Tere päevast! Head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Ja kõigepealt kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget, puudub 18. 

Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. Tänan! 

Mõned teated. Täna pärast täiskogu istungit toimuvad siin istungisaalis järgmiste parlamendi- ja toetusrühmade moodustamise koosolekud: ringmajanduse toetusrühm, kokkukutsuja Hanah Lahe; töötleva tööstuse toetusrühm, kokkukutsuja Timo Suslov; ja Eesti-Portugali parlamendirühm, kokkukutsuja Annely Akkermann. 

Head kolleegid, nüüd saame minna tänase päevakorra juurde. Ja tänase istungi päevakorras on riigieelarve kontrolli erikomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Riigi rahanduse seis" (Helistab kella.) arutelu. Tutvustan selle arutelu korda. Meil on neli ettekandjat, kõik ettekanded kestavad kuni 10 minutit. Kõigepealt teeb ettekande rahandusminister Mart Võrklaev, seejärel Eesti Panga asepresident Ülo Kaasik, kolmandana eelarvenõukogu esimees Raul Eamets ja neljandana riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimees Urmas Reinsalu. Pärast igat ettekannet saab 25 minuti jooksul esitada ettekandjale küsimusi. Iga Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe küsimuse. Pärast seda, kui kõik ettekanded on peetud ja küsimustele vastatud, avatakse läbirääkimised, kus võivad sõnavõttudega esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Aga arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. 

No nii, head kolleegid! Palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahandusminister Mart Võrklaeva.

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eesti on aastakümneid olnud tuntud kui madala võlakoormuse ja korras riigirahandusega riik. Varasematel aegadel on rahvusvahelised organisatsioonid tihti vaadanud Eesti poole ning toonud meid teistele riikidele eeskujuks. Alates 2016. aastast, kui majanduses olid veel head ajad ning kriisi ei paistnud, viis tolleaegne Jüri Ratase juhitud valitsus Eesti valitsussektori eelarve kiire majanduskasvu ajal defitsiiti. 

Ühe esimese suurema eelarvepoliitilise otsusena muudeti riigieelarve baasseadust, et eelarvet oleks võimalik koostada defitsiidis. Järgneva … (Juhataja helistab kella.)

Palun vaikust!

Järgneva koroonakriisi, energiakriisi ning sõja tagajärjel on defitsiit kiirelt ja järsult süvenenud, ulatudes 2020. aastal miinus 5,5%-ni SKT-st. Kuna eelarve oli defitsiidis juba enne kriise, kukkusime kriisi ajal sügavamale, kui oleks pidanud, ning sellest august välja ronimine võtab aastaid. 

COVID-kriisi tõttu peatati Euroopas ka eelarvereeglite järgimine. See lõi Eestis õigusliku võimaluse edasi lükata alates 2016. aastast muidu Eesti eelarvekultuuri osaks oleva ja seaduses nõutava katteallikate leidmise täiendavatele kuludele. Alates eelmisest aastast lisandusid ka Venemaa agressioonist põhjustatud kulutused. Need tegurid – COVID-kriis, energiasõda, Venemaa agressioon ning Euroopa Liidu eelarvereeglite järgimise peatumine – lõid olukorra, kus riigina on meil tekkinud uued püsikulud, mille otsene seos mainitud kriisidega on nõrgem, kuid mida poliitiliselt on valitsuse eri koosseisud viimasel neljal aastal oluliseks pidanud. 

Peame siinkohal ausalt tunnistama, et viimastel aastatel tekkinud puudujääk on püsiva iseloomuga, sest nii kriisidest tingitud kui ka muud lisandunud kulud on valdavalt püsikulud. Lisaks on tulnud eelmise aasta veebruaris alanud Venemaa täiemahulise agressiooni tõttu Ukrainas suurendada jõuliselt meie kaitsekulutusi vähemalt 3%-ni SKT-st. Seega on riigi kulud märkimisväärselt suurenenud, kuid tulusid pole me samal ajal kasvatanud. Rahandusministeeriumi kevadise majandusprognoosi kohaselt jätkavad meie kulud kasvu, tulud ja maksukoormus kahanevad ning 2023. aasta lõpetame me 1,5%-lises majanduslanguses. 2024. aastal majanduskasv taastub ja tõuseb 3%-le. Kuna tulude ja kulude vahe suureneb kiirelt ja struktuurselt, siis ainult majanduskasv meie riigi rahandust süvenevast august välja ei too ning eelarve jääb sügavasse puudujääki ka järgnevatel aastatel. 

Vaatame nüüd detailsemalt riigirahanduse viimast seisu. Selle aasta märtsi lõpu seisuga oli valitsussektori eelarve puudujääk 431 miljonit eurot. See moodustab Rahandusministeeriumi viimase prognoosi järgi 1,1% aastasest oodatavast SKT-st. Puudujääk oli möödunud aasta algusega võrreldes 109 miljoni euro ehk kolmandiku võrra suurem. Makse tasuti 2023. aasta märtsi eest 4,9% rohkem kui aasta varem ning esimese kvartaliga ületavad tasumised eelmist aastat 10,6%. Laekumise kasvu vedas erasektori tulumaks jaotatud kasumilt ja sotsiaalmaks. 

Vaatamata keerulistele majandusoludele kasvas 2022. aastal ettevõtete kogukasum, mis toetab selle aasta tulumaksu laekumist. Tööturg on seni püsinud tugev, kuid palgafondi kasv on aeglustumas ning osas tegevusalades, eelkõige töötleva tööstuse sektoris, on töökohtade arv languses. Majanduse jahenemine avaldub üha enam tarbimismaksude tasumises. Eelarveprognoosile jäid alla aktsiisid, mille puhul on tarbimise vähenemist märgata juba mitmendat kuud järjest. 

Riigieelarveliste asutuste kogukulu suurenes 2023. aasta märtsis eelneva aasta märtsiga võrreldes 173,4 miljonit eurot ehk 15,5% võrra – 1,29 miljardi euroni. Kuludest suurenesid märtsis enim kodumaised toetused. Aasta esimese kolme kuu jooksul on riigieelarveliste asutuste kogukulu suurenenud 618,1 miljoni euro võrra, millest üle poole ehk 363 miljonit eurot moodustab sotsiaaltoetuste kasv pensionide ja peretoetuste tõstmise tõttu ning ligi neljandiku ehk 122,5 miljonit eurot tegevustoetuste suurenemine. 

Alates 2022. aasta oktoobrist on finantskulud kasvanud kümnetes kordades seoses kümneaastase võlakirja emissiooni ja euribori tõusuga. Märtsikuu finantskulud olid 9,7 miljoni euro võrra ehk circa 35 korda suuremad kui eelneval aastal samal ajal. Eelarve puudujäägi süvenemine sel aastal vastab nii 2023. aasta riigieelarve kui ka Rahandusministeeriumi viimasele kevadisele majandusprognoosile, mille kohaselt ootame selle aasta lõpuks valitsussektori eelarve nominaalse puudujäägi suuruseks –4,3% SKT-st ehk üle 1,6 miljardi euro. 

Globaalse finantskriisi põhjustatud majanduslanguse tagajärjel kasvas meie riigi võlakoormus 4%‑lt SKT-st 10%-ni 2012. aastal ning COVID-kriis suurendas riigivõlakoormuse 18,5%-ni 2020. aastal. Praegu prognoositav defitsiit viib valitsussektori võlakoormuse juba üle 30% SKT-st 2027. aastal. Viimase suure tehinguga emiteeris riik tänavu aprilli lõpus 112 miljoni euro väärtuses lühiajalisi võlakirju. Emiteeritud kuuekuiste ja 12-kuiste võlakirjade keskmine tootlus tähtajani oli vastavalt 3,57% ja 3,68%. Mullu oktoobris kaasati pikaajalise võlakirjaemissiooniga 1 miljard eurot. Kümneaastane alusintress oli emissiooni hinna fikseerimise hetkel 3%, millele lisandub emiteerides iga riigi riskimarginaal. Eestil kujunes selleks 1% ning emissiooni intressimääraks 4,023. 

Kus me lõpetame, kui iga kriis mitmekordistab meie võlakoormust ning igasse järgmisse kriisi siseneme kõrgema võla tasemelt? Oli ju teada, et senine intresside madal tase ei jää selliseks igavesti, kuigi vahepeal kiputi nii arvama. Seda näitas ka meie viimane võlakirja emissioon. Kõrgema intressi juures on suurema võlakoormuse teenindamine oluliselt keerulisem. 

Riigirahanduse kordategemiseks ja oma riigi kohustustega toimetulemiseks on kevadel loodud koalitsioon oma eesmärgiks seadnud eelarve tasakaalu poole liikumise, tagades maksimaalselt eelarve puudujäägi järgmisel neljal aastal 3% SKT-st. Eesmärgi saavutamiseks peame vajalikuks nii tulusid suurendada kui leida ka kokkuhoiu kohti. Ministeeriumidele on juba eelmised valitsused andnud suunise vähendada tegevuskulusid 2022. ja 2023. aastal 4,2% ning 2024. aastal täiendavalt 1,3%. Lisaks on 2024. aastal ette nähtud investeeringute vähendamine 70 miljoni euro ulatuses. 1. juuliks tuleb kõikidel ministeeriumidel Rahandusministeeriumile saata täiendavaid kokkuhoiuettepanekuid 2024. aasta eelarvesse ning riigi eelarvestrateegiasse 2024. ja 2027. aastaks. Seejärel vaatab Rahandusministeerium ettepanekud üle ja koostab tervikliku ülevaate ning otsused võetakse vastu 2024. aasta eelarve ja RES-i koostamise protsessi käigus, sügisel. Lisaks on otsustatud, et sel aastal ei ole lisataotluste esitamist, kulusid ei ole võimalik juurde tekitada. 

Laiapõhjalisema ja suuremate muudatuste või reformide tegemiseks oleme teise sammuna kokku leppinud eelarve revisjoni läbiviimise koos nulleelarve koostamisega. See viiakse läbi koos ministeeriumide ja asutustega järk-järgult nelja aasta jooksul. Selle eesmärk ongi leida suuremaid kokkuhoiukohti ja ümberkorralduskohti ning tulemusi saavutada ja kokkuhoidu näidata igal aastal. 

Riigi tulude suurendamiseks oleme Riigikogule esitanud maksupaketi, mis sisaldab nelja eelnõu. Muudatused on plaanis nii tulu- kui ka käibemaksus ja aktsiisides ning hasartmängumaksus. Paketi meetmed jõustuvad järk-järgult 2024., 2025. ja 2026. aastal. Maksupakett toob eelarvesse ligikaudu 200 miljonit lisaeurot aastas. Ehk see on positiivse mõjuga, aitab katta suurenenud kaitsekulusid, stabiliseerida laenukoormust ning seega loob riigi jaoks rohkem fiskaalpoliitilist ruumi tulevaste kriisidega toimetulekuks ja tulevikus vajalike investeeringute tegemiseks. 

Riigieelarve tasakaal pole eesmärk omaette, kuid selle poole liikumine on hädavajalik ja vastutustundlik Eesti tulevikku silmas pidades. Sellest sõltub, kas me suudame oma riiki ülal pidada. Väikese rahvaarvu ja avatud majandusega riigis ei saa me elada tulevaste põlvede arvel. Muu hulgas on korras riigirahandus tagatis Eesti kaitsmisele. Kui meid tabab mõni järgmine suurem kriis, peame me olema valmis oma kulutusi suurendama, aga kui meie riigivõlg kasvab niigi ajalooliselt kiires tempos, siis pole see lihtsalt enam võimalik. 

Loodan, et me kõik siin mõistame: meie kulude ja tulude suhe peab olema paigas, ning pingutame selle nimel, et saaksime hoida oma majanduskeskkonna konkurentsivõimelisena ja riigirahanduse jätkusuutlikuna. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd, head kolleegid, on võimalus küsimusteks. Kolleeg Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Kõigepealt alustame kriitilise poolega. Väga piinlik on kuulata seda, kui juba teie teises lauses on kriitika eelmiste valitsuste suunas, ehkki see ei ole tegelikult tõene. Veel kord: kui te esimest või teist slaidi enda ettekandes näete, siis 2019 oli valitsussektori eelarvepositsioon plussis. Peale seda on olnud erinevaid valitsuskoalitsioone, aga rahandusministri portfell on olnud Reformierakonna käes juba pikki aastaid, kuid see positsioon ei ole mitte paranenud, vaid on olulisel määral kehvemaks läinud. Lisaks, eelmine rahandusminister on ka avalikult seda öelnud, et eelmine valitsus suurendas teadlikult eelarve defitsiiti. Lisaks on Reformierakond lubanud seda, et eelarvet ei minda mitte tagasi pöörama positiivses suunas, vaid tehakse seda auku veel suuremaks, kaotades ära maksuküüru, miinus 500 miljonit eurot. Minu küsimus on teile see: miks te valetate siit puldist?

Aitäh! Ei, ma ei valeta. Kui vaadata seda graafikut, siis täpselt nii see on, nagu ma oma kõnes ütlesin – 2016 riigieelarve miinusesse läks, 2020 oli see kõige sügavamas augus ja sealt edasi … Palun ära sega vahele! Ma ei seganud vahele, kui sa küsisid. Ehk nii on see olnud, nagu ma rääkisin. Kui me räägime tänase valitsuse plaanidest, siis ei, me ei halvenda riigieelarve olukorda, vaid me parandame positsiooni ligikaudu 200 miljonit aastas.

Kolleeg Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Hea rahandusminister! Ma olen ka seisukohal, et valitsuse liikmed ei peaks mitte ainult olema oma sõnakasutuses faktitäpsed, vaid nad ei tohiks ka oma sisus avalikkust eksitada. Antud juhul te võrdlete ühekordset miinust, mida tehti kriisi ajal tervishoidu lisaraha suunates, tööturgu lisaraha suunates, majandusse investeeringuteks. Seeläbi hoiti ära massiline tööpuudus, mida nägime näiteks Reformierakonna hallatud majanduskriisi ajal 2009. aastal ning ühtlasi Eesti tuli ühe parema riigina läbi kogu sellest COVID-i kriisist. Ja siis te võrdlete seda ühekordset tegevust Reformierakonna valitsuse sadade miljonite eurode ulatuses tehtud püsikohustustega, mida te nüüd tahate osaliselt tagasi pöörata perede ja laste arvel, samal ajal suurendades miinust, nagu kolleeg viitas, just nimelt jõukamatele maksuvabastust tagades. Minu küsimus teile on selline: kas te ei arva, et Vabariigi Valitsuse liikmed peaksid olema ausad, adekvaatsed ja andma edasi sisu nii, nagu ta on, mitte nii, nagu see erakonnale antud hetkel sobib? 

Absoluutselt. Vabariigi Valitsuse liikmed seda kõike ongi. Nagu ma oma kõnes ära tõin ja nagu graafik näitas, 2016. aastal Jüri Ratase valitsuse ajal eelarve viidi miinusesse. Ei olnud meil siis ühtegi kriisi, majandus kasvas, COVID-kriisist ei teadnud keegi midagi, ei osanud ilmselt seda veel uneski näha. Ehk kõigest sellest ma rääkisin. Ja 2020 põhi saavutati – tõsi, siis oli COVID-kriis. Nii ma rääkisin, nii oli ka graafikul kirjas. 

Kolleeg Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Mul on küsimus eelarve revisjoni kohta. Ma mäletan, et kui ma töötasin üle-eelmises koosseisus sellessamas riigieelarve kontrolli erikomisjonis, siis meile räägiti, et alles peale seda, kui tuleb tegevuspõhine eelarve, saame teha nullbaasilise [eelarve] ja eelarve revisjoni, sest tegevuspõhises eelarves määratakse igale kulueurole eesmärk ja selle eesmärgi täitmist hinnatakse. Ühesõnaga, eelarve võetakse piltlikult öeldes pulkadeks lahti, jagatakse tegevusteks. Ja praegu ongi 240 tegevust eelarves. Aga ma küsin, miks eelarve revisjon ei ole nagu seda loogikat pidi läinud. Kas põhjus on see, et tegevuspõhine eelarve ei ole realiseerunud selliselt, nagu ta teoorias mõeldud oli, ning nii eelarve revisjoni lähteülesanne, nagu siin natukene sai kirjeldatud, ja ka tegelik elu käib ikkagi ressursi- ja kulupõhise eelarve järgi, mitte tegevuspõhise eelarve järgi?

Tegelikult ikkagi eelarve revisjoni aluseks on tegevuspõhine eelarve, et seal oleks näha. Selle eesmärk on ju näidata, millisteks tegevusteks riigi raha läheb. Sellesama eelarve revisjoni ja nulleelarve aluseks peaks olema just see, et me vaatame üle valdkondlikult, kuhu riik raha paneb, milliseid teenuseid pakub ja sisuliselt, mida on võimalik optimeerida, ära jätta või siis ka efektiivsemalt teha. Tegelikult ikkagi selle tegevuspõhise eelarve järgmine samm saabki olla nulleelarve koostamise alus. Tõsi on see, et sellist nulleelarvet maailmas liiga palju tehtud ei ole, see ongi keeruline, see on raske ja see eeldab ka raskeid poliitilisi valikuid, sest kui soov on raha kokku hoida, siis midagi peab vähem tegema või efektiivsemalt tegema. Aga see on see, mille me taas oleme valitsuses plaani võtnud, loodame selles olla edukad ja teha seda nende nelja aasta peale jagatult, aga nii, et me igal aastal siis suudame ka ühe valdkonna üle vaadata ja tulemusi näidata, mitte nii, et meil on suur pikk eesmärk, aga nelja aasta pärast ütleme, et ei tulnud välja. Pingutame selle nimel.

Kolleeg Lauri Laats, palun!

Aitäh hea istungi juhataja! Hea minister! See, et valimiste eel ei räägitud riigirahanduse olukorrast täit tõtt, on enamusele juba selge. Ja see on ju paratamatu, et see halb on tehtud. Aga siiski ma küsin, et valimiste eel tolleaegne rahandusminister Annely Akkermann teatas 2. märtsil Postimehele antud intervjuus, uhkusega, et võib Reformierakonna seisukohtade eest mürki võtta ja rahaasjad on korras. Kuus päeva hiljem, juba 8. märtsil rääkis toonane rahandusminister vajadusest miljardi jagu kärpida. Ma veel kord küsin: kas toonane rahandusminister oli teadlik ja valetas teadlikult rahvale? Või kuidas see selgus siis tuli kuue päeva möödudes 2. märtsist, et nüüd on meil miljardi jagu kärpeid vaja teha?

Aitäh, eks tolleaegne rahandusminister saab kõige paremini ise kommenteerida, mida ta nende tsitaatidega täpselt mõtles. Neid kuupäevi vaadates, tegelikult, kui tuli välja kevadine majandusprognoos, siis see näitas järgnevateks aastateks riigi rahanduse olukorda kehvemana ja raskemana, kui see oli meil veel sügisprognoosis eelarve koostamise hetkel. 

Kolleeg Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te oma kõnes viitasite laenukoormusele, mis ei ole küll rahvusvahelises mõttes väga suur, aga selgelt on arusaadav, et ühel väikesel riigil pikaajaliselt laenukoormuse tõstmine ei ole kindlasti mingi edukuse tee. Kas te oskaksite öelda, kui palju meil neid intresse [ja muid kulusid tuleks], kui me mitte midagi ei teeks – kolme, nelja, viie aasta pärast? Kui suur see kulu riigile oleks, ilma et me midagi peaksime tegema?

Jah, nii jätkates laenukoormus meil kasvaks ja jõuaks 2027. aastal 33%-ni sisemajanduse kogutoodangust. See tähendaks, et me aastas maksaksime ainuüksi intressideks circa 1% SKT-st ehk umbes 450 miljonit. Ma arvan, kohane võrdlus on siin see, et aastaid me oleme panustanud kaitsesse 2% sisemajanduse kogutoodangust. Ilmselgelt see meile tulevikus aina suuremaks koormaks saab. See miinus ja laenukoormus ajas ainult süveneb, kui me midagi ei muuda, kas ei too oma kulusid allapoole või ei suurenda tulusid.

Kolleeg Jürgen Ligi, palun!

Härra minister! Rahandusolukord tekib aastakümnetega. Selles mõttes on hea, et te olete siin näidanud pikemat trendi, noh, 15 aastat. Eelarvenõukogu nii lahke ei ole. Aga pildi loob see ette. Poliitilised väljapressijad, ja mis seal salata, laristajad on siin süüdistanud teid, justkui eelarveprobleemid oleksid tekkinud viimastel aastatel. Aga on selgelt näha, kus see murrang toimus. Kõigepealt 2016 lõpus otsustati ära muuta eelarvereeglid, lasta eelarve lohisema, väikesesse miinusesse. Edasi tuli murrang muidugi EKREIKE tulekuga, kes on kõige kõvem süüdistaja olnud. Aga öelge, miks te ei kasuta juhust ega näita, millises struktuurses positsioonis eelarvet tehti. Tegelikult arvestuse jaoks on struktuurne positsioon endiselt poliitika parem indikaator kui nominaalne. Teil on siin jutt nominaalsest ja prognoosist, aga mitte sisulisest tasakaalust, mis tsükleid tasandab.

Aeg!

Jah, aitäh! See, millele sa viitasid – et tegelikult eelarvereegleid muudeti, loodi ka võimalus eelarvega struktuurselt miinusesse minna –, ongi olnud nende eelarveliste otsuste probleem, mis on viimastel aastatel, juba alates 2016. aastast tehtud: me oleme võtnud endale püsivalt suuri püsikulusid, milleks meil ei ole vastavalt tulusid. Ja see on meid siia toonud, kus me täna oleme, ehk meie tulude ja kulude vahe suureneb. See on struktuurne probleem. Seda ei kata ainuüksi majanduskasv, millele on ka siin saalis korduvalt viidatud, et see aitab meid struktuursest probleemist välja. Ei aita. Ehk me peame tegema selliseid laiapõhjalisemaid otsuseid, kas riigi lühi- ja pikaajalisi püsikulusid vähendama või maksubaasi ja tulusid suurendama.

Tänane sünnipäevalaps Urve Tiidus, palun! 

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Üks praktilisemat laadi küsimus. See küsimus lähtub eelviimasest slaidist märtsi riigi riigieelarve kulude kohta, viimane rida, investeeringud. See kolme kuu täitmine on 9,6%. Kas see on seotud käivitamise ajaga, kuna aasta lõpuks ikkagi see raha läheb investeeringuteks, või mis seis sellega on?

Jaa. See peaks ikkagi olema see, kui palju on 2023. aasta eelarvest täidetud. Ehk see võib tulla sellest, et aasta alguses käivitatakse projekte, on kulud väiksemad ja siis aasta edenedes on need suuremad. Ehk nad ei vasta täpselt sellele kvartaalsele arvestusele, et 25% justkui, nagu paljud muud kulud siin sellist püsivat kasvu näitavad. Jah, ma arvan, et põhjus on see.

Kolleeg Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud rahandusminister! Nüüd alles eile tuli Riigikogu liikmete postkasti – ma loodan, et kõikide, vähemalt sotsiaalkomisjoni liikmete postkasti tuli –, aga ka varasemalt on tulnud lasterikaste perede pöördumine, kus lasterikkad pered paluvad ilusasti ja argumenteeritult valitsusel mitte minna kärpima suurperetoetusi. Opositsiooni ettepanekutele, kompromissettepanekutele ei ole valitsus üheski asjas vastu tulnud. Teie enda sotsiaalkaitseminister ja teie enda valitsuse liikmed räägivad vajaduspõhisest lähenemisest. Kas te teate täna, kui suur arv peresid on näiteks viie kuni kümne lapsega? Nende arvel kärpimine riigieelarve tasakaalu ei too. Kas te olete valmis kompromissettepanekuks suurperedele, kus kasvab viis kuni kümme last – mitte nende peretoetusi minna kärpima?

