Tere hommikust, head kolleegid! Alustame oma neljapäevast istungit. [Meil] on Riigikogu täiskogu IX istungjärgu 3. töönädal. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ei ole sellist soovi. Teeme siis ära kohaloleku kontrolli, palun!

Kohalolijaks pani ennast 40 Riigikogu saadikut. Nüüd mõned teated. Homme toimub siin Riigikogu saalis Mudel-Eesti SA korraldatava Noorte Riigikogu lõppüritus ja sellega seoses palutakse teil pärast täiskogu istungi lõppu oma laudadelt ja sahtlitest isiklikud asjad ja olulised materjalid kaasa võtta.

Läheme päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras üks punkt. See on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Inimeste ja Eesti ettevõtete toimetulekust tänastes kriisides" arutelu.

Meil on neli ettekannet. Kõigepealt on, ma räägin selle siit lehelt. Kõige esimesena on Keskerakonna fraktsiooni liikme Jaak Aabi ettekanne kuni 15 minutit ja sellele järgneb küsimuste-vastuste voor 15 minutit. Teine ettekanne on meil Tallinna Ülikooli sotsioloogiaprofessorilt Ellu Saarelt, ka 15-minutiline ettekanne ja 15 minutit küsimustele-vastustele. Kolmandaks, Eesti Mööblitootjate Liidu juhatuse esimees Enn Veskimäe. Ettekanne 15 minutit, küsimused-vastused ka kuni 15 minutit. Ning viimane ettekanne on Aqva Hotels Osaühingu tegevjuht Roman Kusmalt, kelle ettekanne on samuti 15 minutit, küsimused-vastused 15 minutit. Igal Riigikogu liikmel on võimalik igale ettekandjale esitada üks küsimus. Sellele järgnevad läbirääkimised, mille puhul arutelu algataja on teinud ettepaneku kõigepealt anda sõna fraktsioonide esindajatele. Ja arutelu algataja on teinud ka ettepaneku, et juhul kui meie päevakorrapunkt ei saa läbi kella 13-ks, pikendaksime me päevakorda kuni kella 14-ni.

Läheme siis arutelu juurde. Palun, Jaak Aab!

Austatud Riigikogu aseesimees! Hea Riigikogu! Kõigepealt sellest, miks tänasel istungil ikkagi on vaja oluliselt tähtsa riikliku küsimusena arutada Eesti inimeste ja ettevõtjate hakkamasaamist ja toimetulekut ning miks just Keskerakonna fraktsioon sellise ettepaneku tegi ja täna seda arutelu siin veab. 

Kuidas me oleme Eestis jõudnud olukorda, kus inflatsioon on söönud ühe aastaga ära üle 20% inimeste reaalsest sissetulekust? 2021. aasta esimese kvartaliga võrreldes olid 2022. aasta neljandaks kvartaliks hinnad tõusnud 30%, selle pooleteiseaastase lõigu jooksul. 2021 esimeses kvartalis, isegi teises kvartalis oli veel normaalne elu. Peale seda algas energiakandjate hindade tõus. Keskmine palgakasv sellel perioodil aga on jäänud alla 10%, nii et sealt see 20% inimeste reaalsissetuleku vähenemist.

Eesti majanduskasv on pöördunud langusesse. Eesti ettevõtjad ei suuda konkureerida teiste riikide ettevõtjatega kaupade ja teenuste turgudel. Oleme olukorras, kus paljud ettevõtjad tõmbavad oma tegevust koomale või lõpetavad üldse oma tegevuse. Oleme olukorras, kus kiiresti kasvab töötute inimeste arv.

Veidi lähiajaloost ja ka otsustest, mis on varem tehtud. Koroonakriisi ajal tegutses Vabariigi Valitsus Jüri Ratase juhtimisel kiiresti ja otsustavalt. Tervishoiu lisarahastus, palgatoetused, piirangute hüvitamine ettevõtjatele, investeeringutoetused omavalitsustele. See kiirete ja vajalike otsuste pakett aitas Eestil 2021. aastal väljuda kriisist kiiresti ja ühe kiireima majanduskasvuga riigina nii Euroopas kui ka maailma mastaabis. 2021. aastal kasvas Eesti majandus 8,3%, ületades ka koroonaeelse taseme 5,2%-ga. Varasemast prognoosist laekus 2022. aastal makse rohkem sadu miljoneid. Ja 2023. aastal praeguse prognoosi järgi laekub 1,2 miljardit rohkem makse, kui seda prognoositi veel eelmisel kevadel. 2022. aasta lõplik majanduskasvu või -languse number pole veel teada, aga prognoosid ennustavad miinusmärgiga kasvu ehk majanduslangust viimasesse kahte kvartalisse. Selleks aastaks ennustatakse nullkasvu. Selle põhiline põhjus on siiski Euroopa Liidu liikmesriikidest kõige kiirem hinnatõus ja valitsuse suutmatus rakendada kiiresti nii ennetavaid kui ka leevendavaid meetmeid inflatsiooni ohjeldamiseks mingiski arvestatavas määras.

Keskerakond, olles valitsuses Reformierakonnaga, pakkus juba eelmisel kevadel välja erinevaid meetmeid hinnatõusu leevendamiseks ja hinnatõusu ennetamiseks. Tegelikult hakkas see protsess juba poolteist aastat tagasi – siis, kui energiakandjate hinnad selle suure hüppe tegid. Siin polnud vaja ka jalgratast leiutada: samu meetmeid on hinnatõusu ohjeldamiseks kasutatud läbi ajaloo. Seda tehakse praeguses kriisis ja tehakse ka tulevikus, seda nii Euroopas kui ka kogu maailmas. Võluvitsa pole, võlupräänikut ei ole, aga kas või ajutine käibemaksu ja aktsiisi langetamine energiakandjatele, kütustele ja toiduainetele on selgelt inflatsiooni pidurdavad meetmed, mida valitsused kasutavad.

Teiselt poolt energiakandjate hinnatõusude leevendamine toetuspakettidega nii kodutarbijatele kui ka ettevõtjatele. Meie ettepanekutest suutsime eelmisel kütteperioodil koalitsioonipartneritega kokku leppida vaid teatud osas. Kogu leevenduste pakett maksis circa 230 miljonit, sealhulgas kütuste soodusaktsiisimäärade pikendamine, võrgutasude hüvitamine, elektri, gaasi ja kaugkütte hinnatõusu hüvitamine hinnalage ületavalt osalt. Kõik see aitas inimesi ja ettevõtjaid, eelmine kütteperiood sai üle elatud. Aga siis oleks tulnud nende meetmetega jätkata. Kuna meie koalitsioonipartner ei olnud nõus seda tegema, ei lisaeelarvest, mida me ette valmistasime, ega ka muidu, siis valitsuskoalitsioon lagunes.

Oleme samasuunalisi ettepanekuid teinud ka siin Riigikogus, kuid valitsev Reformierakonna, Isamaa ja sotside koalitsioon neid toetanud ei ole. Suure aplombiga elektriturureformina Isamaa välja pakutud universaalteenus on sisuliselt läbi kukkunud. See on kodutarbijaid aidanud väga vähe, ettevõtteid ja omavalitsusi praktiliselt üldse mitte. Nagu me oleme kuulnud, on Eesti Energial kulunud selle kolme kuu jooksul universaalteenuse börsihinna vaheks 15 miljonit. Jagame selle ära Eesti inimeste arvu peale – kolme kuu jooksul 10 eurot näkku. See, mida on teinud hinnad samal ajal ja kui palju raha on võtnud inimeste ja ettevõtjate taskust, on kordades ja kordades suurem.

Jah, kui sügisel tuldi selle universaalteenusega ja meie ettepanekuid nende võrgutasude hinnalagede leevendamise või hüvitamise kohta ei arvestatud, siis me muidugi tegime ettepaneku, et seda universaalteenust võiks laiendada. Kui see oli alguses mõeldud kodutarbijatele, siis siinsamas saalis pikkade arutelude ja majanduskomisjoni hea töö tulemusena suutsime seda laiendada mikro- ja väikeettevõtetele, kahjuks mitte keskmistele, ning suutsime seda laiendada ka kohalikele omavalitsustele. Aga mikro- ja väikeettevõtetest on seda kasutanud 25–30%. Põhjuseks leppetrahvid, sest kõik energiamüüjad ehk elektrimüüjad kirjutavad oma lepingutesse nii üksikisikutele kui ka ettevõtetele selle lepingu lõpetamise puhul trahvi sisse. Seaduse järgi kodutarbijatelt ei saa seda trahvi sisse nõuda, kui nad lähevad universaalteenusele, ettevõtjatelt aga saab.

Kohalikud omavalitsused on hädas sellega, et see vajab riigihangete rägastiku läbimist. Paljudel omavalitsustel on raamhange üle kogu omavalitsuse kõigi asutuste, börsipaketina. Sealt väljumine ja universaalteenusega liitumine on väga keeruline. Ja sellepärast mõned omavalitsused on seda kasutanud, aga väga vähe.

Euroopa suurim hinnatõus mõjub laastavalt meie ettevõtetele. Kui naaberriigid ning teised Euroopa ja maailma riigid toetavad oma ettevõtjaid, oma majandust, siis see kindlasti on vähendanud seal ka hinnatõusu. Meie ettevõtjate toodetavad kaubad-teenused ei ole konkurentsivõimelised, sest sisendite hinnad, just energiakandjate hinnad on meil kordades kõrgemad ja see teeb toodangu kalliks, rääkimata sellest, et julgeolekuolukord mõjub just meie regioonis majanduskasvule negatiivselt.

Meie praeguse valitsuse sõnumid on olnud väga segased ja lausa kummalised. Need ei anna kuidagi kindlust ei lühemas ega ka pikemas perspektiivis. Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Kristjan Järvan teatab, et töötute arv peab kasvama veel vähemalt 20 000, enne kui valitsus hakkab üldse sekkuma. Peaminister Kaja Kallas on öelnud, et energiamahukas tööstus võiks oma tootmist vähendada või hoopis uksed kinni panna – siis ju kulub elektrit vähem. Taolised ütlused ei sisenda just suurt lootust ja tulevikuperspektiivi meie ettevõtjatele, kes annavad tööd meie inimestele ja maksavad riigile makse. Just prognoosimatuse tõttu tuleviku suhtes, kui ei ole otsuseid, pole selget plaani, ei oska ka ettevõtjad planeerida oma tegevust. Nad tõmbavad kokku investeeringud ja jäävad ootele, mõned peavad üldse lõpetama.

Väga suurtes raskustes on kohalikud omavalitsused. Vabariigi Valitsus eraldas selle aasta riigieelarves vaid 5 miljonit eurot energiakandjate hinnatõusu leevendamiseks. Võrdluseks, koroonakriisi ajal andsime erakorraliste kulude katteks ja investeeringutoetusteks kohalikele omavalitsustele kahe aasta jooksul ligi 200 miljonit. Ligi 200 miljonit! See aitas elavdada kohalikku majandust ja säilitada töökohad üle Eesti eri piirkondades.

Omavalitsuste toetamine oli üks põhjus, mis aitas kaasa kiirele kriisist väljumisele ja majanduskasvule eelmisel aastal. Nüüd, kui olukord ja omavalitsuste toimetulek on veel raskem, toetab valitsus omavalitsusi üle Eesti vaid 5 miljoni euroga. Rääkimata kaudsetest kohustustest, mis omavalitsustele peale on pandud. Näiteks õpetajate palgatõusu 24% otsustab valitsus, riiklikult kehtestatakse, [aga selle, et] lasteaiaõpetajate palgad oleksid sama kõrgel, haridustöötajate palgad sama kõrgel, kultuuritöötajate palgad sama kõrgel peab omavalitsus lahendama oma eelarve rahaga. Nüüd me olemegi kuulnud, millised raskused on omavalitsustel juba käes. Valik on väga karm: kas ma panen kinni rahvamaja, külamaja, kooli? Mida ma teen?

Valitsus sai oma kätte väga suure rahalise ressursi. Eelmiste valitsuste kindlustatud majanduskasv ja hinnatõus toob 2022–2023 circa 2 miljardit eurot makse rohkem, kui seda veel aasta tagasi prognoositi. Kahjuks on sellest täiendavast rahast väga vähe kulutatud põhimurega tegelemiseks – hinnatõusuga tegelemiseks. Kui oleks rakendatud ennetavaid meetmeid ja leevendavaid meetmeid, siis ei peaks kulutama nii meeletult palju raha toetuste tõstmiseks, palkade tõstmiseks, sest hinnatõus sööb selle nii või teisiti ära. Eksperdid on väitnud, et ennetus- ja leevendusmeetmed oleksid vähendanud hinnatõuse olenevalt paketist 5–10%. See on sajad miljonid inimeste ja ettevõtjate raha, mis upub hinnatõusu katteks ning muudab edaspidise elu ja toimetuleku väga keeruliseks. Kunagi pole liiga hilja teha otsuseid, mis inimesi ja ettevõtjaid aitaksid. Kahjuks on osa valitsuserakondi andnud vaid tühje lubadusi, et kohe-kohe tulevad leevendavad meetmed. Reformierakond isegi ei luba seda.

Head valitsejad! Otsuseid on vaja teha viivitamatult. Siin pole vabanduseks see, et kohe-kohe on Riigikogu valimised. Veel on võimalik inimeste sissetulekuid, ettevõtjaid ja Eesti majandust päästa või seda kriisi leevendada. Loodan, et tänases arutelus leiame ettekandjatelt ja Riigikogu liikmetelt selle sisendi ja ka ühisosa, mis julgustab ja tõukab takka ka valitsust. Ehk leiame ministrite hingesügavusest üles empaatiavõime, mis võimaldab ületada ükskõiksuse ja valimiskampaania poliittehnoloogia. Eesti vajab otsuseid, mitte vabandusi tegevusetuseks. Aitäh!

Ja nüüd küsimused. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Kõik erakonnad räägivad ettevõtjate toetamisest, kõik erakonnad räägivad inimeste toetamisest. Me ei leia ühtegi erakonda, kes seda kõike eitaks. Aga Keskerakonna praktika valitsuses on päris mitmekesine erinevate poliitiliste osapooltega. Kui sa vaataksid korraks tahavaatepeeglisse ja seda perioodi, kui me olime võimul ja neid meetmeid tegime ja saime kokku ka erinevate sihtrühmadega, ettevõtjatega, ja kui sa peaksid tegema täna valiku, siis millise meetme sa ettevõtjate jaoks hästi kiiresti rakendaksid? Ja mida sa teeksid inimeste toimetuleku jaoks: kas läheksid edasi peretoetuste reformiga või erakorralise pensionitõusuga?

Tänan küsimuse eest! Tänane teema on hinnatõus, selle võimalik ennetamine, leevendamine. Nii nagu ma ütlesin, paljuski tänu inflatsioonile on tõesti laekunud makse väga palju rohkem ja saab ka teha suuremaid toetusi, maksta suuremaid palku ja see on okei, seda peabki tegema. Lihtsalt hinnatõus on nii suur, et me ei suuda ka nende meetmetega seda kuidagi katta. Minu põhipoint oli selles, et tegelikult oleks pidanud selle ennetuse, leevendusega hakkama kiiresti tegelema eelmisel kevadel-suvel. Siis ei oleks tulnud vajadust nii palju ka seda leevendada ja nii palju kõiki toetusi, palkasid ja nii edasi tõsta. Nüüd ei olegi muud väljapääsu, kui tulebki palkasid tõsta, tuleb toetusi tõsta.

Aga kui ma tuletan meelde koroonakriisi aega, ma rääkisin sellest paketist: kokku maksis see kriis poolteist miljardit – nii tervishoiukulud, palgatoetused, ettevõtjate toetamine kui ka kohalike omavalitsuste toetamine. Ja see oli õige kulutus. Seda tõestas koroonakriisist kiire väljumine ja väga kena majanduskasv. Need olid targalt tehtud investeeringud tulevikku. Kui praegune valitsus räägib, et oh, me tekitasime sinna tohutu augu – see auk laekus kiiresti täis ka maksudest. Just tänu sellele paljuski see majandus kasvas hästi.

Aga kiired meetmed, noh, me oleme siin välja pakkunud ja ausalt öelda me oleme sama meelt olnud ka tööandjate keskliiduga, toiduainetööstuse liiduga, et näiteks võrgutasud, mis me eelmisel aastal tegime, oleks võinud langetada kas poole peale või nulli. See on läbi proovitud meede. Ja ka hinnalaega meetmed: tuletan meelde, elektril oli 12 senti hinnalagi. Ka teistel energiakandjatel olid need hinnalaed madalamad, kui seda praeguste toetuste puhul tehakse.

