Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks jõudis registreeruda 66 Riigikogu liiget, puudub 35. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Soovin anda meie ehk Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel üle otsuse eelnõu, mis kannab pealkirja "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele rakendada tõhusaid meetmeid kaitsmaks alaealisi kokkupuudete eest pornograafiaga". Samasisuline otsuse eelnõu sai üle antud juba oktoobrikuu alguses, aga juhatus on mitmel korral – minu hinnangul kehtivat õigust selgelt rikkudes – asunud seisukohale, et see otsuse eelnõu tuleks panna meile istungi päevakorda seotuna koosseisu häälteenamuse nõudega, nagu põhiseaduse § 103 lõige 2 ette näeb.

Tegelikult on tegemist eelnõuga, millega ei ole tehtud Vabariigi Valitsusele ettepanekut ühegi eelnõu algatamiseks, kehtiva õiguse muutmiseks, vaid tegemist on eelnõuga, mis, vastupidi, ütleb, et me kutsume Vabariigi Valitsust üles jõustama kehtivat õigust, täitma kehtivat õigust ilma vajaduseta mingilgi määral seadusi muuta. Eestis kehtivate seaduste kohaselt juba on keelatud teha alaealistele vabalt kättesaadavaks pornograafilisi materjale. Ometi on vabalt kättesaadavad paljud veebilehed, kus sisaldub tohutu kogus rõvedaid materjale, mis on ka täiesti vabalt kättesaadavad. Selle olukorraga ei tohi sellisel viisil leppida.

Et sellest vägikaikavedamisest üle saada, võtsime me selle esialgse eelnõu tagasi, esitasime vastava avalduse juhatusele ja nüüd esitame eelnõu uuesti ilma selle ühe lõiguta seletuskirjas, millele juhatus osutas, õigustades koosseisu häälteenamuse nõuet. Seekord toonitame seletuskirjas vastupidiselt: "Olgu rõhutatud, et käesoleva eelnõuga ei ole tehtud valitsusele ettepanekut ühegi eelnõu algatamiseks." Ma loodan, et seekord läheb eelnõu päevakorda ilma koosseisu häälteenamusega sidumiseta. Aitäh!

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on hea meel anda Riigikogu kultuurikomisjoni poolt üle otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele leida lahendus rahvusooper Estonia juurdeehituse rajamiseks" eelnõu. Võib öelda, et vähemalt 100 aastat on Eesti ühiskonnas arutatud ja kurdetud tõelise ooperiteatri puudumise üle, aga pole tehtud ühtegi otsust Estonia juurdeehituse ega uue ooperiteatri ehitamise alustamiseks. Samuti pole kehtestatud ühtegi asjakohast planeeringut. Tuletame meelde, et Riigikogu väljendas viimati oma tahet rajada uus ooperi[saal] 13. septembril 2021. aastal tehtud otsusega "Riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingerea kinnitamine", milles rahvusooperi praeguse hoone juurdeehitus on kinnitatud ühe riiklikult tähtsa kultuuriehitisena. Võin ka öelda, et kultuurikomisjonis oleme seda teemat arutanud kordi-kordi-kordi ja proovinud leida lahendust, aga ikka ja jälle oleme jäänud ühe või teise, kas looduskaitselise, muinsuskaitselise või muu takistuse taha. Ma väga loodan ja kultuurikomisjon loodab, et nüüd need takistused saavad ületatud ja see juurdeehitus saab lõpuks teoks. Aitäh!

Mul on palve Varro Vooglaiule. See otsuse eelnõu, mille sa üle andsid, on kuupäevaga 3. aprill 2023. Vahepeal on hulk vett merre voolanud. Aga siin juures saab selle ära parandada. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Kui haarata juhatajal sõnasabast, siis eks vett voolab merre ka edaspidi.

Teatavasti kukkus looduse taastamise määruse kinnitamine Euroopa Nõukogus läbi. Ilmselt ikkagi jõudis kohale sõnum, et ühiskonnaelu korraldamisel peaks vaatama erinevaid aspekte ja püüdma neid tasakaalustada, mitte lähtuma ainult ühest kitsast valdkonnast. Eesti Kliimaministeerium andis selle peale teada, et meie taastame edasi. Eestis on tegelt juba pikalt olnud tendents, et erinevaid piiranguid inimeste tegevusele ja majandustegevusele seatakse agaralt ning tihti kiirustades, tihti ka arusaamatute põhjendustega. Seetõttu soovin üle anda arupärimise kliimaminister Michalile. Looduskaitselised piirangud, mida aina enam seatakse eraomandis olevatele metsadele, on tekitanud metsaomanike seas palju muret ja need tekitavad palju küsimusi, nii et sellega seoses annan üle arupärimise. Loodame sellele peatselt vastuseid saada. Aitäh!

Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud kolleegid! Meie põhiseaduses on sätestatud väga oluline punkt, see on süütuse presumptsioon. Aga kahjuks süütuse presumptsiooni, mis on üks kriminaalmenetluse põhimõtetest ja mille järgi kedagi ei tohi käsitleda kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, pidevalt rikutakse. Seda rikkumist produtseerib eriti sotsiaalmeedia. Ja muidugi ma ei saa jätta ütlemata seda, et ka meie peavoolumeedia ei ole sellest patust puhas: isikud mõistetakse kuriteos süüdi enne, kui selle kohta on kohtuotsus.

Ma toon kolm näidet. Kõigepealt Marti Kuusik – toimus tema süüstamine naisepeksjana enne õigeksmõistvat kohtuotsust. See keeras kogu tema poliitikukarjääri, eesti keeles öeldes, siin Riigikogus tuksi. Ja kes võttis vastutuse? Mitte keegi. Teisena, kui lubate, ma toon enda näite. Oktoobrikuus oli vähemalt 400 kajastust, millest pooltes käsitleti mind varga ja korruptandina. Te nüüd ehk mõtlete, et ma produtseerin siin ainult, ütleme, EKRE-poolseid asju. Tegelikult võib sarnaseid näiteid leida ka opositsiooni ridadest. Lugupeetud Siim Kallas, kes praegu istub seal ja vaatab mulle kurva näoga otsa, on kannatanud päris tugevalt selle 10 miljoni saaga pärast, mis kunagi oli, sest ikka ja jälle tullakse teda torkima: "Kuule, räägi ikka, kus see oli."

Ma arvan, et see ei ole meie õigusriigis kohane, ja seetõttu esitan ma karistusseadustiku [muutmise seaduse] eelnõu, [mille kohaselt tegevuse eest], millega teadvalt ja ilma seadusliku aluseta käsitletakse isikut kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, [karistatakse] rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Aitäh!

Mul on palve ka Rain Eplerile. Sinu esitatud arupärimine kannab kuupäeva 4. veebruar 2024, aga vahepeal on aprill kätte jõudnud. Nii et samuti palve: tule, paranda ära, muidu me oleme juba seda arupärimist vastu võttes sellele vastamisega hiljaks jäänud. Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kaks otsuse eelnõu, ühe arupärimise ja ühe seaduseelnõu. 

Head kolleegid, ettekandja täpsustamine: tänase seitsmenda ja üheksanda päevakorrapunkti juures, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud maksualase teabevahetuse seaduse, maksukorralduse seaduse ja tulumaksuseaduse täiendamise seaduse eelnõu 379 teine lugemine ning 2024. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 389 esimene lugemine, teeb komisjonipoolse ettekande rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann. 

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde.

Esimene punkt: Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Pakistani Islamivabariigi valitsuse vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu nr 368 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Marek Reinaasa.

Head kolleegid! Austatud juhataja! Nimetatud eelnõu arutas rahanduskomisjon 21. märtsil ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 20. märts. Arutelu oli lühike. Nenditi, et 20. märtsiks selle eelnõu kohta ühtegi parandusettepanekut ei olnud laekunud, aga eelnõusse viidi sisse väikesed keelelised ja tehnilised parandused. Seejuures otsustati konsensuslikult teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda käesoleva aasta [3.] aprillil, see on täna, teine lugemine lõpetada ja viia läbi lõpphääletus. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 368 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Auväärt Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Pakistani Islamivabariigi valitsuse vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu, mis kannab numbrit 368. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 57 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 2. Eelnõu 368 on seadusena vastu võetud.

Teine päevakorrapunkt: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele prokuratuuri üle teenistusliku järelevalve teostamise tõhustamiseks" eelnõu 280 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Kert Kingo.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meedia vahendusel meie istungit! Prokuratuuriseaduse kohaselt on prokuratuur oma seadusest tulenevate ülesannete täitmisel sõltumatu ja tegutseb, lähtudes seadustest ning nende alusel antud õigusaktidest. Prokuratuuri põhimäärus sätestab prokuratuuri ülesanded, milleks on kohtueelse kriminaalmenetluse seaduslikkuse ja tulemuslikkuse tagamine ning seaduslikkuse järelevalve kohtueelse uurimise asutuseks olevate jälitusametkondade jälitustegevuse üle kuritegude avastamisel või kriminaalasjade kohtueelses menetluses.

Kuigi prokuratuuri ja prokuröride tegevuse seaduslikkuse nõue on selgelt ja üheselt sätestatud, käituvad prokurörid nii, nagu neile seadused ei kehtiks. Toon siin taas välja mõned faktid. 2021. aasta oktoobris taandas Harju Maakohus kriminaalasja menetlusest juhtiva riigiprokuröri Taavi Perni, kuna ta muu hulgas rikkus kahtlustatava kaitseõigust ja omandiõigust. Mais 2022 tunnistas Tartu Ringkonnakohus prokuratuuri jälitustoimingu loa õigusvastaseks. Juunis 2022 asus Riigikohus seisukohale, et riigiprokurörid Vahur Verte ja Raigo Aas esitasid kriminaalmenetluses valeandmeid, võltsisid menetlusdokumente, kasutasid võltsitud menetlusdokumente, takistasid teadvalt menetlusosalise kohtueelsele menetlusele ilmumist ja lõid kunstlikult tõendeid ehk moonutasid kriminaalasjas tegelikke asjaolusid. Mais 2023 taandas Harju Maakohus kriminaalasja menetlusest prokurör Kristiina Savtšenkova, kuna ta viis läbi ebaseadusliku ülekuulamise ehk survestas kaitse tunnistajat telefoni teel. Pean siin oluliseks märkida, et need välja toodud rikkumised pole ainukesed, mille kohtud on tuvastanud. Aga nende faktide põhjal näeme, et prokuratuur, täpsemalt prokurörid ei lähtu alati seadustest, vaid hoopis rikuvad seadusi, ja osa prokuröridest – pean silmas eelkõige riigiprokuröre – teeb seda regulaarselt.

Kuidas toimub prokuratuuri ja prokuröride tegevuse seaduslikkuse kontroll? Prokuratuuri põhimääruse kohaselt juhib prokuratuuri riigi peaprokurör, praegu siis Andres Parmas. Vastavalt prokuratuuri põhimäärusele juhib riigi peaprokurör prokuratuuri ja tagab sellele pandud ülesannete täitmise. Ühtlasi vastutab riigi peaprokurör prokuratuuri ja tema ametnike ning töötajate tegevust korraldavate õigusaktide õiguspärase ja otstarbeka täitmise eest.

Minnes nüüd eelpool nimetatud, kohtute tuvastatud prokuröride seadusrikkumiste juurde, on küsimus: mida on prokuröride seadusrikkumiste ilmsikstuleku puhul ette võetud? Minule teadaolevalt mitte midagi. Prokurörid, sealhulgas riigiprokurörid, rikuvad jultunult ikka ja jälle seadusi, ja seda pealtnäha peaprokuröri vaikiva heakskiidu või toetusega. Ühegi seadusrikkujast prokuröri suhtes pole alustatud distsiplinaarmenetlust, et võtta seadusrikkujast prokurörilt tema tegude kohta seletusi ja saada täpsemaid andmeid. Iseenda suhtes prokuratuur menetlust lihtsalt ei alusta. Prokuratuuri põhimääruse kohaselt peab peaprokurör tagama ka sisekontrollisüsteemi rakendamise prokuratuuris ning teostama prokuratuuris teenistuslikku järelevalvet. Peaprokurör aga seda ei ole teinud ehk ta ei täida talle seadusega pandud ülesandeid. Seaduse järgi määrab peaprokurör ametnikele seadusega ette nähtud alustel ja korras ka distsiplinaarkaristusi. Ka seda meie peaprokurör, paistab, ei ole teinud. See annab ainult kinnitust, et peaprokurör on nõus prokuröride seadusrikkumistega ja peab seda võib-olla isegi õigeks. Seetõttu on olukord, kus ise seadusi rikkuvad prokurörid süüdistavad kohtutes teisi isikuid seaduste rikkumises. See on päris kentsakas olukord. Mis õigusriik see selline on? See kõik on ju lihtsalt naeruväärne.

Prokuratuuriseaduse kohaselt teostab teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle Justiitsministeerium, aga Justiitsministeeriumi teostatav teenistuslik järelevalve prokuratuuri üle ei laiene prokuratuuri tegevusele jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esindamisel kohtus. Ehk siis ministri õigus ei laiene just nendele valdkondadele, kus prokurörid seadusi rikuvad ja kus on ka kohtud prokuröride seadusrikkumisi tuvastanud. Ilmselgelt on selliselt sõnastatud seadus puudulik ega taga mitte mingit järelevalvet seadusrikkujatest riiklike süüdistajate üle. Seadus oleks nagu teadlikult selliselt koostatud, et prokuratuuri tegevust ei saaks keegi kontrollida, et prokuratuur saakski olla riik riigis. Neile justkui ei kehtiks ükski seadus – täpselt nii nad käituvad. Nii on see olnud aastaid ja nii prokuratuur paraku tegutseb.

Oluline osa prokuratuuri rikkumistest on ka alusetute kriminaalmenetluste alustamine, nimetame seda siis poliitiliseks tellimuseks või lihtsalt tellimuseks. Need on need menetlused, mida prokuratuur alustab kunstlikult kuriteokoosseisu jaoks sobivaks moonutatud asjaolude pinnalt eesmärgiga rikkuda kellegi au ja head nime, inimest represseerida ja majanduslikult laostada. Ise nad selgitavad seda tihti sõnadega: "See piir, mis on rikkumine ja mis ei ole, on kohtu otsustada." See on täitsa uskumatu. Rikkumine kas on või ei ole, seda lähtuvalt seaduses sätestatud kuritegudest. Ei saa olla nii, et natuke ikka tappis ära, et kuigi [kannatanu] on elus ja täie tervise juures, arvatakse, et natuke ikka tappis. Õigusriigis ei alustata menetlusi naeruväärse argumendiga, et me ei tea, kas rikkumine on tegelikult olnud, las siis kohus otsustab.

Riiki, kus kriminaalmenetlusi alustatakse ilma, et oleks teada, kas tegelik rikkumine on üldse toime pandud, ei saa nimetada õigusriigiks. Õigusriigis lähtutakse seadustest, sellest, mis on keelatud ja mis on lubatud. Rohkem variante ei saa olla. Õigusriigis tegutseb prokuratuur seadustega kooskõlas ja seadust järgides. Eesti prokuratuuri tegevuse kohta seda paraku öelda ei saa. Eesti prokuratuuri tegevus sarnaneb pigem Vene ja Valgevene õigusemõistmisega: "Andke meile inimene, küll meie leiame paragrahvi." Kui me tahame olla õigusriik, siis me peame ka õigusriigina käituma. Ei piisa tühipaljast sõnakõlksust "Eesti on õigusriik", kui me seda samal ajal oma tegudes ei ole.

Näiteid on ju palju: Slava Ukraini suurpettus, mida lihtsalt ei uurita; Terviseameti külmladude saaga, mida lihtsalt ignoreeriti; koroonakiirtestide niinimetatud hange, mis summutati; peaministri abikaasa lubamatu Vene äri, millest ei tehtud üldse väljagi; Vene ärimeeste poolt parlamendisaadiku rahastamine; lennufirma Nordica rahastamine ja kõik sellega seoses toimuv; e-hääletusel hääletustulemuste võltsimine. Need on kõik [asjad], mida prokuratuur ei näe, ja on veel palju-palju muud, mida ma siin ei nimetanud.

Nii ühes õigusriigis asjad olla ei saa ja nii see jätkuda ei saa. Eriti meenutab see hiljutisi sündmusi, kus justiitsminister julges alustada oma haldusalasse kuuluva asutuse juhi ehk riigi peaprokuröri suhtes teenistusliku järelevalve menetluse. Meenub sellele järgnenud peaprokuröri hüsteeria kõige selle üle. Selle käigus saime teada, et peaprokurör oli talletanud, eesti keeles nimetatuna salvestanud enda ja ministri vahelisi telefonivestlusi. Ainuüksi see asi on lihtsalt skandaalne. Aga meie riigis räägitakse selle peale veel peaprokurörist kui ohvrist. Kujutage ette, keegi otsustas hakata oma seaduslikku õigust teostama ja algatas järelevalve! See kõik on lihtsalt niivõrd piinlik. Selline prokuratuuri ja peaprokuröri käitumine ei ole üheski õigusriigis aktsepteeritav. Seda ei peeta lihtsalt lubatavaks. Aga näete, Eestis on kõik võimalik, sest prokuratuur peabki ennast riigiks riigis. Nemad teevad, mida tahavad, seadused neile ei kehti ja nende üle ei tohi keegi järelevalvet teostada. Kõige siin nimetatu põhjal on selge, et kui me tahame olla ka tegudes õigusriik, siis tuleb selline olukord lõpetada. Seetõttu teeb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond valitsusele ettepaneku tõhustada prokuratuuri üle teenistusliku järelevalve teostamist. Ma tänan!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kriminaalkorras on mingisuguste eksimuste pärast süüdi mõistetud kümneid kohtunikke. Mis puudutab prokuröre, siis neid väga palju ei ole, üks või kaks. Vähemalt Parmas kunagi ütles seda. Nüüd me oleme olukorras, kus Riigikohus tuvastas, et prokurör on rikkunud menetlusõigust, kasutanud ebaseaduslikke tõendeid, teostanud ebaseaduslikku jälitustegevust ja nii edasi. Selle jõustunud otsusega saadetakse tegelikult välja signaal, et prokuratuur on eksinud seaduse vastu. Aga prokuratuur midagi ette ei võta selles suhtes. Mis te arvate, hea ettekandja, mis võib olla selle põhjuseks, et niimoodi käitutakse?

Tänan küsimuse eest! Ma kõigepealt korrigeerin: kohus ikkagi tuvastas, et riigiprokurörid on rikkunud seadusi. Nad ei ole lihtsalt eksinud, vaid on rikkunud seadusi. Tegelikus õigusriigis oleks täiesti elementaarne, et kui ametnikud, kelle igapäevane tööülesanne on seista seaduste ja seadusliku käitumise eest, ise rikuvad selle raames seadusi, siis selle kohta alustatakse distsiplinaarmenetlust, just nimelt selleks, et kõik taustal olevad asjaolud välja selgitada.

Ka mina tegin selle kohta kuriteokaebuse prokuratuurile ja Riigiprokuratuuri järelevalveosakond, mille juht on Dilaila Nahkur-Tammiksaar, leidis, et menetluseks ei ole alust, kuna see on minu kui kaebaja subjektiivne hinnang, minu isiklik arvamus ja sellist asja põhimõtteliselt ei ole tõendatud. Sellest saame järeldada ainult üht: puudub igasugune huvi iseenda töötajate suhtes menetlusi alustada, igasugune huvi teostada järelevalvet nende tegevuse seaduslikkuse üle. Niimoodi nad kaudselt ikkagi õigustavad oma ametnikkonna liikmete seadusrikkumisi. Ma pean väga oluliseks välja tuua, et kahjuks need üksikud tõrvatilgad rikuvad kõikide prokuröride mainet. Meil on ju palju väga ausaid ja väga korrektseid prokuröre, kes teevad oma tööd väga hästi.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on sihuke lühikene küsimus, et missugused võiksid olla need instrumendid, millega saaks teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle tõhustada. Kuidas see käima peaks?

Tänan küsimuse eest! Ma olen siin teinud eelnõu ka sellel teemal, aga koalitsioonierakonnad ei toetanud seda eelnõu. Seadus näeb ette, et teenistuslikku järelevalvet saab prokuratuuri üle teostada Justiitsministeerium, aga see ei laiene prokuratuuri tegevusele jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esindamisel kohtus – vot need piirangud tuleks seadusest välja jätta. Kuna on teada, et prokuratuur omasiseselt järelevalvet ei teosta, menetlust ei alusta, siis olekski mõistlik, et ministeeriumis minister algatab selle, aga siis tal peab olema võimalus algatada järelevalvemenetlus ka just nimelt nende tegevuste üle, milles on ka kohtud korduvalt rikkumisi tuvastanud. See teema on enne ka saalis üleval olnud. Kui teenistusliku järelevalve tegemine ei laiene prokuratuuri tegevusele jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esindamisel kohtus, mis ongi prokuröri põhitöö ja ‑tegevus, siis minul tekib küsimus, mille üle järelevalvet siis tehakse. Kas näiteks selle üle, kuidas [keegi] vaba aega veedab või mitu naist tal on? Ma ei kujuta ette. Tegelikult oleks vaja teha üks väike seadusemuudatus ja see kitsendav piir seadusest lihtsalt välja võtta, et anda ministrile võimalus ka tegelikku järelevalvet teostada.

Aitäh! Ma ei tahaks küll seda arutelu katkestada, aga ühe erandi teen, sest äkki me oleme kuidagi valel teel. Mart Helme, kas küsimus on istungi juhatajale? Palun!

Aitäh! See protseduuriline küsimus on tegelikult tõesti konkreetse teemaga seotud. Teie seal oskate meie kollasest raamatust alati leida kõikvõimalikke põhjendusi, ettekäändeid ja selgitusi. Kas praegu, arvestades seda, et Kalle Laanet on värskelt tulnud uuesti Riigikogu liikmeks justiitsministri ametist, on võimalik leida mingisugune protseduuriline lahendus sellele, et ta võiks tulla meile selgitama prokuratuuri ja Justiitsministeeriumi vahekorda ning Justiitsministeeriumi võimalusi prokuratuuri üle järelevalve teostamiseks?

Aitäh, hea kolleeg! See oli väga lihtne küsimus. Siin avatakse ka läbirääkimised ja Reformierakonna fraktsiooni nimel, kui fraktsioon nii otsustab, on Kalle Laanetil kindlasti võimalus oma seisukohti tutvustada. Aga minul jah, vabandan, hetkel puudub informatsioon, kas Eesti Reformierakonna fraktsioon kavatseb läbirääkimistel osaleda, ja kui osaleb, siis kes on läbirääkija. Aga see võimalus on Kalle Laanetil kindlasti olemas. Tõepoolest, Kalle Laanetile oli ju ka üks arupärimine või terve rida küsimusi infotunnis, kus ta tegelikult tutvustas ka oma seisukohti. See oli alles hiljuti. See oli veel sel hetkel, kui Kalle Laanet oli minister. Nii et me oleme sellega põgusalt juba tutvunud.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma mõnes mõttes jätkan sealt, kus Jaak Valge lõpetas. Mis lahendused normaalsetes riikides siis on? Ma ei ole pidanud Eestit enam õigusriigiks juba mõnda aega, see on liberaalide sõnakõlks nende režiimi kehtestamise kohta jõuametkondade politiseerimise kaudu – siis on õigusriik. Aga milline siis nendes riikides, kus päriselt õigusriik eksisteerib, see järelevalve on? Ei ole ju võimalik niimoodi, et meil on kuskil mingi riiklik repressiivorgan, mis saab inimesi karistada ja vangi panna, ja selle kohta ei parlament ega valitsus, täitevvõim, keegi ei tohi midagi öelda ega teha. Öeldakse meile ainult, et kohus ongi see koht, mis nende üle järelevalvet teeb selle kaudu, et ütleb, kas süüdistus oli õige või ei olnud, kas [keegi] jäi süüdi või ei jäänud. Aga tegelikult see ju ei toimi meil. Kohtud on korduvalt öelnud, et prokuratuur on rikkunud seadust, ja mitte midagi ei muutu, mitte midagi ei juhtu, keegi karistada ei saa. Mismoodi see nii-öelda valgetes riikides käib?

Tänan küsimuse eest! Ega ma väga täpselt seda struktuuri ei tea, kuidas need on üles ehitatud, aga kõikides teistes riikides on nii, et kui on olemas mingi osakond või instants, mille eesmärk on teostada järelevalvet ja vajadusel, rikkumiste ilmnemisel menetlust alustada, siis seda ka tehakse. Meil on sarnaselt Nõukogude Liidu ajale struktuuris kirjas, et selline osakond on, ülesanded on, seaduses on ka kirjas, et kohustused on, aga see on lihtsalt formaalsus, see on lihtsalt kirje paberil, sest sellega ei tegeleta. Minu mäletamist mööda oli hiljuti uudis, kuidas Lätis tegeles prokuratuur väga tõhusalt, väga rangelt ka kõrgemate politseiametnikega ja kõige sellega, minu arust kohtunikuga ja vist ühe prokuröriga. Ma ei ole sellist asja Eestis küll väga näinud. Ma ütleksin küll, et me oleme Nõukogude Liidu tasemele jäänud: meil on ainult ilus silt ja ilus jutt, aga tegelikku sisu ei ole. See on formaalsus.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Selguse huvides oleks hea ära markeerida ka faktid selle kohta, kui palju on prokuratuuris distsiplinaarmenetlusi ellu viidud viimase 10 või 20 aasta jooksul ja kui palju on Justiitsministeerium algatanud prokuratuuri suhtes järelevalvemenetlusi näiteks viimase 5 aasta jooksul, viimase 10 aasta jooksul või viimase 20 aasta jooksul. Oskate te öelda, kui sageli selliseid asju reaalselt juhtunud on, ja kui ei ole üldse, siis millest see meile räägib?

Aitäh küsimuse eest! Minul see informatsioon puudub ja seda ei väljastata ka. Siin kolleeg Kalle Grünthal ütles, et Andres Parmas mainis, et temale teadaolevalt on prokuröride suhtes üldse alustatud üks või kaks menetlust, mis on ka kuskile jõudnud. Ma ise olen üritanud uurida kas või seda, kuidas prokuratuur oma eelarvelisi vahendeid kasutab ja kui suured summad [kuluvad] ebaseaduslikult alustatud või alusetute menetluste menetlemiseks. Näiteks Kajar Lemberi suures kurikuulsas kaasuses läks orienteeruvalt 2 miljonit eurot maksumaksjate raha, aga tegelikult sisu ei olnud. Või siis Eveli Vavrenjuki kaasus ja Marti Kuusiku oma – mulle ei avaldatud neid numbreid. Kui ma küsisin seda päringuga Justiitsministeeriumist, siis ma ei saanud sealt vastust, kui küsisin rahandusministrilt, siis öeldi, et see on saladus, seda ei avaldata. Kõige prokuratuuriga seonduva puhul [on nii, et kui on soov] sealt mingit informatsiooni saada, siis nad poevad salastatuse taha, [öeldes], et see ei ole avalik info.

Seega, meil puudub informatsioon selle kohta, aga [ajakirjanduse] pinnalt – kuna meil on ajakirjandus tihti palju paremini informeeritud kui näiteks meie siin Riigikogus – saab järeldada, et ei olegi midagi alustatud. Viimane oli see Tartu juhtum, kus väärteo [uurimist] alustati, aga see lõpetati ka ilusti ära, sealt midagi ei tulnud. Nii et tugineme kõiketeadvale ajakirjandusele: ei olegi [midagi] alustatud.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Mul on asjasse puutuv, aga samas natuke teisest ooperist küsimus. Nimelt olen mina aastaid ja aastaid olnud seda meelt, et kohtunikud, prokurörid, aga ka politseiprefektid peaksid olema valitavad, et rahvas saaks ikkagi anda oma hinnangu sellele, kas näiteks Ida või Lääne või Põhja või Lõuna prefekt on poliitiliselt instrumentaliseeritud, kas ta on täitnud oma ülesandeid nii, nagu on inimestele vastuvõetav. Samamoodi annaksid nad hinnangu kohtunike ja prokuröride tööle ja sellele, kas nad on politiseeritud või on nad tõepoolest erapooletu võimuharu. Missugune on sinu suhtumine sellesse ideesse?

