Tere hommikust, head kolleegid! Austatud Riigikogu, tähelepanu! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 1. töönädala teisipäevast istungit. Istungi alguses on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Marko Šorin, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud saadikud! (Juhataja helistab kella.) Annan Keskerakonna fraktsiooni nimel üle eelnõu koolilõuna omavalitsustele makstava toetuse tõstmiseks 1 eurolt 1 euro ja 50 sendi peale.

Noore inimese organism vajab kvaliteetset, mitmekesist ja täisväärtuslikku toitu. Koolis pakutav soe lõuna on õpilastele väga oluline söögikord, mõnele lapsele ainus korralik toiduports päevas. Tõusva inflatsiooni ning kiire hinnatõusu tingimustes ei ole senine koolitoidu kvaliteedi hoidmine endiste summade eest enam võimalik. Selleks, et koolilõuna oleks õpilastele jätkuvalt tasuta kättesaadav, tervislik ja maitsev, tuleb suurendada toetuse alammäära. (Juhataja helistab kella.) Viimane koolitoidu toetamise tõstmine toimus 2018. aastal, kui riik tõstis toetust 78 sendilt 1 euro peale. Täisväärtuslik koolilõuna peab olema tagatud kõigile õpilastele, sõltumata sellest, millises koolis nad käivad. Ja tänast päeva kasutades: ega noored ei tule ju siia maja ette streikima, et nad tahaksid koolis süüa. Tänan tähelepanu eest!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Me esitame arupärimise peaminister Kaja Kallasele. Teema on see, millest on palju räägitud: kuidas ootamatult Välisluureameti peadirektor Mikk Marran vahetab ametit, tahab saada ja ongi saanud juba peametsaülemaks. Selle sisu on see, et me tahaksime teada, kuidas asjad tegelikult käivad.

Näiteks, Siseministeeriumi endine asekantsler Erkki Koort on kirjutanud, et tippametnike konkursid on enamasti fassaad ja otsused langetatakse kulisside taga omade ringis. Kaitseministeeriumi endine asekantsler Oidsalu on jätkanud, et poolriiklikud moodustised, nagu EAS ja RMK, kus on rohkem raha ja vähem reegleid kui traditsioonilises riigiasutuses, on sellise ühiskassa kroonijuveelid.

Meil on küsimused, konkreetselt, kuidas see mehhanism käis. RMK, jah, valis, aga vahepeal võeti Fontes, kes reklaamib ennast, et tabab alati täppi, aga praegu tekib küsimus, kuidas ta seda täppi tabas. Üks küsimus peaministrile, mida ma praegu ette loen: kas teie peaministrina olite kursis, et Välisluureameti juhi mõtted olid lõppenud suve pingelises julgeolekuolukorras hoopis metsas, kuna kandideeris RMK juhiks? Kui jah, siis millal te sellest teada saite? Nii et küsimusi on tervelt kaheksa ja puhas selline tehnoloogiline: kuidas see asi tegelikult käis? Tahaks näha, kuidas sai esiluurajast esimetsamees. Aitäh!

Aitäh! Rohkem eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi Riigikogu liikmetel ei ole. Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise. Riigikogu juhatus menetleb neid vastavalt kodu- ja töökorra seadusele.

Head kolleegid, kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 82 Riigikogu liiget, puudub 19.

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil kolm päevakorrapunkti. Esimene päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 587 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu liikme Jaak Valge.

Tere hommikust, head kolleegid! Lugupeetud tehniline personal! Ma nüüd paratamatult selle eelnõu esitlusel pean natuke kordama seda juttu, mida ma komisjonis rääkisin, aga ehk saab siis juhtivmenetleja aega kokku hoida. Ka selle eelnõu sisu on ... (Juhataja helistab kella.)

Head kolleegid, tähelepanu ettekandjale! Kuulame kõik!

Ka selle eelnõu sisu on sarnane sellega, mille me EKRE fraktsiooniga juba korra esitasime, aga see jäi peale esimest lugemist või peale seda, kui otsustati esimene lugemine siin täiskogus lõpetada, põhiseaduskomisjoni riiulile lebama, seda edasi ei menetletud. Ütlen, et see ei ole konfliktis iseenesest Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusega, kuna kodu‑ ja töökorra seaduses on defekt, mis selliseid obstruktsioone lubab, aga kindlasti on see konfliktis parlamentarismi põhimõttega. Ja nii olengi siin teie ees selle sarnase mõttega teist korda.

Selle eelnõu mõte on selles, et lubada kohalikes omavalitsustes rahvahääletusi, mis võivad olla nii volikogu kui ka elanike algatatud. Selles eelnõus on algatajate piirmääraks 10% hääleõiguslike kodanike arvust, kuid mitte vähem kui 30. Meil on mõned väga väikesed omavalitsused. Eelnõus on ka see, et kohalikule rahvahääletusele ei saa seada riigielu küsimusi ja küsimusi, mille rahvahääletuse tulemus võib olla kehtiva seadusega vastuolus. Eelnõu osundab, et valla- ja linnaelanike esitatud rahvahääletuse nõude õiguspärasuse üle otsustab valla‑ või linnavalitsus. Kui rahvahääletuse taotlus vastab sätestatud tingimustele, peab kohalik omavalitsus tagama, et rahvahääletusele seatud küsimuses oleks tagatud tasakaalustatud teavitus.

Nüüd, edasi. Rahvahääletus peaks ise toimuma aasta jooksul peale selle esitamist ja rahvahääletuse tulemus peaks olema õiguslikult siduv sel juhul, kui osaleb vähemalt 30% hääleõiguslikest elanikest. Kui osaleb vähem, siis ei oleks see õiguslikult siduv, vaid oleks nõuandev ehk seda tulemust käsitletakse rahvaküsitlusena. Ülejäänud detailid peaks sätestatama kohaliku omavalitsuse põhimääruses ...

Head kolleegid, püüame käituda nii, et ettekandja saaks rahulikult ette kanda, saalis on vaikus.

See vähemalt 10%‑line algatamiskvoorum tähendab seda, et rahvahääletusele ei saa seada teemasid, mis pole kohalike elanike arvates olulised. Samas ei tohi see kvoorum olla ka nii kõrge, et see välistaks kohalike rahvaalgatuste eduvõimalused üleüldse. See eelnõus seatud algatamiskünnis, ma toonitan praegu siin, käib nimelt hääletuste, mitte küsitluste kohta. Meil homme tuleb käsitlusele eelnõu, kus reguleeritakse küsitlusi, mitte hääletusi. See algatamiskünnis on ligikaudu Euroopa riikide keskmine. On riike, kus see on madalam, ja on riike, kus see on kõrgem. Seatud algatamiskvoorum tähendab seda, et Tartus võivad elanikud rahvahääletuse algatada juhul, kui on kogutud 4700 allkirja, Tallinnas 35 000. Aga Ruhnus on 30 elanikku. See 30 ei ole 10%, aga eelnõus on sätestatud niimoodi, et mitte vähem kui 30.

Nende rahvahääletuste ja rahvaküsitluste siduvus on reguleeritud eri riikides erineval moel samamoodi, et kohalikud rahvahääletused on vähemalt teatud tingimustel siduvad, näiteks Bulgaarias, Poolas, Saksamaal, Sloveenias, Taanis ja Tšehhis, kui rääkida Euroopa riikidest. Ja nagu ma enne ütlesin, käesolevas eelnõus on õiguslik siduvus seatud sõltuvusse referendumil osalenud kohaliku volikogu valimistel hääleõiguslike elanike osakaalust – kas alla 30% või üle 30%. Tähendab, et see 30% võiks olla päris paras.

Euroopa riikide praktika demonstreerib seda, et referendumil osaleb reeglina vähem valijaid kui esinduskogude valimistel. Näiteks osales viimastel Eesti Vabariigi kohalikel valimistel 54,7% hääleõiguslikest isikutest. Seega on pakutud kvooruminõue Eesti olusid arvestav. Arvestades teiste Euroopa riikide kogemusi võib öelda, et kohalike rahvahääletuste arv ja sagedus ei ole üleliia kõrge.

Nagu öeldud, peaks täpsemad korraldused sätestama kohalik volikogu. Seejuures on võimalik valida võimalus algatada referendum volikogus, selle võivad algatada kas kohalikud elanikud või nii volikogu kui ka kohalikud elanikud. Samuti on võimalus, et kohalike elanike algatatud referendumitaotlust menetleb esialgu volikogu, ja kui ta otsustab rahvahääletusele seatud küsimuse positiivselt lahendada, siis referendumit ei toimu.

Meie arvates väga hea eelnõu. Valitsus on aga paraku teisel arvamusel ja leidis, et eelnõu algataja ei ole veenvalt selgitanud, miks on KOKS-i tarvis lisada siduvate tulemustega rahvahääletus ning kuidas mõjutab uue instrumendi lisamine seniseid esindusdemokraatial põhinevaid otsustusmehhanisme. Edasi, valitsus väidab, et senised ja KOKS-i muutmise eelnõuga kavandatavad kohalike omavalitsuste elanike osaluse ja kaasamise võimalused on esindusdemokraatia põhimõttega hästi tasakaalus ja piisavad ning nende muutmine vajab kaalukaid põhjendusi.

Need on muidugi ettekäänded, ma ütlen teile. Kui midagi ikkagi ei soovita, kui ma midagi ikka ei taha teha, vaadake, siis ei ole ükski põhjendus mulle veenev, eks ole. Aga põhiküsimus on see, kelle jaoks veenev. Ma kahtlustan, et praeguse valitsuse või vähemalt selle valitsuse enamuse jaoks ei ole seesugune eelnõu, kus kodanikele antakse suurem otsustusõigus, mitte kunagi veenev. Mitte kunagi!

Komisjonis nuriseti ka selle üle – ja võib-olla asjakohaselt –, et eelnõu võiks olla normitehniliselt kvaliteetsem. Noh, tõsi, aga ma pole ju ka poliitiliselt nii naiivne, et arvaksin, et teeme nüüd järgmisel korral täiesti perfektse eelnõu, kirjutame ülipõhjaliku seletuskirja ja vot siis hääletaks võimuliit selle poolt. Ikka hääletatakse see menetlusest välja, kui nii on otsustatud, või külmutatakse argpüksi kombel komisjoni, nagu eelmise eelnõuga tehti. Aga tegelikult keegi ei keela ju seda eelnõu parandada.

Meie käsitleme demokraatiat klassikaliselt, meie ehk EKRE. Tsiteerin Britannica entsüklopeediat: valitsusvorm, kus kodanikud teevad otsuseid ise kas otse või oma valitud esindajate kaudu. Ja jätkan tsitaadiga. Jüri Raidla on väitnud (tsiteerin): "Küll võiks aga ehtsa rahvaalgatuse sisse viia kohaliku omavalitsuse tasandil. Rahvaalgatuse juurdefinitsioon ise tuleneb Eesti 1920. aasta põhiseadusest ning ei ole petitsiooniõigus nagu ekslikult paljud arvavad." No Jüri Raidla peab loomulikult silmas rahvaalgatust referendumi algatamiseks. Ma ei tsiteerinud teda sellepärast, et ma seda ise ei teaks, vaid tsiteerisin sellepärast, et ta ei ole ju mingi EKRE pooldaja ja hoopiski mitte lobist. Küll aga arvan, et ta on poliitiliselt neutraalne ja tark inimene, kes soovib meie ühiskonda paremaks teha.

Nii. Ega rahvahääletuste kaudu ei realiseeru ju just EKRE programmilised seisukohad. Paljudel juhtudel me ju teame arvamusküsitlustest, et tulemus oleks selline, mis ka meile ei meeldi. Küsimus on põhimõttes, kulla kolleegid! Rahvahääletus on kodanike kõrgem vahekohus, mis erinevaid konkureerivaid seisukohti ja ideoloogiaid kokku lepitud ja ausate reeglite järgi hinnates ühiskonna arengut suunab. Meie ühiskond ja lääne ühiskonnad üldse on viimasel kümnendil polariseerunud kuni kultuurisõdadeni välja. Referendumid aitaksid otsustada ja edasist polariseerumist vältida.

Samamoodi on ettekääne see, et esindusdemokraatiat ja otsedemokraatiat vastandatakse – või täpsemalt, see väide, nagu oleks senised ja KOKS-i muutmise eelnõuga kavandatavad kohaliku omavalitsuse [elanike] osaluse ja kaasamise võimalused esindusdemokraatia põhimõttega hästi tasakaalus ja piisavad. Ka kõigis Euroopa riikides, kus rahvahääletuse algatamine on lubatud, ka näiteks Lätis ja Leedus, pole ju otsedemokraatlikku valimissüsteemi, vaid on seesama parlamentarism. Aga ikkagi lubatakse kodanikul otse otsustada. Ega ma ei tea, miks valitsus oma rahvast kardab.

Ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta viitab selgesõnaliselt kodanike õigusele osaleda kohalikel referendumitel. Täpsemalt sätestab selle harta artikkel 3 [lõige] 1: "Kohalik omavalitsus tähendab kohalike võimuorganite õigust ja võimet seaduse piires ja kohalike elanike huvides korraldada ja juhtida valdavat osa nende vastutusalasse kuuluvast ühiskonnaelust." Ja artikkel 3 [lõige] 2: "Seda õigust kasutavad otsestel, ühetaolistel ja üldistel valimistel salajase hääletuse teel vabalt valitud nõukogu või esinduskogu liikmed. Antud nõukogul või esinduskogul võivad olla talle aruandvad täitevorganid." Ja nüüd pange tähele: "See tingimus ei tohi mingil moel mõjutada kodanike võimalust pöörduda esinduskogu poole, kasutada referendumeid ja teisi otseseid kodanikuosaluse vorme, kui need on seadusega lubatud."

Mitte et jälle see minule uudis oleks, see Euroopa kohaliku omavalitsuse harta, aga olen aru saanud, et eriti vasakliberaalsed poliitikud tunnevad sellist rahvuslikku alaväärsust ja kardavad ise otsustada ning kujundavad oma hoiakuid eelkõige välisinstitutsioonide soovituste põhjal. See oli ette loetud sotsiaaldemokraatidele ja reformierakondlastele.

Tulen nüüd veel tagasi selle juurde, kas eelnõuga toimepandav muutus on veenvalt põhjendatud, ja kordan uuesti, et selle valitsuse jaoks, valitsuse enamuse jaoks ei saa see kunagi olla veenvalt põhjendatud, kuna valitsuse enamus seda ei soovi. Küll aga on see veenvalt põhjendatud EKRE jaoks. Aga ka see pole mitte kõige tähtsam, see pole üldse kõige tähtsam. Kõige tähtsam on see, et see on veenvalt põhjendatud kodanike jaoks – nende jaoks, keda me siin esindame. Nende jaoks, keda me esindame siin. Kodanikud soovivad laiemat osalust otsustusprotsessis. Kõik arvamusküsitlused näitavad seda.

Norstati spetsiaalselt Tartus tehtud arvamusküsitluses, kus osales 800 tartlast – see on väga esinduslik valim, väga lai valim –, päriti, kas referendumit peetakse oluliseks linna tuleviku üle otsustamisel. Vaid 14% arvas, et referendumid ei ole olulised, aga 60% pidas neid oluliseks. Küsin, kas see ei ole veenev. Kas ei ole veenev? Kui ei usu, tehke uus küsitlus või küsige Norstati käest andmeid. Vaid väga vähesed poliitilised reformid saavad sedavõrd suure poolehoiu nagu referendumite sisseviimine. Kui te tahate tõesti olla rahvaesindajad, siis peaksite toetama seda eelnõu.

Nüüd lõpuks ka veel see, et homme tuleb esimesele lugemisele kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seadus. Selle kõige olulisemaks ja samal ajal kõige ebameeldivamaks osaks on kohaliku rahvaküsitluse korraldamise reguleerimine. Just rahvaküsitluse, mitte rahvahääletuse. Sellest räägime homme, aga ütlen juba ette, et kui selle eelnõu need sätted, mis reguleerivad rahvaküsitlust, peaksid seaduseks saama, siis ühtegi rahvaküsitlust Eestis selle alusel toimuma ei hakka. Varem veel mõned ikkagi toimusid, kuigi väga harva, aga pärast seda, kui see peaks seaduseks saama, ei toimu mitte ühtegi.

Niisugust eelnõu on neli aastat kokku meisterdatud ja seega pole põhjust selle homse eelnõu alusel hakata kujundama suhtumist tänasesse eelnõusse. Tänane eelnõu on tänane eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Hea ettekandja, teile on ka hulgaliselt küsimusi. Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! See eelnõu on saanud kas oodatult või ootamatult kriitikat just nendelt poliitilistelt jõududelt, kes kutsuvad ennast sotsiaaldemokraatideks või liberaalideks. Ja see tuletab taas meelde, et kui tuntakse vajadust demokraatiale lisada mingeid eesliiteid, olgu sotsiaaldemokraatia, liberaaldemokraatia, kontrollitud või juhitav demokraatia, siis tegelikult on tihtipeale tegemist ebademokraatiaga. Kas teie oskate lahti seletada, miks on liberaalid niivõrd häiritud ja tusased, kui tuleb juttu rahvaalgatusest?

Aitäh! Ma arvan, et see on oluline küsimus. Noh, ma ise ei ole liberaal ja ma ei oska nende kategooriate järgi väga täpselt mõelda. Küll aga poliitik ma olen ja nii palju, kui ma järeldada oskan, ma arvan, et see on põhjusel, et vasakliberaalide selline eriti viimasel kümnel aastal pealesurutav globalistlik agenda ei ole kodanikele vastuvõetav. Juhul kui sellised poliitilised sammud, mis viivad vasakliberaalse globalistliku maailma kujunemisele, järjest panna rahvahääletusele, siis neid lihtsalt ei kiideta heaks. Ka vasakliberaalide vastuseis rahvahääletusele tekkis just paralleelselt või sünkroonis sellega, kui hakkas tulema selline vasakliberaalsete põhimõtete pealesurumine. Eks ma tean seda ajaloolasena ka, et loomulikult sihukestele tõsiusklikele marksistidele, ja isegi mitte ainult tõsiusklikele, vaid isegi mõõdukatele marksistidele, on ju demokraatia vastumeelne.

