellises olukorras ongi väga raske, on aus vastus. Ja minu arust me oleks pidanud sellist vastust ka ministri suust kuulma, aga ei kuulnud. 

Mis puutub maksudesse, eriti tarbimismaksudesse, automaksu ja registreerimis[tasusse], siis need loomulikult löövad kõige rohkem vähekindlustatud inimeste pihta. Ma mäletan, septembrikuu lõpus käis meie juures regionaalminister Piret Hartman ja ta ütles, et me võitleme erinevate … 

Kolm minutit palun juurde. 

Kolm minutit lisaks.

Et me seisame [inimeste eest] ja võitleme ja näeme probleeme. Ja tõesti, ka temal oli selliseid näiteid, et maal elavad inimesed ei saa ilma autota hakkama. Ometi tehakse kõik tegelikult vastupidi. Tõmmatakse ühistransport koomale, tõmmatakse sealt raha välja, pannakse järjest kinni asutusi, mis pakuvad riiklikke teenuseid. Loomulikult inimeste elu läheb raskemaks. 

Ma päris ei saanud aru ka sellest loogikast, et kui me vaatame 2025. aasta maksude laekumist ja neid kohustusi, mis tulevad uute maksude tõttu või maksude tõstmise tõttu, siis lugupeetud minister väitis, et 2025 on majandusele veel kehv, aga 2026 peaks paremaks minema. Aga vaadates maksutõuse – nii käibemaksu kui ka füüsilise isiku tulumaksu tõusu – ja  ettevõtete kasumimaksu, siis suurem maksutõus tegelikult tuleb 2026. aastal. Mina küll ei näe seda [põhjust], miks 2026. aastal peaks kuidagi paremini minema. 

Ja teiselt poolt Reformierakonna plaan on ju ka, et 2026. aastast kaob niinimetatud maksuküür ära. See teeb olukorra veelgi keerulisemaks. Ma kindlasti kutsun üles maksuküüru mitte ära kaotama ja selle asemel loobuma tarbimismaksude, nagu käibemaksu tõstmisest. Neid kohti on, kust riik võiks raha saada. 

Ja jällegi jäävad riigil puutumata sellised tuluallikad nagu pangamaks, millest miskipärast ei taheta endiselt rääkida, ja erinevad platvormid, mis internetis teenuseid pakuvad. Need on sotsiaalmeediaplatvormid YouTube ja Facebook, samuti teised platvormid, mis pakuvad reklaamide paigutamist oma lehtedele. Ja tarbijad ju neid tarbivad, tellijad maksavad need arved kinni, on see siis Facebook, YouTube või Google. Ja neid ettevõtteid on veelgi rohkem. Aga Eesti riik ei saa sealt mitte kopikatki maksutulu. 

Nii et on, kust võtta maksuraha, ilma et meie inimesed kannataks, meie ettevõtjad kannataks. Aga miskipärast need kohad jäetakse puutumata. 

Veel kord, mina tänan arupärijaid selle algatuse eest. Teema on väga ajakohane, väga oluline. Majanduskeskkond maksutõusude mõjul kindlasti ei parane. Selleks, et majanduskeskkond paraneks, on vaja investeeringuid, tuge ja julgust meie ettevõtjatele. Aga kõik, mis puudutab maksudega mängimist, see ettevõtjatele praeguses olukorras julgust ei anna. Aitäh!

Järgmisena Martin Helme, palun! (Martin Helme palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Oh jah, seda debatti debatiks nimetada on võib-olla ka pingutus. Mis me siis teada saime? Esiteks me saime teada, et meil võtab rahandusministri töö eest palka inimene, kes ei mõista vabandada, ei mõista oma vigu tunnistada. Lisaks sellele elab ta oma fantaasiamaailmas, kus ainult need faktid, mis talle sobivad, on adekvaatsed või üldse kannatavad mingit kriitikat, kõik teised on kuidagi ekslikud või isegi välja mõeldud. 

Me saime teada ka seda, et meie siin, Riigikogu liikmed, tegelikult ei tohi küsida oma küsimusi nii, nagu vastajale ei sobi. Hoopis aruandja – me teeme siin arupärimise – tuleb siia ja ütleb meile, kuidas küsida, kuidas sisse juhatada küsimus või mida üldse küsimus tohib sisaldada. Sest kui me küsime kuidagi valesti, siis see solvab teda, riivab tema õiglustunnet. 

No mis õiglustunnet?! Ei ole küll aru saanud, et see kuskil eksisteeriks. Aga mulle tundub, et võib-olla see kõik, kogu see mõmin, mis siin käis [vastamise] juurde, oli tegelikult mõeldud varjama ja kinni mätsima seda, et meil on valitsuses rahandusminister, kes lihtsalt ei saa aru majanduse toimimisest, kes lihtsalt ei saa aru rahanduse toimimisest ja kes ei olegi võimeline mingisugustes argumentides ja arvudes orienteeruma. Ja siis ta lihtsalt loobib meile siin mingisuguseid kõrgeid loosungeid. 

Muu hulgas tuli välja selline totaalne uudis mulle, et maksutõusud on majanduses pisiasi. Pisiasi, ei mõjuta mitte midagi! Mina küll ei arva, et nii on, ja ma arvan, et ka enamik majandusõppejõude, majandusteadlasi ei arva niimoodi. Maksutõusud ei ole pisiasi. 

Aga läheme nüüd asja juurde, arupärimise iva juurde. Kuidas on ikkagi läinud niimoodi, et Eesti majandus on kümnendat kvartalit järjest languses, purustades sellega kõik Euroopa rekordid? See on koroonaajast alates üks maailma pikimaid majanduslangusi, üks maailma sügavaimaid majanduslangusi. Me oleme samas kategoorias Argentina ja mingisuguste naljakate Aafrika riikidega. Selline on Eesti majanduse seis. Alates sellest ajast, kui Kaja Kallas tuli võimule, olles pärinud meie valitsuselt 8%-lise majanduskasvu, hakkas kõik mürinal alla voolama, allamäge minema. Kuidas on siis niimoodi?! 

No ja need vabandused, mis sealt tulevad! Neid vabandusi siin [jätkub], pseudoeksperdi positsioonilt aetakse meile täielikku jampsi. Vabandused on ikka ühed ja samad. Oi, sõda on see, mis on meie majanduse põhja ajanud, ja Põhjamaade turg on kehvas seisus, see on meie majanduse põhja ajanud. Ja koroona on meie majanduse põhja ajanud ja intressitõus maailmas oli see, mis ajas meie majanduse põhja. 

No vaadake, kõik need tingimused on täpselt samad, kõik need asjad kehtivad ka Läti ja Leedu puhul, aga Läti ja Leedu majandus kasvab. Kõik needsamad asjad kehtivad Soome ja Rootsi puhul. Aga näe, Soome ja Rootsi majandus kasvab! Milles ikkagi on vahe? Miks neil on paremini, miks meil on kõikidest teistest halvemini? Ja vastus on väga lihtne ju. Me võime siin ükskõik kui kaua otsida seda spunki, aga tegelikult vastus vahib meile näkku: põhjus on riigi poliitikas. Põhjus on maksupoliitikas, põhjus on energiapoliitikas, põhjus on eelarvepoliitikas. 

Seda poliitikat on alates 2021. aasta algusest juhtinud Reformierakond ja Reformierakonna rahandusministrid. Nad on tõstnud kõiki makse, mis meil olemas on, ja leiutanud uusi makse veel juurde, tõstnud kõiki lõive, mis meil olemas on, seejuures tõstnud osasid lõive ja osasid trahve kümnetes kordades. Ja selle kõige juures nad räägivad, et kohe-kohe hakkab majandus kasvama. Eelmisel aastal tõid nad meile siia eelarve ja rääkisid, et kohe-kohe hakkab majandus kasvama, üle-eelmisel aastal nad rääkisid, et noh, teeme eelarve korda. Ja ikka kogu aeg kõik teised on süüdi. 

Aga tegelikult me oleme rääkinud, õigemini kõik on rääkinud – meie oleme rääkinud, opositsioon on rääkinud, Eesti enda majanduseksperdid on rääkinud, välismaised majanduseksperdid on rääkinud –, et meil on lihtsalt vale maksupoliitika, meil on vale majanduspoliitika. Te lihtsalt ei oska riiki juhtida!

Jürgen Ligi lihtsalt ei saa aru rahandusest, eelarvest ja majandusest. Lihtsalt ei saa aru! Ja kuna ta ei saa aru, kuna ta ei ole võimeline debatti pidama, kuna kõik argumendid ja faktid, mis talle nina alla pannakse, on kas rumalad, valed või valesti küsitud, siis loomulikult, mis tal üle jääb: sõimama hakkab küsijaid. Mitte midagi muud öelda ei olegi.  

Järgmisena Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Härra minister! Enne selle arupärimise menetluse algust oli mõte võib-olla lõpuks ka nende maksutõusude teemal peatuda, aga jällegi, see tänane debatt oli selline, et on põhjust sellel peatuda veidi teise nurga alt. No Jürgen Ligi ütles täna puldist, et tema ei vabanda. Ma sellel hetkel ei kuulanud nii tähelepanelikult, kas ta ütles, et ta üleüldse kunagi ei vabandagi, sest ta kunagi ei eksi, või ta rääkis konkreetsest kaasusest. 

Aga seejärel ta ikkagi juba otseselt valetas, kui ta väitis, et ta pole öelnud isiklikku solvangut kolleeg Helle-Moonika Helme suunas. No see ajendas nii mind ennast kui ka mõnda teist kolleegi siin stenogrammi vaatama – ma räägin möödunud nädala stenogrammist – ja vaatama üle ka istungi videosalvestust. Ja sealt on väga selgelt kuulda ja näha, et Jürgen Ligi ikkagi väga selgelt esineb isikliku solvanguga kolleegi suunas. 

Siis oli Ligil selg vastu seina, tal ei jäänud muud üle, kui argumentatsiooni muuta. Ta ütles, et ta ei mõelnud nii öelda, ta mõtles hoopis teist asja öelda, aga kuidagi kukkus nii välja. Sealt edasi muidugi läks asi veel eriti piinlikuks, sest siis tema reformierakondlasest, ma ei tea, sõber, kamraad Kivimägi, kes parasjagu istungit juhatas, kutsus saadikuid üles ministrit tunnustama selle eest, et ta tegelikult ju mõtles head. Lihtsalt sõnatuks võtab selline asi, kui sa siin saalis seda näed. 

Aga vastused on Ligil iseendale vastukäivad veel teisteski aspektides. Kui Ligilt küsiti hinnangut ekspertide arvamusele, kes väidavad, et valitsuse maksuralli kahjustab Eesti majandust ja Eestit laiemalt, siis vastas Ligi, et ei maksa kuulata inimesi, kes nimetavad ennast ekspertideks, aga tegelikult esindavad seisukohti, mida nende tööandja käsib esindada. Ja paar küsimust hiljem, kui küsiti selle kohta, et Leedust tulnud info kohaselt pangamaks ei ole Leedu majandust kuidagi negatiivselt mõjutanud, laenude kättesaadavus ei ole halvemaks muutunud, ei pidanud Ligi paljuks tsiteerida ühe Leedu pangatöötaja sõnumit, et pangamaks on ikka kahjulik. 

Kui selline inimene tuleb siia, räägib iseendale vastu, solvab saadikuid, siis ma ütleksin, et raske on uskuda tema sõnu, kui ta räägib küsimuste sisulisest poolest, sest tundub, et ta vastab just parasjagu nii, nagu antud hetkel vajalik on. Ja ma ei tea, millest see tuleneb, kas vanusest või konkreetse päeva väsimusest, aga ta unustab ära, mida ta mõni minut tagasi rääkis, ja räägib täiesti rahulikult sellele vastu. Kurb, kui meil käib siin minister, kes täiesti häbenematult valetab ja kes keeldub vabandamast selle eest, kui ta on käitunud ebaviisakalt. Aitäh!

Mart Helme järgmisena.

Aitäh, härra eesistuja! Väga märgiline on ka see, et minister on saalist lahkunud. Teda ei huvita. Teda ei huvita, absoluutselt ei huvita! Ta on kord olnud Euroopa parim rahandusminister, loomulikult tänu sellele, et sel perioodil toimus üks suurimaid rahapesusid Eesti ajaloo jooksul. Sellise asja eest peabki Euroopa parimaks rahandusministriks saama. Aga see, et meil praegu siin on arutelu all see, kas maksupoliitika Eesti majandust edendab või ei edenda, kas meie majandus hakkab kasvama või ei hakka kasvama, kas see pärsib ettevõtete tegevust, ajab neid pankrotti – see ei ole ju üldse teema. See ei ole Rahandusministeeriumi jaoks ja ka rahandusministri jaoks teema. 

Kui ma esitasin küsimuse muu hulgas julgeoleku kontekstis, et meie põllumajandusettevõtjad, aga ka põllumeeste esindusorganisatsioonid kõik üksmeelselt räägivad, et meie põllumajandus liigub katastroofikursil, et me juba praegu ei suuda oma toodanguga Eesti riiki ja rahvast ära toita – no see ei ole julgeolekuküsimus. 

Aga see on julgeolekuküsimus, ja see on julgeolekuküsimus väga mitmes plaanis. See ei ole üksnes julgeolekuküsimus kriisiolukorras. Kriisiolukorras on ta julgeolekuküsimus muu hulgas ka sellepärast, et inimesed kargavad siis üksteisele kõri kallale, kui neil ei ole süüa, juua, sooja. See on inimesse sisse programmeeritud enesealalhoiuinstinkt. Emad hakkavad võitlema oma lapse toidupalukese eest. Mehed hakkavad võitlema, kui nad ei ole rindel võitlemas või kuskil mujal, oma perekonna toidupalukese eest. Kõik lähevad üksteise kõri kallale. 

Meil ei ole praegu omavarustatuse võimekust. Me ei tooda piisavalt teravilja. Statistika kohaselt võib küll olla nii, et me ei tarbi kõike ise ära ja müüme osa välismaale, aga see suures osas ei ole mitte inimtoiduteravili, vaid see on loomasööt. Ka niisuguseid asju peaks teadma. Aga meie valitsuse liikmed ilmselt ei tea. Me räägime, et piima toodame rohkem – no piima toodame ja see on tore, aga piimast üksi ei ela. Ja me ei tooda piisavalt mitte ühtegi sorti liha. Me ei tooda mune piisavalt, me ei tooda juurvilju piisavalt. Kartulivabariik ei ole ammu enam kartulivabariik, vaid on, ma ei oska öelda, peedivabariik, sest peedijoodikuid on meil ilmselt rohkem kui kartulitootjaid. See on selge julgeolekuküsimus. 

Mida ütlevad meie põllumehed ja mida ütlevad nende esindusorganisatsioonid? Ütlevad väga selgelt: praegune maksupoliitika laostab nad. Sest juba praegu on sisendhinnad kasvanud sedavõrd, et väga raske on ots otsaga kokku tulla. Rääkimata sellest, et teenitaks kasumit, mida oleks võimalik reinvesteerida. Aga reinvesteerida on vaja, investeerida on vaja hoonetesse, tehnikasse, ladudesse, hoidlatesse – millesse kõigesse on vaja investeerida. 

Loomulikult, maailma parimat rahandusministrit see ei huvita. Tema jaoks see on mingi viienda järgu küsimus. No kaevame maa sisse augu ja teeme mingi muldriku ja teeme mingisuguse kartulihoidla, nii nagu meie esivanemad tegid, ju kuidagi ikka hakkama saame. 