Ma alustaksin sellest, et minu ülevaates oli päris selgelt toodud ja on ka materjalidest näha, et tegelikult me oleme oma püsikuludega väga keerulises olukorras. Ma oma kõnes ka nimetasin, et üks suur täiendava kulu allikas võrreldes varasemate aastatega on just needsamad suurenenud laste‑ ja peretoetused. Mida tänane valitsus on plaaninud teha? Muuta neid lasterikka pere toetusi siis riigile samuti jõukohasemaks. Samal ajal on need jätkuvalt kõrgemad, kui need olid veel möödunud aasta detsembris. Ehk selles mõttes ei võeta kelleltki midagi ära. Võrreldes möödunud aasta detsembriga [saavad] kõik lastega pered [raha juurde], lastetoetus on tõusnud 80 eurole, lasterikka pere toetus pärast neid muudatusi tõuseb 450 eurole. See on väga oluline täiendav tulu nendele peredele. 

Küll aga me muudame kogu seda süsteemi ka riigile jõukohasemaks, sest perede ja laste jaoks, mina usun küll, ei ole kõige tähtsam ainult lastetoetus. Nad ootavad ka muid teenuseid, eeskätt hariduses, lasteaiakohti, lasteaiaõpetajaid, koolikohti, head haridust, sealt edasi kõrgharidust ja kõike muud, sotsiaalseid tugiteenuseid sinna juurde. Tänane valitsus on otsustanud toetada just haavatavamaid. Kui me toome elatisabi, harvikhaigused, selle, et lapsevanem haiguslehelt väljumisel saaks haigushüvitist oma palga järgi, mitte miinimumpalga järgi, siis me toetame peresid sihitumalt. Ja teisalt me peame panema raha juurde teenustesse, et me päriselt riigina suudaksime need lapsed üles kasvatada, pakkuda neile parimat haridust, selleks et nad saaksid hiljem ka riiki tagasi panustada.

Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Kas te tõesti usute, et maksude tõstmine aitab taastada majanduskasvu?

Aitäh! Meie majandusprognoos näitab seda, et sellel aastal me lõpetame umbes –1,5%‑lises majanduslanguses. See ei ole tingitud ainult Eesti valitsuse otsustest, vaid see on üldisem ja laiem probleem meie majanduskeskkonnas. Seda on mõjutanud kindlasti energiakriis ja Venemaa täiemahuline agressioon Ukrainas, mis on kõvasti maailma majandust raputanud ja mis on ka oma jälje jätnud. Maksutõusud, millest me räägime, on vajalikud selleks, et me suudaksime oma riiki ülal pidada, et kulusid ja tulusid üksteisele ikkagi lähemale viia, sest [muidu] lõpuks me ei suuda lihtsalt riigina oma kohustusi täita ja need ajas lähevad aina kallimaks ka intressimaksete näol. Ja maksumuudatused on meil ikkagi suunatud alates järgmisest aastast, kui me näeme, et majandus uuesti taastub ja asub tõusule. Ehk neid maksumuudatusi ei saa vaadata konkreetses ajahetkes praegu. Jah, me praegu neid arutame, me teeme maksumuudatuse otsuseid praegu, et need oleksid kuus kuud vähemalt ette teada, aga need jõustuvad ajapikku, nii et 2024. aastal on käibemaksumuudatused, 2025. aastal on tulumaksureform, mis tegelikult jätab inimestele rohkem raha kätte, alandab tööjõumaksusid ehk muudab ettevõtjate elu mõnevõrra lihtsamaks. See annab inimestele rohkem raha kätte ja see leevendab hinnatõususid. Me ei tõsta ainult makse, vaid me tegelikult ka alandame tööjõumakse. Ja kui me räägime maksukoormusest, siis see on täna langustrendis. Maksukoormus kõikide maksumuudatuste tulemusel liigub sinna kuskile 33,4% või 33,5% juurde. See on ajalooline tase, on olnud seal ka aastatel 2019 ja 2022.

Kolleeg Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! No uskumatu, kuidas võib ühte ja sama asja, valet korrutada. 2016. aastal –0,3. Tuletan meelde, enamiku selle ajast oli peaminister Taavi Rõivas. Jüri Ratase valitsus alustas 2016 novembris. Ehk seda numbrit ei saanud kuidagi mõjutada Jüri Ratase valitsus. See eelarve oli Taavi Rõivase valitsuse tehtud. Nii et 2016 oli esimene miinus Taavi Rõivaselt. Lisaks sellele oli alarahastatud tervishoid, haldusreformi järel polnud ette nähtud omavalitsuste tulubaasi tõusu, sotsiaalvaldkond oli alarahastatud, õpetajate palgad ei tõusnud. Sealt tulid need väiksed miinused, mis tuli Jüri Ratase esimesel valitsusel kiiresti lahendada. Muidu oleks olnud katastroof, näiteks arstiabi kättesaadavusega, õpetajate järelkasvu toomisega. Jah, see tekitas väikese miinuse, aga 2019 ei olnud seda miinust, oli nominaalne pluss. Need pingutused olid kandnud vilja. Nii et ei tasu valesid rääkida. Aga eelmine aasta … 

Aeg, hea kolleeg! 

… kui palju siis püsikuludesse lisaeelarvesse raha pandi ministeeriumidele, näiteks, mis tekitas nii suure püsikulu ja miinuse?

Aitäh! Kõigepealt see 2016 ja see vaade. Ikkagi Jüri Ratase valitsus oli see, kes asus ka eelarvereegleid muutma. Ja kui me räägime õpetajate palgast, siis mina mäletan küll seda, et Keskerakond oli see, kes õpetajate palga neljaks aastaks külmutas, mitte seda juurde ei pannud. Eks me siin võib‑olla ajalugu mäletame mõnevõrra erinevalt, aga numbrid räägivad enda eest ja näitasid seda miinust. 

Küsimus oli see, kui palju eelmisel aastal lisandus kulusid. Üks moment. (Lehitseb pabereid.) Eelmisel aastal suuremad lisandused olid palgafondi kasv 2023. aasta vaates 237 miljonit – seal, tõsi, me räägime õpetajate palgatõusust, läbi ajaloo ilmselt suurimast, ja räägime ka päästjate-politseinike märkimisväärsest palgatõusust – ning loomulikult on seal olnud suured numbrid esimese ja teise lapse toetuse tõusuga, 57 miljonit 2023. aastast järgnevate aastate peale, ning lasterikka peretoetuse tõus üle 80 miljoni. 

Nii nagu ma ka viitasin, toetuste tõusud on olnud suured ja need on olnud riigile üle jõu käivad. Samas, kui jälle vaadata ja meenutada ajalugu, siis Reformierakond oli see, kes eelmise valitsuse ajal või eelmise Riigikogu koosseisu ajal, nagu on võib-olla täpsem öelda, korduvalt viitas, et sellises mahus laste- ja peretoetuste tõus koos indekseerimise ja lauge väljumisega käib riigile pikaajaliselt üle jõu. Aga me olime siin parlamendis üksi. Neli erakonda arvas teisiti. Lõpuks tuli kompromiss saavutada. Ja täna me oleme selles olukorras, kus me seda riigile jõukohasemaks teeme.

Kolleeg Mario Kadastik, siis jõuame Tanel Kiige juurde. Palun!

Aitäh! Tahtsin küsida selle kohta. Kuna siin on näha, et meil struktuurselt lähiaastatel tõenäoliselt on vaja juurde laenata igal aastal, et katta jooksvaid kulusid – siin on viimased uudised olnud ka sellistest aktiivsetest lühiajalistest juurde võetud laenudest –, siis missugune meil on praegu strateegia? Millisest intressist me räägime lühiajaliste ja pikaajaliste laenude puhul riigile? Kas seal on mõeldud ka pikema konsolideerimise peale, kui me teame, et meil on pikemaajaliselt praegu miinus tulemas?

Me võtame nii lühiajaliste võlakirjadega kui ka pikaajalistega laenu. Ilmselt üks pakkumiskutse lähipäevadel avaldatakse, võib-olla juba praegusel hetkel. Aga me oleme teinud viimasel ajal 6- ja 12-kuuliste võlakirjade emissiooni, intress on 3,57% ja 3,62%, nagu nimetasin ka, ja on ka 10-aastased, kus meie riskimarginaal on 4,03 viimasel korral olnud. Ehk nüüd lähipäevil, kui uus pikaajaliste võlakirjade emissioon teoks saab, me saame teada, mis on hetke intress. Eeldada võib, et see kuskil seal 3,5% ja 4% vahel on, aga pigem kõrgem kui madalam. Aga ministri ennustus siin on tänamatu töö, eks reaalne laenu hind selgub ikkagi turul pakkumiste käigus.

Kolleeg Tanel Kiige initsiatiiv on märgatav ja vahel isegi eeskujuks. Aga selles voorus on üks küsimus. Kas sa nõustud minuga või tahad sa protseduuriliselt vastu vaielda sellele?

Kahetsusväärselt tuleb nõustuda, et on üks küsimus, aga protseduuriline täpsustus siiski oleks, kuna mul rohkem küsimusi pole. Aga teil on Riigikogu istungit juhatades võimalik tõepoolest juhtida ministri tähelepanu asjaolule, et vastavalt seadusele algatab valitsus eelarve septembrikuu lõpuks. Ehk nii 2016. aasta riigieelarve kui ka 2017. aasta riigieelarve tegelikult algatas Taavi Rõivase valitsus, mitte Jüri Ratase valitsus. Nii et antud juhul minister mustvalgelt valetas avalikkusele ja saalile. Sealhulgas tuleb täpsustada seda, et 2016. aasta novembris küll toimus valitsuse vahetus, aga teatavasti Riigikogu ei saanud enam tasakaalu muuta …

Hea kolleeg, see ei ole protseduuriline küsimus. 

Ka selle täpsustuse võiksite edastada rahandusministrile, lihtsalt selleks, et see debatt oleks aus ja inimesed, kes seda avalikku istungit jälgivad, ei saaks siit valeinfot. Sest ma arvan, et see on väga halb, kui parlamendisaalis avalikkusele eksitavat infot esitatakse.

Paraku tegin vea, et sõna andsin, see ei olnud protseduuriline. Aga nüüd tasakaalu mõttes ka koalitsiooni poolelt Jürgen Ligi, protseduuriline, aga siis rohkem protseduurilisi kindlasti ei võta, kolleegid tahavad küsida.

Kas kodukord lubab, et juhul, kui saalist protseduurilise küsimuse all tuleb mitteprotseduuriline kommentaar ja lihtsalt valetatakse, siis saaks tasakaalu mõttes tõepoolest öelda, et selle Ratase valitsuse koalitsioonide arhitekt Tanel Kiik võiks ka teada, et 2016 võimule tulnud Jüri Ratas kantis 2017. aastast kulusid 2016. aastasse, halvendades olukorda, ja tulusid 2016. aastast 2017. aastasse, halvendades taas 2016. aasta olukorda ja parandades 2017. aasta olukorda? Ma proovisin ka oma küsimuses ministrile…

Hea kolleeg, aeg!

… eelarvepoliitilisi murranguid. Ma lootsin, et need kõlavad, et need oleksid [öeldud]. Aga tõesti, Tanel Kiik võiks mineviku kirjeldamisel … 

Head kolleegid, tänan!

… olla tagasihoidlik, sest ta eksib. Ta eksib peaaegu iga kord, kui ta hakkab tänitama mineviku teemal.

Ka see ei olnud protseduuriline küsimus, pean tunnistama, ja see on õppetund mulle: ära anna menetluse keskel võimalusi protseduuriliseks küsimuseks. Palun vaikust saalis! Ja nüüd viimane küsimus, Mart Maastik, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te olete siin väitnud ja ka Jürgen Ligi, kellele meeldib väga siin sõna võtta, on väitnud, et eelmised valitsused ehk opositsiooni valitsused on tohutult laristanud. Minul on Rahandusministeeriumilt saadud andmed, mille järgi on ilma katteallikata viimase kolme aasta eelarvesse võetud püsikulud 2024. aastal järgmised, suuremad loen ette: erakorraline pensionitõus 60 miljonit – see on see, mis tuleb 2024 –, keskmine pensioni maksuvaba 104 miljonit, pensionide täiendav tõus 77 miljonit, kaitsekulude tõus pool miljardit, üksikvanema lapse toetuse tõus, esimese ja teise lapse toetuse tõus, palgafondi kasvud – väga suur, 237 miljonit –, kõrghariduse täiendav rahastamine. Ja minu küsimus on see: mida te nendest eespool loetletud …

Aeg!

… tõusudest peate siis mittevajalikeks ja laristamiseks?

Aitäh! Vastasin ka sellele, et mida me täna ka eelarve vaates läheme korrigeerima, on needsamad peretoetused. Te mainisite lasterikka pere toetuse tõusu, ehk see on olnud ka teie, Isamaa Erakonna suur lipulaev. Korduvalt sai räägitud ka sellest – nii siis, kui veel Isamaa koalitsioonis ei olnud, kui ka siis, kui me koalitsioonis olime –, et see käib üle jõu riigile ja pikaajalised kulud sellega on väga suured. Seetõttu me seda ka praeguse valitsusega korrigeerima läheme, kuna pikas plaanis need tähendavad sadu miljoneid eurosid aastas täiendavat kulu. 

Nüüd, te küsisite ka palgatõusude kohta. Jah, eelmine valitsus tõstis jõuliselt palku ja seal oli, kui ma nüüd numbritega ei eksi, 130–140 miljonit. Kulu tekitaja oli vist teie pinginaaber Tõnis Lukas ehk võite samuti küsida tema käest, kust see kulu täpselt tekkis ja miks see kulu selline on.

Suur tänu, härra rahandusminister! Küsimustele vastamise aeg on läbi. Vabandan kolleegide ees, kelle küsimused jäid küsimata, aga on veel kolm võimalust selleks, olge aktiivsemad. Läheme nüüd järgmise ettekande juurde. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Panga asepresidendi härra Ülo Kaasiku. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Kõigepealt suur tänu kutse eest, et arutada täna siin riigi rahanduse seisu ja minu meelest küllaltki olulist küsimust, mis kahtlemata määrab küllaltki palju: kuhu poole Eesti majandus teel on ja kuidas me seda majandust juhime?

Alustuseks võib-olla püüan välja tuua need peamised sõnumid, mis võiksid minu poolt kõlama jääda. Esiteks peaksime täna kindlasti tegelema riigi rahanduse pikaajalise kestlikkuse tagamisega, sest lähiaastate eelarve puudujääk kujuneb murettekitavalt suureks ja püsivaks. Teiseks, eelarvepositsiooni tuleks parandada võimalikult kiiresti. See on vajalik nii majanduse sisemise kui ka välise tasakaalu tagamiseks. Kiire hinna- ja palgakasv on praegu ohuks meie ettevõtete konkurentsivõimele ja kahtlemata on eelarve puudujääk see, mis võib seda konkurentsivõimet veelgi pärssida. Lisaks peame arvestama sellega, et mida hiljem me suurema võlakoormuse juures eelarve tasakaalu hakkame taastama, seda ulatuslikumad on selle saavutamiseks vajalikud kärped ja seda ulatuslikum on ilmselt ka mõju majandusele. Ja kolmandaks, otstarbekas ilmselt oleks viia läbi valitsussektori kulude ja maksusüsteemi põhjalik ülevaatus, et leida need poliitilised kokkulepped, kuidas tagada riigi rahanduse seisu paranemine püsivalt. 

Miks on see teema ka Eesti Panga jaoks oluline, on kahtlemata see, et eelarvepoliitikal on väga oluline roll majanduse tasakaaluka arengu suunajana. Esiteks, majanduskasvu stabiilsus on oluline ja eelarvepoliitika abil me saame seda mõjutada. Tehes rohkem kulutusi, kui on tulusid, saame majandusele hoogu juurde anda ja vastupidi. Nii saame tagada, et kiire kasvu aastad ei muutuks buumiks või ülekuumenemiseks, ja saame vaadata, et kehvemad ajad ei läheks üle kriisiks. Mõlemad võivad pikaajaliselt inimeste sissetulekuid kahjulikult mõjutada. 

Teine oluline mõjukanal keskpanga vaates on kindlasti see, et Eesti on euroalas. Meil on euroalas ühine rahapoliitika ja ühise rahapoliitikaga kaasneb küll olulisi kasutegureid, aga ühine rahapoliitika tähendab ka seda, et see pole täpselt sätitud ühegi riigi järgi. Ehk kui Eestis või kuskil mujal on vajadus majandust jahutada või vastupidi, hoogu juurde anda, siis seda ei saa teha rahapoliitika abil, vaid seda saab teha just eelarvepoliitika abil. Eelarvepoliitika abil on vajadusel võimalik ka kodumaiseid hinnasurveid mõjutada. Kui näiteks meie majanduses on liiga kiire palgakasv, siis on tegelikult võimalus just eelarvepoliitika abil seda survet maha võtta, et ettevõtete konkurentsivõime välisturgudel ei saaks nii palju kannatada. 

Kolmas on võib-olla keskmine ja pikem vaade, kus eelarvepoliitika peaks tagama selle, et meil oleksid olemas puhvrid tulevaste šokkide või ka täiendavate kulusurvete jaoks, näiteks vananemisega seotud kulusurvega toimetulekuks. Ka siin on kindlasti oluline roll eelarvepoliitikal. 

Aga milline on seis praegu Eesti rahanduses? Siin juba kostis pikk diskussioon selle üle, kuidas anda hinnanguid minevikule. Ma arvan, et kui me vaatame enne koroonakriisi riigirahanduse pikka vaadet, siis oli tegelikult aasta keskmine sajandi algusest alates suhteliselt tasakaalu lähedal. Sealt on pärit ka see meie väike ja madal võlakoormus. Eelarvepoliitika kestlikkuse seisukohalt võib ausalt tunnistada, et see seis on päris hea. Keskpanga vaatenurgast on hinnang minevikule võib-olla veidi kriitilisem. Möödunud kümnendi teises pooles võis täheldada näiteks eelarvepoliitika teatavat lõdvenemist. Mõnedel aastatel tegelikult oleks võinud olla eelarve majanduskasvu veidike rohkem pärssivam, et just tagada ja toetada seda pikaajalist kasvu. 

Aga ma arvan, et kõige olulisem on muidugi see, mis on toimunud nüüd kriisiaastatel. Mõistetavalt lisandusid ühekordsed kulud kriisiga toimetulekuks, aga päris palju, nagu ka eelpool rahandusminister juba mainis, kergitati kulutuste taset ka püsivalt. Kuigi möödunud aasta eelarvedefitsiit ei kujunenudki väga suureks, siis on väga oluline mõista, et see oli ajutine paranemine. Kiire hinnakasvuga koos kasvasid kiirelt ka valitsuse tulud, kuid kulude poole kasv jõudis järele mõningase viiteajaga. Käesoleval aastal me näeme juba väga suurt eelarvedefitsiiti, circa poolteist miljardit eurot, ja erinevad prognoosid viitavad, et see suurusjärk jääb püsima ka lähiaastatel. 

Õigustatud, ma arvan, on küsimus, kas Eesti majanduse praegune seis on selline, mis vajaks eelarvepoliitilist tuge. Jah, me näeme ju, et majandus on languses. Viimase kvartali majanduslangus oli üle 3%, möödunud aasta teises pooles majandus langes. See justkui võiks viidata sellele, et jah, võib-olla valitsus peakski majandusele tuge andma oma eelarvedefitsiidiga. 

Aga majanduse olukorra hindamisel tuleks kindlasti tähelepanu pöörata ka teistele näitajatele. Me peame vaatama, et hinnatõus oleks meil jätkuvalt üks Euroopa kiiremaid. Palgakasv [tõusis] 13%-le esimeses kvartalis. Tööhõive on viimase 25 aasta parimas seisus. Tööpuudus on küll kasvanud, aga suures osas sõjapõgenike tööotsimise arvel. Ehk need näitajad viitavad pigem sellele, et tegelikult majanduse seis ei ole nii halb, nagu võiks arvata SKP kahanemise näitajast. 

Tõsi on see, et järjest suuremat muret tekitab trend, kus me näeme, et eksportival sektoril pole viimasel ajal hästi läinud. Kiire kodumaine hinnakasv, palgasurve, Venemaa agressiooni mõju tarneahelatele, Skandinaavia kinnisvaraturu rasked ajad on pannud paljud eksportijad raskesse seisu. Aga oluline on võib-olla siinkohal tõdeda ka seda, et eksportivat sektorit ei pruugi valitsuse täiendavad kulutused aidata või vähemalt mitte püsivalt aidata. Pigem see võib võimendada nende probleeme, kuivõrd see defitsiit võib suurendada veelgi kodumaist hinna- ja palgasurvet ja seetõttu panna eksportiva sektori just keerulisemasse seisu. 

Mõne nädala eest külastas Eestit ka Rahvusvaheline Valuutafond. Nende tõdemus oli, et tegelikult tuleks uurida võimalusi eelarvepositsiooni parandamiseks ja seda juba käesoleval aastal. Eelkõige tuli see soovitus sellest, et Eesti kiire hinnatõus vajab ohjeldamist ja riigieelarve puudujäägi vähendamine oleks see tööriist, mille kaudu seda teha. 

Riigi rahanduse jätkusuutlikkuse seisukohalt on muidugi oluline murekoht ka see, et vaatamata sellele, et majandus hakkab lähiaastatel prognooside järgi kasvama ja me taastume sellest kriisist – prognooside järgi vähemalt – suhteliselt kiiresti, siis sellegipoolest jääb eelarvepositsioon sügavasse miinusesse, kus ta praegu on. Eks see tuleb ka just nimelt tööturu seisust. Isegi kui majandus hakkab taastuma, siis tööturul enam väga palju paremaks minna ei anna. Tööturg on paljuski see, mis määrab ära suures pildis meie maksulaekumised. Aga me peaksime arvestama ka sellega, et tegelikult on majanduses väga palju ebakindlust, ja olema pigem valmis selleks, et võib-olla meil ei lähegi nii hästi, nagu prognoosid praegu näitavad, ja olukord võib olla hoopistükkis halvem. 

Nagu telereklaamides ikka tõdetakse, see pole veel kõik. Pikemas ettevaates on meil väljakutseid märgatavalt rohkem. Rahvastiku vananedes kulusurved tervishoius ja sotsiaalsektoris kindlasti kasvavad. Me peame leppima sellega, et ka Euroopa Liidu raha – mille puhul me praegu jääme veel märkimisväärselt plussi poolele –, meie rikkamaks saades võib pöörduda ehk me peame pigem peale maksma vaesematele riikidele, kui meie oleme rikkamad. 

Seda kõike kokku võttes saangi tõdeda sedasama, mida ma alguses [tõdesin] järeldusteni jõudes. Me peame täna kindlasti tegelema riigi rahanduse pikaajalise kestlikkuse tagamisega, sest lähiaastate eelarvepuudujääk kujuneb murettekitavalt suureks ja püsivaks. Seda peaksime tegema võimalikult kiiresti. Otstarbekas on üle vaadata kindlasti nii kulud kui ka tulud erinevates vaadetes ja püüda jõuda poliitilisele kokkuleppele, et me suudaks seda ka pikaajaliselt tagada, seda paremat seisu. 

