Tere hommikust! Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu 9. töönädala neljapäevast istungit.

Ants Frosch, teil on protseduuriline küsimus. Palun!

Aitäh, hea juhataja! See küsimus on seotud tänase sõiduplaaniga. Päris mitmetel Riigikogu liikmetel, kes on ka kohalike omavalitsuste volikogude liikmed, on täna volikogude istungid. Need algavad tavaliselt pealelõunal. (Juhataja helistab kella.) Minu küsimus on, et kuidas teie näete, mismoodi ja mis kella paiku meie tööpäev täna siin lõpeb.

Aitäh! Mina näen seda nii, et kõigepealt ikka põhitöö. Põhitöö kõigepealt. See on kõrgeima võimu usaldus teile, minule ja veel 99 inimesele, et olla Riigikogu liige. Kui te veel lisaks [midagi] teete, kui see on seotud ka kohaliku omavalitsusega, siis peate oma asju sättima. Kuidas meil on see asi? Hiljemalt kell 14 see istung lõpeb, aga võib lõppeda ka kell 13 ja võib-olla tuleb üldse, ma ei tea, täiendav istung. Nii et vaatame, kuidas sõiduplaan läheb. Oleme sellises huvitavas ajas.

Viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll. Head ametikaaslased, katkestan kohaloleku kontrolli. See kohaloleku kontroll ei lähe arvesse. Ametikaaslase Peeter Tali pult ei tööta. Proovime selle tööle saada. Kaart tuleb sisse panna. Alati on võimalik minna ka akna alla ritta, seal võib-olla töötab pult. (Saalis räägitakse. Helistab kella.)

Nii, tundub, et seal reas hakkasid puldid tööle, püüame seda asja otsast peale [teha]. Head ametikaaslased, kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 77 Riigikogu liiget, puudub 24. 

Nüüd, head ametikaaslased, on kõigil võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, ootame aktiivset osavõttu! Kõnesoove ei ole, seega üleandmist ei toimu.

Läheme edasi teadete juurde. Homme toimub siin Riigikogu istungisaalis Balti Assamblee ja Balti Nõukogu istung. Seoses sellega palutakse teil pärast istungi lõppu oma laudadelt ja sahtlitest isiklikud asjad kaasa võtta. Samas lisaksin veel sellise mõtte, et kui soovite midagi head soovida Balti Assambleele ja Balti Nõukogule, siis pange väike kiri lauale neile homseks.

Nii, tänane päevakord, selle täpsustamine. Kolmapäevasel istungil jäi pooleli Vabariigi Valitsuse algatatud ravimiseaduse, ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 299 teine lugemine. Me jätkame läbirääkimistega ja ma palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Anti Poolametsa. Palun!

(Juhataja helistab kella.) Aitäh, juhataja! Ühtlasi ma palun ikkagi koalitsiooni liikmeid, et nad kohe ära ei jookseks. Ma tuletan meelde teie suurepärast panust Eesti obstruktsiooni ajalukku.

Hea ettekandja, ma vabandan teie ees. Head ametikaaslased, saalis on lärm. Ma palun saalis vaikust, et me austaksime neid, kes soovivad ettekannet kuulata, ja austaksime ka ettekandjat. (Anti Poolamets alustab rääkimist.) Üks hetk, ettekandja.

Ja eriti reformierakondlastele: ärge jookske ära, need on teie enda tsitaadid …

Hea ettekandja, palun! Teil on nüüd võimalus [sõna võtta]. Ma palun see 25 sekundit tehniliselt ettekandjale tagasi anda. Palun!

Jaa. Härra Laaneots, ärge minge! Teie tegite ju ettepaneku liituda Venemaaga. Kuhu te lähete? Te võiksite kommenteerida seda. Ja kus on härra Randpere? Tema tegi ju ettepaneku, et Eesti peaks algatama Nõukogude Liidu taastamise. Kus ta nüüd on? Siin saalis on olnud neid mehi küll, kes algatasid Nõukogude Liidu loomise. Härra Kross, teie erakonnakaaslaste särav ettepanek [oli] Eesti panus, suurepärane panus parlamentarismi ajalukku. Suurepärane! Ega te ometi ei häbene?

Nurinad obstruktsiooni üle on täiesti põhjendamatud. Siin on varem tehtud kõva tööd, näidatud eeskuju, [esitatud] ligi 10 000 [muudatus]ettepanekut. Muidugi, ärge unustage, et see va Venemaa meedia ei jätnud nautimata teie säravaid mõtteid. Pravda ja kõik tsiteerisid, et küll on head ideed, küll on head ideed reformierakondlastel. Jah, ma kõige frivoolsemaid ei hakka välja tooma, sest neid on siin kümnete kaupa roppusega pikitud.

Ja siis tuleb Erkki Keldo ja ütleb mulle: "Oi, see obstruktsioon on ikka üks hirmus asi." Kuulge, inimesed! Te olete teinud suurt tööd, olge siis vähemalt mõistvad, eks ole. Te olete lati pannud nii madalale, kui olla võib. Tõsi on, et meie inimesed on neid ettepanekuid näinud ja sellepärast ei jää meist siia jälge, mis on karikatuurne, parlamenti häbistav ja igale ettepaneku tegijale selline, et nagu tahaks mõningad failid ära kustutada Riigikogu ajaloost.

Vaatame veel mõnesid näiteid, milleni siis mindi obstruktsiooniga. Neid on väga palju ja soovitan teil [nendega] tutvuda. Nii. Kas Eesti peaks keelustama suurfarmid? Kes seda ütleski? Need olid vist Toomast ja Laaneots. Härra Laaneots, kuhu te läksite? Mis nende farmidega siis oli? Kas Eesti peaks lõpetama lennuühenduse Soomega? Nii. Ja lõputult, lõputult. Vaatame kohe härra Laaneotsa ettepaneku ikkagi üle. Kas Eesti eeskujuks võiks olla autoritaarne Venemaa? Suurepärane! Need olid saadikud Mihkelson ja Purga. Kas Eesti haridus tuleks muuta täielikult venekeelseks? Rahandusminister Võrklaeva ja Marko Tormi koos tehtud ettepanek.

Hea ettekandja, ma korraks ütlen, et me oleme hetkel ikkagi XV Riigikogus ja teemaks on praegu ravimiseadus ja see temaatika. Lihtsalt mõtteks teile. Aitäh!

Jah, ma tänan! Aga mina olen ajaloolane ja mul on [pikem] mälu kui üks kuu, mis iseloomustab tüüpilist reformierakondlast, kelle jaoks maailm algas justkui õige natukene aega tagasi.

Aga mis ravimiseadust puudutab, siis sellest ma räägin ka. See ei ole veel kõige hullem seadus, mis meil laual on, sellega saame hakkama. Prügikastid apteekides – las nad olla, see ei ole mingi maailmalõpp. Aga millega me ei pruugi mitte hakkama saada, on see, mis Euroopa Liidu asjade komisjonis liigub, nimelt Euroopa Liidu ravimimäärus. Siin on ka mõningaid huvitavaid sätteid, mis puudutavad ravimi müügilubade andmist, aga tundub, et nende taga midagi nii õudset ei ole kui Euroopa ravimimääruses, kus on muu hulgas välja toodud näiteks ajutised erakorralised müügiload. Ja mis seal kirjas on? Et rahvatervise hädaolukorras võib ravimeid lasta turule vaatamata sellele, et täielikud kvaliteeti käsitlevad mittekliinilised ja kliinilised lisaandmed ei pruugi veel olla kättesaadavad. Ehk mingi ravimifirma võib, nagu WHO …

Hea ettekandja, teil on nüüd see esimene pool täis, viis minutit, aga tuletan meelde, et 180 sekundit on võimalik juurde võtta.

Olge nii kena, see 180 sekundit, pluss kolm minutit.

Ei, siis on kuus minutit, sellist pakkumist mul ei ole teile. Ma annan teile kolm minutit lisaaega.

Andke kolm.

Ega ei protesti?

Ei.

Aitäh! Kolm minutit lisaaega, palun!

Teisi[sõnu], meie ministri valvsa pilgu all hakatakse meile varsti müüma Euroopa Liidus kontrollimata ravimeid. Selgesõnaliselt on öeldud, et uuringuid ei pea olemas olema. Millal seda enne on nähtud? Ma ei teagi pretsedenti. Ehk ikka 19. sajandil, kui tehti ravimit millest tahes. Ja nüüd siis 21. sajandil, pärast pandeemia kogemusi öeldakse, et me laseme turule ilma kontrollita ravimid. Jah, olen kuulnud, et nüüd uhkeldatakse juba sellega, et tulevased vaktsiinid peavad 100 päevaga turule tulema. Isegi kõige ametlikumas ravimiteaduses öeldakse, et 10–15 aastat on ühe vaktsiini testimise aeg, kusjuures suurem osa vaktsiinide testimistest kukub läbi. Enamik ei jõua turule, sest need olid praagid, need ei kvalifitseerunud. Nüüd tahetakse 100 päevale viia [see aeg] ja 30‑päevase müügiloa taotlemise eesmärk on samuti olemas.

Nii et minister peaks praegu tegelikult protestima selle asja. Sellist teksti ei tohi ükski kvalifitseeritud arst läbi lasta. Sellist teksti ei tohi ükski riiklik ravimiamet läbi lasta. Kui me paneme need kastikesed selle seaduse alusel apteekidesse, siis on see tüüpiline asendustegevus, mida siin saalis tehakse. Aga seda ei märgata, et kontrollimata ravimid tahetakse lasta igale poole üle Euroopa turgudele ja öeldakse: süstige, süstige, süstige.

Ma räägin teile, mida süstimine kaasa tõi: Pandemrixi tekitatud kahjud Rootsis. WHO poolt üles haibitud võltspandeemia ehk seagripi puhul hävitas see [vaktsiin] 440 inimese tervise. Neile tervisekahjude hüvitamine läks maksma sadakond miljonit Rootsi krooni. Sellega tegelesid Euroopa Liidu institutsioonid, kes süüdistasid WHO üdini korrumpeerunud ametnikke selles, et nad õhutasid ravimifirmade huvides seagripikampaaniat. Sellega tegelesid Briti parlament ja Euroopa Nõukogu.

Ärme oleme sinisilmsed! Ärme oleme ravimifirmade jaoks mingisugune eksperimentaalne piirkond, kus nad võivad idaeurooplastel naha üle kõrvade tõmmata! Tolleaegne seagripikampaania, muide, läks maksma kümneid miljardeid. Laussüstimised koos raskete tagajärgedega ja oligi olukord, kus tegu oli võltspandeemiaga. Ärme laseme endaga seda enam teha!

Jah, aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Ants Froschi. Oleme jätkuvalt eelnõu 299 juures. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Niisiis, järjekordne usaldushääletusega seotud eelnõu: ravimiseaduse, ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Ma hakatuseks, sissejuhatuseks peatuksin põgusalt sellel olukorral, mis meil täna siin Riigikogus on. Tõenäoliselt ei ole valitsuse poolt usaldusega seotud eelnõud mitte need kõige kiire[loomulisemad] või kõige olulisemad asjad, mis Eesti rahvale muret teevad. Ma kujutan ette, et tädi Maali või onu Jüri ei saa päris hästi aru, miks valitsus asju selliselt usaldushääletusega seob, ja rahva võõrandumine poliitilisest pealisehitusest aina süveneb. Inimeste jaoks on hetkel kõige olulisem sõna otseses mõttes ellujäämine, ühtpidi majanduslik toimetulek ja teistpidi oht Eesti riigi julgeolekule. Need on inimeste mured ja praegu Riigikogus neile vastuseid ei tule.

On selge, et usaldusega sidumine tasalülitab poliitilise diskussiooni. Väga põhjalikult kirjeldas toimuvat põhiseaduse erosiooni hea kolleeg Varro Vooglaid. See erosioon toimub aeglaselt diskussiooni tapmisega, opositsiooni kõrvalelükkamisega. Ja kõik see kokku, see protsess, mis praegu käimas on, viib meid ohtlikult lähedale vaikiva ajastu saabumisele. Ega kõigil meil – ma kujutan ette, et ka koalitsioonisaadikutel, rääkimata opositsioonist –, kõigil, kellel on oma arvamus, ripub kukil, kuskil üleval, seljataga vaenukõneseaduse kirves. See ripub meie kõigi kohal. Kõigi kohal, kellel on soov ennast väljendada.

Ma tuleks nüüd konkreetselt selle seaduse juurde. Meil oli ministriga arutelu seaduse § 21 "Müügiloata ravimi turustamise luba" lõike 5 punkti 4 rakendamise üle. Punktis 4 on antud välistus: ravimi kasutamine ei ole meditsiiniliselt põhjendatud. Ehk siis see on erakorralise kasutusloa taotlemisel Ravimiameti võimalik alus, et keelduda selle [väljastamisest]. Küsimus oli, kes lahendab, ütleme siis, meedikute omavahelise eriarvamuse. Mina leidsin – vahepeal natukene mõtlesin, lugesin seadusi – ja jõudsin järeldusele, et tegelikult oleme olukorras, kus see erialainimeste omavaheline vaidlus väga tõenäoliselt jõuab hoopis halduskohtusse. See võimalus on olemas. Muidugi [tasub] mõelda selle peale, et kõik need asjad võtavad aega. Nendest tähtaegadest, mis sellises protsessis on, rääkis päris põhjalikult kolleeg Kert Kingo. Aga probleem on selles, et kui tuleb tõesti halduskohtusse pöörduda, siis …

Paluksin lisaaega. 

Palun, kolm minutit.

Aitäh! Halduskohtusse pöördumine toob omakorda kaasa ajalise nihke, nii et see ei ole kõige efektiivsem lahendus. Tõenäoliselt peaks selliste meditsiiniliste hinnangute omavahelise konkurentsi suutma kuidagi lahendada kas ministeriaalsel tasandil või mingi valitsuse määrusega. Mingi apellatsioonimehhanism on täiendavalt siiski vajalik, sest iga asjaga kohtusse minna, [arvestades] selle ajakulu, ja eriti veel patsiendi tervisega seotud murede korral, ei ole vist väga efektiivne.

Aga ma tuleksin nüüd tagasi selle Eestis süveneva vastasseisu juurde, [mis on tekkinud] usaldushääletuste tõttu. Praeguseks on täiesti selge, [pärast] viimaste päevade meediakajastust Riigikogust ja erinevate fraktsioonide seisukohtade lugemist just avalikus meedias, mitte isegi [kuulamist] siin Riigikogu saalis, on selge, et me kaevame ennast aina sügavamale kaevikutesse ja mitte mingit võimalustki ei paista, et see vastasseis ületatakse. On teada, et antiiktragöödiates oli selline termin nagu deus ex machina ehk "jumal [masinast]". See on väline jõud, mis protsessis absoluutselt tegevusloogikaga mittehaakuvalt, aga siiski müüdi põhisüžee alusel pakub välja lahenduse. Paraku ei [saa] meie selle vastasseisu lahendamisel välisele jõule loota. Võimalus väliseks sekkumiseks sellesse konfrontatsiooni on olematu. Me oleme mõnes mõttes oma riigiga, just parlamentaarse riigiga teel, mis võib kindlasti senise, praeguse töökorra ja taastatud Eesti Vabariigi Riigikogu töökorra viia fataalse lõpuni.

[Kui ma] ülikoolis õppisin, siis oli õigusteaduskonna tudengitel palju häid kolleege arstiteaduskonnast, ja arstiteaduskonna tudengite võllahuumor oli tihtipeale üsna karm. Nimelt oli kombeks öelda, et lõpliku diagnoosi paneb patoanatoomia ehk lahkamisel selgub tõde. Minu küsimus on retooriline: kes on Eesti riigi, Eesti parlamendi patoanatoom? Aitäh!

