Tere päevast, head kolleegid! Avan Riigikogu täiskogu teisipäevase istungi. Kõigepealt kohaloleku kontroll, palun!

Kohal on 72 Riigikogu liiget, puudub 29.

Nüüd oleks aeg eelnõud ja arupärimised üle anda, aga kuna tegemist on istungi jätkuga, siis võtan kolm ekraanil olevat küsimust istungi läbiviimise reeglite kohta ja siis lähme eelnõude ja arupärimiste üleandmise juurde. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Mul oleks tagasihoidlik palve saada teilt täpsustus, milline on konkreetse istungi planeeritav päevakord. Eile õhtul andsite vihje, et võib juhtuda, et nendele konkreetsetele arupärimistele, mis on esitatud peaminister Kaja Kallasele, ei pruugi peaminister saada vastust anda. Aga täpsustasite ka üle, et see on teie esialgne info ja võib veel täpsustuda. Et me saaksime enda tööd planeerida ja kindlasti oluline on ka see, et Riigikohtu esimees saaks enda töid ja tegemisi planeerida – millise päevakorra alusel me edasi liigume? Hetkel välja jagatud ja Riigikogu kodulehel oleva [päevakorra] järgi jääb mulje, et täna on ka kolm arupärimist plaanis. Kas see vastab tõele või mitte?

Aitäh, hea kolleeg! Päevakord läheb edasi täpselt sealt, kus see eile pooleli jäi, ehk jätkame sellesama koha pealt ja sellesama päevakorra järgi, mille me esmaspäeval kinnitasime. Küll aga saan ma siinkohal teile tutvustada peaministri teatist Riigikogu esimehele: "Seoses valitsusjuhi edasilükkamatute tööülesannetega ei saa ma osaleda Riigikogu 13. juuni 2023. aasta istungil ega tulla vastama 12. juuni päevakorras olnud ja tööaja lõppemise tõttu vastamata jäänud arupärimistele." Ehk kui me sinnamaale jõuame – mitte veel praegusel hetkel – ja arupärimisele vastajat kohal ei ole, siis arutelu võimatuse tõttu langevad need punktid välja. See on selge, et neid me täna ei aruta.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Eilse päeva lõpuosas jäi õhku küsimus. Need vasturepliigid olid seal [ekraanil] rivis ja ma kohe küsisin konkreetselt, et kas täna, kui me alustame, on need seal [olemas]. Minu protseduuriline küsimus, kuna ma neid seal ei näe, on kõigepealt: kuhu nad kadunud on? Ja teine protseduuriline küsimus on see, et kui tahta üle anda eelnõu või arupärimist, siis milliste märguannetega, et need kaks asja segamini ei läheks. Kui sinna ilmuvad vasturepliigisoovid ja samal ajal tahaksin ka eelnõu üle anda, siis kuidas me selle asjaga hakkama saame?

Aitäh, lugupeetud kolleeg! Minu seisukoht on see, et me kuulame enne ära kõik sõnavõtud, mis Riigikogu liikmed soovivad teha, ja seejärel juhataja otsustab vasturepliikide võtmise või mitte. Mis puudutab arupärimiste ja eelnõude üleandmist, siis ikka nii nagu tavapäraselt: [kätt tõstmata] vajutada kõnesoovi nupule ja siis on teil võimalus arupärimisi ja eelnõusid üle anda.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Minu sõnum teile on väga oluline. Asi on selles, et eile hakkasite jälle, ütleme, piirama opositsiooni õigusi siin sõna võtta ja protestida ja leidsite, et see on õigustatud, ja viitasite sellele … Hea Toomas Kivimägi! Viitasite meie kollasele piiblile, töö‑ ja kodukorra seadus. Ma hakkasin ka seda uurima ja leidsin siit väga huvitava asjaolu. Nimelt on praegune menetlus seotud umbusaldusega ja meie piibli leheküljel 406 on öeldud umbusalduse kohta järgmist: nimelt on umbusalduse võimalus mõeldud kasutamiseks eelkõige vähemusvalitsusele, kellel muidu võib olla raskusi oma poliitikat ellu viia. Ja edasi: "Eelnõu vastuvõtmise sidumine usaldusküsimusega võimaldab vältida teatavaid menetlustoiminguid, sealhulgas näiteks paljude muudatusettepanekute hääletamist. Siiski, nagu on viidatud ka õiguskirjanduses, ei pruugi käsitletava menetluse kasutamine pelgalt selleks, et tagada eelnõu kiire vastuvõtmine parlamendis, olla legitiimne, kuivõrd kärbib oluliselt ennekõike opositsiooni õigusi." Ja see õiguskirjandus on "Riigiõigus", Annus, lehekülg 148. Mul oleks palve. Kas te võiksite kommenteerida seda olukorda, kus tegelikult võib selle umbusalduse menetlus olla mittelegitiimne?

Aitäh, hea kolleeg! Antud juhul on eelnõu siiski seotud usaldusküsimusega, et olla terminis täpne, mitte isegi usaldusega, vaid usaldusküsimusega. See on see kollase raamatu, piibli sõnastus, mitte umbusalduse avaldamine. Sellel on teine tähendus. Ja see, kas see on legitiimne või mitte, on esiteks ju parlamendi enda otsus – ta kas toetab seda või mitte. Ja teisest küljest on ka Vabariigi President ju see, kes teostab järelevalvet selle vastavuse üle põhiseadusele. Nii et kui ta leiab, et see ei ole põhiseadusega kooskõlas, siis on tal otse loomulikult õigus seda seadust ka mitte välja kuulutada.

Head kolleegid! Ma ei võtaks rohkem protseduurilisi küsimusi. (Hääled saalis.) Priit Sibul, viimane, tõepoolest, siis ma rohkem, head kolleegid, ei võta. Me läheme istungiga ikka edasi.

Suur tänu!

Vabandust! Palun mikrofon Priit Sibulale!

Mul on mikrofon, aitäh! Suur tänu, austatud aseesimees! Mul on küsimus sellesama päevakorra kohta. Kas teile isiklikult on teada või on teiega jagatud informatsiooni selle kohta, kas peaminister on homme parlamendi infotunnis ja kui äkki tänane päevakord nihkub homsesse, kas ta saab ka nendele arupärimistele vastata või langesid need nüüd pärast seda teie infot päevakorrast välja? Sellest ma ei saanud lõpuni aru.

Aitäh, hea kolleeg! Mul puudub informatsioon selle kohta, et peaministril ei oleks võimalik homme infotundi tulla. Mul on põhjust eeldada, et peaminister on homme infotunnis. Mis nendest arupärimistest saab – nagu te teate, on see ikkagi kahepoolne kokkulepe. Ühest küljest on arupärijad ja teiselt poolt on arupärimisele vastaja. Ka Helir‑Valdor Seeder on seda korduvalt rõhutanud, et mõlemad pooled peavad olema sellega nõus. Nii et ilmselgelt otsitakse võimalust uue aja leidmiseks, aga on selge, et kui need ikkagi arutelu võimatuse tõttu langevad tänasest või homsest päevakorrast välja – kui me selle punktini jõuame, siis neid punkte enam selle nädala päevakorras ei ole. Need lükkuvad sügisistungjärku. Veel kord: need langevad välja arutelu võimatuse tõttu selle nädala päevakorrast, kui arupärimisele vastajat kohal ei ole. [Sellest tulenevalt] ei ole need punktid enam selle nädala päevakorras. Nii et selle nädala kolmapäeval ega neljapäeval see küsimus kindlasti ette ei tule. (Sumin saalis.)

Head kolleegid! Me ei saa niimoodi, kolleegid, edasi minna, et me kerime, kerime, kerime, kerime ja neid [küsimusi] tuleb järjest juurde. Ma, kallid kolleegid, ei saa võtta, ma tõesti ei saa võtta. (Saalist hüütakse: "Ei no miks ei saa!") Ma olen vastanud teile väga selgelt, [andnud] teie küsimustele väga selged vastused. (Saalist hüütakse, et juhataja vastas valesti.) Ma ei vastanud valesti. (Saalist hüütakse: "Mina rääkisin usaldusküsimusest, teie räägite umbusaldusest!") Sina rääkisid umbusaldusest, alustasid [sellest], hea kolleeg! (Sumin saalis.)

Kui te lubate, ma annan [sõna] Jaak Aabile, kuna tema ei ole saanud küsida. Siis on erinevad … (Sumin saalis.) Okei, kaks viimast! Siis, head kolleegid, palun ärge minuga pahandage! Rohkem protseduurilisi küsimusi mina enne eelnõude ja arupärimiste üleandmist vastu ei võta. Palun ärge minuga pahandage, ma olen selle ette ära öelnud. 

Kalle Grünthal, palun!

Ma osundan sellele, et raamatus on kirjeldatud usaldusküsimust. Võib‑olla mul keel vääratas, ütlesin "umbusaldus", aga tegelikult see asi puudutab usaldusküsimust. Nii et ma ootaksin sellele vastust, kui see probleem on seotud usaldusküsimusega.

Aitäh, hea kolleeg! See on ju tegelikult iga Riigikogu liikme enda hinnang, kas see eelnõu, mis ühel hetkel hääle … Kuula, hea kolleeg! Kui see eelnõu tuleb hääletusele, kas see on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Kui ta leiab, et see ei ole seda, siis otse loomulikult hääletab ta tõenäoliselt selle eelnõu vastu. Ja teiseks, ma viitasin ka sellele, et ka Vabariigi President on see, kes teostab järelevalvet selle üle, kas Riigikogus vastuvõetud seadused on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Nii et neid hoobasid on veel. Samuti on õiguskantsleril võimalus pöörduda Riigikohtusse. Neid võimalusi on piisavalt. Me ükski ei ole eraldi võetuna see lõpliku tõe allikas, kes [ütleb], et on nii või on naa. See on ikkagi kollegiaalne otsus.

Jaak Aab, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Minu [küsimus] puudutab küll päevakorda ja protseduuri. Siin korra oli juttu nendest arupärimistest ja siis öeldi, et peaminister ei saa täna vastama tulla. Seda öeldi juba vist siin eile õhtul hilja. Aga kena võib‑olla oleks olnud, kui peaminister oleks siis arupärijatele sellest teatanud. Nagu te ütlesite, see on kahepoolne. Kui arupärijad ei saa küsida, [teavitavad] nad seda, kelle käest nad aru pärivad, või siis vastupidi. See, kes vastab arupärimisele, kellele ta siis peaks teatama, et ta ei saa täna tulla? Kuidas see normaalne protseduur peaks välja nägema? Minule ei ole [sellest] teatatud. Ma olen ühe arupärimise esitaja.

Aitäh, hea kolleeg! Ma pööran selle teistpidi. Ma arvan, et ei ole normaalne, kui peaminister helistab läbi kõik arupärijad ja ütleb, et ma kahjuks ei saa täna tulla. Ma arvan, et Riigikogu istung, kus … Ja see kiri on saabunud tänase kuupäevaga ehk 13.06, nii et ma ei tea, mis kell see on allkirjastatud, see on saabunud äsja. Ma arvan, et Riigikogu istung kui avalik vorm on täiesti piisav selleks, et teavitada ka arupärijat sellest, et tõepoolest, peaministril ei ole võimalust tulla. Eeldada mingit täiendavat [teadet] ei ole minu hinnangul vajadust.

Aitäh teile, head kolleegid! Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Arvo Aller, palun!

Aitäh ja tere päevast! Mul on au üle anda EKRE fraktsiooni liikmete arupärimine justiitsminister Kalle Laanetile seoses praeguse koalitsiooni, Eesti 200, Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna – järjestus on varieeruv, sõltub esitleja nägemusest – [kavandatuga]. Küsimus on selles, et kui me tõstame [seadusega] käibemaksu 20%‑lt 22%‑le ehk tõus on 10%, siis meie mure ja soov on saada teada, milliseid sotsiaal‑majanduslikke analüüse on [selleks] tehtud, millised on Justiitsministeeriumi kulud selle jaoks tulevatel aastatel. Ja kõige tähtsam on see, et kui kõik ministeeriumid peavad kokku hoidma, siis kust tuleb kokkuhoid ja [millised] on selle 2‑protsendipunktise käibemaksu tõusu juures kokkuhoiuvõimalused.

Arupärijad on küsinud kolm küsimust … Neli küsimust, vabandust. Kuidas mõjutab käibemaksu tõstmine 22%‑ni Justiitsministeeriumi valdkonna asutuste tööd? Neid asutusi ei ole vähe, need asuvad üle Eesti laiali. Kas on tehtud piirkonniti mõjuanalüüs, kuidas see mõjutab sisemisi struktuure? Kuidas käibemaksu tõus võib mõjutada valdkonnasiseselt inimeste toimetulekut? Millised sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud käibemaksu [tõstmisega] valdkonnas kaasnevad? Kuidas neid leevendada? Kuidas see mõjutab Justiitsministeeriumi valdkonnas olevate organisatsioonide ja ettevõtete konkurentsivõimet?

Aeg!

Aitäh!

Martin Helme, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Head kolleegid! Kõigepealt ma muidugi tahan väljendada oma täielikku nördimust selle üle, mis siin täna hommikul ja eile õhtul toimus, mis puudutab jälle kodukorra täitmist. Mitte kunagi, mitte kunagi‑kunagi‑kunagi ei ole niimoodi olnud, et lihtsalt suvaliselt lõpetatakse ära läbirääkimiste käigus vastusõnavõttude andmine või tõstetakse need kuhugi jumal teab kuhu lõppu. See on osa parlamentaarsest debatist. Kui siit puldist kedagi nimetatakse ja nimetatakse meelega või teadlikult, et debatti edendada, siis need inimesed saavad vastusõnavõtu. Seda, et kodukorras on kirjas, et Riigikogu istungi juhataja võib anda vastusõnavõtu, on alati, absoluutselt alati ilma igasuguste eranditeta tõlgendatud niimoodi, et antakse. Hakata seda kuidagi piirama … No me näeme, kuhu me välja jõuame, juba praegu. Kõigepealt öeldakse, et sa ei või protseduurilisi enam küsida, siis öeldakse, et ei või üle anda eelnõusid, nüüd ei või enam läbirääkimistel osaleda. Ma ootan kohe põnevusega, millal meil need uksed lukku keeratakse, et enam saali ka ei võiks tulla. See on lihtsalt masendav, kuhu me oleme välja jõudnud, ja selleks puudub vähimgi põhjus. Ise te tahtsite, kui me siin kuu aega tagasi istungeid venitasime, et lähme ometi arutelude juurde, lähme ometi debati juurde. No eile õhtul oli debatt, seda ka ei saanud pidada.

Aga selle nädala päevakorras on meil maksuseadused, mis on seotud jälle usaldusega valitsuse vastu. Pean väljendama oma, ma ei tea, teravat‑teravat kriitikat peaminister Kaja Kallase suhtes, et ta ei julge ise tulla kaitsma eelnõusid, mille ta on sidunud oma valitsuse usaldamisega ehk enda peaministri kohal püsimisega. Igaks juhuks rõhutan üle, et meie erakond ei toeta ühtegi maksutõusu, mis valitsus on välja käinud, küll aga oleme välja pakkunud maksutõusu pankadele. Ja mul on üks käibemaksueelnõu siin, millega me alandame makse. Aitäh! (Hääled saalis.)