Marko Šorin, palun!

Tänan, aseesimees! Hea esineja! Tahaks öelda lausa, et hea minister. Selles valdkonnas te olete ekspert, sellepärast. Aga meie seda tänast esinemist, on öeldud ka, et vaatavad lihtinimesed, ja nad tahaksid, et ka lihtinimeste mõtted ja vajadused siin saalis kõlaksid. Üldjuhul, kui turumajandus toimib hästi, siis riigi sekkumist ei olegi tarvis. Tihtilugu demoniseeritakse toetusi, öeldakse kohe, et te tahate riiki uppi ajada. Aga tänasel päeval on meil tegemist sellise kriisiga, mis on kestnud juba pikalt-pikalt. Eelmise aasta kevadel, kui Keskerakond oli veel valitsuses, tegi Keskerakond päris mitmeid ettepanekuid, kuidas kriisi alguses leevendada seda, et kriis ei veniks pikaks või oleks pehmem. Millised need Keskerakonna ettepanekud eelmise aasta kevadel olid?

Tänan küsimuse eest! Põhimõtteliselt me tegime ettepaneku jätkata neidsamu meetmeid, mis eelmisel kütteperioodil olid. See oli võrgutasude hüvitamine, energiakandjatele hinnalage ületava hinnatõusu kompenseerimine või hüvitamine. Ja need hinnalaed olid madalamad. Praegune valitsus on ka teinud väikese leevendusmeetme kodutarbijale. Elektrile on see väga lihtne, see on 5 senti kilovatt-tunni pealt, aga gaasile ja kaugküttele on kõrgema hinnalaega, kui oli eelmine kütteperiood. Ma ei tea, miks seda lage tõsteti, sest tegelikult ka eelmise kütteperioodi hinnad olid juba väga kõrged. See hüvituslagi, millest oleks hakanud saama hüvitist, oleks võinud olla kindlasti madalam. Ma arvan, et need oleks olnud esimesed meetmed. Ja kuna need olid ka seaduste-määrustega kõik läbi mängitud, ministeeriumid ja vastavad ametid olid nendega toimetanud, siis see oleks käinud väga kiiresti, neid oleks tulnud lihtsalt pikendada.

Tol korral, kui me hindasime seda paketti ja Taavi Aas selle esitas, oli see prognoositavalt umbes 300 miljonit. Ma arvan, et see ikka paar korda ületab seda paketti, mida praegu on rakendatud. Ja nii nagu ütlesin, praegu on enamuses kodutarbijale need meetmed, mis ei ole ka piisavad. Ettevõtjad pole kahjuks ühtegi leevendavat meedet praktiliselt saanud. See universaalteenus, ma selgitasin, on väga keeruline. Me oleme seda siin viis kuud menetlenud, erinevaid pakette, ja praktikas ikka selgub, et sellest ei ole palju abi, tema hind on kõrge. Eesti Energia jätkuvalt vaidleb Konkurentsiametiga, tahab seda veelgi tõsta. Nüüd, viimases hädas on öeldud, et äkki teeme nüüd nii, et kui universaalteenuse hind ületab börsihinda, siis saaks börsihinnaga elektrit. Noh, annaks jumal, ka see oleks leevendus. Aga ma kardan, et koalitsioon upub praegu juriidilisse rägusse, seda ei ole niisama kerge rakendada. Aga ootame uudiseid, täna vist juba valitsusest, näiteks.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Juhul kui me täna seda istungit pikendame, ja tõenäoliselt pikendame, siis on meil selle tõesti olulise küsimuse arutamiseks aega neli tundi. Me oleme valinud esinejateks mööblitootjate liidu esindaja, samuti ühe hotellirühma esindaja. Ma väga ootan, mida räägib sotsioloogiaprofessor. Kuid ei pea olema väga lai fantaasia, arvamaks, et väga paljud sektorid ja eluvallad jäävad siiski selle konkreetse küsimuse arutelust välja. Ma pakun: kohalikud omavalitsused, toiduainetööstuse liit, paljulapselised pered ja nii edasi. Sa ilmselt saaksid seda täiendada. Juhul kui meil oleks rohkem aega, siis keda veel sa kutsuksid siia esinema?

Jah, neid huvigruppe on palju. Neid ühiskonnagruppe, kes on pihta saanud selles kriisis, on ka palju. No ütleksin nii, et näiteks tihtipeale ei saada aru, kui oluline on kohalik omavalitsus, räägitakse sellistest empiirilistest mõistetest nagu omavalitsuse tulubaas. Praegu tegelikus elus me näeme, nii nagu ma tegin võrdluse, et kui koroonakriisis me omavalitsusi aitasime nii erakorraliste kulude katmisel kui ka investeeringutoetusega kahe aasta jooksul pea 200 miljoniga, siis ma arvan, et kui te mööda Eestimaad ringi liikusite, siis te nägite, kuidas need investeeringud kiiresti aitasid omavalitsustel elukeskkonda parandada, koole ja lasteaedu remontida ja ehitada, tänavaid ja teid remontida ja ehitada. See andis tööd kõigis piirkondades, sellepärast oli see väga oluline. Ja nii nagu ma praegu ütlesin, omavalitsuste miinus saab sel aastal olema väga suur. Ma lugesin üles kõik need kaudsed ja otsesed kohustused. Hinnatõus üksi sõi juba eelmise aasta teisel poolel ja selle aasta alguses kuskil 100 miljonit omavalitsuste tuludest. 100 miljonit! Ja kogu aastat ei olegi veel arvestatud. Nii et omavalitsustel saab olema see aasta väga keeruline. Ja ega siin ei olnud vaja jälle jalgratast leiutada, vaid oleks tulnud seda kriisipaketti rakendada ka omavalitsustele.

Maria Jufereva-Skruratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Praegu käib meie ühiskonnas väga tuline debatt toiduainete käibemaksu langetamise üle. Reformierakond ja reformierakondlasest peaminister väidavad, et see ei too soovitud tulemusi. Samas me näeme, et näiteks Lätis, kus alandati käibemaksu teatud toiduainetele, on hinnad meie omadega võrreldes madalamad. Mis on teie arvamus: kas käibemaksu langetamine toiduainetele toob meile soovitud tulemuse?

Tänan küsimuse eest! No jälle ei pea leiutama jalgratast, siin saab analüüsida kogu maailma ja teiste riikide praktikat. Ja tõesti, Euroopas või Euroopa Liidus on kolm riiki, kes ei ole käibemaksumäärasid alandanud. Kui enamus kasutab, siis järelikult sealt tuleb tõestus, et ta siiski toiduainete ja esmatarbekaupade puhul mõjub sellise puhvrina, võimaldab inimesel neid asju odavamalt kätte saada. Eks teoreetikud vaidlevad, kas seda tuleks kriisiajal ajutiselt rakendada. Noh, näiteks energiakandjatele, ka kütustele on paljud riigid langetanud käibemaksu pooleks aastaks, aastaks, ja jälgivad, kuidas see mõjub. Esialgne tagasiside on, et kindlasti mõjub positiivselt, ehk need hinnad ei tõuse nii kiiresti. Ja inflatsiooninumbrid näitavad seda ka: need on teistes riikides madalamad. Mõnel pool kordades madalamad, kus on ikkagi kõiki neid meetmeid rakendatud – ühelt poolt maksulangetusi ja teiselt poolt toetusi. Ja toetuste rakendamisel on oluline energiakandjate hindade juures näiteks see – nii nagu me tegime –, et see arve peal inimesele laekub juba väiksemana. See on see meede, mis seda hinda alla tõmbab. Kui me kõigepealt võtame suurema hinna ja siis hakkame toetustega seda kinni maksma, siis tõesti inflatsioonile ei pruugi palju mõju olla. Efekt on siis, kui inimene, ettevõtja saab väiksema arve ja seda ei pea pärast kompenseerima tohutu toetustepaketiga. Aga käibemaksu langetamisel kindlasti on oma efekt.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu, austatud ettekandja! Minu meelest see tänane teema, mis te olete erakonnaga siin püstitanud, on väga tänuväärt ja ma ootasin siit tegelikult väga sisulist arutelu ja sissejuhatust. Kahjuks keskendusite oma sõnavõtus valitsuse mahategemisele ja, noh, sellisele oma erakonna propagandaüritusele. Sellest on tõesti väga kahju. Sellele viitab ka see, et kohe teie kõne alguses broneerisid teie erakonna liikmed selle küsimustele vastamise aja sisuliselt kinni. Mul on hea meel, et ma üldse jõuan küsida. Ja ma küsin ka küsimuse. Te rääkisite siin sellest, et tuleb erinevaid toetusi maksta ettevõtetele, kõigile. Nende katteks peavad olema maksude tõstmised. Ja siit ongi nüüd küsimus: milliseid tööjõumakse te kavatsete tõsta või tarbimismakse langetada oma tegevuses?

Aeg, Jüri! Enne, Jaak, kui sa vastama hakkad, meil on tekkinud protseduuriline. Marko Šorin, palun!

Ma tänan! Ma lihtsalt tahan ära märkida, et täpselt nädal tagasi, kui kõnepuldis oli Jürgen Ligi Reformierakonnast, broneerisid kogu küsimuste aja ära reformierakondlased ja tunduvalt massilisemalt kui praegu keskerakondlased.

Ma tahan selgitada, et keegi ei saa broneerida ühtegi küsimuste aega. Küsimused lähevad meil üles selles järjekorras, kuidas saadikud [nupule] vajutavad. Kes ees, see mees, nagu öeldakse. Jaanus Karilaid, protseduuriline!

Tundub, et tõesti on Reformierakonnal selline Nõukogude aja ihalus tagasi, kui ei tohi valitsust kritiseerida ja peab laulma ainult hosiannat ja kiidulaulu. Aga vähemalt tore teadagi.

See ei olnud protseduuriline. Palun, Jaak, saad vastata küsimusele.

Jaa, kindlasti. Ma ei teinud oma arust küll siin ühtegi propagandaettekannet. Ma tõin võrdlusi, kuidas käitusid eelmised valitsused koroonakriisi ajal, kuidas käitus meie valitsus koos Reformierakonnaga. Tunnustan, et me suutsime eelmisel kütteperioodil koos inimesi, ettevõtjaid aidata. Jah, meie oleksime tahtnud rohkem, me oleme seda ka öelnud, aga üht-teist sai tehtud. Selle eest on Eesti inimesed, ettevõtjad tänulikud. Ma räägin perioodist, mis algas eelmise aasta kevadel. Ja kui neid meetmeid on vähe, nad ei tööta ja ei aita, siis seal tuleks kiiremaid otsuseid teha. Rääkisin ka täpselt ja konkreetselt, milliseid asju oleks tulnud rakendada, et mitte jõuda nii hullu olukorda, kus me praegu oleme.

Me ei jõua enam rohkem küsimusi võtta, isegi minutit ei ole järel. Teeme selle ettekande küsimuste ja vastuste voorule lõppu. Aitäh!

Läheme järgmise ettekande juurde. Palun Riigikogu kõnetooli Tallinna Ülikooli sotsioloogiaprofessori Ellu Saare. Ka tema ettekanne kestab 15 minutit ja pärast on 15 minutit küsimustele-vastustele. Meie äsjase arutelu valguses tuletan meelde, et see, kes kõige kiiremini küsimuse sisse paneb, saab tõenäoliselt oma küsimusele ka vastuse. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Mina üritan anda sotsioloogide ettekujutuse elanike toimetulekust. Ja minu ettekanne põhineb peamiselt Statistikaameti ja Eurostati andmetel. Kahjuks statistikaandmetega on alati see probleem, et eelmise aasta andmeid veel ei ole. Nii et enamus puudutab 2021. aasta andmeid.

(Näitab slaide.) See esimene slaid peaks andma ettekujutuse. Me üritame vaadata ühiskonda kõrgemalt. Ma tahtsin alustada tegelikult natukene üldisemast slaidist. Kui vaadata, mida see heaolu sisaldab, siis ühelt poolt ta sisaldab muidugi saavutusi, sinna hulka kuuluvad näiteks positsioon, sissetulek, aga samas see puudutab sotsiaalseid sidemeid ja seotust, samuti rõõmu.

Aga nüüd toimetuleku juurde. Kui vaadata, siis tegelikult enamike parteide slogan või väga paljude parteide slogan sisaldab ka seda toimetuleku mõistet. Aga mulle on jäänud mulje, et seda käsitletakse pigem kitsalt, vaadates ja rõhutades just seda majanduslikku toimetulekut. Tegelikult see sisaldab ju ka sotsiaalset toimetulekut, samuti psühholoogilist toimetulekut. See on laiem mõiste. Minu ettekanne keskendub suuremas osas just sellele majanduslikule toimetulekule.

Üks slaid, mis puudutab üldist sellist sotsiaalset toimetulekut. Siin on toodud need protsendid halva ja väga halva tervisega isikute osakaalust ja vaadatud on kahte vanusegruppi: 65-aastased ja vanemad ning 16–64-aastased. Ja vaadatud on neid eraldi sissetulekukvintiilide järgi. Sissetulekukvintiilid tähendavad seda, et võrreldakse viiendikku kõige väiksema sissetulekuga ja viiendikku kõige suurema sissetulekuga elanikkonna gruppi. Ja kui vaadata siin erinevaid gruppe, siis te näete, et mõlemas vanusegrupis on nende protsent, kes on väga halva või halva tervisega palju suurem just selle madalama sissetuleku saajate hulgas. Nii et seal tekivad juba vanusegruppide sees ka väga-väga selged vahed sissetulekust sõltuvalt.

Aga nüüd üldiselt ebavõrdsuse ulatusest Eestis aastatel 1989–2021. Siin on toodud kolm näitajat, mida kasutatakse väga tihti just sissetulekute ebavõrdsuse iseloomustamiseks. See on 10% rikkamate sissetuleku osakaal kogusissetulekust üldse, elanikkonna sissetulekust. Ja teiselt poolt 50% vaesemate sissetuleku osakaal kogusissetulekust. Kui me vaatame, siis see oli kõige kõrgem – just need 10% kõige rikkamate sissetuleku osakaal kogusissetulekust – 2000-ndate keskel. Pärast seda on see mõnevõrra vähenenud, aga on jäänud suhteliselt stabiilseks, nii et 10% kõige rikkamaid saavad kuskil 35% kõigist sissetulekutest Eestis.

Ja teine näitaja, mida ka kasutatakse sissetulekute ebavõrdsuse iseloomustamiseks, on sissetulekukvintiilide suhte kordaja. See tähendab, et jällegi vaadatakse, kui suur on sissetulekute vahe selle viiendiku kõige rikkamate ja viiendiku kõige vaesemate vahel. Ja see on hakanud viimasel ajal tõusma. Kui ta veel 2020 oli kuskil 5, siis nüüd on 5,4.

Minnes nüüd toimetuleku juurde, siis toimetuleku puhul pööratakse väga tihti põhitähelepanu just vaesusele. Siin on toodud eraldi suhtelise vaesuse määr ja absoluutse vaesuse määr. Absoluutse vaesuse piiriks on arvestuslik elatusmiinimum. Ja suhtelises vaesuses olevaid defineeritakse kui neid, kelle sissetulek moodustab vaid 60% sissetulekute mediaanist. Kui vaadata, siis absoluutse vaesuse määr on langenud. Sellega ei tohiks probleeme olla. Aga kui me vaatame suhtelise vaesuse määra, siis see juba 2021. tõusis ja 22,8% Eesti elanikest saab väiksemat sissetulekut kui 60% sissetulekute mediaanist.

Teine väga oluline näitaja on püsiv suhtelise vaesuse määr. See näitab nende protsenti, kes on olnud vaesuses vähemalt kahe aasta jooksul eelnevast kolmest aastast. Kui vaadata, siis see vaesuse määr on ka suhteliselt kõrge. Kahjuks siin on jällegi piirdutud 2020. aasta andmetega ja uuemaid andmeid Statistikaamet avaldanud veel ei ole. Ja kui vaadata lastega perede oma, püsiva vaesuse näitajat, siis see on tegelikult madalam kui kogu elanikkonna oma.