Aitäh! Läheme nüüd edasi läbirääkimiste vooruga ja palun Riigikogu kõnetooli Tõnis Möldri. (Tõnis Mölder palub lisaaega.) Jah, võtame kohe kaheksa minutit. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt ilusat, kaunist hommikut teile! Kuna eelnõu 299 on seotud valitsuse usaldusküsimusega, siis alustuseks olgu öeldud, et Kaja Kallast ja tema valitsust ma ei usalda ja see tunnetus ei ole viimase 48 tunniga siin parlamendis ka muutunud.

Aga läheme kõigepealt selle eelnõu juurde. Alustuseks, siit puldist ei ole viimase, ma arvan, 24 tunni jooksul valitsuse suunas väga palju kiitvaid avaldusi [tehtud], aga ometigi ma tahaksin tunnustada minister Riina Sikkutit eelkõige selle eest, et tundub, et ta jälgib seda debatti, mis Riigikogu suures saalis toimub.

Hea ettekandja, ma palun teie aeg korraks seisma panna. Lihtsalt informatsiooniks teile: Riina Sikkut on viimase 24 tunni jooksul saanud siin kuhjade viisi kiitusi. Nii et teie olete koos oma ametikaaslastega Riina Sikkutit märganud. Tõesti, teda on mitmeid-mitmeid ja mitmeid kordi hea sõnaga meelde tuletatud. Lihtsalt väike informatsioon teile vahele. Palun anda Tõnis Möldrile see pool minutit tagasi. Aitäh!

Aitäh! Ma tahtsin seda eraldi mainida, sest eelmine kord, kui selle eelnõu menetlemine oli siin saalis, ma pidasin suhteliselt kriitilise kõne selle eelnõu aadressil ja peale seda, mõned päevad hiljem laekus minu meilboksi ministrilt konkreetne probleemi [käsitlus], mille mina olin siin kõnepuldis püstitanud, ja sellele antud vastused. Tegelikult ma täna tahakski natukene nendest teemadest rääkida. Kõigepealt tuleme korra võib-olla kõige lihtsama asja juurde, mille puhul mina ei saa aru, miks see peab selles eelnõus sees olema. Ma ei näe, mis probleemi sellega lahendatakse. See on käsimüügiravimite eristamine apteekides. Minister ütleb, et muudatustega soovitakse tekitada ostjale lihtsam võimalus ravimeid võrrelda ning piirata võimalusi suunata klienti üht ravimit teisele eelistama.

Tuleme korra kliendi vaatesse. Apteek ei ole koht, kuhu inimesed lähevad hängima ja šoppama, sest seal on allahindlused. Apteeki minnakse konkreetse sooviga mingit toodet osta ja selleks on ilmselgelt mingisugune meditsiiniline vajadus. Nüüd, see eeldab ka seda, et kui inimene läheb apteeki, siis on väga selgelt eristatav, millise konkreetse toimeainega ja millise konkreetse probleemi raviks mingi ravim on. Iga kell, kui mina lähen apteeki ja valin ise endale käsimüügiravimid välja – ma ei räägi retseptiravimitest, retseptiravimite puhul on nagunii seaduse järgi proviisor kohustatud informeerima mind sellest, kuidas seda manustatakse, mis on selle kõrvalmõjud, toimeained, see kõik on seaduses kirjas, aga ka käsimüügiravimi puhul –, siis see klienditeenindaja, apteeker, proviisor, farmatseut, kes iganes seda konkreetset teenust mulle sellel hetkel osutab, alati ju küsib minu käest: "Kas te teate, et kui te neid kahte ravimit koos manustate, siis nende toimeaine mõju on väiksem? Kas te teate, et see ravim on mõeldud hoopis täiskasvanutele, seda ei tohiks lastele manustada?" See on kõik seaduses olemas. Veel kord, ma väidan, et sellist olukorda, kus klient läheb ise apteeki, võtab endale portsu käsimüügiravimeid, siis hakkab neid ostma ja apteeker ja klienditeenindaja ei sekku sellesse, täna ei ole. Ja veel kord, seaduses on kirjas: apteeker on kohustatud nõustama, ja ilmselgelt seda teenust ka [osutatakse]. Nii et ma jätkuvalt ei saa aru, mis probleemi sellega lahendatakse. Siin tuleb arvestada ka sellega, et konkreetne ettepanek toob ka praegustele teenuseosutajatele kulu.

Nüüd läheme teise punkti juurde: apteegiloa [hoidja] õigus osutada teenust teises apteegis. See on olnud pikk vaidlus siin ja ütleme nii, et me teame, kuhu selle juured ulatuvad. Need ulatuvad 2016. aastasse ja regulatsiooni kohaselt kehtestati [toona] nii, et üldapteegi tegevusloa väljastamisel eraõiguslikule juriidilisele isikule peab enam kui 50% selle eraõigusliku juriidilise isiku [osadest või aktsiatest] ja valitsev mõju kuuluma proviisorile, kes töötab vähemalt ühes temale väljastatud tegevusloa alusel tegutsevas üldapteegis juhatajana. See konkreetne säte ei määratle seda, mitu apteeki võib ühel proviisoril olla, küll aga seab see selgelt piiri, kus ja kuidas ta tohib tegutseda.

Toome näite. Omanik-proviisori juhitud apteegis on kogu meeskond kenasti tööl ja teenust osutatakse. Sellelsamal omanikul on aga tema enda valduses või enda omanduses olevas teises apteegis, toome näite, viirushaigus sees – täna levib gripp, koroona, mis iganes –, mõned töötajad on jäänud haigeks. Tema ise, sõltumata sellest, kas tal on teadmised ja oskused, et selles apteegis teenust osutada – ma tuletan meelde, et ta on proviisor, ta on saanud väljaõppe –, ei tohi minna enda omanduses olevasse apteeki ka ajutiselt tööd tegema, sellepärast et seaduse järgi justkui pannakse talle [keeld], et kuna ta on ühe apteegi loa hoidja, siis eelduslikult on tegemist täiskohaga töökohaga ja ta ei tohi osutada kõrvalteenust.

Vabandust, aga ma tulen nüüd selle perearstide näite juurde tagasi. [Oletame, et] ma olen perearstikeskuse juht ja selles perearstikeskuses on ka mõni kõrvallinna või ‑valla osakond, kus ka seesama perearstikeskus osutab teenust, aga teise tegevusloa alusel. Vabandust, aga see on täitsa normaalne, et kui üks perearst jääb haigeks, siis teine perearst läheb ajutiselt teda asendama, sõltumata sellest, kes on selle perearstikeskuse loa hoidja. Nemad võivad omavahel selle teenuse osutamist [jagada] ja vahetada, aga proviisorid ei või. Me teame ju seda, et meil on selles valdkonnas hetkel enam-vähem hästi, aga vaadates kvalifitseeritud tööjõudu, kes on saanud konkreetse väljaõppe, ja ka farmatseutide ja proviisorite keskmist vanust, on see probleem ometigi olemas ja see probleem tuleb varem või hiljem teravalt päevakorda. See ei ole võib-olla nii terav, kui täna näiteks perearstide küsimus, aga see on olemas.

Nüüd tuleme minu meelest selle eelnõu – ja see on minu isiklik seisukoht – nii-öelda tuumprobleemi juurde, see puudutab videosilla kaudu teenuse osutamist. Ma olen nõus, et teatud puhkudel selle teema üle arutada, kui see teenuse osutamist laiendab ja kvaliteeti parandab, on võib-olla mõistlik. Aga [kas tasub] teha seda tänase regulatsiooni alusel, kus reeglid ei ole jätkuvalt paigas [ja kui] võib tekkida olukord, et klienditeenindaja hakkab ravimeid väljastama ja proviisor, kes on videosillaühenduse kaudu kontaktis, ei pruugi olla sellesse konkreetsesse dialoogi adekvaatselt [süvenenud], vaid kinnitab seda toodet? See võib tekitada olukorra, kus, veel kord, ravimid satuvad nende inimeste või patsientide kätte, kes tegelikult konkreetselt neid ravimeid sellel hetkel ei vaja. See on selle videokõneteenuse osutamisel üks kõige keerulisemaid kohti. Jätkuvalt ka perearstid täna … (Juhataja helistab kella.) Kas juba on lisaaeg ka läbi?

Lisaaeg on läbi, põhimõtteliselt kõik on praegu läbi.

Ahah. Aga sellega meie püha üritus veel ei lõppe. Aitäh!

Selge, aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Siim Pohlaku. Palun teid!

Hommikust!

Tere hommikust!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid, rahva teenrid! Antud eelnõu on kahjuks taas kord seotud valitsuse usaldushääletusega ja kuigi eelnõu ise ei pruugi halb olla ja Eesti proviisorid teevad suurepärast tööd, ei ole mastaapse vale kaudu sündinud valitsuskoalitsiooni kahjuks võimalik usaldada. "Lugege mu huultelt, maksud ei tõuse" on saanud klassikaks ja seda ütles enne valimisi Reformierakonna juht Kaja Kallas, kes kohe peale valimisi tunnistas ETV "Esimeses stuudios", et riigi rahanduse kehv seis oli talle ja tema ministritele juba enne valimisi teada. Ta ütles, et valimiskampaania ajal otsustati maksutõusudest mitte rääkida seepärast, et see on ebapopulaarne.

Vaat mina tunnen nüüd muret, sest ebapopulaarseid asju, mida valitsusel on võimalik korda saata, on palju enam kui ainult maksutõusud. Kindlasti on ebapopulaarne ka Eesti suveräänsuse loovutamine. Ebapopulaarne oleks ka Eesti riigile üle jõu käivate kohustuste võtmine. Ebapopulaarne oleks Eestile tõsise julgeolekuohu, julgeolekuriski tekitamine. Ebapopulaarne on massiline sisseränne. Seega on meil tänase valitsusega tekkinud reaalselt ohtlik olukord, kus Eesti avalikkuse eest võidakse lihtsalt omakasu eesmärgil varjata olulisi asjaolusid, nagu tehti enne valimisi. Kui soovid teada, kuidas asjad tegelikult on, siis ei tasu vaadata üksikjuhtumeid, vaid mustreid, ja tänase valitsuse muster on valetamine ning probleemide eitamine, lisaks suure lõhe tekitamine valitsuse ja rahva vahel.

Ütleme ausalt, et valitsus on tekitanud umbusu ka riigi suhtes. See, mida Kaja Kallase valitsus on oma valedega teinud, on tõsine julgeolekuoht. Inimesed pettuvad oma riigis, olgu põhjuseks siis peretoetuste äravõtmine, ootamatud maksutõusud, õpetajate alavääristamine, pereväärtuste eiramine, rahvaküsitluste ja referendumite iga hinna eest vältimine. See kõik saab tekitada ainult üht: Eesti inimestes oma valitsuse, oma riigi, oma parlamendi suhtes umbusku. Ja seda ei tohiks olla. Mida kahtlustavam on rahvas valitsuse suhtes, seda keerulisem on valitsusel tõeliste suurte kriiside ajal koondada inimesi ühiste eesmärkide nimel tegutsema, ühiselt pingutama, ühiselt kokku hoidma. 

Praegu on ühiskonnas tekitatud olukord, kus igaüks on sunnitud võitlema oma toimetuleku ja ellujäämise eest ning ühtsustunnet jääb järjest vähemaks. Inimesed on närvilised, on rahulolematud, võõrdudes aina enam riigist ja selle juhtidest. See ei pea nii olema, see ei tohiks nii olla. Praegusel pingelisel ja keerulisel ajal on õige täpselt vastupidine tegutsemine sellele, kuidas Reformierakond toimetab. Rahva hurjutamise ja lõhestamise asemel on vajalik heas mõttes populistlik valitsemine, ma rõhutan, heas mõttes, sest sõna "populism" on tegelikult ära lörtsitud, sellele on antud halb varjund. Võib-olla oleks õigem öelda rahvameelne valitsemine, mis kaasab ja kuulab rahvast maksimaalsel võimalikul määral, korraldab rahvaküsitlusi, referendumeid, kaasab inimesi ja ettevõtjaid, kaasab esindusorganisatsioone ja huvirühmi päriselt ja sisuliselt, omab selget arusaamist ja tunnetust sellest, mis protsessid ühiskonnas toimuvad, miks need protsessid toimuvad, ja suudab reageerida inimeste muredele kiirelt, ja mis kõige tähtsam – adekvaatselt. Olgu nendeks muredeks probleemid majanduses, mure sisserände pärast või ääremaastumine ja selle tagajärjed. Et igaüks Eestis tunneks, et tema arvamus loeb; et ka tema käest päriselt küsitakse; et see ongi tema riik; et see on meie riik; et see on tema valitsus; et Eesti inimesed ja ettevõtjad ei ole lihtsalt statistiline ühik maksumaksjaid, kellelt vajadusel riigieelarve täitmiseks raha välja pigistada.

Palun kolm minutit.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Ei pea olema sotsiaalteadlane, et märgata Eestis tänaseks maad võtnud rahva ja valitsuse [oma]vahelist võõrandumist, totaalset usalduse puudumist. Riik püüab kontrollida oma kodanikke aina rohkem ja rahvas samal ajal pettub valitsejates aina enam. Siinkohal oleks ka parlamendil aeg käituda rahvameelselt, arvestada Eesti ühiskonnas valitsevaid hoiakuid ning lõpetada selle koalitsiooni piinad ja hääletada valitsuse usaldamise vastu. Olen veendunud, et ka tänase parlamendi baasil on võimalik hea tahte olemasolul luua parem valitsus. Valitsus, mis suudab lõhestamise ja lõhkumise asemel Eestit ühendada. Aga arvestades, kui suurelt on muutunud parteide toetusnumbrid võrreldes valimiste-eelse ajaga, oleks kõige õiglasem erakorraliste valimiste toimumine, millega saaks ühtlasi ühiskonda kogunenud pinged päriselt klaariks ja saaksime Eestile selle sõna kõige paremas tähenduses rahvameelse valitsuse. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Riina Solmani.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid siin saalis! Inimesed, kes te vaatate meid interneti vahendusel! Oleme nüüd läbinud öise maratonkoosolekute ja -kõnede vooru ning jõudnud tänasesse hommikusse. 

Eelnõu 299 on Isamaa hinnangul järjekordselt vajalik eelnõu, see arutelu on olnud äärmiselt tervitatav, kuid toetada me seda ei saa. See, miks, on siin saalis juba kõlanud. Sellepärast, et peaminister Kaja Kallas on sidunud oma ametitooli mitte ainult lastega perede külge, keda ta enda võimul püsimise hinnaga sõna andes ja seda tagasi võttes kiusanud on, vaid nüüd näeme, et tema tool on seotud ka ravimiseaduse, ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise külge. 

Arutelu eelnõu sisu üle on vajalik ja ettevalmistaja, hea terviseministri Riina Sikkuti pädevuses me ei kahtle. Isamaa tegi seaduse kohta ka sisulisi muudatusettepanekuid, näiteks apteegiteenuse videoteenuse kohta, mis on kaasajale kohane – eriti oleks see kohane innovatsiooni toetavale valitsusele –, samuti ravimite tagastamise kohta. Tõnis Mölder rääkis sellest juba pikemalt ja mina siin rohkem ei peatu, sest me olime muudatusettepanekuid tehes vaeva näinud, komisjoni tasemel neid hääletanud ja loomulikult said need koalitsiooni poolt ka maha hääletatud.

