Head kolleegid, tere tulemast tagasi! Alustame Vabariigi Valitsuse ettepanekul kokku kutsutud Riigikogu erakorralise istungjärgu teist istungit. Ja nagu ikka istungi alguses, on võimalik üle anda eelnõusid või arupärimisi. Mailis Reps, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Head kolleegid, Riigikogu liikmed! Annan üle arupärimise lugupeetud peaministrile. Ja põhjus on väga lihtne: sooviks Kaja Kallast siia Riigikogu ette selgitama, millise põhiseaduse paragrahvi järgi täna Vabariigi Valitsus toimetab ja kes on talle selleks pädevuse andnud. Ja kindlasti [sooviks selgitusi] nende juriidiliste arutelude kohta, mida mitmed juristid on juba alustanud, Allar Jõks on kindlasti olnud siin üks häälekamaid, aga neid on üsna mitmeid veel. Oleks üsna huvitav kuulata ka Kaja Kallase enda selgitusi, kas 21 päeva jooksmine on peal või ei ole peal, kas 14 päeva protsesse on põhimõtteliselt alustatud või ei ole alustatud.

Ja kindlasti huvitab ka tänaste läbirääkimiste [valguses], et kui tehakse uut tegevusprogrammi, siis mille alusel. Meil on kehtiv tegevusprogramm. Kui on tegemist ministrite vahetusega, siis põhimõtteliselt ju uut tegevusprogrammi tegema ei pea. Kui aga toimub uue programmi koostamine, siis endiselt huvitaks, millise põhiseaduse paragrahvi alusel see kõik toimub. Ma saan aru küll, et täna meil on kogu tähelepanu NATO-l, aga kogu selles julgeolekuolukorras on ju pidevalt rõhutatud, et Vabariigi Valitsus peab olema järjepidev. Oleks väga hea, kui Vabariigi Valitsus oleks ka pädev, see võiks tulla kasuks. Nii et sellekohane arupärimine fraktsiooni liikmetelt. Ootame kindlasti vastuseid.

Alar Laneman, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan rea EKRE fraktsiooni saadikute nimel üle arupärimise kaitseministrile kindralite koondamise kohta Kaitseväes. Arupärimise aluseks on informatsioon, mis eelmisel nädalal meedia kaudu avalikkuseni jõudis. Jutt on kolme väga kõrge kvalifikatsiooniga kaitseväelase ootamatust koondamisest, mis tekitab praeguses julgeolekuolukorras tõsiseid küsimusi, arvestades ka plaane, mis Eestil on Kaitseväe suurendamise suhtes, kui me räägime maaväe suurendamisest, diviisistaabi loomisest ja nii edasi. Rääkimata võimalusest kasutada nii rikkaliku kogemuse ja hea väljaõppega ohvitsere riigikaitses laiemalt. Aitäh!

Rohkem soove ei näe. Nende kahe arupärimise edasise menetlemise otsustame juhatuses vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. On vaja läbi viia kohaloleku kontroll. Aga meenutan meile kõigile, et Riigikogu erakorraline istung on otsustusvõimeline, kui on kohal vähemalt 51 Riigikogu liiget. Seega, kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 74 Riigikogu liiget, seega saame kenasti oma tööga pihta hakata. Täpsustame ära ka päevakorra. Nimelt, tänase ainsa päevakorrapunkti juures teeb komisjoni nimel ettekande väliskomisjoni liige Henn Põlluaas.

Läheme päevakorra menetlemise juurde. Meil on täna päevakorras Vabariigi Valitsuse algatatud Soome Vabariigi ja ... Erki Savisaar.

Aitäh, austatud juhataja! Mul on protseduuriline küsimus.

Ma korraks vabandan. Saal, äkki saab palun vaiksemalt. (Helistab kella.)

Mul on protseduuriline küsimus. Kas sellisel erakorralisel istungil päevakorda kinnitama ei pea? Või see käis automaatselt kuidagi?

