Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! Head kolleegid, katkestan kohaloleku kontrolli, kuna Kalev Stoicescul on käsi püsti, ilmselt on puldiga mingi probleem. Vabandust! Mulle meenub kantselei direktori lubadus, et selle aasta jooksul ikkagi need puldid vahetatakse välja. Nii et ma loodan, et uuest aastast uue hooga ja siis enam selliseid tehnilisi tõrkeid ei ole. (Hääl saalist.) Midagi ikka muutub, see pilt muutub sul ees. Nii, Kalevil on korras. Head kolleegid, alustame uuesti.  

Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 71 Riigikogu liiget, puudub 30. 

Head kolleegid! Kuulsin saalist nurinat, et mõned kolleegid registreerisid esimese kohaloleku kontrolli ajal ja lahkusid peale seda. Paraku tõepoolest on paslik oodata kuni kohaloleku kontrolli lõpuni. Täpselt samamoodi on ka eelnõude hääletuste puhul. Paslik on oodata, kuni see on haamrilöögiga kinnitatud, sellepärast et tõepoolest äkki kellelgi on probleem, keegi on seganud või mida iganes. Ehk veel kord: kirja läheb see kohaloleku kontroll, mis oli viimane. Eelmine kirja ei läinud. Aga te jõuate kolleegidele helistada või teada anda, et nad käiksid saalist läbi ja sellega saavad oma kohaloleku siin fikseerida. 

Head kolleegid, nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Lauri Laats, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes interneti vahendusel meid kuulavad ja jälgivad! Eesti Keskerakonna fraktsioonil on üle anda arupärimine sotsiaalminister Signe Riisalole. Nimelt, hooldusreformist on juttu. 1. juulil 2023. aastal jõustus hooldereform, millega riik võttis endale kohustuse tagada kohalikele omavalitsustele täiendavad rahalised vahendid pikaajalise hoolduse korraldamiseks. Käesoleva aasta suvel, mil reformist on möödunud aasta, leidis Riigikohus, et kui reformiga lisakohustusi saanud omavalitsustel ei jätku oma ülesande täitmiseks raha, siis saavad nad kõik seda riigilt kohtu kaudu nõuda. Nii nagu me täna juba uudistest kuulsime, väga paljud kohalikud omavalitsused kavatsevadki seda võimalust kasutada. 

Ja sellest lähtuvalt on loomulikult meil ridamisi küsimusi, mis puudutavad selle olukorra parandamist. Kas tõesti siis praegune riigi valitsus soovibki alustada seda pikka protsessi kohalike omavalitsustega, kes tegelikult esindavad kohalikke inimesi, ja hakatagi käima kohtuteed? Aitäh! Jõudu meile!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe arupärimise. Nüüd saame minna tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt on õiguskantsleri ülevaade õigustloovate aktide kooskõlast põhiseadusega ja muude õiguskantslerile seadusega pandud ülesannete täitmisest. Tutvustan kahe sõnaga selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Esmalt on õiguskantsleri ettekanne kuni 20 minutit. Igal Riigikogu liikmel on võimalus esitada üks küsimus. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele, samuti on loomulikult õiguskantsleril võimalus osaleda läbirääkimistel. Palun Riigikogu kõnetooli auväärt õiguskantsleri Ülle Madise.

Jah, Ülle … Aga Kalle Grünthal, vabandan, ma ei pannud tähele. Kalle Grünthal, küsimus istungi juhatajale, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea, et täna saab ikka jutule. Küsimus on mul väga lihtne. Eile ilmus üks julgeolekueksperdi Meelis Oidsalu arvamus selle kohta, et te ei sobi demokraatliku riigi parlamendi juhatusse ja peaksite tagasi astuma, sest te olete autoritaarse režiimi juturobot. Mis on teie arvamus selle kohta?

Igal inimesel on õigus Eesti Vabariigis arvata seda, mida ta parasjagu õigeks peab. 

Aga nüüd, lugupeetud õiguskantsler, palun! Sõna on teil.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Ülevaade õiguskantsleri ametkonna tööst 1. septembrist 2023 kuni 31. augustini 2024 on teie ees. Teemade ring on tavakohaselt lai: maksud, pangandus, jälitustegevus, keskkonnakaitse, laste ja noorte õigused, puuetega inimeste olukord, kontrollkäigud psühhiaatriahaiglasse, vanglatesse, arestikambritesse, sotsiaalhoolekanne ja palju muud, seekord näiteks ka puhta joogivee kättesaadavus. 

Kogu meie ametkonna eesmärk on jätkuvalt lahendada, mitte menetleda; luua selgust, mitte müra; vähendada ühiskonnas pinget ning püüelda tasakaalu ja mõistlikkuse poole. Ehk siis teha oma seaduslike volituste ja võimete piires Eestit paremaks. Ja seda ikka koostöös teiega, austatud rahvaesindus, koostöös kohalike volikogudega, ametnikega, ekspertidega ja ka nõuandjatega meie oma nõuandvatest kodadest. Aitäh teile!

Just niisugust tegutsemist – pühendunult, väärikalt ja koostöös – põhiseadus meilt kõikidelt riigipalgalistelt ju nõuabki. Peame töötama selle nimel, et Eestis oleks praegustel ja tulevastel põlvedel hea elada. Päris siiralt. 

Tänan teid ka hiljutiste põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud ettepanekute toetamise eest, nende arutelude eest komisjonides, ja loodan, et vajalikud muudatused jõustuvad peagi. Inimestel on neid päriselt vaja. Siinkohal on paslik rõhutada, enne kui ma ametist tulenevalt asun vigadele osutama, et kõikjal Eestis kohtasime ka möödunud ülevaateaastal hulganisti ametnikke ja rahvaesindajaid, kes teevad oma tööd täpselt nii, nagu peab: pühendunult, väärikalt, oma võimu ja vastutust mõistes. Sellepärast olgu siin alla kriipsutatud, et aeg-ajalt kõlavad halvustavad üldistused teie kohta, volinike kohta, ametnike kohta ei ole meie tähelepanekute kohaselt õiglased. Seda katsun igal võimalusel ka avalikes esinemistes selgitada. 

Küll aga tuleb minu arvates möönda, et ametnike töö nii-öelda eesliinil muutub üha raskemaks. Pean silmas just ametnikke, kellega inimene vahetult kokku puutub – neid, kes peavad andma ehituslube, keskkonnalube, minema kuriteopaigale ja nii edasi. Oleme märganud, et iga suure kärpimise ja koondamisega – ja neid käib meil ju peaaegu üle aasta – hõrenevad read just seal ja kasvab tööstress just seal. Samal ajal kulub igasugusele arengu kavandamisele, tulemuse mõõtmisele ja igat laadi asendustegevusele ohtralt töötunde ja raha. 

Sellepärast söandan küsida, et äkki kulutaks need inimtöötunnid ja selle raha tulemuse saavutamisele endale, mitte nii palju mõõtmisele. Siin on üks hea retsept – olen sellest teile ennegi kõnelenud, sest meie ametkonnas see kehtib kõikide, ka minu enda suhtes –, nimelt, iga riigipalgaline peaks iga tööpäeva õhtul endalt küsima, mida ta sellel päeval Eesti heaks ära tegi, kelle mure lahendas, kelle elu paremaks muutis. Kui konkreetset vastust ei ole, siis järelikult ei olda lihtsalt õigel tööl või ei ole seda töökohta vaja. 

Kõiki inimesi on Eestis küll vaja. Ja ma usun, et iga ametnik soovib teha mõtestatud tööd, mis teeks Eestit paremaks, ja õnneks neid kohti, kus sellist tööd teha, on Eestis nii avalikus sektoris kui ka erasektoris küll ja küll. Minule tundub – ma ei tea, kas te nõustute sellega, see on meie ametkonna vaade –, et töökorralduse parandamist on hädasti vaja just seal, kus inimene kohtub riigiga. kus tehakse selgeks, kas maalapil on kaitsealune liik või ei ole, kas maksu tuleb maksta või ei tule, kas toetust saab või ei saa ning kas hätta sattunud inimene saab sotsiaalabi just nii, nagu tema terviklik abivajadus seda nõuab. 

Tahtmata kedagi solvata, pigem vaadates eesliinil töötajaid suure austusega, ütlen, et need on sageli palju nõudlikumad ja palju enamat kompetentsi nõudvad töölõigud kui asendustegevusega koormatud ametnikul nii-öelda kõrgemal pool ja kõrgema tasu eest. Just eesliinil toimuv aga määrab selle, kuidas inimesed suhtuvad meie oma riiki, meie Eestisse. 

Lihtsalt üks näide. Laps jäi keset kooliaastat ilma tugiisikuta. See, et tal tugiisikut on vaja ja et ilma selleta ta ei saa koolis käia – ta ei saanudki koolis käia –, oli kõigile selge, aga vaieldi selle üle, kes maksab, mis kassast, kas see on sotsiaalhoolekande ülesanne, on see kooli ülesanne. Laps oli samal ajal koolist väljas. Hea halduse põhimõte nõuab, et lähtutakse inimesest. 

Paraku ei olnud see üksikjuhtum. Ka teistes valdkondades on näha seda, et inimene peab lakkamatult eri ustele koputama, et ühest ja samast murest, näiteks puudest või eakusest tingitud abivajaduse puhul vajalik abi saada. On hea meel, et ümberkorraldused selle nimel, et edaspidi lähtutaksegi inimesest, on plaanis. Hoidkem pöialt, et need saavad teoks!

Austatud rahvaesindus! Meie majast vaadates tundub, et Eestis tuleb hoolt kanda, et looduskaitse ja kliima soojenemise peatamise küsimus meil siin ei muutuks hirmsaks lahinguväljaks, kus erinevaid tõekspidamisi, õigusi ja huve enam turvaliselt väljendada ei saa ja põhiseaduspärase tasakaalu leidmine on raske. Tundub, et just elujulgus ja valmidus arutada ausalt ja otsekoheselt ja teist mõista aitavad palju paremini edasi kui tülli pööramine. 

Ka möödunud ülevaateaastal, nii nagu koroona-aastail ja nii nagu majanduskriisi puhul ja terrori- ja julgeolekuohu kontekstis, tuli jälle korduvalt anda seisukoht, et mitte ühelegi põhiõigusele, mitte ühelegi huvile ja mitte ühelegi eesmärgile ei saa ega tohi anda automaatselt esikohta teiste ees – ei siseturvalisusele ja julgeolekule, looduskaitsele, kliima soojenemise peatamisele, tervise kaitsele ega mitte millelegi muule. Põhiseadus kohustab alati otsima õiglast ja loogiliselt põhjendatud tasakaalu. Ja õigusega. Sest ainult niiviisi me saame ühiskonnana rahumeeles ja mõistlikult koos elatud. 

Pärast teie ametiaja algust, 2023. aasta varasuvel esitasin teile ettekande, mille eesmärk oli näidata, et Eestile on võetud kliima soojenemise peatamise nimel tähtajalised rahvusvahelised kohustused, kuid nende täitmiseks vajalikke norme seadustes enamasti pole. Seadusega kehtestatud selgete kohustuste ja piiranguteta pole aga põhiseaduse raames võimalik seatud sihte saavutada.

Praeguseks ongi kliimakindla majanduse seaduse eelnõu esitatud ja selle põhiseaduspärasuse arutelu on alanud. Raam on selge. Põhiseaduse järgi on Eesti loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Igaühel lasub põhikohustus säästa elu- ja looduskeskkonda ja hüvitada tekitatud kahju. Kindlustada tuleb nii praeguste kui tulevaste põlvede sotsiaalne ja majanduslik toimetulek. 

On selge, et kui kliimamuutus toob kaasa suuremad tormid, kuumalained, üleujutused, põuad, siis ohustab see ka Eesti inimesi vahetult. Kindlasti võivad keskkonnakaitse ja looduskaitse põhimõtted õigustada ka ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse kitsendamist, aga need piirangud peavad olema läbi mõeldud, mõistlikud, õiglased ja sellisena seaduses konkreetselt, ettenähtavalt kirjas. 

Taime- ja loomakasvatus, tootmisettevõtted, ettevõtlus üldse, iga inimese isiklik vabadus teha oma elu valikuid on samamoodi põhiseaduse kaitse all. Ja põhiseadus kaitseb tugevalt ka omandit. Möödunud aastal jõudiski meie ametkonda nii kliima soojenemise vastu võitlejate kui ka paljude ettevõtjate, maa- ja metsaomanike mure. Ja sellepärast tahaks paluda ka teilt tuge ja mõistmist, et hästi oluline on Eestis vältida põlvkondade tülli ajamist, maa- ja linnainimeste tülli ajamist, eri elualade inimeste tülli ajamist. 

Vaevalt tunneb keegi siinmail kedagi, kellel oleks tulevaste põlvede ja Eesti käekäigust ükskõik. Päris selge on, et totalitaarse maiguga käsud ja keelud ning omanike ja ettevõtjate põhiõiguste ülemäärane piiramine tekitavad trotsi. Seda teed ei tasu minna. Sest see tähendab üsna kindlasti neistki muudatustest loobumist, mis oleksid päriselt vajalikud ja ühiskonnas läbiräägitavad. 

Et nii võib minna, kinnitab ju kogemus ülemäärase poliitkorrektsuse ja tühistamiskultuuri pealetungiga. Ühiskond ei muutunud turvalisemaks, kerkisid hoopis äärmused ja vägivallaga vägivalla vastu võitlemise tulemusel tekkis hulk uusi ohvreid. Eestil läks päris hästi, meil on siin mõistlik rahvas ja ajalooline kogemus hoiab asju enam-vähem vaos. Aga tasub õppida, et iga võõramaine moevool ei ole järgimist väärt ja ühiskonda riidu ajada ei ole mõistlik. Väärikas kokkuleppedemokraatia on inimeste heaolu ja turvalisuse seisukohalt käratsevast pendeldemokraatiast igal juhul etem. 

Austatud rahvaesindus! Korduvalt tuli seletada ka seda, et ükski olukord ega eesmärk ei õigusta põhiseadusega ette nähtud südametunnistuse, mõtte- ja väljendusvabaduse mahasurumist. Targad otsused sünnivad ju väärikas arutelus, kus saab faktivigadele ja argumentatsiooni lünkadele osutada. Mitte miski, ei kliimavõitlus ega keeruline julgeolekuolukord ei õigusta riikliku tõemonopoli kehtestamist ega seaduste väänamist. Kõike tuleb teha Eesti pikaajalistes huvides. Põhiseadus annab siingi selge sihi kätte: demokraatlik õigusriik, võimude lahusus ja tasakaalustatus. See kaitseb lõpuks kõiki ja laseb kõikidel elada võimalikult õnnelikult ja igaüks omamoodi. 

Lõppenud ülevaateaastal tuli korduvalt küsida, kas tõesti tõstab Eestiski pead arusaam – ja loodan, et ei tõsta –, et pigem rippugu kümme süütut võllas, kui et üks suli pääseb. Olgu tegu iga hinna eest toimetatavate kriminaalmenetlustega, rahapesu või konkurentsikuritarvituste vastu võitlemisega. Tuleb rõhutada, et mitte kedagi ei tohi karistada teo eest, mis polnud selle toimepanemise ajal karistatav. Kõik kahtlused tuleb tõlgendada kahtlustatava kasuks. Põhiseadus kehtib ka nendes situatsioonides terviklikult. Ja see korraldus ongi mõeldud kaitsma turvalisust, sellist ühiskonda, kus on hea elada, kus reegel ja piirang on erand, kus vabadus on reegel. Kõik piirangud seejuures peavad olema siin Riigikogus otsustatud, proportsionaalsed ja õiglased. 

Jah, tihtipeale kiputakse õigusteaduse mõõdupuuks, omamoodi kvaliteedi näitajaks pidama segaselt kirjutatud teksti, millest keegi suurt midagi aru ei saa, sest polegi võimalik aru saada. Teile on abiks Riigikogu Kantselei targad, kogenud ametnikud. Ja minu arvates võib nõuda küll, et seaduses on lihtsad selged eestikeelsed laused, millega öeldakse, milleks on kellelgi õigus, milleks on keegi kohustatud, mida miski säte tähendab. Seda saab nõuda ja uskudes inimestest üldiselt head – kuni saan aru, et olen eksinud –, arvan, et ka ministeeriumi ametnikke, kes teie ette selliste võib-olla isegi mitte päris eestikeelsete lausetega ilmuvad, rõõmustaks mõtestatud, arusaadav töö rohkem. 

Veel üks probleem torkas silma: nimelt, et üha enam pannakse teie ette niisuguseid volitusnorme, millega seadus jäetakse justkui tühjaks pildiraamiks, kuhu valitsus, minister või veel keegi mingisuguse juhendiga pistab selle päris pildi, sellise, nagu hetkel tundub, et oleks tarvis. Ka see ei ole põhiseaduse järgi lubatav. Nii et loodan väga, et jagub jaksu niisuguseid norme mitte läbi lasta. Teil on põhiseaduse kohaselt väga suur võim ja väga suur vastutus. 

