Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Ja nagu ikka, esmalt kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 67 Riigikogu liiget, puudub 34. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Esmalt Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Vaatamata sellele, et Eesti majanduslangus on kestnud pikka aega ja on üks Euroopa Liidu suurimaid, soovib Vabariigi Valitsus jätkuvalt tõsta makse ja kehtestada ka uusi makse. Nii on Vabariigi Valitsus esitanud Riigikogu menetlusse mootorsõidukimaksu [seaduse] eelnõu, millega soovitakse kehtestada automaks Eesti elanikele ja ettevõtetele, halvendades inimeste majanduslikku kindlustatust ja ettevõtete konkurentsivõimet. 

Automaksu kehtestamise plaani näol on tegemist suurejoonelise valijate petmisega, kuna ükski valitsuskoalitsiooni erakond ei lubanud enne valimisi selle maksu kehtestamist. Reformierakond lubas enne valimisi oma programmis: "Hoiame maksukoormuse nii madalal kui võimalik ja ühiste kulude rahastamiseks hädavajalik. Maksusüsteem peab koormama kodanikke ja majandust võimalikult vähe ning motiveerima riiki oma tulusid targalt kasutama." Eesti 200 kinnitas enne valimisi, et automaksu ei kehtestata: "Me ei karista autoomanikke maksudega, vaid loome head toimivad lahendused." Nüüd on aga uut poliitikat ja pikka plaani lubanud erakond hakanud oma sõnu süües inimesi ja ettevõtteid just automaksuga karistama. 

Isamaa on olnud automaksu vastu ja leiab, et selle kehtestamise plaanist tuleks kiiresti loobuda. Eriti valusalt mõjub automaks lastega peredele ja maapiirkondade elanikele. Kahetsusväärselt pole Vabariigi Valitsus pidanud isegi vajalikuks analüüsida automaksu mõju lastega peredele. Just maapiirkondades, kus ühistranspordivõrk on hõre või puudub sootuks, on auto sageli ainus võimalus laste kooli ja huviringidesse viimiseks. Hakata sellises olukorras auto omamist maksustama on äärmiselt rumal ja ebaõige. Sellepärast teeb Isamaa fraktsioon Vabariigi Valitsusele ettepaneku loobuda automaksu kehtestamisest ja võtta mootorsõidukimaksu [seaduse] eelnõu Riigikogu menetlusest tagasi. Aitäh!

Priit Sibul, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees Toomas Kivimägi! Head kolleegid! Toomas, ma just nimelt loodan sinu peale. Ma küll uudiseid lugedes saan aru, et teil on erakonnas praegu palju muudki muret, aga siiski, kuna Riigikogu esimees otsustas minu arupärimise eelmine kord tagasi saata, siis ma palun väga tungivalt nüüd seda [küsimust] arutada. See arupärimine on esitatud riigikontrolör Janar Holmile. Kui ma olen siin ministritele esitanud erinevaid küsimusi kultuuriobjektide kohta ja siin saalis on neid teemasid arutanud, siis mulle on jäänud mulje, et te olete alati mõistvalt kaasa mõelnud ja noogutanud. Sellepärast loodan teie toele, et see arupärimine siiski kadalipu läbib ja riigikontrolörini jõuab. 

See puudutab menetluses olevat seaduseelnõu, mille kohaselt me lisaks olemasolevale kultuuriobjektide nimekirjale teeme uue, mille puhul minister saab hakata otsustama. Ja tundub, et sellest on vähe, sest et ainult selle järgi ei rahastata kultuuriobjekte. Näiteks üleminekufondi vahenditest on rahastatud filmilinnakut Jõhvis ja teadupärast Riigikogus [heaks kiidetud] kultuuriobjektide nimekirjas on sees Tallinna filmilinnak. Eestis hakkab nüüd olema mitu filmilinnakut ning on küsimus, kas neid peab tulevikus üleval maksumaksja ja kui, siis kuidas. Selle seaduse koostamise kontekstis on küsimus, kuidas on võimalik parlamendi liikmetel tagada parlamentaarne järelevalve selle üle, et uute objektide lisandumisega ikkagi nimekirjas olevad objektid saaksid rahastuse, nii nagu seaduses kirjas on. See tundub veidi vastuoluline. Ma loodan, et riigikontrolör saab meiega seda teemat arutama tulla ja vastuseid anda. Aitäh!

Aitäh! Kuna ma olen selle arupärimisega natukene kursis, siis ma söandan väita, et see on sisult igati asjakohane arupärimine. Proovime sel nädalal uuesti ja kui see nädal ei õnnestu, siis järgmine nädal on üks ajaaken.  

Nii, head kolleegid, olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe otsuse eelnõu ja ühe arupärimise. Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra menetlemise juurde.

Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud asendustäitmise ja sunniraha seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 340 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised, võimalus on fraktsioonidel. Seda soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 340 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud asendustäitmise ja sunniraha seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 340. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle ettepaneku poolt oli 67 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 340 on seadusena vastu võetud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 284 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli, hea kolleeg, Riigikogu liige Rene Kokk!

Aitäh, austatud aseesimees! Lugupeetud saadikud! Olen siin teie ees kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse muutmise seaduse eelnõuga 284. Pean kohe ära mainima, et see seaduseelnõu sai sisse antud tegelikult eelmise aasta 20. septembril. Eelnõu eesmärk on piirata Venemaa Föderatsiooni kodanikel, kes ei oma Eestis elamisluba, omandada Eesti Vabariigi territooriumil kinnisasja. Seda siis tulenevalt Ukraina sõjast, sellest, et Venemaa alustas täiemõõdulist sõda Ukraina vastu. 

Arutelude käigus, mis on toimunud, on tulnud ettepanekuid sinna lisada ka Valgevene. Eks seda saame menetluse käigus arutada. Ega eelnõu algatajad selle vastu pole, nii et kui menetluse käigus selline ettepanek tuleb, siis kindlasti on mõistlik seda kaaluda. 

Eelnõu §-s 1 tehakse ettepanek muuta seaduse § 10 ja lisada sinna lõiked 3 ja 4. Lõikes 3 sätestatakse, et Venemaa kodanikud, kes ei oma Eestis elamisluba, ei saa Ukrainas toimuva agressioonisõja ajal omandada kinnisasja Eesti Vabariigi territooriumil. Lõikes 4 sätestatakse, et kinnisasja ei saa omandada ka Venemaa Föderatsiooni kodanike, "kes ei oma Eesti elamisluba, omanduses olevad seotud juriidilised isikud või Venemaa kodanikest tegelikud kasusaajad rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse paragrahvi 9 sätestatud alustel." 

Nüüd natukene ka numbritest, miks see eelnõu täna siin on. Pärast seda, kui Venemaa alustas 2022. aasta 24. veebruaril täiemahulist sõda Ukraina vastu, on Eestis hüppeliselt kasvanud Venemaa kodanike poolt kinnisvara soetamine. Kui võrrelda andmeid 2021 versus 2022, siis on venelaste poolt kinnisvara soetamine tõusnud lausa 42,2%. Ehk siis päris suur hüpe on toimunud pärast seda. 

Me ei peaks kuidagi aktsepteerima seda käitumist, lastes Venemaa kodanikel siin rahulikult kinnisvara soetada. Kusjuures me ju sanktsioneerime analoogselt näiteks sportlasi, sest soovime, et Venemaa sportlased ei saaks olümpiamängudel teiste riikidega võistelda. Selle analoogia kohaselt on minu arust igati mõistlik toetada ettepanekut, et [Vene kodanikud] ei saaks kinnisvara Eestis soetada. 

Palun kõigil seda eelnõu toetada. Mul on hea meel, et see siia saali jõudnud on. Loodan, et saame seda eelnõu rahulikult edasi käsitleda ja et see kuskil komisjonides vahepeal ära ei surmata. Aitäh!

Suur tänu, auväärt ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! See on loomulikult äärmiselt oluline eelnõu ja ka mina loodan, et kõik seda toetavad. Aga ma tahaks natukene laiemat pilti. See probleem ei ole ju omane mitte ainult Eestile, vaid teeb ilmselt muret ka mitmetele teistele riikidele. Oskad sa välja tuua, kas teistes Balti riikides ja näiteks Soomes on selle peale mõeldud?

Aitäh, hea küsija! Ma jään küll sulle võlgu täpse faktilise vastuse, kus kuidas on, aga, lugenud paari viimase aasta jooksul erinevaid ajakirjandusväljaandeid, tean, et meie naaberriigid on analoogseid piiranguid kehtestanud erinevate piirkondade, näiteks saarte kohta. Nii et see ei ole kindlasti midagi enneolematut. Ka meie naabrid vaatavad neid regulatsioone üle ja on selles osas ka muudatusi teinud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, Soome [moodustas] selle aasta jaanuaris töögrupi, et välja selgitada, millised on võimalused piirata Vene riigi kodanikele kinnisvara müüki. Aga ma küsin sellest seisukohast, et Eesti on tihti tahtnud olla justkui eeskuju näitaja. Kuidas Eestil õnnestuks selle seaduseelnõu kohaselt Euroopa teistele riikidele eeskuju näidata? 

Aitäh! Kui objektiivne olla, siis ei saa öelda, et Eesti midagi teinud ei ole. Selle aasta 1. jaanuarist kehtib Eestis tegelikult seadusredaktsioon, mis ei luba [nendel inimestel] teatud meresaartel kinnisvara omandada. Ja ka teatud piirkondades Ida-Virumaal, Tartumaal, Põlvamaal ja Võrumaal. Nii et midagi on tehtud. See eelnõu, mida me siin täna käsitleme, kindlasti keeraks natuke pinget juurde ja seaks veel täiendavaid kitsendusi, mis on igati põhjendatud.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Kas teile on teada, kui suur see probleem tegelikult on? Ma usun, et eelnõu on selles mõttes õigel teel, et tõepoolest, kui agressiooni ajal võimaldada nendel inimestel, kellel ei ole elamisluba, osta siin kinnisvara, siis sellel omad murekohad kindlasti on. Aga kas meil on täna teada mingisugust statistikat, kui palju neid inimesi on? Kui suurt huvi meie kinnisvara vastu on idapiiri tagant viimastel aastatel [üles näidatud]? Kas sellist analüüsi on ka tehtud?

Aitäh, hea küsija! Nagu ma enne ka välja tõin, meil on praegu teada andmed aasta 2021 versus 2022. Aastal 2022, kui täiemahuline sõda hakkas, oli võrreldes 2021. aastaga Venemaa kodanike kinnisvara soetamine Eestis 42,2% suurem. See on päris märkimisväärne [kasv]. [On ju] muud sanktsioonid, mida ma nimetasin, näiteks et me ei taha olümpial näha Vene lipu all võistlevaid kodanikke ja nii edasi. Ma ei oska tõesti täna piiri tõmmata, kas kümme on piisav, et seda seaduseelnõu edasi menetleda. Minu arust on tegemist põhimõtte kui sellisega. Põhimõtteliselt me ei peaks tolereerima seda, et me sellise agressiooni ja sellise käitumise ajal laseme Venemaa kodanikel Eestis rahulikult kinnisvara soetada. 

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni seisukohtade ja otsuste tutvustamiseks palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, maaelukomisjoni esimehe härra Urmas Kruuse. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärsed kolleegid saalis! Tõepoolest, maaelukomisjon arutas seda eelnõu esmaspäeval, 13. novembril 2023. aastal. Arutelu oli üsna sisutihe ja hea ettekandja andis sellest juba päris hea ülevaate. Kõik otsused, mis me sellel komisjoni istungil tegime, võeti vastu konsensusega. Esimene otsus oli teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21. novembril 2023. aastal, aga nagu me teame, väga paljud eelnõud jõuavad siia viivitusega. Edasi, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada – konsensus – ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks maaelukomisjoni esimees Urmas Kruuse – ka konsensus. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Loomulikult on suur rõõm, et on konsensus leitud komisjonis. Aga nüüd, head kolleegid, on võimalus läbirääkimisteks, see on fraktsioonidele. Evelin Poolamets, palun, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Peale täiemahulise sõja algust Ukrainas jooksid Venemaa Föderatsiooni kodanikud piiri tagant Eesti kinnisvarale tormi. Ostud kasvasid ligi 40% ning enim nõuti odavaid kortereid Ida-Virumaal, eeskätt Narvas, Kohtla-Järvel ja Sillamäel. Kuna Vene kodanikud Eestisse kinnisvaratehinguid tegema ei pääse, ostetakse kortereid pimesi ja sageli on müügikuulutustes ainult välisfassaadi pilt. Samas saab kortereid Ida-Virumaa äärelinnades väga odavalt, isegi alla 1000 euro. LVM Kinnisvara juhatuse liikme Ingmar Saksingu sõnul on Ida-Virumaal Vene kodanike korteriostudest näha, et neid ei soetata äri ega elamise eesmärgil. Saksingu sõnul tekkis praegune ostu-müügimuster pärast Krimmi okupeerimist ja praeguseks on sel viisil Ida-Virumaale soetatud juba üle 3000 korteri. Kuna Vene kodanikud reeglina Eestis ei ela ja enamasti ei huvita neid korteriga seotud kulud, tuleb korteriühistul kommunaalvõlga sisse nõuda Venemaa kohtu kaudu. On juhtumeid, kus korteriühistu esimehele saadetakse võlgnevusteate peale hoopis Georgi lintidega kaunistatud Z-täht. 

Eesti kohtu kaudu on võimalik ka korterit võõrandada, aga enne peab olema ette näidata, mida kõike on tehtud, et korteriomanikku kätte saada. Kuhjuvad kommunaalvõlad võivad tekitada lõpuks kogu piirkonnas sotsiaalse katastroofi ja rahulolematuse, sest sealsed elanikud on väga hinnatundlikud. Olukord, kus tuhanded korterid seisavad tühjalt, võib nii rahaliselt kui ka sisuliselt jõuda nii kaugele, et ähvardab selles piirkonnas kogu keskkonda destabiliseerida. Võime vaid ette kujutada, mis juhtub piirkonnas, kus ei ole elektrit, kütet, vett, sest see kõik võidakse lõpuks kortermajadest välja lülitada. 

Kinnisvarafirmad reklaamivad end lausega: "Ostes Eestis kinnisvara, saad sellesse riiki mitmekordse viisa ja sul on võimalus Schengeni alal vabalt liikuda." Selliseid reklaame on võimalik ka praegusel hetkel internetist leida. Kuigi Eesti on lõpetanud igasuguse viisade andmise agressorriigi kodanikele, ei välista see võimalust, et Vene kodanik võib Eestis kinnisvara omades mujalt tõesti viisa saada, kuna liikmesriikide viisapoliitika on erinev. Vene kodanik ütleb, et tal on Euroopa Liidus vara, ja näitab, et tal on korter, mis on ka registrisse kantud, ja teised riigid annavad selle viisa. 

Miks lastakse Vene kodanikel kasutada Eestit salasissepääsuna Euroopasse? Samal ajal kui näiteks lähinaaber Soome on kinnisvaratehingud agressorriigiga ammu külmutanud, pole Eesti seni õieti midagi veel ette võtnud. Meil kehtivad kinnisvara müügi piirangud 1990. aastast ja muudatused on olnud vaid kosmeetilised. See seadus on tänapäeva julgeolekuolukorras ajale jalgu jäänud.

"Soomes on esile kerkinud strateegiliste objektide läheduses oleva kinnisvaraga tehingud, mille ostjateks on olnud mõne Euroopa Liidu liikmesriigi topeltkodakondsusega venelased," kirjutas Yle. Soome kavatseb karmistada väljastpoolt Euroopa Liitu ja Euroopa Majanduspiirkonda pärit isikute ja ettevõtete kinnisvaratehingute lubade väljastamise tingimusi. Sellele otsusele, mis tehakse juba kevadel, otsitakse praegu õiguslikku põhjendust. Uuele loapoliitikale on eelnenud juhtum, kus Venemaa riigile kuuluv gaasiettevõte Gazprom soovis 2015. aastal osta maad Soome kaitseväe harjutusväljaku kõrval. 

Siseminister Lauri Läänemets on küll lubanud, et kohe-kohe on valmis seadus, mis piirab Vene kodanikel kinnisvara soetamist Eestis, aga sellele ei ole järgnenud midagi. Venemaa-riski pole tahetud või osatud hinnata. Nüüd piltlikult öeldes pomm juba tiksub, aga riik on ikka uinuvas olekus. Oleks aeg lõpuks ärgata. Palun ärgake ja toetage seda eelnõu! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on lõppenud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 284 esimene lugemine lõpetada. Kuna teisi ettepanekuid ei ole, siis on esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on selle aasta 21. veebruar kell 17.15. Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu 291 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Jaak Valge.

Hea eesistuja! Head kolleegid! Ma proovin suhteliselt lühidalt teha. Proovin umbes 10 minutiga hakkama saada. Pealegi me oleme sarnase, aga mitte sama eelnõu juba varem ka esitanud, aga kuna üks argument nende kõrgharidusõppesse puutuvate eelnõude tagasilükkamisel on olnud alati see, et HTM-ilt tuleb mingi terviklahendus, mida aga pole kahe ja poole aasta vältel siiamaani tulnud, siis on loomulik reaktsioon [sarnase eelnõu] uuesti esitamine. Pealegi pole mingit tähtaega ju enam öeldudki. Aga parem on pool muna kui tühi koor.

Eesti kõrgharidusõppes on rida põhimõttelisi probleeme, mida on tunnistatud juba mitu aastat tagasi. Esiteks ei vasta ülikoolides ettevalmistatavad spetsialistid Eesti tööturu vajadusele, teiseks on kiiresti langenud õppekvaliteet. Mitte et ma seda ise ei teaks, ma tean seda väga hästi, aga praegu ma tsiteerin siin Jaak Aaviksood. Tsitaat: "Tööandjate arvates ei vasta lõpetajate erialajaotus majanduse vajadustele ja omandatud oskused tööturu ootustele. Seda kinnitab ka lõpetajate palgastatistika. Eestis on kõrgharidusega kaasnev keskmine palgalisa arenenud riikidega võrreldes üks väiksemaid." See oli tsitaat. Ja kolmandaks, on toimunud kõrgharidusõppe kiire ingliskeelestumine. Tõsi, viimastel aastatel see enam jätkunud ei ole. Esimesel ja teisel kõrgharidusastmel ei ole jätkunud, aga doktoriõppes on jätkunud. Puhtalt eesti keeles õppivate doktorantide arv on Haridussilma andmetel päris imelikuks jäänud. Haridussilm nimelt näitab, et eesti keeles õpib kolm doktoranti. Võib-olla on seal mingi viga – ma ei tea, vaadake järgi. Minu arvuti näitab seda. Vene keeles õpib neli doktoranti, vene ja eesti keeles üheksa – võite vaadata. Lõviosa doktorantidest õpib eesti ja inglise keeles, mis tihti tähendab üldjuhul ingliskeelset õpet. Kolmandik doktorantidest on välisüliõpilased. Nagu ma juba olen mitu korda öelnud, neid probleeme on tunnistatud juba mitu aastat tagasi, aga mingeid lahendusi ei ole peale selle, et sellest on palju räägitud.

Samas on need probleemid omavahel seotud, sest need välisüliõpilased, kes eesti keelt selgeks ei saa, peavad minema madalapalgalisele tööle. Ja ligikaudu pooled – kõik sõltub sellest, kuidas seda arvutusmetoodikat teha – lähevad Eestist minema. See tähendab, et see on Eesti üldisse haridusse suunatava raha puuduse tõttu täielik priiskamine, eks ole, me õpetame teistele riikidele välja tudengeid või spetsialiste ja omasid õpetame mööda.

Lisaprobleem, mis viitab ka õppekvaliteedi langusele ja õppe mittevastavusele Eesti vajadustele, on sooline ebavõrdsus. See on süvenenud. Praeguseks on ainult 39% ülikoolides õppivatest tudengitest noormehed. Tasapisi on see kogu aeg allapoole läinud. Paljud meesterahvad lihtsalt ei näe vajadust ülikooli minna, sest sellest on vähe kasu.

Niisiis, meie arvates tuleks esiteks ülikoolides tagada eestikeelse õppe jätkumine ja ülikoolid deideologiseerida. See tähendab ka kvaliteedi tõstmist ja seda, et õpe viiakse suuremasse vastavusse Eesti nõudmistega. Loomulikult ka sellest ei piisa, et ülikoolid õigele rajale panna, aga igatahes üks samm õigele poole see küll oleks.

Nüüd ma ehitan selle oma ettekande üles niimoodi, et ütlen eelnõu sätte, siis ütlen valitsuse reaktsiooni sellele ja siis oma reaktsiooni sellele valitsuse reaktsioonile.

Esiteks, eelnõu kohaselt [hakkab] kõrgharidusseaduses olema järgmine säte: "[Kõrgharidustaseme] esimese, teise ja kolmanda astme õppekavade õppekeel on eesti keel või kõrgkooli otsusel võõrkeel, kui see on vajalik õppe kvaliteedi või kõrgharidusega spetsialistide tagamiseks ja võõrkeelseks õppeks on olemas vajalikud ressursid. Võõrkeelsetel õppekavadel õppivate üliõpilaste osakaal ei tohi avalik-õiguslikes kõrgkoolides ja riigi rakenduskõrgkoolides ulatuda esimesel õppeastmel üle 8%, teisel õppeastmel üle 20% ja kolmandal õppeastmel üle 30% vastava õppeastme üliõpilaste arvust." Siin on praegusele seadusesättele lisatud see, et ka kolmanda õppeastme õppekeel on eesti keel, samuti on lisatud protsendid.

Valitsus vastab selle peale – ma võtan kokku, kuidas ta vastab. Vastab esiteks, et doktoriõppekavade puhul ongi enamasti õppekeelena määratud eesti ja inglise keel ja doktoriõppes on mitme õppekeele lubamine vältimatu, et doktoriõpe vastaks kokkulepitud kvaliteedikriteeriumidele. Doktoriõppes on tavapärasel auditoorsel õppetööl väike osakaal, sest vähemalt 70% õppekava mahust moodustab iseseisev teadus-, arendus- ja loometegevus, mida tehakse ülikoolipoolse juhendaja juhendamisel. See oli valitsuse vastus. Mina vastan: kõik on õige, aga keeleseaduse § 26 lõike 4 kohaselt loetakse haridus omandatuks eesti keeles, kui vähemalt 60% õppetööst toimus eesti keeles. See keeleseaduse säte, mis praegu on juba olemas, lubab inglise keele kasutamist õppes kuni 40% ulatuses. Kuna meie eelnõus on nii, et puhtalt ingliskeelset õpet võib olla kuni 30%, siis doktoriõppes võib kokku ingliskeelset õpet tulla 56% ehk üle poole. Nüüd oleks küll väga imelik, kui sellest ikkagi vähe oleks.

Teiseks väidab valitsus, et seaduse tasandil kõrgkoolide, see tähendab avalik-õiguslike ülikoolide üliõpilaskonna koosseisule piirmäärade seadmine ei taga automaatselt õppekvaliteedi tõusu ega suurenda välisüliõpilastest lõpetanute jäämist Eesti tööturule. Ka kinnitab valitsus, et ta ei näe vajadust välisüliõpilaste osakaalu määra reguleerida seaduse tasandil. Eesti keeles õpetavate akadeemiliste töötajate järelkasvu tagamiseks on halduslepingutes ülikoolidega kokku lepitud eesmärgis, et igas õppevaldkonnas oleks doktoriõppe lõpetanute hulgas vähemalt 50% minimaalselt B2-tasemel eesti keelt oskavaid doktorante. Valitsuse [seisukoht] oli see.

Mina vastan. Esiteks peaks olema ikka väga hästi selge, et eesti keele oskus on eeldus Eesti tööturule jäämiseks ja siin korraliku palga saamiseks. See loomulikult automaatselt ei taga kõrget palka, aga see on eelduseks kõrgema palga teenimiseks. Teiseks, eelnõuga ei seatagi piirmäärasid üliõpilaskonna koosseisule. Üks ja teine on väitnud ka, et see on välisüliõpilastevastane eelnõu. Eelnõu ei tegele sellega üleüldse, absoluutselt mitte! Küll aga seatakse piirmäärad sellele, mis keeles õpitakse. Lihtsalt senisest suuremale osale välisüliõpilastest tuleb eesti keel selgeks õpetada, et nad, kui tahavad, võtsid Eestisse jääda ja normaalset palka teenida. Väga lihtne! Kolmandaks, see 50% B2- ehk eesti keele kesktasemega lõpetanuid oludes, kus välisdoktorante on kolmandik, 33% – no vabandage, see on ikka väga väike nõudmine.

Edasi, eelnõu kohaselt eemaldatakse kõrgharidusseaduse § 20 lõikest 2 [lauseosa], et ülikoolide missiooniks on seatud rahvusvahelistumise toetamine. Valitsus väidab selle peale: "Ülikoolide rahvusvaheline koostöö on ühiskonna jaoks oluline. Piirates võimalusi talentide värbamisel ning uusimate teadmiste ja oskuste importimisel, isoleeritakse Eesti ülejäänud Euroopa kõrgharidusruumist, mis seab takistusi Eesti mõjukuse kasvule rahvusvahelises teadusringluses ja võrgustikes ning võimalustele uutes algatustes osalemisele, muutudes pikemas perspektiivis selgeks arengu pidurdajaks."

Eelnõuga ei piirata võimalusi talentide värbamiseks mitte mingil moel. Rahvusvaheline koostöö on akadeemilises maailmas iseenesestmõistetav. Vaadake, selline säte võiks olla, noh, ma ei tea, ma usun, mingi Turkmeenia kolkaülikooli põhimääruses, et inimesed võiksid ka teiste ülikoolidega koostööd teha. Eesti kõrgharidusseaduses sellise sätte olemasolu on esiteks alandav ja teiseks täiesti mõttetu. Ülimõttetu! See on ideoloogiline. Me ei dikteeri näiteks ettevõtjatele, et nende missiooniks on rahvusvahelistumine, sest on nende asi, kuidas nad oma kasumit teenivad. Palun väga, teenigu meie turul, teenigu välisturul! Miks me peaksime dikteerima siis seda ülikoolidele, kelle missiooniks on edendada teadust ja kultuuri? Ülikoolide rahastamisel tuleks arvesse võtta õppekvaliteeti, mitte seda, et Eesti maksumaksja arvel toetatakse rahvusvahelistumist, mida kõrgharidusseadus nõuab. Loomulikult on ka välisüliõpilasi ja ingliskeelseid õppekavu vaja. Kes siis sellele vastu vaidleb, kui need toetavad kvaliteeti ja spetsialistide ettevalmistamist aladel, mida Eesti ühiskond vajab, ehk siis, kui need tekivad orgaaniliselt, tulenevalt õppe, teaduse, meie majanduse vajadustest, mitte aga seaduse nõudmise tõttu.

Eelnõu kohaselt eemaldataks kõrgharidusseadusest säte, mille järgi tuleb ülikoolide tulemusrahastamise otsustamisel arvesse võtta rahvusvahelise mobiilsuse näitajaid. Valitsus vastab selle peale: "Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 seab üheks tegevussuunaks rahvusvahelistumise ja õpirände edendamise eesmärgiga mitmekesistada õpivõimalusi, tõsta hariduse kvaliteeti ning tutvustada laiemalt eesti keelt ja kultuuri. Lühiajalise õpirände motiveerimine kõrgkooli jaoks soodustab Eesti gümnaasiumilõpetajate valikut Eesti kõrgkooli kasuks, sest rahvusvahelist õpikogemust on võimalik omandada õpingute jooksul."