Tänan väga! Ja nüüd, kolleegid, on võimalus küsimusteks. Kolleeg Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Te ise ka tõdesite, et oleme majanduslanguses ja suvekuudel pidi see veelgi suurenema prognooside kohaselt. Oleme sellega esirinnas Euroopa Liidus. Ma sooviks teie arvamust selle kohta, et sellises pingelises eelarve olukorras, riigieelarve olukorras, milles me täna seisame, pannakse kulude reale, püsikulude reale ligi 500 miljonit eurot, mis kaotab ära niinimetatud maksuküüru. Olen ise palju puutunud kokku nende inimestega, kes teenivad tegelikult tunduvalt rohkem kui keskmine palk Eesti Vabariigis, ja nad ütlevad, et nad isegi ei märganud seda maksuküüru. Aga nüüd me soovime seda [kaotada].

Aitäh! Tõsi on see, et menetluses olev meetmete pakett aitab eelarvepositsiooni parandada, kuid teise poole pealt ei pruugi sellest paraku piisata. Üks osa sellest ongi see, et valitsuse senised sammud on suunatud eelkõige täiendavate turgude otsimisele, et katta küllaltki kalleid poliitilisi lubadusi. Olgu need siis kas maksulangetused, millest rahandusminister rääkis siin eelnevalt, või täiendavad kulutused, mis on näiteks kaitsekulutuste tõstmine 3%-ni SKP-st. 

Eks need ole poliitilised valikud. Teie siin saalis saate neid poliitilisi valikuid teha ja otsustada. Aga ma arvan, et keskpanga nimel tahaksin rõhutada seda, et kui me soovime püsivalt mingisuguseid kulutusi tõsta või mingisuguseid makse alandada, siis pikemas perspektiivis oleks vaja meil leida asenduseks kas mingisugused teised kärped või täiendavad maksud selleks, et oleks tagatud see, et eelarve oleks pikas perspektiivis ikkagi jätkusuutlik. 

Kolleeg Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Oma ettekandes rõhutasite seda, et teie esmane huvi on pikaajaline vaade ja see pikaajaline vaade peaks olema selgelt tasakaalu suunas ja mida kiiremini, seda parem. Mida te sellega silmas pidasite? Kas selle tagamõte on see, et mida kaugemale lükatakse võimaliku eelarve tasakaalu ja korrasolu saavutamist, seda keerulisem on nii finantsiliselt kui ka poliitiliselt seda ellu viia lähtuvalt sellest, et valitsusel on objektiivne surve kulutuste suurendamiseks nii poliitiliselt kui ka ühiskonna mõttes?

Aitäh! Ma eelkõige pidasin silmas selle probleemi edasilükkamise poole pealt tehniliselt seda, et kui me praegu hoiaksime oma 3%-list defitsiiti järgmised 10 aastat, siis laias laastus meie võlakoorem kahekordistuks. See tähendaks seda, et kui jääks püsima see intressimäär, mis meil praegu võlga emiteerides on – kusagil seal 3,5%–4% –, siis see tähendaks eelarvele SKP-st 1–1,5%-list täiendavat kulutust. Ehk me räägime suurusjärgust 400–600 miljonit eurot, millega me täna katame näiteks politsei- ja päästekulutused. Kui me 10 aastat hoiame pikemat miinust ja jõuame märksa kõrgema võlakoormuseni … Selle võlakoormuse teenindamise kulud tuleb ka katta sellestsamast eelarvest. See on see, mille pärast me ei taha kaugemale edasi lükata, sest seda valusam see kohanemine on. Kindlasti on seal ka erinevaid poliitilisi mõjutegureid, aga ma usun, et te olete siin selle [teema] puhul märksa paremad eksperdid kui mina. 

Kolleeg Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja Eesti Pangast! Teate, mul on väga hea meel, et täna toimub selline arutelu ja diskussioon, mis, tundub, on ka avatud ja rohkem aus, kui ta enne valimisi oli. Mul on küsimus eelarve kohta. Kuidas teie näete, et selle aasta eelarve, mis eelmisel aastal vastu võeti, tulude poole pealt 2,2 miljardit kasvas ja kulude poolelt 2,6 miljardit, kas see oli natuke ennatlik? Kui vaadata eelmiste aastate tendentse, siis nii suure sammuga ei ole eelarvet tõstetud. Kas sinna on koer maetud ja kas seal on kõige suurem probleem lisaks sellele, et soovitakse maksuküüru ära kaotada? Ja küsimuse teine pool. Kui me vaatame praegu neid inimesi, kellel on laenud, kellel on laenud seotud euriboriga – me teame seda, et Euroopas on elamute laenud tegelikult valdavalt fikseeritud –, siis kas meie Eestis peaks ka kuidagi ära reguleerima, et erasektor [saaks] pangast pigem fikseeritult laenu, kui kasutaks euribori liikuvat laenumudelit?

Aitäh! Alustades esimesest küsimusest, kas möödunud aastal tehti ennatlikult liiga kiireid kulude kasvu otsuseid, siis ma arvan, et vastus on jah, kindlasti tehti. Ma arvan, et see paistab välja ka selles poliitilises diskussioonis ja selles, et valitsus soovib mitmeid varasemaid otsuseid ümber teha. Ma arvan, et kui vaadata ka Eesti Panga enda välja öeldud seisukohti, siis seal oli tõdemus, et peaks olema ettevaatlik just nimelt nende püsikulude kasvatamisega. Me saame aru sellest, et kui on alguses koroonakriis, on energiakriis, on Venemaa agressioon Ukrainas, siis loomulikult kõik need nõuavad mingisugust reaktsiooni. Aga oleme püüdnud tõdeda seda, et eriti kui me ütleme, et need kriisid on ajutise iseloomuga, siis peaks olema ka need toetusmeetmed või ka valitsuse ja parlamendi otsused suunatud pigem ajutiste probleemide lahendamisele või ajutiselt inimeste aitamisele. Nad võiksid olla muidugi võimalikult hästi sihistatud. Tõsi on see, et möödunud aasta, käesoleva aasta eelarvesse planeeritud kulutuste tase on kindlasti üks osa sellest, mille pärast me näeme seda, et märkimisväärselt on kulud kasvanud sellisele tasemele, kus me praegu oleme ja kus see defitsiit on nii suureks läinud.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Üritan kaks küsimust siia panna suhteliselt konkreetselt. Esimene on see, et kuidas te hindate, kui suur mõju oli siiski koroonakriisi alguses 2020. aastal otsustel, mis minu arvates paljus olid ühekordset laadi: palgatoetused, ettevõtete toetamine, omavalitsuste toetamine, investeeringute toetamine, mis tõesti tol aastal tekitasid 5,5% miinust, aga 2022. aasta lõpuks oli see miinus 0,9. 2021. aasta majanduskasv oli Eestis 8,2 – üks kiiremaid Euroopa Liidus. Kui suur osa oli nendel ühekordsetel kriisipakettidel teie hinnangul? Teine küsimus. Kui praegune valitsus rakendab maksutõusupaketti ja samas tehakse ära küüru kaotamine, siis 2025 on plussi praeguse prognoosiga ette näha ainult 89 miljonit. Kui palju see eelarve tasakaalu aitab?

Aitäh! Ma pean vabandama, et ma unustasin ära eelmise küsija teise küsimuse.

Palun tagasi mikrofon Jaak Aabile. Ei maksa korraga kahte küsimust küsida, siis läheb asi keeruliseks. Ühekaupa.

Teine on suhteliselt lühike. Kogu maksupakett, mida tahetakse vastu võtta, maksutõusud, ja see maksuküüru kaotamine, mis kõik rakenduvad 2025, annab eelarvele plussi praeguse prognoosi järgi 89 miljonit. Kas see siis tõsiselt parandab tasakaalu?

Jaa, aitäh! Selle koroonakriisi otsuse poole pealt, ma arvan, et väga suur osa nendest oli tõesti ajutise iseloomuga. Ma ei julge peast improviseerida, seda saab kindlasti järele vaadata, aga tol ajal tegelikult tehti ka püsiva iseloomuga muudatusi. Kui me vaatame näiteks tervishoiukulutuste kasvu, siis need on püsivalt üles läinud, need ei läinud ajutiselt üles. Ehk see on mitmeosaline. Ma arvan, et kui vaadata, milline oli valitsuse kulutuste struktuur näiteks 2015.–2019. aastal ja nüüd järgmistel aastatel, siis laias laastus võib öelda, et me oleme pannud sotsiaalsiiretele protsendipunkti SKP-st otsa, me oleme tervishoiule pannud protsendipunkti SKP-st otsa, me oleme kaitsekulutustele pannud protsendipunkti SKP-st otsa. Kui nüüd vaadata valitsuse täiendavaid muudatusi, siis sealt võib-olla tuleb selle 3 protsendipunkti SKP-st vastu, mis on miljard pluss eurot, umbes 1 protsendipunkt sihukesi püsivaid maksutulusid juurde. Sealt see vahe tuleb. 

Mis puudutab seda, kui palju see valitsuse maksupakett täpselt annab, tuleb tunnistada, et meil on endal need analüüsid lõpusirgel. Me loodame nendega välja tulla paari nädala jooksul, kui meil ka värske prognoos valmis saab. 

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Eesti Panga asepresident! Me arutame siin täna riigi rahanduse seisu ja Eesti eelarvepoliitika tulevikku. Teie esitusest jäi mulle kõrvu üks niisugune lausejupp: tulevikušokkidega toimetulekuks. Kui nüüd see fookus natuke laiemaks tõmmata ja rääkida ka teistest keskpankadest kas või Euroopa Liidus, siis milliste šokkidega või millise arenguga peaksid keskpangad arvestama ja milliseid soovitusi andma? On see juba teada?

Aitäh! Ma pidasin šokkide all silmas isegi laiemalt erinevaid kriise, millega majandus ja ühiskond võivad kokku põrgata. Olgu selleks siis äsja, paar aastat tagasi nähtud tervishoiukriis, kus oli märkimisväärseid kulutusi vaja teha, või kui me mõtleme 15 aastat tagasi, kui oli väga suur ülemaailmne finants- ja panganduskriis, kus riikide kulutused pankade päästmiseks olid veel kordades ja kordades kõrgemad. Ehk erinevate kriiside puhul võib olla riigil vajadus märkimisväärselt kulutada, märkimisväärseid vahendeid turgudelt kaasata selleks, et aidata kriisis riigil ja rahval toime tulla. Selle jaoks ongi tegelikult hea see, kui meil on võimekus vajadusel laenu võtta. See võimekus tähendab seda, et kui me lähme ka halval hetkel turul raha laenama, siis on meil need usaldusväärsed partnerid, kes peavad meid usaldusväärseks, kes on valmis raha mõistlikel tingimustel laenama. Paraku on niimoodi, et Eesti on väga väike avatud majandus, ja see juba omakorda seab piirid meie laenamise võimekusele. Kui me veel väga kõrgeks ka oma laenukoorma ajame, siis seda keerulisem on. 

Ma arvan, et siin oleks hea võrdlus tuua Rootsiga, kus on just nimelt pikaajalise poliitika eesmärk on olnud see … 1990-ndatel nende võlakoormus läks päris kiiresti üles, tulenevalt ka just nimelt finantskriisi tulemustest. Nad võtsid eesmärgi, et see võlakoormus võiks näiteks olla seal 40% SKP-st või alla selle. Rootsi-sugune riik hindab, et siis nad on suutelised ka järgmiste kriisidega toime tulema, ilma et nad peaksid näiteks minema abi paluma kas Rahvusvaheliselt Valuutafondilt või Euroopa vastavatelt institutsioonidelt. Ehk see on pigem see, mida ma silmas pidasin, et kuidas me võiksime ise paremini toime tulla nende tulevaste kriisidega. Kahjuks meil ei õnnestu neid vältida. Varem või hiljem mingisugune kriis meid ikka ja jälle kipub tabama. Ja meil peaksid olema puhvrid selleks, et nendega toime tulla. 

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja Eesti Pangast! Jätkan samal teemal, millega Urve Tiidus alustas ja teie just lõpetasite. Te rääkisite kriisidest ja puhvrite kogumisest, nendest kriisidest, mis on juba olnud – me teame, 2009 viis majanduskriis meilt Eestist ära kuskil 100 000 elanikku – ja ka nendest kriisidest, mis tulevikus võivad tulla ja tabada meid. Kõnelesite ka vananemisega seotud survega toimetulekust. Minu küsimus puudutab seda, kuidas mõjutab riigi rahvastiku noorenemisega seotud survega toimetulek Eesti Panga prognoosi näiteks. Kas ja kuidas puudutavad demograafiaküsimused ja täna ees terendav rahvastikukriis Eesti Panga prognoose, sest Eesti Panga vaade on ju tulevikku vaatav ja ette vaatav? Meil on ju ettevaatavalt juba teada, et töö tegijaid ja maksumaksjaid 10–20 aasta pärast napib, mis tähendab väiksemat maksulaekumist riigieelarvesse. Pikas perspektiivis sisaldab rahva kestlikkuse tagamine ka investeeringuid demograafiasse ja rahvastikupoliitikasse. 

Aeg! 

Kuidas näeb Eesti Pank oma prognoose tehes riigi toimetulekut kas tervikuna või ainult riigi eelarve tasakaalust lähtuvalt?

Aitäh! Eesti Pank ise otseselt rahvastikuprognoose ei tee, me kasutame selleks teiste institutsioonide tehtud prognoose. Aga tõsi on see, et pikemas vaates on nendel kindlasti oluline mõju. Me peaksime endale aru andma, et kui me tahame säilitada praegust keskmist pensionitaset või praegust keskmist tervishoiuteenust, siis muudel võrdsetel tingimustel need kulutused kasvavad eelarves märkimisväärselt. See osa ühiskonnast või töötegijatest, kes peavad näiteks tervishoiuteenust osutama, kasvab, sest lihtsalt neid teenusevajajaid on vananevas ühiskonnas kahtlemata palju rohkem. Need struktuursed muutused ongi need väljakutsed, millele ma oma kõnes ka vihjasin. Me peaksime olema valmis selleks, et kui meil on soov oma võlakoormust kasvatada, siis me peaksime pigem mõtlema nendele reformidele, kuidas meil on võimalik toime tulla selliste väljakutsetega tulevikus, ja pigem seeläbi paremini hakkama saada.

Eesti Pank avaldas ka näiteks, kui siin pensioni teise samba muudatused olid, ühe analüüsi, kus ka viitasime sellele, et tegelikult selle teise samba muutmise järel ilmselgelt kasvab risk, et teatava osa ühiskonnast või pensionisaajatest sissetulek ilmselt väheneb, kui nad on oma teise samba juba varasemalt ära kasutanud. Siis muidugi kasvab ka surve selleks, et suurendada riigi panust nendele pensionäridele. Ehk see muudel võrdsetel tingimustel ilmselt tähendab veel täiendavat maksukoormat. Need poliitilised riskid, sellised erinevad sammud on olulised ja minu meelest on oluline neid läbi analüüsida ja mõelda selle peale. Kui mõelda selle peale, kuidas riigi rahanduse praegu tegelikult jätkuvalt suhteliselt madalal oleva võlakoormuse juures kasutada neid võlakoormuse puhvreid, siis peaks just mõtlema nendele pikaajalistele väljakutsetele ja eelkõige tegelema nende probleemidega.

Tanel Kiik, palun! 

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kõneleja! Kahjuks ma pean tunnistama, et tervishoiu rahastuse küsimust ei ole püsivalt lahendatud. Tegelikult see lisakulu eelarve vaates ja vajalik investeering tervishoiu vaates on aastateks 2021–2024. Edasi on tegelikult defitsiit. Ja mingit püsitulu kasvu COVID-i kriisi ajal kahjuks ei toimunud. Valitsus tahab isegi haiguslehtede hüvitamise senist määra ju tagasi pöörata jälle negatiivsemaks. See on lihtsalt täpsustuseks.

Aga ma küsin teilt nii. Kui me vaatame praegu majanduses toimuvat, siis me näeme järjest mitme kvartali puhul juba majanduslangust. Me näeme sisuliselt kriisi suhteliselt selget süvenemist Eesti Vabariigis. Mis on teie soovitused valitsusele? Kas peaks lähenema seekord keinsliku majandusteooria alusel, püüdma pigem investeeringute kaudu majandust hoogustada, tegema hoopiski positiivse lisaeelarve, sealhulgas lükkama näiteks maksutõuse edasi, või arvate, et selline lähenemine, nagu oli eelmise majanduskriisi ajal, on õigem ja põhjendatum?

Aitäh! No tuleb tunnistada, et see praegune majanduskriis või õigemini SKP langus, mida me praegu näeme, nagu ma ka mainisin ettekandes, on väga eripärane. Tegelikult see on globaalselt eripärane selles kontekstis, et me jätkuvalt näeme ka Euroopas laiemalt, teistes arenenud riikides, et tööturg ei ole üldse kannatada saanud. Tihti, kui me mõtleme selle peale, kus valitsus võiks tuge anda ja toetada, siis peaks ikkagi nägema seda, kui just nimelt tööturu poole pealt on inimesed hakanud ilma tööta jääma, kui tekivad sotsiaalsed raskused ja kus kindlasti ka valitsuse roll tuge majandusele anda oleks ilmne. Teisisõnu, tehnilise poole pealt vaadates, sisemajanduse kogutoodang jooksvates hindades ehk eurodes mõõdetuna kasvab tegelikult jätkuvalt väga kiiresti – esimeses kvartalis ligi 10%. Ehk suure osa sellest reaalsest kasvust toob lihtsalt see, et meil on väga kiire inflatsioon. Kui vaadata ka ettevõtete üldist keskmist seisu, siis seal ei ole kasumlikkus olnud väga halb olnud. Möödunud aastal kasumid isegi kasvasid. 

Aga tõsi on see, et meil on eksportiv sektor, eelkõige tööstussektor, kus me näeme, et see mure on selgelt tajutav. Seal on nii tarneahelate probleemid kui ka nõudluse probleemid, ka meie enda kiiresti kasvavate kulude probleemid, kus võib-olla see surve on kõige suurem. Kui küsida, kuidas riik saaks aidata, siis valitsuse täiendavad kulutused võivad hoopis tähendada seda, et neil on veel keerulisem oma töötajaid hoida töötlevas tööstuses, mitte kergem. Ehk me selles kontekstis praegu vähemalt ei näe, et peaks andma tuge majandusele. Samale järeldusele jõudsid ka Rahvusvahelise Valuutafondi eksperdid, kes siin äsja käisid. Aga kindlasti tuleb tunnistada, et ääretult ebakindel olukord majanduses võib palju halvemini minna ja siis on kindlasti asjakohane see, et valitsus veel täiendavaid kulutusi teeb mingites valdkondades.

Aivar Sõerd, palun! 

Aitäh, austatud aseesimees! Austatud ettekandja! Mul on küsimus riigi võlakirjaturu toimimise kohta. Praegu on niimoodi, et Eesti 10-aastase võlakirja intress on umbes samal tasemel nagu Hispaanial, aga investorid vaatavad ikkagi riski selle järgi, kellel on suurem võlakoormus. Seal on suur vahe, kas võlakoormus on 100% või 20% nagu meil praegu, kuigi meil jah, nagu me teame, defitsiit kasvab muret tekitava kiirusega. Aga kas see põhjus, miks turuloogika nagu ei toimi, on selles, et Euroopa Keskpank ikkagi jätkab sekkumisprogrammidega, kuigi varaostuprogrammid on lõpetatud? Kas sekkumisprogramm, et vajadusel aidata kõrge võlatasemega riikide võlakirju probleemide tekkimisel, on see põhjus, miks meie intress on 10-aastasel võlakirjal sama kõrge nagu Hispaanial?

Aitäh! Kui päris aus olla, siis ega me lõpuni ei näe selle investori pähe, mille pärast ta Eesti riigi riski näeb samasugusena nagu Hispaania riski. Ma arvan, et võlg on kindlasti üks oluline tegur, aga mitte kindlasti ainukene, sellepärast et investor laenab raha 10 aastaks. Tema küsimus on see, et millises seisus on see riik 10 aasta pärast. Kahtlemata geopoliitilised ohud, mida me oleme näinud realiseerumas, võimalikud väljakutsed Eesti majanduses, mis sellega kaasnevad, panevad kõiki investoreid kukalt kratsima. Kindlasti on nende jaoks olulisel kohal ka likviidsusrisk ehk see, et kui mul on Eesti võlakiri või Hispaania võlakiri, siis kui kerge on mul seda turul realiseerida, juhul kui mul on parasjagu seda raha millekski muuks tarvis. Kahtlemata, Eesti on väga väike võrreldes näiteks Hispaaniaga ja meil on see risk oluliselt kõrgem. Ehk siin on erinevad tegurid, mis määravad. Ma ei julgeks küll ütelda, et me oleme ebaõiglaselt koheldud. 

Mis puudutab seda, kas Euroopa Keskpanga programm siin mingit rolli mängib, ma arvan, et kaudselt kindlasti. Ta natuke ikkagi surub või vähemalt on surunud neid intressitasemeid allapoole. Teisalt ma arvan, et võib-olla isegi olulisem kui see, mida me teeme ostuprogrammides, on see, kuidas investorid tajuvad keskpanga lubadusi. Keskpankade lubadus on alustada vajadusel ka rahapoliitika ülekandemehhanismi kaitseks täiendavaid ostuprogramme. Ähvardus kuskil on justkui õhus, et juhul kui mõne riigi intressimäärad hakkavad kasvama keskpanga mõttes arusaamatutel põhjustel turu volatiilsuse tõttu, siis keskpank on valmis turgudel sekkuma. Ma arvan, et see lubadus või ähvardus on iseenesest ka see, mis aitab samal ajal hoida ära seda, et meil ei ole liigset volatiilsust turgudel. Aga üldise hinnataseme kontekstis ma arvan, et tuleb lihtsalt ausalt otsa vaadata ja tõdeda, et meie riigivõlg Eestis ongi riskantsem tänu sellele, kus kohas me geograafiliselt paikneme, milline on meie väiksus ja avatus erinevatele šokkidele. See on teistsugune kui mõnel suuremal riigil. 

Suur tänu! Hea kolleeg Riina Solman, selles formaadis on igal Riigikogu liikmel maksimaalselt üks küsimus. Nii et aitäh teile, lugupeetud Eesti Panga ase… Jah, üks repliik, palun!

Jah, mul tuli meelde, et ma unustasin vastata ühele küsimusele, mis oli heal Riigikogu liikmel euriboride kohta, et kas peaks neid fikseerima või mitte. Ma arvan, et seda regulatsiooni teha ei saa. Pigem on see euriboride fikseerimine olnud teema selles [kontekstis], et kuidas on sihukene pankade ja kliendisuhe välja kujunenud ajalooliselt. Tuleb tunnistada, et aeg-ajalt on ka Eesti pangad püüdnud pakkuda näiteks eluasemelaenude puhul sihukesi fikseeritud, näiteks viieks aastaks fikseeritud, intressiga laene. Aga nõudlus nende järele ei ole olnud piisavalt hea või püsiv. Kliendid on Eestis millegipärast pigem armastanud neid lühiajalisi intressi rohkem. Eks see põhjus on muidugi olnud ka ajalooliselt selles, et enamuse ajast on need olnud madalamad kui need fikseeritud intressiga laenude intressid. Seetõttu on paraku klient pigem valmis võtma rohkem riski selle intressi poole pealt ja armastab seda loodetavasti madalamat tootlust, mis alati ei pruugi realiseeruda. Praegu nad saavad näiteks kahju sellest. 

Aga küsimus on pigem selles, et kuidas. Ilmselt peaks panku survestama ühe poole pealt ja teise poole pealt peaks ka kliendid olema nõudlikumad, kui nad soovivad teistsuguseid lepinguid.