Hea kolleeg Martin, siin on kuupäev 12. Me kunagi leppisime kokku, et parandame selle ära. Hiljem võib‑olla on palve, et keegi parandab selle 13‑ks.

Rain Epler, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ei saa minagi enne eelnõu üleandmist mööda [minna] protseduurika käsitlemisest. See lihtsalt tekitab segadust, kuidas neid istungeid läbi viiakse. Eile õhtul meie diskussioon härra Kivimägiga lõppes sellega, et ma küsisin, kas need vasturepliigisoovid jäävad siia [ekraanile] üles, kui me täna alustame. Isegi stenogrammis oli selge vastus kirjas: jah, need jäävad siia üles. Täna tulime saali, neid siin ei olnud ja härra Kivimägi vastas, et ta pärastpoole otsustab, kas need tulevad siia või ei tule. Seda võib veel mõista, et kuna mina olen siin esimest koosseisu, tekitab see asi minus segadust, aga nagu oli näha, siis väga kogenud kolleeg Aab, kes üldiselt minu arust saab asjadest aru, on ka juba segadusse aetud. Selles mõttes kutsun üles siin ikkagi mingisugust järjepidevust hoidma.

Ja teine markeering veel selle märkuse kohta, mis te tegite eelkõnelejale, et kuupäev tuleks ära parandada. Ma märkasin, et näete, mai keskpaigast saadik olen oodanud võimalust, et saaks eelnõu üle anda. Nüüd lõpuks lasti pulti. Ma võtsin kohe pastaka kaasa, et saab ära parandada selle kuupäeva.

Ja korduvalt, nii sellel nädalal kui eelnevatel nädalatel, on siin puldis juttu olnud kobarmaksumuudatustest, mis kobarast küll sellise veidi mingisuguse õrnema seose peale omavahel viidi, aga ikkagi usaldusega neid siia rullima tullakse. Need on põhiliselt suunatud sellele, et väiksemate sissetulekutega inimestelt ja paljulapselistelt peredelt rohkem raha ära võtta, et katta seda miinust, mis tekib Reformierakonna suure valimislubaduse täitmisest. Mina annan üle eelnõu, et käibemaksu veidikene allapoole tuua, et inimeste elu kergendada. Aitäh! 

Ma nüüd hetkel parandan selle kuupäeva ära. Täna on 13, jah? Panin.

Aitäh! Ma olen sunnitud siiski repliigi tegema. See märkus minu aadressil, et neid nimesid ei ole üleval, ei ole kohane ega põhjendatud. Kui me avame selle päevakorrapunkti, siis tulevad üles kõigi nende nimed, kes olid kas vasturepliigi või sõnavõtu järjekorras. Võiks natukene kodukorraga rohkem tööd teha. Ja teine märkus oli ka ilmselgelt kohatu, et pole olnud võimalust alates maist seda eelnõu üle anda. Andke andeks, meil on olnud terve rida istungeid, kus pole üle antud mitte ühtegi eelnõu ega arupärimist. Kui seda ei soovi või ei taha [teha] või olete puudunud, siis on see teie probleem, mitte kellegi teise probleem.

Kalle Grünthal, palun!

Austatud kolleegid! Ma ütleksin kõigepealt enne eelnõu üleandmist ühe väikese mõttetera, mis iseloomustab täielikult praegust olukorda. Vanasti valitsesid rahva üle targad ja rumalad olid väga halvas olukorras, kuna targad sundisid rumalaid õppima. Praegu – ja see kehtib ka siinsamas saalis – on jälle teistpidi. Praegu valitsevad rumalad ja targad on väga halvas olukorras, sest rumalad sunnivad tarkasid rääkima niimoodi, et ka rumalad aru saaksid. Aga kokkuvõttes: kuna rumalaid on rohkem, siis elu läheb meil ikka paremaks. Ühiskond on muutunud ilusamaks ja rõhutuid on vähem, täielik harmoonia.

Seoses eeltooduga esitavad Kalle Grünthal ja Ants Frosch arupärimise rahandusminister Mart Võrklaevale selle maksuküüru kohta, mis väidetavalt pidi tooma õnne igale õuele. Opositsioonisaadikud on rääkinud siin korduvalt sellest, et see aritmeetika ei pea paika. Aga näed, rumalad arvavad, et peab. Seoses sellega annan eelnõu üle. Ja lugupeetud istungi juhataja, kuupäev on ära parandatud.

Tegemist on siiski arupärimisega, mitte eelnõuga. Mart Helme, palun!

Lugupeetud eesistuja! Kolleegid! Selle arupärimise teema on loomulikult maksundus ja see on mõeldud Mart Võrklaevale vastamiseks. Aga ma juhiks tähelepanu sellele, et see on nüüd neljas kord, kui on parandatud kuupäeva. Ma olen kolm korda püüdnud seda arupärimist üle anda, ei ole õnnestunud. Ja see toob mind sellesama teema juurde, mida siin on täna ka eelkõnelejad käsitlenud. Meil toimub täiesti suvaline, voluntaristlik, stalinistlikku režiimi iseloomustav istungite juhtimine. Eile oli meil ka mõningane sõnavahetus tänase istungi juhatajaga ja ma ütlesin, et ta hävitab parlamentarismi oma juhtimisstiiliga ja et varem või hiljem tabab see ka neid ennast, see tähendab praegust koalitsiooni ja koalitsioonisaadikuid, mille peale eesistuja ütles, et ära ähvarda või ärge ähvardage – ma ei mäleta, kas ta teietas või sinatas –, millega ta ju tegelikult tunnistas, et ta teeb midagi, mis on seadusevastane ja mille rakendamist enda peal ta näha ei tahaks. Nii et, lugupeetud koalitsioonisaadikud, te olete asunud parlamentarismi, võimude lahususe hävitamise teele ja perspektiivis on tegelikult kaks varianti: te kas viite selle lõpuni või te jääte ka ise selle ohvriks. Aga arupärimine puudutab, nagu öeldud, makse. Aitäh!

Aitäh! Ma siiski kasutan juhataja õigust, veel kord: ma ei saa kuidagi nõustuda sellega, et eelnõusid ja arupärimisi pole olnud võimalik üle anda. Mäletate, eile Riigikogu istungil ma ütlesin, et kuni tänase päevani ehk eilseni ei ole olnud takistust mitte ühegi eelnõu ega arupärimise üleandmisel, sellepärast et oli terve rida istungeid, kus ei antud üle ühtegi eelnõu ega arupärimist. See on täiesti voluntaristlik väide, just nagu poleks olnud võimalik [neid üle anda]. Jah, eile tõepoolest me piirasime seda 30 minutiga. Eile, jah, jäid tõepoolest ilmselt mõned eelnõud ja arupärimised üle andmata. Seda tehakse täna.

Rene Kokk, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed siin saalis, tubades oma ekraanide taga, ja kõik need, kes meid interneti vahendusel vaatavad! Minul on üle anda rahandusminister Mart Võrklaevale arupärimine käibemaksu tõusu kohta. Me oleme väga palju kuulnud siin saalis ja meedia vahendusel seda, kuidas valitsusliikmed tahaksid väga debatti pidada, arutada ja opositsiooniga suhelda. Kahjuks siin saalis toimuv ei ole just peegeldanud seda meeletut soovi debatti pidada ja neid küsimusi arutada. Seetõttu anname rahandusministrile võimaluse tulla siia Riigikogu ette ja siin seda debatti pidada ja arutleda nende planeeritavate maksutõusude üle, mis puudutab käibemaksu, ja rääkida nendest teemadest, kuidas need tegelikult Eesti majandust mõjutavad, millised on need mõjuanalüüsid. Me teame ka, et neid arupärimisi on opositsioon üle andnud erinevatele ministritele ja valitsus on kollegiaalne organ, kus arutatakse koos läbi erinevaid küsimusi. Sellest tulenevalt on väga mõistlik, et kõik ministrid käivadki siin ja räägivad oma valdkonda puudutavatest muudatustest seoses käibemaksu tõusuga, et me saaksime aru sellest, kas minister on ka sisuliselt oma valdkonna arengu kohta endale pildi selgeks teinud, mida see maksutõus enesega kaasa toob. Sest me oleme siin näinud, nagu ka eile, et minister tegelikult ei tea väga elementaarseid asju enda valdkonda puudutavates teemades. Nii et siit ka neli küsimust rahandusminister Mart Võrklaevale ja saame siis debatti pidada ja maksutõusude üle arutleda. Aitäh!

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan üle käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille sisu on alandada käibemaksumäära 19,4%‑ni. Mu esialgne soov oli see eelnõu üle anda 15. mail, aga minu tahe ei täitunud. Ka eile oli mul samasugune tahe, aga ma olin selles nimekirjas, kus [inimeste nimed] hakkasid välja jääma, esimene. Seepärast mul oma tahet realiseerida ei õnnestunud. Täna siis lõpuks see õnnestub.

Aga ma huviga kuulasin üldse seda käsitlust tahtest ja mul on tekkinud küsimus, kas koalitsiooni ja opositsiooni tahte suurus on tõesti võrdeline nende kohtade arvuga, mis meil Riigikogus on. Et koalitsiooni tahte suurus on 60 ühikut ja opositsiooni tahte suurus on 41 ühikut. Niiviisi lineaarselt me selle tahte suurust siis mõõdamegi? Või see päris nii ei ole? Kas me jätkame seda tahete konfrontatsiooni nii kaua, kuni ühe poole tahe murdub, või me saavutame mingi kompromissi? See on väga huvitav küsimus, mille ma siin tahan esitada. Loomulikult mina sellele vastust ei tea, aga ma võin öelda, et seda tahet päris lineaarsetes ühikutes ei ole võimalik muuta. Ja alati, kui koalitsioon tugevama osapoolena rakendab mingeid uusi võtteid, siis on võimalik nendele võtetele ka ju proportsionaalselt vastata. Seda opositsioon kahtlemata ka teeb. Ka see tahete konfrontatsioon ei lõpe ju selle nädalaga ega lõpe ka järgmise nädalaga. Ja siis ongi küsimus selles, et kuidas see edasi läheb.

Aeg, hea kolleeg!

Selle üle paluks mõelda. Aitäh!

Tahaks kalambuuritseda, aga ei sobi. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Nagu istungi juhataja võib‑olla märkas, ma võtsin maha oma käe[märgi], sest minu protseduuriline küsimus ei olnud obstruktsiooniline, vaid oli täitsa sisuline. Ma tahtsin juhtida tähelepanu sellele, et kui ma ennist käisin puldis eelnõu üle andmas ja viitasin ka mõnele teie siinsele sõnavõtule ja tegevusele, siis te endale andsite võimaluse vasturepliigiks. Küll aga olite te enne öelnud, et eelistate, et enne antaks üle eelnõud ja arupärimised ja pärast hakkame neid vasturepliike vaatama. Mina kutsun üles, et kui te rakendate mingit põhimõtet, siis oleks siin saalis viisakas ja ilus seda rakendada ka enda suhtes. Käesolevat nimekirja vaadates, [tundub justkui nii,] et võtame need eelnõud ja arupärimised vastu, märgime endale kuskile nurga peale kõik need vasturepliiki vajavad mõtted üles ja siis hiljem hakkame vastama. Seda kõigepealt.

Teiseks ma tahtsin öelda seda, et juba eile, kui te viitasite põhiseadusele ja Riigikogu põhiseaduslikule kohustusele menetleda eelnõusid, siis ma ka oma sõnavõtus juhtisin tähelepanu sellele, et eks eelnõu menetlemine ju hakkabki sellega pihta, et eelnõu annavad kõigepealt sisse kas saadikud, fraktsioon või valitsus. Minu arvates te olete ise aheldanud ennast kuidagi selle kalju külge, kus teie tegevuste lähtekoht on selline, et need valitsusest või koalitsioonist tulevad eelnõud on kuidagi tähtsamad. Aga positiivne on see, et nende ahelate võti on ka teie enda käes. Kui te ennast vabastaksite selle kalju küljest ja vaataksite sealt koopast välja ja veidi avarama pilguga, siis te saaksite aru, et sellel debatil ja sellel obstruktsioonil on mingi põhjus. Ja tegelikult võiks hakata kompromissi otsima, sest muidu me jäämegi neid repliike vahetama. Aga arupärimise annan üle peaministrile. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid, ütlen Rainile vastuseks, et juhatajana on mul siiski natukene rohkem õigusi ja volitusi, aga ka kohustusi, sealhulgas ka repliikide ütlemiseks. Ja teiseks, ma teen tagasihoidliku märkuse, et eelnõu või arupärimist üle andes peaks ikkagi ettekande põhisisu olema selle eelnõu või arupärimise tutvustamine. Paraku siin oli ainult kolm viimast sõna sellega seotud, aga ma ei sekkunud.

Arvo Aller, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid saalis! Tõepoolest, nüüd sel nädalal on meil usaldushääletused ja järjekordsed maksutõusud ees. Ja paraku need muudatusettepanekud, mille meie ja kõik teised kolleegid on siin esitanud, ei ole leidnud kajastust, vaid on mindud lihtsama vastupanu teed: [eelnõud] on seotud usaldusküsimusega, mis annab võimaluse minna mööda erinevate muudatusettepanekute hääletamisest siin suures saalis, mille kohta on küsitud ja palutud debatti. Debatiks valmisolek on enamikul opositsioonisaadikutel, üksikutel koalitsioonisaadikutel. Rõõm on näha, et uued Riigikogu liikmed väga innukalt kuulavad, ka koalitsiooni poole pealt, eelnõude ja arupärimiste üleandmist. Kindlasti annab see kogemuse. Ja ma kindlasti innustan koalitsioonisaadikuid tulema siia pulti andma üle eelnõusid.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolt tahaksin üle anda tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega me tahame tulumaksu langetada. See annab rahvale kindluse, et oma sissetulekute pealt [jääb rohkem raha kätte]. Paraku praegune valitsus ja koalitsioon seda ei kaalugi. Me soovime, et seda eelnõu menetletakse edasi, et me leiaksime siin ühise keele ja saaksime seda eelnõu rakendada. Aitäh!

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Head kolleegid! Ma olen toonud mõned eelnõud, aga praegu olen teie ees ühe arupärimisega. Sõitsin täna hommikul jälle Nõmmelt Tallinna kesklinna ja need ummikud, mis meil Tallinnas on, on ebanormaalsed. See, kuidas meil linna planeeritakse ja linnas infrastruktuuri nii‑öelda arendamisega tegeletakse, on täiesti ebanormaalne. Aga see ei ole ainult Tallinna probleem. Tallinnal vähemalt on raha, nii et saab mõttetutesse kohtadesse panna lillepotte keset teid ja killustikuga katta sisehoove. Mujal Eestis ei ole sedagi, ei tehta üldse midagi.