Mina vastan ikka sedasama: õpiränne, vabandust, on vahend. Õpiränne on instrument. Eesmärgina on õpiränne ideoloogiline. Rahvusvaheline õpikogemus samuti ei saa olla eesmärk. Osa tudengeid soovib seda, suur osa aga peab ajaraiskamiseks. Ma oma kogemuse pealt ütlen, et suur osa peab seda ajaraiskamiseks. Seda nõuda ülikoolidelt ei ole mõistlik. Mõtet oleks õppida semester-paar neis ülikoolides, mis on Eesti omadest paremad. Selle eest, kui tudengid lihtsalt veedavad aega välismaal, ei tuleks ülikoole premeerida.

Ma tsiteerin siin Martin Ehalat. Mitte et ma seda ise ei teaks, aga tsiteerin teda: "Hariduse rahvusvahelistumise programmis on 40 miljonit. Suur osa läheb puhtalt üliõpilaste haridusturismile. Eesmärk on, et kõik veedaks Erasmuse vahetusega aega välismaal. […] sellise massirände eesmärk ei ole hariduslik." Ja ta jätkab: "Tuleks piirduda vaid 10 protsendi kõige võimekamate tudengite vahetusega, üldine ränne on lihtsalt suure rohejalajäljega meelelahutus." "Suure rohejalajäljega meelelahutus" – Martin Ehala. Sellega on mul au lõpetada. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on rida küsimusi. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea Jaak! Äkki annad hinnangu, mis seisu on jõudnud praeguse kõrghariduspoliitika raames meie rahvusteaduste uurimine ja kuivõrd potentsiaalselt praegu esitletud eelnõu siin tooks positiivseid muudatusi?

Aitäh küsimuse eest! Jah, see on väga asjalik küsimus. Aga ütleme nii, et mul on ilma eeltööta ja ilma arvudeta sellele keeruline vastata. Küll aga on täitsa selge, et meie rahvusteaduste finantseerimine ei vasta tegelikult meie ühiskonna vajadustele. Ma lihtsalt toon jälle sellesama Postimehe raamatugrandi näite. Vaadake, ajaloolaste ja paljude teiste humanitaarteadustega ja rahvusteadustega tegelevate teadlaste loomingu krooniks on monograafia. Aga meie teadusinfosüsteem sisuliselt teeb monograafia kirjutamise selliseks pidulikuks akadeemiliseks suitsiidiks, kuna selle eest antakse ainult kolm korda rohkem punkte kui ühe artikli kirjutamise eest. Tulles nüüd selle Postimehe monograafia- ehk raamatugrandi juurde tagasi: sinna on Eesti humanitaaridelt, rahvusteadustega tegelevatelt inimestelt ligikaudu 20–30 korda – jah, 20–30 korda! – rohkem taotlusi, kui Postimees suudab rahuldada. See tähendab, et Eestis on võimekaid humanitaarteadlasi, võimekaid inimesi, kes saaksid rahvusteadustega tegeleda, aga meil ei ole teaduspoliitikat, mis sellele mingil moel reageeriks.

Aitäh! Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab seda arvu, mida te märkisite: doktoriõppes õppivad üliõpilased, kes eesti keeles õpivad. See pani teid imestama. Tegelikult te ütlesite ka seda, et enamiku doktoriõppe õppekavade puhul on lepitud kokku, et need on korraga mitmes keeles. 

Ja küsin sellist asja. Kas te olete teadlik sellest, et tegelikult selline keeleline piirang, kui peaks õppekava olema ainult eesti keeles, ei võimalda tegelikult sellel [õppekaval] mobiilselt õppida teistes keeltes õppivatel üliõpilastel, kuigi võib-olla nad saaksid omandada osa sellest ainest inglise keeles? See on probleem, mis on magistriõppekavade puhul tekkinud. Näiteks Tartu Ülikoolis on ka meie oma teaduskonnas loodud kõrvale ingliskeelne magistriõppekava, sellepärast et eestikeelsel õppekaval ei saa võimaldada välistudengitel õppida. See tegelikult statistiliselt näitab, nagu oleks rohkem ingliskeelseid õppekavu. Ma arvan, et seda ei ole mõistlik teha ka doktoriõppes. Kas te jagate mu arvamust?

Jah, aitäh! Ma saan nagu küsimusest niimoodi aru, et teatavatel juhtudel on ingliskeelne õpe kindlasti vajalik ja seda ei ole mõtet mingite protsentidega piirata. Kas ma sain õigesti aru? Ja juhul, kui seda protsentidega piirata, see võib [raskendada] teatavatel erialadel õppimist? Ma sain niimoodi aru ja kui see on õige arusaamine, siis ma vastaksin niimoodi, et need protsendid on ju tegelikult kõikide avalik-õiguslike ülikoolide kohta ja kõikide riigi rakenduskõrgkoolide kohta, neid saab täiesti paindlikult erinevatel erialadel jagada. Aitäh! Aga kui lugupeetud eesistuja lubab, siis proua Margit Sutrop võiks oma küsimust korrata.

Tal on võimalus teiseks küsimuseks. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma usun, et te mõistate, et tegelikult kogu see probleem kõrgkoolides, miks järjest avatakse ingliskeelseid õppekavasid, on alarahastatusest. See algas pärast seda, kui viidi läbi tasuta kõrghariduse reform. Aga on veel üks probleem. Ma ei tea, kas te olete lugenud seda Riigikontrolli raportit – mulle tundus, et te viitasite sellele, vähemalt eelnõus oli selline viide –, kus [on öeldud], et tihti pööratakse tähelepanu sellele, et meile tuleb päris palju välistudengeid, aga me ei suuda kuidagi teha nii, et nad jääksid Eestisse tööle. Nad saavad meil kõrghariduse ja siis liiguvad tagasi oma kodumaale. Samas kuidagi vähe pööratakse tähelepanu sellele, et tegelikult need [meie oma] noored, kes saavad meil Eestis tasuta kõrgharidust, samuti lähevad võõrriiki tööle. See toimub näiteks arstiteaduskonnas: me koolitame arste riigi raha eest, aga kahjuks peaaegu keegi siia tööle ei jää. Kas teil on pakkuda mingit lahendust ka sellele küsimusele või probleemile?

Suur tänu! Suur tänu! Need mõlemad küsimuse pooled on olulised, aga ma võib-olla seda esimest esialgu natukene korrigeerin. Vähemalt Tartu Ülikooli teadusprorektor Aune Valk on väitnud seda, et ülikoolid ei õpeta välisüliõpilasi mitte raha pärast. Tegelikult on ülikoolide eelarvest ülimal määral raske aru saada, kas need välisüliõpilased toovad kasu või nad toovad kahju. Me isegi Tallinna Ülikooli rektoriga plaanisime korra mingit metoodikat välja mõelda, kuidas, mis alusel seda arvutada, aga ausalt öeldes kuigi kaugele see ei liikunud. Nii et seda ei saa niimoodi päriselt öelda. Selle väitega muidugi olen nõus, et see on puhas priiskamine, kui me käsitleme neid välistudengeid sellistena, kes tulevad Eestisse, eesti keelt ei omanda, õpivad inglise keeles ja siis lahkuvad Eestist. See on nendes oludes, kus meil oli 10 miljonit õpetajate streigi ajal raha puudu, isegi groteskne. 

Mis puutub meditsiinitudengitesse, kes välismaale siirduvad, siis see eelnõu sellega ei tegele. Küll aga ilmselt üheks lahenduseks võiks olla see, kui oleks riikidevaheline kokkulepe, et kui ükspuha missugune teine riik soovib kasutada spetsialisti, kes on Eestis hariduse saanud, siis ta maksab selle haridusraha kinni. Eesti ja Soome vahel see sedavõrd, kuidas öelda jälle, kontrastne ei ole, aga globaliseerumise kõige [eba]õiglasemad viljad väljenduvad näiteks selles, kui Zimbabwe, mis on üks maailma kõige vaesemaid riike, [koolitab välja] meedikuid ja need ostetakse üles Ameerika Ühendriikidesse, mis on maailma kõige rikkam riik.

Auväärt ettekandja, et te ei pahandaks, kõigepealt kompliment, et te olete väga hea esineja. Aga mikrofon tunneks ennast paremini, kui teda mitte permanentselt liigutada. 

Ma ei tea, teda peab ka vormis hoidma! 

Palve on tõesti neid mitte permanentselt liigutada, veel kord. Aga Signe Kivi, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te olete selle eelnõu Riigikogu menetlusse andnud eelmisel aastal ja pakute seaduse muutmise jõustumise kohta välja: "Käesoleva muudatuse § 1 hakkab kõrgharidustaseme esimesele astmele kehtima 2023/2024. õppeaastast, teisele astmele 2024/2025. õppeaastast ja kolmandale astmele 2027/28. õppeaastast." See on küllalt kiire muudatus ülikoolide vaates. Minu küsimus ongi, et palun tuletage meile kõigile meelde, kui mitu korda olete te samasisulist kõrgharidusseadust muutvat eelnõu siin Riigikogu saalis kaitsnud.

Aitäh! Kõigepealt jälle proovin vastata teie esimesele kommentaarile. Vaadake, need protsendid, mis puudutavad ülikooli või kõrgkooli esimest astet, on ka praegu kehtivad. Neid ei ole vaja muuta. Ka teisel õppeastmel ei ole vaja muuta. Küll aga on vaja muuta kolmandal õppeastmel, mis selle eelmisel aastal esitatud eelnõu kohaselt peaks olema 2027/2028. Nii et mina vastan, et tegelikult see kehtiks ka praegu. 

Mitmendat korda? Ma arvan, et kolmandat korda. Ma üleüldse ei väida, et me [neid ettepanekuid enam ei esita], võib-olla esitame veel nii kaua, kuni on see standardvastus, et kohe tuleb terviklahendus. Kui sellele mitte mingit tegelikku reaktsiooni ei ole, ongi meie kohus osutada sellistele, ütleme, õigusaktide vigadele. Selleks me olemegi siia kutsutud ja seatud. 

Aitäh, auväärt ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni seisukohtade ja otsuste tutvustamiseks palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, kultuurikomisjoni liikme Kadri Tali.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kultuurikomisjonis toimus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu 291 esimese lugemise ettevalmistamine 21. novembril 2023. Osalesid kultuurikomisjoni liikmed ja Mart Helme asendusliikmena Evelin Poolamets. Kutsutuna osales Haridus‑ ja Teadusministeeriumi esindaja Margus Haidak, kes tutvustas Vabariigi Valitsuse seisukohta ja märkis, et valitsus otsustas eelnõu mitte toetada. 

Helle-Moonika Helme kommenteeris eelnõu algatajate poolt valitsuse seisukohti, nõustudes, et teadus on rahvuste‑ ja keelteülene, kuid doktoritööde ingliskeelestumisel on tugev seos sellega, et doktoriõppe töökeeleks on vaikimisi kokku lepitud inglise keel. Helme arvamuse kohaselt tuleks selles osas mõtteviisi muuta ning suund peaks olema eestikeelsetele doktoritöödele. Tõnis Lukas sõnas, et ilmselt tehakse suurem osa doktoritöödest ka tulevikus inglise keeles, kuid peaks olema võimalik lisada regulatsioone, et ei oleks formaalseid takistusi eestikeelseteks doktoritöödeks. 

Lukase esitatud küsimusele, kas rahvusvahelistumine on jätkuvalt rahastamise põhikomponent, vastas Margus Haidak, et rahastamise komponentidest on välja arvatud välistudengite osakaalu mõõtnud näitaja. Mobiilsus laiemas mõttes on näitajana olemas ning see puudutab lühiajalist mobiilsust, see tähendab, kui ülikool motiveerib oma üliõpilasi minema kuni paariks semestriks välisülikooli. Haidak selgitas, et statistika kohaselt käivad Eesti üliõpilased välismobiilsuses vähe, mistõttu on see näitaja endiselt tulemusrahastuses. Margit Sutrop toetas ministeeriumi mõtet, et välismobiilsust tuleks toetada tulemusnäitajaga, mis omakorda paneb ülikoolid teatud suunas liikuma. Samuti nõustus ta, et õppekavasid peaks rohkem arendama selleks, et Eesti tudengid saaksid välismaale minna, viidates mitmetele praktilistele põhjustele, miks seda täna ei soovita teha. Ka Signe Kivi arvamuse kohaselt peaksid üliõpilased siiski saama praktiseerida välismaal. Ta tõi näitena Eesti kunstiülikooli loodud süsteemi, mille kohaselt iga üliõpilane käib mõnes EKA partnerülikoolis. 

Komisjon võttis konsensuslikult vastu otsuse määrata komisjonipoolseks ettekandjaks Kadri Tali ja [teha ettepanek] võtta eelnõu täiskogu päevakorda 5. detsembril 2023. Komisjon otsustas 8 poolt‑ ja 3 vastuhäälega teha ettepaneku eelnõu tagasi lükata.

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Tänan! Nüüd avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid siin saalis ja kindlasti ka ekraanide taga! See ei ole tõesti esimene kord, kus me siin saalis arutame kõrgharidus[seaduse] muutmise seaduse eelnõu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna algatusel. Iga kord, kui me seda arutame, olen ma võtnud sõna või avaldanud oma arvamust, et ma põhimõtteliselt jagan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohta, et Eesti vajab kvaliteetset kõrgharidust, seejuures eestikeelset kõrgharidust. See on ka Reformierakonna seisukoht. 

Milliseid probleeme aga nende seaduseelnõudega, mis EKRE poolt tulevad, lahendatakse, ei ole tegelikult päris selge. Neid probleeme on kohutavalt palju koos. Kõigepealt see diagnostika, et Eesti kõrghariduse kvaliteet on langenud ja sellel on otsene seos rahvusvahelistumise või ingliskeelse õppe või välistudengite siin olekuga – see on meelevaldne. Kõrghariduse kvaliteet, kui ta langeb – ka seda ei ole päris täpselt näidatud, Jaak Aaviksoo tsiteerimine ei taga meile andmetepõhist tõestust –, on pigem seotud sellega, et meie tudengid töötavad. Rohkem kui 70% töötab, sest meil ei ole piisavate õppelaenutoetuste, stipendiumide ja vajaduspõhiste toetuste süsteemi, mis võimaldaks pühenduda õppimisele. Seetõttu peavad õppejõud nõudmisi langetama. See on tõesti probleem. See võib lahenduda kõrghariduse rahastamise kasvu ja õppelaenude, stipendiumide ja vajaduspõhiste toetuste süsteemi korrastamisega. 

Aga tundub siiski, et peamine probleem Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna jaoks on tõesti ingliskeelne õpe ja välistudengite hulk siin, ja seda sõltumata sellest, kas see puudutab kvaliteeti või mitte. Seetõttu tahan korraks uuesti meelde tuletada, esiteks, miks on meil vaja välistudengeid, miks meil on vaja ingliskeelseid õppekavu ja mispärast meie tudengid peaksid käima mobiilsusega välismaal õppimas. Kõigi nende kolme kohta ütleksin paar sõna.

Palun igaks juhuks lisaaega ka, et ma hätta ei jääks.

Kolm minutit lisaks.

Kõigepealt, miks meil on vaja välistudengeid? Neid tegelikult ei ole meil liiga palju. Me vajame välistudengeid selleks, et luua siin rahvusvaheline õpikeskkond. See võib omakorda ära hoida meie inimeste liikumise välismaale puhtalt selleks, et nad saaksid rahvusvahelises õpikeskkonnas õppida. Ja me teame, et nende tagasitulek sel juhul on raskendatud. Teiseks, me vajame tõesti välistudengeid erialadele, kus nad jäävad siia täitma meie tööturuauke või lihtsalt mitmekesistavad meie tööturgu. Kolmandaks lähevad välistudengid Eestis õppinuna välismaale tagasi meie kultuurisaadikutena. Nad viivad sinna teadmise Eesti heast kultuurist ja meie majandusest ja aitavad kaasa, et luua arusaama, et siia tasub investeerida, et siin on turvaline elada. Ja neljandaks on välistudengid tegelikult need, kes väga sageli esitavad õppejõududele kvaliteedi tõstmise nõude, sest nad toovad kaasa suuremad ootused sellele, mida siin õpetatakse ja kuidas õpetatakse. 

Nüüd, ingliskeelsed õppekavad on vajalikud selleks, et siin saaksid välistudengid õppida. On ju ilmne seos, et kui välistudengid tahavad Eestisse tulla ja meil on neid vaja, siis peab meil olema ka ingliskeelseid õppekavu. Muidu nad siin ju õppida ei saaks. Ma oma küsimuses kolleeg Jaak Valgele, mis ilmselt ei olnud talle väga selge, küsisin tegelikult seda, et kas ta sooviks, et doktoriõppes kaob see võimalus, mis on meil praegu lubatud, et õppekeel on kolmandas astmes korraga eesti ja inglise keel. Probleem, millele ma osutasin, on see, et nimelt teises õppeastmes, see on magistriõppes, ei saa meil olla korraga ühe õppekava keeleks nii eesti kui ka inglise keel. Ja seetõttu kohtades, kus me soovime, et magistriõppekavadel õpiksid võõrkeelsed üliõpilased ka koos eestikeelsete üliõpilastega, näiteks mingi Erasmuse programmi või muude selliste programmide raames, kus nagunii osa aineid ongi inglise keeles, seda ei ole võimalik neile lubada, sellepärast et õppekava saab olla ainult kas eestikeelne või ingliskeelne. Ja meil on selliseid olukordi, kus me loome eestikeelsele õppekavale, kus on küll piisavalt ingliskeelseid aineid, et seal saaks Erasmuse tudengid õppida, kõrvale täiesti sarnase ingliskeelse õppekava, et need tudengid saaksid sellel õppekaval õppida ja lõpetamisel ka diplomi. Sest kui nad on õppinud eestikeelsel õppekaval, siis nad peavad valdama täielikult eesti keelt, mis tegelikult ei ole praktiliselt üldse mõistlik. Aga on tõesti keeruline sellest aru saada. 

Ja nüüd kolmandaks, mispärast see mobiilsus on vajalik. Tegelikult meil on tudengitel mitte ainult aine omandamise kohustus, vaid ka kohustus silmaringi avardada, luua teatud kultuuri- ja keelekontakte. Erasmuse programmid ja teised mobiilsusprogrammid annavad neile ühe osa kogu nende pädevusest, mis nad peaksid ülikoolis omandama. Mina pean seda väga vajalikuks, olles ise õppinud Inglismaal, Norras ja Saksamaal. Minu arvates toob see hoopis teise hingamise ja tõstab ka õppe kvaliteeti. 

Aga ma olen nõus, et tõepoolest praegu on probleem natuke sellega, et vahetevahel ei ole häid õppekavu, kuhu õppima minna. Ja see on see, mida minu arvates ülikoolid peaksid arendama. Nad peaksid looma rohkem kontakte heade ülikoolidega, kus tudeng saaks õppida just seda, mida ta tahab õppida. Ja teiseks peaks õppekavades olema ette nähtud nii-öelda kas vaba semester või õpiaeg, mille ta saab välismaal veeta. Nii teevad väga paljud ülikoolid maailmas. 

Lõpetuseks ma arvan, et põhimõtteline probleem on küsimus, miks meil on vaja teadust ja kõrgharidust rahvusvahelistada. Selle kohta ma toon ühe näite, mille ma tõin hiljuti ka siin, kui peaministri ettekandele teadus- ja arendustegevusest co-referaati esitasin. Eesti on neljas riik praegu ESI andmetel, Essential Science Indicatori andmetel. Igale Eesti teadlase osalusel avaldatud teadustööle viidati viimase 11 aasta jooksul keskmiselt 28 korda. Keskmine näitaja maailmas on 16 viidet. Me oleme neljandal kohal viidatavuselt. See ei saaks muidu olla võimalik, kui me ei teeks koostööd teiste rahvusvaheliste teadlastega, kui meil ei oleks ühisprojekte, ühispublikatsioone ja kui ka doktoriõppes meie inimesed ei õpiks inglise keeles lugema ja kirjutama. Ma arvan, et see ongi põhiline põhjus, miks me peaksime jätkama rahvusvahelistumist ja miks see toob kasu Eesti teadusele ja meie kultuurile ja majandusele. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Mart Helme.

Aitäh, härra eesistuja! Enne kui Margit Sutrop ukse taha jõuab, ma tahaksin tänada teda väga sisuka ettekande eest. Tegelikult ta osundas siin väga paljudele teemadele, mille üle peaks pikemalt ja põhjalikumalt ja ilmselt ka ülikoolide esindajaid kaasates mõtteid vahetama, et jõuda kuldse keskteeni.  

Mis on meie eelnõu tegelik mõte? Esiteks on selle mõte just nimelt kogu selle temaatika toomine fookusesse, ja fookusesse sellest aspektist, et Eesti on põhiseaduse kohaselt rahvusriik. Ja vähemalt üks ülikool, see on Tartu Ülikool, on meil rahvusülikool, mis tähendab seda, et see paneb nii meile seadusandjatena kui ka Tartu Ülikooli juhtkonnale kohustuse seista selle eest, et rahvusteadused ja eesti keel teaduskeelena oleks rahvusvahelisel tasemel. 

Praegu me näeme, et võib-olla ka niisuguse merkantilistliku mõtlemise tõttu, mis Eestis on üpriski levinud ja mille reaalne tulem majandustulemuste näol, no ma ütleksin, on üsna läbi kukkunud, ja võib-olla ka teatud rahvuspsühholoogilise hoiaku tõttu me oleme liikunud nendest eesmärkidest tegelikult eemale. Tartu Ülikool rahvusülikoolina on küllaltki suurel määral lahustunud, ja lahustunud just nimelt rahvusvahelistumise eesmärki taotledes. Ja taotledes tihtipeale võib-olla ka teatud statistilist eesmärki, selles mõttes, et me tahame kangesti, et meie esiülikool oleks rahvusvahelises ülikoolide pingereas võimalikult kõrgel kohal, ja selleks on meil vaja [arvestada] teatud hindamisparameetreid, mida on võimalik täita ainult sellisel juhul, kui me nii-öelda rahvusvahelistumine. Aga kas see tegelikult täidab ka meie kui rahvusriigi ja meie rahvusülikooli ja meie eesti keele kui teaduskeele arengu eesmärke? See on nagu fookusest välja vajunud. See on tegelikult teema, mille üle me peaksime mõtteid vahetama ja kuldset keskteed üritama leida.  

Ma ei vaidle tegelikult ühelegi eelkõneleja argumendile vastu. Tahan lihtsalt rõhutada, et meil on kõrgharidusmaastik fragmenteerunud ja noh, kuidas öelda, väga suurel määral isetegevuse rada läinud. Mingi konsolideerumine juba on toimunud ja toimub ka praegu. Ma arvan, et elu ise nõuab seda konsolideerumist. Selles mõttes nii mõnigi probleem, mis oli väga teravalt päevakorras võib-olla neli-viis aastat tagasi, ei ole enam nii teravalt päevakorras. Olgu selleks võõrtudengite ülemäärane valgumine Eestisse, nende väga madal tase tihtipeale ja see, et nende madal tase kiskus alla ka meie õpitulemusi, meie teatud vaimset keskkonda. See ei tulnud kasuks ka eesti keele arengule teaduskeelena.  

Aga teaduskeel ei ole üheselt defineeritav ja mõistetav. Ühes valdkonnas tähendab ta ühte ja teises valdkonnas tähendab ta teist, ja nii edasi. Kui me nüüd võtame meie ülikoolid, siis nagu ka eelkõneleja ütles, nii mõnedki õppekavad on inglise keeles selle pärast, et … Ärme pikemalt räägime, mille pärast. Aga see tähendabki seda, et selles valdkonnas, selle doktoritöö või selle teadusuuringu valdkonnas sisuliselt eesti keel jääb kasutamata. Ja see ei ole hea asi. See ei ole hea asi! Ja muidugi me jääme mingil määral elule alla. Tehisintellekt …

Paluks paar minutit juurde.

Kaks minutit juurde, palun!

Tehisintellekt annab tänasel päeval juba hoopis teised võimalused kui veel mõned aastad tagasi. Ja me võime ette näha, et veel mõne aasta pärast on need võimalused hoopis teistsugused ja see kindlasti hakkab peegelduma ka õppeprotsessides ja teadustööde tegemisel. Nii et me oleme väga suurte muutuste ajajärgus. 

Aga selles muutuste ajajärgus me peamegi endale väga selge postulaadina kinnitama seda: meie eesti keel, meie rahvusülikoolid, meie rahvusteadused ja eesti keel teaduskeelena peavad olema need, mida ükskõik missugune praktiline või ka võib-olla ideoloogiline põhjus ei saa kõigutada. See ongi selle eelnõu põhieesmärk: tuua eesti keel teaduskeelena, kultuurkeelena fookusesse. Ning et pakkuda mõtteainet ka ülikoolide juhtidele, oleme me sellesse eelnõusse kirjutanud konkreetsed numbrid, konkreetsed protsendid. Alati võib kõige üle vaielda, aga surveavaldusena meie kõrgharidusmaastiku korrastumisele rahvuslikus tähenduses on see eelnõu kindlasti äärmiselt vajalik. Seetõttu ma loodan, et eelnõu menetlemine jätkub ja selle menetlemise käigus me jõuame tulemusteni, mis tulevad kasuks nii meie kõrgkoolidele kui ka meie keelele kultuuri‑ ja teaduskeelena. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel kõnelema palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Siin saalis avanes päris huvitav diskussioon, kus on puudutatud mitut olulist probleemi, millega meie kõrgkoolid silmitsi seisavad. Muidugi see lahendus, mida EKRE oma eelnõuga pakub, on ikkagi liiga radikaalne. Me ei saa hakata määrama ülikoolidele täpseid kvoote, kui palju keegi tohib inglise keeles õppida ja kes tohib [selles keeles] õppida. Aga mul on hea meel, et see diskussioon on täna avanenud, ja soovin ka omalt poolt paar tähelepanekut teha. 

Esiteks, kunagi läbi viidud kõrgharidusreform, mis peaks andma võimaluse omandada tasuta kõrgharidus eesti keeles kõigile, sõltumata sotsiaalsest taustast, on kahjuks tekitanud hoopis natukene vastupidise olukorra. Meil järjest eestikeelsed õppekavad lähevad kinni, nende asemel avanevad ingliskeelsed õppekavad. Lisaks, nagu on juba enne mainitud, välisüliõpilaste vastuvõtt on tõesti kolmekordistunud. 

Seejuures on probleem selles, et erineva sotsiaalse taustaga Eestist õppureid juurde tulnud ei ole. See on välja toodud Riigikontrolli raportis. Ega meie ülikoolid ei soovi eestikeelseid õppekavasid kinni panna, aga nad toovad otse välja, et neil on aina keerulisem eestikeelsetel õppekavadel vajalikku taset hoida. Peamine põhjus on muidugi selles, et kõrgkoole ei rahastata piisavalt. Ja täna ongi ülikoolidel ainus võimalus raha teenida ja ellu jääda, kui nad avavad ingliskeelseid õppekavasid, sest nende eest on võimalik õppetasu küsida, õppemaksu küsida. 

