Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 11. töönädala kolmapäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks on registreerunud 64 Riigikogu liiget, puudub 37. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud kolleegid! Annan üle õiguskomisjoni algatatud turvategevuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Tegelikult jõustub meil uus turvategevuse seadus juba 1. juulil 2024, see oli Riigikogus pikalt menetluses. Aga meile tulid mõningad tehnilised muudatused, mida me soovime menetleda, et need saaksid jõustuda samal tähtajal kui seesama suur, pikk eelnõu ehk turvategevuse seadus. Kindlasti me kaasame kõiki huvirühmasid. Lihtsalt põhjus, miks me läksime seda teed, et algatasime selle õiguskomisjonis, on see, et natuke halduskoormust vähendada ja et kõik need muudatused uues seaduses jõustuksid tõesti samaaegselt. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Hanah Lahe. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on suur au üle anda 46 Riigikogu liikme algatatud eelnõu, millega soovitakse muuta Euroopa Parlamendi valimise seadust, täpsemalt langetada Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimisiga [minimaalselt] 18 eluaastale ning valimisiga 16 eluaastale. Oluline on märkida, et selle aasta juunikuus toimuvaid Euroopa Parlamendi valimisi antud seadusemuudatus ei mõjuta.

Eelnõu algatajad peavad oluliseks noorte suuremat kaasatust ja osalust ühiskonnaelus, demokraatias ja poliitikas ning et noortel oleks võimalik oma tulevikku kujundada ja neid puudutavates otsustes kaasa rääkida. Et kõike eelmainitut teha, tuleb anda noortele võimalused seaduse tasemel. Euroopa Parlamendi valimistel on kandideerimisiga Euroopa Liidus iga liikmesriigi otsustada, seega on see puhtalt poliitilise ühiskondliku kokkuleppe küsimus. Täna on 15 liikmesriigis Euroopa Parlamendi valimistel valimis‑ ja kandideerimisiga [vähemalt] 18 eluaastat. Eelnõu algatajad leiavad, et kuna valimis‑ ja kandideerimisea langetamine kohalikel valimistel on olnud edulugu, siis demokraatia huvides ja noortele Euroopa Liidu asjades otsustusõiguse andmiseks peaks seda edulugu kordama. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Järgnevalt, head kolleegid, ettekandja täpsustamine. Tänase kaheksanda päevakorrapunkti juures, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada Liiklusseaduse muutmine eesmärgiga lubada liikluses pikemad ja suurema täismassiga veosed, tõstmaks seeläbi maanteetranspordi efektiivsust" eelnõu 278 esimene lugemine, teeb komisjonipoolse ettekande majanduskomisjoni liige Andres Sutt. Tänase 13. ja 14. päevakorrapunkti juures, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud väärismetalltoodete seaduse, riigilõivuseaduse ja seadme ohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 363 teine lugemine ning konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 384 esimene lugemine, teeb komisjonipoolse ettekande majanduskomisjoni liige Mario Kadastik.

Päevakorra täpsustamine: eilsel istungil jäi pooleli Vabariigi Valitsuse algatatud euro kasutusele võtmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 399 esimene lugemine. See jäi meil pooleli enne läbirääkimisi. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 399 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute tähtaeg on käesoleva aasta 24. aprill kell 17.15.

Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse, kutseõppeasutuse seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 231. See on selle kolmas lugemine. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimiste avamise soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 231 lõpphääletus. Alustame hääletamise ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse, kutseõppeasutuse seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt on 70 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 231 on seadusena vastu võetud. 

Järgnevalt Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseliidu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 335. See on selle kolmas lugemine. Avan siinkohal läbirääkimised ning palun Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kaitseliidu seaduse [muutmise] näol on kahtlemata tegu meie, riigikaitsekomisjoni kõige tähtsama tööga käesolevas koosseisus. Kaitseliit on ses mõttes unikaalne organisatsioon, kui me küsime, kellele ta kuulub. Ta kindlasti ei kuulu Kaitseministeeriumile, ta ei kuulu erakondadele, vaid ta kuulub kaitseliitlastele ja selle kaudu ta kuulub Eesti rahvale.

Küsiks, miks Kaitseliit on suutnud viimaste aastakümnete jooksul stabiilselt areneda. Kaitseliidus ei ole mingeid turbulentseid muudatusi olnud tervelt 30 aasta jooksul. Vastus on tegelikult väga lihtne: sellised asjad on hoidnud ära Kaitseliidu kollegiaalsed keskorganid, sealhulgas keskkogu, keskjuhatus ja vanematekogu. Kui ongi tulnud vahepeal mõningaid uitmõtteid, et võiks midagi väga drastilist teha, [pole need heakskiitu leidnud]. Ma toon hästi lihtsa näite: kui Kaitseministeeriumile tuli mõte, et võiks ehk Kaitseliidu ajaloolise maja ära müüa ja Kaitseliidu peastaabi kusagile mujale paigutada, siis Kaitseliidu valitavad keskorganid ei näinud seda mõistliku ideena ja see ka ei teostunud. Seetõttu peab nendesamade kollegiaalsete keskorganite roll ja staatus olema väga täpselt ja selgelt Kaitseliidu seaduses määratletud, ja ma loodan, et meil õnnestus seda ka teha.

Ma kasutan juhust ja tänan siin kõiki asjaosalisi nii riigikaitsekomisjonist, Kaitseliidu peastaabist kui ka Kaitseministeeriumist, kelle ühiste jõupingutustega me jõudsime viie istungi töö käigus selle tulemuseni, mida meil kõigil on praegu võimalus toetada.

Samas, ma ei ole üldse nõus teatud kriitikaga, mis on komisjoni suhtes tulnud, et me teeme tööd liiga palju või teeme tööd liiga efektiivselt. See ei ole tulnud küll konkreetselt selle eelnõu kontekstis, vaid üldiselt. Meil on ka muid ülesandeid, millest üks viimaseid oli meie osalus uue Kaitseväe juhataja ametisse määramisel, ehk oodati ka meie seisukohta. Ma kinnitan kõigile üle, et komisjon teeb lihtsalt oma tööd, selleks me oleme kokku kutsutud ja sisse seatud. Meil on võimalik seda efektiivselt teha, kuna meil on siin kaadrisõjaväelaste hulk ikkagi märkimisväärne.

Siit puldist on mul praegu võimalik tänada ka Kaitseliidu endisi ülemaid selle järjekindla joone hoidmise eest, mis on olnud Kaitseliidu arengule väga oluline. Üks neist, hea kolleeg Meelis Kiili, istub siin meie hulgas. Kutsun kõiki üles seda eelnõu toetama. Kinnitan, et oleme teinud selle kallal hoolikalt tööd ja tulemus on enam-vähem parim, milleks me praegu suutelised oleme. Aitäh!

Suur tänu, Leo Kunnas, kõnelemast EKRE fraktsiooni nimel! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnelema Meelis Kiili. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kolleeg Leo kattis juba palju aspekte ära, aga juhtiva menetlejana kasutan siinkohal juhust ja võimalust tänada kõiki, kes selles töös osalesid: riigikaitsekomisjoni, Kaitseliitu ja Kaitseministeeriumi. Eraldi tahan siiski välja tuua kaitseminister Hanno Pevkuri, kes võttis vaevaks ja leidis aega osaleda enamikul istungitel. Eraldi tahan tänada ka riigikaitsekomisjoni toetavat personali. Minu hinnangul oli protsess professionaalne ja väga metoodiline. Tegelikult, kui me tööd tegime, ei otsinud me kompromisse, vaid me otsisime lahendeid – kõik need muudatusettepanekud. Võib-olla ühe muudatusettepaneku puhul, võime öelda, oli kompromissi maiku, kuid lõppude lõpuks töötas see kõikide osapoolte jaoks kõige paremini. Ja see muudatusettepanek, mis puudutas rahastamist, oli suurima debati ja diskussiooni [keskmes].

Kui me vaatame Eesti avalik-õiguslikke organisatsioone, mida on kokku 21, siis [näeme, et] Kaitseliitu on nendest kõige rohkem ja kõige tihedamalt kontrollitud. See tõenäoliselt tuleneb sellest, et ametnikkond või valitsemisala ei ole täielikult mõistnud Kaitseliidu olemust ja tegelikult ei ole mõistnud ka seda, et kõikidel asjadel on oma loogika. Kui me tahame rahastada avalik-õiguslikku organisatsiooni nendel alustel, siis me tegelikult järgime planeerimist, mis järgib põhimõtet, et me mehitame varustust. Aga vastupidi, me peaksime varustama inimesi. Siin on põhimõtteline küsimus ja see on juhtimise küsimus, seda ei lahenda seadusemuudatustega. See laheneb siis, kui meil on tippametnikud ja tippjuhid piisavalt sotsiaalselt küpsed, kompetentsed ja mõistavad keskkonda.

Teine, mida ka Leo juba kajastas ja mille üle me kõige rohkem debateerisime, diskuteerisime, oli kollegiaalsete organite roll riigikaitses. Ma pean tunnistama ja ütlema, et mul on ütlemata hea meel, et need toimivad täpselt samadel alustel, nagu selle organisatsiooni loojad organisatsiooni loomisest alates seda ette nägid. Hea meel on selle üle, et tänase seadusemuudatuse raames me muudame [Kaitseliidu] paindlikumaks, [paremini] rakendatavaks ja isegi vastupidavamaks situatsiooni muutustele.

Mis on siis tulem? Kindlasti on Kaitseliidu toimimine tänu Kaitseliidu seaduse muudatustele parem. Kas see lahendab kõik probleemid? Ei lahenda. Tegelikult me peame kogu valitsemisalas vaatama üle ja mõtestama lahti need julgeolekuriskid, -ohud ja väljakutsed, mis ei ole ainult Eesti või Kaitseliiduga seotud, vaid mis on globaalsed. Me peame asetuma kogu valitsemisalas oma väikese ja piiratud ressursiga nii, et see teenib meie riiklikke huve kõige paremini. Ja need Kaitseliidu seaduse muudatused on väike samm suurema eesmärgi nimel. Ma tänan teid! Minu poolt kõik.

Suur tänu, hea kolleeg! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni nimel kõnelema Peeter Tali. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Eelkõnelejad rääkisid siin raskest elust ja suurest tööst, mis on ära tehtud, aga see ongi ju normaalne parlamendi töö. Räägitakse läbi ja arutatakse nii kaua, kui jõutakse kõige parema tulemuseni, mida selles koosseisus või sellel ajahetkel on võimalik saavutada – see ongi parlamendi töö. Ega parlament ei ole ju mingi kummitempel, et topitakse paber sisse, siis lüüakse tempel peale ja nii läheb. See on normaalne töö ja ega see ülemäära raske ei ole. Nagu minu õpetaja Tartu Ülikoolist, akadeemik Juhan Peegel õpetas, ei ole ei "Kommunistliku partei manifestis" ega piiblis kirjas, et elu maa peal kerge peaks olema.

Aga nüüd asja juurde. Väga hea on, et vaidluste käigus saime tõesti kõige parema tulemuse. Mis see kõige parem tulemus on? Mis see siis on, mida see eelnõu veel teeb? See vähendab bürokraatiat ja kindlasti tõstab Eesti kaitsevõimet. Ma toon paar näidet. Keskorganite toimimine läheb kriisi‑ ja sõjaajal paindlikumaks, aga samas keskjuhatus, keskkogu ja vanematekogu säilitavad oma unikaalsuse Kaitseliidu juhtimises – Kaitseliidu vaim on olemas. Relvade käitlemise lubamise [pädevus] antakse struktuuriüksuse juhile, kes vastutab kõigi relvade käitlemisega seotud ülesannete eest. Samuti lubatakse jahitulirelvade kasutamine Kaitseliidu ülesannete täitmisel. Tervisekontrolli lihtsustatakse. Antakse ka allapoole volitused, kuidas relvi isiklikuks otstarbeks soetada, ja suurendatakse laskemoona hulka, mida kaitseliitlased võivad kodus hoida. See kõik on väga hea.

Nüüd, minnes edasi: kas need seaduseparandused lahendavad kõik probleemid? Kindlasti mitte. Palju on teha ja ka Kaitseliidu arengut tuleb edasi vaadata. Ma toon ühe näite: täna on Eesti elanikkond liikunud ju maapiirkondadest linnapiirkondadesse, aga malevate struktuur on ikkagi ennesõjaaegne. Seda me kindlasti järgmistel aastatel arutame. Aga selle tulemusega, mis nüüd saavutati, tuleb olla enam kui rahul ja ma palun kõiki Riigikogu liikmeid võimalikult konsensuslikult neid seadusemuudatusi toetada. Tänan väga!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 335 lõpphääletus ja alustame hääletuse ettevalmistust.

Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseliidu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 69 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 335 on seadusena vastu võetud.

Järgnevalt tänane neljas päevakorrapunkt: rahanduskomisjoni algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 337. See on selle seaduseelnõu kolmas lugemine. Avan läbirääkimised fraktsioonidele ja palun siia Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnelema Kristo Enn Vaga.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! On väga hea meel, et see rahanduskomisjoni algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse [eelnõu] on jõudnud kolmandale lugemisele. Soovin öelda paar sõna eelnõu sisu kohta, mis puudutab Ukrainale humanitaarabi andmise lihtsustamise jätkamist. Selle seadusega pikendatakse teatud nimekirjas olevate residendist juriidiliste isikute tulumaksuvabastust Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse säilitamiseks ning sihtotstarbeliselt humanitaarabi andmiseks ja korraldamiseks tehtud annetustelt ja kingitustelt.

Vaatame Eesti riigi ametlikku positsiooni, seda, kui palju me Ukrainat aitame – see on ju väga muljet avaldav. Selle kaudu me tegelikult nügime väga palju oma suuremaid liitlasi. Oleme Euroopa Liidus valmistamas ette 14. sanktsioonipaketti Venemaa vastu. Tänaseks oleme andnud Ukrainale üle 500 miljoni euro väärtuses sõjalist abi. Vabariigi Valitsus on kinnitanud valmidust toetada ka järgmise nelja aasta jooksul Ukrainat suurusjärgus 0,25%‑ga SKT‑st ehk iga-aastaselt enam kui 100 miljoni euroga.

Aga samal ajal me kõrval näeme, kui palju Eesti inimesed endiselt tahavad aidata Ukrainat igas mõttes, nii, kuidas neil on võimalik aidata. Just viimase uuringu järgi pidas Ukrainale humanitaarabi pakkumist õigeks 74% küsitletutest ja selle vastu oli ainult 22%. Sealjuures toetas eestlastest Ukrainale humanitaarabi pakkumist 83% ja muust rahvusest vastajatest 56%. Ehk see toetus on tegelikult endiselt väga kõrge. Need organisatsioonid, kes aitavad Ukrainat just humanitaarabi mõttes, on tihtipeale sellised, kes kõige otsesemalt suhtlevad kohalike elanikega ning viivad annetused otse sealsete sõjaväelasteni, ja see on Ukrainas ise kohal käies nende jaoks väga-väga tähtis.

Miks me seda kõike teeme, on ju väga selge. Sõda Ukrainas on Eesti jaoks eksistentsiaalne. Me peame aitama Ukrainat igakülgselt, et nad selle sõja võidaks ja oma riigi territoriaalse terviklikkuse taastaks ning et Venemaa selle väga selgelt kaotaks. Ma loodan, kallid kolleegid, et te annate sellele eelnõule oma toetushääle. Aitame kaasa, et igakülgne abi Ukrainale jätkuks, et nad selle sõja võidaks. Elagu Eesti! Elagu Ukraina! Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 337 lõpphääletus. Alustame hääletuse ettevalmistust. Head kolleegid, kas me võime asuda hääletuse juurde?

Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele rahanduskomisjoni algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 337. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 63 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 337 on seadusena vastu võetud.

Järgnevalt tänane viies päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud maksualase teabevahetuse seaduse, maksukorralduse seaduse ja tulumaksuseaduse täiendamise seaduse eelnõu 379. See on selle eelnõu kolmas lugemine. Avan läbirääkimised fraktsioonide esindajatele. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 379 lõpphääletus. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, kas me võime asuda hääletuse juurde?

Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud maksualase teabevahetuse seaduse, maksukorralduse seaduse ja tulumaksuseaduse täiendamise seaduse eelnõu 379. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 58 Riigikogu liiget, vastu 5, erapooletuid ei ole. Eelnõu 379 on seadusena vastu võetud.

Järgnevalt tänane kuues päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Korea Vabariigi valitsuse vahelise lennuteenuste lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu 357. See on selle eelnõu teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Tarmo Tamme. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Eesti Vabariigi valitsuse ja Korea Vabariigi valitsuse vahelise lennuteenuste lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus selle aasta 8. jaanuaril. Eelnõu esimene lugemine toimus 6. märtsil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 20. märtsiks ei laekunud Riigikogu liikmetelt, komisjonidelt ega fraktsioonidelt ühtegi muudatusettepanekut. 1. aprillil toimus majanduskomisjoni istung, kus toimus ka ettevalmistus eelnõu teisele lugemisele saatmiseks. Kuivõrd eelnõu kohta muudatusettepanekuid ega arvamusi ei laekunud, tehti komisjonis menetluslikud otsused eelnõu täiskogule saatmiseks ja eelnõu teisel lugemisel vastuvõtmise kohta.

Vabandust, lugupeetud ettekandja! Kas te saate mikrofonidele natukene lähemal rääkida? Siis kuulevad Riigikogu liikmed paremini. Aitäh!

Selge. Majanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 10. aprillil, teine lugemine lõpetada ja viia läbi lõpphääletus. Kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt, head kolleegid, avan läbirääkimised. Läbirääkimiste avamise soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 357 lõpphääletus. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Korea Vabariigi valitsuse vahelise lennuteenuste lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu 357. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 63 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Eelnõu 357 on seadusena vastu võetud.

Järgnevalt tänane seitsmes päevakorrapunkt, milleks on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada õigusaktide eelnõud, millega tagatakse koolivõrgu kujundamise arusaadavus ja etteplaneeritus" eelnõu 285. See on selle eelnõu esimene lugemine ja rõhutan, et see vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Ma palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Tõnis Lukase. (Saalis räägitakse.) Ta läks välja? (Naerab.) Head kolleegid! Nii, Tõnis Lukas saabus Riigikogu saali. Hea kolleeg Tõnis Lukas, me oleme jõudnud seitsmenda päevakorrapunktini, milleks on eelnõu 280 esimene lugemine, ja ma palun teid Riigikogu kõnetooli. Palun, Tõnis Lukas!

Aitäh! Mina hea meelega esitleks 285 OE‑d.

285 OE.

Jah, just! Alustan kohe üleskutsega. Olgu see viimane kord, lugupeetud Riigikogu liikmed erinevates komisjonides, kui me komisjonides seadust rikume. See eelnõu on 20. nädalat meil töös ja nüüd lõpuks jõudis saali. Seadus näeb ette, et seitsme nädalaga peaks asjad saali tulema. Eks siin igaüks, kes selle saali toomist pidurdas, vaatab endasse ja leiab muidugi põhjendusi.

Aga praegu oleme jälle sealmaal, et selle aasta otsused, mis omavalitsused on pidanud langetama koolivõrgu ja koolide ümberkujundamise kohta, on juba langetatud. Eelnõu esitasime me ju eelmisel sügisel. See tähendab, et aastal, mil räägiti palju koolivõrgust, just hajaasustusega piirkondade koolide võimalikust ümberkorraldamisest, ei suutnud Riigikogu anda signaali, kuidas Riigikogu näeb hariduspoliitiliselt koolivõrgu kujundamist ehk milline võiks olla riigi erinevate tasandite roll ja omavalitsuse roll selles asjas.

Keskendume just hajaasustusega piirkondadele. Igal pool on omad mured, linnades samamoodi, aga sisemigratsioon on viimasel ajal olnud küllaltki tormiline. See tähendab, et inimesed on Eesti sees ümber paiknenud ja ka meie sündimuse kõver on viinud selleni, et koolidesse lapsi ei jagu, just nimelt pigem maapiirkondades, hajaasustusega piirkondades. Miks ma räägin sündimuse kõverast? Tundub, et me räägime koolivõrgu [kujundamisest] kui alalisest, pikaajalisest teemast ja protsessist, aga ma arvan, et liiga vähe pööratakse tähelepanu sellele, et rahvastikuprotsessid annavad haridussüsteemis tulemuse peaaegu kohe. Sest kui me räägime sündimuse väga järsust langusest, näiteks üle-eelmisel ja eelmisel aastal, siis need lapsed on ju praegu lasteaedades ja viie aasta pärast on nende, ütleme siis, marginaalselt väikeste eagruppide lapsed koolis. Ja see tähendab seda, et tegelikult see, kui palju kuskil inimesi sünnib, ei anna [põhjust] mitte ainult tulevikku vaadata, vaid reageerida tuleb kohe ja pilt peab olema väga selge. 

Lisaks sellele on täiesti selgelt näha, et kui me laseme sisemigratsioonil samamoodi paisu tagant valla olla, nagu ta praegu on, ja ei püüa regionaalpoliitikat natukenegi teha, siis on varsti kogu maa tühi peale Harjumaa ja Tartu ümbruse, just sündimust vaadates. Kümne aasta pärast on see täiesti nii. Selle tõttu tuleb kindlasti võtta [kasutusele] regionaalpoliitilisi meetmeid, ja kõigis valdkondades, mitte ainult hariduses.

Nüüd ma tulen meie esitatud otsuse projekti juurde, mis kannab pealkirja "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada õigusaktide eelnõud, millega tagatakse koolivõrgu kujundamise arusaadavus ja etteplaneeritus". Ma juba rääkisin natukene hajaasustuspiirkondade probleemistikust, sellest meie ettepanek paljuski tuleneb. Me peaksime vaatama seda üleriigilise poliitika osana, see tähendab, et hariduspoliitika põimub siin mõnel määral päris otseselt regionaalpoliitikaga. Meil on omavalitsuste rahastamise tingimused suhteliselt sarnased ja rollid on jaotatud omavalitsuste ja riigi vahel. Samas on selge, et kõik omavalitsused ei saa ühtemoodi neid rolle kanda ja osale tuleb teha erandeid, kas või rahastamismudelite näol, sest asi pole mitte ainult inimeste arvus, vaid ka nende paiknemises. Asi on ka piirkondades, mille tähtsuse määratleb riik, näiteks riigikaitselise otstarbe tõttu piiriäärsed piirkonnad või veel mingid [kohad]. Me ei saa ju endale lubada, et meil mõned piirkonnad jäävad elanikest täiesti ilma. Koolivõrgu kokkutõmbamine tähendab tihti ka seda, et lootus sinna noori perekondi ja ka töökäsi saada, kui seal peaks nende järgi vajadus olema, on väga piiratud. Ja tühjenevates piirkondades tekivad teistmoodi sotsiaalprobleemid, me peame sinna hakkama hoopis peale maksma ja tegema julgeolekule ekstra kulutusi, et sinna, kus elu vaikselt hääbub, igasugused riigi ametkonnad kauge maa tagant teatud muude funktsioonide täitmiseks ikkagi kohale jõuaks. See on ka kulukas. Nii et parem on hoida inimesi kohapeal elamas.

Nüüd, kui me räägime koolitee pikkusest, siis minu mure on ikka see, et koolitee ise ei hakkaks last rohkem õpetama ja kasvatama, kui kool ja kodu seda kokku suudavad teha. Eriti algklassides on see väga oluline. Mida ma debatis näen? Väga tihti ka vallad, kes on ülesande ees või on võtnud endale ülesande osa koole likvideerida, mõõdavad vahemaa suletava kooli ukse eest lahti jääva kooli ukse ette ja ütlevad avalikus argumentatsioonis: vaat, te jõuate ikkagi, koolitee pikkus on nii pikk, buss sõidab ju nii kaua või autoga saab nii kiiresti. Aga jäetakse arvestamata, et tegelikult teeb koolibuss ka tiire, et võtta üksikuid õpilasi peale, ta ei sõida otse; ja et ka sellesse punkti, kust buss läheb – kui võtta kooli juurest või keskasulast või, ütleme siis, [ühest] asulast teise asulasse –, peavad lapsed tihti siiski kusagilt tulema ja see võtab omakorda aega. Nii et üldiselt on maalapsele kooliminek ikkagi üks tõsine ettevõtmine.

Nüüd, erinevad kriisid koosmõjus on tähendanud seda, et kogukonnakooli tugi kohapealsetele peredele on tohutult oluline, ja me peaksime vaatama, et me jõulistest kogukondadest koole ära ei kaotaks. Eelnõu esimeses punktis teeme ettepaneku, et põhikooli ümberkujundamise otsus jõustuks tulevikus mitte varem kui ülejärgmise õppeaasta algusest, arvates selle vastuvõtmisest. Ettepaneku mõte on anda nii koolikogukonnale tervikuna kui ka peredele ja õpetajatele eraldi aega reageerida. Kui otsus tuleb sama aasta kevadel, siis viie kuu pärast algab juba õppeaasta. Tihti on kimbatus, võideldakse vastu, mingi aja on veel lootus, võib-olla minnakse kohtusse, aga kui asjaolud ei muutu ja otsus ikkagi langeb, siis, nagu ajalugu on näidanud, on veel septembrikuus osa perekondi ja lapsi ikkagi segaduses ning otsused kas langetamata või langevad viimasel hetkel. Reageerimisaega on elukondlike otsuste puhul olnud lihtsalt liiga vähe.

Nii et me teeme ettepaneku, et praeguse viie kuu asemel oleks see seitseteist kuud. See tähendab, et kohalik piirkond peab hariduse arengukava kinnitama nii, et seal on otsus natukene pikemalt ette teada kui ainult see lühike tähtaeg, mis praegu on. Me teame nüüd mõne viimase suurema debati põhjal – ühel juhul ripub praegu valitseva valimisliidu koduleheküljel veel üleval, et kool lubati lahti jätta ja kindlasti jääb lahti, aga samas on teada, et see kool on juba aasta aega tagasi saanud sulgemisotsuse –, et need otsused ka vahelduvad niimoodi, et üks kord öeldakse [üht] ja siis kohe teistmoodi. Inimesed ei oska reageerida, ümberkujundusotsuste puhul peaks olema reageerimiseks aega.

