Tere hommikust, head kolleegid! Alustame täiskogu VII istungjärgu 13. töönädala teisipäevase istungiga. Ja nüüd on võimalik üle anda eelnõusid või arupärimisi, palun! Seda soovi ei näe. Siis viime läbi kohaloleku kontrolli, palun!

Hetkel registreerus kohale 64 Riigikogu liiget.

Läheme tänase päevakorra läbivaatamise juurde. Esimene päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele võtta tagasi allkiri 18.02.2014. a. allakirjutatud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise piirilepingult" eelnõu numbriga 540 OE. Meil on esimene lugemine ja esimese lugemise lõpus on meil ka lõpphääletus. Ja esimesel lugemisel selle eelnõu puhul menetluskord on siis järgmine. Eelnõu esitajal on ettekandeks aega kuni 20 minutit, juhtivkomisjonil kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige saab esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse. Ja läbirääkimistel võtavad sõna fraktsioonide või komisjonide esindajad. Siis vaatame läbi muudatusettepanekuid, mida selle eelnõu puhul ei ole. Siis viime läbi lõpphääletuse. Seega alustame selle eelnõu läbivaatamist ja palun Riigikogu kõnetooli Paul Puustusmaa.

Head kolleegid, tere hommikust! Hea on teid näha nii värskena peale eilset pikka päeva, nii et usun, et jõudu ja jaksu on meil täna jätkata hoogsalt ja võimalik, et mitte lühidalt. Aga hetkel oleme 540 OE juures. Ja head inimesed, ma pean ütlema, et tegemist on ääretult olulise eelnõuga, kuigi ta on OE ja me teame, et parlamentaarse tööriistakasti juures on see üks kergemaid tööriistu, kuid mitte vähem mõjukas. Tegemist on erakordselt sümboolse eelnõuga ja ma panen südamele arvestada seda sümboolsust. Nagu Mart Helme ütles eile, näitas meedias, me ei räägi antud eelnõu juures isegi mitte niivõrd õigusküljest, kui just nimelt sümboolsest küljest, me tegeleme ka märkidega.

See on muideks väga sümboolne väga mitmel teiselgi moel. Kõigepealt, kui me selle eelnõu esitasime, kui rahvuskonservatiivid selle esitasid 23. veebruaril, siis oli esitamise aeg juba sümboolne. See sai esitatud päeval, millal tegelikult alustas Ukraina väga agressiivset sõja jätku, või Venemaa, vabandust, sõja jätku Ukrainas. See on sümboolne, sellepärast, et selle eelnõuga me puudutame küsimust, ja mis on kõige tähtsam selle juures, Eesti Vabariigi lahtiütlemine 2014. aasta Eesti-Vene rahulepingu allkirjast, lahtisidumine sellest lepingust, mis on kirjutatud alla aastal 2014, kui Venemaa alustas sõda Ukrainas. Ja sümbolite tähtsust ei tohi mitte kunagi alahinnata.

Jüri Raidla, kes oli justiitsminister, ütles 2021. aastal sellised sõnad, et õppetund, mida me oleme ajaloos saanud Eesti Vabariigi loomisel, esimene õppetund, ma rõhutan, esimene õppetund on see, et sümbolitel ja sümboolsel käitumisel on riikluse loos ülimalt oluline tähendus. Ta viitas sellele, et me tihti alahindame neid sümboleid. Selle eelnõu algatamisel 23. veebruaril 2022 ma ütlesin siin puldis, milles on olulisus just praegu või miks on oluline just praegu seda teha, sellepärast et see momentum on käes. Meie Eesti riigi ajaloos on väga tihti olulised asjad sündinud alles siis, kui käes on õige momentum. Ja seda tuleb ära kasutada, sest vastasel juhul ei varem ega hiljem sellist võimalust ei pruugi olla ega tulla. Praegu on eriti oluline seetõttu veel, et nagu ma ka eelnevalt vihjasin mitu korda nende agressioonide osas, et kui 77 aastat tagasi keegi Adolf Hitler pillas sõjakirve maha, siis nüüd Putini-nimeline seltsimees on selle üles korjanud. Ja me peame praegu kõigi oma võimaluste juures andma maksimumi selles, et anda signaal sellele seltsimehele, et kõik, mida tema oma imperialistlikus poliitikas teeb, hukkamõistetav ja mitte ühelgi ei saa olla püsivat tagajärge. Aga see 2014. aasta leping oma olemuselt ei ole mitte midagi muud kui kapitulantlik akt.

Selleks, et mõista meie sammu olulisust, tuleb minna võib-olla natukene tagasi. Meil on olemas asju, mille puhul me ei pea välja ütlema, võib-olla täislauseid või pikki traktaate lugema, umbes nagu lapsepõlves mäletame muinasjutus, kui öeldakse, et punane müts ja hunt – me teame, millest me räägime, siis antud juhul ka selle tagasivaate juures ajaloole, miks meil selline leping olemas on. Võiks ju ka rääkida teatud märksõnadest, mis on tegelikult piisavad mõistmaks seda, kuhu me oleme jõudnud, miks me oleme jõudnud ja mida me muuta tahame. Sest ikkagi selle tänase akti juures tõepoolest, head kallid kaaslased, saavad ju sõklad ja terad eraldatud. Sellepärast et need, kes seda eelnõu toetavad, nagu ma ütlesin, nad toetavad seda, et agressioon saaks väga jõulise vastusignaali, signaali rahvusvahelisele üldsusele, signaali oma rahvale, signaali oma maale. Need, kes ei toeta seda, need annavad vastupidise märgi. Nad ütlevad, et me tahame, et status quo säiliks ja agressiivsus jätkuks jõuliselt edasi. Nii et see on see koht.

Aga rääkisin mineviku juures selle eelnõu tekkealustest. Me ei pea rääkima Vabadussõjast, see nimi ise ütleb juba meie jaoks kõik, me saame sellest aru. Me peame rääkima Eesti Vabariigist, me peame rääkima iseseisvuse taastamisest 1991 ja väga oluline, loomulikult, me peame rääkima põhiseadusest 1992, mis on vastu võetud, sellepärast et sealsed elemendid, seal toodud normid on tänase eelnõu juures ilmselt üsna oluline mõista, nende asjade sisu ja tähendust. Eelkõige pean ma silmas tõepoolest § 2, § 122, § 54. Paragrahv 122 on A ja O.

Kui 1992. aastal põhiseadus alla kirjutati või põhiseadus vastu võeti, siis taastati Eesti Vabariik õigusjärgsuse alusel, taastati tema esialgsetes piirides nii, nagu see oli 1940. aastal. Loomulikult poliitilised tuuled viisid sinna kanti ja oli vajadus need asjad ka juriidiliselt korrektseks seada, et ei tekiks mingit kahtlust mitte kellelgi, meie olime oma sõnumi andnud ja kogu maailm tunnustas Eesti Vabariiki tema õigusjärgsetes piirides 1992. aastal nii, nagu see oli 1940 ehk siis nii, nagu me põhiseaduses kirja panime, mis tugines Tartu rahule. Mis toimus edasi? Toimus edasi selline lugu, et vaadates tagasi selle § 122 tekkele, me teame, et need vaidlused piiriküsimuses Põhiseaduse Assamblees olid ääretult tulised ja ääretult süvitsi minevad. See oli hea näide sellest, kuidas tegelikult kollegiaalne mõte võib anda isegi eksirännakute puhul ääretult tugeva ja jõulise tulemuse. Hoolimata vastuoludest jõuti õigele tulemusele. Kuid 1994. aastal juhtus selline situatsioon, et toonane peaminister Andres Tarand tegi avalduse Helsingis, kus ta teatas ootamatult kõigile, mitte ainult Eesti rahvale, vaid ootamatult ka maailma rahvusvahelisele üldsusele, et Eesti ei hooli oma piiridest. Andres Tarand peaministrina teatas, et ta on valmis minema Venemaaga kompromissile ja loobuma Ingerimaast, Petserimaast. See ei ole teema, see ei ole oluline. See oli tollal šokk. See oli pudru, mis kokku keedeti, mida me tegelikult helbime tänase päevani ja ei saa seda ära söödud. See on väga raske ja mürgine pudru.

Kui hiljem on Tarandilt küsitud, millest selline soolo sündis või kus ta tekkis, siis 2002. aastal Toomas Sildamile antud intervjuus, Toomas Sildam küsis selliselt, et kuidas see siis juhtus, et teie sõitsite niinimetatud jõulurahu valitsuse peaministrina detsembris 1994 Helsingisse ning taganesite seal Tartu rahulepingust. Teatasite, et Eesti on valmis loobuma nõudest Petserimaale ja Narva-tagustele aladele. Mille peale siis Tarand vastas, et õigus on üks asi siin maailmas, aga peale selle on ka füüsika. Asjade seis on nagu on, muidugi, Vabadussõda oli eestlaste sõjane võit. Aga kindral Laidoner arvutas ju Eestile piiri, valides – kindral Laidoner arvutas piiri valides – kahuri laskekaugusega. Eesti kasutas oma ajaloolist šanssi. Ajaloolist šanssi. Petserimaaga on üldse nagu on ja Tartu rahu piir, see on romantika. Selle peale vaatame, miks. Tegemist oli siis sellise omaette soologa, kus peaminister Andres Tarand pigistas hambapasta tuubist välja ja seda sinna sisse toppida mõistlikul moel on ääretult keeruline ja raske. No siin me nüüd siis oleme.

Aga sellega ei olnud muidugi asi lõppenud. Loomulikult Eesti ametnikkond ja Eesti pidi sellel hetkel mingisuguse positsiooni võtma ja positsioon võeti väga selgelt toetada  Andres Tarandi soolot. Muidugi me jõuame hiljem, kui pärast vaatame Põhiseaduse Assamblee arvutusi, siis me näeme, et Andres Tarand oli üks nendest, kes oli vastu Tartu rahu kirjutamisele põhiseadusesse, nii et sealt ka alused tulevad. Aga noh, siis me teame, et 1996. aastal 9. jaanuaril moodustati valitsuse korraldusega Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene piirilepingu delegatsioon. 5. märtsil 1999 aga said piirilepingud parafeeritud. Järgnes see, et 2005. aasta 18. mail kirjutasid välisminister Urmas Paet ja Sergei Lavrov Moskvas piirilepingule alla. Riigikogu ratifitseeris selle 20. juuni 2005. Kuid jah, ratifitseerimisseaduse preambulisse lisati viide Tartu rahulepingule, mis iseenesest on õiguspärane samm, aga sõltumata sellest ärritas see Venemaad. Ja 6. septembril 2005. aastal Vene välisministeerium esitas Eesti asjurile noodi, milles ta teavitas Venemaa allkirja tagasivõtmisest Eestiga sõlmitud piirileppest. Ja sellega lakkas sisuliselt see olemast, läbirääkimised kuhugi ei viinud. Mingisugused poolpidused, nagu nad olid seal.

Aga sellega menetlus ei lõppenud, loomulikult mitte. Kuivõrd toona võetud suund Ingerimaa ja Petserimaa kinkimise eest Venemaale oli valitud põhisuunaks sõltumata sellest, et väga suur osa üldsusest oli sellele vastu, siis jah, menetlus jätkus ja sündis, kuidas see on rahva poolt nimetatud, Paeda-Mihkelsoni akt, milline 2014. aastal uuesti allkirjastati. Uuesti. 2014. aastal 18. veebruaril allkirjastasid Eesti ja Venemaa välisministrid uuesti piirilepingu. Akt sündis taas. Aga nagu ikka selliste lepingute puhul nad ei jõustu mitte enne, kui nad parlamendis ratifitseeritakse, seda me teame. Ja me teame, et nüüd on aastad möödunud, kaheksa aastat on möödunud, ratifitseeritud teda ei ole, kuid leping on olemas. Leping täiesti olemas, püsib. Selle piirilepinguga on täpselt nii, nagu on ka Reformierakonna koalitsioonipartneril, oli hiljuti veel. Keskerakonnal oli ju Putini parteiga koostööleping, mis oli külmutatud, mida just nagu ei eksisteerinud, öeldi, et ärge pöörake tähelepanu. Aga ühiskondlik surve on niivõrd tugev ja juristid tegid lõpuks ikkagi asja niivõrd kindlalt selgeks, et ega ka Keskerakonnal ei jäänud muud üle, kui ta lõpuks pidi tunnistama, et jah, see allkiri tuleb ikka tagasi võtta. Ja tõepoolest, Keskerakond võttis selle allkirja tagasi.

Aga täna me oleme samas situatsioonis teise koalitsioonipartneriga. Nad hoiavad status quo'd, hoiavad piirilepingul allkirja all, sellepärast et äkki võib seda vaja olla. Tõsi, väliskomisjonis arutasime seda, siis rõhutati, jaa, allkiri on all, aga me ei ratifitseerinud ja me ei näe, et oleksime võimelised ratifitseerida. Me ei näe, täna me ei näe. Homme näeme. Ülehomme näeme. Nagu ka komisjonis Eerik-Niiles Kross ütles väga ausalt ja minu jaoks võib-olla isegi südantsoojendavalt, et ta saab aru väga hästi, ta mõistab seda, mida me tahame saavutada. Aga seda ei tohi teha. Me ärritame sellega Venemaad. Seal me siis oleme, rääkides kapitulantlikult olukorrast.

Aga sündis sellega siis see, nagu ma ütlesin, et kui piirileping sai alla kirjutatud, ratifitseeritud, siis ühiskond reageeris sellele valuliselt ja päris tuntavalt. Lugematu arv on neid kordi, kui koguti erinevaid allkirju, petitsioone, kirjutati, räägiti parlamendiliikmetega, arutati ajalehtedes, televisioonis, raadios, hinnati selle halba mõju, mõned kindlasti ka positiivse mõjuga loomulikult. Positiivse mõju näide, et see tugev piirileping on argument Venemaa, naabri juures, see suudab kaitsta, tugevdab meie iseseisvust, sest leping peab olema kahe riigi vahel praegu, mil lepinguid just nagu ei ole. Need on niisugused väited, millele tugineti. Me ju teame, et see on ju tegelikult vale. Kõik need, kes räägivad, et meil pole Venemaaga piirilepingut, nad ju räägivad vastu kehtivale põhiseadusele. Meil on olemas põhiseaduses märgitud piirileping Venemaaga, mis tugineb Tartu rahulepingule.

Ja rääkides loomulikult selle piirilepingu või kokkuleppele tugevusest. Meil ei ole ju vaja palju tagasi vaadata minevikku, et mõista nende sõnade tühjust. Olgu siis kas või 2008 Georgia, 2014 Krimm, 2022 Ukraina loomulikult. Ja ärme unustame, et ka Venemaal olid Ukrainaga olemas piirilepingud. Venemaal olid piirikokkulepped. Venemaa oli garantii andja Ukraina territoriaalsele terviklikkusele ja ta annab seda garantiid praegu pommide ja rakettidega vägistades naisi, tappes lapsi, purustatud infrastruktuuri. Niisiis igasugusest kindlusest nende lepingute puhul rääkida on narr kui mitte rumalus.

Kui piirilepingu märkimine põhiseadus aset leidis, need arutelud Põhiseaduse Assamblees, siis nagu ma ütlesin eelnevalt on väga oluline mõista § 122 tähendust, sellepärast et need inimesed, kes väidavad ja väidavad tõsikindlalt, et piirilepingu sõlmimine praegusel hetkel on põhiseaduse muutmine ja seda ei tohi teha, nende argumentatsioonil on tõepõhi all. Tähendab, mille peale vastustajad tuginevad? Millele nad tuginevad? Nad tuginevad loomulikult väga paljudele emotsionaalsetele, kuid tugevate emotsioonidega argumendile. Ja see on ka tõene, et sellises situatsioonis, kus me kirjutame Venemaaga alla uue piirilepingu, muutes põhiseadust kaudselt, tegelikult ka otseselt, me revideerime Vabadussõja tulemusi. Me sõna otseses mõttes sülitame sellele valule ja verele, mida meie esivanemad kandsid Vabadussõjas. Me teeme õigustamatult kingituse agressiivsele Venemaale. Me teeme meie toetusavalduse, et agressiivne käitumine ja sõda on õige ja ainuvõimalik tee mõistlikult oma impeeriumit suurendada. Sellepärast et kui me sõlmime Venemaaga piirilepingu, kui me ratifitseerime selle, see jõusse astub, siis me ütleme lihtsad sõnad: tõepoolest, sõda on hea, võtame vaenlaselt või oma vastaselt või oma konkurendilt tükikese maad ära. Jaa, vingutakse, kasutatakse meie suhtes teatud majanduslikke repressioone, me kannatame 10, 20, 50 aastat, ikkagi nad tulevad siis pärast meie juurde, müts käes, paluvad almust ja annavad meile selle maa ära. Sellega me irvitame nende ohvrite üle, mida on kandnud Georgia, loomulikult rääkima nendest ohvritest, mida kannab Ukraina.

Nüüd, minnes uuesti tagasi veel kord selle § 122 juurde, mis on põhiseaduses, siis on väga levinud selline arvamus, ja seda levitati muidugi täiesti teadlikult, et Põhiseaduse Assamblee on kinnitanud läbi oma arutelude seda, just nagu oleks meil võimalik põhiseadust muutmata piirileping sõlmida Venemaaga. Olen sügavalt analüüsinud neid tekste, mida Põhiseaduse Assamblee on arutanud ja kuidas on arutanud ja ma ütlen teile – see ei vasta tõele. See viimane ja oluline arutelu oli § 122 vastuvõtmine, siis oli küsimus selles (Juhataja: "Aeg!") – jaa, lõpetan kohe –, kas läbirääkimine on võimalik, ilma et inimene rikuks põhiseadust olles sisuliselt kurjategija või see ei ole võimalik. Aga see, et põhiseadust muutmata oleks võimalik ratifitseerida piirilepingut, seda sealt välja kindlasti ei tule ja sellel on olemas kirjalikud tõendid.

Aga, kallid inimesed, head kolleegid! Teeme selle sammu ära. Muideks, täna, 3. mail (Juhataja: "Härra Puustusmaa!") Olgu, olgem siis head, sõbrad, toetagem seda eelnõu.

Küsimuste käigus kindlasti on võimalik veel vastata. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Muidugi oleks hea kuulda täna, 3. mail, mis oli, aga mul on kaks küsimust. Esiteks, ma ei saa sellest paanilisest vajadusest aru agressoriga sõlmida mingit lepingut ning minu küsimus teile on, kuhu kadus Riigikogu poolt lisatud sellele lepingule viide Tartu rahule. See on justkui nõiaväel kadunud sealt ära ministeeriumi vaikuses. Kas olete jõudnud jälile, kes, mis on selle eemaldanud? 

Aitäh, hea kolleeg! Ma kasutan võimaluse ära. Ütlesin siis 3. mail ... 3. mail sündis mitte mis, vaid pigem oli see kes. 3. mail, see oli siis 553 aastat tagasi sündis ju Machiavelli. Ja Machiavelli üks väga kuulus lause on see, et, või tsitaat, mille ta on esitanud, on sama kuulus ütlus, et me ei ole huvitatud status quo säilitamisest, lammutame selle. Ma tahtsin öelda, et täna on see päev, kuna täna on Machiavelli sünnipäev, seda kasutada. Mitte säilitada status quo'd selle lepingu puhul. Aga vastusena sinu küsimusele, et kus on see, kadunud need sõnad, laused, ma kujutan ette, et nad on seal taga. Näed, seal istub meil Marko, sõber, kolleeg. Tema taskus võib-olla. Võib-olla tema lauasahtlis. Sealt võiks selle vastuse leida.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on natuke segadus. Kui välisminister Paet 18. veebruaril kolleeg Lavroviga selle lepingu alla kirjutas, siis nädal aega hiljem algasid Ukraina sündmused, Krimm ja nii edasi. Ja nüüd, kui kolleeg Mihkelson käis, 7. veebruaril kohtus kolleeg Slutski ja teiste Vene parlamendi kolleegidega seal, kes tahtsid ratifitseerida sedasama piirilepingut, aga läks paar, kaks ja pool nädalat mööda ja algas uus laine Ukrainas. Minu küsimus on see, et mis siis toimub. Kas Reformierakonna lugupeetud poliitikud ei tea, mis partnerid kohe-kohe plaanivad, et nad nii öelda algul sõlmivad lepingu (Juhataja helistab kella.), nädal aega hiljem algab esimene invasioon või see esimene ... 

Aeg!

Aitäh, hea kolleeg! Ega tõesti on väga raske täpselt seda näha, kuid ma ei saa välistada ju, kuna mul ei ole piisavalt informatsiooni, ma ei saa välistada, et siin võivad olla väga otsesed seosed, et see nii on sündinud. Sellepärast et nagu ma ütlesin, nagu omal ajal oli ühel parteil koostööleping Putini parteiga ega ka teisel koalitsioonipartneril võivad olla sellised kokkulepped, mida me ei tea. Sest igal juhul, nagu ma ütlesin, väliskomisjonis oli väga selgelt näha, et nendel on olemas hirm: me ei tohi seda allkirja juba sellepärast ära võtta, et sellega me ärritame. Ärritame keda? Võib-olla partnerit. Nii et seal võivad olla seosed, aga ma ei saa seda kinnitada. Marko võib-olla tuleb ka siia rääkima, võib-olla siis Marko selgitab täpsemalt, kui tugevad need seosed on. Nii et sealt saab võib-olla täpsema vastuse.

Eerik-Niiles Kross, palun!

Hea Paul, annaksin sulle võimaluse mälu värskendada. Ma ei ole kindlasti öelnud komisjonis midagi sellist, et Venemaad ei tohi ärritada. Olen teda ärritanud pikka aega. Küll oli minu arvates, võib-olla ma eksin, aga minu arvates selle ülejäänud komisjoni liikmeskonna hoiak oli pigem see, et me ei saa õiguslikult mõttetut ettepanekut teha. Sellist protseduuri nagu allkirja tagasivõtmine ei ole olemas Eesti õiguses ja ka rahvusvahelises õiguses, mistõttu me ei saa anda võimatut ülesannet Vabariigi Valitsusele.

Kui võtta seda küsimusena, kas see protseduur on olemas või mitte – kõigepealt, nagu ma komisjonis ka vastasin, siis ka mälu värskendamise pärast võib-olla, on see, et ma ütlesin, on see, et ma ütlesin, et rahvusvahelises õiguses tuleb käituda nii, nagu sinu partner käitub. Kui meie partner on selle tee ette käinud, ja ma tuletan veel kord meelde, et 6. septembril 2005 Vene välisministeerium esitas Eesti asjurile noodi, millega ta teavitas allkirja tagasivõtmisest Eestiga sõlmitud piirileppelt, siis on see tõenäoliselt täiesti konkreetne samm. Eesti on seda tunnustanud, tunnistanud ja sõlminud uue kokkuleppe pärast seda. Nii et ta on selline sammu omaks võtnud.

Ma muidugi tahan märkida veel seda, et ma ei ole päris kindel ja ma ei tea täpselt, kuidas on Venemaa suhted Viini konventsiooniga. Aga mina ei ole selles absoluutselt kindel, et Viini konventsioon ei võimalda neid samme. Sellepärast et kui viidatakse sellele, et Viini konventsioon ei sisalda vastavaid tööriistu, siis mina vaadates Viini konventsiooni olen seal kohanud väga erinevaid norme, millised tegelikult just nagu annaksid võimaluse. Ja eks see tegelikult sõltub ka natukene tõlgendamisest. Ma viitan nii § 11 suunistele Viini konventsioonis, artiklitele 65, 67, 68. Nii et sealt ma näen, et need võimalused on olemas.

Ja lõppkokkuvõttes ma veel kord rõhutan üle, et kui ise ei suuda seda probleemi lahendada, küsige partneritelt Venemaalt. Nemad teavad, kuidas seda teha, täpselt, nad oskavad seda kasutada. Ja sama ka muidugi VäSS-i puhul – ma pean silmas välissuhtlemisseadust –, ka seal ma tegelikult neid võimalusi näen. Taas on tegemist minu arvates rohkem poliitilise tahte ja kehahoiaku küsimusega. Sest vaadake, kui see parlamentaarne instrument, mida me kasutame siin, Vabariigi Valitsusele ettepaneku tegemine, see ei ole mitte see, et me ootame, et Riigikogu kõrgeima võimu kandjana praegu võtab otsuse vastu – näiteks, kui võtab vastu –, siis me ootame, et valitsus vastab: "Oi, võtsite küll otsuse vastu, aga me ei tee seda. Me ei saa teha." Me ei oota neid vastuseid, vaid me ootame vastust sellisena, kuidas seda teha. Ja need võimalused on olemas.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Paul! 1945. aastal Nõukogude Liit teatavasti okupeeris neli Jaapani saart, mida Jaapan kutsub Põhjaterritooriumiks, mis on sisuliselt neli Kuriili saarestiku lõunapoolsemat saart. Ja Jaapan pole siiamaani sõlminud ei piirilepingut ega isegi rahulepingut seetõttu Venemaaga ja on väga kannatlikult oodanud. Kuidas sa hindad Jaapani positsiooni, on see olnud õige, õigustatud, moraalne, väärib see eeskuju, mis on sinu hinnang?

