Austatud Riigikogu! Alustame täiskogu VII istungjärgu 8. töönädala kolmapäevast istungit. Nüüd on Riigikogu liikmetel võimalik üle anda eelnõusid või arupärimisi. Jaak Juske, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Anname täna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooniga Riigikogu menetlusse Riigikogu otsuse eelnõu, ülesande andmine Vabariigi Valitsusele leida kiiremas korras vajalikud lisavahendid, et siia saabunud Ukraina põgenike lastele õpetada eesti keelt, et nad saaksid käia huviringides ja et ka meie õpetajaskond saaks palgatõusu, sest nende koormus on oluliselt tõusmas. Tänase seisuga on saabunud siia siis Ukrainast põgenike perede lapsi juba üle 8000 ja see arv kasvab. (Juhataja helistab kella.) See on kahtlemata väga suur väljakutse kogu meie riigile, ühiskonnale. Nagu ma ütlesin, on kolm valdkonda, kuhu on kiiresti raha vaja, et need palju kannatanud Ukraina lapsed saaksid kiiresti eesti keele selgeks ja saaksid lõimuda kõikvõimalikul moel meie väikesesse, aga tublisse ühiskonda. Palume seda eelnõu toetada. Tõesti, selle rahaeraldusega on kiire. Ma loodan, et see eelnõu leiab kiiresti menetlust Riigikogu komisjonis ja täiskogu ees ning et valitsus teeb omad järeldused. Eelnõu on ka edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Rohkem soove ei ole. Selle eelnõu edasise menetlemise otsustame vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. Nüüd viime läbi kohaloleku kontrolli. Palun!

Kohalolijaks registreerus 75 Riigikogu liiget.

Läheme tänase päevakorra menetlemise juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu numbriga 424 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sõnavõtusoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi lõpphääletus. Kuna meil just oli kohaloleku kontroll, siis küsin, kas me võime teha selle ilma kutsungita. Tänan! Vastuväiteid ei näe. Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 424. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 75, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole, on eelnõu seadusena vastu võetud.

Meie tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 505 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sõnasoove ei näe, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi lõpphääletus. 

Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 505. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu toetab 60 Riigikogu liiget, vastu on 14 ja erapooletuid on 2. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Meie kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 512. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatide nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nii nagu teisel lugemisel, peavad sotsiaaldemokraadid selgelt välja tooma selle, et ei ole aktsepteeritav teatud perede kaitse alt välja jätmine. Perehüvitiste seadusega on meil selline lugu, et tõesti on väga palju häid asju. On peresid, kes saavad seetõttu vanemahüvitist, millele neil varem õigust ei olnud, ja on elatisabi maksmisega seotud muudatused. Kahtlemata, neid saab ainult toetada. Hääletame kolmandal lugemisel ka selle seaduseelnõu poolt.

Aga see, kuidas menetlus on toimunud, ei ole tegelikult aktsepteeritav. Ühelt poolt on EKRE ja Isamaa fraktsioon, kes ütlevad, et tuleb vältida kooseluseaduse varjatud jõustamist teiste seaduste muutmise kaudu ning väärtustada traditsioonilist registreeritud abielu mehe ja naise vahel. Ja siis on minister Signe Riisalo, kes ütleb, et ärge selle seaduse pärast muretsege, seal ei ole registreeritud elukaaslast küll mainitud, aga seaduse rakendamisel tuleb ametkondadel lähtuda kohtute otsustest ja Riigikohtu asjasse puutuvast praktikast. Ehk siis tegelikult on meil segane seis. On kaks erakonda, kes ei soovi kooseluseaduse rakendamist, aga minister ütleb, et seda rakendatakse niikuinii. Tegelikult oleks aus see seis ikkagi seadusesse kirja panna. Tõepoolest, vanemahüvitist ja elatisabi puudutav regulatsioon kehtib kõigi Eesti perede kohta, ka nende perede kohta, kus on tegemist registreeritud elukaaslastega.

Kui me vaatame selle konkreetse eelnõu menetlust, teemat kõrvale jättes, siis see suhtumine, et kui esitatakse paarsada muudatusettepanekut, siis kohe taandume, ei hakka vastu, anname järele. Anname järele põhimõttelistes küsimustes ja anname järele kellegi teise õiguste arvel. See on teatud tüüpi taandumine ja soovimatus üldse põhimõttelises küsimuses arutelu pidada. Kui tegelikult me näeme, et me võime need muudatusettepanekud ära menetleda, no eks see siis ongi kõigi meie vaev. Oleme siin öö läbi ja me saame selle asja tehtud. Me saame seaduse, mis on Riigikohtu lahenditega kooskõlas, mis kaitseb kõigi perede õigusi ja mida saavad nii Sotsiaalkindlustusamet kui ka kohalikud omavalitsused selgelt rakendama hakata. Aga praegu meil jätkub see segane lugu seetõttu, et me ei suuda põhimõttelistes küsimustes selget joont hoida.

Kriitika käib koalitsiooni kohta. Ei saa leppida sellega, et minister on öelnud, et tuli loobuda registreeritud kooselu mainimisest, sest see ei leidnud parlamendis piisavalt toetust. Mis mõttes ei leidnud parlamendis piisavalt toetust? Ma saan aru, et koalitsioonierakonnad toetavad ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetab samuti. See on täiesti piisav toetus, et sellist muudatusettepanekut rakendada. Küsimus on otsustes, mis on tehtud menetluse raames.

Samalaadne taandumine mõnesaja muudatusettepaneku ees on toimunud meediateenuste seaduse puhul, samuti rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduse eelnõu menetlemisel. Nii nagu infotunnis peaminister väga ilusti seletas Ukraina olukorda ja seda, millal tuleb enda eest seista ja millal tuleb taanduda, on siin samamoodi. No olgu, anname siis meediateenuste seaduse puhul järele, taandume rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse puhul, nüüd võtame sammu tagasi perehüvitiste seaduse puhul. Aga siis tuleb järgmine seadus, tulevad jälle need paarsada muudatusettepanekut ja jälle tehakse EKRE-le sobiv muudatus valitsuse esitatud eelnõusse.

See praktika, see taandumise praktika ja põhimõttelistes küsimustes sammu tagasi astumine ei saa ju jätkuda. Meie siin saalis saame öelda, et ei, las seadus olla kooskõlas sellega, mida ütlevad meile Riigikohtu lahendid. Las olla selgus majas ja tegelikult kõigi perede huvid kaitstud. Nii et ma väga loodan, et ühtegi sellist olukorda, kus põhimõttelistes küsimustes tehakse lihtsalt taandumissamm paarisaja muudatusettepaneku ees ega leita teisi viise, kuidas see valitsuse soov tegelikult sisuliselt jõustuda, siin saalis rohkem ei juhtu. Aitäh!

Isamaa fraktsiooni nimel Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Selle eelnõu menetluse käigus mul on hea meel öelda, et terve mõistus ei ole seda maja maha jätnud. See eelnõu tuli valitsusest siia parlamendi päevakorda enne viimast kriisi. Õige mitmelt koalitsioonierakonna saadikult ma küsisin, kas tõesti nende kriiside kontekstis – meenutan, et see oli enne viimast ehk praegust sõjaga seonduvat kriisi – on teil huvi inimesed tänavale tuua ja suruda see kooseluseadus läbi erinevate seaduseelnõude kaudu. Siis vaadati mind suurte silmadega. See tähendas loomulikult, et koalitsioonis keegi polnud seda sellisel kujul arutanud ja see tuli mitmetele inimestele üllatusena. Seepärast ma ütlengi, et on hea meel, et terve mõistus pole [meid] maha jätnud ning koalitsioonierakonna saadikud jõudsid arusaamisele, et tõesti ei ole küsitud selleks poliitilist mandaati ja ei ole mõistlik seda praegusel kujul menetleda.

Mitte kedagi, ühtegi peret selle eelnõuga ei tasalülitata. Selle menetlusega sai ju meile selgeks vana tõde, et ega sea selga sadulat ikka ei pane. Kui me tegeleme perehüvitiste seadusega, siis perehüvitistega seonduv puudutab kõiki perekondi ja inimesi ühtemoodi. Seal reguleeritakse seda, et vanemahüvitis asendatakse ema- ja isahüvitisega. Pankrotis vanemate puhul tuleb riik samamoodi appi kui teistel puhkudel, kui isa läheb kaduma või ei ole valmis oma lapsi ülal pidama. See eelnõu neid küsimusi reguleerib.

See, milline oli valitsuse kurikaval tahe selle eelnõuga ka kooseluseaduse rakendusakte osaliselt jõustada, ei olnud mõistlik. Mul on hea meel, et komisjoni juhi eestvedamisel selleni jõuti, et Isamaa tehtud muudatusettepanekud leidsid suures osas heakskiidu. Ja me komisjonis leidsime sellise sõnastuse, et seda eelnõu on võimalik toetada. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ... Siiski, Reformierakonna fraktsiooni nimel Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Perehüvitiste seaduse muudatused parandavad kõikide laste olukorda, teiste hulgas näiteks üksi last kasvatavate perede toimetulekut, surnult sündinud laste peresid, aga ka kõiki emasid-isasid, kes tulevikus saavad vanemahüvitist ja jäävad lapsega koju.

Öelda, et see kompromiss, mis Riigikogus tehti, on vale – ma ei ole sellega nõus. Ma ei ole sellega nõus sellepärast, et kui me seda kompromissi ei oleks teinud, siis 1. aprillist ei oleks saanud jõustuda ka sellised muudatused, mis teevad vanemahüvitise paindlikumaks ja peredele lihtsamaks. Need muudatused aitavad peredel paremini ühildada töö- ja pereelu, sellepärast et vanemad saavad vanemahüvitist pikema aja peale jaotada ja nad saavad koos 60 päeva koju jääda. See kõik on oluline. Ma väidan, et kui me täna ei võtaks seda eelnõu vastu ja kui seda kompromissi sotsiaalkomisjonis ei oleks tehtud ja me oleksime hakanud nende sadade muudatusettepanekute üle vaidlema, siis seda kõike ei juhtuks ja pered selle tõttu kannataksid.

Ka see, et keegi jääb räästa alla, vihma kätte, on poolik tõde. Jah, nendele on see olukord vanemahüvitise kasutamisel keerulisem, bürokraatlikum, aga nad ei jää ilma, nad ei jää räästa alla. Ja kui nüüd valida, kas me täna teeme otsuse, mis aitab kõiki peresid, või me ütleme, et me ei astu seda sammu tagasi perede huvides – ma arvan, et me tegime õige otsuse. Ma kutsun kõiki üles seda eelnõu toetama, sest sellega toetame ka lastega peresid. Aitäh!

Nii, nüüd tõepoolest rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on ka siin viia läbi lõpphääletus. Head kolleegid, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 512. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu toetab 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Meie tänane neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Austria Vabariigi, Belgia Kuningriigi, Hispaania Kuningriigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Madalmaade Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi ja Saksamaa Liitvabariigi vahelise eelkõige terrorismi‑, piiriülese kuritegevuse ja ebaseadusliku rände vastases võitluses piiriülese koostöö tõhustamise lepinguga ühinemise seaduse muutmise seaduse eelnõu 509 teine lugemine. Palun, õiguskomisjoni liige Urve Tiidus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Teatavasti muudetakse selle seadusega piiriülest koostööd puudutavat regulatsiooni nõndanimetatud Prümi lepingu seaduses, täpsemalt koostööd terrorismi, piiriülese kuritegevuse ja ebaseadusliku rände vastaseks võitluseks. Muudatused on üksnes tehnilist laadi, need käsitlevad riiklike kontakte ja koordineerimispunktide ning pädevate asutuste ja ametnike määramist ning nende muutmist. Praegu on kõik need nimetatud konkreetselt seaduse tasandil, edaspidi saab vastava volituse Vabariigi Valitsus, et teha muudatusi oma korraldusega. Põhjus on loogiline: kontaktpunktide asutuste nimed ajas muutuvad ja paindlikkus on vajalik.

Kahe lugemise vahepeal oli õiguskomisjonis teema päevakorras lühidalt 7. märtsil ja 14. märtsil. Muudatusettepanekuid kahe lugemise vahel ei tulnud. Küll sündis komisjonis vahepeal normitehniline muudatusettepanek, mida tutvustasid komisjoni nõunik Carina Rikart ja ministeeriumi õigusnõunik Ragnar Kass. See normitehniline muudatusettepanek ei tunnista kehtetuks üksnes § 2 lõiget 2, vaid muudetakse paragrahvi 2 tervikuna. See ei puuduta mitte ainult kontakt- ja koordineerimispunktide ja nende pädevate asutuste ja ametnike muutmist, vaid ühtlasi antakse Vabariigi Valitsusele volitus seda kõike teha. Nimetatud muudatusettepanek on Välisministeeriumiga läbi arutatud ja kõik osapooled nõustuvad selle muudatusega.

Menetluslikud otsused. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus täna, 16. märtsil, konsensus: Jürgenson, Kannimäe, Karilaid, Kaskpeit, Kruusimäe, Pikhof, Poolamets, Tiidus ja Toomast. Muudatusettepanek, see normitehniline, juhtivkomisjon: arvestada täielikult, ka siin oli konsensus: Jürgenson, Kannimäe, Karilaid, Kaskpeit, Kruusimäe, Pikhof, Tiidus ja Toomast. Väga suur tänu kuulamast!

Peeter Ernits soovib täpsustada midagi. Palun!

Jah, hea juhataja! Ma tahtsin küsida, miks me peame heaks kiitma selle Prümi lepingu, kui Louis II sai Itaalia kuningriigi ja Lothar II sai Friisimaa ja Charles sai Provence'i ja Burgundia. Ja Prümi leping oli juba aastal 855.

Väga lugupeetud Peeter Ernits! Seda küsimust komisjonis ei arutatud. Ja ühtlasi ma imetlen teie ajaloo tundmist.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Sõnasoove ei ole. Siis on selline lugu, et meil on vaja läbi vaadata ka muudatusettepanekud. Neid on täpselt üks. Seda juba ettekandja tutvustas, selle on teinud õiguskomisjon ja õiguskomisjon on seda arvestanud täielikult. Keegi hääletust ei nõua. Seega oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi lõpphääletus.

Head kolleegid, panen teie ette hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Austria Vabariigi, Belgia Kuningriigi, Hispaania Kuningriigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Madalmaade Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi ja Saksamaa Liitvabariigi vahelise eelkõige terrorismi-, piiriülese kuritegevuse ja ebaseadusliku rände vastases võitluses piiriülese koostöö tõhustamise lepinguga ühinemise seaduse muutmise seaduse eelnõu 509. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu toetab 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Liigume edasi meie viienda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud maksukorralduse seaduse muutmise ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 506 teine lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli, rahanduskomisjoni aseesimees Aivar Kokk!

Hea juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas oma 15. veebruari, 7. ja 14. märtsi istungil maksukorralduse seaduse muutmise seaduse (ehitustööde andmete esitamine) eelnõu 506.

Seaduse eesmärk on vähendada ehitussektoris esinevaid riske, seejuures on lahendust vajavaid probleeme ehitussektoris nii ettevõtjate, ehitustöötajate kui ka riigi vaatest. Eelnõus on ette nähtud läbipaistvuse suurendamise võimalus. Eelnõuga nähakse ette kohustuslik töövõtuahela ning ehitusplatsil viibitud aja kindlaks määramine ehitussektoris. Peamiseks kohustatud isikuks on peatöövõtja, kellel on lisaks alltöövõtja tuvastamise kohustusele ka kohustus kinnitada [MTA] veebikeskkonnas eeltäidetud andmetele tuginedes aruandekohustusega hõlmatud ehitustööd ja esitada ehitustööde tellija andmed.

Eelnõu kohta küsiti arvamust Eesti Ehitusettevõtjate Liidult, Eesti Kaubandus- Tööstuskojalt, Eesti Tööandjate Keskliidult, Eesti Ametiühingute Keskliidult, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonilt ning Eesti Maksumaksjate Liidult.

Ehituspoole pealt tehti eelnõu kohta ka üks ettepanek, et täpsustada ehitusmahtu, mille puhul peaks töötajate arvestuse elektrooniliselt sisse viima. Eesti Ehitusettevõtjate Liit seda parandusettepanekut ei toetanud, samas Eesti Ametiühingute Keskliit ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoda seda pöördumist toetasid.

Samasuguse parandusettepaneku tegi ka Isamaa Erakonna fraktsioon, et hoonete ehitustööd, mille puhul nõutakse, et kui ehituspindala on üle 60 ruutmeetri ja ilma käibemaksuta eeldatav maksumus on üle 40 000, siis peaks nendel objektidel olema ka arvestus. Selle üle käis komisjonis komisjoni liikmete vahel ka tuline vaidlus. Koalitsiooni häältega seda ettepanekut ei toetatud.

Teine muudatusettepanek on tehtud seoses sellega, et Isamaa Erakond on andnud sisse ühe eelnõu, et Ukrainasse tehtavatel annetustel oleks tulumaksuvabastus. Et seda varianti kiirendada, tegi valitsus oma ettepaneku. Praegu selle muudatusettepaneku puhul konsensust ei leitud ja koalitsiooni häältega viidi sisse parandusettepanek. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Alustab Urmas Reinsalu. Palun!

Küsimus on selle muudatusettepaneku kohta. Miks on nii inklusiivne nimekiri? Mul ei ole midagi ühegi organisatsiooni vastu, kes siin nimekirjas on, aga kõikidel juriidilistel isikutel peaks ju olema maksuvabastus, kui nad tahavad Ukrainat toetada, ükskõik, kas nad annavad raha relvade soetamiseks, ja nõnda edasi. Selle loogika järgi, miks komisjon leidis, et näiteks kui Eesti ettevõtted saadaksid raha Ukraina keskpanga kontole relvade ostmiseks, siis see on tulumaksustatav? Millest selline moraalne perspektiivitus? Aivar, seleta palun komisjoni mõttekäiku!

Aitäh! Ma pean tunnistama, et sellel teemal olid tulised vaidlused. Lõpptulemusena, kui küsiti ministeeriumi esindaja käest, miks just sellised MTÜ-d ja mitte kõik MTÜ-d, siis sellele küsimusele vastata ei osatud, peale selle, et maksuameti koormus läheb äkki liiga suureks. Me ei saanud vastust ka sellele, [miks on nii] et kuigi 7. märtsil avaldas Rahandusministeerium pressiteate, et plaanitakse suuremat maksuvabastust ukrainlasi toetavatele ettevõtetele ja sinna juurde oli lisatud, et annetused saaks teha Ukraina keskpanga kontole – paljud ettevõtjad ongi sinna pangakontole raha kandnud –, siis selle parandusettepanekuga need ülekanded tulumaksuvabastuse alla ei lähe.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ega ma muidugi sellest valitsuse seisukohast aru ei saa. Ei saa aru ka sellest, miks te komisjonis ei jõudnud teistsugusele järeldusele. Aga vaevalt teiegi sellele vastata oskate, kuivõrd te kirjeldasite, et arutelu oli ja koalitsiooni otsus läks läbi. Aga mul on küsimus. Isamaa ettepaneku kohta räägiti, et see on liiga tehnokraatlik ja nõuab liiga palju tegutsemist ja võib-olla ka mingite baaside loomist. Tulumaksuseaduse §‑s 2 on kirjas "sihtotstarbeliselt humanitaarabi andmiseks ja korraldamiseks tehtud annetustelt ja kingitustelt". Aga õige mitmed nendest mittetulundusühingutest, mis siin loetelus on – need seitse tükki –, tegelevad Eestis sõjapagulaste aitamisega. Kuid see minu hinnangul selle seaduse paragrahvi järgi ei oleks maksuvaba. Kuidas siis riik hakkab jälgima, millised summad on maksuvabad ja millised ei ole nendelt juriidiliste isikute tehtud annetustelt?

