Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Austatud peaminister! Külalised! Tere päevast, interneti teel jälgijad! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu 4. töönädala esmaspäevast istungit. Ja kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli, Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Mul on kohustus anda üle arupärimine 12 Keskerakonna fraktsiooni liikme poolt. Teemaks on Nursipalu harjutusväljaku laiendamise protsess. Aru pärime õiguskantsleri käest, et ta hindaks kogu selle seni kestnud protsessi seaduslikkust ja seda, millise seadusliku protsessi raames oleks juba saanud algatada ettevalmistusi Nursipalu harjutusväljaku laiendamiseks või selle harjutusväljaku hoopis mujale tegemiseks.

Ma olen riigihalduse ministrina tegelenud erinevate planeeringutega, ka riigi eriplaneeringutega (Juhataja helistab kella.), nende vedamisega. Ja minu teada ei anna seadus muud võimalust, kui selleks tuleb teha riigi eriplaneering. Kaitseväe ja Kaitseministeeriumi väide on, et see võtab jube palju aega, praeguses olukorras oleks vaja teha kiiremini. Me oleme tegelikult ka seadusesse teinud vastava muudatuse, et tegelikult teatud rajatiste puhul, teatud valdkondade puhul on see võimalik teha põhimõtteliselt ka ühe etapina kahe või kahe ja poole aastaga. Kui oleks eriplaneering algatatud eelmisel suvel, oleks pool aastat planeeringuajast olnud juba läbi. Nüüd me oleme kaotanud pool aastat, oleme hulluks ajanud nii Lõuna-Eesti inimesed kui [muu] Eesti inimesed. Ma ei tea, kuidas see aitab [toetada] nende vaadet riigikaitsele või julgeolekupoliitikale.

Selle vastu, et harjutusväljakut on vaja, ei vaidle ju keegi. Aga seadusliku protsessiga tuleb kindlaks teha, kuhu seda on võimalik teha, mõjud ära analüüsida ja siis on võimalik selle ehitusega edasi minna. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise ning vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus selle edasise menetlemise.

Head ametikaaslased, viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 71 Riigikogu liiget, puudub 30.

Asume nüüd päevakorra kinnitamise juurde ja kõigepealt on vaja selle hääletamise ettevalmistamist alustada. Kas võime minna hääletuse juurde? Suured tänud! Panen hääletusele Riigikogu täiskogu IX istungjärgu 4. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 65 Riigikogu liiget, vastu 4, erapooletuid ei ole, on päevakord kinnitatud.

Saame alustada tänase, 6. veebruari päevakorra menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse ""Eesti julgeolekupoliitika alused" heakskiitmine" eelnõu 775 esimene lugemine. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Mul on väga hea meel olla täna teie ees just uuendatud julgeolekupoliitika aluseid tutvustamas. Nii olulisi teemasid nagu julgeolek peab ühiselt arutama ja ühiselt edendama. On suur väärtus, kui suudame säilitada julgeolekupoliitika suurtes küsimustes üksmeele ega lase päevapoliitikal seda mõjutada.

Valitsus edastas 24. jaanuaril Riigikogule uuendatud "Eesti julgeolekupoliitika alused". Sellel strateegilisel raamdokumendil on kolm peamist eesmärki. Esiteks, kirjeldada julgeolekuolukorda 2023. aasta alguse seisuga. Teiseks, selgitada Eesti eesmärke pingelisemaks muutunud julgeolekukeskkonnas ja kolmandaks, kirjeldada seatud eesmärkide saavutamiseks vajalikke samme. 

Ma loodan, et Riigikogu suudab julgeolekupoliitika alused veel enne valimisi kinnitada. See oleks praeguses julgeolekukeskkonnas oluline sõnum nii Eesti inimestele kui ka rahvusvahelisele ühtsusele. Eestis on tugev parteideülene pühendumine julgeoleku tugevdamisele.

Alustuseks lühidalt julgeolekupoliitika uuendamise kontekstist. Uuendasime “Eesti julgeolekupoliitika aluseid”, sest rahvusvaheline julgeolekukeskkond on halvenenud. Venemaa alustas Ukraina vastu täiemahulist sõda. Sellele eelnenud COVID-i pandeemia näitas tsiviilkriisiga kaasnevate mõjude olulisust.

Need suundumused on muutnud julgeolekupoliitilist mõtlemist nii Eestis kui ka vabas maailmas laiemalt. Näeme sarnast protsessi mitmetes riikides. Tulenevalt möödunud aasta sündmustest, sõnastatakse julgeolekupoliitilise mõtteviisi muutumist ka meie liitlaste ja partnerite strateegiates.

Julgeolekupoliitika aluste uuendamist alustati juba 2021. aasta lõpus. Selle jaoks korraldas Riigikantselei temaatilisi seminare, kuhu oli kutsutud nii Riigikogu välis- ja riigikaitsekomisjoni, ministeeriumide, erasektori kui ka akadeemiliste asutuste esindajad. Venemaa Föderatsiooni agressioon Ukraina vastu seiskas selle töö ja nõudis uut julgeolekukeskkonna hindamist. Seetõttu oleme Riigikogu ees selle uuendatud dokumendiga just praegu.

On tähtis, et saaksime julgeolekust rääkida otse, kõigile arusaadavalt ja keskendudes kõige põletavamatele teemadele tänases olukorras. Seda võimaldab praegune julgeolekupoliitika aluste dokument oma teadliku lühidusega, hõlmates kõige olulisemat.

Tahan tänada nii Riigikogu välis- kui ka riigikaitsekomisjoni nende panuse eest julgeolekupoliitika uuendamisse – seda nii aluspõhimõtteid arutades kui ka sisulisi ettepanekuid tehes. Ka üle-eelmisel nädalal peetud kohtumise ajal ütlesid komisjonide liikmed, et protsess on olnud konstruktiivne ja [õhkkond] üksteist ära kuulav. See annab meile riigina lootuse, et olulistes küsimustes, nagu julgeolek, me leiame ühise keele ja suudame liikuda edasi julgeolekupoliitika aluste kinnitamisega ka valimiste-eelsel ajal.

Uuendatud julgeolekupoliitika alused toetuvad 2017. aastal kehtima hakanud "Eesti julgeolekupoliitika alustele". Eelmine versioon on pikk ja põhjalik ning märkimisväärne osa sellest on endiselt relevantne. Seetõttu ei ole uuendatud julgeolekupoliitika aluste eesmärk teha põhimõttelisi muudatusi või algatada täiesti uusi poliitikasuundi. Uuendatud dokument sõnastab eelkõige selle, mis on [eelkõige] viimase aasta, aga ka enama aja jooksul toimunud.

Tulenevalt muutunud julgeolekukeskkonnast seame enda tegevuste fookuse täpsemaks. Eesti eesmärk on alati olnud muuta agressioon Eesti riigi vastu teostamatuks. Küll aga teeme me täna nii ise kui koos liitlastega oluliselt rohkem enda julgeoleku tagamiseks.

Oleme ajalooliselt kõrgele tasemele tõstnud oma riigikaitsekulud. Eesti kaitsekulutused 2023. aastal ületavad 2,85%-ga SKP-st miljardi euro piiri. Juba 2022. aastal suunasime sõjalisele kaitsele täiendavalt rohkem kui 1,2 miljardit eurot.

Uus julgeolekupoliitika dokument toob välja, et praeguse julgeolekukeskkonna suurim strateegiline väljakutse on intensiivistunud vastasseis erinevate poliitiliste, majanduslike ja ühiskondlike süsteemide vahel. Demokraatial, turumajandusel, õigusriigil ja inimõigustel põhinev väärtusruum on surve all ja ideoloogiline vastukaal sellele suureneb.

Oleme jõudnud varjatud konkurentsist avatud vastasseisuni, sealhulgas ulatusliku sõjategevuseni Euroopas. Kuigi Tallinna ja Kiievit lahutab 1200 kilomeetrit, on agressoriks meie ühine naaber. Eesti jaoks on eksistentsiaalselt oluline, et me oleme osa demokraatlikust kogukonnast ja demokraatlik kogukond püsib ühtse ja tugevana. Möödunud aasta on toonud eriti selgelt välja selle, mida oleme alati teadnud: demokraatia hoidmine on samuti osa julgeolekupoliitikast. Lisaks on Ukraina sõda taas kord näidanud, et ühine tegutsemine on meie tugevuse võti.

Üks peamisi muudatusi on, et toome ühiselt välja, et suurim julgeolekuoht Eestile on Venemaa Föderatsioon. Venemaa Föderatsiooni eesmärk on lõhkuda ja ümber kujundada Euroopa julgeolekuarhitektuur ja reeglitel põhinev maailmakord ning taastada mõjusfääride poliitika.

Vene oht on olnud meile kogu aeg teada, kuid varem ei olnud sellest kombeks nii otse rääkida. Venemaa ei ole juba ammu vaba ja demokraatlik riik, kus inimesed saaksid karistust kartmata oma arvamust avaldada. Äsja ilmunud Cato Instituudi inimvabaduse indeksi kohaselt on Eesti maailmas vabaduselt kolmandal kohal. Selle üle võime kõik uhked olla. Me pole mitte ainult kõige vabam riik Ida-Euroopa riikide seas. Me oleme kõige vabam riik nii Euroopa Liidus kui NATO-s. Aga siin peitub ka meie murekoht: meie naaber Venemaa on samas nimekirjas 119. kohal, jagades seda kohta Maliga.

Et te mu murest paremini aru saaksite, loen teile ette paar rida Paul-Eerik Rummolt. "Vägivald armastab vabadust, tahab ta võita ja vallutada. Vägivald igatseb vabadust enda najale kallutada." Venemaa kallaletung Ukrainale kinnitab seda. Vägivald armastab vabadust, tahab ta võita ja vallutada.

Meie oleme sellest kogu aeg teadlikud olnud, et meie naaber on agressiivne ja ettearvamatu. Peamine muudatus võrreldes varasemaga on, et tänaseks jagavad sama ohuhinnangut meie liitlased ja partnerid. Ka NATO uus strateegiline kontseptsioon, mille NATO liidrid 2022. aasta Madridi tippkohtumisel – NATO liidrid siis, sealhulgas Eesti nende liidrite hulgas – vastu võtsid, ütleb selgelt selle välja. 

Muudatus võrreldes 2017. aastaga on ka see, et väljakutsena on esmakordselt ära mainitud Hiina, kes kasvatab enda mõjuvõimu rahvusvahelisel areenil ja strateegilistes valdkondades.

Lisaks on uutes julgeolekupoliitika alustes kesksel kohal teadvustamine, et julgeolek algab meie enda tegevusest. Peame tegema kõik endast oleneva, et tugevdada Eesti julgeolekut, sõjalist kaitset ja laiapindset riigikaitset.

Kuigi julgeolekupoliitika on pidevas arengus, võime öelda, et Eesti suund julgeoleku kindlustamisel on olnud õige. Prioriteetsed olid juba varasemalt, nagu on ka nüüd sõjalise kaitse tugevdamine, laialdase riigikaitse arendamine ja igaühe roll kriisikindluse tagamisel, Eesti rahvusvaheline aktiivsus ja tugevad liitlassuhted.

Tulenevalt muutunud rahvusvahelisest julgeolekukeskkonnast peavad aga Eesti riik ja ühiskond tervikuna tegema senisest märgatavalt kiiremini ja suuremaid pingutusi julgeoleku ja kriisikindluse tugevdamiseks, olema valmis riskideks, mille tõenäosus varem tundus väga väike.

Vastavalt uutele julgeolekupoliitika alustele tegutseb Eesti julgeoleku tugevdamiseks viies omavahel tihedalt seotud ja üksteist toetavas tegevusvaldkonnas, mis moodustavad kokku ühe terviku ja millest iga osa on samaväärse tähtsusega. Esiteks, ühiskonna sidusus ja riigi kerksus, teiseks, majandusjulgeolek ja elutähtsad teenused, kolmandaks, sisejulgeolek ja avalik kord, neljandaks, sõjaline kaitse, viiendaks, rahvusvaheline tegevus. Kett on täpselt nii tugev, kui tugev on selle nõrgim lüli. 

Muutunud julgeolekukeskkonnas vajame me julgeolekuhuvide kaitsmiseks suuremat rahastust. Julgeolekupoliitika alused seavad selles osas väga selge ambitsiooni. Tulenevalt kasvanud sõjalisest ohust on vajalik sõjaliste kaitsekulude tase vähemalt 3% SKP-st, millele lisanduvad Eesti kui vastuvõtva riigi kulud.

Täiendavalt on vaja kindlustada mittesõjaliste võimete arendamiseks püsiv rahastamine. Laiapindne riigikaitse tervikuna peab olema tugev. Valmistudes kõige tõsisemateks kriisideks, sealhulgas sõjaajal toimimiseks, oleme valmis lahendama ka väiksema mõjuga olukordi. Eraldi oleme ühe prioriteedina välja toonud elanikkonnakaitse, mille efektiivseks arendamiseks on samuti vaja tagada riigi püsirahastus.

Me peame arvestama, et julgeolekupoliitika alused on dokument, millega sõnastame arengusuuna nii Eesti inimestele kui ka saadame strateegilisi sõnumeid meie sõpradele ja liitlastele ning vastastele täpselt samamoodi. Kasutagem seda võimalust targalt! 

Toon välja neli peamist sõnumit, mida uuendatud "Eesti julgeolekupoliitika alused" kannab. Esiteks, Eesti kaitseb end igal juhul ja kõikide ohtude eest, sõltumata nende päritolust või ilmnemise ajast ja kohast kui tahes ülekaaluka vastase vastu. Eesti ei alistu kunagi.

Teiseks, Eesti ei ole üksi. Eesti on osa demokraatlike riikide kogukonnast. Eesti on NATO-liitlane ja Euroopa Liidu liikmesriik. Eesti välispoliitilise tegevuse nurgakivid on aktiivsus rahvusvahelistes organisatsioonides, ergas piirkondlik koostöö ning tihedad ja tõhusad kahepoolsed suhted liitlaste ja partneritega.

Kolmandaks, kollektiivne heidutus on tugev. Tugev heidutus toetub mitmele sambale. NATO peab olema valmis viivitamatuks kollektiivseks kaitsetegevuseks kogu alliansi territooriumil. NATO on tugevdanud kaitsehoiakut alliansi idatiival, lähtudes tõkestusheidutuse põhimõttest, et veenda agressorit, et tema eesmärkide saavutamine sõjaliste vahenditega on võimatu. Usutav tõkestusheidutus koosneb Eesti enda tugevdatud kaitsevõimest, sellega integreeritud liitlaste lahinguvõimelisest kohalolust ja määratud tugevdusüksustest, toimivast juhtimisstruktuurist, eelpaigutatud varustusest, kvaliteetsetest kaitseplaanidest ja nende läbiharjutamisest, regulaarselt korraldatavatest õppustest, liitlaste tahtest ning suutlikkusest kriisi korral kiiresti siirdada täiendavaid vägesid, võimeid ja varustust.

