Austatud Riigikogu! Alustame täiskogu VII istungjärgu 8. töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ning arupärimisi. Palun, Aivar Kokk!

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Annan Isamaa fraktsiooni nimel üle käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu eesmärk on vähendada gaasi, elektri ja soojusenergia käibemaksu 9%‑le ja seeläbi vähendada gaasi, elektri ja soojusenergia hinna hüppelise tõusu mõjusid Eesti tarbijatele ja ettevõtetele. Gaasi, elektri ja soojusenergia hinna hiiglaslikud tõusud on oluliselt suurendanud käibemaksu laekumist ja seega kogu riigi tulusid. On ebaõiglane tarbijaid ja meie ettevõtlust kahekordselt karistada: kõigepealt hinnatõusude ja seejärel suurema maksukoormaga suhtena sisemajanduse kogutulusse. Rohepöörde poliitilistest otsustest ning turumoonutustest tulenev energiahinnahüpe on meie ettevõtlusele ja tarbijatele kõige tõsisem probleem lähitulevikus. Isamaa pakub selle probleemi leevendamiseks gaasi, elektri ja soojusenergia käibemaksu alandamist 20%‑lt 9%‑le alates käesoleva aasta 1. maist kuni järgmise aasta 1. maini. Gaasi, elektri ja soojusenergia kulud on enamasti sundkulud, millele pole alternatiive. Külm talv on suurendanud neid sundkulusid veelgi. Ka Venemaa sõda Ukraina vastu kiirendab oluliselt energiakandjate hinna tõusu. 2023. aasta talvel on võimalik olukorda uuesti analüüsida ja otsustada, kas käesolevat aktsiisilangetust veelgi pikendada või mitte. Aitäh!

Andres Metsoja, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Seoses sõjaga Euroopas ja võttes aluseks Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 154 lõike 1, otsustab Riigikogu teha Vabariigi Valitsusele järgmised ettepanekud ja nende ettepanekute algatajaks on Isamaa fraktsioon.

Esiteks, töötada välja ja esitada ühe kuu jooksul käesoleva otsuse jõustumisest Riigikogule tegevuskava Eesti kaitseplaani täiendamiseks seoses rahvusvahelise olukorraga, lähtudes vajadusest kiirendada riigikaitse arengukavas toodud võimearenduste elluviimist ning pidades oluliseks täiendavate võimearenduste saavutamist, mis jäid riigikaitse arengukavast välja seoses rahaliste raamidega. Teiseks, Vabariigi Valitsusel esitada ühe kuu jooksul käesoleva otsuse jõustumisest Riigikogule Eesti kaitseplaan ja selle rahaline maht ning ettepanekud rahastamisvajaduse katmiseks eesmärgiga kahekordistada riigikaitsekulutusi suhtena SKT-sse. Kolmandaks, Vabariigi Valitsusel taotleda koostöös teiste Euroopa Liidu riikidega erisust Euroopa Liidu eelarve tasakaalu põhimõttest, et Eesti riigikaitsesse tehtavaid kulutusi oleks võimalik käsitleda eelarve tasakaalu reegli väliselt. Neljandaks, Vabariigi Valitsusel taotleda koostöös teiste Euroopa Liidu riikidega kaitsekokkuleppe sõlmimist, millega kahekordistatakse Euroopa Liidu kaitsevõimet. Aitäh!

Olen kaks eelnõu vastu võtnud ja edasise otsustab juhatus loomulikult vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. Nüüd kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 70 Riigikogu liiget.

Meie tänane esimene päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 503 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli Riina Sikkuti. 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Praegusel äreval ajal ongi vist hea, et ma ei tule siia pulti üllatama. Teema on tuttav, olen sellest varem rääkinud ja kardetavasti räägin ka edaspidi.

Sotsiaaldemokraadid ja Raimond Kaljulaid on teinud ettepaneku muuta tulumaksuseadust ja suurendada maksuvaba tulu alampalgani. Kui aastal 2018 selline suur maksuvaba tulu muudatus toimus, maksuvaba tulu tõusis 500 euroni, siis oli selle muudatuse eesmärk ja mõte suurendada ühelt poolt madalapalgaliste inimeste sissetulekut ja selle kaudu nende toimetulekut parandada, aga teisalt vähendada palgatöötajate vajadust sotsiaaltoetuste järele, kergendada sotsiaalsüsteemi koormust tervikuna ja kolmandaks motiveerida töö vastuvõtmist ja tööturul püsimist ka väikese töötasu korral.

Analüüsid näitavad, et madalam maksumäär kasvatab madalapalgaliste inimeste motivatsiooni töötada, vähendab palgavaesust. Eelmise aasta augustis kinnitas Tartu Ülikooli uuring alampalga mõjust Eesti sotsiaal-majanduslikule arengule, et alampalga tõus on positiivselt mõjutanud hõivet, vähendanud ebavõrdsust ja suhtelist vaesusriski, aga ka vähendanud soolist palgalõhet. Kuna väga paljud hooldustöötajad, teenindustöötajad ja kaubandustöötajad on naised ning nende igakuist sissetulekut see alampalga kokkulepe mõjutab, siis alampalga tõus on aidanud meil ka palgalõhet vähendada. Samuti on leitud, et alampalga tõusul on positiivne mõju rahvuse ja vanusega seotud palgaerinevuste vähenemisele madalamates palgagruppides.

Alampalk õnneks on jõuliselt kasvanud 500 eurolt 654 euroni käesolevaks aastaks. Keskmine palk muidugi jätkab ka kiiret kasvu, olles jõudnud juba 1600 euroni. Keskmise palga kasvu prognoositakse ka järgmisteks aastateks.

Samavõrra positiivne ei ole muidugi tarbijahindade prognoos. Selleks, et katta käesoleval aastal kulusid, mis olid aastal 2018, kui see 500-eurone maksuvaba miinimum kokku lepiti, on nüüd vaja juba üle 110 euro. Eriti üllatavad on ju olnud viimased kuud: detsembris oli inflatsioon 12,2%, jaanuaris 11,3% ja nüüd veebruaris 12%. Ja kui jaanuari puhul olid hinnatõusu põhjuseks eluasemekulud – tõesti ligi 50% või rohkemgi olid elekter, soojus ja gaas kallimad –, siis veebruari puhul tõi Statistikaamet juba esile seda, et senisest rohkem mõjutab hinnatõusu toidukaupade kallinemine.

Ja kui me loeme Statistikaameti pressiteatest lauset, et võrreldes eelmise aasta veebruariga on enim kallinenud kartul, siis me saame aru, et tegelikult see hinnatõus puudutab tooteid ja tootekategooriaid, mille vältimine või asendamine on väga paljude inimeste jaoks keeruline. Ja küsimus on, kas üldse peaks seda tegema. Ükskõik, kas me räägime transpordikuludest, eluasemekuludest või toidukuludest, need hinnatõusud on just nendes kulugruppides, mille puhul me ei räägi, et on inimese valik, kas neid kulusid teha või mitte teha. Kahtlemata mõjutab sellises mahus, juba kahekohalise [arvuga väljendatav] hinnatõus väga paljude inimeste toimetulekut.

Jah, muidugi meil on toimetulekuskeemid ja muud sotsiaalkaitselised vahendid olemas, aga kui inimene töötab madalapalgalisel kohal, siis [selleks], et täita aastal 2018 kokku lepitud eesmärke, et parandada toimetulekut, motiveerida töö vastuvõtmist ja töötamist, tuleks minu arust maksusüsteemi pigem kaasajastada. [Me peame] üldises keskkonnas toimuvate muutustega ka maksusüsteemi kuidagi seotuna hoidma ja alampalga tõusuga koos tegelikult tuleks tõsta ka maksuvaba miinimumi. Selline ettepanek on tehtud.

Eesmärk, mis oli aastal 2018, kehtib endiselt, me tegelikult soovime neid eesmärke saavutada. Kui aastane maksuvaba tulu tõuseks 7848 euroni, siis see kulu kokku oleks, nagu rahanduskomisjonis Rahandusministeeriumi viimane hinnang kõlas, 60 miljonit. Seda siis, kui see 1. juulil jõustuks.

Ka eilsed uudised senise maksulaekumise kohta inflatsioonilises keskkonnas olid, et kuigi inimeste jaoks on see raske, kõik kulud, ka need vältimatud ja asendamatud kulud kasvavad, siis riigieelarve jaoks, vastupidi, ei ole tegemist kuidagi negatiivse arenguga. Pigem me näeme, nii nagu eeldada võibki, et maksutulud kasvavad kiiremini, kui prognoositud ja need tegelikult võimaldavad katta ka seda tüüpi muudatused, nagu sotsiaaldemokraadid ja Raimond Kaljulaid on ette pannud.

Praeguse hinnatõusu keskkonnas ja üldise ärevuse foonil kindlustunde loomiseks on kahtlemata erinevaid instrumente. Tegelikult see, et väärtustatakse inimeste töötamist ja parandatakse nende toimetulekut, on meie maksusüsteemiga sobiv viis. See on suhteliselt lihtne muudatus ja praeguse maksutulude laekumise korral ka jõukohane muudatus.

Me ei räägi sellest, et me teeme kellelegi sobimatut soodustust või maksuerisust või tekitame motivatsiooni mingisuguseks äraspidiseks käitumiseks. Tegelikult  see suurendab õiglust meie maksusüsteemis. See parandab nende inimeste toimetulekut, kelle puhul [eelkõige] me sooviksime seda teha. Inimene annab oma panuse, ta töötab, ta teenib sissetulekut.

Me küll ühiskonnana oleme kokku leppinud, et [mõnel] ametikohal töötamist me väärtustame vähem kui mõnel teisel ametikohal. Aga see, et [inimesel on] töö, eriti veel täiskohaga töö olemas – kahtlemata see on meie kõigi jaoks vajalik. Kahtlemata ei ole vaja praeguses inflatsioonilises keskkonnas toimetulekuriski inimeste jaoks, kes teevad meie jaoks vajalikku tööd, kuidagi suurendada.

Ma loodan, et te toetate tulumaksuvaba miinimumi tõstmist alampalgani. Ja olen valmis vastama küsimustele.