Aitäh! Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Nagu te põgusalt viitasite oma ettekandes või tutvustuses, meie sotsiaalliberaalsed erakonnad joonduvad paljuski sellest, mida Euroopa Liidus otsustatakse või mida teised maad Euroopas otsustavad. Kas teil on näiteid tuua Euroopa riikidest, kus tegelikult erinevas vormis need rahvahääletused ja rahvaküsitlused on seadustatud?

Jah, aitäh! Mul on seal lauasahtlis üks tabel, kus on täpselt kirjas, missuguste künnistega tohib algatada rahvahääletusi ja kas nad on siduvad, missugustes küsimustes on nad siduvad ja missugustes mitte. Üldistatult siin vastan niimoodi, et kindlasti üle poole Euroopa riikides on kohalikud rahvahääletused lubatud ja soodustatud. Aga tingimused on erinevad. Nagu öeldud, meie kõikides lähiriikides on see ka. Tõsi, Lätis ja Leedus kohalike rahvahääletuste praktika ei ole väga levinud, küll aga on see Soomes. Aga kõigis lähiriikides on see lubatud, jättes muidugi Venemaa välja, Venemaa kohta ma lihtsalt ei tea.

Alar Laneman.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Me ju teame, et demokraatia ehedaimaks vormiks on inimeste osalemine otsustes, just kõige tõsisemates, nende elu puutuvates küsimustes. Me oleme ka näinud, et selle peamisteks takistusteks või soovimatuse põhjuseks ongi rahvuslik alaväärsuskompleks. Kahjuks on ka palju näiteid võimu kasutamisest isiklikes huvides, eriti kohaliku elu tasandil. Ma soovin küsida kaheosalise küsimuse. Kas te oskate tuua positiivseid efekte näiteks, kui meil õnnestuks ellu viia? Ja kas siin on mingi seos tänapäevase olukorraga, kaitsetahtega, kui meil õnnestuks sellega edasi liikuda?

Aitäh! Kindlasti oleks rahvahääletustel positiivseid efekte. Mõtleme näiteks nende küsimuste üle, mis on, ütleme, Tartus ja Tallinnas tugevaid pingeid tekitanud. Noh, näiteks, Pätsi pea ausammas Tallinnas – ma arvan, et kui see oleks rahvahääletusele pandud, kas tallinlased seda soovivad või mitte, siis ükstapuha, missugune oleks tulemus olnud, oleks asi olnud selge ja meil ei oleks enam pärast olnud kellegi pahameelt ja küüneviha. Aga ma tahaksin midagi lisada sellele heale küsimusele, laiendada seda natukene. Ega ei peagi ilmtingimata tooma juhtumeid, selleks et aru saada, et see on vajalik. Tegelikult on demokraatia väärtus iseenesest.

Ja sinu hea küsimuse teine pool tuleb ka vastamisele selles raamis, selle tõttu kui demokraatia on väärtus iseenesest ja rahvahääletused väldivad poliitikute võõrandumist ühiskonnast, siis sellest tulenevalt on ühiskond tänu sellele sidusam, ühisotsustavam. Kui me toome mingisuguse perekonna näite, siis kõige tugevam on see perekond, kus koos otsustatakse, kus teravaid küsimusi ei maeta maha ega anta perekonnapea otsustamisele, vaid otsustatakse koos. Koos otsustav perekond tuleb kõikidest raskustest kõige paremini välja, niimoodi ka koos otsustav ühiskond omab kõige suuremat kaitsetahet.

Rein Kokk, palun! 

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Väga hea eelnõu ja tänan sind selgete vastuste eest küsimustele. Aga kas sa avaksid ka meie kuulajatele ja vaatajatele kahte asja veel? Miks just ühe aasta jooksul peale selle ettepaneku tegemist viia läbi referendum? Ja seesama siduv 30%, kust see tulnud on? Äkki sa räägid seda tausta natuke, miks mitte 15 või näiteks 35?

Aitäh! Kõigepealt, see ühe aasta kriteerium tuleb sellest, et elanikud saaksid korralikult teavitatud, et oleks aega neid informeerida sellest teemast. Sellepärast et rahvahääletus ei sidusta ühiskonda mitte ainult selle tõttu, et nüüd koos otsustatakse, vaid ka selle tõttu, et koos arutatakse, tehakse teema elanikele selgeks enne, kui nad siis võtavad seisukoha. Ja see üks aasta on pandud ka selleks, et kui rahvahääletuse tulemus on selline, mis nõuab muudatusi kohaliku omavalitsuse eelarves, siis oleks, kui see ajajoon targalt koostada, võimalik teha nii, et järgmise aasta eelarves saaks seda rahvahääletuse tulemust juba arvestada.

Nii. See 30%, seda ma põgusalt selgitasin juba. Vaatasin seda, missugused on teistes Euroopa riikides kohalikel omavalitsustel rahvahääletusel osalemise osakaalud, ja vaatasin seda, kui palju Eestis käiakse kohalike omavalitsuste valimistel valimas. Mulle tundus, et just selline kompromiss on kõige parem. Kui oleks alla 30%, siis oleks see tulemus nõuandev. Ei oleks niimoodi, et see tulemus oleks tühistatud, vaid tulemus oleks nõuandev, ja kui üle 30%, siis oleks tulemus siduv. Ja see 30% on seatud veel selleks, see on selles mõttes paras, et need, kes on hääletusele pandud otsuse vastu, ei loodaks oma tulemust saada rahvahääletuse boikoteerimisega.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Selge see, et selle vastuseisu osas köetakse igasuguseid hirme üles. Nagu vana hea Konstantin Päts aastal 1934 ütles, et Eesti rahvas on üdini haige ja tema on peapsühhiaater, kes hakkab teda terveks tegema. Siin on seda mentaliteeti tänagi näha. Äkki sa julgustad maailmas rikkuselt neljanda riigi, Šveitsi näitel, kuidas seal on võimalik moodsat riiki üleval pidada päris hulga referendumite olemasolul. Kui palju neid tegelikult seal toimub igal aastal? Ja kuidas see riik veel koos püsib?

Aitäh! Jaa. Šveits on, nagu sa õigesti märkisid, maailmas jõukuselt neljas riik, aga õnnelikkuse määra poolest on ta isegi eespool, vist teine või kolmas riik. Ja referendumeid toimub seal tõesti sagedasti, teda on nimetatud otsedemokraatlikuks riigiks. Kust koha pealt see piir läheb, seda on raske öelda, aga see on üks Šveitsi tunnuseid küll läbi aegade olnud. Šveitsis on igal aastal neli referendumivooru – nüüd ma räägin üleriigilistest referendumitest –, mis on juba pikalt ette määratud. Ja igale voorule võib seada nii palju referendumiküsimusi, kui algatuse künnise ületavad. See on jah neil selline rutiin.

Noh, siin on üks ja teine öelnud, et ärge võrrelge Eestit Šveitsiga, sest Šveitsil on referendumikultuur ikkagi hoopis pikem. Eks see peegeldab ka sellist rahvuslikku alaväärsust, kui niimoodi öeldakse. Tuletan meelde, et näiteks Eestis said naised valimisõiguse mitukümmend aastat varem kui Šveitsis. Seega, meil põhimõtteliselt demokraatiakultuur ei pruugi olla iseenesest õhem. Ja edasi, meie referendumite arv kahe maailmasõja vahel oli Euroopas Šveitsi järel teisel kohal. Nii et meil on referendumi kultuur ka olemas.

Ja veel, Anti, sa tõid hea näite Šveitsi näol, aga ma tooksin Ida-Euroopast ka ühe näite, nimelt Sloveenia. Sloveenia näol on tegemist Ida-Euroopa kõige õnnelikuma jõukama riigiga, kus on – üllatus-üllatus, ei ole üllatus – toimunud ka kõige rohkem referendumeid. Nii et kui mingi rahvuslikus alaväärsuses vaevlev inimene ütleb, et meid ei saa Šveitsiga võrrelda, siis võrrelge palun Sloveeniaga. Ja Sloveenia riiklust ei olnud veel olemaski, kui meie referendumikultuur juba arenes.

Mihhail Lotman, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Nagu sa tead, ma olen ka rahvahääletuste pooldaja. Aga saatan on detailides. Ka siin. Kes osaleb referendumil? Sa kogu aeg räägid elanikest. Siin on täpsustus: "hääleõiguslikud", aga ei ole öeldud, kas kodanikud või mittekodanikud. Kujuta ette, et Narvas oleks referendum tanki teemal. Milline võiks olla siin tulemus? See on esimene küsimuse pool.

Teine on see, et igasugused referendumid on väga kallis lõbu. Minu meelest oleks õiglane, et vähemalt osaliselt algatajad ka vastutaksid selle eest, maksaks teatud kautsjoni. Juhul kui küsimus saab positiivse vastuse, siis see raha neile tagastatakse, juhul kui see lükatakse tagasi, siis see lappab natuke seda eelarvet. Mida sa arvad sellest?

Aitäh! Kõigepealt katsun esimesele küsimusele vastata. Loomulikult ma pean silmas neid hääleõiguslikke elanikke, kes osalesid kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel. See peaks olema elementaarne või noh, ma ise arvasin, et see peaks olema niimoodi mõistetav. Ta ei ole kuidagi teistmoodi sõnastatud ja nii see on ka varem olnud ju meil. Mis puutub Narva punatanki, siis vaata, Mihhail, see küsimus otsustati meil Eesti-keskselt ära, eks ju. Ja see selles eelnõus on ju selgelt kirjas, et referendumi tulemus ei tohi olla vastuolus seadusega ehk üleriikliku seadusega. See on see vastus.

Nüüd teine küsimus. Jaa, ma olen kuulnud seda sinu ideed, et referendumil osalejad peaksid maksma kautsjoni. (Hääl saalist.) Kuidas, palun? Algatajad? Nojah, kui sa kujutad ette, et 4700 tartlast peaks maksma kautsjoni, siis kas sulle endale ei tundu – vabandust, see on retooriline küsimus – see siis sellise rahvaalgatuse lämmatamisena? Minule küll tundub. Ütleme, et isegi selle kautsjoni maksmise protsess või mis teeb selle allkirjastamise tülikamaks, isegi see juba pidurdab. Muidugi kõiki asju võib arutada, hea meelega, aga ma arvan, et see ei ole hea mõte. Kogu austuse juures.

Merry Aart, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Ma jätkaksin siit oma pinginaabri küsimusest. Mind huvitaks see 10%. Kust tuleb see 10%? Kas sellel on mingi põhjendus või on see selline emotsionaalne lihtsalt? Kust see tuleb ja kuidas teistes riikides võiks olla? 

Aitäh, Merry, jälle selle võimaluse eest natukene neid detaile avada! Jah, ega meil, nagu sa tead, ei ole olemas sellist ülemaailmset regulatsiooni, et see peaks olema just 10%. Eks ühiskonnateadustes – poliitika ju tugineb ühiskonnateadustele – ikkagi peab empiirikat vaatama. Peab esiteks vaatama seda kogemust, mis teistes riikides on, ja kusagil 10% võib-olla see Euroopa riikides keskmine on, toonitan, et hääletuste puhul, mitte küsitluste puhul. Hääletuste puhul see umbes 10% on. Ja teine asi, peaks proovima kujutada ette ka seda, et meil, eestlastel on ju seda referendumikultuuri pärsitud kõik need 30 aastat ja meil inimesed arvavad tihtipeale, et ega meist nagunii midagi ei sõltu. Me oleme ju palju alla kirjutanud igale poole, igasuguseid petitsioone teinud, aga mitte midagi muutunud ei ole. Ma arvan, et kui see oleks nüüd üle 10%, siis oleks ikkagi väga raske neid allkirju kokku saada. See peaks olema mingisugune ühiskonnas väga suurt pinget tekitav küsimus. Sealt see 10% tulnud on, keskmisena.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Praegu me oleme läinud selle lõksu, et täna on kõlanud siin väga palju erinevaid termineid – "rahvaalgatus", "rahva arvamus", "rahvaküsitlus", siis me oleme jõudnud veel referendumini ja sinna. Need mõisted ajavad segadusse, inimesed suurt aru ei tea. Mina küsin aga seda, kas me saame selle seadusemuudatusega mingil määral ka reguleerida, ütleme, erinevaid tõlgendusi. Noh, näiteks, Mõigu KEK-i seinalehel toimunud küsitlust me ei saa eksponeerida kui avalikku arvamust või telesaadetes tehtud [kampaaniat], et võib-olla võitja saab 100 eurot, ja siis seda eksponeerida vastavalt sellele, kuidas see tulemus on, absoluutse tõe pähe. Kas me mingil hetkel saame siis öelda, et see ongi nüüd see, mida peaks menetlema, ja teised on lihtsalt meelelahutuslikud ettevõtmised?

Jaa, aitäh, Tarmo! Eks meil ju poliitikud teavad ja sina ka kindlasti tead seda vahet. Aga kindlasti on see võimalik. Kui leitakse, et kodanikele on seda vaja öelda selgemini, siis võib seadusesse selle juba sisse kirjutada. Juhin tähelepanu, et ka näiteks Jüri Raidla väidab, et rahvaalgatus ei ole petitsiooniõigus. Mina väidan samamoodi, et ajalooliselt rahvaalgatus ei ole petitsiooniõigus. Aga ka näiteks homse eelnõu puhul on rahvaalgatust just käsitletud petitsiooniõigusena. Nii et võib-olla on sinu selline tähelepanu juhtimine tõesti asjakohane ja me vajame selgemaid mõisteid kõikide jaoks.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mulle väga meeldib see eelnõu, aga minu jaoks on natuke küsitav see, et rahvahääletus peab toimuma aasta jooksul. Ma kuulasin teie vastust ka hea kolleegi Rene Koka küsimusele, kus te põhjendasite, et siis saab eelarvesse teha mingisuguseid vastavaid muudatusi või ettepanekuid ja teemat põhjalikult arutada. Aga kahtlemata, arvestades nüüd Paide Linnavolikogu kogemust, ma võiks öelda, on palju akuutsemaid asju, näiteks Paide linnas asuva Sargvere mõisa müük, mis tegelikult rahva tahte vastaselt tehti ära ja selle asja ootamine või venitamine aasta peale alati ei ole mõistlik. Kas ei võiks siin, ütleme, seda aega lühendada, sest inimese mälu üldjuhul ju kestab kuskil kolm kuud ja kui see on aasta piires, siis ta võib lihtsalt ununeda selleks hetkeks?

Jah, aitäh, Kalle! Kindlasti võib see olla ju arutelu küsimus. Ma ei taha öelda, et see aasta on just kõige õigem. Aga siis jälle, et teiste Euroopa riikide praktika niimoodi on, on ka lühemat aega tõepoolest, aga aasta on levinud. Nüüd, kui see aeg on pikem, see osundab sellele, et ikkagi rahvahääletused võiksid toimuda sellistes fundamentaalsemates küsimustes, mitte niimoodi poliitilistes detailides ja hetkepoliitilistes küsimustes.

Nüüd, see sinu toodud mõisa näide. Mul on hea meel sellele niimoodi vastata, et juhul, kui kohalik võim teab seda, et rahvahääletuse võimalus on olemas, mis ka võib-olla hiljem selle otsuse hoopis tühistab, siis ka kohalik võim iseenesest käitub korralikumalt, käitub rohkem kodanike tahte kohaselt. Nii et rahvahääletusel ei ole mitte ainult otsustusmõju ja ühiskonda liitev mõju, vaid see kutsub ka korrale rahvaesindajaid, et selliseid ilmselgelt ühiskonna enamuse arvamusele vastukäivaid otsuseid ei tehtaks.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Väga vajalik seadus. Kas sa ei arva, et selle seaduse vajadus tuleneb isegi rohkem sellest, et ta toidab rahva vaimsust? Ütleme, ühiskond ja ühiskonna tahe ja kaitsetahe tugineb tegelikult ju kolmel sambal, et on olemas inimressurss, on olemas majanduslik võimekus ja on olemas kaitsevaimsus. Siis püsib ühiskond, eks ole. Ja nüüd, ütleme, sellise seadusega laiemalt toidetakse ju ühiskonna vaimsust. See tähendab seda, et inimesed teavad, et on võimalik minna ja saada oma tahtmine läbi ühise, kuidas öelda, positsiooni loomisega. Kas sa ei arvagi, et see on palju tähtsam kui need väikesed muudatused, mis seaduses endas sees on?

Aitäh! Ma olen väga nõus sellega. Just, see on oluline osundus jälle, et me ei saa seda eelnõu vaadata siis ainult sellelt positsioonilt, missugune otsus oleks teistmoodi olnud, vaid me peame seda vaatama siis terve ühiskonna kontekstis. Ja sa võtsid selle minutiga nüüd kõik need positiivsed asjad kokku oma kommentaariga. Sellised koos otsustamise võimalused loovad paremat ühiskonda.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui 1993–1999 kehtis kohaliku omavalitsuse korraldus, oli võimalik see rahvahääletus, siis pärast 30. septembrit 1999 muutus see võimatuks. Aga minu küsimus: kes olid toona selle muudatuse, ükskõik kui õige või vale ta oli, taga? Ma vaatasin, et peaministritoolil istus Mart Laar ja regionaalminister oli vist Toivo Asmer, aga võib-olla ma viimase koha pealt eksin. Millised poliitilised jõud olid selle muudatuse või selle eelnõu taga?

