Tere hommikust, head kolleegid! Alustame täiskogu VII istungjärgu 13. töönädala teisipäevast istungit. Ja nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun! Seda soovi ei näe. Siis viime läbi kohaloleku kontrolli, palun!

Hetkel registreerus kohalolijaks 64 Riigikogu liiget.

Läheme tänase päevakorra läbivaatamise juurde. Esimene päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele võtta tagasi allkiri 18.02.2014. a. alla kirjutatud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vaheliselt piirilepingult" eelnõu numbriga 540. Meil on esimene lugemine ja selle lõpus on ka lõpphääletus. Esimesel lugemisel selle eelnõu menetlemise kord on järgmine. Eelnõu esitajal on ettekandeks aega kuni 20 minutit, juhtivkomisjonil kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige saab esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse. Läbirääkimistel võtavad sõna fraktsioonide ja komisjonide esindajad. Siis vaata[ksi]me läbi muudatusettepanekud, aga neid selle eelnõu puhul ei ole. Seejärel viime läbi lõpphääletuse. Alustame selle eelnõu läbivaatamist ja palun Riigikogu kõnetooli Paul Puustusmaa.

Head kolleegid, tere hommikust! Hea on teid näha nii värskena peale eilset pikka päeva, nii et usun, et meil on jõudu ja jaksu täna jätkata hoogsalt ja võimalik, et mitte lühidalt. Hetkel oleme 540 OE juures. Head inimesed, ma pean ütlema, et tegemist on ääretult olulise eelnõuga, kuigi see on OE ja me teame, et parlamentaarses tööriistakastis on see üks kergemaid tööriistu, kuid mitte vähem mõjukas. Tegemist on erakordselt sümboolse eelnõuga ja ma panen teile südamele seda sümboolsust arvestada. Nagu Mart Helme eile näitavas meedias ütles, me ei räägi selle eelnõu puhul isegi mitte niivõrd selle õiguslikust küljest, kuivõrd just nimelt sümboolsest küljest. Me tegeleme ka märkidega.

See on muide väga sümboolne mitmel teiselgi moel. Kõigepealt, kui me selle eelnõu esitasime, kui rahvuskonservatiivid selle 23. veebruaril esitasid, siis oli juba esitamise aeg sümboolne. See sai esitatud päeval, millal Venemaa alustas väga agressiivselt sõja jätku Ukrainas. See on sümboolne, sellepärast, et selle eelnõuga [me puudutame] üht väga tähtsat küsimust: see on Eesti Vabariigi lahtiütlemine 2014. aastal alla kirjutatud Eesti-Vene rahulepingu allkirjast. See on lahtisidumine lepingust, mis on kirjutatud alla aastal 2014, kui Venemaa alustas sõda Ukrainas. Sümbolite tähtsust ei tohi mitte kunagi alahinnata.

Jüri Raidla, kes oli justiitsminister, ütles 2021. aastal, et esimene õppetund, mille me oleme ajaloos Eesti Vabariigi loomisel saanud – ma rõhutan, esimene õppetund – on see, et sümbolitel ja sümboolsel käitumisel on riikluse loos ülimalt oluline tähendus. Ta viitas sellele, et me tihti alahindame sümboleid. Selle eelnõu algatamisel 23. veebruaril 2022 ma ütlesin siin puldis, miks on oluline just praegu seda teha: sellepärast, et see momentum on käes. Meie Eesti riigi ajaloos on väga tihti olulised asjad sündinud alles siis, kui käes on õige momentum. Ja seda tuleb ära kasutada, sest vastasel juhul hiljem sellist võimalust ei pruugi olla ega tulla. Praegu on see eriti oluline veel seetõttu, et nagu ma ka eelnevalt viitasin mitu korda nendele agressioonidele, et kui 77 aastat tagasi keegi Adolf Hitler pillas sõjakirve maha, siis nüüd Putini-nimeline seltsimees on selle üles korjanud. Ja me peame praegu kõigi oma võimaluste juures tegema maksimumi, et anda sellele seltsimehele signaal, et kõik, mida tema oma imperialistlikus poliitikas teeb, on hukkamõistetav ja mitte ühelgi ei saa olla püsivat tagajärge. Aga see 2014. aasta leping oma olemuselt ei ole mitte midagi muud kui kapitulantlik akt.

Selleks, et mõista meie sammu olulisust, tuleb ehk minna natukene tagasi. Meil on olemas asju, mille puhul me ei pea võib-olla välja ütlema täislauseid või pikki traktaate lugema. Umbes nagu me lapsepõlvest mäletame muinasjuttu: kui öeldakse punane müts ja hunt, siis me teame, millest on jutt. Antud juhul selle tagasivaate juures ajaloole, miks meil selline leping olemas on, võiks ju ka rääkida teatud märksõnadest, mis on tegelikult piisavad, mõistmaks seda, kuhu me oleme jõudnud, miks me oleme jõudnud ja mida me muuta tahame. Ikkagi selle tänase akti juures, tõepoolest, head kallid kaaslased, saavad ju sõklad ja terad eraldatud. Need, kes seda eelnõu toetavad, toetavad seda, et agressioon saaks väga jõulise vastusignaali ja annaks signaali rahvusvahelisele üldsusele, oma rahvale, oma maale. Need, kes ei toeta seda, annavad vastupidise märgi. Nad ütlevad, et me tahame, et status quo säiliks ja agressiivsus jätkuks jõuliselt. See on see koht.

Aga ma rääkisin mineviku puhul selle eelnõu tekke alustest. Jaa, me peame rääkima Vabadussõjast – see nimi ise ütleb juba meie jaoks kõik, me saame sellest aru. Me peame rääkima Eesti Vabariigist, me peame rääkima iseseisvuse taastamisest 1991 ja mis väga oluline, loomulikult me peame rääkima põhiseadusest, mis on 1992. aastal vastu võetud. Sealsed elemendid, seal toodud normid on tänase eelnõu puhul olulised, on üsna oluline mõista nende asjade sisu ja tähendust. Eelkõige pean ma silmas § 2, § 122, § 54. Paragrahv 122 on A ja O.

Kui 1992. aastal põhiseadus vastu võeti, siis taastati Eesti Vabariik õigusjärgsuse alusel, taastati tema esialgsetes piirides nii, nagu see oli 1940. aastal. Loomulikult poliitilised tuuled viisid sinna kanti ja oli vajadus need asjad ka juriidiliselt korrektseks seada, et ei tekiks mingit kahtlust mitte kellelgi. Meie olime oma sõnumi andnud ja kogu maailm tunnustas Eesti Vabariiki tema õigusjärgsetes piirides 1992. aastal nii, nagu see oli 1940 ehk siis nii, nagu me põhiseaduses kirja panime, mis tugines Tartu rahule.

Mis toimus edasi? Toimus selline lugu, et vaadates tagasi § 122 tekkele, me teame, et vaidlused piiriküsimuses olid Põhiseaduse Assamblees ääretult tulised ja ääretult süvitsi minevad. See oli hea näide sellest, kuidas tegelikult kollegiaalne mõte võib anda isegi eksirännakute puhul ääretult tugeva ja jõulise tulemuse. Hoolimata vastuoludest jõuti õige tulemuseni. Kuid 1994. aastal tekkis selline situatsioon, et toonane peaminister Andres Tarand tegi Helsingis avalduse, kus ta teatas kõigile ootamatult – mitte ainult Eesti rahvale ootamatult, vaid ka maailma rahvusvahelisele üldsusele ootamatult, et Eesti ei hooli oma piiridest. Andres Tarand peaministrina teatas, et ta on valmis minema Venemaaga kompromissile ja loobuma Ingerimaast ja Petserimaast. See ei ole teema, see ei ole oluline. See oli tollal šokk. See oli pudru, mis kokku keedeti ja mida me tegelikult helbime tänase päevani ega saa seda ära söödud. See on väga raske ja mürgine pudru.

Hiljem on Tarandilt küsitud, millest selline soolo sündis või kust ta tekkis. 2002. aastal andis ta intervjuu Toomas Sildamile. Toomas Sildam küsis selliselt, et kuidas see siis juhtus, et teie sõitsite niinimetatud jõulurahu valitsuse peaministrina detsembris 1994 Helsingisse ning taganesite seal Tartu rahulepingust, teatasite, et Eesti on valmis loobuma nõudest Petserimaale ja Narva-tagustele aladele. Mille peale Tarand vastas, et õigus on üks asi siin maailmas, aga peale selle on ka füüsika. Asjade seis on, nagu on. Muidugi, vabadussõda oli eestlaste sõjaline võit, aga kindral Laidoner arvutas ju Eestile piiri valides – kindral Laidoner arvutas piiri valides! – kahuri laskekaugusega. Eesti kasutas oma ajaloolist šanssi – ajaloolist šanssi! Petserimaaga on üldse, nagu on, ja Tartu rahu piir, see on romantika. Selle peale vaatame, miks. Tegemist oli siis sellise omaette soologa, kus peaminister Andres Tarand pigistas hambapasta tuubist välja ja seda mõistlikul moel sinna sisse [tagasi] toppida on ääretult keeruline ja raske. No siin me nüüd siis oleme.

Aga sellega ei olnud muidugi asi lõppenud. Loomulikult Eesti ametnikkond ja Eesti pidi sellel hetkel mingisuguse positsiooni võtma ja võeti positsioon väga selgelt toetada Andres Tarandi soolot. Muidugi, hiljem, kui me pärast vaatame Põhiseaduse Assamblee arutusi, siis me näeme, et Andres Tarand oli üks nendest, kes oli vastu Tartu rahu kirjutamisele põhiseadusesse, nii et sealt ka need alused tulevad. Aga noh, me teame, et 1996. aastal 9. jaanuaril moodustati valitsuse korraldusega Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene piirilepingu delegatsioon ja 5. märtsil 1999 said piirilepingud parafeeritud. Järgnes see, et 2005. aasta 18. mail kirjutasid välisminister Urmas Paet ja Sergei Lavrov Moskvas piirilepingule alla. Riigikogu ratifitseeris selle 20. juunil 2005. Kuid jah, ratifitseerimisseaduse preambulisse lisati viide Tartu rahulepingule, mis iseenesest oli õiguspärane samm, aga sõltumata sellest ärritas see Venemaad. Ja 6. septembril 2005. aastal esitas Vene välisministeerium Eesti asjurile noodi, milles ta teavitas Venemaa allkirja tagasivõtmisest Eestiga sõlmitud piirileppelt. Ja sellega lakkas see sisuliselt olemast – läbirääkimised, mingisugused poolpidused, nagu nad olid, kuhugi ei viinud. 

Aga sellega menetlus ei lõppenud, loomulikult mitte. Kuna toona võetud suund Ingerimaa ja Petserimaa kinkimisele Venemaale oli valitud põhisuunaks, kuigi väga suur osa üldsusest oli sellele vastu, siis jah, menetlus jätkus ja sündis see, nagu rahvas seda nimetas, Paeda-Mihkelsoni akt, mis 2014. aastal uuesti allkirjastati. Uuesti! 2014. aastal 18. veebruaril allkirjastasid Eesti ja Venemaa välisminister uuesti piirilepingu. Akt sündis taas. Aga nagu ikka selliste lepingute puhul, need ei jõustu mitte enne, kui nad parlamendis ratifitseeritakse. Seda me teame. Ja me teame, et nüüd on aastad möödunud, kaheksa aastat on möödunud, ratifitseeritud seda ei ole, kuid leping on olemas. Leping on täiesti olemas, püsib. Selle piirilepinguga on täpselt nii, nagu oli hiljuti veel Reformierakonna koalitsioonipartneril. Keskerakonnal oli ju Putini parteiga koostööleping, mis oli külmutatud, mida just nagu ei eksisteerinud. Öeldi, et ärge pöörake tähelepanu. Aga ühiskondlik surve on niivõrd tugev ja juristid tegid lõpuks ikkagi asja nii kindlalt selgeks, et Keskerakonnal ei jäänud muud üle, kui ta pidi lõpuks tunnistama, et jah, see allkiri tuleb tagasi võtta. Ja tõepoolest, Keskerakond võttis selle allkirja tagasi.

Aga täna me oleme samas situatsioonis teise koalitsioonipartneriga. Nad hoiavad status quo'd, hoiavad piirilepingul allkirja all, sellepärast et äkki võib seda vaja olla. Tõsi, väliskomisjonis me arutasime seda ja siis rõhutati, et jaa, allkiri on all, aga me ei ole [lepingut] ratifitseerinud ja me ei näe, et oleksime võimelised seda ratifitseerima. Me ei näe, täna me ei näe. Homme näeme. Ülehomme näeme. Nagu ka komisjonis Eerik-Niiles Kross ütles väga ausalt ja minu jaoks võib-olla isegi südantsoojendavalt, et ta saab väga hästi aru, ta mõistab seda, mida me tahame saavutada. Aga seda ei tohi teha. Me ärritame sellega Venemaad. Seal me siis oleme, rääkides kapitulantlikult olukorrast.

Aga sündis siis see, nagu ma ütlesin, et kui piirileping sai alla kirjutatud, siis ühiskond reageeris sellele valuliselt, ja päris tuntavalt. Lugematu arv on olnud kordi, kui koguti erinevaid allkirju, petitsioone, kirjutati, räägiti parlamendi liikmetega, arutati ajalehtedes, televisioonis, raadios, hinnati selle halba mõju. Mõned [nägid] selles kindlasti ka positiivset mõju loomulikult. Positiivse mõju näide on, et tugev piirileping on argument Venemaa, naabri silmis, see suudab kaitsta, tugevdab meie iseseisvust, sest kahe riigi vahel peab olema leping. Meil lepingut just nagu ei ole. Need on väited, millele tugineti. Me ju teame, et see on ju tegelikult vale. Kõik need, kes räägivad, et meil pole Venemaaga piirilepingut, ju räägivad vastu kehtivale põhiseadusele. Meil on olemas põhiseaduses märgitud piirileping Venemaaga, mis tugineb Tartu rahulepingule.

Ja kui rääkida selle piirilepingu tugevusest, siis meil ei ole ju vaja minevikku palju tagasi vaadata, et mõista nende sõnade tühjust. Olgu kas või 2008 Georgia, 2014 Krimm, 2022 Ukraina loomulikult. Ja ärme unustame, et Venemaal olid Ukrainaga olemas piirilepingud. Venemaal olid piirikokkulepped. Venemaa oli andnud garantii Ukraina territoriaalsele terviklikkusele ja ta annab seda garantiid praegu pommide ja rakettidega, vägistades naisi, tappes lapsi, purustades infrastruktuuri. Niisiis igasugusest kindlusest nende lepingute puhul rääkida on narr, kui mitte rumalus.

Kui piirilepingu märkimine põhiseaduses aset leidis, [käisid] arutelud Põhiseaduse Assamblees. Nagu ma eelnevalt ütlesin, on väga oluline mõista § 122 tähendust. Osa inimesi väidab tõsikindlalt, et piirilepingu sõlmimine praegusel hetkel on põhiseaduse muutmine ja seda ei tohi teha. Nende argumentatsioonil on tõepõhi all. Millele vastustajad tuginevad? Nad tuginevad loomulikult väga paljud tugevate emotsioonidega argumendile, mis on ka tõene: et sellises situatsioonis, kus me kirjutame Venemaaga alla uue piirilepingu, muutes põhiseadust kaudselt, aga tegelikult ka otseselt, me revideerime vabadussõja tulemusi. Me sõna otseses mõttes sülitame sellele valule ja verele, mille [raskust] meie esivanemad kandsid vabadussõjas. Me teeme õigustamatult kingituse agressiivsele Venemaale. Me teeme toetusavalduse, et agressiivne käitumine ja sõda on õige ja ainuvõimalik tee mõistlikult oma impeeriumi suurendada. Kui me sõlmime Venemaaga piirilepingu, kui me ratifitseerime selle, kui see jõusse astub, siis me ütleme lihtsad sõnad: tõepoolest, sõda on hea, võtame vaenlaselt või oma vastaselt või oma konkurendilt tükikese maad ära. Jaa, vingutakse, kasutatakse meie suhtes teatud majanduslikke repressioone, me kannatame 10, 20, 50 aastat, aga ikkagi nad tulevad pärast meie juurde, müts käes, paluvad almust ja annavad meile selle maa ära. Sellega me irvitame nende ohvrite üle, mida on kandnud Georgia, loomulikult rääkimata nendest ohvritest, mida kannab Ukraina.

[Lähen] uuesti tagasi veel kord § 122 juurde, mis on põhiseaduses. On väga levinud selline arvamus  –  ja seda levitatakse muidugi täiesti teadlikult –, et Põhiseaduse Assamblee on kinnitanud oma aruteludega seda, just nagu oleks meil võimalik põhiseadust muutmata sõlmida piirileping Venemaaga. Olen sügavalt analüüsinud tekste sellest, mida Põhiseaduse Assamblee on arutanud ja kuidas on arutanud, ja ma ütlen teile: see ei vasta tõele. Viimane ja oluline arutelu oli § 122 vastuvõtmise üle. Siis oli küsimus selles (Juhataja: "Aeg!") – jaa, lõpetan kohe –, kas läbirääkimine on võimalik. Kas inimene saab [põhiseadust mitte rikkudes] olla sisuliselt kurjategija või see ei ole võimalik? Aga seda, et põhiseadust muutmata oleks võimalik ratifitseerida piirilepingut, sealt välja kindlasti ei tule, ja selle kohta on olemas kirjalikud tõendid.

Aga, kallid inimesed, head kolleegid! Teeme selle sammu ära! Muideks, täna, 3. mail ... (Juhataja: "Härra Puustusmaa!") Olgu ... Olgem siis head, sõbrad, ja toetagem seda eelnõu!

Küsimuste käigus on kindlasti võimalik veel vastata. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Muidugi oleks hea kuulda täna, 3. mail, mis oli, aga mul on kaks küsimust. Esiteks, ma ei saa aru sellest paanilisest vajadusest sõlmida agressoriga mingi leping. Minu küsimus teile on, kuhu kadus Riigikogu poolt sellele lepingule lisatud viide Tartu rahule. See on sealt justkui nõiaväel ministeeriumi vaikuses ära kadunud. Kas olete jõudnud jälile, kes või mis on selle eemaldanud? 

Aitäh, hea kolleeg! Ma kasutan võimaluse ära [ja ütlen], et 3. mail sündis mitte mis, vaid pigem oli see kes. 3. mail 553 aastat tagasi sündis Machiavelli. Ja Machiavelli üks väga kuulus lause või tsitaat, mille ta on esitanud, on seesama kuulus ütlus, et me ei ole huvitatud status quo säilitamisest, lammutame selle. Ma tahtsin öelda, et täna on see päev. Kuna täna on Machiavelli sünnipäev, siis [tahtsin] seda kasutada: mitte säilitada status quo'd selle lepingu puhul. Aga vastusena sinu küsimusele, et kuhu on kadunud need sõnad, laused: ma kujutan ette, et nad on seal taga. Näed, seal istub meil Marko, sõber, kolleeg. Tema taskus võib-olla. Võib-olla tema laua sahtlis. Sealt võiks selle vastuse leida.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma olen natuke segaduses. Kui välisminister Paet 18. veebruaril kolleeg Lavroviga selle lepingu alla kirjutas, siis nädal aega hiljem algasid Ukraina sündmused: Krimm ja nii edasi. Ja nüüd, kui kolleeg Mihkelson kohtus 7. veebruaril kolleeg Slutski ja teiste Vene parlamendi kolleegidega, kes tahtsid ratifitseerida sedasama piirilepingut, läks kaks ja pool nädalat mööda ja algas uus laine Ukrainas. Minu küsimus on, et mis siis toimub. Kas Reformierakonna lugupeetud poliitikud ei tea, mida partnerid kohe-kohe plaanivad? Nad nii-öelda sõlmivad lepingu (Juhataja helistab kella.), ja nädal aega hiljem algab esimene invasioon või see esimene ...

Aeg!

Aitäh, hea kolleeg! Tõesti, väga raske on täpselt seda näha, kuid ma ei saa välistada, kuna mul ei ole piisavalt informatsiooni, et siin võivad olla väga otsesed seosed, et see nii on sündinud. Nagu ma ütlesin, nagu omal ajal oli ühel parteil koostööleping Putini parteiga, siis ka teisel koalitsioonipartneril võivad olla sellised kokkulepped, mida me ei tea. Igal juhul, nagu ma ütlesin, väliskomisjonis oli väga selgelt näha, et nendel on hirm: me ei tohi seda allkirja juba sellepärast ära võtta, et sellega me ärritame. Ärritame keda? Võib-olla partnerit. Nii et seal võivad olla seosed, aga ma ei saa seda kinnitada. Marko võib-olla tuleb ka siia rääkima, võib-olla ta siis selgitab täpsemalt, kui tugevad need seosed on. Sealt saab võib-olla täpsema vastuse.

Eerik-Niiles Kross, palun!

Hea Paul, annaksin sulle võimaluse mälu värskendada. Ma ei ole kindlasti öelnud komisjonis midagi sellist, et Venemaad ei tohi ärritada. Olen teda ärritanud pikka aega. Küll oli minu arvates – võib-olla ma eksin – ülejäänud komisjoni liikmeskonna hoiak pigem see, et me ei saa õiguslikult mõttetut ettepanekut teha. Sellist protseduuri nagu allkirja tagasivõtmine ei ole olemas Eesti õiguses ega ka rahvusvahelises õiguses ning me ei saa anda Vabariigi Valitsusele võimatut ülesannet.

Kui võtta seda küsimusena, kas see protseduur on olemas või mitte – kõigepealt, nagu ma komisjoniski vastasin, [märgin] seda ka võib-olla mälu värskendamise pärast –, siis ma ütlesin, et rahvusvahelises õiguses tuleb käituda nii, nagu sinu partner käitub. Meie partner on selle tee ette käinud. Ma tuletan veel kord meelde, et 6. septembril 2005 esitas Vene välisministeerium Eesti asjurile noodi, millega ta teavitas allkirja tagasivõtmisest Eestiga sõlmitud piirileppelt. See on täiesti konkreetne samm. Eesti on seda tunnustanud, tunnistanud ja sõlminud uue kokkuleppe pärast seda. Nii et ta on selle sammu omaks võtnud.

Ma muidugi tahan märkida veel seda, et ma ei ole päris kindel, ma ei tea täpselt, millised on Venemaa suhted Viini konventsiooniga. Ja mina ei ole selles absoluutselt kindel, et Viini konventsioon ei võimalda neid samme. Kui viidatakse sellele, et Viini konventsioon ei sisalda vastavaid tööriistu, siis mina olen Viini konventsiooni vaadates kohanud seal väga erinevaid norme, mis tegelikult just nagu annaksid võimaluse. Eks see tegelikult sõltub natukene ka tõlgendamisest. Ma viitan nii § 11 suunistele, [rahvusvaheliste lepingute õiguse] Viini konventsiooni artiklitele 65, 67, 68. Nii et sealt ma näen, et need võimalused on olemas.

Ja lõppkokkuvõttes ma veel kord rõhutan üle, et kui ise ei suuda seda probleemi lahendada, küsige partneritelt Venemaalt. Nemad teavad täpselt, kuidas seda teha, nad oskavad seda kasutada. Ja sama [kehtib] muidugi VäSS-i puhul – ma pean silmas välissuhtlemisseadust –, ka seal ma tegelikult neid võimalusi näen. Taas on minu arvates tegemist rohkem poliitilise tahte ja hoiaku küsimusega. Sest vaadake, see parlamentaarne instrument, mida me siin kasutame, see Vabariigi Valitsusele ettepaneku tegemine – ei ole mitte nii, et Riigikogu kõrgeima võimu kandjana praegu võtab otsuse vastu – kui ta ikka võtab – ja me ootame, et valitsus vastab: "Oi, võtsite küll otsuse vastu, aga me ei tee seda. Me ei saa seda teha." Me ei oota seda vastust, vaid me ootame vastust, kuidas seda teha. Ja need võimalused on olemas.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Paul! 1945. aastal Nõukogude Liit teatavasti okupeeris neli Jaapani saart, mida Jaapan kutsub Põhjaterritooriumiks ja mis on sisuliselt neli Kuriili saarestiku lõunapoolsemat saart. Ja Jaapan pole seetõttu siiamaani sõlminud ei piirilepingut ega isegi rahulepingut Venemaaga ja on väga kannatlikult oodanud. Kuidas sa hindad Jaapani positsiooni? On see olnud õige, õigustatud, moraalne? Väärib see eeskuju? Mis on sinu hinnang?