Aitäh! Ideaalis on see väga ilus variant. Aga kui me vaatame Eesti valimisi, eriti viimaseid valimisi, siis me näeme ju, et sealt ei tule seda tulemust, mida võiks oletada. On kaks varianti: kas rahvas usub neid valesid, mida neile räägitakse, ja jookseb valetajaid valima, või, kuna meil on sarnaselt Venemaale ilus ja uhke elektrooniline hääletamine, saab lõpuks sellele ametikohale tõenäoliselt ikka see isik, keda soovib niinimetatud süvariik. Ideaalis on jah kõik ilus, aga päriselus siin Eestis see asi kindlasti ei töötaks, ei toimiks sellisena, nagu ta peaks.

Anti Poolamets, palun!

Ma tahan küsida prokuratuuri politiseerituse probleemi kohta. Nimelt tuletame Lavly Perlingut meelde. Väga kiiresti hakkas ta pärast prokuratuurist lahkumist parteid juhtima ja oli näha, et tal oli ennegi parteiline meelsus olnud. Ta avaldas seda kas või konservatiivide materdamise näol, avaliku põlguse väljendamisega erineval moel. Kuidas see tundub? Kas mujal maailmas on ka nii, et prokurör võib kohe parteisse minna, lüüa hõlmad laiali ja hakata poliitikat tegema?

Aitäh! Väga hea küsimus. Ma seadust küll ei oska konkreetselt tsiteerida, aga ilmselgelt on selline asi välistatud. Mujal maailmas hoitakse ikka range piir vahel nendega, kes on võimustruktuurides töötanud. Nendel on mingite aastate lõikes piirangud, arvestades seda, millist informatsiooni nad omavad ja milliseid sidemeid nad omavad. Siis on selline asi välistatud.

Kui me räägime politiseeritusest, siis [meenub] hiljutine sündmus, kus pärast presidendi vastuvõttu toimunud afterparty'l meie riigi peaprokurör esines laval, ma ütleksin lausa, et põhiartisti asemel, Nublu asemel koos meie valitsuse liikmetega, juhtivpoliitikutega. Seal oli siseminister, seal oli Riigikogu esimees. Seal olid Eesti 200 juhtivpoliitikud, sotsiaaldemokraatide juhtivpoliitikud ja ainult üks ametnik – see oli riigi peaprokurör. Mujal maailmas oleks see inimene päevapealt töölt vabastatud, sest see on lihtsalt lubamatu. See, et inimene veedab poliitikutega vaba aega koos, näitab, et ta on nendega otseselt seotud. Kui seal oleks olnud ka mõni teine ametnik, mitu ametnikku, oleks võib-olla saanud selle asja kuidagi ära seletada, et ühiselt kuskilt mindi ja oldi. Juhin tähelepanu, et ta oli üksinda, ainuke ametnik valitsuspoliitikutega koos lõbusas meeleolus vaba aega veetmas. Igaühel tekib küsimus: kui riigi peaprokurör veedab vaba aega koos tipp-poliitikutega, sealhulgas Riigikogu esimehe ja siseministriga, siis kuidas saab selline inimene ennast nimetada apoliitiliseks, sõltumatuks? Mitte keegi lihtsalt ei usu seda, ükskõik mida ta ka ei räägi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Me just olime siin selle tunnistajaks, kuidas üks minister, justiitsminister, pidi tagasi astuma väidetavalt selle tõttu – seda heideti talle ette –, et ta sekkus liialt prokuratuuri töösse. Väidetavalt tegi ta midagi enneolematut ja pärasttulematut, kui hakkas küsima, kui kaugel on Lehtme uurimine ja kuidas on võimalik prokuröride tegevus, kes on seadust rikkunud, ja nii edasi ja nii edasi. Kas selle seaduseelnõu raames oleks võimalik justiitsministril neid asju läbi viia ilma, et ta saaks kaela süüdistusi prokuratuuri töösse sekkumises, ja nii, et tema suhtes ka kaudselt ei algatataks mingisuguseid menetlusi, et ta peaks tagasi astuma? Ühesõnaga: kas justiitsministril oleks edaspidi legaalne võimalus ikkagi sisuliselt üle vaadata, mis prokuratuuris toimub?

Tänan küsimuse eest! Esmalt ma räägin ka sellel teemal, et kui nüüd meil oli justiitsminister, kes julges hakata tegelema oma haldusalas toimuvaga, mida seadus temalt nõuab ja mis ongi tema ülesanne, siis oli peaprokuröri reageerimine sellele pretsedenditu. See hüsteeria ja paanika on lihtsalt pretsedenditu. Nagu ma sissejuhatuses mainisin, selle raames tuli välja, et tema on juba talletanud – rõhutan: eesti keeles "talletama" tähendab salvestama, mitte märkmeid tegema – omavahelisi vestlusi, kõike. Õigusriigis ei oleks see lihtsalt võimalik.

Aga see otsuse eelnõu tegelikult konkreetselt ei ütle, mida peaks tegema. Mina avaldasin oma arvamust, mida täpselt peaks tegema, et oleks õigus järelevalvet teha. Ma tahaks väga loota, et ka valitsuserakonnad, kes räägivad siin kõige valjuhäälsemalt, et meil on õigusriik, näitavad nüüd oma tahet suunata meid tõesti tagasi sellele rajale, et me natukenegi oleksime nagu õigusriik, ja toetavad seda otsuse eelnõu, et nad näitavad üles oma leidlikkust. See on elementaarne, et ministril peab olema võimalus järelevalvet teha. Ei ole nii, et riigi peaprokurör on siin riigis kõige suurem kuningas, kelle kohta mitte keegi ei tohi midagi küsida ja kelle asutuse tegevuse kohta ei tohi mitte ühtegi küsimust esitada.

Slava Ukraini menetlus on praktiliselt tervet Eesti rahvast puudutav juhtum. Kümned tuhanded Eesti inimesed annetasid oma raha ehk neid on petetud, ja prokuratuur lihtsalt ei tegele sellega. Näiliselt on alustatud menetlust. Me mäletame, kui raskelt selle menetluse alustamine toimus, see oli pigem, ütleksin, ühiskonna survel. Otsiti õigustusi: Ukraina peab uurima, Eestisse see ei puutu – kõik need argumendid. Ja nüüd see menetlus lihtsalt seisab, tuuakse välja täpselt samad põhjused. Aga see on inimeste, suure osa ühiskonna õiglustunnet väga tugevalt riivanud. Ükskõik, kuidas nad seda ka ei õigustaks moonutatud selgituste või põhjendustega, inimesed näevad seda asja ikka ühtemoodi: see on kalevi alla pandud ja sellega ei taheta tegeleda. Inimesed näevad seda asja niimoodi.

Aga tõesti, ministril peab olema õigus sellistest olulistest ühiskondlikest teemadest ülevaadet saada. Keegi ei küsigi, mis nimega inimesi kui mitu kuud pealt kuulati, kelle telefonikõnede väljavõtted võeti või keda jälgiti. Ei. Lihtsalt [küsitakse], milliseid toiminguid on tehtud, kui kaugele sellega on jõutud, kas on õigusabi taotlusi tehtud, kas on mingeid läbiotsimisi tehtud ja kogutud piisavalt tõendeid. See [teave] oleks õigusriigis elementaarne. Ma tahaksin tõesti veel kord rõhutada, et ma väga loodan, et ka valitsuserakonnad, kes kogu aeg räägivad, et me oleme õigusriik, näitavad kõigi viimati toimunud sündmuste tulemusena ja üldise fooni taustal, et nad tahaksid ka, et me oleks tegudes õigusriik, ja toetavad seda otsuse eelnõu.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Iga Riigikogu liige saab kummalegi ettekandjale esitada ühe küsimuse. Kummalegi ettekandjale ühe küsimuse.

Juhtivkomisjoni arutelu, seisukohti ja otsuseid palun Riigikogu kõnetooli tutvustama õiguskomisjoni liikme, hea kolleegi Valdo Randpere.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! See on üks järjekordne laulusalm sellest oopusest, et prokuratuur on paha-paha, teda me ei taha. Minu [meelest] on ausalt natukene imelik – ja ma olen seda öelnud ka õiguskomisjonis, et see on natuke imelik –, et nende [eelnõudega] tuleb pidevalt välja Kert Kingo. Aga mis ma siis teen? Mina satun neid jälle komisjoni ettekandjana siin tutvustama.

Eelmine kord või viimane kord, kui ma seda tegin, heitis Kert mulle protseduurilise küsimuse kaudu ette, et ma ei rääkinud komisjonis toimunust, vaid ma rääkisin üldisest vaatest kogu prokuratuurile. Tegelikult selle kaudu ma andsin teile väga hea ülevaate ka sellest, miks me oleme asja nii reguleerinud, mida selline regulatsioon tegelikult tähendab ja kuidas selline regulatsioon, mis meil praegu kehtib, tahabki just välistada poliitilist sekkumist. Paratamatult minister on poliitik. Praegu teile võib-olla meeldib, kui minister kusagil midagi uurib, aga kui minister uuriks mingeid asju, mis teie kohta käiksid või teie sümpaatiat pälvivaid inimesi puudutaks, siis teile ei meeldiks see ja te leiaks, et see on poliitiline.

Ma tuletan meelde, et justiitsminister Kalle Laanet ei astunud tagasi mitte sellepärast, et ta teostas järelevalvet prokuröri üle. Seal tekkisid teised asjaolud ja ta leidis, et isiklikel põhjustel on parem see jama ära lõpetada ja tagasi astuda. See ei olnud mitte sellepärast, et ta teostas järelevalvet prokuratuuri üle. Muide, see järelevalve jätkub endiselt, nii et seda ei ole keegi katkestanud.

Siis veel see, mis puudutab eelkõnelejat. Kert ütles siin, et no kes seda usub, mitte keegi ei usu, et prokurör on apoliitiline, kui ta laulab koos poliitikutega. Vale väide, mina küll usun. Ja sinna juurde veel väitis, et mitte kusagil mujal, üheski riigis ei saaks nii olla. Kallis Kert, alles sa olid IT-minister, kes väitis, et välismaa algab väljaspool Harjumaad. No ei ole mõtet tulla siia lahmima teatega, et kogu maailmas on kõik nii, kuigi sissejuhatuseks sa ütlesid, et sa ei tea, kuidas teistes riikides on. Aga vot kogu maailmas on nii ja Eesti on see kõige halvem koht, kus kõik on valesti! See ei ole õige lähenemine.

Aga läheme nüüd õiguskomisjoni istungi juurde. Ma millegipärast ei ole päris kindel, et seekord Kert tahab, et ma väga räägiks sellest komisjoni [istungist], aga ma siiski teen seda.

Esimest korda arutas komisjon seda 21. novembril 2023. aastal. Kert Kingo esitas oma eelnõu ja rääkis kõigist samadest näidetest, põhimõtteliselt igast aastast oli üks näide. Ja siis läks jutt sellele, et vahepeal oli esitanud EKRE ise sellele eelnõule 50 muudatusettepanekut sisuga, et teha valitsusele ülesandeks kehtestada üks meede, mis tõhustaks prokuratuuri üle järelevalvet, või kaks meedet või kolm meedet, kuni 50 meetmeni. Väga sisulised muudatusettepanekud!

Ma loen nüüd ette, ma lausa tsiteerin komisjoni protokolli. Väga hea protokoll! "Eduard Odinets sõnas, et ka sellele otsuse eelnõule on ettepanekute esitamise tähtajaks ehk 5. oktoobriks laekunud 50 muudatusettepanekut eelnõu algatajalt endalt. Esimees andis järgnevalt nende muudatusettepanekute tutvustamiseks EKRE fraktsiooni nimel sõna taaskord Kert Kingole. Kert Kingo sõnas, et muudatusettepanekud seisnevad sisuliselt selles, kui palju neid muudatusi meetmete osas peaks tegema. Tema tõi välja kaks olulisemat muudatust, kuid tegelikult vajaks prokuratuuri töö reguleerimine põhjalikumat parandust, et täielikult välistada selliseid olukordi, mil prokurörid lihtsalt rikuvad seadusi kasutades …" A-la-la, nii. "Eduard Odinets küsis eelkõneleja kui valdkonna ühe parima asjatundja arvamust, kui palju neid meetmeid siis peaks täpsemalt olema. Kert Kingo vastas, et peaks küsimusele vastamiseks võtma uuesti kogu seaduse ette ja siis vaatama, kui palju neid peaks muutma. Ta lisas, et tegelikult tuleks kogu see süsteem ära parandada, sest asjaolu, et prokurörid rikuvad seadusi, on väga tõsine ning selle ärahoidmiseks tuleks teha kogu selles valdkonnas põhjalikku parandust." 

Ma tuletan muide meelde, et ka Riigikogu liikmed on seadusi rikkunud. Kas me peaksime selle pärast hakkama kogu valdkonda väga põhjalikult muutma? Mõni üksik must lammas leidub igas organisatsioonis. Lihtsalt teadmiseks.

"Eduard Odinets palus siiski täpsustada, mis on ettekandja isiklik seisukoht, kui palju neid meetmeid peaks olema. Lisaks, kas eelkõneleja on seda ka fraktsiooniga nii arutanud, sest nähtavasti on fraktsioon pakkunud kokku 50 erinevat võimalust. Kert Kingo vastas, et ei vali praegu ühte välja, sest need on alternatiivvariandid. Ta rõhutas, et mida põhjalikum ja mida rohkem meetmeid, seda parem on. Seega sobiksid kõik need muudatusettepanekutes esitatud variandid ning kõik on arvestatavad ja tuleks hääletada, sest mida rohkem, seda uhkem. Eduard Odinets kommenteeris eelneva "mida rohkem, seda uhkem" seisukoha osas, et jääb arusaamatuks, kuidas sel juhul neid alternatiive üldse hääletada. Eelkõige, kuna ka valdkonna ekspert [See tähendab Kert Kingo – V. R.] ei oska öelda, kui palju neid peaks olema. Kui soovitakse pigem rohkem, siis see tähendab, et sobiks pigem 50, aga samal ajal sobib justkui ka 37 või 22. Esimees sõnas, et vajab eelnevast lähtuvalt täiendavat aega, et kujundada oma seisukohta ja pidada võib-olla nõu ka teiste ekspertidega, kuna komisjoni liikmest ekspert antud küsimuses ei oska selles osas aidata." Ja nii see koosolek jätkus ja jätkus ja jätkus.

Siis vaidlesime veel tükk aega, kas neid muudatusettepanekuid hääletada või mitte. Lõpuks otsustasime, et sel koosolekul siiski ei hääleta ning teeme kunagi hiljem järgmise komisjoni [istungi], kus võtame kõik need protseduurilised teemad ja hääletused uuesti käsile.

Nii me saimegi 12. märtsil 2024. aastal uuesti kokku, arutasime seda, ja siis – vaat kus lops! – selgus, et EKRE oli kõik muudatusettepanekud vahepeal tagasi võtnud. Ei olnudki enam midagi hääletada, ei olnudki enam suurt midagi arutada.

Ja siis võeti vastu sellised otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 3. aprillil, see tähendab täna, see oli konsensuslik otsus; teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus, vastuvõtmiseks on nõutav koosseisu häälteenamus ehk vähemalt 51 poolthäält, ka see oli konsensuslik; määrata juhtivkomisjoni esindajaks Valdo Randpere, ka see oli konsensuslik otsus. Tagantjärele võiks öelda, et me raiskasime 21. novembril 2023 mitu tundi täitsa asjatult aega ja seda aega ei anna meile keegi enam tagasi. Aitäh!

Mart Maastik, palun!

Lugupeetud [ase]esimees! Hea Valdo Randpere! Mul on muidugi tõsiselt kahju, et nagu tänapäeva noored, kes on sündinud valesse kehasse, erakond sunnib sind esindama komisjoni, kuhu sa kuuluda ei taha. Aga küsimus on see: mis siis komisjonil ja sinul isiklikult on selle vastu, kui soovitakse tõhustada ühe riikliku struktuuri järelevalvet?

Aitäh! Ma ei tea, Mart, kust sa selle arvamuse võtsid, et ma ei taha kuuluda õiguskomisjoni. Ma olen väga uhke selle üle, et ma sinna kuulun. Vahel tuleb aega raisata, aga no mis teha, toredate inimestega koos on ikka meeldiv aega surnuks lüüa.

Aga mis puutub sellesse, kas ma ei taha tõhustada järelevalvet – see on huvitav küsimus. Loomulikult on tõhus järelevalve alati tore, aga küsimus on, kust sa tõmbad piiri selle vahel, kus muutub järelevalve poliitiliseks ja tõesti operatiivtegevust korrigeerivaks või järelevalvavaks ning kus kohal vaatab järelevalve seaduslikkust. Me oleme varem selle üle diskuteerinud, eelmine kord, kui ma siin olin, rääkisin just sama asja, siin jooksis see seisukoht läbi ka. Vist Mart Helme viitas sellele või Martin või keegi. 

Kõik need näited, mida Kert Kingo on toonud siin selle kohta, kuidas prokuratuur on teinud midagi pahasti, valesti, on tegelikult olnud ju kohtute järeldused. Sellest võib järeldada, et järelevalve toimib, see on päris tõhus, see toimib kohtu formaadis. See ei ole prokuratuur, kes inimesi süüdi mõistab, nagu keegi ka küsides siin väitis, vaid see on kohus. Ja kohus leiab üles ka selle hetke, kui prokuratuur on midagi valesti teinud. Selles mõttes minu meelest järelevalve täna toimib. Aga kui panna poliitiliselt valitud ministrile ülesanne või anda talle õigus minna konkreetsetesse kaasustesse sisse ja hakata seal suuniseid või näpunäiteid jagama, siis see ei ole õigusriik. Siis on see tõesti juba poliitiliselt suunatud ja korrigeeritud õigussüsteem, mis ei ole minu arvates Eestile kohane.

Hea kolleeg Valdo Randpere on täna tõesti hoos, nagu alati või enamasti. Seepärast võtan ühe protseduurilise küsimuse. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, istungi juhataja, mulle sõna andmast! Mulle jäi kõrva üks väga kummaline asi. Me kõik ju teame, et komisjonipoolne ettekandja teeb ülevaate komisjonis toimunust ja räägitust. Ettekandjal on protokoll ees, eks ole, aga ta oli ise ka seal kohapeal. Ta võib ise väga hästi teada protokolli sisu ja seda, mis seal toimus, aga meie istungi vaatajad tõenäoliselt ei tea. Seetõttu [küsin]: kui ettekandja teeb selle asemel, et komisjonis räägitust arusaadavalt meile pilt anda, ise mingisuguseid arusaamatuid häälitsusi, kui ta räägib, mida keegi ütles – kuidagi "a-la-la" –, kas siis istungi juhataja ei oleks pidanud sel hetkel ikkagi tegema ettekandjale märkust, et Riigikogu pult on komisjonipoolsele ettekandjale koht, kus korrektselt – korrektselt! – edasi anda komisjonis toimunut, mitte üleolevalt mõnitada eelnõu eesmärki ja selle mõtet? Noh, selles mõttes, et mina ka ei saanud aru, kes seal komisjonis "a-la-la" rääkis, oli see Odinets või keegi teine.

Aitäh, hea kolleeg! Eks me ole kõik omaette isiksused ja kõigi meie keelekasutus on mõnevõrra erinev, emotsioonid ja väljendused on ka erinevad. Ma arvasin, et te teete märkuse selle kohta, et Valdo Randpere väljendas päris palju ka isiklikke seisukohti, mis ei olnud komisjoni istungi [teema], aga, ütleme, selle ettekande korrektsuse või üleoleva suhtumise kohta mul omalt poolt küll talle siiski märkusi ei ole.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kõigepealt üks repliik: ega õiguskomisjoni ei taha minu hinnangul eriti keegi kuuluda, sellepärast et abielu väärastamise projekti nahaalse läbisurumisega kohe koosseisu alguses rikuti sealne kliima nii põhjalikult ära, et see on ilmselt pöördumatu probleem. Nii et selles mõttes on mõistetavad siin tunded mitmelt poolt.

Aga ei saa olla nõus teie hinnanguga, härra Randpere, et kui kohus tuvastab prokuratuuri rikkumise, siis see ongi juba iseenesest toimiv järelevalvesüsteem, sest seal lihtsalt tuvastatakse rikkumine, aga ei panda mitte kedagi mitte millegi eest mitte mingilgi moel vastutama. Päris järelevalvesüsteemi olemuslik osa ei pea olema lihtsalt see, et tuvastatakse rikkumine, vaid ka see, et siis tuleb rakendada mingisuguseid sanktsioone rikkuja suhtes. Kui me seda asja õiguskomisjonis arutasime, siis mulle jäi küll selline mulje, et nii teie kui ka teised koalitsioonisaadikud põhimõtteliselt nõustuvad sellega, et õigusriigis peab olema tõhus süsteem järelevalveks prokuratuuri üle. Praegu ei saa seda selliseks nimetada. Kas on lootust, et teie omal initsiatiivil võiks saada astutud mingid sammud – ma mõtlen teie ja teie parteikaaslaste initsiatiivi –, mis lähtuks püüdlusest liikuda selle eesmärgi poole?

Aitäh! Kõigepealt see, mis puudutab õiguskomisjoni, sinna kuulumist ja abielu väärastamist, nagu sa seda vist nimetasid. Ma ei jaga su seisukohta. Mina küll ei tundnud, et sel hetkel, kui me abielu mõistet muutsime nii, et [abielu] oleks tänapäeval kõigile kättesaadav, minu abielu kuidagi väärastus või halvemaks või paremaks läks – on täpselt samasugune, nagu oli enne. Loodan, et sinul ka. Ärme mõistame siin väga hukka seda seadusandlust, see ei puuduta meid kõiki.

Mis puudutab järelevalvet prokuratuuri üle, siis ma olen läbi aastate olnud veidi kõhklev selles küsimuses. Koostöös mõne teise saadikuga algatasin ma paar koosseisu tagasi isegi ühe eelnõu, mis oleks seadnud ajalise piiri eeluurimismenetlusele ja seda oleks saanud pikendada kohtu loal vastavalt vajadusele. Me kunagi tegime sellise eelnõu, aga see lendas ausalt öeldes ventilaatorisse suuresti toonase kalli kolleegi Peeter Ernitsa tõttu, kes nii kui ta nägi seda eelnõu, teatas, et nüüd me paneme prokuratuurile päitsed pähe. See ei olnud ju kuidagi selle mõte, aga sellest tekkis ajakirjanduses kohe narratiiv, et nüüd hakatakse prokuratuuri just poliitiliselt piirama, ja see jäi sinnapaika.

See ongi probleem: tasakaalupunkti leidmine, kus kohas on järelevalve prokuratuuri üle õiguslikult pädev ja objektiivne ning kus kohas tekib risk, et see muutub poliitiliselt kallutatuks. Selle tasakaalupunkti otsimine on väga keeruline ja sellepärast ma oleksin väga ettevaatlik selle süsteemi hukkamõistmisega, mis meil praegu on. Veel kord, kohtud on need asjad päevavalgele tirinud ja tarinud. Ma ei ole vaadanud neid üksikuid kaasusi tagantjärgi, ma ei oska isegi öelda, kas nende eest oleks [saanud karistada]. Põhimõtteliselt on seadusandluse [kohaselt] võimalik karistada prokuröre selle eest, kui nad teevad menetluse käigus midagi seadusvastast. Ma ei ole kindel, kas need kaasused väärisid seda või piisaski sellest, et need jõudsid ajakirjanduse kaudu avalikkuse ette. Ka see on suur karistus, kui sa sellise hinnangu saad kohtuotsuse kaudu.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Valdo Randpere! Väga piinlik oli kuulda õiguskomisjoni liikme käest ja minu teada juriidilise haridusega inimese käest, et kohtud teostavad järelevalvet prokuratuuri üle. Mina loen, et prokuratuuriseaduse kohaselt teostab teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle Justiitsministeerium. Prokuratuuri põhimääruse kohaselt peab peaprokurör tagama sisekontrollisüsteemi rakendamise prokuratuuris ja teostama prokuratuuris teenistuslikku järelevalvet. Millise seaduse [järgi] hakkavad kohtud äkki üleöö teostama hoopis teises asutuses järelevalvet? Millises seaduses see kirjas on? Tõesti tahaks teada.

Aitäh! Ma võiksin sulle, hea kolleeg, vastata lühidalt ja öelda, et komisjon seda ei arutanud, aga ma vastan sulle pisut pikemalt. Vaata, Kert, mina oskan ka lugeda. Aga küsimus on selles, et ma ei lugenud sulle ette seadust, vaid ma tõin näiteks sinu enda toodud kaasused, mille sa oled toonud näitena prokuratuuri halva töö tõestuseks. Kõik need asjad on jõudnud meieni tänu sellele, et kohus on kohtumõistmise protseduuri kaudu [justkui] teostanud järelevalvet, mida talle ei ole seaduse kohaselt ette pandud ja mida ta tegelikult ei ole teostanud. Seda võib vaadata nii, et kohus, kes mõistab inimese süüdi või õigeks, võtab õigusemõistmisel kogu paleti ette, nii süüdistatava kui ka süüdistaja, ja kui süüdistaja pool on midagi valesti teinud, tuleb ka see välja. Ja sellest tehakse ajakirjanduses number, mida kõik panevad tähele. Nii et see on selles mõttes niisugune sotsiaalne kontroll kohtuorganite tegevuse kaudu, võiks öelda, aga kindlasti võib seda kuidagi veel paremini sõnastada. Aga kui sa kahtled mu lugemisoskuses, siis ei ole põhjust seda teha.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Ettekandjad! Vaadake, see debatt on siinkohal tegelikult läinud ebaväärikaks ja just kaasettekandja hoiakute tõttu. Ühe reformierakondlase suust muud ei oodanudki kui kaagutusi "Teie, teie!" ja põhiettekandja mõnitamist või abielu mõiste väärastamise kaitsmist. Aga aitäh selle ettekande eest, sest see kinnitas veel kord veendumust, et Reformierakond hääletab küll praegu eelnõu vastu, mõnitab selle eesmärki ja mõtet, aga tegelikkuses soovib ise vägagi täiustada oma võimuvertikaali, kangutada ametist mittemeeldiv peaprokurör, kes tegeleb neile ebameeldivate teemadega, ja panna asemele keegi, kellega pole probleemi ka telefoniõiguse rakendamisel. Eks me saa näha, kelle uus reformierakondlasest justiitsminister peaprokuröriks paneb ja mis sellest saab. Aga nad on koos koolis käinud ja väga lähedased, nii et on võimalik, et peaprokurör tegelikult jätkab …

Aitäh!

… nii et see teie võimuvertikaal jätkub ja nende asjade uurimine läheb kalevi alla.

Aitäh! Hea küsimus oli, kuigi ma küsimust ei kuulnud või sellest aru ei saanud. Aga lihtsalt [üks asi] sulle meeldetuletuseks ja mälu värskenduseks, hea Helle-Moonika Helme. Enne Andres Parmast oli peaprokurör Lavly Perling. Lavly Perling vabastati ametist või tema ametiaega ei pikendatud EKREIKE valitsuse ajal. Teie soov oli igal juhul just see peaprokurör välja vahetada ja te tõite tema asemele Andres Parmase, kellega te sel hetkel olite väga rahul. Nii et kui te nüüd näete mingeid probleeme tema töös ja leiate, et see on täitsa vale inimene selle koha peal, siis vaadake peeglisse ja mõelge. Te olite kolmekesi valitsuses. Ma tean, et Urmas Reinsalu oli isiklikult see, kes teda soovitas. Aga te olite kolmekesi valitsuses, te võtsite selle otsuse vastu konsensuslikult. Mina ei leia, et see oli vale otsus.

