Head kolleegid, tere hommikust! Hea on teid näha nii värskena peale eilset pikka päeva, nii et usun, et jõudu ja jaksu on meil täna jätkata hoogsalt ja võimalik, et mitte lühidalt. Aga hetkel oleme 540 OE juures. Ja head inimesed, ma pean ütlema, et tegemist on ääretult olulise eelnõuga, kuigi ta on OE ja me teame, et parlamentaarse tööriistakasti juures on see üks kergemaid tööriistu, kuid mitte vähem mõjukas. Tegemist on erakordselt sümboolse eelnõuga ja ma panen südamele arvestada seda sümboolsust. Nagu Mart Helme ütles eile, näitas meedias, me ei räägi antud eelnõu juures isegi mitte niivõrd õigusküljest, kui just nimelt sümboolsest küljest, me tegeleme ka märkidega.
See on muideks väga sümboolne väga mitmel teiselgi moel. Kõigepealt, kui me selle eelnõu esitasime, kui rahvuskonservatiivid selle esitasid 23. veebruaril, siis oli esitamise aeg juba sümboolne. See sai esitatud päeval, millal tegelikult alustas Ukraina väga agressiivset sõja jätku, või Venemaa, vabandust, sõja jätku Ukrainas. See on sümboolne, sellepärast, et selle eelnõuga me puudutame küsimust, ja mis on kõige tähtsam selle juures, Eesti Vabariigi lahtiütlemine 2014. aasta Eesti-Vene rahulepingu allkirjast, lahtisidumine sellest lepingust, mis on kirjutatud alla aastal 2014, kui Venemaa alustas sõda Ukrainas. Ja sümbolite tähtsust ei tohi mitte kunagi alahinnata.
Jüri Raidla, kes oli justiitsminister, ütles 2021. aastal sellised sõnad, et õppetund, mida me oleme ajaloos saanud Eesti Vabariigi loomisel, esimene õppetund, ma rõhutan, esimene õppetund on see, et sümbolitel ja sümboolsel käitumisel on riikluse loos ülimalt oluline tähendus. Ta viitas sellele, et me tihti alahindame neid sümboleid. Selle eelnõu algatamisel 23. veebruaril 2022 ma ütlesin siin puldis, milles on olulisus just praegu või miks on oluline just praegu seda teha, sellepärast et see momentum on käes. Meie Eesti riigi ajaloos on väga tihti olulised asjad sündinud alles siis, kui käes on õige momentum. Ja seda tuleb ära kasutada, sest vastasel juhul ei varem ega hiljem sellist võimalust ei pruugi olla ega tulla. Praegu on eriti oluline seetõttu veel, et nagu ma ka eelnevalt vihjasin mitu korda nende agressioonide osas, et kui 77 aastat tagasi keegi Adolf Hitler pillas sõjakirve maha, siis nüüd Putini-nimeline seltsimees on selle üles korjanud. Ja me peame praegu kõigi oma võimaluste juures andma maksimumi selles, et anda signaal sellele seltsimehele, et kõik, mida tema oma imperialistlikus poliitikas teeb, hukkamõistetav ja mitte ühelgi ei saa olla püsivat tagajärge. Aga see 2014. aasta leping oma olemuselt ei ole mitte midagi muud kui kapitulantlik akt.
Selleks, et mõista meie sammu olulisust, tuleb minna võib-olla natukene tagasi. Meil on olemas asju, mille puhul me ei pea välja ütlema, võib-olla täislauseid või pikki traktaate lugema, umbes nagu lapsepõlves mäletame muinasjutus, kui öeldakse, et punane müts ja hunt – me teame, millest me räägime, siis antud juhul ka selle tagasivaate juures ajaloole, miks meil selline leping olemas on. Võiks ju ka rääkida teatud märksõnadest, mis on tegelikult piisavad mõistmaks seda, kuhu me oleme jõudnud, miks me oleme jõudnud ja mida me muuta tahame. Sest ikkagi selle tänase akti juures tõepoolest, head kallid kaaslased, saavad ju sõklad ja terad eraldatud. Sellepärast et need, kes seda eelnõu toetavad, nagu ma ütlesin, nad toetavad seda, et agressioon saaks väga jõulise vastusignaali, signaali rahvusvahelisele üldsusele, signaali oma rahvale, signaali oma maale. Need, kes ei toeta seda, need annavad vastupidise märgi. Nad ütlevad, et me tahame, et status quo säiliks ja agressiivsus jätkuks jõuliselt edasi. Nii et see on see koht.
