Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 7. töönädala teisipäevast istungit. Kas Riigikogu liikmetel on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi? Ei ole. Siis, head kolleegid, saame kohe teha kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks registreeris ennast 62 Riigikogu liiget, puudub 39.

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras viis päevakorrapunkti.

Esimene päevakorrapunkt on rahanduskomisjoni algatatud alkoholi‑, tubaka‑, kütuse‑ ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu 675 kolmas lugemine. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi lõpphääletus. Aga kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimisi? Läbirääkimiste soovi ei ole. Läheme siis lõpphääletuse juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele rahanduskomisjoni algatatud alkoholi‑, tubaka‑, kütuse‑ ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu 675. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 72 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane teine päevakorrapunkt on keskkonnakomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus nõukogu liikmete tagasikutsumine ja uute liikmete nimetamine" eelnõu 733 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks keskkonnakomisjoni esimehe Andres Metsoja.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Mul on tõesti au keskkonnakomisjoni nimel tutvustada teile otsuse eelnõu 733 ja sealjuures rääkida lühidalt ka istungi protokollist nr 188.

Tõsiste keskkonnateemade kontekstis arutati sihtasutuse tegevust ja sellega seonduvalt loomulikult eelkõige esindajaid. Sellest tulenevalt tegime ettepaneku kutsuda Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus nõukogust tagasi Annely Akkermann, Igor Kravtšenko ja Tõnis Mölder – kindlasti täname neid panuse eest – ning nimetada nõukogu uuteks liikmeteks Kaido Höövelson, Erkki Keldo ja Üllar Saaremäe. Konsensuslik otsus oli panna eelnõu siin täna lõpphääletusele ja mina olen määratud esindajaks ettekandjana. Palun seda otsuse eelnõu toetada.

Aitäh väga põhjaliku ülevaate eest! Riigikogu liikmetel küsimusi ei ole. Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimisi? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi lõpphääletus ja me läheme lõpphääletuse juurde. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele keskkonnakomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus nõukogu liikmete tagasikutsumine ja uute liikmete nimetamine" eelnõu 733. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Läheme edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud põllumajandusloomade aretuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 624 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks maaelukomisjoni liikme Andrus Seeme.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea Riigikogu! Kannan ette maaelukomisjoni protokolli Vabariigi Valitsuse algatatud põllumajandusloomade aretuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 624 arutelu teisele lugemisele saatmise kohta. Komisjon arutas seda 24. oktoobril käesoleval aastal. Osa võtsid komisjoni liikmed Reili Rand, Andrus Seeme, Timo Suslov, Tarmo Tamm ja komisjoni esimees Sven Sester. Kutsutud olid Maaeluministeeriumi toiduohutuse asekantsler Hendrik Kuusk, Põllumajandus‑ ja Toiduameti peadirektori asetäitja Katrin Reili ning Maaeluministeeriumi õigusosakonna nõunik Diana Rammul.

Peab ütlema, et muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli 27. september 2022, ühtegi muudatusettepanekut ei laekunud. Laekusid mõned kirjad Vana-Tori Hobuse Ühingult, Eesti Tõuloomakasvatuse Liidult ja Keskerakonna fraktsioonilt. Komisjoni liikmed arutasid koos Maaeluministeeriumi esindajatega ja tulemuseks oli see, et ükski maaelukomisjoni liige ei teinud ettepanekut ühtegi muudatusettepanekut esitada komisjoni nimel.

Seega tehti menetluslikud otsused ja need olid järgmised: teha ettepanek võtta eelnõu 624 täiskogu päevakorda 8. novembriks; teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada; kui teine lugemine on lõpetatud, teha ettepanek võtta eelnõu 624 täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 16. novembril käesoleval aastal. Kõik otsused olid konsensuslikud.

Aitäh, austatud ettekandja! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma rääkisin hetk tagasi Eesti Tõuloomakasvatuse Liidu juhi professor Saveliga ja küsisin, kas ta kiidab selle asja heaks. Ta ütles, et teadmisi ei hinnata, see on täielik jama. Mina ei ole maaelukomisjoni liige, aga ma küsin, kust teil selline parem teadmine on, et tõuloomakasvatuse liidu arvamine ei loe midagi.

Aitäh, väga hea küsimus! Meil maaelukomisjonis ei ole paremat teavet. Aga nagu ma ütlesin, ühtegi muudatusettepanekut vahepeal ei tehtud. Ka teie nimetatud selts või ühing ei teinud ettepanekuid. Ja käesolev seaduseelnõu muudatus ei kehtesta uusi õigusi ega kohustusi.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja, sünnipäevalaps! Tegelikult on niimoodi, et muudatusettepanekuid kaks tükki esitati, aga neid ei esitatud tähtaegselt. Nii et see oli see põhjus. Aga kaks muudatusettepanekut esitati.

Aitäh märkuse eest! Nagu ma ütlesin, tegelikult tuli kolm kirja. Ma loen uuesti ette, juhuks kui sa ei kuulanud: Vana-Tori Hobuse Ühingult, Eesti Tõuloomakasvatuse Liidult ja Keskerakonna fraktsioonilt. Neid me arutasime. Ja nagu ma ütlesin, ükski komisjoni liige ei teinud ettepanekut komisjoni nimel teha muudatusettepanekut.

Aitäh! Rohkem Riigikogu liikmetel teile küsimusi ei ole. Kas Riigikogu liikmetel on soovi avada läbirääkimisi? Jaa, palun, Peeter Ernits!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma ei ole maaelukomisjoni liige, aga ma olen Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi liige. Mul ei ole oma lehma – ma olen vist ainukene selles seltsis, kellel oma lehma ei ole. Aga see on see Kalevipoja ja Linda lehm, kes annab head piima, ligi 10%‑list ja väga magusat.

Nüüd selle eelnõu juurde. Kuna ma maaelukomisjoni liige ei ole, siis ma ei ole jälginud seda igapäevaselt, aga ma olen hariduselt geneetik, juhtumisi, ja ma tean, mis on alampopulatsioonid, populatsioonid ja kõik see muu. Aga see selleks. Ja praegusel hetkel ma tean neid ka Tori tõu vaidlusi, vana ja nii edasi, mis on 2012. aastast juba käinud Tori tõu ja selle alampopulatsioonideks jagamise ümber. Tegelikult on oluline, eriti veel ohustatud tõugude puhul, et nende loomade arv tõuseks, sest ohustatud tõugude puhul ongi see probleem, et neid on liiga vähe, sisuliselt on nad nagu punase raamatu [kandidaadid], kuigi keegi seda mõistet ei kasuta. Nüüd, jagada neid mitmeks tükiks – noh, geneetiliselt ei ole see eriti arukas. Aga siin taga on tõenäoliselt hoopis mingid muud mängud, teatud lobigruppide huvid ja muu selline.

Põhjus, miks ma siia pulti praegu tulin, oli see, et hetk tagasi ma helistasin professor Savelile – kes teab, tema on kunagine Maaülikooli rektor, tõuloomakasvatajate seltsi juht, seega absoluutne autoriteet – ja küsisin igaks juhuks üle, mida tema sellest arvab. Professor Saveli ütles, et võib-olla Holsteini puhul – noh, see on see musta-valgekirju lehm – oleks eri riikides mõttekas sellest võib‑olla rääkida, alampopulatsioonidest ja nii edasi, aga praegusel kujul puudub sellel igasugune mõte. Ma küsisin, miks tõulooma ... Mõistus peaks olema ju nende käes, kes sellega tegelevad iga päev ja akadeemilisel kujul. Ja ma küsisin temalt selle kohta, et ta on esitanud küll oma seisukoha, öeldes, et see ei ole arukas, kui pehmelt öelda, aga seda ei ole arvestatud. Ja professor Saveli lihtsalt sisuliselt lõi käega – no tehke, mis teete seal, aga arukas see ei ole.

Rohkem ma ei tahakski teile öelda praegu. Selline kõne oli ja selline hinnang inimeselt, kes juhib kogu tõuaretust teaduslikust punktist. Aga noh, ju siis maaelukomisjonis on targemad inimesed. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 624 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud, seega on ka kolmanda päevakorrapunkti menetlemine läbitud.

Läheme edasi. Tänane neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse ning Eesti lipu seaduse muutmise seaduse eelnõu 635 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks kultuuriminister Piret Hartmani.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Pöördun täna teie poole eelnõuga, mis tõstab esile eesti kultuuri. Eesti kultuur on riigi olemise mõte. Peame pöörama sellele tähelepanu ning seda igapäevaselt arendama.

Käesoleva eelnõuga muudetakse pühade ja tähtpäevade seadust, täiendades seadust eesti kirjanduse päevaga. Samuti täiendatakse nimetatud tähtpäevaga Eesti lipu seaduses esitatud lipupäevade loetelu. Lisaks eeltoodule täiendatakse lipupäevade loetelu Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse ettepanekul üldlaulu- ja tantsupeo ning noorte laulu- ja tantsupeo toimumise päevadega.

Eesti kirjanduse päeva riiklikuks tähtpäevaks ja lipupäevaks muutmine on märgiline samm kirjanduse ja kultuuri väärtustamises. Eesmärk on pöörata tähelepanu eesti kirjanduse ja kirjanike rollile Eesti kultuuris ja ühiskonnas. Eesti kirjandus on algupäraselt eesti keeles loodud kirjandus nii Eestis kui ka ükskõik kus maailmas.

Eesti kultuur ja iseolemine püsib tekstidel, mis nii kirjutatud kujul kui ka suuliselt edasiantuna hoiavad vaimset sidet olnud ja tulevaste põlvkondadega. Kirjandus on inimeste ja põlvkondade ühendaja, sest hõlmab kogu rahvast, erinevaid vanuse- ja ühiskonnagruppe. Kirjandus on inimeste ja põlvkondade ühendaja, sest hõlmab kogu rahvast, erinevaid vanuse- ja ühiskonnagruppe.

Emakeelse ilukirjanduse lugemine rikastab sõnavara, aitab mõtestada ümbritsevat maailma ning sõnastada oma mõtteid ja kujutlusi viisil, mida ei võimalda ükski teine kunstivorm. Kirjanduse mõju inimese vaimsele võimekusele ja kultuurilisele seotusele on hindamatu. Ilukirjandus on elu tunnetamise allikas.

Ilukirjandus kannab ka ühiskondlikke, ajaloolisi, rahvus- ja maailmakultuurilisi, vaimseid ja tundelisi väärtusi, mille mõistmine ja järgimine aitab tagada kultuuri järjepidevuse ning ühiskonna jätkusuutlikkuse.

Riigile on tähtis soodustada tarkade, loovate ja laia silmaringiga kodanike kasvamist. Selle alus on kvaliteetsed kirjandusteosed, aga ka inimesed, kes neid kirjutavad või neid tutvustavad, lugemishuvi äratavad ja lugema innustavad. 

Eesti kirjandust kui sõnakunsti tuleb hoida ja väärtustada. Eesti kirjandus hoiab elus ja rikkana meie keele ning avatuna meele. Otsus tähistada eesti kirjanduse päeva riikliku tähtpäevana, mil heisatakse riigilipud, kannab endas sõnumit, et kultuur ja eriti sõnakunst on ühiskonnas väärtustatud, seda just nii nagu Eesti põhiseaduse preambul sätestab – kultuuri ja keelt hoides ning arendades.

Tähtpäeva on väärikas tähistada 30. jaanuaril, Anton Hansen Tammsaare sünniaastapäeval. Õnneks on eesti kirjanduse [loojate seas] palju väärikaid kirjanikke, kelle sünnipäeva võiks riikliku tähtpäevana tähistada. Kuid mõtte algatajate, Tallinna Kirjanduskeskuse juhi Maarja Vaino ja professor Rein Veidemanni arvates on just Anton Hansen Tammsaare see kirjanik, kelle teosed ja nimi võiks kõnetada ilmselt enamikku Eesti inimestest. 

Oma kirjanduse päeva tähistamine Eestile nii olulise kirjaniku sünniaastapäeval sobiks hästi kõrvuti emakeelepäeva traditsiooniga 14. märtsil. Eesti riik väärtustab emakeelt, heisates riigilipud. Nüüd on aeg anda ka kirjandusele kui keele kandjale ja hoidjale päris oma päev, kuulutades 30. jaanuari riiklikuks tähtpäevaks ja lipupäevaks. Eesti kirjanduse päeva tähistamiseks töötatakse välja sobivas formaadis pidulik rituaal, millega tähtpäeva igal aastal tähistatakse.

Teise muudatusena kuulutatakse eelnõu kohaselt lipupäevadeks üldlaulupeo, üldtantsupeo ning noorte laulu- ja tantsupeo toimumise päevad. Sellega näitame laulu- ja tantsupeo liikumise üleriigilist ulatust ja tähendust, avaldades austust kõigile, kes on laulu- ja tantsupeo traditsiooni 150 aasta jooksul hoidnud, ja tunnustame neid, kes traditsiooni edasi kannavad.

Traditsiooni hoiavad rohujuuretasandil põlvest põlve elus rohkem kui 60 000 harrastajat, üle 2000 dirigendi ja tantsujuhi ning nende kõigi perekondade pühendumus ja pingutus. Üle riigi heisatud riigilipud tähistaksid sümboolselt laulu- ja tantsupeo liikumise üleriigilist ulatust ja tähendust ning kannaksid laulu- ja tantsupeo nädalavahetuse pidulikkuse Tallinnast igasse Eestimaa nurka.

Laulu- ja tantsupeo olulisusest räägib suur rahvusvaheline tunnustus. 2003. aastal kanti Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon UNESCO inimkonna vaimse pärandi meistriteoste nimekirja. 2008. aastal liideti see traditsioon koos teiste meistriteostega inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Eesti riik on võtnud kohustuse seda maailmas unikaalset vaimset kultuuripärandit kaitsta ja tagada selle traditsiooni edasikestmine.

Igal laulu- ja tantsupeol hoitakse Eesti lippu au sees ning see on sündmus, kuhu nii külalised kui ka esinejad kõige meelsamini ka ise Eesti lipu kaasa võtavad, väljendades seeläbi rõõmu oma riigi ning austust selle ühe tähtsama sümboli – lipu – suhtes. Lipu heiskamine laulu- ja tantsupeo ajal muudab nähtavaks ja arusaadavaks isamaalised põhiväärtused, mida laulu- ja tantsupidu ajast aega on kandnud ja millele traditsioon suuresti toetub.

Eeltoodust tulenevalt on oluline, et üldlaulu- ja tantsupeo ning noorte laulu- ja tantsupeo toimumise päevad oleksid lipupäevad. Lipupäevadel heiskavad Eesti lipu riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Suur rõõm on tõdeda, et mõlema tähtpäeva ja lipupäeva ettepanek on tulnud valdkonnast ning näitab kultuurirahva siirast soovi kultuuri veelgi rohkem esile tõsta ja väärtustada. Aitäh! 

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Üllar Saaremäe, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister, tänan ilusa sissejuhatuse eest tänasesse diskussiooni ja selle eelnõu arutlusse! Ma küsin teie käest küsimuse, mille esitasin teile ka meie komisjoni istungil. Palun lihtsalt kommentaari, sellele ei peagi ju õieti vastama. Nimelt, Eesti Päevalehes ilmuvas följetonis, mis on Andrus Kivirähki sulest järjepidev, on meie rahvakirjanik öelnud, et ta on kõikvõimalike pidude poolt, aga kui need ei too kaasa vaba päeva, siis mõjuvad need pigem lisatud kohustusena, mitte juurde võidetud õigusena. Ja Tammsaare sünnipäeva võiks ju sõpradega niisama ka koos tähistada. Kuidas te vastate meie lugupeetud rahvakirjaniku arvamusele?

Ma arvan, et ega kellelgi ei oleks [midagi] vaba päeva vastu. Aga see on edasine arutelu. Meie esimene samm on ikkagi see, et me seda konkreetse päeva ja Eesti lipu heiskamisega tähistame. Ma arvan, et see on selline esimene samm. Ja kuna see on valdkonnast tulnud ettepanek, siis ma pigem esmalt kutsuksin üles seda ettepanekut rakendama.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Üle pika aja selline arukas eelnõu. Oma kultuuri, oma kirjandust, laulu‑ ja tantsupidu ja nende tähendust tuleb rõhutada. Nii et siiras lugupidamine selle eelnõuga seoses. Aga on palju teravamaid asju. Ja ma küsin teilt kui kultuuriministrilt. Mäletate küll, mida Astrid Lindgreni, rootsi rahvakirjaniku teostega on tehtud poliitkorrektseks muutmisel, neegrikuningas [on tehtud] Lõunamere saarte kuningaks ja muu selline jamps. Milline on teie seisukoht, kas peaks hakkama nüüd ka eesti kirjandusklassikute teoseid poliitkorrektseks rehitsema?

Aitäh kõigepealt selle kommentaari eest! Loomulikult ma toon ka välja, et meil on väga palju väljakutseid eesti kultuuris ja ka kirjanduses, millega me peame veel tegelema. Ja mul on väga hea meel, et järgmisel aastal riigieelarve ka nende väljakutsetega arvestab ja me tõstame ka laenutushüvitist, mis muudab väga palju kirjanike sissetulekut. Samamoodi me tõstame teavikute toetust, et raamatukogud saaksid rohkem raamatuid osta. Ja proovime ka kõikide teiste murekohtadega jooksvalt tegeleda.