Lõppenud ülevaateaasta sundis kordama sedagi, et põhiõiguste tagamist ei tohi sõltuvusse seada tehnoloogiliste lahenduste olemasolust. Jah, e-riik on mugav, on hea, seda tasub kasutada ja arendada, aga ükski toetus, stipendium ega informatsioon ei tohi jääda saamata selle pärast, et e-lahendus hetkel parasjagu ei tööta. Ikka juhtub, masendust pole vaja, aga sõltuvusse ei tohi jääda. Peab olema ka teine võimalus.

Veidi nurja läinud e-katseeksami korraldamise raames sai veel kord kinnitust, et vahel info ei liigu. Nimelt oli selleks hetkeks selge, et õigekeelsussõnaraamatust sellises tähenduses, nagu ta meil on olnud – head keelekasutust toetav, halba ja head eristav, normiv, sellele suunatud, et ühiskonnas oleks ka üks ühiskeel, mis võimalikult paljudel selge on –, et sellest ei saa loobuda. Võib-olla isegi kui seadusest õigekeelsussõnaraamat senises tähenduses välja jätta, siis ikkagi tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve. Ja selgub, et ka seadust ei saa nii muuta, et eesti keel taandub köögikeeleks, mitte ei ole hariduse, teaduse, meie rahvuse identiteedi nurgakivi.

Ühesõnaga, e-eksami ajaks oli see selge, ometi said õpilased kasutada hoopiski Sõnaveebi, mis kirjeldab nii-öelda tegelikku keelekasutust, aga [nad ei saanud kasutada] ÕS-i, ja hinnatud oleks õigekeelsussõnaraamatu alusel. Nii ei tohi teha. 

Ka eesti keele kaitse üle arutledes tuleb öelda, et põhiseaduse mõte ongi takistada kiireid ja läbi kaalumata otsuseid. Põhiseadust ei tohi hetkeemotsiooni ajel tühjaks tõlgendada. Põhiseadus kaitseb vigade eest ja on Eestit sellisena väga hästi teeninud. 

Ees seisab tuleva aasta riigieelarve seaduse arutelu. Midagi pole parata, praktika näitab, et iga-aastane riigieelarve ei vasta põhiseadusele ja probleemiks võib olla niinimetatud eelarve baasseadus. Põhiseadus nimelt ütleb, et Riigikogu võtab iga aasta kõigi tulude ja kulude eelarve vastu seadusena, mitte seletuskirjana. Ja siingi on vahe sisuline: seadus on täitmiseks kohustuslik, seletuskiri ei kohusta mitte kedagi mitte millekski. 

Võib-olla on viimane aeg jätta riigiasutustes tegemata kõik, mis ei ole rahva teenimiseks otseselt vajalik. Piirdudagi ka seadustes selgete, arusaadavate ja läbimõeldud sätetega, seletuskirjas ausa mõjuanalüüsiga, kus vähegi saab, loobuda mõõdikutest, aruannetest, arengukavadest. Asi on selles, et need ei loo ei õiglustunnet ega kindlustunnet. Avaliku sektori töötaja töö tulemust tavaliselt õiglaselt ja mõistlikult mõõta ei ole võimalik, vähemalt mitte mõistliku kuluga. Pigem minnakse asutustes tülli ja stressi tekib lisaks. 

Kõikide ametnike ülesanne peab olema teenida inimest, lahendada tema probleem. Et Eestis oleks lihtne kasvatada lapsi, võimalik saada väärikalt vanaks, teha meelepärast tööd, tegeleda ettevõtlusega, ehitada kodu, majandada maad ja metsa. See on peamine. Mõõtmised, kavandamised, kõik see muu on teisejärguline. Kui raha ja aega on, miks mitte. Aga olen aru saanud, ka meie töö näitab seda, et raha ja aega ei ole. 

Ma ei tahaks raasugi nõustuda nendega, kes ütlevad, et õigus on neil, kes ütlevad, et enamik inimesi ei taha vabadust ja vastutust, enamik inimesi tahab küllust ja kas või näilist turvatunnet. Ja see viimane eeldab vabaduse võtmist, umbusku, käske-keelde. Tahan uskuda, et meil Eestis niisugune mõtteviis kanda ei kinnita, sest meie vanemad – ja neil, kes eriti õnnelikud, ka vanavanemad – saavad jutustada, mismoodi oli siis, kui niimoodi oli. Ja seda tasub jutustada ka järelkasvule.

Põhiseadus kohustab meid kõiki vabadust kaitsma ja sellega seotud vastutust kandma. Ja mulle tundub, et kodaniku uhkus võiks olla teha seda rõõmuga. Eesti mõte on olla Eesti. Meie suurte eesmärkidega ei ole võõraste bürokraatiavoolude ega poliitikastiilide sissevedu mitte kuidagi kooskõlas. Võõrastest rumalustest tasub õppida, mida mitte teha. 

Eesti edu pant minu meelest võiks olla just see, et oleme targad, väärikad, püüdleme selguse poole, toetame elurõõmu ja elujulgust. Ja mulle näib, et just selles avalduks vastutus tulevaste põlvede ees ja ühtlasi oleks see tänu meie eelkäijatele selle ilusa ja hea Eesti eest, mis meie kätte on antud. Aitäh! 

Suur tänu, auväärt õiguskantsler! Teile on ka rida küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud õiguskantsler, selle ettekande eest! Tahaks küsida selle kohta, et õigustloovad aktid võivad olla vastuolus põhiseadusega nii sisult kui ka formaalselt – formaalselt selles mõttes, et menetluslikult on need vastu võetud põhiseadusega vastuolus. Milline on teie hinnang, kui palju on Riigikogu viimasel ajal tõesti selles mõttes eksinud? Üks hea näide on ju ka automaks, mille kohta olid esitatud väga olulised sisulised muudatusettepanekud, mis valmisid koostöös huvirühmadega, näiteks Eesti Puuetega Inimeste Koja ja Eesti Liikumispuudega Inimeste Liiduga, aga ühtegi muudatusettepanekut ei olnud võimalik hääletada. Ei olnud võimalik ka neid huvirühmasid esindada, sest kõik muudatusettepanekud seoti kokku. Kas teie näete siin formaalset vastuolu põhiseadusega?

Tänan teid. Ja tänan teid ka sedasama küsimust sisaldanud pöördumise eest. Vastus on peaaegu valmis ja ootab allkirjastamist. 

Osa seda tüüpi küsimustest on pidanud lahendama Riigikohus ja ka möödunud ülevaateaastal piirdus õiguskantsleri roll tõdemusega, et arukas on ka Riigikogu töö korraldamisel teha valikud niiviisi, et need tunduksid õiglased kõikidest vaatenurkadest. Kõik fraktsioonid on olnud nii opositsioonis kui ka koalitsioonis ja kui põhiseaduslik kord püsib, siis on see nõnda ka tulevikus. Koalitsioonid vahelduvad, koalitsioonipartnerid vahelduvad ja kipub olema nii, et mida on varem tehtud, seda tehakse jälle ja tehakse hullemini.  

Riigikogu enesekorraldusse sekkumine on äärmiselt piiratud. Siin on põhiseaduse kohaselt esmane nii-öelda platsikohtunik Vabariigi President. Temal on võimalik saata seadus tagasi, nii et seda ei kuulutata välja, see ei jõustu. Kui president on seaduse välja kuulutanud, siis õiguskantsleri roll on veidi teine. Õiguskantsler saab tulla konkreetse sätte vastu ja võib-olla, väga erandlikult, ka menetlusliku eksimise vastu ettepanekuga siia Riigikokku. Ja kui Riigikogu otsustab seda ettepanekut toetada, siis tuleb algatada eelnõu seaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Kui küsimus on pelgalt protseduuriline, siis tekib küsimus, milline see eelnõu peaks olema. Ja olemegi tagasi sellel ruudul, millest rääkisin, et me püüame hoida kõikide aega ja ressurssi kokku, olla keskendunud tulemusele. Sellisel puhul võib-olla ongi mõistlik selgitada, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse, sest niikuinii tehakse. 

Aga automaksuseaduse puhul me analüüsime praegu mõnda sisulist nüanssi, kui jõuame selgusele, siis vastame, ja kui vaja, siis tuleb ka ettepanek, nagu ikka. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud õiguskantsler! Meie päevakorrapunkt kõlab nii: "Õiguskantsleri ülevaade õigustloovate aktide kooskõlast põhiseadusega ja muude õiguskantslerile seadusega pandud ülesannete täitmisest". Minu küsimus ongi selle lause teise osa kohta. Eile tuli paljude jaoks mõnevõrra üllatusena uudis, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tahab anda teile riikliku lepitaja ülesanded. Minu küsimus on see: kas teiega on seda mõtet eelnevalt arutatud, kas see on kooskõlastatud, mida te ise sellest arvate ning kas teie olemasoleva koormuse kõrval, mis on, ma arvan, täiesti piisav, jagub veel aega ja eelkõige ressurssi selleks, et tegeleda ka riikliku lepitaja ülesannetega? Kas teie töö kvaliteet sellepärast ei kannata?

Tänan selle küsimuse eest. Kui Riigikogu otsustab – sest neid otsuseid teeb Riigikogu – põhiseaduspäraselt lisada õiguskantslerile mõne ülesande, siis loomulikult meie saame põhiseaduslikust korrast ja oma rollist riigisüsteemis aru. Riiki juhib Riigikogu. Kui on põhiseaduspärane valik langetatud, siis on õiguskantsleri ametkonna ülesanne seadust ja rahvaesinduse tahet täita.

Selle plaani puhul on tõesti väga õige küsimus, kas niisugune lisanduv funktsioon põhiseaduse raames on täidetav ja kas teiste ülesannete täitmine – neid on ju samuti Riigikogu otsusel arvukalt lisaks sellele, mida põhiseadus otsesõnu ette näeb – saab jätkuda samas headuses. Ma usun, et kõik see on korraldatav, aga vajab analüüsi. 

Jah, meie ametkonda teavitati sellisest plaanist ja minu vastus – kordan seda meeleldi ja siiralt – oli selline: kui Riigikogu põhiseaduse raames sellise otsuse teeb, on see meile täitmiseks, aga ma palun enne selle plaaniga väljatulekut kindlasti saavutada üksmeel ametiühingute ja tööandjatega.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Toote oma aruandes välja, et olete selle aruandeperioodi jooksul osalenud mitmete rahvusvaheliste raportite koostamisel. Mind huvitab raport õigusriigi olukorra kohta Euroopa Liidu liikmesriikides. Ma kasutan võimalust ja palun teilt lühikest kokkuvõtet, mis hinde see õigusriigi olukord saab Eesti poolt vaadates ja Euroopa Liidus üldisemalt, ja võib-olla natuke põhjendust ka. Ma eeldan, et see hinne päris 5+ ei ole.

Selleks, et olla oma vastuses väga täpne, ma hea meelega vaataks meie sisendi sellesse raportisse veel kord üle. Eks sellistel juhtudel sõltumatu inimõiguste kaitse asutus – jällegi, Riigikogu otsusel meie ju seda rolli täidame – peab oma parima äratundmise kohaselt informatsiooni andma. Samas mitte liialdades, mitte üle pingutades, aga kui on vigu, siis tulebki faktipõhiselt nendele osutada. Nii et ma vaataksin selle üle. Mulle praegu tundub, et on meeles, mis see meie osa selle raporti koostamisel oli, aga ma pigem ei spekuleeriks. Palun kolleegidel üles kirjutada ja me vastame. 

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea õiguskantsler, kõigepealt suur tänu selle väga sisuka ülevaate eest, mis on tehtud nendel aastatel just nende kõige raskemate probleemide lahendamisel! Aga ettekande alguses nimetasite paljude probleemide hulgas ka seda, kuidas erivajadustega laste tugiisiku määramisel on tekkinud rida probleeme. Ka ma ise puutusin sel aastal väga palju kokku niisuguste vanematega, kes sooviksid ise tööle minna, ja nad ongi omavalitsuses maksumaksjad, aga kuna laps on erivajadustega, siis ei saa nad teda hoolduseta ega üksinda koju jätta. Omavalitsus ütleb, et aga tal pole raha, ja kõik ongi jäänud nimelt selle rahastamise taha, kuigi teenusepakkujad on olemas. Aga mismoodi me ikkagi selle küsimuse lahendaksime?

Suur tänu! Jah, see on tõsine probleem. Eilegi tuli sellesisuline avaldus ka meie kantseleisse. Nii et kui puutute niisuguse probleemiga kokku, siis palun julgesti edastage see, kui inimesed on sellega nõus, sest oleme saanud aidata, lahendust leida. Ka minu kirjeldatud juhtumile leidus lahendus. Aga tõepoolest, probleem on süsteemne. Kui seda laadi abi rahastamine peab olema kohaliku omavalitsuse ülesanne ja seda tuleb teha kohaliku omavalitsuse enda ülesannete täitmiseks mõeldud eelarvest, kui selleks ei ole riik andnud [raha], vajaduspõhiselt, ja omavalitsus ei ole seal ainult vahendaja, siis ei olegi muud teed kui see, et kohalik omavalitsus peab oma rahaliste vahendite piisavuse kaitseks pöörduma Riigikohtusse. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus annab selleks alused. Kogemust on. 

Ja tahaks veel südamele panna, et kui vald või linn on väidetavalt suures rahapuuduses, siis kõige kallima advokaadi palkamine selle töö tegemiseks ei näe vast kuigi hea välja. Tavaliselt on omaenda linnasekretär ja teised ametnikud väga tublid ja suudavad selle kaebuse kenasti kokku panna. Ka Õiguskantsleri Kantselei on nendes vaidlustes menetlusosaline, nii et meiegi seal anname kolleegide, nõunikega oma parima.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Austatud õiguskantsler, aitäh teile selle ülevaate, aga veel suurem tänu selle põhjaliku materjali ja analüüsi eest, mis on tegelikult õiguskantsleri kantselei kodulehel üleval! Suur aitäh ka selle töö eest, mis puudutab sotsiaalkomisjonis erinevate probleemide lahendamist ja kitsaskohtade lihvimist, [millega te olete meid aidanud]! Ma arvan, et komisjon on sellega päris kenasti hakkama saanud. 

Minu küsimus puudutab eestkostet. Väga mitmed inimesed on pöördunud seoses eestkoste seadmisega – seda kohtu kaudu seatakse, kas osalise, piiratud või täieliku teovõime puhul. Küsimus on selles, et mitmed eestkoste all olevad inimesed ei saa isegi kõige elementaarsemate murede korral kaasa rääkida, ka mitte kõige lihtsamates asjades, mis ei puuduta rahalisi küsimusi, vaid puudutavad elukorralduslikke küsimusi. Nad tunnevad, et nende eest otsustab keegi teine. Kas teile on tehtud selliseid pöördumisi?

Suur aitäh! Ja kasutan võimalust eraldi tänada sotsiaalkomisjoni tõesti selle eest, et sageli leiavad sotsiaalkomisjoni eestvõttel ilma suurema kärata ja väga kiiresti lahenduse need probleemid, mis võib-olla päris põhiseaduslikkuse järelevalve ettepanekut ei tingi, aga seadusesse on jäänud näiteks mingisugune lünk või vastuolu. Nii et aitäh selle eest!  

Eestkostja määramise ja rollide täitmisega on tõesti suured probleemid ja sellekohaseid kaebusi tuleb. Jällegi, kui näete midagi sellist, siis julgustan pöörduma meie poole. Süsteemse lahenduse leidmise nimel me töötame. Aga see on väga-väga tõsine teema. 

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Auväärt ettekandja, tänan selle ettekande eest! Küsimus on kaheosaline. 

Esimene osa puudutab ametkonda ja kirjadele vastamist. Kas teil on ülevaadet sellest, kas meie ametkond vastab kodanikele tähtaja jooksul või kas sellega on sõna otseses mõttes probleeme? Aeg-ajalt saab selle kohta lugeda, et inimesed ei saa õigel ajal vastuseid. Ja kas sellest johtuvalt on meil ametnikke palju või vähe? Või on probleem hoopis kuskil mujal?

Mu küsimuse teine osa on seotud sellega, mida te mitu korda rõhutasite, mis puudutab vabadust ja isikuvabadusi. Tulenevalt lastekaitse ja laste teemadest olen kuulnud seda, et kui ekspertiis on määranud lastele teatud tugiteenused, siis mõne teenuse puhul on lapsevanemal vaba voli anda sellest asutusele, kas lasteaiale või koolile, märku. Omal soovil. On aga ette tulnud olukordi, kus tegelikult lapsevanemad märku ei anna ja institutsioon on ise täheldanud …

Aitäh!

… et laps vajab abi. Kas sellisel puhul see isikuvabadus ei sea laste õigusi ohtu?

Suur tänu! Eks õiguskantsleri ametkonda jõuavad ikka peamiselt rahulolematuse avaldused, rõõm harvem. Nii et meie näeme pigem seda, kui inimese kirjale või näiteks ehitusloa või keskkonnaloa taotlusele ei ole tähtaegselt vastatud. Ja meile on peaaegu kõikides valdkondades selliseid juhtumeid arvukalt laekunud. 