Tegelikult, ilma et sa seda küsiksid minu käest, ma ütlen ka seda, et põhimõtteliselt on see ju korrektne, et kui inimesel on viieaastane ametiaeg, siis laseme tal need viis aastat ära teha, ja sel hetkel, kui on küsimus, kas pikendada [ametiaega] või mitte, anname hinnangu sellele, kas me tahame teda veel viis aastat näha või ei taha. Ja kui me tahame peale seda perioodi näha kedagi teist, siis ei ole mõtet pärast tulla ja hakata ise kiruma, et miks keegi tõi [selle teise] siia, miks ta midagi valesti teeb. Ise tegid, ise sõimad.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma teen lihtsalt ühe väikse kõrvalepõike. Kõrgemate riigiametnike puhul on viimase aasta või aasta-kahe jooksul olnud näha ka seda trendi, et oma võetud kohustuste eest üritatakse põgeneda, [ametist] soovitakse lahkuda enne tähtaega. Ka Parmase puhul on ju teada, et ta on mitmel puhul kandideerinud teistesse ametitesse, mis tähendab seda, et ta ei soovi tegelikult ise peaprokuröri ametit pidada.

Aga tuleme teise asja juurde, see on justkui see kohtu kontroll, millele te rõhusite: kohus kontrollib ja siis on avalikkus. Mõnel puhul paraku [kestab] kohtuotsuse ootamine kaheksa aastat, kümme aastat, inimene väntsutatakse ära. Ma olen küll seda meelt, et Justiitsministeeriumil peaks olema võimalus nendel puhkudel siiski sekkuda prokuratuuri töösse ja öelda, et aitab jamast.

Aitäh! Jälle kord ei olnud see küsimus, mida me arutasime komisjoni istungil, nii et ma tegelikult ei peaks sulle väga pikalt vastama. Aga kuna selle küsimuse esitasid just sina, Ants, siis ma teen sulle erandi. Kellele mul ikka siin erandit teha on kui EKRE‑le, kes istub täiskoosseisus saalis, tahavad kõik mu käest midagi küsida. Põhimõtteliselt, kui inimene tahab tööd otsida, siis ta loomulikult võib seda teha, ega see ei ole mingi patuasi. 

Mis see küsimuse teine pool üldse oli?

Aitäh! Kui läks meelest ära ja kui see ei olnud ka seotud komisjonipoolse ettekandega …

Aga las ta ütleb ikkagi, võib-olla see oli hea küsimus. Mul läks tõesti meelest ära.

Ei, ma ei ole nõus sellega. Te saate pärast debateerida. Kas te olete lõpetanud, auväärt ettekandja?

Paraku küll. Võta protseduuriline.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole, te võite kohale minna. Aga võtan need protseduurilised küsimused, siis te saate teada ka selle nii-öelda komisjonivälise küsimuse, mille kolleeg Ants Frosch esitas. Helle-Moonika Helme kõigepealt.

Jaa, ma räägin praegu protseduuriliselt eesistujaga, eks ole. Lugupeetud ettekandja läks puldist ära ja temaga ma sel teemal ametlikult enam vestelda ei saa. Kui ta nüüd maha istuks ja ma saaks rahulikult oma küsimust esitada, siis ma oleksin väga õnnelik.

Ma tegelikult korrigeerin ära teatud valeväited, mida ta siin täiesti meelevaldselt õhku paiskas, et justkui EKRE oleks võtnud Perlingu maha ja pannud asemele oma inimese. Esiteks, Isamaa oli see, kes pani [ametisse] Parmase, ja Reformierakond oli praegu see, kes nagu tahtis Parmasest lahti saada. Mis puutub Lavly Perlingusse või Parmasesse – eks pikalt ametis olnud peaprokuröridega ongi alati olnud see probleem, et pikalt ametis olemine toob kaasa tunde, et võim on absoluutne.

Ja see ei kehti ainult peaprokuröride puhul. Ma tuletan meelde, et Reformierakond on olnud Eestis nii palju võimul, et ka neile tundub, neil on juba selline tunne, et nende võim on nii absoluutne, et nad võivad õhku paisata [mida iganes], võivad valetada, võivad ükskõik mida teha. Nad võivad tulla siia pulti ja rääkida täiesti lausvalesid, nad võivad mõnitada teisi Riigikogu saadikuid, eks ole. Peaminister võib siin kõigile kohta kätte näidata. Ma nägin ühte videot, kus ta suisa vandus kurja, ütles "kurat", vastates siin riigikogulaste küsimustele.

See on lihtsalt protseduuriline märkus, mis tulenes kaasettekandja esinemisest, tema hoiakutest ja tema väljaütlemistest, mis tegelikult ei baseerunud absoluutselt mitte mingisugusel tõel, ta isegi ei üritanud sinnapoole [püüelda].

Hea kolleeg, 97% sellest küsimusest ei olnud mitte ühestki otsast protseduuriline. Minu liberaalsus ja lahkus said taas karistatud. Ants Frosch, palun!

Aitäh! Ma loodan, et see lahkus ei saa karistatud. See on väga lühike täpsustus härra Randperele minu küsimuse teise poole kohta, millele vastamisega ta jäi natukene jänni. Nimelt, Kafka "Protsessis" on protsess ise juba karistus. Tõepoolest, olukorras, nagu Eestis on juhtunud, kus kohtueelne uurimine koos kohtuliku uurimisega kestab kokku 8–10 aastat, on inimene kohtuotsust oodates saanud juba sellise laksu, et minu arvates peab olema teenistusliku järelevalve korras võimalik ka justiitsministril sekkuda, võtta vastutus ja öelda peaprokurörile, et aitab jamast. Härra Randpere saab kommenteerida.

Aitäh! Ka see ei olnud ühestki otsast protseduuriline. Kui ma rääkisin karistamisest, siis kindlasti mitte teie karistamisest. Ma rääkisin, et mina ise sain karistada. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Mul on protseduuriline küsimus. Hea kolleeg Valdo Randpere tuli pulti ja hakkas tegema oma esitlust, kajastama komisjoni [arutelu]. Noh, see on omaette teema, et tihti lähevad need [ettekanded] hoopis mööda sellest, mida komisjonis räägiti, aga eks iga asi ole inimeses kinni. Aga me oleme kuulnud korduvalt, et õiguskomisjonis on töökliima halb, siin on mitmes kohas see välja tulnud. Hea kolleeg Valdo alustas ka sõnadega "Jälle ma pean siin puldis olema", midagi sellist oli. Äkki te saate rääkida selle komisjoni esimehega, et äkki ikkagi ei sunniks inimesi vastu tahtmist siia pulti. Seal on rohkem inimesi. Mulle tundub, et saaks kuidagi aidata, kuidagi appi tulla Valdole, et ei oleks vägisi siia tulemist. Äkki te saate rääkida.

Aitäh, hea kolleeg! Minule näitas kehakeele lugemine, et Valdo Randpere lausa põles soovist seda ettekannet teha. Emotsioone ja tahtmist ja kirge ja pikkust – kõike oli. Nii et mina küll ei kahtlusta, et ta siin vastumeelselt oleks olnud. 

Head kolleegid, tegelikult see läheb siin juba natukene lustimiseks. Aga okei, kaks viimast protseduurilist ja siis läheme läbirääkimiste juurde. Mul on piinlik Martin Helme ees, kes ootab ja tahaks kangesti kõnepuldist rääkida. Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Protseduuriline loomulikult, kuna see kuulub protseduuri hulka, et mul läks meelest ära üks küsimus, mille Ants Frosch esitas. Me oleme seda ka varem siin käsitlenud. Ega need pikad kohtuprotsessid ei ole päris kindlasti mitte ainuüksi ja võib-olla isegi mitte eelkõige prokuratuuri süü. See on praegu kogu meie kohtumenetluse regulatsioon, mis annab võimaluse neid kohtumenetlusi venitada. Vastutus langeb nii kohtutele ja nende ülekoormusele kui ka advokaatidele ja nende tahtmisele mõnikord asju venitada. Ka selle hea näite puhul, mida siin korduvalt on toodud – kaheksa‑ või üheksaeurone juukselõikus –, ei alanud kohtuasi ju mingist juukselõikusest, aga ülejäänud asjad kohtuasjas aegusid vahepeal, kuna see kohtuasi venis ja venis, ja mitte prokuratuuri tõttu. Nii et seal ei aita prokuratuuri nahutamine ja justiitsministri sekkumine, et öelda prokuratuurile, et tehke nüüd kiiremini. See ei päästa. Me peaksime tegelikult – päris tõsiselt – siin Riigikogus läbi mõtlema kogu kohtumenetluse seaduse, kuidas see meil täna reguleeritud on, ja võib-olla tegema sinna olulisi muudatusi, kui me tahame kiirendada kohtulikke menetlusi.

Aitäh! Igati asjalik kommentaar, aga mitte ühestki otsast protseduuriline küsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Ma püüan jääda protseduurilise küsimuse juurde, mida te tahate kogu aeg kuulda. Nüüd kuulete. Ütleme niimoodi, et kõik Riigikogu liikmed võivad sõnavõttudes, küsimustes ja arvamus[avaldustes], mis siin saalis menetluse käigus või ka infotunnis [kõlavad], põhimõtteliselt rääkida ükskõik mida. Tähendab, siin kehtib nagu immuniteet selles mõttes, et Riigikogu liikme sõna on vaba. Ja ma ei näe siin mingit probleemi, olenemata sellest, kes mida räägib. 

Küll on aga tekkinud olukord, kus näiteks valitsuse liikmed, kes tulevad siia saali ja kellele Riigikogu liikme immuniteet sõnavabaduse osas ei kehti, konkreetselt valetavad, esitavad valeväiteid, ebaõigeid fakte ja nii edasi. Minu küsimus on teile, lugupeetud istungi juhataja, millised on protseduurilised reeglid selleks või mida te soovitate teha – arvestades seda, et te peate olema erapooletu selles positsioonis –, kui me tabame, ütleme, valitsuse liikme väga ilmselgelt või konkreetselt valeütluste andmiselt. Mingit muud võimalust meil ei ole kui vahel natukene ärrituda, rusikaga vastu lauda [lüüa] ja pulti blokeerida – need on kõik meie võimalused praegu, eks ju. Aga tegelikult on küsimus väga tõsine. Kui valitsuse liikmed tulevad tööandjale ehk Riigikogule valetama, siis millised võimalused on parlamendil sellesse sekkumiseks, või on teil omal mingisugune pädevus või hoovad, et seda küsimust lahendada?

Aitäh, hea kolleeg! See küsimus ei ole kuidagi seotud käesoleva päevakorrapunkti menetlemisega. Mitte ükski valitsuse liige ei ole selle päevakorrapunkti menetlemise raames sõna võtnud. Aga istungiosakond sai selle küsimuse endale kirja ja te võite nendega konsulteerida, millised võimalused on. Teiseks, ma pean oluliseks märkida, et minule teadaolevalt ei ole ühtegi fakti valetamise kohta. Ühesõnaga, see on selline abstraktne küsimus, sellisena võib seda võtta. Selle kohta on istungiosakond kindlasti valmis teile väikese kommentaari või selgituse andma.

Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema hea kolleegi Martin Helme.

Aitäh! Eks see ole habemega teema. Mulle tuleb meelde, et juba mitu koosseisu tagasi, kui siin oli ka juttu sellest, kuidas Eesti kohtusüsteem, Eesti õigussüsteem on vildakas, ma avaldasin arvamust, et pead peavad veerema. Ega midagi paremaks ei ole läinud, veel rohkem päid tuleks veeretada tänasel päeval kui siis. Võib-olla on fookus veidi täpsustunud. Tänasel päeval jõuab järjest rohkem ja rohkem nii avalikkuse ette, aga ka tegelikult süsteemi toimimisega paremini kursis olevate inimeste ette must valgel näiteid sellest, kuidas prokuratuuris sõna otseses mõttes kuritarvitatakse võimu. Ja see on väga võimas organisatsioon.

Kunagi ütles tänane peaprokurör Parmas, nurisedes selle üle, kuidas tal on liiga vähe inimesi, liiga vähe raha ja kuidas suured kallid, ülemakstud advokaadibürood on võimelised prokuröride hea töö [kiuste] kohtus musta valgeks rääkima ja vastupidi, et meil on siin väike butiigike. Meil on butiik ja meie väike-väike butiik ei saa suurte advokaadibüroode vastu. No vot, sellel butiigil on siiski omad väikesed eelised advokaadibüroode ees: saab kapolt tellida pealtkuulamisi, läbiotsimisi ja ülekuulamisi. Ja saab ministrite kohta ilusaid väikeseid kaustakesi pidada, et kes on kolm aastat ja kes on kuus aastat midagi üürinud või rentinud. Täitsa tõhus butiigike on, ja võimu kuritarvitamine on muutunud seal mitte erandiks, vaid reegliks.

Selles butiigikeses on kirjade järgi justkui olemas inimesed, kes peavad võimu kuritarvitamist takistama või pärssima või seda ära hoidma, sisejuurdluse ja sisekontrolli käigus seda tuvastama ja midagi ette võtma. Tuleb välja, et inimesed on palgale võetud – hea palga peale on võetud inimesed! –, ainult et nende sisuline töö ei seisne mitte selles, et karistada võimu kuritarvitamise eest, vaid nende sisuline töö on teha katet võimu kuritarvitamisele, et kõigile meile seletada: "Näete, meil on järelevalve ja järelevalve ei ole leidnud, et midagi on valesti. Kõik on hästi." Ja siis meil tuleb üks kord täiskuu ajal või, täpsemalt, kuuvarjutuse ajal minister, kes, ütleme niimoodi, teistsuguse poliitilise motivatsiooni tõttu tunneb huvi, kuidas edeneb uurimine koalitsioonikaaslase staarpoliitiku suhtes. Kui üks kord elus leitakse, et on vaja uurida ka koalitsioonierakonna staarpoliitikut, mitte ainult opositsiooni omi, siis loomulikult kukub terve taevas alla ja see minister saab põhimõtteliselt nädalaga ametist priiks süüdistuste saatel, et nüüd ta küll täiesti lubamatult sekkus prokuratuuri siseasjadesse ja hakkas uurimist takistama või [kedagi] survestama.

Meil on prokuratuuris kahte sorti probleeme. Ei ole ainult ühte sorti probleemid, et mingid uurimised ei edene. Neid uurimisi, mis ei edene, on õige palju. Ei edene! Näe, Slava Ukraini ei edene mitte kuidagi. Ei edenenud kuidagi, tegelikult lausa ei tulnudki mingit uurimist, kui Keit Pentus-Rosimannus endale ise ametikoha määras. See ei [läinud] selle kuulsa paragrahvi alla, millega peaaegu kõiki saab alati karistada, kui vaja on, kui mitte vanglakaristusega, siis vähemalt protsessiga, mis kestab aastaid ja aastaid ja aastaid. See on keelatud toimingute paragrahv. Aga näe, võimupartei, peaministripartei inimeste puhul seda paragrahvi ei osata rakendada, nii nagu ei osata rakendada Liina Kersna testihanke puhul ühtegi paragrahvi. No lihtsalt ei leia paragrahvi! Nii nagu ei ole Indrek Tarandi kriminaalne joove – tuvastatud politsei poolt – ikkagi karistamist väärt, sest prokuratuur leiab, et ei ole vaja. Nii nagu see, kui meie suur välispoliitikakorüfee alaealisi pildistab, ei ole [uurimist väärt]. Lihtsalt ei leita asju, ei leita asju. Mida siis teha? No ei saa. Me võime täiesti üheselt näha mustrit …

Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

… et kui sa oled ikkagi võimupartei liige, siis prokuratuur lihtsalt ei oska sinu asju kuidagi menetleda, et asjad oleksid niimoodi, et avalik huvi, õiglus ja seadused oleks järgitud.

Aga teisel pool on selle kompenseerimiseks, sellele vastukaaluks prokuratuur eriliselt innukas opositsioonipoliitikute uurimisel. Ma ei hakka Porto Francost rääkima, sest Porto Franco on mitmeks tükiks jaotatud, meil on siin erinevad süüalused, on nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid, ja kohtuasi alles käib. Aga kaheksaeurone juukselõikus võiks ikka kõigil veel meeles olla – ka ikkagi opositsioonipoliitik. Kert Kingo ja Kalle Grünthali kuluhüvitiste teema on puhas poliitiline klaperjaht. Aga nii nagu Ameerikas Joe Biden eeskuju näitab, opositsioonipoliitikuid tulebki kohtusüsteemiga ruineerida. Neid näiteid on ju veel ja veel, eks ole.

Ma ei saa kuidagi aru, mismoodi on võimalik ära seletada, et näete, Slava Ukraini puhul ei ole tehtud ülekuulamisi, ei ole tehtud äravõetusi, ei ole tehtud läbiotsimisi, aga vaat Parvel Pruunsilla laste padjad tuli ikka tääkidega läbi suskida ja kasvuhoones tuli kõik üles kaevata, et saada teada, ega seal äkki midagi peidus ei ole. Kõik nutiseadmed ja asjad tuli ära võtta, sest 3000 eurot oli vahetanud omanikku, mis siis, et avalikult, kõigile teadaolevalt ja täiesti seadusi järgides. Mine tea, äkki ikkagi leiame kuriteo. Ja siis opositsioonierakonnad tõstatavad korduvalt, ikka ja jälle teema, et kuulge, see süsteem on täiesti läbinisti mäda. See süsteem põhimõtteliselt viib meid – ja ma arvan, et me hakkame kohale jõudma, ega palju, pikka maad ei ole enam vaja minna – banaanivabariigini, kus riiklikud repressiivorganid on rakendatud võimupartei teenistusse selle võimupartei võimu lõputuks hoidmiseks. See on see, mida tehakse Venemaal, see on see, mida tehakse Valgevenes, see on see, mida tehakse Venezuelas või mingites teistes taolistes riikides. See on täpselt see, mis toimub ka Eestis. Ja siis vaadatakse meile näkku, öeldakse: "Ei, ei, EKRE, võtke nüüd hõbepaberimütsid peast ära. Meil on õigusriik, meil on seadused, meil kohus valvab kõiki asju. Midagi ei ole vaja teha, kõik on korras." No teie arvates on, aga meie arvates ei ole.

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Käesoleva otsuse eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 280 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama.

Head kolleegid, enne hääletust Kalle Grünthali küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma näen, et selle eelnõu juurde on jälle kirjutatud sõrendatult "Riigikogu koosseisu häälteenamus". Ma ei hakka neid üksikasju enam välja tooma, kuna me eile rääkisime neist piisavalt. Antud juhul peaks tegelikult olema [nõutav] ikkagi poolthäälteenamus. Ma ei saa aru, mispärast on see asjaolu siin fikseeritud. Üks asi on päevakord, aga Riigikogu istungi juhataja ei saa kõrvale kalduda seaduslikkuse printsiibist. Praegu peaks toimuma poolthäälte enamusega selle eelnõu vastuvõtmine.

Aitäh, hea kolleeg! Riigikogu istungi juhataja ei saa kõrvale kalduda kinnitatud päevakorrast. Ka päevakorda kinnitades oli siin kirjas "Riigikogu koosseisu häälteenamus". 

Head kolleegid, selle eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele prokuratuuri üle teenistusliku järelevalve teostamise tõhustamiseks" eelnõu 280. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle eelnõu poolt oli 17 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. See eelnõu ei leidnud piisavat toetust. Eelnõu 280 on tagasi lükatud.

Kolmas päevakorrapunkt: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele valmistada ette ja taastada sõjaväestatud piirivalve eraldi ametina" eelnõu 274. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Alar Lanemani.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Meil on Eesti Vabariigis üks suur töö, mille jaoks ei ole tegijat. See töö on otseselt seotud meie riigi territooriumi puutumatuse tagamisega. Nagu te aru saate, on jutt sellisest piirivalvest, mis tagab kõik, kogu funktsioonide ahela, alates piiri valvamisest kuni kaitseni.

Me kõik teame, et kui ajad muutuvad, siis tuleb muutustega edukaks [toimetulekuks] nende muutustega kaasas käia. Eestil on üsna palju kogemusi ja väga positiivseid näiteid: e-riik, ajateenistuse säilimine vaatamata väga suurele survele, Ukraina aitamisel positsiooni väljatöötamine ja eestvedamine. Me oleme näidanud edukalt oma võimet vajadustega kaasas käia. Praeguses olukorras on võib-olla jälle käes hetk, kui me peame vaatama, kas meie lahendused peavad vastu ajaproovile ja on kooskõlas sellega, mida muutunud olukord meilt nõuab. 

Täieulatuslik sõda jätkub kahjuks juba kolmandat aastat. Sõjapidamises on kindla koha sisse võtnud diversioonid, hübriidsõda ja rünnakud tsiviiltaristu vastu. Hamasi rünnak Iisraeli vastu näitas väga selgelt ja ehmatavalt, et kaasaegne rahumeelne piiri valvamine, mis on korraldatud, lootes tänapäevastele tehnoloogilistele lahendustele ja taradele, ei ole piisav. Piiri valvamine ilma kohese võimeta seda kaitsta ei vasta enam tänapäeva tingimustele. On kohane ka meenutada, et meie idanaaber on nüüd deklareerinud, et tegemist on sõjaga, ja on deklareerinud, et NATO on peamine vaenlane. Meie NATO liikmena peame tundma, mida see meile tähendab. Ma ei hakka siin mainima, milliseid õiguslikke samme on üritatud tarvitusele võtta meie riigijuhtide, meie parlamendiliikmete vastu.

Kui me vaatame asutusi meie riigis, siis [näeme, et] igal asutusel on konkreetne otstarve, funktsioon. Kasutatakse veel, eriti Kaitseväes, väga moodsaid sõnu, nagu "võimed", "võimearendused" ja nii edasi. Aga iga täidesaatva võimu asutus on ju tegelikult vastavalt vajadusele organiseeritud, komplekteeritud, varustatud, relvastatud, tagatud erivahenditega, koolitatud, visiooni omav ja strateegiat järgiv struktuur, mis esindab riiki ja tegutseb seaduste piires.

Vaatame nüüd, milline on olukord piiril, ja esitame endale küsimuse, kas see, mida on vaja täna piiril teha, on täies ulatuses võimetega kaitstud. Küsin lihtsamalt: milline asutus tagab seda tervikahelat, alates piiri valvamisest kuni selle kaitseni, näiteks sarnase olukorra puhul nagu Hamasi rünnak Iisraelis? Kui tegemist ei ole näiteks kümmekonna või mõnekümne illegaalse sissetungijaga, vaid tegemist on üheaegselt mitmes suunas toimuva viie või kümne soomustatud maastikusõidukiga ja raskerelvastusega varustatud gruppide sissetungiga, siis kes vastutab selle olukorra eest? Mis asutus see on? Sellist asutust ei ole. Tänase lahenduse järgi on ette nähtud, et kui olukord eskaleerub millekski tõsisemaks, kui on igapäevane rutiinne piiri valvamine, siis kaasatakse Kaitsevägi ja Kaitseliit.

Ma pean tunnistama, et see igapäevane töö, mida teeb Politsei‑ ja Piirivalveamet – ma olen ise selles veendunud –, on tehtud korralikult, heal tehnilisel tasemel. Personal on motiveeritud, koolitatud, tunneb täpselt oma ülesandeid ja on neid harjutanud. Teiselt poolt toimub koostöö Kaitseväe ja Kaitseliidu tugevduste kaasamiseks. Ja nende inimeste kohta ei ole öelda midagi muud peale kiidusõnade.

Kuid jutt on kogu selle funktsiooni täitmise korraldamisest. Probleem on selles, et hetkel, kui selgub, et piiriintsident on midagi muud kui piiriintsident, nimelt areneb olukorraks, kus on vaja sisuliselt sõjalise jõu kaasamist, et kaitsta meie territooriumi, sel hetkel, kui sündmused arenevad väga kiirelt ja on väga palju segadust, hakkab olukorra lahendamise asemel meil toimuma abi kaasamine ja juhtimise üleandmine. Ma arvan, et ükski juht ei hakka proovima olukorras, kus auto sõidab 120‑ga, sõidu ajal kaassõitjaga kohti vahetada. Piiril peab toimuma olukorra lahendamine, mitte mingid korralduslikud meetmed, olukorra täpsustamine, juhtimise üleandmine ja muu sellega kaasnev. Siin on probleem ja see probleem on kõrgemal ja kaugemal kui need tublid ametnikud, kes oma igapäevast tööd siiralt ja ausalt teevad.

Vaatame veel lähemalt: üks asutus, kellel ei ole võimeid, et reageerida sellele muutunud ohule, peab andma olukorra juhtimise ja lahendamise üle teisele asutusele, kellel ju ka neid üksuseid ei ole. Rakendatakse tõenäoliselt tavalisi kaitseväeüksusi, kellel on tavaline lahingupidamiseks vajalik tehnika, relvastus, varustus ja sidevahendid ning kes tõenäoliselt ei tea väga palju sellest, mis on näiteks piirilähedase vööndi eripära. Nii et üks asutus, kellel ei ole [asjakohaseid] võimeid, annab lahendamise üle teisele asutusele, kellel ka just neid vajalikke võimeid päriselt ei ole. Ma arvan, et siin on meie kohus midagi ette võtta. See otsuse eelnõu on üks võimalik [viis], kuidas seda, ma ütleks, väga tõsist probleemi lahendada või seda tööd korralikult korda saada.

Jutt on sellest, ma arvan, et me võime öelda, et meil on umbes pool rehkendusest tehtud, aga see rehkendus on katkendlik ja ilmselgelt see ei vasta Eesti huvidele. Arvestades seda, mida me näeme praegu Ukraina kogemusest, võib see seada meie ette väga suure, nii inimeludes kui ka muudes küsimustes meile väga palju maksma mineva territooriumi tagasivõtmise vajaduse.

Loetlen mõned asjaolud, mis võib-olla on olulised selle lahenduse juures. Iseseisva sõjaväestatud piirivalve loomine aitaks Kaitseväe operatsioone läbi viia. Kaitsevägi tuleks sisuliselt käimasolevasse operatsiooni, mitte ei peaks hakkama kulutama aega selleks, et täpsustada, mis hetkel toimub. See kiirendaks kogu Eesti kaitseoperatsiooni ja tõstaks selle edukuse šansse. See vähendaks meie kaotusi territooriumi ja ennekõike inimjõu koha pealt. Eraldiseisva asutuse olemasolu raskendaks hübriidrünnakute läbiviimist ja muudaks selle vastasele vähem ahvatlevaks, sest kogu reageerimisvõime asuks ju piiril. Ja kõige tähtsam, selline lähenemine oleks otseselt kooskõlas sellega, mida me oleme ise ja mida meie riigijuhid on korduvalt öelnud: Eesti kaitsmine algab kohe esimesest sentimeetrist.

Elu on õpetanud, et selliste ideede ja ettepanekute puhul pead olema valmis ka selleks, et küsitakse, aga kust te võtate vahendid. Ma ütleksin, et need vahendid on meil olemas. Nad on meie silme ees, nad on meie kõnepruugis iga päev. Soovitan teil tutvuda väga huvitava arvamusega, mille esitas ERR‑is Arvi Hamburg. Ta rääkis seal rohepöörde maksumusest Eestis. Aastaks 2030 peame me investeerima umbes poolteist miljardit eurot aastas. Põhikoorem muidugi langeb erasektorile. Väga suur on saamata jääv tulu. Näiteks Eesti Energia panus riigieelarvesse on sajad miljonid, saamata tulu puidusektorist on 500 miljonit aastas ja nii edasi ja nii edasi. Kaudne kahju majapidamistele ja ettevõtetele – sellest ma ei räägigi.

Tõenäoliselt meil tuleb nüüd küsida, kas äkki rohepööre kannatab oodata. Rohepöördega seotud probleemid ei ole ohuks Eesti iseseisvusele, nende realiseerumise riskid ei ole meil ju ukse taga ootamas, kui rääkida ajafaktorist. Loodus ei ole erinevalt Venemaast deklareerinud meid oma vaenlaseks. Minu arust Eesti loodus kohtleb meie inimesi väga hästi. Me kõik ju teame: vahetu ohuga tegeldakse kohe, sellega, mis on järgmisel nädalal, tegeleme siis.

Ma kutsun üles, head kolleegid, küsima endalt: kas me jõuame mitme asjaga korraga tegeleda ja mis meid päriselt ähvardab? Oleks ju kummaline, kui me peaks võitlema oma territooriumi tagasisaamise eest, aga samas raporteeriksime, et aga vaata, rohepöördenõudeid me jälle täitsime. See on kahjuks reaalsus. See oht, mis ei ole vahetu ja kannatab oodata, tuleb ootele panna, ning tuleb tegeleda nende asjadega, mis on meil ukse taga. 