Aitäh, Peeter! Eks siin ma olen mingile paarikümnele küsimusele juba vastanud oma arvates ammendavalt. Nüüd ma võin lubada endale sellist vastust, et ma ei tea.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Noh, ei pea olema selgeltnägija, et ennustada selle käesoleva eelnõu saatust. Liberaalid kardavad rahva arvamust ju meeletult. Aga kui sa meenutaksid, palun, meie eelmist analoogset eelnõu, kas sulle meenub mõni mõistusepärane argument, mis rahvahääletuse ideele vastu seisab? Ja milliseid argumente võiks selles debatis oodata, kui me tõsisest arutelust räägime?

Aitäh! Ma arvan, et ma ilmselt pean sinuga nõustuma, et tõenäoliselt tõsist arutelu ei tule. Tõsine arutelu tähendaks seda, et me prooviksime koos need kvoorumid ja künnised niimoodi seada, et süsteem toimiks, aga ei destabiliseeriks senist süsteemi.

Aga eks ma nimetasin need argumendid ära. Meil on justkui esindusdemokraatia ja otsedemokraatia vastandub meie riigi ehitusele. Noh, see ei ole nagu tõsine argument, eks ole. Ikkagi suuremas osas parlamentaristlikes riikides on siis rahvahääletuse algatamise võimalused. Ega muud olegi. Lihtsalt, nii nagu selles valitsuse arvamuses oli, et ei ole veenvalt põhjendatud – kui valitsuse jaoks ei ole veenvalt põhjendatud, siis valitsus seda lihtsalt ei soovi. Meie jaoks on ta veenvalt põhjendatud siis, kui kodanikud seda soovivad. Ja kodanikud seda ilmselgelt soovivad. Nii et ega ma ei oska siin, kuidas öelda, poliitilistele vastastele instrumente kätte anda, millega nad võiksid seda veel torpedeerida. Minu arust neid ei olegi.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma tahaksin viidata ühele niinimetatud sotsioloogilisele probleemile, millele on sotsioloogid ise viidanud. Siit me lahendust ei leia, aga et võib-olla eelnõu puhul edasi minna. Nimelt, Brexit magati maha, sellepärast et kõik rahvaarvamused olid sellised, et Brexit ei lähe läbi. Trumpi võit ka väidetavalt magati maha, sellepärast et kõik küsitlused näitasid, et Trumpil ei ole mitte mingisugust lootust. Mida aga ütlevad sotsioloogid? Inimesed vastavadki juba niinimetatud keskmist, ehk siis nad teavad, millist vastust neilt oodatakse. Ja see probleem võib lahvatada sellest, et inimesed enam ei ütlegi enda neid probleemseid asju, mis neid häirivad. Ütleme nii, et enesetapule kalduv inimene vastab seda, et elul pole väga vigagi, ja ühel päeval on ta lahkunud ja me küsime, miks me seda ei märganud. Aga sellepärast, et inimene vastas meelepäraselt. Kas me saaksime selle eelnõu puhul natukenegi seda mõõdet sinna sisse tuua?

Aitäh, Tarmo! Sul on alati reljeefsed näited, nagu seekordki. Ma ausalt öeldes seda rahvahääletust väga suitsiididega kokku ei paneks. Aga see osundus, et inimesed ei ütle oma tegelikku arvamust või häbenevad seda öelda, on asjakohane. See tuleneb poliitkorrektsusest, mis on tegelikult ju saatanast. Seda lubab see vasakliberaalne instrument, mis lubab inimesi ja seisukohti tühistada. Selle tõttu inimesed ei julge öelda. Aga rahvahääletuste puhul on ju vastamine anonüümne. Me võime nendest rahvahääletustest leida ka sellise sõnavabaduse kaitsmise printsiibi, põhimõtteliselt.

Toomas Jürgenstein, palun!

Hea eesistuja! Hea Jaak! Kõigepealt üks tehniline märkus. Vähemalt minule jagatud eelnõu puhul on 30% siduv, aga seletuskirjas on 40. Nüüd küsimus. Oletame, et kusagil on rahvahääletus, milles osaleb pisut üle 30%, oletame, et see on 1000 inimest, neist 501 on poolt ja 499 on vastu, noh, tegelikult viik. Kas ei oleks mõttekas sellisel juhul teha siia mingisugune protsent, et vastav otsus on siduv siis, kui näiteks 60% ütleb jah?

Jah, aitäh! Aitäh selle konstruktiivse küsimuse eest! Eriti tore on see, et sa oled võtnud nõuks eelnõu põhjalikult vaadata. Kui seal on defekt, siis parandame koos ära.

Põhimõtteliselt on selline mehhanism muidugi võimalik küll. Teisest küljest jälle, eks me ju siin Riigikogus teeme ka otsuseid niimoodi, et võib vabalt olla nii: 51 on poolt ja 50 on vastu. Otsus on ikkagi otsus, see on põhimõtteliselt ikkagi enamusprintsiip. Ka Riigikogusse, parlamenti valitakse saadikuid nii, et mõnikord võib mõni jääda ühe või kahe häälega alla. Eks see ebaõigluse moment võib-olla natukene jääb.

Aga teisest küljest jälle, rahvahääletusele ei ole mõtet panna ega pandagi neid küsimusi, kus on teada, et 80% on nii ehk naa poolt. Sel puhul oleks nii, et volikogu nii või teisiti teeks selles küsimuses selle otsuse sedapidi ära. Seega, nii ja naa. Seda võib kaaluda ja mõelda, aga eks meil demokraatias on enamusprintsiip ja midagi paremat siin välja mõeldud ei ole.

Aitäh ja küsijale ka suur tänu! Tõepoolest, seletuskirjas on siin mõningad ebatäpsused, aga need ei ole nii olulised, et need eelnõu sisu kuidagi muudaks ja neid annab menetluse käigus kindlasti täpsustada. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Minu hinnangul või nägemuse järgi on see eelnõu äärmiselt positiivne ka seetõttu, et see distsiplineerib võimul olevaid erakondi. Me ju teame väga hästi, et valimistel lubatakse rahvale maad ja taevad kokku, aga kui see võimuloleku nelja-aastane periood on, siis kipuvad need asjad ununema, aetakse oma erakondlikku poliitikat ning need lubadused, mis kunagi anti, ei pruugi teoks saada. Aga see eelnõu tegelikult ju annab kohalikule rahvale võimaluse aktiivsemalt selles protsessis osaleda, samuti hoida kätt pulsil. Ütleme, võimul olev erakond peab igal juhul selle kõigega arvestama. Ka rahva juurdepääs sellele valitsemise protsessile on minu hinnangul suurem. Kuidas hindate nägemust?

Jah, Kalle, kõigepealt suur tänu selle lähenemise eest! See on üks aspekt, mida tõesti tasub ka käsitleda, eriti selles kontekstis, et neid, kes on suurema demokraatia poolt ja kes soovivad ka rahvahääletuste suuremat kasutamist, tihedamat kasutamist, tihtipeale nimetatakse populistideks. Aga sinu küsimusest või kommentaarist selgus, ja ma olen sinuga täiesti nõus, et tegelikult rahvahääletuste tihedam kasutamine võtab populismi vähemaks. Nii see on.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea ettekandja! Meie erakond on ju esitanud mitmel korral rahvaalgatuse eelnõu, nii üleriiklikult, see oli lausa meie osalusel toimunud valitsuse koalitsiooniprogrammis sees, kui ka kohalikul tasandil. Aga noh, kuhugi nad jõudnud ei ole. Riiklikud rahvaalgatuse seadusemuudatused vajavad põhiseaduse muutmist ja see lävend on kõrgem, selle saavutamine on raskem, aga kohaliku tasandi rahvaalgatuste sisseviimine, siduvate rahvahääletuste sisseviimine ei nõua sellist lävendit ja oleks lihtsasti teostatav. Sõnades on ju paljud isegi öelnud seda, et oi ei, me riiklikult ei poolda, aga no vot kohalikul tasandil võiks teha. Ma küsingi, kuidas nende arutelude käigus, selle konkreetse eelnõu ja ka riigi rahvaalgatuste käigus on jooksnud need liinid parteisid mööda. Missugused erakonnad on toetanud oma häältega neid eelnõusid ja missugused mitte?

Jah, aitäh, Martin! Tundub nii, et need jooned lähevad kuidagi selliseid tuntud radu pidi. Meie oleme järjekindlad ja sellised põhjalikud rahvaalgatuse ja rahvahääletuse toetajad. Ja siis võib-olla mitte nii järjekindel ei ole olnud Keskerakond. Isamaa on olnud tegelikult arusaamatutel põhjustel pigem, kuidas öelda, tõrges või umbusklik. Ma ei saaks ka öelda, et vastu. Ma arvan, et see nende vastuseis ei pruugi tulla lihtsalt sellest põhimõttest, sellepärast et küllap Isamaa juhid saavad aru, et rahvahääletus ja kodanike tahte maksmapanek on just kõige efektiivsem vastuseis sellisele poliitika võõrandumisele ja vasakliberaalsele agenda kehtima panemisele jõuga, nagu seda globalistlikud erakonnad soovivad.

Aga selgelt on näha, et vastu on olnud igasugusele rahvahääletusele ja rahvaalgatusele sotsiaaldemokraadid, ehkki nende nimes on termin "demokraat", ja ka Reformierakond. Jah, korra ma selle põhjuse nimetasin juba, mida ma pakun, et see põhjus on: nende arvates rahvahääletused segaksid nende poliitilise agenda elluviimist.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma sain siiski oma küsimusele vastuse: tõrges on Isamaa. Noh, Mart Laar oli peaminister ja Toivo Asmer Reformierakonnast oli regionaalminister – siis jah. Aitäh!

Aga konkreetne küsimus. Meil siin Elva vallas on ujula oluline ja kui vaadata nüüd seda, et 11 819 on valimis osalejaid, siis 1182 allkirja saaks küll, pole probleemi. Kui on 40% või üle selle, siis 4722 peaks nagu osalema referendumil. Viimastel kohalikel valimistel osales 2000 rohkem. Aga kui palju peaks Elva rahva inimesi osalema sellel referendumil, sellest 4728 inimesest, ja andma oma jah‑sõna, et see ujula konkreetselt tuleks?

Jah, aitäh, Peeter! Nüüd ma saan ennast rehabiliteerida ja konkreetselt vastata. Üle poole, see on 50,01% osalenutest, kui see ületab selle 30% künnise. Siis oleks see otsus siduv. Kui ta jääks alla 30%, siis oleks nõuandev.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Jaak! Eelnenud debati käigus kolleeg Lotman ütles referendumite kohta, et see olla kallis lõbu. Ma arvan, et sa oled nõus, et küsimus on siinkohal prioriteetides. Me näeme seda ju praegu iga päev, kuidas valitsuse prioriteedid on mujal kui oma rahva heaolu, samas globaalsete ideoloogiate läbisurumise ja elluviimise puhul raha ei loeta. Teatavasti on siduvate rahvahääletuste üks eesmärk ületada seadusandlikke tupikuid. Kas sa nõustud minuga, et oleks viimane aeg see eelnõu vastu võtta ja lasta rahval kaasa rääkida ka neis ideoloogilistes küsimustes, mis on meid mitmel viisil lõhestanud ja viinud seadusandluse mõningasse tupikusse, just ideoloogilistesse tupikutesse? 

Aitäh, Moonika! Olen nõus. Olen nõus, et meil on tegelikult rida selliseid üleriigilisi küsimusi, mille lahenduseks oleks referendum kõige parem. Kindlasti need referendumid sel juhul tervendaksid meie poliitilist õhkkonda ja vähendaksid polariseerumist. Tõesti, juba nende algatamise võimalus distsiplineeriks osa poliitikuid ja siis võib-olla ka selliseid seadusandlikke tupikuid tekiks iseenesest vähem.

Ja sa osundasid siin, et referendumid on kallid. Noh, kui kohalikes omavalitsustes teha, siis ega nad ülikallid ei tule. Muidugi, mingisuguseid kulusid sellega kaasas käib. Kolleeg Lotman teab suurepäraselt seda ütlust, et demokraatia ongi kallis. Põhimõtteliselt, ütleme, kõige odavam oleks efektiivne valgustatud monarhia. Aga keegi ei garanteeri, kui kaua ta on valgustatud, mingil hetkel ta on tumendatud autokraatia.

Hele Everaus, palun!

Suur aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja, suur tänu väga konstruktiivse ettekande ja diskussiooni eest! Äärmiselt oluline teema. Ma leian ka, et inimeste tahe on see, mida me tahame teada. See tahe on sageli väga vastukäiv ja väga keeruline, just resultaadini jõudmine. Ma muidugi ei sea kahtluse alla, et see on vajalik. Aga ma küsiksin teist aspekti: kuidas te arvate, kas on niisuguseid küsimusi, mida referendumiga ei peaks suunama tuleviku arengusse? Noh, kas või näiteks niisugune küsimus. Praegu, kui me oleme tervishoiusüsteemis rahanappuses, me teame, kui pikad on järjekorrad arstide juurde ja haiglatesse, kas te olete nõus, et eelistame eelisjärjekorras näiteks kuni 65-aastaseid inimesi? Või teine, et anname vabaks eutanaasia seaduslikult üle 65-aastastele ja invaliididele? No need on muidugi natuke äärmuslikud näited. Aga kas on niisuguseid küsimusi, mida võib-olla ei oleks sobiv küsida?

Jah, suur tänu, hea kolleeg, selle konstruktiivse lähenemise eest! Vastan hea meelega. Ma pean nagu kahel tasandil vastama. Mis minusse endasse puutub, siis mina arvan, et kõiki küsimusi peaks kodanikud saama otsustada. Aga meil on põhiseaduses teatavad filtrid ees, seal on eelarveküsimused ja need, mis vastanduvad põhiseaduse enda põhimõtetele.

Aga mul on küll rõõm teile öelda mõned andmed. Te panite kahtluse alla, et kui anda otsustusõigus kodanikele, siis võib tulla selliseid väga omakasupüüdlikke või ühte ühiskonnagrupi ahistavaid tulemusi. Me tegime testi. Me tegime testi niimoodi – ka eesistuja mäletab seda –, et küsisime, kui palju inimesi oleks nõus sellega, et pensionid kolmekordistada Eestis, arvestades, et see toob kaasa eelarve kulu nii ja nii palju. Need inimesed, kes arvavad, et meie kodanikel ei ole vastutusvõimet, arvasid juba kaugelt ette, et vastus tuleb "muidugi kolmekordistame". Aga ei. Ei vastatud nii. Isegi meie pensionärid ise, kes oleksid pidanud sellest kolmekordistusest tulu saama, vastasid, et kui selline referendum tuleks, nad ei vastaks, et pensionid tuleks kolmekordistada. Nii et minu vastus on selline: meie kodanikud on vastutusvõimelised, nende käest võib kõike küsida.

Üllar Saaremäe, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Vaataks medali teist külge. Teie väide on see, et kõik kodanikud soovivad kaasa rääkida nii rahvahääletustel kui ka referendumitel. Minu poole on pöördunud – mitte küll täna ja lähiajal, aga mõni aeg tagasi – mitmed kodanikud, võib-olla ka minu valijad, kes on öelnud vastupidi: "Eesti on parlamentaarne riik ja tehke nüüd ise need otsused ära, ärge ajage meid taga. Ärge tehke meile palun seda elu keerulisemaks." Kuidas te kommenteerite neid seisukohti? Neid kodanikke ja inimesi ei ole ju sugugi vähe, kes loodavadki meie kui parlamendi peale.

Aitäh, Üllar! Jah, jälle hea meelega kommenteerin. Ma muidugi ei tea seda, mis küsimuste puhul kodanikud su poole pöördusid või viitasid sellele. Kui see on mõni aktuaalne ja kiiresti lahendamist vajav küsimus, siis on nende soov arusaadav. Teisalt jälle, kui meil nagunii seda võimalust praegu ei ole, et kodanikud ise algataksid, siis nad ju loomulikult pöörduvad, et tehke nüüd teie ära. Küll aga ma juba enne väitsin seda, et ei ole õige parlamentarismi vastandada rahvahääletustele, sest tegelikult rahvahääletused toetavad parlamentarismi.

Ja lõpetuseks. Üllar, on küll selliseid kodanikke, kes ei soovi, ja nendel on täiesti õigus mitte referendumil osaleda ega mitte ka referendumeid soovida. Aga neid on vähemus. Mõnes riigis on ju teatavasti ka olemas selline korraldus, et valimistel mitteosalemine toob kaasa trahvi. Meil seda ei ole ja ma arvan, et ei ole mõtet proovida ka seda kehtestada. Need inimesed, kes ei soovi referendumil osaleda, palun, ärge osalege.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Ma paluksin sul nüüd natukene spekuleerida. Kohalike inimeste tahe ei pruugi meeldida valitsejatele. Me teame suurepäraselt, et tänapäeval näiteks Läänemaal ja ka Pärnumaal on plaanis rajada suuri tuuleparke, aga kohalikud inimesed on sellele resoluutselt vastu, sest see hävitab nende elukeskkonna ja looduse. Kas ei ole mitte üks ja oluline põhjus referendumite vastasusel lihtsalt toiduahelas? Ehk siis pragmaatiline lähenemine. Reformierakonna toiduahel ei saa lubada, et mingi ristirahvas kusagil ütleb: "Ei, siia tuuleparki ei tule." Siis jääb ju hulk raha teenimata ja hulk dotatsiooni saamata.