Aitäh, Leo! See on iseenesest väga huvitav küsimus ja siin võib väga pikalt arutada seda. Siin Eesti ja Jaapan on väga erinevates olukordades. Jaapani puhul, jah, juriidiliselt on kõik õige, selles mõttes me peame, pidanud, ei pidanud silmas rahvusvahelist õigust, et need saared on okupeeritud seadusevastaselt. Venemaa on ise märkinud seda, et see on sõja tulemusena või tasuks võetud ja tal on selleks just nagu legaalne õigus, kuivõrd ta võitis sõja, väidab seda ta Jaapani puhul. Nagu ma ütlesin, et rahvusvaheline õigus seda sellisena küll ei näe, aga see on ainult asja üks külg. Teine külg on aga see, mis on toimunud Eestiga. Eestilt on rebitud tükk ära moel, kus Eesti ei ole Venemaaga sõdinud. 1940. ja 1944. aastal Eesti riik ei astunud Venemaaga sõtta. Venemaa ei vallutanud meid tagasi, vaid ta lihtsalt okupeeris meid. Ja meilt tükkide ärarebimine – sellele, selle jaoks ei ole mitte ühtegi kehtivat kriitilist lähenemisviisi isegi olemas. See on täiesti ebaseaduslik.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Praegu oleme sellises olukorras, kus Venemaalt me loobume gaasist, loobume küttest, isegi äärmuslikud variandid, Venemaa kaup loobitakse täiesti tervena prügikastidesse ning seetõttu on väga loogiline, et siin tuleks ka see allkiri tagasi kutsuda, nagu eelnõu ette näeb. Aga ma tahaksin, hea Paul, sinu käest saada pikemat analüüsi, sest on ju meie hulgas ka neid, kes ei tule täna hääletama. Võib-olla mõni tegelinski hääletab vastu, et mis võiks olla nende motiivideks, miks nad sellisel viisil käituvad, sest kui on mingid rahvakogunemised, siis taovad kõik endale vastu rindu: oi, milline Eesti Vabariigi patrioot ma olen! Palun põhjalikumat analüüsi, teades sinu oskusi, miks need isikud käituvad just nii, et nad ei hääleta või hääletavad vastu.

Aitäh sulle, Kalle! Nagu ma ütlesin, on meie ühiskonnas väga pikka aega tagasi hakanud levima kapitulantlikud meeleolud. See on aga üks vastus. On tõepoolest eksisteerimas hirm. Ja nagu on ka korduvalt väljendatud väga erinevates allikates, on ikkagi see, et ärgem ärritagem Venemaad. Mis te nüüd teete selle Petserimaaga ja Ingerimaaga? See on ebaseaduslik, me oleme ju lepingule alla kirjutanud. Neid motiive on väga erinevaid. Kuid punkt üks, nagu ma ütlesin, kõigepealt, hirm on alusetu. Teiseks, seaduslikud alused on kõik olemas. Kolmandaks, nagu ma ütlesin ka, et kui Venemaa, kes on samamoodi tegelikult seotud selle Viini konventsiooniga, on leidnud lahendustee ja meie oleme ka ise tunnustanud seda lahendusteed, siis on selleks õiguslikud alused olemas. Ja neljandaks, nendele inimestele, kes väidavad, et piirilepingu sõlmimine ei riku põhiseadust, nendele ma soovitan väga täpselt lugeda Põhiseaduse Assamblee dokumente § 122 osas, mis näitab seda, kuidas sellega just nimelt põhiseadust rikutakse. Ehk siis tegelikult kõik need argumendid on ümberlükatavad, hirmud on ümberlükatavad. Ja mis on kõige tähtsam? Kõige tähtsam selle asja juures on kaks nüanssi. Esiteks, mitte toetada Ukraina agressiooni, anda signaal rahvale ja maale ja rahvusvahelisele üldsusele, ning teine väga oluline moment, nagu ma ütlesin, on selle momentum'i ärakasutamine, mis meil on praegu olemas. Kui mõni aeg läheb mööda, võimalik, et meil seda situatsiooni enam ei teki. Praegu on see olemas, näidata oma sirgeseljalisust ja ausust.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea ettekandja! Eilne arutelu selle üle, kas tänane eelnõu vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust või mitte, siis sellelt käis läbi ka niisugune mõte, et Riigikogu ei tohikski nagu valitsusele ütelda selle välislepingu allkirja kohta midagi, sest see rikub võimude lahususe printsiipi. Ma olen olnud tipp-poliitikas natuke vähem kui kümme aastat, Riigikogus ja valitsuses, ja midagi riigiõigusest ja riigi toimimisest tean. Mina aru ei saa, kuidas ta võimude lahususe printsiipi rikub. Aga ka eilses debatis sa omalt poolt ütlesid, et sa samuti ei saa aru, kuidas see rikub võimude lahususe printsiipi, kui parlament ehk seadusandlik kogu, valitsuse ülemus tegelikult, ütleb valitsusele, et selle lepinguga me sisuliselt edasi ei lähe. Sest see ei ole, see ei ole ju ... Kõik need argumendid siin mingist rahvusvahelisest õigusest, see ei ole juriidiline otsus tegelikult, mis me teeme, see on ju selgelt poliitiline otsus, me anname valitsusele poliitilise suunise. Kas saad seda palun kommenteerida?

Suur tänu, Martin! Tähendab, see on ühelt poolt vastuolu, millele, millist vastuolu näitas tegelikult Marko Mihkelson ise eile. Ta ütles oma sõnavõtus eile, et parlament andis valitsusele volituse. Volitus parlamendil loomulikult on see, et volitust saab anda ja selle volitusega saab teha seoseid, seoses tulevikus ka erinevaid liigutusi. Ehk siis tegelikult ta ütles ka, et tegelikult meil on selleks õigus. Kui me vaatame välissuhtlemisseadust, siis seal on samamoodi § 6 ja § 8, mis näevad ette need instrumendid, millised õiguslikult pooltel on, ja seal need instrumendid on olemas. Väide sellega, justnagu parlament oma seadusandlikku rolli täites rikuks võimude lahususe printsiipi, on täiesti alusetu. See on lihtsalt poliitiline poos, mida on vaja selleks, et kaitsta oma negatiivset suhtumist sellesse eelnõusse.

Martr Helme, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Hea Paul! Meil siin eelmisel nädalal oli Venemaa tegevuse genotsiidiks kuulutamise eelnõu, millele saal üsna üksmeelse heakskiidu andis. Sellele eelnes allkirjade kogumine, kus allkirjade kogumine oli väga halvasti läbi viidud. Nii mõnelgi inimesel, kaasa arvatud minul, jäi allkirja andmata. Siis puhkes kohe ajakirjanduses nõiajaht, et näed, kus mõned Putini käsilased ei andnud oma allkirja. Nüüd me näeme, et saal on praktiliselt tühi, kui otsustamisel on väga selge solidaarsusavaldus Ukrainale seoses sellega, et me ei tunnista ega tunnusta Venemaa okupatsioonitegevust meie Tartu rahu järgsetel aladel. See on väga selge solidaarsusavaldus Ukrainale. Ja need, kes on ajanud seda piirilepingut, kes tõenäoliselt, mul ei ole selles erilist kahtlust, on ennast maha müünud väga erinevate riikide luureteenistustele, on kõik siit saalist kadunud. Mis sa arvad selle kohta?

Aitäh sulle, Mart! See on täiesti õige, ma olen sinuga nõus. Ja ma veelgi enam ütlen, et kui eile ma näitavas meedias vaatasin sinu sõnavõttu, kus sa ütlesid, et tegemist ei ole mitte niivõrd õigusliku probleemiga, kuivõrd tegemist on poliitilise sammuga – see on täiesti õige. Nii ta ongi tegelikult. Ja mis tähendab, need, nagu ma ütlesin, et need, kes siin ei ole, kes ei toeta meie eelnõu, ega ju need,  teradest sõkalde eraldamine täna kindlasti selgelt käib. Nagu ma ütlesin, ja ma saan korrata: need, kes eelnõu ei toeta, need toetavad Ukraina agressiooni. Need, kes eelnõu toetavad, need on agressiooni vastu.  See on täiesti üheselt mõistetav ja selge. Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Austatud ettekandja! Praegu on see olukord, kui terve maailm arutab, kuidas Ukraina saaks tagasi ka Krimmi alad, okupeeritud alad Donbassis, Luganskis, ehk analoogiat on küll ja küll. Ainukene suurem erinevus on ajavahe. Sisu on sama. Küsimus on just selles, et kui just enne sõda käiakse kandikul pakkumas, nurumas, et teeme sellel piirilepingu ära, et anname selle kingituse ära, anname selle moraalse kangi ära, mis meil on agressorriigi suhtes, et millist eeskuju me Ukrainale anname? Mäletame, kes siin Ameerika Häält kuulasid ühikatoas ja hommikul, õhtul kuulsid, et Eesti Vabariik on järjepidev ja me võidame niikuinii. Seda me kuulsime ja see innustas meid. Kuidas meie siis Ukrainale võitlus hoogu anname sellise defetismiga? Mida me neile ütleme, kui me ise kohe selle müügi teeme?

Aitäh sulle, Anti! Nii me ütlemegi. Me ütleme täpselt seda, mida me praegu oma piirilepinguga, uue piirilepinguga ütleksime. Head Venemaa impeeriumi ehitajad! Kannatage 60 aastat, siis me tuleme ja anname ise teile Krimmi kandiku omaenda käega. Seda me ütleme siis.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Venemaa rahvaloenduse põhjal elab neil Tartu rahulepingu järgi Eestile kuuluvatel aladel 30 000 isiku ümber ja neist pisut alla 20 000 elab siis Petserimaal ja pisut üle 10 000 Narva-tagusel Eesti territooriumil ja neist kusagil 5000 ümber on Eesti Vabariigi õigusjärgsed kodanikud. Nüüd 1918. aasta iseseisvusmanifestis kõigile Eestimaa rahvastele deklareeriti, et Eesti-Vene piiri lõplik kindlaksmääramine peaks sündima rahvahääletuse teel. Ja kuidas suhtuda praegu sellesse? Ideaalis võiks ka praegu toimuda rahvahääletus ja loomulikult saaksid seal siis hääletada ainult Eesti Vabariigi kodanike õigusjärglased. Kuidas sellesse praegu suhtuda?

Tegelikult positiivselt suhtun, ütleks lühidalt. Aga jälle taas, minnes tagasi Põhiseaduse Assamblee tegevuse juurde 1992. aastal, kui toimusid need väga tulised arutelud meie põhiseaduse ümber, et kuidas me selle üles ehitame, siis ju võeti aluseks 1938. aasta, algselt võeti aluseks 1938. aasta põhiseadus. 1938. aasta põhiseaduses ei olnud Tartu rahulepingut kindlalt otseselt kirjas. Küll aga oli kirjas, et Eesti maa-ala on lahutamatu tervik ning et riigipiire võib muuta ainult põhiseaduse muutmiseks ettenähtud korras ja rahvahääletusega. See oli printsiip, mis algselt võeti aluseks, kuid hiljem, jah, põhimõte võeti aluseks, kuid hiljem toimus jah sihukene rännak siin nende paragrahvide muutmisega. 

Ülle Aaskivi, kes toona oli Ülle Kiin, on kirjutanud väga huvitavalt selle paragrahvi muutust ja neid arutelusid, kuidas need, kuidas algul – see on Juridicas, jah –, kuidas nad algul preambulast läksid tahapoole, kuni lõpuks taheti viia viide Tartu rahulepingule üleüldse ära rakendusaktidesse. Sest siin oli väga oluline, praktiliselt kõik, ma ütlen, et absoluutselt kõik juristid olid ühel järeldusel, et kui Tartu rahuleping saab põhiseadusesse sisse kirjutatud, siis sellega tsementeeritaks olukord, kus ei ole võimalik piiri muuta ilma põhiseadust muutmata. Sellele seisukohale ühtegi juriidilist vastust teist ei olnudki. Kõige hullem oli tegelikult hoopis see – mitte kõige hullem, siis võiks öelda, ma ei tea, see on kahe otsaga asi, kas hull või hullem või positiivne –, aga Peet Kask tõi viimasel arutelupäeval välja selle probleemi, miks on halb, kui Tartu rahuleping saab põhiseadusesse sisse kirjutatud. Ta võttis kokku kogu selle arutelu ja see kõlas niimoodi. Et põhiseadused, et miks tahetakse põhiseaduse põhitekstist ikkagi kõrvale viia või kõrvaldada viide Tartu rahulepingule, see ei ole poliitilise, vaid puhtjuriidilise iseloomuga ja väidetavasti juhul, kui selline tekst on põhiseaduse tekstis sees, et Eesti piir on määratud Tartu rahulepinguga, siis ei ole võimalik pidada läbirääkimisigi piiriküsimustes Venemaaga enne, kui põhiseaduse tekst on muudetud, enne, kui muudetud. Riigiametnikud, kes alustavad läbirääkimisi, rääkimata lepingute sõlmimisest, eksivad põhiseaduse vastu ja tegelevad kuritegevusega. See oli siis kokkuvõte.

Veelgi enam. Ma toon ühe teise näite. Kõige viimasel hääletuspäeval Põhiseaduse Assamblees, kui arutati § 122 üle, oli siis toodud välja või tulid eksperdid, tulid õiguseksperdid, tegid viimase hoiatuse. Ja Jüri Raidla juhitud eksperdigrupi arvamus oli selline. Ma tsiteerin: 2. veebruari 1920. aasta Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepingut võib täiesti õigustatult pidada Eesti riikluse seisukohalt määrava tähtsusega dokumendiks ja mõistetav on ka taotlus selles sisalduvad põhimõtted üle kanda rahvuslikku põhiseadusse, eksperdid on aga üksmeelsel seisukohal, et Tartu rahuleping on kehtiv dokument ning Eesti Vabariigi ja Venemaa vahelistel läbirääkimistel tuleb küll sellest lähtuda, sealhulgas ka piiridest, mis selle lepinguga on määratud, kuid samas me peame täiesti võimatuks Eesti riigipiiri põhiseaduslikku määratlemist Tartu rahulepingu alusel põhiseadusse. Miks? Jälle on toodud välja viis erinevat põhjust. Loen ette esimese põhjuse: kui Eesti piirid tsementeeritakse põhiseaduslikult Tartu rahulepinguga, võetakse nii praegustelt kui ka tulevastelt läbirääkimistelt pidavatelt isikutelt ära juriidilised volitused üldse pidada kõnelusi piiriküsimustes, jäetakse vaid õigus esitada ultimatiivseid nõudmisi, me leiame, et see oleks üks kindlamaid garantiisid tänase majanduspiiri säilitamiseks. Peetakse silmas siis ENSV piiri. Kes need sõnad ütles, ütlen ka: see oli Rein Lang, kes oli tollal ekspertkomisjoni esindaja siin Riigikogus.

Ja nüüd tekkiski see hääletus, millele viitas ka Marko Mihkelson. Aga Põhiseaduse Assamblee hääletas seda teistmoodi, ei, Põhiseaduse Assamblee nüüd hääletaski seda otsust, kas siis Tartu rahuleping sisse panna või mitte. Ja enne selle otsuse hääletamist, enne selle otsuse hääletamist Tõnu Anton küsis inimeste käest, et ei tekiks mingeid kahtlusi, et kas tõesti piiriläbirääkimiste pidamine on siis võimalik või mitte, et Põhiseaduse Assamblee inimesed on ikkagi saanud aru, nüüd me räägime mitte enam õiguslikust lähenemisest, vaid arusaamisest, et läbirääkimisi on ikkagi võimalik pidada. Et teeme niimoodi, et hääletame seda, siis ka seda eksperdiarvamust või siis seda küsimust, kas Tartu rahuleping saab põhiseadusse kirjutatud. Et juhul kui saab sisse kirjutatud Tartu rahuleping, siis me siiski lubame läbirääkimisi, me ei nimeta siis neid isikuid kurjategijateks. See oli asja point. Ja sellises teadmises ka hääletati. Niisiis sai Tartu rahuleping sisse ja siit tuleb üksainus järeldus. See seisukoht, Antoni seisukoht ei olnud muidugi juriidiline seal, aga tuleb üksainus ja selge järeldus, et sellega sooviti maha võtta maha oht ja ähvardus selleks, et isikud, kes hakkavad läbi rääkima, et need ei muutuks automaatselt kurjategijateks ja põhiseaduserikkujateks, nii nagu on seda kõik juristid varasemalt öelnud ja nagu ilmselt saab ka aru rahvusvaheline juristkond. Ja sellega siis tekkiski selline arusaam, kuhu me ka jõudnud oleme, ja üks põhjusi, mis võimaldas tõepoolest pidada läbirääkimisi, aga ma rõhutan veel kord: ei Põhiseaduse Assamblee otsustest ega antud analüüsist ega antud selgitusest ei lähtu, et oleks võimalik ratifitseerida leping Venemaaga ilma põhiseadust muutmata.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea Paul! 1990. aastate lõpul, kui ma just olin piirivalves selle piirkonna ülem, kui hakati seda süsteemi looma ja arutama, siis üheks põhjenduseks oli poliitikute ja juristide poolt, kes täitsid seda ülesannet, et meil ei ole võimalik idapiiri tähistada, ilma et ta oleks lepingupõhine piir, sest kontrolljoonele, alguses oli niimoodi, et keelati panna isegi radaripositsioone, isegi torne ehitada, kõike. Ja ma sain sellest isegi päris tõsise peapesu, et ma tornid üles sinna panin. Ja see oli nagu üks põhjendus. Ja tänaseks on elu näidanud, et kontrolljoonele annab kõike teha, annab ka tarasid ehitada ja ja kõik arvestavad seda, et see ongi, täidab piirifunktsiooni. (Juhataja helistab kella.) Küsimus on selles. Kas need, kes jätavad hääletamata, kes süüdistavad meid just, et me oleme Vene agendid ...

Aeg!

Kas need äkki, kes jätavad hääletamata ...

Härra Breivel, aeg!

... ei ole tahtmatud või tahtlikud agendid? Mis sa arvad?

Jah, siin ka hea kolleeg Anti ju eelnevalt küsis. On küsimus selles, et kuidas suhtuda, see on see küsimus, kes siis tänase eelnõu puhul hääletavad kas vastu või ei hääleta üldse. Nagu ma ütlesin, et mina ei julge öelda sõna "agent", sellepärast et ma ei tea selle sõna "agent" legaaldefinitsiooni, kuidas seda täpselt siin käsitleda. Kuigi jaa, kui me jälle võttes õppust Venemaa poliitikast, siis võiks öelda, et jah, nad on agendid, kohe kindlasti, sellepärast et kõik, kes kuidagiviisi on seotud välismaa mõjutuste või välismaa rahaga, toetades välismaa poliitikaid Venemaa vastu, neid Venemaa arusaama kohaselt nimetatakse erinevalt agentideks, sealhulgas ka  juriidilisi isikuid, siis võiks jah nimetada neid agentideks. Kuid minu jaoks või minu arvates on kõige olulisem on ikkagi see, et need inimesed, kes seda eelnõu ei toeta, nad ikkagi annavad väga selge signaali meie enda rahvale, et põhiseaduses määratletud ja vabaduses kätte saadud tulemused ei ole vajalikud, neid on vaja revideerida, Tartu rahulepingut on vaja muuta, Tartu rahulepingu tingimusi on vaja muuta, põhiseadust on vaja muuta ja me peaksime ikkagi kingituse tegema Venemaale sellesama 5,2% territooriumi ulatuses. Neid põhjusi, miks nad sedasi mõtlevad, neid olla erinevaid, alates sellest, et mõnel on hirm ja mõnel on tahtmine lihtsalt teenida poliitilist profiiti. Neid võib olla väga erinevaid põhjusi. Aga jah, teatud mõttes ka agendid, miks ka mitte.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Kui võtta arvesse, et me oleme Riigikogu poolt kuulutanud genotsiidiks Venemaa tegevuse Ukrainas, siis ühtlasi tuleb tunnistada, et see ei ole kindlasti kaugeltki esimene kord, kui Venemaa Föderatsiooni tegevus on suunatud oma territooriumil või teistel territooriumidel, vallutatud territooriumil elavate rahvuste hävitamisele kultuuriliste meetmetega või jõhkra šovinistliku imperialismi survega. Ja nende rahvaste hulgas on selgelt ka vadjalased, isurid, setod, kelle ajalooline asuala jääb suures osas Tartu rahuga Eesti piiridesse. Nüüd, kas soov sõlmida piirilepingut, mis kingib nende rahvaste ajaloolise asuala genotsiidi toime panevale riigile ei ole mitte genotsiidile kaasaaitamine?

Aitäh! Ma võiksin öelda, et päris kindlasti on see kaasaaitamine, kuid ma kahtlustan jälle, omamata täpseid statistilisi andmeid, ma kahtlustan, et see genotsiid on juba ellu viidud ja võimalik, et nende põlisrahvaste esindajaid nendel territooriumidel ei ole enam või on neid nii väikses määras, et ei saa rääkida enam rahvast. Ma arvan, see genotsiid on läbi viidud.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Me teame ju, et Venemaal on piirivaidlusi ja territooriumide üle vaidlusi circa 10 riigiga, USA Beringi väinas ja Jaapanist rääkimata. Ja me oleme väga tublilt seisnud teiste riikide territoriaalse terviklikkuse eest nii Gruusias kui ka Ukrainas. Krimmi annekteerimist ja okupeerimist oleme teravalt hukka mõistnud, aga samal ajal on meil jõude, kes soovivad Eesti riigi täpselt samamoodi annekteeritud alasid ära anda ja kes täna väidavad, et selle deklaratsiooni tegemine, allkirja äravõtmine, tagasivõtmine piirilepingult olevat provokatsioon. Selle loogika järgi on provokatsioon ka Gruusia vastuhakkamine Vene agressioonile, ukrainlaste vabadusvõitlus enda riigi seismise ja territooriumi taastamise nimel. (Juhataja helistab kella.) Kelle huvides sellised süüdistused provokatsioonis on? Aitäh!

Aitäh sulle, Henn! Sul on märkus õige ja ma võin öelda, et väliskomisjoni istungil, kus ma viibisin seda eelnõu tutvustades, ka seal öeldi mitu korda välja, et siin on tegemist provokatsiooniga, kui me sellega edasi läheme. Nii et see hirm provokatsiooni ees on, istub meil teatud poliitikute poliitiliste skeemide sees kahjuks. Kahjuks see nii on. Alguse on see saanud ikkagi sellest, ma rõhutan, kurja juur on tegelikult ju Tarandis. Peaminister Tarandis, kes selle hambapasta tuubist välja pigistas. Väga raske on seda sisse tagasi saada, peaaegu võimatu, nagu me näeme. Kui valitsusjuht oli juba välja öelnud sellised sõnad, et me ei ole asjadest huvitatud ja terve riigi masinavärk peale seda on aastaid järginud seda instruktsiooni, siis on ka arusaadav, mikspärast see asi mõnede poliitikute geenides on. Nad kaitsevad seda loomulikult viimse veretilgani, sellepärast et neile tundub, et see võib olla õige. Aga ma rõhutan: see on vale. See on häbiväärne, see on kapitulantlik.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Muidugi jutt provokatsioonist lepingult allkirja tagasivõtmise kohta on lollus. Soomlased arutavad tänasel päeval tõsimeeli seda, et Ahvenamaad puudutavatelt lepingutelt tuleb Soome allkiri tagasi võtta ja Ahvenamaa uuesti militariseerida. Seda räägitakse Eduskunnas. Aga Ukraina sõjaväeluure ülem kindral Budanov andis ühe usutluse, kus ta arutleb Venemaa tuleviku üle. Ta ütleb, et Venemaa võib sõjast väljuda kahel moel. Esiteks, ta säilitab oma näo, öeldes, et Venemaa ei olnud initsiaator, ja süüdistab mingit hullumeelset väikest kääbust, kes sõja tekitas. Kuid ta on nõus tegema territoriaalseid mööndusi. Ta mõtleb okupeeritud Preisimaad ja Kuriili saari. Või siis Venemaa laguneb mitmeks tükiks. Kui need allkirjad meil ilusasti lepingul edasi seisavad, siis millised šansid mõlema stsenaariumi puhul oleksid Eestil need okupeeritud alad tagasi saada?