Suur tänu! Nüüd on aeg küsimustele vastamiseks lõppenud. Suur aitäh veel kord, Eesti Panga asepresident härra Ülo Kaasik! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks eelarvenõukogu esimehe härra Raul Eametsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud rahvasaadikud! Ma püüan oma tänases ettekandes vastata kahele põhiküsimusele. Esiteks, milline on Eesti riigi rahanduse tänane seis ja miks ta on selliseks kujunenud. Vaatan perioodi 2020–2023, mil Eestit on tabanud mitu järjestikust ja suhteliselt olulist eelarvekriisi. Ühtlasi on ka tegemist ajavahemikuga, kui Euroopa Liidu eelarvereeglid olid peatatud. Teiseks, milline peaks olema Eesti eelarvepoliitika edaspidi, pidades silmas Eesti riigi rahanduse korrastamise vajadust ja eelarvereeglite jõustumist järgmisel aastal. Mõned joonised, mida ma siin teile näitan, on koostatud Rahandusministeeriumi kevadprognoosi andmetel ja need ei sisalda veel tänaseid plaanitavaid maksumuudatusi. 

Nii, alustan Eesti riigi rahanduse tänasest olukorrast ja väljavaatest. Selleks, et mõista, miks tänavuse aasta eelarve puudujäägi prognoos on nii suur, vaatame korraks ajas tagasi, mis on kahe-kolme aasta jooksul juhtunud. Etteruttavalt võin juba ära öelda, et riigi kulud on kasvanud kiiremini kui riigi tulud. Selle vahe tagasi tegemiseks oleks vaja tulude poolt järele aidata, kulude kasvul hoogu maha võtta või tegema mõlemat korraga. 

Riigi kulude eeliskasv sai alguse 2020. aastal, kui pandeemia puhkemisel võttis toonane valitsus vastu otsuse, et juba tehtud kuluplaane muutma ei hakata, vastupidi, majandust asutakse laenuraha toel toetama. Kokkuvõttes kasvasid riigi kulud 2020. aastal mitte algselt planeeritud 6%, vaid 13%. Riigi tulude kasv jäi praktiliselt nulli. 

2021. aastal valitsussektori kulud kasvasid väga kõrgelt võrdlusbaasilt 6% ja majanduse kiire taastumine 2021. aastal tõi kaasa ka riigi tulude kasvu. Maksutulud kasvasid pea 17%. Tulemus oli see, et eelarvepuudujääk kujunes oodatust palju väiksemaks. Samas aitas riigi rahanduse keerulist seisu peita natuke ka teise pensionisamba reform, mille kõrvalmõjuna laekus riigile täiendavat maksutulu mitusada miljonit eurot. Tegemist oli ühekordse lisatuluga, mis laekus riigile keerulisel ajal ja millega edasistel aastatel sellises mahus kindlasti arvestada ei saa. 

2022. aastal kasvasid riigi kulud 9–10%, kuid veelgi kiiremini kasvasid riigi tulud. Ja lihtsalt meeldetuletuseks: kui 2021. aasta sügisel asuti koostama 2022. aasta eelarvet, siis oodati 4%-list majanduskasvu ja umbes sama kiiret hinnatõusu. Reaalsuses me nägime väikest majanduslangust ja peaaegu 20%-list hinnatõusu. Tänu sellisele hinnatõusule laekus oodatust ka oluliselt rohkem maksutulu. Maksutulu osutus ligi 850 miljoni euro võrra suuremaks, kui oli algselt plaanitud. Jällegi nägime sarnaselt 2021. aastaga ootamatut lisasüsti riigi tuludes, millega me pikemas perspektiivis ilmselt samas mahus arvestada ei saa. 

Nüüd paari sõnaga sellestsamast viiteajast, millest juba eelkõneleja ka rääkis lühidalt, mis eksisteerib inflatsiooni ja riigi tulude ja kulude vahel. Kui kiirest hinnatõusust tekkis täiendav maksutulu 2022. aastal, siis me näeme käesoleval aastal kulude kasvu. Rahandusministeeriumi prognoosi järgi kasvavad riigi kulud 2023. aastal suisa 15%. See tuleneb Eesti pensionide ja riigiteenistujate palkade indekseerimise süsteemist, aga ka valitsuse tehtud täiendavatest kuluotsustest eelmise aasta sügisel. Tuletan meelde, et siin ei ole veel arvestatud plaanitavate seadusemuudatustega. Need kulude suurendamise otsused tehti, eirates tegelikult eelarvereeglite nõudeid, mis ei oleks pikemas vaates nii kiiret kulude kasvu võimaldanud. Sellele me ka oma tollases eelarvenõukogu arvamuses viitasime. 

Kui võrrelda 2023. aasta valitsussektori tulude ja kulude prognoositavat mahtu 2019. aastaga, mille eelarve oli viimati nominaalselt tasakaalus, siis on riigi tulud kasvanud nelja aastaga 35%, aga riigi kulud koguni 50%. Selline kulude eeliskasv on olnud võimalik tänu eelarvereeglite pausile panemisele. Olukorra teeb keerulisemaks teadmine, et Rahandusministeeriumi kevadprognoos ei sisaldanud veel Riigikogu valimistel võitnud erakondade valimislubadusi, näiteks kaitsekulude hoidmist tasemel 3% SKP-st ja nõndanimetatud maksuküüru kaotamist ega ka teisi kuluotsuseid. Kui me otsustamegi jääda senisest kõrgema kulutaseme juurde, siis tuleb selle kõrvale leida ka uusi püsivaid riigisiseseid tuluallikaid. Vastasel juhul ei ole me enam konservatiivse riigirahanduse, madala võlakoorma ja suure eelarvepuhvriga [riigi] kuvandiga, mis tegelikult Eesti majandust on siiamaani päris hästi teeninud. 

Nüüd teisest teemast ehk millist eelarvepoliitikat nõuavad Eestilt kodumaised ja välismaised eelarvereeglid, mis järgmisel aastal kehtima hakkavad. Siin on oluline veel teadmine, et uued Euroopa Liidu eelarvereeglid jõustuvad uuendatud kujul ehk neid on plaanis ka reformida. Esmalt, Euroopa Liidu eelarvereeglid nõuavad, et valitsussektori nominaalne puudujääk ei ületaks 3% SKP-st. See nõue on kehtinud varem, see kehtib ka edaspidi ja see ei muutu uute reeglite kehtestamisel. Peale selle hakkavad kehtima meil olemasolevad kodumaised eelarvereeglid, mis ütlevad, et struktuurset eelarvepuudujääki tuleb vähendada vähemalt 0,5 protsendipunkti SKP-st igal järgmisel aastal, kuni saavutatakse struktuurne tasakaal. Suurusjärkudest arusaamiseks olgu öeldud, et pool protsenti Eesti majanduse mahust on ligikaudu 200 miljonit eurot. 

Eelarvenõukogu hinnangul on oluline täita nii 2024. aastaks seatud eesmärki mitte ületada eelarvepuudujääki 3%-ga SKP-st ja tuleb asuda uuesti täitma kodumaiste eelarvereeglite nõudeid. Lisaks on soovitanud nii IMF kui ka Euroopa Komisjon, et Eesti naaseks konservatiivse eelarvepoliitika juurde. Seda ootavad ka reitinguagentuurid, kelle jaoks on korras riigirahandus oluliseks sisendiks Eesti väljavaadete hindamisel. Pikema ettevaatega hinnangu andmiseks tahaks eelarvenõukogu näha sügisel kõigi lähiaastatel plaanitavate tulu-kulu meetmete lõplikku kuju ning ka ligikaudset eelarvemõju. Seda me oleme ka oma arvamuses välja öelnud. 

Nüüd mõni sõna plaanitava Euroopa Liidu eelarvereeglite reformi kohta, mis on küll oma lõpufaasis, kuid mitte veel lõplikult valmis ja heaks kiidetud. Uues reeglistikus saab põhifookus olema kõrge võlaga riikidel ja madala võlakoormusega riikidele, sealhulgas Eestile, jäetakse suhteliselt vabad käed oma eelarvepoliitika kujundamisel. Sisuliselt eeldatakse, et eelarve defitsiit ei ületa 3% SKP-st ja riigivõlg ei ole üle 60% SKP-st. Kõrge võlakoormusega liikmesriigid peavad asuma koostama neljaks, viieks aastaks fikseeritud eelarvekavasid, mis oleks kooskõlastatud Euroopa Komisjoniga ning mis sisaldaksid reforme ja otsuseid, mis paneksid liikmesriigi võlakoormuse püsivalt langema. Ideaalses maailmas jõuaksid kõigi liikmesriikide võlad kavade realiseerimisel uuesti 60%-ni SKP-st. Kavade elluviimise iga-aastast seiret hakatakse tegema spetsiaalse kulude kasvunäitaja alusel ja seda teevad eelarvenõukogud ja Euroopa Komisjon. 

Lisaks on Euroopa Komisjon käesoleva reformi raames välja pakkunud, et Euroopa Liidus tegutsevate sõltumatute eelarvenõukogude rolli võiks laiendada. Eesti eelarvenõukogu tänastele ülesannetele võiks selle tulemusel lisanduda näiteks rahandusprognooside heakskiitmine, pikaajaliste majandusprognooside ja riigivõla jätkusuutlikkuse analüüside hindamine ning kodumaiste eelarvereeglite kõrval ka Euroopa Liidu eelarvereeglite täitmise seire. Kavandatavad muudatused Euroopa Liidu reeglistikus pakuvad võimaluse, aga mitte kohustuse muuta kodumaiseid eelarvereegleid. Eesti eelarvenõukogu arvates on 3%-line defitsiidi nõue Eesti jaoks liiga leebe, sest tuleb arvestada, et me saame lisatoetust Euroopa Liidu abiraha näol netoväärtuses 2% ja natuke rohkemgi SKP-st. 

Lõpetuseks kordan üle veel mõned mõtted, mida me oleme oma arvamustes korduvalt väljendanud. Kuna meil on püsikulud kasvanud ja see kulubaas on kogu aeg suurenenud, siis on vaja leida ka suuremaid püsitulusid, sest riigi rahandus tulevikus vastasel juhul halveneb. Teiseks, rasketel aegadel võib eelarve jääda puudujääki, aga headel aegadel tuleks koguda ülejääke. Poliitiliste valikute küsimuseks jääb see …

Ettekandja, aeg on täis, aga minut-poolteist …

Viimane lause. 

Poliitiliste valikute küsimuseks jääb see, kas Euroopa Liidu eelarvepoliitikast rangemate tingimuste seadmine seondub tänase struktuurse tasakaalu eesmärgiga, mingi riigi laenukoormusele madalama lae kehtestamisega sarnaselt Rootsile või nominaalse tasakaalu ülejäägi eesmärgistamisega või mingi muu eelarvepoliitilise instrumendiga. Lõplik otsus on teie käes, austatud Riigikogu liikmed. Aitäh!

Väga suur tänu, austatud eelarvenõukogu esimees! Ja nüüd küsimuste voor. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Ma küsin umbes sama küsimuse kui Eesti Panga asepresidendi käest. Seekord ühe küsimuse. Siia Riigikogusse on toodud maksumuudatuste pakett. Me teame, neid on nüüd neli eelnõu. Nendest prognoosidest, mis räägivad rohkem küll eelarvest ja riigi rahandusest, mitte ei räägi majanduse prognoosist – keegi ei suuda seda praegu isegi vist prognoosida, kuidas need maksumuudatused mõjuvad –, tuleb välja üks lihtne number, mida ma siin ütlesin. Kui rakendada need maksutõusud ja samas kaotada see maksuüür, siis 2025 on kogu pluss eelarvele 89 miljonit 16–17-miljardilise riigieelarve mahu juures. Noh, kas see on siis tõsine liikumine tasakaalu poole? Muidugi lubatakse uusi makse veel rakendada, aga hoiatan, need tavaliselt mõjuvad majandusele jahutavalt.

Aitäh küsimuse eest! Ma ilmselt midagi väga uut ei vasta. Eesmärk on ikkagi tasakaalu suunas liikuda. Siin ongi kaks varianti, mida tuleb tasakaalustatult vaadata: tulubaasi suurendamine, mis on eelkõige maksutõusud, või kulude kärpimine. Majandus on tegelikult väga lihtne.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Mul on tegelikult üks väga konkreetne küsimus. Me teame seda, et Reformierakonna vähemalt kaks viimast valitsust – see aeg, kui nad üksi valitsesid, ja see aeg nüüd enne valimisi – võtsid kõikvõimalikke kulusid riigieelarvesse ilma tulude juurde tekitamiseta. See on meid viinud sellesse olukorda, kus meil on märkimisväärne eelarvedefitsiit, sealhulgas Euroopa Liidu raha kasutamata, kuna mõistlikud otsused ja projektid võeti sealt välja ja mingit pudi-padi pandi sisse. Ma küsiksin teilt, kas te hindate sellist Reformierakonna käitumist – nad on järjestikku rahandusministri ja peaministri rolli täitnud – majanduslikus vaates mõistetavaks, kuna tegemist oli valimiseelse situatsiooniga, kus sooviti olla populaarne, või tegelikult te ikkagi vaatate seda kui vastutustundetut käitumist, mis on riigieelarve viinud miinusesse, ja nüüd peame hakkama sealt kõik koos kuidagimoodi välja ujuma.

Aitäh küsimuse eest! Ma olen oma pea kümneaastase karjääri jooksul korduvalt pidanud vastama nendele küsimustele ja vastus on tegelikult väga lihtne: eelarvenõukogu on järelevalveorgan ja meie pädevuses ei ole valida pooli poliitilistes debattides. Me ei anna poliitilisi hinnanguid. Me ei saaks vastasel juhul ju neutraalselt anda hinnangut eelarvepoliitikale, kui me hakkame poliitilisi hinnanguid andma.

Urmas Kruuse, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Te viitasite oma ettekandes sellele, et tegelikult Eesti-suguse riigi jaoks, kes saab ka eurotoetusi ligi 2% ulatuses SKT-st, võiks olla reeglid veel karmimad ehk see lubatud piir võiks siseriiklikult olla kehtestatud [rangem]. Kas ma sain sellest õigesti aru? Ja kui suur see teie hinnangul peaks olema?

Nagu ma ütlesin ka oma ettekandes, põhimõtteliselt olulisi piiranguid peale 3%-lise eelarve defitsiidi ja 60%-lise võla kriteeriumi Eestile ei panda. Jah, meie nägemus – eelarvenõukogus me arutasime seda – on, et need on liiga, kuidas ma ütlen, lõdvad tingimused eelarvepoliitikale, arvestades ka neidsamu reitinguagentuure ja seda, et me tulevikus niikuinii peame ilmselt veel laenu võtma, ja nii edasi ja nii edasi. Rääkimata sellest, et meil on ees hoiatavad näited Lõuna-Euroopast, kus püsikulude rahastamine laenu abil kasvab lihtsalt mingil hetkel üle pea. See, kas tulevane Eesti eelarvepoliitika on seotud olemasolevate reeglite järgimisega, mis meil täna on, mis seavad tegelikult liikumise struktuurse tasakaalu suunas, on poliitilise otsustamise koht. Üks variant on, et me ei tee mitte midagi, põhimõtteliselt on meil olemas reeglid. Või me sätestame näiteks võlale mingisuguse lae, nii nagu Rootsi on seda teinud. Või me seame eesmärgiks numbriliselt näiteks väikese ülejäägi nominaalses eelarves. See on samamoodi jällegi puhas poliitilise debati ja arutelu küsimus. Ei saa öelda, et üks on parem või üks on õigem kui teine. 

Ants Frosch, palun!

Tänan, hea juhataja! Mul on küsimus eelarvenõukogu esimehele, austatud ettekandjale. See on natukene teise nurga alt. Nimelt, küsimus puudutab kohalikke omavalitsusi ja nende toimetulekut. Kuidas teie hindaksite valitsussektori võib-olla mitte kõige suurema, aga väga olulise osa, kohalike omavalitsuste eelarvepositsiooni seisu tänasel päeval? Milline on teie hinnangul lähiaastate perspektiiv kohalike omavalitsuste toimetulekuks?

Aitäh! Tõsi ta on, et kohalike omavalitsuste toimetulek, olgu see hariduse või sotsiaalteenuste pakkujana, on väga erinev Eestis. Me teame omavalitsusi, kes saavad väga hästi hakkama, ja teame ka omavalitsusi, kes on väga suurte probleemide ees. Ma arvan, et kui suurt pilti vaadata – ja jätame jõukamad omavalitsused kõrvale –, siis see kulude kasvu surve on olnud suurem kui tulude kasv, mis on tulnud täiendavate maksulaekumistega. See debatt oli vist ka enne valimisi tegelikult üleval, et meil oleks tõenäoliselt ikkagi vaja vaadata otsa kohalike omavalitsuste tulubaasile ja mõelda, mida seal ümber saab teha.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Ma kinnitan teie absoluutset neutraalsust. Mulle on jätnud väga sügava mulje, kuidas teie eelarvenõukogu esimehena, ja teised sinna kuuluvad teadlased, esitasite valitsusele raporti, et kulusid tuleb teha vähem, kokku tuleb hoida. Samal ajal oli Stenbocki maja ees teadlaste meeleavaldus. (Naerab.) Nemad nõudsid kulude suurendamist, vähemalt teadusele. Aga eks see hinnangute andmine ongi selles mõttes raske ja neutraalseks jäämine vajab igal juhul austust. 

Aga Eesti Panga esindaja oli siin kaunis üllatunud, et Eestis ja teistes riikides on tööpuudus veel suhteliselt kontrolli all ja pole kasvama hakanud, kuigi on erinevaid kriise. Mul on niisugune küsimus, et kas see on võib-olla seotud sellega, et COVID-i ajal tehti hulgaliselt erinevaid tööturumeetmeid ja nende mõju kandub siiamaani. Kas tööturul pole suuri mullistusi selle pärast tulnud, et riigid tegid vastavaid meetmeid ja kulutasid?

Ma arvan, et nendest tööturumeetmetest on juba suhteliselt pikka aega möödas, vaadates, kui volatiilne on Eesti majandus niisama, vaadates lihtsalt kvartaalseid muutusi. Mina olen pigem seda meelt, et meie ettevõtted on suhteliselt edukalt kohanenud ja ma erinevalt teistest ja eelesinejatest ei jaga seda pessimismi. Ma arvan, et me näeme aasta lõpus majanduse kasvu. Tõepoolest, kui tööturg on tasakaalus ehk hõive on üks Euroopa Liidu kõrgemaid ja tööpuudus on sisuliselt loomuliku tööpuuduse tasemel, siis on väga raske rääkida mingist tõsisest majanduskriisist. Noh, ma ei näe seda lihtsalt, ütleme niimoodi. Ei saa välistada, et see olukord läheb hullemaks, aga hetkel, ka järgmises kvartalis, kui tulevad hooajatööd ja suvetööd, hõive tavaliselt suureneb ja tööpuudus väheneb. Nii et mõnes mõttes on tõehetk sügisel, kui hakatakse uut prognoosi tegema.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Aitäh, professor Eamets! Te eelmisele küsijale vastasite, et majanduskriisi ei ole. Aga ma olen tükk aega mõelnud – kas teile ei tundu, et me Eesti riigina elame üle oma võimete? Teisisõnu, meie unistused ja kuidas me tahaksime elada, on oluliselt kaugemal sellest, mida me siin sellel maal endale lubada suudame.

Aitäh! Kui tohib, siis ma korraks … See, mida ma nüüd üritan vastata, ei ole eelarvenõukogus läbi arutatud ja kooskõlastatud, aga see on minu kui majandusteadlase arvamus. Tõepoolest, kui me tahame kõiki neid teenuseid – avaliku sektori teenuseid, teadusekulutusi, tervishoiukulutusi ja kõike, millest siin on räägitud – endale lubada, siis me peaksime vaatama ka, milline on meie ühiskonna üldine maksukoormus võrreldes Põhjamaadega, kes saavad seda taset endale lubada. Jällegi, mõned asjad on väga lihtsad.

Igor Taro, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud professor! Siin saalis on korduvalt kõlanud kriitika tulumaksuvabastuse laiendamise kohta. Tahaksin küsida teilt nüüd lähtuvalt klassikalisest majandusteooriast: mis selle rahaga juhtub? Kas see lastakse paberihunti, põletatakse ära või juhtub sellega midagi muud?

Aitäh küsimuse eest! Ma üritan aru saada, kas küsimus on nagu valitsuse vaates, mida selle rahaga tehakse, või kelle vaates ma peaksin üritama vastata. Äkki saate täpsustada?

Palun mikrofon tagasi Igor Tarole.

Riigi vaates üldiselt. Tehakse see tulumaksuvabastuse laiendus. Ja valitsuse vaatest, kui see raha ei jõua eelarvesse, siis kuhu ta läheb?

Ilmselgelt seda peaks küsima – vastaja on seal – rahandusministrilt, kuhu see raha läheb, sest tegemist on täiendava kuluga. Ma ei tea, kas ma sain õigesti küsimusest aru.

Kunagi oli ka üks tore sketš "Kuhu raha läheb?". Ei saanud vastust ka sealt. Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Minul on täpselt sama küsimus [teile], nagu oli mul Eesti Panga asepresidendile. Me tõstame igal aastal poole miljardi euro ulatuses püsikulusid just niinimetatud tulumaksuküüru kaotamise jaoks. Mis on teie arvamus, kas see on mõttekas ja kas seda oleks ikka vaja teha? Kuigi ma näen, et enamik Eesti inimestest ei hooli maksuküüru kaotamisest tuhkagi.

Aitäh! Ma vastaksin sellesama vastusega, mis ma ühe korra juba andsin: kui me tahame riigilt neid teenuseid ja kulutusi saada, mida me täna saame, siis me peame vaatama, milline on maksukoormus meie naaberriikides.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Aitäh selle töö eest, mida eelarvenõukogus oled teinud, ja ettekande eest, mida ekraani vahendusel sain vaadata. Minu küsimus on teadlaste [ekspertiisi] kohta. Ütleme, näiteks teise samba suhtes olid teadlased ka erineval arvamusel. Kuidas tegelikult eelarvenõukogus peaks sellisel juhul olema, kas neid erinevate teadlaste arvamusi, erinevate ekspertide arvamusi peaks kuidagi saama arvesse võtta? Kas peaks püüdma võimalikult palju objektiivsuse suunas või mismoodi sellist probleemi lahendada, sest teadus on väärtustest kantud ja [teadlased] ei ole alati ainult ühel arvamusel?

Aitäh küsimuse eest! Õnneks me ei ole eelarvenõukogus alati igas küsimuses ühel arvamusel, mis viitabki sellele, et meil on sõltumatud eksperdid, kellel on oma arvamus. Me oleme päris palju vaielnud, aga otsused on tehtud ikkagi lõpuks konsensuslikult. Eks see küsimus iseenesest läheb sinnasamasse rubriiki, et kui tehakse mingi reform, mingi poliitiline otsus see reform teha, siis meie saame anda hinnanguid ainult pärast nende tagajärgede kohta. Nagu ma tänagi ütlesin, see ootamatu lisa tulumaksu näol peitis seda eelarve tasakaalustamatust, aga me ei anna hinnangut, kas see oli õige või vale.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud esineja! Meil on täna hästi palju räägitud kriisidest, mille tarvis tuleb puhvreid koguda. Meile on pandud südamele, et vananemisega seotud riigi toimetuleku probleemid on suured ehk surve vananemisega ja tervisekriisiga tegelemiseks eeldab puhvrite kogumist. Aga sellest, kuidas mõjutab riigi rahanduslikku käekäiku rahvastiku noorenemisega seotud surve ehk siis rahvastikukriis … Meil on tegelikult sajandi madalaim sündimus ja kümne-kahekümne aasta pärast pole piisavalt töötegijaid, maksumaksjaid ja nii edasi. Sellele ma kahjuks Eesti Panga asepresidendi käest vastust ei saanud. Teist küsimust mul ei olnud võimalik talle esitada. Ma esitan selle teile. Kas riigi toimetulekut tuleb vaadata tervikuna või tuleb riigi poliitilisi valikuid näha ainult ühe mätta otsast ehk riigieelarve tasakaalu seisukohast? Mis on teie lahendus sellele, et kümne-kahekümne aasta pärast meil on vähem töötegijaid, maksumaksjaid, mistõttu riigieelarvele laekub makse vähem?