Aitäh, Leo! See on iseenesest väga huvitav küsimus ja siin võib seda väga pikalt arutada. Eesti ja Jaapan on väga erinevates olukordades. Jaapani puhul, jah, juriidiliselt on kõik õige, selles mõttes ma ei pidanud silmas rahvusvahelist õigust, et need saared on okupeeritud seadusevastaselt. Venemaa on ise märkinud seda, et see on sõja tulemus, need on tasuks võetud ja tal on selleks just nagu legaalne õigus, kuna ta võitis sõja. Ta väidab seda Jaapani puhul. Nagu ma ütlesin, rahvusvaheline õigus seda sellisena küll ei näe. Aga see on ainult asja üks külg. Teine külg on see, mis on toimunud Eestiga. Eestilt on rebitud tükk ära nii, et Eesti ei ole Venemaaga sõdinud. 1940. ja 1944. aastal Eesti riik ei astunud Venemaaga sõtta. Venemaa ei vallutanud meid tagasi, vaid ta lihtsalt okupeeris meid. Ja meilt tükkide ärarebimine – sellele ei ole mitte ühtegi kehtivat kriitilist lähenemisviisi olemas. See on täiesti ebaseaduslik.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Praegu oleme sellises olukorras, kus me loobume Venemaa gaasist, loobume küttest, on isegi äärmuslikud variandid: Venemaa kaup loobitakse täiesti tervena prügikastidesse. Seetõttu on väga loogiline, et siin tuleks ka see allkiri tagasi kutsuda, nagu eelnõu ette näeb. Aga ma tahaksin, hea Paul, sinu käest saada pikemat analüüsi, sest on ju meie hulgas ka neid, kes ei tule täna hääletama. Võib-olla mõni tegelinski hääletab ka vastu. Mis võiks olla nende motiivid, miks nad sellisel viisil käituvad? Sest kui on mingid rahvakogunemised, siis taovad kõik endale vastu rindu: oi, milline Eesti Vabariigi patrioot ma olen! Palun põhjalikumat analüüsi, teades sinu oskusi, miks need isikud käituvad just nii, et nad ei hääleta või hääletavad vastu.

Aitäh sulle, Kalle! Nagu ma ütlesin, meie ühiskonnas on väga pikka aega tagasi hakanud levima kapitulantlikud meeleolud. See on üks vastus. On tõepoolest eksisteerimas hirm. Ja nagu on ka korduvalt väljendatud väga erinevates allikates, on ikkagi [soovitus], et ärgem ärritagem Venemaad. Mis te nüüd teete selle Petserimaaga ja Ingerimaaga? See on ebaseaduslik, me oleme ju lepingule alla kirjutanud. Neid motiive on väga erinevaid. Kuid punkt üks, nagu ma ütlesin: kõigepealt, hirm on alusetu. Teiseks, seaduslikud alused on kõik olemas. Kolmandaks, nagu ma ütlesin ka, et kui Venemaa, kes on samamoodi tegelikult seotud Viini konventsiooniga, on leidnud lahendustee ja meie oleme ka ise tunnustanud seda lahendusteed, siis on selleks õiguslikud alused olemas. Ja neljandaks: nendel inimestel, kes väidavad, et piirilepingu sõlmimine ei riku põhiseadust, ma soovitan väga täpselt lugeda Põhiseaduse Assamblee dokumente § 122 kohta, mis näitavad seda, kuidas sellega just nimelt põhiseadust rikutakse.

Ehk siis tegelikult kõik need argumendid on ümberlükatavad, hirmud on ümberlükatavad. Ja mis on kõige tähtsam? Kõige tähtsamad selle asja juures on kaks nüanssi. Esiteks, mitte toetada agressiooni Ukrainas, anda signaal rahvale ja maale ja rahvusvahelisele üldsusele, ning teine väga oluline moment, nagu ma ütlesin, on selle momentumi ärakasutamine, mis meil praegu on. Kui mõni aeg läheb mööda, siis on võimalik, et meil seda situatsiooni enam ei teki. Praegu on see olemas, me [saame] näidata oma sirgeselgsust ja ausust.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea ettekandja! Eile oli arutelu selle üle, kas tänane eelnõu vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust või mitte. Sellelt käis läbi ka niisugune mõte, et Riigikogu ei tohikski nagu valitsusele selle välislepingu allkirja kohta midagi ütelda, sest see rikub võimude lahususe printsiipi. Ma olen olnud tipp-poliitikas natuke vähem kui kümme aastat – Riigikogus ja valitsuses – ja midagi riigiõigusest ja riigi toimimisest ma tean. Mina aru ei saa, kuidas see võimude lahususe printsiipi rikub. Eilses debatis sa omalt poolt ütlesid, et sa samuti ei saa aru, kuidas see rikub võimude lahususe printsiipi, kui parlament ehk seadusandlik kogu, valitsuse ülemus, tegelikult ütleb valitsusele, et selle lepinguga me sisuliselt edasi ei lähe. Kõik need argumendid mingist rahvusvahelisest õigusest – see ei ole juriidiline otsus tegelikult, mis me teeme, see on selgelt poliitiline otsus, me anname valitsusele poliitilise suunise. Kas sa saad seda kommenteerida?

Suur tänu, Martin! Tähendab, see on ühelt poolt vastuolu, millele [viitas] tegelikult Marko Mihkelson ise eile. Ta ütles oma sõnavõtus, et parlament andis valitsusele volituse. Volitus parlamendil loomulikult on see, et volitust saab anda ja selle volitusega seoses saab tulevikus teha erinevaid liigutusi. Tegelikult ta ütles ka, et tegelikult meil on selleks õigus. Kui me vaatame välissuhtlemisseadust, siis seal on § 6 ja § 8, mis näevad ette need instrumendid, mis õiguslikult pooltel on, ja seal need instrumendid on olemas. Väide, justnagu parlament oma seadusandlikku rolli täites rikuks võimude lahususe printsiipi, on täiesti alusetu. See on lihtsalt poliitiline poos, mida on vaja selleks, et kaitsta oma negatiivset suhtumist sellesse eelnõusse.

Mart Helme, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Hea Paul! Meil oli siin eelmisel nädalal Venemaa tegevuse genotsiidiks kuulutamise eelnõu, millele saal üsna üksmeelse heakskiidu andis. Sellele eelnes allkirjade kogumine, aga see allkirjade kogumine oli väga halvasti läbi viidud. Nii mõnelgi inimesel, kaasa arvatud minul, jäi allkirja andmata. Siis puhkes kohe ajakirjanduses nõiajaht, et näed, kus mõned Putini käsilased ei andnud oma allkirja. Nüüd me näeme, et saal on praktiliselt tühi, kui otsustamisel on väga selge solidaarsusavaldus Ukrainale seoses sellega, et me ei tunnista ega tunnusta Venemaa okupatsioonitegevust meie Tartu rahu järgsetel aladel. See on väga selge solidaarsusavaldus Ukrainale. Ja need, kes on ajanud seda piirilepingut, kes tõenäoliselt – mul ei ole selles erilist kahtlust – on ennast maha müünud väga erinevate riikide luureteenistustele, on kõik siit saalist kadunud. Mis sa arvad selle kohta?

Aitäh sulle, Mart! See on täiesti õige, ma olen sinuga nõus. Ja ma veelgi enam: ma ütlen, et eile ma näitavas meedias vaatasin sinu sõnavõttu, kus sa ütlesid, et tegemist ei ole mitte niivõrd õigusliku probleemiga, kuivõrd poliitilise sammuga, ja see on täiesti õige. Nii ta ongi tegelikult. Ja see tähendab seda, et need, keda siin ei ole, kes ei toeta meie eelnõu – teradest sõkalde eraldamine täna kindlasti selgelt käib. Nagu ma juba ütlesin: need, kes eelnõu ei toeta, toetavad agressiooni Ukrainas. Need, kes eelnõu toetavad, on agressiooni vastu.  See on täiesti üheselt mõistetav ja selge. 

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Austatud ettekandja! Praegu on olukord, kus terve maailm arutab, kuidas Ukraina saaks tagasi ka Krimmi alad, okupeeritud alad Donbassis, Luhanskis. Analoogiat on küll ja küll. Ainukene suurem erinevus on ajavahe. Sisu on sama. Küsimus on selles, et kui just enne sõda käiakse kandikul pakkumas, nurumas, et teeme selle piirilepingu ära, anname selle kingituse üle, anname selle moraalse kangi ära, mis meil on agressorriigi suhtes, siis millist eeskuju me Ukrainale anname. Mäletame, et kes Ameerika Häält kuulasid ühikatoas ja hommikul-õhtul kuulsid, et Eesti Vabariik on järjepidev ja me võidame niikuinii. Seda me kuulsime ja see innustas meid. Kuidas meie siis Ukrainale võitlushoogu anname sellise defetismiga? Mida me neile ütleme, kui me ise kohe selle müügi teeme?

Aitäh sulle, Anti! Nii me ütlemegi. Me ütleme täpselt seda, mida me praegu oma piirilepinguga, uue piirilepinguga ütleksime. Head Venemaa impeeriumi ehitajad! Kannatage 60 aastat, siis me tuleme ja anname ise teile Krimmi kandikul omaenda käega. Seda me ütleme siis.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Venemaa rahvaloenduse põhjal elab neil Tartu rahulepingu järgi Eestile kuuluvatel aladel 30 000 inimese ümber ja neist pisut alla 20 000 elab Petserimaal ja pisut üle 10 000 Narva-tagusel Eesti territooriumil. Neist umbes 5000 on Eesti Vabariigi õigusjärgsed kodanikud. Nüüd, 1918. aasta iseseisvusmanifestis kõigile Eestimaa rahvastele deklareeriti, et Eesti-Vene piiri lõplik kindlaksmääramine peaks sündima rahvahääletuse teel. Kuidas suhtuda praegu sellesse? Ideaalis võiks ka praegu toimuda rahvahääletus ja loomulikult saaksid seal hääletada ainult [omaaegsete] Eesti Vabariigi kodanike õigusjärglased. Kuidas sellesse praegu suhtuda?

Tegelikult positiivselt suhtun, ütleks lühidalt. Aga lähen jälle tagasi Põhiseaduse Assamblee tegevuse juurde 1992. aastal, kui toimusid need väga tulised arutelud meie põhiseaduse üle, kuidas me selle üles ehitame. Siis ju võeti algselt aluseks 1938. aasta põhiseadus. 1938. aasta põhiseaduses ei olnud Tartu rahulepingut otseselt kirjas. Küll aga oli kirjas, et Eesti maa-ala on lahutamatu tervik ning et riigipiire võib muuta ainult põhiseaduse muutmiseks ettenähtud korras ja rahvahääletusega. See oli printsiip, mis algselt võeti aluseks, kuid hiljem, jah, toimus jah sihukene rännak nende paragrahvide muutmisega. 

Ülle Aaskivi, kes toona oli Ülle Kiin, on kirjutanud väga huvitavalt selle paragrahvi muutmisest ja nendest aruteludest – see on [ilmunud] Juridicas –, kuidas nad preambulist [alustades] läksid tahapoole, kuni lõpuks taheti viia viide Tartu rahulepingule üleüldse ära rakendusaktidesse. Siin oli väga oluline see, et praktiliselt kõik – ma ütlen, et absoluutselt kõik – juristid olid ühel järeldusel, et kui Tartu rahuleping saab põhiseadusesse sisse kirjutatud, siis sellega tsementeeritaks olukord, kus ei ole võimalik piiri muuta ilma põhiseadust muutmata. Sellele seisukohale ühtegi juriidilist vastuväidet ei olnudki. Kõige hullem oli tegelikult hoopis see – no mitte kõige hullem, võiks öelda, ma ei tea, see on kahe otsaga asi, kas hull või hullem või positiivne –, et Peet Kask tõi viimasel arutelupäeval välja selle probleemi, miks on halb, kui Tartu rahuleping saab põhiseadusesse sisse kirjutatud. Ta võttis kokku kogu selle arutelu ja see kõlas niimoodi. Miks tahetakse põhiseaduse põhitekstist ikkagi kõrvaldada viide Tartu rahulepingule? See ei ole poliitilise, vaid puhtjuriidilise iseloomuga. Väidetavasti juhul, kui selline tekst on põhiseaduse tekstis sees, et Eesti piir on määratud Tartu rahulepinguga, siis ei ole võimalik pidada läbirääkimisigi piiriküsimustes Venemaaga enne, kui põhiseaduse tekst on muudetud. Enne, kui see on muudetud! Riigiametnikud, kes alustavad läbirääkimisi, rääkimata lepingute sõlmimisest, eksivad põhiseaduse vastu ja tegelevad kuritegevusega. See oli siis kokkuvõte.

Veelgi enam. Ma toon ühe teise näite. Kõige viimasel hääletuspäeval Põhiseaduse Assamblees, kui arutati § 122 üle, oli toodud välja või tulid kohale eksperdid, õiguseksperdid, ja tegid viimase hoiatuse. Ja Jüri Raidla juhitud eksperdigrupi arvamus oli selline: 2. veebruaril 1920. aastal Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepingut võib täiesti õigustatult pidada Eesti riikluse seisukohalt määrava tähtsusega dokumendiks ja mõistetav on ka taotlus selles sisalduvad põhimõtted üle kanda rahvuslikku põhiseadusse, ent eksperdid on üksmeelsel seisukohal, et Tartu rahuleping on kehtiv dokument ning Eesti Vabariigi ja Venemaa vahelistel läbirääkimistel tuleb küll sellest lähtuda, sealhulgas ka piiridest, mis selle lepinguga on määratud, kuid samas me peame täiesti võimatuks Eesti riigipiiri põhiseaduslikku määratlemist Tartu rahulepingu alusel põhiseaduses. Miks? Jälle on toodud välja viis erinevat põhjust. Loen ette esimese põhjuse: kui Eesti piirid tsementeeritakse põhiseaduslikult Tartu rahulepinguga, võetakse nii praegustelt kui ka tulevastelt läbirääkimisi pidavatelt isikutelt ära juriidilised volitused üldse pidada kõnelusi piiriküsimustes. Jäetakse vaid õigus esitada ultimatiivseid nõudmisi ja see oleks üks kindlamaid garantiisid tänase majanduspiiri säilitamiseks. Peetakse silmas siis ENSV piiri. Kes need sõnad ütles, ütlen ka: see oli Rein Lang, kes oli tollal ekspertkomisjoni esindaja siin Riigikogus.

Ja nüüd oligi see hääletus, millele viitas ka Marko Mihkelson. Aga Põhiseaduse Assamblee hääletas seda teistmoodi. Põhiseaduse Assamblee hääletaski seda otsust, kas Tartu rahuleping sisse panna või mitte. Ja enne selle otsuse hääletamist Tõnu Anton küsis inimeste käest, et ei tekiks mingeid kahtlusi: kas tõesti piiriläbirääkimiste pidamine on siis võimalik või mitte? Põhiseaduse Assamblee inimesed on ikkagi saanud aru – nüüd me ei räägi enam õiguslikust lähenemisest, vaid arusaamisest –, et läbirääkimisi on ikkagi võimalik pidada. Et teeme niimoodi, et hääletame ka seda eksperdiarvamust või seda küsimust, kas Tartu rahuleping saab põhiseadusse kirjutatud. Ja juhul, kui saab sisse kirjutatud Tartu rahuleping, siis me siiski lubame läbirääkimisi, me ei nimeta siis neid isikuid kurjategijateks. See oli asja point ja sellises teadmises ka hääletati.

Niisiis sai Tartu rahuleping sisse ja siit tuleb üksainus järeldus. See Antoni seisukoht ei olnud muidugi juriidiline, aga tuleb teha üksainus selge järeldus: sellega sooviti maha võtta oht ja ähvardus, et isikud, kes hakkavad läbi rääkima, muutuvad automaatselt kurjategijateks ja põhiseaduse rikkujateks, nii nagu on kõik juristid varasemalt öelnud ja nagu ilmselt saab aru ka rahvusvaheline juristkond. Ja sellega siis tekkiski selline arusaam, kuhu me ka jõudnud oleme, ja üks põhjusi, mis võimaldas tõepoolest pidada läbirääkimisi. Aga ma rõhutan veel kord: ei Põhiseaduse Assamblee otsustest, tehtud analüüsist ega antud selgitusest ei lähtu, et oleks võimalik ratifitseerida leping Venemaaga ilma põhiseadust muutmata.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea Paul! 1990. aastate lõpul, kui ma olin piirivalves selle piirkonna ülem, kui hakati seda süsteemi looma ja arutama, siis üks põhjendus oli poliitikute ja juristide poolt, kes täitsid seda ülesannet, et meil ei ole võimalik idapiiri tähistada, ilma et ta oleks lepingupõhine piir, sest kontrolljoonele alguses keelati panna isegi radaripositsioone, torne ehitada, kõike. Ja ma sain selle eest isegi päris tõsise peapesu, et ma tornid üles sinna panin. See oli nagu üks põhjendus. Ja tänaseks on elu näidanud, et kontrolljoonele annab kõike teha, annab ka tarasid ehitada ja kõik arvestavad seda, et see ongi piir, täidab piirifunktsiooni. (Juhataja helistab kella.) Küsimus on selles. Kas need, kes jätavad hääletamata, kes süüdistavad meid just, et me oleme Vene agendid ...

Aeg!

Kas need äkki, kes jätavad hääletamata ...

Härra Breivel, aeg!

... ei ole tahtmatud või tahtlikud agendid? Mis sa arvad?

Jah, ka hea kolleeg Anti ju eelnevalt küsis seda. Küsimus on selles, kuidas suhtuda – see on see küsimus – neisse, kes tänase eelnõu puhul hääletavad kas vastu või ei hääleta üldse. Nagu ma ütlesin, et mina ei julge öelda sõna "agent", sellepärast et ma ei tea selle sõna legaaldefinitsiooni, kuidas seda täpselt siin käsitleda. Ent kui me jälle võtame õppust Venemaa poliitikast, siis võiks öelda, et jah, nad on agendid kohe kindlasti. Sellepärast et kõiki, kes kuidagiviisi on seotud välismaa mõjutuste või välismaa rahaga, toetades välismaa poliitikaid Venemaa vastu, neid Venemaa arusaama kohaselt nimetatakse agentideks, sealhulgas ka  juriidilisi isikuid. Seega võiks neid jah nimetada agentideks. Kuid minu arvates on kõige olulisem ikkagi see, et need inimesed, kes seda eelnõu ei toeta, ikkagi annavad väga selge signaali meie enda rahvale, et põhiseaduses määratletud ja vabaduses kätte saadud tulemused ei ole vajalikud, neid on vaja revideerida, Tartu rahulepingut on vaja muuta, Tartu rahulepingu tingimusi on vaja muuta, põhiseadust on vaja muuta ja me peaksime ikkagi kingituse tegema Venemaale sellesama 5,2% territooriumi ulatuses. Põhjusi, miks nad sedasi mõtlevad, võib olla erinevaid, alates sellest, et mõnel on hirm ja mõnel on tahtmine lihtsalt teenida poliitilist profiiti. Võib olla väga erinevaid põhjusi. Aga jah, teatud mõttes on nad  agendid, miks mitte.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Kui võtta arvesse, et me oleme Riigikogu poolt kuulutanud genotsiidiks Venemaa tegevuse Ukrainas, siis ühtlasi tuleb tunnistada, et see ei ole kindlasti kaugeltki esimene kord, kui Venemaa Föderatsiooni tegevus on suunatud oma territooriumil või teistel territooriumidel, vallutatud territooriumidel elavate rahvuste hävitamisele kultuuriliste meetmetega või jõhkra šovinistliku imperialismi survega. Ja nende rahvaste hulgas on selgelt ka vadjalased, isurid, setod, kelle ajalooline asuala jääb suures osas Tartu rahu kohaselt Eesti piiridesse. Kas soov sõlmida piirileping, mis kingib nende rahvaste ajaloolise asuala genotsiidi toime panevale riigile ei ole mitte genotsiidile kaasaaitamine?

Aitäh! Ma võiksin öelda, et päris kindlasti on see kaasaaitamine, kuid ma kahtlustan, omamata küll täpseid statistilisi andmeid, et see genotsiid on juba ellu viidud ja võimalik, et nende põlisrahvaste esindajaid nendel territooriumidel ei ole enam või on neid nii vähe, et ei saa rääkida enam rahvast. Ma arvan, et see genotsiid on läbi viidud.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Me teame ju, et Venemaal on piirivaidlusi, territooriumide üle vaidlusi circa 10 riigiga, [näiteks] USA-ga Beringi väinas ja Jaapanist rääkimata. Ja me oleme väga tublilt seisnud teiste riikide territoriaalse terviklikkuse eest nii Gruusias kui ka Ukrainas. Krimmi annekteerimise ja okupeerimise oleme teravalt hukka mõistnud, aga samal ajal on meil jõude, kes soovivad Eesti riigi täpselt samamoodi annekteeritud alasid ära anda ja kes täna väidavad, et selle deklaratsiooni tegemine, allkirja äravõtmine, tagasivõtmine piirilepingult on provokatsioon. Selle loogika järgi on provokatsioon ka Gruusia vastuhakkamine Vene agressioonile, ukrainlaste vabadusvõitlus enda riigi seismise ja territooriumi taastamise nimel. (Juhataja helistab kella.) Kelle huvides sellised süüdistused provokatsioonis on?

Aitäh sulle, Henn! Sul on õige märkus ja ma võin öelda, et väliskomisjoni istungil, kus ma viibisin seda eelnõu tutvustades, öeldi mitu korda välja, et tegemist on provokatsiooniga, kui me sellega edasi läheme. Nii et see hirm provokatsiooni ees on, istub meil teatud poliitikute poliitiliste skeemide sees. Kahjuks see nii on. Alguse on see saanud ikkagi sellest: ma rõhutan, et kurja juur on tegelikult ju Tarand. Peaminister Tarand, kes selle hambapasta tuubist välja pigistas. Väga raske on seda sisse tagasi saada, peaaegu võimatu, nagu me näeme. Kui valitsusjuht oli juba välja öelnud sellised sõnad, et me ei ole asjast huvitatud, ja terve riigi masinavärk peale seda on aastaid järginud seda instruktsiooni, siis on ka arusaadav, mispärast see mõnede poliitikute geenides on. Nad kaitsevad seda loomulikult viimse veretilgani, sellepärast et neile tundub, et see võib olla õige. Aga ma rõhutan: see on vale. See on häbiväärne, see on kapitulantlik.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Muidugi on jutt provokatsioonist lepingult allkirja tagasivõtmise korral lollus. Soomlased arutavad tänasel päeval tõsimeeli seda, et Ahvenamaad puudutavatelt lepingutelt tuleb Soome allkiri tagasi võtta ja Ahvenamaa uuesti militariseerida. Seda räägitakse Eduskunnas. Aga Ukraina sõjaväeluure ülem kindral Budanov andis ühe usutluse, kus ta arutleb Venemaa tuleviku üle. Ta ütleb, et Venemaa võib sõjast väljuda kahel moel. Esiteks, ta säilitab oma näo, öeldes, et Venemaa ei olnud initsiaator, ja süüdistab mingit hullumeelset väikest kääbust, kes sõja tekitas. Kuid ta on nõus tegema territoriaalseid mööndusi. Ta mõtleb okupeeritud Preisimaad ja Kuriili saari. Või siis Venemaa laguneb mitmeks tükiks. Kui need allkirjad meil ilusasti lepingul edasi seisavad, siis millised šansid mõlema stsenaariumi puhul oleksid Eestil need okupeeritud alad tagasi saada?

Aitäh sulle, hea kolleeg! Ma olen ise, võiks öelda, 99,99% veendunud, et kogu see rassistlik kampaania, sõda Ukrainas lõpeb sellega, et Venemaa laguneb. Mina olen elanud selles veendumuses, selles teadmises ja usus. Ma ütlesin seda ka komisjonis. Võimalik, et see tundub sihukese teatud mõttes naiivse lootusena, aga ma ei ole kunagi ära unustanud, kuidas ma kaheksakümnendatel lootsin sinimustvalget näha Toompea tornis. See sai teoks ja ma usun, et ka see saab teoks.

