Head kolleegid! Alustame täiskogu VII istungjärgu 14. töönädala teisipäevast istungit. Nagu ikka on istungi alguses võimalik üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun, Yoko Alender!

Austatud aseesimees! Head kolleegid! Annan keskkonnakomisjoni nimel üle eelnõu, millega tehakse ettepanek viia "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050" kooskõlla [arengu]strateegiaga "Eesti 2035" ja samuti Euroopa Liidu tasandil kokkulepitud kliimaneutraalsuse eesmärgiga aastaks 2050. Komisjoni liikmed teevad ära töö, mis on Riigikogu teha, ja tegemist ei ole teps mitte kosmeetilise parandusega, vaid päris olulise muudatusega. Kui kliimapoliitika põhialustes on senine kehtiv eesmärk 80%‑line heite vähendamine, siis nüüd sõnastame kliimaneutraalsuse eesmärgi aastaks 2050. Aitäh!

Rohkem [üleandmise] soove ei paista. Selle ühe eelnõu edasise menetlemise otsustab juhatus vastavalt kodukorra reeglitele. Nii, palun kohaloleku kontroll! 

Kohalolijaks registreerus 76 Riigikogu liiget.

Head kolleegid, mul on edasi anda väike päevakorra täpsustus. Nimelt, tänase viienda päevakorrapunkti juures teeb Riina Sikkuti asemel ettekande Raimond Kaljulaid.

Läheme tänase päevakorra läbivaatamise juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse, politsei ja piirivalve seaduse ning riigipiiri seaduse muutmise seaduse (Schengeni acquis' sätete rakendamine tagasisaatmise valdkonnas) valdkonda reguleeriv eelnõu 518 teine lugemine. Palun kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Toomas Kivimägi. Palun! (Helistab kella.)

Väga lugupeetud istungi juhataja! Auväärsed kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas seda pika ja keerulise pealkirjaga eelnõu oma istungil teisipäeval, 3. mail 2022. Lisaks komisjoni liikmetele osalesid Siseministeeriumi piirivalve- ja rändepoliitika osakonna juhataja Janek Mägi, sama osakonna nõunik Ele Russak ja õigusnõunik Jarmo Lilium.

Eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut Riigikogu liikmetelt, komisjonidelt ega fraktsioonidelt ei tulnud, küll aga tegi Siseministeerium kaks ettepanekut, mida ma hiljem tutvustan, ja need vormistati komisjoni muudatusettepanekuna.

Tekkis diskussioon kahe teema üle. Esiteks, Paul Puustusmaa juhtis tähelepanu ja soovis täpsustust, et kui selles eelnõus on kirjas, et sissesõidukeelu kohaldamise ala on piiratud Eesti territooriumiga – ei ole üldse üllatav, et see küsimus Paulilt tuli –, siis mida see täpselt tähendab. Ele Russak selgitas, et Eesti territooriumi all piiratakse seda ala, kus on Eesti jurisdiktsioon. Ehk seesama tänane ala, kus kehtib Eesti õigus.

Ja teine küsimustering. Härra Tarmo Kruusimäe tõstatas, et tänapäeval ei ole ju mitte harvad juhtumid, kui inimesed vahetavad nime ja kodakondsust ja, oh hullu, vahel lausa sugu. Kuidas siis ikkagi on võimalik tuvastada, et tegemist on näiteks inimesega, kelle suhtes on rakendatud sissesõidukeeldu? Selle peale Ele Russak vastas, et Schengeni infosüsteemi kantakse ka muu hulgas biomeetrilised andmed ehk sõrmejäljed. Nende muutmine kolme eelnevat silmas pidades ei ole võimalik. Teoreetiliselt võib-olla mitte välistatud, aga [seda teha oleks] ilmselt oluliselt keerulisem. Nii et ka seda probleemi tegelikult ei ole.

Nüüd ma tutvustan kahte muudatusettepanekut, mille põhiseaduskomisjon selle eelnõu kohta on esitanud. Esimene muudatusettepanek. Eelnõu algses versioonis ei olnud käsitletud Schengeni sissesõidukeelu peatamist kui sellist, mida määrus tegelikult ette näeb ja võimaldab. See säte on toodud siia sisse, et teatud juhtudel sissesõidukeeld peatatakse. Konkreetne näide: kui kellegi üle mõistetakse kohut ja ta peab olema füüsiliselt seal kohal, samas tema suhtes on rakendatud sissesõidukeeldu, siis sellisel juhul sissesõidukeeld peatatakse ja need andmed Schengeni infosüsteemis ajutiselt kustutatakse. See säte on toodud muudatusettepanekus nr 1, ka selle rakendamise võimalus.

Teine [muudatusettepanek] puudutab hoiatusteadete, mis on eelnõu põhisisu, jõustumise kuupäeva. Hoiatusteated on praegu Schengeni infosüsteemis olemas, kuid nüüd seda osa laiendatakse. Muudatusettepanekuga nr 2 täpsustatakse, millal hoiatusteadete osa jõustub. Praegu ei ole veel teada, millal see jõustub, kuna see on seotud Euroopa Komisjoni otsusega. Euroopa Komisjoni vastav otsus on eeldus selleks, et see säte saaks ka meie õiguses jõustuda. Nii et kaks muudatusettepanekut.

Läheme menetluslike otsuste juurde. Esiteks, tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. maiks 2022 (otsus oli konsensuslik), teiseks, tehti ettepanek teine lugemine lõpetada (otsus samuti konsensuslik) ja kolmandaks, kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. mail 2022 (ka see otsus oli konsensuslik). Aitäh!

Teile on vähemalt üks küsimus, Peeter Ernits küsib.

Hea juhataja! Hea ettekandja! See on üks järjekordne Ukraina eelnõu. Ma loen siit, et ülekaalukalt on need isikud, kellele lahkumisettekirjutust väljastatakse, ukrainlased. Neid oli ülekaalukalt nii 2018., 2019. kui ka 2020. aastal. 2020. aastal oli [ukrainlasi] 313, venelasi 119, moldovlasi 58, grusiine 56. Aga 2021. aasta andmed siin puuduvad. Ja küsin: kas ma saan õigesti aru, et see on taas üks Ukraina eelnõu, millega sa välja tuled?

Aitäh, väga lugupeetud küsija! Ei, see ei ole kindlasti Ukraina eelnõu. Veel kord, tegemist on Euroopa Komisjoni määrusega, mis on otsekohalduv. Seda määrust on täiendatud hoiatusteadete süsteemi laiendamise osas. Näiteks, kui üks või teine riik on juba teinud tagasisaatmisotsuse, siis sellisel juhul tuleb see hoiatusteatena kanda ka Schengeni infosüsteemi ja siis näiteks Eesti ei pea seda otsust enam üle tegema, juhul kui see isik on vahepeal tulnud Eestisse. Me ei pea tagasisaatmisotsust eraldi tegema. 

Nii et selles mõttes, hea Peeter Ernits, ei ole see kindlasti seotud Ukraina sõjapõgenikega, vaid need näited on toodud pigem seetõttu, et tõusetus küsimus, kui suur see probleem Eestis on, et lahkumisettekirjutus tehakse, aga tegelikult nad ei lahku ja peab sunniviisiliselt [välja saatma]. Kokkuvõte on see, et see ei ole Eestis probleem ja enamik, ka ukrainlasi, lahkub vabatahtlikult. Neid, kellele peab lahkumisettekirjutuse tegema, on suurusjärgus 15–20 inimest, ei rohkem. Tegelikult nad on üsna seaduskuulekad ja see ei ole Eestis probleem, et lahkumisettekirjutus on tehtud, aga nad ei lahku.

Peeter Ernits, teine küsimus, palun!

Hea juhataja! Tuletan meelde, et ma küsisin ka, kui palju neid [väljasaadetavaid] ukrainlasi 2021. aastal oli. Aga põhiline, mida ma [küsida tahan, on see] – see ei ole küsimus, või ikkagi on küsimus –, et oled sa Mart Võrklaevaga kunagi rääkinud midagi? Seletuskirjas on: Tallinnas Rae vallas asuv kinnipidamiskeskus. Kas Rae vald kuulub Tallinna linna alla? Oled sa Mart Võrklaeva käest küsinud, kas ta on olnud kunagine Tallinna linnaosavanem Rae linnaosavanemana? Seletuskirjas on kirjutatud: "Tallinnas Rae vallas asuv kinnipidamiskeskus võimaldab majutada kõige rohkem 123 väljasaadetavat [...]."

Aitäh, lugupeetud küsija! Punkt üks, algusest: minul andmed 2021. aasta kohta ka puuduvad. Tõenäoliselt neid veel ei ole. Sellel hetkel, kui [see eelnõu] komisjonis oli, palusime, mina ise soovisin, et ministeerium esitab meile ülevaate, milline tegelik seis on. Selle me saime, aga seal 2021. aasta andmeid ei ole. Härra Mart Võrklaevaga räägin ma peaaegu iga päev, aga sel teemal, millele teie tähelepanu juhtisite, ma tõesti rääkinud ei ole.

Ma arvan, et see ressurss, see varu peab igal juhul olema. Me ei või iial teada, olukord võib ju minna ka halvemaks. Ütleme, selle eelnõu selge eesmärk on omada paremat ülevaadet kõigi nende inimeste kohta, kelle suhtes on rakendatud sissesõidukeeldu või kelle kohta on tehtud tagasisaatmisotsus. See ilmselgelt parandab oluliselt turvalisust, julgeolekut, avalikku korda ennekõike silmas pidades kolmandate riikide inimesi, kes tahaksid või proovivad siia ebaseaduslikult tulla. 

Veel kord, see on ikkagi infosüsteemi täiendamine ehk meil on need andmed olemas. Kui näiteks Ungari on teinud tagasisaatmisotsuse või väljasaatmisotsuse kellegi suhtes, siis see kantakse Schengeni infosüsteemi, ja kui see isik on tulnud Eestisse, siis on meil võimalik teda välja saata. Söandan veel kord öelda, head kolleegid, et Eestis ei ole probleeme sellega, et need inimesed, kellel ei ole õigust Eestis viibida, kelle suhtes on tehtud tagasisaatmisotsus, seda ei täida. Need on väga üksikud [juhtumid], mis pööratakse sundtäitmisele. Tänasel päeval seda probleemi ei ole.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Teoreetiliselt, proovime niimoodi mõelda, Afganistani tõlk tahab tulla Eestisse, aga nüüd näiteks mõni Euroopa liikmesriik, noh, kes on sihuke Venemaa suur sõber, näiteks Prantsusmaa, ütleb, et sihukest tõlki pole vaja, ja paneb keelu peale, hops, ei saa. Aga meil on vaja. Me teame ka seda, kuidas ühed liikmesriigid panid Interpoli nime üles ja teised võtsid ära. Kuidas selliseid olukordi välistada? Praegu see süsteem on automaatne, aga üllatusena võib-olla meile vajalikud inimesed on sattunud sinna kiusu ohvriks. Kuidas me saaksime neid kaitsta?

Aitäh, lugupeetud küsija! Me tegelikult oleme ühinenud, Eesti on ühinenud Schengeni infosüsteemiga. Selles mõttes need otsused, mida liikmesriigid teevad, laienevad ka meile. Teatud juhtudel loomulikult saab üks või teine riik teha sisenemiskeeldu ainult oma riiki. See ei pea alati olema Schengeni infosüsteemi sisenemiskeeld. Ka Eesti, või Prantsusmaa näiteks, kui talle mõni isik ei sobi, saab kehtestada sisenemiskeelu ainult Prantsusmaale. Nii et see ei pea olema alati Schengeni infosüsteemi ülene ehk laienema kõikidele nendele riikidele, vaid iga riik võib teha ka igakordselt oma territooriumile sissesõidukeelu. Nii et selles mõttes nagu ...

Aga teine pool on loomulikult see, et kuna me oleme Schengeni infosüsteemi osa, me kasutame seda infot, meil on ühine eesmärk hoida seda ala turvalisena, siis selles mõttes, ma arvan, me pigem võidame kordades rohkem sellest, et need otsused laienevad ka teistele liikmesriikidele. Pigem on risk see, et kui meie ei taha näha kedagi, aga keegi teine tahab näha ja meie sõna ei maksa midagi, siis tulevad siia sisse ebasobivad isikud, keda me ei soovi siin näha.

Peeter Ernits, mis on protseduuriline mure?

Hea juhataja! Protseduuriline küsimus: kas üldse, lugupeetud juhataja, on mõtet eelnõu arutlusel küsida, kui ettekandja räägib suvalist juttu? Ma küsisin, kas Rae vald kuulub Tallinna linna alla, aga lugupeetud ettekandja rääkis kõike muud juttu, ümarat juttu, aga konkreetsele küsimusele [ei vastanud]. Kas on üldse mõtet ettekandjale küsimusi esitada?

Hea kolleeg, see on teie otsus, kas te esitate küsimuse või ei esita. 

Heiki Hepner.

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin seaduse jõustumise kohta. No siin on küll tõesti pikalt sellest ka kirjutatud teise muudatusettepaneku juures. Tegemist on sellise mittetraditsioonilise jõustamismeetodiga, kus konkreetset kuupäeva ei ole. Siin on ka öeldud, et Siseministeerium korraldab Riigi Teataja teavitamise. Aga kuidas see asi hakkab Riigi Teatajas lõpuks välja nägema? Kui ma tahaksin vaadata, kas see on jõustunud, siis ma peaksin iga kord hakkama otsima ka seda, kas see Euroopa Liidu vastav otsus on tehtud või ei ole. Kuidas see asi füüsiliselt hakkab Riigi Teatajas välja nägema, kui seal kuupäeva juures ei ole?

Aitäh, väga lugupeetud küsija! Tõepoolest, nii see on, et Euroopa Liidu määrused on otsekohalduvad. Selles mõttes, et seda ei pea oma siseriikliku õigusega üle kinnitama, välja arvatud mõningad erisused, mida me ka selle eelnõu puhul teeme. Nii et need on ikkagi otsekohalduvad ja need jõustuvad oma reeglite järgi. Ja selles mõttes on kindlasti oluline teavitada.

See eelnõu ei ole üldse mitte erandlik jõustumise mõttes, kui me räägime üldiselt Euroopa Liidu määrustest. Antud säte, millest me räägime, millal hoiatusteadete osa sellest määrusest jõustub, on tõepoolest seatud sõltuvusse, millal Euroopa Komisjon teeb vastava otsuse. Eelduslikult võib arvata, et ta teeb seda juunis, aga loomulikult ei saa mina kinnitada, kas see on nii või see ei ole nii. Nii et loomulikult siin on informeerimine väga oluline, et inimesed teaksid.

Samas, ütleme, meid ta tegelikult, kohalikke inimesi see eriti ei puuduta. Ma ütlen veel kord, et see eelnõu puudutab kolmandate riikide isikute suhtes hoiatusteadete loomist, nii et pigem on küsimus selles, kuidas nemad sellest teada saavad. Aga see ei ole mitte niivõrd meie probleem. Ehk veel kord, tegelikult see säte, kui me räägime ka hoiatusteatest, ei puuduta Eesti kodanikke või Eesti riigis elavaid inimesi, vaid on seotud kolmandate [riikide] isikutega.

Mis puudutab härra Peeter Ernitsat, ta kahjuks lahkus, aga mulle meenub, et kui üks hea sõber kunagi küsis ühe väga tuntud Eesti inimese käest, mis ta nimi on, siis see inimene ütles [oma] eesnime. Ja pärast ta küsis tema käest, aga mis ta perekonnanimi on – see oli tõesti äärmiselt tuntud Eesti inimene –, siis ta vastas selle peale, et seda peaks [see inimene] ise teadma. Kui härra Peeter Ernits tahab teada, kas Rae vald on Tallinna osa või mitte, siis ma tema rahustuseks vastan, et ei, ei ole.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma vaatan seletuskirjast, et 25. aprillil esitas Siseministeerium eelnõu kohta ettepanekuid. Siia eelnõusse on jõudnud kaks parandusettepanekut. Sealjuures mul tekib küsimus: äkki sa räägid täpsemalt, milliseid ettepanekuid Siseministeerium tegi? Kas ainult need kaks, mis eelnõusse on jõudnud? Ja nende kahe kohta peaks küsima, kas algataja tõesti ei osanud neid enne eelnõusse panna. Sisuliselt on need mõlemad parandused sellised, mis oleks pidanud juba jaanuaris, kui seda eelnõu ette valmistati, teada olema. 

Aitäh, lugupeetud küsija! Rohkem ettepanekuid Siseministeeriumilt ei olnud, kui need kaks, mis vormistati komisjoni muudatusettepanekutena. Ma vaatan, kas ma leian ka protokollist. Neid ju tegelikult hääletati. (Lehitseb pabereid.) Esimene muudatusettepanek – oli konsensuslik toetus, kõik põhiseaduskomisjoni liikmeid toetasid muudatusettepanekut nr 1. Ja täpselt sama oli ka muudatusettepanekuga nr 2. Ma arvan, et iga fraktsioon võiks ikkagi usaldada oma volitatud esindajat ühte või teise komisjoni, nad on selle heaks kiitnud.

Kui nüüd [kommenteerida] seda sisulist märkust, siis pigem on nad tegelikult redaktsioonilist laadi. Tõepoolest, siin jagati kahte punkti, varem oli ta ühes punktis. Jah, eraldi oli välja toomata peatamine, mis ma [näiteks] tõin, et teatud juhtudel saab sellega peatada Schengeni infosüsteemi kantud hoiatusteate. Tõin näite kohtuistungist, et oleks ettekujutus, milline see juht võiks olla. Alati võib öelda, et oleks võinud olla varem, aga nüüd te tahate üle dramatiseerida iga muudatusettepanekut, mida komisjon on teinud. Ärge nüüd alahinnake ka komisjoni õigust teha muudatusettepanekuid. See on sellessamas kollases raamatus kirjas. 

Ja teine [muudatusettepanek] on puhtalt tehniline, see on jõustumise täpsustus. See on natukene ka minu initsieeritud, kuna algselt võis jääda [mulje], et [eelnõu] jõustumisega tekib ka selle sätte jõustumine. Aga Schengeni infosüsteemi hoiatusteated on juba olemas, küsimus on ainult selles täpsustuses, millal hoiatusteateid Schengeni infosüsteemi kantakse, juhul kui näiteks on tehtud tagasisaatmisotsus. Üksnes selles osas. Teine muudatusettepanek on puhtalt täpsustus, tehniline täpsustus, et oleks üheselt ja selgelt arusaadav, millal see jõustub. Esimesel puhul, jah, võib natukene diskuteerida.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! No enamus neid korduvaid Piirissaare režiimi rikkujaid ongi sellised süsteemsed, nagu rahvaloendaja, et viskad aknast, tuleb korstnast, eks ju, kogu aeg. Kas on võimalik korduvatele rikkujatele mingeid täiendavaid sanktsioone [peale panna]? Ma täpsustan: näiteks keegi korduv viisarikkuja on ühtlasi pedofiil. Iga kord, kui režiimirikkuja saadab korda ka selle rõveda teo, kas keemiline kastreerimine näiteks oleks üks asi, mis tuleks sinna juurde? Ütleme, kolmandat korda üritab Euroopasse tulla jälle enda rõvedusi tegema. Siis ta teab vähemalt, et keemiline kastreerimine ootab teda ees. Kas on võimalik panna mingeid niisuguseid liitsanktsioone?

See, hea küsija, kuulub minu arvates pigem fantaasiamaailma, meile kui demokraatlikule riigile sarnased lähenemised ei ole minu hinnangul kohased. Loomulikult hoopis teine lugu on kriminaalkaristused kõige selle eest, millele sa viitad, ja see on igati asjakohane. Antud juhul sissesõidukeelu või lahkumisettekirjutuse rakendamisel sellist iseseisvat alust ei ole. Ma arvan, et seda võib ju arutada, aga me peame seda tegema Euroopa Komisjoni tasandil, kui me tahame seda teha.

Küll aga, ma lihtsalt juhin veel tähelepanu, kui korra sisusse tagasi minna, siis sellel eelnõul on üks väga oluline täiendus. Nimelt antakse Politsei- ja Piirivalveametile ning kapole õigus välismaalast kuni 48 tundi kinni pidada, et teha kindlaks, kas välismaalane viibib riigis seaduslikult või ebaseaduslikult, ning selgitada välja välismaalase põgenemiskoht. Täna seda õigust ei ole, täna on see lubatud üksnes hädaolukorras. Aga nüüd saab politsei, piirivalve ja kapo täiendava õiguse 48 tunniks [kodanik kinni pidada], mis taas suurendab meie turvalisust. Vastasel korral, kui tekib kahtlus, kinni pidada ei saa, [inimene] läheb ära, siis otsi tuult väljal. Ka see on üks väga oluline täiendus, mis selle eelnõu juures on.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma täpsustan oma esimest küsimust. Loomulikult ma saan aru, et otserakenduvad määrused – selles ei olnud küsimus. Ja loomulikult on oluline, et ka nendest keegi informeeriks. Aga mu küsimus oli hästi praktiline, just Riigi Teatajas kajastamisest. Tõepoolest, ühel hetkel seal on konkreetne [märge]: kui ma võtan Riigi Teataja lahti ükskõik mis seaduse [koha pealt], siis ma näen, millal need konkreetsed seadused, seadusmuudatused on jõustunud. Aga kui ta veel ei ole jõustunud, kas siis sinna kirjutataksegi see tekst, mis on meile siia lisatud? Ma küsin konkreetselt, väga-väga praktiline küsimus: kuidas see asi Riigi Teatajas hakkab välja nägema?

Aitäh, lugupeetud küsija! See seadus jõustub ja üldjuhul avaldatakse üldises korras, sest siin on terve rida muid sätteid ka, mis ei ole seotud ... (Saalist täpsustatakse.) Jaa, seesama punkt selle kohta, tõepoolest, ega Riigi Teataja ei saa muuta teksti, mille seadusandja on heaks kiitnud, see läheb täpselt sellisena, nagu see siin on.

Nüüd tõepoolest, seletuskirjas ja selgituses on viide, säte selle kohta, et kuna selle sätte puhul jõustumise kuupäev on täna teadmata, siis tuleb selle kohta lihtsalt hiljem Riigi Teatajasse see säte, millal Euroopa Komisjon on vastava otsuse teinud, millal on jõustunud seesama hoiatusteadete süsteem tagasisaatmisotsuste juures, nii et seda otsust tõepoolest me hetkel ei tea. Kui see otsus Euroopa Komisjoni poolt tuleb, siis tuleb vastav teade ka Riigi Teatajas. Aga see eelnõu, kui see saab seaduseks, eks ju, ja president selle välja kuulutab, siis see ikkagi avaldatakse Riigi Teatajas tavapärases korras, sest siin on terve rida muid sätteid ka. Ja see, millal see jõustub, loomulikult pikk ja keeruline jutt, aga kui lugeda muudatusettepanekut nr 2, siis on väljaloetav ja arusaadav, et see tegelikult ei jõustu tavapärases korras, vaid on seatud sõltuvusse Euroopa Komisjoni otsusest. Kui see otsus on tehtud, siis see jõustub.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Selle jutu jätkuks: miks see punkt siia sisse pannakse, kui Euroopa Komisjon ei ole suutnud otsust teha ja ei teata, millal see otsus tehakse? Aga ma küsin § 1 punkti 9 kohta: "paragrahvi 14 lõikes 2 asendatakse sõnad "riigist lahkuma" sõnadega "lahkuma kolmandasse riiki"." Kuidas seda garanteeritakse? Meil on Venemaaga piir, aga kui kuhugi mujale, näiteks Türki soovitakse välja saata, siis kuidas see Euroopa Liidus lahendatud on? Kui Eesti tahab välja saata kedagi, kes ei ole, ütleme, Vene Föderatsiooni [kodanik], vaid on mõnest teisest kolmandast riigist ja [selle riigiga] ei ole [Eestil] piiri? Kas on kokkulepped, et inimene antakse ühest riigist teise üle, või milline see lahendus on?