Mis puudutab kirjanduse muutmist, siis mina ei ole kindlasti ekspert ütlema, mida ja kuidas me muutma peaksime. Kultuuriministrina on minu ülesanne luua selline keskkond, et eesti kirjandus ja eesti kirjanikud saaksid oma tööd teha ja meie kirjandus saaks areneda. Nii et see on minu esimene väljakutse. Kas me midagi muutma peame? Ma ei ole selle koha pealt spetsialist, et siin anda kommentaari.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Oma kõnes rõhutasite, et eesti kultuur on Eesti riigi mõte. Tõepoolest, ülev on oma kultuuri pühitseda lipupäevadega, olgu need siis uus eesti kirjanduse päev või laulu- ja tantsupeo päev. Aga mida teha, et lisaks ametiasutustele, ülikoolidele, koolidele ja nii edasi heisataks siiski meie ilusat sinimustvalget Eesti kodudele? Paraku pean tunnistama, et sellest ajast, kui muudeti seadust ja see pole kohustuslik, vaid on vabatahtlik, me näeme iga aasta üha vähem Eesti lippu kodudel. Seal on kindlasti palju põhjuseid, ka see, et külades elavad vanad inimesed ja neil ei ole endal jaksu. Kuidas te kultuuriministrina tunnetate seda? Ja kas teil on mõni idee, mõte, kuidas kutsuksite rahvast üles oma lippu rohkem kodule heiskama?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma korraks veel taustana ütlen, et me oleme võtnud eesmärgiks ka 2025. aastal kuulutada Eesti raamatuaastaks. Selle otsuse on ette valmistanud juba eelnev minister, õigemini üle-üle-eelmine minister, Tõnis Lukas, ja selle on pannud kokku komisjon, kes seda aastat ette valmistab. Aga see liputeema on tõeliselt suur väljakutse, tunnistan, eriti piirkonnas, kus ma tihti viibin, Ida-Virumaal. Me näeme lipupäevadel lippe lehvimas üsna vähe. Kevadel me tegime kohalike omavalitsustega koostööd ja kinkisime ühistutele Eesti lipud, et nad ei saaks öelda, et neil lippu ei ole. Küllap neid tegevusi saab teha veel, et inimesi motiveerida, nügida ja aidata, et nad tõesti lipu üles paneksid.

Aga üks tegevussuund, mida me oleme ka koostöös Eesti Rahva Muuseumiga alustanud, on see, et tuleb rohkem rääkida Eesti lipu lugu. Meil on täna olemas Eesti lipu maja Otepääl ja me oleme koostöös ERM-iga planeerinud sinna uue ekspositsiooni loomist. Võib-olla tuleb sellest Eesti lipu loost natukene rohkem rääkida kui seal Otepääl ja tõsta seda rohkem esile. See on üks suund, mida me praegu omalt poolt ette valmistame.

Jaak Juske, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Piret! Ma tänan kõigepealt väga ilusa kõne ja veel ilusama eelnõu eest! On ju tegelikult rõõm, et kirjanduse rahvas saab oma lipupäeva ning meie laulu‑ ja tantsupeo rahvas saab oma lipupäeva. Aga mul on küsimus: kas meie ülejäänud loomevaldkondade inimesed ei muutu nüüd heas mõttes kadedaks? Nad tahavad äkki ka oma lipupäeva?

Ma arvan, et kui erinevad loomeliidud teeksid selle ettepaneku, siis kindlasti me kaaluksime seda. Vaadates ka üle need erinevad lipupäevad ja päevad, mida me tähistame, siis kuigi need väga selgelt tuginevad meie eesti kultuuri traditsioonidele, on seal eesti kultuuri esiletõstmist veel üsna vähe. See emakeelepäev ja kirjandusepäev oleks kindlasti üks nendest, loomulikult ka tantsu‑ ja laulupeo kuulutamine lipupäevaks. Aga ma usun, et potentsiaali on seal veel.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ministriproua! Ma jätkan seda teemat. Mul on siin ees meie armastatud kirjaniku Leelo Tungla arvamine mõne aja eest, kus ta räägib samal teemal, mida hulluksmineva poliitkorrektsuse puhul tehakse. Ta ütleb, et võib-olla järgmisena peaks äkki Lindgreni "Röövlitütar Ronja" 12 röövlist pooled naisterahvaks muutma ja nii edasi. See mure on tõsine. Teie praegune initsiatiiv on suurepärane, aga te jätsite vastamata sellele: kui ühel hetkel tullakse teie juurde sellise eelnõu või mõttega, et peaks hakkama ka eesti kirjandusklassikat rehitsema poliitkorrektseks, siis kas te saadate selle inimese kohe uksest välja või hakkate vaatama, et jah, võiks küll olla nii-öelda kaasaegne, Rootsi moodi mõtlev ja nii edasi? Paluksin teie konkreetset vastust.

Aitäh! Üldiselt tavapäraselt ei saada ma kedagi välja, isegi kui tegemist on väga keerulise küsimusega. Küllap ma kuulaksin selle küsimuse ära ja kaasaksin inimesed, kes oskaksid head nõu anda. Ja küllap on ka see laiema ühiskondliku debati küsimus, millised on tänapäevased väärtushinnangud, millest me peaksime lähtuma, ja kas me peaksime kirjandust muutma. See on nii põhimõtteline küsimus, et ma ei tahaks siin täna konkreetset vastust anda. See on laiem küsimus, mille puhul tuleb kaasata eksperdid, ja kindlasti on see ka ühiskondliku debati küsimus.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud proua minister! Eks see lipupäev ole väga tähtis päev ja me peaksime kõik sellest lugu pidama. Momendil on Eestis 16 lipupäeva aastas ja nüüd ilmselt lisandub seitsmeteistkümnes. Ma küsin, kui palju ta erineb näiteks emakeelepäevast, see teie tänane ettepanek, ja kus on see piir, kui palju neid lipupäevi peaks olema. Ka praegu on nii, et Eestis on palju inimesi, kes siis, kui nad sõidavad Eestis ringi ja näevad lippe, [küsivad], mille puhul see lipp on heisatud. Pigem peaks tekkima selline tunnetus, kui palju üldse on mõttekas neid lipupäevi Eestis korraldada, et inimeste teadvus jõuaks sellele järgi, et nad teavad: see päev on just selle pärast. Me teame jaanipäeva, võidupäeva ja emadepäeva – neid üldjuhul teame. Aga see on nüüd juba 17. lipupäev. Kus on see piir? Võib-olla tõesti teatrirahvas tahab saada veel lipupäeva ja nii edasi. Kus see ratsionaalne piir on?

Aitäh! Ma nõustun täiesti selle tagamõttega, mida, ma usun, te tahtsite öelda: kui see lipupäevaks tunnistada, siis me peaksime seda sisukalt tähistama, et see tõesti tõmbaks tähelepanu. Kuna see on valdkonnast tulnud ettepanek, siis ma usun, et meie partnerid, kirjanike liit ja teised osapooled on valmis meid siinkohal aitama. Meil on väga palju [lipu]päevi aastas, aga ma arvan, et neid päevi võiks olla veel rohkem kui 16 või 17. Ma usun, et eesti kultuuri esiletõstmine ja ka Eesti lipu esiletõstmine väärivad mõlemad seda oluliselt rohkem. Ja kui kõiksugu teemapäevad ja lipupäevad sellele kaasa aitavad, siis ma arvan, et need on kaalumist väärt ka tulevikus. Mina olen igati avatud selleks, kui ka teatrirahvas oma päeva soovib. Eestis on väga teatrilembene rahvas, nii et miks mitte. See on, ma arvan, vähim, mida me saame nende valdkondade jaoks veel teha.

Üllar Saaremäe, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Vastuses Signe Kivi küsimusele lipsas läbi – nüüd te ütlesite seda juba kindlas kõneviisis –, et te valmistate ette eesti raamatu aastat. Kui ma sel teemal teie käest küsisin komisjonis, siis te ütlesite, et seda peaks kaaluma. Mulle see kindel kõneviis väga meeldib. Aga võib-olla te valgustate natuke, mis on vahepeal juhtunud ja mis meid ees ootab 2025. aastal.

Aitäh selle küsimuse eest! Jaa, paar aastat tagasi, kui Tõnis Lukas oli minister, me tõsiselt kaalusime seda, et kuna esimese raamatu ilmumisest saab täis 500 aastat, siis oleks väärikas seda tähistada. Nii et ma olin isiklikult teinud vea ja unustanud selle, et me olime selle aasta endale tegelikult juba ära broneerinud. Nii et minu viga. Aga ma loodan, et see komisjon väga sisukalt neid ettevalmistustöid teeb. Paar aastat on aega – järgmisel aastal on liikumisaasta ja ülejärgmisel aastal kultuurilise mitmekesisuse aasta –, aga ma arvan, et praegu on paras aeg sellele mõelda. Nii et kõik ettepanekud ka siit Riigikogu saalist on teretulnud.

Marko Šorin, palun!

Tänan, juhataja! Hea minister! Tahtsin küsida, kuna te rääkisite koostööst ja sellest, et teil on suurepärane koostöö Eesti Rahva Muuseumiga ja Eesti lipu majaga. Aga te ei maininud – või minu kõrv ei tabanud? – Eesti Lipu Seltsi. Eestis on täiesti selline MTÜ olemas, kes tegeleb juba aastaid Eesti lipukultuuri edendamise ja propageerimisega, ennekõike just koolides ja noorte hulgas. Nende nii-öelda kaart Eestis on tunduvalt laiem kui ainult Tallinn ja Otepää, seal on väga tugevalt ka näiteks Sindi, Haapsalu ja Põltsamaa. Nemad on muide ka see seltskond, kes korraldab Eesti lipu päeval, 4. juunil tseremooniat, kuhu on alati kutsutud ka Riigikogu liikmed. Ükskord olid isegi mõlemad Riigikogu liikmed kohal, aga see selleks. Kui hea koostöö teil Eesti Lipu Seltsiga on?

Aitäh selle küsimuse, samuti meeldetuletuse ja märkuse eest! Mina isiklikult ei ole veel jõudnud nendega koostööd teha. Aga kindlasti ma võtan selle tähelepaneku arvesse ja annan edasi nii Eesti lipu majale kui ka ERM-ile, kes praegu aktiivselt koostööd teevad.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud eesistuja! Hea Piret! Lipp on väga tugeva, kuidas öelda, emotsionaalse atribuudina alati kasutusel kõiksugustel väga tähtsatel sündmustel. Mina kui Kaitseväe ohvitser pean lipust väga lugu ja olen alati pidanud väga lugu. Kaitseväe üksustes käib lipu tõstmine ja langetamine – see on iseenesest juba suur asi. Ja lipupäevad on väga tähtsad asjad. Mul on olnud ka varem selline mõte: äkki me peaksime lipupäevaks tegema NATO-ga ühinemise päeva? See on riigikaitseliselt väga suur ja tähtis asi, mis meil toimus. Võib-olla tuleks see asi läbi mõelda.

Ja teine asi puudutab meie liputoimkonda. Ma tean, et neil on alati häid ideid, aga neil on alati vahenditest puudu. Ma arvan, et Kultuuriministeerium peaks Jüri Treiga neid asju läbi rääkima ja leidma vahendeid, et Jüri Trei ei käiks ega otsiks mujalt neid asju.

Aitäh selle märkuse ja küsimuse eest! Kindlasti tuleb koostöös Kaitseministeeriumiga võtta tähelepanu alla see küsimus, kas ka NATO-ga liitumise päev võiks olla Eestis lipupäev. Minul isiklikult selle vastu loomulikult midagi ei ole, sest see on väga oluline ja tähtis sündmus, eriti vaadates, mis maailmas praegu kahetsusväärselt toimumas on. Liputoimkonnaga koostöö tegemine on kindlasti siin oluline märksõna, nii et ma võtan ka selle märkuse arvesse.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Austatud minister! Võtan sõna lootuses, et Joosep Toots kuni aegade lõpuni räägib ikkagi jeekimitest ja Jorh Aadniel Kiir vaatamata kõigele sõidab virtsahvti õppima Venemaale.

Aga mul on ettepanek, mille ma vormi huvides moodustan küsimusena. Kas teile ei tundu, proua minister, et näiteks meie rahvusringhäälingu hommikuprogramm "Vikerhommik" võiks tõepoolest hommikut alustades öelda ka seda, et täna on see või teine lipupäev. Õnneks on Eesti juba tasandil, kus energeetikute ja metallurgide päeva enam ei tähistata, kõige austuse juures nende oluliste ametite suhtes. Ma arvan, et näiteks "Vikerhommik" võiks tõesti unisele Eestimaale meelde tuletada, et mõned lipud, mis lehvivad, ei ole mitte nalja pärast.

Aitäh! Ma arvan, et see on väga sisukas ja hea ettepanek. Ja ma arvan, et kõikide nende teemapäevade ja lipupäevade puhul peame me ise rohkem rääkima sellest, et me neid tähistame, meie kõik, sealhulgas ministrid ja Riigikogu liikmed. Ma arvan, et kui me neid otsuseid teeme, siis on oluline ka see, et me ise neid päevi rohkem esile tõstame ja tähistame. Nii et see on väga hea ettepanek.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on täpsustav küsimus. Kui kolleeg Ernits küsis oma teise küsimuse, siis sellele vastuseks kõlas, et see sõltub ühiskonna debatist. Juttu oli seal sellest, et poliitkorrektsuse huvides vaated muutuvad, eks ju, maailm muutub, äkki tekib kunagi võimalus ümber vaadata klassikat, mis ei ole mingi erand, kui vaadata, mis maailmas toimub. Ühendriikides näiteks mõnes osariigis on Mark Twain üldse keelatud, mõnes osariigis tema tekste parandatakse, visatakse selliseid sõnu nagu niger tekstist välja ja nii edasi, ja nii edasi. Kas te tõesti näete seda, et eesti klassikaga võib juhtuda sama? Huvitav oleks teada, millised on need kirjanikud, keda ühiskond oma debati käigus võib hakata parandama.

Aitäh teile küsimuse eest! Vastan nii, nagu ma eelnevalt vastasin sellele küsimusele: see on ühiskondliku debati küsimus ja laiem küsimus kui kultuuriministri küsimus. Siin on oluline kaasata erinevad eksperdid, kes täna eesti keelt ja kultuuri arendavad, et [arutada,] millises väärtusruumis me elame ja mis on meie jaoks oluline. Niisuguseid otsuseid kindlasti ei tee kultuuriminister ainuisikuliselt.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Mina täitsa kujutan ette, ma tean vähemalt ühte teksti, mida võib eesrindlik üldsus hakata nüüd parandama. See on Lennart Meri esimene raamat, kus on kommunismi kohta nii palju ilusaid sooje sõnu sees, et vaata sa, et varsti see raamat kas keelatakse ära või hakatakse sealt tükke välja lõikama. Kas te mitte klassikute, vaid juba 20. sajandi kirjanike suhtes saate midagi kommenteerida?

Aitäh küsimuse eest kõigepealt! Ma ei kommenteeri kindlasti erinevaid tekste ega seda, mida seal muutma peaks. See ei kuulu minu pädevusse.

Aitäh, austatud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Üllar Saaremäe.

Austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Põhiseaduskomisjon kogunes teisipäeval, 18. oktoobril 20[2]2. aastal seda eelnõu arutama ja esimeseks lugemiseks ettevalmistusi tegema. Komisjoni liikmetest olid kohal Toomas Kivimägi, Tõnis Mölder, Paul Puustusmaa, Üllar Saaremäe, Mihhail Stalnuhhin, Jaak Valge ja Mart Võrklaev, puudus Marko Torm. Kutsutud olid kultuuriminister Piret Hartman, Kultuuriministeeriumi kunstide osakonna juhataja Katre Väli ja kultuuriväärtuste osakonna rahvakultuurinõunik Eino Pedanik. Lugupeetud kultuuriminister tegi ülevaate eelnõust, nii nagu ta tegi ka täna, ma ei hakka seda siinkohal kordama. Mõte oli kõik seesama, sõnastus täna küll kenasti pidulikum, aga nii see asi käib.

Siis jõuti küsimuste juurde. Üllar Saaremäe küsis, kas oli ka teisi kirjanikke, kelle sünnipäeva peale mõeldi, ja kuidas konkreetse kuupäeva, 30. jaanuari juurde jõuti. Piret Hartman selgitas, et see on Tallinna Kirjanduskeskuse ettepanek, et see oleks just nimelt Anton Hansen Tammsaare sünnipäeval. Kuna tegu on kirjanikuga, kelle teoste ja nimega on ilmselt kõik Eesti inimesed kursis, siis sellist debatti, kes oleks kõige tähtsam kirjanik, ei avatud. Leiti, et Anton Hansen Tammsaare on sümboolne inimene, kelle ümber kirjanduse päev üles ehitada.