Mis puutub allkirja, siis ma olen täna siin paar korda juba ütelnud, et selle allkirja hoidmise eesmärk saab olla ainult üks. Juhul kui tuleb teistpidi momentum, siis saab kiiresti selle allkirjastatud lepingu tuua Riigikokku ja ratifitseerida kokkulepe Venemaaga. Muud eesmärki sellel asjal ei ole. Teine variant on tõepoolest selline situatsioon lõpetada. Ja mis on meie otsuse eelnõu ainukene ja kõige olulisem sisu: Eesti Vabariigi lahtisidumine lõplikult sellest lepingust. Ja loomulikult see tähendab teistpidi seda, et kui tekib tõepoolest õiguslik vajadus midagi hakata täpsustama Venemaaga, siis need tingimused – lähen taas tagasi Põhiseaduse Assamblee juurde – oleme omavahel kokku leppinud, kuigi juriidiliselt väga kahtlaselt moel. Me oleme kokku leppinud, et läbirääkimisi saab pidada. Me peame läbirääkimisi võrdsetel alustel, mõistlikult, arusaadavalt ja kui vaja, küsime rahva käest. Kui vaja, muudame põhiseadust, nii nagu rahvas, kõrgeim võim, arvab. Siis me saame edasi minna. Aga praegusel hetkel jah, nagu ma rõhutasin, on tegemist kapitulantliku allkirjaga ja meil on äärmiselt vajalik anda see signaal rahvusvahelisele üldsusele, oma rahvale ja maale ja Eesti Vabariik lõplikult selles lepingust lahti siduda. See on meie eelnõu eesmärk.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Teie entusiasm muidugi on muljet avaldav. Aga kui rääkida kapitulantlikkusest, siis mul on olemas pilt ja see on lihtsalt leitav ka teil, kuidas teie esimees Mart Helme on väga entusiastlik selle kapitulantliku lepingu allkirjastamisel esimest korda. Samuti on mul mälupilte sellest, kuidas ta on väga uhke selle üle, et see kapitulantlik piir [tähistatakse] taraga. Ta ütleb, et see on puhtalt tema töö, tema on selle piiri rajaja, esimene, kes [hakkas] seda ebaseaduslikku piiri rajama. Öelge, miks ta seda on teinud. Kuidas seda seletada teie jutu valguses?

Suur tänu! Tähendab, tegemist on ikkagi, ma võiks öelda, valeväidete esitamisega või vähemalt eksitamisega. Kui me räägime sellest tara ehitamisest, siis tegemist ei ole mitte piiri ehitamisega, vaid me räägime ikka kontrolljoonest, kontrolljoonel füüsilise takistuse loomisega, mis on meie üldine [vajadus], meie riigi ootus selles olukorras, kui [on olnud] oodata põgenikekriisi. Nii et tegemist on sellise sammuga. (Saalist öeldakse midagi.) Aga ei, sellel kontrolljoonel ebaseaduslike põgenike takistamiseks, ebaseaduslike migrantide takistamiseks see on täiesti kohane ja see on ka ootuspärane.

Mis puudutab aga varasemaid aegu – viidatud on ilmselt nendele aegadele, kui oli selle piirilepingu allakirjutamise algne kampaania vist aastal 2005 –, siis ma ütlen pigem, et see ei olnud seotud mitte sellega, et Mart Helmele oleks see meeldinud, vaid see oli tema kui ametniku kohus tol hetkel. See oli seotud Euroopa Liitu ja NATO-sse astumisega, mitte muuga.

Head kolleegid, selle küsimuse arutamisel on meil igaühel üks küsimus ühele ettekandjale. See ei ole praegu läbirääkimiste voor. Läheme edasi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Me toetame relvastuse ja rahaga riigi ja rahvana praegu Ukrainat. Ukrainat aidates me toetame seda põhimõtet, et Krimm ja Ida-Ukraina on jätkuvalt ja jäägitult kõigest hoolimata Ukraina osa. Ma küsin uuesti: kas need inimesed, Riigikogu saadikud, kes täna jätavad hääletamata või hääletavad vastu ehk siis ei toeta Eesti Vabariigi Tartu rahu järgse territoriaalse terviklikkuse säilimist praeguses olukorras, kus Venemaa on rikkunud Ukraina territoriaalse terviklikkuse printsiipi juba aastast 2014, kas nad tegelikult pigem toetavad praegu Venemaa tegevust Ukrainas ja varjavad seda Ukraina lippu rinnas kandes?

Suur tänu sulle, Moonika! Sa iseenesest formuleerisid selle vastuse juba ära. Tõepoolest, see nii ongi, et need, kes tänast otsuse eelnõu üheselt ei toeta, ei toeta ka Eesti põhiseadust. Ja teiselt poolt nad toetavad Venemaa agressioonipoliitikat, Vene imperialismipoliitikat, sealhulgas Krimmi äraandmist, sealhulgas Donbassi äraandmist. Nagu ma olen täna juba paar korda öelnud, see tähendab seda: head Venemaa sõbrad, oodake 50, 60, 70 aastat, las nad vinguvad ja niutsuvad teie kallal, aga siis tulevad ukrainlased ise, toovad teile kandikul uue piirilepingu, kus Krimmi enam ei ole, kus Donbassi enam ei ole. Kannatage natuke! See on täpselt seesama asi. Meie signaal on vastupidine.

Mis on teie protseduuriline küsimus, Mart Helme?

Minu teada, kui mainitakse kellegi nime, on tal võimalus vasturepliigiks. Ja antud juhul vasturepliik seisneb selles, et 1997. aastal, kui me parafeerisime, mitte ei allkirjastanud ...

Härra Helme, see ei ole vasturepliigi koht. 

... kontrolljoone muutmise lepingu – kontrolljoone muutmise lepingu! –, ei olnud Ukrainas sõda ja Eestil oli vaja kõrvaldada takistus NATO-sse saamiseks.

See ei ole protseduuriline küsimus, härra Helme! Palun kõikide tähelepanu! Nii, härra Mihkelson ja härra Helme! (Mart Helme räägib saalis midagi.) Härra Helme, teil oli protseduuriline küsimus, ma vastan teile! (Mart Helme ütleb veel midagi.) Härra Helme ja kõik teised, kes te soovite protseduurilisi küsimusi küsida! Esiteks, veel kord, protseduuriline on ette nähtud istungi läbiviimise korra kohta. Kui te oleksite küsinud, kas teil on õigus vasturepliigiks, ma oleksin teile vastanud: vasturepliigi võimalus on läbirääkimiste käigus. Kui läbirääkimiste käigus mõnda Riigikogu liiget nimetatakse, siis on võimalik tal tõepoolest vasturepliik kohapealt öelda, mitte siis, kui küsimuste käigus kedagi mainitakse. Palun jätke see meelde, palun ärge keegi kuritarvitage seda võimalust! Ma loodan, et ka härra Ligi ei kasuta praegu seda võimalust, et ta hakkab siin protseduurilise küsimuse [sildi all] sisulist küsimust esitama või sisulist repliiki tegema.

Härra Ligi, mis protseduuriline küsimus teil on?

Härra juhataja, ma just, vastupidi, jätan ütlemata selle, et tegelikult ju keegi ei ratifitseeri seda lepingut. See on tühi töö. Aga küsimus on mul selle kohta, kas Mart Helme ikkagi võib protseduurilise küsimuse sildi all pidada läbirääkimisi.

Aitäh! Ma just vastasin sellele küsimusele: keegi ei [tohiks] pidada küsimuste voorus läbirääkimisi, kasutades protseduurilise küsimuse käemärki. Palun hoiame kodukorrast kinni ka selles osas, muidu lähevad meie istungid lihtsalt väga pikaks, kui me hakkame pidama protseduuriliste küsimuste sildi all vaidlusi, läbirääkimisi või midagi muud taolist. Selleks on oma vorm olemas: selleks on läbirääkimised, sõnavõtt kohapealt, vasturepliik. Need on kodukorras toodud. Siim Pohlak, palun küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siin öeldi, et keegi ei tõtta seda lepingut ratifitseerima. Eelkõneleja härra Ligi ütles. Ma tsiteerin nüüd välisminister proua Liimetsa, kes 14. veebruaril siinsamas Riigikogu ees välispoliitika arutelul muu hulgas ütles, et me oleme jätkuvalt valmis piirilepinguga edasi liikuma, selleks on aga vajalik ka Venemaa poliitiline tahe. See on tsitaat stenogrammist. Te olete osalenud selle eelnõu kaitsmisel erinevates aruteludes. Kas te olete aru saanud, millest tuleneb tänase koalitsiooni palav armastus selle piirilepingu vastu? Miks nad seda nii kangesti tahavad? Kas nad eitavad seda, et meil on 5,2% Eesti territooriumist okupeeritud, või tahavad nad lihtsalt lihtsameelselt selle maa ära anda? Te olete kindlasti osalenud nendes aruteludes. Mis seisukohad on teile kõlama jäänud koalitsioonipoliitikuid [kuulates]?

Suur tänu, Siim! Kõigepealt on minule jäänud üheselt ja selgelt mulje, et siin Reformierakond käitub analoogselt Keskerakonnaga. Nad hoiavad seda katelt nii-öelda kuumana, et juhul, kui tuleb nende jaoks sobiv momentum, siis oleks võimalik Venemaaga kohe see leping lõpule viia ja ka Riigikokku ratifitseerimiseks tuua. Mul on selline mulje jäänud. Vastasel juhul, kui see ei oleks nii, ei oleks neile mitte mingi probleem seda eelnõu toetada ja sellest lepingust lõplikult ja jäädavalt lahkuda. See on esimene küsimus.

Teine asi on see, kui anda vastus selle, kuidas öelda, dialoogi kohta, mida Jürgen Ligi ja Mart Helme siin pidasid, siis ma rõhutan seda, et 1999. aastal – tegelikult oli siis märts 1999, kui parafeeriti need lepingud – oli Mart Helme ikkagi suursaadik. Ta ei olnud mitte peaminister, välisminister ega [üldse] valitsuses otsustaja. Tema pidi tegema täpselt seda, milline oli tollal antud suunis. Ja see suunis oli väga lihtne. Meil oli ees NATO-sse liikumine, meil oli ees Euroopa Liitu liikumine ja need sammud, mis tema tookord tegi, olid seotud ainult valitsuse suunisega selleks, et oleksid [meie jaoks] võimalikud nii NATO kui Euroopa Liit. Need olid tollal sellised asjad. Ei midagi enamat.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Kaasettekande teeb väliskomisjoni poolt Eerik-Niiles Kross. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mina peaksin väliskomisjoni esindajana rääkima pisut selle küllaltki huvitava eelnõu menetlusest. Väliskomisjon arutas seda otsuse eelnõu kahel korral, 12. aprillil ja 19. aprillil. Sisuline arutelu toimus peaaegu ainult 12. aprillil. Paul Puustusmaa oli seal kohal eelnõu esitajate esindajana ja rääkis meile laias laastus umbes sedasama, mida ta täna siit puldist pikalt rääkis. Kohale olid kutsutud ka eksperdid, kelleks olid Välisministeeriumi juriidilise osakonna peadirektor Kerli Veski, Riigikogu Kantselei asedirektor Tiina Runthal ning õigus- ja analüüsiosakonnast Triinu Põdramägi. Ma seda sisuarutelu pikalt ei kordaks, aga märgin ära, et nende õigusekspertide seisukoht selle eelnõu suhtes oli selline, et kuna ei rahvusvaheline praktika ega ka Eesti õigus ei tunne sellist protseduuri nagu rahvusvaheliselt lepingult allkirja tagasivõtmine, siis on keeruline mõista, mis oleks sellise otsuse vastuvõtmisel selle tegelik õiguslik mõju. Vabariigi Valitsus ei saa teha seda, mida ta eelnõu kohaselt tegema [peaks].

Nüüd, siin just äsja Paul Puustusmaa ütles ühe huvitava mõtte. See teema oli ka siin arutlusel, kas allkirja saab tagasi võtta või mitte. Puustusmaa ütles, et rahvusvahelises õiguses tuleb käituda nii, nagu partner käitub. Et sealt saaks nagu [juhise] võtta. Kuna Putin on justkui eelmisel korral öelnud, et tema võtab piirilepingult oma allkirja tagasi, siis me peaksime samamoodi tegema. Ma ei taha väga pikalt kommenteerida seda, mida Putin tegi või ei teinud, aga õiguslikult ta tegelikult ei võtnud allkirja tagasi, sest ka tema ei saa seda teha. See oli puhas siseriiklik kommunikatsioon, mida on suurel määral ka see tänane eelnõu. Rahvusvahelises õiguses ei tule käituda nii, nagu partner käitub, kui partner rahvusvahelist õigust rikub. Rahvusvahelises õiguses tuleb käituda nii, nagu rahvusvaheline õigus ette näeb. Ja see on alati olnud Eesti positsioon. Ma arvan, et me peaksime hoidma positsiooni, et me täidame oma eelkõige oma seadusi ja siis täidame ka rahvusvaheliselt võetud kohustusi. Sellega me kaitsemegi seda normipõhist maailmakorda, mida me siin ka ukrainlasi toetades üritame kaitsta.

12. aprillil sisuarutelu oli suhteliselt pikk. Peale eelnõu esitajate keegi väliskomisjoni liikmetest seda ei toetanud ja esitati mitmeid küsimusi selle kohta, mis signaali see otsus vastuvõtmise puhul saadaks. Korduvalt on esindajad ju väitnud, et [me saadame] väga olulise moraalse ja poliitilise Ukrainat toetava signaali, kui võtame vastu otsuse, millega me nõuame valitsuselt või teeme valitsusele ettepaneku võtta allkirjastatud lepingult allkiri tagasi. Ma pean tunnistama, et vaatamata tänasele pikale jutule ma ei ole seni aru saanud, mis signaal see selline on ja kuidas on see meie piirilepingu allkiri ja selle tagasivõtmine või õieti selle tagasivõtmise võimatus seotud Ukraina sõjaga. Juhin ka tähelepanu, et territoriaalne terviklikkus ja õiguslik järjepidevus on kaks erinevat õigusinstituuti ja ei ole otseselt seotud. Euroopas ei ole praegu, kui Suurbritannia, Portugal ja veel mõned riigid välja jätta, ühtegi riiki, kellel oleks täpselt samad riigipiirid kui aastal 1939. Aga ma ei taha siin pikka õigusfilosoofilisse ja ajaloolisse debatti laskuda.

Selle 12. aprilli arutelu käigus kokkuvõttes Välisministeeriumi ja muud eksperdid, samuti ülejäänud komisjoni liikmed peale eelnõu esitajate tõdesid, et sellisel kujul see eelnõu teeb õiguslikult ettepaneku millekski, mida õiguslikult teha ei saa. Tehti ettepanek ka teksti vastavalt muuta, sest selge see, piirilepingu üle debati pidamine on tervitatav. Samas me oleme mitmes Riigikogu koosseisus ja mitme valitsuse puhul alati jõudnud seisukohale, et Eesti Vabariigi valitsusel ja Riigikogul on vastavalt seadusele õigus pidada piiriläbirääkimisi ja sõlmida uusi piirilepinguid, nii nagu üks suveräänne riik seda teha saab.

Ühtegi parandusettepanekut selle eelnõu teksti kohta ei tehtud. Ei oldud ka valmis eelnõu teksti menetluse käigus muutma, nii et esitatud kujul see siia saali tuli. 19. aprillil tehti menetluslikud otsused. Tol koosolekul sisuarutelu eelnõu üle enam ei toimunud, vaid tekkis sama vaidlus, mis meil siin päevakorra kinnitamisel: kas on vaja 51 poolthäält või on vaja lihthäälteenamust selle otsuse vastuvõtmiseks. Ja selles vaidluses ka komisjon 5 : 2 häältega leidis, et on vaja 51 häält. Otsustati tuua see eelnõu täna täiskogu ette ja viia läbi lõpphääletus. Siin me nüüd sellega oleme. Aitäh!

Küsimusi ei paista. Siiski, Jürgen Ligi, palun!  

Aitäh! Küsiks samasuguse küsimuse, mille ma küsisin eelmiselt küsijalt. Võib-olla ma eksin aastaarvuga, aga minu arust see oli aastal 1996. See küll ei ole praegu määrav. Mart Helme on öelnud venelastele suursaadikuna, et Eesti pool ei pea otstarbekaks nõuda piirilepingus Tartu rahu mainimist, kuna see on tupiktee ja niimoodi ei jõua me kunagi lepingu allkirjastamiseni. Ja leping on muidugi selle kapitulantliku piiri kohta. Ma saan aru, et olud ja hinnangud on muutunud, ma aktsepteerin seda. Aga siiski, kas väliskomisjonis on olnud tõsist arvamust, et keegi hakkaks seda piirilepingut praegu siin Riigikogus ratifitseerima? Te olete öelnud, et seda [allkirja] tagasivõtmise protseduuri ei ole, aga ratifitseerimine ja mitteratifitseerimine – see valik on ju alles.

Väliskomisjonis on ka nende arutelude käigus korduvalt tõdetud, et praeguses olukorras Eesti kindlasti ei saaks seda lepingut ratifitseerida ja ei kavatse seda teha. Tegelikult ongi siin just nimelt Riigikogu roll. Valitsus on oma töö teinud – mitte see valitsus, vaid eelmised valitsused. Ja praegu õiguslikus mõttes meil see allkiri on antud, Eesti Vabariigil on antud. Seda tagasi võtta ei saa. Leping samas ei kehti. Kui Eesti Vabariik otsustab läbi oma valitud esindajate mitte sellesse lepingusse minna, siis seda saab teha sellisel moel, et ratifitseerimise eelnõu, kui see peaks kunagi siia saali tulema, tuleb tagasi lükata. Selleks on meil kõigil mandaat ja me võime seda teha. Nii saab sellest lepingust välja. Teine võimalus sellest lepingust kuidagimoodi väljuda või seda muuta on teatada Vene poolele, et me soovime hakata uuesti läbi rääkima. Selline võimalus on õiguslikult olemas. Selleks oleks arvatavasti tarvis jälle Riigikogu vastavat otsust. Sellist otsuse eelnõu ei ole seni keegi esitanud. 

Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh! Hea Eerik, kas sa võid mulle vastata, miks komisjon hakkas arutama seda küsimust, kas siin peaks olema poolthäälte enamus või koosseisu häälteenamus? Meil on olemas kehtiv Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadus, mis ütleb ära need tingimused, millal on poolthäälte enamus ja millal on lihtne või koosseisu häälteenamus. Miks komisjon hakkas arutama seaduse rakendamise küsimust?

Teatavasti on meil praeguses koosseisus – see ei puuduta ainult seda eelnõu, vaid kõiki sarnaseid eelnõusid –, ma mälu järgi ütlen, veebruarist alates hakanud kehtima praktika, et juhatus, kes saadab mingisse komisjoni eelnõu, mille puhul see küsimus võib tekkida, palub [sellekohast] komisjoni otsust. Nii et me lihtsalt täitsime juhatuse ülesannet. Ma ei taha kommenteerida, kas see on õiguslikult pädev. Isiklikult ma pean seda kummaliseks ja meil on tegelikult vaja arvatavasti kodukorda selles asjas üleüldse täpsustada.

Nüüd, kuna sa selle teema uuesti üles tõstsid, siis [märgin], et see küsimus kõnealuse otsuse puhul [on tõesti]. Ma olen selle loogikaga teataval määral nõus, et kuna tegu ei ole seaduseelnõuga ja valitsus ei pea eelnõus [pakutut] formaalselt justkui tegema, siis võiks nagu olla lihthäälteenamus. Tunduks loogiline. Aga teisest küljest minu arvates sisuliselt on pigem niimoodi, et on õiguslikult kaheldav, kas üldse saab sellist ülesannet valitsusele anda. Minu arvates ei saa. Aga proovime lähtuda eelnõu esitajate mõttest, mis on ühe rahvusvahelise lepingu, ühe korra juba Riigikogus ratifitseeritud lepingu ja Vabariigi Valitsuse poolt, Eesti Vabariigi poolt allkirjastatud lepingu muutmine. Eesti õigusruumis tähendab see seda, et selline leping igal juhul vajab Riigikogu kahekolmandikulist häälteenamust. Nii et tegelikult oleks loogiline, et see otsus ei vaja mitte vähemalt 51 poolthäält, vaid 68.

Tarmo Kruusimäe, palun! 

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Väliskomisjonis, ma kuulsin jah, te seda teemat ei arutanud, aga minu kui õiguskomisjoni liikme jaoks on küsimus selles, et kui Eesti Riigikogu on juba otsustanud [lepingu] ratifitseerida ja ta on lisanud sinna ka niinimetatud preambuli viitega Tartu rahule, mis võib-olla vastaspoolele ei meeldinud, ja kui me nüüd saame teada, et see on sealt  ministeeriumi vaikuses kadunud, siis ministeeriumis on keegi käitunud Riigikogu tahte vastaselt. Ja minu küsimus ongi: kas see dokument on siis mitteseaduslik, mittelegaalne? Riigikogu ei ole ju saanud seda otsustada. Riigikogu pani sinna sisse viite Tartu rahule ja nüüd see on ministeeriumi vaikuses ära kadunud. Mis dokumenti me üldse menetleme?

Ma proovin nüüd küsimusest aru saada ... Aga ma pigem seletan. Viide Tartu rahule lisati esimesel korral, kui piirileping ratifitseeriti Riigikogus. Ja seda ei lisatud mitte lepingu tekstile, vaid see oli ratifitseerimisseaduses, mis on nii-öelda kaaskiri. Seal on selgitav lõik selle kohta, et Tartu rahu kehtib. Mäletatavasti ratifitseeriti see leping Eesti Riigikogus, jäeti ratifitseerimata Venemaa Föderatsiooni Riigiduumas. Pärast seda algasid mitu aastat hiljem uued läbirääkimised, uued konsultatsioonid, mis Viini konventsiooni järgi on võimalik. Nii et see ratifitseerimisseadus, mis tol ajal tehti, on endiselt kehtiv, kindlasti olemas. Lihtsalt lepingut ei ole. Leping "rauges" – moodne sõna Eestis – ehk ei jõustunud. Teisel korral on üks lugemine siin toimunud. Tollases ratifitseerimisseaduse eelnõus, mida ei ole vastu võetud, minu mälu järgi seda samasugust preambuli lauset ei olnud. Miks ei olnud? Võib vaadata eelmise korra protokollidest. Kui kunagi peaks tulema kolmandat korda siia saali ratifitseerimisele see leping või tuleb mõni teine leping, siis võib selle sinna kindlasti lisada, kui ei ole juba lisatud.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Oleme ettekanded lõpetanud. Läheme läbirääkimiste juurde. Läbirääkimiste käigus, meenutan, saavad sõna võtta fraktsioonide esindajad ja komisjonide esindajad. Palun, Henn Põlluaas Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel! (Henn Põlluaas palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit, palun! 

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Te olete kindlasti kõik näinud seda raamatut, artiklite kogumikku, mis kingiti kaks aastat tagasi Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud Tartu rahulepingu 100. aastapäeval. Ma loodan, et te olete seda ka lugenud. Siin on ka minu artikkel, mis on täiesti igavikuline oma sisult, ja seetõttu esmalt loen ma selle teile ette.

"Kuigi 1991. aastal taasiseseisvusime Eesti Vabariigi õigusjärglasena ja enamus maailma riike tunnustas Eestit kõigis tema tunnustes, kaasa arvatud Tartu rahulepinguga määratud piirides, on täna toimivaks piiriks nn ajutine kontrolljoon. Venemaa on rahvusvahelist õigust eirates annekteerinud Saaremaa suuruse tüki Eesti territooriumist Narva jõe taga ja Petserimaal ning keeldub tunnustamast Tartu rahu kehtivust.

Õigusteadlane Enn Sarv on öelnud: "Tartu rahulepingu tähtsus avaldub eriti selles, et ta on proovikivi Vene tuleviku ennustamiseks. Kui Vene on Tartu rahulepingut uuesti tunnustanud, siis – ja alles siis –, võime öelda, et Venemaast võib hakata lõpuks ometi demokraatiana asja saama." Senikaua peab Eesti ise Venemaalt nõudma vankumatult Tartu rahulepingu tunnustamist.

