Head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Austatud Vabariigi Valitsuse liikmed! Head infotunni jälgijad nii siin kui ka kaamerate taga! Alustame 11. mai infotundi ja kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 18 Riigikogu liiget, puudub 83.

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Kaja Kallas, kaitseminister Kalle Laanet ja riigihalduse minister Jaak Aab. Head ametikaaslased, kümme teemat on ette registreeritud. Mul on palve, et teeme iga teema juures ühe täpsustava küsimuse ja ühe lisaküsimuse. Kas selline töörütm sobib? Aitäh teile! 

Hakkame pihta. Esimese küsimuse küsib Riigikogu liige Helle‑Moonika Helme, sellele vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on olukord riigis. Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Haridus‑ ja teadusminister Liina Kersna suhtes algatatakse tõenäoliselt väärteomenetlus või on isegi juba algatatud, kuna Rahandusministeeriumi järelevalvekontroll tuvastas Haridus‑ ja Teadusministeeriumis korraldatud kiirtestide hankes kahe väärteo tunnused. Tegelikult peaks olema algatatud kriminaaluurimine, kuna rikkumise ulatus on nii suur. Nii ehk naa on haridus‑ ja teadusminister toime pannud suuremahulise ja täiesti väära riigiraha raiskamise ja riigihangete seaduse rikkumise. Teatavasti kehtib ministrite eksimuste suhtes nulltolerants või vähemalt peaks kehtima, eriti riigile nii suuremahulise rahalise kahju tekitamise puhul. Kuidas teie valitsusjuhina olete siiani oma ministri nii suurest rikkumisest mööda vaadanud? Kas te praegu, kui Liina Kersna suhtes on algatatud menetlus riigihangete seaduse rikkumise kohta, kavatsete midagi ette võtta ja haridusministri tagasi kutsuda või kavatsete teda kaitsta, tema rikkumist õigustada ja sellest jätkuvalt mööda vaadata?

 Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt tuleb vaadata olukorrale tagasi. Loomulikult me hindame tagasivaates asju teistmoodi kui sel hetkel, kui on vaja otsuseid teha. Sel hetkel, milles me olime, oli tegelikult meil vaja hoida koolid lahti ja oli ka selline seis, et me põhimõtteliselt kolmapäeval saime teada, et seda hanget, mis pidi olema teiste ministeeriumide poolt tehtud, ei olnud tehtud. Sellepärast oli meil valik, kas kiiresti need kiirtestid ikkagi hankida, riskides sellega, et ei ole täidetud kõiki riigihangete tingimusi korrektselt, või siis panna koolid kinni, sest tegelikult pole võimalik varakult tuvastada neid haigeid inimesi või lapsi. Tol hetkel kõik olid seda meelt, et tuleb toimetada kiiresti, sõjaajal sõjaaja reeglid. Meile on oluline, et me saaksime koole hoida lahti, aga oli selge see, et kui olukord rahuneb, siis tegelikult tekibki küsimus, võetaksegi ette see, kuidas asjad on tehtud.

Nüüd, ma ei ole absoluutselt nõus sellega, mida te väidate, et riigile on tekitatud mingi kahju. Riigile ju mingit kahju sellega pole tekitatud. Vastupidi, tänu sellele, et me hoidsime koole lahti, said vanemad käia tööl ja kui vanemad said käia tööl, siis majandus sai toimida. Tänu sellele oli Eesti majanduskasv eelmisel aastal 8,6% ja see on hoopis teine, kui on olnud meie lähiriikides, kui me räägime näiteks Leedust, Lätist, Rootsist, kus  majanduskasv oli 4,8%, või Soomest, kus majanduskasv oli kõigest 3,3%. Ka Liina Kersna neid riske tutvustas ja ütles tol hetkel, et tema on valmis selle vastutuse võtma, sest see otsus tuleb ära teha. Vaadake, alati on lihtne mitte otsustada ja lükata need otsused kuskile kaugemale, aga see oleks tähendanud seda, et me ei oleks saanud hoida koole lahti ja minu meelest oli antud hetkel ainuõige toimetada nii, et meil need kiirtestid oleksid olemas ja saaks hoida koolid lahti.

Täpsustav küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Sellist keerutamist on muidugi väga hea kuulata. Teie omad, teie ministrid ja teie inimesed on muidugi igasuguste rikkumiste puhul puutumatud ja ilmselt jäävadki olema nii kaua, kui teie olete peaminister. Ja veel kord korrates, te rääkisite, et sügisel oli nagu mingi sõjaaeg. Sügisel ei olnud sõjaaega, praegu ka ei ole.

Aga läheme edasi teise teemaga: kaubavahetus Venemaaga. Üle Narva silla vuravad kaubaautod, kaubavahetus Venemaaga on statistiliselt kasvanud, kuigi võiks ju arvata, et suure suuga [peetavad] kõned teemal "Sanktsioonid, sanktsioonid Venemaal" on kategooriline imperatiiv. Ehk see on hind, mida me peame vabaduse ja demokraatia eest maksma. Sõnades on muidugi väga kena rääkida agressorriigi majanduslikust kägistamisest sanktsioonide ja kaubavahetuse kaudu, aga reaalses elus me näeme ikka, kuidas luksusautosid vedavad treilerid sõidavad jätkuvalt Paldiskist Venemaa poole läbi Eesti. Ja Narva jõel toimuvast ma juba rääkisin. Kas valitsusel on asjast mingi ülevaade, arvamus ja mis on valitsuse plaan, et sõnad ja teod reaalses elus kooskõlla viia?

 Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Me oleme olnud seisukohal, et sanktsioonid tuleb panna Euroopa Liidus ühtlased, mitte teha neid üksikuna, vaid teha neid koos teistega. Ja seda sel põhjusel, et muidu jäävad tõesti teatud lüngad sisse ja on olnud probleeme sanktsioonide rakendamisega. Mäletame hästi, kui oli üks Valgevene kaubagrupp 2707, see oli kivisöeõli, mis justkui juriidiliselt sanktsiooni alla ei läinud, aga see tundus vale ja seetõttu Eesti sellise sanktsiooni eraldi tegi.

Nüüd, maismaatransport ei olnud pikalt sanktsioonide all. Kui need sanktsioonid kehtestati, siis neid hakati ka rakendama. Ja loomulikult, nende rakendamist jälgib nii PPA kui ka Maksu‑ ja Tolliamet, kes toimetab Rahandusministeeriumi all, just sellepärast, et sanktsioonid käiksid vastavalt reeglitele ja keegi sanktsioonidest mööda ei hiiliks. Nii et sellega järjepanu tegeldakse ja need autod ju saadetakse piirilt tagasi. Kui vaadata Eestit või võrrelda mõne teise riigiga, siis seal on see erinevus, et meil on nii-öelda eelteavitus ja need autod piirile üldse ei tulegi, vaid lähevad tagasi. Selline maismaatransport tõesti sanktsiooni alla läheb ja me teeme kõik selleks, et neid sanktsioone järgida.

Loomulikult on küsimus ka kõikidele Eesti ettevõtjatele, kes toimetavad, mitte ainult see, kas nad lähevad sanktsiooni alla, vaid ka see, kuidas ettevõtete enda moraalne kompass toimib, kas on mõistlik teatud tegevusi-teenuseid osutada või mitte. Me teame näiteks, et kas või Venemaal on terve rida ettevõtjaid, kes ei lähe sanktsiooni alla, aga tulenevalt sellest sõjast on nad võtnud selge moraalse seisukoha ja öelnud, et nemad Venemaaga enam äri ei tee, on tõmmanud ise sellele kriipsu peale, sellepärast et see lihtsalt moraalselt ei ole õige.

Ja nüüd lisaküsimus. Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra esimees! Mina tulen tagasi kolleeg Helme tõstatatud esimese küsimuse juurde, mis puudutab Liina Kersna korraldatud hanget ja sõlmitud lepingut. Kurb kuulda, et seaduse rikkumist ja seaduse mittejärgimist te põhjendate sõjaolukorraga. Me võime siin vaielda, kas sügisel oli sõda või mitte, kindlasti ei olnud see aktiivne sõda kogu Ukraina territooriumil. Aga ma usun, et te nõustute minuga, et ka sõja ajal ja ükskõik millise kriisi ajal on seadused selleks, et neid täita, ja ka Eestis seadused on selleks, et neid täita. Ühtki tegu ei saa põhjendada sellega, et meil käis sõda või oli kriis, sellepärast vilistame seaduse nõuetele, teeme nii, nagu me ise õigeks peame. Ja nagu nendest vastustest on kuulda praegu, need riskid olid teada, need olid teadlikult võetud riskid. Ja kindlasti ei saa nõustuda sellega, et riigile ei olnud kahju. Kindlasti oli kahju, sest kui oleks korraldatud normaalne riigihange, siis oleks saanud neid teste oluliselt odavamalt. Neid pakkujaid oli turul ja see kahju on kindlasti riigile tekitatud.

Teine asi on see, et nendel ettevõtjatel, kes ei saanud sellel ministri korraldatud hankel osaleda, on täiesti põhjendatud ja Euroopa Liidu seadustest lähtuv õigus nõuda Eesti riigilt kahju [hüvitamist], kuna nemad on saanud [kahju] selle tõttu, et riik seadusvastaselt korraldas mingi hanke ega lubanud neil selles osaleda. Ja teie, selle asemel, et kahetseda, õigustate oma valitsuse liiget, oma erakonnakaaslast, kes teadlikult rikkus seadust ja sõlmis riigile kahjulikke lepinguid. Ja veel me ei tea, kas need teised ettevõtted, saades nüüd Rahandusministeeriumi kontrolliakte, reguleerivad. Miks te õigustate oma ministrit ja miks te õhutate seaduste rikkumist, viidates kriisi‑ ja sõjaajale?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma ei õigusta seaduste rikkumist. Kui ma rääkisin, et sõja ajal on sõjaaja reeglid, siis ma ei mõelnud seda sõda, mis praegu käib. Tol hetkel – ja näete, ka teie olete selle totaalselt ära unustanud – käis sõda viirusega, me jooksime sellega võidu, et hoida ühiskonda võimalikult lahti, ja mul on hea meel tõdeda, et me suutsime ühiskonda lahti hoida. Loomulikult, seadused on selleks, et neid täita. Ei ole kuidagi õige see, et me vilistasime seaduse nõuetele. Aga alati teil on ka sealt positsioonilt väga hea targutada tagantjärgi, mida oleks pidanud tegema. Aga tol hetkel tuli teha otsuseid. Kõige lihtsam enda vastutusest vabanemiseks on mitte ühtegi otsust teha. Siis ei saa keegi süüdistada sind, et sa oled teinud vale otsuse. Sa oled lihtsalt jätnud otsuse tegemata. Aga tol hetkel me olime selles olukorras, kus me olime.

Nüüd, mis puudutab ettevõtjaid, siis ükski ettevõtja ei kaevanud selle otsuse peale. Tegelikult selles menetluses oli ju vist üldse kaks ettevõtjat, kes oleks võinud neid asju pakkuda. Loomulikult see, et meil toimib õigusriik, et uuritakse seda, kas kõik on olnud korrektne, on õige, aga ma ütlen ka niipidi, et kui me oleme sellises kriisis, nagu me oleme praegu või nagu me olime kroonaga, siis eraldi väärtus on ka see, et aeg on raha ja sõna otseses mõttes ühiskonna avatuna hoidmine maksab väga palju. See tähendab seda, et otsuste edasilükkamine tegelikult maksab ühiskonnale täpselt sama palju või veelgi rohkem, selle hind on palju kõrgem. Näiteks, kui me oleme praegu selles kriisis, siis lükata otsuseid edasi tähendab seda olukorda, et me ei saa minna kolm nädalat tagasi ja öelda, et me oleksime pidanud need otsused siis tegema. Kui me neid otsuseid ei tee, siis reaalsed kahjud sel hetkel tulevad. Ja loomulikult, ka täna otsuseid tehes kahe aasta pärast, viie aasta pärast, kolme kuu pärast me oleme targemad kõige selle suhtes ja me saame näha seda pilti justkui väljastpoolt, et vot sellel hetkel oleks pidanud tegema nii. Aga sellel hetkel, kui me oleme valitsuskabineti laua taga, me peame tegema need otsused, nendest otsustest sõltub, kas ühiskond saab olla lahti või ei saa, siis loomulikult nende riskidega tuleb arvestada. Ja risk ei ole mitte kunagi null, seal on risk ja seda riski me nüüd näemegi realiseerumas.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi teise küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder, sellele vastab valitsusliige riigihalduse minister Jaak Aab ja teema on riigile tekitatud kahju. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ka minu küsimus, lugupeetud minister, puudutab Liina Kersna läbiviidud riigihanget. Teil on nüüd oma vastusega võimalik päästa peaministri au ja väärikus, lükata ümber see vale ja vassimine, mida peaminister siin eelnevalt on kolleegidele vastanud. Või ei ole ta läbi lugenud ega üldse tutvunud ei Riigikontrolli vastavate kontrollmaterjalidega ega ka Rahandusministeeriumi ehk teie valitsemisalas toimunud kontrolliga. Ja need järelmid langevad kokku. Siin on ilmselgelt välja toodud, et see läbiviidud riigihange ainult ühe pakkuja poole pöördumisega ei olnud kooskõlas riigihanke korraldamise üldpõhimõtete ega seadusega. Ja ka teine [asi], juhin tähelepanu, teist korda juhiti tähelepanu puudustele, kui viidi läbi kiirtesti hange, et ka see läbiviimine väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena ei olnud õiguspärane. Samuti ei olnud sugugi mitte tegemist olukorraga, kus pidi kiiresti otsustama, sest ka siit järelevalvedokumentidest tuleb väga selgelt välja, et kõigil asjaomastel asutustel – Sotsiaalministeeriumil, Terviseametil, Haridus‑ ja Teadusministeeriumil – oli kiirtestimise vajadus teada varem, vähemalt 2021. aasta aprillist alates. Valiti üks pakkuja ja peaminister just ütles, et turult ei olnudki valida, oli ainult üks-kaks võimalikku pakkujat – see ei vasta absoluutselt tõele. Siin on ka väga selgelt välja toodud, et turul oli tagatud piisav konkurents kiirtestide tarneks. Seda kinnitab riigihangete registri andmetel sügisel 2021 analoogsete kiirtestide soetamiseks korraldatud riigihangetes osalenud pakkujate arv ja nii edasi. Ja see, et tehti hanked, mis läksid miljoneid kallimaks, kui oli turuhind, on teadlikult tekitatud kahju. Palun öelge, mis saab edasi. Kas tõepoolest Eesti rahvas peab leppima sellega, et minister on ise pakkunud välja, et ta on valmis maksma 1200 eurot ja asi unustatud?