Aitäh, lugupeetud küsija! Kui me räägime kellegi saatmisest kolmandasse riiki, siis siin on hästi oluline tegelikult – ka siin on muudatus, me täna ei pea seda liiga palju puudutama, kuna see oli esimese lugemise teema –, et nüüd saab saata kolmandasse riiki üksnes selle isiku nõusolekul. Ma räägin kolmandasse riiki saatmisest. Üldjuhul saadetakse nad tagasi oma kodakondsusjärgsesse riiki või alalise elukoha järgsesse riiki. See on üldreegel. Kolmandasse riiki saab saata üksnes tema nõusolekul. Varem oli see säte teine, aga nüüd saab seda teha üksnes tema nõusolekul.

Hea komisjoni esimees, rohkem küsimusi ei ole. Tänan!

Aitäh!

Avan läbirääkimised. Palun! Läbirääkimiste soovi ei ole, vaatame läbi muudatusettepanekud. Muudatusettepanekuid on meil kaks, mõlemad on teinud põhiseaduskomisjon ja neid on arvestatud täielikult. Oleme ka muudatusettepanekud läbi vaadanud, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 518 teine lugemine lõpetada. Teisi soove ei näe, teine lugemine on lõpetatud.

Meie tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teenistuse seaduse ja töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 543 teine lugemine. Palun kõnetooli põhiseaduskomisjoni esindaja Marko Tormi.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid, tere päevast! Nii, teine lugemine. Käin üle komisjonis arutletu. Usutavasti on eelnõu sisu kõigile tuttav. Esimese lugemise puhul sai põhjalikult üle käidud, miks ja millistel eesmärkidel neid muudatusi sisse viiakse.

Lisan ennetavalt, et põhiseaduskomisjoni ametnikud on saatnud kõikidele kaasatavatele institutsioonidele kirjad võimalike muudatusettepanekute kohta välja tähtaegselt. Reageeris Riigikohus ja nende hinnang oli sellekohane, et nad arvamust ei avalda.

28. aprilliks, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks laekus kaks sisulist muudatusettepanekut. Need olid Isamaa fraktsioonilt ja Justiitsministeeriumilt. Paluti teha üks tehniline muudatus. Ja see oli muudatus, mida toetas ka komisjoni liige härra Eduard Odinets. Muudatus puudutas kõrgemate riigiametnike väljajätmist teatud muudatuste puhul.

Nii, aga sisuliselt Isamaa muudatusettepanekutest. Üks muudatusettepanekutest oli selline, kus Isamaa fraktsioon ei toetanud seda, et seaduseelnõuga saaks sisse viidud võimalus jätta inimene ametisse ilma konkursita, juhul kui töösuhe on teenistuses juba alanud. Toon näiteks selle, et inimene on avalikust teenistusest lahkunud lapsehoolduspuhkusele, on korraldatud uus konkurss, inimene on tööle võetud ja mingil ajahetkel ütleb lapsehoolduspuhkusele siirdunud inimene, et ta ei naase. Hetkel peaks kehtiva seaduse kohaselt viima läbi uue konkursi, kuid seadusandja on selle eelnõu näol loonud võimaluse paindlikumaks asjade korralduseks. Ehk konkurssi ei pea korraldama juhul, kui juba ametis olev inimene täidab oma kohustusi, [teeb] tööd hoolega ja on asutuse juhtidele igati vastuvõetav. See ei ole kindlasti konkurssi välistav tingimus, aga nii nagu esimesel lugemisel ka selgitatud sai, lisandub seadusesse natukene rohkem paindlikkust.

Põhjendusena Isamaa fraktsiooni ettepanekule härra Tarmo Kruusimäe lisas, et nemad soovivad seda punkti välja jätta eesmärgil, et inimesed roteeruksid ja konkursile tuleks uusi ja värskeid inimesi. Märge ka selle kohta, et avalikele kohtadele peab olema konkurss, et noored inimesed alustaksid karjääri Eestist. Mitmed komisjoni liikmed avaldasid veel arvamust. Debatt ei olnud kirglik, ei olnud maailmavaateline, oli täiesti sisuline. Aga ei ministeerium ega ka mitmed komisjoni liikmed härra Kruusimäe seisukohta ei toetanud ja Isamaa muudatusettepanekut ei toetanud.

Sõna võtsid Monika Tappo ministeeriumi poolelt, Toomas Kivimägi ja ka mina ise komisjoni liikmena. Muudatusettepanek on jäetud arvestamata. Poolt oli 3 inimest: Kalle Grünthal, Paul Puustusmaa ja Tarmo Kruusimäe, ning muudatusettepaneku vastu oli 6: härra Kivimägi, Natalia Malleus, Tõnis Mölder, Eduard Odinets, Marko Torm ja Ülle Rajasalu.

Teine muudatusettepanek puudutas seda, et juhul kui konkurss on läbi viidud – ma tuletan meelde, et tegemist oli ka Isamaa fraktsiooni muudatusettepanekuga –, siis eelnõu kohaselt, kui selgub, et kandidaate on mitu, ja ka teisele või kolmandale kohale jäänud kandidaadid olid igati väärt, ning mingi aja möödudes, kuni 150 päeva jooksul tekib vajadus taas ametikoha täitmiseks, on tegelikult võimalus ilma täiendavat konkurssi korraldamata teisele või kolmandale positsioonile jäänud kandidaate töösuhtesse või teenistusse võtta. Taas, selleks et süsteem oleks paindlikum ja konkurssi konkursi tegemise pärast läbi viima ei peaks. Isamaa fraktsioon seda muudatusettepanekut ei toetanud ja komisjonis tehti hääletus. Sarnaselt eelmise hääletusega oli poolt 3 ja vastu 6.

Menetluslike otsuste puhul oli nii, et võtta tänaseks päevakavva, teha ettepanek teine lugemine lõpetada (siin oli konsensus), ja nii ta oligi. Olen avatud küsimustele. Olge head!

Alustab Aivar Kokk. Palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kas sa oskad öelda [selle kohta], et siin parandusettepanekus nr 3 on, et 150 kalendripäeva ei tohi möödunud olla eelmisest konkursist ja kolm inimest, välja arvatud võitja, võivad konkureerida. Aga peab olema paremusjärjestus. Sa oled ka avalikus sektoris tööd teinud. Kas sa mäletad, et sa oleksid mõne konkursi teinud sellise, kus seitse inimest konkureerivad ja sa teed paremusjärjekorra üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus-seitse? Ma olen ka selles süsteemis töötanud, aga ma küll ei mäleta, et me oleksime järjekorda pannud. Oleme valinud küll esimesed kaks, et kui esimene loobub, siis järgmisena räägitakse läbi teisega, aga [me pole valinud välja] rohkem. Siin peaks olema välja valitud ka teine-kolmas-neljas, sest üks valitakse juba enne. Kas sellest oli komisjonis arutelu?

Aitüma küsimuse eest! Teise lugemise eel seda komisjonis ei arutatud, küll aga algselt eelnõu tutvustamisel. Ja mina ise kusjuures, hea Aivar, küsisin selle küsimuse ka ministrilt – olles praktikas neid konkursse erineval tasandil läbi viinud küll ja küll –, et kas see muutub sel juhul kohustuslikuks. See ei muutu kohustuslikuks, selle pingerea koostamine, sest tegelikult see ei ole kohustuslikus vormis. Seda võib kohaldada selliselt, aga ei pruugi. Aga loomulikult, alati tuleb igasugune taasesitatav vorm võimalike vaidluste korral abiks ja kasuks. Nii et võib-olla see on midagi sellist, mis uue normina praktikasse rakendub. Hetkel me ei oska seda öelda.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Võib-olla ma ei mäleta täpselt, aga tuleta mulle meelde, kas selle eelnõu koostamisel on tehtud väljatöötamiskavatsus ja kas on hinnatud selle vastavust põhiseadusele või Euroopa Liidu õigusele.

Aitäh küsimuse eest! Kuna põhiseaduskomisjon seda teemat on arutanud, siis tegemist on seaduseelnõuga, mis on kooskõlas põhiseadusega.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin eelnõu § 1 punkti 9 kohta. Seal on kirjas, et ametnik võib nõuda teenistusest vabastamist koondamise tõttu, ja siis on paar punkti seal all, mis puhul ta võib koondamist nõuda. Kas komisjonis oli arutelu selle kohta, et nüüd tehakse erand töölepingu seaduses? Kas hakatakse ka töölepingu seadust ühtlustama selle põhimõtte järgi või on kavas mingisugune lisaboonus ametnikule? Siin minnakse nagu eri teed, aga suur osa inimesi on meil tööl ikkagi töölepingu alusel.

Aitäh! Küsimus on igati asjakohane. See teema tõstatus ka komisjoni istungil. Kuna töölepingu seaduses on selline võimalus töövõtjale ette nähtud, aga avalikus teenistuses seda siiani ei olnud, siis me võrdsustame need võimalused. Tavaliselt, mis põhjus on koondamise nõudmiseks või palveks? Ikkagi kompensatsioon.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea Marko! Selle parandusettepaneku juurde tagasi tulles – mul tekib sihukene kõhkluse ja kahtluse tunne. See on ju ideaalne võimalus korruptsiooniks. Ütled oma tuttavatele ja sõpradele, et konkureeri sellele [kohale], kaks kohta jääb vabaks, aga ühele ma teen konkursi, paneme sinu sinna teiseks. Ega siis komisjoni liikmetel ei ole huvi, kes teine või kolmas on, neil on huvi, kes on esimene. Ka tagantjärele on võimalik neid komisjoni järjekordi tekitada. Protokollile lisada üks lisa ei ole mingi küsimus. Kas komisjonis oli arutelu, kes selle ettepaneku tegi üldse, sellise parandusettepaneku? Minu arvates on see ikka päris riskantne.

Aitäh küsimuse eest! Eks neid ohte on tegelikult tööle võtul ja ametisse nimetamisel olnud alati, ükskõik, milline paberinõue seal juures on. Kui asutuse juht tahab kedagi tööle võtta, siis ta tõenäoliselt selle inimese ka tööle võtab – paberita või paberiga –, ja need asjad pannakse siis vastavasse vormi, nii nagu vaja on. Aga mina tõepoolest näen, et eelnõu on mõistlik, annab paindlikkust juurde ja on tegelikult tänapäeva ootuste suhtes ka organisatsiooni juhtimises igati asjakohane. Ei näe siin mingisugust tonti.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et ma kuulsin õigesti: sa ütlesid, et kui põhiseaduskomisjon on mõnda eelnõu arutanud, siis järelikult on ta põhiseadusega kooskõlas. See tähendab, et kui Euroopa Liidu asjade komisjon on midagi arutanud, siis on see eelnõu automaatselt kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Sain ma õigesti aru? Kas see praktika ongi nüüd niimoodi, et kui põhiseaduskomisjon arutab midagi, siis järelikult on ta põhiseadusega kooskõlas ja ei peagi kusagil mujal midagi märkima?

Aitäh küsimuse eest! Päris õigesti vist aru ei saanud või vähemalt mina seda mõtet sellisena välja ei käinud. Mõte oli ikka selline, et kui ta põhiseaduskomisjonis arutlusel on ja ministeeriumist on tulnud, siis tehakse kõikide osapoolte poolt kõik, vähemalt meile teadaolev, et tegemist oleks korrektse seaduseelnõuga. 

Rohkem küsimusi ei paista. Tänan!

Aitäh!

Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Vaatame läbi muudatusettepanekud. Esimese muudatusettepaneku on teinud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Priit Sibul, palun!

Aitäh! Ma palun seda ettepanekut hääletada. 

Head kolleegid, tuletan kõigile, kes võib-olla vahepeal saalist väljas olid, meelde, et arutame muudatusettepanekuid eelnõu 543 – avaliku teenistuse ja töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu – kohta. Arutusel on esimene muudatusettepanek, mille tegi Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. See on meil vaja läbi hääletada. Seega panen hääletusele esimese muudatusettepaneku, mille on teinud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepanekut toetas 20 Riigikogu liiget, vastu oli 42, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Teise muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon ja [seda on] arvestatud täielikult. Priit Sibul, palun!

Hääletame seda ka.

Hääletame seda ka. Me just hääletasime. Kas olete nõus, et läheme hääletuse juurde? Tänan! Panen hääletusele teise muudatusettepaneku ... Vabandust! Härra Kivimägi.

Auväärt juhataja, te praegu küll eksisite. See teine muudatusettepanek on ikka komisjoni ettepanek jätta arvestamata ...

Jaa, vabandust! Mul on märkustes siin jäänud see ... Selles mõttes, et jah, minu viga. Vabandan. Teise muudatusettepaneku on tõepoolest esitanud Isamaa fraktsioon ja juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Ma väga vabandan. Lugesin valesti, sattusin liiga hoogu. Aga Priit Sibul soovib seda ikkagi hääletada, eks ju? (Saalist vastatakse.) Ikka. Selge. Seega, teise muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon ja mis on jäetud arvestamata, panen praegu hääletusele. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepanekut toetas 20, vastu oli 42, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust.

Nii, ja nüüd jõuame kolmanda muudatusettepaneku juurde, mille on teinud põhiseaduskomisjon ja seda on arvestatud täielikult. Seda ei soovi keegi hääletada. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku teine lugemine lõpetada, aga juhatajale on saabunud ettepanek Isamaa fraktsiooni esimehelt: Isamaa fraktsioon teeb ettepaneku katkestada Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teenistuse seaduse ja töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 543. See on meil vaja läbi hääletada. Ma eeldan, et me võime minna hääletuse juurde, kuna me just tegime kaks hääletust? Kena. Panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku katkestada Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teenistuse seaduse ja töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 543 teine lugemine. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Katkestamise ettepanekut toetas 20 Riigikogu liiget, vastu oli 42. Ettepanek ei leidnud toetust. Oleme teise lugemise lõpetanud.

Liigume edasi meie tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud maagaasiseaduse, hädaolukorra seaduse ja konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu 596 esimene lugemine. Palun kõnetooli majandus- ja taristuminister Taavi Aasa. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Esitan teile täna eelnõu, mille algatamine on otseselt põhjustatud Venemaa rünnakust Ukraina vastu. Eesti gaasitarbimine sõltub hetkel Venemaast veel kuskil 80% ulatuses. Olukorras, kus Vene-poolsele tarnele ei saa enam kindel olla, peame me olema valmis gaasi pikaajalisteks tarnehäireteks. Samuti on oluline tagada, et gaasi strateegiline varu on hoitud ja selle kulud jooksvalt kaetud.

Vabariigi Valitsuse algatatud maagaasiseaduse, hädaolukorra seaduse ja konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõul on kokkuvõttes kolm eesmärki. Esiteks, tagada regulatsioon pikaajalise gaasitarnehäiringu tagajärjel gaasisüsteemi toimepidevuseks. Teiseks, tagada gaasi strateegiline gaasivaru haldamise kulude katmine. Ja kolmandaks, täpsustada LNG-terminali kasutamisega seotud regulatsiooni.

Kuivõrd lühiajalise tarnehäirega toimetulekuks on kehtiv regulatsioon piisav, siis kehtiv maagaasiseadus ei reguleeri piisavalt tõhusalt ja turuosaliste vajadustega arvestavalt tegevusi just gaasitarnete pikaajalise katkestuse korral. Samuti ei ole regulatsioonis strateegilise gaasivaru haldamisega seotud kulude katmise põhimõtteid. Hädaolukorra seaduse alusel on küll võimalik varud moodustada, kuid nende haldamisega seotud kulud tuleb kehtiva regulatsiooni järgi katta riigieelarvest. Kuigi esimese aasta hoiukulud olukorda arvestades siiski eelarvest kaetakse, ei ole lahendus jätkusuutlik varude haldamise tagamiseks.

2022. aasta 1. jaanuaril jõustunud konkurentsiseaduse muudatuste kohaselt rahastatakse osa Konkurentsiameti eelarvest järelevalvetasudest. Konkurentsiametile käesoleva eelnõuga seoses lisanduvaid täiendavaid ülesandeid ja rahastamise vajadust silmas pidades tehakse muudatus ka konkurentsiseaduses. Palun teil eelnõu toetada. Aitäh!

Hea minister, teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Ma tahan oma küsimusele saada väga konkreetset vastust. Selle seaduseelnõuga püütakse mööda minna kõikidest Euroopa Liidu direktiividest ja anda ühele ettevõttele täielik võim – see võim, mida ei tohi anda. Me oleme gaasitrassid, müügid ja elektriasjad lükanud eraldi ja nüüd Eleringile proovitakse jälle midagi pihku anda ja konkureerida, riigiettevõtete eelised anda eraettevõtetele. Mul on ainult üks küsimus. Kes konkreetselt – ärge öelge mulle, et valitsus, vaid konkreetne inimene – andis Rein Vaksile ülesande seda eelnõu teha?

Aitäh! Nii, nagu ma ütlesin, eelnõu vajadus tuleneb otseselt kolmest punktist. Selle eelnõuga kindlasti ei anta kellelegi mingisugust monopoli.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Hea minister! Me kõik teame, milline see gaasiseis täna on. Aega on ülimalt vähe. Jah, küsimus on, miks see seadus täpselt sellisel kujul siin on, ja nii edasi. Aga mul on päris konkreetne küsimus: kas on teada, kuhu ja millal LNG vastuvõtmisvõimekus Eestis rajatakse?

Aitäh! Kindlasti on Eestis LNG vastuvõtuvõimekuse rajamiseks mitmeid kohti, aga kõige kiiremini on võimalik see rajada Paldiski poolsaare põhjakaldale. Eesmärk on, et see oleks valmis selle aasta sügisel.

Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Vaadates seda eelnõu ja seletuskirja, tihti seletuskiri annab väga palju informatsiooni, siis seekord paraku seda informatsiooni on vähem. Ma vaatan, et seletuskirja just see osa, mis võtab kokku, kui palju räägiti eri huvigruppidega, [kui palju oli] avalikke konsultatsioone, kooskõlastamisi ja nii edasi, siis tuleb välja, et eelnõu on olnud väga kiireloomuline ja sisuliselt eri osapooltega, kes turul tegutsevad, pole tegelikult räägitud. Minu jaoks on küsimus, miks te seda ei teinud ja millised on plaanid tulevikuks. Ma näen tõesti, et ainult bilansihalduritega on arutatud ja see on ka kõik.

Aitäh! Kõigepealt, te ütlesite õigesti, et tõesti bilansihalduritega on seda eelnõu arutatud ja see eelnõu eelkõige oma sisult puudutab bilansihaldureid. Aga enne ministri määruse andmist on kindlasti oodatud täiendavad ettepanekud. Nii palju, kui ma tean, on ka ettevõtjad juba oma ettepanekuid saatnud. Mina ühte sarnast eile nägin. Kahtlemata vaatame me nad kõik läbi.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra juhataja! Ma küsin nende kulude kohta, mis selle varustuskindluse tagamisega seotud on. Lugupeetud minister, eelnõust nähtub, et need kulud on võimalik võrguteenuse hinnale juurde lisada, [need saavad] võrgutasu sees olla, ja need kulud on kokku 30 miljonit eurot. Ka lisaeelarves, mis meil menetluses on, on näha, et Eleringile antakse osaluse omandamiseks 30 miljonit eurot MKM-i valitsemisala eelarves. Kui palju see Eleringi vastuvõtuvõimekus tegelikult maksumaksjale kokkuvõttes maksma läheb?

Aitäh! Kõigepealt, vastuvõtuvõimekus ei ole seotud 100% Eleringi kuludega. Eleringi kuludeks on toruühenduse loomine gaasivõrgu ja kai vahel. Selle hinnanguline maksumus on 4–5 miljonit eurot. Nüüd see 30 miljonit eurot. Selle eesmärk on see, et meil oleks koos Soomega võimalik rentida laev. Ma väga loodan, et see kulu Eestile tervikuna ei ole 30 miljonit, vaid see on 10 miljonit, ja esialgne kulu tuleb riigieelarvest. Tulevikus, kuna laeva puhul on sisuliselt tegemist ujuvterminaliga, siis sellesse tuleb suhtuda nii nagu igasse terminalikulusse. See lisandub lõpptarbijahinda, nii nagu keegi kuskil terminali kasutab, eks ole, selle eest tuleb tasuda ja järelikult see lisandub tulevikus gaasi hinda.

Ivari Padar, palun!

Lugupeetud härra minister! Kui ujuvterminalist räägitakse, et ujuvterminali renditakse, siis kuidas on tagatud see, et sügiseks on olemas selline asi nagu gaasiühendus ujuvterminaliga? Kuidas on garanteeritud see, et gaasiühendus ujuvterminalini sügiseks jõuaks?

Ma saan aru, et küsimus oli gaasiühenduse kohta ujuvterminaliga, võrguga? (Saalist täpsustatakse.) Selle eelnõu kohaselt ongi täpselt nii, et Eleringi kohustus on see gaasiühendus kaiga tagada.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Seletuskirjast saame lugeda, et gaasivaru haldamise kulu on umbes 0,8 eurot ehk 80 senti megavatt-tunni eest. Võib-olla natuke avate, kuidas see arvutuskäik ikkagi tuli. Kas see 4 miljonit on nüüd Eleringiga juba kokku lepitud või kust see 4 miljonit [tuli]? Ülejäänu on niisugune matemaatika muidugi, aga kuidas te selle 4 miljoni saite?

Aitäh! Gaasivaruga ei tegele otseselt mitte Elering, vaid sellega tegeleb Eesti Varude Keskus, selle soetamisega. Nii nagu kütusevaruga, täpselt samamoodi tegeleb tulevikus gaasivaruga Eesti Varude Keskus. 4 miljonit eurot tuleneb sellest, et see on suurusjärgus 1 teravati hoiukulu Inčukalnsi gaasihoidlas.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh! Hea minister! Ajakirjanduses on selle terminalide teema kohta siin viimase kuu-paari jooksul üksjagu kirjutatud ja ega mina ei ole ka päris täpselt aru saanud, miks ministeerium käitub nii, nagu ta käitub. Küsimus järgmine. Kui see gaasikriis, see verine gaas, see sõda, see energiahindade kallinemine tuli, siis valitsus ei teinud suurt midagi, aga erasektor hakkas kohe mõtlema, toimetama, vaatas, kuidas oleks võimalik seda terminali rajada. Nüüd on erainvestorid jõudnud päris kaugele ja äkki hakkab valitsus justkui sama asja tegema. Kuidagi kummaline. Miks nii, et me nagu püüame erainvestoritelt vaipa alt ära tõmmata?

Aitäh! Ei, vastupidi, me tahaks erainvestoreid pigem toetada selles protsessis. Üks tugi ongi see, et selle eelnõuga me anname Eleringile kohustuse rajada toruühendus nende rajatavale kaile. Me ei tee kindlasti sama asja, mida erasektor. Erasektor on tegelenud selle projektiga juba päris pikki, mitmeid aastaid, see ei ole kindlasti nende lauale tulnud viimase aasta jooksul või selle energiakriisi või Ukraina kriisi valguses. Lihtsalt see teema on nüüd muutunud ka nende jaoks aktuaalseks. Ja see teema on muutunud aktuaalseks ka riigi jaoks.

Tõepoolest, kui terminal oleks aastaid tagasi Eestisse loodud, siis me täna seda loomulikult ei arutaks. Aga ma ei ole teiega kindlasti nõus, et riik püüab teha sama asja. Vastupidi, me teeme kõik selleks, et erasektor saaks selle vastuvõtuvõimekuse luua. Ja veel kord, anname ka Eleringile siin kohustuse, et loodud vastuvõtuvõimekus oleks toruga meie gaasivõrguga ühendatud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Nagu ma aru saan, ehitab Elering selle kai. Ma ei tea, mis Alexelale jääb. Aga minu küsimus on, et miks Alexela seda seakisa on viimasel ajal nii paksult täis, ka meie saal siin, mõned kolleegid Isamaast ja sotsidest. Ja ma loen siin, et Alexela firma sees on juba, et ERR-i küsitlust kallutada, öeldud, et tulge appi, ummikupärg tuleb Alexelal peast ära võtta. Väga huvitav selline [olukord], kutsutakse olukorda mõjutama. Miks Alexelal ja tema käsilastel praegusel hetkel selline seakisa on?