Seda sõnumit, ma arvan, me peame samamoodi levitama ja jagama Euroopas oma partneritega. Jälle, meil on ju ka siin edulugu ette näidata. Sellest, kes kunagi vaidles ajateenistuse üle, oleme [saanud kelleks]? Eestkõnelejaks Ukraina aitamisel, eestkõnelejaks ka NATO kaitseplaneerimise muutmisel. Nii et need julgustükid on meil varem olnud hästi tehtud ja ka hästi tõestanud oma väärtust praktilises elus.

Mul ei ole rohkem midagi öelda. Asi on tõsine, aga lahendused on meie käeulatuses. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea kolleeg Alar! 2019. aastal, kui eelmine Riigikogu [tööd] alustas, oli mul võimalus käia Narva kordonis. Siis ma küsisin kordoni ülema käest meile kõigile tuntud Sõpruse silla kohta, et kes selle õhku laseb, kui see olukord tekib. Ta andis mulle teatud mõttes ilmeka vastuse, et selles peavad Kaitsevägi ja Kaitseliit omavahel kokku leppima. Nüüd vahepeal on Ukraina vastu laiaulatuslik kallaletung toime pandud, vahepeal on toimunud ka Hamasi terrorirünnak ja üle piiri minek. Kuidas sa hindad, kuidas olukord vahepeal on muutunud? Kas olukord on sellest ajast alates oluliselt paranenud või veel paraku mitte?

Aitäh! Praktiline elu on see, mis planeerimises tihti unustatakse. Kui sa esitad reaalseid lahendusi ja tegevusi puudutavaid küsimusi, siis selgub planeerimise kvaliteet. Hea näide on ka mõne aasta tagune elektriprobleem Lõuna-Eestis. Asjasse puutuvad inimesed olid hiljem kergelt häiritud, kui kippus kujunema seisukoht, et ei oldud kriisiks valmis. "Kuidas me ei olnud valmis? Meil olid plaanid ja meil olid isikud!" See kõik vastab tõele ja nad olid tubli töö ära teinud. Aga kas teil generaator oli? Ei olnud. Kõik plaanid on ikkagi nii edukad, kui palju on panustatud nende reaalsesse elluviimisesse.

Kui me räägime piirialast, siis Eesti üht-teist ju teeb. Meil on piirivööndi kindlustamise kava, meil on veel samme. Aga kui ma küsin, kes on see, kes seal kohapeal – kui me läheme vaatama – neid samme ette kannab sõjaväelises keeles? Kes tutvustab, et näete, mina olen see ja minu vastutusalas on nii palju tehtud? Ma arvan, et siis me näeme ka, et see on mitme ametkonna vahel ära jagatud. See ei ole kriisi lahendamisel mitte kunagi hea tee. Alati [peaks] olema üks, kes lahendab, sest kriis areneb väga kiiresti. On üks, kes juhib, ja teised, kes toetavad. Nii et midagi me teeme ja me teadvustame, et on probleemid, aga me peaksime olema kiiremad, praktilisemad ja võib-olla ka lihtsamad. Keerulised lahendused tihti ei tööta.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Alar, on sul ülevaade, kas piirkonna teistes riikides on ka selline hübriidpiirivalve, mida nimetatakse PPA‑ks, või on teistes riikides ikkagi omaette organisatsioonina eksisteeriv piirivalve? Ja kui nii, siis miks teised meie hübriidlahendust ei ole toetanud?

Aitäh! Minu teada Soome, kes peaks olema meile kõige sobivam näide, ja Läti on ikkagi võtnud teise lähenemise piirivalve korraldamisel. Kui me vaatame seda, mismoodi meil omal ajal see otsus tehti, siis see otsus tundus tõenäoliselt tolles ajaruumis loogiline: liidame kaks asutust, Venemaa on partner. Meile rääkisid paljud meie naabrid ju sedasama juttu, et Venemaa on muutunud, ta on partner. Ka ajateenistuse vaidluses oli sama argumentatsioon, et Venemaa on muutunud, maailm on muutunud. No selgus, et ei ole. Tolles kontekstis neid argumente tehniliselt hinnates ei olnud see otsus ju vale, aga otsuseid peaks vaatama ikkagi ajaperspektiivis. Ma arvan, et me ei olnud nii põhjalikud ja me peaksime ennekõike soomlastelt õppust võtma, vaatama seda ikkagi kaitseplaneerimise osana ja mitte unustama seda, mille me oleme ise välja öelnud: Eesti kaitseplaneerimine peab muutuma, Eestit kaitstakse esimesest sentimeetrist.

Ants Frosch, palun!

Hea juhataja, aitäh! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, töörühm ühendasutuse PPA moodustamiseks töötas aastast 2007 kuni 2010 ja niimoodi see asi sündis. Aga sinu viide rohepöördele tõi mind hoopis kummalise minevikupildi juurde. Nimelt, üheksakümnendate lõpus oli üks Eesti markantsemaid siseministreid sunnitud ühel nõupidamisel oma asutuste, ametite peadirektorite poole pöörduma: "Te olete taimed." Ühesõnaga, mõte oli selles, et nad ei saanud millestki aru. Mulle tundub, et ka meie ei saanud aru, kuidas PPA‑d, seda ühendasutust tehti. See tehti uisapäisa, lähtudes mingitest lootustest, mis ei olnud õigustatud. Minu küsimus on see: kes vastutaks täna selle eest, kui me seda [otsust] tagasi ei pööraks, sest see on elu ja surma küsimus Eestile?

Aitäh! Vastutajatega on niimoodi, et neid ei ole kunagi lihtne leida. Ajaloost on pärit ka üks teistsugune lähenemine, et kui vastutajat ei leita, siis ta tuleb määrata. Aga ma arvan, et me ei ole selles ajaruumis. Ma arvan, et siin on igal riigi juhtimisega tegeleval võimul vastutus täiesti selgelt olemas: seadusandjal, täidesaatval võimul. Tegelikult peaks sellised ideed tulema meil uksest ja aknast sisse: "Kuulge, puhttehniline küsimus!" Maailm on täiesti muutunud, meie lähikonnas on sõda, NATO on deklareeritud vaenlaseks, aga me ei muuda mitte midagi, [välja arvatud] riigikaitse, kus siiski üht-teist oleme muutnud. Seesama reservide küsimus on minu arust ka teistes asutustes päevakorral, aga ma kuulen sealt vaikust. Ilmselgelt on meil kõigil oma vastutus. Ma arvan, meie koht seda teha on praegu siin, [tuleb] esitada küsimus, kas me oleme sellega kooskõlas.

Anti Poolamets, palun!

Austatud ettekandja! Mind painab see Ukraina sõja alguse vaatepilt, kuidas Kamazide kolonnid lihtsalt sõitsid lõuna pool, Krimmis ja mujal piiripunktist läbi. Sõitsid sadu kilomeetreid, hõivates tohutu territooriumi. Reageerimine võttis ikkagi mitu päeva aega, et nad kusagil pidama saaks. Nüüd korraks modelleerime sellist olukorda, võrdleme endaga. Kui meil oleks piiril üks vastutaja, ütleme, sõjaväestatud piirivalve, kes on kombatant ja kellel on kõik tööd ette tehtud, piltlikult öeldes on juht ja viis asetäitjat, kes võivad nuppu vajutada, et midagi lõhkeks, sild lõhataks, siis kas see oleks efektiivne selle Ukraina sõja alguse vaatepildiga [võrreldes], kus lihtsalt sõideti üle piiri?

Aitäh! See oleks vaieldamatult efektiivsem ja efektiivsus algaks tegelikult juba enne, kui see olukord hakkaks tekkima. Ma julgen ennustada, et struktuur, mis vastutab piiri valvamise eest, kogub hoopis teistmoodi ja teistsuguse detailsusega infot piirialal toimuva kohta kui see struktuur, kes teab, et ta peab piiriala selliste sissetungide vastu reaalselt kaitsma hakkama. See kõik algab juba sealt, tegelikult isegi varem: ülesande püstitamisest ja võimete arendamisest. Nii et meie kohus on astuda iga samm, mis on võimalik teha selles küsimuses.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kahtlemata on see väga vajalik otsuse eelnõu, mis oleks vaja täide viia. Aga ma uurin selle kohta, et meil ju omal ajal tehti sõjaväestatud piirikaitse üksus. See on meil olemas ja seda tehti tänu EKRE valitsuses olemisele. Kui meie ei oleks seal olnud, siis ei oleks ka sellist üksust tulnud. Nimetame neid kiirreageerijateks, mis iganes numbriga nad on. Ja see oli samm edasi. Kahjuks jäi see poolikuks ja nüüd on vaja edasi minna. Ma küsin selle kohta, kuidas nende meestega oleks. Kui suur oleks vajadus ja kas meil oleks neid inimesi võtta, kes oleksid valmis alustama teenistust piirivalves?

Aitäh! Nende inimeste, koolitatud personali, kaitseteenistuse läbinud inimeste numbreid on aja vältel erinevalt esitatud, aga ma ütleksin, et ressurssi tegelikult on. Küsimus on pigem nende organiseerimises, mehitamises ja ka selle planeerimise alustamises, mida meil seal vaja on. Isegi sellest piirikaitse kindlustamise lahendusest, mida on nüüd tutvustatud, võib välja lugeda väga selge personalivajaduse. Minu küsimus on, kes sinna lähevad. Kui lugeda, siis mitu kompanii ekvivalenti ja mitu pataljoni ekvivalenti see teeb? Ilmselgelt on aru saada, et tuleb maha istuda ja hakata nendest numbritest rääkima. Aga ma ütleksin, et personali on. Personal on selles mõttes väga huvitav valdkond, et mida efektiivsemalt ja paremini organiseeritult sa seda kasutad, seda vähem sul personali vaja läheb. Kui sa jääd hiljaks, siis on ka kaotused suuremad, ja kõik muu.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Palun nüüd juhtivkomisjoni seisukohti ja otsuseid tutvustama hea kolleegi, riigikaitsekomisjoni liikme Kristo Enn Vaga.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Arutluse all olev Riigikogu otsuse eelnõu näeb ette ettepaneku tegemise Vabariigi Valitsusele valmistada ette ja taastada sõjaväestatud piirivalve eraldi ametina. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu esimest korda eelmise aasta 14. novembri istungil. Eelnõu esitajaid esindasid riigikaitsekomisjoni istungitel Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmed Leo Kunnas ja Alar Laneman, kes on ühtlasi riigikaitsekomisjoni liikmed, head kolleegid.

Leo Kunnas märkis, et EKRE fraktsioon on valmis eelnõu menetlusest tagasi võtma juhul, kui komisjonis suudetakse saavutada kompromiss, et anda kombatandi staatus kogu PPA koosseisule ehk PPA ametnikele ning ametiisikutele. Riigikaitsekomisjonis lepiti kokku, et mainitud ettepanek vormistatakse kirjalikult ja seda tutvustatakse fraktsioonides. Aga eelnõuga ei olnud võimalik edasi minna ka seetõttu, et Riigikogu täiskogu istungite päevakorrad olid üle koormatud nii eelnõude kui ka neile esitatud obstruktsiooniliste massmuudatusettepanekute tõttu.

Riigikogu juhatus andis oma 2022. aasta 15. veebruari protokollilise otsusega komisjonile juhise, et Vabariigi Valitsusele tehtavat ettepanekut sisaldava Riigikogu otsuse eelnõu menetlemisel tuleb küsida kirja teel valitsuse seisukohta, kas eelnõu vastuvõtmine toob nende hinnangul kaasa seaduse muutmise [vajaduse]. Siseministeeriumi hinnangul kaasneb eelnõu vastuvõtmise ja rakendamisega mitmete seaduste muutmine. Kaitseministeeriumi hinnangul toob eelnõu vastuvõtmine lisaks nende seaduste muutmise vajadusele kaasa veel täiendavate seaduste ja õigusaktide muutmise vajaduse, mida tuleb kompleksselt hinnata, et kõik vajalikud aspektid oleksid läbi analüüsitud.

Käesoleva aasta 22. veebruaril võttis EKRE fraktsioon eelnõule esitatud 50 obstruktsioonilist muudatusettepanekut tagasi.

Teist korda arutas riigikaitsekomisjon eelnõu käesoleva aasta 18. märtsi istungil, kus muu hulgas märgiti, et piiri valvamisse on kaasatud eelmise aasta 19. oktoobril Kirde maakaitseringkonnas asutatud Kaitseliidu piirikaitse malevkond. Veel leiti riigikaitsekomisjonis, et kombatandi teemaga tuleks komisjonis edasi minna. Piiriteemat oleme muidugi komisjonis ka laiemalt arutanud. Üks asi, mida oleme põhjalikult arutanud, on Balti kaitsevööndi loomine, mis väga selgelt tugevdaks Eesti piiri kaitset.

Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon eelnõu mitte toetada. Eelnõu poolt oli 4 ja vastu 4 riigikaitsekomisjoni liiget. Kodu‑ ja töökorra seaduse järgi on nii, et komisjoni otsuste vastuvõtmise kord näeb ette, et Riigikogu komisjon võtab otsuseid vastu poolthäälte enamusega. Seda ei saavutatud.

Riigikaitsekomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud olid järgnevad. 18. märtsi istungil otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada arutluse all olev eelnõu esimeseks lugemiseks ja lõpphääletuseks Riigikogu 3. aprilli istungi päevakorda. Eelnõu komisjonipoolseks ettekandjaks määrati siinkõneleja. Eelnõu vastuvõtmiseks Riigikogu otsusena on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust, sest selle rakendamiseks tuleb muuta mitmeid seadusi. Aitäh!

Teile on ka üks küsimus. Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mulle jäi selgusetuks: te ütlesite, et hääletamine toimus, [tulemus] oli 4 : 4 ja otsus võetakse vastu poolthäälte enamusega, aga kuidas see poolthäälte enamus siis tekkis, kui seis oli 4 : 4?

Aitäh! Tõesti, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 38 ütleb, et komisjoni otsuste vastuvõtmise korral on [vajalik] poolthäälte enamus. Kuna Riigikogu komisjonis ei olnud ülekaalu, et seda eelnõu toetada, siis oli riigikaitsekomisjoni seisukoht seda mitte toetada, kuna toetamiseks ei olnud rohkem poolthääli, kui oli vastuhääli.

Suur tänu! Palun olla kiirem teinekord, Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ajendatuna pinginaabri küsimusest: kui oleks küsimus püstitatud teistmoodi, siis oleks see eelnõu leidnud komisjoni toetuse – kas ma saan õigesti aru?

Oleksitest mina siin riigikaitsekomisjoni esindajana ei räägi. Riigikaitsekomisjonis pandi hääletusele küsimus, kas seda eelnõu toetatakse. Sellel oli 4 poolthäält ja 4 vastuhäält. Kuna 4 ja 4 on sama suured arvud, siis poolthäälte enamust ei saavutatud ja seda eelnõu ei toetatud.

Suur tänu, hea ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh!

Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Leo Kunnase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Paluks lisaaega.

Palun, kaheksa minutit!

Mul on kolleeg Alar Lanemani pikale ja põhjalikule ettekandele tegelikult raske midagi lisada, aga ma siiski käsitlen kolme aspekti. Esiteks, kuidas kunagi see otsus ametite ühendamise kohta tehti. Teiseks võrdlen natuke Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi struktuuri ning käsitlen meie riigi juhtimise kontseptuaalseid probleeme. Ja lõpuks räägin ka teistest võimalikest lahendustest, kuidas me selle probleemi saaksime lahendatud.

Ajaliselt toimus nende ametite, politsei ja piirivalve ühendamine, kes on oma funktsioonilt küllaltki erinevad, enne, kui algas Krimmi annekteerimine ja Donbassi sõda, ehk enne 2014. aastat. See oli pärast meie NATO-sse astumist ajajärk, kui NATO üldine ohuhinnang ja käsitlus oli see, et Venemaa on partner ega kujuta meile tõenäoliselt pikas perspektiivis sõjalist ohtu. See käsitlus, nagu me oleme kõik aru saanud, oli ekslik. See oli võib-olla põhiline argument, millele toetuti, kui see ühendamisprotsess algatati ja kaks niivõrd erineva funktsiooniga ametit kokku pandi. Aga täna me peame kõik tunnistama, et see otsus oli viga, mis tuleks parandada viisil, teisel või kolmandal. Ja see viis, mille me oleme siin välja pakkunud, on üks ja võib-olla kõige põhimõttelisem ja selgem nendest viisidest.

On tekkinud huvitav olukord, et Siseministeeriumis pandi kokku kaks täiesti erineva sisulise funktsiooniga ametit, aga samal ajal Kaitseministeeriumis on toimunud täiesti vastupidised protsessid. Kaitseministeeriumis on viimase aastakümne jooksul loodud uue asutusena kaitseinvesteeringute keskus, kes vastutab suure osa logistika eest ehk hangete ja infrastruktuuri majandamise eest Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Ühe spetsiifilise funktsiooni jaoks tehti eraldi amet. Juba enne seda oli olemas teine eraldi amet, Kaitseressursside Amet, mis algselt oli mõeldud kutsealuste teenistusse kutsumiseks, personaliküsimuste lahenduste toetamiseks ja samal ajal veel sundkoormiste teostamiseks, millega see amet tegelikult kunagi tegelema ei hakanud. See funktsioon anti hiljem üle kaitseinvesteeringute keskusele. Te näete, et kaks eraldi ametit on moodustatud valitsemisalas, millel on suhteliselt kitsad, spetsiifilised funktsioonid, aga samal ajal on teises ministeeriumis, naaberministeeriumis täitsa suured funktsioonid omavahel kokku pandud.

Tekibki küsimus, kuidas see on osutunud võimalikuks, et kahel ministeeriumil on niivõrd erinevad kontseptuaalsed lähenemised juhtimisele. Siin ma saan tsiteerida teist head kolleegi komisjonist, Meelis Kiilit, kes kogu aeg küsib põhimõttelisi küsimusi: visioon ja kontseptsioon – millest me mingis asjas lähtume? Kui neid ei ole või need ei ole arusaadavad või need on liiga erinevad, siis tekibki säärane olukord. Siin on riigi juhtimise küsimus: milline on meie riigis juhtimiskontseptsioon? Kuidas me erinevaid ministeeriume juhime ja kuidas seal funktsioonide jaotust korraldame? Kuidas on osutunud võimalikuks kaks niivõrd erinevat lahendust ühes ja samas riigis? Ma võin järeldada seda, et kontseptsioon ongi puudunud, et terviklikku juhtimiskontseptsiooni, kuidas me riigis ministeeriume ja riigiameteid juhime, ei ole olnud. Ja meil ei ole olnud võimekaid peaministreid, kes oleks suutnud nõuda säärase kontseptsiooni loomist, ammugi siis seda kontseptsiooni teostada.

See ongi üks juurpõhjus niinimetatud silotornistumisele, mis on meie riigile iseloomulik. Seis on sellise juhtimisega sõna otseses mõttes halb ja vajab parandamist. Niivõrd erinevaid lahendusi ei tohiks kahes funktsioonide poolest naaberministeeriumis olla. Kuidas see kõik on aset leidnud ja mis on siis õige ja selge kontseptsioon? Õige ja selge kontseptsioon on see, et põhifunktsioonid peaksid saama täidetud. Kui meil on asutus, kus pannakse kokku kaks niivõrd erinevat funktsiooni nagu politsei ja piirivalve, on ju selge, et üks nendest funktsioonidest jääb teisejärguliseks, jääb tagaplaanile – paraku see on just piiri kaitsmine. Jah, piirivalvet me rahuajal teostame ja kolleeg Alar ütles siin edasi ka kiidusõnad kõigile ametnikele, kes seda tööd tublisti teevad. Aga seesama piiri kaitsmise funktsioon on jäänud lihtsalt kõrvale, kuna selle kontseptsiooni järgi, millega välja tuldi, ei peetud seda üldse tähtsaks või ei peetud selle täitmist vajalikuks, kuna Venemaa sõjalist ohtu ei nähtud piisavalt selgelt.

Mis oleks lahendus juhul, kui käesolev eelnõu ei leia toetust ja me ei ole valmis minema seda teed, et iseseisvat piirivalvet taastada? Siis oleks lahendus see: sel juhul tuleb sõjaväestada kogu PPA, muuta kõik nii-öelda kombatantideks ja valmistada nad ette nii, et nad suudaks ka kriisis ja sõjaajal oma kohast rolli täita. Ka see lahendus on täiesti võimalik, seda enam, et relvastatud sisekonflikti oht ripub meil ju kogu aeg [pea kohal] ja sellega peaks politsei tegelema. Selge on see, et need isikud, "rohelised mehikesed" või keegi muu, kes seda teostaks, ei tuleks seda tegema kumminuia või Makarovi püstoliga, vaid pigem korduks sama stsenaarium, nagu me nägime Donbassis 2014. Seda me ei sooviks [näha]. Siin on [üks] lahendus, aga lahendusi on erinevaid. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu 274 kohta muudatusettepanekuid esitatud ei ole, seega võime minna eelnõu lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Praeguse eelnõu hääletamise kohta on märgitud siia taha "Riigikogu koosseisu häälteenamus". Aga põhiseadus sätestab ära, milliste eelnõude puhul peab olema Riigikogu koosseisu häälteenamus. Antud juhul peaks kehtima põhiseaduse § 73 ja poolthäälte enamuse [nõue]. Ma palun järgida seadust.

Aitäh selle küsimuse eest! See oli meil vist isegi eile korraks Riigikogu juhatuses arutelu all. Põhimõte on tõesti see, et on teatud eelnõud, mille puhul on vaja koosseisu häälteenamust, ja on neid, mille puhul ei ole vaja. Juhatus lähtub sellest põhimõttest, mida juhtivkomisjon on öelnud. Juhtivkomisjon on antud eelnõu puhul öelnud – jutt on eelnõust 274 –, et eelnõu vajab Riigikogu otsusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust.

Nii palju veel infoks, et kui komisjon seda arutas – jutt on riigikaitsekomisjonist –, siis see oli konsensuslik otsus. Lisaks on antud eelnõu puhul palutud õigus- ja analüüsiosakonna arvamust, milles on sarnaselt öeldud, et 274 OE vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Ma ütlen isiklikult ka oma positsiooni. Ma arvan, et kui õigus- ja analüüsiosakond nii arvab – kuigi see on loomulikult komisjoni lõppotsus –, siis on mõistlik sellest lähtuda. Ma tean, et komisjonidel on olnud ka teistsuguseid otsuseid.

Palun, protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal!

Aitäh teile selgituse eest! Aga küsimus on praegu selles – seda sai siin küsitud ka –, et millisest õigusnormist, ütleme, komisjon lähtub selle otsuse langetamisel. Sai seda eile küsitud, täna ma muidugi enam ei küsi, ma pean möönma seda, eks ju. Selle kohta vastust ei antud põhimõtteliselt. Me ei saa ikka niimoodi asju menetleda, et lihtsalt piisab sellest lausest, et komisjon otsustas, ja siis on asi klaar. Tegelikult peaks ikkagi järgima seadust ja viitama õigusnormile, mis annab sellised õigused, ütleme, teatud [otsuseid] langetada.

Aitäh! Ma vastan sellele küsimusele veel nii palju tulenevalt oma eelnevast kogemusest ka eelnevates koosseisudes: seda on tõesti arutatud ja – ma saan aru, et te küsite paragrahvi – lühidalt on mõte olnud see, et kui tehakse ettepanek Vabariigi Valitsusele, mis on otsuse eelnõu, ja see eeldab seadusemuudatust, siis minnakse Riigikogu koosseisu häälteenamuse peale. Kui see nii ei ole, siis on olnud vähemalt varasemalt juhatuse positsioon, et see ei nõua koosseisu häälteenamust. Nüüd on vaieldav koht see, missugune otsuse eelnõu nõuab koosseisu häälteenamust ja missugune ei nõua ning kes seda otsustab. Täna on juhatuse positsioon see, et lõpliku otsuse teeb juhtivkomisjon.

Panen lõpphääletusele eelnõu 274. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega 15 poolt, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, ei kogunud otsuse eelnõu 274 piisavalt toetust. Seega ei ole see vastu võetud ja langeb menetlusest välja. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muutmiseks" eelnõu 279 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Jaak Valge. Informeerin siingi, head ametikaaslased, teid, et ka antud otsuse eelnõu puhul on öeldud, et siin on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Jaak Valge, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Rõõm on näha, et ka häid kolleege on siia tõesti massiliselt kokku kogunenud. Mina Riigikogu juhataja asemel muidugi kaaluks uuesti Riigikogu kaugistungite korraldamist nagu koroonaajal. Siis ei peaks valitsuskoalitsiooni liikmed üldse töökohtadel käima ja kliimale oleks see igati hea. 

Katsun lühidalt rääkida, sest ega selle teema puhul väga palju ebaselgust ei ole. Meil on Eesti koolidesse registreeritud praeguse seisuga 9130 Ukraina sõjapõgeniku staatusega õpilast. Neist 6007 on registreeritud eestikeelsesse kooli, 2753 venekeelsesse, 324 keelekümblusse ja 46 ingliskeelsesse kooli. Toonitan, et nad on registreeritud, see ei tähenda seda, et nad seal õpivad, juhul kui me õppimiseks nimetame teadmiste omandamist. 

Julgen arvata, et see, et Ukraina õpilased on meie haridussüsteemis suunatud eesti ja vene keeles õppima, on meie hariduspoliitika kõigi aegade kõige rumalam otsus. Või vähemalt oleks see kõige rumalamate otsuste konkursil kindlasti tugeva nominendi osas. Nimelt, selline otsus eeldab, et õppimine on võimalik sellises keeles, mida õpilane ei oska. Tulemuseks on see, et Ukraina laste vanemad eelistavad selles olukorras selgelt venekeelset kooli. See on loomulik, sest vene keel on neile emakeel või kui ei ole emakeel, siis lähedane keel, millest on võimalik vähemalt osaliselt aru saada või mille selgeks õppimine on võimalik praktika käigus. Teised, kes pole saanud kohta venekeelses koolis, peavad oma päeva kuidagimoodi ära sisustama eestikeelses koolis. Nii nad seal koolis on, segavad teistel õpilastel õppimist ja tõstavad pedagoogide niigi ränka koormust. Loomulikult on ka erandeid, neid õpilasi, kes on ülitugeva keeleandega, aga nende erandite olemasolu reeglit ei väära. 

Mõnes koolis on siiski ka ukrainlaste klasse, nagu Räägu koolis või VHK‑s. Nendes klassides on abiks Ukrainast pärit õpetajad. See on muidugi tohutult parem variant kui eesti‑ või venekeelne õpe. Nagu Räägu kooli õpetaja, Ukraina põgenik Tatjana Kovalenko ütleb: "Nii saan ma oma Ukrainat aidata siit Eestist." Aga kahjuks saan ma aru, et needki vähesed klassid järgmisest aastast likvideeritakse. 

Ukraina põgenike soov [õppida] omakeelses koolis ei ole muidugi erand. Tuletan meelde Eesti pagulasi. Pärast teist maailmasõda loodi Saksamaal terve [eestikeelne] koolivõrk. Geislingeni gümnaasiumist kujunes tuntuim eesti hariduskeskus Saksamaal, kus said koolituse sellised maailmas tunnustatud inimesed nagu näiteks mälu-uurija ja psühholoog Endel Tulving, kultuuriloolane Hellar Grabbi, dirigent ja helilooja Taavo Virkhaus ja nii edasi. Saksamaal loodi siis eestikeelsed tehnikumid ja kutseõppeasutused. Sellega saadi hakkama väga vähese välisabi toel. Rootsis tegutses põgenikelaagrites aastatel 1945–1946 koguni 50 eestikeelset laagrikooli. Lõppkokkuvõttes jäid pidama eesti kool Stockholmis, kus oli inimesi ja seega kandepinda kooli tegevuseks kõige rohkem, ja ka Göteborgi eesti algkool. See kool tegutses kuni 1994. aastani. 

Nüüd ettepaneku juurde. Meie ettepaneku sisu on pakkuda Ukraina õpilastele valikuid: kas eestikeelne kool, ukrainakeelne kool Eesti õppekavade alusel Ukraina pedagoogide toel, keda on siin palju, või ukrainakeelne kool Ukraina õppekavade alusel ja e‑õppetool. Sellepärast et peale sõda vajab Ukraina oma lapsi, vastasel korral tabab teda demograafiline katastroof. 