Mis on aga veel hullem, ka see oli välja toodud Riigikontrolli raportis: osa kõrgkoole katab ingliskeelsete õppekavade õppetasust osaliselt ka eestikeelsete õppekavade kulusid. Seejuures on isegi välja toodud, et spetsiaalselt meelitatakse eestikeelsetest õppekavadest eesti tudengeid ingliskeelsetele õppekavadele üle, et need ingliskeelsed õppekavad natukene paremini toimiksid. Ja nii tekibki suletud ring: vaikselt muutuvad eestikeelsed õppekavad ülikoolidele koormaks ja palju lihtsam on need sulgeda.

Mis on tegelikult juhtunud? Kõrgharidusreformiga võttis riik endale suurema vastutuse kõrgkoolide ülalpidamise eest, kuid siiamaani pole riik olnud suuteline aru saama, milline on tegelik kõrghariduse rahastamisvajadus. Teisisõnu puudub finantsmudel. Selle toob eraldi välja ka Riigikontrolli raport. Ja see on see koht, kust probleemid alguse saavad. Peame olema ausad, kahjuks täna see rahastamissüsteem ei soosi eestikeelset kõrgharidust. Ja veel enam: kõrgkoolid toovad välja, et selline rahastamine pole kestlik. Võib-olla mõne aasta pärast me hakkame üldse rääkima kõrghariduse ellujäämisest. 

Tegelikult mina olen olnud ka üks osa sellest reformist. Ja mul on tegelikult hea meel, et ma olen olnud osa sellest reformist: ma sain Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas magistri õppekaval kõrghariduse riigi toel. Koos minuga õppisid veel mitmed üliõpilased, kes tulid vene koolist, ja tänu just sellele eestikeelsele kõrgharidusele oli neil väga hea võimalus oma keeleoskust arendada ja parandada. Ja täna nad töötavad väga headel ametikohtadel juuravaldkonnas. 

Mida ma tahan sellega öelda? Esiteks, ma ei kujuta ette, et üks hetk võib käes olla olukord, kus meil õigusteaduskond läheb ingliskeelseks. Ma loodan, et sellist olukorda ei teki. Aga teiseks, mis juhtub, kui meil kõik õppekavad muutuvad ingliskeelseks: me ju kaotame lisavõimaluse keeleõppeks. Ja siin ei ole oluline, mis rahvusest keegi on. See on teema, mis on jäetud rääkimata: tegelikult kaob võimalus eesti keelt arendada, sest eesti keele areng toimub eelkõige akadeemilisel tasemel. 

Meile meeldib jah rääkida, et probleem võib-olla on eesti koolis. Vastandatakse eesti koole vene koolidele, aga mida ei räägita, on see, et kui meie kõrgharidus ei ole eestikeelne, kui see hakkab kaduma, siis sellest võib saada põhjus, miks nii-öelda ülevalt alla hakkab meil keele areng kaduma. 

Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik on otse välja öelnud: kui kõrghariduse rahastamine jääb jätkuvasse langusesse, siis mis toimub mõne aja pärast? Mõne aja pärast toimuvad meil matemaatika- ja füüsikatunnid koolis inglise keeles. Ja mitte sellepärast, et see oleks kooli valik, vaid lihtsalt sellepärast, et eesti keelt rääkivat õpetajat valida ei ole, sest kõik need ained, kõik need õppekavad muutuvad järjest ingliskeelseteks. 

Teine moment: kõrgkoolid on välja toonud, et kõrghariduse alarahastamine ohustab ka meie demokraatiat ja julgeolekut. Ühiskond seisab aina rohkem silmitsi erinevate keeruliste probleemidega, mille [lahendamine] eeldab kriitilist analüüsivõimet. Ja seda saavad pakkuda eelkõige ülikoolid. Mina tahaksin seda mõtet natuke edasi arendada. Ma ütlen, et kõrgkoolide alarahastamine ohustab ka meie majandust. Teadusuuringud kinnitavad, et raha suunamine haridusse on investeering, mis toob tagasi majanduslikult, sotsiaalselt ja kultuuriliselt. On isegi tehtud analüüs, et iga kõrgharidusse suunatud 1 euro toob lõppkokkuvõttes majandusse tagasi 4 eurot. 

Pärast 2009. aastat läbi elatud finantskriisi on erinevad eksperdid, erinevad asutused, kes on hinnanud Eesti tööturgu, välja toonud ühe ja sama asja: Eesti majanduse suur arengutakistus on olnud vajalike teadmiste ja oskustega töötajate puudus. Ja kust need inimesed tulevad? Nad tulevad kõrgkoolidest. Riigikontrolli raport kahjuks on välja toonud ka selle, et meil ei ole kasvanud üliõpilaste vastuvõtt nendele erialadele, mille spetsialiste on tööjõuturul enim puudu. Tegelikult on tendentsid arenenud täpselt vastupidises suunas. 

Siit kooruvadki järgmised aruteluteemad, probleemid, millega peab tegelema. Esiteks, sammud, mida riik peaks astuma. Ülikoolid vajavad rahastust vähemalt 1,5% SKP-st – see peaks olema konsensuslik, see peaks olema kokkulepe erakondade vahel. Teine diskussioonikoht: kas tasuta kõrgharidus on meil keelepõhine või tööturuvajaduse-põhine või mõlemat? Siit me jõuame tagasi strateegia ja vastavalt sellele koostatud finantsmudeli juurde, mida meil tegelikult pärast kõrgharidusreformi pole tehtud. See on kirjas Riigikontrolli raportis. See finantsmudel peakski olema niiviisi paigas, et kui riik on endale võtnud lisakohustuse vastutada kõrgkoolide eest, siis riik peaks teadma, kuidas see rahastus üles ehitada, kuidas tagada kõrgkoolide konkurentsivõime, kuidas tagada, et sinna jõuavad erineva sotsiaalse taustaga noored, ning kolmandaks, kuidas tagada seda, et tehtud investeeringute mõju jõuab meie majandusse. [Riik peaks teadma,] kuidas me koolitame kvalifitseeritud, tarku inimesi, keda me tööturul vajame, ja kuidas tagame, et nad pärast kõrgkooli lõpetamist jääksid meie riiki ja aitaksid meie majandust üles ehitada. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 291 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume hääletust ette valmistama.

Head kolleegid, palun tähelepanu! Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 291 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 55 Riigikogu liiget, vastu 18, erapooletuid 0. Eelnõu 291 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Järgmine päevakorrapunkt, number neli: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu 288 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Valge.

Hea eesistuja ja head kolleegid! (Saalis on sumin, sest ekraanipilt on välja lülitatud.)

Meil on alles pikk ettekanne tulemas. Ma arvan, see ei sega meid kuulamast Jaak Valget, aga kui muidugi kolleegid nõuavad seda, siis … Aga näete …

Ma tahaks ikka kogu tähelepanu endale.

Saatus tahtis teisiti. Jaa, täpselt! Ta palus ekraani välja lülitada, aga me panime ekraani tagasi. Jätkake, hea kolleeg Jaak Valge! Palun!

Aitäh! Ütlen algatuseks heale kolleegile Signe Kivile, et kaitsen seda eelnõu juba teist korda ja samal põhjusel, mis eelmist eelnõu. Eelmine eelnõu lükati tagasi sel põhjusel, et kohe pidi tulema lahendus Haridus‑ ja Teadusministeeriumilt. 

Sellel eelnõul on kaks eesmärki. Esiteks, tõsta õppekvaliteeti, võimaldades õppijatel enam keskenduda oma põhitegevusele ehk siis õppimisele. Ka lugupeetud professor Margit Sutrop möönis, et see on vajalik. Niimoodi me parandame ka lõpetajate vastavust tööturu nõuetele. (Saalis on sumin.) Ja jälle mitte, et ma seda … Kas ma pean väikse vahe? (Juhataja helistab kella.) Aitäh! Ja mitte, et ma seda ise ei teaks, aga toon siin Riigikohtu esimehe Villu Kõve tsitaadi Jaak Aaviksoo tsitaadi kõrvale. Võib-olla see proua Margit Sutropile mõjub natukene. Tsitaat on järgmine: "Kõik hakkab pihta sealt, et mis selle hariduse eesmärk on: mida me ootame õigushariduse puhul. Läbi sajandite on õigusharidus olnud eliitharidus. Neil, kes selle omandasid, oli teatud kvaliteedimärk küljes. See tagas töö ja see tagas sissetuleku, selle tagamiseks olid aga eeldused olemas. Nüüd oleme lati alla lasknud ja viskleme nendes hädades." See on siis Villu Kõve, Riigikohtu esimees. 

Teine eesmärk on mõjutada sündimust, kuna laste saamist ei peaks sel juhul kaugemasse tulevikku edasi lükkama. Nagu teada, on laste saamise edasilükkamine üks madala sündimuse põhjuseid. Seda, et see väga madal on, ilmselt ma ei pea siin enam [kordama]. Üle poole gümnaasiumilõpetanutest asub kohe õppima kõrg‑ või kutseõppeasutustesse. Sel ajal on noored inimesed aga parimas pereloomeeas ja paljud pered tahaksid ka last saada, ent majanduslikud võimalused seda ei luba ja ka ülikooli ei taheta pooleli jätta. 

Need on kaks põhieesmärki. Aga veel on ka sihukesed lisaeesmärgid. Esiteks, õppelaenu taotlemise lihtsustamine Eesti ja Euroopa Liidu kodanikel, mille eelduseks on paraku kolmandate riikide kodanikele laenu taotlemise mittelubamine. Edasi, järgmine: laenu tagasimaksmise tingimuste paindlikumaks tegemine nii, et tagasimaksmine ei pea algama kohe peale seda, kui inimene on stuudiumi lõpetanud ja kui tema töötasu on tõenäoliselt veel väike.

Veel juhin tähelepanu sellele, et … Jälle, ma ei ole originaalne, aga no, ütleme, et päris plagiaator ka ei ole. Sellesisuline eelnõu või mitte eelnõu, vaid seadus oli Eestis kuni 2009. aastani. Kriisi mõjul võeti tudengitelt see võimalus laenu kustutamiseks ära ja lubati esimesel võimalusel tagasi pakkuda. Vahepeal sündimusega sedavõrd keerulised [lood] ei olnud, aga nüüd on väga keerulised ja nüüd oleks tõepoolest viimane aeg hakata seda võimalust jälle proovima, et sündimuse kasvatamisele tuge anda.

Ja eks ma teen nüüd jälle samamoodi kui eelmisel korral, et ütlen valitsuse arvamuse ja siis oma kontraarvamuse. Valitsus on vastu õppelaenu taotlemise kitsendamisele [nii, et seda lubataks] ainult Eesti ja Euroopa Liidu kodanikele. On väide, et seda pole piisavalt põhjendatud ning euroliidu direktiiv nõuab pikaajaliste elanike kohtlemist võrdsetena.

Mina vastan. Kui põhjendusest rääkida, siis põhjendus ongi see, et kui me jätame laenusaajate hulgast välja kolmandate riikide kodanikud, kes võivad väga kergesti Eestist lahkuda, nii et neilt ei pruugi laenu kätte saada, siis saame teistel laenu saamist lihtsustada. Ja miks tegelikult peakski Eesti riik teiste riikide kodanikele laene tagama? Lisaks ehk aitab see säte kaasa Eesti Vabariigi kodakondsuse omandamisele nende isikute puhul, kes omavad meil pikaajalist elamisluba. Mis puutub aga direktiivi, siis tunnistan, et ma praegu tõesti seda vastust ei tea, aga ma olen täiesti kindel, et hea tahte korral on see leitav. Venemaalt pärit tudengeid sisuliselt vastu ei võeta. Ometi pole seda direktiivi muudetud. Venemaa tudengid kuuluvad ka ju kolmandate riikide kodanike hulka. 

Teiseks, valitsus on vastu sellele, et eelnõuga soovitakse tõsta õppelaenu maksimummäär õppeaastaks 10 miinimumpalga suuruseks ehk siis meie poolt pakutud 8200 euroni ja kirjutada see seadusesse. Praegu sätestab selle [summa] valitsus ja selleks on 3000 eurot aastas.

Mina vastan. On selge, et 3000 eurot on väga vähe ja seda laenu ka võetakse väga vähe. Intressimäär on ka kõrge. See 300 eurot kuus – kui me arvestame, et kaks kuud aastast inimene ei õpi ja nii jääb 10 kuud – ei taga elamiskulusid, aga 820 eurot õpingukuudel küll. See võimaldab juba sihukese kokkuhoidliku elamisviisi korral mitte töötada. Nii et kõik ei peaks töötama.

Nii, edasi. Valitsusele ei meeldi, et loobutaks senisest paindlikkusest õppelaenu suuruse määramisel ja see summa sätestataks seaduses. Mina ütlen, et tudengitele just meeldiks stabiilsus. Paindlikkuse korral nad ei teaks, missugune õppelaenu suurus on. Meie riik ausalt öeldes on ju ikka kodanike, mitte ametnike jaoks. 

Edasi. Valitsus on vastu sellele, et kokkuleppel krediidiasutusega võib alustada õppelaenu tagasimaksmist praeguse 12 kuu asemel 18 kuu möödumisel õpingute lõpetamisest. Mina vastan. Muudatuse eesmärk on anda laenusaajatele lisaaega, et lahendada võimalikke probleeme, mis takistavad õppelaenu tagasimaksmist. Need võivad olla töökoha otsimine, majanduslik või tervislik seisund, esialgne madal palk uuel töökohal või pärast stuudiumi.

Edasi. Valitsus on vastu sellele, et eelnõu kohaselt lisataks seaduse paragrahvile lõiked, mille kohaselt õpingute ajal või eel lapsevanemaks saanud ja last kasvataval ühel vanemal on õigus teiste seaduses märgitud tingimuste täitmise korral taotleda riigi tagatud õppelaenusumma tagasi maksmata osa osalist kustutamist. Selle eelnõu kohaselt riik kustutab isiku laenukohustused krediidiasutuse ees iga sündinud lapse puhul 50% ulatuses, kaksikute puhul 75%, kolmikute puhul 100%. Iga järgmise sündinud lapse puhul, kui nad ei ole mitmikud, kustutab riik isiku laenukohustused 50% ulatuses õppelaenu summa tagasi maksmata osast. 

Nii. Valitsus leiab, et riigieelarvele pikaajaliste lisakohustuste võtmist ei saa toetada. Tõepoolest, need oleks kaugemas tulevikus lisakohustused. Valitsus jätkab, et see võib kaasa tuua õpingute aja olulise pikenemise ning lõpetajate hilisema jõudmise tööjõuturule ja ei pruugi seega olla sobivaim abinõu õppimise soodustamiseks. Valitsus leiab edasi, et toetuste näol on tegemist osaga kõrgharidussüsteemist ja toetusi tuleb analüüsida õppetoetuste ja kõrgharidussüsteemi kui terviku kontekstis. See on sihuke copy-paste-lause kõigi kõrgharidusõppesse puutuvate seadus[eelnõude] puhul. Et tuleb ikka [oodata] tervikut. Aga seda tervikut ei tule! Ja jätkatakse, et Vabariigi Valitsuse tööplaanis on 2024. aasta esimeses pooles õppelaenusüsteemi analüüs ja muudatusettepanekute esitamine, mille raames vaadatakse üle ka õppelaenu suurused ja tagasimaksmise [kohustuse] võimaliku kustutamise tingimused. Seda juttu oleme kuulnud juba kaks aastat.

Ma leian, et siin on nüüd esimest korda sees ka selline ideoloogiline vastuolu meie eelnõu ja valitsuse vaate vahel. Meie seisukohalt on palju olulisem, strateegiliselt palju olulisem, et sünniks rohkem Eesti lapsi, mitte see, et lõpetaja jõuaks varem tööturule. Ta ju jõuab nagunii. Meie seisukohalt on Eesti lapsed kõige olulisemad. 

Lõpuks kritiseerib valitsus eelnõu mõne vea pärast, mille ma hea meelega omaks võtan, aga need defektid on kolme minutiga parandatavad. Valitsus leiab, et eelnõuga pakutud muudatused on läbivalt põhjendamata ja nende mõjud hindamata. Tsiteerin valitsust: "HÕNTE kohaselt peab seadus olema mõjus, sealjuures kõiki eelnõuga kaasnevaid mõjusid tuleb teadvustada ning hinnata enne seaduseelnõu väljatöötamist." 

No vaat sellega ma päris nõus ei ole. Arvutasin välja, konsulteerisin rahvastikuteadlastega, et seadusemuudatustega kaasnevad teavituste ja uuenduste läbiviimise kulud on tegelikult … Vabandust, seda ma välja ei arvutanud, aga neid [kulusid] on võimalik kanda vastavate valitsusasutuste eelarvetest. Mis aga puudutab laenude kustutamise kulu, siis siin ma lasksin oma arvutusi rahvastikuteadlastel kontrollida. Selle tulemuse kohaselt ei too lähiperspektiivis – see on siis kuni viis aastat – muudatuse rakendamine kaasa kulusid. Keskmises perspektiivis – see on siis 5–20 aastat, mil riik hakkab noorte perede laene kustutama – tekivad esiteks kaudsed tulud tänu kvaliteetsemalt koolitatud spetsialistidele, aga ka kulud õppelaenu kustutamisel. Kulude arvestamisel on kasutatud 2022. ja 2023. aasta näitajaid: miinimumpalga näitajaid ja rahvastiku struktuuri näitajaid. Ma ei hakka teile seda ette lugema. See arvutuskäik on seletuskirjas toodud, mul tuli välja, et 2023. aasta hindades oleks kulu 28,3 miljonit eurot aastas. Tegelikult muidugi sünnitusealiste naiste arv veel väheneb ja sellega seoses ka kulu, aga kaugemas perspektiivis, alates 20 aastast, on muudatused selgelt kasulikud, kuna need toovad kaasa tööealistest inimestest maksumaksjate arvu ja proportsiooni suurenemise Eesti ühiskonnas.

Nii. Ennetamaks mõningaid küsimusi selle laenude kustutamise mudeli kohta, ütlen, et see on kopeeritud 2009. aastani kehtinud seadusest. Ja veel ütlen, et vaadake, see riskide kaalumine ja läbirääkimine ongi HTM-i ülesanne ja nii väikeste [sammude] puhul, nagu siin on toodud, on mõjuanalüüsi nõudmine ausalt öeldes piinlik. Aga need suured summad on välja arvestatud. Eriti tundub see piinlik, arvestades seda, et valitsuse enda eelnõud on hoopis olulisemate küsimuste puhul olnud ilma korraliku mõjuanalüüsita. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, auväärt ettekandja! Kõiki küsimusi teil siiski ei õnnestunud ennetada. Mart Helme, palun!

Jaa, igasuguseid küsimusi on ja kõik küsimused on asjakohased, selles ei ole kahtlust. Minu küsimus on see. Mis on sinu hinnang, kes sa oled pikka aega ülikoolis tegev olnud: kas need kehvad laenuolud ja kehvenevad majandusolud, näiteks ka tudengite kasvavad kulud eluasemele võivad olla üks põhjus, miks meestudengite arv järjekindlalt kahanemist näitab? Mehed ehk võtavad pragmaatiliselt ja leiavad, et närutama ei hakka, pigem läheme kohe kusagile tasuvamale tööle kas või Soome, aga lolli mängima ja hobusevarga diplomit me kuskil omandama ei hakka?

Aitäh, küsimuse eest! Kuidas öelda? Mu enda õppejõukogemuse pealt on mul raske midagi öelda, küll aga panen ma tähele seda, et tegelikult on ülikooli tulnud tudengite motivatsioon ja eelteadmised aasta-aastalt tasapisi vähenenud. Mina õpetan ajaloo ja arheoloogia instituudis ja ma ei ole statistikat teinud, aga ütleme niimoodi, et mulle küll tundub, et noormehi jääb aasta-aastalt vähemaks. See sinu küsimuse teine pool, et kas see on seotud majandusliku olukorraga ja sellega, et diplomi omandamine ei anna palgale piisavalt lisa juurde – sellele tuleks vastata jaatavalt, aga loogika põhjal.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mul on küsimus, mis puudutab just õppelaenu kustutamist lapsevanematel. Ma loen siit, et riik kustutab käesoleva paragrahvi lõikes 5¹ nimetatud isiku laenukohustused krediidiasutuse ees iga sündinud lapse kohta 50% ulatuses. Ehk ma teen järelduse, et kui sünnib üks laps ja siis teine laps, siis on nagu 100% kustutatud. Aga veel ma loen, et kaksikute puhul 75% ulatuses. Minu küsimus ongi selle kaksikute variandi kohta. Miks [nende sünd] on kuidagi, ma ei tea, vähem oluline või kuidagi teistmoodi, kui kaks last sünnivad teatud vahega?

Jah, ma arvan, et inimeste jaoks, kes arvusid analüüsida oskavad, on see loogiline küsimus küll. Ja ma ise prooviksin umbes niimoodi vastata, et vaadake, kui kaks last sünnivad korraga, siis võib nii-öelda vaesusrisk ja majandusolukorra halvenemine tekkida järsemalt ja selle tõttu võib-olla vajatakse suuremat laenu ja hiljem tuleb suuremaid [summasid] tagasi maksta. Aga nagu ma eelnevalt juba mainisin, kogu see mudel on, kuidas öelda, häbitundeta maha viksitud 2009. aastani kehtinud [seadusest]. Aga mitte eelnõu teised sätted, ainult see. Ma usun, et kui toona seda eelnõu tehti – ja vaadates praegu, kui kiiresti Haridus- ja Teadusministeerium tegutseb, ma kujutan ette, et seda tehti aastaid ja aastaid –, siis nad ikkagi arvutasid selle täpselt välja ja see on õiglane ja tasakaalukas lahendus.

Igal juhul põnev küsimus ja nüanss. Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Austatud Jaak, ma loen eelnõu seletuskirja. Näiteks sissejuhatuse sisukokkuvõtte punktides on kirjas, et õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõus on sätestatud, et õppelaenu saavad ainult Eesti Vabariigi ja Eestis õppivad teiste Euroopa Liidu riikide kodanikud. Palun nimetage täpne punkt või paragrahv, kus on see sätestatud. Ja täpsustage, et me räägime just Euroopa Liidu kodanikest.

Euroopa Liidu riikide kodanikud ja kus see on sätestatud? (Aleksei Jevgrafov saalist: "Jaa, paragrahv või punkt.") No võtame siis … [Kas] selles eelnõus? Jaa, ma vist enne juba märkisin seda, et siin on väiksed sellised lohakusvead mul selles eelnõus. Seletuskirjas on see olemas, aga eelnõust see jäi välja. Tubli, et tähele panite! Aitäh! Ma ise panin juba enne tähele.

Vist sai kõik. Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma tänan ja tunnustan teid selle eest, et te tegelete õppelaenude probleemiga. Ma arvan, et tõepoolest selle lahendamine võiks olla üks selliseid asju, mis kõrghariduse kvaliteeti tõstaks. Ja ma toetan tegelikult ka seda, et see summa, mille inimene võtab, võiks olla suurem. Kui ta teab, et ta läheb pärast tasuvale tööle ja saab selle tagasi maksta, siis ta pigem võiks õpingute ajal keskenduda õppimisele ja pärast selle tagasi maksta. Aga küsimus on, kas seda peaks seaduse tasemel reguleerima. Ja küsimus on ka selles, et kas pigem ei ole probleem intressides. Teie seaduseelnõu intressidega ei tegele ja me teame, et väga vähesed võtavad õppelaenu. See summa, mille valitsus siin välja toob, et kui näiteks pikendada tagasimaksmise [aega] kahekordseks, siis intressikulu saab olema tegelikult 17 000 eurot, kui laen ise oli 30 000. See on röögatult suur. Kas teil on plaanis tegelda ka intresside küsimusega?

Aitäh! Kõigepealt tänan, et te tunnustate selle eelnõu vajalikkust. Jah, ma olen kursis, et praegune intressimäär on liiga kõrge. Aga erinevalt teist, kes te arvate, et laenu suurus võiks olla paindlik, mina arvan pigem, et laenu suurus võiks olla kinnistatud, aga intressimäär võiks olla valitsuse läbirääkimiste objekt. See 5% on kindlasti palju ja selle 5%-ga arvutatult tuleb tõesti see summa välja. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! On ilmselge, et see summa, mis praegu on võimalik võtta õppelaenuks, ei ole selline, mis võimaldaks tudengitel ilma töötamata või ilma mingisuguse täiendava sissetulekuallikata üksnes õpingutele pühenduda. Aga ma mõtlesin küsida teie kui pikaaegse kogemusega õppejõu käest. Kas te olete empiirilise vaatluse tulemusel täheldanud seda, et need üliõpilased, kes omavad võimalust täielikult pühenduda õpingutele, tegelikult ammutavad võrreldes nende üliõpilastega, kes peavad seda tegema töötamise kõrvalt, ülikooliõppest oluliselt rohkem teadmisi ja kujunevad seetõttu paremini formeerituteks? Kuidas sellega üldjoontes on?

Suur tänu! Ütleme nii, et eks mina õppejõuna eelkõige teen vahet nendel tudengitel, kes loengutes ja seminarides käivad ja kes ei käi. Ja tegelikult ma ei tea, mis põhjusel osa ei käi. Küll, kui ma olen juhendaja, siis tihtipeale öeldakse, et jäädakse hiljaks ja ikkagi need plaanid ei klapi selle tõttu, et on palju tööd. Aga ma, ütleme, selle seose tõmban täiesti üksüheselt, et nendel tudengitel, kes käivad rohkem seminarides ja saavad loengutes osaleda, on õppetulemused paremad. Ehkki nad ei pruugi isegi olla rohkem motiveeritud, on nende õppetulemused paremad. Vastus on seega jah, et kui võimaldada keskenduda õpingutele, siis oleks mul ka õppejõuna võimalik tudengile öelda, et vabandust, sa oled praegu kolm aastat siin, kasuta kogu see aeg tarkade inimestega suhtlemiseks ja võta siit ülikoolist parim, mis võimalik on. Aga praegu ma ei saa seda öelda, eks ole, kui tudeng peab omale leiba teenima.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni seisukohti ja otsuseid palun Riigikogu kõnetooli tutvustama hea kolleegi, kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi.

Austatud eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! Kõik kuulajad! Õppelaenude ja õppetoetustega seotud küsimust arutas kultuurikomisjon 21. novembril 2023. aastal. Osalesid komisjoni liikmetena Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Ester Karuse, Liina Kersna, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Evelin Poolamets Mart Helme asendusliikmena, Margit Sutrop, Kadri Tali ja Tanel Tein. Kutsutud oli Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrg- ja kutsehariduspoliitika ning elukestva õppe osakonna juhataja Margus Haidak. Osales ka [ministeeriumi] õigusnõunik Kristel Möller, kes võttis sõna neljanda päevakorrapunkti arutelul. 

Seda asja arutades tutvustas seaduseelnõu komisjonile Helle-Moonika Helme, mitte Jaak Valge. Ta leidis, et tõepoolest on samasisulist eelnõu korra komisjonis juba arutatud, nii et pikemalt ta otse tutvustusel ei peatunud. Margus Haidak tutvustas Vabariigi Valitsuse esitatud seisukohta, mida kolleeg Jaak Valge juba refereeris. Valitsus otsustas oma 26. oktoobri 2023. aasta istungil eelnõu mitte toetada. 

Kõigepealt arutati pikalt selle üle, kas on kohane, et selles eelnõus on mitu erinevat teemat korraga. Meil läks probleemseks aruteluks, kas tegelikult peaks pigem toetama õppelaenude ja toetustega sündimust ja kas ei oleks mõistlik ja kohane kasutada selleks eraldi seadust ja eraldi meetmeid, mida ju riigil ka on. Teiseks, seesama Eesti Vabariigis pikaajalise elamisloa alusel viibivate isikute küsimus, kas nemad võiksid saada õppelaenu. Ka see tegelikult võiks olla hoopiski lahendatav välismaalaste seadusega, mis on teine küsimus. 