Aitäh küsimuse eest! Ütleme nii, et ma ei hakkagi spekuleerima, aga ma ei välista üleüldse seda põhjust ka. Aga see on ju tihti nii, meil on omavalitsusi küll, kus ei ole võimul mitte see valitsev koalitsioon, mis on praegu riigis võimul. Eks see teistmoodi otsustamine on isegi ilma rahvahääletusteta võimalik, ehkki ma arvan küll, et kui nüüd rahvahääletused võimalikud oleksid, siis võib-olla neid koalitsioone kohalikes omavalitsustes, mille osalised kopeerivad riigis võimul olevat koalitsiooni, oleks tõenäoliselt vähe. Sellepärast, et koalitsioonid tekivad kohalikes omavalitsustes osalt ka selle argumendi pealt, et siis on kergem keskvõimuga asja ajada.

Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh! Rahvahääletustega seoses räägitakse hästi palju kaasamisest. Eriti armastavad seda sõna kasutada liberaalid. Aga me oleme väga palju näinud, et kui asjaks läheb, siis neile see kaasamine sellisel kujul enam üldse ei meeldi või heal juhul üritatakse seda suunata kuskile jääkeldrisse. Teatavasti kaasamise all mõistetakse ka seda, et kodanikel on valimistevahelisel perioodil võimalik osaleda riigielu puudutavate küsimuste üle otsustamisel üksnes juhul, kui Riigikogu on pidanud seda vajalikuks. Põhiseaduse järgi on Riigikogul võimalik seaduseelnõusid ja muid riigielu küsimusi panna rahvahääletusele. Mis sa arvad, miks Riigikogu ei ole oma põhiseaduslikku õigust eriti kasutanud?

Aitäh, Moonika! Ma korra proovisin vastata sellele, missugused on erinevate poliitiliste erakondade hoiakud referendumite suhtes üldse. Eks mu vastus sinule ka tõukub sellestsamast, et tegelikult meil senini ei ole õnnestunud saavutada sellise koosseisuga parlamenti, kus referendumite pooldajad oleksid ülekaalus. Kui see õnnestuks, siis me loomulikult teeksime vastavad muudatused põhiseaduses, nii et ka rahval oleks võimalik referendumeid algatada.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Jaak! Ma olen mõnevõrra skeptiline muidugi demokraatia suhtes. Demokraatia on minu hinnangul kõige manipuleeritavam riigivalitsemisvorm. Ma toon ka näite, mis on seotud minu küsimusega. Kui toimus referendum Euroopa Liiduga ühinemiseks, siis me nägime, kuidas peavoolumeedia – tol ajal, muide, sõna oli palju vabam kui tänasel päeval – massiivselt pesi rahva ajusid, et saada positiivset tulemust Euroopa Liiduga ühinemiseks. See saadigi, oli 67 koma millegagi protsenti. Kuidas me nende rahvahääletuste puhul, mis on kohalikul tasandil, saaksime vältida seda, et meedia manipulatsioonid, mida dirigeerib meil süvariik, mida esindavad ka enamikus siin saalis viibivad erakonnad, saaks moonutada rahva tahet kõigi nende tihtipeale arrogantsete ajupesudega?

Aitäh, Mart! Vaata, eks see sinu kriitika või skepsis demokraatia kohta on jälle asjakohane. Õigemini on see selline konstruktiivne kriitika, mis viib just selleni, millele sinu küsimus ka osutab, nimelt, kuidas me saaksime olukorda parandada. Demokraatia on muidugi manipuleeritav, aga autokraatia on ju veel manipuleeritavam.

Aga kuidas me saame olukorda parandada? See sinu toodud näide on tõepoolest üks selline klassikaline rahva arvamusega manipuleerimise näide. Ma ei tea, kas see tulemus oleks olnud sel juhul teistsugune või mitte – tegelikult arvan, et pigem ei oleks olnud teistsugune –, aga tõepoolest see finantsressurss, mida kulutasid Euroopa Liitu astumise pooldajad, oli siis, kui ma õigesti mäletan, kas üheksa või kümme korda suurem kui vastaste oma. See kindlasti ei ole õiglane. See ei ole hea näide. Head näited rahvahääletuste toimumise kohta saame me ikkagi Šveitsist, kus tasakaalustatud teavitus on tõepoolest seadusega tagatud. Eks ma kirjutasin sinna eelnõusse ka sisse, et teavitus peab olema tasakaalustatud, mitte nii, et ühel poolel on ressurssi kümme korda rohkem kui teisel poolel.

Siim Kiisler, palun!

Aitäh, juhataja! Austatud ettekandja! Sa ütlesid, et referendum vähendab polariseerumist. Kui vastamisel ei ole võimalikud pooltoonid, saab vastata jah või ei, kahepoolselt, siis kuidas see vähendab polariseerumist?

Aitäh! Ma sain selle küsimuse sisust aru. Eks palju ongi selliseid otsuseid, kus tuleb vastata jah või ei, kus ei ole võimalik pooltoonides otsustada. Kui nüüd meenutada, siis meie teeme siin ka jah- või ei-otsuseid. Eks demokraatia põhinebki enamusprintsiibil ja sinna midagi parata ei ole. Sellele on katsutud mingil moel vastukaaluks tuua kaasamise idee, aga tegelikult, nii nagu see ka praktikas välja näeb, on täiesti selge, et see kaasamine, kus küsitakse erinevate huvigruppide arvamusi, on demokraatia manipulatsioon. Või see tegelikult ei olegi demokraatia. See on ju niimoodi, et pärast kaasamist teevad ikkagi otsuseid need, kes tahavad ühte- või teistmoodi otsustada, sõltumata sellest, missuguseid lahendusi pakutakse. Tegelikult ühiskonna polarisatsiooni väldib ikkagi ühiskonna ühisotsustamine. Aga ühisotsustamine tähendab rahvahääletusi, see ei ole mitte huvigruppide kaasamine. Ja ikkagi ma usun, et siin selle hea sisekliimaga perekonna näide sobib kõige paremini: seal tehakse koos otsuseid ja selline perekond on kõige tugevam.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Ma jätkan mingil määral samal teemal, muidugi spekulatsiooni korras. Huvitav, kas Kaja Kallase põhiseadusega vastuolus olev ainuvalitsemine umbes kuu aega oli demokraatia või autokraatia näide? Selline spekulatiivne küsimus, millele ma tegelikult ei oota otsest vastust.

Otsest vastust ootan ma aga küsimusele, kuidas vältida seda, mille kohta vist Stalin on öelnud, et tähtis pole mitte see, kuidas keegi hääletab, vaid see, kuidas hääled kokku loetakse. Meil teatavasti on ikkagi tõsiseid kahtlusi e‑valimiste aususe ja mittekuritarvitamise suhtes, mida loomulikult liberaalid sajaprotsendiliselt eitavad, ehkki mitte keegi peale paari inimese sinna lõpuks sisse vaadata ei saa, me peame lihtsalt uskuma ja usaldama. Kuidas vältida seda, et ka sealt ei tule sisse moonutused?

Aitäh, Mart! Kui sa lubad, ma siiski vastan su esimesele küsimusele ka. Ja ma vastan umbes niimoodi: juhul, kui see valitsemine oli põhiseadusega vastuolus, on tegemist juba sellise, kuidas öelda, järkjärgulise autokraatiale üleminekuga. See on selge.

Kuidas seda vältida? Jah, küllap on sellele ka suhteliselt lihtne vastus. Tegelikult Eestis tähendab see eelkõige seda, et me peaksime emba-kumba, kas tegema e-valimised selgelt kontrollitavalt, üheselt selgelt kontrollitavaks, või kaotama e-valimised.

Aitäh, auväärt ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Läheme edasi. Komisjoni ettekandja põhiseaduskomisjoni liige Toomas Kivimägi, palun!

Väga lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esmalt suured tänusõnad auväärt ettekandjale. Väga sisukas ja põhjalik nagu alati. Mul oli hea kuulata ka head sõna enda aadressil. Ja aitäh selle eest, et minu töö kergemaks tegid! Sa rääkisid selle jutu kõik ära, mida sa ka komisjoni istungil rääkisid. 

Ma võib-olla seekord alustataks erandlikult lõpust. Kui arvatakse, et kõik erakonnad on vastu või on tohutu antagonism, siis tegelikult põhiseaduskomisjon oma 31. augusti istungil otsustas konsensuslikult teha ettepaneku esimene lugemine lõpetada, selles mõttes mingit tagasilükkamise ettepanekut ei tehtud, ja selle poolt olid kõik komisjonis osalenud komisjoni liikmed kõikidest Riigikogus esindatud fraktsioonidest.

Istungi alguses ettekandja tegi väga põhjaliku ülevaate. Võib-olla ma rõhutaksin ühte lauset, mis vist siin saalis ei kostnud veel. Nimelt, härra Valge rõhutas, et otsedemokraatia aitab luua sidusat ühiskonda ja väldib poliitika võõrandumist kodanikest. Absoluutselt õige mõte.

Mihhail Stalnuhhin tegi sellise märkuse, et tema sisuliselt toetab seda algatust igati, ent tema oli üsna kriitiline selle eelnõu normitehnilise vormistuse poole suhtes, et see ei näe välja kui seaduse tekst, ja tõi ka mõned konkreetsed näited. Jaak Valge enamiku neist lükkas ümber, aga mõnega ka nõustus. Otse loomulikult on eelnõu menetlemise käigus võimalik alati iga eelnõu teha paremaks.

Härra Eduard Odinets viitas sellele, et ka täna on olemas mitmeid elanikkonna kaasamise ja otsedemokraatia vorme, rahvaküsitlused ja rahvaalgatused. Miks siis neid piisavalt ei kasutata? Aga härra Jaak Valge pareeris, et praegused arvamusküsitlused siiski ei näita, et see oleks piisav.

Toomas Kivimägi rõhutas ka komisjoni istungil, et siin tegelikult antagonismi ei ole. Ütlen ausalt, et praegune valitsus ei karda rahvast. Ja ütlen ausalt, et ma ei tea ühtegi Eesti Vabariigi valitsust, kes oleks rahvast kartnud. Nii et kindlasti ei ole küsimus selles. Ka minu kaalumise koht on ennekõike selles, et Eesti on põhiseaduse järgi parlamentaarne vabariik ja tõepoolest, me peame seda tunnistama, esindusdemokraatia domineerib otsedemokraatia üle, seda nii riigi tasandil parlamendi näol kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Tõepoolest, see on see, mida me tõsimeeli peame hindama.

Võib-olla üks kommentaar veel selle juurde, mis puudutab võimalikku vastuolu põhiseadusega. Tõepoolest, tuleb möönda, et see ei ole mustvalge teema. Aastal 1999, kui kaotati rahvaalgatus kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest, siis põhjendati seda sellega, et on vastuolu põhiseadusega. Tol ajal õiguskantsler oli seda meelt. Olen teie ees väga aus ja ütlen, et praegune õiguskantsler Ülle Madise on seisukohal, et see argument – vastuolu põhiseadusega – ei päde. Nii on tema hinnangul. Tema leiab, et tegelikult vastuolu põhiseadusega ei ole. Aga nagu te aru saate, on erinevaid arvamusi. Osa inimesi on seda meelt, et kohalikule tasandile rahvaalgatuse õiguse andmine eeldab põhiseaduse muudatust, osa ei ole seda meelt. Aga mina olen pigem nõus praeguse õiguskantsleri proua Ülle Madisega, kes on seda meelt, et selle sätestamine ja seadustamine ei eelda põhiseaduse muutmist. Ehk vastuolu põhiseadusega tegelikult ei ole.

Kohal oli ka Rahandusministeeriumi esindaja Martin Kulp, kes kommenteeris samuti seda ja väljendas oma seisukohti. On üks vastuväide, miks ei ole rahvaküsitlusi ja rahvaalgatusi olnud piisavalt. Härra Valge väide selle kohta oli see, et need ei ole siduvad. Tõepoolest, nii see praegu on. Ma möönan, et see võib olla põhjus, miks neid ei ole piisavalt palju korraldatud. Aga härra Kulp tõi näite Põltsamaa Vallavolikogust, kus oli ühe territooriumiosa liigutamine ühest omavalitsusest teise. Põltsamaa Vallavolikogu otsustas ette ära, et nii me otsustame, nagu rahvas teeb. Ehk tegelikult ta andis rahvale mandaadi: teie otsus on lõplik ja siduv. Nii et selline sisuline võimalus ka siduvalt neid korraldada on täiesti võimalik.

Mõningane vastuolu härra Jaak Valge [argumentidega] on viide sellele, millest oli ka komisjonis juttu seoses homme arutelu all oleva eelnõuga, kus on jutuks, kas see leevendab või mitte. Minu arusaam on see, et igal juhul see laiendab otsedemokraatia võimalusi. Vaatasin veel, mida Jaak Aab oli selle kohta ministrina tookord öelnud. Nimelt, kui me räägime rahvaalgatustest, siis kehtiva KOKS-i järgi peab see olema vormistatud õigusakti vormis. Aga nüüd selle võimaliku seadusemuudatusega, eeldusel, et ta saab parlamendi heakskiidu, ei pea see olema eelnõu vormis. Ja ma arvan, et see on väga oluline. Teine pool on see, mis puudutab rahvaküsitlust. Praegu on see kohaliku omavalitsuse volikogu ainupädevus, aga selle eelnõu kohaselt oleks võimalik ka rahval seda teha. Sellisena see arutelu kokku võeti.

Ja nüüd ülejäänud menetluslikud otsused. Esiteks tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 13. septembriks (otsus oli konsensuslik), teiseks tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada (otsus oli konsensuslik) ja kolmandaks määrati juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Toomas Kivimägi. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh komisjoni esindajale! Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ukraina sõda on näidanud, et ühtne tugev ühiskond seisab kindlalt sõjalise ülekaaluka rünnaku alla langedes. Siit küsimus. Kui inimestel tekib tunne, et näiteks kohaliku omavalitsuse tasandil kasutavad poliitikud võimu juures olemist ära isiklikes huvides, siis võib tekkida võimust võõrandumine, kannatab ühiskonna sidusus ja lõpuks kannatab ka kaitsetahe. Minu küsimus on selline: kas inimeste otsustusvõimaluste parandamine ja otsedemokraatia arendamine aitaks vähendada sellist inimeste võõrandumist võimust, tugevdada ühiskonda ja tõsta ka riigikaitsetahet?

Aitäh, väga lugupeetud küsija! Tõepoolest, see tasakaalukoha leidmine, ma ütlen veel kord, Eestis kui parlamentaarses vabariigis on väga oluline. Ma möönan ja olen nõus, eelnõu algatajatega päri, et otsedemokraatia vorme ei ole piisavalt. Tõepoolest, see võib olla üks põhjusi, miks rahvas on võõrandunud riigist. Nende võimaluste laiendamine on minu arvates igati asjakohane. 

Aga ühe väikese repliigina veel ütlen, et tõepoolest, eelnõu algatajad on välja toonud mõned piirangud, millal ei saa seda korraldada. Juhin tähelepanu, et riigi tasandil rahvahääletuse korraldamisel on terve rida juhtumeid, millal seda korraldada ei saa: à la maksudega seotud küsimused või ka need eelnõud-rahvaalgatused, mis toovad kaasa riigile rahalisi kohustusi. Selliseid rahvaalgatusi korraldada ei saa. Nii et siin ma näen, et kui eelnõuga edasi töötada – ja seda me kindlasti teeme –, siis tuleks laiendada neid kohti, kus seda ei ole võimalik korraldada kohaliku omavalitsuse volikogu tasandil. Näiteks härra [Mihhail] Lotmani, kolleeg Lotmani toodud näide Narva tanki teemal. Tõepoolest, kui see oleks täiesti vabal teemal, mis iganes ja kuidas, siis me ei tea, kuidas see lõppeks. Nii et ka neid võimalikke riskikohti me peame arvestama.

Martin Helme, palun!

Jaa, aitäh! Siit tuli nüüd küll paras ports demagoogiat. Narva tanki teema taha kindlasti ei saa pugeda, et mitte anda rahvale suuremat otsustusõigust. Seda enam, et Narva tank, mille äraviimist ma pooldan kahe käega ja arvan, et oleks ammu tulnud teha, viidi siiski minema tegelikult kohaliku omavalitsuse autonoomiat rikkudes. Ehk siis praegusel valitsusel, Reformierakonna valitsusel ei ole mingi probleem sõita seadustest üle ja õigusriigi printsiipe rikkuda.

Aga mul on selline küsimus. Miks te nii väga kardate siis neid inimesi, keda te justkui esindate? Miks nendel inimestel, kes meid valivad siia parlamenti ja valivad ka kohaliku omavalitsuse volikogusse – meid mõlemaid on valitud –, ei tohi olla nelja aasta [jooksul, valimiste] vahele jääval ajal mingit käsku andvat või siduvat sõnaõigust poliitikas? See ei ole ju demokraatia.

Aitäh, väga lugupeetud kolleeg Martin Helme! Esiteks, mis Narva tanki puudutab, Martin, kui jääda selle sinu seisukoha juurde, et riik ei oleks tohtinud üle sõita kohalikust omavalitsusest, siis ma arvan, et see Narva tank oleks seal täna veel alles. Aga ma arvan, et seda me ei taha. Nii et ma arvan, et Vabariigi Valitsus sellel juhul käitus täiesti õigesti, ja see etteheide selles kontekstis on põhjendamatu.