Üllar Saaremäe esitas samalaadse küsimuse nagu täna, mida te kuulsite, selle kohta, et meie rahvakirjanik Andrus Kivirähk rõhutas just nimelt vaba päeva. Lugupeetud minister vastas enam‑vähem nii nagu ka täna. Taas, ma ei hakka seda kordama. Küll aga kommenteeris Katre Väli, et vaba päeva andmine ei olnud arutelul ja see oleks tähendanud hoopis teistsugust debatti. Ka mõjude hindamine oleks siis olnud hoopis teisel tasandil. Ta tõi näite, et Lätis on laulupeojärgne päev vaba päev, sest neil on laulupidu reeglina pühapäeva õhtul ja öösse välja kulgev kontsert. See on neil pikk traditsioon. Eesti puhul oleks see tähendanud erinevaid liikuvaid vabu päevi, sest laulupidu teadupärast ei ole fikseeritud kuupäeval, samamoodi tantsupidu.

Toomas Kivimägi märkis, et ta on printsiibis mõnevõrra skeptiline kõikvõimalike tähtpäevade lisamise suhtes, sest ei suudeta panna piiri. Aga kui juba lisamiseks läks, siis tema suurim igatsus on olnud selle järgi, et 1. september oleks riiklik tähtpäev. Ta uuris, miks ei kaalunud see üles konkurentsi näiteks omavalitsuspäevaga, mis on riiklik tähtpäev. Piret Hartman märkis, et seda võiksid kindlasti kaaluda ka poliitikud ise. Ta selgitas, et tema vastutusvaldkond on hetkel kultuur ja tema tunnetus on, et kultuuri tähtsust ühiskonnas tuleb rohkem rõhutada ja sellest tuleb rohkem rääkida.

Paul Puustusmaa lausus, et temal pole kultuuri vastu midagi. Ta märkis, et Tammsaare on sündinud 1878. aastal. Ja et kui oleks olnud, et Tammsaarel tuleb juubel, siis oleks ju väga sobiv hetk olnud selle päeva lisamiseks, aga kuna juubelit ei ole, on vaid lihtsalt sünnipäev, siis tekkis tal küsimus, miks just nimelt nüüd. Katre Väli selgitas taas, et ettepanek tuli Tallinna Kirjanduskeskuselt, mis hõlmab Anton Hansen Tammsaare muuseumit ja Eduard Vilde Muuseumit.

Jaak Valge otsustas Üllar Saaremäele öelda, et Anton Hansen Tammsaare on kindlasti Eesti kõige olulisem kirjanik. Võiks ka seda teada, et 30. jaanuar on Õpetatud Eesti Seltsi asutamise päev. Ja õpetatus tähendas toona eesti kirjandust.

Mihhail Stalnuhhin märkis, et tegu on igati positiivse initsiatiiviga, aga kultuuril on veel erinevaid valdkondi, nagu muusika, skulptuur, maalikunst ja nii edasi. Ta uuris, kas Kultuuriministeerium plaanib edasi liikuda selles suunas, et teeks veel mõned tähtpäevad konkreetsete kunstiliikide auks. Piret Hartman tõdes, et selle peale tuleb kindlasti mõelda. Muusikapäev ja teatripäev on juba olemas ning lõimumise valdkonnas on ka rahvuste päeva tähistamine olemas, nii et mitmeid päevi on juba tänaseks olemas.

Tõnis Mölder märkis, et on olemas emakeelepäev, mis tema arvates kätkeb endas kogu seda temaatikat. Kahtlemata on iga valdkond erinev ja tähtis, aga igale valdkonnale eraldi päeva tegemine on populistlik samm. Mölder uuris, et mis on väga selge põhjendus, et tulla välja just selle päevaga eraldi, arvestades, et ometi on olemas emakeelepäev. Ta tunnetas, et tegu on väga selgelt populistliku sammuga, ja küsis, kas ei kaalutud ainult emakeelepäeva jätmist, nii et eraldi tähtpäevaga välja ei tuldakski, kuna seda ei ole vaja. Piret Hartman vastas, et kindlasti ei ole tegu populistliku sammuga, mis oleks tulnud ministrilt või ministritelt, poliitikult või poliitikutelt. Tegemist on väga selgelt valdkonna seest tuleva vajadusega. Selliseid tähtpäevi ei ole tegelikult aasta jooksul väga palju juurde toodud. Katre Väli lisas, et nii nagu seletuskirjas on öeldud, on tõesti olemas emakeelepäev, aga selleks, et osutada kirjandusele eraldi tähelepanu, tuleks eraldi välja tuua ka kirjanduse päev.

Toomas Kivimägi märkis, et valdkonna initsiatiivi tuleb kindlasti tunnustada, seda enam, et tegemist ei ole raha nõudva ettevõtmisega, see ei maksa riigile midagi, aga läheb selle eest korda väga paljudele inimestele, kes valdkonnas töötavad. Jah, see oli lühidalt sellelaadne diskussioon.

Siis tegi Eduard Odinets esimehena menetlusotsuste ettepanekud. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 8. novembril 20[2]2. aastal (konsensuslikult). Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Vastu oli vaid 1: Tõnis Mölder, teised – Toomas Kivimägi, Eduard Odinets, Paul Puustusmaa, Üllar Saaremäe, Mihhail Stalnuhhin, Jaak Valge ja Mart Võrklaev – olid poolt. Eduard Odinets tegi ettepaneku määrata muudatusettepanekute tähtajaks 11. november. See on tavapärasest lühem muudatusettepanekute tähtaeg, et jõuaks veel sel aastal seaduse vastu võtta. Oluline on, et see ei jääks viimasele hetkele ja inimestel oleks võimalik ka tähistamist ette valmistada.

Otsustati teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 11. november (konsensuslikult). Eduard Odinets tegi ettepaneku määrata põhiseaduskomisjoni esindajaks Üllar Saaremäe. Jaak Valge tegi ettepaneku määrata põhiseaduskomisjoni esindajaks Jaak Valge. Hääletati. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Üllar Saaremäe, poolt oli 5: Toomas Kivimägi, Eduard Odinets, Üllar Saaremäe, Mihhail Stalnuhhin ja Mart Võrklaev, ning vastu olid Tõnis Mölder, Paul Puustusmaa ja Jaak Valge. Aitäh!

Aitäh, auväärt ettekandja! Teile on ka küsimus. Marko Šorin, palun!

Tänan, juhataja! Hea Üllar! Ma küsin jätkuvalt Eesti Lipu Seltsi kohta. Kuna ka esineja pinginaaber Tarmo Kruusimäe on selle seltsi liige, siis võib-olla on ka kuluaarides või pingis omavahel arutatud, kui hea mõte on kirjanike päeva puhul lippu heiskama hakata. Mitte seda ma ei taha öelda, et see oleks mingi halb mõte. Lihtsalt, kuna siin oli juttu juubelitest, siis mulle tuli ootamatult meelde, et järgmisel aastal, kui võib-olla on esimene lipupäev, on 90 aastat möödas hoopis ühest teisest sündmusest, mille peale mõned väikese vuntsiga mehed võivad heameelt tunda. Aga see selleks. Kas on olnud Eesti Lipu Seltsi liikmetega mujal juttu? Ma nägin, et ministrit pisut üllatas, et selline selts olemas on. 

Suur tänu küsimuse eest! Kõige lihtsam oleks vastata, et seda me komisjonis ei arutanud. Aga mina olen teadlik, et selline selts olemas on. Oma pinginaabriga me kahjuks räägime tihtilugu teistel teemadel, aga võtame selle kindlasti jutuks. Nagu me teame, on Kruusimäe suur tubakatoodete teema asjatundja ja see on meil eelkõige jutuks. Aga tänan küsimuse eest. Minu meelest on asi kaalumist väärt.

Aitäh teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Jaak Juske, palun! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Austet istungi juhataja! Hea Riigikogu! Hea Eesti rahvas! See seaduseelnõu on kindlasti selle Riigikogu koosseisu kõige ilusam rahvuslik eelnõu. Eesti riigi ülesanne on teatavasti hoida Eestit, mitte ühegi teise riigi ülesanne ei ole hoida Eestit. Kindlasti see eelnõu seaduseks saades aitab kaasa sellele, et eesti keel ja kultuur võiks kesta läbi aegade, igavesti. Sest tõepoolest, ta aitab hoida, arendada ja tutvustada eelkõige, propageerida meie ilusat emakeelt ning meie ilusat tantsu‑ ja muusika‑, laulupidude traditsiooni.

See, mis teeb meist paljuski eestlased ja mis liidab meid ühiskonnana, on eelkõige eesti keel. Mis saab olla ilusam kui eesti keeles kirjutatud tekstid – teosed, romaanid, luuletused. Eesti kirjandus kindlasti väärib oma lipupäeva. Minu arust on ka väga õigesti valitud just nimelt meie võib-olla kõige kuulsama kirjaniku Anton Hansen Tammsaare sünnikuupäev selleks päevaks, kui võiksid Eesti lipud lehvida meie kirjanduse ja kirjanike auks. Sest on ju ka oluline, et me loeksime rohkem eestikeelseid tekste, meie kirjanikke, et me neid tunneksime. Eesti kirjanduse päev, eelkõige veel niimoodi rõhutatult lipupäevana aitab sellele kõigele kindlasti kaasa.

Nüüd see teine pool seadusest, mis puudutab seda, et võiks olla lipupäevad ka meie laulupidude ja tantsupidude päevad. Jällegi väga õige mõte, väga õige algatus, sest kaasaegne eesti rahvas on ju laulupidude tuules sündinud. Seesama esimene eesti laulupidu 1869 Tartus, seal me sõna otseses mõttes laulsime ennast kaasaegseks eesti rahvaks. Ja enam kui 30 aasta eest laulva revolutsiooni tuultes me taastasime oma iseseisvuse. Nii et kindlasti on, jällegi, väga õige mõte seda pidu, kus eesti rahvas tuleb kokku, tähistada ka lipupäevana.

Nüüd, siin saalis kõlasid minu arust veel mõningaid hääd mõtted. Lipupäevi võiks kindlasti olla rohkem, aga need ei tohiks olla mitte lihtsalt lipupäevad, vaid seal peab olema ikkagi väga tugev sisu ja me peame neid päevi targasti kasutama, et ühte või teist meie ühiskonnas olulist asja tutvustada, propageerida, seda märgata rohkem. Nii et lipupäevi võiks rohkem olla.

Ja teiseks, minu isiklik veendumus on see, et meie laulu‑ ja tantsupidude päevad peaksid olema mitte ainult lipupäevad, vaid peaksid olema ka vabad päevad, et Eesti rahvas saaks muretult tulla kokku üheskoos laulma ja tantsima, seda kõike ka vaadata, kaasa elada, nii et me tõesti saaksime tunda ennast ühtse rahvana. Minu arust on see mõte, millega võiks edasi minna, et need päevad peaksid olema ka riiklikud pühad ehk vabad päevad.

Mis puudutab seda konkreetset eelnõu, siis mulle jubedalt meeldib see, et just nimelt me saame juurde neid lipupäevi, et meie maailma kõige ilusam rahvus‑ ja riigilipp võiks veel rohkematel päevadel üle Eesti lehvida, et me võiksime Eestist tunda rohkem rõõmu. Ja loomulikult on oluline teha tööd selle nimel, et meie ilus lipp võimalikult paljudel majadel ja hoonetel võiks vabalt lehvida.

Ma väga loodan, et see seadusemuudatus saab kiiresti seaduseks, et Eesti lipud võiksid lehvida ning et me võiksime tunda üheskoos rõõmu Eestist, meie kultuurist ja meie keelest. Elagu Eesti! 

Margit Sutrop, palun! 

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Reformierakond toetab pühade ja tähtpäevade seaduse ning Eesti lipu seaduse täiendamist kahe uue päevaga, mil heisatakse meie ilusad sinimustvalged lipud. Usun ka ise, et valitud päevad, just eesti kirjanike päev ja Anton Hansen Tammsaare sünni[aasta]päev, 30. jaanuar on hästi valitud. Põhjendaksin seda paari sõnaga.

Tammsaare on üks neid kirjanikke, kes on Eesti tüvitekstide autor. Tüvitekstid on tekstid, millel seisab kultuur, millel seisavad traditsioonid ja millel põhineb meie identiteet. Tüvitekstide puhul on ka üks teine probleem: seesama mainitud rahvakirjanik Kivirähk on öelnud, et Eestis on probleem, et väga paljudele kirjanduslikele tekstidele följetonides viidata ei saagi, sest rahvas neid tekste ei tunne. Peale Tammsaare "Tõe ja õiguse" ja Oskar Lutsu "Kevade" ei saa kunagi kindel olla, et kui ta nalja teeb ja mõne viite teeb, siis inimesed need tegelased või tekstid ära tunnevad. Aga on hea, et Tammsaaret siiski veel tuntakse.

Ma tahaksingi oma lühikeses sõnavõtus öelda seda, et meil ei ole tähtis mitte ainult see, et me oma traditsioone hoiaksime ja neid edasi kannaksime, vaid ka see, et me looksime neid pidevalt uuesti ning nende sümboli väärtusega asjadega, nagu laulu- ja tantsupidu, samuti lugemine ja kirjandustekstid, igapäevaselt tööd teeksime. Laulu- ja tantsupidude puhul on koroonaaeg andnud inimestele hirmutunde, et kuidas see traditsioon edasi elab. Olgu laulu- ja tantsupeojuhtide või huvihariduse õpetajate palgamured või järelkasv – need on asjad, millega me igapäevaselt peame tegelema. On hea meel, et täna kultuurikomisjoni väljasõiduistung toimub balletikoolis, kus me tegeleme huvihariduse küsimusega ja ka õpetajate järelkasvu küsimusega.

Aga ka lugemine ei ole midagi sellist, mis on enesestmõistetav. Kahjuks on nii, et meie, eestlaste kodud, mis on täis raamatuid, on andnud meile ühe hiljuti tehtud uuringu järgi tiitli "Pikima raamaturiiuliga rahvas". Ja see võrdlus, mis tehti, ütles, et eestlastel on kodus keskmiselt 218 raamatut – palju rohkem kui meie naabritel Põhjamaades –, aga mõnedes maades, mis seal allpool on – ma ei taha küll kedagi halvustada –, on ühel lõunanaabril kodudes keskmiselt ainult 27 raamatut.

Aga neid raamatuid tuleb ka lugeda, ja mitte ainult lugeda, vaid ka ette lugeda. Ja siin võib-olla osutaksin ühele probleemile. Minu hea kolleeg Tartu Ülikoolist läks hiljuti tööle põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. Just eelmisel nädalavahetusel ta rääkis, kui šokeeriv oli see, et ei viienda ega ka kaheksanda klassi õpilased ei osanud ette lugeda, kirjanditest ja kirjanduslikest tekstidest rääkimata, sest need läksid üle servade ja lause võis olla 40 rida pikk. See ei olnud saksa keele mõju, vaid sellepärast, et nad ei teadnud, kuidas lauset moodustada. Tegemist on suure hirmuga. Ei olnud tegemist mitte muu emakeelega lastega, vaid eesti emakeelega lastega, kelle keeletundlikkus ja tekstiloome oskused käivad alla.

Raamatud on eluviisi osa ja seesama uuring, mis andis meile sellise hea tulemuse – ajakirjas  Social Science Research avaldatud teadusuuring –, mis ütles, et eestlased on pikima raamaturiiuliga, küsis tegelikult mitte ainult seda, kui palju on kodudes raamatuid, vaid taheti teada ka seda, kuidas mõjutab ...

Vabandust! Veel kolm minutit paluks.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

... raamatute olemasolu teismelise kodus tema vaimset võimekust täiskasvanuna. Ja see teadusuuring näitas kõige otsesemat seost: raamatute olemasolu ning loomulikult raamatuid täis keskkond ja raamatute väärtustamine ei mõjutanud mitte ainult humanitaarseid võimeid, vaid mõjutas ka reaalainetes võimekust – seda, milline on inimese arvutamise oskus, kuidas ta matemaatikas, füüsikas või keemias hakkama saab. Me ju teame, et ka PISA uuringute järgi on funktsionaalne lugemisoskus just see, mis väga paljudel juhtudel saab kahjuks meie poistele takistuseks, nii et ei saada koolis paremaid tulemusi. Seega, lugemisoskus on otseselt seotud ka muude intellektuaalsete võimetega.

Seetõttu loodan mina, et kirjanduse päeva tähistamine annab meile samasuguse hea võimaluse nagu eesti keele päeva tähistamine mitte ainult heisata meie lipud, vaid pöörata tähelepanu igas kodus sellele, kui oluline on ettelugemine. Meil on kindlasti kirjandusinimestel häid mõtteid, kuidas korraldada sarnaselt, nagu eesti keele päeval tehakse ERR-i kaudu üleriigiline etteütlus, ka ettelugemise talguid. Ma arvan, et selles mõttes ei ole mõtet pahandada, et tuleb kirjanduse päev, aga ei tule maalikunsti või arhitektuuri päev, sest kõik algab raamatust.

Palju jõudu ja edu meile kirjanduse, laulmise ja tantsutraditsioonide hoidmisel, taasloomisel ja kodudes nende väärtustamisel! Aitäh teile!

Aitäh! Riho Breivel, palun! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lipul on väga sümboolne tähendus. Lipp on tegelikult see, mille all on mindud lahingusse, mille all on surma mindud ja mis on tõstnud eneseteadvust kõikidel nendel inimestel, kes selle lipu all on läinud lahingusse. Aga lipul on loomulikult ka see väärtus, millest me täna räägime – seesama kirjanduse päev, seesama meie laulupidude traditsiooni kandmine.