Aitäh! Esimesele küsimusepoolele on vastus kindlasti ei. Eelarve tasakaal on ikkagi vahend teatud tehniliste eesmärkide saavutamiseks. Ma arvan, et nii saavad sellest aru ka kõik austatud rahvasaadikud. Mis puudutab tulevast töökäte defitsiiti, siis sellele on kaks lahendust meil täna juba laual. Esiteks, tulevikus ilmselgelt ei ole nii palju töökäsi vaja, sest me eeldame, et tootlikkus tõuseb ehk me teeme samasuguse SKP valmis oluliselt väiksema tööjõuga. Teiseks, ma arvan, et need meie demograafilised prognoosid tuleb väga tõsiselt ümber vaadata tänu sellele põgenikelainele, Ukraina põgenikele, kes täna Eestis on ja kellest nende küsitluste järgi, mis meie läbi viisime, arvab 26%, et jäävad Eestisse, kui sõda on läbi. Aga kui mõelda, kas neil on kuhugi tagasi minna, siis vastus on, et ei ole. See protsent võib olla suurem. Pluss siia tulevad järele ka tõenäoliselt nende pereliikmed. Ehk siis see tegelikult nihutab meie igasuguseid demograafilisi näitajaid päris mitukümmend aastat sõltuvalt sellest, kui palju neid inimesi reaalselt siia jääb. Me natukene liiga vähe räägime sellest oma demograafilisi prognoose tehes.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Raul Eamets! Te [rääkisite] siin muutustest Euroopa Liidu eelarvereeglites ja eelarvenõukogu soovitab Eestil kindlasti kehtestada Euroopa Liidu reeglitest rangemad reeglid. Minu küsimus on – ma vabandan, kui te sellest juba rääkisite, aga äkki saate kokkuvõtlikult seda siis korrata –, mis sellise soovituse motiiv on. Kas me tahame olla pühamad kui paavst või see annab siiski riigile tõsiseltvõetava eelise lähiaastatel?

Aitäh! Jah, ma sellele natukene juba vastasin. Kindlasti meie laenukoormus ja laenukoormuse kasv mõjutavad rahvusvahelisi reitinguagentuure. Väikeste riikide puhul on see mõju suhteliselt suur ja see omakorda mõjutab meie ligipääsu erinevatele finantsvahenditele rahaturgudel. See on üks teema. Teine teema on see, mida ma ka oma ettekandes rõhutasin, et kui me ikkagi laenuraha kirjutame sisse püsikulude katmiseks ja need kulud on sageli veel indekseeritud, siis me paneme lumepalli veerema. Halvemal juhul võib liikuda asi sinna, kus olid Lõuna-Euroopa riigid. Ma väga loodan, et need asjad nii kaugele ei lähe. Nii et see on eelarvenõukogu vaates pigem selline ennetav meede.

Suur tänu, austatud eelarvenõukogu esimees Raul Eamets! Rohkem küsimusi teile ei ole. Urmas on pidanud oma kõne järge kaua ootama, aga nüüd on see hetk käes. Palun Riigikogu kõnetooli riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimehe härra Urmas Reinsalu. Palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Eelarve kontrolli komisjon arutas neid teemasid väga põhjalikult. Meil olid ka täna kõnelenud inimesed kutsutud [komisjoni] ekspertidena. Ma ei hakka üle kordama nende väljendatud seisukohti. Meil oli ka maksuameti esindaja, kes kirjeldas maksulaekumiste seisu. Suures plaanis, nii nagu need ettekanded olid, andsid härra Kaasik ja ka rahandusminister, Rahandusministeeriumi esindajad – kutsutud oli ka välisekspert Indrek Neivelt – oma vaate nii rahanduse seisule kui ka planeeritud maksumuudatustele. Mul oli üks ettekanne olemas, aga ma tõstsin selle kõrvale, kui ma kuulasin siin saalis nii-öelda Saalomon Vesipruuli ja Jaan Tatika surnud koera üle aia heitmist, et kes need kulud siis õigupoolest tekitas, kuhu see raha läinud on ja kust tuleb tolm. 

Vaatame seda olukorda lähemalt. Mulle meeldib alati vaadata numbreid. Vaatame 2021. ja 2022. aasta valitsussektori nominaalset eelarvepositsiooni, mis vastavalt olid 2,4% miinust ja 0,9% miinust. Need numbrid oleks olnud plussis, meil oleks valitsussektori nominaalne eelarvepositsioon olnud plussis, kui 2021. aasta kevadel, aga ka 2022. aasta kevadel ei oleks tehtud positiivseid lisaeelarveid. Näete, kui lihtne olukord! Miks tehti positiivsed lisaeelarved? 2021. aastal tehti seda täiesti legitiimse põhjendusega, mis oli koroonakriis, ja 2022. aastal tehti põhjendusega, mis oli energiakriis, pluss veel täiendavalt [raha] – tõsi küll, väiksemas mahus – riigikaitsekuludesse. 

Mina palusin Rahandusministeeriumist ühe väikese tabeli sellest, mis on värsked püsikulud, mis on tekkinud järgmise nelja aasta perspektiivi. Kui neile värsketele kuludele, mida viimastel aastatel on tehtud, otsa vaadata, siis need täiendavad kulud, olgu nad sotsiaalvaldkonnas või ka riigikaitses, mille puhul autorsus kuulub Kaja Kallase kahele viimasele valitsusele – tänane on kolmas, aga [mõtlen] kahte eelmist valitsust –, siis aastatel 2024–2026 kasvasid püsikulud või kulud riigile kokku ei rohkem ega vähem kui 4 miljardit eurot. Neli miljardit eurot! 

Võtame praegu SKP protsenti selle aasta jooksul – see moodustab jooksva aasta SKP-st ligikaudu 15%. Eraldi võetuna, kui me sellesse perspektiivi asetame, et neid kulusid näiteks ei oleks tehtud, olgu see riigikaitse, hariduse või sotsiaalvaldkonna kulud, ja võrdleme seda valitsussektori eelarvepositsiooniga, mida kevadprognoosi alusel Rahandusministeerium prognoosib – ta prognoosib 2026. aastal 4,5%-list miinust –, siis nende numbrite järgi täiendavad kulud, mida kahe eelmise Kaja Kallase valitsuse ajal tehti, olid 3%. Lahutame 4,5-st 3% ja saame praeguses majanduslanguse olukorras prognoositud SKP põhjal, et tegelikult ainuüksi 1,5% oleks sellisel juhul miinus olnud. See on vastus tegelikult sellele. Nendes valitsustes on olnud kõikide erakondade esindajad, välja arvatud siin saalis olev proua Lutsar, Eesti 200. Need on läbinud siin saalis hääletused minu mäletamise järgi ka siis … Neid lisaeelarveid hääletati ka opositsiooni poolthäältega eelmises parlamendi koosseisus. 

Kui me kõneleme sellest, mis olukord meil rahanduspoliitikas on, siis ametist lahkunud, [sel ajal] lahkumas olnud rahandusminister proua Akkermann andis oma diagnoosi, mida riigi rahandusega tuleb teha. Järgmisel aastal, see on eelarveaastal 2024, tuleb kui palju teha kärbet riigi valitsemiskuludes? Üks miljard eurot väga selget haaget. Korraga 1 miljard eurot oli siis. Näed, Annely, kuu aega tagasi olid veel ametis oleva valitsuse minister ja miljardit ei olnud, aga korraga ilmus ekraanile miljard eurot. Hakati looma niisugust meeleolu, et vaja on tohutut kärbet. 

Nüüd on küsimus, kuhu õigupoolest see kärperaha … Miks on vaja läbi viia maksutõusude kaskaad, et sisuliselt peaaegu kõiki Eesti riiklikke makse plaanitakse tõsta sellises olukorras? On väga lihtne [vastus]: see on Reformierakonna valimislubaduse elluviimine, mis konsolideeritult, kui me vaatame nelja aasta eelarvestrateegia perspektiivi, läheb maksma maksumaksjale alla 2 miljardi euro, kui me jätame kõrvale muud maksumuudatused. See on tegelikult see projekt, see harjutus, mis iseenesest selles olukorras, kus siin kõneldakse pastorlikul häälel sellest, et tuleb kulutusi kokku hoida, on tegelikult totaalselt kolossaalselt kallis kuluprojekt riigile. See on täielik dissonants, mis siin praegu saalis valitseb. Andke andeks, lugupeetud rahvaesindus! Ma vaatan ja kuulan ja aina imestan. 

Võtame kokku. Olukorras, kus eelmise kahe valitsuse ajal on suurendatud [kulutusi], nagu ma ütlesin, kulutusi tehtud, otsuseid vastu võetud 4 miljardi euro jagu, plaanitakse seda, et meil on üle 4% miinust nominaalses tasakaalus, lahendada projektiga, mille kohaselt aastas jooksvalt suurendatakse miinust üle 1% SKP-st. Eraldi võetuna see tulumaksuküüru tegemine. Nii et väga lihtne, konkreetne küsimus: soovite tegelikult, mitte mimikriga ja mitte kameeleonlikult eelarveprobleeme lahendada? Jätke ära see asi. See on luksustoode. 

Nüüd teine küsimus, võtame reaalselt. Rahandusministrilt küsisin. Pretsedenditu on see, et meil pole siiamaani avalikustatud koalitsioonitegijate kulu- ja tulutabelit. Ma väidan, et seda ei tehta väga lihtsalt. [Niimoodi] ei ole eelmiste koalitsioonide ajal kunagi [olnud]. See on isegi lekkinud välja juba koalitsiooni tegemisel. Jõudu! Olete suutnud seda varjata Eesti avalikkuse eest. Otsused juba tulevad, maksupoliitilised otsused juba tulevad, mille kohta kaubandus-tööstuskoda ütleb selgelt, et maksumuudatuste kiirkorras vastuvõtmiseks pole mingit vajadust. Vaja on analüüse teha. Kaubandus-tööstuskoda ütleb, et maksukeskkond kaotab stabiilsuse. Algust tuleks hoopis teha avaliku sektori kulude vähendamisega. Proua Akkermanni retsept, mäletame, miljard eurot. Ostud võivad kuluda Lätti et cetera et cetera. 

Selles olukorras me peame nentima, et avalikkusel ega ka rahvaesindusel ei ole tegelikult nelja aasta perspektiivitabelit olemas. Ja ma ütlen, et väga lihtsal põhjusel seda ei ole. See perspektiivitabel seoses selle maksuküüru projektiga tegelikult ei näitagi mingisugust suurt kulude vähenemist. See on tõsi, mis ma ütlen siit saalist välja. See on see põhjus, miks te seda varjate. Te varjate avalikkuse eest seda, mida seal ei sisaldu. Millega me peame tegelema? Asi, mida ma ei kuulnud rahandusministri suust, valitsuse suust: majanduskasv. 1% nominaalset majanduskasvu toob 30% sellest majanduskasvust tegelikult Eesti riigile eelarvetulusid. [Kuidas] me majanduskasvu saavutame? Bürokraatia mahavõtmine ja me peame tegelema eurorahadega. 

Piinliku informatsiooni on maikuus andnud meile Eesti ajakirjandus, kes toob välja niisuguse informatsiooni, nagu seda on eurorahade kasutuselevõtuga seonduvad küsimused. Ma juhin tähelepanu, Eesti on kasutanud aastateks 2021–2027 mai alguse andmete seisuga Euroopa Liidu tõukefondide 3,37 miljardist eurost 24,9 miljonit eurot ehk 0,7% ja taasterahastu 153 miljonist, mille kasutamise tähtaeg on neli aastat lühem, ainult 19 miljonit ehk 2%. Näete, kus see raha peidus on. Andmed avalikult Eesti ajakirjandusest. Annely Akkermann teeskleb, et ta seda informatsiooni ei tea. 

Milline on see lahendus meil valitud? Maksutõusude kaskaad – me soovime saada tarbimise tegelike maksumäärade tšempioniks. Tegelikult Eesti inimeste toimetuleku, Eesti ühiskonna toimetuleku on lisaks sellele, et majanduskasvuga ei tegeleta, see maksuvalitsus täiesti ära unustanud. Ma olen üllatunud. Meie tarbimise tegelik maksumäär on juba praegu 23,2% – oleme pronks Euroopas Taani ja Ungari järel. See valitsus on seadnud eesmärgiks kuldmedali. Mart Võrklaev saab kätte tarbimismaksude tšempioni kuldmedali. Ma ei räägigi sellest naeruväärsest majutusasutuste käibemaksu plaanist, mille puhul esimene sõltumatu analüüs, mida kõik ettevõtlusorganisatsioonid on palunud sellele maksukaskaadile teha, näitas, et makse laekub hoopis 3,9 miljonit eurot vähem selle maksutõusu [tagajärjel] ja ohtu satub 450 töökohta. 

Härra Eamets oli optimistlik tööturutrendide puhul. Ma juhin tähelepanu, et valitsuse kevadine majandusprognoos paraku prognoosib meil tööpuuduse kasvu eelmise aasta 5,6%‑lt sellel aastal 7,4%-le. Me oleme tegelikult laiapindses majanduslanguse olukorras juba teist kvartalit – 3,2% majanduslangus. Mida prognoosib praegu meie valitsus? Näete, majanduslangus 2023. aastal – 1,5%. Tegelik number näitab juba praegu esimeses kvartalis 3,2%. 

No näed, võtke heaks või pange pahaks, ütlesin südamelt ära. Aitäh! 

Nüüd on võimalus küsimusteks. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teie väga emotsionaalse esinemise peale tahaks küsida [järgmist]. Järgmisel nädalal on Isamaa erakonna esimeeste valimine ja te olete avalikkusele öelnud, et te kandideerite. Kas võib loota, et Isamaa läheb juurte juurde tagasi ja teeb ettepaneku eelarve tasakaal põhiseadusesse raiuda? Või on see ikkagi maha maetud mõte?

Mina olen siin kõnetoolis sõltumatu eksperdina, nagu härra Eamets viitas. Ma ei taha politiseerida debatti. (Naer saalis.) Aga ma arvan, et tsükliline sihiseade, kui palju meie maksimaalne võlakoormus saab olla, tegelikult ongi väga legitiimne. Praegu seda poliitilist sihti tegelikult seatud ei ole. Me sisuliselt liigume nii, nagu olud tingivad. Valitsusel, ka tänasel valitsusel seda numbrilist sihiseadet ei ole, kui palju maksimaalne võlakoormus võiks riigil olla. Ma arvan, et see on väga legitiimne pikemas plaanis, mitte ainult nelja aasta riigi eelarvestrateegia plaanis. Kui me vaatame kõveraid kuni aastani 2050, 2070, ma arvan, et oleks väga vastutustundlik poliitika seda kindlasti teha. 

Enim ettekandja kõnes viidatud Annely Akkermann, palun!

Suur tänu viitamise eest! Te panite mulle selle kärpevajaduse 1 miljardit, 1,2 miljardit suhu. Tõepoolest, see kulude ja tulude vahe selle aasta eelarves, mida kaetakse laenuga, on 1,2 miljardit. Ja ausalt öeldes, kui te olite selle eelarve vastuvõtmise juures siin saalis, siis [teate, et] Isamaa hääletas fraktsioonina selle poolt. Mul ei õnnestunud kontrollida, kas te viibisite saalis, aga ma arvan, et te olite kindlasti sellest teadlik. Küllap ka ise täie teadmisega otsustasite, et eelarve on 1,2 miljardit miinuses ja tasakaaluni jõudmiseks tuleb selle võrra kulude ja tulude vahet vähendada. Ma arvan, et te nõustute minuga, et te olite ikkagi täie teadmise juures selle otsuse tegemisel.

Jaa, ma olen siiamaani teovõimeline, mul ei ole selles mingit küsimust. Aga, Anneli, kuidas me tegime seda eelmist koalitsiooni eelarvet, kaua tehtud kaunikene? Istusime juulikuus sealsamas kambris, öö läbi istusime seal, ainult kommi oli süüa. Küsimus oli selles … Mäletad, mis viimane küsimus oli? Ega eelarve tasakaalu küsimus seal ei rahandus‑ ega peaministri portfelli kandva erakonna poolt väga palju esile ei kerkinud. Kui ma vaatan seda tabelit, mis kulusid võeti, siis meie prioriteedid olid eestikeelne haridus, need asjad, ja nende katte eest me seisime. Loomulikult seisime oma poliitika elluviimise eest ja see oli see ajaaken, et need vajalikud otsused ära teha. Ma mäletan, sotsid olid eestikeelsele haridusele kuni lõpuni vastu. Nagu jalgpallimeeskond tuli ette – eestikeelsele haridusele üleminek nendel aastatel. Sotsiaaldemokraadid, võitlesite, vapralt võitlesite, aga surusime teid alla. Mis seal see tingimus oli, mida sotsid tahtsid saada? Mäletad, Anneli? 30 miljonit, aga nad ei oska veel öelda, mille peale nad seda raha kulutavad. Sellisel juhtimiskvaliteedi tasemel olid need eelarveotsused, eks ole. Loomulikult ma ei tagane vastutusest, koos tegime. Anti need 30 miljonit kuhugi, Münchhauseni kahurikuuliga tulistati välja. Hiljem loomulikult kuhugi see eelarvesse läks, maandus mingi projekti peale. Selle eest saime eestikeelse hariduse seadusesse. Ütleme, tulemusi tuleb mõõta ikkagi reaalsuses. Meie ülesanne on mitte maailma ainult seletada, vaid ka maailma muuta, nagu SALK õpetab Karl Marxi sõnadega, eks ole.

Nii et, Anneli, küsimus sellest, kas avaliku sektori kärpe poliitika oleks praeguses olukorras vastutustundlik – sellele juhivad tähelepanu ka ettevõtlusorganisatsioonid –, siis ma arvan küll. Aga mida me oleme kuulnud praegu valitsuse käest? Mingisugust ähmast häma. Kui te panite paika selle nelja aasta tabeli, kulude ja tulude tasakaalu tabeli, siis mu küsimus on, aga mis on see avaliku sektori kärbe sinna kirjutatud. See – me teame ju mõlemad, me kõik siin saalis teame – on hämav, et ministeeriumid sügisel vaadaku ja tulgu lagedale ettepanekutega. Tegelikkuses, kui ma võtan välja – ja miks ma ei võta välja, ma võtan välja – need praegu esitatud ministeeriumi eelarvetaotlused, siis huvitav, kas need on miinusega või plussiga? Mis sa, Anneli, arvad?

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimees peab olema omamoodi läbivalgustaja. Röntgeniaparaadi juures olete te seal. Aga ma ütleks, et kuidagi need komisjoni tööd edenevad ja te olete alles alustanud, aga mis puudutab Rahandusministeeriumi, Eesti Panka, siis prognoosid on täielikult rappa läinud. Koalitsioon osundab neile, et oma välja valetatud maksutõuse õigustada nendega. Kuidas ikkagi käib selline "prognoosimine", kus kõik läheb rappa? Sügiseks ennustavad nad juba jälle vägevat majandustõusu ja kõik on korras. Selliste ennustuste ja posijatega ei ole ju mitte midagi peale hakata. Mis me teeme nendega?

No ikka toetame, julgustame. Ma ei süüdista neid prognoosijaid praeguses olukorras. Millestki peame me riigis juhtimiskeskkonnas lähtuma. Kui me vaatame neid prognoose, mida on teinud ka erainstitutsioonid, pangad ja Eesti Pank, eks ole, rahvusvahelisi prognoose, siis ega nad ju laias laastus ei ole põhimõtteliselt kasvutsüklit või langustsüklit prognoosides olnud vastassuunalised. Ja see on tegelikult reaalsus, millega me peame arvestama. Ma olen nende viimaste aastate jooksul nende eelarvete tegemisel näinud, et kevadel tulevad lauale – mis puudutab riigi tulunumbreid – ühed numbrid ja need muutuvad hopsti tagurpidi teisteks numbriteks. Mitte tagurpidi, aga sisuliselt sadades miljonites need vahed muutuvad kas tulu- või kulupooles. Paljud riigi tasakaalunumbrid muutuvad eelarvestrateegia tsüklis kui ka järgmise aasta puhul. Need on olnud Ameerika mäed ja need on suures plaanis olnud tingitud väliskeskkonnast, eks ole. Me ei hakka rääkima koroonaajast, kus numbrid liikusid. 

Aga ma mäletan ise ka 2019. aasta valitsuse tegemist. Raul ja Ülo mäletavad, räägivad. Küsimus oli selles, et 2019 tuli uus valitsus kokku, mitte midagi ei olnud seal plussi peal. Vana valitsus läks lahku teadmises, et eelarvepositsioon on sadades miljonites, ja selgus, et keegi oli kuskil valesti arvutanud, kuskil kontoris arvutati valesti. Selgus, et me alustasime hoopis kärbetega või kokkutõmbamise loogikaga. See oli vastutustundlikum valik. Praegu me kuuleme ainult hämavas retoorikas mingitest kärbetest, aga vaja oleks otsuseid langetada, vaja oleks otseselt välja töötada süsteemne majanduskasvu stimuleerimise plaan, eurorahade intensiivsema kasutusele võtmise plaan. Samamoodi eurorahade puhul, kui me saame 1 miljonit euroraha oma reaalmajandusse pöörata, siis see tähendab juba minimaalselt 30% sellest laekuvat maksutulu. Näed, Ansipi [kallal] võib palju toriseda, teda siunata, aga ma mäletan, et eelmise finantskriisi ajal sisuliselt iga nädal oli valitsuse istungitel tegelik raporteerimine eurorahade kasutusele võtmise kohta. 

Teine plokk – ma eelmisel suvel muide hoiatasin selle eest, toona ametis olnud rahandusminister proua Anneli, ma arvan, mäletab –, me peaksime minu meelest ka oma majanduskeskkonna muutusega, inflatsioonikeskkonna muutusega tegema ja disainima ümber oma eurorahade kasutamise kava. Euroopa reeglid andsid selleks võimaluse. Näiteks Leedu eelmise aasta suvel aktiivselt ehitas selle ümber, ma arvan, ratsionaalselt ehitas ümber, mõeldes just nimelt sellele, kuidas toetada praegu majandust, kuhu me oleme jõudnud. Majandus ju nii intensiivse välisturgude nõudluse kui ka … Nüüd me näeme, hakkab ka sisetarbimine koomale tõmbama. Majanduslangus on praegu laiapindne, seda tuleb teiselt poolt tasakaalustada. Eurovahendid on need, mis ongi selleks otstarbeks meile saatus andnud, ja seda ei tohi maha magada. 0,7%, millest me räägime.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Ma tahaks tänada teid ja tegelikult erikomisjoni tervikuna ning kõiki ettekandjaid. On olnud väga vajalik, sisuline arutelu ja ma arvan, et tulebki ausalt nendele numbritele otsa vaadata, nii nendele, mis on õigesti prognoositud, kui ka neile, mis on ekslikud. Tuleb ka ausalt tunnistada, millised konkreetsed otsused tegelikult on selle eelarve defitsiidi tekitanud. Nagu viitasite õigesti, need on olnud Reformierakonna valitsuste järjestikused sammud, vastupidiselt sellele, mida püütakse suhteliselt meelevaldselt ja eksitavalt avalikkusele väita. Aga ma olen nõus, et minevik minevikuks, nüüd tuleb minna edasi. Küsiski teilt konkreetselt, et võib-olla sõnastaksite kolm kuni viis konkreetset punkti või põhimõtet, mida tegelikult tuleks praegu uuel valitsusel, kes on siiski alles alustanud, ette võtta, et saada ühest küljest see eelarve defitsiit kontrolli all, aga samas tegeleda ka majanduskriisi, rahvastikukriisi ja tõsiste väljakutsetega, mille ees me riigina seisame.