Teiseks, mis puudutab neid rahva otsedemokraatia vorme, siis see käib ikkagi natukene tihedamini, kahe aasta tagant. Vahepeal on ju ka kohalike omavalitsuste volikogude valimised. Ka seal saab rahvas tegelikult oma tahet väljendada ja see ongi see põhivorm. Ei ole siin antagonismi, hea kolleeg. Tõepoolest ei ole. Ma möönan seda, et otsedemokraatia vorme võiks laiendada ja peaks laiendama. Kas just selle piirini, mis on eelnõus, on omaette küsimus. Aga võiks ja peaks. Ja tõepoolest, vihjan veel kord, et homme on menetluses kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, kus mõnevõrra seda tehakse. Kas see on piisav või mitte, on omaette küsimus. Kuna homme on esimene lugemine, siis on võimalik ka sinna muudatusettepanekuid teha. Nii et ma arvan, ilma igasuguse etteheiteta sellele eelnõule, et ka selle homme saalis oleva eelnõu kohta on kindlasti võimalik muudatusettepanekute näol sedasama tahet esitada.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Küll teie erakonnal need meeleolud ikka muutuvad. Mäletan, et abielureferendumi teemal tegite marulist möllu. Hea, et uksi puruks ei pekstud. Kuidas see niimoodi läheb, et need meeleolud muutuvad? Ise lausa naeruvääristasite seda referendumi teemat ja julgesite küsida, kas abielu võib sõlmida alates 12. eluaastast, kas Eestis tuleb keelustada kirikute tegevus, kas Eestis lubada abielu ühe mehe ja nelja naise vahel. Kas see naeruvääristamine kuidagi läheb kokku sellega, mida te nüüd räägite? See oli lausa vihapurse, millega te tegelesite. Kuidas siis tegelikult meelsus on? Kas ta muutub päevade ja tundidega või on teil mingisugune sisemine tunne, et võiks ikkagi teha referendumeid? Või mis tast saab?

Aitäh, lugupeetud küsija! Ei, Reformierakonna meelsus ei muutu päevapealt ega üleöö, me oleme oma seisukohtades kindlad. Mina isiklikult rõhutan, et ma jagan õiguskantsleri seisukohta, et ka kohaliku omavalitsuse teostamise peamine vorm on esindusdemokraatia ehk volikogu. See on minu isiklik seisukoht ja selle juurde ma jään. Tõepoolest, ma ei ole väljendanud, et ma seda eelnõu sellisel määral ja sellises mahus toetan, nagu see on esitatud. Küll aga, kordan juba kolmandat korda, seda, et laiendada mõnevõrra otsedemokraatia vorme, et rohkem rahvast kaasata, ma pean igal juhul õigeks. Homses arutluse all olevas eelnõus on need asjad sees.

Mis puudutab neid viidatud muudatusettepanekuid, siis härra Poolamets, ma arvan, et te olete piisavalt kaua parlamendis olnud ja kursis erinevate võimalustega, kuidas ühe või teise eelnõu puhul käituda. Sellisest obstruktsioonist pole ükski erakond siin saalis vaba. Ma arvan, et sa mõistad väga hästi, miks sellised muudatusettepanekud olid.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma kõigepealt tänan sellise tasakaalustatud ettekande eest komisjonis toimunust, see oli täpne. Markeerin ikkagi ära, et otsedemokraatia ja referendumid mitte ei ohusta esindusdemokraatiat, vaid tugevdavad seda.

Aga nüüd küsimused on järgmised. Te märkisite mitmel korral, et ei olda rahva õiguste laiendamise vastu, vaid vastupidi, tunnustasite, et see võiks olla vajalik. Aga küsin, miks siis eelmine sarnase sisuga eelnõu komisjoni riiulile jäi. Ja küsimuse teine osa on see: ega selle eelnõuga samasugust plaani ei ole?

Aitäh, väga lugupeetud küsija ja eelnõu ettekandja! See jäi sinna sellepärast, et minu aeg põhiseaduskomisjoni esimehena sai otsa. Ütlen siiralt, et see oli nii-öelda õigusliku analüüsi staadiumis, et tõsimeeli seda tasakaalukohta leida. See oli selles staadiumis. Nii et see ei ole kindlasti lõplikult pandud sahtlisse. Mis seda eelnõu puudutab, siis otse loomulikult see on komisjoni ja komisjoni esimehe otsus, nii et seda küsimust saab edaspidi küsida härra Eduard Odinetsi käest.

Aga veel kord: meie siiras tahe on sellega edasi liikuda. Ma ütlen veel kord, et selles, kui kaugele teie tahate minna ja olete valmis minema ja kui kaugele mõni teine erakond või fraktsioon on valmis minema, on see veelahe olemas. Kas me leiame siin kokkuleppe, kompromissikoha, see on omaette küsimus. Aga ma veel kord ütlen, ma ei taha küll vihjeid anda, et homme on väga hea test nende muudatusettepanekute näol sellele kohaliku omavalitsuse korralduse seadusele, mis ikkagi liberaliseerib mõnevõrra kohalikku demokraatiat ja selle kaasamist kohalikku ellu.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Nüüd avame läbirääkimised. Mart Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ehkki kolleege on siin, ma ütleksin, märkimisväärselt vähe. Ja see, et ma kasutan sõna "märkimisväärselt", tähendab, et sisuliselt enamik Riigikogu liikmetest, kes esindavad teatud fraktsioone, on juba ette langetanud otsuse, et nad seda eelnõu – ja mitte ainult seda eelnõu, vaid ka selles eelnõus tehtavaid ettepanekuid rahvaalgatuse, rahva sõnaõiguse suurendamise ja demokraatia laiendamise kohta – ei toeta. See on kahetsusväärne. See on äärmiselt kahetsusväärne! Sest samal ajal on meil ju olemas praktika, mis näitab, et rahva kaasamine võib anda väga positiivseid tulemusi. Ma pean silmas kohalikes omavalitsustes regulaarselt toimuvaid kaasava eelarve arutelusid, mille käigus selgitatakse välja, mida kohalik rahvas arvab, missugused objektid võiksid olla need, kuhu omavalitsus suunab oma mitte küll üleliigse, aga teatud ulatuses vaba ressursi, et pakkuda elanikele paremaid teenuseid, paremat olmet, mida iganes. See on ju positiivne näide. Ja see kinnitab täpselt seda, et meie eelnõu on õigel rajal.

Me oleme erakonnana nii oma programmis kui ka valitsuses, mille koosseisu me kuulusime, järjekindlalt ajanud rahvaalgatuste liini. Järjekindlalt! Ja järjekindlalt me oleme põrkunud ennast liberaalseks nimetavate erakondade vastuseisule. Milles nende liberaalsus seisab? No minule on saanud poliitikas olemise jooksul selgeks, et nende liberaalsus seisab homoabielude toetamises, rahvusriigi lammutamises, kiriku autoriteedi mahakiskumises ja muudes niisugustes, ma ei tea, ajaloo taagaks peetavate nähtuste lahjendamises, likvideerimises ja demoniseerimises. See ongi see liberaalsus. See ei ole liberaalsus tegelikult, see on teatud ideoloogia, diktaadi kehtestamine. On selge, et rahvaalgatus ja rahvale sõnaõiguse andmine takistab neid selles, segab selle kõige elluviimist, see segab selle liberaalseks, aga tegelikult üha enam autoritaarseks nimetatava agenda rakendamises.

Ja siin me olemegi nüüd. Meil on ideoloogiline laupkokkupõrge. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond toetab seda, et inimestel oleks õigus oma elu kujundamisel kaasa rääkida, ja liberaalid ei toeta seda. Küll soovivad liberaalid aga elanikkonna enamusele, valijate enamusele peale suruda oma dogmasid, ainuõigeks nimetatavaid ideoloogilisi seisukohti. Ja seetõttu on nad ka vastu rahvaalgatuse seadustamisele.

Tõsi, ma juhtisin oma küsimuste voorus tähelepanu sellele, et demokraatia on selgete puudustega riigivalitsemisvorm. Ta on manipuleeritav, ta on ajalehtede, ajakirjanduse kaudu suunatav ja mõjutatav. Ega asjata ei ole ju vana tuntud tõde "Mis on ühist kärbsel ja poliitikul? Mõlemat saab tappa ajalehega." Me nägime seda ju Euroopa Liiduga ühinemise referendumi kontekstis, kus massiivselt avalik arvamus rõhus ainult ühele seisukohale, Euroopa Liiduga ühinemise positiivsele stsenaariumile, jättes kõrvale kõik negatiivsed momendid. Ja tollane statistika näitas väga veenvalt ...

Paluks lisaaega.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Tollane statistika, mille tegid Euroopa Liidu suhtes skeptilised poliitikud ja poliitilised jõud, näitas ju, et vahekord oli selline – Anti Poolamets võib mind parandada, kuna ta oli ka ei-poole üks esindajaid –, et 15% või 17% olid ei-poole seisukohad ajakirjanduses ja ülejäänu oli kõik jaa‑seisukohad ajakirjanduses.

Nii et siin on väga selgelt üks nendest puudustest, millest me kindlasti peame rääkima, kui me räägime rahvaalgatuse seadustamisest. Aga see ei saa olla loomulikult ettekäändeks, et me ütleme, et rahvaalgatus kui niisugune tuleb üldse prügikasti visata. Nagu Jaak Valge oma ettekandes ka väga selgelt, veenvalt, värvikalt ja mitmekesiselt näitas, rahvaalgatus on rahvusvaheliselt täiesti aktsepteeritud praktika ja teatud riikides lausa regulaarne praktika. Eelkõige me räägime muidugi Šveitsist. Ja mingit katastroofi ei ole juhtunud. Küll on nendes riikides aga teatud ideoloogiliste seisukohtade rahvale pealesurumine ebaõnnestunud seoses rahvaalgatusega. See on ka veenev näide selle kohta, miks meie süvariik ja meie süvariiki siin esindavad erakonnad, kus on orgaaniline põimumine, ei soovi rahvaalgatust. Segab riigivalitsemist!

Ja muidugi täiesti sümptomaatiline oli see, kuidas Kaja Kallase lapsesuu korra komistas ja ütles, et küll oli hea üksi valitseda. Muidugi on hea üksi valitseda. Ainuvalitsejatel on üldse hea üksi valitseda. See on ju tore, kui ei pea kaklema koalitsioonis ja leidma konsensust, keda saata kusagile Euroopa Kontrollikotta või kusagile mujale või kuidas võtta vastu mingisuguseid koroonapiiranguid või mida iganes. Kui ühiskondlik vastuseis on tasalülitatud, siis muidugi on hea valitseda. Aga kas see on hea ka rahvale? Kas see on hea ka riigi tervisele pikemas perspektiivis? Vaat siin tekivad ikkagi väga tõsised küsimärgid. Ja ma julgen öelda, et ei ole. Ei ole!

Mitte ilmaasjata ei ole jõudnud maailma riikide, noh, kas just enamus, aga igatahes arvestatav hulk olukorda, kus nad on aktsepteerinud demokraatiat kõige parema riigivalitsusvormina. Aga demokraatia ei ole ideaalne. Demokraatia peab arenema, demokraatiat on võimalik ajakohastada ja demokraatiale on võimalik anda lisaväljundeid. Ja rahvaalgatus kahtlemata üks seesugustest lisaväljunditest on.

Nii et lugupeetud tavapärased kahtlusalused, süvariiki esindavad erakonnad! Nii nagu ma eile kutsusin teid üles, aga te minu üleskutsele ei reageerinud, nii ma ka praegu kutsun üles: ajage selg sirgu ja toetage Eesti riigi tugevdamist ja rahvale sõnaõiguse andmist. Aitäh!

Toomas Jürgenstein, palun! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Võtan kolm minutit kohe [juurde].

Palun! Kaheksa minutit.

Hea juhataja! Head kolleegid! Rõõm on siin olla, eriti nii olulise teema puhul. Tänases eelnõus käsitletud rohujuuretasandi demokraatia on ülimalt oluline ja puudutab tegelikult igat inimest, kes mingis mõttes on maailmaparandaja. Igal inimesel on oma arvamus, iga inimene tahab, et tema arvamus omaks mõjujõudu. Lisaks on teema ajalooliselt märgiline. Möödub ju õige pea, ei ole poolt aastatki jäänud, kui saab 100 aastat ajaloolisest rahvahääletusest usuõpetuse üle Eestis.

Otsedemokraatiaga on nagu paljude oluliste asjadega. See võib olla õnnistuseks ja see võib olla ka needuseks. Võtame ühe vana, maailmas võib-olla kõige tuntuma hääletuse, see on Uuest Testamendist. Pontius Pilatus küsib rahvalt, kas ma vabastan Jeesuse või Barabase. Rahvas hääletab, tõsi küll, karjudes. Ja vastust teate, mida rahvas tookord otsustas? Loomulikult röövel Barabase.

Aga olgu, ajaloolised näited on kõnekad, kuid toetuda saame täna pigem reaalsele elule. Tahan nüüd rääkida ühest üsna hiljutisest, pisut enam kui aasta tagusest loost, mis mind nagu pani rahvahääletuse ja rahvaküsitluse puhul – eks nad ole ju sugulased, üks on teise noorem vend või õde – uusi aspekte nägema. Hea Jaak, me oleme selle üle vaielnud. Tartus me oleme arutanud südalinna kultuurikeskuse asukoha üle. Tänase eelnõu ettekandja Jaak Valge avaldas pisut üle aasta tagasi, 2. juulil 2021, artikli "Tartlased otsustagu ise ja otse!". See on suguluses tänase eelnõuga. Ta esitas idee korraldada koos kohalike valimistega ka rahvaküsitlus plaanitava südalinna kultuurikeskuse asukoha kohta. Põhjendasin mõni päev hiljem artiklis "Rahvaküsitlus ei ole valimispropaganda", et minu meelest ei ole esiteks see hea idee, teiseks ei jõua, sest Riigikogu otsus kultuuriobjektide kohta oli tol hetkel veel vastu võtmata, ja kolmandaks, ei tahaks, et valimised tulevad ühe idee valimised.

Ütlen vahele midagi poliitika vormi kohta. Ma arvan, et poliitikas ei peaks domineerima sõim, saame ka teisiti. Saatsin oma kriitilise artikli Jaagule ette. Ja koos minu artikliga ilmus tema kommentaar: saab, Toomas, saab, kui ainult tahetakse. Võib-olla tõesti tegin tookord EKRE-le liiga, sest väitsin tõepoolest, et planeeritav rahvaküsitlus on odavavõitu propaganda. Südametunnistus hakkas piinama ja mõtlesin, et äkki tõepoolest EKRE soovib rahvaküsitlust. Arvasin, et kuna rahvaküsitluse vormi tol hetkel asukoha kohta polnud Tartus varem kasutatud, oleks pidanud alustama konsultatsioonidega teiste erakondadega, püüdma erakorralist istungit kokku kutsuda, valmistama ette ettepanekuid Tartu Linnavolikogu kantseleile ja nii edasi. Aeg läks. Mida tegi nimetatud erakond? Erakorralist istungit ei üritatud kokku kutsuda. Kui saabus päevakord, loomulikult midagi rahvahääletuse kohta seal ei olnud. Küsisin volikogu kantseleist – mitte ühtegi jutul käimist, mitte ühtegi ettepanekut. Miks siis nii? Eelnevast saab järeldada eelkõige seda, et tookord sooviti rahvaküsitlust kasutada pelgalt propagandana. Olgu öeldud, et poliitikas on ikka kavaldatud, kuid kui apelleeritakse rahva tahte kindlakstegemisele ja tegelikult selleks ühtegi sammu ei astuta, siis selline käitumine ei olnud tartlaste suhtes aus, pigem oli küüniline.

Mis ma selle looga öelda tahan? Ühelt poolt võiks öelda, et kes vana asja meelde tuletab, sellel silm peast välja. Seda enam, et tehti vigade parandus ja järgmises volikogu koosseisus ilmus ka eelnõu rahvahääletuse korraldamise kohta Tartus. Teisalt, niisugused lood hoiatavad rahvaküsitluste ja rahvahääletustega seotud teemade liiga sinisilmse käsitlemise eest.

Siinkohal on paslik meenutada ka õnnetut hääletusplaani kooseluseaduse puhul. Oleme kõik märganud, et huvi seda korraldada on äkki kadunud, nii nagu kevadine lumi sulab. Sellel on selge põhjus. Küsitlused näitavad, et kooseluseaduse rakendusaktide ratifitseerimise pooldajate arv on vaikselt, kuid järjekindlalt ületanud vastaste arvu ja suurt populaarsust sellega võita enam ei saa. Nii et selgub: ei midagi põhimõttelist, vaid puhas pragmaatiline kaalutlus, kuidas paremini propagandat teha.

Kokku võttes, kindlasti on rahvahääletusel ka kohaliku omavalitsuse elus kindel koht ja selle paremaks läbiviimiseks on kõnealune eelnõu igati tervitatav. Aitäh, Jaak! See on väga hea töö. Samas on see tundlik teema, kus vastava seaduse kehtestamine eeldab laiapõhjalist konsensust, ohtude tajumist ning võimaluse korral igasuguste populistlike skeemide vältimist. Aitäh!

Aitäh! Kas Anti Poolametsal on sõnavõtt kohapealt või on ... Kuidas? Jaa. Kohe me sinna jõuame. Esimesel lugemisel on ainult fraktsioonide esindajate sõnavõtud võimalikud, nii et rohkem võimalik sõna võtta ei ole. Küll aga Jaak Valgel on õigus ... (Hääl saalist.) Nime mainiti? Kas mainiti läbirääkimistel? Mina küll ei kuulnud. Ei ole mainitud. Mart Helme mainis Jaak Valge nime. (Hääl saalist.) Poolametsa ka? Vabandan väga! Anti Poolametsal on õigus repliigiks. Palun!

Aitäh! Ettekandja! Tõsi, Mart Helme osundas väga tõsisele teemale, sellele, et referendumid võivad olla manipuleeritavad. Aga meie eesmärk peaks olema nii valimiste, nii Riigikogu valimiste, kohalike valimiste kui ka referendumite aususe ja riikliku erapooletuse kasvatamine. Sest väga tabavalt Mart märkis, et 2003. aasta referendumi puhul olid ju lausa kurioossed lood, kui välissaatkonnad, kelle peamine ülesanne on esindada oma riiki, mitte sekkuda sisepoliitikasse, tegid valimiskampaaniat üle Eesti. Juba sellised kurioosumid rikuvad igasugust erapooletuse reeglit. Ja kui rääkida rahalisest tasakaalust, siis see oli mitmesajakordselt erinev, nii et siin ei ole mõtet mingisugusest võrdsusest rääkida, rääkimata meedia manipulatsioonidest. Need on näited.