Kui alguses püsis meie välispoliitika just nende põhimõtete juures ja läbirääkimistele Venemaaga mindi okupeeritud ja annekteeritud Setomaa ja Narva jõe taguste alade tagasisaamise nõudega, siis varsti, 1994. aastal, toimus Eesti poliitilises diskursuses nihe. Suhetes Venemaaga hakati rääkima "uuest idapoliitikast" ja "positiivsest hõlmamisest".

Uus poliitika sai alguse eeskätt Lennart Meri initsiatiivil ja realiseerus nn juulilepetes, millega jäeti Eestisse kakskümmend tuhat nõukogude ohvitserist "sõjaväepensionäri" koos peredega, kokku ca sada tuhat inimest, kelle lahkumise kohta oli president Arnold Rüütlil president Jeltsiniga suuline kokkulepe juba tehtud. Loobuti erinevalt Lätist ja Leedust okupatsioonikahjude kompenseerimise nõudest ja Tartu rahuga määratud piiri taotlemisest. Aluseks võeti Eesti NSV piirijoon ja läbirääkimisprotsess salastati. Kokkuvõttes asuti legaliseerima rahvusvahelise õiguse vastast olukorda ja okupatsiooni, kuigi meid toetas rahvusvaheline õigus ja maailma avalikkus.

Eesti rahvas sai uue piirilepinguga tutvuda alles peale selle esmakordset allakirjutamist [Urmas] Paeti poolt Moskvas 2005. aastal. Selgus, et toimunut ei olegi võimalik nimetada läbirääkimisteks, sest lõpptekstis polnud enam ühtegi algset Eesti-poolset tingimust. Debatti ega referendumit ei korraldatud, leping sõlmiti ilma, et rahval oleks olnud võimalus arvamust [avaldades, ettepanekuid tehes või muul viisil protsessis osaleda]."  

Riigikogu ratifitseeris selle avalikkuse vastuseisust hoolimata – 82% vastu – ja viis lõpule selle, mille Stalin kunagi alustas. "Eesti oli valmis rahu ajal vabatahtlikult ja tasuta loobuma kõigist oma õigustest, osast riigi territooriumist ning soovis seadustada ebaseadusliku piiri. See on pretsedenditu!" [Samas] on piirivaidlusi Venemaaga enam kui kümnel riigil, kaasa arvatud USA ja Jaapanist rääkimata.

"Toona jäi asi toppama Riigikogu poolt lepingu ratifitseerimisseaduse preambulasse (mitte piirilepingusse) lisatud viite tõttu Tartu rahule. Kremlile see ei meeldinud ja ta teatas allkirja tagasivõtmisest." Sellist reaktsiooni ei osanud muidugi meie loovutuspoliitikud oodata. "Peale seda püüti olukorda "lahendada" Tartu rahulepingule viitamisest loobumisega, kuid erinevalt Eestist pole Vene Duuma uue lepingu esimest lugemist teinud." Me oleme teinud seda mitu korda. Õnneks on läinud need kõik prügikasti koosseisu vahetusega.

Kui 2005. aastal põhjendati lepingu vajalikkust valega, et selleta ei saa Eesti Euroopa Liitu ega NATO-sse – saime –, siis täna ei püütagi seda põhjendada. Räägitakse ainult headest suhetest ja jumal teab millest, vajadusest asi lõpule viia. Aga kas Läti, kes 2007 sõlmis lepingu, loobus enda Abrenest? Kas nende suhted on kuidagi paremad? Ei ole! Head suhted Kremliga, võti selleks asub vaid nende käes ja sõltub nende tahtest. "Eesti järjekordne järeleandmine ei muuda midagi, teeb meid vaid maailma silmis naeruväärseks.  Agressorile kingitusi ei tehta. Eriti absurdne on see peale Gruusia sõda, Ukraina ründamist ja Krimmi annekteerimist."

Rohkem ma siit edasi ei loe. Teil kõigil on võimalus seda lugeda, aga ma olen kahe käega siiamaani selle taga, mis siia on kirjutatud.

Ja nüüd ma räägiksin natukene tänasest olukorrast. Me oleme siin kuulnud, justkui ei olekski Riigikogu teatud erakondadel – ma võin nad ette lugeda: Reformierakond eeskätt, sotsid ja Keskerakond – vähimatki soovi piirilepingut sõlmida. Aga see ei vasta tõele. Me mäletame kõik väga hästi, kuidas Reformierakonna välisminister Marina Kaljulaid lausa valetas meile siin, et mingisugust okupatsiooni ei olegi, Petserimaa ja Narva-tagused alad ei ole okupeeritud. Ma ei tea, mis ime läbi see küll Venemaa kätte sattus.

Me oleme kuulnud, kuidas tänase valitsuse välisminister kuulutas alles veebruaris siitsamast puldist, et me peame sõlmima piirileppe Venemaaga. Nii et see tahe tegelikult on. Miks muidu keeldutakse deklareerimast, et me võtame allkirja sellelt piirileppelt tagasi, me ei lähe sellega enam edasi, selle koht on prügikastis? Põhjus ongi ainult selles, et ühel heal hetkel [tahetakse] see loovutuslik ja äraandlik piirileping ikkagi ära teha.

Öeldakse, et me ei saa allkirja tagasi võtta. Juriidiliselt tõesti, aga me saame deklareerida, valitsus saab Riigikogu otsuse põhjal deklareerida, et me ei lähe sellega edasi, võtame allkirja tagasi, lepe läheb prügikasti. Ja kui Venemaa seda tegi, siis ju Riigikogu aktsepteeris seda. Mindi uuele ja veelgi häbiväärsemale leppele, kus preambulis olnud viide Tartu rahulepingule visati prügikasti.

Ja kas me tõesti räägime Gruusiale ja eriti Ukrainale, et oodake, oodake natuke, mõnekümne aasta pärast saate Venemaale okupeeritud, annekteeritud alad ära kinkida, ja kõik on okei. Millist eeskuju me anname sellega? Kas te mõtlete ka natukene? (Juhataja helistab kella.) Ja jutt sellest, justkui meie allkirja tagasivõtmine provotseeriks ja oleks kuidagi enneolematu – kuulge, kas te ütlete ka ukrainlastele, kui nad võitlevad enda territoriaalse terviklikkuse eest, et tegemist on provokatsiooniga? (Juhataja helistab kella: "Aeg!") Sellised jutud on kasulikud ainult Kremlile, mitte Eestile, ja kes sellega välja tulevad, vajuge või maa alla! 

Isamaa fraktsiooni nimel Raivo Tamm, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Raiuge või tükkideks, see tükk, kuhu külge suu jääb, ütleb: Eesti piir on Tartu rahulepinguga paika pandud. Selles kõrgkoolis, kus mina kõrghariduse sain, õpetati mind olema ja elama nii, et siin ma olen ja teisiti ma ei saa. Tartu rahuleping ja Eesti piir Tartu rahulepingu järgselt on minu poliitiline kreedo. Seda rääkisin mina Jõgevamaal ja Tartumaal ringi käies, kui Riigikokku kandideerisin. Ja ma olen siiani tänulik nendele inimestele, kes andsid hääle minu poolt. Ma sain üle ootuste palju hääli. Siin saalis ma olen korduvalt näinud inimesi siia pulti tulemas ja ütlemas, et tegelikult ma ei kavatsenud täna siia üldse tulla. Mina tahan öelda, et tegelikult ma kavatsesin täna siia pulti tulla. Aga fraktsioon jõudis ette ja tegi ettepaneku, et mina kõneleksin täna fraktsiooni nimel. Nii nagu ma olen tänulik oma valijatele, kes minu siia minu poliitilise kreedo põhjal valisid, olen ma väga tänulik fraktsioonile, et mind volitati täna siia kõnelema tulema.

Jah, ma arvan, et see uus leping, mis on soovitud sõlmida ja kuhu on allkiri antud, tuleks denonsseerida. Sellist lepingut ei ole vaja. Meie ütleme Isamaa poolt, et Eesti piir on paika pandud Tartu rahulepinguga, ja nii on. Mingeid uusi lepinguid sõlmida ei ole vaja. Ja võtame Jaapanist eeskuju. Ootame, kannatame. Agressor on öelnud Ukrainale: kannata ära, kullakene. Eesti rahvas ütleb, et kes kannatab, see kaua elab. Ootame ära oma õige hetke, oma õige aja!

Ma ei tea, kas teile, siin saalis viibijatele, on keegi kunagi varba peale astunud või teil varba peal seisnud. Kuidas see olukord on lahenenud? Eesti riigil seistakse praegu varba peal. Kuidas see olukord laheneb? Selleks ei pea varvast ära lõikama, kui keegi su varba peal seisab.

Ootame ära õige hetke! Elagu vaba Eesti! Aitäh!

Rohkem fraktsioonidel ... Siiski, Reformierakonna fraktsiooni nimel Marko Mihkelson, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Reformierakond ei toeta eelnõu ja seda mitmel põhjusel. Esimene ja kõige olulisem põhjus on see, et õigupoolest sellist eelnõu ei peakski me Riigikogus arutama, sest valitsusel ei ole võimalik ettepandut ellu viia. Eesti on õigusriik ja me peaksime ka siin oma otsuseid tehes väga täpselt järgima seda, mida me siseriikliku seadusandluse  alusel – ma pean silmas välissuhtlemisseadust –, aga ka rahvusvahelise õiguse, nagu Viini konventsiooni alusel teha saame või teha ei saa.

Üks vaidlus on olnud selle üle, milline võiks olla selle otsuse eelnõu hääletusel kvoot: [vähemalt] 51 või mitte. Aga iseenesest selleks, et üldse sellist ettepanekut teha, peaks siseriiklikku seadusandlust muutma ja võimaldama näiteks välissuhtlemisseaduse alusel, et erinevalt paljudest teistest riikidest on Eestil õigus rahvusvaheliselt antud lepingutelt, mis veel parlamendis ratifitseeritud ei ole, allkiri tagasi võtta.

Siin on räägitud ka sellest, et justkui peaks lepingu denonsseerima. Lepingut ei saa denonsseerida siis, kui lepingut ei ole parlament ratifitseerides heaks kiitnud. Seetõttu on kogu see arutelu siin mõnes mõttes alusetu. Jah, ma saan aru, et ta omab sellist poliitilist külge ja tausta, aga kindlasti ei ole see kohane Eesti Vabariigile, kes käitub siseriiklikus, aga ennekõike antud juhul rahvusvahelises plaanis rahvusvahelist õigust [silmas pidades], rahvusvahelise õiguse alusel võetud kohustusi täites. See on ka üks põhiline argument, põhiline liin, mis on meil nendes debattides olnud 30 aasta jooksul.

Teine oluline moment, mis on ka eelnõu [esitajate] välja toodud, on, et piirilepingu teemaga on justkui vahetult seotud küsimus, kas see rikub põhiseadust või [eeldab selle] muutmist. Ka selles osas on 30 aasta jooksul korduvalt siingi saalis peetud debattide käigus jõutud ühisele arusaamisele. Ka õiguskantslerid – kõik, kes on Eestis selle 30 aasta jooksul olnud – on andnud ühese ja selge seisukoha: just nimelt seesama § 122 võimaldab Eesti Vabariigil oma riigipiiri määratleda Tartu rahu piiri järgselt ja [ka] rahvusvahelisi lepinguid sõlmides, kui on vajalik määratleda piirijoone uus kulgemine. Ja selle alusel on Eesti Vabariigi erinevad valitsused, ka erinevad parlamendid tegutsenud 30 aasta jooksul järjekindlalt. Siingi saalis peetud debattide alusel on jõutud kogu aeg ühele ja samale arusaamisele, et Eesti Vabariigile on oluline määratleda rahvusvahelise õiguse ja tänapäeval kehtivate lepete alusel riigipiir kõigi oma naabritega, ennekõike Venemaa Föderatsiooniga.

Üks oluline moment on muidugi situatsioonis, mis on maailmas tekkinud pärast 24. veebruari 2022. On täiesti ilmne ja üheselt selge, et sellises rahvusvahelises olukorras Eesti Vabariik ja Eesti Vabariigi parlament Riigikogu ei saa edasi liikuda selle leppe ratifitseerimise suunas. Ja seda kavatsust ei ole ka Vabariigi Valitsusel. Sellist lepingut meile siia esitatud ei ole, et me seda siin saalis menetleda saaks. Ka selles küsimuses puudub ju praegu asjakohane vaidlus, kui me mõtleme, miks me peaksime seda küsimust siin sisuliselt arutama.

Ja võib-olla veel üks aspekt, mis on siin esile toodud. See on mälukild varasemast ajaloost.

Ma võtaks veidi aega juurde.

Palun, kolm minutit!

Korduvalt on eelnõu toetajad rõhutanud, millist eeskuju me anname, kui Eesti järgib rahvusvahelist õigust. Me anname väga selget eeskuju Ukrainale, Moldovale, Gruusiale ja teistelegi riikidele. Seda just nimelt sellega, nagu Lennart Meri presidendina on öelnud ja mida korduvalt on meelde tuletatud: Eesti jaoks on oma väike tuumarelv just nimelt rahvusvaheline õigus, rahvusvahelisest õigusest kinnipidamine, selle alusel käitumine, selle alusel oma partnerite ja liitlaste silmis usaldusväärne ja etteennustatav olemine. Ja see on hästi oluline ka selles mõttes, kuidas me oleme saavutanud oma liikmesuse Euroopa Liidus ja NATO‑s, ning ka selles mõttes, et Eestit tuntakse maailmas kui usaldusväärset partnerit rahvusvahelises suhtlemises.

Kui kellelgi on arvamine, et üks leping, kaasa arvatud piirileping, võiks tekitada küsimusi, kuidas me saaksime piirilepingut käsitleda ajal, kui toimub kusagil mõne riigi territoriaalse terviklikkuse lõhkumine või okupeerimine, siis meenutame üheksakümnendate aastate algust. Selline väikene mälupilt. Maikuu 1995, Kreml. Mart Helme on just andnud üle oma suursaadiku volikirja Boriss Jeltsinile. Hetk hiljem annab ta intervjuu Postimehe ajakirjanikule Moskvas, kelleks olin toona mina. Mart Helme ütles toona oma eelolevaid tööaastaid Moskvas kirjeldades, et tema kõige tähtsamaks ülesandeks saadikuna saab võimalikult kiiresti Eesti ja Venemaa vahelise piiri lepingu läbirääkimine ja sõlmimine, sest see on Eestile väga oluline. Ma lihtsalt tuletan meelde, et täpselt samal ajal, kui Mart Helme sellest rääkis, käis sõda Tšetšeenias, tuhanded tšetšeenid hukkusid. Moldovas oli Transnistria Venemaa kontrolli all ja sarnaselt oli Venemaa oma imperiaalset poliitikat läbi viimas Lõuna-Kaukaasias. Kahjuks ei midagi erilist, ei midagi erinevat sellest, mida me näeme täna.

Aga ma veel kord lõpetuseks rõhutan, et kindlasti tänases rahvusvahelises olukorras ei ole see küsimus aktuaalne. Riigikogu ratifitseerimismenetlust läbi ei vii ja seetõttu on antud küsimuses seisukoha võtmine asjakohatu. Reformierakond kindlasti hääletab selle ettepaneku vastu. Aitäh!

Vasturepliigi soov on Mart Helmel. Palun!

Aitäh! Nüüd olen mina risti ja põigiti hambus, just nagu ma oleks midagi väga kurja teinud. Ma tuletaksin siiski meelde kõigile inimestele, et aastal 1995 ei olnud rahvusvaheliselt sellist olukorda nagu praegu. Riik, mis ei pea ise kinni rahvusvahelistest lepingutest, mis on välja arvatud näiteks Euroopa Nõukogust, ei ole enam seesugune rahvusvahelise õiguse subjekt, nagu ta oli 1995. aastal. Riik, mis on okupeerinud oma naaberriikide territooriume – Lõuna-Osseetia, Abhaasia, Ida-Ukraina, Krimm –, ei saa olla partneriks, kellega meie peame endiselt just nagu lähtuvalt rahvusvahelisest õigusest, just nagu midagi ei oleks juhtunud, oma vahekordi korraldama. See on täiesti arusaamatu lähenemine. See ei vasta reaalsusele ja teha mind just nagu vastutavaks selle eest, et 1995. aastal ei osatud kõike seda ette näha – noh, see on lihtsalt naeruväärne. 

Aitäh! Ma ei kuulnud ei Henn Põlluaasa ega Marko Mihkelsoni kõnes Jürgen Ligi nime, seega ma ei saa vasturepliigiks sõna anda. Vasturepliigile vasturepliiki teha ei saa. Selleks et vasturepliiki teha, peab olema Riigikogu liiget mainitud läbirääkimiste käigus, mitte vasturepliigi käigus. Ehk siis vasturepliigile vasturepliiki teha ei saa. Nii, oleme läbirääkimised lõpetanud. Läheme hääletuse juurde. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi selle eelnõu lõpphääletus, nagu ma ütlesin.

Head kolleegid, palun korraks tähelepanu. Enne kui me hääletuse juurde läheme, tuletan meelde, et selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Seega panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele võtta tagasi allkiri 18.02. 2014. a. alla kirjutatud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vaheliselt piirilepingult" eelnõu 540. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 28, vastu 53 ei leidnud eelnõu toetust.

Meie tänane teine päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 552 esimene lugemine. Ka siin on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Palun ettekandjaks Ivari Padari.

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud härra juhataja! Koolitoitlustamise ajalugu taasiseseisvunud Eestis ja selle riigipoolse suunamise protsess on olnud üle 20 aasta pikk. Mul endal oli au 1999. aastal tollase põllumajandusministrina siin Riigikogu ees tutvustada sellist asja nagu koolipiimaprogramm, mille eesmärk oli motiveerida toetuste abil koole rohkem kasutama kodumaiseid piimatooteid. Tollastes oludes olid äsja tekkinud väikepiimatöötlejad, kes piirkondades tegutsesid, tootsid näiteks kohalikku jogurtit. Taheti anda võimalus koolides lastele piimatooteid propageerida ja teiselt poolt anda võimalus koolitoidu [pakkumisel] osaleda ka kohalikel talumeestel.

Sellest on nüüd palju aega möödas ja koolipiimaprogrammile on juurde tulnud kooliköögiviljaprogramm ja lihtsalt selline heade toidutavade propageerimise programm. Suurusjärgus 3 miljonit eurot makstakse koolidele välja Põllumajanduse Registrite ja  Informatsiooni Ameti kaudu, suurem osa vahendeid on Euroopa Liidu vahendid.

Ühel hetkel, ma arvan, et see võis olla Siim Kallase valitsuse ajal, 2000-ndate alguses, lisandus koolitoiduprogrammile – koolipiimale ja kooliköögiviljale – tasuta koolitoit. Ja need mahud olid märksa suuremad. Tasuta koolitoit, mis praegu on küll formuleeritud mitte kui tasuta koolitoit, vaid kui lihtsalt riigipoolne tugi 1 euro ulatuses ühel koolipäeval, nõuab riigieelarvest suurusjärgus 25 miljonit eurot igal aastal. 

Milles seisneb siis koolitoidu tähtsus? Me oleme rääkinud koolitoidu puhul eelkõige sellest, et väga paljudele lastele on see võib-olla ainuke soe toit päevas. See on asja sotsiaalne pool. Aga sellel asjal on veel mitu muud poolt, mis vajaksid ülerõhutamist. Minu jaoks on oluline see, et koolitoiduga, kui selle jaoks on piisavalt vahendeid, propageeritakse õiget toitumist. Ja teine asi, mis on väga tähtis ja mis on kõikvõimalikel põllumajandusteemalistel aruteludel jutuks tulnud, on see, et tegelikult ikkagi propageeritakse kodumaise, lähedal kasvatatu tarbimist, mis on ääretult tähtis.

Me arutasime Riigikogu maaelukomisjonis talvel seakasvatuse olukorda. Eesti seakasvatus on väga suure surve all, sellepärast et kusagil Euroopas on palju liha üle. Ja kui me jõudsime aruteluga sinnani, miks Skandinaavia ei kannata sellistes olukordades tekkinud surve tõttu üldse nii palju, siis üks väga staažikas Eesti toiduainetööstuse veteran rääkis, et Skandinaavias on selline [mentaliteet], et kuidagi maast madalast harjutakse [põhimõttega], et eelista eelkõige kodumaist. Ja sealt on tulnud see hoiak, et kui on suur impordisurve ja kui see hind on poes mõnevõrra madalam, siis ikkagi eelistatakse kodumaist. Ma arvan, et koolitoidul ja koolitoidu propageerimisel on siin oluline roll.

Lisaks, kui rääkida veel koolitoidust, siis on väga positiivsed arengud, mida praegu nähakse ühe pilootprojekti puhul. Veidi üle 40 kooli on sellises võrgustikus, kus 20% koolitoidust on mahetoit. Maaeluministeerium on leidnud võimaluse seda toetada. On väga hea, et see sellise pilootprojektina on praegu pihta hakanud. Enne, kui selliste asjadega üleriigiliseks minna, tuleb need väiksemas kogukonnas ära katsetada, kuidas nad tööle hakkavad.

Kui rääkida koolitoidu rahastamisest, siis omavalitsused on käitunud erinevalt. On omavalitsusi, kes on koolitoidu pakkumisel lisaks toonud ka lastevanemate osaluse. Seda, nagu ma saan, saab teha sellisel juhul, kui volikogu vastava otsuse teeb. On omavalitsusi, kes seda on teinud, ja neid, kes mitte. Koolitoitlustamise puhul on ka niimoodi, et on omavalitsusi, kellel on enda kokad, ja on omavalitsusi, kes on teinud hanke ja hanke võitja korraldab koolitoitlustamist.

Aga kus on siis tekkinud probleem? Probleem on tekkinud sellega, et tegelikult selle aasta algusest – mul on siin tabelid näiteks jaanuari ja märtsi kohta – on koolitoidu komponendid kallinenud, võib öelda, tugevalt kaks korda. Senise rahaga välja ei tule. Omavalitsustel on omad piirid, kui palju nad suudavad praegu, kui neil on kindlasti niigi palju lisakohustusi, juurde maksta. Ja on selge, et ääretult oluline oleks, et riik oma panust suurendaks. Punkt üks. 

Punkt kaks: on tekkinud olukorrad, kus hanke võitjad ei suuda nendest sõltumata põhjustel hankeid täita ja on sunnitud oma lepingud lõpetama. Ja olukorras, kus nad on lepingud lõpetanud, ei anna tänane riigihanke seadus neile võimalust uuel hankel osaleda. Ma arvan, et meil on riigihanke seaduse puhul vaja mõtelda, millised oleksid kriisiajal oluliselt paindlikumad võimalused, et need ettevõtted, kelle puhul on nii, et nad nendest sõltumatutel põhjustel ei suuda hanget täita, siiski oleksid võimelised ka nendel uutel hangetel osalema.

Need kaks punkti on esitatud eelnõu sisu. Need on otsused, mis vajaksid praegusel juhul kiiremas korras langetamist. Aga kui vaadata mõnevõrra pikemas perspektiivis, siis kindlasti koolitoidu teema vajab siin Riigikogus suuremat arutelu. See on õige mitmeharuline teema. Ja üks suur [probleem], mille puhul on vaja leida selline üle-eestiline [lahendus], on just nimelt see, millised need hanked on ja kuidas neid saaks niimoodi korraldada, et kodumaine korralik tooraine jõuaks meie koolidesse. Ja siin on meil tegelikult mõtteid ja meil on ka näiteid, kuidas on käitutud teistes Euroopa Liidu riikides. Nii et ma palun väga teie toetust! Tänan!

On ka küsimusi. Kalvi Kõva, palun!  

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Hea Ivari! Mul on küsimus selline. Sa ei rääkinud [sellest], aga tuleta meelde, mul neid viimaseid numbreid ei ole. Tervislik koolitoit koosneb väga olulisel määral aedviljadest, aedviljad on tervislikud asjad vaieldamatult. Aga aedviljade hind [on] üksjagu [kõrge], seal on ka ju käibemaks. Läti on aastaid tagasi, paar aastat tagasi käibemaksu langetanud allapoole. Mis see Läti number ongi, äkki 9[%]. Kui ka Eestis aedviljadel või mahetoidul käibemaksu alandada, siis kindlasti koolitoidu maksumus väheneks. Äkki sa oskad öelda, mida see Läti kogemus näitab? Mis siis Lätis saanud on?