Ja nende küsimustega alustab Aivar Sõerd. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Ma küsiksin, kas need asjad on teil ikka niimoodi korralikult läbi mõeldud. Te muudate praegu kehtivas valemis ühte parameetrit ja siis on niimoodi, et 654 eurot on maksuvaba tulu miinimum, aga see teatud tuluvahemikus väheneb ju nullini. Mis see tuluvahemik on, seda teil seletuskirjas ei ole. Praegu on see tuluvahemik 1200 eurot ja väheneb nullini 2100 euro tulu juures. Mis see tuluvahemik teie eelnõu juures on, mille jooksul maksuvaba tulu 654 eurot kuus väheneb nullini? Mis see tuluvahemik on? Olge nii kena.

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, see ettepanek puudutab ainult maksuvaba miinimumi tõstmist ja need nii-öelda küüru servad jäävad paika: 1200 ja 2100. Samas ma olen täiesti nõus sellega, et kui me räägime tulumaksusüsteemi põhjalikumast ümberkorraldamisest ja eeldame näiteks, et alampalk jätkab praeguses hinnatõusu keskkonnas 10%-lise sammuga kasvamist – väga tore, tõesti, kui alampalga kasv suudaks kompenseerida keskmise hinnatõusu –, siis see tähendab, et see 1200 eurot, see küüru ots, kust hakkab tulumaksuvaba miinimum vähenema, jõuab väga lähedale. Tegelikult oleks vaja vaadata üle ka need 1200 ja 2100 eurot, need kriteeriumid, kust alates see muutus tekib. Ja lõpuks me jõuame küsimuseni, kas sellist [süsteemi] 6000 [eurot aastas] maksuvaba tulu on mõistlik üleval pidada või oleks seda kasulikum ja lihtsam rakendada kuidagi teisel viisil.

Jaak Juske, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Riina! On selge, et see on praeguses olukorras, kus hinnad hästi kiiresti tõusevad, väga vajalik eelnõu, mis tõesti just madalapalgaliste inimeste toimetulekut oluliselt parandab ja vähendab vaesusriski. Aga kuidas sina kommenteeriksid, mis on see põhjus, miks tänane valitsus seda eelnõu ei toeta, kuigi väga paljud valitsusliidu saadikud on siin saalis tegelikult öelnud, et see on hea ettepanek?

Aitäh! Jah, igavikuline küsimus: mida ütleb südametunnistus ja millist nuppu vajutab sõrm hääletusel. Ka minu meelest on see natuke arusaamatu. Tegemist ei ole kuidagi üle jõu käiva muudatusega. See suurendab maksusüsteemi õiglust ja aitab saavutada eesmärke, mis kunagi sellise tulumaksuvabastuse skeemi loomisel olid.  See ei tekita kuidagi äraspidiseid motivatsioone, vaid tegelikult tõstab ka madalapalgalistel töökohtadel töötamise motivatsiooni.

Minugi jaoks on arusaamatu, miks seda eelnõu ei toetata, eriti arvestades seda, et valitsuse arvamus selle konkreetse arutluse all oleva eelnõu kohta oli, et jah, selle eesmärki saab toetada ja tõesti praegune süsteem ei ole õiglane. Nii et valitsus näeb vajadust praeguse süsteemi muutmiseks ja õigluse suurendamiseks, aga seda konkreetset eelnõu ei toetata. Aga kuna meil on kõigil vabadus hääletada südametunnistuse järgi, siis on saadikutel võimalik öelda, et see on nii õigluse mõttes kui ka inimeste toimetuleku tagamiseks vajalik.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Arusaadav, et inflatsioon ja energia- ja kõik muud hinnad söövad kogu seda väikest piskut, mida inimesed, kes miinimumpalgaga töötavad, saavad ja mille üle nad seni võib-olla õnnelikud olid. Tuli see talv, ja see kõik on nüüd ära söödud, nad on tagasi vaesuses, reaalselt palgavaesuses. See eelnõu natukenegi aitab, aga samas see eelnõu on just nagu tagantjärgi reageerimine, eks ole. Kas ei oleks mõeldav teha veel üks samm edasi ja tegelikult siduda automaatselt tulumaksuvaba miinimum ja alampalk, et nii kui alampalk tõuseb – see tõuseb põhimõtteliselt ju iga aasta –, siis tõuseb ka tulumaksuvaba miinimum? Siis me ei peaks iga kord seda diskussiooni otsast alustama. 

Aitäh! Tõesti väärt ettepanek. Pensionide puhul ju tehti otsus, et ei ole vaja poliitilist otsust pensionide erakorraliseks tõusuks. Me teame, et pensionid peavad elukallidusega sammu pidama, seetõttu tuligi see indekseerimine. Nüüd me tegelikult samamoodi saame aru, et võib-olla ei ole moraalne alampalka maksustada. Ega see ei muutu, see on nii-öelda väärtuspõhine hinnang, mille me anname. See kehtib sellel aastal, järgmisel aastal, kehtib kümne aasta pärast. Sellises olukorras tõesti alampalga ja tulumaksuvaba miinimumi sidumine pikemas plaanis tundub mõistlik.

Väga ilusti tuligi küsimuses välja alampalgaga toimetulemise raskus. Aga ma lisaks toon ikkagi veel välja, et kuni 1200-eurose sissetuleku teenijad saavad praegu seda 500, aga tulevikus ehk 654 euro piiri kasutada. See tähendab ka, et päästjad, lasteaiaõpetajad, abiõpetajad – kõigi nende palk jääb alla 1200 euro – saaksid maksimaalset kasu tulumaksuvaba miinimumi tõusust. Tegelikult see puudutab väga laia ringi inimesi, kes teevad väga vajalikke töid ühiskonnas.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui ma õigesti mäletan, siis eelmise aasta detsembris kukkus seesama initsiatiiv läbi, vist oli 29 poolt[häält]. Ja ma mäletan, et kolleeg Jürgen Ligi seal rääkis kirglikult nagu ikka, kuidas ta põlgab. Ja minu küsimus sulle: kuna see on teine katse analoogse asjaga, siis kuidas sa seda [seletaks]? Ma mäletan, et Jürgeni jutt oli, et see ei päästa neid vaesemaid mitte muhvigi. Võiks jätkata diskussiooni, kas päästab ja kuidas.

Aitäh! Tõesti, täna on nagu kordusetendus. Ka Jürgen Ligi saate täna siit puldist kuulda ja küsimusi esitada. Aga kui meil viiendik või rohkem kui viiendik inimestest elab suhtelises vaesuses ja mõni protsent absoluutses vaesuses, siis ei ole ühtegi sellist meedet, mille kohta me saame öelda, et kõigi inimeste jaoks kohe olukord laheneb.

Õnneks on riigil kasutada erinevad instrumendid. Kui me räägime inimestest, kes ei tööta ja elavad absoluutses vaesuses – olgu seetõttu, et nad saavad rahvapensioni, või seetõttu, et saavad töötu abiraha –, siis nende jaoks on kohalikel omavalitsustel ette nähtud toimetulekutoetus, et vältida seda tõesti täielikku vaesust.

Aga kui me räägime inimestest, kellel on töökoht, kellel on soov, tahe töötada, oskused olemas, ja ütleme neile, et teate, noh täitke see täistöökoht ära ja kui ikka toime ei tule, siis minge toimetulekutoetuse taotlemise järjekorda – ei ole võib-olla mõistlik. Ühelt poolt koormab see sotsiaalsüsteemi, teiselt poolt on see mingil määral väärikuse küsimus. Kuigi inimene töötab, teenib sissetulekut, on tal sellise töötasuga raske toime tulla.

Me räägime praegu kahekohalise [arvuga väljendatavast] hinnatõusust ja [meie pakutu] on oluline instrument, et väga suure ringi töötajate toimetulekut parandada. Me räägime, et sellest saavad maksimaalset kasu kõik kuni 1200 eurot teenivad inimesed ja neid on tegelikult Eestis väga palju.

Samas ega see 370 [lisa]eurot aastas ei ole mingisugune võluvõti, kui hinnad jätkavad samasuguses tempos tõusu. Näiteks kaugkütte hinnale võiks panna lae peale ja neid inimeste toimetuleku riske saab maandada ka teistel viisidel. See on üks ettepanek, mis võimaldab parandada nende inimeste olukorda, kes töötavad ja teenivad suhteliselt madalat palka, samas täidavad ühiskonnas väga olulisi ülesandeid.

Sellele lisaks, ma arvan, tuleks tõsta toimetulekupiiri. Ja tõesti, praeguse energia kallinemise tingimustes, kui peame järgmisele talvele vastu minema, tuleks maandada see risk, et konkreetsed külmade kuude arved inimeste tasku pihta väga kõvasti löövad. Sealhulgas tuleks tegeleda kaugkütte hinnale mingi piiri seadmisega, et see ei jääks ainult inimeste kanda. Nii et see on üks instrument, oluline instrument, mis mõjutab eelkõige töötavaid inimesi.

Indrek Saar, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Mida sina arvad sellest mõttest, mis oli tänase peaministripartei jaoks lausa kinnisidee või punane joon? Väidetavalt see oli isegi üks põhjus, miks neil jäi esimese hooga pärast valimisvõitu valitsus moodustamata. Küll olid nad kaks aastat hiljem valmis valitsusse saamise nimel sellest punasest joonest loobuma, aga see idee kindlasti põleb ereda leegiga selle maailmavaate pooldajate seas edasi. Mida sina arvad, kui mõttekas oleks äkki see küür minema visata ja teha kõigile 500 eurot, nii et ka Riigikogu liikmed saaksid lõpuks taas nautida tulumaksuvaba miinimumi? Ja mitte ainult Riigikogu liikmed, paljud muudki inimesed, kellel on hea sissetulek, oleksid kindlasti rõõmsad.

Aitäh! Kaks poolt. Ühelt poolt ebavõrdsus suureneb iseenesest, on see sissetulekutes või varas – see juhtub niikuinii. Ja kui me räägime kriisiolukorrast, siis see kasv või see võimendumine on veel kiirem kui tavaliselt. See, kuidas sissetulekute ebavõrdsust tasandada, peab olema riigi selge poliitika. Maksusüsteem on väga oluline instrument. Olen varem korduvalt välja öelnud, et see 500 on praegu vähe pakutud. Peaks olema vähemalt 650 eurot kõigile tulumaksuvaba. See oleks muudatus, millega maksaks edasi minna.

