Tere päevast, austatud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 63 Riigikogu liiget, puudub 38. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Eile oli juhatuse poolt või vist teie poolt viide, et meile on majandusministri asukoht teadmata, mille tõttu umbusaldusavaldus temale ei saa aset leida. Ma tean, et eilne informatsioon oli, et kus ta asetseb, ei ole veel tuvastatud, aga eeldatakse, et ta ei ole välislähetuses. See on eelduseks võetud. (Saalis on sumin, juhataja helistab kella.) Ja viide oli, et te arutate juhatuses, ja täpne sõnastus oli, et ülekaalukas tõenäosus on, et see umbusaldusavaldus tuleb täna. Minu küsimus on: a) kus on härra Tiit Riisalo hetkel ja b) kas see umbusaldusavaldus siis tuleb täna? Ma viitan teile, et osundus oli, et me ei taha luua pretsedenti, et need umbusaldusavalduse [arutamised] venivad väga pika aja peale. Kui on objektiivne põhjus – mis osutus valeks põhjuseks –, et ta ei ole Eesti Vabariigi territooriumil, ära langenud, siis oleks võimalik see läbi viia.

Aitäh, hea kolleeg! Tõepoolest, seda küsimust eile ka Riigikogu juhatus arutas oma korralisel istungil. Esiteks, sellist väljendit pole mina kindlasti kasutanud, et on "ülekaalukas tõenäosus", et selle arutamine toimub täna. Kui ma eile istungit juhatasin, siis ma jätsin kaks võimalust: see toimub kas täna või siis, nii nagu varasemalt oli kokku lepitud, 3. juunil. Tõepoolest, juhatus seda oma istungil arutas ja arvestades ikkagi väga pikka päevakorda ennekõike, mis tänasel päeval on, ja arvestades asjaolu, et neljapäeval on OTRK ja sinna ilmselgelt ei mahu selle küsimuse arutelu, ja kolmandaks veel ka seetõttu, mida ma ka eile rõhutasin, et kuna Riigikogu esimees esmaspäeval päevakorra kinnitamise juures ütles väga selgelt, et Tiit Riisalole umbusalduse avaldamise nõude arutelu toimub esmaspäeval, 3. juunil – neid kõiki asjaolusid arvestades asus juhatuse seisukohale, et on igati sobilik ja kõige õiglasem antud juhul, et Tiit Riisalole umbusalduse avalduse nõude arutelu toimub esmaspäeval. Kuigi juhatus paneb kokku päevakorra neljapäeval, siis eilsel juhatuse koosolekul me juba leppisime kokku, et see punkt on esmaspäevases päevakorras. Nii et sellise ettepanekuga tuleb Riigikogu juhatus kindlasti välja. Aitäh!

Head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 437 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli regionaalminister Piret Hartmani.

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus esitas Riigikogule esimesele lugemisele maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 437. Maamaks on täna ainuke kasutuses olev varamaks. See on riiklik maks, kuid laekub täies ulatuses omavalitsuse eelarvetesse.

(Helistab kella.) Palun saalis vaikust, kolleegid! 

Varamaksude koormus Eestis on OECD riikide seas konkurentsitult väikseim. OECD on aastaid Eestile soovitanud varamaksude osakaalu suurendada. Maamaks on püsinud muutumatuna alates 2013. aastast, aga näiteks kohalike omavalitsuste teehoiukulud on sel perioodil kahekordistunud.

Maamaks on omavalitsusele üks olulisimaid tuluallikaid, kuid omavalitsuse õigus otsustada maamaksu suuruse üle on piiratud. Eelnõu laiem eesmärk ongi suurendada omavalitsuste otsustusõigust maamaksu suuruse määramisel. Seda on ka omavalitsused ise soovinud. Kui omavalitsus saab maksude üle otsustada, saavad elanikud ja omavalitsus arutada, mis teenuseid soovitakse ja kui palju ollakse valmis maksudena nende teenuste kvaliteeti panustama. Selline kohaliku võimu ja kogukonna koostöö võimaldab kohalikke teenuseid ja elukeskkonda paremaks muuta. Seda kinnitab ka rahvusvaheline praktika. 

Praegu saavad omavalitsused otsustada maksumäärade üle kolmes grupis: elamumaa koos õuemaa kõlvikuga, maatulundusmaa ning põllu-, rohu- ja metsamaa ning muu maa, nagu äri- ja tootmismaa. Eelnõuga suurendatakse alates 2025. aastast elamumaa maksu maksimaalset määra 0,5%-lt 1%-le maa maksustamishinnast. Muu maa puhul suurendatakse maksimaalne maksumäär 1%-lt 2%-le. Need muudatused aitavad eelkõige neid omavalitsusi, näiteks ka Harjumaal, kus maade hindamise järgselt maamaksu laekumine vähenes. Maatulundusmaa maamaksu maksimaalset määra eelnõuga ei muudeta ja see on jätkuvalt 0,5%. 
Alates 2026. aastast suureneb omavalitsuste õigus maamaksu üle otsustada. Nimelt saavad nad määrata maamaksu aastase kasvu piirmäära vahemikus 10–100% eelmise aasta maamaksu summast. Alates 2026. aastast asendub endine pindalapõhine vabastus summapõhise vabastusega. Muudatusega saab kohalik omavalitsus otsustada vahemikus 5–1000 eurot, kui suures ulatuses koduomanikud maamaksust vabastatakse. Alles jääb võimalus vabastada pensionäre kodualuse maa maksust. 

Eelnõus täpsustame ka riigi omandis olevate ühiskondlike ehitiste maa maksuvabastusega seotud sätteid. Tervikuna saavad omavalitsused juurde paindlikkust, sest piirkonniti on kohapealsed olud ja vajadused väga erinevad. Inimestel ja ettevõtetel võib tekkida hirm eelnõuga kaasneva võimaliku kiire ja hüppelise maamaksutõusu ees. Mõningane tõus lähiaastatel võib tulla, kuid hüppelise tõusu vältimiseks on nii praeguses seaduses kui ka eelnõus vajalikud kaitsemehhanismid olemas. Paljud omavalitsusjuhid on öelnud, et nad lähiaastatel maamaksu tõstma ei hakka. 

Lõpetuseks. Eelnõu annab omavalitsustele senisest laiemad raamid ja tööriistad, kuidas maksukoormust optimaalsena hoida, et võimaldada kohalikele elanikele kvaliteetseid teenuseid osutada. Eelnõu mõjuanalüüsis oleme leidnud, et maamaksu potentsiaalse tõusu mõju ettevõtjatele, sealhulgas põllumajandustootjatele, on väike. Usaldame omavalitsusi, kes teevad tarku ja vastutustundlikke otsuseid. Palun Riigikogul eelnõu toetada! Suur tänu!  

Aitäh ettekandjale! Teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Komisjonis te valetasite ja nüüd te tulete siia saali ning ka selle eelnõu koha pealt valetate. Te ütlesite siin lause, et annate kohalikele omavalitsustele õiguse mitte maksu tõsta. Seaduses on väga selgelt, must valgel kirjutatud, et alla 10% ei saa olla maamaksu tõus igal aastal. 10–100%! Te ütlete siin, et maamaksuvabastust on võimalik teha. 2026. aastast maamaksuvabastust ei ole võimalik teha. On ainult võimalik toetada rahaliselt, öelda, et pensionäridele ja erivajadusega inimestele 5–1000 eurot, aga mitte ei ole võimalik loobuda maamaksust. Miks te ei usalda omavalitsusi? Miks te valetate nii rahanduskomisjonis kui ka siin Riigikogu [saalis]? Siin te ütlesite ka, et 0,5% tõuseb. Lugege palun oma eelnõu läbi! On võimalik tõsta 1% peale. Kolm valet ettekandes – kuidas see on võimalik?

Aitäh selle emotsionaalse küsimuse eest! Täiesti mõistan, et see eelnõu võib tekitada teatud arusaamatust. See ongi väga keeruline, sest on väga palju erinevaid muutujaid, mis lõpuks seda maamaksu mõjutavad: maa maksustamishind, maksumäär ja piirmäärad. Praegu teie küsimuses olid need kõik segamini läinud. Mina ei valeta, kindlasti ka inimesed, kes minuga on kokku puutunud, ei valeta. 

Praegusel hetkel see, millest te rääkisite, see 10% ja 50%, mis on järgmisel aastal – tegemist on kasvupiiranguga ja see on pandud selleks, et maamaks ei tõuseks liiga kiiresti. See on seatud selleks, et tõesti kasvuprotsent ei oleks suurem kui 10% või [alates 2026] suurem kui 10–100%, kuidas kohalik omavalitsus otsustab. Aga see tõus ei pea olema ei 10%, ei 50% ega ka 100%. (Saalist öeldakse midagi.)  

Osades kohalikes omavalitsustes jääb maamaks samaks, osades omavalitsustes on see väiksem – vastavalt sellele, kuidas otsustab kohalik omavalitsus maksumäärad. Maamaksu hind kujuneb nii: maksustamishind, mis on maa hindamisel [pandud] väärtus, pluss maksumäär. Ja mis veel puudutab seda vabastust, siis kohalikul omavalitsusel on võimalik teha otsus, kas ta rakendab maamaksuvabastust või ta ei rakenda seda. Kui ta rakendab maamaksuvabastust, siis on see [soodustus] 5–1000 eurot.

Head kolleegid, räägime palun kordamööda, praegu vastab minister. (Saalis räägitakse midagi.) Head kolleegid! Kas minister soovib veel jätkata või võtame järgmise küsimuse? 

Võtame järgmise küsimuse. 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Tõepoolest nii on, et Pärnu käis tegelikult COVID‑i ajal selle praktika läbi. Me proovisime anda oma ettevõtetele maamaksuvabastust, et sellel ajal oleks neil lihtsam toime tulla. Ja siis selgus, et seda tegelikult ei ole võimalik teha. See seadus on üsna jäik oma olemuselt, nii et seda [vabastust] ei ole võimalik lihtsalt rakendada, kui omavalitsused isegi tahaks. 

Aga minu küsimus tuleb tegelikult looduskaitsealuste maade kohta – pikett on siinsamas ukse all –, mille omanikele on antud vabastusi. Riik ei küsi nende käest maamaksu, kui maa on piiranguvööndis. Aga samal ajal jääb see raha kohaliku omavalitsuse eelarvesse laekumata. Kui rääkida sellest, et omavalitsuste tulubaasi oleks vaja tõsta, siis see on nagu esmane lubadus, mis lõpuks tuleks ellu viia, et see saamata jäänud maamaks looduskaitsealustelt maadelt saaks omavalitsustele tasutud. Te ei maininud ettekandes, mis plaan sellega on.

Aitäh nende küsimuste eest! Mis puudutab looduskaitse all olevaid maid, siis need küsimused on tegelikult need, millega peab pöörduma Kliimaministeeriumi poole. Ka tänases piketis on peamised põhipunktid sellised, mis on seotud tegelikult Kliimaministeeriumi tegevusvaldkonnaga. Aga ma tahtsin ikkagi selle näite tuua, kuna ma käisin täna ka piketil ja suhtlesin inimestega ning nägin, et just metsamaa puhul kardetakse väga suurt tõusu. Samas me teame, et on neid kohalikke omavalitsusi, kus tegelikult metsamaa hind oli 2023. aastal kõrgem kui 2024. aastal. Tegelikult omavalitsused said tulla vastu. 

Miks meil täna on need maksud suurenenud? See ei ole mitte selle eelnõu või nende piirmäärade pärast, vaid eelkõige on see suurenemine tulnud seetõttu, et toimus maade hindamine. 20 aastat ei ole seda toimunud ja nüüd see toimus. 2024. aastast on maksustamishinnad võetud selle järgi, kuidas see maade hindamine toimus. Ja sealt on väga suured või võib-olla enamus tõuse põhjustatud. Aga just selle tõttu, et see maksustamishind kasvas, kohalikud omavalitsused tõesti vaatasid asja üle ja tegid need korrektuurid. Oli päris palju kohalikke omavalitsusi, kus tõesti kas ei tõusnud maamaks või jäi väiksemaks. Selles mõttes on ikkagi piisav autonoomia olemas ja selle eelnõu eesmärk on just nimelt tegelikult kohalike omavalitsuste autonoomiat suurendada. 

Me oleme ka linnade ja valdade liiduga läbi rääkinud, olen ise juba käinud kolmes maakonnas, sellel nädalal sõidan just Pärnumaale. Olen kohalike omavalitsustega maas istunud ja ka sel teemal rääkinud. Meie eesmärk selle eelnõuga ei ole ju kuidagi kellelegi teha liiga, vaid vastupidi, teha regionaalpoliitikat ja anda võimalus kohalikel omavalitsustel kas sissetulekuid suurendada või teha kõik selleks, et nii ettevõtjad põllumajandussektoris, metsaomanikud kui ka muud inimesed jääksid sinna elama. Teie ise olete ka kohaliku omavalitsuse [taustaga] ja ma arvan, et te usute seda, et kohalik omavalitsus teeb selles küsimuses parimad otsused, et oma inimesi hoida. Nii et ma väga loodan, et tänu sellele eelnõule tekib veel rohkem võimalusi kohalikul omavalitsusel. 

Urmas Reinsalu, palun!

Austatud minister! Eriti imal oli maaomanike protestimeeleavaldusel näha, kuidas koalitsiooni esindajad lubasid, et inimeste seisukohtadega arvestatakse. Nüüd on praegu veel nii-öelda eelnõuna see laip soe, mida me asume praegu menetlema.

Mu küsimus teile on selline. Te ütlesite, et mõju on väike – nii-öelda üleolevalt –, aga see ei vasta ju tõele. See on järjekordne vale. Selles seletuskirjas on ju prognostiliselt toodud ära tõenäosuslik hinnang, kui palju maamaksu konsolideeritult kogu riigi peale – see on ju riiklik maks, kuigi laekub kohalikele omavalitsustele – kogutakse. See on kümnetes miljonites eurodes. Te libisesite sealt kolme minutiga üle, kuigi see puudutab 560 000 koduomanikku: libisesite kolme minutiga üle selle eelnõu sisu mõjudest.

Palun öelge konkreetselt, kui palju te prognostiliselt prognoosite, et tuleb üle riigi selle riikliku maksu laekumise tõusu. See analüüs on ette nähtud. Ja teiseks on minu küsimus, et kas te olete veendunud, kas teie seisukoht on, et kui omavalitsus soovib omavalitsuse autonoomiale [toetudes] rakendada kodualuse maa maksuvabastust täies mahus, siis selle eelnõu järgi on see võimalik pindalalise vabastusena.

Aitäh! Ma ütlen, et ma isiklikult võtsin väga tõsiselt seda protestimeeleavaldust, mille erametsaliit täna siin Riigikogu ees korraldas ja millega liitusid ka põllumehed. Nagu ma ütlesin, fookuses oli pigem see, et mis juhtub metsaomanike maadega, mis võetakse keskkonnakaitselise maana arvesse ja tehakse teatud piirangud, mis metsaomanike võimalusi piiravad. See oli fookuses, aga tõesti, maamaksuteema käis ka läbi. Ma isiklikult suhtlesin ka kõikide põllumajandusorganisatsioonidega, keda see maamaks mõjutamas on. Eelmisel nädalal toimus infotund. Ma võtan tegelikult ääretult tõsiselt neid meeleavaldusi ja neid küsimusi, mis on tõstatatud. Ma kindlasti ei taha nõustuda sellega, et see kuidagi imal on olnud.

Ja teine pool puudutas… (Urmas Reinsalu räägib kohapealt.) Vabandust, jaa, just! Praegu on keeruline seda prognoosida. (Urmas Reinsalu räägib veel midagi.) Analüüs on meil olemas. Ma ütlen, et lõplikult kujuneb see välja siis pärast seda … (Urmas Reinsalu jätkab.)

Urmas Reinsalu, minister sai küsimusest aru. Ta vastab.

Ma vastan, just. Kui te olete seda juba lugenud, siis te olete seda näinud. Aga ma ütlen seda, et seda mõju, milliseks kujuneb see hinnatõus, on täna keeruline öelda, sest kohalikud omavalitsused teevad 1. oktoobriks otsuse, milliseks kujunevad need määrad. Ja vastavalt sellele me saame teada, milline on see tõus. Aga praegusel hetkel, kui ma õigesti mäletan, [arvatakse, et] maksimaalne võimalik tõus võib olla 20 miljonit. 

Samas ma ütlen, et … (Urmas Reinsalu räägib kohapealt.) Ma tean seda väga suurepäraselt, sellepärast et mul on siin pakk pabereid kaasas. Aga ma tahangi öelda seda, et lõpuks sõltub see sellest, milline on kohalike omavalitsuste otsus. Näiteks kui me räägime sellestsamast metsamaast – tänu sellele, et see protestiaktsioon oli, ma proovisin end selle teemaga rohkem kurssi viia – , siis metsaomanikelt tegelikult küsiti sellel aastal makse 2,5 miljonit vähem kui eelmisel aastal. Kohalikud omavalitsused saavad teha otsuse, et nad küsivad vähem, kui nad on siiamaani küsinud. Lõpuks sõltub see sellest, millise maksumäära kohalik omavalitsus otsustab nendes erinevates maa … (Urmas Reinsalu räägib kohapealt midagi pindalast.)

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Urmas Reinsalu räägib edasi.) Üks hetk! Anastassia Kovalenko-Kõlvarti kord on küsida. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Te ütlete, et omavalitsused on seda eelnõu soovinud. No tegelikult omavalitsused on eelkõige soovinud tulubaasi suurendamist. Teie omavalitsusi täiendavalt toetada ei taha, aga annate signaali, et nii nagu valitsus koorib inimesi erinevate maksudega, nii võiksid omavalitsused sama teha. Tegelikult te panete omavalitsused päris suurde kahvlisse, sest te jälle veeretate vastutuse neile. Omavalitsused tegelikult ei taha inimeste elu veel raskemaks teha ja seda maamaksu tõsta. 

Nüüd arvudest ka. Järgmisel aastal saab maamaksu tõsta kuni 50%, sealt edasi kuni 100%. Mida see tähendab? Öelge, kas see arvutus on õige: kui tänavu on maamaks näiteks 100 eurot, siis järgmisel aastal saab selle tõsta kuni 150 euroni ja ülejärgmisel aastal kuni 300 euroni ja üleülejärgmisel aastal kuni 600 euroni. Palun kinnitage, kas need arvutused on õiged.

Aitäh küsimuse eest! Ma väga nõustun Riigikogu liikmega selles osas, et kohalikud omavalitsused on palunud meil leida võimalusi nende tulude suurendamiseks, aga seda võimalust kahjuks ei ole olnud. Praegu viime läbi rahastamise muutmise selliselt, et see rahastamine oleks Eestis õiglasem. Aga mida on kohalikud omavalitsused palunud ja mida ma ka oma kõnes ütlesin: autonoomia otsuseid teha peab olema suurem. See on see, mis ma ka oma kõnes välja ütlesin. Tuletan seda siinkohal veel kord meelde.   

Ma toon selle tõusu kohta ühe konkreetse näite, mis võib-olla selgitab, kuidas see süsteem toimib. Näiteks kui 2023. aasta maamaks oli 100 eurot ning 2024. aastaks arvutatud maamaks oleks 200 eurot ehk siis [maa] maksustamishind korrutatud maksumääraga annaks 200 eurot, rakendub kaitsemehhanism ning 2024. aasta tegeliku maamaksu suurus on 110 eurot ehk pluss 10%. Lisaks arvutatakse maamaksu summast maha maamaksuvabastus ja erinevad soodustused. Tuletan meelde, et sellel ja järgmisel aastal kehtib jätkuvalt kodualuse maa maksusoodustus ka, mis [hõlmab] hajaasustuses 2 hektarit ja linnalistes piirkondades 0,15 hektarit.

Aivar Kokk, palun!

Aga korraks ma veel ütlen siia juurde, et juhul kui teil on sellised konkreetsed küsimused, siis ma usun, et täna selle valdkonna ametnikud on ka meid kuulamas, me saame need arvutused üle vaadata ja anda tagasisidet. Praegu on kokkulepe PRIA-ga, et nad panevad kokku kalkulaatori, mille puhul on võimalik sisestada oma maamaks ja näha, mis sellega juhtuma hakkab vastavalt sellele eelnõule. Kahjuks ei olnud meil võimalik jõuda sellega tänaseks valmis, aga me seda lähipäevadel võimalikult kiiresti teeme.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma soovitan teil võtta ette see paks kaust, lehekülg nr 1 seletuskirjas, ma loen teile teie valed ette. "Alates 2025 suurendatakse elamumaa ja maatulundusmaa õuemaa kõlviku maksimaalset maksumäära 0,5%-lt 1%-le ..." Te ütlesite, et jääb 0,5%-le. "2025. aastal on maamaksu aastase kasvu ühetaoline üleriigiline piirmäär 50% ja 20 eurot, kui maamaksu summa […] Alates 2026. aasta maamaksu määramisest saavad KOVid otsustada ise maamaksu aastase kasvu piirmäära protsendi üle ..." Ja siin on sulgudes kirjutatud, et maamaksu summa aastaseks kasvuks võib kehtestada 10–100%. Ei ole võimalik 0%, nagu te räägite omavalitsustele. Te räägite eelmisest aastast ja sellest aastast – see seadus ei kehti nendele. Kolmandaks, te jätsite enne vastamata küsimusele, et kui te ütlete, et annate omavalitsustele õigusi juurde, miks te ei anna omavalitsustele õigust [teha] nii, nagu [tegin] mina, kui olin kohaliku omavalitsuse volikogu esimees ja vabastasin inimesed kodualuse maa maksust 2011, aga … 

Aitäh! Aitäh, Aivar! 

… nüüd selle seadusega võtate selle õiguse ära.

Aitäh nende küsimuste eest! Kordan veel kord, mis ma ütlesin kõnes. Eelnõuga suurendatakse alates 2025. aastast elamumaa maksimaalset määra 0,5%-lt 1%-le. Samuti suurendatakse muu maa maksimaalset määra 1%-lt 2%-le. Maatulundusmaa maamaksu maksimaalset määra eelnõuga ei muudeta ja see on jätkuvalt 0,5%. 

See, millest te räägite, et meil on need kasvupiirangud – see on tegelikult mehhanism, mis on kaitsemehhanism selleks, et maamaks ei tõuseks ühes aastas väga palju. Kui me vaatame erinevaid rahvusvahelisi kogemusi, siis tegelikult sellist kaitsemehhanismi mujal rakendatud ei ole. See on üsna erakordne. Ja ma veel kord pean ütlema, et maamaks ei pea tõusma ka 10%, maamaks saab jääda samaks või minna väiksemaks. Juhul kui toimub tõus, siis ütleb seadus, et see tõus saab olla järgmisel aastal maksimaalselt 50%. Ja ülejärgmisel aastal teeb kohalik omavalitsus otsuse, milline saab olla selle kasvu piirang: kas ta saab olla 10 või kuni 100%. (Aivar Kokk ütleb midagi saalist.) Jah, aga ta ei pea olema ka 10%. (Aivar Kokk räägib veel midagi.) Jaa, seadus ütlebki ära, kui palju võib kasvada: maamaks võib kasvada maksimaalselt (Aivar Kokk jätkab kohapealt.) kas 10, 20 või 15%.

Head kolleegid, veel kord: ei saa kahekesi korraga rääkida, ma olen liiga palju juba seda lubanud. (Saalis räägitakse.) Teil on võimalus järgmiste küsimustega ... (Saalis ei jääda vait.) Head kolleegid, see ei ole korrektne! (Aivar Kokk sekkub endiselt.) Head kolleegid! Aivar Kokk, siiralt palun jääda viisakaks! (Aivar Kokk: "Ma jään, aga ...") Teil on õigus, loomulikult, meil on eriarvamusi juba selle seaduse mõttest tulenevalt ja sellest tulenevalt on ka nii tuline see diskussioon juba küsimuste voorus. Ma täiesti mõistan ja saan sellest aru, aga jääme viisakaks. Teil on loomulikult võimalus ka teise lugemise käigus tuua välja need asjaolud, kus minister eksis, on ju. 

Ja teine siiras palve on see, et võib-olla liiga palju küsimusi on selle ühe minuti sees. Ministril on tõeliselt raske jälgida, kõikidele vastata. See ei ole väga lihtne ülesanne keskenduda põhilisele. Aga nüüd … (Urmas Reinsalu kohalt: "Aga kuulge, ettekanne oli kolm ja pool minutit asja kohta, mis puudutab 560 000 tehingut. Proua minister, mul on teile tõesti üleskutse: võtke ennast kokku ja tehke sisuline ettekanne …") Head kolleegid, nõustun märkusega selles osas, et tõepoolest võib-olla antud juhul oleks võinud ettekanne olla pikem. Sellega nõustun, ent tegelikult mina pigem tunnustan ministrit. Minister on vastamisel olnud väga konkreetne. Mina ei saa väita ega kinnitada, et kõik vastused ja faktid on olnud täpsed. Mina seda tõepoolest ei söanda kinnitada, aga minister on püüdnud olla väga konkreetne oma vastustes. Nii et selle koha pealt ei ole mul tegelikult ministrile ühtegi etteheidet. Ta on kursis selle eelnõuga. (Urmas Reinsalu jätkab kohapealt.) Head kolleegid, lähme palun edasi. Helir-Valdor Seeder, palun! (Urmas Reinsalu jätkab.) Helir-Valdor Seeder! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu arvates on inetu ja alatu vastandada omavalitsusi ja inimesi, maaomanikke, mida te praegu tegelikult teete, rääkides, kuidas omavalitsused seda ootavad, kuidas te suurendate kohalike omavalitsuste autonoomiat, vähendades tegelikult selle [muudatuse] mõju reaalsetele koduomanikele ja ettevõtjatele, kes toodavad maal, eriti põllumeestele, ja nii edasi. Ja see mõjude hinnang, millele te viitasite, loomulikult ei vasta absoluutselt tegelikkusele. Kes vähegi olukorda tajub, [mõistab seda]. Mulle tundub, et te ei taju suurusjärkudes seda olukorda. Ka praegu rakendab minu andmetel 79 omavalitsusest 12 maksimummäära maamaksu puhul. Nüüd, kui me anname 2026. aastast vabad käed kohalikele omavalitsustele, siis loomulikult mitte ühe aasta jooksul, aga mõne aasta jooksul see määr mitmekordistub ja mõju ei ole mitte kümnetes miljonites, vaid sadades miljonites erinevatele omanikele. Ja siit minu küsimus: miks te vastandate ja miks te vähendate ja miks on teil nii ebaadekvaatne analüüs selle eelnõu juurde toodud?

Aitäh selle hinnangu eest! Esiteks ma ütlen – kõigepealt see kolme minuti küsimus –, et seda on väga pikalt ja põhjalikult ette valmistatud. Ka komisjonis toimus arutelu ja laekus väga palju küsimusi, mille peale me saatsime ka täiendavaid materjale, et selgitada, mida see muudatus täpselt tähendab. Omalt poolt ütlen ka seda, et kui on soov sellel teemal küsida ja saada täpsemalt aru, siis ma olen valmis istuma eraldi maas, tulema ka teie fraktsiooni rääkima sellel teemal, võtma kaasa inimesed, kes on seda ette valmistanud. Ei ole mingi probleem seda teha. Eeldasin lihtsalt, et selle materjaliga ollakse juba tutvutud, sest see tõesti on väga palju tähelepanu saanud. Ja kindlasti ma ei tulnud täna siia valetama, mul ei ole selleks mitte mingisugust põhjust. 

Ja me ei vastanda siin kohalikke omavalitsusi ja inimesi. Ka teie olete väga lähedalt seotud kohalike omavalitsustega ja ma usun, et omavalitsused teevad igal juhul parima oma kogukonna jaoks. Ma ei näe, et see seaduseelnõu kuidagi vastandab. Jah, ma olen nõus, et kohalikud omavalitsused võiksid saada ressursse juurde, et nad ei peaks makse tõstma. Sellele ma ei vaidle mitte kuidagi vastu. Praegu töötame ka ministeeriumis nende eesmärkide nimel, et ka maapiirkondades sissetulekud kasvaksid. Sealhulgas me räägime ka Euroopa Liidu erinevatest meetmetest, et rohkem jõuaks ressurssi kuldsetest ringidest väljapoole. Kui me tegime ettepaneku muuta rahastamismudelit, mille üheks osaks olid need maamaksumuudatused, siis me esitasime selle kõrvale päris palju teisi ettepanekuid, et olukorda parandada. Nii et see on ainult üks osa plaanist, kuidas kohalike omavalitsuste võimekust nii ressursside kui ka otsuste langetamise osas suurendada.

Varro Vooglaid, palun! 

Jaa, suur tänu! No ei ole tegelikult raske aru saada, millist eesmärki see eelnõu teenib. Reaalsus on see, et nii euroregulatsioonidest tulenevalt kui ka uutest seadustest tulenevalt kasvab pidevalt kohalike omavalitsuste bürokraatlik koormus. Neil on järjest rohkem tarvis ressursse, et saada hakkama seadusest tulenevate ülesannete täitmisega. Samas neile ressursse selleks juurde ei anta. Ja nüüd siis valitsus sisuliselt ütleb, et teate, me anname teile võimaluse ise koorida oma inimesi. Kui on vähe raha, siis võtke neilt juurde, ja ongi kõik. Meie ei pea oma käsi määrima. Mulle jätab see kangesti sellise mulje. 

Aga asi, mille kohta ma küsin, on see. Te ütlesite, et teie võtate äärmiselt tõsiselt seda meeleavaldust, mis siin lossi ees praegu toimub. Kuidas? Mulle tundub, et see on järjekordne näide sellest, kuidas retoorika on üks, aga reaalsus on sootuks teistsugune. Maaomanikud on praegu lossi ees – ma ei tea, kas enam on, aga olid vähemalt hommikupoolikul –, öeldes, et valitsus ei võta arvesse nende muret, et nende omandit pidevalt koormatakse, aga selle eest ei maksta kompensatsiooni. Ja mis on teie vastus: koormame neid veelgi rohkem. Kus see tõsiselt võtmine siis on?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma juba ütlesin, tegelikult see eelnõu ei tähenda automaatselt maamaksu tõstmist. See eelnõu annab võimaluse suurendada kohalike omavalitsuste autonoomiat. See ei tähenda seda, et maks automaatselt kuskil kasvab. Nüüd, kindlasti probleeme on päris palju ja ma ei saa kõiki neid enda õlule võtta. Selle nelja nädala jooksul, kui ma olen ametis olnud, olen ma tõesti enda valdkonna esindusorganisatsioonidega kohtunud. Ka nende põllumajandusorganisatsioonidega – Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ja taluliit –, kes siin täna väljas olid ja kõnet pidasid, olen eraldi kohtunud. Sellel nädalal seisab ees mitu telefonikõnet nendega, tahan nendega olukorrast rääkida pidevalt ja jooksvalt. Ma omalt poolt olen proovinud teha kõik selleks, et see dialoog oleks sisukas. Ma mõistan ka metsaomanike küsimusi, siin on mitmed teravad probleemid olemas. Nagu ma juba viitasin, ma loodan, et minu hea kolleeg Kliimaministeeriumist need küsimused lauale võtab. Loodan ka tema endaga teha sisulist koostööd. Aga igal juhul ma omalt poolt annan kõik selleks, et see dialoog oleks hea ja sisukas.

 Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea minister! Teema on tõsine ja emotsionaalne, nagu me ka siin kuuleme. Te tõite välja maa korralise hindamise, mis oli pikka aega tegemata: enam kui 20 aastat. Selle enam kui 20 aasta jooksul olid ka siin minu vasakul käel olevad eri inimesed valitsuses. Minu arusaam on selline, et need piirmäärad, need erinevad tõusud ja see tunnetus, kui valusalt maamaks nüüd lööb, on paljuski ka seetõttu, et 20 aasta jooksul jäid need asjad tegemata. Kas mu arusaam on õige ja kuidas see maa korralise hindamise tegemata jätmine tegelikult tänast eelnõu puudutab?

Aitäh! Kindlasti mõjutab maade hindamine eelkõige maamaksu, aga see ei mõjuta väga palju tänast eelnõu. Aga tõesti see, et maamaks kasvab, on seotud sellega, et hindamine ära tehti ja see nüüd kehtima hakkas. Ma ei oska öelda, mis põhjustel ei ole 20 aasta jooksul seda hindamist toimunud. Praegune eesmärk on, et järgmine hindamine toimub 2026. aastal ja selle mõju tuleb 2028. aastal. Uued maa hinnad hakkavad siis kehtima 2028. aastal.

Minu enda seisukoht on, et see peaks kindlasti toimuma oluliselt tihedamini, sest on selge, et 20 aasta jooksul väärtus tõuseb. Praeguseks on keskmine maa väärtus tõusnud 8,3 korda. See on väga palju mõjutanud. Kui me teeme hindamist lühema perioodi tagant, siis on maaomanikel võimalik sellega paremini arvestada ja kohalikel omavalitsustel ka.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, lugupeetud asejuhataja! Lugupeetud minister! Eelkõneleja rääkis, et eelmise, või tähendab, Keskerakonna, Isamaa ja EKRE valitsuse ajal hakati maa korralist hindamist tegema, mis oli täiesti mõistlik. Seda pole enne tehtud. Väga hea! Aga ma tuleksin selle juurde, et ikkagi see väljatöötamiskavatsus – siin põhjendatakse, et väljatöötamiskavatsust ei tehtud, kuna see [muudatus] ei mõjuta mingeid struktuurseid asju rahaliselt. Samas pannakse kohalikele omavalitsustele ülesanne, et kui te tahate raha võtta oma inimeste käest, siis võtkegi, me anname selle võimaluse. Aga ikkagi see väljatöötamiskavatsus. Siin on ka talupidajate keskliit toonud kooskõlastustabelis välja, et juba eelnevalt on otsustatud, et sisuliselt tagasisidet ei küsitagi. Ma siis küsin, et kui teid paneb väga muretsema tänane meeleavaldus, mille korraldasid erametsaliit ja maaomanikud, miks siis …

Aitäh!

… ei kutsutud arvamust avaldama näiteks Eestimaa Talupidajate Keskliit ja Eesti Erametsaliit.

Aitäh! Miks ei tehtud väljatöötamiskavatsust, selle põhjus oli see, et tegemist ei ole uue eelnõuga. Me muudame olemasolevat eelnõu. Loomulikult need analüüsid kaasnesid. See osakond, kes sellega tegeleb ministeeriumis, valmistas eelnõu põhjalikult ette ja mõtles kõik läbi. Ma ei oska täna öelda, miks neid organisatsioone ei ole kaasatud, aga kui praegu need muudatused jõudsid valitsusse ja valitsus tegi otsuse, siis me rääkisime nendest teemadest kohe. Selles mõttes teie tähelepanek on õige, et meile tuli põllumajandussektorist teistsugune ettepanek, mis on seotud järgmise aasta kasvupiiranguga. Põllumajandussektori ettepanek oli see, et maksukasv ei tohiks olla 50%, vaid 10%. Aga kõikide muudatuste või otsuste puhul tuleb arvestada erinevate osapooltega ja see oli lõpuks see nii-öelda kompromiss, mis valitsuses tehtud sai, et selle eelnõuga edasi minna.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! See on huvitav, et te kompromisse teete valitsuses omavahel. Ma soovitaks neid teha ikkagi erinevate sihtrühmadega ja nendega, keda see puudutab. See, kuidas te valitsuses omavahel kompromisse teete, kahjuks Eesti inimestest jääb kaugele.

Mul on selline küsimus. Praegu on seaduses kirjas, et 10% võib maamaks aastas tõusta. Tegelikult me teame, et seda ei ole suudetud tagada, päris mitmed inimesed said sel aastal maamaksuteatise, kus see tõus oli kõrgem kui 10%. Hiljem MTA ütles, et seal oli viga, aga oli ka ilma [veata]. Aga nüüd on eelnõus kirjas, et kohalik volikogu saab määrusega kehtestada suurima piirmäära vahemikus 10–100%, seega väiksemat tõusu kui 10% seaduse järgi ei ole võimalik teha. Saan ma õigesti aru? 

Ja siit küsimus. Teie hea parteikaaslane ütles õues, et te tegelete ümberjagamisega. Ma saan aru, miks sotsid seda eelnõu toetavad, veidi raskem on aru saada, miks Reformierakond seda toetab. Kui palju [maad] vahetab pärast selle [seaduse vastuvõtmist] teie hinnangul omanikku ja kui palju maaomanikelt selle eelnõu kohaselt raha kokku korjatakse?

Aitäh! Loomulikult selle eelnõu ettevalmistamisel erinevate osapooltega räägiti ja valitsus teeb lõpuks teeb otsuse, olnud osapooled ära kuulanud. Ma pean tunnistama, et ma isiklikult olen väga koostöö usku. Selle perioodi jooksul, nagu ma ütlesin, ma olen käinud kolmes piirkonnas, kohtunud põllumeestega, kohtunud kohalike omavalitsustega, küsinud nende tagasisidet ja proovinud ka vastata kõigile küsimustele. Nüüd, kui kellelgi on tõesti tekkinud mure, et see tõus on olnud kas sellel või eelmisel aastal kõrgem kui 10%, siis kindlasti tasub meie poole pöörduda. [Teeme selgeks,] mis probleem sellise juhtumi puhul oli. Kindlasti ei tohiks seda olla. 

Aga jah, selles mõttes te mõistate eelnõu õigesti, et kohalik omavalitsus saab otsustada, kas see kasv on näiteks 10% või 100%. Ja tõesti, nad ei saa otsustada, et see on väiksem. Aga reaalselt see tõus ei pea olema ei 10%, 50%, 3% ega ka 4%. (Saalist hõigatakse midagi.) Ütleme siis nii, proovin korra veel selgitada, võtan ühe näite, võib-olla see selgitab paremini. (Saalis räägitakse.) Näide põllumaa kohta. Põllumaa 2023. aasta maamaks oli 180 eurot. Uue maa maksustamishinna alusel arvutatud maamaks peaks olema 220 eurot. 2024. aastal kehtib aastase kasvu piirang 10% ja 5 eurot. Seega ei saanud 2024. aastal tõusta maamaks rohkem kui 18 euro võrra ehk 10% 180-st. 2024. aastal maamaksu summa on seega 180 pluss 18 ehk 198 eurot. (Saalist märgitakse midagi.) Jah, jah.

Auväärt minister, nüüd on tõepoolest küsimus selles, kuidas on see aastal 2025.

Aastast 2025 on võimalik see, et maksimaalne tõus on 50%. Just, maksimaalne tõus! Aga see ei pea olema juhul, kui maa maksustamishind korrutatuna piirmääraga ei ole kõrgem. Kui maamaksu hind ei ole kõrgem, siis seda ei tule.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Olukorra kirjeldus võiks olla ilmselt midagi taolist, et riik Vabariigi Valitsuse otsustega annab kohalikele omavalitsustele üha juurde erinevaid kohustusi, aga raha juurde ei anna. Kulud tulevad kohustustega, aga raha juurde ei anta. Aga teie hakkate rääkima meile siin seda, et kohalikele omavalitsustele autonoomia andmise sildi all te annate tohutu võimaluse neile hakata ise kägistama oma inimesi ja tõstma maamaksu. See loogika natukene tundub samasugune, et varsti antakse politseinikele ka võimalus panna märgid välja. Et raha meil teile eelarvest anda pole, pange kusagil sobivasse kohta märk välja ja teenige ise omale raha. Kas te tõesti peate sellist suhtumist mõistlikuks, et omavalitsustele kohustusi antakse, aga riigi rahastus järgi ei tule ja nüüd siis autonoomia sildi all tulete välja sellise ettepanekuga, et tõstke maamaksu nii palju, kui tahate? (Saalist öeldakse midagi.) Jürgen, ole viisakas ja ole vait, kui keegi räägib samal ajal! Ära kobise!

Aitäh teile! Esiteks, ma toon lihtsalt ühe näite. Mis juhtus sellel aastal, oli see, et osas kohalikes omavalitsustes maa maksustamishind mitte ei tõusnud, vaid langes, ja jäi tulu saamata. Ja tegelikult riik andis 1 miljon eurot Madis Kallase ajal selleks, et kompenseerida seda kohalike omavalitsuste nii-öelda miinust. Tegelikult on alati riik proovinud, kui võimalik on, leida katet kohalike omavalitsuste miinusotsustele. 

Olles ka ise ametnikuna töötanud, tean ma väga hästi seda, et loomulikult, kui me anname kohalikele omavalitsustele kohustusi juurde, siis alati antakse koos sellega ka raha. Vastasel korral kohalikud omavalitsused ei ole nõus. Millega ma taas nõustun selle küsimuse puhul ja kui minu teha oleks, siis ma kindlasti regionaalpoliitikasse investeeriksin oluliselt rohkem ressursse. Kui praegu omavalitsustega kohtuda, [siis on selge,] et probleemid ja väljakutsed on väga suured. Kõik kulud kasvavad, aga tulude pool mitte nii palju. Sellest tulenevalt me selle tõe ja õigluse muudatuse olemegi teinud – osal kohalikel omavalitsustel on need tõusud olnud märkimisväärselt suuremad kui teistel –, et kogu rahastamissüsteem oleks õiglasem. 

Aga võib-olla viimase punktina ma teen siin saalis üleskutse. Siin on väga palju inimesi, kes ei ole pärit Tallinnast ja Tartust. Teie olete need, kes otsustavad riigieelarve, kes [langetavad] selle viimase otsuse. Palun tulge appi! Me vajame toetust selleks, et regionaalpoliitika saaks rohkem ressursse. Ka teie käes on võimalus neid otsuseid teha ja neid küsimusi küsida. Omalt poolt ma seda ministrina kindlasti teen, ka koostöös teiste ministeeriumidega.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Ma vabandan, aga väga raske on siin tasakaalukaks jääda, kuna see eelnõu on väga ebakvaliteetne, ebamõistlik ja vastuolus põhiseadusest tuleneva õiguskindluse põhimõttega. Te olete siin rääkinud ka regionaalpoliitikast. Aga sel puhul [tuleb öelda], et see on pahupidi regionaalpoliitika. Me ju väga hästi teame, et maamaks suuremate linnade ümber, näiteks siin Tallinna ümber, on oluliselt kõrgem kui kuskil kaugel piirkondades omavalitsustes. Seega omavalitsuste tulubaasi erisused mitte ei vähene, vaid kasvavad pärast selle nii-öelda suurema autonoomia andmist omavalitsustele. 

Aga minu küsimus on selles. Ma ei räägi siin kultuurist, see on täiesti mõttetu. Aga me hiljuti alles võtsime vastu maamaksuseaduse muudatuse, kus me kinnitasime, et see ei saa tõusta rohkem kui 10% aastas järgnevatel aastatel, ja andsime maaomanikele selge kindluse, ka ettevõtjatele. Ja nüüd me läheme seda murdma. See on vastuolus põhiseadusest tuleneva õiguskindluse põhimõttega. Miks seda ei ole siin analüüsitud ja välja toodud? Milline on teie seisukoht?

Aitäh selle küsimuse eest! Seda ma pean tõesti tunnistama, et ma saan aru, et mis puudutab järgmise aasta piirmäära, siis põllumajandussektoriga oli kokkulepe mõni aeg tagasi teine. Aga tänasel hetkel pidime erinevate osapooltega läbi rääkides jõudma kompromissini. See oli see kompromiss. Me proovisime maksimaalselt arvestada neid kokkuleppeid, neid läbirääkimisi, mis eelmiste perioodide jooksul on tehtud, mis eelnevalt on tehtud. Aga hetkel on see eelnõu sellisel kujul siin välja pakutud. Kindlasti alati tahaks arvestada kõikide osapooltega, aga teinekord see lihtsalt ei ole võimalik.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud regionaalminister! Kas te tegelikult saate aru, et te panete kohalikud omavalitsused väga ebamugavasse olukorda, ja eriti just väiksemad omavalitsused, kes võitlevad selle nimel, et inimesed nende juurest ära ei koliks? Kuidas nad saavad maamaksu tõsta ja kasutada seda täiendava tuluallikana, kui nad selle tõttu hakkavad oma elanikke kaotama? Muud tuluallikat te luua ei soovi.

Muidugi, teine väga põhimõtteline küsimus on kodualuse maa maksuvabastus, millest te soovite ka loobuda. Kodu on iga eestlase kalleim vara, kodu on püha ja peaks olema puutumatu. Ja sellest põhimõttest on riik alati lähtunud ja seda väärtustanud. Selle eelnõuga soovitakse ka sellest põhimõttest loobuda. Kuidas siis, kust tuli selline põhimõtteline muutus?

Aitäh selle küsimuse eest! Siinkohal kordan veel korra üle, et kohalik omavalitsus ei pea tõstma maamaksu, kui ta näeb, et see kohalikus kogukonnas ei ole võimalik, kui tema inimesed seda vastu ei võta. See ei ole kohustus, see on võimalus, kui see on võimalik. Kodualuse maa maksu muudatus – nagu ma ütlesin, sellel aastal ja järgmisel aastal jääb kehtima seesama põhimõte, mis on olnud. Aga nüüd lihtsalt on kohalik omavalitsus see, kes teeb otsuse, milliseks kujunevad kodualuse maa puhul maksusoodustused. Seda enam ei ütle riik. Olukord erinevates kohalikes omavalitsustes on erinev ja ka inimeste võimalus maamaksu tasuda on erinev. Siin me anname võimaluse soodustusi teha vastavalt sellele, kuidas kohalik omavalitsus näeb, et see on vajalik ja võimalik.

Head kolleegid! Kordan veel kord, et vastusõnavõtud selles faasis ei ole ette nähtud ega lubatud. Tulevad läbirääkimised, siis on võimalik rääkida ja siis on võimalik ka vastusõnavõtt teha, kui teie seisukohti puudutatakse. 

Mart Maastik, palun! (Aivar Kokk räägib midagi kohapealt.) Aivar, palun! Aivar, palun olla väärikas! Palun olla väärikas! (Aivar Kokk ütleb veel midagi.) Sa oled korduvalt teinud etteheiteid, mis ei ole väga kohased. Mina ei saa kinnitada, kas sul on õigus või mitte. Sa oled seda korduvalt teha tahtnud ja palun mitte segada ministrit tema vastamise ajal. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te olete nüüd panemas kohalikke omavalitsusi sellisesse väga raskesse seisu. Esiteks, tulubaas mitte kuskilt otsast ei suurene. Te justkui ütlete, et see on võimalus tõsta maamaksu, see pole kohustus. Aga samas omavalitsustel raha napib. Öelge mulle palun, kui maamaksu ei tõsteta kohalikes omavalitsustes, siis milliste ressursside abil omavalitsus peaks hakkama saama? Te teate väga hästi, teie erakonna minister, teie eelkäija, tahtis teha Robin Hoodi seadust, mis on praegu väljatöötamisel. Kuidas nad hakkama saavad, ilma et nad peaksid maamaksu tõstma? On ilmselge, et nad on sunnitud seda tegema. Seega vähe sellest, et riik tõstab praegu kõiki makse, peavad ka omavalitsused hakkama sellega tegelema.

Aitäh! Selles osas, kuidas kohalikud omavalitsused hakkama saavad, olen ka mina väga murelik. Kohalike omavalitsuste eelarved ei [kasva] või tegelikult eelarved [kasvavad], aga kulud [kasvavad] kiiremini. Selles mõttes eelarved ikkagi kasvavad. Numbritest mäletan eriti Tallinna puhul, et see protsent on ikkagi päris suur. 

Eks me proovime leida erinevaid lahendusi ja võimalusi, kuidas kohalikke omavalitsusi toetada. Üks allikas on see, mida saadakse tulumaksust kohalikes omavalitsustes. Maamaks on üks võimalus ja tekib juurde veel võimalusi erinevaid kohalikke makse kehtestada, kui nähakse, et see on võimalik. Aga me omalt poolt pakume mitmeid erinevaid meetmeid selleks, et kohalikud omavalitsused hakkama saaksid. Praegu on ministeeriumis väljatöötamisel taristumeede, et just nimelt kohalikud omavalitsused investeeriksid sellistesse hoonetesse, mis oleksid efektiivsemad, kliimasõbralikumad ja nii edasi. See meede on ettevalmistamisel eelarvega 110 miljonit eurot. Neid erinevaid meetmeid Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis on päris mitmeid. Proovime tõesti rääkida läbi ka teiste ministeeriumidega, neid mõjutada, et ka nende [rakendatavad] erinevad meetmed jõuaksid maapiirkondadesse. Omalt poolt oleme proovinud küll teha kõik selleks, et ka tulupoolt suurendada ja pakkuda erinevaid lahendusi erinevates kohalikke omavalitsusi puudutavates valdkondades. 

Aga loomulikult, nagu ma ütlesin, seis on kohapeal keeruline: kulud kasvavad, ebakindlus kasvab. Ent ma olen väga avatud kõikidele ettepanekutele, kuidas olukorda muuta. Selge on, et meil rahalised võimalused on eelarves piiratud, me räägime kärbetest. Me suutsime ära hoida sellel aastal kohalikele omavalitsustele mineva summa kärpe, aga kui on lahendusi ja ettepanekuid, palun andke teada, andke märku.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma tunnistan, et siin tuleb nõus olla Aivar Kokaga, kes ütleb, et seaduses on tõesti kirjas, et saab tõsta 10–100%. Alla 10% ei saa mitte kuidagi seaduse sõnastuse [järgi otsustades teha]. Kui see 10% sealt eest ära jätta, siis võiks sellega edasi minna.

Aga nii nagu ka kolleeg Rene Kokk ja Siim Pohlak ütlesid, kohalikule omavalitsusele [tahetakse] piits juurde anda, et saaks oma rahva käest raha küsida, ning samas annab riik üle kohustusi, millega raha ei kaasne. Seletuskirjas on väga ilusti öeldud, et 1. oktoobriks tuleb kehtestada, seega KOV-id saavad ära oodata Rahandusministeeriumi maksuprognoosi ning ka riigieelarve kulu otsused. Ehk siis oodatakse ära riigi poolt peale pandavad kohustused ja siis peab kohalik omavalitsus maamaksu tõstma. On see ikka nii, et [see on] jälle koormise panemine kohalikule omavalitsusele?

Ma veel kord rõhutan, et see 10–100% ei ole mitte tõstmine, vaid juhul, kui toimub tõus, siis on see kasvupiirang. Ei ole nii, et kohalik omavalitsus peab maksu tõstma 10–100%. Ei pea tõstma! See on kasvupiirang. Juhul, kui see maamaks, mis on täna välja arvutatud – maa maksustamishind korrutatud maamaksu määraga –, kui see tegelik summa on järgmisel aastal suurem ja me peame minema tõusule, siis me seame selle kasvupiirangu. Rohkem maamaks tõusta ei tohi. See 10–100% ei tähenda seda, kui palju tõstetakse.

Ja teise poole pealt [märgin], et palun konkreetseid viiteid, kui on näha, et me anname kohustusi juurde ja eelarvet ei anna. See selge põhimõte on kohalike omavalitsustega kesktasandil kokku lepitud, et kui me anname kohustusi ja ülesandeid juurde, siis me peame andma ka ressursid kaasa. Kui on selliseid kohti, kus see kokkulepe ei ole kehtinud, siis palun need konkreetsed näited edastada mulle.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Siin saalis on mitu endist linnapead, mitu endist vallavanemat, kes tegelikult on ju pikalt unistanud, et kohalikele omavalitsustele võimaldatakse suuremat finantsautonoomiat. Ja mul on selline küsimus. Kui teie olete kohtunud linnapeade ja vallavanematega, kas teile on jäänud kuidagi mulje, et neid ei saa usaldada või neid ei saa näha riigile võrdsete partneritena, nii et nad saaksid selliseid otsuseid teha? Mina küll olen nendega väga palju kohtunud ja alati olen saanud neid usaldada.

Aitäh väga hea küsimuse eest! Kõik need kohtumised on olnud siirad ja otsekohesed. Ka linnade ja valdade liiduga toimus meil valitsuskomisjoni istung, kus me alustasime riigieelarve läbirääkimisi. Tegelikult on need [kokkupuuted] väga sisutihedad olnud, samuti kohtumised kohalike omavalitsustega. Seal on see usaldus olemas. Ja ma ei ole ka nende poolt saanud tagasisidet, kus nad oleksid meile ette heitnud neid põhimõtteid, mille [alusel me seadust] muutma läheme. Pigem on need murekohad tõesti tulnud põllumeestelt – need küsimused, need hirmud –, aga mitte kohalikelt omavalitsustelt. Nemad on oodanud seda autonoomiat, mille nad nüüd ka saavad.

Head kolleegid, ka mina ministrina oleksin öelnud, et see viimane oli väga hea küsimus. Aga nüüd, Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Sealt vasakult tiivalt Isamaa ridadest tuleb järjest väga [ehtsat] populismi. Ma kuidagi ei saa sellest aru, et siin on väga palju Riigikogu liikmeid, kes on aastakümneid siin istunud ja näinud, et kaugemate piirkondade omavalitsused jäävad aina vaesemaks, aina vaesemaks, nii et tegelikkuses ei suuda nad miinimumtasemel ka oma teenuseid pakkuda, aga kõik on vaikinud. Ehk siis täna oleme jõudnud väikese sammukese sellele lähemale, et saaks omavalitsusele anda võimaluse pisut tulu juurde saada. Las iga omavalitsus, iga kogukond ise otsustab, kas tal on selleks jõudu või ei ole. Ma tean, et minu kodupiirkonnas maamaks ei tõuse, ei ole vaja muretseda. (Aivar Kokk saalist: "Ei ole võimalik …") On küll! 

Aitäh, Aivar! Aivar, palun! Aitäh! Küsimuse aeg on otsas. Palun, minister, kui te soovite kommenteerida või vastata, siis palun!

Aitäh! Eestis on igaühel võimalik teiste kohta arvamust avaldada, nii et ma ei võta seda väga isiklikult. Aga aitäh, Anti, toetamast! Ma arvan, et me peame istuma eraldi Riigikogu liikmega maha ja vaatama need tabelid ja arvutused üle. Siin on arusaamatust (Saalis reageeritakse.) ja ma saan tuua ka päris palju näiteid, tänu millele on näha, mida me siis täna kehtestamas oleme. Selles mõttes olen ma teiega väga päri, et meil on ikkagi 20 aasta jooksul midagi väga valesti läinud, et sotsiaalsed lõhed regioonide vahel on kasvanud. Ma ei taha vaadata kellelegi konkreetselt otsa, aga praegu me peame tegema kõik selleks, et need regionaalsed ja sotsiaalsed lõhed erinevate piirkondade vahel ei suureneks. Tegelikult on maamaks üks osa sellest kokkuleppest, kuidas regionaalset õiglust paremini kehtestada. Nii et ma loodan, et me teeme selle ära. Ma olen kindel, et tegelikult need muudatused on samm õiges suunas. Aga selleks, et me neid protsesse suudaksime hoopis teistpidi panna käima, [tuleb veel palju teha]. Selles osas me oleme ikkagi päris teekonna alguses.

Vaherepliik veel, head kolleegid: tegemist on ju tõepoolest alles esimese lugemisega. Meil on veel aega ja ruumi teiseks lugemiseks ja muudatusettepanekuteks. Mulle isiklikult tundub – võin küll eksida –, et siin on ruumi muudatusettepanekuteks 0–100. See võimalus on Riigikogu liikmetel olemas ja kui me selle suudame ära tõestada ja kaitsta, siis saab selle teema maha, kui siin on kõhklusi. 

Mart Maastik, palun!

Ei saa ju, neid seotakse kokku!

Tohib vastata?

Jaa, Mart Maastik, tohib küsida. Vastata ei tohi.

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kõigepealt ma tahan öelda Anti Allasele, kes istub tõesti vasakul tiival: Isamaa ei ole vasak tiib, Isamaa on ikkagi parem tiib. Ja teiseks on see. Muidugi on huvitav, et Võrus on selline valgustatud monarh nagu Anti Allas, kes otsustab üksinda maamaksu üle. Meil Saaremaal teeb seda volikogu. Aga nüüd ikkagi veel kord: selle 2026. aasta maamaksumäära tõstmise juures on tõesti kirjas 10–100%. Priit Sibul küsis ka enne, te ei vastanud. Ma saan aru, et siin ka eesistuja juhtis sellele tähelepanu. Aga kas seda on võimalik ka nullist teha? Sa ei pea 10% tõstma? See oli see küsimus.

Aitäh selle kommentaari eest! Nagu ütles ka eesistuja, ma arvan, et seda muudatusettepanekut me saame arutada, milline see kasvuprotsent või kasvupiirangu protsent peaks olema. Aga ma lihtsalt kordan üle, et see ei tähenda mitte seda, et maamaks kindlasti vastavalt sellele protsendile tõuseb, vaid see on piir, mis pannakse ette, et rohkem see ei tohi tõusta. Aga kas see võib olla ka 0? Ma arvan, et seda on võimalik komisjonis arutada, kas see on mõistlik.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! No tore on kuulata, jah, kuidas kogu maailm hukka läheb, kui omavalitsused saavad suurema õiguse sättida sellist maksu, millest tulu laekub kõik neile. Minu küsimus on pigem retooriline. Siin saalis istub pikaajalisi Riigikogu liikmeid, valitsuse liikmeid. 2001 oli aasta, kus oli viimane korraline hindamine, enne kui [2022] tuli uus hindamine. Ma arvan, et üks põhjus on see, et riigi keskvalitsus lihtsalt jättis oma kohustused täitmata. 2001 teadsid kõik, et nelja aasta pärast tuleb korraline hindamine. Seda seaduses kahjuks kirjas ei olnud ja see jäeti tegemata, ja jäeti nii kaua tegemata, kuni tuli aasta 2022. Ja sellepärast me räägime sellest, et hüpe on liiga suur ja nii edasi, peame igasuguseid pidureid peale panema. Kui see oleks loogiliselt läinud, siis tõenäoliselt me ei peaks sellest rääkima. Nii et minu küsimus on: kas teie arvates on keskvalitsuse kohustus sellise asjaga nagu maade hindamine tegeleda regulaarselt?

Aitäh selle küsimuse eest! Kindlasti on. Praegu oleme ka selles mõttes teistsuguse plaani juures, et järgmine hindamine toimub juba 2026 ja hinnad kehtestuvad 2028. Nii et see periood saab olema lühem. Ma juba eelnevalt oma vastustes ütlesin, et minu arvates hästi suur murekoht on olnud, et 20 aastat ei ole tegelikult hindamist toimunud. Arusaadavalt maa hind on tõusnud ja sellest tulenevalt on tõusnud ka maamaks, sest see sõltub väga selgelt maa hinnast.

Suur tänu, auväärt minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Arutelu ja otsuseid juhtivkomisjonis tutvustab hea kolleeg, rahanduskomisjoni liige Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Komisjon arutas seda asja üsna rahumeelselt ja otsustas 16. mail saata selle tänasesse päevakorda ja esimene lugemine lõpetada. Sellele tekkis ka üks vastuhääl. Muudatusettepanekuid ootame 5. juunil kella 17.15-ks. Selles oli konsensus. 

Aga tänast juttu meenutades ma ikkagi juhiksin tähelepanu, et makse kogutakse tegelikult inimestelt, mitte ei tule raha riigilt. Siin on korduvalt räägitud vaestest omavalitsustest, kellele riik raha ei anna. Kokkuvõttes on omavalitsuse mõte ikkagi see, et ta valitsebki. Ja kui riik annab juurde, on hästi, aga kui ta ei suuda ise makse kehtestada, siis kindlasti ei ole asjakohane süüdistada keskvõimu, et too ei anna raha. Miks peab keskvõim saama makse koguda ja omavalitsus ei tohi? See oleks nagu midagi erilist. 

Aga ma meenutan ka ajalugu. Kui see kodualuse maa maksuvabastus tehti, siis oli koalitsioonis kaks erakonda ja mina rahandusministrina ei olnud nõus seda asja toetama, see tehti ära Riigikogus. Paljud inimesed on öelnud, et see on üks väga rumal maksuvabastus. Maa iseenesest – ma olen seda korduvalt ka komisjonis öelnud – on kõige legitiimsem maksustamise objekt. Seda mitmel põhjusel. Esiteks, ta on piiratud ressurss ja ei ole ülemäära ülekohtune, kui need, kelle käes ta on, selle eest ka natukene maksavad. Aga muidugi on olnud printsiip, et maksutase ei tohi olla konfiskeeriv, liiga suur ei tohi maamaks olla. Jällegi, rahanduskomisjonis ma olen korduvalt selgitanud, et see on legitiimne ka selle poolest, et avalik võim teeb kulutusi maaomandile ka eraomandi puhul. [Ma pean silmas] turvalisust, planeerimist, tänava koristamist, teedeehitust – see on üldine ruumiline planeerimine, mis kõik on seotud kuludega. Samuti näiteks valgustamine, mida võib teha ka eraomanik.

Meie arutelul olid seekord komisjonis üleval väiksemad teemad ja üldjoontes seal mõni asi jäi natuke segaseks. Näiteks see, miks on vaja maamaksusoodustusel alampiiri. See tundub olevat mingi möödarääkimine. Ei saa olla loogiline, et sa pead [tõstma] vähemalt 5%, ja see niimoodi kirja panna. Üks asi, mis on praktiline, aga teine asi on nõuda juriidiliselt, et vähemalt 5% peab andma soodustust … või tõsta, kumb see oli nüüd? (Naerab.) Niisugused määrad ei tohiks olla. Ülempiir on arusaadav, aga alampiir ei olnud komisjonis arutelu all. Komisjonis arutati, küll mitte täies koosseisus, seda, kas ei peaks siduma neid asju: omavalitsuse kohustused eraomaniku ees ja maksukogumine. Järjest rohkem tunnistatakse, et näiteks lumekoristus võiks olla ju avalik teenus, mitte omaniku igahommikune [kohustus], kui lumi sajab. Neid asju võiks ka selle seadus[eelnõuga] seoses üle vaadata. 