Ma räägin hoopis sellest pandeemilisest usaldamatusest, usalduskriisist valitsuse ja parlamendi vahel. See kriis on tõsine ja see on kaugel naljast. Mul on väga keeruline mõista peaministri käitumist oma toolist kinnihoidmisel ja päriselt ei mõista ma ka temale lojaalsete sõduritena lõpuni ustavaid ministreid, kes viimase ööpäeva jooksul on usaldushääletust parlamendile juba kordi ja kordi peale surumas käinud. Rahandusminister Võrklaevast ma ei hakka pikemalt rääkima, sest nii kui tema pulti jõuab, nii ta parlamendiga tüli norima hakkab. On kahju, et Eesti riigis saavad valitsusse teisi inimesi juhtima ministrid, kelle ebaküps käitumisstiil lööb eriti just väärikas parlamendihoones karjuma.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimehena räägin ma siiski pikemalt hämmingust Sotsiaalministeeriumi ministrite otsusest käituda nii, nagu nad oma eelnõusid peaministri usaldamisega sidudes teinud on. Sotsiaalkaitseminister Riisalo päästis usaldushääletuse pandeemia valla sotsiaalhoolekande seadusega. Ja hea terviseminister Riina Sikkut on nüüd ööpäeva jooksul siin vapralt vastu pidanud, aga ka käinud Riigikogu ees inimeste jaoks vajalike eelnõudega usaldushääletust [toetust küsimas] juba kolm korda. Tema teeb vähemalt oma tööd empaatiaga, teenib palga välja ausamalt kui mõni teine minister. 

Kuid kas te olete ikka tähele pannud ja aru saanud, et lastega pered, keda sotsiaalkaitseministri ja peaministri [käe läbi] kevadel korduvalt sõna murdes alandati, on täna seotud neile vajalike asjadega justkui ahelatega peaministri usaldamise külge? Lapsi ja peresid aheldatakse peaministri külge ajal, kui kaks kolmandikku Eesti rahvast on peaministrile juba umbusaldust avaldanud – umbusaldust avaldanud usalduse kaotamise tõttu. Peaministril on Eesti rahvaga usalduskriis ja tema ustavad ministrid aheldavad lisaks lastega peredele tema ametis püsimise külge ka arstid, õpetajad ja apteekrid. 

Signe Riisalo, kellest on saanud pikaajaliselt [temaga] koos töötanud saatjaskonnaga Sotsiaalministeeriumis justkui pikaajalise võimu võtnud hõimupealik, kes sotsiaalselt haavatavate gruppide eest võitlemisele pühendumise asemel tegeleb eriti pühendunult eeskätt õiguspoliitikaga, käis opositsioonisaadikuid siit Riigikogu puldist teisipäeval hurjutamas. "Vaatame nendele eelnõudele otsa," ütles ta, "mis on seotud riigieelarvega, ja küsige ausalt ka iseendi käest, kas need eel[nõud] on tõesti Eesti inimestele kahjulikud." Me räägime sotsiaalhoolekande muutmisest – kas see on kahjulik?

Riina Sikkut tuleb juba järgmiste eelnõudega, mis räägivad inimestele terviseteenuste paremast pakkumisest. Kas need eelnõud tõesti ei ole midagi, mis aitavad inimesi? Ja kuigi dialoogioskust valdav Riina Sikkut terviseministrina kinnitab korduvatele küsimustele vastates, et nende kaalutlus valitsuses ei ole olnud alatu poliittehnika …

Palun kolm minutit lisaaega. 

Palun! See lisaaeg on teil olemas.

… siis sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ütles ju selle, et see on poliittehnika, juba teisipäeval tuima näoga lihtsalt välja. Nagu ametis olevale valitsusele on üldiselt tavaks, uputas Signe Riisalo sotsiaalhoolekande seaduse ettepanekutesse lihtsalt väikese killukese tõtt ohtra häma sekka.

Ma meenutan veel kord psüühikahäirete ja erivajadusega inimeste toetatud töökohtade rahastuseta jäämist. Senisest 400 toetatud töökohast on alles 170, ometi on see nende inimeste ellujäämise strateegia ainuke võimalus. Ka ravikindlustuse seaduse muutmine, millega saavad vanemapuhkuselt naasvad emad-isad edaspidi haigus- ja hoolduspäevade hüvitist varasema palga, mitte miinimumpalga pealt, on tõesti positiivne muudatus. See oli ka Isamaa valimislubadus ja üks minu ettepanekuid rahvastikuministrina neli aastat tagasi. Ka apteekrite ja õdede lähtetoetus on vajalik, kõik siin saalis on seda kinnitanud. Kuid kahjuks seotakse see killuke tõtt Riigikogu saalis usaldushääletusega. Üks hea muudatus on justkui viigileht valitsuse usaldusküsimusele, kuid samal ajal ei ole võimalik valitsust usaldada, sest selle vähese hea varjus tehakse Eesti rahvale ka palju kurja.

Usaldushääletuse rakendamine parlamendis on võtnud pandeemilised mõõtmed. Erakonnakaaslane Argo Luude ütles hiljuti Rakvere heategevuskonverentsil tabavalt, et riiki saavad meil Eesti valitsuses juhtida need inimesed, kes ei tea juhtimisest mitte midagi. Tema arusaam on järgmine: "[…] osaledes poliitikas ja ettevõtte juhtimises – on see, et kõik hakkab pihta juhtimisest ja selle kvaliteedist. See on väga oluline asi."

Mina mäletan seda, kui 2019.–2021. aastal oli ametis Jüri Ratase teine valitsus ja tänane peaminister juhtis siin saalis opositsiooni. Ja siis algas arutelukultuuri kohene allakäik. Kaja Kallas asus värske opositsioonierakonna juhina kohe tüli norima ja leidis ka objekti, keda norides saavutas oma soovid, sai kõva kisa tõsta. 

Meenutame tänavusuvist Riigikogu komisjoni [istungit], kuhu peaminister [ei võtnud] idavedude skandaali selgitamiseks kaasa mitte selgitavaid dokumente, vaid varasemaid Mart Helme tsitaate, et need siis harjumuspäraselt Mart Helme skandaaliks kujundada, mitte ise küsimustele vastuseid anda. Paraku Kaja Kallas kraakles siin juba opositsioonierakonna juhina nagu väike kuri turuvarblane, aga samal ajal süüdistas kõiges EKRE‑t, vahel muidugi ka asja eest. Kuid Eesti rahvapärimuses on müüt: "Kes see tegi? Ise tegi." Ja see müüt puudutab kõige enam tänast peaministrit, kes kolmandat valitsust moodustades ei häbenenud enam tühistada valitsuse pressikonverentsidel muusikuid, ettevõtjaid ja teadlasi. Tagatipuks hakkas ta tüli norima ka praeguse ja enne teda ametis olnud presidendiga, kakeldes võimu nimel ja peaministritooli säilimise pärast, sest, nagu ta isegi tabavalt öelnud on, ootas ta juba koroonakriisi ajal aega, mil saaks ometi kord hakata Eesti rahvast valitsema.

Sellist valitsusjuhti Isamaa toetada ei saa ja sellepärast ka usaldushääletust me ei toeta. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Priit Sibula. (Priit Sibul kõneleb saalist.) Ikka, ikka, rahulikult, meil ei ole kiiret kuskile. Põhiline, et te ei komistaks siin ega kukuks kulmu lõhki.

Siin on kellegi paberid ka. Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Teie kiitmisega siit puldist on küll minu meelest juba liiale mindud. Ega üks ingel paremaks ei muuda seda kampa, kes ikka kurja teeb.

Nii nagu ma enne ühe eelnõu puhul ütlesin, inimene võib teha miljon head asja, aga mäletatakse teda ikka nende jamade järgi, mida ta elus korda saadab. Selle eelnõu puhul on ka mitmeid aspekte. Nii nagu hea fraktsioonikaaslane Riina viitas, selle eelnõuga soovitakse sisse viia video vahendusel nõustamist. Isamaa tegi ettepaneku see välja arvata. Valitsus seda ei toetanud. Küsimus ei ole mitte selles, et see iseenesest oleks halb. Kuigi kui me teiega enne küsimuste-vastuste voorus arutasime, siis ega te ei suutnud mind veenda ja ümber lükata seda väidet, et see võib olla tühi säte, nii nagu siiamaani oli see eelmise seadusega vastu võetud lähtetoetuse teema. See [võimalus] oli ka olemas, aga proviisorite ja farmatseutide lähtetoetust oli taotletud ühel korral ja see lükati tagasi, sest see menetlus, nii nagu te tunnistasite varem, oli liiga keeruline ja ebamõistlik.

Nüüd, ma püüdsin mõelda – seesama Kagu-Eesti, kuhu see võiks justkui sobida –, et milline see asukoht on, kus elektroonilist nõustamist [võiks teha], ning millisel viisil ja kujul seda võiks teha. Ega päris hästi ei ole võimalik aru saada. See on üsna keeruline säte, nii nagu te viitasite. Seal on kirjeldatud neid tingimusi, millisel viisil [seda võib teha] ja et justkui erandjuhuna, aga tegelikkuses ei ole mitte mingil kujul piiratud see, millist nõu seal võib anda või millist sisu [käsitleda]. Me teame, et eriarstide puhul on sisuliselt võimalik ainult kordusvisiiti teha elektrooniliselt, seda on seaduses väga selgelt kirjeldatud. 

Teine aspekt, mida te tõenäoliselt nii-öelda kodustes tingimustes ja IT-valdkonna inimestega lähedalt suheldes teate, [on see,] et tegelikult on kogu IT-valdkonna areng nii Eestis kui ka mujal maailmas märkimisväärselt kaugemale läinud. Nüüd, ainult videovõimaluse rakendamine nendel keerulistel kriteeriumitel ja tingimustel ei ole kindlasti seda valdkonda kuidagi päästev ja tekitab võimaluse asemel minu hinnangul selgelt rohkem segadust. Selles mõttes on väga kahju, et valitsus ei võtnud ei meie ega apteekrite liidu – kuigi neid liitusid on mitu, eks ju – seisukohta kuulda. 

Teine teema, millest oli siin juttu arutelu käigus ja millele te viitasite, on ravimijäätmete teema. Te ütlesite, et ühtegi uut kohustust me [kellelegi] ei pane ja sellepärast ei toetatud ka Isamaa ettepanekut, et kohalik omavalitsus võiks seda finantseerida ja [teha]. [Ütlesite,] et kohalikesse jäätmejaamadesse võib ka täna ravimeid viia. Aga me tegelikkuses teame ja loodame, et apteegid teevad [selle kohta] teavitustööd, [sest] kui sa kohalikku jäätmekeskusesse lähed, siis sa ei pruugi selle peale tulla, et sinna ka ravimeid kaasa võtta. Tõenäoliselt, kui ükskord ära käid ja [saad] teada, et see võimalus on olemas, siis järgmine kord saad seda teha.

Aga mure, mis proviisoritel ja farmatseutidel on, on see, et kui nad teevad teavitustööd, pakuvad välja selle võimaluse, et sinna [võib] ravimeid tuua, siis kulu ei [kaasne] ju mitte selle kasti väljapanemise või ravimite vastuvõtmisega, vaid nende äraandmisega. See on põhiline probleem ja kulu. Ja sellel osal te kahjuks oma vastuses ei peatunud, vaid rääkisite sellest poolest, et selle kastikese ostmine sinna ei ole probleem. Tõsi on, et ei ole.

Mine tea, võib-olla läheb veel veidi aega vaja juurde.

Kui läheb üle, siis pigem karta kui kahetseda. Nii et kolm minutit lisaaega, palun!

Jaa, aitäh! See on teine probleem, mis meie hinge jääb kriipima ja [mille tõttu] me seda toetada ei saa. Kolmas teema, mille kohta me tegime ettepaneku, mida valitsus taas kord ei pidanud mõistlikuks toetada, tuleneb minu hinnangul sellest kurikuulsast apteegi omandivormi probleemist, kuigi te püüdsite öelda, et see ei ole [sellega] seotud ja seadusandja tahe on olnud selline. Meil on eriarvamused olnud nii sotsiaaldemokraatide kui ka nende inimestega, kes seda reformi mõistlikuks pidasid. Kui me hakkame omandit nii-öelda ümber reguleerima ja vormima, siis sellega tekivad probleemid.

Me lubame apteegi pidajal, proviisoril omada nelja apteeki, ütleme, et ta peab olema põhivastutaja ühes apteegis ja oma teistes apteekides ta töötada ei tohi. See ei ole mõistlik töökorraldus. Tõenäoliselt ikkagi omanik teab kõige paremini, kuidas seda korraldada. Ma ei sea kahtluse alla seda, et vastutav proviisor peaks igas apteegis olema spetsialist. Aga see regulatsioon, et kui ta on ühes apteegis vastutav, siis ta teistes apteekides töötada ei saa, on kindlasti liiga jäik ja seda ma mõistlikuks ei pea.

Ainuke hea asi, mida ma selle eelnõu kohta saan öelda, on see, millest me ka teiega rääkisime. Teie eelkäija eelmises koosseisus, kui see eelnõu algatati, õnneks ei jõudnud nii kaugele kui [teie] praegu. Mõne asja suunal, mis puudutab haiglaapteekide täiendavaid õigusi, ja osa ravimite puhul, mis on müügiloata ja nii edasi, on teatav paranemine toimunud. See tõenäoliselt tuleneb sellest, et sotsiaaldemokraadist minister Peep Peterson on oma tõelise talendi leidnud hoopis teises valdkonnas. Tuleb välja, et sotsiaaldemokraadid eksisid tema ministriks panekul. Tema anded lõid õitsema alles hiljem ja hoopis teises valdkonnas kui tervisevaldkonnas. Selles mõttes see on see osa, mille pärast võib rõõmu tunda, et nüüd on olukord parem ja ebavajalikud asjad on seadusest välja võetud.

Aga kui me mõtleme, milline on praeguses kontekstis – ja siin ei ole Eesti kahjuks unikaalne – selle valdkonna kõige suurem probleem peale COVID-it, peale seda, mis on toimunud julgeolekuvaldkonnas, aga ka tervisevaldkonnas, kus me lootsime väga palju teiste kontinentide asjadele, siis see on see, et Eesti laod on tühjad. Aga mitte ainult Eesti, vaid ka Euroopa laod on erinevatest ravimitest tühjad. Meil on ravimipõud. Eestis – ja see ei ole kindlasti etteheide ministrile, vaid kogu EL-ile – me tegelikult ei ole seda probleemi suutnud lahendada, aga sellega me peaksime ennekõike tegelema. Selle pärast seda eelnõu toetada ei saa. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa! (Henn Põlluaas palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Eesti on äärmiselt sügavas usalduskriisis. Ma ei räägi mitte ainult sellest enneolematust majanduskriisist, allakäigust, inflatsioonist, aga ma tahaksin rõhutada just nimelt usalduskriisi. Ja süüdi ei ole mitte opositsioon, kes teeb obstruktsiooni. [Me ei] püüa takistada mitte parlamendi tööd, vaid valitsuskoalitsioonil läbi suruda ja vastu võtta Eesti majandust ja meie inimeste heaolu kahjustavaid ja tõesti rumalaid ja ilma igasuguse sisulise analüüsita eelnõusid, tõepoolest mõttetuid, nagu saalist kostis. Tegelikult selle juured ulatuvad ju palju kaugemale. Need ei ole mitte ainult selle koosseisu spetsiifilised nähtused, vaid tegelikult me ju teame, kuidas Reformierakond on läbi aastate kõikidele oma koalitsioonipartneritele lõpuks noa selga löönud, jättes kõik enda patud ja mõttetused enda partnerite kanda. Ja ometi me näeme, kuidas nende jalge ümber sagib terve parv puudleid, kes kõik igatsevad kangesti peremehe patsutust.