Seda ei pea kinnitama sellepärast, et erakorralisel istungjärgul töötab Riigikogu selle päevakorraga, mille Riigikogu erakorralise istungjärgu kokkukutsuja on ette andnud. Seda me juba ka esimese istungi ajal korraks arutasime. Siin jah päevakorra kinnitamist ei ole. Töögraafiku kinnitasime. Seega ... Härra Ratas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on ka protseduuriline küsimus. Kas me selle istungjärgu esimesel istungil kinnitasime päevakorra mõlemaks istungiks sellel istungjärgul või mitte?

Härra spiikril on õigus. Me kinnitasime istungjärgu, aga kuna nüüd on selle erakorralise istungjärgu teine istung, siis sellepärast me seda siin kinnitama ei pea. Põhimõtteliselt kehtib ikkagi see, et erakorraline istung saab toimuda ainult selle päevakorraga, mille on ette pannud kokkukutsuja. Midagi muud sinna panna ei saa. Seda ütleb kodukord.

Nii, ma loodan, et nüüd me oleme saanud kõik protseduurilised küsimused menetletud ja saame minna päevakorra juurde. Päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemist käsitlevate Põhja-Atlandi lepingu protokollide heakskiitmise seaduse eelnõu 643 teine lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli väliskomisjoni poolt Henn Põlluaasa.

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud suursaadikud! Mäletatavasti lõppes kõnealuse eelnõu esimene lugemine täna, 6. juulil kell 13.28. Muudatusettepanekute tähtajaks kell 14.13 mitte ühtki muudatusettepanekut ei esitatud. Seega kogunes väliskomisjon kell 14.30 erakorralisele istungile, mille päevakorras oli Vabariigi Valitsuse esitatud Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemist käsitlevate Põhja-Atlandi lepingu protokollide heakskiitmise seaduse eelnõu 643 ettevalmistamine teiseks lugemiseks.

Komisjoni koosseis oli sama, mis tänahommikusel esimesel erakorralisel väliskomisjoni istungil. Mul on väga hea meel – tõesti, südamest väga hea meel – tõdeda, et väliskomisjon otsustas kell 14.30 alanud erakorralisel istungil konsensusega teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada ja viia läbi lõpphääletus. Aitäh! Kui on küsimusi ...

Paistab, et kõik on selge. Küsimusi ei ole.

Aitäh!

Nii, küsimusi ei olnud. Tänan väga! Avan läbirääkimised. Marko Mihkelson, palun! (Marko Mihkelson küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Head kolleegid! Väga austatud Ingrid ja Timo! Veidi enam kui kuus aastat tagasi oli mul suur au pidada kõne Soome väärikas välispoliitilises kogus – Paasikivi Seltsis. Pühendasin toona oma tähelepanekud Balti regiooni julgeolekule, lõpetades kõne mõttega, et meid ootavad ees keerulised väljakutsed, kus ühelgi Balti ja Põhjala regiooni vabal ja demokraatlikul riigil pole alternatiivi tihedale omavahelisele kaitsekoostööle ning rahvusvahelise õiguse ülimuslikkusele julgeolekuohtude tõrjumisel. Ütlesin toona, et Rootsi ja Soome liitumine NATO‑ga looks kogu Põhjalas esmakordselt ajaloos olukorra, kus meie julgeolekuväli oleks ühtne ja jagamatu.