Üks asi, mida ma ei ole kuulnud sellelt valitsuselt, ja see on täiesti maha vaikitud, on tegelikult poliitilised sammud [inflatsiooni tõkestamiseks]. Jätame kõrvale, et loodetakse ainsana praegu Euroopa Keskpanga intressitõusule. See on ainukene poliitika inflatsiooni tõkestamiseks. Samas me teame, kui spetsiifilise iseloomuga see inflatsioon on olnud eelmisel kahel kütteperioodil, ennekõike ju energiakandjate inflatsiooni näol. Poliitika, poliitiline käsitlus, aga mis saab järgmisel kütteperioodil inflatsioonitõrjevahenditest või meetmetest? Pikemas plaanis, kui me vaatame ettevõtteid, kes on asunud oma uksi sulgema … Vabandust, me oleme Euroopas praegu number üks, jällegi kuldmedal, töötleva tööstuse kahanemise puhul. Andke andeks, 15%! Aga mis see on? See on energiasisendid tegelikkuses. Me peame andma normaalse nelja-, viieaastase, vähemalt lühiajalise stabiilse plaani meie tööstussektorile. 

Teine küsimus on praegu väga reaalne – ma tulen selle juurde tagasi –, euroraha kasutuselevõtu kava. Valitsusel ei ole seda selget veenvat juhtimiskäekirja. See ei ole mitte poliitiline, ideoloogiline loosungite küsimus, see on praktiline tööjoonis. 

Kolmas küsimus on praegu meie investeerimiskeskkonnas, mis on paratamatult julgeolekuliselt äärmiselt habrastunud. Me peame töötama aktiivselt selle nimel, et me saaks Eestisse välisinvesteeringuid. See on väga tõsine probleem meile, kui me räägime meie rahvusvahelisest konkurentsivõimest ja majanduskasvu aluste võimestamisest. 

Bürokraatia. Me kuuleme midagi personaalsest riigist. Noh, ma ei tea, sotsid ja reformierakondlased naeravad, Eesti 200 ütleb, et see ongi meie uus paleus. Küsimus on praegu selles, et me peame lihtsalt võtma ettevõtjatel rohkem bürokraatlikke reegleid maha. Me saame aru, kui keerulises olukorras on nii-öelda eksportöörid, kui keerulises olukorras on meie tööstussektor, aga ka väikeettevõtted. On ettekujutus, et kui me miinimumpalka tõstame, siis see on kogu valitsuse tööturupoliitika. Tegelikult tuleb tunnistada, et see ju hoopis vastupidi tööhõivet reaalsuses ei suurenda – seda võib iga ökonomist öelda –, vaid see on tegelikult lisaprobleem, eriti terav teenindus-, majandussektoris. 

Nii et aktiivsest majanduskasvu toestavast poliitikast on praegu kõige rohkem Eesti riigis puudus. Eeldus selleks peab olema kahekõne, julgus kahe kõnele asuda nende ühiskonnaosalistega, kes jõukust loovad: ettevõtjatega, nende esindajatega. Seda kahekõnet ei ole. Mis see on – rahandusminister kirjutab paberile praegu. Kaks päeva oli, isegi kolm võib-olla, 72 tundi anti aega muudatusettepanekute tegemiseks kogu riigi majanduskeskkonda halvendava, destabiliseeriva maksumuudatuste paketi kohta. Seda tehakse lootuses, et elavad üle, jaanipäev tuleb peale, sügisel enam ei mäleta. 

Küsimus on, mille eest me ära jookseme siis. Hästi, ettevõtjate ja valijate eest jookseme suvesse, eks ole. Tulevad äkki soojad ilmad, tulevad spordivõistlused, tuleb noorte laulupidu. Aga küsimus on selles, et ega majanduslanguse eest ära ei jookse. Inimeste toimetulekuprobleem on väga olemuslik, väga tõsine. Ja kujutada ette, et meil on stagnatsioonikeskkond ja siis me lahendame seda nii, et hakkame inflatsiooni juurde pumpama. Näete, eksperdid kõik vaikivad. Mis on käibemaksu tõusu tegelik tulemus? 1,66%. Selle üle võib vaielda, kas 2%-line käibemaksu tõus tõesti annab hinnatõusu 1,6%, aga nii on eksperdid öelnud. Kõik muud maksutõusud, mida siin kokku on monteeritud väga efektselt, ju võimendavad inflatsiooni. 

Ma vaidlesin tõepoolest majandusekspertidega, kui oli 2021. aasta sügis. Ma ütlesin, et tuleb tsunaamiinflatsioon. Jürgen Ligiga vaidlesin. Kus härra Ligi on? Miks ta ei osale majandusarutelul? Ligi ütles, et see on lühiajaline, Reinsalu külvab paanikat. Kui me liidame kahe aasta inflatsiooni elukalliduse tulemusena, inimeste ostujõu kokku, siis millises olukorras me oleme? Ja siis me [küsime] olukorras, kus meil on väga keeruline prognoosida energiakandjate hinda järgmisel hooajal, kütteperioodil, 2024. aasta 1. jaanuaril keset kütteperioodi, mida me teeme. Jah, hakkame ise inflatsiooni regulatiivsete meetmetega võimendama. Näete, niisugune majandusteaduslik eksperiment.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea komisjoni esimees! Tunnustan! Tegelikult väga vajalik teema. Me tihtipeale kipume rajalt [kõrvale] minema. Igasuguseid õigustusi kõlab küll maksupakettide juures, küll teiste eelnõude juures, mis kiirkorras üritatakse kevadel vastu võtta selle valitsuskoalitsiooni eestvedamisel. Ausalt öelda kõik huvigrupid ütlevad, et ega me tegelikult ei tea lõppude lõpuks, kellele see mõjub ja kuidas see mõjub. Kas teil oli juttu ka nendest maksueelnõudest, nende mõjust? Kas erikomisjoni koosolekul julgesid eksperdid ka midagi prognoosida? Mina puhtalt puusalt tulistades [arvan], nii väidavad vähemalt kõik majanduseksperdid, et maksude tõus alati jahutab majandust. Kas see ka kõlas, sest praegused prognoosid ei võta ju maksutõususid arvesse, mis seni on tehtud?

Aitäh! Tõepoolest see nending, et tegelikult praegu uue koalitsiooni planeeritavaid meetmeid, olgu siis finantsperspektiivis või makrokeskkonda, majanduskeskkonda mõjutavas perspektiivis, arvesse ei võeta. See on õigesti nenditud tõsiasi. Jaa, rahandusminister ja eksperdid andsid ülevaate koalitsiooni planeeritavast esimesest maksutõusude kaskaadist. Nagu ma ütlesin, me, rahvaesindus, oleme praegu muudetud niisuguseks põrsaks kotis. Me ei osta põrsast kotis, vaid meid on sinna kotti pandud. Ja mida see tähendab? See tähendab seda, et meil tegelikult järgmise eelarvestrateegia perspektiivis koalitsiooni poliitika valikuid, mida nad kulutavad, mida nad loodavad teenida, mida nad loodavad rohkem kulutada, vähem makse kokku koguda või rohkem makse koguda, ei ole. See on tegelikult olemas.

Ma küsisin, kas on see tabel olemas, anna. Rahandusminister ütles mulle selgelt, et see on poolik, töötatakse välja, eks ole, sügisel tuleb riigi eelarvestrateegia, siis saadakse. Poolik paber. Millise hinnangu proua Akkermann annaks selle pooliku paberi alusel? Akkermanni ajal nii ei tehtud, eks ole. Ei olnud poolikut paberit, oli selge number ees. Nüüd on poolik paber ja selle alusel me teeme täismahus riigi majanduskeskkonda ja rahanduskeskkonda kujundavaid otsuseid. Kellelgi on see paber olemas. Ta ise väidab, et see on poolik, aga näed, otsuseid tuleb nagu Vändrast saelaudu. Ja rahvas peab alluma. Ma arvan, et see ei ole, ütleme, 21. sajandil poliitika tegemise kvaliteedi mõttes legitiimne meetod ühiskonda juhtida sellisel moel. Ma julgen seda siin välja öelda.

Küsimus ei ole mitte minu arvamuses, vaid küsimus on kaubandus-tööstuskojas. Suruda läbi mõne päevaga eelnõusid ja veel kobarasse, puntrasse koondatuna. Parlamendis oli siin hiljuti väikene torin, mäletame, eks ole. Siis tehti see viiludeks. Näete, nii palju saavutasime. Aga siis suruda läbi … Kaubandus-tööstuskoda ütleb, et ega nad ei ole paari päevaga võimelised hindama seda reaalset mõju ühiskonnale ja ammugi veel erinevatele majandussektoritele sellises loogikas. Siis öeldakse, et Rahandusministeeriumis on tehtud need seletuskirjad. Seletuskiri – see ongi see analüüs, see ongi see juhtimiskvaliteet, millel baseeruda.

Selle ma tõin näiteks, et ainuüksi ühes sektoris … Sektor ise oli huvitatud, aga ma usun, et see, kes selle ekspertiisi koostas, soliidne rahvusvahelise kompetentsiga majandusanalüüsi ettevõte, andis ju sellele hinnangu. Ma kordan veel kord, et selle tulemusena, mida ka majutusasutuste käibemaksu tõusuga planeeritakse, laekub riigieelarvesse vähem raha. Näete, missugune mimikri, milline paradoks! 3,6 miljonit eurot vähem raha ja lisaks sellele seab see ohtu suures plaanis 450 töökohta. 450 töökohta ei olegi väga vähe, arvestades seda, et meil on üle 600 000 aktiivselt tööturul osaleva inimese. Näete, nii kerge see asi ongi. See on nõnda, et neid analüüse peavad tekitama huvirühmad ise ühiskonnas. Ma arvan, et see ei ole väärikas juhtimiskvaliteet. Selle tulemusi ja selle vilju me maitseme, selle valusaid vilju ühiskond peab taluma. See ei ole mõistlik.

Aitäh! Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Urmas, hea võitluskaaslane ja ettekandja! Tanel Kiik küsis tegelikult minu küsimuse ära, missugune on see lahendus teie silmis. Ma küsin järgmised küsimused. Tahtmata politiseerida meile täna kõnelema tulnud eksperte, siis professor Eamets äsja just vastas minu küsimusele, et eelarvepoliitika, eelarve tasakaal on eelarvepoliitilised vahendid, mitte eraldi eesmärgid. Aga juhterakond on seadnud eelarve tasakaalu eraldi eesmärgiks ja nende juhtimisel on tõstmisel riburadapidi kõiksugused maksud. Silme ees läheb kirjuks nende üleslugemisel, mis kõik on plaanis. See tähendab, et nad võtavad raha maksutõusude abil kõigi Eesti inimeste taskust. Eriti valus on vaadata, kuidas see hakkab lööma lastega peresid, kellel on palju jooksvaid kulutusi, mida ei saa ära jätta, kellel on palju suid ümber laua ja kulutuste tegemine on möödapääsmatu. See lööb ka eriti valusalt regioone, regionaalpoliitikat laiemalt, maapiirkondade inimesi. (Juhataja helistab kella.) Ma küsin, milliseid kompromisse te pakkusite obstruktsiooni ajal juhterakonnale ja kas on lootust, et nad tulevad veel kompromissettepanekutele …

Hea küsija, teie aeg! Vabandust, 12 sekundit juba üle. Palun!

Jaa, me pakkusime kompromissi. See oli tegelikult keset seda suurt mürglit siin ja tantsu ja tagaajamist. Kõik opositsioonierakonnad kolmekesi pakkusid, et kui te peretoetuste kallale ei lähe, siis me loobume nii jooksvast obstruktsioonist kui ka oleme nõus, et kodukorra seadust [tuleks] muuta nii, et see obstruktsioonimeetod ära võtta. Koalitsiooni esindajad ütlesid, et [nemad] ei saa nädalavahetusel tööd teha, nädalavahetusel on puhkepäevad, [nad] annavad esmaspäeval vastuse. Siiamaani ootame vastust, eks ole, nädalaid. 

Aga nüüd küsimus. See eeldus on vale – kui me räägime siin valedest – selles mõttes, et Reformierakond tegeleb eelarve tasakaalu poliitikaga. Seda ma tahtsingi siin näidata nende väidetega. Tegeldakse oma majesteetliku, kuningliku valimislubaduse maksumuse katmisega ja kogu see maksustress, mis sellega on kaasnenud – ja see kaos on tekitatud –, on selle projekti tegemiseks. Ma ei süüdistaks ometi Reformierakonda selles mõttes küünilisuses. Enne valimisi proua peaminister siinsamas kõnetoolis andis eelarve üle ja ütles, et riigi rahandus on korras, ilusasti sädeleb, eks ole. Ja siis aprillis hakati looma süsteemse infooperatsiooniga olukorda, kus valitseb täielik kaos. Riigi rahandust tuleb loomulikult juhtida vastutustundlikult, loomulikult tuleb teha kärpeid, loomulikult tuleb vaadata seda, mis puudutab majanduskasvu stimuleerimist, tuleb bürokraatiat vähendada. Aga küsimus on selles, et kogu see aktsioon on ette võetud selleks, sest avalikkus suudab liikuda nagu ameeriklased – kuidas ameeriklaste kohta öeldi –, et ei saa samal ajal nätsu närida ja kõndida, eks ole. Meil otsekui avalikkus mõtleb, et ühelt poolt on kärpeid vaja, aga teiselt poolt on vaat kui tore, tuleb see Reformierakonna maksulubadus. Jah, teil on hääled, aga ma arvan, et sellises olukorras on vastutustundetu lihtsalt ühiskonda puruks pressida. Häda on selles, et Eesti 200 ja sotsid kuidagi on niisugused, koridoris ütlete, et on jama jah. Aga öelge see kõva häälega välja! Ega nad Rooma keisrid ei ole, jääb teile pärast selle väljaütlemist ka pea õlgadele.

Nüüd palun tõesti väga kiire küsimus ja vastus. Tõnis Lukas, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Riigi eelarvestrateegial, nagu igal korralikul dokumendil, on nii mõte kui ka säte. Ma tahaks keskenduda just sellele mõttele. Ühiskonna järjepidevus, ühiskonna suutlikkus on kindlasti meie ühised paleused. Kui vaadata mingite kriiside likvideerimise võimalusi, siis aeg-ajalt läheb nende likvideerimisel pikem mõju meelest ära. See viimane suurem probleemide pundar, mis meil oli natuke üle 10 aasta tagasi viis tegelikult päris suure lahkumislaineni. Aga niimoodi, kui me riskime, et võrdluses teiste riikidega on meie kas elustandard madalam või haridus kallim, siis me kaotame päris paljud ja mitte esimeses laines. Nad lähevad alguses mujale tööturule, viivad pärast pere kaasa. 

Hea küsija!

Kas selline üldanalüüs ja teiste riikide eelarvepoliitika analüüs …

Hea küsija, teie aeg!

… on ka meie eelarve järelevalve osa? 

Ma palun vastajal vastata.

Aus vastus on, et praegu ma ei näe valitsuse poliitikas niisugust käsitlust, mis on seotud sellega, kuidas sellest majanduslangusest ja sellel sajandil pretsedenditust hinnatõusust välja tulla, just nimelt mõeldes sellele, et see puudutab Eesti ettevõtluskeskkonda. Lõpptulemusena puudutab see kõiki tööd tegevaid inimesi, see puudutab kogu ühiskonna jõukust, see puudutab inimeste toimetulekut ja heaolu, olgu need inimesed pensionärid või noored inimesed. Selles mõttes on see käsitlus väga üheplaaniline, nagu öeldakse Exceli numbrite loogikas, et me püüame neid numbreid nii-öelda siluda nii, et ühiskonna majanduskasvu täiendavalt pärssida regulatiivsete meetmetega. Kahtlemata tulebki siit välja küsimus, aus diagnoos olukorrale, mis meil tegelikult majanduskeskkonnas valitseb. 

Teine küsimus on, mis on see kasvupoliitika, mis on kasvupoliitika võti. Loomulikult ma olen nõus sellega, et üks oluline indikaator on demograafiline indikaator ja selle kõige tähtsam element on tööturul valitsev olukord. Tööturul valitsev olukord. Ma võtsin välja nimekirja, printisin välja need uudised selle kohta, kus ettevõtjad, ennekõike tööstusettevõtted ütlevad – tõsi küll, see on suures osas ka välisnõudlusest tulenev –, et nad kas koondavad [töötajad] või panevad ettevõttel lihtsalt uksed kinni ja viivad ettevõtte rahvusvahelises konkurentsikeskkonnas Eestist välja. See on väga oluline ja tõsine probleem Lääne-Virumaal, eks ole. Seal oli Aseris tehas – koondavad. See on terve piirkonna jaoks tõsine tagasilöök. 

Nii et selles mõttes ma arvan, et meie vaade praegu Eesti majanduskeskkonnale, aga ka rahanduskeskkonnale ei tohi kuidagi olla separaatsetes, veekindlate vaheseintega kindlustatud plokkides. Näed, rahanduspoliitika võib olla korras, aga tegelikult ei ole võimalik jätkusuutlikult korras hoida rahanduspoliitikat ilma võimestava majanduspoliitikata ja vastupidi. See tähendab seda, et see vaade peab olema holistlik. Seda paraku ei kanna need jooksvad käsitlused, mis pigem liiguvad, nagu Ameerikas oli üks film "Eyes Wide Shut". Silmad pärani kinni liiguvad valitsuse poliitikaga.

Hea ettekandja, ma tänan teid ettekande eest ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Nüüd on palunud juhtivkomisjon, kes on selle OTRK toonud siia saali, [järgmist]. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed, aga algatajal on palve, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Lauri Laatsi. Palun!

Ma sooviksin kolm minutit lisaaega.

Palun, kaheksa minutit!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud külalised! Täna on meil nii väiksemaid kui ka suuremaid [külalisi]. Külaliste üle on meil alati hea meel. Riigieelarve kontrolli erikomisjon on täna meile arutamiseks toonud mitte lihtsalt olulise tähtsusega riikliku küsimuse, vaid väga olulise tähtsusega riikliku küsimuse. Täna siin saalis kõlanud ettekanded on eeskujulikuks näiteks sellest, et riigi rahaasjadest tuleb rääkida avatult ja ausalt. Kahjuks tuleb nentida, et veel mõned kuud tagasi asjaajamine nii aus ei olnud, sest Reformierakond pakkus avalikkusele ja valijatele pooltõdesid. Riigi rahandusest räägiti ümber nurga ning nende nurkade taga valitses küllus ja ilu. Kui aga mandaadid parlamendis olid jagatud, selgus, et valijad said omajagu petta. Korras rahanduse asemel on riigikassas nüüd vaid tühjuse kaja. Siinkohal pean silmas füüsikalist nähtust, mitte peaministrit. Muidugi on võimalik kehvas finantspositsioonis süüdistada kõiki eelmisi valitsusi ning tagatipuks viidata veel ka Pätsi presidendiks oleku ajale, kuid tänast reaalset pilti see ei muuda. Daamid ja härrad, meil on tõsine probleem, millega tuleb tegeleda. Vabariigi Valitsus ei saa pead liiva alla pista ning loota, et see kõik kuidagi ise mööda läheb. Just sellepärast, et aidata lugupeetud valitsusel lõpetada pimeduses kobamine ning [aidata] neil teha mõistlikke valikuid, on see arutelu siin igati asjakohane.

Riigi rahanduse seis. Head kolleegid, seda teemapüstitust lugedes ei saa teisiti, kui pean tsiteerima Isamaa Erakonna auesimehe Mart Laari suurimat õpetajat Margaret Thatcherit, kes on öelnud: "Pole olemas mingit riigi raha, vaid on maksumaksja raha." Kõigi poliitiliste jõudude esindajatele siin saalis ning ministritele oma ministeeriumides, meeldib neile Thatcher või mitte, tuleb seda lauset meelde tuletada. Mulle tundub, et paljudes aruteludes laskutakse ohtlikult lihtsalt käsitlusse mingist anonüümsest rahahunnikust, mida saab üht kraani keerata suuremaks ning teist kraani keerates väiksemaks teha. Valitsus ja parlament peavad endale aru andma, et need institutsioonid on ellu kutsutud eesmärgiga ühiskondlikku elu korraldada viisil, mis ühel või teisel ajahetkel on kõige mõistlikum. Just see mõistlikkuse printsiip peab kaasas käima iga finantsküsimuse arutelu juures.

See, et valitsuse [moodustamise] eel ei räägitud riigi rahanduse olukorrast täit tõtt, on nüüdseks juba paratamatu. See halb on juba tehtud. Nüüd minnakse aga veelgi kaugemale ning püütakse iga hinna eest näidata, et vaid reformierakondlikud dogmad sobivad riigi rahandusega tegelemiseks. Valitsuses rahandusministri ametis olnud Annely Akkermann teatas 2. märtsil Postimehele antud intervjuus uhkusega, et ta võib Reformierakonna seisukohtade eest mürki võtta, kuid juba 8. märtsil rääkis toonane rahandusminister vajadusest miljardi jagu kärpida – ehk siis kuus päeva hiljem. Paneme siia kõrvale veel peaministri tõlgenduse sellest, kuidas põhiseadus takistab enne valimisi maksutõusudest rääkida, ning saamegi tulemuseks selle olukorra, kuhu oleme täna jõudnud. Üks vahemärkus veel, head kolleegid. Ma ei ole Riigikogus küll pikalt töötanud, kuid Reformierakonna seisukohtade eest ei soovitaks ma küll kellelgi mürki võtta. Isegi mitte kõige lahjemat. Juhul kui te siiski olete sunnitud seda tegema, siis otsige abi, sest see pole tõesti mõistlik.

Mõistlikkuse printsiip, millest ma olen juba rääkinud, ei tundu kahjuks praeguse valitsuse rahanduspoliitika juures kehtivat. Võib-olla isegi ilustan liialt olukorda, kui ütlen, et tegemist on mingisuguse majandus‑ või rahanduspoliitikaga. Poliitika, head kolleegid, peab kandma laiemat eesmärki, kuid praegu tegeleb valitsus vaid ja ainult sellega, et koalitsioonilepingu lubadustele katteallikad leida. 

Mida rahandusminister on välja pakkunud, et Eesti elu paremaks muuta? Need on maksutõusud ja kärped – maksutõusud ja kärped olukorras, kus COVID‑19 kriisi mõju ei ole veel paljude sektorite jaoks möödunud, olukorras, kus Ukraina sõda kahjustab jätkuvalt majanduskeskkonda, olukorras, kus rekordiline inflatsioon surub tooted ja teenused üha kallimaks ning vähendab ostujõudu, olukorras, kus Eesti majandus on selgelt langustrendis ja selle languse lõppu ei ole näha. Ma tahaksin loota, et rahandusministrile ja ka teistele valitsusliikmetele tehakse igapäevaselt kokkuvõte numbritest, mis peegeldavad Eesti majanduse hetkeseisu. Seda, et nad ise need välja otsivad, ma enam ei loodagi. 