Ma lõpetan [kahe] tsitaadiga eelnõu seletuskirjast. 

"Ukraina on loonud selleks tõhusa e-kooli süsteemi. Samuti on Eestisse tulnud piisavalt õpetaja haridusega põgenikke, kes suudaksid ukrainakeelses koolis õpetada. Sõjapõgenike perede lapsi, kes pealegi kavatsevad kodumaale naasta, on ebaeetiline suunata nende jaoks võõrkeelsesse kooli, millest nad peavad mõne aasta pärast kodumaale lahkuma. Ukraina huve arvestav on lahendus, kui lapsed Eestis õppides valmistuvad haridusteed jätkama Ukraina haridussüsteemis ning ukraina keeles, mitte ka Ida-Ukrainas ikka veel levinud venekeelse koolihariduse mudeli järgi. Olukorras, kus agressorriik teeb kõik, et Ukrainat venestada, hävitada sealne koolisüsteem, õpikud, ajaloomälestised ning suruda välja ukraina keel, peaks Eesti olema teistele Ukraina pagulasi vastu võtvatele riikidele eeskujuks ukraina rahvuse ja keele säilitamisel." 

"Vabaduse eest võitleva Ukraina jaoks on tänamatu, kui suunata lapsi vene või eesti koolidesse, selle asemel, et võimaldada lastel omandada haridust ukraina keeles ning Ukraina õppekava järgi." Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid. Teile on ka tublisti küsimusi. Läheme nende juurde. Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma kirjeldan olukorda, mis on tekkinud ühes väikeses Lõuna-Eesti maakoolis. Nimelt, Pühajärve kooli ühes algklassis on kaheksa õpilast, nendest neli on ukraina päritolu ja seetõttu ei valda nad eesti keelt korralikult. Loomulikult on hariduse andmine nendele lastele osutunud väga keeruliseks, aga see [olukord] on kahjustanud ka selles samas klassis õppiva nelja eesti lapse haridusteed. Milline see pilt laiemalt on ja kas see trend ohustab ka eesti laste eestikeelset haridust?

Tänan selle küsimuse eest. Ma usun, et seal Pühajärve koolis on see siis võib-olla kõige reljeefsem, või ütleme, et mitte kõige [reljeefsem], sest kõiki koole me ei tea. Aga sellele küsimusele vastates: ilmselgelt, kui niigi koormatud õpetajad peavad klassis olles tegelema mitte ainult eesti õpilastega, vaid [peavad] ka ohjeldama ja distsiplineerima Ukrainast pärit õpilasi, kellel ju seal üldjuhul tegelikult suurt midagi teha ei ole, siis see kindlasti kurnab ju Eesti õpetajate ressurssi. Loomulikult tähendab see, et õppekvaliteet üldiselt kannatab. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma oleksin palunud sul natukene rääkida, kuidas selle [eelnõu] menetlemine komisjonis edenes. Mis siin salata, me oleme vestelnud sellest omavahel ja mulle jäi mulje, et komisjonis oldi raevukalt ärritunud ettepaneku peale anda Ukraina lastele ukrainakeelset haridust, selle asemel et nad saaksid kas venekeelset [haridust] või et nad pannakse umbkeelsena eestikeelsesse [kooli]. Sellest loogikast ma ausalt öeldes ei saa aru. Mis see loogika on? Kas eesmärk on neid siin venestada või on tegelikkus see, et nad ongi venekeelsed ja me ei tohi siis lasta, ütleme, propagandanarratiivil paljastuda? Või mis seal taga on? Või on see lihtsalt täielik hoolimatus nii eesti [laste] kui ka siia Ukrainast tulnud laste vastu, peaasi et mingid loosungid lendaks? Ole hea, ava meile seda laiemalt.

Aitäh! Ma usun, et ka kultuurikomisjoni esimees kajastab kindlasti kultuurikomisjonis toimunut. Aga ma paari sõnaga ütlen, et ma olen olnud mõnda aega kultuurikomisjoni liige ja seekord, kui mul oli õnn selles väikeses sõbralikus kollektiivis olla, ma nägin, et vähemalt selle küsimuse puhul puhkes seal tõeline torm, kui meie hariduseksperdid süüdistasid meid meie ettepaneku tõttu näiteks segregatsiooni tekitamises või hoopis uue paralleelse haridussüsteemi Eestisse moodustamise [katses]. Ma sain aru jah, et see millegipärast [küttis] kired igatahes tohutult üles. Noh, võib-olla see on mingisugune alateadlik või ka teadlik süütunne ja tagantjärgi arusaamine, et see otsus oli tõepoolest vale, ja see on kirglik reaktsioon sellele. 

Proovin vastata, kuidas mina võiksin ette kujutada nende otsusetegijate motiive. Võib-olla esmane taust võiks olla see, et teadaolevalt töötavad meie Haridus‑ ja Teadusministeeriumis sellised vasakpoolsed või marksismi põhjaga ühiskonnadisainijad, kelle arvates on kõrgemalt poolt antud regulatsioonide järgi võimalik ühiskonda ühte‑ või teistmoodi ümber muuta, kaasa arvatud õpilastele ülilühikese ajaga keel selgeks õpetada, kui selline korraldus on tulnud. Teine põhjus võib olla lihtsalt hoolimatus, selline, kuidas öelda, teadmatus, kui mitte öelda juhmus. Kolmas põhjus, ma ei tea, on võib-olla kusagil taga, taustal. See võib olla see, et on otsustatud, kuidas öelda, et multikultuurilise või mitmekultuurilise ühiskonna loomise huvides oleks meile kasulik, kui võimalikult palju Ukrainast sõja eest ära tulnud inimesi jääks ka peale sõda meile siia. Ei arvestata seda, et kui tõesti nii juhtub, siis on see kõige ebasoodsam eelkõige Ukrainale endale. Ukraina meeste kohta on öeldud, et mis see 10 000 meest ikka seal Ukraina rindel aitab, kui seal on sadu tuhandeid võitlejaid. Siis võiks ju ka siin olla selline mõttekäik, et kas need kümned tuhanded lapsed, kes siia jäävad, aitavad Ukraina demograafilisele katastroofile ikka nii palju kaasa. Tõepoolest. Aga siis võiksime küsida ka seda, kui palju meie relva‑ ja rahaannetused Ukraina võidule kaasa aitavad. Siis poleks ju mõtet neid teha. Ma ei oska päris täpselt ette kujutada, mis ühe vasakpoolse poliitiku pea sees võiks [toimuda]. Aga võib-olla need kolm põhjust võiksid siin olla.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Aitäh sulle, Jaak, ettekande eest ja tutvustuse eest! Probleem Eesti koolides, mis puudutab Ukraina laste õpetamist, on suur. Õpetajad on väsinud ja lapsed on väsinud, klassikoosseisud pidevalt muutuvad. See, mis koolides päriselt toimub, on väga pingeline. Aga kas sa saad aru sellest ametnike üliagarast soovist? Mis on selle soovi taga, olukorras, kus Ukraina on kinnitanud, et tegelikult ta tahaks pärast sõja lõppemist oma inimesed ja ka oma lapsed tagasi saada? Miks on vaja vägisi nendest eestlased teha? Olukorras, kus on räägitud, et Ukrainal on olemas e‑õppe võimalused ja päris palju [sealseid] õpetajaid on tulnud Eestisse, oleks võimalik hea tahte korral täiesti organiseerida ka ukrainakeelset õpet, nii e‑õpet kui ka füüsilist õpet Ukraina õpetajate abil.

Aitäh! Ma olen selle üldise hinnanguga väga nõus, et seda oleks võimalik suhteliselt hõlpsalt organiseerida ka praegu. Me ei tea ju keegi, kui kaua see sõda kestab. Kindla peale ei ole me ka praegu hiljaks jäänud. 

Miks meie hariduspoliitikud sellise otsuse omal ajal tegid? Ma proovisin kuidagi sõnastada siin kolme põhjust. Aga miks nad praegu seda [otsust] ümber ei taha teha? Võib-olla on siin see asi, et oma eksimusi ei taheta lihtsalt tunnistada. Ega ma midagi muud ei oskagi välja mõelda. Võib-olla see oli sellesama raevuka reaktsiooni põhjuseks ka kultuurikomisjonis.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Just ööl vastu esmaspäeva naasin Ukrainast, kus nägime kõiki sõjakoledusi oma silmaga. Ka kõige kõrgemal tasemel tulid meil jutuks Ukrainast põgenenud inimesed, keda on ju kokku miljoneid. [Ukrainlased] väga-väga rõhutasid, et nad kõik loodavad, et vähemalt enamus, kui ka mitte kõik, läheks ikkagi Ukrainasse tagasi, sest iga [täiskasvanu], iga laps – kõik on arvel. Sina kui demograaf oskad ehk arvudes välja tuua, mis juhtub, kui ukrainlased koju ei naase, kui nad põlistatakse nendesse riikidesse, nii nagu siia Eestissegi. Millise katastroofilise demograafilise situatsiooni see endaga kaasa tooks? Kui me tõesti hoolime Ukrainast, siis me teeme kõik, (Juhataja helistab kella.) et nad koju tagasi jõuaksid.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei ole küll päris demograaf, ma olen ajaloolane, aga eks ma olen lugenud demograafide uurimusi. Loomulikult on praegu neid analüüse ja prognoose tehtud, sest eks me ju kõik tahaksime mingil moel tulevikku teada saada. Demograafias on need prognoosid, kuidas öelda, usaldusväärsemad, sest seda nullpunkti, millest me lähtume, hetkel enam muuta ei saa. Kaheksa-aastaseid lapsi enam juurde ei sünni, eks ole, sünnib nullaastaseid. 

Aga kui lühidalt neid analüüse refereerida, siis järeldused on ikkagi sellised, et kui 90% Ukraina põgenikest naaseb oma kodumaale ja Ukrainas pärast sõda sündimus tõuseb – lootust on, et ta tõuseb, juhul kui need inimesed naasevad, seda nimetatakse beebibuumiks –, siis võib-olla pääseb Ukraina ilma suurema rahvastikukatastroofita. Peame silmas, et Ukrainas oli ka enne sõda Euroopa kõige madalam sündimus, keskeltläbi 1,1 last pere kohta. Kui on vastupidi ja 90% Ukraina põgenikest ei naase – tegelikult jääb see [protsent] küll ilmselt sinna kusagile vahepeale –, siis tabab Ukrainat kindlasti demograafiline katastroof, mis kumuleerub. Kumuleerumine tähendab seda, et vanuseline struktuur [muutub] ebasoodsaks, tööealiste ja töövõimetute inimeste omavaheline proportsioon [muutub] äärmiselt ebasoodsaks, mis omakorda tähendab, et töövõimeliste inimeste maksud peavad olema sedavõrd kõrged, et nendele jääb hoopis vähem elatusvahendeid kätte, sest nad peavad kõiki neid pensionäre üleval pidama. See tähendab, et ka need tööjõulised inimesed ei jaksa Ukrainat enam üleval pidada ja omakorda emigreeruvad, mis tähendab olukorra kumuleerumist. Kui umbes pooled naaseksid Ukrainasse, siis tähendaks ka see rahvastikukatastroofi, aga võimalik, et see oleks mingil moel ikkagi ületatav, teiste riikide suure abiga. Aga kui kõik riigid käituksid niimoodi nagu Eesti – ma toonitan, et näiteks Lätis ja Leedus on loodud ukrainakeelsed koolid, erinevalt Eestist –, siis me küll määraksime Ukraina peale sõda demograafilisse katastroofi.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, aitäh sisuka ülevaate eest! Te tõite juba välja, et Eestis on e‑riik, meil on internetiühendus. Ukrainlastel on oma e‑õpe, mis on väga positiivne, ja seda saaks ju kasutada neile emakeelse hariduse andmiseks. Minu arust just toetamine sellega, et nende lapsed saaksid haridust emakeeles, tagaks selle riigi ülesehituse ja vastupidamise Vene agressioonile. Kolleeg Ants tõi näite, et oli neli ja neli [õpilast]. Mina võin tuua näite, et 12 last olid nõndanimetatud Ukraina põgenikud ja nendest ainult kaks oskasid ukraina keelt. Kas võib olla nii, et ülejäänud kümme ei teadnud ukraina keelest mitte midagi, ehkki nad olid põgenikud? Kas võibki olla, et enamus siia tulnuid ei oskagi ukraina keelt?

Aitäh küsimuse eest! Sellele nii kerge vastata ei ole. Niipalju kui mina olen aru saanud, on olnud väga üksikuid küsitlusi selle kohta, mis on tegelikult põgenike emakeel. Ühe tellisime meie 2022. aasta lõpul. Sealt tuli kuidagi niimoodi välja, kui ma [õigesti] mäletan, et poole ümber oli põgenikke, kelle emakeel tegelikult oli vene keel. Nagu teada, keelevahetus on idaslaavlastel kerge, teinekord see ei defineeri rahvust. Aga meil, jah, ma ei tea, kas hooletusest või lihtsalt tahtmatusest ei ole neid uuringuid tehtud. Vähemalt mina ei ole neid kohanud. Võib-olla kusagil on salaja tehtud, aga mina neid kohanud ei ole.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Ma tahan öelda, et Ukraina rahvastikukatastroofi pärast eestlased nii väga muretsema ei peaks. Neid on mitukümmend miljonit rohkem kui eestlasi. Peab vaatama, kuidas me oma rahvaga hakkama saame. 

Aga kui me räägime sellest, et siia jääks suur hulk inimesi, kes ei ole mitte mingil moel integreeritud Eesti ühiskonda, kes ei suhtle omaealistega ja õpivad veebi teel, siis seda ei saaks kuidagi normaalseks pidada. Teine asi on see, et me ei saa ju üle Eesti ukrainakeelseid koole teha. Kui on üks või kaks kooli, siis see ei lahenda mitte mingisugust probleemi. Hakkaks toimuma getostumine, mis ei ole ka õige. Me läheme üle eestikeelsele haridusele. Mida me ütleksime venekeelsetele koolidele, miks peab osa avalikke koole olema ukrainakeelsed, aga venekeelsed nad olla ei või?

Suur tänu! Hea meelega vastan. Kõigepealt, ega rahvastikukatastroof ei tulene sellest, kui palju on ühes või teises riigis rahvast kokku. Kumuleeruv rahvastikukatastroof on siis, kui tööealiste ja mittetööealiste proportsioon läheb käest ära. Ukrainas see oht täiesti reaalselt on. 

Teiseks, loomulikult on parem, kui põgenike lapsed oma uuel või hetke asukohamaal suhtlevad ka [kohalike] õpilastega. Aga praktika näitab, et praegustes Eesti koolides olles see suhtlemine ei ole väga [tihe]. Nad hoiavad omaette. Lõppkokkuvõttes, kumb meile ikkagi olulisem on? Meile peaks olulisem olema eelkõige see, et neid koolitatakse, nad omandavad haridust ja läbivad haridusastmeid ning Ukrainasse tagasi minnes ei ole neil [tekkinud] ajakaotust. Hoopis vähem oluline on see, et nad peaksid ilmtingimata eesti lastega suhtlema, eks ju. 

Kui me läheme igal pool üle eestikeelsele õppele ja ka vene emakeelega õpilased lähevad üle eestikeelsele õppele, kas siis siin ei [teki] nagu venekeelsete õpilaste diskrimineerimist? See on oluline küsimus. Minu arvates peaks vastus olema ikkagi see, et me käsitleme seda olukorda, mis praegu on, ütleme, sõjaolukorrana Ukrainas, mis eeldabki erandeid. See ei ole normaalolukord, see on eriolukord. Need põgenikud on praegu siin, ja ütleme, nii meie kui ka Ukraina jaoks on eetiline, kui nendest võimalikult suur osa tagasi läheb. Selles mõttes ja nii nende hariduse omandamise mõttes kui ka muus mõttes, ka meie laste hariduse omandamise mõttes tulebki nendele [Ukraina lastele] anda nii palju ukrainakeelset haridust, kui nad soovivad.

Muidugi, nagu ma ka eelnõu esitlusel märkisin, loomulikult ei pea me keelama ühelgi Ukraina lapsel tulla õppima eesti kooli, kui ta seda soovib. Aga me ei tohiks neid sinna nügida ja suunata, samamoodi ka mitte venekeelsetesse koolidesse.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Me teame, et Venemaa on küüditanud Ukraina lapsi Venemaale. See on äärmiselt hukkamõistetav tegu. Seal neid loomulikult venestatakse sellega, et nad õpivad Venemaa vene koolides. Me teame, et Eestisse on [ukrainlased] muidugi tulnud vabatahtlikult ja isegi hea meelega. Kui arvuliselt vaadata, siis siiajäämist on deklareerinud 88 624 sõjapõgenikku, neist tervelt 18 812 on alaealised ehk nad kuuluvad meie nii-öelda alusharidus‑ või haridussfääri. Me teame ka, et iga viies Ukraina laps õpib [siin] vene koolis ehk 3762 last venestatakse Eestis ära, selle asemel et nad õpiksid ukraina keeles ja Ukraina süsteemi järgi. Äkki me peaksime ulatama Ukrainale abikäe ka selles, et kuna nad on vene emakeelega lapsed, siis nendele Ukraina vene lastele me õpetame ka ukraina keele siin Eestis selgeks, ja kui nad tagasi lähevad, siis nad oleks valmis integreeruma ilusti-kenasti ukraina keele‑ ja kultuuriruumi?

Teie aeg!

Seetõttu oleks äkki ikkagi mõistetav, kui me loome vähemalt selle võimaluse.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma nende numbrite suhtes olen skeptiline. Nagu sa isegi tead, ega neid täpseid numbreid ei tea mitte keegi. Neid võib olla tõesti 88 000, aga see arvestusalus eriti paika ei pea.  

Aga küsimuse juurde minnes: sa märkisid, et Ukraina lapsi küüditatakse Venemaale ja neid venestatakse. Sellest on isegi mingil moel võimalik aru saada, seda ratsionaalseks pidada, eks ole, kui keelevahetus on kerge ja nii edasi. See on eetiliselt ebamoraalne, eks ole, aga see ikkagi toimib. Aga [eesti keelest] on ukraina keel täiesti erinev. Panna [need Ukraina lapsed] eesti kooli ja neid eestistada – sellest motiivist ei saa aru, sest see lihtsalt ei tööta.  

Nii. See on kindlasti väga õilis eesmärk, et ka Ukrainast Eestisse tulnud vene lapsi õpetada Eestis Ukraina õppekavade järgi ja ukraina keeles ja [õpetada neile] ukraina keel selgeks, et neil oleks hiljem, pärast tagasiminemist, kergem Ukrainasse integreeruda. See oleks tõepoolest reaalne abi Ukraina sõjajärgse ühiskonna ülesehitamisele. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Venekeelne Delfi avaldas ühe Ukrainast saabunud õpetaja arvamuse. See õpetaja toonitas, et ta valis sihtkohaks Eesti, kuna ta tahtis siin erialast tööd leida. Ta avaldas arvamust, et tema arvates tehti Eestis reformi liiga kiiresti, kõik koolid viidi poolteise aastaga eesti õppekeelele üle. See ei mõjuta üksnes seda, [kas on võimalik] vajalikul hulgal spetsialiste leida, vaid ka õpilastele antud hariduse kvaliteeti. Millised tagajärjed võivad tulevikus olla sellel, kui me anname ukrainakeelsetele lastele halva kvaliteediga õpet?

Aitäh küsimuse eest! Ega need tagajärjed ei ole ju head. Ukraina lapsed ei ole ju teistsugused, kui on Eesti lapsed. Kuidas nimetatakse neid õpilasi, kes ei tööta ega õpi? Need on, kuidas öelda, tulevikus kõige kriminogeensemad, nad on, kuidas öelda, ühiskonnast irdunud. Igatahes, kui me niimoodi teeksime Eesti lastega ja see oleks meil kogu aeg silmade ees, siis ei oleks kellelgi mitte mingit kahtlust, et see on täielik kuritegu nende isiksuse suhtes. Aga kui me petame ennast sellise lootusega, et on võimalik õppida keeles, mida tegelikult ei osata, siis see on tegelikult ju seesama: me tõukame neid inimesi isiksuse normaalse arengu teelt kõrvale.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Hea Jaak! Minul on selline tunne, et praegune valitsus ajab kolonisaatorlikku poliitikat. Näiteks Ameerika Ühendriikidesse – aga mitte ainult Ameerika Ühendriikidesse, vaid ka Ladina-Ameerika maadesse – veeti 18. ja 19. sajandil massiliselt Aafrikast orje, et lahendada tööjõuprobleeme ja lahendada ka tühjade maade asustamise probleeme. Mul on selline tunne, et praegune valitsus on otsustanud, et Ukraina õnnetus, Ukraina katastroof sõja näol Venemaaga on suurepärane võimalus, et meie saaksime lahendada oma tühjeneva maa ja demograafilise krahhi probleeme: õpetame neile eesti keele selgeks ja ongi kõik lahendatud ja sellepärast paneme nad, nui neljaks, vägisi eestikeelsesse kooli, ja ongi lahendatud. Käitume nagu kolonisaatorid. Kas mul on õigus või olen ma liiga paranoiline?

Aitäh! Kindlasti on sul õigus selle kujundi osas, aga kas need poliitiliste otsuste tegijad on olnud lihtsalt juhmid või on nende tagamõte olnud tõesti selline, nagu sina nimetasid, seda ma ei oska öelda. Aga tulemus on tegelikult ju sama. Väärib veel märkimist, et kui see tõesti peaks olema teadlik kolonisaatorlik poliitika, siis ka sellel ei saa olla loodetud tulemust, sest iga demograaf ju teab, et uuele asukohamaale võetakse kaasa vana asukohamaa demograafiline käitumine ja veel mitme põlvkonna jaoks. Isegi nendel vene rahvusest inimestel, kes elavad meil kolmandat või teist põlvkonda, on selline demograafilise käitumise muster, mis sarnaneb käitumismustriga nende emamaal. Ehk teisisõnu: kui ka oletada, et me tõesti koloniseerivalt õpetaksime Ukraina lastele eesti keele selgeks, siis ikkagi nad meie demograafilist olukorda strateegilises mõttes ei parandaks, sest nende sündimus[käitumine] hakkaks seda Ukraina madalat sündimust järgima.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjonis toimunud arutelu tutvustama kultuurikomisjoni esimehe Heljo Pikhofi. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Seda eelnõu oleme kultuurikomisjonis arutanud kolmel istungil: 14. novembril, 12. detsembril ja 12. märtsil. Olgu algatuseks kohe ära öeldud ka need otsused, mis võeti vastu märtsis, 12. märtsil: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 21. märtsil 2024 ning juhtivkomisjoni esindajaks määrata Heljo Pikhof. Need otsused tehti konsensusega.

Alustan 14. novembrist. Ma [kogu protokolli] selle ajaga siin ette lugeda ei jõua, aga loen ette selle osa, mis on olulisem. 14. novembril tutvustas eelnõu komisjonis Helle-Moonika Helme. Ma ei hakka ette lugema seda kõike, mis ta komisjonis ütles, kuna lugupeetud Jaak Valge eelnõu juba pikemalt tutvustas.

Komisjoni liige Signe Kivi sõnas, et just selliselt toimub õppetöö Vabaduse Koolis – ukraina keelest oli juttu –, ehk nii ukraina kui ka eesti keeles. Lisaks on variante, kui Ukraina lapsed õpivad venekeelsetes koolides. Kivi küsis, mida eelnõu muudaks võrreldes tänase seisuga. Helle-Moonika Helme vastas, et pigem on tegemist paradigma muutusega. Eesti haridussüsteemis on veel nii eesti kui ka vene õppekeelega koolid. Paljud Ukraina pered soovivad oma lapse huvides valida kooliks siiski vene õppekeelega kooli, mis on neile keeleliselt lähedasem, ja Helme sõnul oleks kergem, kui võimaldataks neil olla võimalikult lähedal Ukraina õppekavadele, [ukraina] keelele ja kultuurile. See on ka eelnõu eesmärk. 

Tõnis Lukas [ütles] seepeale, et see tähendab ju kohustust luua ukrainakeelsed koolid. Lukas küsis, kas eelnõu algatajate arvamuse kohaselt tuleb luua ukrainakeelne haridussektor ning milliste vahenditega seda tegema peaks. Helle-Moonika Helme nõustus, et Ukraina lapsi on üle Eesti ning lahendused tuleks leida valitsuse tasandil. Ta sõnas, et kindlasti tuleks appi ka Ukraina riik, et näiteks Imaveres elav laps saaks kaugõppe teel osa Ukraina kooliprogrammist. 

Komisjoni liige Margit Sutrop küsis, kui paljudel Ukrainast tulnud lastel on emakeeleks vene keel ning kui paljudel on selleks ukraina keel. Sutrop küsis, kuidas lõimida Ukraina lapsi, juhul kui selgub, et neil ei ole võimalik Ukrainasse tagasi pöörduda ning nad jäävad Eesti ühiskonda. Helle-Moonika Helme vastas, et eelnõu algatajal puudub statistika emakeele kohta ja seetõttu teebki eelnõu ettepaneku Vabariigi Valitsusele, kellel on see võimekus olemas. Helme lisas, et tänaste andmete kohaselt on Eestis 18 445 [Ukraina sõjapõgenikust] alaealist, kellest osa on eelnõu subjektid. Helme lisas, et viimastel aastatel on Ukraina rahvaarv kahanenud umbes 0,5 miljoni võrra ja väljarände tulemusena on Ukrainast lahkunud miljonid inimesed, see tähendab, et suur osa produktiivsest elanikkonnast on riigist lahkunud ja riiki on jäänud vaid pensionärid. Kuna Ukraina tuleb tulevikus üles ehitada, siis peab Eesti Vabariik tegema kõik selleks, et suurem osa Ukraina inimesi pöörduks oma kodumaale tagasi. Eeldatavalt jääb Eestisse suhteliselt väike osa. Selle osa jaoks on olemas eesti õppekeelele ülemineku seadus ja tegevuskava, mille alusel minnakse järk-järgult üle eestikeelsele õppele. Helme sõnul tuleb teha jõupingutusi, et Ukraina lapsi eesti keeles ja meeles õpetada. Tänane olukord on Ukraina laste jaoks ebainimlik, nad on nii-öelda visatud eesti õppekeelega kooli ning peavad ise hakkama saama. Sellega tekib ka õpetajatel lisakoormus. 

Signe Kivi sõnul tähendab eelnõus toodud ettepanek eraldi ukraina kooli loomist, mis käib Eestile üle jõu. Ta lisas, et praegu on Ukraina lastel võimalus osaleda ukraina keele tundides ning Eesti riik on praeguses olukorras teinud juba kõik mis võimalik. Kivi sõnas, et ei saa eelnõu toetada ka seetõttu, et toimub üleminek eesti õppekeelele. Helle-Moonika Helme sõnas, et kõikide Ukraina laste õpetamine Eesti koolisüsteemis on ressursi raiskamine ning sealt ei tule soovitud tulemust. Eesmärk on ressursse sihipärasemalt suunata. Lisaks sellele on ootus, et Ukraina võidab sõja ning nende [laste] tavapärane elu saab jätkuda. Helme sõnas, et ka varem on tehtud ajutisi seadusemuudatusi. 

Kadri Tali jagas seejärel otsest kogemust Ukraina lastega, kui 100 lapsest 25 rääkisid puhtalt eesti keelt. Tema sõnul ei ole midagi hullemat kui jätta sõjaolukorrast tulnud noored inimesed võõras ühiskonnas kaaslaste toeta. 