Ma olin saanud innustust oma mõtetele 2016. aasta algul ilmunud Soome ja Rootsi peaministrite ühisartiklist, milles rõhutati, et Venemaa agressioon Ukraina vastu on esitanud Euroopa julgeolekule suurima väljakutse külma sõja aegadest saadik. Tsiteerin: "Me mõlemad rõhutame vajadust pikaajalise strateegia järele, mis tagaks rahu ja stabiilsuse Põhja-Euroopas ja Balti regioonis." Nii kirjutasid Juha Sipilä ja Stefan Löfven, kuid lisasid siiski, et nende riikide neutraliteedipoliitika omab jätkuvalt kõrget väärtust. Kuus aastat hiljem, täpsemini pärast Venemaa hävitusrünnaku algust Ukraina vastu 24. veebruaril 2022 oleme aga juba olukorras, kus korraga nii Soomele kui ka Rootsile on ühiselt parimaks pikaajaliseks strateegiaks kogu Põhjala julgeoleku tagamisel NATO‑ga liitumine. Seega, alles hiljutine unistus ühtsest ja tugevast Põhjalast on nüüd NATO iga liitlase ratifitseerimisotsusega muutumas reaalsuseks. Sellesse tugevasse Põhjalasse kuulub ka Eesti. Eesti ja teiste Balti riikide liitumine NATO‑ga 2004. aastal oli täna tagasi vaadates murrangulise tähendusega kogu Põhjala julgeoleku tugevdamisel. Soome ja Rootsi täidavad oma otsustega viimase lünga julgeolekuarhitektuuris, mis üksnes kinnitab kogu meie regiooni ühtset veendumust ja valmisolekut stabiilse ja rahumeelse keskkonna kaitseks.

Tajumaks Soome ja Rootsi rahva ajaloolise otsuse sisu ning meie tänase hääletuse kaalu, tuleb hetkeks pöörata pilk minevikku. Balti ja Põhjala regioon on viimase saja aasta jooksul olnud Venemaa julgeolekuhuvide teravdatud tähelepanu all. Juba 1920.–1930. aastatel püüdis Moskva leida juriidilisi käike endale soodsa positsiooni saavutamiseks Taani väinade üle ning teha kõik, et Balti piirkonna riigid ei suudaks rajada tugevaid liitlassuhteid. Stalini‑Hitleri pakt 1939. aastal andis Moskvale kauaoodatud võimaluse ekspansiooniks Baltikumis. Teine maailmasõda ja Stalini võit selles kasvatasid Vene impeeriumi mõju Läänemere piirkonnas tasemeni, mida Kremli valitsejad polnud kunagi varem saavutanud. Balti riigid olid okupeeritud, Saksamaa lõhestatud, Poola raudse kontrolli all. Põhjala oli aga nõrgestatud ja killustatud julgeolekuvälja ning finlandiseerimispoliitika abil.

1983. aastal Balti regiooni julgeolekuaspekte uurinud Monterey mereväekooli magistrant Jan Cody Gaudio rõhutas, et alates teise maailmasõja lõpust oli Nõukogude Liidul koos oma satelliitidega Läänemere regioonis silmanähtav strateegiline ülekaal lääneriikide ees. Näiteks oli Varssavi pakti riikidel üksnes mereväes NATO ees siin kuuekordne ülekaal. See oli loonud olukorra, kus tuumasõda vältides võis Nõukogude Liit saavutada strateegilist edu ootamatu rünnakuga näiteks Taani väinade vastu. Ennetava löögi taktika täiustatud versioon oli Venemaal välja töötatud juba 1968. aastal. Gaudio tõi oma töös välja ka poliitilised aspektid Kremli Balti regiooni julgeolekut mõjutavas tegevuses, rõhutades, et neutraalsus ja Põhjala killustatus olid eeskätt Nõukogude Liidu huvides. Ta kirjutas, et otsesest sõjalisest interventsioonist Skandinaavias kujutab suuremat ohtu finlandiseerimispoliitika.

Kuid mis kõige hämmastavam: praeguseks USA mereväe eruadmirali Gaudio hinnang 40 aastat tagasi meie regiooni julgeolekukeskkonnale on kui eile sõnastatud. Ta kirjutas: "Balti regioonis on väga oluline vaadata uue pilguga nii elavjõu kui varustuse eelpositsioneerimisele. Tänast tehnoloogia taset arvestades areneb kaasaegne sõda väga kiiresti ja jätab vähe aega mobilisatsiooniks. "Ekspeditsioonifilosoofia" jõudude toetamisega kaugelt ei oma enam sellist sõjalist ega poliitilist tähendust kui mõni aasta tagasi. Allianss peab loobuma mõttest, et iga kaitse‑ või ettevalmistusmeede vastuseks Nõukogude ekspansioonile oleks Kremlis käsitletav kui provokatsioon. Liitlaste kaitse, mida võidakse käsitleda nõrgana, loob iseenesest kutse agressiooniks." Gaudio tsitaat juhatab meid otseteed tänapäeva.