Meenutame eelmist koosseisu ja EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsust. Ma ka enne mainisin seda, ühte seika. Kui algas koroonapandeemia, siis olin Riigikogu esimees ja mõtlesin, et kuidas me saame sellest olukorrast kõige paremini välja, ja kutsusin kokku vanematekogu. Me arutasime seal erinevaid variante, et me võimalikult vähe teineteisega kokku puutuks, ja jõudsime lahenduseni, et teeme nii nagu Rootsis, et kõik fraktsioonid ei käi mitte sajaprotsendiliselt kohal, vaid protsentuaalselt igaühest näiteks 5% või mitu inimest see siis teeb. Lõime käed neljapäeval. Esmaspäeval pidi tulema järgmine selline istung. Ja mis me kuulsime, Reformierakond kavatses murda seda kokkulepet. Nemad tulid täies koosseisus kohale, et läbi rammida või läbi kukutada eelnõud, mida nad ei toeta või, vastupidi, toetavad. Loomulikult ei olnud sellise sõnamurdlikkuse tõttu sarnane koostöö enam võimalik. Aga ma siiski olin lootusrikas. Leppisime kokku, et vanematekogus vaatame järgmise nädala päevakava üle ja sellised eelnõud, mis tõesti ei ole ajakriitilised, mida ei pea kiirelt-kiirelt vastu võtma, lükkame ajutiselt kõrvale. Jah, esimene kord see töötas, aga juba [mõne aja pärast] oli märgata, kuidas sotsid ja Reformierakond lihtsalt taas kuritarvitasid seda usaldust ja hakkasid valikuta tagasi lükkama kõiki koalitsiooni eelnõusid. Nii et ei jäänud ka siis midagi muud üle, kui [tuli] seegi formaat lõpetada. 

Nüüd me oleme tegelikult veel suurema ja veel hullema usalduskriisi tunnistajad. Tänane koalitsioon on jõhkralt Eesti inimestele valetanud, teinud seda enne valimisi, teinud seda peale valimisi. Me oleme olukorras, kus enam kui kaks kolmandikku inimestest leiab, et peaminister ei või jätkata, et see koalitsioon ei peaks jätkama. Enamik inimestest eelistab erakorralisi valimisi, mida, tõsi küll, on ääretult raske esile kutsuda, selleks on väga vähe võimalusi. Aga see näitab seda, kuhu me oleme jõudnud sellise, ma ei oska [öelda] … Seda on nimetatud ka äärmusvasakliberaalseks poliitikaks, mis tegelikult inimesi ei väärtusta, ei väärtusta meie ettevõtlust, meie majandust ja tegeleb vaid sellise sotsialistliku ümberjagamisega. See lõpeb totaalse vaesusega, sest ühel hetkel lihtsalt ei ole midagi enam ümber jagada ja ettevõtlus, kus uksi kinni pannakse, lihtsalt hääbub. Juba tänagi on meie konkurentsivõime võrreldes nii naaberriikide kui ka Euroopa keskmisega väga-väga oluliselt langenud. Tegelikult peaks ju riigi ja valitsuse põhieesmärk olema just riigi majandusliku heaolu ja jätkusuutlikkuse ja inimeste heaolu tagamine, mitte mingisuguse müstilise eelarve tasakaalu tagaajamine, mis on tehtud peaeesmärgiks. See on ainult vahend, see ei saa mitte iialgi olla eesmärk.

Aga prioriteedid, nagu me näeme, on valitsusel täiesti sassis. Olen siin rääkinud nüüd küll ainult majanduslikest aspektidest, aga kui me vaatame kõiki muid samme – homoseaduse kehtestamine, lastetoetuste ärakaotamine, vaenukõne[sätte] kehtestamine, pluss veel need eelmiste koosseisude Reformierakonna survel läbi pressitud eelnõud, millega sisuliselt ehitatakse Eestist politseiriiki –, siis need suundumused on äärmiselt kurvad. Ja nüüd me oleme tunnistajaks sellele, kuidas kehtestatakse meil vaikivat olekut. Parlament lükatakse kõrvale, eelnõud surutakse läbi usaldushääletusega ja kõiges selles süüdistatakse opositsiooni. Tegelikult puudub koalitsioonil endal kõige vähemgi kompromissitahe, dialoogitahe, kokkuleppetahe. Kui keegi ei usu, siis vaadake kas või seda, kas selle koosseisu ajal on ühte ainustki opositsiooni algatust või eelnõu toetatud ja vastu võetud, kas on heaks kiidetud ühte ainsatki muudatusettepanekut, mis on olnud opositsioonilt. Ei ole. Aitäh!

Hea ettekandja, aitäh! Teie aeg! Ma näen, et järgmisena on Tõnis Mölder, ja ma ise mõtlen, et teoreetiliselt on mitu võimalust: te võite esindada keskkonnakomisjoni, te võite esindada mingit fraktsiooni. Samas see tuletab mulle meelde, et Riigikogu juhatus on arutanud ja menetlenud teie isiklikku taotlust juba viimased kolm, kui mitte neli nädalat, et [te saaksite] keskkonnakomisjonist liikuda sotsiaalkomisjoni, ja see menetlus jätkub. Nii et väga põhjalikult oleme süüvinud sellesse. Mul oleks teile palve: kui te tulete siia kõnetooli, siis öelge, kas te esindate keskkonnakomisjoni või mis fraktsiooni, et niisugune väike üllatusmoment oleks ka juures. Nii et palun! (Tõnis Mölder küsib lisaaega.) Jaa, palun! Kaheksa minutit, jah.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Pean kõne Isamaa fraktsiooni nimel. Eelnevalt jäi jutt natukene poolikuks ja istungi juhataja ütles, et kahjuks on ajaliselt kõik, aga nüüd õnneks tekib võimalus veel mõnda olulist teemat selle eelnõu puhul puudutada.

Tuleme tagasi selle videokõne juurde. Miks ma ütlesin, et ma isiklikult näen, et põhimõtteliselt ei ole see konkreetne muudatus veel küps? Toome siia kõrvale eriarstid, kes korraldavad digivisiite ja osutavad ka digikanalite kaudu erinevaid teenuseid – konkreetselt selle teenuse osutamine on väga selgelt reglementeeritud. Me räägime kordusvisiidist ja sellest, mis puudutab võib-olla eelnevalt mingisuguste uuringute tegemist, et välja [selgitada], kas patsiendile on tema epikriis või raviteekond sobilik. Nii et see on minu meelest oluliselt detailsemalt lahti kirjutatud kui see, mis puudutab täna [arutlusel olevat] videokõneteenust. Ja midagi ei ole öelda, siin tuleb arvestada seda, et me näeme, et see teenus areneb edasi, meil on ka nii-öelda robotapteek juba osaliselt testimisel. Need küsimused on selles mõttes laiale parlamendisaalile ja võib-olla ka sotsiaalkomisjonile. Selles küsimuses ma oleksin tahtnud oluliselt sisulisemat ja oluliselt laiemat arutelu, kuidas me siin edasi liigume, mis on need regulatsioonid, kas on kliendi huvid tagatud, kas on konkreetsed teenuseosutaja huvid tagatud ja kas lõpuks see teenuse kvaliteet ja teenuse kättesaadavus paraneb. Siinkohal mul ei ole täit veendumust.

Nüüd tuleme veel ühe murekoha juurde. See on see, et kohalikel omavalitsustel on kohustus, võimalus apteegipidajale öelda, et tema, kohaliku omavalitsuse territooriumil peaks see teenus olema. [Olen] nõus sellega. See väide on väga korrektne, kui ministeerium ütleb, et ükski kohalik omavalitsus ei ole antud seadusepügala alusel seda teenust niimoodi taotlenud. Teisalt, alles poolteist nädalat tagasi ma lugesin, kuidas ühes Eesti omavalitsuses hakatakse sulgema apteeki. Omavalitsus – kui ma ei eksi, siis oli see ühes erameediakanali väljaandes – ütleski konkreetselt, et neil puuduvad hoovad, et mõjutada apteegiteenuse osutajat või [apteegi]pidajat teenust seal jätkama, kui see on tema vaates kahjumlik. Ilmselgelt on iga teenuse osutamisel vaja üle vaadata nii kulude kui ka tulude pool, ja kui teenus on kahjumlik, siis pole midagi teha. Pikalt näiteks ilma riigi toeta seda teenust ei ole võimalik osutada.

Siin ongi omaette küsimus see, kui me vaatame seda, et võib-olla mõned apteegiteenuse loa hoidjad või apteegipidajad teenivad näiteks mõnest endale kuuluvast apteegist suures mahus tulu. Siis oleks mõistlik üle vaadata ka see pool, et järsku nad annavad mingi osa sellest tükikest tagasi Eesti ühiskonnale ja avavad apteegi mingis sellises piirkonnas, kus see ei ole võib-olla majanduslikult just kõige [lihtsam].

Nii et veel kord: minu meelest selle punkti [seaduses] hoidmine ei takista kuidagi ühegi konkreetse teenuseosutaja või kliendi vaates mingit probleemi lahendada. Pigem see, et me selle välja võtame, võib tekitada olukorra, kus, veel kord, meil jääb mõningates omavalitsustes selle teenuse kättesaadavus tagaplaanile.

Nüüd tuleme ravimijäätmete juurde. Ka siin ma kõigepealt tahaksin ministrit tänada selle konkreetse ülevaate eest, selle selgituse eest. Aga jätkuvalt, ravimijäätmed ja eelkõige ravimijäätmete käitlemine on minu hinnangul see koht, kus ma oleksin eeldanud, et ministeerium, kes on seda eelnõu aastaid ja aastaid ette valmistanud, oleks suutnud Eesti Linnade ja Valdade Liiduga teha mingisuguse ümarlaua või kahepoolse läbirääkimise ja tulla omalt poolt välja pakkumisega apteegiteenuse osutajale, et kuidas nad saavad konkreetselt ravimijäätmete käitlemisel üksteisele toeks olla. Ravimijäätmete käitlemise teenust igal apteegil eraldi tellida … Veel kord: ravimijäätmed ei ole lihtsalt jäätmed, tegemist on väga spetsiifiliste jäätmetega, mis tähendab, et selle käitlemisteenuse osutamine on apteegile kulu. Samas, apteek ilmselgelt võiks ja peaks seda teenust mingil määral osutama.

Ma saan sellest loogikast aru, et kui sa oled apteegist ravimeid ostnud, siis sa mingil hetkel, kui sa neid ravimeid ei ole kasutanud, lähedki ja viid need apteeki tagasi. Nende loovutamine peab olema võimalikult lihtne. Samal ajal tuleb ühiskonda informeerida sellest – me teame, et Eestis ei ole konkreetselt jäätmete sorteerimine väga heal tasemel –, et ei tekiks sellist olukorda, kus kartulikoored, piimapakk ja aspiriinipurgid on ühes kilekotis ja siis keegi tuleb ja poetab selle apteeki. Seda ei tohi juhtuda, sest apteek on eelkõige just nimelt meditsiinilise teenuse osutamiseks klientidele.

Nüüd veel üks teema, millest meil ka eelmine kord oli juttu ja mida minister minu hinnangul saab oma määrusega muuta. See on küsimus eelkõige haigekassale. See puudutab konkreetselt ravimite valmistamist apteegis. Täna hüvitab riik selle teenuse eest apteegile, farmatseudile alla euro ühe konkreetse ravimi valmistamise kohta. Keskeltläbi võtab ravimi valmistamine aega 40–60 minutit. Te võite ise arvutada. Kui inimene teeb tund aega tööd – ja see ei ole lihtne töö, see on ilmselgelt väga selline, nagu öeldakse, apteegikaaluga töö –, siis saada selle eest riigilt tasu ainult – kui ma ei eksi, peast ütlen, vist oli – [96] senti, siis see on ilmselgelt alamakstud. Küsimus on, kas ja kuidas peaks riik seda poolt üle vaatama. Ma arvan, et tegelikult haigekassal rahalisi vahendeid on. 

Ja mis puudutab ravimite valmistamist, siis jätkuvalt on see nõue, et igal apteegil peab olema välja ehitatud üheksaruutmeetrine ruum, kus seda teenust osutatakse. Me ju tegelikult teame, et paljud apteegid ei kasuta seda sihipäraselt. Võib-olla ka selle nõude ülevaatamine oleks ääretult mõistlik. Nii et see oli see sisupool, mida ma tahtsin eelnõu 299 puhul arutada. 

Ma arvan, et see tagasiside, mida ka mina siin andsin suurele saalile, on tegelikult see, et soov oleks olnud seda eelnõu oluliselt sisulisemalt arutada. Kahju on, et valitsus sidus selle usaldusküsimusega. Ja jätkuvalt: ei ole minul ka viimase paari tunni jooksul tekkinud tahet ja soovi Kaja Kallast ja tema valitsust selles küsimuses usaldada. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja Jüri Ratas! Aitäh! Head kolleegid! Proua minister! Mul on jätkuvalt rõõm, et saalis on ikka veel mõned inimesed. Arutasime ka töökate kolleegidega, et huvitav, miks küll ei ole koalitsioonisaadikuid saalis, ja jõudsime arusaamisele, et võib-olla ongi parem, kui neid ei ole. Sellepärast, et kui koalitsioonisaadikud ei valda teemat ja tunnevad ennast ebakindlalt, siis võib-olla ongi parem, kui nad ei osale aruteludel. Aga täna me arutame siin ravimiseaduse, ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis iseenesest sisaldab ka väga palju positiivseid asju, [näiteks], eelnõu ajakohastab ravimiseadust, viib selle kooskõlla Euroopa Liidu õigusega ning vähendab ebavajalikku halduskoormust. Iseenesest väga hea. Eelnõus ette nähtud muudatused parandavad ravimite kättesaadavust ning arendavad apteegiteenuseid, näiteks võimaldatakse edaspidi tarbijatel tagastada ravimijäätmeid apteekidesse lihtsustatud korras, ja nii edasi. Siin on päris palju positiivset.

Kuid on asi, millega ei saa nõus olla. Eesti Proviisorapteekide Liit leidis, et eelnõus välja pakutud videokõne regulatsioon ei ole pakutud kujul eesmärgipärane. Jäätmete utiliseerimisel vajavad apteegid avaliku sektori tuge ehk rahastust. Samuti leiavad nad, et apteegis ravimite valmistamise regulatsiooni muutmine on tervitatav, kuid apteekide vaatest on tegemist pooliku lahendusega, kuna see säilitab ravimite valmistamise nõude kõikidele apteekidele. See tähendab, et apteekides peavad olema ravimite valmistamiseks tarvikud ja ruumid, mis seisavad tühjana.

Lisaks tegid nad ettepaneku täiendada eelnõu uue punktiga, millega nad soovivad kaotada üldapteegi omanikust pädeva isiku keelu töötada teises apteegis. See on üks oluline punkt, sellepärast et kui me siin tänasel – nüüd enam aru ei saa, kas tänasel või eilsel –, ütleme, meie jätkuistungil arutasime lähtetoetuste maksmist apteekritele, kuni 30 000-eurost toetust, siis probleemiks oli see, et maa-apteekides ei jätku proviisoreid. Samas, selle praeguse eelnõuga soovime just tekitada seda topeltraskust, et kui on olemas apteeker ja tal on mitu apteeki, siis ta ei tohi justkui minna ka näiteks maa-apteeki tööle. Ta ei tohi isegi asendada, kui keegi on haige. Need on sisuliselt kaks vastuolulist eelnõu. Ühes me justkui tahame toetada, teises me keelame. Ma ei näe sellel väga suurt mõtet, kui ühe käega annad ja teise käega võtad.