Ning neljandaks, Eesti on teadlik mõjutustegevusest ja on valmis hübriidohtudega silmitsi seisma. Venemaa Föderatsioon, ja mitte ainult, kasutab järjepidevalt oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks hübriidrünnakuid. Nende siht on poliitilisi ja ühiskondlikke valikuid Venemaa Föderatsioonile sobivas suunas kallutada ja tekitada usaldamatust ja ühtsuse murenemist nii riikide sees kui ka rahvusvahelistes riikide suhetes. Oluline on teadvustada, et hübriidrünnak, nagu ka küberrünnak, võib küündida NATO artikkel 5 [mõjuni].

Eesti kindlustab kriisikindluse läbivalt kõikides valdkondades ja see peab muutuma osaks tavapärasest tööst. Valdkondadeülene pidev kriisikindlus on hädavajalik, et meid oleks raskem ja kulukam rünnata ja et me taastuksime rünnakutest võimalikult kiiresti.

Tooksin uuendatud julgeolekupoliitika aluste valguses välja mõned olulisemad tegevused kriisikindluse tugevdamiseks. Tagame turvalised tarneahelad ja välisinvesteeringute läbipaistvuse strateegilistes valdkondades. Eesti eesmärk on saavutada ja säilitada täielik energiasõltumatus Venemaa Föderatsioonist ning muuta oma energiaportfell mitmekesisemaks. Kindlustame turvalise küberruumi. Arvestades Eesti riigi ja ühiskonna sõltuvust digitaalsetest teenustest, kindlustab riik avalike teenuste kättesaadavuse, andmete konfidentsiaalsuse ja terviklikkuse, sealhulgas kriisides. 

Välispiiri tõhusa valve abil kindlustame nii Eesti kui ka Euroopa Liidu ja NATO julgeoleku. Elutähtsate teenuste toimepidevus, sealhulgas sõja ajal, on hädavajalik. Kõigil ühiskonna tasanditel peavad kriisikindluseks olemas olema varud.

Selleks, et vältida elanike hoiakute mõjutamist viisil, mis viib põhiseaduslikku korda ohustavate konfliktideni, tuleb kiirelt tuvastada informatsiooniline mõjutustegevus, sealhulgas desinformatsioon, ning takistada selle levikut.

Eesti jätkab sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi kriisivalmiduse tugevdamist vastavalt ohtudele ning toetudes COVID-i pandeemiast saadud õppetundidele.

Julgeolekupoliitika aluste uuendamise ajal algas Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu ja paljud Ukraina sõja õpituvastused saavad selgeks alles aastate jooksul. Kuid praegune dokument arvestab juba olemasolevat teadmist ja esmaseid õpituvastusi. Esiteks, Ukraina sõda näitab taas kord, et sõda on kõikehõlmav. Ükski valdkond ei jää sellest puutumata, julgeolek on tervik. See tähendab, et Eesti julgeolek sõltub igaühe panusest: üksikisikud, kogukonnad, ettevõtted, kohalikud omavalitsused ja põhiseaduslikud institutsioonid.

Teiseks panustame senisest rohkem nii sõjalise kaitse kui ka laiapindse riigikaitse arendamisse. Eesti panus riigikaitse tugevdamisse ja ka Ukraina abistamisse on oluline signaal nii sisse- kui väljapoole. Me anname endast maksimumi julgeoleku tagamiseks. Lisaks kehtib alati põhimõte, et aita ennast ise, siis aitavad sind ka teised.

Kolmandaks, rahva tahe oma riiki iga hinna eest kaitsta on kriitilise tähtsusega. Ja neljandaks, liitlassuhted on keskse tähtsusega meie julgeoleku tagamiseks. Viiendaks, meie hääl rahvusvahelisel areenil peab kõlama. Eesti rahvusvaheline nähtavus ja mõju on kasvanud. "Ei iialgi enam üksi" poliitika on end õigustanud, oleme arutelude laua taga ühiste otsuste taganttõukajad. Meie geograafia ja ajalooline kogemus annavad meie sõnale kaalu. Taas hinnatakse meie teadmisi Venemaast ja Kremli mõistmist.

Inimesed, eriti poliitikud, kipuvad tihtipeale nägema asju mitte sellistena, nagu nad on, vaid sellistena, nagu mugavam näha on. Tüüpiline näide ja küsimus on kas või see, kas Venemaa sõda on Putini sõda või Vene rahva sõda Ukraina vastu. Ma arvan, et vastus ja vastutus on selles küsimuses ühene. See on Vene rahva sõda ja Vene rahva ühine kuritegu. Niikaua kui Vene rahvas ei suuda muuta süsteemi, mis iseennast taastootes pidevalt pukki upitab ainuvalitsejaid, kes sellest pukist enam iialgi vabatahtlikult ja valimiste tulemusel ei loobu, nii kaua vastutab Vene rahvas ka selle eest, milliste kuritegudeni selline absoluutne võimutäius paratamatult viib.

See tõdemus teeb minu arvates täiesti mõttetuks ka igasugused diskussioonid niinimetatud süütute Vene sportlaste, kultuuritegelaste ja nii edasi ja nii edasi lubamisest rahvusvahelisele areenile. Ka see on julgeoleku küsimus ja julgeolekut kompromissidega ei osteta.

Hea Riigikogu! Ma lõpetaks oma tänase esinemise teie ees hea meelega üksmeeles ja üksteist kiites, aga mul on üks mure või tegelikult üks väga halb mälestus. Kõnekäändki ütleb, et kes vana asja meelde tuletab, hoiab ära selle kordumise tulevikus. Möödunud nädalal ERR-is toimunud julgeolekualasel debatil ütles üks osaleja, et riigikaitse pole moeasi. Kuldsed sõnad! Aga kas need ka tõele vastavad, on iseasi.

Möödunud aasta 19. jaanuaril tulin ma teie ette tegema poliitilist avaldust julgeolekuolukorra kohta. Ajad olid ärevad, kõik luureandmed viitasid üheselt sellele, et Venemaa on alustamas täiemahulist sõda Ukraina vastu. Eesti valitsus oli otsustanud erakorraliselt suurendada riigikaitsekulutusi 380 miljoni euro võrra.

Sellest tulingi Riigikogule rääkima koos toonase kaitseministri Kalle Laanetiga. Venemaa rünnaku alguseni oli jäänud vaid pisut üle kuu aja. Eeldasin, et selles olukorras on kõigi erakondade esmane mure julgeolek, sest "riigikaitse pole moeasi". Tagantjärele mõeldes peab paraku möönma, et mõnede erakondade jaoks on küll. Selle asemel et selles ülikriitilises olukorras riigimehelikult käituda, tegi üks osa saalist kõik selleks, et protseduurikaga naeruvääristada ma isegi ei tea, keda või mida. Ma ei tea, kas mind naeruvääristada, kaitseministrit, kellel ei lastudki tol korral esineda, või Eesti julgeolekut või mida. 

Ma soovitan kõigil valijatel otsida Riigikogu kodulehelt üles 19. jaanuari 2022. aasta istungi stenogramm. See on piinlik ja häbiväärne lugemine ja ma palun kogu südamest, et te mitte kunagi enam ei laseks mängulustil võimust saada siis, kui küsimuse all on riigikaitse ja Eesti julgeolek.

Ja lõpetuseks. Strateegilised raamistused on olulised poliitiliste suundade näitamiseks ja riikliku positsiooni võtmiseks. Eesti riigi ja Eesti poliitikute seisukohti ning valikuid pannakse tähele kaugel väljaspool meie piire. Meid jälgivad nii meie sõbrad kui ka vaenlased. See paneb meile vastutuse, mis on suurem kui kunagi varem. Meid kuulatakse, meiega arvestatakse ja me ei ole üksi.

Oma tegudega demonstreerime me veenvalt oma pühendumist julgeolekule. See annab meile moraalse õigustuse seda ka teistelt oodata. Eesti julgeoleku tagamine peab olema järjepidev töö. Meil on veel palju teha ja käesolevad julgeolekupoliitika alused seavad selge suuna lähiaastateks. Aitäh!

Suur tänu! Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks riigikaitsekomisjoni liikme Kalle Laaneti. 

Austatud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Head kolleegid! Mul on hea meel anda teile ülevaade tööst uuendatud julgeolekupoliitika aluste eelnõu [arutamisel] riigikaitsekomisjonis ja väliskomisjonis, kellega koos oleme seda tähtsat dokumenti arutanud.

Eesti julgeolekupoliitika aluste dokument paneb Eesti huvisid ning rahvusvahelise ja riigisisese julgeolekukeskkonna riske arvesse võttes paika julgeolekupoliitika eesmärgid, põhimõtted ja tegevussuunad. Tegu on raamdokumendiga, mis peaks andma suunised tulevaste valdkonna arengu- ja tegevuskavade koostamiseks ja mis loob selleks suured eeldused. Välissuhtlemisseaduse rakendamise tava kohaselt arutatakse enne julgeolekupoliitika aluste heakskiitmist Vabariigi Valitsuses julgeolekupoliitika aluste tööprojekti ühiselt nii riigikaitse‑ kui ka väliskomisjoniga. Annan lühiülevaate dokumendi Riigikogu menetlusse esitamisele eelnenud ajast.

Eelmisel sügisel, kui oli möödunud juba üle poole aasta täiemahulise sõja algusest Ukrainas, oli drastiliselt muutunud julgeolekukeskkonnas ilmselge, et Eesti julgeolekupoliitika aluste dokumendi uuendamine tuleb kindlasti veel praeguse Riigikogu koosseisu ajal ära teha. Riigikaitsekomisjon ja väliskomisjon arutasid oma ühistel istungitel julgeolekupoliitika aluste töövariante eelmise aasta 22. novembril ja seejärel 13. detsembril. Mõlemal istungil osalesid Riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroo juht Erkki Tori ning Riigikantseleis julgeolekupoliitika aluste dokumendi koostamist juhtinud Mariliis Gross.

Möödunud aasta 22. novembri istungil andsid need Riigikantselei esindajad ülevaate uue julgeolekupoliitika aluste dokumendi koostamise protsessist, eesmärgist, eeldatavast ajakavast ja dokumendi struktuurist. Erkki Tori selgitas Eesti julgeolekupoliitika lähtekohti, kirjeldas julgeolekuolukorda ja julgeolekupoliitika tegevussuundi. Seejärel andsid riigikaitsekomisjoni ja väliskomisjoni liikmed koostajatele dokumendi tööversiooni kohta oma ettepanekud ja tähelepanekud. 

Möödunud aasta 13. detsembri istungil arutasid komisjonid Riigikantselei esindajatega juba peaaegu lõplikku versiooni uuendatud "Eesti julgeolekupoliitika aluste" dokumendist ning Riigikogu liikmetel oli hea meel kinnitada, et enamik kahe komisjoni ettepanekutest oli julgeolekupoliitika alustes kajastamist leidnud.

Pärast julgeolekupoliitika aluste dokumendi Riigikogu menetlusse võtmist otsustas Riigikogu komisjon käesoleva aasta 26. jaanuari istungil konsensuslikult teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu 6. veebruari istungi päevakorda. Riigikaitsekomisjoni nimel määrati ettekandjaks küll komisjoni esimees Raimond Kaljulaid, kuid seoses tema haigestumisega määrati riigikaitsekomisjoni tänasel istungil ettekandjaks mind.

Käesoleva aasta 31. jaanuaril toimus riigikaitsekomisjoni ja väliskomisjoni ühine istung videosilla vahendusel. Istungil osalesid ka peaminister Kaja Kallas, Riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroo direktor Erkki Tori ning kõnealuse dokumendi projekti koostamist vedanud Mariliis Gross. Ühisel istungil tutvustasid peaminister ja koordinatsioonibüroo direktor julgeolekupoliitika aluste lõplikku teksti ning riigikaitsekomisjoni ja väliskomisjoni esimehed kiitsid Riigikogu menetlusse esitatud julgeolekupoliitika aluste lõppversiooni heaks.

Riigikaitsekomisjon otsustas käesoleva aasta 31. jaanuaril konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ja teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 15. veebruar 2023 kell 14. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Küsimusi teile ei ole. Aitäh teile! Nüüd avan läbirääkimised. Sõna saavad fraktsioonide esindajad. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Leo Kunnase. (Leo Kunnas palub lisaaega.) Jaa, palun, kaheksa minutit!

Austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Head kolleegid! Ütlen kohe, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon toetab seda eelnõu. Aga me peaksime natuke laiemalt analüüsima, kus me oleme riigikaitse alal, miks me sinna oleme jõudnud ja mis me peaksime edasi tegema. 

Laiapõhjalise riigikaitse seis on praegu selline, et ka parimagi tahtmise juures ei ole võimalik viie palli süsteemis anda kõrgemat hinnet kui "1". Midagi pole teha. Me ühiskonnana oleme uskunud sellesse, et sõda ei ole võimalik, või kui ta ongi võimalik, siis ta lähiajal on ülimalt vähetõenäoline. See on olnud valdav uskumus poliitikute, ametiisikute ja ühiskonna seas. Sõjalises riigikaitses oleme poole vajaminevast ära teinud, natuke võib-olla üle poole. See on seis, kus me oleme.

Mõtleme, kui palju julgeolekuolukord on praegu muutunud võrreldes aastaga 2014 või 2015, millal annekteeriti Krimm ja toimus Donbassi sõda. Tuletame meelde, et Donbassi sõda, kui me Ukraina sõja varasemat faasi niiviisi nimetame, oli juba oma mastaabilt Euroopas suurim sõda pärast teist maailmasõda. Võtame ühe, Debaltseve lahingu, milline oli selle mastaap. Sõdivad pooled kaotasid ühes lahingus üle 100 tanki, üle 150 soomuki ja sadu veoautosid. See ei olnud väike sõda. 