Tihtipeale on tegemist sellesama probleemiga, millele viitasin. Nimelt, need ametnikud, kes päriselt inimestega kokku puutuvad, kes tegelikult lähevad maatükile ja vaatavad, kas seal on kaitstav loodusobjekt või seal ei ole, kes päriselt vaatavad näiteks elamisloa pikendamise taotleja või ajutise kaitse pikendamise taotleja taotlust läbi ja selgitavad välja, ega ei ole ohtu Eesti julgeolekule, avalikule korrale ja nii edasi. Nende inimeste read jäävad üha hõredamaks ja nende töökoormus aina kasvab. Kohati näeme, jah, süda tilgub verd, et ma peaks ütlema: te olete jälle seadust rikkunud. Jälle! Samas loen kokku, mitu inimest seal on ja kui suur on nende koormus, ja näen, et see etteheide on ebaõiglane. Siiski peame ütlema, et seadust tuleb täita. Ja sellepärast ütlengi, et võib-olla saaks sealt, kus inimeste käekäigu seisukohalt ei ole see töö, mida seal tehakse, nii oluline, selle ressursi tõsta ümber sinna, kus antakse olulisi vastuseid ja tehakse väga olulist, vahetult olulist tööd. Nii et on. Ka ülevaates on päris mitmed seesugused näited toodud. 

Teine küsimus on väga hea, väga õigustatud. Seda esitavad meile lasteaiad, koolid, lastearstid, lapsevanemad. Midagi pole teha, see on jälle üks nendest küsimustest, kus just nimelt Riigikogu ülesanne on luua selge õiguslik regulatsioon. Sama käib näiteks kaamerate kasutamise kohta avalikus ruumis, täpsemalt nende kaamerapiltide kasutamise kohta, liikuvkaamerate kohta, näiteks politseivormikaamerate kohta, mis on kindlasti õigustatud. Need küsimused peavad olema seaduses lihtsate ja selgete eestikeelsete lausetega reguleeritud. Kuidas tohib, kuidas kaitstakse inimeste õigusi nii, et andmeid ei kuritarvitata? Ja nii edasi.

Tõnis Lukas, palun!

Lugupeetud õiguskantsler, te olete tunnustust väärt. Eriti kiiduväärne on muu hulgas teie tegevus eesti keele õiguste kaitsel ja Eesti inimeste õiguste kaitsmisel eesti keelt kasutada.

Aga ma küsin monopoolsete ettevõtete kohta. See on paljuski tarbijakaitse pärusmaa. Aga kas teie olete ka märganud, et riiklikud monopoolsed ettevõtted ja nende osad, näiteks Elektrilevi, on väga palju pannud viimasel ajal rõhku oma kasuminumbritele ja efektiivsusele, aga on vaidlusi, kus kodanikud või tarbijad tunnevad, et nende probleemidega ei tegeleta, pigem väsitatakse neid bürokraatlikult ja surutakse need nõudmised ka finantsiliste ähvardustega alla. Kas te olete näinud, et sellised ripakile jäetud …

Aitäh!

…  või rahuldamata jäetud tarbijad riiklike ettevõtete jaoks on jäänud unarusse?

Suur aitäh hea sõna eest! Kummalisel kombel neid kahte valdkonda ühendab üks asi, see on järelevalve. Jah, seoses elektrikatkestustega, seoses Elektrilevi selgitustega nende katkestuste põhjuste kohta, seoses sellega, et paljudes kohtades päriselt inimesed sattusid ohtu ja hätta – ka möödunud talvel –, on meile pöördumisi tulnud küll. Me püüdsime siingi lahenduse saabumisele kaasa aidata. 

Aga kõikides nendes valdkondades peab riigi järelevalve olema tugev. Riigi järelevalve all on näiteks Eesti Keele Instituut, kui ta koostab õigekeelsussõnaraamatut. Õigel hetkel tuleb märgata, et kahjuks see töö ei käi seaduse vaimus, ja see asi tuleb mõistlikul viisil ära lahendada. Sest jällegi, kinnitan, et kõik tahavad tegelikult parimat, aga lihtsalt, eks ta nii on, et ametnikud on üle koormatud. Täpselt sama asi on riigi osalusega äriühingutega, ka nende üle peab toimuma tõhus järelevalve. Sellist olukorda ei tohi olla, et kasumi tagaajamise nimel [kannatavad inimesed]. Eesti ettevõtjate õigused ja huvid, ja mis seal salata, ka näiteks laudas peetavate loomade õigused – sest ka see teema on meieni jõudnud – peavad olema kaitstud.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler, aitäh suurepärase ettekande eest nagu alati! Samuti suur tänu selle eest, et oma ettekandes ära mainisite kogu selle ringkonna, mis puudutab kliimat ja keskkonda, ja seda puudutavad seaduseelnõud, mis meil praegu menetlemisele tulevad! 

Minu küsimus tõukubki suurel määral nendest. Olen proovinud seda üldistada, asetada üldisele seadusloome tasemele. Nagu me teame, tavaliselt seadusloome puhul peab eelnema ettevalmistamiskavatsus, selleks et saaks kaaluda, mis on mõistlik ja mis ei ole mõistlik. Lisaks tekivad sellised olukorrad, kus me seadust lihtsalt muudame. Tavaliselt on see loogiline, sest seadusmuudatusi tuleb sellest, et seadusesse on jäänud sisse mõned vead või siis on situatsioonid muutunud. Aga kuidas suhtuda olukorda, kui seadusmuudatuste nime all hakkavad tekkima muudatused, mis hakkavad kontseptsionaalselt seaduse sisu muutma? Kas te näete selles probleemi? Ja kui te näete probleemi, siis millised peaks olema sellisel juhul väljapääsuteed sellisest olukorrast?

Suur aitäh hea sõna eest! Ja suur aitäh hea küsimuse eest! See pole saladus, et minu arvates väljatöötamiskavatsustest oleks arukas üleüldse loobuda, sest neid ei kasutata siis, kui neid on kõige rohkem tarvis, aga kasutatakse siis, kui saaks tegelikult ka ilma selleta asja kiiresti ära lahendada. Omaaegne mõte, kui õigesti mäletan, oli siiski see, et otsustada, kas üldse on tarvis uut normi või seadust muuta, sest äkki on probleem hoopis selles, et on raha puudu, ametnikke puudu, koolitus kehv või on mingisugune muu mure. 

Kui koostatakse seaduseelnõu ühe konkreetse mure lahendamiseks või seoses sellega, et olukord on muutunud, elu on arenenud ja uued vajadused on tekkinud, siis kirjutatakse juurde põhjendused. Eelnõu koostamisel on juba läbi räägitud nendega, keda see eelnõu hakkab puudutama, mitte pole vahetatud lihtsalt kirju. Minu soovitus oleks – olen ise ju palju aastaid töötanud ministeeriumis ja olen töötanud ka siinsamas Riigikogu Kantseleis ametnikuna – saada kokku, ära kuulata, nii nagu paljud Riigikogu komisjonid seda ka teevad. Seda võib teha ka seaduseelnõu ettevalmistamisel. Hea on tuua ka inimesed ühe laua taha, kui on tarvis tasakaalustada vastandlikke huve. 

Ja siis ongi ministeeriumi ülesanne – või kui mõni komisjon või Riigikogu liige otsustab eelnõu ise algatada, siis tema ülesanne – kogutud info pinnalt panna kokku parim eelnõu ja kirjutada juurde asjalik selge seletuskiri, mis ütleb, et vana normi järgi tuli asi lahendada nii, aga nüüd uue normi järgi tuleks asi lahendada naa. Siis tuleks anda kõikidele piisavalt aega veel kord rahulikult lugeda. Ja siis võiks olla hea toon, et mitte ei tehta eelnõu maatasa, vaid pakutakse välja, miks ja kuidas saaks paremini. 

Oma kogemusest julgen öelda, et veel 20 ja 25 aastat tagasi, kui tuli teha suuri õigusreforme ja kiireid muudatusi, siis need asjad – sagedamini kui praegu – nii ka toimisid. Nii et minu arvates see, et kohe esitatakse eelnõu, ei ole probleem. See ei ole probleem eeldusel, et eelnõu koostamisel on piisavalt uuritud elu tegelikkust, räägitud inimestega, tehtud faktid selgeks, mõeldud, pakutud midagi konkreetselt välja. Kui antakse piisavalt aega, et saada konstruktiivset tagasisidet, ja kui seda tagasisidet oodatakse tõesti valmidusega "juhul kui midagi saab teha paremini ja teisiti", siis tuleks paremini ja teisiti ka teha. Mundriau kaitsmisel seal kohta ei ole.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Loomulikult tahan ka mina tänada väga sisuka ettekande eest. Aga minu küsimus puudutab inimese kodu puutumatust. See on tingitud viimasel ajal levima hakanud praktikast. Nimelt, PPA on hakanud oma ametnikke saatma õhtuti ette teatamata jahimeeste kodusid külastama, et kontrollida relvade ja moona hoiustamist. Ma toonitan: ette teatamata. Kuigi kõiki jahimehi ju relvaloa pikendamise ajal kontrollitakse nii kodus kui ka psühhiaatri juures ja mujalgi. Milline on teie seisukoht, kas pidades silmas kodu puutumatust, võib keelduda kokkuleppimata külaliste oma koju sisse laskmisest? Sest minu andmetel on kodu puutumatus põhiseadusliku kaitse all.

Suur tänu! Aitäh hea sõna eest! See on nüüd nii hea küsimus, et ma palun jällegi kolleegidel üles kirjutada. Sest seoses jahirelvadega ja relvalubadega üldse on meil küsimusi olnud küll, aga seoses politseiga reeglina tulevad meile kaebused, et politsei ei tule. Ja me teame, miks ei tule – sellepärast, et on liiga vähe politseinikke. See küsimusepüstitus on uus. Hea meelega uurime välja, mis seal taga on. Nii et võtame lahkesti arvele ja vastame.

Irja Lutsar, palun!

Juhataja! Lugupeetud õiguskantsler, aitäh väga sisuka ja sõnaselge ettekande eest! Aga minu küsimus puudutab seda, mis juhtus Eestis vähem kui paar kuud tagasi Pärnus, kus teismelised väga brutaalselt tapsid inimese. Ja see ei ole kahjuks esimene kord. On üsna selge, et niisugune ränk kuritegu on ainult jäämäe tipp, kogu see asi peab millelgi baseeruma. Ilmselt on alaealiste karistamatuse tunne üks [tegur], ühiskond seda praegu arutab. Kuidas sina õiguskantslerina näed, mida me ühiskonnana praegu valesti teeme? Või mida me saaksime paremini teha, et niisugused kurvad juhtumid, aga ka vähem brutaalsed lood enam ei korduks?

Suur tänu! Tõesti kohutav juhtum ja hoiame sellel hoolikalt silma peal. Alaealiste puhul on kurbloolisus selles, et sa võid ju karistust karmistada, panna noore pikemaks ajaks vanglasse, aga see ei tee teda korralikuks kodanikuks. Sellepärast on meie ametkond püüdnud seista selle eest, et lapse abivajadust õigel ajal märgatakse. Muu hulgas hea võimalus on öelda, jällegi, et kindlasti on kõikjal enamasti kõik väga hästi, aga meieni jõuab see, mis ei ole nii hästi. Näiteks on meile jõudnud see, et koolid kipuvad oma kodukordadesse kirjutama igasuguseid "huvitavaid nõudmisi", ka väikeste rikkumiste eest karistama neid, keda vaja. Aga karistada on vaja neid, kes on kasvuraskustega noored. Sest koolidel on kange omavaheline konkurents. Selle asemel et kasvuraskustega noort märgata, aidata, leida temale midagi, mis teda toetab murdeea läbimisel ja oma õige elutee leidmisel, on justkui lihtsam ta minema tõugata. Ja kui tal perekondlikku tuge ka ei ole, ei märgata, ei osata teda aidata – sageli just poissi, kahjuks –, siis ongi halvimal juhul tagajärg niisugune. Nii et see on kindlasti üks koht, kus tuleb väga palju rohkem vaeva näha. 

Me oleme suure kurvastusega kahjuks tundma õppinud tegelikult veel päästetavate laste saatusi, kelle koduelu on olnud väga-väga kehva ning kes juba 9- või 10-aastaselt on endale ja teistele ohtlik kurjategija valmis. Kogu teadmine lapse aju ja isiksuse arengust kinnitab, et selles eas oleks vaja, et noorel oleks olemas hooliv täiskasvanu või see tegevusala, kus ka tema tunneb edu ja kaasatust – ma ise väga armastan alati rõhutada sporti, minu arvates see aitab üleliigse energiaga hakkama saada ja tihtipeale see on võimalus tunda edu ka siis, kui võib-olla matemaatikas oled juba maha jäänud –, aga selleks kõigeks ei ole meil ühiskonnana piisavalt jaksu jätkunud.  

Ja nüüd, kui kuritegu on juba toime pandud, siis edasi on küsimus pigem selles, mida saab teha, et noor saaks oma süüd lunastada. Siin on ilmselt ka karistus omal kohal. Aga veelgi enam: mida annab teha selleks, et kui inimene kinnipidamiskohast välja tuleb, võiks temast kujuneda korralik kodanik, et ta ei siirduks järgmist kuritegu toime panema?

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Viimase aasta jooksul olen mina kahel korral pöördunud teie poole taotlusega algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikogus vastu võetud, aga minu hinnangul selgelt põhiseadusega vastuolus olevate seaduste suhtes. Paraku edutult. Esiteks, § 128 sätestab, et Riigikogu otsustab Kaitseväe kasutamise väljaspool Eestit toimuvatel sõjalistel operatsioonidel, ent Riigikogu võttis vastu 317 SE, millega delegeeris vastava otsustusõiguse Vabariigi Valitsusele. Teiseks, põhiseaduse § 32 näeb ette, et kelleltki ei tohi tema vara tema tahte vastaselt võõrandada ilma õiglase ja kohese hüvitiseta, ent Riigikogu võttis vastu 332 SE, mis võimaldab risti vastupidist: võõrandada tahte vastaselt teatud isikute vara ilma õiglase ja kohese hüvitiseta. 

Minu küsimus: miks te ei algatanud kummagi seaduse suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust, olgugi et ma seda taotlesin? Ja kas on võimalik, et õiguskantsler tunnetab ka teatud määral poliitilist survet mitte tegeleda poliitiliselt tundlike küsimustega, [otsustades, kas] algatada nende suhtes menetlusi?

Suur tänu! Sellist survet ei tunneta. Ja olen enda arvates kogu ametiaja vältel – ka siis, kui on olnud siseveendumus, et põhiseaduslikkuse järelevalveks on alust, et on põhjust vajaduse korral pöörduda Riigikohtusse – neid asju ka algatanud. 

Viimasel juhtumil, nii nagu teile vastasin, nõustun Vabariigi Presidendiga, et tõenäoliselt selliseid isikuid, kellelt vara oleks üldse võimalik võõrandada, Eesti Vabariigis ei ole. Kui on, siis loomulikult tuleb põhiseaduslikkuse järelevalve algatada. Ja selgitasin ka, et sellistel juhtudel on konkreetses normikontrollis võimalik seda teha ja seda on võimalik teha meie majal. Paragrahv 128 – nii hästi kui oskasime, andsime kolleegidega teile vastuse. Mõistan, kui te sellega ei nõustu. Mul olen sellest väga kahju. Kindlasti peaks siis oskama – mina, ma mõtlen – paremini põhjendada. 

Nii et pöörduda tasub ikka, ka nendes asjades, mis on ebapopulaarsed. Olen vastavalt põhiseaduslikule kohustusele seisukohti võtnud ja põhiseaduslikkuse järelevalvet algatanud ning teen seda kindlal käel ka edaspidi. Ja loodan siin teie toele.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud õiguskantsler! Ka mina tänan väga selge riigikorraldusliku mõtte õiguslikuks tervikuks sidumise eest selles ettekandes, mille te tegite. Mu küsimus on põhiseadusliku tasakaalu kohta kliima- ja looduskaitse käsitluses. Eile kuulsin keskkonnakomisjonis, kus saab jätku Natura alade piirangu teema, et valitsusel on plaan võtta 12 000 hektarit täielikult looduskaitse alla ja luua sätted, et omanik võiks näiteks hektarilt raiuda 5 tihumeetrit aastas. Samal ajal me teame, et riigieelarves puuduvad vahendid ja ilmselt ka selles eelnõus puuduvad vahendid kompensatsioonideks. Kas me peaks põhiseaduslikult rakendama obstruktsiooni looduskaitsega edasiminekuks, kui need hüvitised ei ole eelarves esindatud?

Suur tänu! Üsna oma ametiaja alguses esitasin Riigikogule – mitte teie koosseisule, vaid teie eelkäijatele – ettepaneku, mis leidis toetust ja pani asjad mõnel määral liikuma. Sihik oligi niisugune, et kui maatükil tegelikult on loodusväärtusi, on vaja kaitsta elupaiku, on vaja kaitsta metsa, siis piirang kehtestatakse, aga see kehtestatakse mõistlikus ulatuses ilma umbusuta omaniku suhtes, ilma üle pingutamata. Ja kui piirangud on ikkagi nii suured, et inimene seda metsa enam soovi kohaselt kasutada ei saa, siis tuleb seda ka hüvitada. 