Ja muidugi väga-väga oluline on, kui räägitakse Eestis regionaalsest ebavõrdsusest, vaadata suhtelise vaesuse määra maakonniti. Ja siin on toodud võrdlus just 2020. aastaga – kui palju tõusis suhtelise vaesuse määr 2021. aastal võrreldes 2020. aastaga. Muidugi on see kõige kõrgem Ida-Virumaal. Aga teine, ausalt öelda minu üllatuseks, oli Jõgevamaa, kus suhtelise vaesuse määr oli väga-väga kõrge. Ja teine väga iseloomulik näitaja on see, kui palju on suhtelise vaesuse määr tõusnud nende kahe aasta võrdluses. Kui vaadata, siis väga suur tõus on toimunud just Jõgevamaal, kus kahe aasta võrdluses tõusis suhtelise vaesuse määr 11,3%. Muidugi Tallinn ja Harjumaa on kõige rikkamad piirkonnad. See ei ole mingi uudis, teada ju on, et Harjumaal on vaesust kõige vähem. Aga vaesuse määr on päris kõrge näiteks Hiiumaal ja Hiiumaal tõusis see päris palju. Kui räägitakse Kagu-Eestist ja räägitakse Lõuna-Eesti maakondadest, siis siin ei ole suhtelise vaesuse määr võrreldes teiste maakondadega sugugi äärmuslikult kõrge. Nagu ma ütlesin, kõige kõrgem ongi Ida-Virumaal, Hiiumaal ja Jõgevamaal.

Kuidas on olukord vanusegrupiti? Siin on toodud üks näitaja, mida väga tihti kasutatakse just selle iseloomustamiseks, kuivõrd sotsiaalkaitsesüsteem suudab vaesust vähendada. See tähendab, et vaadatakse siirdeid. Siirded tähendavad tegelikult kõiki erinevaid sotsiaaltoetusi, kaasa arvatud pensione. See peaks näitama, kuidas ja kuivõrd suudab kogu sotsiaalsüsteem tegelikult vaesuse määra vähendada. Kui vaadata nüüd vanusegruppide lõikes, siis muidugi kõige kõrgem on see pensioniealistel. Kui vaadata enne siirdeid, siis see protsent on 83,4 koguni. Ja kui vaadata, siis kõige väiksem on ta muidugi selles kõige paremas tööeas elanikkonna hulgas, 25–49‑aastaste seas. Kui vaadata seda suhtelise vaesuse määra pärast siirdeid, kusjuures on arvestatud ka pensione, ja nagu ma ütlesin, erinevaid sotsiaaltoetusi, siis see aitab küll sellel vanemal vanusegrupil suhtelise vaesuse määra vähendada, kuid ikkagi jääb see oluliselt kõrgemaks kui teistel vanusegruppidel, olgugi et vahe nende kahe näitaja vahel on just sellel kõige vanemal vanusegrupil suhteliselt suur. Nende puhul sotsiaalsed siirded toimivad kõige efektiivsemalt, aga vaatamata sellele jääb suhtelise vaesuse määr nende puhul ikkagi kõrgemaks kui teistel vanusegruppidel.

Ja nüüd, kui vaadata võrdlust teiste Euroopa riikidega, siis paraku on Eesti siin esirinnas muidugi vanemaealiste suhtelise vaesuse määras. Kui Euroopa Liidus keskmiselt on see 15%, siis Eestis jäi ta koguni üle 40%. Kõige-kõige madalam on see Slovakkias, Prantsusmaal, Taanis. Aga nagu ma ütlesin, kõik andmed, näiteks Eurostatist, tulevad teatud viivitusega ja siin on tegemist 2017. aasta andmetega. Aga olukord, kui ma vaatasin ka mingeid teisi andmeid, oluliselt paremaks Eestis muidugi läinud ei ole. Just vanemaealiste suhtelise vaesuse määras.

OECD viis 2018. aastal läbi uuringu kogu elanikkonnas. Ta küsis, mis on need probleemid, mis puudutavad inimesi kõige rohkem. Eestis vastas 82% elanikkonnast, et neile teeb muret just majanduslik toimetulek vanaduspõlves. Kui võrrelda seda näitajat teiste riikidega, siis keskmine oli neis 72%. Nii et Eestis on kogu elanikkonna hulgas mure oma pensioni ja sissetulekute pärast päris-päris kõrge.

Milline on suhtelise vaesuse määr sõltuvalt pere koosseisust? See puudutab natuke ka seda peretoetuste arutelu muidugi. Kui vaadata joonist 2, siis siin on toodud suhtelise vaesuse määr enne toetusi, ja võrreldud on üksikvanemaga peresid, ühe lapsega ja kahe lapsega ning vähemalt kolme lapsega peresid. Kui vaadata, siis enne neid toetusi oli see määr üksikvanematel ja paljulapselistel peredel praktiliselt võrdne. Aga juba enne selle peretoetuste reformi käivitumist suutsid need toetused vähendada suhtelise vaesuse määra just nendel paljulapselistel peredel märgatavalt rohkem kui näiteks üksikvanemaga peredel. Kui vaadata joonist 1, siis te näete, et suhtelise vaesuse määr jäi üksikvanemaga peredel väga-väga kõrgeks, kusjuures arvestati ka kõiki neid erinevaid toetusi. Paljulapselistel peredel ei olnud olukord sugugi kõige hullem. Kui vaadata, siis juba enne peretoetuste reformi see jäi umbes samale tasemele kui ühe ja kahe lapsega peredel. Natuke kõrgem oli küll, aga mitte oluliselt. Kõige raskemas olukorras olid just üksikvanemaga pered.

Viimasel ajal on päris palju pööratud tähelepanu just kodumajapidamiste säästumäärale. Kui me vaatame seda protsenti, siis 2021. aastal langes see juba oluliselt võrreldes 2020. aastaga. Kui siis oli see säästumäär 14,3%, siis 2021. aastal kukkus see 10,5%-le. Ja kui vaadata inflatsiooni mõju erinevatele peredele, siis see on kõige rohkem puudutanud just madalama sissetulekuga peresid, sellepärast et kui vaadata nende kulutuste struktuuri, siis neil läheb kõige suurem protsent just näiteks toidule, kodule ja transpordile.

Nagu ma ütlesin, oluline on vaadata just nende võrdsustatavate institutsioonide mõju suhtelisele vaesusele. Ja kui vaadata sotsiaalkulutuste osakaalu SKT-st, jällegi erinevates Euroopa riikides, siis me näeme, et Eesti jääb siin väga oluliselt maha Euroopa Liidu keskmisest. Kui Euroopa Liidu keskmisest on see 25%, siis Eestis on see 17,7%. Esirinnas on Prantsusmaa 31%-ga. Eestist tahapoole jäävadki teised Balti riigid, aga ka näiteks Bulgaaria ja Rumeenia. Kui vaadata teisi meiega sama tagapõhjaga riike, siis näiteks Poolas on see kõrgem, Sloveenias on see kõrgem ja Tšehhis on see kõrgem.

Nagu ma ütlesin, väga-väga oluline näitaja on sotsiaalsed siirded ja kuivõrd need suudavad vähendada vaesusmäära erinevates riikides. Siin on toodud võrdlus kõikide Euroopa riikidega. Eestis on see protsent 26,8. Esirinnas on muidugi osaliselt Põhjamaad, nagu Soome, kus see näitaja on koguni 53,7%. Meist tahapoole jäävad osa Lõuna-Euroopa riike ja jällegi Balti riigid. Erinevus on küll oluline, aga mitte nii suur kui meie võrdluses näiteks Soome, Norra, aga ka Ungari, Iirimaa ja Taaniga, kus see protsent on märgatavalt kõrgem.

Nii. Minu poolt kõik. Aitäh!

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Selle tabeli, mis te näitasite, suhtelise vaesuse määr maakonniti näitab, et see teekond, mille meie erakond on valinud, et tegeleda regionaalpoliitikaga, mitte ära kaotada regionaalministri portfelli, aga vaadata ka seda, et kõikides tähtsamates ministeeriumides oleks regionaalpoliitiline mõõde poliitikates sees, on hädavajalik, kuna see ebavõrdsus maakonniti on liiga suur, nii-öelda ääremaade lõhed keskustega, ja see kuldse ringi laiendamine suurema areaali peale on strateegilise tähtsusega. Aga kui teie teadlasena, eksperdina saate soovitada, siis milliseid poliitikaid te soovitate meil korrigeerida. Kust see ebaõiglus teile praegu kõige rohkem vastu vaatab?

Kui vaadata just nende sotsiaalsete siirete osakaalu suhtelise vaesuse vähendamisel, siis see on muidugi oluline meede, mis aitaks just neid vahesid ka tasakaalustada ja vähendada. See tähendaks ikkagi erinevaid makse, ilmselt maksusüsteemi reformi mõningal määral ja ilmselt ka maksude diferentseerimist. Seda on ka teised soovitanud, et kapitalimaksud võiksid näiteks suuremad olla. See ilmselt mõjutaks kogu seda ebavõrdsuse ulatust ühiskonnas.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud [ase]esimees! Hea ettekandja! Teil oli tõesti hästi sisutihe see [ettekanne]. Aga minu poole on viimasel ajal väga palju pöördunud puuetega inimesed. Nad räägivad sellest, kui raske on saada puude määramist, nad ütlevad, et on suur bürokraatia ja kogu asjaajamine on keeruline. Nüüd on nii, et nad on teinud ettepaneku, et kas perearstid ei võiks seda puuet määrata. Ja teine teema on, et puuetega inimeste toetus, see 27 eurot, ei võimalda ei elamiskuludega ega ka rohtude ostmisega toime tulla. Kuidas on teie arvamus, mida me võiksime teha?

Ilmselt tuleb seal korrigeerida seda puude määramise protsessi. Mu enda tuttavatel on ka olnud see probleem, et inimesi jooksutatakse pidevalt, nad peavad uuesti oma puuet tõestama. Näiteks oled kaotanud jala ja sa pead iga aasta oma puuet uuesti tõestama. Ilmselt seal ei tööta kõik. Aga oma ettekandes – ma ei vaadanud muidugi eraldi neid väiksemaid gruppe – ma üritasingi anda mingi üldisema, suurema pildi, et võrrelda just neid suuremaid gruppe. Tegelikult jäi siit välja näiteks erinevate rahvusgruppide vaesuse määr, mis on ka erinev Eesti ühiskonnas.

Anneli Ott, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud professor! Te tõite välja siin väga silmi avavaid numbreid. Mina Kagu-Eesti saadikuna loomulikult vaatan kurbusega neid Võrumaa numbreid, kus suhtelise vaesuse piir on 31%. Aga päris tihti inimesed elavad nii, nagu vaatavad kõverpeeglisse ega saa aru, mille alusel [neid määrasid kehtestatakse]. Võtame maksupoliitika, trahvid, erinevad otsused, mis tulenevad keskmisest palgast või sissetuleku määrast. Kui te ütlete, et see 10% on need inimesed, kes tegelikult saavad 35% kogu rahast, siis, noh, me saame aru, kus see kõverpeegel asub. Kas teil on mingisugune selline hea mõte, mille alusel tegelikult peaks neid määrasid kehtestama, et inimesed ei saaks kuidagi pidevalt aru, et nad kuskilt kõverpeeglist elu vaatavad? (Juhataja helistab kella.) Kagu-Eesti inimene [küsib], et aga mille alusel öeldakse seda keskmist palka. Me ei saa sellist ...

Aeg, palun, Anneli!

Tähendab, tegelikult käis jutt siin mitte keskmisest palgast isegi, vaid mediaanist. Mediaan tähendab, et 50% saab kõrgemat palka, 50% madalamat. Aga ega siin mingit võluvitsa ilmselt ei ole. Ilmselt maksusüsteemi diferentseerimine ikkagi ja kogu selle maksureformi käivitamine, mis aitaks vähendada just neid erinevusi ja suurendada nende sotsiaalsete siirete osakaalu just vaesuse vähendamisel. Aga mis puudutab näiteks Kagu-Eestit, nagu ma ütlesin, siis varasematel aastatel on jah Kagu-Eestis olnud suhtelise vaesuse määr veel kõige kõrgem. Minu üllatuseks oli praegu kõige suurem tõus Jõgevamaal. Ma ei oodanud ka seda, kui ma neid andmeid hakkasin analüüsima. Aga ma arvan, et see ei ole isegi küsimus mulle, vaid see on küsimus poliitikutele. Mina saan anda teile ainult mingi pildi, aga lahendused peaksid seisma ju teie taga, eks ole, lugupeetud Riigikogu liikmed.

Marko Šorin, palun!

Aitäh, aseesimees! Lugupeetud professor! See, mis te viimati ütlesite, on sulatõsi: poliitikutel olekski vaja kuulata teadlasi ja erialaspetsialiste. Me oleme 30 aastat ülistanud niinimetatud õhukest riiki ja seda, et hakkamasaamine on igaühe enda asi, ja mingites situatsioonides see võib-olla võibki aidata. Aga te näitasite slaidi, kus oli pealkiri ""Võrdsustavate" institutsioonide puudumine suurendab ebavõrdsust", ja all on tühi. Tahaksin ise ära täita selle slaidi alumise osa: nimetage poliitikutele selliseid võrdsustavaid institutsioone, mille peale tasub siin suures saalis ühiselt mõelda.

Austatud küsija! Tegelikult see slaid oligi just sissejuhatus kahele järgnevale slaidile, mis näitasid [ühelt poolt] just sotsiaalkulutusi ja teiselt poolt sotsiaalseid siirdeid. Kõik need erinevad toetusmehhanismid, sealhulgas pensionid. Aga kuna mina ei puuduta majanduse poolt, siis muidugi, nagu ma juba ütlesin, maksureform ilmselt ka. Ja mida osa ettevõtjaid on tegelikult maininud, siis ka kapitalimaksud.

Jüri Ratas, palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud professor! Ka mina tänan teid väga selle ettekande eest ja olulise informatsiooni eest! Kui ma vaatasin seda slaidi Eesti maakondadest, siis te ütlesite mitu korda, et Jõgeva oli üllatus. See on teada, et äärealad, Hiiumaa või Võrumaa või Ida-Virumaa, on alati vaeslapse osas. Eriti ma ütleks seda Ida-Virumaa kohta. Me saame sealt nii palju ressurssi, oleme aastakümneid sealt saanud elektrit põlevkivist, Eesti majandus, me kõik selle peal oleme, aga sinna ei lähe sama palju tagasi. Ja ma olen nõus, et kokkuvõttes on kõik poliitilised otsused. Aga ma küsin teie kui abipoliitiku käest: kas te arvate, et vaesuse diferentsi oleks õigem vähendada maksupoliitiliste meetmete kaudu või toetuste kaudu, või nii ei saagi küsida, sest need peavad liikuma paralleelselt ja toetuspakett peab olema terviklik?

Mina arvan küll, et peab olema terviklik. Ei saa vaadata ainult ühte meedet, kõik moodustavad ju terviku, kõik need sotsiaalkulutused. Aga teiselt poolt maksureform ka soodustab ju tegelikult kogu seda sotsiaalkulutuste osakaalu kasvu. Kui meil on rohkem maksuraha, siis peaks tulema ju ka erinevatele aladele rohkem raha. Kui ma hakkasin võrdlema neid erinevaid kulutusi, mis on SKT-st – igal pool räägitakse, et väiksemad kulutused on näiteks teadusele, väiksemad kulutused on kõrgharidusele, väiksemad kulutused on sotsiaalpoolele –, siis mul tekkis küsimus, kas kuskil peaksid olema suuremad kulutused. Ma ei ole majandusteadlane, ma ei ole analüüsinud seda. Aga see on küsimus ka teile. Kus tegelikult peitub see, et Eestis on vähemalt osa kulutuste osakaal väiksem kui Euroopas keskmiselt? Mingid kulutused SKT-st peavad järelikult olema suuremad, kui mingitel aladel on väiksemad. Nii et mul ei ole sellele küsimusele vastust. Kui ma hakkasin praegu just Euroopa riikidega neid andmeid võrdlema, siis mul tekkis kohe see küsimus. Nii et see on küsimus võib-olla teistele ekspertidele, majandusekspertidele, aga ka teile: kus need kulutused on siis suuremad?