Aga ei saa, tegelikult ei saa. Sellepärast et kui me vaatame praegu, meie endine Kaitseväe juhataja, uskumatu tegelane, räägib siin mingist sissisõja pidamisest. Kulla sõbrad, teil ei ole talusid! Teil ei ole talusid, kus on lehmad, kus on sead, kus on kartulipõllud, kus on kapsatünnid. Mingit sissisõda te ei pea, eriti olukorras, kus teil droon on pea kohal. Aga no näed, jällegi ülikompetentne inimene, kes nüüd edutas ennast või kes edutati kuskile kaitsetööstusse. 

Kallid sõbrad, kui te natukenegi terve mõistusega oleksite, kui te natukenegi liiguksite ringi reaalses elus reaalsete inimeste hulgas, siis te saaksite aru, kui hullu olukorda te olete ajanud selle riigi ja rahva. 

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisa.

Aga noh, ei saa aru. 

Ja mida me nüüd näeme siin? Me näeme ju järjest oma arupärimiste peale, missugused ebakompetentsed inimesed on meil ministriteks. Meile tuleb peaministriks nimetatav tegelane siia ja ta ei oska teha mitte midagi muud kui seda, mida me oleme näinud: sisuliste vastuste asemel hakatakse mõnitama küsijaid, süüdistama neid Kremli-meelsuses. No see on teie lemmikkaart, mis on nii ära kulunud, et kui te võtate selle kaardipeotäie lahti ja lükkate lehvikusse, siis seal on näha kõige võidunum ja räbaldunum kaart: see on see Kremli[-meelsuses] süüdistuse kaart. Vahetage vähemalt välja, võtke uus kaardipakk. Aga ei, seda te ka ei oska. Ja ükskõik, nüüd tuleb järgmine minister, kelle ebakompetentsust ja neidsamu süüdistusi meie Kremli-meelsuses ja Eesti riigi vastasuses ja liitlassuhete õõnestamises ja kõiges-kõiges sellises me saame kuulda. 

Aga me ei õõnesta mingeid liitlassuhteid. Me ei esinda mingeid Kremli narratiive siin. Me esindame Eesti rahvast, Eesti ettevõtjaid, Eesti inimesi nende murede ja hädadega. Ja see on ju katastroof, kui see kõik valitsuse külmaks jätab, kui valitsuse ministrid saavad siin rahvasaadikute ees seistes ainult rumalustega hakkama. Nad ei oska vastata ühelegi sisulisele küsimusele. No missugusele sisulisele küsimusele me täna saime siin sisulise vastuse? Mitte ühelegi. Null! Mitte ühtegi sisulist vastust! Aeti mingit totaalset jama, totaalset jama. 

Ja tragöödia on ju veel ulatuslikum. Totaalset jama ajab meile ka Eesti Pank, kes räägib sellest, kuidas kohe-kohe tuleb majanduskasv. Aastaid räägib juba! Aasta keskel ütleb, et aasta teises pooles tuleb majanduskasv, aasta algul ütleb, et juba esimesel poolaastal on oodata majanduse konjunktuuri paranemist. Täpselt sama räägivad Rahandusministeeriumi ametnikud. Oi-oi, kohe-kohe tuleb majanduskasv, halvad ajad hakkavad mööda saama, juba on tunneli lõpus valgus. Ainult et see valgus lükkub kogu aeg edasi, tunnel läheb ikka pikemaks ja pikemaks, ja valguse kätte me kuidagi ei jõua. 

Vaadake, sõbrad, te olete siin riigis tekitanud korruptiivse ringkäenduse. Ja see korruptiivne ringkäendus ongi see, mispärast me oleme kõige pikema, kõige sügavama ja kõige mitmekesisema majanduslanguse ohver. Teie ebakompetentsus, teie poliitiline jultumus ja kogu riigiaparaadi ja kõikide institutsioonide korrumpeeritus – see on see, mis on tekitanud katastroofilise olukorra, millest te keeldute endale aru andmast. Aitäh!

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister on saali tagasi tulnud ja see on väga hea uudis. Head kolleegid, kes te veel jaksate õhtul tööd teha, ja kõik, kes te meid jälgite interneti vahendusel! 

Mina tunnistan, et mulle siiski meeldib, et täna rahandusminister proovis debatti pidada. Päriselt, ta proovis, ma nägin seda – võrreldes eelmise nädalaga, kus ta tegelikult oli üleolev ja proovis meid manitseda, meile moraali lugeda. Täna ta tahtis sellest kõrvale jääda, aga me ei lubanud, sest meil jäid eelmisel korral vastused saamata. Ja me olime ka tublid, tunnustan ka meid, siin saalis olevaid saadikuid, kes küsisid ministri käest küsimusi, mida nad küsisid. 

Samas ma siiski ei arva, et ma peaksin ministriga debatti pidama protseduuriliste küsimuste võtmise abil. See on tegelikult ju trikitamine. Ma tahaksin talle vastata, aga mul on minut aega küsida. Tema saab mulle nõu anda, mind manitseda, öelda halvasti, kui tal on halb tuju, või rääkida ükskõik kui pikalt, millest iganes ta soovib. 

Tänased vastused olid tegelikult minu jaoks ammendavad, nagu ma ennist ütlesin. Aga mida ma veel tahaksin öelda? Ma tahaksin veel tagasisidet anda. Eestis on parim maksukeskkond, ütles rahandusminister, aga ometi on teised Balti riigid meist majanduses kõvasti ette tõmmanud. Leedu valitsus osundab avalikult ja sõbralikult Eesti valitsuse otsustele, mis on viinud meie majanduse langusse ja meie konkurentsivõime alla. 

Ma ei hakka praegu Anastassia Kovalenko-Kõlvarti teemal rohkem moraali lugema, aga mulle toimunu ei meeldi. Minu arust Anastassia tsiteeris Eesti meediat, ja ta tsiteeris seda täpselt. Aga eks te õiendate omavahel need arved ise ära. 

Teisest sambast rääkides ütles rahandusminister välja väga palju oma arvamusi ja hinnanguid ning avaldas vastumeelsust toimunule, mida ta on selle teise samba vabaks laskmise protsessi käigus läbivalt teinud. Ent seda ainult ühest vaatepunktist, mitte inimeste vaatepunktist. Selle kunagise seaduse loonute idealismi tõttu ta ei tunnista seda, et madalapalgaliste jaoks on see teine sammas olnud kahjulik, nad ei ole sellest võitnud. Kui nad oleksid oma säästud hoidnud esimeses sambas, siis oleksid nende säästud seal kasvanud, kuna pensione indekseeritakse, aga teises sambas põles see raha inflatsiooni tõttu tegelikult ära. 

Ja nüüd need jutud, et teise samba vabaks laskmise tõttu nähakse vanaduspõlves näguripäevi, on näotu vale. Kui inimene käitus oma teise samba rahaga selle välja võtmisel mõistuspäraselt, isegi kui ta investeeris mõne vajaliku asja ostu, siis võitis ta elukvaliteedis ja enesetundes. Nagu ma ütlesin, madalapalgalised ei teeninud teise samba puhul inflatsiooni tõttu suurt midagi juurde. Enamik madalapalgalisi võitis teise samba vabaks laskmisest. 

Mis puutub minusugustesse, kes me tõesti oleme viis aastat teeninud korralikku palka, siis jah, me oleksime abikaasaga teises sambas edasi olles mõningal määral võitnud, aga meie otsus oli väga ratsionaalne. Me võtsime teisest sambast raha välja, kui oli teada, et intressitõus ootab ees. Me tasusime oma kodulaenu pangale. See oli väga mõistlik investeering ja me oleme täna kodulaenust vabad. 

Vale jutu ajamine teise samba tulususe kohta tuleb ära lõpetada. Teise sambasse on mõttekas pensionipõlveks raha koguda kõrgepalgalistel, aga alla keskmise palga saajale ei ole see siiani eriti kasulik olnud. Ma ütlen veel kord: inflatsioon on sissemaksete kasumlikkuse ära söönud, kui seda seal teises sambas üldse on teenitud. Ja see on ära söönud ka pensionisääste. Kel neid teises sambas ei ole ja on vaid esimeses, neil on kasvanud pension esimeses sambas kiiremini tänu pensionide indekseerimisele.

Ja nüüd teen veel juttu sellest, mida me oleme rääkinud ettevõtjatega kohtumistest. Minister siin ütles, et tema kohtus ka ja et tema on saanud ainult häid hinnanguid, ettevõtjad on kõigele takka kiitnud. No ei ole niimoodi. Eranditult kõik sektorid on kurtnud selle üle, et esimest korda nähakse olukorda, kus paljud valitsuse otsused võetakse vastu hoogtöö korras, ilma mõjuanalüüsita. Ka kasumimaks tuli üleöö, hei hopsti. Selle [maksu puudumise] poolest me olime siiani Eestis erilised. Jah, tunnustan ministrit, kuna ta tunnistas, et kui tema saab midagi selles osas teha, siis ta loodab, et see on ajutine, aga valitsuse üldine sõnum on olnud, et …  

Ma palun lisaaega. 

Lisaaega kolm minutit.

… kui sa maksutõusudega nõus ei ole, siis sa järelikult julgeolekut ei toeta ja toetad Kremli jutupunkte. See on väga rumal, lühinägelik hinnang. 

Aga mida me siis sooviksime riigilt ja rahandusministrilt? Adekvaatseid lahendusi maksukaskaadi asemel, sest maksukaskaad kägistab tavainimesi, eriti maapiirkondade peresid, ja muidugi ka ettevõtjaid. Kui rahandusminister rääkis meile eelmisel nädalal riigieelarvest, siis minu hinnangul ta looritas seda demagoogiaga. Kõik tema vastused küsimustele olid suunatud sellele, et jagada küsijaid sikkudeks ja lammasteks: kui targad või rumalad on nende küsimused või nad ise. Minu arust proovis rahandusminister selle lihtsa võttega küsijaid eemale peletada ja kergemini siit Riigikogu puldist pääseda. 

Mida me siis ootame temalt, rahandusministrilt, kes ilmselgelt peab ennast saadikutest targemaks? Ootame visiooni selle kohta, kuidas eelarve aitaks meid majanduslangusest välja. Eelarve on ju instrument riigi juhtimiseks, mitte elutu Exceli tabel, kus on vaid tasakaalu vaja taga ajada. Ootame visiooni: selget lühiajalist ja pikaajalist vaadet. Eesti pole ainuke riik, kes on Venemaa kõrval. Ebakindlus on Euroopas igal pool suur, aga ometi on meie Balti naabrite käekäik palju parem. 

Me ootame, et iga valitsuse otsuse järel kalkuleeritakse, kuidas aitab see kaasa majanduskasvule ja konkurentsivõimele. Mina ei ole kuulnud valitsuse selget seisukohta, kuidas saada kontrolli alla energia hinnad, millest ju kõik järgmised sisendhinnad tõuke saavad. Meie tööstus, suurim maksumaksja, on väga energiamahukas sektor, aga elektri hind on meil juba praegu üle teiste. Samas tarnitakse meile Kliimaministeeriumist ebakindlust tekitavat energiapoliitikat: kõik tuleb maksumaksja taskutest saadud rahaga kinni maksta. Ja see, mis praegu välja paistab, on alles algus. Kui see kõik nii jätkub, siis tööstustootmist meil enam sellises mahus ei ole ja ma kardan, et ei tule ka. See on aga olnud üks meie majanduse veduritest. 

Meie hinnad ei ole energiapoliitika tõttu konkurentsivõimelised. Mahtudes on tagasilöögid, mis sest, et hinnatõusud müüginumbreid tõstavad. Majandus- ja maksupoliitika, sealhulgas rahanduspoliitika ei tohi konkurentsi halvata. Teie soov saada riigieelarvesse tulu on arusaadav, ent öelge mulle, kuidas peaks maksukaskaad kuidagi soodustama müüki ja tarbimist. See, mida ta soodustab, on hangumine ja kahanemine: see on hetkel terendamas. Halduskoormuse kasv, kontrollimine ja trahvide tegemine ettevõtjatele liigub tõusvas joones, kuigi valitsus räägib, et bürokraatiat tuleb vähendada. Ja ettevõtetesse lausa halvustav suhtumine on lubamatu. Aitäh!

Hetkel saadikute kõnesoove ei ole, aga ministril on käsi püsti. Palun! 

Aitäh! Mõned nopped, kes jaksab kuulata. Kõigepealt on muidugi kummaline, et Mart Laari erakonnale peab seletama, et eelarve ei juhi majandust, et majanduslangus tuleb teistest asjadest, et see tuleb sõjast praegu ja et eelarve tasakaalu käest laskmine on probleem, mille pärast me peame makse tõstma. Ja et me üldse peame arutama, kas Isamaa kasutab Kremli jutupunkte või ta toetab oma kriitikaga Putini hübriidsõda. Need on erinevad asjad. Mina ei rääkinud jutupunktidest, mina ütlesin, et selline oma valitsuse materdamine, kui sõja ajal majandus ei kasva, toetab Kremli hübriidsõda, mis seisneb lääne ühiskondades rahulolematuse külvamises. Tema tegi, meie süüdistame iseennast. See on üks asi, mida ma tõepoolest ütlen ja kordan.  

Aga enamasti ma rääkisin siin nagu seinale. Jällegi tänitati ministrit kõvasti. Ma ei saa väita, et viimane ettekandja oleks selles kõige tugevam olnud, aga siiski. Väga palju valet tsiteerimist, väga palju omistamisi, väga palju tühja tänitamist.  

Ma ei ole öelnud, et maksutõusud on pisiasi – mitte kordagi. Aga ma olen öelnud, et on suuremad probleemid, ja kaks suuremat probleemi on sõda, kaitsekulud ja käest lastud riigieelarve. Maksutõusud on tulemus. Võin ka seda korrata, et läänes tõstab makse praegu Putin, tema maksustab meid kaitsekuludega, maksustab ka maksutõusudega. Ja süüdistada selles valitsust, kes järgmine aasta tõstab koma millegagi protsenti SKP-st maksukoormust, on pehmelt öeldes ebaaus, aga ka ebapatriootlik.  

Tuletan meelde, et EKREIKE valitsuse esimesel aastal 2019 oli kah maksukoormus 35%, nagu ta praegu on. Püsimaksumäärad ei toetanud seda, vaid struktuursed põhjused. Majandus ja maksud – tõesti räägid nagu seinale. Küsitakse, aga tegelikult ise vastatakse. Majanduse ja maksude selline seostamine on valelik. Ma kordan siis üle: Eesti majanduslangus oli ka ajal, kui valitsus polnud veel ühtegi maksu tõstnud või lõpuks tõstis käibemaksu, mis on majanduskasvule neutraalse mõjuga, kui on vaja riiki rahastada ja muid allikaid pole. 