Seda, et kõigile teha suurem tulumaksuvabastus? Ei, seda mõtet ma ei poolda. See ei võimalda sissetulekute erinevusi tasandada. Aga igal mündil on kaks poolt. Kui me räägime sellest, et 6000 sammuga küür võib-olla ei ole otstarbekas – ongi keeruline nii rakendada kui ka inimestel mõista. Sellest mina oleksin valmis kohe loobuma. Ja siis kõigile 650 eurot tulumaksuvabalt muidugi, aga ta peaks olema eelarveneutraalne. Ehk siis selle, et näiteks mina saan suurema tulumaksuvabastuse, võiks ära katta kõrgem maksumäär minu ülejäänud tulult, näiteks 2000 või 3000 eurot ületavalt osalt. Nii et nii administratiivses mõttes kui ka inimestele mõistetavuse mõttes oleks see, ma arvan, lihtne maksusüsteem, mis, nagu me oleme seni rõhutanud ja oluliseks pidanud, ongi tähtis. Aga süsteem peab olema ka õiglane. Nii et kui kõigile kehtestada kõrgem maksuvaba tulu määr, siis seda peaks kompenseerima kõrgem maksuaste. Siin saalis olijad saavad kõik [head] sissetulekut ja kõik me peaksimegi kõrgema [määraga] tulumaksu maksma.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, aitäh selle väga suurepärase eelnõu tutvustamise eest ja põhjalikult küsimustele vastamise eest! Sa tõid juba sisse sotsiaaltöötajate teema, sotsiaaltöötajate suurema koormuse ja selle, et alampalka saav inimene toime ei tule, läheb küsib kohalikust omavalitsusest toetust. Mul on nüüd hea võimalus õnnitleda kõiki sotsiaaltöötajaid, seda tööd tegevaid inimesi, samuti omastehooldajaid rahvusvahelise sotsiaaltöö päeva puhul, mida täna tähistatakse üle Eesti ja üle maailma.

Minu küsimus puudutab seda, mida see suurepärane eelnõu tähendaks eakatele, pensioni saavatele inimestele. Me kõik teame, et on otsustatud, et 1. jaanuarist 2023 on keskmine pension Eestis tulumaksuvaba. Aga mida see eelnõu täna juba tähendaks? Eks see otsus, et keskmine pension on maksuvaba – ma pean seda väga õigeks – , oleks võinud jõustuda [tänavu] 1. aprillil, aga veel parem, kui 1. jaanuaril. Eakatel oli siis väga suur maksukoormus.

Aitäh! Muidugi head rahvusvahelist sotsiaaltöö päeva kõigile ja jõudu sotsiaaltöötajatele! See eelnõu tulu teenimise viisi järgi kuidagi ei diferentseeri, ka pensionärid saaksid selle 654‑eurose tulumaksuvaba miinimumi. See kehtiks kõigile tulu teenijatele. Ja need 1200 ja 2100 eurot, need küüru piirid, samamoodi kehtivad kõigile.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh! Ma ikkagi küsin edasi. Kas teil ikka on need asjad läbi mõeldud? Praegu see küür on igal juhul probleem, selle üle ei ole meil mõtet siin vaielda. Selles küürus see 500 eurot maksuvaba tulu, mis praegu on, väheneb nullini tuluvahemikus 900 eurot. Aga nüüd sellessamas tuluvahemikus 900 eurot teil väheneb ju 654 eurot nullini veel kiiremas tempos ja veel järsemalt. See ju vähendab veelgi motivatsiooni lisatulu teenida 1200 eurost ülespoole. Igalt teenitud lisaeurolt võetakse tavaline tulumaks ja iga lisaeuro vähendab maksuvaba tulu veel kiiremas tempos. Kas te seda olete mõelnud, et te süvendate selle maksuküüru probleeme?

Aitäh! Tõesti, marginaalne maksumäär, mis praegu on 31,3% vahemikus 1200–2100 eurot, kahtlemata tõuseb. Selles mõttes ei ole mingisugust vaidlust. Nüüd, küsimus ongi see, kelle toimetulek on praegu hinnatõusu tingimustes kõige keerulisem, kelle puhul me sooviksime seda õiglust suurendada. Aga puhtrealistlikult on siin saalis toetust leida ja ka eelarvest katet leida lihtsalt tulumaksuvaba miinimumi suurendamiseks kergem. Mulle väga meeldiks kaotada küür, aga ma ei tea, Aivar, kas sa suuremat maksumäära kõrgema tulu teenijatele toetaksid. Kui selline lahendus sobiks, võiksime kohe küürust loobuda ja liikuda astmelise tulumaksu poole.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea Riina! Ma tulen tagasi selle juurde – noh, praegu on nagu kordusetendus –, et kahjuks taoliste eelnõude puhul mõjuanalüüsidest ei saa nagu põhjalikumalt rääkida. Ei saa arutada maksuettepaneku reaalset sisu. Aga ma mäletan, et eelmine kord sa sellist eelnõu üle andes väitsid, et see vähendaks vaesusriski ja ebavõrdsust ja tõenäoliselt ka – tsiteerin – soolist palgalõhet. Ma tahaksin seda natukene laiendada. Miks soolise palgalõhe puhul on sõna "tõenäoliselt", aga ebavõrdsuse ja vaesusriski puhul on kindel [väide]?

Aitäh! Kui vaadata ükskõik millise maksumuudatuse mõju hinnanguid, siis seos inimeste toimetulekuga on väga selgelt aru saada. On aru saada, et kui sa maksuvaba miinimumi suurendad või mingit maksumäära muudad, mis on mõju inimese igakuisele sissetulekule. See seos on palju selgem ja tugevam.

Soolist palgalõhet mõjutavad nii paljud aspektid: segregatsioon hariduses, segregatsioon tööturul – kõik sellised asjad. Üldiselt on aru saada, mis Eestis soolist palgalõhet põhjustab, aga kui nüüd tahaks seda vähendada ja teada, milline on näiteks tulumaksuvaba miinimumi tõusu mõju sellele, siis selle seose leidmine on palju keerulisem. See seos on nõrgem ja see mõju on väiksem kui näiteks inimeste igakuisele sissetulekule keskmiselt.

Ta lihtsalt elus niimoodi on ja seetõttu ma olin oma sõnades tagasihoidlikum. Ka Eestis on analüüsitud mõju üldisele toimetulekule rohkem kui soolisele palgalõhele. Mis puutub analüüsidesse mõju kohta soolisele palgalõhele, siis alampalga mõju sellele [on analüüsitud], aga minu meelest see oli tegelikult esimest korda, et selline seos leiti. See oli statistiliselt oluline ja toodi ka analüüsi järeldustes välja. Ma ei pea seda kuidagi vähetähtsaks ja seetõttu mainisin seda nii detsembrikuus kui ka nüüd oma sõnavõtus.

Hea ettekandja, rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan! Liigume edasi rahanduskomisjoni ettekande juurde, selle teeb Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu 15. märtsil ja otsustas kuue poolthäälega teha ettepaneku see esimesel lugemisel tagasi lükata. Peamine argument muidugi, mis üksmeelele viis – suhteliselt suurele üksmeelele –, tuli eelarvest. Olukorras, kus meil päriselt on kolm kriisi korraga, ei ole maksude kaotamine kuidagi jätkusuutlik. See ei vasta eelarve tegelikule olukorrale. Meil ei ole kadunud COVID-i lisakulud, meil on üsna kontrollimatud pagulaskulud, mis kiiresti kasvavad. Ja loomulikult on kõigil erakondadel praegu suuri ideid, kuidas suurendada kaitsevõimet – iseasi, kas need on sisukad. Aga fakt on see, et huvi eelarve kulude suurendamise vastu on väga suur ja suuresti ka põhjendatud. Maksude kaotamine siin kindlasti sellele kaasa ei aita.

Ettekandja nimetas värsket uudist sellest, et eelarvelaekumised on suurenenud. See on üks kõige õnnetumaid uudiseid, mida üldse võib produtseerida. Sest ühe kuu põhjal rääkida, et riigieelarve on ülejäägis, on täiesti naeruväärne. Täiesti naeruväärne! Eriti olukorras, kus prognoose korrigeeritakse, kus sõja ja energia surve või energiapöörde või energiakriisi, hinnakriisi surve – kuidas seda nimetada – mõjud on alles pärale jõudmata.

Prognoosid tehakse kindlasti ümber. Jaanuar ei ole aeg, mille põhjal ühelgi aastal otsustada eelarve tegeliku seisu üle. See on küüniline, et selline uudis üldse tuli. Ja meil on eelarves väga rasked probleemid. Selle eelnõuga seondub see ka sedapidi, et meie eelarveprobleemid on kroonilised. Eilne uudis, mida siin ettekandja mõnuga meenutas, ei puudutanud pealegi keskvalitsust. Laekumised on küll oodatust suuremad, aga keskvalitsus on jooksvalt miinuses, nii nagu see täiesti ootuspärane ongi.

See miinus tegelikult kirjutati sisse just nimelt selle valimislubadusega, mida me siin praegu arutame. See kummaline tulumaksusüsteem oli äärmiselt kulukas, sellele kraabiti katteid igast nurgast. Kindlasti ei ole ta algusest peale olnud jätkusuutlik selles mõttes, et me suudaksime seda ümmarguselt õhku visatud 500 eurot kogu aeg indekseerida ja eelarvekulusid samal ajal suurendada. See miinus tekkis samal ajal, kui seda süsteemi juurutati.

Eelarve seis on meil struktuurselt miinuses ja eelarve seis kannatab kindlasti, nagu juba öeldud, lähiaja otsustega veel. [Pean silmas] rahavajadust. Iseenesest veider on siin korduv argument, et meil on mingisugused riigipalgalised, kellele siis sedapidi saab rohkem palka maksta. No andke andeks, need inimesed saavad oma palga põhimõtteliselt tulumaksust, riiklikest maksudest. Ja see ei ole kindlasti meetod, kuidas teha palgapoliitikat riigisektoris, et me vabastame palga tulumaksust, siis ta paistab suurem või on suurem. Ei, kogutud maksudest tuleb maksta ka väärikat palka ja see peaks olema aus palgapoliitika, mitte selline hammaste ümber nurga ja kuidagi tagurpidi ravi.