Lisaks näiteks seesama video teel nõustamine. Noh, ma ei kujuta hästi ette, kui me hakkaksime näiteks ka video teel [osutatavat] kirurgiateenust aretama. Teada on, et inimesed on muidugi kõige rohkem pädevad vähemalt kahel erialal, mida mina tean: üks on metsandus, mida kõik teavad väga hästi, ja teine on doktor Google, ehk siis kõik oskavad ennast ise ravida. See tekitakski lõpuks sellise tunde, et video teel saame kõigega hakkama. Iseenesest ei ole muidugi sellel midagi häda, kui keegi sind video teel nõustab, kuid siis võivad tulla sisse vead ja pigem oleks vaja neid vältida. Nii et kogu selle asja veel raskem pool on see, et järjekordselt, nüüd me oleme – ma ei tea, kas neljanda, juba on sassi läinud – vist neljanda usaldushääletuse juures ja kui me peame kõiki …

Paluks mõni minut lisa.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Kui me peame tulevikus kõiki eelnõusid [vastu võtma] usaldushääletuse teel, siis see muutub groteskseks. Inimesed küsivad minu käest ka, et millega te tegelete seal, kas te tööd ka teete. Mina arvan, et meie teeme tööd siin, üritame selgeks teha, et kõiki asju ei saa usaldus[hääletusega] teha, tuleks usaldada ka opositsiooni ja usaldada ka nende arvamust. Miks me peaksime usaldama sellist valitsust, kes ei usalda oma rahvast, kes paneb neile maksutõusud peale, üritab neid välja suretada? Seega ei saa me kuidagi seda usaldusega seotud eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase. Palun!

Palun kohe kolm minutit lisaaega.

Palun, kaheksa minutit!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ka selle eelnõu kohta mul ei ole midagi halba öelda ja teistel asjaoludel oleks võimalik seda toetada, aga paraku praegu, kui see on seotud Vabariigi Valitsuse usaldamisega, ei ole võimalik seda teha. Nüüd, eelmiste kõnedega ma olen ammendanud meie hetkelise vastasseisu, praeguse vastasseisu, ja obstruktsiooni teemad ja nüüd tahaksin jõuda selle juurpõhjuse juurde, miks me siin üldse oleme ja miks me oleme siia sattunud. See on ikkagi juhtimisprobleem, kõik taandub lõppude lõpuks juhtimisele.

Nüüd ma püüangi analüüsida seda, et mida ma ise, kui ma oleksin peaminister, oleksin teinud teisiti. Ma ei mõtle siin üldse olla patroneeriv. Ma tean, et ma ise ei kvalifitseeruks sellele ametikohale nende kriteeriumide järgi, mida ma ise näen, et peaminister peaks [täitma], et oma ametis hakkama saada. Ma arvan, et ta peaks olema olnud kas suure firma, riigiasutuse või väeosa, mis iganes ekvivalendi juht, ülem, direktor ja pärast seda poliitikas vähemalt paar koosseisu tavaline minister. Siis on eeldusi, et ta võiks selles rollis mõistlikult hakkama saada. Ja ma ütlen kohe, et mul neid eeldusi ei ole, sest ma ei ole olnud minister ega valitsuses, seetõttu ei tea ma seda sisemist anatoomiat. Ma saan lihtsalt tuua võrdluseks, mida ma teeks ja mida ma teeks teisiti. Ma näen selgelt, et vaatamata kogu retoorikale on valitsusel tegelikult kolm prioriteeti, ja ma toon need ära selles järjekorras, kuidas ma neid näen.

Valitsuse number üks prioriteet oli maksuküüru kaotamine. Ma järeldan seda sellest: et seda prioriteeti täita, tehti nii maksutõuse kui ka oluliste toetuste vähendamist või lausa kaotamist. Need on mõlemad selle esimese prioriteedi täitmisega seotud. Teine prioriteet on kliimaeesmärkide saavutamine. Seetõttu loodi Kliimaministeerium, koondati sinna inimesi, ressursse. Selgesti näeb Vabariigi Valitsus seda teise tähtsaima ülesandena. Ja kolmanda tähtsaima ülesandena näeb praegune Vabariigi Valitsus liikumist eelarve tasakaalu poole, mis on a priori esimese prioriteediga vastuolus, sest korraga kaotada maksuküür ja püüda liikuda eelarve tasakaalu poole on praktikas teostamatu.

Julgeolek, millest on räägitud kui põhilisest prioriteedist, on tegelikult alles neljandal kohal. Miks ma seda väidan? Kolmeprotsendilistes kaitsekulutustes, mis lähevad sõjalisele riigikaitsele, me leppisime kokku juba eelmises Riigikogus ja sisuliselt viib Vabariigi Valitsus praegu ellu kolme eelmise valitsuse otsuseid. Aga me ei ole saavutanud mingit konsensust laiapõhjalise riigikaitse ülesehitamises. Tagasihoidlikud 80 miljonit eurot on pandud neljaks aastaks RES-i. Meil ei ole mingit kokkulepet püsirahastuse kohta, mis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna programmis on 0,5%, mis ei ole ülisuur summa, aga millega saaks hakata juba tegutsema. Aga me ei ole suutnud leida konsensust, et seda saavutada. See 80 miljonit, mis on RES-is Vabariigi Valitsusel, on väga väike summa võrreldes sellega, mida meil minimaalselt vaja läheks. Ehk ka sõjalises riigikaitses ei ole tulnud uusi võimearendusi ja me ei ole veel asendanud neid suurtükiväe relvasüsteeme, mille me oleme andnud oma de facto liitlasele Ukrainale.

Seetõttu ma näen neid prioriteete nii. Ise peaministrina ma paigutaksin prioriteedid hoopis teisiti ja number üks prioriteet oleks rahvastikukriis ehk Kliimaministeeriumi asemel ma looks rahvastikuministeeriumi. Meil ei ole veel tehnoloogiaid, et mõjutada kliimat. Tuumajaam on kõige tõsisem asi, millega me saaks seda teha. Võib-olla me saame koosmeeles teha selle otsuse järgmise aasta jooksul, aga kui me vaatame globaalses plaanis, siis ilma kontrollitava termotuumareaktsioonita ei ole energiamajanduse ja keskkonna tasakaalustamine lihtsalt võimalik. Seda ei suuda meie teha, see on suurriikide pärusmaa ja seni, kuni seda tehnoloogiat ei ole, ei hakka India ja Hiina oma praegu rajatavaid söejaamu välja vahetama. See on globaalne probleem, mille lahendamine ei ole meie võimuses lihtsalt. Ehk siis ma näen, et prioriteet number kaks, mis on Vabariigi Valitsusel, ei ole saavutatav. 

Minu enda prioriteet number kaks oleks julgeolek, eriti just laiapõhjaline riigikaitse. Seesama tagasihoidlik 0,5% – kui seda nüüd järjepidevalt ja pikalt investeerida, vähemalt paar aastakümmet, siis me saaks tõesti laiapõhjalisele riigikaitsele, viiele mittesõjalisele valdkonnale põhja alla. Siis saaksime ka teha uusi võimearendusi, mis meil on tegemata. See 3% on põrand, tegelikult peaks me kaitsekuludesse panema selle kümnendi lõpuni pigem 3,5–3,6%, et need võimearendused kiiresti ära teha, sest kui Venemaa peaks sellest sõjast kosuma, siis see on meie julgeolekule tõeliselt ohtlik. Ehk minu prioriteet number kaks oleks selgelt julgeolek.

Minu prioriteet number kolm oleks haridus ehk kogu haridussüsteem, õpetajate palgad. Prioriteete saabki olla ainult kolm, ei ole võimalik, et on 5, 10, 100 prioriteeti, kõik ei saa olla prioriteet. [Selliste prioriteetide puhul] need otsused, mis tehtaks, oleks täiesti teistsugused. Ma kujutan ette, et kui need otsused oleks teistsugused, siis me ei oleks üldse selles olukorras praegu ehk kogu seda obstruktsiooni ajendit ja ka neid eelnõusid lihtsalt ei oleks ja Vabariigi Valitsuse positsioon võiks olla väga kindel, mida see praegu paraku ei ole. Aga paneksin siia punkti ja jätkaksin järgmises kõnes. Tänan!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Andre Hanimäe. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid, endised ja praegused erakonnakaaslased! Kuna käes on uus päev, siis on, ma arvan, paslik rääkida natuke varasematest sündmustest ja sellest, miks ma siin puldis olen. Loomulikult selle eelnõu tõttu, aga loomulikult ka selle tõttu, et see eelnõu on seotud usaldushääletusega. Eile ja täna öösel oli juba kaks sellist eelnõu, mille puhul oli tõepoolest parajalt keeruline olukord. Nimelt, Keskerakond oleks igal juhul [soovinud] neid kahte eelnõu toetada. Ja vaatamata sellele, et üks mu kolleeg seda ei kuulnud, kiitsin ka mina minister Riina Sikkutit tema esinemise eest ja nende eelnõude eest, sellepärast et tegemist oli tõepoolest eelnõudega, mis [käsitlesid] mitte ainult terviseküsimusi, mitte ainult sotsiaalküsimusi, aga nii nagu ma ütlesin, ka regionaalküsimust, mis puudutab näiteks lähtetoetusi. Loomulikult oleks Keskerakond eelistanud, et see menetlus oleks toimunud tavapärasel viisil, et me oleksime saanud selle eelnõu poolt hääletada, aga sellist võimalust meil ei olnud.

Küll aga ütlen ma kohe ära, et sotsiaalkomisjonis on olnud väga konstruktiivsed arutelud ja me oleme saanud alati ühele lainele. Nii et sellist opositsiooni-koalitsiooni vastuseisu nendest eelnõudest lugeda ei maksa. Tegelikult ei maksa lugeda seda ka sellest eelnõust.

Siin on, ma arvan, päris palju häid asju Eestimaa inimestele, ka apteekritele loomulikult. Üks hea asi on loomulikult see, et innovaatiliste ravimite sissetoomine Eestisse paraneb, ja ma usun, et see on asi, mida on oodatud juba pikalt. Teisalt on, ma usun, inimeste jaoks positiivne ka see, et ravimite käitlemine muutub lihtsamaks. Need saab viia kenasti apteeki, mida saab tegelikult ka praegu [teha], aga see tehakse veelgi paremaks. Kolmas asi, mille üle ka sotsiaalkomisjonis oli arutelu – ja mõni kolleeg on siin välja toonud, et see vajab arutamist ja edaspidi vajab kindlasti analüüsimist, kuidas see toimima hakkab – on video[nõustamine]. Taas kord on see selline koht, kus tuleb Riigikogu saadikutel kaaluda, kas selle pluss on suurem kui miinus. See tähendab sisuliselt seda, et seal, kus ei ole apteekrit, oleks inimestel võimalus saada videokõne kaudu apteekriteenust ja ravimi võib üle anda keegi teine.

Komisjonis oli arutelu, kas see võib tähendada seda, et ühel hetkel ettevõtjal ei olegi väga suurt huvi maapiirkonda mõnda proviisorit saata, et hoida nii tööjõukuludelt kokku, ja ta teebki neid videokõnesid keskustest, näiteks siit Tallinnast. Aga lõppkokkuvõttes ma leian, et me peame ikkagi seda uut võimalust proovima puhtalt juba sellepärast, et me tegelikult teame, et meil on apteekrite puudus, meil on õdede puudus, nii nagu me ka eelmistest eelnõudest ju nägime. Samas me tahame, et Eesti inimesed saaksid elada üle Eesti, et erinevad teenused oleksid kättesaadavad. Nii et ma paraku näen, et ühel või teisel juhul me läheme selliste tehnoloogiliste võimaluste juurde. Kindlasti tuleb need ohud uuesti üle vaadata ja kaaluda, kas see on see viis, kuidas me neid probleeme saame lahendada. Aga kindlasti ei saa me Eesti probleeme lahendada tänase valitsuse majanduspoliitikaga ega rahvastikupoliitikaga ega üleüldise poliitilise kultuuriga ja sellepärast me seda eelnõu ei toeta. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Alar Lanemani.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head vaatajad! Pean tunnistama, et mul ei olnud plaanis antud eelnõu debatis osaleda, sest see ei ole otseselt minu valdkond ja see valdkond on väga spetsiifiline ja konkreetne ja täpne, kuigi, ma arvan, puudutab igat inimest. Aga kuna siin on olnud väga palju häid kõnesid ja meie töötempo on olnud väga hea ja lõbus ja ka istungi kindlakäeline juhtimine innustab igat saadikut oma panust andma, siis ma tundsin, et mul ei ole võimalik kõrvale jääda. Ja siin ma nüüd olen.  

Mõned asjad väärivad antud eelnõu juures tähelepanu. Tehniliselt on see jälle hea, väga oluline iga inimese jaoks. Need, kes on noored, võib-olla hetkel arvavad, et nende jaoks on see võõras teema, aga ma arvan, et see hoiak iseenesest aja möödudes muutub. See on otseselt seotud ka selle valdkonnaga, mis on meile igapäevaselt väga lähedane – see on raha.

Võib [esile tuua] mõne kriitilise joone. Võib-olla sellepärast, et eelnõu on väga tehniline, on see kujunenud ka ehk natuke liialt optimistlikuks ja reaalsust võiks seal rohkem olla. Mõned märksõnad. Mul ei tekkinud muljet, et seal on piisavalt arvestatud paindlikkusega reageerimisel sellele, mis toimub ravimiturul, nii headele asjadele kui ka võib-olla mitte niivõrd headele. Esimene asi, mis meelde tuleb, on kõik, mis on seotud kuritegevusega. Ravimivaldkond on ju üks neist, kus on märkamatult üsna [palju] – alates võltsravimitest kuni ravimite kontrollimatu kaubanduseni – midagi sellist, mis pigem kuulub narkopolitsei töövaldkonda.

Ma ei ole kindel, et me oleme piisavalt teadvustanud, et igasuguste tagavarade loomine, valmistudes kriisiks või rääkides laiapindsest riigikaitsest, on oluline ja see puudutab ka ravimiturgu, et tagavarad oleks meil olemas ja kättesaadavas kohas. Üks või kaks keskladu inimestest kaugel tähendab seda, et kriisiolukorras, kus transport on kas füüsiliselt võimatu, väga ohtlik või isegi logistiliselt liiga keeruline, ei ole see lahendus. Meil on ladudes vajalikud asjad olemas, aga need ei jõua sinna, kus neid tegelikult on vaja. Neid ei ole vaja ju laos. Kindlasti saab siit edasi minna ja teades, kes selle valdkonnaga tegelevad, ma usun, et selle peale kindlasti mõeldakse.

Üks asi, mis võib-olla Eestis kas liigse tagasihoidlikkuse tõttu või mingil muul põhjusel – see ei ole ainult selles valdkonnas – vajab parendamist, on see, et aga miks Eesti … Vaadates meie üldist haridustaset, vaadates meie õppeasutusi, vaadates meie partnereid, vaadates meie meedikuid ja asutusi, kes sellega tegelevad – miks Eesti ei ole tuntud kui riik, mis teeb maailmas parimaid ravimeid? Kui sa ise ei tooda, siis oled sa sunnitud suure raha eest ostma, ja kui sa ise ei tooda, siis kriisi tingimustes oled sa järjekorras ja ravim ei pruugi sinuni jõuda.

Võtaks kolm minutit. Aitäh!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Aitäh! Kriisi tingimustes oled sa järjekorras ja ravim ei pruugi sinuni jõuda. Kui sinu kord kätte jõuab, siis ei pruugi [ravimeid] jätkuda, neid ei pruugi enam olla. Siis oled sa ilma. Hea paralleel on siin muide sellega, mis toimub Ukraina sõja raames suurtükilaskemoonaga. Tööstused lihtsalt ei jõua kasvava vajaduse tingimustes toota. See on küll üsna teoreetiline valdkond, aga me oleme ju kogenud, et tihti tuleb häda sealt, kust seda ei oota, ja selle tõttu on see ka raske. 

Positiivne on, vaadates seletuskirja, kaasamine. Ma arvan, et see on olnud Eestis üsna levinud probleem menetluses, seaduseelnõude menetluses. Torkas silma ka see, et on mõeldud kriitilistele ravimitele juurdepääsu kui eraldi probleemi peale. See on ka hea.

See [eelnõu] on seotud samamoodi Vabariigi Valitsuse usaldusküsimusega. Nende eelnõudega tekib ju automaatselt selline olukord, et ühe teema asemel on meil kaks: eelnõu ise ja see, millega see seotud on, Vabariigi Valitsus. Siis tuleb ju lauale kõik see, mis on head, aga pigem rohkem ikkagi see, mis on Vabariigi Valitsuse lähiajapoliitikas olnud halba.