Eelnõu punkt 4 ehk just seesama põhieesmärk: EKRE eelnõu kohaselt tehtaks erisus Eesti kodanike, Euroopa Liidu kodanike ja kolmandate riikide üliõpilaste vahel põhjendusega – Helle-Moonika Helme ütles nii –, et on keeruline kontrollida, kas käendused on piisavalt tagatud või jäävad laenukohustused edaspidi Eesti riigi kanda. Komisjoni arutelul arutati, et see ei ole tegelikult nagu õige, sellepärast et valitsuse seisukoha järgi ei vasta see võrdse kohtlemise printsiibile. 

Heljo Pikhof küsis teise teema kohta, et proovitakse samal ajal ka sündimust suurendada. Kui lastega tudeng võtab igal aastal laenu ja tema õpingud venivad, siis lõpuks võib ju jääda ülikool lõpetamata ja me ei täida seda põhieesmärki. Helle-Moonika Helme vastas, et tuleb anda tudengitele võimalus, kui nad soovivad õpingute kõrvalt peret luua. Eesmärk peaks olema laste sündide arvu kasv, riigi ülesanne on selles tudengeid toetada. Aga ta lubas, et fraktsioon mõtleb muudatusettepanekute ettevalmistamise etapil asjaolule, mis siis saab, kui ülikool peaks üldse jääma lõpetamata. 

Tõnis Lukas soovis valitsuse esindajalt teada, kui suur hulk tudengitest üldse on õppelaenu võtnud ning milles seisneb valitsuse arvamuses märgitud planeeritav õppelaenu kontseptuaalne muudatus. Ta viitas ka eelnõus pakutud muudatusele, mille kohaselt kustutab riik laenu iga sündinud [lapse] kohta 50% ulatuses, kaksikute puhul 75% ulatuses, ja [küsis], kas see ei sisalda ebavõrdset kohtlemist. Seda lubas ka Helle-Moonika Helme muudatusettepanekute esitamise käigus ümber mõelda. Täna me juba kuulsime [seda küsimust] ka selles saalis.

Margus Haidak sõnas, et kõige tähtsam selles arutelus on valitsuse seisukohtade kaalumine. Tõesti on huvitav teada, et valitsus on kaalunud varianti, et käendajaid üldse ei peakski olema. Aga see tekitab küsimuse, kuidas võiks sellest muutuda laenuvõtjate finantsdistsipliin, mis praegu tegelikult on väga hea. Sellisel juhul, kui käendajaid pole, võivad kohustused minna üle riigile. 

Teiseks kurtis Haidak, et ei ole mõjuanalüüsi. Toodud [muudatustel] võib hoopis olla suur negatiivne mõju. Näiteks võivad lapsi omavad inimesed minna kõrgharidusõppesse teadmisega, et nad saavad õppelaenu, mis kustutatakse, aga pärast ei soovi õppida. Lisaks on palju inimesi, kes püüavad riigi soodsaid laene kasutada muudel [eesmärkidel], näiteks mingil finantsturul toimetamiseks. See ei ole sihipärane kasutus. Eelkõige on õppelaen siiski õppimisega seotud kulude katmiseks.

Aga tähtis on tõesti see, et juba on tegelikult ka ministeerium aru saanud, et lõpetamiseks võetud laen võib olla väga suur just kõrge intressi tõttu. Sellepärast ei ole nad nõus poole võrra seda aega pikendama. 

Heljo Pikhof tegi ettepaneku määrata komisjonipoolseks ettekandjaks siinkõneleja, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 5. detsembril ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Ettepaneku [puhul] võtta eelnõu täiskogu päevakorda oli konsensus. Juhtivkomisjoni esindajaks määramisel oli poolt 10 ja 1 erapooletu ehk [siinkõneleja]. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata – poolt oli 3, vastu 3 ja erapooletuid 0. Ja siin me nüüd oleme ettepanekuga eelnõu tagasi lükata.

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun!

EKRE on täna välja pakkunud hulga abinõusid, selleks et meie haridus oleks eestikeelne, Eesti-kesksem ja üliõpilaste majanduslik olukord oleks parem, seda eriti tänase dramaatiliselt madala sündimuse ajal. Kõik need teemad on elust enesest. Samas mind paneb imestama, et valitsus arvab, et tänapäeva probleemide lahendamiseks on vaja esmajärjekorras tegeleda pudelikorkide kinnitamisega plastpudelite külge – vot siis me oleme tänapäeva suured väljakutsed lahendanud. Tegelikult on Eesti roheprobleem ju hoopis Eesti külade tühjenemine, maaelu kiratsemine. Rohelises vööndis jääb meil inimesi aina vähemaks, üha rohkem pressitakse neid linnadesse. Siin ei aita ka Mart Helmest ega Anti Poolametsast, kes on maale kolinud ja hakanud seal vanu maju taastama. Sellest ei aita. Me peame hoidma inimesi maal ja linnainimeste tagasivool ei ole mitte mingil juhul piisav, et meie külasid päästa.

Igal juhul on meie probleem 100 aasta madalaim sündimus ja see kajastub ju igal pool. EKRE leiab, et me peame päriselt midagi ette võtma. Pudelikorgid on ka teema, aga võrreldes sellega, mis meil on peamine teema, on valitsuse sihik täiesti paigast ära. Valitsuse vastus olukorrale, et Eestis on madalaim sündimus 100 aasta jooksul, oli perehüvitiste halastamatu mahakriipsutamine. Selle kontrastina on statistika halastamatu. Tsiteerin Statistikaameti analüütikut Terje Trasbergi, kes ütles, et sarnaselt 2022. aastaga jääb ka 2023. aastat iseloomustama rekordiliselt väike sündide arv, aasta varasemast 925 võrra väiksem. "Mullu sündis 5111 inimest vähem, kui suri, samas asus Eestisse elama 5718 inimest rohkem, kui siit lahkus. Seega ületas positiivne rändesaldo negatiivset loomulikku iivet ning aitas rahvaarvu muutuse napilt positiivsena hoida." Sündis 10 721 last, mis on väikseim sündimus alates 1919. aastast ja esimene kord, kui sündide arv on jäänud alla 11 000.

Nii et kui me näeme ette õppe[laenude] hüvitamist iga lapse sünniga, siis see on üks elementaarne ja kasulik tegu. Ma arvan, et sellel on mõju ka. Võib-olla oleks siia eelnõusse pidanud lisama ka [laste sünni] näiteks 10 aasta jooksul. Me võime arstidelt ja demograafidelt kuulda, mis juhtub siis, kui sünnitamine jääb liiga hiliseks. Aga see on mõtlemise koht. Ma arvan, et selle eelnõuga tuleb EKRE välja ikka ja jälle ja ma usun, et ühel hetkel tekib siin saalis sellele eelnõule oluliselt rohkem toetajaid.

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Demograafiast olulisemal määral mõjutab sündimust olukord riigis ja maailmas laiemalt. Majanduslik ja poliitiline ebakindlus ning üldine elukalliduse tõus on pannud pered laste saamist edasi lükkama. Kas me ei peaks just nüüd olema kontratsüklilised, tugevdama oma inimeste enesekindlust, usaldust? Ma arvan, et valitsuse strateegia tõmmata sel ajal, kui meil on vaja julgeolekusse investeerida, oma inimeste toetused kokku, demoraliseerib meie inimeste tahet panustada rohkem Ukrainasse. See demoraliseerib inimeste tahet sõjaõhkkonnas lapsi saama, nii et praegu on just õige aeg julgustada neid majanduslikult.

Mõtlemisaine, mida me oleme valitsusele pakkunud, on väga tugev ja võib-olla haarab selle kaasa mõni teine koalitsioonierakond. Reformierakond sellega kaasa ei tule. Õpetajate olukorda parandada 17 euroga miinus maksud – see näitab, et ei tulda kaasa.

Mis puudutab õppimist ja selle ajal töötamist, siis ma olen kaheksa aastat tudengielu elanud, kaks stuudiumit läbinud ja näinud, mis juhtub inimestega, kui nad ikkagi peavad väga suure koormusega lisaraha teenima. See võib väga kahetsusväärselt viia õpingute katkestamiseni. Ma toon ühe näite elust, mille ajakirjandus vahendas. Tudeng Mari-Liis leidis oma kogemuste põhjal, et ei ole füüsiliselt võimalik käia täiskohaga tööl ja samal ajal olla päevaõppes ülikoolis. Kooli läks ta kaugõppesse, et saaks täiskohaga tööl käia. Ta töötas teenindusvaldkonnas, kus graafikud on tihtipeale juhuslikud, kaootilised. Õnnestus poolteist aastat ülikoolis välja venitada. Vahel ei saanud vajalikel päevadel töölt ära. Jätad aga paar päeva vahele, kohe on suured augud sees. "Ja nii ma selle kooli pooleli jätsingi." Elulised juhtumid, mida, ma arvan, on meil kõigil samuti võimalik näiteks tuua. Need on sellised, mis viitavad, et see eelnõu on õigel teel. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid, ma teen ühe olulise paranduse. Nimelt, minu kõrv püüdis Margit Sutropi ettekandest, [kui ta nimetas] hääletustulemusi selle eelnõu tagasilükkamiseks, et poolt oli 3 ja vastu oli 3. Sama kuulis ka kolleeg minu kõrval. Protokolli järgi selle eelnõu tagasilükkamise poolt oli 8 ja vastu 3. Kui Margit Sutrop noogutab selle peale kui komisjonipoolne ettekandja, siis me lähtume sellest. Just! 

Järgnevalt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Sellel eelnõul on üks huvitav ja ma arvan, et võib-olla pikemas perspektiivis ka kasulik faktor, mis põhimõtteliselt seob õppelaenu tagasimaksmise ja selle riigipoolse kustutamise meie sündimusega. Teisisõnu: kui sünnib laps, siis riik kustutab poole sellest laenust, ja nii edasi. See on õige lähenemine olukorras, kus tõepoolest meie sündimus on rekordmadal. Ma rääkisin sellest siin puldist esmaspäeval, kui esitasin vastavasisulise arupärimise peaminister Kaja Kallasele. Tõepoolest, kaks aastat järjest on meie sündimus kõige madalamal tasemel aastast, kui ma eksi, 1919. Ja see aasta on [aluseks] just sellepärast, et siis hakati seda statistikat pidama. Nii et võib öelda, et läbi ajaloo on praegu kõige madalam sündimus. Seega ma arvan, et kõik meetmed, mis on suunatud selle olukorra parandamisele, on kindlasti teretulnud. Ja miks mitte seda siduda näiteks õppelaenu tagasimaksmisega. Riik tõepoolest võiks siin natuke rohkem panustada. 

Aga kahjuks, kui vaadata edasi, siis me saame aru – tegelikult just sellest tekkisid nii minul kui ka minu kolleegidel fraktsioonist küsimused –, et eelnõu on täis ebatäpsusi. Ja kõige esimene on see, et me seletuskirjast leiame, et õppelaenu saamise võimalus on selle seaduseelnõu järgi ainult Eesti Vabariigi või mõne teise Euroopa Liidu riigi kodanikel, kes viibivad Eestis alalise elamisõiguse alusel. Ja samas on kirjas, et kehtiva seaduse järgi võivad õppelaenu taotleda ka pikaajalise elamisloa alusel Eestis viibivad isikud. Kui me vaatame seaduseelnõule otsa, siis seal mitte kuskil ei ole mainitud mõne teise Euroopa Liidu riigi kodanikku. Tegelikult on seal kõik täpselt nii, nagu on eelnevas redaktsioonis. Samas lugupeetud Jaak Valge rääkis seda siin puldis ja ma küsisin tema käest ka komisjoni istungil, kas see on tõesti niimoodi, et edaspidi saavad õppelaenu taotleda ainult Eesti Vabariigi kodanikud ja Euroopa Liidu riikide kodanikud, ning ta vastas jaatavalt. 

Meie arvates ei ole see väga õige. Selles ma olen rohkem nõus haridusministeeriumiga, kes arvab, et tegelikult peab olema võrdsusprintsiip. Me ei saa eri riikide kodanikele erinevalt läheneda. Me teame, et meil on hästi palju inimesi, kes on niinimetatud mittekodanikud, ja põhimõtteliselt see sõnastus, mis on seletuskirjas – kordan, seda ei ole seaduseelnõus millegipärast või meie vähemalt seda ei leidnud seda sealt –, võtab neilt võimaluse õppelaenu saada. Ma seda väga õigeks ei pea. 

Samamoodi me võime rääkida, et selle idee järgi saavad taotleda õppelaenu näiteks, ma ei tea, Saksamaa, Prantsusmaa, Soome ja Rootsi ja nii edasi kodanikud, aga näiteks Suurbritannia või USA kodanikud seda teha ei saa. Ja seda me ka ei pea õigeks.

Üks mu eelmistest küsimustest oli see, et kui me räägime sellest, et riik hakkab natuke tagasi maksma laenutaotleja eest, siis esimene laps, kes sünnib, põhimõtteliselt tagab … 

Palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks.  

Kui esimene laps sünnib, siis 50% laenust maksab laenutaotleja eest riik, aga kaksikute puhul 75%. Ma ikkagi ei saa aru, miks nii. Kui sul sünnib üks laps ja siis mõne aja pärast teine või sul sünnib kaks last korraga, mis vahe seal on? Miks siis esimesel puhul kustutatakse 100% laenust ja kaksikute puhul 75%? Meie jaoks on see ausalt öeldes müstika. 

Iseenesest idee siduda õppelaenu tagasimaksmine ja selle kustutamine riigi poolt lastega, kes laenuvõtjal sünnivad, on meie meelest huvitav. Aga kahjuks see eelnõu on, ma isegi ei tea, kuidas seda nimetada, kas liiga toores või poolik. Ja see osa, mis ei puuduta konkreetselt sündimust, laenu kustutamist sõltuvalt laste arvust, vaid puudutab seda, kes õppelaenu üldse taotleda saab – meie arvates see teine osa ei ole õige. Nii et kahjuks just nendel põhjustel Keskerakonna fraktsioon seda eelnõu toetada ei saa. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel, palun, Andres Sutt!  

Aitäh, hea juhataja! Head eelnõu algatajad! Kuulasin küsimusi-vastuseid, ettekandeid ja ka algataja fraktsiooni esindaja sõnavõttu. Kui see oleks nii lihtne, et demograafia ja hariduskorralduse kitsaskohad ja väljakutsed saaks lahendada ühe seadusega, siis küllap see seadus oleks juba ammu tehtud ja me saaksime rääkida siin järgmistest asjadest. Aga elu on komplekssem. Lihtsalt fakti täpsuse huvides: lastetoetused on tõusnud ja samuti on tõusnud õpetajate palgad. Kas piisavalt, on alati arutelu ja hindamise koht. 

Aga tulles nüüd selle konkreetse eelnõu juurde: siin on mitu väga mõistlikku ettepanekut. Ma arvan, et on oluline kõigepealt nagu ühel lehel olla selles, et mis probleemi selle eelnõu kohaselt [saab lahendada], mis probleemi õppelaenud lahendavad. Meie meelest on väga oluline see, et igaüks, kellel on huvi, akadeemilised võimed ja kes on valinud omale tee kõrgharidussüsteemi ja on ka ülikooli vastu võetud, saab seda haridust omandada. Tema päritolu, perekonna rahanduslik võimekus või mingid kolmandad tegurid ei tohi takistada ühtegi noort või vähem noort inimest oma haridusteel. Seega on tegelikult kolm elementi, mis finantsiliselt võiks õppimist toetada ja peaks seda tegema: need on vajaduspõhised toetused, õppeedukusest sõltuv stipendium ja õppelaen, millest me siin praegu räägime. 

Ja õppelaenu puhul, see on tõsi, on huvi olnud väga leige. Vaatasin järgi. Õppelaenu jääk eelmise aasta lõpu seisuga oli 37 miljonit. Lihtsalt, et see konteksti panna: Eesti eraisikute laenujääk oli 12,3 miljardit. Ehk siis kindlasti seda süsteemi või õppelaenu parameetreid tuleks täiendada. Me ei arva seda, et maksimaalse määra peaks kirjutama seadusesse. Pigem võiks see olla nii, nagu on praegu. See tuleb üle vaadata, kas summa võiks olla suurem. Jah, ma arvan, et see võiks olla suurem. 

Teiseks, laenutingimused. Mis puudutab intressimäärasid, tagasimaksmise tähtaega ja kõike muud sellist, siis ma arvan, siin tulebki istuda ka pankadega ühe laua taga, arutada, rääkida. Ma arvan, et ka pankadel lasub sotsiaalne vastutus selle eest, et laenutingimused aitaksid meie noortel inimestel kõrgharidust omandada.  

Sellest ei olnud juttu, aga ma arvan, et veel on äärmiselt oluline, et kui me räägime tööturu vajadustest, siis vaatame ka sinna sisse, mida me saame teha, et tööandja oleks [motiveeritud] tööle võetud kõrghariduse omandanud noore inimese õppelaenu ise kustutama. See võiks minna arvesse näiteks ettevõtluskuluna. See on minu meelest oluline.  

Algatajate esindajad on siin väga palju rääkinud, et see aitaks lahendada demograafiaga seotud probleeme, [suurendada] sündimust. Kolme lapse isana ma saan ainult nõustuda, et see on oluline, et meil sünniks rohkem lapsi. Ma olen küll seda meelt, et laste sündi ja kasvatamist on kohasem reguleerida perepoliitikat kujundavate seaduste, mitte õppelaenu abil. Aga me võime selle üle kahtlemata debateerida.  

Nii et kokkuvõttes me toetame kõrghariduse omandamist toetava süsteemi reformi, aga eelviidatud põhjustel ja ka seetõttu, et konkreetne eelnõu …

Palun minut lisaaega. 

Palun, minut lisaaega! 

… tegelikult ei vaata süsteemi tervikuna, [me eelnõu poolt ei hääleta]. Haridus‑ ja Teadusministeerium on lubanud välja tulla konkreetsete ettepanekutega, ootame need ettepanekud ära ja teeme ühe hea eelnõu, mis terviklikult probleemid lahendab. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 288 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 288 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 51, vastu 18, erapooletuid ei ole, on eelnõu 288 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge, Anti Poolametsa, Henn Põlluaasa ja Helle-Moonika Helme algatatud teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 192 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Anti Poolametsa. Palun!

Jätkame ühe hea hariduspaketiga. Antud eelnõu teadus‑ ja arendustegevuse korralduse seaduse muutmiseks tahab tagada rahvusteadustele piisava ja stabiilse riigieelarvelise rahastuse. Ja mis on oluline: eelnõu kohaselt defineeritakse seaduse tasemel rahvusteaduste mõiste ning tagatakse nende piisav ja stabiilne riigieelarveline rahastus. 

Eesti riik ja ühiskond vajavad tipptasemel uuringuid, mis aitavad mõtestada Eesti ühiskonna ja riigi kestlikkust. Aga selleks on meil vaja paika panna, milline on selle [rahastuse] määr. Ning eelnõu §‑s 1 on meil öeldud, et riigieelarvest eraldatavatest vahenditest vähemalt 10% eraldatakse rahvusteaduste toetamiseks. 

Definitsiooni puhul on oluline, et see on lõpuks ära tehtud, nii et rahvusteaduste mõiste ei jää uduseks. Ning meie definitsioon ütleb, et rahvusteadused on Eesti ajalugu, folkloristika, keeleteadus, kunstiteadus, sh muusika‑ ja teatriteadus, samuti kirjandusteadus, aga ka teised teadused, mille uurimise tulemustel on otsene mõju eestlaste enesemääratlusele ning mis sellega aitavad säilitada ja edendada eestlaste identiteeti. 

Kui me nüüd vaatame elu, päriselu, milline on olukord eesti keele, kirjanduse, kultuuri, etnograafia ja ajaloo vallas, siis me ei saa seda käsitleda lihtsalt rahvusvahelise konkurentsi tingimustes. Ja selle tõttu ongi vaja teadusrahastuse süsteemi muuta. 

Rahvusteaduste ja üldise hariduse allakäiku [näitavad] ka siin saalis aeg-ajalt tekkinud mõningad sümboli väärtusega olukorrad. Kui Mart Helme peab heale kirjanduse tundmisele toetudes siin särava kõne, kus ta viitab kirjandusklassikutele, siis mis järgneb? Ajakirjanduslik paanika! Nad ei saa midagi aru! Nad ei saa aru isegi sellest, kui tsiteeritakse mõnda Tammsaare teost või kasutatakse sealt kõnekujundeid. See on klassikaline näide argipäevasest harimatusest. Ja seda ajakirjanike hulgas, kes võiks nagu midagi eesti kirjandusest teada. Täna näiteks räägiti hobusevarastest ja nüüd võiks puhkeda suur ajakirjanduslik kaos, et kas Eestis on tõesti nii palju hobuseid, mida varastada.

Alarahastuse näiteks võib tuua Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Rahvaluule Arhiivi olukorra: aastateks 2020–2024 ei saadud rahastust ühelegi suurele projektile. Me tõstatasime selle küsimuse siin mõni aasta tagasi. Tookord oli püsirahastusega minimaalselt kindlustatud üksnes arhiivide säilitamine ja uurijate elementaarne teenindamine. Näiteks programmiga "Eesti keel ja kultuur digiajastul" lõigati lisaks teadusprojektidele ära ka eesti kultuuri monumentaalteoste, nagu "Vana kannel" ja "Eesti muinasjutud", koostamise raha. Need on ainult üksiknäited sellest, kuhu me oleme liikumas.

Ja kui ma kuulsin proua Sutropi apoloogiat ingliskeelestumise ja rahvusvahelise õpikeskkonna kaitseks, siis ma olin hämmingus. Kas see keskkond ongi siis näiteks selline, kus tehnikaülikooli on toodud hulgaliselt araabia maadest inimesi, kes räägivad vigast inglise keelt ja kus toimub reaalselt ka diplomipesu? Meie siis oleme araabia riikide allhankijad, Euroopa Liidu elamislubade vabrik. See on siis see suurepärane keskkond ja õhkkond, kus Eesti üliõpilased arenevad! Mitte selleks ei loodud tehnikaülikooli, ei nähtud vaeva alates kahekümnendatest aastatest, et me muutuksime araabia ülikoolide allhankijaks. Nõukogude Liidus oli Lumumba[-nimeline] ülikool. Võib-olla mõni inimene on seal isegi kohapeal käinud. Äkki nad räägivad, kuidas Lumumba ülikoolis õppimine oli. Aga miks peaksime meie mingit Lumumbat siin Eestis tegema? Isegi Tartu Ülikool on lumumbastumas. Ja see peab olema õhkkond, mida me naudime! 

Mina ei tunne, et see on Eesti rahvusülikool. Ma olen seal kaheksa aastat käinud. Rahvusülikooli nime see varsti ei vääri enam, sest see on mingisugune allhankekool, kus tõesti lõbustatakse üliõpilasi vigase inglise keelega, mida nõndanimetatud välisüliõpilaste abikäsi meile pakub. Täpselt nii, nagu hiljuti härra Ehala ütles: suur osa Erasmusest on lihtsalt haridusturism. Ostke rongipilet, ostke lennukipilet, käige vaatamas Euroopat – muidugi! Aga just haridusturism on [see], mida Erasmuse all tehakse. Ma tean väga hästi, kuidas see käib, olen küllalt Erasmuse tudengitega suhelnud. 

Nii et me peame päris tõsiselt mõtlema, mida teha teadusrahastuse hindamise mudeliga, et pöörata see näoga Eesti poole. Me peame selle moepärase rahvusvahelistumise nõude ümber mõtestama ja seadma sihiks Eesti heaks tehtava teaduse ja selle tugeva toetamise – seda nii tehnilisemates valdkondades, põllumajandusteaduses näiteks, kui ka tõesti rahvusteadustes, mida see eelnõu väga selgelt [silmas peab]. Ma leian, et see oleks pikk samm rahvusülikooli tegelikuks tegemisel. Vahepeal me oleme teelt eksinud. Minul on igal juhul tunne, et kui me nii edasi läheme, siis rahvusülikooli nime võib rahumeeli ära võtta: see on ainult ilus kõnekujund, sisult ei vasta rahvusülikool enam sellele, milleks ta on ellu kutsutud. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Ärge minge palun Riigikogu kõnetoolist ära, sest teie olete selle eelnõu 192 ettekandja Riigikogu liikmena ja algatajana ja teile on ka vähemalt kaks küsimust. Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Ma olen kohati kuulanud – mitte kogu aeg, tunnistan – neid EKRE haridusteemalisi eelnõusid ja võib-olla ma eksin, aga mina ei ole pannud tähele, kas te olete võtnud mingi seisukoha selles suhtes, kas kõrgharidus Eestis peaks olema tasuta või tasuline. Praegu on see tasuta eestikeelses õppevormis. Kas äkki seal peaks midagi muutma? Okei, välismaalased on paha-paha teie jaoks – see on mulle selge. Nii palju, kui ma aru saan, kõigi nende probleemidega te jõuate otsapidi ikkagi rahaküsimuse juurde. Aga kas see rahaküsimus teie jaoks realiseerub ka selles, et te ütlete, et tegelikult peaks kõrgharidus olema tasuline? Kas seda formaati peaks muutma või ei? Vot sellest ma ei ole aru saanud. Mis EKRE seisukoht selles küsimuses on?

See oleneb ka erialadest. Me ei saa niimoodi teha, et [kõiki erialasid lüüakse ühe puuga]. On erialasid, mis on ülipopulaarsed ja tagavad kõrgema palgataseme, näiteks õigusteadus ja mõni muu väga vajalik eriala. Kannataks meie tööturg, kannataks riik, kannataks ühiskond, kui vajalikel erialadel piisavalt [spetsialiste] ei koolitata ja inimesed ei läheks nendele erialadele. Mäletame, kuidas tekkis õigusteaduskondi üle Eesti, nii et mina ei suutnud järge pidada. Küll oli neid palju! Oli sellepärast et see oli kasumlik – kena tasuline kõrgharidus, erakõrgkoolid ja kõik. 

Selge see, et meie esimene eelistus on tasuta kõrgharidus. Aga kui teatud meetodid võimaldavad üliõpilaste turvatunnet kasvatada näiteks õppelaenude abil ja laste sündimise korral võimaliku [laenude] hüvitamise abil, siis siin on, ma arvan, mõningaid mõtlemise kohti. Ka on võib-olla erialasid, mille puhul võib sellel teemal arutleda. Muidugi oleneb see riigi rahakotist. Ent igal juhul, kui [tasuta kõrgharidus] viib selliste arenguteni, et kõik käivad veendunud näoga ringi, et ilma araabia maade allhankijaks asumata ei ole võimalik ülikoole üleval pidada, siis me peame ennekõike lähtuma seisukohast, kas meil on rahvusülikool või mitte. Kui see olukord viib selleni, kus me praegu oleme, siis peame tõsiselt mõtlema, kust leida ülikoolidele rohkem raha, et meil oleks rahvusülikool. Kas see tee on riigieelarveline või mõnede erialade tasuliseks muutmine – mõtlemise koht.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mina ei tea, mis nende EKRE eelnõudega on. Te nagu püüdlete õiget eesmärki. Minu meelest see on väga ilus, et te tahate defineerida rahvusteaduste mõiste seaduse tasemel ja tagada piisava finantseerimise. Aga miks see peab käima sellise ülikoolide halvustamise ja lausa laimu teel? Minu küsimus puudutab seda, et te ütlesite välja, et meil on üks ülikool, mis tegeleb diplomite pesuga. Kas teil on ka mingisugused andmed selle kohta, et sellist asja Riigikogu kõnetoolist väita?