Aitäh! Sul, Priit, on selles mõttes õigus, et see muudatusettepanek, mis valitsuselt ehk Rahandusministeeriumilt tuli ja mis vormistati komisjoni parandusettepanekuks, on selgelt kirjutatud, et muudatus kehtestatakse üksnes Ukrainale – rõhutan sõna "Ukrainale" – tehtavatele annetustele ja kingitustele. Isamaa Erakonna eelnõus, mis järgmises punktis tuleb arutelu alla, on selgelt kirjas, et kõigile nendele kuludele, mis pagulaste siiatulekul tekivad, aga selles eelnõus sellist varianti ei ole. Kui ma eile lugesin ajakirjandusest, et näiteks üks ettevõte on MTÜ Eesti Pagulasabi, siis ma sain aru, et enamik kulutusi tal ongi ainult seoses sellega, mis piiri pealt siia tuuakse, ja siinse tegevusega. See tekitab kindlasti väga keerulise küsimuse, millised annetused tulumaksust vabastatakse ja millised mitte. Sest selle seaduseelnõu parandusega saavad [tulumaksuvabalt abi] anda ainult need, kes kannavad raha üle otse Ukrainasse.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Alles eelmisel nädalal arutasime siin seadusloome kvaliteeti ja Priit Pikamäe hinnang oli hävitav sellele, mis me siin teeme. Ja praegu on siin selle kuuri eelnõu ja ehitusettevõtete puhul keevitatud juurde § 2. Kas see on hea seadusloome tava, et keevitame suvalisele eelnõule mingil hetkel nii-öelda päevakajalise nööbi külge?

Aitäh, Peeter! Kindlasti ei ole see hea tava, aga samas tuleks täna vaadata ka teist poolt. Praegu käib Ukrainas sõda ja Eesti ühiskond on väga tublilt toetanud Ukrainat. Ja praegu on rahanduskomisjonis kiirendatud korras see otsus tehtud, et tuleks anda võimalus, et kõik toetused oleksid tulumaksuvabad. Kui küsida minu käest, siis ütlen, et lihtsalt see parandusettepanek ei ole kindlasti selline, mida meie inimesed ja ettevõtjad, kes on juba 24. [veebruari] õhtul annetusi teinud, ootasid. See on päris selge. Komisjoni tuli väga palju kirju, millest praktiliselt ühtegi ei arvestatud. Selles punktis see parandusettepanek sellisena lauale tuli ja [komisjoni] häälteenamusega, [tulemusega] 6 : 3, see siin saalis praegu on.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma vaatan ka seda tegelikult suletud nimekirja, seitse nime on siin välja toodud. Kui kuue esimese kohta saaks veel ütelda, et nendel on niisugune üleriigiline haare või nad ei ole nagu väga konkreetse kohaga seotud, siis seitsmenda [kohta seda öelda ei saa]. See on Rotary Klubi Tallinn Vanalinn. Mitte, et mul midagi oleks Rotary klubide vastu. Vastupidi. Tallinnaski on neid ju terve rida ja neid on üle Eesti. Millest selline üks konkreetne on tulnud ja miks ülejäänud on välja arvatud? Ja kes selle ettepaneku üldse tegi? Kes selle klubi taga konkreetselt on? Oli sellest komisjoni koosolekul juttu?

Aitäh! Kõik need nimetused ja ettepanekud on tulnud Rahandusministeeriumist. Ka mina küsisin viimati rahanduskomisjonis Rahandusministeeriumi esindajalt Lemmi Orolt, miks Rotary Klubi Tallinn Vanalinn viimasel hetkel siia juurde pandi. Meile lubati saata vastus kirjalikult. Ma pean tunnistama, et mina küll seda kirjalikku vastust ei ole tänaseni näinud, [ei tea,] kas seda tuleb või mitte. See tekitab küsimusi. Täna hommikul näiteks kuulsime, et MTÜ Eesti Pagulasabi tegelikult organiseerib juba teist nädalat iga päev kümnete bussidega piiri pealt pagulaste toomist Eestisse. Ühelt poolt ei ole riigil nendega mingisugust lepingut. Ja [teiselt poolt,] kui täna sai ministri käest küsida, kas keegi pärast üldse jälgib nendele MTÜ-dele antud raha kasutamist, siis oli ministri esialgne vastus selline, et kuna ühtegi lepingut riigi ja MTÜ-de vahel ei ole, ei tee valitsus ka mingisugust kontrolli rahaeralduste ega tulumaksu tagastamise kohta. Seda saab teha maksuamet. Aga kindlasti on see väga keeruline, sest annetuste raha kasutatakse ka nende inimeste transpordiks Eesti riigi sees, elamiseks ja ka abistajate palkadeks. Nii et kindlasti on see väga keeruline.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Tõepoolest, see rahanduskomisjoni muudatusettepanek viib nüüd esialgsest eelnõust teema natuke kaugemale, aga see on tingitud erakorralisest olukorrast ja kiireloomuliselt lahendamist vajavatest asjadest. Aga ma tuleksin oma küsimusega selle algse eelnõu juurde ja konkreetselt ka teie esimeses muudatusettepanekus tõstatatud teema juurde.

Tekkis üsna tavatu olukord. Ma oma praktikast siin ei mäletagi, et niimoodi oleks olnud – see on üsna haruldane –, et ehitusettevõtjate liit ühelt poolt ja teiselt poolt ametiühingud ja kaubandus-tööstuskoda on selle ehitustööde mahu suhtes, mis puudutab kontrolli ulatust, täiesti erineval arvamusel. Kas te selgitaksite seda olukorda, kuidas saavad valdkonna sees olla täiesti vastandlikud arvamused selles küsimuses? Selgitage seda meie saalile ka.

Aitäh, Aivar, selle küsimuse eest! Asi on väga lihtne. Eelmise koosseisu ajal võeti siinsamas saalis vastu riigihanke seadus. Riigihanke seadusega pandi kohustused tellijale ja enamikul juhtudel on riigi poole pealt Riigi Kinnisvara AS see, kes tellija kohustusi peaks täitma. Seal seaduses oli kirjas, et kõik alltöövõtjad ja kõik need töötajad ja nende palgasüsteemid peavad olema tellijaga kooskõlastatud ja kinnitatud. Nüüd on lihtsalt nii, et tihti suurettevõtetel on eelarvestajad ja juristid, ning alltöövõtjad need, kes selle töö ära teevad. Ja peatöövõtjatel on väga hea, kui selline süsteem on, sest nemad saavad siis nagu käed puhtaks pühkida. 

Mina, kes ma olen ehitusettevõtte omanik ühelt poolt ja selles valdkonnas kogu aeg, alates TPI lõpetamisest olnud, võin öelda, et on ju väga selge, et ka alltöövõtuettevõtetel, mis seaduse järgi on, tegelikult objektil mingisugust suurt töötajate registreerimist toimuma ei hakka. Enamikul juhtudel on alltöövõtuettevõtetel töötajate arv vähem kui 20, nii näidatakse ühe objekti peale, siis nad ei pea ennast registreerima.

Aga teine pool on see, et öeldakse, et kui on alla kahe kuu, siis ei pea ka registreerima. See on lihtsalt see mugavuspool. Ühelt poolt, kui praegu Riigikogu toetaks seda parandusettepanekut, siis see tähendaks tegelikult seda, et must raha liigub alltöövõtjate lõpus või siis eraehitustes. Ja see 40 000 eurot on suhteliselt suur number võrreldes näiteks Soome, Läti või Leeduga, kus peab juba palju väiksema numbri peal olema registreerimine. Eelnõu mõte on see, et maksudest kõrvalehoidmine tuleb likvideerida, aga tegelikult see eelnõu seda soovi ei täida. Vastupidi, seda sektorit, kus must raha kõige rohkem liigub, see seadusemuudatus absoluutselt ei puuduta.

Andres Metsoja, palun!

Andres, mu käest küsiti. Aivar küsis mu käest.

Härra Kokk, nüüd on Metsoja kord.

Jaa-jaa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma lähen selle tulumaksu temaatika juurde tagasi oma küsimusega. Mis puudutas energiahüvitisi, siis valiti tee läbi kohaliku omavalitsuse, luua menetlusvorm, et kõik oleks selge ja läbipaistev. Nüüd, kui me räägime annetustest, Ukraina toetamisest, siis me näeme, et millegipärast on see süsteem läinud ikkagi jälle mittetulundusühingupõhiseks, eks ole, mitte ei ole tekkimas mingit riigi annetuskontot, mida maksuamet saaks kontrollida ning samas väga selgelt ja lihtsustatult kogu seda protsessi hallata. Te ütlesite, et väga kirglik debatt oli. Aga mis need argumendid olid, et see nimekiri tuli seitsme punktiga, mitte ei tekkinud riigi tasemel erikontot? Mis need argumendid olid, et see nii läks?

Oleme ausad, selles vaidluses ja debatis neid õigeid argumente ei olnud, oli ainult üks lause selle juurde, et on lihtsam kontrollida. Aga nagu me näeme, et kui me loeme selle seaduseelnõu seletuskirja, siis juhtub vastupidi, praegune olukord tekitab veelgi keerulisema olukorra, kus tekib maksuameti, nende MTÜ-de ja annetajate vahel vaidlus. Ütleme, mina kui annetaja MTÜ-le ütlen, et ma sooviksin, et see raha läheb Ukrainasse, ja soovin tulumaksu tagasi saada, aga see MTÜ võib seda raha kasutada ju täpselt nii, nagu tema soovib, sest seda ei saa ju kuidagi keelata. Nii et minul on praegu küll tunne, et taheti paremat, aga välja tuli nii nagu tavaliselt. Aga komisjoni enamushäältega on see parandusettepanek siin sees ja Riigikogu saalis on võimalus seda kas toetada või mitte toetada. 

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma loen seletuskirjast ka nüüd sellesama nimekirja kohta ja siin on öeldud, et ühingute piiritlemine võimaldab Maksu‑ ja Tolliametil ka ilma halduskoormust oluliselt suurendamata kontrollida tehtavate annetuste sihtotstarbelist kasutamist. Ma saan aru, et meil on olemas terve pikk nimekiri tulumaksusoodustusega ettevõtetest. Kas selle valguses, mis siin on toodud – ma ei oska küll nimetada, miks see Rotary Klubi nüüd siin on, see on midagi täiesti arusaamatut –, maksuamet siis ei kontrolli teisi neid nimekirjas olevaid MTÜ‑sid, mis saavad tulumaksusoodustusega toimetada? Kas selle üle ei tekkinud mingit arutelu?

Aitäh, Heiki! Küsimus ei ole ju nendes MTÜ-des. Küsimus on selles, kes annetuse teeb. Praegu on piiritletud, kui suures summas võib ettevõte teha annetusi, mis on tulumaksust vabastatud. Nende MTÜ‑de kaudu tehtud annetused peaksid teoreetiliselt olema kõik tulumaksuvabad. Aga kuna seletuskirjas on väga selge klausel, et need annetused on mõeldud ainult Ukrainale, siis kõik see, mis MTÜ‑d kasutavad kas või selleks, et piiri äärest transportida inimesi siia, või kõik see, mida Eestis peaks pagulastega tegema, ei lähe annetuste alla.

Nüüd tekib lihtsalt see küsimus, et kui mina ettevõtjana olen annetuse teinud ja soovin nüüd maksuametilt tulumaksusoodustust saada, siis kuidas maksuamet garanteerib seda, et seal MTÜ‑s see raha läks sinna. Või kuidas mina kui ettevõtja seda garanteerin? Sellist momenti ausalt öeldes komisjonis väga selgelt ei arutatud, sest seletuskiri jooksis kogu aeg tagantjärgi. See eelnõu tuli ka niimoodi, et viimasel minutil esmaspäeval tehti sinna veel üks rida parandusi juurde.

Oleme ausad, võib-olla natukene kiirustades on seda tehtud ja päris kõiki asju pole ka korralikult läbi mõeldud. Aga nagu sa tead, kui koalitsioon on otsustanud, siis koalitsiooni häältega sellised asjad ikkagi lähevad läbi.  

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tulen sama teema juurde tagasi. Praegu valitsus keevitas selle § 2 sinna juurde. Aga alles hiljuti oli see nii-öelda kliirimise seadus, ka teil rahanduskomisjonis, kus keevitati kaks sellist sanktsioonide parandusettepanekut juurde. Miks neid koos ei käsitletud ja üht‑teist veel? Kõik see on toimunud väga lühikeses ajaraamis ja kõik need seadused puudutavad seda hullu sõda, mis käib. Miks selline jupitamine – üks nööp ühele külge, teine teisele? Kindlasti on veel mingi kolmas eelnõu teil seal, kuhu keevitatakse mõni sama Ukraina sõjaga seotud nööp külge. Miks niimoodi?

Aitäh, Peeter! Ma arvan, et tänases situatsioonis ei ole see midagi, mida väga halvustada, kui me 24. veebruaril alanud Ukraina sõja tõttu püüame nüüd aidata ja toetada kõiki neid inimesi, ettevõtteid ja asutusi, kes püüavad Ukrainale oma abi anda, ja seda [abi andmise protsessi] kiirendada. Kindlasti andis oma kiirendusefekti ka see, et Isamaa Erakond andis sarnase eelnõu sisse. Kahjuks lihtsalt nädalavahetusel, kui seda Rahandusministeeriumis vormistati, ei süvenetud ega mõeldud võib‑olla kõiki asju läbi. Või oli vastupidi, mõeldigi nii läbi, nagu siia nüüd pandud on.

Meil rahanduskomisjonis ju parandusi sellele ministeeriumist tulnud ettepanekule ei tehtud. Kui seda esimene kord nädal tagasi arutati, siis lihtsalt öeldi, et üks MTÜ tuleb veel juurde, ja esmaspäeval öeldi, mis MTÜ see on. Ja kui küsimus on see, mis on saalistki kõlanud, et miks just see MTÜ ja miks mitte paljud teised, kes on rahanduskomisjonile samasuguse taotluse teinud, siis vastus on, nagu ma ennegi mainisin, et Rahandusministeeriumi ametnik lubas selle kohta kirjalikult vastata.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Meil Tallinna Linnavolikogus oli eelmisel neljapäeval pikk arutelu. Me nägime ka mingeid firmasid, osaühinguid, ja meil olid väga suured kahtlused. Aga abilinnapea ütles, et see ei oma üldse tähtsust, kes on seal omanikud ja mis nimi on ja mis on nimedevahelised seosed. Aga minu küsimus on see: kas teil tekkis ka komisjonis arutelu selle üle, miks kogu Rotary liikumisest valitakse välja üks klubi? Kas toodi esile ka mingeid nimelisi seoseid rahandusministri või ministeeriumi tippametnike ja selle klubi vahel? Või ka teie käsitlete seda teemat samamoodi nagu Tallinna linnas, et osaühing ja osaühing, me käsitleme kõiki võrdselt, me ei uuri mitte kellegi tausta?

Aitäh! Me esitasime täpselt sarnase küsimuse ja saime vastuseks, et Rotary klubid on kokku leppinud, et Rotary Klubi Tallinn Vanalinn on nende katusorganisatsioon. Ja rohkem me sellele küsimusele vastust ei saanud. Nagu ma ennegi mainisin, hääletamisel oli tulemus 6 : 3. Kuus [komisjoni liiget] toetas seda parandusettepanekut, aga EKRE ja Isamaa fraktsiooni esindajad ei toetanud.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Sama küsimus. Kas see oli komisjonis teada, miks siis kohe seitset ei olnud, miks see kuus pluss üks, miks see üks Rotary klubi hiljem Rahandusministeeriumile meelde tuli? Ja te ütlesite, et Rahandusministeeriumist lubati teile kiri saata. Praeguseks seisuks, kui me seda arutame, pole seda kirja veel tulnud, selle kohta, miks see seitsmes liideti. See on esimene küsimus.

Ja teine küsimus on selle kohta, mida hea kolleeg Heiki Hepner ette luges. Kui põhjuseks on see, et ühingud piiritletakse selleks, et Maksu- ja Tolliametil oleks ilma halduskoormuse olulise suurenemiseta võimalik kontrollida tehtud annetuste sihtotstarbelisust, siis mul on küsimus. Tõesti, Maksu- ja Tolliametil on hea lihtne kontrollida MTÜ-sid, mida on kuus pluss üks. Aga kui selgub, et need juriidilised isikud, kes on teinud heauskselt ettepaneku, ei ole [tingimusi] täitnud, kas siis see maksusoodustus jääb kehtima või ei jää? Kui [annetus] on tehtud selleks otstarbeks, aga selgub, et MTÜ ei ole seda sihtotstarbeliselt kasutanud.

Aitäh väga hea küsimuse eest! (Saalis kommenteeritakse.) Hea Jürgen, kahjuks ...

Head kolleegid! Härra Kokk vastab praegu härra Sibula küsimusele.

Kahjuks komisjonis oli samasugune diskussioon nagu praegu saalis. Jürgen ütleb pidevalt oma arvamuse ja see oleks nagu ainuõige arvamus. Needsamad arutelud olid üleval, aga ega me vastuseid ei saanud. Ja kõige kurvem ongi see, et see seletuskiri jooksis ühel hetkel järgi. Kui me seal laua taga olime, siis me rääkisime toetustest. Aga kogu materjal on füüsiliselt käes ju alles siis, kui komisjoni protokoll tuleb ja saad seal seda jälgida. Me ei saanud vastust, miks on valitud just need. Mõned sellest on väga selged, Punane Rist on alati toetuste poole peal olnud, eks, ja Päästeliit on siin mingi loogikaga. Aga meie, kahe opositsioonierakonna ettepanek oli see, et võiks olla kõigile, kes soovivad ja kes saavad ka otse. Minu arvates on nii, et kui raha läheb otse, nii nagu Rahandusministeeriumi pressiteates oli, Ukraina keskpanga kontole, mille number oli antud, sõjapõgenike ja pagulaste toetuseks[, siis võiks olla see ka tulumaksuvabastusega]. Praegusel hetkel on kurb see, et sinna tehtud annetused – ettevõtted on annetanud sinna 100 000 eurot ja rohkemgi – tulumaksuvabastuse alla ei lähe.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, me ka siin oma fraktsioonis arutasime, miks selline väga väike osa nendest MTÜ-dest on saanud sellise eelise teiste ees. Me tegelikult teame, et kui see asi edasi läheb, siis väga paljud MTÜ-d hakkavad neid sõjapõgenikke aitama ja nemad on selles mõttes täiesti ebavõrdses seisus. Näiteks on Haapsalus praegu hotellid juba kõik broneeritud, aga mis kuu aja pärast saab, seda keegi ei tea. Ainukesed vabad majutuspaigad on ühe MTÜ ruumides, kes tegelevad vangide rehabilitatsiooniga. Ja kui nemad nüüd tahaksid neid Ukraina sõjapõgenikke veel lisaks aidata, siis nende vahenditele see vabastus ei kehti. Kuidas te näete, kas kuidagi nende soodustatud MTÜ-de vahenditest võiks ka kuidagi jõuda see raha pärast laiali üle terve Eesti päriselt?

Aitäh! Kõige keerulisem on minu arvates selle asja juures see, et need ettevõtted ja eraisikud, kes teevad annetusi, on heausksed annetajad. See, mida MTÜ-d edasi teevad, on puhtalt nende MTÜ-de omanike otsus. Seda ei saa kuidagi mõjutada need, kes on annetanud. Sellepärast oligi mõte, et palju mõistlikum oleks see, kui riigis olekski üks arvelduskonto, mille kaudu on võimalik annetusi teha, ja öeldakse, et see raha läheb Ukrainale või Ukraina pagulastega seotud kulutustele. Siis oleks see probleem lahendatud.

Minu arusaamise järgi selle parandusettepanekuga tekib probleeme juurde, mitte neid ei lahendata. Ja selge on see, et enamik neist, kes on tänaseks teinud kaks nädalat annetusi – need ulatuvad juba miljonitesse eurodesse –, tulumaksuvabastust ei saa. Meil oli arutelu sama teema juures ka ravimite üle. Siis öeldi umbes nii, et meil on nüüd niimoodi, et ükskõik, kes transpordib ja ükskõik, kuhu viib, siis ei ole kontrolli. 