Aitäh sulle, hea kolleeg! Ma olen ise,võiks öelda 99,99% veendunud, et kogu see rassistlik kampaania sõjaga Ukrainasse lõpeb sellega, et Venemaa laguneb. Mina olen elanud selles veendumuses, selles teadmises ja usus. See lõpeb sellega, et Venemaa laguneb, mina olen selles veendumuses, elan selles teadmises ja usus. Ma ütlesin seda ka komisjonis. Võimalik, et see tundub sihukese teatud mõttes naiivse lootsena, aga ma ei ole kunagi ära unustanud, kuidas ma kaheksakümnendatel lootsin sinimustvalget näha Toompea tornis. See sai teoks ja ma usun, et ka see saab teoks.

Mis puutub allkirja, siis ma olen juba täna siin ütelnud paar korda, et selle allkirja hoidmise eesmärk saab olla ainult üks, ainult üks. Juhul kui tuleb teistpidi momentum, siis kiiresti see allkirjastatud leping tuua Riigikokku ja ratifitseerida Venemaa kokkulepe. Muud eesmärki sellel asjal ei ole. Teine variant on tõepoolest selline situatsioon lõpetada. Ja mis on meie otsuse eelnõu ainukene ja kõige olulisem sisu: Eesti Vabariigi lahtisidumine lõplikult sellest lepingust. Ja loomulikult see tähendab ka teistpidi seda, et kui tekib tõepoolest õiguslik vajadus midagi hakata täpsustama Venemaaga ja need tingimused, siis taas minnes tagasi Põhiseaduse Assamblee juurde, oleme omavahel kokku leppinud vähemalt, kuigi juriidiliselt väga kahtlaselt moel, me oleme kokku leppinud, et läbirääkimisi saab pidada. Peame läbirääkimisi võrdsetel alustel, mõistlikult, arusaadavalt, kui vaja, küsime rahva rahva käest. Kui vaja, muudame põhiseadust, nii nagu rahvas arvab, kõrgeim võim. Siis me saame edasi minna. Aga praegusel hetkel jah, nagu ma rõhutasin, et tegemist on kapitulantliku allkirjaga ja meil on äärmiselt vajalik anda see signaal rahvusvahelisele üldsusele, see signaal rahvale ja maale ja ennast, tähendab Eesti Vabariiki siduda lõplikult selles lepingust lahti. See on meie eelnõu eesmärk.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Teie entusiasm muidugi on muljet avaldav. Aga rääkides siis kapitulantlikkusest, minul on olemas pilt ja see on ka lihtsalt leitav teile, kuidas teie esimees Mart Helme on väga entusiastlik selle kapitulantliku lepingu allkirjastamisel esimest korda. Samuti on mul mälupilte, kuidas ta on väga uhke selle üle, et selle kapitulantliku piiri kehtestamisel taraga, ütleb ta, et see on puhtalt tema töö, tema on selle piiri rajaja, esimene, kes ehitab seda ebaseaduslikku piiri. Öelge, miks ta seda teeb. Kuidas seda siis praegu seletada teie jutu valgusel?

Suur tänu! Tähendab, tegemist on ikkagi, ma võiks öelda, valeväidete esitamisega või vähemalt eksitamisega. Sellepärast et kui me räägime sellest tara ehitamisest, siis tegemist on mitte piiri ehitamisega, vaid me räägime ikka kontrolljoonest ja kontrolljoonel füüsilise takistuse loomisega, mis oli meie üldiselt, meie riigi ootus selles olukorras, kui oli oodata põgenikekriisi. Nii et tegemist on sellise sammuga. (Hääl saalist.) Aga ei, selle kontrolljoonele põgenike takistamiseks, ebaseaduslike põgenike takistamiseks, ebaseaduslike migrantide takistamiseks see on täiesti kohane ja see on ka ootuspärane.

Mis käsitleb aga varasemaid aegu, mis on viidatud siis ilmselt nendele aegadele, kui oli selle piirilepingu algne allakirjutamise kampaania vist aastatel 2005 vist ilmselt, viide on vist sellele, siis ma ütlen pigem, et see ei olnud seotud mitte sellega, et Mart Helmele oleks see meeldinud, vaid see oli tema kui ametniku kohus tol hetkel, kui see oli eelduseks Euroopa Liidu ja NATO-ga seoses, mitte muuga.

Head kolleegid, selle küsimuse arutamisel on meil igalühel üks küsimus ühele ettekandjale. See ei ole meil praegu läbirääkimiste voor. Läheme edasi, rohkem küsimusi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Me toetame relvastuse ja rahaga riigi ja rahvana praegu Ukrainat. Ukrainat aidates me toetame seda põhimõtet, et Krimm ja Ida-Ukraina on jätkuvalt ja jäägitult kõigest hoolimata Ukraina osa. Ma küsin uuesti: kas need inimesed, Riigikogu saadikud, kes täna jätavad hääletamata või hääletavad vastu ehk siis ei toeta Eesti Vabariigi Tartu rahu järgset territoriaalset terviklikkuse säilimist praeguse olukorra valguses, kus Venemaa on rikkunud Ukraina territoriaalse terviklikkuse printsiipi juba aastast 2014, kas nad tegelikult pigem toetavad praegu Venemaa tegevust Ukrainas ja seda varjavad Ukraina lippu rinnas kandes?

Jaa, suur tänu sulle, Moonika! Sa iseenesest formuleerisid selle vastuse ka juba ära. Tõepoolest, see nii ongi, et need, kes tänast otsuse eelnõu ei toeta üheselt, nad ei toeta Eesti põhiseadust. Ja teiselt poolt nad toetavad Venemaa agressioonipoliitikat, Vene imperialismipoliitikat, sealhulgas Krimmi äraandmist, sealhulgas ka Donbassi äraandmist, sellepärast et, nagu ma olen täna öelnud ka paar korda juba, see tähendab seda: head Venemaa sõbrad, oodake 50, 60, 70 aastat, las nad vinguvad ja niutsuvad teie kallal, aga siis tulevad ukrainlased ise, kandikul toovad teile uue piirilepingu, kus Krimmi enam ei ole, kus Donbassi enam ei ole, kannatage natuke. See on täpselt seesama asi. Meie signaal on vastupidine.

Mis on protseduuriline küsimus, Mart Helme?

Minu teada, kui mainitakse kellegi nime, on tal võimalus vasturepliigiks ja antud juhul vasturepliik seisneb selles, et 1997. aastal, kui parafeerisime, mitte ei allkirjastanud ...

Härra Helme, see ei ole vasturepliigi koht. 

... kontrolljoone muutmise lepingu, kontrolljoone muutmise lepingu, ei olnud Ukrainas sõda ja oli vaja Eestile kõrvaldada takistus NATO-sse saamiseks.

See ei ole protseduuriline küsimus. Härra Helme! Palun kõikide tähelepanu! Nii, härra Mihkelson ja härra Helme. Härra Helme, teil oli protseduuriline küsimus, ma vastan teile. Härra Helme ja teised kõik, kes te soovite protseduurilisi küsimusi küsida. Esiteks, veel kord, protseduuriline on ette nähtud istungi läbiviimise korra kohta. Kui te oleksite küsinud, kas teil on õigus vasturepliigiks, ma oleksin teile vastanud: vasturepliigivõimalus on läbirääkimiste käigus. Kui läbirääkimiste käigus mõnda Riigikogu liiget nimetatakse, siis on võimalik tal tõepoolest vasturepliik kohapealt öelda, mitte siis, kui küsimuste käigus kedagi mainitakse. Palun jätke see meelde, palun ärge kuritarvitage keegi. Ma loodan, et ka härra Ligi ei kasuta praegu seda võimalust, et ta hakkab siin protseduurilise küsimuse raames sisulist küsimust või sisulist repliiki tegema.

Härra Ligi, mis on protseduuriline küsimus?

Jah, härra juhataja, ma just vastupidi jätan ütlemata selle, et tegelikult ju keegi ei ratifitseeri seda lepingut, see on tühi töö. Aga küsimus oleks mul olnud sellest, kas Mart Helme ikkagi võib protseduurilise küsimuse sildi all pidada läbirääkimisi.

Aitäh! Vastasin just sellele küsimusele: ei, keegi ei saa pidada küsimuste voorus, kasutades protseduurilise käemärki, läbirääkimisi. Palun hoiame kodukorrast kinni ka siin, muidu lähevad meie istungid lihtsalt kõik väga pikaks, kui me hakkame pidama protseduuriliste küsimuste raames vaidlusi, läbirääkimisi või midagi muud taolist. Selleks on oma vorm olemas, see on läbirääkimised, sõnavõtt kohapealt, vasturepliik, need on kodukorras toodud. Siim Pohlak, palun küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siin öeldi, et keegi ei tõtta ratifitseerima seda lepingut, eelkõneleja härra Ligi ütles. Ma tsiteerin nüüd välisminister proua Liimetsa 14. veebruaril siinsamas Riigikogu ees välispoliitika arutelul, kus ta ütles muu hulgas, et oleme jätkuvalt valmis piirilepinguga edasi liikuma, selleks on vajalik Venemaa poliitiline tahe. Tsitaat stenogrammist. Te olete osalenud selle eelnõu kaitsmisel erinevates aruteludes. Kas te olete aru ka saanud, millest tuleneb tänase koalitsiooni palav armastus selle piirilepingu vastu? Miks nad seda nii kangesti tahavad? Kas nad eitavad seda, et meil on 5,2% Eesti territooriumist okupeeritud, või tahavad nad lihtsalt lihtsameelselt selle maa ära anda? Te olete kindlasti osanud aruteludes. Mis seisukohad on teile kõlama jäänud koalitsioonipoliitikute poolt?

Suur tänu, Siim! Kõigepealt on minule jäänud küll üheselt ja selgelt mulje, et siin Reformierakond käitub analoogselt Keskerakonnaga. Nad hoiavad, nad hoiavad seda katelt n-ö kuumana, et juhul, kui tuleb momentum nende jaoks sobiv, et siis oleks võimalik Venemaaga kohe ka see leping lõpule viia ja ka Riigikokku ratifitseerimiseks tuua. Mul on mulje, et see on jäänud sellisena. Sest vastasel juhul, kui see ei oleks nii, siis ei oleks ka mitte mingit probleemi neil seda eelnõu toetada ja sellest lepingust lõplikult ja jäädavalt lahkuda. See on nüüd esimene küsimus.

Teine asi on veel ka see, et andes vastuse ikkagi selles, kuidas siis öelda, dialoogis, mida siis Jürgen Ligi ja Mart Helme siin pidasid, siis ma ikkagi rõhutan seda, et 1999. aastal, tegelikult oli see märts 1999, kui parafeeriti need lepingud, siis tollel ajal oli ikkagi Mart Helme suursaadik ja ta ei olnud mitte peaminister, välisminister ega valitsuse otsustaja, tema pidi tegema täpselt seda, mis oli tollal antud suunised. Ja see suunis oli väga lihtne. Meil oli ees NATO-sse liikumine, meil oli ees Euroopa Liitu liikumine ja selle sammuga, need sammud, mida tema tookord tegi, olid seotud ainult valitsuse suunisega, selleks et oleksid võimalikud nii NATO kui Euroopa Liit. Need olid tollal sellised asjad. Ei midagi enamat.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Kaasettekande teeb väliskomisjoni poolt Eerik-Niiles Kross. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mina peaksin väliskomisjoni poolt menetlusest rääkima pisut selle küllaltki huvitava eelnõu osas. Väliskomisjon arutas seda otsuse eelnõu kahel korral, 12. aprillil ja 19. aprillil. Sisuline arutelu toimus peaaegu ainult 12. aprillil. Paul Puustusmaa oli seal kohal eelnõu esitajate poolt ja rääkis meile laias laastus umbes sedasama, mida ta täna siit puldist juba pikalt rääkis. Kohale olid kutsutud ka eksperdid, kelleks olid Välisministeeriumist juriidilise osakonna peadirektor Kerli Veski, Riigikogu Kantselei asedirektor Tiina Runthal ning õigus- ja analüüsiosakonnast Triinu Põdramägi. Ma seda sisuarutelu pikalt ei kordaks, aga võib-olla märgiks ära, et nende õigusekspertide seisukoht selle eelnõu suhtes oli selline, et kuivõrd ei rahvusvaheline praktika ega ka Eesti õigus ei tunne sellist protseduuri nagu rahvusvaheliselt lepingult allkirja tagasivõtmine, siis selle tõttu on keeruline mõista, mis oleks sellise otsuse vastuvõtmisel selle tegelik õiguslik mõju, kuna Vabariigi Valitsus ei saa teha seda, mida eelnõu temalt küsib.

Nüüd, siin just eelnevalt Paul Puustusmaa ütles ühe huvitava mõtte. See teema oli just ka arutlusel, et kas allkirja saab tagasi võtta või mitte. Puustusmaa ütles, et rahvusvahelises õiguses tuleb käituda nii, nagu partner käitub. Et sealt saaks  nagu selle. Kuna justkui Putin on öelnud, et tema võtab piirilepingult oma allkirja tagasi eelmisel korral, siis me peaksime samamoodi tegema. Ma ei taha väga pikalt kommenteerida seda, mida Putin tegi või mitte, õiguslikult ta tegelikult ei võtnud allkirja tagasi, sest ka tema ei saa seda teha. See oli puhas selline siseriiklik kommunikatsioon, mida on ka suurel määral see tänane eelnõu. Rahvusvahelises õiguses ei tule käituda nii, nagu partner käitub, kui partner rahvusvahelist õigust rikub. Rahvusvahelises õiguses tuleb käituda nii, nagu rahvusvaheline õigus ette näeb. Ja see on alati olnud Eesti positsioon. Ma arvan, et me peaksime jätkama seda positsiooni, et me täidame oma seadusi kõigepealt ja siis täidame rahvusvaheliselt võetud kohustusi. Ja sellega me kaitsemegi seda normipõhist maailmakorda, mida me siin ka ukrainlasi toetudes üritame kaitsta.

12. aprillil sisuarutelu oli suhteliselt pikk. Peale eelnõu esitajate väliskomisjoni liikmetest keegi seda ei toetanud ja ka esitati mitmeid küsimusi selles osas, mis signaali see otsus vastuvõtmise puhul saadaks, sest korduvalt on esindajad väitnud, et nad saadavad väga olulise ja moraalse poliitilise Ukrainat toetama signaali, kui meie võtame vastu otsuse, millega me nõuame või teeme valitsusele ettepaneku võtta tagasi allkirjastatud lepingult allkiri. Ma pean tunnistama, et vaatamata tänasele pikale jutule, ma ei ole seni aru saanud täpselt, mis signaal see selline on ja kuidas on täpselt see meie piirilepingu allkiri ja selle tagasivõtmine või õieti selle tagasivõtmise võimatus seotud Ukraina sõjaga. Juhin tähelepanu ka, et territoriaalne terviklikkus ja õiguslik järjepidevus on kaks erinevat õigusinstituuti ja ei ole otseselt seotud. Euroopas ei ole praegu, kui Suurbritannia ja Portugal ja mõned sellised välja jätta, ühtegi riiki, kellel oleks täpselt samad riigipiirid, kui nad olid aastal 1939 ja nii edasi. Aga ma ei taha siin pikka õigusfilosoofilise ja ajaloolisse debatti laskuda.

Selle 12. aprilli arutelu käigus kokkuvõttes Välisministeerium ja muude eksperdid ja ülejäänud komisjoni liikmed peale eelnõu esitajate tõdesid, et sellisel kujul see eelnõu õiguslikult teeb ettepaneku millekski, mida õiguslikult teha ei saa. Tehti ettepanek ka teksti vastavalt muuta, sest selge see, et piirilepingu üle debati pidamine on tervitatav, kuigi me oleme mitmes Riigikogu koosseisus ja mitme valitsuse puhul alati jõudnud samale seisukohale, et Eesti Vabariigi valitsusel ja Riigikogul vastavalt seadusele on õigus pidada piiriläbirääkimisi ja on õigus sõlmida uusi piirilepinguid, nii nagu üks suveräänne riik seda teha saab.

Ühtegi parandusettepanekut sellele eelnõu tekstile ei tehtud. Ei oldud ka valmis eelnõu teksti muutma menetluse käigus, nii et esitatud kujul see siia saali tuli. 19. aprillil tehti vastavad menetluslikud otsused. Tol koosolekul sisuarutelu enam eelnõu enda suhtes ei toimunud, vaid toimus sama vaidlus, mis meil siin toimus päevakorra kinnitamisel, kas on vaja 51 poolthäält või on vaja lihthäälteenamust selle otsuse vastuvõtmiseks. Ja selles vaidluses ka komisjon 5 : 2 häältega leidis, et on vaja 51 häält. Otsustati tuua see eelnõu täna täiskogu täiskogu ette ja viia läbi lõpphääletus. Siin me nüüd sellega oleme. Aitäh!

Küsimusi ei paista. Siiski, Jürgen Ligi, palun!  

Aitäh! Küsiks sarnase küsimuse, mille ma küsisin eelmiselt küsijalt. Võib-olla ma eksin aastaarvuga, aga minu arust see oli aastal 96, mis ei ole praegu nii määrav. Mart Helme on öelnud venelastele suursaadikuna, et Eesti pool ei pea otstarbekaks nõuda piirilepingus Tartu rahu mainimist, kuna see on tupiktee ja niimoodi ei jõua me kunagi lepingu allkirjastamiseni. Ja leping käib muidugi selle kapitulantliku piiri suhtes. Ma saan aru, et olud ja hinnangud on muutunud, ma aktsepteerin seda. Aga siiski, kas väliskomisjonis on tõsist arvamust, et keegi hakkaks seda piirilepingut praegu ratifitseerima siin Riigikogus? Te olete öelnud, et seda tagasivõtmise protseduuri ei ole, küll aga ratifitseerimine ja mitteratifitseerimine, see valik on ju alles.

Vastupidi, väliskomisjonis on ka nende arutelude käigus korduvalt tõdetud, et praeguses olukorras Eesti kindlasti ei saaks seda lepingut ratifitseerida ja ei kavatse seda teha. Tegelikult ongi siin just nimelt Riigikogu roll. Valitsus on oma töö teinud – mitte see valitsus, vaid eelmised valitsused. Ja praegu õiguslikus mõttes meil see allkiri on antud, Eesti Vabariigil on antud. Seda tagasi võtta ei saa. Leping samas ei kehti. Kui Eesti Vabariik läbi oma valitud esindajate otsustab mitte sellesse lepingusse minna, siis seda saab teha sellisel moel, et ratifitseerimise eelnõu, kui see peaks kunagi siia saali tulema, tuleb tagasi lükata. Selleks on meil kõigil mandaat ja me võime seda teha. Nii saab sellest lepingust välja. Teine võimalus sellest lepingust kuidagimoodi väljuda või seda muuta on teatada Vene poolele, et me soovime hakata uuesti läbi rääkima. Selline võimalus õiguslikult on ka olemas. Selleks oleks tarvis arvatavasti jälle Riigikogu vastavat otsust. Sellist otsuse eelnõu ei ole seni keegi esitanud. 

Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh! Hea Eerik, kas sa võid mulle vastata, miks komisjon hakkas arutama seda küsimust, et kas siin peaks olema poolthäälte enamus või koosseisu häälteenamus. Meil on olemas kehtiv Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadus, mis ütleb ära need tingimused, millal on poolthäälte enamus ja millal on lihtne või koosseisu häälteenamus. Miks komisjon hakkas arutama seaduse rakendamise küsimust?

Teatavasti on meil praegu, see ei puuduta ainult seda eelnõu, vaid kõiki sarnaseid eelnõusid, on praeguses koosseisus, ma mälu järgi ütlen, veebruarist alates hakanud kehtima praktika, et juhatus, kes saadab mingisse komisjoni eelnõu, ühtlasi, kui see küsimus võib tekkida, palub komisjoni otsust. Nii et me lihtsalt täitsime juhatuse ülesannet. Ma ei taha kommenteerida seda, kas see on õiguslikult pädev. Isiklikult pean seda kummaliseks, meil on tegelikult vaja siin arvatavasti kodukorda täpsustada selles asjas üleüldse. Nüüd, kuna sa selle teema uuesti tõstsid, siis see küsimus antud otsuse puhul, ma olen selle loogikaga teataval määral nõus, et kuna ei ole seaduseelnõu, et valitsus ei pea eelnõu tegema justkui formaalselt, siis võiks nagu, tunduks loogiline, et võiks olla lihthäälteenamus. Aga teisest küljest pigem on, minu arvates sisuliselt on niimoodi, et kuigi ta on õiguslikult kaheldav, kas üldse saab sellist ülesannet valitsusele anda, minu arvates ei saa. Aga kui me proovime lähtuda eelnõu esitajate mõttest, mis on ühe rahvusvahelise lepingu, ühe korra juba Riigikogus ratifitseeritud lepingu ja Vabariigi Valitsuse poolt, Eesti Vabariigi poolt allkirjastatud lepingu muutmine, mis Eesti õigusruumis tähendab seda, et selline leping igal juhul vajab Riigikogu kahekolmandikulist häälteenamust, siis tegelikult loogiline oleks, et see otsus ei vaja mitte 51 poolthäält, vaid 68.

Tarmo Kruusimäe, palun! 

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Väliskomisjonis, ma kuulsin jah, te seda teemat ei arutanud, aga minu võib-olla lihtsalt kui õiguskomisjoni liikme jaoks on küsimus selles, et kui Eesti Riigikogu on juba otsustanud ratifitseerida ja ta on lisanud sinna ka niinimetatud preambula, mis võib-olla vastaspoolele ei meeldinud, viitega Tartu rahule, ja kui me nüüd saame teada, et see on kadunud sealt ministeeriumi vaikuses, siis ministeeriumis keegi on käitunud Riigikogu tahte vastaselt. Ja minu küsimus ongi: kas see dokument on siis mitteseaduslik, mittelegaalne, sest et ta ei ole, sest Riigikogu ei ole seda saanud otsustada? Riigikogu pani sinna sisse viite Tartu rahule ja nüüd see on ministeeriumi vaikuses on ära kadunud. Mis dokumenti me üldse menetleme?

Ma proovin nüüd küsimusest aru saada. Ma pigem seletan. Viide Tartu rahule lisati esimesel korral, kui piirileping ratifitseeriti Riigikogus, ja mitte lepingu tekstile ei lisatud seda, vaid see oli ratifitseerimisseadus, mis on siis n-ö kaaskiri, selgitav lõik selle kohta, et Tartu rahu kehtib. Mäletatavasti ratifitseeriti see leping Eesti Riigikogus, jäeti ratifitseerimata Vene Föderatsiooni Riigiduumas, pärast mida algas, mitu aastat hiljem algasid uued läbirääkimised, uued konsultatsioonid, mis Viini konventsiooni järgi on võimalik. Nii et see ratifitseerimisseadus, mis tol ajal tehti, on endiselt kehtiv ja kindlasti olemas. Lihtsalt lepingut ei ole. Leping – moodne sõna Eestis on "rauges" või ei jõustunud. Teisel korral, kui on üks lugemine siin toimunud, tollases ratifitseerimisseaduse eelnõus, mida ei ole vastu võetud, minu mälu järgi seda samasugust preambula lauset, ütleme, ratifitseerimise lauset ei olnud. Miks ei olnud? Võib vaadata eelmise korra protokollidest. Et kui kunagi peaks see tulema kolmandat korda siia saali ratifitseerimisele, kas see või mõni teine leping, siis võib selle sinna kindlasti lisada, kui ei ole juba lisatud.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Sellega oleme ettekanded lõpetanud. Läheme läbirääkimiste juurde. Läbirääkimiste käigus, meenutan, saavad sõna võtta fraktsioonide esindajad ja komisjonide esindajad. Palun, Henn Põlluaas Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit, palun.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Te olete kindlasti kõik näinud seda raamatut, artiklite kogumikku, mis kingiti kaks aastat tagasi Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud Tartu rahulepingu 100. aastapäeval. Ma loodan, et te olete seda ka lugenud. Siin on ka minu artikkel, mis on täiesti igavikuline oma sisult, ja seetõttu esmalt loen ma selle teile ette.

Kuigi 91. aastal taasiseseisvusime Eesti Vabariigi õigusjärglasena ja enamus maailma riike tunnustas Eestit kõigis tema tunnustes, kaasa arvatud Tartu rahulepinguga määratud piirides, on täna toimivaks piiriks niinimetatud ajutine kontrolljoon. Venemaa on rahvusvahelist õigust eirates annekteerinud Saaremaa-suuruse tüki Eesti territooriumist Narva jõe taga ja Petserimaal ning keeldub tunnustamast Tartu rahu kehtivust.

Õigusteadlane Enn Sarv on öelnud, et Tartu rahulepingu tähtsus avaldub eriti selles, et ta on proovikivi Vene tuleviku ennustamiseks. Kui Vene on Tartu rahulepingut uuesti tunnustanud, siis, ja alles siis, võime öelda, et Venemaast võib hakata lõpuks ometi demokraatiana asja saama. Senikaua peab Eesti Venemaalt nõudma vankumatult Tartu rahulepingu tunnustamist.