Jaak Aab, palun!

Austatud esimees! Lugupeetud küsija! Noh, ütleme nii, et ma püüan seda pilti selgitada, miks selline hange lõpuks tekkis, ja seda hinnangut ka, mis on antud ametkondliku järelevalve korras, nii nagu seda peabki tegema. Selle kontrollakti on koostanud Rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakond. Kiirtestide üle me vaidlesime vist juba eelmistes valitsustes – ma arvan, et küsija mäletab ka –, et kui usaldusväärsed need on ja millal neid kasutada võiks. Teame ka ekspertide sellist skeptilisust. Lihtsalt ütlen, et see protsess kestiski väga kaua, kahetsusväärselt kestis see umbes sinnamaani, kui sügisene koolivaheaeg oli juba praktiliselt käes ja oli näha, et meil tõesti viirus aina läheb üles ja oli vaja kiiresti reageerida. Kas seda oleks saanud teha varem? Tagantjärgi vaadates oleks saanud tõenäoliselt teha varem ja teha siis ka sellised kiirtestide hanked, mis oleksid vastanud seadusele. Seal on just see hinnanguline koht, et kui suures määras see oli edasilükkamatu ja kiireloomuline. Kui me isegi ütleme, et see oli kiireloomuline ja edasilükkamatu, siis riigihangete osakond on leidnud, et ka sellisel puhul oleks pidanud kaasama pakkujaid rohkem.

Ma mäletan oma [tööst] selle kriisi ajaloos, kui tegelesin maskidega, et see oli ka keeruline. Ma arvan, et tolleks hetkeks, mis puudutas kiirteste, oli teada siiski rohkem ettevõtjaid, kes nendega tegelevad. Haridus‑ ja Teadusministeerium on selgitanud, et koolides pilootprojektides osales ainult kaks ettevõtjat ja sellepärast nad küsisid kahe käest. Synlab minu teada keeldus, ütles, et tema nii kiiresti ei jõua, teine oli nõus. Aga nii või teisiti on riigihangete osakond leidnud, et seaduse vastu on eksitud nendes hangetes, nende protseduuride vastu on eksitud. Milline võimalus on riigihangete osakonnal? Ta hindas kõiki väljakuulutamata läbirääkimistega hankeid Haridus‑ ja Teadusministeeriumis, mitte ühte hanget või kahte hanget, ja andis oma hinnangu siin kontrollaktis. Mis puudutab Riigikontrolli või seda rahasummat, siis riigihangete osakond ei hinda selle raha kasutamise otstarbekust, vaid seaduse täitmist. Küll on viidatud nendele erinevatele numbritele erinevates hangetes. Minu teada on riigihangete osakond saatnud ka Riigikontrollile teadmiseks selle kontrollakti. Kas Riigikontroll seda otstarbekust hindab või mitte, ei oska öelda.

Täpsustav küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kõigepealt suur tänu vastamast ja tänu ka selle eest, et te võtsite selle julguse ja teostasite järelevalvet oma kolleegi üle. Ja nii nagu ma ütlesin, Riigikontrolli ja teie ametkonna järeldused langevad kokku ja tegemist on olnud tõenäoliselt teadlike ja tahtlike eksimistega või teadliku hooletusega vähemalt, sest ei reageeritud juba esimesest hankest ilmnenud puudustele, millele oleks võinud [reageerida]. Ja veel kord: aega oli piisavalt, nagu kontrollaktid kinnitavad, ja turul oli ka konkurents, valikuvõimalus, oli võimalik teha seda, et mitmelt pakkujalt võtta pakkumised ja astuda läbirääkimistesse ja saada tunduvalt odavamad hinnad, mida samal ajal ju turult oli võimalik saada. Aga me teame, tänaseks on selgunud, et haridusministeeriumis on segadused oluliselt suuremad kui ainult testide riigihangetega. Ma väga loodan, et te liigute edasi, et hinnatakse ka seda otstarbekust ja et see vastutus, millest minister räägib, ka reaalseks vastutuseks lõpuks realiseerub. Tuletan meelde, et praegu teostatakse uurimist ja menetlust endise haridusministri suhtes, kellele heidetakse ette, noh, ütleme siis, kahju tekitamist tuhandetes eurodes. Liina Kersna puhul me saame rääkida sadadest tuhandetest või isegi miljonitest.

Nii et need on täiesti erinevad asjad. Ja ühel puhul räägitakse kriminaalasjast, teisel puhul räägitakse võib-olla väärteomenetlusest. Need asjad kindlasti ei ole tasakaalus. Aga haridusministeeriumis on tänaseks selgunud, et ka preemiat endisele kantslerile maksti seaduseväliselt. Ka see on nüüd ajakirjanduses saanud teatavaks. Kas te olete ka teisi asju uurinud, mis haridusministeeriumis praegu ametis oleva ministri ajal on ilmnenud? Kas need ka teie järelevalve alla mahtusid?

Jaak Aab, palun!

Tänan küsimast! Riigihalduse ministri haldusalas on see kitsas osa ehk riigihanked, riigiabi, selle seaduste jälgimine nendes protsessides ja sellega ei tegele mitte minister, rõhutan veel kord, vaid vastav osakond. Riigihangete ja riigiabi osakond on selle menetluse läbi viinud, võtnud selgitused HTM‑ilt nende, noh, nii-öelda riigihangete seadust mitte täpselt jälginud protseduuride kohta, ja on teinud kontrollaktis oma järeldused. Ministril pole siin mingit osa, rõhutan veel kord. Ja just nimelt riigihangete osakond on öelnud ka välja, et ta kaalub väärteomenetluse algatamist. See on nende otsus. Siia ükski minister ei sekku ega ütle, et nüüd alustage väärteomenetlust, see on ametkondlik järelevalve. Ja nii nagu ma mainisin juba, selle rahasumma kohta, mis oli seal esimeses hankes või mis oli teises hankes, sellises järelevalvemenetluses, kus riigihangete osakond on tegelikult seal kontrollaktis või menetluses, nii nagu ma ütlesin, kogu aasta välja kuulutamata läbirääkimiste hankeid hinnanud ja leidnud väikseid puudusi ka teistes [hangetes] seal Haridus‑ ja Teadusministeeriumis, oma hinnangu sellele andnud kontrollaktis ja vastavalt sellele tulevad järgmised käigud tema poolt.

Mis puudutab rahasummat, siis mina ei oska küll öelda käigu pealt, kui palju seal esimeses hankes, kui oleks sinna kutsutudki kolm, neli või viis pakkujat, see oleks erinenud sellest praegusest. Seda peaks siis keegi teine uurima. Nii nagu ma ütlesin, on see tõenäoliselt kas Riigikontrolli ülesanne või siis vastava kaebuse korral oleks seda teinud ka riigihangete vaidlustuskomisjon ehk VAKO, aga sinna pole keegi pöördunud ja minu teada ei ole ka uurimisorganitesse keegi pöördunud sellega. Nii et seda, mida saab teha selles ametkondlikus järelevalves riigihangete osakond, on ta teinud ja saatnud selle ka Riigikontrollile teadmiseks. Mis siit järgneb, on juba vastavate teiste organisatsioonide otsustada. Nii et oma töö riigihangete osakond on teinud.

Lisaküsimus, Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra esimees! Mina olen olnud üle aasta siin Riigikogus korruptsioonivastase erikomisjoni esimees ja haridusministeeriumi asjad ja teemad on meil läbi käinud kui mitte iga istung, siis ikka väga tihti. Ja on käinud ka Liina Kersna sellesama hankega meil korruptsioonivastases komisjonis, kuna meedias on vastavaid vihjeid olnud ja me pidime neid kontrollima. Ei ole tavapärane praktika, et 24 tunniga üks minister isiklikult tegeleb, paneb oma allkirja alla, ja tema nõunikud isiklikult tegelevad mingi hankega, millega ühelt ettevõtjalt ostetakse teenust või kaupa miljonite eest väga lühikese ajaga. See ei ole tavapärane. Siin on, mille üle mõelda, ja võib olla ka uurimisorganitel, kui nad ei ole sinna veel jõudnud.

Aga nüüd, kui see teie ametkonna akt on valminud ja sellega on palju segadust olnud, samamoodi ei päde see väide, et oli ainult kaks pakkujat, kes olid võimelised. Sest need testid, mida piloteeriti pool aastat enne seda, olid hoopis teistsugused ja teistsugustel tingimustel kui need testid, mis lõpuks minister Kersna ostis selle üheainsa firma käest. Seal on segadust transpordiga. Üks tingimus pandi, et need peab jõudma ühe nädalavahetusega laiali vedada. Ja siis me näeme ministri Facebookis ja teiste ministeeriumi ametnike Facebookis, et nad oma isiklike autodega veavad mööda Eestit koolidesse laiali neid teste. Seal on hästi palju segadust.

Aga minu küsimus teile kui valitsusliikmele: kas teie jagate peaministri seisukohta, et kriisiajal, sõjaajal võib teha otsuseid ja oluline on teha otsuseid, ja [hiljem] hakata vaatama, kas see ikka päris seaduslik on? Kuidas teie käituksite selles olukorras, kui teie oleksite peaminister? Ja mida te ütleksite praegu haridusministrile, kes te olete ka olnud?

Jaak Aab, palun! 

Aitäh küsimuse eest! Õnneks ma ei ole peaminister, aga eks ma püüan ikka oma haldusala eest rääkida ja võib-olla ka natuke oma kogemuse pealt rääkida. Olen minagi sellist hanget teinud, väljakuulutamiseta läbirääkimistega [hanget], mis puudutas maske. Ma korra seda juba ütlesin. Ja see oli väga suur summa, mul käsi värises ja pidingi ise alla kirjutama, sest mitte keegi teine sinna alla kirjutama ei olnud nõus. Aga see oli veidi teistsugune olukord. Tegelikult ei olnud Eestisse keegi veel maske toonud tollel hetkel tolles kriitilises olukorras.

Jah, ma saan aru, et minister võttis poliitilise vastutuse, kui ta selle allkirja pani. Järelikult, ma loodan, ta teadis asjaolusid, ja oli ka juttu tegelikult kabinetis, et võiks kindlasti rohkem pakkumisi võtta. See, et oli jäänud mõni päev tarnimiseks ja transpordiks – neid detaile ma ei tea. Aga see on iseenesest ka mõistetav. Ent ükskõik, millises situatsioonis – midagi teha ei ole, seadust tuleb järgida ja selle kohta see kontrollakt vastuse annab. Kuidas minister seda ise kommenteerib, miks ta seda tegi ja miks ta allkirjastas, seda ta peab ise selgitama ja ta on üritanudki seda selgitada.

Ega ma siin ei oska midagi rohkem öelda. Ma saan ka ministri raskusest tol hetkel aru. Piltlikult öeldes oli koolivaheaeg lõppemas – miks ei saanud seda varem teha, ma ei oska vastata – ja oli vaja kiirteste kooli, sest oli tõesti väga kiiresti üles minev viirus tol hetkel ja kindlasti sisuliselt need testid ju aitasid. Aga küsimus on kogu selles protsessis ja protseduuris. Riigihangete seaduses on need normid olemas, kuidas saab kiireloomulisi [hankeid] teha ja mida peab jälgima. Nii et siit need kontrollakti järeldused on. 