Tookord leidis ettepanek toetust ja mõnevõrra hakkasid hüvitamisjärjekorrad lühenema. Aga meie mõte tõesti oli see – ka möödunud ülevaateaastal on mitu korda minu töölauale jõudnud küsimusi selle kohta –, et tehakse korrektselt kindlaks, milline see kaitstav loodusväärtus on, mis on kaitse eesmärk ja milline oleks omaniku suhtes kõige leebem, aga veel eesmärki täitev piirang, millega ei pingutata üle. Ja kui leitakse proportsionaalne piirang – kui see on õigustatud ja on olemas ka tõendid, et see on õigustatud –, siis põhiseaduse järgi ei tohi omandit kasutada avalike huvide vastaselt ja ka omandiõigust on võimalik piirata. Kui see piirang on õigel eesmärgil, kui see on proportsionaalne, ei ole ilmselgelt ebaõiglane, eks siis tuleb seda teinekord ka hüvitiseta taluda. Aga veel kord: kui üldse võetakse ära võimalus soovikohasel viisil oma metsa kasutada, siis on hüvitis vajalik. 

Kas obstruktsioon aitab? Eks see on teie otsustada. Minu riigiõiguslik arusaam, mida ka teiega möödunud ülevaateaastal korduvalt jagasin, on see, et obstruktsioon on põhiseaduspärane töövahend, aga see ei tohi kasvada üle põhiseadusliku korra ohustamiseks, Riigikogu kui väga olulise põhiseadusliku institutsiooni töö ei tohi kinni kiiluda kõikides asjades. Obstruktsiooni tasub kasutada mõne üksiku ja ühiskonnas tõesti väga olulise küsimuse esilekergitamiseks ja oma võitluse näitamiseks.  

Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Ma olen väga tänulik, et te räägite aina enam kliimamuutustest ja nendega seotud ohtudest nii riigile tervikuna kui ka iga inimese põhiõigustele. Ja ma olen teiega täielikult nõus, et targad otsused sünnivad väärikas arutelus ja et meie kõigi ülesanne on tagada, et Eesti kestaks. Sellest tulenevalt on selge, et kliimakriis oma kõikjale ulatuva mõjuga peaks olema probleem, millele kõik poliitilised jõud – olenemata maailmavaatest – keskenduvad ja koos lahendusi otsivad, nii nagu praegu on julgeolekuolukorraga. Mind huvitaksid teie mõtted sellel teemal, kuidas ja kas pidada kliimakriisi lahendamise üle sisukat arutelu, kui on selge, et mõni erakond Riigikogus eitab kliimamuutuste olemust või ei pea seda üldse mingisuguseks ohuks.

Aitäh! Ongi väga tõsine küsimus ja see on ka üks ajenditest, miks ma ütlen, et peaks iga hinna eest vältima põlvkondade tülli ajamist ja niisuguseid samme, mis kutsuvad esile ühiskonnas trotsi. Sest eks kõik Riigikogu liikmed ja Riigikogu fraktsioonid esindavad siin Riigikogus oma valijaid. Ja kui siia Riigikokku on teatud suhtumine jõudnud, siis järelikult on see olemas ka ühiskonnas. Parlamentarismi tuum ongi selles, et ühiskonnas levinud tõekspidamised, hoiakud, hirmud ja meeleolud on esindatud ka siin saalis. Nii et minu meelest ainukene retsept ongi mõistlik õiglane arutelu. 

Mul on ääretult hea meel, et Eestis ei ole ka kliimamuutustega võitlemise teemadel vinti üle keeratud selliselt, et kuskil lendaksid supipurgid või pandaks kiirteid kinni. See ärritab inimesed selle teema vastu ja tõstab trotsi. Pigem tuleb ühiselt otsida lahendust, mitte inimesi hirmutada, mitte neid nurka ajada. Nii et ega paremat retsepti pole pakkuda. Suur aitäh selle väga hea töö eest, mida ka teie olete teinud nende eesmärkide nimel!

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud õiguskantsler, aitäh ettekande eest! Mul on küsimus, ütleme, rohkem laste õiguste valdkonnast, mis on ka teie vastutusalas. Kuidas te näete oma töös ja saadud päringute põhjal, kui palju viimased kaks aastat majanduslangust, ja mis salata, ka hinnatõuse ja inimeste toimetulekukriisi on mõjutanud just nimelt laste elementaarsete õiguste kättesaadavust, olgu õigus kodule, eluasemele, toidule, haridusele või huviharidusele, ja loomulikult ka juba viidatud sotsiaalteenustele, millest on juttu olnud kas või tugiisiku saamise küsimusena? Kas see majanduskriis on avaldanud ka negatiivset mõju just nimelt laste õigustele, nii et sellest tulenevalt on ka teile rohkem pöördumisi tulnud? Või on suudetud heas mõttes lapsevanemate vastutustundliku käitumise ja kohalike omavalitsuste ja riigi toel ikkagi tagada see, et lapsed ei jääks hammasrataste vahele raskel ajal?

Suur tänu! Väga õige ja põhjendatud küsimus. Meie nõunikud aitasid lastel ja noortel endil koostada ÜRO-le raportit laste õiguste kohta Eestis. Ja muide, kuulati ka Ukrainast siia põgenenud laste seisukohti. Jah, seda, et ei saa huviringides või treeningutel käia näiteks seetõttu, et vanematel ei ole raha selle eest maksta või elukoht seda ei toeta, või mis seal salata, ka sellepärast, et lihtsalt jalgpalliputsade ostmiseks või muu spordivarustuse jaoks ei ole perekonnal raha, kahjuks kohtas küll. Ja see on tõsine probleem, mida tuleks lahendada. Siin on ilmselt ka viise, mis ei eelda tingimata maksumaksja raha kasutamist, vaid võib-olla me saaksime ühiskonnana ühiselt kas või ringmajanduse raames siin natukenegi õlga alla panna. Aga lapsed ja noored ise nägid siin probleeme küll. 

Nüüd, üldistust Eesti ühiskonna kohta on meie maja töö alusel selles valdkonnas üsna raske teha, sest jällegi, kui jätta kõrvale meie enda lastest ja noortest nõuandjad, kelle käest me kuuleme nende vaadet, siis kaebused, mis tulevad, on ikka selle peale, et lapsega on midagi halvasti, näiteks talle ei ole logopeedi jagunud, ta ei ole arsti juurde saanud, koolis on teda halvasti koheldud ja nii edasi. Kahjuks on meie töölaual üha rohkem ka neid juhtumeid, kus lapsevanemad omavahel vaidlevad niimoodi, et see teeb lapsele väga palju kahju ja haiget. Kas nüüd seda olukorda seostada majanduslangusega? Ei oska öelda.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud õiguskantsler, aitäh ülevaate eest! Minu küsimus puudutab seda, mida eelkõneleja juba küsis, nimelt laste õigusi. Te enda kõnes mainisite ka vastutust järgnevate põlvkondade ees. Ma tõesti usun, et täiskasvanutena me juba teame, mis on lastele kasulik ja mis ei ole kasulik. Aga samas, kui lasteasutus, võtame näiteks lasteaia, otsustab, et ei anna enam lastele magusaid jooke, vaid pakub selle asemel vett või piima, siis kas see teguviis piirab laste õigusi, kuna me võtame nendelt ära valikuvabaduse?

Suur tänu! Lapsevanematel ja täiskasvanutel tõepoolest lasub vastutus selle eest, et suunata lapsi elama võimalikult tervislikku ja mõistlikku elu. Mis puudutab erinevaid jooke, mahlasid, siis usaldaksin siin kogenud arste ja toitumisteadlasi. Minule on näiteks Mihkel Zilmeri seisukohad vägagi sümpaatsed – tasakaalustatud toitumine ongi oluline lapsest peale. Kas lapse õigust rikub see, et ta ei saa tasakaalustatud ja täisväärtusliku toidu asemel kartulikrõpse, kommi ja limonaadi? Ei riku, see on tema parimates huvides.

Jüri Jaanson, palun! 

Suur tänu! Austatud õiguskantsler! Kõigepealt ma tänan teid sisuka ettekande eest. Te oma vastustes rõhutasite ka spordi rolli noorte kasvatamisel. Ma tänan ka selle eest, see on hästi oluline. Mu küsimus on aga selle kohta, et te rääkisite riigi õigusloomes seaduseelnõude ja seletuskirjade suhetest. Seletuskirjad on teadupärast siiamaani olnud teisesed õigusdokumendid, millest saab selgust, mida täpsemalt seaduses on mõeldud, seal tuuakse näiteid ja kirjutatakse sisu natuke pikemalt lahti. Kas te täpsustaksite oma mõtet nüüd natukene selgemalt ja ütleksite, mis oleks seletuskirja roll seaduseelnõu menetlemise juures, samuti seda, kas kohtu töös üldse seletuskirju ei vaadata?

Suur tänu! Seletuskiri on normi tõlgendamisel tõesti abistav allikas. Tihtipeale sinna on kirja pandud, mis probleemi lahendamiseks on see norm mõeldud, miks ilma selle normita probleemi lahendada ei saanud ja mismoodi seda nüüd teha. Mina pean silmas neid olukordi, kus normist enesest mingit käsku, keeldu või korraldust ei leia, see on ainult seletuskirjas. Siis on väga keeruline jõuliselt väita, et norm tähendab seda, mida seal kirjas ei ole. 

Näiteks oli hiljuti niisugune juhtum, kus meie poole pöörduti seoses sellega, et digi-ID-d – see on ID-kaardi sarnane kaart, mida saab kasutada üksnes elektrooniliselt ja mis on kasulik neile, kes peavad seda palju kasutama, et ID-kaardi kiip ära ei kuluks, pilt ära ei kuluks ja nii – saab ainult tasu eest ja ainult erasektori teenusepakkuja juures, Politsei- ja Piirivalveameti teenusebüroodest seda enam ei saa. Seaduse norm, mille Riigikogu on vastu võtnud, ütleb, et teatud osas võib isikut tõendavate dokumentide ja ka selle digitaalse identiteedi kätteandmise eraõiguslikule isikule üle anda. Seletuskiri ütleb, et see on lisaks sellele, et PPA enda büroos ka antakse. Seaduse normis seda ei ole. Nii et võimalik, et selle küsimusega tuleb teie poole pöörduda, et te arutaksite ja võimalusel otsustaksite, kas nii-öelda mugavusdokumente peakski saama kätte ainult eraettevõtja juures ja tasu eest, sest politseil selleks ressurssi pole, või siis tuleb alati säilitada võimalus ka mugavusvahendeid kätte saada politsei teenindusbüroos. Me vaidlesime ka oma majas, kas loeb see, mis on seaduses kirjas, või loeb see, mis on seletuskirjas. Parem on, kui see, mida seadusandja ehk Riigikogu tahab öelda, on seaduses selge normina kirjas.

Kõige halvem on selline olukord, kus seadusesse kirjutatakse normid nii segases keeles – on need siis inglise keele ebaõnnestunud toortõlked või midagi muud –, et ei olegi võimalik mitte midagi aru saada. Tihtipeale ei anna ka seletuskiri mingit selgust. Siis loeb ettevõtja jaoks hoopiski see, mida on keegi kuskile juhendisse kirja pannud ja see juhend ei ole ka näiteks õiguskantsleri käe läbi vaidlustatav.  

Just seda pidasin silmas, et hea oleks, kui õnnestuks seda olukorda parandada. See teeks ettevõtjad rõõmsamaks ning Eestis elu kindlamaks ja paremaks. 

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Tänan minagi nii ettekande kui ka väga sisuka ja põhjaliku aruande eest. Väga hariv lugemine, jätkake palun samas vaimus. Aga küsin riigieelarve kohta. Teatud kriitika kõlas ka teie tänases ettekandes ja mõneti võib sellega isegi nõus olla. Aga tundub, et see on habemega lugu, eks, sest seda arutelu peame me siin juba aastaid, kui põhjalik või mittepõhjalik peab olema riigieelarve, kui detailne ta peab olema, kui palju otsustusõigust peab jääma täitevvõimule ja nii edasi. 

Kui ma kuulsin õigesti ja sain teie vihjest õigesti aru, siis meie riigieelarve või siis riigieelarve baasseadus ei pruugi olla põhiseadusele vastav, see just nagu ei vasta põhiseaduse mõttele. Kas see tähendab seda, et te tegelete praegu analüüsiga ja valmistute meie ette tulema kas konkreetse aasta riigieelarve või baasseaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks? Või ma sain valesti aru?

Suur tänu! Selles mõttes keeruline teema, et miks siis riigieelarve baasseadust, mis selle niinimetatud tulemus‑ või tegevuseelarvestamise ette nägi, ei ole senini vaidlustatud. Sellepärast, et ka Riigikohtu pikaajalises praktikas öeldakse, et kui normi saab tõlgendada ja rakendada praktilises elus põhiseaduspäraselt, siis seda tulebki teha. Ja siis probleemi justkui pole. No eks me siis ootasime. Nüüdseks tundub, et on selge, et see ressurss, mis kulub selle ilujutu kokkukirjutamisele – palun vabandust! –, on väga suur võrreldes sellega, mis kulub tegelikuks tööks. 

Ja sisuline probleem ei ole mitte niivõrd arusaadavus, vaid probleem on selles, et Riigikogul ei ole võimalik täitevvõimu tegevust kontrollida. Näiteks otsustatakse, et palgafondid külmutatakse, et ministeeriumides palgad mingil aastal ei peaks kasvama, ja siis kokkuvõtteid tehes selgub, et näed, kolmandiku võrra kasvasid. See on sellepärast, et aasta riigieelarves sellist rida, mida riigikontrolör saaks näiteks oma analüüsides uurida ja vaadata, kas täitevvõim on käitunud vastavalt eelarvele, ei ole. Seda rida ei ole. Samamoodi ei ole võimalik Riigikogul näiteks teha vajalikke ümbertõstmisi seal, kus ta näeb, et tegeldakse asendustegevusega. Nii et see on sisuline probleem. 

Ja praegu tundub, et jah, süsteemselt need aastaeelarved näitavad, et baasseadust ei rakendata põhiseaduspäraselt. Mõistagi pole välistatud, et kas meie jõuame oma analüüsis selleni või siis, kui see sinnani peaks jõudma, leiab Riigikohus, et need sätted on siiski põhiseaduspärased ja neid on võimalik põhiseaduspäraselt rakendada. Minu teada Rahandusministeeriumi ametnikud praegu ka töötavad selle nimel, et riigieelarves oleksid kõik riigi olulisemad tulud ja kulud arusaadaval viisil kirjas. 

Ja pooleldi humoorikalt öeldes, ma päriselt usun sellesse, et meil Eestis on asjad siiski võrreldes teistega suhteliselt hästi, aga meie kõigi ülesanne peaks olema, et nad on üleüldse kõige paremini – nii hästi, kui üleüldse saab –, ma ütleksin, et asi on ju väga lihtne: see, mis on seletuskirjas ja majandusliku sisu järgi tabelites, tõstke seadusse ja see ülejäänud jutt pange seletuskirja, võib-olla keegi viitsib lugeda.

Aitäh! Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud õiguskantsler, aitäh selle huvitava ülevaate eest! Ja tõesti, suur tänu ka väga hea koostöö eest! Oleme ju sotsiaalkomisjonis koos teie ja teie meeskonnaga leidnud mitu lahendust, mis lastega perede elu paremaks ja ka turvalisemaks teeb. Minu küsimus puudutab lapsi, või õigem on öelda, noori. Kuidas teile paistab oma ametist lasteombudsmanina, mida me saaksime omalt poolt siin veel teha, et tagada laste turvalisus? Siin ma pean silmas nii vaimset turvalisust kui füüsilist turvalisust. Näiteks oleme viimasel ajal kahjuks saanud lugeda noortekampade tegevustest Tallinna tänavatel, eile kulmineerus üks ka väga tõsise rünnakuga. Aga samamoodi on koolides kiusamisprobleeme, mis mõjutavad laste tervist, siin on juba räägitud tugiteenuste kättesaadavusest või kasvuraskustega laste abistamisest. Kuidas me saame lapsi veel paremini hoida ja neid aidata, et nende heaolu ja turvalisus oleks paremini tagatud?

Suur tänu! Mulle tundub, et neid inimesi, kes oskaksid laste muresid lahendada, kui oma perekond ei tule sellega toime või õpetaja ei tule toime, on liiga vähe. Kas siin jääb asi üksnes raha taha? Siin olete teie suurepäraselt asjadega kursis, sotsiaalkomisjoni liikmed üldiselt on. Ma vaatan alati suure imetlusega, kui detailselt te oskate küsimusi püstitada ning kui hästi ja kui kiiresti suudate probleeme lahendada. See on võimas. Aitäh! Ja siin on ju Tanel Kiik, endine sotsiaalminister, ja teisigi, kes on nende teemadega vahetult kokku puutunud ning tunnevad ka kohaliku omavalitsuse võimalusi. 

Minule tundub – ja ma usun, et kolleegid jagavad seda vaadet –, et just oskust probleemsete lastega toime tulla on liiga vähe. Neid inimesi, kes oleks valmis seda tööd tegema, on liiga vähe. Tõenäoliselt on töötasu seal ka vähe motiveeriv. Samal ajal kõik need võimalused, kuidas last õpetada oma emotsioone kontrollima ja kuidas teda õige teeotsa peale juhatada, see oskusteave iseenesest on Eestis olemas.