Mille üle siis põhiliselt vaieldi? Kõigepealt aga lisaks veel, et see korduv argument, et miinimumpalk peab tulumaksuvaba olema, ei ole mitte millegagi sisuliselt põhjendatud. Riigirahandusega ei ole sellel mitte mingit pistmist. Miinimumpalk lepitakse tegelikult kokku sotsiaalpartnerite poolt: ettevõtjad, ametiühingud. Ja miinimumpalk tõuseb reeglina kiiremini kui keskmine palk. See on pikaajaline trend olnud.

See on selline olukord, kus riik peab oma kulusid hindama. Olgu tegemist mingi reformi või mingisuguse kriisiga – ükskõik, kui on [suur] rahavajadus. Või kui on selline olukord, kui riigil ei ole kontrolli oma finantside üle ja ta ei saa reageerida automaatselt maksupoliitiliselt, et ta automaatselt indekseerib kogu aeg mingisuguseid sotsiaalpartnerite läbirääkimiste tulemusi.

Ei, nii ei saa eelarveid koostada. Nii ei saa maksta sotsiaaltöötajatele palka, nii ei saa maksta õpetajatele palka. Sellest on varem räägitud, aga ikka tullakse sama jutuga, et tuleb üks osa inimestest tulumaksust täiesti vabastada.

Jah, tulumaksul on palju hädasid, ta on majandusele kõige pidurdavam maks kindlasti. See, et ta vähem pidurdaks, tagatakse siiski madala maksumäära ja laia maksubaasiga. Aga kui me loome olukorra, kus justkui osa inimesi ei pea tulumaksu maksma, aga neil siiski on valimisõigus, siis me kindlasti ei ole ka riigi või demokraatia suhtes tegelikult jätkusuutlikud. Siin tekivad mingisugused sellised teistmoodi vaated maksusüsteemile, mis panevad ootuse, et keegi teine maksaks maksud ära ja valija ise seda ei tee. Pensioni puhul on olukord natuke teine, kuigi me oleme siin keskmise pensioni tulumaksust vabastanud. Esiteks on see suurusjärk üsna lähedane, aga pensionäride puhul on ju inimese enda võimalus oma tulusid määrata väga tilluke. Selles mõttes see paralleel ei ole päris kohane.

Ja mille [üle] veel vaieldi? Loomulikult sellesama [üle], mis siin juba ettekande sissejuhatuse ajal üles kerkis, et milline see maksuvaba miinimum peab olema. Jah, võite siin Riigikogu liikmeid nina peale visata, eks ole, et nendel ei tohiks olla maksuvaba miinimumi. No siin lähevad arvamused lahku. Ja ma juhiksin nende tähelepanu, kes seda pedaali vajutavad, sellele, et me kõik oleme siin uhked energiadotatsiooni saajad. Kas on väga uhke tunne saada iga kuu mitukümmend eurot selle eest, et meil on võimalus rohkem elektrit tarbida või gaasi tarbida, et meil on kallimad küttesüsteemid tänu sissetulekutele, mis on üle keskmise? Ärme selle argumendiga üksi opereeri.

Iseenesest tuleb vaadata maksupoliitikat ka subsiidiumidega koos. See on minu arust selle saali ühine häbi, et makstakse lühikese aja jooksul sadu miljoneid energiadotatsiooni nendele, kellest enamik seda ei vaja, ja rohkem neile, kellel on tulud suuremad. Selline on olukord tegelikult.  Tunnistame, et me saame ebaõiglaselt energiadotatsiooni.

Kui nüüd väga palju inflatsiooni ja seda maksuvaba miinimumi siduda, siis jah, võibki öelda, et kui me tahame teha universaalset indekseerimist, siis peakski olema see maksuvaba miinimum universaalne. Kui me ütleme, et kõik peavad saama leevendust vastavalt inflatsioonile, siis on iseenesest ühetaoline maksuvaba miinimum, tuluosa, mis on riiklikest koormistest vaba, loogilisem poliitika kui energiadotatsiooni maksmine kõigile. Energiadotatsiooni maksmine on kindlasti halvem poliitika kui tulumaksuvaba miinimum.

Nii et need ideoloogilised eriarvamused loomulikult seal komisjonis kõlasid. Ma rõhutan rohkem üle neid vastuargumente, mis need kuus vastuhäält sellele eelnõule sünnitasid. Aga loomulikult kõlasid ka kõik needsamad argumendid, mis Riina Sikkut siin esitas, juba mitmendat korda komisjonis. Aga tulemus on see, et puhteelarvelistel põhjustel me sellist sammu praegu teha ei saa. Aitäh!

Ja küsimustega alustab Lauri Läänemets. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Sellega ma olen nõus, et eelarvega on struktuursed probleemid. Millegipärast ma ei näe, et koalitsioon nende lahendamisega tegeleks. Ja sellega ma olen ka nõus, et väärikat palka tuleks maksta. Aga [mis puutub] riigitöötajatesse, nagu politseinikud, päästjad, õpetajad, kes saavad tõesti erakordselt madalat palka ja kelle palga tõus jäi kõvasti inflatsioonile ja üldisele palgatõusule sellel aastal alla, siis selle palgatõusu otsustas koalitsioon ja lugupeetud ettekandja ise. Ja nüüd, kui me oleme teinud ettepaneku neid inimesi toetada, siis tulevad ainult kurjad sõnad selle ettepaneku kohta. Aga see ettepanek ju põhimõtteliselt peaks inimesi aitama. Meil ligi 300 000 inimest elab vaesusriskis, see peaks aitama neil toime tulla. Mind huvitab, et kui te seda toetada ei taha, siis kas teil on mingisugune muu ettepanek, alternatiiv, kuidas neid inimesi selles hinnatõusus aidata.

Aitäh! Ma korrastan natukene teie mõtlemist. Nagu juba öeldud, needsamad riigipalgalised, keda te nimetasite, saavad oma palga riiklikest maksudest ja makse kaotades ei saa nende palka tõsta. Seda te praegu pakute. See on halb retsept. Palgapoliitika peab olema eraldi. Miks me ei ole võimelised järskudeks palgatõusudeks? Vaadake, sotsiaaldemokraadid, oma ajalugu. Alates hetkest, kui te koalitsiooni vahetasite, on eelarve olnud mitme protsendiga struktuurses miinuses. Kogu aeg on käinud tulude ja kulude vahe kärisemine ja selle tulemusena olime COVID‑i kriisiks, seejärel kütusehinna kriisiks ja ka praeguseks julgeolekukriisiks väga halvasti valmis.

Kui öelda lihtsalt, miks me palka ei tõsta, siis vastus on eelmises kahes valitsuses. Eelarve seis läks käest ära sel ajal. Kui te tõesti ei ole selle statistikaga tutvunud ja see teeb teile nalja, siis ma soovitan üle vaadata, millal hakkas tekkima struktuurne miinus. See hakkas tekkima 2017 ja [vahe] muudkui kärises. Seal on probleem. See on olnud iga järgmise eelarve tegemisel probleem. Ma möönan, et ka eelmised valitsused püüdsid sellest välja tulla, aga nad ei suutnud tulla. Ja öelda nüüd, et kaotame maksud, siis on probleem lahendatud – see on küüniline. Ei, sedapidi ei saa kahjuks. Me oleme esimesed, kes on maksude vähendamise poolt ja tulumaksu kui sellise kriitikud. Ja maksuvaba miinimumi kaitsesime meie teiega koalitsiooniläbirääkimistel 2015 ainsana kolmest erakonnast. Aga siis oli jutt, et ei ole huvi, on hoopis kuluhuvid. Jah, eelarvemaksud on üks komplekt.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, nii nagu ütlesite: et alampalk maksuvabaks, sellel pole riigirahandusega mingit pistmist. Õige, see on väärtuspõhine otsus. Me ei lahenda siin mingisugust matemaatikaülesannet, me otsustame selle üle, mis oleks ühiskonnas toimetuleku tagamiseks mõistlik viis, milliseid instrumente kasutada. Nentisite, et eelarvemured on kroonilised. Ma pean vastu ütlema, et ka inimeste toimetulekumured on kroonilised. Ja ma olen täiesti nõus sellega, et eelarve on struktuurses miinuses. Aga et seda struktuurset muret lahendada, selle lahendus ei seisne ju väikese tulu teenijatelt rohkem koorimises, vaid selles, et inimesed, kellel on vara ja sissetulekut, peaksid hakkama rohkem panustama. Kas te näete struktuurse eelarvemure lahendamiseks mingit muud võimalust kui see, et me tegelikult peame rohkem maksu koguma neilt, kellel on jõudu seda rohkem maksta?

Aitäh! Kui te soovite edendada või idandada seda vaidlust, mis meil rahanduskomisjonis on – ma olen siin komisjoni esindaja –, siis struktuursele tasakaalule aitab kaasa jätkusuutlik, konkurentsivõimeline maksusüsteem. See tähendab laia maksubaasi ja madalaid määrasid. Kõrged maksumäärad ei aita sellele kaasa, sest nad vähendavad ettevõtluskeskkonna atraktiivsust. Ja sellepärast ma ei saa kahjuks toetada seda mõtteviisi, et tõstame tulumaksu kõrgemaks, siis saab eelarveprobleemid lahendatud. Ei, investeerimiskeskkond on üks, mille kaudu struktuurset olukorda parandada saab.

Küllap olete teiegi tuttav uuringutega, mida Arenguseire Keskus teeb. Üks viimaseid oli maksusüsteemi jätkusuutlikkuse [analüüs]. Juba ülesande püstitus, eks ole, maksusüsteemi jätkusuutlikkus on see, mis on vastus teile. Iseasi, kas kõik retseptid seal ühtemoodi kõigile meeldivad, aga põhimõtteliselt ei saa niimoodi, et me uuristame maksubaasi oma väärtuspõhise sugestiooniga, et maksu maksmine on kuidagi ebaväärikas. Mina ütlen, et ei ole ebaväärikas. Mina arvan, et valimisõigus tekitab ka maksukohustuse, ja maksubaas on see, mis hoiab selle riigi ikkagi toimimas.