Aitäh! Kõigepealt parandaks ära selle, et Elering kindlasti seda kaid tänase seisuga ei ehita. Kai ehitus on Alexelal koos Infortariga. Nüüd, miks keegi moel või teisel annab kommentaari läbirääkimiste käigu kohta ajakirjandusse, ma arvan, et seda võiks ja peaks nende enda käest küsima. Protsess on olnud dünaamiline. Teiselt poolt tuleb mõista ka erasektorit, eks nemad püüavad oma tulusust maksimeerida.

Sven Sester, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma arvan, et me peaksimegi diskuteerima. Ma arvan, et Peeter Ernitsa küsimus oli väga õigesti asetatud, võib-olla keelekasutus ei olnud kõige korrektsem. Aga ma arvan, et küsimus on, kui palju peaks tegelikult tolereerima riigikapitalismi, kui palju erainitsiatiivi, milline on tegelikult efektiivsus ja nii edasi. Ma arvan, et need oleksid need küsimused, mis meil peaksid laua peal olema.

Aga minu küsimus teile on konkreetsemalt sellest. Ma olen aru saanud, et iseenesest Euroopas – ja me oleme ka vastavalt käitunud sellele –, ütleme, võrkude omanik ja nii-öelda turutegijad, need on lahutatud, samamoodi on tehtud elektriga ja gaasiga. Kas praegusel hetkel ei teki probleeme, kui, ma saan aru, võrgu omanik Eleringi näol hakkab ka tegelikult mingil määral turul tegutsema? Kas siin mingit probleemi ei ole, te ei näe siin Euroopa kontekstis mingeid vastuolusid?

Aitäh! Kõigepealt, ei näe, sellepärast et ma ei näe seda, kuidas Elering hakkaks tegutsema turul. Eleringi ülesanne on ehitada ühendus kaiga, see on tema töö. Jah, tänases olukorras on tõesti Eesti Elering ja siis vastavalt Soome sarnane ettevõte need, kes on võtnud initsiatiivi. Eelkõige just nimelt Soome Elering on olnud see, kes on võtnud initsiatiivi laeva rentimisel. Ja tuleb öelda, et nad oleksid seda teinud sõltumata sellest, kas Eestis Elering selle protsessiga oleks liitunud või ei oleks liitunud.

Ma arvan, et sellest on juba rohkem kui kuu, ma arvan, et poolteist kuud, kui Rahvusvahelise Energiaagentuuri koosolekul esimest korda tuli jutuks see, kas soomlased oleksid valmis meie Paldiski-projektiga moel või teisel liituma, seda kasutama hakkama. Ja soomlased ütlesid üheselt ja kindlalt: nemad endale ujuvterminali soetavad, rendivad. Ehk see protsess oleks toimunud sõltumata sellest, kas meie oleme kaasas või ei ole. Ma arvan, et meie jaoks on lihtsalt riskide maandamiseks ja hinna maandamiseks mõistlik esimeses etapis kaasas olla. Aga see, et Elering hakkaks tegutsema gaasiturul – seda kindlasti mitte.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Te ütlesite, et ei ole jõudnud turuosalistega rääkida, aga muudatusettepanekuid tuleb ja te ise olete ka juba ühte näinud. Lihtsalt, te olete praegu siin parlamendi kõnepuldis ja me juba menetleme seda eelnõu. Teile tekivad mingid muudatusettepanekud, aga teil ei ole nendega mitte midagi teha. Need ettepanekud peaksid hakkama parlamenti tulema. Kui mõistlikuks te sihukest õigusloomet peate, et ei jõua eelnõu suhtes enne läbi rääkida ja planeerida seda mõistlikul kujul? Me juba teame, et esimese lugemise ajal on seda eelnõu vaja hakata parandama ja toimetama parlamendi komisjonides, mis loomulikult on parlamendi töö, aga siiski. Mis põhjusel jäi see eelnõu osalistega läbi arutamata, enne kui ta siia jõudis?

Aitäh! Kõigepealt, nii nagu juttu oli, eks ole, bilansihalduritega on sellest räägitud. Loomulikult on gaasiturul turuosalisi rohkem kui ainult bilansihaldurid. See osa, mis puudutab kõiki teisi turuosalisi, puudutab tarbijarühmi, keda hakkab mõjutama tegutsemine hädaolukorras, ehk kui toimub nii-öelda väljalülitamine, juhul kui selleks peaks tekkima vajadus. Aga see osa puudutab pigem ministri määrust, nii et see reguleeritakse ministri määrusega. Ja ka need turuosaliste pöördumised, mis on tulnud, on pigem seotud ministri määrusega ja kahtlemata me vaatame nad enne selle määruse andmist läbi.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Mu esimesele küsimusele, mis see maksma läheb, mainisite summat 10 miljonit eurot. Me siin opereerime nii selles seaduses kui ka lisaeelarve seaduses ikkagi 30 miljoniga. Äkki te saaksite minu ja ka teiste jaoks veel kord selgitada, mis see maksumus on ja milleks MKM-ile see 30 miljonit ikkagi eraldatakse selle projekti puhul? Ja siia otsa ka küsimus raha eraldamise kohta osaluse omandamiseks. Palun, kas saaksite täpsustada, kelle osalust omandatakse ja kes või milline ühing hakkab seda terminali hiljem haldama?

Aitäh! Jah, hea meelega selgitan. Selle ettevõtte, mis selle laeva rentimiseks luuakse, loovad Eesti Elering ja sarnane võrguhaldur Soomes. Kahe peale. Vastavalt sellele, milline on gaasi tarbimise osa kummaski riigis, jaguneb ka osalus ettevõttes. Suurusjärgus üks viiendik on Eesti, neli viiendikku on Soome. Nüüd, seda lisaeelarvet koostades võis eeldada, et selle laeva maksumus on 50+ miljonit eurot. Vabandust, rentija maksumus on 300–400 miljonit eurot, rent on circa 50+ miljonit eurot. Tollel hetkel ei olnud täpselt teada, kui suur see [summa] on, sellepärast et turuinfo kohaselt neid laevu on vähe, seetõttu oli see pidevalt sellises kasvamise protsessis. Tegelikult on laevaomanikud siin jõupositsioonil.

Ja nüüd, võttes sellest 50 miljonist eurost ühe viiendiku, on Eesti osaks 10 miljonit ja Soome osaks 40 miljonit. Kuna me ei teadnud, kui suur see summa lõpuks on, siis on see võimalik aktsiakapitali laiendus suurem, aga kindlasti seda ei paigutata sinna rohkem, kui on vajalik selle ettevõtte loomiseks ja laeva esimese aasta rendiks. Sealt tuleb see 10 [miljonit] ehk üks viiendik kogu tarbimisest.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te küll rääkisite sellest, aga on mõningad nüansid, mis vajavad täpsustamist. Eelnõu kohaselt lisatakse veeldatud maagaasi vastuvõtmise võimekuse rajamisega seotud kulud Eesti tarbijate poolt makstavasse võrgutasusse. Kas on ka hinnatud selle võrgutasu mõju tarbijatele ja konkurentsile turul? See on ju ka väga oluline.

Aitäh! Kõigepealt, kui me räägime sellest osast, mis läheb võrgutasusse, siis on see põhimõtteliselt see toruühendus kaiga. See on üks osa võrgust, see saab olema üks osa võrgust – toruühendus. Selle maksumus on suurusjärgus 4 miljonit pluss/miinus 1 miljon eurot. Seda täna tõesti viimase kopika täpsusega ei ole võimalik öelda, aga suurusjärgus 4 miljonit eurot.

Ja see on umbes sama tasu hulk, vaadates meie tarbimist. See sõltub sellest, kui palju sealt lõpuks gaasi läbi tuleb. Kui me võtame, et terminali maksimumvõimsus on 30 teravatti, 1 teravati puhul on 4 miljonit umbes 80 senti ja kui 4 miljonit jagada 30 teravatiga, kui terminal töötab täisvõimsusega, siis on tegelikult selle osakaal tänases gaasi hinnas täiesti marginaalne. Arvestame, et gaasi hind täna on umbes pluss/miinus 100 eurot. Nii et see kindlasti ei ole määrav.

Mis puudutab kai kulusid, kai investeeringut ja laeva soetust, siis tegemist on terminaliga ja see lisandub gaasi hinda täpselt nii, nagu ükskõik millise teise terminali kaudu gaasi ostmine või gaasi käitlemine, selles ei ole midagi teistmoodi. Täpselt samamoodi, kui meile tuleb LNG Klaipeda terminalist, siis ka need terminalikulud lõpuks gaasi hinnas kajastuvad. Selles osas ei muutu midagi. Jah, selle toru, mis ühendab kaid meie põhivõrguga, kulu lisandub, aga veel kord: mida rohkem terminal töötab, seda väiksem selle osakaal gaasi hinnas on ja tegelikult on see suhteliselt marginaalne.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Ma ei ole aru saanud, mis Eesti riigis toimub. Väga selgelt on rohepöördeks vaja 14–16 miljardit eurot ja kogu aeg on prognoositud seda, et enamuse rahast peaks panema erasektor. Te püüate nüüd riigiga tulla sellesse sektorisse, kus eraettevõtted on [abi] pakkunud. Miks riik tuleb siia rentima laeva mitmekordse hinna eest? Miks Elering teeb sellise lepingu? Ja kust te võtate selle, et seda võrgutasu, kui gaas Eestis võrgus läbi jookseb, hakkab maksma Soome? Sellist süsteemi ei ole. Eestlane maksab selle võrgutasu kinni, mitte keegi teine. Meie ju ei maksa Lätis Inčukalnsist tuleva gaasi võrgutasu, seda maksab Läti. Te räägite siin inimestele teemasid, mis minu arvates ei ole õiged. Ma küsin: kui eraettevõtjad olid valmis kõike seda tegema, siis miks riik sekkus sellesse protsessi ja tahab palju kallimalt eestlastele gaasi müüma hakata? On teada, et Elering küsib kindlasti kordades rohkem kui eraettevõtja.

Aitäh! Kõigepealt hakkame sellest pihta, et Elering ei küsi kindlasti kordades rohkem kui eraettevõtja, sellepärast et need hinnad on kõik reguleeritud hinnad. Siin ei saa kellelgi olla sellist võimalustki, et ta küsib rohkem kui kulu pluss mõistlik tulu.

Nüüd, kas eraettevõtja oli valmis kohe seda kõike ise tegema? Ei olnud. Protsess algas niimoodi, et eraettevõtja ütles, jah, ma teen, aga riik garanteerigu. Täpselt nii hakkas see protsess pihta. Jah, see protsess on nende kahe kuu jooksul muutunud. Ma olen siin teiega nõus. Täna ei ole enam see olukord, mis oli kaks kuud tagasi, sest kõik turuosalised näevad, et maailm liigub pöördumatult selles suunas, et me Vene gaasist loobume.

Hakkas see protsess sellest, et oli oht, et Venemaa lõpetab gaasitarned, peatab need. Täna me oleme jõudnud sinna, kus me kõik saame selgelt aru, et ühel ajahetkel meie võrgupiirkond Venemaa gaasi tarbimisest loobub ja sellest johtuvalt on turuosalised mõistnud, et tegelikult seda projekti saaks väga suures osas teha turupõhiselt. See on muutunud, see ei olnud alguses nii.

Ja veel kord, öelda seda, et me tahame mingit riigikapitalismi teha – ei taha, jumala pärast, ei taha, jumala eest, ei taha. Kui erasektor teeks selle täiesti turupõhiselt, oleks see ideaalne variant kõikide jaoks. Absoluutselt ideaalne variant.

Laeva hind – laeva me ei ole kindlasti soetanud kallimalt, kui seda oleks võimeline tegema erasektor. Ja nii nagu ma ütlesin, selle laeva oleks Soome võrguhaldur soetanud igal juhul, sõltumata sellest, kas me oleks selles laevas olnud osaline või mitte. Pigem on meil mõistlik olla osaline, et tagada endale nii-öelda backup-variant.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma näen siin, kuidas Alexela ja mõne teise erafirma lobi on nii‑öelda pöörane. Aga minu küsimus on selle kohta, et valge laev peaks 1. novembril tulema Lahepere lahte. Samas on Pakri poolsaarel üle 300 meetri pikkune kai olemas, nii et seda 4–5 miljonit ei peakski kulutama. Aga nüüd, kui 1. novembrini on vähem kui viis kuud, tuleb ehitada avamerele kai [mõõtudega] 30 × 50 meetrit. See laine on seal väga kuri ja mulle on mitmed kaptenid öelnud – see pisikene kai, 30 × 50 meetrit, millest tuleb kilomeetri pikkune toru maale, ja see tanker, mis tuleb sinna –, et need avariid on kindla peale kohe tulemas sügisel. (Juhataja helistab kella.)

Aeg!

Kas sina ministrina ei karda seda, et aeg on liiga lühike ja esimesed katastroofid ... 

Härra Ernits, aeg!

Jaa-jaa. Raivot ei ole siin.

Aitäh! Kõigepealt, nende meetrite [koha pealt], kai pikkus ja toru pikkus, ma ei julge teiega kindlasti diskuteerima hakata, sellepärast et ei ole kindlasti pädev ütlema, kui pikk täpselt see toru sinna kaini on ja kui pikk täpselt see kai on. Minu teada on need numbrid natuke teised. Aga veel kord: ma ei hakka siin kindlasti selle üle diskuteerima.

Nii palju kui mina tean, siis see laht on üks paremaid kohti selle kai ja selle vastuvõtuvõimekuse loomiseks. Mis puudutab Paldiski lõunapoolset ehk, ütleme, Paldiskis olemasolevaid sadamaid, kus kai on olemas, ja meil on ka Muugal kai olemas tegelikult, siis neid kohti, kuhu laev saaks tulla, ujuvterminal saaks tulla, ei ole ainult Paldiskis, neid on Eestis teistes kohtades ka.

Aga kõigil nendel kohtadel on reeglina kaks viga. Üks on see, et samamoodi puudub toruühendus. Mis selle projekti puhul Paldiskis, põhjakaldal on hea, on see, et seal on tehtud kõik eeluuringud ja saab minna kohe ehitusloa protsessi ja sealt ehitusprotsessi. Kõikidel teistel juhtudel tuleb alustada kõikide uuringutega, kõikide protsessidega nullist.

Ja teine, mis kindlasti on Paldiski Põhjasadama puhul probleem, on see, et seal ei ole tagatud ohutusraadiust. See terminal vajab ohutusraadiust. Nagu te ise ütlesite, võib olla õnnetuse oht. Sellest johtuvalt peab olema tagatud ohutus, aga Põhjasadama puhul ei ole see tagatud. Muuga puhul oleks tagatud, aga Muuga puhul oleks vajalik oluliselt pikema toru ehitus. Veel kord: kogu eeltegevus – uuringud, alusuuringud ja nii edasi – on kõik siin tegemata, seetõttu see kai koht on kõige kiiremini teostatav.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Te viitasite, et uuringud on tehtud. Ma vaatasin, et mingi hetk vähemalt ornitoloogid väljendasid oma muret. Ma ei tea, milles see nende mure seisnes. Kas see on lahendamata või ei saagi seda lahendada? Aga küsimus on mul tegelikult selle kohta. Te viitasite, et Elering ei tule turule, raputasite pead eelnevalt, kui [selle kohta] küsimus oli. Mul on küsimus, äkki te natuke aitate kaasa. Lisaeelarves on erinevate asjade jaoks eraldatud vahendid. Äkki te kirjeldate täpselt, mis summad milleks on? Seal on, eks ju, gaasi hoidmiseks, toru väljaehitamiseks, seal on veel summasid. Äkki te nimetate need summad ja nende sihtotstarbe, kui te saate?

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab ornitoloogide muret, siis see on seotud sellega, et esialgu oli Alexelal plaan rajada kai LNG vastuvõtuks, toruühendus maismaaga. Torus oleks olnud LNG ja maal oleks olnud statsionaarne LNG gaasistamise võimekus. Ehk laev, mis tuleb selle kai äärde, peatub seal mingi aeg ja siis ta lahkub. Nüüd, ujuvterminali puhul on nii, et laev tuleb kai äärde ja see taasgaasistamise ehk FSRU laev seisab seal püsivalt. Ornitoloogide küsimus on selles, kas midagi oluliselt muutub seoses sellega, et laev ei seisa mitte ajutiselt, vaid püsivalt kai ääres. See on ornitoloogide murekoht, aga ma arvan, et see on lahendatav.

Nüüd, mis puudutab eelarvet, siis jah, tõesti, seal on mitmeid summasid. Seal on kõigepealt 150 miljonit gaasivaru soetamiseks. 150 miljonit sellel põhjusel, et tänane hind on 100. Tõenäoliselt, ma väga loodan, et kõik see 150 ei kulu ära 1 teravati ostmiseks, aga 150 on lihtsalt selle mõttega, et tänane gaasi hind liigub 100 eurost 200 euroni. See vahemik on niisugune suur ja seetõttu on 150. Aga ma väga loodan, et see number, mis lõpuks kulub, on väiksem. Siis on seal operaatoritasudeks ehk ostuprotsessiks 20 miljonit ja 30 miljonit on Eleringile just nimelt selle laevavõimekuse soetamiseks. Aga nii nagu ma enne seletasin, ka siin on see eeldus, on võimalik, et sellest kulub 10 miljonit ja kõik need vahendid ei kulu ära. See on see, mis on gaasiga seotult riigieelarves.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma uurin natuke varumaksete kohta. Tõepoolest, tehe on tehtud ja see on 0,8 eurot megavatt-tunni eest. Samas me oleme kuulnud, et kui kõik ei lähe päris nii nagu plaanitud ja me ei saa teatud ühendusi, siis loomulikult eraisikutele tagatakse gaas, tööstusettevõtjad peaksid justkui ise vaatama. Kui nüüd sest viiest saab kolm, siis kas see 0,8 ka muutub või on see fiks[eeritud]? Või kui ühel hetkel tuleb meil mingisugune tarbimine ja tarbime 6 megavatti, siis kas summa läheb väiksemaks? Kas see on ainult järgmiseks aastaks või on pidevalt? Kuidas sellega saab olema?

Aitäh! See summa iseenesest ei muutu, sest ta on seotud selle gaasivaru 1 teravatiga, mida riik ostab. Kui me peaksime ostma rohkem gaasivaru, eks ole, siis meil hoiumakse suureneb, aga samas ka gaasi kogus, millele hoiumakset jagada, suureneb, eks ole. Nii et tegelikult see 0,8 ei tohiks muutuda, juhul kui ei muutu hoiustamistasu. See 0,8 on pigem seotud hoiustamistasuga ja 1 teravatiga. Kui, ma ei tea, riik otsustab, et me ostame 2 teravatti reservi, siis hoiustustasu on kaks korda suurem ehk 8 miljonit eurot, aga samas see 8 miljonit eurot tuleb jällegi jagada 2 teravatt-tunni peale. (Saalist kommenteeritakse.)

Proovime hoida küsimuste formaati. 

Jah, vabandust, see on siis jagatud kogu selle tarbimisega. Täna me ei näe vajadust osta rohkem kui 1 teravatt. Kuidas me käituksime, ütleme, milline on plaan B, juhul kui ...? Plaaniga B igal juhul tegeleda tuleb. Kui ka kai ehitus algab, siis tegelikult me ei saa kindlad olla selle valmimises enne, kui see valmis on. Ka ehituse käigus võib ilmneda ootamatuid asjaolusid, mida iganes.

Kõigepealt meil on olemas varu kaitstud tarbijatele, mille on ostnud Elering, tulenevalt juba oma kohustustest peab ta seda omama. Lisaks sellele soetab Eesti riik 1 teravati gaasi. Reeglina Eesti soojaettevõtted, kes on ka gaasikasutajad, kasutavad küll väga suures osas hakkepuitu, aga tipukoormuse katmiseks kasutavad gaasi. Soojaettevõtted reeglina on võimelised kasutama vedelaid kütteaineid, on ta siis põlevkiviõli või mingi muu vedelküte. Ehk sellega tegelikult on kaetud teine teravatt. Kui me arvestame, et meie talvine tarbimine on suurusjärgus 3–3,5 teravatti, siis meil tegelikult kahe teravatiga on juba [olukord] lahendustega kaetud.

Ja tõepoolest, kui üldse peab hakkama kedagi välja lülitama, eks ole, siis tegemist oleks suurtarbijatega, tööstusettevõtetega, mitte kütteettevõtetega. Aga ka täna on meil olukord, kus riik ei ole siiamaani kunagi gaasi ostnud, vaid ostavad ikkagi gaasitarnijad vastavalt sellele, kuidas neil on lepingud ühe või teise ettevõttega, kes gaasi tarbib. Nii et täna ma eeldaks, et iga ettevõte, kes gaasi tarbib, mõtleb tõsiselt selle peale, kas see, kelle käest konkreetselt tema gaasi ostab, on juba gaasi varunud ja kui palju ta on seda varunud. Ehk ka ettevõtted mõtlevad sellele, kuidas nende varustuskindlus talvel oleks tagatud.

Nii et kokkuvõtvalt selle plaaniga B on nii, ma arvan, et ega me gaasita ei jää. Saavad kõik, kes gaasi kodutarbijana, küttetarbijana ja tööstusettevõttena, sellel talvel oma gaasi kätte. Pikemas perspektiivis on loomulikult LNG pikk varustuskindlus see, mis tagab rahuliku elu, mitte sellise tõmblemise.  

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Minu küsimus puudutab Euroopa Komisjonilt riigiabi loa taotlemist. Kuna sarnase LNG-terminali rahastamiseks on Leedu riik taotlenud Euroopa Komisjonilt riigiabi luba, siis kas eelnõu puhul on hinnatud vajadust riigiabi loa taotlemiseks, ja kuidas vältida Estonian Airi teist stsenaariumi?

Aitäh! See tegelikult ongi vastus sellele, mis on siin kõlanud, et kas Eesti riik, maksumaksja, läbi Eleringi hakkab tegutsema Eesti gaasiturul. Kui me seda teeks ja konkreetselt toetaks ühte või teist ettevõtet, siis kindlasti oleks vaja riigiabi luba, aga kuna meil sellist plaani ei ole, siis ei ole riigiabi luba vaja küsida.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Siin on kuidagi kattuvad numbrid, mis tekitavad saalis ilmselt segadust. Lisaeelarves on LNG osaluse omandamiseks Eleringile 30 miljonit. Lisaks on öeldud maagaasiseaduses, et LNG‑terminali vastuvõtuvõimekuse loomine maksab 30 miljonit. Üks on finantseerimistehing, teine on kulu. 4 miljonit eurot maksab 1 teravati varu loomine. Ühtlasi ütlesite täna, et 4 miljonit läheb võrgutasusse toruühenduse loomiseks kaiga. Mis need kogukulud on, et meil oleks sügisel võimalik tagada Venemaa gaasist sõltumatus ja samas varustuskindlus, samuti nii kaiga võrguühenduse loomine kui ka ujuvterminali osaluse omandamine? Kui palju on kogukulud ja kui palju on finantseerimistehingud? Mis see kogusumma on, millega peame arvestama riigieelarves, ja kui palju sellest läheb inimeste kanda võrgutasusse?

Aitäh! Selliste kuludega on nii, ka terminalide kuludega on nii, et lõpuks jõuab kõik ikka tarbijani enamasti. Väga vähe on selliseid kulusid, mis [tarbijani ei jõua]. Teeb seda erasektor, eks ole, jõuab ta tarbijani, teeb seda riik, jällegi paraku on nii, et see kõik on maksumaksja raha, meie kõigi raha.

(Telefonihelin.) Vabandust! Varustuskindluse tagamine, no see tuleb nüüd jälle pulkadeks lahti võtta. Kõigepealt see, et me oleks järgmisel talvel – hakkame sellest plaanist B pihta – gaasiga varustatud, on meil ette nähtud, nagu ma ütlesin, 150 miljonit 1 teravati soetamiseks, 20 miljonit sellega seotud muudeks tegevusteks, eelkõige operaatorite tasudeks, ja 4 miljonit, mille kohta te küsisite, on iga‑aastane gaasihoiu kulu Inčukalnsi gaasihoidlas.