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kolmanda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Lauri Läänemets, vastab valitsusliige peaminister Kaja Kallas, teema on elukallidus. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Te siin väga kirglikult kaitsesite lugupeetud haridus‑ ja teadusministrit põhjenduste ja argumentidega, et nendel hetkedel, kui on raske ja on kiire, tuleb teha õigeid otsuseid ja tuleb teha kiiresti, mitte neid otsuseid teha hiljem, tagantjärgi, siis kui kahjude probleemid on käes. Täna me elame maailmas või pigem elame riigis, kus inflatsioon on meeletult kõrge, ligi 19%. See on midagi enneolematut. See mõjutab väga tugevalt ja väga raskelt väga paljusid Eesti inimesi.

Nüüd lihtsad näited. Tegelikult Statistikaameti ostujõu kalkulaator ütleb väga selgelt, et pensionär sisuliselt kaotab igas kuus peaaegu 100 eurot oma ostujõus, aastas umbes 1000 eurot. Keskmine Eesti pere, tähendab, keskmist palka saav inimene kaotab aastas natuke rohkem kui 2500 eurot. See tähendab seda, et ühel perekonnal, kus on ema ja isa, on ühes kuus 500 euro eest vähem võimalik oste teha. Ma tean, et lisaeelarvega on välja pakutud lahendusi, toimetulekutoetuse tõstmine ja kõik see. Aga tegelikult see on ju selle probleemi viimane ots.

Tegelikult oleks vaja täna lahendusi, et inimesed toimetulekutoetust ei vajaks, et nad sinna ei kukuks, et nad saaksid hakkama, et lapsi oleks võimalik kasvatada niimoodi, et kuidagi ei pea kärpima, kokku hoidma. Lisaeelarves ei ole põhimõtteliselt mitte midagi, minu arvates ei ole lisaeelarves Eesti inimeste toetamisele-aitamisele mõeldud. Äkki te saate öelda, mis siis valitsuse plaan on? Kas te kavatsete tegutseda praegu ja neid inimesi aidata või mis juhtuma hakkab?

Palun, Kaja Kallas!

Jaa, aitäh! Jaa, inflatsioon on suur probleem, hinnatõusud on suur probleem. Inflatsioon on kõrge kogu Euroopas, see on selge. Seetõttu tuleb selle inflatsiooniga võidelda ka rahvusvaheliselt, sealhulgas euroalaüleselt, kuna üksi me jääme siin nõrgaks, me ei suuda üksi rahvusvahelist nõudluse-pakkumise tasakaalu kuidagi mõjutada, arvestades seda, et me oleme väga väike riik. Igaks juhuks rõhutan üle, millest see inflatsioon tekib. Inflatsioon tekib sellest, et on liiga palju raha ja liiga vähe kaupu. Kaupade hinnad lähevad üles, sest neid lihtsalt pole piisavalt palju.

Nüüd, tõepoolest, see hinnatõus on olnud väga suur võrreldes eelmise aastaga. Eelmise aasta baas oli muidugi väga madal seoses sellega, et oli COVID, aga tõesti, mulluse aprilliga võrreldes kaubad on 14,4% ja teenused 27,8% kallimad, kui siia hinnatõusu sisse võtta. Mis on võib-olla huvitav, on see, et võrreldes märtsiga toimus selline muutus, aeglustumine näiteks kahe olulise kaubagrupi puhul, mis mõjutavad kõiki inimesi. Esiteks oli mootorikütus aprillis 3,8% odavam, kui ta oli märtsis. Hinnatase on küll väga kõrge, aga vähemalt ta ei kasva, ta oli madalam. Side samamoodi on odavnenud. Mitmes kaubagrupis oli ka minimaalne [kallinemine]. Ja kui me räägime toidukaupadest, mis väga palju inimesi mõjutab, siis tegelikult alla 1% see toiduhindade [tõusu] kiirenemine oli.

Aga kui vaadata kolme kategooriat, kus see oluline [hinnatõusu] kiirenemine toimus, siis need on söömine väljaspool kodu, haridus ja lasteasutused ning eluase. Kui esimest vaadata, söömine väljaspool kodu, siis tegelikult on see seotud turismi elavnemisega, mida eelmises märtsis-aprillis üldse ei olnud, ja see kindlasti ei mõjuta inimesi niimoodi, perede igapäevast toimetulekut. Teine on haridus ja lasteasutused. Seal tuleb see inflatsioon sellest, et kohalikud omavalitsused COVID‑i ajal ei küsinud lasteaia kohatasu ja sellest tuleneb kallinemine, sest see hüpe on väga suur. Kolmas suur põhisüüdlane on ikkagi eluase, mille kallinemine on oluline. Maagaas, soojusenergia ja elekter. Veel muutus aprillis see, et kadus ära see toetusmeede kõikidele, jäi ainult sihituna. Ja seetõttu see kallinemine sealt ka tuli. Mul on aeg läbi, aga saan edasi vastata järgmise küsimuse juures. Vabandust!

Nüüd palun täpsustav küsimus, Lauri Läänemets!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Te ju rääkisite inflatsioonist, aga mitte sellest, kuidas inimesi aidata. Minu küsimus oli selle kohta, et mis me nüüd teeme. Mis valitsus teeb või mis valitsuse plaan on? Tõesti võib öelda, et väljas söömine on kallimaks läinud, aga ma võin teile öelda, et ka näiteks küttepuud on kaks korda kallimaks läinud. Kuidas pensionärid saavad hakkama? Lõhe poes maksab kaks korda rohkem, selle aastaga kaks korda rohkem, leib kaks korda rohkem. Need on elementaarsed asjad, need on inimeste sundkulud. Transport – maapiirkonnas tuleb lapsi viia kooli, huviringi, tuleb ise sõita autoga tööle. See on suhteliselt kohutav, mis toimub inimeste rahakotis. Selles mõttes küsimus ei ole inflatsioonis. Sellega, ma saan aru, valitsus tegeleb, ja me kõik saame aru, et kallimaks läinud, väga palju kallimaks läinud tooted ja teenused ei lähe enam odavamaks. Ükstapuha, milliseks läheb inflatsioon, need enam odavamaks ei lähe.

Minu küsimus on teile: mis on valitsuse plaan, et lapsed ei kukuks vaesusesse? Ma usun, et te teate, et teie ministeeriumil, vist Sotsiaalministeeriumil, on juba käes uuring, mis näitab, et järjest rohkem lapsi kukub praegu vaesusesse tagasi. Sotsiaaldemokraadid kunagi aitasid nad välja. Muide, kui me räägime, et toona oli vaja 50 eurot, et vaesusest väga palju lapsi välja aidata, siis täna on need numbrid, mis hindade kallinemine on teinud, oluliselt suuremad kui 50 eurot. Inimesed kukuvad toimetulekutoetuse peale, ei suuda üüri maksta, ma ei tea, kuidas üliõpilased sügisel hakkama saavad – see on see koht, kus valitsus täna peab tegutsema. Ma rõhutan: täna, täna ja täna, mitte sügisel või järgmisel aastal. Mu küsimus teile ikkagi on: mida siis valitsus teeb? Meil on muideks ligi 300 000 inimest, kes elavad vaesuse piiril või 30 000 neist täiesti vaesuses. Mis see valitsuse plaan seal on?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Miks ma seletan seda inflatsiooni lahti, on see, et sellele ei ole tegelikult lihtsaid lahendusi. Kõik, kes neid lihtsaid lahendusi pakuvad, on ju väga populistid. Ei ole lihtsaid lahendusi ülemaailmsele inflatsioonile, kus on kaupade puudus, mis on tingitud erinevatest asjadest, on tingitud sellest, et kui COVID‑i‑aegne majanduslangus või majanduse pidurdumine möödus, kõik läks lahti, siis tekkis suur puudujääk kõikidest sisenditest. Samamoodi läksid energiahinnad üles. Nüüd [tuleb] panna sinna juurde veel Ukrainas toimuv sõda, mis on seda veelgi enam mõjutanud. Need on globaalsed protsessid, millega on väga keeruline maadelda siseriiklikult. Me oleme võtnud selle fookuse, et aidata kõige haavatavamaid gruppe. Ja sellepärast me lisaeelarvega tõstame toimetulekutoetust 33%, mis on rohkem, kui see hinnatõus on, just selleks, et saaks nende inimeste toimetulek just kõige haavatavamates gruppides järele aidatud.

Nüüd, teine asi, nagu ma ütlesin, eluaseme puhul on väga suur osakaal tegelikult energiakuludel. Seda te tõite ise ka välja. Elektri puhul Riigikogu võttis vastu seaduse, millega saab pikaajaliselt hindu fikseerida. Ja mul on reedel kohtumine elektrimüüjatega, sest tol hetkel, kui me rääkisime, nad lubasid, et nad saavad tuua seda hinda 20–30 eurot megavatt-tunni kohta alla, kui on võimalik sõlmida pikaajalisi fikseeritud hinnaga lepinguid. Miks ma sellest räägin, on see, et inimesed, kes ka väga kardavad neid tõuse, saaksid ennast kindlustada selle vastu ja sõlmida madalama hinnaga [lepingu], fikseerida hinna selliselt, et ei peaks närve selle peale kulutama. Nii et jah, see on keeruline probleem. Meie lahendus on olnud see, et aidata kõige haavatavamaid gruppe toimetulemisel ja tegelikult [soovitada], kuidas inimesed saavad ise ennast aidata. Ja loomulikult, et see olukord maailmas stabiliseeruks niimoodi, et hinnad läheksid alla, pakkumine oleks jälle suurem ja nõudlus väiksem.

Ja nüüd lisaküsimus. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud peaminister! Tõesti, sõda ja koroona on korraldanud sellise logistikaahelate ümbermängimise ja toormehindade kallinemise, mille puhul lisaks Eestile väga paljud teised riigid vaatavad suu lahti, kuidas sellise asja toimumine on võimalik. Ja seda, et Saksamaa inflatsioon ületab 7%, ei oleks ka keegi uskunud. Täiesti õige, et need muutused, ka maailmaturu hindade kallinemine, need ei ole Eesti valitsuse muudetavad, nad ei ole isegi Eesti ükskõik millise otsuse poolt mõjutatavad. Me oleme samalaadses olukorras, nagu me oleme Ukraina sõjas või koroonakriisis, et me peame leidma enda jaoks, enda inimeste jaoks kõige parema lahenduse. Tuleb arvestada, et meil on lisaks väike turg, mis on energiamahukas, inimeste igakuises ostukorvis toidu ja kütuste osakaal on suur, ja suur osa kulutustest, mis meil inimesed teevad, on vältimatud ja väga keeruliselt asendatavad. Näiteks need, mis seonduvad eluasemega. Isegi kui inimene otsustab, vaadates inflatsioonitaset, teha muutused, siis eluaseme müük, kolimine, sellega seotud kulud – see võit, mis ta lõpuks saab, on väga pika vinnaga, pika aja peale.

Meil on võimalik ainult kohandada ja kindlustada tõesti see, et need haavatavamad rühmad ei sattuks vaesusesse. Toimetulekupiiri tõstmine oli vajalik juba enne koroonat. Väga tore, et see nüüd kriisi ajal saab tehtud, aga 20%‑line inflatsioon ei tähenda, et ainult toimetulekuraskustes olevad inimesed ei tule ots otsaga igakuiselt toime. Ligi 70% leibkondadest elab palgast palgani ja ka seal selle viiendiku puhul kohandumine on väga valus. Nii et kuidas kindlustada see, et lapsed saaksid näiteks koolitoidust endiselt kõhu täis, et lastetoetused peaksid ajaga sammu ja toetaksid lastega perede toimetulekut? (Juhataja helistab kella.) Kas nende otsuste puhul, mida lisaeelarves ei ole, me saame vähemalt eelarves oodata sügisel, et lastetoetused tõusevad ja koolitoidutoetus tõuseb?

Hea küsija, teie aeg! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma möönan, et kõigil ongi väga raske. Tõesti, see hinnatõus on väga suur ja see lööb kõiki. Ta lööb neid, kelle kogukuludes on sellised kulud nagu eluase ja toit suure osakaaluga, rohkem, sellepärast et sa ei saa neid kulusid vältida. Seesama, mis ma ütlesin enne, et kui on kallinenud söömine väljaspool kodu, majutus, noh, need on välditavad kulud, ma ei pea väljaspool kodu sööma. Küll aga ma pean sööma. Ja ma pean üldiselt toimetama. See on probleem.

Kui me võtame lisaeelarve, siis lisaeelarve on väga selgelt fokuseeritud tõesti sellele, mis puudutab riigikaitset ja sellest sõjast otseselt tulenevaid muresid. Ka see toimetulekutoetuse tõstmine on tõesti seotud sellega, et aidata kõige haavatavamaid gruppe. Kas seda oleks võinud teha varem? Võib-olla oleks tõesti võinud teha varem, aga parem nüüd kui mitte kunagi. Ma loodan, et Riigikogu menetleb selle eelarve kiiresti maikuu jooksul, nii et juba maikuus inimesed, kes on kõige haavatavam grupp, saaksid seda abi.