Nii et mulle tundub, et siin otseselt enamikul juhtudel ei ole küsimus mõne normi ülearususes või puudumises, vaid pigem selles, et olemasoleva normistiku täitmiseks pole küllaldaselt inimesi. Teisalt jälle kuuleme, et on saadud raha juurde, et oleks rohkem logopeede, et oleks rohkem eripedagooge, et oleks rohkem tugiisikuid. Aga paistab, et tegemist on ajutiste meetmetega. Nii et meie majja jõuab ikkagi jälle kurtmine selle üle, et Rajaleidja on suunanud väikeklassi, on näinud ette tugiisiku, on näinud ette mingi teraapia, aga seda kõike ei kasutata.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud õiguskantsler, suur tänu, eelkõige selle eest, et te toote inimeste muresid meie ette! Ja me saame neid lahendada – loodetavasti vähemalt. 

Aga teie ettekandes – nii suuliselt kui ka kirjalikult – oli üks mõte, mis on päris muret tekitav, see kõlas umbes niimoodi: vahel on tunne, et üheksa süütut võllas kui et üks süüdlane tõllas. Mulle tundub, et see tuleneb mõnest konkreetsest juhtumist, aga ma ei tea, kui palju te tahate detailideni minna, nii et proovime siis üldistada. Kas te laiendaksite oma mõtet selle päris kurjakuulatava lause taga ja ütleksite, kes siis peaks mida tegema – on see õiguskantsler, Riigikogu, minister? –, et me järgmistel kordadel sellist negatiivset lauset teie ettekandes ei näeks?

Suur tänu! Nagu ikka, ega tõemonopol ei ole minu käes, nii et võib-olla ma eksin. Aga sellise mõtteni viisid tendentsid järgmistes valdkondades. Esiteks, kriminaalasjade algatamine sellistel juhtudel, kus on väga väike tõenäosus, et jõutakse süüdimõistva otsuseni, et on piisavalt tõendeid, ja siis, kui on suure meediakära saatel asi püsti pandud, selle asja püsti hoidmine kestab näiteks üheksa aastat, ei jätku julgust ära lõpetada, kui on näha, et mingis osas on aegunud ja tõendeid ei ole. Ja see, et Eesti põhiseaduse järgi on nõnda, et kahtlused tuleb tõlgendada kahtlustatava kasuks, et riigi ülesanne on tõestada süüd, mitte inimese ülesanne ei ole tõestada oma süütust, on väga õigesti mõeldud ja õigesti kirja pandud. Sellest tulebki lähtuda.  

Mida saab teha? Ma ei ole kindel, et siin saab normidega midagi teha. Ega ka justiitsminister tõenäoliselt ei saa väga palju rohkem teha, kui ta on teinud. Ka eelmised justiitsministrid on püüdnud siin selgust saada õigusriiklike vahendite piires. Võib-olla on see avalikkuse soov. Või ma ei tea, kust see tuleb, et sellisel viisil asju püsti hoida. Aga siingi, mulle tundub, et saab, nii nagu ma ka oma ettekandes ütlesin, jätkata optimistlikumal noodil. On tõmmatud justkui tagasi selles valdkonnas. Mulle tundub, et ühiskonnas on tekkinud laiem mõistmine, et kui asja ikka ei ole, siis inimest surnuks või vaeseks menetleda, nagu oli üks äsja ilmunud õigusajakirja Juridica loo pealkirjadest – no ei ole vaja.  

Teised näited jõuavad küll teie lauale, niinimetatud konkurentsiseadus või haldustrahv, kuidas keegi teda tunneb. Ma mõistan, et kõlvatu konkurents on väga taunitav, selle vastu tuleb astuda. Eestis peab olema aus ettevõtluskeskkond, see tähendab, et konkurentsireeglid kehtivad kõikidele ja neist peetakse kinni. Kui aga tahetakse minna seda teed, et pannakse kõikidele ettevõtjatele justkui kohustus muudkui tõendada, et ta ikka ei ole jälle seda rikkumist toime pannud, siis see on liig. Ja sellise kohustuse panek, eriti need algsed kavatsused – praeguseks on see eelnõu möödunud ülevaateaastal ja varemgi käinud vaidluste tulemusel läinud palju-palju paremaks – olid just nimelt kaetud sellest, et väga raske on jälile saada, kui on tegemist konkurentsi rikkumisega. Ja siis parem keerame natuke suurema koormuse ja suuremad riskid, vist praeguse arusaama kohaselt kohati ka justkui põhiseaduse vastased kitsendused kõikidele ettevõtjatele. See ei ole lubatav. Ja küsimus ei ole isegi ainult põhiseaduses, vaid ka ettevõtluskeskkonnas laiemalt.  

Aastaülevaates on muu hulgas kajastatud ka – nüüd siis kolmas teema – kontrollkäik Rahapesu Andmebüroosse. Jälle väga tõsine teema. Täiesti nõus: rahapesuskeemid lähevad üha keerulisemaks ja me kõik mõistame, millised kohutavad tagajärjed on terrorismi, prostitutsiooni, üleüldse kuritegevuse rahastamises. See on kohutav, seda tulebki tõkestada. Aga nüüd on küsimus, kas see tõkestamine peab käima niiviisi, et inimese konto pannakse kinni, ta ei saa teada, miks, keegi teine ka kontot ei ava. Tänan teid, et Riigikogu toetas ettepanekut, et mingi nii-öelda sotsiaalne konto ikkagi kõikidele tekiks, ilma ei saa ühiskonnas elada. Või kui näiteks asutakse seisukohale, et mõne finantsvaldkonnas tegutseva ettevõtte juhatuse liige justkui ei ole sobiv seal valdkonnas tegutsema, siis ka selline seisukoht õigusriigis meie arusaama kohaselt – see on seal kirjalikus ülevaates kirjas – peaks olema kontrollitav. See tähendab, et sarnaselt näiteks Välisluureameti tegevusega sellistel juhtumitel peab olema toimik, milles on kirjas, mis sellel inimesel siis viga on ja miks ta ei ole piisavalt usaldusväärne.  

Nii et kõik sellised ilmingud panid seda tõesti võib-olla kohatult värvikat küsimust siin üles kergitama. Väga südamest loodan, et ühisel nõul jõuame sinnani, et tuleval aastal saab rõõmsalt öelda: see vaimustus läks ühiskonnas kah jälle üle. 

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler, suur tänu ettekande eest! Ma kahjuks seda ülevaadet päris lõpuni ei jõudnud lugeda, aga plaanin seda siiski teha. Mul on väga hea meel, et te juhtisite tähelepanu sellele, mis ka mulle tundub tänapäeval meie Eesti riigis probleemina. Nimelt, mõõtmisele ja arenduse planeerimisele kulub järjest rohkem töötunde ja inimesi ehk siis ka ressursse ja neid teistele jagub vähem. Ja loomulikult aitäh teile veel kord, et te juhtisite tähelepanu sellele, et põhiseadus kaitseb tugevalt ka omandit! Mul on tunne, et me hakkame seda ära unustama vaikselt siin meie riigis. 

Aga nüüd tuleb küsimus. Minu küsimus puudutab õiguskeelt. Kuidas te hindate meie ametkonna kui sellise tekstikoostamise oskust, ütleme, legaaltekstide koostamisel? Miks ma seda küsin, on see, et ma olen ise ka jurist ja kui ma loen neid tekste, siis pahatihti ma ennast taban olukorrast, kus ma päris hästi, vähemalt esimese lugemisega, aru ei saa, mida täpselt mõeldud on.

Suur tänu! Ühine mure, taban ennast samalt tõdemuselt. Harilikult, enamasti kõigepealt süüdistan ennast, aga siis lähen endast targemate kolleegide juurde ja kui selgub, et ka nemad aru ei saa, siis ma arvan, et võib olla ka tekstil mõningane viga küljes. Nii et sellepärast ma käin ja palungi, et julgesti küsige inimestelt, mis te tahtsite kirja panna. Ja kui sealt tuleb selge vastus, inimene teab, mida ta tahtis kirja panna, siis saab selle komisjoni nõunik kas või diktofonilindi pealt maha kirjutada ja nii võibki kirja panna. Võib-olla on siin selle olukorra taga … Hiljuti oli ka üks teadusuuring, mida Eesti meedias tutvustati. Ma veel päris alusallikaid ei jõudnud vaadata, nii et ma ei tea, kas see on müra või see on päris uuring. Aga seal jõuti järeldusele, et jah, aastate vältel millegipärast on juurutatud arusaama, et õige juriidiline tekst ongi selline, millest midagi aru ei saa. Aga meie ei pea Eestis nii tegema.

Andrus Seeme, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Ma tänan. Minu küsimus on riigi kohaloleku kohta piirkondades. See on ajendatud just sellest, et Sotsiaalkindlustusamet on otsustanud sulgeda Põlvamaa ainukese klienditeeninduse, kus käib minu hinnangul päris palju inimesi. Nende vastusest minule selgus, et neil käib seal päevas viis kuni seitse inimest kohapeal. Oma ettekandes möönsite, et mure või probleem on just inimese ja riigi vahetu kokkupuutega. Kas me siin liiga kergekäeliselt ei lahku piirkondadest?

Suur tänu! Kui inimestel on üha suurem valmidus kasutada teenuseid elektrooniliselt, küllap siis on võimalik neid kokkusaamise kohti, teeninduspunkte kokku tõmmata või lahtiolekuaegu lühendada. Aga siin jällegi kriipsutan alla seda, et vähemalt praegu ei ole Eesti kindlasti selleks valmis – võib‑olla ei ole kunagi valmis –, et sa ei saa oma näiteks sotsiaalhoolekandelise abi vajadust inimesega silmast silma arutada. Kõik ei ole suured kirjamehed, ei oska võib-olla olulisele tähelepanu pöörata – ka mina näen seda meie kirjakastis –, ja siis teinekord ongi oluline inimesega kas telefonitsi rääkida, või veel parem, kokku saada, siis sa näed ära, mis probleem seal on.  

Seda, milline töökoormus täpselt seal Põlvamaa Sotsiaalkindlustusametis on, ma kahjuks ei tea. Kuna müra tekitada ei taha, siis siin ma mingit selget seisukohta ei võtaks. Aga fakt on see, et inimesed ei tohi jääda abita. Meie vaate kohaselt Sotsiaalkindlustusamet on väga-väga koormatud amet, nende töö on erakordselt keeruline. Siin täna ei ole veel eraldi jutuks tulnud näiteks Euroopa Liidus erinevate hüvitiste ja toetuste maksmisega seonduv, näiteks kui inimesed elavad, töötavad ja õpivad eri riikides, siis kuidas neid toetusi inimesteni viiakse, kes peaks seda maksma ja kust seda saab ja nii edasi. Ühesõnaga, seal on tohutult palju ülesandeid. Ka meie majja Sotsiaalkindlustusameti peale laekub palju kaebusi, näiteks lastekaitse valdkonnas. Me näeme jälle, objektiivselt, et tööd on väga palju rohkem, kui inimesed jaksavad ära teha. 

Nii et kui nüüd selle ümberkorralduse tulemusel Sotsiaalkindlustusameti töö paraneb ja Põlvamaa inimesed, kes tahaks [ametnikuga] silmast silma kokku saada, hätta ei jää, siis on ju hästi, aga kui nii ei ole, siis ei ole hästi. 

Hele Everaus, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Väga austatud proua õiguskantsler! Teie institutsioon teie juhtimisel võiks olla eeskujuks kõikidele siin Eestimaal. Ma julgen nii öelda sellepärast, et te tunnetate oma vastutust meie kõigi ees, ja mitte ainult ei tunneta, vaid te teete ka väga palju selleks, et muud institutsioonid saaksid aru, mis on nende vastutus ja kohustused Eesti inimeste ees. See on igapäevane töö ja seda me näeme ja see väljendab teie kõigi, aga eesotsas teie juhtimisel teie suhtumist igasse meie inimesesse, mida on lihtsalt raske sõnades väljendada. Aitäh teile! Ja teie ettekanne muidugi oli üks pisikene osa selle väljendusest. Selle vastutustunde ja vastutuse taseme kohta Eestis tahakski küsida. 

Sellele on keeruline vastata, aga ma tahaksin küsida, mis mulje teile on jäänud. Me teeme plaane, meil on arengukavad, meil on, ma ei tea, mis igasugused toredad kriitpaberil asjad ...

Aitäh! 

... aga kuidas need asjad tegelikult sünnivad, kui keegi ei vastuta? Me võime tuua igasuguseid näiteid igasugustelt elualadelt ...

Aitäh, hea kolleeg! 

... igast ministeeriumist, alates Terviseameti vaktsiinide surmamisest lohakuse läbi, mille eest keegi ei vastutanud. 

Aitäh, hea kolleeg Hele! Poolteist minutit on juba üle.

Jah. Kohe lõpetan. Või ka see, et 30 aastaga pole Eesti inimeste tervisetulemused rohkemat väärt kui Euroopa Liidu ühed viimased kohad … 

Aitäh! Nüüd pean kahjuks küll lõpetama. Vabandust!

No vot, jutukas Everaus.

Suur aitäh, doktor Everaus! Neid sõnu oli väga hea kuulda. Ja ma kasutan võimalust teie ees meie ametkonna töötajaid tunnustada. Mulle tõesti tundub, et inimesed teevad südamega tööd, ja mul on väga-väga hea meel, kui te olete seda märganud ja siin välja toote. See on ka nendele kõikidele oluline, uskuge mind. 

Vastutuse teema – mis me saame teha? Me kõik saamegi seletada, et olles riigipalgaline, sa päriselt vastutad, et sa ei ole väike mutrike. See on Eesti Vabariigi suur eelis, meie väiksus on suur eelis. Me kõik tunneme üksteist ja minu arvates siin on seda vastutust mingis mõttes raskem, aga mingis mõttes lihtsam kanda. Mingil juhul ei tohiks lüüa käega: infomüra on nii palju, igasuguseid materjale on nii palju, kes selle vastu ikka saab. Me kõik saame. Saame küll, peame saama!

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Aitäh, lugupeetud õiguskantsler, selle hea ettekande eest! Aga mul oleks küsimus, mis kattub juba minu kolleeg Eduard Odinetsi esitatud küsimusega, see on eelarve kohta. Tegevuspõhine eelarve – see on eelarve, mille puhul me ei näe, kuhu raha lõppude lõpuks jõuab. Juba tavalise eelarve juures me ei leia, kuhu 800 miljonit eurot kadus, aga sellise, tegevuspõhise eelarve puhul tekib arvatavasti eelarvekaos. Kas selline eelarve, kui see nüüd vastu võetakse, oleks õiguspõhine?

Suur tänu! Selle üle, kas konkreetse aasta riigieelarvet saab Vabariigi President vetostada või õiguskantsler Riigikohtus vaidlustada, on vaieldud pikalt. President tõenäoliselt vetostada saab, aga see ei peata selle eelarve jõustumist, ja kui õiguskantsler selle vaidlustaks, siis see oleks juba väga problemaatiline. Pigem tuleb küsida, kas riigieelarve baasseadus, mille alusel neid aasta riigieelarveid tehakse, vastab põhiseaduses nõutule. 

Jällegi, õigluse huvides tahaksin öelda, et kui seati siht minna üle tegevuspõhisele eelarvele, siis – ma tahan küll loota – ei tahetud halba. Tegelikult ei tahetud seda, et ministeeriumide kantsleritel tekivad väga suured võimalused oma äranägemisel otsustada, kuhu see raha tegelikult kulub, ja tubli on minister, kes oskab kuskilt saldoandmikust selle info kätte saada, et näiteks otsustada, kust tema valitsemisalas tegelikkuses kärpida saaks. Ma usun, et sellist plaani ei peetud. Aga ei kuulatud ka neid eksperte, kes ütlesid, et niisugune eelarvestamise viis ei ole mitte kuskil õnnestunud ja see ei saa õnnestuda ka Eestis, sest kulud on väga suured ja kasu ei ole, lihtsalt niiviisi riiki juhtida ei saa. 

Siin minu arvates nüüd süüdlaste otsimise asemel tuleb see asi korda teha. Väga loodan, et see korda ka saab. Ja eeldus selleks, et korda saaks, ongi see, et me kedagi ei süüdista ega mõtle, mis oli, vaid mõtleme sellele, kuidas edasi. Sest ega see, mis enne seda tulemuseelarvet oli, ju ka ideaalne ei olnud. Paremini saab.

Ando Kiviberg, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Mul ei ole tegelikult teile küsimust, ma tahtsin teid tunnustada. Ma ütlen siis nõnda, et pärimusmuusika, folkloristika taustaga inimesena ma tean, kui tähtis on ühiskonnas laiemalt eeskuju roll, mis mõju on ühel või teisel viisil eeskuju andmisel. Ja see, kuidas teie oma tööd olete teinud, see tasakaalukus, meele- ja põhimõttekindlus ja sõbralikkus selle juures on väärtused. Aitäh teile selle eest! Ja ma väga loodan, et see kõik sellisena jätkub. Suur tänu!

Aitäh!