Meie erakond kindlasti toetab seda eelnõu. Me peame aru saama, et lipupäevade sisseviimine ei ole mitte liiast, vaid see on meie sisemise tunnetuse tõstmise küsimus. See on vaimsuse küsimus. Ja vaimsus on tegelikult see, mis kasvatab tahet. Kui puudub vaimsus, siis ei ole tahet, aga vaimsust saame me mobiliseerida erinevate sümbolite kaudu, sest inimese teadvus on juba niimoodi paika pandud, et ta võtab omaks teatud sümbolite kaudu tekkivad lahendused. Ja see, kui lipupäevi on rohkem, minu meelest mitte ei devalveeri lippu, vaid annab lipule jõudu ja annab meile kõigile jõudu. Mida rohkem me oma lippu austame, mida rohkem me suudame seda edasi anda oma tulevastele põlvedele, seda tugevamalt me koondume selle lipu alla, samuti nende päevade kontekstis.

Enn Eesmaa ettepanek, et seda asja peaks tõesti läbi meedia, läbi rahvusringhäälingu hommikuti lausa välja ütlema, [on hea]. Sest selles ongi probleem, ma olen ka mõelnud, kuidas saaks teha nii, et inimesed saaksid aru, miks on lipud väljas. Tihtilugu kiire elutempoga unustatakse ära tegelikult põhjus. Kui me seda põhjust ei toonita tugevamalt, siis meil kaob ka see, kuidas öelda, vaimsuse pool sealt ära. Nii et aitäh hea ettepaneku eest! Ja aitäh nendele, kes selle eelnõu koostasid! Läheme edasi oma Eesti riigi, Eesti rahva ja Eesti lipuga. Aitäh!

Aitäh! Üllar Saaremäe, palun, Isamaa fraktsiooni nimel!

Austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Ma alustan 101 aasta tagant. Mitte alati ei ole kõik siin saalis nii ühte meelt kui täna. Ja see peegeldub 1921. aastal August Alle kirjutatud luuletuses "Eesti päev". Kui te seda nüüd hoolega kuulate, siis ütlen ma, et mul on hea meel, et täna, 101 aastat hiljem on vähemalt midagi muutumas – mitte palju, aga vähemalt selle eelnõu suhtes küll.

"Ma vaatlen erakondade solgivedu

riigihuvide hobustel.

Ma vaatlen rahvajuhtide malgavõitlust

peaministri auto ja (au)järje pärast

ja mõtlen:

ah, see on siis iseseisev ja rippumatu,  vaba Eesti!

Iseseisvus selleks,

et olla kindral, olla minister? ...

Vaid suurte nimede register

kabineti kriiside ajaloos

olgu me troost!

Kunstsõnniku kottidel pole vaja kõrget katust –

siin niigi hea onupoja-rottidel,

karjeristidel, ilalakkujail,

aate ja vaate rendile pakkujail ...

[Ent] kunsti ja kirjanduse matust

tuleb vist pühitseda meil

neil iseseisvuse teil."

Aasta oli 1921. Ma loodan, et meil ei tule pühitseda eesti kunsti ega kirjanduse matust neil iseseisvuse teil. Minu meelest tänane eelnõu, mille poolt Isamaa igati on ja mida Isamaa toetab täielikult, on ilus märk selles päevas, kus me oleme.

Me täname idee ellukutsujaid. On kõlanud nimed Rein Veidemann ja Maarja Vaino. Täname ka ministeeriumi asja tõsiselt võtmast. 101 aastat hiljem kirjutab Eda Ahi:

"meie – liivlased, alliksaarlased,

punapõsised valgeklaarlased,

köhalased ja nohulased

pidevahädaohulased

okkalised, mägised, raudsed,

rabavad metsikud, tammelaudsed.

jää-ääri, töö-ööd ja ennast täis,

meie pärisorjus on päris –

ta on meil raamatuis, suudes ja päis,

kes ta kord juba sündides päris,

sõnas ja lihas ta köit mööda käis.

küllap selline saatus, kui tabab,

ühele rahvale õnne ei too –

kui me ainult, ka kaelani rabas,

ei oskaks öelda nii lihtsalt: ah soo." Aitäh!

Aitäh! Marko Šorin, palun! Keskerakonna fraktsiooni nimel.

Hea eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Loomulikult on tore, kui me arutame selle üle, et sinimustvalget meie tänavatel rohkem näha oleks. Aga kasutan seda tribüüni praegu selleks, et väljendada muret senise lipukultuuri seisu üle. Miks ma küsisin mõlema küsimuse ajal Eesti Lipu Seltsi kohta? Eesti Lipu Selts on asutatud 2004 ehk 18 aastat tagasi. Ja eesmärgiga just nimelt edendada Eesti lipukultuuri, selle kaudu ka Eesti riiklust, kasvatada patriotismi meie noortes ja inimeste hingedes üldse.

Miks ma väljendan muret? Sellepärast, et üks asi on meie, riigikogulaste poolt lisada lipupäevade nimistusse veel mõned päevad, mis on kahtlemata hea algatus, kuid andkem sellele ka sisu. Miks ma mainisin ära, et Eesti lipu päeval, 4. juunil 2017 olid kohal mõlemad Riigikogu liikmed? Kes sellest nüansist aru sai, see sai. Need mõlemad liikmed olid Eiki Nestor, kes oli tookord Riigikogu esimees ja tal oli pidada tseremoonia ajal kõne, teine olin mina. Rohkem meie kolleege sellel päeval ei olnud. Samas, Eesti lipu päeva on tähistatud Kuberneri aias juba aastaid. Kohal on tavaliselt olnud Eesti Vabariigi president, mitmed õpilasseltsid, üliõpilasseltsid, aga keda ei ole, on riigikogulased. Selle tõttu ma rõhutangi: andkem sellele sisu, millest me räägime säravate silmade ja kõva häälega, sest initsiatiiv hakkab meist kõigist endast.

Meil on Eestis üks liberaalsemaid lipuseadusi: mitte kedagi ei saa karistada sellepärast, et ta lipupäeval või riigipühal on jätnud lipu heiskamata. Küll aga kui me käime ka 24. veebruaril, mis oleks ju kõige-kõige olulisem päev, tänavatel ringi, siis paraku sinimustvalgeid ei lehvi nii palju, kui võiks eeldada.

Nii et veel kord: see on tore, see on hea, et me väljendame oma initsiatiivi, lisame lipupäevi, aga andkem sellele ka sisu. Suur tänu, tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Kõik fraktsioonid on läbirääkimistel osalenud, seega on läbirääkimised lõppenud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 635 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine ongi lõppenud. Muudatusettepanekute esitamise kuupäev on käesoleva aasta 11. november kell 16.

Head kolleegid! Läheme tänase viienda ja viimase päevakorrapunkti arutelu juurde. See on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud alkoholi‑, tubaka‑, kütuse‑ ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu 652 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu liikme Jaak Aabi.

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed, nii palju kui teid on saalis ja võib-olla kuskil ekraanide taga! Mul on au teile tutvustada esimesel lugemisel Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud alkoholi‑, tubaka‑, kütuse‑ ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seadust.

Seaduse eesmärk on langetada pliivaba bensiini ja diislikütuse aktsiisimäärasid ning ka eriotstarbelise diislikütuse aktsiisimäärasid Euroopa Liidus kehtivate miinimummääradeni. Samadel põhjustel vähendatakse eelnõuga samadele tasemetele nende kütuste komponentide aktsiisimäärad, samuti diislikütusega võrreldavate kütuste aktsiisimäärad. See on olnud niimoodi tavaks, et aktsiisimäärad liiguvad kõigi kütuste puhul ühtemoodi. Kui me langetame lihtsalt diisli ja bensiini aktsiisimäärasid, siis tuleb ka teistele kütustele kindlasti vastavat langetust rakendada.

Kuidas need määrad siis muutuvad? Võrreldes praegu kehtiva seadusega teeme ettepaneku langetada pliivaba bensiini aktsiisimäära 563 eurolt 359 euroni 1000 liitri kohta, diislikütuse aktsiisimäära 370 eurolt 330 euroni 1000 liitri kohta, eriotstarbelise diislikütuse aktsiisimäära 100 eurolt 21 euroni 1000 liitri eriotstarbelise diislikütuse kohta, kerge kütteõli aktsiisimäära 372 eurolt 330 euroni, raske kütteõli aktsiisimäära 422 eurolt 374 euroni ja põlevkivi kütteõli aktsiisimäära 414 eurolt 367 euroni, ja kõik see kehtib 1000 liitri või 1000 kilogrammi kohta.

Milleks see ettepanek on oluline? Kõigepealt ma tuletan veidi meelde seda eelmist kriisi, mis kipub juba meelest ära minema. 2020. aastal tegi Jüri Ratase juhitud valitsus ettepaneku koroonakriisis majanduse toetamiseks ja inimeste paremaks hakkamasaamiseks langetada aktsiisimäärasid. Need ongi need kehtivad soodusmäärad. 2021 neid pikendati. Ja ma tean, et valitsus küll kavatseb ka praegu neid pikendada. Kui me võrdleme aga koroonakriisi, mis tegelikult inimeste sissetulekute ja ettevõtete hakkamasaamise suhtes ei olnudki nii keeruline kui praegune energiahindade tõusu ja inflatsioonikriis – no me kuuleme ju iga päev uudiseid, kuidas ettevõtjad hakkavad oma uksi kinni panema, töötajaid lastakse lahti, toimetulekutoetuse saajate arv on mitmekordistunud ja toiduabisaajate arv on mitmekordistunud.

Ka tolles koroonakriisis ei olnud see ju ainuke võluvits, see oli üks osa komplekssest meetmete paketist, tuletan meelde. Siis me andsime ka palgatoetusi, et ettevõtted ei peaks töötajaid vabastama. Toetasime ettevõtjaid, kultuuriasutusi, riigiasutusi, kohalikke omavalitsusi erakorralise raha ja investeeringurahaga. Selle tulemus oli ju see, et Eesti väljus koroonakriisist majanduse mõttes peaaegu kõige tugevamana Euroopa Liidus.

Mis on juhtunud nüüd aastaga, eriti viimase poole aastaga? Toetusmeetmed tähendavad kompleksset paketti – energiahindade leevendamiseks toetuste andmist, nagu me tegime eelmisel kütteperioodil nii ettevõtjatele kui ka kodutarbijatele, aga ka tarbimismaksude määrade langetamist, mida ka see eelnõu kannab. Me oleme teinud ettepaneku langetada käibemaksusid energiakandjate, kütuste puhul, ja oleme teinud ka ettepaneku langetada toiduainete käibemaksu. Neid ettepanekuid me oleme teinud alates eelmisest sügisest, olles Reformierakonnaga valitsuses, ja kevadel soovisime lisaeelarvesse lisada toetusmeetmete paketti, millega Reformierakond nõus ei olnud ja selle ära blokeeris. Nüüd, olles Riigikogus, oleme teinud samuti ettepanekuid, mida ma siin täna juba nimetasin. Koosmõjus aitaksid need meetmed lahendada probleemi – see pidurdaks inflatsiooni, jätaks inimestele rohkem raha kätte, aitaks ettevõtetel raske aja üle elada. Nii ei korjataks riigikassasse kõrgete energiahindade pealt meeletult makse, mida siis kangelaslikult kuskile valitud sektoritesse tagasi antakse. Aga need valitud sektorid on need, mis Eesti majandust palju ei toeta.

Mul ei ole midagi õpetajate palga tõusu ega peretoetuste tõusu vastu. See aitab kindlasti perekondi hakkama saada vähemalt kuidagipidi selles kõrges hinnatõusus. Aga praegu puudub selle põhjuse ravi. Energiakandjate hinnatõusud ja inflatsioon. Need põhjused on mujal ja tegeleda tuleb põhjusega, mitte tagajärgede kustutamisega nagu tulekahju puhul. Seda tulekahju me kahjuks ei suuda kustutada, ükskõik kui palju me ka ei püüa nendest kokku kogutud maksudest tagasi panna. Jah, leevendame küll, aga see põhjus on käest ära läinud. Inflatsioon on juba nii kiire, selle mõjud majandusele ja inimestele on väga-väga rasked. Mina ei oska prognoosida, millal me sellest välja tuleme. Sellepärast me teemegi ettepaneku neid meetmeid rakendada, ja ka see eelnõu on suunatud sinna, et hakkame ometi midagigi tegema, sest muidu on väga hilja.

Juba on [praegust kriisi] võrreldud 2009. aasta majanduskriisiga. Ma arvan, et ega me sellest kaugel ei ole. Me tahame leida märke küll inimeste hoiuste suuruses, küll mõnes muus asjas, et ta ei tule päris nii hull, aga ega ka majanduseksperdid ei oska seda prognoosida. Rahandusministeerium tegi augustis prognoosi järgmise aasta maksutulude kohta, ka majandusprognoosi, aga septembris olid need spetsialistid‑eksperdid ise palju pessimistlikumad. Ehk ka nemad juba kahtlevad, kas see prognoos üldse ellu läheb ja kas ka see raha, mis on järgmise aasta eelarves laiali jagatud või mida me siin jagame, üldse realiseerub. Need maksutulud ei pruugi laekuda, sest majanduse jahtumine on palju kiirem, kui augustikuises prognoosis ette nähti.

Aktsiisieelnõu saatusest veel nii palju, et kevadel me siin ka umbes samasugust eelnõu lugesime. See oli Isamaa eelnõu, mis jõudis ka saali. Vaatan siin just Isamaa Riigikogu liikmetele otsa – neid küll praegu saalis ei ole – [ja ütlen], et järjepidevuse mõttes võiks samasisulist eelnõu ka koalitsiooni sees toetada. Ütleksin nii, et suure aplombiga välja reklaamitud elektriturureform pole realiseerunud. See universaalteenus ei aita suurt mitte kedagi. Ma vaatasin ka oma oktoobri arvet – hind oli üle 20 sendi kilovatt-tunni kohta, see on kallim kui börsipaketi puhul. On öeldud, et me üritame seda nüüd laiendada mikro‑ ja väikeettevõtetele, ka kohalikele omavalitsustele, aga see on mitu-mitu korda kallim, kui siin paar aastat tagasi elektri hind oli. Ja paistab, et see hind, mis praegu on kehtinud ja mis ei ole olnud väga palju kõrgem – jah, august oli niisugune eriline –, on juba praegu mõjunud ettevõtjatele väga kehvasti. Oleks pidanud jätkama kevadest saadik toetusmeetmetega, nii nagu on teinud enamik Euroopa Liidu riike. Nendest numbritest on siin ka räägitud, mõnes riigis on 6% SKT-st, meie lähimal naabril on 3,2% SKT-st, aga Eesti on pannud selleks ainult 0,5% SKT-st.

Kutsun teid üles mõtlema Eesti riigi majanduse ja inimeste käekäigu peale, tuleviku peale. See on nagu lumepall – kui me kuidagipidi sekkuda ei kavatse, siis me jõuame väga kehvade aegadeni juba järgmisel aastal, ülejärgmisest aastast ei julge üldse rääkida. Nii et kutsun teid üles seda eelnõu toetama, samuti toetama teisi ettepanekuid, mis aitaksid hinnatõusudega paremini hakkama saada nii ettevõtjatel kui ka inimestel. Aitäh!

Aitäh, auväärt ettekandja! Teile on ka küsimusi. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Konkurentsikeskkond ei ole ainult sõnakõlks. Need on töökohad, palgad, sissetulekud, inimeste toimetulek. Juba aastal 2018 on Reformierakonna rahanduspoliitika käilakuju Jürgen Ligi öelnud, et me ei peaks vaatama nii palju turuhinda, vaid peaksime rohkem jälgima, kuidas käituvad meie naabrid. Kas selle eelnõu menetlemisel seda argumenti ka hinnati ja vaadati just konkurentsikeskkonda, meie majandusruumi tervikuna ja seda, kuidas meie naabrid käituvad?

Tänan küsimuse eest! Eks Euroopa Liidu liikmesriigid on käitunud erinevalt. Me ei saa siin vaadata ainult aktsiise. Väga paljud Euroopa Liidu liikmesriigid on langetanud kas või ajutiselt vähemalt tarbimismakse, nii käibemakse kui ka aktsiise, seda tegid näiteks ka Soome ja Rootsi. Läti on lähenenud natukene teistmoodi, ta on vähendanud kütuse hinda biolisandi arvel, aga seal on natuke teine süsteem ja seal on seda võimalik teha. Eestis see ei pidavat niimoodi mõjuma, nii räägivad eksperdid. Nii et mingeid meetmeid [on tehtud]. Aga me ei saa vaadata ainult aktsiise, me peame vaatama kogu paketti. Maksupoliitika ei ole ainuke võluvits, sinna kõrvale tuleb panna toetusmeetmed nii inimestele kui ka ettevõtjatele, siis on võimalik hinna nii kiiret tõusu leevendada ja kindlasti ka pidurdada. Nii et see on eesmärk. Siin on palju kirjutatud sellest – te olete ise ka lugenud –, et enamik Euroopa Liidu liikmesriike on kasutanud toetuspakette, mille üks osa on ka maksude, tarbimismaksude langetamine.

Marko Šorin, palun!