Kui alguses püsis meie välispoliitika just nende põhimõtete juures ja läbirääkimistele Venemaaga mindi okupeeritud ja annekteeritud Setomaa ja Narva jõe taguste alade tagasisaamise nõudega, siis varsti, 94. aastal toimus Eesti poliitilises diskursuses nihe. Suhetes Venemaaga hakati rääkima uuest idapoliitikast ja positiivsest hõlmamisest. Uus poliitika sai alguse eeskätt Lennart Meri initsiatiivil ja realiseerus niinimetatud juulilepetes, millega jäeti Eestisse 20 000 Nõukogude ohvitserist sõjaväepensionäri koos peredega, kokku ca 100 000 inimest, kelle lahkumise kohta oli president Arnold Rüütlil president Jeltsiniga suuline kokkulepe tehtud. Loobuti erinevalt Lätist ja Leedust okupatsioonikahjude kompenseerimise nõudest ja Tartu rahuga määratud piiri taotlemisest. Aluseks võeti ENSV piirijoon ja läbirääkimisprotsess salastati.

Kokkuvõttes asuti legaliseerima rahvusvahelise õiguse vastast olukorda ja okupatsiooni, kuigi meid toetas rahvusvaheline õigus ja maailma avalikkus. Eesti rahvas sai uue piirilepinguga tutvuda alles peale selle esmakordselt allakirjutamist Paeti poolt Moskvas 2005. Selgus, et toimunut ei olegi võimalik nimetada läbirääkimisteks, sest lõpptekstis polnud enam ühtegi algselt Eesti-poolset tingimust. Debatti ega referendumit ei korraldatud ja leping sõlmiti ilma, et rahval oleks olnud võimalus arvamust avaldada.

Riigikogu ratifitseeris selle avalikkuse vastuseisust hoolimata, 82% vastu, ja viis lõpule selle, mille Stalin kunagi alustas. Eesti oli valmis rahuajal vabatahtlikult ja tasuta loobuma kõigist oma õigustest, osast riigi territooriumist ning soovis seadustada ebaseaduslikku piiri. See on pretsedenditu, seda enam, et piirivaidlusi on Venemaaga enam kui 10 riigil, USA-st ja Jaapanist rääkimata. Toona jäi asi toppama Riigikogu poolt lepingu ratifitseerimisseaduse preambulasse, mitte lepingusse lisatud viite tõttu Tartu rahule. Kremlile see ei meeldinud ja ta teatas allkirja tagasivõtmisest. Sellist reaktsiooni ei osanud muidugi meie loovutuspoliitikud oodata. Peale seda püüti olukorda lahendada Tartu rahulepingule viitamisest loobumisega. Kuid erinevalt Eestist pole Vene duuma uue lepingu esimest lugemist teinud. Me oleme teinud seda mitu korda. Õnneks on läinud need kõik prügikasti koosseisu vahetusega.

Kui 2005 põhjendati lepingu vajadust valega, et sellega ei saa Eesti Euroopa Liitu ega NATO-sse – saime –, siis täna ei püütagi seda põhjendada. Räägitakse ainult headest suhetest ja jumal teab millest, vajadusest asi lõpule viia. Aga kas Läti, kes 2007 sõlmis lepingu, loobus enda Abrenest, kas nende suhted on kuidagi paremad? Ei ole! Head suhted Kremliga, võti selleks asub vaid nende käes ja sõltub nende tahtest ja Eesti järjekordne järeleandmine ei muuda mitte midagi. Teeb meid vaid maailma silmis naeruväärseks.  Agressorile kingitusi ei tehta. Eriti absurdne on see peale Gruusia sõda, Ukraina ründamist ja Krimmi annekteerimist.

Ja rohkem ma siit edasi ei loe, teil kõigil on võimalus seda lugeda, aga ma olen ka kahe käega siiamaani selle taga, mis siia on kirjutatud. Ja nüüd ma räägiksin natukene sellest tänasest olukorrast. Me oleme siin kuulnud, justkui ei olekski Riigikogu teatud erakondadel – ma võin nad ette loetleda: Reformierakond eeskätt, sotsid ja Keskerakond – vähimatki soovi piirilepingut enam sõlmida, aga see ei vasta tõele. Me mäletame kõik väga hästi, kuidas Reformierakonna välisminister Marina Kaljulaid lausa valetas meil siin, kuidas mingisugust okupatsiooni ei olegi, Petserimaa ja Narva-tagused alad ei ole okupeeritud. Ma ei tea, mis ime läbi see küll Venemaa kätte sattus.

Me oleme kuulnud seda, kuidas tänase valitsuse välisminister on kuulutanud siitsamast puldist, et me peame sõlmima piirileppe Venemaaga, alles veebruaris. Nii et see tahe tegelikult on. Miks muidu keeldutakse deklareerimast, et me võtame allkirja tagasi sellelt piirileppelt, me ei lähe sellega enam edasi, selle koht on prügikastis. Põhjus ongi ainult selles, et ühel heal hetkel see loovutuslik ja äraandlik piirileping ikkagi ära teha.

Öeldakse, et me ei saa allkirja tagasi võtta. Juriidiliselt tõesti, aga me saame deklareerida, valitsus saab Riigikogu otsuse põhjal deklareerida, et me ei lähe sellega edasi, võtame allkirja tagasi, lepe läheb prügikasti. Ja kui Venemaa seda tegi, siis ju Riigikogu aktsepteeris seda. Mindi uuele ja veelgi häbiväärsemale leppele, kus Tartu rahulepingu viide preambulas visati prügikasti.

Ja kas me tõesti räägime ka Gruusiale ja eriti Ukrainale, et oodake, oodake natuke, mõnekümne aasta pärast saate Venemaale ära kinkida okupeeritud, annekteeritud alad ja kõik on OK. Millist eeskuju me anname sellega, kas te mõtlete ka natukene? (Juhataja helistab kella.) Ja jutt sellest, justkui meie allkirja tagasivõtmine provotseeriks ja oleks kuidagi enneolematu – siis, kuulge, kas te ütlete ka ukrainlastele, kui nad võitlevad enda territoriaalse terviklikkuse eest, et tegemist on provokatsiooniga? (Juhataja helistab kella: "Aeg!") Sellised jutud on kasulikud ainult Kremlile, mitte Eestile, ja kes sellega välja tulevad, vajuge või maa alla! 

Isamaa fraktsiooni nimel Raivo Tamm, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Raiuge või tükkideks, see tükk, kuhu külge suu jääb, ütleb: Eesti piir on Tartu rahulepinguga paika pandud. See kõrgkool, kus mina kõrghariduse sain, õpetati mind olema ja elama nii, et siin ma olen ja teisiti ma ei saa.

See Tartu rahuleping ja Eesti piir Tartu rahulepingu järgselt on minu poliitiline kreedo. Seda rääkisin mina Jõgevamaal ja Tartumaal ringi käies Riigikokku kandideerides. Ja ma olen siiani tänulik nendele inimestele, kes andsid hääle minu poolt. Ma sain üle ootuste palju hääli. Siin saalis ma olen korduvalt näinud inimesi siia pulti tulemas, et tegelikult ma ei kavatsenud täna siia üldse tulla. Siis mina tahan öelda, et tegelikult ma kavatsesin täna siia pulti tulla. Aga fraktsioon jõudis ette ja tegi ettepaneku, et mina kõneleksin täna fraktsiooni nimel. Nii nagu ma olen tänulik oma valijatele, kes minu siia minu poliitilise kreedo põhjal valisid, olen ma väga tänulik fraktsioonile, et mind volitati täna siia kõnelema tulema.

Jah, ma arvan, et see uus leping, mida on soovitud sõlmida, kuhu on allkiri antud, tuleks denonsseerida. Sellist lepingut ei ole vaja. Meie ütleme Isamaa poolt, et Eesti piir on paika pandud Tartu rahulepinguga ja nii on. Mingeid uusi lepinguid sõlmida ei ole vaja. Ja võtame Jaapanist eeskuju. Ootame, kannatame. Nii nagu agressor on öelnud Ukrainale, kannata ära, kullakene, nii Eesti rahvas ütleb, et kes kannatab, see kaua elab. Ootame ära oma õige hetke, oma õige aja.

Ma ei tea, kas teil, siin saalis viibijatel on keegi kunagi varba peale astunud või varba peal seisnud. Kuidas see olukord on lahenenud? Eesti riigil seistakse praegu varba peal. Kuidas see olukord laheneb? Selleks ei pea varbaid ära lõikama, kui keegi su varba peal seisab.

Ootame ära õige hetke. Elagu vaba Eesti! Aitäh!

Rohkem fraktsioonidel ... Siiski, Reformierakonna fraktsiooni nimel Marko Mihkelson, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Reformierakond ei toeta antud eelnõu ja seda mitmel põhjusel. Esimene ja kõige olulisem põhjus tegelikult on see, et õigupoolest sellist eelnõu ei peakski me Riigikogus arutama, sest ettepandut ei ole võimalik valitsuse poolt ellu viia. Eesti on õigusriik ja me peaksime väga täpselt ka siin oma otsuseid tehes järgima seda, mida me siseriikliku seadusandluse, kui me silmas peame välissuhtlemisseadust, aga ka rahvusvahelise õiguse, nagu Viini konventsiooni alusel teha saame või teha ei saa.

Näiteks siin üks vaidlus, mis on olnud ka selles osas, et milline võiks olla selle otsuse eelnõu hääletusmandaat või ‑kvoot, 51 või mitte, see siis ju iseenesest, et seda, et üldse sellist ettepanekut teha, peaks ka siseriiklikku seadusandlust muutma ja võimaldama näiteks siis välissuhtlemisseaduse alusel, et Eesti, erinevalt paljudest teistest riikidest, omab õigust rahvusvaheliselt antud lepingutel, mis veel parlamendis ratifitseeritud ei ole, allkirja tagasi võtta.

Siin on räägitud ka sellest, et justkui peaks lepingu denonsseerima. Lepingut ei saa denonsseerida siis, kui seda lepingut ei ole parlament ratifitseerides heaks kiitnud. Seetõttu ka kogu see arutelu on siin mõnes mõttes alusetu. Jah, ma saan aru, et tal on, omab sellist poliitilist külge ja tausta, aga kindlasti ei ole see kohane Eesti Vabariigile, kes käitub nii siseriiklikus, aga ennekõike antud hetkel ja antud juhul rahvusvahelises plaanis, rahvusvahelist õigust, rahvusvahelise õiguse alusel antud kohustusi, võetud kohustusi täites. Ja see on ka üks põhiline argument, põhiline liin, mis on olnud meil nendes debattides läbi 30 aasta.

Teine selline oluline moment, mis on ka siin esile eelnõu algatajate poolt toodud, et justkui piirilepingu teemaga on vahetult seotud küsimus, kas rikub või muudab põhiseadust. Ka selles osas on 30 aasta jooksul korduvalt ka siin saalis läbi veetud debattide käigus jõutud ühisele arusaamisele, ka õiguskantslerid, kõik, kes on Eestis olnud selle 30 aasta jooksul, on andnud ühese ja selge seisukoha: just nimelt seesama § 122 võimaldab Eesti Vabariigil oma riigipiiri määratleda Tartu rahu piiri järgselt ja rahvusvahelisi lepinguid sõlmides, selleks kui on vajalik määratleda piirijoone uus kulgemine. Ja seda on, selle alusel on Eesti Vabariigi erinevad valitsused, ka erinevad parlamendid tegutsenud 30 aasta jooksul järjekindlalt. Ja on ka siin saalis peetud debattide alusel jõutud kogu aeg ühele ja samale arusaamisele, et Eesti Vabariigil on oluline rahvusvahelise õiguse ja tänapäeval kehtivate lepete alusel riigipiiri määratlemine kõigi oma naabritega, ennekõike Venemaa Föderatsiooniga.

Üks oluline moment muidugi situatsioonis, mis puudutab 24. veebruari järgset maailma, 24. veebruar 2022. On täiesti ilmne ja üheselt selge, et sellises rahvusvahelises olukorras Eesti Vabariik, Eesti Vabariigi parlament, ka Riigikogu ei saa liikuda edasi selle leppe ratifitseerimise suunas ja seda kavatsust ei ole ka Vabariigi Valitsusel, sest sarnast lepingut meile siia esitatud ei ole, et me seda siin saalis menetleda saaks. Ka selles küsimuses puudub ju tegelikult asjakohane vaidlus praegu, kui me mõtleme, et me peaksime seda küsimust siin sisuliselt arutama. Ja võib-olla veel üks selline aspekt, mida on siin esile toodud. See on mälukild varasemast ajaloost.

Ma võtaks veidi aega juurde.

Palun! Kolm minutit.

Kui korduvalt on eelnõu toetajad rõhutanud ka seda, et millist eeskuju me anname, kui Eesti järgib rahvusvahelist õigust. Me anname väga selget eeskuju Ukrainale, Moldovale, Gruusiale, teistele riikidele. Just nimelt läbi selle, nii nagu ka Lennart Meri presidendina on öelnud ja korduvalt on seda ka meelde tuletatud: Eesti jaoks on oma väike tuumarelv just nimelt rahvusvaheline õigus, rahvusvahelisest õigusest kinnipidamine, selle alusel käitumine, selle alusel oma partnerite ja liitlaste jaoks usaldusväärne olemine, etteennustatav, ka selles mõttes olemine. Ja see on hästi oluline ka läbi selle, et kuidas meie oleme saavutanud oma liikmelisuse nii Euroopa Liidus, NATO‑s ka läbi selle, kuidas Eestit tuntakse maailmas kui usaldusväärset partnerit rahvusvahelises suhtlemises.

Kui kellelgi on arvamine, et üks leping, kaasa arvatud siis antud juhul piirilepingust rääkides, võiks justkui tekitada küsimusi, et kuidas me saaksime piirilepingut käsitleda ajal, kui toimub kusagil mõne riigi territoriaalse terviklikkuse lõhkumine või okupeerimine Meenutame üheksakümnendate aastate algust, väikene mälupilt. Maikuu 1995, Kreml, Mart Helme on just andnud üle oma suursaadiku volikirjad Boriss Jeltsinile. Hetk hiljem annab ta intervjuu Postimehe ajakirjanikule, kelleks oli toona mina Moskvas. Ja Mart ütles toona oma eelolevaid tööaastaid Moskvas kirjeldades, et minu kõige tähtsamaks ülesandeks siin saadikuna saab võimalikult kiiresti Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu läbirääkimine ja sõlmimine, sest see on Eestile väga oluline. Ma lihtsalt tuletan meelde, et täpselt samal ajal, kui Mart sellest rääkis, käis sõda Tšetšeenias, tuhanded tšetšeenid hukkusid. Moldovas Transnistria oli Venemaa kontrolli all. Sarnaselt oli Venemaa oma imperiaalset poliitikat läbi viimas Lõuna-Kaukaasias. Kahjuks ei midagi erilist, ei midagi erinevat sellest, mida me näeme täna.

Aga veel kord lõpetuseks rõhutan, et kindlasti tänases rahvusvahelises olukorras ei ole see küsimus aktuaalne. Riigikogu ratifitseerimismenetlust ju läbi ei vea ja seetõttu ka antud küsimuses seisukoha võtmine on asjakohatu ja Reformierakond kindlasti hääletab sellele ettepanekule vastu. Aitäh!

Vasturepliigi soov on Mart Helmel. Palun!

Aitäh! Nüüd olen mina risti ja põigiti hambus, just nagu ma oleks midagi väga kurja teinud. Ma tuletaksin siiski meelde kõigile inimestele, et aastal 1995 ei olnud sellist olukorda rahvusvaheliselt nagu praegu. Riik, mis ei pea ise kinni rahvusvahelistest lepingutest, mis on välja arvatud näiteks Euroopa Nõukogust, ei ole enam seesugune rahvusvahelise õiguse subjekt, nagu ta oli 1995. aastal. Riik, mis on okupeerinud oma naaberriikide territooriume – Lõuna-Osseetia, Abhaasia, Ida-Ukraina, Krimm – ei saa olla partneriks, kellega meie peame endiselt just nagu lähtuvalt rahvusvahelisest õigusest, just nagu midagi ei oleks juhtunud, oma vahekordi korraldama. See on täiesti arusaamatu lähenemine, see ei vasta reaalsusele ja teha mind just nagu vastutavaks selle eest, et 1995. aastal ei osatud kõike seda ette näha – noh, see on lihtsalt naeruväärne. Aitäh!

Aitäh! Ma küll ei kuulnud ei Henn Põlluaasa ega Marko Mihkelsoni kõnedes Jürgen Ligi häält ega nime, seega ma ei saa vasturepliigiks sõna anda. Vasturepliigile vasturepliiki teha ei saa. Selleks et vasturepliiki teha, peab olema mainitud Riigikogu liiget läbirääkimiste käigus, mitte vasturepliigi käigus. Ehk vasturepliigile vasturepliiki teha ei saa. Nii. Sellega oleme läbirääkimised lõpetanud. Läheme hääletuse juurde. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi selle eelnõu lõpphääletus, nagu ma ütlesin.

Head kolleegid, palun korraks tähelepanu. Enne kui me hääletuse juurde läheme, tuletan meelde, et selle eelnõu juures muudatusettepanekuid ei esitatud. Seega panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele võtta tagasi allkiri 18.02. 2014. aastal alla kirjutatud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vaheliselt piirilepingult" eelnõu (540 OE). Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 28, vastu 53 ei leidnud eelnõu toetust.

Meie tänane teine päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu (552 OE) esimene lugemine. Ka siin on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Palun ettekandjaks Ivari Padari. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud härra juhataja! Koolitoitlustamise ajalugu taasiseseisvunud Eestis ja tema selline nagu riigipoolse suunamise protsess on olnud üle 20 aasta pikk. Mul endal oli au 1999 tollase põllumajandusministrina siin Riigikogu ees tutvustada sellist asja nagu koolipiimaprogramm, mille eesmärk oli motiveerida läb itoetuste koole rohkem kasutama kodumaiseid piimatooteid. Tollastes oludes olid just tekkinud väikepiimatöötlejad, kes piirkondades tegutsesid, tootsid näiteks kohalikku jogurtit. Taheti anda neile võimalus, et koolides lastele piimatooteid propageerida, ja teiselt poolt siis anda võimalus koolitoidus osaleda kohalikel talumeestel.

Sellest on nüüd pikk aeg möödas ja sellele koolipiimaprogrammile on juurde tulnud kooliköögiviljaprogramm ja lihtsalt selline heade toidutavade propageerimise programm. Suurusjärgus 3 miljonit eurot makstakse koolidele välja läbi Põllumajanduse Registrite ja  Informatsiooni Ameti, suurem osa vahendeid on Euroopa Liidu vahendid.

Ühel hetkel, ma arvan, et see võis olla Siim Kallase valitsuse ajal, 2000 alguses, kus sellele koolitoidule, koolipiimale ja kooliköögiviljale lisandus tasuta koolitoit. Ja need mahud olid märksa suuremad. Tasuta koolitoit, mis tänasel juhul on küll siis formuleeritud mitte kui tasuta koolitoit, vaid kui lihtsalt riigipoolne tugi 1 euro ulatuses ühel koolipäeval – need suurusjärgud on kusagil 25 miljonit eurot riigieelarvest iga-aastaselt. 

Mis selle koolitoidu tähtsus siis on? Me oleme rääkinud koolitoidu puhul sellest, et eelkõige väga paljudele lastele on see võib-olla ainuke soe toit päevas. See on siia sotsiaalne pool. Aga sellel asjal on veel mitmed pooled, mis vajaksid ülerõhutamist. Minu jaoks on oluline see, et läbi selle koolitoidu, kui sellele koolitoidule on piisavalt vahendeid, propageeritakse õiget toitumist. Ja teine asi, mis on väga tähtis ja mis on siin kõikvõimalikel põllumajandusteemalistel aruteludel tulnud üles, tegelikult ikkagi propageeritakse kodumaise, lähedal kasvatatu tarbimist, mis on ääretult tähtis.

Ja kui me siin arutasime kas või Riigikogu maaelukomisjonis talvel seakasvatuse olukorda, et Eesti seakasvatus on väga suure surve all, sellepärast et kusagil Euroopas on palju liha üle, ja kui me jõudsime aruteluga selle peale, et aga miks Skandinaavia nii palju ei kannata sellistes olukordades sellise sisse tulnud surve tõttu, siis üks väga staažikas Eesti toiduainetööstuse veteran rääkis, et vot Skandinaavias on selline asi, et kuidagi maast-madalast harjutatakse sellega, et eelista eelkõige kodumaist. Ja sealt on tulnud see hoiak, et kui on ka suur impordisurve ja kui see hind on isegi mõnevõrra madalam poes, siis ikkagi eelistatakse kodumaist. Ma arvan, et koolitoidul ja koolitoidu propageerimisel on siin selline oluline roll.

Lisaks, kui rääkida veel koolitoidust, siis on väga positiivsed arengud, mis sellise pilootprojektina praegu koolitoidu puhul toimub. See on see, et kusagil üle 40 kooli on sellises võrgustikus, kus 20% koolitoidust on mahetoit, ja Maaeluministeerium on leidnud võimaluse seda toetada. Ja see on väga hea, et ta sellise pilootprojektina praegusel juhul on pihta hakanud. Enne, kui selliste asjadega üleriigiliseks minna, tuleb need asjad väiksemas kogukonnas ära katsetada, kuidas nad tööle hakkavad.

Kui rääkida nüüd koolitoidu rahastamisest, siis omavalitsused on käitunud erinevalt. On omavalitsusi, kes on koolitoidule lisaks toonud ka lastevanemate osaluse, ja seda, ma saan aru, saab teha sellisel juhul, kui volikogu vastava otsuse teeb. On omavalitsusi, kes seda on teinud, ja neid, kes mitte. Koolitoitlustamise puhul on ka niimoodi, et on omavalitsusi, kellel on enda kokad, on omavalitsusi, kes on teinud hanke ja hanke võitja siis kooli toitlustamist korraldab.

Aga kus on siis tekkinud probleem? Probleem on tekkinud sellega, et tegelikult selle aasta algusest – mul on siin tabeleid saadetud näiteks jaanuari ja märtsi kohta – on koolitoidu komponendid on kallinenud, võib öelda, tugevalt kaks korda. Senise rahaga välja ei tule. Omavalitsustel on omad piirid, kui palju nad suudavad tänasel juhul, kui on niigi kindlasti palju kohustusi, mis omavalitsuste lisaks tulnud, juurde maksta. Ja on selge, et ääretult oluline oleks, et riik oma panust suurendaks. Punkt üks. 

Punkt kaks: on tekkinud olukorrad, kus hanke võitjad, kes nendest sõltumata põhjustel ei suuda neid hankeid täita, on sunnitud oma lepingud lõpetama. Ja olukorras, kus nad on lepingud lõpetanud, tänane riigihanke seadus ei anna neile võimalust uuel hankel osaleda. Ja ma arvan, et meil on riigihanke seaduse puhul vaja mõtelda, millised oleksid kriisiajal oluliselt paindlikumad momendid, et need ettevõtted, kelle puhul on nii, et nendest sõltumatutel põhjustel nad ei suuda hanget täita, siiski oleksid võimelised ka nendel uutel hangetel osalema.

Nii et need kaks punkti on esitatud esitatud eelnõu sisu. Need on need asjad, mis vajaksid praegusel juhul kiiremas korras otsuse langetamist. Aga kui vaadata mõnevõrra pikemas perspektiivis, siis kindlasti koolitoidu teema vajab siin Riigikogus sellist suuremat arutelu. See on selline õige mitmeharuline teema. Ja üks suur asi, kus on vajalik leida selline üle-eestiline võimalus, on täpselt see, millised need hanked on ja kuidas neid hankeid saaks niimoodi korraldada, et kodumaine korralik tooraine jõuaks meie koolidesse. Ja siin on ka tegelikult mõtteid ja meil on ka näiteid, kuidas on käitutud teistes Euroopa Liidu riikides. Nii et palun väga, soovin teie toetust. Tänan!

On ka küsimusi. Kalvi Kõva, palun!  

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Hea Ivari! Mul küsimus selline, ma vaatasin, et sa ei rääkinud [sellest], aga tuleta meelde, mul ka neid viimaseid numbreid ei ole. Tervislik koolitoit väga olulisel määral koosneb ka aedviljadest, aedviljad on tervislikud asjad vaieldamatult. Ja aedviljade hind [on] üksjagu [kõrge], seal on ka ju käibemaks, on ju. Läti on siin aastaid tagasi, paar aastat tagasi käibemaksu langetanud allapoole – mis see Läti number seal oli, äkki üheksa – muudest toiduainetest. Kui ka Eestis seda käibemaksu hinda aedviljadel näiteks või mahetoidul alandada, siis kindlasti väheneks koolitoidu maksumus. Äkki sa oskad öelda, mis see Läti kogemus näitab? Mis siis saanud on Lätis?