Ma arvan, et me peame kõik natukene ümber mõtlema ka selle teie küsimuses peitunud idee, et riik on see, kes tagab inimeste toimetuleku. See on täpselt see, millest me ju ennast tegelikult 30 aastat tagasi vabaks võitlesime. Ei, meie tagame riigi toimetuleku ja tema lahendab meie ühiseid probleeme. Sinna juurde kuulub kindlasti ka võitlus vaesusega. Aga see vaesus on selle eelnõuga nõrgalt puutumuses, sest see ei puuduta tegelikult neid kõige nõrgemaid, kes kas tulumaksu üldse ei maksa või juba niigi maksavad selle maksimaalse miinimumi. Vaesuse teema on palju olulisem kui võrdsuse teema. Te automaatselt arvate, et tulude ebavõrdsus on kuidagi ebaõiglane. Kindlasti ei ole. Ebaõiglane on see siis, kui see on põhjustatud kuidagi ebavõrdsetest eeldustest, mille on kuidagi loonud ühiskond, jätnud midagi tegemata. Ei, riigirahandus on selleks, et luua võrdseid eeldusi, mitte tagada võrdseid tulemusi sissetulekutes.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te räägite sellest, et oluline oleks lai baas, ja süüdistate eelnõu algatajaid maksubaasi uuristamises, nagu te ütlesite. Samal ajal mulle meenub, et enne valimisi teie erakond tahtis just nimelt kõige jõukamatele ja suurema tulu teenijatele teha väga suure kingituse sellega, et kehtestada ühesugune tulumaksuvaba miinimum kõigile. Kuidas on nii, et kui meie soovime täiesti mõõdukat tulumaksuvaba miinimumi tõusu, mis on suunatud just nimelt väiksemat sissetulekut teenivatele inimestele, siis see on paha ja halb ja vastutustundetu, aga suurema tulu teenijatele, kellele tegelikult seda soodustust nii väga vaja ei ole, kingituse tegemine on väga vastutustundlik ja mõistlik rahanduspoliitika? Minu meelest on teie seisukohtades väike vastuolu, ma pean tunnistama.

Aitäh! Vastuolu tegelikult ei ole. Iseenesest ma olen siin komisjoni ettekandja ja ma pean nüüd peegeldama seda kuidagi komisjoni arutelude kaudu. See 500 [euro] peale tulumaksuvaba miinimumi hüpe – mis aastal see oligi, kas 2018? –, ei olnud jätkusuutlik. See oli liiga järsk ja sinna joonistada juurde kõik need katteallikad, mis olid ... Põhimõtteliselt võeti ju nõrgematelt kodanikelt: võeti ära täiendav pensionäride tulumaksuvaba miinimum, võeti ära madalapalgaliste toetus ja tõsteti aktsiise lakke. See kõik oli iseenesest väga suur ponnistus, aga kokkuvõttes see uuristas suure miinuse eelarvesse kõigele vaatamata.

Meie oleksime eelistanud või see osa rahanduskomisjonist – peab niimoodi sõnastama –, mida ka mina esindan tavaolukorras, oleks eelistanud sujuvat maksuvaba miinimumi tõusu, aga alati ka maksuerandite vältimist. Üks sellise maksubaasi suuremaid uuristajaid on maksuerandid. Need on veel eriti regressiivse mõjuga. See tähendab, et kellel suurem tulu on, see omastab. Siin on nagu hästi kummalisi algatusi väga palju olnud, näiteks kütuse ja toidu maksudest vabastamine. Peaasi, et asjad on odavad. Aga kui hakkad vaatama, kuidas see sotsiaalselt mõjub ja kuidas see sotsiaalmaksu baasile mõjub, siis on päris kole pilt. Need, kellel raha on, saavad selle soodustuse ka endale, aga eelarve jookseb rahast tühjaks.

Ei, loomulikult on see vaade tervik. Lihtne, võimalikult ühetaoline maksusüsteem on jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline. Aga sellised trikitamised maksuvaba miinimumiga lihtsalt selleks, et hõigata välja 500 [või 1000 – olgu see siis maksuvaba miinimum või kaitsekuludeks miljard] – sellised hõiked kokkuvõttes maksavad kätte. Need ei taga mõistlikke otsuseid. Ümarad numbrid partei loosungitel ei ole riigirahandus ega ka riigikaitse.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud komisjonipoolne ettekandja! Kõigepealt suur tänu, et sa meie kõigi mälu siin värskendad. Saame ka teada, mis kõik vahepeal juhtunud on ja kes milles süüdi on. Aga ma tahaks küsida, kas kõige madalamat palka saavad inimesed peavad siis need kriisikulud, millest siin juttu on olnud, kinni maksma. Mis kasu sellest Eesti ühiskonnale on?

Aitäh! Ajalugu aitas siin teie partei liider mängu tuua. Ja ma pean kuidagi ju riigirahandust ikkagi ajalises perspektiivis kirjeldama. Kangesti oli tahtmine rääkida jaanuari maksulaekumistest, paratamatult ka sellepärast pidi vaatama pikemat vaadet. Väga imelik järeldus küll, kui keegi arvab, et madalapalgalised hoiavad riiki üleval ja katavad kriisikulusid. Väga imelik! Tegelikult inimeste maksupanused erinevad ikkagi suurusjärkude võrra. Ei, seda vaadet küll ei ole. Ikkagi kokkuvõttes on suurema tulu teenijad ka põhilised riigi rahastajad. Aga ei saa ajada maksukoormust ühte nurka.  See on üks maksusüsteemi konkurentsivõime põhiküsimusi, et me ei ahendaks maksubaasi, eriti olukorras, kus demograafia seda iseenesest juba ahendab.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tundub, et te jätkuvalt arvate, et kriisidest on võimalik ennast välja kärpida. Te olete siin väga palju sellisest kunagi populaarsest majandusloogikast või maksuloogikast rääkinud, aga ma võin teile öelda, et viimase 20 aasta jooksul pole Nobeli preemiat ükski parempoolne majandusteadlane võitnud. Soovitan uutest arengutest maailmas lugeda, nendega tutvuda. Mulle tundub ka, et teie jaoks tundub normaalne olevat, et me ei tegele selle probleemiga, et meil on inimesed suhtelises vaesuses, elavad väga kehvasti, ja nad peavad kuidagi ise hakkama saama. Aga ma ikkagi tahaksin küsida. Te ei vastanud mu küsimusele. See ettepanek siin, see eelnõu lahendaks hindade tõusu ja inimeste vaesumise probleemi. Kui te seda ei toeta, siis mismoodi te valitsusliiduga kavatsete selle küsimusega tegeleda?

Aitäh! Seda, mis teile tundub, te võite oma komsomolikoosolekutel rääkida. Mina ei ole siin küll rääkinud ühegi sõnaga kärpimisest. Võin teile, siiski noorele poliitikule kirjeldada kriiside põhimõttelisi erinevusi. Kui tegemist on majanduse ülekuumenemise ja finantskriisiga, siis on kärpimine ainus väljatuleku viis, sest eelarved lihtsalt ei kannata seda välja. Majandus on täis õhku ja kuumust, mis tuleb välja lasta. Selles mõttes oli masuaegne kriisi haldamine ainus võimalik, väga kiire ja väga efektiivne viis. Hoopis teine olukord on COVID‑iga. COVID‑i puhul on olnud majanduse sulgemine ja küsimus ei ole mitte majanduse tervises, vaid inimeste tervises. Ja selle üleelamiseks oli tõesti laenamine, finantsvõimendus, keskpanga sekkumine väga adekvaatne reaktsioon. Täiesti vastupidine meetod.

Nüüd, kui julgeolekukriisist rääkida – kõik need [kriisid] jätavad armid riigirahandusse –, siis tuleb küll öelda, et sõja ajal pigem kehtestatakse sõjamakse, mitte ei öelda, et nüüd aitab maksudest. Maksame ennast ise jõukaks. See on koht, kus kogu ühiskond peab leppima sellega, et inflatsioon meid kõiki koormab, aga alluda sellele Putini šantaažile, et ma teile siis gaasi ei anna, eks ole, olge kuulekad, me ei tohi. Me peame ikkagi näitama seda, et riik on targem, kui emotsioon [suunab], ja aitama neid, kes on tegelikes raskustes. Aga me ei tohi endale sisendada, et me oleme kõik korraga raskustes ja peame kuidagi selle jõukuse endale riiklikult garanteerima. Riigil on praegu eelarveliselt väga suured kohustused tekkinud nende kolme kriisi ajal ja mina küll ei tea, kuidas valitsuskoalitsioonil õnnestub sellest lõpuks välja tulla. Iseenesest lisaeelarve on üsna tõenäoline. Võib-olla riigikaitsehanked nii kiired ei ole, et neid oleks vaja tingimata lisaeelarvega teha. Need ei käivitu nii ruttu, et see lisaraha nüüd kiiresti käiku saaks minna. Riigikaitsehanked on alati pikad tellimused, aga meditsiini olukord on juba mainitud põhjusel reaalsus. Ja loomulikult on riigil ka kasvanud inflatsiooni tõttu uued kohustused.

