Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Hea meel on siin olla teise seadusega ja nii nagu esimese seaduse puhul, on loomulikult ka sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise [seaduse eelnõu] keskmes inimene. Alustan selle eelnõu [tutvustamist] kahest muudatusest ja siis tulen põhiosa juurde, milleks on üldhooldusteenuse reformimine.
Kõigepealt, selles eelnõus on paragrahv, mis ütleb, et kuni 26-aastasel isikul, kes õpib põhikoolis, gümnaasiumis, kutseõppeasutuses, rakenduskõrgkoolis, ülikoolis või Sotsiaalministeeriumi hallatava riigiasutuse statsionaarse õppega täienduskoolituse kursusel – lugeda: Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses, see [säte] on tegelikult suunatud Astangu õppuritele –, saab senise 40–90% asemel tagatud 90% isikliku abivahendi rahastamisest.
Teine muudatus, mis on samamoodi tulnud praktikast ja on hästi oluline, puudutab erihoolekannet. Täna on meil olukord, kus erihoolekande ööpäevaringsel teenusel olev klient võib minna aasta jooksul kaheks kuuks koju oma lähedaste juurde. Eriti nüüd, COVID-i ajal, kui inimesed olid rohkem distantstööl, tekkis vajadus, et kahe kuu asemel oleks tegemist neljakuise võimalusega viia oma lähedane koju. Seda kasutatakse päris palju nädalavahetustel ja puhkuste ajal. Selline muudatus on ka selles eelnõus olemas.
Nüüd siis põhiosa juurde, mis on seotud üldhooldusreformiga ja nende teemadega. Sisuliselt on eelnõusse lisatud üks teenust reguleeriv täiendav säte, mis puudutab peaasjalikult teenuse rahastamise eriregulatsiooni. See on planeeritud jõustuma järgmise aasta 1. juulil. Selle muudatuse tulemusena annab riik kohalike omavalitsuste tulubaasi täiendava ressursi ning kohalik omavalitsus hakkab õigustatud klientide puhul rahastama üldhooldusteenust [osutavate] hooldustöötajatega seotud kulusid, mis on kohaliku omavalitsuse piirmääradega kehtestatud. Ülejäänud osa teenusest katab teenuse saaja ise. See on esimene muudatus ja on oluline markeerida, et arvestused ressursi osas, mis kohalike omavalitsuste tulubaasi antakse, võimaldavad reformi jõustumise täisaastatel – ääremärkus: järgmine aasta on poolik aasta – ligi 10 miljoni eest rahastada koduteenuseid. Täna on koduteenuste rahastamine kohalikes omavalitsustes 10 miljonit, mis tähendab seda, et võimalus koduteenuseid pakkuda kahekordistub.
Oluline on selle eelnõu puhul ka see, et me paneme seadusesse hooldustöötaja kvalifikatsiooni kriteeriumi, mis tähendab seda, et me aktsepteerime hooldustöötajatena inimesi, kes on läbinud kutseõppe või täiendkoolituse või kes omab hooldustöötaja kutset. Erandina abihooldajal neid nõudeid ei ole, aga abihooldaja, arusaadavalt, saab töötada koos vastava ettevalmistusega inimesega ja tema juhendamisel.
Tulen nüüd nende kulude juurde, mis on seotud hooldustöötajate kuludega ja mida hakkab katma järgmise aasta 1. juulist kohalik omavalitsus. Need on hooldustöötajaga seotud tööjõukulud – brutopalk ja tööjõumaksud –, hooldustöötaja tööriietuse ja isikukaitsevahenditega seotud kulud, samamoodi hooldustöötajate tervisekontrolli ja vaktsineerimise kulud, aga ka hooldustöötajate koolituse ja supervisiooni kulud. Viimane panustab kindlasti oluliselt ka teenuse kvaliteeti, nagu ka nõue, et hooldustöötaja on vastava kvalifikatsiooniga töötaja. Kohalikud omavalitsused peavad järgmise aasta 1. juuliks kehtestama hooldustöötajatega seotud tööjõukulude piirmäärad. Selleks peavad nad andma hinnangu oma piirkonna inimestele osutatavate teenuste praeguste hindade kohta [ning kujundama] seisukoha, millised on piirmäärad selles kohalikus omavalitsuses, mida katma hakatakse.
Oluline märkus on seegi, et ressursid, mille suuruse on Sotsiaalministeerium koos Rahandusministeeriumiga välja arvutanud, on seotud ka klientide arvu ja hooldustöötajate arvu suhtega. Seni sellist nõuet seaduses ei eksisteerinud. Praegune olukord on selline, et [meil on] 18, aga mõnes kohas ka 22 klienti ühe hooldustöötaja kohta. Kui tegemist on suure hooldusvajadusega klientidega, siis arusaadavalt ei ole [sellise suhtarvu korral] järelevalve ega ka teenuse kvaliteet piisavad. Seetõttu on väiksema või keskmise hooldusvajadusega klientide puhul 12 kliendi kohta vähemalt üks hooldustöötaja ja suure hooldusvajadusega klientide puhul ühe töötaja kohta 9 klienti.