Aga probleem oli selles, et Euroopa ja [sealhulgas] osalt ka meie ei tunnistanud neid tõsiasju ja rääkisime Minsk-1 ja Minsk-2 [kokkuleppest] ja kõigest sellest. Ja me ei tunnistanud ka täielikult selle agressiooni olemust, mida Venemaa juba siis toime pani. Tuleb lihtsalt tõdeda, et nii oli. See dokument oleks olnud väga tugev, veel tugevam kui praegu, kui me oleks selle vastu võtnud 2015, sest siis oli see momentum, millal oleks saanud seda teha. 2016 ja 2017 jäi juba kõik rahulikuks.

Tegelikult praegune olukord on lihtsalt selle olukorra jätk ja sellele olukorrale reageerimatuse [tagajärg]. Kõike me võime tagasi saada, aga aega me tagasi ei saa. Ja see teeb murelikuks. 

Ma toon näite ajaloost. 1938 meie esivanemad aasta lõpuks jõudsid nii kaugele, et tegid suurepärase plaani, kuidas peaks kaitsejõude tugevdama, et need saavutaks 1940. aastate keskpaigaks tõeliselt tugeva võitlusvõime. Hea plaan tehti. Kõike oli plaanis hankida: hävituslennukeid, tankitõrjekahureid, õhutõrjekahureid, neljas diviis oli plaanis teha, see osalt veoautodele panna. Ainult üks mure oli. Aega selleks ei jätkunud. 1939 ja 1940 tulid peale. Tellisime hävituslennukid, aga Inglismaal oli endal neid vaja, kui maailmasõda juba algas. Õhutõrjekahurid saime kätte 1940 ja need läksid otse Punaarmeele. Siis aeg lõppes. Loodame, et see aeg ei lõpe meil nüüd.

Aga ma lähen edasi. Kaks aastat tagasi kevadel, kui te mäletate, head kolleegid, me olime siin ja käsitlesime dokumenti "Strateegia 2035". Mis me selle dokumendiga tegime ja mida see sisaldas? Maakeeles see dokument ei sisaldanud midagi. Ehk see sisaldas seda, et kaitsekulud on 2%, meil on Kaitsevägi olemas ja me kuulume NATO-sse. Selline resümee seal kirjas oli. 

Me pakkusime välja, et tõstame kulud 2,6%-le. Teeme ära, alustame kõige suuremate võimearendustega. Aga me ei teinud seda. Me ei leidnud selleks konsensust. Nii paraku on need arengud läinud. Me võime vaadata seda taaka, mis meile on kogunenud kõigist nendest otsustest ja otsustamatusest, läbi selle [prisma], kui palju meist keegi on olnud võimul. Konservatiivse Rahvaerakonnal on seda taaka kaks ühikut, kaks aastat võimul enne sõda. Igaüks võib oma taaga ühikutes välja arvutada, kui suur see on. 

Nüüd nendest võimearendustest, mis me praegu oleme käivitanud. Kui kõik läheb hästi, siis me saame 2025.–2026. aastaks selle kriitilise miinimumi, mis meil on riigi kaitsmiseks vaja. Ja 2030. aastaks saame sellise armee, millega me ka sõja suudame võita. Me saame selle. Ainult küsimus ongi, kas meile antakse selleks aega, ja seda loomulikult ma ei oska öelda. 

Ja ka elanikkonnakaitse seis teeb muret – selles mõttes, et siin dokumendis oleks küll oodanud, et vähemalt 0,5% paneme laiapõhjalisele riigikaitsele, fikseerime mingi konkreetse summa ära. Muidu see jääb lihtsalt kõlavaks deklaratsiooniks, mida on raske rakendada. 2017. aasta dokument oli ka ju oma teksti poolest tugev ja kõlav, aga mis selle tagajärjel sündis enne laiaulatusliku kallaletungi algust, kui Venemaa Ukrainasse tungis? Tegelikult lihtsalt palju midagi ei sündinud. 

Nüüd meil on lootust, et kui meil on siin 3% kirjas ja saame veel edasi täiendada seda, siis saame ka laiapõhjalisele riigikaitsele üht-teist fikseeritud. Siis on lootust, et me jõuame niikaugele, et meie elanikkond sõjas [peab vastu], me säilitame inimeste elusid ja ei lase neid lihtsalt maha tappa.

See on suur ja oluline samm edasi, ent küsimus on ajas. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Nii nagu ma ütlesin, me toetame seda, aga see oleks võinud praeguses olukorras olla mõnedes aspektides veelgi tugevam dokument. Tänan!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa erakonna fraktsiooni esindaja. Mihhail Lotman, palun! 

Austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Head kolleegid! Me võtame vastu väga olulise otsuse. See oleks üldiseltki oluline, aga praeguses julgeolekuolukorras, milles on Eesti ja kogu Euroopa, on see eriti aktuaalne.

Ma alustaksin kolme teesiga, mis võib-olla ei ole nii endastmõistetavalt koos. Esimene: tõepoolest, Eesti ei ole kunagi varem olnud nii hästi kaitstud kui praegu. Mitte kunagi enam üksi ja nii edasi. Teine: Eesti ei ole pärast teist maailmasõda mitte kunagi olnud nii ohustatud nagu praegu, ja me teame seda ohuallikat. Kolmas puudutab Ukraina abistamist. Ma olen korduvalt öelnud, et mulle ei meeldi see sõna – abistamine. Me oleme koos Ukrainaga samas sõjas. Ukrainlased praegu võitlevad oma riigi, rahvuse, oma territoriaalse terviklikkuse, oma ideaalide ja oma väärikuse eest. Aga need on asjad, mis on meile kõigile olulised.

Me teame, et Putini laual, kui tal oli vaja üht väikest võidukat sõda, Ukraina ei olnud isegi esimene valik. Seal laual olid Balti riigid, laual oli Poola, aga ta arvas, et Ukrainas läheb kõige libedamalt. Ta eksis. Nii et praegusel ajal Ukraina sõdib meie kõikide eest, kaitseb Euroopa väärtusi. Ukraina sõdurid sadade kaupa hukkuvad selleks, et meie sõdurid jääksid ellu. Ukraina tsiviilelanikkond kannatab õhulöökide ja maaväe kuritegude all selleks, et meie saaksime elada rahulikult. Ukraina lapsi on surnud umbes pool tuhat lihtsalt õhulöökide ja marodööritsevate jõukude tõttu, kes nimetavad ennast sõjaväeks. Tuhatkond – võib-olla rohkem – Ukraina naist on vägistatud, mõned on [selle tagajärjel] surnud. See [on saanud sündida] selleks, et meie naised oleksid siin turvaliselt. Nii et see on meie sõda.

Aga veel üks oluline aspekt, võib-olla veel olulisem – või ma ei tea, kumb on siin olulisem –, on see, et enne seda sõda Eestil oli kaks põhilist ohuallikat Vene territooriumil: Pihkva õhudessantdiviis ja Luga raketibaas. Pihkva dessantdiviisi praegu enam ei ole. Ta saadeti Ukrainasse ja ta on seal puruks löödud, kusjuures kaks korda. Ja need jäänused, mis on Pihkvas, mitte iialgi ei taha praegu tagasi minna rindele. Et moodustada uu selline löögirühmitust, läheb vähemalt kaks aastat. See on Eestile [aja]pikendus. Luga raketid on enamasti ka ära raisatud Ukraina linnadele.

Nii et sõna otseses mõttes praegu Ukraina on meie rinde esiliinil. Seda me peame meeles pidama, kui me räägime sellest, kuidas me osaleme selles sõjas. Vot nii palju, kui saame. Me teame, et Eesti on paljudele teistele riikidele eeskujuks nii oma sõjalise abiga kui ka humanitaarabiga ja teiste asjadega. See on ühelt poolt altruistlik käitumine, aga teiselt poolt egoistlik – me kaitseme ennast.

Ma palun natuke lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Nii palju vist ei lähe. Viimane, mis ma tahan öelda selle julgeolekupoliitikaga seoses, ei ole küll otseselt selle dokumendi teema, aga kaudselt siiski on. Meie sõjaväelased ja ka NATO sõjaväelased on lähtunud sellest, et agressor tuleb tagasi lüüa. Ma hiljuti rääkisin ühe Eesti sõjaväelasega ja ta ütles, et see oleks sõjaliselt lihtsam. Ei ole mõtet pusida piiril – las tulevad sisse, siis me lööme nad tagasi.

Ma täna öösel tulin Ukrainast. Olen seal sõja algusest peale seitse korda käinud ja ma olen seal näinud asju, mida ma eelistaksin mitte näha ja mitte teada. Ma iialgi ei tahaks, et Narvas või Rakveres saaks kunagi näha midagi sellist, mida ma nägin Butšas, mida on näha Mariupolis ja teistes linnades. Praktiliselt tagasi vallutada seal ei ole enam midagi. Tsiviilelanike kannatustest ma ei räägigi. 

Ja mis veel: praktika näitab, et tagasivallutamine ei ole lihtne asi. Võib-olla kaitseliini hoidmist on praktilisem korraldada. Nii et minu meelest meie julgeolekupoliitikas ja -strateegias peab olema üks lause: "Mitte kunagi mitte ühtegi sammu agressori sõdur ei tee Eesti territooriumil." Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Kalle Laaneti.

Austatud Riigikogu esimees! Proua peaminister! Head kolleegid! Mul on väga hea meel, et saame selles Riigikogu koosseisus vastu võtta uued julgeolekupoliitika alused. Nagu me teame, keeruline aeg nõuab kiireid ja julgeid otsuseid, ja see dokument kindlasti seda näitab, et otsused on kiired ja julged.

Julgeolekut oleme Eestis võtnud alati väga tõsiselt, olles üks riike, kes juba pikemat aega on panustanud kaitsekuludesse NATO-s kokku lepitud 2% sisemajanduse kogutoodangust. Viimase aasta jooksul on selle teema tähtsus aga oluliselt muutunud, lausa eksistentsiaalseks. Seda peegeldab ka valitsuse vastu võetud riigi eelarvestrateegia, mille järgi meie panus kaitsekuludesse tõuseb: 3% sisemajanduse kogutoodangust, pluss liitlaste vastuvõtmise kulud.

Ma pean väga tähtsaks, et arutaksime Eesti riigikaitset puudutavaid küsimusi nii riigikaitsekomisjonis kui ka Riigikogu saalis, taotledes erakondadeülest üksmeelt. Tahan rõhutada, et julgeolek on tervik ja see tervik valmib vaid meie kõigi koostöös. Siin võiks kasutada Hindustani vanasõna: kui mitu meest võtavad koos midagi ette, pole kellelgi vaja eraldi häbi tunda, kui ettevõtmine ei õnnestu. Või hoopistükkis Hiina oma: ükskõik kui jäme tala ei pea üksi maja üleval. Mõlema vanasõna järgi oleme Eesti riigikaitset hoides ja planeerides tegutsenud ja olen kindel, et uued julgeolekupoliitika alused on veel üks sama koostöö näide.

Selge on, et meie julgeolekukeskkonnas on viimase aasta jooksul toimunud ülisuur muutus. Valitsus ja Riigikogu on sellele reageerinud adekvaatselt. Olime esimesi riike, kes toetas Ukrainat sõjalise abiga. Meie teele lähetatud Javelinid jõudsid kohale veel enne, kui Venemaa täiemahuline sissetung 24. veebruaril pihta hakkas. Peame seda tegevust jätkama, sest ukrainlased võitlevad praegu kogu Euroopa vabaduse eest. Kui meie maksame selle sõja hinda suuremate kütusearvetega, siis ukrainlased oma eludega. Seda ei tohi kuidagi unustada.

Proua peaminister tõi välja, et Venemaa ei ole ammu vaba ega demokraatlik riik. Cato Instituudi inimvabaduse indeksi kohaselt oleme meie maailmas vabaduselt kolmandal kohal. Venemaa on samas nimekirjas alles 119. kohal, jagades seda kohta Maliga. Eks me siit saame ka aru, mis oli põhjus, miks Malit juhtiv sõjaväeline hunta valis Euroopa liitlaste asemel endale sõbraks Venemaa Wagneri üksused. Reaalselt, tegelikult valiti wagnerlased tagama sellesama hunta võimul püsimist, nagu toimub praegu ka Venemaal.

Meie kõigi eesmärk peab olema iga päev mõelda, kuidas tuleb tegutseda selle nimel, et meie iseolemine on täna ja tulevikus tagatud. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Jaak Juske. 

Austatud esimees! Hea peaminister! Auväärt Riigikogu! Hea Eesti rahvas! Viimase aastaga on maailm meie ümber muutunud. Suur ja laastav sõda keset Euroopat, mida paljud ei uskunud [tulevat], on kestnud juba ligi 12 kuud. Kindlana või üpris kindlana tundunud Eesti iseseisvus vajab kindlustamist rohkem kui viimase 30 aasta jooksul. Sellises olukorras on meie julgeolekupoliitika aluste uuenduskuur hädavajalik.

Head kolleegid! Käesolevat otsust heaks kiites me sõlmime uue ühiskondliku leppe. Eesti kaitsekulud peavad olema lähitulevikus vähemalt 3% meie SKT‑st. Sellega teeme suure ajaloolise hüppe oma riigikaitses. Loodame, et mitte liialt hilja. 

Samas anname sõnumi ka neile meie headele liitlastele, kes oma kaitsekulutuste tõusu veel kaaluvad. Kogu NATO peab oma ambitsiooni tõstma. Oluliselt tõstma! Ja samas on selge, et heade liitlassuhete hoidmine on Eesti jaoks täna elu ja surma küsimus. Ma tõesti väga loodan, et Eesti liitlasriikide ja nende juhtide solvamine mõne erakonna poolt kas siin saalis või valitsuse laua taga jääb [viimaseks] kurvaks peatükiks meie ajaloos.

Aga lisaks riigikaitselistele õppetundidele on Ukraina sõda andnud meile viimase tõsise hoiatuse. Tuleb läbi mõelda ja teha kõik vajalikud ettevalmistused, et kindlustada meie elanikkonna hakkamasaamine sõja või muude tõsiste kriiside ajal. Peame oma tagala korras hoidma. Inimeste toimetulek on osa riigi julgeolekust ja siin ei tohi me teha hinnaalandust. 

Päästeametile on eraldatud üle 50 miljoni euro lisaraha elanikkonnakaitseks. Lõpuks ometi mõistavad kõik, et elanikkonnakaitsega on vaja tegeleda järjepidevalt, mitte ühekordsete rahasüstide abil. Ka need teemad vajavad püsiva rahastusega kaetud pikka vaadet, muidu selles valdkonnas tugevat edasiminekut ei tule. Aga seda edasiminekut on meil vaja. Nii peame ka elanikkonnakaitsele kulutama kindlalt fikseeritud osa eelarvest ehk vähemalt pool protsenti oma SKT‑st. See oleks siis praeguse seisuga umbes 140 miljonit eurot aastas. 