Aga teed ei ole meie ainus infrastruktuur. Lugesin täieliku ahastusega, kuidas uus valitsus on lõpetanud ära Saaremaa silla ehitamise edasise tegevuse. See on umbes kolmas või neljas kord, kui sellega on alustatud. Tavaliselt üks valitsus alustab, siis toimub valitsuse vahetus ja siis järgmine valitsus lõpetab selle. Miljonid ja miljonid on ainuüksi selle protsessi peale ära kulutatud ja tulemust ei ole mitte mingit. Ma arvan, et meil on sel teemal umbes kolm või neli erinevat keskkonnauuringut olnud, igaüks maksab seal paar miljonit. Ja nendega ei ole mitte midagi teha, need pannakse sahtlisse. Kui järgmine kord uuesti projekt ette võetakse, siis öeldakse, et see on vananenud uuring, justkui mõne aasta jooksul toimuks Suures väinas mingisugused nii meeletud looduskeskkonna muutused, et enam vana uuringuga midagi peale pole hakata.

See infrastruktuuri vaikne ja kindel allakäik Eestis Kaja Kallase valitsuse juhtimisel, kus kärbitakse kõikidest mõistlikest kohtadest, alates laste pealt ja jätkates teedeehitusega, ja kulutatakse ebamõistlikes kohtades, on endeemiline. Ja meil on arupärimine Lauri Läänemetsale tema vastutusvaldkonnas toimuva infrastruktuuri allakäigu kohta. Aitäh!

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma ütlen algatuseks paar üldist kommentaari. Kõigepealt see, et istungi juhataja koondab kõik vasturepliigid päevakorrapunkti lõppu, on tegelikult diskussiooni kustutamine ja see ei ole mingil määral kuidagi kohane. Küll aga on see tegelikult üks väike detail sellest protsessist, mille nimi on parlamentarismi allakäik. Ma juhin koalitsioonisaadikute tähelepanu sellele, et kas te ikka ise saate aru sellest, et usaldushääletustega lööte te parlamentarismile hingekella. Parlamentarism tähendab seda, et seadusandlik võim on proportsioonis täidesaatva võimuga. Eriti liberaalse lähenemise kohaselt kontrollib seadusandlik võim täielikult täidesaatvat võimu. See on eriti praegu groteskne, et ennast just liberaalseks koalitsiooniks nimetav seltskond parlamentarismi hävingule viib.

Aga minu arupärimine on haridus‑ ja teadusminister proua Kristina Kallasele. See on ühtse Eesti kooli kohta. Selle on koostanud Henn Põlluaas ja see on väga hästi koostatud, kvaliteetselt nagu Henn Põlluaasa tekstid ikka, kvaliteetselt ja sisukalt. See tõukub sellest, et praegu on valitsuskoalitsioonileppes kirjas, et 2027. aastaks …

Aeg, hea kolleeg!

… käivad kõik Eestis elavad lapsed ühises lasteaias ja hiljem ühises koolis. Aitäh!

Luban endale ka väikse repliigi ikkagi. Head kolleegid, mulle meenus Heiki Sibul, kes kommenteeris ERR‑is ja ütles sellise repliigi Riigikogus toimunu kohta – see oli mitu nädalat tagasi –, et õiguste kuritarvitamine toob kaasa nende piiramise. Mina oma otsuseid langetades, head kolleegid, ei juhindu oma seisukohti võttes mitte millestki muust kui sellestsamast kollasest raamatust. Nii et kui te võitlete või vaidlete, te ei võitle ega vaidle minuga, vaid vaidlete selle kollase raamatuga, sellega, mis siin kirjas on. Lihtsalt repliigina [ütlen].

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Kõigepealt tahan väljendada oma tänu istungi juhatajale selle eest, et meil täna võimaldatakse kasutada meile Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusega ettenähtud õigust anda üle arupärimisi ja eelnõusid. Nagu me teame, ei ole see [selline] õigus, mida me saame teostada iga päev. Seetõttu tuleb olla eriti õnnelik, kui juhtub olema see päev, kus seda õigust saab kasutada. On nii? Et aitäh! Praegusel hetkel kasutangi seda võimalust ära selleks, et anda üle arupärimine kaitseminister härra Hanno Pevkurile. Arupärimine on Soodla harjutusvälja ja riigikaitse eripiirkonna 3A kasutuse kohta.

Teatavasti otsustas valitsus 2015. aastal asutada Harjumaale Soodla harjutusvälja, kus Kaitsevägi hakkab läbi viima soomusmanöövervõimega seotud väljaõpet, mida ei mahu korraldama Kaitseväe keskpolügoonil. Kaitseväe väljaõppevõimalusi on vaja parandada riigikaitse arengukavas aastateks 2013–2022 ettenähtud Eesti Kaitseväe soomusmanöövervõime arendamiseks. Kaitseministri 28. oktoobri 2014 käskkirjaga Kaitseväe sõjalise väljaõppe korraldamise jaoks on loodud riigikaitse eripiirkond 3A, mis asub Kolga lahes Juminda poolsaare läheduses. Tegemist on eripiirkonnaga, kus korraldatakse mereväeõppuseid.

Meie soovimegi selle arupärimisega teada, kas meie liitlasriikidel, Kaitseväel, Kaitseliidul, Kaitseministeeriumil ning nende allüksustel on plaanis lähemas või kaugemas tulevikus kasutada Soodla harjutusvälja ja riigikaitse eripiirkonda 3A viisil, mille käigus sooritatakse pikamaa laskeharjutusi harjutusväljalt eripiirkonda või vastupidi. Ja teiseks, kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kuidas kavatsetakse tagada nende inimeste informeeritus ja turvalisus, kelle elukoha kohal nimetatud laskeharjutusi [tehakse]? Aitäh!

Aitäh, head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel 30 minutit vastu võtnud eelnõusid ja arupärimisi ja kuna Riigikogu esimees on erakorraliselt kokku kutsunud Riigikogu juhatuse, siis võtan juhataja vaheaja 20 minutit.

V a h e a e g

 

Head kolleegid! Informeerin teid esmalt juhatuse koosoleku otsusest. Nimelt, Riigikogu juhatuse erakorralisel istungil, tagamaks põhiseaduse §‑st 65 tulenevate ülesannete täitmine ja Riigikogu poolt 12. juunil kinnitatud päevakorra menetlemine, tegi Riigikogu juhatuse liige Toomas Kivimägi ettepaneku lõpetada tänasel, 13. juuni istungil eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Seda seisukohta toetas ka Lauri Hussar. Ja head kolleegid, olen sunnitud taas ette lugema ka selle argumentatsiooni, seda enam, et neid mõnevõrra täiendatakse igal juhatuse koosolekul.

Toomas Kivimägi ja Lauri Hussar põhjendasid oma ettepanekut järgnevaga. Eelnõude algatamine ja arupärimiste esitamine on oluline Riigikogu liikme põhiseadusega tagatud õigus. Samas ei tohi arupärimisõigus takistada Riigikogu muu töö tegemist. Seda on rõhutatud ka värskelt ilmunud põhiseaduse kommentaarides, kus on öeldud: "Samas aga peab arvestama, et arupärimisõiguse kasutamine ei areneks parlamentaarsele süsteemile ebakohaseks väärvormiks. See tähendab, et arupärimisõigus ei tohiks kaasa tuua võimalust koormata parlament arupärimistega üle, nii et parlament ei suudaks täita teisi talle PSiga pandud funktsioone." Riigikogu täiskogu istung on põhiseaduse kohaselt Riigikogu kui kollegiaalorgani põhiline töövorm. Istungitel arutab ja otsustab Riigikogu avalikult tema pädevuses olevaid asju. Riigikogu istungi sisuline toimumine Riigikogu kinnitatud päevakorra järgi on kaalukas väärtus, mis tagab Riigikogu töö efektiivse korraldamise ja annab Riigikogu liikmetele võimaluse osaleda selles Riigikogu töövormis.

Olukorras, kus eelnõude ja arupärimiste üleandmise õiguse kasutamise tulemusena ei ole Riigikogul tänasel, 13. juuni 2023. aasta istungil võimalust asuda istungi päevakorras olevaid päevakorrapunkte arutama, on Riigikogu kui terviku huvides põhjendatud astuda samme, et leida tasakaal erinevate õiguste vahel, mis võimaldaks Riigikogul täita kõiki oma ülesandeid. Riigikogu tööd korraldab Riigikogu juhatus. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 13 lõike 2 punkt 18 annab Riigikogu juhatusele õiguse otsustada seaduses reguleerimata protseduuriküsimused. Kuna Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduses ei ole regulatsiooni, mis tasakaalustaks eelnõude algatamise ja arupärimiste esitamise õigust selliselt, et istungil oleks võimalik päevakorras olevaid teemasid arutada, siis saab seda käsitleda seadusega reguleerimata protseduuriküsimusena. Seetõttu on kaks juhatuse liiget, Lauri Hussar ja Toomas Kivimägi, otsustanud ja teinud ettepaneku Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 13 lõike 2 punkti 18 alusel lõpetada tänaseks eelnõude ja arupärimiste vastuvõtmine.

Selle ettepanekuga ei nõustunud juhatuse liige Jüri Ratas ja tema põhjendused on järgnevad. Juhatuse liige Jüri Ratas ei nõustunud ettepanekuga ja palus, et Riigikogu juhatus lähtuks Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusest, et Riigikogu liikmed saaksid täita Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusest tulenevaid, Eesti Vabariigi põhiseadusest ja teistest seadustest tulenevaid ülesandeid, sealhulgas anda üle eelnõusid ja arupärimisi, lähtudes Riigikogu – siin peaks olema "liikme" – vaba mandaadi põhimõttest. Jüri Ratas leidis, et juhatusel puudub eelnõude ja arupärimiste vastuvõtmise lõpetamise õigus. Tal puudub informatsioon, et tehtaks obstruktsiooni, ning ta leidis, et esimees peab kokku kutsuma vanematekogu, et leida kompromiss. Lisaks kordas Jüri Ratas oma 15., 16. ja 22. mail ning 12. juunil esitatud seisukohta, et ei toeta eelnõude ja arupärimiste vastuvõtmise lõpetamise ettepanekut ning ei ole selle küsimuse hääletamisega nõus. Selline hääletus ei ole antud normi mõte, tegemist on liiga laia tõlgendusega. Viide on Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 13 lõike 2 punktile 18. Nii võib hakata hääletama igasuguseid asju kuni absurdsusteni. Jüri Ratas lisas, et tema arvates ei anna Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadus üldse võimalust sellist hääletust läbi viia. Sellist hääletust ei ole mitte kunagi varasemalt tehtud ning seda ei toeta ka tööpraktika ja tava. Vastupidi, tava toetab seda, et eelnõude ja arupärimiste üleandmist ei ole piiratud.

Kuna juhatus konsensust ei saavutanud, soovivad juhatuse liikmed Lauri Hussar ja Toomas Kivimägi panna selle küsimuse, tuginedes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 16 lõikele 4, Riigikogu täiskogus päevakorraväliselt hääletusele. Ehk hääletamisele pannakse ettepanek lõpetada tänasel, 13. juuni täiskogu istungil eelnõude ja arupärimiste üleandmine.

See ei ole küll midagi erakordset, aga ma siiski võtan mõned protseduurilised küsimused, mis puudutavad seda konkreetset hääletust, mis meie ees seisab. Teistel teemadel palun mitte protseduurilisi küsimusi hetkel esitada. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Minule jääb ikka kõrvu iga kord, kui te seda selgitate, see, et me justkui kuritarvitame või väärkasutame meile seadusega ettenähtud õigusi. Seda on natuke naljakas kuulata olukorras, kus koalitsioon ise on kavandanud sellesse nädalasse nelja eelnõu või isegi viie eelnõu vastuvõtmise valitsuse usaldusküsimusega sidumise teel, mis on ilmselge õiguste kuritarvitamine. Nii et kuidas see vaatepunkt teil ikkagi niivõrd ühekülgne on? Rääkimata sellest, et õiguste kuritarvitamisena võib ju käsitleda ka seda, et te üleüldse selliseid hääletusi siin korraldate. Sellist asja ju otseselt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusega ette nähtud ei ole ja me oleme järjepidevalt öelnud, et see ise kujutab endast teile antud õiguste kuritarvitamist. Minu konkreetne protseduuriline küsimus seisneb nüüd selles, et praegusel hetkel on ju meil siin majas Riigikohtu esimees. Kas te juhatuses seda ei kaalunud, et küsida Riigikohtu esimehelt nõu, eriti pidades silmas, et ta parasjagu sedasama küsimust menetleb? Kas selline asi on kooskõlas kehtiva seadusega või mitte, sest vastasel juhul te riskite ju sellega, et te jätkuvalt rikute seadust uuesti, uuesti, uuesti, samal ajal kui Riigikohus seda menetleb? See on kuidagi selline veider olukord.

Aitäh! Head kolleegid! Võtan need protseduurilised küsimused, mis on hetkel üleval, rohkem ei võta sel teemal. Vastuseks: loomulikult me võiks küsida, aga ma olen päris veendunud selles, et Riigikohtu esimees ei hakka andma seisukohti kaasuses, mis on parasjagu Riigikohtus menetluses. Kohe kindlasti Riigikohtu esimees ei väljenda oma seisukohti, isegi kui tal need olemas on, ja ma olen veendunud, et need on tal ka olemas. Aga ta kindlasti seda ei tee, nii et see ei vii meid antud hetkel edasi. Loomulikult me saame vastuse, ma arvan, et lähiajal, lähema võib‑olla paari nädala jooksul, siis on selgus majas. Ja ma ütlen veel kord: mina, head kolleegid, selles ei kahtle vähimalgi määral, et see õigus on Riigikogu juhatusel olemas. Kas see meeldib või mitte, on teine asi. Veel kord, Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 13 lõike 2 punkt 18 annab selle õiguse. Ja viide, et see läheb hääletusele – ka selle kohta tegin viite. See on Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 16 lõige 4, mis näeb ette, et kui juhatus konsensust ei saavuta, siis tuuakse see saali hääletusele, mis tegelikult ikkagi kvalifitseerub juhatuse otsuseks, mitte saali otsuseks, aga hääletab seda saal.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on selline praktiline küsimus. Meil on seda nüüd natuke rohkem kui kuu aega harrastatud, et juhatus järsku keerab kraani kinni, katkestab [istungi] ja ütleb, et täna enam rohkem eelnõusid vastu ei võta. Aga selle kuu aja jooksul ei ole välja jõudnud kujuneda mingisugustki järjekindlat aega. Eile me võtsime [eelnõusid] vastu tund ja 40 [minutit]. Täna me võtsime, teie võtsite [neid] vastu natuke üle poole tunni või umbes pool tundi. Siin on ka olnud päevi, kui neid eelnõusid ja arupärimisi on kaks tundi vastu võetud. See ei anna meile kuidagi mingitki signaali selle kohta, et meil on mingisugunegi arusaadav ajaraam, milles me toimetame. Mulle tundub, et see on lihtsalt suvaline, see on vastavalt sellele, mis eelnõud järgmisena tulevad, või vastavalt sellele, kui pikal istungil me oleme. Meil neljapäevased ja teisipäevased on lühikesed istungid, esmaspäev ja kolmapäev on pikad istungid. See kuidagi loksub juhataja suva järgi. Ja noh, suvariik ja õigusriik on üksteise vastandid. Mul on palve. Kuigi ma ei tunnista seda õigust, et niimoodi üldse saab teha, tahaks ma aru saada, millel põhineb see laest võetud kellaaeg, millal järsku läheb luuk kinni.