Võib-olla veel sellest, millest Tõnis Lukas rääkis, kui oli juttu mõjuanalüüsist. Helle-Moonika Helme ütles, et eelnõu algatajatel puudub võimekus viia läbi mõjuanalüüsi, milline kuupäev oleks kõige õigem. Alguses oli tehtud 200 muudatusettepanekut erinevate kuupäevadega. Helme sõnul oleks algatajate soov, et muudatusettepanekud läbiksid kogu menetlusprotsessi ning ka Haridus‑ ja Teadusministeerium saaks muudatusettepanekute kohta oma arvamuse öelda. Seepeale avaldas Tõnis Lukas arvamust, et sellist täpset mõjuanalüüsi ei ole kellelgi. Sellisel juhul on ka täiskogul väga raske hääletada ühe konkreetse kuupäeva ehk muudatusettepaneku poolt. Lukas lisas, et teise haridussüsteemi ehitamine Eesti haridussüsteemi sisse olukorras, kus Eesti soovib eesti õppekeelele üle minna, ei ole mõeldav. Eestis on ka teisi pagulaste gruppe, kes võivad sellisel juhul väikeste gruppidena hakata nõudma omakeelset haridust. Ta lisas, et ka õiguslikult on eelnõus toodud ettepanek nii-öelda libe tee. Lukas ütles, et kui EKRE fraktsioon ise ei suuda enda eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekute hulgast valida välja ühte [ja otsustada], millal ukrainakeelsele õppele üle minnakse, siis see on mõistetamatu ja seda valikut ei oska ka teised teha. 

12. detsembril oli komisjonis Indrek Kilk, kes on haridusministeeriumi õigusvaldkonna spetsialist. Ta ütles eelnõu kommenteerimiseks, et Eesti Vabariigi territooriumil elav laps peab tulenevalt põhikooli‑ ja gümnaasiumiseadusest täitma koolikohustust. Seaduse § 9 lõikes 2 on sätestatud, et koolikohustuslik on ka välisriigi kodakondsusega laps, kelle elukoht on Eestis. Põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse kohaselt ei loeta koolikohustus täidetuks, kui koolikohustuslik isik ei ole kantud ühegi kooli nimekirja või puudub õppest mõjuva põhjuseta. Kilk lisas, et koolina on põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse tähenduses võimalik vaadata üksnes Eesti seaduste alusel väljastatud koolitusloaga õppeasutusi. Seega, koolikohustust ei loeta täidetuks, kui Eestis elav ukrainlane Ukraina koolis virtuaalsel kujul õpib. Sama seisukohta on väljendanud ka õiguskantsler. Kilgi sõnul ei ole aktsepteeritav, et Eestis kujuneb välja suur inimrühm, kes ei ole integreerunud ühiskonda, see tähendab, nad õpivad veebi teel ega suhtle teiste omaealiste ning muude ühiskonnaliikmetega. Kilk lisas, et põhikooli õppekeel on põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse kohaselt eesti keel. Veel täna kehtiva regulatsiooni kohaselt, mis kehtib 31. augustini 2024, võib valla‑ või linnavolikogu otsuse alusel olla munitsipaalkooli õppekeeleks ning ministri otsusel riigikooli õppekeeleks ka mõni muu keel, pärast seda enam mitte. Pärast eestikeelsele õppele ülemineku algust ei ole enam alust eristada eesti ja vene koole, kuna siis ei ole enam läbivalt vene õppekeelega koole. 

12. märtsil, kuigi eelnõu oli juba tutvustatud meile komisjoni liikme Helle-Moonika Helme poolt ja väga põhjalikult, oli meil komisjonis ka Jaak Valge EKRE‑st, kellele tekkis terve rida küsimusi ja ta nendele küsimustele ka kenasti vastas. 

Tõnis Lukase sõnul toimub üleminek eestikeelsele õppele ning ei peaks looma pretsedente, et Eestis oleksid avalikud koolid ka mõnes teises keeles, see tähendab ukraina keeles, sest see segaks reeglite kehtestamist ka venekeelsetele koolidele. Lukas küsis, kuidas teiskeelsete koolide loomine mahub planeeritud ja soovitud õigusruumi. Jaak Valge juhtis tähelepanu, et ukrainakeelne õpe on ette nähtud nendele õpilastele, kes on saanud koos vanematega Eestis ajutise kaitse. See tähendab nii Eesti kui ka Ukraina rahvusriigi seisukohalt, et kui üritada Ukraina lapsi Eestisse põlistada, siis oleks see ebaõiglane Eestile ning võiks põhjustada rahvastikukatastroofi sõjajärgses Ukrainas. Seda eelnõu algatajad ei soovi. Tuleb liikuda selles suunas, et ajutise kaitse saanud ukrainlased saaksid võimalikult kiiresti Ukrainasse tagasi pöörduda ning jätkata oma õpinguid Ukraina haridussüsteemis. Tõnis Lukas sõnas, et ajutise kaitse alusel Eestis olevaid Ukraina lapsi peab keegi Eestis õpetama. Lisaks, õpetajatele on kehtestatud selged keelenõuded ja tuleks veel mõelda ka muudele küsimustele. Lukas küsis veel, kuidas põhjendada venekeelsetele koolidele ja õpetajatele seda, et neilt nõutakse eesti keele oskust, kuid ukrainakeelsete koolide õpetajatelt seda ei nõuta. Jaak Valge vastas, et seda tuleks teistele õpetajatele põhjendada nii-öelda maalähedase loogikaga, see tähendab, et ukrainlased on Eestis ajutiselt. Eesti kohustus on [tagada], et niipea kui Ukrainas sõda lõpeb, peaksid Ukraina lapsed saama võimalikult valutult sulanduda Ukraina haridussüsteemi. Valge sõnul ei ole võimalik õppida keeles, mida ei osata, ja lisaks on Ukraina loonud väga tõhusa e‑kooli. Tõnis Lukas sõnas seepeale, et Ukraina lapsed on jagatud laiali üle Eesti ning väljaspool Tartut ja Tallinna ei ole võimalik luua ukrainakeelseid koole. See ei ole lihtne ka Tallinnas ning Tartus. Lukas lisas, et kui ukrainlased otsustavad jääda Eestisse elama ning jäävad ukrainakeelse koolihariduse tõttu Eestis nii-öelda poolkeelseks, siis on see probleem. Jaak Valge sõnas, et sõda on pööranud pea peale kogu elukorralduse ning sõja ajal ei saagi toimetada enne sõda kehtinud reeglite järgi. Valge lisas, et näiteks Kuressaares õppivate ukrainlaste vanematel ei ole seal tööd, mistõttu on nende soov nagunii koonduda suurematesse keskustesse. Tõnis Lukas sõnas, et eelnõu näol on tegemist Pandora laeka avamisega ning sellisel juhul võivad omakeelseid koole soovima hakata ka teised rahvused. Selle peale sõnas Jaak Valge, et esiteks ei ole ette näha suuri pagulasvoogusid teiste suurte sõdade tulemusena, ja teiseks, Ukraina õpilaste nii-öelda kantseldamine õpetajate poolt paneb õpetajatele hoopis suurema koormuse ning raskendab eestikeelsele õppele üleminekut.

Kolleeg Vadim Belobrovtsev nõustus Lukasega, et Ukraina lapsed on paigutatud üle Eesti ning üle Eesti ei ole võimalik pakkuda ukrainakeelset haridust. Ukrainal on väga hea e‑kooli süsteem, mida Ukraina õpilased kasutavad aktiivselt ka Eestis olles. Lisaks, ka praegu õpivad Ukraina lapsed ukraina keeles, see tähendab 40 : 60 õppekava kasutatakse eelkõige nendes koolides, mis said loodud Ukraina sõjapõgenikele. Belobrovtsev sõnas, et kui selline süsteem jätkub, siis ei saa [toimuda] rahvuslikku katastroofi ka juhul, kui ukrainlased otsustavad oma elu jätkata Eesti Vabariigis. Belobrovtsev küsis, miks ei sobi eelnõu algatajatele olemasolev 40 : 60 õppekava. Jaak Valge sõnas, et ukrainakeelset kooli ei pea looma igal pool üle Eesti. Kindlasti ei toimu demograafilist katastroofi, kui Ukraina lapsed õpivad eesti keelt, aga kui kõik riigid käituksid nii nagu Eesti ja prooviksid Ukraina põgenikke oma maale põlistada, siis tabaks demograafilise arvestuse järgi Ukrainat rahvuslik katastroof. Valge lisas, et iga inimene soovib elada oma keelekeskkonnas, nii soovivad eestlased elada soovitavalt eestikeelses keskkonnas, ukrainlased ukrainakeelses keskkonnas ja nii edasi. Ta lisas ka seda, et 40 : 60 õppekava viivad läbi vähesed koolid. Kui see ka toimuks, on see Valge arvamuse kohaselt üleliigne. Eesti soov on, et Ukraina saaks oma lapsed tagasi. 

Kadri Tali sõnas, et eelnõu algatajate propageeritav segregatsioon on lubamatu olukorras, kus Ukraina lapsed on äärmiselt õrnas psüühilises seisus. Tali sõnul on oluline vaadata olukorda laiemalt, vaadata seda, mis on vajalik sõjapõgenike psüühilise heaolu, laste kasvamise, keele säilitamise, austamise ning ühiskonda sidumise aspektist. Selle peale sõnas Jaak Valge, et ei ole võimalik õppida keeles, mida inimene ei oska. Kui õpetaja peab tegelema nende õpilastega, kes oskavad eesti keelt, ning samal ajal on tunnis ka keelt mitteoskavad õpilased, siis see on õpetajatele lisakohustus. Valge nõustus, et Ukraina laste näol on tegemist õrnas eas inimestega, ning rõhutas, et tegemist ei ole segregatsiooni, vaid vastutulekuga. Valge soovitas mõelda Eesti pagulaste kogemusele aastatel 1944–1950 näiteks Rootsis, kus eestlased [asutasid] oma kooli ning õpe toimus eesti keeles, sest need inimesed olid Eesti patrioodid ning valmistusid Eestisse tagasipöördumiseks. 

Heljo Pikhof palus selgitada väidet, et kõik Ukraina lapsed ei pea õppima loodavas ukraina koolis. Jaak Valge selgitas, et maakoolidesse suunatud laste vanematele ei ole seal [piirkonnas] tööd pakkuda ning seal elatakse vaid seetõttu, et lapsed käivad seal koolis. Kui teha suurematesse keskustesse ukraina koolid, jätta alles nii eesti‑ kui ka venekeelsed koolid ning anda Ukraina põgenikele kooli valiku võimalus, siis see oleks palju humaansem ja ratsionaalsem.

Seepeale sõnas Liina Kersna, et ta loodab, et EKRE fraktsioon võtab tagasi oma 200 muudatusettepanekut eelnõu 231 kohta, mis laseks vabaks need õppekohad haridusasutustes, mis on jätkuvalt broneeritud tänaseks juba Eestist lahkunud Ukraina lastele. Kohtade vabanemise korral saab neid kasutada Eesti laste hüvanguks. Kersna lisas, et eelnõu seisab juba pool aastat ning seda ei ole võimalik menetleda, kuna EKRE fraktsioon on eelnõu kohta esitanud massiliselt muudatusettepanekuid. 

Heljo Pikhof juhtis tähelepanu Riigikogu Kantselei õigus‑ ja analüüsiosakonna arvamusele, et otsuse eelnõu Riigikogu otsusena vastuvõtmiseks on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus, see tähendab vähemalt 51 poolthäält. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja, suur tänu põhjaliku ülevaate eest kultuurikomisjonis toimunust! Teile on päris mitu küsimust. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Heljo! Tõesti, ma tänan ka omalt poolt selle pika ja väga sisuka ülevaate eest. Aga sa ütlesid Jaak Valgele küsimust esitades, et me ei peaks muretsema Ukraina demograafilise olukorra pärast, sest neid on nii palju rohkem kui meid. See oli kummastav väide olukorras, kus meile iga päev sisendatakse, et olukord Ukrainas ja kõik, mis seal toimub, on iga eestlase kohustuslik igapäevane hool, mure ja südamevalu, millest ei tohi väsida. Aga kui neid on tõesti nii väga palju rohkem … Ja on ka: 1,3 miljonit versus 30 miljonit millegagi, kes on praegu sinna jäänud. Neid on isegi nii palju, et on jätkunud meile siia, nad on lisanud meile lühikese ajaga tervelt 6% rahvastikust. Heakene küll, kui me ei pea sinu sõnul muretsema Ukraina pärast, äkki peaksime siis muretsema Eesti pärast, meie rahva kestmise pärast sellise massiimmigratsiooni tõttu?

Aitäh! Ma ei taha öelda, et me ei pea Ukraina pärast muretsema. Aga kui me räägime, et Ukrainas [tekib] demograafiline katastroof sellepärast, et inimesed on siin Eestis, siis ma pidasin silmas seda, et see väike hulk inimesi, kes on Eestis, ei põhjusta seda katastroofi. Kui me räägime ka teistest riikidest, siis on teine asi, aga ainult Eestis [olijad seda] ei põhjusta. Mul läks kaduma, mis see küsimus päriselt oli, aga … Okei.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No küsimus oli see, miks me ei muretse Eesti rahvastiku kestmajäämise pärast. See nii-öelda ukrainlaste siia toomine ja siin venestamine selgelt ohustab meid. Mulle jäi komisjoni aruteludest kõrva kellegi väide – ma sain aru, et see oli ametnike või ministeeriumi esindajate väide –, et ukrainakeelsete koolide loomine käib meile üle jõu. Olukorras, kus me anname kõik oma relvad ära, me oleme andnud neile raha nii palju, kui oleme vähegi jõudnud, me tõstame lausa makse selle jaoks, et veel raha anda, me anname neile ka kõikvõimalikku muud abi, anname oma elektrijaamadki neile ära, ma ei tea, öelda, et ühe-kahe kooli tegemine käib üle jõu – see ei tundu mulle siiras.

Aga ma küsin selle taustal: mis need argumendid olid, miks me neid Eestisse integreerime, kui meile samal ajal väidetakse, et nad lähevad kõik tagasi? Samal ajal teises kohas räägitakse, et me peame neid integreerima. Kus see loogika on? Ma küsin ka seda, kes kuidas lõpuks selle eelnõu üle hääletas.

Kõigepealt nendest koolidest. Esiteks, me ei tea, kas on Ukrainast Eestisse tulnud [nii palju] õpetajaid, et [oleks võimalik] kõikides kooliastmetes lapsi õpetada. Teine asi on see, et me läheme üle eestikeelsele haridusele. Me ei saa anda nüüd avalikku raha selleks, et oleksid ukrainakeelsed koolid ja ka veel mõned teised koolid, kus õpivad pagulased, ja nii edasi. Jah, tänases olukorras on see nii, nagu ta on. 

Aga igal juhul, me ei tea ju, kui kaua see sõda kestab. Kui need inimesed elavad siin veel pikemalt, on väga oluline, et nii lapsevanemad kui ka lapsed oskaksid eesti keelt, nad saaksid siin ühiskonnas hakkama selle aja, kui nad siin on. Olgu see haridus omandatud Eestis või mõnes muus riigis, igal juhul haridus on haridus. Ma arvan, et Eesti haridus annab neile tugeva aluse oma riigis edasi tegutseda ükspuha mis erialal, kas minna kõrgkooli, kutsekooli või kuhu iganes, või ka gümnaasiumiõppes jätkata.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Seda on muidugi kurb kuulda, et me ei tea, kes meil riigis on ja mis eriala nad valdavad. Seda enam, kui me tahame neid aidata, siis võiks ju teada, mis ala spetsialistid siia tulevad, ja selle pealt hakata tegutsema. 

Aga ma kuulasin teie ülevaadet ja ma ei pannud nime kokku. Keegi ütles, et väikesed grupid sooviksid ka hakata oma koole tegema. Me ju räägime praegu Ukrainast, riigist, mis on sõjas. Me ei hakka ju tegema moslemitele eraldi koole, ka mitte juutidele, neil niikuinii ka juba on. Te räägite täiesti pseudoasjadest, et tulevad teised huvigrupid, kes hakkavad sama asja [nõudma]. 

Aga ma ikkagi tahaksin teada. Me võime neile ju eesti keelt õpetada, aga lapsele on kõige raskem, kui ta on sellises õrnas eas, nagu mitu korda on öeldud, õppida mitte oma emakeeles. Me võime neile eesti keelt õpetada, aga me ei pea sundima neid eesti keeles õppima. Kas oli see nii?

Tegelikult, mida rohkem keeli sa lapseeas omandad, seda parem. Just lapseeas keelte omandamine on ülioluline. Need lapsed saavad suhelda ka eesti lastega. Ma arvan, et [oluline on] ühiskonnas olemine, see tunne, et sa oled ühiskonna liige, et kui sa [osaled] huvihariduses, kus iganes, sa oskad keelt ja saad teiste lastega suhelda. Ukraina keeles sa ei saa, kui sa käid, ütleme, poksitrennis või kus iganes, näiteks mängid jalgpalli, [teistega] suhelda. Ma arvan, et keeleoskus on oluline. 

Sa räägid teistest rahvustest ja nii edasi. Meil on Eestis ka teisi pagulaste gruppe, siin ei ole ainult ukrainlased. Need [grupid] on küll väikesed, aga ka nemad võivad hakata nõudma omakeelseid koole avaliku raha eest.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Komisjoni loogika on ikka päris kummaline: kui Võhmas või Võõpsus ei ole võimalik ukrainakeelset kooli teha, siis ei tohi seda teha ka Tallinnas või Tartus. See on ju absurdne. On täiesti selge ja ukrainlased on seda ka väljendanud, et nad tahavad, et kõik need inimesed ja eeskätt lapsed läheks koju tagasi. Kuidas te komisjonis siis põhjendasite, kui valitsus ju sisuliselt integreerib ja tahab põlistada kõiki neid inimesi siia, kuidas te selgitasite demograafilist katastroofi, mis selle tagajärjel tekib nii Ukrainas kui tegelikult ka Eestis, sest välispäritolu inimeste arv [meil] kogu aeg kasvab ja [eestlaste] osakaal väheneb? Mida positiivset te selles nägite? 

Aitäh! Kõigepealt, loomulikult, kui ukrainlased soovivad, võivad nad asutada erakooli. Keegi ei ole öelnud, et erakoole ei või asutada. Nii et ma ei ütle, et komisjon oleks kuidagi öelnud, et neid koole ei või asutada. 

Mis puudutab komisjoni otsust, siis me komisjonis arutasime teemat. See läheb otsustamiseks Vabariigi Valitsusele, see on otsuse eelnõu [ettepaneku tegemise kohta] Vabariigi Valitsusele. See ei ole komisjoni otsus, me ei keela või käsi midagi, ma lihtsalt tõin teieni komisjonis toimunud arutelu. 

Ma vaatan, et minu käest küsiti, mida komisjon otsustas. Ma vaatan, kes oli poolt, kes oli vastu. Kuna tegu on otsuse eelnõuga, siis me tegime ettepaneku võtta otsuse eelnõu täna päevakorda ja viia läbi lõpphääletus. See oli komisjoni otsus. Keegi ei olnud sellele vastu.

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te mainisite, et väga hea on, kui lapsed õpivad erinevaid keeli, et see tuleb kasuks. Tõite veel lisaks näite, et tore oleks, kui lapsed saaksid omavahel suhelda. Kui kaugel me oleme sellest, et hõivata tööga Ukraina õpetajaid ja hakata hoopis eesti lastele ukraina keelt õpetama?

Aitäh! Seda me ei ole küll komisjonis arutanud. Kui keegi soovib ukraina keelt õppida, siis ta võib endale eraõpetaja võtta. See on igati teretulnud. Ma arvan, et see ei ole halb mõte.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja palun kõnelema Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud Eesti avalikkus! Lugupeetud saadikud! Lugupeetud istungi juhataja! Viimases arutelus lõi taas kord välja selge maailmavaateline kuristik, eriti [võrreldes meid] sotsiaaldemokraatidega, aga muidugi ka teistega, kelle peaminister [küsib], et aga kes on eesti rahvas. See on tema lemmiklause siin puldis: aga kes on eesti rahvas, kes on eestlane? Selge see, et kui ta ei ole oma [elu jooksul] seda selgeks saanud, siis sealt ei tulegi mitte midagi, absoluutselt mitte midagi. Maja ei püsi, ta kukub pikali, kui vundamenti ei ole. Selline on meie peaminister. Ta küsib, kes on eestlane. Tehku see endale selgeks! Mingu kooli, mõelgu, lugegu raamatuid, arutlegu, küsigu targematelt! Ei, ta on vaimses segaduses. Ise on vaimses segaduses, aga püüab riiki edasi juhtida! 

Aga ka sotsialistid on vaimses segaduses. Nende pikaajaline esimees on öelnud, et rahvusriik on ebainimlik düstoopia. Iga partei oleks visanud järgmisel päeval välja selle kodaniku, kes sülitab näkku eesti rahvale, rahvustundele, rahvusriigile. Aga ta on nende iidol, tulevane Tallinna linnapea. Mis vahe on Kõlvartil ja Ossinovskil? Leidke viis erinevust! Igal juhul peab ta sõda rahvusriigi vastu, järelikult ka meie põhiseaduse vastu. Aga need, kes ei austa oma rahvast, ei austa ka teisi. Ei austa ka Ukraina võitlust. Neid karuteeneid, mida te olete Ukrainale teinud, on juba palju, ja ma näen, et see ei ole juhus, vaid see on muster. 

Kõik koalitsioonierakonnad on kuidagi Vene rahaga seotud. Üks hullem kui teine, aga lippu lehvitavad meeleheitlikult. Mitte ühtegi pingutust ei ole tehtud, et Vene raha varjust väljuda. Ei, võitlus käib ikka düstoopia ehk Eesti rahvusriigi vastu. Varsti tundub, et keegi on selle raha just selleks andnud, et düstoopia ehk Eesti riik laiali lammutada. 

Muidugi, te ju ehitate multikultuurilist riiki. Kristina Kallas on ju tegemas oma elutööd: luuakse uut rahvust, kes ei ole ei eestlased ega venelased, ukrainlased ega soomlased, vaid see on uus multikultuuriline moodustis, millel on ka oma religioon, mille lipp on vikerkaarevärviline. 

Need ühiskonna insenerid, kes siin kogu aeg klopsivad mingisugust utoopiat kokku, on väsimatud. Täpselt sama väsimatud nagu need, kes kunagi olid Lenini bareljeefi all siinsamas saalis. See revolutsiooniline tuhin ei ole üle läinud. Meil ei ole olnud mingit kasu, paistab, sellest, et meil oli kommunism kõik need aastad. Te ei ole sellest mitte midagi õppinud, ikka ehitate oma düstoopiat, multikultuurilist Nõukogude internatsionalistlikku düstoopiat. Ja häbi teil ei ole. 

Igal juhul, kui mina käisin Ukrainas, siis ma nägin Tarass Ševtšenko kuju, mis oli kuulidest läbi puuritud. See oli sümboolne kultuuri hävitamine, pärandi hävitamine, ajaloo hävitamine, keele hävitamine. Aga te ei tee midagi, et teha pingutusi selle oma elu eest võitleva rahva nimel, selleks, et nende keel säiliks ka paguluses. Üle 6 miljoni ukrainlase on maailmas liikvel. Me peaksime just näitama eeskuju, et rahvuslikku taassündi läbi tegev rahvas oleks hoitud, oleks hoitud ka Eestis ja [need inimesed] läheks mõne aasta pärast koju parema ukraina keelega kui enne, kirjandusliku, teadusliku ukraina keelega. Praegu nad kaotavad seda. 

Loomulikult, milles on suur erinevus nende muude koolide ja ukraina koolide vahel? Ukrainlased on siin ajutiselt. Vähemalt nii te olete väitnud. Siinsamas puldis rääkis Zelenskõi, et nad tahavad oma inimesi tagasi. Aga ma näen, et teie tahe on hoopis vastupidine: kaaperdada Ukrainalt inimesi. Ma tean, teie jutt on vastupidine. Aga ma näen, et teie teod lähevad selle poole, et kaaperdada inimesi ja süvendada Ukraina demograafilist katastroofi. 

Kui 1991. aastal oli Ukrainas 54% õppest venekeelne ja 45% ukrainakeelne, siis juba 2003–2004 oli seal 75% õppest ukrainakeelne. Nad on teinud meeleheitlikke pingutusi, et oma keele positsiooni tagasi saada. Täna, ma usun, on see 90%, kui mitte 95% ja 100% vahel. Nad on meeleheitlikku tööd teinud. Aitame neid siis selles töös. 

Praegune olukord on ebaaus ukraina rahva suhtes, Ukraina tuleviku suhtes, [ukraina] kultuuri ja keele suhtes. Ma tean ühte eesti noormeest, kes tahtis astuda Eestis ülikooli, olles tulnud Soome koolist. Ta pidi võtma ühe vaheaasta, et saada aru terminoloogiast, et suuta õppida matemaatikat Eesti ülikoolis. Te tegelikult lõikate ära [õppimisvõimaluse], nad kaotavad võimekuse õppida omaenda ülikoolides. Te teete kõik, et neid siin põlistada ja näpata inimesi ukraina rahvalt. 

Prognooside järgi öeldakse, näiteks Wall Street Journali andmetel, et kui põgenikud ei lähe tagasi, siis ootab Ukrainat veel 25%‑line elanikkonna [vähenemine]. Kas te kujutate ette, kui Eesti kaotaks 25% elanikkonnast? Kas me üldse oleksime pärast seda veel funktsionaalne rahvas? Umbes 6,3 miljonit inimest on Ukrainast lahkunud. Aga mis on ukrainlaste arvamus? 80% leiavad praegu Ukrainas, et Ukraina peab olema üksnes ukrainakeelne. Kakskeelsust pooldab nüüd ainult 15%. Aga ei, meie laseme 20% ukraina lastest panna vene kooli. Me saadame nad veel venestunumana tagasi, selle asemel et toetada Ukraina e‑kooli, Ukraina õpetajate rakendamist. Mitte midagi. Te ei haaku siin üldse, sest teil on endal kehv rahvustunne ja te ei mõista teiste rahvustunnet. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma sulgen läbirääkimised. Järgnevalt panen selle otsuse eelnõu lõpphääletusele. Alustame hääletamise ettevalmistamist. 

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muutmiseks" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt on 15 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 279 on tagasi lükatud.

Järgnevalt tänane viies päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse, kutseõppeasutuse seaduse ning põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 231 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Liina Kersna. Palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea meel on olla teie ees koolieelse lasteasutuse seaduse, kutseõppeasutuse seaduse ning põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõuga, et läbida teine lugemine. 

Tuletan meelde, et selle eelnõu algatas Vabariigi Valitsus juba 12. juunil möödunud aastal. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 20. septembril ja muudatusettepanekute tähtaeg oli 4. oktoobril. Muudatusettepanekuid saabus EKRE fraktsiooni liikmetelt 200. Need muudatusettepanekud võeti 19. märtsil tagasi, mistõttu nüüd saabki see seaduseelnõu lõpuks olla siin suures saalis teisel lugemisel. Kultuurikomisjon tegi juba 17. oktoobril otsuse viia eelnõu 25. oktoobril teisele lugemisele ja ka lõpetada see. Aga kuna muudatusettepanekuid oli nii palju, siis jäi seaduseelnõu kahetsusväärselt seisma. Nüüd, kui neid muudatusettepanekuid enam ei ole, saame menetlusega edasi minna. 

Tuletan meelde, et selle eelnõuga sätestatakse täiendav alus õpilase väljaarvamiseks üldhariduskoolist, aga ka koolieelsest haridusasutusest ning kutseõppeasutusest. Probleem on olnud selles, et mitmed Ukraina lapsed, kes on Eestisse saabunud ja kes on meie haridussüsteemi vastu võetud, on tänaseks Eestist lahkunud, aga seni ei ole olnud seaduslikku alust nende laste haridusasutuste nimekirjadest [kustutamiseks], selleks et näiteks Eesti omad lapsed saaksid neid õppekohti kasutada. Kui me selle seaduseelnõu vastu võtame, siis need õppekohad vabanevad teiste laste jaoks. 

Riigikogu kultuurikomisjon tegi 1. aprillil konsensusliku otsuse, et kui teine lugemine lõpetatakse, siis viia läbi selle eelnõu kolmas lugemine ja lõpphääletus 10. aprillil. Aitäh teile!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Küsimus tekkis teie ettekandest tulenevalt. Te ütlesite, et kuna muudatusettepanekuid oli palju, siis [eelnõu] jäi seisma, ja nüüd, kuna need tagasi võeti, tuli see saali. Lihtsalt küsin, kuigi võib-olla te ei oska sellele vastata: kas see on selline üldisem põhimõte? Ma tean, et automaksu eelnõul on ka palju muudatusettepanekuid. Kas on lootus, et kui neid tagasi ei võta, siis see automaks jääbki seisma ja menetlusega edasi ei minda?