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud õiguskantsler! Ühinen tänumeeles eelkõnelejatega teie sõna- ja mõtteselge ettekande ja ootuste eest Riigikogule. Jõudu teie büroole tänuväärses töös, kus inimeste probleemide lahendamine käib silmapaistvalt austaval ja väärikal kombel! Mulle läks väga korda teie mitmekordne rõhuasetus väärikuse esiletõstmisele meie töös ja seadusloome menetlemisel, samuti rõhuasetus tavaliste, üldinimlike suhete hoidmisele erinevate põlvkondade vahel, nii ka omavahel ja eriti oma lähimate koostööpartnerite, oma abiliste, riigiametnikega. Ka teie tõite esile, et ressursse ja raha on alati vähe, mistõttu on loogiline, et inimkapital saabki olla see päästik, mis toob ühise tulemuslikkuse riigi ja rahvana.

Me oleme siin saalis poliitikutena ekslikud, aga ka mitmest küljest valgusvihus ja suumitavad kõigi oma sidevahenditega. Seesama ei laiene laiemalt riigi ametnikkonnale, kes lahendusi ette valmistab. Seepärast ma küsin, kas te tooksite mõne näite konkreetselt, kus on poliitikud olnud ülekohtused, et me saaksime ennast parandada. Kas vahel võiks valgusvihku heita ka ministeeriumidesse, riigiametnike omavahelisele käitumisele, sest ka seda oleks võib-olla tarvis esile tuua?

Suur aitäh heade sõnade eest! Mis siin öelda, kõik inimesed on ekslikud. Mina ka kindlasti olen ekslik ja ma usun, et ka meie ametkonnas kõik võtavad selle patu alandlikult omaks. Aga oluline on püüda parimat. Ja seda saan küll kinnitada, et meie ametkonnas kõik püüavad paremat ja mina püüan ka nii hästi kui võimalik. Ja kui midagi läheb valesti – alati läheb –, siis minu meelest edu võti ja autoriteedi kindlustaja on see, et on julgust öelda, et läks valesti, palun vabandust, parandame ära, heastame tekkinud kahju. 

Konkreetseid näiteid selle kohta, kuidas Riigikogu oleks ametnikele ülekohut teinud – oh, mis neist vanadest asjadest ikka meelde tuletada, ütleks ma selle peale. Ikka juhtub! Mul endal juhtub ka, mille pärast südamest vabandan. Ei mõtle halba, aga teinekord kukub niiviisi välja. Pigem pidasin silmas seda, et kui vaatad kas või praegu siin selles kärpimise ja eelarve tasakaalu otsimise vaimustuses või hirmus – sõltub, mida keegi tunneb – meediakajastusi, siis näed niisuguseid üldistusi. Tahtsin alla kriipsutada, kasutades seda Eesti Vabariigi kõige tähtsamat kõnetooli, et sedalaadi üldistused on valed, ja lisaks sellele, et need on valed, on need ebaõiglased.

Kalle Grünthal.

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Teatavasti põhiseaduse § 3 järgi teostatakse riigivõimu seaduste alusel. Ja seadus, mille kohta ma tahaksin küsimuse esitada, on karistusseadustik. Nimelt, karistusseadustiku § 6 sätestab ruumilise kehtivuse. Ehk siis Eesti karistusseadus kehtib teo kohta, mis pannakse toime Eesti territooriumil. See on üks põhiseaduslikke printsiipe. 

Minu küsimus aga seondub sellega, et teatavasti Ameerika Ühendriikide ja Eesti vahel on sõlmitud leping, mille on ratifitseerinud ka Riigikogu, et Ühendriikide sõjaväelaste kohta kehtib Eesti territooriumil hoopis Ühendriikide karistusõigus. Kuidas on selline asi võimalik? See on ju tegelikult vastuolus põhiseadusega. Teie hinnang, palun!

Suur tänu! Kuna möödunud ülevaateaastal selle küsimusega ei tulnud tegeleda, siis palun kolleegidel üles kirjutada ja teile vastata.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea õiguskantsler! Minu küsimus puudutab ühte jooksvat küsimust või võib-olla tulevikus meie ette jõudvat küsimust. Ma mäletan selle ajalugu ka. Kui Tartus omal ajal vanglat hakati ehitama, siis käis ka Tartu linnapea Andrus Ansipi ja justiitsminister [Märt] Raski vahel arutelu, kas Eestis on piisavalt vange või ei ole, keda sinna panna. Ja nüüd on siis uus etapp kätte jõudnud. Kas teie näete mingeid õiguslikke või muid asju, mis meil ette võivad tulla selles küsimuses, kui tahta teha seda, mida praeguse justiitsministri kaudu on kuulda olnud, et tahetakse tuua teiste riikide vange sinna? Kas või millised võiksid olla need õiguslikud probleemid või küsimused, mis meie ette kerkivad?

Suur tänu! Head kolleegid avaldasid selle kohta põhjaliku ülevaate, sest Riigikogu on pannud õiguskantslerile ülesande kõikide kinniste asutuste üle teostada kontrolli ja vaadata, et seal on inimõigused tagatud – vanglad, kinnised psühhiaatriahaiglad, praktikas psühhiaatriaosakonnad, arestikambrid ja kõik teised kohad. Nii et vanglate küsimustega on head kolleegid suurepäraselt kursis ja meil on ka väga hea koostöö meie kolleegidega välismaal. Kõik need mured, mis võivad seonduda sellega, et Eesti võimaldab siin asuvaid vanglakohti välisriikide vangide karistuse täideviimiseks kasutada, ja kõik, mis sellega võib kaasneda, pandi ka kirja. 

Meie maja vaade lühidalt on järgmine. Esiteks, Tartu vangla oligi mõeldud umbkaudu 500 vangile. Ja see, et on rohkem võimalusi tegeleda nende inimeste parandamisega, et nad tuleksid välja ja saaksid elada heade korralike ühiskonnaliikmetena, võib-olla just nüüd osutuks võimalikuks. See oleks tegelikult väga hea. See on meie vaade, see ongi meie ülesanne: et ka kinnipidamiskohtades inimeste taasühiskonnastamise ehk neile hariduse, oma sõltuvustega toimetulemise, oma emotsioonide kontrolliga toimetulemise oskuste parandamise ja kõige sellega tegeldaks paremini. Meie ei ole siin otsustajad, me saame seda selgitada. 

Välismaalt pärit vange on praegu ka Eestis – on mõned sõjakurjategijad, nagu te teate. Nüüd, kui oleks kava tuua siia suurem hulk kinnipeetavaid, siis see on põhimõtteliselt võimalik, aga see on võimalik juhul, kui sõlmitakse vastava riigiga päris detailne rahvusvaheline leping ja kui ka nendele kinnipeetavatele tagatakse vanglas rahvusvahelise õiguse ja Eesti seaduste kohased tingimused. Selle pika ja põhjaliku analüüsi lõpuosas on öeldud – ma võin saata selle lingi ka eraldi, ehk on huvitav, kui soovite, siis kogu Riigikogule – ka seda, et kui kõik need tingimused täidetakse, siis see lepingu hind võib osutuda nii kõrgeks, et tegelikult keegi meiega sellist lepingut sõlmida ei soovi.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud õiguskantsler, kõigepealt suur tänu ettekande eest ja sisukate vastuste eest! Ma küsiks meie kõigi, 101 töökorralduse kohta natukene. Viimane aasta on väga huvitav olnud siin Riigikogus, sellist kogemust ei ole meil kellelgi varem olnud, kus praktiliselt opositsioonil ei ole võimalik enam ei komisjonis ega suures saalis kuidagi isegi soovidagi obstruktsiooni teha või ka diskussiooni avada, sest nii nagu eelkõnelejadki on küsimustes maininud, tegelikult komisjonis seotakse ettepanekud punti mitte inimese kaupa, vaid suvaliselt üle erakondade. Tegelikult arutelu saalis ei saagi tekkida. Kuigi võib-olla ka koalitsioonipoliitikud saalis mõne küsimuse juures tahaks diskussiooni tekitada ja võib-olla ka millegi poolt hääletada, on tänane koalitsioon otsustanud, et seda võimalust ei ole mõtet anda, sest äkki muidu mõni hääl läheb ära. Kuidas sina suhtud sellesse?

Aitäh! 

Kas see on normaalne nähtus või see on lihtsalt tänane situatsioon?

Suur tänu! Ma väga loodaks, et möödunud parlamendiaasta jääb riigiõiguse ajalukku ja et see aasta tuleb oluliselt parem. Veel kord: ega siin muud ei ole, kui tuleb ka siin Riigikogus tööd korraldades minu arvates lähtuda sellest põhimõttest, et tee seda, mida sa tahad, et sulle tehakse – seda, mis on igast vaatepunktist õiglane. Ja väga loodan, et sinnapoole see asi ka suundub. 

Saan öelda, et oleme rääkinud komisjonide nõunikega sellest muudatusettepanekute grupeerimise küsimusest ja meil on kavas saada kokku, kuna mina ja veel mõned teisedki on ise siin Riigikogu Kantseleis komisjoni nõunikuna töötanud. Eks neid küsimusi on ajaloo vältel ikka olnud, tõsi, mitte nii teravalt, ajalugu kordub alati natuke teistmoodi, natuke huvitavamalt. Võib-olla vaatame ühiselt, kuidasmoodi seda kõige paremini teha, sest põhiseaduse ning kodu‑ ja töökorra seaduse mõte on ikkagi see, et kui juhtivkomisjonis on üks sisuline ettepanek leidnud piisavat toetust, et seda täiskogus arutada ja vajaduse korral hääletada, siis peaks see ka sinna hääletamisele jõudma, kui see on sisuline ja oluline. Nii et võib-olla siin on mingisuguseid viise, mis nüüd tuleva parlamendiaasta muudavad märkimisväärselt helgemaks, nii et selle möödunud aasta saab lihtsalt selja taha jätta.

Suur tänu, auväärt õiguskantsler! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ka mina kasutan võimalust ja tunnustan teid nagu alati väga professionaalse ettekande eest, ja mis on suhteliselt harukordne, samal ajal kõigile arusaadava ettekande eest, samal ajal kõigile arusaadavate vastuste eest. Seda ei juhtu just liiga tihti. Suur tänu teile! 

Avan läbirääkimised. Usutavasti Isamaa fraktsiooni nimel ja koos volitusega, Jaanus Karilaid, palun!

Head kolleegid! Õigustloovate aktide kooskõla põhiseadusega on tänase arutelu üks kandev osa. Aga tõesti, vähemalt sama oluline on õigusselguse probleem. Sest mis kasu on seaduse või mis tahes muu õigusakti põhiseadusega kooskõlast, kui isik, keda õigusnorm puudutab, ei saa selle sisust alati üheselt või õigesti aru. Ta ei tea, kuidas ta peab mingis konkreetses olukorras käituma või millest hoiduma, et mitte minna vastuollu mõne õigusnormiga. Sellises olukorras mõjub ebaõiglase ja kurjakuulutava ähvardusena teadmine, et seaduse mittetundmine ei vabasta kedagi vastutusest.  

Kedagi ei rahulda ka tegelikult argument, mida ikka ja jälle kuuleme: küll kohus kunagi hiljem seaduse sättele õige tõlgenduse annab ja ütleb, kuidas tuleb seadust õigesti mõista ja kohaldada. Olen nõus, et seadusandja ise õigusnorme ei tõlgenda, see on alati esmalt normi adressaatide ja lõppastmes kohtu ainupädevuses, aga oluliselt täpsemad ja selgemad peaksid meie vastuvõetud seaduste sõnastused olema küll. See on üldise õiguskorra, eriti aga üksikisiku õiguskuulekuse parandamiseks väga oluline. Arenenud ühiskonnas ei pea ega taha keegi käia kohut selleks, et teada saada, kas mingi olukorra tõlgendamine on õige või vale. See pole normaalne.

Seaduste põhiseadusega kooskõlas olemise küsimus on seadusandja jaoks muidugi tuumküsimus, sest arusaadavalt eeldatakse meilt, et kõik vastuvõetud seadused on alati põhiseadusega kooskõlas. See on eeldus. Paraku näitavad nii õiguskantsleri hinnang kui ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve [kolleegiumi] kohtulahendite sisu, et sageli see nii ei ole.

Kuidas saaks seda olukorda parandada? Kuna põhiosa eelnõudest tuleb Vabariigi Valitsusest, saaks ja peaks esmalt ministeeriumides tugevdama koostamisel olevate eelnõude põhiseadusega kooskõla kontrollivat mehhanismi. Ministeeriumides on piisavalt valdkonnaspetsialiste ja asjakohast kompetentsi. Seda ei saa kahjuks öelda seadusandja aparaadi kohta. Riigikogu Kantselei on aastatepikkusest kärpe- ja pidevast kokkuhoiuvajadusest tulenevalt sedavõrd õhukeseks lihvitud, et niinimetatud peenhäälestusega ja olemasoleva ressursi pealt me parlamendi võimekust küll oluliselt ei tõsta. Sellele probleemile oleme mõnede kolleegidega siit aastaid osundanud, aga tulemust kahjuks siiski ei ole. Parlamendi töö ja õigusloome kvaliteedi parandamise juured peituvad just põhiseaduslike institutsioonide rahastamises ja selle kindluses. 

Aga nüüd ka poliitilisem pool. Kuivõrd on põhiseadusega kooskõlas, kui peaministri erakonna juht tunnistab avalik-õiguslikus telekanalis: jah, parlamendi valimise kampaanias me valetasime selleks, et võita. Järelikult, kui valetati, siis siinsed mandaadid on valijatelt näpatud ja parlamendi koosseis moonutatud. Ilmselge, et see pole kooskõlas põhiseadusega, aga ainuke sanktsioon selle teema puhul on valija mälu. Aasta 2027 on kaugel, valija otsustab ise, kuidas ta sellist rikkumist ja sellist käitumist karistab. 

Aga parlament saab oma võimekust tõsta ja tasakaalustada ministeeriumide seadusteveskit. Eriti groteskne on see, et parlamendi liikme palk liigub igal aastal eest, aga nende ekspertide töötasu, tänu kellele meie poliitikat kujundame, jääb maha. Raha olevat puudu. 

Lisaaega palun. 

Kolm minutit lisaks, palun! 

Alles üks erakond lubas maksuvabasid reedeid, alandas hoogsalt tulumaksu, viies niimoodi sadu miljoneid riigikassast välja – sadu miljoneid! – ja jättes paljud elutähtsad valdkonnad alarahastusse. Teadlikult! Nüüd siis on kaootiline maksufestival. Aga ka selline poliitiline sahmimine pole kooskõlas põhiseaduse vaimuga. Loodame siis valija mälule ja siinse koosseisu otsustele. Kõik ei pea kraavi minema. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart palub lisaaega.) Kaheksa minutit kokku. 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Head kolleegid! "Aeg võtta põhiseadust tõsiselt" – just niiviisi kirjutasid õiguseksperdid Allar Jõks ja Carri Ginter, analüüsides eelmisel aastal Riigikogu õigusloomet ja selle poliitikat. Ja nende hinnang oli päris hävitav. Näiteks oli 15 eelnõust ainult kahel juhul läbi viidud korralik põhiseaduspärasuse analüüs. Eelnõude puhul, millega kaasnesid intensiivsed riived, mõjuanalüüs enamasti puudus. Samuti tõid õiguseksperdid välja, et levinud eksiarvamus paistab olevat, et kui eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega, siis normide põhiseaduspärasust ei pea hindama. Aga tegelikult on vastupidi. Suur osa eelnõudest, mida me arutame siin Riigikogus, on tulnud Euroopa Liidust, seega just siin peame me olema kaks korda rohkem kriitilised, sest kõik Euroopa Liidu normid ei pea sobituma ega saa sobituda meie õigusruumiga, ka mitte põhiseadusega. Ja kes veel kui mitte meie saame – lausa peame – oma põhiseadust kaitsta, olgu vaenukõneseadus, mis on meil siiamaani menetluses, vilepuhujaseadus või kas või uus kliimaseadus, kus järjekordselt hakkab toimuma piiride kompamine ja me peame suutma leida vastava tasakaalu. 

Ka meie riigieelarvele, mis on üks olulisemaid dokumente, mida me igal aastal hääletame, on õiguskantsler tähelepanu juhtinud. Ka täna juhtis õiguskantsler uuesti sellele tähelepanu, et see ei vasta põhiseadusele. Me ei võta tulude ja kulude eelarvet vastu seadusena, vaid seletuskirjana. Aga seletuskiri ei kohusta mitte millekski. Samamoodi, kui õiguspärane on see, et tegevuspõhise eelarve puhul me tegelikult ei tea kogu infot, me ei näe, kuhu raha tegelikult ministeeriumites läheb? Kahjuks oleme, kurb tõdeda, viimase pooleteise aasta jooksul liikunud olukorda, kus eelnõud, mis me vastu võtame, võivad sisu poolest olla vastuolus põhiseadusega, aga vähe sellest, nad on seda ka formaalselt ehk menetluslikult. 