Aitäh, hea kolleeg! Nagu sa aru saad, ei ole see võib‑olla tava, kui seda on neli või viis korda tehtud, aga sellest on saamas tava, tegelikult. Kui olete pannud tähele, siis me oleme tõepoolest võtnud [eelnõusid] vastu 30 minutit. [Nii on see olnud] peale teist töönädalat, kui me võtsime neid tõepoolest piiramatult vastu ja nägime, et nii ei ole võimalik Riigikogul tööle rakenduda. Ja tõesti, me võtsime selle hinnangu. Ja ma ütlen veel kord, et see [on] 30 minutit. Ma palusin ka istungiosakonnal vaadata, kui palju on eelmise koosseisu ajal läinud keskmiselt aega eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks istungi alguses. Selleks on [läinud] pikalt alla kümne minuti. Pikalt alla kümne minuti! Kui see on täna 30 minutit, siis see on, ma ei tea, kolm, neli, viis korda rohkem võimalust, aega, andmaks üle eelnõusid ja arupärimisi. Kui te ütlete, et sellega ahistatakse opositsiooni, siis ma ütlen veel kord, et opositsioon ei ole mitte kunagi mitte ühegi koosseisu ajal selle lühikese aja jooksul saanud nii palju sõna ja rääkida, küsimusi esitada, eelnõusid ja arupärimisi üle anda kui nüüd. Selle juures öelda, et opositsiooni õigusi ahistatakse – vastupidi, ahistatakse koalitsiooni.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Ma tahaksin teile natuke appi tulla. Mõni aeg tagasi, kui see Riigikogu vastasseis kulmineerus ja esimest korda Riigikogu juhatus kahe kolmandikulise enamusega ning hiljem koalitsiooni häältega saalis selle olukorra sarnaselt praegusega lahendas, ütlesite kuldsed sõnad, et olete kindlasti seda meelt või nõus sellega, et tegemist ei ole jätkusuutliku lahendusega, tegemist ei ole päris lahendusega sellele poliitilisele vastasseisule, lahendus saab ikkagi olla mingisugune mõistlik kompromiss, mingisugune kokkulepe, on see vanematekogu formaadis või koalitsiooni‑ ja opositsioonierakondade ühise kohtumise formaadis. No et leida mingi lahendus. Ma küsikski teie käest, kui kaugele te selle lahenduse leidmisega olete jõudnud. Ma tean, et Riigikogu vanematekogu pole rohkem kokku kutsutud juba viimased kuu aega või nii, vaid pigem on sedasama ajutist lahendust korduvalt kasutatud ja iga kord on sama poleemika tekkinud, iga kord on sama vaidlus tekkinud. Ja Riigikohus ka alles lahendab seda küsimust. Äkki läheks istuks maha ja püüaks selle päris lahenduse ka leida, mitte ainult neid üksikuid hääletusi siin läbi viia?

Aitäh, hea kolleeg! Sa saad ise sellest väga hästi aru, et see küsimus, mille sa esitasid, ei ole istungi läbiviimise reeglite kohta, aga ma ütlen, et olen jätkuvalt samal seisukohal, millel ma tookord [olin], millele sa viitasid ja mida tsiteerisid. Ma arvan, et lahendus peab olema varem või hiljem ikkagi kompromiss ja kokkulepe kõigi kuue parlamendifraktsiooni vahel. Neli aastat sarnaselt töötada ei ole kindlasti lahendus. Sellega kannatavad kõik.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et mitte ainult teie, vaid ka Lauri Hussar kasutab ja ka Kaja Kallas seal puldis esinedes järjekindlalt kasutab oma seadusvastaste tegude õigustamiseks põhiseaduse kommenteeritud väljaannet. Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne on lihtsalt üks arvamus, ajas muutuv arvamus, juristide seisukohtadest sõltuv arvamus. Ka õiguskantsler on öelnud, et sellel ei ole seaduslikku jõudu. Nii et palun lõpetage selle dokumendi kasutamine oma seadusvastaste tegude õigustamiseks.

Aitäh, hea kolleeg! Olen nõus, et teil on õigus olla kriitiline meie põhjenduste suhtes. Ma ei vaidlusta seda vähimalgi määral. Aga veel kord, kõige olulisem on ikkagi seesama kollane raamat. Nagu ma olen öelnud, ma ei kuritarvita seda õigust. Ma kasutan sedasama [infot], mis on kollases raamatus kirjas ja loen seda sama loovalt, nagu teie seda loete. Tõepoolest, Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 13 lõike 2 punkt 18 annab selle õiguse juhatusele. Ma olen selles täiesti veendunud. Ja see hääletus, [seda puudutavale] paragrahvile ma juba viitasin. Viimane protseduuriline küsimus, Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma tahan protesteerida selle vastu, mida te just praegu ütlesite: et minu protseduuriline küsimus on viimane. Järjekordselt te rikute meie töö‑ ja kodukorra seadust. Mis kõige hullem, te alles hetk tagasi Martin Helmele vastates vist ütlesite, et eelnõude ja arupärimiste üleandmise katkestamine ja selle võimaluse äravõtmine opositsioonisaadikutelt on kujunemas uueks tavaks. No andke andeks, seaduse rikkumine ei saa mingil juhul siin saalis tavaks muutuda.

Aga nüüd minu küsimuse juurde. Te olete korduvalt siin opositsioonist üle rammides, ka täna, väitnud seda, et eelnõude ja arupärimiste üleandmine on meie töö‑ ja kodukorra seaduses reguleerimata küsimus ja seetõttu olevat justkui juhatusel õigus otsustada, kas jätkata nende vastuvõtmist või mitte. Mina väidan risti vastupidist: see on meie töö‑ ja kodukorras täpselt reguleeritud. Ei ole öeldud, et seda saaks piirata, neid võib üle anda täpselt nii palju, kui Riigikogu liikmetel soovi on. Nii et selles suhtes te rikute seda [seadust]. See on reguleeritud selliselt, et mingisuguseid piiranguid arupärimiste ja eelnõude üleandmise kohta ei ole.

Aitäh, hea kolleeg! Sain teie seisukohast väga selgelt ja üheselt aru, aga te kindlasti tõlgendasite mind valesti, väites, just nagu mina püüan piirata opositsiooni õigust anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Lihtsalt see tuleneb sellest ja on minu kohus tagada, et tõepoolest me menetleksime päevakorda, mille Riigikogu ise on heaks kiitnud. See on minu kohus juhatajana tagada, et Riigikogu saaks täita kõiki oma ülesandeid, mis põhiseaduse §‑s 65 on kirjas. See on minu kohus. Nii et kõike tuleb tasakaalus vaadata.

Ja veel kord, homme on taas võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi, neljapäeval täpselt samamoodi. Väited, et ei ole seda võimalust olnud, ei pea vähimalgi määral paika. See, et te panete sinna alla kuupäeva 12. mai, no andke andeks, see on natukene naljakas, aga võib‑olla petate kellegi sellega ära.

Martin Helme, palun, kas sul on ettepanek seoses hääletusega, mille juurde me kohe jõuame?

Aitäh! Mulle tundub, et Jaak Valgel oli veel protseduuriline [küsimus] enne mind, aga kui meil on juba hääletuse [aeg], siis minul on soov võtta meie fraktsiooni poolt kümme minutit vaheaega enne hääletust.

Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

 

Head kolleegid, vaheaeg on lõppenud. Panen hääletusele Riigikogu juhatuse liikmete Lauri Hussari ja Toomas Kivimägi ettepaneku lõpetada tänasel, 13. juuni istungil eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 53 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõude ja arupärimiste üleandmine tänasel istungil on lõppenud. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli eelnõu ja kaheksa arupärimist.

Head kolleegid, järgnevalt teated. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimuvad siin istungisaalis järgmiste toetusrühmade moodustamise koosolekud: Jeruusalemma palvushommikusöökide toetusrühm, kokkukutsuja Mart Helme; puuetega inimeste toetusrühm, kokkukutsuja Heljo Pikhof; ja Eesti‑Maroko parlamendirühm, kokkukutsuja Toomas Kivimägi. Viimase parlamendirühma moodustamine toimub elektrooniliselt vahemikus 16.00–17.00 nende vahel, kes kella 16‑ks on selle rühma [moodustamise koosolekuga] liitunud. Sellega on teated lõppenud.

Head kolleegid, jätkame nüüd eile pooleli jäänud päevakorraküsimuse arutelu. Palun järgnevalt sõnavõtuks Riigikogu kõnetooli Aleksei Jevgrafovi. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Aitäh, et kuulate! Palun vaikust!

Jaa. (Helistab kella.) Head kolleegid, austame ettekandjat! Palun vaikust!

Aitäh! Head kolleegid! Olen abielus juba 22 aastat ja meie peres kasvab kaks imelist poega, 16 ja 12 aasta vanune. Jah, pean tunnistama, et minu peret ei saa lasterikkaks pidada, kuid see ei tähenda, et lasterikaste perede mured on mulle võõrad. Vastupidi. Viimastel aastatel olen tihti suhelnud erinevate lasterikaste peredega ja suurperedega [seotud] organisatsioonide esindajatega. Reeglina on need inimesed vabatahtlikud, kellel endal on kolm või enam last ja kes soovivad teisi aidata. Nägin, kuidas nad veedavad oma vaba aega organisatsioonides töötades, kasutavad oma isiklikke sõidukeid ja aitavad sageli [suurperesid] rahaliselt. Nad ei tee seda mitte tunnustuse või kasu saamiseks, vaid südame [kutsel].

Mäletan paljulapseliste perede emotsioone, kui eelmisel aastal tuli teade, et [lasterikka pere] toetust tõstetakse ja nende elu muutub vähemalt natukene lihtsamaks. Nüüd on emotsioonid paraku teised. Arusaamatus, abitus, kadunud on usk riiki, uute võimaluste otsimine, kuidas edaspidi elada ilma täiendava toetusrahata, mida inimesed on juba saama [hakanud] ja mis nüüd võetakse ära. Arvan, et kõige paremini kirjeldab olukorda lasterikkaid peresid ühendavate organisatsioonide pöördumine Riigikogu liikmete poole nimega "Palun hääleta vastu!". Ma tean, et sellest pöördumisest räägiti palju juba eile, aga pean seda ülioluliseks ja sellepärast loen teile veel kord selle teksti ette.

"[Võru‑, Valga‑ ja Põlvamaa] lasterikkaid peresid ühendavad organisatsioonid pöörduvad [teie] poole suure palvega. Teie ees laual on lasterikaste perede hüvitisi ning ühtlasi meie turvatunnet ja usaldust vähendav eelnõu: perehüvitiste seaduse ning perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse muutmise seadus, 17 SE." See on väga tähtis.

"Viimastel aastatel oleme murega näinud ja tundnud, kuidas abi vajavate perede arv meie maakondades on kasvanud ligikaudu kolmandiku võrra. Meie peresid on mõjutanud nii hiiglaslik inflatsioon, kõrged energiakulud kui ka kodulaenude, toidu ja esmatarbekaupade kallinemine. Ka meid on mõjutanud hirmud ja kriisid. Oleme mures olnud enda ja lähedaste tervise pärast, toetanud oma laste haridusteed koduõppel ning elanud kaasa ja toetanud Ukrainat nende võitluses.

Praeguseks oleme neli kuud tundnud, et tänu riigi abile on meie sotsiaal‑majanduslik olukord olnud lihtsam, ning oleme julgenud teha plaane kaugemale. Veel märtsikuus otsustasime, et sel aastal ei pea me kooliaasta alguseks enam koolikaupade kogumise kampaaniat tegema, sest enamus peredest saavad paremini hakkama. Mitmed pereemad on meile teada andnud, et on julgenud vastu võtta lõputult edasi lükatud otsuseid: asunud õppima, leidnud hobi, soetanud perele transpordivahendi, kuhu mahuks kogu pere, leidnud sobivama elukoha ja nii edasi. Mitmed olid veel hoogu võtmas.

Oleme kuulnud peaministri, sotsiaalkaitseministri ning rahandusministri suude läbi kinnitust, et midagi ei võeta kelleltki ära, et võrreldes eelmise aasta detsembrikuuga saavad pered toetustena rohkem raha kätte. Olgem vähemalt ausad nii enda kui ka meie perede ees! Kinnitame, et pärast valitsuse algatatud eelnõu SE 17 vastuvõtmist võetakse igalt lasterikkalt perelt ära 200 eurot kuus, kuid võetakse ära ka see kergendustunne, et lõpuks ometi läheb veidi lihtsamaks, kuna toetus käib kaasas elukalliduse tõusuga ning aitab peresid ka vanema lapse iseseisvumise toetamisel. Palume sind, hea Riigikogu liige, palun ära hääleta selle eelnõu poolt …"

Aeg!

Palun lisaaega kolm minutit.

Palun, kolm minutit lisaks!

Aitäh!

"Palume sind, hea Riigikogu liige, palun ära hääleta selle eelnõu poolt, mis võtab väga‑väga paljudelt suurperedelt lootusekiire, kindlustunde ja võimaluse pakkuda oma lastele paremaid arenguvõimalusi. Kõige halvem: lubaduse murdmine võtab ka usu oma riiki. Usu, et raskematel hetkedel saad kellegi peale loota. Kui isegi riik esimeste raskuste ilmnemisel koheselt oma peredele antud lubadustest taganeb, siis murrab see südame.

Kui teie arvates sai ühiskonna õiglustunne perehüvitiste seaduse muudatustega haavata, siis kinnitame, et selle eelnõu poolt hääletades loote veelgi suuremat ebaõiglustunnet. Kuidas me küll oleme jõudnud siiani, kus meie lastega pered ja lapsed ei ole enam Eesti prioriteet. Hirmuga mõtleme, mis veel on tulemas. Valitsuskoalitsioon on juba teada andnud, et lisaks toetuste vähendamisele on tulemas lastega perede maksusoodustuste kaotamine, maksude suurendamine ja lisandumine. See kõik puudutab meid väga lähedalt. Kõhud tühjaks ehk ei jää, aga ühiselt koos veedetud aeg ja laste huviharidus kannatavad kindlasti. Palun mõelge meie perede peale, võtke aega ja leidke parem lahendus." See on pöördumise lõpp.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, palun hääletada vastutustundlikult ja mitte toetada seda eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Kolleeg Jüri Ratas, palun! (Jüri Ratas küsib lisaaega.) Palun, kolm minutit lisaks!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head ametikaaslased! Ma mõtlen niiviisi, et see kõne on nagu pealkirja all "Mul on 51 häält Riigikogus. Ma võin teha, mida tahan". Mulle meenus selle aasta 19. veebruar, kui Eesti 200 esimees Lauri Hussar, meie hea ametikaaslane, Riigikogu esimees, ütles, et kui Eesti 200 saab Riigikokku, siis pole Reformierakonnal takistusi üht või teist ellu viia. Ja minu meelest nüüd see nii läheb. See täpselt läheb selle pealkirja alla, et kui mul on 51 häält Riigikogus, siis ma võin teha, mida tahan. Ja Reformierakonnal on 51 häält: 37 + 14. See annab täpselt 51 häält Reformierakonnale.