Mis veel? Oli palju üksikküsimusi, mida ma ei hakka ükshaaval siin ette lugema. Aga ikkagi too soodustusevahemik 5–1000 eurot oli see, millega ma natukene jäin segadusse. Hakkasin ise kahtlema oma lauses. 

Aga jah, protseduurilised asjaolud on nimetatud. Komisjoni enamus arvas ikkagi, et omavalitsuse õigus maa pealt maksu koguda on igati põhjendatud. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aa, üks repliik veel enne äraminekut. Ma vabandan! Selle vabastuse kehtestamise ajal võitles selle vastu Keskerakond, samuti sotsid, samuti rahandusminister Ligi ja osa Reformierakonnast. Nüüd mul on hästi võõrastav näha selliseid võitlevaid komnoori, kes ütlevad, et igasugune maksukogumine tuleb ära keelata. Aitäh!

Aitäh! Nüüd ma siiski … Protseduuriline küsimus, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Jaa, ma tahaks ikkagi küsida. Oli selline väga huvitav komisjonipoolne sõnavõtt, samas väga palju räägiti ajaloost ja isiklikest seisukohtadest. Kas seda saab korraga lugeda ka fraktsiooni sõnavõtuks? Kas on selline praktika ka, et kui komisjonipoolne ettekandja edastab sellist isiklikku seisukohta ja fraktsiooni seisukohta, et seda korraga loetakse nii komisjoni- kui ka fraktsioonipoolseks sõnavõtuks?

Küsimus on igati terane, aga kindlasti ei saa seda lugeda fraktsioonipoolseks sõnavõtuks. Veel kord: minu ootus juhatajana on, et keskendutakse sellele, millest räägiti komisjonis. Aga me oleme tolereerinud ka teema laiemat käsitlust eeldusel, et see on teemaga seotud. Antud juhul kogu see jutt oli tõepoolest teemaga seotud. Ma küll ise ei osalenud rahanduskomisjoni istungil ega ole ka protokolli lugenud, aga ma möönan ja oletan, et tõepoolest, see käsitlus oli mõnevõrra laiem kui rahanduskomisjonis, aga see oli igati teemakohane, mistõttu ma arvan, et see oli asjakohane. 

Jürgen Ligi, küsimus istungi juhatajale.

Küsimus juhatajale: kas võis olla nii, et ma jätsin tõmbamata piiri, mida konkreetsel komisjoni [istungil] arutati ja mida samal teemal on arutatud rahanduskomisjonis varem? Ma enda teada rõhutasin seda rohkem kui korra, et debatt oleks arusaadavam.

Aitäh! Mina seda ei märganud, aga ma ei pruukinud olla piisavalt tähelepanelik.

Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! Kaheksa minutit.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tegemist on järjekordse uue maksuga, millest ei räägitud kordagi enne valimisi, mida ei lubatud, aga nüüd on see siin meie ees arutlusel. Ja muidugi, nagu ikka, menetletakse seda maksuküsimust kiireloomuliselt. Nagu siit saalist juba öeldi, väljatöötamiskavatsust ei koostatud ja ka huvirühmadest sõideti üle. 

Täna toimus Toompeal sel teemal meeleavaldus, kus muu hulgas mainiti, et kui huvirühmadele saadeti arvamuse esitamiseks kiri, siis seal seisis selline märkus: sisus on poliitikud kokku leppinud. Nii anti märku, et mingite muudatusettepanekutega ei arvestata. 

Ja mida siis antud maksumuudatus ette näeb? On päris palju segadust, aga põhimõtteliselt – kõige lihtsamal kujul selgitan – kohalikud omavalitsused saavad järgmisel aastal maamaksu tõsta kuni 50% ja sealt edasi igal aastal kuni 100%. Mida see tähendab? Kui tänavu on maamaks näiteks 100 eurot, siis järgmisel aastal tuleb maksta 150 eurot, ülejärgmisel 300 eurot ja näiteks 2027. aastal võib-olla lausa 600 eurot. Ja nii edasi, kuni tuleb ette piir 1% maa väärtusest. Aga tegelikult on olnud kokkulepe, et maamaks ei tohi kasvada rohkem kui 10% aastas. See on veel üks kokkulepe, mida on murtud. 

Teine väga põhimõtteline küsimus on kodualuse maa maksuvabastus, mis on kehtinud üle 10 aasta. Selle eelnõuga soovitakse ka sellest põhimõttest loobuda. Miks see maksuvabastus on olnud oluline? Inimesed on teinud juba väga suure investeeringu, oma maa välja ostnud, ja seetõttu ei tuleks seda täiendavalt maksustada. Kodu on iga inimese kõige kallim vara, kodu on püha ja peaks olema puutumatu. Sellest põhimõttest on riik alati lähtunud, seda väärtustanud. 

Selle uue maksumuudatuse korral võime kahelda selles, et kodu puutumatuse printsiip on tagatud. Inimesed võivad olla olukorras, kus nad pole suutelised suuri makse tasuma ja peavad oma kodust loobuma. Arvestada tuleb ju ka kõiki muid maksutõuse ja hinnatõuse. Omanike keskliidu aseesimees on öelnud, et see muudatus võib puudutada 520 000 maaomanikku. Kas me saame endale sellist asja lubada, et pensionärid, kes on meie riigi üles ehitanud, meie eest võidelnud, hoolt pidanud oma kodude, kruntide, oma talude eest, hakkavad maamaksu tõttu oma kodusid kaotama? 

Ma olen siit puldist rääkinud ka sellest teemast, et noortel, ka noortel peredel on täna aina keerulisem endale kodu soetada. Kinnisvara hinnad kasvavad meeletult. Ja see tegelikult toimub põhjusel, et aina rohkem koondub meil kinnisvara suuromanike, jõukamate inimeste, erinevate fondide kätte. Ja see maksumuudatus võib seda tendentsi soodustada. Saamegi olukorra, kus omandist loobutakse, seda on veel raskem soetada ja ebavõrdsus kasvab. Vara ja jõukus koondub meil ühtede ja samade inimeste või fondide kätte. Ja ka selle kohta on omanike keskliidu aseesimees öelnud väga huvitava mõtte: Eesti võiks jääda laiapõhjaliselt väikeomanike riigiks, kus omaniku maalapp või metsatükk oleks talle ka pensionisammas. 

Muidugi valitsus kõige selle peale ütleb: aga seadusemuudatus ei tähenda ju automaatselt maamaksu tõusu. Maksumäärad kehtestab iga omavalitsus ise ja kes soovib, ei pea üldse neid maksumäärasid muutma. Esiteks, keegi ei vaidle vastu, et omavalitsustel võiks olla suurem autonoomia, suurem otsustusõigus. Aga mis tegelikult on kõige selle laiem mõte? Kohalike omavalitsuste tulubaasi suurendada valitsus ei soovi, ei soovi leida täiendavat ressurssi. Ja siis pakutakse omavalitsustele välja: aga looge endale täiendav tuluallikas maamaksu näol. Valitsus koorib inimesi erinevate maksudega ja teie, omavalitsused, võiksite sama teha. Võtke meist õppust! Tegelikult see on sõnum, mille valitsus täna omavalitsustele annab. 

Mida valitsus edaspidi veel teeb: ta hakkab omavalitsuste õlule panema [aina enam] kohustusi, aga tulubaasi, rahastust selleks tagama enam ei peagi. Nagu meil juhtus hooldusreformiga. Ja kui omavalitsus hakkab neid vahendid paluma, siis ütleb valitsus vastu: aga me tegime teile selle seadusemuudatuse, tõstke maamaksu 100%. Mis teie probleem on? Omavalitsusi kaudselt hakatakse sundima maamaksu tõstma. 

Nagu ma juba ütlesin ministrile: omavalitsused pannakse ebamugavasse olukorda. Inimeste toimetulek on niigi keeruline, ebakindlus on suurenenud, ja just väiksematel omavalitsustel on kõige keerulisem. Omavalitsustel ei ole soovi täiendavalt inimesi koorida, nad näevad, mis olukord on. Ja väiksemad omavalitsused ei saa endale lubada maamaksu tõstmist, kuna nad iga päev võitlevad selle nimel, et maapiirkondadesse inimesed elama jääksid, mitte ei koliks ära. Maamaksu tõstmine igal juhul soodustab inimeste ärakolimist ja maa mahamüümist. Nii võib ebavõrdsus omavalitsuste vahel hoopiski kasvada. 

Ja üks oluline õiguslik aspekt tuleb ka ära mainida. Tegelikult on arusaamatu, miks ikkagi pannakse kohalike omavalitsuste õlule nii suur kaalutlusruum. Tegemist on alati olnud riigimaksuga ja õiguskantslergi on kahelnud, kas võib niivõrd laia ja peaaegu piiramatu otsustusõiguse panna omavalitsuste õlule. See võib luua täiesti prognoosimatu olukorra ja kasvatada inimestes ebakindlust. Kujutage ette, et kuskil omavalitsuses näiteks maamaksu ei tõsteta üldse, teises omavalitsuses tõstetakse seda 100%. Siis võib ka küsida, kas siis ühe omavalitsuse kodud peaks olema kuidagi vähem väärtustatud kui teise omad. Kas ühes omavalitsuses on kodu püha ja teises mitte? 

Maaomanikke, eriti väikeomanikke, tuleb väärtustada. See on meie ressurss, väärtus. Ja kõik need küsimused: maamaksu tõus, kodualuse maa maksuvabastuse kaotamine, kohustuse panemine omavalitsuste õlule, ebakindluse süvendamine … Selleks pole praegu kindlasti õige aeg ja seetõttu esitan Keskerakonna fraktsiooni poolt ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Austatud juhataja! Head ettekandjad! Austatud minister! Ma vabandan Toomase ees selle pärast, et ma mitmel korral märkisin, et minister valetab. Kuna minister ei tahtnud lugeda ja mõni sotsiaaldemokraat veel ei ole [asjast] aru saanud, siis ma soovitan selle eelnõu lahti võtta. Seletuskirja esimesel leheküljel on väga selgelt kirjutatud: alates 2026. aasta maamaksu määramisest saavad KOV-id otsustada ise maamaksu aastase kasvu piirmäära protsendi üle. Ja siin on kirjas: maamaksu summa aastaseks kasvuks võib kehtestada minimaalselt 10% ja maksimaalselt 100%. Kust te võtate, et on võimalik maamaksust loobuda?

Mul on ääretult kahju, et nii minister kui tema ametnikud käisid kahel korral rahanduskomisjonis ja lihtsalt valetasid komisjoni liikmetele. Õnneks teisel päeval see teema tuli uuesti lauale. Ma ei saanud kahjuks esimesel päeval osaleda, olin Eesti Panga Nõukogu istungil. Siin saalis kümme korda – võib-olla ma liialdan, aga üle viie korra oli – öeldi, et ei pea maamaksu tõstma. 2026, on selgelt kirjas, [on tõus] 10–100%. Ei ole mõtet loopida siin valesid laua peale. Räägitakse, et on võimalik vabastada pensionärid ja erivajadustega inimesed maamaksust. Siin on väga selgelt kirjutatud, et rahalise numbrina võib vähendada maamaksu.

Mina olen siin Riigikogus see mees, kes on hetkel kindlasti kõige pikema volikogu staažiga. Ma olen siin Riigikogus see mees, kes 2011. aastal viis oma vallas volikogu esimehena ellu kodualuse maa maksuvabastuse. Ja ma tulin koos Isamaa [ja Res Publica Liiduga] aastal 2013 Riigikokku ja me vabastasime üleriigiliselt kodualuse maa maksust. Ei ole mõtet tühje sõnu loopida. Kui keegi räägib, et mõni protsent saab maamaks tõusta, siis siin on väga selgelt kirjas, et 2025 suurendatakse elamumaa ja maatulundusmaa õuemaa kõlviku maksimaalset maksumäära 0,5%-lt 1%-le [maa maksustamishinnast] ehk kaks korda. Pluss see, et võib 10–100% tõsta. 2025 suurendatakse muu maa maksimaalset maksumäära 1%-lt 2%-le maa [maksustamis]hinnast.

Te unustate ära, et maa hind tõusis praktiliselt üle Eesti keskmiselt kaheksa korda, mitte protsenti. Ja siis tulete siia saali mulle rääkima, kuidas kõik on ilus ja omavalitsustele antakse õigusi [juurde]. Te võtate omavalitsustelt ära õiguse mitte kehtestada kodualuse maa maksu. See on selle seaduseelnõu eesmärk teil, sotsiaaldemokraadid, kolm inimest, kes te siin väga kõvasti kaitsesite seda eelnõu. Mul on piinlik ja mul on häbi. Vähemalt kaks meest on omavalitsuse väga tublid inimesed. Lugege eelnõu! Ärge usaldage ametnikke, vaid lugege eelnõu ise rida-realt läbi! Tõmmake punased jooned alla seal, kus tekivad küsimused!

Ma saan ka aru, et ministrile on seda eelnõu selgitatud ja võib-olla te olete tõesti tahtnud seda sellisena, nagu te räägite, aga must valgel paberi peal on teistmoodi. Ka minul endal on Riigikogust komisjoni esimehena see kogemus, kui ametnik tuleb viimasel minutil ja ütleb: üks lause on vaja eelnõusse sisse panna. Ja sa usaldad teda, aga pärast selgub, et eelnõu on pea peale pööratud selle ühe lausega. Täpselt [samamoodi] siinsamas eelnõus on see 10%: kui seda 10% siin ees ei oleks, ma ei vaidleks ühtegi grammi. Tõstad järgmisel aastal 100% Võrus ja ütled, et järgmised viis aastat ei tõsta ühtegi protsenti. Väga normaalne! Aga siin on selge see, et tõstad vajadusel korra hästi palju ja järgmine aasta pead veel 10% tõstma. Piir on ees küll, aga piiri tõstetakse ju ka kaks korda.

Ärme räägime omavalitsustest, räägime inimestest ja ettevõtjatest. Kust tuleb see raha, mida me jagame siin riigis ja mida me jagame omavalitsustes? Oleme ausad!

Kolm minutit juurde palun.

Kolm minutit lisaks.

Peale omavalitsuste ühendamist on enamus omavalitsusi käpuli. Mitte sellepärast, et raha ei ole, vaid rumalate otsuste pärast, mis on tehtud nendessamades kohalikes omavalitsustes. Jõgeva vallal oli enne ühinemist laenu 15%, täna on üle 70%. Ja mis selle aja jooksul tehtud on? Üks spordihoone ja tervisekeskus – kõik! Enne seda oli vanas väikeses Jõgeva vallas neli kooli, kuus lasteaeda, seitse spordihoonet, ujula, spaa, mõisahoone. Kõik olid korda tehtud ja suudetud teha oma eelarvega. Ja see ei olnud mitte linn, vaid oli vald Jõgeva ümber. On väga oluline, kas omavalitsusi juhivad inimesed, kellel on majanduslikku mõtlemist. Ja täpselt sama on siin Riigikogus ja valitsuses. 

Kust tuleb mõte ja jutt, et me anname omavalitsustele kõik õigused? No ei anna ju! Me paneme tingimused. Mina loodan, et aasta pärast ei ole kuskil sotsiaaldemokraate ega reforme ega Eesti 200 kohaliku võimu juures ja maamaksu [ei tahetaks] tõsta. Aga ma saan aru, et te tahate sõltumata sellest, kas te olete võimul või ei ole, et igas omavalitsuses maamaks tõuseb. Ausalt öeldes, ma ostan maa, ehitan sinna maja peale, ma pean koristama kõnniteed igal hommikul kella seitsmeks, ma pean niitma muru, mis on kõnnitee, sõidutee ja mu maja vahel, ilma rahata. Sellega peaks proua minister tegelema, et riigis sellist jama ei oleks, et ma pean tasuta omavalitsusele teenust pakkuma. Tasuta! Ja mulle pannakse kellaaeg püsti! Nüüd pannakse mulle maamaks otsa selle eest, et ma hoian linna maad korras, linna kõnniteed korras, oma koduümbruse korras! Ma olen selle maa eest maksnud.  

Ja vähe sellest, mis me leppisime kokku, Isamaa Erakond oli küll ka tol hetkel vastu. Aga no see 10%-line tõus tõstetakse 100%-lisele tõusule, ja sellepärast, et kuskil – ma väga vabandan, mitte kõikjal, aga kuskil – mõni saamatu omavalitsuse juht on suutnud paari aastaga eelarve ajada viisakalt öeldes täiesti punasesse. Ja neile antakse võimalus oma inimeste röövimiseks. 

Sõbrad, meid on valinud inimesed, mitte kohalikud omavalitsused! Me peame oma inimeste ja ettevõtjate eest seisma, sest nad maksavad makse. Ei tule raha Eesti Pangast ega riigieelarvest, vaid tuleb ettevõtlusest ja ettevõtjate ja [muude] inimeste makstud maksudest. Kui keegi arvab, et tuleb omavalitsusest see raha, siis ta eksib väga rängalt. Isamaa Erakond ei saa mitte kuidagi nõustuda selle eelnõuga ja teeb ettepaneku eelnõu 437 esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

EKRE fraktsiooni nimel Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Ideeliselt võib see tõesti olla hea, et anname kohalikule omavalitsusele finantsautonoomiat juurde ja nad saavad ise otsustada, mida selle rahaga teha. 

Aga ma tulen ikkagi selle juurde, millega Aivar alustas: et maksu tõstmine 10% on miinimum. Sa isegi ei pea minema seletuskirja esimesele lehele, vaid sellesama seadus[eelnõu] § 1 punkt 8 ütleb, et võib tõsta vahemikus 10–100%. [Muud] vahemikku ei ole. [Alampiir] ongi 10%. Nii et jutt 7 või 5%-st ei ole õige. Ja seletuskirja selgitus ütleb samamoodi, just sulgudes lahtiräägituna, et maamaksu summa aastaseks kasvuks võib kehtestada 10–100%. Ei ole selgelt öeldud, et võib kehtestada kuni 100%. 100% vahele jääb ka 0. 

Mis on kõige kurvem? Nii nagu aasta tagasi trall maksumuudatuste ja eelarvega, hakkas ka see täpselt samamoodi pihta ilma väljatöötamiskavatsuseta, kusjuures seletuskirjas on kirjutatud, et see puudutab 520 000 maaomanikku või leibkonda. See on väga suur hulk inimesi. Aga nendele piirangute ja maksu kehtestamine ei vääri seda, et teha väljatöötamiskavatsus. Küll on öeldud, et hakatakse järelhindamist tegema ning järelhindamise toel püütakse [järeldada], kas asi läks õigesti või ei läinud õigesti. 

No ausalt öeldes moodustab maamaks suurusjärgus 2,5% kohaliku omavalitsuse eelarvest. See tundub marginaalne, aga see on summa, mis on võimalik kohalikul omavalitsusel kokku korjata, nii et saab teha olulisi asju kohaliku omavalitsuse piirides. Samas on seletuskirjas öeldud ka seda, et [enne oli] vaja otsus maamaksu tõusuks teha 1. juuliks, nüüd viiakse see 1. oktoobri peale. Ja põhjendus on see, et omavalitsus saab siis arvestada Rahandusministeeriumi maksuprognoosi, mis on väga korrektne, ja veel täienduste ning riigieelarve kuluootustega. Ehk siis riik annab juba kohalikule omavalitsusele [teada], millised kulud ta saab kaela ja kui palju on vaja tõsta maamaksu, et need kulud saaks kaetud. Sellest lähtuvalt saab öelda, et see on järjekordne, ütleme, raha koorimise meetme veeretamine kohalikule omavalitsusele, et valitsus ei peaks tegelema raha leidmisega omavalitsusele. Tänu sellele saab ta oma käed sellest puhtaks pesta.  

Eelmise maamaksuseaduse muutmise tulemus oli see, et paljudes omavalitsustes vähenes maamaksu laekumine. See vähenes selle tõttu, et paljukiidetud kalkulaator, mis oli Rahandusministeeriumi ja maksuameti kodulehel, ei töötanud. Kui omavalitsused tegid need otsused ära ja kalkulaatori viga tuli välja, siis omavalitsuse ametnikele öeldi, et juhtus apsakas, aga pole midagi teha, peate harjuma. Nii et kalkulaatori väljatöötajatel ning sellest tulenevalt ka ministeeriumil tuleb endale tuhka pähe raputada. 

Nüüd ettepanekutest, mida küsiti huvigruppidelt. On äärmiselt kahetsusväärne, et jäeti välja – ma ei tea, Madis, kas see oli sinu ajal – Eestimaa Talupidajate Keskliit ja erametsaliidu esindajad. Läbi põllumajandus-kaubanduskoja see info küll nendeni jõudis, aga sellist otsest kaasamist ei rakendatud. 

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks. 

See on ehe näide, et talupidajate keskliit, üks toidujulgeoleku tagajaid ja põllumeeste esindajaid, oli sellest välja jäetud. Sellest lähtuvalt nad ei saa kuidagi sellega rahul olla. 

Eelkõneleja [ütles], et tegelikult maamaksu muudatus annab täiesti uue signaali: see näitab seda, et kes oma omandit kõrgete maksude tõttu pidada ei suuda, see müügu see ära. Noh, tegelikult ka põllumeeste esindajad on öelnud, et suure rahakotiga väliskapital on juba ostuvalmis, valmis omandama kõik need maad, mille pealt maaomanikud ei suuda maamaksu maksta. Kui me räägime kaitsetahtest ja kaitsejulgeolekust, siis tegelikult toidujulgeolek on üks prioriteetsemaid. Kui ikkagi sõduril on kõht tühi, sõjaväelasel kõht tühi, siis ta ei ole võitlusvõimeline. Ja sellega me kahjuks tagamegi, maamaksu tõusuga loomegi tagurpidi pretsedendi, et toidu tootmine jääb vähemaks, [seega ka] toidujulgeolek. Eesti puhas toit ei jõua ka kaitseväes olevatesse inimestesse. 

Minu arust on kooskõlastustabelis väga ilusasti ära toodud põllumajandustootjate seisukohad. Nad ütlevad, et põllumajandustootjatele tuleb maa rendihinna kasv märgatavalt suurem, kuna maaomanikul on õigus tõsta rendihinda maamaksu summa võrra ning see mõjutab nii majanduslikku hakkamasaamist kui ka toiduainete hindade kallinemist. Kui me räägime siin ühisest põllumajanduspoliitikast ja selle nõndanimetatud positiivsest mõjust, mis peaks katma nii rendihindade tõusu kui ka maamaksu tõusu, siis see on väga lühinägelik ja seda kindlasti praegune tendents ei näita. Põllumehed on selles suhtes äraootaval seisukohal oma pikaajaliste investeeringute ja ettevõtlusotsuste tegemisel. See aga näitab seda, et riigi tahe oma inimeste eest seista ei ole tõsiselt võetav. 

Mis puudutab veel kodualuse maa maksu, siis meil on circa 520 000 omanikku. Nagu me teame, meil on vaja remontida elamuid. On välja toodud, et eestlaste kodud on remondivõlas ja ootavad massilist rekonstrueerimist energiatõhusateks, mis nõuab veel lisaraha. Kodukulud on muutunud väga kõrgeks ning omanikke koormatakse ka kõikide muude koormistega. 

Kõike seda juttu kokku võttes teeb Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 437 esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Hea minister! Kõigepealt, täna on siin korduvalt läbi käinud teema, mis puudutab kohalike omavalitsuste finantsautonoomiat ja otsustusvabadust. Seadusemuudatuse peamine eesmärk ongi olnud anda kohalikele omavalitsustele suurem finantsautonoomia ja rohkem otsustusvabadust. Selleks on avaldanud soovi väga paljud kohalikud omavalitsused ja lisaks on juhtinud sellele tähelepanu ka mitmed rahvusvahelised organisatsioonid erinevate auditite käigus. Mida ma tahan üle rõhutada: selle muudatusega ei anta kohalikele omavalitsustele täiendavaid kohustusi, et nad peaksid midagi rohkem tegema või et riik mingit teist teed pidi mingit oma rahastust vähendaks.

Nüüd mitmed tähelepanekud sotsiaaldemokraatide fraktsiooni poolt. Kõigepealt, talupidajate keskliiduga me veel minu ministriksoleku ajal kohtusime eraldi ja tegelikult saan avaldada tunnustust, et nendel oli väga selge ja ühene sõnum, et me maatulundusmaa ehk siis põllu- ja metsamaa maksumäära ei muudaks. Ja kui te olete põhjalikult seda eelnõu lugenud, siis te näetegi, et maatulundusmaa ehk metsa- ja põllumaa maksustamise määr jäi samaks.

Teine [teema], mis siit ka läbi käis, oli, miks ei ole ikkagi konkreetseid prognoose. Endise kohaliku omavalitsuse juhina ma võin öelda, et me ei saa teha riigina mingeid otsuseid ette ja öelda, et kohalikud omavalitsused peaksid küsima nii palju vahendeid sellest rohkem või vähem. Seetõttu on väga keeruline prognoosida, kui palju mingid kohalikud omavalitsused võiksid täiendavalt maamaksu küsida või seda vähem küsida – ka see variant on olemas.

Siin oli pikalt arutelul see 10%-ne kasvupiirang. Toon sellise näite, et tänavu neljandikul katastriüksustest maamaks langes või ei muutunud, kuigi kasvu piirmäär oli 10%. Võrdluseks võib tuua sellise näite, et see on sama, kui hoovialale määrataks kiirusepiirang 10 kilomeetrit tunnis. See ei tähenda, et autod peavad seal sõitma 10 kilomeetrit tunnis. See võimaldab neil sõita või neil on õigus sõita seal ka 1 kilomeeter tunnis, 5 kilomeetrit tunnis või 9 kilomeetrit tunnis. Aga ma rõhutan üle ja seda tegelikult ka minister ütles, et kui see nii-öelda lahtikirjutamine on tekitanud küsimusi, kui see on tekitanud erinevaid arusaamu, siis see tuleb kahe lugemise vahel täpsemaks kirjutada, veel rohkem näiteid tuua, et ei oleks kahetisi arusaamu ja erinevat mõistmist.

Paar tähelepanekut veel. Kindlasti on tervitatav, et linna- ja vallavolikogud saavad maamaksu määramisel otsustusaega juurde. Hetkel on see nii, et enne suurt suve 1. juuliks [oleks] vaja ära teha, aga see on alati väga kiire aeg, väga palju tegemisi on pooleli. [On hea,] kui need olulised kuud juurde tulevad [ja aega on] 1. oktoobrini. See kindlasti lisab paindlikkust ja on kohalike omavalitsuste poolt tervitatav.

Suuremad vahemikud maamaksu protsendi määramisel on ka tervitatavad just sellest lähtuvalt, et iga piirkond saab ise otsustada. Ei otsustatud taaskord Toompealt või Tallinnast, mismoodi Võrumaal, Mulgimaal, Viljandimaal, Saaremaal, Ida-Virumaal ja kus iganes mujal neid asju tehakse. Kohalikud volikogud, kes on inimestele kõige lähemal, otsustavad ise, mis määrad nad kehtestavad, ja otsustavad ka seda, mida ja kuidas nad oma eelarves sellega seoses muudavad või ei muuda.

Nagu juba rõhutatud, maatulundusmaa ehk põllu- ja metsamaa maksustamise protsent jääb samaks.

Palun ka kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Isegi soovi korral – ma ei tea küll, et mingis piirkonnas linna- või vallavolikogud seda peaks tahtma ilmtingimata teha – ei ole võimalik seda maksumäära tõsta kõrgemale, kui kehtivas seaduses on fikseeritud.

Juba rõhutatud läheduse printsiip on minu jaoks kogu selle seaduse peamisi lähtekohti. Kohapeal on kõige parem ülevaade, mida mingi piirkonna inimesed vajavad, mis investeeringuid nad vajavad. Ja vastupidi: kui on vaja mingitel aastatel vähendada maamaksust laekuvat summat, siis ka seda on kõige lihtsam neil oma inimestele igas Eestimaa piirkonnas ära seletada. 

Lõpetuseks. Meie selge soov on, et kohalikud omavalitsused saaksid finantsautonoomiat juurde, et nad saaksid rohkem otsustusõigust, et nad saaksid rohkem võimalusi oma eelarve suuruse üle otsustada. Ja see seadus kindlasti selleks võimalusi loob. Mina ei ole küll kohtunud ei vallavanema ametis ega linnapea ametis ega ka ministriametis ühegi Eesti kohaliku omavalitsuse juhiga, keda ma ei saaks usaldada, [kartes,] et ta ei tee õigeid otsuseid just selle piirkonna inimeste heaolu nimel. Usaldame meie kohalikke omavalitsusi! Usaldame otsuseid, mida volikogud teevad! See on kindlasti samm selles suunas, et me tegeleme siin saalis rohkem regionaalse ebavõrdsusega ja näeme vaeva [selle vähendamiseks]. Aitäh!  

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 437 esimene lugemine lõpetada. Ent nagu te olete tähele pannud, on laekunud Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, Isamaa fraktsioonilt ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt samasisuline ettepanek eelnõu 437 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume nende ettepanekute hääletamise ettevalmistamise juurde. 

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Isamaa fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni samasisulise ettepaneku eelnõu 437 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt oli 18 Riigikogu liiget, vastu 52, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 437 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. juuni kell 17.15. Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.  

Head kolleegid! Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud lastekaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 427 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Täna olen teie ees lastekaitseseaduse muutmisega ja selle seadusega koos, nagu ka eelnõu pealkirjast nähtub, on ka mitme teise seaduse muutmine kavandatud. Kõikide eelnõus olevate seaduste muutmisel on eesmärk üks ja ainus: lastekaitse valdkonna parandamine. Täiendavaid teemasid siia sisse toodud ei ole. Aga need teised seadused on sotsiaalhoolekande seadus, karistusregistri seadus, psühhiaatrilise abi seadus ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus. 

Nüüd ülevaade eelnõust. Nagu öeldud, on põhiliselt tegemist lastekaitseseaduse muudatustega. Eelnõu olulisemad muudatusettepanekud on abi vajavate laste märkamise süsteemi parandamine ja nende laste senisest parem jõudmine lastekaitsetöötajate vaatevälja. Luuakse selgemad alused lastekaitsetöös isikuandmete kasutamiseks ja vahetamiseks last abistavate spetsialistide vahel. Samamoodi reguleeritakse tugiteenuste osutamine nii lapsendaja-, eestkoste- kui hooldusperedele, et toetada sellise vastutusrikka ülesande võtnud perekondi. Samuti luuakse võimalused automaatseks andmevahetuseks tervise- ja sotsiaalsüsteemi vahel, aga ka kohalikel omavalitsustel ja Sotsiaalkindlustusametil nende perede proaktiivseks abistamiseks, kus kasvab laps, kes vajab terviseseisundist tulenevalt ...

(Helistab kella.) Härrad Randpere ja Seeder, teie vestlus võib olla huvitav, aga me kuulaksime ministrit. Palun!

… püsivat tuge. 

Ja täpsemalt. Eelnõu nimetab ära need lastega töötavad spetsialistid, kellel seaduse jõustumisel on eriline hoolsuskohustus märgata abi vajavat last ja sellest kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajat teavitada. Kehtiv õigus [paneb] abi vajavast lapsest teavitamise kohustuse meile kõigile ühetaoliselt ehk igaühele meist. Kõik lastega töötavad spetsialistid, märgates abi vajavat last, peavad sellest teavitama lastekaitsetöötajat või ka tegema teavituse lasteabi telefonile. Edaspidi on kavandatud, et alus-, põhi-, kesk-, kutse- ja huvihariduse ning lastehoiu õpetajad, samuti tugispetsialistid nendes lasteasutustes, [laste]hoius töötavad lapsehoidjad, laste hoolekandeasutuse töötajad, aga ka noorsootöötajad ja samamoodi lastega töötavad treenerid, huviringide juhendajad, tervishoiutöötajad, politseiametnikud ja ohvriabi töötajad on need, kellel on kõrgendatud kohustus märgata abi vajavat last ja sellest teavitada. 

Nagu öeldud, ei ole see kohustus uus. Aga oluline on siin aru saada, et kui lastega töötavate spetsialistide kohustus on tingitud sellest, et nad on saanud spetsiaalse ettevalmistuse, ja me täiendavalt pakume ka [asjaomaseid] juhiseid, väga lihtsaid küsimustikke ja vajadusel ka koolitusi, et lastega töötavad spetsialistid oleks kompetentsed, hindamaks lapse olukorda, et ka kaaluda, kas teavitus on vajalik või mitte, siis meil kodanikena tegelikult seda kompetentsi ei ole. 

Ja meile on ka kehtivas seaduses antud teatav eelis: jah, me peame teavitama, aga meile on jäetud võimalus teha see teavitus anonüümselt. Ja see on eeskätt ikkagi jälle laste kaitseks, sest kui teavitaja, kes on lapse pärast mures, on naaber või lähisugulane, siis pinged ja vaen teavitaja vastu on väga tõenäolised. Selline anonüümsus ei ole loomulikult võimalik lastega töötavate spetsialistide puhul. 

Ühtlasi peab lapsega töötav spetsialist andma kohe täpsema informatsiooni, milline on siis lapse olukord, mille pärast muret tuntakse, ja ka andmed nii lapse abivajaduse kui ka lapse enda kohta, mis aitab lastekaitsetöötajal juhtumiga kiirelt edasi tegutseda. 

Nagu öeldud, spetsialistidele luuakse abistavad vormid ja juhendid, mis ei ole pikad ja keerulised hindamisinstrumendid, vaid lihtsad küsimustikud, mis aitavad otsuseid langetada. Kõik spetsialistid ja organisatsioonid on olnud eelnõu koostamisse kaasatud, toetavad seda muudatust ja ka rakendamine toimub erinevate osapooltega koostöös. 

See muudatus ei too kaasa otseseid lisakulutusi ei kohalikele omavalitsustele ega tegelikult ka riigieelarvele. Nimetatud juhised, küsimustikud, koolitused, vajadusel ka supervisioon tehakse Euroopa Sotsiaalfondi vahendite abil. Ja kõike seda on alates 2024. aastast tegelikult juba ka tehtud. Selline muudatus on eelnõus planeeritud jõustuma juba 1. jaanuaril 2025. aastal. 

Nüüd, järgmine plokk muudatusi on plokk, kus reguleeritakse täpsemalt isikuandmete töötlemist lastekaitse valdkonnas. Kahetsusega peab ütlema, et see ei ole praegu väga selgelt ja ühemõtteliselt reguleeritud ja see tekitab küsimusi, eelkõige muidugi tundlike andmete puhul, milleks on kindlasti ka terviseandmed. Isikuandmete töötlemine on igasugune isikuandmetega tehtav toiming, olgu see kogumine, dokumenteerimine, säilitamine, päringute tegemine, nende andmete kasutamine, edastamine, kustutamine ja nii edasi, ja seda siis Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üld[määruse] artikkel 4 tähenduses. 

Lastekaitse eesmärgil võivad kohalikud omavalitsused ja Sotsiaalkindlustusamet töödelda lapse, lapsevanema ja last kasvatava isiku ning lapse pereliikme isikuandmeid, samuti lapse sotsiaalsesse võrgustikku kuuluva isiku andmeid, mis on vajalikud lapse abivajaduse hindamiseks ja sobiva abi osutamiseks. Iga isikute kategooria puhul on töödeldavate andmete hulk erinev ja täpsed andmekoosseisud on ka eelnõus loetletud. Töödelda võib ka lapse ja tema lähedaste terviseandmeid seadusega piiratud ulatuses. Tegu on üksnes lapse abivajadusega seotud ja tema abistamiseks vajalike andmetega. Sellest raamistikust üleminemine ei ole ka muudatuste tulemusel lubatud ega võimalik. 

Samamoodi ka selle [plokiga] lisakulutusi ei kaasne, kuivõrd ka nende vajalike andmete kogumine on seni ekspertide koostöös olnud korraldatud ja sagedasti on ka seda andmevahetust tehtud alles selles etapis, kui laste mured on jõudnud kohtusse ja kohtult saadud vastavad suunised. Ka selleks kasutame Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid kuni aastani 2027. 

Kolmandana luuakse eelnõuga alus raskema terviseseisundiga lapse kohta info varasemaks edastamiseks kohalikule omavalitsusele. Esialgse kokkuleppe kohaselt on terviseseisundid, mis käivitavad andmevahetuse, mõlema silma pimedus, vähidiagnoos, harvikhaigus, tserebraalparalüüs ja vaimne alaareng. Diagnoosi kinnitamine raviarsti poolt algatab andmebaasidevahelise andmevahetuse, mille tulemusena saab kohalik omavalitsus teadlikuks perest, kus on sellise diagnoosiga laps, kellel on suure tõenäosusega ka abivajadus. 

Kohaliku omavalitsuse ülesanne on perega 10 päeva jooksul ühendust võtta ja tutvustada erinevaid abi saamise võimalusi, et peret toetada. Kui pere tuge ei vaja, on võimalik selline kontakt peatada. Pere saab esmase kontakti peale öelda, et me oleme tänulikud selle pöördumise eest, aga meil on kõik kas korraldatud või me saame ise hakkama. 

Kui me meenutame ka üleeilset riigieelarve kontrolli erikomisjoni arutelu erivajadustega inimeste temaatika üle, sedapuhku küll täisealiste koha pealt, siis just see oli domineeriv küsimus ja Riigikontrolli murekoht, et kas info abi vajajate kohta ikka jõuab kohaliku omavalitsuseni või ei jõua. Siin on astutud üks samm kaugemale, et info abi vajavate inimeste, antud juhul laste kohta tõesti jõuaks kohaliku omavalitsuseni. 

See ei ole kohalikele omavalitsustele uus ülesanne. Igast abi vajavast lapsest teadasaamisel – ja antud juhul tähendab abivajadusest teadasaamist ka diagnoosi teadasaamine – on kohalikul omavalitsusel olnud kohustus juba 2017. aastast, kui esmakordselt jõustus kehtiv lastekaitseseadus, 10 päeva jooksul perega ühendust võtta, juhtumiplaan koostada ja lapsele ja tema perele abi osutada. 

Sotsiaalhoolekande seaduse muudatused on keskendunud asendushoolduse valdkonnale, me reguleerime seal perepõhise asendushoolduse tugiteenuste osutamist. Kui seni me oleme asendushoolduse tugiteenuseid pakkunud projekti raamistikus, ja seda Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest, siis käesoleva aasta algusest tänu Riigikogule ja riigieelarve seadusele, millega anti Sotsiaalministeeriumi käsutusse 120 000 eurot, on meil võimalik ka pakkuda teenuseid nüüd juba riigieelarve vahenditest. Me reguleerime need teenused ka seaduses, et kõikidel osapooltel oleks selgus, missuguseid teenuseid pakutakse. 

Ja ma pean ennast parandama, sest ma tegin [arvu]vea. See ei ole mitte 120 000 eurot – numbrid 1 ja 2 olid mul õigesti meeles –, vaid 1,2 miljonit eurot, mis me käesoleval aastal riigieelarvest nende teenuste osutamiseks saime. 

2027. aastaks valmivad ka sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri arendused, nii et kogu seda protsessi – teenuste osutamise taotlemist ja otsustust – on võimalik teha automaatselt ja väiksema halduskoormusega. Olgu öeldud veel, et neid teenuseid juba osutatakse ja peamised teenuseosutajad on mittetulundussektoris tegutsevad lastekaitseorganisatsioonid, kellel on väga pikaaegne kogemus asendushoolduse valdkonnas. 

Ühtlasi me täpsustame kohaliku omavalitsuse kohustusi asendushooldusteenuse korraldamisel ja hooldusperede leidmisel. Kohalikele omavalitsustele nähakse ette kohustus aidata kaasa hooldusperede leidmisele. Juba praegu mitmed kohalikud omavalitsused seda Sotsiaalkindlustusametiga koostöös teevad. Täna peab seaduse kohaselt leidma hooldusperesid ja neid ette valmistama Sotsiaalministeerium – seda ülesannet täitis pikka aega Tervise Arengu Instituut –, aga praktika on muutunud ja tegelikult toimetavad sellega hoopis Sotsiaalkindlustusameti eksperdid. Sellise muudatuse me ka seadusesse teeme. 

Karistusregistri seaduse muudatus puudutab lastekaitseseaduse § 20 sätteid, mis käsitlevad piiranguid lastega töötamisel, karistusregistris olevate andmete kontrollimist ja teatud karistuste puhul keeldu lastega töötada. Sätestatud on võimalus, et Sotsiaalkindlustusamet saab isiku taotlusel ümber hinnata isiku suhtes kehtiva lastega töötamise piirangu ja teatud tingimustel selle ka kehtetuks tunnistada. Seda näiteks siis, kui isiku poolt kunagi toime pandud tegu ei ole kehtiva õiguse järgi enam karistatav tegu. Piirangu kehtetuks tunnistamisel peab see kajastuma ka karistusregistrisse isiku kohta päringu tegemisel. See muudatus jõustub üldises korras.

Psühhiaatrilise abi seaduse muudatused on seotud lastekaitseseaduses isikuandmete töötlemise regulatsiooniga. Laiendatakse kaitstud teabe määratlust, mida võib isiku kohta avaldada üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Edaspidi on isiku eraelu saladus tema psüühilist seisundit, ravi ja diagnoosi puudutav teave. Kehtivas õiguses on see vaid psühhiaatrilist ravi ja diagnoosi puudutav teave ehk me räägime nüüd natukene laiemast koosseisust. 

Kui teavet on vaja edastada väljapoole raviprotsessi isiku abistamiseks, siis on oluline lisaks diagnoosile ja ravi saamise faktile teada ka seda, kuidas inimene oma haigusega toime tuleb ning millist täiendavat abi võib ta vajada. Kehtiva kohtupraktika järgi ei tohiks aga psühhiaater avaldada midagi muud peale diagnoosi ja ravi saamise fakti, seda ka näiteks kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tegemisel. 

Lisatakse seaduslik alus edastada lapse ja lapse vanema või last kasvatava isiku psüühilise seisundi, ravi ja diagnoosi kohta teavet kohalikule omavalitsusele ja Sotsiaalkindlustusametile ainuüksi laste kaitse eesmärgil. Muudatus jõustub üldises korras. 

Ja lõpetuseks puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muudatused. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses luuakse alus, et Sotsiaalkindlustusameti ekspertarst saab alustada iseseisvalt puude raskusastme tuvastamist. Teadupärast on see praegu ainult lapsevanema või seadusliku esindaja algatusel võimalik. Kui nüüd kohalik omavalitsus on saanud lapsevanemalt vastava nõusoleku ja tõepoolest on tegemist raskes tervislikus seisundis oleva lapsega, vanemal aga puudub oskus, kompetents või võimekus oma lapse huvide eest seista, siis vanema nõusolekul saab seda kohaliku omavalitsuse taotlusel teha ka Sotsiaalkindlustusameti ekspertarst.  

Meil on tegelikult juba praegu kohaliku omavalitsuse taotlusel võimalik suure abivajadusega lastele pakkuda rehabilitatsiooniteenust. Selline muudatus on meil ammu õigusruumi viidud ja siin me laiendame seda võimalust: lapsevanemale saab kohalik omavalitsus ja Sotsiaalkindlustusamet täiendavalt appi minna. Suur aitäh!

Aitäh väga põhjaliku ettekande eest! Aga teile on ka küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kas ma saan õigesti aru, et me liigume Skandinaavia mudeli poole, mille puhul iga kaebuse peale võidakse laps perest ära võtta ja anda ta näiteks samast soost paarile?

Aitäh! Muudatused, mida ma teile praegu siin tutvustasin ja mis on olnud teile kättesaadavad, ei reguleeri karvavõrdki lapse perekonnast eraldamist. Need sätted on seotud eeskätt perekonnaseadusega, kus me muudatusi ei tee. Me räägime ainult lapse abivajaduse märkamisest ja võimalikult kiiresti ja operatiivselt lapsele abi osutamisest. Me räägime siin raske terviseseisundiga lastest ja ka nendest lastest, kes on sattunud vägivalla, sealhulgas ka hoolimatuse ohvriks.

Me saame öelda seda, et statistika [põhjal] on peale 2017. aastal jõustunud lastekaitseseaduse vastuvõtmist ja seeläbi praktika muutumist laste perekonnast eraldamine jõuliselt vähenenud. Ja veelgi enam: ka juhul, kui laps perekonnast eraldatakse, ei võeta tema vanematelt hooldusõigust täielikult ära. See tähendab seda, et me näeme järjest vähem teise perre lapsendamist, kuna need lapsed ei ole õiguslikus mõttes vabad lapsendamiseks. Aga seda enam me vajame neidsamu eestkoste- ja hooldusperesid, kellele see eelnõu annab tulevikus kindlustunde, et nad saavad tugiteenuseid.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! Nagu te ise ka ütlesite, kohustus abi vajavast lapsest teavitada on seaduse järgi juba täna meil kõigil. Ja nüüd on terve paragrahv, mis ütleb teatud inimeste, teatud erialade inimeste kohta veel kord üle, et neil on see kohustus. Äkki te selgitate, mis selle punkti mõte on, et ühtedele öeldakse kaks korda, et teil on kohustus? Ja teiseks võib-olla konkreetsem küsimus: kas siis nendel erialadel töötavatele inimestele nähakse ette mingi, ma ei tea, rangem järelevalve, mingid karistused? Natuke arusaamatuks jääb selle punkti mõte, kui täna nagunii lai kohustus on.

Suur aitäh! Täna see lai kohustus on ja see lai kohustus jääb ka selle seaduse vastuvõtmise korral kehtima. Aga ma nimetasin: alus-, põhi-, kesk-, kutse-, huvihariduse, lastehoiu õpetaja, tugispetsialist, lastehoius töötav lapsehoidja, laste hoolekandeasutuse töötaja, noorsootöötaja, treener, huviringi juhendaja ja nii edasi, eks ole, see ring on veelgi laiem. Kui me mõtleme, et me läheme hommikul ise tööle ja usaldame oma lapse nende inimeste hoolde, siis me tegelikult ju tahame uskuda ja loota, et nende inimeste kompetents, märkamisoskus ja adekvaatse reageerimise [võimekus on suurem]. 

See oli alles paar päeva tagasi, kus me tegelikult arutasime ju sarnastel teemadel, et kui meil juhtub ikkagi asutustes selliseid lugusid, mida me ei soovi. Tõime Lille Kodu näite – samamoodi väga raskes terviseseisundis lapsed olid kannatajateks. Ja vaat see on põhjus, mille pärast meil neid täiendavaid hoolsuskohustusi on asutustes töötavatele inimestele tarvis panna. See annab tegelikult, tõsi, teistsuguse aluse ka uurimisasutustel toimetada, kui selleks peaks vajadus olema. Ma loodan, et ei ole seda vajadust.

Kui te küsite, kas me läheme riikliku järelevalve korras karistusi [määrama], siis vastus on ei. Me oleme lähtunud sellest, et me pakume maksimaalselt tuge juhendmaterjalide, küsimustike, koolitustega, pluss lisame ka erinevate valdkondade töötajate täiendkoolitustesse lisamooduleid lastekaitsest. Aga me ei lähe sanktsioneerimise teed, sest me usume, et me saame parema tulemuse, kui me jõustame inimesi nende töös, aitame neid. Me ju räägime väga suurel määral nendest inimestest, kelle töö on nii füüsiliselt kui emotsionaalselt keerukas. Nad tõepoolest vajavad pigem tuge, mitte karistust.

Rain Epler, teine küsimus, palun!

Jaa, teine küsimus. Ma teie vastusest kolleegi küsimusele kuulsin, et ka lapsed on sattunud hoolimatuse ohvriks. Ja huvitav kokkusattumus on. Ma täna kuulsin intervjuud ühe Ameerika psühhiaatriga, kes rääkis, et USA-s on sisuliselt nii, et kui sa lubad kaheksa-aastasel tänavat mööda mõni maja edasi jalutada, siis juba võibki lastekaitse su uksele koputada, sest kaheksa-aastane ei tohi ilma saatjata tänaval liikuda. Ja ta muu hulgas tõi esile ka selle, miks see nii-öelda generatsioon Z on suures ärevuses. Tema teooria, hüpotees oli see, et nad on ärevuses sellepärast, et lapsi kaitstakse reaalses elus üle ja virtuaalses maailmas ala. Asi peaks olema vastupidi. Aga mu küsimus on hoolimatuse ohvrite kohta. Kust see hoolimatuse definitsioon meil Eestis tuleb? Kas see võib ka ujuda sinna välja, et kui mul poeg kõnnib sõbrale külla, siis keegi juba teatab, et vanemad on hoolimatud?

No me räägime tegelikult hooletusse jätmisest. Hooletusse jätmise [määratlus] sõltub lapse vanusest hästi palju. Lapse vajadused vanusega ju hästi palju muutuvad. Kui me räägime vastsündinute puhul hooletusse jätmisest, siis see tähendab tema baasvajaduste mitterahuldamist. (Rain Epler ütleb midagi saalist.) Kui me räägime kaheksa-aastasest, siis vanema kohustus on tagada, et kaheksa-aastane magaks piisavalt, sööks tasakaalustatult, läheks hommikul kooli – koolikohustuse täitmine, eks ole – ja tegelikult ka, et oleks järelevalve. Eks see on kõik laiem, seal on tervishoiuküsimused ja kõik muu, eks ole, aga järelevalve kontekstis ka, et vanem teab, kus tema laps asub. Aga samamoodi peab vanemal olema see turvatunne, et kui ta teab, et laps on trennis või koolis, siis selles keskkonnas on tal turvaline. 

Nii et ma olen hästi nõus selle teie jutu esimese poolega ja näitega Ameerikast, kus on igas osariigis erinevad seadused ja vanusepiirid. Olen ise tuttavatel külas olnud ja 12-aastasele pidanud koolibussi vastu järgi minema. Ma olen väga tänulik, et meie Eesti ühiskond on siiski nii turvaline veel, et me saame kasvatada lapsi viisil, kus nad vastavalt vanusele samm-sammult iseseisvuvad ja hakkavad oma tegemiste ja käitumise eest vastutama. See on minu meelest meie õnn ja me peaksime seda toetama. 

Tõepoolest, maailmas räägitakse ka teadusajakirjanduses järjest enam generatsioonist, kes on nii-öelda lillekestena üles kasvatatud. Elumuresid, raskusi neile ei näidata. Ma arvan, et see on põhimõtteliselt vale. Last tuleb kasvatada täpselt nii, nagu meie perekonnaseadus ka ütleb: vastavalt vanusele ja arusaamisvõimele tuleb ka vastutust kasvatada, samas panemata lapsele üle jõu käivat vastutust. Piirid on hägusad, ma olen nõus. 

Aga hooletusse jätmine on muidugi hoopis teine teema, see peab kaasa tooma juba kas mitteõppimise, lapse tervise murede suurenemise või midagi muud taolist.

Aitäh! Ka mina olen väga tänulik, aga seekord ministrile väga täpse ja sisuka sõnavõtu eest. Aitäh! Sotsiaalkomisjoni nimel tutvustab juhtivkomisjoni seisukohti, arutelu ja otsuseid komisjoni esimees, hea kolleeg Õnne Pillak. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Hea minister! Sotsiaalkomisjonis me arutasime seda eelnõu 13. mail. Mõned teemad, mis komisjoni arutelus pikemat käsitlust said, siin juba kõlasid, näiteks seesama, mille kohta hetk tagasi kolleeg Epler küsis ja mis puudutas kohustust abi vajavast lapsest teavitada. Ma neid osasid üle ei hakka kordama, sest need ülevaated ja vastused olid meil samad. 

Kuid komisjoni liikmed uurisid, kas mõni huvigrupp või huvigrupi esindaja ei ole toetanud eelnõuga planeeritavaid muudatusi ja ega muudatused ei suurenda bürokraatiat. Minister sõnas, et kõik huvigrupid on muudatusi toetanud, küll aga toodi välja, et omavalitsustel on suur mure, mis puudutab lastekaitsetöötajate vähesust ja nende läbipõlemist. Bürokraatia kohta kinnitas minister, et see ei suurene. Tehtavad juhendid, millest siin ka juttu oli, on pigem abivahendid spetsialistidele, et nende tööd hõlbustada. Lisaks kaasneb STAR-i ja teiste registrite arendusi info paremaks liikumiseks. 

Veel küsisid komisjoni liikmed lastekaitsetöötajate [töö] järelevalve kohta: kas pööratakse tähelepanu võimuliialduste ja kuritarvitamiste juhtudele ning kes seda kontrollib. Minister selgitas, et teenistuslikku järelevalvet teostab kohalik omavalitsus ja kui klient ei ole ametniku tegevusega rahul, siis tuleb tal pöörduda eeskätt omavalitsuse poole. Ta lisas veel, et lastekaitsetöötajal alati on võimalus ennast juhtumist taandada, kui ta tunneb, et tal on mingi seotus juhtumi [ühe osapoolega]. Kahjuks seda võimalust palju ei kasutata. 

Küsiti ka psühholoogilise nõustamise kohta. Oli juttu sellest, et asendusperedele pakutakse tugiteenuseid, aga küsiti selle kohta, kas pakutakse psühholoogilist nõustamist ka nendele lastele, kes asendusperes juba elavad. Minister selgitas, et nõustamisteenused on sihitud eelkõige täiskasvanud pereliikmetele, sest tugiteenuste puhul on eeldus, et pere abistamine ja toetamine käib [lähtudes] täisealistest pereliikmetest. 

Enne, kui me läksime menetluslike otsuste juurde, sai üle küsitud ka rahastuse pool. Seda just selles vaates, kas on oht, et kui Euroopa Liidu rahastus ühel hetkel otsa saab, ja kuidas siis plaanitakse rahastust korraldada. Sellele vastas minister, et juba sel perioodil saadi Euroopa Liidu fondidest vähem vahendeid ja järgmisel perioodil need [summad] vähenevad veelgi. Perepõhise asendushoolduse pakkujate jaoks on riigieelarves 1,2 miljonit eurot. Ministri hinnangul võiks ülejäänud teenused olla pigem materjalide koostamine, koolitamine, teadlikkuse tõstmine ja vajalikud IT-lahendused, mida saaks hiljem vajaduse korral riigieelarvest rahastada. 

Ja seejärel me tegime konsensuslikud otsused, mis olid järgmised: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 29. mail, määrata juhtivkomisjonipoolseks ettekandjaks Õnne Pillak ja eelnõu esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Rain Epler EKRE fraktsiooni nimel, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mõnevõrra ootamatult leian ka iseend siit puldist. Kolleeg, kes selle valdkonna ja ka seaduseelnõuga hästi kursis on, pidi lahkuma, kuna me oleme siin teatavasti käsitlenud mõnda teist eelnõu pikemalt, seda täiesti arusaadavatel ja mõistetavatel põhjustel. 

Aga elus on häid kokkusattumisi. Nagu ma ministrile küsimust esitades ütlesin, siis ma täna, võib öelda, võrdlemisi juhuslikult kuulasin intervjuud Jonathan Haidtiga, kes on sotsiaalpsühholoog. Tema hüpotees on see, et me kaitseme lapsi päriselus liigselt, aga jätame nad virtuaalmaailmas peaaegu kaitseta. Noh, siitsamast saalist meenub hiljaaegu, et ühes eelnõus öeldi, et kui lasteaed peaks olema puitküttega, siis kolle ei tohi asuda selles ruumis, kuhu lapsed ligi pääsevad, ja nii edasi. Nii et me liigume kahtlemata sinnapoole, kuhu Ameerika on juba jõudnud. Me õnneks veel seal ei ole. Seda ka minister ütles, et meil siiski on tervet mõistust säilinud. Tema tõi näiteks, et üks meetod asja parandada on see, et teha nutiseadmevabad koolid. Idee, ma arvan, ei ole sugugi paha. 

Aga vaatame veel maailmas ringi. Florida võttis vastu seaduse, kus selgelt öeldakse, et alla 14-aastased lapsed ei saa omada sotsiaalmeediakontot. 14- ja 15-aastased peavad selle omamiseks saama vanematelt nõusoleku. See paneb suurtele sotsiaalmeediakompaniidele väga selge kohustuse tuvastada nii isikud kui ka nende vanus. Seadus on alles värskelt vastu võetud, nii et elame-näeme, kuidas see tööle hakkab. 

Meie enda fraktsioon on siin saalis teinud ettepaneku – minu arvates oli see otsuse eelnõu ettepaneku kohta valitsusele –, et valitsus tegeleks tõsiselt sellega, et lapsed ei saaks ligi vägivaldsele ja pornograafilisele sotsiaalmeedia sisule või üldse meediasisule. See loomulikult lükati tagasi. 

Nii et kui ma jõuan selle seaduse juurde, siis siin mõned asjad ikka tekitavad küsimusi. Kui meil on kõigil kohustus teavitada abi vajavast lapsest, siis nüüd lisatakse paragrahv, kus öeldakse, et on veel üks teatud erialadel töötav grupp inimesi, kellel on kohustus teavitada. See on justkui millegi ülekordamine, see kohustus on niikuinii juba üleüldine. Kui ma vaatan [seda osa], kus räägitakse isikuandmete töötlemisest, siis siin laiendatakse kohaliku omavalitsuse töötajate õigusi töödelda väga erinevaid isikuandmeid, muu hulgas näiteks lapse sotsiaalsesse võrgustikku kuuluva isiku isikuandmeid. Ja siis on siin terve loetelu nendest andmetest, mida selle käigus töödelda võib. Mulle tundub, et selle asemel, et püüda teha mõnevõrra lihtsamini arusaadavaid, aga siiski selgeid otsuseid, mis lapsi kaitseks ja aitaks, tegelikult bürokraatia kasvab ja bürokraatide õigused kasvavad.

Ühe kolleegi küsimus osundas sellele, et kas me oleme teel Skandinaavia ühiskondade suunas, kus riigi õigused lapse elu korraldamise üle otsustada kasvavad ebaproportsionaalselt võrreldes perekonna enda õigustega selles vallas. Minul on mulje, et täpselt nii see on. 

Nii et küsimusi oleks siin küsida küll ja veel, paraku formaat võimaldas mul küsida ainult kaks. Kolleegidega konsulteerides [oleme leidnud], et seaduses on palju küsitavusi ja pigem me oleme liikumas tõepoolest Skandinaavia suunas ehk laste riigistamise suunas, öelgem siis niimoodi lühidalt. Sellega seoses teen ma fraktsiooni poolt ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Helmen Kütt, palun! (Helmen Kütt palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!  

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Sotsiaaldemokraadid mõistagi toetavad lastekaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (427 SE) seaduseks saamist. Tegelikult on väga sümboolne, et just lastekaitsepäeva eel me selle seaduseelnõu menetlemist alustame ja tegeleme nii olulise teemaga. 

Lastekaitseseadust muudetakse siis selleks, et parandada abi vajavate laste märkamist ja abistamist. Tõepoolest, ka praegu peab iga inimene teavitama kohalikku omavalitsust abi vajavast lapsest, kuid siiski jõuavad paljud juhtumid lastekaitse vaatevälja liiga hilja ja seetõttu suurendatakse lastega töötavate inimeste rolli abi vajavate laste märkamisel. Eelnõus nimetatakse spetsialistid, kellel on eriline hoolsuskohustus lapse abivajaduse märkamisel ja sellest ka kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja teavitamisel. Muidugi täpsustatakse kohaliku omavalitsuse ja Sotsiaalkindlustusameti õigust lastekaitseülesannete täitmisel isikuandmeid töödelda. Sotsiaalhoolekande seaduse muudatus puudutab hooldus‑ ja eestkoste‑ ja lapsendajaperesid, kus 2022. aastal kasvas 2055 last, samuti puudutab see perede tugiorganisatsioone ja kohalikke omavalitsusi. 

Selle eelnõuga luuakse ka võimalus edastada automaatselt tervisevaldkonna infosüsteemide kaudu kohalikule omavalitsusele varakult info laste kohta, kes oma terviseseisundi tõttu vajavad püsivat tuge ja kelle andmed on kantud tervisesüsteemi. See loetelu kehtestatakse määrusega, kokkulepped on juba olemas. Eriti oluline on märkida seda, et lapse kohta info saamisel tekib kohalikel omavalitsustel ja Sotsiaalkindlustusametil kohustus proaktiivselt peresid aidata ning toetusmeetmeid pakkuda, ilma et lapsevanem või eestkostja peaks ise abi taotlema. Muudatus puudutab aastas kuskil sadat peret. 

Miks ma täna tulin just nimelt saabuva lastekaitsepäeva eel siia kõnepulti kõnelema? Paslik on heita pilk ka sellele, mida sotsiaaldemokraadid, juba olles opositsioonis, aga eriti just valitsuses olles on teinud laste ja perede heaks – mõistagi koos heade ametikaaslastega. Väike ülevaade sellest.