Läti kogemuse kohta on meile teadaolevalt kaks analüüsi: üks, mis näitab seda, et tegelikult see ei õigustanud ennast, ja teine, mis ütleb, et see tegelikult ikkagi motiveeris rohkem köögivilja tootma. Selles suhtes, nagu mina olen aru saanud, siis Läti kogemuse puhul see, mis puudutab tarbijat ehk poes kättesaadavust, siis poes kättesaadavuse puhul märkimisväärset hinnalangust ei olnud. Aga mis puudutab Eesti konteksti, siis Eesti kontekstis kindlasti on mõistlik kaalumise koht see, et kui me praegusel juhul räägime koolitoidust, koolitoidu edendamisest ja sellest, et sinna mahekomponenti juurde tuua, siis mahepõllumajandustoodete käibemaksu erisus, millel ei ole väga suurt mõju riigieelarvele, aga millel on väga suur mõju sellele, et oleks motiiv rohkem toota, sest koolitoiduga on üks probleem: me võime teha häid plaane, kuidas näiteks mahetoodanguga koole toita, aga paraku seda toorainet on napilt kätte saada, kõige rohkem tänasega kartulit.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma kiiruga proovisin kaasa mõelda, millised võiksid need võimalused olla, juhul kui valitsuskoalitsioon ei toeta seda eelnõu. Lihtsalt nad võib-olla ei saa aru, et hinnad on kallimaks läinud ja täna on lihtsalt neil, kes peavad seda teenust pakkuma, on keerukas. Olles ise kokana töötanud, ma leian, et me võiksime sealt kolme komponenti kasutada. Esimene on see töökasvatus, mis oleks kooliaia näol. Sealt saaks võib-olla enda maitserohelise midagi sügiseks ikka, suvel võib-olla jah, ei oleks ta hooldatud. Teine küsimus, kas oleks võimalik kasutada ka niinimetatud toidupanga asja, ehk siis realiseerimistähtaja ületanud, aga veel kõlblikku asja võiks ka kooliõpilased saada, kasutada, suu magusaks teha. Ja ringmajandus, kuivatatud leivast on väga hea teha ju kalja, kuivatatud saiast, riivsai juba iseenesest, mis tähendab, et ka kooli sihuke sotsiaalne ettevõtlus võiks areneda.

Jaa, sellest on ka varem räägitud. Kõik me ju mäletame omast koolipõlvest, et meil need kooliaiad olid ja töökasvatus sealt tuli. Ma arvan, selle kooliaia teemaga on üks asi, et väga paljud asjad, mis on kinni selles, kas koolijuht, et kas ta leiab mahti ja võimalust põhitegevuse kõrvalt, mille nimeks on kindlasti lastele tarkuse andmine ja hariduse andmine, selliste teemadega tegelemine. See, mis puudutab toidupanga teemat, siis ma ütleksin, et las toidupank jääb tegelikult nende tegevuste juurde, mis praegusel juhul neil on. Aga seda toidupanga tegevust kindlasti saaks nagu veelgi mõistlikumaks teha. Ja ma tean, et ka näiteks toidukapid, mis on praegusel juhul kusagil erinevates Eesti kohtades, ma tean, et veterinaar- ja toiduamet, vist põllumajandusamet on praegu nimi, kes on ka siin tegelikult teinud nagu sellist parimat, et sellised toidukapivõimalused oleksid kättesaadavad. Aga see, et kõikvõimalik muu teema, nagu te rääkisite, korilusega kooli poole pealt, eks see on ka selline asi, et a) seal on mingid normid kindlasti olemas, mis puudutab toiduhügieeni, ja b) noh, eks ta on ikkagi jällegi õpetajate poolt poolt kinni. Ma kujutan ette täiesti, et kui kusagil ümber kooli on õunaaed, miks ei võiks siis neid õunu seal kuivatada.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Selles, et omavalitsustele tuleks ka koolitoidu osas täiendavat toetust anda, arvestades hinnakasvu, pole üldse mingit kahtlust. Pigem on küsimus selles, et mis on see meetod. Mida sa arvad, kas oleks targem iga korraga tulla siia Riigikogu ette ja hakata seda menetlema või tasuks üks kord ikkagi võtta see omavalitsuste toetusmehhanism ja finantsautonoomia niimoodi ette, et omavalitsustele oleks tagatud normaalne tulubaas ja me ei peaks siin arutama selle üle, et kas nüüd kapsa hind on kasvanud 20 senti või 30 senti? Miks – sa oled ka pikema kogemusega – Riigikogu seni ei ole tahtnud omavalitsuste tulubaasi normaalseks viia?

Sellest on, lugupeetud kolleeg, tõesti väga palju juttu olnud. Kõige rohkem oli sellest viimati juttu siis, kui oli haldusreform. See oli siis tükki juba viis aastat tagasi, kui me haldusreformi siin arutasime ja kui mina olin ka lühikest aega siin riigireformi probleemkomisjoni esimees. Ka tol ajal olid Rahandusministeeriumiga need arutelud, et kui haldusreformi teemad saavad ühele poole, maavalitsuste funktsioonid saavad ära jagatud, siis järgmine etapp on see, et me võtame pulkadeks lahti, mis on KOV‑i kohustused ja kuidas KOV‑i raha peab tulema. Me kõik teame tänasel juhul, et nagu väga jõuliselt Rahandusministeerium tänasel juhul selle asjaga välja ei ole tulnud, ehk meie asi on täna Rahandusministeeriumi käest küsida, et kus on ja kuidas tuleb.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mul on hea meel, et selle teemaga siin Riigikogus ollakse, sest ma võin julgelt öelda, et olles eelmisel sajandil Jõgeva Vallavolikogu esimees, siis ma koolitoidu tasuta toomise tõin üldse Eestisse, ma arvan, esimesena Soomest, kuna Soomes see tasuta on.

Aga räägiks sellest, et tegelikkuses on ju probleem ka selles, et osad omavalitsused maksavad kinni kõik kommunaalkulud ja palgad. Ja teised omavalitsused ju hankega, riigihankega tellivad omale selle teenuse. Juba seal on suur vahe, kas sul sisendkulud on toiduhinnas või mitte. Kas te selle eelnõu tegemise ajal arutasite ka seda, kuidas see süsteem võrdsustada? Sest tegelikkuses paljud omavalitsused täna maksavad ju enamus asju kinni ja ainult toidukaubad on. Ja kui jutt oli enne köögiviljadest, siis köögivilja hinnad küll, ma vaatan, mitte ei ole kasvanud, vaid on langenud poodidesse. Aga veel kord küsimus: Kas te arutasite ka seda, et võrdsed tingimused oleks kõikides koolides?

Jah, aitäh! Tegelikult see ongi üks selline sügav teema, mida siin ka ei suuda lõpuni rääkida. Nagu ma ütlesin, omavalitsused on käitunud väga erineva mustriga. On tõesti need, kes on kuulutanud hanke välja ja kõik. On neid, kes on võtnud kokad palgale ja kombineerivad mitmest osapoolest kokku ja põhimõtteliselt lapsed on toidetud. Selles suhtes on nii, et mingid asjad, kus me võiksime riigis mõtelda, et nad võiksid olla standardsed, eks ju, ühised lähenemised. Aga teiselt poolt ma mõtlen ka seda, et kui me selliseid ühiseid lähenemisi mõtleme, siis kusagilt kandist läheb omavalitsustele jätta võimalust, et neil on oma nägu selle asja kujundamisel. Mõlemat poolt tuleb vaadata, aga selge, et ... Täiesti ma võin näite tuua, et Euroopas alati küsitakse: "Mis teil piima omahind on?" Keegi Euroopast seda ei julge ütelda, sellepärast et see on niivõrd keerulistest elementidest koos. Täpselt samamoodi on praegusel juhul väga keeruline ütelda, milline on portsu koolitoidu hind, sellepärast et omavalitsuste vahelised erinevused on väga suured.

Nii et vastuseks ütlen ühte asja: on teatud tegevused, mida tuleks see üleriigiliselt harmoniseerida, hangete puhul.  Näiteks üks asi, mis on selge: kui on hange, siis on ta ju üle Euroopa Liidu, kõik saavad oma pakkumisi teha, millele me midagi vastu ei saa ütelda. Teiselt poolt on kindlasti need võimalused, kus hankes on sees näiteks need parameetrid, mis viitavad toiduainete värskusele, ja see tähendab seda, et seda tuleb varuda lähedalt.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, ma tänan teid väga särava ja selge ettekande eest. Nagu me kõik teame, on täna meil kolm kriisi korraga: sõda Ukrainas, toiduainete hinnad ja teised hinnad on kõik lakke tõusnud. Nälga me küll ei jää, aga mure on muidugi sellepärast, et tervislik toit jõuaks iga lapse söögilauale. Kas me võime ka koolitoidu juures rääkida ka toidujulgeolekust?

Jah, saab küll. Selles suhtes, et kui ma enne rääkisin kas või sellest, mis puudutab seda, et lapsed saaksid õige varasest east kaasa sellise kogemuse, et väärtustada kodumaist toitu, siis see on tegelikult üks nurgakivi toidujulgeolekus. Mis meil toidujulgeolekuga on? Meil on mitu probleemi toidujulgeoleku puhul. Üks tõsine probleem siin talvel oligi niimoodi, et kui kusagil Euroopa servas parasjagu jäi hästi palju sealiha üle, siis see tuli Eesti turule ja Eesti seakasvatajad panid uksed kinni. Justkui midagi pole ütelda. Aga kusagil riikides on see, Skandinaavias näiteks, et lihtsalt see kultuur on selline, et ei, me kõigepealt, sõltumata sellest, mis on hind, tarbime enda oma ja alles siis teeme uksed valla. Nii et selles suhtes on niimoodi, et see on selline oluline aspekt toidujulgeolekuarhitektuuri ülesehitamisel, et väärtustataks omamaist, ja tegelikult on see ka teadlaste poolt ära märgitud – ma usun, et see on tõepärane –, et oma geograafilisest areaalist toodud toiduained on kõige paremini omastatavad.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui koolitoidu hind oli veel 78 senti, siis oli meie tublidel vangidel 1,3 eurot. Ma ei tea, milline see praegu on, aga kõik meie 2400 vangi jälgivad ka kindlasti arutelu siin. Milline see seis on praegu? Kartuli hind, mis on tõusnud 120% ja tatral 140%, kindlasti mõjutab ka vangide toidu hinda. Kas on plaanis sotsiaaldemokraatidel seista selle eest, et kõigil arvestatakse energia ja toiduainete hinna tõusu?

Jah, kahjuks tuleb ütelda, et ega mina ei oska vangide söögiratsioonist midagi arvata, selles suhtes ja kui palju see hind ka on. Eeldatavasti võib arvata, et toidetakse kolm korda päevas ja sealt on need hinnavahed. Minu jaoks on, me võime väga paljudes valdkondades ütelda tänasel juhul, ka sellesama konkurentsiseaduse muudatuste puhul, et aga meie! Ma ei tea, teedeehitus või mis tahes. Igal pool, kus on hinnad, on lõhki ja hinnad on lõhki selle poole pealt, et lihtsalt energiakandjad on need hinnad lõhki ajanud. Ma lihtsalt antud kontekstis pean ääretult oluliseks, et see koolitoidu teema oleks nagu läbi räägitud, mõistlikult ka eelarve poolelt ära turvatud, et see oleks nagu selline esimene asi. Ja kui siin oli juttu, ka härra Kokk rääkis sellest oma Jõgeva kogemusest ja Soome kogemusest, siis mis siis soomlased tegidki. Soomlastel oli sõjajärgne kõige raskem aeg, ränk aeg, kus maksti tagasimakseid siis Nõukogude Liidule. Ja nemad panid nagu nuia paika koolitoidu, mis on siiamaani. Ehk siis selge, et jah, mina ei oska vangide ratsiooni kohta, isiklik kogemus puudub, aga see, mis puudutab koolitoiduasjasid, siis need võiks ju kõikide muude asjade kontekstist välja võtta ja võtta nagu prioriteediks.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea Ivari! Loomulikult teema, mis puudutab koolitoitu ja neid võimalusi pakkuda tervislikku ja mõistliku hinnaga toitu meie lastele, on äärmiselt oluline. Tean seda väga hästi olles ise ka ühe kooli hoolekogu esimees, see teema kogu aeg tuleb meil esile. Eriti distantsõpe koroona ajal näitas, kui paljudele lastele normaalne soe toit ongi üks kord päevas ainult kättesaadav. See üks euro, mis Eesti riik annab kohalikele omavalitsustele, ilmselgelt on ajale jalgu jäänud ja selle raha eest ei ole võimalik pakkuda kvaliteetset, tervislikku, maalähedast, mahedat ja eestimaist toitu. Neid argumente sa oled oma ettekandes piisavalt palju esile ei toonud. Aga oled sa oma peas seda arvutanud ka ja mõelnud, eriti endise rahandusministrina, mis nii-öelda õiglane riigipoolne toetus võiks olla, et me saaksime sellega hakkama, eriti need omavalitsused, kes praegu ei pane midagi juurde.

Sellepärast ka see meie Riigikogu otsuse eelnõu on ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele. See formaat on meil olemas: ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele.  Riigikogus niimoodi pastakast välja imeda ja täpselt seda, mis on õige, on ääretult raske. Ilmselgelt see, mis puudutab ühe euro pealt kahe euro peale tõstmist, see on suurusjärk 25–30 miljonit eelarves. See on see suurusjärk. Aga selge, ehk sinna vahele jäävad ka kõikvõimalikud kompromissid. Nii et siin see asi on. Kui riik on ükskord hakanud riigieelarvest toetama kooli toitlustamist, siis peaks olema ikkagi väga mõistlik, läbimõeldud ja selline progressiivne tegevus. Ei saa selle koolitoidu puhul narrust mängida, et lapsed sööksid kolm korda nädalas laevastiku makarone. Makaronõ po-flotski.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Raha on alati ühiskonnas üks osa probleemist. Teine pool puudutab Euroopa Komisjoni algatust kogu rohepöörde temaatikas sellest, kuidas toidu kvaliteet ei ole Euroopas hea, kuidas CO₂ antud sektoris väga palju toodetakse, ja on tuldud välja programmiga "Talust taldrikule". Kas te selle eelnõu koostamise kontekstis arutasite tegelikult ka seda mudelit, mida minu meelest pigem peaks siin parlamendisaalis ühel hetkel arutama, kuidas see siis päriselt peaks Eestis juhtuma? Me teame ju, et üks osa sellest püüdest ongi tagada kvaliteet võimalikult kodu lähedalt. Aga tänane õigusruum ei pruugi alati selle poolt olla. Kas te arutasite seda teemat ja kui arutasite, et kas ka selle algatuse kontekstis on midagi teoksil?

Aus vastus on see, et see konkreetne eelnõu tuli selle pealt siia lauda, kus siis omavalitsused võtsid ühendust ja ütlesid niimoodi, et pill on lõhki. Et kes on hanke kaudu siis endale toitlustaja võtnud, et ei suudeta tegutseda. Aga nüüd, kui ma olen, nüüd sellest on juba kaks kuud hakkab mööda minema, ma olen, mul on tulnud nüüd analüüsida kogu seda koolitoiduprotsessi mitmelt poolt ja kõik need asjad, mis te ütlesite, "Talust taldrikule" teema ja siis see jalajälje teema. Nii nagu mina tean, Taanis on koolitoitlustamine nagu väga selgelt rakendatud nende printsiipidega, mis mõõdab seda jalajälge. Selle jalajälje puhul on, ma võin küll eksida, aga suurusjärgus 250 kilomeetri kauguselt ümber kooli, kus võiks olla nagu see areaal, kust toiduained jõuaksid kooli. Aga ma ütlen niimoodi, et see on selline asi, mis ma nüüd järgmisena tahan läbi analüüsida ja isegi vist lausa tuua siia Riigikokku esinema Taani eksperdid, kuidas nad seda teinud on ja mis siis juhtus. Aga selge, et seda rohepööret ja rohelist mõttelaadi ei saa mitte kusagil nagu mõistlikult rakendada, kui sellega kaasneb meeletu transport ühest maailma otsast teise. Andke andeks, näiteks Eesti puhul, et mina ei saa aru, mis imega peaks Lõuna-Euroopast vedama vett Eestisse. Lihtne näide. Kui see transpordikomponent on jätkuvalt sees, no mis rohepöördest me räägime toidulaual.

Jaak Juske, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Ivari! Kindlasti väga vajalik ja asjakohane algatus ja eelnõu. Olukorras, kus toiduainete hinnad põrutavad lakke, mis laastab omakorda perede rahakotti, on igati vajalik, et noored saaksid vähemalt korra päevas korraliku koolilõuna, kvaliteetse lõuna, tervisliku lõunasöögi. Aga nagu sa ka siin eelnõus tood, eks ole, need numbrid, kui palju on toiduainete hinnad tõusnud, ka koolitoidu kulu, on sul olemas ülevaade, et kui palju see toiduainete väga kiire hinnatõus, järsk hinnatõus on koolitoidu kvaliteeti juba halvendanud?

Ma tean seda, et kõik koolid väga tõsiselt tegelevad sellega, et kvaliteet ei langeks. Ja siiamaani on sellist halba tagasisidet väga vähe olnud kuulda. Ma tean, et siin kusagil keegi rääkis Tallinna koolidest, kus on midagi toimunud, aga selge on üks: sarnase rahastamisega lihtsalt muud varianti ei ole, kui kvaliteet kukub. See ongi see asi, et kui sellele asjale piisavalt õigel ajal tähelepanu ei pöörata, siis kvaliteet kukub.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõesti, elu on kallimaks läinud, inimestel on olukord raskem ja kahtlemata mõjutab see ju näiteks ka vaesemaid peresid, kus kohas võib-olla sooja toitu kodus anda ei saa, siis selle võrra on koolitoit oluliselt tähtsam.

Aga minu küsimus on nüüd järgmine. Teatavasti, ma saan aru, Eestis nii palju vist mahekartulit ei kasvatatagi, kui koolid võiksid tahta seda mahekartulit. Ja teine teine mure on see, et ainult mahetoidust rääkides, siis see võib tulla ka kuskilt välismaalt, mitte Eestist. Peaks olema võib-olla kaks asja koos, et tervislik Eesti toit, kas ta on mahe ja ta peaks olema kooli lähedalt. Öelge palun, lihtsalt mitte rahastamise suurendamisest rääkides, mis selle koolitoidu juures, tegelikult selle otsuse juures, veel peaks kaasnema, et Eesti põllumajandus võidaks ja need koolid ja lapsed võidaks tervisliku toidu näol.

Aitäh! Ma vaatan väga suure põnevusega seda pilootprojekti, mis Lõuna-Eestis praegu toimub, kus on üle 40 kooli, kes on võtnud endale eesmärgiks mahetoitu koolimenüüsse rohkem tuua. Selle asja teine pool on see, kes on need koordineerijaid ja korraldajad, aga tegelikult ka ju räägivad läbi kohalike talumeestega, et saada kindlust selles, et see tooraine olemas oleks. Ja ma tunnistan ausalt, see on väga keeruline probleem. Sellepärast, et Eestis näiteks maheköögivilja kasvatamine, meil ei ole ta eriti tuult alla võtnud. Meil on niimoodi, et tõesti nagu kartuli mingil määral, aga ka kõige muu köögivilja puhul on nii, et õnnestumisi on vähe. Nii et selle asja teine pool on kindlasti see põllumajanduslik pool. Ehk koolide piirkonnad leiaksid need talud, kellega saab stabiilselt koostööd teha. Just see stabiilne koostöö ja tarnekindlus on olnud mahetoodanguga varustamisel suur mure.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Rahanduskomisjon arutas ka koolitoidu teemat ja seal haridusministeeriumi seisukoht selles küsimuses oli selge: nende prioritee eelarveläbirääkimistel on õpetajate palk. Mis on täiesti arusaadav, sest haridusministeeriumile on seatud ka sellised, ma ei tea, tulemuseesmärgid, mis puudutavad hariduse kvaliteeti, õpilaste väljalangemise vähendamist, üldse kooli sellist heaolu, aga see ei puuduta koolitoitu. On arusaadav, et nende fookus, eriti sellises rahapuuduse olukorras, kus õpetajate palgad inflatsioonist maha jäävad, on õpetajate palk. Kas ma saan õigesti aru, et tegelikult see, et meie lapsed saaksid kvaliteetset toitu ja kohalikku toitu, on poliitilise vastutuse võtmise küsimus, on poliitilise otsuse tegemise küsimus ja tegelikult siin selle saali vastutus? Me ei saa lükata seda eelarveläbirääkimiste kaela, kus haridusministeerium peaks selle teema eest seisma, aga arusaadavalt see ei ole nende prioriteet. Aitäh!

Tegelikult niimoodi ongi, et kogu see koolitoidu teema on mitme ministeeriumi haldusalas ja selle tõttu me eile arutasimegi siin koolitoidu asjatundjatega, kes siis vastutab. Maaeluministeerium vastutab ühe poole eest, mis on siis koolikava, mis on suurusjärk 3 miljonit, pluss maheprojekti 1 miljon juurde, ligikaudu 4 miljonit. Ja teiselt poolt on kohalikel omavalitsustel läbi toetusfondi pealetulev toetusraha suurusjärgus 25 miljonit ja omavalitsused minu andmetel panevad juurde 15 miljonit. Üle Eesti on umbes selline hinnang olnud. Ja nüüd ongi nii, et vaieldamatult see vajab ka siin Riigikogu arutelu. Riigikogu arutelu tegelikult peaks olema näiteks kas või sellises vormis, et  on maaelukomisjoni ja kultuurikomisjoni ühine arutelu, kus räägitakse asi lahti kõigepealt. Noh, olgu see pealkiri kas või "Kuhu liigud, koolitoit?". Tuleks see asi lahti rääkida, sest et ta läheb kuidagi meist praegusel juhul mööda. Läheb eelarvesse raha, aga mille jaoks, on nagu natukene mõtestamata. Nii et kindlasti Riigikogu peaks need arutelud siin koos ministeeriumidega maha pidama, see on meie töö.

Indrek Saar, palun!

Aitäh, hea Ivari, selle ettekande eest ja selle teema tõstatamise eest! Kas sa oskad selles keerulises olukorras kirjeldada, kui nüüd riik täiendavaid vahendeid ei leia, mis siis tegelikult juhtub? Arvestades, et nende pakkujate hulk ilmselt on piiratud, osad neist enam ei kvalifitseeru tänu sellele, et nad ei ole suutnud oma eelmist lepingulist kohustust täita, mis siis tegelikult sügisest saama hakkab? Mida see tähendab kohalikele omavalitsustele, mida see tähendab nendele teenusepakkujatele, aga eelkõige, mida see tähendab nendele lastele, kes koolis on harjunud sooja toitu saama?

Aitäh! Ega siin ongi nii, et siin sõltub väga palju riigi kõrval kohalikust omavalitsusest, tema jõukusest, kes jaksab pasunakoori üleval pidada, et ju seal jaksatakse ka koolitoidule juurde anda. Aga kohalike omavalitsuste puhul on ju niimoodi, et me oleme ju, me näeme seda asja, ega selles sõjaolukorras kohalikele omavalitsustele tuleb väga palju kohustusi järjest juurde erinevates valdkondades. Me ei saa nagu lõputult loota, et kohalikele omavalitsustele juurde annab. Nii et mis siin on, kui kohalikel omavalitsustel on võimalused, siis makstakse juurde ja kvaliteet ei kuku. Kui omavalitsusel need võimalused puuduvad, on risk, et kvaliteet kukub. Ja eks see asi tulebki nüüd nagu kinni püüda ja garanteerida see, et kõikides Eesti piirkondades lapsed saaksid kvaliteetset koolitoitu.

Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Selle päevakorrapunktiga on niimoodi, et kummalegi ettekandjale saab esitada ühe suulise küsimuse. Nüüd tuleb kaasettekandja, rahanduskomisjoni liikme Dmitri Dmitrijevi kord ja ka talle on võimalik kõigil üks küsimus esitada. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu käesoleva aasta 11. ja 18. aprillil. Eelnõu tutvustas algataja esindaja Riina Sikkut, osaliselt ka Haridus‑ ja Teadusministeeriumi esindajad.

