See vähemalt 10%‑line algatamiskvoorum tähendab seda, et rahvahääletusele ei saa seada teemasid, mis pole kohalike elanike arvates olulised. Samas ei tohi see kvoorum olla ka nii kõrge, et see välistaks kohalike rahvaalgatuste eduvõimalused üleüldse. See eelnõus seatud algatamiskünnis, ma toonitan praegu siin, käib nimelt hääletuste, mitte küsitluste kohta. Meil homme tuleb käsitlusele eelnõu, kus reguleeritakse küsitlusi, mitte hääletusi. See algatamiskünnis on ligikaudu Euroopa riikide keskmine. On riike, kus see on madalam, ja on riike, kus see on kõrgem. Seatud algatamiskvoorum tähendab seda, et Tartus võivad elanikud rahvahääletuse algatada juhul, kui on kogutud 4700 allkirja, Tallinnas 35 000. Aga Ruhnus on 30 elanikku. See 30 ei ole 10%, aga eelnõus on sätestatud niimoodi, et mitte vähem kui 30.
Nende rahvahääletuste ja rahvaküsitluste siduvus on reguleeritud eri riikides erineval moel samamoodi, et kohalikud rahvahääletused on vähemalt teatud tingimustel siduvad, näiteks Bulgaarias, Poolas, Saksamaal, Sloveenias, Taanis ja Tšehhis, kui rääkida Euroopa riikidest. Ja nagu ma enne ütlesin, käesolevas eelnõus on õiguslik siduvus seatud sõltuvusse referendumil osalenud kohaliku volikogu valimistel hääleõiguslike elanike osakaalust – kas alla 30% või üle 30%. Tähendab, et see 30% võiks olla päris paras.
Euroopa riikide praktika demonstreerib seda, et referendumil osaleb reeglina vähem valijaid kui esinduskogude valimistel. Näiteks osales viimastel Eesti Vabariigi kohalikel valimistel 54,7% hääleõiguslikest isikutest. Seega on pakutud kvooruminõue Eesti olusid arvestav. Arvestades teiste Euroopa riikide kogemusi võib öelda, et kohalike rahvahääletuste arv ja sagedus ei ole üleliia kõrge.
Nagu öeldud, peaks täpsemad korraldused sätestama kohalik volikogu. Seejuures on võimalik valida võimalus algatada referendum volikogus, selle võivad algatada kas kohalikud elanikud või nii volikogu kui ka kohalikud elanikud. Samuti on võimalus, et kohalike elanike algatatud referendumitaotlust menetleb esialgu volikogu, ja kui ta otsustab rahvahääletusele seatud küsimuse positiivselt lahendada, siis referendumit ei toimu.
Meie arvates väga hea eelnõu. Valitsus on aga paraku teisel arvamusel ja leidis, et eelnõu algataja ei ole veenvalt selgitanud, miks on KOKS-i tarvis lisada siduvate tulemustega rahvahääletus ning kuidas mõjutab uue instrumendi lisamine seniseid esindusdemokraatial põhinevaid otsustusmehhanisme. Edasi, valitsus väidab, et senised ja KOKS-i muutmise eelnõuga kavandatavad kohalike omavalitsuste elanike osaluse ja kaasamise võimalused on esindusdemokraatia põhimõttega hästi tasakaalus ja piisavad ning nende muutmine vajab kaalukaid põhjendusi.
Need on muidugi ettekäänded, ma ütlen teile. Kui midagi ikkagi ei soovita, kui ma midagi ikka ei taha teha, vaadake, siis ei ole ükski põhjendus mulle veenev, eks ole. Aga põhiküsimus on see, kelle jaoks veenev. Ma kahtlustan, et praeguse valitsuse või vähemalt selle valitsuse enamuse jaoks ei ole seesugune eelnõu, kus kodanikele antakse suurem otsustusõigus, mitte kunagi veenev. Mitte kunagi!
Komisjonis nuriseti ka selle üle – ja võib-olla asjakohaselt –, et eelnõu võiks olla normitehniliselt kvaliteetsem. Noh, tõsi, aga ma pole ju ka poliitiliselt nii naiivne, et arvaksin, et teeme nüüd järgmisel korral täiesti perfektse eelnõu, kirjutame ülipõhjaliku seletuskirja ja vot siis hääletaks võimuliit selle poolt. Ikka hääletatakse see menetlusest välja, kui nii on otsustatud, või külmutatakse argpüksi kombel komisjoni, nagu eelmise eelnõuga tehti. Aga tegelikult keegi ei keela ju seda eelnõu parandada.
Meie käsitleme demokraatiat klassikaliselt, meie ehk EKRE. Tsiteerin Britannica entsüklopeediat: valitsusvorm, kus kodanikud teevad otsuseid ise kas otse või oma valitud esindajate kaudu. Ja jätkan tsitaadiga. Jüri Raidla on väitnud (tsiteerin): "Küll võiks aga ehtsa rahvaalgatuse sisse viia kohaliku omavalitsuse tasandil. Rahvaalgatuse juurdefinitsioon ise tuleneb Eesti 1920. aasta põhiseadusest ning ei ole petitsiooniõigus nagu ekslikult paljud arvavad." No Jüri Raidla peab loomulikult silmas rahvaalgatust referendumi algatamiseks. Ma ei tsiteerinud teda sellepärast, et ma seda ise ei teaks, vaid tsiteerisin sellepärast, et ta ei ole ju mingi EKRE pooldaja ja hoopiski mitte lobist. Küll aga arvan, et ta on poliitiliselt neutraalne ja tark inimene, kes soovib meie ühiskonda paremaks teha.