Seda me näeme. Seda me näeme ka selle eelnõu menetlemise juures, kui minnakse peretoetusi vähendama, ja vähendama just selles kontekstis, mis meil täna Eestis on: ühelt poolt sajandi suurim demograafiline kriis ja teiselt poolt tegelikult lõhutakse ka igasugust reeglitepõhist poliitikat, kui eelmine parlamendi[koosseis] võttis mõned kuud tagasi vastu otsuse ja täna seda muudetakse pealkirja all "Mul on 51 häält Riigikogus".

Mulle meenus ka täna ja eile seda arutelu siin kuulates ja süvenedes veel üks tsitaat: "Pensionide suurus on nagu sangpomm eelarve küljes." Pensionide suurus on nagu sangpommi eelarve küljes! Kellele see tsitaat kuulub? See on Reformierakonna endine minister, Riigikogu liige, Reformierakonna juhatuse liige ja ma arvan, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et endine Reformierakonna aseesimees Meelis Atonen. Postimees, 11. september 2009. Minu meelest siit võib tuua ilusa paralleeli ja öelda, et peretoetuste suurus on nagu sangpomm eelarve küljes ja saaks sellest sangpommist Reformierakond ja Kaja Kallas lahti. Päris õudne, ma ütlen! Päris õudne, et 14 aastat hiljem, kui tohib nii öelda, see [teise vaatusena] kordub. Toona olid pensionid ja nüüd on siis peretoetused, need peretoetused, millega me tegelikult peaksime andma oma peredele – oma peredele! – kindlust.

Ja [mida veel võib teha] selle pealkirja all, et kui mul on 51 häält siin Riigikogus, siis ma võin teha, mis ma tahan: vähendada peretoetusi, ma võin muuta reeglitel põhinevat poliitikat ja teha selle täielikult ebareeglipäraseks, mis ka ei vasta mingile loogikale, mitte ainult selle sisu poolest, vaid ka Riigikogu töökorralduse poolest. Võin lubada üht ja teha teist, sest mul on 51 häält siin Riigikogus. Ma võin lubada pensionide tõusu 1000 euroni – tõsi, sotsid lubasid 1200 euroni –, aga tegelikult ma võin vähendada Eesti inimeste ostujõudu. Ma võin lubada, et maksud ei tõuse, aga tegelikult ma tõstan käibemaksu 10%, tulumaksu 10%. Ma annan hoobi turismisektorile. Ma annan hoobi meediale, meediaväljaannetele. Ma võin rääkida oma valimisprogrammis tasuta lasteaiakohtadest, aga tegelikult ma vähendan perehüvitisi, mida koalitsioon on just siin usaldusega sidunud. Ja vähe sellest! Ma võin öelda, et täiendav tulumaksuvabastus alates teisest lapsest – kuna mul on 51 häält siin Riigikogus ja ma võin teha, mis ma tahan –, ma vähendan … Mis vähendan? Ma kaotan selle ka ära! 

Ma tegelikult täiesti imestan, et sotsiaaldemokraadid, kes alati on rääkinud sellest, et näete, kui meie läksime kunagi valitsusse, soovisime lastetoetusi tõsta, see oli meie jaoks väga oluline. Te lähete selle kõigega kaasa! Te lähete selle kõigega kaasa! Te olete nõus pensione erakorraliselt mitte tõstma, kuigi te lubasite[, et keskmine pension on] 1200 eurot. Lubasite lastetoetusi – kui ma tuletan teile meelde, teie valimis[programmis] oli [lubadus, et kõik lastetoetused on] 150 eurot. Vähe sellest! Te ütlesite, et neid tuleks ka indekseerima hakata.

Ma mõtlen selle peale, et me täna läheme selle usaldushääletuse juurde. Sotsiaaldemokraadid, te olete nagu kahes kohas saanud sisse. Ühes kohas te olete saanud sisse sellega, et te tegelikult vähendate peretoetusi, te ei tõsta pensione, te ei tõsta lastetoetusi. Ja teiselt poolt, miks? Sellepärast, et täita seda maksusüsteemi, milles me 2016 kokku leppisime. Sotsiaaldemokraadid – Jevgeni oli [selle kokkuleppe juures], Jevgeni Ossinovski –, Isamaa – toona oli Margus Tsahkna [selle juures] – ja Keskerakond. Me tegime sellise tulumaksuvabastuse, et me tõstsime tulumaksuvaba miinimumi 500 euroni, et tekiks selline astmelisus. See oli meie kolme soov 2016, tehes koalitsiooni. Ja täna te lähete seda lõhkuma sellepärast, et täita Reformierakonna 494‑miljonilist valimislubadust. Täpselt nii palju see maksab. Kalleim valimislubadus Eesti Vabariigis anno Domini 2023, Rahandusministeeriumi välja arvutatud.

Nüüd, Eesti 200. No ma liitsin nad kokku. Ma ei tea, kas üldse tasub öelda Eesti 200, see on Reformierakond ja "Mul on 51 häält Riigikogus". Ma ei tea, kas see pikk plaan on seotud sellega, et vähendada neid lastetoetusi. Kui ma teie [programmi] loen, siis seal on [lastetoetuste kohta] samuti kirjas 150 eurot pluss indekseerimine. Nii et meie soov on lihtne. Kui te seda täna muudate, siis Keskerakond ja keskfraktsioon soovib tulevikus teha kõik selleks, et peretoetuste [endine määr] taastada. Ja keskfraktsioon ei saa nende otsuste valguses kuidagi toetada Kaja Kallast peaministrina. Tänane valitsus kukkugu võimalikult kiiresti, sest see on hea Eestile. Aitäh!

Ester Karuse, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ja ka need inimesed, kes jälgivad meid ekraanide tagant juba eilsest saadik! Kindlasti on neil veel viimane lootuskiir hinges, sest see otsus puudutab paljusid Eestimaa peresid.

Tegelikult on mul kahju, et saal on koalitsioonisaadikutest peaaegu täitsa tühi. Ma arvan, et just nemad on need inimesed, kes peaksid kuulma neid argumente, mis siin on täna kõlanud ja ka eile kõlasid. Nemad ju samamoodi vajutavad seda nuppu ja sellel nupuvajutusel on reaalsed mõjud. Aga mul on selle üle hea meel, et ma saan nõustuda eelkõnelejatega, nende inimestega, kes eile pikalt ja laialt siin sõna võtsid. Riik ei tohi juba antud toetust lastelt ära võtta! Tegelikult mina ei plaaninud täna sõna võtta, aga siiski kasutan seda võimalust ja ütlen selgelt välja oma mõtted selle enneolematu otsuse tegemisel.

Ma olen piisavalt noor, et mitte teada seda, kas kunagi varem on riik läinud kärpima juba antud toetusi sellisel määral. Kindlasti on kriisi ajal kärbitud midagi siit‑sealt, külmutatud palgatõuse riigiasutustes või pandud pausile mõned investeeringud. Loomulikult, teatud piirid tulevad ju vastavalt majandusseisule ette, aga ma julgen väita, et see, mis meie ees täna toimub, on siiski täiesti enneolematu ja seda loomulikult halvas mõttes. Me räägime täna lastest, meie oma Eestimaa lastest ehk meie tulevikutegijatest. Keskerakond saavutas perehüvitiste tõstmisega parlamendis poliitilise konsensuse ja alles mõni kuu enne valimisi võeti otsus tõsta suurperede toetust siinsamas Riigikogu saalis vastu. Siis aga tuli uus valitsus koalitsioonileppega välja ja lõhkus lubadusi. Aga mitte ainult. Lajatas ka ulatuslike maksutõusudega.

Näiteks lasterikaste perede liidu juhi Aage Õunapi sõnul jääb see laupäev, kui koalitsioonilepe avalikustati, alatiseks meelde. Tsitaadi algus: "Selle sisu on pehmelt öeldes jahmatav. Nii ulatuslikke maksutõuse ja juba rahvale lubatu äravõtmist teie valijad ette näha küll ei osanud." Tsitaadi lõpp. Täiesti arusaadav, täiesti loogiline, sest mitte keegi ei lubanud minna kärpima lastelt raha. Minu hea kolleeg Tanel Kiik rääkis oma kõnes, mida lubasid erinevad erakonnad lastetoetustega teha, aga täna me näeme hoopis vastupidist käitumist.

Ma arvan, et selles mõttes on see erakordne aeg, et valitsus läheb iseenda antud lubadust murdma, kuigi alles kinnitati, et lisaraha on Eestimaa lasterikastele peredele leitud, ja otsus sai sündida. Kusjuures seda kõike sama peaministri ja sama sotsiaalkaitseministri juhtimisel. Ma huviga ootan, mis siis saama hakkab, kui suur Reformierakond oma väiksed partnerid üle parda peaks viskama. Kas siis pööratakse näiteks abieluvõrdsus tagasi, millele nad praegu rõõmsalt kaasa kilkavad? Kas Kaja Kallas ütleb siis, et meid suruti nurka ja sunniti selleks ja me tegelikult ei tahtnudki abieluvõrdsust, ning kahetseb, et allus väiksematele koalitsioonipartneritele? Täpselt sama on ta öelnud kahjuks perehüvitiste kohta. Nii et mitte miski ei ole tegelikult kindel.

Ka mina arvan, et lastetoetused on ebavõrdsed, kui me räägime esimese ja teise lapse toetusest võrreldes kolmanda lapse toetusega, aga seda on ju väga lihtne parandada. Ja see ootus ka ühiskonnas selgelt oli, et me tõstame esimese ja teise lapse toetuse 100 euroni, nii nagu paljud erakonnad seda lubasid. Aga ei, valitsus ei kaalunud mitte ühtegi ettepanekut, vaid pani antud küsimuse hoopis usaldushääletusele. Selle eelnõu puhul oleks olnud erinevaid alternatiive ja valitsusel oli võimalus kas või poolele teele vastu tulla.

Ma paluksin lisaaega kolm minutit.

Palun, kolm minutit lisaks!

Näiteks jätta ära indekseerimine, aga toetused samaks. Või vastupidi, jätta jõusse vähemalt indekseerimine või tõsta esimese ja teise lapse toetus 100 euroni. Kahjuks ei pidanud valitsus neid ettepanekuid ega lasterikaste perede argumente oluliseks, sest lihtsam on meist lihtsalt teerulliga üle sõita. Sellest on kahju.

Kahju on ka sellest, et argumendiks tuuakse raha. Raha, raha, raha! Raha ei ole! See on vale! See on vale, mida ma olen kuulnud nii Valga Vallavalitsuses kui ka siin Riigikogus. Raha on küll, aga lihtsalt prioriteedid on teised. Prioriteet on tõsta keskmisest rohkem teenivate inimeste sissetulekuid ehk kaotada maksuküür, ja seda kõike me teeme Eestimaa laste arvelt.

Ma loen ette lasterikaste perede liidu juhi Aage Õunapi öeldu: "Plaanite ju tõsta ka käibemaksu, mis teeb toidukorvi vähemalt 10 protsenti kallimaks lisaks hindadele, mis juba praegu käivad paljudele meie peredest üle jõu. Samal ajal tõstate tulumaksu, mis alandab perede igakuist sissetulekut. Lubatud maksuküüru kaotamine on vaid illusoorne, sest reaalsuses ei võida sellest kuni 1300[‑]eurost kuupalka teeniv inimene ju mitte midagi. Lisanduvad auto‑ ja kodualuse maa maks. Lisaks sellele võtate ära perede täiendavad maksusoodustused nii laste kui ka eluasemelaenude intresside pealt, mis täna annavad peredele igakuiselt sadu eurosid pere eelarvesse lisaks. Perede jaoks on need võimaluseks pakkuda lastele inimväärset kasvukeskkonda, võimaldada huviharidust ja klassiekskursioonidel osalemist."

Just huviharidus ja klassiekskursioon, uued kunstitarbed, spordidress või vahetusjalatsid, spordiring või teatrikülastus. Need peaksid olema elementaarsed ja rõõmsad hetked meie lapsepõlvest. Või arvab tõesti koalitsioon, et lasterikkad pered hakkavad riigipoolse toetuse eest ringi reisima ja selle arvelt rikastuma? Nagu peaminister on meile korduvalt siin saalis öelnud, et toetused on niigi äärmiselt helded. Jällegi pean ütlema, et me räägime lastest, meie tulevikust ja seda Eesti riigis, kus meil peab olema selge rahvastikupoliitika. Me ei ole mõni suurriik, kes võib endale selles [küsimuses] lubada mitte midagi tegemist, sest lapsed niikuinii sünnivad ja rahvas kasvab. Eesti riigi tähtsaim ülesanne on Eesti rahva püsimajäämine. Me oleme väike Eesti, kus lapsi ja peresid tuleb iga hinna eest hoida.

Kui Keskerakond tuleb valitsusse, siis me taastame perehüvitiste [praeguse määra], aga nii, et ka esimese ja teise lapse toetus tõuseb. Need pered, kes saavad täna hoobi, ei usalda suure tõenäosusega enam tulevikus oma riiki, sest mitte ükski otsus ei ole täitmiseks. Turvatunne, mis peredele hetkeks anti, on jäädavalt kadumas, kui valitsuskoalitsioon selle eelnõu vastu võtab. Kas perede turvatunne kunagi üldse enam taastub? Me ei tea. Aitäh!

Aitäh! Priit Lomp, palun!

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaks!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid saalis ja tööruumides! Head Eestimaa inimesed! Ma arvan, et see ei ole üldse mitte halb, et oleme selle päevakorrapunkti menetlusega jõudnud uue istungipäevani. Vanarahva ütlemised on siin saalis varemgi kõlanud ja ütlemine, et hommik on õhtust targem, käib ka viimase umbes kümne tunni kohta siinsamas parlamendisaalis. Sest tõsi on see, et sel ajal, kui enamik Eesti inimesi rahulikult magas, venitati siin kaheksaminutiliste kõnedega, millest märkimisväärse osa puhul oli käesoleva päevakorrapunktiga kattuvus pehmelt öeldes napp.

Alustuseks kõige põletavamal teemal, mille üle on viimastel kuudel käinud terav debatt. Kahtlemata ei ole toetuste langetamine ei tavapärane ega ka ilus praktika, aga ilmselgelt pingutati valimiste eel ühe toetusliigiga üle. Seda nii riigi rahaliste võimaluste kui ka õigluse ja võrdse kohtlemise mõttes. Väga paljud Eesti pered tundsid eelmise aasta lõpus suurt ebaõiglust, kui perehüvitiste süsteemi muutmine tekitas suured käärid paljulapseliste perede ning ühe ja kahe lapsega perede vahele. Jaanuarist kehtima hakanud toetuse maksmise kord on laste ja eri suuruses perede suhtes väga ebaõiglane.