Edasi, tõstetud maks üldiselt jääb ikkagi majandusse. Kaitsekulude puhul, nagu praegu on enamus põhjusest, ta tõepoolest läheb suuresti importi, aga me püüame ka seda parandada. Maksusüsteemi konkurentsivõime on väga hell küsimus, aga ma vean kihla, et praeguse seisuga tunnistatakse Eesti maksusüsteem taas maailma kõige konkurentsivõimelisemaks. Ja mitte teised siin saalis olijad on olnud selle kujundajad. Mina olen. Ma olen päriselt selle maksusüsteemi kujundaja olnud ja olen tõrjunud ka neid rumalusi, mis on siia sisse kirjutatud, näiteks maksuküür või ka maamaksuvabastus. Maamaksu, nagu ma juba mainisin, OECD peab majandust soosivaks, ja mitte ainult OECD, vaid ka majandusteooria. See on piiratud ressurss, seda on vaja hoida mingilgi määral maksusurve all. 

Teine sammas – elementaarne, iga arenenud maa on seda kasutanud. Kui vabatahtlik ta on, see on nüansi küsimus. Aga see, et keegi siin on enda kasuks pööranud selle, et ta võtab raha välja, maksab laenu tagasi – see on vaieldav. Makromajanduslikult tuleb pensioni koguda 40 aastat. Ja kindlalt on meil probleem, et suur osa vanemast põlvkonnast paarikümne aasta pärast juba elab süvavaesuses. Võib-olla ma liialdan, mitte süvavaesuses, vaid sügavas vaesuses, ja riigil on ainus võimalus maksta toimetulekutoetust. Pensionisäästud põletati ära, see on väga suur probleem.

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisa. 

Mina ei tegelenud siin tegelikult süüdistamisega. Ma süüdistasin halba debatikultuuri: jällegi tänitati küsijat, viidi jutt mujale ja tegelikult ei proovitudki vastata minu analüüsidele. Ma toon teile päriselt sõltumatute analüütikute arvamused. Mul endal on tegelikult ka ettevalmistus, et [analüütik] olla, aga ma rõhutatult viitan sõltumatutele analüütikutele ja ei mõtle midagi välja. Aga siis tuleb jälle EKRE pulti ja räägib siin mingisugustest pseudospetsialistide [arvamustest] justkui minu enda arvamusest. Ei, ma ei esitaks sellist arvamust, kui seda ei toetaks teised eksperdid. 

Ja nüüd see süüdistus, et ma olen Moonika Helmet inetuks nimetanud. Tegelikult keegi ei saanud siin saalis sedaviisi aru. Ta väitis ka, et ta ei ole mind fossiiliks nimetanud. Ma siis toon need tsitaadid, praegu otsisin üles. Esimene, kus ta ütles, et ta ei ole mind fossiiliks nimetanud: "Te ütlesite siin enne, et fossiilidele tuleks aktsiis kehtestada. Kui ma sinnapoole vaatan, siis ma mõtlen, et äkki tõesti." Ta vaatas minu poole, mitte oma abikaasa poole. Abikaasa on tunduvalt vanem. See oli selge kõneleja solvamise katse ja nii ei peaks üks saadik alustama oma [küsimust] eelarvedebatis. 

Ja lõpuks jällegi see küsimus, mida siin ka üks teine, Keskerakond esitas ja enne seda on ka esitatud: millest nemad peavad siis elama, kas ka konservidest? See on labane. Mina ei pea iga üksikinimese menüüd ette kandma ega ole see kuidagi seotud eelarvega. Isegi sotsiaalpoliitikaga ei ole, ei ole isegi minu intervjuudega see seotud. Enamikus intervjuudes on erinevad küsimused olnud ja nende kokkusidumine ja nendest selliste järelduste tegemine on häbematu olnud. 

Ja siis see lause – stenogrammis on see lause üles kirjutatud selgelt vigaselt. "Te tee nägusid ainult, ma ei vaata siis edaspidi." Te tee nägusid. Ja siis järgmine on või jätkub: "See on totter, te ei ole ilus ka, eks." See on redigeerimata stenogramm, ma ei ütle nii. On selge, et see oli öeldud selle nähtuse kohta, nägude tegemise kohta. Ma ei ole elu sees öelnud, ma võin käe südamele panna, ma ei ole elu sees öelnud ühelegi naisele ega ühelegi tüdrukule, et ta on kole või ta ei ole ilus. Ausõna ei ole öelnud. Ei öelnud ka Moonika Helmele. Ma ütlesin selle kohta, et ta vaatab mulle otsa ja küsib mult küsimusi ja siis hakkab nägusid tegema, nautides seda, mida filmitakse ja üles riputatakse tõenäoliselt. Ta püüdis mind segada. See on minule solvav, seda ma ütlesin. Kui mu keel vääratas ja mu sõnad on õigesti üles kirjutatud, siis see ei tähenda, et ma oleksin seda mõelnud. Ma ei ütle sellist asja. Kordan: tõlgendage seda vabandusena. Aga ma ei ütle naisterahvastele sellist asja mitte kunagi. Aitäh! 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, kas teil on vastusõnavõtt? Te läbirääkimistel ei osalenud, aga tundsite ära, et teie isikut mainiti? Selge.

Jaa, aitäh! Ma olen enam kui kindel, et mind mainiti. Mind püüti ka tsiteerida, ainult et Jürgen Ligi siin räägib, et teda tsiteeritakse valesti, aga ilmselgelt on ka mind valesti tsiteeritud.

Nagu näha, rahandusministrit segab opositsioon. Rahandusministri arvates ei peaks opositsioonil riigieelarve teemal rohkem sõnaõigust olema ja nagu näha, rahandusministri arvates ei peaks opositsioonil sõnaõigust olema ka maksutõusude teemal. Ja kõige enam ei meeldi rahandusministrile muidugi küsimused, mis puudutavad perede toimetulekut, mida ma olen kaks nädalat järjest küsinud. 

Kas rahandusminister oskab öelda, kuidas kõik need maksutõusud ja sotsiaalvaldkonna kärped mõjutavad perede igapäevast toimetulekut alates 1. jaanuarist? Mille arvel nad peavad hakkama kokku hoidma? Mitte ühtegi vastust pole tulnud ja isegi praegu rahandusminister otsustas eraldi tulla Riigikogu pulti, et nii minu kolleegidele kui mulle jälle midagi halvasti öelda. Aga mida rahandusminister ei öelnud? Rahandusminister ei öelnud seda, kuidas peaksid hakkama saama meie pered: kuidas peaksid hakkama saama vähem kindlustatud pered, lasterikkad pered. Kahjuks tegelikult seda vastust tänasel valitsusel ja meie rahandusministril ei ole. Aitäh!

(Saalist küsitakse midagi.) See oli tõepoolest vastusõnavõtt ministri sõnavõtule, kuid vastusõnavõtu peale vastusõnavõttu teha ei saa kahjuks. Ei saa. (Saalis räägitakse.) Nii. Sulgen läbirääkimised ja meil on täna see arupärimise punkt lõpetatud ehk kolmas päevakorrapunkt on läbitud.

Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde, mis on Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Varro Vooglaiu 9. septembril 2024 esitatud arupärimine Eesti sõduri mälestusmärgi konfiskeerimise kohta, nr 642. Palun kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Jaak Valge. Palun!

Hea aseesimees! Head kolleegid! Taust on siis järgmine, tuletan seda natuke meelde. 1. septembril pidi Lihulasse eramaale paigaldatama mälestusmärk Nõukogude okupatsiooni vastu ja Eesti iseseisvuse taastamise nimel võidelnud ja langenud Eesti sõduritele. Niimoodi kavatseti tähistada Eesti kaitselahingute 80. aastapäeva. Selle mälestusmärgi näol, nagu teada, oli tegemist 2004. aastal Lihula kalmistult eemaldatud monumendi koopiaga, millele hiljem tehti semiootiline ekspertiis, mis ei tuvastanud mälestusmärgil ühtki natsliku sümboolika tunnust. Tsiteerin seda ekspertiisi: "Peaks ütlema, et monumendil on hoopis välja toodud tugev Eesti aspekt." Nii. 

Ja tõepoolest, 1940. ja 1941. aastal, kui oli esimene Nõukogude okupatsioon Eestis, saadeti Eestis korda väga palju inimsusevastaseid kuritegusid. Selle uue Nõukogude okupatsiooni vastu seistes ei olnud Eesti meestel üldjuhul valikut, missuguses mundris võidelda. 

Ja ega seda valikut ei olnud ka Eesti Vabariigi juhtkonnal. Eesti Vabariigi viimane [Nõukogude anneksiooni eelne] seaduslik peaminister Jüri Uluots teatas oma raadiokõnes 7. veebruaril 1944, et pooldab Eesti meeste mobilisatsiooni Saksa sõjaväkke kui ainsat võimalust Eestit päästa. Tsiteerin: "[…] Eesti ja Saksa vahekorrad saavad leida korraldamist edaspidi. Sõjalist jõudu on praegu vaja. Kui kommunistlik võim meie maa ja rahva vallutab, siis on kõik kadunud, ei ole siis enam võimalik eestlastel end […] korraldada." 

Sellelsamal seisukohal oli kogu iseseisva Eesti Vabariigi juhtkond, kes tolleks ajaks oli vabadusse jäänud. Märkimisväärne on ka siseministri erakonnakaaslase, sotsialistide erakonna juhi August Rei seisukoha väljendus 1944. aastal sellessamas küsimuses. Tsiteerin: "Kui meie teistkordne allaneelamine sovjettide poolt peaks toimuma samuti, ilma, et meie vastupanu- ja elutahe miskisugusel viisil tuleks avalikult nähtavale, siis peab küll kartma, et meie vabaduse ja iseseisvuse taastamiseks ei jää miskisuguseid shansse üle." Nii [ütles] sotsiaaldemokraatide liider August Rei. 

Teel Lihulasse aga konfiskeeris Eesti politsei selle mälestusmärgi, ehkki teadaolevalt oli see, nagu mainitud, eelmise mälestusmärgi koopia, kus ühtegi natsliku sümboolika tunnust ei olnud. Valitsust ja siseministrit oli sellest teavitatud, teisisõnu oli konfiskeerimiseks olemas nende heakskiit. 

Ja see arupärimine ongi tõukunud sellest, et see on suhteliselt arusaamatu tegevus. Eesti juhtkonna kutsele vastanud mehed, kellest suur osa kaotas elu või vabaduse ja tänu kellele me oleme oma iseseisvuse taastanud – nende mälestuse jäädvustamist keelatakse. Anno Domini 1944 kutsub sotsiaaldemokraatide juht August Rei Eesti mehi sovjettidele vastupanu väljendama, aga Anno Domini 2024 keelab sama erakonna juht ja siseminister nende meeste austamise, kes Eesti riigi juhtkonna ja tema enda erakonna toonase esimehe üleskutsele vastasid. Selle asemel väljendab siseminister muret, et tulevad järgmised inimesed, kes ütlevad, et me nüüd hakkame paigaldama Eestisse kive, kus peal on Vene sõduri mundris oleva sõduri kujutis. Tsiteerin: "Need kõik on ühed ja samad asjad." 

Isegi jättes kõrvale selle asjaolu, et ekspertiisi kohaselt kujul natsisümboolikat ei ole, tuleb tõdeda, et ikkagi väga ajaloo- ja eesti identiteedi kauge inimene võib nii väita. Ja kurvastav [on see], et see inimene on valitsuse liige. Need ei ole ühed ja samad asjad. Eesti Vabariigi juhtkond ei ole mitte kunagi kutsunud Eesti mehi Punaarmeesse minema. Küll aga kutsus Eesti Vabariigi juhtkond Eesti mehi Eestit Punaarmee agressiooni vastu kaitsma. Ja on väga kurb, et härra siseminister pole sellest aru saanud. Ma ei tea, kas see on ebapädevus või ei tunnista siseminister Eesti Vabariigi järjepidevust. Ma tõesti ei tea seda. 

Aga minu aeg on läbi. Arupärimise küsimused vast loeb härra siseminister ise ette. Aitäh!

Aitäh sissejuhatuse eest! Arupärimisele vastama palun siseminister Lauri Läänemetsa.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud arupärijad ja parlamendi liikmed! Ma alustuseks ütlen ära, et kindlasti see väide, mis siin kõlas, ei vasta tõele. Siseminister ja Eesti Vabariigi valitsus väga austavad kõiki neid inimesi, kes on Eesti vabaduse eest võidelnud, ja kindlasti kõiki neid, kes on elu kaotanud. 

Lähen arupärimise juurde ja ma loen, nagu oli soov, ka ette küsimused. Esimene küsimus on järgmine: "Kas olete nõus, et salates maha Eesti iseseisvuse eest võidelnute mälestuse, annate signaali ka neile, kelle kaitsetahtest oleneb kaasaajal Eesti Vabariigi julgeolek ja saatus: kui võitlete Eesti eest kasvõi peaministri üleskutsel, aga välispoliitiliselt keerulistel asjaoludel, siis Eesti Vabariik ei hakka hiljem neid asjaolusid selgitama, vaid nõuab teie unustamist. Kuidas mõjub selline sõnum tänapäeva Eesti sõjameeste kaitsetahtele?" Ja vastus: vabadusvõitlejate mälestuse mahasalgamine on kindlasti taunitav tegevus. Kindlasti ei ole mina ega valitsus seda kunagi teinud ja kindlasti ka ei tee. Seda sellisena ei ole olnud. 

Aga [rääkides] politsei tegevusest, siis politsei peab korrarikkumistele ja korrarikkumiste ohule reageerima ja ta peab seda tegema võimalikult varajases staadiumis. Antud juhul oli eesseisvaks korrarikkumiseks monumendi püstitamine tee kaitsevööndisse, kus see on keelatud, isegi eramaal. Lisaks eksisteeris politseile laekunud teabe kohaselt korrarikkumise oht, mis seisnes selles, et paigaldataval monumendil on natsisümboolika. 

Sümboolikaga seonduvalt taustaks: Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et seda, kas sümbol seondub rahvusvahelise kuriteo toimepanemisega ja kas sellise sümboli eksponeerimine on toetav või õigustav, tuleb sisustada niinimetatud keskmise mõistliku inimese seisukohast. Ja süüteokoosseisu täitmiseks piisab sellest, kui seos sümboli eksponeerimise ja rahvusvahelise kuriteo õigustamise vahel tekib ilma eriteadmisteta, maailmasündmustest keskmiselt informeeritud kõrvalvaatajal. Ja kui tegemist on kombinatsiooniga tekstist ja kujunditest, mis on mitmeti tõlgendatav ja võib, aga ei pruugi olla rahvusvahelist kuritegu õigustav, tuleb asjaolud välja selgitada enne, kui sümbolit asutakse avalikkusele presenteerima. Antud juhul oli selle väljaselgitamiseks tarvilik teostada ekspertiis. 

Seda, kas tegemist on SS-organisatsiooni või Eesti Leegioni sümboolikaga, ei olnud niinimetatud keskmise mõistliku inimese seisukohast võimalik kohapeal tuvastada. Detailide märkamine, nagu see, kas Raudristi südamikus on nähtav haakrist või mitte, ei ole just keskmise inimese vaade. Samas on selge, et riigile, lubades teadmatusest püstitada natsisümboolikaga monument, oleks tekkinud rahvusvahelisel tasandil ka vähemalt mainekahju. Ja lisaks, korrakaitseõiguse vaatest oleks paigaldus toimunud seadusvastaselt, sest monument oleks püstitatud tee kaitsevööndisse. 

Teine küsimus: "Kuidas said politsei, Teie ise ja erioperatsioonist teavitatud valitsuse liikmed arvata, et semiootilise ekspertiisi kohaselt natsitunnusteta originaali koopial on tekkinud natsitunnused?" Vastus. Esiteks märgin, et Politsei- ja Piirivalveametile laekunud teate kohaselt oli tegemist 2004. aasta monumendi muudetud koopiaga ehk sisuliselt uue monumendiga. Selline teade politseile laekus. 