Jah, mul on selle kohta andmeid. Ma võin selle kohta eraldi ettekande pidada, kui kiiresti nad hüppavad ära sealt, kui nad on ülikooli kaudu siia saanud tulla, millal nad hakkavad Bolti ja Wolti sõitma. See olukord on masendav. Lihtsalt masendav! Me ei ole oma ülikoole selleks loonud, et araablased saaksid siin Bolti ja Wolti sõita. See on lubamatu! Ma loodan teie toetusele. Ma siiski tahan uskuda, et te tahate sisuga tegeleda, mitte siia migratsioonipumpade ehitamisega. Ja ma näen, et ülikooli juhtkonnad rahumeeli ehitavad migratsioonipumpasid. Me peamegi olema kriitilised. Ei ole mõtet ajada ümmargust juttu! Meil ei tohi olla Lumumba ülikoole, meil peavad olema Eesti rahvusülikoolid. Aitab Lumumbadest!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Küsimusi rohkem ei ole. Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks, kultuurikomisjoni liige Margit Sutrop. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid rahvasaadikud ja kõik hariduse- ja teadusehuvilised! Minu ülesanne on rääkida teile sellest, mis toimus kultuurikomisjonis teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu arutamisel 18. septembril 2023. aastal. Kohal olid lisaks juhataja Heljo Pikhofile ka komisjoni liikmed Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Ester Karuse, Liina Kersna, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop, Kadri Tali ja Tanel Tein. Kutsutud olid algataja esindaja Jaak Valge, kes rääkis sellest eelnõust komisjonile, Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrg- ja kutsehariduspoliitika asekantsler Renno Veinthal ja õiguspoliitika osakonna õigusnõunik Sander Pelisaar.

Jaak Valge tutvustas eelnõu ja ütles, et seaduse muutmise eesmärk on tagada rahvusteadustele piisav ja stabiilne riigieelarveline rahastus. Valge lisas, et Eesti riik ja ühiskond vajab tipptasemel uuringuid, ja sellest me täna siin ka natuke kuulsime. Soovitud oli TAIKS-i eelnõusse rahvusteaduste definitsiooni sisseviimine ja nüüd viidati ka sellele, et selles eelmises seaduseelnõu variandis, mida me arutasime kultuurikomisjonis eelmise koosseisu lõpuni ja siis langes see välja lihtsalt meie istungjärgu aja lõppemise tõttu, hõlmas rahvusteaduste definitsioon ka sotsiaalteadusi ja tekkis küsimus, kust see sinna tuli. Jaak Valge selgitas, et ta seisab selle eest, et uues teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduses oleks rahvusteadused defineeritud, nii nagu see eelnõus on ette pandud. Ka ütles ta, et see 35 miljonit, mida ta taotleb, ei peaks olema dogmaatiline summa, suurusjärk võiks olla selline.

Renno Veinthal sõnas, et rahvusteaduste toetamine ongi üks osa teaduse rahastamisest ja selleks kasutatakse nii riigieelarvelisi kui ka tõukefondide vahendeid. Kavatsus ongi defineerida rahvusteadused uues TAIKS-is, praegu TAIKS-i eelnõu ettevalmistamisega tegeldakse. See oli septembris, tegeldakse ikka veel ja seni ta Riigikokku jõudnud ei ole. Ta oli nõus, et baasfinantseerimise vahendid peaksid olema tagatud. Praegu antakse rahvusteadustele 5% ja see summa on tõusnud tänu sellele, et baasfinantseerimisel ja konkurentsipõhisel rahastusel on jõutud 50 : 50 summani. Ja sellest osast saavad suurema osa rahvusteaduste baasfinantseerimise kaudu nende aladega tegelevad institutsioonid. Baasfinantseerimise maht on tema meelest kokkuleppe küsimus, aga tuleb arvestada ka eelarve võimalusi. Baasfinantseerimise ning konkurentsipõhiste uurimistoetuste maht on omavahel seotud. Renno Veinthal ütles, et kui see tasakaal paar aastat tagasi saavutati, siis see on põhimõtteliselt seda osa kasvatanud. Kuni Teadus- ja Arendusnõukogu ei ole andnud teist soovitust, ei ole haridus- ja teadusministril alust rahastuspõhimõtteid muuta.

Jaak Valge küsis, kas esitatud arvamusel on seos Vabariigi Valitsuse arvamusega. Küsimus ei ole tema meelest baasfinantseerimises, vaid puudutab üldse riigieelarvelisi eraldisi kokku. Valge sõnul võib valitsuse arvamusest [järeldada], et puudub kindel teadmine, kuidas teadust üldse finantseeritakse. Ja teaduse finantseerimine ei ole piisavalt seotud Eesti ühiskonna vajadustega.

Tõnis Lukas viitas riigi rahastusel loodavatele tippkeskustele, kelle tööülesannetes on teadusvaldkondade koostöö ja seal saab olema palju töörühmasid. Vahemärkusena ütlen, et tänaseks on need ka välja valitud. Jaak Valge vastas, et baasfinantseerimise puhul on arvestus läbiviidav. Tuleb teha korralik audit, kuhu Eestis teadusrahad lähevad, alles siis saab hakata vaatama, kuidas seda raha tuleks jagada.

Liina Kersna sõnas, et teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukavas – see on siis 2021–2035 TAIE – on rahvusteadused selgelt eesmärgina välja toodud ja see annab põhjust valdkonnaga ka seadusandlikul tasandil täpsemalt tegeleda. Selles mõttes kiitis ta EKRE eelnõu, et teemapüstitus on õige, aga ta küsis, millise summa moodustab rahvusteadustele ette nähtud 5%, kui suur on Kultuuriministeeriumile 2023. aastal ette nähtud teadusraha ning milleks seda valdkondlikku teadusraha kasutatud on. See küsimus oli suunatud Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantslerile. Renno Veinthal vastas, et 5% moodustas 2023. aastal umbes 2,7 miljonit ja 2023. aastal Kultuuriministeeriumi eraldatud raha oli 460 000 eurot. Sekkumisi, millel on puutumust rahvusteadustega, on aga veel terve hulk. Rahastamisel järgitakse TAIE eesmärke, kinnitas Renno Veinthal.

Helle-Moonika Helme küsis veel välisülikoolides tegutsevate Eesti keskuste kohta ja see võeti ministeeriumis teadmiseks, et Ungaris ei ole asjad hästi.

Mart Helme sõnas, et rahvusteaduste jaoks tuleb leida ammendav definitsioon, aga selle definitsiooni otsimine ja kujundamine ei saa olla ettekääne selleks, et [samal ajal] ei anta raha. Aga ta pidas [definitsiooni otsimist] mõistlikuks. Renno Veinthal vastas, et lisaks rahvusteaduste reguleerimise ja defineerimise väljakutsele on meil tõesti uut TAIKS-i väga vaja, sest seal on reguleeritud ka teaduseetika küsimused. Jäädi lootma, et see siis tuleks ja Riigikogu saaks selle küsimusega tegeleda TAIKS-i raames.

Arutati veel selle üle, kuidas ülikoolide pingeridadesse panemine mõjutab seda, millega ülikoolid tegelevad. Ministeerium pigem hoiatas eelnõu algatajaid, et võib-olla peaks rohkem mõtlema [tekkida võiva kasu või kahju peale, kui] Eesti-taolises väikeriigis ülikoolid ei tee asju, mis meid pingeridadesse ei vii. Sellega olid muidugi eelnõu algatajad päri.

Margit Sutrop sõnas, et Valge poolt tutvustatud eelnõus on kasutatud sellist definitsiooni, mis juba on olemas. See on tegelikult definitsioon, mis [sai kirja] omal ajal, kui anti välja Haridus- ja Teadusministeeriumi määrus, mille kohaselt baasfinantseerimise raha jagamisel läheb 5% automaatselt rahvusteadustele. See on tegelikult juba olemas ja käibel, seda definitsiooni ennast ei peaks enam looma. TAIKS-i eelnõu eelmises koosseisus arutades fikseeriti palve mitte muuta definitsiooni ja mitte laiendada seda ka näiteks sotsiaalteadustele. Siinkõneleja tõstatas pigem selle, et hätta jäävad praegu inimesed, kes taotlevad konkurentsipõhist rahastust. Rahvusteaduste puhul on probleem tõesti olemas, aga mitte nii palju baasfinantseerimises, vaid just nimelt konkurentsipõhises rahastamises, kus konkurss on väga suur ja võidab alles iga 11. grant rahvusteaduste ja laiemalt humanitaarteaduste puhul. 

Veel rääkisime teadusmonograafiatest, mille puhul olukord ei ole humanitaariale soodne, sest loevad pigem rahvusvaheliste ajakirjade publikatsioonid. Samuti küsiti ministeeriumi käest, kas on võimalik ka individuaalgrante luua, sest humanitaar- ja rahvusteaduste jaoks ei pruugi rühmagrant olla hea lahendus. Renno Veinthal vastas, et uue konkurentsipõhise rahastamise põhimõtete väljatöötamise käigus on arutatud seda, et võiks olla nii-öelda [üksiku] hundi grant, mis tähendab sellist granti, mida ei tehta alati meeskonnaga. Aga pigem siiski soovitakse, et teadlased töötaksid gruppides, selleks et täita doktoriõppe eesmärke. Praegune olukord on selline, et Eesti ühiskond vajab 300 uut doktoranti aastas, aga saab ainult 250.

Edasi jõudsimegi sinnani, et Jaak Valge sõnas, et esitatud eelnõu puhul on ettepanek tuua olemasolev definitsioon seaduse tasemele, kuigi seda juba kasutatakse raha jagamiseks. Ta toetas Sutropi mõttekäiku teadusmonograafiate kohta ja rõhutas, et eelkõige peaks hindamissüsteemis, kuidas jagatakse ka konkurentsipõhist raha, olema Eesti-kesksus esikohal. Valge sõnul määravad just hindamissüsteemid selle, missugust teadust Eestis tehakse, ning ta tegi ettepaneku toetada esitatud eelnõu.

Heljo Pikhof tegi ettepaneku määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutropi ja võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. oktoobril. See päevakorda võtmine otsustati konsensuslikult. Eelnõu otsustati tagasi lükata häältega poolt 6 ja vastu 5, erapooletuid oli 0. Otsus määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop tehti konsensuslikult. Aitäh teile!

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest! Teile on vähemalt üks küsimus. Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Tahtsin küsida teie ettekandele eelnenud näotu ülikoolide laimamise kontekstis. Kas komisjoni arutelus, mis oli kindlasti põhjalikum kui see siin, toodi ka neidsamu või analoogseid väiteid? Kas toodi ka mõni faktiline tõestus või on kogu see asi praegu selliste tühjade loosungite tasemel, nagu me praegu kuulsime?

Aitäh! Ma jagan teie muret selle ülikoolide suunas visatud kriitika pärast, aga komisjonis räägiti teaduse rahastamisest. Siin need märkused puudutasid pigem kõrgharidust ja üliõpilasi ja diplomite andmist, mis tegelikult ei olnud komisjonis selle teema arutlusel üldse päevakorras.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem teile küsimusi ei ole. Suur tänu teile! Kas fraktsioonid soovivad avada läbirääkimisi? Ei soovi. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 192 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist.  

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 192 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 53, vastu 12, erapooletuid ei ole, on eelnõu 192 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme ja Henn Põlluaasa algatatud korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 163 esimene lugemine. (Saalis on sumin.) Konsulteerisin heade ametikaaslastega. On võimalus, et ma kordan teile esimese lugemise üldpõhimõtteid ja selle arutelu korda, aga ma arvan, et antud juhul ka see ei aitaks aega juurde võita. Midagi ei ole teha, meil ei ole hetkel ei Helle-Moonika Helmet ega Henn Põlluaasa. Ja väga hea on see, et me saame nüüd pöörduda kodu- ja töökorra seaduse juurde, mis ütleb, et on arutelu võimatus. Nii et on arutelu võimatus ja seda punkti me ei aruta. 

Liigume edasi järgmise päevakorrapunkti juurde. Päevakorrapunkt number seitse: Riigikogu liikmete Kalle Grünthali ja Kert Kingo algatatud prokuratuuriseaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu 167 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks Riigikogu liikme Kalle Grünthali! Palun!

Lugupeetud kolleegid! Kert Kingo ja mina oleme esitanud prokuratuuriseaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu. Mis põhjusel? Jätkan faktiliste asjaoludega. 

Juuni 2020, Harju Maakohus. Kohtunik taandas kriminaalasja menetlusest kaks prokuröri. Kohtuniku hinnangul käitusid riiklikud süüdistajad lubamatult, erapoolikult ja kaitseõigust riivavalt. 

Oktoober 2021. Harju Maakohus taandas kriminaalasja menetlust juhtiva riigiprokuröri, kuna ta rikkus kahtlustatava kaitseõigust ja survestas kahtlustatavat, samuti vassis kohtule ning rikkus kahtlustatava omandiõigust. Kohus märkis, et juhtiv riigiprokurör käitus ebaeetiliselt ja ebaprofessionaalselt ja kohtu hinnangul on taunitav, et prokurör oma viga ei tunnistanud. Seda üritati isegi ilustada ja – rõhutan – kinni mätsida. 

Mai 2022. Tartu Ringkonnakohus tunnistas prokuratuuri jälitustoimingu loa õigusvastaseks. Kohus leidis, et ükski prokuratuuri põhjendustest ei olnud piisav selleks, et jaatada jälitustoiminguks loa andmise vältimatut vajalikkust. 

Juunis 2022 asus Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses seisukohale, et kriminaalmenetluses riigiprokurörid esitasid valeandmeid, võltsisid menetlusdokumente, kasutasid võltsitud menetlusdokumente, takistasid teadaolevalt menetlusosaliste kohtueelsele menetlusele ilmumist, lõid kunstlikult tõendeid ehk moonutasid kriminaalasjas tegelikke asjaolusid. 

September 2022. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et juhtiv riigiprokurör läks lubamatu tõendiga liiale, kui survestas kangekaelselt kohtunikku nõustama lubamatu tõendi kasutamisega. Kohus märkis: "On raske mõista, miks riik sellisel viisil enda kodanike vastu süüdistusi konstrueerib."

Veebruar 2023, Tartu Maakohus. Süüdistav pool ehk prokuratuuri ning Maksu- ja Tolliameti uurimisosakond kustutas tõendi ära. Võeti ära salvestis, anti tagasi tühi ketas ja öeldi, et seda pole olnud. Pärast ilmnes, et ikkagi oli. Prokuratuur ei olnud nõus salvestise taastamisega. Kohus andis lõpuks loa ja süüdistatav taastas salvestise, mis oli oluliseks tõendiks tema süütuse tõendamisel. 

Mai 2023. Harju Maakohus taandas tunnistajat hirmutanud prokuröri. Kohus tuvastas, et prokurör viis läbi ebaseadusliku ülekuulamise ehk survestas kaitse tunnistajat telefoni teel. 

Need on asjaolud, mis on leidnud tõendamist kohtuotsustes. Mis toimub? Ma meenutan, et prokuratuur ei ole institutsioon, kes tegutseb omal soovil ning oma äranägemise ja tahtmise järgi. Prokuratuur esindab riiklikku süüdistajat ehk Eesti Vabariiki. Kuidas on võimalik, et prokuratuur – institutsioon, kes esindab Eesti riiki – paneb toime sellised teod, mida ma eelnevalt kirjeldasin? Kas te olete nõus, et selline prokuratuuri tegevus on seaduspärane? Tõstke käed saalis. Ma ei näe praegu ühtegi kätt tõusmas. Isegi Valdo Randpere naeratab, aga kätt ei tõsta. 

Mis on tegelikult see põhjus, miks sellised teod toimuvad? Põhjus on see, et prokuratuuri kui Eesti Vabariiki esindava institutsiooni üle puudub absoluutselt igasugune järelevalve. Kas saate aru? Prokuratuur on karistamatu, nagu oli omal ajal NKVD. Ma ei taha öelda, et kõik prokurörid on halvad, aga ma arvan, et need prokurörid, kes on sellised toimingud teinud, mida ma eelnevalt kirjeldasin, ei sobi sellesse ametisse. Ma tean, et on väga palju siiraid ja tõsiselt seaduskuulekaid prokuröre, kes lähtuvad menetluse seaduspärasusest, aga kahjuks need üksikud näited, mida ma tõin, jätavad ka nendele pleki külge, sest nad peavad seda ametit. Mul on sellest väga kahju.

Millised on võimalused? Mida saaks teha? Praegu on olukord selline, et prokuratuuriseaduse järgi teostab prokuratuuri üle järelevalvet Justiitsministeerium. Tundub, et kõik on korrektne. Aga küsimus on selle normi sisus. Mida on lubatud teha? Justiitsministeeriumi teostatav teenistuslik järelevalve prokuratuuri üle ei laiene prokuratuuri tegevusele jälitustegevuse planeerimises – selles osas, mida kohus on hukka mõistnud –, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esindamisel kohtus. Kõikide nende asjaolude üle, mida eelnevalt loetletud kohtuotsustes [nimetati], Justiitsministeerium järelevalvet teha ei saa, ehk tal puuduvad selle rakendamiseks normid. 

Nendel prokuröridel, kes panevad selliseid tegusid toime, on täielikult karistamatuse tunne. "Miks te siis ei esita kaebust selle kohta, et prokuratuur on midagi valesti teinud?" küsite. Ka seda on tehtud. Nimelt, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2022. aasta juunis tehtud kohtuotsuse kohta – otsuse, mille puhul Riigikohus tuvastas, et riigiprokurörid esitasid valeandmeid, võltsisid menetlusdokumente, kasutasid võltsitud menetlusdokumente, takistasid teadvalt menetlusosalise kohtueelsele menetlusele ilmumist ja lõid kunstlikud tõendid ehk moonutasid kriminaalasjas tegelikke asjaolusid – esitatud kuriteokaebusele vastas Riigiprokuratuuri järelevalve osakond järgnevalt – see on kummastav: "Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Uurimisasutusele või prokuratuurile esitatud mis tahes kujul teade, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Seda ei saa algatada ka subjektiivse hinnangu põhjal." Tullakse veelgi huvitavama asjaga välja: "Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus alles kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu." 

Seega on nende rikkumiste puhul moodustunud ringkaitse. Prokuröre, kes on toime pannud vähemalt menetluskoodeksi järgi lubamatu teo, kaitseb prokuratuuri enda komisjon. Väga kurb on see asi. Väga huvitav on mõte, et kriminaalasja alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ma küsin: kas siis need asjaolud võltsitud menetlusdokumentide ja tõendite kohta, mida Riigikohtu kriminaalkolleegium on kirjeldanud, ei ole andmed kuriteo toimepanemise kohta? Praeguse menetlusseadustiku järgi tundub, et ei ole.

Kuigi menetluskoodeks ütleb, et kriminaalmenetlust alustatakse kuriteo ajendi ja aluse esinemise korral ja välistavateks asjaoludeks on ainult [kriminaalmenetluse seadustiku] §-s 199 toodud asjaolud. Aga selles [menetluse] mittealustamise [põhjenduses], mida ma praegu tsiteerisin, puuduvad viited sellele normile. Ehk siis praeguses olukorras võib prokuratuur teha seda, mida tahab, ükskõik mida, sest ta on kui püha lehm Indias. 

Nendele asjaoludele tuginedes nii Kert Kingo kui ka mina, Kalle Grünthal, otsustasime teha prokuratuuriseaduse ja kohtute seaduse muutmise [seaduse] eelnõu. [Praegu kehtivad] normid, mis [peaksid] kontrollima prokuröride [tegevust] ja hoidma neid rikkumise eest, on tegelikult ainetud. Samuti ei saa Justiitsministeerium, kelle haldusalas see järelevalve teostamine tegelikult toimub, mitte midagi teha, sellepärast et tal puudub pädevus jälitustegevust planeerida ning kriminaalmenetlust ja riiklikku süüdistust kohtus esitada. Praeguse lahendi puhul – siin on enne ka prokuratuuriseaduse kohta tulnud ettepanekuid, aga need on tagasi lükatud – me Kert Kingoga arvasime, et kõige mõistlikum on seesama instants ehk Riigikohus, kes kaebuste esinemise korral teostab teenistuslikku järelevalvet. Sellel on väga positiivne moment: vaevalt et enam julgetakse menetluses kasutada selliseid asjaolusid nagu kirjeldatud kohtuotsuste puhul on [nimetatud]. 

Ma ei hakka ümber rääkima selle eelnõu sisu, sellepärast et see on teile kõigile kättesaadav. Kui on soovi esitada küsimusi, siis olen valmis hea meelega vastama. Kuna ma ei näinud saalis ühtegi [inimest], kes oleks andnud käega märku, et prokuratuuri tegevus, millele on etteheiteid teinud erinevad kohtud, on õiguspärane, siis ma loodan, et see eelnõu võetakse vastu. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid ettekande eest! Teile on vähemalt üks küsimus. Nüüd tuli ka teine küsimus. Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Seaduse järgi on prokuröride peamised ülesanded kohtueelse menetluse juhtimine ja kohtus riikliku süüdistuse esindamine. Prokuratuuriseaduse järgi ei saa distsiplinaarmenetlust viia läbi jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse [esindamisel] kohtus. Kas te oskate öelda, milliste tegevuste puhul siis üldse on võimalik distsiplinaarmenetlust läbi viia? Kõikide nende töölõikude suhtes, millega prokurör tegeleb, ei saa seda läbi viia. Kas te oskate mingeid näiteid tuua?

Aitäh, lugupeetud Kert Kingo! Te osundasite Justiitsministeeriumi tegevusele. Ma ei oska nimetada ühtegi tegevust, mille puhul Justiitsministeerium saaks teenistuslikku järelevalvet teostada. Võib-olla hilisem ettekandja, lugupeetud hea kolleeg Valdo Randpere, tuleb siia ja annab täpsemad viited nende võimaluste kohta. Mina ei suuda neid [välja mõelda]. Teades tema juriidilist tausta, [arvan], et ta kindlasti suudab selle välja mõelda. Mina ei suuda. Võib-olla ainult seda, et järelevalve [alustamise põhjus võib olla] tööle hilinemine, istungile mitteilmumine, võib-olla kuskil alkoholijoobes viibimine. Väga vabandan prokuröride ees – ilmselt on see [loetelu] natuke liialdatud –, aga ma ei näe ühtegi muud põhjust, mille alusel saaks järelevalvet teostada. 

Sisuliselt on kriminaalmenetluse õiguspärasuse ees kodanik täielikult kaitseta. Seoses eeltooduga võin täiesti julgelt väita ka seda, et nad on karistamatud oma tegevuses. Tihtipeale on menetlusaluse isiku jaoks kõik need menetlustoimingud äärmiselt pikad ja venivad. Võtame kas või eilse saate "Impulss", kus olid vastakuti nii prokuratuuri kui ka kaitse [esindajad] ja kannatanud. Ma nimetan kannatanuks Kajar Lemberit, kelle suhtes [alustatud] menetlus on [kestnud] varsti kümme aastat ja seda mingisuguse üheksaeurose juukselõikuse pärast. Üheksa aastat! [Mõelgem], milline rahaline ressurss on läinud selle menetluse peale. See protsess on kujunenud karistuseks. Ruineeritakse inimese tervist. On olnud juhtumeid, kus inimene on pidanud vastu alusetule süüdistusele, kohtuotsuses õigeks mõistetud, aga mõne aja pärast on inimene surnud, sest ta närvid ei pidanud vastu. 

Teine asi, mis on minu hinnangul ka karistamatuse tunnuseks, on see, kui prokuratuuri hakatakse kasutama poliitilistel eesmärkidel. Minu meelest on kõige ilmekam näide Porto Franco juhtum, kui EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsus lagunes selle tõttu, et ajakirjanduse [kaudu] aeti see valitsus tulede ja vilede [saatel] lõhki – filmiti isegi läbiotsimisi, [toimusid] pressikonverentsid. Kus me praegu oleme? Tuleb välja, et see kõik oli alusetu. Aga kas keegi võtab vastutuse? Ei võta, sest vastutust ei ole – mitte keegi ei saa neid kontrollida ega karistada. 

Või võtame – nimi meelest läinud (Hääled saalist.) – Marti Kuusiku, kes tambiti kõigepealt ajalehtede kaudu poolvigaseks, ja siis paisati kogu jõud menetlusajal tema perekonna kõiki asju ja käike [uurima] ja tunnistajaid küsitlema. Lõpptulemus: ikkagi mõisteti õigeks. Ka Kajar Lemberi suhtes tuli ju eile kohtuotsus välja. Ringkonnakohus andis lahendi, et ta mõisteti õigeks. Aga karistust sellise inimeste tervise ruineerimise eest ei ole, sest järelevalve puudub.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma kuulasin seda loendit nendest rikkumistest ja möödapanekutest, millega prokuratuur on silma paistnud – need on viimaste aastate juhtumid, kuigi selliseid [juhtumeid] on kindlasti ka varasemalt olnud. Kas see ei viita mitte sellele, et praegune peaprokurör üritab meeleheitlikult jalga lasta? Prokuratuuris kõlavad süüdistused, et ta ei saa prokuratuuri juhtimisega hakkama. Ongi kuidagi [tekkinud selline olukord, kus prokuratuur] lihtsalt jookseb laiali ja prokuröride omavoli – ka prokuratuuri halva juhtimise tõttu – on kontrolli alt väljunud.

Aitäh, hea küsija Mart! Selge on see, et ma ei tea neid detaile, mille kohta sa küsisid. Ma saan tugineda ikkagi ainult ajalehes avaldatule, sest ajakirjanikud teavad meil ju kõike. Üks väga huvitav asi on see, et ei kinnitata ega lükata ümber, et prokuratuuri juhtimisega ei ole asjad kõik korras. Võib-olla oli põhjus ka selles, et härra Parmas prokurörina ei saanud kahe tööga korraga hakkama: prokuratuuri juhtimisega ja kandideerimisega [Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohtunikuks]. Ta jõudis küll viimasesse vooru, aga kukkus seal välja. Minu jaoks on märkimisväärne, et ta ise kommenteeris seda ajalehes selliselt, et tagatubades [tehtud] kokkuleppe tõttu ta seda kohta ei saanud. Minu meelest ma lugesin seda tsitaati ajalehest. Eks praegune olukord ongi nende asjaolude ilmnemise põhjus. 

Kui olin veel EKRE liige, oli meil kunagi ka härra Parmasega kohtumine ja ma küsisin ta käest küsimuse. [Viitasin] sellele, et kohtunikke on tihtipeale võetud vastutusele mingisuguse kriminaalkuriteo toimepanemise eest ja selle eest ka süüdi mõistetud. Ma küsisin temalt, et kui palju on neid prokuröre, keda on süüdi mõistetud. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ta nimetas vist ainult üheainsa nime, aga ma ei mäleta, millisel perioodil see [süüdimõistmine toimus]. Igatahes, tasakaal kohtunike ja prokuröride süüdimõistmise vahel on kardinaalselt paigast ära.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt ma tahan teid ja Kert Kingot tänada, et te olete selle eelnõu esitanud, sest see on äärmiselt vajalik. 