Ja parimaks näiteks siinkohal on muidugi automaksuseadus. Ma arvan, et paljudel on meeles, et kui see eelnõu vastu võeti, siis president jättis selle välja kuulutamata, viidateski just sellele, et on vastuolu põhiseadusega. Tol hetkel seisnes vastuolu selles, et puuetega inimesed pandi teistega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Aga mida tegi valitsus? Selle asemel, et tagada maksuvabastus kõigile puuetega inimestele, otsustati: kaotame selle maksuvabastuse sootuks. Asemele pakuti minimaalseid toetusi. Vähe sellest, et need toetused ei kata automaksust tulenevaid kulusid – puuetega inimesed on oodanud toetusi juba aastaid, aastakümneid, muude kulude katteks –, ei tule need toetused isegi mitte sellessamas ulatuses, nagu oodati. Rääkimata sellest, et selline raha ühest taskust teise paigutamine tekitab riigi jaoks alati ebamõistlikult suurt halduskoormust ja kulu. 

Põhiseaduse § 10 sätestab sotsiaalriigi põhimõtte, mis omakorda tähendab, et avalik võim hoolitseks ühiskonna abi vajavate liikmete eest ega jätaks kedagi hätta. Täpselt samamoodi nagu põhiseaduse § 28 ütleb, et puuetega inimesed on riigi erilise hoole all. Arvestades neid otsuseid, arvestades, kuidas neid tehti, kuidas valitsus iga hetk muutis oma seisukohta, kõik need konkreetsed vastuolud põhiseadusega tulevadki siin ette. Ja automaks suurendab vaesusriski ühiskonnas, eriti puuetega inimeste puhul. 

See pole aga veel kõik. Nüüd see menetluslik aspekt. See, millest enne rääkisin, on sisuline aspekt. Menetluslik aspekt, kus on vastuolu põhiseadusega, on aga see: kahjuks on saanud tavaks, et kõik muudatusettepanekud seotakse kokku, ka kõik sisulised muudatusettepanekud. Kui automaksu eelnõu alles Riigikokku jõudis, siis Keskerakond tellis õigusliku analüüsi, tõi välja kõik vastuolud, tegi vastavad muudatusettepanekud. Mis siis meile vastati? Meile vastati: teie muudatusettepanekud ei ole siirad, need ei kuulu arutamisele. Kuigi president jättis selle seaduse välja kuulutamata, kusjuures nendelsamadel alustel, millele me viitasime. Kui see tuli uuesti arutlusele, siis me tegime uued muudatusettepanekud. Meile öeldi uuesti: me seome muudatusettepanekud kokku, sest teie muudatusettepanekud ei ole siirad. 

Ma sooviksin küsida, milline muudatusettepanek siis polnud siiras. Kas see, et oleks maksuvabastus puuetega inimestele, oleks soodustus lasterikastele peredele või üksi elavatele pensionäridele minimaalse sissetulekuga? Või polnud siiras ettepanek suunata maksutulu ühistranspordivõrgu arendamisse? Mis on aga kõige olulisem, kõik need muudatusettepanekud valmisid koostöös vastavate huvirühmadega – nende huvirühmadega, kes kõigile teile siin kirju saatsid, kes pöördusid komisjoni poole, kes käisid kohal, kes kaitsesid neid muudatusettepanekuid ja palusid, et neid hääletataks. Mõned meie muudatusettepanekud olid tehtud Riigikogu toetusrühmade ettepanekute alusel – need ettepanekud, kus olid koalitsioonisaadikute allkirjad –, aga ka need seoti kokku, ka neid ei soovitud arutada.  

Ehk enam ei oma tähtsust, mida meil arvavad erinevad huvirühmad, mis ettepanekuid teevad Riigikogu toetusrühmad. Ehk teisisõnu, rahva häält, erinevate ühiskonnagruppide häält ei ole enam võimalik siin saalis esindada ja kaitsta. See on kõige suurem vastuolu põhiseadusega. Riigikogu ei täida enam oma rolli. 

Põhiseadus sätestab: kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas põhiseaduse § 50 kohaselt Riigikogu valimistega. Ja siit tuleneb üks väga oluline lause, mis on kommenteeritud väljaandes kirjas. Nimelt, Riigikogu liikmed – meie kõik täna siin – ei esinda üksnes oma valijate või valimisringkonna huve, vaid me teostame riigivõimu kogu rahva esindajana. Ja seda peaksid meeles pidama kõik Riigikogu liikmed, aga eriti komisjoniesimehed, Riigikogu juhatus, sest iga kord, kui seotakse muudatusettepanekud kokku, piiratakse parlamendisaadikuid, minnakse vastuollu selle väga olulise printsiibiga. Aga see, kui piiratakse Riigikogu liikmeid, ei tähenda, et piiratakse vaid mõnda saadikut. Sellega piiratakse võimalust osaleda ja kaasa rääkida poliitilistes protsessides ka neil ühiskonnaliikmetel, keda rahvasaadikud esindavad. Need inimesed tunnevad, et nad on jäänud hääleta ja kaitseta siin Riigikogus. 

Seetõttu on mul üleskutse kõigile Riigikogu liikmetele: hakkame uuesti austama põhiseadust. Kunagi pandi kõik need olulised mõtted põhiseadusesse kirja. Kõik need mõtted on siiamaani väga aktuaalsed. Meie roll ja kohustus on seadusandjana olla põhiseaduse valvur, otsida tasakaalu, ja mis kõige olulisem, teenida Eesti rahva huve. Meie vigu ei peaks iga kord parandama õiguskantsler, president ja Riigikohus. Me ise ei tohi neid vigu endale lubada. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Hendrik Johannes Terras, palun!

Austatud õiguskantsler! Hea istungi juhataja! Kolleegid! Ma tänan õiguskantslerit väga sisuka ja mõtestatud ettekande eest. Parlamendi istungisaalis võiks palju sagedamini kuulda nii täpselt kaalutud ja selgeid lauseid. Professor Madise on meile kõigile selles eeskujuks ja ma tänan teda selle eest.

Probleemidest. Riigieelarve läbipaistmatus on märkimisväärse ajalooga probleem. Ka endine rahandusminister, kolleeg Aivar Sõerd ütleb, et raske on eelarvet lugeda ja seda tööriistana kasutada, sest informatsiooni, mis tegelikult nii riigikogulastele kui ka muule avalikkusele huvi pakub, on eelarvest väga raske kätte saada. See tähendab, et neil Riigikogu liikmetel, kes pole rahanduse taustaga ning kes ei ole olnud mõnda aega näiteks rahandusministri ametis, on tõenäoliselt veel palju raskem sellest aru saada. 

Ma kuulsin nädalavahetusel raadiost, et riigieelarve vastuvõtmine ongi ainus hetk, kus Riigikogu liige tegelikult midagi otsustab. Kui see on tõesti nii, siis tuleb välja, et ka seda ainsat otsust tuleb teha intuitiivselt, pigem pimesi, usaldades eelnõu kokkupanijaid. Loodan, et valitsus suudab sel sügisel eelarvet menetleda läbipaistvamalt, sest tõepoolest, nagu ütleb president, Riigikogule esitatakse eelarve selleks, et oleks võimalik selgeks teha, kust raha tuleb ja kuhu raha läheb. 

Teine suur teema on Riigikogusse saabuvad eelnõud, mis delegeerivad kõik, ka suured sisulised otsused valitsusele. Näide on uus hädaolukorra seadus, millega otsustusõigused lähevad Vabariigi Valitsuse kätte. Põhiseadus ütleb praegu, et meil on olemas erakorraline seisukord või sõjaseisukord, ja on selged põhjused, miks nende olukordade kehtestamisel on roll ka Riigikogul. Kui seda rolli soovitakse ümber vaadata, siis tuleb sellesse suhtuda pigem ettevaatlikult kui entusiastlikult. Põhiseadus rõhutab, et erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides piirata isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile peale kohustusi. See peab toimuma seaduses ettenähtud juhtudel ja korras. Sellega on rahvas andnud just Riigikogule võimu otsustada, millised konkreetsed kohustused kaasnevad Eesti elanikele eriolukorra korral, sealhulgas, mil määral võib põhiõigusi tavaolukorraga võrreldes rohkem piirata.

Ma tänan õiguskantslerit väga hea koostöö eest, mille kaks väga head näidet möödunud aasta jooksul on järgmised: esiteks, noorte valimisõiguse laiendamine Euroopa Parlamendi valimistel, ja teiseks, seadusemuudatus, millega tehti seadusega võimalikuks juba järgmise aasta kohalikel valimistel kasutada hääletamiseks mobiiltelefone ning valijarakenduses ennast autentida Smart-ID‑abil. Need on suured ja põhimõttelised muutused, mis on praegusel Riigikogul ette näidata kasutajate kogemustega arvestavate lahendustena, mis on ühtlasi eeskujuks tervele maailmale. Veel kord suur tunnustus õiguskantslerile hea ettekande ja hea töö eest. Ma tänan.

Järgmisena on läbirääkimistel Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindaja Eduard Odinets.

Austatud asejuhataja! Lugupeetud kolleegid! Hea õiguskantsler! Ka mina kasutan seda, nagu ütles õiguskantsler, riigi tähtsamat pulti, kõnetooli, selleks et pidada tänukõne nende volituste piires, mis fraktsioon on mulle täna andnud, ja tõepoolest tänada õiguskantslerit jätkuvalt nii siin peetud väga selgesõnalise ettekande kui ka väga põhjaliku kirjaliku ülevaate eest, kuidas toimetab õiguskantsler ja tema kantselei. Ja selles tänukõnes tahaksin eraldi tänada teatud teemade tõstatamise eest, mis tunduvad äärmiselt, äärmiselt olulised. 

Kõigepealt teema, mida õiguskantsler on mitu korda ka täna siin, kasutades tema sõnu, alla kriipsutanud. See on üldistav halvustamine ametnikkonna, demokraatlike institutsioonide, ametnike, poliitikute, sealhulgas Riigikogu liikmete suhtes. Nii nagu õiguskantsler õigesti märgib, väga tihti see halvustamine ei ole põhjendatud. Ei olegi põhjendatud. Ja sellest tulebki rääkida, sest sellise usaldusväärsust vähendava, alavääristava ja tegelikult demokraatiale ohtu kujutava hoiaku kujunemine ühiskonnas ei ole põhjendatud. 

Soovitan kõigil lugeda ka õiguskantsleri kirjalikus ülevaates peatükke, kus õiguskantsler räägib meile kõigile tegelikult, kasutades jälle õiguskantsleri enda sõnu, teatud välismaalt imporditud võtteid, kuidas alavääristatakse nii põhiseaduslikke institutsioone kui ka parlamenti, kuidas erapooletust peetakse erapoolikuks käitumiseks, kuidas põhiseaduse järgimist peetakse mittemidagitegemiseks. Ja on veel muid selliseid võtteid, ei austata kõigi tasandite otsuseid, mis puudutavad näiteks valimiste legitiimsust, ja nii edasi ja nii edasi. Kõiki neid märke, mis õiguskantsler oma kirjalikus ülevaates väga ausalt välja toob, ma usun, tajume meie kõik, head kolleegid. Selle eest suur tänu, Ülle, et taas toote need meie ette! 

Taas, suur tänu ka selle eest, et te olete meie kõigi südametunnistusele koputaja päris mitmes punktis ja päris mitmes arutelu küsimuses! Ja isiklikult tänan hea nõuande eest: igal õhtul küsida enda käest, mida ma olen täna Eesti heaks teinud. Ma ei tea, kuidas on teiste kolleegidega, aga mina kavatsen selle kasutusele võtta ja küsida enda käest. Ma ei tea, kas ma pean kellelegi raporteerima, aga ilmselt valijatele kindlasti – kas just iga päev, aga aeg-ajalt küll. 

Tänan taas ka riigieelarve ümber toimuva diskussiooni [esiletoomise] eest. Nagu ma ütlesin ka oma küsimuses teile, on see juba habemega teema. Nii palju, kui on inimesi – nii nagu tüüpilises anekdoodis, eks ju, kaks eestlast ja kolm arvamust –, on [arvamusi]. Ja eelarve puhul on samamoodi. Eks keskse ja kuldse tee leidmine ongi paras pähkel meile kõigile. Küsimus ongi selles, kas eelarve peab olema läbipaistev ja arusaadav selle vastuvõtmise hetkel, kas see peab olema läbipaistev ja arusaadav selle täitmise hetkel või kas see peab seda olema aruandluse puhul. 

Me kõik teame, et on olemas riigieelarve töölaud, mida kasutab Rahandusministeerium. Seda töölauda kasutavad ka ministrid, kes on selleks soovi avaldanud. Võib-olla on õige aeg avada see töölaud ka kõikidele Riigikogu liikmetele ja kõikidele kodanikele, et me on-line-režiimis näeksime, mis toimub meie riigieelarvega, kuidas tõepoolest on ministri käskkirjaga kehtestatud eraldised, toetused ja eelarvelised investeeringud.

Päris palju omavalitsusi on juba ammu teinud oma eelarvetöölaudu, mida kasutavad needsamad finantsteenistused ja raamatupidajad, avalikuks kõikidele omavalitsuse kodanikele. Võin tuua viimasena näite oma kodulinnast Kohtla-Järvelt, kus kõik saavad on-line-režiimis tänase kuupäevaga saavad näha, kui palju raha kuhu on ette nähtud, kuhu see on kulunud ja mis seis on. 

Palun lisaaega.

Lisaaega kolm minutit. 

Aitäh! Aga ma usun, et nende diskussioonide juurde ma tuleme veel. Tõepoolest, nagu te märkisite, on siin baasseadus see koht, kus me peame kõvasti kaasa mõtlema. Ja ka mina ootan Rahandusministeeriumilt vastavaid seadusemuudatusi või lausa uut baasseadust. 

Väljatöötamiskavatsused. Samamoodi, nii ja naa on siin seisukohti. Tean kolleege siin Riigikogus, kes palavalt toetavad väljatöötamiskavatsusi, ja on neid, kes peavad seda anakronismiks, mida meil õigusloomes enam vaja ei ole. Mina ise kaldun pigem arvama, et mingi selline instrument, mis selgitab ühe või teise seaduse väljatöötamise vajadust ja pakub vajalikke alternatiive, peaks meil olema. Küsimus on selles – ja siin on teie kriitika põhjendatud –, kas, kuidas ja millisel moel me kasutame seda mehhanismi praegu ning kas see esialgne idee, miks me selle kunagi töösse võtsime, on minetatud või mitte. Ma usun, et ka siin on vajalik diskussioon. Seesama õiguspoliitika aluste aastaaruanne, mida justiitsminister hiljuti, kevadel ka õiguskomisjonis esitles, viitab sellele, et väga tihti kasutatakse väljatöötamiskavatsust valesti, aga väga tihti seda ei kasutatagi, eriti, mis puudutab Euroopa õigusaktide ülevõtmist Eesti seadusruumi. Ka selle teema tõstatamise eest olen ma teile tänulik. 

Loomulikult olen tänulik ka ühiskonnas [puhkenud] süüdistamise hullustuse kritiseerimise eest. Sellele te vihjasite ja selle kohta küsis detailsemalt kolleeg Andre Hanimägi. Ka mina loodan, et me oleme kaugenemas sellest, et ilma mõjuva põhjuseta ja juba ette teades, et inimest ei tunnistata kohtus süüdi, me ikka jätkame sellist võidukäiku, et püüda tõestada oma töövõite seal, kus neid ei ole, erinevates kriminaalasjades. Ka mina loodan, et see periood meie ühiskonna arengus on möödas. 

Ja viimased tänusõnad, nagu ka mitmed kolleegid on rõhutanud, on loomulikult igakülgse koostöö eest õigusaktide paremaks tegemisel. Sotsiaalkomisjoni aadressil on juba kõlanud head sõnad, aga mina kunagise õiguskomisjoni esimehena tänan ka nende nõuannete ja seadusparanduste eest, millega te olete õiguskomisjoni tulnud ja mida me siin kõik koos, head kolleegid, oleme [arvesse võtnud] ja seadusena vastu võtnud. 

Nii et selline see tänukõne on. Ja veel kord, nagu ma ütlesin ka oma küsimuses poolnaljaga: jätkake samas vaimus. Me väga ootame teie iga-aastast ettekannet ja igapäevast koostööd teiega. Olge edasi meie südametunnistusele koputaja. Aitäh!

Jätkame. Reformierakonna fraktsiooni nimel tuleb siia Maris Lauri. Palun! (Maris Lauri palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud õiguskantsler! Mina ei usu, et enamik inimesi eelistab küllust ja näilist turvatunnet vabadusele ja vastutusele. Tõesti, meile võib aeg-ajalt tunduda, et neid inimesi, kes eelistavad küllust, eelistavad näilist turvatunnet, on väga palju. Aga nad on lihtsalt valjuhäälsemad ja jäävad võib-olla selle tõttu rohkem kõrva ja silma. 

On tõsi, et väga paljusid meie inimesi, ka inimesi kogu maailmas hirmutab vastutus. On hirm selle ees, et eksitakse, ja seetõttu ollakse valmis loobuma vabadustest, eriti kui pakutakse asemele küllust ja võimalust hoiduda otsustamisest. Aga vastu antakse võimalus nõuda, nõuda ja küsida. Kas saab vastu? Noh, ehk. 