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Ja suur tänu teile, proua professor! Me räägime siin hinnatõusudest ja vaesusest. Öeldakse, et inflatsioon on vaesuse maksustamine, millest võidavad rikkamad. Ja teine niisugune ütlus on ka: selleks, et jõukad saaksid riigilt rohkem raha, tõstetakse – praegu siis ei langetata – kriisiolukorras kaudseid makse, mille väiksema sissetulekuga inimesed kinni maksavad. Need on nihukesed algtõed. Aga öelge, kuidas te seletaksite lahti need mõisted inimesele tänavalt. Ja teiselt poolt, kuidas te seletaksite lahti seda teatud maailmavaatega poliitikutele, kes nagu ei taha nende kaudsete maksude mõjust aru saada.

Ma ei ole, nagu ma juba rõhutasin, majandusteadlane. Ma saan anda, minu ülesanne ongi anda pilt, üldine pilt. Nagu ma ütlesin, siis lahendused on osaliselt poliitikute taga. Mul ei ole sellele ühest vastust. Aga mitte ainult kaudsed maksud ei ole erinevad, ka näiteks tulumaksumäär praegu ju ei eelista nii väga just neid madalama sissetulekuga inimesi. Ja nagu ma ütlesin, siis inflatsioon ongi mõjutanud just neid kõige madalama sissetulekuga inimesi kõige rohkem, kui analüüsida nende kulutuste struktuuri, kus just need igapäevased kulutused moodustavad kõige suurema protsendi nende kulutustest. Nii kodule, sealhulgas energiale, kui ka muidugi toiduainetele, mille inflatsioon olnud väga-väga kõrge tegelikult. Üks võimalusi on tõesti näiteks vähendada käibemaksu esmatarbe- ja toidukaupade, mis aitaks kindlasti just neid madalama sissetulekuga peresid kõige rohkem. Aga see on, ma arvan, täiesti eraldi uurimisteema, just selle maksupoliitika analüüs ja mida seal peaks muutma, et need kõige vaesemad ei kaotaks kõige rohkem.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Selle ettekande küsimuste ja vastuste voor on läbi.

Saame minna kolmanda ettekande juurde. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Mööblitootjate Liidu juhatuse esimehe Enn Veskimäe. Õigem oleks vist öelda Veskimägi ikka. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Mul ei ole slaidiprogrammi. Mul on kolm slaidi, aga kahjuks tekkisid tõrked ja neid ei saa ekraanil näidata. Need on paljundatult seal laua peal, et kellel huvi, siis nende kolme slaidi ülevaade on seal olemas.

Ma alustan sellest, et kui eelkõneleja rääkis andmetest, mis statistikas tõesti ulatuvad aastatagusteks, siis ma võin igapäevaselt ettevõtluses olnud inimesena rääkida hetkeolukorrast ja võib-olla mitte pikalt tagasiulatuvalt, aga rohkem tekkinud olukorrast just sel aastal. Probleemid ettevõtjate jaoks algasid juba 2020, kui oli koroona ja suleti piire, nii-öelda liikumisvabadus oli piiratud. Ja eriti rõhus see neid eksportivaid ettevõtteid, kes pidid oma klientidega asju ajama veebis. Eelmise aasta kevadel küll olukord nagu leevendus, kui piirid uuesti lahti läksid, aga samal ajal olid hinnatõusud erinevatele kaupadele, eriti puidule, metallile, kõik, mis liikus, oli kallinenud seal kuskil 30%-st, just puidusektoris, mööblisektoris, mõnedel aladel 80–100%‑ni. Siis tekkisid veel tarneraskused. Ja kui sel kevadel saime me sellest COVID‑ist nagu vabaks, siis mõned kuud suvel oli niisugune aeg, kui tekkis lootus, et nüüd saab täie auruga tööd teha ja eksportida. Siis tulid energiahinnad. Ja need energiahinnad mõjusid ikkagi üsna laastavalt. Me kõik mäletame  septembri algul meie elektriarveid, mis me saime augustikuu eest, kui väljas oli 30 kraadi kuuma. Konkreetselt mina leidsin, et see energia hind hakkab kõige rohkem mõjutama tööstussektorit, kus on suur energiatarbimine, ja eriti neid, kes ekspordivad. Ja nii juhtuski.

Minul oli täiesti juhuslik kohtumine ka peaministriga. Septembri üsna esimestel päevadel ma kirjeldasin peaministrile – me kohtusime juhuslikult sporti tehes Lillepi pargis – seda olukorda, see puudutas nii gaasi kui ka elektrit, et kui mingeid meetmeid ei tule, siis tõenäoliselt hakkavad toimuma nii koondamised kui ka sulgemised. Ütleme, et lootust oli. Peaminister ka tookord ütles, et sellega tegeldakse ja see on ka Brüsselis laual. Ja me siis tööandjate ja kaubanduskoja juhtide kaudu võtsime ühendust mõlema majandusministriga. Oleme kaks korda kohtunud Riina Sikkutiga ja ühe korra kohtunud ka Kristjan Järvaniga. Aga ütleme, et siis kadus igasugune lootus, et midagi juhtuma hakkab. Täna ma pean tõesti tunnistama, et Kristjan Järvaniga kohtumine lõppes tööandjate keskliidu volikogus niimoodi, et volikogu liikmed, kes enamuses on majandusharuliitude juhid, olid ikka väga pettunud, et minister tuli, laiutas käsi ja tal ei olnud ühtegi sõnumit meile, ta sisuliselt tuli ettevalmistamata sellele kohtumisele.

Ja kõik, mis on järgnenud, on ju tegelikult järgnenud sellele, et mingisugused meetmed võeti mikro‑ ja väikeettevõtetele, aga tööstussektor, kus on keskmised ja suured ettevõtted, kes ongi tegelikult eksportijad, jäi toetustest ilma. Ja minu sõnum oli, ma mäletan, ma mitmel korral olen ka avalikult soovitanud, kui ma olen rääkinud majandusministritega, toonitanud seda, eks ole, et see teema ei vaja oma peaga mõtlemist. Vaadake, kuidas käituvad meie naaberriigid. Ja sellel teisel slaidil, mis mul on siin, on tegelikult selgelt näha, milliseid otsuseid võeti vastu meie naaberriikides eelmise aasta sügisel. Jah, ma olen nõus, et me oleme väike [riik] ja me ei saa võrrelda ennast Saksamaaga. Kui ma eile vaatasin uudiseid, siis subtiitrites jooksis läbi, et Saksamaa ettevõtjad on nagu lootuses ja positiivsed, et olukord hakkab leevenema. Tõesti, Saksa riik panustas energiahindadesse 100 miljardit. Loomulikult, suur riik, suur majandus. Aga kummaline, et kui me võrdleme ennast lähinaabritega, Läti ja Leeduga, siis Läti ja Leedu suutsid panustada miljardi, isegi natukene rohkem, aga Eesti 0,2 miljardit. Ja see ongi see, mida ma eelnevalt ütlesin: need ongi väike- ja mikroettevõtted.

Paraku tänases seisus on juba puidusektoris ettevõtteid, kes on oma uksed kinni pannud. Väga kahju oli sellest, kui oma uksed sulges Repo Vabrikud AS, kes on Eesti mööblitööstuse suurimaid tarnijaid. Mina mööbliliidu juhina jälgisin seda terve aasta. Nende olukord tegelikult karmistus praktiliselt iga kuuga. Ja see hakkas sellest hetkest, kui hakati seaduslikult ahju ajama ka puitu. Ja plaaditootjad ja graanulitootjad. Ja see, mis kütteks läks ahju, see oli üks ja sama fraktsioon, mis palgitöötlemisel järele jäi. Ja sellega hinnad hakkasid ka plaadile kasvama, mis avaldas mõju ka mööblihindadele. Kui liita need rekordenergiahinnad, mis meil sügisel hakkasid kasvama, siis ma lihtsalt oma kogemusest võin öelda, et see hind, mida me pakkusime – me töötasime sisuliselt üle 70% välisturgudel ja üks meie majandusharu oli hotellide sisustamine, mida me oleme teinud 17 aastat üle terve Euroopa, isegi Lähis-Idas –, meie hinnad hakkasid suvel konkurentsivõimetuks muutuma. September ja oktoober olid need kuud, kus tegelikult meil oli hinnapakkumisi suurusjärgus 16 miljonit, ja kuu aja jooksul, niipalju kui meid suruti hinnaga alla, me jõudsime lõpuks nulli ja osutusime veel liiga kalliks.

Ja osa ettevõtteid, meie kliendid, kes hinnates seda majandusolukorda, mis oli Euroopas tekkinud, tõmbasid lihtsalt osad projektid pausile ja panid pidurid investeeringutele. Sealt hakkas see jada peale, mis puudutas mööblisektorit. Ja juba novembrist suur osa mööblitööstusettevõtteid, kes vähegi eksportisid ja kellel oli, mida müüa, ka nõudlus vähenes samal ajal, läksid üle neljapäevasele töönädalale. Oli ettevõtteid, kes siin aasta lõpus töötasid isegi kolmepäevase töönädalaga.

Need on kõik nagu tulemused, mis nende kõrgete elektrihindadega kaasas käisid. Ja sealt siis, ütleme ka, paljudel ettevõtetel, kaasa arvatud minul, tuli langetada väga raskeid otsuseid. Ma olen mõelnud, et ma olen läbi elanud kaks hästi sügavat kriisi, ja mõtlesin, et kas see kolmas kriis on mulle jõukohane. Me ei tea ju, millal see kriis lõpeb, sest vaatamata kõigele käib ka sõda. Ja ma saan ka sellest aru, et väga palju panustatakse täna kaitsesse, rahastatakse julgeolekut, aga ettevõtlus jäi nagu kõrvale. Mulle teeb see väga palju muret. Kui täna hakata neid meetmeid rakendama, siis tegelikult osa see enam kindlasti ei puuduta.

Ja mis ettevõtjaid võib-olla veel vaevab, on tööjõupuudus. Vaatamata sellele, et meil on üle 50 000 töötu arvel töötukassas, meil ei ole ikkagi tööjõudu võtta. Ja siin ma näen selgelt, et need probleemid on kõik haridussüsteemist tulenevad. Ma pean tagantjärele tunnistama, et ma olen siinsamas kõnepuldis olnud ka mõned aastad tagasi, kui arutati eriti tähtsa [riikliku küsimusena] kutseharidust. Kui ma oma ettekande olin lõpetanud, oli saalis 12 inimest. Ma imestasin siis, et miks eriti tähtsad asjad nii väheseid inimesi huvitavad. Ega täna ei ole ka täissaal, kuigi see probleem, mida siin arutatakse, puudutab ju kõiki inimesi, mitte ainult ettevõtjaid.

Mis puudutab veel haridust, ma tahan öelda täna, lihtsalt tuletada [meelde], et teie olete otsustajad. Meie haridussüsteem vajab reformimist. Me teame, et meil ei jätku matemaatika- ja füüsikaõpetajaid. Viimane Tallinna Ülikooli füüsika- ja keemiaõpetaja lõpetas aastal 2015 – ja üks. 2014 lõpetas kaks ja 2013 ka üks. Mul Tartu andmeid ei ole, aga me kõik teame, et täna pooled õpetajad on juba jõudmas pensioniikka. Kuidas lahendada seda küsimust, sest täna tööstus vajab insenere? Insenere ei ole. Neid tikutulega otsitakse, me ise koolitame veel tagatipuks. Ma toon näite. Meil äriregistris on üle 600 mööbliga seotud firma. Nüüd, kevadel lõpetab puiduvaldkonna tehnikaülikoolis magistris kuus lõpetajat, kellest kaks on välismaalased. Jagamisele läheb neli inimest. Kujutate, milline nõudlus, milline valik neil on? Samal ajal, ma lihtsalt mäletan, et 1990‑ndate keskel lõpetas igal aastal 30–40 õpilast kevadeti. Mööbliettevõtteid oli Eestis tol ajal, 1990‑ndate algul, pakun, et üheksa. Nii et iga ettevõte sai 5–6 noort spetsialisti. Täna on numbrid vastupidi. Kahjuks.

Ja veel üks mõte, mida ma tahaksin välja öelda, mis on mul peas aeg-ajalt keerelnud. Kas meil peab olema kaks majandusministrit? Võib-olla piisaks ühest, aga majandustaustaga, kellel oleks kompetents, samal ajal võiks olla võib-olla hariduses kaks ministrit.

Austatud ettekandja, kas on vaja lisaaega?

Ei, aitäh! Ma võin ka lõpetada ja vastata küsimustele.

Selge, siis me lisaaega ei määra ja läheme küsimuste juurde. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma suhtlen ettevõtjatega ja viimasel ajal nad kaebavad selle üle, et riik neid mitte kuidagi ei aita, ei paku mingisuguseid toetusmeetmeid. Samas nad räägivad, et teistes riikides sellist abi pakutakse ettevõtjatele. Ma küsin [teilt kui] ettevõtjalt, millist riigi abi te vajaksite. No mitte ainult teie ja teie ettevõte, aga üleüldse ettevõtja seisukohast.

Ma ennist ütlesin seda, et võib vaadata, kuidas käituvad meie naabrid, no kas või Läti. Lätis tänase seisuga kogu energiat, mis on üle 16 euro megavatt-tunni eest, riik toetab 50%, see mis on üle, ja riik on kehtestanud võrguteenusele nulli. Noh, kindlasti abiks on. Leedu on tegelikult eriline suurtoetaja. Ma pean tagantjärele ütlema, et Leedu on toetanud investeeringuid juba, ütleme, 2000. algusest. Kogu aeg on olnud Leedus tehnoloogiatoetused ja -meetmed, mida Eestis kogu aeg eirati. Igasugu muid toetusi jagatakse küll, aga ettevõtlus on olnud suhteliselt ... Kui võrrelda täna Leedut ja Eestit, siis Leedu on üsna tugev tööstusriik, nad on saanud kogu aeg tugevaid toetusi, neil on väga palju suuri tööstusettevõtteid ja nad on suured eksportijad. Läti võib-olla mingil määral vähem. Aga kui me täna Lätiga võrdleme, siis Eesti tegelikult, mööblitööstuses vähemalt, on palju suurem eksportija kui Läti. Oluliselt suurem.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Ma küsiksin niimoodi teie selle pikaajalise staažiga ettevõtte kohta: kui praegu ei oleks hakatud seda kvaliteetset puitu ahju ajama, nagu te väljendasite, ja oleks ka viimasel ajal tehtud neid maksusoodustusi energiakandjatele, siis kas teie ettevõte oleks ellu jäänud? Ja ma küsiksin juurde ka natukene laiemalt. Me teame, et maakohtades pole töökohti. Kas teie vaatevinklist võivad siin süüdi olla kõrged tööjõumaksud? Ja üldse: mis hinnangu te annate meie praegusele tööstuse seisule ja arengule? Ma vaatan, et riigieelarvesse korjatakse raha – maksutõusud, inflatsioon, transiit –, aga meil justkui ei toodeta, ei taheta töötlevat tööstust arendada. Milline on teie vaatevinkel nendele seisukohtadele?

Kõik need [asjad], mida te loetlesite, jah, need kõik mõjutavad. Aga minu seisukoht on see, et töötlev tööstus on ju tegelikult see, mis majandust veab, eriti, mis puudutab eksporti. Sealt tulevad ju tulud riigile. Ja kui töötlev tööstus jätta nii-öelda [saatuse] meelevalda, siis tegelikult juhtubki see, et suletakse, koondatakse. Midagi ei ole parata. Aga mina arvan, et see on natukene võib-olla, noh, kas ta nüüd on poliitilise kompetentsi küsimus, aga ma ikkagi tahaks, et kui ettevõtjad kohtuvad majandusministriga, siis me saame teineteisest aru ja räägime ühte keelt.

Natalia Malleus, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie ütlete sageli, et tehnilised erialad pole noorte seas kuigi populaarsed. Aga kuidas mõjutab praegune kriis inseneride ja teiste spetsialistide pealekasvu?

Jah, mõjutab kindlasti ja see mõju algab tegelikult gümnaasiumist. Üle kümne aasta tagasi otsustasid poliitikud jagada matemaatika kitsaks ja laiaks. Sealt hakkavad tegelikult probleemid peale. Aasta tagasi õppis 60% kitsast matemaatikat, 40% laia, nüüd võib-olla on see kuidagi on lähenenud, et on 50 : 50. Aga tegelikult nendest, kes õpivad täna kitsast matemaatikat, see on pooled, ei tule ei matemaatika- ega füüsikaõpetajaid ega tule ka insenere. Me oleme nii tööandjate kui kojaga rääkinud sellel teemal vähemalt kümme aastat ja täiesti tulutult. Kõik kuulavad, noogutavad, aga mitte midagi ette ei võta.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Tõepoolest, aus on tunnistada, et Isamaa ei suutnud oma koalitsioonipartnereid veenda keskmise suurusega ettevõtete toetamise vajaduses, näiteks elektrienergia soodustuste osas. Aga ma küsin hoopis raiemahtude kohta. Me siin mõned päevad tagasi arutasime ka metsanduse arengukava ja eks siin on ka väga erinevad arusaamad. Teie kui puidutööstus-, puitu kasutava ettevõtte pikaajalise juhina oskate ehk anda oma hinnangu. Kuidas meie ettevõtete konkurentsivõimet tegelikult mõjutavad – sealhulgas ka panust sotsiaalvaldkonda – palgad, töökohad, raiemaht? Võib-olla te avaksite ka oma vaate.

