Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Atmosfääriõhu kaitse seadus on meil kehtinud alates 2016. aastast ja seda on terve hulk kordi muudetud. Rohkem kui paarkümmend korda on sellesse seadusesse tehtud muudatusi. Aga üks väga oluline aspekt selles seaduses on jäänud muutmata. Sellise nimega seadusest tavaliselt, ma kujutan ette, kodanike pilk võib kuidagi üle libiseda, kui näiteks peaks olema uudis, et räägiti atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmisest. Aga ma kujutan ette, et meedia isegi, ma ei tea, ei pane seda pealkirja. Arvan samuti, et ka paljudele siinsetele kolleegidele ei tundu see seadus niivõrd oluline, et selle üle peaks pikalt arutama. Siiski loodan, et selle muutmise eelnõu tutvustamisega ma suudan teile mõistetavaks teha, miks see muudatus on oluline.
Minu enda lähem kokkupuude selle seadusega algas 2019. aasta paiku, ma arvan. Olen seda seaduse[sätet], millest tänagi juttu tuleb, arutanud mitmete Rahandusministeeriumi ametnikega sellest aspektist, et kas see seadus vastab direktiivile selle punkti osas, mis on direktiivist üle võetud, või ei vasta. Vaidlus on käinud selle üle, kas shall be tõlgitakse eesti keelde kui kindlas kõneviisis olev tegevus või pigem tingivas kõneviisis. Ehk küsimus on selles, kas shall be used tuleks üle võtta kui "võiks kasutada" või tuleks üle võtta sellisena, nagu ta praegu meie seaduses on, kus on kirjas "kasutatakse". Jutt käib selle raha kasutamisest, mis riik teenib CO2-kvootide müügist.
See on jälle üks selline näide, et on võimalik keerulise nimega seaduses, mis justkui räägib õhust, panna mingi klausel kehtima sellisena, mis on rangem, kui direktiivis nõutud, ja mis seob Eesti valitsuse ja Riigikogu käsi selles osas, kuidas kasutada riigieelarve vahendeid. Aeg-ajalt seda teemat Eestis arutatakse ka meedia vahendusel, mitte küll väga sellise esikaane teemana, aga teemaks on meie riigieelarve ja kui palju sellest on üldse veel jäänud seda osa, mille [kasutamise] kohta valitsus või valitsuskoalitsioon või ka Riigikogu saab üldse otsuseid teha, ja kui palju on seda, mis on juba seadustega lukustatud, kui palju on juba ette ära öeldud.
See tegelikult on probleem, et Eesti riigieelarvest on väga suur osa, üle 80% rahast, juba enne, kui valitsus ja hiljem ka Riigikogu eelarvet arutama hakkavad, ette ära jagatud. Olgu need mingid rahastused, mis seotakse protsendiga sisemajanduse kogutoodangust või mõne muu näitajaga. See tähendab seda, et muutuvas maailmas toimetades ei saa riik muutunud oludele oma eelarvega piisavalt paindlikult reageerida. Kui pisut utreerida, siis võiks öelda, et kui nüüd natuke veel Riigikogus pingutada ja viia 100%-ni eelarve jaotamine seaduste alusel, siis kaoks nii valitsusel kui ka Riigikogul selle teema arutamise vajadus ära. Aga ma arvan, et see ei ole hea juba kas või sellepärast, et me tegelikult ei oska ette näha, kuidas elu võib muutuda. Viimased aastad on väga-väga hästi näidanud, kui kiiresti maailm võib muutuda ja millised uued olukorrad võivad tekkida, millele on vaja reageerida. Ja [vajalikud] summad ei ole üldse väiksed.
Tulles nüüd [eelnõu] juurde, siis see ei ole otseselt [eelarvega] seotud, aga kaudselt ikkagi on. Kui ma püüdsin selle aasta riigieelarve seletuskirjast leida, kui palju siis prognoositakse CO2 tulusid järgmisel aastal, siis erinevalt varasematest aastatest, kui see tulu oli kenasti välja toodud, sel aastal ma erinevate otsingusõnadega seletuskirja läbi vaadates ei suutnud seda tulunumbrit leida. See on kurb. See on jälle üks väike, aga minu arust märgiline näide sellest, millele on tähelepanu juhtinud paljud saadikud nii koalitsiooni kui opositsiooni poolt: eelarve ei ole arusaadav. Küll on selles eelarves terve rida kulutusi, mille kohta on öeldud, et finantseeritakse CO2-kvoodi müügi tulust.
Noh, võib ju mõelda niimoodi, et olukorras, kus meil on rahandusminister, kes teemat ei valda, nagu meil täna on, on mõnes mõttes hea, kui on selline etteantus seadustes, et summad on juba kusagil ära seotud, ilma et rahandusminister seal askeldama saaks hakata. Aga ma arvan, et see on pigem ajutine nähtus, et meile on selline rahandusminister sattunud, ja seetõttu tuleks minu arust paindlikkust juurde tuua.