Teiseks märgin, et tõlgendus, justkui viidi läbi erioperatsioon, on meelevaldne ja väär. Tegemist oli tavapärase korrakaitseorgani tegevusega ehk eesseisvale korrarikkumisele reageerimisega. Politsei- ja Piirivalveametile laekusid teated eesseisvate süütegude kohta. Esiteks [teatati], et monument püstitatakse tee kaitsevööndisse, kus see on keelatud. Selle teate esitas kohalik omavalitsus. Teiseks [teatati], et paigaldataval monumendil on natsisümboolika, sealhulgas varjatud kujul. Eelnimetatud teadetele reageeriti, mis ongi politsei kui üldkorrakaitseorgani töö. 

Ja kolmandaks märgin, et tulenevalt asjaolust, et tegemist oli sekkumisega, mis võib pälvida suurt avalikku tähelepanu, informeeris Politsei- ja Piirivalveamet eesseisvast sündmusest valitsust. See ei tähenda, et siseminister või valitsuse liikmed oleksid antud juhtumi lahendamist asunud korraldama. Selleks puudub ministritel pädevus. Juhtumi lahendamisega tegeleb ikkagi korrakaitseorgan ise. 

Kolmas küsimus: "Kuidas sai politsei teada, kes, kuidas ja millal transpordib ausamba koopiat Lihulasse? Kas selleks viidi ellu jälitustegevust ja kui viidi, siis millisele õiguslikule alusele tuginedes?" Ja vastus: ehkki jälitustegevuse legaaldefinitsioon puudub, on see laiem kui kriminaalmenetluse seadustikus loetletud jälitustoimingud. Selleks liigitub ka politsei ja piirivalve seaduses kirjeldatud salajane koostöö, mis hõlmab isikute salajasele koostööle kaasamist ja variisikute kasutamist varjatud teabe kogumiseks. Politsei- ja Piirivalveamet on kinnitanud, et kõnealuse juhtumi lahendamisel on tegevustes tuginetud vaid neile laekunud informatsioonile ning jälitustegevust, sealhulgas jälitustoiminguid, näiteks varjatud jälgimist, teostatud ei ole. 

Neljas küsimus: "Kas te teate, et Lihula mälestusmärgi eemaldamine 2004. aastal tõi kaasa peaministrierakonna hääbumise, ühiskonna lõhenemise ning monumendisõjad? Kui teate, miks Te siis kordate eelkäijate vigu?" Ja nüüd vastus. Objektiivse õiguse kohaselt ei korralda siseminister sõidukite peatamist või asjade hoiule võtmist. Jätkuvalt, minister ei ole korrakaitseorgan. Siseministril ei ole pädevust eelnimetatud toiminguid ise teha ega korraldada nende teostamist. Alused meetmete kohaldamiseks tulenevad seadusest ja selle, kes on meetmete kohaldamiseks pädev, sätestab samuti seadus. Ministri pädevus antud olukorras piirdub järelevalve korraldamisega selle üle, kas Politsei- ja Piirivalveamet, eeskätt selle peadirektor, täidab ülesandeid nõuetekohaselt. 

Viies küsimus: "Kes ja kuidas selle eest vastutab, kui politsei paneb toime niisuguseid jämedaid õigusrikkumisi? Milliste politsei poolsete õigusrikkumiste puhul tunnete, et peaksite ise siseministrina vastutuse võtma? Seda enam, kui olete ise need õigusrikkumised nende toimepanemise eelselt heaks kiitnud." Ja nüüd vastus. Kõigepealt, väide, et politsei on toime pannud õigusrikkumise, on subjektiivne ja meelevaldne. Korrakaitseseaduse kohaselt võib politsei võtta vallasasja hoiule vahetu ohu tõrjumiseks. Vahetuks ohuks on korrakaitseseaduse kohaselt olukord, kus juba leiab aset või on suur tõenäosus, et kohe algab õiguse rikkumine. Nagu eelnevalt selgitatud, Politsei- ja Piirivalveametile laekusid teated eesseisvate süütegude ehk võimalike korrarikkumiste kohta. 

Ja kuues küsimus: "Kas tunnistate, et Nõukogude okupatsiooni vastu võidelnute mälestuse austamise (seadusevastane) takistamine tõukub Venemaa ajaloonarratiivist? Kui jah, kas Te leiate jätkuvalt, et olete sobiv isik Eesti Vabariigi siseministriks?" Nõukogude okupatsiooni vastu võidelnute mälestuse austamist ei takista keegi ja valitsus seda ka ei vaidlusta. Vastupidi, me teeme kõik, et seda võimalust Eestis kaitsta ja inimestel seda tegevust ka toetada. Olukorras, kus ei ole selge, kas toime pannakse korrarikkumine või tegemist on legaalse tegevusega, tuleb asjaolud välja selgitada, mida käesoleval juhul ka tehti. Seda tegi politsei seadusest tulenevalt. Ja Vabariigi Valitsus ega siseminister neid protsesse ei juhtinud. Me võtsime selle informatsiooni teadmiseks täpselt nii lakooniliselt, kui see meile esitati. Aitäh!

Teile on ka mõned küsimused. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No minu jaoks kahjuks küll ei ole need selgitused, mis te andsite, veenvad. Ma olen varemgi teile seda öelnud ja ütlen uuesti, et mu meelest see, mida on tehtud Lihula ausamba püstitamise takistamiseks Eesti Vabariigi valitsuse poolt, nii praeguse valitsuse kui ka 20 aastat tagasi Juhan Partsi valitsuse poolt, on olnud häbiväärne. Neid Eesti mehi, kes 1944. aastal olemasolevaid võimalusi kasutades ja peaministri üleskutset järgides üritasid võidelda ja võitlesidki Nõukogude armee vastu, et kaitsta meie oma maad, rahvast ja riiki, ei ole siiani mitte kuidagi riigi poolt tunnustatud ühegi ausambaga. Ja kui kodanikud on üritanud seda teha, siis on valitsused seda 20 aastat takistanud. 

Aga põhiline küsimus, mida ma tahaksin teile esitada, seisneb selles, et tegelikult, kui politsei heitis pilgu peale ausamba koopiale ja võis veenduda, et tegemist on 2004. aasta samba täpse koopiaga, siis mida siin enam menetleda on. See on ju küsimus, mille saab lahendada viie sekundiga – kas vastab sellele või ei vasta? –, sellepärast et toonane ausammas teatavasti ei sisaldanud ekspertiisi kohaselt natsisümboleid.

Aitäh! Nagu ma eelnevalt ütlesin, ei olnud tegemist mingi erilise või erioperatsiooniga. Tegemist oli täiesti tavalise politseiametniku või ‑ametnike tavalise tööga. Nemad ei ole eksperdid, nemad neid otsuseid kindlasti vastu võtta ei saa, kui nad selle masina kinni peavad. Niipalju ma võin öelda, et laekunud informatsiooni, selle vihje kohaselt ei oleks võib-olla saanudki tuvastada seda sümboolikat kohapeal. Ja politseil oli ülesanne nii-öelda kõike ennetada ja sellepärast need ekspertiisid telliti. 

Kui me räägime varasematest ekspertiisidest ja varasematest arvamustest, siis need olid erinevad. Ka 2004. aastal telliti mitu ekspertiisi. Ja täpselt niimoodi oli. Kui politseiametnik ei ole pädev seda hindama, siis nii see on. Ma arvan, et me kõik oleme seda meelt, et me ei saa nimetada sümboolikaekspertideks kõiki Eesti politseiametnikke. See kindlasti nii ei ole.

Ants Frosch, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite hetk tagasi, et politsei ülesanne oli ennetada. Minu küsimus on see, et kes selle ülesande politseile püstitas, konkreetselt seda protsessi ellu viinud politseiüksusele või politseinikele. Mis tasemel see otsus politseis vastu võeti? Ning ka teine pool küsimusest: kes ja kuidas kontrollib Eestis politsei tegevust?

Aitäh! Alustan tagantpoolt. Seda teeb siseminister oma volituste piires ja teeb seda julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon parlamendis oma volituste piires – teostab kontrolli politsei üle. 

Nüüd, millisel tasandil see otsus vastu võeti, ma ei oska teile öelda. See informatsioon mul puudub. Aga politsei on ülesande saanud seadusandjalt. Kui on olemas seadus, mis ütleb, et politsei peab ennetama [seadusrikkumisi], ja on laekunud vihje või informatsioon, kus öeldakse, et seal on kõik asjaolud olemas, mida politsei peab kontrollima, siis politsei ei saa mööda vaadata sellisest informatsioonist ja peab loomulikult tegutsema. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! No tõeliselt piinlik on kuulata seda, kuidas teie olite puu otsas, kui pauk käis. Härra Läänemets, te olete siseminister ja te ei saa rääkida seda, et te ei teadnud midagi, teil informatsioon puudus, eriti kui te ise tunnistate, et teid sellest teavitati. Sellest aktsioonist on läinud juba nii pikk aeg mööda ja te ikka ei tea midagi, kuigi korduvalt on seda küsitud. Täpselt sama piinlik on see, et te peate Eesti rahvast, nii nagu te ütlesite, keskmist inimest täiesti rumalaks ja lolliks, kes ei saa aru, tead sa, milline on meie Vabadusristi südamik ja Eesti lipp sõduri [käsivarrel, ja mõtlevad, et] kas ei ole see mitte mingisugune peidetud ma ei tea mis okupatsiooni [sümbol]. Täpselt sama rumalaks teete te ju politsei, kes ei saa ka mitte millestki aru ja mingisuguse esimese vihje peale saadab välja ekipaaži, saadab välja kraana ja ma ei tea, mida kõike, ja juba täpselt teab, kuskohas see kraana tööle panna. Kas teil endal piinlik ei ole selliste vastuste pärast? Eeldaks ikkagi siseministrilt mingisugust kompetentsi …

Teie aeg!

… ja selle nõudmist ka enda alluvatelt ehk siis politseiametilt.

Aitäh teile! Eeldame. Mina väga austan Eesti politseiametnikke ja ma arvan, et nad on pädevad. Aga te kindlasti olete minuga nõus, et kõik Eesti inimesed kõigis Eesti küsimustes, iga valdkonna küsimustes ei saa olla pädevad. Mina ei pea ennast näiteks kõige pädevamaks inimeseks energeetikas ja ma arvan, et me ei peaks eeldama ka kõigilt teistelt seda. Samamoodi ma arvan, et me ei saa eeldada, et kõik Eesti inimesed on nii head ajalootundjad, nagu näiteks teie olete, või teavad kogu ajaloolise sümboolika tausta nii hästi. Võib-olla on see natuke liiga suur ootus. Kindlasti austan mina väga igat Eesti inimest, ükstapuha, milline vaade või arvamus tal on. 

Ma olen seda ka öelnud, et ma suhtun jätkuvalt lugupidavalt ka neisse inimestesse, kes seda sammast ja mälestusmärki soovisid püstitada, sest inimeste mälestamise mõtet ei vaidlusta mitte keegi. Küsimus on lihtsalt seaduse täitmises ja politseile on selle [kontrollimise] ülesanne pandud. See on seadus. Politseil ei ole võimalik mitte seda teha. Ja ega politsei iga laekunud informatsiooni peale ju ka ei tegutse. Me teame kõik, et seda kontrollitakse. Kindlasti veendutakse, kas tegemist on tõese informatsiooniga. Kui on tõenäosus väga suur, et see niimoodi on, siis ka tegutsetakse. Laekunud informatsioon ütles, et seda kivi tehakse. Selle kivi kohta oli seda informatsiooni oluliselt rohkem, mida ma siit kõnepuldist kahjuks öelda ei saa. Ja nagu näha, see kivi tõesti tehti. Nii et selles mõttes vastas suurelt jaolt see laekunud informatsioon sellele, mis tegelikkus oli.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Mu jaoks, ma pean tunnistama, olid need selgitused samuti ebaveenvad. Mulle tundub, et sealt kumab ikkagi läbi tahe salata maha – ma ei tea, kelle heakskiidu nimel – meie isade ja vanaisade võitlus Eesti eest. Ma toon paralleeli, et nii Lätis kui ka Soomes on küllaga mälestusmärke Saksa mundris meestele, Saksa mundris soomlastele, Saksa mundris lätlastele, [mälestusmärke,] kus ka nende munder on detailselt eksponeeritud. 

Nüüd on juba peaaegu kaks kuud sellest konfiskeerimisest möödunud ja ma küsin, kas ja kellelt see semiootiline ekspertiis on tellitud, mis seisus see ekspertiis on ja millal see valmis saab. Selleks ei peaks küll üle nädala kuluma. Ja teine küsimus: mida arvate Kaitseväe kalmistul eksponeeritud pronkssõduri punasümboolikast? Kas see on lubatud, aga kuju, millel tegelikult natsisümboolikat ei ole, ei ole lubatud?

Teie aeg!

Aitäh! Jah, need ekspertiisid on tellitud. Seal ei ole tuvastatud keelatud sümboolikat. Ja punasõdur või kes ta meil on Kaitseväe kalmistul – tegemist on mälestusmärgiga, see on seal, keegi ei ole hakanud seda paigaldama ja see on Kaitseväe vastutusalas. Mida ma rohkem oskan öelda?

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Kui esimeses maailmasõjas ja vabadussõjas võidelnud meie esivanemate mälestus on väga väärikalt jäädvustatud, mälestusmärgid on igas kihelkonnas ja vallas, siis teise maailmasõjaga on teatavasti ju see lugu, et ainult Punaarmee võitlejad ja nende mälestus on jäädvustatud. Ja pärast iseseisvuse taastamist on Saksa riigi toel ka Saksa relvajõududes võidelnuid mõnevõrra tagasihoidlikumal moel mälestatud, aga seda siis Saksa riigi meelespidamise ja panusega. Ma küsikski, kuidas oleks õige või legitiimne meie riigil mälestada neid eestlasi, kes Punaarmees ei võidelnud ehk võitlesid Punaarmee vastu. Kuidas seda siis oleks korrektne teha?

Vastus on väga lihtne. Esiteks tuleb neid kindlasti mälestada, austada ja meeles pidada. Selles mõttes on jätkuvalt see tahe väga õige, seda keegi ei vaidlusta. Kui me üldiselt vaatame esimese [maailmasõja] või vabadussõja mälestussambaid, siis pigem kannavad nad sümboleid, mis on Eestile omased, just Eestile, mitte ühelegi võõrvõimule, kelle ridades tuli sõdida nendel aegadel osal inimestel. Ja reeglina meil on võimalik kasutada Eesti lippu, vappi, hümni, sõnu, luuleridu, kõike seda. Väga ilus, väga eestipärane, väga isamaaline!

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Kas ma kuulsin õigesti, et te ütlesite, et ekspertiisid on tellitud ja sümboolikat ei tuvastatud? Mulle tundus, et te ütlesite niimoodi. Rääkige, mis siis edasi saab. Kas see ausammas nüüd tagastatakse kiiremas korras?

Ja teine küsimus. No see oli küll päris piinlik häma, mis te punasõduri või selle niinimetatud Aljoša kohta ütlesite. Kolleeg Valge tegelikult küsis, kuidas suhtuda seal olevasse punasümboolikasse. Teie vastus oli midagi sellist, et see ausammas on seal, keegi ei plaani seda sinna paigaldada, aga see ei vasta ikkagi küsimusele teie suhtumisest sellesse punasümboolikasse. Kas te saate püüda ka sellele ikkagi vastata?