Nüüd, see 150 miljonit tuleks ka lahti võtta. Me täna ei tea, kas 1 teravatt‑tunni hind on 150 miljonit. See võib olla ka 100 miljonit või 80 miljonit. Jah, on see, mis ta on. Aga see kõik ei ole riigile kulu, sellepärast et riik lõpuks müüb selle gaasi tarbijatele. Võib tekkida teatud miinus, kui me oleme sunnitud seda kallimalt ostma, kui sellel müügil on mingil hetkel turuhind, eks ole, mis tegelikult ei ole tõenäoline, sest kui me hakkame varu müüma, siis see tähendab seda, et gaasi on vähe, järelikult on ka hind kõrge. Järelikult me peaksime selle soetusmaksumuse tagasi saama. Nii et see ei ole riigile kadunud raha.

Toruühendus, jah, nagu ma ütlesin, on arvatavalt 4 miljonit. Täna seda täpset hinda keegi veel ei tea, sest hanked on tegemata, eks ole, aga arvatav suurusjärk on pluss/miinus 4 miljonit. See on tõesti see osa, mis läheb võrgutasusse. Kuna Elering loob selle oma vahenditega, siis ta lisab selle, et see tagasi saada, võrgutasusse. Siin ei maksa karta, et Elering hakkab selle pealt mingisugust suurt tulu teenima, sest kõik sellised hinnad on väga selgelt Konkurentsiameti kontrolli all.

Nüüd, 30 miljonit, mis on seotud LNG-terminali laeva, selle FSRU ettevõtte loomiseks ja käivitamiseks. Mina väga loodan, et see ei ole lõpuks 30 miljonit, vaid on 10 miljonit. See on esimene käivitamiskulu. See on nüüd tõesti see, mille Eesti maksumaksja maksab välja ja mida ta ilmselt tagasi ei saa. Aga sealt edasi, kui see kõik on käivitatud, siis see terminal töötab juba nii nagu iga teine terminal. Selle terminali kulud lisanduvad gaasi hinnale, nii et sealt riigile täiendavat kulu ei teki.

Hea minister, rohkem teile küsimusi ei paista. Siiski, Riina Sikkut soovib [küsida] teise küsimuse veel. Palun kiiremini. Riina, ole hea!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Väga õigesti alustasite, et kogu kulu, ükskõik, kas see on ehitamise kulu, varu hoidmise kulu, lõpuks kannab tarbija. Seega on inimeste jaoks, arvestades kõrgeid hindu, väga oluline, et tegutsetaks ökonoomselt. See, mida me oleme siin viimase kuu jooksul ajakirjanduses ja tegelikult ka komisjoni istungitel saanud jälgida, on selline konkureerimine tähtsa ülesande täitmise peale. Jah, vahel saab konkurentsi tulemusena parema hinna. No tundub, et tehes pakkumisi ühele LNG-ujuvterminalile, saab tulemuseks ikkagi hinnatõusu. Tegelikult on väga kahju näha, et koostööd ei toimu, on selline konkurents. Miks on selline olukord tekkinud ja miks ei ole võimalik erasektori esindajaga, kes tegelikult on juba valmis kulusid kandma ja kes on arendamisel mitu sammu ees, koostööd teha, et sügiseks Eesti gaasitarbijate jaoks parim lahendus leida?

Aitäh! Mina väga loodan, et see koostöö sünnib. Mul ei ole täna põhjust kahelda selles, et seda koostööd ei sünni. Jah, läbirääkimised on keerulised. Üks põhjusi, miks need läbirääkimised on olnud keerulised, kindlasti on see, et see protsess on olnud ääretult dünaamiline. See olukord, kust alustati, oli üks olukord: oli oht, et Vene gaasi tarned Venemaa tegevuse tõttu katkevad. Seetõttu oli meil vaja kiiresti reageerida, samas keegi ei tea, kui pikk see katkestus võib olla, millega seotult eraettevõtjal on teatud riskid, mille maandamist ta soovis.

Täna me oleme jõudnud olukorda, kus me kõik saame aru, et Vene gaasi tarbimine nii ehk naa katkeb, sõltumata sellest, milline on Venemaa tegevus. Kas Venemaa katkestab? Pigem meie katkestame selle gaasi [tarbimise]. See loob eraettevõtjale juba eelduse selleks, et tegevus seal terminalis, LNG toomine sellesse piirkonda saab toimuda turupõhiselt. Olukord on muutunud ja see teeb selle asja keerulisemaks. Kui algusest peale oleks olnud olukord, kus oleks saanud öelda, et järgmised kümme aastat meie turupiirkonda Vene gaasi mitte grammigi enam ei tule, oleks kõik toimunud kohe täiesti turupõhiselt, sellepärast et erasektoril oleks olnud kindlust investeerida. Paraku seda alguses ei olnud.

Nii, rohkem küsimusi tõesti ei näe. Aitäh! Kaasettekande teeb majanduskomisjoni esimees Kristen Michal. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Teen siis kaasettekande. Minister tutvustas eelnõu, nagu esimesel lugemisel kombeks, väga põhjalikult, vastas küsimustele, loodetavasti ammendavalt. Mina räägin, mis toimus komisjonis tutvustaval lugemisel.

Kõigepealt menetluslikud otsused. Määrati juhtivkomisjoni ettekandjaks Kristen Michal (konsensusega), tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks (konsensusega), teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (samuti konsensusega) ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks viis tööpäeva, see on 17. mai kell 17.15 (konsensusega).

Sisuline arutelu, mis toimus 2. mail. Taavi Aas, samamoodi nagu siin tutvustades seda, rääkis, miks seda eelnõu on vaja. Kokkuvõttes, ma arvan, kõik said aru, et tegemist on praktiliste ja võib-olla ühel hetkel mitte enam teoreetiliste võimalustega, kui Venemaa gaasitarned peaks vähenema või katkema. Selleks on vaja paika seada täpne tarbijate järjekord või tarbijate triaažimudel, kuidas see tarbimine peaks käima. Eelnõus on ka kirjas, et juhul kui gaasi tuleb vähem, siis vastavalt järjekorrale tarbitakse ja tehakse vajadusel ettepanekud tarbimise vähendamiseks.

Komisjonis küsimuste all oli taas kord teemana juttu näiteks merereovee soojuse kasutamisest just sellepärast, et vähendada Vene gaasi potentsiaalset turgu. Taavi Aas ütles, et tema oleks selles suhtes pooldaval seisukohal, kui see saaks seadustesse kirjutatud. Kolleeg Sester küsis sama, mida saalis: kas turu osapooltega on läbi räägitud, [on neid] informeeritud ja kui suur peaks olema komisjoni roll. Arutlesime selle üle pisut ja vastavalt tema palvele saadame informatsiooni selle eelnõu lugemise kohta komisjonis võimalikult laiale ringile. Esimesed vastuskirjad tõepoolest, nagu minister mainis, on juba tulnud. Muu on juba eelnõu sisuline arutelu pluss menetluslikud ettepanekud, millest siin ka juttu oli. Aitäh!

Küsimusi ei paista. Tänan! 

Aitäh!

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 596 esimene lugemine lõpetada, aga enne on fraktsioonidel võimalik läbirääkimiste käigus sõna võtta. Meenutan: ainult fraktsioonidel. Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Ma pean tunnistama, et ma ei saa aru, mis toimub Eesti riigi valitsuses. Tänases julgeolekusituatsioonis, kus ühiskond karjub energiaarvete all, tehakse väga huvitavaid otsuseid. Me teame, et rohepöördesse tuleb investeerida lähematel aastatel vähemalt 15 miljardit eurot, millest enamik peaks tulema erainvestoritelt. Täna aga näeme, kuidas riik sõidab eraettevõtjatest pidevalt üle ja loob takistusi. Miks peaks eraettevõtjal sellistes tingimustes jaguma tahet rohepöördeks ja investeeringuteks? 

Räägime selle aasta esimesest kvartalist, kui üks eraettevõtja andis selge sõnumi, et ta on valmis LNG vastuvõtutaristu välja ehitama, laeva rentima ja LNG-d ostma. Ootas valitsuselt ainult ühte otsust: valitsus loobub Vene gaasist. Mitte midagi enamat. Mitte ühtegi senti investeeringuraha. Siin räägitakse, et otsiti või küsiti investeeringuraha. Ma olen lugenud need artiklid, mis sel ajal erinevad ajalehed kirjutasid, mitu korda läbi – kuskil ei ole raha küsimist. On küsitud ainult ühte: et Eesti riik annaks väga selge sõnumi, et loobub Vene gaasist.

Täna me kuuleme, et on mitu eraettevõtjat, kes on valmis oma olemasolevat kaid pakkuma või ehitama. Siis riik äkki ühel hetkel otsustab, et Elering peaks läbirääkimisi pidama. Riigiettevõte, kes selle aasta talvel röövis meie inimestelt sadu miljoneid eurosid ülepingetasusid, ilma et silmgi oleks pilkunud, lihtsalt ühe vale investeeringu tõttu: tehti kaabel Läti ja Eesti vahel, enne kui meil endal oli tootmisvõimsust. Praegu on mai, lõpeb esimene dekaad. Meil ei ole ikka mingisuguseid kokkuleppeid.

Räägitakse, et kõiki asju tuleks teha kulupõhiselt. Samas me kuuleme, kuidas Eleringil on õigus koos soomlastega rentida laeva, mis maksab, nagu ministri kõnest välja tuli, 300–400 miljonit, kümneks aastaks rendihinnaga 50+ miljonit. Teiste sõnadega, kallimalt kui laev maksab. Kas see on tulupõhine?

Me räägime investeeringutest. Kui eraettevõtjad on valmis oma rahaga investeerima, siis riigieelarve lisaeelarvesse kirjutatakse üle 200 miljoni euro gaasi ostuks 1 teravatt-tunni eest 170 miljonit. Kas te kujutate ette täna siin saalis kedagi, kes oleks valmis sellise raha eest gaasi ostma? Aga riik garanteerib sellises koguses sellise raha eest gaasi. Kelle jaoks? Kas on ühtegi tellijat, kes selle raha eest gaasi ostaks? Samas kui Alexela pakkus gaasi hinnaks 50–60 eurot. Kui eraettevõtja oli kõva ja selge häälega öelnud, et laev on olemas, ja ta ütles rumala peaga välja ka laeva nime, siis selle peale Elering ja Soome ettevõte läksid ja tegid ülepakkumise sellele laevale. Aga kes selle kinni maksab? Meie kui lõpptarbija, mitte keegi teine.

Palun kolm minutit.

Lisaaega, te mõtlete? Lihtsalt ütlete: "Palun kolm minutit." Kas see tähendab, et soovite kolm minutit lisaaega?

Jah, just.

Selge. Kolm minutit lisaaega!

Selle peale ma ütleksin, et meil on olemas küll investorid, kes oleksid valmis investeeringuid tegema, aga takistajaid ning otsustega venitajaid on rohkem. Minu arvates väga selgelt peaks täna riigistruktuuris olevad teatud organid uurima, kes on need jõud, kes tegelikult teevad kõik selleks, et me sügisel ostaksime uuesti Vene gaasi. Sest tänaseks on varsti juba üle kahe kuu tehtud ainult takistusi, et ei oleks võimalik LNG-terminali rajada Eestisse. Vaidlused, käivad, arutelud käivad, antakse ühele organisatsioonile õigused ja kohustused.

Tänagi küsisin, kes selle eelnõu ette valmistas. Ma ei saanud vastust. Kas see on inimene, kes on ministeeriumis tööl ja samal ajal on Eleringi nõukogus, või kelle abikaasa töötab Eleringis, või keegi, kelle ...? Ei taha öelda. Me ei saa vastuseid, miks tehakse seda, et riigi rahaga, mille lõpuks peab maksma kinni eratarbija ja ettevõtjad ehk lõpptarbijad, tehakse selline eelnõu. Minnakse mööda Euroopa Liidu direktiividest, konkurentsiseadusest mööda minnes mängitakse jälle sõjamängu. Juba kümme aastat me teame seda, et Eestisse on soovitud luua Eleringi terminali. 2014 sellest küll loobuti. Nüüd tehakse kõik selleks, et sellel sügisel ühtegi laeva siin ei oleks.

Ma ei saanud väga selget vastust. Kui täna eraettevõtjad ütleks uuesti kõva ja selge häälega, et me ei soovi riigi käest mitte midagi peale selle, et on ühendus Balticconnectori toruga, siis kas seda seadust oleks vaja või mitte? Kõigil on ju võimalik omale terminal luua. Meil täna siin saalis üks küsib ja teine küsib. See, kes on valmis investeerima – palun, investeerige! Minu arust Eleringil on üks kohustus: anda toruühenduse võimalus ja võimekus. Minu teadmiste juures on ikkagi nii, et kui gaas jookseb Eestist, siis selle gaasi eest maksab eestlane, nii nagu elektriga maksime ülekoormustasu. Selle, et siit läks Lätti elekter, maksis kinni ülekoormustasu näol siinsamas eestlane, mitte keegi teine. Siin räägitakse, et soomlane hakkab seda juppi kinni maksma. Ei hakka seda juppi Soome kinni maksma, see jääb meie enda tarbijatele maksta. 

Seoses sellega, et see on Eesti inimestele vaenulik eelnõu ja minu arvates ohtlik ka julgeolekule, annab Isamaa Erakond üle ettepaneku eelnõu 596 tagasi lükata. Aitäh!

Peeter Ernits Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel.

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Gaas ajab tagajalgadele, kuigi meil ongi ainult ühed jalad, ei ole esi- ega tagajalgu. Aga see selleks. Ma vaatan murelikult, mis toimub. Millal see oli, kui Taavi Rõivas oli peaminister ja oli küsimus, kuhu see terminal rajada, ja meie lapspeaminister jättis Eesti huvid lihtsalt kaitsmata? See oli Ukraina sõja [ajal] oktoobrikuus. Peaminister oli Soomes teine, meil oli Taavi Rõivas. Hans H. Luik on öelnud väga hästi, et Euroopa Liit oli valmis terminali rahastama, kui Reformierakonna peaminister otsustas erakordselt sikku mängida. Jutt on Taavi Rõivasest. Heiti Hääl on avalikes esinemistes pidanud Taavi Rõivast agaraks, kuid lihtsameelseks sahkerdajaks. Jutt sellest, et Reformierakond on ettevõttesõbralik, on täielik jama. Sellega võib täielikult nõustuda.

Ka praegu on võimul Reformierakond, aga koos Keskerakonnaga, ja nüüd püütakse kastaneid tulest välja tuua. Ukraina sõda lõõmab, toru on tehtud, aga nüüd on küsimus, kuhu see terminal tuleb. Nüüd, needsamad – Taavi Aas, ega ei tahaks tema nahas olla praegu –, üks ähvardab ja teine, ja kas kodurahu on või ei ole, ja valge laev peaks 1. novembril juba randuma. Aga kuhu ta, kuramus, randub? Pole kohta, kuhu randub. Tõesti, Alexela on hulk aega tegelenud selle asjaga, müts maha, aga nende plaan, millele on ka põhjalik keskkonnamõjude hindamine tehtud, puudutab kaid. See on füüsiline kai, ligi kilomeetri pikkune füüsiline kai, mille otsas oleks paarisajameetrine reaalne kai. Kõik torude otsas, muidugi suured põhjapuhastustööd, sinisavisse rammitud torud ja nii edasi. See selleks. Aga selleks, et seda kaid ehitada, oli Alexelal plaanis enam kui 300-meetrine ajutine tamm ehitada. Sest vaadake, Lahepere lahte, avamerele sellist asja ehitada on üsna keeruline.

Nüüd on mindud säästu peale. On ainult 30 × 50-meetrine kai, noh, torude otsa umbes kilomeetri kaugusele rannikust, ja siis tuleb toru sealt maale. Ja nüüd see LNG-laev peab selle pisikese, 30 × 50-meetrise kai ääres püsivalt olema, tormisel merel, püsivalt. Kui esimene keskkonnamõjude hinnang oli tehtud selle järgi, kui pikk oli kai ja statsionaarne kai selle juures, ja oli, et laev tuleb korraks, annab sutsu, annab gaasi ära ja kaob minema sealt, siis nüüd tuleb selle imepisikese, nii-öelda ujuvkai – ta ei ole mingi ujuvkai, vaid ta on tegelikult torudega põhja löödud 30 × 50-meetrine kai – juurde hiiglaslik tanker, mida veel ei ole, ja peab seal statsionaarselt olema, ka tormisel merel. Ja ma rõhutan, valge laev peab saabuma 1. novembril. Vaadake kalendrit! Hanked on välja kuulutamata praegusel hetkel, vähem kui viis kuud on selleni aega ja me oleme pannud kõik ühele kaardile.

Millal see oli, kui Tallink ristiti, Kaja Kallas ristis punkerlaeva Optimus? Eelmise aasta novembris, vist oli kolmandal või midagi sellist. See on [see laev], kes varustab meie Tallinki laevu. Aga teate, sõbrad, kelle lipu all Optimus sõidab? Läti lipu all. Läti lipu all! Kaja Kallas, peaminister, ristis laeva Optimus Läti lipu alla. Miks? Me oleme ju siin võtnud vastu selle, et Eesti kaubalaevad ja laevad tuleksid Eesti lipu alla, paljud siin on selles aktiivselt osalenud. Aga nüüd on tulemus see, et Eesti on langenud nii-öelda valgest liigast halli liigasse.

Kas on lisaaega vaja?

Jah, paluks küll.

Palun, kolm minutit!

On langenud halli liigasse ja Infortari juhid räägivad, et on kasulik Läti lipu all olla. See on ka LNG-punkerlaev, mis praegu liigub ringi. See ei hakka tulema Paldiskisse, aga see on väike näide sellest. Ma ei hakka rääkima, milliste kahtlaste asjadega see Optimus tegeleb merel, sellest jõuab hiljem rääkida.

Nüüd on küsimus selles, et jah, me oleme maha maganud, mõned on olnud siin ärplejad, [see on] Taavi Rõivase puhul, eks ju, ja seda oleks võinud ammuilma teha Ukraina sõja alguses. Ja nüüd me tormame sinna ummisjalu. Samas meil on kaid: on Maardus kai, on Pakri poolsaarel kai, kus põhjatuulte eest kaitsta, eks ju. Räägitakse, et mingit ohutusraadiust ei ole. Noh, okei, ei jõua pikemalt rääkida siin, kuigi ma olen natukene kursis nende asjadega.

Kas see kai läheb maksma 4 miljonit või rohkem? Ei tea veel praegu, aga 1. november peab siia tulema valge laev. See triaaži asi, mis siin on paika pandud – suurepärane. Raskel ajal tulebki vaadata, kes jäävad surema ja kelle laseme tohtri juurde. See on gaasitriaaži näide. See on suurepärane. Aga üldiselt me tormame ummisjalu ei tea, kuhu, sügis tuleb, gaasi on vaja. Ei ole teada ka see, kust need gaasimolekulid [hakkavad tulema], kas nad ei hakka tulema ikkagi Venemaalt, imbuma viimasel hetkel. Sellest on komisjonis mitmel korral räägitud. Mine tea, äkki suvel tuleb hakata sõnu sööma ja tuleb hakata ka Venemaalt gaasi võtma. Aga praegu on meil toru olemas Soome lahe all, on olemas konnektori vastuvõtupunktid nii siin- kui sealpool, eks ju. Praegu käib seesama [arendus], millest Taavi Aas rääkis, et esialgu aastaks peaks tulema see tanker siia Lahepere lahe äärde pidevalt loksuma ja hiljem Soomesse, kui jõutakse valmis. 

Liikumine on õiges suunas, aga nagu öeldud, olukord on ülimalt närviline. Mina ei ole sugugi kindel, et kui ka see valge laev 1. novembril sinna Lahepere lahe nii-öelda ujuva kai äärde tuleb, millal see esimene katastroof tuleb, kui ta rammib seal seda pähklikoorekai ja gaas ei jõua torusse, vaid jõuab Lahepere lahte või kusagile mujale. Nii et hoiame pöialt, et need prognoosid ei oleks nii mustad. Aga üldiselt olukord on, härrased, üsna karm. Aitäh!

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Jürgen Ligi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud kolleegid! Ma saan aru, et vanataat, Riigikogu liige pidas vajalikuks väljendada oma närvilisust ja sõimata poliitikast lahkunud [endist] peaministrit, aga ma arvan, et see ei ole asi, milleks tulla Riigikogu pulti. Ära enam tule, ära igal teemal sõna võta, ära kõigest räägi ja oma tunnetest ei maksa üldse rääkida.

Siin on tegemist energiajulgeoleku tagamisega, kus poliitiline otsus on langenud: me Vene gaasist loobume ja me taotleme seda ka kõigilt teistelt. Me oleme otsustanud investeerida infrastruktuuri. Kui mõnel vanataadil läheb selle jälgimisega keeruliseks – ma kasutan sõna "vanataat" peegeldamaks tema enda sõnakasutust konkurendi suhtes, muidu ma vihkan sellist stigmatiseerimist, aga olgu see nii –, siis tasub küsida, mitte käia siin rääkimas, kuidas see kai, too kai ja see toru, ja see inimene on teinud valesti ja ega täpselt ei tea, aga üldiselt olukord on närviline. Seda loba ei ole vaja siin ajada.

Ma tegelikult olen ka oma fraktsioonis seletanud, et see on praeguseks suhteliselt tehniliseks muutunud küsimus. Kui me tahame siin veel oma seisukohti täpsustada, siis eelkõige tuleks küsida. Vanataat muidugi ei küsi, ta käib deklareerimas, ja nii nagu tema erakond samal teemal, satub ikka jälle Vene huvide otsa, et see kai seal on tegelikult Vene äri, lugege lehti, saate targemaks.

Las inimesed toimetavad. Ma arvan, et energiaminister on praegu vastutav ja oskab nendele küsimustele vastata. Elering on see, kes peab läbirääkimisi, ja jäägu see sinna. Igaüks ei pea käima siin lihtsalt tänitamas, see pole praegu mingi erakondlik teema. See on energiajulgeoleku ja ühishuvi teema. Aitäh!

Rohkem fraktsioonidel sõnavõtusoovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Meil on laual juhtivkomisjoni ettepanek eelnõu 596 esimene lugemine lõpetada. Mul on küsimus härra Kokale: te andsite mulle küll ühe paberi, aga siin pole allkirja. Härra Kokk, te andsite mulle ühe paberi, aga siin pole allkirja! Fraktsiooni esimehe allkiri on puudu. Selline lugu, et seda oleks vaja. Ja selline lugu ka, et teil pole vaheaja võtmise võimalust. Aga aseesimehe allkiri sobiks samuti, kui te leiate aseesimehe. Teda ka pole. No vot, siis on niisugune lugu, et kahjuks jääb see ettepanek praegu hääletamata. (Hääl saalist.) Jaa, aga aeg läheb edasi, midagi ei ole teha. Head sõbrad, juhtivkomisjoni ettepanek on ... Härra Kokk, mis on see protseduuriline küsimus? Teil ei ole protseduuriline, teil on telefonikõne?

On ikka protseduuriline. Allkiri juba jookseb siiapoole, nii et ma arvan, et ootame selle ühe minuti ära. Ei ole see probleem nüüd nii terav. Vaadake, äkki on teile ikka saadetud läbi interneti ka seesama paber, kus on digiallkirjad.

Ma saan aru, et te venitate aega. Ma kuulen, kuidas sammud siiapoole jooksevad.

Jaa, jooksevad, sammud on kosta. Sellepärast mikrofon ongi sees. Ja näete, tuli allkiri ka! Allkiri jõudis õigel ajal nagu alati.

Härra Allkiri jõudis! Palun järgmine kord ikka natukene kinni pidada sellest ja mitte kasutada protseduurilisi võimalusi selleks, et aega venitada. (Hääl saalist.) Teil oli võimalik see ka elektrooniliselt saata, nii et selles mõttes ette tehtav töö alati lihtsustab meie menetluste läbiviimist. Nii, aga Isamaa fraktsioon on teinud tagasilükkamise ettepaneku ja see on vaja läbi hääletada.