Aga kui me nüüd läheme sinna, et me kõiki aitame, siis minu meelest me lihtsalt kõiki ei suuda aidata. See on aus vastus. Me lihtsalt ei suuda inflatsiooni mõju nulli viia. Seda 18–19%‑list inflatsiooni võrreldes eelmise aastaga, kus tase oli väga madal, me kõigile ei suuda kinni maksta. See on aus vastus. Seetõttu meie fookus on olnud võtta ikkagi need, kellel on kõige raskem, vaadata, et teha investeeringuid selleks, et järgmisel sügisel, kui energiahinnad on jälle suurema surve all, oleks neid abivajajaid vähem, et turul oleks rohkem taastuvenergia tootjaid ja meil oleks piisav gaasivaru ja kõik sellised sammud, mida me saame riigi poolt teha. Aga jah, seda kindlust, et me kõik hinnatõusud kinni maksame, me paraku kõigile anda ei saa. Nii lihtsalt on.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi neljanda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Rene Kokk, sellele vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on Euroopa Liidu rahaline abi Ukraina sõjapõgenike toetamiseks. Rene Kokk, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Minu tänane küsimus ongi ajendatud asjaolust, et te annaksite ülevaate, kui palju Euroopa Liit on Eesti riigile andnud vahendeid Ukraina sõjapõgenike abistamiseks ja milliste tegevuste jaoks. Ja millised rahalised vahendid on tulemas veel või mida on võimalik kohalikul omavalitsusel taotleda, et neid kulutusi omavalitsustes, mis omavalitsused teinud on, katta?

Kaja Kallas, palun!

Jaa, aitäh! See on väga hea küsimus. Me tegeleme sellega, et tõepoolest Euroopast saada ka täiendavat tuge. Mis puudutab kohalikke omavalitsusi, siis hetkel lisaeelarves me oleme näinud ette vahendid kohalikele omavalitsustele nende tekkinud kuludega toimetulekuks.

Nüüd, mis puudutab Euroopa vahendeid. Euroopa Komisjon on liikmesriikidel põgenike vastuvõtmiseks võimaldanud kasutada eelmise eelarveperioodi kasutamata jääke ja suurendanud ka taasterahastu ettemakseid. Samas, meie puhul on probleem see, et Eesti on olnud väga tubli nende eurotoetuste kasutamisel ja tegelikult meil ei ole seal suurt ülejääki. Ma olen väitnud ka Euroopa tasandil seda, kui meil need debatid on olnud, et selliselt te tegelikult karistate neid, kes on tublimad, kes on leidnud sellele rahale parima võimaliku kasutuse, ja meil ei ole selliseid jääke, mida kasutada. Nii et seal on Eestil kasutada kokku vaid 9 miljonit eurot, mis iseenesest ei kata neid kulusid, mis on [tekkinud]. Taasterahastu vahendid, mille kohta ka öeldakse, et võite kasutada, ja ettemaksed tehakse, ka need on planeeritud eelnevate kriiside mõju leevendamiseks, mis tuleb eelkõige tervisekriisist.

Nüüd, hiljuti otsustas Euroopa Komisjon sõjapõgenike vastuvõtu rahastamiseks suurendada rände‑ ja varjupaigafondi 400 miljoni euro võrra. Rändefondi lisavahendeid saavad taotleda kõik suure vastuvõtukoormusega riigid. Eesti kindlasti selline suure vastuvõtukoormusega riik on. Ja on selge see, et kõikide kulud seoses Ukraina põgenikega on kordades suuremad, kui need vahendid seal on.

Me oleme Euroopa Komisjonile korduvalt rõhutanud nendes läbirääkimistes, et ainult nendest vahenditest ei piisa ja vaja on lisarahastust. Me Eestis oleme koos üheksa Euroopa Liidu liikmesriigiga esitanud 29. aprillil ka ühispöördumise Euroopa Komisjonile, kus me tegime ettepaneku eraldada erakorralisi vahendeid sõjapõgenike vastuvõtmiseks. Kuna Euroopa Liidu eelarves on olemas enam kui miljardi euro suurune solidaarsuse ja erakorralise abi reserv, siis see on mõeldud sellisteks olukordadeks ja me palume, et seda reservi kasutataks. Nii et tegelikult me töötame sellega edasi, et see toetus Euroopa tasandilt ikkagi Ukraina põgenike aitamiseks kätte saada.

Täpsustav küsimus, Rene Kokk, palun!

Aitäh! Selles ma olen teiega täiesti nõus, et see on nüüd küll Eesti karistamine eelneva hea rahade kasutamise eest, et võtke sealt üheksast järele jäänud miljonist ja pange sinna, sellega me kindlasti nõustuda ei saa. Aga milline see summa oli, mida Eesti praegu sellest 400 miljonist taotleb või sihib küsida nendele – kuidas see mõiste oli – suurenenud vastuvõtukoormusega riikidele või suurema vastuvõtukoormusega riikidele? Kui palju Eesti sealt küsinud on ja millal kohalikud omavalitsused võiksid arvestada ajaliselt, et see raha hakkab jõudma ka omavalitsustele?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma ei saa isegi öelda konkreetset summat hetkel, sellepärast et meil käivad üldse vaidlused, milline see jaotusvõti on ja kes sellest potist peaksid osa saama. Euroopa Komisjoni vaade on olnud see, et piiririigid ja need, kellel on suurem koormus. Tol hetkel, kui nad seda vaatasid, siis Eesti koormus ei olnud nii suur ja seetõttu Eesti sinna alla ei läinud. Ainult Tšehhi läks siis lisaks nendele riikidele, kes on Ukrainaga piirnevad riigid. Tšehhis oli 3% rahvastikust sõjapõgenikud. Eestil on see 2,7, nii et tegelikult seda peab edasi nõudma.

Nii et [see on] esimene asi kogu selles protsessis, esimene võitlus, mida me praegu peame kõikidel tasanditel. Just alles eile sai kõikidele ministritele antud ka korraldus veel oma valdkonna volinikega võtta ühendust, et seda teemat Euroopa tasandil tõstatada. Ma loodan, et ka Euroopa Komisjonis olev Eesti volinik seda muret mõistab, seda muret seal ka tõstatab ja kaitseb. Vaja on täiendavaid vahendeid toetuse suurendamiseks Euroopa Liidu eelarvest ja lisada eriinstrumentide eelarve, seesama solidaarsuse ja erakorralise abi reserv ja paindlikkuse instrument või veel varude kasutuselevõtt selle jaoks.

Ja siis me saame rääkida sellest jaotusvõtmest. Need kulud, mis meil on, on meil ju teada ja need kulud me saame esitada, mille osas me toetust vajame. Neid kulusid te saate lugeda ka lisaeelarvest, mis me oleme Riigikogule saatnud. Nii et loomulikult me küsime toetust just nende kulude katmiseks. Aga mis puudutab kohalikke omavalitsusi, nagu ma ütlen, kõik, mis puudutab konkreetset abi, siis need kohalike omavalitsuste vältimatud kulutused, mis nad peavad tegema, on meil lisaeelarves ette nähtud. Kohalikel omavalitsustel peaks olema kindlus, et kui nad need kulutused teevad, siis need kulutused saavad riigieelarvega kaetud ja meie ise tegeleme vaidlusega Euroopa tasandil, et need kulud sealt tagasi saada.

Ja nüüd lisaküsimus. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud peaminister! Minu eelmisele küsimusele vastates te jõudsite selleni, et hinnatõususid ei saa kõigi jaoks kinni maksta. See on mõeldamatu, see ei ole vajalik ja seda ei olegi teilt keegi palunud. Minu küsimus läks küll üle aja, aga oli tegelikult suunatud lastega perede [probleemidele] – kui me vaatame suhtelise vaesuse näitajaid, siis vaesusrisk tõuseb laste arvu kasvades. See trend oli enne kriisi paigas, on nüüd paigas. Küsimus on, kas lastetoetus, lastega peredele suunatud sihitud meede võiks pidada ajaga sammu ja seda võiks kaasajastada. Või teine asi, koolitoit – endiselt on lapsi, kelle ainuke soe ja tervislik toidukord on koolis. Ühe euroga oli omal ajal võimalik toime tulla, aga kui kartuli hind on tõusnud 134% ... Me ei räägi mingist eksklusiivsest mittevajalikust luksuskaubast, mille tarbimise võib lükata, ma ei tea, suvevaheajale, vaid millestki sellisest, mis tõesti aitab lastel iga päev kõhu täis saada. Sellises olukorras ma arvan, et sihitud meetmed oleksid vajalikud. Kui need ei ole lisaeelarves, siis panen südamele, et võiks eelarve planeerimisel neid kindlasti kaaluda. Nii koolitoidutoetus kui ka lastetoetuste tõus.

Aga tulles nüüd küsimuse juurde – Euroopa Liidu rahaline abi Ukraina sõjapõgenike toetamiseks –, täpselt samamoodi ei ole võimalik, et kõik sõjapõgenikega seotud kulud Euroopa Liidu poolt kinni makstakse. On väga tore, kui suurema koormusega riigid saavad tegelikult neid vahendeid kas või likviidsuse tagamiseks kasutada. Aga küsin selle osa kohta Ukraina sõjas, mis jääb küll Euroopa Liidust välja, et samamoodi lisaks sõjavajadustele ka Ukrainas nad maksavad oma kodanikele pensioni, teisi hüvitisi ja toetusi. Me teame, et Ukraina eelarve on püsivas miinuses, see oli vist 5 miljardit igakuiselt. Kas Euroopa Liidu tasandil, kas ülemkogus näiteks valitsusjuhid ja riigijuhid on arutanud seda, (Juhataja helistab kella.) et Ukrainale kas likviidsuse tagamiseks või laenuna abi pakkuda?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt lastetoetustest. Ma usun, et seda teemat võiks kindlasti arutada järgmise riigieelarve arutamise käigus, mis on järgmiseks aastaks. Seda saab siis vaadata.

Nüüd, mis puudutab seda Euroopa raha või Ukraina toetamist, teie küsimusest [lähtudes], siis jah, Euroopa tasandil on igasuguseid erinevaid mõtteid, kuidas Ukrainat aidata, sealhulgas ongi aidatud ka laenudega. Maailmapank on teinud vastavaid samme. Ameerika Ühendriigid on teinud, et anda likviidsusabi just nendesamade kulude katmiseks, mis on riigi ülalpidamisega seotud ja mis paraku on halvatud, kui käib täiemahuline sõda.

Nüüd, mis on minu arvates ka hästi oluline selle toetamise juures, mida ei tohi silmist lasta, on see, et me peame saama need kulud tagasi Venemaalt, kes seda kahju tekitab. Ma pidevalt näen nendes aruteludes, et meil on igasugused doonorkonverentsid, kus mõeldakse, kus me juba tegeleme ja kuidas keegi võiks aidata, ma mõtlen just Euroopa tasandil, maailmatasandil, Ukraina ülesehitamisega tegeleda. Aga esimene asi on see, et me lõpetame selle hävitustöö, ja teine asi on see, et see, kes seda hävitustööd korraldab, peab selle eest ka maksma. Kas see on siis nende varadega, mis on praegu arestitud üle maailma, või muude reparatsiooninõuetega, aga ei saa olla nii, et Venemaa sellest vastutusest pääseb ja kõik teised peavad tegelema Ukraina ülesehitamisega. See, kes selle hävitustööga tegeleb, peab selle eest vastutama. Peab vastutama ka nende sõjakuritegude eest, mis on toime pandud. Aga kõik jah mõtlevad loomulikult selle peale, kuidas Ukrainat aidata, mitte ainult praegu, vaid ka siis, kui see sõda lõpeb.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi viienda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Aivar Kokk, sellele vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on energiajulgeolek. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Riigi ülesanne ei ole erasektoriga konkureerida, vaid teha koostööd energiajulgeoleku tagamiseks. Riigikapitalismi poole püüdlemine tuleb ära lõpetada. Pärast seda, kui te peaministrina andsite lubaduse, et sügiseks on Eestil LNG-terminal olemas, ei ole kahjuks sammugi terminali rajamisele lähemale jõutud. Meil on olemas ettevõtjad, kes oleksid valmis energiajulgeolekusse investeerima, aga valitsus ja Elering püstitavad sellele asjatuid takistusi. Ei tohi korrata Reformierakonna 2014. aastal tehtud viga, mil LNG-terminali ehitusest loobuti soomlaste kasuks. Tuletan meelde peaminister Rõivase ja Stubbi kokkulepet, kus lepiti kokku, et hiljemalt 2019. aastal peab tekkima regionaalne LNG-terminal, mille kohta peab olema tööde rahastuse taotlus Soome poolt esitatud 2016. aastaks. Juhul kui Soome ei täida kokkulepitud tingimusi, on Eestil võimalik regionaalse terminali rajamine ise ette võtta. Miks me nüüd seda jälle Soomele pakume?