Aitäh! Ma võin väga selgelt öelda, et ei, ma ei ole kuidagimoodi punasümboolika eksponeerimise toetaja. Jah, minu arvates, mida vähem seda Eesti avalikus ruumis on, seda parem. Täpselt nii ma suhtungi. Ja ma isiklikult ministrina olen tegelenud sellega, et erinevad mälestusmärgid Narvas võetaks maha, Narva tank, on ju, viidaks minema ja kõik need asjad. Ma arvan, et minu teod on ka seda väljendanud. 

Ja vastab tõele, et ekspertiisid on tellitud. Need ekspertiisid ei tuvastanud [keelatud sümboolikat]. Ja kui keegi tunnistab selle kivi enda omaks ja pöördub politsei poole, siis politsei vastavalt seadusele käitub selles küsimuses. Rohkem mul ei olegi siin midagi lisada.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh ministrile! Nii, avan läbirääkimised. Esimesena saab sõna Ants Frosch, palun!

Hea Riigikogu! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Lugupeetud eesistuja! Antud küsimuse juures me jõuame hakatuseks tegelikult, ükskõik, mis nurgast me vaatame, 2004. aastasse. 2004. aasta suve lõpus ja sügisel oli ju olukord selline, et Eesti oli vahetult liitunud Euroopa Liiduga ja vahetult liitunud ka Põhja-Atlandi organisatsiooniga. Ja võin teile täie kindlusega kinnitada, et tollel ajahetkel tõepoolest välisriikide saatkonnad sekkusid väga selgelt ja jõuliselt. Oli jutuajamisi nii välisministriga kui ka peaministriga ja vaevalt et ka teised valitsuse liikmed nendest surveavaldustest pääsesid. Tookord lahenes asi ju ülimalt käpardlikult. Ja see haav jääb meiega veel pikaks ajaks. 

Mulle tundub, et seekord siis valitsus, olles saanud informatsiooni, et midagi analoogset võib korduda, otsustas teema maha võtta ja ennetada olukorra eskaleerumist. Aga ma arvan, et valitsus on teinud ühe põhimõttelise vea, ja sellele veale on ka tänase debati käigus tulnud kinnitust. Hea kolleeg Leo Kunnas küsis selle kohta, et kas valitsusel on mingi nägemus sellest, kuidas peaks mälestama Eesti mehi, kes langesid Eesti vabaduse eest 1944. aastal. Ja vastust sellele ei tulnud. See tähendab seda, et valitsuse tasemel sellest isegi ei mõelda. Lihtsam on sõita kohale õigel ajal õigesse kohta ja võtta järjekordne mälestuskivi lihtsalt ära. 

Aga ma tuleksin selle teema juurde, mis puudutab informatsiooni hankimist. Minister andis siin oma ettekandes või vastuses selge vihje, et neil oli infoallikas ja kasutati informatsiooni, mis oli laekunud. Samas, vaevalt see informatsioon sai anda nii täpselt aru sellest, milline saab olema monumendi teekond. Põhimõtteliselt ei ole teist varianti kui seesama sidevahendite jälgimine või siis kõneeristuste tegemine ja selle põhjal juba jälitustegevus. Loomulikult võis varjatud või eraldusmärkideta politseiauto asuda ka ju lihtsalt sappa monumenti transportinud kaubikule. Aga pigem viitavad lahenduse kiirus ja komplekssus, sest ka kraana oli juba ees ootamas, sellele, et võib-olla see ei olnud küll erioperatsioon, aga tegemist oli ikkagi põhjalikult läbi mõeldud ettevõtmisega.

Nüüd, ma juhiksin tähelepanu ka sellele, et analoogseid olukordi, kus Siseministeerium tegelikult üritab vältida teemat, et ta on kohustatud kontrollima nii politsei kui ka kaitsepolitsei tegevust, on olnud ka varem. Võib-olla kõige markantsem näide on pärit 2014. aastast, päevast peale president Obama Tallinna-visiiti …

Ma paluks lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega.  

… kui Eesti-Vene piirilt rööviti kaitsepolitsei ametnik. See kahju Eesti mainele rahvusvahelises plaanis oli ikkagi väga suur. Kas tõesti sellist tegevust ei kooskõlastatud või seda ei kontrollinud Siseministeerium? Ja kui seda tõesti Siseministeerium ei kontrollinud, siis tekib meil [probleem], et meil on politsei ja kaitsepolitsei tegelikult ilma igasuguse ametkondliku, ministeeriumipoolse kontrollita.  

Ma tooksin veel siia näite. Me oleme praegu jõudnud ühes Tartus aset leidnud sündmuses, juba kohtuasjas õigemini, olukorda, kus kohtu poolt kõneeristuste mittelubamine tõenditena on praeguseks lükanud ikkagi väga suure kera liikuma, mis võib muuta tõendamise protseduuri väga paljudes tulevastes kohtuasjades. Ja siin tekib [probleem], kuna tõenäoliselt tegi kaitsepolitsei ka seda lihtsalt oma hea äranägemise järgi ja ilma igasuguse ministeeriumipoolse kontrollita. Tulemus on see, et mindi kahuriga varblast laskma, ja tegelikult on kahjustada saanud kogu julgeoleku tagamise protseduur, sest praeguseks enam tõendeid sarnaselt koguda ei saa. Ja see saavutati siis mingi, noh, ma ütleks, piinlikult väikese protsessi raames. 

Minu hinnang on selline, et me oleme oma riigi julgeolekuasutused ja jõustruktuurid kas siis kontrolli alt välja lasknud või Vabariigi Valitsus poeb lihtsalt nende selja taha. See ei tohiks selliselt olla. Siin on vaja selget auditit, põhjalikku revisjoni. Sellest on olnud juttu julgeolekuasutuste kontrolli erikomisjonis. Midagi toimunud ei ole. On lubatud teatud samme, mingeid seaduseelnõusid – seda on aasta jooksul paar korda lubatud –, aga mitte mingeid samme tegelikult ei Siseministeeriumi poolt ega ka teiste pädevate ministrite poolt ei ole. Aitäh! 

Järgmisena Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Hea siseminister! Ma sain ka siseministri vastustest aru niimoodi, et okupatsioonivägede eraldusmärke sellel Lihula samba peaaegu et koopial – ei ole teada, kas ta oli täpne koopia või mõnevõrra muudetud – kujutatud ei olnud. Seetõttu tema keelatus avalikus ruumis peaks puuduma. Eks siis eksperdid ütlevad oma lõpliku sõna. Aga kui see nii on, siis kindlasti tuleks see omanikele tagastada. Ja kui on nüansse selle ülespanemise koha asjus, siis [tuleb need] läbi rääkida ja küllap leiab koha, kus see kenasti üles panna.

Miks minule see teema on oluline olnud käesoleval aastal? Me oleme tähistanud kahte sündmust, võib öelda, ka riigi esindajate kohalolekul, osavõtul. See [osavõtt] ei olnud võib-olla selles mahus, kui need oleks väärinud, aga vähemalt mainisid valitsuse liikmed suurt põgenemist. Ja ühel üritusel, kus oli ka riik esindatud, tuletas valitsus meelde Otto Tiefi valitsuse moraalset kangelastegu, mis tähendab meie järjepidevuse kandmist. See on eriti tähelepanuväärne selle tõttu, et Otto Tief ja tema valitsuse liikmed käitusid nii, nagu me kujutame ette väärikaid eestlasi käitumas. 

Ja kuigi meil ei oleks ju midagi selle vastu … Tegelikult nad oleks pidanud pääsema ka ise isiklikult, aga nad teadsid, et suure tõenäosusega nad lähevad surma või suurtesse ohtudesse, isegi kui osal oleks õnnestunud põgeneda ja pääseda. Praktiliselt kogu Otto Tiefi valitsuse koosseisu represseeriti. Mõni mõisteti kohe surma, aga [mõnda represseeriti] pikaajalise vangistuse, piinamise ja muu niisuguse, ütleme, kogu elu ära rikkumisega. 

Aga Otto Tiefi valitsus ei oleks saanud oma kolme ametlikku päeva ja oma viimasel nädalal Eesti pinnal nii aktiivselt tegutseda, kui sellistes tingimustes üldse võimalik oli, ega ka suurpõgenemisest osavõtjad ei oleks saanud pakku punarepressioonide eest, kui ei oleks olnud neid mehi ja naisi, kes hoidsid rinnet Emajõel ligi kuu aega. Sinimägedel, me teame, kauem tegelikult. 

Vaatame seda, kui jõuliselt Punaarmee tuli üle nii Narva jõest kui ka Kagu-Eestist, see tähendab kahel rindel. Tegelikult juba Läti territooriumil massiivse rünnaku tulemusena oli see oht reaalne ja oli aru saada, [mis on] lõpptulemus. Eriti kuna juba augustikuus 1944 käisid Saksamaa juhtkonnas … 

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega.

… diskussioonid selle üle, et Saksa väeosad rindelt ära viia, rinne kukub kokku, oli nendes tingimustes iga [üleelatud] päev tegelikult võit ja Eesti tsiviilelanikkonnale tuhandeid elusid väärt. 

Ja kui Otto Tiefi valitsus heiskas sinimustvalge lipu, me teame, siis korraks tekkis uuesti lootus. Tallinna reidilt lahkusid mõned Saksa laevad isegi pooltühjana, sest inimesed otsustasid ümber ja ei kippunud laeva peale. Seda ma ütlen lihtsalt selleks, et [selgitada, et] inimeste esimene instinkt ja lootus oli ikkagi jääda Eestisse. Ja kes Uluotsa kutsel rahvusväeosadesse läksid 1944. aasta jaanuari lõpus – veebruarikuus komplekteeriti väeosad –, kes selle aktsiooniga ühinesid, lootsid ikkagi Punaarmee Eesti piiridel kinni pidada.

Ja mis mulle hinge on läinud, on see, et neid sündmusi ja neid kangelasi ei peeta piisavalt meeles. Üks põhjus võib olla see, et nad võitlesid Saksa mundris. Võib öelda osaliselt [Saksa mundris], sest neil olid täiendavad eraldusmärgid, mis näitasid, et tegemist oli Eesti rahvusväeosadega. 1944. aasta talvel, kevadel komplekteeritud väeosadest kolm piirikaitserügementi … Kokku oli piirikaitserügemente kuus, aga ka SS-diviis, mis esialgu kandis nimetust vabatahtlike diviis, aga hiljem relvagrenaderide diviis SS-i juures. Nime muudeti, sest Eesti meestele oli oluline, et oleks märgitud, et nad ei ole nii-öelda puhas Saksa väeosa, SS-väeosa, vaid nad on lihtsalt väeosa SS-i alluvuses. 

Nendel meestel – ja ütlen, et ka naistel, sest politseipataljonides ja Omakaitses oli naisi – oli üks siht silme ees: hoida Eesti vabadust. Ja ainult nende vapruse tõttu – kusjuures suur osa neist läks teadlikult surma – oli kümnetel tuhandetel võimalus punaterrori eest põgeneda ja oli võimalus meil järjepidevust väga selgelt Eestis kanda ja kanda kinnitada veel loetud päevad enne Vene totaalse okupatsiooni algust.

Nii et Eesti Vabariigi valitsus nii nagu ka Eesti rahvas peaks rohkem au andma ja peaks väärima neid kangelasi neid väärikalt mälestades.

Aitäh! Järgmisena Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kuivõrd palju olulisi aspekte on juba eelnevates sõnavõttudes esile toodud, siis ma ei hakka neid kõiki üle kordama. Küll aga rõhutan omalt poolt uuesti just sedasama, mida ütles vahetult enne mind kõnelnud kolleeg Tõnis Lukas: neid mehi, kes 1944. aastal peaminister Jüri Uluotsa üleskutset järgides kasutasid olemasolevaid võimalusi selleks, et seista Eesti iseseisvuse eest ja kaitsta meie rahvast, sealhulgas paljusid naisi ja lapsi, kes said tänu sellele põgeneda Eestist Punaarmee pealetungi eest, me peaksime lõpuks ometi vääriliselt tunnustama ja mälestama, seda mitte ainult sõnades, vaid ka avalikus kohas välja pandud visuaalsete sümbolitega. Sest olukord, kus nende meeste austamiseks pole Eestis püstitatud mitte ainsatki mälestusmärki, teeb meie rahvale ja riigile sõna otseses mõttes häbi. Iga päev, mil see olukord jätkub, see häbi üksnes süveneb. 

Seda silmas pidades on muidugi eriliselt häbiväärne see, et selle asemel, et ise seista niisuguse mälestusmärgi püstitamise eest – suure, vägeva, uhkelt tehtud, väärika mälestusmärgi püstitamise eest –, on meie valitsused mitme aastakümne jooksul hoopis töötanud vastu kodanike endi püüdlusele kas või tagasihoidlikki mälestusmärk Eesti kas või mõnda perifeersesse kohtagi püstitada. Riigis, kus asjad niimoodi käivad, on tõsine probleem eneseväärikusega ja seda viga oleks tagumine aeg parandada. 

Selle konkreetse intsidendiga seonduvalt ma kordan seda, mida ma ütlesin ka siseministri poole pöördudes, kui oma küsimust sõnastasin – ta selgitas, nagu olnuks tarvis politseil see monumendi koopia ära võtta, hoiule võtta, selleks et hakata teostama ekspertiisi, kus hinnata, kas see monumendi koopia kätkeb endas natsisümboolikat või mitte –, et see ei ole absoluutselt veenev, sellepärast et läbinähtavalt on tegemist pigem ettekäände või õigustusega, mitte sisulise ausa põhjendusega. 

Mõelge nüüd selle olukorra peale reaalselt. Politseile laekub informatsioon, et Lihula poole alustab Tallinnast teed selles ja selles kaubikus üks monument, millel võivad olla natsisümbolid. Kusjuures pange tähele esiteks seda, et ega seadus ei ütle, et natsisümbolite avalik esitlemine on keelatud, vaid seadus ütleb seda, et nende avalik esitlemine neid õigustaval viisil on keelatud. Nii et siin on tegelikult veel täiendav test ka olemas. Aga jätame selle praegu kõrvale. Oletame, et laekub informatsioon selle kohta, et on olemas monumendi koopia või monument, millel võivad olla natsisümbolid. 

Nüüd, mida oleks mõistlik selles olukorras teha? Kui siseminister seda niimoodi selgitaks, siis võiks ju nõustuda: politsei on selleks, et veenduda, kas see informatsioon vastab tõele või mitte. Ta sõidab välja, peatab selle kaubiku, palub näidata ette monumendi koopia või monument, võtab kätte originaalse Lihula monumendi pildi, võrdleb seda sellega, mida ta kaubikus näeb, ütleb, et jaa, see on identne, vähemalt printsipiaalselt identne, isegi kui iga juuksekarv ei ole sama, tuvastab, et seal ei ole natsisümboolikat – teatavasti originaalsel mälestusmärgil ekspertiisi kohaselt ei olnud natsisümboolikat –, ning ütleb: "Vabandust, et teid häirisime! Igal juhul on meie poolt vajalikuks peetud toimingud tehtud ja oleme veendunud selles, et neid sümboleid seal ei ole. Soovime teile head teed." Ja rohkem polegi midagi öelda. On nii? See ei ole mingisugune analüüsi nõudev ülesanne. 