See ei ole sõjalise eelarve kõrval üldse mitte kättesaamatu ambitsioon. Me ei saa leppida, et sõjaolukorras ei ole meie elanike jaoks tagatud elutähtsad teenused, pole korralikult läbi mõeldud ja toimivaid evakuatsioonilahendusi, pole piisavat võimekust päästa ja ravida kannatada saanud inimesi, pole töötavaid plaane kodu või sissetuleku kaotanud inimeste aitamiseks. Selleks tuleb meil koostada või täiendada kriisiplaane – seda nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste vaates –, need oma partneritega läbi harjutada ning tagada kriisivalmiduse kindlustamiseks vajalik rahastus eelarvest. Ilma selleta, selle vajaliku tööta variseb meie tagala väga kiiresti kokku. Me peame panustama vajalikus mahus rauda, aga me ei tohi unustada samal ajal omaenda inimesi, nende toimetulekut.

Kui tahad rahu, valmistu sõjaks, kõlab vana tõde. Iseseisva demokraatliku Eesti püsimajäämine on väärtus, mille hoidmise nimel peame üheskoos pingutama. Tahangi soovida meile tarku ja õigeaegseid otsuseid, et saaks öelda ka tulevikus: "Elagu vaba Eesti!" Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni esindaja Marko Šorini.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Head kolleegid! Eesti Keskerakond toetab seda dokumenti, millest me praegu siin räägime, sest kaitsevaldkond on üks nendest valdkondadest, kus eriti kriisihetkel unustatakse ära poliitilised erimeelsused, nügimised ja mõnes mõttes võib-olla isegi see, et valimised on vähem kui kuu aja pärast. Siin õnneks on meil üksmeel olemas: Eesti vajab kaitset ja Eesti vajab meie kõigi kaitset.

Mulle meeldis eriti peaministri kõne lõpp, kus ta ütles, et Eesti ei alistu mitte kunagi. Ütlen ausalt, et kuigi ma istusin saali tagaotsas, mul tekkis väga ülev tunne. Aitäh selle eest!

Me peame mõistma ja näitama, et meil kõigil on kaitsetahe olemas, ükskõik kust kohast me tuleme, kust kohast me oma mandaadi oleme saanud, kas me oleme Pärnumaalt, Harjumaalt või Võrumaalt, kus küsimus on harjutusväljaku laiendamises või mitte. Võtame aja maha, nagu tänase päeva uudised ütlevad. Aga ärme tagane sellest, et Eesti kaitsetahte üheks väljenduseks tuleb ka tagada see, et meie kaitseväelased ja ka liitlased saavad harjutada päriselt, kuidas keegi ütleski, kuumade raudadega.

Vallutaja või agressor tahab, et teda kardetaks, ja kardetaks kogu aeg. Et kui tuleb välja, et ta ei olegi nii hirmuäratav, siis ta ühe rusika asemel tõstab teise rusika ja tahab kogu aeg näidata, et ta on kõige kõvem poiss külas. Aga agressor pelgab ja kardab demokraatiat. Selles mõttes on hea, et Eesti näitab ennast väga vaba riigina, olles vabaduse edetabelis kolmandal kohal, nagu me täna siin vähemalt kahel korral kuulsime. Sellistel puhkudel on minul alati tahtmine retooriliselt küsida või retooriliseks saanud küsimust esitada: kas me sellist Eestit tahtsimegi? Ja ma alati ruttan vastama: mina küll sellist Eestit tahtsin, et me oleme nii vaba riik, et igaüks võib välja öelda seda, mida ta tahab, ja ilma kartmata, et sellele midagi järgneks.

Kui olukord on nii palju muutunud, nagu see praegusel ajal maailmas muutunud on, ja ennekõike just meie lähipiirkonnas, siis on täiesti asjakohane, et me oma plaane ka muudame. Tuleb toetada seda ja pingutada selle nimel, et meiega ühtemoodi mõtlevad riigid oleksid meiega samades liitudes. Ma pean silmas ka meie diplomaatide pingutusi, et NATO‑sse võetaks meie lähimad naaberriigid, ja me panustaks sellele, et takistused, mis sellel teel on, saaksid ületatud meie kaasabil. Seepärast ärme unustame, et meie poliitikutena peame kuulama ka kaitsevaldkonna spetsialiste. Pean siin silmas seda, et poliitikud ei ole need, kes otsustavad, milliseid võimekusi meil on tarvis või milliseid relvi me peame ostma. Selles valdkonnas oleks hea, kui me kuulaksime Eesti kaitseväelasi ja Eesti Kaitseväe juhtkonda.

Seepärast tahan tänada kõiki neid osapooli, kes on selle dokumendi väljatöötamisel panustanud ja hoolitsenud selle eest, et see siia suurde saali meie kätte on tulnud. Elagu vaba Eesti! Aitäh teile! 

Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on 775 OE esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 15. veebruar kell 14. Sellega on esimene lugemine lõpetatud ja esimese päevakorrapunkti menetlemine samuti. 

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Inherent Resolve" muutmine" eelnõu 776 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli kaitseminister Hanno Pevkuri.

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Jah, meil on ettepanek Vabariigi Valitsusele muuta riigi mandaati operatsioonil Inherent Resolve. Hetkel on sellel operatsioonil meil mandaat kuni viie kaitseväelase kasutamiseks. Arvestades muutunud olusid ja meie liitlaste palveid, on meie ettepanek suurendada seda mandaati selle aasta lõpuni kuni 110 kaitseväelaseni.

Täpsemalt on plaan praegusel hetkel saata sinna kuni 100 kaitseväelast, aga säilitamaks operatsioonil mõningast paindlikkust, palume Riigikogult mandaati kuni 110 kaitseväelase saatmiseks. Praeguse plaani järgi on soov saata sinna vähendatud jalaväekompanii ehk siis "kompanii miinus", mis tegeleks baasikaitse ja kiirreageerimise ülesannetega, või siis jalaväerühmasuurune isikukaitse ülesandeid täitev üksus. Kompanii ja rühma rotatsioonid oleksid vastavalt kuus ja neli kuud ning võtaksid arvesse Scoutspataljoni optimaalset ettevalmistustsüklit. 

Mõlemale üksusele lisanduksid rahvuslik toetuselement ja staabiohvitserid Ühendkuningriikide juhitud pataljoni staabis, täpsemalt Erbilis Iraagis. Soovime taotleda ka staabiohvitseri või allohvitseri ametikohti diviisi tasandi staabis Bagdadis, mis kannab nime Union III. Need [kohad] jagatakse NATO-ga kokkuleppel. Me palume mandaati ainult Iraagi territooriumil olemiseks. 

Kui vaadata kulusid, siis meie praegune arvutus näitab, et Eesti riigi kulud sellel operatsioonil osalemiseks moodustavad kokku 4,45 miljonit eurot. Ja selle jaoks me eraldi riigieelarvest täiendavaid vahendeid ja ka reservfondist küsima ei plaani minna. Plaan on kasutada rahvusvaheliste sõjaliste operatsioonide eelarvet selle jaoks. Taustaks veel nii palju, et me oleme sellel operatsioonil osalenud alates 2016. aastast. Praegu on seal füüsiliselt üks staabiallohvitser.

Selline on meie ettepanek parlamendile. Loodame, et parlament kiidab selle otsuse kiiresti heaks, sellepärast et selle aasta 14.–16. veebruarini ehk siis juba järgmisel nädalal toimub vastava operatsiooni väeloome konverents ja seal oodatakse liitlastelt ka selget sõnumit, kui palju saame meie sinna operatsiooni panustada. Minu poolt kõik.

Austatud minister, ma tänan teid! Küsimusi teile ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks, riigikaitsekomisjoni aseesimees Leo Kunnas! 

Austatud istungi juhataja! Hea kaitseminister! Lugupeetud kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas käesolevat eelnõu enne esimesele lugemisele esitamist oma selle aasta 26. jaanuari istungil, kus eelnõu esitaja esindajatena osalesid kaitseminister Hanno Pevkur, Kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsler Tuuli Duneton ja poliitika planeerimise osakonna juhataja Kristjan Mäe.

Eelnõuga seonduvat arutati ka käesoleva aasta 24. jaanuari riigikaitsekomisjoni istungil, kus Kaitseministeeriumi valitsemisala esindajad andsid juurdepääsupiiranguga ülevaate olukorrast Eesti Kaitseväe osalusega rahvusvahelise sõjalise operatsiooni Inherent Resolve piirkonnas Iraagis.

Iseenesest sellises järsus isikkoosseisu suurendamises ei ole midagi uut. Näiteks 2018. aasta 7. veebruaril Riigikogu otsustas NATO operatsioonil Resolute Support Afganistanis Eesti Kaitseväe üksuse isikkoosseis suurendada 46 kaitseväelaseni ja ka siis muudeti kehtivat Riigikogu otsust.

Komisjoni istungil ma ise küsisin kaitseministrilt finantseerimise kohta, sest 4,5 miljoni eurot on siiski arvestatav summa, mis selle operatsiooni peale läheb. Ja kaitseminister vastas, et finantseerimine toimub Kaitseministeeriumi rahvusvaheliste missioonide eelarvest. See on algusest peale planeeritud keskmises operatsioonide mahus ja seetõttu ei pea kusagilt mujalt raha ära võtma. See ei tule investeeringute või väljaõppe arvelt.

Meie kaitseväelased on varem ka Iraagis tegutsenud Suur-Bagdadi piirkonnas. Aga me praegusel operatsioonil ei eelda sellist lahingutegevuse intensiivsust, nii nagu oli tookord või nii nagu meie kaitseväelastel oli Afganistanis Helmandi provintsis võideldes. Aga on selge, et Daesh ei ole kusagile kadunud ja selleks, et Põhja-Iraagis olukord püsiks stabiilsena, tuleb ka meil anda oma panus, nii nagu Ameerika Ühendriigid annavad praegu siin oma panuse jalaväekompanii taktikalise grupi ja HIMARS-i patarei näol, mis on praegu eriti oluline, sest meil oma suurtükiväge on hetkel vähe.

Nüüd räägin menetluslikest otsustest. Riigikaitsekomisjon otsustas oma 2023. aasta 26. jaanuari istungil konsensuslikult teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada arutuse all olev eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu tänase istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Eelnõu komisjonipoolseks esindajaks määrati riigikaitsekomisjoni esimees Raimond Kaljulaid, kuid seoses tema haigestumisega määras riigikaitsekomisjon tänasel istungil ettekandjaks mind.

Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 99 lõikele 1, otsustas riigikaitsekomisjon käesoleva aasta 26. jaanuari istungil konsensuslikult teha Riigikogu esimehele ettepaneku määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 13. veebruar kell 10, sest juhtivkomisjon otsustas kaitseminister Hanno Pevkuri ettepanekul, et kui eelnõu esimene lugemine lõpetatakse, tehakse Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu käesoleva aasta 15. veebruari istungi päevakorda. Tänan!

Hea ettekandja, ma tänan teid. Küsimusi teile ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on eelnõu 776 esimene lugemine lõpetada. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 13. veebruar kell 10. Sellega on esimene lugemine lõpetatud ja teise päevakorrapunkti menetlemine samuti.

Head ametikaaslased, me oleme nüüd kolmanda päevakorrapunkti juures. Jaa, üks hetk, palun! (Pikem paus, midagi arutatakse.) Head arupärijad, ma pean nüüd teie poole pöörduma. Selle arupärimise on esitanud Kalle Grünthal, Henn Põlluaas, Siim Pohlak, Uno Kaskpeit, Ruuben Kaalep, Merry Aart, Peeter Ernits, Alar Laneman, Riho Breivel ja Helle-Moonika Helme. Arupärimine on esitatud 12. detsembril 2022, see on õpilaste immuniseerimise kohta ja kannab numbrit 161. Arupärijate esindaja on Kalle Grünthal, kes on hetkel ka Riigikogu kõnetoolis, ja arupärimisele peab vastama tervise‑ ja tööminister Peep Peterson. 

Minul on info Vabariigi Valitsuse esindaja poolt, et tervise‑ ja tööminister Peep Peterson on hetkel Riigikogu hoonest kaugemal kui 30 minutit. Ja nüüd mina vaatangi arupärijate esindaja poole ja küsin: kas te soovite, et ma võtan juhataja vaheaja 30 minutit, mis ei tähenda seda, et ta [selle ajaga siia jõuab], või on täna sellele arupärimisele vastamise võimatus, mis tähendab seda, et see arupärimine läheb edasi järgmise nädala esmaspäevale? Minul on selline mõte praegu, et äkki arupärijad korraks mõtisklevad, kas või üks minut, ja siis annate teada ...

Ei ole vaja nii kaua mõtiskleda. Võtame juhataja vaheaja 30 minutit. Kui minister ütleb, et ta on 30 minuti kaugusel ...

Ei, mina ei öelnud, et ta on 30 minuti kaugusel. Mina ütlesin teile seda, et ta on kaugemal kui 30 minutit. Ma ei ole kindel, kas see tähendab 31 minutit või 35. Mul seda infot hetkel ei ole. Ta on kaugemal kui pool tundi, nii mulle öeldi. Mina võin võtta nüüd vaheaja ja täpsustada need minutid täpselt ära. Praegu tuleb juhataja vaheaeg üks minut.

V a h e a e g

Juhataja vaheaeg on lõppenud. Informatsioon arupärijatele ja [teistele] ametikaaslastele on järgnev – see tuli Vabariigi Valitsuse esindaja kaudu –, et tervise‑ ja tööminister Peep Peterson jõuab siia Riigikogu hoonesse Lossi plats 1a 30 minuti pärast. Kert Kingo, palun, protseduuriline küsimus!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Kas te oskate öelda, kunas teavitati ministrit sellest, et ta täna peab arupärimisele vastama tulema? 

Vastavalt meie korrale on teda teavitatud. Nii, nagu tavapärane kord on.

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus.

Aitäh! Ma ei saa praegu sellest asjast aru. Minister teab, et teda ootab ees arupärimine, ja ta lihtsalt rahumeeli viibib kuskil mujal. Kas on teada lugupeetud istungi juhatajal, mis on need võimalikud kohad, kus ta võiks olla ja mis põhjusel ta seal on?

Ma ei tea, kus kohas ta on. Aga ma arvan seda, et kui minister teab, et tal on arupärimine, siis peab ta siin olema.

Nii et mina võtan nüüd 30 minutit juhataja vaheaega. Vaheaeg 30 minutit.