2012. aastal, olles tollal opositsioonis, algatasid sotsiaaldemokraadid eelnõu, et sügava ja raske puudega laste vanemad vabastataks õppelaenu tasumisest. Tõsi, siis sai toetust ja jõustus 2014. aastal vaid sügava puudega laste vanemate õppelaenust vabastamine, aga aasta hiljem tuli juurde ka raske puudega laste vanemate õppelaenust vabastamine. 2014, kui sotsiaaldemokraadid vaid aasta enne 2015. aasta Riigikogu valimisi said valitsuse liikmeks, õnnestus tõsta lastetoetusi enam kui 10 aastat muutmata olnud ja ammu ajale jalgu jäänud 19 eurolt juba 2015. aastast 45 euroni. Sel ajal oli mul suur au ja privileeg olla sotsiaalkaitseminister, see oluline muudatus viia valitsusse ja seejärel Riigikokku, kus see tugeva toetusega vastu võeti. Tänaseks on esimese ja teise lapse toetus 80 ja alates kolmandast 100 eurot. 

Järgmises valitsuses, kuhu kuulusid ka sotsiaaldemokraadid, loodi lasterikka pere toetus, mis on samuti tänaseks tõusnud. 2019. aastal algatas minu juhitud Riigikogu sotsiaalkomisjon – suur tänu tollastele sotsiaalkomisjoni koosseisu kuulunud Riigikogu liikmetele! – eelnõu, mille kohaselt tõusid enam kui 13 aastat muutumatuna olnud puuetega laste toetused. Eelnõu puudutas ligi 13 000 last. Tõsi, eelnõu algatas tollal Vabaerakond, aga nende eelnõu oli koostatud suurte vigadega just rahalise arvestuse osas ja selle jõustumine 1. juulil 2019 poleks olnud kuidagi vastuvõetav riigieelarve seisukohalt, mis oli juba vastu võetud. Seda eelnõu Vabariigi Valitsus ei saanudki toetada. Sotsiaalkomisjon aga ei jätnud seda olulist muret lahendada proovinud eelnõu nõnda-öelda riiulisse, kuigi selle algataja oli opositsioonierakond. Komisjon ise otsustas algatada korrektse rahalise arvestusega ja loogilise jõustumise ajaga ehk 1. jaanuar 2020 eelnõu, mis Riigikogus ka toetust leidis, ja puuetega laste toetused tõusid mitmekordselt. 

30. detsembril 2019. aastal pöördus 19 organisatsiooni viie Riigikogus esindatud erakonna ja sotsiaalkomisjoni poole ühise pöördumisega, et 1. juuni, lastekaitsepäev, oleks riiklik tähtpäev ja lipupäev. Ja juba 13. jaanuaril 2020. aastal algatasid sotsiaaldemokraadid sellekohase eelnõu ja hiljem, kui kolme algataja eelnõud olid üheks seotud, võeti 12. novembril 2020. aastal 83 poolthäälega vastu pühade ja tähtpäevade seaduse ja Eesti lipu seaduse muutmise seadus, millega 1. juuni sai lipupäevaks ja riiklikuks tähtpäevaks. Vastuvõetud seadusega sai lipupäevaks ka septembrikuu teine pühapäev ehk vanavanemate päev. 

Miks ma sellest täna, lastekaitsepäeva eel räägin? Aga ikka sellepärast, et 29. aprillil pöördus 36 organisatsiooni – ja tänaseks on nendega liitunud veel üks mittetulundusühing – Riigikogu poole ettepanekuga nimetada 1. juuni lastepäevaks ja muuta see päev ühtlasi riigipühaks. Seoses selle pöördumisega seisavad meil ilmselt arutelud alles ees. 

Head emad ja isad, vanaemad ja vanaisad, lapsed ja kõik need inimesed, kes töötavad lastega ja laste heaks, kõik mittetulundusühingud ja vabatahtlikud! Ma soovin kõigile kaunist saabuvat lastekaitsepäeva ja loodan või tegelikult olen kindel, et lastest ei räägita mitte ainult ühel päeval aastas, kuid 1. juunil räägitakse neist rohkem ja tunnustatakse neid, kes igapäevaselt lapsi kasvatavad või peavad imelist ametit, kus tegeletakse lastega. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 427 esimene lugemine lõpetada. Ent meile on laekunud EKRE fraktsioonilt ettepanek eelnõu 427 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele EKRE fraktsiooni ettepaneku eelnõu 427 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 11 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 427 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on selle aasta 12. juuni kell 17.15. Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunkti juurde, see on Riigikogu liikmete Mario Kadastiku, Eerik-Niiles Krossi, Urve Tiiduse, Andrus Seeme, Andres Suti, Eero Merilinnu, Õnne Pillaku, Mait Klaasseni, Valdo Randpere, Meelis Kiili, Siim Kallase, Maido Ruusmanni, Kalle Laaneti, Karmen Jolleri, Luisa Rõivase, Maria Jufereva-Skuratovski, Maris Lauri, Toomas Uibo, Kalev Stoicescu, Igor Taro, Signe Kivi, Riina Solmani, Rain Epleri, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Ants Froschi, Andres Metsoja, Andrei Korobeiniku, Marko Mihkelsoni, Margit Sutropi, Leo Kunnase, Jürgen Ligi, Rene Koka, Alar Lanemani, Anti Haugase, Liisa-Ly Pakosta, Mati Raidma, Timo Suslovi, Jaak Valge, Kersti Sarapuu, Enn Eesmaa, Hendrik Johannes Terrase, Juku-Kalle Raidi, Henn Põlluaasa, Katrin Kuusemäe, Anti Poolametsa, Toomas Kivimägi, Jaanus Karilaiu, Kristo Enn Vaga, Erkki Keldo, Martin Helme, Liina Kersna, Yoko Alenderi, Jüri Ratase ja Kristina Šmigun-Vähi esitatud Riigikogu otsuse "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine" eelnõu 431 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Mario Kadastiku.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Kallid kolleegid, ka kaamerate taga! Täna oleme siin esimesel lugemisel Riigikogu otsusega tuumaenergia kasutuselevõtu kohta. See otsus ise on tekstina äärmiselt lühike: Riigikogu otsustab toetada Eestis tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamist ning selle jaoks sobiva õigusraamistiku loomist.

Mida see otsus sisuliselt tähendab? Seda, et me tahame liikuda edasi põhjalikumate analüüsidega ja raamistiku loomisega. See tähendab, et me säilitame tehnoloogianeutraalsuse tuleviku suunas. Juhin seejuures tähelepanu, et tuumaenergia on asi, mis kestab pikalt. Reaktorite keskmine eluiga on ikkagi 60+ aastat. See tähendab, et kui see on ükskord rajatud, annab ta meile soodsat emissioonivaba energiat üle poole sajandi. [Järelikult] tasub meil kaaluda seda ühe võimaliku energialiigina oma energiaportfellis. Kas, mis mahus, mis täpsetes kasutuskohtades seda reaalselt kasutama hakatakse, on juba hilisemate detailsemate analüüside küsimus, kaasa arvatud asukohad. Samamoodi ka see, mis otstarbel seda kasutama hakatakse, sest ega tuumaenergia ei ole ainult elektri tootmiseks.

Loomulikult, tuumaenergia abil kõige klassikalisemalt toodetakse elektrit, aga näiteks väga palju toodetakse samamoodi nagu praegu soojuselektrijaamadega tuumaenergiaga ka soojust. See on üks põhjus, miks osa riike on oma söejaamu asendamas just tuumajaamadega, et toota ka keskkütte jaoks soojust. Ehk siis me ei saa rääkida ainult elektrienergiast. Tulevikus on see lihtsalt ühe energialiigina palju võimalusi avav, kas või mingite tööstuste jaoks, mis kasutavad väga väikest mikroreaktorit täies mahus enda tarbeks.

Nii et küsimus, kas see turule mahuks, on kaugema tuleviku küsimus. See ei ole tänase otsuse [küsimus], samamoodi ei ole tänase otsuse küsimus, kuhu me selle rajame, mis tüüpi jaama me rajame. Selleks, et me neid otsuseid saaksime üldse teha, on meil vaja raamistikku. Meil on vaja paika panna, kes reguleerib, kes menetleb, millistel tingimustel, millistel kaalutlustel, mida arvesse võttes saab potentsiaalselt jaama rajada. See tähendabki tuumaohutuse seaduse väljatöötamist, selle raamistiku väljatöötamist, regulaatori rolli paikapanemist, ja seda kõike kooskõlas rahvusvaheliste kõrgemate standarditega ehk IAEA juhiste järgi.

Ühiskondlik arvamus, muide, on äärmiselt pooldav. Just sel nädalal sain Kliimaministeeriumi koostatud hiljutised raportid uuringutest, mille järgi kõigist vastajatest üle 60% toetab tuumajaama rajamist Eestisse. Seejuures, kui vaadata sinna detailsemalt sisse selle järgi, kui palju tuumaenergiast teatakse, siis neist, kes on nüanssidega rohkem kursis, üle 70% toetab, ja neist, kes on tootmise üldpõhimõtetega kursis, toetab ka üle 70%. Ehk mida suurem on teadlikkus, seda rohkem toetatakse seda tehnoloogiat kui ühte võimalikku energialiiki.

Samuti on küsimus, kes maksab. Ja ma arvan, et see on küsimus, mida on täna liiga vara küsida. Esiteks, me ei tea, millist reaktorit mille jaoks tulevikus keegi kasutab. Näiteks ma ei näe tõesti, et seda oleks keskküttesoojuse jaoks vaja mingil moel riigil doteerida. Ta on isegi kõige pessimistlikumate stsenaariumite järgi kordi odavam kui täna pakutav keskkütte hind. Nii et ma ei näe, et seal oleks vaja mingeid dotatsioone. Seetõttu tuleb küsimusi, kas ja mil moel peaks doteerima, kindlasti ühel hetkel arutada, aga siis, kui me jõuame mingite konkreetsemate punktide juurde, kui me saame üldse raamistikus rääkida, mis ja kus kohas kasutusel on.

Samamoodi küsimused keskkonna ja kliimamõjude kohta. Euroopa on väga selgelt võtnud seisukoha, et tuumaenergia on osa rohetaksonoomiast. Tuumaenergia on selgelt kliimaeesmärkidesse panustav tehnoloogia, sest ta on väga madala keskkonnamõjuga ja ilma emissioonideta. Seejuures on näiteks (Sumin saalis. Juhataja helistab kella.) ÜRO Euroopa Majanduskomisjon teinud väga põhjaliku raporti, mille põhjal on uuritud erinevate energialiikide mõju ökosüsteemidele. Selle raporti järgi on kõige väiksem mõju kogu ökosüsteemile tuumal. Ta on umbes kaks korda väiksem kui päikesel, kolm korda väiksem kui tuulel. Ehk [me näeme, et] samamoodi on ta [mõju] inimelule või inimeste tervisele üks väiksematest. Siin on alles kolmas koht peale koma erinev mõne teise tehnoloogiaga [võrreldes].

Ehk tegelikult on tegemist suhteliselt selgelt emissioonivaba rohetehnoloogiaga, mis on maailmas järjest rohkem kasutusse tulemas. Seetõttu on praegu olukord, kus kõik erinevad instantsid ootavad, et Riigikogu võtaks vastu põhimõttelise otsuse, kas tuumaenergiat tulevikus saab üldse kaaluda Eestis. Põhimõtteliselt. Selle järel, kui see otsus on olemas, saab üldse energiamajanduse arengukavas hakata kaaluma, kas seda valikut seal saab käsitleda, sest muidu meil on vankri rakendamine hobuse ette: me teeme käsitlused valmis ja siis ütleb riik, et ei, seda asja me üldse ei tohiks kaaluda. Nii et oluline on põhimõtteline otsus, kas põhimõtteliselt saab sellist asja kaaluda, ja siis saab detailsemalt analüüsida ja väga selgelt paika panna, mis raamistikes, mis juhtudel, milliste reaktoritüüpide puhul näiteks võib-olla peaks parlament seda iga kord otsustama, milliste puhul ei peaks, kas see jääb regulaatori otsustada. Need on arutelud, mis tulevad kõik tuumaohutuse seaduse väljatöötamisel. Ja selleks me antud juhul mandaadi valitsusele üldse annamegi. Nii et tänan teid kuulamast ja loodan, et te toetate seda eelnõu. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile on ka küsimusi. Head ametikaaslased, ma palun saalis natukene vaikust, on lärm. Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin, palun!  

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tarbija jaoks kõige suurem küsimus on see, mis hinnaga ta seda tuumaenergiat hakkab ostma. Kas oskate vastata?

See on küsimus, mis väga palju sõltub sellest konkreetsest tehnoloogiast, mis valitakse lõpuks, nagu ma rääkisin. Ma rääkisin nii soojusest kui ka elektrist. Elektri puhul me võime võtta mingil määral analoogiaks ümbruskonna riigid. Tõsi, seal on kasutusel suured tuumajaamad, mistõttu võib eeldada, et nende hind megavatt-tunni kohta on väiksem. Aga nii palju, kui mina olen maailma erinevatest instantsidest küsinud, kaasa arvatud Soomes Olkiluotost, nende niinimetatud opereerimiskulu, see, millega nad börsile pakuvad, on kuskil suurusjärgus 20 eurot megavatt-tunni kohta.

Prognoos, mille [on teinud] üks arendajatest, kes Eestis on selle vastu huvi tundnud, on näidanud, et SMR‑i prognoos võiks olla kuskil 27 eurot megavatt-tunni kohta. Kuna tuumajaam on väga energiatihe, ta suudab toota väga palju energiat, siis see toob selle energia hinna alla, sest turule pakutavas hinnas ei ole algse väljaehitamise kulu. See on tuumajaama puhul kallis. Tema opereerimiskulu ei ole suur. Uraan ei maksa väga palju, tööd, personali ei ole seal nii tohutus koguses nende megavatt-tundide kohta. Ehk opereerimiskulu, millega seda börsile pakutakse, ei ole väga kõrge.

Nüüd, küsimus on loomulikult alati, kuidas jaama operaator oma kapitalikulu tagasi teenib. Aga see on tegelikult küsimus investorile, kes hakkab seda jaama ehitama, ja tol hetkel, kui ta hakkab seda kaaluma. Lõpptarbija hinnale see on igal juhul ainult opereerimiskulu. Minu prognoos on suurusjärgus 30 eurot megavatt-tund ehk kolm senti kilovatt-tund. Loomulikult võib see mingil määral muutuda, aga ma ei näe ühtegi meetodit, kuidas ta turule pakkumise hinnas tuleks sellest kordades kõrgem. Näiteks täna meil ei ole ühtegi tundi, kus elekter oleks nii odav, ja seda suuresti seetõttu, et meil ühendus Soomega on praegu pärsitud ja Soome tuumaelekter ei pääse siia turule.

Priit Lomp, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Vabandan, et ma kord turtsatasin, kui sa ütlesid, et see, kes maksab, pole üldse tähtis küsimus. Vastupidi, see on kindlasti väga tähtis küsimus. Ma küsin, mille pärast sina algatajana ei kaalunud seda, et see ettevalmistatud eelnõu oleks märksa sisukam, mitte lihtsalt loosunglik. Seal [võiks olla] kohe ära öeldud see, et otsesed ja kaudsed kulud tuleb tulevikus katta tuumajaama omanikul, ja see, et riik, elektritarbijad ei maksa tuumajaama omanikele toetust ei täna ega tulevikus. Miks sa ei kasutanud neid võimalusi ja neid häid ettepanekuid, mida erinevad eksperdid, spetsialistid on välja toonud ja mis võiksid selle eelnõu juures tegelikult olla markeeritud, et pinget oleks ühiskonnas pisut vähem?

Aitäh küsimuse eest! See on nüüd selline koht, kus ma ei leia, et täna [saab] öelda, mis tingimustel ehitada jaam kümne aasta pärast. Igasugused toetused – igasugused toetused! – peaksid olema alati minimaalsed, sellepärast et tegelikult me tahame, et töötaks vabaturumajandus, on ju. See tähendab, et me üldjuhul eelistaksime üldse mitte maksta toetusi riigi poolt ühelegi asjale, kui nad suudavad sellega ise hakkama saada. Kui mingil põhjusel on kuskil turutõrge ja on vaja tõepoolest kaaluda mingit riigipoolset toetust, siis alati tuleb kaaluda ka sotsiaal-majanduslikku mõju: kas see on mõistlik, mis kujul see on mõistlik, kui palju on talutav. Seetõttu kirjutada täna sisse mingid konkreetsed piirangud, et vot kõik ülejäänud energialiigid võivad saada subsiidiume, kui palju tahavad, aga tuum ei tohi saada mitte mingil meetodil – see tundub jabur, olgem ausad. Täna lihtsalt meil ei ole seda "20/20 tulevikuvaadet", meil on parimal juhul tagasivaade, aga meil ei ole tulevikuvaadet, me ei tea, mis on kümne aasta pärast. Kirjutada kümne aasta pärast igasugusel kujul nii Riigikogu kui ka valitsus lukku ei ole minu meelest mõistlik. Need otsused, need otsustuskohad kõik tulevad tulevikus, ma lihtsalt ei näe, et seda oleks vaja ilmtingimata teha täna.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Mul on teile küsimus just nimelt siseturvalisuse, julgeoleku vaates. Kindlasti olete kursis ja teadlik, mis on need potentsiaalsed riskid mis tahes energiajaamade puhul, kahtlemata just nimelt tuumaenergiajaama puhul. Te olete kindlasti tutvunud ka Siseministeeriumi vastavate hinnangutega, mis puudutab vajadust teha inimestele taustakontroll ja tagada konkreetse objekti julgeolek nii ehitusfaasis kui tulevikus ja tegelikult ka pikemas plaanis sedasama teha. See kõik eeldab lisaraha.

Praeguses olukorras, nagu hästi teate, me oleme eelarve vaates pigem miinuses ja otsime kärpekohti, kokkuhoiukohti. Ehk kui praegu Riigikogu annaks mandaadi hakata nüüd selgelt edasi liikuma tuumaenergia kasutuselevõtuga, siis kuidas see läheb kokku riigi üldise suunaga leida kokkuhoiukohti ja pigem mitte võtta täiendavaid kohustusi? Sealhulgas oli väga pikalt vaidlus just nimelt sellel teemal, et ka Siseministeerium peaks tegema hoopis eelarvekärpeid, aga tegelik rahavajadus selle otsuse puhul kasvaks.

Aitäh! Jaa, ma mõistan seda punkti ilmselgelt, aga siin on vaja mitmest aspektist aru saada. Esiteks on see, et täna me oleme selles faasis ja liigume edasi järgmisesse faasi, mis on tegelikult õigusraamistiku väljatöötamine. Selles õigusraamistiku väljatöötamise faasis ei ole julgeoleku treenimise ja personali taustakontrolli tegemine absoluutselt aktuaalne. See on järgnevas või ülejärgnevas faasis alles oluline. Ehk siis lähima kolme või nelja või viie aasta perspektiivis ei lisandu selles osas mingisuguseid erilisi kulusid, välja arvatud kulud, mida me tegelikult peaksime niikuinii tegema, sest meie ümbruses on tuumajaamad. Ehk tegelikult meil on täna juba teatud kohustused, mida me peaksime täitma. Kui palju me täidame või ei täida, on omaette küsimus.

Aga selles konkreetses võtmes need küsimused tulevad ikkagi alles pärast seda, kui hakatakse menetlema konkreetse jaama [rajamist]. Sest alati on ka küsimus, mida ja kui palju on vaja kontrollida, millised on need julgeolekuküsimused, mis tekivad iga konkreetse jaama valiku korral. Tehnoloogiad on erinevad, ehitusmeetodid on erinevad, asukohad on erinevad.

Seetõttu see on üks põhjus, mille pärast ei tehtud näiteks seda julgeolekuhinnangut väga detailselt, vaid tehti maksimaalse hinnanguga hästi suurte jaamade järgi. Tegelik hinnang on asi, mis tehakse konkreetse reaktori järgi. Selle kohta on öelnud ka Siseministeeriumi nõunik, et see riskihinnang võib olla ka null – mitte päris null, aga mõjuraadius on null. Need on [asjad], mis on vaja ära teha siis, kui me jõuame sinna faasi, mitte täna.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea ettekandja! Teie jutt on hästi huvitav ja siin on veidrad vastuolud. Kui me vaatame seda otsustust, mida me tahame teha, see annab volituse riigile, valitsusele, välja töötada seadusandlus tuumaenergia kasutusele võtmiseks, aga oma jutus te ütlete, et seda on vaja analüüside teostamiseks ja seda on vaja kaalumiseks. Miks me siis seda selliselt ei sõnasta vastavas otsustuses, et me anname õiguse neid asju teha? Ja lisaks sellele hakkate te rääkima pärast seda kogu aeg ainult sellest, kui kasulik on tuumaenergia. See on kummalises kontrastis selle otsuse sisuga. Ja viimaks: miks on vaja sellist otsust vastu võtta enne, kui meil on olemas energiamajanduse arengukava, mis peaks lähiaegadel välja tulema ja mis vaataks järgi selle, kuhu tegelikult meie energiamaastikul kas sobib või ei sobi tuumaenergia?

Aitäh! Seal oli mitu küsimust, ma üritan neid meeles pidada. Ma alustan lõpust. Energiamajanduse arengukava kohta on väga selgelt öelnud ka Kliimaministeerium, et tööversioonis on seda mingisugusel kujul juba kaalutud variandina. Sellest on minu arust ka siin, kui meil oli energeetika OTRK, räägitud ühe variandina. Detailsemalt seda kaaluda saavad nad siis, kui Riigikogu võtab vastu põhimõttelise otsuse. Ehk meil on muna ja kana situatsioon. Sellepärast on see ka niivõrd üldsõnaline, et meil on vaja võtta vastu põhimõtteline otsus, kas seda saab kaaluda, ja siis saab ENMAK‑is seda detailsemalt kaaluda ja vaadata, mis kujul. Ja selleks on pärast ka see seadus.

Kõik see, mis puudutab – ma nüüd üritan seda esimest osa küsimusest meelde tuletada – seda positiivsust või seda, elementide analüüsid on kõik vajalikud selle ohutuse seaduse väljatöötamiseks, ehk siis see on oletuslikult selles juba sees, seda ei olnud vaja eraldi otseselt välja tuua. Need analüüsid on vajalikud seadusandluse paikapanemiseks.

Hea ettekandja, kas soovite valget paberit ja pastapliiatsit, et neid küsimusi [kirja panna]? On soov? Ma annan.

Ei, mul pastakas on ja paberit on ka. Ma ei osanud oodata nii palju küsimusi korraga.

Selge! Siin Riigikogu kõnetoolis tuleb olla kõigeks valmis. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea kolleeg Mario Kadastik! Minu küsimus on natuke sarnane siin eelnevalt kõlanud küsimustega. Võib-olla kommentaarina lisan omalt poolt, et miks see eelnõu nii pealiskaudne tundub ja miks on kiirustatud: ehk on asi selles, et käimas on parasjagu Euroopa Parlamendi valimised. Aga minu küsimus on selline. Kas ma sain teie ettekandest õigesti aru, et teie väidate, et selleks, et riik saaks kaaluda tuumaenergia kasutuselevõttu, tuleb enne luua regulaator?

Alustame siis algusest, selle ma kirjutasin üles. Ei, sel ei ole mitte mingit pistmist europarlamendi valimistega. Mina hea meelega oleksin selle eelnõu andnud sisse juba mitu kuud varem ja see oleks võib-olla olnud juba menetletud. Sellel ei ole mitte mingit pistmist europarlamendi valimistega, seda ma võin sada protsenti kinnitada, see on juhuslik. Pigem on see ajaskaala siin tingitud sellest, et meil on alles jäänud ainult loetud arv nädalaid.

Nüüd regulaatori küsimus. Seda, kas tuumaenergiat põhimõtteliselt saab kasutada, jah või ei, saab olemasolevate analüüside põhjal otsustada, [ehk seda,] kas me üldse liigume selle tehnoloogiaga edasi ja jätkame selle uurimist või paneme siin pidurit. Regulaator on vajalik selleks, et juba detailsemalt hakata analüüsima võimalikke projekte.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Teatavasti meretuuleparkide projekti tegemiseks ei ole olnud vaja samasugust toetuse eelnõu, küll aga on jõutud sellega juba niikaugele, et on päris kaugele planeeritud. Juba planeeritakse elektrivõrku näiteks Saaremaale. Eesti valitsusel ei ole tegelikult praegu mingit kindlat kava, millise energialiigiga oleks mõistlik edasi minna. Me rapsime ühes suunas, teises suunas, tohutud ressursid peaksid minema meretuuleparkidele. Meil tekib tohutu energia ülejääk, kui kõik need asjad, mida täna planeeritakse, valmis saavad. Küsimus on see: mis takistaks praegu tuumaenergia kasutuselevõtu arendamist või uurimist, kui me ei võta seda otsust vastu? Millised on need takistused? Miks on vaja sellist otsust?

Aitäh küsimuse eest! Me ei saaks ette valmistada seda seadusandlikku poolt. Ja kui meil ei ole olemas seadusandlikku raamistikku ja põhimõttelist valmisolekut, siis ei ole meil ka mingeid konkreetsemaid projekte, mida analüüsida, sest kõik järgmised etapid mõnes mõttes sõltuvad juba tehnoloogia valikust. See on üks osa sellest. 

 Andre Hanimägi, palun!

Hea [ase]esimees! Hea ettekandja! Ma ei ole vist väga originaalne, siin need küsimused lähevad enam-vähem samasse auku. (Istungi juhataja ütleb midagi.) Ma pean tunnistama, et ka mul tekib kergelt kognitiivne dissonants. Te oma eelnõu tutvustades räägite võimalikest analüüsidest, uuringutest, sellest, et vaatame, kuhu me siis jõuame. Aga samas selle avalduse pealkiri ütleb väga selgelt: tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine. Ehk siis see analüüsimine justkui ei ole põhiküsimus. Tegelikult ju ütleb see avaldus, et tuumaenergiat me toetame. Ometigi, nii nagu siin on välja toodud, võiks olla ju vastupidi, et meil on ikkagi mingisugused uuringud, analüüsid, teadmised, kuhu me oma energia suuname energia[plaanide] väljatöötamisel, selleks, et meil oleks energeetikaga kõik korras. Miks me niipidi ei tee? Miks see peab olema niipidi, et toetame ja siis hakkame uurima, et kas me ikka toetame? (Juhataja helistab kella.)

Meil on olemas konkreetne analüüs, mida tehti mitu aastat. See ütleb väga selgelt, kas Eestisse saab tuumajaama rajada. Nüüd on otsuse koht, kas me sellega ka edasi liigume, kas me kaalume selle rajamist. Ja selle käigus on vaja kindlasti teha veel uuringuid.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Mario! Minu isiklik tunne [ütleb], et me liialt kiirustame selle otsuse vastuvõtmisega. Kas sina oskad anda teada, kas on tehtud kõik vajalikud uuringud ja analüüsid, mis kinnitaksid, et tuumajaam oleks Eestis hädavajalik ja sobiks meile?

Aitäh! Siin on küsimus natukene pööratud, sellepärast et kas ta on hädavajalik, ei tähenda seda, et seda ei võiks kasutada. See on nagu küsimuse valet pidi püstitamine. Minu meelest on küsimus selles, kas me võiksime seda kasutada, et rakendada oma kliimaeesmärke, kas me jätame tehnoloogia neutraalseks. Selle kohta, et seda saab siia rajada, on analüüs tehtud, selle tegi Kliimaministeerium koos teiste ministeeriumidega väga põhjalikult ja see vastus oli jah.

Anti Allas.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma isiklikult olen [teemast] väga huvitatud. [Jälgin] huviga, kuidas võiks tuumaenergia areng Eestis minna. Aga ühel hetkel nagu – kuidas öelda – see lobigruppide lõhn on väga tugev. Ühest asjast ma ei saa aru. Miks me hakkame asju tegema, kui me võiks ikkagi [enne] majandusliku arvestuse ära teha? Mulle matemaatikat oskava inimesena väga tundub, et kahele asjale ruumi kahjuks ei ole. Ja lõppkokkuvõttes, juba selle ajanihke tõttu midagi me arendame niikuinii, seni kuni tuumaenergia valmis saab, ja siis teeme tuumaenergia otsa, siis Eesti maksumaksjale läheb see lihtsalt kokkuvõttes kallimaks. Miks me ära ei oota seda majanduslikku arvestust?

Aitäh! Majanduslik arvestus sõltub väga paljudest faktoritest, kaasa arvatud konkreetsest tehnoloogiast ja kasutusest, ja selles osas on kuidagi fookus läinud väga ainult ühele asjale, sellele elektriosale. Tegelikult Soomes näiteks plaanitakse väga palju just keskküttele hakata panustama. Hoopis teistsugune majanduslik arvestus. See on raamistiku loomine energeetika ühele liigile. Üks Eesti suuremaid probleeme, mida on ka korduvalt välja toodud, on otsustamatus. Tegelikult on vaja kuskil ühel hetkel mingid otsused vastu võtta ja edasi liikuda. Neid analüüsikohti tuleb veel väga palju ja neid otsustuskohti tuleb veel väga palju, nagu on ka seletuskirjas välja toodud.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kuidas te suhtute seisukohta, et võib-olla Eesti ei vajagi tuumaenergiat, sest me suudame ise taastuvenergiaga ehk siis päikese ja tuule abil tagada kogu Eesti vajaduse?

Ütleme niimoodi, et ka selle puhul ma tahaks näha seda väga põhjalikku arvutust, mida tegelikult ei ole veel siiamaani, sest salvestuse osa pole mitte keegi korralikult välja arvestanud. On olemas Paldiski salv, aga see annab ka ainult osa sellest koormusest. Neid arvutusi on tehtud erinevates aspektides. Minul on selles osas ikkagi natukene ka julgeolekukaalutlustel mure, kui me paneme väga suure [rõhu ainult] kaablitele. Ma tahaks ikkagi, et meil oleks olemas mingisugune baasreserv ka siin. Ja pärast 2040. aastat ei ole gaasijaamad enam arvestatav baasreserv. Ehk siis me ei saa arvestada sellega, et alati saab gaasiga teha. See minu meelest ei ole okei lahendus.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Te ütlesite, et tuumaenergia on odav energia. Samal ajal siinsamas toolis, kui meil oli OTRK, töörühma koordinaator minu küsimuse peale väitis, et see on vähemalt sama kallis, kui on tuuleparkide, meretuuleparkide energia. Mõningate artiklite järgi, mida ma olen sattunud lugema, on see hüppeliselt kallim. Ja see on siis, kui me ei arvesta seda koormust, mis tuleb maksumaksjatele selleks, et valmis ehitada vastav avalik süsteem, et seda energiat saaks üldse hakata looma. Millest selline dissonants? Ja teine pool. Kui me oleme rääkinud, et me läheme sajaprotsendiliselt taastuvenergiale, kuidas ikkagi see toetav funktsioon välja näeb, kui on teada see, et sisuliselt ei ole tegemist juhitava energiaga?

Aitäh! Esiteks, 100%, isegi 120% on eesmärk summeeritult aasta lõikes, see ei tähenda iga tund. See tähendab ikkagi seda, et me sõltume kaablitest ja efektiivsest Soome tuumaenergiast ja Norra hüdro[energiast]. Need on need, kust meie stabilisatsioon tuleb. See jääb täielikult sõltuvusse naabritest.

Hinna mõttes need arvutused on kõik erinevad. See, mis loeb turule pakkumise hinnas, seal on üks aspekt, sama on ka tuulega. Selle kohta, mis on koguhind ehituslikult, on ka erinevad hinnangud: on see, et tuum on odavam, tuul on kallim, ja vastupidi: tuum on kallim, tuul on odavam. Kuidas see reaalselt mõjutab lõpptarbija hinda või maksumaksja hinda? Maksumaksja asjasse ei puutu, kui tuumajaam tuleb näiteks ilma igasuguse toetuseta. Kui ta tuleb toetusega, siis saab arvutada, kumba pidi see on parasjagu sel hetkel soodsam.

Ma tuletaksin meelde olulist aspekti, mis siin on mitmele küsimusele vastuseks. Selle aja peale, kui tuumajaam käima läheb, lähevad esimesed tuulepargid tõenäoliselt juba väljavahetamisele. Neil on väga erinev elu kestvus. Tuumajaam on 2040–2100. Selle aja peale me vahetame tuuleparke mitu korda välja. Ehk need kapitalikulu tagasiteenimise asjad ei ole küsimus, mille puhul me peaksime väga muretsema, et kõik investorid jäävad ilma rahata või taastuvenergiat ei arendata. Mõlemat on vaja! Ma väga selgelt ütlen: mõlemat on vaja. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma saan aru, et praegu minnakse juba seadusandluse väljatöötamise juurde, aga eelkõige peaks enne seda selgeks tegema, nagu eelkõnelejad on öelnud, kas ja mida meil vaja on. Ei saa ju teha nii, et me kõiki asju korraga arendame. Sa ütlesid küll väga hästi välja, et meretuulepargid surevad ära 30 aasta pärast. On juba teada, et nad maksavad viis korda rohkem kui näiteks maatuulepargid. Tegelikult on tehtud arvutused, kui palju läheb tuumajaam maksma. Meile on teada, et vähemalt 160 miljonit tuleb Eestil [maksta] juba selle käivitamise hetkeks, see on tänaseks välja arvutatud. Reaalselt muidugi need hinnad lähevad tunduvalt suuremaks. Eelkõige võiks ju selgeks teha, millist energialiiki me tahame ja kui palju see maksma läheb. Ja siis me hakkame otsuseid tegema, kas meil on vaja tuumajaama, kas meil on vaja tuuleparke, meretuuleparke. Aga praegu me hakkame juba välja töötama seadusandlust. Kuidas sa seda kommenteerid?

Aitäh küsimuse eest! See on mõnes mõttes printsipiaalne küsimus: kas me teeme konkreetse käsumajanduse, kus me ütleme, et nii palju võib ühte teha, nii palju võib teist teha ja sina teed, või me loome turule tingimused ja turg teeb. Ehk see on koht, kus mina eelistaksin turumajandust ja seda, et investorid otsustavad selle aspekti. Ma ei öelnud, et selleks ajaks need on surnud, ma ütlesin, et need vajavad väljavahetamist aja jooksul. See tähendab, et iga kord saab kapitaliinvesteeringute osa uuesti üle hinnata see, kes teeb seda investeeringut.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, istungi juhataja! Mario, ütle palun, kas sul on nägemus, kuhu see tuumajaam võiks tulla ja kui palju üldse sobivaid kohti on Eestis.

Aitäh küsimuse eest! Kui me räägime konkreetselt tuumaelektrijaamast, siis sellele tehti ruumihinnang ja kui ma õigesti mäletan, oli 13 võimalikku asukohta. Nendest kõige tõenäolisemad asukohad on Ida‑ ja Lääne-Virumaal. Lihtsalt seal olid kõige paremad vee‑ ja muud ligipääsud, asukohtade valikust kõige paremad.

Priit Lomp, palun, teine küsimus!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Me oleme seda tuumadebatti siin mingil viisil, küll mitte väga laias ringis, mitte kõiki Eesti inimesi kaasates, aga majanduskomisjonis või Riigikogu koridorides pidanud võrdlemisi pika aja vältel. Mitte et ma arvan, et see debatt oleks ennast ammendanud – vastupidi, ma arvan, et seda debatti on ühiskonnas vaja palju rohkem pidada.

Iga kord, kui kuskil kohas midagi satub löögi alla, siis kuidagi see, vabandust, lobistide või ütleme siis, entusiastide jutt natuke muutub. Esialgu, mäletan, aasta tagasi räägiti tuumaenergiast kui juhitavast energiast, siis kirjutati, et tegemist ei ole juhitava energiaga, mille peale hakati rääkima, et tõepoolest, see on juhitamatu. Räägiti elektrist, elektri teemal võetakse ühiskonnas sõna selle vastu. Nüüd sa räägid meile täna soojusest. Miks see nii kõik on?

Ja ühe eelneva vastuse kohta, mis rääkis kiirustamisest, et muudatusettepanekute tähtaeg on viis tööpäeva. See ei ole meie saalis tavaks. Mis juhtus? Kust see tuli?

Sellele viimasele ma vastan, et seda te saate küsida järgmiselt ettekandjalt, tema [oskab] rohkem öelda otsustuste kohta. See ei tulnud minult otseselt.

Mis ma tahtsin öelda nende muutuvate juttude kohta: mina ei tea, et need jutud oleks muutunud. Tuumajaam on juhitav võimsus, erinevad disainid on erineva juhtimiskiirusega. On selliseid, mis suudavad reageerida minutitega, on selliseid, mis reageerivad tunniga, on olemas ka selliseid, mis suudavad otseselt koormust jälgida. See sõltub disainist. Aga üldjuhul üks suur element, mida väikeste moodulreaktorite disainimisel arvestati, oli juhitavus. Üldjuhul ei taheta neid juhtida, sellepärast et nad on ökonoomsemad, kui nad töötavad kogu aeg. Aga see ei tähenda seda, et ta on juhitamatu. Näiteks Prantsusmaal oli periood, kus tuumajaam oli see, mis tasakaalustas täpselt ära päikese ja tuule kõikumised. Seda on väga edukalt võimalik teha.

Ja mis puudutas seda elektri osa, mina olen kogu aeg rääkinud tuumaenergeetikast kui tehnoloogiast. Selle üks põhifookus kipub olema jah meie elektriturg, sellepärast et meil on energiakriis olnud. Aga see ei ole ainukene. Näiteks Soomes on tõesti viimasel ajal kerkinud järjest enam üles keskkütteküsimus ja seetõttu ma olen seda ka välja toonud. See on tegelikult element, kus on võimalik potentsiaalselt väga palju soodsamalt saada keskkütet. Sellepärast ma olen seda ka esile toonud. Ei tasu võtta seda ainult ühe aspektina. See ei tähenda, et elektri tootmine ei oleks ka soodsalt ja mõistlikult võimalik. See ei ole jutu muutmine, need ei ole üksteist välistavad asjad.

Varro Vooglaid.

Suur tänu! Minu meelest on sellel eelnõul üks väga fundamentaalne, põhimõtteline puudus, mille tõttu mina isiklikult ei pea üldse võimalikuks siin seisukohta kujundada selle suhtes. Nimelt, see puudus seisneb selles, et siin poole sõnagagi ei ole räägitud sellest, milline oleks potentsiaalse tuumajaama omandisuhe ehk kellele see kuuluks tegelikult. Tuumajaama rajamisega ilmselgelt kaasnevad riskid, see tarvitab nii-öelda avalikku ressurssi mitmes mõttes. Mina peaksin võimalikuks kaaluda selle pooldamist üksnes juhul, kui see, vähemalt selle enamus kuulub riigile ja see teenib Eesti rahva huve, mitte mingisuguste korporatsioonide huve.

Praegusel hetkel mulle tundub, et see olukord, kus me oleme, on natuke sarnane sellise olukorraga, kus tütar tuleb isa juurde ja küsib: "Isa, kas sa annad mulle õnnistuse meheleminekuks, abiellumiseks?" Ja isa ütleb: "Sõltub, kellega on sul plaanis abielluda." Ja tütar ütleb: "Seda me praegu ei aruta. See on detailiküsimus. Ma küsin põhimõttelist nõusolekut. Oled poolt või ei ole? Õnnistad või ei õnnista?" No niimoodi ei saa ju asja arutada. Siin peaks ikka sellele küsimusele eelnevalt vastama.

Aitäh! Kui nüüd seda analoogiat kasutada, siis mina isiklikult arvaks, et see on tütre asi, kellele ta naiseks läheb, mitte isa asi. Aga selles mõttes, et kui me nüüd konkreetselt räägime sellest omandivormist, siis see on kindlasti debatikoht ja see on asi, mida selle tuumaohutuse seaduse väljatöötamisel on mõistlik arutada, kas riigil peaks olema osalus, mis osas ja nii edasi. Ma ise ei oma seisukohta, kas riik peaks olema osanik, kas ta peaks olema [vähemusosanik] või suuromanik. See on debati küsimus ja ma arvan, et siin on väga palju arvamusi. Aga see otseselt ei ole minu meelest pidurdav aspekt selle eelnõu menetlemisel, kuna see sõltub väga palju kasutuskohtadest.

Tanel Tein, palun!

Aitäh, hea Jüri! Hea Mario! Kas sa saaksid täpsustada korra seda 2040 gaasi ärakadumist? Kui kindel see on, et 16 aasta pärast? Mis see täpselt on? Kas kaobki ära, enam ei saagi gaasi kasutada?

Aitäh! Nojah, see on meie Euroopa kliimaeesmärkide kavas. Praegu täpset allikat peast ei mäleta, selle ma saan järgi vaadata. Aga 2040 ei ole enam maagaas … Ühesõnaga, maagaas on arvestatud ikkagi üleminekuetapis. See üleminek peakski 2040 lõppema, siis me peaksime hakkama ära liikuma ka maagaasi pealt. Ta on ikkagi ju fossiilne kütus. Sealt alates … Biometaan on variandina välja toodud, aga selle koguste osas ei ole kindlust.

Kalev Stoicescu, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab pigem naaberriike Soomet ja Rootsit. Kui ma ei eksi, siis Soomes on viis ja Rootsis kuus tuumareaktorit. Ja ma eeldan, et teil on olnud kontakte Soome ja Rootsi kolleegidega ja võib-olla ka spetsialistidega. Minu küsimus on teile: mis mulje on teile jäänud, kas ka soomlased ja rootslased üldse ei hooli oma loodusest ja keskkonnast, kui nad on tuumaenergiale üle läinud juba pikka aega? Kas nad üldiselt ei hooli oma rahva tulevikust ja neil on ükskõik, et kui toimub mingisugune tuumakatastroof, siis polegi enam soomlasi ega rootslasi, neile see üldse korda ei lähe? Ja lõpuks, kas nad üldiselt on rahul tuumaenergeetikaga ja selle kasulikkusega?

Aitäh! Ma juhuslikult olin eelmisel nädalal Põhjamaade tuumafoorumil Helsingis, kus käsitleti nii hetkeolukorda kui ka tulevikuplaane nii Soome kui ka Rootsi puhul. Esiteks on seal rahulolu tuumaga väga kõrge, tuuma toetus on väga kõrge ja Rootsi plaanib kümmet gigavatti lisavõimsust aastaks 2045. Soomes on plaanid alles väljatöötamisel, aga nad ootavad projekte. See tähendab suurusjärgus kümme reaktorit Rootsi juurde. Rootsis on vastu võetud põhimõtteline otsus, et kui varasemalt oli reaktorite arv piiratud kümnega ja väga selgelt asukohtadega, siis nüüd võeti reaktorite arvu piirang maha ja võeti asukohtade piirang maha, et laiendada oluliselt tuumajaamade rolli. Sama on minu meelest plaanis [Soomes], aga seal see kava tuleb sügisel.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Üldjuhul on see muutunud juba rusikareegliks, et suurprojektide kulud kipuvad minema suuremaks, kui algselt planeeritud. Kui tõenäoliselt saavad tuumaregulaatori ja ‑jaama rajamise kulud olema sellised, nagu selles tuumaenergia lõppraportis kirjeldati? Kui palju need tegelikkuses võivad tõusta?

Aitäh! Eks see on tõsi, et erinevad suurprojektid on tihti läinud kallimaks. Kusjuures tuuma puhul on selle üheks põhjuseks väga tihti olnud see, et siiamaani on jaamad olnud rätsepaehitused ehk iga asukoht on unikaalne, iga asukoha jaoks tehakse disainis muutusi ja värsket disaini. Sealt tuleb väga tihti üllatusi, kooskõlastusi ja kõike muud. Kui ta on juba venima hakanud, siis regulatiivsed muutused, mis iganes asjad toovad seda venimist veel juurde. Samas on tegelikult ka maailmas väga palju kaasuseid, kus on ehitatud nii ajas kui ka rahas. Ja seal on väga oluline element väga tihti see, keda valitakse peatöövõtjaks. Lihtne näide: mitmed reaktorid, mida on ehitanud Lõuna-Korea peatöövõtjad, on olnud nii ajas kui ka rahas. Väga palju sõltub sellest, ma arvan.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! No ma ikkagi tuleksin selle eelneva küsimuse juurde tagasi. Kas teie hinnangul see ei ole põhimõttelise tähtsusega küsimus, kellele see tulevane võimalik tuumajaam kuuluma hakkaks: kas seda hakkavad ekspluateerima omanikena erinevad korporatsioonid, kas kodumaised või rahvusvahelised, kes võtavad kasumi endale, või peaks ikkagi enamusosalus kuuluma Eesti riigile, selleks et see töötaks maksimaalselt Eesti rahva hüvanguks? Ja kui see on põhimõttelise tähtsusega küsimus, rääkides sellest, kas me põhimõtteliselt pooldame selles suunas liikumist või mitte, siis miks ei ole selles avalduses sõnagagi sellest juttu? Ma ei kujuta ette, kuidas selline põhimõttelise tähtsusega küsimus jäetakse kõrvale. Nagu ma eelnevalt ütlesin, et kui räägitakse, et küsimus ei ole selles, kas abielluda või mitte, siis see on jube tobe, kui jäetakse kõrvale küsimus, kellega abielluda. Ehk te saate seda mulle palun selgitada?

Aitäh! Jällegi, sellesama analoogia põhjal: need kokku pandud abielud, kus ette ära määratakse, kes kellega kokku läheb, ei pruugi alati olla väga õnnelikud abielud. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, ma lihtsalt tõin vastunäite. Selles mõttes minule isiklikult ei ole see põhimõtteline otsus, kas see peaks olema erakapital või riigi oma. Väga tihti, olgem ausad, riik ei ole just parim omanik, kõige efektiivsem omanik. See on debati küsimus tulevikuks, sest see sõltub ka sellest, mis jaama kuhu rajatakse. Kui näiteks keegi rajab kuhugi väikese moodulreaktori oma tööstuse jaoks, kas seal peab olema riik 100% omanik? See on samamoodi küsimus. Mina ütleks, et see on osa selle seaduse väljatöötamisest, kus seda kaaluda. Seadusesse saab ju sisse kirjutada, et riik peab olema kas vähemus‑ või enamusomanik. Aga see on arutelu ja debati küsimus. On väga palju eriarvamusi, aga see ei ole põhimõtteline küsimus, kas teemaga edasi liikuda.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Mul on sulle kui algatajate esindajale selline küsimus. Riigikogu õigus‑ ja analüüsiosakond on andnud õigusliku hinnangu, mis on selle otsuse mõju. Siin on öeldud seda, et eelnõus esitatud Riigikogu otsusel ei ole õiguslikult siduvat toimet ja Riigikogu otsuse mittesiduvus tähendab seda, et Vabariigi Valitsus ega Riigikogu pole kohustatud tuumaenergia kasutuselevõtuks vajalikke õigusakte välja töötama ja heaks kiitma, samuti nägema ette tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamiseks vahendeid riigieelarves. Mis siis on selle otsuse eesmärk üleüldiselt, kui sa nüüd konkreetselt ütled? Me võtame selle otsuse vastu ja milline mõju sel siis edasisele toimetamisele peaks olema?

Aitäh! Mina isiklikult seda õigusosakonna hinnangut ei ole näinud. Kahju, et ei näinud seda enne esinemist, aga saan ainult selle alusel, mis teie praegu ütlesite, seda kommenteerida. Ma olen aru saanud, et see probleem vist on väga paljude Riigikogu otsustega, et on vingerdamisruumi, kui tahta. Pigem on see indikatsioon. See on ikkagi Riigikogu seisukohavõtt ja selle alusel saab valitsus sellega vajaduse korral edasi liikuda. Me teame, et Kliimaministeeriumil on soovi sellega edasi liikuda, seda raamistikku välja töötada, seda väljendas ju ka asekantsler komisjoni istungil. Seetõttu ma otseselt ikkagi võtaks seda nii, et see on selge Riigikogu-poolne indikatsioon, et teemaga edasi liikuda. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea kolleeg Kadastik! Ma pean tsiteerima su erakonnakaaslast Ligi ja ütlema, et sa ei saa küsijatele vastamisega hakkama. Ma tulen sulle appi. Sa oled ju füüsik ja siiski ka praeguses rollis poliitikuna sa peaksid seda meeles pidama, et võib-olla näiteks su lapsed või lapselapsed loevad seda, mis sa siit rääkisid. Ma mõne näitega illustreerin. Kui siin võrreldakse tuult ja päikest ja tuuma, siis võiks juttu teha ka energeetilisest tasuvusest, näiteks kui palju ühikuid sa pead kulutama, et energiat saada. Seal on mäekõrgune vahe. Või kui me räägime materjalivajadusest ja elueast, me ju ei hakka siin 20–30 aasta pärast mingeid tuuleparke välja vahetama, kui need peaks ehitatama, vaid siis jäävad toikad merre, sest ei ole enam piisavalt manti, millest neid teha. Ja nüüd selle filosoofiadoktori poole pealt, et sotsid siin räägivad kõvasti lobistide kõrvade paistmisest. Ärgem unustagem, et sotside endine minister on täna tuuleenergiaettevõtte juht. Siin on võimalik vastata otsekohesemalt. (Juhataja helistab kella.)

Aitäh selle kommentaari eest! Selle energeetikapoole pealt olen täiesti nõus. See on see, miks ma tõin välja, et mõju ökosüsteemidele, mõju inimese tervisele ja nii edasi on tuuma[jaamal] kõige väiksem. Selle puhul üks suur aspekt ongi just see, et väga väike jaam nii pindala mõttes kui ka kütuse koguse mõttes annab väga suures koguses energiat väga pika aja peale ja seetõttu tema ressursikasutus on ülimadal. Ehk siis see ressurss, mis on vajalik tuumajaama ehitamiseks ja käigushoiuks, on väga väike, see on tõesti palju kordi väiksem, suurusjärkudes väiksem kui kõigi ülejäänud energialiikide puhul. Seetõttu ma selle uuringu ka välja tõin.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Just lugesin, et TalTechi teadlane Jarek Kurnitski ütleb, et Eestile käib üle jõu nii taastuvenergeetika arendamine kui ka tuumaenergeetika arendamine, et Eesti peab tegema valiku. Eelnevale küsimusele vastates oli ju selge, missugune valik on ratsionaalne ja missugune valik on irratsionaalne. Kuidas te hindate, kas me peaksime – seesama koalitsioon, kes on praegu osaliselt selle asja taga siin, on toetanud nii maismaa‑ kui ka meretuuleparkide arendamist ja sinna raha suunamist – poolel jõe ületamisel hobuseid vahetama?

Aitäh! See on üldisema energeetikaarutelu küsimus, mis on kindlasti ka osa ENMAK‑ist ja nii edasi. Noh, ma ei ütleks, et see on koht, kus me peaksime täna otsuseid tegema ühtpidi või teistpidi. Esiteks, tuumajaama valmimine – me räägime ikkagi 2030-ndatest, kas seal keskel või lõpupoole, see on ajaperiood, kus näiteks maismaatuulikud peaksid olema kõik oma tasuvuse tagasi teeninud, otsused on uute kohta. Need otsused on kaugemas tulevikus. Vahepealsel perioodil on kindlasti vaja arendada tuult, päikest, salvestust, aga ma arvan, et 2040 on meil ka energia tarbimine kasvanud päris oluliselt, nii et selles mõttes siis ka üks-kaks tuumareaktorit ei kataks meie tarbimist ära.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Mario! Küsin – sellest on küll juttu olnud –, et kus selliseid tuumajaamu, mis meile praegu planeeritakse, reaalselt olemas on või on ehitamisel. Kus nad asuvad?

Esiteks on see, et meil ei ole veel hetkel ühtegi tuumajaama planeerimisel. Igaks juhuks juhin tähelepanu, et meil ei ole seadusandlustki selle jaoks. Selle jaoks see eelnõu ongi, et see seadusandlus luua. Selleks hetkeks, kui me saame hakata menetlema mingeid konkreetseid jaamu … Ma saan aru, millele sa vihjad. Sa vihjad sellele BWRX-300 disainile, mida on kaalutud ühe variandina ja mis on üks tõenäolisemaid lähiajal valmivaid [jaamu]. See konkreetne on Kanadas ehituse ettevalmistuse faasis, kus pinnas on ette valmistatud, augu kaevamine algab suvel, ehitusluba peaks [tulema] ka lähima poole aasta jooksul või niimoodi. Plaan on, kui ma õigesti mäletan, et 2028 on selle esialgne valmimisaeg. Näitena. Keegi ei läheks sellisesse ehitusfaasi, kui see disain ei oleks lõpuni ära litsentsitud, kontrollitud, valideeritud, load saadud. Nii et selles mõttes see, et ükski praegu elektrit tootmas ei ole, ei tähenda, et nad ei oleks siis, kui meie hakkaksime menetlema sellise jaama rajamist.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Mind väga häirib, et te tõesti laveerite justkui mööda sellest tegelikult kõige fundamentaalsemast küsimusest, kas tuumaelektrijaama puhul riik peaks kontrollima seda protsessi, olema seal näiteks enamusosanik või täielikult rajamagi selle tuumajaama. See on põhimõtteline küsimus. Kui te praegu tulete välja sellise eelnõuga, siis see küsimus peab selles eelnõus olema tegelikult juba esimest korda kindlasti ära markeeritud, sest see määrab kogu selle protsessi edasise suuna. Täpselt sama küsimus on meie maavaradega, et kas need peavad teenima tulu Eesti riigile, Eesti rahvale, või viiakse see tulu kõik Eestist välja. Selle energiaga on täpselt sama. Mind küll väga häirib see, et te käsitlete seda justkui ebaolulist küsimust. Äkki põhjendate siis korra veel, miks te ei ole selles eelnõus praegu seda ära märkinud, et see on põhimõttelise tähtsusega küsimus?

Aitäh! Mina isiklikult leian, et see ei ole otseselt põhimõttelise tähtsusega küsimus, sellepärast et ka siinsed juriidilised isikud, kes seda haldavad, toodavad Eesti riigile sellest tulemit, kaasa arvatud jaama ehitamine, sest arvestatav osa sellest on ju otseinvesteering piirkonda. See on debati koht, kas see on fundamentaalselt oluline või mitte. Enefit on öelnud, et nemad ei näe, et nad ise tahaksid seda väga arendada, sest neil on oma murekohad. Aga selles mõttes, kas see peaks olema riigi osalus või mitte, seda me saame hiljem otsustada. See on ka see küsimus, et kui palju me peaksime riigistama oma energiataristut üldse. Praegu on ikkagi pigem olnud suund nagu erakapitali poole, eraomandi poole. See on koht, kus mina ütleksin, et see ei ole täna põhimõtteline küsimus, see on arutelu koht, seda kindlasti peaks arutama, aga ma ei leia, et see on asi, mis on tänase otsuse juures vajalik otseselt ära otsustada.

Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma ei tee üldse nägu, nagu ma seda valdkonda tunneksin või teaksin. Samas ma olen huviga kuulanud, lugenud ja ka seda debatti siin, küsimusi ja vastuseid jälginud. Ma pean ütlema, et mul on tekkinud tunne, et me oleme sellise eelnõu juures, et "tehtud-mõeldud", mitte "mõeldud-tehtud". Ja teine on see, et mind teeb väga murelikuks see seisukoht, et Riigikogu liikmed, kes me siin oleme, ja eriti mõeldes pikka plaani, mis tegelikult rahaliselt peab olema ka riigil teada, me räägime, et see pole üldse oluline, kas seda teeb väliskapital, kas seda teeb keegi teine – kellelegi läheb kasum ja meile jääb saaste. Mul on väga keeruline sellest aru saada. Mulle tõepoolest tundub, et enne peaks mõtlema ja siis tegutsema, mitte tegutsema, ja küll me hiljem mõtleme.

Aitäh küsimuse eest! Ikkagi ma juhiks tähelepanu, et selle küsimuse põhjalik arutelu ja otsustamine on tuumaohutusseaduse väljatöötamise faasis. See on selle seaduse kaasamise ja kõige muu otsustuse faasis, sest täna on küsimus põhimõtteline: kas tehnoloogiat lubada või mitte. See on jällegi seesama, ma toon välja selle lihtsa näite, et kui keegi otsustab endale rajada 1‑megavatise väikereaktori oma tööstuse jaoks, kas selle 100%‑ne omanik peab olema Eesti riik? See tegelikult sõltub hästi palju kasutuskohast ja seetõttu minu meelest seda peaks otsustama kas konkreetsete reaktorite rajamise korral arutelus või siis üldises tuumaohutusseaduses, kuhu saab paika panna need energiaskaalad. Näiteks Soomes on paika pandud, et alla 50-megavatiste reaktorite korral ei ole vaja parlamendi otsust. Kui on üle, siis on vaja parlamendi otsust. Need on erinevad tasemed ja nivood, kasutuskohad on erinevad ja nii edasi. Seetõttu ma ei tahaks seda üldprintsiibina sisse panna.

Mart Helme, palun!

Jah, aitäh! No mind minu eelmisele küsimusele antud vastus ei rahuldanud kohe mitte kuidagi, sellepärast et ka need tuulepargid, mida me siin Liivi lahte ja kuskile hakkame rajama, ei sünni mitte homme ega ülehomme ega järgmisel aastal, vaid täpselt samuti see on mingi mitmekümneaastane perspektiiv, kuni need ükskord valmis saavad, tootma hakkavad. Kui te räägite, et see tuumajaam tuleb ka meil kuskil 2035–2040, siis see ajavahemik on enam-vähem sama.

Aga mina tulen ka sellesama küsimuse juurde ja toetan täielikult kolleeg Helmen Kütti: me ei saa anda sellele mingisugust heakskiitu, kui me ei tea, kes lõpuks kannab kulud, kes kannab saastekulud ja sellega võib-olla kaasnevad tervisekulud Eesti rahvale. Aga kes saab tulud ja need siit nagu Rootsi pangad süle ja seljaga välja viib? See peab olema selles eelnõus fikseeritud, vastasel korral ei saa mina isiklikult seda kuidagi toetada.

Aitäh! Ma siiski täpsustaks, et see on just nimelt selles tuumaenergia ohutuse seaduses vaja paika panna, kas või seesama skaala küsimus. Ma jällegi toon välja, et me ei hakka ju kellegi tööstuses oleva isikliku elektrijaama puhul nõudma, et see peab olema riigi omanduses sada protsenti. Samamoodi, mis puudutab jäätmekäitlust, selle puhul on mujal maailmas levinud praktika, et luuakse niinimetatud likvideerimise fond, millesse peab ettevõtja hakkama panustama oma esimesest tööpäevast alates vastavalt toodetud energia kogusele. Ja selle fondi alusel hiljem, lõpus see jaam utiliseeritakse. Ehk siis ta peab selle ise kinni maksma. Ei ole päris niimoodi, et raha kaasa ja minema ja kõik jäätmed jäävad siia. See on samamoodi asi, mis sellesama seaduse väljatöötamisel tuleb paika panna. Me ei hakka siin ikkagi ministeeriumi eest päris kogu tööd ära tegema, et ära otsustada, mis moel täpselt ja kes maksab kogu jäätme[käitluse] ja asjad kinni. See on ministeeriumi ülesanne kirjutada see kokku. Kuna see seadus peab lõpuks tulema Riigikokku, siis kui meile ei meeldi see, mida nad on kokku kirjutanud, saame me seda ju loomulikult muuta.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Andke andeks, aga see on täielik demagoogia võrrelda mingi ettevõtte oma tarbeks rajatavat pisikest jaama suure tuumajaamaga, millele hakkab tuginema tulevikus kogu riigi energiatarbimine. Kui see läheb nüüd erakapitalile, siis see võrdub ju samaga, mis oleks Eesti Energia elektrijaamade erastamine omal ajal olnud. Sisu on ju sama. Eesti rahvas oli sellele tol korral tuliselt vastu. Kui vaadata uuringuid, siis ka täna on Eesti inimesed vastu elektrivõrkude erastamisele, millele te viitasite, et me liigume energias justkui erastamise poole, et võrgud oleksid erakätes. See on Reformierakonna plaan. See ei ole Eesti rahva tahe ja ootus. Samamoodi ma olen täiesti veendunud, et ka tuumajaama puhul, kui teha selline uuring, siis Eesti inimeste enamus soovib, et see jaam oleks riigi omanduses ja riik kontrolliks seda. See on strateegiliselt oluline valdkond ja strateegiliselt oluline ettevõte, nii et see peab olema riigi omanduses. Veel kord, ma absoluutselt ei ole nõus ja palun teil mitte demagoogiat ajada ja rääkida, võrrelda [suurt tuumajaama] mingi ettevõtte pisikese oma tarbeks tehtava jaamaga. Siin on ikkagi kogu riigi energiavarustuse tugisambast jutt.