Aitäh! Nagu küsija väga hästi teab, siis väga paljud eelnõud on seisnud seetõttu, et nende kohta on tehtud massiliselt muudatusettepanekuid. Ka antud eelnõu puhul oli täitsa selge, et need muudatusettepanekud olid obstruktsiooni eesmärgil tehtud muudatusettepanekud, sest EKRE saadikud ka kultuurikomisjonis tegelikult seda eelnõu ja selle eelnõu sisu toetavad. Tol hetkel oli teie fraktsiooni eesmärk takistada Riigikogu tööd. Tänaseks te olete tõenäoliselt hakanud kasutama muid taktikaid ja olete need muudatusettepanekud tagasi võtnud, selleks et Riigikogu saaks selliste heade eelnõudega edasi töötada. Minu meelest on see ka väga oluline ja hea eelnõu. Ma olen väga tänulik, et me saame täna siin teisel lugemisel olla ja loodetavasti 10. aprillil ka kolmanda lugemise läbida.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas teile on teada, kui palju koolikohti hetkel on hõivatud sellepärast, et seda seadust ei ole veel vastu võetud?

Suur tänu! Väga palju aega on möödunud sellest, kui me sellel teemal kultuurikomisjonis rääkisime, tõesti, see oli eelmise aasta sügisel. Need numbrid on tõenäoliselt muutunud, aga tol hetkel räägiti 200–300 õppekohast, mis selle muudatusettepaneku läbi minnes tõenäoliselt vabanevad.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nii, avan läbirääkimised. Paistab, et kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid selle eelnõu kohta esitatud ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 231 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Järgnevalt tänane kuues päevakorrapunkt: riigikaitsekomisjoni algatatud elektroonilise side seaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 392 teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni esimehe Igor Taro. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! On äärmiselt hea meel olla juba mitmendat korda selle eelnõuga teie ees siin kõnetoolis, sest tegu on Eesti riigikaitse jaoks olulise küsimuse lahendamisega. Praeguses turbulentses maailmas, kus Ukraina võitleb oma vabaduse eest ja kus on suur määramatus ookeani taga, on äärmiselt tähtis, et Eesti oma iseseisva kaitsevõimega tegeleb. See eelnõu on mõeldud selleks, et Eesti Kaitseväel oleks võimalik hästi sujuvalt läbi viia õppust Kevadtorm, mis algab mai alguses. 

Eelnõu on vahepealsel ajal, kahe lugemise vahepeal, muutunud oluliselt lühemaks. Nagu kunagi, minu ajakirjanikupõlves, mulle toimetaja ütles: iga tekst muutub lühendamisega alati paremaks. 

Natukene meenutan, kuidas see eelnõu menetlemine on käinud. Elektroonilise side seaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu algatas riigikaitsekomisjon 2024. aasta 4. märtsil. Selle eelnõuga muudetakse elektroonilise side seadust ja looduskaitseseadust. Esimese punkti eesmärk on võimaldada Kaitseväel harjutada õppuste ajal ohupõhist teavitust lühisõnumite saatmisega. Teise punkti tähendus on selles, et võimaldada Kaitseväel tegutseda kaldakaitsevööndis ehk sellises kohas, kus seda muidu ei ole olnud võimalik teha. Kuna õppus Kevadtorm toimub seekord Lääne-Eestis ja saartel, siis on see küsimus muutunud akuutseks. Seetõttu me võtsime selle menetluse ette, et teha see [muudatus] võimalikult kiiresti. 

Eelnõu esimene lugemine lõpetati 12. märtsil ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks oli seatud 21. märts. Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega teistelt komisjonidelt muudatusettepanekuid ei laekunud. Keskkonnakomisjon otsustas esitada eelnõu kohta kaks muudatusettepanekut. Need kaks muudatusettepanekut ongi muutnud eelnõu oluliselt lühemaks, võrreldes sellega, kui pikk ta enne oli. 

Selgitan tausta. Algselt olid eelnõus ka mõned sellised punktid, mis ei puudutanud otseselt Kevadtormi õppust, vaid käsitlesid vahetusmaadega kaasnevaid teatud toiminguid, mis oleks kaasnenud Kaitseväe harjutusväljade jaoks maade väljaostmise ja vahetamisega, ja oleks puudutanud teatud looduskaitselisi põhimõtteid. See teema kutsus komisjonis esile elava arutelu. See teema oli selline, et kutsus esile elava arutelu ka Kliimaministeeriumi ja Kaitseministeeriumi vahel. Kui me arutasime seda esimest lugemist ette valmistades, siis sai nende ministeeriumide esindajatele tehtud ettepanek leida paari nädala jooksul selles küsimuses lahendus. Sellest rääkisin ka eelmisel korral siin kõnetoolis. 

Vahepealsel ajal, kui me jõudsime selle eelnõu teise lugemise ettevalmistamiseni, tulid ka ministeeriumide esindajad kohale. Nad tõdesid, et nad olid viinud läbi mitmeid kohtumisi nende küsimuste või vaidluste lahendamiseks. Kohtumised olid olnud väga sisukad, aga kuna lahendatav probleem ei olnud nii akuutne kui Kevadtormi puudutavad küsimused ning see arutelu vajas lisaaega – kõik need mõjuanalüüsid ja mõistlike kokkulepete saavutamine –, siis tegigi Kaitseministeerium ettepaneku mõned vaidlusalused punktid eelnõust välja jätta. 

Samuti küsisime komisjonis arvamust majanduskomisjonilt, kuna see eelnõu puudutab ka elektroonilise side seaduse muutmist. Majanduskomisjonilt tuli niisugune arvamus või küsimus, kas see regulatsioon, mis selles eelnõus on ja mis piirab ohuteavituse harjutamise võimalust ühe korraga aastas, ei ole liiga karm. See oli majanduskomisjoni küsimus, nad esitasid selle koos analüüsiettepanekuga Riigikogu õigus‑ ja analüüsiosakonnale. Selle kohta on avaldanud arvamust ka Andmekaitse Inspektsioon. Kuna tegu on inimeste privaatsuse olulise riivega – see ohualane teavitus tegeleb ka inimeste positsioneerimisega mobiiltelefonide abil –, siis tõepoolest oli nii õigus‑ ja analüüsiosakonna kui ka Andmekaitse Inspektsiooni arvamus, et see karm regulatsioon või see piirang, üks kord aastas, on äärmiselt põhjendatud, seda ei tohiks kergekäeliselt lõdvendada. Samal arvamusel olid Siseministeeriumi esindajad. Kaitseministeeriumi esindajad olid nendega nõus. Nii et me siin mitte midagi muutma ei hakanud. 

Keskkonnakomisjon esitas Kaitseministeeriumi ettepanekul eelnõu kohta kaks muudatusettepanekut, millega mõned punktid võeti sealt välja: §‑st 2 võeti välja punkt 2 ning punktid 3 ja 4. 

Tutvustan ka komisjoni menetlusotsuseid. Muu hulgas tegi komisjon otsuse teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis tehakse ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 9. aprillil. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Igor! Kas lühem on alati parem? Mul on küsimus nende väljajäänud osade kohta. Need ju käsitlevad ehituskeeluvööndi kasutamist kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal. On ju selge, et selles olukorras Keskkonnaametist lube küsima ei minda, see ei oleks ka mõistlik ega võimalik. Mis kõhklused teil siis tekkisid selle nii ilmselge asjaga, et oleks vaja lisaaega selle arutamiseks?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, olen täiesti nõus. See konkreetne punkt ei tekitanudki kellelgi mingeid kõhklusi. Kõhklusi tekitas üks teine punkt. See oli punkt nr 3, kui ma ei eksi, mis puudutas ehituskeeluvööndi vähendamise nii-öelda edasikandumist vahetusmaadel. Teised punktid komisjonis mingeid küsimusi ei tekitanud.

Mõnikord ongi nii, nagu kaitseväelased ütlevad, et paberkaardil paistis kõik väga sile, aga kui maastikule läksime, siis selgus, et seal on ka künkad ja orud. Nende punktidega juhtuski natukene niimoodi, et kui hakati asjale otsa vaatama, siis nähti ka neid künkaid ja orge. Kaitseministeeriumi ettepanek oli see, et võtta välja need kolm punkti koos, mitte ainult see üks punkt, mille kohta meil küsimused tekkisid. Ausalt öeldes, kuna see eelnõu on ikkagi mõeldud Kaitseministeeriumi haldusalas teatud probleemide lahendamiseks, siis me keskkonnakomisjonina ei näinud kuidagi põhjust Kaitseministeeriumi ettepanekule seekord mitte vastu tulla.

Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma jätkan kolleeg Kunnase küsimust ja arendan edasi teie piltlikku väljendit, et kaardil paistis kõik sile, aga hiljem selgus, et olid ka künkad ja orud. Tegelikult selgus, et kaks kolmandikku oligi sile, aga siis oli see üks küngas või org – oli see siis, kumb ta oli –, mis tekitas küsimusi, aga ühe hooga võeti siiski ka kaks küsimusi mittetekitanud punkti välja. Ma nõustun Leoga, et tõesti, kui ongi sõjaseisukord, kes siis ikka enam Keskkonnaametist nõusolekut läheb küsima. Võib-olla siiski mingi arutelu oli. Äkki sa natuke avad seda, miks jäi nii, et võtame veel punkte välja, kuigi seal oli kõik sile, nagu kaart näitas?

Tõepoolest, on ju niimoodi, et kui keegi meist siia kõnetooli uue eelnõuga on tulnud, siis me oleme alati tahtnud, et alati läheks paremini, eks ole, aga et ei läheks nagu alati, tuleb vahepeal selle eelnõuga tööd teha. Me tõesti küsisime selle kohta, arutasime seda komisjonis põgusalt. Kaitseministeeriumi seisukoht oli, et see osa eelnõust, mille kohta nad teevad ettepaneku see nii-öelda välja võtta, ei käsitle Kevadtormi õppust ja seetõttu ei ole sellega nii kiire, see ei ole nii pakiline probleem, et ei saaks natuke täiendavat aega võtta. Meil ei olnud põhjust seda vaidlustada.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma sain aru, et see algatus tuli Riigikogu riigikaitsekomisjonist, aga kuna tegemist on looduskaitseseaduse muutmisega, siis juhtivkomisjoniks [sai] keskkonnakomisjon. Kas riigikaitsekomisjon ei olnud eelnevalt, seda eelnõu välja töötades, konsulteerinud Kaitseministeeriumiga, mis olulised punktid seal sees võivad olla, või on ministeeriumid jätnud enne omavahel midagi läbi rääkimata, et nüüd peab keskkonnakomisjon seda küsima eri ministeeriumidest? Mis on ikkagi see põhjendus, miks tehti need kaks muudatusettepanekut, millega jäetakse välja kolm punkti? Ja kas te hääletuse kohta ütlesite, milline see hääletustulemus oli?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõik hääletused olid komisjonis konsensuslikud, kõik otsused olid konsensuslikud. 

Tõepoolest, nagu ma enne siin kõnetoolis selle eelnõuga olles mitmel korral mainisin, tegu oli üsna kiireloomulise eelnõuga, millega Kaitseministeerium pöördus riigikaitsekomisjoni poole, sest oli vaja selline probleem lahendada. Riigikaitsekomisjon oli valmis väga kiiresti reageerima. Tõenäoliselt ei jõutud vahepeal nii palju konsulteerida erinevate ministeeriumidega ja selle menetluse käigus, mida juhtis juba keskkonnakomisjon, kõik need asjad selgusidki, nagu parlamentaarses korras ikka. Mulle tundub, et see on täiesti normaalne praktika, et probleemid selguvadki menetluse käigus ja siis katsutakse neid lahendada. Me andsime komisjonis ministeeriumidele kaks nädalat aega arutada. Nad arvasid, et see ei olnud piisav. Kuna Kevadtorm tuleb peale ja me peame [menetlusega] tõesti edasi minema, et eelnõu jõustuks seadusemuudatusena 1. mail, siis haakisime lihtsalt need kaks asja üksteisest lahti.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Enne kui te keskkonnateemadega tegelema hakkasite, olite te ju, kui nii võib öelda, meie põhiseaduse ja põhiseadusliku korra valvur. Ma sellest tulenevalt nüüd küsin. See [küsimus] ei pruugi puudutada küll otseselt komisjoni arutelu. Kui see muudatus jääb tegemata, aga tekib mingi kriitiline olukord ja ilmselgelt teostatakse mingeid tegevusi ilma Keskkonnaametit selleks kaasamata, sest ei pruugi olla aega teda kaasata, kas siis peale olukorra lahenemist või rahunemist võib oodata, et tagantjärele järgneb mingisugune menetlus, sest tegevusi tehti, aga Keskkonnaameti luba ei olnud? Võib-olla te oskate avada, kuna te olete põhiseaduse ja seaduste küsimusega siin ju aastakese jagu tegelenud.

Aitäh! Hea kolleeg! Me oleme kõik siin ühtviisi põhiseadusliku korra valvurid, sõltumata sellest, kes millises komisjonis on, kes on [komisjoni] esimees ja kes ei ole. Oleme selle kohta ka vande andnud. 

See läheb natukene selle eelnõu temaatikast nagu välja, aga ma siiski katsun vastata. Kui on sõjaseisukord ja raketid lendavad, siis tavapärane menetlus lihtsalt peatub – selline menetlus, mis on rahuaegne – ja algab sõjaaegne tegutsemine. Tõepoolest, siis tegutsetakse juba teistmoodi. Samas on mul täielik usk sellesse, et need vajalikud muudatused leiavad uuesti tee siia Riigikogusse ilmselt mitte väga pika aja möödudes, sest kõik saavad aru, et riigikaitselised küsimused vajavad lahendamist. Seda valmisolekut ma nägin ministeeriumide esindajate silmis ka.

Aitäh! Priit Lomp, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kuna sinu infost käis läbi see, et majanduskomisjonis olid erinevad küsimused, siis ma tahtsin, et protokolli jääks võib-olla selline taust ka sinna juurde. Meie hinnangul on see privaatsuse riive küsimus pisut küsitav, sest kui mingil alal on vaja saata ohuteavitusi, siis see toimub anonüümsel meetodil, nende sidevahendite põhjal, mis on parasjagu operaatori mingis konkreetses mastivõrgus. Me seda arutelu majanduskomisjonis kindlasti jätkame, kas see on seotud privaatsuse riivega või mitte. Aga tõsi, kuna see on meie jaoks oluline, et Kevadtormi õppus saaks kiiresti toimuda, siis me ei pidurda seda menetlust, vaid jätkame oma arutelu. Aga see oli see taust, miks see teema, see küsimus tuli.

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, majanduskomisjon küsis ka arvamust õigus‑ ja analüüsiosakonna käest. Ma igaks juhuks tsiteerin seda. Muu hulgas sisaldab see arvamus ka sellist tõdemust: "Õppuste raames inimeste positsioneerimine peaks olema erand, seega on eelnõus selle võimaluse piiramine põhjendatud." [Arvamuses öeldakse veel:] "Ohuteavituse kasutamine riivab inimeste privaatsust (telefoni positsioneerimisega kogutakse inimeste asukohaandmeid, mis on isikuandmete kaitse üldmäärusest tulenevalt isikuandmed) ja nende andmete kogumine ja kasutamine saab toimuda ainult piiratult ja tegeliku vajaduse korral." Analoogse hinnangu andis ka Andmekaitse Inspektsioon.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! [Küsin] Raini küsimuse jätkuks. Me esimese muudatusettepanekuga jätame välja selle teksti, et ei ole vaja Keskkonnaameti nõusolekut, kui piiranguvööndit kasutatakse kõrgendatud kaitsevalmiduse eesmärgi tagamiseks. Siin on muud ka [mainitud], ka sõjaseisukorda. Ikkagi, kui on vaja seda teha ja meil ei ole Keskkonnaameti nõusolekut, siis kas olukorra rahunedes, ütleme, eriolukorra lahenedes võib oodata, et kui siis kas Kaitseministeerium või kes iganes hakkab seal mingit ehitist või asja paigaldama, saab ta ka mingi menetluse või trahvihoiatuse? Raha on ju riigikassasse vaja. Äkki hakkab trahvimenetlus sealtkaudu ka käima?

Aitäh selle küsimuse eest! Mulle tundub, et sellele vastamine nõuaks väga kaugeleulatuvat spekulatsiooni, et mis siis juhtuks, kui sünniks selline väikese tõenäosusega olukord, et need muudatused ei ole veel jõustuda jõudnud või nendega ei ole tegeletud ja samal ajal on selline olukord tekkinud ja keegi on midagi teinud. Ma jätaksin selle spekulatsiooni praegu tegemata. Iseenesest ma ju vastasin kolleeg Rain Epleri küsimusele, mis tavaliselt sõjaseisukorra ajal juhtub. Tavaliselt, kui sellised asjad juhtuvad, on niisugused menetluslikud küsimused ühiskonna kõige väiksem mure.

Meelis Kiili, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Mul on selline küsimus. Kuna algataja oli riigikaitsekomisjon, aga muudatusettepanekud tulid nüüd menetleva komisjoni kaudu, kas oleks siis pidanud selle [eelnõu] samuti riigikaitsekomisjoni istungile suunama või kas see oleks olnud õiguslik? Mulle ei meenu, et meil oleks see teemaks olnud.

Aitäh! Riigikogu juhatus on määranud selle eelnõu juhtivkomisjoniks keskkonnakomisjoni. Selleks oli väga hea põhjus: kõige suurem hulk muudatusi puudutas looduskaitseseadust. Me oleme selle menetluse käigus olnud ka võimalikult kaasavad. Ka algataja esindaja, riigikaitsekomisjoni liige Raimond Kaljulaid, kes selle eelnõu sisse andis, oli kõikidel keskkonnakomisjoni istungitel kohal ja teadlik sellest, et tegu on ka Kaitseministeeriumi ettepanekutega.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Tahtsin lihtsalt protokolli huvides täpsustada. See vastus, mille majanduskomisjoni päringule andsid õigusosakond ja Andmekaitse Inspektsioon, võttis aluseks eelduse, et isikute telefonid on vaja positsioneerida, selleks et saata ohuteavitust. Meie debatt selle üle tekkiski, et tegelikult operaatorid ei tuvasta mitte seadmete positsioone, vaid saadavad kõigile mastiga ühendatud seadmetele teate, kaasa arvatud päikesepargid ja mis iganes asjad. Selle tulemusena toimub teatud piirkonnas ohuteavitus. Kuna ei tuvastata ühtegi seadet, mis selle teate saab, siis ei toimu ka privaatsuse rikkumist ja seetõttu need punktid ei ole antud juhul otseselt pädevad. Eks me jätkame seda taustal ja uurime edasi, aga üldjoontes on hetkel mõttekas see [seadus] vastu võtta. Lihtsalt üldjoontes ei pruugi seal olla ühtegi privaatsuse rikkumist.

Täiesti nõus. Aitäh selle küsimuse eest! Kogu see regulatsioon lisaks kõigele ei puuduta ju sõjaaega. Sõjaajal ei hakka keegi tegema nii pikka kaalutlust ohuteavituse puhul. See regulatsioon puudutab rahuaega. Sellepärast ongi ilmselt nii õigus‑ ja analüüsiosakond kui ka Andmekaitse Inspektsioon olnud äärmiselt ettevaatlikud, sest nad on võtnud selle positsiooni, et pigem vähem kui rohkem. Ilmselt sellest tulenevalt.

Henn Põlluaas, palun! 

Aitäh! Te just ütlesite, et see ei puuduta sõjaaega, aga vähemalt minul ei õnnestunud küll seda kuskilt seletuskirjast välja lugeda. Ma ei tea, kas te olete kunagi kuskil sõjapiirkonnas käinud ning näinud hävitatud linnu ja maju ja mõrvatud inimesi, kogu seda sõjakoledust. Hakata selle kõrval muretsema mõne lillekese või liblika pärast, kui kogu riigi saatus on kaalukausil! Täpselt sama puudutab ju ka Kaitseväe väljaõpet, ilma milleta ei olegi võimalik oma riiki kaitsta ja vaenlast tõrjuda. Kui järjest ja järjest leida sihukesi takistusi, siis noh, ma ei tea. Teie valitsuse peaminister armastab väga küsida, et kelle huvides te tegutsete. Äkki on Putini kõrvad siin taga?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kinnitan lugupeetud kolleegile, kuigi see ei lähe otseselt selle eelnõu arutelu raamesse, et olen ka sattunud taolistesse piirkondadesse ning näinud surma ja hävingut. Ma tean, et ka teie käisite just koos Riigikogu esimehega Ukrainas. Väga hindan seda teie panust, et te võtsite aega ja vaatasite kõik need kohad üle. See on äärmiselt oluline. 

Mis puudutab selle eelnõu sisu, siis ma tsiteerin §‑st 1 ühte kohta. Tegu on tekstiosaga, mida täiendatakse [pärast tekstiosa] "hädaolukorra seaduse § 18 lõikes 3 nimetatud õppuse". Ehk eelnõu § 1 reguleerib ainult õppuse olukorda, mitte sõjaaja olukorda. Õppused toimuvad rahuaegses olukorras. Ei ole kuidagi põhjust karta, et selle eelnõu pärast jääb midagi sõjaajal tegemata.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli Tiit Marani. Palun!

Auväärt eesistuja! Auväärsed Riigikogu liikmed! Menetleme riigikaitsekomisjoni algatatud elektroonilise side seaduse ja looduskaitse[seaduse] muutmise seaduse eelnõu. See on teine lugemine. 

Peatuks korraks ka varasemal. Esiteks, see on erakorraline menetlus. Selleks, et mingi asi oleks erakorraline, peab olema mingi põhjus. Selleks põhjuseks sai Kevadtorm ja õigusruumi selline muutmine, et [Kevadtormi] saaks kõikides aspektides korralikult läbi viia. Muutmisettepanekul oli viis sätet, üks neist puudutas elektroonilist sidet ja kaks [puudutasid] looduskaitseseadust. 

Esimese lugemise käigus tõstatasin ma küsimuse, kas me ikka toimime sellel vanal heal põhimõttel, et tark kiirustab aeglaselt. Vanakuri võib ju peituda pisiasjades. Samuti esitasin küsimuse, kas ikka on mõistlik kahe Kevadtormiga seotud muudatusega siduda veel teemasid, mis sellega otseselt seotud ei ole, vähemalt mitte pakilisuse poolest. See lihtsalt ei kõla kuigi hästi. 

Selge oli see küsimus, mis puudutas elektroonilise side seadust. Ilmselgelt oli seal vaja muudatust, et Kevadtorm saaks korralikult toimuda. Täpselt sama olukord tekkis ka looduskaitseseaduse ühe punktiga ehk sellega, et on vaja tõesti anda Keskkonnaametile võimalus menetleda ja anda erandkorras luba, et sõjalise väljaõppe läbiviimise ja riigikaitse eesmärgil saaks liikuda mootor‑ või maastikusõidukitega ranna ja kalda piiranguvööndis. 

Aga ülejäänud kolme punkti juures tekkis tõesti küsimus, kas neid on vaja [selle eelnõuga] seostada ja kas nendega on vaja nii pakilise kiirusega toimetada. Need puudutavad [esiteks] seda, et riigikaitse eesmärgi saavutamiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni, demobilisatsiooni, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra puhul ei oleks vaja küsida Keskkonnaametilt nõusolekut. Teine punkt oli see, et Keskkonnaameti nõusolekul ja riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul siseveekogude [ehituskeelu]vööndis oleks lisaks riigikaitselistele ehitistele võimalikud ka muud ehitised. Ma esitasin küsimuse, kas neid [teemasid] on vaja tõesti menetleda nii kiiresti, tuues samal ajal esile, et see ei tähenda, nagu kõik see, mis puudutab kaitset, ei oleks sellinepakiline teema, mida on vaja korralikult menetleda. Aga siiski pakkusin välja arvamuse, et võimalik, et on mõtet aeglaselt kiirustada, seda enam, et looduskaitseseadus nagunii ühel hetkel jõuab siia saali. 

Kahe lugemise vahel on Kaitseministeerium ja Kliimaministeerium tõepoolest omavahel suhelnud ja on selgunudki, et vanakuri peitus pisiasjades. Nii et kui me vaatame Vabariigi Valitsuse arvamust eelnõu kohta, siis [näeme, et] seal on kirjutatud, et Kaitseministeeriumi ja Kliimaministeeriumi vahelistel läbirääkimistel selgusid mõningad kitsaskohad, mis vajavad pikemat arutelu ja mis ei ole otseselt kiireloomulised. Nii et tark seekord kiirustas aeglaselt. Neid teemasid, mis on seotud nende punktidega, saab vajaduse korral käsitleda ju looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõudes, mis nagunii meie lauale jõuavad. Aitäh!

Suur tänu! Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon toetab seda eelnõu, aga ei toeta neid muudatusettepanekuid. Põhjus on väga lihtne. Ei ole mõtet kõhklema jääda, sest need on suhteliselt selged asjad, mille üle me vaidleme, kui me räägime siin tegutsemisest alates kõrgendatud kaitsevalmiduse väljakuulutamisest või sealt edasi. On ju selge, et siis neid lube ei peaks taotlema, täpselt nii, nagu esialgu ka siin eelnõus oli esitatud. Riigikaitsekomisjonis, kui Kaitseministeeriumist selle eelnõu ettepanek meile tuli, me toetasime seda konsensuslikult. Ma ei näe, et me peaksime siin kõhklema või toppama jääma. See on kõik. 

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Head ametikaaslased, alustame eelnõu 392 muudatusettepanekute läbivaatamist. Palun siin teie abi ja koostööd. Muudatusettepanek nr 1 on keskkonnakomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on, et arvestada täielikult. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma [palun] seda hääletada, EKRE fraktsiooni poolt. 

Selge. Alustame hääletamise ettevalmistamist. 

Head ametikaaslased, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud keskkonnakomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 47, vastu 14, erapooletuid ei ole, leidis ettepanek toetust.  

Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud keskkonnakomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on, et arvestada täielikult. Martin Helme, palun! 

Aitäh! Palun EKRE fraktsiooni poolt ka seda hääletada.

Alustame hääletamise ettevalmistamist. Head ametikaaslased, kas võime minna hääletuse juurde? (Saalist vastatakse jaatavalt.) 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud keskkonnakomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 48, vastu 14, erapooletuid ei ole, leidis ettepanek toetust. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 392 teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume seitsmenda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud maksualase teabevahetuse seaduse, maksukorralduse seaduse ja tulumaksuseaduse täiendamise seaduse eelnõu 379 teine lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun! 

Head ametikaaslased, ma palun saalis vaikust! Siia ette on kuulda väga suurt lärmi. (Helistab kella. Kopsib vastu lauda.)

Tere päevast …

Tere päevast!

… head kolleegid! Seaduseelnõu 379 eesmärk on panna hargmaistele kontsernidele kohustus avalikustada makstud tulumaksusummad ning sellealane taustateave riikide lõikes. Hargmaiste kontsernide maksualast tegutsemist soovitakse muuta läbipaistvamaks ja võidelda maksudest kõrvalehoidmise vastu globaalsel tasandil. 

Muudatus paneb teatud liiki suurkontsernidele kohustuse avalikustada tulumaksualast teavet eraldi aruandes. See puudutab Euroopas tegutsevaid hargmaised kontserne, kelle kogutulu kahel järjestikusel aruandeaastal ületab 750 miljonit eurot. Hargmaistelt kontsernidelt maksude kättesaamiseks tuleb riikidel teha koostööd. (Juhataja helistab kella.) Seetõttu ongi Euroopa Parlamendis ja Euroopa Nõukogus eesmärgi saavutamiseks vastu võetud raamatupidamise direktiivi ja maksudirektiivi muudatused, mis selle seaduseelnõuga võetakse üle Eesti õigusesse. 