V a h e a e g

Head ametikaaslased! Juhataja palutud vaheaeg on lõppenud. Ootame endiselt tervise‑ ja tööminister Peep Petersoni. Ma muidugi võin lühidalt tutvustada korda, kuidas sellele arupärimisele vastatakse, aga ma usun, et oleme juba XIV koosseisu lõpus ja kõik enam-vähem teavad, kuidas see asi käib. Kert Kingo, palun, teie protseduuriline küsimus!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Kas minister on teile teatanud, mis põhjusel teda ei ole siin, miks ta hiljaks jääb?

Ei ole. Tarmo Kruusimäe, protseduuriline küsimus.

Tänan, hea esimees! Mulle meenub, aasta siis oli vist 2019, vist 13. veebruar, kui meil oli selline olukord, et minister ütles, et ta soovib teisel lugemisel eelnõu tagasi võtta, ja siis oli vaja selleks peaministri kinnitust. Peaminister olite teie ja me ootasime, kuni me saime selle kinnituse. 

Nüüd on arupärimisele vastamine. Me hoiame kõikide head aega kinni. Kas meil ei ole näiteks võimalik – ma tean, et sotsiaalkomisjoni esinaine on siin–, et ta kehastuks nagu vastaja rolli? Ilmselgelt on meie sotsiaalkomisjoni esinaine pädevam, kui seda on praegu ametis olev minister. Võib-olla saaksime kordades sisulisemaid vastuseid ja me saaksime menetlusega edasi minna. Kas kodu- ja töökord võimaldab meile sellist vahetamist või vangerdamist?

Aitäh! Ei võimalda.

Austatud minister Peep Peterson, ma ei saa kuidagi siit edasi praegu minna, ilma et ma järgnevat teile ei adresseeriks. Riigikogu istung esmaspäeval, teie arupärimine, te olete sellest teadlik, [aga] Riigikogu on oodanud teid nüüd juba circa 35 minutit. See kindlasti ei ole hea tava. Ma ei taha tänitada siin ja ma ei tee seda, aga ma palun sellega tulevikus arvestada. Ma saan aru, et ametkonnad suhtlevad, teile öeldakse orienteeriv aeg, aga te peate alati arvestama sellega, et kui need esmaspäevased arupärimised on, siis tuleb aegsasti siin olla. Siin on ka Vabariigi Valitsuse tuba olemas, kus te saate ilusasti mugavalt istuda.

Nii. Me oleme siis Riigikogu liikmete Kalle Grünthali, Henn Põlluaasa, Siim Pohlaku, Uno Kaskpeiti, Ruuben Kaalepi, Merry Aarti, Peeter Ernitsa, Alar Lanemani, Riho Breiveli ja Helle-Moonika Helme 12. detsembril 2022. aastal esitatud arupärimise "Õpilaste immuniseerimise kohta" juures. See kannab numbrit 161, sellele vastab tervise‑ ja tööminister Peep Peterson. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks arupärijate esindaja, Riigikogu liikme Kalle Grünthali. 

Lugupeetud Riigikogu saadikud! Lugupeetud Eesti rahvas! Lugupeetud külalised! Enne kui ma lähen selle arupärimise juurde, ma arvan, et lugupeetud minister Peep Peterson peab esmalt vastama küsimustele, kus ta oli ja kellega ta suhtles – nimeliselt. Sest see ei ole korrektne, et üks riigi kõrgeimatest organitest pannakse teie järgi lihtsalt niisama siin tagumiku peal istuma ja majas ringi käima, sest teie ei tule kohale. Ja see on esimene arupärimine, sellele vastate kohe! Sest teie annate aru valitsuse liikmena Riigikogu liikmetele oma tegevusest.

Nüüd aga selle põhiteema juurde, mis tingis selle arupärimise. See on see, et teie poolt võeti vastu määrus, kus ühel hetkel oli adresseeritud selline sõnum, et kooliõpilasi võib hakata immuniseerima, ja seda isegi seadusliku esindaja keeldumise korral. Tsiteerin praegu: "[Seadusliku esindaja] keeldumise korral võib koolitervishoiuteenuse osutaja hinnata õpilase kaalutlusvõimet ning võib kaalutlusvõimelise õpilase soovi korral teda immuniseerida hoolimata seadusliku esindaja keeldumisest."

Mina ei tea, millised mõtted käivad ministri peas ja kogu selle maja peas. Ühel hetkel on koolilaps kaalutlusvõimeline ja oskab otsustada selle üle, kas ta vajab immuniseerimist või mitte. Alkoholi müüakse [alates]18. eluaastast, alles siis leitakse, et ta on kaalutlusvõimeline. Riigikokku saab valitud olla alles 21-aastaselt, sest enne ta ei ole kaalutlusvõimeline. Sama nali on ka kasiinosse pääsemisega.

See on absoluutselt õigusvastane sõna otseses mõttes, kuna sellises eas laps ei ole veel otsustusvõimeline. Kergekäeliselt ei ole võimalik anda kolmandatele isikutele riigi korralduse peale käsk lapsi immuniseerida.

Laste eest hoolitsevad ja vastutavad nende eestkostjad ja vanemad. Kõik! Punkt! Seetõttu esitasimegi arupärimise, et saada üldse teada, millisel tasemel on ministri teadmised kogu selle immuniseerimise osas. Me esitasime kuus punkti, aga neljas punkt on minu jaoks väga oluline, kus me küsime: millise hinnangu annate te Tais tehtud COVID-19-vastasele uuringule, mis viidi läbi just laste osas? Etteruttavalt ütlen ära ka vastuse. Tais viidi läbi prospektiivne uuring, kus uuriti 301 last vanuses 13–18 aastat. Pärast vaktsineerimist esines 29%-l südame-veresoonkonna kõrvaltoimeid. 2,3%-l lastest tuvastati kas müoperikardiit, perikardiit või subkliiniline müokardiidi kahtlus.

Ja miks oli Tai uuringus südame-veresoonkonna kõrvaltoimete ja müokardiidi sagedus sadu kordi kõrgem kui teistes uuringutes? Ja siin on asja uba. Sest see oli ainukene uuring, kus ei oodatud, kuni lapsed jõuavad haiglasse, vaid neid jälgiti ning neilt võeti proove nii enne kui ka peale vaktsineerimist.

See on nii-öelda spikker teile, lugupeetud minister Peterson. Aga nüüd on teie kord pulti astuda ja anda vastused meie poolt esitatud küsimustele. Ma tänan!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli, tervise‑ ja tööminister Peep Peterson, et vastata arupärimisele nr 161. Palun!

Austatud Riigikogu! Kõigepealt esinen vabandusega, et võtsin vastu ühe debatikutse Pärnu-Jaagupis ja hindasin aega valesti. Tõepoolest on väga piinlik, et austatud Riigikogu pidi ootama. Siin ei ole head vabandust.

Vastates nüüd sellele murelikule arupärimisele, soovin kõigepealt sissejuhatavalt rõhutada, et vaktsineerimine on vabatahtlik ja jääb vabatahtlikuks. Kindlasti ei ole minul tervise‑ ja tööministrina ega ole olnud ka Sotsiaalministeeriumil kavatsust ühegi õigusakti muudatusega seda põhimõtet muuta. Vabatahtlikkus on printsiip. Sotsiaalministeerium tutvus määruse eelnõude kohta kooskõlastusringilt tulnud tagasisidega ja me tegime selle otsuse, et jätame alaealiste vaktsineerimisega seotud muudatused tegemata. Peame käesoleval aastal vajalikuks täiendavaid arutelusid nii kooliõdede kui teiste osapooltega, et paremini mõista, kuidas on vaja senises koolitervishoiusüsteemis vaktsineerimist paremini korraldada ja kuidas see ka õigusaktides selliselt kajastada, et see oleks üheselt mõistetav.

Samas soovin veel kord rõhutada ka seda, et Eestis kasutusel olevad COVID-19 vaktsiinid on kõik saanud Euroopa Komisjoni müügiloa. Ravimite, sealhulgas vaktsiinide Euroopa Liidu müügiloa andmise eelselt hindab Euroopa Ravimiamet väga põhjalikult vastavate standardite alusel, mis kehtivad kõikidele ravimitele, esitatud taotlusi. Vaktsiinide puhul analüüsib Euroopa laborite võrgustik enne Euroopa Liidu turule lubamist vaktsiinide kvaliteeti ja annab turule lubamiseks vastava sertifikaadi. Juhime tähelepanu, et tänaseks on nii Spikevax kui ka Comirnaty saanud tingimustega müügiloa asemel tavapärase Euroopa Liidu müügiloa. Nii Euroopa Ravimiamet, Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus kui ka Eesti eksperdid ja teadlased jälgivad valmivaid teadusuuringuid ja analüüsivad neid järjepidevalt. Kõikide soovituste ja järelduste puhul arvestatakse olemasolevat tõenduspõhist teavet.

Ja nüüd konkreetsemalt küsimuste kaupa. "Milline seaduse säte annab võimaluse antud määruse rakendamiseks?" Sotsiaalministri 13. augusti 2010 määrus nr 54 on kehtestatud põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse § 43 lõike 1 alusel. Tervise‑ ja tööministri määrus 23. detsembrist eelmisel aastal, 2022, nr 94 "Immuniseerimise korraldamise nõuded" on kehtestatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 8 lõike 5 ning ravimiseaduse § 26 lõike 9 punkti 1 alusel. Tervise‑ ja tööministri määrus 2. märtsist 2017, nr 9 "Immuniseerimiskava" on kehtestatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 10 lõike 3 alusel. Me oleme väga pingsalt jälginud, et igal aktil on tõepoolest seaduses antud volitus.

Teine küsimus: "Kuidas saab alaealine laps teha teadliku otsuse enda vaktsineerimise suhtes, kui isegi erinevate riikide ravimiametite spetsialistid pole suutnud jõuda üksmeelele laste covid-19 vaktsineerimise osas?" Juhin tähelepanu, et vaktsineeritakse siiski väga mitme haiguse vastu. COVID on neist ainult üks. Lastele võimaldatakse vaktsineerimist riigi poolt riiklikku immuniseerimiskavva kuuluvate vaktsiinidega, muu hulgas difteeria, leetrite, mumpsi, punetiste, läkaköha, poliomüeliidi ja teetanuse vastu. Kõik need haigused on ohtlikud ja vaktsineerimisega ennetatavad.

Eestis on senine vaktsineerimisega hõlmatus neid haigusi kas täielikult ära hoidnud või on esinenud üksikud nakatumised. Kuid need haigused ei ole maailmast kadunud ja inimeste liikumine riikide vahel suurendab nakatumise riski. Esineb reaalne oht näiteks difteeria- ja leetrite puhanguteks. 

COVID-19-vastased laste vaktsiinid, mis on Eestis kasutusel, on hinnatud enne Euroopa Liidu müügiloa saamist Euroopa Ravimiameti poolt koostöös Euroopa Liidu riikide ravimiametite ekspertidega. Iga riik saab ise otsustada, missugused riiklikud vaktsineerimissoovitused ta oma elanikkonna eri rühmadele annab. See sõltub epidemioloogilisest olukorrast riigis või piirkonnas, sellest, kui palju satub lapsi välditavate nakkushaigustega haiglasse, kui suur on vaktsineerimisega hõlmatus ja nii edasi. Neid asjaolusid peetakse silmas. 

Iga vaktsineerimise puhul tuleb vaktsineeritavat informeerida kasust ja ka võimalikest riskidest, küsimuste tekkimisel tuleb nendele vastata. Ka laste puhul on vaja neile arusaadavalt kõike selgitada. 

Nagu ma mainisin, eelmise aasta lõpus kooskõlastusringilt saadud tagasiside põhjal otsustasime loobuda kõikidest kavandatud õigusruumi muudatustest, mis puudutasid alaealiste vaktsineerimist. Samas juba ammusest ajast kehtib võlaõigusseaduse § 766 lõige 4. Selle alusel võib tervishoiuteenuse osutaja osutada lapspatsiendile tervishoiuteenust, kui laps on sellega nõus ja võimeline poolt‑ ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma, isegi siis, kui tema seaduslik esindaja ei ole sellega nõus. Vaktsineerimine on ka tervishoiuteenus. See tähendab, et näiteks perearst, hinnates lapse kaalutlusvõimet, võib kaalutlusvõimelise alaealise vaktsineerida ilma vanema nõusolekuta, kuid see on praktikas pigem erand. Vajadusel on alati võimalik nõu pidada perearstiga enne otsustamist.

Küsimus nr 3: "Milliseid alarmeerivaid ohusignaale te näete teadusuuringutest, seoses uute uuringute tulemusena?" Euroopa Ravimiameti, Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse, Maailma Terviseorganisatsiooni, aga ka Eesti Ravimiameti ja Terviseameti eksperdid ning teadlaskond jälgivad erinevate uuringute analüüside tulemusi ja vaktsineerimise andmeid. Ohusignaalide ilmnemisel tegutsetakse kohe. Iga uut ohusignaali hinnatakse põhjalikult ning kui leitakse, et uue võimaliku kõrvaltoime ja vaktsiini vahel on põhjuslik seos vähemalt võimalik, informeeritakse kohe üldsust ja täiendatakse ravimiteabe hoiatuste ja kõrvaltoimete lõiku. Kõik ravimite või vaktsiinidega põhjuslikult seostatavad kõrvaltoimed on kirjas ravimiteabes. Küsimuses viidatakse Tais läbiviidud väikese osalejate arvu ja ilma kontrollgrupita kohortuuringule, aga ka sellest uuringust ei ole tõusetunud ühtki uut ohusignaali ega uut informatsiooni teadaolevate riskide kohta.

Jõuamegi sellesama uuringuni. Küsimus on: "Millise hinnangu annate Tai covid-19 vastaste vaktsiinide uuringule, mis viidi läbi just laste osas?" Eesti Ravimiamet, Euroopa Ravimiamet, Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus, Maailma Terviseorganisatsioon ja teised vaktsiinide kasutamisega seotud rahvusvahelise asutused on niinimetatud Tai uuringust teadlikud. Tais läbi viidud uuringus esineb mitmeid puudusi. Tegemist on kontrollgrupita ja väga väikese osalejate arvuga kohortuuringuga. Uuring viidi läbi vaid kahe kuu jooksul, novembrist detsembrini 2021. aastal, ja hõlmas ainult 314 last, kellest kuulus lõpliku analüüsi gruppi 301. Tegemist on kitsa kohordiga, mille tõttu pole andmed üldistatavad. 