Vastutusest ja vabadustest loobumine tähendab seda, et ühel hetkel tulevad käsud ja keelud, piirangute seadmine. Kui enne ei jõuta piiri ette panna, siis jõutakse ka põhiõiguste rikkumiseni. Jõutakse ka selleni, et tegelikult hakatakse nõudma, et kellegi põhiõigusi rikutaks, saamata aru, et ühel hetkel võib selguda, et ollakse mindud liialt kaugele, ollakse jõutud kuhugi, kuhu ei tahetud jõuda: olukorda, kus on tehtud suurt kahju endale, teistele ja järeltulevatele põlvedele. 

Riigikogu liikmetena on meil vastutus näha asju kaugemale ja laiemalt. Me ei tohi lasta Eesti riigil valguda vabadusetusesse ja vastutustundetusse. Väga lihtne on purjetada populismi lainel, rääkida sellest, kuidas tuleb keelata, kuidas kõike tehakse valesti, kuidas riik on paha, luues mulje, et riik on midagi muud kui tema kodanikud. See on lühinägelik käitumisviis. Ühel hetkel, kui need riigimeestena poosetavad isikud leiavad ennast valitsuses, avastavad nad, et on ise teinud enda elu keerulisemaks. Siis on hilja midagi muuta, kahju on tehtud. Aga muidugi on võimalus, et see on olnudki eesmärgiks. Ma siiralt loodan, et meil jätkub tarkust selliseid tüüpe mitte kunagi Eestis võimule lasta. 

Riigikogu liikmetena on meil vastutus pingutada selle nimel, et ühiskonda laiali kiskuvad jõud ei saavutaks edu. See tähendab, et väga palju erinevaid vajadusi, soove, väga tähtsaid ja ülimalt tähtsaid asju tuleb tasakaalustada. Meie kodanike jaoks võivad olla väga erinevad teemad need kõige-kõige olulisemad – kelle jaoks looduskaitse, kliima, kelle jaoks haridus, riigikaitse, majandus, tervishoid või veel midagi muud. Täpselt nii nagu meil on ka siin Riigikogus inimesi, kellel on omad kõige tähtsamad teemad. 

Meie, 101 Riigikogu liikme ülesanne on need väga erinevad, väga suured, väga tähtsad ja väga olulised asjad omavahel kokku panna, tasakaalus hoida. Kui me paneme suure auru ainult ühele asjale ja teised unustame, siis osutuvad teised kõrvalejäetuks. Nii läheb ühiskonnas tasakaal paigast. Nii tekib võõrandumine, pettumus, pahameel. Nii hakkab ühiskond sisemiselt kärisema. Ja nii me muutume tegelikult võõrjõududele kergeks saagiks. 

Tasakaalus hoidmine tähendab kuulamist ja arvestamist, kompromisside otsimist. See tähendab selgitamist, see tähendab põhjendamist, see tähendab diskussiooni. Ma südamest loodan, et Riigikogu suudab taastada oma diskussioonivõime, et ei kordu räuskamine, näpuga näitamine, alandamine, solvamine, sisulise töö muutmine keeruliseks või võimatuks. 

Sest täpselt nii see on: kui sa teed teistele midagi, siis ühel hetkel lööb see sind ennast. Me peame suutma oma kõige-kõige asjade eest seistes kuulata teisi, püüdma neid mõista ja mitte nõudma kõikides asjades maksimumi, kui see kellelegi reaalselt ja tõsiselt halba teeb. See ongi põhiseaduslikkuse järgimine. Eesti põhiseaduse üks aluseid on see, et tuleb tasakaalustada ühiskonnaliikmete väga paljud mõtted, soovid, eluviisid, sihid. Ja see tasakaalustatus tähendabki kompromisside tegemist, see tähendab koostööd, kaasamist. 

Mul on väga hea meel tõdeda, et Riigikogu on mitmeid õiguskantsleri tähelepanekuid ja osutusi arvestanud ja seadusloomesse sattunud puudujäägid parandanud. Ma tean, et mitmed asjad on algatatud ja mõned asjad on veel tulemas. Kõige parem oleks muidugi, kui selliseid vigu ei tekiks. Aga me oleme inimesed ja inimestena ekslikud. Arukatena peaksime puudujäägid lahendama võimalikult kiirelt, aga tegema ka seda kaaludes ja üksteist tasakaalustades.

Ma tahan tänada õiguskantslerit kirgliku eesti keele eest seismise eest, hea eesti keele eest seismise eest. Selge sõna on märk selgest mõtlemisest. Segane sõna viitab tavaliselt sellele, et asjast ei saada aru või püütakse hämada. Segane sõna põhjustab tihtipeale puudujääke otsustes ja seadusloomes. See põhjustab arusaamatusi ja konflikte ning on üks põhjus, mis võib ühiskonda laiali kiskuda. 

Tänan õiguskantslerit osutuste eest, mis meie tööd paremaks teevad. Meie siin Riigikogus peaksime püüdma olla edaspidi vastutustundlikumad, kuulavamad ja kompromisse otsivamad. Jõudu meile selleks! Aitäh!

Järgmisena on läbirääkimistel Martin Helme, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, palun! (Martin Helme palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! No jah, Maris Lauri juttu kuulates mõtlesin, et kellele need krokodillipisarad. Teie oletegi ju need keelajad, käskijad, ühiskonna lõhkujad, seaduste jalge alla trampijad. Ja siis tulete siin rääkima sellest, kuidas keegi teine on ohtlik meie vabadustele. Kahjuks kogu see tänane ettekanne siin, kogu õiguskantsleri mure on teater, silmamoondus, mis peab üritama ikka veel hoida püsti muljet, nagu Eesti oleks demokraatlik õigusriik. Ei ole kumbagi enam – pole enam demokraatlik ega ole õigusriik. Kahjuks on kõik meie põhiseaduslikud institutsioonid, alates parlamendist, mis on ju kõikide teiste põhiseaduslike institutsioonide nurgakivi, jätkates presidendi, õiguskantsleri ja kohtuga, korrumpeerunud. Need on ideoloogiliselt korrumpeerunud. Meil on liberaalse globalistliku režiimi ringkäendus, kus kõik teevad kõigile katet. Ja õiguskantsler on siin osa probleemist, mitte lahendusest. 

Õiguskantsler ei teinud ära oma tööd siis, kui ta lasteombudsmanina oleks pidanud sekkuma ja oleks võinud sekkuda sellesse, et meil on Riigikogus pedofiiliaga vahele jäänud mees. Aga kuna ta on luurele vajalik, siis teda ei puudutata. Selle eest lubas õiguskantsler alustada kriminaalasja Riigikogu saadikute vastu mingisuguste kuluhüvitiste väidetavate kuritarvituste peale, mille kohta me juba siis teadsime, et see on poliitiliselt motiveeritud. Nüüdseks on ka kohus öelnud, et see oli poliitiliselt motiveeritud, kriminaalasja ei ole. Aga õiguskantsler ei täitnud oma kohustust kontrollida, kas on poliitiliselt motiveeritud tagakiusamine või mitte. Lasi süsteemil oma tööd teha.

Nii nagu ei täitnud õiguskantsler oma kohustust koroonapiirangute ajal, kui võim kuritarvitas kõiki paragrahve, ja mis eriti masendav, siis, kui pärast Riigikogu valimisi uus režiim kehtestas ennast, tasalülitades igasuguse parlamentaarse demokraatia, kaotades ära meil obstruktsiooni. Mitte midagi ei võtnud ette. 

Nii nagu ei ole sa toonud meile ettepanekut parandada või muuta ära karistusseadustiku § 151¹, mis on ju selgelt vastuolus põhiseadusega, me näeme, kuidas seda kuritarvitatakse. See ongi õiguskantsleri töö: juhtida parlamendi tähelepanu sellele, kui rikutakse põhiseaduslikke õigusi. Paragrahviga 151¹ rikuti peaaegu kõiki kodanike põhiseaduslikke alusõiguseid: sõnavabadus, südametunnistusevabadus, veendumusvabadus, kodaniku õigus olla riigivõimu kuritarvituste eest kaitstud, eraomandi puutumatus, sõnumisaladus. Kõigest sõideti üle, Lihula samba näitel §‑ga 151¹. Millal tuleb õiguskantsleri pöördumine Riigikogu poole, et lõpetage see ära? Jään ootama. 

Nii nagu ei oleks tohtinud õiguskantsler ega ka muide mitte liberaalse režiimi osaks olev põhiseaduse üks kaitsevall president välja kuulutada seda seadust, mis asus konfiskeerima nii-öelda külmutatud varasid Eestis. Ilmselgelt põhiseadusega vastuolus. Sõltumata sellest, kas meile see poliitiliselt meeldib või ei meeldi, on see ilmselgelt põhiseadusega vastuolus. Millal tuleb õiguskantslerilt ettepanek see ära muuta? Ei ole kuulnud. 

Räägime siin sellest täna, arutame kõik, kuidas seadused peavad olema selged, kuidas kõik peavad ühtemoodi aru saama, kuidas seletuskiri ei ole sama asi mis seaduse paragrahv. Muidugi ei ole, me teame, et ei ole. Aga meil on ju asjad palju kaugemale läinud. Meil isegi enam ei loeta seletuskirjast välja seadusrikkumiseks õigustusi, nüüd on meil jõutud sinnamaani, et ei tea kes, ei tea millal, ei tea mis kaalutlustel, ei tea isegi mis pädevusega inimene kirjutab kodukorrale kommentaari. Meie kodukorraseaduse § 95 lõige 3 ütleb selge sõnaga, et kui on 21 allkirjaga algatatud eelnõu, siis sellest eelnõust taganemise puhul ei lange eelnõu menetlusest välja. Selge sõnaga! Seal ei ole mingeid kuisid ega agasid, mitte mingisugust manööverruumi. Aga kommentaar ütleb, et võib küll langeda välja. Ja näe, 51 hääle nõudega seadus, mis on siit saalist läbi käinud – selle seaduse paragrahv ei maksa midagi, aga kuskil nurga taga kellegi kirjutatud kommentaar on järsku seadusest kõvem. Kas see on õigusriik? Ei ole ju. Ei ole! Meil ei ole mingit õigusriiki. 

Meil on riik, mis tuleb väga tuttav ette põlvkonna tagant. Meil on riik, kus on küll ilusad seadused, aga seadused kehtivad ainult siis, kui seda on võimul vaja, aga ei kehti siis, kui seda on ka võimul vaja. Ja õiguskantsleril ei ole siin olnud võimalik seda peatada, sest ta on ideoloogiliselt pühendunud tänase võimu eesmärkidele. See tuli meil välja, kui jutuks tuli rohepööre. Rohepööre ei ole ju mitte miskit muud kui neokommunistlik plaan võtta meilt kõigilt ära meie omand ja võtta meilt kõigilt ära meie vabadused, et teha üks ideaalne, plaanimajanduslik, tsentraliseeritud, ülevalt poolt juhitav ühiskond. See on ju rohepööre: ajaloo kõige suurem rikkuse ümberjagamise projekt. Põhiseadus seda ei luba. Ühelgi demokraatlikul valimisel ei ole selleks luba küsitud. Aga kui me hakkame tegema kliimaseadust, mis rullib raginal üle eraomandi puutumatusest, siis õiguskantsler ütleb, et võib küll. Kliima on tähtsam kui põhiseadus. Õigemini – jah, ma näen, et sa raputad pead –, sa ütlesid, et mõistlikult võib küll. Ei ole nii. Ei või mõistlikult ka. Lihtsalt ei või!

Mul on väga kahju sellest. Mul on väga kahju, sest tegelikult peaks olema õiguskantsleri amet see, mis hoiab ära võimu kuritarvituse. Aga meil ei ole. Ja kõik muu siin on teater. 

Kõnesoove rohkem ma ei näe. Kas õiguskantsler soovib lõpusõna? Ei soovi. Seega kõnesoove rohkem ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Oleme esimese päevakorrapunkti ammendanud.

Läheme tänase teise päevakorrapunkti juurde. See on sotsiaalkomisjoni algatatud ravimiseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 458 esimene lugemine. Riigikogu kõnetooli paluksin sotsiaalkomisjoni esimehe Madis Timpsoni.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Jah, nagu osutatud, teie ees on esimesel lugemisel Riigikogu sotsiaalkomisjoni algatatud ravimiseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu numbriga 458. 

Kui te küsite, miks selle eelnõu on esitanud sotsiaalkomisjon, siis vastus on päris lihtne. Nimelt menetleti sel kevadel komisjonis tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 401 ning selle eelnõu menetlemise käigus tekkis päevakorda tervishoiuvaru küsimus.

Komisjonis Sotsiaalministeerium möönis, et see probleem on olemas. Neil on tekst ka põhimõtteliselt olemas ja nad olid nõus selle esitama muudatusettepanekuna. Aga kuna sellise muudatuse tegemine oleks kaasa toonud selle eelnõu menetluse katkemise, siis tehti kokkulepe, et Sotsiaalministeerium valmistab tervishoiuvarusid puudutava eelnõu teksti ette ja selle eelnõu algatab sotsiaalkomisjon. Ma arvan, et selline koostöö on täiesti mõistlik. Ja kompromiss on normaalne asi. 

Komisjonis seda eelnõu arutatud on kolmel korral: 27. mail, 4. juunil ja viimaks 10. septembril. Komisjonis tutvustasid eelnõu sisu nii Sotsiaalministeeriumi kui ka Terviseameti esindajad. Nii palju sissejuhatuseks, miks see eelnõu siin on.

Eelnõu ise ei ole väga pikk, muudetakse ainult kahte seadust, ning muudatuse eesmärk on viia riigi tervishoiuvaru moodustamine, haldamine, uuendamine ja kasutuselevõtmine Terviseametilt üle riikliku osalusega piirkondlikele haiglatele. Riigi tervishoiuvaru hoidmise korraldamine piirkondlike haiglate juures võimaldab varude paiknemist hajutada ning ravimite ja seadmete roteerimisel vähendada või vältida nende aegumisest tekkivaid kulusid. Varude paiknemine piirkondlike haiglate juures lihtsustab nende kasutuselevõtmist, kuna eelduslikult on ravikoormus suurim just neis haiglates, kes kavandatavate muudatuste kohaselt varusid hoidma hakkavad. 

Seni hoidis riigi tervishoiuvaru lepingu alusel Tartu Ülikooli Kliinikum. Selleks sai haigla ravimite hulgimüügi tegevusloa. Kuid probleem on selles, et Riigikontroll nägi selles praktikas vastuolu meil kehtiva õigusruumiga. Nimelt on kehtiva tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 22 lõikes 3 öeldud: "Haiglat pidaval aktsiaseltsil ja sihtasutusel ei või olla muud tegevusala peale eriarstiabi, kiirabi ning iseseisva füsioteraapia, logopeedilise ravi, psühholoogilise ravi, õendusabi ja ämmaemandusabi ning sotsiaalteenuste osutamise, tervishoiualase õppe- ja teadustöö, haiglaapteegi pidamise, täisvere ja verekomponentide tootmise, rakkude, kudede ja elundite hankimise ja käitlemise ning kinnisasja kasutusse andmise." Ehk tulenevalt õigusruumi kitsaskohast ei ole Terviseameti ja Tartu Ülikooli Kliinikumi vahel sõlmitud lepingu pikendamine enam võimalik. 

Samuti on probleemiks kujunenud see, et praegu on riigi tegevusvarusse kuuluva tervishoiuvaldkonna varu korraldamise ülesanne antud Terviseametile, kuid, olgem ausad, Terviseametil puudub ravimite ja meditsiiniseadmete hankimise pädevus. Võrreldes piirkondlike haiglatega, kes tegelevad iga päev ravimite hoidmise, hankimise ja realiseerimisega, on Terviseameti võimekus varu kuluefektiivselt hankida väiksem. 

Terviseamet ei tegele ravitööga ega hulgimüügiga, seega puuduvad Terviseametil kanalid aeguva varu realiseerimiseks, samuti puuduvad võimalused varu kuluefektiivseks haldamiseks. Terviseameti hinnangul ja ka komisjoni hinnangul on oluline kitsaskoht ka see, kus seda varu senikaua hoitakse – seda varu hoiab ainult üks asutus. Seaduse eesmärk ongi võimaldada edaspidi tervishoiuvaru hoidmist optimaalsemal viisil. 

Ehk siis lühikese ettekande veel lühem kokkuvõte. Lühidalt öeldes hakatakse tervishoiuvaru hoidma edaspidi kahes haiglas: Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Riiklikku järelevalvet kehtestatud nõuete üle teostab Terviseamet. Haiglatega on räägitud, nemad on muudatustega päri. 

Komisjoni 10. septembri istungil tehti järgmised menetlusotsused: esiteks, määrata eelnõu ettekandjaks sotsiaalkomisjoni esimees Madis Timpson; teiseks, saata eelnõu suurde saali esimeseks lugemiseks 17. septembril; ja kolmandaks, esimene lugemine lõpetada. Siinkohal mina lõpetan. Tänan tähelepanu eest!

Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised, sõna saavad fraktsioonide esindajad. Läbirääkimiste soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 458 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 1. oktoober kell 17.15. Ka meie teine päevakorrapunkt on ammendatud ja istung on lõppenud. Ilusat päeva jätku!