Tänan, juhataja! Hea esineja! Toetuse maksmine on kindlasti vähem efektiivne kui inimeste toimetulekusse panustada kuidagi teisiti. Vähemalt mulle tundub, et kui aktsiisi alandada, siis on toimetulek kindlasti parem, sest kütuse hinnad ja elektri hinnad on kõikide kaupade-teenuste sisendiks kohe kindlasti ja mõjutavad absoluutselt kõiki lõpptarbijaid. Aga kas teil oleks jagada teavet, milline olukord Eestis valitseb vaesusega? Sellist statistikat ikka aeg-ajalt tehakse. Kas meil on pilt läinud viimasel ajal paremaks või järsku on juhtunud, et see on läinud kehvemaks?

Täna avaldati need numbrid. Ma väga detailselt kõike meelde ei jätnud, aga suund on seal olemas. Ma eile parasjagu andsin üle ühe pensionikindlustuse seaduse eelnõu, kus me soovitame just eakate sissetulekute suurendamiseks pensioni erakorraliselt tõsta, teha seda järjepidevalt neli aastat järjest, ja siis ma vaatasin neid numbreid. Eelmine aasta oli suhtelises vaesuses 48% ja just üksi elavatest üle 65-aastastest pensionäridest eelmine aasta oli 78%. No näiteks üle 65-aastaste eakate suhtelise vaesuse määr on tõusnud üle 4% ühe aastaga. See on päris suur hüpe: üle 82% üle 65‑aastastest üksi elavatest eakatest on suhtelises vaesuses. Nii et kõik need numbrid näitavad tegelikult seda – ma mainisin siin ka toimetulekutoetuse saajate arvu ja toiduabi saajate arvu –, et inimesed on jäänud hätta oma eluga toimetulekul. Ja suhteline vaesus on kindlasti kasvanud juba ühe aastaga päris mitu protsenti.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu hinnangul on tegemist hea eelnõuga. Esiteks sellepärast, et tõesti, Eesti on praegu Euroopas üks kõige suurema inflatsiooniga riike, mis tähendab seda, et inimeste ostujõud ja ostuvõimekus langeb päev-päevalt ja inimesed satuvad üha enam raskustesse, majandusraskustesse, ja see tähendab seda, et sotsiaalprobleemid suurenevad. Inimesed käivad sagedamini abi otsimas just nimelt omavalitsuste sotsiaalosakondades, inimesed ei tule enam oma pere eelarves ots otsaga kokku. Kindlasti on, ma arvan, nimelt kütuse- ja diisliaktsiisi langetamine see, mis aitab ka kõigi teiste sisendhindasid langetada.

Minu küsimus teile on selline: kuidas see eelnõu tagab selle, et ka päriselt posti peal meil see kütuse hind langeks? Alati kriitikute nool on selles suunas, et jah, aktsiisi võib langetada, aga lõpphindadesse see ei jõua. Kuidas me seda garanteerime?

Tänan küsimuse eest! Kui me räägime konkreetselt sellest ettepanekust, mis meie teeme sellel hinnatasemel, kus praegu bensiini postihind on tanklates, siis see tähendaks umbes 24 sendi langetamist lõpphinnast, mis me seal kütusetanklas näeme. Seda on eri riikides ka praktiseeritud. Tihtipeale küll tehakse seda mööndustega, sest alati peab kaaluma, kas seda tehakse lühiajaliselt, kui on prognoositav ka kuskile edasiliikumine.

No ma toon lühiajalise [meetme kohta] näite. Aastal 2020 me soodusmäärad rakendasime, meie Reformierakonnaga valitsuses olles pikendasime – noh, alguse sai see sellest valitsusest, kus olid Keskerakond, EKRE ja Isamaa – ja kõik valitsused pikendavad seda, sest see on tegelikult aidanud, sealt see välja on tulnudki. Mitte keegi ei taha momendil, kui järgmine kriis on peal ja majanduslikus mõttes veel suurem kriis on peal, uuesti [aktsiise] tõsta. Meie ettepanek on aga viia need määrad miinimumini, kuna meie hinnangul praegune kriis mõjub majandusele ja ettevõtetele palju hullemini kui koroonakriis. Sellepärast me tahamegi viia aktsiisimäärad miinimumini. 

See on kindlasti sisend kõikidesse hindadesse ja kindlasti mõjutab see kogu hinnatõusu taset. Ja väita, et see kuidagi lõpphinnas ei kajastu, [ei saa, sest] selle on ümber lükanud paljud eksperdid ja spetsialistid. See kajastub lõpphinnas. Võib-olla väga pikas ajas see ei pruugi olla sama mõjuga, ma möönan seda, seda on ka eksperdid öelnud, aga mingi aastane või kaheaastane periood võib olla küll see, kui sellel kindel mõju on.

Dmitri Dmitrijev, palun!

Lugupeetud ettekandja! Eurostati andmetel tõusis Eestis aastaga elektri ja gaasi hind Euroopa keskmisest mitu korda rohkem. Just eile siin suures saalis arutasime olukorda, kus suured tööstusettevõtted juba hakkavad oma uksi kinni panema ja koondavad ka oma töötajaid. Vaatasime ühtlasi olukorda, kus meie naabrid, näiteks Leedu ja Läti, toetavad nii ettevõtteid kui ka inimesi suuremate kriisitoetustega. Leedu näiteks eraldas selleks oktoobrikuu seisuga 6,6% SKT-st, Läti 3,2% ja Eesti ainult 0,5%. See eelnõu on kindlasti mõeldud nii ettevõtete kui ka inimeste toetamiseks. Aga oskad sa öelda, miks Eesti tahab eristuda kriisiolukorras selle poolest, et me ei toeta oma ettevõtteid ega seega ka Eesti majandust?

Aitäh küsimuse eest! Ma siin ka mõned ajad tagasi tõin selle võrdluse, et uudistest me loeme välja, et Leedu ja Läti börsihinnad on kõrgemad ehk neil on probleeme tootmisvõimsustega, oli seda talve tippudel, on isegi olnud ju nüüd suve ja sügise tingimustes. Aga see hind, mis jõuab lõpptarbijani – hinnatõus on olnud kaks korda väiksem kui Eestis. Kuidas see niimoodi juhtub? Aga sellepärast, et seal on rakendatud toetusmeetmeid, leevendusmeetmeid. Nii et kui me võrdleme ennast isegi Läti ja Leeduga, on Eesti elektri hinna tõus lõpptarbijale olnud pea kaks korda. No hea küll, 80% oli vist see number, kui päris aus olen, päris kahte korda ei ole, aga on 80% kiirem. Ega siin midagi teha ei ole.

Millegipärast Reformierakond arvab, et nemad on kõige targemad maailmas. Nii arvati 2009. aastal, nüüd arvatakse jälle. Ei tegelda põhjustega ja kui keegi teeb ettepanekuid, siis neid ei toetata. Tegime vastavasuunalisi ettepanekuid ka Reformierakonnaga valitsuses olles. Ütleme, see toetuste pakett, mis siiski aitas nii inimesi kui ka ettevõtjaid – tuletan meelde, et ettevõtjad said võrgutasud vähemalt väiksemaks, ettevõtjate jaoks neid tasusid alandati ja arved olid väiksemad ja eelmine kütteperiood elati üle –, nõudis ka pingutust. Aga alates kevadest ükski toetusmeede ei jätkunud, ehkki seda oleks pidanud tõsiselt kaaluma. Me soovisime seda lisaeelarvesse panna, Keskerakonna ettepanekul, aga seda ettepanekut ei tahetud arvestada, öeldi, et meil on sõda, umbes niimoodi, mis me nüüd niisugustest asjadest üldse räägime. Aga see sõda on jõudnud inimeste ja ettevõtjate taskusse. 

Tarmo Tamm, palun! 

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eks siin selgub riigi roll. Kui toimetulekutoetuse saajate arv kasvab, supiköögi külastajate arv kasvab, suhtelises vaesuses elavate inimeste arv kasvab 4% võrra – oli vist 4% – , siis igal juhul peaks riik ju midagi ette võtma, kas vähendama aktsiisi või kasvatama riigi antavaid toetusi. Ja see ei puuduta mitte ainult eraisikuid, vaid see puudutab ka ettevõtjaid. Kuidas me püüame selles konkurentsis hakkama saada näiteks ettevõtjatena? Töötukassale on esitanud 17 ettevõtet koondamisteateid circa 600 töötaja kohta. Ja ma ütlen, et see on alles algus. Vaatame, kuidas teised riigid oma ettevõtjaid toetavad. Saksamaa toetab 7,4%-ga SKT-st, Leedu 6,6%-ga, Läti 3,2%-ga ja Eesti ainult 0,5%-ga SKT-st. Varsti juhtub selline asi, et meie toidulettidel enam ei olegi Eesti toiduaineid olemas, sest teised riigid – Poola, Leedu ja Läti – suudavad odavamalt toota ja nad vallutavad need letid. Me peame siin midagi ette võtma.

Tänan! Aktuaalne küsimus! No läheme just toiduainetööstuse ja toitude hinna juurde, me oleme teinud ka vastavasisulised ettepanekud riigieelarvesse. Aga see on üks sektor, tegelikult inflatsioon ja energia hinna tõus lööb praktiliselt kõiki majandussektoreid. Need numbrid, mis sa ette lugesid, on õiged. Üks ja lai põhjus selleks, miks ettevõtetel on raskem ja konkurents tiheneb, on üldine majanduse jahtumine. Meil on majandus millegipärast kõige kiiremini jahtunud, sest me ei ole peaaegu ühtegi meedet rakendanud. Teised riigid on paremini hakkama saanud majandusega, kuna seal on just nende leevendusmeetmete paketid toiminud ja need toimivad praegu.

Isegi selle poole aastaga me oleme kaotanud väga palju. Selle poole aasta jooksul ei ole nagu midagi tehtud. Kui meil oleks siin üht-teistki tehtud, siis ei oleks nii raske seis ka ettevõtetel. Ja üldine konkurents tiheneb. Kui majanduskasv langeb, siis kõigil turgudel konkurents tiheneb väga palju. Ja kui su sisendihind on nii kõrge, kui seda ei ole kuidagi leevendatud, siis sa selles konkurentsis hakkama ei saa.

Ei ole mina ka väga suur majandusekspert ega prognosist, aga needsamad institutsioonid, kes prognoosivad, ütlevad, et ongi väga raske prognoosida, sest keegi ei tea, mis selle gaasi hinnaga veel sellel talvel juhtub näiteks, mis mõjutab ka elektri hinda. Keegi ei oska täpseid prognoose öelda. Aga teatud varud on juba ära söödud nii inimestel kui ka ettevõtjatel – neid varusid oli kogunenud, aga nüüd on nad läbi. Ehk see kõrge hind on juba oma lõivu võtnud. Ja rohkem enam ei jaksa.

Kui siin appi ei tule ... Paistab, et osa jaoks võib-olla tuleb abi hilja, kui me siin ka mingeid meetmeid ette võtame. Aga ükskõik, mis on, me peame seda tegema ikkagi ka praegu võimalikult kiiresti. Me suudame ehk veel osa ettevõtjatest ja majandusest päästa. Kui me jätkame samal kursil, kus näiteks needsamad kõrged energia hinnad toovad küll maksutulu sisse järgmisel aastal 1,2 miljardit rohkem, kui kevadel prognoositi – sügisel prognoositi 1,2 miljardit rohkem –, siis tänu sellele on riigieelarves muidugi mingid kohad saanud lahenduse, aga see on väga ebaühtlane. Ettevõtjad näiteks sellest abi ei saa. Aga ettevõtlus ja majandus on ju kõige alus. Ja maksutulude suhtes mina oleksin seekord suhteliselt kriitiline. Majandus on jahtunud kiiremini, aga see maksutulu, mis on prognoositud järgmiseks aastaks ja mis on eelarves ka ära jagatud, ei pruugi laekuda.

Taavi Aas, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea Jaak! Ütle palun otse välja, kes on süüdi selles, et kriisis Eestis inimesi ja ettevõtjaid ei aidata!

Aitäh, Taavi! Sa tahad mustvalget vastust. Ma võin nimetada erakonna nime, aga mul on vähemalt tunne, et siin Riigikogu saalis opositsioonis olles võib olla natuke lihtsam ettepanekuid teha kui valitsuses olles. Aga ka valitsuses me, ütleme siis nii, kandsime lauale kümme ettepanekut ja neli tükki läks läbi. Seal me olime koos Reformierakonnaga. nagu teate. Kogu Eesti jälgis seda suurt madinat, mis valitsuses käis. Ma ei oska öelda. Ma täna siin vihjasin Isamaale, kes on ju samasuunalise aktsiiside langetamise eelnõu kevadel sisse andnud, siis nad olid küll opositsioonis. Ma väga loodan, et neil jätkub riigimehelikkust nüüd, olles valitsuses, siiski ka teatud meetmeid toetada ja rakendada. Nii nagu ma ütlesin, kogu see retoorika on läinud sellele, et elektrituru reform ja universaalteenus on taevamanna ja lahendab. Me näeme, et ei lahenda. Hilja on juba!

Kiiremini oleks pidanud midagi tegema, see on üks asi. Ja rohkem oleks pidanud tegema, see on teine asi. Aga taoliste ettepanekute vastu nii valitsuses kui ka saalis või komisjonides, muidugi saan öelda välja, on olnud Reformierakond.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Tänaste andmete kohaselt, jah, suhtelises vaesuses elas mullu meil ligi 301 100 inimest ja seda on tunduvalt rohkem kui aasta varem. Ja kui jutt oli eakatest inimestest, siis üksi elavate 65‑aastaste ja vanemate vanusegrupis koges suhtelist vaesust 82,8% elanikest. See on ikkagi väga‑väga suur arv. Küsimus lähebki sinna kanti: miks on alati nii, läbi aastakümnete, et siin tõesti, saalist vaadates, Reformierakond ei taha tarbimismakse, kaudseid makse langetada. Me oleme näinud seda, kus neid aina tõstetakse, erisused on kaotatud. See aitaks aga just väiksema sissetulekuga inimesi, sest nemad maksavad selle raha ära toidu ja arstirohtude peale. Kui me praegu selle eelnõu teeks, kas see vähendaks meie rekordit inflatsiooniga Euroopas tipus olla?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti vähendaks see teatud osas, aga see on ainult üks ettepanek selles suunas. Neid meetmeid ja ettepanekuid maksude kohta peaks olema kogu paketis rohkem. Me oleme siin Riigikogus need ka teinud, nagu toiduainete käibemaksu langetamine, mis on inimesele esmavajalik. Me teame, et paljud pered on toidupoes juba tõsise valiku ees, mida võtta, mida jätta, lihtsalt raha ei jätku, aga kõik muud kulud tahavad ka katmist.

Pensionidega on see asi, miks on oluline ka need erakorralised pensionitõusud, et nendega saab kiiremini reageerida sellistele just nimelt suurtele hinnatõusudele. Sest see indekseerimine jõuab ju, noh, kui on inflatsioon praegu jah, järgmise aasta 1. aprillist on indeks suurem. Aga see tuleb peaaegu aasta hiljem, on ju, pensionärile kätte. Vahepeal tuleb see aasta üle elada. See ongi tõsine. Ja need numbrid tõestavad sedasama, et see eakas inimene, kelle sissetulek sõltub sellestsamast pensionist ja pensionitõusust, tema sellel hetkel, kui see hinnatõus lööb teda, kohe suuremat tulu ei saa. Üksi elav pensionär sai selle ühekordse toetuse või 50 eurot veel ühekordset toetust. Aga kuna inflatsioon on nii massiivne, siis see on väga väike leevendus.

Ja ma arvan, et järgmise aasta pensionitõus kokku on küll 100 eurot. See teeb kokku umbes 18% tõusu, erakorraline pluss indekseerimine. Aga kui me lööme kahe aasta inflatsiooninumbrid kokku – sellel aastal räägitakse 19%-st, järgmisel aastal 7–8%-st –, siis saame 27%–28% kahe aasta jooksul. Sellele ei jõua järele ei õpetajate palgatõus, pensionitõus ega muud toetused. Sellise keerulise situatsiooni põhipõhjus on väga suur hinnatõus, mis on meil ju ikkagi kordades suurem kui nii mõneski teises riigis, isegi suurem kui Leedus ja Lätis, kuigi me oleme tahtnud, et neist me suudame oma targa majanduspoliitika ja fiskaalpoliitikaga siiski targemad olla. Paistab, et ei suuda.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin oma teise küsimuse selles võtmes, mis puudutab ettevõtete ja ettevõtluse toetamist. Tegelikult me oleme näinud, kuidas viimastel nädalatel on väga paljud Eesti ettevõtjad pidanud vastu võtma raskeid otsuseid ehk alustama koondamisi või ettevõtete sulgemist. Lihtsalt praegustes tingimustes, nii kõrge elektri‑ ja energiahindade taseme juures ei ole enam võimalik ettevõtteid sellisel kujul lahti hoida. See tähendab seda, et töötute arv tegelikult tõuseb. Kui praegusel hetkel on see 6,3–6,4%, siis Eesti Panga prognoosi kohaselt on töötuse määr järgmisel aastal 8,6% ehk terve Rakvere linna jagu elanikke tuleb meil töötuna juurde. Minu küsimus on see: miks ametisolev valitsus ei taha ettevõtjaid ja ettevõtlust toetada? Riigile oleks ju kordades odavam hoida inimene tööjõuturul, kui pärast hiljem maksta töötutoetusi.

