Aitäh, hea eesistuja! Hea Riigikogu liige, hea küsimus! Elanikkonnakaitse on tõesti väga oluline, see on kogu aeg oluline olnud. Ma ütlen ka seda, et elanikkonnakaitse valdkonnas eesmärgid on kogu aeg olnud, seni on lihtsalt olnud väljakutseid selle püsiva rahastuse vallas. Täna me oleme valitsuses teinud väga häid otsuseid, et elanikkonnakaitses ka reaalseid samme astuda, ja see on olnud väga positiivne. Lisan repliigina siia juurde, et kui me räägime elanikkonnakaitsest, siis selle aasta lisaeelarves on 17 miljonit Päästeametile ja põhimõttelisi otsuseid tulevikuks on tehtud 34 miljoni ulatuses, mis on seotud puhtalt elanikkonnakaitsega.
Kui me räägime päästja rollist – jõuame kohe ka selle intervjuu juurde, millele te viitasite –, kui me räägime prioriteetidest, mida me elanikkonnakaitses tahame nüüd lähiajal väga kiiresti ja väga hea tempoga ära teha, siis need prioriteedid on sellised. Kõigepealt on ohuteavitus, varjumine, ulatuslik evakuatsioon, kohalike omavalitsuste kriisivalmiduse tõstmine – just äsja, eile või paar päeva tagasi avas Päästeamet ka selle taotlusvooru, kus kohalikud omavalitsused saavad taotleda raha kriisivalmiduse tõstmiseks, seal on üle 2 miljoni euro – ja lõpuks on ka elanike kriisivalmidus. See elanike kriisivalmidus on natukene seotud ka selle [probleemiga], millele teie viitasite.
Päästeameti peadirektor on tippjuhi ametis kindlasti väga hästi hakkama saanud. Tulekahjudes hukkunute arv oli kümme aastat tagasi väga suur, nüüd on Päästeamet kümne aastaga jõudnud olukorrani, kus me oleme juba Põhjamaade tasemel. See on iseenesest väga hea, kuigi loomulikult on iga hukkunu liiast. Me oleme jõudnud tasemele, kus igas Eestimaa nurgas jõuab päästesõiduk inimesele appi keskmiselt kaheksa minutiga. Nii et need on olnud väga head arengud.
Nüüd inimese vastutusest. Kõigepealt loomulikult riik peab väga palju tegema selleks – on ka riiklik tasand –, et inimene oleks teadlikum, oleks teavitatud, oleks teadlik, millised ohud teda ees ootavad ja kuidas ise valmis olla. Vastutus ongi see, mida inimene ise teeb, olles teadlik, millised võivad olla võimalikud ohud, alates sellest, et tuul puhub vahel liiga kõvasti või kuskil võib vesi uputada, elekter võib ära kaduda. Kui inimene on nendest ohtudest teadlik, siis tal on tõepoolest ka vastutus ise astuda samme, et paremini valmis olla teatud kriiside lahendamiseks.
Ka meie siseturvalisuse arengukavas, mis on vastu võetud ja ka siit Riigikogust läbi käinud, on tegelikult põhipostulaat see, et turvalisus algab igast inimesest endast. See ei ole niivõrd vastutuse küsimus, vaid veel kord: kui inimene on ohtudest teadlik, siis tõepoolest ta peab ka ise astuma samme, olemaks valmis ohte ennetama.