Aga olgu öeldud ka siin saalis: esimese kvartali sisemajanduse koguprodukt on languses, eratarbimine on languses, investeeringute maht on languses, tööstusettevõtete toodang on languses. Head kolleegid, kahjuks ei lähe enam kaua, kui siitsamast puldist peab nentima, et töötuse määr ühe suureneb ning abivajajaid tuleb juurde. Veelgi enam, oleme sügava kriisi lävel, kuid see, kummal pool lävepakku, sõltub otseselt juba valitsuse tegevusest. Ma olen oma loomult optimist ning tahan siiski uskuda, et ka praegune valitsus mõistab, et asendustegevuse otsimise asemel on vaja igapäevaselt pühenduda kõikides ministeeriumides sellele, kuidas majanduslangus peatada. Iga koalitsiooninõukogu, iga valitsuskabineti koosolek, iga fraktsiooni koosolek peab keskenduma sellele, mida ette võtta, et me ei võtaks olukorra kirjeldamiseks taas kasutusele termineid, mida ehk siin auväärses saalis välja öelda ei ole viisakas. Ka eelmise majanduslanguse ajal oli käibel fraas masu, aga rahvasuus olid ka teised sõnad ja lühendid.

Mõistlikkuse printsiip tähendab seda, et igal valitsuse otsusel kärpida ja tõsta makse on reaalne mõju inimeste igapäevasele elule. See ei ole vaid abstraktne Exceli tabeli täitmine selleks, et lahtrid heleroheliseks muutuksid ning võiks kerge südamega Brüsselisse nõupidamisele lennata. Rahandusministri elukvaliteet ehk nende maksutõusude pärast tõesti väga ei kannata. Vähemalt ma loodan seda, et ta saab hakkama. Kuid valus tõde on see, et paljud meie inimesed enam ei saa [hakkama]. Kodulaenude kallinemine, toidukaupade kallinemine ja rekordi teinud energiakandjate hind on sellised kulutused, kus kokkuhoid ei saa olla lõputu. Eesti Energia puhaskasum üle 128 miljoni euro ja Eleringi 398 miljoni eurone äritulu muidugi peegeldavad meie inimeste ja ettevõtete kulutusi.

Lõpetuseks veel üks tõdemus. Euroopa Liidu taasterahastust on Eestile majanduse elavdamiseks ette nähtud 953 miljoni suuruses [vahendeid] ja mai alguses suudeti kasutada vaid 19 miljonit. Struktuuritoetuseid on ette nähtud 3,37 miljardit, millest on välja makstud 25 miljonit ehk siis ainult 0,7%. Võtab nõutuks. (Juhataja helistab kella.) Kui isegi euroraha ei suudeta ära kasutada, miks siis peaksime uskuma, et maksumaksja rahaga midagi tarka osatakse peale hakata? Lugupeetud valitsus! 

Austatud ettekandja … 

Selmet sundida Eesti inimesi püksirihma pingutama, oleks aeg ise ka tööle hakata. Aitäh!

Aitäh! Head ametikaaslased! Me oleme nüüd [järgmise] küsimuse ees. Arutelu algataja on palunud, et kui arutelu ei ole lõppenud kella 13-ks, siis pikendada istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Võib minna nii, et me vajame lisaaega, võib minna nii, et me ei vaja lisaaega. Aga Riigikogu saalis on vaja kindlust ja kindluse mõttes alustame selle palve hääletamise ettevalmistamist. 

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni palve pikendada arutelu kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Veenva tulemusega 32 poolt, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole, leidis ettepanek toetust. 

Palun Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid ja külalised! Ma tänan tänaseid ettekandjaid. Kõlanud on väga palju õigeid mõtteid, millega saab ainult nõustuda – vähemalt igaüks, kes peab oluliseks vastutustundlikku eelarvepoliitikat. Eesti 200 toetab härra Võrklaeva otsustavust riigi kulutuste ülevaatamisel. Sama suur on meie toetus Ülo Kaasiku nägemusele, et samme riigi eelarvepositsiooni [parandamiseks] tuleb astuda võimalikult kiiresti. Raul Eametsa ettekanne oma selguses andis väga hea pildi sellest, kuidas kulutuste eeliskasv on meid tänasesse seisu toonud. See pilt ütleb meile üheselt, et meil pole teist valikut kui riigi kulutusi kärpida. Riigi eelarvepositsiooni parandamiseks tuleb samme astuda, olgu need võimalikult kiired, ja loodetavasti ei ole need viimased. 

Jah, riigieelarve otsused puudutavad kõiki inimesi. Siin saalis on ka täna kõlanud palju küsimusi, mis sellele tähelepanu juhivad ning nende sihtrühmade huvisid esile tõstavad. Jah, riigil on kohustused sihtrühmade ees ja me ei tohi neid unustada. Aga ma tuletan meelde, et on olemas veel üks sihtrühm, kes on täna siin jäänud tähelepanuta. Ka siin on täna öeldud, et praegune rahanduslik olukord ei ole tekkinud üleöö – need on eelmiste valitsuste otsused, mis on olnud pikaajalise mõjuga. Ka need otsused, mida me praegu siin arutame, on pikaajalise mõjuga. Need otsused mõjutavad meie noori ja on aluseks sellele, mille [põhjal] nemad omakorda tulevikus riigi rahanduse otsuseid tegema hakkavad. Seda vaatepunkti on palju kritiseeritud, kuid seda ei tohi unustada, sest see on tõepoolest oluline, kui suur on meie riigi võlakoorem 10 või 20 aasta pärast ning milliseid otsuseid on siis võimalik üldse teha. 

Minust palju kogenumad Riigikogu liikmed on öelnud, et praeguse olukorra lahendamiseks kulub aastakümneid. Praegune koalitsioon on võtnud eesmärgi riigi eelarvepositsiooni parandada. Jah, riigikaitsekulu suureneb ning maksuküüru kaotamine on kulukas poliitiline lubadus. See on valitsuserakondade valik, mis vajab lahendust ka riigieelarves. On selge, et praeguse maksubaasiga ei suuda me riiki üleval pidada. Seetõttu on Eesti 200 seisukohal, et riigi rahandus tuleb teha korda. Maksutõusude kõrval on ülimalt oluline töö, mida ministeeriumid on juba alustanud – nulleelarve protsess on algamas. 

Riigi kulutuste kärpimise kõrval on oluline riigi efektiivsemaks muutmine ja riigi pakutavate teenuste ja hüvede täpsem sihtimine. See tähendab personaalset riiki, mille roll saab riigi efektiivsemal toimimisel olema palju suurem, kui see on praegu. Ma palun teil mõelda selle peale, kas praegusel hetkel veidi mugavamalt elamine on väärt seda, et järgmise nelja aasta pärast oleme me veel suuremas rahalises augus. Eesti 200 on veendunud, et peaksime lõpetama riigi võlakoorma kasvatamise ning asuma seda vähendama. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Alustame sellest, et me täna kuulasime ühelt poolt valetavat, teiselt poolt maksutõusu juttu. Kahju, et Eesti 200 inimesed pole üldse aru saanud, mis see eelarve on ja kust ta tuleb. Te lükkasite kohe endal Heleniuse kõrvale, kes teab majandusest väga palju. Ta oleks rääkinud siin kindlasti teistsugust juttu. Rääkida, et eelarve on miinuses. Jah, kui eelmise aasta septembris eelarvet tegema hakati, siis olin eelarve arutelu juures mina ainuke rahanduskomisjoni esimehena, kes küsis, kus on kokkuhoid. Vastust ei tulnud ühestki ministeeriumist, et oleks vaja kokkuhoidu, ja ka mitte Rahandusministeeriumist. Öeldi, et eelarvega on kõik okei. Ja veel mõni päev enne valimisi märtsi alguses tolleaegne rahandusminister ütles, et eelarvega on kõik korras. Aprillis selgub, et ei ole. 

Tegelikult on ka täna riigieelarvega kõik korras. See, et on otsustatud natuke üle miljardi euro võtta laenu selleks, et meie kaitsekulusid suurendada, on kõigil teada, nii eelmisel koosseisul kui ka, ma loodan, kõigil, kes kandideerisid ja said endale siia mandaadi, et istuda 101 Riigikogu liikme hulgas. Ja kui keegi räägib, et laen on täna kallis, siis ta järjekordselt valetab. Inflatsioon on üle nelja-viie korra suurem kui täna laenuintress. Ja kui keegi arvab, et siis on kahjulik laenu võtta, siis peaks natukene rohkem majanduse kohta lugema, õppima või minema mõneks ajaks ettevõtlusesse ja tulema sealt tagasi siia saali. Siis saaks aru, mis tegelikkuses majandus on. 

Täna rääkida, et makse on vaja tõsta selle jaoks, et eelarve tasakaalu viia, on järjekordne suur vale. Makse tõstetakse täna ainult ühel põhjusel: et 2025. aastast alates vabastada inimesed, kes [saavad] meiega sama suurt palka, 654 euro ulatuses [tulumaksust], kuigi plaanitud, ma saan aru, on 700 eurot tulumaksuvabastust. Selle katteks kõik väiksema sissetulekuga inimesed, pluss pensionärid peavad selle kinni maksma. 

Kui me vaatame seda aruannet, mille Rahandusministeerium on välja saatnud nende maksude tõstmiseks, siis me näeme, et kui kõiki makse tõsta ja kõik läheks nii, nagu Rahandusministeerium on prognoosinud – ma võin julgelt öelda, et viimase nelja aasta prognoosid pole ükski kord pihta läinud –, siis tulu võiks olla teoreetiliselt natukene üle 80 miljoni. Aga kui jätta tulumaksuvabastuse idee ja projekt ära, siis ei ole vaja ühtegi maksu tõsta, ja kui siis mõnda maksu tõstetakse, siis oleks see tõesti tulupool, mitte ühe valimislubaduse täitmine. 

Kõige kurvem on kogu selle asja juures see, et kogu aeg valetatakse ja räägitakse eelmistest valitsustest. Eelmised kaks valitsust olid Reformierakonna peaministri juhitud. Kui nendest rääkida, siis rahandusminister tõi muidugi väga hästi välja, et laenukoormus kasvas just nendel aastatel. Kui keegi räägib, et 2020. aastal lisaeelarvega tehtud otsused olid kahjulikud, siis see on järjekordselt suur vale. Jüri Ratase valitsuse ajal me tegime lisaeelarves ettevõtlustoetused ja 2021. aastal oli Eesti majandus Euroopas kõige parem just tänu nendele kiiretele otsustele. Mäletan väga hästi nende otsuste tegemist. Need olid kahe öö …

Palun kolm minutit [juurde].

Palun, kolm minutit lisaaega!

Kui need otsused tehti, siis ettevõtlus sai sellest üle. Aga mis viis kriisi? Kriisi viis saamatus Eesti energia juhtimisel. Pidevalt räägitakse, et elektri hind tõusis Ukraina sõja tõttu. Ma soovitan teil kõigil võtta elektriarved välja. Sõda algas või jätkus Ukrainas 24. veebruaril. Eelneva aasta novembrikuus hakkas elektri hind tõusma kaks päeva pärast seda, kui Eesti avas pidulikult kolmanda kõrgepingeliini Eesti ja Läti vahel. Peale seda ei jäänud Soome odav elekter enam Eestisse, vaid mööda seda liini läks Lätti ja Leetu. Sealt hakkas kogu probleem. 

Järgmine probleem tekkis siis, kui ettevõtjad olid valmis LNG-terminali looma ja laeva siia tooma. Siis tegi tolleaegne valitsus kõik selleks, et seda terminali ei tuleks, et see terminal ehitataks Soome ja laev läheks Soome. Gaasi hind oleks olnud meil 50 eurot megavatt-tunni kohta, aga alles hiljuti oli see 285 eurot megavatt-tunni kohta. Nii elektri kui ka gaasi hinna tõusust tekkiv miinus Eesti elanikele ja ettevõtjatele on kõvasti üle 1 miljardi euro. Need on need kulud, mis on meie majandust pärssinud ja mille tõttu on ka eelarvelaekumised olnud väiksemad. 

Ma võin teile lohutuseks öelda, et selle aasta riigieelarve laekumine tuleb väga hea seoses sellega, et järgmisel aastal tulumaks tõuseb ja tulumaks tõuseb ka dividendide pealt. Enamik ettevõtjaid maksab sel aastal erakorraliselt välja oma dividendid, jaotamata kasumid, sest kes see ikka tahab maksta 10% oma dividenditulult rohkem. 

See aasta tuleb hea saak, aga mis järgnevatel aastatel tuleb? Paljud ettevõtjad on juba täna otsustanud, et nad lähiaegadel panevad oma ettevõtted kinni. Puitmajade ehitajad, kes meil on Euroopa top 1, on juba ammu reedese päeva vabaks teinud, nii nagu mõned erakonnad on valimistel lubanud, et Eestis võiks olla neljapäevane töönädal. Tööstusettevõtetel on keeruline, toiduainete tööstuses on keeruline. Energiahinnad on küll langenud, kuid pole langenud sellele tasemele. Käibemaks tõuseb, tulumaks tõuseb, aktsiisid tõusevad. Kes on see, kes jõuab nende kulud kinni maksta? Kui majandus langeb, siis tuleb raha ettevõtlusest, ei tule kuskilt mujalt. Mul on alati hea meel siin meelde tuletada, et üks minister arvas, et raha tuleb Eesti Pangast ja Eesti Panga eelarvest. (Juhataja helistab kella.) Veel kord, raha tuleb ettevõtlusest. Hoidkem oma inimesi ja oma ettevõtteid! Aitäh!

Hea ettekandja, teie aeg! Aitäh teile! Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja. Raili Rand, palun! (Reili Rand palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Esiteks aitäh külalistele nende sisukate ettekannete eest! Ettekannete vahel peetud arutelu kippus küll kohati võtma fookust, et kes on enim süüdi, kuid tunnistagem, kellelegi siin saalis ei tohiks üllatusena tulla riigi rahanduse keeruline seis koos käesolevate ja eesseisvate väljakutsetega. Tõsi, osa kolleege peitis möödunud valimisdebattides riigi tuludest rääkides pea liiva sisse või hämas, rääkides üldisest kärpevajadusest. Sotsiaaldemokraatide südametunnistus on siin puhas. Me rõhutasime korduvalt, et riigi rahandust ei saa vaid kärpides korda teha, sest miinus on liiga suur, mistõttu on maksumuudatused möödapääsmatud. Pakkusime sealjuures välja ka konkreetsed lahendused. 

Samamoodi jaanalinnu mängimine või vastastikune näpuga näitamine ei vii meid edasi ega päästa olukorda. Kui me tahame tagada riigi rahanduse kestlikkuse ja samal ajal ehitada põhjamaist heaoluriiki, siis ei saa tunda uhkust selle üle, et Eestis puudub sarnaselt Venemaa või mõne Lõuna-Ameerika riigiga astmeline tulumaks. Lähenemine, kus väiksema sissetulekuga inimesi maksustatakse samas määras Riigikogu liikmete või tippjuhtidega, ei tohiks olla Eesti tee. Samas määras riigi tuludesse panustamine mõjutab oluliselt madalapalgaliste perekondade toimetulekut ja seda negatiivses mõttes. Selle taustal ei tasu imestada, miks ühiskonnas kasvab nii äärmuslus kui ka protestimeelsed meeleolud riigi vastu. 

Eesti Panga hiljuti avaldatud analüüs tõdes taas, et meil on jätkuvalt Euroopa suurim sissetulekute lõhe. Kallimaks läinud hindu enam tagasi ei pööra. Hooldaja või poemüüja pole süüdi selles, et ta teenib ühiskonnale vajaliku töö eest väikest palka. Taas pead tõstnud palgavaesus on probleem, mis vajab hädasti riigi ja valitsuse sekkumist. Riigi ja erakondade vastutada on see, kuidas meie inimestel läheb. 

Möödunud nädalal kirjutasid ametiühingud, tööandjad ja valitsuse esindajad alla ajaloolisele kolmepoolsele palgakokkuleppele. Nelja aasta pärast moodustab alampalk pool keskmisest palgast. Sõltuvalt majanduse käekäigust jääb piir, millest vähem maksta ei tohi, vahemikku 1100–1200 eurot. See tähendab, et järgnevatel aastatel tõuseb alampalk aastas 13–16%, mis on märkimisväärne palgatõus. Miinimumpalga kasv kergitab kokku ligi 100 000 Eesti inimese töötasu, sest see tõus mõjutab ka teisi madalamaid palgaastmeid. Selle olulise muudatusega võidavad alampalga saajad rohkem, kui nad kaotavad ees ootavate maksumuudatuste tõttu. Sõlmitud kokkulepe toetab Eesti majandust ja piirkondlikku arengut. Ning mis on samuti oluline, alampalga tõus suurendab riigi tulusid, sealhulgas hüvitisi, näiteks pensione. 

Riigi rahandust ja eelarvepoliitikat ei saa vaadata lahus kogu majandusest. Riigi majanduspoliitika peab tegelema mitte dogmaatiliste maksuprotsentide sättimisega, vaid ka sellega, et igal pool Eestis oleks tööd ning inimesed ei peaks tööotsingute tõttu pealinna koonduma. Kindlasti [peaks tegelema] sellega, et rohekokkuleppe alusel muudaksime oma ettevõtlust kestlikumaks ja liiguksime jõudsamalt suurema lisandväärtuse poole, ning ka sellega, et ettevõtjate asjaajamine ei takerduks asjatult pikka ja keerulisse bürokraatiasse. Sellele kõigele ka valitsus eelseisvatel aastatel keskendub. 

Eesseisvate maksumuudatuste pärast on mures paljud Eesti inimesed ja ettevõtjad. Lisaks murele hakkamasaamise pärast ollakse pettunud, et Riigikogu valimiste eel maksudebatt ära jäi. Riigieelarve vajab põhimõttelist muudatust ja seda mitte ainult kulude, vaid just nimelt tulude poolel, kus sisuline debatt on seni puudunud. Riigikogus toimuv obstruktsioon pole sellele ka nüüd kuigi palju ruumi jätnud. Sisulise arutelu asemel koondub kogu tähelepanu tehnilistele, parlamendi töökorraldust puudutavatele küsimustele. Tõsi, see ei takista küll ummistuse peaarhitektil saalis patroniseerivalt kolleege korrale kutsumast. Lühikeses ajaraamis tehtavate otsuste puhul on aga parlamendis peetavatel aruteludel eriti suur kaal. Head kolleegid! Ärme siis kaikavõitluses unusta, et meie peamine roll ja vastutus on tagada oma riigi hea käekäik ning Eesti inimeste toimetulek ja heaolu. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Maris Lauri. Palun! (Maris Lauri küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti riigi rahaasjad läksid paigast ära headel aegadel. Siis tulid keerulised ajad ja seis läks hullemaks. Eriti hulluks läks seis eelmises koosseisus, sealhulgas seetõttu, et Riigikogus domineeris vildakas vaade riigi rollile ja rahandusele. Täna võib siin saalis seda lainetust endiselt tajuda ja kuulda. Poliitik võib olla edev, kuid ka kõige edevam poliitik võiks olla aus, vältida valedest kubisevat demagoogiat, sealhulgas vältida enese ehtimist sulgedega, mis kindlasti talle ei kuulu. See näeb lihtsalt narr ja naeruväärne välja, eriti kui minnakse isiklikuks. Seetõttu on mul natuke kahju, tegelikult päris palju kahju, et olulise teema arutelu on püütud muuta eneseõigustuseks, valimiskampaaniaks ja valede levitamiseks. 

Aga ma tulen nüüd teema juurde. Riigikogu ülesanne ei ole jagada kõigile võimalikult palju raha, nagu üks meie kunagine kolleeg siin majas väitis. Riigikogu ülesanne on tagada Eesti riigi jätkuvus ja toimimine ning seda arukal viisil, vaadates mitte üksnes sellesse päeva, kus parasjagu ollakse, ja paremal juhul homsele, vaid hinnates üldisemaid trende ja pikaaegset arengut, erinevat laadi riske ja võimalusi. Riigikogu ei tohi käituda ühepäevaliblikana, kuid kahjuks ei ole see alati õnnestunud. Ikka kipub domineerima lühiajaline vaade ja soov jagada võimalikult palju raha võimalikult paljudele, eriti enne valimisi ja eriti kui erakonna väljavaated on ebakindlad ja nirud, seda vaatamata sellele, et raha jagamine ei ole kunagi valimisvõitu toonud. Ei toonud viimastelgi, kus kaotajateks, tuletan meelde, olid need, kes lubasid ja jagasid kõige rohkem. 

Siin me nüüd oleme. Eesti riigi rahaline seis on kehv, ja kui me endistviisi jätkame, siis ka halb. Me elame riigina üle oma võimete, meeldib see meile või mitte, aga see on fakt. Ma loodan tõesti, et siin saalis mõistetakse, et korras rahaasjad on olulised indiviidi tasemel. Kui tulud ja kulud ei ole tasakaalus pikalt, siis tekivad probleemid, võlad, kohtuasjad, täiturid ja nii edasi. Riigiga on asjad tegelikult enam-vähem samamoodi, kuigi on teatud erinevusi. On põhjendatud olukordi, kus rahaline seis läheb käest, kuid üldjuhul peab pingutama, et asjad oleksid korras. Kui need on käest läinud, siis tuleb võimalikult kiiresti uuesti korda seada. Kindlasti tuleb ühel hetkel järgmine kriis ja ei saa välistada, et tuleb ka teine. Me oleme näinud värskelt seda, et võib ka kaks järjest tulla, aga võib tulla ka kolmas ja neljas otsa. Ja siis ei tule enam toime. 

Riigi finantsseisu puhul me räägime tuludest ja kuludest. Tulupool on maksud. Maksude tõstmine ei meeldi üldiselt kellelegi. Kui [meeldib], siis ehk neile, kes ise ei maksa, kuid loodavad teiste makstud maksudest endale rohkem saada. Vahel on kahjuks seis selline, et lihtsalt teisiti ei saa, sest vahe tulude ja kulude vahel on liiga suur. Eesti on just selles seisus, kui me just ei taha oma kulutusi kõvasti ja oluliselt vähendada. Kui ma kuulasin täna neid jutte siin poliitikute suust, siis ma julgen väita, et opositsioonis kindlasti seda tahet ei ole. Sellele osutavad tegelikult ka need ettepanekud, mis on tehtud maksuseaduste kohta ja milliseid eelnõusid on viimase paari kuuga algatatud. 

Kui me juba makse muudame, siis on mõistlik korrigeerida ära ka need vead, mis on tehtud maksusüsteemi sisse, eelkõige üksikisiku tulumaksus, mis on muutunud keskklassi taagaks ja karistab neid, kes pingutades saavutavad palgatõusu, millest seejärel neilt kohe enam kui kolmandik ära võetakse. Kurbkoomiline on sealjuures kogu see lugu, kuidas rikkuriteks kuulutatakse kõik need, kes üle 2000 euro teenivad. Need on õpetajad, meditsiinitöötajad ja turvalisuse eest seisjad, kelle eest justkui võideldakse. 

Nüüd kuludest. Riik peab kulutama kohtades, kus tema olemasolu on ainuvõimalik: sise- ja väliskaitse, julgeolek, riigivalitsemine, kohtud, omavalitsemine. Eesti riigis on otsustatud juba ammu, et riik peab olulises osas katma hariduse, tervishoiu, sotsiaalkaitse ja hoolekande kulud, olgu need riigi või omavalitsuste korraldada. Kuid kas me teeme neid kulutusi alati sihitult, tulemuslikult ja arukalt? 