Oleks me nii teinud, nagu ma olen püüdnud teile selgitada, et headel aegadel oleksime raha kõrvale pannud, härra Läänemets, siis meil ei oleks selliseid probleeme. Praegu on niimoodi, et headel aegadel põletati reservid ära ja nüüd on näpud põhjas. Lisaeelarve, jah, tuleb teha laenu võttes. Ja me peame võtma kogu aeg laenu selleks, et maksta meditsiini ja riigikaitse kulusid. Kogu aeg! Aga lahendus ei ole selles, et kaotame maksud ära, siis oleme jõukamad. Praegu ei ole meil eelarves reservi, kahjuks on miinus. Struktuurne miinus seda tähendabki, et me ei ole rahanduslikult julgeolekuolukorras. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh! Minu meelest ka tuleks fookust hoida sellel muudatusel, mis täna arutelu all on. Me ei räägi ju kuidagi madalapalgaliste inimeste vabastamisest maksude maksmisest. Kõik need käibemaksud, aktsiisid, sotsiaalmaksud – kõiki täpselt samamoodi ju makstakse edasi. Ja samamoodi viited sellele, et maksuerisusest võidavad jõukamad. No see on täiesti kohane, aga näiteks raamatutele tehtud erand käibemaksu madalama määra näol ei puuduta praegu arutelu all olevat teemat. Ja tõepoolest, meil on kolm kriisi korraga: koroona‑, energia‑ ja julgeolekukriis. Aga kõigis nendes kriisides on vaja, et inimesed tuleksid toime, oleksid rahul, usaldaksid valitsust. Minu meelest on väga keeruline ükskõik millisega neist kolmest kriisist hakkama saada, kui suurem osa inimesi on oma igapäevaste toidukulude ja eluasemekulude katmisega hädas, on rahulolematud, näevad, et neil ei ole võimalik raskes olukorras abi saada. (Juhataja helistab kella.) Kuidas kolme kriisiga toime tulla, kui madalapalgalised inimesed oma igapäevakuludega toime ei tule, on rahulolematud?

Aitäh! Minu arvates on ühiskonnas toimunud teatud kainenemine. See ühiskonna mudel, mida Putin püüab restaureerida, likvideerides seda suurimat geopoliitilist katastroofi, see mudel, kus partei, valitsus ja isiklikult seltsimees tagas inimeste heaolu – see pigem on oma usaldusväärsuse kaotanud. Ärme seda siin edenda. Riik on praegu kasvavates raskustes, püüdes toime tulla nii meditsiiniprobleemide, pagulaste kui ka riigikaitsekuludega. Ja sellest minu arust kodanikud saavad suhteliselt hästi aru.

Kui natukene nüüd jällegi korrastada, et Putin on hea meelega nõus. Näib, et see on kunstlik konstruktsioon võib-olla, aga ma lükkan selle arvamuse tagasi. Putin suutis meil tekitada ju Euroopas hinnapaanika, laialdase hinnapaanika täpselt sama ajastusega, millega ta hakkas Ukrainat ümber piirama. Täpselt samal ajal, eelmisel kevadel, kui ta hakkas Ukrainat uuesti ümber piirama, hakkas ta ju gaasikraane keerama. Ja gaasi hind oli see, mis tegelikult põhjustas selle hinnatõusu. Viimased turule tulijad olid ju gaasijaamad. Sellest sattus Eesti ühiskond hüsteeriasse ja hakkas endale sisendama, et nüüd on kõik vaesed. Ja see saal plaksutas sellele asjale kaasa. Ei ole see tõsi! Meie eelmise aasta inflatsiooni keskmine tase oli tegelikult 4,6%, meie palgatõus oli, ma ei tea, kas 8,7% või mis see täpne komakoht lõpuks oli. Igal juhul reaalpalgad kasvasid. Reaalpalgad olid selle paanika ajal prognoositud kasvama ka sel aastal. Inflatsioon oli prognoositud 6,8% ja palgatõus jällegi ligi 8,8%. Igal juhul reaalpalk oli kasvamas, aga inimesed kütsid või parteid kütsid inimeste teadvusse arvamust, et nad ei saa enam hakkama.

See on kriisi juhtimine kahe sõnaga. Meie juhime kriisi, meie sisendame teile abitust ja siis tuleme appi rahaga, mida meil tegelikult ei ole kõrvale pandud. Selles mõttes on see olnud hästi küüniline. Meil on olnud kümme aastat järjest peaaegu pretsedenditut heaolu kasvu. Reaalpalgad on kogu aeg kasvanud, mitte küll nii kiiresti, nagu nad kasvasid selle seisaku ajal. Eks ole, uus valitsus tuli jutuga, et meil on seisak. Tol ajal oli nii, et ei olnud inflatsiooni, aga palgatõus oli ikka 7%. Praegu on inflatsioon seda palgatõusu küll vähendanud, aga sellegipoolest me võime öelda, et igal aastal reaalpalgad kasvavad.

Ei ole mõtet endale sisendada vaesust. Praegu tuleb sisendada kokkuhoidmist kriiside vastu võitlemisel. Ja see on üsna pisike asi, mida te praegu pakute. Seda asja tegelikult tuleb korrigeerida palkadega, mitte maksusüsteemi kallale minekuga, mida te siin innukalt kaitsesite. Ei ole nii, et sotsiaalpartneritega läbirääkimised on need, mis määravad maksumäärad. Nii ei saa kahjuks riigirahandust üles ehitada. Meil on erakorralised vajadused.

Raimond Kaljulaid, palun!

Ma pean tunnistama, et see on muidugi uskumatu, et te süüdistate eelnõu algatajaid populismis ja räägite rumalatest loosungitest ja rumalatest numbritest nendel loosungitel. Ma olen sunnitud meelde tuletama, et 15 aastat on täitunud sellest, kui teie erakond – ja teie olite sel ajal seal kindlasti väga mõjukas inimene – lubas seda, et me jõuame viie rikkaima riigi hulka Euroopas. Kuidas teil siis selle eesmärgi täitmisega läheb? Ja enne te heitsite minu heale kolleegile Lauri Läänemetsale  ette midagi seoses komsomoliga. Andke andeks, aga see loosung, millest mina praegu räägin – selle 15 aastaga viie rikkaima riigi hulka jõudmise loosungi töötasite te välja koos inimesega, kes oli sel ajal peaminister ja praegu on MEP, kes teab neid komsomoliasju ikka oluliselt paremini kui minu hea kolleeg Lauri Läänemets. Ausalt öeldes ma arvan, et oleks parem, kui te püsiksite oma komisjoni ettekande raames ja võib-olla üldisi poliitilisi hinnanguid siin Riigikogu ees ei jagaks. Need on umbes 20 aastat ajast maha jäänud.

Ahah, no ma võtan teadmiseks. Iseenesest rahanduskomisjonis pole olnud kunagi arutelu, mis tempoga me peaksime viie jõukaima hulka jõudma. Ja ma ei tea ka ühtegi rahanduskomisjoni liiget, kes oleks selle loosungiga kunagi lehvitanud. Mina kindlasti ei ole. Võin teile lihtsalt lohutuseks öelda, et see on ka üle meie ootuste olnud, kui kiiresti on tegelikult Eesti selles jõukuse edetabelis tõusnud. Ja kui me ka komisjonis vaatame statistilisi numbreid, siis me oleme jätnud kogu selle sotsialismileeri selja taha, mis oli kunagi me unistuste maa. Me oleme suure osa Lõuna-Euroopast selja taha jätnud. Tuleb vaadata värskemaid numbreid, kas Hispaania on veel meist jõukam sissetulekute poolest. Mingite andmete põhjal enam ei ole. Portugal on kaugel maas, Kreeka on kaugel maas, ja siin on väga tugevad seosed ka riigirahandusega.

Meie ei ole panustanud sellele, et riik tagab heaolu, võtab selleks laenu ja annab inimestele raha. Me oleme hoidnud riigi otsused suhteliselt mõistlikud ja hulk aega on olnud mõistlikud ka selle eelnõu algatajad erakondlikult. On loonud keskkonda, kus riik kaalub oma otsuseid. Aga jah, liiga globaalseks ei tahaks seda arutelu viia. Te olete oma küsimustega mu tirinud sfääridesse, mida konkreetselt 15. märtsil ei arutatud. Aga kui riigirahandusega asja seostada, siis jah, Eesti on tõestanud, et saab ka ilma laiskuseta riigirahanduses. See [laiskus] tähendab kergema vastupanu teed minekut laenu võtmisega ja kuluotsuste kvaliteedi langetamisega, [et] jõukust kiiresti kasvatada. Au meile kõigile, kes on sellele [tõestamisele] kaasa aidanud. Korra võib ka nii öelda.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Uskumatu, millest kõigest te olete nüüd jõudnud meile siin rääkida! Ajalootunni eest teid juba tänati, ilmselt tuleb öelda tänusõnad ka fiskaalpoliitilise loengu eest. Te toote mängu nii komsomoli kui ka Putini. Aga põhiteemal te väga ei soovi vastata. Te süüdistate meid selles, et me sisendame inimestesse vaesust, kuigi me väga hästi teame, et juba aastakümneid on vaesus Eestis ülimalt suur ja muret tekitav. Te räägite sellest, et me peame hoolima riigist, et meie eesmärk on riigi toimetulek. Aga meie inimesed ongi ju meie riik ja iga inimese toimetulek peaks oluline olema. On ju nii? Loodan ikka, et te vastate ka sellele küsimusele, mida mitu kolleegi on juba korduvalt küsinud. Millised on teie ettepanekud, kuidas aidata neid inimesi, kes saavad miinimumpalka ja sellest miinimumist veel suure osa annavad  riigile maksudena? Millised on teie mehhanismid inimeste abistamiseks?

Aitäh! Ma üldiselt pean teist lugu – et te ei solvuks –, aga ma siiski hoiatan, et kui te hakkate mulle ette heitma ajalugu, siis minu jaoks teie ajalugu algas eile õhtul, kui arvestada teie poliitilist kogemust. Te võib-olla ei taju kogu selle debatiruumi pikkust ja mitmekesisust, kus me oleme ja kuhu te tegelikult ise olete mind oma küsimustega tirinud. Eelmine küsija väitis, et ma olen ette heitnud populismi ja kõik on uskumatu ja mida te kõik siin ei räägi. Ja siis need uued märksõnad, mida mina üldse pole kasutanud. Te kogu aeg laiendate seda sfääri. Ma mõnuga loomulikult debateeriks, aga pean kuidagi hoidma kinni selle komisjoni ettekande raamidest. Ma saan rääkida argumentidest, mida rahanduskomisjoni seinad samadel teemadel on talletanud, kui te mind sinna tirite, aga ärge omistage mulle lauseid ja mõtteid, kaasa arvatud see sõna "populism", mida ma pole väljendanud. Ei, riigirahandus on vastutustunde küsimus. Ja kriisi ajal näeb seda eriti.