11. aprilli koosolekul märkis Haridus‑ ja Teadusministeeriumi esindaja Liina Põld, et üldhariduskoolide õppurite koolilõunatoetust omavalitsustele ja teistele koolipidajatele tõsteti neli aastat tagasi 78 sendilt ühele eurole. Vahepealsel ajal on tõusnud nii toiduainete toorhinnad kui ka omavalitsustepoolsed rahastamisvajadused koolipersonalile. Nad on nõus, et valdkond võib vajada rahastust juurde. Ta tõi välja ka järgmised taustaandmed: 2022. aasta andmete põhjal eraldab riik koolitoidule 30,4 miljonit eurot, sellest on üldhariduskoolide toetus 24 miljonit eurot aastas, omavalitsused panevad 12 miljonit eurot juurde. See sisaldab ka lapsevanema osalustasu, kus volikogud on selle kehtestanud. Samas ta märkis, et on plaanitud kohtumine linnade ja valdade liiduga ning Vabariigi Valitsuse hariduseelarve läbirääkimiste töörühmas, 11. mail on seda teemat põhjust kindlasti arutada. Haridus‑ ja Teadusministeeriumi arvestuses on tegemist nii‑öelda hariduse abiteenusega ja nende prioriteet ministeeriumi vaates on eelkõige hariduskulude kompensatsioon ning ennekõike õpetajate palga kasv.

Komisjon jätkas eelnõu arutelu 18. aprillil. Komisjonis tekkis arutelu komisjoni liikmete vahel otsuse eelnõu esimese punkti üle, kus Andrei Korobeinik näiteks arvas, et arutelu on vajalik, sest hinnad on tõusnud, samas koolilõunatoetuse suurus ei ole tõusnud. Aivar Koka sõnul peaksid ka kohalikud omavalitsused kindlasti panustama. Aivar Sõerd märkis, et riigieelarve koosneb paljudest komponentidest ja ühe teema esiletõstmine ei ole eelarve tegemisel hea tava, eelarve on tervik. Dmitri Dmitrijevi arvates on teemapüstitus õige, kokkulepe tõusvate hindade puhul tuleks leida, ja kui me tahame, et lapsed oleksid terved, tuleb panustada lisaks liikumisele vabas õhus ka tervislikule toitumisele. Jürgen Ligi sõnul ei tohiks koolitoidu küsimust käsitleda moel, et toidu kvaliteet sõltub riigi poolt lisatavast rahast, laste toitlustamine ei kuulu riikliku teenuse hulka ja hariduses on mitu olulist prioriteeti, näiteks õpetajate palgad.

Pika arutelu kokkuvõttes otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 3. mail, määrata juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni liige Dmitri Dmitrijev ja mõlemad otsused on vastu võetud konsensuslikult. Aitäh!

Ja on ka küsimusi. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teie sellest kokkuvõttest jäi pigem nagu kõlama see, et koolitoidueraldis üks euro on nagu probleemi lahendus, et tõsta õpetajate palka. Kas siis kuidagi nagu toimus ka diskussioon? Küll Maaeluministeeriumi esindaja ütles, et probleem on olemas, haridusministeeriumi esindaja ütles, et see on kõrvalteenus. Kas täna siis on laual valitsusel diskussioon, et seda mitte toetada, sellepärast et see 27 miljonit pigem tuleks kasutada õpetajad palgatõusuks? Või sain ma õigesti aru?

Kokkuvõtlikult ma pigem ütleksin niimoodi, et nii ministeerium kui ka komisjoni liikmed kõik olid ühel meelel, et probleem on olemas tõusvate hindadega ja sellega, et koolilõunatoetuse summa oli tõstmata juba mitu aastat. Samas, komisjoni liikmed olid erineval arvamusel, kuidas selle probleemiga tuleb tegeleda ja kui kiiresti ja kes peaks sellega tegelema.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma sain aru, et teie isiklikult väga toetasite nende probleemipüstitust ja lahenduste otsimist komisjonis, kui ma nüüd kuulsin sellest protokolli ettelugemisest, aga samas üks kolleeg arvas, et see üldse ei peaks olema just nagu riigi mure ega riigi pakutav teenus, unustame ära selle mure. Milline on teie isiklik seisukoht selle koha pealt, kas ei peaks olema jätkuvalt riigi toel pakutav soe lõuna meie lastele ja kas sellel teemal üldse tekkis diskussioon komisjonis või oli vaikiv nõusolek sellise seisukohaga?

Nagu ma enne ütlesin, meil tekkiski diskussioon selle otsuse eelnõu esimese punkti kohta, mis tegelikult käsitlebki sama koolilõuna temaatikat. Ja kuna ma siin olen komisjoni esindajana puldis, ma väga isiklikust seisukohast rääkida ilmselt ei peaks. Aga ma lihtsalt viitan, et meil tasakaalustatud toitumisest räägib nii näiteks "Rahvastiku tervise arengukava 2020– 2030", samas ka toitumise ja liikumise roheline raamat. Ma arvan, et see on piisav vastus.

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Kas komisjonis oli ka arutelu selle üle, et selline täiendav, lisanduv surve kohalike omavalitsuste eelarvele tähendab jälle paar-kolmkümmend miljonit eurot aastas täiendavat kulu, mida kohalikel omavalitsustel ilmselt ei ole kavandatud? Teie koalitsioonipartner on siin korduvalt rääkinud, et kohalikel omavalitsustel on raha küll ja veel. Antud teema puhul oleks kohane ilmselt kasutada võrdlust "nagu putru". Et küll nad saavad sellest ise huviharidusse täiendavaid vahendeid panna, seda võib rahulikult kärpida ja nii edasi ja nii edasi. Kas komisjon arutas seda, et kui see täiendav kohustus ka kohalike omavalitsuste kaela jääb, siis kuidas kohalikud omavalitsused oma eelarvetega selle aasta lõpuks ja ka järgmisel aastal hakkama saavad?

Aitäh küsimuse eest! See problemaatika oli küll arutelu käigus üles tõstetud, samas ei olnud pakutud lahendust. Seega jäidki komisjoni liikmed eri seisukohtadele selles osas. Samas pean märkima, et ilmselt see ongi teema, mida tõesti tuleb linnade ja valdade liidul ehk kohalike omavalitsuste nimel kohe üles tõsta nüüd siin 11. mail toimuval eelarve läbirääkimiste töörühma koosolekul ja püüda sellega liikuda edasi koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga, et leida ikkagi mingisugune lahendus.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Kui me räägime siin koolitoidurahast, siis tekib alati küsimus, kust seda toitu ostetakse, mis raha eest ostetakse. Kui me läheme kauplustesse, siis erinevates kauplustes, ükskõik, alates piimast ja lõpetades kapsaga, on hinnad väga erinevad. Ühes poes saab pirni 99 sendi eest, teises poes tuleb maksta selle eest 3 eurot. Kui tõstetakse hinda koolitoidul, kas kuskil peaks olema ka lahendus, et teatud toiduainetele on pandud lagi, millega peaks kokku ostetud olema? Ja samas, kas peaks ka olema lahendatud, kuidas kohalikud põllumehed saaksid oma piirkonna koolidele toiduaineid müüa kuidagi lihtsustatud korras, või peaksid nad olema kõik hangetega? Mis on sinu arusaamine sellest?

Aitäh! Nii peenelt me küll komisjonis seda ei arutanud. Enda poolt ütlen nii palju, et koolitoidu eesmärk on ikkagi pakkuda võimalikult tervislikku ja tasakaalustatud toitumist meie noortele. Ma arvan, et sellest eesmärgist tuleb lähtuda, kuidas tehniliselt lahendatakse toiduainete ostu küsimus. Seda meie siin ei pea lahendama. 

Kõik, jah? Siis on küsimused läbi ja saame lugeda selle ettekande lõpetatuks. Läheme läbirääkimiste juurde. Läbirääkimiste soovi on avaldanud Anti Poolamets. Palun!

Hea aseesimees! Lugupeetud ametikaaslased! Eelnõu esitajad on tõstatanud olulise teema. Samas peab tõdema, et galopeeriva inflatsiooni tingimustes, kus me pole jõudnud mitte üksnes Euroopa esiviisikusse, vaid saavutanud mitteauväärse esikoha, vajavad kõik fikseeritud summadega seotud eelarverahad läbivaatamist, sest nad kaotavad tohutu kiirusega ostujõudu. Tõsi, kõike ei jõua korraga korrigeerida, aga leian, et selle eelnõuga alustame korrigeerimist õigest kohast. Alustame lastest.

Toitlustuse kvaliteedi teema kerkib ühel või teisel moel ikka ja jälle. Tavaliselt selgitatakse vastuseks, et praeguse rahastamise eest kvaliteetsemat toitu pakkuda ei saagi. Aga kvaliteetne ja mitmekesine koolilõuna peaks olema eeskujuks ka nendele kodudele, kus krõpsud ja kokakoola ja muud kaalukasvatajad on halvaks harjumuseks.

Laste ülekaal kasvab kiiresti. Ülekaal ei ole jätnud puutumata isegi noorsportlasi. Uurijad ütlevad, et rasvunud laste puhul ei piisa soovitusest liikuda keskmiselt 60 minutit päevas. Kui samal ajal ei suudeta söömisharjumusi kontrolli alla hoida, tuleb kehalise aktiivsuse osa tunduvalt suurendada, 90 minutini päevas või rohkem. Ülekaalu ja rasvumisega aitavad võidelda muu hulgas puu‑ ja juurviljad. Kui lapsel tekib näljatunne, võiks ta seda kustutada tükeldatud toore köögiviljaga, ütlevad toitumisteadlased. Porgand, kapsas või kurk võiks olla lastele kogu aeg koolides kättesaadav. Õnneks näitavad uuringud, et puu‑ ja juurvilja söömine kasvab. Kui meil on kvaliteetse, mitmekesise, asjatundjate poolt tervislikkuse alusel valitud koolitoidu pakkujad eeskujuks, siis levivad targad toitumisharjumused üle riigi. Koolitoit ei tohiks olla kehvake nagu Elsa Gretškina ajal. Mäletate, milliste krõbedate nimedega koolitoitu tituleeriti?

Kui juba hinda tõsta, siis nii, et oleks tagatud tuntav tõus toidu kvaliteedis, mitte ainult järgilohisemine inflatsioonile. See võiks olla selline raskuspunkt, kus me jätame lastele sellise mälestuse, et meid toideti koolis hästi. See on sõjaväega samamoodi. Kui sõdur tunneb, et on hästi toidetud, siis tunneb justkui selja taga oma rahva toetust. Ma mäletan seda erinevust, kui Meegomäel lahingukoolis olid kodumaised tootjad kuldkollaste kartulitega. Oli selline tunne, et kohe oma rahvas toidab. Aga kui riigihanked läksid kehvemaks ja kehvemaks, kartul toodi Poolast, toidu kohta ei osanud enam midagi öelda, lihtsalt toit, epiteedid kadusid ära.

Kui me ei suuda tasuta õuna pakkuda ilma Euroopa Liidu programmideta, siis on meie võimekuses midagi väga viltu ning sõltuvusfilosoofia on võtnud uued mõõtmed. Tallinna koolides toitlustati 2021. aasta ühishanke tulemustel õpilasi kaks korda odavamalt kui näiteks Tallinna vangla kinnipeetavaid. Kriitikute sõnul ei saa see tulla mujalt kui toidu kvaliteedi arvelt. Krõpsud, saiakesed kooli kohvikust.

Probleemid on toidutalumatusega. Lapsed, kes ei talu näiteks piima, neil jääbki tihti söögiks vaid kaks korda nädalas supp ja kartul kastmega. Lõunasöök võiks olla toekam, arvestades, et eriti maakoolides kulub lapsel kooli ja koju jõudmiseks rohkem kui kaheksa tundi. Proovige ise vastu pidada kaheksa tundi kausitäie supiga.

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Paljude laste jaoks on koolilõuna ainuke sooja toidu kord päevas. Õpetajate Lehe artiklis kirjutas Kiltsi kooliõpetaja Mari-Vivian Ellam: "Küllap pole saladus, et tasuta koolitoit on suurele osale Eesti peredest suureks abiks. Töötanud õpetajana väikses maakoolis ja näinud, kuidas koolivaheajal mõned lapsed lausa silmanähtavalt kõhnusid, oli minu esimene mure pärast eriolukorra välja kuulutamist, mis saab vaeste perede lastest." Ja ärme unusta, et vaesuses elavate laste osatähtsus oli 2020. aasta andmete põhjal 2,7% ja suhtelises vaesuses elavate laste osatähtsus 15,5%. Vahel tuli koolilõuna eest lastelt ka kiidusõnu. Täna oli magustoiduks puuviljasalat. Miks ei võiks meile kogu aeg nii head toitu pakkuda? Sellist, mis lastele maitseb. Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringust tuli välja, et kuni 11-aastastest sööb hommikusööki umbes 70%, siis näiteks 15-aastaste tütarlaste seas oli ligi 40% neid, kes ei söö hommikul enne kooliminekut üldse.

Kasvavad kulud teevad praeguse koolitoidu hinnaga majandamise aasta-aastalt keerulisemaks, mistõttu tooks lisaraha olulist leevendamist mitmekesisema menüü pakkumisel. Elukallidus ja kokkade palgad liiguvad suurel kiirusel eest ära. 19% inflatsiooni tingimustes tõusevad toiduainete hinnatõusud ka sõja tõttu lakke. Iga päev tulevad ajakirjanduse vahendusel murelikud sõnumid. Eurostati kiirhinnangu andmetel on meil euroala kiireim hinnatõus. Praeguses lisaeelarves peaks kajastuma ka sammud galopeeriva hinnatõusuga toimetulekuks. Toit on kahe kuuga kallinenud 8%. Nii kiiret toiduainete hinna tõusu ei ole Eestis olnud rubla lõpuajast saati. Swedbank teatas: nii kiiret toidukaupade hinnatõusu ei ole kunagi varem olnud. Võib-olla keegi mäletab üheksakümnendate algust ja parandab nende väidet. Aga olukord on tõsine. Sõda Ukrainas kergitab analüütikute hinnangul energia ja toidu hindu veelgi. Maailmapank hoiatas uues prognoosis, et Ukraina sõjast tingitud tarnehäired toovad kaasa tohutu hinnatõusu. ÜRO hinnaindeks näitab juba praegu, et need on vähemalt 60 aasta kõige kõrgemal tasemel. Elektri hind kahekordistus. Hiigelinflatsiooni toidab eelkõige energiakandjate kallinemine. Seega, tagumine aeg on koolitoidutoetust tõsta. Eesti lapsed peaksid sööma vähemalt sama hästi kui kinnipeetavad vanglates. See ei ole ju ületamatu eesmärk. Aitäh!

Mul oleks vaja teha ära istungi pikendamine, enne kui me läheme läbirääkimistega edasi. Isamaa fraktsioon on teinud Riigikogule ettepaneku pikendada istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Et me jõuaks selle ära teha enne kella ühte, siis teeme selle praegu ära.

Head kolleegid, meile on tulnud ettepanek Isamaa fraktsioonist pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Seda me peame hääletama, nii et palun teie seisukohta ja hääletamist.

Istungi pikendamist toetab 43 saadikut, vastuhääli ei ole, erapooletuid samuti mitte. Oleme oma istungit pikendanud. Jätkame läbirääkimistega. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Millest me nüüd siis räägime, kui jutuks on koolitoit? Tegelikult ei ole ju asi ei makaronis ega supikausis. Siin on vähemalt kolm väga-väga olulist aspekti, miks siin saalis koolitoidu teemal üldse aru pidada.

Esimene on see, mis puudutab ebavõrdsuse vähendamist. Me tegelikult teame, et paljude laste jaoks, ehmatavalt paljude laste jaoks koolitoit on ainuke soe toidukord päevas ja on võib-olla ainuke korralik täisväärtuslik toidukord päevas. Ja seda ei saa kuidagi pidada vähetähtsaks või siin arutelus ära unustada. Teine on tervise mõõde. Kohalik Eesti maine toit, kohapeal näiteks ideaalis valmistatud selleks konkreetseks päevaks on nii laste igapäevase heaolu kui ka pikaajalise tervise mõttes tähtis. See ühelt poolt kujundab tervislikud toitumisharjumused ja teiselt poolt võimaldab ilusti kõhu täis saada, et oleks võimalik kõiki neid matemaatika kontrolltöösid ikkagi teha. Ja kolmas on see majandusmõõde. Kui me räägime kohalikust toidust, kohalikust toidu tootmisest ja kohalikule toidule väljundi leidmiseks ka kooliköökides, see on tähtis. Ja olgem ausad, siin saalis ma olen korduvalt rääkinud, et iga otsuse puhul me peame vaatama regionaalseid mõjusid. Ja see on selgelt teema, kus maa kasvatab ja linn sööb. Ehk siis koolitoidust rääkides me tegelikult tegeleme ebavõrdsuse vähendamisega, laste tervisega ja majandusmõjudega, nii kohalikule tootmisele eelisandmisega kui ka regionaalse tasakaalu parandamisega.

Nüüd eesmärgist. Eesmärk on tõesti see, et lapsed saaksid tervislikust toidust kõhu täis, saaksid oma koolitööd teha ja kujundaksid pikaajaliselt head toitumisharjumused. Aga mis on reaalsus? Küsimusi on toidu kvaliteedis, nii selles, kas ta meeldib ja maitseb lastele, aga ka selled, mis on toiteväärtus, kui palju on seal makaroni või lisatud suhkrut, kui vähe on kohalikku köögivilja või mittepoolfabrikaadist liha. Teine osa sellest reaalsusest on hinnatõus, millest Anti Poolamets pikalt rääkis, et me ei räägi ju krevettide hinnatõusust, vaid sellest, et kartuli hind on tõusnud üle 100%. See on midagi, mis mõjutab iga kooli kööki, iga lapse täis kõhtu, ja see ei ole ühekuine.

Viimased neli kuud või ka viimased viis kuud on olnud rohkem kui kümneprotsendiline hinnatõus, sealhulgas toidu hinnatõus on olnud sellest keskmisest kiirem. Ei ole ka näha, et praeguses olukorras, sõjaolukorras, toiduainete hinnatõus hakkaks vaibuma. Nii et mõju on pikaajaline. Küsimus on, kuidas hankelepingu võitjad suudavad üldse lepingut järgida. Ja kuna hind on kõrgem, et seda toorainet kätte saada, mille arvel siis mööndusi tehakse? Lõpuks hakkab kannatama kvaliteet, toidu kvaliteet, millega juba meil probleeme oli. Praegustes tingimustes tuleb kahtlemata kiita koolikokkasid, kes, arvestades kõiki neid etteantud piiranguid kaloraažile, sellele, kust hangitakse ja milliseid tooraineid, ning laste maitse-eelistusi suudavad kokku panna koolimenüü, millest ikkagi kümned tuhanded Eesti lapsed saavad iga päev kõhu täis.

Nüüd, miks selle teemaga tegelemine on olnud seni keeruline ja miks ta täna siin saalis on? Tõesti, koolitoidu teema puudutab ühelt poolt Sotsiaalministeeriumit, kes reguleerib seda, millised on nõuded toiteväärtusele, mis on see, mida on lastele tervislik koolis pakkuda. Teiselt poolt haridusministeerium, kes juhib strateegiliselt kogu haridusvaldkonda. Siis Maaelu...

Palun kolm lisaminutit.

Kolm minutit lisaaega.

Siis Maaeluministeerium, kes tegeleb sellega, kuidas Eestis toitu kasvatatakse. Siis kohalikud omavalitsused, kes panevad oma raha lisaks, kes tegelikult korraldavad neid hankeid. Ja arvestades, et see vastutus on jagunenud Sotsiaalministeeriumi, haridusministeeriumi, Maaeluministeeriumi ja kohalike omavalitsuste vahel ja vahel küsitakse lisaraha ka lastevanematelt, ongi keeruline näha, kes siis peaks seda lisaraha taotlema, kes peaks selle otsuse tegema. Ja rahanduskomisjonis tõesti haridusministeeriumi esindajad ütlesid väga selgelt, et nende prioriteet on õpetajate palgad. Ja seda ei saa mitte kuidagi neile ette heita. Ka omal ajal koolitoidutoetus tuli üleüldse poliitilise otsusena. Seda, et meie siin saalis kõik näeme, et seda on vaja, on vaja ebavõrdsuse vähendamiseks laste tervise huvides ja kohaliku tootmise soodustamiseks.

Ja nüüd on taas see poliitilise otsuse koht. Kui me ütleme, et tegelikult hinnatõusu arvestades ja ka sellist koolitoidu kvaliteeti arvestades ja hangete seatud piiranguid arvestades me näeme, et on vaja lisaraha, et lapsed saaksid vähemalt senisel tasemel kõhu täis, aga loodetavasti saaks suuremas mahus kõhu täis ikkagi kohalikult toodetud toorainest, siis tulebki teha see lisaraha leidmise otsus. Ühe euro asemel päevas on võimalik lastele toitu pakkuda näiteks kahe euro eest päevas. See ei ole kuidagi riigina meil üle jõu käiv, selle mõju on pikaajaline ja selle mõju on nii majandusele kui ka laste tervisele. Ma arvan, et ühiskonnana me suudame nii nagu me üldharidust oleme pidanud tähtsaks, see on kõigile kättesaadav ja tasuta kättesaadav, siis sealjuures koolitoit on väga oluline osa ja lõpuks mõjutab ka õpitulemusi. Ei ole vaja neid tühja kõhuga lapsi meil kehalises kasvatuses ringi jooksmas või kontrolltöid tegemas.

Nii et nüüd on võimalus teil kõigil teha see otsus südametunnistuse järgi ja tegelikult toetada otsuse eelnõu, millega leida lisaraha koolitoidutoetuse maksmiseks ja kindlustada see, et ka tõusvad hinnad ei jäta meie laste toitu või kõhtu tühjaks või siis meie laste toit ei muutu palju väheväärtuslikumaks ja üheülbalisemaks. Nii et loodan, et toetate sotsiaaldemokraatide otsuse eelnõu ja muudate koolitoidu meil lastele maitsvamaks ja kohalikumaks. Aitäh!

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja ja head kolleegid! Mul on hea meel selle üle, et riik käib sama sammu, mis omavalitsused. Kui ma taasiseseisvuse ajal Soome jõudsin ja ühes koolis lõunasööki pakuti, siis selgus, et Soomes koolitoit on tasuta. Tulles Eestisse tagasi ja olles Jõgeva Vallavolikogu esimees, viisime 95. aastal ka selle idee oma valda ja siis oli nalja palju. Me küll tunnistame, et me alustasime 1 kroonist ja siis 2 kroonist kuni 5 kroonini, mis sel hetkel koolitoit maksis. Lapsed käisid ka linnakoolis ja linnas elavad lapsed ei saanud aru, miks valla lapsed saavad koolitoidu tasuta, linnalapsed ei saa.

Koolitoidu juures on, täna räägiti palju toitumisest ja tervislikust toitumisest. Aga ma ei kuulnud üht olulist asja selle juures: kõik algab tegelikult kodunt. See, kuidas me kodus süüa valmistame, mida me oma lastele pakume, sealt edasi lasteaed ja siis edasi kool. Olles selle sajandi alguses Jõgeva maavanem, me tegime kooli ja lasteaia toidu kokaraamatu, milles osalesid kõikide koolide ja lasteaedade kokad ja lapsed. Kõigepealt valiti 600 toitu, lapsed maitsesid, valisid sealt enda lemmikud ja siis vaadati ka tervislikkuse poolt. Lõpuks valiti välja 180 toidukorda. See raamat sai väga populaarseks üle Eesti, sest kui on head, tervislikud toiduretseptid, siis on võimalik head toitu teha.

Tänases energia hinna tõusus on selge, et ka kaubanduses kõik toidukaubad on hinna poolest kasvanud ja siinjuures kindlasti koolisööki 1 euroga pakkuda on väga keeruline. Nii nagu eelnõu algatajate poole pealt ettekandja rääkis, on koolid ja omavalitsused koolitoidu rahastamisel väga erinevate mudelite juures. On koole, kus koolikokad on võetud tööle kooli juurde, kõik sisendkulud – ruumid, elekter, koristamine – makstakse valla eelarvest ja selle riigipoolse toetusega lihtsalt ostetakse koolitoit. On omavalitsusi, kus kogu see teenus läbi riigihanke on pakutud eraettevõtjatele. Milline tee õige on? Las see jääb omavalitsuste otsustada, sest mingisugused õigused peaksid jääma ikkagi ka omavalitsustele. Meie neid otsuseid ei peaks tegema siin ruumis.

Aga kindlasti on oluline see, kust see toit tuleb ja millise kvaliteediga toit on. Ma ühelt poolt toetan kindlasti seda, et maksimaalselt oleks see eestimaine toit. Aga samas kindlasti on neid toiduaineid, mida Eestis ei kasvatata, ja neid tuleb mujalt osta. Aga toidu juures on alati kõige olulisem selle toidu kvaliteet. Nüüd tekibki tihti see küsimus, et omavalitsused tahavad kuidagi saada toidu hinna maksimaalselt odavamaks, tehakse suured hanked, kus valla kõikidesse koolidesse üks hulgimüüja toob need toiduained, ja lükatakse kõrvale kohapealsed pakkujad. Nad lihtsalt ei saagi pakkuda, sest neil ei ole sellist laia spektrit, et kõike toiduaineid pakkuda. Ja pean tunnistama, et kvaliteet tihti siis langeb. Ja võib-olla tundub, nagu hinnas oleks võit, aga ...