Läti kogemuse kohta on meile teadaolevalt kaks analüüsi: üks, mis näitab seda, et tegelikult see ei õigustanud ennast, ja teine, mis ütleb, et see tegelikult ikkagi motiveeris rohkem köögivilja [kasvatama]. Selles suhtes, nagu mina olen aru saanud, Läti kogemuse puhul see, mis puudutab tarbijat ehk poes kättesaadavust, siis poes kättesaadavuse seisukohast märkimisväärset hinnalangust ei olnud. Aga mis puudutab Eesti konteksti, siis Eesti kontekstis kindlasti on mõistlik kaaluda seda, et kui me praegu räägime koolitoidust, koolitoidu edendamisest ja sellest, et sinna mahekomponenti juurde tuua, siis mahepõllumajandustoodete käibemaksu erisusel, millel ei ole väga suurt mõju riigieelarvele, on väga suur mõju sellele, et oleks motiiv rohkem toota. Koolitoiduga on üks probleem: me võime teha häid plaane, kuidas näiteks mahetoodanguga koole toita, aga paraku seda toorainet on napilt saada, kõige rohkem napib kartulit.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma kiiruga proovisin kaasa mõelda, millised võiksid need võimalused olla, juhul kui valitsuskoalitsioon ei toeta seda eelnõu. Lihtsalt nad võib-olla ei saa aru, et hinnad on kallimaks läinud ja et täna on neil, kes peavad seda teenust pakkuma, keerukas [toime tulla]. Olles ise kokana töötanud, ma leian, et me võiksime [sel puhul] kolme komponenti kasutada. Esimene on töökasvatus, mis oleks võimalik kooliaia näol. Sealt saaks võib-olla enda maitserohelise ja  midagi muud ka sügiseks, suvel aga oleks ta hooldatud. Teine küsimus: kas oleks võimalik kasutada ka niinimetatud toidupanga [lahendust]? Realiseerimistähtaja ületanud, aga veel kõlblikke tooteid võiks ka kooliõpilased saada, suu magusaks teha. Ja ringmajandus: kuivatatud leivast on väga hea teha kalja, kuivatatud saiast riivsaia. See tähendab, et ka kooli sihuke sotsiaalne ettevõtlus võiks areneda.

Jaa, sellest on ka varem räägitud. Kõik me ju mäletame oma koolipõlvest, et meil need kooliaiad olid ja töökasvatus sealt tuli. Ma arvan, et kooliaed on nagu väga paljud muud asjad kinni selles, kas koolijuht leiab selleks mahti, kui palju tal on võimalust põhitegevuse kõrvalt, milleks on kindlasti lastele tarkuse andmine ja hariduse andmine, selliste teemadega tegeleda.

Mis puudutab toidupanga teemat, siis ma ütleksin, et las toidupank jääb nende tegevuste juurde, mis tal praegu on. Aga kogu toidupanga tegevust kindlasti saaks veelgi mõistlikumaks teha. Näiteks on praegu erinevates Eesti kohtades olemas toidukapid ja ma tean, et veterinaar- ja toiduamet – praegu on selle nimi vist põllumajandusamet – on tegelikult andnud oma parima, et sellised toidukapivõimalused oleksid kättesaadavad.

Aga see kõikvõimalik muu tegevus, nagu te rääkisite, korilus koolis – eks see on ka selline asi, et a) seal on kindlasti olemas mingid normid, mis puudutavad toiduhügieeni, ja b) noh, eks ta on ikkagi kinni jällegi õpetajates. Ma kujutan täiesti ette, et kui kusagil ümber kooli on õunaaed, miks ei võiks siis neid õunu seal kuivatada.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Selles, et omavalitsustele tuleks ka koolitoidu jaoks täiendavat toetust anda, arvestades hinnakasvu, pole üldse mingit kahtlust. Pigem on küsimus selles, milline on see meetod. Mida sa arvad, kas oleks targem iga kord tulla siia Riigikogu ette ja hakata seda menetlema või tasuks üks kord ikkagi võtta see omavalitsuste toetamise mehhanism ja finantsautonoomia niimoodi ette, et omavalitsustele oleks tagatud normaalne tulubaas ja me ei peaks siin arutama selle üle, kas kapsa hind on tõusnud 20 senti või 30 senti? Sa oled pikka kogemusega, miks Riigikogu seni ei ole tahtnud omavalitsuste tulubaasi normaalseks muuta?

Sellest on, lugupeetud kolleeg, tõesti väga palju juttu olnud. Kõige rohkem oli sellest viimati juttu siis, kui oli haldusreform. Sellest on siis juba tükki viis aastat tagasi, kui me haldusreformi siin arutasime ja kui mina olin lühikest aega riigireformi probleemkomisjoni esimees. Ka tol ajal olid Rahandusministeeriumiga arutelud, et kui haldusreformi teemad saavad ühele poole, maavalitsuste funktsioonid saavad ära jagatud, siis järgmine etapp on see, et me võtame pulkadeks lahti, mis on KOV‑i kohustused ja kuidas KOV‑i raha peab tulema. Me kõik teame täna, et väga jõuliselt Rahandusministeerium seni selle asjaga välja ei ole tulnud. Seega meie asi on Rahandusministeeriumi käest küsida, kus ollakse ja kuidas see tuleb.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mul on hea meel, et selle teemaga siin Riigikogus ollakse, sest ma võin julgelt öelda, et olles eelmisel sajandil Jõgeva Vallavolikogu esimees, ma koolitoidu tasuta andmise üldse Eestisse, ma arvan, esimesena Soomest tõin. Soomes see tasuta on.

Aga räägiks sellest, et tegelikkuses on ju probleem ka selles, et osa omavalitsusi maksab kinni kõik kommunaalkulud ja palgad. Teised omavalitsused riigihankega tellivad omale selle teenuse. Juba seal on suur vahe, kas sul sisendkulud on toidu hinnas või mitte. Kas te selle eelnõu tegemise ajal arutasite ka seda, kuidas seda süsteemi võrdsustada? Tegelikkuses paljud omavalitsused täna maksavad enamuse asju kinni ja toidukaubad [on kallinenud]. Jutt oli enne köögiviljadest, aga köögivilja hinnad, ma vaatan, mitte ei ole tõusnud, vaid on langenud poodides. Aga veel kord küsimus: kas te arutasite ka seda, et võrdsed tingimused oleks kõikides koolides?

Aitäh! Tegelikult see ongi üks selline sügav teema, mida siin ei suuda lõpuni rääkida. Nagu ma ütlesin, omavalitsused on käitunud väga erineva mustri järgi. On tõesti need, kes on kuulutanud hanke välja, ja kõik. On neid, kes on võtnud kokad palgale ja kombineerivad mitmest osapoolest kokku ja põhimõtteliselt lapsed on toidetud.

Selles suhtes on nii, et on mingid asjad, mille puhul me võiksime mõtelda, et need võiksid riigis olla standardsed, eks ole, ühene lähenemine. Aga teiselt poolt ma mõtlen seda, et kui me selliseid üheseid lähenemisi [soovimegi], siis kusagilt kandist tuleb omavalitsustele jätta võimalus kujundada oma nägu mõne asja puhul. Mõlemat poolt tuleb vaadata.

Ma võin näite tuua, et Euroopas alati küsitakse, mis teil piima omahind on. Keegi Euroopast seda ei julge ütelda, sellepärast et see koosneb niivõrd keerulistest elementidest. Täpselt samamoodi on praegusel juhul väga keeruline ütelda, milline on portsu koolitoidu hind, sellepärast et omavalitsuste erinevused on väga suured.

Nii et vastuseks ütlen nii, et on teatud tegevused, mida tuleks üleriigiliselt hangete puhul harmoniseerida. Näiteks üks asi, mis on selge: kui on hange, siis on see ju üle Euroopa Liidu, kõik saavad oma pakkumisi teha. Sellele me midagi vastu ütelda ei saa. Teiselt poolt on kindlasti võimalused, kui hankes on sees näiteks parameetrid, mis [peavad silmas] toiduainete värskust, ja see tähendab seda, et neid tuleb varuda lähedalt.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, ma tänan teid väga särava ja selge ettekande eest. Nagu me kõik teame, on täna meil kolm kriisi korraga: sõda Ukrainas, toiduainete hinnad ja teised hinnad on kõik lakke tõusnud. Nälga me küll ei jää, aga mure on muidugi selle pärast, et tervislik toit jõuaks iga lapse söögilauale. Kas me võime ka koolitoidu puhul rääkida toidujulgeolekust?

Jah, saab küll. Ma enne rääkisin kas või sellest, et lapsed saaksid õige varasest east kaasa sellise kogemuse, et [õige on] väärtustada kodumaist toitu. See on tegelikult üks nurgakivi toidujulgeolekus.

Mis meil toidujulgeolekuga on? Meil on mitu probleemi toidujulgeoleku puhul. Üks tõsine probleem talvel oli see, et kui kusagil Euroopa servas parasjagu jäi hästi palju sealiha üle, siis see tuli Eesti turule ja Eesti seakasvatajad panid uksed kinni. Justkui midagi pole ütelda. Aga kusagil riikides, Skandinaavias näiteks, lihtsalt kultuur on selline, et me eelkõige ja sõltumata sellest, mis on hind, tarbime enda oma ja alles siis teeme uksed valla. 

Nii et see on selline oluline aspekt toidujulgeoleku ülesehitamisel, et väärtustataks omamaist. Ja tegelikult on see ka teadlaste poolt ära märgitud – ma usun, et see on tõene –, et oma geograafilisest areaalist pärit toiduained on kõige paremini omastatavad.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui koolitoidu hind oli veel 78 senti, siis oli see meie tublidel vangidel 1,3 eurot. Ma ei tea, milline see hind praegu on, aga kõik meie 2400 vangi jälgivad kindlasti ka seda arutelu siin. Milline see seis on praegu? Kartuli hind on tõusnud 120% ja tatral 140%, kindlasti mõjutab see ka vangide toidu hinda. Kas sotsiaaldemokraatidel on plaanis seista selle eest, et kõigil arvestatakse energia ja toiduainete hinna tõusu?

Kahjuks tuleb ütelda, et mina ei oska vangide söögiratsiooni kohta midagi öelda. Selles suhtes, kui suur see hind on. Eeldatavasti toidetakse neid kolm korda päevas ja sealt on need hinnavahed.

Me võime väga paljudes valdkondades täna ütelda, ka näiteks konkurentsiseaduse muudatuste puhul, et aga meie, ma ei tea, teedeehitus või mis tahes. Igal pool on hinnad lõhki, sest lihtsalt energiakandjad on need lõhki ajanud. Selles kontekstis ma pean ääretult oluliseks, et koolitoidu teema oleks läbi räägitud ja mõistlikult eelarvega ära turvatud. See oleks esimene asi.

Ja kui siin härra Kokk rääkis sellest oma Jõgeva kogemusest ja Soome kogemusest, siis mida soomlased ikkagi tegid. Soomlastel oli sõjajärgne kõige raskem aeg, ränk aeg, kus maksti tagasimakseid Nõukogude Liidule. Ja nemad panid nagu nuiaga paika [tasuta] koolitoidu, mis on siiamaani.

Ehk siis jah, mina ei oska [midagi öelda] vangide ratsiooni kohta, isiklik kogemus ka puudub. Aga mis puudutab koolitoidu [probleeme], siis need võiks kõikide muude asjade seast välja võtta ja prioriteediks seada.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea Ivari! Loomulikult teema, mis puudutab koolitoitu ja võimalusi pakkuda tervislikku ja mõistliku hinnaga toitu meie lastele, on äärmiselt oluline. Tean seda väga hästi, olles ise ühe kooli hoolekogu esimees. See teema tuleb meil kogu aeg esile. Eriti distantsõpe koroona ajal näitas, kui paljudele lastele normaalne soe toit ongi üks kord päevas ainult koolis kättesaadav. See üks euro, mis Eesti riik annab selleks kohalikele omavalitsustele, on ilmselgelt ajale jalgu jäänud. Selle raha eest ei ole võimalik pakkuda kvaliteetset, tervislikku, maalähedast, mahedat ja eestimaist toitu. Neid argumente sa oled oma ettekandes piisavalt palju esile toonud. Aga oled sa oma peas seda arvutanud ka ja mõelnud, eriti endise rahandusministrina, kui suur nii-öelda õiglane riigipoolne toetus võiks olla, et me saaksime sellega hakkama, eriti need omavalitsused, kes praegu ei pane midagi juurde?

Sellepärast ongi see meie esitatud Riigikogu otsuse eelnõu ettepaneku tegemise kohta Vabariigi Valitsusele. See formaat on meil olemas: ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele. Riigikogus niimoodi pastakast välja imeda täpselt seda, mis on õige, on ääretult raske. Mis puudutab 1 euro pealt 2 euro peale tõstmist, siis see suurusjärk on ilmselgelt 25–30 miljonit eelarves. See on see suurusjärk. Aga selge, et sinna vahele jäävad ka kõikvõimalikud kompromissid. Nii see asi on.

Kui riik on kord juba hakanud riigieelarvest toetama koolitoitlustamist, siis peaks see ikkagi olema väga mõistlik, läbimõeldud ja progressiivne tegevus. Ei saa koolitoidu puhul narrust mängida, et lapsed sööksid kolm korda nädalas laevastikumakarone, makaronõ po-flotski.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Raha on alati ühiskonnas üks osa probleemist. Teine pool puudutab Euroopa Komisjoni algatust kogu rohepöörde temaatikas [seoses sellega], et toidu kvaliteet ei ole Euroopas hea ja selles sektoris toodetakse väga palju CO_2. Nii on tuldud välja programmiga "Talust taldrikule". Kas te selle eelnõu koostamise kontekstis arutasite ka seda mudelit, mida minu meelest peaks pigem siin parlamendi saalis ühel hetkel arutama, kuidas see siis päriselt peaks Eestis juhtuma? Me teame ju, et üks osa sellest püüdest ongi tagada kvaliteet, [hankides] toiduaineid võimalikult kodu lähedalt. Aga tänane õigusruum ei pruugi alati selle poolt olla. Kas te arutasite seda teemat ja kui arutasite, siis kas selle algatuse kontekstis on midagi teoksil?

Aus vastus on see, et see konkreetne eelnõu tuli lauda sel põhjusel, et omavalitsused võtsid ühendust ja ütlesid, et pill on lõhki. Need, kes on hanke kaudu endale toitlustaja võtnud, väidavad, et ei suudeta tegutseda. Aga nüüd on sellest juba peaaegu kaks kuud mööda läinud ja mul on tulnud analüüsida kogu seda koolitoiduprotsessi mitmelt poolt.

Kõik need asjad, mis te ütlesite, "Talust taldrikule" teema ja see jalajälje teema – nii palju kui ma tean, Taanis on koolitoitlustamine väga selgelt rakendatud, lähtudes printsiibist, mis mõõdab seda jalajälge. Selle jalajälje puhul on põhimõte – ma võin küll veidi eksida –, et suurusjärgus 250 kilomeetri raadiuses võiks olla see areaal, kust toiduained jõuaksid kooli. Aga ma ütlen niimoodi, et see on asi, mille ma nüüd järgmisena tahan läbi analüüsida ja isegi tuua siia Riigikokku esinema Taani eksperdid, kuidas nad seda teinud on ja millised on tulemused.

On selge, et rohepööret teha ja rohelist mõttelaadi ei saa mitte kusagil mõistlikult rakendada, kui sellega kaasneb meeletu transport ühest maailma otsast teise. Andke andeks, näiteks Eesti puhul mina ei saa aru, mis ime pärast peaks Lõuna-Euroopast vedama  Eestisse vett. Lihtne näide! Kui see transpordikomponent on jätkuvalt hinnas sees, no mis rohepöördest me räägime toidulaua puhul.

Jaak Juske, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Ivari! Kindlasti väga vajalik ja asjakohane algatus ja eelnõu. Olukorras, kus toiduainete hinnad põrutavad lakke,  laastates perede rahakotti, on igati vajalik, et noored saaksid vähemalt korra päevas korraliku koolilõuna, kvaliteetse lõuna, tervisliku lõunasöögi. Sa oled siin toonud need numbrid, kui palju on toiduainete hinnad tõusnud, ka koolitoidu kulu. On sul olemas ka ülevaade, kui palju see toiduainete hinna väga kiire ja järsk tõus on koolitoidu kvaliteeti juba halvendanud?

Ma tean, et kõik koolid väga tõsiselt tegelevad sellega, et kvaliteet ei langeks. Ja siiamaani on sellist halba tagasisidet väga vähe olnud kuulda. Ma tean, et keegi rääkis Tallinna koolidest, kus on midagi toimunud, aga selge on üks: samasuguse rahastamisega lihtsalt muud varianti ei ole, kui kvaliteet kukub. See ongi tõsiasi, et kui sellele õigel ajal piisavalt tähelepanu ei pöörata, siis kvaliteet kukub.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõesti, elu on kallimaks läinud, inimeste olukord on raskem ja kahtlemata mõjutab see ka vaesemaid peresid, kus võib-olla sooja toitu kodus anda ei saa. Selle võrra on koolitoit oluliselt tähtsam.

Aga minu küsimus on järgmine. Teatavasti, ma saan aru, Eestis nii palju vist mahekartulit ei kasvatatagi, et koolid võiksid tahta seda [hankida]. Ja teine mure on see, et kui ainult mahetoidust rääkida, siis see võib tulla ka kuskilt välismaalt, mitte Eestist. Peaks olema võib-olla kaks asja koos: tervislik Eesti toit, kas ta siis on mahe või mitte, ja ta peaks olema kooli lähedalt. Öelge palun mitte ainult rahastamise suurendamise [kontekstis], mis koolitoidu kohta  otsuse tegemisega veel peaks kaasnema, et Eesti põllumajandus võidaks ja ka koolid ja lapsed võidaks tervisliku toidu näol.

Aitäh! Ma vaatan väga suure põnevusega seda pilootprojekti, mida Lõuna-Eestis praegu [ellu viiakse]. Üle 40 kooli on võtnud endale eesmärgiks mahetoitu koolimenüüsse rohkem tuua. Selle asja teine pool on see, et need koordineerijaid ja korraldajad tegelikult ju räägivad läbi kohalike talumeestega, et saada kindlust, et see tooraine olemas oleks. Ja ma tunnistan ausalt, et see on väga keeruline probleem, sest Eestis näiteks maheköögivilja kasvatamine ei ole eriti tuult alla võtnud. Meil on niimoodi, et tõesti kartuli puhul see mingil määral on, aga kogu muu köögivilja puhul on õnnestumisi vähe.

Nii et selle asja teine pool on kindlasti see põllumajanduslik pool, kuidas koolid [oma] piirkonnas leiaksid need talud, kellega saab stabiilselt koostööd teha. Just see stabiilne koostöö ja tarnekindlus on olnud mahetoodanguga varustamisel suur mure.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Rahanduskomisjon arutas ka koolitoidu teemat ja haridusministeeriumi seisukoht selles küsimuses oli selge: nende prioriteet eelarveläbirääkimistel on õpetajate palk. Mis on täiesti arusaadav, sest haridusministeeriumile on seatud ka sellised, ma ei tea, tulemuseesmärgid, mis puudutavad hariduse kvaliteeti, õpilaste väljalangemise vähendamist, üldse kooli heaolu. Aga koolitoitu see ei puuduta. On arusaadav, et nende fookus, eriti sellises rahapuuduse olukorras, kus õpetajate palgad inflatsioonist maha jäävad, on õpetajate palk.

Kas ma saan õigesti aru, et tegelikult see, et meie lapsed saaksid kvaliteetset kohalikku toitu, on poliitilise vastutuse võtmise küsimus, poliitilise otsuse tegemise küsimus ja tegelikult siin selle saali vastutus? Me ei saa lükata seda eelarveläbirääkimiste kaela, kus haridusministeerium peaks selle teema eest seisma, aga arusaadavalt see ei ole nende prioriteet. 

Tegelikult niimoodi ongi, et kogu see koolitoidu teema on mitme ministeeriumi haldusalas ja selle tõttu me eile arutasimegi koolitoidu asjatundjatega, kes siis vastutab. Maaeluministeerium vastutab ühe poole eest, mis on siis koolikava suurusjärgus 3 miljonit, pluss maheprojekti 1 miljon juurde, kokku ligikaudu 4 miljonit. Ja teiselt poolt on kohalikel omavalitsustel toetusfondi kaudu peale tulev toetusraha suurusjärgus 25 miljonit ja omavalitsused minu andmetel panevad juurde 15 miljonit. Kogu Eesti kohta on umbes selline hinnang olnud.

Ja nüüd ongi nii, et vaieldamatult see vajab ka Riigikogu arutelu. Riigikogu arutelu tegelikult peaks olema kas või sellises vormis, et  on maaelukomisjoni ja kultuurikomisjoni ühine arutelu, kus räägitakse asi kõigepealt lahti. Noh, olgu see pealkiri kas või "Kuhu liigud, koolitoit?". Tuleks see teema lahti rääkida, sest ta läheb kuidagi meist praegu mööda. Eelarvesse läheb raha, aga mille jaoks, on nagu natukene mõtestamata. Nii et kindlasti Riigikogu peaks need arutelud koos ministeeriumidega maha pidama, see on meie töö.

Indrek Saar, palun!

Aitäh, hea Ivari, selle ettekande eest ja selle teema tõstatamise eest! Kas sa oskad selles keerulises olukorras kirjeldada, et kui nüüd riik täiendavaid vahendeid ei leia, mis siis tegelikult juhtub? Arvestades, et nende pakkujate hulk ilmselt on piiratud, osa neist enam ei kvalifitseeru, kuna nad ei ole suutnud oma eelmist lepingulist kohustust täita, mis siis tegelikult sügisest saama hakkab? Mida see tähendab kohalikele omavalitsustele? Mida see tähendab nendele teenusepakkujatele, aga eelkõige, mida see tähendab lastele, kes koolis on harjunud sooja toitu saama?

Aitäh! Ongi nii, et siin sõltub väga palju riigi kõrval kohalikust omavalitsusest, tema jõukusest. Kes jaksab pasunakoori üleval pidada, ju seal jaksatakse ka koolitoidule juurde anda.

Aga kohalike omavalitsuste puhul on niimoodi, et me ju näeme, et selles sõjaolukorras tuleb kohalikele omavalitsustele väga palju kohustusi järjest juurde erinevates valdkondades. Me ei saa lõputult loota, et kohalikud omavalitsused juurde annavad. Nii et mis siin on: kui kohalikel omavalitsustel on võimalused, siis makstakse juurde ja kvaliteet ei kuku, kui omavalitsusel need võimalused puuduvad, on risk, et kvaliteet kukub. Ja eks see tulebki nüüd nagu kinni püüda ja garanteerida, et kõikides Eesti piirkondades lapsed saavad kvaliteetset koolitoitu.

Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Selle päevakorrapunktiga on niimoodi, et kummalegi ettekandjale saab esitada ühe suulise küsimuse. Nüüd tuleb kaasettekandja, rahanduskomisjoni liikme Dmitri Dmitrijevi kord ja ka talle on võimalik kõigil üks küsimus esitada. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu käesoleva aasta 11. ja 18. aprillil. Eelnõu tutvustas algataja esindaja Riina Sikkut, osaliselt ka Haridus‑ ja Teadusministeeriumi esindajad.

11. aprilli koosolekul märkis Haridus‑ ja Teadusministeeriumi esindaja Liina Põld, et üldhariduskoolide õppurite koolilõunatoetust omavalitsustele ja teistele koolipidajatele tõsteti neli aastat tagasi 78 sendilt 1 eurole. Vahepealsel ajal on tõusnud nii toiduainete hinnad kui ka omavalitsuste vajadused [rahastada koolipersonali tööd]. [Ministeerium] on nõus, et valdkond võib rahastust juurde vajada. Ta tõi välja järgmised taustaandmed. 2022. aasta andmete põhjal eraldab riik koolitoidule 30,4 miljonit eurot, sellest on üldhariduskoolide toetus 24 miljonit eurot aastas, omavalitsused panevad 12 miljonit eurot juurde. See sisaldab ka lapsevanema osalustasu, kui volikogu on selle kehtestanud. Samas ta märkis, et on plaanitud kohtumine linnade ja valdade liiduga ning ka Vabariigi Valitsuse hariduseelarve läbirääkimiste töörühma [koosolekul] 1. mail on seda teemat põhjust kindlasti arutada. Haridus‑ ja Teadusministeeriumi arvestuses on tegemist nii‑öelda hariduse abiteenusega ja nende prioriteet ministeeriumi vaates on eelkõige hariduskulude kompensatsioon ning õpetajate palga kasv.