Aga sama me teame tavavalimiste puhul, kilekottidega rahastamine ja kõik need teemad on juba 1990‑ndate algusest laual. Ehk ausate referendumite, ausate valimiste korraldamine on meie suur teema igal ajal, on see referendum või on see valimine. Ma ise olen osalenud kolmel referendumil, üks neist oli 3. märtsil 1991, kui me veel okupatsiooniarmee kohaloleku ajal hääletasime iseseisvuse teemal, [samuti referendumil] põhiseaduse vastuvõtmise teemal ja Euroopa Liidu referendumil. See kõik on meile mõtlemisaineks, kas me oleme ise ka seda väärt, et rohkem otsustada laiemal pinnal. Aitäh!

Aitäh! Jaak Valge, palun! [Teil on] õigus repliigiks.

Aitäh! Mul on jah repliik härra Toomas Jürgensoni kõnes sisaldunud mõttekäigu kohta. Ma kõigepealt tänan selle eest ja vastan niimoodi: küllap sa tead, Toomas, et mind ennast selles volikogus ju toona ei olnud, kui ma selle ettepaneku tegin koos valimistega rahvahääletus korraldada. Mul ei olnud ka kuidagimoodi võimalik seda erakorralist istungit kokku kutsuda. Nagu sa ka ise mainisid, esimesel võimalusel ehk teisel selle volikogu istungil, kuhu mind valiti, ma ju selle eelnõu ka esitasin. Nii et mingit vastuolu minu tegude ja sõnade vahel küll ei saa olla.

Nii. Ja edasi, Toomas, sa ju tead ka seda. Oletame, et toona oleks selle erakorralise istungi kokku kutsunud mingi teine jõud. Sa ju tead suurepäraselt, et ega sellest ei oleks toona ikkagi kasu olnud. See oleks ikkagi ju tagasi lükatud, nii nagu seekord lükati tagasi meie eelnõu rahvaküsitluste korra sätestamiseks Tartus, eks. Jääme ikkagi reaalsuse piiridesse. Aitäh!

Aitäh! Läbirääkimistel on õigus repliigiks ainult siis, kui nime mainitakse läbirääkimistel kõnepuldist. Vastastikune kahekõne ei ole võimalik. Ilmselt ei pidanud Jaak Valge silmas mitte Toomas Jürgensoni, vaid Toomas Jürgensteini.

Nii. Aga läheme läbirääkimistega edasi. Mihhail Lotman Isamaa fraktsiooni nimel, palun!

Austatud aseesimees! Head kolleegid! Ma esinen küll Isamaa fraktsiooni nimel, aga ma ei ole seda kõnet kooskõlastanud fraktsioonis, nii et suurel määral esitan oma seisukohti.

Nagu osa teist teab ja Jaak kindlasti teab, ma olen põhimõtteliselt referendumi pooldaja. Aga nagu ma ka oma küsimuses ütlesin, saatan on detailides, ja siin on neid detaile üsna palju. Alguses mulle tundus, et need ebakõlad siin saab parandada, ütleme, teise lugemise ajal. Näiteks on mul suur kahtlus selles, et 15% elanikest võivad määrata ülejäänud 85% elu, aga need normatiivid 30 + 50, see on täpselt 15%. Seda oleks võinud parandada.

Aga siin on olulisemad asjad, mis muuseas tulid välja ka siin läbirääkimiste käigus. Tasakaalustatus, et oleks võrdsed võimalused mõlemal poolel, selle kohta siin ei ole ühtegi sõna. Aga see muudaks oluliselt selle eelnõu loogikat. Jah, ma mäletan ka, et 2003. aastal ei olnud ajakirjandus tasakaalustatud. Aga kus on garantii, et edaspidi on? Sellised asjad peavad olema kuidagi normatiivselt kajastatud, nagu näiteks Riigikogu valimiste puhul on erakondadel kindlad piirangud ja nii edasi.

Läheme edasi. Suur segadus minu meelest siin on sellega, kellel on hääletamisõigus. Ma kuulsin siin puldis üks, kaks, kolm, neli erinevat terminit. Kas rahvas otsustab, kas elanikkond otsustab, kas see on hääleõiguslik elanik, ja nagu Jaak täpsustas, neil, kellel on õigus kohalikel valimistel osaleda, on õigus ka siin osaleda, see tähendab, mittekodanikud, kellel on elamisluba, kindel elamisluba.

Nii. Ma tahan siin parandada ühte ebatäpsust, mida Jaak ütles, et Narva tanki puhul ei saanud panna seda referendumile, kuna see oleks seadusega vastuolus. See poleks ühegi seadusega vastuolus. Tanki eemaldamine oli valitsuse otsus. Ja kui me arvame, et valitsuse otsus on seadus, siis see on väga ohtlik tee. Nii et kindlasti Narva püsielanikud, hääleõiguslikud kodanikud, oleksid väga tahtnud teha referendumit. Nad korraldasid lausa demonstratsioone selleks, et küsida, miks narvalastest sõidetakse üle.

Nii. Ma ütlen veel kord, et minu meelest referendumid on kasulikud. Nad on kasulikud ka parlamentaarses riigis kui üks, ütleme, abivahend, aga see ei saa olla põhiline valitsemiskord. Me teame, ja Jaak, sa tead muidugi paremini kui mina, ajaloolasena, et referendumid ei olnud sugugi praeguses mõttes demokraatia sünd. Vanas Roomas, kus olid referendumid nimega plebitsiid, see oli nimelt selleks, et mittekodanikud, plebeid, saaksid oma häält esitada. Patriitsidel olid ...

Ma palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

... teised võimalused oma meelsust väljendada.

Noh, ma ei hakka rääkima siin Hitlerist ja Mussolinist, mis on lemmikteema nendel, kes on referendumite vastu. Aga, ütleme, natukene neutraalsem sihukene näide on Muammar Gaddafi, kes arvas, et parlamentaarne demokraatia on jama, aga tema räägib otseselt rahvaga.

Väga ebaõnnestunud näide on minu meelest Šveits. Šveits ei ole Eesti-sugune riik, Šveits on lapitekk. Šveitsil on juba nimetuses "konföderatsioon". Šveitsis ei ole, ei ole riigikeelt, õigemini, neid on neli, aga on võimalus pöörduda ka teistes keeltes. Noh, siin puldis on kõlanud see, et referendumid välistavad seda, et kuskilt väljastpoolt tulnud, rahvale mittesobivad lahendused surutakse läbi. Ilmselt oli siin vihje samasooliste abielule, aga Šveitsis, nagu te teate, oli referendum samasooliste abiellumise kohta ja üsna veenva võidu said sellel ühesooliste abielude pooldajad. Nii et see ei ole mingisugune garantii, et alati saab seda tahet ...

Lõpetan sellega, mida ma juba ka küsisin. Vastutus. Minu meelest on see väike rahaline sissemaks nendelt, kes taotlevad referendumit, väga õiglane. Referendum on kallis lõbu ja tavaliselt see ei ole kohaliku omavalitsuse eelarves sees, see on selline ekstra väljaminek. Kui ma selle ideega olen korduvalt välja tulnud – minu argument oli see, et referendumiga ei tohi nalja teha –, siis osa minu kriitikutest vastas: "Aga ma tahan nimelt nalja teha, ma tahan nimelt naljaka küsimuse esitada."  Aga vot, kui sa pead mingisuguse, mitte üle mõistuse suure summa, aga näiteks 100 eurot [selle alla] panema], teades, et see on nii tähtis küsimus, ja olles veendunud, et see küsimus pole tähtis mitte ainult sulle, vaid on tähtis vähemalt 15%-le, ütleme, Tartu elanikest – kusjuures, kui sa saad positiivse vastuse, siis sa saad selle 100 eurot ju tagasi –, siis see välistab naljategemise. Nii et ma palun ka sellisesse argumentatsiooni tõsiselt suhtuda, kui selle teemaga edasi minna. Aga ma arvan, et teemaga tuleb edasi minna. Aitäh!

Aitäh! Jaak Valge, kas repliik? Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Ma ütleksin jah lugupeetud Mihhail Lotmanile mõned vastuväited. Jah, Mihhail, sa ütled, et Šveits on ebaõnnestunud näide. Ega Šveits tõepoolest riigikorralduslikult Eestiga väga ei sarnane, aga see, et ta on oma referendumitega sidususe on saavutanud, võiks küll meie eesmärk olla.

Küll aga minu arvates on ebaõnnestunud sinu näide autokraatiate kohta. Vaata, autokraatiates toimuvad ju ka regulaarsed valimised, eks ju. Valimised toimusid ka Nõukogude Liidus, eks, ülemnõukogusse ja igale poole, aga ega me sellepärast ei küsimärgista siis valimisi, et nad ka autokraatiates toimuvad.

Ja viimane. Ma ei taha siin aega viita. Olen väga nõus sinuga, et see tasakaalustatud teave on üks kõige olulisemaid komponente, aga selles eelnõus on vähemalt ära fikseeritud, et kohalik omavalitsus peab tagama, et rahvahääletusele seatud küsimuses oleks tagatud tasakaalustatud teavitus. Rohkem ma detaile lahti ei seletanud. Põhimõtteliselt sellega me oleme küll ühel nõul sinuga, erinevalt kautsjonist, mille kohta sinu erakonna esimees arvas, et see võiks olla 1000 eurot, ja mina ütlesin, et kui teie valitsus jätkab samasuguse inflatsioonitempoga nagu praegu, siis võib‑olla mõne aja pärast võiks ta tõesti olla 1000 eurot. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, ega vist ei saagi olla, meil on fraktsioonide esindajad ainult. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 587 esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on selle aasta 27. september kell 17.15.

Saame minna tänase teise päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud põllumajandusloomade aretuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 624, me oleme esimesel lugemisel. Palun siia ettekandjaks maaeluminister Urmas Kruuse.

Väga austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Teie ees on tõepoolest põllumajandusloomade aretuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Alustaks võib-olla lühidalt taustast. Aretusühingul peab olema tegutsemiseks aretuse tegevusluba ja iga loomatõu kohta, mille aretusega aretusühing tegeleb, järelevalveasutuses heaks kiidetud aretusprogramm, milleta tegelikult tegutseda ei saa. Aretuse tegevusloale ja aretusprogrammile kohaldatud nõuded kehtestatakse põllumajandusloomade aretuse seaduses ning lisaks kohalduvad Euroopa Liidu tõuaretuse määruse nõuded.

Mis on selle eelnõu eesmärk? Eesmärk on muuta aretusprogrammi heakskiitmise menetlusega ja selle heakskiitmisest keeldumise alusega seotud sätted selgemaks ja üheselt mõistetavaks. Muudatused tehakse õigusselguse huvides, et välistada sätete erinevaid tõlgendamise võimalusi. Aretusprogrammi heakskiitmise menetlus on praktikas näidanud, et kehtiv sõnastus võimaldab sätteid mitmeti tõlgendada. Eelnõus kavandatakse sätted, mis aitavad luua otsese seose aretusprogrammi sisu nõuete, selle heakskiitmisest keeldumise aluste ja muude kehtestatud asjakohaste nõuete vahel. Eelnõuga kavandatu kohaselt täpsustatakse seaduse §-s 9 sätestatud nõuded aretusprogrammis sisalduva teabe kohta selliselt, et see oleks üheselt mõistetav. Aretusprogramm peab lisaks Euroopa Liidu tõuaretuse määruse artiklis 8 sätestatud nõuetele vastama ka muudele tõuaretuse määruses ja põllumajandusloomade aretuse seaduses sätestatud asjakohastele nõuetele.

Samuti täiendatakse seaduse §-s 11 sätestatud aretusprogrammi heakskiitmise keeldumise aluseid. Muudetud sõnastusest tuleb selgelt välja mõte, et aretusprogrammi heakskiitmisest võib keelduda ka juhul, kui aretusprogrammi sisukirjelduses ei ole järgitud Euroopa Liidu õigusaktide või põllumajandusloomade aretuse seaduse asjakohaseid nõudeid.

Eelnõuga tehtavad muudatused on tehnilist laadi. Võrreldes kehtiva õigusega ei kehtestata eelnõuga täiendavaid nõudeid ega eemaldata ühtegi nõuet. Sellest tulenevalt ei kaasne seaduse rakendamisega sihtrühmadele ega järelevalveasutustele täiendavat administratiivset koormust. Tänan tähelepanu eest!

Ja nüüd on võimalik küsimusi esitada. Palun, Peeter Ernits!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, öeldakse küll, et seadust tuleb osata lugeda, ning igal seadusel on kitsam tõlgendamine ja laiem tõlgendamine. No siin on selge, et pudulojustega on tegemist. Aga äkki sa räägiksid sellest sisust, mis tähendab selle puhul selle kitsam ja laiem tõlgendus? No seesama § 9, üks ja kolm või mis nad olid siin, maakeeles.

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse eest! Kui kõige lihtsamalt seletada, siis ütlen, et meil on üle kümne aretusorganisatsiooni, kes tegelevad erinevate liikidega. Näiteks, mis vajas selgelt defineerimist, on see, et kui on teatud alampopulatsioonid, siis ei ole niimoodi, et me teeme nendes raamides ainult ühe aretusprogrammi, vaid me peame ka nende alampopulatsioonide jaoks tegema eraldi programmid, mis neid täpsemini hõlmaks. See on selle asja mõte.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma olen vaadanud seda seadust ja siin on väidetavalt tehnilised muudatused. Aga ma juhtusin vaatama ka praegu kehtivat seadust, mis puudutab Euroopa Liidu direktiivide kasutuselevõttu pluss veel, ütleme, muid Euroopa Liidu õigusakte. Neid on üle 80 lehekülje. Kõigepealt direktiiv ja sellest tulenevalt alama astme õigusaktid. Kas te võiksite selgitada täpsemalt, mis siia lisandub? Sest eelnevalt oli ainult direktiiv ja nüüd on ka selle direktiiviga seonduvad õigusaktid. Mis sinna siis juurde tuleb?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu te ise õigesti märkisite, tegemist on seadusega, mis on siinsamas saalis vastu võetud juba mitu aastat tagasi. See tegelikult tähendab seda, et sellel hetkel vastuvõetud seadusesse me nende muudatusettepanekutega ühtegi uut kohustust ei lisa. Ma pean silmas seda, et tuleb arvestada kõiki kohaldatavaid nõudeid. See tähendabki seda, et kui me loeme teksti ainult sõna-sõnalt, siis on võimalikud väga kitsad tõlgendused, mis ei ole olnud kunagi selle seaduse eesmärk. Ja selle tõttu tuleb seda täpsustada, et tõlgendusi selles kontekstis ei oleks ja ka uued taotlejad, kes võib-olla tahaksid aretusühingu luua ja selles programmis osaleda, saaksid selgelt aru.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister, aitäh eelmise vastuse eest! Aga see on nagu kass ümber palava pudru, kui maakeeles rääkida. Kas vastab tõele, et selle eelnõu sisuline mõte on see, et need tantsud selle Tori hobuse ja nende alampopulatsioonide ümber, mis siin on käinud mõnda aega, ära lõpetada? Noh, ei ole aega siin pikemalt rääkida, mida need alampopulatsioonid ja aretused endast kujutavad. On see nii või?

Aitäh, austatud hea küsija! Ma küll ei julgeks seda nimetada tantsuks. Aga tõepoolest, see, mida te küsisite, markeeris seda, et on esitatud apellatsioon, selle on teinud just nimelt seesama teie nimetatud organisatsioon, mis tegeleb tõuhobustega. Tegelikult esimeses astmes on kohtu tõlgendus olnud samasugune, nagu mina siin selle seaduseelnõu suhtes olen väljendanud. Ehk hoiak on see, et tuleb laiemalt tõlgendada ning sõna otseses mõttes fikseerida täpsed kohustused ja tegevused ära. Ringkonnakohus, jah, tõsi, tänaseks veel oma otsust ei ole teinud.

Aga vastab tõele ka see – te viitasite Tori hobustele –, et minust vanemad, kogunumad ja pikaajalisema kokkupuutega inimesed selles situatsioonis ütlevad, et see vaidlus on käinud juba väga pikki aastaid. Kas see lõpetab ära selle vaidluse? Ma väga loodan, sest me ei näe põhjust, miks me peaksime selle koha peal vaidlema. Aga kui on juba kaevatud kohtusse, siis ilmselt kohtus saabub lõplik lahendus, kuidas on võimalik seda tõlgendada. Meie oma eelnõu muudatusettepanekud oleme esitanud, lähtudes teatud praktikast, teatud ekspertiisist ja ka esimese astme kohtu lahenditest. See on üks tervikkogum selleks, et anda hinnang.

Kalle Grünthal, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma ei jää teie vastusega rahule, ütlen kohe ära. Võtame näiteks muudatuse 3, mis on, et § 11 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna "nõuete" [tekstiosaga] "või muudele nimetatud määruses või selle alusel kehtestatud õigusaktis või käesolevas seaduses [---]" ja nii edasi, eks ju. Aga küsimus on ikkagi selles, et kui ma vaatasin seda 180‑leheküljelist paketti, mis on eurodirektiiv ja selle alusel kehtestatud määrused ja nii edasi, siis seal just määruste kaudu lisandub ikka päris [suur] hulk erinevaid kohustusi, erinevaid käitumismudeleid. Kui teie ütlesite praegu, et see midagi ei muuda, siis mina ütlen, et te kas pole ise seda lugenud ja analüüsinud või annate meile ebaadekvaatset infot.