Hea kolleeg Mart Helme andis äärmiselt täpse viite selle kohta, milles on probleem. See organisatsioon, prokuratuur, mis peaks õigust kaitsma, ei tee seda. Need näited, mis te tõite, viitavad tõesti sellele, et seda organisatsiooni ei juhita adekvaatselt ja asi on läinud täiesti lappama. Aga ma tooksin välja veel ühe tendentsi. Nimelt, Eestis on viimastel aastatel olnud väga palju kõrgemaid riigiametnikke – sealhulgas ka [pea]prokurör, kelle kohta on teada, et ta soovib nüüd järjekordselt [teisele ametikohale] kandideerida ja loodab oma ametit vahetada –, kes ei suuda tähtaja lõpuni töötada, neid on olnud päris mitmeid. Viimasena võib nimetada Kaitseväe juhatajat. (Juhataja helistab kella.) Kas oleks vaja muuta ka meie kõrgemate riigiametnike määramise korda?

Hea küsija, teie aeg! 

Aitäh! Te osundasite praegu päris mitmele juhtumile: Kaitseväe juhataja kindral Herem lahkub [ametist] enne tähtaega, härra Parmas on avaldanud soovi kandideerida ringkonnakohtu esimeheks vist, kui ma õigesti mäletan. See tegelikult viitab sellele, et midagi selles tegevuses ei ole päris korrektne. Võib-olla on tegemist – teatud määral on siin erinevad nüansid, ma ei oska vastata, seepärast ma spekuleerin praegu – mingisuguste poliitiliste mängudega. Võib-olla on tegemist asjaoluga, et inimene tõesti ei saa hakkama. Kõik on võimalik. Aga muidugi on kõrgemate riigiametnike määramise korra muutmine väga tänuväärt mõte. Need asjaolud tuleks üle vaadata. Ma muidugi mõistan härra Parmast, et ta tahab aasta enne oma ametiaja [lõppu] lahkuda. Aga kui aasta aega tööd jääb tegemata, siis tekib küsimus, kas seda tööd tehakse hinge ja tahtmisega või ollakse selles [ametis] karjääri pärast. Ma loodan, et suutsin [küsimusele] vastata.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No meil liberaalse režiimi nomenklatuuri kuuluvad inimesed armastavad korrutada loosungit "Mina usun õigusriiki Eestis". Miks nad siis ei peaks uskuma? Prokuratuur ei suutnud leida asja Keit Pentus-Rosimannuse huvide konfliktis, ei suutnud leida asja Liina Kersna testihankes, ei suutnud leida asja Marko Mihkelsoni pedofiilsetes piltides. Prokuratuur ei suuda leida asja Slava Ukraini raha kõrvaldamises. Prokuratuur ei tahtnud [alustada] asja [uurimist] Vene krüptoärimeeste suhtes, kes annetasid raha Raimond Kaljulaidile, või ei huvitunud sellest. Ei prokuratuur ega kapo ei leidnud asja isegi mitte Stark Logisticsi äris. Ükski asi neid ei eruta ega [ärata] neis mitte mingisugust huvi, nad ei lähe sellega kunagi kohtusse. Loomulikult need, kelle huvides prokuratuur magab, hambad laiali, usuvad Eesti õigusriiki. Ma küsin lihtsa küsimuse: kas sina usud Eesti õigusriiki?

Keeruline küsimus, sellepärast et õigussüsteem koosneb ju mitmest osast. Kõigepealt on kohtunikud ja siis on prokuratuur, eks ju. Ma saan öelda, et ma osaliselt usun. Ma osaliselt usun, sest vastasel korral ei oleks ma saanud ette lugeda seda väga sünget nimekirja, mismoodi prokuratuur on oma võimu kuritarvitanud. Ma osaliselt usun.

Aga väga hea, Martin, et sa tõstatasid teise küsimuse, millele ma tahan nüüd vastata. Kas on võimalik, et ma saan osaliselt uskuda Eesti õigussüsteemi? Ujuma minnes ei ole võimalik osaliselt märjaks saada: kas oled täielikult märg või oled kuiv – sukeldudes. Ma väga loodan, et see eelnõu annab mingisuguse tulemuse. Eile [eetris] olnud saates "Impulss" puudutas Oliver Nääs seda kiirtestide hanget, mille kohta ta tegi kuriteokaebuse, aga mis jäeti rahuldamata. Tema tippadvokaadina ütleb, et see asi ei olnud päris õige, et menetlust ei alustatud, kuigi oli olemas nii ajend kui ka alus. Võib-olla kõik ei tea, et ajendiks on kuriteoteade või kuriteoteatele viitav teave ja aluseks on selle kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis – need kaks komponenti on vaja kokku viia. Ma loodan, et Kert Kingo [arvamus] ühtib minu mõttekäiguga selles osas, et ma kriminaalmenetluse ajendi ja aluse formuleerisin põhimõtteliselt õigesti ära.

Mida siis teha? Kes veel usub õigusriiki? Ma ei usu, et kõik usuvad. Aga meie usk ei tähenda midagi. Me peame tunnetama, et meil on õigusriik, mitte ainult [uskuma] seda, kuidas meile siit kõrvalt puldist öeldakse, et järgitakse põhiseadust. Tahaks loota, et me jõuame õigusriigi poole.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandjaks õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head huvilised, kes te olete saali jäänud! Kõigepealt ma pean sissejuhatuseks ütlema, et mina usun Eesti õigusriiki. Martin, kas sa kuulsid? Aitäh. (Hääl saalist.) Ei! (Juhataja helistab kella.) Vaata, see on see …

Hea ettekandja, teil ei ole õigust siin kahekõnet pidada. Palun rääkige sellest eelnõust ja komisjoni arutelust, mis puudutab eelnõu 167. Palun!

Aitäh näpunäidete eest! Hakkan neid kohe järgima, kui olen saanud hakkama esimeste sissejuhatavate mõtete edastamisega. 

Kõikide nende eelnõude – mõni nädal tagasi oli sarnane eelnõu, kuidas prokuratuuri üle kontrolli teostada, üks on veel õiguskomisjonis menetluses – läbiv joon ja etteheide prokuratuurile on see, et meil on kohtuotsused, kus kohtualune on mõistetud õigeks. See, et kohtualune mõistetakse õigusriigis õigeks, ei ole mitte prokuratuuri läbikukkumine või ebaõnnestumine või korruptsiooni tundemärk, vaid see näitab, et meil ongi õigusriik. Keegi ei ole süüdi enne, kui tema suhtes on jõustunud kohtuotsus. 

Siin viidati veel sellele, et üks tippadvokaat ütles [midagi] ja kui tema ütleb ja veel telesaates, siis nii on. Põhimõtteliselt minu kogemus ütleb, et advokaadi käest võib osta ükskõik millise arvamuse. Juriidikas on väga palju võimalik, väga erinevaid seisukohti [võib] esitada, ja enamasti see, kes maksab, tellib ka muusika. 

Kui vaatame seda eelnõu ja [meenutame] ka eelmist ettekannet, siis [näeme, et] igast aastast, viimasest neljast aastast on suudetud tuua üks näide selle kohta, kus prokurör on saanud, ütleme, sugeda kohtu käest. Mida see näitab? Esiteks näitab see seda, et need juhtumid, kus prokuratuur tõepoolest eksib või teeb midagi valesti, on väga harvad. Ma arvan, et Riigikogus, ka meil juhtub ebaseaduslikke tegevusi või kahtlasi tegevusi tihedamini kui kord aastas. Teiseks näitab see seda, et kõik need asjad on välja tulnud, ja kõigi asjade puhul on kohtunik rakendanud mingit meedet. Nii et see süsteem iseenesest toimib. Midagi ebaõiget või ebaõiglast ei ole saanud ju juhtuda jõustunud kohtuotsuse näol, milleni oleks jõutud valede eelduste või prokuratuuri valekäikude abil. Nii et selles mõttes ei ole ju mingi suur häda majas, et oleks vaja tegutseda. 

Oleme ausad, need eelnõud – kuna neid on siin mitu – on tehtud ka sel õndsal ajal, kui eelnõusid tuli väga palju – eelkõige obstruktsiooni eesmärgil –, ja mõnedki nendest eelnõudest on üsna hiljuti juba menetluses olnud. Seesama eelnõu oli siinsamas Riigikogus menetluses ka 2022. aastal, siis hääletati see maha. Ja nüüd on see jälle siin. Mingis mõttes on see okei. Me võime ju ennast korrata, aga ega need asjaolud ei muutu, sest midagi sisulist, mida prokuratuurile ette heita, ei ole ju eelnõu esitajad vahepeal [lisanud]. 

Kogu selle asja nõrkus või õrnus seisneb selles, et kui hakata prokuratuuri, kuidas öelda, väga räigelt või väga selgelt või väga sihipäraselt kontrollima näiteks Riigikohtu või õiguskantsleri poolt, nagu on eelnõus ühe punktina ette pandud, siis me tegelikult kaotame õigusemõistmises tasakaalu. Me hakkame omavahel kokku segama erinevaid rolle: üks on prokuratuuri roll – süüdistuse esitamine, ka eeluurimine – ja teine on kohtu roll. Me ei saa panna neid kõiki ühte patta, sellepärast et siis me kaotame tõesti õigusriigi ja kaotame kontrollifunktsiooni, mis erinevatel organitel on. Kui keegi näeb, et prokurör paneb toime seadusvastase teo, sest ta ei algata menetlust või ta lõpetab menetluse, siis selleks on ju praegu seaduses olemas ka vastav paragrahv, mille järgi saab prokurör karistada. Nii et me ei ole mingis seadusetuses, vaakumis.

Oma jutuga ma andsin põhimõtteliselt praegu ülevaate ka sellest, mis toimus komisjonis. Jõuangi komisjoni otsuste juurde. Meil oli küll selline ebaõnn: 26. septembril toimunud komisjoni istungil otsustati teha ettepanek võtta see [eelnõu] täiskogu päevakorda 2023. aasta 11. oktoobriks, aga kuna opositsioon on vahepeal nii edukalt suutnud Riigikogu tööd pidurdada, on see komisjoni ettepanek peaaegu aegunud, sest täna on 7. veebruar 2024. Sellegipoolest selline ettepanek tehti ja nüüd me oleme siia saali jõudnud ja see ettepanek oli konsensuslik. Teiseks tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata, selle poolt oli 6 liiget, vastu oli 2. Vastu olid Kert Kingo ja Varro Vooglaid, poolt olid Anti Haugas, Eduard Odinets, Liisa-Ly Pakosta, Mati Raidma, Valdo Randpere ja Vilja Toomast. Kolmandaks otsustati juhtivkomisjoni esindajaks määrata Valdo Randpere. See oli konsensuslik otsus. Aitäh usalduse eest! Seda toetasid kõik: Anti Haugas, Kert Kingo, Eduard Odinets, Liisa-Ly Pakosta, Mati Raidma, Valdo Randpere, Vilja Toomast ja Varro Vooglaid. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Protseduuriline küsimus, Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Mul on küsimus: kas juba on läbirääkimiste voor kätte jõudnud? Mina loen ilusti sellest kodu- ja töökorra raamatust, et juhtivkomisjoni esindaja teeb kuni 20‑minutilise ettekande, mille eesmärk on tutvustada Riigikogu liikmetele juhtivkomisjonis tehtud tööd. Aga see [ettekanne] oli tema isiklik sõnavõtt ja mina õiguskomisjoni liikmena tean, et sellist juttu [komisjonis] ei olnud. Praegu avaldas juhtivkomisjoni esindaja isiklikku arvamust. Kas meil on läbirääkimiste voor või on komisjoni esindaja voor?

Hea ametikaaslane! Vastan teie protseduurilisele küsimusele. Punkt 1: [praegu] ei ole läbirääkimiste voor, vaid ettekanne, mida teeb õiguskomisjoni liige Valdo Randpere. Punkt 2: see, mida te tsiteerisite meie kodu- ja töökorra seadusest, vastab samuti tõele – komisjoni esindaja räägib komisjonis [toimunud] arutelust. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Valdo! Mul on selline küsimus. Ilmselgelt Justiitsministeerium järelevalvet prokuröri tegevuse üle ei teosta. Võib-olla sa mäletad, et ma lugesin puldis ette [need põhjused]: põhimõtteliselt ainult tööle hilinemine [on üks põhjus], muus osas midagi teha ei saa. Soovin teada, kas komisjon pooldab seda, et prokuröride üle ei peagi kontrolli olema? Miks ma seda küsin? Sellepärast, et oli ju rida kohtuotsuseid – ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi oma –, kus prokurör sisuliselt kuritarvitas oma menetluslikku õigust, ja mitte mingit karistust sellele ei järgnenud. Sellisel juhul tekib küsimus: miks tavakodanikud peavad seadusi järgima, aga prokurörid [ei pea]?

Aitäh! Esiteks, ma tegelikult puudutasin ka seda oma ülevaates. Minu ülevaade komisjoni tööst ei seisnenud näpuga järje ajamises sellest, mida keegi mingil kellaajal komisjonis ütles. Ma andsin ülevaate sellest diskussioonist ja puudutasin neid olulisi punkte, mis olid komisjonis arutluse all. See vorm oli erinev, aga te saite enam-vähem aru, kuhu ja kuidas me jõudsime. 

Sinu küsimus, Kalle, on täpselt sellesama teema kohta. Vaata, kui õigusemõistmise süsteemis oleks Justiitsministeeriumil täielik roll prokuratuuri juhtida, kontrollida ja suunata – mõtle, kui õudne see oleks! Kui praegu oleks Reformierakonna justiitsminister, siis mis tunne sul oleks, kui prokuratuur järsku algataks mingi asja sinu suhtes? Kas sa usuksid, et prokuratuur on teinud seda seaduse põhjal, või sa oleksid esimene mees, kes jookseks siia pulti ja ütleks, et nüüd on poliitiline kättemaks? Mina arvan, et see oleks see teine variant. Ja sellepärast ei peagi Justiitsministeerium, mis on poliitiliselt juhitud, sekkuma prokuratuuri nendesse tegevustesse, mis on vitaalsed osad meie õigusemõistmise süsteemis.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Rõõm teid taas näha siin puldis oma asjalike selgitustega. Te mainisite, et see ei ole esimene kord, kui sellise ettepanekuga siia suurde saali tullakse. Küsin selle ettepaneku usutavuse kohta. Kuivõrd usutav on justiitssüsteemi reformimise ettepanek juhul, kui seda ei proovi teha mitte sellised inimesed, kes on laitmatu reputatsiooniga, vaid sellised [inimesed], kellest üks on, ütleme, sellise moosivarga kombel kütusekaardi väärkasutamisega vahele jäänud, ja teisel on kriminaalasi käimas? Kas te arutasite komisjonis, kuivõrd usutav selline algatus on?

Aitäh! Seda küsimust me otseselt komisjonis ei arutanud. Põhimõtteliselt ma peaksin teie tähelepanu nüüd juhtima ka sellele, et süüdi on inimene mõistetud siis, kui tema suhtes on olemas süüdimõistev kohtuotsus. Praegu ei ole kummagi isiku suhtes, kellele te viitasite, mingit süüdimõistvat kohtuotsust [tehtud]. Nii et me ei saa neid pidada süüdi olevateks. Aga loomulikult, inimlikult võttes, võib-olla oleks natukene neutraalsem, kui keegi teine EKRE‑st esitaks neid prokuratuuriteemalisi eelnõusid, keegi, kellel ei ole praegu otsest vaidlust prokuratuuriga [käimas]. Sellest ma saan aru. Aga komisjon seda ei arutanud.

Kert Kingo, palun, protseduuriline küsimus!

Tänan! Ma soovin küsida: kas te peate korrektseks, sobivaks ja õigeks seda, et parlamendisaadik täiesti alusetult sildistab siin saalis saadikuid – meil endiselt peaks olema süütuse presumptsioon –, [ja seda teeb] parlamendisaadik, kelle enda erakonnaga on [seotud] selline kurikuulus MTÜ nagu Slava Ukraini, mis on väga-väga ebameeldiva auraga. Kas te peate seda lubatavaks ja sobivaks?

Aitäh! Ma ei oska [midagi] öelda mingi MTÜ tausta kohta, aga sildistamist, seda sildistamist Eesti poliitikas, ei pea ma üldse sobivaks siin saalis. Minu meelest on seda siin saalis meeletult palju ja see on halb. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! See, mida kolleeg Igor Taro ütles, meenutab natukene Eesti inimeste küüditajaid, kes aitasid inimesi vagunisse toppida ja Siberisse saata olenemata sellest, kas inimene oli süüdi või mitte. Selline sildistamine, mis praegu [toimus], iseloomustab just neid inimesi. Ma tänan sind, Valdo, selle eest, mis sa minu kaitseks ütlesid. Aitäh!

Aga tulen teema juurde tagasi. Menetluslikult on võimalik esitada kaebus menetleja tegevuse, näiteks mingisuguste asjaolude kohta. Üldjuhul seda vist eriti ei rakendata, aga kui sellised kaebused esineksid, siis saaks ju asjaga edasi minna. Selliste [kaebuste lahendamine] võiks olla kas Justiitsministeeriumi või mingi muu institutsiooni pädevuses.

Aitäh! Nüüd ma jälle pean kaitsma Igor Taro natukene. Kalle, sa ise läksid ka kohe seda sildistamise teed, nii et hoiame hobuseid natukene. 

Aga menetluse kohta kaebuse esitamine on tänapäeval tegelikult võimalik. Sa võid minna kohtuniku juurde ja öelda, et prokurör teeb sinu arvates seda-teist-kolmandat, ja kohtunik reageerib sellele juhul, kui ta peab seda vajalikuks. Kõik need näited, mida Kert ja sina tõite siin eelnõus, on ju lõppenud sellega, et kohus on kuidagi reageerinud ja viidanud sellele, et prokuratuur on teinud midagi valesti.

Ega keegi ei väidagi, et prokuratuur on täiesti ilmeksimatu. Ega keegi tegelikult ei väida seda, et prokuratuuri või riigiorganite, ka õigusemõistmise organite üle [ei] peaks olema mingit kontrolli. See [kontroll] on. Näiteks prokuratuuri puhul on üks kontrollivorm see, et peaprokurör käib kord aastas põhiseaduskomisjonis andmas aru sellest, kuidas prokuratuur on töötanud. Võite kõik minna sinna ja teda rappida. See, mida sa siin enne rääkisid, ei olnud ka väga kohane, ega ka need küsimused-vastused selle kohta, kas prokuratuur on hukas selle pärast, et peaprokurör on kandideerinud kusagile. No issand jumal! Igal inimesel on ju õigus oma elus edasi minna ja edasi areneda. Ega see ei ole mingi puudus, kui inimene kandideerib ja ta saab või ei saa midagi.

Aga põhimõtteliselt me sellel komisjoni koosolekul tegime ka [ühe] ettepaneku, mida lubati arutada ja mille üle [lubati] mõelda: järgmine kord, kui peaprokurör tuleb siia põhiseaduskomisjoni, [võiks] teha põhiseaduskomisjoni ja õiguskomisjoni ühisistungi, et me saaksime suuremas koosseisus, selles koosseisus, kus kõigil on puutumus prokuratuuriga, kuulata ja arutada ja mõelda ja vaadata, kas me saame midagi parandada või tõhustada. Aga ma ütlen, et kõigi nende õigustmõistvate organite õrn koht on just see, et [nende tegevusse] ei saa sekkuda, ilma et see mõjutaks õigusemõistmist. Ja see on see, mida me ei taha teha.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Mina ei ole jurist. Siin pool saali on juriste täis ja on teada, et juristid on veidi kõverad inimesed, sest nad tegelevad selliste kõverate asjadega nagu paragrahvid. Mina olen ajaloolane, mina tean selliseid asju nagu Hammurapi seadused ja muud, piibellikud seadused, seda, kuidas kuningas Saalomon kohut mõistis. Näiteks, kui kaks naist kaklesid lapse pärast, siis Saalomon ütles: "Hästi. Raiume lapse pooleks!" Ja siis selgus, kes tegelikult oli ema. Ka nii võib kohut mõista.  

Tulen nüüd selle eelnõu juurde ja jätan sellised ebaolulised ajaloolised kõrvalekalded kõrvale. Milles on probleem? Probleem ei ole mitte Kalle Grünthalis ega Kert Kingos ega ka selles, et keegi, kes istub ise mingisuguste pestud miljonite otsas, püüab siin saalis neid laimata – see on lihtsalt häbiväärne. Küsimus on selles, et me näeme, et meil õigussüsteemis on toimunud politiseerumine. Politiseerumine on toimunud juba varem. Kalle Grünthal luges ette terve hulga prokuröri eksimusi, kuritarvitusi – ükskõik, kuidas me neid nimetame või liigitame –, millele ei ole järgnenud praktiliselt mitte mingit sanktsiooni peale selle, et teatud puhkudel on kohtunik eemaldanud need prokurörid protsessilt, see on olnud ainus sanktsioon. Aga ei mingit uurimist, ei mingit menetlust, ei mingit ametist kõrvaldamist ega muud taolist, mis peaks kaasnema, kui selgub, et prokurör [ei] ole mitte juhuslikult, tõesti eksikombel, esitanud midagi, mis ei ole seadusega kooskõlas, vaid on teinud seda teadlikult ja tahtlikult. See on see probleem.  

Ja probleem on loomulikult ka see – seda me nägime juba eelmise peaprokuröri ajal –, et õigussüsteem on üha enam ja enam muutunud karistusmeetmeks poliitilistel põhjustel. Prokuratuur algatab menetluse, algatab protsessi, mis ongi karistus. Ja seda puhtpoliitilistel põhjustel. Oleme seda juba näinud kui mitu korda. 

Oleme näinud ka seda, kuidas prokuratuur on käitunud täiesti ebaõiguspäraselt, kuulutades oma asjad välja pressikonverentsidel. See ei ole kohane enne, kui asi on jõudnud kohtusse ja kohus on andnud asjale oma hinnangu. 

Oleme näinud seda, kuidas prokuratuur sõna otseses mõttes jookseb meil valitsusi maha. Näete, siin minu selja taga istub endine peaminister, kes lasi ennast ära hirmutada. Ka ühele erakonnakaaslasele ütlesin, et sellistel juhtudel, niisuguste tüüpide puhul, kes tulevad sind ähvardama, on ainult üks viis: nad tuleb saata pikale lainele. Ja kõik! Kui sa lased ennast ära hirmutada, siis sa jäädki nööri otsas kõndima. Ja nii lihtsalt see käibki. Me oleme näinud järgnevate sammude puhul, kuidas see kõik on tõeks osutunud.  

See on see probleem! Probleem on see, et meil on õigussüsteem üha enam ja karistamatult politiseeritud. Seda eelnõu on vaja selleks, et juhtida nii Riigikogu liikmete kui ka avalikkuse tähelepanu sellele, mis õigussüsteemis toimub. Kui Valdo, kelle tütar minu teada töötab Riigiprokuratuuris, kaitseb oma tütre tööandjaid, siis see on muidugi ka ju kõnekas. Aga tegelik probleem on selles, et prokuratuuri omavoli tuleb kontrolli alla saada. 

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit!

Me võime lugeda selle kohta – ka Martin oma küsimuses [viitas] sellele –, kuidas teatud poliitilise liini esindajad võivad ennast karistamatuna tunda ja teised, kes ei kuulu selle poliitilise liini esindajate hulka, peavad kogu aeg teadma, et tühiasjast, asjast, mida mitte kellegi teise puhul ei viida kohtusse, võivad nemad hakata kulutama kohtuuksi, maksma advokaadiarveid, veetma unetuid öid ja nii edasi ja nii edasi, kuni võib-olla üheksa või kümne aasta pärast, nagu siin täna näiteks toodi, jookseb asi lõpuks ikkagi juba mitmendas kohtuastmes liiva. 

See ei ole õigusriik! See ei ole õigusriik, kus ühed võivad tunda ennast karistamatuna ja rääkida õigusriigist, aga teised peavad kogu aeg teadma, et vales kohas tänava ületamise eest võib ka kümneks aastaks vangi minna. See ei ole õigusriik. 

Ma olen vaadanud sellist toredat sarja nagu "Ameeriklased". Ja eilses osas ütles üks naisterahvas, kes just nagu õilsal eesmärgil sunniti enesetappu sooritama, et need inimesed, kes just nagu õilsa eesmärgi nimel kuritegusid sooritavad, on väga halvad inimesed. Ja ma ütlen sedasama teile, kallid sõbrad, kes te tulete kohe seda eelnõu tagasi lükkama, [selle eelnõu] tagasilükkamise poolt hääletama: need, kes just nagu õilsatel eesmärkidel kurja teevad, on halvad inimesed. Ärge olge halvad inimesed, olge head inimesed!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on eelnõu 167 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame hääletamise ettevalmistamist. 

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 167 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 49, vastu 8, erapooletuid ei ole, eelnõu 167 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Kaheksas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Leo Kunnase, Henn Põlluaasa ja Ants Froschi algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 177 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Ants Froschi. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ma kolleegide kommentaarist kuulsin, et nüüd läheb kiirelt. Ma ei tea, kui kiirelt läheb. Seda ei tea mitte kunagi keegi ette. Tegelikult selle eelnõuga ei ole kiirelt läinud. [Mina], Leo ja Henn esitasime selle eelnõu 13. mail. Nii et siiani väga kiirelt läinud ei ole. (Saalis on sumin. Juhataja helistab kella.) 

Kuna te olete selle teksti sisuga tuttav, siis ma tõesti ei hakka teie aega selle peale kulutama. Aga ma olen natukene segaduses ja seda võib-olla oma kogenematuse tõttu. Nimelt on see [eelnõu] küll komisjonist läbi käinud, aga paraku on seal kirjas, et see eelnõu peaks jõustuma juba 2024. ehk siis käesoleva aasta 1. jaanuaril. No see ei ole mitte kuidagi enam võimalik. Ma ei tea, kas seda teksti oleks pidanud kohendama komisjonis või milline see tehniline protseduur oleks pidanud olema. Küll aga juhin ma tähelepanu sellele, et seaduseelnõu seletuskirja teise [punkti] "Seaduse eesmärk ja eelnõu sisu" teise lõigu teises reas on kirjaviga ja see on tõepoolest minu, Leo ja Hennu viga. [Sõna] "dividendide" asemel on üks sõnamoodustis, mis ei ole päris korrektne. Isegi kui te selle [eelnõu] tagasi lükkate, peaks selle vea ilmselt ära parandama, et need, kes mõne aasta, aastakümne või saja aasta pärast hakkavad meie tekste lugema, [saaksid] Riigikogu tööd [pidada] professionaalseks. Mina muidugi palun seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Kõik need vead saab muudatusettepanekutega ilusti ära parandada. Eks tegijal juhtub nii mõndagi. Aga ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni! Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Seda ja veel teist identset tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu numbriga 182 arutas rahanduskomisjon 26. septembril. Ma räägin mõlemast koos, sest kõik käib mõlema eelnõu kohta. Pärast teen lühemalt. 

Mitte üksnes [eelnõu] 177 seletuskirja kolmanda lõigu teises [reas] ei ole kirjaviga, vaid sama viga on ka eelnõu 182 seletuskirjas. Ma arvan, et see seaduse jõustumise tähtaeg §-s 2 on kõige väiksem mure, sellepärast et muudatuste läbivaatamise käigus, juhul kui need eelnõud peaksid esimese lugemise läbima, saab kõik need asjad korda teha. 