Tänan küsimuse eest! Ma ei oska öelda, kas valitsus või Reformierakond lähtub ka teatud pragmaatilisest või lausa küünilisest lahendusest. Kuna valimised tulevad järgmisel aastal, siis las maksud laekuvad kõrgete hindade pealt, siis me saame olla head jõuluvanad ja jagada siin raha ühele, teisele ja kolmandale. Aga see iseenesest pole tark. Jah, ma räägin, palgatõusud, peretoetused – see kõik on vajalik. Aga nende tõusude vajadust hinnati kevadel, kui see asi veel nii hull ei olnud, nendes protsentides. Vahepeal on asjad nii palju eest ära jooksnud, et ka need tõusud, tundub, enam ei aita. Põhipõhjus on ikkagi energiakandjate hinnad, mis mõjuvad kõikidele hindadele. Inflatsioon on nii kõrge, et sellised asjad, ütleme, mida on vaja nagunii teha, nagu palgatõusud, pensionitõusud, on nagu tulekahju kustutamine – natukene suudab ära teha, kõike ei suuda lahendada, sest põhjus on käest ära lastud. Aga sellega oleks tulnud tõsiselt tegeleda kevadel ja oleks tulnud need otsused teha. Me pakkusime need otsused välja, aga keegi seda teha ei tahtnud millegipärast. See on lühinägelik.

Muidugi, ma ei tea, kuidas ettevõtjad seda [näevad]. Ma täna lugesin, et elektroonikatööstus jälle selgitab olukorda ja on ka nagu veidi mõistmatu – ei saa aru, miks või kas on üldse Eesti riigil, valitsusel, mingi strateegia hinnatõusuga hakkama saamiseks või pole üldse mingit strateegiat. Pigem ei ole. Las läheb nii, nagu läheb. Siis tuleb üks suur kukkumine, siis tulevad krokodillide komisjonid, siis tuleb käibemaksu tõstmine. Tuletan meelde, et 2009 lubati, et käibemaks tõuseb 2% ajutiselt, Reformierakonna juhitud valitsus ütles seda. Aga siiamaani on see 20%.

Ma kardan, et kui see asi jätkub, siis tehakse umbes sama lõige. Käibemaksu on kõige lihtsam ju tõsta, see on suht kindel, laekub, üle laekub, aga see lööb ikkagi alla keskmist tulu saavate perede pihta kõige rohkem. Sest on nii-öelda kohustuslikud kulud, esmatarbekaubad, mida sa nii või teisiti tarbid, eks, ja see viibki tulust ära enamiku, peaaegu kõik. Suuremat tulu saavatel inimestel jääb ikka raha üle, nemad maksavad selle suurema käibemaksu ka ära, okei, aga nad saavad teha ka muid kulutusi. Aga kuni keskmise sissetulekuga inimestel läheb väga keeruliseks ja väga raskeks. Nii et see on probleem. Aga ma ei tea, kuidas seda selgeks teha. Me üritame siin, näete.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, palun ärge valetage! Konkreetselt [teie] viimaste lausete kohta ütlen, et mingit ajutist käibemaksutõusu ei ole kunagi kavandatud ega ka tehtud. Aga neid detaile on lõputu hulk, eks me pärast puldist saame neid avada. Aga kui te siin lähtute põhimõttest "kui argumente pole, siis ründa inimest või erakonda", siis selleks on teil õigus, aga selles ei ole teil õigus. Katsuge nüüd öelda kahe eesmärgi puhul, mis on kütuseaktsiisi roll hinnatõusus ja kuidas kütuseaktsiisi makstakse, kes seda maksab põhiliselt. Kaks küsimust.

Tänan! Esimesele osale ma vastata ei oska, aga eks sa siis saad rääkida kogu seda juttu oma sõnavõtus. Mis puudutab aktsiise, siis aktsiisid on tõusnud 50–60% ... Vabandust! Nüüd ma ütlesin valesti. Kütusehinnad on tõusnud 50–60% võrreldes eelmise aastaga. Natuke erinevust on bensiini, diisli puhul ja nii edasi. Ja see sisendhind mõjutab kogu inflatsiooni – ma täpset protsenti ei mäleta – ja hinnatõusu umbes 15–20%. Aga ma pean üle vaatama, tõesti täpselt seda protsenti ei tea. Suuremat osa energiakandjaid mõjutab, sellega ma olen nõus. Mina sain küsimusest nii aru.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tegelikult riigi reageerimiskiirusest sõltub paljuski see, kuidas ettevõtjad hakkama saavad. Ma mäletan aastat 2018, kui me olime Isamaa ja sotsiaaldemokraatidega koos valitsuses. Siis oli hirmus põua-aasta ja valitsus suutis kahe nädalaga eraldada 20 miljonit eurot põllumeestele, et nad hakkama saaksid. Ja tagantjärgi tuleb ütleda, et põllumehed saidki hakkama, erilisi suuri koondamisi ei olnud, loomi ei viidud tapamajadesse ja nii edasi. Kõik tänu sellele koalitsioonile, kes selle otsuse tegi.

Aga kui ma vaatan järgmise aasta riigieelarvet, siis põllumeestele on ette nähtud ainult 10 miljonit eurot toetust, olgu kriisiabi, toiduainete sektor ja nii edasi. No kuidas on sellises olukorras võimalik sellise summaga välja tulla? Me tegime ettepaneku enne teist lugemist toetada toiduainete sektorit 15 miljoniga ja kriisiabi 10 miljoniga. Sina rahanduskomisjoni liikmena oskad ehk öelda, millal seda arutama hakatakse ja millal see sinna eelarvesse sisse lülitatakse?

Tänan küsimuse eest! Jah, me oleme siin eri valitsustega üritanud põllumeest toetada, sest põllumeestel on ka väga raske konkurentsivõitlus. Seal peab vaatama, mida teised riigid teevad. Teised riigid enamasti üritavad maksimumis toetada – nii palju, kui on Euroopa Liidu reeglite järgi lubatud. Meil on juhtunud siin nii, et mõnel aastal on toetatud vähem, kahjuks. Tunnustan sind, Tarmo – kui sina olid minister, siis see [toetus] oli maksimummääras.

Mis puudutab nüüd muudatusettepanekute arutelu, siis see toimub minu teada täna rahanduskomisjonis alates kella kahest. Siis me vaatame, kas see muudatusettepanek jõuab saali. Loodame, et jõuab. Ja siis on võimalik seda ka siin hääletada, et see jõuaks riigieelarvesse. Aga kui sa küsid, kas ma olen väga optimistlik, siis ütlen, et ma väga optimistlik ei ole, sest see ettepanek, mis riigieelarve eelnõu näol on toodud Riigikokku, nii nagu sa ütlesid, väga suuri numbreid ei sisalda.

Ja teine asi. Vaatamata suurele maksulaekumisele, mille on põhjustanud seesama inflatsioon, teine koht on omavalitsused. Ma jälle kuulen, kuidas kuulutatakse, et omavalitsustel on prognoositud järgmisel aasta 160 miljonit üksikisiku tulumaksu suuremat laekumist. No omavalitsused on teinud esialgsed arvestused. Ega seda, mis energiahinnad järgmisel aastal teevad, ei oska keegi lõpuni prognoosida. Aga arvestame juba selle aasta suuremat kulu – see on aasta jooksul 100 miljonit ehk sellest 160 lisamiljonist on 100 juba läinud. Ja haridusvaldkonna hulka ei ole arvestatud huviharidust – meenutan, et me anname ju ka omavalitsuse üldhariduskoolidele raha õpetajate palga tõstmiseks ja juhtide palga tõstmiseks, aga seal kõrval on lasteaiad, huvikoolid, tugispetsialistid. Linnade ja valdade liit on arvestanud, et kui tõsta nende palka samas proportsioonis kui õpetajatel, siis läheb see maksma 60 miljonit.

Nii et need kaks teemat võtavad ära kogu selle tõusu. Aga ülejäänud töötajate palgatõus, näiteks kultuuritöötajate ja hoolekandeasutuste töötajate palgatõus – kuigi seal reformi rahajaotust ma täpselt siiamaani ei tea, ükski omavalitsus ka ei tea, millise valemiga ta sinna jõuab ja kui palju sealt palgatõusuks jääb, sest seal kaetakse ju inimeste omaosalust, see on hea otsus, et sinnamaani on jõutud –, kas ja kuidas see kõik toimib, ei tea. Nii et ma arvan, et omavalitsuste võimekus oma inimesi ja ka oma territooriumil asuvaid ettevõtjaid kuidagi toetada ja olukorda leevendada on kindlasti väiksem kui koroonakriisi ajal, kui me andsime omavalitsustele erakorralist toetust. Nii et ei saa olema lihtne.

Taavi Aas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Jaak! Ma pean ütlema, et ma ei jäänud su eelmise vastusega minu küsimusele päris lõpuni rahule. Sa ütlesid küll – täiesti õigesti –, et selles, et kriisis Eestimaa inimesi ei aidata ja Eestimaa ettevõtteid ei aidata, on peamiselt süüdi Reformierakond. See on õige. Aga mulle tundub, et siin on ka kaasvastutajad selles valitsuses.

Aitäh küsimuse eest! Ma natukene vihjasin ka, et samasuunalise eelnõu, mida ma siin praegu kaitsen, määradelt isegi praktiliselt sama, oli Isamaa sisse andnud kevadel. Ma vaatasin just, et see oli juunis esimesel lugemisel, nüüd oli see vist juba teisel lugemisel, aga ma ei tea, kahjuks kaugele ta ilmselt ei jõua, kuna koalitsioon selles kokku leppinud ei ole minu teada.

Mul on natuke kurb. Ma mõistan, et rasked ajad ja eks neid kohti, kuhu raha kulutada, on palju. Aga ma arvan, et see alus, mille pealt me suudaksime sellest kriisist välja tulla, on majandus ja ettevõtlus. Aga see on päris ära unustatud. Ma ei saa sellest lihtsalt aru. Umbes nii, et hundiseadus: kes on tugevam, võimsam, see jääb ellu, sööb teised ka ära. Aga vahepeal jäävad tuhanded inimesed tööta. Ja need mõjud ka riigieelarves saavad olema suured, sest maksusid laekub vähem. Nii et ma ei tea ja ma ei mõista ka peaministri väljaütlemisi. Aga osa [ettevõtteid] võib-olla peabki ennast kinni panema. Nii on peaminister ju siinsamas infotunnis vastanud, et see on loomulik nähtus majanduses.

Niisugune väga suur ettevõtete sulgemiste laine siiski ei ole tavapärane nähtus. Majanduses muidugi toimub nii, et ühed ettevõtjad lõpetavad, teised alustavad, see on loomulik protsess. Aga kriisides kahjuks on see liiga valuline, liiga suur. Ja kui ei ole nagu head ideed ja mõtet, kuidas seda vähekenegi leevendada ... Kõike ära hoida tõenäoliselt ei ole võimalik, aga õigel ajal rakendatud leevendusmeetmetega on kindlasti võimalik midagi pehmendada. Kahjuks me oleme hiljaks jäänud, ma arvan nii.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Te võite siin Reformierakonna laimamisega natukene hoogu maha võtta. Tuletame meelde, milliseid maksukäkerdisi ja maksuküürusid te Jüri Ratase valitsuse ajal tegite, millega te ise rahul ei ole. Tuletame meelde ka neid Tallinna Linnahallist konverentsikeskuse rajamise plaane ja kõike seda värki.

Aga ma küsin konkreetselt selle eelnõu mõjude kohta. Te olete rahanduskomisjonis ka vist. Kui te ühe käega nagu maksutulusid tahate vähendada, aga teise käega sotsiaaltoetusi tõsta, siis see tähendab seda, et riigi tulude ja kulude vahe ju suureneb, see tuleb katta laenurahaga. Aga kui me välisturgudelt laename raha ja suuname selle majandusse, siis ju hoogustame inflatsiooni ja needsamad vähekindlustatud ja vaesusriskis olevad inimesed, pensionärid ja kõik need seltskonnad kannatavad ju inflatsioonist kõige rohkem. Rääkige see teine pool ka sellest asjast ikkagi ära, et laenuraha (Juhataja helistab kella.) majanduse kaudu siseturule suunamine ju suurendab inflatsiooni. Või ei ole nii, rahanduskomisjoni liige?

Tänan küsimast! No see ei ole päris nii mustvalge. Minu arust osa nendest kõrgete hindade pealt korjatud maksudest oleks võinud jätta kogumata, selles suunas meil see ettepanek on. Seesama raha oleks jäänud võib-olla laekumata, aga see oleks tähendanud, et inimesed ja ettevõtjad oleksid olnud kergemas seisus, kui seda oleks tehtud juba varem. Ma ju ütlesin, et 1,2 miljardit järgmiseks aastaks prognoositakse maksutulu rohkem. Nagu mingi inflatsioonipidu. Ja sellised peod ei lõpe hästi, nagu ma olen ka siin varem võrdlusi toonud.

Ülle Rajasalu, palun!

Aitäh! Austatud kõneleja! Ma kuulan kogu aeg teie juttu ja ma ei saa aru. Te räägite nii palju ja nii iseendale vastu, et väga raske on jälgida. Meie, meie, meie! Miks te siis ei teinud mitte midagi tarka ja andekat, kui te ise valitsuses olite? Mina täna hommikul kuulasin Eesti pankade prognoose, kuulasin ka inflatsiooniprognoose. Ma tahaksin teie suust kuulda, mida pangad on öelnud ja kuidas on inflatsiooniga tänase päeva seisuga.

Tänan küsimast! Kui võrreldi neid inflatsiooninumbreid, siis seesama ekspertide arvamus oli, et isegi see väike toetus, mida on arvatud, et on olnud Euroopa Liidu liikmesriikide seas väga-väga väike, mõnel puhul kümnetes kordades väiksem, kui teised riigid on teinud, on ikka natukene juba mõjunud inflatsioonile. Nii need eksperdid arvavad. Ja võib-olla järgmistel kuudel mõjub veel sutsu paremini. Aga minu hinnang on see, et seda on vähe.

Jah, meil oli tõsine tegemine ja pusimine teie erakonna esindajatega valitsuses. See ei olnudki nii salajane, te nägite kõik ju. Me oleks teinud rohkem, just nimelt maksude suhtes, aga selle üle nagu ei tahetud arutadagi.  Toetuspaketid me tegime. Ja ma olen kuulnud ka, et peaminister on öelnud, et see võrgutasude langetamine mitte midagi ei aidanud. Mina olen kohtunud ettevõtjatega, kes on väga tänulikud ja ütlevad, et nii mõnigi elas selle talve tänu sellele üle – seesama elektri võrgutasu oli null või gaasi võrgutasu oli null ja see aitas.

Ma ei taha kogu seda ajalugu ette kanda, eks te ise nägite-kuulsite ja olles siin fraktsioonis sees, teadsite ka, millised vaidlused meil käisid. Alati on vaidlusi, ega ma ei ütle, et kuskil absoluutne tõde on. Mina ei oska seda öelda. Aga see, et mingisugune leevenduspakett peab olema, kusjuures seal ei ole võluvitsa, seal tuleb kasutusele võtta erinevad instrumendid. Seesama tarbimismaksude langetamine, seda oleks pidanud tegema kevadel kuskil või juba talvel. See oleks kindlasti mõjutanud seda inflatsiooninumbrit.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te lõpetasite just, jätkan sama teemaga, et oleks tulnud tegutseda juba ammu. Ma toon lihtsalt ühe näite, et Poola eelmisel talvel langetas aktsiise, langetas käibemaksu, tegi vajalikud asjad ära. Kui vaadata täna Poola inflatsiooninumbreid, siis need on Ida-Euroopa parimad – selles mõttes, et on kõige madalamad ja edestavad ka mitmeid Lääne-Euroopa riike. Kas praegu – parem hilja kui mitte kunagi – võiksime meie ka ikkagi kaaluda ajutiselt käibemaksu alandamist kütuse ja elektri puhul lisaks või koos aktsiisilangetustega, et oleks nagu topeltmõju ja me saaksime hinnad alla? Peaminister räägib siin, et see hind ei jõua tarbijateni, aga ma käisin paar nädalat tagasi autoga Poolas ja võin öelda, et seal oli kütuse hind 1,5–1,6 eurot. Seda, mis meil tanklas on, võite ise vaadata. Kas võiks kaaluda lisaks aktsiisilangetusele käibemaksu ajutist langetamist ka kütuse puhul?

Tänan, Siim, et appi tulid! Komisjonis näiteks Reformierakonna esindajad räägivad ikka, et tarbimismaksude langetamisel pole mingit efekti. Mina seda ei usu. Teised riigid praktikas tõestavad, et sellel on efekt. Võib‑olla pikaajaliselt ei pruugi olla, aga seni, kuni kriis kestab, sellel on efekt. Ja kindlasti oleks tulnud teha seda varem, olekski tulnud teha juba alates 1. jaanuarist, hiljemalt kevadel. Need ettepanekud me tegime, kusjuures ka käibemaksude puhul. Ka Riigikogu eri fraktsioonid esitasid selliseid ettepanekuid. Kahjuks valitsuses need läbi ei läinud, pean ma ütlema. Teatud toetuspaketi, mis leevendas hinnatõususid, energiakandjate hinnatõususid, me suutsime kokku leppida, ka sellest oli abi. Aga just tarbimismaksude kohta oleks tulnud need otsused teha tõesti varem, aga selleks kahjuks koalitsioonipartner valmis ei olnud. Paistab, et ka praegune koalitsioon sellega ei tegele. Nii et paistab, et ka Isamaa aktsiisilangetuste ettepanek seal toetust ei leia. Isamaa on nüüd uute koalitsioonipartnerite vang selle ettepanekuga.