Mul on natuke keeruline selles väga konkreetne olla, sest see puudutab rohkem ikkagi metsamehi ja metsasektorit. Kindlasti, kui vähendatakse, siis tõenäoliselt puit jälle kallineb. Minu hämmastuseks on veel see, et näiteks novembri lõpus oli palgi hind Eestis 140 eurot tihumeeter, Soomes 80. Ma lihtsalt näitena võin tuua, et kuna oli niisugune hinnavahe, siis puitmajade tootjad osaliselt ostsid oma materjali Soomest ja Rootsist, nii kummaline kui see ka ei ole. See hinnavahe on täna võib-olla pisut vähenenud, aga ta on ikkagi Eestis kallim kui Soomes ja Rootsis.

Nii nagu elektriga. Eelmise aasta esimene poolaasta oli umbes niimoodi, et hinnavahe Soome elektriga oli meil natuke alla kolme korra keskmine ja Rootsiga pea kuuekordne. See ongi see, mis teeb tööstuse konkurentsivõimetuks. Numbritena ma võin veel tuua näite, eks ole, et kui Standard maksis siin, no elektriarved olid keskeltläbi 12 000 – 13 000 kuus, siis need rekordkuud olid üle 80 000. See mõjus juba omahinnale, omahinnas oli 8% ainult elekter.

Marko Šorin, palun!

Tänan, aseesimees! Lugupeetud härra Veskimägi! Mina teatud põhjusel mäletan seda tookordset esinemist ja ma esinen kollektiivse vabandusega, et eelmine päev kestis istung poole kuueni. Ja mitte õhtul poole kuueni, vaid hommikul poole kuueni. Ma võin pärast rääkida, miks ma seda mäletan, see on päris humoorikas. Peaminister ütles ühel hetkel, et energiakulukad ettevõtjad võiksid ennast vahepeal kinni panna, siis kulubki vähem energiat. Kuidas ettevõtjad sellisesse mõttekäiku suhtusid ja jätkuvalt suhtuvad? Või laiendaks seda küsimust selliselt: mida võiks Vabariigi Valitsus teha homme hommikul, et ettevõtjaid päriselt aidata?

Täna ja homme valmistutakse valimisteks, vaevalt täna keegi sellega tegelema hakkab. Aga meil oli suurettevõtjate assotsiatsiooniga enne jõule lõuna koos peaministriga. Ja kui ma meenutasin peaministrile meie jutuajamist septembri alguses, kui need elektrihinnad läksid lakke, siis tema vastus oli see, et aga meie ettevõtjatel ei ole ettevõtte tulumaksu. Ma panin oma slaidile ühe tabeli, kus on tulumaksu laekumine SKT-st ja tulumaks kogu maksudest, ja me oleme üsna konkurentsivõimelised seal teiste riikidega. Seal on Saksamaa, Prantsusmaa, Läti, Leedu ja vist oli Soome. Ja kui me täna Eesti tulumaksusüsteemile lisame erisoodustusmaksu, siis ma arvan, et me oleme tipus, sest see tulumaks, mida on seal tabelis kajastatud, ei kajasta erisoodustusmaksu. Aga mis puudutab seda kutsehariduse teemat, nagu te mainisite, siis see oli jah peale ööistungit. Ma mõistan.

Kersti Sarapuu, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea Enn Veskimägi! Ma olen tuhat protsenti kõigi teie vastuste kui ka ettekandega kui ettevõtja nõus. Aga mul on selline küsimus. Te ütlesite oma ettekandes, et te kohtusite Kaja Kallasega ja rääkisite nendest mõtetest, mida võiks teha selleks, et energiahindasid alla tuua. Kas ta ütles teile ka, milliste ettepanekutega ta läheb Vabariigi Valitsuse ette ja millistega läheb ta Brüsselisse?

See oli esimene jutuajamine. Tegelikult kõik need ettepanekud said kirjalikult nii tööandjate kui kaubanduskoja, kahe ettevõtlusorganisatsiooni poolt esitatud valitsusele. Seda teemat on pidevalt meelde tuletatud. Ma ei oska öelda, kui palju seda arutati või kui palju sellesse tõsiselt suhtuti. Tänane seis on see, et keskmised ja suured tööstusettevõtted jäid sealt välja. Aga tulemused on ka käes, eks ole. Väga palju on juba inimesi koondatud. Paljud töötavad lühendatud töönädalaga, mis tegelikult tänases inflatsioonis väga oluliselt töötajate palkadele mõjub. Aga kui tööd ei ole anda, siis ei ole ka teisi valikuid ettevõtjatel. Kui see vastus rahuldas, siis ...

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Teie kui ettevõtjate esindaja ja ettevõtlusega väga lähedalt ja igapäevaselt seotud inimene, kas te oskate öelda, mida ettevõtjad arvavad sellest, kuidas oleks võimalik viia majandusministeeriumisse seda paremat teadmist, et neid otsuseid, mida tehakse, ka läbi mõeldakse? Te rääkisite väga hästi oma sektorist, mööblitööstusest ja sellest poolest. Samamoodi me teame, kuidas põhimõtteliselt hävitatakse ära taristuehitus, mis puudutab tee-ehitust. Isegi põhikoolilaps saab aru sellest, et kui me hävitame ära enda taristuehituse ettevõtluse siin ühe-kahe aasta jooksul, siis pärast seda tulevad meile lihtsalt välismaalt teised ettevõtjad, kes hakkavad ehitama ja hoopis teiste rahade eest. Aga seda nagu arusaamist ei ole meie majandusministeeriumis ega meie ministritel ega peaministril. Mis ettevõtjate seisukoht on? Paljud ettevõtjad on Reformierakonna toetajad, aga kahjuks see ettevõtjate tervemõistuslik lähenemine ei jõua kuidagi sinna riigijuhtimisse.

No see algab jälle kompetentsist. Ma lihtsalt ühte hästi ammust aega meenutan, kui oli ka valimiseelne periood. Siis oli tööandjatel üks teema, üks vaidlusküsimus töötukassa ressursside viimine riigikassasse. Oli äge vaidlus tööandjate ja Rahandusministeeriumi vahel, kui üks kõige teadlikum inimene vastas: "Aga teid, ettevõtjaid, on kaks protsenti." See oli vastus.

Aitäh! Küsimuste jaoks ette nähtud aeg sai meil läbi. Saame minna oma järgmise ettekande juurde. Neljas ettekanne on Aqva Hotels Osaühingu tegevjuhilt Roman Kusmalt, kelle ettekanne on 15 minutit, küsimused-vastused samuti 15 minutit.

Tere päevast! Kõigepealt, mul on rõõm tõdeda, et teil siin natukene huumorimeelt ka on – mängite trips-traps‑trulli ettekandjatele küsimuste registreerimisel. Ja tundub, et need saadikud, kes ei saa ennast registreerida, lahkuvad siit.

Minu nimi on Roman Kusma. Ma olen ettevõtja ja olen iseenda tööandjaks olnud juba 30 aastat. Kõik need teadlikult elatud aastad on minu koduks olnud Rakvere. Olen oma energia suunanud kodukandi arengusse. Vast kõige tuntum ettevõte, mille loomisel ja ülesehitamisel olen [osaline] olnud, on Aqva [Hotel &] Spa. Täna aga ei tulnud ma siia riigi tähtsamasse saali ja kõnepulti rääkima iseenda saavutustest. Täna tõi mind siia mure – mure Eestimaa inimeste ja ettevõtete pärast.

Ma proovin alati rääkida asjadest nii, nagu mina nendest aru saan. Viimased kolm aastat oleme elanud pidevas kriisis ja muredest pole meil kellelgi puudus olnud. Need kolm äärmiselt keerulist aastat on viinud inimeste närvid viimse piirini ja pannud ettevõtete jätkusuutlikkuse proovile. Siinkohal ma ei peatu pikemalt koroonakriisil, mis pani korvamatu põntsu inimeste vaimsele tervisele ning surus paljud ettevõtted, sealhulgas terve meelelahutus- ja turismisektori põlvili maha, millest paljud pole siiamaani toibunud.

Kui jätta kõrvale geopoliitika, siis täna on meie kõigi ühine mure energia hind ja sellega kaasnev inflatsioon. Ja võib-olla ka see, et meil ei ole sellega piisavalt tegeletud valitsuse tasemel. Universaalteenus, mida riik täna pakub, on ajutise meetmena riske natuke maandanud küll, kuid sellega ei tohi leppida ja harjuda, et nüüd ongi normaalne, et elektri eest 200 eurot megavatt-tunni eest küsitakse. Minu arust on üks suur mure ka see, et nagu poliitikutest saavad ministrid, hakkavad nad rääkima mingis omas, tavainimesele arusaamatus keeles. Kui pensionäride ja viimasel ajal eriti õpetajatega suhtlemisel on poliitikud leidnud kerge tee, mis on pensioni- ja palgatõusu lubamine, siis ettevõtjatega ühise keele leidmine käib valitsusel tihti üle jõu.

Kuidas peaksid ettevõtjad mõistma seda, kui eelmise aasta septembri alguses "[Esimeses] stuudios" esinedes ütles majandusminister, et mis ettevõtetel viga, nemad võivad kõrgema elektrihinna ju oma toote hinna sisse kirjutada? Jutt käis peaasjalikult kodumaise toiduainetööstuse olukorrast lahvatanud energiakriisi valguses. Mitte suvaline inimene tänavalt, vaid Eesti Vabariigi valitsuse majandusminister ütles, et ettevõtetel on energiakriisis lihtne. Lisaks ütles ta seda olukorras, kus Eesti inflatsioon oli tõusnud euroala kõrgeimaks, ulatudes 24%-ni. Selle asemel, et otsida lahendusi inflatsiooni leevendamiseks, oli majandusministri sõnum ettevõtjatele umbes selline, et visake aga rahumeeli inflatsioonikatlasse õli juurde ja tõstke hindu nii palju, kui tahate. Kui lõpuks keegi teie kallist toodet enam ei osta, no siis pole midagi teha, siis tuleb uksed kinni panna. Nii lihtne ja loogiline see ongi, mõne meelest. Ma ei uskunud oma kõrvu, aga nii see paraku oli.

Kas sellel, eriti ettevõtteid solvaval arrogantsel ja tõsiselt rumalalt väljaütlemisel oli ka mingi tagajärg? Kas minister kaalus oma kohatu suupruukimise pärast ametist tagasiastumist või vähemalt vabandas ta selle totra väljaütlemise pärast? Loomulikult mitte. Eesti valitsusliikmetel ei ole ju kombeks vabandada ega võtta vastutust oma tegude ja väljaütlemiste pärast.

Täiesti mõistetamatus keeles suhtles valitsus hiljuti Paldiski LNG-terminali rajajatega. Kas teie saite millestki aru? Mina küll mitte. Kord räägiti, et kes esimesena terminali valmis ehitab, see selle ka saab, siis jälle, et soomlastel on seda rohkem vaja. Kokkuvõttes võib öelda, et räägiti pudikeeles. Samuti rääkis arusaamatus keeles – vähemalt mulle – peaminister, kui ta põhjendas kõrgeid elektrihindu sellega, et me oleme sõjas. Selle peale ei saa jätta küsimata, kas me sõdime Euroopa Liiduga? Just Euroopa Liit on kehtestanud meile ulmelise CO₂-maksu, mis meie elektriarveid põhjendamatult tõstab. Ei ole mulle arusaadavas keeles keegi suutnud ka ära seletada, kuidas tekib CO₂ hind.

Järjest rohkem ja rohkem räägitakse rohepöördest. Keskkonnahoid ja planeedi säästmine tervikuna on asi, millele peavad suurt tähelepanu pöörama kõik. Aga ka siin ei ole keegi inimkeeli lahti seletanud, kuidas kõrge CO₂ hind globaalset soojenemist pidurdab, kui elektrit võib toota põletades ükskõik mida, kas või kummikuid. Aga tundub, et see ei ole kaugeltki kõik. Kellelegi kuskil tundub, et me elame siiski veel liiga hästi. Mõni päev tagasi lugesin uudistest, et Euroopa Liidu tasemel on kokku lepitud ja loodud uus CO₂ maksustamise süsteem ETS2, mis kohustab ka kütusemüüjaid CO₂-kvoote ostma. See tähendab, et meile lajatatakse taas uue kütuse- ja toasoojahindade tõusuga, mis tähendab ka seda, et uus inflatsioonilaine on tulekul.

Siinkohal tahaksin küsida, kes on tegelik kasusaaja kõrgest CO₂-maksust. Kindlasti ei ole need eurooplased ja Euroopa Liidus tegutsevad ettevõtted. Elektritootjad teenivad sellega küll hiigelkasumeid, samal ajal elanikkond vaesub valguskiirusel. Kui me räägime konkurentsist rahvusvahelisel turul, siis nagu ka härra Veskimägi mainis, tänu Euroopa Liidu innovatiivsele CO₂‑maksule ja meie kõrgetele elektrihindadele on nii Eesti kui ka kõik Euroopa firmad sattunud tohutult ebavõrdsesse konkurentsi võrreldes näiteks Hiina ettevõtetega. Vägisi jääb mulje, et meile kehtestatud CO₂-maks teenib eelkõige Hiina, USA ja kõigi teiste tööstusriikide huve, aga mitte Euroopa Liidu liikmesriikide.

Kui rääkida globaalsest CO₂ emissioonist arvude keeles, siis pea kolmandiku kogu maailmas emiteeritavast süsihappegaasist paisatakse õhku Hiinas, ja Aasias tervikuna on CO₂ emissioon üle 50% ülemaailmsest CO₂ toodangust. Mõelge sellele. Üle poole CO₂-st paisatakse atmosfääri Aasias. Terves Euroopa Liidus emiteeritakse süsihappegaasi, mille kogus jääb umbes 8–9% juurde. Eesti osakaal on selles umbes 0,05%. Kui nüüd kas või kõik Euroopa Liidu ettevõtted kinni panna ja sellega CO₂ emissioon nulli viia, siis ei muuda see planeedi tervist kuigivõrd. Küll aga viiks selline tegevus Euroopa pankrotti ja hävitaks kõik, mis on siiani sajandite vältel loodud.

Muuseas, Eesti on 1990. aastate algusest vähendanud CO₂ emissiooni poole võrra. Nüüd ütleb Euroopa Liit, et pange oma põlevkivielektri tootmine üldse kinni ja me anname teile selle eest 350 miljonit eurot. Ma saaks aru, kui pakutaks 350 miljonit eurot aastas ja 20 aastat jutti. Aga loobuda omaenda energiaturvalisusest sellise kommiraha eest – no kuulge! See oleks ikka ülim kuritegu omaenda rahva vastu ja ma loodan, et mitte ükski valitsus sellist sammu ei astu.

Suurim müsteerium Euroopa Liidus täna on institutsioon nimega Nord Pool, mida mõned hellitavalt ka elektribörsiks nimetavad. Mis keeles selles asutuses räägitakse, jääb minule taas mõistmatuks. Kui ühte kübarasse voolab hüdroelektrijaamadest elektrit omahinnaga 1,5 eurot, tuuleparkidest 2 eurot, aatomijaamadest 25 eurot ja põlevkivijaamadest umbes 30 eurot megavatt-tunni eest, ja siis samast kübarast välja tõmmata 4000-eurone hinnalipik – no see on šedööver! David Copperfieldil on selles osas veel palju õppida.

Tervet riiki rööviti päise päeva ajal, aga kuritegu isegi ei fikseeritud. Valitsus rääkis selle peale jällegi vaid neile arusaadavas keeles, et see ongi normaalne ja me olemegi liiga kaua odavat elektrit nautinud. Eesti Energiast, mis peaks olema meie kõigi energiaturvalisuse garantii, on selles tuules tänaseks saanud pesuehtne liigkasuvõtja. Kui SMS-laenu võtmist saad sa vältida, siis elektriarve saamisest sul pääsu pole.