Oleks valitsustel olnud oidu varem tunnistada, et majandusel läks väga hästi, siis me oleksime selleks kriisiks paremini valmis olnud ja meil oleks olnud reservidest võtta raha nii COVID-i kriisi jaoks kui ka riigikaitse kriisi jaoks. Nüüd me peame olema selles palju ettevaatlikumad. Ja muidugi maksude kaotamine on teema, mis need probleemid kõik paratamatult avab, see on suur rahanduse probleem. Valitsuse kokkulepped me saame teile siin esitada kas või rahanduskomisjoni suu läbi siis, kui need on tehtud. Aga mis saab sel ja järgmisel eelarveaastal nende kriisidega, see nõuabki uusi otsuseid, mida praegu tehtud ei ole, [nõuab] uusi teadmisi sündmuste arengust, uusi makronäitajaid ja riigi operatiivsete vajaduste hindamist. Kindlasti praegu kõneks olev lisaeelarve ei lahenda kogu riigi probleeme. See ei olegi seotud otseselt makromajanduse olukorraga, aga see on kindlasti seotud kriisikuludega. Küll me siis räägime. 

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni ettekandja! Raimond Kaljulaid juba juhtis tähelepanu Lauri Läänemetsa komsomoli kuuluvusele. Ta aga ei saanud isegi oktoobrilaps olla, kui rääkida ajaloost. Aga tänapäeval on hoopis Kodutütred, Kaitseliit ja nii edasi päevakajalised. Lauri kuulub sinna. Aga ma ei ole saanud vastust sellele küsimusele, et kui me tahame lahendada inimeste probleemi, kes täna suhtelises vaesuses elavad, palgavaesuses elavad, siis millised on teie lahendused madalapalgaliste inimeste toimetuleku parandamiseks. Te olete küll rääkinud kokkuhoiust, aga mida sa ikka priiskad, kui sul polegi millegagi priisata, kui raha ei ole. Millised on siis ettepanekud, kuidas parandada nende suhtelises vaesuses elavate inimeste olukorda, kes saavad madalat palka?

Aitäh! Mina ka ei olnud komsomolis, ma pean tunnistama, aga kui ma näen seda punast märki kolleegi rinnas, siis mul lihtsalt tuleb ... (Keegi kommenteerib saalist.) Siis mul lihtsalt mingisugune imagoloogiline seos tekib, kui sellele lisandub see vaade, et riik tagab inimeste toimetuleku. See on minu jaoks komsomoli ideoloogia või kommunistlik ideoloogia. Lähtekoht on ikkagi see, et riik tagab nõrgemate kodanike [toimetuleku], aga eelkõige kodanikud tagavad riigi toimetuleku, sest nemad on maksumaksjad [ja sealt] seda ressurssi üldse võetakse. See vasakpööre, mida on sotsid siin püüdnud ette võtta, on minu arvates Riina Sikkutile ka väga halvasti mõjunud. Ta oli varem ikkagi väga argumenteeritud, aga praegu ma pean tunnistama, et ta on mingite komnoorte terrori all kogu aeg ja peab oma sõnu-mõtteid seadma partei järgi, mitte oma väga targa pea järgi.

Mis me siis planeerime? Mina arvan, et kui me hakkame mingisuguseid sotsiaalpoliitilisi tugimehhanisme nüüd jätkama või ehitama, siis praegustest mehhanismidest muidugi mõistlik on see, mis on mitte bürokraatiavaba. See tähendab, mis on tõesti suunatud inimeste vajaduste järgi. Kas ta saab nii lai olla, et meil on mingi 800 000 inimest, kelle energiatarbimist doteeritakse? Minu arust see ei ole jätkusuutlik. Aga jah, eelkõige peab ta olema vajaduspõhine. Eriti oludes, kus on kolm kriisi, ei saa me teha nägu, et me oleme kõik ühtemoodi kriisis. Ei ole ja siis tulebki olla hästi diferentseeritud.

Ma ütlen veel kord, et te tirite mind sellesse vaidlusse ja lisate uusi aspekte, millele tuleb vastata, sorides rahanduskomisjoni ajaloos. Aga üldjoontes ei ole ju maksuvaba miinimumi tõstmise vastu mitte keegi seal komisjonis. Sellega on ju põhimõtteliselt hästi. Me arvame, et see peabki olema. Ainult et millal ja mis vormis, see on vaidluse koht. Praegu on ajastus väga halb. Meie rahanduse seis on kurjakuulutav.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! On olnud väga huvitav diskussioon ja maksupoliitiline ajalooloeng. Huvitaval kombel ma panin tähele, et teie ja teile eelnenud ettekandja puhul on isegi seisukohtade lähenemist olnud. Ma ei ole varem kuulnud, et sotsid oleksid maksuküüru kaotamist soovinud. Aga mul on küsimus teile kui komisjoni ettekandjale. Kas komisjon käsitles ainult seda eelnõu, mis meil siin laual on, või käsitleti samamoodi maksupoliitikat laiemalt? Ja kui, siis millistele tulemustele või millistele arusaamadele komisjonis jõuti?

Aitäh! Üldiselt ma olen rääkinud peaaegu kõigest, sest kogu aeg on provotseeritud. Olen pidanud minema sellest 15. märtsi koosolekust palju laiemale. Eks ta oli natukene kordusetendus, kus me markeerisime ära vanad argumendid, aga andestasime üksteisele eriarvamused, mis on fikseeritud paljudes protokollides ja stenogrammides. Minul isiklikult rahanduskomisjoni lihtsureliku liikmena on olnud hämmastavaid seisukohtade kokkulangemisi Riina Sikkutiga, aga peab ütlema, et peale partei vasakpööret ma ei tunne Riinat enam ära.

Juhataja võtab endale voli parandada ettekandjat komisjoni [istungi] toimumise aja suhtes, [mida ta märkis] nii päris alguses kui ka nüüd. Komisjoni istung toimus 7. märtsil.

Vabandust, jah, mälu pettis!

Täna on 15. märts, täna. Indrek Saar, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kui sa lubad, et ma oman ka mingisugust arvamust, kuigi su hoiak on selline, et keegi teine peale sinu ei tohikski arvamust omada, siis mulle tundub, et liberaalse demokraatliku maailmavaate juurde käib ka arvamuste paljususe aktsepteerimine. Ja kindlasti käib sinna juurde see, et üksteise suhtes ei võeta patroneerivat üleolevat hoiakut, ei hakata inimestele seletama, kuidas nad mõtlema peavad. Samuti ei lubata endale seda, et minnakse Riigikogu kõnetooli ja hakatakse tõmbama kohatuid paralleele kuni tänase agressori Vladimir Putinini välja. Ka seda suutsid sa demagoogitsedes ja sildistades kasutada. Ma palun, et seda üksteise suhtes ei tehtaks. Aga minu küsimus on uue Põhjamaa kohta. Sinu hea võitluskaaslane Taavi Rõivas lubas 2015. aastal võrdsemaid võimalusi ja uut Põhjamaad. 

Aeg, härra Saar! 

Need on maailma ühed kõige õnnelikumad riigid, aga nad on ometi kõikides nendes maksupoliitikates teinud neidsamu asju, millest me siin praegu räägime. Kuidas see nii on, et seal on läinud hästi ja meile ennustad sa kadu?

Aitäh! Ma püüan mitte korrata seda komplimenti, mida ma olen teinud, et Indrek Saare [juhitud] sotsiaaldemokraatide ajal oli Riina Sikkut minu väga hea mõttekaaslane, tihti suurem mõttekaaslane kui mu oma erakonnakaaslased seal komisjonis, äärmiselt ratsionaalne. Aga vasakpööre ikkagi on ilmselt mingisugune sihuke macho-terror, mida on tema suhtes rakendatud. Ma enam ei saa temaga nii head kontakti. Aga ma ei tohi sellest rääkida, ma saan aru.

Küll aga teile: patroneerimine, sildistamine, kohatu demagoogia – need on kõik sildid, mida te mulle kleebite. Ärge nii ka öelge, ärge murdke lahtist ust. Tegelikult on Putin siin ju elevant toas. Tema on selle inflatsiooni kõige vahetum tegur peale selle, mida [on tekitanud] COVID‑i kriisist väljatulemine, tarneraskused. Tema on võimendanud seda asja. Elektri hinna probleem on ju olnud see põhiline inflatsiooni generaator, aga inflatsioon on olnud põhiline argument teie eelnõule.

See on tulnud sellest, et torud ja hoidlad jäeti alates eelmisest kevadest tühjaks, samal ajal tassiti sõdurid piirile. [Tekkinud] hüsteeria turgude ebakindluse [tõttu] on need energia hinnad üles ajanud. Ja mitte kuidagi me ei saa sellest üle. Ja kui sellises olukorras on [see jutt] kuidagi demagoogia, kui te seda väidate, siis ma tahaksin meenutada veel kord midagi sotsiaaldemokraatia juurte kohta. See on väga kahetsusväärne, kui me oma ühiskonna vastupanuvõime nii alla laseme, et arvame, et me nüüd siis korraga oleme kõik ühiselt nõrgad ega tohi enam tarku või mõistlikke valikuid teha.

Ongi nii, et kui on julgeolekukriis, millega kaasneb hinnatõus, siis pole lahendus see, et me hakkame tegema ebamõistlikke, rahanduslikult üle jõu käivaid otsuseid. Selle eelnõu põhiidee vastu ju keegi ei vaielnud. Küll vaieldi komisjonis selle maksuvaba miinimumi süsteemi vastu, vaieldi ajastuse vastu. Ja valitsus ka andis oma hinnangu ajastuse põhjal.

Hea ettekandja, rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatide nimel Lauri Läänemets, palun! Meenutan, et läbirääkimiste käigus saavad sõna ainult fraktsioonide esindajad. Palun, kaheksa minutit lisaaega. 