Teiseks, lastel ei uuritud tekkinud sümptomite puhul teisi võimalikke põhjusi, mis sarnaseid nähte ja müoperikardiiti võivad põhjustada. Kardiovaskulaarsete sümptomite teket mõjutavad väga paljud muud aspektid, näiteks vaktsiinist või muust põhjusest tingitud palavik, viirushaigused, elektrolüütide tasakaal, mõne muu ravimi kõrvaltoime, mida samal ajal võidi kasutada. Seda kõike ei dokumenteeritud. Lisaks kilpnäärmefunktsiooni häired, mõne aine kuritarvitamine, kaasuvad autoimmuunhaigused, kuid kõige sagedamini stressisituatsioonid. Kuigi autorid mainivad müokardiidi tekke võimalust pärast vaktsineerimisi, on jäetud kõrvale fakt, et viiruslikku müokardiiti esineb mitmete viirusinfektsioonide põdemisel, näiteks gripp. Viirusinfektsioonid on müokardiidi puhul üheks sagedasemaks põhjuseks. 

Ka nimetatud Tai uuringus esines vaktsinatsioonijärgselt tavapärase kõrvaltoimena palavikku – 50 vaktsineeritul 301-st –, mis võis põhjustada neil teisi sümptomeid, sealhulgas hingamise ja pulsisageduse kiirenemine. Kuigi uuringutest jäeti välja kardiomüopaatia või perikardiidi anamneesiga patsiendid, osales uuringus 44 last mõne kaasuva haigusega, näiteks allergiline riniit, astma, talasseemia, G6PD puudulikkus, ning puudub täpsem teave nende vaksinatsioonijärgsete kaebuste kohta. Kokku võttes ei selgu artiklist, kas [ja kui], siis kuidas välistati kardiovaskulaarsete sümptomite teised põhjused. 

Kolmandaks, nimetatud [uuringus] puudus vaktsineerimata laste võrdlusgrupp. Pole võimalik hinnata, kui paljudel vaktsineerimata lastel esines samal perioodil sarnaseid sümptomeid ja müoperikardiiti muudel põhjustel. Kuigi autorid on maininud, et müokardiiti kahtlustati kokku viiel lapsel, kinnitus see kliinilise müoperikardiidi diagnoos vaid ühel juhul ning laps paranes täielikult ilma jääknähtudeta. Puudub teave selle kohta, kas lapsel olid välistatud muud müoperikardiidi põhjused. Kõigil, kellel esines sümptomeid, olid need vaid kerged ja ajutised, möödudes täielikult 14 päeva jooksul ibuprofeeni kasutamisel. 

Südamelihase põletik ehk müokardiit ei ole ainuomane COVID-19 vaktsiini põhjus. Ka on selle tekke risk COVID-19 infektsiooni põdemisel üle nelja korra kõrgem võrreldes vaktsineerimisega. Ja see on teadaolev tüsistus ka teiste viirushaiguste põdemisel. Müokardiit võib tekkida igas vanuses inimesel, kuid esineb sagedamini noortel ja keskealistel. Laste puhul on müoperikardiidi tekkel kaks sagedasemat perioodi: 6–10 eluaastat ja 11–15 eluaastat. Ning 82%‑l juhtudest esineb müokardiit poistel. 

Enamik müokardiidijuhte kulgeb sümptomiteta või mittespetsiifiliste sümptomitega, mille tõttu jäävad juhud sageli diagnoosimata ning seetõttu on täpne müokardiidi esinemissagedus üldpopulatsioonis ebaselge. Tai uuring võis tuvastada suuremal hulgal kardiovaskulaarsete häiretega lapsi, kuna selle käigus hinnati ka kergeid muutusi sümptomiteta lastel. Näiteks täheldati uuringus EKG põhjal 54 osalejal kiirenenud südametegevus või mõni rütmihäire, kuid neist 15-l puudusid seejuures täielikult sümptomid. Müokardiidi diagnoosimiseks ei piisa üksnes EKG leiust ning artiklis ei ole välja toodud võrdlusandmeid vaktsineerimiseelse seisundi kohta, mis järelduste tegemisel on olulised. 

Kõike seda arvesse võttes ei saa selle uuringu põhjal kinnitada müokardiidi oluliselt suuremat esinemissagedust laste vaktsineerimise korral. Ohutusandmeid jälgitakse üleeuroopaliselt perioodiliselt ning ohu ilmnemisel teavitatakse üldsust ning võetakse kasutusele sobilikud meetmed riski vältimiseks või vähendamiseks.

Ja küsimus nr 5: "Millised on Teie teadmised covid-19 vaktsiinide kõrvaltoimete osas, kirjeldage nii kergeid kui ka raskeid kõrvaltoimed?" Kõikide Eestis kasutusel olevate COVID-19 vaktsiinide puhul on võimalik leida eestikeelseid ravimi omaduste kokkuvõtteid ravimiregistrist. Selle aadress on ravimiregister.ee. Ravimi omaduste kokkuvõtetes on kirjeldatud vastunäidustused, erihoiatused ja kõrvaltoimed, mille puhul põhjuslik seos vaktsiiniga on vähemalt võimalik. Soovi korral saab iga inimene seda infot küsida ka vaktsineerijalt. Vaktsiinidel, nagu ka kõigil ravimitel – näiteks paratsetamool ja ibuprofeen – võib esineda kõrvaltoimeid. Kui neid infolehti uurida, siis [selgub], et need kõrvaltoimed võivad olla ka väga levinud ravimitel väga rasked.

Et küsimused on laste immuniseerimise kohta, siis teadmiseks, et COVID-19 vaktsiinidest soovitatakse lastele ainult mRNA-vaktsiine, milleks on Comirnaty ja Spikevax. Nende kohta on piisavalt efektiivsus‑ ja ohutusandmeid tänu platseebokontrolliga uuringutele ja ka turustamise järgselt kogutud [infole]. Tänaseks on mRNA-vaktsiine süstitud maailmas miljardeid annuseid. Turustamise ajal kogutud ohutusandmete põhjal ei ole lastel ilmnenud ühtegi uut ohutusprobleemi. Eestis on tänaseks COVID-19 vastu vaktsineeritud umbes 100 000 alla 18‑aastast noorukit ja last.

Kas ma võin jätkata? 

Võite jätkata muidugi. Ja pärast saate esimesele [saalist tulnud küsimusele] vastates ära rääkida ka selle osa, mis teil ehk vastamata jääb.

2022. aastal saadeti Ravimiametile alla 18-aastaste COVID-19 vaktsiini järgselt tekkinud reaktsioonide kohta kaheksa teatist. Neist alla 12-aastaste laste [reaktsioonide kohta] COVID-19 vaktsineerimisega seoses oli kaks teatist. See on siis eelmisel aastal. Aasta varem saadeti teatisi 69, alla 12-aastaste vaktsineerimisega seoses kõrvaltoimetest ei teatatud. Müokardiidist Eestis alla 18-aastastel COVID-19 vaktsiinidega seoses teada antud ei ole. Üks perearst küll kahtlustas noorukil müokardiiti ... 

Härra minister, ma vabandan. Kaua teil lisaaega vaja on?

Ma vajan kolm minutit.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Aitäh! Perearst küll kahtlustas noorukil müokardiiti, kuna esines lühiajaline rindkerevalu, kuid diagnoos ei kinnitunud, südamemarkerid ja EKG olid normis. Noorukil diagnoositi roietevaheline närvivalu, mis ei olnud vaktsiiniga seotud.

Kõrvaltoimete teatamise sageduse kohta ka lisainfoks. 2021. aastal sai Ravimiamet ligi 5700 teatist koroonavaktsiinide võimalike kõrvaltoimete kohta. 2022. aastal laekus teatisi pea kümme korda vähem ehk 530 teatist, kusjuures neist vaid 37,5[%] olid seotud 2022. aasta vaktsineerimistega. Ülejäänud rääkisid aasta varem toimunud vaktsineerimistest. Ja järeldus meie poolt on see: kui ühiskond tajub vaktsineerimist kohustuslikuna, kuigi see ei ole kohustuslik, on vabatahtlik, lihtsalt väga tugevalt veendakse, et tuleb vaktsineerida, siis ka neid kõrvaltoimeid tuvastatakse rohkem või vähemasti kaebusi selle kohta esineb sagedamini.

Nüüd küsimus 6. Ma ei hakka seda ette lugema, vastan lihtsalt. Teave nanolipiidide jaotuse kohta organismis ei ole varjatud. Euroopa Ravimiameti avalikus hindamisraportis, mis on EMA või sellesama asutuse veebis leitav, on leheküljel 47 lugeda, et loomadel tehtud biojaotuvuse uuringutes leiti vaktsiinis kasutatud lipiide kõige rohkem süstekohas, kuid lisaks sellele väikeses kontsentratsioonis ka teistest kudedest. Seejuures loomkatsetes kasutati 300–1000 korda kõrgemaid vaktsiinikontsentratsioone, kui on inimestele manustatava vaktsiini lõplik kogus kilogrammi kohta. Uuringu tulemuste kohaselt vaktsiini koostises oleval lipiidil puudus maksatoksiline toime ega olnud ka muid olulisi kõrvalmõjusid. Nii et kindlasti see levis teistesse organitesse, aga mitte kriitilises mahus, nii et see oleks võinud põhjustada tõsiseid tagasilööke. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister, väga ilusti nimetate siin, peenelt: "tajub kohustuslikuna". Kaja Kallase valitsused viisid läbi sundvaktsineerimist. Seda on tunnistanud ka kohus. Ja teie lause, et teil ei ole kavatsust ühegi seadusega vaktsineerimist kohustuslikuks muuta – see ei vasta tõele. Riigikogus on menetluses seaduseelnõu 536 ehk NETS II, millega Kaja Kallas tuli isiklikult sotsiaalkomisjoni. Ta plaanis, kuna eelmine sundvaktsineerimine oli ebaseaduslik, seda kõike seadustada. Kuidas te kommenteerite sellist asja? NETS II on siin Riigikogus menetluses ja see on sundvaktsineerimise seadus.

Ma ei kinnita, et tegu on sundvaktsineerimise seadusega. Aga ka see NETS II on mõttepausil ja praegusel hetkel puudub selle täiendava menetluse huvi nii Riigikogul kui ka Vabariigi Valitsusel.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te siin rääkisite, et teadusuuringud on kõik täpsed ja nii edasi ja kuskil maailmas probleeme selle vaktsineerimisega pole olnud. Aga öelge mulle, mispärast mõni hetk tagasi Ühendkuningriik ehk siis Inglismaa keelustas COVID-i vaktsiinide kasutamise nende territooriumil. Kui te seda ei tea, siis on väga hämmastav, et mina tean, aga teie ministrina ei tea. Aga kuna homme on nagunii COVID-i vaktsiinide teemal sotsiaalkomisjonis arutelu, siis te saate ka dokumente näha. Aga nüüd minu küsimus. Mispärast Inglismaa keelustas COVID-i vaktsiinid, kui kõik on nii ilus, nagu te siin kirjeldate? 

Meie andmetel ta ei keelustanud kõiki COVID-i vaktsiine. Ma ei ole kursis konkreetse otsusega, aga seda tuleks uurida, kas [üldse ja kui], siis millised vaktsiinid keelustati. Eesti on loobunud mõne vaktsiini kasutamisest, aga see ei tähenda, et need oleks keelustatud. Näiteks ei ole riiki lubatud Sputnikut ega ka Hiina vaktsiine. Nii et ma ei oska öelda, millises mahus keeld rakendus, kas see üldse on olemas või on see väärinformatsioon.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! COVID-i pandeemia on tegelikult kõige rohkem kahju teinud sellele vaktsineerimisprotsessile ja kahjuks andsid sellesse oma panuse ka paljud poliitikud, asutuste juhid ja ka arstid, tekitades sundi. Sellele vastavalt tekkisid ühiskonnas väga suured protestimeeleolud. 

Näiteks perearst Karmen Joller on öelnud COVID‑i vaktsineerimise haripunktil, et me vaktsineerime need lapsed ära, isegi kui vanemad on vastu. Ja tegelikult see reaktsioon, mis ühiskonnas tekkis sellele vastu, ei ole ju see, mida me ju tegelikult tahame. Ja samuti, kui lapsed nüüd niimoodi ära vaktsineerida, siis me oleme olukorras, kus need, kes seda läbi viivad ja kes sellele survestavad lapsi ja noori, nemad ei vastuta nende tulemuste eest, kui lapsel tekivad kõrvalnähud. Need jäävad vanemate ja laste endi kanda. Niisugust olukorda ei saa pidada vastuvõetavaks. 

Palun küsimus! 

Kuidas me kavatseme tulevikus selliseid olukordi ära hoida, et sellist sundi ja hüsteeriat enam ühiskonnas ei tekiks?

Saan omalt poolt kinnitada seda, et pandeemiaperioodi ajaloolise analüüsi tegemine on tegelikult hoogu võtmas. Me nägime doktor Peep Talvingut hindamas esimese laine reaktsioone liialdatuks. Loomulikult need otsused tehti, need otsused langetati selles infomahus ja selles inforuumis, mis selleks hetkeks oli kogutud. Ja ma arvan, et pigem me ei jõua selleni, et me hakkame neid hukka mõistma. Küll aga me jõuame võib-olla sellise mudelini, kuidas järgmine kord samasuguses olukorras kiiremini informatsiooni koguda ja langetada täpsemaid ja adekvaatsemaid otsuseid.

Kindlasti igast situatsioonist on midagi õppida ja see õppimisprotseduur praegusel hetkel aktiivselt käib. Ma ei oska ette näha, millised on need järeldused, aga mõned asjad on ju täna näha. COVID-i puhul on viirus läinud pehmemaks ja riik oma toimetustes sobivamaks. Ei ole olnud ühtegi sellist ülereageerimise momenti, ma arvan, viimase pooleteise aasta jooksul. Loomulikult on selle asja nimi evolutsioon.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea arupärimisele vastaja! Mind huvitab see jaotus või kuidas jõutakse tulemuseni, et 16. eluaasta, 18. eluaasta, 21. eluaasta. Kas need on kodanikuõigused või [see] on mingi korvamatu kahju [tõttu]? Ministeeriumi poolt on nägemus, et sugu võiks vahetada juba 16. eluaastast ilma vanematelt küsimata, kuigi see on tagasipööramatu. Samas vaktsineerimise puhul ei peaks vanemate osalust olema. Kasiinosse ei saa alla 21[‑aastane], aga kohalikku omavalitsust võib valida ka 16[-aastane], alkoholivaba õlut ei ole võimalik noortel alla 18 [aasta] osta. Mis uurimused need on, millele tuginetakse? 