Meil on väga kindlad nõuded. Ravimifirmad soovisid, et kuidagi peaks olema ka see lahendatud, et humanitaarabi juures on ravimid väga oluline osa. Aga neid lahendusi selle arutelu käigus ei leitud. Need lahendused on järgmise eelnõu arutelul, mis peale seda punkti tulevad. Eks Riigikogu liikmetel on nüüd otsus, kas selle eelnõuga, kuhu on, nagu Peeter ütleb, mingi osa juurde keevitatud, et kiirendada seda protsessi, nii et need, kes annetavad, teavad, kes ja kuidas on tulumaksuvabad, või toetada järgmise eelnõu kiiremat menetlust. Seal on olemas lahendus: kõik, kes soovivad annetusi teha, saaksid seda teha tulumaksuvabalt. Sest protsess ei lõppenud eile ega lõppe ka täna. Me ei tea, kui pikalt see sõda kestab ja kui pikalt on vaja toetada ligi 20 000 inimest, kes praegu Eestis on. See[, praegu arutatav] parandusettepanek ei toeta ühtegi kulutust, mis on tehtud väljaspool Ukrainat.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! No see seab ju paljud heategevusorganisatsioonid või lihtsalt suured organisatsioonid ebavõrdsesse olukorda. Ehk siis täna läheb sõnum välja, et riik usaldab ainult seda loetelu, aga näiteks kas või Kaitseliit või mingid suured MTÜ-d, kes on kõigi selle seitsme aasta jooksul toetanud juba Ukrainat, nemad sinna alla ei kvalifitseeru. Kui minu käest on palju küsitud, kellele ja kuhu [annetusi] teha, siis ma olen öelnud, et Kaitseliit on üks kindel koht. Nüüd ma pean endale tuhka pähe raputama. Aga riigi sõnum, et annetused lähevad tulumaksuvabaks, mis nüüd piseneb – kui palju see pärsib ettevõtjate kiiret reageerimist? Mina olen öelnud ka, et tark ei torma, vaatame ära. Siin ei ole nii, et kõik annetused lähevad meil tulumaksuvabaks, ja tuleb öelda, et mul oli õigus.

Aitäh! Ma saan, Tarmo, sulle vastata ainult seda: ma loodan, et Riigikogu ja rahanduskomisjon toetavad järgmist eelnõu, sest siis ei tekiks neid küsimusi ja probleeme, mis praegu siin saalis välja tulnud on.

Küsimused on otsa saanud. Tänan!

Aitäh!

Avame läbirääkimised. Martin Helme, palun! (Lärm saalis.) Härrased Ligi ja Kokk, nüüd on läbirääkimised! Läbirääkimiste käigus on võimalik tulla ja rääkida. 

Aitäh, lugupeetud asespiiker! (Saalist räägitakse midagi.)

Siin on kõnetool, siin, härra Sibul, ei saa ...

Sõbrad, läbirääkimised toimuvad siit puldist.

Eelnõu algne eesmärk oli reguleerida ehitusturgu ja vähendada võimalusi maksupettusteks. See on kahtlemata väga ilus ja üllas eesmärk ning teema on kahtlemata reaalne, päris, see ei ole mingi pseudoprobleem. Lahendusviisi suhtes on meie fraktsioonil loomulikult teatav skepsis. See alampiir, kuhu tuuakse nii summa, ruutmeetrid kui ka kõik need muud piirangud, on ebamõistlikult madal, sisuliselt väiksema eramu ehitamine niikuinii, aga isegi mõni eramu suuremat sorti remont läheb juba selle järgi kõik kontrolli alla, aga see lihtsalt ei ole mõistlik. Ma näen väga selgelt, kuidas siin tekib olukord, kus maksuamet hakkab tegelema põhimõtteliselt pudi-padiga, aga suured objektid, kus tegelikult summad liiguvad ja mille kontrollimise järel on sul ukse taga terve rivistus kõrgepalgalisi advokaate, jäävad teisejärguliseks. Neid piire ei liigutatud ka muudatusettepanekute käigus. Ja need piirid, mis praegu siia eelnõusse sisse sellisel kujul jäänud on, ei ole mõistlikud.

Suurem probleem on see sadul sea seljas, mille üle siin just pikemalt arutleti, ehk menetluse käigus lisandunud tulumaksumuudatus, mis annab täiesti laest võetud seitsmele organisatsioonile tulumaksusoodustusi, kui nad teevad Ukrainasse annetusi ja kingitusi. Esiteks on täiesti arusaamatu, miks need seitse. Aga kui ma vaatan neid seitset nime, siis ma näen, et siin on mõned vasakradikaalsed MTÜ‑d, kes tegelevad inimviletsuse ja inimkaubanduse pealt tulu teenimisega, siis on siin üks süvariigi riiulifirma, siis on siin üks vabamüürlaste varifirma. Noh, kogu see nimekiri siin on mulle arusaamatu.

Aga rääkides nagu puhtjuriidilistest printsiipidest, siis siin on, nii nagu ka praegustest küsimustest välja tuli, arusaamatu, miks neid koheldakse eriliselt, samal ajal kui meil on olemas kümneid kui mitte sadu füüsilisi ja ka juriidilisi isikuid, kes on samamoodi neid kingitusi ja annetusi teinud. Siis ühed maksavad maksu ja teised ei maksa maksu. See tegelikult ei ole aktsepteeritav.

Tegelikult puudus igasugune loogika selle nimekirja kokku panemisel, puudus igasugune tahe seda nimekirja nagu veidi põhjalikumalt lahti võtta ja teha mingi lahendus, mis oleks mõistetav või ei tekitaks ebaõiglust. Selle tõttu meie erakonna fraktsioon, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, teeb ettepaneku eelnõu lugemine katkestada. Aitäh!

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Head kolleegid! Ma räägin selle olulise eelnõu puhul ainult sadulast ehk rahanduskomisjoni muudatusettepanekust tulumaksuseaduse § 2 muutmisest.

Eesmärk on ju igati õilis ja see, et kiirkorras sellega tegeldakse, ka. Aga nii nagu elu näitab, kui sea selga sadulat panema hakata, siis on seda sinna üsna raske sobitada, paljud asjad jäävad märkamata, tähelepanuta. Mis mind nagu kõige rohkem häirib, on loomulikult seesama loetelu ja see, et ei olnud võimalik täpselt aru saada, kust see tuli ja millele see tugines.

Nüüd ma natukene püüdsin – tõesti, tuleb öelda, et viimaste minutite jooksul küll – rohkem selgust saada, aga ma ei saa ikka päris täpselt aru, mis on Rahandusministeeriumi ja rahanduskomisjoni mõte ja eesmärk, kui eelistatakse suhteliselt rohkem sihtotstarbelist humanitaarabi näiteks terviklikkuse ja suveräänsuse seisule. Selgus – selle kohta ma ka küsisin ka oma küsimuses –, et päris mitmed neist [organisatsioonidest] tegelevad väga palju sõjapõgenikega. See on kindlasti samuti oluline, aga see kõik toimub juba hiljem ja siin. Paljud MTÜ-d tegelevad mõlema poolega, aga me toetame selle maksusoodustuse tegemisega ennekõike ja rohkem neid, kes tegelevad sellega, mis toimub siin. Osa ettevõtteid on otse toetanud kas Ukraina kaitseministeeriumi või otse ukrainlastega suhelnud või sinna abi viinud ja nende toetus kahjuks maksuvabastuse alla ei lähe. Kui see ületab seaduses ette nähtud tulumaksuvabastuse piirmäära, siis läheb see maksu alla. See on üks nüanss, mis selle kiire menetluse käigus minu meelest hakkab diskrimineerima neid ettevõtteid ja toetusi. Minu meelest ei ole meil mõistlik ega õige niiviisi talitada.

Loomulikult oleks õigusmenetluse mõistlikkuse seisukohalt olnud loogiline, et komisjon ise selle teise lugemise katkestab, kuivõrd see on nii oluline muudatus, siis oleksid ka näiteks fraktsioonid saanud tulumaksuseaduse muutmise § 2 teha täiendavalt muudatusi ja järgmisel nädalal neid kiirkorras parlamendis menetleda, aga kahjuks seda ei juhtunud. Ma ütlen, et sellisel kujul need kahjuks kindlasti mõistlikud ei ole. Tänan tähelepanu eest!

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head otsustajad, töökaaslased siin praegusel hetkel! Jah, 24. veebruaril – siis, kui ka Vene saatkonna ees oli väga palju inimesi kogunenud – kirjutasid juba inimesed paberite peale nimesid ja seda, kuidas midagi teha, toimetada. Need olid need MTÜ-d, kes on tegelenud nende asjadega aastaid. Inimestes ärkas-tärkas see [aitamise] soov, riik andis õige sõnumi, toetades Ukrainat, sest täna sõdib Ukraina ju meie iseseisvuse eest.

Me tuleme vastu ja me teeme selle tulumaksuvabastuse. See oli sõnum. Nüüd aga me näeme, et on teadlik suunatud rahavoog ehk siis ainult läbi nende MTÜ-de võite saata seda. Mitte keegi ei saa enam tegelikult raha tagasi. Tänaseks on vist juba 10 miljonit annetatud, sellest võib-olla pool on käinud läbi MTÜ-de. Täna toimub ka mingi heategevuskontsert, veebikontsert, ja [ekraanil] jooksevad need nimed, aga kõik ei ole need, mis on siin eelnõus kirjas.

Kas ja kui palju hakkab tegelikult tulema seda vabastust reaalselt? Loogiline oleks, et ikkagi, nagu me enamikus seaduste muudatusettepanekutes oleme rääkinud, alates 24. veebruarist Ukraina riigile tehtud annetuste puhul juhul, kui need ületavad teatud summa, saadakse tulumaksuvabastus. See oleks kõigile igati mõistlik.

Eriskummaline on aga tegelikult see, et üks MTÜ on juba ka kogunud üsna suure summa, üle miljoni. Pagulasabi, kes ei kvalifitseerunudki riigi partneriks käesoleval aastal, aga kes toimetab justkui nagu riik riigis. Ja nagu me teada saime, siis ega meie maksuametil ei ole ju ka seda võimekust, et hakata kontrollima. Nagu me aru saame, ei olegi. Ehk nad korraldavad lihtsalt reisijatevedu piirilt Eestisse.

Me oleme päris suure probleemi ees, sest 80% abivajajatest on tulnud Tallinna linna. Aga me oleme rajanud, kuidagi riik on strateegiliselt paigutanud neli keskust, kuhu võib-olla neid hajutada, kuidas see vajadus oleks. Täna on jäänud lihtsalt see olukord, kus neile on valik antud.

Veel suurem probleem on selle juures see, et nendele, kes pidid algul minema ainult transiidina siit läbi ja edasi näiteks Soome, on juba keegi linnukene kuskil õla pealt laulnud, et mõistlik oleks Eestisse jääda, Tallinnasse, sest venekeelses koolis saavad lapsed selle lühikese aja jooksul hakkama.

Aga mitte see ei ole see, millest ma tahan rääkida. Ma tahan rääkida hoopis sellest, et eestlane ei ole väga lahke, aga kui ta tegeleb heategevusega, avab enda rahakotid, ja me oleme midagi öelnud, aga kui me teda poole pealt petame, siis me petame teda jäädavalt. See oli film, kulla inimesed, kes te neid ettepanekuid siin teete ja selliseid seadusi, milles jätate nii avara tõlgendamisruumi. See tsitaat on filmist "Arabella, mereröövli tütar". Tsitaat on selline: "Võib-olla on Kanakuudi Aadul õigus, äkki ajab headusega rohkem nodi kokku." 

Minu käest on inimesed küsinud ja küsivad ka täna seda: "Mis teil toimub? Kas Kaitseliit ei ole enam usaldusväärne?" Ja siis ma täna saan selle teadmise, et Eesti Pagulasabi ei kvalifitseerunudki üldse riigi koostööpartneriks. Mismoodi ma pean [sellest aru saama]? Juhul kui rahanduskomisjoni esimehel on neid fauna, mitteliikuva fauna õisi, siis nad katkestavad selle lugemise. Ja me teeme selle ikkagi korralikult, et inimesed, kes on annetanud, ei tunneks, et neid on tüssatud. Sest me ei tea, millal jälle on vaja ... Me oleme heausksed, inimesed on teinud need annetused ära, ja nüüd me teeme siia mingi vaherehnuti, suunates selle suhteliselt ... No ütleme, et tilk tõrva võib ju meepoti ära rikkuda. Võib-olla rikub, võib-olla ei riku. Aga ma olen [mures] annetajate pärast. Ega siis annetamised [tegemata] ei jää, aga inimesed muutuvad skeptilisemaks, ja see abi ei tule nii kiirelt.

Ma ütlen teile kõik, kes te tahate minu käest küsida, kellele annetada: tark ei torma, sellepärast et Riigikogu veel ei tea kuhu, kelle poole need suunata, aga võiks suunata ikkagi nii, nagu oli eesmärk, Ukraina riigile. Ukraina riik vajab abi. Slava Ukraini! Slava natsii!

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt selle eelnõu 506 põhieesmärgist, mis on ehitustööde andmete esitamine. Komisjoni ettekandja pidi nagu komisjoni arutelu edastama, aga see jäi tükati ühekülgseks. Kas või see küsimus, mis puudutab ehitustöötingimusi, mille puhul on peatöövõtjal andmete esitamise kohustus Maksu- ja Tolliametile. Komisjoni esindaja esitas siin oma versiooni asjadest, aga teise poole jättis rääkimata. Valitsuse esitatud eelnõus ikkagi tasakaal või ehitustööde tingimused on ikkagi pikalt valdkonnaga läbi räägitud teemad, leitud kompromiss, läbi räägitud ka Maksu- ja Tolliametiga. Ma arvan, et Maksu- ja Tolliametil on ikkagi kõige parem ülevaade, kuidas on mõistlik maksupettusi tõkestada ja maksu asju kontrollida.

Nii, aga nüüd teisest teemast. Jah, tõepoolest, mis probleemi me lahendame? Kehtiva tulumaksuseaduse järgi võib tekkida olukord, kus juriidiline isik peab kingituste ja annetuste pealt tasuma riigile tulumaksu. Tulumaksuseaduse §-s 49 on nimekiri tulumaksusoodustustega mittetulundusühingutest, kellele tehtud kingitused ja annetused on maksuvabad, juhul kui need ei ületa 3% sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete summast ja 10% maksumaksja viimase aasta kasumist. Kui juriidiline isik soovib Ukraina toetamiseks teha piirmäärast suuremat kingitust või annetust, siis tal ei ole võimalik seda kehtiva tulumaksuseaduse kohaselt maksuvabalt teha. Seda probleemi me lahendame.

See küsimus on lihtsalt kiireloomuline, arvestades praegust olukorda, ja sellest oli tingitud põhjus, miks rahanduskomisjon toetas ettepanekut see teema siia maksukorralduse seaduse muudatust puudutavale eelnõule lisada. Tõepoolest, selle muudatusettepaneku eesmärk on vabastada tulumaksust tänavu piiratud ajal ehk kuni k.a 31. detsembrini residendist juriidilise isiku poolt Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse säilitamiseks ning sihtotstarbeliselt humanitaarabi andmiseks ja korraldamiseks tehtud annetused ja kingitused. Muudatusettepanekus on tõepoolest konkreetsed mittetulundusühingud, kellele kindlal sihtotstarbel tehtavad kingitused ja annetused on maksuvabad. Ühingute piiritlemine võimaldab Maksu- ja Tolliametil ilma halduskoormuse olulise suurendamiseta kontrollida tehtud annetuste sihtotstarbelist kasutamist.

Miks rahanduskomisjon seda ettepanekut toetas? Põhjendused ka. Kõigepealt, see lahendus aitab tõesti seda asja kiiresti lahendada. Teiseks, Rahandusministeeriumil peab olema võimalus omada ülevaadet, kes ja kuhu on annetanud. Ja kolmandaks, maksusoodustuse puhul peavad olema tingimused piiritletud kindla ja konkreetse raamiga. Need olid komisjoni põhjendused.

Ma kutsun omalt poolt üles seda komisjoni muudatusettepanekut toetama. Aga esimest ettepanekut, mis puudutab Isamaa tehtud ettepanekut ehitustööde tingimuste muutmiseks, seda mitte, sest esialgses eelnõus on olemas mõistlik tasakaal, mis on ka valdkonnaga läbi räägitud. Tänan tähelepanu eest!

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Kinnitan seda, mida Aivar Sõerd äsja siin rääkis. Eelnõu algne mõte oli muidugi teine kui see sadul, nagu siin peenelt öeldi. Aga selle sea kohta ütleksin küll nii, et tegelikult oli vaidlus hoopis teistpidine – ka Martin Helme töömees Urmas satuks kontrolli alla –, aga siis otsustati siiski, et kõige väiksemaid ehitusettevõtteid selle reegli alla, mis siin eelnõu eesmärk on, ei allutata. Nii et tegelikult pigem tehakse siin selline suhteliselt lõtv otsus, mille üle saab vaielda, sest pettus on pettus – ei saa öelda, et on moraalselt parem, kui ta on väiksem.

Nüüd sellest sadulast. Komisjoni ettekandja tegeles siin sisuliselt kelmusega. Aivar Kokk. Need laused, mis kõik rääkisid sellest, kuidas eelnõu absoluutselt ei aita ja kuidas hoopis Isamaa eelnõu on hea ja nii edasi, et vastuseid ei antud komisjonis – no see on pettus, see on otsene valetamine. Sellist asja võib äärmisel juhul teha oma nimel, aga mitte ei saa niimoodi esitada seisukohti, mis jäid komisjonis kaugesse vähemusse. Iseennast kiita – seda saab heal juhul ikkagi komisjoni enamuse või komisjoni otsuse valgusel. Aga siin kiideti hoopis muud eelnõu.

Mis need vastused siis üldjoontes olid? Kõigepealt, annetuse mõte on anda ära oma raha, see on annetus. See, et riik sealt mingi kohustuse maha kirjutab, on väga suur vastutulek. Ja sellepärast on üldreegel ikkagi kontrollida, et annetuse nime all ei kanditaks raha lihtsalt ettevõttest või tuludest välja. See on üldreegel, Eesti maksunduse elementaarne põhimõte. Ja Eesti paremus Ukraina ees on alati olnud haldussuutlikkus, sealhulgas võime pettusi ja korruptsiooni ära hoida ning maksud kokku koguda.

Tuletame meelde: annetamine käib Ukrainasse. See on väga põhimõtteline küsimus, et Eesti näitaks ka siin oma võimekust. Me oleme Ukrainat väga palju õpetanud ja viimasel ajal enne sõda ka noominud, presidendi isikus näiteks, et ikkagi seda pettust ja korruptsiooni pole suudetud välja juurida. Loodetavasti on ka praegu Ukraina ühiskonnas suurem puhastus, meelsuses on seda väga palju, ja üks, kes seda on aidanud alati teha, on Eesti Vabariik. Nii et ärme määrime Eesti Vabariiki, ärme esineme siin sellises toonis, nagu oleks maksukogumine mingi karistus. Ei, see on kodaniku ja riigi väärikuse küsimus.

Jutt sellest, kuidas keegi annab heauskselt raha ära ja siis riik petab teda. No see on absurd. Hea usk on ikkagi see, et sa annadki oma raha ära kellegi heaks. Annad iseenda oma ära. See on lähtekoht. Seejuures on teada, et annetuste puhul ka annetajad on küsinud Rahandusministeeriumist ja ilmselt ka maksuametist – seda kõike komisjonis räägiti –, millistel tingimustel saab annetada maksusoodustusega. Seda on küsitud. Ja igaüks, kes annab ära oma raha, tegelikult ju seda kaalub. Ühelt poolt ta teab, et ta loobub oma rahast, ja kui ta mõtleb ka maksusoodustuse peale, siis ta selle uurib ikkagi välja. Nii et ei maksa päris narri mängida siin.

Ei maksa mängida ka narri ja öelda, et siin on mingi tohutu ebavõrdsus tekkinud. Ei ole. Kõigil MTÜ‑del on samad reeglid, kuidas saada maksuvabastusega kaetud nimekirjadesse. Praeguse eelnõu muudatusettepanekute mõte on ikkagi sõjaolukorras teha väga-väga suur ...

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit!