Aitäh! Ma saan aru teie seisukohast ja ma ütlen, et see on aspekt selle tuumaenergia ohutuse seaduse väljatöötamises, sest see on asi, mille saab sinna seadusesse sisse kirjutada, näiteks millisest võimsusest alates peab olema riigi omanduses. See on väga selgelt asi, mida saab sinna kirjutada. See ei ole asi, mida praeguses printsipiaalses otsuses peaks minu meelest otsustama, sest seal on kaalutluskohad, näiteks kuhu tõmmata jooned. Toon sellesama näite: Soomes on see joon tõmmatud 50 megavati peale ja 50 megavatti on ka need jaamad, mida plaanitakse soojuse [tootmiseks]. Need on teise regulatsiooni all kui suured jaamad. Seetõttu ma ütlen, et see on debati koht. See ei ole asi, mida me hakkaksime siin saalis paika panema. Selleks on vaja eksperdiuuringuid, ‑hinnanguid ja asju ja see on osa seaduse väljatöötamisest.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Kolleeg Kadastik! Kurbusega kuulsin, et sa ikkagi ütlesid, et seda tuult ja päikest peab ka arendama. Kui me nüüd tuleme kas või sellesama toetuse juurde, siis vaat seda ma olen ka tuumaenergeetikat pooldavatele inimestele öelnud, et see jutt tuleks ära lõpetada, sest see on iseendale vastutöötamine. Näiteks mäletan, ühes debatis kolleeg, majanduskomisjoni juht ütles, et aga näete, tuumaenergiaraportis on ka kirjas, et CFD‑sid või siis mingit hinnapõrandat, mingit subsiidiumiskeemi on vaja. Aga kas sa oled minuga nõus, et mida rohkem sa seda ilmastikust sõltuvat subsideeritud energiatootmisvõimsust ehitad, seda rohkem tuumajaam toetust vajab? Ja jällegi, kui tagurpidi võtta, räägitakse, et teeme tuult ja päikest, aga teeme juhitavaid või ilmastikust sõltumatuid ka. Minu arust võiks ju piisata sellest, et teemegi ilmastikust sõltumatu, ja siis neid ilmastikust sõltuvaid ei ole vaja. Kuidas sa kommenteerid?

Aitäh! No siin on jällegi ajaskaalade küsimus. Tänasest selle [rajamise] hetkeni on minimaalselt üle kümne aasta, see kümme aastat tuleb ka üle elada. Mis sealt edasi on, see on hoopis teine küsimus ja tuleviku küsimus. See on tolleks ajahetkeks.

Mis puudutab seda, kas – nüüd läks juhe kokku – tuumaenergia peaks olema nagu … Jah, CFD‑de küsimus, jah, tuli meelde. Ühesõnaga, see on üleüldine küsimus tegelikult elektrituru liikumise kohta: kuhu liigub meie elektriturg. Mida rohkem me läheme seda teed, et me tegelikult loome igasuguseid CFD‑sid ja muid finantsskeeme, seda rohkem liigub turg selles suunas, et elektri hind on üks enam-vähem fikseeritud väike number ja kõik ülejäänud tasud liiguvad võrgutasusse, subsiidiumidesse, taastuvelektritoetustesse, kuhu iganes mujale. See on otsustuskoht, et kuhu me liigume kogu turuga. Vahepeal võib juhtuda, et kogu Euroopa teeb üldsegi elektrituru reformi, mida kaaluti 2022, et hakatakse pakkuma täiskuluga börsile, mitte ainult marginaalkulu baasil. See tooks täielikult uue pildi. Seetõttu ma ütlen, et seda on täna vara rääkida. Tõepoolest, kui kõik taastuvad energialiigid hakkavad saama toetusi, siis võib juhtuda, et seda on vaja ka teistel energialiikidel, kaasa arvatud salvestusel, gaasijaamadel, millel iganes, sest kapitalikulu ei ole siis võimalik enam turult tagasi tuua. Siin on hästi palju küsimus üldises turudisainis ja seda on täna vara väita, ükskõik kummas suunas. Ei saa väita, et tuum vajaks CFD‑d, ega seda, et tuum ei vajaks CFD‑d. See ei ole täna otsustuskoht, sellepärast et me ei tea, milline on elektriturg 15 aasta pärast.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Küsimus sellesama üldise disaini ja arusaamise kohta, et mida rohkem me erinevate võimekustega tegeleme, seda pöörasemaks hind lõpuks kujuneb. Aga miks te algatajatena arvasite, et me tuuma kohta peaksime selle otsuse tegema siin parlamendis, aga meretuule puhul, kui me läheme mingeid toetusi tegema, ja tuule puhul võib sellega tegeleda valitsuse või ministeeriumi tasandil? Kus teie hinnangul see piir jookseb, millega energeetikavaldkonnas on tarvidus parlamendil tegeleda, ja kus võib miljoneid valitsuse tasandil tuulde panna?

Aitäh küsimuse eest! Muigan selle lõpus öeldud poolkoomilise lause pärast. Ma saan küsimuse sisust aru. Mõnes mõttes poolkunstlikult kuidagi tekkis olukord, kus kõigist neist tuumaenergia töörühma raportitest ja igalt poolt kujunes arusaam, et ühel hetkel peab seisukoha kujundama Riigikogu. Seetõttu on ta täna siin. Loomulikult oleks võinud valitsus ka otse sellega edasi liikuda, aga on otsustatud, et kuna tuumaenergeetika on Eestis esmakordselt potentsiaalselt kasutusele tulev, sellel on ajalooline taak erinevatel põhjustel, sellega kaasnevad teatud seisakud, hirmud ja nii edasi, siis selle põhimõttelise otsusega edasiliikumiseks võiks selle üle olla laiem avalik debatt. Seetõttu peeti seda ministeeriumide tasandil erinevatel hetkedel, on peetud Riigikogus, meil on olnud olulise tähtsusega riiklik küsimus, komisjonides on arutatud, meil on olnud avalik istung, tuleb veel üks avalik istung. Kaasamise moment on võimalikult suur olnud, et minna sellega edasi. Eesti rahva enamus pooldab edasiminemist, aga kuskilt – ma isegi ei tea, kust see ajalooliselt alguse sai – tekkis moment, et see otsus peaks käima Riigikogust läbi, et saada rahvasaadikutelt mandaat edasiliikumiseks.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks keskkonnakomisjoni esimehe Igor Taro. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Keskkonnakomisjon arutas eelnõu 431 esimese lugemise ettevalmistamiseks 16. mai erakorralisel istungil. Kutsutud olid eelnõu algatajate esindajana majanduskomisjoni liige Mario Kadastik ning Kliimaministeeriumi asekantsler elurikkuse ja keskkonnakaitse alal Antti Tooming, kes on olnud ka valitsuse poolt ellu kutsutud tuumaenergia töörühma juht.

Algatajate selgitusi ja esitlust juba kuulsite. Komisjoni arutelul kerkis esile kolm peamist teemat. Millega see OE tegeleb ja millega mitte? Kas kellelgi saab ainuüksi antud otsuse vastuvõtmise korral tekkida Eesti riigi suhtes mingeid õigustatud ootusi? Teiseks: miks me arutame seda küsimust just praegu ja kas poleks õigem teha täiendavaid analüüse? Kolmandaks: mis saab siis, kui antud otsuse eelnõu saab Riigikogu poolt heakskiidu?

Alustaks kolmandast teemast, seda palusime selgitada asekantsleril täitevvõimu esindajana. Tema sõnul käsitletakse tuumaenergiateemat kolmes faasis: kaalumisfaas, planeerimisfaas ja rakendamisfaas. Esimene on meil käsil praegu. Me kaalume, kas tuumaenergia kasutamine võiks üldse Eestis kunagi tulevikus kõne alla tulla. Kaalumisfaasist edasiminekul on esimeseks sammuks Vabariigi Valitsuse poolt tuumaenergia töörühmale uue mandaadi andmine tuumaenergia ja ‑ohutuse seaduse ettevalmistamiseks, mis kannaks poeetilist lühendit TEOS. See TEOS panebki paika, millistel tingimustel, milliste nõuete täitmisel ja millise protseduuriga saaks tuumaenergiat Eesti territooriumil energiatootmisviisina kasutusele võtta.

TEOS oleks mahukas õigusakt, mis eeldaks kaasavat menetlust ja erinevate töörühmade moodustamist kõigi küsimuste läbiarutamiseks. Kui kliimaseaduse ettevalmistamiseks võtsime aega umbes aasta-poolteist, siis TEOS‑e kokkupanekuks kuluks 2,5 kuni 3 aastat. Tegu pole kiire protsessiga.

Lisaks tuleks muuta täiendavalt teisi õigusakte, millega antaks volitused tulevasele tuumaregulaatorile ehk tuumaohutusega tegelevale ametile. Selle ameti moodustamine on võimalik Keskkonnaameti kiirguskaitse ja kiirgusseire büroo baasil, mille koosseisus töötab juba tänase seisuga ligi paarkümmend vastava ala spetsialisti.

Selles esimeses faasis oleks kulu maksumaksjale raamistiku valmistamisel minimaalne ja kulud kasvaksid märkimisväärselt alles siis, kui mõne tuumajaama ehitamine oleks tõepoolest konkreetsemalt päevakorras. See eeldaks ka suuremat töökoormust regulaatorile ja täiendava tööjõu vajadust, aga samas hakkaks ehitusfaasis riigile ka maksutulu laekuma.

Järgmine teema, mis komisjoni arutelul üles kerkis, oli õigustatud ootuse temaatika. Kui Riigikogu selle otsuse vastu võtab, kas siis kaasnevad riigi poolt täiendavad kohustused mõne arendaja suhtes kas mingite protsesside või toetuste mõttes? Ja selles osas oli nii asekantsleri kui eelnõu algatajate esindajatel ühine arusaam, et nii see pole. Ja oleks ka oluline siin üle rõhutada, et käesoleva otsuse eelnõu vastuvõtmisel ühelgi arendajal ei saa olla veel õigustatud ootust, kuna tuumaenergia kasutuselevõtu tingimused, nõuded ja protseduurid pannakse paika alles järgmises faasis, TEOS‑e vastuvõtmisel.

Samuti arutasime seda, miks peab selle otsuse just praegu tegema ja kas ei võiks ära oodata energiamajanduse arengukava uuendamise ning teha täiendav majanduslik analüüs, enne kui protsessiga edasi minna. Asekantsleri sõnul pole see antud otsuse tegemisel takistuseks, kuna ka seni kehtiv arengukava võimaldab tuumaenergia kasutuselevõtu kaalumist. Oleks oluline märkida, et riigi tasemel pole mingit plaani tuumaenergeetikasse hetkel investeerida ja tegu oleks erasektori algatusega, mis peaks olema turutingimustel konkurentsivõimeline. Eelnõu esindaja kinnitusel on ka ENMAK‑i uuendamise tööversioonis tuumaenergia toodud välja kui pikas plaanis soodsama ja väiksema keskkonnamõjuga elektrienergia tootmise viis.

Lõpuks arutasime ka selle üle, kui täpseid arvutusi on võimalik kauge tuleviku kohta teha ja kui täpselt kõike läbi analüüsida. Teatud arvutused on tuumaenergia töörühma raportis juba olemas, mis puudutab riigi raamistiku loomise kulude ja tulude tasakaalu, ja seal on nii optimistlik kui ka konservatiivne stsenaarium olemas. Pisut oli juttu ka tuumajaamade tasuvusest, mille kohta Mario Kadastik märkis, et kõige suurem kulu on jaama esimestel aastatel kantav kapitalikulu. Opereerimiskulud, sealhulgas kütusekulu, on võrdlemisi madalad, jäädes praegu vahemikku 20–30 eurot megavatt-tunni eest. Ja kuna jaama opereerimisaeg on 60–80 aastat, siis pärast kapitalikulu ärakandmist esimese 15–20 aasta jooksul ongi võimalik pakkuda madalama hinnaga elektrienergiat.

Arutelu kokkuvõtteks tuli tõdeda, et loomulikult võib kõiki asju pikemalt ja põhjalikumalt analüüsida, kuid ühel hetkel on mõistlik ka otsusele jõuda. Täna on see üks otsustuskoht Riigikogu kätes. Diskussioon tuumaenergia teemadel on kestnud mõnda aega ja ka Riigikontrolli hinnangul on Eestis energeetikavaldkonnas üheks oluliseks murekohaks pikka aega olnud otsustamatus.

Hiljuti korraldasime komisjoniga ka vastavasisulise põhjaliku ja igakülgse OTRK arutelu siin saalis ning sellest tulenevalt tegi komisjon muu hulgas järgmised menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek OE esimene lugemine lõpetada. Teiseks, teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 5. juuni – see tuleneb algatajate soovist jõuda küsimuse otsustamiseni enne istungjärgu lõppu. Ja kolmandaks, korraldada 28. mail keskkonnakomisjoni ja 4. juunil keskkonnakomisjoni ja majanduskomisjoni avalikud istungid. Eile olid meil päevakorral juba selle OE võtmes keskkonna‑, looduskaitse‑ ja kliimaeesmärkide temaatika ning tuleval nädalal koos majanduskomisjoniga energiaturu, tööstuse ja majanduskasvu teemad. Seega saab järgnev arutelu selle eelnõu üle olema äärmiselt põhjalik ja avalik. See on minu poolt kõik.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest! Küsimusi teile ühel või teisel põhjusel ei ole. Ei ole küsimusi. Head ametikaaslased, nüüd on võimalus avada läbirääkimised. Oleme läbirääkimiste avamise künnisel ja seda me teeme, avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Priit Lombi. Palun! Olete fraktsiooni esindajana siin?

Jaa, olen fraktsiooni esindajana.

Nii et Riigikogu kõnetoolis on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Priit Lomp. Palun!

Suur tänu! Palun kolm minutit lisaaega ka.

Palun, kaheksa minutit!

Aitäh! Kõigepealt peegeldus viimasele kõnele, mille puhul ma enam küsimusi küsida ei saanud, sest mu kaks küsimust olid enne otsa saanud. Need kaks teemat on omavahel täiesti [vastukäivad] või kaks ettekandjat räägivad teineteisele vastu. Alates sellest, et kui ma Mariolt küsisin, miks see muudatusettepanekute tähtaeg nii [lühike] on, siis Mario vastas selle peale, et ta ei tea. Ja nüüd Igor tuleb ja ütleb, et see on algatajate soovist tulenevalt. Teine, veel jõhkram vastuolu puudutas seda, et asekantsler oli keskkonnakomisjonis öelnud, et tegelikult tuumaenergiat saab rahulikult seal ENMAK‑is kajastada, see on ka täna seal, eks ju, ja seda saaks kajastada ka ilma selle otsuseta. Mario räägib justkui risti vastupidist. Nii et püüdke siis omavahel ikkagi läbi rääkida ja aru saada.

Mitte väga ammu toimus siin saalis olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu tuumaenergia teemal. Sotsiaaldemokraatide nimel kõneledes tunnustasin Riigikogu keskkonnakomisjoni väga tasakaalukalt korraldatud arutelu eest. Kõike edasist arvesse võttes pean täna ütlema, et väga ennatlikult, kahetsen. Toonases arutelus oli kriitilisi küsimusi, mis oleksid vajanud laiemat arutelu, mitte kiirustamist, nagu nüüd välja on tulnud.

Meeldetuletuseks meenutan, et keskkonnakomisjon oli kutsunud meie ette rääkima Lauri Tammiste, kes ütles, et arvutused, ükskõik kas inimese või arvuti tehtud, kinnitavad, et Eestist ei ole vaja teha tuumariiki. Lisaks SEI spetsialistidele jagab sama seisukohta ka ettevõtjate loodud Rohetiigri koostööplatvorm. Lisaks Rohetiigrile võtab Eestisse tuumajaama ehitamise vastu sõna järjest suurem hulk nimekaid teadlasi ja eksperte. Ja meie elame siin Riigikogu suures saalis justkui kusagil paralleelmaailmas. Avalikku debatti sisuliselt ei ole olnud. Selle asemel tahab Riigikogu enamus liikuda täna suure sammu tuumajaama rajamise ja Eestist tuumariigi tegemise poole. Aga niipidi ei peaks see käima.

Valitsus võttis mitte väga ammu vastu otsuse kiirendada Eestis taastuvenergiale üleminekut ja toota peagi taastuvenergiat samas mahus meie tarbimisega. Nüüd on lobi tulemusel Riigikogu andmas paralleelülesannet ka tuumajaama kasutuselevõtu ettevalmistamise toetamiseks. Sealjuures on algatajate hulgas suur hulk inimesi, kes oma sõnades on toetanud ka taastuvenergia kiirendamist. See olukord, sõbrad, on skisofreeniline. Me ei peaks oma väiksuse ja oma väikeste eelarvevõimaluste juures jooksma igas võimalikus suunas. Tehkem ühte asja ja tehkem seda hästi.

Sotsiaaldemokraadid ei ole olnud tuumaenergia vastu, aga me usaldame spetsialiste, kes oma arvutuste ja kogemuste pealt kinnitavad, et Eesti ei pea saama tuumariigiks. Tuumaenergiat tarbime jätkuvalt välisühenduste kaudu, nagu teeme täna. Hetkel toimub amokijooks, mis tugineb paari aasta tagusel energiahinnašokil. Toonane šokk on kahtlemata mõjutanud ka arvamusuuringuid, mis näitavad, justkui oleks enamik inimesi Eestist tuumariigi tegemise poolt. Aga küsimus ise nendes uuringutes kõlab järgmiselt: "Kas pooldate uue põlvkonna väikese tuumajaama kasutamise kaalumist Eestis elektrivarustuskindluse tagamiseks?" Äkki paneks siia veel mingi asja juurde: pensionide suurendamine, õpetajate palga tõstmine? Umbes selliseid asju saaks vabalt siia lausesse juurde liita. Või lisagem sinna arvamusküsitlusse veel üks lihtne küsimus: "Kas olete valmis panema Eesti varustuskindluse sõltuma kümne aasta pärast tehnoloogiast, mida täna veel ei ole?" Ma arvan, et see vastus tuleb uuringus täpselt risti vastupidine ja veel väga ülekaalukalt.

Sotsiaaldemokraadid on tuumaenergiadebatis alati rõhutanud, et ootame valitsuselt terviknägemust energiamajanduse arengukavast, et analüüsida tuumajaama vajalikkust Eesti energiamiksis. Me oleme valmis vajalikkust arutama siis, kui on olemas vastus küsimusele, kas Eestisse on päriselt tuumajaama vaja. Kompetentsikeskused, need inimesed, kes on siin meie ees käinud, keda me peaksime spetsialistide ja teadlastena hindama, on meile seni öelnud, et meil ei ole seda vaja.

Kuna tänase otsusega on meie arvates kiirustatud, siis pole meil muud võimalust, kui teeme sotsiaaldemokraatide fraktsiooni nimel eelnõu 431 tagasilükkamise ettepaneku. Kui tagasilükkamise ettepanek läbi ei lähe, siis esitame fraktsiooni nimel kindlasti ka omapoolsed muudatusettepanekud, mis paneksid tuumaenergiaga edasiliikumise sõltuma riigi energiamajanduse arengukavast ja sellest, kas kehtivad arengudokumendid kinnitavad tuumaenergia vajadust Eestis. Selle kõrval tuleb hinnata kõiki riske, jäätmete küsimust, ka riigi osalust, millest siin saalis täna juttu oli, samuti seda, et kõik otsesed ja kaudsed kulud tuleb katta tuumajaama omanikul, sealhulgas ettevalmistus, koolitus, ehitus, järelevalve, opereerimine, demonteerimine, jäätmete ladustamise kulud. Kui saalis on piisavalt julgust, siis peaksime tingimusteta jah asemel ütlema kohe [selgelt], et riik ja tarbijad ei maksa kunagi tuumajaama omanikele ühtegi toetust. Oma muudatusettepanekutega püüame ära hoida halvimat.

Ettepanek valitsusele: tänane [suhtumine], et tehke midagigi, viib meid lõpuks sinna, kus lisaks kinnitamata vajadusele saada tuumariigiks tuleb uus risk, et ettevõtjatel ja investoritel tekivad õigustatud ootused, millega peame tegelema hakkama. Ärme kiirustame. Lükkame selle täna tagasi ja teeme siin saalis ja ühiskonnas laiemalt asju õiges järjekorras, kuni need on piisavalt küpsed. Aitäh! Esitan ühtlasi ka tagasilükkamise ettepaneku.

Nii, aitäh! Ma nüüd palun Riigikogu kõnetooli … Kas Isamaa Erakonna fraktsiooni nimel? Jah, Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Lugupeetud rahvaesindus! Kui see teema poleks nii tõsine, siis tunduks, et oleme sattunud vana Baskini Vanalinnastuudio etendusele. Tähendab, millest siin eelkõneleja pidas meile monoloogi või õpetas elama – et peab olema ülevaade, palju see tarbijale maksma läheb, ja see peab olema tegelikult doteerimisvaba, kui me räägime praegu tuumaenergeetikast. Andke andeks! Oma esindatud ärilised huvid, meretuulepargid pressisite läbi valitsuse üksikotsusena! Palju see oli? 2 miljardit läheb maksma maamaksumaksjale! Sisulist analüüsi pole olemaski! See küsimuste rivi, mis te siin praegu esitasite nii-öelda tuumaenergia vastu – mulle jäi küll mulje, et kui te süüdistasite mingis kontori lobis, pigem mingi kontori lobi esindas neid küsimusi.

Nüüd, probleem on loomulikult absurdisituatsioon, millesse parlament on sattunud. Kallase valitsusel puudub selge energiapoliitiline visioon. Selle asemel on asutud üksikotsuseid läbi suruma parteilise lehmakauplemise tulemusena. Ette võetud eesmärk 100% taastuvenergiat on loomulikult kõigi ratsionaalsete energeetikaekspertide realistliku hinnangu järgi utoopia, ebarealistlik, ja viib Eesti totaalsesse energiadefitsiiti.

Ja nüüd tegelikult teie käsitlus oli see, et valitsuses lehmakauplemisega pressiti läbi see 4 + 4 teravatti. Annaks jumal oidu Euroopa Komisjonile mitte anda sellele projektile riigiabi luba, enne kui tuleb Isamaa valitsus ja suudame selle asja uuesti rahulikult üle revideerida, terve mõistuse tuua tagasi meie energiapoliitikasse.

Ja nüüd olukorras, kus sotsid ei lase valitsuses tuumaenergia teemasid läbi, on tegelikult kasutatud tagaust, on see toodud parlamendi otsusena. Andke andeks, see õiguslik vorm on loomulikult naljanumber! Mis parlamendi otsus see on, et hakata tuumaenergiat arendama!? Valitsus kükitab põõsas! Eesti energiapoliitika küsimustele on selle asemel vastama saadetud vapper samurai, kes kõneleb meile, et tegelikkuses tuleb hakata tuumaenergiat arendama.

Vabariigi Valitsusel peab lasuma minu veendumuse järgi rahvaesinduse tahte järgi selge vastutus esitada otsus meie energiapoliitika põhivalikute kohta. See peab olema tervikkäsitlus, mis peab sisaldama ülevaadet nii varustuskindlusest, nii konkurentsivõimelise elektrienergia tagamisest kui ka sellest vajalikust minimaalsest võimsusportfellist, mis peab olema nii-öelda juhitava võimsusega kogu siseriikliku tarbimise maht, mida on soovitanud eksperdid.

Me esitasime kaks kuud tagasi parlamendi menetlusse sellekohase otsuse, et parlament kohustaks valitsust seda tegema. See hääletati – selles leidis koalitsioon konsensuse – ühehäälselt koalitsiooni poolt välja. Nii et Isamaa fraktsioon ei välista kuidagi meie energiapoliitika elemendina tuumaenergiat. Selles ei ole mingit küsimust. Kuid ei saa teha energiaportfelli, millest sõltub kriitiliselt meie inimeste toimetulek pikemas plaanis ja meie majanduse konkurentsivõime. Me tööstus on praegu konkurentsivõimetu, kui me vaatame Põhjamaa hindu, see on reaalne olukord, me peame tunnistama. Tegelikkuses on olukord selline, kus on valitsuse üksikotsus 4 + 4 teravatti. Nüüd järgneb sellele nii-öelda käsitlus tuumaenergiast eraldi võetuna. Küsimused olid ju eraldi võetuna õiged. Kas need konkureerivad omavahel? Kas parlamendil on üks energiapoliitika, andke andeks, ja valitsusel on teine energiapoliitika? Kus see delta siis tegelikkuses kokku saab? Sellele ei suutnud vastata ei ettekandja ega ka kriitikat teinud sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni esimees.

Isamaa arvab, et seda otsust tuleb loomulikult remontida. Ja remontida selles valguses, mis ei välista sugugi tuuma[jaama] rajamist, aga mis seab valitsusele [ülesande teha] otsus sellisena, nagu on rahvaesinduse tahe, mitte hakata üksikküsimustega reguleerima energiapoliitikat, vaid seadma paketina valitsusele ülesanne esitada tervikvaade energiapoliitika kohta, mida tegelikult koalitsioonilepingus, ma tuletan meelde, lubati juba eelmise aasta sügiseks. Oli nii?!

Aga see on jäänud täitmata. Mitte midagi ei ole juhtunud, pool aastat on lastud raisku. Meil on erinevad konkureerivad käsitlused, kui palju see kogu taastuvenergia üleminekuvisioon läheb maksma, ja sisulist lahendust, mis puudutab turul pikemat vaadet varustuskindlusest ja konkurentsivõimelisest energia hinnast, ei ole valitsus olnud suuteline pakkuma.

Nii et ma tunnustan eraldi võetuna initsiatiivi eest, et energiapoliitika valitsuskoalitsiooni esindajaid huvitab, aga tegelikkuses on selle adressaat proua Kaja Kallase tegematajätmine ja selle valitsuse tegematajätmine, mille puhul parlament peaks saavutama teatud erakondadeülese hoiaku ja survestama heatahtlikult valitsust seda terviklahendust pakkuma.

Ja miks ei ole siia saali, kui niisugust olulist asja arutatakse, kutsutud oma erakonnakaaslast kliimaministrit, kes vastutab energiapoliitika eest? (Juhataja helistab kella.) Tema vaade oleks olnud minimaalne hoolsustasand valitsuse liikmena.

Hea ettekandja, teie aeg! Kas te soovite lisaaega? 

Võtaksin veel kolm minutit.

Palun!

Kus on Michal? Täna meeleavaldusel metsaomanikud tulid ja küsisid, kus on Michal. Michal ütles, et tal ei ole aega. Majandusminister on kadunud, öeldakse, et välismaal, ei ole välismaal ... Michal on tegelikult kadunud, ei tule meeleavaldajate ette. Seal, kus peab olema, ei ole, nagu praegu selle otsuse arutelul siin saalis, ja seal, kus ei pea olema, tõenäoliselt seal ta on.

Asetame asjad õigesse perspektiivi. Me peame kindlasti olema meie majanduse huvides, konkurentsivõime huvides valmis ka meie energiavarustuse ja konkurentsivõimelise energia nimel tegema ettepanekuid, mis puudutavad põlevkivienergeetika küsimust, ka vajalikes Euroopa Liidu regulatsioonides. Neid ei tuleks sugugi välistada.

Aga me ei saa liikuda nõnda, et meil on mitu energiapoliitikat ja neid rakendatakse parteilisel printsiibil. Reformierakond ei saa valitsusest läbi tuumaenergia, mis iganes, seda realiseerimiskavatsust. Seda tehakse ülemisel korrusel, parlamendis, alumisel korrusel laamendab Sotsiaaldemokraatlik Partei oma meretuuleparkidega. No te tegite vea, lugupeetav Reformierakond, et andsite sotsidele nende meretuuleparkide projektis praegu järgi. Niisugused üksikotsused on segadust kasvatanud, mitte kahandanud, mis puudutab pikaajalist vaadet energiapoliitikas.

Nii et ülesanne on üks: võtta ennast kokku, lugupeetav valitsuskoalitsioon. Ennekõike on see suunatud valitsusele. Kui valitsus ei saa hakkama, siis tuleb heatahtlikult survestada seda parlamendil. Ja ma arvan, et see otsuse eelnõu võiks olla hea platvorm, kus me püüame heatahtlikult formuleerida need põhimõtted, meie minimaalsed ootused ametis olevale valitsusele tegevuste ja kavatsuste kohta energiapoliitikas. Meretuuleparkide projekti puhul ma ei näinud seda. Erinevad üksikseisukohad, üksiknumbrid – nii ei saa otsustada kogu riigi jaoks elulist ressurssi, eksistentsiaalset ressurssi, selle jätkusuutlikkuse tagamist. Paraku omaette küsimus on selle otsuse vorm, aga siin tuleb juhinduda õigusekspertidest. Nii et selle optimistliku kõnega soovin kõigile jõudu! Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli, ma saan aru, et Eesti 200 fraktsiooni esindaja Toomas Uibo. Palun!

Suur tänu, juhataja! Suur tänu kõikidele eelkõnelejatele! Tundub, et see debatt läheb tõusvas joones, kui mõõta seda emotsionaalses skaalas. Mul on hea meel, et Urmas Reinsalu rääkis siin pikast plaanist. Ja ma olen nõus sellega, et Eesti energeetikal ei ole seda pikka plaani. Kindlasti tuleb sellega tegeleda. (Hääl saalist.) Meie tegeleme, jaa. (Hääl saalist.)

Ma palun, hea ettekandja, teil on sõna.

Aga võib-olla räägiks sellest veel korra, et mida me täna otsustame. Ma püüan olla pragmaatiline, toon ühe näite lapsepõlvest, kui vanaemal läks äratuskell katki ja ma otsustasin sinna sisse vaadata, et milles see põhjus on, ja aru saada, miks ta katki on. Ma võtsin selle kella lahti ja sain aru, et seda ei olegi võimalik parandada.

Mis ma sellega öelda tahan? Ma tahan alati igasugustes otsustamistes aru saada või koguda piisavalt informatsiooni, et see otsus ära teha. Ja minu meelest see on täna see koht, kus me selle üle otsustame, kas me soovime rohkem teada saada, kas me soovime rohkem aru saada, kas Eesti vajab tuumajaama või ta ei vaja. Ma arvan, et mitte ükski siin saalis lõpuni seda tegelikult ei tea. Mina ka ei tea, kas Eesti vajab tuumajaama 15–20 aasta pärast või mitte. Aga ma tahan rohkem teada saada.

Ma tahan rohkem teada saada, sest tuumaenergia töörühma raport ütleb seda, et see on võimalik, Eestil on olemas need eeldused. Aga ta ei ütle ka rohkem. Ta ei ütle seda, et Eesti kindlasti vajab tuumajaama, ta ütleb, et eeldused selleks on olemas. Ja nüüd ma tahakski rohkem aru saada, kas need eeldused on ka päriselt olemas, ja selleks on meil vaja luua regulaator.

Ma kutsuksin üles kõiki mitte vastandama tuumaenergiat päikese‑ ja tuuleenergiale. Ma arvan, et Eestil on vaja väga sellist laiapindset energiamiksi, see on energiajulgeoleku tagatis. Mida rohkem taburetil on jalgu all, seda kindlam on seal istuda. Nii et väga ebamõistlik oleks täna teha see otsus, et me kindlasti ei vaja ühte kindlat energiatootmisviisi.

Nüüd, mina ei ole ka aru saanud, miks Eesti on maailmas nii eriline riik, et just siia riiki tuumaenergia ei sobi. Ma ei ole sellele küsimusele veel vastust saanud. Küll tuuakse välja igasuguseid põhjusi, küll meil ei ole spetsialisti ja meil ei ole asukohti ja nii edasi. Noh, need on minu meelest kõik sellised otsitud põhjused. Ja peale tänast otsust tulebki nendega tegelema hakata. Ja võib-olla me leiamegi, et meil ei ole kohta, kuhu see tuumajaam ehitada. Ma ei tea seda, aga ma tahaksin teada saada.

Täna me otsustame seda, kas see teema väärib kaalumist või mitte. Ma kutsun üles kõiki seda toetama, sest see teema tõesti väärib edaspidi ka kaalumist. Me oleme kaotanud juba ühe kümnendi otsustamatuse tõttu. Ja see on resulteerunud sellega, et meie majanduse konkurentsivõime on saanud päris korralikult räsida.

Ma võtaksin kolm minutit veel.

Palun!

Ma väga loodan, et me ei astu täpselt samasse ämbrisse ja ei kaota veel ühte kümnendit otsustamatuse tõttu. See on läinud meile kalliks maksma just nimelt kõrgete energiahindade näol. Otsustamatus on alati halvem kui otsustamine.

Siin oli juttu sellest, kuidas Eesti rahvas toetab seda, ja ma tõesti usun, et pigem on neid inimesi rohkem, kes tuumaenergia kasutuselevõttu toetavad. Eks neid küsimusi loomulikult võib esitada väga mitut moodi. Kui me küsiksime, kas te olete nõus panema kogu Eesti energiasektori, energia tootmise sõltuma ainult tuulest ja päikesest, siis ma julgen arvata, et inimeste vastus sellele on ei. Nii et on nagu on nende küsitlustega, aga meie kohus siin on teha täna see otsus, et lõplikult aru saada või anda võimalus selleks, et lõplikult aru saada, kas me vajame tuumaenergiat või mitte.

Loomulikult on neid muresid palju. Eelkõige ohutus. Siinkohal võiksin tuua päris häid paralleele näiteks lennundusega, millega ma olen väga-väga kursis juba paarkümmend aastat, milline ohutustase on täna ühel tuumajaamal. Sellest inimesed tänavalt paraku võib-olla aru ei saagi. Loomulikult on küsimus julgeolekus, nii energiajulgeolekus kui ka selles, kuidas me seda tuumajaama kaitseme. Need küsimused on kõik õhus ja nendele tuleb ka kindlasti vastused leida.

Kes saab omanikuks? Ma arvan, et siin saalis ei ole ühtegi inimest, kes teaks, kes saab selle omanikuks. Aga riigil kindlasti on vaja otsustada, kui oluline on tal selles osaleda või üldse mitte osaleda. Ka need on küsimused, mis peavad saama vastuse järgnevate aastate jooksul.

Nii et mina usun näiteks seda, et kui me täna otsustame, et me anname võimaluse edasi liikuda selle teemaga, siis kindlasti tekib huvi toota Eestis tuumaenergiat ka teistel ettevõtetel, mitte ainult sellel ühel ettevõttel. Neid kindlasti tuleb, ma tean, et juba on pinda sondeeritud. Nii et on kindlasti ekslik arvata, et üks kindel ettevõte selle siia ehitab. Ma tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli, ma saan aru, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja. On see nii? Rain Epler.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest olen ma siin EKRE fraktsiooni esindajana, aga veelgi enam, ma hea meelega esindan siin fraktsioonideüleselt kõiki riigikogulasi, kes pooldavad tervemõistuslikku energiapoliitikat. Ma tean, kui kirglikult kolleeg Kadastik tuumaenergiat pooldab, aga olukorras, kus selle otsuse vastuvõtmisel ei ole koalitsioonis kokkulepet ja mulle näib, et isegi valdavalt pooldaval seisukohal olevates erakondades on hääletus vabaks jäetud, oleks olnud vaja palju veenvamat etteastet, aga veelgi olulisem, paremat toimetulekut küsimuste-vastuste voorus. See oleks kahtlejad ehk pooldama kallutanud. Nüüd võis minna vastupidi, mina loodan, et ei läinud.

Tänasest arutelust. Kolleeg Aab tõi esile, et Riigikogu otsus ei ole valitsusele siduv. Tuleb nõustuda – tõepoolest, otsuse täitmine ei ole kohustuslik. Me ju nägime selleski koosseisus, kui koalitsiooni häälte toel võeti vastu otsus, et valitsus asuks tegevusse, et parandada poliitilist kultuuri. Loomulikult midagi tehtud ei ole. Aga teisipidi, Riigikogu otsus on siiski võimalus. Siduvat kohustust ei ole, võimalus tegutsema asuda on, ilma et mõni koalitsioonipartner saaks seda blokeerida.

Nüüd edasi, siin kolleeg Reinsalu juba adresseeris seda teemat. Sotsid ütlevad, et peab olema lubadus, et riik mingil moel tuumajaama arendust ei toeta. Aga ise täiesti tuima näoga survestavad koalitsioonipartnereid miljardeid sõna otseses mõttes tuulde loopima. Mis see tuuleparkide subsideerimine muud on? Minu arvates siin mingi au‑ ja häbitunne võiks ikkagi olla, et vähemasti ise mitte tõsta vastuargumendina esile küsimusi lobigruppide tegevusest.

Sotsidest veel. Mure: kellelegi läheb kasum, meile jääb saaste. Taas tõmmakem paralleel meretuuleparkidega. Täna Skandinaaviast juba kostab murenoote selle kohta, et omanikud on hakanud nihkuma Luksemburgi ja mujale. Noh, eks omanikud näevad ette, seal on need pargid varem püsti pandud, et kui paarkümmend aastat mööda saab, siis on postid meres, meil on hunnik betooni, vaske ja muid materjale, meie peame sellega tegelema. Nii et jällegi, selles mõttes asjasse mittepuutuv paralleel. Sõltumata sellest, millest sa seda energiat teed, erinevad küsimused vajavad ikkagi vastuseid.

Omandiküsimus. Siin jäi vastaja veidi hätta ja oli ekslev. Ma omalt poolt ütleks, et siin võib-olla jaama suurusest ja otstarbest lähtuvalt võiks tõesti selles otsuses – muudatusettepanekuid on veel võimalik teha – seda käsitleda. Kui me räägime jaamast, mis on, ütleme, Eesti elektritootmise keskne jaam, suur jaam, koosnegu ta kas või moodulitest, siis mina olen ka seisukohal, et seal võiks riik olla enamusosanik. Aga kui me räägime sellest, et mõni linn tahab katlamaja tuumaküttele viia või mõni ettevõtja tahab oma tegevuse tarbeks väikest tuumajaama rajada, seal ei ole riigi osalus ilmtingimata vajalik. Nii et seda Soome näidet, kus mingist võimsusest alates see piir tehakse, võiksime kaaluda.

Veidi asja sisulisest poolest ka. Ikkagi see energeetiline tasuvus. Mitu ühikut energiat pead sa kulutama, et saada enda jaoks kasulikku energiat? Tuumajaama puhul räägitakse vahemikust, kus paned 1 ühiku sisse, vastu saad 70–100. Teadlased nagu ikka otsivad vastuseid, mitte ei tea neid tõsikindlalt, aga suurusjärgu see annab. Tuule puhul me räägime: 1 paned, 10–12 saad, päikese puhul 1 paned ja 1 saad vastu, võib-olla saad 2. Nii et sõltumata kogu administratiivsest ja, ma ütleks täna, nii Euroopas kui ka Eestis valesti üles ehitatud raamistikust, kus on erinevad tasud või erinevad toetused, mis seda moonutavad, see energeetiline tasuvus tegelikult pikas jooksus on kõige olulisem küsimus. Kui me tahame ühiskonnana püsida sellisel heaolutasemel, siis meil on vaja kvaliteetset energiat.

Jõuan selle juurest selle unistuseni energiaintensiivsest tööstusest, millest räägivad meile hästi palju need, kes tahavad tuule‑ ja päikeseenergiat edendada. No siia ei tule ilmastikust sõltuva energiatootmise puhul, ükskõik kui palju me seda ehitame, energiaintensiivset tööstust. Ja kui siis sellele vastuseks öeldakse, et aga salvestus aitab meid hädast välja, noh, see on soovmõtlemine.

Ma palun kolm minutit juurde.

Palun!  

Täna tegelikult sellist tehnoloogiat olemas ei ole, mille abil tööstuslikus mahus salvestust kättesaadava hinnaga võiks ehitada. Nii et tõepoolest, mäest alla suurde reservuaari voolav vesi on kahtlemata hea salvesti, aga seda juhul, kui geograafia seda toetab, kui on olemas see mägi ja see org. Ise nende mägede ja orgude ehitamine ei ole mõistlik idee ei energeetilises mõttes ega ka keskkonnakaitselises vaates.

Kõik taastuvenergia edendajad räägivad vajadusest juhitavate võimsuste järele, et seda taastuvat taustal toetada. Täna moodne kütus, mida nendes toetavates jaamades kasutada soovitakse, on gaas. Ma olen nõus, gaas on väga hea fossiilne energiaallikas. Aga teate mis? Kui me juba selle gaasijaama ehitame, mis niikuinii tipukoormuse peab välja vedama, ehitamegi siis gaasijaama. Ega sinna kõrvale ei ole vaja neid tuulikuid ja päikeseparke ehitada. See gaasijaam annab ka päikeselise ilmaga ja tuulise ilmaga ikkagi oma kasuliku energia välja. Milleks me teeme kaks süsteemi? Kindlasti on see topeltkulu. Aga muidugi veel parem, ehitame ikkagi tuumajaama. Ja kuni sinnani, ka geopoliitilisest olukorrast lähtudes ma ütleks, et Eesti, selle asemel, et asendada põlevkivijaamad gaasijaamadega, võiks kasutada põlevkivi, siis meil on ressurss oma maal kättesaadav, meil on oskused ja meil on ka väga hea teadusbaas, mis aitab võidelda selle saastega. Kõik see hirmujutt, mida räägitakse õhusaaste tõttu surevatest inimestest, see on täna teistes regioonides probleem – Eesti põlevkivijaamade korstnast tuleb minimaalselt saastet, palju vähem, kui inimene saab Tallinna linnas autode vahel ringi jalutades.

Nii et, head kolleegid, astume esimese sammu, küll väikese, aga siiski märgilise sammu teel selles suunas, et Eesti kunagi võtaks tuumaenergeetika kasutusele. Toetagem. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli … Kas Reformierakonna fraktsiooni nimel? Reformierakonna fraktsiooni esindaja Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Kuna ma enne juba palju rääkisin, siis ma pikalt ei hakka enam rääkima. Lihtsalt nende lõppsõnade kohta natuke kokkuvõtteks. Ma igaks juhuks tahtsin ära markeerida, et Priit Lombi välja toodud küsitlus oli konkreetselt Fermi tehtud küsitlus. Arendaja puhul võib arvata, et see võib olla ju veidi kallutatud. See küsitlus, millest mina rääkisin ja mille toetusprotsente ma teile ette lugesin, on Kliimaministeeriumi poolt just värskelt tehtud. Siit lihtsalt [nimetan] teile küsimused, et näidata, et need ei ole suunavad. Oli küsimus: "Millistes järgmistes elektrienergia tootmise liikides te näete Eestis potentsiaali?" Lihtsalt loetelu. Samuti: "Millise elektrienergia tootmise liigiga võiks teie arvates põlevkivist energia tootmise asendada, et oleks tagatud ilmastikust sõltumatu elektrienergia?" Siin olid tagatud ka salvestuse võimalused, nii et see oli kõik olemas.

Lihtsalt, kuna minu meelest Toomas mainis seda, et kui küsitaks inimeste käest, et kui nüüd põlevkivi asendada millegagi, kas tahaksite siis … (Kõuemürin õues.) Mõne teise kolleegi puhul arvaks võib-olla, et ülevalt poolt anti ka signaal.

Oli ka küsimus selle kohta, see viimane just, et millise elektrienergia tootmise liigiga võiks põlevkivienergiat asendada, ja siin oli esikohal vastustes tuumaenergia – 49%, siis tuuleenergia koos salvestusega – 32% ja alles neljandal kohal päikeseenergia koos salvestusega – 21%. Ma tahtsin lihtsalt need ära markeerida, et need küsimused ei olnud kuidagi kallutatud, tulemused on samad protsentide osas.

Igaks juhuks, et kaitsta kliimaministrit – antud eelnõu algatasid siiski Riigikogu liikmed, minister seetõttu ei pidanud olema siin saalis. Kui kolleeg Urmas küsis, et miks teda siin ei ole olulise arutelu juures, siis ta ei peagi siin hetkel viibima. Küll aga on ta selle poolt, et seda arutelu siin peetakse. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on eelnõu 431 esimene lugemine lõpetada. On tulnud ka teine ettepanek, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, mille sisu on, et eelnõu 431 esimesel lugemisel tagasi lükata. Tulenevalt sellest alustame antud ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 431 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 19, vastu 45 ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. Ja nüüd on niiviisi, et eelnõu 431 muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. juuni kell 12. Esimene lugemine on lõpetatud ja kolmas päevakorrapunkt käsitletud. 

Head ametikaaslased, liigume siit mõnusa tempoga edasi.  

Neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud 2024. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 389 kolmas lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Tere õhtust, head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas 2024. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 389 kolmandaks lugemiseks ettevalmistamist käesoleva aasta 13., 14. ja 27. mai istungil. Tuletan meelde, et selle eelnõu sisu on 2024. aasta riigieelarve kogumahtu muutmata eelarve muutmine. Muudatused on vajalikud õpetajate palga alammäära tõstmiseks 1820 euroni. Selleks suunatakse riigieelarves kohalike omavalitsuste toetusfondi 9,27 miljonit eurot. Praegu on õpetajate palga alammäär 1803 eurot ja õpetajate palga alammäärale lisandub 20% suurune diferentseerimise osa. Kokku kasvab õpetajate palga arvestuslik keskmine 6,6% ehk 2184 euroni. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 9. maiks 17.15 Riigikogu fraktsioonidelt ja komisjonidelt muudatusettepanekuid ei laekunud. Rahanduskomisjon ise koostöös ministeeriumidega koostas kolm muudatusettepanekut. Muudatuste selgitused on toodud ka ettepanekute juures loetelus.

Annan nendest lühidalt ülevaate. Esimese muudatusettepanekuga suunatakse Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisala eelarvest 44 839 558 eurot Rahandusministeeriumi valitsemisala eelarvesse. Selle summa puhul on tegemist 2020. aasta lisaeelarvega Maaelu Edendamise Sihtasutuse sihtkapitali eraldatud vahenditega, mis olid ette nähtud põllumajandusmaa kapitalirendi meetme rahastamiseks. Meetme tegevused viidi ellu ja vahendite kasutamise tähtaeg on möödunud. Sellest tulenevalt osa vahenditest tagastatakse, mis võimaldab vähendada riigi laenukoormust, ning osa summast suunatakse Maaelu Edendamise Sihtasutuse sihtkapitali tagasi põllumajandusmaa kapitalirendi rahastamiseks. Ja see summa, mis MES‑i tagasi suunatakse, on 20 miljonit eurot. See suunatakse sihtkapitali põllumajandusmaa kapitalirendi meetme rakendamiseks. MES‑i hinnangul on kapitalirendi jätkuv pakkumine vajalik, sest aitab ettevõtjatel parandada kapitalile ligipääsu erinevates likviidsusprobleemides ja leevendada kriisiolukordadest põhjustatud majanduslikke tagajärgi, mis võivad avalduda tulevikus. Kapitalirent toimub müük-tagasirent-põhimõttel, mis annab ettevõtjale võimaluse käibevahendite puuduse või investeeringute teostamise soovi korral müüa sihtasutusele valdavalt põllumajandusmaad sisaldav kinnisasi, võttes selle sihtasutustelt taas rendilepingu alusel kasutusse. Seejuures on isikul kohustus maa tagasi osta. Raamatupidamislikult hakkab MES‑is olema finantsinvesteering ja maa ise jääb selle põllumajandusettevõtja põhivarana arvele. Tulenevalt eeltoodust lisatakse eelnõusse ka tekstiparagrahv, kuna 2024. aasta riigieelarve seaduse §‑st 1 ei selgu finantseerimistehingu otstarve. Seadust täiendatakse §‑ga 12, mille kohaselt on kavandatud 20 miljonit eurot Maaelu Edendamise Sihtasutuse sihtkapitali põllumajandusmaa kapitalirendi meetmeks.

Teine muudatusettepanek on koostatud Kaitseministeeriumi ettepaneku alusel, et lisada 2024. aasta riigieelarve seadusesse täiendav tekstiparagrahv, mis annab Kaitseministeeriumile ja tema valitsemisala asutustele loa vahendada kaitsealase koostöö sihtriikide kaitseotstarbelise varustuse soetusi. Lisatud paragrahvi alusel võivad Kaitseministeeriumi ja tema valitsemisala asutused vahendada Euroopa Liidu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni poolt finantseeritava kaitseotstarbelise varustuse ja varude soetamiseks vajalikke vahendeid Euroopa Liidu kaitsealase koostöö sihtriikidele. Euroopa Liidu ja Eesti jaoks on olulised kaitsealase koostöö riigid muu hulgas Moldova ja Ukraina. Euroopa Liit on otsustanud aidata Moldoval kaitseotstarbelisi vahendeid soetada. Kaitseministeeriumi valitsemisalas olev Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus täidab rolli Moldova relvajõudude varustamiseks Euroopa kaitserahastu rahaliste vahendite abil. Samuti on kaitseinvesteeringute keskus sõlminud koostööleppe Ukraina hankeagentuuriga, aitamaks vajadusel vahendada NATO ja Euroopa liitlaste ja partnerite finantsvahendite eest kaitseotstarbelise varustuse ja varade soetust Ukrainale. Kaitseinvesteeringute keskus võib käituda vahendajana ka teiste riikide jaoks vastavalt Eesti kaitsealase koostöö eesmärkidele. Kaitseotstarbelise varustuse vahendamisel riigieelarvele riske ei võeta ja Kaitseministeeriumi valitsemisala eelarvet sihtriikide varustuse hankimiseks ei kasutata. Riigieelarve seaduse täiendamise sätted esitatakse tulenevalt riigieelarve seaduse – see on baasseaduse – § 28 lõikest, mille kohaselt esitatakse riigieelarve seaduses muu hulgas sätted, mis on seotud eelarveaastal riigieelarve vahendite korralduse või tingimustega.

Kolmanda muudatusette… Ainult kuus rida veel. Kolmanda muudatusettepanekuga sätestatakse seaduse jõustumine Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval, kuna oluline on võimaldada seadusemuudatuse kiirem rakendamine õpetajate palkade osas. Nimelt hakkavad õpetajad suunduma suvisele puhkusele ja kõik omavalitsused ei ole veel palku aasta algusest korrigeerinud. Nad saaksid seda teha enne puhkust ja selle võrra saaksid õpetajate puhkusetasud olla suuremad.

Komisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused. Võtta eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda täna, kolmas lugemine lõpetada ja viia läbi lõpphääletus. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälte enamus. See on minu poolt kõik.

Hea ettekandja, suur tänu! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Annely, nagu alati, sinu poolt asjatundlik ja põhjalik ettekanne. Selle eest siiras tunnustus. Minu küsimus puudutab seda teatavat põhimõtteliselt irooniat, millega sa osundasid sellele, et tuleb kiirkorras see seadus vastu võtta, [kuna saabub suvepuhkus ja et see seadus saaks jõustuda järgmisel päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist]. Aasta, eelarveaasta algas jaanuari alul. Tõsi on see, et oli väga suur poleemika, õpetajate streik, ja siis leiti jaanuaris lahendused. Miks me oleme selles olukorras? Tegelikult ju ei ole kiire mitte selle seaduse menetlemisega, vaid sisuliselt pool eelarveaastat [on juba läbi, eelarveaasta] on juba keskel. Mu küsimus on lihtsalt sulle kui vanale finantsistile hinnata nii-öelda juhtimiskogemusega inimesena, kes selle korralageduse eest tegelikult vastutab.

Ma ei ütleks, et siin on eriline korralagedus. Vastupidi, seaduseelnõu on menetletud parimate tavade kohaselt, mis Riigikogus on: muudatuste esitamise tähtajad, muudatusettepanekute koostamised, komisjonile tutvustamised, järelemõtlemiseks aja andmine. Ja need on kõik toimunud väga eeskujulikus tempos.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Esiti küsimust ei olnudki, aga see vastus tõstatas küsimuse. Suure osa selliseid suure mõjuga eelnõusid olete menetlenud just vastupidiselt sellele, mida te siin esile tõite, et hea menetlusnormide järgimine ja kõik see. Ja nüüd nende inimeste, õpetajate puhul, kes on väga olulised riigi alustalad, te olete otsustanud pikalt, rahulikult ja kõiki menetlusnorme järgides toimetada. Võib-olla selgitate neid tagamaid. Kuidas te neid otsuseid teete, et millal järgida menetlusnorme ja millal mitte?

Ma arvan, et kui see eelnõu menetlusse tuli, siis kohalikud omavalitsused ikkagi võisid õpetajate palka selle võrra juba tõsta, keegi neil ei keelanud. Ma saan aru, et enamus omavalitsusi seda ongi teinud. Ja paljudes omavalitsustes on õpetajate palk juba mõnda aega kõrgem kui see, mille nimel õpetajad streikisid. Aga nüüd saab sellele siis punkt pandud. Kohustus õpetajate palga tõstmiseks on 17 eurot kuus. Siin on nüüd küsimus, kas omavalitsuse usaldus valitsuse vastu või soov vastu tulla õpetajatele. Ühesõnaga, jõustumine Riigi Teatajas väljakuulutamisele järgnevast päevast paneb kohustuse kohalikule omavalitsusele, et need, kes seda veel ei ole teinud, peavad õpetajate palka tõstma.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Annely, sinu vastus tõukas mind ka järgmisele küsimusele, [kuna sa viitasid], et enamus omavalitsusi on seda teinud. Järelikult eksisteerib ka mingi vähemus. Kas sa täpsustad, milline sinu käsutuses olev informatsioon on? Kas, ma ei tea, mõõta proportsiooni järgi, arvuliselt, või kuidas? Millele tugineb sinu informatsioon selle kohta, et enamus on teinud? Järelikult ma siis püstitan selle vastuväite või eitusliku järelduse, et vähemus ei ole teinud. Kas see siis tähendab tegelikult seda, et kuna seaduse jõustumisest tekib kohustus, siis hulgal õpetajatel seetõttu, et me venitame seda eelnõu kilpkonnana, on olnud väiksem palk?

Me ei ole eelnõu venitanud kilpkonnana, vaid menetlenud seda meie tempos. Õpetajal ei ole kindlasti väiksem palk, vaid õpetaja palk korrigeeritakse aasta algusega hiljemalt juunikuus, kui seadus jõustub, nendes omavalitsustes, kus see veel ei ole tehtud. Õpetajate palk selle võrra väiksemaks ei jää. Küll võib olla tekkinud mõnel õpetajal mõnes omavalitsuses viivitus.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Annely! Taas sinu vastusest tõukuvalt mõtlesin, et kasutan küsimust repliigiks. Sa justkui retooriliselt küsisid, et ei tea, milline see usaldus omavalitsustes on valitsuse vastu. Ma võin lihtsalt repliigi korras öelda, et mitte ainult omavalitsustes, vaid ka ettevõtjate hulgas ja üldse suure hulga Eesti inimeste hulgas ei ole usaldus praegu istuva valitsuse suhtes kuigi suur.

Mõni usaldab, mõni ei usalda – mis ma oskan kosta?

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli, ma eeldan, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Tanel Kiige. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Mul on hea meel, et lõpuks oleme jõudnud selle riigieelarve muudatusteni, mis aitavad saada see mitme ministeeriumi koos leitud circa 9 miljonit eurot õigesse kohta. Teatavasti see palgaraha vaidlus siin aasta alguses oli päris tõsine ja lõpuks see otsus mitme ministeeriumi poolt leida vajalikke lisavahendid aitas ka õpetajate streigi viimaks lõpetada.

Reaalsus on muidugi see, et tänane eelnõu on igati positiivne, igati mõistlik, ma usun, et selle lugemisel ei teki probleeme. Õpetajad seda lisaraha kindlasti väärivad. Aga tõsi on ka see, et see on ainult väike piisk meres ehk realistlikult see, et õpetajate keskmine palk tõuseb arvestuslikult 2184 euroni, alammäär 1820‑ni, on teatavasti märkimisväärselt vähem, kui haridustöötajad taotlesid, ja veelgi enam – vähem, kui pikemas vaates on õpetajate, haridustöötajate ootus.

Võtmeküsimus ongi, mis lähiaastatel edasi saab, sest lahendamist ootavad haridusmaastiku väga tõsised ja suured murekohad. Need on seotud nii inimeste kui ka raha puudusega. Mõlemad mured on kroonilised. Sotsiaaldemokraadid peavad väga oluliseks, et haridustöötajate, riigi ja kohalike omavalitsuste vahel laiapõhjaliste läbirääkimiste käigus jõutaks vajalike kokkulepeteni ja sõlmitaks kollektiivleping, mis näeb ette järjepideva palgatõusu ning läbimõeldud karjäärimudeli, mille kavandit, sellist esmast ideed, on tegelikult ju avalikkusele juba tutvustatud. Samuti vajavad lahendamist tõsised probleemid, mis puudutavad õpetajate ülekoormust ja järelkasvu tagamist.

Aga aus on tunnistada, et riigi rahaline seis ei ole paraku praegu kiita. Rahalist seisu on räsinud nii järjestikused kriisid, valitsuste kuluotsused kui ka üle kahe aasta kestnud majanduslangus. Ja meil tuleb nentida, et haridustöötajate õigustatud palgatõusuootusi on võimalik reaalselt täita ainult siis, kui me suudame parandada riigieelarve seisu ka tulusid suurendades. Põhjamaist heaoluühiskonda ei ole võimalik ehitada Venemaa või Ladina-Ameerika maksusüsteemiga. Ja see illusioon on tänaseks üheselt ja lõplikult kokku kukkunud.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetab riigikaitsemaksu ja pikemas plaanis astmelise tulumaksu kehtestamist, suurendades just nimelt jõukamate maksukoormust, mis on igati euroopalik ja põhjamaine lähenemine. Eesti vajab õiglast maksureformi, et tagada toimiv jätkusuutlik haridussüsteem ning pakkuda inimestele solidaarset tervishoidu, turvalist elukeskkonda kogu Eestis. Meie, sotsiaaldemokraadid, oleme selleks aruteluks valmis. Täpselt nagu olime enne Riigikogu valimisi, oleme valmis selleks nii enne kui ka pärast Euroopa Parlamendi valimisi. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni esindaja Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõik, kes vaatavad meid praegu või vaatavad seda hiljem! Ma olen juba mitu korda siin puldis rääkinud, et iseenesest on positiivne, et midagi meie õpetajad nüüd ikkagi oma palgale lisaks saavad. Pool aastat on möödas, nüüd me siis klaarime vanu arveid ja lisame 17 eurot bruto palga alammäärale.

Mulle meeldib, kui seletuses seisab selline lause, et õpetajate palga alammäärale lisandub 20%-line diferentseerimise osa, seega kokku kasvab õpetajate palga arvestuslik keskmine 6,6% ehk 2184 euroni. Selle diferentseerimise osaga on alati hästi lõbus lugu, iseenesest see absoluutselt ei tähenda, et see raha jõuab konkreetselt iga õpetajani. Ehk teisisõnu, kui me räägime sellest, et palga alammäära tõstetakse 17 euro võrra, siis see tähendab, et iga õpetaja selle piisa ka saab. Aga diferentseerimise fond on selline huvitav loom, kus omavalitsused saavad raha, edastavad selle koolijuhtidele ja koolijuhid siis ise otsustavad, kes midagi juurde saab, kes mitte. Ehk teisisõnu, ma arvan, et tegelikult on palju õpetajaid, kes seda diferentseerimisraha või diferentseerimise osa kunagi ei näe. Mine räägi neile sellest, et mingi keskmine on 6,6% või 2184 eurot. Ei ole! Enamuse jaoks on ikkagi 1820 eurot.

Ja probleem ei ole ainult selles, et me siin pool aastat tegelesime selle teemaga ja nüüd need õpetajad, kelle puhul omavalitsused ei saanud endale lubada riigi eest riigi ülesandeid täita ja ei maksnud nendele õpetajatele juba varem seda raha, ma arvan, et paljud neist õpetajatest on kaotanud isegi lootuse, et nad seda raha kunagi näevad. Nüüd vähemalt see lootus on olemas ja loodetavasti kas või natuke see usaldus taastub, vaatamata sellele, et summa on loomulikult naeruväärne. Millest me räägime?!

Nagu ma ütlesin, probleem ei ole ainult selles. Probleem on selles, et me pidevalt räägime, et meil on totaalne õpetajate defitsiit. Meil ei ole piisavalt palju õpetajaid, järelkasv on nigel ja meil ei ole plaani, kuidas seda muuta. Me kõik saame aru, et selleks on vaja tõsta õpetajaameti prestiiži, selleks on vaja maksta õpetajatele korralikku palka, tekitada sellised töötingimused, et õpetaja tahaks koolis, lasteaias, kutsekoolis ja nii edasi tööd teha. Aga mitte midagi sellist kahjuks me ei näe.

Me oleme siin mitu korda haridusminister Kristina Kallase käest küsinud konkreetset vastust, mis on valitsuse ja eelkõige Haridus‑ ja Teadusministeeriumi plaan, kuidas selle probleemiga edasi tegeleda. Ei ole olemas seda plaani. Jah, kõik saavad aru, et probleem on suur, probleem on terav, sellega tuleb tegeleda – aga kuidas sellega tegeleda? Kahjuks haridusminister vastata ei suuda. See oli üks põhipõhjustest, miks me üldse hakkasime talle siin saalis umbusaldust avaldama. See ei läinud läbi, aga küsimused jäid õhku.

Palun kolm minutit juurde.

Palun!

Ühest küljest sa võid kasutada seda olukorda, et sul on 60 või isegi rohkem häält siin saalis ja tänu sellele sa saad oma tööd ministrina jätkata, aga see iseenesest probleemi ei lahenda. Need probleemid kuhjuvad. Me teame, et isegi praegu käivad läbirääkimised koolijuhtide ja koolipidajate, õpetajaid esindavate organisatsioonidega. Kohalike omavalitsustega käisid, sest kohalikud omavalitsused astusid juba nendest läbirääkimistest välja, kuna ütlesid, et see on täiesti lootusetu. Aga need läbirääkimised, kuidas seda olukorda parandada, kuidas tõsta õpetajate palkasid, kuidas tekitada needsamad töötingimused, karjäärimudel, mingisugune kollektiivne leping tulevikus, mis puudutab eelkõige õpetajate palkasid – jällegi, plaanid olid väga suured, see oli suur lubadus, mille [andis] haridusminister selleks, et streiki ära lõpetada aasta alguses. Õpetajad olid nii kenad, et nad nõustusid sellega ja nõustusid sellega, et nende palga alammäär kasvab 17 euro võrra bruto, mis ei kõlanud väga uhkelt ausalt öeldes. Aga nad lootsid, et vähemalt needsamad läbirääkimised toovad midagi juurde. Praegu paistab, et ei too mitte midagi juurde.