Läbirääkimised eraettevõtjate ja gaasivõrku haldava riigiettevõtte Elering vahel on liiva jooksnud ja kuu ajaga pole ujuvterminal Eestile sammugi lähemale jõudnud. Lõpetame eraettevõtjate kottimise. Me teame, et eraettevõtjate ainuke soov on, et rajatav terminal ühendataks põhivõrguga ja Elering ei takistaks turulepääsu. See, kui riigiettevõte tegeleb turul ettevõtjate ülepakkumisega, tähendab pikaajaliselt maksumaksjale ju täiendavat kulu. Miks peaks riik kulutama 213 miljonit eurot maksumaksja raha, et eratarbijad ja ettevõtjad peaksid hiljem ostma kaks korda kallimat gaasi? Ma rõhutaksin ka pikaajaliste signaalide olulisust. Eestile võetud kohustused rohepöördeks tähendavad, (Juhataja helistab kella.) et järgmisel aastal tuleb teha täiendavad 15 miljardit eurot investeeringuid. Te eelmine kord vastasite mulle, et eelmisel neljapäeval tehakse otsused. (Juhataja helistab kella.) Millised otsused on tänaseks tehtud?

Hea küsija, teie aeg. Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Jaa. Kõigepealt, oluline on tagada see, et järgmisel talvel on olemas piisav gaasivaru ja gaasi kasutavad kodud ja asutused ei jää külma. Meil on kavas soetada ühe teravatt-tunni ulatuses gaasivaru, keskmine gaasivaru, mille soetamisel me ei kasuta Vene torugaasi. Selle gaasi me ostame Inčukalnsi gaasihoidlasse. Mis on veel oluline areng, on see, et eelmisel aastal avati Poola–Leedu gaasijuhe, mis teeb võimalikuks uued tarned ka Euroopast.

Nüüd, lisaks gaasivarule Eesti loob seda võimekust, et võtta alates sügisest vastu ka veeldatud maagaasi. See lugu, mida te ette lugesite sealt arvutist, on väga ühepoolne. Võib-olla kui siduda seda nende etteheidetega, mis on olnud seotud ka nende riigihangetega, siis vaadake, praegusel hetkel on justkui see tunne, et makske ükskõik kui palju, peaasi, et see olemas oleks ja tekiks see võimalus. Aga kui me selle otsuse teeme, siis aasta pärast, kui see kriis võib-olla ei ole nii terav, kui ta praegu on, olen ma täpselt samamoodi siin teie ees ja pean vastama küsimusele, miks riik kulutas nii palju. Seetõttu need läbirääkimised, mida meedias kajastatakse võimalikult ühepoolselt – ei ole teie seal läbirääkimiste juures, ei ole mina seal läbirääkimiste juures. Las seda tööd teevad ikkagi need, kes seal on.

Meie jaoks on oluline, et see laev LNG vastuvõtmiseks on koos Soomega. Te ütlete, et justkui riik viskab eraettevõtjatele kaikaid kodaratesse. Kui see oleks olnud majanduslikult mõistlik otsus varasemalt, siis eraettevõtjad, uskuge mind, oleksid selle otsuse ise teinud. Nad ei ole ise teinud seda investeeringut sel põhjusel, et tegelikult see turg pole olnud selline, et see hind oleks olnud piisavalt madal. Praegu me oleme teistsuguses olukorras, kus me lõpetame Venemaalt gaasi ostmise ja peame saama selle võimekuse, et meil oleks olemas LNG, mis oleks alternatiivne allikas. Ja selle jaoks me teeme ka pingutusi.

Nüüd täpsustav küsimus. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Mul on siiralt kurb, et need inimesed, kes teile selle informatsiooni annavad, valetavad. Läti ja Leedu vahel on gaasitoru nii peenike, et sealt ei ole lisagaasi kuskilt tulemas. Kõik see gaas, mis Leedu terminali tuleb, jääb Leetu ja Poolasse. Eestil on ainuke võimalik võimalus Vene gaasist loobuda hetkel Paldiskisse ujuvterminal luua. Kui te ei tea seda, siis eraettevõtjaid ja Elering lõpetasid juba eelmisel nädalal omavahelised läbirääkimised, sest eraettevõtjatel ei ole võimalik öelda, et Elering ostaks lihtsalt ehitushinnaga ühe sadama ja sellega lõppeks teema.

Kui te ei tea, kuidas elektri hind Eestis nii kõrge on, siis ma võin teile öelda: tänu sellele, et teie tuttav Eleringi juhataja avas eelmine aasta Eesti ja Läti vahel kolmanda, 330‑kilovatise elektriühenduse ja selle tõttu on Eesti ja Soome elektri hinna vahe kahekordne. Seda me maksame kinni ja Elering saab ülekoormustasu üle 100 miljoni aastas, ka sellel aastal. Mis te teete selleks, et Eleringi juhtkond ei takistaks Eestis eraettevõtjail odavamat energiat pakkuda? Ja kes vastutab selle eest, et Eleringi otsuste tulemusena me maksime lõpptarbijana eelmine aasta ja maksame ka sellel aastal iga kuu miljoneid [eurosid] rohkem elektri eest kui Soome. See on ainult üks põhjus: avati Läti ja Eesti vaheline kaabel. See on fakt ja seda ei ole võimalik ümber lükata. 

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, esimene asi, mille tahaks ära korrigeerida. Teile kogu aeg meeldib kasutada seda väidet, et 2014. aastal tehtud otsused. Aga te unustate ära need 2015 tehtud otsused, kus Reformierakonna minister, majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Kristen Michal tegi taotluse Euroopa Ühenduse rahastusse, kus oli Balticconnector ehk gaasitoru, mis ühendab Soomet ja Eestit. Seal oli Karksi kompressorjaam ja ka Paldiski LNG-terminal. 2015, kordan üle nii nagu eelmiseski infotunnis, on hiljem kui 2014. Nii et neid otsuseid on küll tehtud.

Nüüd teie küsimuse juurde. See on väga huvitav, et te süüdistate kogu maailmas ja Euroopas tõusnud elektrihindades Eleringi. Te mainite ühte ühendust, aga kõik need ühendused, mis meil on loodud Soomega, pigem on andnud meile võimaluse saada osa Põhjamaade odavast taastuvenergiast, mis siiapoole on voolanud. Ja kui me võtame üle aastate, siis alates 2013. aastast – ma võin eksida, sest mul neid materjale praegu kaasas ei ole, aga umbes sellest ajast alates – kuni 2021. aasta keskele me oleme saanud odavamat elektrit, kui on maksnud näiteks Kesk-Euroopa tarbija. See on sellel põhjusel ... (Saalist öeldakse midagi.) Vabandust, härra Kokk, ma ei saa kuulata samal ajal, kui ma vastan. (Juhataja helistab kella.)   

Head ametikaaslased! Meie reegel on infotunnis selline, et küsija küsib, seadus näeb ette kaks minutit, vastaja vastab, seadus näeb ette kuni kolm minutit. Vahepeal dispuuti kahjuks olla ei saa. Peaminister, palun, sõna on teil!

Ma tõesti ei kuule, mis te mulle karjute samal ajal, kui ma räägin. Mina ei ole nii võimekas, nagu siin mitmed on, kes saavad samal ajal rääkida ja kuulata. Aga tegelikult me oleme saanud tänu sellele Kesk-Euroopast tunduvalt odavamalt elektrit. Ma olen märganud, et teil on jah Eleringiga mingi kana kitkuda. Ma ei tea, mis põhjusel see nii on. Aga minu jaoks on oluline see, et Eleringil on kohustus tagada varustuskindlus – ja seda nad siiamaani on teinud –, et võrgud kõik toimiksid ja siin oleks elekter olemas, nii et toad oleksid soojad ja tuled põleksid.

Ja nüüd üks lisaküsimus. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud peaminister! Ma küsin ka energiajulgeoleku tagamise kohta ja liigun gaasist natukene eemale, sest me teame, et tegelikult selle gaasivarustuskindlusega läheneval kütteperioodil ei pruugi sugugi nii minna ja me peaksime mõtlema ka plaanile B ja C. Ja tõepoolest, meil tasuks täna pingutada, et viia meie kaugkütte gaasikatlaid hakkpuidule üle. Selleks tuleks teha ka täiendavaid investeeringuid. Lihtsalt kõrvalmärkusena ma ütlen, et umbes pool miljonit tihumeetrit tuleks täiendavalt raiuda, aga meil on hall-lepikuid 30 miljoni tihumeetri ulatuses ja valdavalt see puit kõlbabki ainult kütteks. Eelmisel nädalal riigieelarve kontrolli erikomisjonis oli kohtumine nii Keskkonnaministeeriumi kui ka erinevate osapooltega, huvigruppidega metsanduse, aga ka turbatootjate poole pealt. Ja näiteks, kui Eesti on vähendanud riigimetsas raiemahtu, siis Soome kavatseb seda suurendada ja märgatavalt suurendada, et see üleminek oleks sujuv. Kui Eesti ei ole turba kasutamiseks loonud strateegilist reservi, siis Soome muuseas on teinud 2 miljoni teravati ulatuses riikliku strateegilise reservi, et oleks võimalikult väikesed riskid ja toad püsiksid soojad mõistliku hinnaga. Ja kokkuvõtteks kõik need [sammud], mida Soome on astunud, aitavad ohjata inflatsiooni, tarbijahinnaindeksit. Kas meil tasuks õppida Soomelt ja lõpuks ka midagi teha nii, nagu meie head põhjanaabrid on ees teinud?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma ütlen veel, et kui me räägime LNG‑st, siis need läbirääkimised endiselt käivad Alexela ja Eleringi vahel. Kui aga need läbirääkimised peaksid ebaõnnestuma, siis tõesti me peame mõtlema ka plaanile B. Mis see plaan B on? Esiteks, gaasivarude hankimine, ehk siis üks osa on gaasivarud, mida me hoiame Inčukalnsi gaasihoidlas ühe teravatt-tunni ulatuses. See on esiteks. Teiseks, Läti ja Soomega sõlmitud solidaarsuslepped. Mida see tähendab? See tähendab seda, et juhul kui gaasi ei ole piisavalt, siis ei oleks nii, et ühes riigis tehased huugavad täielikult ja teises riigis on tarbijad ilma. Kolmandaks, nii nagu te ise ütlete, kaugkütte ümberlülitamine teistele kütuseliikidele on ka oluline. See on kaugkütte osa, Eesti vajadusest on see 40%. Ja viimase võimalusena on kodutarbijate eelistamine. Juhul kui ei ole piisavalt gaasi, siis kodutarbijatel toad peavad jääma soojaks.

Nüüd, mis puudutab turvast, siis esiteks ma olen teiega väga nõus, et meil on Soomelt väga palju õppida väga mitmetes erinevates valdkondades. Turvas on ju ka üks loodusvara. Vaidlus on selle üle, et see ei ole taastuv, kuna ta taastub liiga kaua. Aga turbarabasid meil iseenesest on. Mina ei ole selle valdkonna ekspert, et ma suudaks niimoodi öelda, aga teie enda erakonna käes on pikalt olnud Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium hallata, nii et võib-olla te saate isegi paremini oma kolleegide käest küsida, miks seda ei ole siis nii kaua tehtud, miks me ei ole võtnud Soomet selles osas eeskujuks. Ma usun, et väärib arutamist see, et kui me oleme praegu sellises seisus, nagu me oleme, meil on ka energiakriis, siis kas me peaksime selliseid täiendavaid alternatiivseid lahendusi mõtlema natuke ka sellest kastist välja, mis on tavapärane: puiduhake, kütteõlid, kõik sellised energialiigid, mida saaks kasutada. Oluline on see, et toad oleksid soojad ja loodetavasti ka majandus toimiks.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kuuenda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Heljo Pikhof, vastab peaminister Kaja Kallas, teema on lastega perede toetamine. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Meil on taasiseseisvunud Eesti aja kõige kiirem inflatsioon. Nagu ikka kannatavad kriisi ajal kõige rohkem väiksema sissetulekuga, täna ka keskklassi lastega pered. Eurostati esialgse hinnangu järgi oli Eestis aastane inflatsioon aprillis 19%, mis on euroala kiireim hinnatõus. Kui inflatsioon samas tempos jätkub, saab öelda, et inimesed kaotavad tänavu enda ostujõust enam kui kaks kuupalka. See on ekspertide arvamus. Kui inimene teenib miinimumpalka ehk 604 eurot kuus – ma räägin siin netosummadest, kus maksud on juba maha arvatud –, on ta aasta lõpuks sellest 19% inflatsiooni tingimustes 2,3 kuupalka kaotanud. See tähendab seda, et nii kõrge inflatsiooni puhul on inimese tegelik ostujõud hoopis 485 eurot kuus. Seega siis miinimumpalga teenija kaotab aastaga 1377 eurot ostujõudu. See on ekspertide arvamus. Ja veel, kui tuua siia palk 1000 eurot kuus neto kätte, siis 19% inflatsiooni puhul on palga ostujõud aasta lõpuks 810 eurot kuus ja ostujõust on kaotatud 2280 eurot.