... vastutulek ja võtta ära annetuse piirmäär. Ikkagi, väärika riigi üks joon on see, et ta kontrollib oma finantse. Ta peab aru saama, et raha ei kandita niisama ja et ka pärast teine pool kasutab seda ausalt. See ongi väga suur küsimus. See on ka Eestis kerkinud küsimus, kas ikka teatakse, kuhu see raha antakse, ega seda ei varastata jälle ära, nagu on välisabiga paraku juhtunud. See on probleem. See ei ole mingisugune Eesti mõnitamise koht, see on Eesti väärikuse küsimus, et ta kasvatab ka Ukrainat, kasvatab ka annetajaid. See on üks meie kvaliteedinäitajaid ja ka üks meie riigi edu põhjusi. Ja need, kellele annetatakse, ei konkureeri omavahel. See ei ole mingi turukonkurents, ärme mängime jälle narri.

Samuti ärme mängime narri, nagu peaks riigiasutused – need, kes on maksusoodustuse subjekt –, saama annetada ka riigile ja maksu tagasi küsima. See on täiesti jabur vaatenurk. Miks peab riik rahastama ennast iseenda maksude maksuvabastusega? See on jällegi üks reegel, mis on elementaarne. Ei, riigiasutused ei anna kellelegi maksuvabastust.

Ja üldjoontes on see Eesti hästi toimiva maksuhalduse üks erand, mida siia kirjutatakse, et me ei piiritle enam raha väljavõtmist tuludest, kas ettevõtte või eraisiku tuludest sedapidi, et me ei maksusta seda teatud piirist alates. See on sõjaolukorra vastutulek. Hinnakem seda. Aga ärgem visakem last pesuveega välja. Ausat maksustamist ja ausat tõesti ennastohverdavat annetamist, mis on ju tavaolukorras loomulik. Praegu sõjaolukorras on tegemisel üks erand. Aitäh!

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma lihtsalt tulin siia, et täpsustada. Jürgen ütles, et Lemmi Oro sellist lauset ei öelnud, aga ma loen protokolli lihtsalt. Mina ei ole seda protokolli kirjutanud ja sinna on alla kirjutanud komisjoni esimees. "Lemmi Oro sõnul otsustati lisada juurde veel üks organisatsioon – Rotary Klubi Tallinn Vanalinn. Info edastatakse komisjonile kirjalikult." Sellisena ma ka vastasin. Ja kui Aivar Sõerd küsis mu käest minu arvamust, miks kaks organisatsiooni omavahel erinevad, siis ka protokollis on kirjas, et need küsimused ma esitasin ja põhjendasin täpselt samu asju. Ei ole päris nii, et on ainult üks tõde või kaks tõde.

Aga ma soovitan kõigil Riigikogu liikmetel vaadata. Ausalt öeldes ma praegu kiiruga hakkasin vaatama, et seitse klubi on siia pandud kirja, ja ma leidsin siitsamast Riigikogust vähemalt ühe liikme, kes on MTÜ-s Mondo eksperdina tööl. Ega me ikkagi vastust ei saanud, miks need seitse MTÜ-d ja miks ei ole võimalik läbi riigi ühe arvelduskonto neid asju teha. Tahes või tahtmata on see olukord selline. Me võime ju kõik seda protokolli vaadata. Me küsisime komisjonis, miks need MTÜ-d, miks mitte teised MTÜ-d.

Avaldusi, kes soovisid saada ka nendeks MTÜ-deks, kellele annetused oleksid tulumaksuvabad, oli terve suur seltskond. Viimase komisjonile tulnud kirja saatiski üks ettevõte, kes selle peale, et ta nägi, et ministeeriumis on väga selgelt öeldud ühe Ukraina panga arvelduskonto number, kuhu raha kanda, lootuses, et see on tulumaksuvaba, tegigi sinna ülekande, 100 000 eurot. Aga sellele arvelduskontole kantud raha ei ole tulumaksuvaba. Selles see küsimus on.

Aga nii nagu ma rõhutasin ka enne komisjoni ettekandjana, komisjoni enamushäältega üks parandusettepanek ei läinud läbi ja teine läks läbi. Lõpuks, kui saal soovib, saab neid parandusettepanekuid hääletada, aga mina sain enne öelda seda, mis on komisjoni protokollis kirjas, ja lugeda ette neid vastuseid, mis on protokollis. Ja kui minu käest küsitakse isiklikku arvamust, siis ma vastan ka isikliku arvamusega. Aitäh!

Jürgen Ligi soovib vasturepliiki.

Nojah, kuna minule mindi vastu vaidlema, siis ma pean täpsustama, et ma ei ole midagi rääkinud Lemmi Orost ega konkreetsest vastusest, mis komisjonis anti. Ma iseloomustasin komisjoni ettekande vildakust. See ei kajastanud komisjoni otsust, see ei kajastanud seda, mida tegelikult küsimustele vastati, küll aga see andis hinnanguid sõna-sõnalt, et see eelnõu ei aita üldse, et see on ebaõiglane ja et vastuseid ei antud. Mina kinnitan, et vastused olid väga head. Need, kes saavad aru, kuidas maksuvabastusi hallatakse, said kõigest aru. Tegelikult ei tohiks selliseid ettekandeid rahanduskomisjonist enam komisjoni nimel tulla. See ei olnud isegi debatt, see oli lihtsalt ühe eelnõu kallal tänitamine, mis sai komisjoni heakskiidu. 

Läheme edasi läbirääkimistega. Heiki Hepner, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Jah, tõepoolest, debatt on läinud meil selle peale, mis organisatsioonid on õiged ja missugused ei ole õiged. Mina olen ka sada protsenti veendunud, et annetusi ei tohi kuritarvitada, seda raha ei tohi kuhugi kantida ja kontroll selle üle peab säilima. Aga ma tuletan meelde, et meil oli siin mitte väga ammu, selle aastaarvu sees, arutuse all just annetuste teema. Pidasime kõnesid ja mõtlesime, kuidas saata ühiskonda selline sõnum, et meil oleks maksimaalselt vabatahtlikke annetusi rohkem. Ja tundus, et justkui kõik siin saalis on seda meelt, et jah, me peaksime selles suunas liikuma.

Meil on tulumaksusoodustusega MTÜ-sid nimekirjas – vaatasin just enne siia tulekut järele – 2603. Nüüd ma tahaksin ütelda, et need, kes siin on üritanud väita, et peaks justkui kontrollima ja sellepärast ei saa see nimekiri pikem olla kui täpselt seitse nime, et kas siis need 2603 võiksid oma annetusi, mida nad koguvad, kuidagi kantida, mustalt kasutada. Kas maksuamet ei peaks neid kontrollima? Loomulikult peab maksuamet kontrollima. Loomulikult peavad nad oma annetusi sihtotstarbeliselt kasutama. Selles pole mingit kahtlust. Minu meelest on see nende ülejäänud MTÜ‑de – kuidas viisakalt ütelda? – alavääristamine või lausa sildistamine, mis on nüüd siit sellest debatist välja koorunud.

Mul pole mitte mingit seost Rotary Klubi Tallinn Vanalinnaga ja ma ei tunne sealt isiklikult ühtegi inimest. Ma usun, et seal on väga väärikad inimesed, kes teevad väga palju head nii Eestis kui ka väljaspool Eesti piire, sealhulgas Ukrainas. Aga ma vaatasin, et meil on veel 12 Rotary klubi. Kas nemad on vähem usaldusväärsed? Ma küsiksin nii.

Või kui me oleme siin ka seda debatti kuulanud, et oli terve hulk taotlusi, aga teised ei kvalifitseerunud selle seitsme hulka. Kui meil kuus esimest on mingitpidi, võiks ütelda, sellised üleriigilise katvusega, ei ole nagu piirkondlikud, siis tekib lihtsalt imelik arvamus. Rääkigu hea rahanduskomisjoni liige – pean siin silmas Jürgen Ligit – mida iganes sellest, et komisjoni nimel peaks justkui andma vastuseid, aga kui sealt ikka vastust ei tulnud selle kohta, et miks selline valik osutus, siis seda vastust ei tulnud. Sa, Jürgen, võid rääkida mida iganes. Ei tulnud ka sinu sõnavõtust siin välja seda, miks need peaaegu 2600 MTÜ-d ei kvalifitseerunud. Seda kõike oleks võimalik korraldada, kui oleks tahtmine olnud. Seda kõike oleks võimalik kontrollida, kui oleks tahtmine olnud. Kõik on lihtsalt tahtmise taga. Aitäh!

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Kallid kolleegid! Ma ei plaaninud ka siia tulla, aga kuulates seda sadulajuttu siitpidi ja sadulajuttu sealtpidi, peab tunnistama, et meil on ikkagi väga halb harjumus siin Riigikogus teha seadusi niimoodi, et kingadest rääkida raamatuseaduse juures, hümnist rääkida lipuseaduse juures – noh, sadul pandi nüüd sea selga. Väga lihtne ja väga elegantne oleks tõepoolest teha niimoodi, et seesama § 2 muudatus jätta ilma selle nimekirjata, lõpetada ära punktiga ja kõik oleks okei.

Aga nüüd on tehtud selline erand, kus tõepoolest on paar-kolm väikest valikut. Ka mina rõhutan, mul pole mitte ühegi mittetulundusühingu vastu mitte midagi, aga see erandi tegemine ja teiste väljalükkamine ei ole kooskõlas ei heade tavade, kommete ega põhiseadusega. Vanad ladinlased on öelnud: "pecunia non olet" – "raha ei haise". Tuleb välja, et haiseb küll. Osa jaoks haiseb, osa jaoks mitte. Head kolleegid, põhiseaduse § 12 ei luba ebavõrdset kohtlemist, aga siin ma näen seda väga selgelt, selles nimekirjas. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Vaatame läbi muudatusettepanekud, mis selle eelnõu kohta on tehtud. Esimese muudatusettepaneku on teinud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Priit Sibul, palun!

Aitäh! Ma palun Isamaa fraktsiooni nimel seda muudatusettepanekut hääletada.

Head kolleegid, tuletan meelde, et arutame maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu muudatusettepanekuid ja hetkel arutame esimest muudatusettepanekut, mille on teinud Isamaa fraktsioon ja juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Isamaa fraktsioon palus seda hääletada. Seega panen hääletusele esimese muudatusettepaneku, esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepanekut toetab 12 Riigikogu liiget, vastu on 48. Ettepanek ei leidnud toetust.

Teise muudatusettepaneku on teinud rahanduskomisjon, juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Palun panna see muudatusettepanek hääletusele.

Selge. Kuna me just hääletasime, kas me võime minna hääletuse juurde? Võime. Tänan! Panen hääletusele teise muudatusettepaneku, mille on esitanud rahanduskomisjon, ja see on arvestatud täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepanekut toetab 45 Riigikogu liiget, vastu on 16. Ettepanek leidis toetust.

Seega oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku teine lugemine lõpetada, aga meile on saabunud ka Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek teine lugemine katkestada ja ka see vajab meil läbihääletamist. Kuna me oleme kaks hääletust läbi viinud ja siin on kohe järgi hääletus, kas võime hääletada? Tänan! 

Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku katkestada Vabariigi Valitsuse algatatud maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 506 teine lugemine. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Katkestamise ettepanekut toetab 15 Riigikogu liiget, vastu on 48. Ettepanek ei leidnud toetust. Seega oleme teise lugemise lõpetanud.

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde. See on Isamaa fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu Ukraina toetamiseks 542 esimene lugemine. Palun kõnetooli, Aivar Kokk!

Hea juhataja! Head kolleegid! Tulumaksu muutmise seadus Ukraina toetamiseks. Eelnõu eesmärk on residendist juriidiliste isikute Ukraina toetuseks tehtud annetused ja kingitused tulumaksust vabastada. Mainitud maksuvabastus on plaanitud üheks aastaks ning enne maksuvabastuse lõpptähtaega ehk 24. veebruaril aastal 2023 saab hinnata, kas seda on otstarbekas pikendada või mitte.

Eelnõu §-ga 1 täiendatakse tulumaksuseadust §-ga 49¹. Selle lõikega 1 sätestatakse, et residendist juriidiline isik ei maksa tulumaksu Ukraina vabadusvõitluse toetuseks, Ukraina sõjapõgenike toetuseks, Ukraina humanitaarabiks ja Ukraina taasülesehitamise toetuseks tehtud annetustelt ja kingitustelt, kui annetused on tehtud Vabariigi Valitsuse poolt määratavatele kontodele kuni 24. veebruar 2023. aastal. Sama paragrahvi lõikega 2 sätestatakse, et Vabariigi Valitsus määrab käesoleva paragrahvi lõikes 1 märgitud kontod ning korraldab annetuste sihipärast suunamist abivajajatele. Seadus võimaldab residendist juriidilistel isikutel teha ühe aasta jooksul annetusi ja kingitusi Ukraina vabadusvõitluse toetuseks, Ukraina sõjapõgenike toetuseks, Ukraina humanitaarabiks ja Ukraina taasülesehitamise toetuseks tulumaksuvabalt. Aitäh!

Küsimusi ei ole. Siiski-siiski. Tormasime sündmustest ette. Head kolleegid, nobedad näpud aitavad seda olukorda vältida. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Vabadusvõitlus: kas ja mil moel see on ka meil, või ütleme, eelnõu puhul määratletud? Kas me peame silmas nende territoriaalset terviklikkust? Mina toetan paremat sektorit, nemad on üle seitsme aasta võidelnud Ukraina territoriaalse terviklikkuse eest. Kas see läheb ka ikka vabadusvõitluse alla või see läheb praegusel hetkel relvastatud vastupanu okupantide vastu [alla]?

Aitäh! Küsimus oli nii keeruline, et sellele ühest vastust on raske anda. Aga selgelt on kirjas, et juriidilised isikud saavad teha annetusi Ukraina vabadusvõitluse toetuseks, Ukraina sõjapõgenike toetuseks – need on inimesed, kes on täna ka Eestisse jõudnud –, Ukraina humanitaarabiks ehk selleks, millest ma ka eelmises punktis rääkisin, ka ravimite ja selle poole pealt, ning Ukraina taasülesehitamise toetuseks tulumaksuvabalt.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Just siin lõpetasime ühe debati natukene sarnasel teemal ja meil on kaks eelnõu ees. Minu küsimus on iseenesest lihtne: kui te neid kahte eelnõu võrdlete, siis kumb annab paremad võimalused toetamiseks ja kumb on õiglasem ka põhiseaduse mõttes?

Aitäh! Kui vaadata neid kahte eelnõu, siis Isamaa Erakonna esitatud eelnõu, mida me praegu arutame, annab võimaluse kõigile, kes on teinud annetusi, saada tulumaksuvabastust. Tuleb rõhutada just seda, et mõlema eelnõu puhul puudutab see tagasiulatuvalt k.a 24. veebruarist tehtud annetusi. Ei ole süüdi ju need ettevõtjad, kes on tänaseni teinud annetusi miljonites eurodes, kui ühel hetkel on kusagil otsustatud, et ainult seitse organisatsiooni on need, kelle kaudu tulumaksuvabastus võiks tulla.

Meile on tulnud kiri näiteks ühelt ettevõtjalt, kes on väga selgelt öelnud, et k.a 7. märtsil avaldas Rahandusministeerium pressiteate selle kohta, et Rahandusministeerium plaanib suuremat maksuvabastust ukrainlasi toetavatele ettevõtetele. See käsitleb just meie praegu arutatavat eelnõu. Paradoksaalselt on ministeerium sellesama pressiteate sees veel kord levitanud annetamiseks kohast pangakontot, Ukraina keskpanga kontot, ja andnud ka konkreetsed numbrid. Aga kui me räägime eelmisest eelnõust, siis tegelikult selle konto peale eraldatud summa puhul näiteks üks ettevõtja, juhatuse esimees Tarmo Sild, kes on oma ettevõtte kaudu teinud 100 000 eurot sellelesamale arvelduskontole ülekande, tulumaksuvabastust ei saa. Praegu menetluses oleva Isamaa Erakonna esitatud eelnõu puhul ta saaks.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! No eelmise eelnõu puhul on need valitsuse seitse päkapikku, Mondo- ja Pagulasabi-nimelised päkapikud, kes saavad erandi või nii-öelda eelise. Nüüd Isamaa ettepanek on nagu laiem, ei ole seitset päkapikku. Aga minu küsimus. Raskel ajal muidugi on Vabariigi Valitsus[ele] iga sent on kallis, iga kopikas. Kui nüüd võrrelda, siis kui palju tulumaksuna valitsus teenib sellega, et ta annab erandi vaid seitsmele päkapikule, aga mitte kõigile? Olete te selle välja arvutanud?

Aitäh, Peeter! Valitsus ei teeni selle pealt mitte ühtegi senti. Võite arvutada teistpidi – kui tulumaksuvabastust ei ole, kui palju siis riik võiks saada tulumaksu laekumist rohkem. Sedapidi saaks kindlasti arvutada. Aga inimelud ei ole see, mille üle täna arutleda, kas sealt on võimalik toetust saada või mitte. Täna on Eesti ettevõtjad ja inimesed olnud väga toetavad Ukraina suhtes, paljud ettevõtted ja inimesed on teinud annetusi. Oluline on ju eelkõige teha Ukrainale rahalisi annetusi. Või teiselt poolt, riigid teevad siin küll sõjatööstuse annetusi, aga tavaettevõtjad ja inimesed kasutavad ikkagi erinevaid võimalusi, et teha annetusi. 

Ukraina soovib praegu kõige rohkem saada ikkagi rahaannetusi ja teine on humanitaarabi, mis on vajalik täna siin Eestis juba ligi 20 000 sõjapõgenikule. Need on võimalused, kuidas neid toetada. Meie esitatud eelnõus on just see osa väga selgelt kirja pandud, et ka need toetused, mis võivad kesta kuid või aastaid, läheksid tulumaksuvabastuse alla.

Heiki Hepner, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ühtegi sõda ei ole võimalik võita, kui sul ei ole piisavalt relvastust ja kui sul ei ole piisavalt laskemoona. Nagu me teame, tegelikult on Ukrainal ka sellest suur puudus. Kui ma lähen nüüd veel kord tagasi valitsuse eelnõu juurde, siis valitsus relvastusele ja laskemoonale tegelikult ju tulumaksusoodustust ette ei näinud. Need organisatsioonid, mis seal on nimetatud, ei tegele selliste asjadega. Kahetsusväärne on muidugi, et Rahandusministeeriumi kodulehel oli üleval valeinfo või, ütleme, eksitav info, et organisatsioonidel oleks võimalik [sinna annetades tulumaksu] tagasi saada. Aga minu küsimus: kuidas te vaatate kõnealuse eelnõu puhul sellele küsimusele?

Kõnealune eelnõu räägib ikkagi väga selgelt sõjapõgenike toetustest, humanitaarabi ülesehitamisest ja vabadusvõitluse toetusest. Kõik valdkonnad on siin kirja pandud. Ma ei usu, et meie ettevõtjad ja inimesed hakkaksid relvi sinna viima, aga meil on võimalik rahaliselt toetada otse Ukrainat. Ja Ukraina valitsus teeb need otsused, mis talle hetkel tunduvad õiged, mida on vaja kõige rohkem hetkel osta või mida tuleb teha. See eelnõu on laiapõhjalisem, see on aus kõigi annetajate suhtes. Sest praegu võib tekkida olukord, et selle segaduse tõttu oodatakse veel terve nädal ja jäetakse annetused tegemata, sest tahetakse enne näha, mida see suur saal siin, Riigikogu, lõpuks otsustab ja millal president seaduse välja kuulutab. Alles siis hakatakse võib-olla järgmisi annetusi tegema. Praegu on oluline hetkel aidata ja järgnevatel päevadel aidata Ukraina inimesi.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma kordan oma küsimust. Muidugi valitsus ei võta seda endale, aga riigieelarvet on vaja ka nuumata. Nüüd seitse päkapikku saavad selle erandi, aga ülejäänud, kes Ukrainat tahavad aidata, ei saa, ja see tulumaks jääb eelarvesse. Olete te arvutanud välja, kui palju see võiks olla? Kui palju me selle sammuga eelarvet suurendame, selle abistamise puhul?