Poola. Poola oli väga julge. Meie siin teeme isegi sellise parketikõlbuliku ettepaneku, on ju, et me langetame aktsiisi Euroopa Liidu miinimummääradeni. Käibemaksudest siin juttu ei ole, kuigi me oleksime nõus seda kindlasti arutama. Toiduainete käibemaksu kohta me oleme oma ettepaneku ka teinud, aga kindlasti peaks kaaluma ka teisi tarbimismakse, mis puudutavad just käibemaksu, ka energiakandjate puhul. Poola langetas isegi alla Euroopa Liidu miinimumi. Ma ei tea, kuidas nad sellest välja tulevad ja kas Euroopa Liit rakendab nende suhtes mingisuguseid sanktsioone. See on minu prognoos, et tõenäoliselt ei pruugita isegi rakendada, sest see oli põhjendatud kriisitingimustega. No vaatame, kas komisjon läheb Poolale kallale või ei lähe. Ei tea.

Marko Šorin, palun!

Tänan, juhataja! Hea esineja! Eks ta ole, ega minevikku me niikuinii muuta ei saa, see on meil kõigil juba seljataga, vähemalt tänase päeva teaduse seisukohast me minevikku ei saa muuta, võib-olla tulevikus, väga-väga kauges. Aga see oli siin ühe kolleegi väga huvitav mõttekäik, mis tahtis viia uutele radadele, kuidas laenuraha võib suurendada inflatsiooni. Aga ärme räägime laenust selleks, et sotsiaaltoetusi välja maksta, vaid selleks, et riik võtaks laenu ja teeks ära mingisugused suured investeeringud. Võib-olla avate ka seda pilti, kas see raha, mille riik suunab majandusse, aitab Eesti majandust või pärsib Eesti majandust?

Jah, see on hea küsimus, Marko, kui sa arvad, et mul on siin detailne vastus olemas. Aga see suund on küll see, mida ma olen ka kritiseerinud siin järgmise aasta riigieelarve puhul. Enamik sellest kasvust läheb püsikuludesse. See pikaajalises vaates ei ole väga mõistlik, aga kriisi ajal teatud leevenduseks kindlasti on vajalik. Pigem ma räägin sellest, et põhjus on meil käest ära lastud, inflatsioon on nii kõrge, et seda ongi väga raske juba leevendada. Selles on põhihäda. Ja üks asi, millest on räägitud – ma näen, et Aivar ka muretseb –, on see, et me ei saa inflatsiooni alla, kui me sinna raha juurde valame. Aga üks koht on minu arust ikkagi alarahastatud, üks selge alus, ja need on investeeringud.

Jätame riigikaitseinvesteeringud välja, mille üle me ei vaidle, me oleme need ju otsustanud koos Reformierakonnaga. Üks suur otsus tuli enne sõda, tuletan meelde, siis kui keegi veel sõjast ei teadnud, ja teine oli peale sõja [algust], kui oli 850 miljonit pluss keskmaa õhutõrje, mis viiski selle investeeringu üle miljardi. See on kindlasti õige, seda peab tegema, seda sunnib olukord. Aga kui me jätame riigikaitselised investeeringud välja, siis kogu investeeringute tase riigieelarves väheneb 38%.

Ja kui on näha, et majandus on jahtumas, siis jah, seal on erinevad protsendid, teedeehituses on 80% umbes avalik sektor tellija või 85%. Seal tellimuse kukkumine tähendabki sellele sektorile suhteliselt keerulist olukorda. Muu kinnisvaraehitus, mingid muud trassid ja nii edasi – seal on suurim tellija kindlasti, palju suurem tellija erasektor. Seal on avaliku sektori roll teha kontratsüklilisi investeeringuid ehk täita teatud puudujäävat kohta, kus erasektor tõmbab koomale. Sellest me oleme palju siin saalis rääkinud, meil olid valitsuses pikad plaanid tehtud. Taavi võib ka sellest palju rääkida, kuidas ehituses tuleb kontratsüklilisi investeeringuid kasutada.

Kahjuks me näeme, et majanduskasvu ärajäämine – ma ei julgegi kasutada sõna "langus" –, kardan, et tuleb, see tuleb järgmisel aastal. Ja see investeeringute mahatõmbamine – noh, küsimus on, kui palju sa sinna valad. Ma küsisin Eesti Panga käest ka. Madis Müller ütles, et vähemalt taset võiks hoida, allapoole ei tasu lasta, vähemalt nominaalis. Sest nominaal on ju ... Teate ise, inflatsiooni tõttu me selle raha eest, mis see aasta eelarves oli, järgmisel aastal saame palju-palju vähem. Aga vähemalt taset peaks hoidma, et aidata majandust jälle.

Ja see, mis me tegime tegelikult koroonakriisi ajal, toon just omavalitsused näiteks – me andsime investeeringutoetust kaks aastat. Seal olid tavakulude katteks, mis olid kriisiga seotud omavalitsusasutustele, aga me andsime ka investeeringutoetust. See oli kindlasti üks põhjus, miks regionaalselt majandus sai väga vähe pihta ehk tuli sellest välja, sest läbi allhangete tegelikult kasutati kohalikku ettevõtjat ja see aitas kriisi üle elada. Nii et investeeringute tase on oluline, sest jah, ma saan aru, et ühelt poolt tundub, et nüüd me hakkame investeeringutega inflatsiooni paisutama, aga me peame hindama olukorda õigesti. Kõik eksperdid hindavad, ka Eesti Pank hindab, et majanduse jahtumine tuleb. See omakorda mõjub jälle inimeste sissetulekutele, töökohtadele ja maksulaekumistele. Seda peaks leevendama ja taset peaks kuidagi avalik sektor ka hoidma. Kahjuks seda järgmise aasta eelarves ei ole.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma olen viimasel ajal palju mõelnud selle peale, et kuidas ikkagi on Kaja Kallasel õnnestunud aasta otsa hoida Euroopa inflatsiooni rekordit ja olla selles maailmaklassis. Energia hind on seal oluline tegija, aga teistel on ka. Ja üks hüpotees on, et tema nõunikud on talle andnud mingit dogmaatilist nõu, et ei maksa midagi teha. Aga ma tahaksin sinu arvamust või sinu hinnangut. Kuidas on Kaja Kallas suutnud seda Euroopa ja peaaegu et maailma rekordit aasta otsa hoida?

Aitäh! Kõigepealt, see rekord on kujunenud aasta jooksul ja minu arvates sellele rekordile on aidanud kaasa just viimased pool aastat. Ma tuletan meelde, et eelmine kütteperiood me ikkagi leidsime lõpuks need mingidki toetused, eks ju, ja ka ettevõtjad said abi. Ma arvan, et see viimane pool aastat, kus ei ole nagu mitte midagi, on mõjunud kõige hullemini nende rekordite tõusule. Ja seda ka numbrid on näidanud. Ma tõin selle näite, kuidas lõpptarbija jaoks on Eesti elektri hinna tõus olnud kaks korda kiirem kui Leedus ja Lätis, kuigi börsihind on seal kõrgem. Börsihind on Leedus ja Lätis kõrgem, me näeme neid numbreid. Tunneme rõõmu: oi, meil on vähe parem kui Leedus või Lätis. Aga lõpptarbijale tulev hind on Eestis tõusnud kaks korda kiiremini, sellepärast et just viimased pool aastat ei ole rakendatud praktiliselt mingeid meetmeid.

Ma ei tea, ma ei oska seda selgitada. See reaktsioon on alati olnud jah ... Ma ju ei tea, kellega Kaja Kallas nii täpset nõu peab. Kas ta fraktsiooniga peab nõu, kas ta peab oma meeskonnaga nõu? Aga see esimene reaktsioon on olnud valitsuses, ütleksin niimoodi soliidsemalt, Reformierakonna valitsusdelegatsioonilt, mille eesotsas on peaminister, et vara veel, ärme teeme. Vara veel, ärme teeme! Aga ma arvan, et sellise suhtumise tagajärjed just eriti praeguses situatsioonis ongi rasked. Ei kiputud kuulma, et peab reageerima kiiremini, juba sel talvel, kevadel, muidu me jõuame kuskile sinna välja, et asi on hull. 

Asi on hull jah. Inflatsioon on kõige kõrgem ja majandus jaheneb kõige kiiremini, kui me võrdleme Euroopa Liidu liikmesriike, ja selleni jõuti väga kiiresti. See on see kõige hullem asi. Väga kiiresti mõjus see. Muidugi me näeme neid objektiivseid põhjusi energiahindade tõusus ja tarneraskustes, kõik see mõjus. Aga valitsus ongi selleks, et sellele tuleb kuidagi reageerida. Kõike kompenseerida ei ole võimalik, kõike ära jätta muidugi ei ole võimalik, aga leevendada saab. Neid leevendussamme ei ole astutud.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Lisaks sellele aktsiisilangetusele on muidugi veel meetmeid, kuidas Eesti inimesi ja ettevõtjaid aidata. Selleks on veelgi suurem aktsiisilangetus, mida Euroopa reeglid võimaldavad. Nimelt, paljud ettevõtlusorganisatsioonid, sealhulgas Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit, Eesti Põllumajandus‑Kaubanduskoda, Eesti Toiduainetööstuse Liit ning Eesti Õliühing, on teinud ettepaneku, et võiks lubada erimärgistatud diislikütuse kasutamist näiteks paiksetes seadmetes ja kütteseadmetes. See on täiesti kooskõlas Euroopa reeglitega ning väga paljud Euroopa liikmesriigid seda kasutavad. Mis te arvate, kui palju on siin saalis neid saadikuid, keda huvitab Eesti inimeste ja ettevõtete käekäik ja kes on valmis sellist ettepanekut toetama?

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, sa lugesid ette kõik need organisatsioonid, kes on pöördunud Riigikogu poole, Riigikogu liikmete poole, ka rahanduskomisjoni poole. Rahanduskomisjonis konkreetselt seda küsimust arutatud ei ole. On põgusalt räägitud sellest pöördumisest, et mis teha. Siiamaani on see küsimus kuskile niimoodi edasi lükatud, ei ole lauale võetud. No natukene lisab koormust rahanduskomisjoni tööle ka eelarve ja eelarvega seotud eelnõude menetlemine. Meil on seal päris tihe graafik. Ma ei oska prognoosida. Kõigepealt peab selle konkreetse ettepanekuga tulema siia Riigikokku. Jah, tõenäoliselt seda peaks tegema rahanduskomisjon, kui me vaatame, kustpoolt see peaks tulema. Või kõigepealt peaks valitsus vähemalt seda küsimust arutama. Ma ei tea, kas valitsuskabinet on seda arutanud. Ministeeriumid oskavad ikkagi teha täpsemaid arvutusi ja teha kõige täpsemaid ettepanekuid selles suhtes. Siis me saame seda komisjonis arutada ja siis saame saalis arutada. Kogu minu tänane jutt räägib sellest, et me väga suurt entusiasmi selliste ettepankute rakendamisel siin Riigikogu enamuselt ei näe. 

Erki Savisaar uuesti, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma usun, et teatud sektorites on siiski hästi oluline, et me räägime ikkagi kodu küttest, me räägime ehitusest, me räägime toidu tootmisest, kus hinnašokk on kõige suurem. Aga lisaks sellele on muidugi Euroopa veel võtnud vastu terve hulga direktiive, mida Eesti võiks kiiremini rakendada. Üks neist puudutab kütusedirektiivi, mille raames tegelikult saaks mõningate diislikütuse alternatiivide aktsiisi täiesti nulli langetada. Võib-olla see oleks hea mõte. See aitaks meie ettevõtteid kiiremini edasi ja ühtlasi aitaks keskkonda päästa, sest nende alternatiivide süsinikujälg on eri tehnoloogiate puhul 80–110% väiksem kui fossiilsel diislil. Mis te arvate selliste alternatiivide soodustamisest meie maksusüsteemis? 

Tänan, Erki, küsimuse eest! Ma püüan nüüd aru saada. See on siis biokütus, tõenäoliselt biodiisel. Jah, ma arvan, et see on perspektiivikas suund ja seda tuleks kindlasti soodustada. Meil räägitakse erinevatest uutest võimalikest energiaallikatest, olgu see vesinik või rääkimata nii-öelda traditsioonilisest taastuvenergeetikast, mis on tuul või päike. Aga kindlasti kõike tuleks kasutada. Ma olen väga nõus, et selle soodustamisega peaks ka tegelema. Me leiaksime suure osa nii-öelda vanade fossiilsete kütuste katmiseks selle biokütusega. Nii et see on igal juhul õige.

Aga sa tuletasid mulle meelde ühe asja, mida ma pean ka siin saalis meelde tuletama, kui me räägime ettevõtete toetamisest. Energeetikaministrite nõukogu võttis vastu sellise otsuse, kuidas seda lihtsamalt öelda, et fikseeritud riiklike elektripakettide kaudu on võimalik toetada ka keskmise suurusega ettevõtteid. Meie siin oleme rääkinud siiamaani mikro- ja väikeettevõtetest. Nii et see on võimalik. Muidugi, Euroopa Liit ei käsi seda teha, küll aga väga paljud teevad.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei näe. Palun siia rahanduskomisjoni liikme Jürgen Ligi, kes esitab kaasettekande.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu natukene sisulisemalt ja otsustas selle lugemise esimese korraga lõpetada, määras ka ettekandja ja muudatusettepanekuteks kümme päeva. Muu hulgas tegi komisjon ühe sellise otsuse, mis puudutas e‑sigarette, nende vedelike aktsiisimäära, ja tegelikult ühe teise eelnõu raames juba langetas otsuse, et ta seda harrastust ei lähe maksuvähendamisega soosima. Ma arvan, et põhjused on viimastel päevadel ajakirjanduses ka hästi esile toodud, aga mitte ainult seal, vaid ka rahanduskomisjoni varasemate aastate aruteludes ekspertide juuresolekul.

Nii. Nüüd veidike prooviks korrastada seda väitlust, mis siin on kõlanud. Kõigepealt, rahanduskomisjon küll ei käsitle riiki sellisena, et riigi mõte on aidata inimesi. Ei, riigi mõte on inimeste eneseabi, teha ühiseid asju koos iseenda raha eest. Ei ole nii, et riigil on mingisugune eraldi rahakott, millest ta kas raatsib või ei raatsi välja anda. See ühise asja ajamine puudutab tegelikult ka nõrgemate abistamist, loomulikult, ja muid poliitikasuundi, mille rahastamiseks riigil on tarvis raha, maksuraha.

Nüüd, riigi rollist nii palju, et aktsiisi roll ei ole see, et peab olema võimalikult minimaalne. See, et Euroopa Liidus ei ole kehtestatud aktsiisidele mitte maksimum, vaid miinimum, osutab sellele, et kõige parem asi ei ole minimaalne aktsiis, vaid on optimaalne. Mida ettekandja vist ei püüdnud kinni mu küsimustes siin eraisikuna, mitte komisjoni esindajana, on see, et tegelikult ei ole aktsiis ju mitte kuidagi hinnatõusu põhjustanud. Mitte kuidagi! Aktsiis on olnud muutumatu, aktsiisi mõju hinnatõusule järelikult ei ole ja tema osa üleüldse inimeste kulutustes on tegelikult ajas vähenenud. Kogu aeg on aktsiisi osa inimeste rahakotis vähenenud, sest ta on olnud suhteliselt paigal pikka aega. Ja kui me seda veel kümne aasta vaates vaatame, siis veel eriti.

Mulle meenub siin hea kolleegi Christine Lagarde'i kunagine üleskutse rahandusministrite seas, et ärme teeme seda, et me nüüd, kui kütuse hind on tõusnud, läheme maksude kallale. Seda ei tohi teha. Ja üks põhjus on see makro. Kui me lähme stimuleerima kütuse hinda, kui ta on parajasti just tõusnud nõudluse suurenemise ja pakkumise vähenemise tõttu, siis me tegelikult teeme asja hullemaks. Aga ka eelarvel on vaja raha. Ja eelarve peab olema ikkagi selleks, et abistada inimesi, kes tegelikult probleemide ees on, mitte lihtsalt selleks, et parteid saaksid näidata oma suurt südant ja võõra raha eest heategusid teha.

Mõju inflatsioonile. Sai vihjatud ja eelmistel eelnõude lugemisel öeldud, et see, nagu pidurdaks maksude vähendamine inflatsiooni, on illusioon. Sellega viiakse nõudlus teise kohta tegelikult. Ja kui jutt on just sellise inflatsiooni põhjustanud kaubast, milleks kütused ju kahtlemata on, autokütus küll vähem, siis sel juhul on tegemist jah nõudluse suurenemisega ja defitsiidi suurenemisega. Mitte et teised riigid seda ei teeks. Rumalusi teevad ka teised riigid. Eesti on olnud selle koha pealt targem. Mis seal salata, kui vaadata energiahindu, siis on näha, et nad on ikkagi augustikuust peale langenud, mitte tõusnud. Kui praegu minna seda nõudlust ekstra stimuleerima, siis see kindlasti ei aita siin sisuliselt võrreldes tema hinnaga.