NATO Madridi tippkohtumine keskendus täpselt samadele heidutuse ja kaitse põhiprintsiipidele, mis olid aktuaalsed Balti regioonis juba aastakümneid tagasi. See paraku vaid kinnitab, et Venemaa kavatsused ja valmisolek oma välispoliitiliste eesmärkide rakendamiseks sõjajõuga ähvardada või seda kasutada pole ajas muutunud. Venemaa kustumatu impeeriumiihalus koos autoritaarse riigikorraldusega on vabale ja demokraatlikule Euroopale suurim eksistentsiaalne oht, mille tõrjumiseks on parimaks lahenduseks viimase 73 aastaga ennast läänemaailma edukaima kaitsealliansina tõestanud NATO. Selle parimaks kinnituseks on Soome ja Rootsi rahva otsus tagada oma julgeolek NATO liikmetena.

Loodetavasti annab Riigikogu tänane otsus hoogu ratifitseerimisprotsessile, et hiljemalt 2023. aasta esimesel poolel võiksime tervitada oma Põhjala naabreid NATO täieõiguslike liikmetena. Põhjala ühtne ja jagamatu julgeolekuväli loob täiesti uue dünaamika kogu vabas ja demokraatlikus Euroopas. Selle kaudu tugevnevad Atlandi-ülesed suhted ning rikastub Euroopa välispoliitiline võimekus seista vastu paljudele tõsistele väljakutsetele nii idas kui ka lõunas. Ja mis kõige olulisem: NATO laienemine loob täiesti uued võimalused Eestile, Rootsile ja Soomele niigi tihedate ja sõbralike suhete edendamiseks. Elagu ühtne Põhjala! Aitäh!

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Hyvin tehty, Suomi! Bra gjort, Sverige! Täna võib öelda nendes keeltes neid sõnu, mida me oleme võib-olla päris kaua oodanud siin Eestimaa pinnal.

Ma ei hakka väga pikalt ajaloosse minema, aga ka meie iseseisvuse eest seismine on hõimurahvaga ikka olnud koos. Tuletame meelde Soome vabatahtlikke meie vabadussõjas. Tuletame meelde soomepoisse talvesõjas ja jätkusõjas. Me oleme vennad ja seisame teineteise eest. Ja nüüd on meie vendluse juurde tulnud Põhjalast ka Rootsi. Kindlasti saame me edaspidi tunda ennast Eestimaa pinnal palju julgemalt. Meie koostöö on juba seni olnud päris tõhus, aga NATO egiidi all see kindlasti süveneb.

Väga oluline on mitte unustada iga riigi enda panust. Soome on olnud selles suhtes kogu aeg tubli, ta on pidevalt oma iseseisvat riigikaitset arendanud. Ka meie oleme püüdnud teha kõik oma võimete kohaselt. Aga kui satub mingi hetk, kui on tõsine häda, siis, nagu me näeme, ka Euroopa riigid tunnistavad, et nad pole panustanud piisavalt. Eesti on oma võimaluste juures panustanud. Ma tuletan meelde, et juba enne seda, kui Putini režiim, Venemaa, alustas sõda Ukrainas, tegi meie valitsus juba ühe olulise investeeringuotsuse, kui 350 miljonit eurot panustati riigikaitsesse, ja kindlasti peale sõja algust veel ka järgmised otsused. Me võime öelda, et rahaliselt läheneb kogu see pakett miljardile eurole.