Aitäh, Peeter! See sõltub väga üheselt sellest, kui palju annetusi tehakse väljaspool seda seitset ettevõtet. Praegu on suur osa annetusi pärit mujalt, teistkaudu tehtud. Kui me teame, et neid annetusi on täna tehtud miljonites ja tulumaksu protsent on 20%, siis lõpuks sõltub kõik sellest, kui suur see annetuste summa on, nii palju tuleb sealt ühel hetkel riigile tulumaksu maksta. Enamik MTÜ-sid, väga suur osa neist on, nagu siin eelkõnelejad rääkisid, ka tulumaksuvabastusega. Need MTÜ-d ise ei maksa, aga need ettevõtjad, kes on annetusi teinud, need peavad maksma riigile tulumaksu ja sealt saama toetust.

Me kuuleme täna väga huvitavaid numbreid, siin väidetakse, et 200 miljoni euro eest on riik andnud relvaabi ja veel ühte, teist ja kolmandat – on tehtud otsuseid, mida Riigikogus pole arutatud. Lisaeelarves ei ole neid ette nähtud. Esmaspäeval siin kuulsime, kuidas on sellest lubatud 420 miljonist poole kohta juba lepingud sõlmitud, samas üheski riigieelarves neid ridasid ei ole. Eks järgmised nädalad on huvitavad ka siin Riigikogus. Kuskil peaks nagu nende otsuste juures olema ka lisaeelarve ja Riigikogu haamrilöök nende kinnitamiseks.

Aga meil oli täna hommikulgi väga huvitav vestlus minister Riisaloga. Me küsisime täpselt samu küsimusi nendesama seitsme organisatsiooni kohta ja selle kohta, milline roll riigil on. Siis vastus oli igal juhul, et riigi poole pealt ei ole nendega ühtegi lepingut sõlmitud. Küsisime, miks on siin just need ettevõtted või MTÜ-d, aga vastust me sellele ei saanud. Rahanduskomisjoni aruteludel sain mina küll üheselt aru, et kõik need ettepanekud on tulnud Rahandusministeeriumist.

Eks neid küsimusi saab küsida ka komisjoni ettekandjalt ehk komisjoni esimehelt, kes võib-olla teab mõnda asja natukene paremini sellel teemal. Aga selge see, et meie eelnõu on õiglane. Aus on öelda ka seda, et me oleme oma fraktsiooniga rahanduskomisjonis öelnud, et kui need paranduseettepanekud oleksid sellisena läinud eelmisesse eelnõusse, siis me oleksime saanud kolmanda lugemise järel oma eelnõu tagasi võtta. Praegu toetati komisjonis seda eelnõu konsensuslikult.

Hea ettekandja, rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Rahanduskomisjoni nimel räägib komisjoni esimees Andrei Korobeinik. Palun!

Austatud rahvasaadikud! Hea istungi juhataja! Eelnõu 542 arutas rahanduskomisjon 7. märtsil. Istungile olime kutsunud ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ning Eesti Väike‑ ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni esindajaid. Selle eelnõu sisu on sama mis eelmise eelnõu ühe muudatusettepaneku oma. Ehk põhisisu on see, et annetustele, mida juriidilised isikud teevad Ukraina toetuseks, on maksuvabastus. Vahe on selles, et see eelnõu vabastaks tulumaksust kõik annetused, mis on Ukrainale suunatud, mitte ei lähtuks organisatsioonide nimekirjast. Samal istungil olid mõlemad ettepanekud arutelu all ja ka see, Isamaa algatatud eelnõu sai ettepaneku lõpetada esimene lugemine, see oli konsensuslik ettepanek. Muudatusettepanekute tähtajaks on pakutud 18. märts kell 16. Lühidalt kõik. Eelnõu algataja on väga detailselt selle sisu tutvustanud, nii et hea meelega vastan teie küsimustele.

Ja palun! Andres Metsoja küsib.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Äkki ikkagi avate seda diskussiooni selles mõttes ka, et mis see probleem on, et sellisena seda eelnõu ellu viia on justkui keeruline? Eelmise punkti raames oli ka sellest juttu. Äkki veel korra valgustate?

Selle punkti raames tegelikult väga suurt diskussiooni ei toimunud, kuna see toimus eelmise komisjoni päevakorrapunkti raames. See leidis ka siin saalis suurepärase kajastuse nii küsimuste‑vastuste näol kui ka läbirääkimistel, mis olid väga kirglikud. Vahe on, nagu ma mainisin, tõepoolest selles, et eelmise päevakorrapunkti muudatusettepanek mainis nimekirja seitsmest organisatsioonist, mille puhul oleksid annetused tulumaksust vabad, ja see ei piira annetamist. Komisjon on saanud väga mitmeid ettepanekuid, millised organisatsioonid võiksid olla seal nimekirjas.

Näiteks, ka eelmises päevakorrapunktis kõlas idee Kaitseliidust, mis pole küll MTÜ, aga sellekohane ettepanek tehti. Siis oli mõte, et kohalikele omavalitsustele võiks annetada, ja terve rida muid ideid. Pakuti välja ka mõned organisatsioonid, mis olid äsja moodustatud. Selles mõttes lõpuks jäi seitse organisatsiooni [sellesse eelnõusse, mida arutasime] eelmises päevakorrapunktis, aga praegune eelnõu neid ei piira. Nii et kas seda ellu viia on raske või lihtne, eks seda näitab tulevik, juhul kui see eelnõu läbib kolmanda lugemise.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Eelmises päevakorrapunktis me nägime eelistusi üksikutele [organisatsioonidele]. Ja praeguses punktis, juhul kui nüüd koalitsioon otsustab selle maha hääletada, no rahanduskomisjoni esindajana te ikkagi oskaksite vastata võib-olla sihukesele lihtsale küsimusele. Kui eetiline on sõjas või rünnaku all olevale riigile abi pakkumist tulumaksuga maksustada?

Aitäh! No selles võtmes ei ole küll komisjoni arutelud kulgenud. Aga tulumaksu ebaeetiliseks nähtuseks pidada mina küll ei julgeks. Nüüd, kui me vaatame sellele tänasele olukorrale, kus Ukrainas toimub sõda, siis ma tuletan siiski meelde, et ka Eesti riik on appi tulnud. Ja tulumaks on üks riigieelarve tuluallikatest. Nüüd arvata, et kui tulumaksu makstakse, siis see on mahavisatud raha ja see on ülimalt ebaeetiline ja riik ei saa sellega hakkama – no mina küll seda arvamust ei jaga. Aga veel kord: komisjon seda selles võtmes ei arutanud.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Selguse mõttes ma igaks juhuks küsin, Andrei, su käest üle. Kas ma komisjonis sain õigesti aru, et kõigi nende sinna kirja pandud seitsme organisatsiooni kohta on ettepanekud tulnud Rahandusministeeriumilt?

Jah, noh, neid kanaleid oli erinevaid. Rotary klubi katusorganisatsioon pöördus erinevatesse kohtadesse. Kokku võttes tuli see nimekiri jah Rahandusministeeriumist, aga selle vormistas muudatusettepanekuna komisjon sellel viimasel istungil.

Härra Kokk, ega te kogemata segamini ei ajanud eelnõusid 506 ja 542? Praegu me arutame Isamaa fraktsiooni algatatud ettepanekut. (Saalist vastatakse.) Nii. Rohkem küsimusi ei ole. Tänan!

Aitäh!

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 542 esimene lugemine lõpetada. Aga enne seda, kui me selle ettepaneku juurde läheme, on meil võimalik avada läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Seega oleme esimese lugemise lõpetanud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 18. märtsi kell 16.

Liigume edasi meie seitsmenda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Helle‑Moonika Helme, Siim Pohlaku, Leo Kunnase, Peeter Ernitsa, Riho Breiveli, Anti Poolametsa, Alar Lanemani, Paul Puustusmaa, Urmas Reitelmanni, Jaak Valge ja Ruuben Kaalepi esitatud arupärimine maapiirkondades asuvate munitsipaalomandis olevate koolide gümnaasiumiosa sulgemise ettepaneku kohta. Seda tutvustab arupärijate nimel Helle‑Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Lugupeetud kolleegid Riigikogust ja kõik, kes meid interneti teel jälgivad! Tõepoolest, EKRE fraktsioon on teinud peaministrile arupärimise maapiirkondades asuvate munitsipaalomandis olevate koolide gümnaasiumiosa sulgemise ettepaneku kohta. Samasisulise, kuigi võib-olla natuke rohkem Haridus- ja Teadusministeeriumile spetsiifilise arupärimise me tegime ka minister Liina Kersnale. Aga see konkreetne arupärimine käsitleb teemat laiemalt sisejulgeoleku, regionaalpoliitika ja kaitsepoliitika küsimustest lähtuvalt, sest selle teema siirded katavad põhimõtteliselt kõiki riigielu küsimusi. Seetõttu oleme palunud arupärimisele seekord vastama peaministri.

Ma teen väikese ülevaate ka võib-olla neile, kes meid interneti teel jälgivad, et avada natukene selle arupärimise sisu. Haridus- ja Teadusministeerium on kohalikele omavalitsustele teinud koolivõrgu korrastamise ettepaneku, mis sisult tähendab preemia pakkumist nende munitsipaalomandis olevate koolide gümnaasiumiosade sulgemise eest, kus on alla 100 õpilase. Ja neile omavalitsustele, kes seda võimalust kasutavad, makstakse toetust 1152 eurot õpilase kohta. Eesti regionaalpoliitika kogemus aga tõestab, et seal, kus kaob kool või selle osa, hakkab vähenema ka kohalik elanikkond, mis omakorda toob kaasa kohapeal probleemid tööjõuga, kohalike ettevõtete probleemid, infrastruktuuri korrashoiuks minevate vahendite efektiivsuse vähenemise ja kallinemise ning pikemas perspektiivis tõusetub küsimus maal elamise mõttekusest üldse.

Seega pole võimalikult kõiki tasemeid hõlmava kooli olemasolu maapiirkonnas kaugeltki ainult õppetegevuse küsimus. See on laiemalt võttes elukvaliteet, mida riik suudab ja tahab oma kodanikele pakkuda. See ei peaks olema mitte ainult Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusala teema ja otsustuspädevus, seda põhjusel, et need otsused, mis tehakse, muutuvad varem või hiljem probleemideks nii riigihalduse ministri, Siseministeeriumi kui ka Kaitseministeeriumi haldusalas. Riigi julgeolek, millest me praegu siin iga päev räägime, sõltub kriitilistel hetkedel otseselt neist inimestest, struktuuridest ja võrgustikest, mis asuvad suurtest keskustest eemal. Toimiv ja tihe ning kõiki võimalusi pakkuv koolivõrk on julgeoleku üks väga oluline osa.

Siit edasi tulevad küsimused, mida peaminister loodetavasti ise meile ette kannab, ja loodetavasti me saame ka sisulisi vastuseid. Aitäh!

Nüüd saab vastata peaminister Kaja Kallas. Palun!

Aitäh! Austatud Riigikogu! Kõigepealt aitäh selle vastutulelikkuse eest, et ma saan täna arupärimisele vastata kolmapäeval, mitte esmaspäeval nagu tavaliselt. Lihtsalt on sellised ajad, et esmaspäeval ei olnud võimalik tulla. Aga alustan kohe küsimustele vastamist.

Esimene küsimus. "Kelle initsiatiivil otsustati pakkuda kohalikele omavalitsustele sisuliselt riiklikku rahastust maapiirkonna koolides gümnaasiumiosa sulgemise eest? Kas ainult HTM-i algatusel või on see surve tulnud ka Rahandusministeeriumist?" Kõigepealt ma soovin rõhutada seda, et Haridus- ja Teadusministeeriumi pakutav ühekordne toetus kohalikele omavalitsustele koolivõrgu korrastamiseks on võimalus, mitte kohustus. Jätkuvalt kehtib see põhimõte, et koolivõrgu otsuseid teeb kohalik omavalitsus ise. Omavalitsuse ülesanne on kogukonda kaasates kokku leppida, milline on valla koolivõrk, mida suudetakse üleval pidada ja mis vastab valla elanike ootustele. Haridus- ja Teadusministeerium pakub nõustamist, tuge uuringutes ja analüüsides, et parima kvaliteediga haridus saaks kõikjal olla võimalik. Eesti Linnade ja Valdade Liidu ning Vabariigi Valitsuse riigieelarve läbirääkimistel on koolivõrgu korrastamise, sealhulgas keskhariduse vastutuse teemal peetud palju sisukaid arutelusid alates 2009. aastast. Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajad on olnud kaasatud kõikidesse koolivõrgu korrastamist motiveerivate meetmete väljatöötamisse.

Ehk siis vastus teie küsimusele: see on pikalt arutluse all olnud teema ja loomulikult on seda teemat vedanud Haridus- ja Teadusministeerium koostöös linnade ja valdade liiduga, sest see on kohalikele omavalitsustele probleem.

Teine küsimus: "Kas kõnesoleval ettepanekul on seos valitsuse kärpeplaanide ja tasakaalus riigieelarve kontseptsiooniga? Kas see initsiatiiv on valitsuse heakskiidu saanud poliitiline otsus?" Esimesele küsimusele vastus on ei. Ehk puudub seos riigieelarve kulude kokkuhoiuga. Valitsus otseselt seda toetusmeedet arutanud ei ole. Tegemist on Haridus- ja Teadusministeeriumi ülesandega pakkuda kohalikele omavalitsustele nõustamist ja tuge, et üle Eesti oleks lastele tagatud väga hea kvaliteediga haridus.

Kolmas küsimus: "Milline saab olema riigieelarve kulu, kui omavalitsused otsustavad seda riigi poolt pakutud võimalust kasutada?" Nagu te ise ka oma arupärimises ütlesite, on selleks kavandatud 1152 eurot õpilase kohta ehk kuni 0,6 miljonit eurot. Aga selle toetuse kasutamise otsustab kohalik omavalitsus. Kui paljud sellise otsuse teevad, see on juba eraldi küsimus.

Nüüd neljas küsimus. "Milline saab olema riigieelarve tulu pikemas perspektiivis, kui omavalitsused otsustavad maakoolides gümnaasiumiosad sulgeda?" Tegemist ei ole riigieelarve tuluprojektiga, vaid see on võimalus kohalikele omavalitsustele luua jätkusuutlik koolivõrk. Selle tulemusena, esiteks, kohalikul omavalitsusel on võimalik pakkuda senisest kõrgemat töötasu põhikooliõpetajatele ja tugispetsialistidele, teiseks, kohalik omavalitsus saab pöörata enam tähelepanu alus- ja põhihariduse kvaliteedile ja kättesaadavusele, põhikooliõppuritele vajaliku õpikeskkonna ajakohastamisele ja pinna optimeerimisele, ning kolmandaks saab siis pakkuda ka paremaid võimalusi gümnaasiumiõpilastele, sest riigigümnaasiumide loomise praktika näitab, et mida rohkem on õpilasi gümnaasiumiastmes, seda laiemat valikkursuste ja õppesuundade mahtu on võimalik õpilasele pakkuda.

Viies küsimus: "Kas on kokku arvestatud ka kaudsed kahjud, mis tulenevad koolitustegevuse võimalikust kvaliteedi langusest ning õpilaste stressist, mida nad peavad tundma kodust kaugel koolis käies ning oma perest pikemalt eemal olles?" Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035, mida toetab ka käesoleval aastal valminud Tartu Ülikooli uuring "Õpilaste arengu ja koolivahetuse toetamine erinevat tüüpi põhikoolides" toovad välja, et oluline on tagada kodulähedane õpe eelkõige põhikooli esimeses ja teises kooliastmes. Põhikooli kolmandas astmes, kui õpilased on juba oluliselt iseseisvamad, tuleks omavalitsustel koondada õpe oma suurematesse keskustesse.

Praxise uuring 2014. aastast "Eesti põhikooli- ja gümnaasiumivõrgu analüüs aastaks 2020" tõi välja, et gümnaasiumi valikul ei ole noore jaoks määrav kooli kaugus. Noor lähtub kooli valikul oma huvidest, valikuvõimalustest ja gümnasistile sobivast õpikeskkonnast. Seda kinnitab ka gümnasistide praegune ränne. Juba praegu liigub suur osa põhikooli lõpetajatest üldkeskharidust omandama kas teise kohalikku omavalitsusse või lausa teise maakonda. Õpingutega jätkas õppeaastal oma kodukoolis vaid 26% õpilastest. Ehk enamik läks mujale. Palju olulisem on tagada õpilastele transpordi olemasolu. Valitsuses heakskiidu saanud "Transpordi ja liikuvuse arengukava 2021–2035", mille ellurakendamine toimub ministeeriumide, Transpordiameti ja kohalike omavalitsuste koostöös, on seda ka ette näinud. Olulisemaks sihiks on ühistransporditeenuse ja ‑taristu arendamisel lähtuda kohalikes üldplaneeringutes kavandatud keskuste võrgustikust, sidumaks keskusi omavahel ja selle tagamaaga. Hajaasustuses, kus pole majanduslikult otstarbekas traditsioonilist ühistransporti arendada, lahendatakse võimalik ühistransport nõudluspõhise transpordiga.

Kuues küsimus: "Kas on olemas ka analüüs selle kohta, kui paljud põhikooli lõpetajad võivad loobuda gümnaasiumis edasi õppimisest juhul, kui gümnaasium viiakse nende kodukohast kaugemale?" Gümnaasiumivõrgu korrastamine, millega alustati kümmekond aastat tagasi, ei ole õppurite edasiõppimist negatiivselt mõjutanud. Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetel ei jätkanud 2013. aastal keskmiselt 3% põhikooliõpilastest peale põhikooli lõppu õpinguid ja see protsent ei ole 2020. aastaga võrreldes kasvanud. Ka kutsehariduse ja üldkeskhariduse valikud on jäänud 2013. aastaga võrreldes sisuliselt samaks, ehk 2020. aastal valis kutsekeskhariduse 22% põhikoolilõpetajatest ja 75% üldkeskhariduse.

Seitsmes küsimus. Kas kõnealusele otsusele on eelnenud analüüs, kuidas gümnaasiumide likvideerimine maakohtades mõjutab pikemas perspektiivis meie regionaalarengut, meie siseturvalisust, meie kaitsetahet ja kaitsevõimet? Esiteks, keegi ei lähe ju gümnaasiume likvideerima. See on ju ikkagi kohaliku omavalitsuse otsus, kas sellist kooli pidada või mitte. Haridus- ja Teadusministeerium on eest vedanud analüüside ja uuringute koostamist, mis on seotud hariduse kvaliteedi ja kättesaadavusega. Näiteks on riigigümnaasiumide loomine regionaalpoliitiline projekt, millega on tagatud õpilasele kvaliteetne ja õppuri huvidest lähtuvaid valikuid võimaldav üldkeskhariduse kättesaadavus igas maakonnas.

Praktika on näidanud, et mida rohkem õpilasi on gümnaasiumiastmes, seda laiemat valikkursuste ja õppesuundade mahtu on võimalik õpilastele pakkuda. See puudutab ka riigikaitse valikkursuse pakkumist. Riigikaitse valikkursuse õpetamisel toimub juba aastaid tulemuslik koostöö Kaitseministeeriumi, Kaitseressursside Ameti, Haridus- ja Teadusministeeriumi, koolipidajate ja koolide vahel, olenemata gümnaasiumi omandivormist ja asukohast. 2020. aasta andmetel võimaldati riigikaitseõpetust 74% keskharidust pakkuvas koolis. Koolivõrgu korrastamise protsess on pigem positiivselt mõjutanud riigikaitse valikkursuste õppurite arvu. Alates 2013. aastast on riigikaitse valikkursuse lõpetanud õpilaste arv järjepidevalt kasvanud. Kui 2013. aastal oli see 3800 õppurit, siis 2020. aastal 5870 õppurit.