Riigieelarve. Riigieelarve on ikkagi poliitikate rahastamiseks ja selleks on tal vaja makse. Loomulikult ei ole 100 miljoni väljaviskamine eelarvest riigile praegu jõukohane. Juhul kui te siin, ettepaneku tegijad, ei näita ära, kuidas järgmise aasta eelarvest kulusid samavõrra kokku võtta. Juriidiliselt ei saa seda teha, sest eelarve tasakaalu ei tohi halvendada, aga seda ei tohi teha ka sisuliselt. Meil ei ole eelarve seis hea, meil on hiiglaslik defitsiit – selle põhjusi võib eraldi arutada, kui küsimus on selles –, aga lihtsalt selle suurendamine tähendab muu hulgas ka inflatsiooni suurendamist.

Nüüd, mõju vaesusele. Siin ikkagi suure pühendumusega räägiti sellest, kuidas inimesi aidatakse, vaeseid ja nii edasi. No see on ju pettus. Kui vaeseid aidata, siis [tuleks seda teha] kindlasti ikkagi selle koha pealt, kus neil tegelikult king pigistab. Vaesed inimesed praktiliselt ju kütuseaktsiisi ei maksa. Hambaid ikka ravitakse suu kaudu, oleme ausad. Kui teha midagi kuidagi väga kaudselt, et oi, ikkagi hind kuidagi teistpidi mõjub, kandub üle ja nii edasi – see on ju pettus. See on sama, nagu te pööraksite ennast hambaarstitoolil teistpidi. See on see probleem. Niimoodi ei saa. Ma olen seda rääkinud teile palju kordi siin, et niimoodi ei saa vaesuse vastu. Ka pensionärid ei ole tegelikult olulised kütuseaktsiisi tarbijad, tegelikult ei ole nemad suured maksjad. Nad kasutavad ühistransporti rohkem, järelikult on see nende kuludes väiksem. Ja ka aktsiisi ülekandumine hindadesse – no ausalt öeldes sai juba öeldud, et aktsiis ei ole muutunud, aktsiis ei ole kandumas üle hindadesse ja hinnatõusudesse, tema vähendamise korral me peame ikkagi näitama ära, kuhu see võit maandub. See võit ei maandu kõige vaesemate rahakotti. Küll aga kütuseturul tegelikult nõudluse suurendamine teeb kahju, ennekõike ühiskonna nõrgematele.

Vaatame seda ajagraafikut, ja sai mainitud, et ikkagi oleks tahtnud selle ettepaneku tegijalt näha vähegi intelligentset analüüsi, kus nüüd järsku siis, eks ole. Mis siis praegu on? Tegelikult on ju inimeste ostujõud kütuse suhtes viimase kümne aastaga ikka tugevasti paranenud, ta on käinud üles-alla, kütuse hind on ka käinud üles-alla, aga mitte aktsiis ei ole käinud üles-alla. Ja meil ei ole nüüd tekkinud häda, mis puudutab autokütust, ja meil ei ole kuidagi häda suurem, kui oli Ratase valitsuse ajal. Kus te siis olite oma geniaalsete ettepanekutega? Siis te tahtsite kulusid teha. See on lihtsalt rahanduskomisjoni vastus teile: alati on ajastus tähtis.

Mida me siis komisjonis välja pakume? Loomulikult selliseid paremini sihitud meetmeid. Vähemalt debattides kõlab kogu aeg läbi, et ühiselt on tehtud näiteks üksi elava pensionäri toetus, ta on pisike, aga ta on siiski selgelt suunatud. Minu poolest oleks ta võinud ka suurem olla, aga eks eelarve võimalused on piiratud, eelarve defitsiit ju ise on see, mis inflatsiooni tekitab. Sellepärast tuleb ka mõista, et ta nii väike tuli, aga siiski, see on vist peaaegu kahekordne.

Nüüd edasi, sellised meetmed nagu toimetulekutoetuse piiri tõstmine. See on selgelt vaestele suunatud, erinevalt kütuseaktsiisi vähendamisest. Maksuvaba miinimumi tõus tehti ära, see on selgelt suunatud nõrgematele ja ta on ka järgmise aasta eelarves. Pensionitõus, iseenesest seal ei ole tehtud mingisugust suurt hüpet, aga põhimõtteliselt see jõuab ikkagi riskigrupini. Ja selleks on raha vaja. Selleks on tegelikult ka raha vaja, see ei ole nii, et me kaotame maksud ära ja siis toetusi tõstame, nagu siin kogu aeg kõlas. Ja pensionide puhul ekstra ju see pensioni maksuvaba miinimum. Üldiselt maksueranditega sotsiaalpoliitikat teha ei saa, aga kuna pensionid on selgelt sotsiaalpoliitika, siis nende tõstmine on suhteliselt hästi sihitud meede ja kindlasti parem kui kütuseaktsiis, mis saab osaks ikka pigem maksujõulistele. Muidugi, auto on ka teatud piirkondades hädavajalik, aga üldiselt statistiliselt ikkagi põletavad sõiduauto bensiini ära jõukamad kodanikud.

Siin oli juttu ka sellest, miks meil on Euroopa kõrgeim inflatsioon, miks Kaja Kallas nii teeb. Ega inflatsioon otseselt ju ei ole valitsuse esimene eesmärk või funktsioon, ta on keskpanga oma. Põhjendusi, jällegi ma tsiteerin Christine Lagarde'i, kes selle väga elegantselt ära seletas, vist oli see eile, Eesti Televisiooniski. Eelkõige on see ikkagi see, et inflatsiooni puhul algab kõik Euroopa Keskpanga poliitikast. Koroonaajal pumbati majandusse raha vägisi, raha hoidmist sisuliselt maksustati, nüüd on vastupidi, tõmmatakse seda vägisi ära, tõstetakse intressimäärasid. Sealt algab, see võtab aega, selle tagasivõtmine.

Teine valitsuse vastutus on loomulikult hoida oma eelarve tasakaalus. Te siin kõik olete rääkinud, kuidas see on mingisugune dogma. Aga ei, me ei saa tegelikult nii, et valitsused endistviisi käristavad miinust suuremaks, lubavad inimestele raha ja keskpank siis ujub sellele voolule vastu. Ei, eelarve defitsiidi suurenemine on probleem. Isegi kui ta on kriisides põhjendatud, siis ta inflatsiooni ikkagi suurendab, välja arvatud mõni üksik näide, näiteks kaitsekulude puhul on tegemist suuresti relvastuse impordiga ja ta ei mõju meile sedapidi. Aga need on need põhjused.

Edasi, miks ta on meil kõrgem kui Euroopas mujal? Kõigepealt, ta on praktiliselt sama kui Baltikumis. Baltikum on ise näitaja. Kaja Kallas vast ei teinud seda üksinda, ju ta siis leppis järelikult kokku teiste valitsustega ja tõstis inflatsiooni, tõstsime me kõik. Ma pigem arvan, et mitte, pigem ma arvan, et nad ei leppinud selles kokku. Pigem on see seaduspära, et väikestele riikidele mõjub inflatsioon rohkem, see mõjub rohkem nendele riikidele, kellele odavatest Venemaa ja Valgevenega kaupadest loobumine põhjustas tarbimiskorvi kallinemist, kelle tarbimiskorvis on suurem osa kütustel ja toidul, mida kahtlemata Eestil, Lätil ja Leedul on nii asendi kui ka ajaloolise pärandi tõttu elatustaseme näol. Ja Eesti puhul kindlasti väga järsk majanduse elavnemine peale koroonat. Sellist näidet teist polegi, kellel koroonaajal peaaegu ei langenud, selle viimase laine ajal, ja siis taastus väga kiiresti. See vahe on väga hüppeline. See kõik kütab inflatsiooni. See on kombinatsioon põhjustest. Aga kütuseaktsiis ei ole põhjus. Ausõna, see ei ole üldse muutunudki, see on täpselt sama koha peal. Kütus küll, jah. Meil on kütuse osa suurem tarbimiskorvis, aga mitte kütuseaktsiisi osa. Kütuseaktsiisi on vaja selleks, et neid negatiivseid asju leevendada ja suunata raha paremini abivajajatele, pensionidele, toimetulekule ja minu poolest lastetoetusele, juhul kui see on paremini suunatud kui see imelik eelnõu, mida me siin oleme arutanud ja ma ei tea, kas ka vastu võtnud.

No vot. See vast ongi praegu ülevaade selle eelnõu rahanduslikest külgedest. Ei olnud väga vaja siin puldis tegelikult seda erakonnapropagandat teha ja süüdistada teisi, kui tegelikult on valitsuses olnud kõik erakonnad, süüdistada ühte erakonda, ütleme siis nii. Aitäh!

Jürgen, ikkagi protseduurilised äkki ka räägid ära?

Jah, ma ütlesin alguses. Ma ütlesin selle esimeses lauses, et see on siis esimese korraga selle lugemine lõpetada.

Ettekandjad, hääletused? Hea küll.

Konsensus oli see. See oli konsensus. Ja oli ka see, kes on ettekandja, see otsustati ära. Pärast tehti muudatus – ma pakun, et see oli vist seitsmendal, kui otsustati, et tehakse muudatus. Ja tulemus on siis praegu siin puldis. Ettekandja suhtes tehti muudatus. Aitäh!

Selge. Siis saab minna küsimuste juurde. Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma ei pannudki tähele, kas ettekandes jäi üks oluline aspekt käsitlemata. Või kas me üldse komisjonis seda käsitlesime? Asi on selles, et Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) on koondanud riikide kogemusi just meetmete rakendamise alal energiakriisis ja nad on liikmesriikidele andnud soovitusi. Minu teada üks soovitus on selline, et tuleb just mitte liialdada maksumeetmetega, mis tekitavad eelarvele päris suure kulu või õigemini tulude puudujäägi, defitsiidi. Samal ajal, ütleme, selle meetme mõju on jäänud väheseks või ei ole täitnud neid eesmärke, mida riigid on soovinud näha. Sellised soovitused on konkreetselt IMF andnud liikmesriikidele. Kas me rahanduskomisjonis tõepoolest ei käsitlenudki [neid IMF‑i soovitusi]? (Juhataja helistab kella.) Või kui käsitlesime, siis kas me käsitlesime piisavalt neid IMF-i soovitusi?

Aitäh! Pean tunnistama, et me seda IMF-i konkreetset soovituste paketti ei arutanud, kuid kogu minu vahendus siin komisjoni aruteludest oli sellesuunaline. Ma ikkagi seletasin seda, et nii selle kui ka eelmiste eelnõude puhul me olemegi rõhunud sellele, et maksuvähendused ei aita tegelikult aidata nõrgemaid, nad ei aita tegelikult vähendada inflatsiooni. Neil on tihti muud head omadused, näiteks tulumaksu puhul majandust ergutav roll. Aktsiisi puhul tegelikult on vähendamine vastuolus ka teiste poliitikasuundadega ja selle tõttu on Euroopas kehtestatud just miinimum, mitte maksimum. Iga riik peab otsima optimumi.

Praegu ei saa öelda, et meie kütusehinnad oleksid kuidagi seniidis. Nad ei ole. Ja aktsiis ei ole tegelikult määrav ka riikide konkurentsivõime puhul. Loomulikult on Poola alati proovinud lüüa odava hinnaga, aga meie lööme jälle suurima rikkusega, juba tükk aega. Me oleme Poolast ju tegelikult jõukam riik ja ka keskkonnasõbralikum riik. No nad on ennast kokku võtmas. Peab tunnistama, et nende taastuvenergia investeeringud ja põlevkivitööstuse kaitsmine, mille tõttu on nad väga pikalt Euroopas olnud nagu natukene erilised, see kõik hakkab taanduma. Tegelikult käitume järjest ühtlasemalt, ma usun.

Aga Läti ja Leeduga on nii, et Leedule on Poola mõju suur, Läti puhul on teada, et nad praegu ei kavanda seda võidujooksu kütuseaktsiisi alal. See on hea kokkulepe, see on kahjulik, kui me siin võidu jookseme. Ja nii palju, kui ma mäletan – see ei ole mul küll protokollis kirjas –, Lätis on ka diisliaktsiis kõrgem kui Eestis. Diisel on selline pikema liikumisega kütus, bensiin on kindlasti lokaalsem ja siin need ülevoolavad mõjud on väiksemad.

Aga ma saan aru, et ma olen tegelikult selle eelnõu kaitsjad ära veennud, ja mul ei olegi vaja rohkem pikemalt rääkida. Neil rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Saame minna läbirääkimiste juurde. Kõigepealt Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid, rahva teenrid! Kütuseaktsiisi langetamisega on kiire ja mitte kuidagi ei saa Reformierakonnaga nõustuda, et kõik peabki kallis olema. Olukord majanduses on halb, peame aitama inimesi, peame aitama ettevõtteid. Pöörane hinnakasv tuleb seisma panna ning aktsiisilangetused oleksid selle juures abiks.

Aga nagu ikka rahvale vajalike asjade juures kuuleme reformierakondlaste haledat hala, miks seda ei saa teha. Sel korral peaminister väidab, et hinnalangetus ei jõua tanklatesse. No kui see nii peaks olema, siis valitsus on leppinud olukorraga, kus Eesti kütuseturul puudub konkurents ja sisuliselt on tegemist kartelliga. See pole kellelegi uudis, et eri tanklakettides tõusevad ja langevad Eestis hinnad korraga ühel ajal nagu kooskõlastatult. Peaminister ütleb, et hinnalangetus ei jõua tanklatesse, aga teistes riikides miskipärast jõuab küll.

Poolas näiteks langetati aktsiisid miinimummääradeni ja bensiini hind on seal 1,4 eurot. Vot ei tea, miks see Eestis ei toimi, miks peaminister nii arvab. Aga Eestis liiguvad hinnad ikka nii, nagu juhitaks neid ühest juhtimispuldist, bensiinitanklates hinnavõistlust ei toimu ning kaotajad on lõpuks Eesti inimesed ja Eesti ettevõtted. Võiks öelda, et ainuke võistlus tanklate vahel käib selles, kes pakub paremat burgerit või hot dog'i, aga kütusehinnad on nagu ühe mütsiga löödud.

Sama nali on maailmaturuhindadega. See meenutab anekdooti, kus bensiini hind tõuseb seetõttu, et bensiini hinna tõusu järel läks bensiini transportimise hind kallimaks. Kui maailmaturul kütuse hind tõuseb, siis hüppavad hinnad meil ka paari päevaga üles, loomulikult kõikides tanklates korraga. Maailmaturuhinna languse korral sama järsku langust ei paista. Enne oli siin juttu ka komisjoni ettekandja kõnes Balti riikidest. On tehtud statistikat. Kui maailmaturul hind langeb, siis Eesti tanklatesse jõuab see kõige hiljem ja kõige väiksemal määral. Miks see nii on? Vaikus saalis. 

Need probleemid tuleb lahendada, kütuseaktsiisid tuleb alla tuua. Ma loodan väga, et valitsus ei suru seda eelnõu sahtlipõhja ja me saame hinnatõusu ohjeldamiseks juba õige pea hääletada aktsiisilangetuste poolt. Aitäh!

Taavi Aas, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mõned mõtted seoses tänase diskussiooniga siin Riigikogu saalis. Eile ma olin ka siin puldis, siis me rääkisime energia hindadest ja sellest, kuivõrd oluline on meie enda inimeste toetamine, aga kui oluline on ka meie ettevõtete toetamine just konkurentsi mõistes, vaadates seda, mis olukorras me oleme võrreldes teiste riikidega.

Nüüd ma pean ütlema, et ma olen natukene optimistlikum kui Jaak seoses selle võimaliku eelnõu saatusega. Sest see, mida rääkis meie kolleeg Jürgen Ligi siin puldis, mina arvan, et see oli see, mida palus tal rääkida peaminister. Sest Jürgen Ligi ise on aastal 2018 öelnud just nimelt aktsiisi teemal: "Me peaksime suutma [selles] jälgida naabreid, mitte turuhindu." Nii et mul on tõsine lootus, et Jürgen Ligi suudab ümber veenda oma erakonnakaaslased, et me tõesti peame jälgima seda, mida teevad meie naabrid, et olla konkurentsis.

Kolleeg Peeter Ernits küsis, millest küll tuleb see, et me oleme rekordiomanikud inflatsiooni poolest. Aga siin on vastus hästi lihtne. Kaja Kallas ise on kinnitanud, et Eesti on edetabelite usku rahvas. Nii et ma arvan, et ta on võtnud eesmärgiks olla selle edetabeli tipus. Rääkides inflatsioonist ja inflatsiooni mõjust, toon ühe sellise hästi lihtsa rehkenduse: keskmist pensioni saav pensionär kaotab sellel aastal oma pensionist 22%-lise inflatsiooni korral 1500 eurot. Sisuliselt kaotab keskmist pensioni saav Eesti pensionär kolme kuu pensioni. See on inflatsiooni mõju. Ja rääkida siin saalis, et me ei pea inflatsiooniga tegelema, on minu arvates lubamatu. Me peame sellega tegelema. Me peame tegelema energiakandjatega – elektriga, gaasiga, küttega, puudega, aga täpselt samamoodi kütustega. Aitäh! 

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soove ei näe. Lõpetan läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 652 esimene lugemine lõpetada. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 22. novembri kell 17.15.

Meie tänane päevakord on läbitud ja istung on samuti lõppenud.