Jätkuvalt on oluline, et me arendaks Eestis välja ka iseseisvaid uusi võimekusi, seda kindlasti koos partneritega, mida kindlasti aitab teha ka Soome ja Rootsi kuulumine NATO-sse. Kindlasti ootaks seda, et ühe otsuse puhul, mille me tegime valitsuses mõni aeg tagasi, kui oli juttu riigikaitsest – keskmaa õhutõrje võimekus, mis tuli Keskerakonna delegatsiooni poolt ja kus pandi kirja ka täpsed kuupäevad –, peaks 1. juuliks selline kava ja plaan valitsusel olemas olema. Ma väga loodan, nii nagu täna ka Andres Sutt ütles, et see on töös ja me lähiajal kuuleme ka konkreetseid tähtaegu, konkreetseid plaane ja konkreetseid numbreid. Igal juhul tuleb meil endiselt selles olukorras kõvasti panustada.

Mul on hea meel, et Eesti kaitse‑ ja välispoliitikas on konsensus. Kui Jüri Ratase esimene valitsus alustas täiendava investeeringuprogrammiga ja jätkas seda ka teise Jüri Ratase valitsuse ajal koos koalitsioonipartneritega, siis ilma nende esimeste sammudeta poleks meil Ukrainale tegelikult ju laskemoonagi anda olnud, tunnistame seda endale. Nii et hea on, et see järjepidevus säilib ja tuleb teha järgmised otsused. Ja kindlasti, vaadates ka valitsusvastutust kandvale erakonnale otsa, võiks seda ja neid plaane parlamendiga läbi arutada ja panustada. Keskerakonna fraktsioon toetab tänast otsust kahe käega ja kogu südamega. Aitäh!

Riigikogu liikmetel rohkem ... Siiski. Palun nobedamad näpud! Härra Juske, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Hea Eesti rahvas! Head Soome ja Rootsi sõbrad! Riigikogus on väga harva hetki, mis on tõepoolest ajaloolised. Tänane istung ja varsti järgnev otsus seda kindlasti on. See on tõesti hetk, otsus, mida me oleme Eesti rahvana aastaid, varsti juba aastakümneid oodanud. See on otsus, mis muudab kogu Põhjala julgeolekut.

Targad rahvad jälgivad enda ümber maailmas toimuvaid muutusi. Targad rahvad õpivad ajaloost. Kahe maailmasõja vahel, esimesel iseseisvusperioodil sõjaline erapooletus ei taganud Eesti riigi kestmajäämist teise maailmasõja puhkedes. Ajalugu oli aga meie poolt ja andis meile aastal 1991 teise võimaluse. Me targa rahvana õppisime ja võtsime kursi võimalikult kiirele liitumisele oluliste lääne ühendustega, ka NATO-ga. Me suutsime kasutada ära selle ajahetke, kui Venemaa ei olnud veel sedavõrd tugev ja sedavõrd agressiivne, kui NATO uks oli lahti ja Balti riigid NATO ajaloo suurima liitumise käigus aastal 2004 said alliansi liikmeteks.

Soome ja Rootsi rahvas on ka väga targad rahvad. Me oleme austanud nende erapooletuspoliitikat, soomlaste puhul alates teise maailmasõja lõpust, Rootsi puhul enam kui kaks sajandit. Peavad olema ikka väga olulised muutused, mis sunnivad sedavõrd pikka traditsiooni muutma. Ja kahtlemata need muutused on – julgeolekuolukord meie piirkonnas on muutunud.

Maailm võib väga järsku muutuda. Kes oleks osanud kõigest viis kuud tagasi ennustada, et Riigikogu tuleb kokku kuumal suvepäeval, 6. juulil, ja arutab me heade naabrite NATO liikmeks võtmist. Viis kuud tagasi tundus see veel meie jaoks ilusa unistusena. Aga Putini Venemaa agressioon oma naabri vastu, vallutussõda Ukrainas pani muutma Soome ja Rootsi ühiskonna väga pikka traditsiooni. Me austame soomlaste ja rootslaste otsust ning oleme uhked selle üle, et nad ühiskondliku debati käigus on jõudnud otsusele oma väga pikka sõjalist erapooletust mitte enam jätkata, ja paluda liitumist maailma ajaloo kõige edukama kaitsealliansiga.