Valimised on ukse ees ja nagu öeldakse, nüüd hakkab sadama meile lubadusi nagu Vändrast saelaudu. Hakkame kuulma ka igasugu veidrusi. Üks viimase aja veidramaid lubadusi, mille üks poliitiline jõud välja hõiskas, tuli Eesti 200-lt. Ega ma tegelikult eriti ei imesta, et selline asi just nendelt välja potsatas, sest eelmiste valimiste eel Hobujaama trammipeatuse jagamine venelaste ja eestlaste pooleks näitab, et selles erakonnas ajuhiiglastest puudust ei ole. Nimelt ütles Eesti 200 esindaja seekord, et nende põhiline eesmärk Riigikokku pääsemiseks on see, et ära hoida EKRE valitsusse pääsemine. Mitte see ei ole nende põhiline siht, et ise valitsusse pääseda ja midagi ära teha, vaid EKRE valitsusest eemale hoidmine on nende suur südameasi. No siis oleks võinud erakonna nimi olla ju Reform 200. Oleks kõigil asi selge, ei peaks eraldi oma programmi seletamagi. Kas te olete kuulnud, et keegi asutaks ettevõte selleks, et teine firma pankrotti ajada? See on ju otsene pahatahtlikkus. Mitte et luua uusi väärtusi või kas või lihtsalt raha teenida, vaid selleks, et teisele käru keerata. Või no mis siin imestada, see on ju puhteestlaslik.

Aga energiakriis on ka siin ruumis. Jah, lambid teil siin põlevad ja suhteliselt soe on ka, aga õhk on suhteliselt paks ja pinget täis. Negatiivset [energiat] tunnetab siin rohkem kui positiivset energiat. Vabariigi Valitsus ja Riigikogu peaksid olema oma rahvale suunanäitajaks igas mõttes, ka selles, kuidas olla inimlik, kuidas omavahel suhelda, kuidas üksteist toetada, kuidas ajada ühiselt Eesti asja. See aga, mis meie ehk rahvani siit mäe otsast jõuab, on üks lakkamatu kraaklemine.

Soovin, et siin ruumis oleks vähem vihkamist ja rohkem armastust, vähem ärapanemist ja rohkem koostööd. Millal te viimati kõik omavahel kallistasite? Kas te üksteisele siiraid komplimente ka teete? Või väljendate oma tänu kolleegile ainult siis, kui formaalselt tänate ebamugava küsimuse esitajat? Mina ootan teilt eeskujuks olemist igas asjas. Näiteks võiks Vabariigi Valitsus ja Riigikogu eeloleval septembrikuul kollektiivselt liituda kampaaniaga "Septembris ei joo", rääkimata [sellest], et keegi alkoholijoobes autorooli istuks. Mokatubakast võiksite ka loobuda, no vähemalt septembris. Muutused algavad ju siit. Tahame või mitte, aga meie riik algab Riigikogust, sest teid on siia valinud Eestimaa inimesed. Soovin teile positiivset ja kainet meelt Eesti elu edasiviimisel! Aitäh!

Aitäh hea nõu eest! Läheme küsimuste juurde. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, juhataja! Aitäh ettekandjale! Ja tänu ka selle kodanikujulguse eest tulla ettevõtjana, praktikuna siia suurde saali ja anda oma tunnetus ja kogemus selle suhtes, mis meie majanduses toimub. Aga ma korraks korrigeeriksin. On olnud siin suures saalis ka viimase nelja aasta jooksul koosmeelt.

Kindlasti.

Näiteks peretoetuste vastuvõtmisel kõik viis erakonda. Alguses oli väga palju poliitilist kisa, aga lõpuks Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid, kõik liitusid Keskerakonna ja Isamaa algatusega.

Tublid!

Aga ma tahan küsida teie kui praktiku käest. Te olete üle paarikümne aasta ettevõtjana hakkama saanud ja näinud erinevaid valitsusi. Kuidas on teil ettevõtjana viimased 3–4 aastat Rakveres läinud? Ja kuidas valitsusi, nende tegemisi ja nende poliitikate täpsust kommenteerite?

Viimased kolm aastat – jah, need on olnud meie kriisiaastad. Kui koroonakriis 2020. aastal algas, siis muidugi oli see kõigile suur šokk, keegi ei saanud millestki aru – ei inimesed, ei valitsuse liikmed. Ja see oli ettevõtjatele, eriti turismi- ja meelelahutussektorile ikka väga-väga raske aeg, kui lihtsalt pandi ettevõtted kinni. Jah, tuldi appi palgameetmega ja see aitas sellest kõige raskemast üle.

Aga kui nüüd võtta energiakriis, siis selle puhul ma näen küll, et valitsusel on väga palju tegematajätmisi. Ma võin näiteks jälle rääkida, kuidas meie ise Aqvas tegutsema asusime. Kui eelmise aasta, juba üle-eelmise aasta lõpus tegelikult, detsembris saime suured arved, aga jaanuaris aasta tagasi olid ka väga suured arved, siis meile oli selge, et midagi peab tegema, niimoodi jätkata ei saa. Kui ettevõte satub jooksvasse miinusesse, siis sa kaua ikkagi ei jätka. 

Hakkasin mõtlema, mida me teha saame. Ütleme, esimene asi, kuna me olime gaasiküttel, siis me peame gaasiküttest loobuma ja minema üle Rakvere linna, Rakvere Soojuse kaugküttesüsteemi peale. Sellega me kohe tegutsema asusime ja sellest sügisest loobusime gaasist. Tol hetkel, kui me seda tegime, oli eriti märgiline, et gaas tuli Venemaalt ja oli vaja Venemaa gaasist loobuda. Täna on küll natuke teistmoodi, aga sellegipoolest, me oleme nüüd kaugkütte peal. Võimalus on alati gaasi peale tagasi minna, aga selle me tegime ära.

Meie vaatasime tegelikult selle pilguga, et ka elektrienergia tuleks ära fikseerida. Ja jaanuaris, enne sõja [algust] suutsime veel suhteliselt normaalse hinnaga ära fikseerida Eesti Energiaga elektri hinna järgmiseks 12 aastaks, mis on meil aidanud tänasel päeval elus püsida.

Lisaks sellele teostasime oma ettevõttes rohepöörde. Teatavasti spaad on päris energiamahukad ettevõtted. Meil kütet läheb väga palju sooja peale, basseinid vaja üles kütta 30 kraadi peale. Ja ka suvel, kui väljas on isegi 25 kraadi sooja, siis meie ikka kütame veekeskuses, sest seal peab õhk olema 30–32 kraadi. Kui meil siiamaani oli niimoodi – ja ma arvan, et enamikel spaadel on niimoodi –, et basseini filtripesu, mis on tegelikult 32-kraadine vesi, suunati otse kanalisse, siis täna me võtame sellest veest kõik sooja välja. Meie hotellil on ka keldrikorrus. Rakveres on põhjavesi väga kõrgel ja me oleme kõik need aastad pidanud drenažeerima päris suurel hulgal vett, mis samuti otse kanalisse suunati. Tänaseks võtame ka sellest veest maasoojuspumpadega sooja välja. Ja sooja võtame välja isegi tehnoruumidest, kus on ventilatsiooniseadmed. Seal ikka tekib soojust ja me võtame sealt ka praegu sooja välja. Nii et kust võimalik on, me kõik sooja välja võtame. Sellise rohepöörde me tegime oma ettevõttes ära.

Aga eelmise aasta jaanuaris külastas Rakveret president Kersti Kaljulaid ja soovis ka meie ettevõtte inimestega kohtuda. Ja me kohtusime temaga. Ta küsis samuti, mis on teil mureks. Ma ütlesin, et jah, ega ettevõtjate mure ei ole see, et makske meile igakuiselt arveid kinni, vaid et antud olukorras näiteks oleks meile väga suur abi, kui riik aitaks investeeringutega üleminekul taastuvenergiale. Meie tegime selle ise ära, aga ma ei ole kuulnud, et riik oleks sellise ettepanekuga välja tulnud. Kersti Kaljulaid lubas selle riigi tasemel EAS-ile edasi anda. Ma ei tea, kas andis ja mis edasi sai, aga mingit sellist jätku sellele ei tulnud.

Jah, mingil hetkel meil väga palju tehti soodustust päikesepaneelide rajamisele. Milleks? Täna, kui me tahame päikesepaneeli, keegi tahab rajada oma ettevõttele päikesepaneeli, et vähendada elektrikulusid, siis Elektrilevi takistab seda nii kuis saab, kaikaid loobitakse kodaratesse, hinnad lüüakse miljonitesse. See on jällegi see, kus riik tegelikult peaks mõtlema, sest Elering, Eesti Energia on riigi oma ehk meie kõigi oma. Jah, ei pea rajama tõesti mitmete megavattide suuruseid päikeseparke, kuid need ettevõtted, kellel on võimalik panna oma katusele natukene rohkem paneele, kui nad ise võib-olla tarbivad, siis siin hakatakse kohe takistama. Mul on selle kohta üks näide ka, aga see võib-olla läheb liiga pikaks.

Üllar Saaremäe, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettevõtja! Praegu on seda väga õige öelda. Tihtilugu peetakse ettevõtjaks kutsumist seal puldis seisja kohta sõnaveaks ettekandja kohta. Aga nii sa ennast ise nimetasid. Tunnistan, et Rakvere kohta päris rokkiv sõnavõtt oli ka. Aitäh! Minu küsimus oleks puudutanud sarnast teemat, mida hea eelküsija küsis, just nimelt sedasama Aqva Spa enda rohepöörde ärategemist. Olid vist mõned asjad, mida sa tahtsid lisada – seda sa võid mu küsimustele vastates teha. Aga huvitab mind see: teie kolleegid erinevates sarnastes ettevõtmistes ja spaades – kas te omavahel arutate? Kes annab kellele ideid, kas te räägite ka kolleegidega välismaalt või kõik selle mõtlesite te ainuüksi ise välja?

Selle asja meie mõtlesime küll täitsa ise välja. Eestis on olemas jah spaaliit, mis tegelikult koordineeritult suhtleb ka valitsusega ja annab spaade muresid edasi. Aga selle, ütleme, me panime ise oma pead tööle ja asusime tegutsema, sest kui meie tegevus oleks selline, et asjad toimuksid sama pikalt, siis oleks ettevõtted pankrotis. Need muutused peavad toimuma nüüd ja kohe. Sa ei saa toota miinust terve aasta jutti. Sa pead ettevõttes kohe tegutsema. Paraku jah, riigi tasemel võtavad need asjad väga kaua aega. Ja kui räägitakse, siis tihtipeale ainult räägitakse ja kuskile tegelikult ei jõutagi.

Aga täpsustada? Me oleme sinuga rääkinud, me mõlemad volikogu liikmed ka Rakveres – mida sa silmas pidasid, et midagi veel? Jah, ma sellise nii-öelda põhiasja rääkisin ära. Eks ettevõtted mõtlevad, kuidas nad saavad oma kulusid kokku hoida, aga siin oleks vaja riigilt sellist, kuidas öelda, [suhtumist, et] küsige siis, mida te tahate. Ma ei tea, kas küsitakse, kus tasemel see käib. Näiteks mina ütlen küll praegu, et võimalus investeeringute soodustamiseks, mis on nagu energiakulude vähendamiseks või rohepöördeks, oleks väga teretulnud ettevõtjatele.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud [istungi] juhataja! Hea ettevõtja! Nii teie kui eelkõnelenud Enn Veskimägi viitasite, et te olete 30 aastat ettevõtluses toimetanud. Mu küsimus ongi veidi üldisem. Me räägime praegu üsna palju ettevõtluse toetamisest. Mu küsimus ongi see: miks me oleme sinna jõudnud, et täna räägime ettevõtluse toetamisest? Ma arvan, et kui teie alustasite – [ma usun,] et ma ei eksi –, te ei saanud mingeid toetusi. Täna me sellest räägime, see keskkond on väga palju muutunud. Kui te võrdlete sedasama 30 aasta tagust aega ja tänast keskkonda, siis miks see rong on selles suunas läinud, nagu ta läinud on, kaasa arvatud Eestis, sest me kahjuks ei eristu? Ja mis teie hinnangul praegu peaks tegema, arvestades sedasama keskkonda, et meie ettevõtjad oleksid konkurentsivõimelised? Need sisendid, millest te rääkisite ja millest ka Enn rääkis, on väga erinevad.

Jah, 30 aastat tagasi tõesti mingitest toetustest ei räägitud. Kui ma nüüd puhtalt endast pean rääkima, siis Aqva Spa on ühe korra riigilt toetust saanud: see oli teine koroona-aasta, kui toetati turismiettevõtteid mingi toetusega, ma ei mäleta, mis nimeline ta siis oli, aga siis meid toetati. Aga me ei ole siiamaani mitte midagi kuskilt väga palju saanud. Aga nii nagu Enn siin mainis ja ka ma ise oma ettekandes, et kui täna meie eksportivad ettevõtted, kes tegelikult toodavad riigile raha, on sattunud olukorda, kus teised riigid toetavad oma eksportivaid ettevõtteid ja meie ei toeta, siis on ju täpselt sama nagu aktsiisi tõstmine – siis läheb see raha ju Lätti. Ja tegelikult antud hetkel kõik allhanked, mida meie ettevõtted teevad kellelegi, suunduvad mujale. Kui me kuulsime, et puidu hind on kuus korda või mitu korda odavam Rootsis ja seal on elekter odavam, siis on selge, et rootslastel on odavam osta iseendalt kui eestlastelt. Ja nii see siia surub. Me oleme paraku nii väiksed, et me kuidagi mastaabiga siin lüüa ei saa, ja sellepärast on vajalik eelkõige eksportiva tööstuse elushoidmine. See on üks asi. 

Aga kui veel toetustest rääkida, siis 2006. või 2007. aastal, igatahes umbes sel ajal küsisin ma EAS‑ist toetust. See oli siis, kui oli alles Aqva Spa [loomise] mõte, teda veel ehitatud ei olnud, ja me jäime sellest toetusest ilma. Mulle öeldi, üks ametnik ütles: aga vaadake, kellega te konkureerite. Samal ajal sai Toomas Hendrik Ilves oma häärberile päris korraliku toetuse. Nii et eks see on ka, et toetuste jagamine on sihukene, kuidas öelda, tihtipeale väga subjektiivne. Kui kedagi kuskil tunned, siis võib-olla saad, kui ei tunne, siis ei saa. Ka see asi on täna, ma ei tea, kas nüüd täna, aga see on meie riigis eksisteerinud. Küsimus oli pikk, kas ma nüüd võib-olla ... Piisab?

Taavi Aas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Tundub, et ma veel jõuan [küsida]. Ma vaatan siin ühte graafikut, mida eelmine ettekandja Enn Veskimägi siin jagas, ja siit on selgelt näha, et Eesti tööstuse mahuindeks on sellel aastal miinuses, ja nii palju, kui ma tean, siis see miinus jätkub. Aga mis seis on hotellinduses, mis seis on spaades võrreldes eelmise aastaga?

Võrreldes eelmise aastaga on ta muidugi parem. Ja statistikat, kui te vaatate, siis statistikaga võib muidugi palju imesid teha: statistika näitab, et meil on 30%-line tõus võrreldes koroona-aastaga. Millega sa võrdled, on ju? Statistika võrdleb eelmise aastaga, meil läheb väga hästi. Aga tegelikkuses, ütleme jah, me hakkame jõudma sinna 2019. aasta kanti. See tähendab seda, et kulud on ikka tänaseks päevaks oluliselt suurenenud ja me peame ikka väga kõvasti vingerdama, ütleme siis niimoodi, et vee peal püsida. Ja on selline teadmatus tuleviku ees, et me ei tea, mis saab. Inimesed täna teevad oma broneeringuid niimoodi, et nad ei tee enam [neid pikalt ette]. Kunagi broneeriti ikka kuid ette: planeeriti pool aastat, kolm kuud ette tegi inimene broneeringu ära, mingi aeg tagasi oli võib-olla kuu. Täna võib öelda, et ta vaatab, kas ta homme läheb või ei lähe. Nii et sa tegelikult ei tea, mis see seis sul homme on. Sa vaatad, et täna veel tube on, aga homme võib isegi mitte olla, sest nädalavahetustel õnneks jah eestlased täna puhkavad küll. Spaade-hotellide puhul on muidugi ka väga tähtis, võib-olla üldse hotellide puhul, konverentsiturism. Mitte turism, nimetame seda konverentsiturismiks. Kui ettevõtjad [varem] tulid mis iganes koosolekuid või konverentse pidama, siis täna on see, koroona on jätnud selle jälje, et kõik on leidnud mingisugused muud väljundid, kuidas oma koosolekud või seminarid ära pidada. Seda on vähemaks jäänud, aga see on väga oluline osa meie nii-öelda sissetulekutest. Nii et vingerdame, siiamaani oleme ka vee peal.