Teises punktis näeme ette, et Vabariigi Valitsus määraks tasandusfondi tagamaalisuse koefitsiendi kohalike omavalitsuste toetamiseks vastavalt hajaasustuse osakaalule. Meil on tasandusfondis olemas tagamaalisuse koefitsient, aga see koefitsient kinnitati 2016. aastal, kui haldusterritoriaalne reform hakkas alles mõjuma. Lisaks sellele on olnud väga kiire sisemigratsiooni muutus, mida ei osatud niisugusel kujul ette näha. Üldist rahvastiku arengut Eestis oskasid demograafid ette näha paremini, aga väga massiivset liikumist eriti kahe suure linna, Tartu ja Tallinna ümbrusesse – kindlasti ka Pärnu ümbrusesse – ja kinnisvaraarenduste mahtusid, kõike seda ei suudetud niimoodi ette näha. See on toonud kaasa uusi probleeme ja uusi olukordi võrreldes 2016. aastaga, aga koefitsiendid on jäänud samaks. Need koefitsiendid tähendavad seda, et tagamaalisuse koefitsient läks ühinenud valdadele, ka nendele, mis paiknevad linnade, näiteks Tallinna ümbruses. Näiteks Jõelähtme vald: see koefitsient, mis oli kunagi kõige hõredamini asustatud piirkonnal selles ühinenud vallas, ehk kõige nõrgema koha koefitsient kandus üle kogu vallale. Me teame, et Jõelähtme vallas ja Tartu vallas Tartu lähedal on sisuliselt linnalised piirkonnad – lapsi palju, elanikke palju –, aga tasandusfondi tagamaalisuse koefitsiendiga saavad nad peaaegu sama palju [raha] kui hädas olevad Rõuge vald ja Lääneranna vald. See on ju täiesti ebaloogiline ja ebaõiglane. Riigihaldusel peaks olema nii palju jõudu, et selle fondi [raha] läheks tõepoolest sinna, kuhu see on mõeldud. Siis oleks hajaasustusega piirkondadel olnud võimalik mõndagi kooli veel lahti hoida või teha tasakaalukamalt neid otsuseid, mille nad on olnud sunnitud langetama majanduslikel ja rahanduslikel põhjustel viimaste aastate jooksul.

Räägime üldse tasandusfondist. Kui te vaatasite eile Jaak Aaviksood, kes on Haridus‑ ja Teadusministeeriumi analüütikuna nüüd ministrile toeks, siis [kuulsite, et ta] tõi välja, et tegelikult on omavalitsuste koolide puhul raske tuvastada vastutust: raha tuleb mitmest fondist, mitmest kanalist ja tööjaotus või rollijaotus on segane. Tõepoolest, toetusfondist tuleb suur osa ja tasandusfondist mingile osale valdadest sinna juurde – see annab päris olulise summa. See on ainuüksi riigi poolt. Lisaks on veel riiklikud investeeringud, omavalitsuse roll. Tõesti, neid kanaleid on mitmeid. Võib-olla oleks mõistlik – aga see on siis hoopis laiem debatt – ikkagi muuta üldiselt seda tulubaasi nii, et omavalitsustel ongi juba tulubaasis sees ka koolipidamise võimalused, ja siis need erisused, millest meie siin räägime, tagamaa või hajaasustusega piirkondade, maapiirkondade erisused – see täiendav rahastamine tuleks tasandusfondi kaudu. Nii et ma arvan, et tasandusfondi sees ja tasandusfondiga tuleb tugevalt tööd teha. Meie ülesanne valitsusele oleks panna seal asjad proportsionaalselt ja otstarbekalt paika, muuta praegust valdade rahastamise proportsiooni just sealtkaudu.

Kolmandaks soovime, et hajaasustusega piirkonna koolide või teise kooli koosseisu kuuluvate koolituskohtade riikliku lisarahastuse maht tagataks vähemalt kolmeaastase kokkuleppega, arvestades õpilaste arvu selle sõlmimisele eelneva aasta novembris. Eelneva aasta novembri [seisu] võetakse praegusel juhul arvesse ka väikekoolide toetuse puhul, mille valitsus tegi 20–30 õpilasega koolidele. Ainult et seal käib rivistus iga aasta tagant uuesti ja tegelikult ei ole garanteeritud, et toetus üle aasta säilib. Sellise asja peale, et tuleb küll riiklik toetus, aga omavalitsus peab tegema otsuseid, on väga raske omavalitsusel reageerida. Kas tingimused muutuvad; kas see toetus [säilib], kui me teeme koolivõrgu kohta sellised otsused; kas aasta pärast oleme jälle lõhkise küna ees või on meil pikemaks ajaks stabiilsus? See tuleks tagada. Meie meelest peaks riiklik väikekoolide tugi olema riigi ja omavalitsuse vahelise kokkuleppega tagatud vähemalt kolmeks aastaks.

Neljandaks peame me oluliseks, et hajaasustusega piirkonnas loodud erakooli rahastataks munitsipaalkoolidega võrdsetel alustel. Praegu on erakoolidele riiklikult rahastus tagatud küll võrdselt munitsipaalkoolidega, aga on ka tegevuskulud, mille tõttu omavalitsus veel [raha] juurde paneb. Mõnel juhul omavalitsus toetab erakoole, mõnel juhul ei toeta, mõnel juhul toetab osaliselt. Kui me räägime hajaasustusega piirkondadest, siis kui kogukond otsustab erakooli teha ja kui tal on ikkagi piisavalt õpilasi, et kooli pidada, siis peaks olema võimalik seda kooli mingilgi määral üleval pidada. Noh, ütleme nii, et krundiga ja hoonega seotud probleemid jäävad niikuinii suures osas kogukonna kanda, aga igapäevaste kulude [kandmist võiks toetada]. Need lapsed on meie lapsed, ühiskonna lapsed ja kui neid õpetatakse, on tinglikult see pearaha põhimõte, et raha käib lapsega kaasas. Ka erakoolis õppivad lapsed, kui vald seda kooli mingil põhjusel enam pidada ei taha, peaksid olema samamoodi väärtustatud ja kogukond [peaks] saama erakooli pidada. See aitab võib-olla hoida kogukonda koos ja pidada kooli niisuguses tavatähenduses. On ka erineva metoodikaga koolid ja väiksemad kogukonnad, kes võtaksid ette nende lastele vajaliku metoodikaga ja perede toetatud metoodikaga koolide pidamise, mis rikastaksid meie hariduspilti. Aga ega nad ei ole kõik ju kröösused, seetõttu ei tohiks nad langeda finantsiliselt väga suure surve alla. Avaliku sektori toetus neile peaks olema analoogiline munitsipaalkoolidega, ma mõtlen tegevuskulude mõttes.

Need on peamised ettepanekud, mis me teeme. Mõned neist tunduvad võib-olla Riigikogu poolt valitsusele antud ülesande kohta natuke liiga detailsed, aga me oleme ju valmis läbi rääkima. Ma saan aru, et muudatusettepanekuid ei tulnud, järelikult kõigile meeldivad need punktid, mis siin on. Mina arvan, et neid punkte, kõiki nelja, võiks valitsus arvesse võtta, et regionaalselt hajaasustusega piirkondade koole vajalikul määral elus hoida riigi ja omavalitsuse koostöös ning, nagu ma viitasin, ka eraraha [abil]. Aga kahtlemata võib valitsus teha ka täiendavaid käike. Nii et Riigikogu võiks hariduspoliitikasse aktiivselt sekkuda, eriti nendes kohtades, mis avalikkuses suurt tähelepanu leiavad. Hajaasustusega piirkondades kooli pidamine on leidnud tähelepanu, nende kogukondade suhtes on leitud empaatiat. Võiksime teha selle võimalikuks, et elu maal ei hääbuks. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka rida küsimusi. Margit Sutrop, palun!

Kõigepealt aitäh selle detailse ettepanekute paketi eest! Ma pean positiivseks, et mõeldakse läbi, mismoodi mingi eesmärgi saaks tõesti detailsete meetmetega [saavutada]. Minu küsimus puudutab seda, et eesmärk hoida maal elu ja hoida hajaasustusega piirkondades koole lahti mõnes mõttes põrkub kahe teise eesmärgiga, näiteks, et anda kvaliteetset haridust ja maksta õpetajatele väärilist palka. Kas teil oli selle eelnõu ettevalmistamisel käsil ka nende teiste eesmärkide kaalumine?

Toon lihtsalt mõne näite. Näiteks kritiseerite siin seda, et tagamaalisuse koefitsient sunnib koole minema kuueklassiliseks. Väikekoolide meede rakendub siis, kui minnakse üle kuuele klassile, eks ole. Teil on ettepanek, et põhikool võiks siiski säilida. See nõuab lisaraha ja ei arvesta ka seda, et võib-olla laste vähesuse tõttu saab sinna vähe õpetajaid ja nende [tase] ei pruugi olla nii hea. Samamoodi näib see erakoolide meede takistavat KOV‑e koolivõrgus …

Teie küsimus, palun! 

… olulisi muudatusi ette võtmast, sellepärast et KOV‑ile jääb ikkagi kohustus kooli rahastada, isegi kui see on erakool. Kas te olete kaalunud seda tervikpaketina, arvestades ka teisi kaalutlusi?

Aitäh! Erakooli peale lähevad üle ainult elujõulised kogukonnad. Ega siis kõikide suletavate koolide eest, kus tõesti on õpilaste nappus ja nii edasi, ei hakka kogukond niimoodi seisma, et hakkab seda ise erakoolina pidama. Neid juhtumeid, kus kogukond on nii jõuline ja avalik toetus nii suur, et on vahendeid ja julgust erakooli pidama hakata, on harva, ja kui neid on, siis tuleks neid minu meelest aktsepteerida ja toetada.

Jah, ühes punktis oleme kirjutanud põhikooli ümberkujundamisest. Me ei räägi ainult kuueklassilistest [koolidest], tinglikult algkoolidest. Seaduse tähenduses on need kõik põhikoolid, kas kolmeastmelised põhikoolid või kaheastmelised põhikoolid. Kui me räägime piirkondlikest vajadustest, siis tegelikult on ka gümnaasiumide puhul toonitatud seda aspekti, et kui järgmine gümnaasium on näiteks 50 kilomeetri [kaugusel], siis võib ka väikese gümnaasiumi pidamisel olla mingi argument. Samamoodi on põhikoolidega. Meie omavalitsused, isegi kui nad [territooriumi] suuruse ja elanike arvu poolest mõnikord on võrreldavad, on ju täiesti erinevates olukordades: kes on soode-rabade taga, kes on kokku pandud kolmest-neljast endisest tõmbekeskusest, kes on ainult ühe tõmbekeskusega ja ümberringi on suhteliselt tühjad piirkonnad. Kui lähedal on teiste valdade koolid? Need olukorrad on kõik absoluutselt erinevad.

Selle tõttu võib mõnes olukorras olla vaja siiski ka põhikooli säilitada. Ajalugu näitab, et mõnikord on seda poliitilise otsuse mõttes lihtsam läbi viia, kui mõelda arengukava pikalt ette: olge rahulikud, me jätame teile algkooli alles. Aga mõne aasta pärast läheb see ka kinni, sest kui perekond peab juba viima oma seitsmenda klassi lapse bussi peale või autoga teise kooli, siis pannakse sama bussi [või auto] peale ikkagi ka teise klassi laps. Selle tõttu võib olla mõnes olukorras – kui me teeme seda riigiga koos, mõtleme iga kooli ja kogukonna võimalused läbi nagu rätsepaülikonna –, mõnel juhul oluline ka põhikooli säilimine. 

Kusjuures on üks mudel, mida paljud selle aasta ümberkujundamise otsused näitavad, tinglikult pealkirjaga "Suletavad 20 kooli": paljud neist kujundati ümber niimoodi, et liideti erinevad koolid. On võimalik ühendada koolide juhtimist nii, et tegelikult selle põhikooli koolituskohas, mis jääb kuhugi kaugemasse kanti, saab kombineerida õpetajaid ja juhtimist teiste põhikoolidega. Nii et jah, ma arvan, et mõnes mõttes võiks mõnes kohas ka põhikool olla.

Kui räägime kvaliteedist, siis need algkoolid ei ole ilmtingimata kehva kvaliteediga koolid. Mina olen viimasel ajal kokku puutunud kahe näitega. Ma võin tuua näite: Lüganuse puhul olid näitajad väga head, aga rahanduslikest oludest lähtudes otsustas vald vahepeal Lüganuse kooli kinni panna. Läksime riigiga appi, kuna see on Ida-Virumaal ja see oli ainult rahanduslik, majanduspoliitiline otsus. Kooli tulemused olid väga head ka võrreldes teiste koolidega. Praegused Metsküla kooli tulemused – mis neil kooli tulemustel viga? Me ei saa öelda, et seal oleks kuidagi kehv õppekvaliteet. Väga tihti on [sulgemise taga] ikkagi peamiselt regionaalpoliitilised või rahanduslikud otsused. Nii et ma ei ütleks, et väikesed koolid on ilmtingimata kehva kvaliteediga, seda võrdusmärki ma kindlasti ei paneks.

Aitäh! Anti Allas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! On väga sümpaatne, et te muretsete väikekoolide säilimise pärast selle eelnõuga. Aga küsin lihtsalt sellist asja, kui siirad need eesmärgid ikkagi on, mis siin konkreetses eelnõus kirjas on. Tundes omavalitsusi väga hästi, tean, et see raha ei pruugi jõuda väikekoolidesse. Olen jälginud igasugust arutelu siin Riigikogus sellel teemal aastakümneid, aga seda päris lahendust ei soovita kunagi pakkuda. Ka selles eelnõus ma kahjuks seda ei märka. Tahtsin küsida, miks ei ole kunagi kaalutud – te ise olete ka olnud haridusminister korduvalt – klassikomplektipõhist rahastust mingile kindlale kriteeriumile vastavatele väikekoolidele, mis näiteks asuvad [suurematest] asulatest kaugemal. Sellega saaks päriselt rahastuse tagada.

Aitäh väga hea küsimuse eest! Tegelikult klassikomplektipõhine rahastamine oli. Kui ma neid perioode loen, siis viimasel perioodil seda enam ei olnud, see oli vahepeal ära lõpetatud ja puhtalt pearahapõhiseks tehtud. Aga enne see oli, ma ei oska praegu täpselt öelda, mis aastanumbrini, aga kuskil kümmekond aastat tagasi see lõppes. Nüüd see toetus, millest me räägime, mille valitsus on teinud väikekoolidele, on sisuliselt ikkagi klassikomplektipõhine. Nii et see vaade on.

Aga ega meie oma otsusega ei kirjelda kõike, kogu maailma selles tähenduses, valitsus võib teisi teemasid siia juurde võtta. Mina ütlen täiesti kindlalt, et jah, sellel on olnud omad regionaalpoliitilised plussid ja omavalitsustel on ka õigused, mida tuleb arvestada. Miks tehti see süsteem nii, et arvestatakse raha küll kooli peale, aga antakse see omavalitsuse kätte ja omavalitsus võib hästi elavate koolide raha sisuliselt teistele ümber jagada? Võib-olla keegi, kes on edukas olnud, kui ta on viimasel ajal suutnud koguda palju õpilasi ja häid õpetajaid, tunneb ennast lööduna, kui osa tema rahast jagatakse omavalitsuse sees ümber ja sihtotstarbeliselt temani ei jõua. Jah, võiks kaaluda seda printsiipi, et teha ikkagi nii, et kui kool on jätkusuutlik, siis läheb õpilastega kaasa tema rahastamine ja seda omavalitsus ümber ei jaga. See süsteem on kehtinud. Palun väga, võtame selle siia juurde arutelu alla. See on üks täiesti selge printsiip. Kui te teete vastava ettepaneku, palun, arutame seda ja võite selle valitsuses läbi viia. Mina leian aspekte, mis seda toetavad.

Mis puudutab eelmist kompleksküsimust, siis õpetajate palkade kohta ma ei vastanud Margitile. Ma ütlen sulle vastates selle ära, et loomulikult õpetajate palga arvestus käib selle rahaga kaasas. Kui kool saab hästi [hakkama] ja tal on palju õpilasi, siis tal on piisavalt raha; kui on vähem, siis jagatakse see kuskilt talle ümber. Aga ettepanek ongi see: kui me räägime sellest, et aineõpetajatele raha ei piisa ja koormus on väike, siis see, et koolid teevad piirkondlikult koostööd ja keemiaõpetajat jagatakse mitme kooli vahel, on elementaarne. Ma pean sellist koostööd loomulikuks, see annaks inimestele ka täispalga kätte. Seda tuleb igal juhul teha.

Aitäh! Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Tõnis, sul on tohutu kogemus nendel teemadel. Ma ütlen, nagu Anti küsis, et muidugi võib klassipõhiselt mis iganes kontekstis [rahastada], aga mul on küsimus, kas rätsepalahendustele on päriselt alternatiivi. Me võime ka klassipõhiselt hakata rahastama, aga [selge on, et] ikkagi piiri ääres, seni, kuni me Eestis ütleme, et on vajalik, et Setumaal elaks inimesi, et me näeks, kes üle piiri tuleb, millal tuleb ja miks tuleb, on meil huvi, et seal oleks elu. Järelikult peab olema seal lastele kool, ja tõenäoliselt erineb see kas või sellesama kandi [lahendusest], kust ma pärit olen, ja nii edasi. Ehk neid erilahendusi on minu hinnangul nii või teisiti vaja. Kas sellele süsteemile üldse on mingit alternatiivi, kui me räägime rätsepalahendustest?

Aitäh! Me räägime kindlasti rätsepalahendusest nende koolide puhul, lähtudes nende piirkondade, ma ei tea, julgeolekupoliitilistest ja muudest ülesannetest, [ka sellest,] et lihtsalt asustust hoida. Lõpuks on ju alati see hall tsoon, et enne kui elu päriselt lakkab, on kiratsemine, on vara ohus, ei saa teenuseid pakkuda ning sinna tuleb palju sotsiaaltoetusi peale maksta ja nii edasi. Piirkonnad peaksid olema elujõulised. Üks tingimus selleks, et [maal] oleks inimesi, on see, et lähedal oleks noortele perekondadele pakkuda mingitki kooli. Ja tõesti, selle tõttu, et olukorrad on väga erinevad, peaks riik ja omavalitsus koos seda rätsepaülikonda tegema igaks selliseks juhtumiks. Nii et selle poolt ma olen küll.

Mis puudutab klassikomplektipõhist [rahastamist], siis loomulikult, ka puhtalt klassikomplektipõhine rahastamine toob mingi ebaõigluse kellegi jaoks, seal on jälle omad probleemid. Kõik need erandid, mis me teeme, süsteemid, mis me teeme, me peame ära põhjendama nii, et ka teised omavalitsused saaksid aru, miks kellelegi neid erandeid tehakse. Tõepoolest, kui kõneleda viimasest mudelist enne lõplikku kinnipanemist – see on koolide juhtimise ühendamine –, siis siin on see moment, et siis peaks olema usaldus omavalitsuse sees. Ka päris paljude praeguse, selle aasta ühendamise debattide juures on ju [küsimus], et kas saab kindel olla, et kui nüüd on üks kool – ülejäänud koolitusload võeti ära, on üks kool –, mille põhituumik on näiteks vallakeskuses, siis [vald] ei hakka mingil hetkel koolituskeskusi kinni panema. Ikkagi, usaldus valla ja omavalitsuse kogukondade vahel ning pikema arengukava läbirääkimine on äärmiselt olulised.

Andres Metsoja, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Üldiselt mulle tundub, et reeglid on siiski tähtsamal kohal kui erandid. Miks ma nii ütlen? Sellepärast et ma olen ka ühes kooli hoolekogus. Tegemist on kooliga, mis tõesti läheb üle eesti õppekeelele. Siin parlamendis on räägitud pikalt sellest, et eesti keel õppekeelena on tähtis. Jõuti selleni, et [vene kooli] esimeses ja neljandas klassis tuleks õpetada eesti keeles, aga hoolekogud teevad juba kohalikule omavalitsusele ettepanekuid, et vahepeal, teises ja kolmandas klassis, võiks ikkagi õpetada vene keeles, enamiku keelekasutust [arvestades]. Kuidas sulle tundub, kas riik peaks tagama jätkusuutliku üheselt mõistetava reegli, ka regionaalses mõttes, või erandite maailm justkui kaunistab ja annab protsessile [midagi juurde]?

Aitäh! Meie eelnõu on hajaasustusega piirkondade koolide kohta. Selle mõte on tõesti reageerida väga valulisele teemale, mis ilmnes väga selgelt seoses Metsküla kooli vapra kogukonna võitlusega oma kooli eest, aga ka teistes piirkondades tekkinud probleemidega. Sul on täiesti õigus, et riigi regulatsioonide ja kohapealsete otsuste ja nende regulatsioonide täitmise vahekord peab olema paigas. Praegu ma võin öelda, et erandeid, ma saan aru, üleminekul eestikeelsele koolile on küsitud kahel juhul. Narva [küsis] ja Tallinn pöördus [ministeeriumi poole] enne, kui linnavalitsus maha võeti. Tallinna linn pöördus ka valitsuse poole erivajadustega laste tõttu. Uus koalitsioon on lubanud, et ta rohkem erandi taotlusi ei tee ja kui on riiklikud regulatsioonid, minnakse eestikeelsele õppele üle.

Teine asi, millega nüüd volikogud tegelevad, on tõesti see, et peab langetama otsuse – mitte ei soovita erandeid –, milline nendes klassides, mis veel eestikeelsele õppele seaduse järgi üle minema ei pea, õppekeel on. Ei ole ju välistatud, et mõni kool liigub kiiremini, läheb eesti õppekeelele üle kiiremini, kui seadus ette näeb. Ütleme, volikogu võib seda soovida ja anda koolile ülesande, et aga te minge hoopis kiiremini üle, ja kirjeldada, et üleminek ei toimu mitte ainult esimeses ja neljandas, vaid esimeses, teises, kolmandas, neljandas, viiendas ja seitsmendas [klassis], paneme kõik need ka. Sellepärast volikogud teevad praegu klasside kaupa otsuseid. Need ei ole nii-öelda erandi otsused, lihtsalt on võimalus, et volikogu ise otsustab kiiremini üle minna.

Aga seaduse vastu selle üleminekuga muidugi minna ei tohi, see on selge. Mina soovitan küll nendel kogukondadel, kes on varem otsustanud minna üle kiiremini, näiteks Tartu, näiteks üks Pärnu kool – kuna seadus on üle-eestilise raamiga, pidi arvestama ka Ida-Virumaa ja Narvaga, see annab võib-olla justkui pikema perioodi nende endi plaanide suhtes –, mitte hüpata nüüd tagasi aeglasema tee peale, vaid jätkata ikkagi oma kiiret üleminekut, nii nagu oli algselt plaanitud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjonis toimunud arutelu tutvustama kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kuulajad! Mul on meeldiv võimalus rääkida teile sellest, kuidas kultuurikomisjon arutas nimetatud eelnõu lausa kolmel korral: 14. novembril, 12. detsembril ja viimasena, 2. aprillil tegi otsuse saata see siia Riigikogu saali.

Mis on see põhjus, mispärast läks kõigepealt nii kaua selle menetlemisega, miks oli nii mitu erinevat etappi? Põhjus on see, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond oli teinud selle kohta 50 teineteist välistavat ettepanekut. Me tegime korduvalt ettepaneku need fraktsioonile tagasi saata ja valida välja üks ettepanek. See on ka see põhjus, millele Tõnis Lukas viitas, mispärast see nii kaua aega võttis, kuni see siia saali sai.

Nüüd, hästi lühidalt proovin võtta kokku need arutelud, mis erinevatel istungitel on toimunud. Kõigepealt, 14. novembril, kus seda eelnõu esimest korda tutvustati, rääkis Tõnis Lukas põhjustest, miks Isamaa selle eelnõuga välja on tulnud. Seda ma ei hakka kordama, sest ta kirjeldas seda täna siin juba väga põhjalikult ja üksikasjalikult.

Aga komisjoni liikmete küsimused on võib-olla huvitavad. Helle-Moonika Helme viitas eelnõu teisele punktile ja küsis, kas tagamaalisuse tasandusfondi saaks kasutada ainult hariduspoliitilistel eesmärkidel. See küsimus siin ka natuke juba tõusetus. Tookord komisjonis Tõnis Lukas vastas, et tegemist on laiema kasutusega rahaga ning see on mõeldud lisaks kultuuri ja sotsiaalvõrgu jaoks. Helle-Moonika Helme oli enda sõnul arvanud, et see on ühendatud anumate põhimõte ja et äkki omavalitsused ei kasuta tagatisfondi raha väikekoolide lahtihoidmiseks, ning omatulu korral, kui seda tulu on rohkem, jääb tasandusfond selle võrra väiksemaks. Tõnis Lukas selgitas, et tasandusfondi tagamaalisuse koefitsient ei reageeri mitte jõukusele, vaid rahvastiku tihedusele, ja kuna see fond ei ole seni töötanud – sinna on lisatud vähem raha, kui alguses plaaniti –, siis tuleks fondi printsiibid konkreetselt fokuseerida.

Helle-Moonika Helme viitas ka eelnõu punktile 4, mille alusel hajaasustusega piirkonnas loodud erakooli rahastataks munitsipaalkoolidega võrdsetel alustel. Helme küsis, mis vahe on sellisel juhul üldse era- ja munitsipaalkoolil, kui omavalitsusel on kohustus mõlemaid üleval pidada. Vastus sellele oli, et investeering jääb siiski koolipidaja kanda. 

Nii, [edasi] räägiti sellel koosolekul muudatusettepanekutest ja sellest, mispärast me ei saa selle [eelnõuga] edasi minna. Pandi hääletusele ettepanek anda EKRE fraktsioonile aega valida esitatud muudatusettepanekutest üks, mida komisjonil oleks võimalik arutada ja selle kohta siis ka otsus vastu võtta. Toimus hääletus ja otsustati menetlust jätkata komisjonis.

12. detsembril oli järgmine koosolek, kus osalesid ka Haridus- ja Teadusministeeriumi õigusloome valdkonna juht Indrek Kilk ning haridusjuhtimise ja õpetajapoliitika valdkonna nõunik Kadi Serbak. Seal saime teada ka ministeeriumi seisukoha. Indrek Kilgi sõnul on eelnõus toodud neli punkti lahendatavad erinevate õigusaktide muutmise kaudu. Otsuse eelnõus toodud punkt 1 tähendaks põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmist ja ministeerium ei näe võimalust seda muudatust kiireloomuliselt läbi viia.