Ikka ja jälle on nähtud seda, et jagades külluslikult raha, ei lahendata tegelikult probleemi. Rahaga maetakse probleem ära. Saab öelda, et me tegime, me andsime raha, aga probleemi ju ei lahendata. Probleem jääb lahendamata ja see tuleb uuesti välja ja hullemalt. Raha jagamine on ju tegelikult lihtne. Me ainult anname, rohkem ja rohkem, ja kui kusagilt võetakse, siis see on ju ebaõiglane. Kahjuks on meie ühiskond natuke harjunud ka sellega, et raha tulebki kogu aeg jagada, igasuguseid toetusi järjest rohkem, rohkem ja veel rohkem ning enamatele. Ühed ju saavad, miks mina ei saa? Ma saan natuke, miks ma rohkem ei saa?

Nii me lihtsalt ei saa jätkata. Me peame vaatama, mille jaoks me kulutame ja kuidas me kulutame. See süsteem või asjad, mis töötasid 10, 20, võib-olla ka 30 aastat tagasi, ei pruugi [enam töötada] ja suure tõenäosusega täna enam ei tööta, sest aeg on muutunud, inimesed on muutunud, majandus ja ühiskond on muutunud. Asju tuleb muuta. Me oleme 30 aastaga muutunud mugavaks ja natuke laisemaks – harjumused, millest me ei saa lahti. Natuke sõltuvuse probleemid siin. 

Võttes kokku, me elame üle oma võimete Eesti riigina. Me peame seda aktsepteerima, tahame või mitte. Me peame oma käitumisviisi muutma. Me peame vaatama, mida me teeme, kuidas me teeme ja kas ikka kõike on vaja teha. See muutmine ei ole kerge, see on tõesti raske, aga me peame seda tegema. Ma ei ole naiivne arvamaks, et minuga kõik nõustuvad. Aga ma loodan, et lisaks kuulmisele ka kuulatakse ja mõeldakse selle üle, mida ütlesin. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Leo Kunnase. Palun! (Leo Kunnas küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna ma esinen iseenda, mitte fraktsiooni nimel. Erinevalt riigikaitsest mul tegelikult rahanduse vastu mingit erilist kirge ei ole ja seepärast ma püüan seda teemat käsitleda külmalt ja ilma mingi ilmavaatelise prismata. 

Kui nüüd me käsitleme praegusi maksutõuse ja tegelikult ka kärpeid, mida me näiteks oleme tegemas peretoetuste arvel, siis mul on lihtne küsimus: milleks, kust ja mis põhjusel me peame neid tegema? Ma olen küsinud neid küsimusi ja tegelikult ma ei ole saanud vastust. Seepärast olen ma ise teinud laias laastus sellise oletuse, et üks kolmandik sellest august tuleneb sellest, et majandus on lihtsalt läinud langusesse. Hea Mart, sa mainisid õigesti, et maksutulud on kasvanud, aga teeme oletuse, et kui majandus oleks näiteks tõusnud 3% või 4%, millised need maksutulud oleks siis? Loomulikult oleksid need tulud sel juhul mõnevõrra teistsugused ja need kataksid osa sellest august. 

Ehk ma arvan, et tegelikult umbes üks kolmandik sellest, mida soovitakse koguda maksutõusudega, läheb lihtsalt selle augu katteks, mida majanduslangus põhjustab. Teine kolmandik laias laastus läheb niinimetatud maksuküüru kaotamise kompenseerimiseks. Ehk siis ka see on kallis. Ja kolmas kolmandik. Siin on öeldud, et riigikaitse on põhiline, kuhu see raha läheb. Jah, kolmandik lähebki kaitsekulude tõstmiseks ja ka muudeks vajalikeks kuludeks. Kolmandik sellest ongi põhjendatud. 

Nüüd on küsimus selles, miks majandus läks langusesse. Ma arvan, et põhipõhjus oli vähene reageerimine energiakriisile. Oli võimalikke erinevaid reaktsioone. Enamik Euroopa riike reageeris sellega, et nad jõuliselt toetasid ettevõtlust. Oleks olnud võimalikud ka radikaalsemad meetmed, näiteks elektri börsihinna kujundamise mehhanismi muutmine, mis pandi paika kallima pakkumise järgi, või siis CO₂-kvoodile hinnalae kehtestamine, mida näiteks Poola pakkus. Aga selge on see, et need radikaalsed lahendused ei olnud eelmisele kahele valitsusele vastuvõetavad. Kuna ei tehtud ei radikaalseid ega vähem radikaalseid lahendusi ja asi läks tegelikult suuresti isevooluteed, siis tagajärg ongi majanduslangus, mis tegelikult ka nüüd veel ei peatu. 

See tegelikult osalt kordab seda mustrit, mis meil oli 2008–2010, kui majanduslanguse numbrid olid ka kahekohalised. Me kõik kunagi muigasime Poola üle: vaene Poola, sõidame sealt läbi, teed on halvad, midagi ei ole. Aga Poola ei läinud masuajal majanduslangusse, vaid jätkas kogu aeg väikese tõusuga. Kus on Poola nüüd ja kus oleme meie võrreldes selle vahega, mis oli enne? Loomulikult olid toonastel 2008.–2010. aasta otsustel teised tagajärjed. Ehk siis me peame tunnistama seda, et mitukümmend tuhat inimest olid sunnitud Eestist lahkuma, kuna nad ei saanud siin enam elatist teenida. Nüüd me peame vaatama, et me neid samu vigu praegu ei kordaks. See on see seis. 

Nüüd püüan natuke mõelda ka perspektiivile. Meil on kolm suurt valdkonda, mis neelavad järjest või peaksid neelama [raha] ja vajaksid järjest, ma ütleksin niiviisi, kulude järsku tõusu. Esimene valdkond loomulikult ongi riigikaitse, nii sõjaline riigikaitse kui ka tegelikult laiapõhjaline riigikaitse. Sõjalise riigikaitse kohta on meil otsused olemas, et 3% SKT-st. Praktikas see läheb ka üle selle ja see on suur koormus eelarvele. Kui me räägime laiapõhjalisest riigikaitsest ja elanikkonnakaitsest ja mõtleme näiteks poole protsendi kategoorias, mis oleks vaja panna sellesse, siis see raha on ka ju vaja leida. Ehk siin on kulude järsk kasv. 

Teine valdkond on rahvastikukriis. Õigemini kriisiks võib-olla võis seda nimetada seni, kuni summaarne sündimuskordaja ei olnud langenud alla 1,5. Ehk kriisist me räägime 1,5 ja 2 vahel, kus me olime ja kõikusime. Nüüd see number on 1,4, mis tegelikult minu hinnangul tähendab juba katastroofi. Me peame sellele reageerima. Me peame sellele reageerima või siis meie demograafiline olukord läheb lähematel aastakümnetel järsult halvemaks. See nõuab raha, see nõuab praegu teatud otsuste ärajätmist. See obstruktsioon on olnud nii terav praegu, sest see ju mõjutab otseselt seda küsimust. Selleks on vaja raha. 

Kolmas on rohepööre. Ma olen küsinud, kuidas kliimaministeerium suudaks kliimat Eestis mõjutada. Mulle on vastus olnud selline, et väga ei suuda. Mis maa kliimat mõjutab, on päikese aktiivsus, mis omakorda mõjutab maa magnetvälja. Meil ei ole, ma oletan, lähema 800 000 aasta jooksul [loodud] tehnoloogiat selleks, et me kliimat tõeliselt saaks mõjutada. Ja kui me saame need tehnoloogiad kunagi, siis tekib küsimus, kas me tõeliselt tahame neid kasutada. 

Mida me siin siis reaalselt saame teha? Selge on, et kliimaministeeriumi loomisega on rohepööre praeguse uue valitsuse prioriteet, mis võtab ka raha. Kui paneme need kolm prioriteeti kokku, siis me näeme seda, et me ei suuda kuidagi viia eelarvet 3%-lise puudujäägi sisse. Seda lihtsalt ei ole võimalik teha, ükskõik kuidas vaadata. Nüüd ongi küsimus, kuidas edasi minna. Minu realistlik hinnang on see, et seda ei olegi võimalik teha ja kõik need püüdlused tegelikult ei kanna vilja. Või siis me peame vähemalt üks või isegi kaks nendest kolmest valdkonnast lihtsalt jätma tegemata. Ei saa teha seda. 

Noh, mis on üldse meie finantspoliitika tee edasi. Loomulikult me ei peaks minema mingitesse äärmustesse, nagu Kreeka või Lõuna-Euroopa riigid, kes on 200% SKT-st võlgu. Me ei räägi ka siin Ameerika Ühendriikidest, kes on juba 120% SKT-st võlgu. Aga meie karm perspektiiv puhtalt julgeolekupoliitiliselt on tõenäoliselt see, et kas me oleme 10–20 aasta pärast – nii pikk on tõenäoliselt vähemalt see konfrontatsioon, mis meil Venemaaga kestab –, kas rohkem võlgu ja paremini kaitstud ning rohkem võlgu ja demograafiliselt paremas seisus või siis me oleme rohkem tasakaalus ja meie seis on nii julgeoleku kui ka rahvastiku mõttes ohtlik. 

Ma püüdsin praegu hästi külmalt analüüsida kogu seda olukorda ilma mingi, nagu ma ütlesin, maailmavaatelise prismata. Küsimus ongi selles, et millele üldse meie finantspoliitika kui selline rajaneb ja kus on selle piirid. Kas me kaldume ühte või teise äärmusse või siis püüame mingit keskteed praeguses olukorras leida, kus Euroopa ja läänemaailma teatud finantskäitumine on mingi selge mustriga? Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli rahandusminister Mart Võrklaeva. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! 

Me tervitame kindlasti teda. 

Kuidas?

Me tervitame teda kindlasti, Riigikogu esimeest.

Vabandust, aseesimees! Palun vabandust!

Ei, ei ole midagi. Lauril hea meel, kui teda … 

Jah! Lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Tänan selle sisuka ja põneva debati eest. Ma arvan, et see debatt oli vajalik seda enam, et riigi rahanduse olukord, nagu me ka täna kuulsime, on tõsine ja vajab seda, et me selle üle arutaks ja selle üle mõtiskleks. Miks ma siia pulti tulin, on see, et tahaks reageerida eeskätt tänase [arutelu] nii-öelda kokkukutsuja härra Reinsalu väljaöeldule ja sellele, et tema sõnavõtus oli palju pooltõdesid, kui mitte öelda, et valesid. Algas see sellega, et ta nimetas ennast eksperdiks. Tema kõne selgelt [väljendas], et ta ei olnud siin täna rahandusekspert, vaid Isamaa Erakonna esimehe kandidaat. Ja miks ma seda arvan? 

Esimene, küüru kaotamine. Väide, et maksuküüru kaotamine maksab 2 miljardit eurot. Ei, ta seda kindlasti ei maksa. Kõigepealt ma pean [rääkima], miks me selle maksuküüruga üldse tegeleme. See on ajale jalgu jäänud. See karistab 1200–2100 [eurot] teenivaid inimesi. Meil on tublid tööinimesed, õpetajad, päästjad, politseinikud, kes hakkavad saama ligi 100 eurot rohkem kuus kätte, kui me selle ebavõrdsuse kaotame. Selle mõju eelarvele – jälle oli väide, et see on suur kulu, 2 miljardit. Ei, tulumaksureform on koos muude maksumuudatustega positiivne meede eelarve jaoks. Ehk me katame oma kaitsekulusid, me parandame oma eelarvepositsiooni. Seda on tegelikult kenasti juba näha esitatud maksueelnõude analüüsist samamoodi. Ei ole vaja ajada taga mingit müstilist tabelit ja öelda, et andmeid pole avaldatud. On küll, tänane koalitsioon on rääkinud avatult ja ausalt sellest, mida ta teha plaanib. Suur osa nendest eelnõudest on juba Riigikogu menetluses. 

Ma pean ütlema, et jah, see koalitsioon teebki asju natuke teistmoodi selles vaates, et me tegeleme tõsiselt sellega, kuidas riigi rahandust korda teha, kuidas raha juurde tuua. Lisakulutusi on ainult üksikuid ja ka nendest oleme me juba avalikult rääkinud. Seal on kaitsekulud 3%, mis on vajalikud. Ja tõesti, me oleme otsustanud, et me järgmisel neljal aastal selle vähemalt 3% peal hoiame. Teistpidi olemegi võtnud eesmärgi, et eelarves saavutada maksimaalselt puudujääk 3% SKP‑st järgmisel neljal aastal. See tähendabki seda, et me juba järgmisel aastal oma otsustega parandame eelarvepositsiooni lisaks kaitsekulude tõusule 1,3%. 

Nüüd väide sellest, et see valitsus hirmsasti kiirustab. Jällegi, ma arvan, härra Reinsalu mäletab, et 2016. aastal pöörati meie maksusüsteem pea peale umbes 17 päevaga, kui tuli uus valitsus ja võttis teisel lugemisel suvalise eelnõu ning liitis sinna otsa 11 erinevat muudatust. Keerati pea peale tulumaksusüsteem, loodi maksuküür, pöörati [pea] peale aktsiisid – me kõik teame selle tagajärge, tekkis meeletu alkoralli –, tõsteti laste‑ ja peretoetusi ilma igasuguse analüüsita ja ilma seletuskirjadeta, ilma kaasamiseta, ilma võimaluseta huvigruppidel kaasa rääkida.  

Kõike seda oleme meie teinud teistmoodi. Huvigruppidel on olnud võimalik kaasa rääkida. Riigikogu menetlusse oleme esitanud neli erinevat maksueelnõu, mitte kobarana nagu 2016. Oleme neid arutanud, andnud kümme päeva muudatusettepanekuteks. Loodetavasti saamegi sisulist debatti edasi pidada sõltumata sellest, et opositsioon on hakanud obstruktsiooni tegema. 2016 sõitis tõeline maksuteerull, sel korral meie seda nii ei soovi teha.  

Reinsalu väitis väga veenvalt, et eelmine valitsus on teinud kohutavaid otsuseid ja on riigieelarve viinud väga kehva seisu. Vaatasin, arvutasin paberinurga peal kokku – umbes 687 miljoni eest on täiendavaid kulusid … 

Kolm minutit lisaaega saab?

Saab. Palun, kolm minutit! 

… millele lisanduvad kaitsekulud järgmisel aastal – 510. Aga keskenduks sellele 687-le, millest 370 miljonit olid Isamaa suured unistused ja lubadused, mis me pidime eelmises valitsuses otsustama. Seal olid peretoetused, õpetajate palgad ja veel palju muud. Aga eeskätt olid need peretoetused, mis seda riigieelarvet just pikas plaanis probleemsemasse seisu panid ja mida me nüüd ka riigieelarvele jõukohasemaks muudame.

Nüüd üks asi, milles, ma pean tunnistama, ma olin Reinsaluga nõus, on majanduskasv ja Euroopa raha. Ja täpselt sellega me täna ka aktiivselt tegeleme. Jällegi, miks neid ei ole varem aktiivselt kasutatud? Eks endine välisminister peab ise teadma, olles koalitsioonis olnud. Kuid Euroopa raha puhul tõesti, RRF saab kohe heakskiidu Ecofinis – saame seda suuremal määral kasutusse. Euroopa raha on see, mis võiks meid aidata tänases majanduskriisis toime tulla. Sealt me saame investeerida rohereformi, sealt saavad investeerida ettevõtted enda digitaliseerimisse, energiatõhususse, sealt me saame parandada oma taastuvenergia tootmist, luua täiendavaid ühendusi, sajad miljonid renoveerimisse, saame renoveerida kortermaju, eramaju. See toob pikas plaanis alla meie inimeste igapäevased energiakulud ja teistpidi süstib ka oluliselt raha Eesti majandusse, kuna neid töid on vaja kõiki teha. Ja loomulikult digitaliseerimine, energiatõhusus – kõik see tõstab pikas plaanis meie ettevõtete konkurentsivõimet. Seda kõike me teeme.

Lõpetuseks veel kord tänan selle põneva arutelu eest! Ma arvan, et me oleme täna ühe asja küll selgemaks saanud: pikas vaates meie riigieelarve kulud ja tulud peavad üksteisele lähemale minema ja just selleks, et me suudaksime oma riiki ülal pidada, oma kohustusi täita. Nagu Leo Kunnas viitas sellele, et meie ühine ja selge arusaam sõltumata [kuuluvusest] opositsiooni või koalitsiooni, [on see,] et meie riik oleks kaitstud. Ka mina näen seda, et ilmselt peame me järgnevatel aastatel hoidma vähemalt 3% taset. Kahjuks meie kuri naaber ja Ukrainas toimuvad sündmused näitavad, et pole lootustki, et seda siin pikemas plaanis võiks allapoole tuua. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu.

Jah, lugupeetav rahvaesindus! Taeva arm, Mart, mida sa kõike rääkisid! Mis otsast ma nüüd alustan? Sa oled Eesti ametisoleva valitsuse rahandusminister, mitte ajaloolane, ja sa tegeled siin 2016. aastaga. Tsaari-Venemaal ei toodetud ka 1913. aastal värviteleviisoreid. Küsimus on selles, et me kõneleme praegusest olukorrast. Ära poe riigikaitse taha ega kasuta seda kilbina praeguste maksutõusude puhul! 

Sa hiilisid väga osavalt oma eelnevas sõnavõtus mööda sellest, kui palju see teie nii-öelda maksuprojekt maksab. See on tegelikult netopositsiooni plussis konsolideeritud – jah, see vastus on õige. Aga kui seda maksuprojekti ei oleks? Ja see oli täiesti eksitav ja vale seisukoht proua Laurilt siin varasemalt, kui ta viitas, et inimesed maksavad üle kolmandiku tulust tulumaksu. Eestis minu teada ei saa ükski inimene maksta enne teie maksutõusude jõustumist üle 20% üksikisiku tulumaksu. 

Loomulikult tuleb riigikaitsekuludesse panustada. Küsimus on selles, et riigikaitsekulude puhul me ei tohigi nendest kulutustest mõelda eelarvetehniliselt, vaid võime- ja vajaduspõhiselt. Numbrid numbriteks, aga mul on suurepäraselt meeles, kui me eelmisel suvel arutasime õhutõrjeprojektide väljaarendamist. See oli tegelikult ju osaline otsus, mis langetati. Ballistilise raketikaitse puhul, mis need seletused olid siis? Nii-öelda rahanduse vaates seletati, et rakett tuleb Venemaalt liiga kiiresti, võib-olla seda ei ole mõtet soetada. Tegelikult olid need majanduslikud optimeerimiskaalutlused.

Nüüd rohepööre. See on tahk, mida ma oma varasemas kõnes ei puudutanud. See nii-öelda valimatu rohepöörde implementeerimine sellisel kujul, nagu praegu valitsus planeerib, on täiendav olemuslik põnts ja teadmatuse keskkond meie ettevõtjatele, loomulikult ka laiemas mõttes meie tarbijatele. Seda riskihinnangut, mida valitsus planeerib ... Üks asi on ideoloogilise kavatsuse sõnastamine ja selle nii-öelda ametkondliku ressursijõu erikaaluga rakendamine, aga teine on, mis on selle kulukus. Ma juhin tähelepanu, et seda relevantset hinnangut meil ei ole, seda ma olen viimaste aastate jooksul korduvalt kritiseerinud. Ka "Fit for 55" analüüsid on tegelikkuses tehtud varasemate, hoopis muutunud tehiolude pinnalt, nagu ka CO₂ kaubanduse kvoodiühikute hind, mis on kordades kasvanud.

Suuremeelse imperaatori kõrguselt härra rahandusminister ütles, et näed, parlament, need maksuseadused on ju lahti seotud. Need maksuseadused seoti lahti parlamendi opositsiooni täiesti legitiimse surve tulemusena. Te tahtsite need vastu võtta täielikult Brežnevi pakina. Aga ma tean tegelikult seda põhjust. Küsimus ei olnudki mitte tehnikas, vaid te kartsite, et ka koalitsiooni osa liikmeid võivad eraldi menetlemisel hakata vibama. See oli teie esialgne kavatsus, lahingujoonis. 

Küsimus on selles, mis on valitsuse majanduskasvu plaan. Ka selles eelnevas kõnes ma ei kuulnud sisulist vastust sellele. Osundus oli sellele, ma saan aru, etteheide, et miks euroraha on kehvalt kasutusele võetud, kui me räägime siin 0,7%. Näed, välisminister Reinsalu ei tegelenud! Vaat, oleks Kaja Kallas mulle selle ülesande pannud, oleks tegelenud ka sellega. Küsimus on selles, et minu tegematajätmine on see … Ma saan aru, et sinu osundus oli sellele. Kõike halba, mida see valitsus tegi, tehti seetõttu, et mina seal olin, ja kõik hea juhtus vaatamata minule. 

Etteheide, et õpetajate palku tõsteti. Jaa, Tõnis Lukas on see süüdlane, kes tuleb siin kohapeal moraalselt vahistada selle eest. Selle etteheite võtab Isamaa vastu. See oli ainult meie töö tulemus. Reformierakond oli nagu tuld purskav lohe õpetajate palgatõusu vastu. Jah, seda võib tegelikult nii öelda. See, et millegipärast valimiskampaanias ja eelarvet üle andes toonane peaminister Kaja Kallas õpetajate palgatõusu medaleid endale kaela riputas, tulenes ilmselt hajameelsusest. Tegijal juhtub, tegijal juhtub. 

Nii et meie säilitame koostöövõime, meie säilitame positiivse alternatiivi visiooni. Uskuge mind, mulle tundub, et Eestil on seda hädasti vaja, kuulates siin eelkõnelenud kõrget ametikandjat. Aitäh!

Aitäh! Maris Lauri, vastusõnavõtt, palun! 

Aitäh! Peale seda ülimalt demagoogilist sõnavõttu, kus rohkelt ka selle tõttu libastuti valedesse, korrigeerin ma ühe minule omistatud valeväite. Ma ütlesin, et üle 30 võetakse lisanduvast palgast, mitte kogu palgast. Nii et palun olla täpne oma demagoogias tulevikus. Aitäh! 

Aitäh! Vastusõnavõtt, Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Tõesti, ka mina ehmatasin ära, kui ma kuulsin retooriliselt (Saalis räägitakse. Juhataja helistab kella.) samas kujundis, nagu me oleme ju tegelikult palju kuulnud, et eelmises valitsuses olid peaminister ja kõik partnerid Isamaa pantvangid ja pidid seega tegema rumalaid otsuseid. Aga nüüd on õnneks normaalne koalitsioon ja saab need ruttu ümber vaadata. Sellega, et lastetoetuste tõus ja perehüvitiste tõus on selles nii-öelda halbade või riskantsete otsuste nimekirjas, mis Isamaa survel justkui eelmine valitsus tegi, me oleme harjunud. Aga nüüd oli seal [nimekirjas] ka õpetajate palkade tõus – see on midagi ootamatut, sellepärast et me oleme strateegiliselt rääkinud, et õpetajate palgad peavad ka tulevikus kasvama. Selline hoiak ei anna optimismi.

Aitäh! Rohkem sõnavõtte ei ole. Sulgen läbirääkimised. Ma olen tänulik kõigepealt riigieelarve kontrolli erikomisjonile, et te olete selle teema siia saali toonud. Suur tänu rahandusminister Mart Võrklaevale ja Eesti Panga asepresidendile Ülo Kaasikule! Ma tänan eelarvenõukogu esimeest Raul Eametsa ja riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimeest Urmas Reinsalu. Tänan kõiki Riigikogu liikmeid, kes selles debatis osalesid, küsisid, arvasid. Selle päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. Täna me järgmise päevakorrapunkti juurde ei jõua, sellepärast et seda järgmist päevakorrapunkti ei ole. Istung on lõppenud. Aitäh! Jõudu teile meie töös!