Nii. Ega rahvahääletuste kaudu ei realiseeru ju just EKRE programmilised seisukohad. Paljudel juhtudel me ju teame arvamusküsitlustest, et tulemus oleks selline, mis ka meile ei meeldi. Küsimus on põhimõttes, kulla kolleegid! Rahvahääletus on kodanike kõrgem vahekohus, mis erinevaid konkureerivaid seisukohti ja ideoloogiaid kokku lepitud ja ausate reeglite järgi hinnates ühiskonna arengut suunab. Meie ühiskond ja lääne ühiskonnad üldse on viimasel kümnendil polariseerunud kuni kultuurisõdadeni välja. Referendumid aitaksid otsustada ja edasist polariseerumist vältida.
Samamoodi on ettekääne see, et esindusdemokraatiat ja otsedemokraatiat vastandatakse – või täpsemalt, see väide, nagu oleks senised ja KOKS-i muutmise eelnõuga kavandatavad kohaliku omavalitsuse [elanike] osaluse ja kaasamise võimalused esindusdemokraatia põhimõttega hästi tasakaalus ja piisavad. Ka kõigis Euroopa riikides, kus rahvahääletuse algatamine on lubatud, ka näiteks Lätis ja Leedus, pole ju otsedemokraatlikku valimissüsteemi, vaid on seesama parlamentarism. Aga ikkagi lubatakse kodanikul otse otsustada. Ega ma ei tea, miks valitsus oma rahvast kardab.
Ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta viitab selgesõnaliselt kodanike õigusele osaleda kohalikel referendumitel. Täpsemalt sätestab selle harta artikkel 3 [lõige] 1: "Kohalik omavalitsus tähendab kohalike võimuorganite õigust ja võimet seaduse piires ja kohalike elanike huvides korraldada ja juhtida valdavat osa nende vastutusalasse kuuluvast ühiskonnaelust." Ja artikkel 3 [lõige] 2: "Seda õigust kasutavad otsestel, ühetaolistel ja üldistel valimistel salajase hääletuse teel vabalt valitud nõukogu või esinduskogu liikmed. Antud nõukogul või esinduskogul võivad olla talle aruandvad täitevorganid." Ja nüüd pange tähele: "See tingimus ei tohi mingil moel mõjutada kodanike võimalust pöörduda esinduskogu poole, kasutada referendumeid ja teisi otseseid kodanikuosaluse vorme, kui need on seadusega lubatud."
Mitte et jälle see minule uudis oleks, see Euroopa kohaliku omavalitsuse harta, aga olen aru saanud, et eriti vasakliberaalsed poliitikud tunnevad sellist rahvuslikku alaväärsust ja kardavad ise otsustada ning kujundavad oma hoiakuid eelkõige välisinstitutsioonide soovituste põhjal. See oli ette loetud sotsiaaldemokraatidele ja reformierakondlastele.
Tulen nüüd veel tagasi selle juurde, kas eelnõuga toimepandav muutus on veenvalt põhjendatud, ja kordan uuesti, et selle valitsuse jaoks, valitsuse enamuse jaoks ei saa see kunagi olla veenvalt põhjendatud, kuna valitsuse enamus seda ei soovi. Küll aga on see veenvalt põhjendatud EKRE jaoks. Aga ka see pole mitte kõige tähtsam, see pole üldse kõige tähtsam. Kõige tähtsam on see, et see on veenvalt põhjendatud kodanike jaoks – nende jaoks, keda me siin esindame. Nende jaoks, keda me esindame siin. Kodanikud soovivad laiemat osalust otsustusprotsessis. Kõik arvamusküsitlused näitavad seda.
Norstati spetsiaalselt Tartus tehtud arvamusküsitluses, kus osales 800 tartlast – see on väga esinduslik valim, väga lai valim –, päriti, kas referendumit peetakse oluliseks linna tuleviku üle otsustamisel. Vaid 14% arvas, et referendumid ei ole olulised, aga 60% pidas neid oluliseks. Küsin, kas see ei ole veenev. Kas ei ole veenev? Kui ei usu, tehke uus küsitlus või küsige Norstati käest andmeid. Vaid väga vähesed poliitilised reformid saavad sedavõrd suure poolehoiu nagu referendumite sisseviimine. Kui te tahate tõesti olla rahvaesindajad, siis peaksite toetama seda eelnõu.
Nüüd lõpuks ka veel see, et homme tuleb esimesele lugemisele kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seadus. Selle kõige olulisemaks ja samal ajal kõige ebameeldivamaks osaks on kohaliku rahvaküsitluse korraldamise reguleerimine. Just rahvaküsitluse, mitte rahvahääletuse. Sellest räägime homme, aga ütlen juba ette, et kui selle eelnõu need sätted, mis reguleerivad rahvaküsitlust, peaksid seaduseks saama, siis ühtegi rahvaküsitlust Eestis selle alusel toimuma ei hakka. Varem veel mõned ikkagi toimusid, kuigi väga harva, aga pärast seda, kui see peaks seaduseks saama, ei toimu mitte ühtegi.
Niisugust eelnõu on neli aastat kokku meisterdatud ja seega pole põhjust selle homse eelnõu alusel hakata kujundama suhtumist tänasesse eelnõusse. Tänane eelnõu on tänane eelnõu. Aitäh!