Otsuse eelnõus toodud punkt 2 on tihedalt seotud, kokkupuutes Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga. Kilgi sõnul on Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi tagasiside, et alates 2018. aastast on rakendatud tasandusfondis tagamaalisuse, hajaasustuse koefitsienti: 2018. aastal 25% ulatuses, 2019. aastal 50% ja 2020. aastal 75% ulatuses. Koefitsient võtab arvesse hõredalt asustatud piirkondade kõrgemat kuluvajadust üldharidusteenuse pakkumisel. Hetkel on omavalitsustega arutelu all tagamaalisuse koefitsiendi arvesse võtmise ulatuse suurendamine järk-järgult kuni 100%-ni järgnevatel aastatel. 

Haridus- ja Teadusministeeriumi töötaja Kadi Serbak lisas, et Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on tagamaalisuse koefitsiente muutmas lähtuvalt just nimelt rahvastiku ümberpaiknemisest, mis on ka eelnõus toodud ettepanek. Ta selgitas, et ettepanek 3 on seotud kodulähedase algkooli lisatoetusega, mida hakatakse esmakordselt maksma alates 2024. aastast. Sellest oli siin ka eelnevalt juttu. Serbak lisas, et kui nüüd seda laiendada ka põhikooli kolmandale astmele – Tõnis Lukas eelnevalt siin selgitas, et see võib mingitel juhtudel olla vajalik –, siis see tähendaks suurt lisaraha vajadust. Küsimus, kui suur see on, jäi muidugi õhku, sest neid põhikoole ei ole välja valitud. Hetkel on meetme raames 2024. aastaks ette nähtud 2,4 miljonit eurot ja alates 2025. aastast on meetme suurus 3 miljonit eurot aastas.

Lisaks tuleks tegelikult Eesti hariduse infosüsteemi järgi, kohalikelt omavalitsustelt kogutud info kohaselt lisada sinna veel koolide investeeringuvajaduse ressursimahukus. Sealt on tulnud väga erinevaid ja mahukaid vajadusi, mis rahalises mõttes oleks samuti väga kulukad, ütles Serbak. Seetõttu viitas ta sellele, et rahaline mõju on praegu tegelikult veel kaalumata. Serbak viitas ka eelnõu punktile 4 ja sõnas, et erakooliseadust muudeti viimati tegevuskulude arvlemise osas. Seadustati teatud kriteeriumid, millele erakool peab vastama, et riigi käest tegevuskulude toetust saada. Haridus- ja Teadusministeeriumi hinnangul on kõik erakooliseadusesse viidud tingimused asjakohased ning mõistlikud. Ta lisas, et õppemaksu piirmäära seadmine ei ole asi, millest Haridus- ja Teadusministeerium sooviks loobuda.

Tõnis Lukas selgitas, et eelnõus ei ole toodud kuupäevi, kui kiiresti peaks riik vajaliku reeglistiku kehtestama, ja eelnõu algatajate soov on, et valitsus hakkaks tegelema eelnõus toodud ettepanekute paketiga ja põhikoolide hoidmisega, kuna ainult alamastme [koolide] hoidmine ei päästa olukorda, tähtis on lisada riigipoolne rahastamine ja tegelda riigi hariduse seisukohast oluliste regionaalsete vajadustega. Erakoolide puhul on probleem, et kukub ära just omavalitsuste osa, mitte riigi osa, ja riigi toetus võiks olla suurem.

Liina Kersna tegi ettepaneku jätkata eelnõu menetlemist komisjonis seni, kuni EKRE fraktsioon on jõudnud oma muudatusettepanekute menetlemise kohta selgusele. Heljo Pikhof esimehena viitas Riigikohtu otsusele, mis lubab neid mõjusid [arvestades] Riigikogu ja teiste institutsioonide mõistliku töövõime tagamiseks sellisel viisil käituda. Tehti jällegi hääletus ja otsustati jätkata eelnõu menetlust komisjonis.

Ja nii me jõudsimegi lõpuks 2. aprillini, kui EKRE oli ümber mõelnud. Me saime alustada 2. aprillil esimese lugemise ettevalmistamist komisjonis, kus olid kohal Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Siim Kallas Liina Kersna asendusliikmena, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop, Kadri Tali, Tanel Tein ja Jaak Valge. Me jõudsime selleni, et soovitasime võtta selle eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletuse 9. aprillil – tänaseks on see küll juba liikunud –, see oli konsensusega: Helle-Moonika Helme, Siim Kallas, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Heljo Pikhof, Margit Sutrop ja Kadri Tali olid selle poolt. [Otsustati] määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop, jällegi konsensusega. Ja siin me siis oleme. Muid küsimusi ei tõstatatud. Aitäh teile tähelepanu eest!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Tõnis Lukase. Palun! Isamaa fraktsiooni nimel.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Me oleme siin jälginud südamevaluga erinevaid protsesse ja Riigikogu liikmed on käinud mõnes koolis küll toetamas, küll ära kuulamas. Tõepoolest, kogukondade heitlus enda kooli eest on tihti muljet avaldav, kui need on tugevad kogukonnad. Et see ei jääks lihtsalt niisuguseks poliitiliseks turismiks, kallid kaaslased, et käite ja toetate, siis tehke ka midagi konkreetselt. Loogem sellised tingimused, et hajaasustusega piirkondades tõepoolest tugevate kogukondade koole hoitaks. Ja kui omavalitsus mingitel põhjustel ei saa ise sellega hakkama, siis toetame neid, teeme rätsepaülikonna. Eestis on niisuguseid kante, kus kooli allesjäämine on kogu piirkonnale elu ja surma küsimus. Ühe võimalusena reaalselt kaasa lüüa väikekoolide probleemide lahendamises oleme pakkunud selles otsuse eelnõus välja konkreetsed ettepanekud. Palun toetage neid! Toetage neid ettepanekuid!

Paar kommentaari. Haridusministeeriumi esindaja ütles, et oi-oi-oi, siin esimene punkt nõuab seaduse ümbertegemist, me peame sellega pikalt töötama. Aga meil ei ole siin tähtaega. Hakake siis ometi töötama. Tehke! Ühe muudatusettepaneku tegemiseks seaduse kohta ei ole vaja esitada terve seaduse [väljatöötamise] kavatsust ja nii edasi, kõiki neid tehnilisi triangleid, mis Justiitsministeerium konkreetses seadusloomes on ette kirjutanud. Mõelge läbi, tehke see algatus või teeme selle algatuse koos kultuurikomisjonis. Meil ei ole siin tähtaega. Tähtis on see, et me astuks konkreetseid samme ja reageeriks – reageeriks! – Eesti vajadustele, sest Eestis on omanäolised hajaasustusega piirkonnad, kus on vaja erilist lähenemist, põimida riiklikku hariduspoliitikat regionaalpoliitikaga.

Jällegi, Rahandusministeerium ütleb, et jah, koefitsientidega me tegeleme juba 2018. aastast peale. Kuulge, selle aja jooksul, kuue aastaga, on muutunud valdade elanikkond sisemigratsiooni tõttu ju tormiliselt. Kuskil on tekkinud probleeme sellepärast, et ei ole inimesi, ja kuskil on probleeme, sest neid on liiga palju, aga koefitsiente pole selle ajaga ümber tehtud. Kui kaua sellega siis tegeletakse? Riigikogu [võiks nüüd öelda], et võtke see üheks prioriteediks, Rahandusministeerium, ja lisaks tegelemisele reaalselt ka saavutage midagi, see õiglane jaotus. Kui on juba tehtud see instrument hajaasustusega piirkondadele, siis palun ärge makske seda [raha] tiheasustusega piirkondadele. Jumala pärast! Makske see hajaasustusega piirkondadele, kui niisuguse nimega instrument on tehtud. Suure riigiaparaadi poolt ainult tegelemine ongi see, mis inimesi närvi ajab. Miks ikkagi arvatakse, et riik on rahvast kaugenenud?

Rohkem ma ei ütleks kui seda, et toodi välja, et kui see instrument, mille valitsus praegu on teinud, peaks ka põhikoolile laienema, siis see nõuaks rahalisi väljaminekuid. Meie oma eelnõus seda ette ei kirjuta. Põhikooli ma mainin ainult selles kohas, et ka põhikooli ümberkujundamise otsus võiks olla [teada] seitseteist kuud [varem] praeguse viie kuu asemel. See tähendab, et arengukava puhul kehtiks kõigile, nii algkoolidele kui ka põhikoolidele, see, et otsus peaks olema kogukonnale varem teada, mitte ei tehtaks seda sellel aastal. Meil on juba nii-öelda nullõppeaasta, millal kool likvideeritakse, ja siis ainult viis kuud varem saavad inimesed teada. Et see oleks poolteist aastat, seitseteist kuud varem teada – siin puudutame põhikooli. Seda, et põhikoolile peaks vastav algkoolide instrument laienema, minu ettepanekus ei ole. Nii et võite rahulikult seda toetada, lugupeetud Riigikogu liikmed. Need asjad on läbi mõeldud, lähtuvad kogemusest ja kindlasti heast tahtest.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, seega sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 285 lõpphääletus. Alustan hääletuse ettevalmistust.

Lugupeetud Riigikogu, enne hääletust tuletan meelde, et selle otsuse eelnõu puhul on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada õigusaktide eelnõud, millega tagatakse koolivõrgu kujundamise arusaadavus ja etteplaneeritus" eelnõu 285. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Enne kui ma annan teada hääletustulemused: Helle-Moonika Helme, teil on käsi püsti. Soovite [küsida]?

Ei olnud, ei soovi. 

Nii, selge. See oli kogemata. Head kolleegid! Ettepaneku poolt on 17 Riigikogu liiget, vastu on 0 ja erapooletuid 0. Eelnõu 285 on tagasi lükatud. 

Järgnevalt, head kolleegid, meie tänane kaheksas päevakorrapunkt, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada Liiklusseaduse muutmine eesmärgiga lubada liikluses pikemad ja suurema täismassiga veosed, tõstmaks seeläbi maanteetranspordi efektiivsust" eelnõu 278. See on selle otsuse eelnõu esimene lugemine. See otsuse eelnõu vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Rene Koka. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head Riigikogu liikmed! Kõik, kes meid vaatavad! Olen siin teie ees Riigikogu otsuse eelnõuga, mille sisuks on ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada liiklusseaduse muutmine eesmärgiga lubada liikluses pikemad ja suurema täismassiga veosed, tõstmaks seeläbi maanteetranspordi efektiivsust. Eelnõu number, nagu juba mainitud, on 278 ja üle on see antud tegelikult juba eelmise aasta 20. septembril, aga täna oleme seda siin menetlemas.

Nüüd, peab ütlema, et circa 20 aastat on transpordisektor ja autovedajad rääkinud Eestis sellest, et oleks vaja üle vaadata meie nõuded maanteetranspordile, mis puudutavad autorongide lubatud massi ja veoste suurust. Aga ega suurt midagi juhtunud pole. Lisaks autovedajatele kõnetab teema tegelikult ka metsandussektorit ning põllumajandust ja põllumehi.

Viimastel aastatel on Eesti autovedajate konkurentsivõime saanud päris oluliselt kannatada ja [nende olukord on] läinud raskemaks. Põhjusi me kõik ilmselt teame. Tööjõukulud on kasvanud. Loomulikult on sektoris tervikuna probleem ka see, et ei ole oskustega autojuhte, järjest vähemaks neid jääb. Euroopa Liidu tegevusest tulenevad erinevad kliimaeesmärkide täitmise nõuded on pannud ettevõtjad raskesse olukorda ja nõuavad lisainvesteeringuid. Loomulikult mõjutavad ka kõrge inflatsioon ja laenuintressid otseselt ettevõtete investeeringute kulukust ja hakkamasaamist. Või näiteks diisliaktsiisi tõstmine: me teame, et praegune valitsus hakkab jälle tõstma diislikütuse aktsiisi – [seda tõstetakse] 2024. kuni 2027. aastani –, mis selgelt mõjutab sektori tegevust. Näiteks ka uued teekasutus[tasu] määrad, mis on kehtestatud või kehtestamisel, mõjutavad selgelt sektori hakkamasaamist.

Sellest tulenevalt on ikkagi selgelt aeg see teema uuesti lauale võtta ja valitsusel sellega tegelema hakata. Seda enam, et me teame, et Transpordiamet viis detsembrist 2022 kuni detsembrini 2023 läbi uuringu, mille pealkirjaks on "Kas meie taristu on pikemate autorongide teedele lubamiseks valmis?". Oli päris põhjalik uuring, sellega saab igaüks ise tutvuda. Aga üldiselt oli tulem selline, et jah, tasub kaaluda meie peamagistraalidele nii suuremate kui ka suurema täismassiga autorongide lubamist ja suunad võiksid olla Tallinn–Narva, Tallinn–Tartu, Tallinn–Pärnu–Ikla ja ka Paldiski suund. Iseenesest on seal nii poolt‑ kui ka vastuargumente terve hulk, aga täitsa oli ka mõte, et esimeses etapis võiks nende peamagistraalidega tegelikult tegevust alustada. Loomulikult toodi välja ka see, et juba aastaid on probleem olnud teetaristuinvesteeringute vähesus või alarahastamine ja ega praegune olukord ka parem pole. Kindlasti vajab taristu investeeringuid ja see annab eelduse tulevikus suuremate, raskemate autorongide lubamiseks ka väiksematele teedele. Loomulikult, ka sildade olukord [tuleb üle vaadata] ja nii edasi.

Nüüd toon välja mõned selle eelnõu või suuremate ja raskemate autorongide teele lubamise positiivsed aspektid, mida on ka sektor ise välja toonud. Mida see võiks siis tähendada? Üks konkreetne kasutegur, mida ka [mainitakse] – nagu ma enne ütlesin, autojuhte on juba nagunii vähe, ja see ei ole ainult Eesti probleem, see on terves Euroopas –, on see, et kui lubada nüüd pikemad ja suurema täismassiga veokid, autorongid teele, siis põhimõtteliselt veetaks korraga ära 30–40% rohkem kaupa. See annab omakorda panuse konkurentsivõime tõstmisesse, samuti leevendab tööjõuprobleeme, sest on selline seisukoht ja uuringud näitavad, et kaks juhti teeks siis ära kolme tänase autojuhi töö. Me pidevalt räägime ka sellest, et meil on vaja tööjõu tootlikkust tõsta. Kahtlemata oleks see ka üks aspekt, mis selle võimaluse meile transpordisektoris annaks. Loomulikult käivad sinna juurde vastavad koolitused ja nii edasi, selle kõige peale on mõeldud.

Me oleme kogu aeg rääkinud, et autostumine ja suur liiklustihedus on probleem. Tegelikult on ka välja toodud see, et meie maanteedel väheneks siis mõnevõrra autode hulk. On toodud välja selline number: ligi 41 miljonit võiks väheneda pikemate ja suurema täismassiga autorongide kasutuselevõtu järel aastas kilomeetrite arv, mida sõidukid läbivad. Vähem tähtis ei ole ka keskkonnaaspekt. Me räägime palju sellest, et keskkonna kaitsmine ja säästmine on oluline. Kahtlemata ongi. Kui on vähem sõidukeid tee peal, siis loomulikult on teede [väiksem] kulumine üks aspekt, aga tegemist on ka õhu kvaliteedi paranemisega, müratase väheneb ja nii edasi.

Vaatame ka seda, mis meie naabrid teevad. Konkurentsist oli juba varasemalt juttu. Tegelikult meie naabritest, lähiriikidest – me tihti toome näiteid Soomest, Rootsist – täna juba näiteks Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Saksamaa on lubanud oma teedele kõnealused pikemad ja suurema täismassiga autorongid. Samas, kui Eesti seda nüüd jätkuvalt mingil põhjusel teha ei taha ja arutada ei taha, siis – me saame ju ise aru – me vähendame oma sektori konkurentsivõimekust võrreldes lähiriikide analoogse ettevõtlusega.

Nii et minul on küll ettepanek seda otsuse eelnõu toetada ja teha Vabariigi Valitsusele kohustus selle probleemiga edasi tegeleda, seda enam, et Transpordiamet on sellest teadlik olnud juba aastakümneid. Nagu ma ütlesin, ka värske uuring on all, 2022–2023 tehtud, mis on nii kõiki häid kui ka halbu nüansse selle juures analüüsinud. Palun seda toetada ja läheme sellega edasi. Teeme lõpuks esimesed sammud ära, et sektorile vastu tulla ja ka meie konkurentsivõimet autovedajate sektoris parandada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Väga oluline eelnõu ja valitsus peab sellega tegelema. Aga küsin selliselt: et asju efektiivsemaks muuta, kas sa näed ka seda, et selle eelnõu rakendudes ja valitsusele ülesande andmisel kaob ära olukord, kus meie maanteedel sõidavad poolikud palgikoormad? Sisuliselt veetakse õhku, kuna on pandud tonnaaž peale, [selle asemel] et efektiivselt kasutada kogu masinapargi võimalusi. Saaksid nad täiskoormatega sõita?

Aitäh! Väga hea ja asjakohane küsimus. Tõsi on see, et selle uuringu raames kaaluti väga-väga palju autosid. Ma täpselt praegu … Vaatan, kas ma leian. (Lehitseb pabereid.) Siin oli äkki üle miljoni sõiduki, mida kaaluti ja millest võeti lõpuks välja need sihtgrupid, mida uuriti. Ja tulemused näitavadki seda, et need niinimetatud vanniga sõidukid – kõik on näinud neid, mis veavad erinevaid puistematerjale teede peal – ja ka metsaveoautod sõidavad tihti pooliku koormaga. Tegelikult tehnika iseenesest võimaldaks vedada oluliselt rohkem ja suuremaid koormaid. Uuringu tulemus ja kaalumise tulemus näitas, et ülekaalu on väga palju. Võtame näiteks needsamad vanniga puisteveomasinad, mille lubatud tonnaaž on 44 tonni: kaalutud autodest ületas põhiteedel sisuliselt 53% kaalu. Siin on veel mõni teine liik, mille puhul oli see 36%.

Ehk siis tegelikult on juba aastaid veetud ülekaalus [koormaid]. Need, kes satuvad järelevalve objektiks ja kes selle eest karistada saavad, on õnnetud. Ja siit ka see aspekt: me saame ju aru, et teatav koormus teedele tuleb juurde, kuigi seal on sildade arvu ja rattapaaride arvu nüansid, mis vähendavad erisurvet teele. Tegelikult on meil ülekaalus [koormaid] veetud juba aastakümneid, ja kui teed on siiamaani vastu pidanud, siis ma ei näe väga suurt probleemi meie teedele ka tulevikus.

Tõsi, mis puudutab sildasid, siis eks seda teavad eksperdid. Kindlasti on sildasid, mille [lubatud koormust] ei kannata tõsta ja mis vajavad renoveerimist. Aga tõsi, kui see ettepanek tehakse, siis see puudutab ka metsavedu ja metsaveoautod ei peaks enam sõitma sisuliselt kaks kolmandikku täis koormatega, vaid saaks panna rohkem peale.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama majanduskomisjoni liikme Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas seda eelnõu 14. ja 16. novembril, samuti 1. ja 8. aprillil. Sisulisem arutelu toimus 16. novembril, kus eelnõu tutvustas algatajate nimel Rain Epler. See ülevaade oli samaväärne võrreldes sellega, mille praegu siin eelnev ettekandja [tegi]. Valitsuse poolt kommenteeris [eelnõu] Kliimaministeeriumi teede- ja raudteeosakonna juhataja Ain Tatter.

Kõigepealt: millest meil juttu oli? Eesti on juba kasutanud erisust, mida Euroopa Liidu direktiiv massi üldpiirangu puhul võimaldab, ehk siseriiklikult saab sõita kuni 52 tonniga. Aga see 52 tonni erisus on selline, et see peab vastama ka teeomaniku markeeritud kandevõimele, et see oleks piisav.

Oli juttu ka sellest, mille kohta siin just äsja küsiti, et kuidas tegelikult kehtivaid piiranguid järgitakse. Ain Tatter tõi välja, et kui poole aasta jooksul mõõdeti raskeveokite tegelikku massi, siis fikseeriti 90 000 juhul trahvivääriline rikkumine. Eelmise aasta lõpus tehti veel täiendavaid Pärnu–Ikla, vabandust, Pärnu–Tallinna maantee kontrollmõõtmisi ja seal oli samamoodi: viieteljelistest [veokitest] ligi 23% ja kuueteljelistest koguni ligi pooled ületasid tänaseid massinorme. Eks küsimus ongi selles, millise massi korral meie teedevõrk vastu peab, ja siin kahjuks liiga häid uudiseid ei ole.

Siis oli meil pikemalt juttu veel sellest, kas massipiirangute tõstmisel võiks minna vedajate teekasutus regulatsiooni piiridesse. Senine praktika on jällegi näidanud, et kui kehtis 40 tonni reegel, siis sõideti keskmiselt 47 tonniga, ja [pärast seda], kui reeglit suurendati 52‑le, sõidetakse keskmiselt 60 tonniga. Nii et meil on need probleemid tegelikult olemas. Selleks et saada teedevõrk korda või sellisele tasemele, mis võimaldaks suurema massi kasutust, on riigiteede remondi võlg 700 miljonit eurot ja kohalikel teedel suurusjärgus miljard. Nii et kokku 1,7 miljardit on puudu.

Oli juttu ka sellest, kumb on olulisem, kas mass või teljekoormus. Olid selgitused, et teljekoormus mõjutab rohkem teekatendit, aga mass avaldab rohkem mõju just sildadele ja viaduktidele. Oli juttu ka sellest, kas sellised pikad autorongid või veokid võiksid sõita ka linnades. Üldine arusaam oli, et pigem mitte. Näiteks Tallinna puhul oli ka teada, et sellist nõusolekut linn ei annaks.

Siis oli meil juttu muudatusettepanekutest, mida algataja ise oli esitanud 50 tükki. Need muutsid pikkust ja täismassi vastavalt kümne sentimeetri ja kümne kilogrammi kaupa. Algatajate esindaja ütles üheselt välja, et need olid obstruktsiooni eesmärgil tehtud ettepanekud. Komisjonis oli meil arutelu ja lõpuks otsustasime häältega 5 : 3, et me katkestame selle menetluse, katkestame arutelu ja jääme ootama algatajate seisukohta muudatusettepanekute seast ühe eelistuse väljavalimise kohta. 22. veebruaril võttis algataja muudatusettepanekud tagasi.

Nii, 1. aprillil oli meil istung, kus me otsustasime konsensuslikult võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna ja viia läbi eelnõu lõpphääletuse. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjon arutas ka seda, et võiks ikkagi pingutada selle nimel, et peamagistraalidega Eestis edasi minna ja proovida teha see ära Tallinna–Narva, Tallinna–Tartu, Tallinna–Pärnu–Ikla [maanteel], et hakata kuskilt minema? Mulle lihtsalt tundub, et 20 aasta jooksul on otsitud palju põhjusi, miks seda teha ei saa, aga võib-olla oleks olnud vaja rohkem otsida põhjusi – ja on ka täna vaja –, et ikkagi edasi minna ja seda sektorit toetada.

Aitäh! Me tõesti tõdesime, et teedevõrk ja teedevõrgu korrashoiu [vähene] rahastamine on üks põhjus, miks ei ole suurema massi lubamine praegu võimalik. Aga see on juba riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia raames eraldi arutelu, milliseid prioriteete millise kiirusega on võimalik rahastada. Nii et seda arutelu me majanduskomisjonis ei pidanud.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kliimaministeeriumist oli teil komisjonis ettekandja. Kas tuli ka jutuks, kui suureks kujuneb tulevikus näiteks elektrirekade veetav mass, mis nad võivad vedada? Kui suur on elektriveoautode tühimass ning kui palju selle ajaga saaks ja näiteks milliseid kaupu saaks elektriautoga vedada? Äkki on põhjendus see, et elektriautod on raskemad ja sellepärast me ei saa teedele suuremaid koormaid lubada?

Selleteemalist arutelu ei olnud. Kindlasti võin oma isikliku seisukoha öelda. Ma arvan, et massi piirangu muutmine ei saa sõltuda sellest, kas tulevad elektriautod või ei tule elektriautod. Täismass on ju see, mis reguleerib.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kõnelema Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eesti Konservatiivne Rahvaerakond teeb valitsusele ettepaneku, et Riigikogu otsusega muudetaks liiklusseadust, et lubada [teedele] pikemaid autoronge ja suurema täismassiga autoronge. Seda just selle mõttega, et efektiivistada maanteetransporti. Sellest tulenevalt saaksid ettevõtjad kasu efektiivsemast toimetamisest maanteetranspordis.

Aga millega see seotud on? Tegelikult on see seotud ettevõtluskeskkonnaga, pikemate autorongide ja suuremate täismasside abil saaksime seda parandada. Kui me tõstaksime autorongi pikkust 6,5 meetri võrra ja täismassi 16 tonni võrra, siis saaksid sellest kasu kõik logistikaettevõtted, kõik maapiirkondade põllumajandusettevõtted ja ka metsandussektor. Kuluefektiivsus seisnebki selles, mida efektiivsemalt vedada: kui sul on rohkem kaupa peal, siis saab ühe sõiduga vedada ju rohkem kaupa väiksema hinnaga. Ehk siis kaupade transpordi kulu ühe ühiku kohta väheneb.

Siin uuringus välja toodud kirjelduste [põhjal] on juba praegu üle 50% vedajatest rutiinse kontrolli käigus saanud teada, et nende täismass on suurem, kui lubatud. See on ka igasügisene põllumeeste mure, et viljaveol oleksid täismassid seaduse piirides, kuid aeg-ajalt ikka tekib olukordi, kus jääb viljasiiber lahti ja [vilja] jookseb natukene rohkem peale. Jah, kui õnnestub, saab rohkem kaupa ära vedada. See selgub sadamas või vastuvõtukohtades, kui palju tegelikult toodi.

Tegelikult on sellel ka regionaalne aspekt. Pikemad autorongid [sõidavad] üldiselt väljaspool suurlinnasid. Suurlinnade lähedal või asulate lähedal peatrassi ääres saaksid korraldada kohalevedu kauplustele ja [mujale], kuhu kaup on tellitud, väiksemad vedajad, kes teeksid soovitud reise kohaliku ettevõtluse arengu seisukohalt.