Esimese asjana torkab jälle korduvalt silma, et tundub, et otsus siduda [usaldusega] tehti automaatselt. See oli mu küsimus ka eelneva eelnõu menetluse jooksul. Aga ma ei näinud seletuskirjas märke, et on tehtud mingeid katseid need liigsed ja võib-olla kohati asjakohatud ettepanekud maha võtta, vaid otsustati kohe [eelnõu usaldusega] siduda. Tegelikult oli see koht, kus oleks võinud kompromissi otsida: ettepanek, vastuettepanek, nii nagu see protsess meil käib. See on kurb. See on kurb.

Kuna need kaks asja on omavahel seotud, siis tähendaks ju eelnõu toetamine automaatselt Vabariigi Valitsuse toetamist, ja sellega kahjuks, pean ennast kordama siit puldist, ei saa nõustuda. Mõned märksõnad. Valimised, mille tulemus kujunes valetamise abil – ma ei nimetaks seda valimisvõiduks, sest võit on see, mis saavutatakse ausalt. Valimisi kasutati – seda ei ole seniajani hukka mõistetud – Ukraina toetamise [kaudu] omakorda kelmuse eesmärgil, mille kõrvalmõjuks oli see, et vähenes Eesti inimeste soov aidata Ukrainat. See, mida me hetkel näeme, on majanduslanguse tingimustes kohutav maksukoormuse tõus. Sellepärast me seda toetada ei saa. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli … Kalle Grünthal, teie soovite tulla? Palun mikrofon Kalle Grünthalile. Lihtsalt informatsiooniküsimus: kellena te praegu tulete siia?

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mina vaatan praegu meie kodu- ja töökorra seadust ja § 137 lõige 5 sätestab järgmist: eelnõu teisel lugemisel avatakse läbirääkimised, mille käigus esinevad sõnavõttudega oma arvamust avaldada soovivad Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Küsimus on selles, et antud juhul [põhjus], miks ma soovin läbirääkimistel osaleda, on see, et minu isiku näol on tegemist Estonia laevahuku toetusgrupi komisjoni esimehega. Kuna siin ei ole ära sätestatud seda asjaolu, milliste komisjonide esindajad võivad esineda, siis ma leian, et mul on juriidiliselt absoluutsed alused ja ma tohin ka läbirääkimistel osaleda.

Jah, ma pean teile selles mõttes isegi … Mitte isegi, aga tunnustan, et te tõesti töötate kodu- ja töökorra seadust väga põhjalikult läbi. See on üldse üsna uus moodus praegu, mis siin toimub. Põhimõtteliselt saab üks inimene, kui nüüd teie näitest kinni võtta, ma ütleksin, käia [esinemas], ma ei tea, neli korda vähemalt: põhikomisjoni, siis selle töörühma [esindajana] – veel rohkem saaks käia. Ma siiski arvan, et antud juhul [nii, nagu] teie paralleeli tõite, me ei saaks seda võrdsustada. Siin on ikkagi mõeldud, ma olen üsna veendunud, alatisi komisjone või erikomisjone. Sellisel kujul me ikkagi ei ole loonud seda Estonia uurimistöörühma.

Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Jah, ma saan aru, et ma olen tekitanud mõneti huvitava olukorra, aga ma lähtun ikkagi sellest, et puudub vaidlus selle üle, et mina olen selle komisjoni esimees, punkt üks. Punkt kaks on see, et Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kollane raamat ei sätesta ära, et siin saaks mingisugust keeldu kohaldada. Kui keeldu ei ole ehk vetot ei ole, siis ei ole ju alust ka öelda ei sellele [soovile]. Ka kommentaarid ei anna mingisuguseid täpsustavaid selgitusi. Ma käisin selle asja veel täpselt üle.

Aitäh! Mina ütlesin tunnustavalt teile, et te heas mõttes panete proovile meie kodu- ja töökorra seadust. Aga siiski, ma arvan, et see kooslus, mille [esindajana] te soovite tulla hetkel Riigikogu kõnetooli, on toetusrühm. (Kalle Grünthal kõneleb saalist.) Toetusrühm. Nüüd, me võime öelda, et põhimõtteliselt me võime luua 1000 toetusrühma ja siis võib kogu aeg käia siin ees. Ma siiski arvan ja ma jään endale kindlaks, et selles paragrahvis, nagu te väga õigesti ette lugesite, [§] 137 lõikes 5, mis räägib ka komisjonide esindajatest, on mõeldud probleemkomisjone või erikomisjone, aga eeskätt ikkagi alatisi komisjone. Ma ei saa teid selles võtmes siia Riigikogu kõnetooli paluda. Kui te saate tulla näiteks … Te ei saa ainult Isamaa fraktsiooni volitust võtta, aga ülejäänud fraktsioonid minu arust polegi … (Saalis räägitakse.) EKRE‑lt ka vist ei saa, on juba käinud fraktsiooni [esindaja]. Neli fraktsiooni saab teid volitada ja saate tulla siis nende esindajana, kui teil see [volitus] on olemas. Nii et ma kahjuks ei saa teie soovi hetkel rahuldada.

Nii. Head ametikaaslased, oleme läbirääkimised läbi teinud ja ma sulgen läbirääkimised. Me oleme eelnõu 299 juures ja nüüd, kui läbirääkimised on suletud, peame me minema [hääletuse juurde]. Kuna see eelnõu on seotud usaldusküsimusega, siis muudatusettepanekuid me läbi vaatama ei hakka – kas neid on või ei ole, sellest see ei sõltu – ja läheme lõpphääletuse juurde.

Helle-Moonika Helme, teil on väike küsimus tekkinud.

Jaa, mitte niivõrd küsimus, kuivõrd soov, palve või kuidas iganes seda nimetada. Kuna läheb lõpphääletuseks, siis ma kasutan tõepoolest seda võimalust ja võtan kümme minutit vaheaega.

Selge. Ma tänan. Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

 

Head ametikaaslased, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Oleme eelnõu 299 lõpphääletuse eel.

Panen lõpphääletusele eelnõu 299. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 55, vastu 31 ja erapooletuid ei ole, on Vabariigi Valitsuse algatatud ravimiseaduse, ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 299 seadusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Head ametikaaslased, juhataja lauale on saabunud mitu kirja ja hakkame neid, nagu öeldakse, viilude kaupa arutama. Esimene on kiri Riigikogu juhatusele. See on järgmine ettepanek: "Teen ettepaneku vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 48 lühendada käimasolevat istungit ja seda nii, et istungi lõpp oleks 12.30." Alla on kirjutanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt Helle-Moonika Helme. Nii et me peame seda ettepanekut hääletama hakkama. Palun, Helle-Moonika Helme!

Aitäh selle suurepärase võimaluse eest, et te panete selle hääletusele. Sellisel juhul ma võtaks kümme minutit vaheaega enne hääletust.

Kas te siis võtate või ei võta?

Võtan, võtan, võtan, võtan.

Selge. Erkki Keldo, teil on protseduuriline küsimus. Hoiame head tempot, ärme siin …

Jaa, hea istungi juhataja! Kui kevadel hakati istungi lühendamise ettepanekutega [pihta], siis, ma mäletan, juhatus kogunes ja [lepiti kokku] hea tava, et 24 tunni jooksul tehakse kaks [Riigikogu töö ajagraafiku muutmise hääletust]. Juhatus oli seda arutanud. Kaks tükki on minu mäletamist mööda juba tehtud ja nüüd te soovite kolmanda panna hääletusele. Kas see hea tava on nüüd muutunud või kuidas me siia jõudsime?

Aitäh! Ma ausalt öeldes pean siis seda head tava uuendama. Ma seda küll ei mäleta, et selline kokkulepe oleks juhatuses olnud, aga võib-olla see nii on. Igal juhul, vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

 

Lugupeetud kolleegid, EKRE fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Enne, kui me, head kolleegid, asume hääletuse juurde, pean ma tegema ühe olulise korrektiivi, sellepärast et siin istungi juhataja laual on ka teine ettepanek, ettepanek pikendada 23. novembri 2023. aasta istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00-ni. Nüüd ma võtan ette meie Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 48 [kommentaari] 3, kus öeldakse selgelt: "Kui samal istungil esitatakse mitu erineva sisuga istungi pikendamise taotlust (nt päevakorrapunkti ammendumiseni, […] kella 13.30-ni, kella 14.00-ni), paneb istungi juhataja esmalt hääletusele ettepaneku, mis taotleb enim lisaaega […]. Kui see ettepanek leiab toetust, on sellega hõlmatud ka lühemat lisaaega taotlenud ettepanekud." See puudutab ka istungi lühendamist. "Kui ettepanek toetust ei leia, paneb juhataja hääletusele taotletava aja pikkuselt järgmise ettepaneku." Ehk siis lähtuvalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kommentaarist panen ma kõigepealt hääletusele ettepaneku pikendada tänast päevakorda ja seejärel, kui see ettepanek läbi ei lähe, panen ma järgmisena hääletusele ettepaneku lühendada tänast istungit. Kõigepealt istungi pikendamise ettepanek ja siis istungi lühendamise ettepanek vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele.

Helir-Valdor Seeder, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, austatud juhataja! See on küll ääretult pöörane ettepanek, mille te praegu tegite, ja meelevaldne kodukorraseaduse tõlgendamine. Kui te nüüd hetke tähelepanu [pöörate], austatud Riigikogu esimees. Sellist pretsedenti ei ole veel olnud, et istungi juhataja kuulutab selgelt välja hääletuse, ka hääletuse jaoks võetud vaheaeg on möödas ja siis juhataja ütleb, et aga nüüd ta paneb hoopis teise ettepaneku hääletusele. Sellist asja ei ole aastakümnete jooksul siin veel olnud, seda esiteks. Teiseks, kodu- ja töökorra seadus väga selgelt räägib pikendamisest eraldi ja lühendamisest eraldi. Need näited, mis te tõite, olid ka [selle kohta], kui on erinev pikendamise aeg, mitte lühendamise aeg. Siis tõepoolest tuleb nii käituda. Aga kui on erinevad, teineteist välistavad ettepanekud ehk lühendamine ja pikendamine, siis neid hääletatakse eraldi.

Hea kolleeg! Ma juhin tähelepanu sellele, et kui me lähtume selle kommentaari mõttest, siis pannakse esimesena hääletusele pikem lahendus ja seejärel lühem lahendus. Me räägime siin praegu pooleteisest tunnist ja tegu on seaduse mõttes Riigikogu töö ajagraafiku muutmisega. "Riigikogu töö ajagraafiku muutmine" on selle konkreetse paragrahvi nimi ja täpsemalt on see lahti kirjutatud kommentaarides. See ongi ju selle konkreetse ettepaneku mõte. Kui see esimene ettepanek ei leia toetust, siis hääletatakse teist, mis näeb ette lühemat graafikut.

Jüri Ratas, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! See on küll päris metsik kodu‑ ja töökorra ja meie varasema praktika käsitlus, mis te teete. Kui lähtuda teie põhimõttest, et kõigepealt tuleb panna pikem vaade hääletusele ja siis lühem, siis ma küsiksin või küsin sellise küsimuse, et äkki saaksite panna 17. päevakorrapunkti hääletusele, et 226 SE esimene lugemine lõpetada. Siis me saaksime kohe minna keskfraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse juurde. Kas te nii ei saaks tõlgendada [kodu‑ ja töökorra seadust] Riigikogu esimehena, et hüppaks nagu ratsu üle kõikidest nendest punktidest? Äkki saaks nii ka seda tõlgendada?

Hea kolleeg, aitäh!

See teie tõlgendus on läinud ju seaduse ja meie praktika mõttest täiesti eemale.

Hea kolleeg, ma tõin teile praegu väga selgelt välja meie kodu‑ ja töökorra seaduse § 48 kommentaari mõtte, mis väga selgelt toob välja selle, et esimesena pannakse [hääletusele ettepanek] kõige pikema [istungiaja kohta] ja seejärel, kui see ettepanek läbi ei lähe, hääletatakse järgmist ettepanekut.

Jürgen Ligi, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh! Ma pean nõustuma eelkõnelejatega, et midagi sellist ei ole siin saalis enne olnud. Nii palju rumalat juttu, nii massiivset Riigikogu töö ummistamist, sõltumata teemast, ei ole siin kunagi olnud. Üks asi veel, mida siin ei ole olnud: Riigikogu juhatuse liige ajab lihtsalt loba, kui on tegelikult oluline hetk parandada Riigikogu tavasid või neid järgida. Jüri Ratas tegi vea, kui ta ütles, et tema ei mäleta, et oleks olnud selline kokkulepe, et me ei tee lühendamise ettepanekuid lõputult, vaid teatud aja jooksul. Ta oleks sel hetkel pidanud küsima nõu. Nüüd on mul ettepanek luua tava juurde selles suunas, et Riigikogu saaks paremini töötada: käsitleme neid järgmisi hääletamisi ja eelmist hääletust kui tervikut. Üldiselt, alternatiivide hääletus on tervik ja ei tohiks lubada järjekordselt kümneminutilist vaheaega.

Aitäh! Meil on Riigikogu juhatuse koosolek täna. Me arutame seal ka ja käime veel läbi need kokkulepped, mis on seotud Riigikogu tööaja lühendamisega.

Ma võtan veel kaks protseduurilist küsimust: Helir-Valdor Seeder ja Jevgeni Ossinovski. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, hea kolleeg! Ma juhin tähelepanu, et ma rääkisin kahest pretsedendist, mida te praegu püüate siin luua ja mis on vastuolus kodu- ja töökorra seadusega. Üks tõlgendus oli see ajapikendus, mille üle me vaidleme. Teineteist välistavaid ettepanekuid ei saa nii-öelda üheks ettepanekuks [liita]. Ja teine puudutab juba välja kuulutatud hääletust. Juhataja kuulutas hääletuse välja, sõnastas selle ära, mida me hääletama hakkame, võeti vaheaeg ja nüüd me tulime hääletuse juurde ja te tulite hoopis teise ettepaneku juurde. See on hoopis teine ettepanek, teise sisuga. Nii et seetõttu ma ütlen, et see on vastuolus kodu- ja töökorra seadusega. Kuidas te tõlgendate, kas nüüd selle uue [ettepaneku korral], mille te panete hääletusele, on ka õigus kümme minutit vaheaega võtta?

Jah, aitäh!

See on täiesti jabur, mida te praegu kodu- ja töökorraga teete. Kas te saate aru, et te loote ju pretsedendi tuleviku jaoks?

Aitäh, Helir-Valdor Seeder! Ma võtan nüüd järgnevalt ette selle kommentaari. Seal ei ole mitte midagi kirjutatud sellest, kuidas lühendamine pannakse hääletusele. "Kommenteeritava sätte alusel on võimalik Riigikogu istungi aega ka lühendada." Siis on toodud näited, millal Riigikogu on seda teinud, ja seal ei ole mitte midagi välja toodud selle kohta, kuidas pannakse need konkreetsed konkureerivad ettepanekud hääletusele, mis on selles eel[mainitud] 3. kommentaaris kõik ilusasti kirjas. Lähtuvalt sellest tuleb lähtuda loogikast, et kõigepealt vaatame kõige pikemat istungi aega ja seejärel lühemat aega. Nii et see ei lähe kuidagi meie kodu- ja töökorra seaduse kommentaariga vastuollu.

Ma võtan viimase protseduurilise küsimuse. Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Mulle tundub, et hetkel on õigus mõlemal poolel, ja see on hea alus edasi minemiseks. Aga te ei kuula mind, ma ei saa … Ma ootan ära. (Aseesimees Toomas Kivimägi ja esimees Lauri Hussar arutavad omavahel.)