Ja kaheksas küsimus: "Kui ülalmainitud analüüsid on tehtud, siis kuskohal oleks võimalik nendega tutvuda?" Vabariigi Valitsuse kinnitatud arengukavad, regionaalarengu tegevussuunad "Eesti 2035" strateegias ja "Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035" on kättesaadavad valdkonna eest vastutavate ministeeriumide veebilehtedel. Riigikontrolli aruanded Riigikogule, "Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2013.–2014. aastal" ja "Esmatähtsate avalike teenuste tulevik" on kättesaadavad Riigikontrolli veebilehel. Eesti Linnade ja Valdade Liiduga koostöös koostatud juhendmaterjal, soovitused koolivõrgu korrastamiseks on kättesaadavad omavalitsuste liidu veebilehel. Haridus- ja Teadusministeeriumi veebilehel on kättesaadavad teemaga seotud uuringud ja analüüsid. Soovitan eelkõige tutvuda Praxise uuringutega "Üldhariduskoolide võrgu korraldamine" ning "Eesti põhikooli- ja gümnaasiumivõrgu analüüs aastaks 2020", samuti OECD analüüsidega "Üldhariduskoolide ressursikasutuse analüüs" ja "Nutikas kahanemisega kohanemine Eestis: regionaalne valmistumine demograafilisteks muutusteks", kokkuvõttega haridusvaldkonna olulisematest soovitustest. Ülevaade riigikaitse õpetamisest üldhariduskoolide valikkursuste lõpetanud õpilastest on kättesaadav Kaitseressursside Ameti veebilehel. Aitäh!

Ja saadikutel on ka küsimusi. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Pole enam kusagile taanduda. Need kohad, kus on otsustatud see gümnaasium ääremaal kõige kiuste säilitada – seal on see selgelt juba kogukonna otsus, omavalitsuse otsus. Nad, hambad ristis, loobuvad paljudest muudest asjadest, et nende lapsed saaksid keskhariduse kodu lähedal. Minu meelest on väga alatu lausa pakkuda neile nüüd raha, et kuulge, pange oma kool või gümnaasiumiosa kinni, maksame teile natukene. Valitsusel peaks olema positiivne programm. Vastupidi, makske kas või ühekordset toetust nendele omavalitsustele selle eest, et nad võitlevad ja hoiavad neid gümnaasiume alles nendes väikestes keskustes. Ma usun, et te olete minuga nõus: 40–80‑kilomeetrine päevane koolitee edasi-tagasi ei ole ju normaalne. Miks valitsusel ei ole positiivset programmi, tahaksin ma teada. Miks te soodustate taandumist, mitte püsimist? Miks te ei toeta neid omavalitsusi, kes on otsustanud oma gümnaasiumiosa säilitada?

Aitäh! Nagu siit uuringutest välja tuli, on oluline, et õpilased saaksid just põhikooli väiksemates klassides õppida kodu lähedal. Aga samas, kui me vaatame neid keskkoole, neid gümnaasiumiastmeid, mis on nendes omavalitsustes, siis näeme, et ainult neljandik noortest jätkab oma kodukoolis, enamik läheb mujale. Mul on isegi ülevaade sellest, kui palju läheb mujale, gümnasistide ränne kohalikust omavalitsusest välja teise gümnaasiumisse, näiteks riigigümnaasiumisse või teise kohalikku omavalitsusse. Siin on koole, no näiteks Häädemeeste Keskkool, kus 70% lastest läheb mujale. Nad lähevad ise, mis siis, et kohalik kool on täiesti olemas. Või siis Luunja Keskkool – 77% gümnasistidest läheb teise omavalitsusse, Sindi Gümnaasium – 81% gümnasistidest läheb teise omavalitsusse, Tarvastu Gümnaasium – 85%.

Ehk tegelikult need on valikud, mida õpilased ise teevad. Ja loomulikult on iga omavalitsuse enda otsus, kas ta gümnaasiumi peab või ei pea. Nende uuringud, millele ma viitasin, toovad välja, et lapsed saavad rohkem valikuid. Gümnaasiuminoored ei tee oma valikuid mitte lähtuvalt sellest, et kool oleks kodu lähedal, vaid teevad lähtuvalt sellest, mis on nende huvid ja tegelik suunitlus. Nii et see on kõigi huvi, et lapsed saaksid kõige parema võimaliku hariduse. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Elame väga tormilises maailmas, kus asjad muutuvad väga kähku. Ja mu küsimus puudutab väga akuutset teemat. Nimelt, Paide linn on võtnud vastu üle 200 sõjapõgeniku Ukrainast. Nende hulgas on ka palju lapsi, kes peavad käima koolis. Samas, koolidel on oma eelarve, seal on pearahad, söögiraha ja nii edasi. See tekitab tõsise probleemi ka kohaliku omavalitsuse eelarvele. Ehk siis mul on küsimus selle kohta, millal saame põhimõtteliselt toetuse kohalikele omavalitsustele, antud juhul koolide jaoks. Oleks väga vaja teada, sest ma pean homme minema linnavolikogu istungile ja siis saaksin värsket infot anda.

Aitäh! Eile me tõesti kuus tundi arutasime kõiki võimalikke kulusid, mis põgenikega seonduvad. Tõsi ta on, et sõjapõgenikest, kes on Eestisse tulnud, 39% on lapsed, 45% on täiskasvanud naised ja 16% on täiskasvanud mehed. Ehk tõesti, lapsi on üle 8000, nendest enamik ehk 61% on vanuses 8–18 ja ülejäänud on 0–7-aastased. Me kaardistasime kõik vajadused ja me tõesti pingutame praegu. Rahandusministeeriumi ametnikud istuvad koos, et saada need kulud kokku, nii et me homme saame kõigepealt kabinetis tehtud need otsused, mis puudutavad kulusid. Aga näiteks pearahaga on väga selge: kui sul on lapsed, siis see raha tuleb koos nendega. See on mõnes mõttes nagu arvestuslik kulu – sul on lapsed, keda on arvestatud, aga nüüd tuleb lapsi juurde ja neil on samamoodi õigus pearahale. See pearaha tuleb riigieelarvest. Nii et selles mõttes kohalikud omavalitsused ei pea muretsema.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Koolidega on üldiselt probleem ikka, nagu alati on haridusega ja hariduse rahastamisega. Ida-Virumaal on muidugi jälle omaette teema, kuna kogukond on seal erinev ja suhtumine on erinev. Aga ikkagi ma leian, et me peaksime leidma vahendeid, et toetada väikekoole. Ma ise olen vaeva näinud Toila Gümnaasiumi säilitamisega ja tean, kui raske see on leida koormust õpetajatele ja maksta palka. Samuti oleme jõudnud sinnani, et juba põhikoolid ei jaksa ennast üleval pidada. Lüganuse hoolekogu ja vallavalitsus pöördusid minu poole, neil on tõsine probleem oma kooliga. (Juhataja helistab kella.) Kõige hullem on see, et kui kaovad koolid, siis kaob ära ka kultuur. Ütleme, selles ...

Aeg, Riho!

... ringkonnas. Me peame sellele ka mõtlema.

Aitäh! Te oma küsimuses toote ju kenasti välja, mis need probleemid on. Täpselt, ei ole õpetajatele rakendust, samal ajal on meil õpetajate puudus. Samas ei ole võimalik õpetajatele palka maksta. Ma kordan üle, et selle kohalikele omavalitsustele pakutava võimaluse taga on just see, et luua jätkusuutlik haridusvõrk, mille tulemusena kohalikul omavalitsusel on võimalik pakkuda ka põhikooliõpetajatele, tugispetsialistidele – just neile, kes kodu lähedal väiksemaid lapsi õpetavad – ka kõrgemat töötasu. Ja kohalik omavalitsus saab keskenduda sellele, mis on kohaliku omavalitsuse ülesanne ehk alus‑ ja põhihariduse kvaliteet, kättesaadavus, põhikooliõppurite vajalik õpikeskkond, pinna optimeerimine. Samamoodi annab see gümnaasiumiõpilastele võimaluse saada paremaid võimalusi. Sest tõesti, materjalidest on näha, et kui alla 100 gümnaasiumiõpilasega koolides õpetatakse keskmiselt üheksat valikkursust, siis 300 või enama õppuriga koolides laieneb valik keskmiselt 18-le valikkursusele. Ehk tegelikult gümnaasiumiõpilased saavad ka paremat haridust.

Nii et mõte haridusministeeriumil seal taga ongi see, et kohalikul omavalitsusel oleks võimalus rohkem tegeleda selle kodulähedase kooliga väiksematele lastele. Nagu me näeme numbritest, läheb gümnaasiumiõpilastest tegelikult juba praegu enamus, kolm neljandikku, mujale kui oma kodulähedasse gümnaasiumisse.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Jah, 1152 eurot preemiaks või kuidas me seda nimetame, see ei ole suunis või korraldus, loomulikult kohalik omavalitsus vaatab, kuidas on. Aga selge on see, et kui seinal ripub püss, siis kolmandas vaatuses kindlasti seda kasutatakse. Aga minu küsimus: kui palju sellest jääb kasutamata? Või läheb kõik kaubaks – kõik, mida valitsus on nõus maksma kohalikele omavalitsustele?

Aitäh! Ma kordan veel üle, et see on pakutav võimalus, see ei ole kohustus kohalikele omavalitsustele. Kui tõesti on kogukonnale see kool väga oluline, siis nad ei pea seda kasutama. Selle tõttu ma ei oska ka vastata teie küsimusele, kui paljud kasutavad. See on kohalike omavalitsuste enda otsus, kas nad seda kasutavad või mitte. Riik on pakkunud neile seda võimalust. Seejärel, kui nad seda võimalust kasutavad või see aeg on täis, siis me teame, mis seis on, ja saame öelda, kui paljud neist on kasutanud. Aga jah, see on kohalike omavalitsuste otsus. Siin on lihtsalt väga erineva suurusega koolid ka. Need gümnaasiumiosad on ka väga erineva suurusega. Ilmselt see on ka koht, kus kohalikul omavalitsusel on – kuna linnade-valdade liit on ka ise selle teema tõstatanud – vaja mingit abi.

Helle-Moonika Helmel on protseduuriline.

Jaa, aitäh, hea eesistuja! Ma palun, kas ma saaksin ühe täpsustuse teha? Ma tean, võib-olla see ei ole protseduuriliselt kodu- ja töökorraga ette nähtud, aga mul on palve, et äkki ma saaks küsida enne, kui ma oma põhiküsimuse küsin. Ma olen kuulnud kahte numbrit ja ma tahan lihtsalt küsida, kumb on õige. Kas ma tohin küsida?

Ei, nii ei saa. See on läbirääkimiste osa või siis peab mahutama minutisse kõik oma kolm või kaks küsimust ära. Võib ka paluda mõnel kolleegil küsida see küsimus. Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Ühelt poolt on kindlasti muidugi kurb kuulata, et riik toetab ääremaastumist seoses nende koolide sulgemisega, kuid see on ka arusaadav. Selle arupärimise me esitasime 8. veebruaril. No teatavasti on vahepeal sõda lahti läinud ja seetõttu on paratamatu, et meie jututeemad kalduvad vägagi tihedalt nendele Ukraina inimestele, kes siia tulevad. Selge on nüüd, praegu hetkel me teame, et umbes 8000 on lapsi, kes siin on ja kes tahavad peagi kooli minna. Meil on tegelikult vabu koolikohti hetkel umbes 10 000, tähendab, see on Eesti arvestuses. Ja nüüd tuleb ukrainlasi kindlasti veel juurde ka. Milliste vahenditega, ma mõtlen füüsiliste vahenditega, koolimajadega [need probleemid lahendatakse]? Kuhu soovitakse need lapsed panna? Kuhu nad pannakse, kõik need lapsed, kes siia tulevad?

Aitäh! Jaa, see on väga hea küsimus. Tõesti, me sellega tegeleme. Neid lapsi korraga on väga palju. Ei saa öelda, et me oleme arvestanud sellega. Aga me juba töötame selle kallal. Kuna neid lapsi on nii palju, siis on arutluse all, kas luua üks täitsa uus kool. Just näiteks Tallinnaga on see probleem, et kohalik omavalitsus tahab neid lapsi suunata venekeelsetesse koolidesse. Aga see ei ole kindlasti Eesti huvides ega tegelikult ka mitte nende inimeste huvides, kes siia tulevad. Kui nad on meie kogukonnas ja on siin ikkagi aastaid, siis nad peavad ära õppima eesti keele, et meil ei tekiks kõiki neid probleeme, mis meil ühiskonnas on täiendavalt tekkinud. Ja siis ongi see küsimus, kas tekitada uus kool. Iseenesest Georg Otsa muusikakooli ruumid jäävad vabaks ja on võimalus ka kiiresti teha moodulkool. Neid võimalusi praegu kaardistatakse ja otsitakse lahendusi, et kiiresti olla kooliaasta alguseks valmis. Aga kõik see, nagu lisakoolikohtade loomine olemasolevate koolide juurde, on ka see, millega tegeleme. Lihtsalt neid on korraga nii palju.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma ei saanud küll protseduuriliselt küsida, aga vahet pole. Te ütlesite mitu korda, et küsitluste järgi üks neljandik gümnasiste lahkub oma kodukohast ja läheb teise kooli. Pärast ütlesite, et kolm neljandikku. Aga vahet ei ole. Me kõik tahame, et meie lapsed saaksid hea hariduse. Kui nende uuringute järgi on näha, et gümnasistid liiguvad, siis äkki küsiks nende käest, miks nad eelistavad mõnda teist kooli. Äkki parandaks seda olemasolevat kooli, mitte ei sulgeks. Ja kuigi osa lapsi läheb ära, siis on lapsi, kes tegelikult tahaksid olla kodus ja käia kodulähedases koolis edasi. Miks te nende peale ei mõtle? Te lihtsalt annategi omavalitsustele võimaluse koolid sulgeda, mitte ei anna neile ressurssi koole paremaks muuta. Sisuliselt te ju küüditate need lapsed, kes tegelikult ei tahaks ära minna, vaid tahaksid käia oma kodulähedases koolis, nii et nad peavad minema kusagile mujale vastu tahtmist.

Lugupeetud proua Helme! Kui ma ütlen, et jätkab vaid neljandik noortest gümnaasiumiastet oma kodukoolis, siis järelikult kolm neljandikku ei jätka oma kodukoolis. Sellest see segadus võib-olla teil. Üks neljandik jätkab, järelikult kolm neljandikku ei jätka.

Rõhutan seda, et kooli sulgemine või avamine on kohaliku omavalitsuse otsus. Riik ei tee seda otsust, kohalik omavalitsus teeb. On väga erineva suurusega gümnaasiumiastmeid. Teil on pidevalt küll oma kolleegidega arutamist, aga kui te küsite minult, siis võib-olla te ka kuulate, kui ma vastan, see võib-olla on viisakas. Aga kui te ei taha kuulata, siis ma ei pruugi vastata. Meil on väga erineva suurusega keskkoole või gümnaasiume. Tõesti, meil on näiteks kool, kus gümnaasiumiosas on 15 õpilast, kellele kõigile tuleb [anda] kõiki neidsamu aineid samal tasemel.

Ja nii nagu härra Breivel siin ees ütles, ei ole lihtsalt võimalik õpetajatele piisavalt rakendust pakkuda, sest õpilasi pole. Samal ajal on meil teistes koolides õpetajaid puudu. Samal ajal on meil õpetajate palk madal. Kohalik omavalitsus saab tõsta just nende põhikooliõpetajate palka, kes õpetavad neid lapsi, kes peavad kodu lähedal õppima.

Nii nagu ma viitasin, ka uuringud ütlevad, et väiksed lapsed võiksid ikkagi kodu lähedal õppida, aga juba gümnaasiumi eel, seitsmenda-kaheksanda klassi lapsed on juba iseseisvamad. Aga praegu me räägime gümnaasiumiastmest. Ja praegu, kui need koolid on olemas ja kohalikud omavalitsused ei ole neid koole sulgenud, nagu ma ütlesin, vaid neljandik noortest, kellel on see võimalus, oma kodukoolis jätkab. Ehk noored teevad valikuid nende uuringute kohaselt vastavalt oma huvidele, vastavalt sellele, mida nad tahavad elus edasi teha, mitte sellest lähtuvalt, kas see kool on kodu lähedal või mitte.

Henn Põlluaas, palun! 

Aitäh! Ma olen sellega täiesti nõus, mis te ütlesite, et need lapsed, kes meile nüüd tulevad lisaks, eks, need tuhanded lapsed, peaksid olema omaette oma koolis, enda keskkonnas, et see trauma, mis neil on, ei suureneks sellega, kui nad eesti koolidesse, ammugi vene koolidesse laiali saadetakse. Aga praegu me näeme seda, et nende arv kasvab ju täiesti kontrollimatult. Me võtsime täna siin vastu eelnõu, millega meie [erakond] ei olnud küll nõus, et teatud organisatsioonid saavad jätkata seda inimeste siiavedu, sisuliselt inimkaubandust. Kas te ei leia, et ühel heal päeval peaks meil olema, kui kõik nii jätkub, juba kümme ukraina kooli? Me ei saa seda inimeste siiavedu Poola piirilt jätkata, sest niikuinii meil juba on protsentuaalselt võrreldes teiste riikidega, enamiku riikidega Euroopas põgenike arv oluliselt suurem. (Juhataja helistab kella.)

Aeg, Henn!

Aitäh! Jaa, nii nagu ma ka infotunnis vastasin, Eesti riik ei too inimesi sealt piiri pealt. Seda teevad Eesti inimesed, kes tõesti soovivad aidata. Ja mina olen rõhutanud, et Eesti inimesed, kes soovivad aidata, võiksid oma energia praegu keskendada nendele inimestele, kes juba on Eestis. Just sellel põhjusel, et me ei suuda kõiki neid inimesi, kes Ukrainas on hädas, aidata ja siia tuua.

Väga õigesti te viitate, et meie protsent juba nendest põgenikest on üsna suur. Meil lihtsalt on teatud vastupanuvõime ja sellega me peame arvestama. Nüüd, ma tahan seda öelda, et ma ei mõtle seda, et me suudame kõik need lapsed panna ühte kooli. Neid on 8000 last, aga koolid ei ole nii suured, ka see kool ei hakka olema nii suur. 

Teine asi, mis ma tahan ära korrigeerida, on see. Mina isiklikult ei toeta eraldi ukraina kooli tegemist. Just sellel põhjusel, et meil on vaja siia tekitada ikkagi see olukord, et [nad õpivad keele ära]. Kui nad lähevad ükskõik millise teise riiki, siis nad õpivad ju ka selle [riigi] keele ära. Eesti keelt räägib maailmas umbes miljon inimest, ukraina keelt räägib 31 miljonit inimest, kui ma õigesti mäletan. See tähendab, et nad oma keelt ja kultuuri kindlasti saavad edasi arendada, keegi ei tee neist eestlasi. Aga kui nad ei jää siia meil mitte kuuks ajaks, mitte kaheks kuuks, vaid paariks aastaks või pikemalt, siis on oluline, et nad ikkagi ühiskonda lõimuks ja me ei tekitaks eraldi grupeeringuid juurde.

Me ei suuda ka ukraina kooli kuidagi üleval pidada. Jah, on pühapäevakoolid, kus ukrainlastele oma kultuuri ja keelt õpetatakse, aga Eesti koolisüsteemis peaks olema ikkagi eestikeelne kool. Me oleme siin pikalt ju tegelikult ka olnud hädas koolidega, kes on puhtalt vene keele peal ja seetõttu inimesed ei oska piisaval määral eesti keelt. Nii et minu arvates me ei tohi seda probleemi endale veel juurde tekitada, arvestades seda, et me oleme väike riik.

Austatud saadikud, meil on arupärimisel võimalik ainult üks küsimus küsida. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Kui heausklikud Eesti inimesed toovad Poola piirilt sõjapõgenikke, siis võiks olla ju valitsusel ka oma nägemus, kuidas neid regionaalselt hajutada. Praegu on nii, et 80% neist on tulnud Tallinnasse. Mina näen, et praegu oleks mõistlik seesama koolivõrgu korrastamine väikekoolide sulgemise näol võtta käsile, sest koolihoonet kui sellist saab ühtlasi majutusüksusena võimalik kasutada. See täidaks ju tunduvalt paremini seda eesmärki, et nad õpiksid eestikeelses keskkonnas, ka väikestes maarajoonides, kus seda oleks võimalik pakkuda. Sest Tallinna linn ise on teavitanud, et nad suunavad kõik ikkagi vene koolidesse, sest eesti koolidel ei ole Tallinna linnas seda võimekust. Niimoodi ütles Tallinna linnapea. Kas te olete selle plaaniga nõus, et praegusel hetkel võiks [põgenikud] hajutada üle Eesti ja need koolimajad võiksid leida rakenduse?