Kolleeg Rene Kokk rääkis siin naabritest. Tõepoolest, naabritel Lätis on alates selle aasta jaanuarist lubatud pikemad autorongid ja suurema täismassiga autorongid, mis on oluline konkurentsieelis sealsetele vedajatele. Meie vedajad saavad väiksemate autodega ka muidugi sinna vedada, aga selleks, et teatud kogus ära vedada, võib vaja minna mitut autot. 

Nagu ka eelkõnelejad ütlesid, on ka keskkonnaeesmärgid. Kui ühe autoga vedada, on keskkonnajalajälg väiksem, aga kui seda asja teha mitme autoga, siis tõepoolest – keskkonna rohepöörasusega arvestades – peaks olema heide suurem. Ja sellele me oleme kogu oma majanduse praeguse valitsuse [eestvedamisel] üles seadnud. Rohepöörde ettekäändel tõstetakse 1. maist kütuseaktsiisi, 1. jaanuarist tõusid teekasutustasud, tõusis raskeveoki[maks]. Nii et juba on suurematele masinatele maksud peale pandud, mis veelgi näitab maanteetranspordi efektiivsema kasutamise vajadust.

Nagu eelnevalt öeldud, praegune tehnika võimaldab vedada suuremaid veoseid. Sellest tulenevalt võiks seadustada olukorra, et oleks võimalik pikemate autorongidega vedada suurema täismassiga kaupu, et kaoks ära ka osaliselt õhu vedamine – tehnika seda võimaldab. Aitäh!

Kas soovite lisaaega? Lõpetasite? Selge. Aitäh! Head kolleegid, rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 278 lõpphääletus. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Enne hääletust tuletan meelde, et ka selle OE puhul on tarvilik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada Liiklusseaduse muutmine eesmärgiga lubada liikluses pikemad ja suuremad täismassiga veosed, tõstmaks seeläbi maanteetranspordi efektiivsust" eelnõu 278. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Enne kui ma teen teatavaks hääletamistulemused, on Kalle Grünthalil käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Praegu on niimoodi, et see eelnõu läheb edasi teisele lugemisele, kui on Riigikogu koosseisu häälteenamus.

Nii on.

Aga juhul, kui nüüd – kuna praegu on koostamisel ikkagi kaebus Riigikohtule selle otsuse kohta – äkki Riigikohus otsustab teisiti, et selline eelnõu ei peaks olema Riigikogu koosseisu häälteenamuse [nõudega], mis siis saab? Kas me alustame otsast peale või me muudame [asja nii, et] selle praeguse otsuse puhul on vaja lihthäälteenamust? Või mis siis edasi saab?

Aitäh! See ei muuda kuidagi meie praegust protseduuri. Meie praegune protseduur on teatada hääletustulemused. Selle ettepaneku poolt on 15 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 278 on tagasi lükatud.

Järgnevalt tänane üheksas päevakorrapunkt, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele likvideerida ministeeriumide ja teiste valitsusasutuste kodulehtede venekeelsed versioonid" eelnõu 365. See on selle eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Jaak Valge. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Te olete selle eelnõuga kindlasti tutvunud, ka seletuskirjaga, põhjalikult uurinud tausta. Ega mul siin siis väga ei olegi vaja pikalt midagi seletada. Eelnõuga tehakse valitsusele kohustuseks likvideerida ministeeriumide ja teiste valitsusasutuste kodulehtede venekeelsed versioonid. 

Vaatasin üle, et Eestis on kodulehtede venekeelsed versioonid Vabariigi Valitsusel, kõigil 11 ministeeriumil ja rohkem kui pooltel teistel valitsusasutustel. Ja vaatasin ka, kuidas naabritel on. Lätil ja Leedul ei ole ministeeriumidel venekeelseid kodulehti. Vaatasin teisi riike ka. Kõiki Euroopa ja maailma riike ma ei vaadanud, aga vaatasin neid, kus oleks loogiline, et võib-olla on. Ja siis selgus, et teistest Euroopa riikidest peale Eesti on veel ka Moldoval, Armeenial ja Valgevenel venekeelsed versioonid. 

Ühtlasi ma tahan siin väga tänada kolleeg Margit Sutropit omakasupüüdmatu abi eest. Mul on väga kahju, et teda praegu ei ole, aga ma loodan, et ta tuleb. Nimelt, tema juhtis tähelepanu Soome valitsusasutuste kodulehtedele ja näitas seal ka venekeelseid versioone. Ja nüüd ma võtsin siis uuesti, vaatasin kõik läbi. Ja tõsi mis tõsi, Soome Vabariigi justiitsministeeriumil ja Soome Vabariigi sotsiaal‑ ja tervishoiuministeeriumil on erandina ka venekeelne ja veel miski teisekeelne koduleht: araabiakeelne. Aga Soome valitsusel, peaministri kantseleil ja kümnel ministeeriumil ei ole venekeelset kodulehte. 

Eks see nagu nihukene märgiline asi on, see valitsusasutuste kodulehtede venekeelsete versioonide olemasolu. See kipub võib-olla ikkagi näitama sinnapoole, et meie riik ei võta oma riigikeele seisundit päris tõsiselt ja ka eesti keele mainet tõsiselt. Ma väidan uuesti, et meil ei oleks ju vaja üldse vene emakeelega õpilaste eestikeelsele koolitamisele üle minna. Kes siis seda sooviks – keegi ei soovi –, et nende lapsed õpiksid võõrkeeles, eks ju, aga lihtsalt ei ole teist varianti, sellepärast et eesti keele omandamine siin Eestis on olnud väga aeglane. Viimase lõimumismonitooringu väide, et vaid 4% Eesti elanikest ei oska üldse eesti keelt – noh, ega tõsiselt ei tasu seda võtta. Mis see kriteerium ikkagi on? Kui inimene oskab eesti keeles vaid tere öelda, kas siis juba ongi nii, et ta mitteoskajate hulka ei kuulu? Sel juhul mina võiksin lugeda paarkümmend keelt kokku, mida ma natukene oskan, eks ole. 

Nii. Mina soovitan kasutada rahvaloenduse andmeid. Võtke tabel RLV 4.4.4. Siit on näha, et 2011. aastal oskas eesti keelt 41% venelastest, 2021. aastal aga 50% ehk kasv on alla 1% aastas. Ja kui te vaatate teisi emakeelerühmi, siis tegelikult on olukord veelgi halvem. Tähelepanu väärib tõsiasi, et paljudes emakeelerühmades õpitakse eelisjärjekorras ära just vene keel. Näiteks ukrainlastest oskas 2011. aastal eesti keelt 39,6% ja vene keelt 33%, 2021. aastal olid need proportsioonid läinud vastupidiseks: eesti keelt 44% ja vene keelt 52%. Ukrainlane läheb vene keele peale üle, see on [järeldus]. Ta õpib natukene eesti keelt ka, aga läheb vene keele peale üle. Ühesõnaga, eelistati kiiremini vene keel ära õppida. 

Ja nüüd viimase kahe aasta rändelaine tulemusena on eesti keele oskus kindlasti halvenenud. Jälle ei tasu väga tõsiselt neid lõimumismonitooringu andmeid võtta. Vaadake, 2023. aastal sooritas tasemeeksami 4180 inimest – võite järgi vaadata. Ja kui A2-tase välja arvata – A2-tase on see, mis iseseisvat keelekasutust ei taga –, siis oli neid ainult 2724. Aga eelmisel aastal ehk siis nendele eksamitele eelnenud aastal rändas sisse 42 000 inimest, kui eestlasi mitte arvestada. Ühesõnaga, eesti keele õppis selgeks kusagil kümme või vähemgi kordi inimesi, kui neid sisse rändas. Ja kui me jätame need Ukraina pagulased ka kõrvale, siis normaalaastal õpib nende eksamite alusel täiskasvanutest eesti keele selgeks kusagil 2000 inimest, aga sisse rändab kindlasti üle 10 000. Ja eesti keelele koolis üleminek ei paranda siin mitte midagi. Või natukene parandab, aga see on sõelaga vee kandmine. 

Selleks, et eesti keele oskus Eestis paraneks, tuleb teha lihtsalt neli sammu. Esiteks muidugi lõpetada see massiimmigratsioon. Nagu öeldud, viimastel aastatel tuleb Ukraina põgenikke arvestamata meile sisse kümneid kordi rohkem inimesi, kui me suudame eesti keele selgeks õpetada. Teiseks, loomulikult tuleb üle minna eestikeelsele kooliõppele, see on radikaalne samm, aga kahjuks paratamatu. Ja kolmas samm on Eesti avaliku ruumi eestikeelseks muutmine. Meie välispäritolu kaasmaalased on koondunud põhiliselt Ida-Virumaa linnadesse ja Tallinna. Kui me jätkame nendega vene keeles suhtlemist ja lubame siltide ja muude tekstide kirjutamist vene keeles nagu seni, siis polegi ju vaja eesti keelt selgeks õppida. Ja need, kes on vahepeal eesti keele selgeks saanud, kipuvad seda ära unustama. Ja neljandaks on eesti keele maine tõstmine. 

Vot neid kahte viimast funktsiooni proovibki see eelnõu täita. Ühtaegu nagu pisike samm, aga märgiline samm. Ehk siis – kuidas öelda? – väike samm ühele inimesele ja suur samm inimkonnale. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka tublisti küsimusi, alustame nende juurde minekuga. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Tänan, austatud ettekandja! Väga oluline eelnõu kahtlemata ja minu arust peaks kõik 101 liiget seda siin saalis ilma suurema hulga küsimusteta toetama. Aga nüüd ma olen natukene irooniline. Meil siin need, kes [jätavad saali ilmumata], kui me seda hääletama hakkame, räägivad sellest, kui oluline on lõimumine ja info kättesaadavus ja nii edasi. Minu kiire pilk näiteks Kaitseministeeriumi kodulehele näitas, et Kaitseministeeriumi lehel ma millegipärast ei näe venekeelset versiooni. [Küsin kõigilt], kes saali selle eelnõu poolt häälema ei tule: mis nende inimeste ja kogu koalitsiooni argument on, miks seal ei tulda venelastele vastu, miks Kaitseministeeriumi kodulehte kiiremas korras venekeelseks ei tehta? See on nüüd sügavalt irooniline küsimus, aga kas sa äkki oskad sellele vastata?

Jah, see on asjakohane tähelepanek. Peale selle ka mõnel ametil, nimelt Konkurentsiametil, Kaitseressursside Ametil ja Välisluureametil ei ole venekeelset kodulehte. Ja ka Keeleametil ja Muinsuskaitseametil. Nii et põhimõtteliselt saab hakkama küll, saab hakkama hästi. Ja tõepoolest, ka seal komisjonis oli juttu, et selleks tuleb kindlasti seadust muuta, et neid venekeelseid kodulehti enam ei oleks, aga kuidagi on Kaitseministeerium ilma seadust muutmata või siis tõepoolest seadust rikkudes venekeelsest kodulehest [loobunud].

Irja Lutsar, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Aitäh, hea ettekandja! Ega sellele päris sajaprotsendiliselt vastu vaielda ei saa ja ma põhimõtteliselt olen teiega nõus. Aga minu küsimus teile on, et kas te mõtlesite, kui te seda ettepanekut tegite, mis juhtub kriisi ajal. Teie ettepanekud on väga head, aga ma ei usu, et meil väga kiiresti kõik Eesti riigis elavad inimesed eesti keelt rääkima hakkavad. Ma olen näinud nii HIV-infektsiooni kriisi ajal kui ka COVID-i kriisi ajal, et terviseinfot, et need haigused ei leviks ühiskonnas laiemalt, oli väga kiiresti vaja inimestele edastada selles keeles, millest nad kindlasti aru saavad. Kas te mõtlesite, kuidas me kriisi ajal – mingisugune kriis ju tuleb ikkagi kunagi – võiks käituda?

Suur aitäh selle küsimuse eest! See on väga asjakohane. Tegelikult peaks see käitumine olema suhteliselt paindlik mitte ainult kriisi ajal, eks ole. Ma tahan seda öelda, et kui eestikeelsete kodulehtede sajaprotsendiline dubleerimine vene keelde ära lõpetatakse, siis see ei tähenda ju seda, et ei peaks informatsiooni andma. Hädavajalikku informatsiooni võib kindlasti anda, selles ei ole kindlasti küsimust, nii kriisi ajal kui ka [muul] ajal. 

Peeter Tali, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Te väitsite, et te vaatasite isiklikult kõik koduleheküljed üle ja kõik olid ka venekeelsed. Aga teie hea fraktsioonikaaslane härra Kokk parandas teid, et kõik koduleheküljed ikkagi ei ole ka venekeelsed, näiteks Kaitseministeeriumi oma. Ma võin teile pärast pikalt rääkida, miks ei ole ja kuidas see otsus tehti. Aga kas te jääte enda juurde, et vaatasite ikka tähelepanelikult kõik koduleheküljed üle? Muidu te esinete ju väga enesekindlalt ja võiks arvata, et kõik faktid on kontrollitud, aga vaadake, ei ole usaldusväärne.

Suur tänu! Vaat ma ei suudagi tagantjärgi päris … Peaks vaatama stenogrammist, kas ma tõesti ütlesin, et kõikide Eesti ministeeriumide kodulehed on venekeelsed. Ja ma härra Koka öeldule juba reageerisin, ma ju ütlesin, et mitte kõikide valitsusasutuste omad ei ole. Sel juhul, kui ma tõesti niimoodi ütlesin, et sada protsenti Eesti kõigi ministeeriumide kodulehed on ka venekeelsed, siis vabandust. See oli siis sõnakomistus. Aga järgi olen ma tõesti need kõik vaadanud. 

Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Peab tõdema, et komisjonis oli eelnõu eesmärk ju üldiselt selge. Aga kolleeg Margit Sutrop küsis, kas teid rahuldaks ka lahendus, kui ministeeriumid teeksid rohkem valikulisi otsuseid ja jagaksid tõlgitud infot ainult siis, kui see on vajalik, ja te olite põhimõtteliselt nagu selle variandiga nõus. Kas siit ei võiks tulla üks konkreetsem ja täpsem eelnõu, mis ei ole nii jäik? Tänane eelnõu ütleb, et likvideerida venekeelsed versioonid, ükskõik [millised], aga likvideerida. Kas olete mõelnud ka sellele? Sest tõesti ma veel kord kordan, et lõppeesmärk on ju meile kõigile ikkagi selge.

Aitäh! Võib-olla osa minu vastusest oli juba professor Lutsarile antud. Tegelikult tuleb käituda ratsionaalselt ja mõistuspäraselt. Ja kui nüüd selles eelnõus on kirjas niimoodi, et likvideerida ministeeriumide ja teiste valitsusasutuste [kodulehtede] venekeelsed versioonid, siis ma pean silmas seda, et need on täielikult dubleeritud, eks ole, et kõik on eesti keeles ja ka vene keeles. Aga kui mingit informatsiooni, mis on lühem ja hädavajalik, edastada ka vene keeles – noh, ma isiklikult ei näe selles mingit probleemi. Nii nagu ma ei näe ka seda probleemi, et seda ilmtingimata peaks seadusega sätestama. Sellest võib-olla piisab, kui peaministri nõunik helistab asutused läbi ja ütleb, et palun mõelge, kas ikkagi on vaja teie ministeeriumis täielikult dubleeritud venekeelset kodulehte või mitte.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud ettekandja! Te tõite välja need numbrid, kui palju tuleb meil igal aastal sisserändajaid ja milline on meie võimekus neile eesti keelt õpetada. Ja tõite välja ka ühe varasema võrdluse, kuidas eesti keele oskus on tõusnud. Kas selle taustal on võimalik teha mingisugust pikemaajalist prognoosi, kui pika aja jooksul me suudaksime eesti keele selgeks õpetada siin olevatele inimestele? Või tänaste tendentside valguses ei olegi see üldse võimalik?

Aitäh küsimuse eest! Küsimuse teisele poolele peaks vastama jaatavalt: tänaste tendentside puhul ei ole see võimalik. Aga kui nüüd massiimmigratsioon ära lõpetada ja kui migratsioonisaldo on millalgi nullis või siis kergelt positiivne, nii nagu ta kümnendil 2011–2021 oli, siis ehk aastas umbes 1% välispäritolu rahvastikust omandaks eesti keele. Nii et kui meil 2021. aastal oskas eesti keelt 50% vene emakeelega inimestest, siis sama tempoga edasi minnes juba 50 aasta pärast võib-olla oskavad nad kõik. Aga muidugi sel tingimusel, et massiimmigratsiooni ei ole.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No me oleme siin kuulnud istungist istungisse tohutut kiidulaulu, kuidas nüüd me läheme üle eestikeelsele haridusele. Me oleme kuulnud siin tohutuid plaane selle kohta, kuidas me võtame ära Venemaa varad, ja mis kõike-kõike-kõike veel teeme Venemaa suhtes. Meil on selline tohutu resoluutsus, aga millegipärast me selles küsimuses koalitsiooni ja koalitsioonisaadikute resoluutsust ei näe. Oskad sa kuidagi öelda oma kogemusest kultuurikomisjonis, kuhu see resoluutsus nüüd selles küsimuses kadunud on? Kas siin on mingid topeltstandardid või on siin tegemist ka sellega, et saalis on terve kari inimesi, kes on ühest erakonnast teise hüpanud ja nüüd oma vaateid käigu pealt muutnud? Mis jama siin Eestis toimub?

Suur tänu! Tõenäoliselt, no kuidas öelda, igal tulemusel on mitu põhjust ja üks väga oluline põhjus on kindlasti see, et see eelnõu on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ajutrustist väljunud ja meie nimel ka esitatud. Mulle ei tule praegu küll ette ühtegi EKRE eelnõu, mis oleks selle poolteise aasta jooksul siin vastu võetud. Selles mõttes on kõik justkui loogiline. Teine asjaolu on võib-olla see, et poliitikul on ju väga hea tegeleda selliste protsessidega, mille tulemused avalduvad kusagil mitme aasta või mitme aastakümne järel. Parem selliseid operatiivseid ja mõnele valijagrupile ebameeldivaid otsuseid mitte teha. See [otsus] oleks nagu väga selge ja konkreetne märgiline samm. Ma arvan, et koalitsioonierakonnad lihtsalt muretsevad selle pärast, et nende valijabaas võib väiksemaks jääda, kui selline märgiline samm teha. See on minu arvamus.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Jaak! Siin hea kolleeg Irja Lutsar küsis sinu käest, et no mida me teeme kriisi ajal – näed, võtame neilt info saamise võimaluse ära. Aga ma tuletan meelde, kuidas eelmise kriisi ajal oli küsija seda meelt, et kes [ei lase end] vaktsineerida, see ei saa seda, teist ja kolmandat. Ja ka arstiabi mittekättesaamine oli ettepanekute hulgas. Nüüd tuntakse muret, mis neist saab, kes eesti keelt ei oska. No ma ei tea, eelmine kord oli küll küsija poolt kriisi ajal ettepanek, et lühidalt öeldes surgu maha, eks ju. Aga ma tulen selle juurde, et meil on selle eelnõu puhul vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Teatavasti seal on omad tingimused ja üks neist on rahaliste muudatuste tegemine riigieelarves. Aga vaadake, selle seaduseelnõu rahaline mõju saaks ju olema ainult kokkuhoid. Miks siis seltskond, kes iga päev halab, et riigil raha ei ole, ei soovi siinkohal kokku hoida ja ei tule [saali poolt] hääletama? Eesti keele eest seismise aspekti ma parem lauda ei toogi seekord.

Jah, mul on väga raske niimoodi sellele otse vastata. Ju siis ikka segab seesama asjaolu, et see on EKRE eelnõu. Aga mis puutub info kättesaadavusse, siis vahepeal on meil ju kõik tõlkeprogrammid täiustunud ja eesti keelt mittepiisavalt oskavad inimesed võivad neid iga kell tarvitada, eks ole. Nendelt veebilehtedelt saab info alla tõmmata ja põhimõtteliselt, kui nad ka Google'iga tõlgivad, siis see on ju ühtlasi ka keeleõpe, eks ole. Selles ei ole mitte midagi halba. Aga kindlasti selle eelnõu vastuvõtmine mingeid liigseid kulusid kaasa ei too, see on täiesti selge.

Protseduuriline küsimus, Irja Lutsar, palun!

Kuna minu nime nimetati, siis ma hea kolleegi Helle-Moonika …

Hea ametikaaslane Irja Lutsar! Tõesti, Riigikogu kodu- ja töökorra seadus näeb ette vasturepliigi võimaluse, mida te hakkasite just kasutama, aga vasturepliigi võimalus on läbirääkimiste voorus, praegu on küsimused ja vastused. Ma tänan, et te selle tagasi võtsite. Te oleks loomulikult saanud oskusliku poliitikuna kasutada see minut, kaks või isegi kolm ära, rääkida maast ja ilmast, aga ma tunnustan teid, et te selle protseduurilise küsimuse antud juhul tagasi võtsite. Aitäh teile selle eest! 

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma kõigepealt muidugi täiendan Mart Helmet, et seda resoluutsust tänasel valitsusel ei ole. Hääleõiguse äravõtmine on takerdunud, Vene varade konfiskeerimine on läbinud ainult esimese lugemise. Nii et tõesti on see [kõik] ainult retoorika, aga tegudes seda väga palju näha ei ole. Aga ettekandjale on mul küsimus puht enda silmaringi laiendamiseks. Kui palju on üldse nende venekeelsete lehtede külastajaid kas aasta lõikes, kuu lõikes või päeva lõikes? Ja kui palju läheb aasta jooksul ressurssi, inimressurssi või ka eelarveressurssi nende venekeelsete lehekülgede ülalpidamiseks?

Suur tänu! Härra Tali on väga suur faktograafia hindaja ja sellest tulenevalt ma ei julge seda numbrit praegu välja pakkuda. Jätsin need päringud tegemata. Mis puutub ressurssi, siis julgen hinnata, et ega see ressurss teab mis suur ei ole. Nagu öeldud, tegemist on ikkagi sihukese märgilise asjaga. Tegelikult väga paljudel institutsioonidel on venekeelsed kodulehed ja kui me nüüd ikkagi põhilistes, kõige kõrgemal seisvates asutustes need sellisel kujul likvideerime, siis see on selge signaal ka teistele asutustele.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siin tuli vestlustest välja, et mitte kõigil riigiasutustel ei ole venekeelseid lehekülgi, mis näitab, et venekeelne lehekülg ei ole möödapääsmatu, et saab ka ilma venekeelsete lehekülgedeta. Aga venekeelsed inimesed on tihti öelnud, miks eesti keelt ei õpita, et eesti keel pole piisavalt prestiižne. Kuidas teie arvate, kui ametiasutused oma kodulehti vene keeles esitavad, kas see loob ka sellist kuvandit, et eesti keel ei ole piisavalt prestiižne, et neid lehekülgi ainult eesti keeles teha? Kindlasti on seal kõrval vaja ka venekeelset varianti. 

Jaa, suur tänu! Suur tänu, väga asjalik teema sellele tahule tähelepanu pööramine! Ütlen aga härra Talile korraks, et Eesti [riigi]asutustest on ka Rahvusarhiivi, Ravimiameti ja Statistikaameti kodulehed ainult eestikeelsed. 

Aga vastuseks sellele küsimusele vastan: see on täpselt nii, nagu teie hüpotees ütleb. Mina kujutan ette, niipalju kui ma vene inimesi tunnen, et nemad on uhked inimesed ja nad hindavad teiste rahvuste puhul ka nende uhkust. Ja kui me ise oma keelest ja oma mainest lugu ei pea, vaat ega siis ei pea ikkagi teised ka. Täpipealt nii ongi.

Hea ametikaaslane, ma tänan teid teie ettekande eest ja vastuste eest. Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks kultuurikomisjoni liikme Signe Kivi.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Tutvustan teile Riigikogu kultuurikomisjoni istungil toimunud arutelu, see oli teisipäeval, 2. aprillil käesoleval aastal. Juhatas komisjoni esimees Heljo Pikhof ja komisjoni tööst võtsid osa Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Siim Kallas, kes oli Liina Kersna asendusliige, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop, Kadri Tali ja Tanel Tein. Eelnõu esitles Riigikogu liige Jaak Valge ja kutsutud olid Tartu Ülikooli nooremlektor Külliki Seppel, Haridus- ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna peaekspert Kätlin Kõverik ning Keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk. Päevakorras oli esimese punktina otsuse eelnõu 365 esimese lugemise ettevalmistamine. 

Kõigepealt tutvustas Külliki Seppel "Eesti ühiskonna lõimumismonitooringut 2023", ja just seda osa, mis puudutab [eesti] keele oskust ja kasutust erinevates rühmades ning hoiakuid eesti keele suhtes. Kõigile teadmiseks, et see materjal, täisanalüüs on saadaval komisjoni protokolli juures ja ka Kultuuriministeeriumi kodulehel. Väga huvitav, soovitan lugeda. 

Külliki Seppel tõi kokkuvõtvalt välja, et muust rahvusest inimeste eesti keele oskus on aeglaselt, kuid järjepidevalt kasvanud. Murekohaks on muust rahvusest noorte vähene eesti keele oskus, mis on minu meelest üllatav. On tõsiasi, et muust rahvusest elanikud tegelikult ei moodusta ühte terviklikku venekeelset kogukonda, vaid jagunevad omavahel hästi lõimunuteks – 41% –, nõrgalt lõimunuteks – 42% – ja nende vahele jääb niinimetatud pragmaatikute rühm, keda on 17%. Ta rõhutas, et formaalsed lõimumistunnused – eesti keele oskus ja Eesti kodakondsus – ei tähenda automaatselt tugevat Eesti identiteeti ja positiivset suhtumist Eesti riiki. Hetkel on tõepoolest venekeelse info vajadus kasvanud, ja seda seoses Ukraina põgenikega. 

Margit Sutrop tõstatas küsimuse, kas taolise monitooringu ja konkreetsete küsimustega, mis seal on, saab ikka anda ülevaate, sest kokkuvõttes on tegemist nagu lihtsustatud tulemiga. Sellega Külliki Seppel nõustus, aga ta leidis, et see annab ikkagi parema ülevaate, kui saaks juhul, kui jääda küsimustega lihtsalt keeleoskuse ja kodakondsuse dimensioonidesse. Ka Margit Sutrop leidis, et keeleoskus ja kodakondsus ei ole omavahel korrelatsioonis. 