Aitäh! Ma vaatan, et aega on täpselt nii vähe järele jäänud, et me ei saa rohkem küsimusi võtta. Suur tänu ettekandjale! Ühtlasi on kõik ettenähtud ettekanded ära peetud. Liigume läbirääkimiste vooru juurde, kus kõige esimesena peaksid saama sõna fraktsioonide esindajad. Palun, Jaanus Karilaid!

Head kolleegid! Kõigepealt ma tänan ettekandjaid ja ettevõtjaid ja teadlast, kes täna siia tulid ja oma ettekande tegid. 

Võib küsida, mis on selle tänase OTRK kõige tähtsam lähteülesanne. Eks lähteülesanne [ühelt poolt] muidugi on see, et me tõesti pakuksime välja poliitikaid, mis ettevõtjaid ja meie oma inimesi aitaks tõhusalt, piisavalt ja adekvaatselt. Teiselt poolt tuleks paljastada müüdid ja valed, mis tänase valitsuse all väga selgelt levivad. Üks erakond, Reformierakond, kulutab täna valimiskampaanias üle paarisaja tuhande selle peale, et Eesti on kindlates kätes, aga kui sa vaatad aknast välja, räägid ettevõtjatega ja räägid teadlastega, siis see ebakõla on niivõrd suur. Ei ole ka mitte mingit au- ega häbitunnet, et saada aru: sellise loosungiga minna tänases ühiskonnas valimistele, sellise vale ja sellise müüdiga … Noh, peab näitlikustama näidetega, et sellest aru saada. 

Peaminister tuli septembrikuus välja [sõnumiga], et energiamahukad ettevõtted tuleb ajutiselt sulgeda. Peab tänama Isamaa Erakonda, kes reageeris sellele paari päeva jooksul ja ütles, et selle mõttega kindlasti nõustuda ei saa. Õnneks Kaja Kallas ja Reformierakond selle mõttega praktikasse ei jõudnud, aga see mõte öeldi välja. Kriisi tingimustes energiamahukad ettevõtted tuleb ajutiselt sulgeda! 

Kui me vaatame tänast olukorda, kui eelmine aasta oli inflatsioon 20% ja selleks aastaks prognoositakse 10%, kokku 30% inflatsiooni, siis inimeste ostujõud langeb. Ja selle peale tulla, et näe, me teeme ju toetusi – kui me paneme võrdlustabelisse, siis on näha, et tegelikult need toetused ei ole piisavad –, ja selle pealt poliitiliselt uhkust tunda ei ole kah adekvaatne. 

Pakkusime välja, et tänases olukorras, kus toidukorv on kallimaks läinud, tuleks toiduainete käibemaksu langetada. Tõime näiteid, millised riigid on seda teinud, ja et sellest on olnud praktiline abi. Aga peaministri erakond ütleb, et ei saa, ei ole mõtet, kaupmehed võidavad, kaupmehed panevad selle raha pihta ja sellest pole tolku. Me räägime, et näete, võrgutasud nulli – aitas, sellest oli abi. Ei. See tõsiasi, see empiiria neid väga ei huvita. Jälle eitus, punane kaart, see mõte edasi ei lähe. Meie ajal 12 senti kilovatt – väga selge, väga arusaadav meede. Kui Keskerakond kukkus valitsusest välja, lõppes ka see meede.

Maa-ettevõtjad räägivad, et konkurentsi tingimustes me peame konkureerima naaberriikidega. Ja selleks, et oleks omamaine toit laual, et see oleks taskukohane, peavad olema ka toetused võrreldava baasiga. Vaatame, soomlased ja lätlased ja poolakad ja sakslased on siin palju tublimad välja kauplemisel, ja meie omad, meie peaministri erakond väidab jälle: ei saa. Jälle punane kaart.

Universaalteenus. Kui palju pidi üks erakond selle nimel võitlema, et see üldse tuleks. Me hoiatasime ette, et see lahendus on poolik. Täna on näha, seda on kõik valitsuse osapooled tunnistanud, et universaalteenus on segane. Milline pakett valida? Kas börsihind kõigub üles-alla ja kuidas see arvutatakse? Konkurentsiamet teeb iga kahe kuu tagant arvutused – läbipaistmatu, arusaamatu. Täna tahetakse reformi. Isamaa nõuab usaldushääletust. Jälle segadust kui palju.

Ja teiselt poolt on kaasa tuldud Keskerakonna ideega erakorralise pensionitõusuga edasi minna. Tahetakse Keskerakonna programmiliste ideedega kaasa tulla.

Natuke lisaaega palun.

Jaa, palun, kolm minutit!

Aga maksusüsteemi puutuda ei tohi. On näha, et kommertspangad viivad sadu miljoneid Eestist välja, aga et suunata neid rohkem panustama meie riigikassasse, osalema rohkem ühiskondlikes projektides, siis järjekordselt sellega edasi ei minda.

Kui vaatame Reformierakonna programmi – läheme edasi neljarealiste maanteedega. Vaatame tõsiasju, on võimul – mitte midagi ei tehta. Rohuküla raudtee on neil programmis kirjas. Vaatame tõsiasju – üksinda võimul, viie ministriga tõmmati ühe pintslitõmbega kõik maha. Aga see kõik – investeeringud väljaspool kuldset ringi, maksusüsteem, toetused, abimeetmed, palgatoetused, maksude diferentseerimine – on selleks, et aidata ettevõtjaid, et aidata oma inimesi kriisi tingimustes hakkama saada.

Nii et nende müütide ja valede paljastamine on üks teekond, kuidas jõuda peale märtsi nende poliitiliste programmide ja meetmeteni, mis tegelikult meie ettevõtteid ja meie inimesi aitavad. Aitäh teile!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Reili Ranna. Palun! (Kerge aplaus.)

Polekski oodanud, et aplausi saatel saab pulti tulla. Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud külalised! Euroopa [üha] kiirem hinnatõus laastab Eesti inimeste elujärge. Paralleelselt pärissõjaga käib ka majandussõda ning varasemad energiahinna kõikumised on tõestanud, et kord juba kallinenud toidu- ja kodukulude hinnad enam endisele tasemele ei lange. Paremerakondade idealiseeritud vaba turg ja reeglite vähesus on lubanud juhtuda, et nii rahulikumal ajal kui ka ammugi kriisides suureneb meil vaesus, vähenevad võimalused kodulähedaseks tööks, heaks hariduseks ja kindlustundeks. 60 000 palgavaesuses siplevat perekonda, kümne aastaga Euroopas kõige kiiremini kasvanud kodude hinnad, süvenev regionaalne ebavõrdsus ja üha kallim toidukorv on vaid mõned näited. Kuigi ka tänane valitsus on inimestele appi tulnud. Tänu sotsiaaldemokraatidele suurenes enam kui 100 000 töötaja töötasu ligi 400 eurot aastas. Palgad tõusid õpetajatel, päästjatel, politseinikel, kultuuritöötajatel. Aga siit tuleb edasi minna.

Olukord, kuhu me oleme jõudnud või veidi optimistlikumatel hinnangutel jõudmas annab meile võimaluse lasta lahti aastakümneid süvenenud dogmadest. Täna ei aita peresid ega ettevõtjaid haava plaastriga [katmine]. Nagu ka ettekannete ajal kõlas, on just meie poliitikute võimalus ja vastutus astuda reaalseid samme perede vaesumise ja ettevõtete laostumise vastu. Sotsiaaldemokraadid igal juhul julgevad neid samme teha ning järgnevalt peatun kolmel lahendusel. 

Vahepeal mainin ka ära, et palun lisaaega kolm minutit.

Mina mainin vastu teile, et teil on kolm minutit lisaaega olemas. Palun!

Aitäh! Esiteks, väärikas palk. Olen siin saalis korduvalt rõhutanud sotsiaaldemokraatide ühte olulisemat põhimõtet. Parim toimetuleku tagaja on väärikas palk. Ehk et elujärg paraneks, peavad palgad tõusma. Kui tõusevad palgad, tõusevad ka pensionid, areneb majandus ning paranevad ka riigi ja kohalike omavalitsuste võimalused toetada neid, kes abi vajavad. Nii oleksime peredena, kogukondadena ja riigina kriisideks edaspidi paremini valmis ja suudaksime neid ehk ka ennetada. Selleks näevad sotsiaaldemokraadid  ette tõsta miinimumpalk 1200 euroni. Euroopa keskmiste hindadega riigis peaksime me Aasia palgatasemega konkureerimise asemel jõudma Euroopa tasemel kokku lepitud alampalgani, milleks on vähemalt 50% keskmisest palgast. See tähendab, et näiteks järgneval aastal peaks miinimumpalk praeguse 725 euro asemel küündima juba 900 euroni, jõudes kolme aasta pärast järk-järgult 1200 euroni, olles sealjuures tulumaksuvaba.

Meie tööandjad on viimastel aastatel kriisides tugevalt räsida saanud. Selleks, et hoida töökohti ja minna edasi, abistame üleminekuperioodil tuge vajavaid ettevõtteid, eriti väikeettevõtteid ja tööandjaid maapiirkondades. Loome palgatoetuse esimesel aastal 50% ja teisel aastal 25% tööandjatele tekkivast lisakulust. Olgu öeldud, et selle meetme kulu riigieelarvele on järgneval aastal 74 miljonit ja aasta pärast seda 52 miljonit eurot. See on kordades vähem kui Reformierakonna jõukaid soosiv plaan vähendada tulumaksu. Lisaks kasvab koos palgakasvuga ka maksutulu, sealhulgas laekumised omavalitsustele ja ka näiteks haigekassasse. Nii saavad alampalga tõusust tuge ka paljud avalikud teenused ja ühiskond laiemalt. Lisaks panustame kolme aasta jooksul pool miljardit eurot innovatsioonimeetmetesse. See aitab ettevõtetel uuendada ärimudeleid, pakkuda kõrgema lisandväärtusega tooteid ja maksta töötajatele kõrgemat palka.

Samuti soovivad sotsiaaldemokraadid muuta maksusüsteemi õiglasemaks. Selleks soovime langetada keskmist ja madalat palka teenivate töötajate maksukoormust, mis jätaks inimestele rohkem raha kätte. Keskmiselt oluliselt kõrgema palgaosa pealt kehtiks aga kõrgem tulumaks, mis võimaldaks jõukamatel inimestel oma riiki rohkem panustada. See tähendab, et kuni 3000-eurose sissetulekuni oleks tulumaksumäär tänane 20% ja seda ületavalt osalt 25%. Maksud ei ole eesmärk iseenesest, vaid vahend mingi soovitud eesmärgi saavutamiseks. Kui soovime, et meile iseenesestmõistetavad riigi poolt pakutavad hüved oleks vähemalt tänasel tasemel ja tänases mahus olemas ka viie või kümne aasta pärast, siis ei saa me enam ignoreerida reaalsust. Peame endale ausalt tunnistama, et senisel kursil jätkates me seda endale lubada ei saa. Olgu siis tegu maailmatasemel hariduse või tervishoiusüsteemiga. Kuulsime täna ka, kuidas sissetulekute ebavõrdsus väljendub selgelt meie tervisenäitajates. Rahvastik vananeb ja töökäsi jääb aina vähemaks. See tähendab vaid üht: senise maksusüsteemiga me oma riiki ülal pidada ei suuda.

Teiseks tagab arengu, kui väärt elu on kõikjal Eestis. Aastaid süvenenud regionaalne ebavõrdsus annab kriisides endast valusalt märku. Sellest piirkondliku ebavõrdsuse lõksust väljumiseks tuleb meil teha teistsugust poliitikat kui seni: nutikamat ja rohkem sihitut. Eesti-suuruses riigis võiksime olla suutelised looma rohkem nii-öelda rätseplahendusi, olgu need siis sektori või piirkonna vajadustest lähtuvad. Hiidlasena olen ikka öelnud, et saartel tegutsevad tootmisettevõtted on minu hinnangul kõige kohanemisvõimelisemate ettevõtete seas, sest saarel tegutsemine seab veel omad piirangud. 

Sotsiaaldemokraadid aitavad luua 15 000 uut töökohta väljaspool Tallinna, Tartut ja linnalähedasi valdu. Investeerime selleks ettevõtete innovatsiooni ja kõrgema lisandväärtusega ärimudelitele üleminekusse. Paljudes maapiirkondades on täna suurimaks arengupiduriks kaasaegsete ja kvaliteetsete elukohtade nappus. Selle [parendamiseks] suurendame taastatud riiklike üürimajade programmi mahtu ning ehitame üle Eesti 5000 uut korterit. Elukohtade olemasolu annab ettevõtjatele võimaluse luua nendesse piirkondadesse uusi töökohti.

Kolmandaks, sotsiaaldemokraadid on aastaid rõhutanud, et parim majanduspoliitika on hariduspoliitika. Eesti majanduse uus edulugu põhineb targal töötajal ja palk tagab talle väärika elujärje. Tunnustan kaubandus-tööstuskoda, kelle peadirektor Mait Palts täna ajakirjanduses sõnas, et sellised teemad nagu riigikaitse või energiahinnad vajavad kahtlemata tähelepanu, aga unustada ei tohi ka aastakümnete vaates kõige olulisemaid küsimusi: ainus viis, kuidas me saame püsivalt rohkem raha nii riigi kui ka perede eelarvesse, on parem haridus. Majanduse arengu toetamiseks on sotsiaaldemokraatide arvates vaja toetada just inimeste õppimist ja eneseharimist ka töötamise ajal, sest Eestis osaleb liiga vähe täiskasvanuid elukestvas õppes. Eesti uus edulugu on võimalik ainult siis, kui meil on kvaliteetne haridus koos vajalike tugiteenustega kõigis Eesti lasteaedades ja koolides. 

Lõpetuseks, sotsiaaldemokraadid soovivad ehitada riiki, kus kedagi ei jäeta maha.

Hea ettekandja, teie aeg! Aga öelge see lause lõpuni: kedagi ei jäeta maha ja ...

Ja ütlengi: aitäh! 

Aitäh teile! Suur tänu! Nüüd ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Heiki Hepneri. Palun!

Teeme kohe kolm minutit lisaks, siis ei ole pärast mingit segamist. 

Palun, kaheksa minutit!

Suur tänu, hea esimees! Ja minu tänusõnad lähevad ka lugupeetud professorile ja austatud ettevõtjatele. Vaieldamatult teema "Inimeste ja [Eesti] ettevõtete toimetulek tänastes kriisides" on vägagi asjakohane ja vägagi oluline.

Kui Isamaa viimast korda valitsusse jõudis, oli kriis haripunktis. Natukene imelik oli siin kuulda, et miks ei ole seda tehtud, et näete, juba eelmise aasta jaanuaris oli olukord väga hull. Tõepoolest, Isamaa jõudis valitsusse juulikuus ja hakkas väga energiliselt selle kriisi ohjamisega tegelema. Eks selliste arutelude juurde käib ikka väike poliitika, see on ju normaalne, et üritatakse näidata ennast natukene paremas valguses, kui seda võib-olla ollakse.

Aga tõesti, inflatsioon oli juba siis ju uhkelt üle 20%. Ja me mäletame seda segadust, kui tõesti üritati inimesi toetada ja loodi süsteem, mis viis pikkade järjekordadeni meie vallamajades ja linnavalitsustes. Segadust oli palju ning lõpuks kulus 10% toetusrahast lihtsalt selle ära jagamise peale. See on toetuste jagamise üks põhiline printsiip, et tuleb kaaluda ka seda, et liialt palju energiat ega raha ei kuluks jagamisele, vaid arvestatav osa sellest rahast jõuaks ikkagi abivajajateni. Tõsi, seda üritatakse teinekord sellise ülla eesmärgiga, mida me siin saalis oleme ikka kuulnud, et proovime sihtida seda täpselt. Loomulikult, tuleb proovida sihtida väga täpselt. Aga kui minnakse seda 1% püüdma, kes abi ei vaja, ja selleks kulutatakse 10% rahast, siis me kõik saame aru, et see on ebaproportsionaalne käitumine.