Ja teine kiire küsimus. On mingi Vabariigi Valitsuse määrus, mis on salastatud viieks aastaks – seda ei ole esitatud isegi sotsiaalkomisjoni liikmetele –, mis reguleeriks tubakaseadust. Kas seda on võimalik parlamendi liikmetel näha?

Ma vastan kõigepealt sellele esimesele poolele. Tõepoolest, ilmselt jääb seadusandja tööks analüüsida, millises vanuses ja mille jaoks ta noori usaldab, ja vaadata, kas need ikka on omavahel kooskõlas. Hetkel me lähtume, nagu öeldud, võlaõigusseadusest, me ei ole määrusi muutnud. Me lähtume võlaõigusseadusest, mis on Riigikogu poolt vastu võetud ja ütleb seda, et kui laps on vastutusvõimeliselt suuteline analüüsima olukorda, saab perearst talle teha meditsiinilisi protseduure, olenemata vanema seisukohast. Me praegu lähtume sellest ja siin ei ole vanusepiiri määratud. Küll aga on oma metoodika perearstidel, kuidas lapse vastutusvõimelisust hinnata.

Kert Kingo, protseduuriline küsimus, palun!

Ma tänan! Arvestades seda, et me ootasime ministrit siin saalis kannatlikult peaaegu 45 minutit, kas oleks võimalik kompensatsiooniks võimaldada meil ka teine küsimus ministrilt küsida? Nii pika ootamise peale [ehk võib]? 

Aitäh! Kodukord ei näe kumbagi juhtumit ette: ei näe ministri hilinemist ette ja ei näe ka lisaküsimuse võimalust ette. Väljaspool seda suurt saali on võimalik esitada isegi rohkem küsimusi. Aga aitäh ministrile! Rohkem küsimusi saalis ei ole. Avan läbirääkimised. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Istusin ja ootasin ministri saabumist seepärast, et selle arupärimise teema on minu jaoks sügavalt isiklik. Millest ma räägin? Olen väga pettunud selles, mis on toimunud viimase kolme aasta jooksul.

Tuletan meelde, kuidas kolm aastat tagasi igalt postilt meid veendi selles, et on olemas õiged vaktsiinid ja õige kodanik peab ära käima ja ennast vaktsineerida laskma. Nii, nüüd ma mõtlen, mis mürki ma kolm korda ise, omal tahtel lasin endale susata. Mis see oli? Alles hiljuti, umbes pool aastat tagasi hakkas välja tulema see info, et ega seda ei ole korralikult katsetatud, selle uuringuid ei olnud tehtud lõpuni ja see, mida nimetati kõige paremaks vaktsiiniks maailmas – tegelikult on teadmata, kurat teab mis, mille me endale sisse lasime süstida. 

[Mõtlesin,] et noh, kuulaks ära ja rahulikult kõnniks siit minema. Aga tekitas soovi siiski sõna võtta kolleeg Helle‑Moonika Helme küsimus, mida me saame teha selleks, et sellised hüsteeriakampaaniad kunagi otsa saaks. Me ei saagi midagi teha. Me ei saa midagi teha! Sest kui siia juurde panna kõik, mida me vaktsiinide teemal räägime, kui lisada see kurikuulus summa, 71 miljardit eurot, mis sai eurokomisjonis lihtsalt kurat teab millele suunatud, ja isiklikult loomaarst Ursula von der Leyen seisab selle taga … Täitsa juhuslikult tema abikaasa töötab ühes sellises farmakoloogiafirmas, kus neid asju toodetakse. Täitsa juhuslikult! 

Mida te peale seda soovite saada? No muidugi, see hüsteerialaine, mis tuleb Brüsselist, ja siin see lihtsalt rahulikult võetakse vastu ja käitutakse vastavalt sellele, mida seal Brüsselis eurokomisjonis ära otsustatakse. Ja sellest ei saa mitte kuidagi mööda. See jääb meiega nüüd täpselt niikauaks, kuni me eurokomisjoni otsustest sõltume, sealhulgas ka siin saalis.

Kurb on kõik see asi. Väga kurb! Võib-olla kõige kurvem kogu selles asjas on see, et mitte mingit õppetundi, vaadates seda, mis toimus ka eelmisel aastal, me sellest saanud ei ole. Täpselt nii nagu varemgi oleme nõus hüsteeritsema, kui Brüsselist tuleb vastav käsk. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Austatud kolleegid! Kuulasin arupärimisele vastajat Peep Petersoni. Tervise- ja tööminister, aru[pärimine], vastamine küsimustele. Mõtlesin siis selle peale, et püha jumal – millises maailmas minister elab?! Kõik on korrektne, kõik on läbi uuritud, kõik on korras nende COVID-i vaktsiinidega ja anname tuld lastele – ka kaudses mõttes. Õnneks on ühiskonnas väga palju normaalseid lapsevanemaid, vanaemasid-vanaisasid, eestkostjaid, kes said aru tegelikult sellest, mida tahetakse läbi viia. Ja nad tulid välja ja nõudsid selle määruse tühistamist. Aitäh neile! Meil Riigikogus jäi siin ainult see asi ära vormistada.

Aga nende asjadega, nende COVID-i asjadega ei ole kõik korras. Siis, kui see jant hakkas, oli siinsamas puldis minister Tanel Kiik ja tutvustas, et tegemist on eksperimentaalsete vaktsiinidega, mille uuringud ei ole veel lõpule jõudnud. Ehk siis terve Eesti ühiskond paisati katseloomadeks. Ja nüüd on tagajärjed käes. Nüüd on tagajärjed käes! Surmade arv on kasvanud. Vähihaiguste [arv] on kasvanud. Ja vaatamata sellele möödunud aasta detsembris tulid sotsiaaldemokraadid välja: torgime lapsed ka ära. Andke andeks!

Kõlas siin paar valelauset ka. Nimelt see asjaolu: üks küsimus kõlas niimoodi, et kohtu kaudu on Pfizeri kui ühe vaktsiinitootja käest õnnestunud kätte saada dokumendid, millest nähtub, et avalikkusele on valetatud algusest peale. Pfizeri esialgne sõnum oli, et see vaktsiin püsib õlavarrelihases, tegelikkuses aga vaktsiini koostises olevad nanolipiidid läbisid [vere-aju] barjääri ja jõudsid minutitega pea kõikidesse organitesse.

Siis, kui toimus COVID-i vaktsiinide keelustamise arutelu sotsiaalkomisjonis, oli just ministeeriumi esindaja see, kes ütles, et see jutt on vale. Aga ta jäi alla, sellepärast et dokumendid tõestasid teistmoodi. Ja nüüd tuleb minister siia ja kordab sedasama mantrat, et tegelikult kõik, mis me rääkisime selle eelnõu esitamisel, oli õige. 

Mida see näitab? See näitab, et sotsiaaldemokraadist minister Peep Peterson ei oma üldse ülevaadet toimuvast. Huvitav, kelle käsku ta täidab? Ta ei suutnud vastata ka sellisele lihtsale küsimusele, mis on muidugi väga uudne, et mispärast Inglismaa keelas COVID-i vaktsiinide kasutamise nende territooriumil. Ta ütles, et ei ole sellest eriti kuulnud. Huvitav – tema on minister, kes peaks olema kursis kõikide viimaste uudistega, aga tema ei tea. Mina tean. Häbi! Ma ei oska muud öelda. Ta ei ole kursis ise ega ole ka tema ministeerium viimaste teadusuuringutega.

Homme kell 2 algab sotsiaalkomisjonis arutelu, kus arutatakse COVID-i vaktsiinide keelustamist Eesti Vabariigis. See, et kuskil Brüsselis öeldakse, et kõik on korras ja midagi ei juhtu ...

Palun lisaaega natuke.

Ei ole võimalik lisaaega saada.

... see on vale lähenemine. Eesti Vabariigis otsustab Eesti rahvas selle üle, mis siin toimub. Kõik!

Oi, vabandust, teil on võimalus saada kolm minutit lisaaega. Ei ole vaja? Aga nüüd, Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased! Hea arupärimisele vastaja! No huvitav tõdemine oli see, et meie TAI on läbi viinud uurimise, samas kui mõned valdkonnad, kus peaks need uuringud tegema, nad ei tee seda, vaid nõutavad pigem teavituseks rahalisi vahendeid. Minule kui õiguskomisjoni liikmele on arusaamatu, kustmaalt see piir jookseb, kustmaalt mõned asjad on inimesele niivõrd ohtlikud. Ilmselt on see ohtlikum kui valge hiinlane. 

Ma pean silmas seda, kui noor tahab osta mõnda alkoholivaba toodet, kui noor ongi valinud endale sellise elu ja tahab teistest eristuda. Mina olin 15-aastane, kui ma lõin punkarite seas karsklusklubi Värska. Lihtsalt sellepärast, et teistest eristuda ja et karske eluviis tundus mulle mõistlik. Täna on tehtud see, et alkoholivabad tooted on võrdsustatud alkoholiga toodetega. 

Või kas või näiteks see asi, et 16-aastaselt sa võid juba valida kohalikku omavalitsust, kes korraldab sinu elu, aga kasiinosse ehk sinna, kus [võib tekkida] ludomaania ehk hasartmängusõltuvus, alla 21[-aastane] ei saa. Või see, kuidas on alternatiivsetel tubakatoodetel, mida meie mõlemad sotsiaalministrid tarvitavad ja mis on väga teretulnud – see tähendab hoolimist ümbrusest ja teistest inimestest, kes meie ümber on, et neist ei saaks passiivseid suitsetajaid –, on keelatud maitsed ka täiskasvanute puhul. Täiskasvanute toodetel on lihtsalt maitsed keelatud! See on arusaamatu.

Mu teine küsimus oligi see, et TAI on tulnud välja igasuguste uurimustega. Kõige uuem informatsioon on see, et TAI käis "Terevisioonis" ja ütles seal, et nad hakkavad võitlema glütseriini vastu. Ma saan aru, et kui nad võitleksid nitroglütseriini vastu, mis ei ole mitte tableti kujul, vaid vedeliku kujul ja mis on lõhkeaine, millega võib palju kurja teha. Aga võidelda glütseriini vastu, mida meil [kasutatakse] toiduainetööstuses ja parfümeerias? See on lihtsalt see, et inimesed ei valiks endale võib-olla tubakavaba elu. Kõigepealt nad sõdisid seal nikotiini vastu, siis väitsid, et see tekitab passiivsust ja maitsed on kurjast, ja nüüd on jõudnud sinna, et see tekitab passiivset suitsetamist ja nüüd on veel see, et glütseriin on kogu selle asja kurja juur. Ma ei saa aru, [kõik on] nii eklektiline.

Mul oli au olla sotsiaalkomisjonis kuulaja siis, kui arutati narkootikume. Tuli välja, et Tervise Arengu Instituut teeb iga nelja aasta tagant sihukese sõeluuringu, kus küsib, kas te olete elu jooksul tarvitanud narkootikumi. Ja kui juhtub, et noor on tarvitanud elu jooksul korra narkootikumi, siis see jääb kuni elu lõpuni [andmetesse]. Sest see, et ta on elu jooksul korra tarvitanud narkootikumi, on ju fakt iseenesest. 

Keegi komisjoni liikmetest küsis, et mis selle teadmisega peale hakkame. Ei tea! Sotsiaalministeerium ütleb, et aga nad panevad mingi fookusrühma baasil kokku komisjoni ja grupi, hakkavad sellele ülesandeid tegema, ja seda kõike käesoleva aasta jooksul.

Samas on meil tubakaseadus olemas, mis tahaks reguleerida. Täna on olukord selline, kus Riigikogu leiab, et täiesti okei on tubakavaba nikotiinipadjake, millele on peale kirjutatud D-vitamiin või kofeiin, E-vitamiin, annab sulle värskust, elujõudu. See on reglementeerimata! Täiesti toimivad muudatused on olemas, aga seda ei saa, sellepärast et Vabariigi Valitsuse määrusega soovitakse ära koputada mingi asi, mis on viieks aastaks saladuskatte alla pandud. Ja niimoodi ei saagi saadikud otsustada, kuidas me läheme asjaga edasi või ei lähe.

Aga see ikkagi, et 16-aastane võib ilma vanemate teadmata näiteks sugu hakata vahetama, kohalikku omavalitsust [valima] – kas need on ebaolulisemad asjad kui see, et kui inimene saab 18, on täisealine, ta saab pere luua, aga tuleb välja, et tal on väga palju asju veel keelatud. Neid on kordades rohkem ja rohkem. Õigusselgus on selle asja nimi, mille järgi me võiksime [tegutseda]. Jah, me oleme teinud võlaõigusseaduse, aga me ei saa kõike panna ühe ja ainsa võlaõigusseaduse peale. 

See meenutab mulle ühte teist arutelu, kus Ukraina meremeestele lihtsalt Transpordiamet ei taha võimaldada mingeid dokumente. Öeldakse, et see on meresõiduohutuse seaduse § 95. Kas see ongi see tervisekindlustuskassa nime vahetamise mõte, et nad saaksid endale ravimeid, mida nad ei taha? Aga ma ütlen: õige nimi on tervisekindlustuskassa ja seda võib arutada tegelikult järgmine Riigikogu koosseis. Sellega ei põle. Aitäh!

Aitäh! Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister ja head saadikud ja jälgijad! Pidasin vajalikuks siin hakata ära mainima paari asja, millega me siin juba oleme tegelenud ja kuhu me selle tagajärjel oleme jõudnud. Märtsis 2021 oli meil siin Riigikogus psühhiaatrilise abi seaduse muutmise hääletamine. See oli sotsiaaldemokraatide algatatud ja selle sisuks oli see, et alaealine laps saaks ilma lapsevanema teadmiseta ja ilma lapsevanema nõusolekuta minna psühhiaatri vastuvõtule. Räägiti ilusaid kõlavaid loosungeid, kuidas see on hädavajalik, lapsed vajavad abi.

Seda juttu, mida näiteks mina sotsiaalkomisjonis rääkisin ja ajakirjandusele rääkisin, et sellel on ka teine tahk, see on see tahk, et laps saab enda valdusesse tabletid, mis võivad temale ohtlikuks osutuda või mida hakatakse müüma omavanuste seas – seda ei kuulatud. Seadus võeti vastu, rulliti opositsioonist üle ja seadus jõustus. Nüüd on tagajärjed käes. Nüüd on avalikult tunnistatud meedias, et on näha, kuidas ongi hakanud tabletiäri õitsema noorte seas. Narkomaania ja sõltuvus on kasvanud, surmasid on rohkem.