Jaak Valge vastas analüüsijale, et tema arvamuse kohaselt ei ole arvamusküsitlused eriti usaldusväärsed. Tegelikult rahvaloenduse andmed näitavad, et eesti keele omandamine on siiski väga aeglane ja et lõimumist tuleks mõõta pigem sotsiaalsete parameetrite järgi, näiteks kriminogeensus, HI-viirusesse nakatumine, abortide suhtarv, keskmine eluiga ja nii edasi. Kolleeg Valge kahtles ka selles monitooringutulemuses, et eesti keele oskus kasvab aeglaselt, kuid järjepidevalt. Näiteks Narvas – seda me teame kõik – puudub eestikeelne keskkond. Ainult eestikeelsete kodulehtedega aga saaks näidata, et Eesti riik hoolib eesti keelest ning ilma eesti keeleta ei saa riigis hakkama. 

Margit Sutrop viitas monitooringu infole, et tegelikult sisserändajad ei loe riigiasutuste kodulehti, ja palus seda kommenteerida. Külliki Seppel selgitas, et tõepoolest, enamasti tarbivad need inimesed vahendatud infot, nende jaoks tõlgitud kokkuvõtteid. 

Komisjoni juht Heljo Pikhof tõdes, et tema arvamuse kohaselt ei pane ministeeriumi kodulehtedel olev tõlgitud info inimesi rohkem eesti keelt omandama. Ka teised komisjoni liikmed avaldasid oma arvamusi sel teemal. 

Helle-Moonika Helme leidis, et kuna Eesti riigikeel on eesti keel, ei ole enam mõtet pidada ministeeriumide venekeelseid kodulehti, kui keegi neid ei külasta või külastatavus on väga harv. Kodulehtede tõlkimise võiks lõpetada, see hoiab kokku ka riigi ressurssi. Külliki Seppel soovitas enne sellise otsuse tegemist pöörduda Riigikantselei poole, et viidaks läbi küsitlus, mis [allikaid] kasutatakse info saamiseks. 

Seejärel järgnes huvitav diskussioon Margit Sutropi ja Jaak Valge vahel, millele kolleeg ka siin viitas: millised keeled ja miks on kasutusel näiteks Soome haridusministeeriumi kodulehel. Me saime kõik targemaks. Ja Jaak Valge lisas huvitava fakti, et vaid Eestis, Moldaavias ja Valgevenes on ministeeriumide kodulehed tõlgitud vene keelde. Ka ütles ta, et [ainult] eestikeelsed kodulehed on tegelikult meie riigi väärikuse küsimus. 

Heljo Pikhof viitas Keeleameti peadirektori Tomuski seisukohale. Ma tsiteerin: "Keeleseaduse § 2 lõige 2 sätestab, et eraõiguslike juriidiliste isikute ja füüsiliste isikute keelekasutust reguleeritakse, kui see on õigustatud põhiõiguste kaitseks või avalikes huvides. Ja avalikud huvid on ühiskonna turvalisus, avalik kord, avalik haldus, haridus, tervishoid, tarbijakaitse ja tööohutus." Ilmar Tomusk lisas, et keeleseaduse kohaselt on riigiasutuste asjaajamiskeel eesti keel, aga ükski seadus ei keela lisamast teisi keeli ja et põhiseaduse § 44 ütleb, et igaühel on õigus vabalt saada avalikkusele suunatud teavet. Praeguses olukorras on iga valitsusasutuse – ministeeriumi, ameti ja institutsiooni – ning muu riigiasutuse otsustada, mis teavet ta tõlgib ja mida mitte. Tomusk lisas, et Keeleameti poole on pöördutud küsimusega, miks on valitsuse ja muude riigiasutuste kodulehed tõlgitud vene ja inglise keelde.

Siinkõneleja ehk Signe Kivi sõnul – loen siin protokolli – on taoline arutelu vajalik ja annab teadmise, et Eesti Vabariigis tegelikult dubleeritakse ehk infot liigselt. Ma lisasin, et ehk on tõesti aktsepteeritav algatajate soov mõtestada selgemalt, milline oluline teave peab olema täielikult ja milline üldisemalt tõlgitud. 

Heljo Pikhof küsis ka, kellele üldse saadetakse mitmekeelseid teateid, ja me saime Ilmar Tomuskilt vastuse, et riigiasutused saadavad välja päris palju kolmekeelseid kirju. Ja tõesti, ka selle kohta on esitatud järelepärimisi, miks saadab riigiportaal isikutele, sealhulgas eestlastele, teateid kolmes keeles: eesti, vene ja inglise keeles. 

Kuna arutelu läks laiemaks kui ainult ministeeriumi kodulehtede teema, siis Jaak Valge rõhutas, et EKRE eelnõu puudutab siiski ministeeriumide venekeelseid kodulehti. Eelnõu esitajad ei ole selle vastu, et dubleerida äärmiselt vajalikku infot ka teistesse keeltesse, sealhulgas vene keelde. Selle küsimuse ma juba küsisin ka ettekandjalt. Kui Margit Sutrop soovis teada, kas eelnõu esitajaid rahuldaks ka selline lahendus, et ministeeriumid ise teeksid rohkem valikulisi otsuseid, siis Jaak Valge põhimõtteliselt nõustus selle lahendusega. 

Kolleeg Tõnis Lukas tõi aga meile väga huvitava info selle kohta, et näiteks Kliimaministeeriumi kodulehel on kolmes keeles dubleeritud info, et anda näpunäiteid kevadise tolmu koristamiseks. Temagi leidis, et tõlkimise lõpetamise puhul oleks tegemist ka kokkuhoiuga. Samas nõustus kolleeg Lukas, et rahvusvahelist ning elukondlikult olulist infot tuleb anda. Aga eelnõu ja selle arutamine annab siiski valitsusele selge signaali, et tuleb tegutseda ja lõpetada ministeeriumide kodulehtede otsene dubleerimine vene keelde. 

Helle-Moonika Helme sõnas, et kui teisest rahvusest inimene soovib infot, on võimalik kasutada ka Google Translate'i abi ja Eesti riik tõesti ei peaks raiskama, nii nagu ka Tõnis Lukas leidis, oma ressurssi tõlkimise peale. 

Komisjoni esimees võttis arutelu kokku ja sõnas, et muudatusettepanekute tähtajaks, 6. veebruariks ei laekunud ühtegi muudatusettepanekut. Seejärel võeti vastu vajalikud menetlusotsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 9. aprillil, see otsus kinnitati konsensuslikult – tänaseks on küll 9. aprillist saanud 10. aprill –, teiseks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Kivi. Ka see otsus sündis konsensuslikult. Suur tänu!

Hea ettekandja, teile küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Margit Sutropi. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kuulajad! Kõigepealt sooviksin tänada Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda selle olulise teema tõstatamise eest, kuidas me saame eestikeelset avalikku ruumi luua, kuidas me saame eesti keele mainet tõsta ja panna ka meie kaasmaalasi rohkem meie ilusat keelt omandama. Need on kindlasti äärmiselt olulised küsimused ja nende pärast muretseb ka Reformierakond.  

Meie vahe aga on ilmselt see, milliste vahenditega me sellele küsimusele läheneme. Meile on vastuvõetamatu selle küsimuse niisugune kategooriline püstitamine, nagu seaduseelnõu pealkirjas on: likvideerida nii ministeeriumide kui muude valitsusasutuste venekeelsed kodulehed. See tundub tarbetu.

Ja mul on hea meel, et komisjoni koosolekul Jaak Valge seaduseelnõu algatajana nõustus sellega, et pole tingimata ju vajagi üldse seadust muuta, et need kodulehed saaksid tõlgitud nii-öelda mõistlikus proportsioonis. Jagatava info puhul võiks olla vajaduspõhine lähenemine. Ka nõustus ta sellega, et teatud olukordades tuleb infot jagada ka võõras keeles, sealhulgas vene keeles, sest kriisides võib selle info alusel otsustamine muutuda väga oluliseks.  

See tähendab, et tegelikult ei ole meil ju erimeelsust selles osas, mida teha tuleks – selles mõttes, millist väärtust kaitsta, ja ka selles mõttes, kas tingimata seadust on vaja. Seega võiks siin punkti panna ja öelda, et nii-öelda sellise likvideerimise seaduse vastuvõtmine on mõttetu, samas oleme selle aruteluga loodetavasti tõstatanud ministeeriumide ette küsimuse, kas [tõlkimine on] mõistlik, kas infot on vaja dubleerida, ja võib-olla ka, millisel viisil see on esitatud. 

Ma olen täiesti nõus ka isiklikult sellega, et on häiriv, kui kõrvuti on eesti, vene ja inglise keel kui samaväärsed keeled. Võiks vabalt olla, et informatsioon on antud eesti keeles ja oleks mainitud, et see on tõlgitud teistesse keeltesse vajaduspõhiselt. See oleks nii-öelda meie väärikuse küsimus, meie riigikeel on eesti keel. Sellega olen täiesti nõus. 

Ma arvan, et tõeliselt oluline on, ja seda on ka Reformierakonna fraktsioon viimase mitme kuu jooksul omavahel ja külalistega koos arutanud, kuidasmoodi Eesti riigis on korraldatud [info jagamine] ja kui palju, ütleme, poliitikakujundajad teavad, kust inimesed Eestis oma infot hangivad ja millist infot nad usaldavad. Sest sellistes kriisides, kus me ka täna oleme, on see ülimalt oluline. Ja sellepärast meie külaline Külliki Seppel osutaski, et Riigikantselei võiks teha [sellekohase uuringu]. Ja tegelikult oleme meie kommunikatsiooniteadlastega Tartu Ülikoolist ka seda pikemalt arutanud, et oleks tähtis, et oleks pidev seiramine, kust inimesed infot hangivad, millistes kohtades nad käivad ja kes on nende jaoks usaldusväärse info andja. See on kõige olulisem küsimus, kui me kriisis tahame tõesti inimesteni jõuda ja hoida ära, et nad väärinfole toetudes teevad valesid otsuseid.  

Seetõttu me toetame väga seda, et me läheksime sisulisemaks ja saaksime teada, nii nagu ka täna siin saalis küsiti, kui palju inimesed tegelikult kodulehti usaldavad, kui palju nad seal käivad ja mismoodi nad selle infoga ümber käivad.  

Nüüd, olles ise ka kommunikatsiooniteadust õppinud, ma võin öelda seda. Tegelikult tekkis meil ju ka sellel komisjoni istungil küsimus, mis üldse on nende kodulehtede funktsioon. Nende funktsioon ei ole see, et inimene läheb kodulehele tingimata … 

Palun kolm minutit juurde. 

Palun, see on teil juures!

… otsima vastust küsimusele, kuidas nüüd eestikeelsele haridusele üleminek käib või kuidasmoodi jagatakse pensione. Nad ei lähe tingimata seda otsima kodulehelt. Nad ei ole nii teadlikud riigikodanikud. Nad otsivad seda infot guugeldades veebist. Ja kui veebis ei ole õiget infot nende keeles, seal on kas väärinfo või lihtsalt üks segane jutt ja olematu info, siis see on probleem. Seega on kodulehtedele üles pandud informatsioon siiski objektiivne informatsioon, mis võiks jõuda nende inimesteni, aga me ei tea, kas see jõuab. Ja see on see probleem, mida me tegelikult peaksime uurima. 

Samamoodi on arutatud seda, et väga paljud inimesed, eriti noored inimesed, on TikTokis, nad saavad kogu oma info sealt. Aga kuna see on nii-öelda Hiina kontrolli all, siis ei ole poliitikutel sobiv seal olla. Nüüd on järgmine küsimus: kas osaliselt jääb vajalik info nendel inimestel saamata, kui nad istuvad TikTokis? 

Meil on terve rida küsimusi, millega me peaksime tegelema. Poliitikud teavad hästi, et ei ole mõtet näiteks valimiskampaanias anda infot [allikas], kust see info sinu valijateni ei [jõua]. Järelikult võiksime liikuda sisulisemalt edasi küsimusega, kuidas inimesed informatsiooni saavad, kui see on meie põhipunkt. 

Kui meie põhipunkt on see, kuidas väärtustada rohkem eesti keelt ja panna inimesi seda õppima, siis ka sellel koosolekul tõstatati oluline küsimus, miks noored just eesti keelt ei omanda. Eestikeelsele haridusele üleminekul peame väga tõsiselt vaatama, et kõik tehtavad pingutused viiksid selleni, et noored eesti keele omandaksid. Sellega on Reformierakond väga nõus. Me tahame väga seda, et eesti keelt rohkem väärtustataks, et meie kaasmaalased seda õpiksid ja et eesti keele maine oleks kõrge. Aitäh teile!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Mart Helme. Palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Asju saab teha keeruliselt ja asju saab teha lihtsalt. Antud juhul ei ole küsimus üldse selles, kas see paneb kedagi eesti keelt rohkem õppima või ei pane eesti keelt rohkem õppima, kas keegi tänu nendele kodulehekülgedele saab rohkem informatsiooni või ei saa rohkem informatsiooni. Ma ausalt öeldes ei mäleta juba aastaid, et ma mingisuguseid kodulehekülgi oleks vaadanud, valitsuse omi või mingite muude asutuste omi. Kui mul on informatsiooni vaja, siis ma selle informatsiooni ka saan. 

Küsimus on ju väga lihtne. Küsimus on selles, et meil on keeleseadus. Küsimus on selles, et meil on rahvusriik. Küsimus on selles, et see on meie rahvuse kodu, see on ainus koht, kus me saame eesti keeles oma asju ajada, ja peaksime saama neid siin ajada igal pool. Ja peaksime ootama, et ka kõik meie kaaskodanikud, kes ei ole eesti rahvusest, respekteerivad seda ja suhtlevad meiega ja ametiasutustega eesti keeles, või kui nad ei ole selleks võimelised – igasuguseid olukordi on –, siis Eesti riik võib aidata neid sellega, et on olemas tõlketeenuse saamise bürood. Mismoodi neid finantseeritakse, kas tõlketeenuse vajaja finantseerib seda ise – siin on variandid seinast seina. 

Aga küsimus on väga lihtne. Oi kui palju kordi me oleme siitsamast puldist ja sealt kõrvalt puldist kuulnud, et me oleme sõjas ja agressorriik, kuidas on plärtsunud peaministriks upitatud inimene, et meie pidime olema Ukraina suhtes vaenulikud ja pidime olema Kremli jutupunktide edastajad ja mida kõike. Vaadake, sõbrad, ärge olge silmakirjalikud! Ärge olge silmakirjalikud, kui agressorriigi keele kasutamise areaal [tahetakse] Eesti riigis tõmmata nii koomale, kui vähegi tõmmata annab. Aga vaata, näe, ei taheta seda teha. 

Ma ei saa aru, miks ei taheta seda teha. See abrakadabra jutt siin kõigest sellest, igasugused küsitlused, nii mitu protsenti siiapoole, nii mitu protsenti sinnapoole, ei muuda reaalsust. Reaalsus on see, et Eesti riigi teine keel on vene keel ja Eesti riik aktsepteerib seda kõikidel oma kodulehekülgedel, kõikides ministeeriumides, kõikides ametites. Kõikides kohtades on teine keel vene keel. Ja kui keegi teeb ettepaneku, et lõpetame selle olukorra ära – täiesti selge poliitilise otsuse ja konsensusliku, ühise, rahvusliku, riikliku tahteavaldusena –, siis hakkab mingisugune keerutamine ja vingerdamine, et nii ikka ei saa ja naa ikka ei saa, nad ei saa informatsiooni kätte ja näe, kujutad ette, ei saa oma süstikest, kui vaja on, ei panegi õlga alla. No saate ju ise aru, et see ei ole ju absoluutselt asjakohane ja adekvaatne lähenemine. 

Küsimus on poliitilises otsuses. Eesti riigis ei ole sisuliselt teiseks riigikeeleks agressorriigi keel, ja kõik. Punkt. Ei ole mingit vingerdamist, et keegi ei saa mingit asja teada. Saab siis teada, kui tal vaja on, ja saab ka inglise keele vahendusel, kui tal vaja on. Nad enamikus muide oskavad inglise keelt piisavalt. Ja see ongi kõik. Rohkem ei ole mul teile öelda midagi. 

Kui te tahate vingerdada – nagu siin juhatus võtab vastu täiesti seadusevastaseid otsuseid selle kohta, et meie esitatud eelnõud on kõik 51 hääle eelnõud –, no mis teha! Niisugusesse olukorda me oleme juba jõudnud. See on ju hullumeelne riik, see ei ole ju normaalne riik, kui kõiges on topeltstandardid. Ja seda topeltstandardite asja veavad valitsus, koalitsioon, Riigikogu juhatus, Riigikohus, õiguskantsler. Kõik veavad siin riigis mingit topeltstandardite jura. Selline riik ei jää püsima. Selline riik ei saa jääda püsima, sest sellisel riigil ei ole põhimõttekindlust, eneseuhkust, enda maksma paneku tahet. Mõelge selle üle. Aitäh!

Nojah … (Saalis keegi naerab vaikselt.) Henn Põlluaas, mis teie mure on? Palun mikrofon! Tahate rääkida? Teie fraktsioonikaaslane juba siin jutustas ju. Kuulsite? Esimesel lugemisel ainult üks fraktsiooni esindaja, rohkem ei saa. Evelin Poolamets, protseduuriline küsimus.

Ma küsingi, kas protseduuri juurde käib "nojah"-kommentaar ja itsitamine? Kas see on, kui me räägime oma eesti keelest, mingi protseduuri osa?

Aitäh! Ei, ma arvan, et mingi protseduuri osa pole siin itsitamine. Ma ei ole itsitanud. 

Sulgen läbirääkimised, rohkem kõnesoove ei ole. Nüüd on niiviisi, et juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 365 lõpphääletus. Nii et alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.  

Head ametikaaslased, panen hääletusele eelnõu 365. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 13, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, ei leidnud eelnõu toetust ja eelnõu 365 langeb menetlusest välja. Sellega on üheksanda päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud.

Liigume edasi kümnenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (töövõimetuse ennetamine) eelnõu 377 teine lugemine. Palun Riigikogu kõne… Aa, juba on kõnetoolis.

Juba kohal jah.

Ma tervitan Riigikogu kõnetoolis sotsiaalkomisjoni esimeest Õnne Pillakut. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Olen teie ees siis Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga 377, millega antakse töötajatele võimalus teha tööd ka pikaajaliselt haige olles. Lisaks pikendatakse eelnõu kohaselt lapsevanematele hooldushüvitist kuni 60 päevani, seda siis sellisel juhul, kui nad peavad haige lapsega kodus olema. Kaks muudatust on veel, toon need välja lihtsalt mälu värskenduseks. Alates järgmise aasta 1. jaanuarist nähakse ette uus täiendav ravimite ja meditsiiniseadmete hüvitamise regulatsioon, mille kohaselt suure ravimi‑ ja meditsiiniseadmete kuluga inimestel omaosaluse koormus väheneb. Ja viimaseks muudetakse selle eelnõu ettepanekul sotsiaalmaksuseadust, laiendades sotsiaalmaksusoodustust kõikidele ajutise töövõimetuse hüvitistele, kui tööandja soovib vabatahtlikult kompenseerida töötajatele haigus‑ või hoolduslehe ajal saamata jäävat töötasu.

Seda eelnõu me arutasime esimest korda Riigikogu täiskogus 6. märtsil. Annan nüüd ülevaate aruteludest sotsiaalkomisjonis, mis jäid esimese ja teise lugemise vahele. Me arutasime seda eelnõu kahel korral: 2. aprillil ja 8. aprillil.

Pärast esimest lugemist küsis sotsiaalkomisjon eelnõu kohta arvamust Eesti Advokatuurilt, Eesti Ametiühingute Keskliidult, Eesti Haiglate Liidult, Eesti Kaubandus-Tööstuskojalt, Eesti Patsientide Liidult, Eesti Perearstide Seltsilt, Eesti Puuetega Inimeste Kojalt, Eesti Tööandjate Keskliidult, Eesti Töötukassalt, Eesti Töötervishoiuarstide Seltsilt, Eesti Väike‑ ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonilt, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojalt, Notarite Kojalt, Tervisekassalt ja õiguskantslerilt. Oma arvamuse komisjonile saatsid kolm huvigruppi, kelleks olid Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda. Sotsiaalministeerium saatis omalt poolt kaks ettepanekut. 

Pikem arutelu, kuhu me olime kutsunud ka huvigrupid, kes andsid teada oma arvamuse eelnõu kohta ja tutvustasid oma ettepanekuid, oli 2. aprillil. Lisaks kutsutud huvigruppidele osalesid sellel kohtumisel ka Sotsiaalministeeriumi ja Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajad. 

Lühidalt nendest arvamustest, mis tulid huvigruppidelt. Kõigepealt, Eesti Puuetega Inimeste Koda avaldas eelnõule toetust, pidades tehtavaid muudatusi vajalikuks ja oodatuks. Küll aga tõid nad välja, et neil on mure, mis puudutab tööandja vabatahtliku töövõimetushüvitise maksmise aluseks olevat hindamist. Nad tõid näiteks, kuidas siis hinnatakse ja mille järgi tehakse järeldusi joobe puhul või kui inimene on otsustanud ravimeid mitte võtta. Teise asjana juhtisid nad tähelepanu vajadusele korraldada perearstide ja tervishoiuarstide koostööd nii, et see oleks sujuvam, ning koolitada tervishoiuarste nii, et visiidid, mis nende juurde tehakse, oleksid rohkem sisulised ja vähem formaalsed. 

Sotsiaalministeeriumi esindajad selgitasid, et hüvitise maksmist piiravaid asjaolusid tuvastatakse ka edaspidi nii nagu siiani. See tähendab siis, et joove tuvastatakse liiklusseaduse alusel kehtestatud korras või arstliku ekspertiisiga. Ravi eiramist tuvastab patsiendi raviarst, igat juhtumit vaadatakse individuaalselt. Ning mis puudutab juhendmaterjalide hindamist ja koolitusi, siis nendega tegeletakse. 

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda avaldas samuti eelnõule toetust, kuid neil oli ka kaks ettepanekut. Üks, millest ka esimese lugemise ajal siin saalis juttu tehti, oli, et haiguslehe ajal töötamise võimalus võiks tekkida varem. Nende ettepanek oli, et see tekiks pärast kolmekümnendat haiguslehel viibimise päeva. Teise asjana tõid nad välja, et nad ei toeta muudatust, mille kohaselt tööandja peab järgima töölepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaega, kui töösuhte ülesütlemise põhjused on töövõime vähenemine tervisest tuleneva seisundi tõttu. Nad soovisid, et see muudatus võetaks eelnõust välja. 

Sotsiaalministeerium selgitas, miks ei saa lühendada seda perioodi, millal haiguslehe kõrvalt saab tööle minna. Eelkõige on see tingitud sellest, et see nõuaks rohkem arstlikku ressurssi. Kui seda perioodi lühendada, siis see sihtgrupp, keda see puudutab, suureneks umbes 40 000 inimeseni. Praegu on sihtgrupp 17 000 – 18 000 inimest aastas. Kuid [ministeeriumi esindaja] möönis, et nende muudatuste elluviimisel on planeeritud teha järelhindamine, kui süsteem on tööle läinud. Järelhindamise käigus saab vaadata, kas on vajalik ja mõistlik see haiguslehe ajal töötamise võimalus varasemaks tuua. 

Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja selgitas töölepingu ülesütlemist tervislikel põhjustel töövõime vähenemise tõttu. Juhiti tähelepanu, et Euroopa sotsiaalharta näeb ette, et töötajal peab olema õigus töösuhte lõpetamisel etteteatamistähtajale. Harta soovitustes on ka täpsustatud, et on keelatud lõpetada tervise tõttu töösuhe etteteatamistähtaega järgimata. Me ka komisjonis leidsime, et terviseprobleemidega inimesed vajavad täiendavat kaitset, mistõttu need tingimused on mõistlikud.

Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda soovis eelnõusse erisust, et nemad võiks alates esimesest päevast kasutada osalist töövõimetuslehte. Nad põhjendasid oma soovi või ettepanekut sellega, et pankrotihaldurina tegutsemist ei saa lugeda töötamiseks töölepingu seaduse mõttes ega ka ettevõtluseks. Seega neile tegevuskeelu seadmine ajutise töövõimetuse hüvitise saamise eeldusena tähendab sisuliselt pankrotimenetlust ja kõikide toimingute peatumist pankrotihalduri haigestumise ajaks. Sotsiaalministeeriumi esindajate sõnul nad arutasid seda muret eelnõu väljatöötamise ajal Justiitsministeeriumiga, kes tõi välja kaks lahendust. Esiteks saab pankrotihaldur võtta endale pankrotiseaduse § 62 alusel esindaja või abilisi. Ning käimasolevatest menetlustest saab vabastada sama seaduse § 68 alusel. Selles eelnõus erisuse tegemine ei leidnud ei ministeeriumide ega komisjoni heakskiitu, sest see Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja probleem, mille nad välja tõid, ei ole selle eelnõuga lahendatav. 

Nüüd, kuulanud ära huvigrupid, me vaatasime üle ka muudatusettepanekud. Neid oli kaks. Esimene puudutas tööandja vabatahtliku töövõimetushüvitise maksmise sõnastuse selgemaks tegemist, et selle mõte oleks seaduses paremini arusaadav. Teine muudatusettepanek puudutas [seaduse] jõustumise tähtaega. Esialgu oli selleks planeeritud 15. aprill, aga arusaadavatel põhjustel ei ole see reaalne, mistõttu said jõustumistähtajad muudetud. Neid muudatusettepanekuid komisjon toetas konsensuslikult. Samamoodi konsensuslikult otsustasime teha ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks tänasesse täiskogu päevakorda ja teine lugemine lõpetada. Ja kui teine lugemine täna lõpetatakse, siis teeme ettepaneku, et selle eelnõu kolmas lugemine ehk siis vastuvõtmine võiks teoks saada 17. aprillil Riigikogu täiskogus. 

8. aprillil oli meil põgus ülevaade veel keeletoimetusest tulnud muudatustest. Seal oli keelelisi täpsustusi, aga need ei olnud sisulised ja neid kõiki me sotsiaalkomisjonis toetasime konsensuslikult. Aitäh!

Hea ettekandja! Ma tänan teid. Vaatame korraks, kas küsimusi on. 

Vaatame. 

Vaatame siiapoole ja sinnapoole. Ei ole. Aitäh teile! 

Aitäh!