Eelnõuga täiendatakse maksualase teabevahetuse seadust, maksukorralduse seadust ja tulumaksuseadust. Enim võib-olla tulumaksuseadust, [mida täiendatakse] uue peatükiga 10³, millega sätestatakse ülemaailmne miinimummaks. Kuna Eestis on selliste ettevõtete arv väike ja nad juba esitavad samasisulisi aruandeid Maksu‑ ja Tolliametile, siis tekitaks eraldi aruande loomine raamatupidamise seaduse kaudu sisuliselt topeltaruandluse. Seetõttu kasutab Eesti võimalust võtta maksudirektiiv üle osaliselt. Tulevikus soovitatakse hargmaiste kontsernide üleliigsele kasumile kehtestada 5%‑line minimaalne efektiivne maksumäär. Kuid OECD tasandil ei ole miinimummaksureeglite väljatöötamine veel lõpule jõudnud ning seniks ei soovi Eesti hakata tegema kulutusi hargmaiste kontsernide maksustamise süsteemi loomiseks. See on selle eelnõu tuum. 

Esimene lugemine lõpetati käesoleva aasta 6. märtsil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 20. märtsil kella 17.15‑ks eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. 

Eelnõu kohta küsiti arvamust seletuskirjas nimetatud huvigruppidelt, kes olid kaasatud eelnõu ettevalmistamisse. Need olid Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Maksumaksjate Liit, Eesti Tööandjate Keskliit ja Finance Estonia. Ka neilt ei laekunud eelnõu muutmiseks ettepanekuid. 

Juhtivkomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamiseks oma 21. märtsi istungil ja langetas eelnõu puudutavad menetluslikud otsused. Need on: võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 3. aprillil ehk täna ja teine lugemine lõpetada, ning kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjonil ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 10. aprillil ja muidugi eelnõu seadusena vastu võtta. See on minu poolt kõik.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimiste soove ei ole. Muudatusettepanekuid eelnõu 379 kohta esitatud ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 379 teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume kaheksanda päevakorrapunkti juurde: rahanduskomisjoni algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 337 teine lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Tere jällegi! See eelnõu, numbriga 337, on algatatud rahanduskomisjoni enda poolt. Selle eelnõu tuum on pikendada seoses Ukraina toetamisega tema võitluses täiemahulises sõjas seda tulumaksurežiimi, mis meil kehtis eelmise aasta lõpuni. Siin tuleks välja tuua, et seda režiimi pikendatakse 2025. aasta 31. detsembrini, aga Slava Ukraini tulumaksuvabastus lõppes eelmise aasta lõpu seisuga ja sellel mittetulundusühingul tulumaksusoodustust ei pikendata.

Lisaks on siin muudatusettepanek tulumaksuseaduse kohta, et võimaldada nendel õpilastel, kes õpivad tasemeõppes põhikoolis või gümnaasiumis, arvata huvihariduse kulu maha maksustatavast tulust (Juhataja helistab kella.) kuni vastava taseme kooli lõpetamiseni ehk kauem kui 18‑aastaseks [saamiseni]. Tänapäeval lõpetavad paljud keskkooli teatavasti 19‑aastaselt ja need, kes on vahetusõpilaseks käinud, ka 20‑aastaselt.

Lisaks tehakse parandus investeerimisriskiga elukindlustuse väljamaksetelt tulumaksu arvestamise süsteemi. Kõige lihtsamalt öeldes tähendab see seda, et maksuvabalt lepingusse sisse makstud ehk juba maksustatud tulu arvelt lepingusse tehtavad sissemaksed saab välja võtta samuti tulumaksuvabalt, kuna neilt on korra juba tulumaks makstud.

Rakendussätetega muudetakse ka jõustumist. See on pisut kohmakas, kuna nii organisatsioonide tulumaksuvabastus Ukraina aitamise korral kui ka maksustatavast tulust huvikooli õppemaksu mahaarvamine jõustuvad tagantjärele.

Komisjon arutas seda [eelnõu] mitmel istungil: 5. ja 11. detsembril, 4., 11. ja 18. [märtsil] ning veel korra 21. märtsi erakorralisel istungil. Muudatusettepanekuid laekus ka, kokku 205. 200 muudatusettepanekut laekus EKRE liikmetelt, nemad võtsid need hiljem tagasi, aga Isamaa muudatusettepanekud vaatas komisjon läbi, neid oli viis, ja otsustas neid mitte toetada. Samuti tegi komisjon ise ühe muudatusettepaneku: oli planeeritud algne eelnõu vastu võtta aasta lõpus, et ta jõustuks aprillis, aga kuna me võtame ta vastu aasta kestel, siis ta tagasiulatuvalt jõustuks selle aasta 1. jaanuarist. Sellest see väike kohmakus, aga inimestele on see kahtlemata soodne, kuna meil arvestatakse tulumaksu aastamaksuna, [muudatus] käib 2024. aasta kohta ja 2024. aasta tulusid deklareeritakse alles järgmisel aastal. See on minu poolt kõik.

Hea ettekandja, ma tänan teid. Teile küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimiste soovi ei ole. 

Eelnõu 337 kohta on esitatud kuus muudatusettepanekut. Alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepanek nr 1 on juhtivkomisjonilt, seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2 on Isamaa fraktsioonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 3 on Isamaa fraktsioonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 4 on Isamaa fraktsioonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 5 on Isamaa fraktsioonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 6 on Isamaa fraktsioonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 337 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja kaheksanda päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud.

Üheksas päevakorrapunkt, head ametikaaslased, on Vabariigi Valitsuse algatatud 2024. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 389 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahandusminister Mart Võrklaeva. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! 2024. aasta riigieelarve seaduse muutmise seadusega viime eelarvesse sisse muudatused, mis on vajalikud õpetajate palga alammäära täiendavaks tõstmiseks. Lisaks korrigeerime üksi elava pensionäri toetuse saamise aluseks olevat pensionimäära, mis algses eelnõus oli ekslikult suurem. Muudatused viiakse sisse 2024. aasta riigieelarve kogumahtu muutmata. 

Riigieelarve seaduse muudatustega suunatakse kohaliku omavalitsuse üksuse toetusfondi 9 273 000 eurot õpetajate palkade tõstmiseks. Selleks vähendatakse Haridus‑ ja Teadusministeeriumi, Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi, Siseministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi eelarveid. 

Õpetajate palkade kasvuks tegime riigina pingutuse juba 2024. aasta eelarve koostamisel, kui suunasime palkade tõusuks kokku 25 miljonit eurot. Nii on alates 1. jaanuarist õpetajate brutopalga alammäär võrreldes eelmise aastaga 54 eurot kõrgem ehk 1803 eurot. Sellele lisandub diferentseerimisfond, mille tõstsime 17%‑lt tagasi 20%‑le, nii nagu see oli aastaid tagasi. Kokku kasvab õpetaja arvestuslik keskmine palk 6,6% ehk 2184 euroni. 

Diferentseerimisfondi suurendamine on olnud valitsuse üheks prioriteediks, sest see annab koolijuhtidele võimaluse õpetajatele kõrgemat palka maksta ning neid täiendavate tööülesannete eest tasustada. Diferentseerimisel on oluline roll ka haridustöötaja karjäärimudeli loomisel, mida mitmed omavalitsused on juba rakendanud. 

Eelarve muutmisega suureneb õpetaja palga alammäär veel 17 euro võrra ehk 1820 euroni. Seega kasvab õpetaja palga alammäär sel aastal võrreldes eelmise aastaga kokku 71 euro võrra. Ida-Virumaal on õpetaja brutopalga alammäär vastava keele[oskuse] olemasolu korral 1,5 korda kõrgem ehk 2730 eurot, millele lisatakse 20% diferentseerimise osa ehk 364 eurot. Kokku kasvab Ida-Virumaa õpetaja kõrgem arvestuslik töötasu 3094 euroni. Tänan ja hea meelega vastan küsimustele. Ja palun loomulikult eelnõu toetada.

Ahah, selge. Teile on vähemalt üks küsimus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tegelikult oli see õpetajate palgateema üleval septembris, juba siis oli teada, et see eskaleerub. Aga mis pärast seda, kui see teema tõstatati, kahjuks toimus? Seda teemat neli kuud arutati ja arutati, peaminister, kõik ministrid, teiste erakondade esindajad, koalitsioon omavahel, aga tulemuseni ei jõutud. Lõppes see kõik ikkagi streigiga. Kui toimus streik, siis mis jälle toimus? Jälle olid kõik kaasatud, nii peaminister kui ka kõik ministrid, koalitsioon läks omavahel tülli. Nii palju oli raisatud ressurssi selle jaoks, et oleks palgatõus 17 eurot. Aga minu hinnangul selline asjaajamisviis lihtsalt ju viibki minema kogu meie ressursi, igas mõttes, nii ajalise kui ka rahalise. Tegelikult pole õpetajad siiamaani seda palka saanud, me alles praegu ju seda arutame. Sama, ma saan aru, on juhtunud ka Ida-Virumaa õpetajatega, ka seal kogu aeg palk hilineb. Millal selline asjaajamisviis lõpeb? (Juhataja helistab kella.)

Aitäh! Ei vasta tõele need etteheited. Probleeme asjaajamisega, ka õpetajate palgaga ja sellega, et õpetajad saaksid väärilist palka ja nende koormus oleks normilähedane, on enamasti Tallinnas. Tegelikult oli ka streik Tallinna õpetajate probleem, seda ütlesid õpetajad üle riigi, et nemad streigivad teiste või eeskätt Tallinna õpetajate toetuseks. Enamikus Eestis ületab õpetaja keskmine palk tugevalt riigi keskmist, ta on 130–150% riigi keskmisest. Tallinnas on see allpool, aga Tallinna lähiringis, kuldses ringis on see jällegi 120% lähedal. Ehk õpetajate palga suur probleem on Tallinnas ja selle omavalitsuse suutmatuses juhtida ja prioriteete seada. See on see koht. 

Ma tõin ka oma ettekandes välja, et riigieelarves me nägime õpetajate palga tõusuks ette 25 miljonit ja tõstsime ka diferentseerimisfondi 17%‑lt 20%‑le tagasi. Seda oli Mailis Reps, kui ta oli haridusminister, vähendanud. Ta tegi kübaratriki ja ütles õpetajatele, et nende miinimumpalk tõuseb, aga ta võttis selle raha ära diferentseerimisfondist ehk tuli õpetajatele nende oma palgarahaga kosja. Tema oli jällegi Keskerakonna minister. Eks tuleb võib-olla vaadata just selle erakonna käekirja, kes ka Tallinnas tegelikult, ma ütleks, õpetajaid palgaga on lollitanud. Valitsus on võtnud õpetajate palga teemat täie tõsidusega, on 2024. aastal õpetajate palka tõstnud, nii miinimumi kui ka diferentseerimisfondi, ja on nüüd tulnud ka eelarvemuudatustega siia Riigikokku.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Ma olen tähele pandud, et teil on samasugune stiil nagu Kaja Kallasel. Kui enda probleeme ei tunnista, siis on muidugi kõige lihtsam hakata süüdlasi otsima. Nagu Kaja Kallas, nii ka teie näete peamiste süüdlastena kohalikke omavalitsusi, kaasa arvatud Tallinna. Minu mäletamist mööda streigiti mitte ainult Tallinnas. See ei olnud mitte ainult Tallinna õpetajate streik, streik oli ka Tartus, kusjuures Tartus on minu teada Reformierakond võimul olnud üle 20 aasta. 

Tallinna kohta on teil võib-olla valed numbrid. Tallinnas on õpetaja keskmine töötasu 2418 eurot, see käis 2023. aasta kohta. See on 133% Eesti keskmisest. See puudutab ka teie lubadusi. Te lubasite, olete koalitsioonilepingus kirja pannud, et palk tõuseb 120%‑ni Eesti keskmisest. Põhiline probleem on see, et seda lubadust te murdsite, ja see oli ka põhjus, miks õpetajad [hakkasid] streikima. Nüüd seda vastutust veeretada ja süüdlasi otsida on vähemalt ebakorrektne.

Aitäh! Süüdistama asusite siiski teie, mitte mina. Mina tõin välja faktid. Tuleb ka vaadata, mis on selle Tallinna keskmise palga hind. See ongi õpetajate ülekoormus. Tartus oli streigi ajal olemas juba õpetajate kollektiivleping. Need on õpetajate endi sõnad, vähemalt mitmed [on öelnud] minule, et nemad streikisid suuresti teiste õpetajate toetuseks, eeskätt Tallinna õpetajate toetuseks. Aga ei ole mina tulnud süüdistama. Ma selgitasin seda, mille kohta teie küsisite või mida välja tõite, kusjuures nende väidete taga tõtt päriselt ei olnud. 

Protseduuriline küsimus, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma lihtsalt tahtsin täpsustada. Kui õige see on, et kui Riigikogu liige esitab ministrile küsimuse, mis puudutab riiklikku probleemi, ja tahab vastust saada, siis Riigikogu liiget kohe süüdistatakse süüdistamises? Kas see on tavapärane praktika, et kui tahad kindlat vastust saada, siis kohe hakatakse niimoodi vastu süüdistama?

Aitäh! Selles küsimuses ei ole mina kohtumõistja ja ma ei loe seda protseduuriliseks küsimuseks. Aitäh, austatud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu 389, 2024. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu, seoses esimese lugemise ettevalmistamisega 21. märtsil. Sarnase ettekande nagu täna pidas minister ka komisjonis. 

Komisjonis [tekkis] kaks küsimust. Üks oli see, kuidas muutub üksi elava pensionäri toetuse saamise aluseks olev pensionimäär. Sellele saime kirjaliku vastuse, et seoses programmivahetusega oli osa 2022. aasta väljamaksest läinud arvesse kui 2023. aastal tehtu.

Siis küsiti veel, kuidas ikkagi ministeeriumid, kellel varem raha üldse ei olnud, järsku leidsid raha niimoodi 1000 euro kaupa, et küll [saadi] majanduskuludelt kokku hoida ja kui Siseministeerium sai kolimiskuludelt kokku hoida, siis kuhu kolitakse. Selle kohta tuli vastus, et 2023. aastal – või oli see 2022, kui mina minister olin – kaaluti Siseministeeriumi kolimist ministeeriumide hoonesse, aga siis leiti, et turvakaalutlustel ei ole võimalik Siseministeeriumi sinna kolida. Selgus aga, et kolimisraha on 2024. aastal siiski eelarves veel olemas. See on näide selle kohta, miks tasub aeg-ajalt teha eelarverevisjoni. Veel oli küsimus, kuidas MKM saab e‑residentsuse programmist kokku hoida miljon eurot. Sellele saime ka kirjaliku vastuse, et arendatakse AI‑d, et inimtööjõukulu vähendada, ja turundamisel tehakse koostööd teiste osakondadega. 

Üldiselt vastused saadi ja need olid ammendavad. Seetõttu langetas komisjon konsensuslikult järgmised otsused: võtta eelnõu täna täiskogu päevakorda ja esimene lugemine lõpetada. Algul määras komisjon juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni liikme Marek Reinaasa, aga tal ei olnud täna võimalik sel ajal siin viibida, seetõttu ma asendan teda. Vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute tähtajaks pakutud kümme tööpäeva. See on minu poolt kõik.

Suur tänu, hea ettekandja! Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Kadri Tali. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Õpetajate streik ja sellele eelnev aeg oli oluline vaheetapp meie haridussüsteemis, mis tõi aastaid lahendamata küsimused pinnale teravamalt kui eales varem. Eesti õpetajate palgad on Euroopa Liidus ühed madalamad. Eesti õpetajate keskmine vanus on 49 aastat. Alla 30‑aastaseid õpetajaid on 7,1% ja enam kui pool õpetajatest, 53,7%, on 50‑aastased või vanemad. Peame reageerima statistikale, kui soovime, et meil oleks tagatud ka õpetajate järelkasv. 

Haridusminister Kristina Kallas on teinud väsimatult tööd, et õpetajad saaksid selle aasta eelarvest lisaraha. Nii jõudis haridusminister õpetajatega kokkuleppeni, et streigi ärajätmiseks oleks vaja leida tänavuseks aastaks 18 miljonit eurot palgaraha, millest 8 miljonit eurot leidis ta aasta lõpus haridusministeeriumi eelarvest. Need pingutused streiki ära ei hoidnud. Ometi jätkas minister lahenduste otsimist ning saavutas kokkuleppe, mis rahuldas ka haridustöötajaid: 5,5 miljonit eurot, mis tuleb Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatidest ministrite valitsusalast. Lõviosa sellest ehk 3 miljonit eurot eraldatakse Haridus‑ ja Teadusministeeriumi eelarvest. 

Õpetajate palga tõus küll tuli, aga kindlasti ei ole see piisav. Meie kohus on õpetajaamet uuesti au sisse tõsta. Õpetajate päriselt kuulamiseks on vaja näha hariduse olulisust, on vaja meie kõigi austust ja lugupidamist õpetajate vastu. Selleks vajame terve ühiskonna toetust. Eesti õpetajad vastutavad erinevalt paljude teiste riikide õpetajatest oma töö eest pea 24/7. 

Hariduslepe – mis see on, mille nimel minister Kristina Kallas väsimatult töötab? Tegelikult ei ole see pelgalt õpetajate palga küsimus, me peaksime vaatama tervet süsteemi. Olgem ausad, õpetajate õnn ei sõltu pelgalt palganumbrist. Haridusminister on pidamas läbirääkimisi koolipidajate ja haridustöötajatega pikaajalise haridusleppe üle, mis puudutab kokkuleppeid palgakasvu, töötingimuste ning karjäärimudeli kohta. On selge, et õpetajad ootavad riigilt ennekõike kindlust tuleviku suhtes. Peame vaatama üle kogu süsteemi, sest see, mis töötas kümme aastat tagasi, ei sobitu enam tänasesse pilti. 

Kahtlemata on haridusleppe sõlmimine lähiaja suurimaid väljakutseid Eesti hariduselus. Õpetajate streik tekitas ühiskonnas suure arutelu, kuid tegelikult on kahju, et laiaulatusliku diskussiooni avas just nimelt streik. Haridussüsteemis olevad probleemid vajavadki laia ja sisukat debatti, ka ilma streigita. Kahetsusväärselt pikalt oleme neid silma alt ära lükanud. Õpetajate streik andis valusa õppetunni. Probleemidest mööda vaadates pannakse ühiskonna valulävi taas proovile. 

Lõpetuseks ei saa jätta kordamata tõde, mida olen siit puldist juba tõdenud: haridus on investeering. Mis peab juhtuma, et me tegelikult ka mõistaksime, et meie maa vara – lahku kirjutatult – on meie aju, mõtlemisoskus ja teadmised? Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan! Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Kõik, kes vaatavad meid ka televisiooni või interneti vahendusel! Keskerakonna fraktsioon toetab seda eelnõu, aga me näeme siin mitut probleemi. Loomulikult me seda toetame, kuna iga piisk, mille meie õpetajad oma palgale juurde saavad, on ülitähtis. Me teame, et nende palk ei vasta juba ammu õpetaja koormusele, mis on meeletu, ja mitu kriisi järjest on teinud seda veelgi suuremaks.

Ma tuletan meelde, et eelmise aasta sügisel, septembri keskpaigas, läks valitsus Vihulasse, selleks et pidada seal koalitsiooniläbirääkimisi nii-öelda eelarve küsimustes, 2024. aasta eelarve küsimustes. Siis mindi sinna lubadusega, et õpetajate palgad tõusevad 8%. Sealt tuldi tagasi "rõõmustava" uudisega, et õpetajate palk tõuseb 1,7%, mis ausalt öeldes kõlas – noh, ma ei tea, kuidas seda nimetadagi – mõnitamisena. Kui juba sügisel ütlesid õpetajaid esindavad organisatsioonid, et tuleb õpetajate streik, juhul kui palk ei tõuse, siis räägiti kõike, välja arvatud seda, kuidas seda palka tõsta rohkem kui 1,7%. Tuli selline hoiatusstreik, ühepäevane. Valitsus ikka arvatavasti ei uskunud, et õpetajad tulevad tänavatele. Selle aasta alguses see juhtus. Tõepoolest lahvatas streik ja siis hakati juba õpetajatega, neid esindavate organisatsioonidega tõsisemalt rääkima. Jõudsime järjekordse probleemini, sest õpetajate palka tõsteti küll, aga 17 euro võrra ja sedagi brutos.

Tekib küsimus, kas see ongi see, kuidas riik valitsuse näol õpetajatesse suhtub. Kas valitsuse arvates 17‑eurone brutopalga lisa tõepoolest vastab sellele, kuidas meie õpetajad koolides, lasteaedades ja kutsekoolides töötavad? 

Ma arvan, et seekord me kindlasti seda [eelnõu] toetame, aga see ei tule kergelt. Lisaks on kolmas probleem ju see, et lepiti kokku, et palk tõuseb 1. jaanuarist, aga praegu on 3. aprill. Rohkem kui kolm kuud on möödas ja nüüd me siin Riigikogus hääletame selle eelnõu poolt. Ma ei tea, võib-olla keegi hääletab ka vastu, kuigi ma ei usu.

See tuletab meelde seda, et Ida-Virumaa õpetajatele lubati ka palgalisa selle eest, et nad hakkavad Ida-Virumaal lapsi eesti keeles õpetama. Samamoodi ootasid nad kolm kuud seda palgalisa, kolm kuud seda ei tulnud. Nüüd lõpuks, aprilli alguses või märtsi lõpus, see tuli. Aga mis saab edasi, ikkagi ei ole teada. Võib-olla peab järgmine kord jälle pikalt ootama, sest ministeerium ei saa mingisuguseid andmeid kokku pandud.

Palun üks minut lisaks.

Palun, üks minut!

Loomulikult, kui ise oled milleski süüdi, siis väga ei taha seda tunnistada. See on praeguse valitsuse strateegia ja käitumine. Me kuulsime aasta alguses, kui streik oli puhkemas, ja kuuleme siiamaani, mis on tegelikult hämmastav, et kõiges on järsku süüdi näiteks Tallinna linn või mõned teised omavalitsused: selles, et see streik oli, selles, et õpetajad palgalisa ei saa. Ausalt öeldes on see lihtsalt häbiväärne, et valitsus oma tegemata tööd üles ei tunnista, tuleb aprillikuus sellise eelnõuga siia, 17 eurot brutos saavad õpetajad juurde, ja pärast veel julgeb süüdistada kedagi teist, omavalitsusi või siis näiteks pealinna. Seda kõike on ausalt öeldes kurb vaadata.

Ma väga loodan, et kui lõpevad praegu Haridus- ja Teadusministeeriumi ja õpetajate vahel [toimuvad] läbirääkimised õpetajate koormuse, karjäärimudeli ja töötingimuste üle, siis ikkagi need otsused tulevad varem ja need otsused ei ole nii naeruväärsed nagu see, et tuleb 17 eurot brutos palgale juurde, vaid et riik valitsuse näol oskab meie õpetajaid ja nende tänuväärset tööd ka väärtustada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Tanel Kiige, kes esindab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni. Palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Riigikogu aseesimees! Hea minister! Arvan, et on väga hea, et me oleme parlamendis jõudnud käesoleva aasta riigieelarve seaduse muutmiseni, selleks et täita õpetajatele, haridustöötajatele antud lubadust ja suurendada õpetajate palgafondi täiendavalt veel enam kui 9 miljoni euro võrra. 

Loomulikult, kui küsida, kas 9 miljonit on piisav, siis igaüks siin saalis võib öelda, et ei ole. Rohkem oleks vaja. Aga positiivne on see, et lisaks juba varasemalt riigieelarves kokkulepitud palgafondi kasvule ikkagi see lisaraha ühiste pingutustega ministeeriumides leiti. Võib öelda nii, et õpetajate palk, nende arvestatud keskmine [palk] kasvab nende seadusemuudatuste tulemusena kokkuvõttes 6,6% ehk 2184 euroni. 

See, mis edasi saab, on minu meelest isegi olulisem kui see, mis täna toimub. Sest täna on päris selge, nii nagu eelkõnelejad on maininud, et see konkreetne seadusemuudatus leiab parlamendi heakskiidu. Aga küsimus on selles, et haridusvaldkonna murekohad, haridusvaldkonna tõstatatud küsimused, sealhulgas toimunud streigi ajal, ei ole ju veel lahendatud. 

Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja meie Riigikogu fraktsioon peavad väga oluliseks, et leitakse kokkulepe haridustöötajate, riigi ja kohalike omavalitsuste vahel just nimelt laiapõhjaliste läbirääkimiste käigus, sõlmitakse usalduslik kollektiivleping või tulevikku vaatav koostöölepe, mis näeb ette palgaküsimuse lahendamise järjepideva palgatõusu tagamise teel ja samamoodi õpetajate töökoormuse normaliseerimise. Ilmselgelt me praegu näeme, et õpetajatel on väga palju ülekoormust, ületundide tegemist, mis viib inimesi läbipõlemiseni ja töökohavahetuseni ning tegelikult tähendab, et nendel õpetajatel, kes koolides töötavad ja tegutsevad, suureneb koormus iga lahkuja tõttu veelgi. Nii et meie huvi on kindlasti see, et koormus oleks mõistlik, talutav, et inimesed ei peaks ennast läbi põletama seda väga olulist ja tänuväärset tööd tehes. Samamoodi on vaja saada selgust karjäärimudeli küsimuses ja koolitustellimuse teemades. 

Tegelikkuses on haridusvaldkonnas väljakutseid ja murekohti märkimisväärselt rohkem. Tänane riigieelarve muutmine on pigem üks konkreetne, aga tegelikult väike samm õiges suunas. Need suured sammud ja suured kokkulepped tuleb nüüd Vabariigi Valitsusel, kohalikel omavalitsustel ja haridusvaldkonna esindusorganisatsioonidel leida. 

Sotsiaaldemokraadid on alati olnud seda usku, et tulebki kuulata mitte ainult tööandjaid, vaid just nimelt ka ametiühinguid, töötajate esindajaid, ja ühiselt kokkulepetele jõuda. Võime tuua Eesti kohta näite, et tervishoiuvaldkonnas toimib väga hästi just nimelt kollektiivlepingute mudel: erinevad tööandjad ehk haiglate liit, kiirabiliit ja teised koostöös ametiühingutega, arstid, õed, tervishoiutöötajad, kliinilised psühholoogid, lepivadki kokku, milline saab olema järgmise kahe aasta palgatõus, milline saab olema ületundide tasustamine, ja [lepivad kokku ka] muudes valdkonna olulistes küsimustes. Iga teemat ei peagi otsustama valitsus või Riigikogu üksinda, nad ei saagi alati paremini otsustada. On kohti, kus tasub usaldada just nimelt sektorit ennast, nii tööandjaid kui ka ametiühinguid, et nad koos kokkuleppele jõuaksid. 

Me näeme ka selles streigis ja nüüd alanud läbirääkimistes võimalust saavutada uus positiivne tava või norm. Nii nagu on tervishoiuvaldkonnas, peaks olema nüüd ka haridusvaldkonnas, et edaspidi ei oleks vaja selliseid viimase hetke kriisiläbirääkimisi, kohtumisi, streike ja muid taolisi meetodeid, selleks et haridusvaldkonnas vähemalt ajutiselt saabuks töörahu. Ühised läbirääkimised, kollektiivselt kokkulepitud sihid, eesmärgid, ühine arusaam, kuhu jõuda soovitakse ja mis vahenditega seda tehakse – see kõik annab kindlasti vajaliku kindlustunde haridusvaldkonna töötajatele, tööandjatele, koolidele, kohalikele omavalitsustele, riigisektorile ja tegelikult ühiskonnale tervikuna. 

Nii et soovime jõudu kõigile läbirääkimiste osapooltele. Oleme valmis loomulikult ise nõu ja jõuga panustama. Läheme igal juhul heauskselt edasi, et ühiste kokkulepete najal haridusvaldkonna elu ja tööd edaspidi paremini korraldada. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 389 esimene lugemine tuleks lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 17. aprill kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja üheksanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. 

Liigume edasi 10. päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikme Kalle Grünthali algatatud politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu 370 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Kalle Grünthali. Riigikogu liiget ei ole kohal, seega on arutelu võimatus ja seda punkti me ei saa menetleda. 

Liigume edasi tänase päevakorra 11. päevakorrapunkti juurde: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud julgeolekuasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 330 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Ants Froschi, keda siin saalis ei ole. Seega on arutelu võimatus ja ka seda punkti me täna menetleda ei saa. 

Head ametikaaslased, ma tänan teid! Meie tänane istung on lõppenud. Jõudu teile meie töös!