Tõepoolest, maailma ajaloos, kui me mõtleme, on sõlmitud nähtavasti tuhandeid sõjalisi liite, aga need ei ole väga kaua kestnud. NATO on tänaseks pidanud vastu 73 aastat, mis ka maailma ajaloo kontekstis on ikkagi väga suur fenomen. Võib-olla põhjus on selles, et see pole mitte lihtsalt Põhja-Atlandi leping, vaid see on Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon. See on 73 aastat igapäevast reaalset sõjalist koostööd, ühiselt oma kaitse planeerimist, kavandamist, tõesti ühise sõjalise organisatsiooni loomist. Ja see on NATO tugevus. Nagu me teame, mitte ükski kolmas riik selle pika aja jooksul pole julenud rünnata mõnda NATO liikmesriiki või tervet NATO-t ennast. NATO on täitnud talle pandud missiooni – hoida ära suurt sõda, kaitsta oma liikmeid.

Kui me meenutame veel, see polnud väga ammu, siis räägiti ju ka Euroopa pealinnades NATO ajusurmast ja millest kõigest veel, et NATO on kohe-kohe lagunemas. Soomlaste-rootslaste otsus paluda liitumist näitab tegelikult, kui hea tervise juures NATO on, kuidas ka NATO-sse mittekuuluvad riigid mõistavad ja tunnetavad NATO tugevust ...

Palun kolm minutit.

Palun, kolm minutit lisaaega!

... tunnetavad seda tugevust ja on palunud liitumist.

Ja üheskoos, tõepoolest, oleme me siin Põhjala regioonis tugevamad. Eesti-Läti-Leedu ei ole enam julgeolekusaar, mis on suure agressiivse Venemaa ja Läänemere vahele surutud. Me oleme ühine NATO julgeolekuruum siin Põhjalas. Meie seljatagune on palju tugevam. Ja need liitlassuhted, mis algasid pihta juba, tõepoolest, nagu siin mainiti, vabadussõja päevil, saavad nüüd uue, väärika ja kaasaegse lehekülje, et üheskoos kaitsta vabadust, kaitsta demokraatiat, kaitsta meie riikide iseseisvust.

Tere tulemast sotsiaaldemokraatide poolt, head Soome ja Rootsi sõbrad! Elagu NATO!

Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Armsad Soome ja Rootsi saadikud! Armas Soome ja Rootsi rahvas! Hea Eesti rahvas! Siin meenutame tänusõnadega, keda? Ameerika Ühendriikide presidenti Harry Solomon Trumanit, kelle ametiajal asutati NATO, ja Trumani doktriini, mis nägi ette ühemõttelise ja selge Ameerika Ühendriikide julgeolekufilosoofia seista vastu Nõukogude Liidu imperiaalsele ja koloniaalsele doktriinile, ideoloogiale ja anastamistele üle kogu maailma. Seal, kus heisatakse punalipp, peab olema kohal ja talle vastu seisma vabaduse jõud üle maailma.

Nii nagu nendel dramaatilistel aegadel külma sõja algusajast, peame ka meie siin saalis ütlema, et seisame vastu Vene kiskjalikule agressorriigile kõikides tema vallutustegevuse valdkondades ja territooriumidel.

Meie kõigi mõtted on täna Ukraina rahvaga. Ja kutsun kõiki täna kell 6 Pikale tänavale Vene saatkonna ette, kus koos meie Ukraina Ülemraada sõpradega just nimelt tänasel sümboolsel päeval oleme piketil, et anda edasi teade Vene saatkonnale: NATO laieneb, see protsess on pöördumatu ja me oleme ühiselt NATO liikmesriikidena ja tulevaste NATO liikmesriikidena vastu Vene agressioonisõjale Ukrainas, mis kahetsusväärselt, me näeme, hõivab samm-sammult Ida-Ukrainas suuremaid territooriume.