Head kolleegid! Tuletan meelde, et me arutame Vabariigi Valitsuse algatatud maagaasiseaduse, hädaolukorra seaduse ja konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu 596, ja hääletusele läheb Isamaa fraktsiooni ettepanek eelnõu tagasi lükata. Seega, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud maagaasiseaduse, hädaolukorra seaduse ja konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu numbriga 596 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tagasilükkamist toetas 25, vastu oli 49, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Seega oleme esimese lugemise lõpetanud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 17. mai kell 17.15.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu 502 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli Jaak Valge.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Pean algatuseks ütlema, et ega ülikoolimaailmas ei peeta väga lugu nendest teadlastest ja õppejõududest, kes eri konverentsidel ja foorumitel käivad ikka ühte ja sama juttu rääkimas. Selles küsimuses on isegi olemas niisugune rahvusvaheline konsensus, see on ühtemoodi ... Jah? Halvasti kuulda? Kas nüüd on paremini kuulda? Selles küsimuses on isegi olemas rahvusvaheline konsensus, samamoodi on see Saksamaal, Lätis ja ka Eestis, isegi hoolimata sellest, et rahvusvahelistumine ja mobiilsus on meie kõrgharidusseaduses seatud ülikoolide missiooniks ja tulemusrahastuse kriteeriumiks, mis tähendaks justkui seda, et mida rohkem ringi sõidad, seda tulemuslikum oled, hoolimata sisulisest tööst. Sestap on ka minul natukene ebamugav siin nende samade väidetega esineda, millest ma olen mitmel pool juba korduvalt rääkinud, aga poliitikas on teistmoodi ja ma pean seda tegema. Ja ka sellepärast, et mu järeldusi ei ole ümber lükatud ega ole tehtud neist ka olulisi järeldusi, ehkki natukene on jää justkui liikuma hakanud. Sestap pean algatuseks ikkagi peatuma kõrgharidusõppe üldistel probleemidel.

Hea kõrgharidusõpe peaks vastama neljale põhitingimusele. Esiteks tagama, et andekatel Eesti noortel ei jääks kõrghariduse saamine rahapuuduse taha kinni. Teiseks peaks kõrgharidusõpe olema kvaliteetne. Kolmandaks peaks kõrgharidusõpe tagama noorte ettevalmistuse nendel erialadel ja ulatuses, mida Eesti ühiskond ja riik sel hetkel vajab ja strateegiliselt ka tulevikus vajab. Ja neljandaks peaks kõrgharidusõpe toetama eesti rahvuskultuur ja rahvusriiki.

Nendest neljast tingimusest on meil korras enam-vähem esimene. Viimane ehk rahvuskultuuri ja -riigi toetamine on üsna käest ära, kuna on toimunud kiire ingliskeelestumine ja osalt on see ingliskeelestumine toimunud ka kvaliteedi arvel. Osalt tuleb ingliskeelestumine just inglise keeles õppivate välisüliõpilaste arvukuse kasvust, mis omakorda kasvab välja jälle rahastamise tingimustest. Ja teatavasti inglise keeles õppivate välistudengite jäämine Eesti tööturule on piiratud. Teisalt tuleb kvaliteedi langus ka sellest, et inglise keeles õpivad osalt ka Eesti tudengid.

Kokkuvõtteks, nende probleemide puhul me ju tegelikult vajame põhjalikku kõrgkoolide või ka terve haridussüsteemi reformi. Ma arvan, et kõik inimesed, kes sellesse teemasse on süvenenud, saavad sellest aru. Kui me seda tehtud ei saa – ja paistab, et selle valitsuse ajal ei saa –, siis katsume vähemalt seda muuta, et kõrgharidusõpe toetaks meie rahvuskultuuri ja -riiki nii palju, kui see võimalik on.

Nüüd tsiteerin positiivselt meie haridus‑ ja teadusministrit, kes väitis siin saalis 18. aprillil niimoodi: "Aga tõesti, varasematel aegadel on olnud ülikoolide rahastamise üks mõõdikutest ülikoolide rahvusvahelistumine ja ka see, kui palju välisüliõpilasi ülikoolis on. Sellest me tahame loobuda uute halduslepingute sõlmimisel, sest need kvantitatiivsed eesmärgid on saavutatud, meil ei ole vaja seda enam kuidagi soodustada. Rahvusvahelistumise puhul on meil soov loobuda kvantitatiivsetest eesmärkidest. Eesmärk on see, et me vaatame eelkõige mitte kvantiteeti, vaid kvaliteeti, seda, millised üliõpilased Eestisse jõuavad, et nad oleksid tõesti väga tugevad üliõpilased, kes annaksid meie akadeemilisele perele [midagi] juurde, et nad ei oleks rahateenimise võimalus. Jah, kvantiteedist tahame liikuda kvaliteedi suunas." See on tegelikult täpipealt või suures ulatuses seesama, mida ka selle eelnõuga taotletakse.

Ja nüüd ma lähen eelnõu juurde. Ma teen kolleeg Signe Kivi ülesande natukene kergemaks: ma refereerin valitsuse hinnangu kommentaare ja siis vastan neile. Kõigepealt, eelnõus on kõrgharidusseadust muudetud niimoodi, et ülikooli missioon on edendada teadust ja kultuuri ja elukestvat õpet, osutada ühiskonnale vajalikke õppe‑, teadus‑ ja loometegevusel põhinevaid teenuseid ning toetada üliõpilaste kujunemist vastutustundlikeks ja algatusvõimelisteks kodanikeks. Ülikoolid peaksid teadus-, arendus‑ ja loometegevusega toetama ühiskonna arengut ja rahvuskultuuri püsimist. Eemaldatud on siit see, et ülikoolide missiooniks on rahvusvahelistumise toetamine, ja argumendiks on see, et tegemist ei ole eesmärgiga. Missioon peaks ikkagi sisaldama eesmärki. Tegemist on vahendiga ja ei ole mitte mingit põhjust, et missiooni sisse kirjutada vahend. Vahend ei saa olla ülikooli missiooni osa.

Nüüd, valitsuse arvamuses selle eelnõu kohta väidetakse, et eemaldades ülikoolide missioonist rahvusvahelistumise, anname märku, et rahvusvahelistumine ei ole oluline ja sellesse ei peaks panustama. Selle tagajärjel isoleeriksid Eesti kõrgkoolid end ülejäänud Euroopa kõrgharidusruumist, mis seaks takistusi Eesti mõjukuse kasvule rahvusvahelises teadmusringluses ja võrgustikes ning võimalustele uutes algatustes osalemisele, muutudes selgeks arengu pidurdajaks. No ma vastan, et ei anna märku. Teadus on oma olemuselt rahvusvaheline. Noh, te ei tea mitte mingit teist teadust. Teadus on oma olemuselt rahvusvaheline. Võib-olla 1990. aastate alguses, kui meie õppejõud ülikoolides inglise keelt ei osanud, oli see mingil moel asjakohane. Praegu aga annab see säte selgelt märku, et missioon on muutuda rahvusvahelisemaks, me peame kogu aeg muutuma rahvusvahelisemaks, see aga justkui määratleb meid koloniaalmaana või teadusprovintsina ja isoleerumisega pole sel küll mitte mingit pistmist.

Edasi on eelnõus muudetud kõrgharidusseaduse sätet, millega määratletakse tulemusrahastuse kriteeriumid. See on sõnastatud nii, et tulemusrahastamisel võetakse arvesse kõrgkooli seniste kohustuste täitmist ja õppekvaliteedi näitajaid. Ja eemaldatud on see, et arvesse võetakse rahvusvahelise mobiilsuse näitajaid. Noh, rahvusvaheline mobiilsus on jälle tegelikult ju vahend, mis praegu selles kõrgharidusseaduses on seatud eesmärgiga ehk kvaliteediga ühele pulgale: mobiilsus on sama tähtis kui kvaliteet. Ma ütlen niimoodi, et kui tulemusrahastus tõukub vahendist, siis ülikoolid keskenduvadki vahendile. Ülikoolides on pragmaatilised inimesed, kes peavad oma õppeasutusele tagama vastava riigi rahastuse ja kui riigi rahastus sõltub sellest, kui palju mobiilsust edendatakse ülikoolides, siis seda edendataksegi. Nii on.

Valitsuse arvamuses väidetakse, et tulemusnäitajad ja nende arvestamise alused lähtuvad haridusvaldkonna strateegilistest eesmärkidest. Lühiajalise õpirände motiveerimise kõrgkooli jaoks soodustab Eesti gümnaasiumilõpetaja valikut Eesti kõrgkooli kasuks, sest rahvusvahelist õpikogemust on võimalik omandada õpingute jooksul. See on valitsuse arvamus. Vastan, et selle hinnangu puhul on märgiline, et seadusmuudatuse hindamisel viidatakse just arengukavale, mida Riigikogus meil ei hääletatudki, eks ju. See tähendab, et arengukava tegid ametnikud. Kui nüüd seadusloome juures viidatakse arengukavale kui argumendile, siis tähendab see, et ka seadusloomet juhivad tegelikult ametnikud.

Aga sisust. Üldreeglina tähendab välismaal olemine ülikooli hilisemat lõpetamist, aga selle mõju kvaliteedile ei pruugi olla nullist kõrgem. Noh, ütleme nii, et kui ta isegi on nullist kõrgem, siis ei pruugi see hinna ja kvaliteedi suhe olla küll kaugeltki proportsioonis. Vähemalt Tartu Ülikoolist käiakse oma välissemestrit reeglina veetmas ülikoolides, mille tase on Tartu Ülikoolist madalam, nõrgem. Aga see võib-olla ei ole ka põhiline. Põhiline on see, et tulemusrahastamisel ei ole vaja võtta arvesse näitajat, mis pole seoses õppekvaliteediga ja mis suunab ülikoole kulutama maksumaksja raha, mida ju niigi puudu on. Siin on isegi selline paradoks, vaadake, et selleks, et ülikoolid saaksid tulemusrahastamisega rohkem maksumaksja raha, peavad nad ise seda rohkem kulutama.

Edasi, eelnõu kohaselt kirjutatakse kõrgharidusseaduse § 3 lõikesse 3 sisse, et võõrkeelsetel õppekavadel õppivate üliõpilaste osakaal ei tohi avalik-õiguslikes kõrgkoolides ja riigi rakenduskõrgkoolides ulatuda esimesel õppeastmel üle 10%, teisel õppeastmel üle 20% ja kolmandal õppeastmel üle 30% vastava õppeastme üliõpilaste arvust. Niisiis, eks ole, 10%, 20% ja 30%. Praegu on need proportsioonid 8%, 26% ja 35%. Doktoriõppekava puhul on 35%, kui doktoriõppes arvata eestikeelseteks õppekavadeks ka kakskeelsed õppekavad. Kui aga mitte, siis on praegu ainult 20%. Ainult 20% õpib doktoriõppes puht eestikeelsetel õppekavadel.

Niisiis, kui nüüd võrrelda neid praeguseid proportsioone sellega, mis on eelnõus seatud, siis bakalaureuse tasemel jääb sisuliselt sama proportsioon või natukene on isegi ruumi vajadusel ingliskeelset õpet suurendada. Magistritasemel tuleks ingliskeelset õpet pisut vähendada ja doktoritasemel tuleks rohkem vähendada. Eelnõus on sätestatud ka üleminekuajad, doktoriõppes on need aastani 2025–2026. Siinkohal ma toonitan veel seda, et viimase 15 aasta jooksul on olnud tegemist väga kiire ingliskeelestumisega ja selle eelnõu vastuvõtmise korral jääks magistri‑ ja doktoriõppes see proportsioon, mis meil oli aastatel 2015–2016.

Valitsuse arvamuses siinkohal toonitatakse, et doktoriõppekavade puhul ongi õppekeelena määratud enamasti eesti ja inglise keel. See on määratud, need on need kakskeelsed õppekavad ja 55% nendest on kakskeelsed, aga reaalsuses toimub õpe suuresti inglise keeles. Doktoriõppes – see on valitsuse arvamus – on mitme õppekeele lubamine vältimatu, et doktoriõpe vastaks kokkulepitud kvaliteedi kriteeriumitele. Edasi valitsuse arvamuses öeldakse, et doktoriõppes moodustab iseseisev teadus-, arendus‑ ja loometegevus vähemalt 70% õppekava mahust ning doktoriõpe lõpeb doktoritöö kaitsmisega. Kui doktoritöö valmib teaduspublikatsioonide põhjal, siis see eeldab kolme teaduspublikatsiooni, mis on avaldatud eelretsenseeritavas eriala juhtivas teadusajakirjas. Üldjuhul tähendab see ingliskeelseid artikleid, väidetakse valitsuse hinnangus, mis toob kaasa ka doktoritöö koostamise inglise keeles. Selles hinnangus leitakse, et parem on seada kvalitatiivsed eesmärgid ja need halduslepingutes kokku leppida.

Mina omalt poolt vastan, et mitu õppekeelt on nii ehk nii lubatud, sest esiteks loetakse haridus keeleseaduse järgi eesti keeles omandatuks, kui vähemalt 60% õppetööst toimub eesti keeles. 60%! Lisaks doktoriõppes selle eelnõu kohaselt 30% jääb ju nii ehk nii nii-öelda mitte-eestikeelseks õppeks. Ja nüüd võite minuga koos arvutada, kui tahate. Doktoriõppe puhul oleks meil kokkuvõttes 30% täisingliskeelset doktoriõpet, pluss sellest järele jäänud 70%‑st 60% peab toimuma eesti keeles ja kuni 40% inglise keeles või teistes keeltes. Kui kõik need arvud kokku arvestada, siis doktoriõppes saab 58% toimuda inglise või mõnes muus keeles. Nii et siin ei ole mitte midagi üliranget või sellist publitseerimisele piiravalt mõjuvat.

Tegelikult ka, ega see teaduspublikatsioonide keel ei puutu asjasse. Isegi kui nende osakaal doktoriõppe mahus oleks kõrgem, saab neid ikka inglise keeles kirjutada. Aga siinkohal ma ütlen veel, et ega see ingliskeelsete artiklite tase ei pruugi olla sugugi kõrgem kui eestikeelsete oma, ja humanitaar‑ ja sotsiaalteadustes on väga tihti – väga tihti, toonitan – madalam. Mul on oma isiklik näide, ma olen nimelt ka ühe ingliskeelse kõrge reitinguga välisajakirja kolleegiumi liige ja tase on seal kindlasti madalam kui Ajaloolise Ajakirja või Tuna oma, nende Eesti ajalooajakirjade oma.

Edasi, inglise keeles õppimine ei taga head artiklite keelt. Võib juhtuda hoopis vastupidi, näiteks keeleteadlane, tippajakirja retsensent Indrek Park kinnitab, et see on vastupidi. Kui ei osata hästi emakeelt, siis ei suudeta ennast ka võõrkeeles hästi väljendada. Heast emakeelest tõlgitud ingliskeelsed artiklid on palju-palju paremad kui selles globish'is kirjutatud, eks ole, ise kirjutatud ingliskeelsed artiklid.

Lõpetuseks ütlen, et Riigikogu eesti keele õppe arengu probleemkomisjon pöördus nädal tagasi haridus‑ ja teadusministri poole täiesti samasisuliste ettepanekutega, nagu selles eelnõus on. No natukene on nad teistmoodi, mõnes nüansis. See, ütleme, on täiesti loogiline, et selline pöördumine tuli, sest oleks äärmiselt imelik, kui me teeme siin meeleheitlikke jõupingutusi, et viia eesti keel alus‑, põhi‑ ja gümnaasiumiharidusse ja samal ajal loobume eesti keelest kõrghariduses. Küllap te olete nõus, et see on nonsenss.

Seega on loogiline, et ka Riigikogu kultuurikomisjon tegi ettepaneku selle eelnõu esimene lugemine lõpetada. Tõepoolest, need vananenud sätted tuleb eemaldada ja seada ka võõrkeelsele õppele lagi. Ma ei ole üldse sellel arvamusel, et seda eelnõu ei saaks parandada, võib-olla vajavad need proportsioonid pärast läbirääkimist mõnevõrra muutmist, aga seda kõike saab arutada ja teha parandusettepanekuid. Palun seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Priit Sibul, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Kavatsen seda toetada, nii nagu te palusite. Olulises osas on [see] mõistlik. Ainult üks nüanss, mida ma lõpuni ei mõista ega suutnud siit ka leida, kõige muuga on palju lihtsam nõustuda. Küsimus on § 3 lõike 3 teises osas, kus te peate mõistlikuks, et võõrkeelsetel õppekavadel üliõpilaste osakaal oleks paigas: [esimesel õppeastmel] 8%, teisel 20% ja kolmandal 30%. Miks te peate üliõpilaste arvu reguleerimist vajalikuks? Ma ütlen, et kõike muud ma mõistan palju lihtsamalt. Kust või mis põhjusel [need numbrid tulid] ja kas nende numbrite [taga] on konkreetselt mingi arusaam või on see teie, algatajate hinnang?

Eks ma seda osakaalude reguleerimist pean vajalikuks seetõttu, et seada ingliskeelestumisele teatav lagi ja garantii, et meil ei jätkuks see kiire ingliskeelestumine, mis siiamaani on toimunud. Ma tõepoolest pean tunnustama seda, jah, nagu ma selle tsitaadiga juba väljendasin, et ka meie haridus- ja teadusminister on aru saanud sellest, et kvantiteedile tuginemine ei vii meid edasi.

Nüüd, te küsisite, kustkohast need osakaalud on tulnud. Ma vaatasin dünaamikat, mis on ingliskeelestumisega viimasel 15 aastal toimunud ja siis arvestasin selle järgi, kuidas praegune seis on ja kui ruttu on võimalik, ütleme, olukorda muuta, samuti kus koha peal oleks vaja muuta ja kus koha peal ei oleks vaja muuta. Need osakaalud said seatud praegusest seisust lähtudes. Aga nagu ma enne ka ütlesin, ma ei arva sugugi, et need peavad just nimelt sellised olema. See on läbirääkimiste küsimus.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Elu on näidanud, et nii nagu kahaneb meie riigi iseseisvus ja seda lahustatakse ja lahustatakse, toimub see ka muudes eluvaldkondades, nii et kõrgharidus pole mingil moel erinev. Toimub lausa enese koloniseerimise laadne protsess. Küsin lugupeetud esinejalt võrdlust: millistes Euroopa riikides on saadud hakkama ka väiksema arvu tudengitega? Eriti selles valguses, et Suurbritannias käies olen näinud Suurbritannia pinnal Aafrika ülikoole, millega nad teenivad raha, arvatavasti jäävad neist väga paljud ka Inglismaale. Kas meil selline eesmärk võiks ka olla, ütleme, nendel enese koloniseerijatel?

Aitäh! Eks see on üle maailma ju väga-väga erinev ja ka ülikoolide kaupa erinev. Noh, ma ei tea, kui ma nüüd toon näite Eesti ülikoolidest, kui mul õigesti meelde jäi, siis Tallinna Ülikoolis on välisüliõpilaste osakaal 19% ja ta on maailma ülikoolide edetabelis kusagil allpool tuhandendat, eks ju. Aga Helsingi ülikoolis on välistudengite osakaal 6% ja ta oli viimaste andmete järgi 103. kohal. Ütleme nii, et tahan sellega väljendada seda, et välistudengite osakaal ei seostu ülikooli tasemega. See on eri ülikoolides väga erinev.

Sinu küsimuse teise poole kohta ütleksin niimoodi, et selle eelnõuga me iseenesest ei üritagi välisüliõpilaste osakaalu asja ees, teist taga piirata, vaid küsimus on inglise keeles õppivate tudengite osakaalu piiramises. Mis võiks olla parem, kui üks andekas välisüliõpilane tuleb Eestisse, õpib stuudiumi vältel eesti keele ära ja jääb hästi lõimununa peale stuudiumi Eestisse tööle. Aga praegune korraldus seda ei taga, on väga kaugel sellest.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea Jaak! Mul on selline tunne, et meie kõrgharidustaseme, kuidas öelda, planeerimisel on kahvel sisse tekkinud. Nimelt, kui me vaatame hariduse arengukava, siis me näeme, et 2035. aastaks peab 50% 30–34-aastaseid olema kõrgema haridusega. Kuid kui vaatame meie kõrgharidusega inimeste võimekust, siis näeme, et meil on kogu protsess ülekvalifitseeritud, sest 40% kõrgharidusega lõpetanutest ütleb, et nende tase ei vasta nendele võimekustele, mida töökohal nõutakse. Kuidas me üldse sellest protsessist välja tuleme, et see, kes lõpetab kõrgkooli, oleks ka kvalifitseeritud ja saaks vastavat tasu?

Aitäh! Raske oleks selle analüüsiga mitte nõustuda. Ma küll ei mäleta, kas need ... Ju need protsendid sellised olid, nagu sa ütlesid. Kuidas me sellest välja tuleme? Nagu öeldud, see on üks meie kõrgharidusõppe defektidest ja ega siin muud moodi ei saa, kui terve süsteem vajab korralikku reformi. Kõigepealt korralikku analüüsi ja siis tuleb vaadata, kuidas seda reformida. See on nüüd natuke teine teema, millest ma tegelikult hea meelega võiksin rääkida, aga võib-olla ma praegu sellel teemal ei jätka. Meil on tegelikult reformi vaja.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea Jaak! Jah, nende numbrite üle võib vaielda ja võib-olla neid ei peakski siin sellisel kujul olema, aga samas mingi orientiir peaks olema. Nüüd, bakalaureusega ei ole probleemi, magistriga tuleks miinus 6% ja doktoril on 30%. Aga kas see tempo, kui eesmärk on 2025/2026. õppeaasta – sinna ei ole palju maad –, maastikku tundes, on reaalne või mida peaks sellisel juhul tegema? Reaalne ta kindlasti on. Aga mida see tähendab?

See tähendab seda, et kui need sätted on sisse viidud, siis ülikoolid säilitavad ... Ülikoolid on autonoomsed oma olemuselt. Tegelikult riik sätestab nendele nii-öelda raamid, kus sees nad autonoomsed on. Halduslepingutega saab neid osakaalusid veel edaspidi korraldada. Ja ülikoolid ise otsustavad, kuidas ja kus koha peal nad midagi vähendavad, kus koha peal midagi suurendavad. Need protsendid on üle-eestilised. See ei tähenda seda, et mõnes ülikoolis ei võiks olla natukene teistmoodi osakaalud.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kas sa võiksid tuua mõne näite meie naabritelt, kellel praegu on kõige paremini reguleeritud oma emakeeles kõrghariduse andmine? Kas meil on kuskilt eeskuju võtta või oleme ikkagi teerajajad, et väärtustada ja hoida oma emakeeles kõrghariduse andmist?

Aitäh! Eks need regulatsioonid, nagu juba enne korra vastasin, on eri riikides väga erinevad. Ilmselgelt on väikeriikides, kus emakeel ja rahvuskultuur on suuremas ohus, kaasa arvatud meil, sellised regulatsioonid vajalikumad. Ütleme, ühe paradoksina ma võiksin tuua näiteks Taani ülikoolid. Taani ülikoolides, mida on meile toodud eeskujuks ja väidetud, et meie üliõpilased võivad [sinna õppima] minna, kui meil ei ole piisavalt head tingimused – loomulikult nad võivad minna –, on bakalaureuseõppes peaaegu täielikult taanikeelne õpe.

Merry Aart, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Riigikontrolli auditi "Kõrgharidusreform ja tööjõuvajadused" järeldus oli, et üliõpilaste erialavalikud on liikunud ühiskonna tööjõuvajadustele pigem vastupidises suunas. Kõrgharidus on meil üsna teoreetiline, ei anna väga kokkupuuteid praktilise eluga, mis on tööettevõtja jaoks oluline, kogemused tulevad hiljem. Kutseharidus seevastu on suunatud praktilistele oskustele ja annab lisaks teoreetilisi teadmisi. Kui nüüd tööjõuvajadusest lähtuvalt natukene mõelda – see võib-olla ei ole otseselt selle seadusega seotud, aga ma siiski küsin –, siis milline on meie kutsehariduse seis meie haridusmaastikul? Kuidas seda hinnata?

Jah, see on selles mõttes täpne küsimus, et me ei peaks vaatama kõrgharidusõpet kitsalt, ainult tunneli sees, vaid me peaksime Eesti haridusmaastikku vaatama tervikuna. Kui me seda tervikuna teeme, siis nendest OSKA raportitest on ka näha, et tegelikult meie tööturg januneb tulevikus hoopis rohkem ametikooli ja kutseharidusega lõpetanute järele, tööturg vajab seda rohkem.