Võtan mõned numbrid appi. Iga kuu laekub lapsevanema arvele peretoetusenimeline summa, mis ühe ja kahe lapsega perede puhul seisneb lapsetoetuses ja kolme ja enama lapsega peredes on selles peretoetuse summas summeeritud lapsetoetus ja lasterikka pere toetus. Ühe lapsega pere puhul panustab riik praegu lapse kohta 80 eurot, kahe lapsega [pere] puhul samuti 80 eurot lapse kohta kuus. Aga kui peres on kolm last, siis iga laps saab riigilt tegelikult enam kui 300 eurot kuus. See ei ole kuidagi aus ega õiglane. Vaatame edasi. Nelja‑, viie‑ ja kuuelapselise pere puhul on vastav [toetus] 252 eurot, 222 eurot või siis 201 eurot iga lapse kohta. Teisisõnu on alates tänavu jaanuarist nii, et riik maksab kahelapselisele perele kuus kokku 160 eurot, aga kolmelapselisele perele 910 eurot. See vahe ei ole põhjendatud. Ühtegi mõistlikku selgitust sellele tegelikult ei ole, isegi siis, kui proovitakse rääkida suuremast autoliisingust või suurematest eluruumidest.

Mõelge arvudele ka pisut teise nurga alt. Aprillist alates on Eesti keskmine pension pisut üle 700 euro kuus. Pension on enamiku pensionäride ainus sissetulekuallikas. Kuidagi ei saa pidada meie eakate suhtes õiglaseks, et samal ajal toetab riik enam kui 900 euroga kolme lapsega peresid, kus reeglina on kaks palgasaajat. Rõhutan üle, et kui selles eelnõus pakutud muudatused 2024. aastal jõustuvad, siis toetab riik lasterikkaid peresid suuremate summadega kui 2022. aastal, kuid käärid kahe ja kolme lapsega pere [vahel] veidi vähenevad ja Eesti peretoetused on jätkuvalt ühed maailma heldemad.

Head kuulajad! Teenimatult vähe tähelepanu on saanud see, et kõnealune ja risti‑rästi arvamusi tekitanud eelnõu toetab ja aitab haavatavaid sihtrühmi, sealhulgas üksi last kasvatavate vanemate lapsi. See pöörab tähelepanu neile, kes ei ole aastaid riigilt vajalikku tähelepanu saanud. Meil pole kuidagi õigust vaadata mööda tõsiasjast, et vaesust kohtab pahatihti just üksikvanemaga peres, kus on sirgumas üks või kaks last. Suhtelises vaesuses elab pea iga kolmas üksikvanemaga pere. Samas kolme lapsega peredes kohtab vaesust palju vähem. Tuleval aastal suureneb elatisabi, mida riik maksab lapsele juhul, kui teine vanem ei täida oma kohustusi lapse ees, 100 eurolt 200 eurole. See eelnõus kirjas olev muudatus on kahtlemata toeks suurele hulgale lastele. Tegelikult on siinjuures kokku lepitud ka see, et lõpeb ülekohus, kus pärast vanemahüvitise lõppemist tööle läinud vanem saab haigestunud lapsega koju jäädes ja hoolduslehte võttes hüvitist vaid alampalga pealt. Planeeritava, küll mitte selles seaduses, aga siiski planeeritava ja kokkulepitud uue korra järgi makstakse hooldushüvitist vanemahüvitise järgi või kui lapsepuhkusel olnud ema või isa on vanemapalgale lisaks teeninud suuremat ja sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, siis selle pealt. Selle ettepanekuga muideks tulid sotsiaaldemokraadid välja rohkem kui kaks aastat tagasi.

Tegelikkuses vajavad pered toetuste kõrval ka erinevaid teenuseid, mis julgustaksid saama nii esimesi, teisi kui ka kolmandaid ja enamaidki lapsi. Riigikohus langetas tänavu veebruaris otsuse, milles kordas oma varasemates otsustes väljaöeldut, et omavalitsusel pole õigust keelduda lapsele lasteaiakoha andmisest. Kõrgeim kohus rõhutas, et alushariduse kättesaadavuse eest vastutavad riik ja omavalitsused üheskoos. Tuhanded pered ootavad lasteaiakohta ja meie söandame neile ette heita, et nad ei planeeri peret piisava agarusega, et sündimuskordaja tõuseks. Üks osa madala sündimuse küsimusest on noorte naiste pidev sünnitusea lükkamine tulevikku. Aga milline noor soovib hariduse omandamise [pooleli jätta] või tööturult lahkuda kahe‑kolme aasta asemel näiteks neljaks‑viieks aastaks, kui ta lasteaiakoha puuduse tõttu järjekorras ootab?

Peale lasteaiakoha on veel hulk teemasid, millele perelisa kavandamisel mõeldakse: tasuta lasteaia‑ ja koolitoidu tagamine, huvikoolid, noortekeskused, spordiringid ühes parema kättesaadavusega, laste turvaline koolitee ja palju muud. Peretoetustega läks Riigikogu eelmine koosseis ebaproportsionaalselt liiale. Korrigeerime selle ära! Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni nimel kinnitan, et me toetame valitsust usaldushääletusel ja seisame tulevikus selle eest, et kui riigieelarve seis paraneb, siis tuleb tõsta esimese ja teise lapse toetust ja kindlasti jätta alles ka suurperede toetused. Samuti on väga oluline arendada teenuseid, mida lapsed ja lastega pered tegelikult enim vajavad. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Andrei Korobeiniku.

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head rahvasaadikud! Tahaksin öelda, et rõõm teid näha, aga tegelikult ei ole, sellepärast et mõne minuti pärast võetakse lastelt raha. Nagu ütles kunagi Peeter Ernits, kes on siit saalist kadunud paraku: ega ma ei tahtnud sõna võtta, aga … Siin kõlas sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni esindaja kirjeldus olukorrast ja Priit põhjendas seda, mis täna toimub, sellega, et eelmine Riigikogu koosseis on teinud väga suure vea. Eelmine Riigikogu koosseis on üsna konsensuslikult otsustanud tõsta lasterikaste perede toetusi. Sotsiaaldemokraatidel oli nüüd aega mõelda ja nemad tulid koalitsiooni kindla nõudmisega, et lasterikaste perede toetusi peab vähendama.

See arutelu võttis korralikult aega. Ma olen mõelnud, kust see initsiatiiv tuli. Kas tõepoolest Reformierakond, kes enne valimisi lubas, et nad tõstavad lasterikaste perede toetusi, on ümber mõelnud? Aga ei. Vastus on saabunud. Tegemist oli koalitsioonileppes ilmselt sotsiaaldemokraatide ainsa punktiga, mille nad suutsid vapralt läbi suruda. Palju õnne kolleegidele! Tõepoolest, ma usun, et see oli päris raske, sest nii Eesti 200 kui ka Reformierakond lubasid ju peretoetusi tõsta. Aga poliitikas ongi nii, et kui sul on põhimõte, siis selle nimel peab vaeva nägema, selle eest peab kindlalt seisma.

Aga toetuste vähendamine on ainult üks osa väga suurest plaanist. Me näeme, et nädala või kahega muutub Eestis hästi palju. Uus koalitsioon on tulnud maksureformiga ja kui me vaatame minevikku, siis tegelikult ega neid maksureforme viimase 15 aastaga pole väga toimunud. Küll on [tehtud] sellised väikesed sammud. On tõstetud tulumaksuvaba miinimumi, on kasvanud pensionid erakorralise tõusu tõttu, on tõusnud needsamad lastetoetused. Kõik see tegi Eestist võrdsema ühiskonna.

Aga nüüd paari nädalaga me nullime selle kõik ära. Kasvab tulumaks, mis koos rikkamatele mõeldud maksusoodustusega jätab rohkem raha neile, kes teenivad palju, ja võtab raha ära neilt, kes teenivad vähe. Riigikogu 101 liiget pluss valitsus teenivad aastas tänu koalitsiooni maksuplaanile umbes 100 000 [eurot] rohkem. Kogu see maksupakett maksab aastas pea pool miljardit. Ja nüüd selleks, et seda rahastada, minnakse vaesemate inimeste kallale. Võetakse neilt raha, võetakse raha lastelt, jäetakse ära erakorraline pensionitõus, tõstetakse käibemaksu, mis lööb kõige valusamalt just neid, kes kulutavad toidu peale suurema osa oma sissetulekust. Ja see kõik [on] selle nimel, et maksta rikkamatele inimestele nagu Riigikogu liikmed.

Kas ma võin aega juurde paluda?

Te võite.

Aga kui palju?

180 sekundit.

Siis ma võtan maksimumi välja. Aitäh!

Palun, kolm minutit!

Lisaks sellele hävitatakse Eesti majandust. Õnneks mitte tervikuna, vaid niimoodi sektorite kaupa, aga ka see on päris valus. Tõuseb majutusasutuste käibemaks, mis toob Eestisse vähem turiste ja lööb kõige valusamalt just selliseid piirkondi, kus konkurents on väga tihe, nagu näiteks Lõuna‑Eestit. Ester Karuse hästi sellise mureliku näoga istub ja mõtleb selle peale, et võib‑olla mõne aasta pärast ei kannata valitsuskoalitsiooni tõttu ainult Lõuna‑Eesti paljulapselised pered, vaid ka viimased hotellid lähevad kinni, sellepärast et konkurents Lätiga on meeletu ja see hinnasurve ilmselt ei anna Eesti äridele võimalust jätkata.

Tõstetakse ajakirjanduse käibemaks pea kahekordseks, mis tähendab seda, et maal hakkavad inimesed ajalehti saama mitte viis korda nädalas või kolm korda nädalas, vaid näiteks korra nädalas. Ma tuletan meelde, milleks seda kõike tehakse. Seda tehakse selleks, et anda rikkamatele inimestele pool miljardit eurot aastas – pool miljardit! – riigieelarvest. Mitte sellepärast, et käib sõda, mitte sellepärast, et on majanduskriis, vaid lihtsalt arvatakse, et rikkamad inimesed on enamat väärt.

Mul saab aeg otsa, aga ma tahan meelde tuletada, et kõik saadikud ei ole ühtemoodi. Kõik ei käitu nii küüniliselt nagu sotsiaaldemokraadid, kes lihtsalt tulevad koalitsiooni selleks, et lastelt raha ära võtta. Näiteks hea kolleeg Peeter Tali Pärnumaalt, kui tema käest küsiti, kas ajakirjanduse käibemaksu peab tõstma, ütles ta, et ei, hoopis peab langetama. Kahjuks ajakirjanik ei küsinud tema käest, mis ta arvab lastetoetuste kärpimisest. Võimalik, et ka [sellel teemal] oleks Peetri vastus koalitsiooni arvamusest erinev.

Ma loodan, et koalitsioonis on saadikuid, kes mõtlevad iseseisvalt, kes suudavad langetada otsuseid, mitte lähtudes sellest, mis on koalitsioonileppes kirjas, vaid sellest, mis on nende mandaat. Me kõik ju teame, et saadiku mandaat on vaba. Ta võib teha nii, nagu ta õigeks peab. Nii et, head Eesti 200 esindajad, head sotsiaaldemokraatide pantvangis olevad Reformierakonna saadikud, teie kätes on praegu lasterikaste perede päästmine. Palun mõelge ja hääletage õiglaselt. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase.

Ma palun kohe ka kolm minutit lisaaega.

Palun, kaheksa minutit!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Seda eelnõu ei oleks pidanud kunagi koostama. Need ametnikud, kes seda tegid, oleks pidanud ütlema, et ei, meie ministeeriumi vastutusalas – kuna meil ei ole rahvastikuministeeriumi eraldi – on ka rahvastikuprobleemid ja me ei saa mingit sellist asja teha, sest see lihtsalt ei lähe meie ministeeriumi eesmärkidega kokku ega vasta meie rahvuslikele huvidele.

Ma oletan, et nad on piisavalt intelligentsed, et neil on ülevaade Rein Taagepera vetsupotiteooriast, mille ta avaldas juba käesoleva aastatuhande alguses. See teooria on lühidalt selline, et meie rahvastiku kahanemise kõver meenutab vetsupoti toru ja kui me jõuame punktini, kus me läheme sealt torust alla, siis meie rahvuslikku allakäiku ei ole võimalik enam peatada. Praegu ongi küsimus, kas me oleme sinna punkti ka praktikas jõudnud. Vastutustundlikud ametnikud ei oleks kunagi sellist eelnõu esitanud. Loomulikult ka vastutustundlik minister ei oleks kunagi sellise eelnõuga valitsusse läinud, samal lihtsal põhjusel. See on tulnud täpselt sellel hetkel, kui meie summaarne sündimuskordaja on langenud kuhu? 1,4‑ni. 1,4‑ni. Kuhu see läheks Taagepera määratluse järgi? See ei ole enam kriis. 1,5‑st allapoole on katastroof. Ütleme selle sõna välja, see on katastroof.

Ma toon nüüd vahele ühe näite. Mul oli hiljuti võimalus rääkida Ungari suursaadikuga. Ta tõi välja, et aastaks 2010 oli Ungaris summaarne sündimuskordaja langenud 1,2‑le ja valitsus oli tõsiselt ehmunud, et mis me nüüd teeme, mis Ungari rahvast saab. Ungari rahvas on teatavasti suurem, aga neil ei olnud ükskõik, kas ungarlasi on 9 miljonit, 8 miljonit või 7 miljonit. Nad tegid laiaulatusliku meetmete paketi, mille hulka kuulub näiteks isegi selline meede, et naine, kellel on neli last, on täielikult vabastatud tulumaksust, rääkimata paljudest [väiksematest] meetmetest. See võttis aastakümne aega, et kõikide nende meetmeteni jõuda. Ja palju on praegu Ungaris sündimuskordaja? 1,55. Ka kõigi nende jõupingutuste tulemusena ei ole suudetud seda kõrgemale tõsta, aga saadik ütles, et hea seegi, me liigume õiges suunas, me ei käi alla.

Millises suunas liigume meie? Täpselt vastupidises suunas. Ja see nihe on toimunud nüüd, ühe aastaga. Me peaks eriti tähelepanelikud olema ja vaatama, millest see on tulnud, mis on need probleemid, mis on põhjused. Kas sõda Ukrainas põhjustab seda? Vaevalt küll, sest ei esimese maailmasõja ajal, ei teise maailmasõja ajal, ei Nõukogude okupatsiooni ajal ega Saksa okupatsiooni ajal ei langenud sündimuskordaja kunagi sellisesse punkti. [Seega] on küsimus, miks me sellises punktis siis oleme.

Nüüd edasi. Kui minister oli juba viinud selle valitsusse, siis kas vastutustundlik valitsus oleks saanud tulla selle eelnõuga siia? Loomulikult mitte. Loomulikult mitte, aga seda tehti siiski. Ma küsin siis, kuhu me oleme sattunud, mis on see olukord või see situatsioon, kus me hetkel elame. See on ju düstoopia. See on kindlasti olukord, kus me ei tahaks olla. Rahvusriik teatavasti pidigi olema ohtlik ja inimvaenulik düstoopia. See ei ole minu tsitaat. Kas me olemegi siis jõudnud sinna düstoopia ajajärku?