Aitäh! Jaa, sellega me püüame tegeleda. Regionaalne hajutamine on selle plaani osa. Aga probleem on selles, et enamik inimesi, kes Ukrainast tulevad, tulevad suurlinnadest. Need on Kiievi inimesed ja Harkivi inimesed. Nad tahavad olla linnas. Meil on näiteid sellest, kuidas inimesed tulid Tallinnasse, siis sooviti neid viia Tallinna lähedale ühte asulasse, aga nemad ütlesid, et nad ei ole nõus ja nad tulevad igal juhul siia tagasi. Nii et see on see probleem, et inimesed tulevad linnadest. Aga jah, see tähelepanu osutamine on õige. Seda me püüame ka teha, hajutada erinevate kogukondade vahel ja seda koormust selliselt jagada.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Te esitasite oma vastustes üsna palju detaile, aga üks osa teie vastusest tekitas minus soovi küsida. Teie sõnad olid "me ei tohiks endale siin probleeme juurde tekitada" ja te kirjeldasite, et Eesti riik ei too, aga Eesti inimesed toovad. Ma sain aru, et te tajute, et need numbrid on minemas väga suureks, isegi liiga suureks. Minu küsimus on: mida valitsus plaanib teha, et need numbrid jääksid meie võimekuse piiridesse?

Aitäh! Probleemide juurde tekitamisest ma rääkisin selles võtmes, et meil ei tekiks selliseid eraldi kogukondi, keda on Eesti ühiskonda raske lõimida. Jah, me tegeleme sellega. Eile valitsuskabinetis otsustasime alustada konsultatsioone Euroopa tasemel, et meilt koormust ära võetaks ja seda jagataks. Sest tõesti, Rumeenia, Ungari ja Poola on ja loomulikult meie ka oleme need riigid, kellel on protsentuaalselt põgenike hulk suurem. Kuna sellised mehhanismid on Euroopas loodud, siis esimene samm on see, et me konsulteerime teiste riikidega, kellel on samasugused probleemid, ja vaatame, kas me saaksime neid samme koos astuda. Aga jah, me oleme seda juba indikeerinud, et me tahame olla juba ette valmis [ja teha kõik selleks,] et see probleem ei kasvaks suureks.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Ma küsiks ka samal teemal. Nüüd, kui meil tuleb õpilasi juurde, ütleksin niiviisi, tuhandetes, siis see number võib kasvada ka üle 10 000. Juba pearaha vajadus kasvab omavalitsustel väga suureks, seda ei ole ju praeguses riigieelarves olemas. Kas teil on mõeldud [ja ette nähtud raha] nii selleks otstarbeks kui ka paljudeks muudeks küsimusteks, mis läheb sõjapõgenike ülevalpidamiseks ja toetamiseks? On selge, et lisaeelarvet on vaja riigikaitseks, aga see on ka oluline aspekt. Kui kaugel teil on selle lisaeelarve planeerimine, mille vajadus paratamatult meile nüüd kätte jõuab?

Aitäh! Eile me jah kaardistasime kuus tundi neid murekohti. See tuleb nagu kaheks lüüa: on arvestuslikud kulud ja mittearvestuslikud kulud. Arvestuslik kulu on näiteks seesama pearaha. See tähendab seda, et kohalikul omavalitsusel on igal juhul õigus see pearaha lapse kohta saada. Meil on eelarves ette nähtud hinnang, kui palju neid lapsi on, aga kui neid tuleb rohkem, siis lihtsalt ei pea selleks tegema mingit lisaeelarvet, vaid eelarve läheb selle koha pealt lihtsalt miinusesse, sest see kulu on suurem. Aga kohalikele omavalitsustele see loomulikult on täpselt sama. Ja siis meil on mittearvestuslikud kulud. Tekivad täiesti uued kulud, näiteks täiendav eesti keele õpe, mida meil pole ette nähtud, aga kindlasti on vaja, ja selle jaoks on vaja lisaeraldisi.

Jah, praegu me kaardistame seda, üritame saata kiiresti signaali kohalikele omavalitsustele just kõige kiiremate põgenikega seotud kuludega seonduvalt, et neil oleks kindlustunne. Ja teiste teemadega tegeleme jooksvalt edasi. Kogume praegu kokku ka kõik need vajadused, mis lisaeelarveks on vajalikud.

Aga praegune fookus on olnud see, et me saaksime tegelikult teha asju veel enne lisaeelarvet, sest näiteks arvestuslike kulude suurenemine ei too meile vajadust uut eelarvet teha, vaid lihtsalt eelarve selle koha pealt läheb miinusesse, aga kuna on teisi kulusid ka, siis jah ... Nii et homme tahaks sellega edasi liikuda.

Austatud peaminister, rohkem küsimusi ei ole. Saame minna läbirääkimiste juurde. Kõigepealt Helle-Moonika Helme. Palun!

Head kolleegid! Hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! See maakoolide sulgemise teema on tegelikult üks habemega lugu. Sellest ajast alates, kui Reformierakond Exceli tabeli abil asus riiki valitsema, on maakoolid alati olnud sulgemise paine all. Reformierakonnale ei ole ju miski muu oluline kui ainult raha, raha, raha, ja sedagi loomulikult ainult siis, kui rahanumbreid saab oma inimeste heaolu ja hakkamasaamise arvel kokku hoida. Aga siis, kui on vaja midagi teha, mida mujalt ette kirjutatakse, või kui on vaja võõrastele hüvesid pakkuda, siis kunagi raha ei loeta. Seda me kõik teame ja seda polegi vaja ehk rohkem üle korrata.

Eesti inimesed on seda omal nahal väga palju tunda saanud, kui avalike teenuste optimeerimise tõttu on kadunud üle terve Eesti lugematult kohaliku elu maamärke, nagu kauplused, koolid, lasteaiad ja postkontorid. Külad on tühjenenud ja regionaalpoliitika põhineb peamiselt taandumisel, käegalöömisel, juba ette alla andmisel, lugematute põhjenduste otsimisel, miks seda või teist asja pole enam mõtet maal teha või pidada. Ja sellele kõigele pandi alus Reformierakonna 17 valitsemisaasta jooksul, kuhu muu hulgas langeb ka see häbiväärne ajajärk, kui rohkem kui 100 000 inimest jättis kodumaa ning suundus elama ja töötama võõrsile.

Koolid on maaelu säilimise absoluutne eeldus. Kui minna koolide kallale, kaob elu maal varsti täiesti, ja sellistele absurdsetele kavadele tuleb kindlasti vastu seista. Eriti jabur on, et koole tahetakse välja suretada eelarveliste vahendite kokkuhoiu ettekäändega. Kui pered hakkavad maalt lahkuma, sest korralikku haridust sealt enam ei saa, siis pole ju varsti eelarvet üleüldse.

Aga räägime natuke rahast ka. Võtame siinkohal Lääneranna valla näite, kus kokkuhoiu eesmärgil, sest riik lisaraha maakoolide arendamiseks ei anna, tahetakse seitsme kooli peale kokku ära kaotada erinevaid kooliastmeid, mis annaks vallale kokkuhoidu 150 000 eurot. See ei ole sellele vallale mingi eriliselt suur summa võrreldes eelarvega üldiselt. Aga kui see reform läbi läheks, siis kaotaks töö 14 õpetajat. Ainuüksi nende palgarahast laekuv maksutulu on 35 000 eurot, mis praegu laekub valla eelarvesse, kuid pärast jääks laekumata. Keskmiselt laekub maksutulu valla elanikult 2000 eurot aastas. See tähendab, et kui koolid lähevad kinni või vähendavad perekondadele haridusteenuse pakkumist, siis kolib lähemal ajal vallast ära üsna mitu peret. Kui läheb ära juba 15 inimest, siis jääb vald ilma veel 30 000 eurost maksurahast.

See on kohutavalt lühinägelik mõtlemine, et hoiame koolide pealt kokku. Kui kaob kodulähedane kool, lähevad ka pered, eriti praegu, kui kütuseliiter maksab maainimesele juba terve varanduse. Nii et ka see arusaam, mis varem veel kuidagi toimis, et vanemad suudavad oma lapsi maakonnakeskuse kooli vedada, ei ole enam praeguses olukorras kuigivõrd relevantne.

Ja ma küsin siinkohal proua peaministri käest. Vaat õudselt tore on riigi raha kokku hoida kellegi teise elu ja kellegi teise lapse pealt. Aga kui ta ise peaks oma lapse saatma kodust kaugele kooli õrnas eas – no tegelikult ei ole ka gümnaasiumi vanuses laps veel kuigi täiskasvanu – iseseisvasse ellu, õpilaskodu koikule igal õhtul üksikuna magama heitma ja lauanurga peal õppima, kas ta siis ka sama hoogsalt neid Exceli kokkuhoiutabeleid maakoolide peal joonistaks nagu võõraste laste puhul? Ilmselgelt ei adu otsustajad, ametnikud lapsevanemate valusaid valikuid: kas elu maal ja lapsed varakult linna internaati, sest riik ei suuda ega taha ressurssi maaelu korraldamise peale kulutada, või siis kolida kogu perega maakonnakeskusesse, et lapsel oleks kodu, ema ja isa, kelle kõrval turvaliselt haridust omandada. Ja täiesti mõistetavalt kolib oma last armastav pere armsaks saanud maakodust lõpuks ära – nutab ja kolib – ning järjekordne omavalitsus on määratud vaesuma, kiratsema, sest inimesed lahkuvad, kuna avalik teenus muutub defitsiitseks.

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

See regionaalpoliitiline allakäiguspiraal ja provintsistumine algab just nimelt kohaliku kooli marginaliseerimisest. Tööd saab lapsevanem veel teha kaugtöö vormis, aga lapsi läbi arvuti ei kasvata, vähemalt ükski normaalne inimene mitte. Ja seda faktorit, mida see kõik meie laste vaimse tervisega teeb, muidugi ei käsitle üldse keegi.

See arupärimine sai esitatud siis, kui maailm oli veel endine ja poliitikas päike paistis. Aga see, mis praegu toimub – on mindud jällegi maakoolide kallale –, on kõik nii mage ja hale, et lihtsalt sõnu ei ole. Valitsusel puudus ja puudub absoluutselt arusaam sellest, mis on terviklik ja jätkusuutlik riik. Saage ükskord aru, et Eesti riik ei ole ja selle julgeolekut ei taga mitte steroide täis pumbatud idufirmad ja ükssarvikud, vaid laiapindne ja mõtestatud regionaalpoliitika, mille oluline komponent on kogu aeg olnud korraliku ja tiheda koolivõrgu olemasolu maapiirkondades.

Tulles tagasi sellesse aega, kui eelmine, meie valitsus asus omavahelist koalitsioonilepingut sõlmima, oli EKRE-l muide üks tingimus, mis läks ka koalitsioonileppesse sisse: et mitte ühtegi maakooli ei suleta ja koolide senist tegevust kuidagi kokku ei tõmmata. Kuigi ministeeriumi survet oli siis väga tugevalt tunda, oli meil selge poliitiline otsus tehtud ning ametnike survele järele ei antud – ühtegi maakooli ei suletud ega pisendatud. Pruukis vaid Reformierakonnal võimule saada, kui maakoolide sulgejatest ja optimeerijatest marukoerad jälle lahti lasti. Üks argument on neil muuseas just nimelt, nagu ka kuulsime, see OECD raport, mis andis käsu maapiirkondades otsad koomale tõmmata. Aga kuidas saavad Brüsseli või Saksa ametnikud meile seda ütelda, mida meie peame tegema? Tegelikult ei peaks ju saama, aga näe, saavad, sest Reformierakonna valitsejanna teenib neid rohkem kui oma maad ja rahvast.

Mida selle peale öelda? Vastustest meie arupärimisele selgus, et õigust jääb ülegi. Noh, kõigest sellest, mis nüüd tehakse, on väga kahju, sest kannatab eelkõige meie oma Eesti rahvas, meie laste turvaline ja kodulähedane haridus. Aga ilmselt on praeguste valitsejate külm kalkuleering ära tabanud, et mida vähemaks jääb inimesi maal, seda väiksem on ka see hulk inimesi, kelle nimel peab pingutama, et valituks saada. Lihtsam on rahvas linnadesse kokku kolida, kleepida linnad täis suuri plakateid, kus lubatakse Eestile paremat tulevikku, ja tehtud. See on küüniline, see on Eesti tuleviku seisukohalt kuritegelik. Aga kes ei hooli, see ei hooli, ükskõik kui ilusaid sõnu valimisplakatil nad ka ei ütleks või kui paremini hoitud Eestit nad kõigile ei lubaks. Aitäh!

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Head töökaaslased! Hea peaminister! Kellel on võimalus kuulata, mida rahvaasemikud ütlevad, sest ega memosse kõike seda ei panda. Üks laulusalm ütleb, et kuni su küla elab, elad sina ka, oo armas Eestimaa! Väikeste koolide sulgemine on kogu aeg olnud probleem, aga eks üheks põhjuseks ole seal ka võib-olla elukeskkond – kui palju me pakume seal mingit tegevust ja midagi muud. Uus värske veri on alati see, mis toob siginat ja saginat, mine tea, vahest saginast saab ka midagi muud.

Aga mida me kuuleme? Üks argument, miks maakoole sulgeda, on see, et küsitluse järgi noored ei taha [seal õppida], nad tahaksid midagi muud. Teine, mis siin praegu tuli välja, on see, et väga palju sõjapõgenikke ei taha olla kuskil mujal, nad tahaks olla seal. Ka mina ütlen siit puldist uuesti ära, et mina tahan ka, et Bambi ema elaks. Kui on ikkagi väga kriitiline olukord, siis inimesed peavad leppima sellega, mis neile on tegelikult ja päriselt pakkuda. Siinkohal riik saab seda öelda ilmselgelt, kui 80% sõjapõgenikest on juba praegu eelistusena valinud Tallinna linna, siis jääb meil tegelikult võimekust puudu. Me peaksime vaatama, kuidas me saame [inimesi] hajutada.

Paljudes kohtades, kus gümnaasiumiaste võetakse ära, jäävad noored tegelikult sinna kutsekooli, see on kuskil sealsamas. Võib-olla on see selle eesmärk. Siis tuleks seda ka öelda. Aga täna on Eesti hoopis uues olukorras. Ehk meil on kriis, meile tuleb suurel hulgal inimesi sisse, ja neid mitte ei tule, vaid neid suisa tuuakse. Isegi mitte valitsuse koostööpartneriks olev organisatsioon korraldab sõjapõgenike vedu Eestisse ja eelistatult lähevad nad kõik Tallinnasse.

Siinkohal peaks nüüd ju tegelikult valitsus, kes näeb seda, et meie pealinna tuleb suurel hulgal rahvast ... Ma arvan, et ega me enne midagi resoluutselt vastu ei võta, kui Eestis on 100 000 sõjapõgenikku. Paljudele, kes muidu oleks Eestit transiitmaana kasutanud ja läinud Soome, on juba linnuke õla peal siristanud, et ei ole mõtet Soome minna, et Eestis on venekeelsed koolid, need paar aastat saavad teie lapsed siin hakkama. Meie võiksime vaadata, kuidas meil toimuks valglinnastumine. See deviis, mida Villu Tamme kunagi, vist 1987. aastal, laulis, et tulge Tallinnasse ruttu, rahvast on siin vähevõitu, ta on teie jaoks just ideaalne maa, vili võrsub mustast mullast, kõnniteed on puhtast kullast, kaseladvas küpseb kollane banaan, ja ma kirjutasin, et linnud sirtsutavad mett ja kortereid siin jagub kõigile, võtke kaasa oma pere, Võidu väljakul kell 2 juuni lõpu poole kokku saame me ..., ei ole enam reaalsus. Kui me ei suuda nüüd sõjapõgenikke sinna maapiirkondadesse viia, siis ilmselgelt hakkab Eesti rahvas ise kolima maapiirkondadesse, ja selleks peab koolivõrk olema täidetud.

Teine küsimus ja murekoht, mida ei näe meil praegusel hetkel valitsus, aga ma arvan, et peaminister jagab seda murekohta. See on 9. mai ja niinimetatud need koloraado mardika lindikesed – need, mille järgi just 2014. aastal Krimmi okupeerimise ja annekteerimise käigus okupandid ennast identifitseerisid, et nad teineteist maha ei laseks. Kas te kujutate ette, kuidas sõjapõgenikud nüüd näevad seda venemeelse ja venekeelse Tallinna korraldatud punaväelaste sabatit, kui Tallinna linn paneb veel eribussid käima ja siis tulevad inimesed ja siis nad tulevad Z-tähega? Meil on järgmine kriisikonflikt, kui me ei suuda mingil määral sõjapõgenikke hajutada ja teistpidi, ikkagi vaenule ja sõjale õhutavaid sümboleid otsekohe ära keelata.

Elmar Vaher, meie hea ... Või ei, see oli Kristian Jaani, kes rääkis kuskil seal. No ta ei saanud üldse aru. Ütles, et nojah, natuke nagu probleeme on, aga elame-näeme. Me näeme, noh, aga see tähendab seda, et kui läheb jälle mingiks rabelemiseks, kui meil jälle on pool linna segi pekstud, siis me peame leidma veel vahendeid.

Tark õpib teiste vigadest, loll ei õpi iial. Minu riik ei ole loll. Minu riik on tark – ta õpib teiste vigadest ja enda vigadest. Seega, me peame minimeerima kõikvõimalikud ohud selleks, et me saaksime pakkuda ka sõjapõgenikele turvalist taastumist, rahulikult sotsialiseerumist ühiskonda, mitte seda, et me kutsume nad ühte kohta, millest võib kerkida uus kriisikolle, sellepärast et me oleme ikka veel sinisilmsed või siis meil on roosad prillid. Selle kevade värv ei ole roosa ja roosasid prille ei soovita ka meie valitsusele. Slava Ukraini! Slava natsii!

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, juhataja! Austatud peaminister! Kallid kolleegid, kes te olete siin ja teleka ees! Mind kannustas siia pulti tulema peaministri edastatu ja just see külg, mis on seotud selle uue olukorraga, kus me oleme. Sest jah, see arupärimine, nagu ma ütlesin, sai esitatud 8. veebruaril, aga peale seda on toimunud suured muutused. Nüüd särab Mordori punane silm Kremli tornist meie suunas – hiilgavalt ja kurjalt vaatab siia. Olud on muutunud. Olud on muutunud nii sügavalt, et meil on täna 8000 Ukraina õpilast siin majas, meie eesti majas, ja ilmselt see ei ole veel piir. Ilmselt see kasvab, ilmselt kasvab palju. Kui ma küsimuse esitasin, siis peaminister ütles, et jah, nad on kuus tundi arutanud seda mõtet, kaardistanud probleeme, ja näha on, et vaat siin Tallinnas linnapea tahab [ukraina lapsi] vene koolidesse panna, aga see ei ole hea mõte, see ei ole Eesti huvides. Mind huvitab nüüd, milline see Eesti huvi on. Kas Eesti huvi on ukraina laste huvi? Ja kui see on ukraina laste huvi, siis kuidas saab see huvi olla seotud eesti keele õppimisega ja eesti koolide loomisega ukraina lastele? Mulle tundub, et tegemist on väga libeda, ohtliku ja vale teega.

Kui me kuuleme neid õnnetuid ja vapraid Ukraina inimesi, kes on siia tulnud, siis nad räägivad, et nad usuvad oma armeesse, nad usuvad oma armee võitu, nad võidavad ja nad lähevad tagasi. Meie usume sama kindlalt Ukraina armee võitu ja me usume, et nad lähevad tagasi. Miks ja kust kohast me võtame siis selle ressursi, et hakata neid ukraina lapsi õpetama eesti keeles eesti koolides? Meil pole selleks maju, meil pole õpetajaid. Aga samas on meil siia tulemas pedagooge, kes oskavad ukraina keelt. Ärgem raisakem aega, carpe diem, nagu öeldakse ladina keeles. Võtkem ikkagi end kokku ja, nagu vanad roomlased ütlesid, mutatis mutandis, muutkem seda, mida muuta saab. Ehk siis, kallis valitsus, tulge kokku, istuge veel kuus tundi, ja kui vaja, veel kuus tundi, ning muutkem see mõte ära, et me hakkame ukraina lastele eesti keeles eesti koolides õpetama nende olemasolu. Aitäh!