Eelnõu tutvustas lühidalt komisjonis algatajate [esindaja] Siim Pohlak. Selle [eelnõu sisu] puudutab juriidilise isiku tulumaksu määra muutmist. Komisjoni liikmetel algatajatele küsimusi ei olnud. Vabariigi Valitsus kumbagi eelnõu ei toeta. Komisjon langetas järgmised otsused. Võtta eelnõu päevakorda 2023. aasta 10. oktoobril. Päevakorra ülekoormatuse tõttu on see jõudnud täiskogu ette täna. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni esimees, siinkõneleja. Need kaks ettepanekut võeti vastu konsensuslikult. Aga hääletamiseks läks eelnõu edasise saatuse üle. Komisjon otsustas teha ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Selle poolt oli 7, vastu 1 ja erapooletuid ei olnud. See on minu poolt kõik.

Aitäh, hea ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Võib-olla te tooksite siin Riigikogu saalis välja ka need valitsuse põhjendused, miks nad seda eelnõu ei toetanud.

Nii. Valitsus on saatnud meile leheküljepikkuse kirja. Lühike kokkuvõte sellest: "Riigikogu liikmete esitatud maksuseaduste muutmise seaduse eelnõudel on negatiivne mõju maksutuludele, mis on vastuolus tänaste eelarveliste eesmärkidega." Selline põhiline kokkuvõte mittetoetamisest.

Hea ettekandja, teile rohkem küsimusi ei ole. Aga mul on paar väikest täpsustust. Päris nii ei saa, et me räägime ühest eelnõust ja siis [samal ajal] räägime veel kõikidest teistest eelnõudest, mis tulevad näiteks peale seda või nädala pärast või aasta pärast või miks mitte kahe ja poole aasta pärast. Igat eelnõu tuleb siin ikkagi eraldi ette kanda. Siis veel väike mõte komisjoni. Te ütlesite, et Siim Pohlak käis seda [eelnõu] ette kandmas. Ma lugesin mitu korda [teksti] läbi, teda ei ole nende algatajate hulgas. Oleks hea, kui komisjonis käib ka algataja või need, kes on [eelnõu] algatanud. Pohlakut [algatajate hulgas] ei ole, ma ei näe [tema nime].

Algatajate esindaja viibis komisjoni istungil. Siim Pohlak on rahanduskomisjoni liige ja tutvustas algatajate nimel eelnõusid. Aga jah, selles mõttes neid on tõesti … Ma pean loomulikult juhataja kriitika vastu võtma. Aga väga keeruline on [kirjeldada] kahte identset eelnõu: [on ettepanek kehtestada] 15%‑line tulumaksumäär, Leo Kunnas on [mõlema eelnõu algatajate hulgas], kirjavead on samad ja [eelnõude algatamise] kuupäev on ka sama. 

Aitäh teile väga põhjaliku ja sisuka ettekande eest! Ma väga tänan teid! Suur tänu! Kas nüüd on soove läbirääkimistesse asuda? Ei ole. Siis läheme hääletamise ettevalmistamise juurde. Komisjoni ettepanek on see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. 

Head ametikaaslased, kas võime minna hääletuse juurde? Ma vaatan ka siin algatajatele otsa. (Saalist vastatakse.) Aitäh teile! Ma panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 177 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 37 ja vastu 8, erapooletuid ei ole, on eelnõu 177 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Kaheksanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. 

Üheksas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Leo Kunnase ja Anti Poolametsa algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 182 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Leo Kunnase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõu eesmärgiks on juriidilise isiku tulumaksu määra alandamine. See on kõik, tänan!

Hea ettekandja! Ma tänan teid selle põhjaliku ja sisuka ettekande eest! Tundub, et küsimusi ei tekkinud. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahanduskomisjoni liikme Annely Akkermanni – vabandust, esimees lausa. Palun, Annely Akkermann!

Suur tänu, austatud juhataja! Head kolleegid! Eelnõu 182 on identne eelmisega, seetõttu palub rahanduskomisjon eelnõu tagasi lükata.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Ka teile ei ole küsimusi. Suur tänu! Läbirääkimiste soovi ei ole. Läheme hääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime minna hääletuse juurde? (Saalist vastatakse: "Jaa!") Ma tänan teid! Panen hääletusele eelnõu 182. Palun võtta seisukoht [selle kohta], mida juhtivkomisjon on ette pannud: eelnõu 182 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 36, vastu 6, erapooletuid ei ole, eelnõu 182 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Üheksanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi kümnenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 217 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme – ma korraks vaatan – Martin Helme. Me võime muidugi arutada selle menetlemise korda pikalt, aga ma usun, et head ametikaaslased on tuttavad sellega, kuidas esimesel lugemisel asja arutatakse. Aga siiski võib-olla paar sõna, kui lubate. Ettekandja teeb kõigepealt 20‑minutilise ettekande, siis on juhtivkomisjoni ettekanne kuni 20 minutit ja seejärel küsimused. Ma arvan, et see on piisav ülevaade sellest, kuidas esimest lugemist menetletakse. Nüüd ma palungi Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Martin Helme. Palun! 217 SE.

Sa tegid hääletuse nii kiiresti, et ma ei jõudnud.

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Eelnõu ise ei ole pikk, aga erineb veidi teistest tulumaksueelnõudest, mida meie fraktsiooni liikmed on teieni toonud. Ma selgitan, milles on iva. 

Kõigepealt tuleb muidugi alustada sellest – nagu viimasel ajal alati –, et Riigikogu juhatus ei ole täitnud kodukorraseadust ja ei ole taganud selle eelnõu õigel ajal saali saabumist. Eelnõu esitati juba maikuus ja oleks pidanud ammu olema esimese lugemise läbinud. 

Käesoleva eelnõuga me tahame eemaldada MTÜ Slava Ukraini nende juriidiliste isikute hulgast, millel on annetuste ja kingituste tegemisel tulumaksuvabastus. Kuna praeguseks on juba jõudnud olukord sinnamaani, et see tulumaksuvabastus lakkas seoses aastavahetusega – see tulumaksuvabastus oli tähtajaline –, on [see MTÜ] tegelikult juba [nende isikute hulgast] välja kukkunud. Aga see ei tee eelnõu mõttetuks, sest me tahame [selle MTÜ] asemele panna MTÜ Ukraina Eest, mis on selline MTÜ, mis päriselt viib Ukrainasse humanitaarabi, mitte ei varasta Eesti inimeste raha ära. 

MTÜ Slava Ukraini on seotud suuremahulise korruptsiooniga, mille tulemusena on annetused ja kingitused nimetatud MTÜ‑le vähenenud miinimumini või tegelikult lakanud. Selle tulemusena on järsult vähenenud ka kõikidele teistele Ukraina abistamisega seotud organisatsioonidele tehtud annetused ja see tähendab seda, et MTÜ Slava Ukraini on õõnestanud Ukraina võitlusvõimet. MTÜ Slava Ukraini tegevus ei ole kompromiteerinud mitte ainult Eesti inimeste tahet toetada Ukraina võitlust agressori vastu, vaid Eesti inimeste annetamiskultuuri tervikuna. See võib veel väga pikka aega skandaalist taastuda. Pole mingi saladus, et liberaalid ei anna kunagi enda raha, vaid tahavad jagada teiste raha. Konservatiivse maailmavaatega kodanikud kõikjal maailmas, ka Eestis, on olnud pigem innukad annetama ja [seetõttu] on konservatiivse maailmavaatega inimestele see juhtum eriti ebameeldiv. 

MTÜ Slava Ukraini juht, kes seni teadaolevate tõendite alusel on seotud suuremahulise korruptsiooniga, oli kuni valimisteni suur rahvakangelane ja valiti ka Riigikogusse. Parlamendist lahkus ta skandaali tipus kevadel. Aga me kõik teame, et Eesti 200 fraktsioon ei ole andnud hinnangut tema tegevusele, on keeldunud seda hukka mõistmast ja on sellega tegelikult häbi teinud kogu Eesti parlamendikultuurile. 

Nii et selline see meie eelnõu on. Meie ettepanek on eelnõu toetada. Aitäh!

Hea ettekandja, aitäh! Teile on ka küsimusi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas teil on teadmisi, kas Johanna-Maria Lehtme on teinud midagi selleks, et oma tegu heastada või et annetamist Ukraina heaks jälle ausse tõsta, et sellelt selline korruptsioonimaik eemaldada?

Aitäh! Ei ole, kahjuks ei ole. Küll aga on seesama MTÜ Ukraina Eest jätkanud Ukraina aitamist. Meie erakonna liikmed, ka parlamendiliikmed on sellega seotud olnud. Ehk siis me ei ole lasknud ennast heidutada. Aga nagu me siin eelmise päevakorrapunkti jooksul pidime tõdema, et meil on prokuratuur, mis väga valikuliselt tegeleb õiguse tagaajamisega. Kui ideoloogiliselt õiged inimesed tegelevad seaduserikkumisega, siis prokuratuur magab, hambad laiali, ja kui ideoloogiliselt vaenulikuks peetavad erakonnad mitte midagi ei tee, siis ikkagi leitakse paragrahv. Selline see seis meil on. Jah, kahjuks me peame tõdema, et kõik me teame, et asjad on halvasti, ainult prokuratuur ei suuda sellest aru saada ja midagi ette võtta.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Härra ettekandja! Tegelikult on äärmiselt tüütu, et mingi Maria Lehtme pärast käite siin ja püüate justkui kedagi erakondlikult kottida. See ei puutu üldse asjasse, kedagi ei huvita. Aga ma arvan, et selle vastu on küll huvi, et täna hommikuks sai jälle väga palju selgemaks, et Donald Trump keeldub toetamast Ukraina abistamist. Öelge palun, mis on teie vaade sellega seoses. Kas te olete mures või te leiate õigustuse?

Mul on palve, et me jääksime eelnõu 217 juurde. Palun, hea ettekandja!

Ei, ma äärt mööda ikkagi proovin vastata sellele suhteliselt harali olevale mõttekäigutaolisele asjale. Ma ei ole nõus selle hinnanguga, et kedagi ei huvita, mis on saanud Johanna-Maria Lehtmest. Kui sa just ei kuuluta mind mitte kellekski, mida, ma arvan, sa muidugi võid tehagi. Mind küll huvitab, tervet meie fraktsiooni huvitab, väga paljusid inimesi huvitab, kuidas saab olla niimoodi, et tehakse selline suur sigadus ja mitte midagi ei juhtu, ei piiksu ega midagi. Huvitab küll, väga paljusid inimesi huvitab. See on õiglustunde küsimus ka. 

Erakondlik kottimine. Erakond, kes võttis vastutuse enda peale, on Eesti 200, sest ta keeldus moraalse hinnangu andmisest. Ise nad lõid selle olukorra. Oleks võinud selgelt öelda, et nad mõistavad [tema tegevuse] hukka, oli sigadus, nad kõik on šokeeritud või et kui nad oleksid teadnud, poleks nad teda elu sees nimekirja pannud. Aga nad ei saanud sellega hakkama. Ameerika sisepoliitikasse ma siiski ei lähe.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! [Võtan sõna], kuna siin kõlasid Eesti 200 nimi ja süüdistused [erakonna kohta]. Kui te teate Lehtme kuritegudest, siis minu soovitus on peale tööpäeva lõppu pöörduda politseisse, viia kõik need tõendid politseisse ja siis hakatakse seda kindlasti uurima. Mina tahaksin täpselt samamoodi teada, mis siis tegelikult juhtus. Kas te olete valmis kõik need tõendid viima täna õhtul politseisse?

Aga ma ei saa uurijaks olemise eest palka. Meil on natuke teine töö. Selle asja uurimine on politsei ja prokuratuuri asi. Kui prokuratuur ja politsei seda asja ei uuri, siis tuleb küsida, et mis neil viga on. Selle materjali jaoks, mille põhjal me võime kõik teha järelduse, et toimus petmine ja raha väljapetmine Eestis ja selle raha väljakantimine Ukrainas, ei ole vaja mul küll mingisugust eriuurimist korraldada. Selle info on saanud ka politsei, kaasa arvatud kaitsepolitsei, muide. Seda me tegelikult kõik teame. Ja see, et nad selle infoga mitte midagi peale ei hakka, vaid samamoodi lolli mängivad nagu Eesti 200, räägib midagi meie õigusriigist.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh! Ma lihtsalt täpsustan, et te annaksite ka endale aru, et kui teil on need tõendid ja te varjate neid, siis te võite samuti riskida sellega, et saate süüdistuse. Palun peale tööpäeva lõppu need tõendid viia lõpuks politseisse ära.

Milline hõrk, milline tõeliselt hõrk viis, mafioosne viis, eks ole! Kurjategija oli teie ridades ja siis sa tuled mind ähvardama, et mina võin ka jääda politsei hambusse, kui ma ei käitu [mingil viisil] või kui ma nii ja naa ei tee. Kas sa ikka saad aru, mis sa praegu ütlesid või?

Mul on palve jääda eelnõu 217 juurde. Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Mina sooviksin just nimelt küsida selle eelnõuga seotud küsimuse. See [eelnõu] puudutab tulumaksuseadust. Olge palun nii kena, selgitage, kuidas täpselt see tulude maksustamine tulumaksuga Eestis käib. Milline on arvestusvalem ja mida on võimalik maksustatavast tulust maha arvata? Kindlasti te teate seda väga hästi endise rahandusministrina, [pealegi] esitate siin seda eelnõu, mis seda kõike puudutab. Ma arvan, et on oluline, et täiskogu sellest siis ka ülevaate saaks.

Aitäh! Räägime asjast. Tulumaksuvabastuse süsteemis muidugi on Eestis liberaalide juhtimisel kogu aeg kruvisid kokku keeratud, me kõik teame seda, eks ole. Vanasti sai tulumaksuvabastust laste pealt, abikaasade pealt. Noh, see kõik on maha krutitud meil, teie käed on ka sellega loomulikult määritud koalitsioonikaaslasena. 

Järele on jäänud summa, aastane summa, mille pealt tulumaksuvabastust arvestatakse. Ja seegi summa võib olla väiksem, kui sissetulekud on omakorda mingisugusest summast aasta jooksul väiksemad. Ja selle summa sisse võivad mahtuda erinevad asjad, mida tulumaksuseadus annab meile tulumaksuvabastusena. Need võivad olla koolitused, need võivad olla annetused. Nendest annetustest on selge nimekiri tehtud. Ja see tähendab seda, et kui ma teen annetuse, näiteks kannan 100 eurot mõnele vastava tulumaksuvabastusega MTÜ‑le, siis ma maksan selle 100 eurot ära. Ja kui ma teen – nüüd on just parasjagu hooaeg – oma tuludeklaratsiooni, siis ma selle annetuse panen tuludeklaratsioonile kirja ja maksuamet arvestab sealt [tulumaksu] – eelmine aasta kehtis veel 20%‑line tulumaks, nüüd on teie õudne majandust hävitav valitsus juba teinud 22%‑lise tulumaksu – ja ma saan 20% sellest 100 eurost tagasi, juhul kui see mahub kõikide nende raamide sisse.

Aitäh! Ma korra küll täpsustan. Sisusse küll ei taha sekkuda, aga kuna kõik Eesti inimesed ka vaatavad, mis siin Riigikogus toimub, siis [täpsustan, et] minu teada kehtib meil hetkel, 2024. aastal 20%‑line tulumaks. Ma loodan, et ma ei eksi. 

Erkki Keldo, protseduuriline!

Õige! Ma ajasin käibemaksuga segamini. 

Pole hullu. Mart Helme, palun!

Aitäh! Me oleme teinud terve hulga neid tulumaksu ja käibemaksu muudatuse eelnõusid. Ütle nüüd ka inimestele, kes räägivad kogu aeg sellest, kuidas riigil on ainult see raha, mis maksudest kogutakse: kui suur see suurusjärk võiks olla, mis nendest vabastustest loobumise järel riigikassasse juurde võiks tulla? See on kindlasti rohkem kui see 5,7 miljonit eurot, mis õpetajatele kuidagi näkku sülitati.

Ma ei oska seda numbrit või arvu öelda. Ainuüksi abikaasade ja laste tulumaksusoodustuse kaotamise pealt oli see summa ikkagi kümneid miljoneid. Ja selles mõttes on see loomulikult mage signaal.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! [Võtan sõna] innustatuna Eesti 200 liikme sõnavõttudest Slava Ukraini kohta. Eile ütles kapo endine kõrge ametnik Martin Arpo sellised sõnad: "Eestis on kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte. Kui laekub teave, et selline asi toimub, siis seda peab uurima. See ei ole uurimisasutuse valik." Minu mäletamist mööda on meie ajalehtedes ilmunud vilepuhuja Oleksandr Tšernovi tunnistused, on väga palju muid materjale ja ka prokuratuur on menetluse alustanud. Kas ma mäletan valesti, et see kriminaalmenetlus on juba alustatud, aga lihtsalt seal midagi kuidagi ei edene?

Ei mäleta valesti. Tõesti, ega prokuratuur ei tahtnud [menetlust] alustada, hirmsasti ei tahtnud alustada, aga siis läks kisa nii suureks, et alustati. Lihtsalt see menetlus ei ole mitte kuhugi jõudnud. Ma saan aru, et minu ülesanne on tegelda tõendite kogumisega ja need tõendid politseisse ja prokuratuuri viia, ja hoidku-hoidku: kui ma ei lähe, siis võib mind kinni panna. Vähemalt Eesti 200 seda soovis.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tulen selle eelnõu juurde. Soov on see MTÜ Ukraina Eest sinna [nimekirja] panna. Kas on teada need linnad, kuhu see MTÜ Ukraina Eest on viinud oma abi, mis on kokku korjatud ilma tulumaksusoodustuseta ja mida inimesed on teadlikult annetanud, et aidata Ukraina võitlejaid?

Jaa. Mul lihtsalt ei ole meeles. Seda tuleb küsida kolleeg Anti Poolametsalt, võib-olla ka Evelin Poolamets teab, sest nemad on ühed eestvedajad. Aga mingi kuus või seitse bussitäit kraami on sinna veetud humanitaarabiks, minu teada on seal [hulgas] olnud ka sõdurite varustust. Aga ma ei oska konkreetseid linnasid nimetada.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Rahanduskomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Seda eelnõu arutas rahanduskomisjon 2023. aasta 25. septembril. Tõesti, tekkis ka väiksemat sorti arutelu.

Jevgeni Ossinovski küsis eelnõu algatajalt, kas need inimesed, kes juba on mittetulundusühingutele annetanud maksuvabalt, peaksid tagantjärgi tulumaksu maksma. Nimelt anti see eelnõu menetlusse juba 22. mail ja eelnõus ei olnud välja toodud jõustumistähtaega. Martin Helme vastas, et tagantjärgi maksmist ei ole. Jevgeni Ossinovski soovis siiski teada, milline võiks olla seaduse jõustumise tähtaeg. Martin Helme arvas, et seadus võiks jõustuda märgitud jõustumistähtajal.

Vabariigi Valitsus seda eelnõu ei toetanud. Kusjuures ei olnud lähemalt juttu ka MTÜ‑st Ukraina Eest. Selle tegevusest komisjon ülevaadet ei saanud.

Komisjon otsustas teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda juba 10. oktoobril eelmisel aastal ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Need otsused olid konsensuslikud. Kolmas menetluslik ettepanek oli eelnõu tagasi lükata ja see nõudis hääletamist. Selle poolt oli 6, vastu 3 ja erapooletuid 2. See on minu poolt kõik.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Arvo Aller, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Selle viimase sõnastuse puhul ma ei kuulnud, mille [üle hääletati – see hääletus], kus poolt oli kuus inimest ja erapooletuid oli kaks. Kas [hääletati selle üle], et sinna lisada see MTÜ Ukraina Eest? Kas selle poolt oldi või ei oldud?

Selle MTÜ üle – MTÜ Ukraina Eest – komisjoni istungil ei arutletud. Hääletati menetlusettepanekut eelnõu tagasi lükata ja [eelnõu] tagasilükkamise poolt oli 6, vastu 3 ja erapooletuid 2.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimiste avamise soovi ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 217 esimesel lugemisel tagasi lükata. Läheme hääletamise ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, kas tohib asuda hääletamise juurde? (Hääl saalist.) Nii, algatajad on ka nõus.

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 217 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 41, vastu 8 ja erapooletuid 1. Eelnõu 217 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Järgnevalt tänane 11. päevakorrapunkt, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 230. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks Riigikogu liikme Siim Pohlaku. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Tegemist on tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõuga, millega soovime kehtestada pankadele täiendava netointressitulu pealt teenitud kasumile lisamaksu. Analoogne maks on kehtestatud ka Leedus ja seal oodatakse sellega eelarvesse ligemale 500 miljonit eurot lisatulu. Eelnõu [algatamise] põhjuseks on see, et koos euribori tõusuga on pankade kasumid kordades kasvanud, ja see raha on liikunud Eesti majandusest eelkõige välismaiste suurpankade kasumitesse. Iga eelnõu ja seaduse puhul tuleb vaadata, kas see on õiglane. Pankade täiendavate intressitulude maksustamine on kindlasti õiglane. 

Majanduse tasakaalu huvides tuleb maksukoormuse muudatuste puhul arvestada ka seda, kuhu on majanduses ringlev raha liikunud. Viimastel aastatel on raha liikunud just suurpankadesse, eelkõige välismaistesse suurpankadesse, kes on teeninud hüppeliselt kasvanud intresside pealt sadu miljoneid eurosid lisatulu. Seetõttu on pankade kasumi täiendav maksustamine ja selle raha suunamine Eesti majanduse elavdamisse korraga nii õiglane kui ka mõistlik. 

Eesti majandus langeb juba kaheksandat kvartalit järjest. Suurendada on vaja siseriiklikke investeeringuid, et majandusele uus hoog anda, et Eesti ettevõtted ellu jääksid ja inimeste töökohad säiliksid ning palgad hinnatõusule järgi tuleksid. On täiesti arusaamatu, miks teeb tänane Eesti valitsus inimeste suhtes vaenulikke ja ebaõiglaseid valikuid ning säästab suurpankade lisakasumeid, samal ajal pigistades Eesti inimeste käest maksude kaudu välja iga viimase kui sendi. Demagoogilisel [väitel], et pankade täiendav maksustamine võib peletada Eestist välisinvestoreid või midagi muud sarnast, ei ole alust. Esiteks on täiendava pangamaksu teed läinud paljud Euroopa riigid, sealhulgas Hispaania, Tšehhi, Ungari ja Leedu, ning mingit väliskapitali põgenemist pangamaksu tõttu seal ei ole täheldatud. Teiseks, investeeringud põgenevad Eestist juba praegu ja eelkõige on selle põhjus loodud hirmufoon, mida eelkõige kujundavad peaministri hüüatused: "Eesti on sõjas!", "Meie oleme järgmised!", "Meid rünnatakse kohe!". See on peletanud Eestist nii välismaised kui ka siseriiklikud investeeringud. 

Valitsuse tegutsemine ja kommunikatsioon majanduskriisis on läbi kukkunud. Pankade lisamaks ei mõjuta kuidagi meie investeerimiskliimat, küll aga annab võimaluse ära jätta kas või näiteks planeeritav automaks. Kokkuvõtvalt: praegune olukord, kus maksutõusud lükatakse eelkõige inimeste kaela ja pankade lisakasumid jäävad puutumata, on riigirahanduslikult ebamõistlik ja Eesti inimeste suhtes ebaõiglane. Nii et, head rahvaesindajad, palun toetage pankade intressituludelt teenitavale lisakasumile maksu kehtestamist. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Selle eelnõuga on traagiline lugu. Me esitasime selle eelnõu 8. juunil 2023 ehk siis natuke vähem kui aasta tagasi kevadistungjärgul. Kui see eelnõu oleks vastu võetud sama tempoga[, millega võeti vastu] abielu rüvetamise või peretoetuste vähendamise või käibemaksu suurendamise [eelnõud], siis oleks see saanud hakata kehtima eelmise aasta esimeses pooles ja sellel aastal oleks saanud juba hakata maksu koguma. Koalitsioon, loomulikult kodukorda rikkudes, jättis selle eelnõu [menetlemise seisma], kümme kuud hiljem me seda siin [arutame]. Ja sel aastal seda raha enam korjata ei saa. Seda ettekäändeks [tuues] nad loomulikult ütlevad, et ärme siis üldse hakkame korjama. Aga fakt on see, et miljard on kasum, sellest miljardist umbes pool, üle 400 miljoni euro, on tulnud puhtalt selle pärast, et intressid on tõusnud. Ja kõik see on korjatud Eesti inimeste taskust ja läheb Rootsi. Minu meelest ei ole siin mingit valikukohta. Aga kuidas sa vastaksid sellele, et nüüd on juba hilja?

Kõigepealt ma ütlen, et selle venitamise tõttu oleme kaotanud mitusada miljonit eurot. Nii et võiks öelda, et see on tahtlik või isegi kuritahtlik venitamine. Eesti rahva suhtes kindlasti kuritahtlik.

Aitäh! Järgnevalt Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! [Kuna] te tulite siia pankade maksustamist käsitleva eelnõuga, siis olete kindlasti endale krediidiasutuste maksustamise erikorra peensusteni selgeks teinud. Mina ka väga hästi tean, kuidas see käib, aga võib‑olla päris kõik täiskogu liikmed ei tea. Te teate küll, ma pean silmas tulumaksuseaduse §‑s 47[¹] toodud krediidiasutuste avansiliste maksete korraldust – seal on kaks üsna lihtsat [lõiget]. Kas te oleksite nii kena ja annaksite täiskogule ülevaate, kuidas pankade maksustamine praegu käib? Ma olen kindel, et te ei oleks tulnud seda eelnõu siia esitama, [kui te ei oleks] seda asja endale enne selgeks teinud.

Aitäh, küsija! Jah, loomulikult olen ma selle endale selgeks teinud, see on mul siin ekraani peal. Kui sa arvad, et selle ettelugemine annab meie debatile midagi juurde, siis ma võin selle ette lugeda, aga ma võin ka võtta enne hääletust kümme minutit vaheaega ja tutvustada seda sulle. Ma saan aru, et oleks abi vaja. (Raimond Kaljulaid saalist: "Saalile.") Saalile? No vot, selle [paragrahvi] esimene lõige ütleb: "Residendist krediidiasutus ja mitteresidendist krediidiasutuse Eesti filiaal on kohustatud tasuma iga kvartali kolmanda kuu 10. kuupäevaks Maksu- ja Tolliameti pangakontole tulumaksu avansilise makse § 4 lõikes 5 sätestatud määraga eelmises kvartalis teenitud käesolevas lõikes, § 50 lõigetes 1 ja 2, §-s 50¹ ning § 53 lõikes 4 sätestatud maksukohustuste täitmise eelselt kasumilt." See on esimene punkt.

Teine punkt: "Kvartali kasumit vähendatakse § 50 lõikes 1¹ ja § 53 lõikes 4¹ nimetatud sama kvartali tulu ning kuni 19 eelmise kvartali kahjumi võrra. Eelmiste kvartalite kahjumit saab kasumi vähendamiseks kasutada ulatuses, mida pole varem kasumi vähendamiseks kasutatud." Ma loodan, et see andis siin midagi debati kvaliteedile juurde, aga vähemalt lugupeetud küsija sai ehk natuke targemaks.

Suur tänu põhjaliku vastuse eest! Järgnevalt Martin Helme, palun!