Mind hämmastavad tegelikult põhjendused, mida on toodud. Võrdsus ja õiglus. Võrdsus ja õiglus. Ma tõin ju näite, et loomulikult me oleme seaduse ees kõik võrdsed, sellest on lihtne aru saada. Aga üheski muus asjas me võrdsed ei ole. Mina ei ole võrdne selle noormehega, kes on oma kaitseväeteenistuse kohustuse [täitmata] jätnud ja kel pole isegi sõjaaja ametikohta, ükskõik, on see põhjus meditsiiniline või mingi muu. Me ei ole võrdsed, sest meie panus riigikaitsesse ei ole võrdne mitte mingil moel. Samamoodi ei ole ju võrdne näiteks kaheksalapselise pere, kolmelapselise pere, ühelapselise pere või lasteta pere panus rahvastiku säilimisse. Loomulikult, nagu ma ütlesin, inimesed on seaduse ees võrdsed ja meil ei ole moraalset õigust kedagi hukka mõista, kui nad [käituvad] meist erinevalt või neil on erinevad tõekspidamised või vaated meie rahvuse säilimise või millegi muu kohta. Aga nimetada seda panust võrdseks ei ole mitte kuidagi võimalik, sest see panus lihtsalt ei ole võrdne.

Ma tuginen nüüd ministri tsitaadile, et 14% peredest [on] lasterikkad ja annavad 29% meie rahvastiku juurdekasvust. Me näeme ju selle panuse suurust, sel juhul peaksime me seda panust ka väärtustama. Seesama eelnõu toimib sellele risti vastupidi. Me ju saavutasime siin [varem] viie erakonna konsensuse, et teha üks meede, et vältida sedasamust demograafilist vetsupotti, kuhu me oleme muidu libisemas. Me peaksime kasutama kõiki meetmeid, palju rohkemaid meetmeid, meil peaks olema rahvastikuministeerium, sest see on valdkond, mida me suudame mõjutada. Me teeme kliimaministeeriumi, aga kliima teatavasti on osa keskkonnast. Kas me suudame kliimat mõjutada? Kas meil on selleks tehnoloogiaid? Meil ei ole selleks tehnoloogiaid. Aga selleks, et mõjutada rahvastiku juurdekasvu, on meil kõik vahendid. Aga me ei tee seda. Siis on küsimus, miks.

Kui Eesti 200 on valinud oma nime selle järgi, milline peaks olema Eesti 200. aastapäeval ehk aastal 2118, siis selle poliitika puhul mul tekib lihtne küsimus, kas sel ajal eestlased üldse rahvusena on enamuses meie oma kodumaal. Ma kardan küll, et sellise poliitikaga see piir, kust [alates] me seda enam ei ole, jõuab kätte palju varem. See oli ju see, mille eest me nõukogude aja lõpul seisime ja miks me iseseisvust tagasi tahtsime: et meid lihtsalt ei assimileeritaks siin, omal maal, teiste hulka. Ja nüüd, mida me oleme tegemas? (Juhataja helistab kella.) Me oleme ise siinsamas neid poliitikaid kujundamas.

Hea ettekandja, teie aeg! Aitäh teile!

Tänan!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Siim Pohlaku.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Võiks öelda, et kõik on ju tegelikult juba ära öeldud nende tänaste ja eilsete kõnede jooksul. Henn Põlluaas ja Jaak Valge rääkisid väga põhjalikult, Mart Helme tõi näiteid elust enesest. Varro Vooglaid, Rain Epler, Evelin Poolamets – kõik käsitlesid teemat erinevatest külgedest, Leo Kunnas samamoodi ja ka Kalle Grünthal. Kõik mõtted on juba ära öeldud, aga ma võtaks korra kokku veel märksõnad, mis kõlama on jäänud. Eelkõige tänase valitsuse ja ka selle eelnõu kohta on siin kõige rohkem öeldud "valelik", on öeldud "lastevaenulik" ja ma olen ka väga nõus, et see on ülimalt küüniline. Valelik, lastevaenulik ja küüniline – käib tänase valitsuse kohta ja käib ka selle eelnõu kohta. Nagu ma ka Signe Riisalolt eile küsides mainisin, siis siit kumab läbi eelkõige eluvõõrus. Mulle tundub, et ka üüratut palka teenival ministril on väga raske ennast asetada kuskil kaugemas Eestimaa nurgas elava suurpere vanemate asemele, kelle jaoks see täiendav peretoetus on väga‑väga oluline lisa nende tööga teenitud sissetulekutele ja võimaldab nii mõnelgi lapsel käia huviringis või saada õhtul sooja toitu, mida ta muidu ei saaks. Kõigile on selge, et suurema arvu lastega kaasnevad ka suured kulud, mida minister tegelikult ka eile siin esinedes ei eitanud. Aga ma ei saa aru, miks ta ikkagi selle eelnõuga siis edasi läheb, kui ta mõistab, et see kahjustab suurperede toimetulekut. Õigustas ta seda küll kokkuhoiuga, aga tegelikult selle suurperedelt äravõetava rahaga ei päästa maailma ega ammugi Eesti riigieelarvet.

Ma kutsun üles koalitsiooni võtma käesolev lastevaenulik, perevaenulik ja küüniline eelnõu tagasi. Teete sellega suure teene Eesti lasterikastele peredele ja teete teene ka Eesti demokraatiale, sest üks häbiväärne usaldusküsimusega sidumine on parlamendi ajaloos vähem. Veel kord kutsun üles koalitsioonisaadikuid, juhul kui see asi ikkagi hääletusele läheb, hääletama oma südametunnistuse järgi. Ja loodan, et Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal tekib juba õige pea võimalus suurperede toetused tagasi tõusule pöörata, juhul kui see eelnõu peaks läbi minema. Aitäh!

Vastusõnavõttu Kalle Grünthal, ma saan aru, soovib, aga saalis teda pole. Seega seda ei toimu. Head ametikaaslased, ma olen saanud [juhatamise ajal] ühe kirja. Et meil ei tekiks siin ajalist probleemi, siis ma loen selle kirja teile ette. Me peame seda menetlema, nii et ma vabandan hetkel kõigi teiste ees. Riigikogu juhatusele on tulnud kiri: "Teen ettepaneku 13. juuni 2023 istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00‑ni." Alla on kirjutatud Erkki Keldo, Reformierakonna fraktsiooni esimees, 13. juuni 2023. Alustame selle hääletamise ettevalmistamisega. Siim Pohlak, teie käsi.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Paluksin kümme minutit vaheaega EKRE fraktsiooni nimel enne hääletust.

Aitäh! Mul on teile vastuküsimus: kas te palute seda vaheaega või ei palu? (Hääl saalist.) Selge. Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

 

Head ametikaaslased, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt palutud vaheaeg on lõppenud. Me oleme eelnõu 17 juures, mõnusalt siia jõudnud, heas tempos. Meie ees on ettepanek, mille ma panen hääletusele. Ettepanek on järgmine. Eesti Reformierakonna fraktsioon teeb ettepaneku 13. juuni 2023. aasta istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Veenva tulemusega poolt 56, vastu 37 ja erapooletuid ei ole, ei anna see antud küsimuses positiivset resultaati, järelikult ettepanek toetust ei leidnud.

Kalle Grünthal, palun, vasturepliik! (Sumin saalis.)

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Siim Pohlak kasutas siin minu nime, (Juhataja helistab kella.) viidates minu eelnevale esinemisele. Ma tahan öelda, et tegelikult selle eelnõu menetlemine on äärmiselt olulise puudusega. Kõigepealt ei ole (Juhataja helistab kella.) selle eelnõu menetlemisel järgitud hea õigusloome eeskirju, mis nõuavad seda, et juhul kui ei töötata välja väljatöötamiskavatsust, siis peab see olema ka põhjendatud, aga seda põhjendust mitte kuskil ei ole. Puuduvad igasugused mõjuanalüüsid selle kohta, mida see eelnõu menetlus …

Ma vabandan teie ees. Head ametikaaslased, saalis on lärm, igast reast tuleb seda lärmi. Palun austame seda, kes räägib, palun austame neid, kes soovivad kuulata. Palun, härra Grünthal!

Aitäh! See eelnõu, me ei tea, mida see huvigruppidele endaga kaasa toob. Olenemata sellest, mida siin puldis räägitakse, peaksid need analüüsid olema tehtud juba enne seda, kui see eelnõu siia saali jõuab. Teiseks, minu meelest väga globaalne puudus on praegu asjaolu, et tegelikult seesama eelnõu on seotud usaldushääletusega, aga nii nagu meie piibel ehk Riigikogu kodu‑ ja töökorra kommenteeritud väljaanne ütleb, on tegelikult usaldushääletuse kasutamine mõeldud selleks, et kui on vähemusvalitsus, saaks ta viia ellu oma poliitikat. Ja sellessamas raamatus viidatakse ka härra Annuse "Riigiõigusele", õiguskirjandusele, ja öeldakse selgelt: usaldushääletuse kasutamine on tegelikult antud juhul põhiseadusvastane. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu.

Palun kolm minutit lisaaega.

Palun, kaheksa minutit!

Lugupeetav rahvaesindus! Hea Eesti rahvas! Koalitsiooni esindajad, ma näen, praegu naeravad selle eelnõu eel, mis hakkab vähendama peretoetusi. Teie plaan oli valimistel Isamaa tühistada. See ei läinud läbi ja nüüd olete te asunud tühistama meie poliitikat. Selle sammu puhul, kui parlamendisaalis konsensusega peretoetusi tõsteti, ei olnud küsimus mitte rahas, et kes kui palju raha saab. Selles mõttes oli vildakas kuulata sotsiaaldemokraatide mõttekäiku ahnuse kohta, et keegi saab liiga palju raha ja see on ebaeetiline, mida eelkõneleja sotsiaaldemokraatide poolt põhjendas. Vaid küsimus oli meeleheitlikus sammus, et meie peredesse sünniks rohkem lapsi.

See oli eelmisel aastal oomenlik seadus, mille parlament vastu võttis olukorras, kus selle aasta kevadel jõudsid meieni teated sajandi suurimast sündimuse langusest. Me hakkame sellele vastu, sellele sündimuse langusele. Meil on sellele positiivne alternatiiv. Ja kui me vaatame ka praktilisi demograafilisi tulemusi, siis me näeme, et 2017. aastal – jällegi Isamaa algatatud peretoetuste seaduse rakendamise järel – leidis aset täiendav kolmandate laste sünd peredesse.

Nüüd oleks tegelikkuses selle seadusega olnud võimalus kutsuda esile samasugune täiendav sündide kasv Eestis. Koalitsioon tõmbab sellele joone peale. Ta teeb seda argumendiga, et esiteks raha ei ole. Tegelikkuses oli siin näha kahekõnet, kus eile sotsiaalminister kõneles rahast ja küsijad kõnelesid lastest. Vahetame raha laste vastu, eelistame raha lastele – see oli mõttekäik, mida nii sotsiaaldemokraadid, Eesti 200 kui ka Reformierakond väljendasid. Ilmselt, kui oleks võimalik, nii tundub, kui kuulata neid mõtteid, siis tühistataks ka tagasiulatuvalt – kui oleks võimalik nii teha – 2017. aasta peretoetuste seadus ka selle tingimusega, et siis oleks lapsi jäänud sündimata. Seda ollakse nõus ohverdama.

Ma arvan, et see on väga küüniline suhtumine, sest seda tehakse [seetõttu], et täita jällegi rahalist Reformierakonna valimislubadust. Raha nimel tegelikult loobutakse täiendavatest sündidest. Meile öeldakse vastu, et andke andeks, sünde ei mõjuta kuidagi rahaliste toetustega peredele kaasnev turvatunne ja motivatsioon. Hämmastaval kombel ei tehta maksukoalitsiooni puhul niisugust järeldust maksumõjutuste kohta. Kõiki maksumõjutusi põhjendatakse nii‑öelda tervislikuma, säästlikuma, ökoloogilist jalajälge vähendava käitumisega. Selgub, et majanduse motivaatoritega on küll võimalik inimkäitumist muuta, kui need on karistavad. Kui need aga teisest küljest soodustavad ja premeerivad, siis on väide, et seda ei ole võimalik teha. Loomulikult on see silmakirjalik.

Sotsiaalminister õigusega tunnistas ju üles, et sellel valitsusel ideoloogilisest kavatsusest lähtuvalt ei olegi mingit positiivset käsitlust lasterikkusest kui väärtusest ja demograafilise olukorra ja sündimuse parandamisest Eestis. Me ei leia selle kohta ühtegi rida. Koalitsioonilepingus ei leia selle kohta ühtegi rida. Lehekülgede kaupa on juttu mingist müstilisest personaalsest riigist. Jah, härra Reinaas, liivlaste riigieelarve on praegu tasakaalus.

Küsimus on selles, et Isamaa ei tagane ja me ei toeta peretoetuste vähendamist. See on väärtusotsus ja see on sügavalt moraalitu otsus. Proua sotsiaalminister ütles eile, et valitsus tõepoolest hakkab tegelema sündimuse uurimisega. Uuring koostatakse kahe aasta pärast. Lubage naerda! See kaks aastat on [pikem aeg], kui kestis vabadussõda. Nüüd hakatakse uurima, kuidas parandada Eestis sündimust. Aga enne selle vabadussõjapikkuse uuringu tegemist on vajalik see parlamendi, rahvaesinduse konsensusega tehtud meeleheitlik samm, et seista tammina vastu sündimuse langemisele, tühistada.

Kõige olulisem: me teame, et perede kindlustunde puhul on [oluline] vastu võetud otsuste stabiilsus. Aga praegu selle poliitilise sammuga esimest korda – ma ei tea, kuidas Pätsi ajal sõjaeelses Eestis oli –, esimest korda vabanemisjärgses Eestis me vähendame peretoetusi. Me oleme suutnud sellest hoiduda nii rasketel üheksakümnendatel, me oleme sellest suutnud hoiduda üleeuroopalise finantskriisi ajal, koroonakriisi ajal. Ja nüüd on ideoloogilistel kaalutlustel valitsuskoalitsioon selle otsuse langetanud.

Valitsuskoalitsiooni esindajad tegelikkuses ju ka ei häbene seda, miks seda tehakse. Lasterikkus ei ole väärtus. Perekond, lastega perekond ei ole väärtus iseeneses või eraldi võetuna eeskujumudel ühiskonnas. See samm, mida langetatakse, ei ole üksnes rahandustehniline kokkuhoiupoliitikast kantud otsus, et võimaldada Reformierakonna valimislubaduse elluviimist, vaid see on ideoloogiline, maailmavaateline valik.

Mitte juhuslikult ei kõnele see koalitsioonileping migratsiooni soodustamisest. Eesti rahvast käsitleb see koalitsioon kui tööjõudu. Ja kui tööjõudu on vähem, kui sündimus langeb, siis asenduspoliitikana pakub see koalitsioon välja sisserände kasvatamist. Aga Eesti rahvas ei ole vaid tarbijad või tööjõud. Me lükkame tagasi selle väärastunud, lihtsustava ja üheplaanilise mõttekäigu. Me tahame, et meie rahvas jääb kestma. Me tahame, et meie rahvas, eestlased, jäävad siin maal enamusse. Ettekujutus, et meil on lõpmatu võime teisest rahvusest inimesi integreerida ja selle abil me suudame seda tagada, ei ole ei realistlik ega ka praktiliselt ja teoreetiliselt teostatav.