Nüüd, 50 eurot lapse kohta sügisel on narrimäng. Ma arvan, et kõik arvavad seda, enamus inimesi on seda vähemalt nii väljendanud. Ja hinnad ei kavatsegi meil alla minna. Veidigi pidevamat tuge võiks pakkuda lapsetoetuse tõus ja sotsiaaldemokraadid on esitanud seadusemuudatuse tõsta esimese ja teise lapse toetus 100 euroni kuus. On ju lastetoetused oluline instrument lastega perede vaesusriski vähendamiseks. Kas te olete selle ettepaneku poolt, sest Vabariigi Valitsus siin arvamust ei avaldanud? (Juhataja helistab kella.) Kas Reformierakond ja Keskerakond toetavad lapsetoetuse tõstmist esimese ja teise lapse puhul 100 euroni?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Nii nagu ma ütlesin, inflatsioon on tõesti väga suur probleem ja suur probleem tegelikult kõigi jaoks. Inflatsioon on seotud sellega, et meil on liiga vähe kaupu, liiga palju raha turul ja selle tõttu siis hinnad tõusevad – ja tõusevad paraku üle maailma, mitte ainult Eestis, kuigi Eestis tõesti see hinnatõus on suur. Ja see ka kedagi ei lohuta, et igal pool mujal tõusevad ka. Ma tahan öelda, et see on globaalne probleem.

Nüüd, nagu ma ka eelnevalt vastasin, kui vaadata selle hinnatõusu sisse, kust see tuleb, siis suur osa on eluasemekulude kallinemine ja seal me tegelikult oleme teinud üsna palju. Energiatoetusteks on läinud üle 180 miljoni euro nii üle välja kõikidele toetuseks kui ka sihitud meetmed just nendele peredele, kes teenivad alla mediaansissetuleku, just selleks, et seda abi anda neile, kes seda rohkem vajavad.

Nüüd, mis puudutab lastetoetusi, siis teie enda kolleeg eelmises või ühes küsimuses varasemalt viitas sellele, et tegelikult üksi elav pensionär on kõige suuremas vaesusriskis. Mis puudutab peresid, siis minu jaoks oli näiteks väga üllatav, et kui me räägime kolmelapseliste perede toetusest, siis teatavasti Eestis, kui peres on kolm last, saab pere lastekasvatuseks riigilt toetust 520 eurot kuus. Aga võrdluseks Soome, kes, me teame, on meist kordades rikkam, või Rootsi. Soomes saab pere, kus kasvab kolm last, lapsetoetust 333,51 eurot kuus ja Rootsis saab pere, kus kasvab kolm last, lapsetoetusi kokku 4480 krooni, mis on eurodesse ümberarvestatuna 420 eurot. Teatavasti nii Soome kui ka Rootsi on meist ikkagi kordades rikkamad ja nemad maksavad palju väiksemaid lapsetoetusi kui Eesti. Nii et tegelikult vähemalt suurperede toetuste puhul ei ole Eestil küll mitte midagi häbeneda.

Ja nüüd täpsustav küsimus. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma ei rääkinudki praegu suurperedest, ma rääkisin esimese ja teise lapse toetuse tõusust. Ja kui me räägime inflatsioonist, siis nagu ma eelnevalt välja tõin, et kui ostujõud miinimumpalka teenival inimesel oli enne 604 eurot kuus, siis see 19%‑lise inflatsiooniga langeb 485 eurole kuus, ja kui siia lisada kahe lapse toetus, see tähendab kokku 120 eurot, teeb see 605 eurot. Tegelikult ikkagi lastega perede olukord märgatavalt halveneb. Palun vastake sellele küsimusele, kas te toetate esimese ja teise lapse toetuse tõusu. Täna on selleks ülim aeg. Ja teine asi, mis puudutab absoluutset vaesust. Kui me vaatame toimetulekupiiri, siis teatavasti on see pere esimesele liikmele 150 eurot ja igale järgnevale 120 eurot. Siis tõuseb see 200 eurole, kui on laps peres. Aga kõik need summad on tegelikult sellised, mis mingilgi moel lastega perede olukorda ei paranda. Need annavad küll väikese rahasüsti juurde, aga olukord ei parane.

Ja veel kord küsimus: kas te toetate esimese ja teise lapse toetuse tõusu 60 eurolt 100 eurole, nii nagu sotsiaaldemokraadid on ette pannud –, teie isiklikult, teie erakond samamoodi? Kas te olete valitsuses sellest laiemalt rääkinud, kas valitsus toetab? Sest valitsuse arvamust meile ei tulnud. Ja teine asi, kas see 200 eurot lapse kohta absoluutses vaesuses elavate perede puhul toimetulekutoetuse saamisel on piisav?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma ei vaidle sellele vastu, et inflatsioon lööb kõiki raskelt. Ma absoluutselt sellele ei vaidle vastu. Lööbki raskelt, ongi väga keerulised ajad. Nüüd, mis puudutab teie konkreetset küsimust, siis nagu ma ka teie kolleegile vastasin, teid tol hetkel ei olnud lihtsalt saalis, vastan uuesti. Kõiki selliseid toetusi me saame arutada riigieelarve raames, mis tuleb sügisel järgmise aasta kohta, ja neid teemasid tulebki arutada. Selge on see, et peab vaatama, kuidas me saame inimesi aidata. Aga mida ma ka rõhutasin varasemalt, me kogu seda hinnatõusu kõigile kinni maksta lihtsalt ei jaksa. Lõpuks tuleb see maksumaksja taskust, see tuleb kõigi meie taskust, eelkõige nende taskust, kellele ei maksa palka riik, vaid erasektor. Nii et see on teistpidi samamoodi kulu.

Nüüd, mis puudutab toimetulekutoetust, siis toimetulekutoetust me tõstame 33%. Kui hinnatõus aprillis võrreldes eelmise aasta aprilliga oli 19%, siis 33% käib sellest üle, et seda toetust ikkagi tõsta, ja sellest oleks märkimisväärne abi just kõige haavatavamatele inimestele, kes toimetulekutoetust vajavad. Nii et see tõus seal on ikkagi märkimisväärne. Jah, ma arvan, et neid kõiki toetusi saab arutada eelarve raames.

Seda ma pean küll ütlema, et kõikide toetustega on paraku alati nii, nagu elu on näidanud, et mitte keegi ei ole rahul. Need, kes saavad, ütlevad, et liiga vähe, need, kes ei saa, ütlevad, et need, kes saavad, saavad valesti. Ja lõpuks ei ole mitte keegi õnnelik. Meie peame töötama selle nimel, et tegelikult see olukord paraneks, inflatsioon läheks alla, inimeste sissetulekud suureneksid, mis tänu majanduskasvule on tõusnud. Majandus on meil kasvanud 8,6% ja võrreldes naabritega on tulemus olnud palju parem, kui me vaatame Rootsit, Lätit, Leedut, kelle majandus kasvas 4,8%, või Soomet, kelle majandus kasvas 3,3%. Kui majandus kasvab, saab ka sissetulekuid tõsta. Ja oluline kõigi jaoks, ma arvan, on see, et ega inimesed ei taha ju toetusi taotleda, vaid inimesed tahavad hakkama saada. See on see, millele me peame rõhku panema, et kõik inimesed saaksid hakkama ka olukorras, kus hinnad on nii karmilt tõusnud.

Ja nüüd üks lisaküsimus. Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud peaminister! Imetlusväärne, kuidas te kaks korda küsitud samale küsimusele järjekindlalt ei vasta ja kuidas te poete selle riigieelarve versus lisaeelarve teema taha. Me saame aru, et inimesed vajavad abi nüüd ja praegu, mitte aastal 2023, mil te kunagi nende aruteludega kuhugi jõuate oma koalitsioonis. Te väidate, et see lisaeelarve on julgeolekueelarve, me lahendame sellega julgeolekuteemasid. Aga ma loodan, et te nõustute minuga, et Eesti inimeste toimetulek, Eesti inimeste hakkamasaamine, Eesti laste olukord, aga ka pensionäride olukord, kellega te millegipärast lastetoetusi praegu vastandasite korraks – need kõik on julgeolekuteemad. See, kuidas meie inimesed hakkama saavad, ja nende mittehakkamasaamine on väga suur julgeolekurisk. Me väga ootasime siin parlamendis, et valitsus oma lisaeelarves, julgeolekueelarves, tuleb välja ka nende teemade lahendamisega. Aga teie ütlete meile siin, et lahendusi ei ole, see on inflatsioon, võtke või jätke. Nii ei saa rääkida. Jah, toimetulekupiiri tõstmine loomulikult aitab, aga see aitab kõige vaesemaid inimesi. Ja loomulikult aasta pärast aitab ka neid inimesed, kes ei ole praegu kõige vaesemad, sest nad hakkavad olema kõige vaesemad. Teie võrdlused Rootsi ja Soomega – loomulikult me võime võrrelda ükskõik kellega, me võime võrrelda ka mõne Aafrika riigiga või mõne Lõuna‑Ameerika riigiga, aga palgad, mida ülejäänud pereliikmed saavad Soomes ja Rootsis, on kordades suuremad kui Eesti palgad ja võib-olla sellepärast lastetoetused võivad ka väiksemad olla. Need ei ole lahendused.

Lugupeetud peaminister, kas teie isiklikult, Reformierakond ja valitsus tervikuna toetate lastetoetuste tõusu 60 eurolt 100 eurole esimese ja teise lapse eest, nii nagu sotsiaaldemokraadid on korduvalt pakkunud?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Vahe teie ja minu vahel on see, et mina olen valitsuses ja ma pean, öeldes välja, et jah, ma toetan seda, vastama ka küsimusele, kust see raha tuleb. Teie ei pea. Mitte keegi ei küsi teilt, et aga kust me selle raha võtame, see maksab nii palju ja kust me selle raha võtame. Vaadake, miks ma sellele eelarvele vihjan, on see, et valitsuses käivad asjad niimoodi, et on eelarveläbirääkimised, on riigi eelarvestrateegia, kus pannakse paika nelja aasta plaanid, on eelarve, kus pannakse paika see, mida me saame teha, kust meil tulevad tulud riigieelarvesse ja millised on need kulud, mida me peame katma. Seetõttu ma ei saa joosta nendest sündmustest ette, anda mingit kindlat tuge hetkel, kus me ei ole seda valitsuses arutanud, ja erinevalt teist pean mina vastama kohe ka küsimusele, kust see raha tuleb. Nii et see on see vahe. Ja sellepärast ma ei saa vastata teile niimoodi otse, et jah, ma toetan, või ei, ma ei toeta.

Jah, ma möönan, et kõigil on raske, sellest ma räägin. Ma räägin ka sellest, kuidas riik toimib, kuidas eelarveid kokku pannakse – niimoodi pannakse, et me ei jookse sündmustest ette, sest tegelikult kõikides valdkondades on raha vaja. Ma võiksin siin ju öelda, et jah, ma toetan seda, jah, ma toetan teist, aga siis te kohe järgmisel hetkel küsite, et aga te ütlesite, et te toetate, aga nüüd seal eelarves seda ei ole. Aga sellepärast, et tegelikult poliitika on kompromisside kunst. Meil on vaidlused valitsuskabinetis erinevate ministrite vahel, erinevate vastutusvaldkondade ja prioriteetide vahel, meil on vaidlused ka koalitsioonipartnerite vahel täpselt samamoodi.

Samas me peame alati vastama ka küsimusele, kust see raha tuleb. Raha ei tule seina seest või sahtlist, see tuleb maksumaksja taskust. Nii et alati, kui me ütleme A, siis me peame ütlema ka B, et kes selle kokkuvõttes kinni maksab. Ma toon näite. Šveitsis vist oli rahvahääletus, kus küsiti, et kas te soovite kõik seda kodanikupalka. Aga seal oli ka teine osa sellest võrrandist välja toodud: kui te soovite kodanikupalka – ma ei mäleta, mis see summa oli, näiteks 1000 franki –, siis see tähendab seda, et maksud tõusevad nii palju. Ja inimesed vastasid, et kui maksud tõusevad nii palju, siis nad tegelikult ei soovi seda toetust. Aga meil seda teist poolt võrrandis teie käest mitte keegi ei küsi, et mis makse te tõstate, kui me neid toetusi maksame. Ja ma ei ütle seda öeldes kuidagi, et see on õige või vale. Ma lihtsalt tahan öelda, et sellel debatil on ka teine pool, mida tuleks täpselt samamoodi avada, mitte ainult see, mis on populaarne, ja populaarne on see, et maksame kõigile.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi seitsmenda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Leo Kunnas, sellele vastab kaitseminister Kalle Laanet ja teema on Kaitseliidu eelarve vajadused seoses liikmeskonna kasvuga. Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Kalle! Püüdsin oma küsimuse formuleerida võimalikult täpselt. See ongi Kaitseliidu käesoleva aasta eelarvevajadused seoses liikmeskonna kasvuga. Venemaa agressioon Ukraina vastu on oluliselt tõstnud inimeste motivatsiooni astuda Kaitseliitu ja praegu Kaitseliidu enda andmetel on meil tulnud mai alguse seisuga 1963 avaldust, neist on 1136 juba vastu võetud. Tõenäosus, et umbes 3000 inimest käesoleval aastal astub Kaitseliitu, on üsna kõrge ja see on väga positiivne märk. Aga loomulikult Kaitseliidu ja kaitse-eelarve selle kõigega ju ei arvesta, sest me ei ole arvestanud nii suure juurdekasvuga. Mis kulud siia tulevad? Esimene asi muidugi on väljaõpe. Tõenäoliselt umbes üks kolmandik nendest astujatest ei ole ajateenistuses olnud, nemad peavad läbima sõdurioskuste kursuse. Teised teevad läbi selle korduse. Siis on vaja isiklikku varustust, et saaks üldse väljaõppega tegeleda. Ja siis loomulikult on vaja rohkem kaaderkoosseisu, rohkem palgalisi instruktoreid, et kõike seda üldse teostada. Ka ringkonnastaabid vajavad väikest rahuaja mehitatud tuumikut, et üldse seda maakaitse struktuuri suurendamist hakata läbi viima. Need kõik on lisakulud. Praeguses lisaeelarves me seda ei näinud. Mul ongi küsimus: kuidas on sul kavas see probleem lahendada?