Ja nüüd siis needsamad spetsialistid, kes vaidlesid sotsiaalkomisjonis sel teemal, kui hädavajalik see on, ja poliitikud ütlevad küll, et jah, oleks ikka vaja ka veidi vanemlikku järelevalvet selle üle.

Niimoodi ei saa seadusi teha, et me mõtleme ainult ühele aspektile ja ülejäänud aspektid jätame arvestamata. Nüüd on jälle selle valguses käes olukord, millega me peame hakkama tegelema. Sama on vaktsineerimisega. Lapsevanemad saavad aru, et paljud haigused, mida minister siin eelnevalt loetles, on tõsised ja rasked haigused. Ja sisuliselt ei olda vaktsineerimise vastased. Aga igasugune usaldus arstide ja meditsiinitöötajate vastu ja teadlaste vastu on kadunud. Lapsevanemad ei ole nõus, et nende väikestele lastele, olgu ta väikelaps või imik, süstitakse korraga kuue või kaheksa haiguse vastast vaktsiini ehk kompleksvaktsiini.

Minu noorusaegadel tehti näiteks tuberkuloosivaktsiini niimoodi, et kõigepealt tehti proov käe peale, küünarvarrele. Nädala aja pärast vaadati, kellel oli proov ägedalt reageerinud, neid ei vaktsineeritud, ja kellel ei juhtunud midagi, neid vaktsineeriti. Tänapäeval ei ole mitte midagi sellist, vaktsineerimine käib lihtsalt valimatult. Kõiki väikelapsi ainult süstitakse.

Lapsevanemad ei ole nõus sellega, et nende lastesse süstitakse kuue või kaheksa komponendiga vaktsiini, teadmata, kuidas see võib lapse tervist mõjutada. Mul oma tutvusringkonnas on pere, kus sellise kompleksvaktsiini süstimise tagajärjel väike kaheaastane laps, kes enne ilusti jooksis, istus, sõi, jäi pikali lebama voodisse ja on autist.

Lapsevanemad kaitsevad oma lapsi, mis ongi nende kohustus. Ja riik peaks ka kaitsma oma lapsi, mitte rullima üle ja hakkama neid tembeldama vaktsiinivastasteks. Ei, lapsevanemad tahavad riiki, mis mõtleks nende lapse tervisele ka tegelikkuses, mitte ei suruks oma Ravimiameti ärisid peale. Lapsevanemad tahavad, et nad saavad arsti vastuvõtule minnes olla julged ja kindlad, et nende lastest vigaseid inimesi ei tehta.

See on kogu selle asja mõte. Ja seda nördima panevam ongi see, kuidas ministeeriumi ametnikud ja minister sokutavad eelnõudesse või määrustesse sisse ikka seda, et ilma lapsevanema teadmata midagi teha. Aga kui vastutamise aeg on, kes peab vastutama? Lapsevanem! Ega riik ei vastuta, lapsevanem vastutab selle eest. Ja siis ei huvita selline asi riiki, ei huvita ka Jolleri-suguseid arste. Sest nemad pühivad käed puhtaks.

Ärge nimetage lapsevanemaid vaktsineerimisvastasteks. Nad saavad väga hästi aru, mis on tõsine haigus. Korrigeerige oma vaktsineerimispoliitikat ja tehke see inimlikumaks ja isikupõhiseks, et arvestataks iga lapse eripära, iga lapse tervist ja võimalikke tekkivaid tüsistusi, et neid ei tekiks enam. Lihtne! Palun tehke midagi asjalikku ka! Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Kas minister soovib lõppsõna? Jaa, palun!

Hea Riigikogu, aitäh nende mõtete eest, mis kõlasid! Mitte kõigega ei saa ma nõustuda ja ma väga palun Eesti arstkonda austada ja usaldada. Need on inimesed, kes igapäevaselt päästavad inimesi, sealhulgas päästsid sadu ja tuhandeid COVID‑i patsiente neid aeg-ajalt elustades ja muul viisil väga tõsiselt tööd tehes. Need inimesed on väsinud ja nad on väsinud ka sellest, et neid ei kuulatud enne ja häbistatakse täna. Need inimesed on, vastupidi, suure au ja tänu ära teeninud, sest igal juhul on nemad just need inimesed, kes lõpuks võtavad vastu ka need inimesed, kes neid varem ei kuulanud. Meil ei ole teist tervishoiusüsteemi, on see, mis lähtub teadusest, rahvusvahelisest teadusest, väga kõrgelt arenenud teadusest.

Lihtsalt tahan ära täpsustada mõned momendid. Täna on teadlaste soovitus, ekspertkomisjoni soovitus selline, et tuleks ainult riskirühma kuuluvaid 6 kuu kuni 4 aasta vanuseid lapsi vaktsineerida COVID‑19 vastu, kui arst peab seda vajalikuks. Ja selleks kasutatakse spetsiaalset Comirnaty vaktsiini, mis on näidustatud sellele vanuserühmale. Vanemate alla 18‑aastaste laste puhul on COVID‑19 vastu vaktsineerimine soovituslik riskirühmadesse kuuluvate laste puhul. Riskirühma kuuluvatel lastel on oht põdeda COVID‑19 haigust raskelt. Need tervishoiutöötajad, kes on ise COVID‑patsiente elustanud, võivad kinnitada, et just vaktsineerimine hoiab suurema osa inimestest sellest olukorrast eemal. (Saalist hõigatakse midagi.) Neid arste on ju Eesti peal sadu, samuti hooldajaid ja teisi tervishoiutöötajaid.

Mis ma tahtsin veel öelda, on see, et siin kõlas ka täielik vale. Suurbritannia ei ole keelustanud vaktsineerimist, ei ole vaktsiini kasutamist keelustanud. See uudis ei osutunud tõele vastavaks. Nii et ma palun ka oma sihtrühmale, oma valijatele mitte valeinformatsiooni teadlikult levitada. Praegusel hetkel käib Suurbritannias vaktsineerimine tavapärases tempos, nii nagu ka teistes Euroopa Liidu riikides. Aitäh!

Aitäh! Sellega on tänane arupärimine menetletud.

Me saame minna viimase päevakorrapunkti juurde, milleks on vaba mikrofon. Kõigil soovijail on võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Elus juhtub mõnikord niiviisi, et suhtled mõne inimesega tunde, päevi, aastaid, aga pärast äkki pole sul midagi meelde tuletada sellest suhtlusest. Aga võib olla vastupidi: räägid inimesega veerand tundi ja see jääb ehk elu lõpuni meelde.

Aastaid ja aastaid tagasi suhtlesin ma ühe vanema prouaga ühes väikses külas Kesk-Eestis. Ta tuli minu juurde sellist juttu ajama, et vaadake, viimaste aastate jooksul on meie külas kinni pandud kool, pood. Enam ei ole politseinikku ja medõde käib korra kuus. Aga neli aastat tagasi käis meil külas üks tore härra, kes lubas meile – me juba teadsime, et kooli tahetakse kinni panna ja pood enam ei tasu ära –, et kõik see jääb alles. Siis ma küsisin, et kes see härra siis oli. Ta ütles, et noh, tuli ilusa autoga ja mängis meile akordioni ja jagas lutsukommi ja me siis otsustasime, et räägib ka ilusasti ja lubab väga ilusaid asju, et hääletame tema poolt. Aga peale seda neli aastat pole me teda näinud. Palusime küll külla tulla ja meid aidata, aga ta ei tulnud. Et kas sa ei saaks talle edasi anda, et võiks mõnikord siit läbi astuda. Siis ma küsisin [veel kord], et kes see härra siis on, ja selgus, et ta on ühe juhtiva erakonna liige ja Riigikogu liige.

Miks ma seda rääkisin praegu – sest tegemist on väga suure probleemiga. Inimesed tajuvad väga hästi, et see, mida neile räägitakse siis, kui tullakse nende hääli saama, on üks asi, ja see, mis toimub pärast, on midagi muud. Seda nimetatakse erakonnapoliitikaks. Meil on Eestis praegu registreeritud ja tegutseb 12 erakonda. Nende summaarne liikmeskond on veidi üle 50 000 inimese, mis moodustab umbes 5,5% hääleõiguslikest kodanikest. 

Oleks hea, kui need 5,5% määraksid selle, mis riigis toimub, aga see ei ole nii. Mina, kes ma olen poliitika sees olnud oma veerand sajandit, tean suurepäraselt, et kõike otsustavad maksimaalselt 300 inimest riigis: erakondade ladvikud. See annab võimaluse suvalisel uhke autoga onul lubada ükstaspuha mida. Pärast ta alati, isegi kui ta üles leitakse, keerutab välja, et vaadake, et noh, see olin mina, aga noh, niiviisi juhtus. Erakond otsustas, et läheb nii, nagu läks.

Minu arvates on praegu Eesti ühiskonnas soov saada võim tagasi. Siin täna mõned minutid tagasi kõlas selline lause, et võim Eestis kuulub Eesti rahvale. Ei kuulu! Tegelikult võim kuulub umbes 300 inimesele, kes juhivad erakondi ja töötavad kõrgetes ametkondades. Minu arvates on inimestel praegu soov saada rohkem võimu. Üks võimalus selle saamiseks on ühemandaadilised ringkonnad. Minu arvates järgmisel Riigikogul on vaja tõsiselt kaaluda seda võimalust, et anda Eesti omavalitsustele mingi osa nendest mandaatidest – nendest, mis lähevad jaotusele Riigikogu valimistel. Ainult see kindlustab selle, et tulevased Riigikogu liikmed on pärit sellest kohast, mida nad lubavad kaitsta siin Riigikogus, ja teevad oma töö ausalt ära. Aitäh!

Aitäh! Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased! Hea Eesti avalikkus ja ka Eesti ajakirjandus! Kogu see ajaloohuvi, mis minus on püsinud nüüd juba aastakümneid, selle ma võlgnen ajalooõpetajale Vaike Poolgasele, kes neljandas klassis suutis väga sütitavalt selle minus tekitada. Ma mäletan, et viiendas klassis, kui me rääkisime olümpiamängudest – hu-hu-huu, noh, noore poisina ma elasin kõik selle aja läbi. Olümpiamänge, jah, 1976. aastal Montréalis sai vaadatud ja jälgitud ja see oli hästi põnev. Vanemaks saades, olles juba selline varateismeline, kuulsin, et Moskva olümpiamänge boikoteeritakse. Vanemaks saades sain aru, et jah, Venemaa oli sisenenud Afganistani ja sellega seoses oli temast saanud agressorriik. Aga mind innustas veel hoopis üks teine teadmine.

Nimelt, olümpiahartasse küll ei ole kirjutatud otseselt sisse ja olümpiahartat on minu meelest aastate jooksul ka muudetud ja revideeritud, aga algselt oli seal [põhimõte], et okupeeritud riigi territooriumil ei tohi korraldada olümpiamänge. Aga Tallinna purjeregatt oli siis just nimelt okupeeritud riigi territooriumil. 

1975. aasta Helsingi konverentsil tundus, et läänemaailm oli järgi andnud ja leppinud sellega, et jäävad kehtima pärast teist maailmasõda olevad riigid ja et Balti riikidele ei kuulugi õigust saada iseseisvust, rääkimata Saksamaa tükeldamisest ja kõigest muust. Aga olümpiamängud olid just selleks murranguks. Kui Tallinna purjeregatile ikkagi lääneriigid ei tulnud ja ei osalenud ka seal Moskvas, ja väliseestlased korraldasid ESTO just sel aastal, 1980. aastal Stockholmis, siis see oli see moment, mis innustas eestlasi uuesti.

Jaa, see 1975. aasta Helsingi konverents oli ka omamoodi kahe otsaga või kahe teraga mõõk, sest loobuti ühest asjast, aga öeldi, et inimõigustel kui sellistel ei ole piire ehk need on rahvusvahelised, millele [toetudes] poliitvange tuli tugevdada. See, et 1984. aastal Los Angelese olümpiamänge boikoteeriti, tekitas loomulikult paljudes sportlastes jälle selle tunde, et 1976 oli viimati, kui me saime võistelda, 1980 jäi vahele, 1984 Los Angeles jäi vahele. Et kuidas edasi? 

Ka 2008. aasta Pekingi olümpiamängude puhul kõlas ju sõna "boikott". Mina tean aga seda, et mitmedki maailma päris suured sündmused on saanud alguse just kas olümpiamängude avatseremoonia ajal või siis ka lõputseremoonia ajal või pärast seda. 

No Pekingi olümpiamängudest me teame, et 08.08.08 toimus Gruusia agressioon. Ja siis, kui 2014 olid Sotši taliolümpiamängud, asusin minagi seda jälle taas kord boikoteerima. Aga paljud meie valitsuse liikmed läksid kohale, ütlesid, et me läheme eravisiidiliselt, või midagi sellist. Ei ole ühtset arusaamist. 

Täna keerutatakse selle ümber, kas ja keda peaks lubama. Thomas Bach, tänane ROK‑i president, ei soovigi eriti otsust vastu võtta, vaid soovib selle vaikselt veeretada kuskile sinnamaale, et pärast me ütleme, et no aga sportlased on ju harjutanud, mis me nüüd siis teeme. 

Ei ole süüdi tegelikult Pariis, vaid süüdi on tegelikult ROK ja ROK‑i juhtkond, kes ei suuda praegusel hetkel otsustada. Ja see, milliseid sõnumeid me proovime ise siin poliitiliselt öelda – küsimus on väga lihtne: kas Pariisi olümpiamängudele Venemaaga või Venemaata? Nii lihtne see ongi. Need pikad diskussioonid las jäävad selleks ajaks, kui me räägime midagi olemuslikust, midagi kaugest, pikast. 2024 Pariisi olümpiamängud on kohe-kohe tulemas ja ma leian, et agressorriik ei pea seal osalema. Juba vana olümpiapõhimõte oli see, et linnriigid, kes tol ajal omavahel sõdisid, pidid leppima kokku vaherahu kas või olümpiamängude ajaks.

Ukraina ei ole alustanud kallaletungi Venemaale. Sõda on alustanud agressorriik Venemaa koos enda vasallriigi Valgevenega. Nii lihtne see ongi. Kas Eesti sportlased soovivad Pariisi minna koos Venemaaga või Venemaata? Muud küsimust siin ei saagi olla. Soovitan kõigile sportlastele, kes te seal olete, kõlagu tribüünilt: "Putin – huilo".

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sellega on istung lõppenud. Aitäh kõigile ja kohtumiseni homme!