Okei. Väga hea. Head kolleegid, ma teen nii, nagu meie kodukord ütleb. Aga head kolleegid … Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Ma arvan, et mõlemal poolel on selles küsimuses õigus. Ma toetan teie üldist tõlgendust selles osas, mis puudutab selles järjekorras hääletamisele panemist ettepanekute puhul.

Aitäh!

Aga ma arvan, et me oleme tõepoolest hetkel olukorras, kus istungi juhataja – mitte teie, aga Riigikogu istungi juhataja – on selgelt sõnastanud hääletamisküsimuse ja alustanud hääletamise protseduuri. On võetud ka vaheaeg, mis mõtte järgi on selleks, et fraktsioonid saaksid otsustada ja arutada, kuidas nad hääletusel osalevad. Pärast seda muuta hääletamisküsimust, ma arvan, käesoleval hetkel ei ole mõistlik. Ja ma arvan, et see ei ole mõistlik ka aja kokkuhoiu mõttes, vaadates, mis meil siin toimub. Äkki me sel korral teeks nii, et hääletame selle konkreetse ettepaneku ära, mis on tehtud lühendamise kohta, ja siis hääletame rahulikult pikendamise [ettepanekut]. Edaspidi võib seda praktikat muuta.

Aitäh, väga hea ettepanek! Head kolleegid, ma teen nüüd otsuse. Ma kõigepealt katkestan selle hääletusprotseduuri, mida me alustasime. Seejärel teen nii, nagu meie kodu- ja töökord ette näeb. Ma teen ettepaneku panna hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ettepanek pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Head kolleegid, teades, mis teil on plaanis ja mida te soovite teha: teil on võimalik enne hääletust võtta kümme minutit vaheaega. Palun sellisel juhul vastav märkus teha.

Helle-Moonika Helme, palun!

Lõpuks ometi me oleme selles keerulises olukorras minemas korrektset teed. Võtan kümme minutit vaheaega enne hääletust.

Aitäh! Kümme minutit vaheaega EKRE fraktsiooni palvel.

V a h e a e g 

 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 52 Riigikogu liiget, vastu 30. Ettepanek ei leidnud toetust.

Head kolleegid, kas me võime asuda nüüd teise hääletuse juurde? Sellisel juhul, head kolleegid, ma paneksin hääletusele selle teise ettepaneku, aga Helle-Moonika Helmel on käsi püsti. Helle-Moonika Helme, mul oleks ettepanek see hääletus läbi viia, sest vastasel juhul me ei jõua kella 12.30-ks seda tehtud. Minu ettepanek oleks praegu see hääletus läbi viia, siis me saaksime täpselt selles ajaraamis selle ära teha. Teie ettepanek oli tänast istungit lühendada ja et lõpp oleks kell 12.30.

Sellisel juhul ma kasutan võimalust võtta kolm minutit vaheaega.

Kolm minutit vaheaega. Nii, kolm minutit vaheaega, palun! 

V a h e a e g 

 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku lühendada käimasolevat istungit nii, et selle istungi lõpp oleks kell 12.30. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 29 Riigikogu liiget, vastu 51. Ettepanek ei leidnud toetust.

Järgnevalt, enne, kui me läheme tänase päevakorraga edasi, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Jüri Ratas.

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Mul on küsimus: missugusele [seaduse]pügalale te toetusite, [kui lubasite] ühe ettepaneku juures võtta pikemalt vaheaega kui kümme minutit? Antud juhul oli vaheaeg 13 minutit. Kuidas see on võimalik või kuidas te seda tõlgendate?

Aitäh, hea kolleeg! Ma katkestasin selle hääletuse protseduuri ja me tegime läbi kaks hääletust, mis on kaks erinevat protseduuri. Hääletasime kõigepealt nii, nagu kodu- ja töökorra seadus ette näeb, pikema ajaraamiga ettepaneku üle, ja seejärel istungi lühendamise ettepaneku üle vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele. Jüri Ratas, veel küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma väga tänan, austatud Riigikogu esimees, selle selgituse eest! Kas see praktika ja käsitlus, mida te just praegu [selgitasite], tähendab seda, et kui erakond A teeb ühe ettepaneku istungi pikendamise või lühendamise kohta ja erakond B teeb teise ettepaneku istungi pikendamise või lühendamise kohta, siis see, kes on juhataja, saab anda kümme minutit vaheaega, ja kui tullakse saali, siis ta [võib] öelda, et ta katkestab selle, võtab teise ettepaneku ja paneb hääletusele? Siis võetakse kümme minutit vaheaega. Siis Riigikogu liikmed tulevad saali ja ta ütleb, et ta katkestab selle. Siis ta paneb esimese ettepaneku hääletusele ja siis võetakse uuesti kümme minutit vaheaega. Kas teie analoogi ja praktika [järgi] me põhimõtteliselt võime lõpmatuseni kaht ettepanekut hääletada ja võtta vaheaegasid, kui juhataja selle kogu aeg katkestab?

Vastus teile on see, et kui ettepanekud on [hääletatud], kui selgus on majas, on otsustatud ühte- või teistpidi, siis minnakse istungiga edasi. Minu ettepanek oleks istungiga edasi minna. 

Jevgeni Ossinovski, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma vastan kolleeg Ratase murele. Sellist olukorda siiski ei saa tekkida vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 88, kus on ammendav loetelu, mis alusel saab istungi juhataja katkestada hääletuse. Selleks on hääletamise korra rikkumine või olukord, kus Riigikogu liige ei saa hääletada. Seega, toon analoogia selle konkreetse olukorraga: oli rikutud hääletamise korda, sellest tulenevalt juhataja katkestas hääletuse ja viis läbi uue hääletuse. Seda lõpmatuseni teha ei saa.

Aitäh selgituse eest, aga need ei ole enam protseduurilised küsimused. Head kolleegid, me arutame seda Riigikogu juhatuses, kuidas me edaspidi istungi lühendamise, istungi pikendamise ja kodu- ja töökorra seaduse puhul täpselt toimetame, ja Riigikogu juhatus kujundab oma väga selge seisukoha.

Me läheme nüüd tänase päevakorraga edasi ja ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks kliimaminister Kristen Michali, sellepärast et me hakkame menetlema Vabariigi Valitsuse algatatud maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu 296. Ma rõhutan, et see on usaldusküsimusega seotud eelnõu. Kristen Michal, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! (Heli kaob.) Nüüd vist töötab paremini. Kas kuulete nüüd kenasti?

Palun pange heli.

Jaa, jumal tänatud. Nii, räägime maapõueseadusest ja ehkki küll teisel lugemisel ei pea väga palju seda tutvustama, kuna esimesel sai seda väga põhjalikult tehtud, siiski väike viide sisule. Maapõueseaduse muutmise põhiliseks sisuks on riigimaa kaevandamiseks kasutada andmise tasude [aluseks olevate] uute maksustamishindade üleminekuperioodi loomine. 23. veebruaril 2022 võeti vastu maa hindamise seaduse ja maamaksuseaduse muudatused, mille alusel hakkavad alates 1. jaanuarist 2024 kehtima 2022. aasta korralisel maa hindamisel [määratud] senisest kõrgemad maa maksustamishinnad. Need omakorda määravad riigimaa kasutustasu kaevandamisel. Tulenevalt juba eelnevalt vastu võetud ja 1. jaanuaril 2024 jõustuvast maapõueseaduse § 90 lõike 7 muudatusest on riigile kuuluva kinnisasja kaevandamiseks kasutada andmise aastane tasumäär 3% maa maksustamishinnast. Ja selleks, et maamaksu muudatusest tulenev kasutustasude tõus ei oleks ülemäära koormav, kehtestame kaheksa-aastase üleminekuperioodi kuni 31. detsembrini 2031. Seda ma kirjeldasin ka esimesel lugemisel.

Nüüd seadusest endast teisel lugemisel. Rõhutan üle, et seadusemuudatus pole mitte tasude tõstmine, vaid kaevandamiseks kasutatava riigimaa kasutustasude tõusu leevendamine. See on oluline üle rõhutada juhuks, kui midagi ebaselgeks jääb. Ja [tähtis on] öelda ka seda, et kui seda seadusemuudatust vastu ei võeta, saavad ettevõtted juba varem vastu võetud seaduste kohaselt 2024. aasta 1. jaanuaril ja 1. juulil kaevandamiseks kasutatava maa eest kaks võrdse suurusega kasutustasu arvet. Kinnisasja kasutustasu võib olla [pärast] tõusu [praegusest] tasust üle 70 korra kõrgem ja tuua kaasa mitmete mäetööstusettevõtete kohese pankrotistumise ohu. Eelnõu on oluline vastu võtta 2023. aasta lõpuks, et see jõustuks 2024. aasta 1. jaanuaril. Selleks, et maamaksu muudatusest tulenev kasutustasude tõus ei oleks ettevõtetele ülemäära järsk, kehtestame kaheksa-aastase üleminekuperioodi kuni 31. detsembrini 2031. Üleminekuperioodi jooksul suureneb kasutustasu iga aasta kuni 50% ulatuses võrreldes kehtiva tasuga, kuni jõutakse maa uute maksustamishindadega kooskõlas olevate uute tasumääradeni. Et võimaldada tootjatel tõusnud maksustamishindadega järkjärguliselt kohaneda, sealhulgas leevendada hinnasurvet tarbijatele, kehtestame ka hinnapõranda, millest väiksemat kasutustasu ei koguta, ja hinnalae, mis on viiekordne keskmine mäetööstusmaa kasutamise tasu hektari kohta.

Nüüd muudatusettepanekutest. Muudatusettepanekud [tehti] pärast esimest lugemist. Esimene muudatusettepanek või muudatusettepanek nr 1 on esitatud Keskerakonna fraktsiooni poolt. Selle selgituses tehakse ettepanek, et üleminekuperioodi jooksul, millest ma rääkisin, mille eesmärk on leevendada seda tõusu, mis juba varem vastu võetud seadustest tuleneb, võiks tõusu piirmäär olla madalam, maksimaalselt 10%. See vajab selgitamist ja selgitus on selline. Riigimaa kaevandamiseks kasutada andmise tasud on püsinud muutumatuna alates 2001. aastast, millal viidi läbi eelmine maa korraline hindamine. See oli aastal 2001. Aastal 2022 toimus maa hindamine üle pika aja. Selle raames on maaüksuste väärtused ajakohastatud ja see toob kaasa muutuse ka riigimaade kaevandamiseks kasutada andmise tasudes. Uuendatud ja maa ajakohastatud väärtustele vastav maa kaevandamiseks kasutada andmise tasu on õiglane erinevate riigimaa kasutamise eest renti või kasutustasu maksvate turuosaliste suhtes ning loob tugevamad eeldused juba kasutusest välja jäänud kaevandusalade kiiremaks sulgemiseks ja keskkonnatingimuste taastamiseks.

Samuti on eelnõus välja toodud kaheksa aasta pikkune üleminekuperiood kasutustasude tõusu leevendamiseks, muu hulgas selleks, et vähendada asulalähedaste kinnisasjade kasutustasude hüppelist tõusu. Ettevõtetel on kaheksa-aastase üleminekuperioodi käigus võimalik muutunud oludega kohaneda ning vältida ühekordset maavarade hinnatõusu ja ehituse sisendhindade kasvu, mida saab rakendada järk-järgult. Seetõttu suurendatakse riigile kuuluva kinnisasja kaevandamiseks kasutada andmise tasusid iga aasta 50% võrra kehtivast tasust, kuni saavutatakse kasutustasu, mis moodustab 3% maa maksustamishinnast aastas. Erinevate piirkondade kasutustasude ühtlustamiseks on võetud kasutusele hinnapõrand ja -lagi, mille eesmärgiks on reguleerida kasutustasudest tekkivat hinnasurvet maakasutuse lepingute osas, milles käärid on kõige suuremad. Ühtlasi on eesmärgiks tagada sujuv üleminek uutele riigimaa kasutustasudele. Tasude suurendamine 10% kaupa, nagu selles ettepanekus [soovitakse], tagaks alguses aeglasema hinnatõusu kaevandaja jaoks, kuid tähendaks seda, et teatud piirkondades ei saavutataks maapõueseadusekohast kasutustasu suurust ülemineku jooksul ja ülemineku järel tekiks maa kasutajatele järsk kasutustasude tõus, mis tooks kaasa negatiivsed tagajärjed, nagu eelnevalt kirjeldatud.

Muudatusettepanekud 2–201 on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja erinevad EKRE fraktsiooni liikmed. Kõik need 200 muudatusettepanekut on sisult väga sarnased. Ettepanekutega soovitakse muuta [eelnõu] § 1 punkti 3, suurendada kasutustasu, ja siis on erinevad numbrid 0,1%-lise vahega. Nimetatud muudatusettepanekuid ei ole arvestatud. Neil ei ole sisulist põhjendust ja tegemist on pigem obstruktsiooni taktikaga eelnõu menetlemise takistamiseks. Sellega võtaks lühidalt kokku eelnõu tutvustuse ja selle, mis on toimunud esimese ja teise lugemise vahel. Aitäh!

Aitäh, härra minister! Teile on ka küsimusi. Kõigepealt kolleeg Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Üks väga oluline asi, mis on toimunud esimese ja teise lugemise vahel, on muidugi eelnõu sidumine valitsuse usaldusküsimusega. Sellega seonduvalt ma mõtlesin teie käest küsida [selle kohta], et kui kevadel, maikuus, oli veel selline olukord, et pärast taasiseseisvumist oli Eestis usaldusega sidumist kasutatud 11 korral, neist 10 korral muuseas Reformierakonna juhitud valitsuse poolt ja neist omakorda 5 korral Kallase juhitud valitsuse poolt, siis juunikuus tuli lisaks 8 eelnõu. Praegu on parlamendis 7 ja just lugesin uudistest, et valitsuse pressikonverentsil öeldi, et 6 tuleb veel lisaks. Kas teie ministrina oskate meile öelda, mis see pikem perspektiiv on? Kui palju te kavatsete eelnõusid usaldusega siduda ja milliseks teie ettekujutuses poliitiline olukord sedasi edasi toimetades kujuneb?

Aitäh! Ma arvan, et ideaalne poliitiline olukord või täpsemalt parlamendi töökultuur oleks selline, kus me kulutaks rohkem aega sisulisele debatile kui vormilisele. Ma ei usu, et see kedagi siin saalis rõõmustab, olenemata, kas nad on koalitsiooni või opositsiooni poolel. Õnneks demokraatia tingimustes need osapooled ju aeg-ajalt vahetuvad. See on muuseas ka normaalse ja toimiva demokraatia põhimõte.

Nüüd, praegu need eelnõud, mis on seotud usaldusega, on eelduseks riigieelarve vastuvõtmisele. Ilma riigieelarveta, ükskõik milline see vaade on, riik praktikas toimida ikkagi ei saa. Meil on vaja selgeks saada rahalised vahendid meditsiinile, haridusele, riigikaitsele, sisejulgeolekule, isegi kliimapoliitikas on vaja see selgeks saada. Seetõttu on hulk eelnõusid seotud riigieelarve menetlemisega, et oleks selge, mis on riigieelarve tulude-kulude tasakaal ja mis on iga osa tähtsus. Mõned on väiksema, mõned suurema mõjuga eelnõud, aga kahjuks on see paratamatus, et need eelnõud on seotud usaldusega, et saaks vastu võtta järgmise aasta riigieelarve, riik saaks toimida ja kõik saaks oma toimetusi teha. Tulevikus on minu lootus, et pärast seda, kui eelarve on vastu võetud, leitakse tee sellest välja ja kõik osapooled panustavad sellesse. Praegu ei ole ju eelarve vastuvõtmiseks tegelikult teist võimalust, kui need eelnõud [valitsuse] usaldusega siduda. Nii et kahjuks see nii on.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Ma tulen jälle selle riigimaa kasutusse andmise tasu juurde. [Tõusu] aastamäär on 50%, millest te ka rääkisite. [Üleminekuperiood] on teie poolt igati põhjendatud, et [muidu] oleks ettevõtjatele see tõus ühel päeval liiga suur, aga vaatame neidsamu ettevõtjaid. Muidugi pean tunnustama, et te kaasasite kõiki huvigruppe, mis sellega seotud on – ma vaatasin, päris tubli. Aga siiski on teinud Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit, [Eesti] Mäetööstuse Ettevõtete Liit ja [Eesti] Turbaliit ettepaneku, et maksimaalne tõus võiks olla 10% [aastas], nagu on ka maa kasutamise tasu aastamäära tõus põllumaa puhul, muu maa puhul. Me eeldame ikkagi, et ettevõtjad ja esindusorganisatsioonid on kahtlemata oma valdkonna spetsialistid. Miks pandi ikkagi see 50%? Miks ei tuldud vastu 10%-ga või [ei pandud] sinna vahele kuskile? Oleks võinud kas või 25% olla näiteks.