Linnade ja valdade liit juba astus, nagu ma ütlesin, nendest läbirääkimistest välja, ütles, et seal ei ole millestki rääkida. Jälle on sama skeem, riik tahab oma ülesannete täitmise asemel veeretada vastutust kohalikele omavalitsustele, mis on loomulikult täiesti kohatu. Ja nüüd me seisame jälle silmitsi olukorraga, kus meid võib näiteks sügisel oodata järgmine streik, sellepärast et õpetajad ei ole saanud mitte midagi sellist, mille nimel nad peaksid jätkama kuulekalt ja vaikselt. Kuhu jäid need suured lubadused, mis jagati aasta alguses selleks, et seda streiki ära lõpetada?

Tahaks väga loota, et ikkagi valitsus, eelkõige Haridus‑ ja Teadusministeerium, teeb mingisugused järeldused kas või sellestsamast eelnõust. Ei ole see eelnõu see, mida tegelikult meie õpetajad ootavad. Nad ikka ootavad paremaid töötingimusi, korralikku palka, karjäärimudelit, neidsamu kollektiivlepinguid. Ja see on see, millega valitsus peab välja tulema, mitte eelnõuga, mis tagantjärgi, pool aastat hiljem annab palga alammäärale juurde 17 eurot bruto. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Urmas Reinsalu. Palun! (Urmas Reinsalu palub lisaaega.) Kaheksa minutit, palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Isamaa toetab selle eelnõu lõpphääletusel vastuvõtmist, sest vastupidine oleks õpetajatele veel kehvem olukord. Kuid loomulikult me ei ole rahul sellega, ka selle 17 euro menetlemise stiiliga. Alul tahtis ju valitsus haridusministri isikus võtta selle vastu hoopis riigieelarve seaduse väliselt. Ma pidin isiklikult kirjutama peaministrile kirja, kus ma juhtisin tähelepanu sellele seadusrikkumisele, ja siis asuti seaduseelnõu juurde. Nüüd on selgunud see, mida ka rahanduskomisjoni esimees ei eitanud, et seetõttu ei ole osas omavalitsustes selle aja jooksul õpetajatele täiendavat raha välja makstud. See on loomulikult kahetsusväärne.

Nüüd teine asi, meie muudatusettepanekud, mis me eelnõu kohta esitasime ja mis kahjuks koalitsiooni otsusel toetust ei leidnud. Esimene oli, et tagada tegelikult selline õpetajate palga tõus, nagu oli miinimumkompromissi ettepanek haridustöötajate liidul. See hääletati maha. Loomulikult me näitasime ära veenva katteallika. Me panime ette 0,5% SKT‑st valitsemiskulusid vähendada. Praegune valitsus, nii nagu ajakirjanduses esitatud andmed [näitavad], kavatseb kusagil 0,25% valitsemiskulusid vähendada – eeldatavasti, me numbreid ei ole näinud. See ambitsioon kindlasti on ebapiisav. Me esitasime selle ettepaneku katteallikana näiteks korralise riigieelarve menetlemisel jätta ära keskkonnaasutuste puidust hoone ehitamine. Katteallikas oli seal ligikaudu 30 miljonit eurot, nagu lähtus sellest broneeritud maksumusest. Tegelikult selgub, et see maksumus oli 55 miljonit eurot, nagu hange näitas. Mis me teeme siis? Albert Speeri arhitektuurilise ambitsiooniga puidust hoonet praegu, [ajal], kus meil on majanduslikult väga keerukas olukord! Täiesti irrelevantne käitumisjoonis, prioriteetide tajumatus valitsuse poolt paraku. 

Küsisin ka peaministrilt konkreetselt selle kohta, mis puudutab selgelt kohatuid või praktiliselt mõistetamatuid kulutusi raskes rahanduslikus olukorras. Näited. Pool miljonit eurot peaministrile endale alluvast Riigikantseleist radikaalseks innovatsiooniks tippametnikele, eesmärgiga kujundada mindset'i. 15 miljonit eurot roheoskuste programmile haridusministeeriumi valitsemisalas. 65 000 eurot Kliimaministeeriumi juhendmaterjalide väljatöötamiseks uputuste puhuks. Juhendmaterjale peaks ametnikud välja töötama, nii nagu oli ka kommentaarides toodud. 2 miljonit eurot e‑residentsuse turundusele – kus? – Hispaanias. 1,3 miljonit eurot ettevõtluse sihtasutuse innovatsiooni turundusteenus. Ja siin on veel rida asju. Peaminister ei suutnud, ei osanud vastata. Ma küsisin, kas valitsus tegeleb sellega – ei. Mingisugust reaalset [tegevust] paraku selle poole aasta jooksul, nagu nähtub ka nendest tegevustest, prioritiseerimist kulude osas ei ole aset leidnud.

Nendest kuludest, mida tuleks ära jätta praegu, ülevaadet ei ole. Aga samas nende kuludega, mida tuleks tegelikkuses teha majanduskeskkonna nimel, ollakse paraku väga tagasihoidlikud. Tänane ajaleht tõi meile uudise, et selle aasta algusest oleks pidanud avanema kortermajade renoveerimise programm aastase projektimahuga 160 miljonit eurot. Palju sest möödas on, pool aastat on möödas, see ei ole avanenud. Aga mis see tegelikkuses tähendab? See tähendab tegelikkuses töökohti inimestele, mis jäävad ära, see tähendab reaalmajandust suurendavat võimekust. Peaminister kõneleb, et 1,9 miljardit on planeeritud eelarves investeeringuteks. Mis on tegelikkus? Euroopa Liidu vahenditest 2021–2027 maikuu keskpaiga seisuga on kasutusse võetud 4,1%. Armas taevas! 2021, 2022, 2023 – pool aega on läbi juba. 1. juulil saab pool aega sellest seitsmeaastasest [perioodist] läbi ja me oleme suutnud 4,1% maikuu keskpaiga seisuga kasutusele võtta. Ilmselgelt täiesti aktsepteerimatu juhtimiskäekiri kogu lugupidamise juures. 

Nii et üldkokkuvõttes on selge, et see infooperatsioon, mida pikaajalise läbirääkimisena haridusminister nägi ette, kaasates omavalitsused, haridustöötajate liidu, eksperdid, see tundub olevat kinni jooksnud, omavalitsused on laua tagant lahkunud, haridustöötajad on esitanud paralleelselt oma järgmise aasta palgaläbirääkimiste positsiooni. Tegelikkuses valitsusel ei ole käsitlust järgmise aasta puhul, mida õpetajate palkadega teha. Ma tuletan meelde: peita valet suurema valega on kõige suurem viga. 2023. aasta valimiste eel lubati ju tegelikult rahamägesid. Kes meil siin oli? Eesti 200 on ennast likvideerinud siin hetkel saalist, aga lubati 3000 eurot 2024. aastast õpetajatele. Mait, mäletad? 3000, Õpetajate Lehes, silm ka ei pilkunud. Ja siis öeldi, et 2%, see on piisav, 2023. aastal, kui eelarve esitati, ilusti reklaamiti veel, et näete, täitsime lubaduse. Ja mis öeldi meile aasta alul? Öeldi, et me lahendame kõik küsimused ja veel kapaga peale 2025. aastal. No ootame.

Aga paraku see senine, ma ütleksin, mitte juhtimis‑, vaid juhitamatussegadus ei anna veenvat kindlust sellele, et need lubadused ei osutu veel suuremaks valeks, et 2024. aasta sügisel peita ära veel suurema valega 2023. aasta sügise valed, mis omakorda pidid ära peitma 2023. aasta valimiste eel tehtud valed. Meil on moodustunud mis asi? Valitsuse poliitika õpetajate suhtes kui valede matrjoška. Matrjoška! Ridamisi ehitatakse üles. Ja mingil hetkel läheb see pauguga lõhki. Ja kes kahjuks selle all kannatavad? Selle konfliktsuse all kannatavad Eesti inimesed, kannatab loomulikult meie hariduspere täiendava stressiga, kogu ühiskond, lapsevanemad, lapsed, nii nagu oli näha ju tööseisakust jaanuarikuus, mis vältas suures plaanis üheksa päeva. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Mart Helme. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Selle eelnõu kohta võib öelda, et see eelnõu on üks ilmekas näide sellest kaosest, mis valitseb Eesti Vabariigi rahanduses ja Eesti Vabariigi majandamises selle seltskonna juhtimisel, kes on kolm aastat meile rääkinud, et riigieelarve on vaja korda teha ja nemad on ainsad, kes kvalifitseeruvad seda riigieelarvet korda tegema.

Me näeme, et kordategemisest on asi muidugi valgusaastate kaugusel. See peegeldub ühelt poolt selles, nagu õnnetul kombel rahandusministriks sattunud Mart Võrklaev on öelnud, et raha läheb igale poole. Ja tõepoolest, ühelt poolt me näeme, et raha paisatakse igale poole. Küll meil läheb Keeniasse raha mingi IT-arenduse tegemiseks ja küll meil läheb kuskile veel kolmandasse maailma, et õpetada seal, mingisuguseid IT-koolitusi läbi viia ja nii edasi. Asjad, mis absoluutselt ei ole vajalikud Eesti õpetajale või Eesti päästjale või Eesti maapiirkondade elanikule [olukorras], kus järjekordselt valitsuse vale majanduspoliitika ja energiapoliitika, energeetikapoliitika tulemusena järjest küll saeveskid, küll kauplused, küll muud ettevõtted kinni lähevad. Neid absoluutselt ei aita see, et kusagil Keenias või Talibani võimu all olevas Afganistanis arendatakse IT-oskusi. Neid see ei päästa.

Teiselt poolt ei leita meil mitte kuidagi raha, et inimväärselt selles olukorras, kus meil on juba kolm aastat majandus langenud, langenud ja langenud, ja inflatsioon tõusnud, tõusnud ja tõusnud, meie inimeste majanduslik toimetulek oleks tagatud. Siis pakutakse meile välja selline õnnetu eelnõukene ja pannakse sisuliselt ka opositsioon fakti ette, et aga mis teil üle jääb, te ju peate seda toetama. Te ju ei taha saada propagandistide poolt pitserit otsaette, et te ei toetanudki, näe, õpetajate palgaraha tõstmise võimalust. Teie ei aita Eesti õpetajaid, teie ei aita Eesti inimesi, te olete küüniliselt vastu – kuna te olete opositsioonis – sellele, et näpuotsaga antakse mingisugust leevendust, mis, noh, praktilises elus ennast tunda ei anna. See on küüniline, aga see teiselt poolt, nagu ma alustasin, iseloomustab seda kaost, mis Kaja Kallase juhtimisel Eestit on tabanud. See on totaalne kaos.

Ja loomulikult koalitsiooni esindajad tulevad siia. Siiski õnnetul kombel veel mitte õigele teele asunud sotsiaaldemokraatide esindaja räägib, kuidas nemad toetavad, sotsiaaldemokraadid toetavad – pateetiliselt, veendunult, nii nagu politikaanikesed ikka. Aga tegelikult meie ei toeta. Me oleme sunnitud toetama, meie opositsioonis oleme sunnitud toetama, aga ei toeta niisugust silmamoondust, niisugust kaosest välja manatud peenraha jagamist inimestele, kes väärivad palju enamat.

See ongi minu sõnavõtu mõte. Lõpetage see kaose manamine siin riigis. Kui te ei saa hakkama, siis kutsuge opositsioonist uuteks koalitsioonipartneriteks inimesed, kes saavad hakkama. Eelkõneleja väga veenvalt ja ilusti numbritega näitas ära, kust oleks võimalik raha võtta. Aga te ei võta sealt. Raha läheb ikka igale poole, nagu rahandusminister tema perekonnanime [tähenduse] poolest põhja läheb niikuinii, ja teie rahandus läheb ka põhja.

Ma ei soovi lisaaega, lugupeetud eesistuja. Ja lõpetan sellega, et see on kaose eelnõu, millega te panete opositsiooni fakti ette, et te peate seda toetama. Parem ikka kui paljas vesi, eks ole. Parem ikka kui paljas vesi. Kuidas vares seda õlut [pruulis]? Kaks odratera pani vaadi vee peale ja ütles, et parem ikka kui paljas vesi. Vaat see on see eelnõu: parem ikka kui paljas vesi, aga tegelikult on see endiselt paljas vesi.

Aitäh! Vasturepliik, Tanel Kiik, palun! Palun mikrofon Tanel Kiigele!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud saalis viibijad! Igaks juhuks rõhutan üle, et minu sõnavõtt tegelikult just see oli, et antud eelnõu on väike samm õiges suunas. Kasutasin täpsemalt võrdlust, et see on väike piisk meres. Faktiliselt loomulikult on vaja astuda järgmised sammud. Sotsiaaldemokraadid on selleks valmis. Me oleme välja pakkunud, mis on meie lahendused, on see riigikaitsemaks, astmeline tulumaks. Ootan huviga ka teiste Riigikogu erakondade lahendusi. Tõepoolest, kui me tahame õpetajatele tagada ja pakkuda seda lubatud palgatõusu – on see 120% keskmisest palgast või veel rohkem, mis on mõne erakonna valimisplatvormis –, siis see eeldab ka riigi tulude poole ülevaatamist, kui me just ei taha minna kärpima selliseid valdkondi, mida kärpida ei tohi: tervishoid, sotsiaalvaldkond, pensionid. Need on kõik kohad, mis vajavad samuti lisaraha. Nii et ma palun, et austatud kolleeg, kui ta räägib, et me tegelikult ei toeta, aga justkui toetame – et ta kuulaks, mida öeldakse. Ja minu sõnum just nimelt see oli, et praegune eelnõu on samm õiges suunas, aga väga väike samm. Tuleb astuda ka järgmised sammud. Ootan huviga EKRE päris lahendusi, mitte ainult retoorikat. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Head ametikaaslased, nüüd vaatame läbi muudatusettepanekud. Eelnõu 389 kohta on laekunud kolm muudatusettepanekut. Esimene muudatusettepanek on rahanduskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek on rahanduskomisjonilt juhtivkomisjoni seisukohaga arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek on rahanduskomisjonilt juhtivkomisjoni seisukohaga arvestada täielikult. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Aitäh teile!

Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 389 lõpphääletus. Ja kus sa muudmoodi saad, kui kolmas lugemine on käes? See lõpphääletus tuleb läbi viia, nii et alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.

Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud 2024. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 67 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid ei ole. Eelnõu 389 on seadusena vastu võetud. 

Järgnevalt tänane viies päevakorrapunkt, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele kodumaiste puu- ja juurviljade käibemaksu langetamiseks 5-le protsendile" eelnõu 406. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Aleksandr Tšaplõgini.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Keskerakonna fraktsioon on suhkrumaksule välja pakkunud mitmeid alternatiive. Need ettepanekud on mõistlikumad ja Eesti inimestele vastuvõetavamad. Meie ettepanek on mitte karistada limonaadijoojaid, vaid toetada tervislikku eluviisi. Üks neist ettepanekutest on alandada kohaliku juur- ja puuvilja käibemaks 5%‑le. See ei paranda mitte ainult tervisekäitumist, vaid [ühtlasi] toetab ka Eesti tootjaid. Ma palun teie toetust! Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Teile on ka küsimusi. Aleksei Jevgrafov, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Aleksandr! Meie peaminister väidab kogu aeg, et riigieelarve on tühi. Palun ütle, mis on sinu ettepaneku katteallikas.

Keskfraktsioon on seda juba pakkunud: pankade erimaks, progressiivne tulumaks, bürokraatia vähendamine.

Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Minu arust on tegemist väga hea ettepanekuga ja ma kindlasti kavatsen seda toetada. Aga selguse mõttes ma küsin üle, millised puuviljad ja juurviljad on selle ettepanekuga kaetud.

Ainult kohalikud. Mõte on selles, et me samaaegselt toetame kohalikke tootjaid.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Tõepoolest, tegu on hästi mõistliku ja, ma ütleks, lausa vajaliku eelnõuga, mis kindlasti tooks palju kasu. Aga minu küsimus on selline. Kas ei peaks seda laiendama ka kõikidele teistele toidukaupadele? Alandatud käibemaks võiks ju olla mitte ainult juurviljadel ja puuviljadel, vaid kõikidel toidukaupadel.

Aitäh! Väga õige mõte. Keskfraktsioon on seda juba pakkunud, aga kahjuks ei leidnud see koalitsiooni toetust.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. 

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama Riigikogu rahanduskomisjoni liikme Marek Reinaasa. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! 13. mail toimus rahanduskomisjonis eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele kodumaiste puu‑ ja juurviljade käibemaksu langetamiseks 5‑le protsendile" esimest lugemist ettevalmistav arutelu. Arutelu oli väga emotsionaalne, aga kahjuks lühike. 

Kõigepealt tutvustas Andrei Korobeinik selle eelnõu häid ja ainult häid külgi. Seejärel toimus Andrei Korobeiniku ja Jürgen Ligi vahel intellektuaalselt huvitav debatt, mis puudutas eelkõige maksustamise üldfilosoofilisi ja majanduse toimimise põhimõtteid. Nad jõudsid tegelikult lõpuks ka konsensusele, ühisele arvamusele, et vaesed inimesed ostavad vähem puu‑ ja juurvilju. Pärast seda toimus arutelu selle üle, et analoogne 5%‑line käibemaks on puu‑ ja juurviljadele Lätis ja Leedus. Andrei Korobeinik kiitis seda, et seal toimivat see hästi, aga komisjonis ei olnud väga selget teadmist, mis sellest Lätis saanud on. Meil jäi komisjonis küsimärk õhku rippuma. Kuna siin saalis on kindlasti palju huvilisi, siis teadmiseks – ma võtan praegu selle küsimärgi sealt õhust ära –, et Lätis on see 5%‑line käibemaks ära lõpetatud. Nad tahtsid selle tõsta tagasi 21% peale, aga ei jõutud kokkuleppele. Nii et tähtis teadmine: Lätis on puu‑ ja juurviljade käibemaks, kohalike puu‑ ja juurviljade käibemaks 12%. See on praegu uus informatsioon ka kõigile komisjoni liikmetele. 

Sellega debatt lõppes. Komisjon langetas järgmised otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 28. mail ehk [eile], see oli konsensuslik otsus, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Marek Reinaas, ka see oli konsensuslik otsus. Sellega arutelu selle eelnõu üle lõppes.

Suur tänu ülevaatliku ettekande eest! Lugupeetud ettekandja, teile on ka küsimusi. Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu! Tõepoolest, ettekanne oli väga hea. Mõnikord tuleb komisjoni [ettekandjalt] kümnesekundiline ülevaade komisjonis toimunust ja siis maailmavaateline loeng, aga teie puhul oli see sisu palju tummisem.

Aitäh!

Ma küsiksin täpsustamise mõttes. Te ütlesite täiesti õigesti, et kõik komisjoni liikmed, nagu näiteks hea kolleeg Jürgen, seda eelnõu, ütleme, maailmavaateliselt ei toetanud. Kas te võiksite meenutada, mis olid põhjused, miks ei leidnud juurviljad ja puuviljad mõne komisjoniliikme poolehoidu?

See arutelu oli samuti tummine. Tema peamine väide oli see, et igasuguse käibemaksu alandamise korral või käibemaksuerisuste loomisel tuleb kindlasti vaadata ka eelarvet, tarbimist ja selle sotsiaal-majanduslikku mõju. Selles mõttes viskas ta kriitikanoole ka selle eelnõu pihta – neid mõjusid ei olnud selle eelnõuga kaasas. Ja noh, majanduse poole pealt oli tal suurepärane tähelepanek, et kapitalistlikus turumajanduslikus ühiskonnas määrab hinna siiski pakkumise ja nõudluse vahekord, mitte üks või teine maks, mis puu- ja juurviljale seatud on.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! On igati kiiduväärt, et teie, lugupeetud ettekandja, uurisite, kuidas see Läti-lugu lõppes. Aga minu küsimus on selline. Kas Lätis on teiste kaupade käibemaks suurem kui 12% ja me räägime sellest, et juur- ja puuviljade käibemaks on seal alandatud võrreldes tavamääraga? Või on 12% Lätis tavapärane maksumäär, mis [kehtib] kõikidele kaubaliikidele?

Lätis on niimoodi, et nende tavamäär, tavaline käibemaksumäär on 21%. Kui nad hakkasid puu- ja juurviljadele kehtestatud 5%‑lisest sooduskäibemaksumäärast loobuma, siis iseenesest nende põllumajandusministeerium ütles, et see 5% on väga tore, et see mõjus inimeste tervisele ning puu- ja eriti juurvilja tarbimisele kindlasti tohutult edendavalt. Samas, rahandusministeerium ütles, et see oli täiesti mõttetu asi, mis tehti, ja kaotatud on hulk raha. Ilmselt nad koalitsioonivalitsuses vaidluste käigus otsustasid, et tõstavad 5% pealt 12% peale, mitte 21% peale.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Austatud ettekandja! Tõesti, Lätis oli see käibemaks vahepeal alandatud 5%-ni, et aidata koroonaajal kohalikke ettevõtjaid. Pärast koroonat seda tõsteti, aga see jäi ikkagi erimaksuks, sest seda tõsteti vaid 12%‑ni. Meil on see [22%]. Nad jätkuvalt soovivad toetada tervislikku eluviisi ja ka kohalikku ettevõtlust. Te oma ettekandes ütlesite, et Korobeiniku ja Ligi vahel oli väga huvitav filosoofiline arutelu.

Oli.

Tegelikult tahaks sellest kuulda lähemalt. Te ütlesite, et komisjonis jõuti järeldusele, et vaesemad inimesed ostavadki vähem puu- ja köögivilju. Sooviks kuulda, kas komisjonis arutati, mis on selle põhjuseks, ja kuidas tagada, et ka vähem kindlustatud inimesed tarbiksid rohkem tervislikke toiduaineid, sealhulgas puu- ja köögivilja.

Ma pean tunnistama, et võib-olla oleksin pidanud sellel teemal rohkem peatuma. Ma üldistasin seda pisut. Härra Korobeiniku suhtumine oli eelkõige selline, et vaesed ostavad puu- ja juurvilju vähem sellepärast, et nood on kallid. Härra Ligi teadmine vaeste inimeste ostukäitumisest oli selline, et vaesed inimesed maksavad puu- ja juurviljade pealt vähem käibemaksu. Kuidas see täpselt on, selle üle komisjon ei diskuteerinud. Ütleme, see oli see erisus, aga ma panin need nii-öelda üks ja üks kokku ja mulle tundus, et vähemalt selles suhtes jõudis see süvaintellektuaalne diskussioon nagu finišisse.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et te olete minuga nõus, et selle eelnõu vastuvõtmine tegelikult tugevdab Eesti kohalikku marjakasvatust, kohalikku juurviljakasvatust ja kohalikku puuviljakasvatust, mis ühtlasi tugevdab meie toidujulgeolekut, ja see omakorda tugevdab kogu riigi julgeolekut. Sellisele eelnõule vastu hääletades peate ilmselgelt olema vähemalt suure idanaabri käsilane, kui soovite meie toidujulgeolekut õõnestada. Täpselt sellise retoorikaga koalitsioon tavaliselt opositsiooni kostitab. Nüüd on teil võimalus vastata. Kuidas te saate õõnestada Eesti toidujulgeolekut? Meie isevarustatus kodumaiste puuviljade ja marjadega on ju otseselt julgeolekuküsimus.

Julgeolek on ülitähtis asi, selles ma olen teiega absoluutselt sada protsenti nõus, kuid selle konkreetse küsimuse arutelul komisjonis julgeolekuaspekte välja ei toodud. Ma arvan, et igasuguse loogika järgi võib teil õigus olla, aga ma kindlasti ei saa komisjoni esindajana öelda, et komisjon oleks sellisel arvamusel.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, hea kolleeg! Mul on selline tunne, et te ei saa päris hästi aru selle eelnõu olulisusest. Te olete aasta aega, natuke enam, koos reformi‑ ja sotsiaaldemokraatliku erakonnaga valitsenud Eesti riiki. Ega te Eesti riigile muud ei ole toonud kui ainult vaesust. Mis vaesusest ma räägin? Ma räägin loomulikult inimeste vaesusest: 350 000 inimest elab absoluutses ja suhtelises vaesuses. Te olete järjest makse tõstnud, sealhulgas käibemaksu. Me oleme käibemaksu poolest Euroopas esireas. Minu arust te võtate väga kergelt kogu seda asja ja mul on kahju, et te seda eelnõu ei toeta. Aga ikkagi, kui me võtame aluseks selle, et need inimesed, kes saavad vähem tulu, kulutavad vähem ja nende toidulaud ei ole nii rikkalik kui meil, Riigikogu liikmetel, siis kuidas peavad nad nende kõrgete maksude korral hakkama saama?

Tänan selle küsimuse eest. Nagu ma ütlesin, mina kirjeldan siin eelkõige seda diskussiooni, mis toimus komisjonis. Komisjonis räägiti sellest, et vähem kindlustatud inimesed saavad endale lubada vähem puu‑ ja juurvilju, meil ei olnud juttu sellest, kuidas nad hakkama saavad. Ma arvan, et see võib-olla ei olegi olnud selle komisjoni diskussiooni teema.

Aleksei Jevgrafov, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma jätkan ja küsin: mis on teie arvamus, isiklik arvamus, kuidas nad hakkama saavad?

Ma jätan selle arvamuse enda teada.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, austatud esimees! Hea ettekandja! Te rääkisite siin, et te ei arutanud toidujulgeoleku aspekti, mis on minu arust väga oluline aspekt. Aga kas teil ei tekkinud komisjonis mõtet küsida mõne teise komisjoni arvamust? See ei ole üldse mitte vähetähtis, et meie oma kodumaine toidutootmine säiliks, et [tagada] toidujulgeolek, rääkimata sellest, et meie inimesed suudaksid osta kvaliteetset kodumaist toodangut. Kas teile ei tulnud pähe, et küsiks mõne teise komisjoni hinnangut, mis puudutaks toidujulgeoleku aspekti? Meil on olemas riigikaitsekomisjon, maaelukomisjon, keskkonnakomisjon. Võib-olla oleks pidanud neilt arvamust küsima?

Ma väga loodan, et maaelukomisjon tegeleb Eesti toidujulgeolekuga igal oma istungil. Aga vaat seda küll rahanduskomisjoni istungil ei arutatud, et me peaksime kelleltki selle eelnõu kohta arvamust küsima. Miks oli see arutelu niivõrd lühike, aga samas emotsionaalselt rikas? Nii palju kui mina teadlik olen – komisjoni istungi ajal seda kommenteeriti –, on rahanduskomisjonis selliseid eelnõusid ka varem mitmeid kordi arutatud. Võib-olla siis, kui see arutelu toimus, küsiti arvamust ka kaitsekomisjonilt, põllumajanduskomisjonilt, võib-olla veel mõnelt komisjonilt, kelle valdkonnaga puu- ja juurviljade käibemaksu alandamisel 5%-ni võiks puutumus olla.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd ma avan läbirääkimised, aga enne täpsustan, et sõna võivad võtta fraktsioonide ja komisjonide esindajad. Ma näen, et keskfraktsioonist on kaks kõnesoovijat. Sellisel juhul ma palun Riigikogu kõnetooli keskfraktsiooni esindajana Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Hea kolleeg Keskerakonnast on toonud siia väga olulise eelnõu. Eelnõu, mis peaks leevendama väga paljude inimeste igapäevase toidulaua probleemi.  

See, et hinnad on Eestis [kõrged] ja toit kallis, on teada tõde. Me oleme jälginud tükk aega, kuidas hinnad on kasvanud. Inflatsioon on olnud [suur] ja elatustase on langenud. Viimase kahe aasta jooksul on hinnad tõusnud 40%. 40%! Ka viimased valitsuse otsused, mille eesotsas on Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200, ei ole leevendust pakkunud, vaid on inimeste vaesust veelgi süvendanud. Praegusel hetkel on Eestis umbes 350 000 inimest, kes elavad absoluutses või suhtelises vaesuses. See eelnõu oleks neile toonud väikese leevenduse, et ka nende toidulaud oleks rikkalikum.  

Täna saime komisjoni esindaja käest siitsamast puldist teada[, et rahanduskomisjon selliseid asju ei aruta]. Marek Reinaas ütles minu küsimusele vastates selliselt: me ei arutanud komisjonis, kuidas inimesed sellises olukorras hakkama saavad, see ei ole rahanduskomisjoni ülesanne. Tule jumal appi! Kelle ülesanne see siis on? Kelle ülesanne on teha nii, et inimestel oleks Eestis parem elada? Mille jaoks me oleme siia kokku tulnud, kui me isegi komisjonides neid asju ei aruta? Meie esimene prioriteet peaks olema inimeste eest seismine, [seista selle eest, et] inimesed saaksid ennast paremini tunda, et nad saaksid endale parema toidulaua. Koalitsiooni esindaja ütleb siitsamast puldist, et me ei arutagi neid asju komisjonis, täitsa suva on meil, see ei ole komisjoni asi. Kelle asi see siis on, sõbrad? Järgmine kord, kui puldist sõna võtate, mõelge ka, mida te räägite. Me ei aruta küsimusi, kuidas inimesi aidata. Läheme siis laiali, 101 liiget! Palun väga, paneme uksed kinni, niikuinii abi ei ole. Õnneks on siin saalis ka neid Riigikogu liikmeid, kes loodetavasti usuvad, et me oleme siia valitud selleks, et inimesi aidata. Ja see eelnõu sellest räägibki! Keskerakonna eelnõu.  

Ma toon teile näiteid sellest, mis toimub ülejäänud Euroopas. Võtame Iirimaa – toiduainetele on kehtestatud käibemaks 0%. Malta – toiduainete käibemaks 0%. Luksemburg – 3%, Poola – 5%, Belgia – 6%, Sloveenia – 9,5%, Rootsi – 12%. Meil on toiduainete käibemaks 22%. Mõnuga [lisas] valitsus eelmisel aastal selleks aastaks 2% juurde. 22%! Ja me ütleme, et see on normaalne. Kuidagi on [nii, et] makse tõsta rahanduskomisjonis suudetakse, siis küll tullakse kokku ja mõeldakse, aga kui [tulla ettepanekuga makse] alandada, siis öeldakse: aga tegelikult see ei ole üldse rahanduskomisjoni asi. Päris huvitav suhtumine. Mul on kahju sellest, et kuigi koalitsioon võiks mõelda rahva peale ja teha õigeid otsuseid, on järjekordselt otsustatud seda väga head eelnõu mitte toetada. Meie puu- ja juurviljade käibemaks võiks olla 5%. See kindlasti aitaks inimesi.  

Kui me räägime maksukoormusest, siis tihtipeale peaminister tuleb ja ütleb, et meil on maksukoormusega kõik hästi: 33%.  

Ma sooviksin lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Meil on maksukoormusega kõik hästi. Meil on ta alla Euroopa keskmise: 33,3% millegagi, 33,4%. Mis viga on? Kõik on ju hästi! Aga miskipärast ta unustab rääkida ühest teisest numbrist – tarbimismaksudest. Tarbimismaksude poolest me oleme Euroopas esikohal, peaaegu. Kui Euroopa keskmine on 28%, siis Eestis on tarbimismaksude osakaal 42%. Keda see lööb? Loomulikult lööb see kõige vaesemaid inimesi, neid, kes kõige vähem teenivad. Need on need inimesed, kes on suhtelises ja absoluutses vaesuses. 350 000 inimest! Nemad maksavad kinni suurema osa tarbimismaksudest. Tõstame kütuseaktsiisi – kõige suurem ja otsesem mõju on nendele inimestele. Tõstame elektriaktsiisi – täpselt samamoodi, kannatavad needsamad 350 000 inimest, nemad kannatavad kõige rohkem. Tõstsime käibemaksu – jällegi kannatavad inimesed, kes saavad kõige vähem tulu. Nii et ei ole hea suhtumine praegusel valitsusel.  

Head kolleegid, mina kutsun üles kindlasti seda eelnõu toetama, võtma eeskuju teistest riikidest, kus erinevatele tootegruppidele on kehtestatud käibemaksuerisused. Neid näiteid, mis ma tõin Euroopa Liidu [riikide kohta], kus [toiduainete] käibemaks on madalam kui tavakaupade käibemaks, on kuhjaga. Palun toetada Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanekut. Aitäh!

Järgnevalt on ennast registreerinud Andrei Korobeinik, aga Lauri Laats juba sai võimaluse keskfraktsiooni nimel kõnega esineda. Nagu ma ütlesin, läbirääkimistel võivad sõna võtta fraktsioonide ja komisjonide esindajad, ja keskfraktsiooni esindaja on sõna saanud. (Andrei Korobeinik kohapealt: "Ma olen komisjoni esindaja.") Sellist märget, et te võite esineda komisjoni nimel, ma komisjoni protokollis kahjuks ei näe. Nii et kahjuks ma ei saa teid, Andrei Korobeinik, siia kutsuda, sellepärast et meie kodu- ja töökord seda ette ei näe. (Hääl saalist: "Ma olen rahanduskomisjoni liige ...") Ei, teil ei ole vastavat volitust. Väga kahju, Andrei Korobeinik, aga ma ei saa teid siia kutsuda. 

Aga, Jürgen Ligi, kui te tahate sõna võtta, siis mulle tundub, et praegu on see koht, kus ma pean teid kutsuma Riigikogu kõnetooli. Palun!

Ma kõigepealt vabandan kolleegide ees, et ma teie aega raiskan, aga sotsiaalabi korras selgitan Keskerakonnale – kuhu, ma saan aru, ei ole jäänud ühtegi saadikut, kes oleks kunagi pidanud ühtegi ausat poliitilist debatti –, mis rahanduskomisjonis toimus. 

See süüdistus, et kedagi ei huvita ja midagi ei arutata, on lihtsalt laim. Meil on väga pikkade aastate jooksul arutatud väga palju selliseid teemasid, nagu maksuerisuste sotsiaalne mõju. Lühikokkuvõte sellest, mida räägiti ja mida komisjoni ettekandja ainult põgusalt riivas, on see, et vaesust ei ole võimalik maksuvabastustega leevendada. Ei ole võimalik! Maksudega küll, aga mitte maksuvabastustega. Eelarve kulu ei ole põhiline, aga kui me makse vähendame, siis võimalus, et riik saab kedagi aidata, siiski väheneb. Vaesed maksavad väga vähe makse ja kui rääkida puu- ja köögivilja [käibemaksust], siis seda maksavad nad eriti vähe. Tegelikult püüavad päris vaesed poest maksustatud toodangut mitte osta, paljud neist kasvatavad seda ise, saavad abi ja nad ei ole maksumaksjad. 

Mis puudutab nõudmist ja pakkumist, siis tegelikult on see tüüpiline täiskonkurentsi kaup. Kaupmees võtab raha nii palju, kui saab, ja kui riik ei taha sealt vahelt maksu [võtta], siis tema kaotab, aga vaene ei võida. Ärme silmakirjatse! 

Need näited käibemaksueranditest riigiti – need erandid on kõik lobi tulemus. Need ei ole sotsiaal-majanduslikult läbi kaalutud asjad, need on olnud parteide huvid. Soome kohta: Soome rahandusminister, hilisem peaminister on mulle kirjeldanud, kuidas seal see oli ühe partei, teie omaga sarnase nimega partei suur valimislubadus. Kõik teised ohkisid ja kõik analüüsid näitasid, et see on rumal, väga kallis ja väga rumal, aga siiski lasti toiduainete käibemaks alla. Sotsiaalselt oleks olnud mõistlik [kasutada] hoopis teisi meetodeid inimeste toimetuleku loomiseks. 

Ma väga tahaks, et Keskerakond muutuks täisväärtuslikuks erakonnaks, kes ei raiu lihtsalt mingisuguseid valmis kirjutatud tekste, vaid osaleks väitluses, väide väite vastu, ja ei omistaks teistele hoolimatust ja nii edasi. Jälgige, mida räägitakse! Püüdke ehitada oma argumentatsioon sinna vastu. Muidu on lihtsalt piinlik, istute siin saalis üksi ja räägite iseendaga. Aitäh!

Suur tänu! Lauri Laats, ma saan aru, et on vastusõnavõtu soov, aga ma võtan enne Siim Pohlaku ja siis annan võimaluse vastusõnavõtuks. Siim Pohlak, palun! Ma saan aru, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel. Palun Riigikogu kõnetoolist.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Jürgen tahtis väitlust, tahtis väiteid. Tema kõneles sellest, kuidas rahanduskomisjonis kõiki kuulatakse, kõiki kaasatakse. Mina ikkagi ütleks oma kogemuse pealt, et rahanduskomisjonis viibimine on üpriski tõsine piin, seepärast et kui on mingid huvigruppide kuulamised, siis härra Ligi pooldab seisukohta, et need huvigrupid tuleks peale viieminutilist kaasamist ja kuulamist kiiresti uksest välja saata. Nii et kui siin kedagi silmakirjalikkuses süüdistada, siis võib-olla eelkõnelejat ennast. 

Aga räägime asjast ka. Toit moodustab Eesti leibkondade eelarvest kõige suurema osa. Kui arvestada, et Reformierakonna valitsuse eestvedamisel on Eestis tehtud sajandi suurim maksutõus ja maksuralli jätkub, siis alustuseks on toidukaupade, puu- ja juurviljade käibemaksu langetus hädavajalik. Enamiku toiduainete, sealhulgas köögiviljade ja puuviljade hinnad on viimaste aastatega kallinenud 50% või veel rohkem. Pankade andmete kohaselt on inimesed sunnitud igapäevaste kulude katmiseks kulutama oma sääste ja ka elanike laenukoormus on pankade andmeil kasvanud viimaste aastate suurimaks. Kaubandustöötajad ütlevad, et ka poevarguste hulk kasvab. Kõik see räägib tegelikult sellest, et Eesti inimestel on selles maksurallis keeruline toime tulla. 

Samas on Eesti üks neljast Euroopa Liidu liikmesriigist, kus ei rakendata toiduainetele käibemaksu soodusmäära. Nagu me enne komisjoni ettekandja suu läbi kuulsime, siis ei ole see ka väga oluline teema, mida üldse arutama peaks. 

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond toetab puu- ja juurviljade käibemaksu langetamist. Toetame kodumaist toidutootmist, toetame toidujulgeolekut ja toetame ettepanekut langetada puu- ja juurviljade käibemaks 5% peale. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole, aga meil on registreeritud üks sõnavõtt kohapealt, vastusõnavõtu soov. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Kuna hea kolleeg Jürgen Ligi mainis oma sõnavõtus Keskerakonda, siis loomulikult peame sellele vastama. Esiteks, mis puudutab seda, kas rahanduskomisjon peab või ei pea neid küsimusi arutama, siis seda ütles eelmine esineja Marek Reinaas. Veel kord tsiteerin: me ei arutanud komisjonis, kuidas inimesed peavad hakkama saama, see ei ole rahanduskomisjoni ülesanne. Oma sõnavõtus ma mainisin, et õnneks on siin saalis ka neid saadikuid, kes mõtlevad [inimeste peale] ja püüavad arutada neid küsimusi, mis on inimestele olulised.

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Aga enne, kui me asume eelnõu lõpphääletuse juurde – eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud –, on siin käed püsti. Andrei Korobeinik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma niimoodi eneseharimiseks küsiksin, mis paragrahvi alusel te väitsite, et komisjonipoolse kaasettekandja määramiseks peab olema märge protokollis. Ma huviga uurisin praegu seda kollast raamatut, mida, ma eeldan, te ikka oskate peast tsiteerida, ja ma ei suutnud seda leida. Võib-olla te siiski ei suuda seda peast tsiteerida?

Hea kolleeg! Tegu on Riigikogu väga pikaajalise tavaga. Reeglina on nii, et kui on kokku lepitud, et komisjoni esindaja osaleb läbirääkimistel, siis on ka komisjon seda küsimust arutanud. Ma saan aru, et siin istub ka rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann. Sellist küsimust ma vähemalt sellest konkreetsest protokollist mitte kusagilt ei leidnud.

Vadim Belobrovtsev, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Tõepoolest on hästi kahetsusväärne, et kolleeg Jürgen Ligi tuli pulti ja raiskaski inimeste aega, kusjuures täiesti mõttetult. Aga minu küsimus on selline. Kui inimene läheb pulti ja selle asemel, et rääkida konkreetsest punktist, konkreetsest eelnõust või sellest, mis näiteks toimus komisjonis, hakkab patroneerival toonil rääkima ühele või teisele saadikule või ühele või teisele fraktsioonile, kuidas ta peab käituma või kuidas ta ei pea käituma, mida ta peab tegema või mida ta ei pea tegema, siis kas see ei ole see hetk, kus istungi juhataja peaks teda korrale kutsuma ja ütlema talle, et ta ei ole selleks pulti tulnud?

Aitäh, hea kolleeg! Kui tegu oleks komisjoni ettekandega, siis kindlasti oleks istungi juhatajal olnud põhjust sekkuda, aga tegu oli läbirääkimistega. Läbirääkimiste puhul, niikaua kuni püsitakse teemas – ja arutelu all oli valdavalt see ettepanek –, istungi juhataja ei sekku.

Andrei Korobeinik, käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, nüüd ma sain targemaks, aga mitte piisavalt targaks, et mitte küsida jätkuküsimust. Ma olen olnud Riigikogus mitu koosseisu. See pikaaegne traditsioon, millele te viitasite – inimesed on tõepoolest komisjoni nimel sõna võtnud, aga tavaliselt pole komisjonid, vähemalt minu mälu järgi, seda protokolli kirja pannud. Isegi selles koosseisus, austatud Riigikogu esimees, on olnud selliseid juhtumeid, kus protokollis seda kirjas pole, aga inimene on ikkagi läinud ja komisjoni nimel kõne pidanud. 

Mul on küsimus. Ega teie keeldumine ei ole seotud sellega, et ma olen opositsiooni esindaja? Lihtsalt, viimasel ajal on trend, et muudatusettepanekuid pannakse gruppidesse kokku, keelatakse vaheaja võtmist ja üleüldse on selle parlamentaarse demokraatiaga, nagu on. Kas see on selle trendi osa või ma tõepoolest olen sellest ammusest traditsioonist kuidagi ilma jäänud?

Aitäh, hea kolleeg! Ma loodan, et ma eelnevalt [ütlesin] piisavalt selgelt: minu hinnangul peaks sellisel juhul, kui esinetakse komisjoni nimel, olema väga selge komisjoni volitus. Ka teised Riigikogu istungi juhatajad, mõlemad Riigikogu aseesimehed, on seda meelt. See on praktika ja tava, mida siin Riigikogus on järgitud. 

Annely Akkermann, teil on ka küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Mul on märkus. Jah, rahanduskomisjon määras juhtivmenetleja ja isegi ei arutanud seda, et võiks soovida volitada kedagi esindama komisjoni läbirääkimistel. Minul rahanduskomisjoni esimehena kindlasti ei ole volitust ka siin saalis volitada kedagi komisjoni esindajana läbirääkimistel osalema.

Aitäh! Ma ei saa küll seda jälle protseduuriliseks küsimuseks lugeda, aga see tõi meile olulist selgust juurde.

Andrei Korobeinik, see on tõepoolest viimane kord. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta ja siis me asume lõpphääletuse juurde. Andrei Korobeinik.

Austatud istungi juhataja, kas viimane kord selleks korraks või te mulle enam üldse sõna ei anna järgmise kolme aasta jooksul? See on esimene küsimus.

Ei, vastus on …

Ja teine küsimus on: mis vormis see peab olema? Kas te tõepoolest eeldate, et komisjonis peab päevakorrapunkti arutelu juures toimuma arutelu selle üle, kes tohib ja kes ei tohi komisjoni nimel sõna võtta? Kas peab toimuma hääletus ja kas hääletus peab olema konsensuslik? Kas te saate palun avada seda vaadet enda sisemaailma?

Aitäh! Ma usun, et me võime seda filosoofilist vestlust siin veel väga pikalt pidada. Aga Annely Akkermanni mitteprotseduuriline küsimus andis, ma usun, piisava vastuse teie küsimusele, kes, kuidas ja mil moel saavad – lisaks sellele, mida ma olen teile eelnevalt vastanud – esindada komisjone läbirääkimistel. Ma rõhutan: see on komisjoni esindamine läbirääkimistel. Komisjoniga peavad need teemad olema ikkagi läbi räägitud ja siis on võimalik seda teha. Aitäh!

Rohkem küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta ei ole. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud. Me asume nüüd lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.

Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele kodumaiste puu- ja juurviljade käibemaksu langetamiseks 5-le protsendile" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 12, vastu 2, erapooletuid 2. Eelnõu 406 on tagasi lükatud.

Järgnevalt tänane kuues päevakorrapunkt, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele digitaalsete teenuste maksu rakendamiseks Eestis" eelnõu. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Andrei Korobeiniku. Palun!

Austatud rahvasaadikud, rõõm teid näha! Jürgen, teised! Kahjuks hiilivad meil siin jooksvalt uued traditsioonid, millest ükski Eesti parlamentaarset demokraatiat ei paranda. See on kahetsusväärne. Õnneks seda teemat saab siin veel käsitleda, aga see pidu ilmselt ei [kesta kaua]. Meil on olnud praktikas olukordi, kus istungi juhataja lihtsalt katkestab kõne. Ma loodan, et täna seda ei juhtu.

Kui eelmine eelnõu puudutas Eesti põllumajandust ja oli seotud riigieelarve kuludega, siis see eelnõu on seotud tuludega. Neljapäeval on meil päevakorras OTRK teemal "Kuidas [riigina] mitte elada võlgu?". Valitsus arvab, et selleks on kaks võimalust. Esimene võimalus on see, et raha võetakse vaesemate käest, ja teine see, et raha üritatakse säästa võrdselt igalt poolt, näiteks kultuuriinimeste palkade pealt ja nii edasi.

Tegelikult on tõepoolest, jah, kaks suunda, kuidas mitte elada võlgu. Üks on see, nagu hea kolleeg Aleksandr Tšaplõgin pakkus, et elavdada Eesti majandust, pakkuda lahendusi, mis soodustavad tarbimist, mis soodustavad kodumaist tootmist, ja sel viisil tagada majanduskasv.

Teine võimalus on see, et võtta raha sealt, kus seda on: mitte pensionäride taskust, mitte suurperedelt, mitte maainimestelt, vaid – nagu jällegi hea kolleeg oma kõnes mainis – pankadelt, rikkamatelt [inimestelt], kes on nõus riigieelarvesse rohkem panustama, aga neil lihtsalt ei ole selleks võimalust. Ka minu ettepanek, Keskerakonna fraktsiooni ettepanek puudutab sellist võimalust.

OECD‑s on olnud arutelud selle üle, et maailmas võiks kehtestada digimaksu. Digimaksu, mis kohustaks suurfirmasid maksma osa kasumist [selles riigis], kus nad oma teenuseid müüvad. Ehk siis, kui suur Ameerika firma müüb Eestis reklaami, siis võiks osa tema kasumist jääda Eestisse. Praegu see nii ei ole. See arutelu jõudis enne koroonat päris kaugele, aga Ameerika Ühendriigid panid sellele veto ja sinna ta põhimõtteliselt jäi.

OECD tunnistas sel aastal oma aastakonverentsil, et nemad väga ei usu, et see maks teoks saab. See tähendab seda, et järgmine tasand oleks Euroopa Liit, aga ka Euroopa Liidus on otsustusprotsessid päris pikad. Praegu tulevad valimised ja see tähendab seda, et digimaksu Euroopa Liidu tasandil ei tule. See oleks olnud selline vähem optimaalne, aga siiski enam-vähem sobiv lahendus.

See jätab meile ainsa võimaluse, et Eesti ise, nagu näiteks ka Prantsusmaa, käivitab digimaksu ja kui tuleb mingisugune üldisem lahendus, siis läheb selle üldisema lahenduse peale üle.

Me ei räägi väga suurest rahast. Me räägime sisuliselt sellest, et riigieelarvesse laekuks 7 miljonit eurot lisaraha, ja see summa ei kasvaks mitte iga aastaga, vaid tegelikult iga kuuga. See on võrreldav näiteks suhkrumaksuga, mida tutvustati eile rahanduskomisjonis. See oli ikkagi totaalne kaos, mida seal tutvustati. Suhkrumaksuga võrreldes on antud ettepanek väga selge. Ja ta on ka palju õiglasem, sellepärast et me maksustame Eestis reaalselt tarbitud teenuseid, mille eest maksavad raha Eesti firmad ja Eesti inimesed. Ja see on igati õige.

Ma osalesin europarlamendi valimiste kampaania raames debatil, mis toimus Häädemeeste koolis, ja seal näiteks Reformierakonna esindaja Yoko Alender, keda kahetsusväärselt praegu saalis ei ole, ütles, et ta toetab, et Eesti kehtestaks sellise maksu. Iseenesest muidugi on Yokol veel aega siia saali jõuda, aga ma kardan, et tema asemel jõuab hoopis Jürgen Ligi. Ma väga loodan, et see eelnõu saab kas või tagasihoidliku toetuse ja me varem või hiljem jõuame maksuotsuste puhul nii kaugele, et me võtame raha sealt, kus raha on, ja jätame vaesemad inimesed rahule. Aitäh! Ma väga loodan, et koalitsioon leiab tee tagasi siia saali. Olen valmis vastama küsimustele.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Küsimusi on. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Austatud ettekandja! Tõesti väga hea idee. Muidugi valitsuse esindajad ütlevad jälle, et seda ei saa ära teha, peab ootama ühist Euroopa Liidu otsust. Samas me teame, et näiteks Prantsusmaa on suutnud selle maksu kehtestada. Facebook, Google, Amazon koguvad meie inimeste andmeid ja tänu sellele teenivad reklaamiga päris korralikku kasumit, aga see pole kuidagi maksustatud. Samal ajal meie meediaettevõtted on maksustatud. Me võime ju rääkida ka sellest, et tegelikult on meie meediaettevõtted täna ebasoodsas positsioonis. Kuidas te hindate seda, et valitsus on valmis täiendavalt maksustama pensionäre, aga digihiidusid maksustada ei soovi?

Aitäh! Kui vastata sellele viimasele küsimusele, siis ma arvan, et see ongi meie valitsuse strateegia. Millegipärast valitsus arvab, et kui võtta raha vaesematelt, siis nad saavad kuidagi nagu rohkem valijaid. Ilmselt Reformierakond usub endiselt, et nad on justkui rikaste inimeste erakond ja kui nad hakkavad enda valijate käest raha võtma, siis need rikkad inimesed neid enam ei vali. Ma arvan, et see selles mõttes ei päde, et ka vaesed inimesed neid enam ei vali. Kokkuvõttes oleks mõistlik ikkagi teha otsuseid lähtudes Eesti huvidest, mitte enda erakonna huvidest.

Esiteks, tõepoolest, teised riigid on sellise lahendusega hakkama saanud. Üldiselt on olukord selline, et Euroopa Liidus on meil päris keerukad lahendused, mis üldiselt toimivad. Näiteks ühine digiturg tähendab seda, et Euroopa Liidu sees maksustatakse teenuseid õiglaselt. Kui näiteks eestlane ostab e-raamatu Prantsuse firmalt, olles reisil Itaalias, siis maksustamise reeglid on üsna konkreetsed ja ühised. Antud juhul see toimiks ka digiteenuste puhul, lihtsalt enamik suurtest firmadest ei ole Euroopa firmad. Nad on Ameerika firmad ja sellisel juhul see ühtne Euroopa turg nende maksustamise mõttes ei toimi. Tegelikult see, kui Euroopa Liit sellise käigu teeks, parandaks ka Euroopa Liidu konkurentsivõimet. Aga veel kord, ma ei näe, et see juhtuks lähimate aastate jooksul. Eesti võiks eeskuju näidata ja sarnaselt Prantsusmaaga selle maksu rakendada ning siis hiljem minna üle Euroopa ühise digimaksu peale.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Austatud kolleeg! Praegu me räägime palju suhkrumaksust, räägime automaksust, aga kõik need maksud röövivad tavainimesi. Kas digimaks võiks olla alternatiiv sellele? Võib-olla võiks välja mõelda veel mõne [muu] maksu selleks, et võtta raha just näiteks ettevõtjatelt, rikkamatelt, aga mitte vaeste käest?

Jaa, tõepoolest, digimaks on laekumiste poolest võrreldav suhkrumaksuga, aga ta on palju lihtsamini administreeritav, nagu me eile rahanduskomisjonis teada saime, ja ta võtab raha suurtelt firmadelt, mis teenivad Eesti äride ja inimeste pealt kasumit. Selle kasumi viivad need firmad oma kodumaale Ameerika Ühendriikidesse. Nüüd, automaksuga ei ole see kindlasti võrreldav, aga automaksu puhul on alternatiiv näiteks pangamaks või ametnike arvu vähendamine, mis oleks võimalik, kui Eesti riik investeeriks tehisintellekti, aga tehisintellekti investeerimise poolest on Eesti riik Euroopa Liidus tagantpoolt kolmandal kohal. Pole ime, et meil ametnike arv kasvab. Või näiteks seesama kuulus Reformierakonna soodustus rikkamatele, mis meile ja näiteks Jürgenile [toob] aastas juurde 500, 450 eurot. Pensionäridelt korjatakse selle jaoks 130 eurot aastas, et Riigikogu liikmetel palka tõsta. No see ei ole mõistlik. 

Ja loomulikult olen ma täiesti nõus sellega, et majanduskriisi ajal võtta raha vaesemate inimeste käest ei ole mitte lihtsalt vale, vaid ka majandusele kahjulik. See raha jääb kuhugi investeerimiskontodele, rikkamad inimesed kulutavad seda välismaal puhkusereisidel, aga pensionär viib selle raha poodi ja ostab neidsamu kohalikke juurvilju ja puuvilju, millest siin eelnevalt juttu oli.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Me näeme, et viimase aasta jooksul on valitsus juba jõudnud kehtestada mõned maksumäärade muudatused, kahjuks ainult suurendamise suunas. Nüüd siis rakendatakse uusi makse, olgu selleks automaks, räägitakse suhkrumaksust, hästi palju räägitakse nii-öelda kaitsemaksust või julgeolekumaksust, kuidas iganes. Samas me näeme, et kui meie pakume mõned meetmed, mis selgelt tooksid riigieelarvesse raha, olgu selleks näiteks pangamaks või kas või seesama digimaks, siis saalis koalitsiooni esindajaid peaaegu ei ole. Ma arvan, et on võimalik prognoosida, et meie otsuse eelnõu kas hääletatakse maha või ei võeta hääletamisest osa. Mis te arvate, miks koalitsioon seda, ma ei tea, kardab, pelgab ja ei ole sellega nõus?

Teie aeg!

Sest tegelikult on see tõhus meede, kuidas vaeseid inimesi mitte koorides saada raha riigieelarvesse.

Aitäh! No veel kord, tõepoolest on kahju, et pensionäridega niimoodi käitutakse. Aga probleem ei ole isegi selles. Sellise käitumisega tegelikult viiakse Eesti viimasele kohale Euroopa Liidus. Eesti oli eelmisel aastal majanduskasvu poolest viimane. Sel aastal on Eesti ainuke riik mitte ainult Euroopa Liidus, vaid ka Euroopas, kelle majandus langeb. Ainuke riik, kujutage ette! Ja lohutuseks ma võin öelda, et ei ole ainult nii, et maksud kasvavad. Reformierakond on lubanud, et kõrge palga pealt peab 1. jaanuarist vähem maksma. See on ainuke maksu vähendamine, mida nad teevad. See kahjuks jah, tõepoolest, ei ole pensionäridele suunatud, see on suunatud pigem Riigikogu liikmetele, tippametnikele ja nii edasi. Aga ei ole jah päris nii, et kõik kasvab, on asju, mis langevad. Kahjuks natuke nagu valed asjad minu arvates, aga siiski.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu rahanduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama Riigikogu rahanduskomisjoni liikme Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Rahanduskomisjon tõepoolest püüdis jõuda arusaamisele, mida Keskerakond tahab. See tänane kõnekoosolek kindlasti ei reetnud seda, mis on selle algatuse idee, selle teema ja sellega seotud probleemid. Aga rahanduskomisjonis oli õnneks kohal üks spetsialist, Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika osakonna peaspetsialist Tiina Hansson, kes peegeldas või kirjeldas natukene digimaksu rahvusvahelise arutelu seisu. Me proovisime saada vastuseid ka eelnõu algatajalt, aga ma ütlen, et tal oli raskusi, oli ka komisjonis raskusi teemas püsimisega ja teema avamisega. See on hästi nukker. Ta irvitab ka siin nagu ulakas koolipoiss, mis näitab, et teda ei peagi tõsiselt võtma. Sama teeb ta tegelikult ka rahanduskomisjonis. 

Aga me võiksime seda [teemat] arutada tõsiselt. Võin kinnitada, et mingit ideoloogilist erimeelsust selle eelnõu suhtes rahanduskomisjonis ei olnud. Kõik taandus maksutehnoloogiale. Me ei saanud algatajatelt teada, mis sorti maks see on, küll aga võisime aru saada, et see, mida arutatakse, on kuidagi brutokäibelt koguda soovitav maks. 

Seis on ikkagi see, et seda püütakse kehtestada rahvusvaheliselt. Juhtiv organisatsioon on OECD, aga OECD‑s ei ole üksmeelt. USA on olnud kõige suurem kriitik, kuna digimajanduses on nende käes jäme ots, ilmselt majandushuvid mängivad siin rolli. Aga Euroopa Liit on põhimõtteliselt hoiakul, et kui OECD ei saa hakkama, siis teeb Euroopa Liit ühtse süsteemi ise. Samas arenguriigid, kes OECD-sse teatavasti ei kuulu, loodavad hoopis ÜRO peale, mis maksude puhul ei ole küll tavapärane. 

Nii, protseduurilised otsused olid ilmselged. Komisjon saatis üksmeelselt eelnõu lõpphääletusele. Sisulise poole pealt polegi midagi lisada. Eks Riigikogu otsustab, kas teeb valitsusele ettepaneku, mida ta ise ei suuda eriti kirjeldada, või mitte. Aga Eesti positsioon selle koha pealt on praegu selline, et me riigina üksi seda teha ei ürita. See on raskesti hallatav ja ilmselt ka kergesti üle piiri liikuv maks, tõenäoliselt. Tehnilisi üksikasju ei suutnud meile komisjonis keegi avada. Lootus pole kadunud. Aga mingit juttu, kas see on Riigikogu liikmete või kellegi teise maks, kas Andrei Korobeinik on Riigikogu liige või mitte, seda ei olnud. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Väga austatud ettekandja! Ma kuulasin teie kõnet ja te ütlesite väga kummalised laused: rahanduskomisjoni liikmetel oli väga suuri raskusi, et aru saada, mida selle eelnõuga tahetakse, aga õnneks oli komisjonis üks selline ametnik vist, kui ma nüüd õieti mäletan, kes peegeldas teile seda probleemi, mida selle eelnõuga tahetakse öelda. Johtuvalt eeltoodust on mul mure kogu rahanduskomisjoni pärast. Nad võtavad siin teinekord vastu väga kummalisi otsuseid ja toetavad selliseid asju, mis on Eesti riigile kahjulikud. Äkki peaks komisjoni liikmed välja vahetama pädevamate isikute vastu, kes suudavad esitatud eelnõudest aru saada? Siis ei peaks kasutama ametnike abi, kes peegeldavad eelnõu mõtet.

Aitäh! Teie lühimälu teid seekord ei petnud, tõepoolest, see inimene oli ametnik. Miks ta oli vajalik? Ainuüksi juba sellepärast, et selgus, et eelnõu autor ei suutnud väga kirjeldada, mis on see idee, mida ta tahab teha. Ja nii oligi. Tegelikult ei saanud me maksutehniliselt targemaks. Lihtsalt sõna "digimaks" ei tähenda suurt midagi. Maksu liigi ja probleemide kohta me temalt teada ei saanud, küll aga saime ametnikult, ja see oli selles mõttes hea leid, et ametnik kohal oli. Ametnike roll tegelikult on rääkida neid asju rahvusvaheliselt läbi ja ühtlustada. Eesti positsioon väikeriigina on väga mõistlik: kehtestada väiksel turul ise maksu, mis on raskesti kogutav, ei ole tõenäoliselt praktiline. See, et Prantsusmaa on selle kehtestanud, ei pea olema meile eeskujuks. Prantsusmaa on suur riik ja püüabki tihti eristuda. Prantsusmaa kogemusi me komisjonis väga ei kuulnud, kuigi neid vihjamisi prooviti teada saada. Rahanduskomisjoni liikmete pärast ei maksa muretseda ja lühimälu pärast ka, sellepärast et see teil praegu veel töötab.

Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu! Ma siiski muretsen konkreetse rahanduskomisjoni liikme pärast. Ma vaatasin protokolli ja sealt ei [tulnud] väga selgelt [välja], et sulle jäi midagi arusaamatuks. Kõik küsimused olid küsitud, vastused olid saadud. Kas sa oskad natuke selgitada oma väidet, et rahanduskomisjonis jäi midagi ebaselgeks? Kas see puudutab [ainult] sind või puudutab ka teisi rahanduskomisjoni liikmeid? Ja kui see nii on, siis kuidas see protokollist välja jäi? Tegemist on väga olulise küsimusega, mis aitaks teha otsuseid. Kui inimene ei saa aru, mille poolt või vastu ta hääletab, siis on tal keeruline teha argumenteeritud otsust.