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea Riigikogu liige Leo! See küsimus on absoluutselt õigustatud ja sihitatud. Me oleme kokku leppinud – ma lähen korraks natuke laiemaks, aga kui me vaatame, siis 24. veebruarist kuni tänase päevani on minu andmetel isegi 2914 inimest liitunud Kaitseliidu ja Naiskodukaitsega, neist Kaitseliiduga 1995 ja Naiskodukaitsega 919 –, et meie eesmärk on võimalikult kiirelt neile tagada isikukaitsevarustus, üldse varustus, väljaõpe. Tervikuna selle peale me oleme ette näinud pikemas perspektiivis praegusel hetkel 38,1 miljonit eurot, millest 30 miljonit on viimane märtsikuine Vabariigi Valitsuse otsus, mis läks RES‑i, 2,9 miljonit oleks lisavarustusse ja 5,2 oleks veel lisaväljaõppe pool.

Mis puudutab konkreetselt varustuse teemat, siis me oleme niimoodi kokku leppinud, et need inimesed, kes on tänaseks astunud juba liikmeks ja kui Kaitseliidul lõpeb otsa nende enda varustus, vormiriietus, siis kaitsevägi tagab neile selle. Ja kui RKIK on saanud juba nüüd ülesandeks hanked läbi viia, soetamaks vormiriietust, isikukaitsevarustust, siis järgmiseks aastaks hiljemalt on varustus tagatud uuesti kaitseväele. Kahe organisatsiooni sünergias me selle küsimuse lahendame. Siin on üks aspekt veel, mis puudutab konkreetselt lisategevväelasi ja tsiviilisikuid, kes peaksid väljaõppes osalema. Selle reaalse vajaduse ma peaksin saama [teada] järgmisel nädalal 16. kuupäeval. Me leppisime sellel nädalal kokku kahe kindraliga, Kaitseväe juhatajaga ja Kaitseliidu ülemaga, ja nad koostöös annavad mulle väga selgelt 16. maiks selle numbri, mis on see vajadus.

Nüüd täpsustav küsimus. Leo Kunnas, palun! 

Aitäh! Kalle, kuidas sa vaataks sellele, kui me esitaks siin eelarveprotsessi käigus sellel teemal mõningasi konstruktiivseid muudatusettepanekuid, ka nüüd arutusel oleva lisaeelarve juurde? Kas sa kaaluksid neid? Oleks see võimalik?

Kalle Laanet, palun!

Aitäh! Me ju teame seda, et riigikaitses on alati raha puudu. Ja kui auväärne Riigikogu otsustab sinna panustada juurde, siis loomulikult ma olen selle üle tänulik.

Lisaküsimus, Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud minister! Ühe fakti ma paluksin teil nüüd ümber lükata. Tänavu 17. märtsil olevat Kaitseministeeriumi koordinatsioonikoosolekul otsustatud Kaitseliidu eelarvet sel aastal 770 000 euro ulatuses kärpida. Muuseas, veel võiks ütelda, et 24. veebruaril alustas Venemaa laiaulatuslikku agressiooni ehk see tänases mõistes Ukraina sõda oli juba täie tuuriga siis kolm nädalat ja natuke peale kestnud. Aga ma küsin ikkagi selle aasta eelarve kohta. Meil on tõesti seal praegu ainult 15 miljonit eurot ja justkui on jäetud selline mulje, et me lihtsalt ei ole rohkem suutelised kasutama, kuna see kõik nõuab aega, hankeid on vaja teha ja nii edasi, ja nii edasi. Tegelikult ju, ütleme ausalt, me oleme sisuliselt ja elame, nagu ka peaminister armastab ütelda, sõjaaja tingimustes. Peaminister igal pool igal ajal rõhutab, et see on sõjaaja eelarve, see on sõjaaja otsus. Kuidas me selle sõja ajal nii saamatud oleme või nii vähe suudame, et me ei suudaks oma kaitsevõimet kiiremini varustada, Kaitseliitu sealhulgas, ja peame ootama järgmise aasta eelarvet, et siis alustada debatti või nägema neid vahendeid ette järgmise aasta eelarves? 

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! 2022. aasta Kaitseliidu eelarve on 45,6 miljonit eurot. Mis puudutab kaitsehankeid, ma eelnevalt ju ka vastasin, et kõik need inimesed, kes astuvad täna Kaitseliitu, peavad saama vormiriietuse, isikukaitsevarustuse ja ka väljaõppe, mis neile on vajalik. Mitte midagi nende isikute jaoks ei lükata edasi. Nii et kui me räägime konkreetsetest hangetest, kas relvasüsteemide või laskemoona hankest, siis me oleme seda debatti siin suures saalis pidanud mitmeid kordi, et see ei ole kauplusest leiva ostmine, see eeldab teatud protseduurikat. See eeldab seda, et need relvasüsteemid või see laskemoon on kusagil olemas ja see hange on õiguspäraselt läbi viidud. Nii et kahjuks riigikaitsevaldkond on see valdkond, kus soetamine võtab aega. Sellest tulenevalt peame me tegema pikemalt etteulatuvaid otsuseid, et me oleksime õigeaegselt valmis nendeks ohtudeks ja nendeks riskideks, mis meid võivad ühel päeval varitseda.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kaheksanda küsimuse juurde. Selle küsimuse esitab Raivo Tamm, vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on ajalooteadvus. Palun, Raivo Tamm!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! "1941–1945 Suur Isamaasõda. Oma kaitsjaid ja vabastajaid, kõigi NSV Liidu rahvaste poegi mäletab tänulik Tartu ajast aega". Selline tekst on kirjas Raadi punamonumendil. Ma arvan, et on ütlematagi selge, et tartlased ei saa olla linna hävitajatele ja okupantidele tänulikud. Tartu Linnavolikogu esimees Tõnis Lukas on teinud ettepaneku punamonument teisaldada ja matta ümber ka Raadi pargis asuvad säilmed. Arvan ka seda, et selles küsimuses on oluline ka Eesti peaministri ja Vabariigi Valitsuse seisukoht. Aga kui ma ei eksi, siis teie enda arvamust selle kohta vist veel avaldanud ei ole. Kas nõustute sellega, et viimane aeg on asuda tegudele ja avalikus ruumis asuvad punamonumendid teisaldada? Milliseid samme plaanite valitsusega astuda selleks, et okupantide sümbolid kõrvaldada meie avalikust ruumist?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Tahaks rõhutada, et selle ettepaneku ei teinud mitte Tõnis Lukas üksi, vaid ka Urmas Klaas, kes on reformierakondlasest linnapea Tartus. Tõsi ta on, et need punamonumendid, mis võib-olla ei ole inimestele nii palju jäänud ette varasemalt, lihtsalt pole nendele nii palju tähelepanu pööratud, siis nüüd, kui meil on  Ukrainas sõda käimas, see rebib kõik need haavad lahti ja tõepoolest see tekst ka, mis te ette lugesite, on praegu õõvastav ja tekitab väga palju ebamugavust. Ja selliseid monumente ei ole mitte ainult Tartus, vaid neid on üle Eesti. Juba paar nädalat oleme me selle küsimusega tegelenud. Kõigepealt [on vaja] kõik need sellised kohad kaardistada ja vaadata, milliseid samme me saame astuda, et teha seda tasakaalukalt, sest tõesti, tegemist on ka sõjahaudadega, ja niimoodi, et kellegi hauarahu ei riivata. [Tuleb arvestada] muredega, mis sellega kaasa tulevad. Aga minu seisukoht on see, et tõesti see aeg või see sõda on toonud kõik meie rahva kannatused uuesti välja ja inimesed elavad seda kõike uuesti üle. Need monumendid tegelikult teevad paljudele haiget ja oleks parem, kui me saaksime selles valdkonnas korra majja.

Ja nüüd üks lisaküsimus. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud peaminister! Ka mina küsin samast valdkonnast, aga lähen teise maailmasõja Nõukogude sõjaväelastele püstitatud ausammastest natukene ettepoole, sellesse aega, kui Eesti Vabariik loodi. Me teame, et Narvas on kaks "punast" tänavanime – Ancis Daumani ja Albert-August Tiimani – ja lisaks on veel Raplas üks Jürna-nimeline, kus, tõsi, eest on ära võetud nimi Johannes. Üle-eelmine aasta, vahetult enne seda, kui teie peaministriks saite, me siin Riigikogus seda teemat arutasime ja võtsime vastu ka teatud muudatusi kohanimeseaduses, et anda valitsusele võimalus natukene jõulisemalt sekkuda nende nimede muutmisse. Ma tean, et te ütlete, et igal omavalitsusel on oma autonoomia. See on õige ja see peabki nii olema, aga teatud juhtudel peab ikkagi keskvalitsus sekkuma, kui see ilmselgelt riivab meie rahva au‑ ja õiglustunnet. Siit ka küsimus: mida on Vabariigi Valitsus teinud, et need nimed saaks ükskord muudetud ja me tõesti saaksime ütelda, et sellised häbiplekid on meie riigist kadunud? 

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Tõesti, nagu te õigesti viitate, tänavanimed on kohaliku omavalitsuse pädevus. See on niimoodi olnud. Ja nüüd, kui te küsite, mida valitsus on teinud nende tänavanimedega, siis aus vastus on see, et me ei ole selle küsimusega valitsuses hetkel tegelenud. Aga nagu ma ütlesin, me vaatame üle punamonumentide teemat ja ma võtan selle mõtte ka kaasa. Kas tõesti meil on seal hoovad, ma täpselt seda sõnastust ei mäleta, aga igal juhul üldine põhimõte on see, et kohalik omavalitsus saab otsuseid teha omal tasandil, nii nagu see on. Teatud riikides on ju tehtud linnavalitsuste otsused nimetada see tänav, kus asub Vene saatkond, ümber Ukraina tänavaks selle sõjaga seonduvalt. (Saalis räägitakse. Juhataja helistab kella.) Eestis seda tehtud ei ole. Aga jah, see on olnud kohaliku omavalitsuse pädevus, nii et me ei ole sellega tegelenud.

Rohkem küsimusi ei ole, lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi üheksanda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Eduard Odinets, sellele vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on Eesti inimeste hakkamasaamine. Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud peaminister! Oleme täna teiega korduvalt juba arutlenud sellel teemal, keda peaks toetama, keda ei peaks toetama ja kust raha tuleb. Eks ma jätkan samal teemal, sest päriselt teeb muret inimeste hakkamasaamine ja eriti nende inimeste hakkamasaamine, kes siiamaani on enam-vähem endaga ja oma eluga, oma pere-eelarvega hakkama saanud. Selline keskmine Eesti inimene, kes saab keskmist või pigem alla keskmist palka, kes ei ole pidanud mitte kunagi mingeid sotsiaaltoetusi küsima, tema tagas oma tagasihoidliku, aga siiski toimetuleku endale, oma perele ja oma lastele ning leidis võimaluse ka hoolitseda oma vanemate eest, kes võib-olla mõnikord – ja tegelikult üsna tihti – on pensionivaesuses. Ja väga teeb muret. Siin nendest hindadest on juba korduvalt räägitud ja ka sellest tohutust inflatsioonist, mis meie õue jõudis. Minule teevad väga muret tegelikult eluasemekulud. Elan paneelmajas ja olen korteriühistu [juhatuse] liige ja saan esimese löögi endale, kui ma need arved inimestele edastan. Elekter on kallinenud 119%, torugaas 237% ja soojusenergia 57,7%. Meie ühistu aprilli küttearve on suurem, oluliselt suurem kui märtsikuu arve. Te ise mainisite, et te olete loobunud sellest küttearvete toetamisest kõikidele ja jäite ainult sihitud meetmena toetama. Aga siiski, miks te ei pikendanud kas või ühe kuu võrra seda toetust, mille eest inimesed on tegelikult tänulikud. Miks te ei oodanud seda nominaalset küttehooaja lõppu? Ja miks need arved sellised on?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ei tasu seda muidugi ka unustada, et inimeste sissetulekud on tõusnud. See sellest võrrandist ka päris väljas ei ole. Jah, inflatsioon on olnud suurem, see on tõesti erakordne, arvestades, et varasematel aastatel palgatõus on käinud inflatsioonist üle. Praegu on esimene selline aasta, arvestades kõikide halbade asjaolude kokkulangemist. Nüüd, tõsi ta on, et inflatsiooni põhisüüdlane on eluase ja eluasemekulud. Kui neid vaadata, siis need tõesti on kallinenud märkimisväärselt. Paha lugu on see, et aprill oli erakordselt külm. Tegelikult aprillis me oleme nautinud ka väga sooje ilmu ja eks lootus oli, et see kevadsoojus ja ‑valgus ka, mis annab võimaluse kasutada vähem elektrit, tegelikult tuleb appi. Aga aprill oli väga külm.