Eelarve kohta veel nii palju, et seda prognoosi tegelikult oleks vaja näha, nagu ka muid prognoose, sest teatavasti kulutusi plaanitakse eelarves vastavalt tuluprognoosidele, mitte niivõrd vastavalt tegelikele tuludele. Huvitav oleks näha, kui palju valitsus järgmisel aastal loodab CO2-kvoodi müügist teenida. Taustainfona: kui kvoodi hind jääb tasemele, kus ta selle aasta oksjonitel keskmisena on olnud, see on 86 euro ringis, ja Eesti müüb veidi alla 5 miljoni ühiku, siis see toob eelarvesse 370 miljonit eurot tulu, mis ei ole sugugi väike raha. Eelmise päevakorrapunkti juures me siin vaidlesime selle üle, kas 9 miljonit paigutada panga kapitali juurde või mitte. Me rääkisime eile Ukraina laenu intresside kustutamisest, 6 miljonit, aga siin me räägime circa 400 miljonist. Kui kvoodi hind peaks tõusma 100 euroni tonni eest, siis on riigi tulu 430 miljonit.
Tagasi eelarve juurde. Kui prognoosis on arvestatud 100 euroga tonn, siis see tähendab, et valitsus on saanud planeerida 60 miljoni võrra suuremaid kulutusi. Selle raha puhul on veel minu arvates see hea omadus, et kui mõned eelarve tulu- ja kulunumbrid võivad tunduda pisut sellised, ma ei oska öelda, kas just virtuaalsed – võib-olla päris mitte, sest lõpuks ikkagi ju liigub päris raha ka –, aga siin on asi väga konkreetne. Oksjonid ja kalender on ette teada, ühikute arv, mis riik müüb, on ette teada, ja oksjonipäeva lõpuks on ka teada, mis oli selle konkreetse päeva oksjonihind. Ja raha laekub ka jooksvalt. Nii et circa 400 miljonit tulu Eestil sealt tulemas on.
Kui me vaatame nüüd neid teemasid, mis räägivad sellest, et Eestil on küll põlevkivi ja energeetilise julgeoleku mõttes me saaksime hoida ja peaksimegi hoidma valmidust sellest vajadusel ka elektrit toota, siis tihti kasutatakse argumenti, et põlevkivielekter ei pääse turule, sest ta on niivõrd kallis. Jällegi, see kallidus on tegelikult väga kunstlik. Kui me mõtleme sellelesamale 86-eurosele CO2-kvoodi tonni hinnale, siis see on puhas administratiivne, ideoloogiast kantud lisakoormis fossiilsest kütusest energia tootmisele. Just see teeb põlevkivielektri tootmise kalliks. Tegelikult võiks ja saaks elektri tootmine märksa odavam olla.
Kui me vaatame oma põlevkivist loobumise plaani juures näiteks Saksamaa poole, siis Saksamaa teatavasti on olnud maailma ja Euroopa imelaps rohepöörde läbiviimisel. Sakslased on kahekordistanud oma [roheenergia] tootmise paarikümne aasta jooksul, ehitades kõvasti taastuvenergiavõimsusi, aga see energiatoodang on kasvanud napp paar protsenti. Neil ei ole suurt tulu sellest tulnud ja see on põhjus, miks Saksamaal on elekter väga kallis. Aga teine asi on see, et kui me nüüd vaatame paari viimast aastat ja ka prognoosi järgmiseks aastaks, siis Saksamaa kivisöe kasutamine kasvab, sest Vene gaas nende majandust enam energia mõttes ei toida. Sakslased on pidanud hakkama kivisöest energiat tootma, et nende majandus elus püsiks.
Kogu Euroopa Liidu peale on riigid sel aastal kokku korjanud selle kvoodimüügiga 34 miljardit eurot. Jällegi, need numbrid on selles mõttes olulised, et kui kusagil keegi hõiskab, et vaat kui hea suur tulu, 34 miljardit, siis tegelikult on sellel asjal ka teine ots. See 34 miljardit on majandussubjektide käest kokku korjatud. Me võime öelda, et seda maksavad fossiilsete kütuste kasutajad, aga tegelikult lõpuks maksame selle kinni meie kõik. Ega neid kütuseid ei kasutata selleks, et need lihtsalt ära põletada, vaid nendest saadud energia abil tehakse kõike seda, mida meil eluks vaja on.