Vaadake, sellega on nii, et Riigikogu on üks debateerimise kohti. Kui keegi midagi algatab, siis peab tal olema veendumus, et see on mingi tõde, mille ta on läbi töötanud, ja ta peab suutma seda teistele esitada. Selle eelnõu esitaja seda väga ei suutnud. Mingit pahatahtlikkust tema suhtes ei olnud, ideoloogiline valmisolek oli olemas, küsiti küsimusi, aga vastused tulid hoopis ametnikult ekraanilt. Kui eelnõu esitada, siis tasub ennast teemaga natuke kurssi viia, ega meie ka ei ole rahanduskomisjonis selle maksuga aktiivselt tegelenud. Me aeg-ajalt kuuleme, et läbirääkimised käivad, aga me ei oska hinnata neid poliitilisi ja tehnilisi üksikasju, mille taga asi seisab. See on uudne maksuliik ja oleksime tahtnud saada targemaks, teie kui IT-ärimehe puhul lootsime enamat. Ja teistel oli sama probleem, see ei olnud minu kui üksiku liikme probleem, et me algatusest endast targemaks ei saanud, küll aga saime targemaks nendest kommentaaridest.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Aa, üks küsimus veel. Andrei Korobeinik, kuna kummalegi ettekandjale saab esitada ühe suulise küsimuse, siis ma pean võtma Anastassia Kovalenko-Kõlvarti küsimuse. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Noh, see on muidugi teie jaoks täiesti tavaline, et [mis tahes] Keskerakonna algatus tundub teile mõttetu, nagu ka see, kui mõni naissaadik esitab teile küsimuse. Aga ma siiski proovin. Ma loen seda protokolli ja vaatan, et te tõesti olete esitanud rahanduskomisjonis päris palju küsimusi ja olete saanud päris põhjalikke vastuseid. Te ütlesite, et need vastused tulid ametnikult ekraani kaudu, aga ma vaatan, et ametnik ikkagi viibis kohapeal. Kas te saaksite seda selgitada? Äkki teil läks sassi mõne muu eelnõuga, mida te peate täna tutvustama?

Aitäh! Minu silmamälu järgi oli see ametnik küll ekraanil, aga ma võin eksida, neid koosolekuid on meil ju tihti. Aga jätke sellised tänitavad sissejuhatused tegemata. Ma pole kunagi öelnud, et naissaadikud ei või küsimusi esitada, ma pole soo pärast halvustanud, mitte kunagi. Küll aga on Keskerakonna algatused minu arust endistviisi destruktiivsed, läbi töötamata ja pealiskaudsed. Need on rämpseelnõud. See on vähemalt üks haruldane, mille korral ei ole poliitilisi erimeelsusi. Aga kui sul on ainult mõte, siis sellest võib osutuda väheseks, et sa teed valitsusele ettepaneku: "Tee see ära!" Sa pead suutma seda kirjeldada. Kui vastamiseks tuleb meile kohale ka nõunik, kes kirjeldab ära selle asja rakendamise raskused ja protseduuri, siis nii ongi. Ei ole mõtet halvustada komisjoni ettekannet. Kui teil endal on mingisugused asjad pealiskaudselt tehtud, siis see on teie mure, mitte minu oma.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui ma avan läbirääkimised, kaks küsimust istungi läbiviimise protseduuri kohta. Vadim Belobrovtsev, palun!

Meil oli ju täpselt sama lugu siis, kui ma küsisin oma eelmise protseduurilise küsimuse. Ma küsisin teie käest, kas teie arvates on okei, kui ettekandja, selle asemel et kanda ette midagi, mis on seotud konkreetse teemaga, hakkab patroneerival toonil ütlema ühele või teisele Riigikogu saadikule või fraktsioonile, kuidas peab asju tegema ja kuidas ei pea asju tegema. Ja mida te mulle vastasite? Te vastasite, et kuna tegu oli läbirääkimiste ja fraktsioonide esindajatega, siis oli see nagu vastuvõetav; kui oleks olnud komisjoni esindaja ettekanne, siis oleks teine lugu. Nüüd oli meil täpselt selline olukord, et oli komisjoni esindaja ettekanne. Ma küsin uuesti: kas sellises olukorras ei peaks istungi juhataja ettekandjat korrale kutsuma?

Aitäh, hea kolleeg! Mis puudutab läbirääkimisi, siis olen jätkuvalt sellel seisukohal. Mis puudutab seda, kas me võiksime siin saalis mingitel hetkedel olla lugupidavamad, siis jah, istungi juhatajana ma tuletan siin ikka meelde, et võiksime olla üksteise suhtes lugupidavamad. See puudutab kõiki osapooli, alati. Ma arvan, et see kindlasti aitaks meie debatikultuuri [parandada]. 

Andrei Korobeinik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Ma arvan, et mitte [üksnes] debatikultuuri, vaid üleüldse Riigikogu mainet. Teie kui Riigikogu esimees peate ju selle pärast muret tundma. Vähemalt mina Riigikogu liikmena tunnen [muret], kui inimene tuleb pulti, esindab justkui komisjoni vaadet, ütleb esiteks, et ta ei saanud midagi aru, teiseks, et ametnik rääkis midagi ekraanilt, kuigi inimene istus reaalselt tema kõrval paremat kätt, ja siis selgitab, et kõik Keskerakonna algatused on väga valed, kuigi inimene ei mäleta isegi seda, mis komisjonis toimus. Ma ei saa eeldada, et ta mäletab mingisuguseid Keskerakonna algatusi. Kas teile ei tundu, et antud juhul on ka Riigikogu esimehel mingisugune roll? Näiteks niimoodi pehmelt vihjata, et meil on täna selline päevakorrapunkt ja teie olete komisjonipoolne ettekandja. Lihtsalt see valang, mis siin oli, ma ei tea, kas see annab meile midagi positiivset kaasa.

Aitäh! Mina ei ole osalenud komisjoni istungil ja ma tõesti ei oska öelda, mis seal toimus ja kuidas ametnik seal esines. Kindlasti on olemas komisjoni ettekandele väga selged reeglid. Laias laastus suutis ettekandja selle protokolaarse ette kanda. Loomulikult on komisjonis toimunud arutelu tutvustamine komisjoni ettekandja esmane ülesanne. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Kas komisjoni ettekandjal on üldse õigust anda sellist hinnangut mõne erakonna eelnõule? Eriti arvestades seda, et tegemist on otsuse eelnõuga, mille puhul ei ole isegi komisjoni otsust, kas hääletada poolt või hääletada vastu. Komisjon tegi ainult tehnilise otsuse, mis oli konsensuslik, et selle eelnõu võiks viia lõpphääletusele suurde saali. Kuidas saab niimoodi ennetavalt öelda oma arvamuse, põhimõtteliselt komisjoni arvamuse selle kohta, milline see eelnõu on, kui komisjonis ei ole toimunud eelnõu poolt või vastu hääletamist ja seda pole toimunud ka täiskogu saalis?

Aitäh! Me kuulsime täna ühte väga ideaalilähedast ettekannet[, näidet] selle kohta, kuidas tutvustada komisjonis toimunud arutelu. Ma arvan, et kolleeg Marek Reinaasa ettekande võiks siinkohal kindlasti eeskujuks tuua. Sellest lähtuvalt ma arvan, et sellisel viisil võiks see debatt ka tulevikus jätkuda.

Head kolleegid! Järgnevalt avan läbirääkimised. Rõhutan veel kord, et sõna võivad võtta fraktsioonide ja komisjonide esindajad. Kõigepealt palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema Siim Pohlaku. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Reformierakonna vaenulikkus selle eelnõu suhtes ei üllata. Tänane valitsus eelistab valimatult laduda kõik maksutõusud Eesti inimeste turjale: aktsiisitõusud, käibemaksu tõus, maamaksu tõus, limonaadimaks, automaks, riigilõivude tõstmine. Istungi ajast jääb väheks, et kõik need maksud ja maksutõusud ette lugeda, mida Reformierakonna valitsus on teinud ja tegemas. 

Märgiline on see, kellele neid makse kehtestatakse: Eesti inimesed, pensionärid, tööinimesed, raha võetakse suurperedelt. Sellega ei ole mingeid probleeme, ei ole mingit küsimust. Samal ajal ei julge või ei soovi Reformierakonna valitsus vaadata sinnapoole, kus raha tegelikult liigub. Suured globaalsed korporatsioonid, Facebook, Google ja nii edasi, viivad igal aastal Eestist välja sadu miljoneid eurosid reklaamiraha maksuvabalt. Seda valitsus ei näe, ei soovi näha, pigistab silma lihtsalt kinni. Välismaised suurpangad on viimastel aastatel teeninud megakasumeid. Kordades suuremaid, kui nende enda kodumaal võimalik on. See ei ole küsimus. Valitsus ei näe probleemi, maksutõusud lükatakse ikka kohaliku, kodumaise väikeettevõtja kraesse. 

Tööpuudus on Eestis kerkinud kõrgemale, kui see oli koroonakriisi ajal, kohalik ettevõtlus hääbub. Samal ajal keerab riik maksusurvet üha juurde, aga jällegi, ainult kohalikel inimestel, kohalikel ettevõtjatel. Neid mustreid vaadates ma julgeksin küll öelda, et Reformierakonna valitsus ongi suurkorporatsioonide eriesindaja Eestis, kes aitab kohalikelt seitse nahka koorida. Digimaksu kehtestamine on ilmselgelt vajalik. Selles valdkonnas liigub raha, mis on täiesti maksustamata. Eelistada tuleb kodumaist ettevõtlust ja Eesti inimesi, mitte rahvusvahelisi suurkorporatsioone. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel kõnelema Lauri Laatsi. Palun! Nii, Lauri Laats pääses lõpuks tulema. Palun, Lauri Laats!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te vaatate meid interneti vahendusel! Järjekordne hea eelnõu Eesti Keskerakonna [fraktsiooni] poolt, mis selgelt annab võimaluse riigikassat täita. Ja nii nagu meie teised ettepanekud, mis aitaksid riigikassat täita, nagu pangamaks või maksuküüru reformi ärajätmine, on ka see eelnõu, see ettepanek kindlasti väga hea ja arutamist väärt. Ja loomulikult ka toetamist väärt. 

Jürgen Ligi oli rahanduskomisjoni esindajana siin puldis ja andis ülevaate, mis rahanduskomisjonis toimus. Loomulikult lubas ta endale natukene rohkem, kui rahanduskomisjoni esindaja roll [võimaldab], ja sellest on kahju. Kahju on ka sellest, et Jürgen Ligi ei saanud sellest otsuse eelnõust aru. Et oleks kõigile arusaadav ja selge – ma loodan, et Jürgen vaatab meid praegu televiisori vahendusel –, püüan seletada hästi lihtsalt, mida Keskerakond tahab teha.

Väga paljud meist kasutavad selliseid platvorme nagu Facebook, Instagram, YouTube, Google'i otsing ja nii edasi. Need on tegelikult igapäevased tööriistad, mida kasutavad ka ettevõtjad ja füüsilised isikud. Ka minul on olemas Facebooki konto, ka mina vaatan YouTube'i. Instagram on küll olemas, aga ma ei ole selle tihe kasutaja. Ja vahetevahel ilmuvad sinna reklaamid. Kes mida reklaamib? Praegu on valimiste periood ja hästi palju on näha erinevaid kandidaate, kes ennast reklaamivad. Tõenäoliselt ka Andrei Korobeinik reklaamib ennast seal, ütleb: "Vali mind, varsti on valimised!", ja võib-olla ka keegi teine siin. Ma tean, et näiteks EKRE fraktsioon kasutab väga edukalt Facebooki ja teisi sotsiaalmeediakanaleid. Need on need tööriistad, mida nii kandidaadid kui ka ettevõtjad ja füüsilised isikud kasutavad enda reklaamimiseks. 

Kõik need ettevõtted asuvad kuskil mujal, mitte Eestis. Eestis neid ei ole, kuigi me saame nende teenuseid kasutada, maksame neile pidevalt tasu. Aga mis te arvate, kui palju sellest rahast jääb Eesti riiki? Null. Kõik me kasutame, aga Eesti riik saab sellest null eurot. Ja see ongi väga lihtne seletus Jürgenile. Meie tahtsime seda muuta, et needsamad platvormid, mida me edukalt kasutame, maksaksid Eesti riigile makse. See on õige tegu. Aga selle asemel kehtestab meie praegune valitsus tulumaksu kõrgema määra – juba kehtestas, hakkab kehtima 2025. aastal. Sellest aastast on meil käibemaks tõusnud. Rahulikult tõstame aktsiise, riigilõive, trahve. Varsti anname kohalikele omavalitsustele võimaluse maamaksu tõsta. Nii et võtaks [ikka] sealt, kust kõige lihtsam ja arusaadavam on.

[Nagu] üks eelkõneleja – samuti rahanduskomisjoni esindaja, Eesti 200 ridadest – ütles: aga võib-olla see ei olegi rahanduskomisjoni teema. Mul on küsimus, et mis siis rahanduskomisjoni teemad on ja mida nad otsustavad, kui isegi nii lihtsatest asjadest aru ei saada. 

Veel kord kordan üle: Facebook, Google, YouTube, Instagram, kõik teised mootorid, sotsiaalmeediakanalid, kus me kõik ohtralt … No ma vaatan, et Hanah ka seal kasutab tihtipeale reklaami. Aga kui sa maksad arveid Facebookile, nii nagu mina maksan – ka mina reklaamin ennast seal, on valimised ja ka mina osalen praegu valimistel, ka mind on võimalus valida, nii nagu paljusid teisi kandidaate, ja ka mina maksan selle Facebooki arve kinni –, siis Eesti riik ei saa selle pealt mitte midagi. See eelnõu oleks probleemi lahendanud.

Nii et ma veel kord kutsun üles, et ka rahanduskomisjoni liikmed saaksid lõpuks aru, et see on hea eelnõu, see on Eesti riigile kasulik eelnõu. Palun seda toetada. Aitäh! (Aplaus.)

Suur tänu! Rohkem kõnesoove meil ei ole. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud. Ma lõpetan siinkohal läbirääkimised ja me asume lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud kolleegid, panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele digitaalsete teenuste maksu rakendamiseks Eestis" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 13 Riigikogu liiget, erapooletuid ja vastuolijaid ei ole. Eelnõu 408 on tagasi lükatud.

Järgnevalt tänane seitsmes päevakorrapunkt, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele noorte huvitegevuse toetuse suurendamiseks" eelnõu 407. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Aleksei Jevgrafovi. Palun!

Tänan, Riigikogu esimees! Head kolleegid! Seitse aastat tagasi tehti õige ja asjakohane otsus: riik hakkas toetama omavalitsusi täiendavate vahenditega, mis olid suunatud noorte huvitegevuse ja huvihariduse [toetamiseks]. Neli aastat järjest oli huvitegevuse toetussumma 14 250 000 eurot. Paraku aastal 2022 otsustati, et toetust tuleb vähendada, ja selle tulemusena kärbiti huvitegevuse toetust 4 miljoni euro võrra 10 250 000 euroni. Keskerakonna fraktsiooni arvates oli see otsus küsitav ja oleks võinud olla ajutise iseloomuga. Pole saladus, et kõik hinnad on oluliselt tõusnud ja selles keerulises olukorras kohalikud omavalitsused lihtsalt ei suuda huvitegevuse vajadust täies mahus katta. Seetõttu teen ma Vabariigi Valitsusele ettepaneku taastada huvitegevuse toetus endisel kujul ehk suurendada seda kuni 14 250 000 euroni aastas. Palume teie toetust sellele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie ettepanek nõuab riigilt raha. Mis on selle katteallikad?

Tänan küsimuse eest, hea kolleeg! Keskerakond ja meie fraktsioon on juba päris kaua sellest rääkinud. Need on pangamaks, tulumaksureformist loobumine ja muidugi tuleb üle vaadata ka meie ametnike arv.

Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu! Ma jätkan hea kolleegi [alustatud] teemat. Koalitsioon üritab teerulliga vastu võtta suhkrumaksu. Nende väide on, et suhkrumaks ei ole nagu raha pärast, vaid on mõeldud selleks, et parandada laste tervist. Sellega kaasneb ka teatud raha. Kas sulle ei tundu, et see raha oleks mõistlik suunata huviharidusse? Ühelt poolt võtta lastelt raha, aga teiselt poolt investeerida see sinna, kus see tooks lastele reaalset kasu.

Tänan küsimuse eest! Sportlasena võin vastata niimoodi, et mina ei usu, et see suhkrumaks lahendaks laste tervise probleemi. Mina pigem otsustaksin suunata selle raha just huviharidusse, spordikoolidele, klubidele ja rõhuksin sellele, et propageerida sporditegevust, spordiga tegelemist. Ma arvan, et sellest on palju rohkem kasu kui sellest, et lihtsalt ütleme: ärge jooge limonaadi, siis te olete sportlikud ja hea kehaga. Ma ei usu sellesse ja arvan, et see on vale samm.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Äkki te seletate, et kõik saaksid sellest aru, mida selline asi tegelikult tähendab omavalitsuste jaoks, kui riik annab omavalitsustele raha selleks, et seda nii-öelda investeerida huviharidusse, ja mida tähendab see, kui riik selle raha ühel hetkel ära võtab? Mida see praktikas omavalitsuste jaoks tähendab?

Tänan küsimuse eest! Endise linnapeana võin tõdeda, et kui riik ei anna piisavalt raha, siis omavalitsus [pole võimeline] kõiki kulutusi oma eelarvest katma. Siin on kaks varianti. Esimene variant on üldse loobuda sellest, et me pakume lastele võimalust tegeleda klubides, erinevates seltsides või ühingutes [huvitegevusega], ja teine variant on see, et me tõstame osalemise tasu ja [võtame] selle puudujäägi vanemate taskust. Aga me teame, et tegelikult tänases keerulises olukorras see on, ma ütleksin, väga vale otsus.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Tegelikult omavalitsused omalt poolt juba panustavad väga palju, pea üle 100 miljoni euro. Riigipoolne 10 miljonit eurot on päris väike osa kõikide nende mahtude juures, mida kohalikud omavalitsused igal aastal investeerivad. Ma vaatan protokolli istungist, kus seda teemat arutati, ja Heljo Pikhof, kes on koalitsiooni liige, on öelnud, et tema tegelikult kardab, et on võimalus, et hakatakse kärpima ka juba seda kärbitud osa. Mis te arvate, kas nüüd, kui Kaja Kallas on öelnud, et tulevad kõik rasked otsused, võib juhtuda ka see, et vähe sellest, et juurde ei lisata, hakatakse veel ka kärpima?

Aitäh küsimuse eest! Paraku, teades meie koalitsiooni, ma arvan, et see on võimalik, aga ma leian, et see on võrdne kuriteoga.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjonis toimunud arutelu tutvustama kultuurikomisjoni liikme Tanel Teini. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Kultuurikomisjon arutas otsuse eelnõu 407 oma [istungil] teisipäeval, 14. mail. Selle päevakorrapunkti arutelule oli kutsutud Haridus- ja Teadusministeeriumi noorte- ja andepoliitika osakonna juhataja Riin Tamm, kes ka hiljem sõna sai.

Lühidalt komisjonis toimunust. Kuigi siin kandis eelnõu ette Aleksei, siis komisjonis oli meil Vadim Belobrovtsev, kes sõnas, et esitatud eelnõu on alternatiiv magustatud jookide maksu seaduse eelnõule. Eelnõuga tehakse Vabariigi Valitsusele ettepanek noorte huvitegevuse toetuse suurendamiseks ja taastada toetus samas suuruses, nagu see oli aastani 2022. Belobrovtsev selgitas, et aastal 2021 otsustas valitsus kärpida omavalitsustele suunatavat huvitegevuse toetust 4 miljoni euro võrra. Eelnevalt oli omavalitsustele suunatava toetuse kogusumma olnud 14 250 000 eurot aastas. Alates 2022. aastast jäi toetuse kogusummaks 10 250 000 eurot. Eelnõu esitajad ei pea toetuse vähendamist õigeks – selle arvamusega on ühinenud ligi 40 omavalitsuse juhid – ja seetõttu teevad ettepaneku tõsta see toetus tagasi 14 250 000 euro peale, nagu see oli aastatel 2018–2021.

Tanel Tein küsis, miks vähendati Eesti Keskerakonna enda osalusel 2022. aastal noorte huvitegevuse toetust. Selle peale soovis sõna Liina Kersna, kes sõnas, et tema oli sellel ajal haridus- ja teadusminister ning see raha suunati õpetajate palkadesse. Selleks, et tõsta õpetajate palku, oli antud valitsuse poolt ülesanne valdkonna kulusid vähendada. Õpetajate palga tõstmiseks 3% otsustati vähendada huvihariduse toetust. Pärast seda lisati valdkonna rahadest õpetajate palkadesse veel 2,6%, et saavutada riigi keskmine palgatase. Vadim Belobrovtsev avaldas kahetsust, et huvihariduse toetust vähendati, kuigi eesmärk oli õilis. Belobrovtsevi arvamuse kohaselt on möödunud kaks aastat ning on aeg see viga parandada.

Riin Tamm viitas erinevatele kokkuhoiukohtadele riigis ning sõnas, et Haridus- ja Teadusministeeriumil on hea meel selle üle, et jätkuvalt on alles noorte huvitegevuse toetus 10,25 miljonit. Paraku ei ole praeguses kärpesituatsioonis näha võimalust, et noorte huvitegevuse toetus võiks uuesti tõusma hakata. Selle peale, nagu Anastassia ka ütles, küsis Heljo Pikhof, et ega see olemasolev summa kärpe alla ei satu. Riin Tamm vastas, et otsitakse kokkuhoiukohti, aga olemasolev noorte huvitegevuse toetus on oluline ning peab jõudma noorteni.

Tanel Teini sõnul on tegemist küllalt mõistliku eelnõuga, mida momendil on kahjuks keeruline rahaliselt toetada, kuna puudub selleks vajaminev raha. Tein viitas võimaliku lahendusena eraraha kaasamisele ja käivitunud debattidele, mis on tekkinud just sel põhjusel, et [leida võimalusi selleks,] et laste huvitegevusega tegelevad organisatsioonid saaksid maksimaalselt kasvada ja areneda. Tein lisas, et peagi peaks kultuuriminister minema eraraha kaasamise memorandumiga valitsusse. Selles toodud näited võimaldaksid tuua spordi- ja kultuurivaldkonda märkimisväärselt eraraha. Tein tegi ettepaneku võtta eraraha kaasamise teema kultuurikomisjoni päevakorda, et [memorandumis] toodud võimaluste ja lahendustega täpsemalt tutvuda.

Heljo Pikhof sõnas, et pöördub kultuuriministri poole palvega tutvustada komisjonile eraraha kaasamise [võimalusi] kultuuri- ja spordivaldkonnas. Pikhof sõnas, et eelnõu muudatusettepanekute tähtaeg oli 16. aprill kell 17.15 ja selleks ajaks muudatusettepanekuid ei esitatud. Komisjoni esimees Pikhof tegi ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda ning viia läbi lõpphääletus 29. mail 2024 ning määrata juhtivkomisjoni esindajaks Tanel Tein. Selle eelnõu Riigikogu otsusena vastuvõtmiseks on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Hea kolleeg Tanel! (Naerdes.) Mul on hea meel, et meil see vestlus komisjonis ei kestnud kaks tundi, muidu oleksid sa sellest meile kaks tundi rääkinud. See oli hästi põhjalik ettekanne.

Ma tänan.

Minu küsimus oleks selline. Tõepoolest, meil tekkis komisjonis selle küsimuse arutelul hästi konstruktiivne diskussioon. Ja vähemalt mulle tundus niimoodi – paranda mind, kui ma eksin –, et kõik komisjoni liikmed said probleemist põhimõtteliselt aru ja olid valmis selle probleemiga perspektiivis edasi tegelema. Aga kas sa saaksid omalt poolt natuke arendada seda mõtet, mida sina seal välja käisid, et kuidas võiks selle teemaga edasi liikuda, et ühel hetkel see idee teoks saaks?

Aitäh küsimuse eest! Jaa, oli konstruktiivne arutelu, sellepärast et teema on hästi oluline. Kui riigil raha oleks, siis keegi ei oleks selle vastu, et tõsta huvitegevuse toetusi. Aga riigi rahakott pole põhjatu ja ei ole seda ka tulevikus. Me peame lihtsalt mõtlema alternatiivsete meetodite peale ja sellepärast see eraraha kaasamise mõte lauale tõsteti – see on tegelikult juba aasta otsa siin koridorides liikvel olnud ja seda on paremaks lihvitud –, et spordiklubisid ja huvitegevust oleks võimalik lisavahenditega toetada. Mul endal on päris palju usku sellesse ideesse. Loodame, et Riigikogu tuleb kaasa ja tulevikus need vahendid eraraha kaasamise kaudu leitakse.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Tanel! Sina tippsportlasena, ma arvan, igati toetad seda eelnõu, aga ma saan väga hästi aru, et sa muretsed eelarve pärast ja see teeb võib-olla asja keerulisemaks. Sa rääkisid komisjoni istungil erarahast. Kas sa võiksid selle lahti rääkida, kust, kelle taskust see eraraha võiks tulla? Kas see on sponsorraha? Või on see äriraha ja inimesed hakkavad teenima selle pealt, et pakuvad lastele spordiga tegelemise võimalusi? Räägi sellest. 

Kehtiv tulumaksuseadus võimaldab ettevõtetel oma kasumit 10% ulatuses [maksuvabalt] jagada või [annetada], aga paraku see süsteem ei tööta. See seadus on küllalt vana. Meil on laias laastus 100 000 ettevõtet, kes kasumit teenivad, paraku ainult 0,5% nendest ettevõtetest toetab sporti ja kultuuri, summas kuskil 4–5 miljonit eurot. Aga seadus võimaldab nendesamade ettevõtete kasumist täna [tulumaksuvabalt annetada] ligi 1 miljardi. See potentsiaal on väga suur. Ja nüüd on küsimus, miks kehtiv seadus ei ole siiamaani tööle hakanud. Sellel on väga lihtne põhjus tegelikult, uuringud ütlevad seda, et ettevõtjad tunnevad, et nad on selles probleemis üksi, ja tegelikult ootavad riigi sekkumist. Võiks olla sarnane mudel nagu meil on pensionisüsteemi puhul, et riik paneb 4% ja inimene ise 2%, selline koostöövorm. Me lihtsalt stimuleeriksime võimaliku eraraha kaasamise vallandumist.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Esiteks ma tahaksin teid kiita hea ettekande eest: väga asjakohane ja korrektne [ettekanne, esitatud] nii, nagu üks komisjoni esindaja peab Riigikogu saalis ettekandeid tegema. Vana sportlasena olete kindlasti noorest peast näinud suurt vaeva, et jõuda sinna, kus te vahepeal oma spordisaavutustega olite. Siin on selgelt tehtud üks vale otsus 2022. aastal, kuigi headel eesmärkidel – nagu öeldud, õpetajad said palgalisa –, aga siiski, noortelt on raha ära võetud. Kas kultuurikomisjonis arutati, kui palju on see noori mõjutanud? Kui palju jäi seetõttu noortel huvialategevusest osa võtmata ja missugused mõjud võivad veel edaspidi välja tulla seoses rahanappusega?

Nii detailselt seda minu mäletamist mööda ei arutatud, aga kui siin natuke oma seisukohta avaldada, siis loomulikult, kui omavalitsusel jääb raha vähemaks, siis ta lihtsalt jagab toetust vähem. Ja keda see kõige rohkem lööb? Lööb kahte gruppi: lapsevanemaid, kes peavad rohkem maksma, ja teiseks neid spordiklubisid endid, kes tegelikult niikuinii iga päev peost suhu elavad. Põhifookus võikski siin minu meelest olla sellel, et kui me tahame nii spordis kui ka kultuuris, laiemalt huvitegevuses kvaliteeti tõsta, siis me peame saama need ühingud või asutused või spordiklubid arenema, et nad saaksid kasvada, oma kvaliteeti tõsta ja nii edasi. Paraku on selle kõige jaoks vaja vahendeid. Aga, ütleme, riik ja kohalik omavalitsus üksi ei jõua, lapsevanemal on niigi juba seitse nahka kogu aeg tules, nii et see eraraha suund on hea. Ettevõtjad on, ma arvan, väga valmis noori toetama. Selles mõttes potentsiaal on seal olemas, see lihtsalt tuleb ära teha.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni ettekandja! Kui me maksustaksime pankasid, kehtestaksime digimaksu – seesama otsuse eelnõu, mida te kahjuks ei toetanud –, siis sealt tegelikult saaks seda eraraha, mida te soovite kaasata laste huviharidusse. Komisjoni istungil ütles esimees muuhulgas, et ta pöördub kultuuriministri poole ja palub teda, et ta tuleks ja tutvustaks komisjonile eraraha kaasamise temaatikat. Kas see arutelu on juba toimunud või see [alles] tuleb? Kui see on toimunud, siis võib-olla saate avada selle tagamaid. Ja kas te nõustute sellega, et suhkrumaksu kõrval tuleb siiski otsida ka muid lahendusi noorte tervise parandamiseks?

Seda arutelu ei ole veel toimunud. Komisjon neid teisi punkte nii täpselt ei arutanud, aga ma siiski lisan oma mõtte. Mainisite suhkrumaksu, et see tuleb. Uue tulijana siin Riigikogus on mulle tegelikult üpris tihti [jäänud] arusaamatuks, miks me teatud makse ei sildista. Eriti just suhkrumaksu puhul peaks teatud osa minu hinnangul minema väga sihitatult kindlasse valdkonda. Need on need [asjad], mida peaksime tulevikus proovima siin ühiselt muuta. Aga jah, seda arutelu ei ole veel olnud, kui see tuleb, siis kindlasti tuleme sellega siia tagasi.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindajaks palun Riigikogu kõnetooli Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Jällegi hästi oluline teema, mille Keskerakond on tõstatanud: meie lapsed ja huvitegevus. Kui vaadata praegust olukorda, demograafilist pilti, meie laste tervisenäitajaid, siis iga euro ja iga sent, mis huvitegevusse lisandub, on tegelikult väga vajalik. Ma arvan, et siinkohal kellelgi teistsugust arvamust ei ole ja keegi sellele vastu ei vaidle. Ka komisjonis jõuti sellisele seisukohale. 

Küsimus on rahas. Kui vaadata komisjoni arutelu, siis mul on tõesti kahju, et ei mindud süvitsi ega arutatud, kui palju see mõjutab laste tervist, et huvialategevuse rahastust 30% kärbiti. Tol ajal tehti selline otsus, suunati raha õpetajate palgaks, aga kindlasti oli ka plaan B, mille kohaselt pidi see raha tõenäoliselt teise ukse kaudu tagasi tulema, aga seda raha ei tulnud. 

Kõik takerdub raha taha – see on aus vastus. Mitmed ministrid on siitsamast puldist öelnud, et meil on vaja rahaasjad korda saada ja selleks on vaja tarvitusele võtta meetmed. Keskerakond on omalt poolt välja pakkunud mitmeid meetmeid. Me räägime loomulikult pangamaksust. Me räägime sellest, et võiks tühistada otsuse, mis puudutab maksuküüru ärajätmist, ehk maksureformi tühistamisest. Ja ka eelmine otsuse eelnõu, mis rääkis sellest, et me võiksime maksustada välisettevõtteid, suuri ettevõtteid, Facebooki, Instagrami, Google'it, YouTube'i ja [teisi kanaleid], kus me kõik, kes me europarlamendi valimistel osaleme, väga edukalt valimiskampaaniat teeme.

Need on need võimalused, mida praegune valitsus ei kasuta ega taha kasutada, ja see teeb nõutuks. Tõesti ei saa aru[, miks seda ei tehta], kui me ütleme, et me näeme selles probleemi, ja [leiame,] et noorte huvitegevuses võiks olla rohkem raha. On tehtud kärpeid, 30% sellest rahastusest on läinud võrreldes 2022. aasta seisuga. Keskerakond ütleb, et teeme siis nii, et maksustame pankasid, kes saavad meie arvelt ülisuuri kasumeid. Kust on need pankade kasumid tulnud? Üks regulaator ütles, et sellest kuupäevast alates me peaksime rohkem intressi võtma. Ma räägin euriborist. [Need kasumid ei ole tekkinud] seetõttu, et pangad teevad iga päev väga head tööd, vaid lihtsalt seetõttu, et tehti otsus jahutada majandust. Tänu sellele otsusele saavad pangad praegu ülisuuri kasumeid. 

Meie ütleme, et nad peaksid olema solidaarsed Eesti riigiga, Eesti inimestega, ja peaksid samuti panustama. Me oleme valitsusele vastavaid ettepanekuid teinud, et palun kehtestame ajutise solidaarse pangamaksu. Ei, oli valitsuse vastus. Siin on lahendus. Meil on reaalne vajadus suunata raha noortesse ja on olemas meetmed, kust on võimalik seda raha võtta palju lihtsamalt ja kergemalt, nii et ka need inimesed, kes elavad absoluutses või suhtelises vaesuses, ei kannataks. Aga miskipärast ütleb valitsus ei. Kahju! 

Mina küll loodan, et lähiajal me suudame noorte [huvitegevuse rahastamise] probleemi lahendada. Siin ei ole küsimus ju selles, kas taastada see 30%, mis ära võeti. Meil on vaja sinna tunduvalt rohkem raha sisse panna. Terves kehas terve vaim – seda me teame kõik. Noorte eest tuleb hoolt kanda. Noored peavad tegelema huvitegevusega. Mida rohkem, seda uhkem. Sealt sirguvad uued talendid. Aga selleks, et uued talendid saaksid sirguda, on vaja kehtestada õiged ja õiglased maksud selleks, et me saaksime noortesse panustada. Nii et toetage seda eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 407 lõpphääletus. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud kolleegid, panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele noorte huvitegevuse toetuse suurendamiseks" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 11, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 407 on tagasi lükatud.

Järgnevalt, head kolleegid, tänane kaheksas päevakorrapunkt: Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele taastada noorte koolispordi toetus" [eelnõu esimene lugemine]. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Sissejuhatuseks ütlen uuesti, et kõik need eelnõud, mida me siin täna arutame, on alternatiivne pakett suhkrumaksule. Suhkrumaksu kohta on räägitud, et selle peamiseks eesmärgiks on laste tervise parandamine, laste ülekaalulisuse probleemi lahendamine, aga teiste riikide praktika näitab, et maksust, suhkrumaksust [üksi] ei piisa, on vaja ka [muid] meetmed. Seetõttu saigi esitatud selline pakett: kohaliku puu‑ ja köögivilja käibemaksu langetamine, mis kahjuks ei leidnud toetust, koalitsioon ei tulnud hääletusele; huviringide toetuse tõstmine, mis samuti ei leidnud toetust; minu poolt praegu kaitstav noorte koolispordi toetuse taastamine; samuti koolilõuna toetuse suurendamine, mis tuleb veel eraldi arutlusele; ja digimaks, mis samuti ei leidnud toetust. Digimaks oleks olnud katteallikas kõikidele nendele ettepanekutele, mida me täna arutame.

Koolispordi toetusest. Kahjuks otsustas Kultuuriministeerium aasta tagasi jätta üle-eestilise harrastusspordi katusorganisatsiooni rahata. Selle organisatsiooni nimi on Eesti Koolispordi Liit. Nad said igal aastal suurusjärgus 311 000 eurot toetust. Tegemist oli keskse koolisporti toetava organisatsiooniga, mis arendas koolisporti üle Eesti, tegi koostööd kõikide maakondade ja koolidega üle Eesti. Koolispordi liidu president on – ma arvan, kuulus nimi – Gerd Kanter. Ja muidugi ei tehtud kõiki neid tegevusi niisama, oli väga tihe koostöö nii haridusministeeriumiga kui ka Kultuuriministeeriumiga. Kõik programmid olid koostatud haridus‑ ja kultuuriministeeriumi eesmärkidest lähtudes. 

Natuke ka statistikat. Aastas võttis nende korraldatud võistlustest osa üle 26 000 õpilase. [Tegemist] oli väga suure organisatsiooniga. Tuleb nõustuda ja aru saada, et kõigile muidugi sellised liikumisviisid ei sobi. Seetõttu pakkuski koolispordi liit väga palju erinevaid sportimisvõimalusi, väga palju erinevaid alasid ja muidugi ka võistlusi erinevatel spordialadel. Nendel lastel, kes väga võistelda ei soovinud, oli võimalus osaleda organiseerimises, näiteks võistluste organiseerimises ja koordineerimises. Oli ka selline võimalus. 

See otsus oli väga küsitav. Umbes aasta tagasi kutsuti Gerd Kanter asekantsleri juurde ja talle põhimõtteliselt öeldi, et nüüd rahastus lõpeb. Ma lugesin komisjoni protokollist, et ametnik ütles, et see otsus ei olnud ootamatu. Ma täna spetsiaalselt rääkisin sellest Gerd Kanteriga ja tema ütles, et otsus oli ootamatu. Enne seda polnud kordagi mainitud, et nende tegevus ei lähe kokku haridus‑ või Kultuuriministeeriumi prioriteetidega või et oleks rahastust kuidagi vääralt kasutatud. Mitte mingeid pretensioone [nende tegevusele] tegelikult ei olnud. 

Mida Kultuuriministeerium otsustas? Kultuuriministeerium räägib, et nemad ei ole mingit raha ära võtnud. Nad tegelevad ümberjagamisega ja nüüd läheb see raha otse maakondadele. Aga tekib küsimus, kes seda siis koordineerima hakkab. Kuidas see koordineerimine toimub? Kuidas see üle Eesti toimub? See on sama hea – kujutame näiteks ette –, kui võtta Eesti Olümpiakomiteelt rahastus ära ja öelda, et anname raha otse alaliitudele, ja kui nemad tahavad, et keegi neid koordineeriks, siis nad võivad nii-öelda alt üles EOK-d rahastada. No see on selline praktika. Täna me tegelikult teame, et maakonnad ei ole harjunud sellega tegelema, nad ei ole harjunud selliseid otsuseid tegema. Nad pandi raskesse olukorda. Neilt oodatakse otsuseid, oodatakse kompetentsust ja oodatakse ka tulemusi, aga need muidugi nii kiiresti ei tule. Kusjuures Tallinna eelmine linnavalitsus andis [koolispordi liidule] 100 000 eurot lisatoetust – [pärast seda,] kui riik sellise otsuse tegi –, aga kahjuks tuleb aru saada, et see ei ole piisav selleks, et taastada nende tegevus sellises [ulatuses], nagu see varem oli. 

Ja teine aspekt – see oli ka kultuurikomisjonis arutelul. Riigipoolne tellimus on täna ühene: tuleb leida lahendusi, et kaasata mitteaktiivseid lapsi. Tõesti, [ka] see on väga oluline, et passiivsed lapsed saaksid liikuma, see on arusaadav, aga küsimus on selles, et seda tehakse teiste gruppide arvel. Nende võistluste ja liikumisviiside puhul, millega koolispordi liit tegeles, oli kindel ja selge mehhanism, mis toimis, ja oli väga palju huvilisi. Näiteks 3 x 3 korvpall. Mitme aasta jooksul käis sealt läbi 11 000 last ja praegu nad [kurdavad], et tahaks nendel võistlustel osaleda, see pakub huvi, aga neid [võistlusi] enam ei ole. 

Juhtus selline asi, et kuna võeti täiesti teine suund – hakatakse otsima erinevaid võimalusi, kuidas nii-öelda passiivsed lapsed liikuma saada –, siis selle arvelt kahjuks jäävad kõik võistlused ära. Võistluseid ei toimu ja aktiivsematel lastel ei ole väljundit. Võib tekkida selline olukord, et aktiivsed lapsed, vastupidi, muutuvad passiivsemaks. Olid kindlad valdkonnad, kus lapsed tahtsid osaleda, tahtsid võistelda. Ja kui lapsed käivad treeningutel, siis on neil ka tihti huvi kooli esindada ja võistlustel osaleda. Kahjuks seda võimalust neil enam ei ole. 

Ja teine teema mitteliikuvate laste puhul on muidugi see – mina ei kujuta ette, kas Kultuuriministeerium üldse oskab öelda, kui palju meil täna neid [mitteliikuivaid lapsi] on, mis suurusjärgus neid on, sest andmekaitse[reeglid] ei luba seda teada saada. Need on isikuandmed, isiklikud andmed, mida ka lapsevanemad ei tohi jagada. Ja teine küsimus on: mis on see võluvits? Milline see organisatsioon peab olema või mida maakond peab tegema, et suuta kõik lapsed äkitselt liikuma panna? 

Minu hinnangul tulebki pakkuda erinevaid tegevusi. Väga hea süsteem oli üles ehitatud, lapsed tahtsid võistelda, ja see oleks pidanud jätkuma. See peaks jätkuma. Need, kellele see võib-olla ei sobi – nende puhul oleks saanud läbi rääkida, oleks saanud seda ümber vaadata. Nemad, nagu ma juba mainisin, oleksid saanud osaleda näiteks võistluste koordinaatorina või kohtunikuna või mõnes [muus] rollis, mis on ka aktiivsem, aga mitte nii aktiivne kui võistlus. Aga kahjuks on täna olukord selline, et seda formaati – võimalust koolinoortel võistelda – kahjuks enam ei ole. Sooviks ikkagi, et see formaat taastataks. 

Tegelikult selle kulu ei ole väga suur. Nagu ma ütlesin, sai koolispordi liit igal aastal 311 000. Nad suutsid seda rahastust üle terve Eesti väga hästi koordineerida. Nii palju kui ma olen uurinud – ma olen uurinud ka ministeeriumist –, mingisuguseid kaebusi otseselt ei ole olnud. Lapsi võttis osa väga palju, õpetajaid võttis osa väga palju. 

Sooviks, et ka koalitsioonipartnerid seda eelnõu toetaksid. Ma arvan, et see on selline asi, kus me ühiste pingutustega saaksime kindlasti selle lisarahastuse leida. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Andrei Korobeinik, palun!

Mul on küsimus. Valitsus tegelikult ignoreerib seda, et laste heaolu on oluline. Üks valitsuse samm on suhkrumaks, mis teeb limonaadipurgi paarkümmend senti kallimaks, ja see peaks tagama, et laste kehakaal hakkab vähenema, laste tervis paranema ja nii edasi. Mul on küsimus: kuidas sulle tundub, kas see meede on piisav selleks, et laste tervist parandada, või on vaja midagi muud, näiteks spordi toetamist koolides?

Aitäh! Ma olen Kaja Kallase käest küsinud, miks näiteks automaksu puhul ei tehta maksuvabastusi puuetega inimestele või lasterikastele peredele, ja alati olen saanud vastuse, et maksupoliitikaga sotsiaalpoliitikat ei tehta. Ja nüüd on nagu huvitav paradoksaalne olukord: räägitakse, et suhkrumaksu abil hakatakse tegema tervisepoliitikat. Suhkrumaks ei taga, et laste [eluviis] muutub äkitselt palju tervislikumaks. Me kahjuks teame, et tavaliselt ostavad neid suhkrujooke lapsed nendest peredest või need pered, kus sissetulek ei ole suur. Tõesti, need mahlad ja joogid on odavamad. See on põhjus, miks riik ja kohalikud omavalitsused – kohalikud omavalitsused juba panustavad omalt poolt väga palju – peaksidki leidma täiendavaid vahendeid, et noored rohkem liikuma panna. Nagu ma ütlesin, see oli põhjus, miks Keskerakonna fraktsioon ei tulnud välja mingisuguse ühe eelnõuga, vaid lausa paketiga, kus on arvestatud erinevaid suundi, erinevaid väljundeid ja [pakutud] ka katteallikaid.

Aleksei Jevgrafov, palun!  

Tänan, Riigikogu esimees! Austatud kolleeg Anastassia, palun ütle, palju see otsus vajab raha. Ja ma esitan sulle peaminister Kaja Kallase lemmikküsimuse: kust seda raha võtta?

Aitäh! Ma arvan, et minu kaitstav eelnõu on üks odavamatest otsuse eelnõudest, mis siiamaani on esitatud. Ma räägin Eesti Koolispordi Liidu toetusest, mis oli 311 000 eurot. Tegelikult oli veel üks [organisatsioon], mis sai ka [raha] ja mis samuti tegeleb liikumisharrastusega: nemad said ka 100 midagi. Kokku eraldas Kultuuriministeerium liikumisharrastusele 500 000, aga koolispordi liidule, mis tegeles just spordilastega, koolispordi arendamisega, suurusjärgus vaid 311 000 eurot. Kust leida katteallikad? Me oleme [neid välja pakkunud] oma küsimustes, sõnavõttudes, [mitmetes] eelnõudes. Pangamaks kahjuks ei leidnud toetust. Digimaks samuti ei leidnud toetust. Ja muidugi, eks bürokraatia vähendamine. Aga üks oluline koht, kust saaks eelarvesse 500 miljonit, on muidugi rikaste tulumaksu reformist ehk maksuküüru kaotamise lubaduse plaanist loobumine. Ainuüksi see annaks eelarvesse niivõrd palju raha, et me ei peaks rääkima nendest kärpekohtadest, millega valitsus välja tuli.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ministeerium põhjendas oma otsust sellega, et raha jagatakse jätkuvalt, aga muudetakse skeemi, kuidas seda tehakse. Selle asemel, et suunata raha nendele organisatsioonidele, kes on koolispordi korraldamisega aastaid tegelenud, suunatakse see põhimõtteliselt koolidele, ühesõnaga allapoole, ja kui koolid peavad vajalikuks neid organisatsioone kaasata, siis nad võivad seda teha. Kuidas hakkab teie arvates see süsteem välja nägema, kui raha tuleb nii-öelda mitte ülevalt alla, vaid alt üles, ja samamoodi tulevad ülesanded alt üles, mitte vastupidi? Kas see tõepoolest parandab infrastruktuuri või tekitab see rohkem segadust kui kasu?

Aitäh selle küsimuse eest! Koolispordi liit on valdkonnas tegelenud üle 30 aasta. Neil on suur kogemus ja kompetents ja vajalikud inimesed, kes oskavad koordineerida [tegevusi] erinevate omavalitsuste vahel. Nemad olidki nii-öelda see keskne lüli erinevate omavalitsuste, haridusasutuste, samuti spordialaliitude, maakondlike spordiliitude ja spordiklubide vahel. Nüüd on Kultuuriministeerium otsustanud, et see raha jagatakse ümber. Kusjuures ma olen kätte saanud sellise info, et ka seal on midagi [arvutustes] valesti läinud: väiksemad omavalitsused said vähem toetust, kui nad ootasid. Kõik ei ole lõpuni välja arvutatud ja ma arvan, et ei ole tehtud ka mingit mõjuanalüüsi ega arvestatud, kas igas maakonnas, igas koolis on olemas pädevad inimesed, kes suudaksid seda koordineerida niisama hästi, kui see keskne koolispordi liit. Nagu ma juba mainisin, siis paralleel oleks see, kui olümpiakomiteele öeldakse, et kuulge, me jätame teid rahastusest ilma, aga me jagame [raha] erinevate alaliitude vahel ja kui nad tahavad teid kaasata, siis nad võivad teid kaasata ja kasutada neid vahendeid, mis me oleme ümber jaganud. Mina väga ei usu, et need sellised alt üles juhtimismudelid on kestlikud ja toimivad.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu kultuurikomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama Riigikogu liikme Tanel Teini. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Kultuurikomisjon arutas otsuse eelnõu 405 oma [istungil] teisipäeval, 7. mail. Kultuuriministeeriumist oli selle päevakorrapunkti [arutelule] kohale kutsutud ministeeriumi spordiosakonna nõunik Jarko Koort. Heljo Pikhof avas päevakorrapunkti arutelu ning sõnas, et selles punktis on nõutav Riigikogu poolthäälteenamus. 

Lühidalt ka komisjonis toimunust. Anastassia Kovalenko-Kõlvart rääkis mure väga põhjalikult ära. Ka komisjonis käis põhiarutelu peamiselt selle üle, miks toetus, umbes 0,5 miljonit eurot, Eesti Koolispordi Liidult ja Eestimaa Spordiliidult Jõud ära võeti. Komisjonis sõnas Vadim Belobrovtsev, et Eestis tegelevad üleriigiliste koolidevaheliste spordivõistluste korraldamisega Eesti Koolispordi Liit ning Eestimaa Spordiliit Jõud. Varasemalt laekus nendele organisatsioonidele riigi toetust umbes pool miljonit eurot aastas, aga 2023. aastal otsustas Kultuuriministeerium need organisatsioonid rahast ilma jätta. Põhjenduseks toodi rahastamise süsteemi muudatus, mille alusel hakatakse raha eraldama koolispordiga tegelevatele organisatsioonidele ja maakondlikele alaliitudele otse. Belobrovtsevi sõnul on alt üles rahastamise praktika alati küsitav. Vadim Belobrovtsev mainis ka, et nii Eesti Koolispordi Liidu kui ka Eestimaa Spordiliidu Jõud juhtidele tuli rahastamise muudatus halva üllatusena. Tekib küsimus, kes edaspidi hakkab korraldama üleriiklikke koolidevahelisi võistlusi. Seda arvesse võttes teeb Eesti Keskerakonna fraktsioon ettepaneku Vabariigi Valitsusele taastada noorte koolispordi toetus. 

Helle-Moonika Helme küsis, kas eelnõu esitajad on sellel teemal suhelnud ka Eesti Olümpiakomitee liikmetega. Vadim Belobrovtsev vastas, et otseselt suheldud ei ole, aga EOK liikmed on rahastamise muudatusest hämmingus. Suheldud ei ole. 

Kultuuriministeeriumi osakonna nõunik Jarko Koort sõnas, et koolispordiga tegeleb ainult koolispordi liit. Spordiliit Jõud, kelle raha samuti ümber jaotati, koolispordiga ei tegele. Koort selgitas, et koolispordi valdkonnas ei jäänud raha vähemaks. Kogu katusorganisatsioonidelt võetud raha anti otse allikasse ehk liikmesorganisatsioonidele. Nendel organisatsioonidel on oluliselt tõhusam ja lihtsam kaasata noori ja lapsi, kes täna ei ole aktiivsed. Koorti sõnul on rahastamise muutmine olnud teemaks juba viimased viis aastat. Väide, et rahastamise muutmine tuli ootamatult, ei ole korrektne. 

Tanel Tein küsis veel täpsustavalt üle, kas spordiliit Jõud tegeles ainult täiskasvanute ürituste korraldamisega. Jarko Koort vastas, et spordiliit tegeles põhiliselt täiskasvanud harrastajatele ürituste korraldamisega, kes peaksid ise oma harrastuse kinni maksma. 

Vadim Belobrovtsev viitas ajakirjanduses ilmunud teatele, mille kohaselt nii Eesti Koolispordi Liidu kui ka Eestimaa Spordiliidu Jõud juhid väidavad, et rahastuse lõpetamine tuli neile ootamatu üllatusena. Belobrovtsev küsis, kas spordiliitude juhid valetavad ning miks lõpetas Kultuuriministeerium aastaid edukalt toiminud süsteemi rahastamise. Jarko Koort sõnas, et mingil hetkel tuli Kultuuriministeeriumist tõepoolest otsus rahastamise lõpetamise kohta, aga see ei saanud tulla ootamatult, kuna sellest teemast ja valdkonna probleemidest on räägitud pikalt. Koorti sõnul oli mure selles, et katusorganisatsioonid ehk Eesti Koolispordi Liit ja spordiliit Jõud on teinud juba 20–30 aastat samu asju, aga tänapäeva lapsed on hoopis teistsugused. Kui 20–30 aastat tagasi käis trennis 15% lastest, siis neile oligi vaja rohkem võistlusformaadis üritusi. Praegu on harrastajate protsent suurem, pea 50%, aga paraku on suur osa lapsi, kes ei saa spordi[üritustest osa]. 

Peale sisuka arutelu lõppu tegi komisjoni juht Heljo Pikhof ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus. Ettekandjaks määrati Tanel Tein. Eelnõu vastuvõtmiseks on vaja poolthäälteenamust. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Te olete ise sportlane. Kui te kuulasite minu ettekannet, siis ma mainisin, et üks populaarsemaid võistlusi, spordialasid, kuhu koolilapsed alati tulid – ja siiamaani tunnevad selle vastu huvi –, oli 3 x 3 korvpall. Mitme aasta jooksul tegeles sellega umbes 11 000 last. Mis on teie hinnang: kas Kultuuriministeeriumi otsus selliselt keskselt organisatsioonilt rahastus ära võtta on õiglane või te arvate, et see tuleks taastada?

See on nüüd komisjoniväline küsimus, aga ma hea meelega vastan. Komisjonis tekkinud arutelu käigus toodi peamise probleemina välja see, et Eesti Koolispordi Liit on olnud pigem nagu kalendri pidaja ja ürituste korraldaja, aga Kultuuriministeeriumi soov on, et tegeldaks võimalikult laialdaselt laste sportimisse [kaasamisega]. Nemad korraldasid ainult üritusi ja lõppturniire. See oli see põhjendus.

Korvpalli kohta. Kui mõelda, et 11 000 last käis sealt läbi, siis need, keda Kultuuriministeerium soovib [saada] spordiga tegelema, on täitsa uustulnukad ja sellest 3 x 3 turniirist nad paraku osa ei saaks võtta. Need 11 000, kes sellest osa võtavad, juba tegelevad [spordiga]. Kultuuriministeeriumi soov on leida üles need ülejäänud 50%, kes veel ei tegele. (Anastassia Kovalenko-Kõlvart kohapealt: "See on nende arvelt.") See ei ole nende arvelt. Kui raha oleks, siis võiks tõesti teha igasuguseid asju. Ja kommentaariks: spordiliit Jõud tegeles täiskasvanutega ja nemad saavad oma ürituste korraldamisega ise hakkama.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, istungi juhataja! Lugupeetud Tanel! Palun ütle, kas te istungi ajal arutasite koolisüsteemi tervikuna: kas see vajab muutmist või on seal praegu kõik hästi ja toimib?

Ei, me ei arutanud süsteemi muutmist. Aga kui sa niiviisi küsid, siis ma hea meelega vastan. Kuidas me saame [panustada], on see, et [otsida] variante või uusi ideid, kuidas [kaasata] seda ülejäänud 50%, kes täna spordiga ei tegele. Ka Kultuuriministeerium tõi raha otse liitudele suunates esile, et neil on nagu uuemad ideed, paremad ideed. Mis need võiksid olla? Minu vastus sulle on, et me peaksime hakkama rääkima laste spordiharidusest ja hakkama õpetama hoopis lapsevanemaid, tegema nende seas selgitustööd, sest nemad [suunavad] lapsi edasi huvitegevusse.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel kõnelema Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Miks ma võtsin sülearvuti kaasa? See ei ole mulle tegelikult omane, aga ma tahan natuke tsiteerida. Kui Kultuuriministeerium ühel päeval otsustas, et ta spordiliitu Jõud ja koolispordi liitu rohkem toetama ei hakka, siis ta saatis neile mõlemale kirja. Mõlemad organisatsioonid olid sellest nende enda väitel šokis.  

Mida ütles Jõu peasekretär Tarmo Volt? ""Seda pole eelnevalt ei arutatud ega analüüsitud. Minu kui Jõu tegevjuhiga pole sellest keegi isegi mitte rääkinud." [---] Sama üllatunud oli Eesti Koolispordi Liidu asepresident Tarmo Post. "See tuli ikka täieliku šokina, ütlen ausalt. Ma ikka istusin trepi peale kooli ees maha kohe," rääkis Post. "Minu esimene küsimus oli, et kes siis hakkab neid võistlusi kõik korraldama."" See on tsitaat ERR-i uudisest, mis ilmus 26. juunil 2023. 

Ausalt öeldes, nagu kolleeg Tanel Tein siin eelnevalt [juba mainis], mina küsisin ministeeriumi esindajalt, kas lugupeetud juhid valetavad. Ja vastus põhimõtteliselt oli, et jah, valetavad küll. Noh, kui nad mõlemad valetavad, siis see on, ma ei tea, natuke ennekuulmatu asi. Ma millegipärast arvan, et see päris nii ei ole. 

Samas artiklis seletas Kultuuriministeeriumi asekantsler Tarvi Pürn, et võistluste korraldamisega on seni toime saanud ka maakondlikud spordiliidud. Ma kolleeg Anastassia käest juba küsisin, kuidas tema hindab seda, et nüüd hakatakse raha andma mitte nii-öelda katusorganisatsioonidele, nagu koolispordi liit ja spordiliit Jõud, vaid kohalikele ehk maakondlikele spordiliitudele või, ma ei tea, üldse otse koolidele. Post jäi skeptiliseks, et kuidas seda on võimalik teha: "Nemad ikkagi ei ole kursis ja pole ellu kutsutud just koolispordi liidu võistluste korraldamiseks."

Ma arvan ka, et tegelikult võib ju palju rääkida sellest, et anname otse, ja kui need kohalikud maakondlikud spordiliidud või koolid otsustavad, et nad vajavad mingisugust tuge, siis pöörduvad nad ise kas või koolispordi liidu poole. Ma arvan, et pigem hakkab see skeem välja nägema selline, et antakse raha ja kuna maakondlikud spordiliidud ei oska sellega midagi eriti ette võtta – no mõned võib-olla oskavad, ma ei taha üldistada, ei taha öelda, et keegi neist ei oska, aga kogemus neil puudub, sest reeglina kasutasid nad koolispordi liidu teenuseid –, siis juhtub see, et raha jääb näiteks täies mahus kasutamata ja ühel hetkel on vaja see tagastada. Järgmisel aastal võib-olla öeldakse, et kuna te ei saanud eelmisel aastal selle raha sihtotstarbelise kulutamisega hakkama, siis anname teile vähem. Miks me peame teile rohkem andma, kui te hakkama ei saa?  

Kahju on sellest, et süsteem on aastaid töötanud, ja töötanud hästi. Mina endise Tallinna abilinnapeana pole kordagi kuulnud, et keegi oleks kaevanud koolispordi liidu tegevuse peale. Pigem vastupidi! Ma arvan, et just sellest tingituna sõlmis Tallinna linn selle liiduga eelmisel aastal ka toetuslepingu. Summaks oli 100 000 eurot. 

Paluks kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Kultuuriministeeriumi selline käitumine ausalt öeldes ja pehmelt öeldes tekitab küsimusi, sest kuidagi need asjad ei klapi. Miks me üldse tulime selle teemaga välja? No lisaks sellele, et see meie meelest ei olnud õige samm ja tuleks tagasi keerata, taastada see finantseerimine. Okei, me ei räägi Eestimaa Spordiliidust Jõud, kes tegeleb enamasti täiskasvanuspordiga, see puudutab konkreetselt Eesti Koolispordi Liitu. See otsuse eelnõu on osa paketist, mis on meie alternatiiv suhkrumaksule. Sellest kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart juba rääkis. Tegelikult on siin väga lihtne seos: mida rohkem koolilapsed liiguvad, mida rohkem neile igasuguseid võistlusi korraldatakse, seda parem on nende tervis, seda vähem on ülekaalulisi lapsi. Ma arvan, et see kindlasti on tervele riigile ja [rahvale] kasulik. 

Aga ministeerium arvatavasti mõtleb teistmoodi, valitsus samamoodi, et pigem kehtestame suhkrumaksu ja tänu sellele hakkavad lapsed vähem magusaid jooke tarbima. Ütleme niimoodi, et Euroopa kogemus, nende riikide – sealhulgas Portugali – kogemus, keda tihtipeale tuuakse eeskujuna või näitena, näitab, et tegelikult see nii ei lähe. 

Keskerakonna fraktsioon ütleb niimoodi, et pigem toetame koolispordi liitu ja tegevusi, milles nad on väga head, kui kehtestame uusi makse ja loodame, et selle tõttu, et magusad joogid lähevad kallimaks, hakkavad inimesed neid vähem ostma. Kui nooruk tahab limonaadi või koolat osta ja pudel maksab 20 või 30 senti rohkem, siis ega tal see ostmata ei jää. 

Nii et palume meie eelnõu toetada! Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Reformierakonna fraktsiooni nimel Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Igal aastal on meie laste ja noorte tervisenäitajad kahjuks halvenenud. Vähene liikumine, nutisõltuvus, valesti valitud toit teevad karuteene meie laste tervisele. Riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" üheks peamiseks eesmärgiks on tervist hoidev inimene. Kultuuriministeeriumi üheks prioriteediks on muu hulgas spordi- ja liikumisharrastuse suurendamine. Strateegiadokumendis "Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030" on just laiemalt mõeldud rahva tervisele ja üks peamisi sihte on, et kaks kolmandikku eestlastest liigub regulaarselt. Et seda eesmärki saavutada, on oluline koordineeritud ja süstemaatiline tegutsemine eelkõige kohalikul tasandil, sest ilma omavalitsuste ja kogukondade kaasamiseta ei ole liikumisaktiivsuse efektiivne edendamine mõeldav. Maakonna spordiliitudel on üleriigilise võrgustikuna selleks suurim potentsiaal, et edendada sporti ja liikumisharrastust hea koostöö kaudu kohalike omavalitsuste ja spordiklubidega. Nad omavad parimaid kontakte ja teadmisi, kuidas algatusi just oma piirkonnas ellu viia. 