See, et Venemaa hõivab samm-sammult suuremaid territooriume, on kohustus vabale maailmale, on kohustus NATO-le panustada Vene agressorile vastuseismisel rohkem relvi. Lubadusi täies mahus, mis on antud lääneliitlaste poolt, ei ole täidetud. Piisavalt nii moona kui relvasüsteeme ei ole Ukrainale tarnitud. Meie kohus on teha oma võimetest sõltuv, mida me oleme teinud ja kindlasti vajadusel peame täiendavalt tegema. Meie kohustus on seda jäigalt ja põhimõttekindlalt tuletada meelde kõigile, ennekõike NATO-liitlastele, nii nagu selle eest seisti Harry Solomon Trumani sõnastatud ideaalide valguses.

Nii et Isamaa on kogu selles kriisis [õnnelik]: ma arvan, et täna on üks päikseline päev Eestis, sest meie julgeolek laieneb, Soome julgeolek laieneb, Rootsi julgeolek laieneb. Ja Eesti riik, Eesti rahvas on valmis minema võitlusse nii Soome kui ka Rootsi iseseisvuse ja vabaduse eest täiemõtteliselt ja igakülgselt, nii nagu NATO-partneritena hiljem. Pärast ametlikku liitumisprotseduuri on Soome ja Rootsi meie partnerid, kelle relvadele ja kindlameelsusele tugineb meie riigikaitse.

Elagu rahvaste sõprus! Elagu vabadus! Ja elagu Soome ja Rootsi, kes on langetanud väga arukad otsused! Mul on hea meel, et Eesti riik on esimeste rahvaesinduste seas, kes selle parlamendi otsuse venitusteta teeb. Ja selleks, et ei oleks halli tsooni, et ajaliselt see hall tsoon jääks võimalikult lühikeseks, kutsume üles siit parlamendi kõnetoolist kõiki teisi NATO-liitlasi venitusteta, lähemate päevade või nädalate jooksul viima läbi ratifitseerimisprotseduurid. Aitäh! 

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud suursaadikud! Head kolleegid! Tegelikult oma eelmise lugemise kõnes ma ütlesin juba kõik ära, aga kuna kõik teised fraktsioonid on kõne pidanud ka teist korda, siis pean minagi seda tegema.

Ma alustan sellest, et meil käis diskussioon selle üle, kui hästi Eesti on kaitstud. Kõlas väide, et Eesti on kaitstud paremini kui kunagi varem. Aga mis kaal sellel väitel on? Tegelik küsimus on selles, kas Eesti on piisavalt kaitstud. Kindlasti on Eesti paremini kaitstud nüüd, kui Soome ja Rootsi alliansiga liituvad.

Selge on ka see, et seoses Venemaa laiaulatusliku agressiooniga Ukraina vastu peavad ajaloo prügikasti minema kaks asja, mis on tegelikult ühe ja sama mündi kaks poolt ja mis põhinesid strateegilistel valearvestustel. Üks on meie oma "jõukohane" riigikaitse. Tegelikult meie riigikaitses ei ole midagi jõukohast, me peame tegema palju rohkem, kui meil jõudu on või kui me oleme teinud seni. Me ei saa enam kunagi teha seda viga, et lähtume sellest, et meil on 2%, teeme selle raames mingi miinimumi ja siis pärast seda me kuulutamegi, et me oleme kaitstud paremini kui kunagi varem. Ja selle mündi teine külg on loomulikult seesama tripwire ehk miinitraadi või päästiku kontseptsioon, mis oli alliansil mõeldud meie piirkonna kaitseks juba pärast Gruusia sõda, kui üldse kaitseplaane tegema hakati. Proua peaministril oli õigus, kui ta ütles välja, et see kontseptsioon ei tööta. Seepärast ei tasu teda kritiseerida. Tõde on alati parem kui vale või tõe puudumine.