Aga kui me nüüd ettekandeid natukene vaatame ja kaasa mõtleme, siis professor Ellu Saar tõi oma ettekandes välja selle, et üks suurimaid vaesuse sihtgruppe on elanikud vanuses 65+. Ja noh, me teame, et nende inimeste sissetulek sõltub ju suuresti pensionist. Hea pensioni parim garant on hästi toimetulev majandus. Ja loomulikult, hästi toimetulev majandus ei anna mitte ainult head pensioni, sest meie pensionisüsteem, just esimene sammas on niimoodi üles ehitatud, aga see on ka töötava inimese toimetuleku puhul parim garant. Kui majandus on edukas ja konkurentsivõimeline, siis on ka palgad head.

Sellega võib-olla eristubki siin Isamaa vasakpoolsetest erakondadest, ka sotsiaaldemokraatidest, kes arvavad, et tõstame kõigepealt palka ja küll siis majandus tuleb järele. Ei-ei, see asi on ikka vastupidi. Kõigepealt peab majandusel hästi minema ja siis tulevad ka palgad. Ja tõesti, see on oluline, et me hoolitseksime ka oma majanduse hea käekäigu eest.

Aga mõned märksõnad veel. Siin on ka meenutatud, mida on tehtud. Ja ma ei saa jätta mainimata, et tegelikult teise pensionisamba reform oli ülioluline just madalat palka saavate inimeste pensioni suhtes. See oli ebaõiglane just eelkõige nende osas, kes said madalat palka, kelle palk ei olnud nii kõrge – nemad kannatasid kõige rohkem.

Ja tõesti, tuleb ka tähelepanu pöörata, mis on Isamaa jaoks oluline: vanemapension. Kui me nüüd vaatame tulevikku, juba ette järgmisse valimisperioodi, siis tihti on niimoodi olnud, et vanemad on väga pühendunult kasvatanud oma lapsi, mis on väga-väga tänuväärne, ja teatud eluaastad pannud laste kasvatamisse ega ole saanud keskenduda karjäärile – seda tuleb ka vääriliselt hinnata. Vanema lisapension on väga-väga oluline.

Mis aitab meie inimeste toimetulekut? Arvestatav osa on siin kohalikel omavalitsustel. Me peame mõtlema, kuidas omavalitsuste tulubaas oleks kõrgem, et nad saaksid oma inimesi aidata.

Me nägime ka seda, kuidas regionaalselt inimeste toimetulek jaguneb ebaühtlaselt: kus on suuremad riskid, kus on väiksemad. Ehk regionaalareng. Ja tõesti, paar päeva tagasi siin arutasime metsanduse arengukava. Metsanduse arengukava. Peaaegu samasuguse kaardi, nagu oli metsandusest, võiks joonistada ka tööd [tegevate] ja leiba saavate inimeste paiknemise kohta. Lõuna-Eesti, Jõgevamaa – need on kohad, kus metsandus mängib väga suurt rolli. Ja kui me siin nüüd edaspidi arutame, siis vaatame suurt pilti. Suures pildis on ka see, et kõik need asjad peavad olema tasakaalus: keskkond, majandus ja sotsiaalvaldkond. Alles siis me saame kestliku metsanduse ja me saame ka kestliku Eesti riigi.

Nüüd, tõesti, ettevõtjate poolt siin ära markeeritud, [olen] vägagi nõus: me peame tegelema energiahindadega, me peame vaatama, kuidas viia alla meie kulud. Energia hind – see ei puuduta ainult kodutarbijaid, vaid ka ettevõtjaid.

Kliimapoliitika ja rohepööre on kindlasti üks komponent. Ja siin me kuulsime ka, meile avati, kuidas üks ettevõtja saab minna kliimapoliitikaga kaasa: ei tee revolutsiooni, vaid lahendab probleemi evolutsiooniliselt. Ja see on Eesti tee. Jätame selle revolutsiooni, see ei ole see, mis meid päästaks. Me ei saa lähiajal loobuda põlevkivist, see on välistatud. Loomulikult me peame panustama tuulikutesse ja teistesse taastuvenergiakandjate loomisse, aga samal ajal me peame mõtlema ka sellele, kuidas me oma elektrivõrgud teeme nii, et me sinna saaksime panustada.

Tõesti, Eesti ei tohi jätta kedagi maha – ei oma ettevõtjaid ega oma inimesi – ja Isamaa Erakond kindlasti selle nimel pingutab. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Siim Pohlaku.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid, rahvateenrid! Selles, et meil on inimeste ja ettevõtete toimetulekuga probleem, ei kahtle täna enam ükski mõtlev inimene. Aga kuidas me sellise supi sisse sattunud oleme? Oravapartei tühjad pingiread kisaksid selle peale kohe, et oleme sõjas ja seetõttu on meil kallis elekter, kõrged maksud ja halb ilm. Loomulikult on Ukrainas toimuval oma mõju, seda ei saa eitada, aga Eesti on tänasesse olukorda viinud eelkõige saamatu riigijuhtimine, valitsuse rumalad ja eluvõõrad otsused kombinatsioonis ülbusega, ja julguse puudumine.

Tänane valitsus ei ole julgenud mõelda suurelt, ammugi mitte tegutseda energia teemal suurelt, tungida kiiresti probleemi tuuma. Selle asemel on käidud nagu kass ümber palava pudru, katsetatud Reformierakonna eestvedamisel erinevaid, ääri-veeri selliseid poolikuid lahendusi. 2021. aasta sügisel, kui õhus olid märgid, et energiahinnad kerkivad, siis alguses ignoreeriti probleemi. Seejärel loodi eraisikutele kohmakas energiatoetuste meede, mille puhul inimesed said esitada taotlusi arvete hüvitamiseks. Kohmakas süsteem, mida reklaamiti kui edulugu, abivajajate toetamist, aga mille elluviimiseks palgati üle Eesti juurde hulk avaliku sektori töötajaid, kes neid taotlusi pidid menetlema hakkama. Riigiaparaat paisus taas. Ja üks märkimisväärne number ka siia juurde. Lisaks nendele energiatoetuste menetlemisega tegelenud inimestele on ka teisi, aga eelmisel aastal sai Eesti juurde 1200 uut avaliku sektori töötajat – ja seda ajal, kui ettevõtted koondavad. Saime juurde 1200 uut avaliku sektori töötajat!

Aga veel poolikutest lahendustest. Nüüd on meil siis see universaalteenus, mis mingil hetkel on natuke olnud inimestele abiks, aga tänaseks on see ikkagi poolik lahendus. Keskmised ja suuremad ettevõtted ei ole sellest abi saanud. Nendel, kes on jäänud börsi meelevalda olukorras, kus elekter maksab ühel päeval 4000 eurot megavatt ja kuu aja pärast 40 eurot ning ülejärgmist kuud ei oska keegi prognoosida, ei ole tegelikult võimalik ettevõtlusega tegeleda. Isegi kui firmal on fikseeritud hinnaga pikk leping, siis üleüldine hinnatõus ja ebakindlus mõjutab kõiki.

Riigis on vaja stabiilsust. Valitsuse esmane roll peab olema stabiilse majanduskeskkonna loomine ja hoidmine, üleüldise kindlustunde tagamine. Selles on tänane valitsus totaalselt läbi kukkunud. Ettevõtted elavad päev korraga, inimesed on mures töökohtade pärast ja on hirmul tuleviku ees. Kindlustunne eksisteerib veel ainult mõne partei valimisloosungis. Rahvas on andnud meile siin Riigikogus ja Riigikogu kaudu ka valitsusele mandaadi eelkõige selleks, et Eesti elu võimalikult hästi korraldada, et leida tekkivatele probleemidele lahendusi. Rahva ja ettevõtjate raha eest ei maksta valitsuse liikmetele palka ja kuluhüvitisi mitte selleks, et riigijuhid saaksid inimestele teatada, et harjuge kallite hindadega ära, ostke odavamat toitu, või ettevõtjatele rääkida, kuidas majanduses on struktuurimuudatused, järelikult on ärimudel nõrk või vananenud, ise olete süüdi, et teie ettevõtted pankrotti lähevad.

Eelnevad tsitaadid ei ole minu väljamõeldised, vaid tänase valitsuskoalitsiooni liikmete sõnavõttude parimad palad. Ülbitsemise asemel tuleb ninast veri välja pingutada, et leida lahendus, kuidas tagada stabiilselt odav energia Eesti ettevõtetele ja inimestele. Ja odava all ei pea ma silmas mitte praegust universaalteenust, vaid räägin suurusjärgust 3–4 senti kilovatt-tunni kohta. Järjest enam tuntud majandusanalüütikuid üle maailma ütlevad, et seekordne inflatsioonilaine on erinev ja praegust hinnatõusu ei peata tavapärase intresside tõstmisega, vaid eelkõige tuleb tegeleda energiahindade allasurumisega. Kui meie ettevõtlus hääbub, siis pole riigil varsti raha ei pensionitõusuks ega peretoetuste tõstmiseks. Seega, valimiskampaanias mingeid soodustusi peaksid lubama ainult need, kes omavad plaani, kuidas meie majandus korda saada, kuidas meie majandus käima saada. Kolm senti kilovatt-tunnist maksev elekter on täna üks parimaid abinõusid hinnatõusu pidurdamiseks. Seda on võimalik teha ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tahab selle ära teha. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd ma palun Riigikogu kõnetooli Taavi Aasa. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Vaat kuulasin siin sotsiaaldemokraatide ettekannet ega jõudnud ära imestada. Suurem palk? Jah? Suuremad pensionid? Jah? Praegu enne valimisi vist ei ole erakonda, kes lubaks midagi teistmoodi. Aga kui me oma ettevõtluse ära hävitame, siis kust see kõik tuleb? Kust tulevad need pensionid, mida siit lubatakse? Kust tuleb see palk, mida siit lubatakse? Kui meie ettevõtete tööstuse mahuindeks on pool aastat miinuses, siis kuidas tuleb suurem palk? Mina sellest aru ei saa.

Toimetulek on kahepoolne. Kui me räägime majanduslikust toimetulekust, siis see sõltub kahest asjast: ühelt poolt sissetulekud, mida kõik lubavad, teiselt poolt väljaminekud. Ükski suurenev sissetulek ei aita toimetulekule kaasa, kui ettevõtlus[- ja infotehnoloogia]minister ütleb külma kõhuga, et ettevõtjad saavad elektri hinna kirjutada toote hinda. See toode läheb kallimaks ja sellest suuremast palgast ega sellest suuremast pensionist ei ole mingit kasu. Veel hullem, sellise suhtumisega me hävitame ettevõtluse, hävitame riigi tulubaasi ja hävitame need sissetulekud.

Nii et mina küll kutsun kõiki erakondi üles rääkima mitte ainult sellest, kuidas järgmisel perioodil hakkavad kasvama meie sissetulekud, vaid rääkima ka sellest, kuidas need sissetulekud saavad kasvama hakata. Ja selleks, et nad saaksid kasvama hakata, on meil vaja toetada tänases kriisis oma ettevõtteid. Teist teed siin lihtsalt ei ole. Muidu on kõik need lubadused üks tühi lubadus, täpselt samamoodi nagu Reformierakonna lubadus Haapsalu raudteed ehitama hakata, kui nad ise on selle rasvase punase joonega maha tõmmanud. Ja nüüd kirjutavad valimislubadustesse: hakkame ehitama Haapsalu raudteed. Kuidas seda saab uskuda? Ma väga loodan, et valijad mõtlevad selle üle, mida on varasemalt tehtud ja mida on hakatud nüüd lubama. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Marko Šorini!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head esinejad, kes täna on avaldanud oma mõtteid poliitikutele, kes siin suures saalis ja oma tubades neid on ka kuulda võtnud! Eile oli siinsamas puldis lause, et teadus on vaba. Aga igasugused laused, mis lõpevad "on vaba", on tekitanud selle nelja aasta jooksul teatava poliitilise laetuse juba enne, kui lause lõpeb. Võiks ju vabalt öelda, et ettevõtlus on vaba, ja tavaliselt ettevõtlus ongi vaba ega vaja riigi abistavat tuge või sekkumist. Aga millal riik peab ettevõtlusele appi tulema, ettevõtlust toetama, on siis, kui kõigi vastas on kriis. Kriis ei ole midagi tavapärast. Kriis ei ole vaba turumajanduse loomulik osa. Ta on midagi ebakorrapärast, midagi ebatavalist, millel on algus ja millel on ka lõpp. Küsimus on ainult selles, kui kaua see kestab, kui pikk on lõpu langus.

See, et ärme ettevõtlust toetame, soovitame energiamahukatel ettevõtjatel, tööstusettevõtetel ennast kas päriselt sulgeda või ajutiselt sulgeda, ju nad siis ongi ajale jalgu jäänud, ei ole ettevõtjaid lohutav jutt, julgen ma küll väita. Eksport on see, millega riigid päriselt toovad raha oma riigi raharinglusesse juurde. Sisemajanduslikult võib ettevõtja oma kaupu ju müüa kohalikule kliendile: lihtsalt üks euro vahetab omanikku ja see ring ei lähe suuremaks. Aga eksport on see, mis päriselt aitab luua rahvuslikku rikkust. See [on see], et me saaksime paremini elada ja kriiside ajal toetada nii ettevõtjaid kui ka inimesi. Õhuke riik, mida me oleme võib-olla ülistanud peale seda, kui me vabanesime suurest impeeriumist, toimis ilmselt üheksakümnendatel ja ka käesoleva sajandi alguses, aga päris pikka jätkusuutlikku trendi ta paraku meile ei taga. Me peame tegema mingisuguseid muudatusi, sest arvata seda, et me teeme 30 aastat ja järgmised kümned aastad ka samu asju, ei aita nii kiiresti muutuvas maailmas, milles me tänasel päeval oleme.

See, et meie toetused ettevõtjatele on olnud lähinaabritest tunduvalt väiksemad, paneb meie ettevõtjad väga raskesse olukorda ja mitte ainult kriisi ajal, aga ka peale seda, kui kriis läbi saab. Me peame mõtlema ka sellele hetkele, kui maailm on päriselt uuesti pingetest vaba, energiahinnad on tänu turumajandusele, tänu kättesaadavusele normaliseerunud. Siis peavad ka meil Eesti Vabariigis olema ettevõtjad selleks valmis, et jõuda uuesti tagasi eksportturgudele. Kui Euroopa Liidus olles meil on ühine välispoliitika, kõik liikmesriigid ajavad ühiselt ühtset välispoliitilist joont, olles NATO liige, me oleme õigel pool ajalugu, meie poolt on need, kes on demokraatlikud, vabad riigid, aga kui asi puudutab majandust, kui asi puudutab ettevõtlust, siis me konkureerime ka oma kõige lähemate naabrite, kõige lähemate sõpradega. Konkurents on maailmas tihe ja siin võidavad need, kes on kriisi lõpus veel elus. Me ei saa peale kriisi öelda ettevõtjatele, et kui te vahepeal ennast kinni panite, siis tehke nüüd vabrikuväravad uuesti lahti, pange masinad tööle ja hakake kohe müüma. See ei ole nii lihtne. Kliendi võitmine võtab vähemalt kümme korda rohkem ressurssi kui kliendi kaotamine. Klienti kaotada on võimalik kas või ühe telefonikõnega.

Nii et ärme demoniseerime toetusi ei ettevõtetele ega inimestele, sest see kriis saab läbi ja siis me oleme palju tugevam ja jõukam riik, me saame edasi minna ühise heaolu nimel, nagu siin ühes ettekandes oli, kus näidati kolme osapoolt, millest moodustub heaolu. Ma tänan!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Head ametikaaslased! Ma soovin väga tänada OTRK algatajat, Eesti Keskerakonna fraktsiooni. Soovin tänada esinejaid Jaak Aabi, professor Ellu Saart, Eesti Mööblitootjate Liidu juhatuse esimeest Enn Veskimäed, samuti Aqva Hotels Osaühingu tegevjuhti Roman Kusmat. Soovin tänada kõiki Riigikogu liikmeid, kes on küsinud, kes on siin sõna võtnud. Olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu on lõppenud. Aitäh ka kõigile neile, kes seda vaatasid interneti vahendusel või siin kohapeal! Meil täna päevakorras rohkem punkte ei ole. Tänane istung on lõppenud. Jõudu teile meie töös! Aitäh!