Me teame, et 2004. aastal tehti ekspertiis ja tuvastati, et natsisümboolikat seal ei olnud. Me teame ka seda, milline see toonane mälestusmärk välja nägi. Võtad pildi, vaatad pilti, vaatad seda, mida sa seal kaubikus näed, ja [ütled], et jah, me näeme siin sama asja, järelikult ju probleemi ei ole. See on nii ilmselge, et selle üle on isegi imelik vaielda. 

Aga nüüd on tekkinud olukord, kus kaks kuud politsei menetleb seda küsimust ning tellib ekspertiise ja me ikka ootame [tulemust]. See näitab seda, et kogu see jutt, mida meile siin on räägitud, ei ole paraku ausameelne. Nii need asjad ei tohiks käia. Nii et vähim, mida selles olukorras tuleks nüüd teha, on tagastada see monumendi koopia, esitada avalik vabandus – sellepärast, et tegelikult on need operatsioonid ilmselgelt õigust rikkudes ellu viidud –, mitte rohkem sellesse protsessi sekkuda ning edasi keskenduda sellele küsimusele, kuidas valitsus ise saaks vääriliselt mälestada 1944. aastal Eestit kaitsnud mehi. Aitäh!

Henn Põlluaas, palun! (Henn Põlluaas küsib lisaaega.) Paneme kolm minutit lisaaega.

Aitäh, austatud eesistuja! Head kolleegid! Tõtt-öelda mul on väga häbi selle pärast, et 33 aastat peale Eesti taasiseseisvumist on meil mingisuguseid ringkondi, kes võitlevad Eestis olematu natsitondiga. Väide, justkui Eesti tunnustega Saksa mundris mees, kes võitles bolševismi vastu ja Eesti iseseisvumise taastamise nimel, nagu ausambal nimetatud, kannaks endas mingisugust natsisümboolikat ja kujutaks endast mingisugust varjatud ohtu, on ju tegelikult täiesti selgelt kantud Vene putinistlikust narratiivist. Me kuuleme iga päev ja kuulsime ka varem, kuidas Eesti on üks väike vastik natsiriik, kes tuleb likvideerida. Ja tundub, et meie siseministri juhtimisel käib see likvideerimine praegu meie ajaloolise mälu kallal. 

Tegelikult on asi äärmiselt lihtne. Need, kes võitlesid, relv suunatud Eesti poole, olid anastajad, agressorid ja okupandid, ja kõik need Eesti mehed, kelle relv oli suunatud peale tungiva Punaarmee vastu, võitlesidki Eesti iseseisvuse nimel. Paraku olid ajad segased. Auväärne Vello Salo on omal ajal tõdenud, et jah, tõepoolest, munder võis ju neil meestel olla vale, aga see-eest vaenlane oli õige. Vaenlane oli õige ning see võitlus oli õige ja õigustatud. 

Seda on osatud seletada nii Soomes kui ka, nüüd kuulsime, Lätis, kus on mitmeid sarnaseid ausambaid ja kellelegi ei tule pähe saata punast kraanat neid ära viima ja mingisugust ekspertiisi tegema. Riik, valitsus ja ajaloolased on täiesti selgelt suutnud maailmale selle tõe välja tuua. Ka meie ajaloolased on seda teinud, aga millegipärast osa meie valitsustest ei taha seda kahjuks omaks võtta. 

Ja miks oli see vale munder, kuigi Eesti tunnustega? Sellest rääkis eelkõneleja Jaak Valge, kes tsiteeris nii Jüri Uluotsa kui ka August Rei ütlemisi ja üleskutseid Eesti meestele tulla võitlema Eesti eest. 70 000 – 80 000 meest seda tegid. Ja müts maha nende ees! Me peaksime sügavalt austama nende mälestust. Aga kahjuks seda ei lubata, kuigi siseminister räägib, et mälestust ei keela keegi ülal hoidmast. 

Aga tegelikult saadetakse punane kraana. Saadeti ka 20 aastat tagasi. Siis oli asi veel hullem, saadeti lausa märulipolitsei koerad ja lasti inimestele gaasi näkku. Seekord piirduti ainult politseinike ja punase kraanaga. Jumal tänatud! Aga piinlik, kuidas meie politseijõud, meie siseminister, meie valitsus usuvad igasugust teadet, reageerivad üle täiesti vääralt ja valelt. Seda, kas seal on natsisümboolika või mitte, oleks võinud ka eelnevalt kontrollida, kui oleks kohale läinud, või vaadata kas või sotsiaalmeediast, kus need fotod mälestusmärgist juba levisid. Ekspertiisi oleks võinud teha tükk aega enne seda häbiväärset aktsiooni. 

Ja ma mäletan, kui siin ühel samateemalisel arutelul siseminister Läänemets väitis, et kõiki neid ausambaid tuleb kohelda võrdselt. Me näeme, et tegelikkuses see ei ole sugugi niimoodi. Meie Kaitseväe kalmistul meie vabadussõja sangarite haudadel laiutab see niinimetatud Aljoša pronksokupandi kuju, kus käivad iga aasta tuhanded ja tuhanded venemeelsed, just nimelt eksponeerimas ennast ja seda kuju seda agressiooni ja okupatsiooni toetaval ja õigustaval viisil. Aga see on justkui normaalne, sinna me ei julge sekkuda. 

Ja ma ei tea, kas siseminister on käinud seal kalmistul. See on äärmiselt häbiväärne. Ma saan veel aru, et Nõukogude okupatsiooni ajal, kui meie ei saanud midagi teha, maeti meie sangarite haudadele igasuguseid punalendureid ja muid okupante ning pandi nende mälestuskivisid üles. Ammu oleks aeg need sealt likvideerida! Aga mis kõige hullem, ka meie iseseisvuse ajal ja just nimelt viimaste aastate jooksul on Vene saatkond kogu Kaitseväe kalmistu täitnud kümnete või õigemini sadade mälestusmärkidega kõikvõimalikele Vene, Nõukogude armee nii-ütelda "kangelastele" ehk okupantidele. Ja vähe sellest, et nad on täitnud nende mälestuskividega kõik tühjad alad, nad on mälestuskive pannud ka sinna, kus on meie mälestuskivid. Ja mitte keegi ei ole neid takistanud ning mitte keegi ei ole küsinud, kas teil on selleks luba olemas. Lihtsalt tulid ja panid. Ja meie riigivõim on vait. See näitab täielikku mannetust, täielikku häbiväärset kapitulatsiooni sellise infosõja ja pahatahtliku propaganda ees, millega meid üle kallatakse. 

Ja minister korrutas siin mitmeid kordi, et sellega [oleks] rikutud tee kaitse[vööndi nõudeid], [taheti] panna keelatud alale ausammas püsti. Ma ei tea, ma vaatasin seadust ja seal ei ole poolt sõnagi sellisest asjast, et ei tohiks ausammast sinna panna. Tee kaitsevööndit ei tohi risustada, sinna ei tohi teha rajatisi ega hooneid, mis varjaksid vaadet. Aga mitte midagi sellist ei olnud. See oli kahe väikese tee vahel, suurest maanteest kaugel. Sinna taheti panna üks väike, tillukene mälestuskivi, mis soojendab iga inimese südant, kelle perekonnaliikmed, isad-vanaisad on võidelnud Eesti eest. 

Ja ka mina käisin, kui Lihula ausammas pandi üles, oma perega seal ning viisin lilled, sest minu isa oli soomepoiss. Ta tuli tagasi ja võitles samamoodi Saksa mundris. Aga nagu kõik ülejäänud Eesti mehedki … 

Teie aeg! 

… ta ei võidelnud mitte Suur-Saksamaa, Hitleri ega natsismi eest, vaid võitles Eesti eest. Ja valitsused ja poliitikud, kes seda ei tunnista, nende koht ei ole Eesti juhtkonnas ega Eestit juhtimas. Aitäh!

Kas minister soovib läbirääkimistel osaleda? Ei soovi. Lõpetan läbirääkimised ja ühtlasi ka neljanda päevakorrapunkti käsitlemise. Arupärimisele on vastatud. 

Tänane viies päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Jaak Valge, Henn Põlluaasa, Ants Froschi ja Leo Kunnase 9. septembril 2024 esitatud arupärimine mobilisatsiooniealistele Ukraina kodakondsusega meestele rahvusvahelise kaitse andmise kohta, nr 643. Arupärijatepoolne ettekandja on Riigikogu liige Henn Põlluaas. Henn Põlluaas? 

Ahsoo! Ega vahet pole. 

Selge! Kui teil on kokku lepitud, et Jaak [teeb ettekande] arupärijana, siis palun!

Aitäh! Lugesin veebist, et minu nimi oli seal esimesena, ja mulle tundus, et mina peaksin seda esitama. Aga Hennul on õnneks [hiljem] kõnepidamise võimalus. Jaa, lähen asja juurde. Hea [ase]esimees! Head kuulajad! Härra minister! Nendele varasematele samateemalistele arupärimistele olete minu arust natukene segaselt vastanud. 

Kõigepealt tuleks vahe sisse teha ajutise kaitse ja rahvusvahelise kaitse vahel. Rahvusvaheline kaitse antakse pikemaks ajaks ja põhjalikuma kontrolli tulemusena. Ja kui numbrite juurde minna, siis rahvusvahelist kaitset omavad Eestis 30. juuni seisuga – mul värskemaid andmeid ei ole – kokku 6500 isikut. Neist 6000 on Ukraina kodanikud ja neist omakorda 18–60‑aastasi mehi on üle 4000. Ehk selgub jälle, et kõigist Ukraina kodanikest, kes on rahvusvahelise kaitse saanud, on mobilisatsiooniealisi mehi ligi 70%. Ja kahtlemata, osal neist on tõenäoliselt luba Ukrainast lahkuda. Ja veel selle aasta esimesel poolaastal omandas rahvusvahelise kaitse kokku 405 Ukraina kodakondset, neist 305 Ukraina meest vanuses 18–60. 

Nüüd, kui neid arve vaadata ja võrrelda ajutise kaitse saanud isikute arvuga, siis lihtsalt peavad küsimused tekkima. Vaadake, sellises vanuses meeste osakaal rahvusvahelise kaitse saanute hulgas Eestis ületab kohe mitmekordselt nende esindatuse populatsioonis. Iga inimene, kes numbreid tunneb ja arve oskab vaadata, näeb, et siin on midagi lahti. On väga loogiline arvata, et seal taga peaks olema mingi poliitiline otsus, miks just nendele meestele võimaldatakse rahvusvaheline kaitse anda, ja neil meestel peab olema mingi eriline motiiv just rahvusvahelist kaitset saada. Kahjuks pole härra siseminister meile seda varem veenvalt ära seletanud, mis see põhjus on.

See olukord on täiesti erinev Läti ja Leedu [olukorrast]. Tänan Riigikogu õigus‑ ja analüüsiosakonda, kes mul aitas neid numbreid leida, nii palju kui võimalik on. Ja muide, vähemalt Leedus ja Lätis on nii ajutise kui ka rahvusvahelise kaitse andmisel küsimuste hulgas ka see, mis suhted on taotlejal oma päritoluriigi, see tähendab Ukraina sõjaväeteenistusega. Eesti küsimustikus aga niisugust otsest küsimust ei ole. Ja nii pole imestada, et sõjaväeteenistusest kõrvalehoidjad eelistavad just Eestit. Toonitan üle veel, et Lätis ja Leedus ei ole sellist olukorda, et rahvusvahelist kaitset tahavad just mobilisatsiooniealised mehed. Seal antakse rahvusvahelist kaitset ka hoopis vähem kui Eestis. 

Nüüd, Euroopa Komisjoni definitsiooni kohaselt on rahvusvaheline kaitse riiklik kaitse, mis antakse juhul, kui leitakse, et kaitse taotleja ei vasta pagulasena või täiendava kaitse saajana tunnustamisele, kuid keda sellest hoolimata peetakse erilistel humanitaarsetel põhjustel kaitset vajavaks. Seega tuleb välja, vabandust, härra siseminister, et just need 18–60‑aastased Ukraina kodakondsusega mehed vajavad erilistel humanitaarsetel põhjustel kaitset. Nii. Kas see on loogiline?

Edasi. Politsei‑ ja Piirivalveameti definitsiooni kohaselt saavad rahvusvahelist kaitset taotleda välismaalased, sealhulgas Ukraina kodanikud ja elanikud, kes kardavad kodumaal tagakiusamist rassi, rahvuse, usu, ühiskondlikku rühmitusse kuulumise või poliitiliste vaadete tõttu. See kehtib ka inimestele, kes leiavad, et nende tagasipöördumine Ukrainasse võib kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise, piinamise, inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistusviiside kohaldamise või vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. 

Nüüd, jälle väga loogiline küsimus: kas meil on tõesti alust arvata, et just need mehed ei saa Ukrainasse tagasi pöörduda, kuna neid võib ähvardada tagakiusamine rassi, rahvuse, usu või poliitiliste vaadete tõttu? Ja miks just peamiselt mehi, mitte naisi? Või siis ähvardab neid vägivalla rakendamine relvakonflikti tõttu? Aga jälle, miks see vägivald ähvardab just mobilisatsiooniealisi mehi, mitte naisi ega lapsi? 

Ja ma jätan jälle need küsimused ette lugemata. Küllap te olete nii kena ja loete need ise ette. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Ja arupärimisele palun vastama siseminister Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad! Siseministrile tõesti edastati arupärimine mobilisatsiooniealistele Ukraina kodakondsusega meestele rahvusvahelise kaitse andmise kohta ning esitati viis küsimust. 

Esimene küsimus: "Miks just mobilisatsiooniealised Ukraina mehed vajavad Eestis kõige pikemaajalisemat ehk rahvusvahelist kaitset? Miks just nende arv ja osakaal kasvab pidevalt?" Ukraina kodanikele antava kaitse ja elamisloa liik ei sõltu sellest, kas nad on mehed või naised ja mis vanuses isikutega tegemist on. Muu hulgas ei sõltu elamisloa liik ega pikkus asjaolust, kas inimene on mobilisatsiooniealine. 

Ajutine kaitse on erandlik elamisloa liik, mis on sätestatud Euroopa Liidu ajutise kaitse direktiivis ning mida saab kohaldada ainult juhul, kui Euroopa Komisjon teeb sellekohase ettepaneku, mille kiidab heaks Euroopa Nõukogu, see tähendab liikmesriigid vastava rakendusaktiga. Ajutise kaitse aluseks on Euroopa Nõukogu rakendusotsus, mille alusel kohaldatakse ajutise kaitse direktiivi. Sama otsusega määratakse kindlaks, millistele Ukraina päritolu välismaalastele Euroopa Liidus ühetaoliselt ajutise kaitse elamisluba antakse. Selle otsusega on antud automaatselt ajutine kaitse kõikidele Ukraina kodanikele, kes elasid Ukrainas enne 24. veebruari 2022. Seega on Ukrainas elanud isikutele ajutine kaitse olemas automaatselt kogu Euroopa Liidu territooriumil. 