Kas soovite avada, head ametikaaslased, läbirääkimisi? Palun, see võimalus on! Eelnõu 377 üle läbirääkimise soove ei ole. 

Ja ma palun nüüd teie abi, et me saaksime alustada muudatusettepanekute läbivaatamist. Nii et olge head, tulge siin appi mulle. On laekunud tervenisti kolm muudatusettepanekut eelnõu 377 kohta. Esimene muudatusettepanek on juhtivkomisjoni poolt, otsus: arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek, samuti juhtivkomisjoni poolt, peale pikka arutelu otsustati ka seda arvestada täielikult. Ja kolmas muudatusettepanek, ka juhtivkomisjoni poolt ja peale sisulist arutelu otsustati seda arvestada täielikult. Aitäh! Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Juhtivkomisjonil on veel üks ettepanek: eelnõu 377 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja kümnenda päevakorrapunkti käsitlemine samuti. 

Liigume edasi 11. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse § 11¹ muutmise seaduse eelnõu 256 teine lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu 2. aprillil. Tegelikult väga pikka arutelu seal ei toimunud, tuletati meelde, millega tegu on. Kuna eelnõu esimesest lugemisest on mõnda aega möödas, siis käime korra üle. Eelnõuga nähakse tagasipöördumistunnistuse ehk TPT ja tagasipöördumise loa ehk TPL-i taotlemisel ette võimalus kontrollida dokumendi taotleja isikut videosilla vahendusel toimuva tuvastamise teel. Kehtiva korra kohaselt peab abivajaja enda isiku tuvastamiseks ja TPT või TPL‑i kättesaamiseks minema kohale Eesti välisesindusse või aukonsulaati. Kuid nüüd loome alternatiivi, mis võimaldab taotleja isikut kontrollida distantsilt ning toimetada TPT või TPL isikuni kullerposti teel. Eelnõu on läbinud keeletoimetuse, keelelisi ja normitehnilisi märkusi ei olnud. 

Komisjon tegi otsuse teha ettepanek teine lugemine lõpetada ning samuti tegi otsuse, et kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 17. aprillil. Aitäh!

Hea ettekandja, tänan ka teid. Küsimusi teile ei ole. Aitäh! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Seda soovi ei ole. Eelnõu 256 kohta muudatusettepanekuid ei laekunud. Juhtivkomisjoni ettepanek on 256 SE teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja 11. päevakorrapunkti käsitlemine samuti. 

12. päevakorrapunkt. Head ametikaaslased, asume selle juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (universaalteenuse lõpetamine ja varustuskindluse tagamine) eelnõu 351 teine lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku. Palun!

Aitäh, istungi juhataja! 350 SE ehk siis tuntud ka kui …

351 siiski.

351 SE, jah. Vabandust! See on tuntud ka kui elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse ehk universaalteenuse lõpetamise ja varustuskindluse tagamise eelnõu. [Veidi] esimese ja teise lugemise vahepeal toimunust. Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 11. detsembril. Esimene lugemine toimus 14. veebruaril, muudatusettepanekute tähtaeg oli 28. veebruar kell 17.15 ja selleks ajaks laekus muudatusettepanekuid Isamaa fraktsioonist. Komisjon teavitas ka erinevaid huvigruppe, kaasa arvatud erinevaid elektrimüüjaid, linnade-valdade liitu ja teisi organisatsioone. Ja laekus kokku (Loendab.) üks, kaks, kolm, neli … viielt erinevalt huvigrupilt ka kommentaare. Oma seisukohad esitatud ettepanekute-arvamuste kohta esitas juhtivkomisjonile eelnõu algataja nimel ka Kliimaministeerium, kes tegi täiendavaid ettepanekuid 351 SE sätete täpsustamiseks. Majanduskomisjoni töörühm valmistas eelnõu komisjoni istungil menetlemiseks ette oma nõupidamisel 19. märtsil, kus osalesid ka Kliimaministeeriumi esindajad. Koosolekul arutati laekunud ettepanekuid muudatusettepanekute loetelu kavandi ettevalmistamiseks. 

Majanduskomisjon arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist oma 2. aprilli istungil, kus saadi ülevaade esitatud ettepanekutest ning arutati ja hääletati muudatusettepanekuid. Istungist võttis osa ka Kliimaministeeriumi esindaja. Muudatusettepanekuid oli kokku 11, millest kuus on esitanud Isamaa fraktsioon ja viis on juhtivkomisjoni ettepanekud, mille on esitanud eelnõu algataja ehk Kliimaministeerium. 

Muudatusettepanekute üle läbi viidud hääletuse tulemusena Isamaa fraktsiooni esitatud muudatusettepanekud, mis on ettepanekud nr 1, 4, 6, 8, 9 ja 10, ei kuulu hääletamisele suures saalis. Need Isamaa fraktsiooni ettepanekud olid seotud universaalteenuse mingisuguses formaadis jätkamisega kas teenuse muutmise abil, jättes selle kuhugi reservi tulevikukriiside jaoks, või muul moel. Ülejäänud muudatusettepanekuid arvestas komisjon täielikult. Need sisaldasid Kliimaministeeriumi poolt ühte tehnilist parandust, ühte täiendust seoses võimaliku olukorraga, kus suurim võrguoperaator saaks juhul, kui ta ei leia universaal- või üldteenuse pakkujat hanke korras ja hange luhtub, määrata lühiajaliselt suurima võimaliku pakkuja. Ülejäänud kolm muudatusettepanekut puudutasid kuupäevi. 

Eelnõu tekst läbis kahe lugemise vahel keeletoimetuse, [parandused on välja toodud]. Nüüd juhtivkomisjoni menetluslikud otsused. Majanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 10. aprillil ehk täna ja teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on ettepanek võtta see kolmandaks lugemiseks päevakorda 17. aprillil. Kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan. Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Mart Maastiku.

Suur tänu, härra eesistuja! Head saadikud! Isamaa algatas kunagi universaalteenuse põhimõttel, et ettevõtjaid ja ka kodutarbijaid aidata raskel hetkel, kui elektri hinnad börsil läksid kosmosesse. Ja see oli täiesti põhjendatud tegevus. Täna tahetakse universaalteenust lõpetada. Samas ei ole pakutud mingit alternatiivi puhuks, kui tekib järjekordne selline situatsioon, kus hind börsiturul on ülikõrge. Isamaa sellest lähtuvalt ei toeta universaalteenuse lõpetamist. Oleme ka teinud oma ettepanekud. Loen siis ette kõige olulisema neist, kuigi majanduskomisjonis meie ettepanekuid ei toetatud. 

Meie [põhilise] muudatusettepaneku eesmärk on mitte lõpetada universaalteenust, vaid muuta see tarbijasõbralikumaks. Soovime muuta universaalteenuse hinna arvestamise aluseid ning minna üle tunnipõhisele hinnale. Muudatusettepaneku eesmärk on muu seas võimaldada elektritarbimise juhtimist, mida seni kehtinud fikseeritud hinnaga regulatsioon ei võimalda. Praegu kehtiva seaduse alusel arvutatakse universaalteenuse hind Enefit Poweri Narva elektrijaamade kolme kõige efektiivsema ploki tootmishinna alusel. Soovime teha kehtivas seadusandluses muudatused, mille kohaselt sõltub universaalteenuse hind hinnast järgmise päeva elektriturul ehk hinnast elektribörsil. Kui vastava tunni börsihind on madalam kui Narva elektrijaamade tootmishind, siis on universaalteenuse hinna arvutamise aluseks börsi tunnihind. Vastupidisel juhul, kui vastava tunni börsihind on kõrgem kui Narva elektrijaamade tootmishind, on hinna arvutamise aluseks Narva elektrijaamade tootmishind. Seega hakkab tarbija ostma universaalteenuse elektrit tunnihinna alusel. Samas on tarbija kaitstud hinnalaega, mille aluseks on Narva elektrijaamade tootmishind. Seega ei saa tarbija universaalteenuse hind kujuneda kõrgemaks kui Narva elektrijaamade tootmishind, millele on lisandunud põhjendatud müügimarginaal. 

Iseenesest on see ju väga loogiline, kuigi komisjonis väideti, et juba praegu teatud ettevõtted justkui pakuvad midagi analoogset. Ei ole mõtet sülitada vanasse kaevu enne, kui uut pole tehtud. Ja see oli ka põhiline ettepanek komisjonis, et kui see universaalteenus ei sobi, siis tuleks enne mõelda välja midagi uut, midagi paremat, mitte nii, et kui me oleme hädas, siis kiirkorras hakkame välja mõtlema mingeid uusi seadusi või mingeid valemeid, mis aitaks kodutarbijaid või ettevõtjaid. Kõige halvem ongi see, et kui naaberriigid mõtlevad selle peale ja meie raskel hetkel ei mõtle, siis tekib ebavõrdne konkurents. Tegelikult loovad ka need ülikõrged elektri hinnad ebaterve konkurentsi ja teevad meie ettevõtjate elu ülikeeruliseks. Seega on oht, et ettevõtted kaotavad oma võimaluse turul toimetada. 

Seega pikka juttu ei ole mõtet siin praegu pidada. Minu arvates peaks universaalteenus jätkuma, kuid seda peaks parandama. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. 

Alustame nüüd eelnõu 351 muudatusettepanekute läbivaatamist. Muudatusettepanek nr 1 Isamaa fraktsioonilt, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 2 majanduskomisjonilt, arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3 juhtivkomisjonilt, arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4 Isamaa fraktsioonilt, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 5 juhtivkomisjonilt, arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6 Isamaa fraktsioonilt, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 7 majanduskomisjonilt, seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8 on Isamaa fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 9 on Isamaa fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 10 on Isamaa fraktsioonilt, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 11 majanduskomisjonilt, seisukoht: arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 351 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja 12. päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

13. päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud väärismetalltoodete seaduse, riigilõivuseaduse ja seadme ohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 363 teine lugemine. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli, majanduskomisjoni liige Mario Kadastik. Palun!

Aitäh! 363 SE ehk väärismetalltoodete seaduse, riigilõivuseaduse ja seadme ohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Valitsus algatas selle 22. jaanuaril. See puudutab peamiselt väärismetalle sisaldavate materjalide või toodetega seotud regulatsioone, nimeregistrit ja reeglistikku. Eelnõu esimene lugemine toimus selle aasta 14. veebruaril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 28. veebruariks kella 17.15‑ks ei laekunud ühtegi ettepanekut. Komisjon teavitas eelnõu menetlusest ka erinevaid huvirühmi ja organisatsioone, nii kaubandus-tööstuskoda kui ka erinevaid erialaliite. Ühtegi arvamust ega ettepanekut neilt ei laekunud.

Majanduskomisjon arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist oma 2. aprilli istungil. Komisjon ettepanekuid eelnõu muutmiseks ei teinud. Juhtivkomisjon otsustas saata eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu saali täiskogu päevakorda 10. aprilliks ja teine lugemine lõpetada. Kui see lõpetatakse, siis [on ettepanek] võtta see kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 17. aprillil. Kõik need otsused olid konsensuslikud. 8. aprillil muutis majanduskomisjon juhtivkomisjoni esindajaks Mario Kadastiku, ka konsensuslikult. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid. Teile küsimusi ei ole. Suur tänu teile! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada samuti soovita. Muudatusettepanekuid 363 SE kohta ei ole esitatud. Juhtivkomisjoni seisukoht on teine lugemine lõpetada. Eelnõu 363 teine lugemine on lõpetatud ja 13. päevakorrapunkti käsitlemine samuti. 

Liigume edasi. 14. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 384 esimene lugemine. Mul on hea meel kutsuda Riigikogu kõnetooli ettekandjaks justiitsminister Madis Timpsoni, kes minu teada teeb siin Riigikogu kõnetoolis seaduseelnõu menetlemisel ettekannet esmakordselt. Nii et jõudu tööle teile, justiitsminister! Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on jah tõesti suur vastutus ja au siin teie ees siin seista oma teisel töönädalal ja anda ülevaade eelnõust nr 384, mille sisu on selline, et sellega võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/1 ehk siis nõndanimetatud ECN+ direktiiv. 

Selle eelnõu eesmärk on tagada meie Konkurentsiametile Euroopa Liidu toimimislepingu artikli 101 ehk siis konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevahelise kokkuleppe otsuse või kooskõlastatud tegevuse keeld ja artikli 102 ehk siis turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keeld ning nendega sama eesmärki kandvate konkurentsiseaduse 2. ja 4. peatüki tulemuslikuks kohaldamiseks vajalikud volitused, ressursid ja sõltumatuse tagatised. 

Tuleb tunnistada, et Eesti kehtiv õigus ei ole selle direktiiviga kooskõlas. Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõike 3 ja protokolli nr 27 kohaselt peab Euroopa Liidu siseturg hõlmama süsteemi, mis tagab, et konkurentsi siseturul ei kahjustata. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 31 esimene lause tagab õiguse tegeleda ettevõtlusega ehk ettevõtlusvabaduse, mis hõlmab ka konkurentsivabadust. Viidatud õigusaktidest tuleneb riigi kohustus tagada õiguslik keskkond vaba turu toimimiseks ja riik tagab selle Euroopa Liidu konkurentsiõiguses ja riigisiseses konkurentsiõiguses kehtestatud reeglite ning nende täitmise tagamise ning kohaldamisega. 

Järgnevalt ma peatungi põhilistel muudatustel, mida see eelnõu seaduseks vormumisel endaga kaasa toob. Konkurentsiameti konkurentsiteenistuse ametnikele kehtestatakse tegevuspiirang. Kavandatava sätte kohaselt ei tohi ametnikud pärast teenistusest vabastamist mõistliku aja jooksul tegeleda menetlustega, millega oldi teenistuse ajal seotud. Samuti luuakse uus haldusõiguslik erimenetlus ehk konkurentsijärelevalve menetlus. Tegemist on eelnõu peamise muudatusega, mille kohaselt hakkab konkurentsi valdkonnas haldusõiguslikke järelevalvemenetlusi ja karistusõiguslikke süüteomenetlusi asendama uus haldusõiguslik erimenetlus, mida viib läbi Konkurentsiamet. 

Nimetatud uue menetlusega kaasneb loomulikult rida muudatusi, mõned neist toon siin teile välja. Sätestatakse konkurentsijärelevalvemenetluse eesmärk, milleks on tuvastada keelatud teo toimepanemine ja vajaduse korral kohaldada teo toime pannud ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele konkurentsijärelevalve meetmeid. Samuti dekriminaliseeritakse konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevaheline kokkulepe, otsus ja kooskõlastatud tegevus (karistusseadustiku § 400). 

Kehtetuks tunnistatakse ka konkurentsiseaduse §-d 73⁵ ja 73⁷. [Nende väärtegude] menetlemine toimub edaspidi konkurentsijärelevalvemenetluse raames. Samuti reguleeritakse konkurentsijärelevalvemenetluse algus, algatamata jätmine ja lõpetamine. Konkurentsiametile antakse õigus seada keelatud teo toimepanemise menetlused prioriteetsuse järjekorda. 

Defineeritakse konkurentsijärelevalvemenetluses menetlusalune isik ning sätestatakse tema õigused ja kohustused. Muu hulgas pannakse kirja see, et uues menetluses on menetlusalusel isikul õigus keelduda teabe andmisest üksnes ulatuses, millega ta tunnistaks keelatud teo toimepanemist. Ehk siis põhiõiguste kaitse seisukohalt on uue menetluse näol tegemist nii-öelda järelevalvemenetluste ja süüteomenetluste hübriidiga. 

Direktiivist tulenevalt antakse Konkurentsiametile õigus kohaldada tõendite kogumiseks uurimismeetmeid "läbiotsimine" ja "teabe nõudmine". Uurimismeetme kohaldamiseks võib kaasata spetsialisti või politsei ning kohtute seaduse alusel ka teisi haldusorganeid. Peab rõhutama ka seda, et läbiotsimiseks peab Konkurentsiamet taotlema halduskohtu luba. 

Konkurentsiametile antakse õigus teatud juhtudel kohaldada menetlusaluse isiku suhtes sunniraha või trahvi määrades, mis sõltuvad ettevõtja või ettevõtjate ühenduse üleilmsest käibest. See võib kaasa tuua senisest oluliselt suuremad sunniraha ja trahvi summad, aga ei pruugi tuua. Sätestatakse konkurentsijärelevalvemeetmed, mida Konkurentsiamet saab kohaldada. Nendeks on kohustuste võtmise heakskiitmine juhul, kui ei tuvastata keelatud teo toimepanemist, samuti keelatud teo toimepanemise lõpetamine ja keelatud teo toimepanemise eest trahvi kohaldamine. Samuti võimaldatakse Konkurentsiametil kohaldada ajutist konkurentsijärelevalvemeedet. Analoogne võimalus on kehtivas konkurentsiseaduse §-s 63⁶. Ajutise konkurentsijärelevalvemeetme peale esitatud kaebused peab halduskohus läbi vaatama eelisjärjekorras. 

Võib kokkuvõtlikult öelda, et eelnõuga kavandatud muudatused mõjutavad halduskohtu tegevust eelkõige järgmistes aspektides: ajutise konkurentsijärelevalvemeetme peale esitatud kaebuste läbivaatamine eelisjärjekorras, läbiotsimise kohaldamiseks loa andmine – see on see, millest ma eelnevalt põgusalt rääkisin –, sunniraha rakendamist puudutavate kaebuste läbivaatamine, Konkurentsiameti taotlusel keelatud teo toimepanemise eest rahatrahvi määramine, kui rahatrahvi määramise aluseks olev keelatud tegu on Konkurentsiameti poolt tuvastatud, samuti menetlusliku rikkumise eest kohaldatud trahvi peale esitatud kaebuse läbivaatamine.  

Seega antakse kõige olulisema muudatusena eelnõu kohaselt halduskohtule õigus määrata Konkurentsiameti taotlusel trahv. See tähendab, et kohtule antakse õigus trahvi suuruse üle iseseisvalt otsustada ja seeläbi anda rikkumisele omapoolne hinnang. 

Edaspidi ma puudutan põgusalt küsimust, mis on seotud selle direktiivi sisu ja meie riigi põhiõiguste kaitsega. Tõepoolest tõstatab direktiivis sätestatu eelkõige selle artiklitega 6–9 küsimuse põhiõiguste kaitsest. Seejuures on põhiõiguste kaitse vaatest keskseks probleemiks piirangud enese mittesüüstamise privileegile. Direktiivi artikli 8 esimeses lauses sätestatud teabe nõudmise volitus nõuab, et liikmesriik tagaks konkurentsiküsimustes pädevale riiklikule haldusasutusele õiguse nõuda ettevõtjalt või ettevõtjate ühenduselt, et nad esitaksid kindlaksmääratud ja mõistliku aja jooksul kogu teabe, mida on vaja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks. 

Samas ei tohi sellise teabenõudega direktiivi artikli 8 teise lause kohaselt sundida teabenõude saajat end Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumises süüdi tunnistama. Tegemist on niinimetatud piiratud kaasaaitamiskohustusega. Kuna taolise kaasaaitamiskohustuse alusel saadud teavet peab direktiivist tulenevalt saama kasutada ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele trahvi kohaldamisel, on tegemist kohustusega aidata kaasa ettevõtja või ettevõtjate ühenduse enda suhtes toimetatavale karistatavale menetlusele. 

Oluline on mõista, et direktiivi ülevõtmise käigus tõusetuvaid põhiõiguslikke küsimusi ei saa lahendada, lähtudes üksnes Eesti Vabariigi põhiseaduses kirjapandust. Direktiiv on Euroopa Liidu õigusakt, mistõttu tuleb direktiivi ülevõtmisel ja sellest tuleneva õiguse hilisemal kohaldamisel arvestada Euroopa Liidu põhiõiguste kaitse struktuuri iseärasustega. Euroopa Liidus nimelt reguleerivad põhiõiguste kaitset kolm eri tasandit: nagu te teate, on liikmesriikide põhiõigused, Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja Euroopa inimõiguste konventsioon. 

Euroopa Liidu seadusandja on hartale tugineva põhiõiguste kaalumise juba teostanud. Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse § 2 kinnitab, et Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse põhiseadust, arvestades liitumislepingust, sealhulgas kehtivatest aluslepingutest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega on Eesti Euroopa Liidu liikmesriigina kohustatud Euroopa Liidu toimimislepingu artikli 288 lõike 3 alusel nimetatud direktiivi nõuetekohaselt üle võtma. 

Eelöeldu valguses tuleb rõhutada, et direktiivis nõutut ei saa jätta Eesti õigusesse üle võtmata põhjendusega, et see oleks vastuolus põhiseaduses sätestatud põhiõigustega, kuivõrd tegemist ei ole sättega, mis jätaks liikmesriigile kaalutlusruumi. Samas ei ole põhjust arvata, et teabe nõudmise kohustus on vastuolus meie põhiseaduses sätestatud põhiõigustega, nimelt enese mittesüüstamise privileegiga. Enese mittesüüstamise privileeg on osa õigusest vaikida, mis tuleneb meie põhiseaduse § 22 lõikest 3, mille kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama enda või oma lähedaste vastu. 

Käesoleva eelnõu kohaselt võib menetluse aluseks isikuks olla konkurentsimenetluses ainult juriidiline isik. Füüsiliste isikute vastutust ei ole uue eelnõu järgi ette nähtud, muidugi kui ta ei ole just füüsilisest isikust ettevõtja. Euroopa Kohtu konkurentsivaldkonna praktikast nähtub, et kui juriidilist isikut ei saa tema esindajate kaudu kohustada andma vastuseid, mis võiksid olla käsitatavad süü ülestunnistamisena, on juriidilist isikut siiski võimalik kohustada välja andma tema valduses olevaid dokumente ja faktilist informatsiooni. Seega ei saa füüsilisele isikule antud vaikimisõiguse, sealhulgas enese mittesüüstamise privileegi ulatus olla samasugusena üks ühele üle kantav juriidilisele isikule. 

Tuleb tunnistada, et kuigi direktiivis sätestatud trahvid on oma ülemmääralt samaväärsed karistused, nagu on karistusseadustikus sätestatud kuritegude toimepanemise eest ette nähtud rahalised karistused, nõuab direktiiv, et asjakohaste konkurentsiõiguse rikkumiste eest ettenähtavaid trahve ei tohi määrata kriminaalmenetluses.

Puudutan korraks ka küsimust, miks direktiivis sätestatud trahve ei võeta eelnõuga Eesti õiguskorda üle väärteotrahvidena, vaid haldustrahvidena. Tõesti, osa meie juriste ja õigusteadlasi toetab ka väärteotrahve. Aga toon välja mõned põhjendused, miks me läksime haldustrahvide teed. Mõisted "tahtlus" ja "ettevaatamatus" peab Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamisel ehk kohaldamisel olema sisustatud Euroopa Liidu Kohtu praktika alusel. Meie karistusõiguses on neil mõnevõrra teine sisu. Konkurentsiõigus ei kuulu oma olemuselt üldse karistusõiguse alla. Meie kehtiva karistusõigusega ei sobitu ka direktiiviga liikmesriikide konkurentsiasutustele nõutav ulatuslik teabenõude volitus ja menetlusalustele isikutele ulatuslik kaasaaitamiskohustus. Väärtegude toimepanekute eest ei saa meil karistada majandustegevusega tegelevaid avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid, aga direktiivi alla käivad ka need. 

Ma selgitan veel, et plaanitav konkurentsijärelevalvemenetlus on erihaldusmenetlus, millele kohaldub üldseadusena ka kehtiv haldusmenetluse seadus. Üldiselt küsitakse ka, kes sellest eelnõust siis võidavad. Sellest eelnõust võidavad eelkõige tarbijad ja ausad ettevõtjad. Avaldub ju see positiivne mõju neile just konkurentsiolukorra paranemise ja vaba turu toimimise kaudu, mille tingib tõhusam konkurentsijärelevalve. Olgu siinkohal mainitud ausa konkurentsi hüvedest tarbijale vaid mõned: madalamad hinnad, toodete ja teenuste parem kvaliteet, innovatiivsed lahendused ja nii edasi. 

Aga enne, kui ma oma ettekande lõpetan, peatun veel ühel väga tõsisel küsimusel, mis on kahjuks seotud selle konkurentsialase direktiivi ülevõtmisega Eestis. Nagu te teate, selle direktiivi ettevalmistav osa algas päris mitu aastat tagasi. Nimelt on momendil Eesti Euroopa Liidus ainus liikmesriik, kes ei ole veel seda direktiivi oma õigusesse üle võtnud. Ja kuna ülevõtmise tähtaeg oli juba möödas, siis algatas Euroopa Komisjon Eesti vastu rikkumismenetluse juba 2021. aasta kevadel. Eelmise aasta septembris esitas komisjon kohtule Eesti vastu hagi, milles nõuab Eestile põhisumma ja karistusmakse määramist, samuti kohtukulude väljamõistmist. Põhisumma on komisjoni valemi järgi 600 eurot päevas kuni rikkumise lõpetamise kuupäevani või kui rikkumine jätkub, siis kohtuotsuse kuulutamise kuupäevani. Praeguseks on see arve on meil juba suurusjärgus 700 000 eurot. Karistusmakse on komisjoni valemi järgi üle 5000 euro päevas, mida tuleb maksta alates kohtuotsuse kuupäevast kuni rikkumise lõpetamise kuupäevani. Loomulikult, ega sellega väga viivitada ei saa. Inimesed arvavad, et see otsus tuleb käesoleva aasta suvel. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid! Teile on ka küsimusi. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh istungi juhatajale! Hea ettekandja! Et mitte jääda selle eelnõuga nii üldsõnaliseks, siis palun tooge praktiline juhtum või näide, millist probleemi majanduskeskkonnas me siis sellise eelnõuga nagu lahendame. Te mainisite ausat konkurentsi, järelikult on ka mitteausat konkurentsi. Kas te suudate nimetada ettevõtteid, kes tarbijatega manipuleerivad, ja praegune õigus ei võimalda neid vastutusele võtta? Ehk siiski ei ole nii, nagu on olnud valitsuse mõne eelnõuga, et ei suudeta tuua ühtegi näidet, aga öeldakse, et on vaja direktiiv üle võtta. Eks sõltub väga palju ka meie dialoogivõimekusest, kui palju me suudame Euroopa Komisjonile oma asju selgitada. Tooge lihtsalt siis need näited! Teeme puust ja punaseks, mis probleemi me täpsemalt nagu lahendame Eesti majanduskeskkonnas.