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega. 

 ... see kaup, mis kohale jõuab, päris suur protsent visatakse otse prügikasti, sest see lihtsalt ei kõlba.

Kas riik peab kogu toidu kinni maksma või mitte? Kas ka selle peab omavalitsus kinni maksma? Või peaks ka selles toidu hinnas omaosalus olema ka lapsevanemal? See diskussioon on alati laual. Me teame täna, et väga palju lapsi on selliseid, kes sooja toidu saavad ainult koolis. Hommikul lähevad nad kooli tühja kõhuga ja õhtul võib-olla söövad võileiba, aga mitte sooja toitu. See on üks koht, kus laps saab kõhu täis sooja, korraliku toiduga. Ja see on oluline meil vaadata pikas perspektiivis, sest terve inimene on väga oluline ja tervis tuleb ka väga heast toitumisest. Loomulikult ka liikumisest ja kõigest muust, mis sinna juurde tuleb. Aga meie ülesanne ongi anda need hoovad ja võimalused, et meie koolid saaksid pakkuda meie lastele tervislikku toitu.

Selleks on kindlasti oluline roll siin Riigikogus seda teemat arutada. Sama suur roll on omavalitsustel ja lapsevanematel, kes oma lapsi väiksest peale harjutavad ja õpetavad, milline on tervislik, kvaliteetne toit. Ja kui keegi räägib, et ta ei saa tervislikku toitu teha ja poest osta, sest see on kallis, siis ma kindlasti julgen öelda, et ta valetab. Sest juurviljad, köögiviljad on poes kõige odavamad võrreldes kõige muuga, mis seal müüakse. Ma vaatan, et konkureeritakse juba niimoodi, et porgandid ja sibulad ja kapsad on 30 sendi juures ja mõtled, et mis raha jääb sellele kasvatajale, sest ka müüja peab vahepealt saama ja vahepeal kapsalehti korjatakse ära, sest nad on pealt ära kuivanud. Kaup peab olema ilus ja värske.

Ma usun, et see eelnõu on see, mille üle tasub siin saalis arutleda. Rahanduskomisjoni enamus toetas selle eelnõu esimese lugemise lõpetamist ja loodan, et rahanduskomisjonis need, kes toetasid esimese lugemise siia saali saatmist, toetavad seda, et ühel hetkel jõuab ta teisele ja kolmandale lugemisele. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid sellele eelnõule ei esitatud ja juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi eelnõu 552 lõpphääletus. Ka see eelnõu vajab koosseisu häälteenamust. Kõigepealt saalikutsung.

Head kolleegid, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 552. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepanekut toetab 27 saadikut, vastu on 0, erapooletuid on 1. Ettepanek ei leidnud toetust.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 553, tegemist on esimese lugemisega. Ettekandjaks palun siia Riigikogu liikme Aivar Koka.

Hea juhataja! Head kolleegid! Me teame, et ühiskond karjub energiaarvete all. Energiakandjate kõrge hind on tabanud valusalt nii ettevõtjaid kui tarbijaid. Eesti on euroala kõrgeima inflatsiooniga riik ning riik peab astuma kiireloomulisi samme enda, inimeste ja ettevõtjate toetamiseks. Hüppelise inflatsiooni pidurdamiseks tuleb rakendada kiiresti kompenseerimismeetmeid.

Üheks kasvanud energiakulude mõju leevendamise lahenduseks oleks langetada gaasi, elektri ja soojusenergia käibemaksu 20%-lt 9%-le. On vastuvõetamatu, et olukorras, kus riigi maksutulud kasvavad, ei astuta ühtegi sammu hinnatõusu leevendamiseks. Märtsis oli keskmiselt elektri hind 18,38 senti kilovatt-tunnist, sealhulgas käibemaks 3 senti. Eelmise aasta aprillis oli see kolm korda madalam. Isegi siis, kui vähendada käibemaksu 20%-lt 9-le, laekub riigile ikka rohkem käibemaksutulu võrreldes eelmise aasta sama perioodiga.

Seoses sellega on Isamaa esitanud eelnõu, mille eesmärk on vähendada gaasi, elektri ja soojusenergia käibemaksu 9%-le ja seeläbi vähendada gaasi, elektri ja soojusenergia hüppelise hinnatõusu mõjusid Eesti tarbijatele ja ettevõtetele.

Gaasi, elektri ja soojusenergia hiiglaslikud hinnatõusud on oluliselt suurendanud käibemaksulaekumisi, seega kogu riigi tulusid. Samas suurenevad riigi tulud oluliselt ka heitkaubanduse CO₂ kõrgest kvoodi hinnast ja kvoodi ostumahu suurenemisest elektritootmises. On ebaõiglane tarbijaid ja meie ettevõtlust kahekordselt karistada, kõigepealt hinnatõusude ja seejärel suurema maksukoormaga suhtena sisemajanduse kogutulusse. Rohepöörde poliitilistest otsustest ning turumoonutustest tulenev energia hinna hüpe on meie ettevõtlusele ja tarbijatele kõige tõsisem probleem täna ja lähitulevikus.

Isamaa pakub selle probleemi leevendamiseks gaasi, elektri ja soojusenergia käibemaksu alandamist 20%-lt 9%-le alates 1. maist käesolevast aastast.

Gaasi, elektri ja soojusenergia kulud on enamasti sundkulud, millele pole alternatiive. Külm talv on suurendanud neid sundkulusid veelgi. Ka Venemaa sõda Ukraina vastu kiirendab oluliselt energiakandjate hinna tõusu. Sellega seoses soovib Isamaa, et me vaataks näoga oma inimeste poole. Ja kui mõned Reformierakonna poliitikud räägivad, et maksudega ei mängita, käibemaksu ja aktsiisidega ei tohi midagi teha, siis me näeme eile lisaeelarve üleandmisel, et see jutt ei vasta ju tõele. Kui me näeme, et käibemaksu alandamine on ajakirjanduses näiteks 9%-lt 5-le või aktsiisilangetus erimärgistatud diiselkütusele, mis tänu küll kindlasti, ma loodan, et kui eelmisel nädalal seda arutelu oli siin kõnepuldis, ma kõva häälega ministrile ütlesin, et mis juttu ajate, et meil rahanduskomisjonis nüüd ei toetata, siis samal õhtul, ma saan aru, koalitsioonis tehti ruttu see otsus ära, et vähemalt erimärgistatud kütusel see aktsiis langetati.

Meil on täna tekkinud riigis olukord, kus ettevõtjad sooviksid erinevaid lahendusi pakkuda, et energiahindasid allapoole tuua, siis valitsus on juba teist aastat otsustamatuses või siis on poliitikas. Mis takistab täna võimaldada Tootsi tuulepargi arengut? Lihtsalt oleks vaja ju vähempakkumine teha tuuleenergiale ehk roheenergiale suuremas mahus ja mure lahendatud. Kui keegi räägib, et see mõjutab meie inimeste tarbimist, siis on järjekordselt vale, sest tegelikult taastuvenergiale, tuuleenergiale on pandud piir, kui palju me kompenseerime ja palju siis inimeste käest raha küsitakse. Ei sõltu, kui palju Eestis kokku toodetakse, vaid on sinna pandud ette, kui ma õigesti mäletan, 500 megavatt-tundi.

Ja täna võtta inimeste käest topeltraha! Ma ei ole siiamaani aru saanud sellest, et näiteks elektri hinna tõus, miks ei räägita selge kõva häälega, et tegelikult selle tõusu taga on Eleringi tegevus, see, et kaabel ehitati Eesti ja Läti vahele ehk suuresse anumasse puuriti üks auk juurde, enne kui aru saadi, et selles anumas tegelikult ju midagi ei ole. Ja siis, kui hakkasime Soomest suure tõenäosusega veel Vene elektrit ostma ja Lätti müüma, siis selle vahepealt võeti nii Eesti poole pealt Elering kui Soome põhivõrguettevõtja võtsid mõlemad eelmine aasta pea 200 miljonit eurot meie taskust. Kui me kokku liidame see 180 ja 180 miljonit, see on 360 miljonit, ja siis räägitakse kompenseerimisest. Kompenseeritakse 170 miljonit. Ma küsin, kus see ülejäänud 170 miljonit jäi, miks see meie taskust ära võeti.

Ja kui me täna räägime, see käibemaksuettepanek oli meil ka Isamaa poolt esitatud eelmisel aastal. Kui see käibemaksulangetus oleks sees olnud, ei oleks vaja olnud neid mänge siin, kuidas vallas tuleb inimestel käia abi küsimas ja kõike muud. Sama on ka täna võrgutasudega. Kui ülekoormuse tasu nagunii võetakse Eleringi poolt, siis ta on saanud selle võrgutasu kätte nii‑ või naapidi.

Me peame vaatama oma inimestele otsa ja julgema öelda, et me teeme kõik selleks, et järgmisel talvel seda energiakriisi uuesti ei tuleks. Küll siin räägitakse, et teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmine tõstis energia hinda. Ma ütleksin, et jumal tänatud, et eelmine koalitsioon toetas Isamaa ettepanekut teine pensionisammas vabatahtlikuks muuta, sest inimestel oli võimekus selle talve üle elada ja maksta oma energiakulud kinni, mis kasvasid kordades. Kas on loomulik see, et aasta tagasi ostad gaasi 17 euroga ja nüüd maksavad selle eest 120–150 eurot? Kordades on hinnad kasvanud. Me kuuleme selle nädala esmaspäeval uudiseid, kuidas Euroopa riikides rahvas möllab energiahindade tõusust protsentidega, meil on kordades.

Ühel hetkel tundub, et nagu aru ei saada ka lisaeelarve saali tulemisega. 800 miljonit on sinna sisse kirjutatud ja siis küsid, et mis asi see on, mida toetatakse. Majade soojustamine. Väga hea. Kuigi ma ütleksin, et see alla 20 miljoni, mis sinna on kirjutatud sisse, eramajade toetus, see on esiteks tilk merre, teine on seal tingimus sees, et eelmise sajandi hooned saavad, selle sajandi hooned ei lähe selle alla. Ma olen pakkunud mitmel korral, et lepime kokku, et näiteks käibemaksust vabastame teatud perioodiks päikesepaneelide, soojuspumpade, puidugraanulikatelde paigaldamine, salvestite paigaldamine eramajadele ja kortermajadele, et aidata kaasa nendele investeeringutele, mis me tahame täna teha, et pääseda Venemaa gaasi sõltuvusest. Täna räägime LNG-st, sama eelnõu gaas, täna ei ole gaasi, ja siis riik teeb otsuse, et ostame gaasi sel ajal, kui on maailma selle sajandi kõige kõrgem hind. Kuus korda, seitse korda kallim kui aasta tagasi. Muidugi, Venemaa peab siis ju kuus korda vähem müüma, et sama raha kätte saada mis aasta tagasi.  Kas sellel on idee? Me teeme praegu mingi riigikapitalismi, püüame teha LNG-terminali või kai koha pealt, kus eraettevõtjad olid märtsis valmis tooma gaasi tänasest hinnast 2,5 korda odavamalt Eestisse ja pakkuda seda inimestele, siis täna lihtsalt loobitakse kaikaid kodaratesse. Lahendust ei ole, täna ei ole lahendust.

Mul ei ole kahtlusi, aga on kõhklused. Kas ikkagi ei ole siin seotud perekondlikud sidemed Eleringi, majandusministeeriumi ja valitsuses, sest kuidagi on viimase valitsuse ajal kõik otsused nagu Eleringi poole pööratud. Ja nüüd toodi majanduskomisjoni eelnõu, mis püüab ümber nurga ka Euroopas kokkulepitud direktiividest mööda minna, et riigistada, eraettevõtjate vara lihtsalt riigistada. Mis täna ikka toimub Eesti valitsuses või valitsemises? Anname nüüd võimaluse oma inimestel ise hakkama saada.

See käibemaksulangetus, me täna ju näeme, ei vii eelarvest, n-ö planeeritud eelarvest raha vähemaks, vaid tegelikult ka 20%-lt 9%-le käibemaksu viimine toob eelarvesse rohkem raha, kui sügisel meile toodud eelarve, detsembris vastuvõetud eelarve. Ja kui keegi ütleb, et seal olid numbrid teised, siis ta jälle valetab, sest sügisprognoosi järgi pannakse kõik numbrid riigieelarvesse.

Ma tänan rahanduskomisjoni neid liikmeid, kes seda eelnõu toetasid. Vastu hääletasid ainult Reformierakonna liikmed. Aga eks see ongi nii, et kõikidel Riigikogu liikmetel on õigus iseseisvaid otsuseid teha ja vaadata, kas nad täna otsivad lahendusi, kuidas üle elada Eesti inimestel järgmine talveperiood, sest sooja tahaks juba, ma arvan, septembri teises pooles, tavaliselt kodudes pannakse katlad käima või küttepuud ahju. Ma palun kõigil Riigikogu liikmetel tõsiselt seda eelnõu toetada, sest me oleme siia kutsutud ainult ühel eesmärgil: toetada oma Eestimaa inimesi. Aitäh!

Aitäh! Mõned küsimused ka. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, käibemaksu teema on üks finantsinstrument, mis kindlasti omab oma mõju ja on omal kohal. Aga veelgi olulisem selles tervikus on see, kuidas tagada kohalike kütuste olemasolu sügisel ja talveperioodil, kui on vaja kütta. Suur eesmärk on Vene gaasist loobuda, et mitte agressorit toetada selles sõjas Ukraina vastu. Milline see olukord ikkagi täna meil reaalselt on? Meil olemas turvas, meil on olemas bioressurss, mets, hakkepuidu näol. Ma saan aru, et see puudujääk on circa 3 miljonit kanti. Kas selles osas on ka selle arutelu käigus olnud mõtteid, kuidas see lahendada, kas nüüd ja praegu või ootame sügiseni? Aitäh!

Aitäh hea küsimuse eest, Andres! Kurb on see, et neid teemasid valitsuse poole pealt lauale ei tooda. Ja praegu on jäänud selline pingpongipalli mängimine. Opositsioon minu arvates viimased kuus või seitse kuud on pidevalt püüdnud aidata valitsust, tuues erinevaid eelnõusid Riigikogu saali, millega aidata kaasa, et Eestimaa inimestel energiakulude hinnad alla viia. Ühelt poolt, nii nagu sa mainisid, on kas hakkepuit või turvas. Kas on vaja tsentraalkatlamajade ümberehituseks toetust, kas on vaja selleks, et kodudel, mida ma olen ise siin pukis mitmel korral pakkunud, et päikesepaneelide akude, soojuspumpade või siis hakkepuidule või pelletile ülemineku meetmetel kas või käibemaksu langetamine mingiks perioodiks ka eraisikutele, et neid uusi investeeringuid teha. Ilma selleta, täna on ikkagi sadu ja sadu tuhandeid peresid, kellel on talve ees suur hirm, sest ei ole, millega kütta.

Ja kui rääkida gaasist, siis see on, ausalt öeldes mina küll küsiksin, et kas mingisugused organisatsioonid ei peaks uurima täna tegematust, mida valitsuse ja Eleringi poolt toimub. Et mingisugust lahendust ... Täna tehakse kõik takistusesd selleks, et LNG laev sügisel siia Eestisse  Paldiski sadamasse ei jõuaks ja siit gaasi ei pumbata Läti koobastesse, kustkaudu pärast tagasi Eesti tarbija saaks kasutada seda. Iga päev, mis on edasi lükatud, on esiteks laev, mida saada, selle hind tõuseb, kui seda üldse saab, LNG laeva, aga teine on see, et ka kiltgaasi hind on turu peal tõusnud, sest kõik on ärganud. Ja kui keegi arvab, et Eestis gaasi kinnikeeramine homme on nagu lihtne tegevus, siis ma toon ainult ühe näite. Kui elektri tippkoormus Eestis on 1600 megavatti, siis gaasil on see 2200. Ja me ise toodame elektrit suurusjärgus 1000. Meil ei ole täna seda tootmisvõimsust ja kõik alternatiivsed variandid peaks olema täna laua peal ja seesama lisaeelarve oleks pidanud olema see koht, kus nende alternatiivsete lahenduste toetused oleks sees.

Nagu me ütleme, et kala ei ole vaja, aga õnge oleks vaja ja täna peaks olema ka KredExis meetmed rakendatud, kuidas oleks võimalik laenu saada kodutarbijatel, et endale alternatiivküttelahendusi panna. Kui keegi pole poes käinud, siis ma võin teile öelda, et kui sa ühte ahju tahad saada, siis shjud hakkavad 4000 ja 5000 eurost ja korsten, täna vaatasime, ma lootsin, et poolteise tuhandega saab, aga Heiki ütles, et kui 3000-ga saad, siis on väga hea. Aga palju on neid peresid, kellel on olemas täna 10 000, et ahi panna? Ja tavaliselt kortermajja ahju tegemine on nagu lootusetu juhtum ja eramajas ühe ahjuga ära kütta on teistmoodi lootusetu. Mitu ahju inimene jõuaks panna? Kui sa tahad endale panna õhk-vesi küttesüsteemi, siis see maksab vähemalt 10 000, aga siis peab ka elektrivõimsust olemas olema. Kui sa tahad päikesepaneeli, kas või 10-kilovatist päikesepaneeli panna koos salvestiga 5-kilovatisega, siis Eesti Energia pakkumine on mu laua peal: maksab 17 000. Kõige odavam pakkumine, mida ma turu peal olen näinud, on 13 000, aga seal päikesepaneelid on sellised, et ega nad suurt ei tooda. Seda võimekust ei ole meie inimestel. Aga ka lahendust ei ole valitsus pakkunud. Täna on kõige olulisem see, et inimestel oleks kindlustunne minna sügisele ja  talvele vastu. Aitäh! 

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Käibemaks on tõesti üks finantsinstrument ja tegelikult oluline finantsinstrument, millega ühelt poolt küll kogutakse riigile teatud maksutulu, aga teisalt on ta ka eriti just madalamapalgalistele, väiksema sissetulekuga inimestele paras koormus. Ja kui nüüd energiahindade pealt seda vähendada, siis on ju päris selge see, et kõige rohkem võidavadki sellest madalama palga saajad, väiksema sissetuleku saajad. Oled sa kuidagi aru saanud? Miks Reformierakond sellele nii jäigalt vastu on? Ma kujutan ette, et nad ütlevad, et see on jälle raha külvamine helikopterilt, aga teisalt ju mäletame ka seda, et peaministri vanematele seda toetust justkui ei olnud vaja, aga nüüd lisaeelarvest näeme, et 50 eurot on justkui sisse pandud. Kus see vähk selle kivi all on?

Aitäh, Heiki, küsimuse eest! Kindlasti sarnase küsimuse saad komisjonipoolselt ettekandjalt küsida ja saad täpsema vastuse. Aga ongi arusaamatu see, et ära käi minu tegude, vaid käi minu sõnade järgi. Tundub, et nii on tihti Reformierakonnas. Kui helikopterilt ei tohi külvata, siis me näeme lisaeelarvest tõesti, et lapsed ja eakad saavad enne valimisi ja oktoobrikuus kõik 50 eurot. Kui me siin arutasime keskmist pensionit ja erakordset pensionitõusu, siis me tegime ettepaneku, et see võiks olla selle aasta 1. jaanuarist. Oleks mure lahendatud. Ei ole vaja nagu ühekordseid show'sid teha. Loomulikult on 50 eurot kindlasti kõikidele peredele oluline ja eakatele oluline, aga näiteks see 20‑eurone pensionitõus, mis nüüd on lükatud järgmise aasta jaanuarisse, oleks ju palju suurem olnud, või me räägime keskmisest pensionist. Need on ju need meetmed, mis aitavad meie inimestel energiahindadega hakkama saada. Rääkimata sellest, et kui minna poodi, siis ei aita enam nendest, kus poodides on kollased ja kus on valged sildid. Ehk linnainimesed saavad iga nädal endale koju mitmed ajakirjad, mille järgi nad otsustavad, mida nad sel nädalal söövad. Aga seal konkurentsitingimustes, sõltumata sellest on hinnad ju tõusnud. Näiteks kalasööjal lõhe hind, fileel, on jõudnud juba 20 euro juurde, kuid veel aasta tagasi oli see alla 10 euro. Rääkimata piima hinnast või leiva hinnast, mida iga päev inimesed ju söövad. Ei, ma ei ole sellest aru saanud ja seda me oleme küsinud, ja ausalt öeldes eks tänasel hetkel tänu sellele lisaeelarvele peaks olema kõik need vastused, mida siiamaani Reformierakond on esitanud, et aktsiisi ei saa langetada või käibemaksu ei saa langetada, siis me lisaeelarves näeme, et tegelikult kõiki neid on võimalik langetada, ainult et kuidagi väga valikuliselt ja arusaamatutel põhjustel. Selle asemel, et näiteks ajakirjanduses öelda, et Omniva ei tõstaks kojukande hinda, vähendatakse käibemaksu. Ma ütlen, et lehe tellija ei võida sealt kahjuks mitte midagi, sest kojukanne kasvab rohkem kui selle käibemaksu langetamine. Aga siin meie ettepanekust 20%‑lt 9%‑le kõik tarbijad võidaksid. Kõik tarbijad! Sõltumata sellest, kas sa oled ettevõtja või eraettevõtja, annaks neile võimaluse ise hakkama saada. Eesti inimene on piisavalt uhke, ta ei lähe, käsi pikal, kauplema omavalitsuse ukse taha. Seda näitas ka see meede, mis selle aasta alguses, viis kuud seda arutati, lõpuks vastu võeti, et omavalitsused jagaksid meeletult kulusid. Omavalitsused pidid inimesi tööle võtma, tulu oli väike. Me pakume head lahendust aidata Eestimaa inimesi.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Kas komisjonis said aru, sa oled vist kirjeldanud seda hinnarallit ja inflatsiooni, mis on tabanud, ja loogiline, et energia hinnad on sisendiks peaaegu kõikidele teenustele-kaupadele ja toimetamistele. Selles mõttes see, nagu sa viimasena küsimusele vastates viitasid, peaks jõudma iga inimese taskusse. Aga mis on see põhjus või lahendus? Sest ma saan aru, et üks osa vähemalt koalitsioonist ei toetanud seda ettepanekut. Milline see lahendus on? Sest kui me kevadel nägime seda energiahindade hüppelist kasvu, siis joosti toetustega järel, nüüd on lisaeelarves broneeritud mingid rahad, aga mehhanisme endiselt ei ole. Kuidas seda probleemi tahetakse lahendada, kui seda eelnõu ja ideed ei toetata?

Aitäh! Kindlasti, sel hetkel, kui me komisjonis seda eelnõu arutasime, ei olnud veel avalikult lisaeelarvet. Eks sel hetkel oponendid rääkisid, et ei ole nagu hea käibemaksu lihtsalt kuskil tootel alandada, see pole mõistlik. Täna on muidugi see põhjendus kadunud, sest me näeme, et koalitsioon seda teeb. Keskerakonnast kaks liiget, kui ma õigesti mäletan, olid, kes toetasid, üks ei hääletanud ja Reformierakond ei toetanud. Esimene lugemine siin saalis suure tõenäosusega läbib ja siis on küsimus, kas ta jõuab kunagi teisele lugemisele või mitte.

Aga tänasel hetkel on, oleme ausad, kuritegelik, kui seda eelnõu vastu ei võeta. See on kuritegelik kõigi meie ettevõtjate ja inimeste jaoks. See, mis täna toimub kaubanduses ja see, mis kodukuludeski on, see on ju drastiline. See viib viimased säästud peredest ära ja kui sügis kätte jõuab ja tuleb seal oktoobris-novembris esimesed küttearved, siis alles saadakse aru. Ja siis kindlasti eelarvesse pannakse sihukesed ilusad, vanasti nimetati neid Brežnevi pakikesteks, et valimistel öelda: me tulime jälle teile appi. Selle asemel, et leida lahendus, mis ei vaja uusi programme ega meeletut tööjõudu, vaid on programmis ühe numbri muutmine teiseks, mis võtab aega, ma arvan, mõnikümmend minutit. Ja ma usun, et kui aeg natuke läheb edasi, siis sellest saadakse aru, et siin saalis on paljud Isamaa eelnõud poole aasta pärast tulnud koalitsiooni eelnõudega. See oli täpselt nii, kui oli aktsiiside edasilükkamine selle aasta 1. maist järgmise aasta 1. maini. Kui me andsime aasta tagasi aprillis selle eelnõu üle, siis septembri lõpus jõudis ka koalitsioon selle arusaamisele. Kuigi ma saan aru, et kõik koalitsioonipoliitikud seda eelnõu ei toetanud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt algatajate esindaja! Seletuskirjas on kirjas, et käesoleva seaduse mõjul väheneb käibemaksu laekumine 1. maist 2022 aastal kuni 1. mai 2023 aastal prognoositavalt 75 miljoni euro võrra. Me teame, et gaasi hind on kasvanud kordades. Kui palju siis tegelikult nüüd käibemaksu rohkem selle võrra laekub ja kas pärast sellist käibemaksu alandamist 20%-lt 9%-le laekub riigieelarvesse rohkem kui esialgselt prognoositi? Oskad sa umbes öelda, kui suur on see summa, mis praegu riik läbi käibemaksu inimeste taskutest ära võtab ja riigieelarvesse täiendavalt kogub?