Aitäh! Ma oma vastuses teile tegelikult lähtusin sellest, milline oli selle seaduse kehtestamise mõte ka 2018. aastal – kui mu mälu mind ei peta, siis 2018. aastal see siin saalis oli. Tegelikult selleks, et vältida mitmeti tõlgendamist, toimuvad täpsustused ehk põhiolemuselt seaduseandja, -looja ei muuda põhimõttelist seisukohta, mis tollel hetkel tegelikult seadusesse sisse kirjutati. Nüüd selle rakendamise käigus praktilisest vajadusest on tekkinud täiendav soov seda täpsustada, selleks et lõpetada mõttetud vaidlused ja aja kulutamine sellele ning et asjad oleksid selged.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Me saame minna komisjoni kaasettekande juurde. Palun siia maaelukomisjoni liikme Andrus Seeme.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Annan väikese ülevaate selle eelnõu menetlemisest komisjonis. Komisjon arutas seda esmaspäeval, 6. juunil käesoleval aastal. Kohal olid komisjoni liikmed: esimees, juhataja Tarmo Tamm, Merry Aart, Erkki Keldo, Ivari Padar ja mina. Kutsutud olid maaeluminister Urmas Kruuse, Maaeluministeeriumi toiduohutuse osakonna juhataja Pille Tammemägi ja ministri nõunik Kristiina Viks ning muidugi ka maaelukomisjoni tublid nõunikud ja konsultandid.

Toimus arutelu. Ega mul palju lisada ei ole, sest minister juba andis ülevaate. See on tehnilist laadi seadusemuudatus. Ivari Padar palus selgitada praktilisi probleeme, mida eelnõuga lahendatakse. Ja põhimõtteliselt see oli seesama. Pille Tammemägi tõi näite kohtuvaidlusest või sellest, mis siin juba oli [kõne all]. Minister vastas. Ja tehti menetluslikud otsused. Määrati juhtivkomisjoni esindajaks Merry Aart, aga kuna vahepeal on olukord muutunud ja eile oli maaelukomisjoni istung, siis määrati esindajaks mind, siinkõnelejat. Veel tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks ja esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Rene Kokal on küsimus. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea Andrus! Kas sa võiksid paari sõnaga öelda, mida see seadus paremaks teeb, kui me selle vastu võtame, ja mida see päriselt tähendab sellele valdkonnale, mida see seadus reguleerib? Mis päriselt toimub? Kas sa saad mingi näite tuua? Te kindlasti arutasite, et kui seadus vastu võetakse, siis see muudab mingeid asju selle valdkonna jaoks, käitumismudeleid teistsuguseks. Mida see päriselt muudab? On mõni näide äkki, mida te arutasite komisjonis, tuua?

Nagu minister juba täpsustas ja ütles, et tegemist on tegelikult seaduse teksti täpsustamisega, et oleks üheselt mõistetav. Siin tekkis olukord ja olid mingisugused vaidlused selle üle, kas on ainult Euroopa Liidu määrustest tulenevalt või peavad viited olema ka põllumajandusloomade aretuse seadusele. Nüüd viiakse viited sisse, et kõik oleks üheselt arusaadav.

Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei näe. Saame avada läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. (Hääl saalist.) Sellisel juhul on niimoodi, et juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 624 esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on ... Kuidas? Minister soovib läbirääkimistel osaleda. Palun! Vabandust! Sul ei ole pulti, jah? Ma vaatan ekraani pealt.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma lihtsalt tahtsin nende vastuste täpsustuseks öelda, et see seadus on otsekohalduv Euroopa Liidu õigusest tulenevalt, ilma selleta, et me isegi ühtegi käeliigutust teeksime. Aga selleks, et see kõik oleks selge, täiendan: aretustoetusi makstakse üldjuhul selleks, et säilitada kas ohustatud tõuge, või selleks, et saavutada mingit paremat kvaliteeti, eesmärki tõu mõistes, olgu tegemist mis loomaga tahes. Nii et aitäh teile!

Aitäh! Küsin uuesti: kas on veel sõnavõtusoove? Ei ole. Sulgen läbirääkimised teist korda. Ja käime selle ka veel üle: juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 624 esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on selle aasta 27. september kell 17.15.

Saame minna tänase kolmanda ja viimase päevakorrapunkti juurde. See on Isamaa fraktsiooni algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu number on 561. Oleme esimesel lugemisel ja ettekandjaks on meil määratud Riigikogu liige Mihhail Lotman. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Sõda on alati suur õnnetus, mis eriti valusalt lööb mitte niivõrd sõjavägesid, kuivõrd rahulikke elanikke, kes absoluutselt seda sõda ei tahtnud ega olnud kuidagi selles osalejad. Kuid see sõda, mida Venemaa peab Ukrainas, puudutab ka paljusid teisi riike, kaasa arvatud Eestit. Nagu ütles Eesti peaminister: Eesti on ka sõjas. See sõda on paljastanud mitu valupunkti, mis tegelikult juba ammu rikuvad meie elu ja kujutavad endast teatud ohtu riigikorrale.

On teatud rühm Eesti elanikke – osa neist on siin turismiviisadega või muude viisadega, osal on ühed või teised elamisload –, kes täiesti avalikult põlastavad Eesti riiki, Eesti põhiseadust ja naeruvääristavad Eesti riiklust. Eriti valusalt tuleb see välja praeguse sõja olukorras, kus sotsiaalmeedias, aga mitte ainult sotsiaalmeedias, me näeme, loeme, tutvume üleskutsetega toetada Putini agressiivset sõda, õigustada sõda ja soovida Ukrainale kiiremat põrumist. Nende inimeste arvu ei maksa üle hinnata. Nad on mõnes mõttes ise ka ohvrid, nad on Vene propaganda ohvrid ja Vene maailma perifeeria sõdurid. Nendega tuleb tegeleda.

Ma tahaksin tuua siin paar isiklikku näidet. On väidetud, et need Venemaa kodanikud, kes elavad Euroopa riikides ja teistes demokraatlikes riikides, on ise muutunud demokraatlikumaks ja on hoopis Putini-vastased. Hiljuti väliskomisjoni delegatsioon käis Berliinis, kus mul õnnestus jälgida Ukrainat toetavat miitingut ja selles isegi natuke osaleda Bundestagi ees. Seal oli paar-kolmsada ukrainlast, mõned sakslased ja osales kaks venelast – ennast ma [venelaseks] ei loe –, kusjuures üks nendest oli spetsiaalselt Iisraelist tulnud, et osaleda seal. Niisiis, kaks venelast, ikka hea, jah. Aga me teame, et Berliinis praegu elab umbes 100 000 Venemaa kodanikku. Ja kui me teame, et Putini-poolsetel demonstratsioonidel osalevad tuhanded kui mitte kümned tuhanded nendest inimestest, siis see argument, et need inimesed, Vene kodanikud, kes elavad Euroopas, muutuvad ise eurooplaseks ja on hoopis teatud ebamugavus Putinile, ei kehti.

Teine isiklik kogemus oli mul möödunud nädalal raamatupoes, kus üks vanem inimene tuli mind sõimama selle asja pärast, et Ukraina fašistlik riik peab kaotama. Ta on ise Ukrainast, üles ehitanud Ukraina sotsialistliku vabariigi ja teadis, kui ilus see on, aga nüüd on kõik laiali tassitud, ära varastatud ja, ütleme, täis tehtud, ehkki ta kasutas teistsugust sõna. Ja seda ta kordas mitu korda: ära lagastatud, laiali tassitud, ära varastatud ja täis tehtud. Nii. Muidugi ta ütles mõndagi nii Ukraina fašistide kohta kui ka selle kohta, et nad tuleb rutem likvideerida, ja loomulikult kostitas erinevate epiteetidega Eesti riiki ja valitsust. Ja siin on üks oluline nüanss, mida ta ütles. Ta ütles, et teie armastatud Kaja Kallas juba valmistab ette loomavaguneid, et meid kõiki küüditada. Tähendab, vene keeles need on vasikavagunid, mitte härgade, vaid vasikate vagunid. Niisiis, neid valmistatakse ette.

See tuli mulle tuttav ette. 1980. aastate lõpus, kui ma osalesin erinevates protsessides siin Eestis, mul oli mitu poleemikat ja vaenulikku kokkupõrget interliikumise liikmetega. Üks argument oli tihti see, et eestlased tahavad meid kõiki panna loomavagunitesse. Ja sinna see katkes. Ma küsisin siis ükskord, et kuhu need loomavagunid siis lähevad. Kas Siberisse, Vorkutasse või koguni Pärnusse? Aga see loomavagunite hirm ja see, et küüditajad kõige rohkem kardavad seda, et neid hakatakse endid küüditama ja samade meetoditega, on ka praegu. Vot see: 30 aastat iseseisvust, aga ikka on see idee, et eestlased panevad meid loomavagunitesse. Loomavagunitesse kedagi ei panda.

Aga siin ma tahan tulla presidendi kõne juurde. Ta ütles, et ta ei toeta neid seadusi, mis piiravad suuri inimeste või rahvusgruppe. Selles mõttes see seadus, mida ma praegu teie ees kaitsen, on väga täpne ja pisteline. Me ei lahenda kõiki probleeme, mis on seotud mittekodanikega, ka nendega, kes põlastavalt naeravad Eesti Vabariigi üle. Ei, siin on jutt ainult väga konkreetsest asjast: need, kes avalikult toetavad Venemaa agressiooni Ukraina vastu.

Ma tuletan meelde, austatud kolleegid, et see on sõda, mida meie nimetasime genotsiidseks sõjaks. Nendel inimestel, kes tulevad avalikku ruumi ja toetavad Ukraina rahva genotsiidi, ei ole õigust Eestisse tulla või Eestis elada, juhul kui nad on siin elamisloaga. Selles seaduseelnõus on mitu punkti, aga sisu on väga lihtne ja lühike: sellistele inimestele ei anta viisat, selliste inimeste viisad tühistatakse, sellistele inimestele elamisluba ei anta, selliste inimeste elamisload tühistatakse. Kõik. See on väga konkreetne punkt. Väga konkreetne! Ja siin jääb väga kindlalt piiratud mõjuala. Mingisuguseid lisaväljaminekuid, mingit uut terminoloogiat siin ei ole. Ma palun seda eelnõu toetada.

Ja nüüd on võimalik küsimusi esitada ettekandjale. Merry Aart, palun!

Aitäh! Kuulasin tähelepanelikult, lugupeetud ettekandja, ja minu jaoks tekkis siin päris palju küsimusi. Seadust iseenesest ma ei vaidlusta absoluutselt ...

Kas te saaksite natukene kõvemini rääkida? Ma olen vana kurt inimene.

Ma ei tea, eks ma üritan natukene. Aga ma tahaks täpsustada natukene seda. Ma ei saanud sellest põhimõttest aru, kes see sihtgrupp selles seaduses on, kes kontrollib, kes annab hinnanguid. Kas see proua, kes teid sõimama tuli, kuulub ka siia, või kuidasmoodi ja kes neid sanktsioone rakendab? Palun selgitage natuke lähemalt.

Siin ei ole mingeid probleeme. See, kes annab või tühistab praegu elamislube, hakkab sellega tegelema ka tulevikus. Siin ei ole mingisuguseid uusi struktuure vaja.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Loomulikult EKRE toetab seda eelnõu, see on tänases olukorras väga mõistlik ja vajalik. Aga küsimus on selles, et seda Putini režiimi, tema genotsiidi ja massimõrvasid ei toeta mitte ainult need, kellel võib olla Eesti elamisluba või viisa, vaid toetavad ka need, kes on naturalisatsiooni korras saanud kodakondsuse. Kuidas nendega peaks toimima?

Aitäh! See on minu järgmine plaan (Naerab.), ma tahan öelda. Aga praegu on selline asi, et naturalisatsiooni korras [kodakondsust saades] inimesed teevad eesti keele ja põhiseaduse eksami. Kusjuures, minu meelest see, kui nad pärast rikuvad seda põhiseadust, on piisav põhjus, et neil see kodakondsus tühistada. Aga praegu ei ole sellist normatiivi. Seda ei saa selle eelarve raames käsitleda, see nõuab eraldi seadust ja sellega tuleb palju rohkem juriidilist tööd, ettevalmistavat tööd teha. Aga see on täiesti õige ja me liigume ka selles suunas.

Aga nagu ütles president, ei ole mõtet väga suurt mõjusfääri tekitada või väga suuri rahvagruppe piirata. Muide, see on ka küsitav asi, võib-olla saab. Aga see on täpselt see, mida meie siin teeme. Nagu ühes filmis, kus FBI ametnik küsib juristilt: "No kuidas me siis kõikide nende juhtumitega tegeleme?" ja jurist vastab: "Ükshaaval." Vaat ükshaaval tuleb neid probleeme lahendada. Aga see on täiesti õige märkus.

Rene Kokk, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Kahtlemata mina toetan seda eelnõu. Aga mul on väga lihtne küsimus: kas teie saate öelda, et Isamaa fraktsiooni liikmed kõik toetavad seda eelnõu?

No mürki ei hakka võtma, aga minu sisetunne ütleb, et kõik toetavad. Ja loodan, et mitte ainult Isamaa fraktsiooni liikmed.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Venemaa sõdib Ukrainaga juba aastast 2014, ja peale seda, kui Venemaa on anastanud selle aja jooksul päris suure osa territooriumidest Ida-Ukrainas, Luhanski ja Donetski alad, on nendel elanikel teatavasti kaks passi, sest neil on Ukraina pass ja neile on välja antud ka Venemaa Föderatsiooni pass, sest Venemaa Föderatsioon on seda võimaldanud, igati soodustanud. Praeguse seisuga me teame, et väga suur osa põgenikest, suurem osa Ukraina põgenikest tulebki meile üle Vene piiri, ida poolt üle Vene piiri. Siin üks punkt ütleb teil, et välismaalasele tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane toetab avalikult Venemaa Föderatsiooni agressioonisõda Ukraina vastu. Kuidas me selle kindlaks teeme nende inimeste puhul, kes tulevad? Neil on kaks passi – neil on Venemaa pass ja Ukraina pass. Nad tulevad praegu Ukraina passiga. Kas me peaksime piiril kuidagi küsima nende käest, kas nad toetavad seda? (Juhataja helistab kella.) Ühesõnaga, selgeks tegema endale selle ...

Aeg, Moonika!

... sest pärast nad on meil siin sees ja me peame nendega tegelema hakkama. Missugune võiks teie lahendus olla selles olukorras?

Aitäh, austatud küsija! Eesti on endiselt õigusriik ja ta jääb selleks ka pärast seaduse vastuvõtmist. Mitte mingisugust lauskontrolli me ei tee inimeste meelsuse kohta. Me ei tee mingisugust kontrolli selle suhtes, mida ta seal köögis räägib. Jutt on sellest, mida ta avalikus ruumis esitab. Siin see, kes esitab, see esitab. Sõna on tegu. Ja teol on tagajärjed. Kui ta toetab Vene agressiooni Ukrainas – aga me teame, et see ei ole lihtsalt agressiivne sõda, see on genotsiidisõda ja see on inimene, kes toetab genotsiidi –, siis tal ei ole õigust Eestis viibida.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Mulle meeldib üks väljend: "Selleks, et võidelda pimedusega, tuleks süüdata küünal." See on praegusel hetkel üks küünal, mida me oleme nüüd süüdanud. Aga selleks, et inimesed, kes stenogrammi loevad, aru saaksid, võrdleme võrdlusmomenti. Mina olen alati öelnud, et kui sa tahad enda vastasega rääkida, siis sul tuleb rääkida temaga arusaadavas keeles. Kujutame nüüd ette, kuidas on Venemaa reglementeerinud inimesed, kes on saanud elamisloa ja esindavad selle riigi suhtes vastakaid seisukohti. Me teame, et isegi ühe inimese piketid on keelatud. Aga kuidas on inimesega, kes taotleb seal elamisluba, aga avalikult mõistab Putini režiimi hukka? Mil moel käitub Venemaa? Ja kas me peaksime siin olema siidikinnastes?

Aitäh! Me oleme nendes kinnastes, mis meil on ka enne olnud. Venemaa ei ole meile mingisugune eeskuju. Venemaal ei ole niimoodi, et seal oleks kodakondsust raske saada. Kodakondsust jagatakse seal vägisi, elamislube ära ei võeta, sinna meelitatakse ja tassitakse vägivaldselt inimesi Ukrainast. Ma ei näe siin mingit analoogiat ega eeskuju. 

Samas, ma olen sinuga nõus. Ainuke asi, mida need Eesti‑vastased Putini armastajad Eestis kardavad, on see, et neid saadetakse Eestist välja sinna riiki, mida nad nii väga armastavad. Jutt ei käi muidugi mingisugusest massilisest [väljasaatmisest]. Praegu on kolm inimest välja saadetud ja juba on seal teatud paanika. Uus folkloor ei ole mitte loomavagunitest, vaid sellest, kuidas mustad bussid sõidavad öösel, korjavad need teisitimõtlejad kokku ja viivad üle Narva silla. Ei vii. Aga mõttel on iva.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Meie hea kolleeg Stalnuhhin esines ...

Ta on ka teie kolleeg.

Jaa-jaa, just, ega ma ei eita seda. Ta esines ühe avaldusega. Kui nüüd Stalnuhhin oleks Vene kodanik, kas tema kuuluks väljasaatmisele?