Aitäh! Jah, tõepoolest, hoolimata sellest tempost on toimunud kaasamist nii palju, kui see on võimalik, ja on osapooltega kohtutud, selgitatud, läbi arutatud. Siia eelnõusse on kirja pandud ka erinevaid leevendusmeetmeid. Nagu te nendest muudatusettepanekute tabelitest näete, on siia pandud ka seesama maksimaalne määr, mis on [määratud] ettevõtjatega koos, millele ma ka viitasin, ehk on nii-öelda lagi ja põrand, alla mille ei korjata ja üle mille ei küsita. See protsendimäär, mille üle [me arutleme] ja mille kohta ka Keskerakonna fraktsioon ettepaneku esitas, on oma olemuselt ju küsimus, kuidas jõuda juba vastu võetud seaduste [kohaselt] kaheksa aasta järel sellele tasemele, [mille alusel] selle maa eest [tasu] küsitakse. Kui need sammud on vahepeal väiksed, siis ühel hetkel tuleb hüpe väga järsk ja selle tagajärg võib olla ettevõtlusele [kurnav]. Samamoodi võib tegelikult tekkida ühel hetkel probleem, kus teatud hulk kinnistuid, nagu ma kirjeldasin, öeldakse üles ja korrastamine jääb kellegi teise kanda, kas või maksumaksja kanda.

Nii et praegu, arvestades siiski maa maksustamishinna tõusu, otsime me võimalikult viisakat lahendust selles olukorras, et me jõuaks selle mõistliku määrani, ilma et tekiks väga suuri raskusi ettevõtjatele ja väga suurt hinnasurvet tarbijatele. Lisaks see, mida ma ka eelnõu esimesel lugemisel tutvustasin ja mis väärib mainimist: meil on kokku lepitud, et 2025. aastal teeme me koos Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga analüüsi sellel teemal, ja siis saame anda uusi ja täpsemaid hinnanguid.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te ise mainisite ka siin mitu korda riigieelarvet. Sellest inspireerituna ma nüüd küsingi: millised summad või kui suur summa on nende kaevandamislubade tasude tõstmise tulemusena praegusesse riigieelarvesse, mille me eile vastu võtsime, planeeritud? Kui suur summa on sinna planeeritud?

Aitäh! Prognooside kohaselt on riigieelarve lisatulud aastatel 2024–2027 – ma loodan, et need on seal seletuskirjas olemas, aga kui ei ole, siis on see prognoositabel, mis minul ees on, ja ma loodan, et see on korrektne – kehtinud korra järgi 650 000 ja lisatulu aastal 2024 on 50 000, 2025 on 280 000, 2026 on 460 000 ja 2027 on 690 000 eurodes, koos hinnalaega.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ma loen siit selle uuesti ette, kuigi te lugesite, aga ikkagi: "Uuendatud ja maa ajakohastatud väärtusele vastav maa kaevandamiseks kasutada andmise tasu on õiglane erinevate riigimaa kasutamise eest renti või kasutustasu maksvate turuosaliste suhtes ning loob ka tugevamad eeldused juba kasutusest välja jäänud kaevandusalade kiiremaks sulgemiseks ja keskkonnatingimuste taastamiseks."

Ma tahtsingi küsida, kuidas loob uuendatud ehk tõstetud maa kaevandamiseks kasutada andmise tasu tugevamad eeldused kaevandusalade kiiremaks sulgemiseks. Selgitage seda mehhanismi, et tõstame tasu ja siis panevad senised kasutajad kaevandusala kiiremini kinni. Kas see on miskit sorti kellegi nügimine, rahakoti, või mis see on?

Aitäh! No ma arvan, et eks teie küsimuses oli see vastus olemas. Kui mingil asjal on väärtus, siis mida kõrgem väärtus on, seda hoolikamalt ja järelemõtlikumalt seda kasutatakse. Mida me täna teeme, on see, et me anname üleminekuperioodi kaheksaks aastaks. Vastasel korral, kui seda eelnõu vastu ei võetaks, oleks ettevõtjatele tasu tõus nii järsk, et paljud paneksid kohe kinni, sest see vara on väga kallis. Kui see üleminek on nüüd teatud sammuga – ja sellesama sammuga, mida ma kirjeldasin eelnevalt –, siis vara hind või kasutustasud ikkagi panevad ka mõtlema, kas seda vara saaks säästlikumalt kasutada. Nii et see on selle loogika põhjendus. Loomulikult, kui vara on väärtuslik, siis alati mõtled, kuidas seda kasutada.

Kolleeg Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Just mainisite huvigruppide [tõstatatud] probleeme ja seda, et tuleb pikendust anda. Aga mida nad siis esile tõstsid? Kui hulluks see asi läheks, kui kohe kehtestataks vastav norm? Kas kolmandik pankrotistuks ja mis siis saaks? Mis siis tegelikult kaheksa aasta pärast saab? Kas see üleminekuaeg neid päästab?

Aitäh! Seda ma ei oska niimoodi peast öelda, kui palju pankrotistuks. Ma tean, et on ettevõtteid, kes, kui me seda seadust, üleminekuperioodi siin ei kehtestaks sellisel viisil või mis tahes muul viisil, satuks majanduslikesse raskustesse. Neid on – meile on sellest ka teatatud – eeskätt seal, kus maa hind kiiremini tõuseb. Kas see kaheksa-aastane üleminekuperiood annab leevendust? Ma arvan küll. Ma arvan küll, et see annab leevendust. Ja samas see annab ka, nagu eelnevale küsijale [vastasin], selle signaali, et see vara on väärtuslik, selle maa kasutamise eest tuleb tasuda, see tuleb korda teha ja seda maad tuleb säästlikult kasutada.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Noh, sellise drastilise maksutõusu taga ei saa näha ju, olgem ausad, mitte midagi muud kui sellist aktivistlikku rohepöörasust, mille eesmärk on enamik meie põlevkiviettevõtteid või need kõik lihtsalt kinni panna ja pankrotti ajada. Noh, eelmine aasta maksid näiteks neli põlevkiviettevõtet riigile 153 miljonit eurot. Nüüd te loodate tõsta selle summa veel kuni 600 miljonini ja [saada] rohkemgi juurde. Tagajärg on tegelikult selge: see viib meie Ida-Virumaa ettevõtted pankrotti. Ja see mingi 300 miljonit, mida Euroopa Liit lahkesti lubab meie majanduse hävitamise eest, on ju naeruväärne ja ainult murdosa kõigest sellest …

Teie aeg!

… mida me juba tänagi saaksime sealt maksudena. Aitäh! Ja see ei lahenda mitte midagi.

Aitäh, hea küsija! Neid eelnõusid, mille puhul seda küsimust sobiks teil sellise retoorikaga esitada, on kindlasti teisi. Eespool on Aivar Kokk, ta võib teile kirjeldada, milliseid alasid ja milliseid maavarasid see puudutab. See pole päris see eelnõu, mille juures seda [küsimust] esitada. Teil läks veidi viltu.

Teiseks, see leevendus, mida me siin koos teeme, tuleneb 23. veebruaril 2022 vastu võetud maa hindamise seaduse ja maamaksuseaduse muudatustest, mille alusel 1. jaanuarist 2024 hakkavad kehtima korralisel maa hindamisel [määratud] senisest kõrgemad maa maksustamishinnad. Ise oleme seaduse vastu võtnud, see ei ole kellegi teise rohepöörasus ega midagi muud, see on maa maksustamishind, mille [tõusu] leevendusi me praegu teeme. Nii et [panite] mööda nii küsimusega kui ka väitega.

Kolleeg Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te rõhutasite, et kui seda seadust vastu ei võeta, siis rakendub see maa [kasutamise tasu] tõus täies mahus. Pean teid loogiliseks inimeseks. Kuidas te hindate sellist seadusloomet, et kõigepealt on mingi jamaga hakkama saadud ja siis järgmise jamaga me hakkame seda klattima? Lisaks kõigele puudub kogu selle seadusloome juures mõjuhinnang. Üks tore ametnik ütles, et mõjuhinnang tuleb alles 2028. aastaks. Kuidas te hindate, kas tänapäeva Eestis võiks selline seadusloome olla normaalne, eeskujulik? Mis hinde te annate sellele?

Aitäh! No kui me ikkagi püüame seda nüüd veidi lihtsustatult ja loogilisemalt lahti harutada, siis [uue] maa maksustamishinna kehtestamisest on Eestis räägitud pikalt. Ja selles, et maal oleks õiglane hind, et Eestimaal, mis, ma arvan, teilegi korda läheb, oleks maal väärtuslik hind, maa hind oleks õiglane, ei ole midagi ebaloogilist. Kui maa hind on kõrgem, siis sellest tulenevad kõrgemad kasutustasud, ja selleks, et see üleminek ei oleks ootamatu ja liiga järsk, me täna seda leevendust teeme. Nii et ma ütleksin, et see on üsna möödapääsmatu ja samas loogiline tegevus, et maal on normaalne hind ja õiglane hind. Me püüame hakkama saada nii, et ettevõtlus kohe ei sulgu, aga tegelikult ressurssi kasutatakse säästlikult – seda lahendust me ju otsimegi.

Muudatuste mõju puhul on nii, et täna me teeme leevendust – sellest me oleme rääkinud juba mitu korda, nii esimesel kui ka teisel lugemisel siin – ja muudatuste mõju analüüs tuleb ka, see on rakendussätetes. Selles on kirjas, et Kliimaministeerium analüüsib koostöös Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga riigile kuuluva kinnisasja kaevandamiseks kasutada andmise tasu määramise aluste põhjendatust ja eesmärgipärasust ja esitab vajadusel ettepaneku asjasse puutuvate õigusaktide muutmiseks. Nii et analüüs tehakse juba järgmise aasta jooksul.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Hea minister! Ma tuleks tagasi oma eelmise küsimuse ja selle juurde, mida ma siin tsiteerisin. "Kaevandusalade kiiremaks sulgemiseks ja keskkonnatingimuste taastamiseks" – millega see konkreetne eesmärk on seotud? Kas lihtsalt keskkonna heaoluga või on see seotud mingisuguste aastaks 2023 kliimaneutraalsusele ülemineku nõuetega? Mida tähendab väljend "keskkonnatingimuste taastamine"? Kas see on mingi tehisliku taastamise nõue või iseeneslik [taastumine]? Ehk kas siin sisaldub kellelegi ka mingi kohustus või ei?

Aitäh! Üldiselt ikkagi on nii, et kaevandusaladel püütakse taastada looduslik olukord. Ma arvan, et eks te olete ise käinud, kui ei ole, saate käia nendel kaevandusaladel, kust on kaevandatud ja mida on püütud taastada. Erinevate materjalide kaevandamisel [seda tehakse]. Eesti jaoks kindlasti on suur küsimus, kuidas tulevikus turbaalad taastatakse. Selleks küsitakse tingimused ja turbaettevõtjad või turvast kaevandavad ettevõtjad hakkavad neid taastama. Jah, kaevandusaladel tuleb loomulikult taastada selline olukord, mis, ütleme nii, on kõige väiksema kahjuga loodusele.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Me räägime siin kaheksa-aastasest perioodist. Huvigruppide poolt pakuti välja [aastane tõus] 10%, valitsus on pakkunud 50%. Aga minu küsimus on hoopis seotud volituse saamisega, sest tegelikult valitsus saab Riigikogu käest volituse tegutsemiseks. Kas ei oleks olnud hoopis mõistlikum ja ratsionaalsem minna seda protsenti ikkagi igal aastal uuesti küsima, tehagi neid seadusparandusi iga aasta uuesti, määrata seda protsenti uuesti ja olla paindlik majanduskeskkonna suhtes? Praegu võetakse see mauhti vastu. Muidugi, me võime ka parandama hakata, aga tegelikult me teame, et kui koalitsioon selle haamrikoputuse ära teeb …

Teie aeg!

… on see purgis ja seda muuta on väga raske. Te panete ka ennast keerulisse olukorda. Kas te selle peale ei ole mõelnud?

Aitäh! No ütleme nii, et ettevõtluses ja õiguskeskkonnas on maksude puhul tõenäoliselt parim ettemääratus, ettenähtavus. See on kindlasti ka investeeringute tegemise ja oma sammude planeerimise ja õiguskindluse osa. Kui me teame, et maa hind on tõusnud pärast maa korralist hindamist ja see peab jõudma 3%-ni, siis selle sammu ette ära määratlemine annab võib-olla ka ülevaate, mis toimub järgmise kaheksa aasta [jooksul].

Küll ma olen nõus, et jah – siia me panime ka kirja, et me analüüsime seda olukorda koos Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga –, kui on täiendavaid muudatusi vaja, siis me neid teeme. Aga täna me püüame luua vähemalt teatava ettenähtavuse selleks perioodiks, et ka ettevõtjad teaksid, kuhu see tee viib. Nii et ma ütleks, et igal aastal üllatada sellega, milline see üleminekuprotsent on, poleks ilmselt õigusselguse mõttes parem olukord. Ma arvan, et selles [eelnõus] on võib-olla parem lahendus.

Aitäh! Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Loomulikult, maa oli pikalt uuesti hindamata ja see, et seda tehti, oli õige. Aga omavalitsustele kehtestati maamaksu tõusu maksimaalseks piiriks 10% aastas, teie aga lajatate kaevandamise tasude tõusuga 50% aastas. Nagu te enne ette lugesite, on tegemist ikkagi kolossaalsete summadega, mis tegelikult panevad kogu selle sektori tohutu löögi alla. Te väga optimistlikult teatasite siin ühele küsimusele vastates, et ettevõtlus kohe ei sulgu. Tegelikult see näitab väga ilmekalt seda, et te olete väga teadlik, et sellise kindlate kätega kägistamise tulemusel ettevõtlus sulgub, sellistes tingimustes varem või hiljem. Miks te kahjustate Eesti majandust …

Teie aeg!

… ja meie inimeste heaolu?

Aitäh! Selles, et maal on õiglane hind ja maad on korraliselt hinnatud, tundub, me saime teiega ühele nõule. Maa maksustamise määrast tuleneb ka see, mis on riigimaa kasutustasu kaevandamisel. Juba eelnevalt vastu võetud maapõueseadusest tuleneb see, et riigile kuuluva kinnisasja kaevandamiseks kasutada andmisel on aastane tasumäär 3% maa maksustamishinnast, ja selleks, et ettevõtlus ei sulguks, on vaja üleminekuaega. Sellepärast me seda siin teemegi.

Aitäh, härra minister! Kuna meie istungi aeg on täis saanud, siis siinkohal meie arutelu katkeb, me jätkame järgmisel istungil. Hea kolleeg Varro Vooglaid, te saate oma küsimuse esitada järgmisel istungil. Meie istunginädal on lõppenud. Ilusat päeva jätku!