See osakaal, protsent, mis on läinud haridusvaldkonna arengukavasse, kui suur peab olema kõrgharitute osakaal, eks see on ka lakke vaadates sinna kirjutatud. Sellele mingit selget analüüsi ei ole eelnenud, miks see protsent just selline peaks olema. Ja vastan, nagu juba mõnele eelküsijale olen vastanud, et tegelikult meie kõrgharidusõpe vajab suurt reformi.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja, hea Jaak! Räägime natuke teaduskeelest. Põhiseaduse preambula kohaselt on meie riigi eesmärk eesti keele ja kultuuri säilimine, ja teaduskeel on selle osa. Loomulikult on teaduskeel teadusega lahutamatult seotud. Meie riik, mis on Euroopa Liidu tõttu kohutavalt bürokraatlik, produtseerib meeletul hulgal erinevaid keeledokumentatsioone ja -kavasid. Meil on olemas "Eesti keelestrateegia 2018–2027", meil on olemas "Eesti keele arengukava 2021–2035". Ja üks punkt nendes arengukavades on selline, mis ütleb, et eesti keele toimimine peab olema tagatud teaduskeelena eesti ja inglise keele tasakaalustatuse läbi. Nii, teaduskeel ja tasakaalustatus. Kas sa oled aru saanud, mis on hetkel meie riigikeelestrateegias see tasakaalustatus teaduskeeles? 

Aitäh! Selles küsimuses peitus väga täpne olukorra kirjeldus. Ma pean vastama – kahjuks ma millegi nii täpsega sel puhul vastata ei saa –, et ma ei ole aru saanud, missugune see tasakaalupunkt peaks olema. Tõepoolest, kui kusagil mingeid osakaalusid ei ole ja kusagil edaspidi midagi määratletud ei ole, siis on see ju tühi väide.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Iseenesest on eelnõu väga sümpaatne, aga ma küsin nende protsentide kohta, mis meil siin on korduvalt juba läbi jooksnud. Need 8%, 20% ja 30%. See on selline huvitav lähenemine, et eestikeelseks [õppeks] loetakse siis, kui [õppetöö] on 60% eesti keeles. Kui nüüd teha arvutused õppeainete lõikes, siis oleks nii, et doktoris oleks vist 42%, magistris 48% ja bakalaureuses 55%, sest me võtame baasist. Kas see latt ei ole natukene liiga madalale lastud? See tähendab, et ehk me peaksime pigem rohkem eesti keelele mõtlema?

Noh, see on sümpaatne küsimus. Tavaliselt küsitakse, miks need latid üleüldse on ja [öeldakse,] et see kuidagi survestab või piirab midagi. Aga see on sümpaatne [küsimus]. Eks me peame mingil moel lähtuma olemasolevast olukorrast. Väga suuri murranguid ei toimu ja mingeid väga suuri kohustusi ülikoolidele järsult ei panda. Aga nii nagu ma ka ütlesin teie fraktsioonikaaslasele, siis kindlasti on need osakaalud läbirääkimiste objekt ja äärmiselt sümpaatne oleks, kui teie fraktsiooni esindaja kultuurikomisjonis survestaks neid osakaalusid veel rohkem eesti keele kasuks.

Margit Sutrop, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud eelnõu esitaja, hea kolleeg kultuurikomisjonist! Mul on üks küsimus selle kohta. Seletuskirjas ütlete oma eelnõu juurde, et kiire ingliskeelestumine on toonud kaasa kõrghariduse kvaliteedi languse. Ma küsin: millel see väide põhineb? Kas on olemas mingid uuringud? Missugused faktid seda näitavad? Kui vaadata ülikoolide paiknemist näiteks rahvusvahelistes edetabelites, siis see on ainult paranenud, meie ülikoolid on rahvusvaheliselt akrediteeritud. Mis näitab kvaliteedi langust ja kuidas te teate, et kvaliteedi langus on toimunud just ingliskeelestumise tõttu, mitte näiteks rahastamisprobleemide tõttu?

Aitäh! Reaalses maailmas tõepoolest ei ole need põhjuslikud seosed sellised, et üks põhjus mõjutab tulemust või teist sajaprotsendiliselt. Aga see, millel minu väide põhineb – ja ma arvan, et selleks tegelikult võib-olla ei olegi väga suuri uuringuid vaja –, on see, et lihtsalt emakeeles õppimine annab kõige parema kvaliteedi. Ja kindlasti see, kui emakeeles õppijate osakaal jääb vähemaks, siis see iseenesest tähendab ka kvaliteedi langust.

Nagu te teate, lugupeetud kolleeg, siis meil ju tegelikult ülikoolide õppekvaliteeti pole üldse hinnatud. Seda saab hinnata kaudsete parameetrite järgi, näiteks selle järgi, kui suur on kõrghariduse palgaboonus. Kui me nüüd seda näitajat vaatame, siis Eesti kõrghariduse palgaboonus on pidevalt langenud võrreldes teiste Euroopa riikidega. Ta on praegu kusagil tagantpoolt viies Euroopa riikidest, on allapoole kukkunud.

Ja ilmselgelt on üks osa selles ka see, et need välisüliõpilased, kes Eestis inglise keeles õpivad ning pärast jäävad Eesti tööjõuturule, aga kuna nad ei oska eesti keelt, siis nende palgaboonus on väiksem kui nendel, kes oskavad eesti keelt. Kui välisüliõpilaste osakaal on suurenenud, siis on ka palgaboonus tervikuna vähenenud, ja suures plaanis tähendab see põhimõtteliselt ka kvaliteedi langust. Loomulikult see põhjuslik seos ei ole sedavõrd otsene. Tänan osunduse eest!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Vaatame nüüd niimoodi, et kui midagi ei liigutaks, noh, seda eelnõu ei menetletaks, visataks prügikasti ja nii edasi, ega üldse seda valdkonda ei reguleeritaks. Kui praegu vaadata, siis seitsme aastaga on bakal 94%-lt 92%-le, magistril 87%-lt 74%-le ja doktoril 82%-lt 20%-le eesti keel. Milline võiks [see olukord] olla näiteks järgmise seitsme aasta jooksul? Nagu ma aru saan, siis bakal jääks enam-vähem 90%-le ja magistril 61%-le, aga doktoriõpe peaks olema mõne aasta pärast juba täielikult ingliskeelne. Või ei saa ma õigesti aru? Milline see prognoos oleks, kui läheks nii, nagu läheb? Jättes [kõrvale] ülikoolide suveräänsuse ja kõik muu.

Aitäh! Kõigepealt ma täpsustan seda, et see doktoriõpe 20% tähendab, et 20% on puhtalt eesti keeles, peale selle on 55% eesti- ja ingliskeelsed õppekavad, kus on domineerivalt inglise keel. Aga põhiküsimus on see, mis saab edasi, juhul kui me emakeele kasutusala kukkumisel põrandat ette ei pane. Eks see sõltub suuresti ka halduslepingutest, mida Haridus- ja Teadusministeeriumi ülikoolidega sõlmib. Tõesti, on positiivne, et praegu on nendes halduslepingutes juba tehtud taolisi muudatusi, mis mõnel määral ingliskeelestumise peatavad. Aga esiteks, need ei ole piisavad, ja teiseks, halduslepingud sõlmib siiski täitevvõim ja täitevvõim reguleerib selle kaudu ülikoolide keelekasutust. Kui aga saaks selle seadusesse raiutud, siis me võiksime olla märksa kindlamad selles, et meie emakeele staatus on tagatud.

Me peame vahepeal ära tegema istungi pikendamise hääletuse. Meile on tulnud Reformierakonna fraktsioonist ettepanek tänast täiskogu istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Ma ei jõua kõiki küsimusi ette võtta, enne kui istung läbi saab, nii et teeme saalikutsungi ja teeme hääletuse.

Head kolleegid, Eesti Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku tänast täiskogu istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta istungi pikendamise osas seisukoht ja hääletada!

Istungi pikendamist pooldab 37 saadikut, vastu on 13. Istung kestab täna kella 14-ni.

Jätkame küsimustega. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Me teame, et välisüliõpilaste kasvanud osakaal ja inglisekeelestumine on kindlasti aidanud täita meie ülikoolide rahakotti, aidanud neil üldse teenida eluspüsimiseks väga vajalikku omatulu. Aga kuidas sinu hinnang on: kas välisüliõpilaste kasvanud osakaal ja ingliskeelestumine on aidanud tõsta ka meie kõrghariduse sisukust? Äkki sa avad natuke ka seda külge.

Aitäh! See on kindlasti jälle asjakohane küsimus. Minu väide on see, et ta akadeemilist sisukust tõsta ei ole aidanud, sellepärast et välisüliõpilased võetakse vastu ilma sisulise konkursita. Ei ole mitte mingit alust arvata, et keskmine välisüliõpilaste tase oleks kõrgem kui keskmine Eesti üliõpilaste tase. Aga teisalt on mul jälle hea meel märkida, et ka haridus- ja teadusministri kavandatavates halduslepingutes on suund just välisüliõpilaste kvaliteedi peale.

Veel märgiksin seda, et ühe osa välisüliõpilaste õppemaks – kes küll õppemaksu tasuvad – ei kata tegelikult ära seda kulu, mida teeb maksumaksja ühe üliõpilase õppekoha jaoks. Selline mudel, nagu praegu on välisüliõpilaste õpetamises, ei ole mingil moel Eesti maksumaksjale kasulik ega tõsta ka Eesti ülikoolide kvaliteeti.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te viitasite võimalusele, et mõni doktoriõppe läbinud inimene sooviks Eestisse jääda, kuid ei ole eesti keele oskamatuse tõttu tööturul piisavalt hea. Ma tahaksin teada, kas Eesti ülikoolidel on üldse motivatsiooni välisüliõpilastele eesti keelt õpetada. Kas, kus ja millises mahus seda tehakse?

Aitäh! Kõigepealt seda, et võib-olla need näitajad, mis puudutavad doktoriõppe lõpetanute jäämist Eesti tööjõuturule, ei ole kõige halvemad. Nemad on ikkagi kõrge vaimse võimekusega inimesed, kes tihtipeale jäävad ka akadeemilisse sfääri, ja tihtipeale õpivad nad ise eesti keele ära. Seda ma võin ühe oma doktorandi pealt täiesti üheselt öelda. Ülikoolid pakuvad nendele küll teataval [määral] eesti keele õpet – küsimus on eelkõige bakalaureusetaseme ja magistritaseme üliõpilastes –, aga kindlasti ei ole see piisav. Ülikoolid ei ole selleks piisavalt motiveeritud, kuna nende tulemusrahastus ei sõltu sellest. Tulemusrahastus sõltub hoopis teistest asjadest, nagu enne märgitud. Kindlasti saab seda olukorda jälle halduslepingutega parandada, aga kõige kindlam on teha seda seaduse kaudu.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Nagu me teame, on Eestis tänu Isamaale eestikeelne kõrgharidus tasuta. On võimalik minna kahte teed: üks on Soome tee, kus on riigi poolt paremini rahastatud tasuta kõrgharidus, ja teine tee on Holland, kus on väike kõrghariduse maks. Aga tänaste arutelude juures on minu arvates jäetud üks oluline teema välja. Tegelikult iga tudeng, kes Eestis on, ka välistudengid, jätab iga päev siia raha, nii üüriturule kui ka poodidesse, söögikohtadesse ja nii edasi. Kui seda eelnõu tegite, kas te seda nurka ka vaatasite või mitte?

Ma ei proovinud seda analüüsida, aga see osundus on oluline, ja ma täiendaksin seda. Ta jätab siia üüriturule ja kauplustesse küll oma raha, aga ta tarvitab ka meie sotsiaalteenuseid. Ja tihtipeale on tal ka pereliikmed, kes siis, ütleme nii, ei käi tööl ja tarvitavad ainult sotsiaalteenuseid. Ma ei tea, kas see on tegelikult nullsumma või mitte, kui me arvestame ka seda, et nende välistudengite koolitamine on igal juhul Eesti maksumaksjale kallim sellest, kui suure õppemaksu nad maksavad. Ma ei tea, kas tulemus on null või mitte.

Aga ütleme, et võib-olla see küsimus taandub natukene nagu niisugusele laiemale küsimusele, et kas Eesti rahvaarv iseenesest on a priori alati kasulik. Vastus on, et ei ole. Vaadake, Island on, eks ole, kordi ja kordi Eestist väiksema rahvaarvuga, aga suudab väga hästi oma rahvuskultuuri säilitada ja on erakordselt jõukas riik. Ka meie majanduslik hakkama saamine sõltub osaliselt rahvaarvust, aga sõltub eelkõige sellest, missugune on tööealiste ja ülalpeetavate proportsioon, eks ju. Sellega ma kuidagi ei taha väita, et Eestis sündimuse suurendamine ei peaks olema üks väga oluline eesmärk.

Paul Puustusmaa palun!

Suur tänu! Tallinna Ülikooli professor Daniele Monticelli on öelnud, et ingliskeelse teaduse tegemine on noorteadlaste jaoks vältimatu. Ta on veel märkinud, et rahvusteaduse mõiste on tema sõnul väga ebaõnnestunud, sest teadus on teadus ja seda tuleb teha nii, et oleks arusaadav, sõltumata, mis keeles seda tehakse. Tallinna Ülikooli teaduskeelekeskuse juht Peep Nemvalts on samas kostnud, küsimusena, kas eesti rahvusmõtet tuleks mõelda inglise või eesti keeles. Kuidas sina kommenteeriksid nüüd, kuus aastat hiljem, aastal 2022: kas rahvusmõtet tuleks mõelda inglise või eesti keeles?

Keel on mõtlemise instrument ja ilmselgelt on emakeel kõige kvaliteetsem mõtlemise instrument. Siin on ilmselt vastus olemas: me saame parema rahvusmõtte, kui me mõtleme eesti keeles.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh veel kord, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma kõigepealt remargi korras Isamaale ütleks, et eestikeelne kõrgharidus ei ole Eestis mitte tänu Isamaale, vaid siiamaani ikka veel tänu Eesti rahvale, kes meil kõikidest ponnistustest ... (Saalist hüütakse vahele.) Aga tõepoolest, rahvusvahelistumine ei saa olla ühegi ülikooli missioon ega eesmärk, heal juhul saab see olla vahend või äärmisel juhul tööriist mingi lisaväärtuse ja kõrghariduse kvaliteedi tekkeks. Ma küsin sinu käest laiemalt: millised üldse peaksid sinu arvates olema kõrghariduspoliitika eesmärgid?

Ma tegelikult päris alguses märkisin seda, aga hea meelega ütlen üle, sellepärast et kordamine on tarkuse ema. Kõigepealt, et Eesti noortele, kes on andekad, piisavalt vaimsete võimetega, peaks kõrgharidus olema kättesaadav. Kas ta on ühes või teises vormis, kas ta on nii-öelda tasuta kõrgharidus või on selleks loodud instrumendid, et tudeng saab laenu võtta, see on eraldi jutuajamise küsimus. Teiseks peaks Eesti kõrghariduspoliitika olema selline, et ta tagab kõrghariduse kvaliteedi. Kolmandaks peaks Eesti kõrgharidus tagama ettevalmistatavate noorte vastavuse Eesti tööjõuturule. Ja neljandaks ongi see, et ta peaks toetama rahvuskultuuri. Ma võiksin veel viiendaks tuua ka selle, et tegelikult Eesti kõrghariduspoliitika peaks olema selline, et ülikoolide nendesse [üliõpilastesse] investeeritud hinna ja kvaliteedi suhe oleks hea, et ei toimuks möödaharimist või noorte ettevalmistamist nendele aladele, kus tööjõuturg seda ei vaja. Mis põhimõtteliselt tähendaks seda, et ülikoolid peaksid toimima ratsionaalselt.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma jäin mõtlema selle mõtlemise instrumendi peale. No ilmselgelt täna ei ole väga vaja inglise keele pärast muretseda, sest [Inglismaa] on Euroopa Liidu jaoks ju mingi kolmas riik. Me ei pea siin väga tõsiselt muretsema inglise või, ütleme, türgi keele ja vene keele pärast. Kuigi vene keel on tunginud UEFA‑sse ja FIFA‑sse, aga see on arusaadav, kuna Gazprom, see suur pea [on seal]. Aga mis tuleks nüüd teiseks suunaks: kas prantsuse keel või saksa keel? Meil on ju Euroopas inimeste, üliõpilaste, kõigi vaba liikumine. Kumb teie arvates tuleks? Ja nüüd üks teine mõttekoht, lihtsalt kõrvade vahele on jäänud. Kunagi vist Bangladeshist või kuskilt sealt oli nii palju neid huvilisi, üliõpilasi – kas ei oleks meil võib-olla odavam teha sinna mõni filiaal?

Vähemalt see esimene küsimus, see osundus on igati asjakohane, sest tegelikult me oleme lasknud inglise keele liialt domineerima oma akadeemilises hariduses. Ja kui sa küsid praegu seda, et juhul kui me tahaksime inglise keele proportsiooni mõne teise võõrkeele arvel vähendada, missugune see võõrkeel peaks olema, siis minu vastus oleks saksa keel. Saksa keel on esimese võõrkeelena meil Eestis olnud ajalooliselt valdav kuni teise maailmasõja lõpuni. Ja loomulikult, üks või teine või kolmas [keel võiks olla] veel ka, mitte ainult inglise keel. Aga jah, nendesse välistudengitesse, ma arvan, meie suhtumine peaks olema selline, et oluline ei ole mitte päritolumaa, vaid oluline on see, kas nad on piisavalt andekad, et Eesti ülikoolides õppida.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Ma alguses ikkagi täpsustan: kuni 2013. aastani oli Eesti kõrgharidus osaliselt tasuta, mitte ei olnud kõik. 2013. aastast tänu Isamaa Erakonna otsustele ja ettepanekule koalitsioon ikkagi tegi otsuse, et eestikeelne kõrgharidus on tasuta, ja see kehtib tänaseni. Siin mõned arvasid, et see nii ei ole.

Aga mul on küsimus see: millised toetused abikaasadele tulevad? Sa ütled, et kulutatakse nii palju rohkem. Ma võin sulle öelda, et Hollandis on see heas mõttes lausa äriprojekt, see on väga suur tulu riigieelarvesse. Seal pakutakse kõrgharidust, seal on tippülikoolid, tudengid üle maailma tulevad sinna kokku. Nad jätavad selle aasta, kahe või kolmega, sõltub, kui pikalt nad seal õpivad, väga palju raha sinna. Tegelikult on see kõrgkoolidele üks võimalus teenida lisatulu. Ma ei taha siin kuidagi vähem oluliseks teha seda, et eestikeelne haridus peab olema, see on oluline, aga ka rahvusvahelised kogemused on alati olulised.

Jaa, saan aru, muidugi. Ma arvan, et selle olukorra muutmine peaks natukene teistpidi käima. Meie ülikoolide kõrgeid edetabelikohti pidurdab eelkõige asjaolu, et meil kipuvad olema massiülikoolid. Meil on ühe õppejõu kohta liiga palju tudengeid. Kui me suudaksime oma ülikoolide mainet veel parandada, siis see tähendaks seda, et meile tuleksid esiteks, noh, ütleme, suuremate vaimsete võimetega üliõpilased, ja teiseks need välisüliõpilased, kes meile tuleksid, oleksid motiveeritud siia tulema hoolimata sellest, et meil võib olla kõrge õppemaks ülikoolides. Nii et praeguse seisuga, ma usun, suur osa nendest välisüliõpilastest, kes siia on tulnud, oleksid jätnud tulemata sel juhul, kui nendele oleks kehtestatud see õppemaks, mis tegelikult nende õppekulud katab. Ja see on kordi suurem, kui ta on praegu.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma veel natukene küsin nende protsentide kohta. Siin on lähtutud nagu üliõpilaste jagamisest. Kas oli ka arutelu, et mitte keskenduda niivõrd üliõpilastele, vaid erialadele ja läbi selle seda proovinud? Mitte erialadele, õppekavadele. Meil on teatud konkreetsed õppekavad ja jagame neid protsente. Kas selle üle ka nagu, nende kahe valiku [üle arutleti]? Üks on tõesti võtta üliõpilased [aluseks], teine on võtta õppekavad.

Põhimõtteliselt muidugi on võimalik jah, on võimalik küll. Praegu need osakaalud on pakutud vastava keele õppekavadel õppivate tudengite järgi, nende arvukuse järgi ja põhimõtteliselt on muidugi võimalik ka õppekavade kaupa võtta. Ma arvan, et võib-olla õppekavade kaupa võtmine võiks provotseerida mingeid selliseid olukordi, kus selleks, et tulemusrahastuse kriteeriumi täita, mis on praegu kõrgharidusseaduses olemas, hakataks looma väga suure üliõpilaste arvuga õppekavasid, eks ole, ja siis võib see käest ära minna. Aga jälle, põhimõtteliselt on see läbirääkimiste objekt. Iseenesest võib küll nii, aga mina praegu arvasin, et vastavas keeles õppivate üliõpilaste proportsioon on parem.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus. Kui te seda eelnõu ette valmistasite või kui komisjonis [sellest] rääkisite – te mitmel korral tsiteerisite valitsuse vastust ja ütlesite ka seda, et ma ei mäleta, kas minister või ministeerium on hakanud sellest teemast aru saama ja nõustub sellega –, siis kas tulid jutuks ülikoolide halduslepingud? See on ju üks osa. Kui me rahastusest ei räägi, siis on ju üsna ebaoluline, no mitte ebaoluline, aga väga raske on rakendada seda, mida me seaduses kirja paneme, seda tahet, kui tegelikult finantseerimist ei toimu. Praegu on ju üsna pretsedenditu lugu, mida pole varem ühegi Eesti valitsusega olnud, et valitsus ja ülikoolid ei jõua halduslepingute suhtes kokkuleppele. Millegipärast on see olukord kestnud juba üsna pikalt. Leiti küll raha, et ilma konkurssi korraldamata kiirteste leida, aga selleks, et halduslepinguid sõlmida, vahendeid ei leita.

Jaa, tuli küll jutuks. Ma ütleksin, et halduslepingute mittesõlmimine ongi [tingitud] sellest, millele sa viitasid, eks ju, et ülikoole pole piisavalt rahastatud. Aga jutuks ta tuli selles kontekstis, et valitsuse esindajad arvasid, et neid küsimusi saaks paremini või paindlikumalt reguleerida halduslepingutes. Vastuväide sellele oli ikka seesama, mida ma siin juba ka ütlesin, et asjad, mis on seaduses reguleeritud, on kindlasti kindlamad.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Olen minagi näinud kõikvõimalikke Erasmuse tudengeid ja seda protseduuri, Euroopa Liidus on see täieline prioriteet, sealt raha kunagi ära ei võeta, pannakse ainult juurde. Aga minule on jäänud mulje, et tegu on lihtsalt haridusturismiga. Õpitakse inglise keeles teises riigis samu asju, mida õpitaks oma bakalaureuseastmel. Mitte mingisugust uut kvaliteeti ei tule peale selle, et saab teise maa tudengitega koos napsutada ja ringi trallitada. Ehk tutvustatakse Euroopat, aga selleks on võimalik osta laevapilet, bussipilet, rongipilet, käia muuseumis. Kas meil on mõtet üldse sellisel ideoloogilisel ingliskeelestamisel? See ei kannata minu meelest üldse kriitikat, kogu see Erasmuse jantimine, bakalaureusetasemel eriti. Räägime doktoritasemest, sellel on mõte.