Aga rääkisin mineviku juures selle eelnõu tekkealustest. Me ei pea rääkima Vabadussõjast, see nimi ise ütleb juba meie jaoks kõik, me saame sellest aru. Me peame rääkima Eesti Vabariigist, me peame rääkima iseseisvuse taastamisest 1991 ja väga oluline, loomulikult, me peame rääkima põhiseadusest 1992, mis on vastu võetud, sellepärast et sealsed elemendid, seal toodud normid on tänase eelnõu juures ilmselt üsna oluline mõista, nende asjade sisu ja tähendust. Eelkõige pean ma silmas tõepoolest § 2, § 122, § 54. Paragrahv 122 on A ja O.
Kui 1992. aastal põhiseadus alla kirjutati või põhiseadus vastu võeti, siis taastati Eesti Vabariik õigusjärgsuse alusel, taastati tema esialgsetes piirides nii, nagu see oli 1940. aastal. Loomulikult poliitilised tuuled viisid sinna kanti ja oli vajadus need asjad ka juriidiliselt korrektseks seada, et ei tekiks mingit kahtlust mitte kellelgi, meie olime oma sõnumi andnud ja kogu maailm tunnustas Eesti Vabariiki tema õigusjärgsetes piirides 1992. aastal nii, nagu see oli 1940 ehk siis nii, nagu me põhiseaduses kirja panime, mis tugines Tartu rahule. Mis toimus edasi? Toimus edasi selline lugu, et vaadates tagasi selle § 122 tekkele, me teame, et need vaidlused piiriküsimuses Põhiseaduse Assamblees olid ääretult tulised ja ääretult süvitsi minevad. See oli hea näide sellest, kuidas tegelikult kollegiaalne mõte võib anda isegi eksirännakute puhul ääretult tugeva ja jõulise tulemuse. Hoolimata vastuoludest jõuti õigele tulemusele. Kuid 1994. aastal juhtus selline situatsioon, et toonane peaminister Andres Tarand tegi avalduse Helsingis, kus ta teatas ootamatult kõigile, mitte ainult Eesti rahvale, vaid ootamatult ka maailma rahvusvahelisele üldsusele, et Eesti ei hooli oma piiridest. Andres Tarand peaministrina teatas, et ta on valmis minema Venemaaga kompromissile ja loobuma Ingerimaast, Petserimaast. See ei ole teema, see ei ole oluline. See oli tollal šokk. See oli pudru, mis kokku keedeti, mida me tegelikult helbime tänase päevani ja ei saa seda ära söödud. See on väga raske ja mürgine pudru.
Kui hiljem on Tarandilt küsitud, millest selline soolo sündis või kus ta tekkis, siis 2002. aastal Toomas Sildamile antud intervjuus, Toomas Sildam küsis selliselt, et kuidas see siis juhtus, et teie sõitsite niinimetatud jõulurahu valitsuse peaministrina detsembris 1994 Helsingisse ning taganesite seal Tartu rahulepingust. Teatasite, et Eesti on valmis loobuma nõudest Petserimaale ja Narva-tagustele aladele. Mille peale siis Tarand vastas, et õigus on üks asi siin maailmas, aga peale selle on ka füüsika. Asjade seis on nagu on, muidugi, Vabadussõda oli eestlaste sõjane võit. Aga kindral Laidoner arvutas ju Eestile piiri, valides – kindral Laidoner arvutas piiri valides – kahuri laskekaugusega. Eesti kasutas oma ajaloolist šanssi. Ajaloolist šanssi. Petserimaaga on üldse nagu on ja Tartu rahu piir, see on romantika. Selle peale vaatame, miks. Tegemist oli siis sellise omaette soologa, kus peaminister Andres Tarand pigistas hambapasta tuubist välja ja seda sinna sisse toppida mõistlikul moel on ääretult keeruline ja raske. No siin me nüüd siis oleme.