Ja seepärast, et üldse mingeid tulemusi Madridis saavutada, oli ka ju vaja öelda välja, milles meie probleem on. Selge, et probleem siin on meie liitlasvägede vähesuses. RAND Corporation oma sõjamängudes juba 2015 näitas seda, et Kirde-Euroopas on puudu seitse rasket brigaadi ehk mehhaniseeritud või tankibrigaadi. See vajadus ei ole muutunud mitte kuidagi, et lihtsalt luua tasakaalu Venemaa Lääne sõjaväeringkonna ja Valgevene vägede vastu, mis meil siin naabruses on. Ma ei räägi siin üldse mingist ülekaalust kui sellisest, vaid lihtsalt, et meil oleks siin usutav sõjaline kohalolek ja tasakaal. Ja selleks meil ongi vaja igasse Balti riiki brigaadisuurust liitlasvägede üksust ja õhuturbemissiooni asemel õhukaitsemissiooni suurema arvu hävituslennukitega. Seda on meile vaja ja seda me ei ole siiani saavutanud.

Loomulikult, iseseisev kaitsevõime. Ka küsimused, kui palju me oleme teinud ja kui palju me peame tegema. Soome on meile alati eeskujuks olnud oma 280 000 mehelise sõjaaja kaitseväega. Soome on teinud nii suure sõjaaja kaitseväe, loonud arvestatava mereväe ja arvestatava õhuväe, kaitsekulutustega, mis on kogu aeg olnud alla 2% SKT-st. Tekib küsimus, kuidas nemad on selle saavutanud ja meie ei ole seda saavutanud. Loomulikult, nüüd ka Soome suurendab oma kaitsekulusid seoses õhuväe moderniseerimise ja F‑35 hankega. Aga küsimus tõhususest on väga asjakohane.

Kui Kaitseväe juhataja ütles välja selle, et me juba järgmise aasta lõpuks üritame suurendada sõjaaja kaitseväge 10 000 võrra ehk praeguselt 26 000-lt 36 000-le, siis me juba teeme selle olulise sammu. Meie värsked liitlased Soome ja Rootsi peavad ka nägema seda, et nii Eesti kui ka teised Balti riigid teevad oma osa ära, me ei jää lihtsalt oma liitlaste najale, ei lase julgeolekualaselt liugu. Ja selles mõttes on ka väga positiivne Läti viimane otsus taastada ajateenistus. Aga ma ei küsi kolme minutit lisa, lõpetan sellega. Kutsun veel kord kõiki üles eelnõu toetama. Aitäh!

Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Andres Sutt on Vabariigi Valitsuse esindajana palunud sõna. Palun!

Aitäh, hea aseesimees! Austatud Riigikogu! Lugupeetud suursaadik Ingrid, lugupeetud suursaadik Timo! Kuulates kõiki neid kõnesid, jäid minu jaoks kõlama siit kaks olulist asja: ühtsus ning vankumatu toetus vabadusele ja demokraatiale. Need on väärtused, mida me kanname, need on väärtused, mille eest me seisame. Hetke pärast on siinsamas saalis ajalooline hääletus. Mul isiklikult on siiralt hea meel, et suure juhuse tahtel sattusin mina olema see inimene, kes sai seda seaduseelnõu siin tutvustada.

Sügav kummardus kõigile! Ma loodan, et meil seda ühtsust ja üksmeelt, mis täna valitseb siin saalis, saab olema rohkem ka teistes Eesti riigielu olulistes küsimustes. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi lõpphääletus.

Austatud Riigikogu! Enne lõpphääletust tuletan veel meelde, et tõepoolest muudatusettepanekuid selle eelnõu kohta ei tulnud, seega saame minna lõpphääletuse juurde. Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemist käsitlevate Põhja-Atlandi lepingu protokollide heakskiitmise seaduse eelnõu 643. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

(Aplaus.) Head kolleegid, ma korraks palun teie tähelepanu. Seaduse vastuvõtmiseks peab Riigikogu juhataja ära tegema ka haamrikolksu. (Naer saalis.) Seega, tulemusega 79 poolt, vastu 0 ja erapooletuid 0, on Riigikogu heaks kiitnud Soome ja Rootsi liitumise NATO-ga. Palju õnne, Rootsi! Palju õnne, Soome! Tere tulemast NATO‑sse! (Aplaus.)

Meie istung on lõppenud. Ilusat tööpäeva jätku kõigile!