Jaa, mina tahan öelda, et Riigikogu juhatus rikkus seadust, kui ta ei toonud seda [eelnõu] õigel ajal saali. Selle tõttu jäi riigieelarvesse laekumata 150 miljonit eurot tulu. Kui see [eelnõu] oleks seadusena vastu võetud, oleks Eesti riigi eelarves 150 miljonit eurot [lisatulu], aga see jääb saamata selle pärast, et Riigikogu juhatus ei toonud seda [eelnõu] saali. Mis sa arvad, kas praegu oleks põhjust mõelda selle peale, et riik [võiks] Riigikogu juhatuse liikmetelt, kolmelt inimeselt, nõuda sisse riigieelarvele räige hooletusega, kriminaalse hooletusega tekitatud kahju – 150 miljonit eurot?

No vot, seda tuleks põhjalikumalt käsitleda. Tuleks vaadata, milline on olnud valitsuskoalitsiooni roll nende protsesside juures. Ilmselgelt on venitamine olnud tahtlik. See, miks seda on tehtud pankade huvides ja Eesti inimeste huvide vastu, on tõsine küsimus, mida peaks nii Riigikogu juhatus kui ka kogu valitsuskoalitsioon endalt küsima.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Siim, sa oskad natukene avada seda tausta. Mis võib olla see põhjus, miks me ei taha välismaiseid pankasid maksustada? Me teame, et meil on ühed kõrgeimad laenuintressid kogu Euroopas. Samas me kuuleme, kuidas peetakse plaani suruda kodumaised hoiu-laenuühistud, kus on meie enda inimeste raha, eestlastest juhid, pankadena [tegutsema], lisaks on neil kapitalinõuded ja nii edasi. Kas sul on aimu, miks me käitume niimoodi, et oma ettevõtlust me surume alla, aga nende puhul, kes meilt mitu nahka seljast võtavad siin Euroopas – ka intresside kaudu –, me ei näe mingit võimalust maksustamise arutamisekski?

Aitäh! Jah, loomulikult, see on absoluutselt arusaamatu, miks lastakse välismaistel suurpankadel teenida siin Euroopa ühtesid parimaid kasumeid – see kõik tuleb meie inimeste arvelt – ja samal ajal makstakse madalaid hoiuseintresse. See on ka üks koht, kus tekib see kasum. 

Aga hoiu-laenuühistute puhul on täitsa omaette küsimus, miks ei soosita rahvuslikku kapitali, seda, et kasumid, teenitud raha jääks meie inimestele, meie ettevõtjatele, mitte ei voolaks Eestist välja. See hoiu-laenuühistute kägistamine, mida praegu tehakse, on täiesti häbiväärne ja ma ei näe sellele mitte mingit õigustust. Nii et tõepoolest on see valitsus vaenulik nii Eesti ettevõtluse kui ka Eesti inimeste suhtes ja maksustab inimesed vaeseks.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Mulle väga meeldib see, mida Martin ütles, et juhatus on rikkunud oma hoolsuskohustust ja peaks seetõttu riigile tekitatud kahju hüvitama. Aga ma laiendaksin seda ka kõikidele koalitsiooni kuuluvatele saadikutele ja see hõlmaks ka neid oportuniste, kes on nüüd koalitsiooni poole üle jooksnud, see puudutab ühte lagunevat erakonda. 

Aga küsimus on mul selline. Kasutan sellist feminiinse varjundiga sõna nagu "tunnetus". Kas sinu tunnetuse järgi oleks põhimõtteliselt võimalik leida konsensust kõikide Riigikogus esindatud erakondade vahel, et seesugust kodumaisele kapitalile tekitatavat soodustust ja välismaise panganduse maksustamist ellu viia?

Aitäh! Mulle tundub, et vähemalt Reformierakonna puhul on seda konsensust ikka väga raske leida. Nad selgelt teenivad või esindavad välismaiste suurpankade huve. Ja nagu on ka nendesamade hoiu-laenuühistute puhul näha, proovitakse ka seda kohalikelt inimestelt ja ettevõtetelt [saadud] viimast turuosa suurpankadele ümber jagada.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea Siim! Sa tundud olevat selline tõsine spetsialist panganduse ja finantstehingute alal. Minu küsimus lähtub Martini eelnevast küsimusest. Mõned aastad tagasi lõhuti teise pensionisamba süsteem ja peatati riigipoolsed sissemaksed. Selle ettekääne oli ka see, et pangad teenisid liiga palju. Pärast hüvitas riik vahepeal peatatud sissemaksed ja see läks riigile toonase rahandusministri, kelle nimeks kahjuks oli Martin Helme, valearvestuse tõttu maksma 22 miljonit eurot. Martin on ise tunnistanud, et see oli valearvestus. Kas praegu oleks põhjust pöörata see 22 miljoni eurone nõue Martin Helme vastu, sellepärast et ta omal ajal rahandusministrina tegi sellise valearvestuse?

Aitäh! Ma arvan, et pensioni teise samba vabakslaskmine oli väga õige otsus õigel hetkel. Kui seda poleks tehtud, oleks Eesti inimesed oma hoiustelt ja säästudelt inflatsiooni tõttu kaotanud isegi sadu miljoneid. Nii et ma arvan, et see oli väga õige otsus, tänu millele Eesti inimesed, kes raha välja võtsid, investeerisid selle kuskile, kus see oli inflatsiooni eest kaitstud, ja teenisid hoopis oluliselt tulu, mitte ei kaotanud seda raha. Mina arvan, et see oli väga õige otsus.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et me kõik mäletame, kuidas ka veel augustikuus Lauri Läänemets väga aktiivselt lubas võitlusesse asuda pankade suurte kasumite vastu, ka eelarveläbirääkimistel lubas ta, et pankasid hakatakse maksustama. Kui palju on teil Lauri Läänemetsaga – kasvõi näiteks siis, kui olete koridoris temaga kokku puutunud – juttu olnud sellest, kas ta sisimas endiselt toetab seda eelnõu või on ta nüüd radikaalselt muutunud ja hakanud pankade hiigelkasumeid toetama? Kas teil on olnud mingit suhtlust Lauri Läänemetsaga?

Aitäh! Lauri Läänemetsa olen ma siin koridorides kohanud üsna harva, hetkel ta pole Riigikogu liige, meil pole sel teemal juttu olnud. Aga ma loodan, et näiteks härra Kaljulaid tuleb ja teeb siin pärast sõnavõtu ja räägib, miks sotsiaaldemokraadid järsku loobusid pankade täiendava maksustamise toetamisest.

Mart Helme, palun!

Praegune valitsus on ilmselt võtnud – ma ei tea, mis ideoloogilistel või meelepuuduslikel põhjustel – väga selge kursi Eesti ettevõtluse ja Eesti inimeste surnuks maksustamiseks. See on selge poliitiline otsus: maksustada Eesti ettevõtlus surnuks. Mis on sinu arvamus? Kust me saaksime riigile rohkem raha? Kogu aeg käib nutulaul, kuidas riigil ei ole raha ei teede ehitamiseks ega palkade tõstmiseks ega millekski muuks. Kust me saaksime rohkem raha: kas sellest, kui maksustame surnuks siin märatseva võõrkapitali, või sellest, kui maksustame surnuks omaenda maksumaksjad ja väikeettevõtted?

Aitäh! Ma arvan, et surnuks ei tuleks kedagi maksustada, aga selge on see, et välismaine suurkapital on Eestis alamaksustatud, loomulikult. Maksusüsteem on selgelt suurkapitali poole kaldu. See on omaette suur teema, millega peaks parlament tegelema. Eestis on kogu maksude raskuskese väärtuse loomisel ehk nii-öelda tööjõumaksudel, aga sisuliselt on kapital täiesti maksustamata. Pankadel on see avansiline tulumaks, aga tegelikult on suurkapital Eestis maksustamata. Suurkapital saab läbi selle, et ta on maksustamata, sedasama väikeettevõtlust kokku osta. Nii et sellega ma olen nõus, et suurkapital, eelkõige välismaine suurkapital, on totaalselt alamaksustatud ja selle peaks üle vaatama.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjonis toimunud arutelust rääkima Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu 25. septembril. Kahjuks ei mahtunud see eelnõu varem päevakorda. Komisjon tegi ettepaneku võtta see eelnõu päevakorda juba 10. oktoobril. Rahanduskomisjonis toimus põgus arutelu. Arutelul olid enam-vähem samad [teemad], mis juba eelnõu tutvustamisel välja toodi, ja see, et see maksuettepanek on sarnane Leedu omaga. Valitsuselt küsiti arvamust, valitsus eelnõu ei toeta. 

Komisjon langetas järgmised otsused. Võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Need otsused võeti vastu konsensuslikult. Ka kolmas menetlusotsus – teha ettepanek eelnõu tagasi lükata – nõudis hääletamist: tagasilükkamise poolt oli 7 ja vastu 4, erapooletuid 1. See on minu poolt kõik.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel esinema sõnavõtuga Andre Hanimäe. Vastav volitus on istungi juhatajal olemas. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Ma ei ole küll Raimond Kaljulaid, aga püüan. Pankadel on kahtlemata suur roll kaasavama ja õiglasema majanduskeskkonna edendamisel. Viimastel aastatel oleme pidanud ka siin saalis ja igal pool mujal ühiskonnas väga tuliseid mõttevahetusi pankade maksustamise üle Eestis ning selle mõjudest meie majandusele ja ühiskonnale laiemalt. Mis seal salata, 940‑miljoniline kasum aastal 2023 ja laenuvõtjaid pitsitav euribor on selleks muidugi ka piisavalt ainest andnud. Teisalt on see põhjustanud ühiskonnas arutelu ja isegi pahameelt. Ka siin saalis on see tinginud erinevate eelnõude esitamise. Tõenäoliselt ei ole see eelnõu viimane.

Sotsiaaldemokraadid on tõepoolest rääkinud pankade solidaarsusmaksust ehk siis väga selgelt sellest, et pankade ajutised ülikasumid, mis on suuresti [saadud] meie inimeste ujuva intressimäära ja euribori tõusu tõttu, peaksid ühiskonda hoopis enam tagasi jõudma. Ajutist pangamaksu, nagu me teame, koalitsioonis ei sündinud, küll aga [saavutati] kokkulepe, et pangad maksavad plaanitust rohkem dividende ja riik saab täiendava tulumaksu, kahe aasta peale lisaks varasemalt prognoositule 120 miljonit eurot. Tõsi, see kergitas nii mõnegi kulmu. Esmalt ajastuse pärast: see oli enne tulumaksumäära tõusu. Teisalt tõsiasja pärast, et kui pankade avansilise tulumaksukohustuse tõus 22%‑ni ja sellest tulenev 80 miljoni euro suurune maksutõus aastas võinuks erinevate analüüside järgi vähendada laenuandmise võimalust miljardi euro võrra, mõjutades majanduskasvu ja finantsstabiilsust, siis nüüd oldi valmis kapitali vähendama 720 miljoni euro võrra. Nii et eks see loomulikult küsimusi tekitas.

Kokkuleppe ja lahenduse [leidmine] pikaajalise jätkusuutlikkuse ja pankade tõelise solidaarsuse [küsimuses] on ühiskonnas jätkuvalt üleval. Ma arvan, et suures plaanis on see asjakohane. Kindlasti ei ole see laest võetud [probleem]. Eesti pankade kasumlikkus on olnud märkimisväärne, kuid sellest hoolimata on laenude keskmised intressimäärad, eriti eluaseme- ja ärilaenude [intressimäärad], Eestis jätkuvalt kõrged. Eesti Panga eelmise aasta detsembri statistikast võib välja lugeda, et ettevõtetele antud pikaajaliste laenude keskmine intressimäär oli 6,9%, aasta tagasi samal ajal 4,7%, majapidamistele antud uute tagatiste eluasemelaenude keskmine intressimäär oli detsembris 5,48% ehk 1,05 protsendipunkti kõrgem kui 2020. aasta detsembris. Laenamine on Balti riikides võrreldes teiste Euroopa [riikidega] kallim. Tõsi, hoiustelt pakutav intress on tõusnud ja see on viimasel ajal olnud isegi veidi kaalumist väärt investeerimisvõimalus, aga euribori languse ootuses on asutud ka tähtajaliste hoiuste intressimäärasid langetama. Tuleb öelda, et hoiuste intress mõjutab muidugi neid, kellel palgapäeval midagi alles jääb, neid, kellel hoiusele midagi panna on.

Aga solidaarsus pangandussektoris ei tohiks piirduda ainult fiskaalsete panustega riigieelarvesse. See peab laienema soodsamatesse laenuintressidesse – nii ettevõtjatele kui ka elanikele –, kõrgematele intressimääradele ja hoiustele, ilmnema erinevates soodustustes ja finantsinstrumentides, mis aitaksid meie inimesi ja ettevõtjaid nii Tallinnas kui ka Tartus, aga ka maapiirkondades, kus laenu saamine ja seeläbi ka ettevõtluse arendamine on eriliselt keerukas, kui mitte võimatu. Pangad peaksid ise nende kasumite taustal, mis ühiskonnas ja ka siin saalis niivõrd palju furoori tekitavad, otsima võimalikult palju neid lahendusi, kuidas inimestele ja ühiskonnale tagasi anda, nii nagu otsiti aktiivselt võimalusi siis, kui maksukoormus ähvardas tõusta.

Alates 2018. aastast kehtib Eestis pankadele ettevõtte tulumaksu süsteem, mille määr oli 14%, aga on nüüd 18% kõigilt teenitud kasumitelt.

Palun kaks minutit lisaaega.

Kaks minutit lisaaega, palun!

See on juba erinev võrreldes teiste ettevõtetega. See on siis see avansilise tulumaksu süsteem, millest enne ettekandja põhjalikult juttu tegi. Võttes arvesse seda ja hiljuti saavutatud kokkulepet, mille suhtes võib olla kriitiline, [väidan, et] riigi selline hektiline ühest seisukohast ja maksumäärast teise hüppamine oleks ka paraku vale samm. Halvimal juhul võib see motiveerida pankasid viima varasid riigist välja, õõnestada Eesti finantsstabiilsust või kriiside ennetamise võimekust. Kuna see eelnõu on meil täna siin saalis pärast neid kokkuleppeid – seda toodi ka enne siin välja –, ei tundu, et Eesti riigil on väga mõistlik näidata sellist suhtumist, et ühel hetkel mõtleme nii, teisel naa ja kolmandal juba kolmandat moodi. Seetõttu sotsiaaldemokraadid seda eelnõu ei toeta. Küll aga soovime näha olukorda, kus pankade finantsedu muutub kogu ühiskonna jaoks käegakatsutavateks hüvedeks. Mis seal salata, võib päris kindel olla, et solidaarsuse küsimus on pangamaksu [kehtestamise kontekstis] või mõnel muul viisil vähemalt sotsiaaldemokraatide jaoks laual ka edaspidi. Aitäh!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme. (Martin Helme küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Head kolleegid! Kadunud Edgar Savisaar kasutas sotsiaaldemokraatide kohta väljendit "millimallikad" – noh, roosad ja selgrootud. Andre Hanimägi ütles, et riik ei saa ühel hetkel olla nii ja teisel hetkel naa. Kevadel, kui sa olid veel Keskerakonnas, pooldasid sa seda maksu. Aga, näe, nüüd enam ei poolda. Eks see sotside jutt augustis ja septembris [erineb]. Lauri Läänemets paugutas, kuidas nad panevad pangad maksma, aga nüüd tuleb välja, et nad hääletavad selle eelnõu vastu ja mitte midagi uut asemele ka ei paku. Ja siis on muidugi Reformierakonna deviis: häbi läheb üle, aga raha jääb alles. Sellest me saame ka aru, kui me räägime Eesti majandusest ja maksudest ja korruptsioonist. 

Aga räägiks natukene ikkagi asja ivast. Eelmisel aastal teenisid Eesti pangad täiesti ettenähtavalt – täiesti ettenähtavalt! – rekordilise kasumi. See kasum ulatub peaaegu miljardini, jääb nõks alla miljardi. Seda on enam-vähem kaks korda rohkem, kui nad varem on Eestis teeninud. Ja see on siis olukorras, kus Eestis tegutsevad Rootsi pangad või laiemalt Põhjamaade pangad on võrreldes teiste Euroopa [pankadega], aga ka Inglise või Ameerika pankadega kõige kõrgema kapitali tootlikkusega pangad üldse. Nii hästi ei teeni pangad mitte kusagil mujal, kaasa arvatud needsamad Rootsi pangad ei teeni nii hästi tulu Rootsis. 

Ma olen kuulnud seda – ka enne käis [see teema] läbi –, et miks te muretsete: laenuintressid läksid küll kõrgeks, aga hoiuseintressid läksid ka kõrgemaks. Vastab tõele! Sellega on umbes nii nagu bensiini hinna tõusuga. Kui kuskil turul läheb millimeetri võrra nafta hind üles, siis – pumm! – raketina lendavad posti otsas kohe ka bensiini ja diisli hinnad ülespoole. Kui kuskil turul läheb nafta hind kõvasti allapoole, siis umbes kaks nädalat hiljem tuleb kriipsukese võrra bensiini hind alla. Meil läks nende intressidega samamoodi. Kõigepealt laenuintressid – pumm! – lendasid üles ja siis pool aastat hiljem hakati tasapisi väikeste-väikeste titasammudega tulema järgi. Mis on selle tulemus? Kokkukorjatud raha ja väljamakstud intresside vahe on umbes pool miljardit. Ei ole ju niimoodi, et seesama raha, mis on laenuvõtjatelt kokku korjatud, antakse tagasi hoiustajatele. Kusjuures paneme tähele: laenuvõtjad ja hoiustajad ei ole üks ja sama seltskond – ei pruugi üldse olla. 

Sellises olukorras on normaalne, et riik seisab oma inimeste eest. Olukorras, kus meile on põhimõtteliselt tuimuseni räägitud, kuidas riigil on ju kuskilt vaja raha saada, oleks see olnud kõige loogilisem koht, kust raha võtta. See on raha, mis ei kahjusta mitte kuidagi Eesti majandust. Jutud sellest, et oi-oi, siis lähevad pangad siit minema. Hahahaa, ei lähe! [Ei lähe minema] kõige paremalt turult, kus lihtsalt nagu istud sularasva juues ahju otsas ja raha voolab sulle sisse, sest nii hea valitsus on: kõik seadused on tehtud niimoodi, et ei pea mitte midagi tegema, ja raha voolab sisse. 

Pangad ei ole ju mitte midagi teinud selle kasumi kahekordistamiseks. Nad ei ole ühtegi uut toodet toonud turule, nad ei ole ühtegi uut turuosa võtnud. Nad ei ole mitte midagi muutnud omaenda tegemises, et muutuda kuidagigi tootlikumaks. Ei, lihtsalt Euroopa Keskpank tõstis intresse ja nemad teenisid selle pealt miljardi kasumit. See on Eesti inimestelt ja Eesti ettevõtetelt kokku korjatud raha – miljard. Mõtleme korra, mis asi on miljard. Kõik aktsiisid kokku – kütuseaktsiis ja alkoholiaktsiis, tubakaaktsiis, hasartmänguaktsiis – toovad Eesti riigieelarvesse umbes miljardi. Ja nüüd korjavad pangad inimestelt sama suure summa ja viivad selle Eestist minema Rootsi ja Taani [panga]omanike head elu edasi hoidma. 

Ma tahan uuesti öelda, et see, et seda eelnõu ei toodud siia suurde saali juba kevadistungjärgul, on ikkagi räige. Kui see oleks toodud siia suurde saali õigel ajal, siis oleks saanud selle üle otsustada [juba] siis ja see oleks hakanud kehtima käesoleval aastal. Sellel oleks olnud reaalne mõju eelarvele juba käesoleval aastal. Selle asemel toodi meile siia käibemaksu tõus, aktsiisimaksu tõus, on toodud meile siia automaks ja mis kõik muu meile siia toodud on. 

Meie eelnõu nägi ette umbes 150‑miljonilise – 140 või 150, oleneb, mis aastast me räägime – laekumise riigieelarvesse. See on tühine summa pankadele. See on tühine summa! Me räägime miljardilisest kasumist, millest suurusjärgus 400–500 miljonit eurot on lihtsalt maast leitud raha, mis on Eesti inimestelt ära korjatud. Sellest miljardist me võtame 150 miljonit eurot ära. Mitte mingit trikki ei ole, [ei ole vaja arvata, et] see halvendab [võimalust] laenu saada või laenu saamise tingimusi või seetõttu lähevad pangad Eestist ära. Kui keegi tuleb nii rumalat juttu rääkima, siis ta tuleks kohe-kohe minema ajada. Seda juttu võite rääkida lasteaias või vanadekodus. 

Mõtleme, automaks peaks tooma suurusjärgus 230–250 miljonit eurot. Käibemaksu tõus peaks tooma 200 miljonit eurot. Ja majanduslangus – Kaja Kallase tekitatud majanduslangus hullumeelse energiapoliitikaga, majanduslangus, mida on süvendatud hullumeelse maksupoliitikaga – on viinud eelarvest ära 2023. aastal 247 miljonit eurot. Nii palju laekub käibemaksu vähem. Lihtsalt selle pärast, et Eesti inimesed on jäänud vaesemaks, hinnad on tõusnud ja inimeste ostujõud on langenud. Ostu[jõud] või majanduslik kindlus on kadunud – käibemaksu alalaekumine veerand miljonit. Aga virutatakse otsa veel makse, mis peaksid justkui riigieelarvet täitma, aga mis tegelikult veelgi süvendavad majanduslangust ja sellega seoses veelgi süvendavad maksude alalaekumist. Täiesti sõge maksu- ja majanduspoliitika. Täiesti sõge! 

Ja mina ütlen – ma ju tunnen ka mõningaid reformierakondlasi, istun nendega koos komisjonis, ajan juttu –, et kõik ei ole nii lollid, et nad aru ei saaks, mida nad teevad. See ei ole rumalus. See on kurjus. See on kellegi teise teenimine selle hinnaga, et oma rahval on ükskõik kui halb. See ei ole rumalus, see on kurjus. Palun toetage seda eelnõu!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, aga meil on üks sõnavõtusoov. Andre Hanimägi, ma saan aru, et on soov vastusõnavõtuks. Palun!

Aitäh! Ma usun, et Martin Helme kuulas mu kõnet põhjalikult ja kindlasti kuulis ka seda, et minu kõnes ei olnud sellist hosiannat mõttele pankasid mitte kunagi maksustada. Vastupidi, ma olin oma kõnes ka kriitiline nendes kohtades, kus oli ka härra Helme kriitiline. 

Küll aga tuletan ma ka seda meelde, et sotsiaaldemokraadid olid need, kes valitsuskoalitsioonis pangamaksu lauale panid. Aga nagu ma enne selgitasin, koalitsioonis see toetust ei leidnud. Kindlasti oli ka selles koalitsioonis, kus oli EKRE, olukordi, kus EKRE pani midagi lauale, aga asjad ei sündinud päris nii, nagu EKRE soovis. Ehk siis seda, et me oleme nüüd 180‑kraadise pöörde teinud, väita ei saa.

Aitäh! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 230 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume hääletamise ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 230 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 40 Riigikogu liiget, vastu 9, erapooletuid ei ole. Eelnõu 230 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Ja kindlasti on hea uudis ka see, et juhatuse hoolsuskohustusega on kõik hästi. Järgnevalt tänane 12. päevakorrapunkt, milleks on Riigikogu liikmete Rain Epleri, Ants Froschi ja Siim Pohlaku algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Aga kuna eelnõu esitajaid saalis ei ole, siis, head Riigikogu liikmed, meil on tekkinud arutelu võimatus ja seda päevakorrapunkti me ei ava.

Järgnevalt tänane 13. päevakorrapunkt, milleks on Riigikogu liikmete Leo Kunnase, Alar Lanemani ja Ants Froschi algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 264. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Leo Kunnase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõu eesmärk on vähendada käibemaksumäära 18,4%‑ni. See on kõik. Aitäh!

Suur tänu! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kuna eelkõneleja andis juba ülevaate eelnõu sisust, piirdun mina üksnes komisjonis otsustatuga. Komisjon otsustas teha mõned menetluslikud ettepanekud: võtta eelnõu päevakorda, määrata esindajaks siinkõneleja ja eelnõu tagasi lükata. Ka valitsus ei toeta seda eelnõu. See on minu poolt kõik.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Tundub, et küsimusi teile ei ole. Tõepoolest ei ole. Avan läbirääkimised. Paistab, et läbirääkimiste avamise soovi ei ole, seega sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 264 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame hääletamise ettevalmistamist. Head kolleegid, kas me võime asuda hääletamise juurde? (Hääled saalis: "Jaa.") Jaa. 

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 264 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 29 Riigikogu liiget, vastu 3 ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 264 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Järgnevalt 14. päevakorrapunkt, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 286. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Martin Helme! Aga tundub, et meil on praegu tekkinud ka selles küsimuses arutelu võimatus. Me võime küll esimese lugemise reeglid uuesti üle vaadata, aga praegu, head kolleegid, on meil tekkinud arutelu võimatus ka selles küsimuses ja seega me ka 14. päevakorrapunkti avada ei saa. 

Tänane 15. päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Siim Pohlaku, Henn Põlluaasa ja Rain Epleri algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 265. Vaatan saalis ringi ja ei näe ettekandjat Siim Pohlakut. Seega, head kolleegid, ka selles küsimuses on meil tekkinud arutelu võimatus ja me seda päevakorrapunkti ei ava. 

Järgnevalt tänane 16. …

Erkki Keldo, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kas saate täpsustada – ma ei pannud tähele –, kas EKRE fraktsioon tegi jälle mingi protesti või? Needsamad ettekandjad alles kõik olid saalis, aga nüüd ei ole. Palun värskendage mu mälu: kas siis, kui on arutelu võimatus, kukuvad need eelnõud menetlusest täielikult välja või on meil ikkagi kohustus need järgmisel nädalal suurde saali menetluseks tagasi tuua?

Aitäh! Istungi juhatajana ma ei oska kuidagi kommenteerida EKRE fraktsiooni käitumist, seda peab kommenteerima EKRE fraktsioon. Kui on tekkinud arutelu võimatus, siis jõuavad need eelnõud järgmisel nädalal tagasi suurde saali. 

Aga läheme edasi. Meil on 16. päevakorrapunkt, milleks on Riigikogu liikmete Rene Koka, Leo Kunnase, Evelin Poolametsa, Siim Pohlaku ja Martin Helme algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 266. Ja ka selle päevakorrapunkti puhul on tekkinud arutelu võimatus ja me seda päevakorrapunkti ei ava. 

Järgnevalt 17. päevakorrapunkt, milleks on Riigikogu liikmete Arvo Alleri, Kert Kingo ja Evelin Poolametsa algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 267. Paraku on ka selle eelnõu puhul tekkinud arutelu võimatus ja me seda päevakorrapunkti ei ava. 

18. päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Kert Kingo, Martin Helme ja Rene Koka algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 268. Ka siin on tekkinud arutelu võimatus ja seda päevakorrapunkti me ei ava. 

19. päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Martin Helme ja Siim Pohlaku algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 269. Ka selle eelnõu puhul on tekkinud arutelu võimatus ja seda päevakorrapunkti me ei ava.

20. päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Arvo Alleri, Leo Kunnase ja Rain Epleri algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 270. Aga ka selle eelnõu puhul, üllatus-üllatus, on tekkinud arutelu võimatus ja me ei ava seda päevakorrapunkti. 

Head kolleegid, meie tänane istung on lõppenud. Rahulikku õhtut teile!