Kultuuriministeerium analüüsis erinevate liikumisharrastusorganisatsioonide tegevusi, riigipoolse toetuse kasutamist, elluviidud tegevusi ja nende mõju. Selleks, et suurendada kohapealsete tegevuste ja organisatsioonide mõju, jõuti otsusele, et alates 2024. aastast suunab Kultuuriministeerium varasemalt Eesti Koolispordi Liidule ja Eestimaa Spordiliidule Jõud eraldatud tegevustoetuse täies mahus maakonna spordiliitudele. Kusjuures maakonna spordiliidud on mõlema organisatsiooni liikmeteks. Eesti Koolispordi Liidule ja Eestimaa Spordiliidule Jõud Kultuuriministeerium alates 2024. aastast tegevustoetust ei eralda.  

Nüüd lühidalt ja teisisõnu. Koolispordi valdkonnast ja laiemalt liikumisharrastusest ei jää raha vähemaks. Eesti Koolispordi Liidu põhitegevus oli peamiselt seotud aktiivsetele lastele [suunatud] teenuste koordineerimisega. Õpilaste hulgas läbiviidud uuringust selgus, et vaid 5% laste jaoks on koolispordisüsteemi võistlused ainsaks võistlusväljundiks. Ülejäänud 95% lastest kas ei osale koolispordivõistlustel üldse või osalevad ka klubidevahelistel võistlustel. Uuringust joonistus selgesti välja, et koolispordivõistlustel osalevad sagedamini juba eelnevalt aktiivsemad lapsed, mis tähendab, et see ei ole mitteaktiivsete laste kaasamiseks efektiivne meetod.   

Eesti Koolispordi Liidu roll oli peamiselt kalendri koostamine, selle hoidmine ning finaaletappide läbiviimise koordineerimine. Enamuse tööst, sealhulgas piirkondlike etappide korraldamise, kus osaleb suurem osa lapsi, tegid maakondlikud spordiliidud. Kogu katusorganisatsioonide toetus anti spordiliitudele. Kõik need spordiliidud ja organisatsioonid on kohapeal, nad teavad, milline pilt on maakondades, ja neil on palju tõhusam inimesi kaasata, lihtsam kaasata noori ja lapsi, kes ei ole aktiivsed.   

Maakonna spordiliitudel, kes on nii Eesti Koolispordi Liidu kui ka Eesti Spordiliidu Jõud asutajad, on võimalik muutunud oludes üleriiklikud funktsioonid uuesti läbi mõtestada ning leida organisatoorselt optimaalseim viis nende täitmiseks. Kahe katusorganisatsiooni ülalpidamine praeguses majanduslikus olukorras ei ole efektiivne. Kuivõrd ka seni viisid Eesti Koolispordi Liidu ja Eesti Spordiliidu Jõud koordineeritud tegevusi ellu peamiselt maakonna spordiliidud, siis risk oluliste tegevuste katkemiseks sisuliselt puudub.

Kas soovite lisaaega?

Ei, ma ei soovi. Mul läheb 30 sekundit. Tuginedes eelpool mainitule ei toeta Reformierakonna fraktsioon Keskerakonna algatust. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 405 lõpphääletus. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele taastada noorte koolispordi toetus" eelnõu 405. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 10 Riigikogu liiget, vastu 40, erapooletuid ei ole. Eelnõu 405 on tagasi lükatud. 

Järgnevalt tänane üheksas päevakorrapunkt, milleks on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele mitte tunnustada Venemaa Föderatsiooni presidendivalimiste tulemusi" eelnõu 395. Selle päevakorrapunkti ettekandja pidi olema Riigikogu liige Urmas Reinsalu, aga ta andis mulle teada, et ei saa sellel arutelul osaleda, ja palus Riigikogu liikmete ees vabandada. Seega on meil tekkinud arutelu võimatus ja üheksandat päevakorrapunkti me avada ei saa.

Järgnevalt tänane … Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Hea esimees, kas tohib küsida? Iseenesest oleks olnud võimalik leida mingi teine esindaja sellele eelnõule. Kas ainult üks inimene saab selle ettekande teha?

Aitäh! Tõepoolest selline võimalus on olemas, aga vaadates Isamaa fraktsiooni tühje pingiridu, siis mulle tundub, et nad ei ole seda võimalust leidnud. See tähendab, hea kolleeg, et meil on tekkinud arutelu võimatus ja seda päevakorrapunkti me avada ei saa.

Me liigume 10. päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud infoühiskonna teenuse seaduse, autoriõiguse seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 390. See on selle eelnõu teine lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Käsitlesime seda seaduseelnõu 14. mail. Kuna ühtegi muudatusettepanekut ega arvamust ei laekunud, siis me ei pidanud ka arutelu. Tegime menetluslikud otsused, kõik konsensuslikult. Võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 4. juunil. Viimane otsus tehti komisjonis tegelikult 27. mail. Aitäh!

Suur tänu! Tundub, et kõik on selge, hea ettekandja, küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 390 teine lugemine lõpetada. Väga oluline informatsioon enne seda veel: muudatusettepanekuid ei ole esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 390 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Järgnevalt 11. päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud krüptovaraturu seaduse eelnõu 398. See on samuti teine lugemine. Palun siia Riigikogu kõnetooli ettekandjana rahanduskomisjoni liikme Maris Lauri. Palun! Kordan veel: kas rahanduskomisjoni liige Maris Lauri on tulemas? (Hääl saalist.) Selge! Head kolleegid, nii nagu arvata oli, on Maris Lauri, Riigikogu rahanduskomisjoni liige, Riigikogu kõnetooli poole teel. Palun!

Aitäh! Vabandan, ei uskunud, et nii kiiresti läheb ja et opositsioonierakond ei soovi enda eelnõu arutada. Aga see selleks. 

Räägime krüptoeelnõust. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 9. aprillil. Muudatusettepanekute tähtajaks, 23. aprilliks laekus Riigikogu liikmelt Andrei Korobeinikult viis muudatusettepanekut. Eelnõu kohta küsiti arvamust eelnõu seletuskirjas nimetatud huvigruppidelt, kes olid kaasatud eelnõu ettevalmistamisse ja kes olid selle kohta arvamuse esitanud.

Komisjon arutas eelnõu neljal istungil. 16. aprillil toimus avalik istung, kus kuulati huvirühmade esindajate seisukohti. 7. mail tutvustati eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekuid. 14. mail langetati menetluslikud otsused ja otsused enamiku muudatusettepanekute kohta. 27. mail vaatas komisjon läbi täiendavalt kaks tehnilist laadi muudatust. 

Järgnevalt tutvustan teemasid, mis aruteludes said suuremat tähelepanu. Esiteks, kaugtuvastamist puudutavad küsimused, mille puhul osutati, et Eesti regulatsioon on rangem direktiivis nõutust. Rahandusministeerium valmistas ette vajalikud muudatused ning komisjon on neid konsensuslikult arvestanud. Need on kõik koondatud muudatusettepanekusse nr 13.

Teiseks teemaks oli üleminekuaeg juba tegevusluba omavatele ettevõtetele. Eelnõu algses versioonis on selleks üks aasta, kuigi võimalik oleks ka pooleteiseaastane üleminekuperiood. Komisjonis oli ühine seisukoht, et Eesti peaks rakendama pooleteiseaastast üleminekuperioodi. Vastavad muudatusettepanekud on nr 1, mida arvestati osaliselt, ja nr 2. 

Kolmas teema puudutab kaheastmelist organisatsiooni juhtimissüsteemi. Eestis teatavasti on nõukogud nõutavad aktsiaseltsidel ja osaühingutel. Viimastel juhul, kui on küsimus suuremast vastutuse vajadusest. Turul tegutsevad ettevõtted soovisid korda, et nõukogu moodustamise nõue kehtiks vaid krüptobörsidele, osaühingute puhul oleks kaheastmelisus tagatud üldkoosoleku kaudu. Finantsinspektsioon leidis, et kõigil krüptovaraturu osalistel peaksid olema nõukogud, see kehtib teistes finantsvaldkondades. Komisjonis olev diskussioon puudutas riskide hindamist ja nende tähtsustamist. Komisjoni liikmed jäid selles küsimuses eri seisukohtadele. Komisjoni enamus leidis, et algses eelnõus olevat piirangut võib leevendada, ehk nõukogu olemasolu ei ole nõutav nendel ettevõtetel, mis tegelevad madala riskiga teenuste pakkumisega, kus puudub ligipääs klientide varale ja kus ei tegeleta klientide vara haldamisega. Komisjoni vähemuse arvates peaks olema nõukogu nõutav ka neil ettevõtetel, kellel on ligipääs klientide varale, näiteks krüptovõtme omamise kaudu. Selle peegelduseks on muudatusettepanek nr 3, mis ei saanud komisjoni toetust, ja muudatusettepanek nr 4, mis sai komisjoni toetuse. 

Arutati ka vähemalt kolmeliikmelise juhatuse nõude üle. Selle puhul on tegemist riskimaandamisviisiga, millega vähendatakse võimalust, et tehakse riskantseid või ka pahatahtlikke tehinguid, ning puudub kontroll või on see ebapiisav. Kuna tegemist on klientide varaga, siis ei nõustunud enamus komisjonist aktsepteerima muudatusettepanekut nr 5.

Suure diskussiooni tekitas võimalus kanda ettevõtete lubadega seotud andmed Rahapesu Andmebüroost üle Finantsinspektsiooni, kuna järelevalve nüüd muutub. Teemat arutati komisjonis väga mitu korda ja väga erinevatest nurkadest. Tõusetus küsimus bürokraatiast, andmete ülekandmise võimalikkusest, lubade menetluse protsessist ja muudest aspektidest. Arutati ka seda, kas ikkagi peaks järelevalve liikuma RAB‑ist Finantsinspektsiooni, kuid RAB kirjeldas lühidalt Eesti negatiivset kogemust virtuaalteenuste turu tekkimisel ja arengus, mis ohustas oluliselt kogu Eesti finantssektorile antavaid riskihinnanguid. Korduvalt viidati numbritele, kui 2021. aastal oli Eestis 650 tegevusluba, mis oli 55% kõikidest maailma teenusepakkujatest. Praegu on Eestis aprilli lõpu seisuga 48 ettevõtet. 

Virtuaalvääringu teenusepakkujate sektori Finantsinspektsiooni alla viimine on põhjendatud, sest kuigi sektoris on rahapesu ja terrorismi rahastamise riskid olemas, on järjest enam tõusetunud finantsjärelevalvega seotud riskid, alates sellest, et häkkerid varastavad klientide ja teenuseosutajate varasid, teenuseosutajad ei erista enda ja klientide varasid ning kasutatakse klientide varasid suuremate riskide võtmiseks. Finantsjärelevalvega peaks tegelema Finantsinspektsioon, mis on sellega ka seni tegelenud. Vastava võimekuse loomine RAB‑i ehk Rahapesu Andmebüroosse oleks kulukas ja ebamõistlik. Mõlemad asutused teevad praegugi koostööd ja seda just eelkõige rahapesuküsimustes. 

Osutati ka direktiivi ja määruse kehtestatud loa taotlemise vormidele. See tähendab, et asjaosalistel tuleb igal juhul esitada täiendavaid andmeid. Osutati ka sellele, et tegevuslubade puhul tuleb pidevalt informeerida järelevalveasutust olulistest muudatustest, mis puudutavad loa andmise tingimusi, näiteks juhtide taust ja muud asjaolud. Lisaks ei peetud tehniliselt võimalikuks luua kiiresti lahendus, mis võimaldaks olemasolevate andmete automaatse ülekandmise RAB‑ist Finantsinspektsiooni, kuna see eeldaks rohkem aega, oleks ebamõistlikult kulukas – 48 ettevõtet – ning ei pruugiks anda erilist ajalist ja ressursilist kokkuhoidu ka ettevõtjatele. Komisjonis rõhutati korduvalt, et mõlemad asutused teevad praegu koostööd ja peavad seda ka edaspidi tegema. Osutati ka järelevalveasutuste sõltumatusele oma töö korraldamisel ja vastutustundlikkusele. Muudatusettepanek nr 9 jäi eeltoodud põhjuste tõttu komisjoni toetuseta. 

Arutati Finantsinspektsiooni võimekust järelevalve loomisel ja ülevõtmisel. Selle puhul oli kaks teemat. [Esiteks,] tuua töötajad Finantsinspektsiooni üle RAB‑ist. Seda RAB ei pidanud võimalikuks ja mõistlikuks, kuna kogenud töötajate vajadus on asutuses endiselt. Finantsinspektsioon leidis, et neil on võimalik saada kompetentseid isikuid kiiresti just RAB‑ist ning paratamatult kaasneb sellega töötajate üleostmine. Teine teema puudutas järelevalvetasusid Finantsinspektsioonis. Nimelt, Finantsinspektsiooni järelevalvatavad maksavad ise järelevalvetasu, mille kehtestab seadustes antud piirides Finantsinspektsiooni nõukogu igal aastal. Ühe valdkonna järelevalvetasust saadud summasid ei saa kanda teiste valdkondade järelevalvekulude katteks. Finantsinspektsiooni hinnangul ei pruugi eelnõus pakutavad piirmäärad olla piisavad, eriti alguses, kui on keeruline hinnata vajaliku töö mahtu ja järelevalvesüsteemi loomisega kaasnevaid kulutusi. Kuna järelevalvetasu on võimalik muuta igal aastal ehk tagatud on vajalik paindlikkus nii tasude suurendamiseks kui ka vähendamiseks, siis nõustus komisjon sellega, et suurendada järelevalvetasu maksimummäärasid. See on kajastatud muudatusettepanekus nr 10. 

Komisjon nõustus ka muudatusettepanekutega, mis kavandati Rahandusministeeriumi poolt järgnevalt. Täpsustatakse nõudeid, mille kohaselt peab kolmandas riigis tegutsemise loa taotleja esitama kinnituse selle kohta, et on analüüsinud sihtriigis õigusaktide nõudeid ja oma võimet neid täita, muudatusettepanek nr 6, täpsustusega, mida palus teha Audiitorkogu, muudatusettepanek nr 7, andmete säilitamine peale tegevusloa kehtetuks tunnistamist, muudatusettepanek nr 15, millega vähendatakse bürokraatiat, tegevusloata väikefondi kustutamine, muudatusettepanek nr 11, tehnilised täpsustused muudatusettepanekutes nr 8 ja 14, ning eelnõu jõustamist puudutav muudatusettepanek nr 16. 

Komisjon ei nõustunud muudatusettepanekuga nr 12, mis puudutab teenusepakkuja tegevusloa kehtetuks muutmist. Seaduses on täpselt paigas, et tegevusloa menetlus tuleb läbi viia kahe kuu jooksul. Kui asjaosalisele tundub, et tegemist on venitamisega, on tal õigus esitada Euroopa Liidu vastavale järelevalveasutusele kaebus. Komisjon ei pidanud [seda] otstarbekaks. 

Menetluslikud otsused olid järgmised. Võtta eelnõu täiskogu päevakorda 29. mail – 9 poolt, 3 vastu. Lõpetada teine lugemine – 7 poolt, 4 vastu, 1 erapooletu. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 5. juunil – 8 poolt, 3 vastu.

Minu poolt kõik. Aitäh! 

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Andrei Korobeinik, palun! 

Suur tänu selle põhjaliku ettekande eest! Sa oled maininud ka seda, et tõstatus küsimus andmete ülekandmisest ühelt regulaatorilt teisele. Ma täna sain teada, siin Margus Tsahkna rääkis, et valitsus arutab praegu eelnõu, mis keelab ettevõtete käest topeltandmeid küsida. Kui nad juba on need esitanud, siis võiks neid andmeid kasutada. Samas nii ministeeriumid kui ka komisjoni enamus jäi arvamusele, et peaks küsima topelt. Ehk siis, selle asemel et kaks riigiasutust suhtleksid omavahel, peavad firmad andmed uuesti esitama. Kas sa oskad põhjendada, mis kaalutlustel selline otsus tehti? Miks topeltandmete esitamine on hea?

Aitäh! Diskussioon oli teatavasti selle üle, kuidas andmete ülekandmist korraldada, kas need andmed on üheselt kasutatavad, ja kuna see vorm, mis kehtestatakse Euroopa määrusega, on ette antud, siis seal on küll kattuvusi kehtivate nõuetega, kuid täiendavate andmete esitamise vajadus on endiselt olemas. Lisaks tuleb meeles pidada, et on terve hulk luba juba omavaid ettevõtteid, ja kuna nende nii-öelda loa omamise aeg on olnud piisavalt pikk, siis nendel tuleks neid andmeid niikuinii uuendada, nad peavad need andmed niikuinii esitama. 

Tekkis küsimus, kas üksikute, suhteliselt väheste andmete ülekandmiseks on riigil vaja tekitada sellist väga keerulist ja kulukat süsteemi, mis võtaks aega ja mis võib tähendada ka seda, et me ei suuda seda määrust ja direktiivi tähtaegselt üle võtta. See on praktilises küsimuses üleminekulahendus. See oli ka komisjoni diskussioonis, et võimalikult palju informatsiooni antaks RAB-i poolt üle. Aga me ei pannud seda seadusesse, kuna seda ei ole võimalikult täpselt sõnastada, milliseid andmeid tuleb üle kanda, mismoodi tuleb üle kanda. Ja tehniliselt ei ole seda võimalik nii kiiresti teha, kui on vaja. Ta ei oleks ka rahanduslikult, kulu mõttes, otstarbekas.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Palun siia Riigikogu kõnetooli Andrei Korobeiniku. Palun!

Suur tänu! Austatud rahvasaadikud! Ma eeldan, et see teema on tõepoolest natuke krüptilisem võrreldes näiteks koolispordiga, aga vaatamata sellele on tegemist olulise küsimusega. Krüptoturg on Eestis juba üsna korralikult reguleeritud. Viimaste aastatega on turult kadunud suurem osa firmadest. Nagu Maris Lauri mainis, alles on jäänud umbes 50, ja see on suurusjärgu võrra vähem, kui neid oli siin buumi ajal. Tõepoolest, see tipp ei olnud seotud nii väga sisulise tegevusega, vaid lihtsalt oli palju tegijaid, kes võtsid endale igaks juhuks litsentsi. See isegi ei pruugi olla seotud mingisuguse petuskeemiga. Lihtsalt, kuna see oli tasuta ja lihtne, siis väga paljud seda tegid.

Nüüd, need 50 firmat on need, kes tegid läbi väga keeruka registreerimisprotsessi, enamjaolt on nad maksnud ka tagatisraha. Ja nüüd me oleme olukorras, kus me võtame üle järgmise direktiivi. See on jällegi igati mõistlik, sellepärast et kui Euroopa Liidu turg on enam-vähem selline ühtne, siis sellest võidavad kõik. Paraku me oleme jälle olukorras, kus Eesti võtab selle direktiivi üle üsna loominguliselt ja mitte nii, nagu mõned teised riigid, kes üritavad jätta rohkem majandusvabadust. Vastupidi, tekitatakse lisareegleid, tehakse bürokraatiat juurde ja kokkuvõttes on ilmselt oodata, et nende 50 firma asemele ei jää Eestisse suurt kedagi.

Siin eelnevalt oli mitu Keskerakonna eelnõu, millest osa üritas leida lisarahastust eelarvesse ja osa investeerida seda lisarahastust teemadesse, mis on Eesti jaoks olulised. Nüüd on meie ees eelnõu, mis tegelikult lihtsalt tapab ühe sektori ära. Homme, juba väga varsti ootab meid OTRK teemal, kuidas mitte elada võlgu. Üks retsept on väga lihtne: lasta firmadel teha äri. Siis tulevad maksud eelarvesse, siis saab mitte võlgu elada. Teine stsenaarium on see, et Eesti rahandus läheb lihtsalt välisjuhtimise alla, nii nagu siin eelmise suure kriisi ajal juhtus Lätiga. See on see tulevik, mida me nende eelnõudega saavutame.

Mul on siiralt kahju, et me ei arvestanud suhteliselt kosmeetilisi, aga mõistlikuid ettepanekuid, mis leevendaksid seda koormust. Me ise enda kätega teeme lihtsast Eesti riigiaparaadist sellise monstrumi, kus ametnikke tuleb juurde lihtsalt sellepärast, et Riigikogu annab neile uusi põnevaid ülesandeid. Firmad peavad esitama aruandeid kaks, kolm, neli korda – erinevatele ametitele erinevaid andmeid. See ongi see Eesti, mida Reformierakond ehitab. Sama erakond, mis alustas majanduse vabastamise ja reeglite leevendamisega, on nüüd jõudnud niikaugele, et iga liigutusega tekitab bürokraatiat ja uusi makse juurde. See on väga kurb. See on küll teine lugemine, aga peale kolmandat me võime hüvasti jätta veel ühe majandussektoriga. Sellest on siiralt kahju. Aitäh teile!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kuna ka mul oli au osaleda rahanduskomisjoni istungil, kus seda teemat arutati, ja kaitsta Keskerakonna muudatusettepanekuid, siis sooviks omalt poolt ka paar sõna öelda. Muidugi, krüptovaraturu seaduse eelnõu kõlab väga keeruliselt ja võib-olla ta sisult on väga keeruline, aga kui lihtsustatult öelda … 

Tõesti, varem oli meil regulatsioon päris puudulik. Meil oli üle 1500 krüptovara operaatori ja järelevalve ei olnud tõhus. Aga aastatega on see väga kõvasti, päris oluliselt paranenud. Praegu meil tegelikult ongi alles ainult 48–49 operaatorit, kes on läbi käinud tulest ja veest. Ja need uued nõuded, mis meil on, mis päris hiljuti vastu võeti, on päris ranged. Rahapesu Andmebüroo on kõik mittesobiliku või kahtlustäratava, kõik sellised ettevõtted meie turult eemaldanud. Nagu ma mainisin, alles ongi 48–49 operaatorit, kes nendele uutele rangetele nõuetele vastavad, on need load saanud uute nõuete järgi või praegu uuendavad.

Üleüldse, kui rääkida ohtudest, siis paljud ohud tulevad väljastpoolt Eestit ja nendelt operaatoritelt, kes tegutsevad Eestis. Kahjuks seal paremat järelevalvelt tagatud veel ei ole. Siiamaani inimesed võivad langeda pettuste ohvriks.

Aga nüüd see tänane eelnõu. Mis on kõige suurem probleem? See, et võetakse üle määrus, aga millegipärast võetakse see määrus üle palju rangemalt. Natukene jääb mulje, et kasutatakse ära momenti kuidagi karistada ettevõtjaid. Ja muidugi see, et loamenetlus liigub Rahapesu Andmebüroost Finantsinspektsiooni alla. Mingil määral on see arusaadav, aga teiselt poolt oli täiesti arusaamatu, et näiteks muudatusettepanek, mis puudutas olukorda, et ettevõtjad ei peaks oma andmeid topelt esitama, ei läinud läbi. See on imelik, et kui ettevõtja on teinud suure töö ära, tegelenud dokumentatsiooniga, on selle üks kord juba esitanud, siis ta peab kõike hakkama otsast peale tegema. See on tegelikult väga suur töö. Huvitav, et me räägime digiriigist, räägime personaalsest riigist, aga ettevõtjad peavad ikkagi tegema topelttööd.

Nüüd veel üks aspekt. Üks kõige rangem nõue, mis ei tulene määrusest, on kolmeliikmelisuse nõue nõukogule ja kaheliikmelisuse nõue juhatusele. Seda nõuet ei ole määrus sätestanud. Probleem on selles, et Eestis ei ole sisuliselt inimesi, kes saaks seal nõukogus olla, kuna neil pole [vastavat] kvalifikatsiooni. Oleks vaja leida 160–200 [vastava] kvalifikatsiooniga inimest. On ka võimalus, et kui Finantsinspektsioon hakkab neid hindama, siis ta lihtsalt ei lase neid läbi.

Kui [tekkis] küsimus, miks me võtame üle rangemalt, kui määrus seda ei nõua, teised riigid ei võta seda niiviisi üle, siis öeldi, et meie soovime ohtusid vähendada. Aga milliseid ohtusid? Mis on tavaliselt need põhiohud? Põhiohud krüptooperaatorite puhul ongi häkkimine, vargus, mingisugused pettused. Aga suurem nõukogu ei suuda neid riske kuidagi paremini kontrollida. Täna on ka kolme kaitseliini põhimõte, aga tegelikult audiitor kontrollib turvalisust ja ka sisulist protsesside toimimist. See on see koht, kus võib-olla neid nõudeid peaks [karmistama]. 

Näiteks on meil mitmed operaatorid, kes kasutavad seda nii-öelda rahakotiteenust, aga nendel endal ei ole ligipääsu sellele rahale, krüptovaluutale.

Palun veel kolm minutit.

Jaa, kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Üks parim näide on ettevõte Wolt, kus saab maksta krüptovaluutas, aga nemad ise tegelikult seda raha ei hoia, nad kasutavad muud operaatorit. Ja nüüd selle uue nõudega nemad ei saagi enam seda teenust pakkuda, kuna nemad lihtsalt ei leia neid [vastava kvalifikatsiooniga] inimesi, kes [vastaks] nõudele. Kahjuks meie enda ettevõtted saavad pihta. 

Üks [aspekt] veel, kolmas oluline aspekt. Kui rahanduskomisjonis käis Finantsinspektsiooni esindaja, siis mind täiesti hämmastas see, et ta ütles otse välja: meil täna puudub võimekus, tegelikult me ei jõua selleks ajaks leida inimesi, meil ei ole seda ressurssi, me tegelikult ei tea, kuidas me hakkama saame, kuidas me kõikide nende uute loamenetlustega hakkama saame, sest kõike ju hakatakse otsast peale tegema. Ja probleem on veel selles, et Rahapesu Andmebüroost ei saa ka inimesi nii-öelda [ära] anda, et nad appi läheksid. Praegu riik sellesama eelnõuga, selle ümberkorraldusega, mingil määral ka rapsimisega tekitab endale halduskoormust ja lisakoormust juurde. Aga üks asi on hea: rahanduskomisjon arvestas muudatusettepanekut, mille kohaselt on ülemineku tähtaeg pikem. Seda arvestati, ma arvan, et see on päris oluline. 

Aga veel üks aspekt, mis näitab valitsuse või ministeeriumi tänast suhtumist, oli see, et kui üks ametnik kaitses seda eelnõu ja samamoodi esitati küsimus, et miks me võtame niimoodi rangemalt üle, teised riigid ei pane selliseid nõudeid, siis vastus oli selline: see on vajalik selleks, et puhastada turgu. Ja teine lause oli: kui nende jaoks on nõuded liiga ranged, siis neil on alati võimalik minna mõnda teise liikmesriiki. Kahjuks need kaks lauset võtavad kokku selle suhtumise, et leiti veel üks majandusharu, mis valitsuse hinnangul ei ole Eestis vajalik. Põhimõtteliselt öeldaksegi, et las need investeeringud ja ressurss liiguvad teise riiki. 

Meie olemegi [esitanud], Andrei Korobeiniku nimel on esitatud väga sisulised, väga head muudatusettepanekud, mille üle oli ka väga sisuline arutelu, ja ministeerium sai aru, et need on olulised muudatusettepanekud. Need kindlasti me paneme praegu ka suures saalis hääletusele. Nendest Andrei juba rääkis, nendest rääkisin ka mina. Oleks väga tore, kui koalitsioon neid toetaks, et me sellega tegelikult aitaksime oma ettevõtjaid. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Maris Lauri. Palun!

Head kolleegid! Mul ei olnud plaanis siia tulla, aga kuna meile esitati kallutatud vaatenurka, siis korrigeerin mõningaid asju, [selgitan] mõningat vaadet, mis meie riigil on olnud. 

Eestil on olnud väga halb kogemus krüptoturuga, nende ettevõtetega. Nendega seotud riskid on ülimalt kõrged ja need riskid on endiselt üleval. Ka selle eelnõu menetluse ajal tuli välja järjekordne probleem, järjekordne kriminaaljuhtum. See on väga kõrgete riskidega valdkond ja seetõttu on põhjendatud väga selge järelevalve: korralik ja põhjalik järelevalve. 

Eesti reeglistik ei ole rangem, kui määrused ette näevad. Meil on Eesti õigussüsteemist tulenevad teatud eripärad, mida me rakendame. See puudutab ettevõtete juhtimistasandit. See on see koht. Nii et väita seda, et me teeme mingi oluliselt rangema reeglistiku – see ei ole isegi võimalik, lähtudes direktiivist ja lähtudes Euroopa määrusest. Määrused on teatavasti otsekohalduvad. Kui Eesti seadustik oleks vastuolus, siis ta lihtsalt ei kehtiks Euroopa Liidus. On olemas teatud õiguslikud asjad, mida igas riigis tuleb jälgida. Eestis on ettevõtete puhul olemas teatud reeglistikud, mis puudutavad finantsvaldkonda, neljasilmajärelevalve, et ei tehtaks riskantseid tehinguid, et ei käidaks vastutustundetult ja pahatahtlikult ümber klientide varaga. Ma rõhutan: just nimelt klientide varaga. 

Ja veel kord, ka komisjonis sai korduvalt rõhutatud, et mitte kõik krüptovaraga tehtavad tehingud ei lähe selle määruse ja direktiivi järelevalve ja ka selle seaduse alla. Siin puldis toodud hiljutine näide ei käi selle alla. Nii et teatud valdkondade kohta, kus toimub lihtsalt nii-öelda vahetustegevus, ei käi see tõesti – seal ei nõuta ei põhjalikumat juhatust ega nõukogu. See on nõutav sel juhul, kui tegeldakse natuke keerulisemate ja suurema riskiga krüptoteenuste osutamisega. 

Need lahendused on läbi kaalutud, läbi mõeldud ja paremat ei ole praktiliselt võimalik saada. Ka andmete üle tõstmisel, nagu ma enne seletasin, on see praktiline lahendus. Ka mulle meeldiks, kui andmeid peaks [ainult] üks kord esitama, aga praegusel üleminekuperioodil, kuna valdav osa andmeid tuleb esitada täiendavalt, on see lahendus ka riigirahanduslikult mõistlik. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. 

Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kokku on esitatud 16 muudatusettepanekut. Esimene muudatusettepanek on esitatud Andrei Korobeiniku poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt. Teine muudatusettepanek on esitatud rahanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek, esitanud Andrei Korobeinik, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Andrei Korobeinik, palun! 

Ma palun seda ettepanekut hääletada ja võimalusel toetada.

Head kolleegid, asume hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Head kolleegid, oleme eelnõu 398 muudatusettepanekute läbivaatamise juures. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 8, vastu 48, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. 

Järgnevalt muudatusettepanek nr 4, esitanud rahanduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitaja Andrei Korobeinik, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Andrei Korobeinik, palun!

No ma väga loodan, et selle ettepanekuga läheb paremini kui eelmisega. Ma paneks selle hääletusele ja kuna nüüd inimesed saavad aru, et seda võiks toetada, siis ma loodan, et nad teevad seda.

Aitäh! Me asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Kas me võime minna hääletuse juurde?  

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega 8 poolt, 48 vastu ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust.  

Järgnevalt muudatusettepanek nr 6, esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, esitanud Riigikogu liige Andrei Korobeinik, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Andrei Korobeinik, palun!

Austatud istungi juhataja, ma palun seda ettepanekut hääletada ja enne hääletust palun hoolikalt mõelda, kas seda võib-olla (Naer saalis.) tasuks siiski toetada.

Head kolleegid, kas me tohime asuda hääletuse juurde? (Hääled saalist.) 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 9, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 8, vastu 48, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust.  

Järgnevalt muudatusettepanek nr 10, esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 12, esitanud Andrei Korobeinik ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Andrei Korobeinik, palun!

Austatud istungi juhataja! Kuna siin saab veel midagi päästa, siis ma palun seda ettepanekut hääletada.

Aitäh! Head kolleegid, kas võime asuda hääletuse juurde? (Hääled saalist.) 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 12, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!  

Tulemusega poolt 8, vastu 47, erapooletuid 1, ei leidnud ettepanek toetust.  

Järgnevalt 13. muudatusettepanek. See on päris pikk meil siin, see on väga pikk ettepanek. Selle on esitanud rahanduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 14. muudatusettepanek, esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 15. ettepanek, esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 16. muudatusettepanek, esitanud rahanduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 

Me oleme kõik 16 muudatusettepanekut üle vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 398 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Tänane 12. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Karmen Jolleri. Palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Aeg on hiline. Ma annan lühikese ülevaate komisjoni tööst selle eelnõu esimese ja teise lugemise vahel. Ma olen veendunud, et te olete kõik väga põhjalikult juba läbi töötanud. Kui on küsimusi, siis loomulikult ma vastan neile. 

Tegemist on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga, mille algatas Vabariigi Valitsus 2024. aasta 1. aprillil. Eelnõuga tehakse tervisevaldkonna õigusaktides muudatusi, mis on seotud juba jõustunud või lähiajal jõustuvate muudatustega, täiendatakse neid. Eesmärk on tagada õigusselgus ja terviklikkus. 

Ma toon ära märksõnad, mida see eelnõu puudutab. Üks teema on vastutuskindlustus, mis hakkab rakenduma – esialgu oli plaanitud 1. juulist tervishoiuteenust osutavatele asutustele, aga see natuke lükkub edasi. Perearstidele antakse võimalus ka oma nimistu väliselt … 

Mul on nii raske rääkida, kui te räägite. Andke andeks. 

… on võimalus ka oma nimistu väliselt patsiente aidata. Defineeritakse täpsustavalt üldarstiabi, perearstiabi, tervisekeskus. Sätestatakse ka see, et vanglas kohapeal osutatavat hambaravi rahastab Tervisekassa. Eelnõu puudutab ka müügiloata ravimite turustamist, et teha see lihtsamaks ja inimestele kättesaadavamaks. Lisaks nähakse ette iseseisvalt teenust osutama asuvate füsioterapeutide, logopeedide ja psühholoogilise ravi osutajate tegevusloa taotlemise riigilõivud ja ka tubakatoodetega seonduvad riigilõivud. 

Eelnõu esimene lugemine, seda ma juba mainisin, toimus selle aasta aprillis. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 2. mai ja selleks ajaks esitas kaheksa muudatusettepanekut Eesti 200 fraktsioon. Kokku oli neli istungit, kus seda eelnõu käsitleti. Kolm olid sellised ettevalmistavad ja neljas oli väga laiapõhjaline kaasamisistung. Menetlusdokumendid kiideti heaks 27. mail, see oli siis viimane istung. 

Teen kokkuvõtte erinevatest muudatusettepanekutest. Eesti 200 kaheksast muudatusettepanekust aktsepteeriti kuus, kaks võttis Eesti 200 ise tagasi. Muudatusettepanekud puudutasid perearstiabi ja esmatasandi tervishoiu mõistete täpsustamist. Täpsustati sõnastust perearstide, ämmaemandate, hambaarstide ja erihambaarstide teenuste ja töö olemuse kohta. Räägiti omandipiirangust perearstiabis. Arutati tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse jõustumise edasilükkamist. Põhjus oli see, et kindlustusandjad ei olnud jõudnud teenuseid välja töötada, seetõttu paluti edasilükkamist neli kuud. See tundus komisjonile aktsepteeritav ja enamikule osalenud huvigruppidele ka.

Räägiti vajadusest moodustada lepituskomisjon, räägiti erinevatest tingimustest, mida esitada kolmandatest riikidest pärit meedikutele. Siis juba mainitud tubakatoodete turule toomise riigilõivud ja tervishoiuvaldkonna tegevusvaru. Nõuded kolmandatest riikidest pärit meedikutele – aktsepteeriti üks ettepanek, see puudutas keeleoskust, aga teised ettepanekud vajasid täpsustavat arutelu, seetõttu jätkatakse nendega edaspidi. Seesama kehtib ka tervishoiuvaldkonna tegevusvaru kohta – see on ääretult oluline teema ja selle üle jätkatakse arutelusid.

Arutelud olid hästi põhjalikud, hästi pikad ja kirglikud. Üldiselt jõuti konsensusele enamikus küsimustes. Erandiks oli vastutuskindlustusseaduse edasilükkamine, mille kohta esitas protesti Eesti Arstide Liit, aga sellele sai ka vastatud. Komisjon leidis, et edasilükkamine on põhjendatud. 

Sotsiaalkomisjon tegi 14. mai istungil ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 29. mail. Komisjon tegi ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Samal istungil tegi komisjon ettepaneku, et juhul kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda kolmandaks lugemiseks selle aasta 5. juunil ja viia läbi eelnõu lõpphääletus. Kõik otsused olid konsensuslikud. Nagu mainitud, komisjon kiitis heaks teise lugemise menetlusdokumendid ja andis esimehele volituse eelnõu kolmanda lugemise teksti allkirjastamiseks. Minu poolt on kõik.

Suur tänu ettekandjale! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Aa, vabandust, jaa-jaa! Kuna tegemist on esimese lugemisega, siis … (Hääl saalist.) Teise lugemisega, vabandust! Liisa-Ly Pakosta, soovite osaleda läbirääkimistel? Eesti 200 fraktsiooni nimel Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh! Tahan tänada nende arutelude eest kõiki sotsiaalkomisjoni liikmeid, kes konsensuslikult toetasid Eesti 200 muudatusettepanekuid, siin äsja kõnelenud eelnõu juhtivmenetlejat Karmen Jollerit, komisjoni esimeest, aga ka juhtivat ametnikku Kristi Reindlat ja sekretariaadijuhatajat Heidi Barotit, kuna [nende] abi muudatusettepanekute menetlemisel oli märkimisväärne. 

Ma puudutaksin siin ka neid asjaolusid, mis tulid nende arutelude käigus välja, mis puudutavad Eesti 200 muudatusettepanekuid. Esiteks, tõesti, me võtsime tagasi kaks muudatusettepanekut, ja seda põhjusel, et terminite täpsustamist on vaja teha terves tubakaseaduses. Loodetavasti jõuab tubakaseaduse uuendamine Riigikogu menetlusse esimesel võimalusel. 

Üht muudatusettepanekut puudutanud vaidlus oli seotud kavaga tõsta esmakordselt, või mis tõsta, esimest korda Eesti ajaloos kehtestada tubakatootjate makstavad riigilõivud. Vaidlus puudutas nende tasude proportsionaalsust. Olgu siinkohal selgitatud, et Euroopa Liidu õigus näeb ette seda, et proportsionaalne tasu tubakatoodete puhul võib küll arvesse võtta nikotiini laialdaselt teaduslikult tõestatud tervisele kahjulikku mõju. Sedasama võimalust näeb ette ka Eesti riigilõivuseaduse § 4 lõige 2, mis ütleb, et sotsiaal-majandusliku mõjuga arvestamine lõivu määra suuruse puhul on täiesti aktsepteeritav ja mõnikord vajalik. 

Lihtsalt nimetan ära, et viimaste uuringute järgi, mis, tõsi, puudutavad aastat 2020, oli näiteks Philip Morrise käive üle 65 miljardi euro ja tubakatootjate kasumimarginaal on alates 55,3%-st. Samal ajal on tubakatoodete tarvitamine või nikotiini tarvitamine, kaasajal ka tehislikult toodetud nikotiini tarvitamine, kõige paremini ennetatav terviserisk üldse. 

Nüüd jõuame OECD terviserapotini, mis tuli välja pärast meie muudatusettepanekute esitamist. Ja teate mis? Eesti on maailmas noorte hulgas suurima veipijate hulgaga riik. Ja mitte ainult! Me oleme maailmas teisel kohal tubakatoodete tarvitamise kasvu poolest. Nimetame siia juurde, et kuni kolmanda lugemise lõpetamiseni oleme me Euroopa Liidus ainuke riik, kes ei ole tubakatootjatelt küsinud lõive ega tasusid, vaid on kõik need kulud maksnud Eesti maksumaksja rahast tervisekulude arvelt. Sealjuures oleme me tervisekulude poolest OECD riikidest alla keskmise. Meil on absoluutne maailmarekord registreeritud tubakatooteid, mille kõik on pidanud läbi töötama Eesti ametnikud. Seda ilmselt põhjusel, et me oleme ainuke riik, kes on tasuta riigipoolseid kontrolle teinud. Eesti 200 muudatusettepanekud lõpetavad selle olukorra ja sätestavad loodetavasti tõhusad ja tervisevaldkonda aitavad lõivud tubakatoodetele. 

Ma igaks juhuks võtan kolm minutit veel, sest ma soovin lõpetada sellega, et kas pole siiski imelik, et me oleme jõudnud aastasse 2024 niimoodi, et oleme see riik, kus kõige rohkem tubakatoodete tarvitamine kasvab, ja oleme ainus riik, kus neid lõivusid ja tasusid ei ole. Me ei ole rakendanud Maailma Terviseorganisatsiooni tubakakonventsiooni artiklit 5.3, mille kohta tegin ma Mart Helme juhitud Riigikogu korruptsioonikomisjonile avalduse meie poolt võetud rahvusvaheline kohustus rakendada, ja tegin selle avalduse eelmise aasta – eelmise aasta! – oktoobri alguses. Tänase päevani ei ole Mart Helme juhitud korruptsioonivastane komisjon selles asjas mingisuguse seisukohani jõudnud. Nimelt näeb see konventsioonipunkt ette – selle konventsiooniga on Eesti liitunud – seda, et kõikidel tasanditel, sealhulgas ka poliitikute hulgas, tuleb tubakalobiga kohtumised registreerida ja avalikustada. Võib-olla on selle taga, et me ei täida endale võetud rahvusvahelisi kohustusi, see, et me oleme niivõrd kahetsusväärses olukorras veipimise kasvu ja veipimise tarvitajate hulga poolest maailma juhtivriigina. Ma loodan väga, et ka see saab parandatud ja et korruptsioonivastane komisjon Mart Helme juhtimisel ennast lõpuks ometi kokku võtab. 

Siinkohal tänan ja loodan, et need muudatused jõuavad kenasti kolmanda lugemiseni ja et järgmise aasta 1. jaanuarist Eesti terviserahale tuleb väärilist lisa. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen teist korda läbirääkimised. 

Ja nüüd saame asuda, head kolleegid, muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud samuti sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud samuti juhtivkomisjon, sotsiaalkomisjon, ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, selle on esitanud sotsiaalkomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, selle on esitanud Eesti 200 fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, selle on esitanud Eesti 200 fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada sisuliselt, vaata muudatusettepanekuid nr 6 ja 11. Muudatusettepanek nr 8, selle on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, selle on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10, selle on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, selle on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 12, selle on esitanud Eesti 200 fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada sisuliselt, vaata muudatusettepanekut nr 13. Muudatusettepanek nr 13, selle on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 14, selle on esitanud Eesti 200 fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 

Head kolleegid, oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 401 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Saame minna päevakorrapunkti nr 13 juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud lennundusseaduse muutmise seaduse eelnõu 436 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli auväärt kliimaministri Kristen Michali.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Seaduseelnõu eesmärk on luua õiguslikud alused, võimaldamaks Kaitseväe Akadeemiale piloodiõppe tagamist koostöös lennuakadeemiaga. Samuti kõrvaldatakse kaitselennunduse õigusraamistikus esinevad puudused ja tagatakse kaitseministri määruse "Kaitselennundusmäärustik" ja määruse "Lubade ja sertifikaatide andmise ning teiste asutuste ja organisatsioonide välja antud lubade või sertifikaatide tunnustamise kord" õiguspärane rakendamine. 

Annan teile ülevaate peamistest eelnõus käsitletavatest teemadest. Olulisi muudatusi on kaks. Esimene muudatus. Kaitseväe Akadeemia ja lennuakadeemia koostöö võimaldamiseks antakse kliimaministrile volitus teha EASA alusmääruse kohane kohaldamisotsus. Muudatusega luuakse õiguslikud alused, et Kaitseväe Akadeemia saaks piloodiõppes teha koostööd lennuakadeemiaga. Selline koostöövõimalus ei ole Euroopa Liidu lennundusõiguse kohaselt automaatne, vaid vajab liikmesriigilt EASA alusmääruse kohast kohaldamisotsust. Seda põhjusel, et alusmääruse kohaldamisalast on väljas avalikes huvides ning liikmesriigi kontrolli all sõjaväelisi ülesandeid täitev organ. 

Lennuakadeemia näol on tegemist tsiviillennunduse EASA alusmääruse kohaselt sertifitseeritud õhusõiduki juhtimise koolitusorganisatsiooniga. Kaitseväe Akadeemia on aga sõjalise hariduse andja. Seega ei saa lennuakadeemia oma tsiviilsertifikaadi alusel teha koolitusi sõjaväelisi ülesandeid täitvale organile, vaid vajab selleks EASA alusmääruse kohaldamisotsust. 

Teine muudatus. Kaitselennundust reguleerivates õigusaktides viiakse õiguslikud alused kooskõlla kehtiva õiguse põhimõtetega. Seaduseelnõuga lahendatakse olukord, kus eelnevalt mainitud kahes kaitseministri määruses on reguleeritud norme, milleks kaitseministrile volitusi antud ei ole. Eelnõuga antakse vajalikes osades volitusnormid kaitseministrile ja osad normid viiakse seaduse tasandile. 

Lisaks eelnevalt nimetatud kahele olulisele muudatusele on eelnõus normitehnilisi muudatusi, mis on seotud juba nimetatud oluliste muudatuste kehtestamisega ja riikliku õhusõiduki termini täpsustamisega, kuna kohaldamisotsuse keskseks osaks on tsiviilõhusõidukite ja riiklike õhusõidukite eristamine, mistõttu peavad terminid olema selgelt ja üheselt arusaadavad. Aitäh!

Aitäh! Eelnõu on nii hästi ette valmistatud ja ette kantud, et ühtegi küsimust teile ei ole. Nüüd palun Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni ettekandeks majanduskomisjoni liikme, hea kolleegi Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! 14. mail tegime menetlusliku otsuse võtta see eelnõu täiskogu päevakorda. 27. mail tutvustasid minister ja Kliimaministeeriumi lennundusosakonna juhataja Taivo Linnamägi eelnõu. Minister andis siin põhjaliku ülevaate, seda ma kordama ei hakka. Komisjonis oli ühine arusaam, et tegemist on kiireloomulise seadusemuudatusega ja seetõttu tuleb seda kiiresti nii komisjonis kui ka suures saalis käsitleda. 

Tõstatus ainult üks küsimus: miks me ei teinud seda juba siis, kui oli lennundust puudutava seaduse muudatus mitte väga kaua aega tagasi? Vastus sellele oli, et toona Kaitseministeerium ei näinud seda probleemi nii teravana, ja kui hinnang muutus, siis selle aja peale oli lennundusseadust juba muudetud. Kuna küsimus on kiireloomuline ja puudutab selgelt piiritletud osapooli, väga kitsast ringi, siis oli meil ühine arusaam, et muudatusettepanekute tähtaeg võiks olla tavapärasest lühem. 

Ja tegime järgmised konsensuslikud otsused: määrata komisjoni esindajaks siinkõneleja, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kaks tööpäeva, see tähendab reede, 31. mai kell 16. Ja nii nagu ma ütlesin, kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Suur tänu! Kui alguses üks küsimus oli, siis ettekande käigus langes see küsimus ära. Ka teil väga hästi ette valmistatud. Aitäh teile! Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 436 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 31. mai kell 16.

Ja nüüd järgmine päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Enn Eesmaa, Irja Lutsari, Tanel Kiige, Kristo Enn Vaga, Raimond Kaljulaidi, Annely Akkermanni, Helmen Küti, Igor Taro, Priit Lombi, Toomas Uibo, Kalev Stoicescu, Marek Reinaasa, Lauri Hussari, Õnne Pillaku, Anti Haugase, Liisa-Ly Pakosta, Eero Merilinnu, Toomas Kivimägi, Anti Allase, Karmen Jolleri, Züleyxa Izmailova, Tarmo Tamme, Reili Ranna, Andre Hanimäe, Tõnis Möldri, Peeter Tali, Hanah Lahe, Erkki Keldo, Maria Jufereva-Skuratovski, Eerik-Niiles Krossi, Margit Sutropi, Pipi-Liis Siemanni, Luisa Rõivase, Kristina Šmigun-Vähi, Mati Raidma, Andres Suti, Andrus Seeme, Katrin Kuusemäe, Liina Kersna, Mario Kadastiku, Yoko Alenderi, Tanel Teini, Juku-Kalle Raidi, Tiit Marani ja Jaak Aabi algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse (valimis‑ ja kandideerimisea langetamine) eelnõu 414 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Hanah Lahe.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! See oli üks pikk nimekiri inimestest, kes selle eelnõu algatasid. Mul on väga hea meel siin teie ees olla, seda eelnõu eest vedada. Ma tänan kõiki kolleege, kes oma allkirja andsid selle eelnõu algatamiseks, ja ka Eesti Noorteühenduste Liitu, kes noorte õiguste eest väga aktiivselt seisab ja on [andnud] selle eelnõu kohta sisendit.

Sissejuhatuseks natukene demokraatiast, valimisõigusest ja kandideerimisõigusest lähemalt. Demokraatia puudutab vabas maailmas iga inimest, olenemata vanusest, soost, rassist või muudest näitajatest, ja demokraatia üheks aluseks ongi valimised. Valimisõigus on inimõigus, aga samal ajal ka iseseisev poliitiline õigus, mis ei tingi teiste õiguste või kohustuste muutmist. OECD, ÜRO ja ka Euroopa Nõukogu on viidanud asjaolule, et riigid, kus kaasatakse noori valitsemisse, on edukad ning nendes on ka noorte usaldus riigi vastu kõrgem ja ühiskond sidusam. 

Valimis- ja kandideerimisiga on riigiti küll erinev, aga see on sätestatud igal pool ühiskondliku arutelu ja poliitilise kokkuleppe tulemusel. Üks näide Eesti ajaloost. 1937. aasta põhiseadus sätestas, et hääleõiguslik kodanik on 20-aastane. Riigivolikogu liikmeks võis saada vähemalt 25-aastane kodanik ning Riiginõukogu liikmeks võis saada vähemalt 40-aastane kodanik. Tollal olid valitud vanusenumbrid sätestatud parima teadmise järgi. Praegu on meie teadmised uuemad, lisaks oleme ühiskonnana progressiivsemad. Kohalikel valimistel on kandideerimisiga ja valimisiga vastavalt 16 ja 18, Riigikogu ja europarlamendi valimistel 18 ja 21. 

Eelnõu algatajate nimel väidan, et aeg valimis- ja kandideerimisea langetamiseks nii Euroopa Parlamendi kui ka Riigikogu valimistel on küps. Ma loodan, et meie diskussioon täna ja tulevikus selle eelnõu puhul on väga sisukas ja et hiljem võiksime mõelda ka Riigikogu valimistel kandideerimis- ja valimisea muutmise peale. Praegu on Eestis 16- ja 17-aastased saanud valimas käia juba kahel korral. Statistika kinnitab seda, et nende valimisaktiivsus on kõrgem kui [noortel] vanusevahemikus 18 kuni 24. Seetõttu ma ütleksin, et valimis- ja kandideerimisea langetamine on Eestis olnud edulugu. 

Üks näide, kuidas Eestis 16- ja 17-aastased noored on ühiskondlikult aktiivsed. 2022. aasta seisuga oli Eestis 400 mittetulundusühingut, mida juhtisid noored vanusevahemikus 18 kuni 26. Lisaks osaletakse ühiskondlikes liikumistes, poliitiliste noorteorganisatsioonide ja noortevolikogude töös ja ühel või teisel viisil ollakse seotud ka aktivismiga. Näiteks, Eesti esimene kliimakaebus sai Riigikohtus ajaloolise võidu. Kaebuse esitasid just nimelt noored, kes soovisid kaasa rääkida nii iseendana kui ka tervikuna Eesti ühiskonna tulevikus. 

Noorte võimaluste väärtustamine ja suurendamine ühiskonnas on ka rahvusvaheline prioriteet. Samuti rõhutab Euroopa Liit noortestrateegiate ja koordineeritud noortepoliitika olulisust. Eesti ei ole sugugi esimene, kes soovib riiklikul ja Euroopa tasandil valimis- ja kandideerimisiga langetada. Täna saab Euroopa Parlamendi valimistel osaleda kodanik alates 16. eluaastast neljas liikmesriigis ja kandideerida alates 18. eluaastast 15 liikmesriigis. Euroopa Liidus ega ka mujal pole teadaolevalt leitud, et valimis- ja kandideerimissea langetamine võiks kaasa tuua negatiivseid muutusi ühiskonnas. 

Natuke vanusenumbritest ja seonduvatest kohustustest. Alla 18-aastastelt oodatakse täiskasvanutele mõeldud seaduste järgimist ja tagajärgede eest ka vastutuse võtmist. Eestis saavad alla 18-aastased noored abielluda või astuda seaduslikku koosellu. Töölepingu seaduse alusel on juba 7-aastastel õigus tööd teha – küll kergemat sorti, aga siiski. 16-aastased saavad teha otsuseid enda haridustee kohta. Selles vanuses algab ka seksuaalse enesemääratlemise iga. Juba 14-aastaselt vastutab noor enda tekitatud kahju eest teoreetiliselt ise. Aga valida omale esindajad Riigikokku või Euroopa Parlamenti noored ei saa, selle jaoks peavad nad veel kaks aastat vanemaks saama. Erakonda astumiseks peab Eestis olema täisealine ehk [vähemalt] 18-aastane. Samas, juba enne 18-aastaseks saamist on noortel võimalik osaleda vabatahtlikkuse alusel erakondade noortekogude töös. Seega, mingil määral siiski ollakse aktiivsed. Aga Riigikogu või Euroopa Parlamendi valimistel ise kandideerimiseks peab kodanik olema [vähemalt] 21-aastane. Mina ei näe siin loogikat. 

Mõned sellised argumendid ka, mida ma tahaksin natukene ümber lükata või vähemalt panna teid mõtlema nende üle. Kõigepealt, räägitakse sellest – eriti [teevad seda] konservatiivsemate erakondade esindajad –, et valimis- ja kandideerimisea langetamine on liberaalide idee, et omale valijaid juurde tuua. Ma arvan, et see on üsna küüniline mõte, sest Eestis on pea kõikidel erakondadel väga tublid noortekogud, mis tähendab, et ka iga maailmavaate jaoks on sellised noored huvilised juba olemas. Ja on täiesti meelevaldne väita, et 16–17-aastased ja natuke vanemad noored toetaksid valimistel vaid liberaale. Täpselt nagu vanematel inimestel on ka noortel oma eelistused ja erinevad maailmavaated. Mõlemat asjaolu arvesse võttes on selge, et valimis- ja kandideerimisea langetamisest võidaksid Eestis tegelikult kõik erakonnad ja maailmavaated, aga laiemalt ka meie demokraatia ja ühiskond tervikuna. 

Mulle tundub, et valimis- ja kandideerimisea langetamise vastased toovad üheks peamiseks argumendiks asjaolu, et noorte valimisaktiivsus ja osalus poliitikas on madal, seetõttu ei tuleks mingeid muudatusi ette võtta. Madal valimisaktiivsus ei iseloomusta vaid nooremat rahvastikku. Valimisaktiivsus peaks tervikuna tõusma. Kui me vaatame eelmise aasta Riigikogu valimisi, siis oli valimisosaluse protsent 63,7. Aga kus on ülejäänud osa valimisõiguslikust elanikkonnast? Probleemi laiendades võib tuua sisse lisaks vanusekomponendile ka piirkondliku erinevuse valimisaktiivsuse puhul. Viimastel Riigikogu valimistel oli see madalaim Ida-Virumaal: 53,3%. 

Ükskõik millises vanusegrupis, piirkonnas või mis tahes muu kriteeriumi puhul tuleb madala valimisaktiivsusega tegeleda. See peaks olema enesestmõistetav fakt, millega me lepime. Noorte puhul ma näen suurt rolli just haridussüsteemil, sest noored veedavad enamuse aja koolis. Kui noor ei saa poliitika ja ühiskondlike teemade puhul teadmisi kodust, peaks ta neid kindlasti saama koolist. Kas saab tõsiselt võtta argumenti, et kuna noored on vanuseliselt ühiskonnas üks väikseim grupp, ei peaks neile poliitikas keskenduma? Minu arvates mitte, lisaks on selline suhtumine tagurlik. 

Valimis- ja kandideerimisea langetamine on noorte jaoks ka võimalus, mitte kohustus. Paraku on nii, et valimis- ja kandideerimisea langetamine iseeneslikult ei taga valimisaktiivsuse tõusu. Et noorte huvi poliitika vastu ja osalus selles suureneks, peab tõusma nende teadlikkus võimalustest, probleemidest ja lahendustest. Jällegi viitan haridussüsteemile, aga ka meediaruumile, perekonnale ja valimiskorralduse selgusele. Ma olen täiesti nõus, et meil on palju tööd teha selle nimel, et noorte inimeste seas tõsta ühiskondlikku ja poliitilist teadlikkust. 

2021. aastal viis Rakendusliku Antropoloogia Keskus läbi uuringu noorte valimiskäitumisest. Sellest selgus nii mõnigi huvitav asi. Näiteks, noorte huvi ja teadlikkus valimiste osas on peamiselt seotud sotsiaal-majanduslike tunnustega. Vähekindlustatud peredest pärit noored on poliitikast pigem vähem huvitatud, aga lisaks selgus ka, et noored tunnevad piinlikkust poliitikute üle, kes solvavad vähemusi ja teisi rahvusi. 

Väga palju öeldakse, et noorte maailmavaade ei ole välja kujunenud ja et nende valimiskäitumine on ebastabiilne. Mul on kaks küsimust selle argumendi puhul. Mida tähendab vanemaealiste puhul valimiskäitumise stabiilsus? Kas see, kui olenemata olukorrast toetatakse harjumusest pidevalt sama erakonda või kandidaati, või see, kui minnakse valima lihtsalt põhjusel, et tegu on kodanikukohustusega, pööramata tähelepanu kandidaatide ja erakondade lubadustele? Ja mida tähendab väljakujunenud maailmavaade? Me oleme näinud seda maailmavaate niinimetatud vahetamist lausa otsustajate tasandil, nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil. Kuidas siis maailmavaate aspektist lähtuvalt seda kommenteerida? Ja kas tõesti kõik vanemaealised saavad öelda, et nende vaated pole elu jooksul kordagi muutunud? Kas nad valiksid täna sama kandidaati, keda nad valisid 18–25-aastaselt? Ma arvan, et pigem mitte. Noorte maailmavaade kindlasti ei ole nii välja kujunenud kui vanemaealistel, aga see pole ka puudulik. Ma arvan, et maailmavaade võib elu jooksul muutuda, see on täiesti normaalne. 

Väga palju ka öeldakse, et noored kipuvad valima äärmuslikke jõude, tegema selliseid valesid valikuid. Esimest väidet ei toeta mitte ükski uuring ja teise puhul: ei ole valesid ega õigeid valikuid valimistel. Meil on vabad valimised, igaüks saab hääletada täpselt oma eelistuste ja südametunnistuse kohaselt. See on subjektiivne, et me hindame, mis on vale, mis on õige. Mis puudutab meediaruumi, siis ma näen väga suurt rolli sotsiaalmeedial ja sisuloojatel. Mis sisu nemad pakuvad? Kas nemad räägivad valimistest ja poliitikast? Vähemteadlikud noored jälgivad pigem vaid sotsiaalmeediat, mitte tavalist meediaruumi. 

Kaks head näidet olemasolevatest allikatest, mille abil noor saaks oma teadmisi valimiste ja poliitika kohta testida ja arendada ka kriitilist mõtlemist, on Valimiskast ja Tark Valija, mõlemad on ka sotsiaalmeedias leitavad. Kes arvab, et noored on halvasti informeeritud, ei tea poliitikast ega demokraatiast midagi, siis see on tema ülesanne tegelikult probleem tõstatada, aidata leida lahendusi. See ei peaks olema selline fakt, millega me lepime, ja tegelikult see [kõik] ei ole päris nii lihtne. 

Täpselt nii nagu on vanemaid inimesi erinevate teadmistega, on ka nooremaid inimesi. On väga palju aktiivseid ja teadlikke noori, aga on ka neid, kes poliitikaga kursis ei ole. Vanus ei ole pädevuse määraja. Poliitika- ja demokraatiaalaseid teadmisi võiksid juurde saada kõik vanusegrupid, mitte vaid noored. Tänapäeva noored on üles kasvanud infoühiskonnas, nad on digipädevad. Ma arvan, et see on kindlasti üks nende eelis, aga samal ajal tuleb tegeleda ka valeinfo levikuga. Mulle väga meeldis sotsiaalmeedia platvormil X ühe ajakirjaniku postitus, milles ta viitas ühele intervjuule, kus vanemad inimesed olla häiritud sellest, et noored ei oska kasutada saagi ega tea, mis on sinel. Järelikult pole neil elulisi oskusi. Aga postituse autor tõi ka välja, et needsamad inimesed, kes kriitikat esitasid, ei pruugi ise ära tunda netikelmust või Aafrika printsi õngitsuskirja. Miks ma sellele postitusele viitan? See on hea näide generatsioonide erinevusest, mis näitab, et eri vanusegruppidel on oma tugevused ja nõrkused. 

Meie poliitikutena saame noori paremini informeerida väga mitmel viisil. Noorte osaluse toetusrühmaga me kindlasti võtame selle ühe prioriteedina ka ette. Mis puudutab seost põhiseadusega, siis kindlasti komisjoni esimees seda teile tutvustab, aga me küsisime enne eelnõu koostamist eelnõu algatajatega arvamust õiguskantslerilt, Justiitsministeeriumi esindajatelt ja ka Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonna esindajatelt. Seost põhiseadusega ei leitud, sest Euroopa Parlamendi valimisi reguleerib Euroopa Parlamendi valimise seadus. 