Komisjon jätkas eelnõu arutelu 18. aprillil. Komisjonis tekkis arutelu komisjoni liikmete vahel otsuse eelnõu esimese punkti üle. Andrei Korobeinik näiteks arvas, et arutelu on vajalik, sest hinnad on tõusnud, samas koolilõunatoetus ei ole kasvanud. Aivar Koka sõnul peaksid ka kohalikud omavalitsused kindlasti panustama. Aivar Sõerd märkis, et riigieelarve koosneb paljudest komponentidest ja ühe teema esiletõstmine ei ole eelarve tegemisel hea tava, eelarve on tervik. Dmitri Dmitrijevi arvates on teemapüstitus õige, kokkulepe tõusvate hindade puhul tuleks leida, ja kui me tahame, et lapsed oleksid terved, tuleb panustada lisaks liikumisele vabas õhus ka tervislikule toitumisele. Jürgen Ligi sõnul ei tohiks koolitoidu küsimust käsitleda nii, et toidu kvaliteet sõltub riigi poolt lisatavast rahast. Laste toitlustamine ei kuulu riigi teenuste hulka ja hariduses on mitu olulist prioriteeti, näiteks õpetajate palgad.

Pika arutelu kokkuvõtteks otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 3. mail ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni liige Dmitri Dmitrijev. Mõlemad otsused on vastu võetud konsensuslikult. Aitäh!

Ja on ka küsimusi. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teie kokkuvõttest jäi pigem nagu kõlama see, et koolitoidueraldis 1 euro on nagu selle probleemi lahendus, et tõsta õpetajate palka. Kas selle üle kuidagi nagu toimus ka diskussioon? Maaeluministeeriumi esindaja ütles, et probleem on olemas, haridusministeeriumi esindaja ütles, et see on kõrvalteenus. Kas täna siis on valitsusel laual diskussioon, et seda ettepanekut ei maksa toetada, sellepärast et see 27 miljonit pigem tuleks kasutada õpetajate palga tõusuks? Kas ma sain õigesti aru?

Kokkuvõtlikult ma pigem ütleksin niimoodi, et nii ministeerium kui ka kõik komisjoni liikmed olid ühel meelel, et probleem on tõusvate hindade tõttu olemas. Koolilõunatoetuse summa on tõstmata juba mitu aastat. Samas komisjoni liikmed olid erineval arvamusel, kuidas selle probleemiga tuleb tegeleda ja kui kiiresti ja kes peaks sellega tegelema.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui ma nüüd kuulasin selle protokolli ette lugemist, siis ma sain aru, et teie isiklikult väga toetasite nende probleemide püstitust ja lahenduste otsimist komisjonis, aga samas üks kolleeg arvas, et see üldse ei peaks olema riigi mure ega riigi pakutav teenus. Unustame selle mure ära! Milline on teie isiklik seisukoht selle koha pealt, kas peaks olema jätkuvalt riigi toel pakutav soe lõuna meie lastele? Ja kas sellel teemal üldse tekkis diskussioon komisjonis või oli vaikiv nõusolek sellise seisukohaga?

Nagu ma enne ütlesin, meil tekkis diskussioon selle otsuse eelnõu esimese punkti üle, mis tegelikult käsitlebki koolilõuna temaatikat. Ja kuna ma olen siin puldis komisjoni esindajana, siis ma isiklikust seisukohast rääkima ilmselt ei peaks. Aga ma lihtsalt viitan, et tasakaalustatud toitumisest räägib meil näiteks rahvastiku tervise arengukava 2020–2030 ja ka toitumise ja liikumise roheline raamat. Ma arvan, et see on piisav vastus.

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Kas komisjonis oli ka arutelu selle üle, et selline täiendav, lisanduv surve kohalike omavalitsuste eelarvele tähendab jälle paar-kolmkümmend miljonit eurot aastas täiendavat kulu, mida kohalikel omavalitsustel ilmselt ei ole kavandatud? Teie koalitsioonipartner on siin korduvalt rääkinud, et kohalikel omavalitsustel on raha küll ja veel. Antud teema puhul oleks kohane ilmselt kasutada võrdlust "nagu putru". Et küll nad saavad sellest huviharidusse täiendavaid vahendeid panna, seda võib rahulikult kärpida, ja nii edasi ja nii edasi. Kas komisjon arutas seda, et kui ka see täiendav kohustus kohalike omavalitsuste kaela jääb, siis kuidas omavalitsused oma eelarvetega selle aasta lõpuks ja ka järgmisel aastal hakkama saavad?

Aitäh küsimuse eest! See problemaatika oli küll arutelu käigus üles tõstetud, samas ei pakutud lahendust. Seega jäidki komisjoni liikmed eri seisukohtadele selles osas. Samas pean märkima, et ilmselt see ongi teema, mis tõesti tuleb linnade ja valdade liidul kohalike omavalitsuste nimel kohe üles tõsta 11. mail toimuval eelarveläbirääkimiste töörühma koosolekul ja püüda sellega edasi liikuda koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga, et leida ikkagi mingisugune lahendus.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Kui me räägime koolitoidurahast, siis tekib alati küsimus, kust seda toitu ostetakse, mis raha eest ostetakse. Kui me läheme poodi, siis erinevates kauplustes on alates piimast ja lõpetades kapsaga hinnad väga erinevad. Ühes poes saab pirni[kilo] 99 sendi eest, teises poes tuleb maksta selle eest 3 eurot. Kui tõstetakse koolitoidu hinda, kas võiks olla ka lahendus, et teatud toiduainetele on pandud hinnalagi, millega peaks need kokku ostetud olema? Ja samas, kas peaks ka olema lahendatud, kuidas kohalikud põllumehed saaksid oma piirkonna koolidele toiduaineid müüa kuidagi lihtsustatud korras? Kas peaksid need kõik olema [korraldatud] hangetega? Milline on sinu arusaamine sellest?

Aitäh! Nii peenelt me komisjonis seda ei arutanud. Enda poolt ütlen nii palju, et koolitoidu eesmärk on ikkagi pakkuda võimalikult tervislikku ja tasakaalustatud toitu meie noortele. Ma arvan, et sellest eesmärgist tuleb lähtuda [mõeldes], kuidas tehniliselt lahendatakse toiduainete ostu küsimus. Seda meie siin ei pea lahendama. 

Kõik, jah? Siis on küsimused läbi ja saame lugeda selle ettekande lõpetatuks. Läheme läbirääkimiste juurde. Läbirääkimiste soovi on avaldanud Anti Poolamets. Palun!

Hea aseesimees! Lugupeetud ametikaaslased! Eelnõu esitajad on tõstatanud olulise teema. Samas peab tõdema, et galopeeriva inflatsiooni tingimustes, kus me pole jõudnud mitte üksnes Euroopa esiviisikusse, vaid saavutanud mitteauväärse esikoha, vajavad kõik fikseeritud summadega seotud eelarverahad läbivaatamist, sest need kaotavad tohutu kiirusega ostujõudu. Tõsi, kõike ei jõua korraga korrigeerida, aga leian, et selle eelnõuga alustame korrigeerimist õigest kohast. Alustame lastest.

Toitlustuse kvaliteedi teema kerkib ühel või teisel moel üles ikka ja jälle. Tavaliselt selgitatakse vastuseks, et praeguse rahastamise korral kvaliteetsemat toitu pakkuda ei saagi. Aga kvaliteetne ja mitmekesine koolilõuna peaks olema eeskujuks ka nendele kodudele, kus krõpsud ja kokakoola ja muud kaalukasvatajad on halvaks harjumuseks.

Laste ülekaal kasvab kiiresti. See ei ole jätnud puutumata isegi noorsportlasi. Uurijad ütlevad, et rasvunud laste puhul ei piisa soovitusest liikuda keskmiselt 60 minutit päevas. Kui samal ajal ei suudeta söömisharjumusi kontrolli all hoida, tuleb kehalise aktiivsuse osa tunduvalt suurendada, 90 minutini päevas või rohkem.

Ülekaalu ja rasvumisega aitavad võidelda muu hulgas puu‑ ja juurviljad. Kui lapsel tekib näljatunne, võiks ta seda kustutada tükeldatud toore köögiviljaga, ütlevad toitumisteadlased. Porgand, kapsas või kurk võiks olla lastele kogu aeg koolides kättesaadav. Õnneks näitavad uuringud, et puu‑ ja juurvilja söömine kasvab. Kui meil on kvaliteetse, mitmekesise, asjatundjate poolt tervislikkuse alusel valitud koolitoidu pakkujad eeskujuks, siis levivad targad toitumisharjumused üle riigi. Koolitoit ei tohiks olla kehvake nagu Elsa Gretškina ajal. Mäletate, milliste krõbedate nimedega koolitoitu tollal tituleeriti?

Kui juba hinda tõsta, siis nii, et oleks tagatud tuntav tõus toidu kvaliteedis, mitte ainult järgilohisemine inflatsioonile. See võiks olla selline raskuspunkt, millega me jätame lastele sellise mälestuse, et neid toideti koolis hästi.

See on sõjaväes samamoodi. Kui sõdur tunneb, et on hästi toidetud, siis tunneb ta justkui selja taga oma rahva toetust. Ma mäletan seda erinevust, kui Meegomäel lahingukoolis [pakkusid] kodumaised tootjad kuldkollaseid kartuleid. Oli kohe selline tunne, et oma rahvas toidab. Aga kui riigihanked läksid kehvemaks ja kehvemaks, kartul toodi Poolast, siis toidu kohta ei osanud enam midagi öelda. Oli lihtsalt toit, epiteedid kadusid ära.

Kui me ei suuda tasuta õuna pakkuda ilma Euroopa Liidu programmideta, siis on meie võimekuses midagi väga viltu ning sõltuvusfilosoofia on võtnud uued mõõtmed. Tallinna koolides toitlustati 2021. aasta ühishanke tulemusel õpilasi kaks korda odavamalt kui näiteks Tallinna Vangla kinnipeetavaid. Kriitikute sõnul ei saa see tulla muul moel kui toidu kvaliteedi arvel. Krõpsud ja saiakesed kooli kohvikust.

Probleemid on toidutalumatusega. Lastel, kes ei talu näiteks piima, jääbki tihti söögiks vaid kaks korda nädalas supp ja kartul kastmega. Lõunasöök võiks olla toekam, arvestades, et eriti maakoolides kulub lapsel kooli ja koju jõudmiseks rohkem aega, [päev on pikem] kui kaheksa tundi. Proovige ise vastu pidada kaheksa tundi kausitäie supiga.

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Paljude laste jaoks on koolilõuna ainuke sooja toidu kord päevas. Õpetajate Lehe artiklis kirjutas Kiltsi kooli õpetaja Mari-Vivian Ellam: "Küllap pole saladus, et tasuta koolitoit on suurele osale Eesti peredest suureks abiks. Töötanud õpetajana väikses maakoolis ja näinud, kuidas koolivaheajal mõned lapsed lausa silmanähtavalt kõhnusid, oli minu esimene mure pärast eriolukorra välja kuulutamist, mis saab vaeste perede lastest."

Ja ärme unustame, et vaesuses elavate laste osatähtsus oli 2020. aasta andmete põhjal 2,7% ja suhtelises vaesuses elavate laste osatähtsus 15,5%. Vahel tuli koolilõuna eest lastelt ka kiidusõnu: "Täna oli magustoiduks puuviljasalat." Miks ei võiks meil kogu aeg nii head toitu pakkuda? Sellist, mis lastele maitseb. Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringust tuli välja, et kuni 11-aastastest sööb hommikusööki umbes 70%, aga näiteks 15-aastaste tütarlaste seas oli ligi 40% neid, kes ei söö hommikul enne kooliminekut üldse.

Kasvavad kulud teevad praeguse koolitoidu hinna juures majandamise aasta-aastalt keerulisemaks, mistõttu tooks lisaraha olulist leevendust mitmekesisema menüü pakkumisel. Elukallidus ja kokkade palgad liiguvad suurel kiirusel eest ära. 19%‑lise inflatsiooni tingimustes tõusevad toiduainete hinnad ka sõja tõttu lakke. Iga päev tulevad ajakirjanduse vahendusel murelikud sõnumid. Eurostati kiirhinnangu andmetel on meil euroala kiireim hinnatõus.

Praeguses lisaeelarves peaks kajastuma ka sammud galopeeriva hinnatõusuga toimetulekuks. Toit on kahe kuuga kallinenud 8%. Nii kiiret toiduainete hinna tõusu ei ole Eestis olnud rubla lõpuajast saati. Swedbank teatas: nii kiiret toidukaupade kallinemist ei ole kunagi varem olnud. Võib-olla keegi mäletab üheksakümnendate algust ja parandab nende väidet.

Aga olukord on tõsine. Sõda Ukrainas kergitab analüütikute hinnangul energia ja toidu hindu veelgi. Maailmapank hoiatas uues prognoosis, et Ukraina sõjast tingitud tarnehäired toovad kaasa tohutu hinnatõusu. ÜRO hinnaindeks näitab juba praegu, et hinnad on vähemalt 60 aasta kõige kõrgemal tasemel. Elektri hind on kahekordistunud. Hiigelinflatsiooni toidab eelkõige energiakandjate kallinemine. Seega, tagumine aeg on koolitoidutoetust tõsta. Eesti lapsed peaksid sööma vähemalt sama hästi kui kinnipeetavad vanglates. See ei ole ju ületamatu eesmärk. Aitäh!

Mul oleks vaja teha ära istungi pikendamine, enne kui me läheme läbirääkimistega edasi. Isamaa fraktsioon on teinud Riigikogule ettepaneku pikendada istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Et me jõuaks hääletamise ära teha enne kella ühte, siis teeme selle praegu ära.

Head kolleegid, meile on tulnud ettepanek Isamaa fraktsioonist pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Seda me peame hääletama, nii et palun võtke seisukoht ja hääletage!

Istungi pikendamist toetab 43 saadikut, vastuhääli ei ole, erapooletuid samuti mitte. Oleme oma istungit pikendanud. Jätkame läbirääkimisi. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Millest me nüüd siis räägime, kui jutuks on koolitoit? Tegelikult ei ole ju asi ei makaronis ega supikausis. On vähemalt kolm väga olulist aspekti, miks siin saalis koolitoidu teemal üldse aru pidada.

Esimene on see, mis puudutab ebavõrdsuse vähendamist. Me tegelikult teame, et paljude laste jaoks, ehmatavalt paljude laste jaoks koolitoit on ainuke soe toidukord päevas ja on võib-olla ainuke korralik täisväärtuslik toidukord päevas. Ja seda ei saa kuidagi pidada vähetähtsaks või siin arutelus ära unustada.

Teine on tervise mõõde. Kohalik eestimaine toit, ideaalis valmistatud kohapeal selleks konkreetseks päevaks, on nii laste igapäevase heaolu kui ka pikaajalise tervise mõttes tähtis. See ühelt poolt kujundab tervislikud toitumisharjumused ja teiselt poolt võimaldab ilusti kõhu täis saada, et oleks võimalik kõiki neid matemaatika kontrolltöid ikkagi teha.

Ja kolmas on majanduse mõõde. Kui me räägime kohalikust toidust, kohalikust toidu tootmisest ja kohalikule toidule väljundi leidmiseks ka kooliköökides, siis see on tähtis. Ja olgem ausad, siin saalis ma olen korduvalt rääkinud, et iga otsuse puhul me peame vaatama regionaalset mõju. Ja see on selgelt teema, et maa kasvatab ja linn sööb. Ehk siis, koolitoidust rääkides me tegelikult tegeleme ebavõrdsuse vähendamisega, laste tervisega ja mõjuga majandusele, nii kohalikule tootmisele eelise andmisega kui ka regionaalse tasakaalu parandamisega.

Nüüd eesmärgist. Eesmärk on tõesti see, et lapsed saaksid tervislikust toidust kõhu täis, saaksid oma koolitööd teha ja kujundaksid pikaks ajaks head toitumisharjumused. Aga mis on reaalsus? Küsimusi on toidu kvaliteedi kohta – kas see meeldib ja maitseb lastele –, aga ka selle kohta, mis on toiteväärtus, kui palju on makarone või lisatud suhkrut, kui vähe on kohalikku köögivilja või mittepoolfabrikaadist liha.

Teine osa reaalsusest on hinnatõus, millest Anti Poolamets pikalt rääkis. Ja me ei räägi ju krevettide hinna tõusust, vaid sellest, et kartuli hind on tõusnud üle 100%. See on midagi, mis mõjutab iga kooli kööki, iga lapse täis kõhtu, ja see ei ole ühekuine.

Viimased neli kuud või ka viimased viis kuud on olnud rohkem kui 10%‑line hinnatõus, sealhulgas toidu kallinemine on olnud sellest keskmisest kiirem. Ei ole ka näha, et praeguses olukorras, sõjaolukorras, toiduainete kallinemine hakkab vaibuma. Nii et mõju on pikaajaline.

Küsimus on, kuidas hankelepingute võitjad suudavad üldse lepingut järgida. Ja kuna hind on kõrgem, et vajalik tooraine kätte saada, siis mille arvel mööndusi tehakse? Lõpuks hakkab kannatama kvaliteet, toidu kvaliteet, millega meil juba niigi probleeme on olnud. Praegustes tingimustes tuleb kahtlemata kiita koolikokkasid, kes, arvestades kõiki etteantud kaloraažinorme, seda, kust hangitakse ja milliseid tooraineid, ning laste maitse-eelistusi, suudavad kokku panna koolimenüü, millest ikkagi kümned tuhanded Eesti lapsed saavad iga päev kõhu täis.

Nüüd, miks selle teemaga tegelemine on olnud keeruline ja miks see täna siin saalis on? Tõesti, koolitoidu teema puudutab ühelt poolt Sotsiaalministeeriumit, kes reguleerib seda, millised on toiteväärtuse nõuded, milline on tervislik toit, mida lastele koolis pakkuda. Teiselt poolt haridusministeerium, kes juhib strateegiliselt kogu haridusvaldkonda. Edasi ...

Palun kolm lisaminutit.

Kolm minutit lisaaega.

Edasi, Maaeluministeerium, kes tegeleb sellega, kuidas Eestis toitu kasvatatakse. Siis kohalikud omavalitsused, kes panevad oma raha lisaks ja kes tegelikult korraldavad neid hankeid. Ja arvestades, et see vastutus on jagunenud Sotsiaalministeeriumi, haridusministeeriumi, Maaeluministeeriumi ja kohalike omavalitsuste vahel ja vahel küsitakse lisaraha ka lastevanematelt, ongi keeruline öelda, kes siis peaks seda lisaraha taotlema, kes peaks selle otsuse tegema. Rahanduskomisjonis tõesti haridusministeeriumi esindajad ütlesid väga selgelt, et nende prioriteet on õpetajate palgad. Ja seda ei saa neile kuidagi ette heita. Omal ajal koolitoidutoetus tuligi üleüldse poliitilise otsusena. [Nüüd] meie siin saalis kõik näeme, et seda on vaja, et seda on vaja ebavõrdsuse vähendamiseks, laste tervise huvides ja kohaliku tootmise soodustamiseks.

Ja nüüd on taas poliitilise otsuse koht. Kui me ütleme, et tegelikult hinnatõusu arvestades, koolitoidu kvaliteeti arvestades ja hangetele seatud piiranguid arvestades me näeme, et on vaja lisaraha, et lapsed saaksid vähemalt senisel tasemel kõhu täis, aga loodetavasti ka suuremas mahus kõhu täis ikkagi kohapeal toodetud toorainetest, siis tulebki teha see lisaraha leidmise otsus. 1 euro asemel päevas on võimalik lastele toitu pakkuda näiteks 2 euro eest päevas. See ei käi meile riigina kuidagi üle jõu ja selle mõju on nii majandusele kui ka laste tervisele pikaajaline.

Ma arvan, et ühiskonnana me suudame [seda]. Nii nagu me üldharidust oleme pidanud tähtsaks, see on kõigile tasuta kättesaadav, nii on koolitoitki väga oluline ja lõpuks mõjutab ka õpitulemusi. Ei ole vaja näha tühja kõhuga lapsi kehalises kasvatuses ringi jooksma või kontrolltöid tegemas.

Nii et nüüd on võimalus teil kõigil teha see otsus südametunnistuse järgi ja tegelikult toetada otsuse eelnõu, mille eesmärk on leida lisaraha koolitoidutoetuse maksmiseks ja kindlustada, et ka tõusvad hinnad ei jäta meie laste kõhtu tühjaks või meie laste toit ei muutu palju vähem väärtuslikuks ja üheülbaliseks. Loodan, et te toetate sotsiaaldemokraatide otsuse eelnõu ja muudate koolitoidu lastele maitsvamaks ja kohalikumaks. Aitäh!

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja ja head kolleegid! Mul on hea meel selle üle, et riik käib sama sammu, mis omavalitsused. Kui ma taasiseseisvuse ajal Soome jõudsin ja ühes koolis lõunasööki pakuti, siis selgus, et Soomes koolitoit on tasuta. Tulles Eestisse tagasi ja olles Jõgeva Vallavolikogu esimees, viisime 1995. aastal selle idee ka oma valda ja siis oli nalja palju. Ma küll tunnistan, et me alustasime 1 kroonist ja siis [jõudsime] 2 kroonist kuni 5 kroonini. Nii palju sel ajal koolitoit maksis. Lapsed käisid ka linnakoolis ja linnas elavad lapsed ei saanud aru, miks valla lapsed saavad koolitoidu tasuta, linnalapsed ei saa.

Koolitoiduga [seoses] täna räägiti palju tervislikust toitumisest. Aga ma ei kuulnud üht olulist asja selle juures: kõik algab tegelikult kodunt. See, kuidas me kodus süüa valmistame, mida me oma lastele pakume, sealt edasi lasteaed ja siis edasi kool. Olles selle sajandi alguses Jõgeva maavanem, me tegime kooli- ja lasteaiatoidu kokaraamatu, milles osalesid kõikide koolide ja lasteaedade kokad ja lapsed. Kõigepealt valiti 600 toitu. Lapsed maitsesid neid ja valisid sealt enda lemmikud ning siis vaadati ka tervislikkuse poolt. Lõpuks valiti välja 180 toidukorda. See raamat sai väga populaarseks üle Eesti, sest kui on head tervisliku toidu retseptid, siis on võimalik head toitu teha.

Tänase energia hinna tõusu ajal on selge, et kaubanduses on kõik toidukaubad [kallinenud] ja koolisööki 1 euro eest pakkuda on kindlasti väga keeruline. Nii nagu eelnõu ettekandja rääkis, koolid ja omavalitsused on koolitoidu rahastamisel kasutanud väga erinevaid mudeleid. On koole, kus koolikokad on võetud tööle kooli juurde, kõik sisendkulud – ruumid, elekter, koristamine – makstakse valla eelarvest ja selle riigipoolse toetusega lihtsalt ostetakse koolitoit. On omavalitsusi, kus kogu see teenus on riigihanke kaudu pakutud eraettevõtjatele. Milline tee õige on? Las see jääb omavalitsuste otsustada, sest mingisugused õigused peaksid ikkagi jääma ka omavalitsustele. Meie neid otsuseid siin ruumis tegema ei peaks.

Aga kindlasti on oluline see, kust see toit tuleb ja millise kvaliteediga see toit on. Ma ühelt poolt toetan kindlasti seda, et maksimaalselt oleks see eestimaine toit. Aga samas on kindlasti [vajalikke] toiduaineid, mida Eestis ei kasvatata, ja neid tuleb mujalt osta.

Aga toidu puhul on alati kõige olulisem selle kvaliteet. Nüüd tekibki tihti küsimus, et omavalitsused tahavad kuidagi saada toidu hinna maksimaalselt odavaks. Tehakse suured hanked, nii et valla kõikidesse koolidesse toob üks hulgimüüja toiduained ja kohapealsed pakkujad lükatakse kõrvale.  Nad lihtsalt ei saagi pakkuda, sest neil ei ole sellist laia spektrit, et kõiki toiduaineid pakkuda. Ja peab tunnistama, et kvaliteet tihti siis langeb. Võib-olla tundub, et hinnas on võit, aga ...