Nii et Isamaa üleskutse on: me ei usalda seda valitsust, me ei usalda selle valitsuse rahvastikupoliitikat, mis seisneb tegelikkuses Eesti rahva, lasterikkuse ja Eesti rahva tuleviku vastu seismises. Me hääletame selle seaduse vastu. See seadus ei ole Eesti rahva tuleviku ja kestmise huvides. Need valitsuskoalitsioonipoliitikute katsed ajada tülli erinevaid Eesti peresid, ühe‑kahelapselisi peresid, lasterikkaid peresid, on amoraalsed, kõlblusetud ja ebaväärikad. Aitäh teile!

Aitäh! Protseduuriline küsimus, Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Protseduuriline küsimus on seotud eilse istungi lõpu ja nüüd täna selle jätkumisega. Ma olen nüüd 13 ja pool tundi olnud ootel, et saada vasturepliiki, [kuna] härra Arvo Aller oli toona minu nime kasutanud, seisukohti kasutanud. Kas mul on alust loota, et varasemate istungi juhatajate poolt mingil põhjusel edasi lükatud või tänasesse lükatud vasturepliigivõimaluse nüüd teie ikkagi enne selle istungi lõppu annate?

Aitäh! Mina lähtun juhatamisel seadusest ja meie väljakujunenud praktikast. Ja see on järgnev, mida ma olen viljelenud ja mida ma viljelesin ka täna alates kella 12‑st. Siin Riigikogu kõnetoolis pidas kõne Siim Pohlak, kes mainis inimesi. Kalle Grünthal soovis vastusõnavõttu. Ta sai selle kohe, nii nagu on Riigikogu praktika olnud. Tõsi on see, et eelnevate juhatajate otsuseid ma ei hakanud kuidagi muutma, sest see oleks olnud minu meelest väga pentsik. Kui ma siia tulin, oli Varro Vooglaid siin kirjas. Tõsi, tema puhul on see seis kõige keerulisem, sest ma kogu aeg mõtlen, et millele ta tahtis vastusõnavõttu teha, kas eelnevatele [kõnelejatele], aga Siim Pohlak mainis ka teda. Aga seadus annab meile [selle võimaluse] tulenevalt – ja selle ma tahan ka kohe ära öelda – tulenevalt § 70 "Vastusõnavõtt" lõikest 2: "Päevakorraküsimuse arutelu käigus võib istungi juhataja anda Riigikogu liikmele loa ainult üheks vastusõnavõtuks." Nii et see nii ei ole, et siin käivad 50 või 99 ametikaaslast, kõik ütlevad üks kord [mõne] ametikaaslase nime ja ta saab kohe vastusõnavõtu. Aga jah, loomulikult, mina pean õigeks, et vastusõnavõtt antakse kohe, kui inimest mainitakse. Kas nendel on õigus saada vastusõnavõttu, kes hetkel on tahvlil? Jah, mina arvan, et see tahvel tuleb puhtaks saada.

Aga nüüd me läheme edasi kõnevoorudega ja ma palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko‑Kõlvarti. Palun! (Hääl saalist.) Ma usun, et te soovite, aga ma tõesti … Ja te saate protseduurilisi, aga ma lähtun ka sellest, mis on olnud eelmiste juhatajate mingisugunegi põhimõte. Kuna peale Urmas Reinsalu polnud ühtegi kõnesoovi, siis ma hakkasin võtma protseduurilisi ja esimene protseduuriline oli Tanel Kiik. Nüüd tekkis kõnesoov ja nüüd ma tulen tagasi selle loogika juurde, mis oli enne, ja palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko‑Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma tahan vabandada kolleegide ees, kui minu pärast ei saa protseduurilisi küsimusi esitada, aga ma loodan, et te annate mulle andeks.

Aga tuleme selle eelnõu juurde. Mida see tänane eelnõu näitab, millega valitsus meie juurde tuli? Tegelikult see näitab seda, et ükski praegune, endine ega ka tulevane Reformierakonna koalitsioonipartner tegelikult ei saa enam kunagi Reformierakonda kui oma valitsuspartnerit usaldada. Sest näiteks see, mis kõik täna võetakse vastu, võidakse vähem kui aasta pärast tühistada. Lihtsalt näiteks selle tõttu, et meil on eelarves auk. [Siis] ei oma enam tähtsust ei väärtusküsimused ega pikaajaline plaan. Kuidas me saame üldse rääkida kindlates kätes Eestist, kui pärast sellist valitsuse käitumist ei jää inimestel alles mitte mingitki usaldust meie riigivõimu vastu? Ja kui seda usaldust riigi vastu pole, ei saa inimesed kunagi olla kindlad oma homses päevas. Inimesed reaalselt ei tea, kuidas nad homse päevaga hakkama saavad.

Hea ettekandja, ma vabandan teie ees! Head ametikaaslased, saalis on lärm. Palun austame ettekandjat ja neid, kes soovivad kuulata! Aitäh! Palun!

Aitäh, istungi juhataja! [Praegu, ajal], kui inimesed ei tea, kas neil kuu lõpus jääb nii palju raha alles, et nad saavad minna poodi ja osta oma lastele süüa, mida ütleb meie minister Signe Riisalo? Ta ütleb, et toetused on nii suured, et inimesed ei taha enam tööl käia. No andke andeks!

Aga räägime ka sellest, mida pakub valitsus meile asemele, kui nad soovivad perehüvitist vähendada. Selle asemele ei pakuta näiteks esimese ja teise lapse toetuse tõusu, mis oleks hea motivatsioon ka meie noorperedele, kes aina rohkem ja rohkem lükkavad esimese lapse sündi edasi. Ei pakuta ka mingeid muid hüvitisi, ei [ema]‑ või isapuhkust või muid võimalusi, [nende] paindlikumaks muutmist. Ei, selle asemele pakutakse maksutõuse ja seda pea igas valdkonnas.

On tegelikult aru saada, mida Reformierakond tahab sellega saavutada. Reformierakonna plaan on see, et kogume praegu piisavalt raha meie laste, meie perede arvel, et siis jälle nelja aasta pärast me saaksime seda raha igale poole laiali jagada, jälle kõike kokku lubada, et kindlustada endale järjekordne võit valimistel. Selles mõttes on Reformierakonna plaan siinkohal isegi arusaadav. Aga ma väga ei saa aru, millega sotsiaaldemokraadid selles valitsuses tegelevad, millega nad üldse on viimane aasta tegelenud. Eelmises koosseisus – ma mäletan, kui see eelnõu algatati siin Riigikogus – sotsiaaldemokraadid panid [perehüvitiste eelnõule] oma allkirjad ja olid ühed algatajad. Siis nad võtsid need allkirjad ära. Siis nad läksid Reformierakonnaga valitsusse ja algatasid selle eelnõu uuesti, võtsid selle Reformierakonnaga koos vastu. Nüüd nad jällegi tahavad nii‑öelda oma allkirjad tagasi võtta, tahavad sellesama peretoetuse ära võtta.

Selline järjepidevuse puudumine on täiesti arusaamatu. Mul on küsimus, kas teil endal selle pärast piinlik ei ole. Aga kahjuks, seistes siin puldis kõigi teie ees, on mul siiralt kahju, kurb ja valus kõikide meie perede, kõikide meie laste pärast selle tõttu, et riik lihtsalt ei pea oma sõna ja võtab [neilt] ära selle kindlustunde, mida [nad] just täna nii väga vajavad. Aitäh!

Aitäh! Suur tänu! Nii. Läheme edasi protseduuriliste küsimustega. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Tõepoolest on protseduuriline küsimus. Esiteks selle kohta, et kuna eile siin Martin Helme mind nimetas ja ma soovisin sellele vastata, siis jäi mu nimi üles, ja tegelikult tõepoolest Siim Pohlak ka mainis mind, tahtnuks temalegi vastata. See oli mu esimene küsimus, millele te osalt juba vastasite, kui Tanel Kiik küsis. Kas ma sain õigesti aru, et ma oleks pidanud oma nime maha võtma ja kui Siim Pohlak mind mainis, [selle] uuesti [üles] panema, et ma oleksin saanud Siimule kohe vastata? See on esimene küsimus. Teine [küsimus] on see, et ma saan sellest põhimõttest aru, et üle ühe korra nendeks vasturepliikideks sõna ei anta. Aga mul on lisaks ka vasturepliik siin hommikusele eelnõude üleandmise käigus toimunud arutelule ja härra Kivimägile. See ei ole küll otseselt päevakorrapunkt, aga kui me peaksime jõudma selleni, et ma saan, ütleme, eks ma siis ise valin, kas Martinile või Siimule või mõlemale vastata, kas siis see, kui ma panen [oma nime] teist korda üles, et härra Kivimägile vastata, on täiesti reeglitepärane?

Aitäh! Ma püüan nüüd vastata teie nendele protseduurilistele küsimustele. Punkt üks. Kodu‑ ja töökorra seadus, § 70 lõige 2: läbirääkimiste käigus, kui [kedagi] mainitakse, on üks vastusõnavõtt, rohkem ei ole. See on esimene vastus. Punkt kaks. Teie küsimusele vastates, nagu ma ütlesin, kui ma alustasin juhatamist, alustasin ma juhatamist kell 12. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et siis olid Riigikogu kõnetoolis Priit Lomp, Leo Kunnas, Siim Pohlak, Urmas Reinsalu. Kõikide kohta, keda nemad mainisid, tegin ma enda jaoks sellise otsuse, et Varro Vooglaid on [viimane], kelle puhul ma ei hakka muutma otsust, mille tegi eelmine juhataja. Nii et põhimõtteliselt jah, teile vastuseks, kui te oleksite ennast maha võtnud ja uuesti [üles] pannud ja oleksite kukkunud Varro Vooglaiu taha, siis kuna teid see … Minul küll ei ole hetkel kirjas, et Pohlak teid oleks maininud, aga teoreetiliselt, kui ta oleks maininud, siis oleksin ma tõesti teile selle sõna andnud. Nii et see on vastus. See on minu meelest olnud ka Riigikogu praktika, et kui soovitakse vastusõnavõttu, siis see võimalus antakse peale seda, kui kõnetoolis on sõnavõtt lõppenud. Need on need vastused.

Protseduuriline küsimus, Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Kui me hästi tempokalt nüüd edasi liigume, siis meid ootab ees hääletus. Ma teie kolleegi Lauri Hussari käest uurisin, kuidas see protseduur välja näeb. Eile ta vastas mulle. Ta küll pidas seda võimalust millegipärast hüpoteetiliseks, ma ei oska öelda, miks. Ta ütles, et kui see hüpoteetiline võimalus realiseerub ja Riigikogu ei usalda valitsust, siis valitsuse mandaat lõpeb kohe ja peaminister arupärimistele ei vasta. Arupärimised olid eile päevakorra lõpus.

Teiseks, ma [küsiksin] üle, kas teie kolleegil oli õigus, sellepärast et mulle tundub, et ikkagi teatud aja jooksul kestab valitsuse mandaat edasi. No eile ma ei olnud nii väga mures, sellepärast et peaminister oli siin saalis ja temaga oli kõik korras, aga [täna] teda ei ole. Ta täidab tööülesandeid kusagil mujal. Kui Lauril oli tõepoolest õigus ja me nüüd hääletame ja Kaja Kallase mandaat lõpeb, siis kas see ei lõpe kuidagi ebamugaval ajal? Näiteks ta peab kõnet ja siis ta peab selle katkestama. Ma mäletan, et kui Reformi[erakonna] ja Keskerakonna valitsus langes või õigemini Keskerakonna ministrid langesid valitsusest välja, siis umbes selline olukord tekkiski. Sekundi pealt volitused lõppesid ja inimesed jäid kes kuhu. Kas meie peaministri puhul ei teki sellist olukorda?

Aitäh! Te [käisite] nüüd siin mitu käiku nagu malemängus. Aga põhimõtteliselt kõik, mis läheb hääletusele … Lõpphääletusele läheb eelnõu ja hääletusele läheb see eelnõu, mida me hetkel arutame. Ja peale seda, kui see toetust ei saa, peab Riigikogu esimees sellest informeerima Vabariigi Presidenti ja Vabariigi Valitsus peab tagasi astuma. Nii et kui teie küsimus oli, kas momentaanselt meil pole Eesti Vabariigis enam valitsust, siis ma ütlen teile, et päris nii see ikka ei ole. Valitsus peab kandma oma vastutust põhimõtteliselt kuni uue valitsuse ametisse astumiseni. Ma arvan, et see oligi see teie põhiküsimus.

Henn Põlluaas, palun, protseduuriline!

Aitäh, austatud eesistuja! Minu küsimus puudutab ka vasturepliiki. Ma saan aru, et teie käitusite absoluutselt meie töö‑ ja kodukorra seaduse kohaselt, andsite selleks võimaluse, kui nupule vajutati. Aga ma olen suures segaduses. Eile härra Kivimägi, kes juhatas istungit, ei andnud vasturepliigiks võimalust, ta ütles, et ta vaatab ja otsustab, kas selle saab lõpus. Aeg sai otsa ja nüüd on meie nimed siin üleval. Seal olen ka mina kenasti kirjas. Mul oleks eilse järgi justkui selleks õigus. Ja täna mainiti mind ka nimeliselt. Ma tean, et kaks korda [nuppu] vajutada ju ei saa. Ma jäin siis ootele, et võib‑olla tuleb mul nüüd see eilne kord kõigepealt kätte ja siis seejärel ka tänane, et peale seda [esimest vasturepliiki] saan teist korda [nuppu] vajutada. Ma ei tea, kuidas seda olukorda lahendada. Kas anda nendele, keda mainiti eile, topelt[aeg ehk] selle tänase vasturepliigi õigus ka, et siis neli minutit kokku? Või siis teha ikkagi niimoodi, et kõigepealt võtame need eilsed vasturepliigid, ja keda siis täna mainiti, et need saaks ka ikka vasturepliigi õiguse? Ma oleksin tahtnud seda kasutada, aga minu nimi oli juba seal eilsest üleval. Mis te arvate, kuidas seda lahendada?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Minu arvates on lahendus järgnev: tuleb tugineda Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele. Ja kodu‑ ja töökorra seaduse § 70 lõige 2 ütleb, et päevakorraküsimuse arutelu käigus võib istungi juhataja anda Riigikogu liikmele loa ainult üheks vastusõnavõtuks. Minu informatsiooni kohaselt, kui me räägime nüüd, härra Põlluaas, teist, siis päevakorrapunkti käigus, milleks on eelnõu 17, olete teie läbirääkimiste voorus kasutanud vastusõnavõttu 12. juunil orienteerivalt kell 22.24. Me oleme hetkel jätkuvalt eelnõu 17 läbirääkimiste voorus. Nüüd te pakkusite välja kaks erinevat alternatiivi ja ma ütlen, et kumbki alternatiiv minu arvates ei tööta. On kolmas vastus, mille ma teile annan. Teie selles päevakorrapunktis enam vastusõnavõttu ei saa, sellepärast et te olete selle ära kasutanud 12. juunil – kui see info on tõene – kell 22.24.

Head ametikaaslased! Siin tuleb kahjuks, nagu filmi [vaadates] ikka, kõige huvitavama koha peal lõpetada. Sellega on tänane istung lõppenud. Soovin teile jõudu meie töös. Aitäh!