Teenuse osutaja peab avalikustama oma teenusekoha maksumuse ja tooma seal välja ka teenuse hinnakomponendid, et need oleksid läbipaistvad. Kui klienti huvitab edaspidi see teenuse osa, mis on seotud majutuse ja toitlustusega, siis kohaliku omavalitsuse huvi ka piirhindade kehtestamiseks on just nimelt hooldustöötajatega seotud kulud ehk lihtsamini öeldes – hooldusega seotud kulud. Ja need piirmäärad tuleb kohalikul omavalitsusel välja arvestada selliselt, et kliendile jääks alati rohkem kui üks valikuvõimalus endale teenusekoht valida.
Kordan üle, millised on need tegevused, mida kohalik omavalitsus järgmise aasta esimese poolaasta jooksul tegema peab, et reformi rakendumine oleks edukas. Ta peab välja selgitama, millistes asutustes tema elanikud teenust saavad, ja planeerima lisanduva tööjõuvajaduse. Selleks on meil sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregister [STAR], kus informatsioon on juba olemas. Me võtsime siin Riigikogus vastu seadusemuudatuse, mis kohustab teenuse osutajaid kandma ka STAR-i klientide tegeliku asukoha. Aga esimesel poolaastal tuleb selle [registri andmeid] tõenäoliselt kontrollida veel rahvastikuregistriga [võrreldes] ja vajadusel saavad ka teenuse osutajad jagada kohalike omavalitsustega [infot], millise omavalitsuse inimesed nende juures elavad.
Kohalik omavalitsus peab läbi viima ka selle hindamise, kas klient, kes täna on teenusel, on tõepoolest suure kõrvalabivajadusega ja on välistatud tema abistamine kodustes tingimustes. Nagu juba öeldud, saavad kohalikud omavalitsused olulist lisaressurssi, et inimesi kodus aidata, ja seetõttu on väga oluline, et me ei lähtuks mitte kohaliku omavalitsuse või lähedaste mugavusest, vaid eeskätt abivajaja enda võimekusest tulla iseseisvalt toime ja tema vajadusest kõrvalabi järele.
Kohalik omavalitsus peab ka teenuse andmise ja rahastamise otsustama järgmise aasta 1. juuliks. Reformi rakendumine on kavandatud selliselt, et juulikuu arved võiksid inimestel olla reformikava kohaselt juba circa poole väiksemad. Sotsiaalministeerium koos Sotsiaalkindlustusametiga tegeleb oktoobrist kuni detsembrini, kui eelnõu on Riigikogu menetluses, täpsemate juhiste ja infopäevade ettevalmistamisega. Selleks on tegelikult juba kokku kutsutud töörühm, kus osalevad kohalikud omavalitsused ja suuremad teenuse osutajad. Minu väike murekoht on see, et meil ei ole häid esindusorganisatsioone klientidele endale, aga nii palju kui võimalik, püütakse klientide seisukohti siin lauale võtta. Samamoodi me pakume – kahjuks küll alles 2024. aastal – IT-arendust sotsiaalteenuste andmeregistris. Me valmistame seda juba ette, et hindamisvahendit oleks lihtne kasutada, lihtne dokumenteerida ja et inimesed saaksid meil ühetaoliselt hinnatud.
Meil on täna teenusel natuke alla 10 000 inimese. Nendest inimestest tõenäoliselt on mõni klient selline, kelle puhul kohalik omavalitsus ei hinda teenusevajadust nii suureks, et avalik ressurss peaks appi tulema. Aga ka tulevikus uute klientide puhul on alati avatud see võimalus, et inimene võib oma lähedastega koos endale teenust ise osta, kui tema abivajadus ei ole hinnatud piisavalt suureks. Küll aga need inimesed, kellel on abivajadus, saavad kohaliku omavalitsuse kaudu ligipääsu avalikule ressursile.
Avalik ressurss, millest me räägime, saab järgmise aasta 1. juulist olema järgmine. Keskmine pension on järgmise aasta 1. aprillist 704 eurot, aga me teame tegelikult, et teenusel olijate keskmine pension ei ole sama kõrge, vaid on järgmisel aastal 679 eurot ja aastal 2024 juba 729 eurot. Samal ajal, kui me vaatame teenuse hinda, mis jaguneb sellistes proportsioonides, et teenuse saaja omaosalus on 50–51% ja kohaliku omavalitsuse arvestuslik osalus on 48–49%, siis on hind järgmisel aastal 629 eurot kliendile ja 597 eurot kohalikule omavalitsusele. 629 eurot [tuleb maksta] kliendil ja keskmine pension meie klientidel on 679 eurot. Nii et tegelikult on inimestel võimalik väga suures ulatuses rahastada teenust oma pensioni eest. Kui me vaatame neid numbreid, missugune on teenuse saajate pension, siis saame siit kergesti teha järelduse, et 75% teenuse kasutajatest saab järgmisel aastal pensioni eest teenust. Ülejäänute puhul kehtib sama regulatsioon, mis seni. Ehk nii nagu ütleb põhiseadus ja nii nagu ütleb perekonnaseadus, on ka perekonnal ülalpidamiskohustus oma ülenejate sugulaste suhtes. Taas, Riigikogu võttis kevadel vastu seaduse, millega me vabastasime lapselapsed ülalpidamiskohustusest. Lastel on ülalpidamiskohustus jätkuvalt olemas, aga nendele pandud ülalpidamiskohustus selle eelnõuga väheneb kindlasti 50% võrra, sest seda hakkab katma riik, ja väheneb ka selle võrra, mis on inimese enda, kliendi enda pensionivõimekus.