Jah, ma saan su küsimusest aru, see puutub tegelikult nende üliõpilaste mobiilsusesse. Ja mis seal salata, seal on tõesti, kuidas öelda, sihipäratut rakendamist väga palju. Selle eelnõuga mingil moel ei keelata ega piirata, ütleme, üliõpilaste mobiilsust ega õppejõudude mobiilsust, küll aga võetakse selle eelnõuga ta välja tulemusrahastuse kriteeriumide hulgast. Mobiilsus ei saa olla eesmärk omaette. Ja seesama, mis sa ütlesid, kui tõid neid negatiivseid näiteid – ja neid kindlasti ei ole mitte vähe –, siis needsamad negatiivsed näited suuresti ju võivad olla tulnud sellest, et seda mobiilsust on igati kultiveeritud ja soovitatud, eks ju, sellest sõltumata, kas see õppetulemustele mingit kasu toob või mitte.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Liigume edasi kaasettekande juurde. Kutsun ettekandjaks kultuurikomisjoni liikme Signe Kivi. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Riigikogu kultuurikomisjon menetles EKRE fraktsiooni algatatud kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu 502 kolmel istungil: 8. märtsil juhatas komisjoni esimees Aadu Must, 2. ja 3. mail – viimasel tehti ainult menetlusotsuseid – juhatas komisjoni aseesimees Jaak Valge. Komisjoni kahel viimasel istungil osalesid Aadu Musta asendusliikmena Jaanus Karilaid, Kristina Šmigun-Vähi asendusliikmena Aivar Viidik ning Anneli Ott oli Marko Šorini asendusliige. Kutsutud olid Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse valdkonna juht Kristi Raudmäe ja õiguspoliitika osakonna õigusnõunik Maarja-Liisa Vahi.

Võtan siinkohal kokku komisjonis toimunud arutelu, milles osalesid protokollilises järjekorras Signe Kivi, Margit Sutrop, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Helle-Moonika Helme, Jaak Juske, Aivar Viidik ning loomulikult eelnõu esitaja Jaak Valge. Ma teen väga lühidalt, kuivõrd Jaak Valge tegi väga põhjaliku ülevaate ministeeriumi seisukohtadest, mis olid väljendatud ka nende saadetud kirjas 14. veebruaril.

Rõhutati, et ei toetata ülikoolideülest õppekavadel õppeastmete kaupa piirmäärade seadmist. Rõhutati, et rahvusvahelistumise osakaalud lepitakse halduslepingutes kõrgkoolide põhiselt, kuna olukord, vajadus ja praktika on eri ülikoolides väga erinev ja võiks siiski kehtida kõrgkooli enda spetsiifikast tulenev lähenemine. Doktoriõppele pööratakse siiski eraldi tähelepanu ning kavandamisel on punkt, kus doktoriõppe lõpetaja valmistatakse ette vähemalt B2 keeletasemel eesti keele oskusega. Eelnõus toodud seaduse tasandi piirangud ei taga Haridus- ja Teadusministeeriumi arvamusel õppekvaliteedi tõusu ega suurenda seotust tööturuga.

Jaak Valge debateeris vastu, et kvaliteeti peaks mõõtma siiski teiste vahenditega, milleks võivad olla ka erialaoskused ja võimekus pärast lõpetamist. Ta tõi välja, et tema arvates Eesti kõrghariduse probleemiks on kvaliteedi tohutu langus ja seda tõestavad tema toodud kaudsed näitajad. Ta lisas, et on probleem üliõpilaste õppima minemisega välismaale, ja tõi välja, et tema arvates, kui nad ka lähevad, võib see paljudel juhtudel tähendada lihtsalt ajaveetmist. Ometigi nõustus härra Valge, et välissemester on õppekvaliteedi tõstmiseks ja silmaringi avardamiseks vajalik ja teretulnud, aga tulemusrahastuse määramisel ei ole tudengite mobiilsusel mingit tähtsust.

Selle peale tõi Kristi Raudmäe välja, et tegelikult ongi kõrghariduses mõõdetaval kujul kvaliteedinäitajate leidmine kõikidele riikidele üks keeruline probleem. Kvaliteeti hinnatakse nii teaduse evalveerimise kui ka institutsionaalse akrediteerimise kaudu. Selge on see, et probleemseid teemasid püütakse mõjutada ka rahastamise kaudu. Näiteks on juba välja jäetud välisüliõpilaste näitaja, kuna see ei ole tõesti enam teema, mida oleks vaja rahastamise kaudu mõjutada.

Signe Kivi, teie ees kõneleja arutelu oli keskendunud arusaamisele, et täiesti mõistetav on eelnõu algatajate mure eesti keele kaitse pärast. Ma tegin ettepaneku, et leiaks äkki siin Riigikogu saalis ühisosa eestikeelse hariduse sisseseadmisel Eesti Vabariigis alates alusharidusest. See võiks olla esimene samm. Rõhutasin ka, et minu meelest on Eesti Vabariigis palju neid kohti, kus eesti keele kaitset tulebki palju tõsisemalt läbi viia kui ülikoolides, ja me kõik võiksime selle eest seista. Ma ei olnud nõus väitega, mis siin saalis ka kõlas, et mobiilsus on kuidagi lihtne ajaveetmise vorm ja Erasmuse programm on ajast ja arust. Tõin selle kohta näiteid kunstiakadeemiast, kus tagasiside üliõpilastelt, kes on veetnud semestri valitud välisülikoolis, on väga hea, samuti on tagasiside nendelt üliõpilastelt, kes tulevad meile, väga positiivne. Rõhutan veel, et kunstiakadeemia õpetab nii eesti keelt kui ka eesti kultuuri ja [Eesti] ajalugu ning teeks seda rohkem, kui me suudaks seda projekti rohkem rahastada.

Margit Sutrop võttis sõna mõlemal koosolekul. Ta ei nõustunud samuti seletuskirjas toodud väitega ülikoolide kvaliteedi languse kohta. Ta leidis, et puuduvad andmed ja uuringud, mis näitaksid, et kiire ingliskeelestumine toob kaasa kvaliteedi languse. Kvaliteedi langus on, kui ta on, kompleksne. Väga paljuski on tegemist üldhariduskoolide murega, mis kandub tõepoolest ülikoolidesse, kes hakkavad tegema vigade parandust. Sutrop rõhutas ja tõi välja, et kõrghariduse kvaliteedi langust mõjutab kindlasti rahastuse üldine seis. Aga ingliskeelestumise tagab ülikoolide soov olla maailmakaardil, rahvusvahelisel maastikul, ja tuleb natukene ka sellest, et praeguste rahastamise tingimuste korral on tegemist ülikoolide ainukese võimalusega kaasata eraraha. Nii et tema arvamusel tuleks tegeleda pigem selle piirangu mahavõtmise kui ingliskeelse õppe piiramisega. Margit Sutrop lisas veel, et raha teenimise kõrval on ülikoolidel suur motiiv luua avatud õpikeskkonda, anda üliõpilastele nii kommunikatiivseid kui ka kultuurilisi pädevusi, samuti keeleoskust.

Lisaks rahastusele on suureks probleemiks oma tudengite vähesus, samuti on jätkuv probleem erialade dubleerimise küsimus, mida saaks lahendada kõrgharidusmaastiku korrastamisega. Margit Sutrop küsis Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajatelt, kas on teada, kui paljud Eesti gümnaasiumide lõpetajad lähevad õppima välismaa ülikoolidesse. Kas võib arvata, et juhul kui Eestis ingliskeelsete õppekavade arv väheneb, siis Eesti üliõpilased suunduvad veel rohkem mujale ülikoolidesse õppima? Kristi Raudmäe vastas, et paraku puuduvad andmed Eesti üliõpilaste kohta välismaal. See on minu meelest huvitav teave, meil võiks need andmed siiski olla. Aga need andmed, mis on, näitavad, et aasta-aastalt tõesti väheneb nende üliõpilaste osakaal, kes kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist jätkavad Eesti ülikoolis.

Arutellu sekkus Viktoria Ladõnskaja-Kubits, kes samuti tõdes, et ta mõistab algatajate soovi tõsta eesti keeles õppimise mahtu, aga leidis, et eelnõu sõnastus nagu sõdiks ingliskeelestumise vastu ja pigem võiks mõelda sellele, et rõhutada eesti keeles õppimise olulisust ja selle mahu suurendamist, siis kaoks eelnõust selline võõraviha tunnetus. Aga üliõpilaste mobiilsuse vähendamine ei ole lahendus. Samuti leidis Viktoria Ladõnskaja-Kubits, et eelnõu on tegelikult seotud kõrghariduse rahastamise küsimusega ja selle lahenduse leidmiseks on vaja poliitilist tahet.

Kristi Raudmäe vastas, et Haridus- ja Teadusministeerium läheb suurema eelarvetaotlusega riigi eelarvestrateegia arutelule. Samal ajal valmistab ministeerium ette kõrgharidusseaduse muudatust, mis suurendaks üliõpilaste omavastutust ning muudaks rahakasutuse efektiivsemaks. On ettepanek piirata võimalusi tulla samale kõrgharidusastmele mitmendat korda õppima, samuti võidakse pikendada aega, mis järel saab uuesti ülikooli tulla, ja neid meetmeid veel. Ma tean, et haridus- ja teadusminister Liina Kersna on ühele arupärimisele nendest kavandatavatest meetmetest juba vastanud.

Helle-Moonika Helme sõnas, et eelnõu eesmärk ei ole kellegi vastu sõdida, aga ülimalt oluline on mitte kaotada kõrghariduses kõrgekvaliteedilist eesti keelt ning eesti keel ei tohi taanduda köögikeele tasemele. Helle-Moonika Helme leidis siiski, et rahvusvahelistumise punktid olid mingil hetkel väga vajalikud ning need on toonud Eesti kõrgharidusse ka kvaliteeti. Sellega saab ainult nõustuda. Helle-Moonika leidis ka, et eelnõu muudatused ei võta tegelikult vajadust suurema reformi järele. Eelnõu algatajad olid seisukohal, et ülikoolide missiooniks on edendada teadusi ja kultuuri ning rahastamisel tuleb arvesse võtta õppekvaliteeti. Ent ülikoolid ei pea Eesti maksumaksja arvel toetama rahvusvahelistumist ja edendama rahvusvahelist mobiilsust, mida praegune kõrgharidusseadus nõuab.

Ka Jaak Juske leidis, et fundamentaalseks probleemiks on kõrghariduse krooniline alarahastamine. Ta arvas, et kui ülikoolide rahastamine aasta-aastalt väheneb ning ülikoolid on sunnitud eestikeelseid tasuta õppekavasid koomale tõmbama ja sulgema, siis sellest eelnõust ei ole kasu seni, kuni puudub poliitiline kokkulepe liikuda kõrghariduse rahastamisel tagasi 1,5%-ni SKP-st. Ta tõi ka välja, et tal jääb mulje, et eelnõu koostaja on kehtivast seadusest sõna "rahvusvaheline" välja võtnud, kuna Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna valijale see sõna ei meeldi. Selle peale protokolliti Helle-Moonika protest.

Heidy Purga viitas oma arvamuses Haridus- ja Teadusministeeriumi mittetoetavale seisukohale ja küsis, mis võiksid ülikoolide jaoks olla potentsiaalsed ohud, kui eelnõu seadusena vastu võetakse. Kristi Raudmäe vastas, et eelnõu §-s 1 toodud protsentide seadmine teeks ülikoolide töö üsna keeruliseks ning võõrkeelsetel õppekavadel õppijate põhjused on väga erinevad. On õppekavad tulu toomiseks, n-ö eksportõppekavad, aga on ka vajalikud valdkonnad, kus ei ole piisavalt Eesti üliõpilasi, et avada õppegrupp. Doktoriõppega on probleemid veelgi keerulisemad, sest ülikoolid peaksid väga suurest osast doktorantidest loobuma. Haridus- ja Teadusministeerium püüab probleemi lahendada teiste meetmetega, halduslepingute kaudu, ja see seisukoht on siin saalis täna ka korduvalt kõlanud.

Aivar Viidik viitas eelnõu seletuskirjale, mis ütleb, et aastatel 2005–2016 lõpetanud välisüliõpilastest on Eestisse tööle jäänud 21%, aga näiteks 2016. aastal juba 26%. Seletuskirjast lähtub ka, et Tartu Ülikooli näitel ei saaks välisüliõpilased Eestisse jääda seetõttu, et nad ei ole omandanud piisavalt hästi eesti keelt. Ta küsis algatajalt, kas juhul, kui välisüliõpilased omandaksid rohkem eesti keelt, siis kas eelnõu algatajad on seda meelt, et Eestisse peaks jääma ja võiks jääda neid rohkem tööle ja elama. Algatajate esindaja Jaak Valge vastas, et Eesti ülikoolid peaksid välisüliõpilasi ette valmistama nendel erialadel ja nende pädevustega, mida Eesti ühiskond ja Eesti tööjõuturg vajab. On täiesti elementaarne eelistada, et Eesti maksumaksja arvel ette valmistatud isik jääks Eestisse. Seejärel tegi Jaanus Karilaid ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ja lükata menetlusotsuste hääletamine järgmisele istungile. Tema leidis, et debati pidamine Riigikogus on väga oluline. 

Seega, järgmisel päeval, 3. mail käesoleval aastal tegi komisjon kolm otsust. Kõigepealt, võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, 10. maiks. Ettepanek võeti vastu konsensuslikult. Loen ka komisjoni liikmete nimed ette: Helle-Moonika Helme, Jaak Juske, Jaanus Karilaid, Signe Kivi, Anneli Ott, Heidy Purga, Üllar Saaremäe, Margit Sutrop, Jaak Valge, Aivar Viidik. Teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Selle poolt oli 8 komisjoni liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuks jäi Jaak Juske. Ja kolmandaks, Jaak Valge ettepanekul määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Kivi, otsus võeti vastu konsensuslikult. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Tundub, et küsimusi ei ole. Sellisel juhul läheme läbirääkimiste juurde. Kõigepealt Priit Sibul, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Head kolleegid! Olles siin saalis ära kuulanud ettekandja, diskussiooni ja komisjoni ettekandja, olen täiesti veendunud, et selle väga hea eelnõu saab üheskoos veel paremaks muuta. Ja mulle tundub, et see taotlus ja tahe on – vähemalt see, mis puudutab mind ja mulle tundub, et meie erakonda ja eelnõu algatajat – küllalt sarnane, kuigi justkui võis jääda mulje, et keegi kusagile küünemusta, mitte seekord Aadu Musta, ajada tahab.

Minu meelest on üsna üheselt selge, et selle eelnõu eesmärk ei ole võitlus ingliskeelestumisega, nii nagu natukene ka mulle endale lugedes mulje jäi, aga kui ma kuulasin Jaak Valget ja tema vastuseid ja Helle-Moonika protesti komisjonis, siis ma sain aru, et seda taotlust sellisel kujul kindlasti ei ole. Ka meie arusaam on see, et küsimus ei ole mitte võitlemises rahvusvahelistumise või inglise keele vastu, vaid ennekõike see, et meil oleks tasemel eestikeelne kõrgharidus ja kuidas seda nõndaviisi oleks võimalik üles ehitada, et need üksteist ei sega. Ka siin arutelu käigus käis läbi arusaam, et me oleme olnud ühed algatajad tänu maksumaksjatele sellise süsteemi osas, mis meil täna kõrghariduses valitseb, aga kindlasti on see kaugel sellest ideaalist, kuidas me omal ajal seda ideed nägime, et Eesti maksumaksjal võiks eestikeelne kõrgharidus tasuta olla. Tegelikkuses on see kujunenud nõnda, et ülikoolides oma huvidest lähtuvalt, mis on täiesti arusaadav, on järjest kasvanud ingliskeelsete õppekavade osakaal ja seda kahjuks eestikeelsete arvel. See kindlasti ei olnud see nägemus ja arusaam, mis meile sobiks, aga kindlasti selles kontekstis see eelnõu aitab meid ideaalile lähemale. 

On üsna selge, et praegu on kõrghariduses kaks olulist probleemi. Üks on eesti keele probleem, mis siin eelnõus olulisel määral leiab lahenduse, ja teine küsimus on nii, nagu ma ka Jaagu käest küsisin, et küsimus ei ole ju ainult selles, kuidas me mingeid asju seaduses sõnastame, vaid kas sellele ka finantse leitakse. Kui ministeerium ja minister ütlevad, et nad on ka sellest murest aru saanud, siis tegelikult me teame ju, et halduslepingud ülikoolide ja riigi vahel on sõlmimata. See on erakordne, seda pole kunagi varem toimunud. On selge, et ülikoolid rektorite suu läbi on kordades välja öelnud, et nad seda sellisel kujul teha ei saa, sest see praegusel kujul riigi poolt ette pandud halduslepingute maht ei võimaldaks neil [anda] kõrgharidust niiviisi, et see toimuks kvaliteedi kaotuse arvel ja sellepärast ei ole neid halduslepinguid võimalik sellisel kujul heaks kiita.

Küsimus ongi, kuidasmoodi me leiame vahendid. Ja eks riigieelarvest tuleb meil kõrgharidusse täiendavalt panustada, sest nii nagu jutt läbi käis meil diskussioonist, et 1,5%-lt on vahendid kõrgharidusele kukkunud olulisel määral ja meil ei ole võimalik seda teha. Aga nii nagu ma ütlesin, et ideaal peaks olema see, et kellelgi – vähemalt minul ja meil – ei ole probleemi, kui ülikoolid suudavad endid rahastada ja seda ingliskeelset õpet ei viida [ära], et sealtkaudu kõrgharidust kaasfinantseerida, aga kindlasti ei tohi ja ei saa see olla eestikeelse kõrghariduse arvel.

Meie oma erakonnas ja volikogus oleme vastu võtnud arusaamise – see oli ka meil aruteluks Rektorite Nõukoguga, kui me kohtusime –, et kui Eestis justkui kõik mõistavad prioriteeti õpetajate palga küsimuses, aga see, et meil lektorid teenivad täna vähem kui õpetajad, ehk inimesed, kes peavad õpetajaid õpetama ...

Palun ka lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

... nende töötasu on väiksem kui õpetajatel, siis kindlasti on vaja lektorite, kaasprofessorite, professorite palka tõsta. Me oma erakonnana näeme, et lektori palk peaks olema vähemalt kahekordne Eesti keskmine ja professoril neljakordne Eesti keskmine palk. Ja kui on vaja, siis tuleb selleks võtta laenu. Kindlasti me peame silmas ennekõike just neid professoreid, kes õpetavad eesti keeles. Ja seal peab olema maksumaksja [raha] kindlasti see, millest me peame need vahendid leidma. See, kui meil on vaja tuua kusagilt mujalt professorid, see peab tekkima kas ingliskeelsete õppijate arvel või kusagilt mujalt, muukeelsete õppekavade ja professorite palk ei ole kindlasti Eesti maksumaksja küsimus.

Kui me need küsimused saaksime ilusasti koos ära lahendatud, siis ma arvan, et see eelnõu võiks kiires tempos ja korras edasi minna. Nii et me toetame selle eelnõu esimese lugemise lõpetamist ja jätkuvat arutelu. Aitäh!

Jaak Juske, palun!

Austet istungi juhataja! Hea Riigikogu! Hea kõrgharidusrahvas! Kui sellele eelnõule esmapilk heita, siis tundub, nagu oleks tegemist sammuga õiges suunas. Aga kui sellesse eelnõusse ja seletuskirja süüvida, siis tundub, et ühte eelnõusse on pandud kokku siga ja kägu. Ma arvan, et mure eestikeelse kõrghariduse tuleviku pärast on siin saalis meil ühine mure, mis Riigikogu liidab, kõiki fraktsioone. Ja ma arvan, et see on täiesti kaalumist väärt ettepanek, et fikseerida seaduses eestikeelse kõrghariduse nii-öelda miinimumnumbrid. Seda teemat võiks edasi menetleda.

Aga selle eelnõu järgmised paragrahvid on selgelt sinna suunda, mida sotsiaaldemokraadid toetada ei saa. Nagu kultuurikomisjoni protokollist juba välja tuli, ütlesin ka komisjonis, et tundub, et eelnõu algataja, eelnõu koostaja on võtnud ette meie kõrgharidusseaduse ja sõna "rahvusvaheline" sealt erinevates vormides lihtsalt välja rookinud. Tõepoolest, selline avatud, kaasaegne, maailmaga suhtlev Eesti on keskmisele EKRE valijale kahjuks üpris võõras ja kõik võõrad mõjud tunduvad neile saatanast. Sellepärast on igati loomulik, et EKRE selliseid eelnõusid siia esitab. Aga kahtlemata oleks selle eelnõu seaduseks saamine praegu väga halb märk Eestist kogu maailmale, sest rahvusvahelised kontaktid on osa kaasaegsest, kvaliteetsest Euroopa, lääne ülikooliharidusest ja Eesti on osa lääne haridussüsteemist ja lääne väärtusruumist. Me võime selle üle vaielda, kas rahvusvahelised kontaktid on ülikooli jaoks eesmärk või vahend, aga ta on loomulik osa kaasaegsest avatud lääne kõrgharidusest.

Ja tõepoolest, nagu ka eelkõneleja ütles, see eelnõu tegelikult ju ei lahenda Eesti kõrghariduse peamist probleemi, milleks on üha süvenev ja krooniline alarahastamine. Kui meie kõrgharidus sai mõned aastad tagasi SKT‑st 1,5%, siis täna läheneb see protsent juba ühele. Ja on ikkagi ääretult skandaalne, et meil on seis juba kolmandat kuud, kus avalik-õiguslikud ülikoolid ei ole valmis ministeeriumi ehk Eesti riigiga halduslepinguid sõlmima, sest sellise rahastusmudeliga ei ole meie ülikooliharidus enam konkurentsivõimeline ja löögi alla on sattunud just nimelt tasuta eestikeelne kõrgharidus. Seesama mure, mis meid siin saalis liidab. 

Ma loodan, et nüüd, kui me hakkame õige pea arutama järgmiste aastate riigi eelarvestrateegiat või järgmise aasta riigieelarve seaduse eelnõu, siis just nimelt kõrghariduse rahastamine, jätkusuutlik rahastamine, selle suurendamine on teema, mis ka Riigikogus päevakorda tõuseb ja mis tõesti leiab toetushääli kõikidest fraktsioonidest, olgu tegemist valitsuse või opositsiooniga. Kui me vaatame ka proua haridus‑ ja teadusministri viimaseid ettepanekuid, siis on ministeeriumist tuldud välja ettepanekutega, mis tähendavad tasuta eestikeelse õppe kärpimist, sellist vaikset üleminekut tasulise kõrghariduse suunas. Olgem ausad, see tee, et ingliskeelsete õppekavade maht on suurenenud, ongi just tingitud sellest, et ülikoolid on alarahastatud. Seda probleemi saab eelkõige lahendada sellisesse väga vajalikku sektorisse lisaraha suunamisega.

Ma arvan, et kuigi sellel EKRE eelnõul on väga suuri miinuseid meie fraktsiooni jaoks, siis arutelu sel teemal on igati kiiduväärt ja just nimelt eestikeelse kõrghariduse tulevik on see, mis paneb ka meid toetama seda, et eelnõu menetlusega võiks jätkata. Aga veel kord: palju olulisem on leida ülikoolidesse, kõrgharidusse lisaraha. Aitäh!

Margit Sutrop, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saadikud! Head kuulajad! Tahan Reformierakonna nimel öelda, et Reformierakond ei saa seda eelnõu sellisel kujul toetada ja ei pea mõttekaks ka niisuguste numbrite seadmist, küll aga tervitab arutelu üldse kõrghariduse kvaliteedi teemal.

Nüüd, mispärast ei saa toetada? Kõigepealt, nii nagu ettekandja Jaak Valge ka ütles, ei ole sellist seost, et kiire ingliskeelestumine oleks toonud kaasa ülikoolide kvaliteedi languse, tegelikult võimalik otseselt välja tuua. Ei ole uuringuid, ei ole võimalik ka sellist ühest seost näidata. Minu meelest on asi veel hullem: tegelikult ei ole võimalik ka väita päris objektiivselt, et tegemist on kiire ingliskeelestumisega, sest see kõik on väga suhteline, mida me peame kiireks ja mis on see eesmärk, mida me üldse soovime.

Numbrid ise ei näita mitte midagi selles mõttes, et kui me ütleme, et meil on praegu välisüliõpilaste osakaal 10%, siis see on tegelikult suhteliselt väike number. Ma olen ise nõustamas mitut Saksamaa ülikooli, kes teevad ekstsellentsi ülikooli staatuse saamiseks suuri pingutusi, et välisüliõpilaste osakaal oleks 20%. Nad peavad väga oluliseks, et magistriõppesse eelkõige, aga ka doktoriõppesse tuleks palju välisüliõpilasi, sest see on ajude jaht, see on võimalus ka oma teadust rahvusvaheliselt üle maailma laiali viia. Need on inimesed, kes on kultuurisaadikud. Selleks et tõsta näiteks saksa keele osatähtsust, peetakse seda väga oluliseks. Soovime ju ka meie eesti keele osatähtsust ja Eestit maailmakaardile rohkem viia.