Ajutise kaitse andmisel ei saa seada lisatingimusi lähtuvalt vanusest, soost ega muudest täiendavatest asjaoludest. Ainuke ajutise kaitse [andmisest] keeldumise alus on konkreetse inimese puhul tuvastatud julgeolekuoht või asjaolu, et inimene ei elanud püsivalt Ukrainas sõja puhkemise ajal. Seega saavad kõik ajutise kaitse ja elamisloa saamiseks kvalifitseerunud Ukraina päritolu inimesed praegu Eestis ajutise kaitse elamisloa kuni 4. märtsini aastal 2026. 

Rahvusvaheline kaitse on reguleeritud Euroopa Liidu tasemel ja seda rakendatakse püsivalt. Rahvusvahelisel kaitsel on kaks alaliiki: pagulase staatus ja täiendava kaitse staatus. Eestis saavad pagulase staatusega inimesed kolmeaastase kehtivusega tähtajalise elamisloa. Täiendava kaitse saajad saavad esimesel korral üheaastase kehtivusega tähtajalise elamisloa ning pikendamisel kaheaastase tähtajalise elamisloa. 

Rahvusvahelise kaitse andmise õiguslikud alused on erinevad ajutise kaitse andmise [alustest]. Ühine on elamisloa tähtajalisus. Ajutise kaitse puhul sõltub elamisloa maksimaalne tähtaeg Euroopa Nõukogu rakendusotsusest. Rahvusvahelise kaitse puhul sõltub tähtaeg Eesti seaduses kehtestatud elamisloa pikkusest. 

Täiendavat kaitset antakse isikutele, kelle suhtes on alust arvata, et nende Eestist väljasaatmine tagasi päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. Kuna Ukrainas toimub käesoleval ajal relvakonflikt, siis kvalifitseeruvad need Ukrainast pärit isikud, kes elasid enne sõja puhkemist Eestis ja seetõttu ei saa ajutist kaitset, täiendava kaitse saajateks. 

Eesti on liitunud Genfi konventsiooniga ja Euroopa Liiduga ning peab järgima Euroopa Liidu ja rahvusvahelisi õigusnorme. Ainuüksi mobilisatsioonikohuslaseks olemine ei ole ajutise kaitse ega täiendava kaitse andmisest keeldumise aluseks. 

Ja teine küsimus: "Kelle eest neid mehi kaitstakse, kas Ukraina riigi eest?" Ukraina inimesi kaitstakse Venemaa täiemahulise sõja eest Ukrainas. Täiendav kaitse antakse isikutele riigis toimuva relvakonflikti tõttu, mille läbi nende elu võib ohtu sattuda, kui nad selles riigis viibivad. [Neid ei kaitsta] koduriigi Ukraina eest. Sõja tõttu tekkinud ohu eest kaitsmine on rahvusvahelise kaitse üldpõhimõte ja seal ei nähta ette erisusi seoses võimaliku mobilisatsioonikohustusega. Kõik Euroopa Liidu riigid rakendavad seda ühtemoodi. 

Kolmas küsimus: "Miks pole neil võimalik oma kodumaale tagasi minna, nagu te 1. aprillil väitsite?" Ukraina on jätkuvalt sõjas. Eesti riik ei saa teha otsuseid teise riigi elanike eest, see tähendab üksikisiku eest. Igaühel on erinevad põhjused, näiteks laste ülalpidamine, haige ema hooldamine või maailmavaatest tulenev keeld tappa. Mehed viibivad Eestis seaduslikult. 

Neljas küsimus: "Miks need mehed tulevad jätkuvalt üle idapiiri, nagu Te väitsite? Kuidas nad on Venemaale sattunud?" Enamus Ukraina kodanikke on tulnud või tulevad teistest Euroopa Liidu riikidest, aga idapiiri ületamine on üks vähestest võimalustest pääseda sõja eest neil, kellel ei õnnestunud rindejoone tõttu liikuda Euroopa poole või kes enne sõja algust juba olid Venemaal. Hetkel sellist statistikat kasutada ei ole, kuid Politsei- ja Piirivalveameti hinnangul on praegu Venemaalt lahkumine väga piiratud. Eestisse jõuavad ainult üksikud kaitse taotlejad. Ma toon kohe näiteks, et 2023. aastal tuli Eestisse keskmiselt 73 Ukraina põgenikku nädalas, aga hetkel on see arv 24 inimest nädalas. Ja suurem osa neist ei tule üle idapiiri, vaid liiguvad siia teistest Euroopa riikidest. 

Ja nüüd järgmine küsimus, viies: "Kas te ei leia, et võimalikele desertööridele massiliselt rahvusvahelist kaitset pakkudes õõnestate te Ukraina kaitsevõimet?" Eesti ei paku võimalikele desertööridele massiliselt kaitset. Kõik Eestis esitatud ajutise kaitse ja rahvusvahelise kaitse taotlused vaadatakse läbi individuaalselt. Eesti ei õõnesta Ukraina kaitsevõimet, vaid toetab igakülgselt Ukraina võitu. Kindlasti on iga Ukraina kodaniku kohus võidelda oma kodumaa eest. Iga Ukraina kodanik peab tegema otsuse individuaalselt. Eesti riik ei saa Ukraina kodanike individuaalsetesse otsustesse sekkuda. Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik, kes panustab Ukraina võitu Euroopa Liidu ühtsete meetmetega. Kui Euroopa Liidu tasandil otsustatakse koostöös Ukrainaga kaitse ja elamisloa andmise tingimusi muuta, siis rakendab Eesti ka neid ühtseid norme ja kokkuleppeid. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Kolleeg Jaak Valge, palun!

Suur tänu nende püüdlike vastuste eest! Aga ma jälle pean ütlema, et ei olnud need vastused veenvad. Seda juriidikat võime ise ka igalt poolt lugeda. Ma ei ole veendunud ka selles, et Eesti ei saa midagi teha selleks, et mobilisatsiooniealised mehed ja võimalikud desertöörid vähem Eestist rahvusvahelist kaitset paluksid, sellepärast et, nagu ma enne ütlesin, isegi taotleja ankeet on Eestis teistsugune kui Lätis ja Leedus. Lätis ja Leedus fikseeritakse paremini ära see, missugune on suhe sõjaväeteenistusega. Aga küsimus on ikkagi selles, et te ju kuidagimoodi ei seletanud ära seda, miks just rahvusvahelise kaitse saanute hulgas on 70% mobilisatsiooniealisi mehi ja miks ajutise kaitse saanute hulgas on neid ainult 20%. Ma paluks seda vastust.

Jah, ma seletasin tegelikult, aga ma võtan lühidalt selle uuesti kokku. See nüüd erineb. Need, kes tulid täieulatusliku sõja puhkemisel põgenikuna, liikusid Ukrainast välja, olid enamjaolt naised, on ju. Sellepärast on [ajutise kaitse] puhul meeste osakaal väiksem. Need isikud, kes viibisid Eestis tööl sellel hetkel, olid pigem mehed kui naised. Neile isikutele ei anta ajutist kaitset, neile isikutele antakse rahvusvahelist kaitset. See ongi see põhjus. Lihtsalt sellel hetkel Eestis viibinud isikud ei saa ajutist kaitset. Ukrainast oli tulnud töö pärast Eestisse rohkem mehi kui naisi. See on ka põhjus, miks rahvusvahelist kaitset saavad mehed rohkem kui naised. Kui neil näiteks lühiajaline tööluba lõppes, siis neil on võimalik viibida siin mitte ajutise kaitse raames, vaid rahvusvahelise kaitse raames või siis [peavad nad] tööluba kuidagi pikendama, kui see võimalik on. 

Aga rahvusvaheline kaitse on neile antud seetõttu, et on sõda. Me toetame seda, et kui nad peavad oluliseks või vajalikuks viibimist väljaspool Ukrainat, näiteks on nende kodu okupeeritud, hävitatud, mis iganes, siis need isikud saavad siin ajutise kaitse asemel rahvusvahelist kaitset. Ja siin oli lihtsalt rohkem mehi [täieulatusliku sõja puhkemise ajal]. Eestisse tööle ei olnud tulnud mitte nii palju naisi, vaid mehi.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Noh, see vastus on veidi kummaline, sest kui vaatame statistikat, siis tekib küsimus, miks just 2023. aastal alles hakati niivõrd suurel hulgal rahvusvahelist kaitset andma, kui nad olid siin [varem]. Ja väide, et see ei õõnesta Ukraina kaitsevõimet, ei vasta üldse tõele. Nende president ja muud riigitegelased on ju korduvalt öelnud, et nad vajavad igat inimest. Nii et paluks selgitada. Sihuke suur dissonants valitseb teie vastustes.

Aitäh! Ei valitse. Põhjus, miks 2023. aastal, mitte 2022. aastal: elamisload töötamiseks lõppesid 2023. aastal, 2022. aastal need veel kehtisid. See on see põhjus. Nagu ma ütlesin, tänu rahvusvahelisele kaitsele on võimalik neil viibida siin Eestis veel ja seda tööd jätkata. 

Ja vastus, kuidas me Ukrainat toetame: peale diplomaatilise toetuse, peale relvastuse andmise, peale varustuse andmise ja kõige muu on see, et me hoiame Ukraina inimesi, me anname võimaluse neil elada Eestis seni, kuni see sõda kestab. Nii nagu ma olen öelnud, Ukraina riik, Ukraina president, Ukraina parlament ei ole avaldanud soovi ega ole palunud abi teistelt Euroopa riikidelt, kaasa arvatud Eesti, et neid isikuid, Ukraina kodanikke, kes siin on, Ukrainasse saata. 

Tõsi, vastab tõele, et Ukraina president on öelnud seda Eestis parlamenti ja peaministrit külastades, et loomulikult on nende jaoks tähtis, et võimalikult palju nende kodanikest Ukrainasse läheb. Aga me teame ju ka seda, et Ukraina ei mobiliseeri kõiki Ukrainas elavaid mehi sõtta. Ta teeb seda teatud protsendi osas vastavalt oma vajadusele ja võimekusele. Ju neil on ka rohkem põhjuseid, mis meile ei ole teada, miks nad ei palu … Või ei kohusta, ma ütlen. Palunud nad on, aga nad ei ole kohustanud mobilisatsiooniealistel meestel tagasi riiki minna.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mul on selline spekulatiivne [väide], palun kummutage või nõustuge, vähemalt selle narratiivi raames. Seda, kas ukrainlased, Ukraina mehed, mobilisatsiooniealised mehed saavad Eestis varjupaika ja võimaluse jääda eemale oma kodanikukohuse täitmisest, võib mõjutada Eesti valitsuse ja ettevõtluskogukonna arusaamine, et tegemist on Eesti majandusele vajaliku tööjõuga. Siin on kaalukausil kaks asja: Ukraina kaitsevõime ja Eesti majanduse hakkamasaamine. Kumma peaksime me valima?

Aitäh! Jätkuvalt, me kindlasti selles küsimuses, mis puudutab ukrainlasi ja sõda Ukrainas, toetame Ukraina kaitsevõimet nii palju, kui saab. Loomulikult vastab ka tõele, et Eestis on tööhõive Ukraina sõjapõgenike osas üks Euroopa suurimaid. Ja kindlasti on sel positiivne mõju Eesti majandusele, ka see vastab tõele. Aga Eesti valitsus ei paku ajutist kaitset ega ka rahvusvahelist kaitset selle pärast, et küsimus oleks Eesti majanduses, vaid eelkõige selle pärast, et toetada Ukrainat ja Ukraina võitlust.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa. Palun! (Henn Põlluaas palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Head kolleegid! No ausalt öeldes kohe mitte ei saa olla nõus ega rahul nende vastustega, mis me saime. Ja et siin hajutada igasugused võimalikud eksitavad väited, siis ma rõhutan kohe alguses, et me ei räägi sõjakoleduste eest Ukrainast põgenenud lastest, naistest ja vanuritest, vaid neist, kes hoiavad kõrvale oma kodumaa kaitsmisest Vene agressori vastu. Kõrvalehoidjatest, kellele Eesti annab ajutist ja rahvusvahelist kaitset. 

Ligi 98 000 üle idapiiri saabunud Ukraina põgenikku on deklareerinud, et nad jäävad Eestisse. Enam kui 34 000-le on antud elamisluba ajutise kaitse alusel ja rahvusvahelise kaitse alusel ligi 6000 ukrainlasele. Kui lähemalt vaadata, siis kõigist ajutise kaitse saanutest on umbes 6800 meest vanuses 18–60. Meeste osakaal ajutise kaitse saanute hulgas on veidi üle 20%. Rahvusvahelise kaitse saanud Ukraina kodanikest on 18–60-aastasi mehi lausa 70% ehk umbes 4200. Seejuures nende osakaal kogu aeg suureneb. 

Kokku on sõjaväeealisi circa 11 000, see on umbes ühe diviisi jagu. SITKE andmetel on umbes 51 000 taotlust menetlemisel ja ilmselt need ka rahuldatakse. Nende kohta puudub siinkõnelejal täpne info, kuid eeldades, et nende seas on mehi samas proportsioonis, siis räägime veel vähemalt 10 000 – 20 000 mehest vanuses 18–[60], veel üks, kaks diviisi. Kui palju neid üldse on tulnud, ei tea keegi, sest idapiiri ei kontrollita.  

Ukraina vajab igat meest. Seadusega alandati uue mobilisatsiooni korral kutsutavate vanuse alampiiri 27 aastalt 25-le. Ukraina seadused keelavad 18–60-aastastel meestel riigist lahkuda. Piirid on kinni. Ebaseaduslikku piiriületust mobilisatsioonist kõrvalehoidmiseks karistatakse 2–5-aastase vangistusega. Kõigele vaatamata pole probleemid lahenenud, rindeväeosad on alamehitatud ning võitlejate keskmine vanus on kasvanud.  

Ukraina president ja valitsus on korduvalt kutsunud sõjaväekohustuslikke Ukraina mehi koju tagasi ja nad hea meelega teeksid koostööd riikidega, et näha, kus kõrvalehoidjad redutavad. Oleme selle kohta korduvalt küsinud eelmiselt peaministrilt Kaja Kallaselt, kuid vastu oleme saanud vaid laest võetud süüdistusi, justkui oleksime Ukraina vastu. Ka siseminister Läänemets ei ole kahjuks sisulisi vastuseid andnud. Me ei ole Ukraina vastu, see ei vasta tõele. Just nimelt Ukraina aitamiseks ja toetamiseks on vastav arupärimine esitatud. Ukraina vajab kodumaa kaitseks igat meest. 

Postimees kirjutas hiljuti, et kahe aasta jooksul on Ukrainast mägede varjus Rumeeniasse põgenenud enam kui 40 000 meest, kellele kehtis kohustus riigist mitte lahkuda. Nende eesmärgiks oli jõuda pinnale, mis jääb riigi ja tema kodanike ellujäämise nimel pingutavate Ukraina võimude käeulatusest välja. Nad on enda sõnul nõus enne surema riigist lahkudes kui seda kaitstes. Lehes tõdeti, et Rumeenias on lihtne varjupaika taotleda ja taotluse esitamise järel õnnestub enamikul sõja eest pakku läinud meestel vormistada nii elamis- kui ka tööluba. Kas Eestisse põgenenud Ukraina sõjaväekohustust omavate meestega on asjad kuidagi teisiti? Kahjuks mitte. Eestis on neil ülilihtne vormistada endale nii elamis- kui ka tööluba, saada nii ajutist kui ka rahvusvahelist kaitset. Piir on valla.