Aitäh! Ütleme, et see, kuidas saaks Euroopa Komisjonile või Euroopa Liidus paremini [selgitada] mingisuguseid oma seisukohti, on võib-olla teine teema. Kindlasti ma ei oska konkreetseid ettevõtteid teile nimetada. Aga selle direktiivi eesmärk on ühtlustada üle terve Euroopa Liidu konkurentsirikkumiste menetlemist. Praegu on meil neli erinevat menetlust, nüüd tuleb üks. Samuti me saame teha paremat koostööd teiste riikidega, et meil oleks enam-vähem ühesugune regulatsioon. Ja kolmandaks, loomulikult, kui me selle Euroopa Liidu tee oleme valinud, siis tuleb ka oma lubadusi täita.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma olen otsekohene ja ütlen välja, et tegelikult selle eelnõuga soovitakse Konkurentsiametist teha uus karistusorgan ja halduskohtust uus trahviorgan. Samal ajal kui kõik majanduseksperdid ütlevad, et praeguses kriisis tuleks ettevõtlust aidata, on meie valitsus hoopis asunud ettevõtlusega võitlema. Suur küsimus on selles, miks just Konkurentsiameti jaoks hakatakse looma täiesti uut erimenetlusvormi. Miks ei võeta direktiivi üle väärteomenetluses, nagu on tehtud teiste direktiivide puhul, näiteks finantsasutuste puhul? Just väärteomenetluses meil ju rakendatakse trahve. Ja ma siiamaani pole näinud võrdlevat analüüsi, mis tooks välja, et see haldusmenetlusse tõesti sobiks paremini, oleks lihtsam, oleks parem meie õigusruumi seisukohalt. Seda [analüüsi] ei ole. Praegu on tõesti jäänud mulje, et on tehtud poliitiline valik, poliitiline otsus, et Konkurentsiamet saaks lihtsustatud võimaluse ettevõtteid trahvida.

Aitäh! Päris mitu küsimust, ma proovin kuskilt alustada. Ma kindlasti ei nõustu sellega, et valitsus meelega on teinud midagi, et [olukorda] halvemaks muuta. Loomulikult on õigusteadlaste ja juristide seas olnud vaidlusi, et äkki võiks seda rakendada väärteomenetluse raames, teha KarS-i muudatused. Aga sellel on omad [argumendid], kuidas ma ütlen, seda on arutatud nii- ja naapidi ja Justiitsministeerium on jõudnud seisukohale, et see erihaldusmenetlus on momendil kõige parem konkreetne lahendus. 

Miks see ei ole väärteomenetluse kaudu lahendatud? Ma olen aru saanud, et pigem on põhjus see, et see hästi ei haakuks meie õigussüsteemi, ilma et peaks väga palju muudatusi tegema. Loomulikult on seda võimalik teha, aga me oleme praegu selle tee valinud. Direktiiv ise ka ju tegelikult välistab süüteomenetluse ja sellepärast on valitud see haldusmenetluse erikord. Loomulikult, arvamused on erinevad, miks üks või teine. Võib ka öelda seda, et väärteo eest saab karistada, see läheb registrisse kirja, haldusmenetluse [alla käiv] rikkumine ei lähe. Ja üldiselt väärteomenetlus on osa karistusõigusest. Ja ma arvan, et kui konkurentsikuriteod [siduda] karistusõigusega – see ei ole nagu direktiivi eesmärk. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Teie eelkäija Kalle Laanet käis majanduskomisjonis ja siis ta ütles, et halduskohus ei tee algusest peale menetlust, küll aga viib menetluse läbi Konkurentsiamet. Tulenevalt sellest avaldati kartust, et Konkurentsiamet võib teha trahvi määramisel ebaprofessionaalseid otsuseid. Tehti ettepanek, et õiguse teatud summas trahvi määrata annab kohus. Trahvide kinnitamine on antud halduskohtule, aga sisuliselt kohtumenetluse korda ei ole selleks ette nähtud. Seetõttu muudetakse halduskohus justkui Konkurentsiameti kummitempliks. Ja lisamoment on, et halduskohus ei ole Eesti õiguskorras mõeldud karistavaks institutsiooniks, vaid eraõiguslike isikute kaitseks riigivõimu omavoli eest. Seega tekib küsimus, kelle poole hiljem pöörduda, kui halduskohus on juba otsuse teinud. Ja lisaks, kas siis Eesti õiguskord pööratakse mitmes aspektis sellega pea peale?

Aitäh! Jaa, ma tean, et te olete seda küsimust ministri käest küsinud ka komisjonis. Ma enne siia tulekut lugesin ka komisjoni materjalid läbi. Ega ma teile midagi põhjapanevalt teistmoodi öelda ei oska. Ma arvan, et halduskohus ja üldse Eesti kohtusüsteem on väga usaldusväärne. Kummitempel ta kindlasti ei ole. Konkurentsiamet teeb seda järelevalvet, esitab taotluse trahvi määramiseks ja halduskohus saab sellega nõus olla või mitte nõus olla. Ta saab taotluse tagasi saata, kui talle tundub, et see trahv ei ole õiglane.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Ma olen ka selle teemakesega veidi tegelenud, aga pole kunagi vastust saanud sellele, mille kohta te siin viitasite, et see ei ole direktiivi eesmärk. Mina ei saa aru, miks me oma õigussüsteemi niiviisi ümber kirjutame, et sisuliselt selles konkurentsikuritegude kontekstis loome uue süsteemi, nii nagu te ütlesite, haldusmenetluse erikorra. Ma ei suuda aru saada, miks on valitud just halduskohus Konkurentsiameti trahvimis[otsuse] kinnitamiseks. Siiamaani meie kohtusüsteemis karistavad maakohtud, nüüd siis halduskohtud. Kas on analüüsitud, kuidas see meie õigussüsteemi ja halduskohtute rolli muudab?

Aitäh! Euroopa Liidus on erinevaid lähenemisi, enamus on tsiviilkohtud ja halduskohtud. Ma jään vastuse selle analüüsi suuruse või pikkuse osas võlgu, aga mul ei ole mingit põhjust kahelda, kas Justiitsministeeriumi tublid ametnikud on koostöös teiste inimestega selle asja läbi analüüsinud, et [otsustada], et halduskohus võiks olla see koht, kes selle [kinnitab]. Ma möönan, et seda teemat võib komisjonis veel käsitleda, kas see on halduskohus või mingi muu kohus, aga praegu on valitsusest esitatud selline regulatsioon.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tegelikult direktiiv ei sätesta, et see peaks olema üle võetud haldusmenetluse raames. Vastupidi, direktiiv soovitab ja ütleb, et liikmesriigid võtaksid selle üle endale kõige sobivamas vormis. Õiguskantsler ja teised õiguseksperdid on olnud selle eelnõu suhtes väga kriitilised. Õiguskantsler on saatnud ka kirja Riigikogule, tundes muret, mis suunas selle eelnõuga edasi liigutakse. Ma olen enam kui kindel, et kui see eelnõu peaks nüüd kolm lugemist läbima, siis õiguskantsler kaebab selle Riigikohtusse. Miks Justiitsministeerium on ignoreerinud nii õiguskantsleri arvamust kui ka enamiku õigusekspertide arvamusi ja on liikunud ikkagi oma sellise, kuidas öelda, [lahendusega] edasi ja tekitab Konkurentsiametile need täiendavad õigused, mida mitte ühelgi teisel ametil ei ole?

Aitäh! Mis puudutab siis, nagu te ütlesite, valdavat õigusteadlaste arvamust, siis ma ei ole selles sada protsenti kindel, et see valdav arvamus on. Ma tean, et õiguskantsler on ka arvanud erinevat moodi. Tegelikult kaasamise protsess ongi ju selline, et me peaksime kuulama ühte poolt ja teist poolt, kuid samas ikkagi õiguspoliitika kujundamine on Justiitsministeeriumi käes. Midagi mul selle vastu ei ole, et kui te arvate, et see on kuidagi põhiseadusvastane või riivab seda, siis sellega kohtusse minna. Kohtuskäimine on elu loomulik osa ja kui õiguskantsler leiab, et see vajab vaidlust, eks siis vaidleme.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma ei saanud sellest ikkagi aru. Juhul kui Konkurentsiamet teeks otsuse, siis oleks ju võimalik see kohtusse kaevata. Kui selle otsuse teeb halduskohus, siis kuhu peaks edasi kaebama? Ma ei saanud ikkagi vastust.

Kontrollimehhanismid on kohtumenetluses ju loodud. Kuidas ma ütlen? Meie kohtusüsteem on selline, et kui sa kaebad halduskohtu otsuse edasi, siis on järgnevad astmed. Aga ma möönan, et selle kohtumenetluse asja võiks võib-olla komisjonis täpsemaks kirjutada.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te oma vastuses viitasite, et õiguskantsler on arvanud mitut viisi. Mina olen selles kontekstis lugenud tema seisukohti ainult ühesuunaliselt. Ta ei ole Justiitsministeeriumiga mitte üheski kontekstis minu meelest nõus olnud, on seda avalikult [väljendanud], ka kohtute üldkogul oma seisukohta kinnitanud ja nii edasi. Aga mul on ikkagi küsimus, et kui me võtame selle ECN+, siis mis see teie hinnang on, kui kaua võtaks aega, kui me läheme seda teie pakutud teed erihaldusmenetluse kaudu, et halduskohtud suudaksid hakata määrama trahve, ja kui kiiresti me suudaksime selle üle võtta väärteomenetluse raames. 

Aitäh! Võib-olla ma jah õiguskantslerile tegin liiga, aga mina olen aru saanud, et alguses on selle eelnõu puhul olnud ka natukene teistsuguseid seisukohti. Ent mul ei ole põhjust teie sõnades kahelda. Teine küsimus oli tähtaegade kohta, et kui kaua läheks aega, et see väärteomenetluseks ümber kirjutada. Hea küsimus! Kui seda eelnõu hakati tegema, oli aasta 2020, kui mu mälu mind ei peta. (Saalist öeldakse midagi.) Direktiivi rakendamine? Siis oleks vaja kirjutada kogu eelnõu ringi, kui väärteo ja karistusõiguse peale minna. Ja see ei ole ka direktiivi eesmärk. Ma ei julge tähtaega öelda. Päevi, tunde, minuteid ei julge öelda, aga kindlasti see aega võtab.

Hea ettekandja, austatud minister! Aitäh teile ettekande eest, aitäh vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks, majanduskomisjoni liige Mario Kadastik! Palun!

Eelnõu 384 arutas majanduskomisjon 11. märtsi istungil. Istungil viibis Aleksei Jevgrafovi asendusliikmena antud päevakorrapunkti juures Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Arutelu oli väga pikk ja põhjalik ja peamised küsimused olid paari erineva aspekti kohta. 

Esimene neist oli see, et päris pikalt arutati, mis komisjon peaks seda eelnõu menetlema. Asi oli selles, et tegemist on konkurentsiseaduse muutmisega, mille puhul on küsimus haldusmenetlus versus väärteomenetlus, nii et kas seda peaks arutama hoopis õiguskomisjon või põhiseaduskomisjon. See oli küsimus Anastassia Kovalenko-Kõlvarti poolt. Priit Lombi argument oli, et konkurentsitemaatika on 1997. aastast alates olnud juhtivkomisjonina majanduskomisjoni valdkond. 

Ülejäänud olid vägagi suures osas nii Anastassia kui Mart Maastiku küsimused laiemapõhjalise kaasamise kohta. Sellega oli ka komisjoni esimees väga selgelt nõus, et laiemat kaasamist ja ka potentsiaalseid ühisistungeid on väga mõistlik korraldada. Samuti oli ettepanek mitte teha menetluslikke otsuseid tol istungil, selle üle otsustamise jättis komisjoni esimees lõppu. 

Teine suur aspekt, mida pikalt arutati, oli see, mis ka ministri ettekandest ja küsimustest näha oli. Ehk siis küsimus, miks võtta üle see just haldusmenetlusena, mitte väärteomenetlusena. Arutelu selle üle oli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti ja Mart Maastiku ning ministri vahel. Peamised argumendid on needsamad, millele minister ka täna vastates viitas. Ehk siis see, et direktiivis on välja toodud, et seda ei peaks käsitlema süüteomenetluse alusel, ja seetõttu jäädi haldusmenetluse juurde. Argument oli ka, et väga paljudes riikides või praktiliselt kõikides riikides Euroopas on see üle võetud haldusmenetlusse. 

Oli murekohti, nagu Mart Maastik ka siin välja tõi, seoses sellega, et kui Konkurentsiamet teostab osa menetlusest ja halduskohus määrab trahvi, siis kuidas selle menetluse edasine käik on. Vastused olid suuresti sarnased, nagu minister siingi vastas, et selle kohtumenetluse protsessi detaile saab veel [eelnõu] menetluse käigus kokku leppida, aga üldjoontes Eestis on need kontrollimehhanismid olemas, saab jätkata kõrgema astme kohtus, kui vaja. 

Erkki Keldo uuris, kui pikka aega on direktiivi [ülevõtmine] menetluses olnud ning [millised] on sellega seotud trahvid. Eesti pidi selle direktiivi üle võtma 4. veebruariks 2021. Nagu minister ütles, tänaseks on rikkumismenetluses kogunenud juba pea 700 000-eurone trahv ning kui peaks tulema rikkumise selge otsus, siis sealt edasi on [trahv] mitte 600 eurot päevas, vaid 5220 eurot päevas. Ja see kehtib kuni rikkumise lõppemiseni ehk sinnani, kui meil see seadus reaalselt jõustub, mitte seaduse vastuvõtmise kuupäevani. 

Oli arutelu ka selle üle, et kui küsimus on kiirema menetlemise faasis, siis kas väärteomenetlusena ülevõtmine ei oleks kiirem. Siiski leiti, et menetluse viib läbi Konkurentsiamet ja halduskohus ainult omab selle üle kontrolli. Ja hiljem on ametnikud öelnud, et väärteomenetluse formaadis selle eelnõu [esitamine] võtaks tõenäoliselt üle aasta aega. 

Oli küsimus ka selle kohta, miks Konkurentsiamet endale taolisi erimenetlusi saab, kui teised ametid [sellist tööd] ei tee. Selles üle toimus küll arutelu, aga pärast seda koosolekut saime infot, et tegelikult on meil teisi selliseid institutsioone veel. Finantsinspektsioon ja teised järelevalveasutused teevad tegelikult samamoodi selliseid menetlusi, ei ole ainult Konkurentsiamet. 

Tõnis Mölder küsis, kui paljud liikmesriigid on selle [direktiivi] tänaseks üle võtnud. Vastus on, et kõik ülejäänud liikmesriigid on selle üle võtnud, sealhulgas formaadi osas: sisuliselt on kõikides teistes riikides tegemist haldusmenetlusega. See on ka põhjus, miks oleks ka Eestis mõistlik see ikkagi võtta üle haldusmenetlusena. 

Tarmo Tamm [märkis], et aastaid tagasi arutas Euroopa Liidu asjade komisjon seda teemat samuti ja tollal oli selle direktiivi väljatöötamise faasis Eesti seisukoht, et selle peaks üle võtma väärteomenetluse uuendamise abil. Ta tundis huvi, kas ELAK-i arvamus selles asjas enam midagi ei loe. Vastus oli, et täpseid detaile, milline oli direktiivi tollane sisu ja kas seal vahepeal on midagi muutunud, ei oska öelda. Aga see on juba üle kolme aasta tagasi, direktiiv on tõenäoliselt vahepeal päris oluliselt muutunud. 

Veel oli Tarmo Tammel küsimus, kas halduskohus on täielikult selleks tööks valmis. Ametnikud vastasid, et asja ollakse valmis arutama ja kaasama ka kohtunikke, et detailid täpselt paika panna. Aga valmisolek on olemas. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart küsis, miks ei liiguta siiski väärteomenetluse teed, mis peaks muutma selle seaduse vastuvõtmise lihtsamaks, ja kas saaks näha neid analüüse. Vastus oli, et need analüüsid on eelnõu materjalide juures olemas ja need saadetakse edasi. Ma küsisin ka üle, [kas nüüd on saadetud], aga veel ei ole need täpsustatud analüüsid saabunud isegi mitte majanduskomisjoni, samuti mitte küsijale. Aga seda on meelde tuletatud ja kindlasti niipea, kui me analüüsid saame, me need ka edastame. Veel oli küsimus selles, et direktiiv välistab kriminaalmenetluse, mis sisuliselt tekitab küsimusi ka väärteomenetluse osas. 

Oli ka küsimusi, kuidas teistes valdkondades on õnnestunud direktiiv üle võtta väärteomenetlusse. Sellele oli vastus, et teiste direktiivide puhul ei ole nii detailselt ja selle valdkonna kohtupraktikat manifesteerivalt neid meetmeid ja menetlusi kirjeldatud, seetõttu otsustati erihaldusmenetluse kasuks. 

Priit Lomp võttis lõpuks arutelu kokku [sõnadega], et eelnõu on kindlasti võimalik teha paremaks ja arusaadavamaks. Ja kindlasti on plaanis laiemalt kaasamist teha. Esmalt pani komisjoni esimees hääletusele Anastassia Kovalenko-Kõlvarti ettepaneku tol päeval mitte teha menetluslikke otsuseid. Selle ettepaneku poolt olid Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja Mart Maastik, vastu oli 7 liiget. Erapooletuid ei olnud. Kuna see ei leidnud toetust, siis mindi edasi ülejäänud otsuste juurde. Anastassia Kovalenko-Kõlvart leidis, et muudatusettepanekute tähtajaks võiks olla 21 tööpäeva, mitte 15. Aga komisjon soovis jääda 15 päeva juurde. 

Juhtivkomisjoni esindajaks tehti ettepanek määrata Tarmo Tamm alternatiivina Priit Lombile. Selle ettepaneku poolt oli 3 liiget: Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Mart Maastik ja Tarmo Tamm. Poolthäälte ülekaaluga sai esindajaks Priit Lomp. Täpsustan kohe ära, et 8. aprillil muudeti see otsus konsensuslikult ära ja määrati ettekandjaks siinkõneleja. Anastassia Kovalenko-Kõlvart leidis ka, et majanduskomisjon võiks korraldada koos õigus- ja põhiseaduskomisjoniga avaliku istungi, kuhu oleks kaasatud ka huvirühmad. Seda mõtet on õiguskomisjoni esimehega arutatud ja see istung on plaanitud pidada tõenäoliselt esimese ja teise lugemise vahelisel ajal. 

Kokkuvõttes otsustati … Kaks otsust ma olen juba loetlenud. Kolmas otsus oli teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. aprillil – poolt oli 7 liiget, vastu 2, erapooletuid ei olnud –, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada – poolt oli 6, vastu 2 ja 1 erapooletu – ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 15 tööpäeva, mis oli konsensuslik otsus. Otsustati ka küsida arvamust selle eelnõu kohta põhiseaduskomisjonilt ja õiguskomisjonilt, kohtutelt ning Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnalt. Arvamuste esitamise tähtaeg oli 5. aprill. See oli ka konsensuslik otsus, aga minule teadaolevalt nii õigus- kui põhiseaduskomisjon alles koostavad seda vastust. Seal on antud natuke ajapikendust. Aitäh! 

Aitäh! Küsimus, Jaanus Karilaid, palun!

Hea ettekandja! On ju päevselge, et ilma kaasamiseta te kuigi kaugele pole jõudnud. Mind huvitab ikkagi advokatuuri seisukoht, tooge see avalikkuse ette! Tooge Tartu Ülikooli õigusteadlaste arvamus avalikkuse ette! Mida arvab õiguskantsler konkreetsemalt, mis tema kriitika on? Neid seisukohti pole ju mõtet väga varjata. Teisalt siis ka see mõjuanalüüs. Kui palju Konkurentsiamet ja halduskohus peavad ressurssi ja pädevust juurde hankima, et seda seadust hiljem kohaldama hakata?

Aitäh! No need arvamused on eelnõu kaardi juures olemas, nendega saab täpsemalt tutvuda. Üldjoontes advokatuuri arvamus on, et tuleks jätkata väärteomenetluse kaudu, samuti õigusteaduskonna oma. Seal küll on ka advokatuuri liikmed, nii et selles suhtes sama arvamus. Õiguskantsleri arvamus oli, niipalju kui ma peast mäletan, seotud just selle erihaldusmenetlusega erinevalt haldusmenetlusest. Tema soovitus oli, et see on siiski uue formaadina probleemne, ja ta soovis, et seda täpsemalt kaalutaks. Ka Riigikohus avaldas arvamust. Nende kirjalikus arvamuses – läheb aega, et seda siit leida – oli minu mäletamist mööda nende arvamus kahetine, aga nende seisukoht põhiseaduskomisjoni istungil oli väga konkreetne: nemad muidugi eelistaksid puhtalt haldusmenetlust, nii nagu see oli enne selle erihaldusmenetluse käiku toomist. 

Mis veel oli? Aa, see mõjude analüüs. Seda komisjonis ei arutatud ja ma jään praegu vastuse nende dokumentide osas võlgu. Seda mõjude analüüsi ma numbriliselt täpselt ei tea. Vajadusel saab komisjoni nõunik selle hiljem edastada.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kuna läbirääkimised on fraktsioonidele, siis, Jaanus Karilaid, ma eeldan, et teil on Isamaa fraktsiooni volitus olemas. Jaanus Karilaid, palun, Riigikogu kõnetoolist.

Head kolleegid! Me oleme jõudnud päris kummalisse õigusloome kujundamise etappi, kus tuleb välja, et justiitsminister või ka komisjoni esindaja ütleb väga selgelt välja, et Tartu Ülikooli õigusteadlased ei ole selle lahenduskäigu poolt. Tuuakse välja halduskohtu kriitika, tuuakse välja ettevõtjate kriitika, et ei ole mõistlik. Kui ma küsin, milliseid praktilisi juhtumeid see lahendab, tooge üks näide, siis ühtegi näidet tegelikult ei tooda. Meie majandus kukub teist aastat, ühtegi majandust stimuleerivat meedet välja ei kujundata, sellega välja ei tulda. Selle asemel hoopiski tullakse välja sellise konstruktsiooniga, mis pigem hirmutab, tekitab ebakõlasid, vaidlusi, ka kohtuvaidlusi. Ja selle asemel et olla ettevõtluskeskkonna mõttes atraktiivne, hoopis hirmutab eemale. Sellest tulenevalt on Isamaa fraktsioon väga selgelt selle tänasel kujul esitatud lahenduse vastu. Me ootame eelnõu ümberkirjutamist ja teeme ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni nimel Toomas Uibo. (Toomas Uibo palub lisaaega.) Kolm lisaminutit ka.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Kõigepealt tänan justiitsministrit selle ettekande eest ja eriti sellise avatud meele eest, et tuleks veel arutada, kas seda eelnõu menetleda halduskohtus või maakohtus või kuskil mujal. See on igati tervitatav. Ja kolleeg Sibulale teen reklaami, et väärteomenetluse osas on see eelnõu tegelikult kättesaadav pakosta.ee lehel.

Aga mõnes mõttes on jah praegu siin saalis ajalooline hetk. Ajalooline hetk sellepärast, et meie laudadel on esimesel lugemisel eelnõu, mis on tekitanud väga pikki ja kirglikke vaidlusi. Isegi nii pikki, et meil on Euroopa Liidu direktiivi ülevõtmisega hiljaks jäämise tõttu laual ka rikkumismenetlus. Meil on olnud ridamisi valitsusi, kes ei ole nendes küsimustes kokkuleppele jõudnud. Kõigil erakondadel, kes on ka täna siin saalis, on just nimelt selle eelnõu osas olnud väga suured eriarvamused. 

Miks see eelnõu on siis nii eriline? Esmapilgul võib ju tunduda, et pole midagi igavamat kui konkurentsiõigus ja see jääb üsna kaugele kõikidest inimestest. Paraku tuleb aga tõdeda, et need küsimused, mille üle me siin saalis ka järgnevalt kindlasti mõtteid vahetame, on väga põhimõttelised. Ja need küsimused on järgmised.

Esiteks, kui lihtne või keeruline peaks olema riigil karistada ühte isikut, on ta siis füüsiline isik ehk inimene või juriidiline isik ehk ettevõte või lausa ettevõtjate ühendus. Teine väga põhimõtteline küsimus on selles, kui hästi me suudame Eestis kaitsta meie põhiseaduslikku õigust ennast mitte süüstada. Kui palju võib riik inimesi solgutada, sundida, suunata tunnistusi andma iseenda kahjuks, esitama tõendeid iseenda vastu? See on äärmiselt tundlik teema. Ja kolmandaks on ettevõtjate konkurentsivõime, ettevõtjale vaba konkurentsi tagamine, sealhulgas see, et uisapäisa või halva menetlusega määratud trahvid ei lämmataks ühte või teist Eesti ettevõtlussektorit ega jätaks inimesi tööta selle tõttu, et ülemäärased või [vildakalt] määratud trahvid muudavad tegelikult töötajatel väljateenitud töötasu saamise lausa võimatuks. 

Ja nüüd on meil siis ees eelnõu, mille valitsus on siia saatnud. Ent Eesti 200 erakonnana lisas sellele otsusele juurde protokollilised märkused. Lubage mul need protokollilised märkused siin ette lugeda.

Eesti 200 on lahendustele orienteeritud erakond ja meie ettepanek on olnud, et see eelnõu tehakse korda Riigikogus. Loen teile lühendatult ette Eesti 200 seisukohad, mis on kantud Vabariigi Valitsuse protokolli selle eelnõu kaaskirjaks Riigikogule. Eesti 200 nõustus konkurentsiõiguse suurendamise pakutud kompromissiga, et rahatrahvid määrab halduskohus tingimusel, et esiteks, Justiitsministeerium aitab koostada Riigikogu aruteludeks eelnõu muudatused, mis sobituksid halduskohtu olemuse ja ülesandega kaitsta isikut riigivõimu omavoli eest. Punkt kaks: eelnõu muudatustega tuleb tagada põhiseaduse § 15 ja § 24 lõikes 2 ette nähtud õigused. Õigusriigis tuleb kohtumenetluse normide sellises ulatuses muutmisel kaasata kohtud, õiguskantsler, samal teemal juba analüüsi koostanud Tartu Ülikooli ja teised õiguseksperdid.