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega. 

 ... sellest kaubast, mis kohale jõuab, päris suur protsent visatakse otse prügikasti, sest see lihtsalt ei kõlba.

Kas riik peab kogu toidu kinni maksma või mitte? Kas ka selle peab omavalitsus kinni maksma? Või peaks koolitoidu maksmisel omaosalus olema ka lapsevanemal? See diskussioon on alati laual. Me teame täna, et väga palju lapsi on selliseid, kes sooja toitu saavad ainult koolis. Hommikul lähevad nad kooli tühja kõhuga ja õhtul võib-olla söövad võileiba, aga mitte sooja toitu. Kool on üks koht, kus laps saab kõhu täis, süües sooja, korralikku toitu. Ja seda on meil oluline vaadata pikas perspektiivis, sest terve inimene on väga oluline. Ja tervis tuleb väga heast toitumisest, loomulikult ka liikumisest ja kõigest muust, mis juurde tuleb. Meie ülesanne ongi anda need hoovad ja võimalused, et meie koolid saaksid pakkuda meie lastele tervislikku toitu.

Selleks on kindlasti oluline siin Riigikogus seda teemat arutada. Sama suur roll on omavalitsustel ja lapsevanematel, kes oma lapsi väiksest peale harjutavad ja õpetavad, milline on tervislik, kvaliteetne toit.

Ja kui keegi räägib, et ta ei saa tervislikku toitu teha ja poest osta, sest see on kallis, siis ma kindlasti julgen öelda, et ta valetab. Sest juurviljad ja muud köögiviljad on poes kõige odavamad, kui võrrelda kõige muuga, mida seal müüakse. Ma vaatan, et konkureeritakse juba niimoodi, et porgandid, sibulad ja kapsad maksavad 30 sendi ringis, ja siis mõtled, mis raha jääb sellele kasvatajale, sest ka müüja peab midagi saama ja vahepeal kapsalehti korjatakse ära, sest nad on pealt ära kuivanud. Kaup peab olema ilus ja värske.

Ma usun, et selle eelnõu üle tasub siin saalis arutleda. Rahanduskomisjoni enamus toetas selle esimese lugemise lõpetamist ja loodan, et rahanduskomisjonis need, kes toetasid esimese lugemise siia saali saatmist, toetavad seda, et ühel hetkel jõuab see teisele ja kolmandale lugemisele. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid selle eelnõu kohta ei esitatud ja juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi eelnõu 552 lõpphääletus. Ka see eelnõu vajab koosseisu häälteenamust. Kõigepealt saalikutsung.

Head kolleegid, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 552. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepanekut toetab 27 saadikut, vastu on 0, erapooletuid on 1. Ettepanek ei leidnud toetust.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 553, tegemist on esimese lugemisega. Ettekandjaks palun siia Riigikogu liikme Aivar Koka.

Hea juhataja! Head kolleegid! Me teame, et ühiskond karjub energiaarvete all. Energiakandjate kõrge hind on tabanud valusalt nii ettevõtjaid kui ka tarbijaid. Eesti on euroala kõrgeima inflatsiooniga riik ning riik peab astuma kiireloomulisi samme enda, inimeste ja ettevõtjate toetamiseks. Hüppelise inflatsiooni pidurdamiseks tuleb rakendada kiiresti kompenseerimismeetmeid.

Üks kasvanud energiakulude mõju leevendamise lahendus oleks langetada gaasi, elektri ja soojusenergia käibemaks 20%-lt 9%-le. On vastuvõetamatu, et olukorras, kus riigi maksutulud kasvavad, ei astuta ühtegi sammu hinnatõusu leevendamiseks. Märtsis oli keskmiselt elektri hind 18,38 senti kilovatt-tunnist, sealhulgas käibemaks 3 senti. Eelmise aasta aprillis oli see kolm korda madalam. Isegi siis, kui vähendada käibemaksu 20%-lt 9-le, laekub riigile ikka rohkem käibemaksutulu võrreldes eelmise aasta sama perioodiga.

Seoses sellega on Isamaa esitanud eelnõu, mille eesmärk on vähendada gaasi, elektri ja soojusenergia käibemaksu 9%-le ja seeläbi vähendada gaasi, elektri ja soojusenergia hüppelise kallinemise mõjusid Eesti tarbijatele ja ettevõtetele.

Gaasi, elektri ja soojusenergia hinna hiiglaslikud tõusud on oluliselt suurendanud käibemaksulaekumisi, seega kogu riigi tulusid. Samas suurenevad riigi tulud oluliselt ka heitkaubanduse CO₂ kvoodi kõrge hinna ja kvootide ostmise mahu suurenemise tõttu elektritootmises. On ebaõiglane tarbijaid ja meie ettevõtlust kahekordselt karistada: kõigepealt hinnatõusud ja seejärel suurem maksukoorem võrreldes sisemajanduse kogutuluga. Rohepöörde poliitilistest otsustest ning turumoonutustest tulenev energia hinna hüpe on meie ettevõtlusele ja tarbijatele kõige tõsisem probleem täna ja lähitulevikus.

Isamaa pakub selle probleemi leevendamiseks gaasi, elektri ja soojusenergia käibemaksu alandamist 20%-lt 9%-le alates 1. maist käesoleval aastal.

Gaasi, elektri ja soojusenergia kulud on enamasti sundkulud, millele pole alternatiive. Külm talv on suurendanud neid sundkulusid veelgi. Ka Venemaa sõda Ukraina vastu kiirendab oluliselt energiakandjate hinna tõusu. Sellega seoses soovib Isamaa, et me vaataks näoga oma inimeste poole. Ja kui mõned Reformierakonna poliitikud räägivad, et maksudega ei mängita, käibemaksu ja aktsiisidega ei tohi midagi teha, siis me nägime eile lisaeelarve üleandmisel, et see jutt ei vasta tõele. Me näeme, et käibemaksu alandamine on ajakirjanduses 9%‑lt 5%‑le, veel on aktsiisilangetus erimärgistatud diislikütusel. Kui eelmisel nädalal see arutelu oli siin [sellel teemal], siis ma kõva häälega ministrile ütlesin, et mis juttu ajate, et meil rahanduskomisjonis neid ei toetata. Samal õhtul, ma saan aru, koalitsioonis tehti ruttu see otsus ära, et vähemalt erimärgistatud kütusel aktsiis langetati.

Meil on täna tekkinud riigis olukord, kus ettevõtjad sooviksid erinevaid lahendusi pakkuda, et energia hindasid allapoole tuua, aga valitsus on juba teist aastat otsustamatuses või siis olupoliitikas. Mis takistab täna võimaldada Tootsi tuulepargi arengut? Lihtsalt oleks vaja vähempakkumine teha tuuleenergiale ehk roheenergiale suuremas mahus ja mure oleks lahendatud. Kui keegi räägib, et see mõjutab meie inimeste tarbimist, siis see on järjekordselt vale, sest tegelikult taastuvenergiale, tuuleenergiale on pandud piir, kui palju me kompenseerime ja kui palju siis inimeste käest raha küsitakse. Ei sõltu, kui palju Eestis kokku toodetakse, vaid on sinna pandud [piir] ette, kui ma õigesti mäletan, 500 megavatt-tundi.

Ja täna võtta inimeste käest topeltraha! Ma ei ole siiamaani aru saanud sellest, miks ei räägita selge kõva häälega, et tegelikult elektri hinna tõusu taga on Eleringi tegevus, see, et kaabel ehitati Eesti ja Läti vahele ehk suurde anumasse puuriti üks auk juurde, enne kui aru saadi, et selles anumas tegelikult ju midagi ei ole. Ja siis, kui me hakkasime Soomest suure tõenäosusega veel Vene elektrit ostma ja Lätti müüma, siis selle vahepeal võtsid Eesti Elering ja Soome põhivõrguettevõtja mõlemad eelmine aasta pea 200 miljonit eurot meie taskust. Kui me kokku liidame need 180 ja 180 miljonit, see on 360 miljonit, ja siis räägitakse kompenseerimisest! Kompenseeritakse 170 miljonit. Ma küsin, kuhu see ülejäänud 170 miljonit jäi. Miks see meie taskust ära võeti?

See käibemaksuettepanek oli Isamaa poolt esitatud eelmisel aastal. Kui see käibemaksulangetus oleks olnud, ei oleks vaja olnud mängida mänge, kus inimestel tuleb vallas käia abi küsimas ja kõike muud. Sama on täna võrgutasudega. Kui Elering  ülekoormuse tasu nagunii võtab, siis ta on saanud võrgutasu kätte nii‑ või naapidi.

Me peame oma inimestele otsa vaatama ja julgema öelda, et me teeme kõik selleks, et järgmisel talvel seda energiakriisi uuesti ei tuleks. Siin räägitakse, et teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmine tõstis energia hinda. Ma ütleksin, et jumal tänatud, et eelmine koalitsioon toetas Isamaa ettepanekut teine pensionisammas vabatahtlikuks muuta, sest inimestel oli võimekus see talv üle elada ja maksta kinni oma energiakulud, mis kasvasid kordades. Kas on loomulik, et aasta tagasi ostad gaasi 17 euroga ja nüüd maksad selle eest 120–150 eurot? Kordades on hinnad kasvanud. Me kuuleme sellel nädalal uudiseid, kuidas Euroopa riikides rahvas möllab energiahindade tõusu pärast protsentides, meil on [tõusud] kordades.

Ühel hetkel tundub, et nagu aru ei saada ka lisaeelarve saali tulemisel. 800 miljonit on sinna sisse kirjutatud, aga sa küsid, mis asi see on, mida toetatakse. Majade soojustamine. Väga hea! Kuigi ma ütleksin, et see alla 20 miljoni, mis sinna on sisse kirjutatud eramajade toetuseks, see on esiteks tilk merre. Teiseks on seal tingimus, et eelmise sajandi hooned saavad, selle sajandi hooned ei lähe selle alla. Ma olen pakkunud mitmel korral, et lepime kokku, et näiteks käibemaksust vabastame teatud perioodiks päikesepaneelide, soojuspumpade, puidugraanulikatelde paigaldamise, salvestite paigaldamise eramajadele ja kortermajadele, et aidata kaasa nendele investeeringutele, mis me tahame teha, et pääseda Venemaa gaasi sõltuvusest.

Täna räägime LNG-st, sama eelnõu gaasist. Täna ei ole gaasi, aga riik teeb otsuse, et ostame gaasi sel ajal, kui on maailmas selle sajandi kõige kõrgem hind. Kuus korda, seitse korda kallim kui aasta tagasi. Muidugi, Venemaa peab ju kuus korda vähem müüma, [aga] sama raha kätte saama, mis aasta tagasi. Kas selles on idee? Me teeme, püüame  praegu teha mingit riigikapitalismi LNG-terminali või kai koha pealt. Eraettevõtjad olid märtsis valmis tooma gaasi tänasest hinnast 2,5 korda odavamalt Eestisse ja pakkuma seda inimestele, aga täna lihtsalt loobitakse kaikaid kodaratesse. Lahendust ei ole, täna ei ole lahendust.

Mul ei ole kahtlusi, aga on kõhklused, kas ikkagi ei ole siin [mängus] perekondlikud sidemed Eleringis, majandusministeeriumis ja valitsuses. Kuidagi on viimase valitsuse ajal kõik otsused nagu Eleringi poole pööratud. Ja nüüd toodi majanduskomisjoni eelnõu, mis püüab ümber nurga ka Euroopas kokkulepitud direktiividest mööda minna, et eraettevõtjate vara lihtsalt riigistada. Mis täna ikkagi toimub Eesti valitsuses või valitsemises? Anname nüüd võimaluse oma inimestele ise hakkama saada!

See käibemaksulangetus, me täna ju näeme, ei vii nii‑öelda planeeritud eelarvest raha vähemaks, vaid tegelikult käibmaksu viimine 20%‑lt 9%‑le toob eelarvesse rohkem raha, kui sügisel meile toodud ja detsembris vastu võetud eelarve. Ja kui keegi ütleb, et seal olid numbrid teised, siis ta jälle valetab, sest sügisprognoosi järgi pannakse kõik numbrid riigieelarvesse.

Ma tänan rahanduskomisjoni neid liikmeid, kes seda eelnõu toetasid. Vastu hääletasid ainult Reformierakonna liikmed. Aga eks see ongi nii, et kõikidel Riigikogu liikmetel on õigus iseseisvaid otsuseid teha ja [mõelda], kas nad otsivad lahendusi, kuidas Eesti inimestel [on võimalik] üle elada järgmine talveperiood. Sooja tahaks juba, ma arvan, septembri teises pooles, kui tavaliselt kodudes pannakse katlad käima või küttepuud ahju.

Ma palun tõsiselt kõigil Riigikogu liikmetel seda eelnõu toetada, sest me oleme siia kutsutud ainult ühel eesmärgil: toetada oma Eestimaa inimesi. Aitäh!

Aitäh! Mõned küsimused ka. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, käibemaks on üks finantsinstrument, mis kindlasti omab oma mõju ja on omal kohal. Aga veelgi olulisem selles tervikus on see, kuidas tagada kohalike kütuste olemasolu sügisel ja talveperioodil, kui on vaja kütta. Suur eesmärk on Vene gaasist loobuda, et mitte agressorit toetada selles sõjas Ukraina vastu. Milline see olukord ikkagi meil reaalselt on? Meil olemas turvas, meil on olemas bioressurss, mets, hakkepuidu näol. Ma saan aru, et see puudujääk on circa 3 miljoni kanti. Kas selle arutelu käigus on olnud mõtteid, kuidas see lahendada, ja kas nüüd ja praegu või ootame sügiseni?

Aitäh hea küsimuse eest, Andres! Kurb on see, et neid teemasid valitsus lauale ei too. Praegu on jäänud selline pingpongipalli mängimine. Opositsioon on minu arvates viimased kuus või seitse kuud pidevalt püüdnud valitsust aidata, tuues erinevaid eelnõusid Riigikogu saali, et aidata kaasa, et Eestimaa inimestel energiakulud alla saaks. Ühelt poolt, nii nagu sa mainisid, on kas hakkepuit või turvas. Kas on vaja tsentraalkatlamajade ümberehituseks toetust? Kas on vaja selleks, et kodudes, mida ma olen ise siin pukis mitmel korral pakkunud, päikesepaneelidele, soojuspumpadele või siis hakkepuidule või pelletile üleminekuks meetmena kas või käibemaksu langetamine mingiks perioodiks, et ka eraisikutel aidata neid uusi investeeringuid teha? Ilma selleta on ikkagi sadu tuhandeid peresid, kellel on talve ees suur hirm, sest ei ole, millega kütta.

Ja kui rääkida gaasist, siis ausalt öeldes mina küll küsiksin, kas mingisugused organisatsioonid ei peaks uurima tegematust, mis valitsuses ja Eleringis [valitseb]. Mitte mingisugust lahendust! Täna tehakse kõiki takistusi, et LNG‑laev sügisel siia Eestisse Paldiski sadamasse ei jõuaks ja siit gaasi ei pumbataks Läti koobastesse, kust Eesti tarbija saaks seda pärast kasutada. Iga päev, mis on edasi lükatud – esiteks laev, mida saada [on võimalik], kallineb, kui seda üldse saab. Ja teiseks on ka [kilda]gaasi hind on turu peal tõusnud, sest kõik on ärganud.

Ja kui keegi arvab, et Eestis gaasi kinnikeeramine homme on lihtne tegevus, siis ma toon ainult ühe näite. Kui elektri tipukoormus Eestis on 1600 megavatti, siis gaasil on see 2200. Ja me ise toodame elektrit suurusjärgus 1000. Meil ei ole täna seda tootmisvõimsust ja kõik alternatiivsed variandid peaks olema laua peal ja seesama lisaeelarve oleks pidanud olema see koht, kus nende alternatiivsete lahenduste toetused oleks sees.

Nagu me ütleme: kala ei ole vaja, aga õnge oleks vaja. Ja täna peaks olema ka KredExis meetmed rakendatud, kuidas oleks kodutarbijatel võimalik laenu saada, et endale alternatiivseid küttelahendusi leida.

Kui keegi pole poes käinud, siis ma võin öelda, et kui sa ühte ahju tahad saada, siis ahjude hinnad algavad 4000 ja 5000 eurost ja korstna – täna vaatasime – ma lootsin, et poolteise tuhandega saab, aga Heiki ütles, et kui 3000-ga saad, siis on väga hea. Aga kui palju on neid peresid, kellel on olemas 10 000 eurot, et ahi lasta ehitada? Ja tavaliselt kortermajja ahju tegemine on lootusetu ja eramaja ühe ahjuga ära kütta on teistmoodi lootusetu. Mitu ahju inimene jõuaks [lasta ehitada]? 

Kui sa tahad [majja panna] õhk-vesi küttesüsteemi, siis see maksab vähemalt 10 000, aga siis peab ka elektrivõimsust olema. Kui sa tahad päikesepaneeli, kas või 10‑kilovatist päikesepaneeli koos 5-kilovatise salvestiga, siis Eesti Energia pakkumine on mu laua peal: maksab 17 000. Kõige odavam pakkumine, mida ma turu peal olen näinud, on 13 000, aga seal päikesepaneelid on sellised, et ega nad suurt ei tooda. Seda võimekust ei ole meie inimestel. Aga lahendust ei ole valitsus pakkunud. Täna on kõige olulisem see, et inimestel oleks kindlustunne minna sügisele ja talvele vastu.  

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Käibemaks on tõesti üks finantsinstrument, ja tegelikult oluline finantsinstrument, millega ühelt poolt küll kogutakse riigile teatud maksutulu, aga teisalt on ta eriti just madalamapalgalistele, väiksema sissetulekuga inimestele paras koormus. Ja kui energiahindade pealt seda vähendada, siis on ju päris selge, et kõige rohkem võidavadki sellest madalama palga saajad, väiksema sissetuleku saajad. Oled sa kuidagi aru saanud, miks Reformierakond sellele nii jäigalt vastu on? Ma kujutan ette, et nad ütlevad, et see on jälle raha külvamine helikopterilt, aga teisalt me mäletame ka seda, et peaministri vanematele seda toetust justkui ei olnud vaja, aga nüüd lisaeelarvest näeme, et 50 eurot on justkui sisse pandud. Kus kivi all see vähk on?

Aitäh, Heiki, küsimuse eest! Kindlasti sa saad sama küsimuse ka komisjonipoolselt ettekandjalt küsida ja saad täpsema vastuse. Aga ongi arusaamatu see "ära käi minu tegude, vaid käi minu sõnade järgi". Tundub, et Reformierakonnas on tihti nii. Helikopterilt ei tohi külvata, aga me näeme lisaeelarvest tõesti, et lapsed ja eakad saavad enne valimisi ja oktoobrikuus kõik 50 eurot.

Kui me siin arutasime keskmist pensionit ja erakordset pensionitõusu, siis me tegime ettepaneku, et see võiks olla selle aasta 1. jaanuarist. Oleks mure lahendatud. Ei ole vaja ühekordseid show'sid teha. Loomulikult on 50 eurot kindlasti kõikidele peredele ja eakatele oluline, aga see 20‑eurone pensionitõus, mis nüüd on lükatud järgmise aasta jaanuarisse, oleks ju palju suurem olnud. Või me räägime keskmisest pensionist. Need on ju need meetmed, mis aitaksid meie inimestel energiahindadega hakkama saada.

Ma ei räägigi sellest, et kui minna poodi, siis ei aita enam [vaatamisest], kus on kollased ja kus on valged sildid. Linnainimesed saavad iga nädal endale koju mitmed ajakirjad, mille järgi nad otsustavad, mida nad sel nädalal söövad. Aga konkurentsitingimustes on hinnad tõusnud. Näiteks kalasööjale lõhefilee hind on jõudnud juba 20 euro juurde, kuid veel aasta tagasi oli see alla 10 euro. Rääkimata piimast või leivast, mida iga päev inimesed ju joovad ja söövad.

Ei, ma ei ole sellest aru saanud ja seda me olemegi küsinud. Ausalt öeldes peaks tänasel hetkel tänu sellele lisaeelarvele olema kõik need vastused teada. Aga siiamaani Reformierakond on [teatanud], et aktsiisi ei saa langetada ja käibemaksu ei saa langetada. Lisaeelarvest me näeme, et tegelikult kõiki neid on võimalik langetada, ainult et kuidagi väga valikuliselt ja arusaamatutel põhjustel. Selle asemel et öelda, et Omniva ei tõstaks ajakirjanduse kojukande hinda, vähendatakse neil käibemaksu. Ma ütlen, et lehe tellija ei võida sealt kahjuks mitte midagi, sest kojukanne kallineb rohkem, kui on selle käibemaksu langetamine. Aga meie ettepanekust [alandada käibemaks] 20%‑lt 9%‑le kõik tarbijad võidaksid. Kõik tarbijad! Sõltumata sellest, kas sa oled [eraisik] või eraettevõtja, antaks võimalus ise hakkama saada.

Eesti inimene on piisavalt uhke, ta ei lähe, käsi pikal, kauplema omavalitsuse ukse taha. Seda näitas ka see meede, mida viis kuud arutati ja mis selle aasta alguses lõpuks vastu võeti. Et omavalitsused saaksid meeletult kulusid jagada, pidid nad inimesi tööle juurde võtma, tulu oli väike. Me pakume head lahendust aidata Eestimaa inimesi.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Sa oled vist [komisjonis] kirjeldanud seda hinnarallit ja inflatsiooni, mis on meid tabanud. On loogiline, et energia hinnad on sisendiks peaaegu kõikidele teenustele-kaupadele ja toimetamistele. Selles mõttes see [abi], nagu sa viimasele küsimusele vastates viitasid, peaks jõudma iga inimese taskusse. Aga [kas sa komisjonis said aru], mis on see lahendus? Ma saan aru, et üks osa koalitsioonist ei toetanud seda ettepanekut. Milline see lahendus on? Kui me kevadel nägime seda energiahindade hüppelist kasvu, siis joosti toetustega järel, nüüd on lisaeelarves broneeritud mingid rahad, aga mehhanisme endiselt ei ole. Kuidas seda probleemi tahetakse lahendada, kui seda eelnõu ja ideed ei toetata?

Aitäh! Sel hetkel, kui me komisjonis seda eelnõu arutasime, ei olnud veel avalikult lisaeelarvet esitatud. Sel hetkel oponendid rääkisid, et ei ole hea käibemaksu lihtsalt toodetel alandada, see pole mõistlik. Täna on muidugi see põhjendus kadunud, sest me näeme, et koalitsioon seda teeb. Keskerakonnast oli, kui ma õigesti mäletan, kaks liiget, kes toetasid, üks ei hääletanud ja Reformierakond ei toetanud. Esimese lugemise eelnõu siin saalis suure tõenäosusega läbib ja siis on küsimus, kas ta jõuab kunagi teisele lugemisele või mitte.

Aga tänasel hetkel on, oleme ausad, kuritegelik, kui seda eelnõu vastu ei võeta. See on kuritegelik kõigi meie ettevõtjate ja inimeste suhtes. See, mis toimub kaubanduses, ja see, millised on kodukulud – see on ju drastiline. See viib viimased säästud peredest ära ja kui sügis kätte jõuab ja tulevad oktoobris-novembris esimesed küttearved, siis alles saadakse aru. Ja siis kindlasti eelarvesse pannakse sihukesed ilusad Brežnevi pakikesed, nagu neid vanasti nimetati, ja valimistel öeldakse, et me tulime jälle teile appi.

Selle asemel on vaja leida lahendus, mis ei vaja uusi programme ega meeletut tööjõudu. Vaja on [teha] programmis ühe numbri muutmine teiseks, mis võtab aega, ma arvan, mõnikümmend minutit. Ja ma usun, et kui aeg läheb natukene edasi, siis saadakse aru, et paljud Isamaa eelnõud on poole aasta pärast saali tulnud koalitsiooni eelnõudena. See oli täpselt nii, kui oli aktsiiside edasilükkamine selle aasta 1. maist järgmise aasta 1. maini. Me andsime aasta tagasi aprillis selle eelnõu üle ja septembri lõpus jõudis ka koalitsioon sellele arusaamisele. Ma küll saan aru, et kõik koalitsioonipoliitikud seda eelnõu ei toetanud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt algatajate esindaja! Seletuskirjas on kirjas, et käesoleva seaduse mõjul väheneb käibemaksu laekumine [ajavahemikul] 1. mai 2022. aastal kuni 1. mai 2023. aastal prognoositavalt 75 miljoni euro võrra. Me teame, et gaasi hind on kasvanud kordades. Kui palju siis tegelikult nüüd käibemaksu rohkem selle võrra laekub ja kas pärast sellist käibemaksu alandamist 20%-lt 9%-le laekub riigieelarvesse rohkem, kui esialgselt prognoositi? Oskad sa umbes öelda, kui suur on see summa, mis praegu riik käibemaksu kaudu inimeste taskutest ära võtab ja riigieelarvesse täiendavalt kogub?