Aitäh! Sul on õigus. Sel hetkel, kui eelnõu tehti, ei osanud me ette aimata, et hindade tõus nii suur on. Tänasel hetkel on selge, et kui vaatasime siin märtsi elektri hinda, siis see on võrreldes aasta tagusega kolm korda tõusnud ehk käibemaksu on kolm korda rohkem laekunud. Kui poole väiksemaks teha käibemaksu, siis laekub riigieelarvesse praktiliselt poolteist korda rohkem tulu, kui seda riigieelarve vastuvõtmisel oli planeeritud.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh! Jaa, see käibemaksujutt on natuke imelik kuulata, et ühelt tootelt või teenuselt teie hinnangul prognoosituga võrreldes laekub rohkem käibemaksu, aga eelarve, ma ei tea, siin te rääkisite sellest ka eilsest lisaeelarve üleandmisest. Lisaeelarve seletuskirjas on kirjas, et eelarve puudujääk on 1,72 miljardit eurot. See seal on siis teie käibemaksu ülelaekumine. Aga ma küsin hoopis seda, et kui tõsiselt võetav see arutelu siin üldse on. Mina ei leia siit teie sellest eelnõust, kui suur see mõju siis hinnatõusule on sellest käibemaksulangetusest. Siin oli meil eile rahanduskomisjonis üks EKRE eelnõu, seal oli see mõju olemas, aga siin ei ole mõjuanalüüsi. Ma küsisin hommikul ka rahanduskomisjonis, äkki rahanduskomisjoni on info laekunud nüüd. Ei ole. Aga ma küsin teie käest, kui suur on see käibemaksu langetamise mõju tarbijahindadele ja inflatsioonile.

Aitäh! Aivar, muidugi on tõesti kurb, et Reformierakonna valitsus on viinud Eesti võlaorjusesse. See on tõesti kurb tõdeda, et aastaga on suudetud teha seda, mida eelmised valitsused kolmekümne aastaga ei ole suutnud teha. See on uskumatu. Erakond, kes alati on võidelnud selle eest, et võlga oleks vähe, me viime Eesti eelarve kõigi aegade suurema võlakoormuse juurde ja seda kõike mitte millegi tegemisega. Kui oleks midagi tehtud, siis oleks see arusaadav. Aga ma, Aivar, ausalt aru ei saa, millega see võlg tekitatud on. Terve selle aasta kolm kuud on mingisugust rahasid ära jagatud. Sina kui endine rahandusminister ja rahandusspetsialist ja me ühiselt rahanduskomisjonis, võib-olla oskad pärast mulle öelda, kuidas need otsused on tehtud, mida on tehtud kolm kuud. 200 miljonit Ukrainasse, kõik need toetused, riigieelarves neid ridasid mitte kuskil ei ole ja nüüd tullakse rahandusministri jutuga eile pressiteates, et 800 miljonit lisaeelarvet ja 1,7 miljonit laenukoormust. Kas see tähendab seda, et 900 miljonit on vahepeal niimoodi ära kadunud, et keegi meist aru ei saa? Aga noh, öelda, et kui palju inimene võidab, see on lihtne. Käibemaks läheb netokäibele, pannakse juurde 20%, kui järgmine kord pannakse 9%, siis see suurusjärk on natuke üle 10%, mida iga tarbija võidab.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et see lisaeelarve menetlus saab meil siin väga põnev olema, sest kui mina eile tähelepanelikult kuulasin Reformierakonna fraktsiooni esindaja ettekannet, siis ma küll veendunud ei ole, et nad seda eelarvet toetada saavad, sest seal oli ikkagi päris palju jama. Seesama maksuerisused, millele te viitate, miks nad seda ei toetanud, minu meelest Reformierakonna esindaja ütles ka eile üsna otse välja, et see ei ole mõistlik idee, mis seal lisaeelarves kajastub. Ma loodan, et nad ei oma meelt ei muuda siis selles kontekstis. Ja seal oli palju muudki, see Ratase valitsuse ajal tehtud õnnetused, mida Martin Helme põlistas ja toetas oma sõnadega, sellest ma ei saanudki aru, kas need asjad olid halvad sellepärast, et Helme ütles, või need asjad olid halvad sellepärast, et need asjad olid halvad, aga eks see ka saab selgeks mõne aja pärast. Aga mul ikkagi on küsimus, et kui seda eelnõu toetada, millised need lahendused siis on, mis sügisel tarbijaid ootavad.

Oleme ausad, et see eelnõu on ju üks osa sellest, kuidas me oma tarbijaid aitame: aktsiisid, käibemaks, võrgutasud on see koht, kus riik saab tulla täna appi. Pluss siis selleks, et anda erainvestoritele maksimaalselt võimalus, et rajada tuuleenergiat, päikeseparke, LNG‑terminali. Kui me täna vaatame seisu, siis mitte ühtegi nendest lahendustest valitsus ei ole välja pakkunud, mitte ühtegi. Ainukene lahendus on täna, kuidas me ütleme, et riigi kapitaliga teha LNG-d, mida seadus ei luba, ja kõik takistused selleks, et eraettevõtjad ei hakkaks investeerima. Ühtegi garantiid ei saa anda. Mina kardan, et kui me selle eelnõu järgnevate ettepanekutega, mis siin saalis on juba arutatud, ja parandusettepanekute aeg on läbi ja rahanduskomisjoni jõudnud, kui neid otsuseid ei suudeta kevadel enne jaanipäeva vastu võtta, siis see valitsus peab lihtsalt ise tagasi astuma, sest ei ole võimalik, et Eestis on valitsus, kes Eesti inimesi viivad nii, nagu nad on riigi nüüd viinud, lihtsalt võlaorjusesse.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Ma pean ühe asja kohe muidugi klattima eelmisest valitsusest ja selle tehtud aktsiisilangetustest. Isamaa muidugi oli see, kes surus seda väga tähtajaliselt sisse, sealjuures, kus EKRE ütles, et teeme selle tähtajatult. Selle üle on siin väga palju vaieldud, kuidas, kes ja mis. Miks tuli tohutu hinnatõus eelmise valitsuse ette kirjutatud aktsiisilangetamise kuupäeva läbisaamist ja nii edasi? Ma vaatan, et te olete sama reha otsa jälle astumas. Kas eelnõu ettepanekute tegijatel on arvamus, et aasta pärast on praegune kriis läbi ja kõik on jälle hästi? Siin on viidatud ka, et EKRE-l on täna menetluses eelnõu tähtajatult langetada energiakandjate aktsiise ja käibemaksu. Minu arust peaks lähenema nii, et tõsta need uuesti siis, kui ühiskond selleks valmis on. Praegu kas me ei pane juba ette selle aastase ettepanekuga järgmist miini, et hakata arutama jälle aasta pärast seda, et tegelikult ei ole ühiskond valmis selle hinnatõusuga kaasa tulema?

Aitäh, Rene! Tuletada eelmist valitsus meelde ja aktsiisi arutamist, siis selja taga Martin mäletab ka seda, et tegelikult ühelt poolt oli vaidlus, kui palju ja mis ajaks. Tegelik mure oli see, et Rahandusministeeriumi ametnikud kõik ütlesid, võitlesid tugevalt selle poolt, et öelda, et see viib hukatusse. Siis oli see kompromiss, et teeme aastase katseajaga, et näidata, et see aktsiisilangetus on õige otsus, mis ka tagantjärgi oli õige otsus. Kukkumist ei olnud sellisena nagu olnud. Loomulikult kõikides erakondades olid ka erinevad vaidlused, aga ma saan küll julgelt öelda, et enne, kui valitsus otsuse tegi, oli minu artikkel Postimehes, et see tuleb langetada. Aga teie olite ühed eestvõitlejad, selle vastu ei saa keegi vaielda.

Aga täna on siin eelnõus väga selgelt kirjutatud, et aasta pärast tuleb see arutelu. Siin ma pean tunnistama, et peab vaatama ka riigimehelikult, et kui peaks juhtuma ime. Kui peaks juhtuma ime. Kõik ju vahest unistame sellest, eriti lastena, et imesid juhtub. Ja hinnad jõuavad tagasi sellesse klassi, mis oli aasta tagasi. Siis loomulikult käibemaksu 9%-line langetamine riigimehelikult ei ole õige, sest riigil jäävad siis ka rahalised vahendid laekumata. Täna seda lahendust suure tõenäosusega ei juhtu. Me panime selle siia väga teadlikult sellest, et järgmine Riigikogu koosseis saab teha ja uus valitsus saab teha õigeid otsuseid, sest praegune valitsus, ma näen, neid otsuseid ei suuda teha. Võib-olla tuleb hoopis veelgi vähendada, kui hinnad on tõusnud. 

Aga täna on oluline minu arvates koos selle käibemaksu teemaga anda ikkagi selge signaal eraettevõtjatele ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. Alustame tuuleparkide rajamisest. Kui täna oleks Liivi tuulepark olemas, siis me ei räägiks sellisest elektri hinnast, või kui ei oleks kaablit ehitatud Lätti, siis me ei räägiks täna elektri hinna tõusust. Nüüd tahetakse Soome ehitada. Ühtpidi nagu õige, et Soomes tuumaelektrijaamas jääb elektrit üle, aga teistpidi, kui me rajaksime suurusjärgus 750 miljonit, mis läheb kaabli ehitamine [maksma], Estlink 3, nüüd iga päevaga võib-olla [läheb] kallimaks, selle asemel toetada kiiresti tuuleparkide rajamist. Me hoopis vastupidi, me Lätti ja Leetu, kus täna elektri defitsiit on väga suur, saaks müüa, saaks oma hinna veelgi odavamaks teha ja kui tuuleparkidele leiaks hea lahenduse, kuidas seda elektrit salvestada, on see siis vesinikuna või kuidagi teistmoodi, siis praegusel hetkel Eesti Energia arvutuste järgi 2027–2028 võiks olla tuuleparkide elektri tootmine suurem kui Eestis energiavajadus. Samas, kindlasti tänasel hetkel me ju põlevkivi ahjusid kinni panna ei saa, vähemalt põlevkiviõlikatlad peaksid töötama, et tipukoormuseid ja tuuletuid päevi, mida mereparkide puhul väidetavalt on ainult mõni protsent, et neid tippe katta.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Nagu me siin kuulsime, on eelarve seis nadi. Samas maaeluminister ometi on jõudnud tõdemuseni ja suutnud valitsuses ära põhjendada, et erimärgistatud diislikütuse aktsiis peab olema teema. Ja see on ka leidnud selles eelarves positsiooni. Kui nüüd ikkagi mingil põhjusel läheb nii, et selle käibemaksu teemaga antud eelnõu kontekstis ei ole võimalik jõuda siin Riigikogu saalis häälteenamusega tulemuseni, et see jõustuks, mis siis need alternatiivid sinu arvates võiks olla? Kuidas me sügisel seda probleemi võiks lahendada?

Oleme nüüd ausad, ega väga palju ju alternatiive ei ole. Nii nagu ma olen maininud, et on käibemaks, võrgutasud, aktsiis. See on riigipoolne. Pluss see, et anda kõik teed valla selleks, et taastuvenergia tootmine, elektri tootmine toimuks. LNG vastuvõtukai sügiseks valmis saaks. Sest praegu LNG-gaasi hind on ikkagi 2,5 korda kuni kolm korda odavam, kui hetkel turu peal Vene gaasi pakutakse, mida ei ole aprillikuust kantigi ostetud, sest see hind on selline, mida ei suudaks 99% inimestest ja ettevõtetest osta. Nad jääksid kõik sõna otseses mõttes võlaorjusesse peale esimese arve kättesaamist.

Ma ei näe seda alternatiivi. Teine alternatiiv on see, mis kindlasti tänasele valitsusele meeldiks, et nõndanimetatud pakikestega hakata toetusi jagama ja läbi selle toetuste nii nagu oktoobris need 50-eurosed toetused, võib-olla neid toetusi tehakse iga kuu veel 50 või 100 ehk 30 miljonit ja 30 miljonit ja 30 miljonit, mis praegu on ette nähtud oktoobrikuuks. Sellega võib olla saab veel paremat positsiooni enne valimisi. Aga mõistlik oleks täna leida see lahendus. Isamaa on pakkunud väga hea lahenduse. Ja ma usun, et kui lisaeelarve arutelu on nagu eelmine nädal tulnud selle arusaamisega, et kuskilt võiks ju mingeid asju vähendada, ja sellega siia saali tuldud, siis äkki on ka arusaamine koalitsioonipoliitikutel, et nüüd tuleb seda toetada ka nendel, kes rahanduskomisjonis seda ei toetanud.

Kui me vaatame, teine eelnõu, mis siin üle-eelmisel nädalal esimese lugemise läbis, oli aktsiiside teema. Kui me räägime erimärgistatud kütuse aktsiisi langetamisest, siis oleme ausad, täna diislil on ju kogu hinnarallil veel suurem mõju. Toidukaup kauplustesse jõuab 95% juhtudel diiselautoga. Väga väike protsent on need pirukad, kes sõidavad bensiiniga. Suured masinad sõidavad kõik meil diisliga ja seal täna alternatiivi ei ole. Ega kõikidele transpordilahendusi täna ei ole Eestis pakkuda alternatiivi. Need alternatiivid on pikas perspektiivis olemas. Aga me ei saa täna rääkida seda, et 2030. ja 2035. aastal on need lahendused. Meil on täna vaja teha lahendus. Täna on vaja see otsus teha, mitte edasi lükata.

Edasilükkamine ongi selle valitsuse probleem. Nad ei suuda teha otsust. Ma alati saan kiita seda, et siin on mitu ministrit laua taga, kellega mul oli au komisjoni esimehena seal laua taga olla, me suutsime lisaeelarve kokku leppida kahe nädalaga. Jah, igast kolmest erakonnast oli meid kaks ööseks sinna Stenbocki majja luku taha pandud ja hommikuks pidi lahendus olema. Me jõudsime poole öö peale lahenduseni. Mulle meeldis see, et seal tehti kokkuleppeid. Kui need kuus inimest kokku leppisid, siis valitsuses hommikul enam seda teemat ei arutatud, sest see oligi kokkuleppe. Ja tänu sellele tehti kaks aastat tagasi COVID-i kriisi ajal maailma parimad otsused. Parim kriisist välja tulev riik oli Eesti riik. Oleks seesama valitsus täna, siis me ei arutaks neid teemasid siin, kuidas sel talvel inimesed tänu energiahindade tõusule oma sissetulekud on ära kulutanud ja hirmuga lähevad vastu järgmise aasta talvele, sest enam ei ole kuskil neid sääste, millega katta neid energiakulusid. Ja kui me neid otsuseid täna ei tee, kuidas vähegi aidata oma inimesi, ettevõtjaid, siis ongi see kriis palju suurem, kui me ette oskame aimata. Ja need kõrged reitingud kukuvad kolinaga. Aitäh! 

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Kui meie päikesetõusuvalitsus pidi hästi värskelt mõjuma ja tõusma ja ärkama, siis ma olen tähele pandud, et nüüd ta meenutab juba ühte teist päikesevalitsust, Louis XIV vist oli – "Mina, see olen riik". Paraku küll mitte päikesekuningas, vaid meil on siin selline päikese-draama-queen, kes ei suuda nagu mingeid otsuseid vastu võtta. Või on põhjus hoopis selles, et valitsus on äkki nüüd selles suures reitingu tõusu sattunud sihukesse letargilisse unne? Minu küsimus on lihtne: miks valitsus praegusel hetkel magab ja miks ta ei tegutse kohe?

Aitäh, Tarmo, hea küsimuse eest! Kuigi sellise küsimuse vastus oleks õige, kui selle annaks valitsus. Mul on raske öelda, miks valitsus ei suuda otsuseid teha. Ja see on hea näide: nüüd on see lisaeelarve arutelu, kaks kuud arutati lisaeelarvet, räägiti sellest, et see on kaitsekulude kate. Räägiti 800 miljonist kaitse-, sõjaolukorra lahendustest. Võtad lisaeelarve lahti, kaitsekulude peale on 15 miljonit. Sellest pool on väga oluline küll, see 7 miljonit on NATO vägede jaoks elamiskohtade rajamine. Aga 15 miljonit. Me oleme ära andnud 200 miljoni eest oma kaitserelvastust, moona. Me räägime lisaeelarves 15 miljonist. Kõige olulisem Ukraina sõja lahendus on 50 euro andmine. Keskerakond ütleb, et nad tegid maksimumi, mis said. 800 miljonist said 30 miljonit oma kätte. Ma mõtlen, et eelmises valitsuses ma ei tea, kas EKRE või Isaama oleks nõus selle variandiga, et 800 miljonit oli lisaeelarve, kumbki oleksid saanud 30 miljonit. Ma arvan, et sealt toast oleks välja Malsitud Stenbocki majast kümneid kordi ja ei tea, kas tagasigi oleks tuldud. Aga millised on lahendused? On see, et meie inimestele aidata, 30 miljonit oli kirjutatud riigikapitalismi, Eleringile rahastamine.

Mina mäletan siin saalis seda arutelu, mõned koosseisud tagasi, kuidas Eesti Gaasi käest osteti ära võrgud ja anti need Eleringile. Nii et kuidagi tekib olukord, kus Elering tahaks nagu terminali saada kätte, kus kogu gaas on tema käes. Ja siis püütakse majanduskomisjonis ühe eelnõuga ümber nurga hakata minema. Kui eraettevõtjana ehitab keegi selle kai, siis riik võib võtta või riigiettevõte võib võtta selle lihtsalt ehitushinnaga plaksti omale. Ma ei tea, mõned ehitusfirmad oleksid sellega valmis. Kui sa kasumiga ehitad, noh, see ongi sinu töö. Aga investorid, kes panevad enda mingisse ideesse, mida nad on selle sajandi teisest kümnendist arendanud, tahavad ju selle idee eest midagi saada. Ja kui täna rääkida sellesama LNG-d koha pealt, et räägitakse, et Soomega kahe peale ja Soome. 2014 Reformierakonna peaminister Taavi Rõivas pakkus selle Soome, loobus Eestist. Soome ei ole siiamaani seda terminali ehitanud.

Kui keegi on viitsinud kaarti vaadata, kuhu kohta peaks Soomes tulema LNG-terminal, siis ma võin teile siin saalis öelda: see on koht, kus talvel on jää. Kui keegi teab ühtegi LNG-tanklerit ehk laeva, mis on jääklassilaev, siis olge hea, öelge. Sellist minu teada maailmas ei ole. Et ära toita LNG-gaasiga, Soome, Eesti ja Läti, on vaja iga kuu tuua kolm laevatäit LNG-gaasi. Ehk peaks ostma siis, ma saan aru, jääklassi laevu, teoreetiliselt lausa neli, et see tsükkel toimima hakkaks. Aga ühe laeva hind on suurusjärguga väidetavalt pool miljonit. Kas me siis kolme riigi peale ostame kahe kahe miljardi eest laevu? Või võtame vastu idee, kus eraettevõtjad vähemalt kaks nädalat tagasi siinsamas pukis ja ütlesid, et kui selle kai kaudu gaasi tarnitakse, siis eraettevõtjad ei taha selle kai ei pealt küsida riigi käest sentigi. Kui seda gaasi ei võeta, siis nad küsivad kompensatsiooni. Anname eraettevõtjatel ... See on eraettevõtlus, see on see suund, mida peaks tegema. Riik ei pea iga asjaga tegelema, riik peab andma kindluse. Täna on kindlustunne, Elering ütleb, et me oleme kindlustanud, et elektrit on.

Aga üks oluline argument on sinna kõrvale jäetud ära, et mis hinnaga seda pakutakse. Kas tõesti energiakindlustus on see, et enne ostsid 50 euroga, nüüd ostad 150 euroga. See ongi kindlustus. Okei, kui see oleks üks, kaks või kolm päeva kuus börsi pealt ostetud. Aga see on ju keskmine hind, mis on tõusnud kolm korda. Sama on täna ju gaasiga. Riik planeerib ühe teravati gaasi ostu sel hetkel, kui gaasi hind on kaheksa korda kõrgem. Euroopa Liit tegi järjekordselt sihuke triki, on ju. Ostame kevadel kõik korraga hästi palju gaasi, nii palju, kui meil kuhugile mahutitesse mahub. Loomulikult, kui tarbimine kasvab, defitsiit suureneb. Iga ettevõtja teab, et siis ka hind tõuseb. Ja tänasel hetkel on hind laes. Märtsikuus läksid ettevõtjad Ameerikasse kokkuleppeid tegema teadmisega, et valitsus teeb otsuse, et Vene gaasist loobutakse ja alternatiiv on LNG-gaas. Ja siis, kui Ameerikas laua taha istusid ja vastaspoole partneritega läbirääkimisi hakkasid pidama, neile anti Eesti valitsuse pressiteade. Tuli pressiteade, et läbirääkimised käivad Soomega. Viimane pressiteade oli paar päeva tagasi. Mis seal pressiteates kirjas on? Ühtegi kokkulepet ei ole, vaid see on see hea, mis see õige sõna oli, et me omavahel oleme kokku leppinud, et arutame seda teemat edasi. Kõik me teame, et Soome ju seda terminali kahe aasta jooksul ei tule, Lätti seda kahe aasta jooksul ei tule. Loomulikult, terminali ehitamise ehitamine ainuõige, sest siis ei pea olema sellised kallid LNG-laevad, mis vedeldatud gaasi uuesti gaasilisse olukorda viivad. Aga täna me ühe päevaga seda terminali valmis ei jõua teha.

Esimese etapina on vaja vastuvõtukai teha, see väike jupp gaasitrassi ehitada, et ühendada kogu gaasivõrk, ja võimalik gaasi pumbata Incukalnsi Läti koobastesse, et talvel seda gaasi tarbida. Täna seda lahendust ei ole. Kas esmaspäeval kopad maha pandi või mitte, kas vaiasid hakati merre raiuma või mitte? Ühtegi pressiteadet ei ole tulnud, sest Elering ja Alexela ei ole kokkuleppele jõudnud. Kelle ülesanne on täna kokkuleppele jõuda? Täna on kokkuleppele jõudmine riigi ülesanne. Riik peab garanteerima meile tarne. Elering, Eleringi seltskond saab ju selle eest palka. Aga mis see siis mõeldakse? Okei, kui muud lahendust ei ole, siis ostame Vene gaasi, ükskõik mis hinna eest ja ükskõik mis raha eest hakkame seda siis kasutama. See on košmaar, see on košmaar, ma ütlen. 

Jõuame võtta viimase küsimuse, enne kui meie istung lõpeb. Aga küsimus peab olema lühike ja vastus peab olema lühike. Palun, Tarmo Kruusimäe!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Koalitsioonisaadikud on siin rääkinud kolmest olulisest dogmast: üks neist on see eelarve tasakaal; teine on see, et mida rohkem aktsiisi, seda suurem on laekumine; ja kolmas, et mida suuremad on maksud, seda suurem ja parem on laekumine. Aga nad ei ole rääkinud seda, et võib-olla maksud lihtsalt jalutavad kuskile teise. Milline neist kolmest on selleks komistuskiviks, miks tänane valitsus ei taha või ei suuda vastu võtta otsuseid, mis oleksid Eesti kodanikele kasulikud ja me saavutaksime energiajulgeoleku, ütleme, ‑sõltumatuse?

Aitäh! Minu arust tänane valitsus on loobunud kõigist nendest kolmest punktist. Tasakaalustatud eelarvest ei räägi enam keegi. Tänane seis on, nagu enne siin öeldi, et laenukoormus 8 miljardi peale jõuab selle aasta lõpuks, kui mitte rohkem. Tegelikkuses sellist võlakoormust pole Eesti riigil mitte kunagi olnud. Noomiti kogu aeg hommikust õhtuni eelmist valitsust. Tegelik olukord on ju see, et tänane valitsus viib Eesti võlaorjusesse.

Aitäh! Selle päevakorrapunkti arutamist jätkame homme, täna on istung lõppenud.