Nüüd tulen tagasi vaidluste juurde, mis ma Rahandusministeeriumis omal ajal pidasin. Seal oli tunda ametnike tugevat soovi veenda mind selles, et meie seaduse praegune redaktsioon mitte ainult ei ole õige ja vajalik, vaid on ka kooskõlas Euroopa direktiiviga, mis asja reguleerib. Nii see loomulikult ei ole. Direktiivi eestikeelne versioon on samuti saadaval, sest teatavasti Euroopa Liidus on kõik õigusaktid saadaval kõigi liikmesriikide keeltes. Ja selles ametlikus [tekstis] ongi kirjas, et kvoodimüügi tulu v õ i k s valitsus 50% ulatuses kasutada rohe- ja kliimaeesmärkide elluviimiseks. Meie tänane seadus ütleb väga jäigalt: k a s u t a t a k s e. Ja kui me mõtleme siin tagasi COVID-i kriisile, kui me mõtleme ka praegusele julgeolekuolukorrale, siis ausalt öeldes ei näe mina ühtegi põhjust, miks me peaksime iseenda vastu olema karmimad ja rangemad, kui Euroopa direktiiv nõuab.
Ja kui me vaatame nüüd juba alanud eelarve menetluseprotsessi ja mõtleme kõigele sellele, mida meile Kaja Kallas ja Mart Võrklaev on rääkinud riigi rahanduse raskest seisust – jätan siin [lahkamata], kuidas see Kaja Kallase juhtimisel on tekkinud –, siis siin me ei räägi, et hoiaks kusagilt kokku mõnikümmend tuhat või miljoni. Me räägime julgelt paarisajast miljonist, mis on pool aastasest oodatavast CO2-kvootide müügist saadavast tulust. Mina ei ole saanud [oma küsimusele] veenvat vastust ja ma täitsa siiralt ja tõsimeeli loodan, et kuigi keskkonnakomisjon on teinud ettepaneku see eelnõu tagasi lükata, [seda ei juhtu]. Minu arvates ei ole see põhjendatud. Samas ma saan aru, et siin saalis on terve hulk inimesi ja meie koalitsioon koosneb inimestest, kes ideoloogilistel põhjustel soovivad rohepööret, nui neljaks, ellu viia.
Aga jällegi, tuleme päriselu juurde tagasi, tuleme meie eelarvesituatsiooni juurde tagasi, tuleme tagasi selle juurde, kuidas praegune koalitsioon on läinud raha võtma suurte perede taskust, kus tõusevad maksud niimoodi, et kogu riigi elanikkond ja ettevõtted kannatavad. Väga hea näide, et teatud numbreid võrreldavaks muuta: automaksust loodetakse korjata 230 miljonit. Pool CO2-kvoodi tulust on umbes sama suur number. Ma tulen jälle Saksamaa näite juurde. Saksamaa ju ka on kogu aeg hüüdnud meile loosungeid ja seda rohepööret eest vedanud, aga täna nad kasvatavad oma kivisöe kasutamist, sest nad saavad aru, et rohepööret ei saa niimoodi teha, et oma majandus välja suretatakse.
Seepärast oleks ka meil mõistlik teha muudatus sellessesamasse atmosfääriõhu kaitse seadusesse, mis esmapilgul justkui üldse raha ja eelarvet ei puuduta, ja tuua oma eelarvevahendite kasutamisse paindlikkust juurde. Ma loodan, et need koalitsiooni liikmed, kes seda mõttearendust kuulavad, viivad selle ka rahandusministrini ja peaministrini, kes saavad kaaluda, kas äkki on mõistlik praegusel raskel ajal maailma päästmise asemel tegeleda Eesti päästmisega ja kasutada neid CO2-kvoodi rahasid kusagil mujal, näiteks riigikaitses ja [muudes] kriitilisemates kohtades, arvestades tänaseid olusid. Ideoloogiliste ja maailma päästvate ideede juurde võiks jälle tagasi tulla siis, kui olukord on rahulikum, kui majandussituatsioon on parem, hea. Minu hinnangul me teeme asju tagurpidi, kui me kõigepealt kägistame ära oma majanduse, muudame inimeste elutingimused halvemaks ja samal ajal loodame, et inimestel ja ettevõtjatel leidub energiat tegeleda selliste kaugete, kohati ka natuke segaste ja põhjendamatute maailmaparanduslike ideedega.
Head kolleegid! Mina kutsun teid üles kõigepealt lugema see eelnõu ja selle seletuskiri läbi. Sellel on üks väga hea omadus: eelnõu ise on ühelauseline. Kujutage ette, soovime muuta ainult ühte sõnapaari! Seletuskiri ei ole ka pikk, üks lehekülg. Aga selle mõju on julgelt paarsada miljonit. Ma arvan, et me ei ole täna nii rikkad, et siduda need paarsada miljonit mingite eesmärkidega, mis on lihtsalt segased, ja mille täitmine ei ole esiteks sugugi kindel. Ja teiseks, minu hinnangul on osa rohepöörde eesmärke, kui need peaks ellu viidama, suisa ohtlikud meie elukeskkonnale, meie loodusele ja nii edasi. Nii et mina kutsun üles teid seda eelnõu mitte tagasi lükkama, vaid otse vastupidi, toetama. Aitäh!