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Head kuulajad! Ma tõstsin käe sõnavõtuks sellepärast, et mulle ei meeldi demagoogia. Tegemist on tõepoolest väga emotsionaalse teemaga. Tarmo Kruusimägi juba laulis siin mõned tuntud laulud. Ma arvan, et terve sõnavõtu võiks ehitada üles Eesti lauludele. Mitte laulda ainult "Kuni su küla veel elab, elad sina ka", vaid võiks laulda ka seda vastaspoole laulu "Kauges külas, vanaema juures" ja "noorel neiul neist ei piisa" ja seletada seda, miks noored tahavad pigem suurtesse linnadesse. Aga võiks laulda ka Hando Runneli laulu "Maa tuleb täita lastega ja täita lastelastega ja lastelastelastega ... ja laulude ja lastega", sest peamine probleem kogu selles koolivõrgu ümberkorraldamises, on meie iibeküsimus.

Mis oleks meil selle vastu, kui kõik need toredad maagümnaasiumid oleksid täis meie toredaid eesti lapsi, kes tahaksid käia kodulähedases koolis? Aga demagoogiline on see arupärimine, mis näiliselt on küll murest kantud, sellepärast et ta tegelikult moonutab seda pilti, mida Haridus- ja Teadusministeerium on maalinud. Haridus- ja Teadusministeeriumi ettepanek, nii nagu ka peaminister seda seletas, on ju olnud pakkumine. See on olnud vabatahtlik soov korrastada ja teha seda mitte sellepärast, et meil on rahapuudus nendes kohtades, kus tahetakse kokku hoida, vaid et anda lastele parema kvaliteediga haridust. Anda neile rohkem valikuvõimalusi spetsialiseerumaks just nende võimetekohastele suundadele, õppida erinevaid keeli, proovida saada niisuguseid oskusi, millega nad elus paremini hakkama saaksid.

Tegemist on ka sellega, et tuleb anda õpetajatele täiskoormusega tööd. Muidugi on raha vähe, aga see ei ole mitte rahapuudus, nagu küsisid arupärijad, et kas siin peaks tegemist olema Rahandusministeeriumist tulnud ettepanekuga. Siin on tegemist kooli sisulise ja hariduse kvaliteedi küsimusega. See rahakott on alati piiratud ja seda tuleb kasutada kõige paremal viisil. Millegipärast ei muretse arupärijad kutsekoolide laste pärast, kes samas vanuses peavad minema oma kodust eemale, selleks et saada just nende soovidele ja suunitlusele vastavat haridust.

Ma saan aru, et meil on mure Eesti väiksemate kohtade pärast. Ma arvan, et on hästi oluline, et me hoiaksime kooli erinevates paikades, aga küsimus on, kui pika haridusteega kooli. Ma usun, et on väärt mõte arutada selle üle, kas meie algkool võiks olla kuueklassiline, kas oleks võimalik hoopiski kindlustada kodulähedane kool nendele lastele, kes tingimata tahaksid just nimelt kodulähedases koolis käia teatud vanusest alates. See vanusepiir on kindlasti tinglik.

Tuletaksin korraks meelde, kui ma läksin Oxfordi ülikooli õppima, siis kohtusin oma Inglise kolleegidega, kes rääkisid nende haridussüsteemist ja rääkisid sellest kui loomulikust asjast, et 11‑aastased lapsed lähevad public school'i, kus nad saavad väga hea eliitkoolihariduse. Minu jaoks oli see tõeline šokk. 11‑aastased lapsed lähevad kodust ära! Nemad vaatasid mind šokeeritult. Hariduse nimel. Lapsed on ju iseseisvad, nad saavad ju hakkama, neil on ju head internaadid. Miks nad ei võiks sinna minna? Nii et see on kindlasti tinglik.

Mina muretsen selle pärast, et mu 19‑aastane kolmas laps tahab kodust välja kolida, ja ma ei vaata sugugi hea meelega sellele, et ta juba on iseseisev. Tema naerab minu üle, mispärast mina nii kramplikult hoian kinni sellest, et lapsed kodus püsiksid. Ma arvan, see on läbirääkimise, kultuuri ja tõepoolest tunnetuse küsimus. Aga me ei tohiks seda viia sellele küsimusele, kus on see piir, kus kohas lapsed peavad kodus õppida saama. Me peaksime selle kõigepealt ...

Palun üks minut lisaaega. 

Üks minut lisaaega! Palun!

Minu meelest peaksime me selle kõigepealt läbi mõtlema mõistlikult. Me peaksime mõtlema tõepoolest hariduse kvaliteedi seisukohast ja sellest seisukohast, mida me nendes oludes, kus meil on lapsi vähe ja õpetajaid puudu, saame teha Eesti koolivõrgu paremaks ümberkorraldamiseks. Aitäh teile!

Peeter Ernits, palun! Vabandust! Tarmo, kas sa tahad repliiki? Enne siis Tarmo Kruusimäe repliik.

Jah, ma tänan selle võimaluse eest! Kuigi oli äratuntav, et mind peeti silmas, siis Tarmo Kruusimäe olen ma, mitte Kruusimägi. Toomas Kruusimägi on Inglise Kolledži direktor. Meid aetakse tihti segamini.

Jaa, ma leian küll tegelikult, et me igaüks oskame siin värvikalt tuua mingeid tsitaate ja lugeda proosat. Ma olen võib-olla rohkem kursis Eesti punkkultuuriga ja loomulikult ma toon sealt neid teravaid märkusi. Ma tahan tuua siia täna ühe teise probleemiasetuse. See on vallandanud ohjeldamatu heategevuse, mis meil praegu siin Eestis on. See on kõik tore, kui me tahame inimesi aidata, aga keegi kuskilt peab julgema ära öelda ka selle, et meil ei ole enam ressurssi ega ole ka otstarbekas viia riideid ja makarone sinna Poola piiri äärde, kust neid edasi toimetatakse, vaid need tuleks tegelikult jaotada siinsamas Eestis laiali. Seda enam, et korduvalt on öelnud tõsiseltvõetavad heategevusorganisatsioonid, et ärge palun saatke riideid. Riided ei ole kõige esmane, mida need inimesed praegu vajavad. Jaa, nad vajavad võib-olla mingil määral raha.

Ma tean, et seda on valus öelda inimestele, sest nad tahavad mingil määral panustada, aga riigil võiks olla heategevuse suhtes plaan. Kas või see eelnõu, mis täna toetust ei leidnud, eks ju, et ka ettevõtted saaksid tulumaksuvabalt aidata Ukraina riiki üles ehitada, võiks olla üks see meede. Ma olen alati öelnud, et küll oli naljakas, kui Poola riik jaotati ära Saksamaa ja Venemaa vahel ning inglased ei jõudnud selle aja jooksul isegi avaldust sõnastada. Aga homme algab ju sõja kolmas nädal ja me näeme, et me ei ole valmistunud. Meie kriiside ohjeldamise plaan on olnud praegusel hetkel puudulik, [kui vaadata] kas või seda, kuidas üks valitsusväline organisatsioon korraldab igapäevaselt pagulaste siiavedu. 

Lausa neljas nädal algab. Nüüd Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud valitseja! Me oleme peale 24. veebruari sootuks uues maailmas. Kui me selle arupärimise esitasime, siis olid need probleemid sellised, mis praegusest vaatevinklist tunduvad natukene ajast ja arust. Margit Sutrop siin püüdis ette kujutada või jätta [muljet], et me oleme selliste pooletoobiste seltskond, kes ei tea, kuidas elu käib ja kuidas haridussüsteemid töötavad maal, aga ma arvan, et päris nii see ei ole. Tartu‑ ja Jõgevamaa saadikuna ma olen üsna hästi kursis, mis meil seal on, ja ma arvan, et kohalikud omavalitsused on enamasti väga mures oma koolivõrgu pärast, kaasa arvatud gümnaasiumiosa, mis tõesti mõnikord võib olla üsna väikseks jäänud. Aga samas jälle kõik on suhteliselt konkreetne, kuidas ühel või teisel pool asju aetakse.

Nii et üldine probleem ja üldine olukord on, nagu peaminister ütles, suhteliselt erinev. Ja tõesti, gümnaasiumi tasemel noored suuresti liiguvad sinnapoole, kus on suurem kool, kus on priskem seltskond ja rohkem rahvast ja parem ka, rohkem õpetajaid ja nii edasi. Noh, Luunja Tartu lähedal ja palju teisi. Aga samal ajal on olnud ettepanek väiksemaid maakoole vähendada ja ka väiksemaid gümnaasiumiosi. See nii-öelda preemia, see ei ole tõesti suunis või korraldus, aga ikkagi 1152 eurot on pearaha või selline meelitus, et kui tahate, toetame teid. Aga selge see, et tegelikult elu on ikkagi nii‑öelda turutõrkepiirkondades – kasutan seda sõna – laiemalt, vaikselt, aga kindlalt kokku tõmmatud. Need Andres Suti lubadused, et nüüdsest võib jääda ainult 15 mehitatud, humaniseeritud – või kuidas see oli? – postipunkti üle Eesti ja kõik muu selline infrastruktuur. Asi liigub ühele poole.

Aga peale 24‑ndat elame hoopis teises reaalsuses. Kui vaadata, kui palju on siia tänase seisuga tulnud sõjapõgenikke ja seda, et suur osa on neist lapsed – mul ei ole küll täpset ülevaadet, kui vanad nad on, aga igal juhul arvestuste järgi peaks nii olema –, siis on meil märtsi lõpuks siin umbes 50 000 sõjapõgenikku ja neid lapsi, kes peaksid minema kooli või lasteaeda, on umbes 20 000. Kui arvestada, et vene koolides on – ma räägin praegu natuke ümmarguste arvudega – umbes 40 000, siis tekib küsimus, et kuhu nad lähevad, mis keelsesse lasteaeda või kooli. Jah, ühelt poolt ukraina keel oleks nagu loogiline, sest ma arvan, et paljud neist tahaksid tagasi minna peale sõda oma armsale kodumaale Ukrainasse, aga ei ole teada, kui kaua see segadus kestab. Igal juhul nii kiiresti see ei lõpe. Ja teine pool, paneme eesti koolidesse, või kolmas, paneme venekeelsetesse. Aga ma tuletan meelde, et suur osa neist, kes on siia tulnud, on venekeelsed. Ka ukraina praegune kogukond, need, kes elavad siin, on ainult 40% ukrainakeelne. Ja see seltskond, kes praegu tuleb hädaga siia, on ka suuresti [venekeelne]. Aga samas ma rõhutan: ma arvan, et suur osa neist on väga Ukraina-meelsed.

Peeter, kas on vaja lisaaega?

Jah, paluksin küll.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Ka minu tutvusringkonnast, kellega ma suhtlen praeguseni, on mitmed tegelikult venekeelsed, aga nii Ukraina-meelsed, kui üldse olla saab. Ja ma arvan, et samasugune pilt on ka praegu siin, kuigi täpset ülevaadet ei ole.

Aga igal juhul, mis on see variant? Millisesse kooli või lasteaeda nad panna? Kui on eesti seltskond, eesti kool, eestikeelne õpilaskond on palju suurem kui venekeelne, siis nad hajuksid seal ära, aga kui panna nad venekeelsesse, siis kerkib venekeelsete kooliõpilaste arv mitu korda suuremaks või poole suuremaks, kui praegu on. Aga ma tuletan meelde, et 30 aastaga ei ole suudetud kuigi kaugele jõuda eesti keelega koolides, selleni, et eesti keel muutuks normaalseks ja haridus oleks eestikeelne. 30 aastat on kulunud. Ja nüüd, kui äkki on peale 24. veebruari tekkinud hoopis teine olukord, uskuda, et olukord muutub drastiliselt ja kiiresti – ma olen natuke skeptiline selle koha pealt.

Nii et need arutelud peaksid käima ja praegu on õige aeg sellest rääkida. Mitte ainult sellest, kui palju on meie mahutavuse piir. Jah, Euroopas on, ma arvan, võimalik põgenikke ümber suunata teistesse riikidesse, kuigi, ma tuletan meelde, varem ei ole see sugugi nii ludinal käinud. Aga kuhu need lapsed [õppima lähevad] ja mis keelseks nad hariduse mõttes saavad, on praegu ülioluline. See on ülioluline eestikeelsele koolile ja ülioluline ka Eesti venekeelsete koolide puhul, mis on Reformierakonna juhtimisel nüüd läinud eestistamisele. 

Nii et need on valusad, aga olulised küsimused. Selge see, et Ukrainale me hoiame pöialt, et see hullumeelne sõda lõppeks. Aga ma ei ole eriti lootusrikas, arvestades reaalsete olude käiku. Nii et aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu! Rohkem saadikutel sõnavõtusoove ei ole. Peaminister on avaldanud soovi veel sõna saada. Palun!

Suur aitäh! Suur aitäh selle debati eest! Ma võib-olla veel kord rõhutaks üle seda, mida Margit Sutrop oma kõnes juba ütles. Siia pannakse demagoogiliselt juurde [see jutt], justkui maakoole suletaks. Vastupidi, tegelikult on olnud juttu sellest, et väiksemad lapsed põhikooliastmes peaksid saama kodu lähedal õppida. Just sellele on fookus suunatud, et seal oleks rohkem ressurssi. Seetõttu see [sulgemise jutt] ei vasta lihtsalt tõele.

Teine asi, see on kohalikele omavalitsustele võimalus, mitte kohustus. Kui kogukonnale on kool oluline, siis keegi ei sunni seda sulgema. Nii et seda kohustust ei tule. Kuigi, eks ole, siin oli küsimus, et kas see on kantud kokkuhoiu eesmärgist. Ma vastasin väga selgelt, et ei, see ettepanek ei ole kantud kokkuhoiu eesmärgist. Sellele vaatamata tuleb siia pulti proua Helme, kes raiub nagu rauda, et see on kokkuhoiu eesmärgist lähtuv. Ei ole kokkuhoiu eesmärgist lähtuv. Mis te siis küsite, kui te endiselt raiute seda, mida te ise tahate raiuda?

Nüüd, siin on mitu asja kokku pandud ka. Üks Riigikogu liige ütles, et näed, lapsed valivad ise kooli. Me räägime gümnaasiumiastmest, jällegi, me ei räägi sellest üldisest põhikoolist. Selles osas on kõik seda meelt, et lapsed peavad saama kodu lähedal õppida ja kodulähedane kool ongi väga oluline. Nii et see on oluline.

Mis on veel oluline? Oluline on see, et meie lapsed saaksid hea hariduse. Ja hariduse kvaliteet nendes koolides, just gümnaasiumiastmes, kus meil on valikained, meil on väga keerulised ained, nagu keemia, füüsika. Kehalise kasvatuse õpetaja ei suuda õpetada füüsikat, keemiat, ma ei tea, mis aineid veel. Seal on väga suurte erioskustega õpetajad, et teatud aineid vastaval tasemel õpetada, ja see ongi väikestes gümnaasiumides keerulisem kui suurtes gümnaasiumides. Ja ma veel kord rõhutan: kui praegu gümnaasiumiosas ainult neljandik kooliõpilastest valib selle kooli, kus nad enne olid, ja ülejäänud lähevad mujale, siis see on see, mis juba päriselt toimub.

Üks väike kommentaar proua Helmele: OECD asub Pariisis, mitte Brüsselis ega Berliinis. Lihtsalt teadmiseks.

Väikseid koole ei lähe keegi sulgema. Seda ei tasu ka öelda. Nagu ma ütlesin, kohalik omavalitsus on see, kes lõpuks otsustab.

Nüüd küsimus, mis puudutab Ukraina lapsi. Loomulikult me kõik loodame, et see sõda lõppeb ruttu. Me kõik loodame, et Ukraina inimesed lähevad tagasi. Nad on ise ka öelnud, et me tahame tagasi koju, Ukraina on meie kodu. Absoluutselt. Aga minu meelest me peame ikkagi valmistuma pigem selleks, et nad ei saa kohe tagasi minna. Ja nüüd meil on see valik, kas me õpetame need lapsed rääkima eesti keelt. Kui nad lähevad tagasi Ukrainasse, siis meil on üks kogukond Ukrainas, kes oskab muu hulgas ka eesti keelt, nad on Eesti sõbrad seal Ukrainas ja on tänulikud selle abi eest, mis me neile vahepeal andsime. Aga kui see nii ei lähe, sest näiteks nende kodulinn on täiesti maatasa pommitatud, neil ei ole mitte kuhugi minna, siis me ei loo endale siia juurde ühte kogukonda, kes ei ole meie ühiskonda lõimunud. Lihtsalt sellel põhjusel, et eesti keel on väga väike keel ja Eesti kultuuriruum on väike. Me peame neil inimestel aitama lõimuda. See ei tähenda seda, et neist tehakse eestlased. Seda ei ole ju keegi mõelnud. Me tahame lihtsalt kasvatada neid inimesi, kes Eestis olles oskavad eesti keelt. Siis nad lähevad edasi õppima, nad lähevad edasi tööle, kus eesti keele nõue on. Me tegelikult ei taha suurendada nende inimeste osakaalu, kes Eestis eesti keelt ei räägi.

Ma palun ka lisaaega, kui mina saan seda paluda.

Jah, saad. Kolm minutit lisaaega. Palun!

Aitäh! Küsimus on selles, kust me võtame ressursi, et me neid õpetada saaksime. Jah, on õpetajaid. Minu teada vist 75 inimest on meil teada praegu, kes on Ukraina õpetajad või tugipersonal, keda me saame kasutada ka abiõpetajatena selleks, et aidata lastel koolis toime tulla. Aga meil ei ole samamoodi ressurssi teha täiemõõdulist ukraina kooli. Ja ma tõesti isiklikult arvan, et see ei ole hea mõte. Meil on lisaks eesti- ja venekeelsetele koolidele ka keelekümbluskoolid, mis on üks variant, see on 40 : 60. Nii et nad saaksid õppida ka ukraina keeles. Kui vaadata teiste riikide praktikat, siis seal on nii, et on olemas koolid, kus õpitakse küll riigikeeles, aga lisaks on oma keele- ja kultuuritunnid. Näiteks, kui minu laps käis Brüsselis koolis, siis täpselt nii oli, iga päev õppis eesti keelt, kuigi muidu oli õpe prantsuse keeles. See on selleks, et side oma riigiga ei kaoks.

Peeter Ernitsal on siin ka küsimus, kui vanad need lapsed on. Me tänaseks teame seda, et nendest, kes praeguseks on tulnud, 61% on kooliealised ehk 8–18‑aastased, neid on umbes 4800, ning 39% on päris pisikesed ehk 0–7‑aastased ja seal on ka täiendav mure, mis puudutab lasteaiakohti. Nii et jah, see on problemaatiline. Ma arvan, et on väga hea, kui me seda arutame, sest see aitab saada ühiskonna tunnetust ja leida, mis on siin õige lahendus, sest see on kõigi jaoks täiesti uus olukord. Aga ma andsin selle peegelduse, mis tunnetus mul endal on, kuidas võiks edasi minna.

Loomulikult, lapsevanemal on õigus oma lapsele kooli valida. Ja otsus, mis me kabinetis tegime, on see, et pigem tuleks suunata nad eestikeelsetesse koolidesse. Näiteks, pearaha mõttes ei ole vahet, kas me anname selle pearaha lapsega kaasa, ma ei tea, vene koolile või me tekitame uue kooli. Minu tunnetus on see, et me võiksime selle uue kooli luua. Aga see olukord on uus ja arutame kõiki plusse-miinuseid, nii et teie mõtted on igati teretulnud. Aitäh!

Aitäh! Läbirääkimised on lõppenud ja tänane viimane päevakorrapunkt on ka läbi. Ühtlasi on istung läbi. Suur tänu! Kohtume homme.