Aitäh! Sul on õigus. Sel hetkel, kui eelnõu tehti, ei osanud me aimata, et hindade tõus nii suur on. Tänasel hetkel on see selge. Kui me vaatasime märtsis elektri hinda, siis see on võrreldes aastatagusega kolm korda tõusnud ehk käibemaksu on kolm korda rohkem laekunud. Kui poole väiksemaks teha käibemaks, siis laekub riigieelarvesse praktiliselt poolteist korda rohkem tulu, kui oli riigieelarve vastuvõtmisel planeeritud.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh! Seda käibemaksujuttu on natuke imelik kuulata, et ühelt tootelt või teenuselt teie hinnangul prognoosituga võrreldes laekub rohkem käibemaksu. Ma ei tea, siin te rääkisite ka eilsest lisaeelarve üleandmisest. Lisaeelarve seletuskirjas on kirjas, et eelarve puudujääk on 1,72 miljardit eurot. Seal on siis teie käibemaksu ülelaekumine.

Aga ma küsin hoopis seda, kui tõsiselt võetav see arutelu siin üldse on. Mina ei leia siit teie eelnõust, kui suur mõju hinnatõusule siis on sellest käibemaksulangetusest. Eile oli rahanduskomisjonis üks EKRE eelnõu, seal oli see mõju olemas, aga siin ei ole mõjuanalüüsi. Ma küsisin hommikul ka rahanduskomisjonis, äkki rahanduskomisjoni on info nüüd laekunud. Ei ole! Ma küsin teie käest, kui suur on käibemaksu langetamise mõju tarbijahindadele ja inflatsioonile.

Aitäh! Aivar, muidugi on tõesti kurb, et Reformierakonna valitsus on viinud Eesti võlaorjusesse. On tõesti kurb tõdeda, et aastaga on suudetud teha seda, mida eelmised valitsused kolmekümne aastaga ei ole suutnud teha. See on uskumatu! Erakond, kes alati on võidelnud selle eest, et võlga oleks vähe, viib Eesti eelarve kõigi aegade suurima võlakoormuse juurde, ja seda kõike mitte millegi tegemisega. Kui oleks midagi tehtud, siis oleks see arusaadav.

Aga ma, Aivar, ausalt aru ei saa, millega see võlg tekitatud on. Terve selle aasta kolm kuud on mingisuguseid rahasid ära jagatud. Sina kui endine rahandusminister ja rahandusspetsialist, me oleme koos rahanduskomisjonis, võib-olla oskad sa pärast mulle öelda, kuidas need otsused on tehtud, mida on tehtud kolm kuud. 200 miljonit Ukrainasse, kõik need toetused – riigieelarves neid ridasid mitte kuskil ei ole. Ja nüüd tullakse rahandusministri jutuga eile pressiteates, et 800 miljonit lisaeelarvet ja 1,7 miljonit laenukoormust. Kas see tähendab seda, et 900 miljonit on vahepeal niimoodi ära kadunud, et keegi meist aru ei saa? Aga öelda, kui palju inimene võidab, on lihtne. Käibemaks on, netokäibele pannakse juurde 20%. Kui järgmine kord pannakse 9%, siis see suurusjärk on natuke üle 10%, mis iga tarbija võidab.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et lisaeelarve menetlus saab meil siin väga põnev olema. Eile ma tähelepanelikult kuulasin Reformierakonna fraktsiooni esindaja ettekannet ja ma küll veendunud ei ole, et nad seda eelarvet toetada saavad, sest seal oli ikkagi päris palju jama. Needsamad maksuerisused, millele te viitate – miks nad seda ei toetanud? Minu meelest Reformierakonna esindaja ütles eile üsna otse välja, et see ei ole mõistlik idee, mis seal lisaeelarves kajastub. Ma loodan, et nad oma meelt ei muuda selles kontekstis. Ja seal oli palju muudki. Need Ratase valitsuse ajal tehtud õnnetused, mida Martin Helme põlistas ja toetas oma sõnadega – sellest ma ei saanudki aru, kas need asjad olid halvad sellepärast, et Helme ütles, või need asjad olid halvad sellepärast, et need asjad olid halvad. Aga eks see ka saab selgeks mõne aja pärast. Mul ikkagi on küsimus, et kui seda eelnõu toetada, millised need lahendused siis on, mis sügisel tarbijaid ootavad.

Oleme ausad: see eelnõu on üks osa sellest, kuidas me oma tarbijaid aitame. Aktsiisid, käibemaks, võrgutasud on need kohad, kus riik saab täna appi tulla. Pluss siis selleks, et anda erainvestoritele maksimaalselt võimalus rajada tuuleenergia- ja päikeseparke, LNG‑terminal.

Kui me täna vaatame [praegust] seisu, siis mitte ühtegi nendest lahendustest valitsus ei ole välja pakkunud. Mitte ühtegi! Ainukene lahendus on täna, kuidas me ütleme, et riigi kapitaliga teha LNG-d, mida seadus ei luba, ja [rakendada] kõik takistused selleks, et eraettevõtjad ei hakkaks investeerima. Ühtegi garantiid ei saa anda.

Mina kardan, et kui me selle eelnõuga ja järgnevate ettepanekutega, mida siin saalis on juba arutatud ja mille parandusettepanekute aeg on läbi – kui neid otsuseid ei suudeta kevadel enne jaanipäeva vastu võtta, siis see valitsus peab lihtsalt ise tagasi astuma. Ei ole võimalik, et Eestis on valitsus, kes Eesti inimesi viib nii, nagu nad on nüüd viinud riigi, lihtsalt võlaorjusesse.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Ma pean kohe klattima ühe asja eelmise valitsuse kohta ja selle tehtud aktsiisilangetuste kohta. Isamaa muidugi oli see, kes surus seda väga tähtajaliselt sisse, kusjuures EKRE ütles, et teeme selle tähtajatult. Selle üle on siin väga palju vaieldud, kuidas, kes ja mis. Miks tuli tohutu hinnatõus pärast eelmise valitsuse ette kirjutatud aktsiisilangetamise kuupäeva läbisaamist? Ma vaatan, et te olete sama reha otsa jälle astumas. Kas eelnõu ettepanekute tegijatel on arvamus, et aasta pärast on praegune kriis läbi ja kõik on jälle hästi? 

Siin on viidatud ka, et EKRE-l on täna menetluses eelnõu, et tähtajatult langetada energiakandjate aktsiise ja käibemaksu. Minu arust peaks lähenema nii, et tõsta neid uuesti siis, kui ühiskond selleks valmis on. Kas me praegu ei pane juba selle aastase ettepanekuga järgmist miini maha, et hakata jälle aasta pärast arutama, et tegelikult ei ole ühiskond valmis selle hinnatõusuga kaasa tulema?

Aitäh, Rene! Kui tuletada eelmist valitsust meelde ja aktsiisi arutamist, siis su selja taga istuv Martin mäletab ka seda, et ühelt poolt oli vaidlus, kui palju ja mis ajaks. Tegelik mure oli see, et Rahandusministeeriumi ametnikud võitlesid tugevalt selle eest, et öelda, et see viib hukatusse. Siis oli see kompromiss, et teeme aastase katseajaga, et näidata, et see aktsiisilangetus on õige otsus. Tagantjärgi hinnates oligi see õige otsus, kukkumist ei ole sellisena nagu olnud. 

Loomulikult kõikides erakondades olid ka erinevad vaidlused, aga ma saan küll julgelt öelda, et enne, kui valitsus otsuse tegi, oli minu artikkel Postimehes, et seda tuleb langetada. Aga teie olite ühed eestvõitlejad, selle vastu ei saa keegi vaielda.

Aga täna on siin eelnõus väga selgelt kirjutatud, et aasta pärast tuleb see arutelu. Siin, ma pean tunnistama, peab vaatama ka riigimehelikult, et kui peaks juhtuma ime – kui peaks juhtuma ime, me kõik ju vahel unistame sellest, eriti lastena, et imesid juhtub – ja hinnad jõuavad tagasi sellesse klassi, mis oli aasta tagasi, siis loomulikult käibemaksu 9%-ni langetamine riigimehelikult ei ole õige, sest riigil jäävad siis ka rahalised vahendid laekumata.

Täna  [võib arvata], et seda lahendust suure tõenäosusega ei juhtu. Me panime selle siia väga teadlikuna sellest, et järgmine Riigikogu koosseis ja uus valitsus saab teha õigeid otsuseid. Praegune valitsus, ma näen, neid otsuseid ei suuda teha. Võib-olla tuleb [käibemaksu] hoopis veelgi vähendada, kui hinnad on tõusnud. 

Aga täna on oluline minu arvates koos selle käibemaksu teemaga anda ikkagi selge signaal eraettevõtjatele ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. Alustame tuuleparkide rajamisest. Kui praegu oleks Liivi tuulepark olemas, siis me ei räägiks sellisest elektri hinnast. Või kui ei oleks kaablit ehitatud Lätti, siis me ei räägiks täna elektri hinna tõusust. Nüüd tahetakse Soome ehitada. Ühtpidi nagu õige, et Soomes tuumaelektrijaamas jääb elektrit üle, aga teistpidi, kui me rajaksime [ühenduse] suurusjärgus 750 miljonit, mis läheb kaabli ehitamine [maksma], Estlink 3, siis iga päevaga võib-olla [läheb] see kallimaks ja selle asemel võiks toetada kiiresti tuuleparkide rajamist. Me hoopis vastupidi saaksime müüa Lätti ja Leetu, kus täna elektri defitsiit on väga suur, ja saaks oma hinna veelgi odavamaks teha. Ja kui tuuleparkidele leiaks hea lahenduse, kuidas seda elektrit salvestada, on see siis vesinikuna või kuidagi teistmoodi, siis Eesti Energia praeguse hetke  arvutuste järgi 2027–2028 võiks olla tuuleparkide elektri tootmine suurem, kui on Eestis energiavajadus.

Samas me kindlasti tänasel hetkel põlevkiviahjusid kinni panna ei saa. Põlevkiviõlikatlad peaksid töötama, et katta tipukoormuseid ja tuuletuid päevi, mida mereparkide puhul väidetavalt on ainult mõni protsent. 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Nagu me siin kuulsime, on eelarve seis nadi. Samas on maaeluminister ometi jõudnud tõdemuseni ja suutnud valitsuses ära põhjendada, et erimärgistatud diislikütuse aktsiis peab olema teema. Ja see on ka leidnud selles eelarves positsiooni. Kui nüüd ikkagi mingil põhjusel läheb nii, et selle käibemaksu teemaga ei ole antud eelnõu kontekstis võimalik jõuda siin Riigikogu saalis häälteenamusega tulemuseni, et see jõustuks, mis siis need alternatiivid sinu arvates võiks olla? Kuidas me sügisel seda probleemi võiks lahendada?

Oleme nüüd ausad, ega väga palju ju alternatiive ei ole. Nagu ma olen maininud, on käibemaks, võrgutasud ja aktsiis. See on riigipoolne osa. Pluss see, et anda kõik teed valla selleks, et taastuvenergia tootmine, elektri tootmine toimuks, ja et LNG vastuvõtu kai sügiseks valmis saaks. Praegu on LNG hind ikkagi 2,5 kuni kolm korda odavam, kui hetkel turu peal Vene gaasi pakutakse. Seda ei ole aprillikuust alates kantigi ostetud, sest hind on selline, mida ei suudaks 99% inimestest ja ettevõtetest osta. Nad jääksid kõik sõna otseses mõttes võlaorjusesse peale esimese arve kättesaamist. Ma ei näe seda alternatiivi.

Teine alternatiiv on see, mis tänasele valitsusele võib-olla meeldiks: et nõndanimetatud pakikestena hakata toetusi jagama. Nii nagu oktoobris olid need 50-eurosed toetused, võib-olla neid tehakse iga kuu veel 50 või 100 [eurot]. Ehk 30 miljonit ja 30 miljonit ja 30 miljonit, mis praegu on ette nähtud oktoobrikuuks. Sellega võib olla saab veel parema positsiooni enne valimisi.

Aga mõistlik oleks täna leida see lahendus. Isamaa on pakkunud väga hea lahenduse. Ja ma usun, et kui lisaeelarve arutelul on eelmine nädal tuldud siia saali selle arusaamisega, et kuskilt võiks ju mingeid asju vähendada, siis äkki on koalitsioonipoliitikutel ka arusaamine, nüüd tuleb seda toetada ka nendel, kes rahanduskomisjonis seda ei toetanud.

Kui me vaatame, teine eelnõu, mis siin üle-eelmisel nädalal esimese lugemise läbis, oli aktsiiside teema. Kui me räägime erimärgistatud kütuse aktsiisi langetamisest, siis oleme ausad, diislil on ju kogu hinnarallil veel suurem mõju. Toidukaup jõuab kauplustesse 95% juhtudel diiselautoga. Väga väike protsent on neid pirukaid, mis sõidavad bensiiniga. Suured masinad sõidavad meil kõik diisliga ja seal täna alternatiivi ei ole. Ega kõikidele transpordilahendustele täna Eestis alternatiivi pakkuda ei ole. Need alternatiivid on pikas perspektiivis olemas. Aga me ei saa praegu rääkida, mis 2030. ja 2035. aastal on need lahendused. Meil on täna vaja leida lahendus. Täna on vaja see otsus teha, mitte seda edasi lükata.

Edasilükkamine ongi selle valitsuse probleem. Nad ei suuda otsust teha. Ma saan kiita seda, et siin on laua taga mitu ministrit, kellega mul oli au komisjoni esimehena ühe laua taga olla ja me suutsime lisaeelarve kokku leppida kahe nädalaga. Jah, kolmest erakonnast oli igaühest kaks inimest ööseks Stenbocki majja luku taha pandud ja hommikuks pidi lahendus olema. Me jõudsime poole öö peal lahenduseni. Mulle meeldis see, et seal tehti kokkuleppeid. Kui need kuus inimest kokku leppisid, siis valitsuses hommikul enam seda teemat ei arutatud, sest see oligi kokkuleppe.

Tänu sellele tehti kaks aastat tagasi COVID-i kriisi ajal maailma parimad otsused. Parim kriisist välja tulev riik oli Eesti riik. Oleks seesama valitsus täna, siis me ei arutaks siin teemasid, kuidas sel talvel inimesed energiahindade tõusu tõttu oma sissetulekud on ära kulutanud ja lähevad hirmuga vastu järgmise aasta talvele, sest enam ei ole sääste, millega energiakulusid katta. Kui me täna ei tee otsuseid, kuidas vähegi aidata oma inimesi ja ettevõtjaid, siis ongi kriis palju suurem, kui me ette oskame aimata. Ja need kõrged reitingud kukuvad kolinaga. 

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Meie päikesetõusuvalitsus pidi hästi värskelt mõjuma ja tõusma ja ärkama, aga ma olen tähele pannud, et nüüd ta meenutab juba ühte teist päikesevalitsust, Louis XIV vist oli. "Mina, see olen riik." Paraku [pole meil] mitte päikesekuningas, vaid meil on siin selline päikesedraama-queen, kes ei suuda mingeid otsuseid vastu võtta. Või on põhjus hoopis selles, et valitsus on äkki nüüd selles suures reitingutõusus sattunud sihukesse letargilisse unne? Minu küsimus on lihtne: miks valitsus praegusel hetkel magab ja miks ta ei tegutse kohe?

Aitäh, Tarmo, hea küsimuse eest! Kuigi oleks õige, kui selle vastuse annaks valitsus. Mul on raske öelda, miks valitsus ei suuda otsuseid teha. Ja see on hea näide: nüüd on see lisaeelarve arutelu ja kaks kuud arutati lisaeelarvet, räägiti, et see on kaitsekulude kate. Räägiti 800 miljonist kaitse-, sõjaolukorra lahendustest. Võtad lisaeelarve lahti: kaitsekulude real on 15 miljonit. Sellest pool on väga oluline küll, 7 miljonit on NATO vägede jaoks elamiskohtade rajamine. Aga 15 miljonit! Me oleme ära andnud 200 miljoni eest oma kaitserelvastust, moona. Me räägime lisaeelarves 15 miljonist! Kõige olulisem Ukraina sõja lahendus on 50 euro andmine. Keskerakond ütleb, et nad tegid maksimumi, mis said. 800 miljonist said 30 miljonit oma kätte.

Ma mõtlen, et eelmises valitsuses, ma ei tea, kas EKRE või Isamaa oleks nõus selle variandiga, et 800 miljonit on lisaeelarve, kumbki oleks saanud 30 miljonit. Ma arvan, et sealt toast Stenbocki majas oleks välja marsitud kümneid kordi ja ei tea, kas tagasi olekski tuldud.

Aga millised on lahendused, et meie inimesi aidata? 30 miljonit oli kirjutatud riigikapitalismi: Eleringi rahastamine. Mina mäletan siin saalis seda arutelu mõned koosseisud tagasi, kuidas Eesti Gaasi käest osteti ära võrgud ja anti need Eleringile. Nii et kuidagi tekib olukord, kus Elering tahaks nagu saada kätte terminali, kus kogu gaas on tema käes.

Ja siis püütakse majanduskomisjonis ühe eelnõuga ümber nurga hakata minema. Kui eraettevõtjana ehitab keegi selle kai, siis riik võib võtta või riigiettevõte võib võtta selle lihtsalt ehitushinnaga plaksti omale. Ma ei tea, mõned ehitusfirmad oleksid selleks valmis. Kui sa kasumiga ehitad – noh, see ongi sinu töö. Aga investorid, kes panevad enda  raha mingisse ideesse, mida nad on selle sajandi teisest kümnendist arendanud, tahavad ju selle idee eest midagi saada.

Kui täna rääkida sellesama LNG koha pealt,  siis räägitakse, et [ehitatakse] Soomega kahe peale ja Soome. 2014 Reformierakonna peaminister Taavi Rõivas pakkus selle Soome, loobus Eestis [ehitamisest]. Soome ei ole siiamaani seda terminali ehitanud. 

Kui keegi on viitsinud kaarti vaadata, kuhu kohta peaks Soomes tulema LNG-terminal, siis ma võin teile siin saalis öelda: see on koht, kus talvel on jää. Kui keegi teab ühtegi LNG-tankerit ehk laeva, mis on jääklassilaev, siis olge hea, öelge. Sellist minu teada maailmas ei ole.

Et ära toita LNG-ga Soome, Eesti ja Läti, on vaja iga kuu tuua kolm laevatäit LNG-d. Ehk peaks siis ostma, nagu ma aru saan, jääklassi laevu teoreetiliselt lausa neli, et see tsükkel toimima hakkaks. Aga ühe laeva hind on suurusjärgus väidetavalt pool miljardit. Kas me siis kolme riigi peale ostame 2 miljardi eest laevu?

Või võtame vastu idee, mida eraettevõtjad vähemalt kaks nädalat tagasi siinsamas pukis [pakkusid], öeldes, et kui selle kai kaudu gaasi tarnitakse, siis eraettevõtjad ei taha selle kai eest küsida riigi käest sentigi. Kui seda gaasi ei võeta, siis nad küsivad kompensatsiooni. See on eraettevõtlus, see on see suund, mida peaks tegema. Riik ei pea iga asjaga tegelema, riik peab andma kindluse.

Täna on kindlustunne [selline], et Elering ütleb, et me oleme kindlustanud, et elektrit on. Aga üks oluline argument sinna kõrvale on ära jäetud: mis hinnaga seda pakutakse. Kas tõesti energiakindlus on see, et enne ostsid 50 euroga, nüüd ostad 150 euroga? See ongi kindlus? Okei, kui see oleks üks, kaks või kolm päeva kuus börsi pealt ostetud, aga see on keskmine hind, mis on tõusnud kolm korda.

Sama on täna ju gaasiga. Riik planeerib 1 teravati gaasi ostu sel hetkel, kui gaasi hind on kaheksa korda kõrgem. Euroopa Liit tegi järjekordselt sihukese triki. Ostame kevadel kõik korraga hästi palju gaasi, nii palju, kui meil kuhugi mahutitesse mahub. Loomulikult, kui tarbimine kasvab, defitsiit suureneb. Iga ettevõtja teab, et siis ka hind tõuseb. Ja tänasel hetkel on hind laes.

Märtsikuus läksid ettevõtjad Ameerikasse kokkuleppeid tegema teadmisega, et valitsus teeb otsuse, et Vene gaasist loobutakse ja alternatiiv on LNG. Ja siis, kui nad Ameerikas laua taha istusid ja vastaspoole partneritega läbirääkimisi hakkasid pidama, anti neile edasi Eesti valitsuse pressiteade. Tuli pressiteade, et läbirääkimised käivad Soomega. 

Viimane pressiteade oli paar päeva tagasi. Mis seal pressiteates kirjas on? Ühtegi kokkulepet ei ole, vaid – mis see õige sõna oli? – me oleme omavahel kokku leppinud, et arutame seda teemat edasi.

Kõik me teame, et Soome ju seda terminali kahe aasta jooksul ei tule, Lätti seda kahe aasta jooksul ei tule. Loomulikult, terminali ehitamine on ainuõige, sest siis ei pea olema sellised kallid LNG-laevad, mis [veeldatud] gaasi uuesti gaasilisse [olekusse] viivad. Aga praegu me ühe päevaga seda terminali valmis ei jõua teha.

Esimese etapina on vaja vastuvõtukai teha, see väike jupp gaasitrassi ehitada, et ühendada kogu gaasivõrk, ja võimalik gaas pumbata Inčukalnsi Läti koobastesse, et talvel seda gaasi tarbida. Täna seda lahendust ei ole. Kas esmaspäeval kopad maha pandi või mitte? Kas vaiasid hakati merre raiuma või mitte? Ühtegi pressiteadet ei ole tulnud, sest Elering ja Alexela ei ole kokkuleppele jõudnud.

Kelle ülesanne on kokkuleppele jõuda? Täna on kokkuleppele jõudmine riigi ülesanne. Riik peab garanteerima meile tarne. Elering, Eleringi seltskond saab ju selle eest palka. Aga mida ikkagi mõeldakse? Okei, kui muud lahendust ei ole, siis ostame Vene gaasi, ükskõik mis hinna eest ja ükskõik mis raha eest hakkame seda siis kasutama. See on košmaar. See on košmaar, ma ütlen! 

Jõuame võtta viimase küsimuse, enne kui meie istung lõpeb. Aga küsimus peab olema lühike ja vastus peab olema lühike. Palun, Tarmo Kruusimäe!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Koalitsioonisaadikud on siin rääkinud kolmest olulisest dogmast. Üks neist on eelarve tasakaal, teine on see, et mida rohkem aktsiisi, seda suurem on laekumine, ja kolmas, et mida suuremad on maksud, seda suurem ja parem on laekumine. Aga nad ei ole rääkinud seda, et võib-olla maksud lihtsalt jalutavad kuskile teise [riiki]. Milline neist kolmest on see komistuskivi, miks tänane valitsus ei taha või ei suuda vastu võtta otsuseid, mis oleksid Eesti kodanikele kasulikud ja me saavutaksime energiajulgeoleku või ütleme, ‑sõltumatuse?

Aitäh! Minu arust tänane valitsus on loobunud kõigist nendest kolmest punktist. Tasakaalustatud eelarvest ei räägi enam keegi. Tänane seis on, nagu enne öeldud, et laenukoormus jõuab selle aasta lõpuks 8 miljardini, kui mitte rohkem. Tegelikkuses sellist võlakoormust pole Eesti riigil mitte kunagi olnud. Noomiti kogu aeg hommikust õhtuni eelmist valitsust. Tegelik olukord on aga see, et tänane valitsus viib Eesti võlaorjusesse.

Aitäh! Selle päevakorrapunkti arutamist jätkame homme, täna on istung lõppenud.