Ma tahan öelda ka kolmanda väite, miks seda ei saa niimoodi toetada. Haridus- ja Teadusministeerium ise on juba sellesse diskussiooni andnud oma panuse ja tõepoolest peab oluliseks, et ülikoolide rahvusvahelistumine ei toimuks lihtsalt kvantiteedis, vaid et meil oleksid kvaliteetsed välistudengid, toimuks nõudlikkuse kasv ja samas, et ingliskeelsetel õppekavadel oleks ka eesti keele ja kultuuri moodul, et meie tudengid õpiksid eesti keelt, saaksid selle kaudu integreeruda ühiskonda, aga ka osa meie keelest ja kultuurist, kui nad ei jää siia tööle, sest see ei ole eesmärk, et nad kõik siia jääksid.

Tahan öelda ka seda, et ma soovin kiita ja tänada meie ülikoole ja rakenduskõrgkoole, kes on teinud väga suuri pingutusi viimastel aastakümnetel selleks, et me rahvusvahelistumist üldse oleme ülikoolides edendanud. See ei ole tulnud iseenesest. Kui ma mõtlen selle peale, kuidas rahvusülikool tegutses Tartus kui kinnises linnas, kuhu väliskülalised said tulla ainult üheks päevaks ja õhtuks pidid nad sellest linnast lahkuma, siis kuidas oli võimalik seal rahvusvahelist teadust teha ja edukas olla? Mäletan seda, kuidas Juri Lotmani juubeli puhul räägiti sellest, kuidas Lotman sai pidevalt kutseid välismaale esinema minemiseks, aga pidi need kõik ära ütlema, sest ei saanud viisat, et kuhugi minna.

Kui ma ise läksin õppima Konstanzi ülikooli, siis minu jaoks oli see väga suur võimalus pärast lühikest õppimist Oxfordis ja Oslos omandada doktorikraad Saksamaa ülikoolis tasuta ja õppida õppekaval, mis oli küll saksakeelne, aga lõpetada ingliskeelse doktoritööga. Ma arvan, et see ei ole päris õige, mida Jaak Valge ütleb, et emakeeles õppimine annab parima kvaliteedi. Emakeelt peab oskama ja süvitsi mõelda tuleb muidugi oma keeles, aga kindlasti annab see väga palju juurde, kui sa saad õppida rahvusvahelises keskkonnas, kui sul on olemas keelteoskus. Tuletame ka meelde, et Eesti riigi ülesehitajad olid kõik mitmekeelsed. Neil oli võib-olla ka kodune keel midagi muud kui eesti keel, nagu Jaan Poskal näiteks vene keel, ja ometi suutsid nad kanda neid ideaale väga kõrgelt. Nii et see ei ole nii üksühese seosega.

Ja tahan öelda nüüd paari sõnaga sellesse diskussiooni. Signe Kivi tõesti väga pikalt ja põhjalikult meie komisjonis toimunud diskussiooni juba edasi andis, aga võib-olla peamine väide, mille vastu ma tahaksin siin öelda ...

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

... et selle eelnõu kõige probleemsem koht on see, kui öeldakse, et ülikoolid ei pea Eesti maksumaksja kulul rahvusvahelistumist edendama ja välisüliõpilasi on vaja, aga ainult siis, kui nad nii-öelda aitavad kaasa meie tööturule.

Tooksin siia vastu selle, et võib-olla see diskussioon on ka ajakirjanduses sageli läinud kiiva. Tegelikult on välisüliõpilasi vaja väga mitmel põhjusel ja toon siin kiiresti välja lausa kaheksa põhjust, miks neid on tegelikult vaja. [Esiteks,] teadus ja sellel põhinev kõrgharidus on rahvusvaheline. Avatus ja ideede vaba liikumine on kogu vaimse rikastumise, teaduse ja kõrghariduse alus. Teiseks, siin õppinud tudengid, kes on siin mitte ainult läinud tööle, vaid lähevad mujale pärast elama, on meie saadikud. Nad on saadikud maailmas, nad viivad eesti keele, kultuuri ja ka meie maa ja poliitika arusaamise maailmasse ja seda me näeme praegu Ukraina sõja jooksul väga-väga olulisel määral. Kolmandaks, rahvusvaheliste õppekavade kaudu me tõesti rikastame Eesti tööturgu. Need arvud on väga erinevad. IKT-s on see lausa 38%, tehnikaerialadel 41%, tööstuses näiteks 35%. See on väga oluline panus ja meil on suur tööjõupuudus.

Neljandaks, Eesti tudengid õpivad meelsasti rahvusvahelistel õppekavadel. Tõepoolest, kõrghariduse kohta on teada, et ainult 60% praegu meie gümnaasiumi lõpetajatest jätkab Eesti kõrgkoolides. Meie potentsiaalsed tudengid lähevad väga palju välismaale. Üks võimalus jätta neid siia, [on] lasta neil siin omandada mitte ainult eestikeelne, vaid miks mitte ka ingliskeelne õppekava, jätta juured siiski Eesti mulda, sest pärast ingliskeelses loengus käimist käivad nad eesti teatris, loevad eesti raamatut, suhtlevad Eesti inimestega ja tarbivad Eesti meediat. See on väga hea võimalus anda Eesti üliõpilastele võimalus olla oma kultuuriruumis, aga omandada kultuuriline ja keeleline pädevus.

Viiendaks, võõrkeelsed õppekavad toovad meile lisavahendeid, aga mitte piisaval määral, sageli me maksame peale. Võimalus saada üliõpilasi on igal pool tegelikult oluline, aga Eestis on paljudel erialadel puudu ka tudengikandidaate. Just tippspetsialiste vajatakse väga vähe. Näiteks minu erialal, filosoofias, vajame me mõnd üksikut doktorikraadiga inimest, bakas on tudengeid palju, aga magistris on väga tervendav, et me saame ka rahvusvahelisi tudengeid.

Seitsmendaks, see tõstab õppekvaliteeti. Tudengite õpetamine muudest kultuuridest paneb õppejõu rohkem pingutama ja see on väga oluline. Mäletan, kuidas ingliskeelsel õppekaval õppides üks Hiina tudeng pärast loengut minu juurde jooksis ja arvas, et ta saab nii nagu Inglismaal pärast veel tund aega konsultatsiooni, et mis ta siis nüüd tegema peab. Nad on sageli väga palju nõudlikumad kui Eesti oma tudengid. See kõik rikastab ja ma arvan, et seetõttu ei tohiks me olla nii kitsarinnalised ja peaksime toetama seda avatust ja rahvusvahelistumist, tehes seda mõistlikul määral ja kindlasti kindlustades kvaliteedi. Aitäh teile!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 502 esimene lugemine lõpetada. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 24. mai kell 17.15.

Tänane viies päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 562. Tegemist on esimese lugemisega. Siia peaks tulema eelnõu tutvustama Riigikogu liige Raimond Kaljulaid, aga ta andis meile märku, et tal läheb mõni minut aega. Ootame siis mõne minuti. Ma ei tee vaheaega.

Vabandust!

Saame hakkama. Peast räägidki?

Ei, mul on põuetaskus kõne.

Nii, palun, Raimond Kaljulaid!

Austatud kolleegid, ma väga vabandan teie ees. Mul on väike spordivigastus ja seetõttu ma olin aeglasem, kui ma oleksin ette kujutanud. Aga selle võrra meeldivam on siin teie ees olla, et rääkida sedavõrd olulisest eelnõust, mille me oleme sotsiaaldemokraatidest saadikutega algatanud ja mis puudutab tulumaksuseaduse muutmist.

Nimelt, me elame praegu mitmes mõttes erakordsel ajal. Kui te vaatate makromajanduslikke näitajaid, siis paraku tuleb tõdeda, et ühelt poolt oleme etapis, kus majandus jaheneb. Majanduskasv, mis on viimastel aastatel olnud, on pöördumas languseks. Paljudel majandussektoritel oli keeruline juba kroonviiruse kriisist tingituna, sellele on nüüd lisandunud kõrgetest energiahindadest tulenevad raskused. Täiendavalt seisame silmitsi olukorraga, kus Euroopas on alanud sõda. Ja nii sellel sõjal kui ka Euroopa Liidu kehtestatud sanktsioonidel on omakorda mõju ja hind. See väljendub väga üheselt ka meie inimeste toimetulekus.

Hindade kiire tõus, millest on siin saalis juba mitmel korral räägitud. Viimased inflatsiooninäitajad näitavad, et hinnad on tõusnud suurusjärgus 20%. See tähendab ikkagi seda, et sisuliselt on õhku haihtunud viiendik inimeste sissetulekust ja säästudest. Väga paljudel leibkondadel, loomulikult esmajoones neil, kes niigi elasid kas siis allpool vaesuspiiri või selle piiril, eelkõige kui me räägime eakatest, üksinda elavatest eakatest, lastega peredest, kellel juba oli keeruline, on loomulikult praegu veel keerulisem ots otsaga kokku tulla. Sedavõrd kiire hinnatõus mõjutab ka kõiki neid peresid, kelle kohta me võiksime öelda, et nad on toimetulevad, moodustavad Eestis keskklassi, aga sellele vaatamata on nende jaoks praegune majanduslik olukord erakordselt keeruline.

Kui me nüüd mõtleme selle peale, millises olukorras me oleme julgeoleku mõttes, siis ma arvan, et me kõik mõistame seda, et on erakordselt tähtis hoida, kaitsta ja toetada kõigiti Eesti ühiskonna ühtsust ja sidusust. See on hetkel olulisem kui kunagi varem viimase kolme kümnendi jooksul. Seetõttu oleme meie pakkunud välja ühe võimaliku lahenduse, kuidas Eesti peresid, Eesti inimesi praeguses keerulises olukorras täiendavalt toetada, kuidas anda inimestele võimalus paremini toime tulla. Mitmed kolleegid on teinud selles suunas teistsuguseid ettepanekuid. Õige pea räägime ju näiteks tarbimismaksude langetamisest. See eelnõu on ilmselt homse istungi päevakorras ja ma arvan, et see saab ka olema oluline arutelu.

Meie ettepanek baseerub väga olulisel põhimõttelisel seisukohal ja see põhimõtteline seisukoht on järgmine. Kuigi on väga oluline, et meil on sotsiaaltoetuste süsteem, toimetulekutoetuste süsteem ja abivajajaid aidatakse, siis fundamentaalselt soovib valdav osa Eesti inimesi ära elada sellest palgast, mille nad ausa tööga on välja teeninud. Palgast peab piisama, et elada, tunda ennast majanduslikult turvaliselt, koolitada oma lapsed, et oleks katus pea kohal ja oleks kaetud igapäevased kulutused. Samamoodi ei soovi Eesti eakad sõltuda valitsuse või ka omavalitsuse ühekordsest heldusest, žestist, mida nende suunas tehakse, vaid nende ootus on ikkagi see, et elu jooksul tehtud tööga välja teenitud pensionist piisab, et toime tulla. Seetõttu oleme meie enda pakutava lahenduse teraviku suunanud just nimelt sellele, et Eesti inimeste tulusid suurendada. Kui me räägime näiteks kolleegide ettepanekust, mille juurde me jõuame mõnevõrra hiljem, siis selle eesmärk on vähendada kulusid. Aga meie eesmärk on just nimelt suurendada tulusid.

Kuidas me seda teeme? See eelnõu ja see maksumuudatus koosneb laias laastus kolmest kõigile lihtsasti mõistetavast osast. Esimene neist puudutab niinimetatud tulumaksuvaba miinimumi ehk seda osa inimese tuludest – on see palgatulu, pensionitulu –, mida ei maksustata tulumaksuga. See on täna 500 eurot. Kui te meenutate, siis 500 euroni tõsteti tulumaksuvaba miinimum juba aastaid-aastaid tagasi. Vahepeal on olulisel määral kasvanud palgad, pensionid, kulutused – on toimunud väga suured muutused. Aga see joon, mis tõmmati maha – see oli valitsus, kuhu kuulusid Keskerakond, Isamaa, sotsiaaldemokraadid, kes viisid läbi tulumaksureformi –, on püsinud muutumatult.

Meie esimene ettepanek – ja seda ettepanekut oleme me siin saalis teinud korduvalt ka varem – on tõsta tulumaksuvaba miinimumi. Me oleme selleks piiriks välja pakkunud 654 eurot, mis on tänane alampalk – jah, see on võib-olla mõnevõrra sümboolne –, et alampalk oleks tulumaksuvaba. Kui kolleegidel on teisi ettepanekuid, ma ei tea, et see võiks olla hoopis 750 eurot või 1000 eurot või 520 eurot, no räägime sellest – muudatusettepanekuid saavad ju kõik teha –, aga põhimõtteline selline esimene meie ettepaneku osa on see, et tõsta tulumaksuvaba miinimumi inimestele reaalsuses, kõigile neile, kelle palgale üldse rakendub tulumaksuvaba miinimum. Me ju teame, et Eestis kõige kõrgemat tulu teenivatel inimestel tulumaksuvaba miinimum langeb ühel hetkel nulli, see on maksuküüru lõpus. Kõigile neile, kellele rakendub tulumaksuvaba miinimum, tähendab see otsest sissetulekute tõusu.

Teine osa sellest reformist, mida me välja pakume, on tõsta selle niinimetatud maksuküüru algust. Ehk kui praegu alates 1200‑eurosest tulust hakkab tulumaksuvaba miinimum vähenema, kuni ta jõuab ühel hetkel nulli, siis meie ettepanek on tõsta selle küüru algus 2000 euroni. Siin on samamoodi, et selle üle võib vaielda, võib-olla kolleegidel on ettepanekuid, et see peaks olema hoopis, ma ei tea, 1894 eurot või hoopis 2201 eurot või midagi muud sellist. Mõtleme, kus see õige piir peaks 2022. aasta hindade ja palkade juures olema. Aga kindlasti peaks ta olema kõvasti kõrgemal, kui on tänane piir.

Ma toon teile ühe näite. Tänasel hetkel me kõik teame, Eestis on suur probleem õpetajate puudus. Õpetajate puudus ei puuduta mitte ainult enam maapiirkondi, millest räägiti juba ammu aega tagasi, vaid tegelikult ka suurtes linnades on väga keeruline leida koolidesse õpetajaid. Õpetajate keskmine palk on tänaseks kasvanud sinnamaale, et õpetaja on juba nii kõrgepalgaline töötaja meil siin Eesti Vabariigis, et tema tulumaksuvaba miinimumi hakatakse vähendama. Ehk õpetaja peab hakkama maksma kõrgemat tulumaksu määra. See on ju üsna ebamõistlik olukord, kui me mõtleme, tegemist ei ole mingisuguse superkõrgepalgalise töötajaga. Vastupidi, õpetajate palgad peaksid veelgi tõusma, nende suhe keskmisesse palka peaks paranema. Nii et meie ettepaneku teine osa on lihtsas eesti keeles öeldes see, et toome õpetajad maksuküüru alt välja, toome üldse suure osa Eesti töötajatest sealt küüru alt välja, et nende sissetulekud maksuvalemi tõttu ei väheneks.

Ja kolmas osa, mis on lahutamatult seotud sellesama küüru alguse tõstmisega, on selle küüru pisut laugemaks muutmine, mis tähendab seda, et see, kuidas tulumaksuvaba miinimum hakkab vähenema, ei toimuks nii järsult kui praeguses arvestuses. See aitaks muu hulgas ka näiteks haiglaõdesid, ämmaemandaid, kelle keskmine palk on küllalt kõrge Eestis, üle 2000 euro, aga veidi laugem küür tähendaks seda, et nende sissetulekust jääks neile suurem osa alles. Väga lühidalt [kokku] võttes jätab see inimestele rohkem raha kätte. Rohkem raha kätte, mille eest nad saavad katta hindade tõusu mõjusid ja ise vaadata, kuhu nad seda kulutavad.

Mis on meie pakutava meetme, ma arvan, suur eelis selliste ettepanekute ees, nagu näiteks aktsiiside langetamine või teatud kaupade käibemaksu langetamine, mille üle võib ka arutleda? Praeguses olukorras, ma arvan, need ideed on asjakohased ja selles mõttes ei ole kindlasti mõtet neid laualt maha lükata. Aga mis on suur eelis? Me teame teiste riikide ja teiste majanduste kogemusest seda, et kui me käibemaksu teatud protsendi võrra langetame, ei tähenda see tarbijatele automaatselt seda, et samavõrra langevad ka hinnad. Või kui me kütuseaktsiisi teatud summas vähendame, ei tähenda see automaatselt seda, et kogu see soodustus jõuab kütuse ostjani. Osa sellest rahast läheb tee peal kaduma. Kui me tulumaksu langetame, siis ei lähe kaduma sentigi. Inimesed saavad selle raha oma kontole, see jõuab 100% nendeni. Sealt omakorda tuleb ju ka tarbimisse tagasi läbi selle – eriti kui me räägime väiksemapalgalistest, keskmise palgaga inimestest –, et nende sissetulekutest suur osa kulub siinsamas Eestis kodumaistele kaupadele-teenustele või siis vähemalt ostudele, mis tehakse siin, isegi kui need kaubad on riiki sisse toodud, ja läbi selle jõuab ka maksudena riigieelarvesse tagasi.

Mis on veel, ma arvan, oluline meie ettepaneku puhul? Kui võrrelda seda näiteks aktsiiside langetamise ettepanekuga, mille on austatud kolleegid teinud, siis näiteks kütuseaktsiisi langetamise puhul me kõik ju mõistame, et sellest võidavad enim inimesed, kelle kütusetarbimine on kõige suurem, ehk see tähendab seda, et jõukamad inimesed, kellel on võimsamad, suurema mootorimahuga autod, kes tarbivad rohkem kütust, kellel on peres võib-olla kaks autot, mitte üks või mitte ühtegi, eks ole, nemad võidavad sellest proportsionaalselt enam. Meie ettepanek, just vastupidi, on selles mõttes väga, ma arvan, õigesuunaline ettepanek: selle puhul on võitjad eelkõige need inimesed, kelle sissetulekud on väiksemad, on keskmised. Ja kõrgete sissetulekutega inimestel, kellel praeguses kriisis on lihtsam oma sissetulekute piires teha muudatusi oma tarbimises, on kindlasti lihtsam ka nende hinnatõusudega toime tulla, mis ei tähenda, et see on lihtne. Ma arvan, et paljudel inimestel on keeruline.

See on lühidalt meie välja pakutud muudatuste mõte. Kokkuvõtlikult, mida ma rõhutaksin: jah, see eelnõu on algatatud, ta adresseerib seda praegust majandusolukorda, see on selge. Aga teiselt poolt, mis mulle selle mõtte juures veel täiendavalt meeldib, [on see,] et see ei ole selline ajutine lahendus, mille me siin kokku klopsime ja siis, kui kriis läbi saab, ei ole teda võib-olla enam vaja või peab hakkama teda tagasi muutma. Tegemist on ikkagi, ma arvan, nagunii vältimatu otsusega. Ma arvan, et kui see Riigikogu koosseis ei suuda seda teha, ei suuda tulumaksu osas saavutada uusi kokkuleppeid, on see siis meie pakutud viisil või mingil muul viisil, näiteks astmelisele tulumaksule üleminek, siis peab sellega järgmine Riigikogu koosseis tegelema. Varem või hiljem tuleb nagunii seda tulumaksuvaba miinimumi hakata tõstma. Varem või hiljem tuleb nagunii hakata seda küüru nihutama või seda küüru reformima või parandama – sellest ei ole pääsu.

Selles mõttes, ma arvan, selle eelnõu tugevuseks ja eeliseks on see, et me teeme täna otsuse ära ja tänu sellele teeme selle õigeaegsemalt, teeme selle ära nüüd, kui meil võib-olla neid võimalusi ja aruteluruumi on isegi rohkem, kui on tulevikus. Sellega ma omapoolse sissejuhatuse, tutvustuse lõpetaksin ja olen hea meelega valmis vastama teie küsimustele, niikaua kui meil selleks istungiaega veel on.

Aga mul on ettekandjale küsimus: kas me teeme niimoodi, et me teeme istungi lõpuni vaheaja ja küsimused teeme homme või proovime nelja minuti sisse ära pigistada?

Kui meil on neli minutit veel tööaega, siis äkki härra Sõerdile, kelle küsimus on esimene, jõuan vastata, aga ülejäänud küsimused võtame päevakorda homme. Härra Odinetsi küsimus kindlasti, ma aiman, on nii põhjalik, et sellele nelja minutiga vastata ei jõua.

Teeme nii. Aivar Sõerd, palun!

Austatud ettekandja! Kui see astmeliselt väheneva määraga maksusüsteem välja kuulutati, sotsid olid ka seal osalised, siis käis [sellega] kaasas selline häbematu ilustamine. 86% Eesti inimestest võitvat uuest maksusüsteemist, 86% maksumaksjatest võidavad uuest maksusüsteemist. Kuidas see asi tänasel päeval on? Teatavasti on võrdluspunkt 1760 euro juures – võrdluses selle maksusüsteemiga, mis kehtis Taavi Rõivase valitsuse ajal hiljuti ja kui maksuvaba tulu üldine määr oli 180 eurot. Kuidas sellega on? Kui palju selles uues maksueksperimendis on võitjaid ja kui palju kaotajaid, võrreldes selle süsteemiga, mis kehtis varem?

Aitäh! Härra Sõerd, nagu te teate, erakonnad ei saa alati päris sajaprotsendiliselt oma tahtmist. Mina näiteks mäletan seda, et Reformierakonnal oli enne eelmisi parlamendivalimisi lubadus kehtestada 500‑eurone tulumaksuvaba miinimum ühtlaselt kõigile, sõltumata inimese sissetulekust. No nüüd te olete olnud valitsuses pisut üle aasta ja toimetanud seal koos Keskerakonnaga. Ei ole ma näinud valitsuse initsiatiivi seda tulumaksusüsteemi kuidagi reformima minna. Loomulikult, sotsiaaldemokraadid on alati toetanud ja toetavad jätkuvalt klassikalist astmelist tulumaksu. Tol hetkel selline poliitiline kompromiss sõlmiti erakondadega, kes olid valitsuses. See, et sellest suur osa Eesti inimesi rahaliselt võitis, nad said rohkem raha oma pangaarvele, on ju matemaatiline tõsiasi ja fakt. Seda te ei saa eitada.

Ma küsiksin veel lõpetuseks, et kuidas te siis kujutate ette, et meil kehtiks täna seesama – ma ei mäleta, mis see Taavi Rõivase aegne tulumaksuvaba miinimum oli, 210 eurot või midagi sellist – [tulumaksuvaba miinimum]? Kas te tõesti arvate, et oleks õiglane, kui me näiteks 250‑eurose kuusissetulekuga inimeselt võtaksime juba selle 40 euro pealt tulumaksu? No minu meelest see küll õiglane ei oleks. See, et Reformierakond selles küsimuses istus niimoodi põlved istumise all, midagi ei teinud, laiutas käsi ja ütles, et ei saa midagi teha – minu meelest see oli vale. See, et valitsus omal ajal [seda tegi] – oli see julgus ja poliitiline tahe teha maksureform, viia see läbi, et Eesti inimeste sissetulekuid sellega suurendada –, selle eest ma seda valitsust kindlasti tunnustan. Detailides, jah, loomulikult ei olnud võib-olla keegi sellega lõpuni rahul. Aga praegune valitsus ei tee ju üldse mitte midagi, mitte midagi ei tee maksude osas. Minu meelest see on tõeline häbilugu.

Kui me vaatame ka lisaeelarvet – hinnad tõusevad, inimestel on väga raske –, siis inimeste aitamiseks jälle ei tehta mitte midagi. Ma arvan, et see selline mitte-midagi-tegemise-valitsus, mis praegu on, on palju hullem kui see valitsus, mis julges otsuseid langetada.

Aitäh! Meil on vähem kui minut jäänud istungiaega ja ma ei jõua enam järgmist küsimust võtta. Jätkame homme nende küsijatega, kes meil on, ja lõpetame tänaseks istungi.