Meie tänastest klientidest 3% saavad üle 900 euro pensioni, üle 700 euro pensioni saavad 35%, üle 800 euro saavad 9% ja vaid 9%‑l pensionisaajatest, kes meil teenusel on, jääb pension alla 338 euro. Aga me teame, et juba praegu on enam kui 100‑miljonilise käibega teenuse puhul kohalik omavalitsus rahastanud 18% ulatuses üldhooldusteenust, ning nende klientide puhul, kellel ei ole piisavat sissetulekut pensioni näol ja kellel ei ole ka ülalpidamiskohustusega lapsi, kellel oleks võimekus ülalpidamiseks tuge anda, jääb kohalik omavalitsus jätkuvalt teenust rahastama.
Järgmine aasta on nii-öelda stardiaasta ja me läheme teenust rahastama kohalike omavalitsuste toetusfondi kaudu, kuhu me anname 39,2 miljonit eurot. See jaotatakse vastavalt 65–84-aastaste inimeste ning 85-aastaste ja vanemate inimeste arvu alusel, kes selles kohalikus omavalitsuses elavad. Ja arusaadavalt on 85+ vanuses inimesed korrutatud suurema koefitsiendiga, sest drastiliselt kasvab tõenäosus, et just sellesse vanuserühma kuuluvad inimesed üldhooldusteenust vajavad. 95% ressursist jagatakse sellisel viisil ja 5% tasandusfondi kaudu. 2024. aastal me läheme tulubaasi rahastamise teed ja sellisel juhul ei ole meil tarvis enam ka üle korrata seda, mida me järgmisel aastal peame tegema. Ehk toetusfondi antud raha on mõeldud inimeste hooldekodukoha maksumuse rahastamiseks ja koduse pikaajalise hoolduse tagamiseks – võrdselt olulised eesmärgid.
Mida me peame silmas koduteenuste all? Me räägime siin nendest teenustest, mis on kodus toimetulekuks vajalikud. Need on isikuhooldusteenused, aga need on ka näiteks sellised teenused nagu ravimite ja toidu koju toomine, koristamine ja muud taolised teenused, näiteks päevahoiuteenus, mis võib olla äärmiselt asjakohane ja vajalik, arvestades eeskätt järjest lisanduvat dementsuse diagnoosiga inimeste hulka.
Nüüd, räägin võib-olla veel natukene rahanumbritest. Järgmiseks aastaks on hinnatud teenusekoha maksumuseks 1129 eurot ja suure hooldusvajadusega kliendi puhul on teenuse maksumus 1300 eurot. Aastaks 2026, kui me oleme arvestanud ka teenuse hinna tõusu, on nende teenuste [maksumus] tõusnud 1231 euroni ja suure hooldusvajadusega inimeste puhul 1425 euroni. Kui keskmine teenuse saamise kuude arv aastas järgmise poole aasta arvestuses on neli kuud, siis teenuse vajadus ühel kliendil järgmistel aastatel on keskmiselt kaheksa kuud. Selline on olnud ka senine statistika inimeste keskmise [teenusel] viibimise kohta. Ma rääkisin, et aastal 2023 on inimese enda osalus 51%, aga aastal 2024 on inimese omaosalus 50%, nagu ka 2025. aastal, ja 2026. aastal on see 49%.
Räägime ressursist, mis lisandub järgmisel aastal ööpäevaringse üldhooldusteenuse osutamiseks – see on 22 239 491 eurot. Kokku on riigieelarves kulu küll 40 miljonit, aga 800 000 sellest on IT-arenduskulud ja 16 960 509 eurot on mõeldud kohalikele omavalitsustele ettevalmistavateks toiminguteks ja koduteenuste pakkumiseks. Nüüd, needsamad numbrid on järgmistel aastatel oluliselt suuremad: 57 miljonit aastal 2024, 59,6 miljonit aastal 2025 ja 62,3 miljonit juba aastal 2026. Samamoodi saame välja tuua, et kohalikel omavalitsustel on koduteenuste osutamiseks 2024. aastal peaaegu 9 miljonit ...
Ma võtan kolm minutit veel, kui tohib.