Aga sellega ei olnud muidugi asi lõppenud. Loomulikult Eesti ametnikkond ja Eesti pidi sellel hetkel mingisuguse positsiooni võtma ja positsioon võeti väga selgelt toetada Andres Tarandi soolot. Muidugi me jõuame hiljem, kui pärast vaatame Põhiseaduse Assamblee arvutusi, siis me näeme, et Andres Tarand oli üks nendest, kes oli vastu Tartu rahu kirjutamisele põhiseadusesse, nii et sealt ka alused tulevad. Aga noh, siis me teame, et 1996. aastal 9. jaanuaril moodustati valitsuse korraldusega Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene piirilepingu delegatsioon. 5. märtsil 1999 aga said piirilepingud parafeeritud. Järgnes see, et 2005. aasta 18. mail kirjutasid välisminister Urmas Paet ja Sergei Lavrov Moskvas piirilepingule alla. Riigikogu ratifitseeris selle 20. juuni 2005. Kuid jah, ratifitseerimisseaduse preambulisse lisati viide Tartu rahulepingule, mis iseenesest on õiguspärane samm, aga sõltumata sellest ärritas see Venemaad. Ja 6. septembril 2005. aastal Vene välisministeerium esitas Eesti asjurile noodi, milles ta teavitas Venemaa allkirja tagasivõtmisest Eestiga sõlmitud piirileppest. Ja sellega lakkas sisuliselt see olemast, läbirääkimised kuhugi ei viinud. Mingisugused poolpidused, nagu nad olid seal.
Aga sellega menetlus ei lõppenud, loomulikult mitte. Kuivõrd toona võetud suund Ingerimaa ja Petserimaa kinkimise eest Venemaale oli valitud põhisuunaks sõltumata sellest, et väga suur osa üldsusest oli sellele vastu, siis jah, menetlus jätkus ja sündis, kuidas see on rahva poolt nimetatud, Paeda-Mihkelsoni akt, milline 2014. aastal uuesti allkirjastati. Uuesti. 2014. aastal 18. veebruaril allkirjastasid Eesti ja Venemaa välisministrid uuesti piirilepingu. Akt sündis taas. Aga nagu ikka selliste lepingute puhul nad ei jõustu mitte enne, kui nad parlamendis ratifitseeritakse, seda me teame. Ja me teame, et nüüd on aastad möödunud, kaheksa aastat on möödunud, ratifitseeritud teda ei ole, kuid leping on olemas. Leping täiesti olemas, püsib. Selle piirilepinguga on täpselt nii, nagu on ka Reformierakonna koalitsioonipartneril, oli hiljuti veel. Keskerakonnal oli ju Putini parteiga koostööleping, mis oli külmutatud, mida just nagu ei eksisteerinud, öeldi, et ärge pöörake tähelepanu. Aga ühiskondlik surve on niivõrd tugev ja juristid tegid lõpuks ikkagi asja niivõrd kindlalt selgeks, et ega ka Keskerakonnal ei jäänud muud üle, kui ta lõpuks pidi tunnistama, et jah, see allkiri tuleb ikka tagasi võtta. Ja tõepoolest, Keskerakond võttis selle allkirja tagasi.
Aga täna me oleme samas situatsioonis teise koalitsioonipartneriga. Nad hoiavad status quo'd, hoiavad piirilepingul allkirja all, sellepärast et äkki võib seda vaja olla. Tõsi, väliskomisjonis arutasime seda, siis rõhutati, jaa, allkiri on all, aga me ei ratifitseerinud ja me ei näe, et oleksime võimelised ratifitseerida. Me ei näe, täna me ei näe. Homme näeme. Ülehomme näeme. Nagu ka komisjonis Eerik-Niiles Kross ütles väga ausalt ja minu jaoks võib-olla isegi südantsoojendavalt, et ta saab aru väga hästi, ta mõistab seda, mida me tahame saavutada. Aga seda ei tohi teha. Me ärritame sellega Venemaad. Seal me siis oleme, rääkides kapitulantlikult olukorrast.
Aga sündis sellega siis see, nagu ma ütlesin, et kui piirileping sai alla kirjutatud, ratifitseeritud, siis ühiskond reageeris sellele valuliselt ja päris tuntavalt. Lugematu arv on neid kordi, kui koguti erinevaid allkirju, petitsioone, kirjutati, räägiti parlamendiliikmetega, arutati ajalehtedes, televisioonis, raadios, hinnati selle halba mõju, mõned kindlasti ka positiivse mõjuga loomulikult. Positiivse mõju näide, et see tugev piirileping on argument Venemaa, naabri juures, see suudab kaitsta, tugevdab meie iseseisvust, sest leping peab olema kahe riigi vahel praegu, mil lepinguid just nagu ei ole. Need on niisugused väited, millele tugineti. Me ju teame, et see on ju tegelikult vale. Kõik need, kes räägivad, et meil pole Venemaaga piirilepingut, nad ju räägivad vastu kehtivale põhiseadusele. Meil on olemas põhiseaduses märgitud piirileping Venemaaga, mis tugineb Tartu rahulepingule.