Loomulikult ei ole kõik põgenikest mehed desertöörid, nende seas on kindlasti teatud hulk neid, kes on sõjaväekohustusest vabad. Kuid erinevalt paljudest riikidest ei küsita Eestis millegipärast, kas tegemist on desertööri või sõjaväekohustusest vabastatuga – see polevat justkui meie asi. Aga on küll! Kujutame ette, et meie oleme järgmised Vene agressiooni ohvrid. Me hakkame vastu, meie kaitseväelased, Eesti mehed ja poisid lähevad sõdima ja vaenlast tagasi lööma. Me eeldame ja peame loomulikuks, et iga meie kodanik on valmis Eesti riigi, rahva ja iseseisvuse eest sõdima, eeskätt need, kes saavad mobilisatsioonikutse. Vastupidine ei tule kõne allagi. Me mõistame kõik kõrvalehoidjad ja desertöörid karmilt hukka ning keelaksime Ukrainaga sarnaselt neil riigist põgeneda.

Oma riigi kaitsmine ühel või teisel viisil, relv käes või muul kombel, on igaühe vaieldamatu kohus. Kuidas me suhtuksime meie liitlasriikidesse, kes oleks lahkelt valmis meie riigi kaitsmisest kõrvalehoidjaid ja desertööre vastu võtma, andma neile rahvusvahelist kaitset või ajutist kaitset, neid majutama ja majanduslikult toetama? Ma ei usu, et see meile meeldiks. Võib-olla valitsusele meeldib. Iga jalga lasknud sõduri pärast valatakse ju rohkem teiste kaitsjate, aga ka tsiviilelanike, meie naiste ja laste verd. Taoliste riikide, kes meie desertööre vastu võtaksid, usaldusväärsus ja eesmärgid sattuksid meie silmis kahtluse alla. Nad ju kahjustaksid otseselt meie kaitsetahet ja kaitsevõimet. Liitlased nii ei käitu. Meie aga käitume. 

Miks peetakse meie valitsusringkondades loomulikuks, et me peame laskma Ukraina [kaitsmisest] kõrvalehoidjatel vabalt Eestis redutada ja maksame neile toetusi, samal ajal kui kümned tuhanded inimesed hukkuvad Ukrainas jõhkrate ja ebainimlike Vene rünnakute all ning rindel on karjuv puudus meestest? See on vesi Kremli veskile. Ja peamine: millist eeskuju me sellega anname enda inimestele?  

Seda, et Ukraina ootab oma mehi pikisilmi tagasi ja neid tuleb selles aidata, kuuleb üha enamatest riikidest. Eesti peaks näitama eeskuju ja pakkuma nende tagasi [saatmisel] oma abi ja koostööd. Ukraina vajab seda. Aitamaks veelgi enam, võiksime pakkuda naasvatele meestele näiteks sõduri baasväljaõppe kursust. Kindlasti ei pruugi neist suur hulk rindele jõudagi, aga sõjaväes on ka muid vajalikke teenistuskohti. Sõdurioskused on igas kaitseväe ametis vajalikud. 

Kahjuks ei kuulnud me siseminister Läänemetsalt mitte midagi: kuidas või kas üldse seda probleemi kavatsetakse lahendada? Kuulsime vaid õigustusi, miks me peame kaitsma Ukraina sõjaväekohuslastest põgenikke justkui Ukraina eest. Me teame, et Ukraina sõdurid, kõik sõdurid on rindele oodatud, eriti nüüd, kui Venemaa, kelle inimressurss on kordades suurem, eriti nüüd, kui Venemaa on toomas Ukraina vastu isegi põhjakorealasi. Ukraina kaitsmisest kõrvalehoidjate vastuvõtmine ja toetamine on lubamatu ja see toimub ka vastu ukrainlaste enda ja nende presidendi tahet. Lõpetagem Ukraina kaitsevõime õõnestamine! Aitäh!

Suur tänu! Ja palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Leo Kunnase. (Leo Kunnas küsib lisaaega.) Ja kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Loomulikult on nendel, kes parajasti ei sõdi, üpris raske õpetada teistele, kes sõdivad, kuidas võiks seda paremini teha. Aga eks see ole meie kõigi mure, kuidas Ukraina võiks sõja võita ning mida riik ja tema de facto liitlased, kelle hulgas ka meie oleme, peaksid selleks tegema. 

Võib ju tunduda, et ei ole erilist vahet, kas Venemaa okupeerib 18,2% või 18,4% Ukraina territooriumist, aga on ilmne, et selle aasta jooksul on olukord rinnetel olnud tasavägine ja Ukraina ei ole liikunud edasi oma territooriumide vabastamise ehk võidu suunas. Ei ole ka näha, et Ukraina lähiajal või järgmisel aastal suudaks seda teha. Ja ongi küsimus, et miks see ei ole võimalik, kui Ukraina ise nii palju pingutab ja Ukraina liitlased annavad pidevalt nii majanduslikku kui ka sõjalist abi Ukrainale. Mis on puudu ja mida on vaja teha?

Ukraina kõige suurem probleemide kompleks on praegu seotud personali, mobilisatsiooni ja väljaõppega. Ilma väga põhjalike muudatusteta [nendes asjades] ei ole Ukrainal sõda võimalik võita, sest see sõda on Ukraina jaoks totaalne, kuigi paljud ukrainlased ise ega ka Ukraina liitlased võib-olla seda ei mõista. 

Mida siis Ukraina peaks tegema? Ukraina eesmärk, et sõjaaja kaitseväes oleks 1 miljon [inimest], on saavutamata. See eesmärk seati 2023. aasta kevadel. Ukraina on paraku jäänud 700 000 ja 800 000 vahemikku. Ma ei oska öelda, kui palju see täpselt on. Nii palju, kui avalikest allikatest lähtuvast infost võib järeldada, suudab Ukraina praegu ainult kaotusi asendada. Ehk siis Ukraina ei ole suutnud oma sõjaaja kaitseväge piisavalt suurendada. Tegelikult vajaks Ukraina võiduks hoopiski sõjaaja kaitseväge, mille suurus on 1,5–2 miljonit [inimest], selleks et luua vastupealetungideks vajalikku ülekaalu ja samal ajal ka rindel üksusi roteerida. 

Ukraina probleem on olnud selles, et üksused on kaua olnud rindel, kaotused on olnud suured ja neid ei ole suudetud välja vahetada, mis on ka nende lahingulist efektiivsust ja moraali alla kiskunud. Ukraina on teinud teatud otsuseid ja püüdnud olukorda parandada, näiteks sõjakomissariaatides on korrumpeerunud kaadrit välja vahetanud, aga see kõik ei ole piisav. 

Ukraina püüab, aga mida siis meie saaksime teha? On ju selge, et Ukraina ei saa või ei suuda pidada totaalset sõda ilma välisukrainlasteta ehk ilma nende ukrainlasteta, kes on emigreerunud välismaale. Kuidas võiksid riigid seda korraldada? Loomulikult, Eestis ei ole need arvud väga suured, kui me räägime, et siin on kahes kategoorias kokku laias laastus 10 000 mobilisatsiooniealist meest. Ukraina paraku ka ei kutsu teenistusse 18–25‑aastasi mehi, noori mehi, mis oleks loogiline iga sõdiva riigi puhul. Paratamatult ühel hetkel Ukraina ikka sinnani jõuab ja seda vanusemäära alandab. 

Loomulikult, Eestis või mõnes teises välisriigis ei saa keegi teine kui Ukraina riik ise kutsuda välisukrainlasi teenistusse. Aga selleks peaksidki kõik NATO riigid, kuhu Ukraina inimesi on emigreerunud pärast sõja algust, esitama Ukrainale nimekirjad inimestest, kes nendes riikides on, et Ukraina ise saaks määrata, kes nendest nende seaduste järgi on mobilisatsioonikohuslased, ja meid siis sellest teavitada, et me saaksime koostöös Ukrainaga Ukraina riigi nimel need vajalikud protseduurid läbi viia.

Meil on üsna efektiivne väljaõppesüsteem, me suudame praegu näiteks korraliku baasväljaõppe anda seitsme kuni kaheksa nädalaga, nii nagu meie Kaitseväe noorte aeg praegu kestab. Me suudaksime Eestis mobiliseerida sellest kontingendist täpselt nii palju, kui Ukraina nõuab. Kui ta sooviks kümnendikku, me suudaksime seda teha. Kui viiendikku või kolmandikku, siis me suudaks aastate jooksul seda ka teha. Anda neile baasväljaõppe, üksuse põhilise käsirelvastuse ja varustuse ning saata nad juba osalt valmis kujul üksustena Ukrainasse, kus nad saaksid edasise üksuse- ja erialaõppe ja neid oleks suhteliselt lihtsam rindel rakendada. 

Me tajume, et Eesti panus sellisena oleks arvuliselt väike. Aga kui me võrdleme seda näiteks Saksamaa ja Poola võimalustega, siis niiviisi … Kust see Ukraina armee siis nagu tuleks, see 1,5–2 miljonit, mis on vaja? On selge, et samal ajal kui Ukraina sõdib ja tema põhijõupingutus rinnetel on vaenlase tagasilöömine, siis ta ei suuda korralikult ja efektiivselt uusi üksusi juurde toota. Seda peaksid Ukrainal teha aitama liitlased. Ja kui seda abi liitlastelt ei tule, siis ainuüksi sõjaline abi, relvad ja raha siin ei aita. Ukraina võidu võti on tegelikult personalisüsteemi ümberkorraldamises ehk siis tõhusam mobilisatsioon, tõhusam väljaõpe ja tõhusam üksuste ettevalmistamine. Ja loomulikult eri relvaliikide koostöö harjutamine, mis on keskmiselt iga sõjaväe nõrk koht. 

Loomulikult, Ukraina peab ka ise tegelikult oma liitlastelt seda küsima ja tahtma, meie ei saa seda Ukrainale peale suruda. Aga on ju selge, et me saame Ukrainale anda nõu [ja öelda], et seniste meetoditega ei ole seda sõda võimalik võita ehk neid territooriume tagasi saada, tagasi võita, vallutada, vabastada, mis Venemaa kui agressorriik on Ukraina käest haaranud. Pigem lühiajaline jõuline pingutus kui see, et see sõda jääb kestma ja vinduma aastateks ja aastateks. Selline kartus meil praegu tõsiselt on, kui Ukraina neid ümberkorraldusi, millest ma rääkisin, ette ei võta. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Ma sulgen läbirääkimised ja lõpetan tänase viienda päevakorrapunkti arutelu.

Head kolleegid, nüüd on kõigil soovijail võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Ja on kõnesoov. Palun Riigikogu kõnetooli Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Pika päeva lõpetuseks traditsiooniline uudiste ülevaade, mis nädal tagasi jäi ära, kuna [üle-eelmisel nädalal oli vaid] üks oluline uudis, mis vallutas ka peavoolumeedia. Ja see oli see, et Põlva kuulsaim bänd Winny Puhh paigutas Põlvasse munamendi. Minge kõik seda vaatama, külastage Põlvat!

Aga nüüd uudiste juurde möödunud nädalast, kõigepealt USA presidendivalimiste juurde. On tulnud välja, et suur osa Kamala Harrise raamatust "Smart on Crime", mis pidi ta paigutama juriidilises maailmas kaardile, on plagiaat. Ja loomulikult, kui selgub midagi sellist liberaalse tiiva poliitikute kohta, käitub peavoolumeedia pehmelt öeldes kummaliselt. Kui tuntud Austria plagiaadijahtija selle plagiaadi avastas, pealkirjastas New York Times sellekohase uudise niimoodi: "Konservatiivne aktivist kasutab Harrise raamatu väljavõtteid kurjasti ära". 

Aga liberaalide võitlus oma vastastega võtab uusi õelaid mõõtmeid muuski vallas ja üks asi, mille vastu võideldakse, on sõnavabadus. Praegu on üks jõuline sõnavabaduse eest seisja maailmas Elon Musk, kellele tahab Euroopa Komisjon trahvi teha, sest väidetavalt ei ole tema kompanii X, endine Twitter, täitnud Euroopa digiteenuste aktist tulenevaid nõudeid. Aga huvitav selle asja juures on see, et X‑ile ei taheta trahvi teha mitte X-i käibe alusel, vaid kõigi Muski ettevõtete käibe alusel, sealhulgas Space X-i, kes teeb väga suurt innovatsiooni kosmosetehnoloogias, ja Neuralinki alusel, kelle viimase aja avastused meditsiini vallas on väga olulised. Nii et Elonit proovitakse Euroopas pigistada. 

Tuumaenergeetikast olen ma peaaegu alati siin rääkinud ja tuumaenergeetika tundub tegevat tõsist renessanssi. Kui siin paar nädalat tagasi sai räägitud sellest, et ChatGPT omanik OpenAI juht käis USA presidendiga rääkimas sellest, et hakata rajama viiegigavatise võimsusega tuumajaamasid andmekeskuste jaoks, siis nüüd, möödunud nädalal oli uudis sellest, et Google on tellinud oma andmekeskuste jaoks kuus kuni seitse moodulreaktorit koguvõimsusega 500 megavatti. Nii et mulle tundub, et riigid läänes, siin- ja sealpool ookeani, liiguvad aeglasemalt, aga eraettevõtjad võtavad asja juba päris tõsiselt. 

Lisaks Elon Muskile leidub veel ettevõtjaid, kes näevad pikka perspektiivi ning vaatavad sõna otseses mõttes tänase horisondi taha. Nimelt teeb Prada kosmonautide kuumissiooni jaoks skafandrid. Prada kõneisik kommenteeris seda Financial Timesile niimoodi, et nad võtsid selle projekti ette selle pärast, et see annab Pradale tugeva konkurentsieelise sel ajal, kui kommertslennud hakkavad kosmosesse tihedamini käima ja rohkem inimesi hakkab kosmosesse lendama. See on uudis sellest, kuidas mõni ettevõtja tõesti vaatab palju kaugemale kui lähiperspektiivi probleemid. 

Euroopas toimunud aastatepikkune kontrollimatu immigratsioon hakkab nüüd "vilja kandma": Euroopa ei ole enam turvaline ja valitsused, sõltumata oma paiknemisest poliitilisel skaalal, piiravad inimeste vaba liikumist. Saksamaa on juba piirikontrolli kehtestanud, Holland ja Ungari soovivad Euroopa rändeleppest taanduda ja nüüd teatas Prantsusmaa, et 1. novembrist kehtestatakse piirikontroll ka seal. 

Ja lõpetuseks midagi rõõmustavat, optimistlikku. Ministrid on siin viimastel nädalatel korduvalt öelnud, et rohkem oleks optimismi vaja. Viimased kaks nädalat on väga selgelt näidanud, et USA presidendivalimistel kasvatab Donald Trump oma edu pöörase Kamala ees. Kui vaadata seisu ennustusturgudel, siis seal on Trumpi edu juba kahekohaline. Staarpoliitanalüütik Nate Silver ütleb, et Trumpi edu on 2 protsendipunkti ning selle vahe tagasi tegemine on demokraatide ja Kamala jaoks praktiliselt võimatu ülesanne. Tulemused saame peagi teada. Olge terved, head õhtut! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Head kolleegid! Meie tänane istung on lõppenud. Kohtume homme hommikul kell 10. Ma palun kõigil siin Riigikogu saalis olla siis, sellepärast et meie homset istungit alustab Ukraina parlamendi spiiker Ruslan Stefantšuk oma kõnega Riigikogule. Rahulikku õhtu jätku!