Nüüd tuleb Riigikogu menetluses lahendada vähemalt järgmised olulised küsimused. Kirjeldada lahendused nii, et Justiitsministeeriumi pakutu haakuks halduskohtu olemusega. See ei saa olla haldustoiminguks loa andmise menetlus. Tuletan meelde, et poliitiline kokkulepe selle kohta oli, et trahvid määrab kohus, mitte ei anna trahvi määramiseks kiireloomulist eelhinnangut. Eelnõu tuleb täiendada sätetega, mille alusel haakuvad omavahel halduskohtu poolt rahatrahvi määramine ja [uue seaduse] § 78³³ "Menetlus- ja vorminõuete rikkumise tagajärjed ning kohtulik kontroll", mille lõige 2 näeb ette, et rikkumise, sealhulgas keelatud teo toimepanemise tuvastamise õiguspärasust hinnates teostab kohus täiemahulise kontrolli. 

Edasise menetluse käigus tuleb eelnõu sätteid täiendada nii, et oleks selge, milline kohus millises menetlusetapis tuvastab, kas Konkurentsiamet on keelatud teo toimepanemise tuvastanud õigesti. Eelnõu tuleb täiendada ka selliselt, et kõrvaldatakse vastuolu põhiseaduse §‑ga 15. Miinimumina tuleb lisada halduskohtu poolt trahvi määramiseks vajalike õiguslike ja faktiliste asjaolude kindlakstegemine, sealhulgas menetlusosalise õigused rahatrahvi määramise menetluses, menetluse tähtajad ja nõuded Konkurentsiameti poolt rahatrahvi määramise taotlusele. Eelnõu tuleb viia kooskõlla põhiseaduse §‑ga 24. Vältida tuleb olukorda, kus näiteks 100-miljonilise trahvi võiks määrata ilma isikut ära kuulamata.

Rõhutan, et oleme koostanud ka alternatiivse eelnõu, kus kõik need probleemid on lahendatud. See võtab arvesse, et finantsõiguse rikkumisega seotud direktiivi ülevõtmisel on Eesti teatanud, et väärteomenetlus on sobiv vahend rikkumiste menetlemiseks. Sellele on osutatud ka valitsuse 22. juuni 2023 dokumendi "[Eesti] Euroopa Liidu [poliitika] prioriteedid 2023–2025" punktis 84. Kokkuvõtlikult on selle sisu ju selles, et jah, me oleme jõudnud poliitilise kompromissini, et niivõrd suure mõjuga trahve ei määra mitte Konkurentsiamet ise, vaid need trahvid määrab kohus, vaadates üle kogu tõendusmaterjali. Nii [selgub], kas täpselt samasugusele järeldusele, milleni on Konkurentsiamet jõudnud, jõuab ka kohus või jõuab ta samu asitõendeid ja asjaolusid vaadates mõnele teisele järeldusele. Kohtumenetluse kirjeldus selles eelnõus on puudulik.

Me oleme selles mõttes ju erakorralises olukorras, kus oma ettepanekutega on pidanud üsna varajases staadiumis sekkuma nii õiguskantsler kui ka kohus. Eesti 200 usub kindlalt, et me suudame selle eelnõu lõpuks hästi ära menetleda, teha vajalikud täiendused ja olla konstruktiivsed, et jõuda Eesti ettevõtjate jaoks kõige parema tulemuseni. Eesti ettevõtjad vajavad vaba konkurentsi, nad vajavad riigilt õiglast ja õiguspärast kohtlemist. Ja meie siin Riigikogus vajame argumenteeritud, ära kuulavaid, viisakaid, lugupidavaid debatte selle üle, kuidas selle eelnõu menetluses kõige paremad lahendused leida. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti keskfraktsiooni nimel. Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud minister! Head kolleegid! Kui rääkida lihtsustatult, siis nagu ma ministrile juba mainisin, selle eelnõuga soovitakse Konkurentsiametist teha uus karistusorgan ja halduskohtust uus trahviorgan. Põhimõtteliselt tekib Konkurentsiametil võimalus hakata määrama hiiglaslikke trahve, ja seda lihtsustatud korras. Selle jaoks luuakse lausa eraldi menetlus, mida nüüd kutsutakse siin haldustrahvimenetluseks. Arvestades trahvide suurust, arvestades seda, et Konkurentsiametile antakse õigus teha läbiotsimisi, on tegemist on lausa sellise menetlusega, mille mõned tagajärjed ulatuvad oma intensiivsuselt isegi kriminaalmenetluse piiresse. Selle asemel et rohkem kui kaks aastat väldanud majanduslanguse tingimustes ettevõtteid toetada, teeb valitsus kõik selleks, et ettevõtjaid hoopiski hirmu all hoida. 

On arusaamatu, mis probleemi soovitakse lahendada. Kas meil on tõesti nii palju konkurentsialaseid karistust [väärivaid] rikkumisi? Kas ei ole tõesti muid vahendeid, et saaks neid karistusi rakendada? Samal ajal kui kõik majanduseksperdid ütlevad, et praegu on see hetk, kus me peame ettevõtlust aitama, on valitsus hoopis asunud ettevõtlusega võitlema, ja ettevõtjatest on saamas uued vaenlased. 

Jääb arusaamatuks, mis põhjusel just Konkurentsiameti ametnikud saavad endale sellise erimenetluse võimaluse. Jah, nüüd jälle selgitatakse, et meil on direktiiv, mille peame üle võtma. Jaa, tõesti. Aga selle jaoks me ei pea looma enda õigussüsteemi täiesti uut menetlusvormi, ja seda ainult ühe asutuse jaoks. Pealegi, sarnaseid direktiive on juba üle võetud, näiteks finantsvaldkonnas, ja seda on tehtud olemasolevate menetluste raames. Trahvide jaoks meil on olemas väärteomenetlus. Miks ei soovita sedasama direktiivi võtta üle väärteomenetluses? Sellist lähenemist pooldab enamik õigusekspertidest, seda pooldab õiguskantsler. Ja pealegi, see oleks ju väga sobiv ka praeguse koalitsiooni poliitikaga. Koalitsioon on öelnud, et neil on soov hakata trahvimäärasid tõstma. Palun väga, korrastage meie väärteomenetlus, tehke see tõhusamaks! Millegipärast seda ei soovita teha. Siiamaani pole välja toodud mitte ühtegi analüüsi, mis põhjendaks, et haldusmenetlus oleks meie õigusruumile sobiv, tõhusam ja lihtsam. Vabandust, aga see argument, et peab olema võimalus kiiremini menetlusi läbi viia, kiiremini trahvida, ei saa olla õigusriigis lubatud. 

Ma arvan, et praegu Riigikogus menetletavatest eelnõudest on vaenukõne eelnõu, vilepuhuja seaduseelnõu ja nüüd seesama hiigeltrahvide eelnõu kõige problemaatilisemad eelnõud, mis on Euroopa Liidust tulnud ja mille üle meil veel tulevad suured vaidlused. See on see, millest ma alati räägin: me peame suutma kõik direktiivid, kõik määrused, mis me üle võtame, sobitada meie siseriikliku õiguse ja praktikaga, meie õigusruumi ja kultuuriga. Seesama direktiiv, mida me täna arutame, mille ülevõtmist me täna arutame – on ju soovitatud ja palutud, et riigid valiksid enda jaoks kõige sobivama menetlusvormi. Ma väga vabandan, aga mina ei mäleta, et vahepeal on meil sõlmitud kokkulepe, et me hakkame meie õigussüsteemi pea peale pöörama, väärteomenetluse viskame kõrvale ja hakkame mingit uut paralleelmenetlust looma. Või siis koalitsioon võib tulla ja julgelt välja öelda, et see ongi uus poliitiline valik, uus poliitiline kokkulepe. See on see, mille suunas me liigume: karistusriigi poole. Pole vaja end peita Euroopa Liidu direktiivi taha. Euroopa Liit selliseid asju ei sätesta. [Paraku] selle asemel, et korrastada meie õigusruum, teha meie olemasolevad menetlused paremaks, me hakkame looma mingit paralleelreaalsust, paralleelmenetlusi. 

Mis juhtub edasi? See on ju alles esimene samm. Siis öeldakse, aga me tahame, et selline lihtsustatud menetlus ja trahvimis[võimalus] oleks ka teistel ametitel. Täna me loome selle Konkurentsiametile, homme me loome selle maksuametile, siis miks mitte ka Keskkonnaametile, miks mitte ka Terviseametile. Ja nii tasapisi ja vaikselt annamegi rohkem võimu ja karistusmehhanisme ametnike kätte ega pane tähelegi, kui ühel hetkel meie õigussüsteem hakkab meile meenutama paarikümne aasta tagust aega. Tänase eelnõu puhul on reaalne oht, et ettevõtjad jäävad seninägematul määral ametkondliku suva ja võimalike kuritarvituste meelevalda. 

Aga mida püütakse veel teha, et näilikult kogu see kompott legitiimseks teha? Kogu selle asja juurde on veel lisatud halduskohtud. Ka siin on mitmeid vastuolusid. Nimelt soovitakse, et trahve hakkaks välja kirjutama halduskohus. Aga halduskohus ei ole meil mingi trahvimääraja, halduskohus pole Eesti õigussüsteemis trahviorgan. Ja mis veel olulisem: halduskohus ei tee otsuseid avaliku võimu eest ära. Ta annab hinnangu ja teostab kontrolli avaliku võimu otsuste üle. Kui avalikus sektoris tehakse midagi valesti, on võimalik pöörduda kohtusse ja otsus vaidlustada.

Praeguse eelnõu loogika näeb aga välja selline, et kohus justkui oma trahviotsusega hakkab legitimeerima Konkurentsiameti menetlust, isegi kui see ei olnud läbi viidud korrektselt. Ja siin tegelikult tekib meil ka vastuolu põhiseadusega. Kui põhiseadus ütleb, et kõigil on võimalus oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse, siis kuidas seda saab teha, kui kohus meil juba astub avaliku võimu kingadesse ja määrab ise Konkurentsiameti palvel selle trahvi? Siin tekib vastuolu võimude lahususe põhimõttega, sest kohus ei saa enam anda hinnangut ja teostada kontrolli Konkurentsiameti tegevuse üle. Ta juba seotakse Konkurentsiameti trahviotsusega, ta ise määrab selle, ta ise teeb selle otsuse. See on üks aspekt, mis on täiesti jäänud lahti kirjutamata. 

Kuidas siis lõpuks see menetlus hakkab välja nägema? Kui me loeme praegu seda eelnõu, siis põhimõtteliselt me võime olla olukorras, kus 100-miljonilise rahatrahvi saab määrata ilma isikut ära kuulamata, piirdudes isiku kaasamisel sellega, et talle toimetatakse kätte rahatrahvi määrus. See näitab, kui puudulikult see eelnõu on koostatud. 

Ausalt, ma ei näe, kuidas sellise eelnõuga saab edasi liikuda. Isegi parima tahtmise juures ei ole võimalik seda muudatusettepanekutega paremaks teha, sest juba algselt on valitud vale lähenemine ja otsustatud hakata meil paralleelset õigussüsteemi looma. Seetõttu annan keskfraktsiooni nimel üle ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 384 esimene lugemine lõpetada. Aga, head kolleegid, istungi juhatajale on laekunud kaks avaldust, üks Isamaa fraktsioonilt ja teine Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Mõlemad teevad ettepaneku konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 384 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume nüüd hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 384 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 6, vastu 50 ja erapooletuid Riigikogu liikmeid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega on eelnõu 384 esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 2. mai kell 17.15.  

Liigume edasi. Tänane 15. päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine Ukraina sõja ajal Eestist lähtuva Venemaaga seotud äritegevuse asjaolude uurimiseks" eelnõu 371. See on selle eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli, Riigikogu liige Mart Maastik! Palun!

Suur tänu, härra esimees! Lugupeetud saadikud! Minul on täna au esitleda teile [otsuse] "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine Ukraina sõja ajal Eestist lähtuva Venemaaga seotud äritegevuse asjaolude uurimiseks" [eelnõu]. (Juhataja helistab kella.)

Head kolleegid! Me ei kuule ettekandjat. Palun, Mart Maastik!

Aitäh! Ajakirjanduse andmetel on Eesti ettevõtted sõja ajal müünud Venemaale kümnete miljonite eurode eest veefiltreid, metallpakendeid, toiduaineid ja ehitusmaterjale. Ajakirjanduse andmetel on Venemaale müüdud ka kuullaagreid, konvertereid, erinevaid mooduleid ja metalltooteid, mida on võimalik kasutada sõja- ja tuumatööstuses, samuti metallurgias, lennunduses ja naftatööstuses. Ilmselgelt on selliste kaupade tarnimine toetanud Venemaa majandust ja ka sõjapidamist Ukraina vastu.

Eesti ettevõtted on vahendanud sõja ajal ka enam kui miljardi euro eest Venemaa kaupade müüki teistesse riikidesse. Näiteks on varem Oleg Ossinovskile kuulunud Vero Logistics OÜ aidanud ajakirjanduse andmetel Venemaal maha müüa 777 miljoni euro eest rauda ja rauamaaki. EuroChem Terminal on vahendanud sõja ajal Eestisse ligi 410 miljoni euro eest Venemaal toodetud väetiste müüki. Eesti ettevõtted on aidanud Venemaal maha müüa ka sadade miljonite eest kivisütt Hiinasse, Türki, Jaapanisse, Indiasse ja Lõuna‑Koreasse. Lisaks on suures mahus vahendatud Venemaa bituumeni ja [muude] naftatoodete müüki välisriikidesse.

Ajakirjanduse andmetel on Euroopa Liidu toetusi eraldatud isegi sellistele ettevõtjatele, kes ajavad suuremahulist äri Venemaaga. Näiteks NPM Silmeti tehas on ajakirjanduse andmetel ostnud Venemaalt 41,6 miljoni euro eest haruldaste metallide maake. Samas on Silmeti omanik saanud ülemöödunud aastal riigilt toetust 18,7 miljonit eurot Ida‑Virumaale uue magnetitehase ehitamiseks ja rohepöörde edendamiseks. Tähelepanuväärne on asjaolu, et Silmet ostab tooret Solikamski magneesiumitehasest, mis oli enne eraomandis, aga mis sisuliselt riigistati 2023. aasta alguses.

Euroopa Liidu vahenditest on saanud 3,3 miljonit eurot toetust ka Narvas asuv ettevõte Aquaphor, mis müüb suures mahus veefiltreid Venemaale. Ajakirjanduse andmetel on Aquaphor Ukraina sõja ajal rahalises mahus enim Venemaale kaupu müünud Eesti ettevõte.

Eesti ettevõtted on jätkuvalt ajanud Venemaaga ka ravimiäri. Ajakirjanduse andmetel on Ukraina sõja ajal selle maht kasvanud ligi 600 korda. Venemaale on müüdud ja müüakse hulgaliselt ka Eestis toodetud ravimeid. Muu hulgas on Eesti ettevõtted Venemaale vahendanud hulgaliselt välismaiseid verevahetuse seadmeid. Eesti ettevõtted on ravimite ja meditsiini[seadmete] äri Venemaaga põhjendanud humaansete argumentidega, et haigeid ei tohi hätta jätta. Tegelikult ostab Venemaa verekomponentide [valmistamise] seadmeid ka haavata saanud sõdurite ravimiseks, mis toetab sõjapidamise jätkumist.

Eeltoodu alusel ja lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §‑st 20, teeme ettepaneku moodustada Riigikogu uurimiskomisjon Ukraina sõja ajal Eesti äriühingute Venemaaga seotud äritegevuse asjaolude uurimiseks. Uurimiskomisjoni enda usaldusväärsuse ja laiapõhjalisuse tagamiseks peaks sinna kuuluma igast Riigikogu fraktsioonist üks esindaja.

Komisjoni ülesanded võiksid olla sellised. Esiteks, välja selgitada, millist Eestist lähtuvat äritegevust Venemaaga on Ukraina sõja ajal aetud; teiseks, välja selgitada, kas [eelnõu] punktis 2.1 märgitud äritegevus, mis toetab Venemaa sõda Ukraina vastu, on toimunud seaduslikult; kolmandaks, juhul kui punktis 2.1 märgitud äritegevus toetab Venemaa sõda Ukraina vastu ja on toimunud ebaseaduslikult, esitada ettepanekud õigusaktide ja vajadusel ka halduspraktika muutmiseks, et tulevikus sellist ebaseaduslikku ja Venemaa Ukraina‑vastast sõda toetavat äritegevust vältida; neljandaks, teha valitsusele ettepanekud nimetatud küsimuses poliitika kujundamiseks, sealhulgas Euroopa Liidu ja piiririikide koostöö tasemel.

Komisjon esitab oma uurimistöö lõpparuande Riigikogule ja avalikkusele hiljemalt 2024. aasta 10. juuniks, mille järel tema volitused lõppevad. Alla on kirjutanud Isamaa fraktsiooni esimees Helir‑Valdor Seeder. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi? Küsimusi, tundub, ei ole. Tundub, et saalile on kõik selge. Põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu palun ma nüüd siia Riigikogu kõnetooli tutvustama põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Komisjon arutas käesolevat eelnõu 2. aprillil. Komisjon arutas selle üle, kas 10. juuni tähtaeg on komisjonile piisav, et soovitud tulemust saavutada. Algatajad väljendasid paindlikkust selle tähtaja muutmiseks. Arutleti selle üle, et Eestis on täitevvõimu uurimisasutused, mis illegaalse kaubandusega tegelevad, ning tõstatati kahtlus, kas uurimiskomisjon täidaks seatud eesmärki ning annaks sisulise tulemuse. Algataja tõi välja, et komisjoni moodustamise puhul on tähtis, et parlamendifraktsioonid saaksid ülevaate, mis seis on Eestil Venemaaga äri ajamises. See informatsioon on otsuse langetamisel oluline. Mõned komisjoni liikmed olid seisukohal, et uurimiskomisjoni puhul oleks tegu lahtisest uksest sissemurdmisega, kui meil on olemas julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon, majanduskomisjon ja riigikaitsekomisjon, kus julgeolekuasutused käivad konkreetsetest ohtudest ülevaateid andmas. Leiti, et oleks mõistlikum anda nendele komisjonide selgem ülesanne ja sihitus, mida nad peaksid küsima, et seadusandjal oleks parem ülevaade.

Komisjon arutas ka selle üle, et täiendav informatsioon aitaks kaasa seaduseaukude lappimisele, sest ettevõtjad on leidlikud Venemaaga äri edasi ajama. Samas leiti, et komisjoni [võimalikke] ülesandeid vaadates tundub, et [eelnõu] punktidele 2.1 kuni 2.3 vastuseid tegelikult vist teatakse. Vähemalt seletuskirjas välja toodud juhtumid on saanud kajastuse ja need on kahjuks [aset leidnud] seaduslikult. Mittesanktsioneeritud kaupade müük ja vahendamine Euroopa Liidus läbi Eesti on seaduslik. Leiti, et punkt 2.4 ehk soov teha Vabariigi Valitsusele ettepanekud poliitika kujundamiseks on mõistlik. [On ka] võimalik [kehtestada Eesti riigina] sanktsioone, aga küsimus on, kas see oleks konkurentsi ja ettevõtluse seisukohalt mõistlik. Selle küsimusega peaks tegelema majanduskomisjon ja tegema Euroopa-üleselt ettepanekuid majanduspoliitika muutmiseks, kuna neid kaupu, mida praegu ilmtingimata peaks Venemaale müüma, tarnima ja vahendama, ei ole. Algatajate [esindaja] leidis, et kas üldse on tegevusi, mida praegu oleks mõistlik Venemaa suunal teha, võiks olla üks küsimus uurimiskomisjonile. Ta sõnas, et kontaktid ja sidemed jätkuvad, ka Eesti kodanikke on Venemaal, seega päris Venemaast isoleerituna elada ei saa. Otsesed ja kaudsed mõjud on olemas ja seetõttu on parlamendi tasemel uurimiskomisjoni moodustamine igati põhjendatud.

Komisjoni liikmed tõid välja, et teema on oluline, aga küsimus on selles, milliste meetoditega eesmärk saavutatakse. Parlamendil on kindlasti võimalik muuta õigusruumi selliselt, et riik oleks võimekam. Kolm ministeeriumi on jõudnud seisukohale, kuidas muuta sanktsioonikuritegude puhul [kehtivat] uurimisalluvust. Kuna sanktsioonikuriteod on uurimisalluvuse kohaselt põhimõtteliselt kaitsepolitsei rida, siis võimekus uurida kõiki neid kuritegusid on nõrk. Justiitsministeerium tegi analüüsi, kas karistusseadustiku teatud paragrahve on võimalik viia väärtegude alla, jättes osa tegusid jätkuvalt kuritegude alla. [Kalle Laaneti] teada peaks see eelnõu üsna kohe Riigikokku jõudma. Riigikogul on võimalus seda eelnõu kiirelt menetleda.

[Esitati küsimus], kas praegu liiga madalalt ei lennata, kui tegelikult teatakse, milles on [probleem]. [Probleem] on selles, et Vene-suunaline äri peaks kogu Euroopa ulatuses olema viidud miinimumi. Sellega peab tegelema. Tahetakse, et Euroopa Liidu piiridelt ei väljuks Venemaale mitte mingit kaupa ega siia ei siseneks Venemaalt mitte mingit kaupa. On otsustamise koht, mida ostetakse, mida sealt hädapärast vajatakse, mida mujalt kuskilt ei saa. See oleks vaja Euroopa Liidu tasandil ära otsustada. On selge, et osa kaubast tuleks siia [mõnest teisest] maailmajaost. 

Sellega seoses toodi võrdlus relvaabiga, mida Eesti on Ukrainale andnud. Eesti relvaabi on piisk meres, võrreldes sellega, mida Ukraina vajab, ja sellega, mida on Ukrainale andnud kõik liitlased. Aga Eesti initsiatiiv oli oluline, see oli suuresti liikuma panev surve. Nii on ka selle äriga: midagi küll pööritatakse üle maailma tuhandetes kordades rohkem, kui seda tehakse läbi Eesti, aga kuskilt peab tulema initsiatiiv. Eesti piiririigina tajub seda ohtu ja Eesti peaks kandma seda lippu. Minnes edasi sanktsioonide ja Venemaaga jätkuva äri küsimuses, tuleks see teema laiendada üleeuroopaliseks. See väljundettepanek võib edasi liikuda ka nii, et see viiakse Euroopa [Parlamendi] saadikuteni, Euroopa Parlamenti. Arutati, et võib-olla peaks ka väliskomisjonis või majanduskomisjonis tegema ettepaneku, et Eesti näitaks oma majandusruumis eeskuju ja sulgeks täielikult piirid mõlemasuunalisele kaubaveole ja muule tegevusele. Kui Eesti tahab eeskuju näidata, siis tuleks midagi muuta. Riskikoht on see, kas teised riigid tulevad kaasa või ei tule. Leiti, et Euroopa Liidus saaks midagi toimuda ilma poliitilise surveta Eesti parlamendi poolt ainult siis, kui Vabariigi Valitsus võtab selle asjaajamise prioriteediks.

Komisjon tegi ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te lugesite siin hästi ette, et tuleks teha, peaks muutma, olema eeskujuks. Aga kas komisjon tegi ka mingi ettepaneku, kuidas meie siis saaksime midagi teha ja millist eeskuju me näidata saame, et Euroopa Liidus ka mõistetaks seda, et äri ajamine Venemaaga on kuritegelik?

Aitäh selle küsimuse eest! Siin oli ettepanek, et väliskomisjon ja majanduskomisjon selle teema ette võtaksid. Ma saan aru, et hulk materjali on juba kogutud. Seesama komisjoni istungi materjal on ka neile edasi antud, et selle põhjalt otsustada. See teema on tegelikult palju laiem, [ei piisa,] kui me Eestis üksinda sellega tegeleme ja lõpetame kategooriliselt enda ettevõtete äri või vahenduse Venemaale. See tekitaks meie ettevõtetele väga suure konkurentsi[takistuse] võrreldes teiste riikidega ja laias laastus probleemi ei lahendaks. Nii et ettepanek on selle teemaga edasi tegeleda vastavates komisjonides.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Aga kas te komisjonis arutasite, kas keegi hakkab sellega tegelema? Või te lihtsalt ütlete, et teie komisjonis arutati, et see viis pole mõistlik, mida Isamaa pakub, aga keegi kusagil kunagi võiks? Vaat, keegi kunagi kusagil võttis ära, eks ju, [teatud] õigused oligarhidelt Fridmanilt ja Avenilt ja seadis nad sanktsioonide nimekirja. Täna Euroopa Liidu Kohus otsustas nad vabastada sanktsioonide alt. See on see, et äkki keegi kunagi kusagil teeb midagi. Aga kui ei tee?

Aitäh! Isamaa on sellel teemal poliitilist initsiatiivi näidanud, see teema on üles tõstetud. Komisjon tõesti ei saa määrata kedagi sellega tegelema, küll aga me saame need materjalid koondada, kuna see teema on õhus, ja need edasi anda.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt, head kolleegid, avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 371 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me asume hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 371 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 40 Riigikogu liiget, vastu 5, erapooletuid ei ole. Eelnõu 371 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Järgnevalt, head kolleegid, on tänane 16. päevakorrapunkt, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud julgeolekuasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 330 esimene lugemine. Ma vaatan saalis ringi, vaatan ka ukse poole, kust meil sellisel korral ükskord abi tuli. Ettekandjana peaks siia Riigikogu kõnepulti tulema Riigikogu liige Ants Frosch, aga keda ma ei näe, on Riigikogu liige Ants Frosch. See tähendab seda, head kolleegid, et meil on tekkinud arutelu võimatus ja seda päevakorrapunkti avada ei saa. 

Meie 17. päevakorrapunkt on Riigikogu liikme Kalle Grünthali algatatud politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu numbriga 370, see on selle esimene lugemine. Peaksin kutsuma siia Riigikogu kõnetooli ettekandjana Riigikogu liikme Kalle Grünthali, aga vaatan saalis ringi, vaatan ka ukse poole – ettekandjat ei viibi saalis. See tähendab seda, head kolleegid, et meil on tekkinud ka selles päevakorrapunktis arutelu võimatus ja seda päevakorrapunkti me avada ei saa. Seega me oleme kõik tänased 17 päevakorrapunkti ära käsitlenud ja tänane Riigikogu istung on lõppenud. Soovin teile edu teie töös! Kohtume homme hommikul kell 10.