Nüüd, mida me tegime? Me pikendasime küll seda sihitud meedet, mis puudutab nende perede abistamist, kelle sissetulek jääb alla mediaani kõikide kulude puhul, nii gaas, elekter kui ka kaugküte, et neid aidata kuludega toime tulla. Aga no selge on see, et me ei saa seda toetust maksta kõigile piiramatult, lihtsalt meil sellist raha eelarves ei ole. Mida saab teha tulevikku vaadates, ma mõtlen just järgmist talve? Nüüd ma siiski loodan, et ilmad hakkavad soojemaks minema, päikest on juba rohkem. See tähendab, et ka taastuvelektrit on rohkem, mis peaks tooma ka elektri hinna alla. Inimesed saaksid siis näiteks elektrilepinguid fikseerida madalama hinna juures pikemaks ajaks, et võtta ära seda närvipinget, et see üks osa kallineb. Paraku see on keerulisem gaasi ja kaugkütte puhul. Kaugkütte puhul hindu kontrollib või seda hinnakujundust kontrollib Konkurentsiamet, kes vaatab ka, et need kulutused vastaksid sisenditele, aga tõsi ta on, et need sisendid, kui me räägime puiduhakkest või gaasist, on lihtsalt tõusnud. Nii et need hinnad tõusevad.

Miks ma sellest räägin, on see, et me peame vaatama loomulikult sügisesse, kas täiendavat toetusmeedet on vaja. Aga me peame vaatama ka, kõik inimesed võiksid vaadata, mida saaks ise teha selleks, et kulusid all hoida. Ja see hinna fikseerimine oleks üks võimalus.

Ja nüüd täpsustav küsimus, Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Need kommunaalhinnad ja eluasemega seotud hinnad on üle 40% üldisest hinnatõusust. Elades tavalises paneelmajas ja saades oma kütet Utilitaselt keskküttena, ei saa mina kuidagimoodi vähendada oma tarbimist. See on paratamatus. Ja tegelikult ma näen korteriühistu juhatuse liikmena, et inimeste võime maksta arveid on langenud, võlgnikke on juurde tulnud selle talvega, isegi vaatamata nendele vähenemistele, sihitud meetmetele ja nii edasi. Korteriühistud ei olnud valmis ka selleks, et neil ei ole raha, et maksta jooksvaid arveid. Mina pean nüüd juhatuse liikmena rikkuma seadust, minema remondifondi kallale ja sellest remondifondist maksma jooksvad arved lootuses, et kunagi see raha tuleb tagasi. See on selline nõiaring, millest on väga keeruline välja saada. Ja teie, vastates kolleeg Läänemetsa küsimusele, ütlete, et see ongi inflatsioon ja siin ei olegi lihtsaid lahendusi. Aga mis on siis lahendus? Kas me ootamegi sügist ja loodame, et läheb paremaks? Mis on need lahendused? Kas ei ole valitsus see, kes peab neid lahendusi pakkuma? Sotsiaaldemokraadid on korduvalt ettepanekuid teinud ja need on korduvalt tagasi lükatud, viimati näiteks tulumaksuvaba miinimumi tõstmine alampalgani, et inimestel oleks raha taskus rohkem, et nad saaksid selle inflatsiooniga kuidagimoodi hakkama. Ja toimetulekupiir ei ole lahendus – see, et me loodame, et inimesed saavad veel vaesemaks ja siis taotlevad toimetulekutoetust. Mis on Eesti Vabariigi valitsuse lahendus praegu? Vastus, et lahendust ei ole, ei ole vastus, lugupeetud peaminister.

Kaja Kallas, palun!

See, et minu pakutud lahendus või valitsuse pakutud lahendus teile ei sobi, ei tähenda, et me seda lahendust ei paku. See ongi vaidlus, mida me ju peame. See on ka tõsi, et olukord on väga keeruline. Lihtsaid lahendusi inflatsiooni ohjeldamiseks ei ole või õigemini, kui te loete mis iganes majandusõpikut, siis seal on kaks lahendust: üks lahendus on see, et tõsta intressimäärasid, mis on keskpankade pärusmaa, ja teine lahendus on see, et kärpida eelarvet, mida riik saab teha. Need on need kaks lahendust, mis tegelikult aitavad inflatsiooni ohjeldada, sest jällegi, inflatsiooni põhjus on selles, et liiga vähe on kaupa ja liiga palju on raha. Nii et see on põhiprobleem.

Mida me veel teeme? Esiteks, me tõstame toimetulekutoetust 33%, et aidata kõige haavatavamaid gruppe tulla toime nende tõusnud kuludega. Mul on reedel kohtumine Eesti energiamüüjatega just selles küsimuses, mida nad saaksid teha omalt poolt, et tarbijatele vastu tulla, sest tõesti see probleem on suur, inimestel on raske neid arveid maksta. Kas ka tootjad või müüjad on omalt poolt valmis astuma mingeid samme selleks, et seda olukorda leevendada? Otsime lahendusi sealt. Mida me veel teeme, on see, et [tuleb] tegeleda sellega, et turul oleks rohkem pakkumist, et hinnad läheksid alla, aga see ei sõltu ainult meist, vaid see on tegelikult globaalne probleem. Veel vaatame näiteks kaugkütte puhul, kas kaugkütteettevõtjatel on võimalik minna üle odavamale kütusele, aga seda ei saa ka meie nende eest teha, vaid see on nende otsus, kuidas nad neid asju lahendavad. Kui järjest enam inimestel on probleemid, siis ma usun, et see annab ka motivatsiooni kaugkütteettevõtjatele mõelda, kuidas lahendada seda olukorda, et inimestel ei tekiks raskusi arvete maksmisega. See on ka nende probleem täpselt samamoodi.

Nii et me oleme selles mures siin kõik koos ja tõusnud eluasemekulud on suur probleem, sellepärast et see võtab väga suure tüki inimeste kuludest, mida ei saa vältida. Sa saad vältida tõesti võib-olla lõhe söömist – Lauri Läänemets ütles, et lõhe hind on kallinenud –, seda sa saad vältida, aga sa ei saa vältida üüri või kaugkütte eest maksmist, kui sa tahad seal edasi elada. Nii et need on murekohad kindlasti.

Ja nüüd üks lisaküsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Lugupeetud valitseja! Kuulan teie juttu siin, mida te teete, ja mina ütlen, et te ei tee mitte midagi selleks, et inimestel hakkaks elus kergem ja nad saaksid oma probleemidele lahendust. Räägite meile mingisugustest majandusõpikutest, mispärast inflatsioon on. Teil on palju lihtsamad vahendid. Miks te ei tee nii, nagu Poola tegi, langetas kütuse, autokütuse hinda Euroopa Liidu miinimumtasemeni, kus hind on kusagil ühe euro piires. Millal te kavatsete selle sammu ette võtta?

Kaja Kallas, palun!

Poola puhul oli muideks nii, et nad langetasid selle maksu ja kahe nädala pärast oli hind kõrgem, kui oli enne langetamist. Mida ma tahan sellega öelda, on see, et tegelikult nii käibemaksu kui ka aktsiisi langetamine aitab kõige vähem neid kõige vaesemaid, aitab rohkem neid, kes tarbivad rohkem, ja need summad paraku ei ole tulnud tarbijatele. Mul on tabelid ka, kus on näha, et neis riikides, kes on aktsiise või käibemaksu alandanud miinimumini, kütusehinnad ei ole paraku madalamad kui meie omad – lihtsalt sellepärast, et ka tootjad võtavad sealt oma vahe. Ja selliseid näiteid on väga palju. Lugege kas või konjunktuuriinstituudi aruandeid sel teemal. Nii et me üritame aidata neid inimesi, kellel on kõige raskem, me ei soovi anda inflatsioonile täiendavat jõudu või täiendavat tõuget. Ja katsume selle raske aja niimoodi üle elada.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Protseduuriline küsimus. Kalle Grünthal, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Aga mida ikkagi ette võtta põhimõtteliselt meie peaministriga, kes räägib mingitest tabelitest. Meil pole vaja mingeid tabeleid vaadata, meil on ju kõige kõrgem inflatsioon Euroopas. See näitabki seda, et selle riigi juhtimisega ei tulda või ei taheta või ei osata toime tulla. Kas oleks võimalik talle teha märkus, et kui ta räägib midagi, siis tuleneks tema vastused ka konkreetsetest faktidest.

Aitäh! Ma ei näe hetkel põhjust ei küsimuse ega vastuse sisusse minna selle infotunni juhatajana.

Nüüd läheme edasi kümnenda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Kert Kingo, vastab peaminister Kaja Kallas, teema on põhiseadus ja õigusriik. Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Tulen tagasi minister Liina Kersna teema juurde. Loen stenogrammi huvides ka veidi fakte ette. Minister Kersna sõlmis eelmise aasta oktoobrikuus osaühinguga Selfdiagnostics 5,1 miljoni euro suuruses summas kiirtestide soetamise, seda ilma et ta oleks ühegi teise ettevõtte poole pöördunud. Ja sellist tegevust nad nimetasid ise väljakuulutamata läbirääkimistega riigihankeks. Umbes kuu aega hiljem soetati nii-öelda raamlepingu alusel kiirteste osaühingult Medesto Logistics summas 2,4 miljonit eurot. Ka seda nimetati väljakuulutamata läbirääkimistega hankemenetluseks ehk seaduslikku hanget ei korraldatud. Selle aasta jaanuaris laiendas minister raamlepingut ehk suurendas summat ja tellis osaühingult Medesto Logistics uuesti teste, seekord summas 1,2 miljonit eurot. Kõigi eelnimetatud tehingutega tegelikult rikuti riigihangete seadust.

Karistusseadustiku § 300 sätestab karistused riigihangete teostamise nõuete rikkumise puhul ja selle kohaselt on riigihankemenetluse nõuete rikkumise eest menetluses osalejale eelise andmise eesmärgil, samuti seaduse kohaselt nõutavat riigihankemenetlust korraldamata hankelepingu sõlmimise eest eelise andmise eesmärgil karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus. Arvestades, et te ise olete ju ka advokaat ja juriidilise haridusega, te teate, et seadused kehtivad igal ajal, sõltumata olukorrast, ja mitte valikuliselt. Sooviksin nüüd teada. Kuna vastavalt põhiseaduse §‑le 93 esindab peaminister Vabariigi Valitsust ja juhib selle tegevust, siis küsin: kas te teete minister Kersna süülise tegevuse kohta uurimiskomisjonile avalduse? Kunas on oodata teadet haridus‑ ja teadusminister Liina Kersna tagasiastumisest?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Valitsuse ühine ja ühtne põhimõte oli see, et tuleb teha kõik, et hoida ühiskond võimalikult avatuna ja koolid võimalikult avatuna. Tänases päevas, kui meil on väljas ilus ilm ja koroonat justkui üldse ei eksisteeri enam, keegi ei mäleta seda aega, mis siis oli. See oli hoopis teine aeg. Me tegime pingutusi selleks, et koolid saaksid olla lahti, vanemad saaksid käia tööl ja majandus saaks toimida. Tänu Haridus‑ ja Teadusministeeriumi kiirele tegutsemisele said koolid peale koolivaheaega kiirtestid, mis tuvastasid esimesel nädalal üle tuhande võimaliku viirusekandja. Vastasel juhul oleksid koolid suunatud distantsõppele. Me teame seda, et distantsõpe on mõjunud lastele väga rusuvalt, samuti on see mõjunud raskelt vanematele.

Tänu testimisele said nii koolid kui ka huviharidus olla maksimaalselt avatud ka läbi viiruslainete, sellepärast et pidevalt lapsi testiti kodudes kiirtestidega, mis koolidest kaasa anti, kolm korda nädalas, kaks korda nädalas. Sellel on oluline mõju nii laste vaimsele tervisele kui ka õpitulemustele. Tänu sellele testimisele said ennast turvaliselt tunda nii õpetajad kui ka õpilased ja lapsevanemad, sest haiged lapsed jäid koju. Väga palju oli tõesti sellist olukorda, kus lapsel ei olnud mingeid sümptomeid, aga ometi ta seda viirust kandis. Kui ta jäi koju, siis ta ei andnud seda viirust omakorda edasi.

Haridus‑ ja Teadusministeerium ja minister tegutsesid piiratud ajaruumis, heas usus, et täidetakse kehtivat õiguskorda, ja eesmärgiga, et haridus oleks turvaliselt avatud kõigile ka peale koolivaheaega. Nii et tõesti, tagantjärgi on väga hea kõike hinnata, aga sellel hetkel selles olukorras oli kaalul see, et koolid lähevad kinni, lapsed lähevad jälle distantsõppele, või siis see, et me saame kiirtestidega haiged lapsed või viirust kandvad lapsed võimalikult kiiresti välja selekteerida ja koolid saavad olla turvaliselt lahti.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Ma tänan kõiki Riigikogu liikmeid küsimuste esitamise eest. Ma tänan valitsusliikmeid vastuste eest. Infotund on lõppenud.