Ja rääkides loomulikult selle piirilepingu või kokkuleppele tugevusest. Meil ei ole ju vaja palju tagasi vaadata minevikku, et mõista nende sõnade tühjust. Olgu siis kas või 2008 Georgia, 2014 Krimm, 2022 Ukraina loomulikult. Ja ärme unustame, et ka Venemaal olid Ukrainaga olemas piirilepingud. Venemaal olid piirikokkulepped. Venemaa oli garantii andja Ukraina territoriaalsele terviklikkusele ja ta annab seda garantiid praegu pommide ja rakettidega vägistades naisi, tappes lapsi, purustatud infrastruktuuri. Niisiis igasugusest kindlusest nende lepingute puhul rääkida on narr kui mitte rumalus.
Kui piirilepingu märkimine põhiseadus aset leidis, need arutelud Põhiseaduse Assamblees, siis nagu ma ütlesin eelnevalt on väga oluline mõista § 122 tähendust, sellepärast et need inimesed, kes väidavad ja väidavad tõsikindlalt, et piirilepingu sõlmimine praegusel hetkel on põhiseaduse muutmine ja seda ei tohi teha, nende argumentatsioonil on tõepõhi all. Tähendab, mille peale vastustajad tuginevad? Millele nad tuginevad? Nad tuginevad loomulikult väga paljudele emotsionaalsetele, kuid tugevate emotsioonidega argumendile. Ja see on ka tõene, et sellises situatsioonis, kus me kirjutame Venemaaga alla uue piirilepingu, muutes põhiseadust kaudselt, tegelikult ka otseselt, me revideerime Vabadussõja tulemusi. Me sõna otseses mõttes sülitame sellele valule ja verele, mida meie esivanemad kandsid Vabadussõjas. Me teeme õigustamatult kingituse agressiivsele Venemaale. Me teeme meie toetusavalduse, et agressiivne käitumine ja sõda on õige ja ainuvõimalik tee mõistlikult oma impeeriumit suurendada. Sellepärast et kui me sõlmime Venemaaga piirilepingu, kui me ratifitseerime selle, see jõusse astub, siis me ütleme lihtsad sõnad: tõepoolest, sõda on hea, võtame vaenlaselt või oma vastaselt või oma konkurendilt tükikese maad ära. Jaa, vingutakse, kasutatakse meie suhtes teatud majanduslikke repressioone, me kannatame 10, 20, 50 aastat, ikkagi nad tulevad siis pärast meie juurde, müts käes, paluvad almust ja annavad meile selle maa ära. Sellega me irvitame nende ohvrite üle, mida on kandnud Georgia, loomulikult rääkima nendest ohvritest, mida kannab Ukraina.
Nüüd, minnes uuesti tagasi veel kord selle § 122 juurde, mis on põhiseaduses, siis on väga levinud selline arvamus, ja seda levitati muidugi täiesti teadlikult, et Põhiseaduse Assamblee on kinnitanud läbi oma arutelude seda, just nagu oleks meil võimalik põhiseadust muutmata piirileping sõlmida Venemaaga. Olen sügavalt analüüsinud neid tekste, mida Põhiseaduse Assamblee on arutanud ja kuidas on arutanud ja ma ütlen teile – see ei vasta tõele. See viimane ja oluline arutelu oli § 122 vastuvõtmine, siis oli küsimus selles (Juhataja: "Aeg!") – jaa, lõpetan kohe –, kas läbirääkimine on võimalik, ilma et inimene rikuks põhiseadust olles sisuliselt kurjategija või see ei ole võimalik. Aga see, et põhiseadust muutmata oleks võimalik ratifitseerida piirilepingut, seda sealt välja kindlasti ei tule ja sellel on olemas kirjalikud tõendid.
Aga, kallid inimesed, head kolleegid! Teeme selle sammu ära. Muideks, täna, 3. mail (Juhataja: "Härra Puustusmaa!") Olgu, olgem siis head, sõbrad, toetagem seda eelnõu.