See on hea küsimus. Ma ei ole nii tähelepanelik Stalnuhhini kuulaja, aga minu meelest ta väga kaalus, mida öelda. Ta rääkis, et Eesti riik on fašistlik, natsistlik, kusjuures ta ütles, et tema meelest. See on väga oluline detail. Ta on ikkagi haritud inimene. Ta ilmselt kardab ka loomavaguneid. See oli nali. Aga ei, ta ei toetanud, vähemalt selles avalduses, millest me praegu räägime, ta ei toetanud Ukraina-vastast sõda. Ta rääkis suurest isamaasõjast ja ... Muidugi, kaudselt muidugi toetas, sest need on needsamad natsid Ukrainas ja meie siin oleme nagu natside poolt ja nii edasi, blaa-blaa-blaa.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma tuleksin selle eelmise küsimuse jätku juurde tagasi, kus te ütlesite, et meil on õigusriik ja põhimõtteliselt selline preventiivne käitumine seetõttu nende inimeste suhtes, kes massiliselt praegu ületavad Venemaa piiri, ei ole nagu kena. Aga preventsioon on alati parem kui reaktsioon, see on nii absoluutselt igas asjas. Te ütlesite, et me ei saa tegelda nende inimestega, kes istuvad praegu köögis, arutavad neid asju ja on selgelt Venemaa poolel. Aga kui Venemaa provotseerib need inimesed ükskord köögist välja? Ja kui me räägime ressursikasutusest, siis praegu preventsioon võtaks seda ressurssi, ma väidan, palju vähem kui siis, kui need inimesed on köögist tänavale tulnud ja me oleme juba olukorras, kus me ei suuda seda võib-olla isegi hallata. Kas see eelnõu konkreetselt, kui me selle vastu võtame, aitab meid rohkem? Või mis olukorras me siis üldse oleme ja mida me peaksime tegema?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma juba korduvalt ütlesin, see eelnõu ei lahenda kõiki probleeme, see lahendab väga kitsalt probleemi. Kui ta räägib köögis, siis on üks asi, kui Putin provotseerib teda väljakule ja ta seal väljakul räägib, siis on hoopis teine asi ja siis on see case. Aga ma arvan, et ka sellisest väga piiratud eelnõust on suur kasu. Ja muuseas, ta on kasulik ka sellepärast, et ta on nii piiratud ja ta on nii selge. Aga kui tekivad uued probleemid, siis tegeleme nendega edasi.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma oleksin teise küsimuse esitanud võib‑olla põhiseaduskomisjoni kaasettekandjale, aga lugedes, kes ta seal on, [ma saan aru, et] ilmselgelt jäävadki õiged vastused saamata. Ehk ma tahan teada, kas pakuti ka mingit pehmendavat alternatiivi. Näiteks see, et me siis, ütleme, elamisluba ära ei võta, aga oli seal [arutelu all] näiteks jalavõru või liikumispiirangud või midagi sellist? Sest meie soovime ühte: et meie avalikku ruumi ei mürgitataks vaenulike mõtetega. Aga kuidas siis kaitsta seda piiri, seda meie avalikku ruumi? Olid mingid alternatiivid? Noh, võib-olla see meede, et elamisluba ära võtta või tühistada, tundub liiga äkiline. Aga näiteks liikumise piiramine või jalavõru?

Aitäh selle küsimuse eest! Ei ole. Pehmemat ei ole, ka rangemat ei ole. Päid ei raiuta, ainult võetakse elamisluba ära. (Hääl saalist.) Jah.

Mart Helme ...

Aga sa võid muudatusettepaneku teha.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Loomulikult, nagu te näete ka, me oleme siin kõige arvukamalt esindatud fraktsioon. See tähendab, et me tunneme elavat huvi kogu temaatika vastu ja ka eelnõu vastu. Ja me oleme korduvalt ka fraktsiooni liikmete suu läbi kinnitanud, et me seda eelnõu toetame. Aga me peame seda eelnõu lihtsalt üheks sammuks õiges suunas. Me näeme põhiprobleemi selles, et teie osalusel toimiv valitsus ei ole pannud piiri Venemaa Föderatsiooniga kinni ja need inimesed, kes Eestisse jõudes võivad asuda toetama Venemaa agressiooni Ukraina vastu, saavad sisuliselt vabalt siia siseneda, olgu nad GRU agendid, FSB agendid või muidu jobud. See eelnõu konkreetselt selle häda vastu ei aita. Kas teie fraktsioonil on kavas jätkata liikumist selles suunas? Ja kas te valitsuses olles avaldate oma koalitsioonipartneritele survet, et piir täiesti kinni panna?

Aitäh! Esiteks, ma olen täiesti nõus selle küsimuse esimese poolega, olen tänulik selle eest. Mis puudutab aga ... Noh, ma arvan, et te olete liiga optimistlikud selles mõttes, et koalitsioonipartneritel on võim meie erakonna üle. See ei ole nii suur. Mis puudutab teisi küsimusi, mis ei ole seotud selle eelnõuga – jah, me tegeleme nendega. Nagu te teate, me peatasime üldse Venemaa viisade väljaandmise turismi eesmärkidel. Meie oleme suurel määral vähendanud sissesõitu ja tulekut üle Eesti piiri ja me pidevalt töötame selles valdkonnas.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina arvan, et enamik siin saalis viibijaid, töötajaid, tegelikult jagab muret selle situatsiooni pärast, nende inimeste pärast, kes ei ole Eesti riigile lojaalsed, ei ole seda avalikult, aga tegelikult valimiste kaudu saavad mõjutada meie elu.

Aga nüüd küsimus. Mis te arvate, kas nüüd, kui seda eelnõu peaks edukalt edasi menetletama, Yana Toom saadaks taas Euroopa Komisjonile kirja ja järelpärimise, et me rikume seadust, oma põhiseadust?

Aitäh! Ma hästi ei saanud küsimusest aru. Yana Toomi teed on – no ma ei taha teda võrrelda jumalaga, aga need on ettearvamatud. Ma ei ole suur spetsialist, ma ei ole isegi meie hea kolleegi Stalnuhhini asjus nii hea asjatundja. Yana Toom, ma arvan, midagi ütleb, aga ta ei ole meile nii suur autoriteet, see Yana Toom, ja tema mõju on võib-olla üle hinnatud. Veel kord: kui ta leiab, et see on kuidagi kas seaduse või mingisuguse Euroopa õiguse vastane seadus, siis järelikult ta kaudselt pooldab Putini agressiooni, mida ta muidugi oma köögivestlustes [teeb], ma arvan. Ma ei ole nii suur spetsialist Yana Toomi alal, aga ma kujutan ette, et ta toetab Putinit. Ma ei tea, läheme edasi. Aga see teie küsimuse algus, et enamik siin saalis viibijad kindlasti toetab, ei ole eriti julgustav, sest ma ei näe eriti palju saalis viibijaid.

Signe Kivi uuesti, palun!

Suur aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimuse varjatud pool oli pigem see, ja nüüd ma küsin otse: kas te ise või fraktsioon on teinud selle eelnõu kohta juriidilise analüüsi, milliste õigusaktidega, juhul kui neid on, ta võib minna vastuollu?

Me tegime mitteametliku juriidilise analüüsi ja ma tõesti ei näe siin mingit ... Kas see oli selline konksuga küsimus ja te näete siin vastuolu? Ma ei näe siin isegi teoreetilist vastuolu kuskil. 

Kaks küsimust saab küsida ainult, jah. Ma rohkem küsimusi ei näe. Suur tänu ettekandjale.

Aitäh!

Läheme kaasettekande juurde. Palun, põhiseaduskomisjoni esimees Eduard Odinets!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Minul on au tutvustada teile selle seaduseelnõu ümber toimunut põhiseaduskomisjonis. Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu oma istungil 30. mail. Komisjoni istungil algatajate nimel kõneles Urmas Reinsalu. Külalistena andsid oma kommentaare ja osalesid diskussioonil ka Siseministeeriumi piirivalve‑ ja rändepoliitika osakonna nõunik Jana Laane ja õigusnõunik Jarmo Lilium.

Urmas Reinsalu Isamaa fraktsiooni nimel eelnõu algatajana tutvustas eelnõu. Põhilisena tõi ta välja seda, et olemasolevas seadusruumis peab valitsus kasutama diskretsiooniotsust selleks, et elamislubasid mitte väljastada või tühistada, kas lühiajalisi või pikaajalisi. See konkreetne eelnõu annab valitsusele õiguse sellised sammud ette võtta ilma mingisuguse diskretsioonita ehk ilma kaalutlusõiguseta. Algataja arvates oligi see põhiline erinevus võrreldes olemasoleva õigusruumiga.

Siseministeeriumi esindaja tutvustas valitsuse seisukohta. Ta märkis seda, et eelnõu puhul on tegemist väga kitsa kohaldamisalaga, see puudutab ainult Venemaa Föderatsiooni agressiooni ja ainult Ukraina vastu. Valitsuse arvates on selle seaduseelnõu eesmärk tegelikult saavutatav kehtiva välismaalaste seadusega, mis päris mitmes ja mitmes paragrahvis räägib sellest, kuidas välismaalaste ajutist viibimist Eestis piirata või lõpetada, kuidas viisasid mitte väljastada, kuidas viisasid tühistada, samamoodi pikaajalist elaniku elamisluba ja tähtajalist elamisluba. Kõik see, millest räägib kõne all olev eelnõu, on tehtav olemasoleva seaduse raames.

Läbiv alus, miks inimestele saab viisat mitte väljastada või tühistada, miks saab riigist välja saata või elamislubadega toimetada, on oht riigi julgeolekule ja avalikule korrale. Tegelikult sellega on kaetud päris lai ulatus erinevaid asjaolusid. Ja tõepoolest, igal konkreetsel juhul valitsus sellist otsust tehes peab hindama, kas see tegu on väärt just selliseid tagajärgi, nagu välismaalaste seaduse kehtiv redaktsioon ette näeb.

Valitsuse esindaja viitas ka sellele, et meil on tegelikult olemas ka karistusseadustiku vastavad paragrahvid, kus on ette nähtud süüteokoosseisud agressioonikuriteoga liitumise, selles osalemise või selle toetamise ning vaenu õhutava sümboolika kasutamise eest. Tegelikult nii välismaalaste seadus kui ka karistusseadustik seda asja ette näeb.

Ja siin ma peaksingi siit puldist parandama eelmist ettekandjat, kes lihtsalt ei ole kursis Eesti vastavate seadustega. Meil on täiesti olemas meetmed ja me ise siin Riigikogus oleme 21. aprillil vastu võtnud karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse – see kuulutati välja 27. aprillil –, mis räägib kõikidest nendestsamadest tegudest ja sellest, kuidas nende eest karistatakse. Näiteks, agressioonikuriteoga liitumise, selles osalemise või selle toetamise eest saab karistada kuni viieaastase vangistusega. Siin küsiti pehmete meetmete kohta, aga mina väidan, et see on isegi kõvem meede kui viisa tühistamine. Samamoodi rahvusvahelise kuriteo toetamine või õigustamine – seda karistatakse rahatrahviga või arestiga ja juriidilise isiku puhul lausa kuni summas 32 000 eurot. Nii et alternatiivid on täiesti olemas ja need on juba rakenduses.

Aga tulen tagasi diskussiooni juurde, mis toimus põhiseaduskomisjonis. Urmas Reinsalut, pärast tema seda kas-diskretsioonita-või-diskretsiooniga-juttu, assisteeris Paul Puustusmaa Paul Puustusmaa, kes rääkis sellest, et väga tihti sellised viisa või elamisluba puudutavad otsused sõltuvad ametniku tahtest. Aga need ongi kaalutlusotsused, need ei sõltu tegelikult ametniku tahtest, kommenteerin mina siia juurde.

Urmas Reinsalu läks komisjoni istungil oma sõnavõtus veel kaugemale ja tema arvas, et tegelikult tuleb elamislubade väljaandmisel üldse panna sinna ankeeti juurde üks lahter, kus inimene saaks väljendada oma hoiakut Venemaa agressioonisõja suhtes, ja ka Eestis viibivad Venemaa Föderatsiooni kodanikud peaksid deklareerima, et nad on Venemaa Föderatsiooni agressioonisõja vastu. Nii et lausa selline ettepanek kõlas juba komisjoni istungil.

Valdo Randpere arvas, et kõik see on ülereguleerimine. See tundus Valdo Randperele umbes nagu see, kui Facebookis kustutad sõbrad, kes on midagi halvasti või valesti öelnud, aga tegelikult probleem sellega ju ei lahene, need seisukohad jäävad alles.

Kalle Grünthal komisjoni istungil arvas, et seadus peab olema kohaldatav igal ajahetkel ükskõik millises olukorras ja see ei saa olla seotud konkreetse sündmusega. Selles muudatuses, mida me menetleme, ütles Kalle Grünthal, on tegelikult ainult kaks riiki mainitud: Venemaa Föderatsioon ja Ukraina, ja käsitletakse ainult päevapoliitilisi teemasid ega minda edasi laiemalt. See haakub ka varasemate seisukohtadega, mis teised komisjoni liikmed ütlesid, et see on liiga kitsas kohaldamisala.

Oudekki Loone toetas Kalle Grünthali seisukohta ja rääkis ka sellest, et seadus peab olema oma loomult üldine, see peab hõlmama kõiki agressioonisõdasid ja kõiki agressoreid, peab olema üldisem ja laiem käsitlus. Oudekki Loone tõi näiteks Saudi Araabia agressiooni Jeemenis ja USA agressiooni kus iganes riigis. Need olid Oudekki Loone näited. Samuti rääkis Oudekki Loone meelsusvabadusest, tuues välja põhiseaduse vastavad peatükid, mis kaitsevad arvamusvabadust. Oudekki arvates meelsus iseenesest, ka väga ebameeldiv meelsus, on põhiseaduse kaitse all. Ja Oudekki arvas, et kui hakata niisugusel kujul meelsuskontrolli tegema, ilmselt nii, nagu pakkus Urmas Reinsalu, siis tuleks ka põhiseadust muuta.

Valdo Randpere toetas Oudekki Loone ja Kalle Grünthali seisukohti. Tema arvates peaks seaduse alusel ära otsustama, mis on kõik agressioonid, mille vastu ollakse, või ka kõik genotsiidid, mis on. Valdo tõi näiteks Myanmari case'i. Valdo Randpere arvates, kui rikutakse avalikku korda või ollakse ohuks julgeolekule, siis tuleb tegutseda. Aga mingi deklaratsiooni täitmine, kas sa toetad mingit agressiooni või ei toeta, seda on juba selgelt liiga palju.

Paul Puustusmaa väga toetas Oudekki Loone ettepanekut hakata põhiseadust muutma ja tema arvas, et see ongi õige hetk selle teema kallale asuda. Samuti arvas Paul Puustusmaa, et Venemaa Föderatsiooni on vaja igal juhul tampida. Ja selle seaduse puhul, arvas Paul, tuleks seda asja määratleda pisut laiemalt samuti, kuid täpset sõnastust ei osanud ta välja pakkuda. Nii ütleb komisjoni protokoll.

Urmas Reinsalu ei olnud nõus ei Kalle Grünthali, Oudekki Loone ega Valdo Randperega. Ta arvas, et riik peab ikkagi ise otsustama, keda ta sisse laseb ja keda mitte ning see ei ole kuidagimoodi põhiõiguste rikkumise küsimus.

Ja diskussiooni võttis kokku toonane komisjoni esimees Toomas Kivimägi, kes leidis, et ikkagi diskretsioon peaks olema, igal konkreetsel juhul peab kaalutlusõigust kasutama, automaatselt kõikide kohta ja ühtemoodi öelda ei saa. Tema toetas ka valitsuse seisukohta, et tegelikult kõik hoovad nii välismaalaste seaduses kui ka karistusseadustikus on täiesti olemas.

Komisjon tegi menetluslikud otsused. Otsustati võtta eelnõu täiskogu päevakorda 7. juunil, aga me mäletame, mis meil juunis toimus, seega alles täna jõudis see eelnõu siia. Selle poolt olid Toomas Kivimägi, Oudekki Loone, Valdo Randpere, Marko Torm, vastu Kalle Grünthal, Paul Puustusmaa, Urmas Reinsalu, erapooletuks jäi Tõnis Mölder. Siis hääletati ettepanekut see eelnõu tagasi lükata. Selle poolt oli 5 komisjoni liiget: Toomas Kivimägi, Oudekki Loone, Tõnis Mölder, Valdo Randpere ja Marko Torm, vastu olid Paul Puustusmaa ja Urmas Reinsalu ning erapooletuks jäi Kalle Grünthal. Ja komisjoni esindajaks määrati (konsensuslikult) põhiseaduskomisjoni toonane aseesimees Eduard Odinets. Mul oleks kõik. Hea meelega vastan küsimustele. Aitäh!

Jaa, meil on nüüd kaks minutit istungi lõpuni. Ma arvan, et me võime selle ühe küsimuse proovida ära küsida, aga tegelikult me kõik need muud asjad, läbirääkimised ja hääletamised, peame homsesse jätma. Palun, Peeter Ernits!

Hea juhataja ja lugupeetud esineja! Teie nagu Ida-Virumaa saadikuna, kuidas teie vaatate selle peale, et need, kes on Vene agressiooni peale nii-öelda sõbralikult vaadanud, tuleks teilt sealt Kohtla‑Järvelt ja Narvast välja saata? Kuidas teie valijad selle peale reageeriksid?

Selles mõttes valijad ilmselt reageerivad nii nagu iga õiguskuulelik kodanik, Eestimaal viibiv isik peab reageerima. Seadus on täitmiseks. Ja kui seadus ütleb, et agressiooni õigustamine, agressiooni ja riikidevastaste kuritegude toetamine ei ole lubatud meie õigusruumis, meie kultuuriruumis, siis niimoodi tulebki käituda. Need inimesed, kes rikuvad seaduse norme, nemad peavad vastutama. Ja vastavad normid, kuidas vastutada agressiooni toetamise eest, on meil täiesti olemas, nagu ma mainisin, nii välismaalaste seaduses kui ka karistusseadustikus.

Austatud Priit Sibul, meil ei ole enam aega isegi küsimuse lõpuni küsimiseks, me peame jätkama küsimuste ja vastustega homme. Tänane istung on lõppenud.