Mis puudutab argumenti, et noorte koht ei ole poliitikas, noored peavad end harima ja kogemusi omandama, siis kas keegi võiks defineerida, mis on haritus ja mis on kogemused? Milline haridustase päriselt tagab piisava pädevuse, töötamaks rahvaesindajana? Ja kuidas seda pädevust hinnata? Kogemuse puhul viidatakse tihti müstilisele elukogemusele. Kindlasti on vanemad inimesed elukogenumad, aga kas see tagab alati parimad otsused või jällegi pädevuse, töötamaks rahvaesindajana? Minule on öeldud ka seda, et tulin poliitikasse liiga vara, et noored üleüldse ei peaks poliitikas olema, aga nendesamade inimestega rääkides selgub, et peaaegu eranditult kõik toetavad noori ühel või teisel moel. Aga mida see toetamine tähendab? Kas ainult tingimuslikult? Tingimuslikult, et nad ei saa käia varem valimas ja ka 18-aastaselt ehk täisealisena ei saaks valimistel kandideerida? 

Nii nagu on vanematel kandidaatidel oma valijad, on ka noortel. Ma arvan, et noored ei vali vaid noori ja vanad ainult vanu. Valimisõigus on just nimelt õigus, mitte kohustus, kordan selle veel üle. Samuti nagu kandideerimisõigus ei ole kohustus kandideerida. Antud eelnõu annab õigusliku võimaluse noortel demokraatias osalemiseks. 

Kaks aastat tagasi leiti Euroopa Parlamendi koosseisu analüüsides, et 705 liikmest olid vaid kuus liiget alla 30-aastased. See tähendab, et vaid 0,85% Euroopa Parlamendi koosseisust on alla 30-aastased. Samas on iga viies eurooplane vanuses 18 kuni 35. Kuidas me saame öelda, et Euroopa Parlament esindab kõiki eurooplasi? Leiti ka üks tore fakt: Euroopa Parlamendis on alla 30-aastaseid sama palju, kui seal on Martini-nimelisi mehi, aga ükski nendest Martinitest pole alla 30-aastane. Toon ühe paralleeli Riigikogust. Praegu on 101 liikmest vaid kaks liiget alla 30-aastased. Meil on Riigikogus ka kaks Toomast, kaks Marti, kaks Aivarit, kaks Urmast, kaks Kallet, kaks Tõnist, kaks Andrest, kaks Tanelit, kaks Jaaku, kaks Siimu ja kolm Antit. 

Ja lõpetuseks. Antud eelnõu ei ole kindlasti võluvits, mis lahendab noorte kaasatuse või poliitikas ja ühiskonnaelus osalemisega seotud mured. Nagu ma ka enne viitasin, on see võimalus, millega me anname noortele õigusi juurde. Loomulikult on eelnõu algatajad pidanud silmas erinevaid aspekte ja tegevusi, mis lisaks käesolevale eelnõule aitavad suurendada noorte osalust poliitikas ja ühiskonnaelus, on see ettevõtlikkuse toetamine, noorte arvamuse ärakuulamine erinevatel valitsemistasanditel, noorte osaluskogude võimestamine, kvaliteetse noorsootöö kättesaadavuse tagamine, pidev toetus ja nii edasi. 

Suur vanusevahe valijate ja poliitikute vahel peaks muutuma. ÜRO läbiviidud ülemaailmses uuringus poliitikas osalemise kohta selgus, et üle poole vastanute hinnangul on poliitikas vanuseline tasakaal paigast, ja rohkem kui kaks kolmandikku vastanutest leidis, et poliitilised süsteemid võiksid noorte osalusest palju võita. Parlamentidevahelise Liidu, IPU soovitus on, et igas parlamendis võiks olla vähemalt 15% alla 30-aastaseid liikmeid. Euroopa Parlamendis oleks selle soovituse kohaselt 705 liikmest 105 liiget alla 30-aastased, meie Riigikogu näitel 101 liikmest 15. 

Head kolleegid ja kuulajad! Antud eelnõuga lahendame küsimusi, mis on seotud demokraatia ja ühiskonna arenguga, [noorte] esindatusega poliitikas. Loomulikult ei pea olema noor selleks, et noori mõista või et noortele oluliste teemade eest seista. Aga iga vanusegrupp oskab enda eest kõige paremini ise rääkida ja noortele loevad ka eeskujud. Kui rahvaesindajate seas ei ole noori, ei tunne ka noored, et poliitikas osalemine võiks olla nende jaoks variant. Mina tundsin end nii ja ma arvan, et minuga samastuvad väga paljud noored. Kui me ütleme, et rahva valitud esinduskogu peaks olema ühiskonna läbilõige, peavad noortel olema nii selle läbilõike kujundamisel kui ka selles läbilõikes osalemisel õiguslikud võimalused. Aitäh! Vastan küsimustele, kui neid on.

Suur tänu ettekandjale! Kalle Grünthal leidis ikkagi ühe küsitavuse teie ettekandes. Palun, Kalle Grünthal! 

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oli väga põhjendatud ettekanne, aga on mõnes mõttes küsitavusi, ütleme, küpsuse osas. Teatavasti alkoholi ja sigarette müüakse poes alates 18. eluaastast, kuigi võiks [müüa] ka 16. eluaastast. Seda ei tehta. Kasiinosse lubatakse alates 21. eluaastast. Miks varem [pole lubatud]? Kardetakse, et elukogemus ja küpsus [pole piisav], et [hasartmängusõltuvuse] ohvriks langemist vältida. Riigikogusse saab kandideerida alates 21. eluaastast ehk ka see eeldab teatud elukogemuse olemasolu. Aga minu küsimus on selline. Öelge palun põhjendus, miks võib Eesti Vabariigi presidendiks kandideerida alates 40. eluaastast.

Aitäh küsimuse eest! Mis puudutab küpsust, siis jällegi, mul on samamoodi küsimus nagu teil: kuidas seda hinnata? Ma arvan, et see on lihtsalt poliitilise kokkuleppe küsimus, samamoodi nagu presidendivalimistega: täna on see [vanuse alampiir] 40, aga ilmselt on variant seda muuta, nihutada piiri kas üles- või allapoole. See on lihtsalt poliitiline kokkulepe. Nagu ma viitasin ka kunagistele Riigivolikogule ja Riiginõukogule: seal olid vastavad piirid kandideerimiseks 25 ja 40. Täna on see 16 ja 18 kohalikel valimistel ning 18 ja 21 Riigikogu ja europarlamendi valimistel. Nii et ühiskond muutub küpsemaks, progressiivsemaks. Sellest tulenevad ka muutused.

Kalle Grünthal, teine küsimus, palun!

Ma tänan! Ma tuletan teile meelde, et ma küsisin teie käest küsimuse: miks teie arvates on seatud presidendiks kandideerimisel vanusepiirang alates 40. eluaastast? Ilmselgelt ei ole tegemist mingisuguste poliitiliste kokkulepetega, vaid siin on oma kaalukas põhjus, mida on kirjeldatud ka põhiseaduse kommentaarides. Poliitilist kokkulepet pole seal märgitud. Seal on märgitud teine asjaolu, mida te ei tahtnud praegu nimetada, ja selleks on elukogemus ja küpsus, mispärast ei ole võimalik varem seda positsiooni isikule lubada. Nii et ma tahaksin ikkagi teada, kas minu seisukoht ja põhiseaduse kommentaarid on siis valed.

Aitäh küsimuse eest! Põhiseaduse kommentaarid kindlasti ei ole valed. Ma ei tea ühtegi uuringut, mis toetaks sellist väidet, et inimene on elukogenud ja küps, kui ta saab 40-aastaseks. Ma arvan, et see on ikkagi olnud poliitiline kokkulepe. Mina olen tutvunud sellise uuringuga, mis väidab, et inimese aju areneb kuni 25. eluaastani. Nii et see on üks selline näidik, kui tahta mingisugust asja aluseks võtta. Aga konkreetselt sellist vanusenumbrit toetavat uuringut ei ole. Samamoodi: miks on täisealisus alates 18. eluaastast?

Teie enesekindlus teeb teile au, auväärt ettekandja. Aga teile on üks küsimus veel. Juku-Kalle Raid, palun!

Aitüma! Ma arutasin just ühe sinu erakonnakaaslasega küsimuse üle, mis on mulle ka peamurdmist pakkunud. Ma olen ise küll väga selle poolt, et 16‑aastaselt võiks hääletada, aga äkki tuleks muuta ka karistusseadust: 16‑aastaselt saad täie lituudiga, kui pätti teed. Praegu saab alates 18. Võimalus peaks ühtima vastutusega. Mis sa sellest arvad?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma enne nimetasin, Eestis on erinevad vanuselised kohustused määratletud natukene võib-olla, isegi võib öelda, segaselt. Nii et ma arvan, et see on kindlasti üks teema, millega peaks tegelema, sellele on viidanud ka õiguskantsler. Aga konkreetsele küsimusele ma ei julge praegu vastust anda, kuna mina ei ole selle valdkonna ekspert.

Aitäh! Tubli, Hanah! Viis! Nüüd kuulame … (Hääl saalist.) Siiralt! Me võime vaielda mõne sisulise argumendi üle, aga sellist enesekindlust, mida Hanah praegu siin üles näitas, mina selles eas loomulikult kadestasin. Nii et kompliment temale selle eest. 

Aga nüüd, head kolleegid, kuulame juhtivkomisjoni seisukohti ja otsuseid. Riigikogu kõnetoolis on põhiseaduskomisjoni esimees, hea kolleeg Hendrik Johannes Terras. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma kõigepealt tahan tänada Hanahit väga põhjaliku ettekande eest ja selle eest, et ta ettenägelikult debati mõlemad pooled üksikisikuliselt ära pidas. Ja mul on väga hea meel tutvustada selle väga olulise ja demokraatia jaoks tähtsa seaduse puhul komisjoni arutelu, mis toimus 14. mail.

Komisjoni arutelu algas selle üle, kas põhiseadus sätestab hääleõiguslikuks 18-aastase Eesti kodaniku, mistõttu valimisea langetamine eeldaks põhiseaduse muutmist. Arutelu käigus leidsid osad komisjoni liikmed, et valimisea langetamine Euroopa Parlamendi valimistel ei eeldaks põhiseaduse muutmist, sest Euroopa Parlamendi liikmed ei teosta otseselt Eesti riigivõimu, vaid esindavad Euroopa Liidu ühishuve. Seda toetas ka õiguskantsleri hinnang, et põhiseaduse muutmine ei ole vajalik valimisea langetamiseks Euroopa Parlamendi valimistel. Samuti toodi välja, et paljudes riikides, nagu Austria, Saksamaa, Kanada, Kreeka, Malta ja Šotimaa on valimisiga langetatud 16. eluaastale ning see on tõstnud valijate hulka. Samuti toodi välja, et noortele tuleb usaldada õigusi otsustada oma tuleviku üle, aga praegu ei saa nad isegi tätoveeringuid teha ega käia solaariumis ilma vanema nõusolekuta. Toodi välja, et 16‑aastased ei pruugi füüsiliselt ega vaimselt küpsed olla ja võivad olla kergesti manipuleeritavad. 

Mitmed komisjoni liikmed aga leidsid, et noorte sotsiaalne küpsus on ajas muutunud ja et valimisea langetamine ei kahjusta neid füüsiliselt ega vaimselt. Samuti märgiti, et noorte valimisaktiivsus on kõrgem, kui neile antakse võimalus valida, ja see aitab kujundada aktiivsemaid kodanikke tulevikus. Arutleti selle üle, kas noored on oma arvamuse avaldamiseks piisavalt küpsed ning et valimisprotsessis osalemine annab neile väärtuslikke kogemusi. Samuti rõhutati, et noored on juba kohalikel valimistel osalenud ilma negatiivsete tagajärgedeta. Arvati, et noortele tuleks anda rohkem vastutust ja võimalusi osaleda demokraatlikes protsessides varakult, see aitaks kaasa teadlike ja vastutustundlike kodanike kasvatamisele. Samuti leiti, et noorte kaasamine otsustusprotsessidesse on oluline ja et selle arutelu taset tuleks tõsta, kaasates sotsiaalteadlasi ja eksperte. Komisjoni liikmed tõid välja, et teemat peaks lähemalt uurima ka teadlased.

Kokkuvõttes leidis komisjon, et valimisea langetamine Euroopa Parlamendi valimistel 16. eluaastani on teema, mis vajab põhjalikku kaalumist ja arutelu. Kuigi noortele valimisõiguse andmine võib suurendada valimisaktiivsust ja kasvatada teadlikke kodanikke, on oluline tagada, et noored oleksid piisavalt informeeritud ja valmis võtma vastutust oma otsuste eest. Komisjon otsustas esimese lugemise lõpetada 5 poolt‑ ja 2 vastuhäälega. Muudatusettepanekute tähtaeg on vastavalt seadusele 10 tööpäeva. Aitäh!

Suur tänu ettekandjale! Teile küsimusi ei ole. Head kolleegid, nüüd avan … Vabandust! Priit Lomp. Ma ei tea, kas ma olen kiirem või on … Ma olen kärsitu, ma tean seda. Priit Lomp, palun, küsimus!

Aitäh, istungi juhataja! Te olete tõesti väga kiire nii hilisel kellaajal. Hea ettekandja, täna on siin saalis juba teine eelnõu, mille on algatanud Riigikogu liikmed. Ma tahan küsida seda. Eelmise puhul, mis rääkis tuumaenergiast … Sa oled juhtumisi olnud mõlema eelnõu algatamise juures. Mina olen olnud selle konkreetse [eelnõu] – noorte valimisea langetamine – [algatamise] juures, aga sa oled olnud mõlema juures. Äkki sa oled oma kolleegi Igor Taroga pidanud nõu, miks ühe Riigikogu liikmete algatatud eelnõu puhul on muudatusettepanekute [esitamise] tähtaeg viis päeva, aga [teise], praegu menetletava [eelnõu] muudatusettepanekute tähtaeg on kümme päeva. Vähemalt sellised on minu andmed. Miks selle eelmisega nii kiire oli ja miks on sellega, mis on ka, mulle tundub, siiski oluline, võib-olla palju olulisem kui see eelmine, aega kuidagi nagu rohkem?

Kas ma eksin, kui ma väidan, et tegelikult polnud küsimus mitte selle eelnõu kohta, vaid oli eelmise eelnõu kohta? Aga oma parima teadmise juures lähtusin mina sellest, mis on seaduses kirjas: kümme tööpäeva. Seda, millest lähtus keskkonnakomisjoni esimees, ma kahjuks ei oska öelda.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, lugupeetud Jaak Valge.   

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kõigepealt, ma olen solidaarne teie väitega, et eelnõu ettekandja oli enesekindel. Aga ma ei saa olla solidaarne selle väitega, et eelnõu sisu oleks olnud veenev. Pigem vastupidi. Ja ka need eelnõu seletuskirja põhjendused on ebaveenvad ja rabedad. 

Ma tegin põhiseaduskomisjonis ettepaneku, et peaksime arutelu jätkama ja enne täiskogusse saatmist kutsuma komisjoni ka eksperte, päris eksperte, mitte Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonna ametnikke. Me peaksime kutsuma komisjoni eksperte, nimelt poliitikateadlasi, sotsiaalteadlasi, biolooge ja demograafe. Kahjuks see komisjoni heakskiitu ei pälvinud. Ja oli ka näha, et seletuskirja koostamisel tõesti eksperte ei olnud kasutatud. See oli väga primitiivne seletuskiri. Lisaks oli ka, mulle tundus, see arutelu komisjonis üks minu praktika primitiivsemaid, kus lihtsalt räägiti kogu aeg näidetega, kuidas kellegi tuttav on ühte- või teistmoodi.   

Aga reageerides lugupeetud ettekandja väitele, nagu oleksid konservatiivsemad inimesed kohati küünilised, ütlen ma nii, et kui puht parteitehnoloogiliselt võtta, siis võiksid rahvuskonservatiivid sellest [muudatusest] isegi kasu saada, sellepärast et mõnel ajal on EKRE toetus olnud 18–24-aastaste seas kõige suurem. Kahjuks 16–18-aastaste toetust Norstat ei ole mõõtnud, aga võiks arvata, et ka nende toetus rahvuslastele oleks olnud suhteliselt kõrge.  

Peale selle on meil erakondadest ka üks ilmselt kõige suurem või vähemalt kõige tuntum noorteorganisatsioon: Sinine Äratus. See on väga atraktiivne. Sinise Äratuse arvamus [saadeti] meile põhiseaduskomisjoni, see peaks praeguseks olema [sinna] jõudnud, ja see arvamus oli ka negatiivne. Nii et vaadake, needsamad noored, kes on rahvuskonservatiivsed noored, sellest hoolimata, et subjektiivselt nad võiksid seda toetada, ometi ühiskonda kui tervikut vaadates, nii nagu üks rahvuskonservatiiv seda peab nägema – mitte ainult oma mätta otsast, vaid tervikuna –, oli [nende arvamus] valimisea langetamise suhtes negatiivne.  

See aga, kuidas keegi defineerib tagurlust või progressiivsust – vabandust, aga selle üle on loogikud ja filosoofid väga pikka aega vaielnud. Üldiselt on leitud niimoodi, et tagurlase ja progressivisti tunnevad ära ikkagi marksistid. Ja mille pärast nad ära tunnevad? Ainult marksistid teavad tulevikku ette, nad teavad seda, mis tulevikus toimuma hakkab. Teised keegi ei tea. Mulle isiklikult väga … Ma oma üliõpilastel üldiselt ei luba neid termineid kasutada, kui nad ennast just otse marksistidena ei defineeri.   

Püüan nüüd tuua EKRE argumendid valimisea langetamise vastu. Vaadake, valimine on selline vastutusrikas otsus, millest sõltub riigi poliitika ja tulevik. On väga loogiline, et neid otsuseid saavad teha küpsed, täisealised kodanikud. Ajalooliselt loetakse täisealiseks kodanikku, kes on saanud 18-aastaseks. Ja sama kõrgele, 18 eluaastat, on tavaliselt pandud ka valimisea [künnis]. Õigemini, mitte tavaliselt, vaid umbes viimased sada aastat Euroopa päritolu inimestega riikides. Hoopis teistmoodi on sellega, mis puhul, mis eas loetakse inimene täiskasvanuks. See on muutuv, erinevates riikides erinev, nagu sotsiaaluuringu andmed näitavad.  

Nüüd, kui ma tahan teha lühidalt – ma saan aru, et mul on kolm minutit aega …

Te väärite kindlasti kolme lisaminutit.

Jah. Kui ma tahan teha lühidalt, siis ma üldistan niimoodi, et Euroopa sotsiaaluuringute andmetel on täiskasvanuks saamise iga tõusnud kõikides Euroopa riikides. Eestis näiteks oli 2006. aastal nii, et Eesti naine loeti täiskasvanuks siis, kui ta oli saanud 19-aastaseks, 2018. aastal aga 20-aastaseks. Meeste puhul olid need arvud 21 ja 22. Täiskasvanuks saamise iga on kasvanud. Ja mis on veel tähelepanuväärne: nendes vähestes riikides Euroopas, mis ka teie seletuskirjas olid välja toodud, kus parlamendi valimise iga on langetatud – nimelt Belgias ja Saksamaal –, on täiskasvanuks lugemise iga madalam kui Eestis. 

Ja nüüd küsime veel lõpetuseks seda: miks on üldse põhjust seostada valimisiga täiskasvanueaga? Mõningate väidete puhul on mul väga hea meel teiega nõustuda. Põhimõtteliselt ikka sellepärast, et täiskasvanud on vähem mõjutatavad ja stabiilsemad. Mitte iga täiskasvanu – ma võin olla väga heitlik, rabe ja kirglik, eks ole –, vaid keskmine täiskasvanu. Ja keskmine noor on kirglikum kui keskmine täiskasvanu. Vaevalt et keegi selles kahtleb. 

Näiteks, kui te võtate lahti sellesama Ühiskonnauuringute Instituudi kodulehe [erakondade] reitingute lehe ja vaatate seal erakondade poolehoidu erinevates eagruppides, siis te näete – ma näitan näpuga –, kuidas see hüppab niimoodi teravalt 18–20-aastaste seas, ja kuidas hüppab teiste seas ka. Muidugi, kõik inimesed muudavad oma valimiseelistusi, see ongi loogiline, aga see on hoopis stabiilsem ikkagi natukene küpsemate inimeste seas. Kahjuks 16–17-aastaste puhul seda seal ei mõõdeta, aga on kindel põhjus arvata, et seal on kõikumised veel suuremad. 

Nii et kokkuvõttes ei ole argument valimisiga langetada olukorras, kus täiskasvanuks pidamise iga kasvab. Seega, me oleme selle eelnõuga sätestatavate muudatuste vastu. Eelnõu esitajad meid ei veennud, aga nad võivad veel proovida. Kui me aga tahame tõepoolest kasvatada meie ühiskonna võimet poliitilisi otsuseid mõjutada, millega ma olen väga nõus, me peaksime seda väga kasvatama, siis peaksime andma kodanikele võimaluse referendumeid algatada. Väga lihtne! See võiks ka parandada meie hukka läinud parlamentarismi. Aitäh! Annan paberi üle – tegime katkestamisettepaneku. Tagasi lükkamise ettepaneku.

Suur tänu, hea kolleeg, et teie ettekandes oli nii empaatiat kui ka vastuseisu, nii et sisukuses pole kindlasti põhjust kahelda. Aga järgnevalt lisab värve Isamaa fraktsiooni nimel hea kolleeg Urmas Reinsalu. Palun!

[Võtan] kolm minutit [juurde].

Kaheksa minutit kokku.

Aitäh! Lugupeetav rahvaesindus! Isamaa Erakond ei toeta seda eelnõu nii menetlusliku stiili mõttes kui ka selles loogikas, et sellest eelnõu algatamisest kumab läbi märkimisväärne silmakirjalikkus. Kindlasti ei ole küsimus selles, kas noored inimesed ei oleks aktiivsust ilmutades võimelised valikuid langetama. See ei ole meie küsimus. 

Küsimus on selles: võtame kõigepealt stiiliküsimuse. Koalitsioonileping on sätestanud, et Riigikogu valimise ea langetamises – ma saan aru, et see on ka üks initsiatiiv, mis peaks sellele initsiatiivile järgnema – otsitakse parlamendierakondadeülest konsensust. Üldiselt, kui siin saalis on kehtinud varasemal ajal ka mingisugused tavad, siis tegelikkuses on otsitud ka kõigi poliitiliste jõudude – [eriti] valimisreeglite muutmisel sellises ulatuses nagu valijaskonna muutmine – mingisugust ühisosa. Sellele aktsioonile seda põrmugi, sekundikski ei eelnenud. 

Teiseks on see stiil väga mannetu, kui teha seda initsiatiivina [praegu]. Arusaadav, see rakenduks järgmisest europarlamendi valimisest. Aga [teha] esimene lugemine sisuliselt viis päeva enne Euroopa Parlamendi valimise algust – selles loogikas on see manipulatiivne poliitiline infooperatsioon valijate tähelepanu võitmiseks. Ma arvan, et on kohatu teha nõnda valimisreeglitega: [võtta] initsiatiiv valimisreegleid muuta loetud päevad enne valimisi sellesse valimiskogusse. 

Kolmandaks on minu jaoks siiski väga kaheldav [selline asi]. Siin nimetati prominentseid juriste, aga ma põhimõtteliselt siiski polemiseeriks selle käsitluse üle. Kui meie kehtiv põhiseadus ütleb, et hääleõiguslik on 18-aastane Eesti kodanik, siis selle tõlgenduse järgi oleks hääleõiguse [andvat vanust] otsekui võimalik muuta lihtseadusega. See tähendab, et üks parlamendiliige otsustab selle – kui me kujutame ette, et 100 ei osale hääletusel. Ma arvan, et valimisreeglid iseenesest … Selles loogikas ikkagi põhiseadus annab üldjoonise ja siin tuleks kohaldada analoogiat. Nii et kõikide nende prominentsete juristidega, kes on asunud sellele seisukohale, ma täiesti julgelt diskuteeriksin selle tõlgenduse üle. 

Ja küsimus sellest, mis puudutab nii-öelda üldist silmakirjalikkust selles eelnõus. Lugupeetavad koalitsiooni liikmed, kes te kõnelete noortest, noorte võimest [asjadest] aru saada ja otsuseid langetada – mida te teete? Nendesamade noorte puhul, kes on võimelised langetama [otsuseid], ma ei tea, rohepöörde, kõikide muude väga nüansseeritud teemade kohta, millise eelnõuga te olete lagedale tulnud või kavatsete tulla, nagu ma olen Sotsiaalministeeriumist [kuulnud]? Alla 18‑aastane inimene ei tohi solaariumis käia. Küllap sellel on oma objektiivsed põhjendused. Aga näete, üle 18‑aastane nagu tohib käia, järelikult noore inimese nii-öelda otsustuspädevuse seate te kahtluse alla. Noored inimesed ei tohi [lasta end] tätoveerida, sellepärast et noor inimene – ma saan aru, et koalitsiooni tõlgenduse järgi on vaimselt ebaküps – [laseb endale] tätoveerida midagi, millest ta hiljem teeb endale ankru rinna peale ja siis on elu läbi, ta kannab häbi asjatult elatud aastate pärast. See on teie käsitlus noortest. Ja selle kõige krooniks – millega te olete lagedale tulnud? Noorte võimetuse tõttu langetada oma tulevikuotsuseid tuleb kehtestada sunduslik kooliharidus 18. eluaastani. See on tegelikult see loogika, mis minu meelest läheb põhimõttelise paradoksina vastuollu. [Ühelt poolt] on nad inimesed, kes selles noores eas on sotsiaalselt suutelised langetama ühiskondlikke valikuid, samas on nad selle loogika järgi täiesti küündimatud langetama individuaalseid valikuid, mis puudutavad [nende] tervist või haridust. 

Nii et siin on põhimõtteline nii-öelda vastuolu. Asjadega, millega valimisõiguses tegelema peaks, te ei tegele, kui me kõneleme siin agressorriigi kodanike valimisõigusest, akuutsetest küsimustest. Meil on ka valimisringkondade suurused pilla-palla. Praktiliste küsimustega ei tegeleta. Seetõttu selle silmakirjalikkusega, mis ka selles retoorikas läbi kõlas, on väga raske kaasa minna. Stiil on kehva, õiguslik alus, et ta on nii-öelda tavaseadusega muudetav, on minu meelest vähemasti vaieldav. Kolmandaks on see karjuvalt silmakirjalik selles loogikas, kus me näeme koalitsiooni enda nii-öelda nanny‑ või lapsehoidjariigi kultuuri, mida te noorte inimeste suhtes rakendate. Nii et need on kaalukad põhjused. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Ka mina proovin vastata hinde peale. Ma soovin jätkata sealt, kus väga austatud ametikaaslane Urmas Reinsalu lõpetas. Ka õiguskantsler Ülle Madise on juhtinud tähelepanu sellele, et erinevates seadustes vanusepiirangute kohta kehtivate sätete osas on meil lood tõepoolest pilla-palla. Seda eitada ei saa. 

Need näited on kõigile teada. Kohalike omavalitsuste valimistel [algab] meil valimisiga 18. eluaastast. Samal ajal erakonna liige saab endiselt olla vaid [alates] 18. eluaastast. Aga tõepoolest, siin toodi välja, et mitmetesse poliitilistesse noorteühendustesse saab kuuluda alates 14. eluaastast, kui me räägime Reformierakonnast, sotsiaaldemokraatidest, kesknoortest, aga näiteks EKRE Sinisesse Äratusse alates 15. eluaastast. Me muutsime hiljuti seksuaalse enesemääramise [vanusepiiri], mis oli 14, Riigikogu otsustas selle tõsta 16 eluaastale. Veel hiljuti oli võimalik 15-aastasel, 16-aastasel, 17-aastasel ehk alaealisel isikul abielluda. Nüüd enam ei ole, see on võimalik alates 18. eluaastast. Hasartmängude mängimine on võimalik alles 21. eluaastast, alkoholi kättesaadavus on 18. eluaastast. Vaatasin huvi pärast relvaseadust, seal on piiranguid alates 18. eluaastast. Enda turvalisuse tagamiseks teatud relva, näiteks püstoli või revolvri [võib] saada 21-aastaselt, aga jahirelva, millega käia jahil, on võimalik saada juba 18-aastaselt. 

Samuti osundas Urmas Reinsalu väga õigesti sellele, et tõepoolest osades kohtades noorte otsustusõigust hoopis piiratakse: seesama solaariumi küsimus, tätoveeringute küsimus. Ja ega meid eriti ei aita ka teiste Euroopa riikide praktika. Mõningatel andmetel, ma ei ole seda väga põhjalikult uurinud, aga ma saan aru, et kolmes Euroopa riigis kehtib [vanusepiir] 16. eluaastast. Alates 16. eluaastast saab minu teada valida Austrias, Belgias ja Saksamaal. Kreekas on see [vanusepiir] 17. Aga võib-olla on selliseid riike teisigi, neid andmeid on erinevaid. 

Nüüd, mis on minu meelest selle debati juures valesti või [on sellele] ekslikult lähenetud, on arvamus, et valmisolek või informeeritus või valija pädevus sõltub vanusest. Seda tõesti uuringud ei kinnita. Ma toon teile näite. Hiljuti viidi Eestis läbi üks uuring, mis näitas, et meil on arvestataval määral täiskasvanud inimesi, kes usuvad, et Venemaa agressioonisõda Ukrainas alustas Ukraina või NATO. Seda usuvad täiskasvanud teovõimelised inimesed – täielikku jama! Või siis näiteks – kindlasti Urmas Reinsalul ja Jaak Valgel on väga huvitav seda teada – on pikaajalisi teadusuuringuid Ameerika Ühendriikidest, mis näitavad, et vaatamata informatsioonitehnoloogia plahvatuslikule arengule ei ole valijate informeeritus oluliselt paranenud. Näiteks üks kolmandik Ameerika Ühendriikide valijatest ei oska sealses poliitilises süsteemis, kus on ainult kaks erakonda, määratleda, kumb nendest erakondadest on konservatiivsem ja kumb on liberaalsem. Nad ei ole selles kindlad. Võib-olla eesti keeli saab selle kokku võtta nii, et kahjuks on lolle igal pool ja igas vanuses. Õnneks on ka tarku inimesi igas vanuses. 

Sotsiaaldemokraatlik Erakond on väga põhjalikult seda küsimust oma fraktsioonis arutanud. Sisuliselt me loomulikult ei näe mingit põhjust seda esimesel lugemisel kohe tagasi lükata, vastupidi, seda tuleb edasi menetleda. Ja kuigi me ei ole veel jõudnud lõpphääletuseni, ma võin öelda, et sotsiaaldemokraadid seda põhimõtet, valimisea muutmise põhimõtet, toetavad. Jah, me toetame seda. Me soovime samuti, et see juhtuks. 

Ja võib-olla veel viimane asi, mis ma Urmas Reinsalule ütlen: tõepoolest, see mõnevõrra ei ole hea pretsedent, et me just vahetult enne valimisi seda valimiste korraldust arutame. See võib tekitada teatud segadust, aga õnneks me ei räägi täna lõpphääletusest, me räägime kõigest esimesest lugemisest, ja siis jätkuvad veel arutelud komisjonis. Loodetavasti toimuvad valimised vahepeal ära ja liiga suurt riivet nende valimiste korralduses sellega seoses ei toimu. Aga jah, kokkuvõtlikult, sotsiaaldemokraatide vastus on: jah, teeme selle asja ära ja läheme edasi. Aitäh!

Aitäh! Kuna hinnetest oli juttu, siis siiamaale [panen] kõikidele läbirääkijatele viied, ka teile, härra Raimond Kaljulaid. Aga nüüd kuulame ära Irja Lutsari ja siis vastusõnavõtt. Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun! (Irja Lutsar palub lisaaega.) Jaa, kolm minutit lisaks.

Luban teile, et võib-olla seda ei lähe vaja. Suur aitäh neile, kes veel hilistel õhtutundidel siin on! Mina tulen ikka arvutiga, mitte nagu Vadim Belobrovtsev, kes ütles, et tema on täna esimest korda arvutiga puldis. Eelkõnelejate kõned olid väga head, aga vastuseks Jaak Valgele mina pean ütlema, et mind suutsid Riigikogu noored küll ära veenda. Olin algul ka väga skeptiline, aga nägin nende entusiasmi, nägin nende argumente, lugesin ka ise väga palju selle kohta juurde ja nad suutsid mind veenda, et [peaksime] valimisõiguse ea Riigikogu ja europarlamendi valimistel langetama 18-lt 16-le ning kandideerimisea 21-lt 18-le. Seda võiksime toetada ja Eesti 200 seda ettepanekut kindlasti toetab. 

Nüüd, kui tulla selle juurde, kes või mis on täiskasvanu – ütleme, kes on täiskasvanu –, siis selles suhtes ma olen eelkõnelejatega nõus, et meil eksisteerivad igasugused arvud: 14, 16, 18. Vähem küll 15 ja 17, ma pean siinjuures mainima. Ütleme, bioloogilise küpsuse osas ollakse enam-vähem [kogu] maailmas nõus, et kuskil 12.–14. eluaastast hakkab niisugune bioloogiline küpsus. Aga kunas hakkab sotsiaalne küpsus? Sellega võib ka nõus olla, et niisuguses moodsamas ühiskonnas võib see edasi lükkunud olla. Näiteks Ameerika Ühendriikides loetakse täiskasvanuks alates 16., Eestis 18., Leedus 19. eluaastast, mis näitab seda, et mingit niisugust mustvalget piiri ei ole, et siin algab täiskasvanu, aga seal [on veel] laps. Siin on ka eelnevalt öeldud, et mõni ei ole kuuekümneseltki täiskasvanuks saanud, nii et selles mõttes me pelgalt vanusest lähtuda ei saa. 

Eesti riik on üldiselt leidnud, et 16-aastane noor on täiesti otsustusvõimeline, kui me jätame solaariumi ja tätoveerimise ja mõned niisugused asjad kõrvale. 16-aastaselt tuleb tegelikult teha väga suured elulised otsused. 16-aastaselt peab otsustama, kas minna gümnaasiumisse või kutseõppekooli, ja kui minna gümnaasiumisse, siis kelleks saada, või ka kutsekoolis, kelleks saada. See on tegelikult väga suur otsus, võin ma öelda mitte väga noore inimesena. Ja samuti Eesti seaduste järgi, nii nagu Hanah juba mainis, võib isik abielluda. Ta võib saada lapsevanemaks, ka bioloogiliselt võib ta saada lapsevanemaks, omandada esmase juhiloa, võtta osa riigikaitsest ja töötada täiskohaga – just nii, nagu eelnevalt Hanah mainis. 

Ma usun, et te kõik nõustute minuga, et ükski nendest tegevustest ei ole väga väikese vastutusega tegevus. Olla lapsevanem on kindlasti palju suurem vastutus, kui valida Riigikogu või kohaliku omavalitsuse esindajat. Ja me tegelikult ei loo selle seadusega ka pretsedenti Eesti Vabariigis. Juba 1990. aastal Eesti Kongressi valimistel said vähemalt 16-aastased kodanikud valimisõiguse. Tookord oli noorte entusiasm suur ning valimiste korraldajad ei söandanud noortelt ülitähtsate otsuste tegemise võimalust ära võtta. Noored osalesid Eesti Kongressi valimistel aktiivselt. 

Hanah juba mainis, et nii [mujal] Euroopas kui ka Eestis on valimisaktiivsusega probleeme. Seda on muidugi igas vanuses, aga eriti on seda noorte hulgas. Noored toovad välja, et neil ei ole aega. See tundub mulle natuke omapärase põhjendusena, aga nad viitavad ka huvipuudusele. Kas huvipuudus pole mitte tingitud sellest, et noor inimene tunnetab, et temast ei sõltu mitte midagi? Huvipuudus võrdub motivatsioonipuudusega. Võib-olla, kui me harjutame noori inimesi valimas käima, on nad hiljem ka aktiivsed ühiskonnakodanikud.

Ma käin rääkimas koolides. Mina küll ei saa öelda, et noored inimesed ei saa poliitikast aru, ei saa Eesti elust aru. Need küsimused, mida noored inimesed küsivad, on tegelikult väga arukad ja targad küsimused. Ma mõnikord kohe imestan, et kuidas nad nii häid küsimusi esitada oskavad. Noored on tegelikult väga huvitatud ühiskonnaelust. Samuti ei saa väita, et noored valiksid ühte, teist või kolmandat erakonda. Tegelikult, nii nagu täiskasvanute hulgas, nii ka noorte hulgas on kõigi erakondade toetajaid. Hanah juba mainis – andmeid on mitmesuguseid –, et on mitmeid Euroopa riike, kus 16-aastased saavad valida. Nii et Euroopas me kindlasti pretsedenti ei tekitaks. 

Siin mainiti ka mõningaid negatiivseid külgi. Aga mina ei ole nagu tähele pannud, olles noorte inimestega kokku puutunud, ka väga lähedalt, et siin eelnevalt toodud argumendid väga usutavad oleks. Jah, noortel inimestel võib olla suurem kambavaim kui kogenud inimestel, nad on kergemini mõjutatavad, et kui üks teeb niimoodi, siis võib-olla teevad teised ka. Noortel inimestel on paratamatult vähem elukogemust ja võimalik, et nad hääletavad mitte tingimata lähtudes kandidaadi kogemusest ja võimetest, vaid ka muude tunnuste alusel, aga minu arust teevad seda ka täiskasvanud. Positiivse poole pealt võib [välja] tuua, et noortel inimestel, erinevalt minust, on tõeliselt pikk plaan. Enamusel neist on tänu oma noorusele võimalus valitud rahvaesindaja tegevust pikaaegselt jälgida. 

Mina kutsun teid üles, head kolleegid, Eesti noori usaldama ning valimisõiguse ea langetamist 18-lt 16-le ja kandideerimisea langetamist [21-lt] 18-le toetama. Mina isiklikult usaldan Eesti noori ja kutsun teid ka üles Eesti noori usaldama. Aitäh!

Suur tänu ka teile! Teie sõnavõtt oli sisukas nagu alati. Kuivõrd Raimond Kaljulaid lausa kutsus Urmas Reinsalu üles vastusõnavõtuks, siis oleks minul lubamatu seda vastusõnavõttu mitte anda. Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt, palun!

Selgelt saab neid eelnevaid sõnavõtte iseloomustada kui populistlikku asendus[tegevust], hernekommide andmist noortele, sest midagi muud pakkuda ei ole. Tegelikkuses, kui me kõneleme praegu, mis noori huvitab – niipalju, kui me oleme rääkinud –, siis neid huvitab see, miks poliitikud valetavad ja oma sõna ei pea, miks jaanuarikuus ei suudetud streiki ära hoida, miks nad koolis ei saanud käia. Neid huvitab see, et nad saaksid hariduse tasuta. Neid huvitab automaks muide, kui siin oli viide autojuhilubade [saamisele] 16-aastaselt. Neid huvitavad praktilised elulised küsimused, millele perimeetris ei suuda valitsus vastust anda, ja tegeldakse sellise populistliku asendusaktsiooniga. 

Professor Lutsari viide sellele, et usaldage noori. Aga ma küsin tagurpidi: miks me jääme pidama ainult nii-öelda eraldi aktiivse ja passiivse valimisõiguse alandamise vahele? Me teame tegelikult ju rahvusvahelisest ajaloolisest praktikast väga häid näiteid. Bornhöhe kirjutas 17‑aastaselt "Tasuja", Arkadi Gaidar juhtis polku, Karl XII-l oli 16‑aastaselt terve Euroopa kurtisaane täis ja ta pidas Euroopas väga edukalt vallutussõdu Peeter I vastu. Selles loogikas, kui te tõite [näiteks] noore [vähese] elukogemuse, et sellel ei ole mingit [tähtsust], siis tuleks tegelikult ka passiivne valimisiga nii presidendi, parlamendi kui kõige muu puhul langetada 16. eluaastale. Muide, teie nii-öelda menetletud kehtiv seadus, lastekaitseseadus, määratleb, et alla 18-aastane inimene on laps. Ma soovitan sellele mõelda, korrigeerida seda selles dünaamikas. See muudab selle eriti silmakirjalikuks. Sellisel juhul muutub silmakirjalikuks ka teie nii-öelda aktiivse ja passiivse valimisõiguse eristamine. Sellel puudub igasugune argument. 

Ma kutsun üles tegelema noorte jaoks sisuliste küsimustega, tegelema riigiõiguse jaoks sisuliste küsimustega ja mitte tegelema asendustegevusega, hernekommidega. Need on paukpadrunid, nagu oleks öelnud kogenud sotsioloog Ülo Vooglaid. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd ma ei oskagi öelda, kas sõnavõtt kohapealt või vastusõnavõtt. Hanah Lahe, palun!

Aitäh! Mul on teile, hea istungi juhataja, selline küsimus: on teil aimu, milliste noorte eest härra Urmas Reinsalu kõneleb?

Hea kolleeg Hanah, see kindlasti ei ole protseduuriline küsimus. 

Ma tegelikult siiralt tahan tunnustada selle debati eest, mis siin saalis on olnud, vaatamata sellele, et on eriarvamused. Ja kui ma andsin hinnangu – ma erandlikult tegin seda täna, ma ei kavatse seda tulevikus teha. Aga veel kord, see puudutas ettekannete sisukust, argumenteeritust, põhjendatust. See ei tähenda seda, et me nõustume. Keegi ei tulnud nagu tühjast rääkima. Meil ongi erinevad seisukohad, erinevad arvamused, aga kõik ettekanded olid argumenteeritud ja sisulised. Sellest lähtus minu hinnang. Selles mõttes ma tõepoolest ei taha [midagi] ette heita kellelegi – ei sõnavõtjatele ega ka vasturepliigi tegijatele. Meil on erinevad seisukohad, erinevad arvamused, aga see debatt on olnud argumenteeritud ja sisukas. 

Irja Lutsar, teie nime mainiti, teil on tõepoolest õigus vastusõnavõtuks. Palun!

Aitäh! Minu nime vist küll ei mainitud, aga Urmas Reinsalu korduvalt näitas minu suunas. Aitäh selle eest! Ma [küsin] lihtsalt lühidalt: Urmas Reinsalu, kui teie viimane sõnavõtt ei olnud populism, siis mis asi see populism on? Ma tänan.

Aitäh! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Küsimus istungi juhatajale, Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Tähendab, ma jälgisin praegu kogu seda lõpuosa väga tähelepanelikult ja te ütlesite niimoodi: "Irja Lutsar, teie nime mainiti, palun, vastusõnavõtt." Samas lugupeetud Irja Lutsar ütleb, et tema nime küll ei mainitud. Kuidas te niimoodi panete asju paika? (Hääled saalist.) Irja ütles, et ta näitas näpuga tema poole.

Las Kalle Grünthal eksitab ennast. Laseme Kalle Grünthalil eksitada ennast praegu. Tõepoolest, väga selgelt mainiti professor Irja Lutsari nime. Hea Kalle Grünthal, teie kahjuks ei suutnud istungit jälgida tähelepanelikult, palun rohkem tähelepanu sellele, mis toimub.  

Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 414 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud ettepanek Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt eelnõu 414 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Head kolleegid, panen hääletusele EKRE fraktsiooni ettepaneku eelnõu 414 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 4 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 414 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. juuni kell 17.15. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Saame minna järgmise [päevakorrapunkti] juurde, milleks on Riigikogu liikme Kalle Grünthali algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 411 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Kalle Grünthali. Palun! (Kalle Grünthal palub ettekandeks aega 15 minutit.) Teil on lausa 20 minutit.

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud hea Eestimaa rahvas, kes veel ei ole oma pead patja vajutanud ja viitsib meid jälgida! Kehtib selline kõnekäänd, et ajalehega võib tappa kärbse ja ka inimese. Tegelikult on sellel kõnekäänul väga sügav põhi all. 

Me kõik mäletame, kui mingi aeg tagasi tuli Eesti Ekspress välja lausungiga, kuskilt saadud infoga, et EKRE liige Marti Kuusik on oma naise peksja. Mõne hetkega keerati see sihukeseks pahnaks üles. Isegi Kersti Kaljulaid – ma ei ütle "lugupeetud" selle tõttu – asus teda süüdistama. Kui Marti Kuusik läks kõnepulti vannet andma, lahkus [president] demonstratiivselt siit saalist. Aeg tegi oma töö, kohtuveskid jahvatasid aeglaselt. Ühel hetkel oli Marti Kuusik õigeks mõistetud, sellepärast et tema süüd ei tuvastatud. Aga mis sai selle inimese saatusest? Rikuti ära tema karjäär ministrina, Riigikogu liikmena. See oli tema jaoks katastroof. Ma ei räägi ainult materiaalsest kahjust. Ma räägin moraalsest, mida pidi tundma tema perekond. Kersti Kaljulaid, kes ütles, et tema on esimene, kes tuleb vabandama, oma vabandusega sellisele tasemele nagu etteheitega ei jõudnud. 

Võtame teise juhtumi: Kajar Lember. Minu meelest ikooniline näide, mida on võimalik teha. Ligi kümme aastat kriminaalmenetlust ja siis peab riiklik süüdistus ehk prokuratuur tunnistama kaotust. See on kohtumenetlus. Aga mida kirjutasid ajalehed nende aastate jooksul? Sugugi mitte head. See kurnav sõjakäik oma õiguste eest kahtlemata avaldas ka tema tervisele mõju. 

Ja kui ma juba tervisest hakkasin rääkima, siis kindlasti meenub siin headele kolleegidele ka üks Peipsi ranna äärne juhtum, kus kohaliku omavalitsuse juhtivtöötaja sai kaela korruptsioonisüüdistuse. Muidugi meedia peksis teda tugevalt, nimetades teda korruptandiks. Kui mees lõpuks õigeks mõisteti, siis see õnn ei kestnud kaua, sest pinge, mida see inimene pidi taluma, sai tema jaoks fataalseks – mõne aja pärast ta lihtsalt suri. 

Aga ka koalitsiooni liikmete hulgas on neid inimesi, kes on talunud meedia süüdistusi. Võtame kas või meie hea kolleegi Siim Kallase. Kümne miljoni dollari varguses jäädakse teda süüdistama, vaatamata sellele, et ta kohtus õigeks mõisteti. Ka praegu lendavad ajakirjanikud talle peale: "Kuidas selle 10 miljoni vargusega siis oli? Rääkige. Rääkige!" Ei ole ju õige, ma arvan. Ma arvan, et ka teie arvate siin saalis, et see ei ole õige. Praegu ongi nii, et kui sa oled kohtus isegi õigeks mõistetud, siis üldine rahva arvamus on selline, et ju ta ikka midagi tegi, sest ajaleht kirjutas niimoodi. 

Ma võiksin koalitsioonisaadikute kohta tuua veel näiteid, kuid ma arvan, et ma olen seda juba piisavalt teinud. Tagasihoidlikult nimetan ma ka ennast, keda möödunud aasta oktoobrikuus nimetati vargaks ja korruptandiks ja igasuguste muude sõnadega.

Seetõttu ma esitasingi karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Minu hinnangul ei kaitse põhiseaduse paragrahvis sisalduv süütuse presumptsiooni mõiste või ei taga süütuse presumptsiooni mõiste inimese põhiõigust. Kes ei tea võib-olla, ma loodan, et enamus teist teab, siis süütuse presumptsioon on kriminaalmenetluse põhimõte, mille järgi kedagi ei tohi käsitleda kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Seesama mõiste, see süütuse presumptsioon, sisaldub tegelikult ka Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikes 2. Süütuse presumptsioon on piiratud kriminaalmenetlusega, sest üksnes, ainult kriminaalmenetlus võib viia sellise avaliku hukkamõistuni, rangemate vormideni nagu vabadusekaotus. Sinna vahemikku jääb ka rahaline karistus ja nii edasi. 

Selle presumptsiooni üks alustaladest on asjaolu, et kriminaalmenetluses on süüdistatav süütu kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni. Mitte lihtsalt kohtuotsuse tegemiseni mingis madalamas astmes, vaid kuni jõustumiseni. See tähendab, et enne kohtuniku süüdimõistvat otsust ei tohi mitte kedagi pidada süüdi olevaks. Tuues siin Siim Kallase näite, ütlen, et kohtus õigeks mõistetud isikut ei tohi pärast kohtuotsust süüdi olevaks nimetada. See tähendab ka seda, et igasuguseid [süüdi olemise] eeldust hõlmavaid kaudseid väljaütlemisi, mis enneaegu vihjavad inimese süüle, tegelikult ei tohi teha. Ja kuigi, ütleme, süütuse presumptsioon on piiritletud, ütleme, kriminaalmenetlusega, peaksid tegelikult seda põhimõtet järgima ka kohtuasja kajastavad isikud, [sealhulgas] meedia.

Näide. Põhimõtteliselt on, ütleme, võimalus esitada kahesuguseid väiteid. Üks on väärtushinnang, millega inimest negatiivselt iseloomustatakse. Seda see eelnõu praegu ei puuduta. See eelnõu puudutab faktiväidet. Riigikohus on oma otsustes palju kordi toonitanud, et faktiväide on kontrollitav. Ehk rikutud on seda süütuse presumptsiooni siis, kui meedia või mõni isik esitab faktiväite: isik on varas, isik on korruptant. See võib tegelikult seda info saajast isikut kallutada. Sedasama isikut, kelle kohta etteheide tehakse, [hakatakse] pidama juba enne kohtuotsust süüdi olevaks. Sellele asjaolule on juhtinud tähelepanu ka Euroopa Inimõiguste Kohus oma kohtuasjas 8630/79: kohtumenetlusele eelnev vaenulik kampaania isiku vastu või ka lihtsalt avaliku teravdatud tähelepanu juhtimine isikule võib põhimõtteliselt viia süütuse presumptsiooni rikkumisele.

Seda asja ma käisin komisjonis kaitsmas. Rääkisin natukene keerulisemalt, rõhudes juriidilisele tekstile. Praegu ma püüdsin seda avada selliselt, et ka see, kellel ei ole olnud palju kokkupuudet kohtumenetluse ja juriidikaga, saaks sellest teemast aru. Kohale oli kutsutud ka Vabariigi Valitsuse esindaja, kes andis edasi sõnumi, et kriminaliseerida põhiseaduse üht olulisemat punkti tegelikult ei ole vaja. Nende hinnangul, Justiitsministeeriumi hinnangul on süütuse presumptsioon kaitstud tsiviilõiguslike kaitsemeetmetega. Ehk kui isik leiab, et tema suhtes on midagi rikutud, tema head nime ja au määritud ebakohase faktiväitega, siis ta võib minna tsiviilkohtumenetlusse oma õigusi kaitsma. Paberi peal on see tegelikult väga hea mõte, aga reaalses elus on see äärmiselt keeruline. Minna sõtta, ütleme, mõne meediaväljaandega, kus on olemas palgalised juristid, kes on keskendunud just, ütleme, nii faktiväite kui ka väärtushinnangu etteheidete vastu võitlemisele – inimene, kes pole kohtumenetluses osalenud, ei saa sellega lihtsalt hakkama. Lihtsalt ei saa hakkama. Äärmiselt keeruka protsessi tõttu peab ta palkama endale advokaadi, kes suudab sellest paragrahvide merest läbi purjetada. Ja mida see tähendab sellele isikule, keda on ebaõigete faktiväidetega õnnistatud? See tähendab seda, et ta peab maksma veel raha peale. Kui on kehv advokaat, siis saab inimene sisuliselt ka veel rahalise karistuse takkaotsa.

Ma arvan, et see eelnõu võib puudutada ükskõik mis ajahetkel ükskõik millist siin saalis viibivat isikut. Ja ma arvan, et tegelikult oleks vaja saata ühiskonnale sõnum, et kontrollimatu teise inimese au ja hea nime teotamine ebaõige faktiväitega, mille kohta puudub tõendusmaterjal, on karistatav. 

Ma olengi esitanud sellise eelnõu, mis tugineb tegelikult ühele põhiõigusele, süütuse presumptsioonile. Tegevuse eest, millega teadvalt ja ilma seadusliku aluseta käsitletakse isikut kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Ma arvan, et see sanktsioon ei ole väga koormav ka sellele isikule, kellele see mõistetakse. Üldjuhul kohus ei [määra] sellist vangistuse karistust. Samasugused põhimõtted kehtivad näiteks ka usuvabaduse rikkumise korral ja neid on veel. 

Meil komisjonis tekkis arutelu selle üle, et ei saa ju kõiki väljaütlemisi kriminaliseerida. Ma siis püüdsin selgitada, et see eelnõu ei hõlma mitte väärtushinnanguid, vaid konkreetset faktiväidet: see isik on varas, see isik on lapsepilastaja, see isik on mõrvar, tapja. Need on need faktiväited, mida on võimalik kontrollida. Alati – alati! – on võimalik sedasama sõnumit, mida ma praegu kirjeldasin – isik on lapsepilastaja –, anda teistsuguses kontekstis edasi hoopis leebemal viisil. See on täiesti võimalik, sest meie keelekasutus võimaldab anda hinnanguid selliselt, et ei riivata inimese, isiku au ega head nime. Võib öelda, et talle on esitatud kahtlustus, mis viitab mõnele asjaolule, ja nii edasi. 

Ma palun, head kolleegid, toetada seda eelnõu. Kui te leiate, et siin on olulisi puudusi, siis võiks saata selle vähemalt teisele lugemisele, et seda paremaks lihvida. Ma olen nüüd lõpetanud oma ettekande. Juhul kui on küsimusi, ma olen valmis vastama.

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni seisukohti palun tutvustama hea kolleegi, õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere. Nüüd ma mõistan ka tema tähelepanu siin saalis kogu ettekande ajal.

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Natuke hilja peale oleme siin jäänud. Aga noh, eks ma olen ise ka süüdi selles, et just mina seda eelnõu olen komisjoni ettekandjana siin kaitsmas või vähemalt selgitamas. Ja põhjus on väga lihtne: ma ise väga tahtsin seda eelnõu siin kaitsta. Ja tegelikult mitte millegi muu pärast, kui et – no ma [kuulsin] siin saalis ka väikest kahinat, kui öeldi, et Grünthali eelnõu, suur osa saalist valgus molekulidena minema, täiesti arusaadavatel põhjustel – Kalle on tõenäoliselt esimest korda siin esitanud eelnõu, milles on ka iva. Seekord Kalle ei aja mingeid triipe taga ega räägi, et viirus sünnib mustast pesust. Seekord on tegelikult teema, mis väärib debatti.

Seda eelnõu iseenesest – minu arvates ja ka komisjon otsustas nii – me ei kavatse kuidagi ellu viia, isegi mitte esimest lugemist lõpetada. Aga sellegipoolest see teema ja probleem on ühiskonnas täiesti olemas, sellega ma olen nõus. Ma olen ise sama teemat tõstatanud ka ERR-i nõukogu liikmena mõned aastad tagasi, püüdes jõuda seal kokkuleppele, et ERR võiks näidata eeskuju ja olla see meediamaja, kes ei tembelda inimesi süüdiolevaks enne, kui nende kohta on jõustunud kohtuotsus. 

Selle, mille Kalle jättis ütlemata siin, ma loen teile ette, põhiseaduse § 22, et te saaksite täpselt aru, millest me räägime. Paragrahv 22 Eesti Vabariigi põhiseaduses ütleb: "Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu." 

Paraku, nagu ka minu kogemus ütleb sellest ajast, kui ma elasin kunagi Rootsis, on seal see asi ikkagi tunduvalt tsiviliseeritum kui Eestis. Kui on kellelegi kahtlustus esitatud, siis räägitakse mingist 45-aastasest mehest Kesk-Rootsist, mitte ei näidata tema pilti ja ei öelda tema nime, et näed, nüüd saime päti kätte, enne kui isegi menetlus pole veel alanud. Mind omal ajal täitsa erutas või mulle tegi nalja see, et kui Rootsi televisioon näitas mingit kahtlustatavate kinnipidamist, siis nende näod olid hägustatud, aga kui Eesti televisioon näitas kahtlustatavate kinnipidamist, siis olid politseinike näod hägustatud. Nüüd, ma pean ütlema, on selle koha pealt progress toimunud. Mõni päev tagasi näidati mingeid noori poisse, kes olid kusagilt auto ärandanud, ja politsei oli tulistanud ja teinud asju, aga nende poiste näod olid hägustatud. Ma leian, et see on kiiduväärt ja näitab, et ka meie ühiskond on mingi küpsuse poole liikunud. 

Komisjonis tekitas see eelnõu elavat arutelu – ma pean ju tegelikult rääkima rohkem sellest, mis komisjonis toimus, mitte sellest, mis minu peas sünnib. Samas, muidugi mõned nendest mõtetest või pea kõik nendest ma ütlesin ka komisjonis välja. Aga komisjonis tekitas see elavat arutelu ja tekitas ka paar sellist väga huvitavat kõrvalnähet või kõrvaltoimet, millest võib midagi kunagi juhtuda, või ka mitte. 

Kõigepealt muidugi Kalle tutvustas oma eelnõu. Ja siis hakkas küsimuste voor. Ma ütlesin kohe sissejuhatuseks ka, et mulle see eelnõu nagu selles mõttes meeldib, et seal on iva. Kuigi ma leian, et Kalle läheb liiga kaugele, kui nõuab tohutuid karistusi selle eest, kui keegi midagi ütleb. Aga iva on sees, nagu ma oma sissejuhatuses juba selgitasin. 

Aga siis tuli Vilja sellise huvitava mõttega – Vilja Toomast –, ta küsis Kalle käest, et kuule, Kalle, kogu see eelnõu kõlab natukene nagu see vaenukõne eelnõu, mille vastu sa tohutult oled koos oma endiste EKRE kamraadidega, et äkki teeme nüüd nii, et sa toetad seda vaenukõne eelnõu ja leiame seal mingi kokkuleppe või kompromissi. Selle peale Kalle ei innustunud väga, mõte vaenukõne eelnõu toetada talle ei meeldinud. Aga iseenesest paralleel selles oli olemas ja huvitaval kombel avastas selle paralleeli peale mõningaid küsimusi ja vastuseid ka Varro Vooglaid. Ja Varro Vooglaid, kellelt me kõik eeldasime, et ta viskub selle eelnõu kaitsele või toetusele, noh, nagu vanad sõbrad ikka, siis vastupidi, Varro nägi asja läbi ja ütles: "Ei, ei, ei. Kui see eelnõu saaks seaduseks, siis peaks tegelikult toetama ka vaenukõne eelnõu," ja leidis, et iseenesest iga sõnavõtu eest inimesi trellide taha pista, lihtsalt sõnade eest karistada ja sõnavabadust niivõrd piirata ei tohiks. Nii et selles suhtes Kalle jäi suht üksinda, Varro ei toetanud. 

Küll aga jõudsime me pärast natuke edasi-tagasi arutamist – seal küsiti veel, et mis juhul ja kuidas – [põneva teemani]. Meil on mõned kohtuprotsessid, mis kestavad tohutu pikalt, näiteks Tallinna Sadama protsess on kestnud juba aastakümneid juba või kui kaua see ongi kestnud. Aga kui nüüd keegi juhtuks ütlema ühe kohtualuse kohta seal, et ta on üks pätt või korruptant, ja siis võetaks see, kes ütles, ja pandaks Kalle seaduse põhjal peagi kinni ja ehk aastakümnete pärast selguks, et see inimene oligi tegelikult korruptant, siis mis saab? See oli üks põnev teema. 

Aga teine selline kõrvalnähe, mida me lubasime õiguskomisjonis edaspidi arutada, on see, et kui inimene läheb ja kaitseb oma head nime tsiviilmenetluse käigus, siis praegu on nii, et tegelikult võib vabalt juhtuda, et ta küll võidab selle protsessi, aga õigusabikulud jäävad ikka tema enda kanda. Sellele küll valitsuse esindaja vaidles vastu, ütles, et ei, tegelikult peaks ikka nii olema, et õigusabikulud kannab see, kes kaotab protsessi. Aga komisjonis oli mitme inimese arvates asi tegelikult teistmoodi. Me lubasime selle juurde kunagi tagasi tulla, küllap tulemegi. 

Ja ärge nüüd tehke nii kannatamatuid nägusid seal tagaridades. Pole see noortele hääle andmine sugugi põnevam kui Kalle Grünthali esimesed triibulised, või tähendab, esimene tõsiselt võetav eelnõu minu arvates. 

Aga sellega olen mina oma komisjonipoolse tutvustuse peaaegu lõpetanud, välja arvatud see, et ma nüüd jõuan nende menetluslike otsuste juurde, mis tehti. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 29. mail 2024. aastal, see oli konsensuslik otsus, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, ka see oli konsensuslik – pange tähele, Varro oli ka selle poolt –, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Valdo Randpere, see olen mina, kes ise seda väga tahtis ja sai ka, mis tahtis. Aitäh! Ma näen, et mulle küsimusi ei ole.

Suur tänu! Valdogi sai [hääle] vastu südaööd lahti rääkida. Küsimusi tõepoolest ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 411 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 411 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 38, vastu 1, erapooletuid 0, ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 411 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Järgmine päevakorrapunkt ja ühtlasi viimane tänasel päeval peaks olema eelnõu 404 esimene lugemine, aga kuna kumbagi ettekandjat ei ole saalis, siis on tegemist arutelu võimatusega ja selle päevakorrapunkti menetlemist ma ei ava. 

Head kolleegid, tänane istung on lõppenud. Aitäh teile! Olge terved!