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! See sotsiaaldemokraatide ettepanek kindlustab sajad tuhanded eestlased eelseisvate hinnatõusude vastu. Soovitan vaadata seda kui Eesti julgeoleku garantiid – oma inimeste toimetulek ja kindlustunne määrab ka riigi tugevuse. Meie ettepanek on vabastada miinimumpalk tulumaksust täielikult ja seda juba alates 1. juulist. Nii jätame aastas töötajale ning pensionärile kätte kuni 360 eurot rohkem raha. Me kõik näeme, kui kõrged on energia hinnad – soojus, gaas, bensiin –, kui kõvasti tõusevad toidu hinnad ja kuidas kallinevad teenused. Selles küsimuses pealtvaatajaks jääda ei tohi.

Kõrge inflatsioon ja hindade kallinemine oli probleem juba enne Ukraina laiaulatusliku sõja algust. Venemaale kehtestatud sanktsioonid ning sõja tõttu peatunud kaupade transport mõjutavad Eesti majandust, ettevõtteid ja inimesi nii kaudselt kui ka otseselt. Nüüdseks on Eesti Panga analüütikute suust ära kõlanud ka kaks ennustust väga ebameeldiva olukorra kohta: majanduslangus ja kahekohaline inflatsioon. Ilma midagi tegemata tähendab see ebavõrdsuse suurenemist ja Eesti perede toimetuleku vähenemist.

Sõda puudutab otseselt toidujulgeolekut. Kardetavasti on Venemaa ja Ukraina viljaaida uksed eesolevaks suveks Euroopale lukus. Kuigi Eestis kasvatatakse teravilja meie oma inimeste toitmiseks piisavalt, mõjutab avatud turg selle hinda siiski. Kaks kolmandikku mineraalväetistest tuli seni Venemaalt. Need ja veel paljud teised mõjud jõuavad järk-järgult toiduhindadesse järgnevate aastate jooksul.

Eestis on vaesusriskis ligi 300 000 inimest – see on pööraselt suur arv –, kellest paljud on eakad inimesed. Täna ei ole kahjuks kogu pension tulumaksuvaba. Meie ettepanek on kaotada pensionidelt tulumaksu maksmise kohustus. Arvestades pensionide tagasihoidlikku suurust, on iga säästetud euro – aga sotsiaaldemokraatide pakutud sääst ulatub sadadesse eurodesse – väga oluline tugi.

Meie ettepanek pakub tuge ka ettevõtjatele, kelle jaoks toovad hindade tõus ja inflatsioon kaasa palgaralli surve. Niigi suur palgakasv saab vaid hoogu juurde, see omakorda vähendab ettevõtete võimekust investeerida või üldse hakkama saada. Kui aga inimesele jääb igal kuul rohkem raha kätte, on vajadus tööandjalt [suuremat] palka küsida väiksem.

Ma ei saa aru Reformierakonna ja isegi Keskerakonna seisukohast seda ettepanekut mitte toetada. Samas ei ole ma kuulnud ühtegi nii terviklikku lahendust elukalliduse suurenemise vastu, kui seda on miinimumpalga vabastus tulumaksust. [Pole] mitte ühtegi ideed, mis pensionäre ja väiksema sissetulekuga peresid vähemalt sama palju aitaks.

Küll aga pidime kuulama koalitsiooni poole pealt rahanduskomisjoni ettekandjat, kes rääkis meile eilse päeva majanduspoliitikast, mida mina ei tea, et ükski Euroopa riik tänapäeval veel praktiseeriks. [See oli] jutt sellest, kuidas tuleb maksta väärikat palka olukorras, kus ise siinsamas saalis pool aastat tagasi otsustati, et need inimesed, kes on riigi palgal – päästjad, tuletõrjujad, politseinikud, õpetajad, arstid-õed –, riigilt seda väärikat palka ei saa. Kuidagi läheb see jutt nagu vastuollu.

Samamoodi ei ole aru saada, kuidas kavatsetakse neid struktuurseid probleeme, millest siin räägiti ja mida ette heideti kõigile eelnenutele, lahendada. Ma pole näinud mitte ühtegi algatust, mis lahendaks neid struktuurseid probleeme, ja ma arvan, et kärpimine või kokkuhoidmine, inimeste raskustesse või vaesusse jätmine ei ole lahendus, mis kuidagi meie majandust aitaks.

Lugupeetud reformierakondlastele on meeldinud tsiteerida ja esile tuua erinevaid maailmaorganisatsioone – ma ei tea, OECD või IMF ja muud sellised. Ma tuletan meelde, et kui te pole juhtumisi lugenud, siis viimaste aastate jooksul on nad väga selgelt välja öelnud, et ebavõrdsuse kasv pidurdab majanduse arengut. Väga lihtne: ebavõrdsuse kasv pidurdab majanduse arengut. Ja samas nad ütlevad, see on vana tõde, et vaesusest ei saa enamus inimesi välja tulla niisama, selleks on mingisugust abi ja tuge vaja. Loota, et, lugupeetud inimesed, kes te kallite hindade tõttu veel suuremasse vaesusriski või täielikku vaesusse kukute, küll te saate kuidagi sealt ise välja kärbitud – see ei tööta. Lihtsalt, see ei tööta.

Nii et, head kolleegid, 360 eurot aastas on suur raha. Jutt käib paljude jaoks poolest kuusissetulekust. Hapral ajal on see selge julgeolekugarantii. Kui inimesel läheb hästi, siis ta on riigi ja ühiskonna toimimisega rahul. Seega palun teil sotsiaaldemokraatide ettepanekut toetada, toetada meie inimesi, neid mitte üksi jätta. Aitäh!

Reformierakonna fraktsiooni nimel Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! No siin eelkõneleja kirjeldas hetke globaalsed probleemid ära: sõda ja sellest tulenev toorainete ja kütuste hinna tõus, globaalne inflatsioon, majanduse jahenemine. Aga see lahendus, mis siin välja pakuti, on täiesti puudulik. Sellest edaspidi, järgnevalt, kui ma räägin konkreetselt sellest eelnõust.

Tõepoolest, 2016. aasta hilissügisel välja kuulutatud ja 2018. aastal jõustunud maksuvaba tulu reformiga tehti maksuvaba tulu määr sõltuvaks maksumaksja aastatulu suurusest ja sellega viidi sisse üldine regresseeruv maksuvaba tulu, mis hakkab sissetulekute kasvades astmeliselt vähenema. Olgu siinkohal öeldud, et Reformierakond oli selle süsteemi vastu algusest peale, sest see muutis maksusüsteemi keeruliseks ja ebaõiglaseks, kuna nõndanimetatud maksuküür sööb ära suure osa eelkõige keskmist palka saavate inimeste palga tõusust. [See puudutab] ka päästjate, õpetajate ja teiste keskmisest väiksemat palka saavate inimeste sissetulekut, rääkimata keskmist palka saavatest inimestest.

Selle süsteemi suurimaid puudusi on see, et nüüd siis juba viiendat aastat kehtiv tuluvahemik ehk maksuküür vahemikus 1200–2100 eurot on muutumata püsinud aastaid. Aga vaadake, mis vahepeal on tarbijahinnaindeks teinud. Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus järjest rohkem inimesi liigub oma tuludega sellesse tuluvahemikku, kus [rohkem kui] 1200 euro suuruse sissetuleku juures hakkab 500 euro suurune maksuvaba tulu määr järsult vähenema ja jõuab jõuab 2100 euro juures nullini.

Nüüd see lahendus, mis meil siin laual on: [kui kehtestada] 654 euro suurune maksuvaba tulu määr, siis [alates] 1200 eurost hakkab see vähenema veel järsemalt ja jõuab veel järsemalt nullini. Ja nagu eelnõu tutvustanud ettekandja möönis, tõepoolest, kui praegu marginaalne või efektiivne piirmaksumäär selles tuluvahemikus või maksuküüru sees tõuseb 31%-ni, siis teie lahenduse puhul tõuseb see veel rohkem.

Mina ei ole seda välja arvutanud, seda oleks võinud eelnõu algataja teha. Aga kui ta tõuseb kuni 40%-ni – võib-olla on see võimalik –, siis mida see tähendab? See tähendab seda, et iga teenitud euro tuluvahemikus 1200–2100 eurot, iga teenitud euro maksustatakse tavapäraselt 20%-lise tulumaksuga, aga iga täiendavalt teenitud euro vähendab järsult maksuvaba tulu määra ja tõstab selle kaudu maksukoormust. Ja teie eelnõu puhul on see anomaalia veel suurem ja probleem tegelikult veelgi teravam. Kaotavad need inimesed, kes teenivad lisatulu või saavad palgale lisaks vahemikus 1200–2100 eurot. Nii et see ...

Palun lisaaega kaks minutit.

Paneme kolm, kokku kaheksa minutit.

Nii et see lahendus on puudulik, läbi mõtlemata. See ei lahenda selle viiendat aastat kehtiva süsteemi puudusi.

Siin Riigikogus on varasemalt poliitilistel aruteludel olnud kuulda, kas tuleks muuta maksuvaba tulu mõnedel sihtrühmadel või teha erinevatele sihtrühmadele oma maksuküür või siis nihutada seda tuluvahemikku. On kõlanud ka, olnud valikus selline lahendus, kus maksuküüru valem muudetakse selliseks, et maksuvaba tulu nullini ei jõuagi. Nii et on erinevaid lahendusi, aga ükski ei tööta. See näitab selle maksusüsteemi pankrotti. Ainuke lahendus selle maksusüsteemi puhul, kus maksuvaba tulu määr on pandud sõltuvusse aastatulu suurusest, on see maksusüsteem ära kaotada. See on lahendus. Tänan tähelepanu eest!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata ja see on meil vaja läbi hääletada. Head kolleegid, tuletan teile kõigile meelde, et oleme arutamas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 503.

Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 503 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Juhtivkomisjoni ettepanekut toetas 48 liiget, vastu oli 28 liiget. Juhtivkomisjoni ettepanek leidis toetust ja eelnõu on esimesel lugemisel tagasi lükatud.

Meie tänane teine päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seaduse eelnõu 514 esimene lugemine. Palun kõnetooli, Heljo Pikhof!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sotsiaaldemokraadid soovivad arutlusel oleva eelnõuga muuta pühade ja tähtpäevade seadust, andes iganädalasele puhkepäevale sattuva rahvuspüha või riigipüha eest lisapuhkepäeva järgmisel tööpäeval. Lisapuhkepäeva ei anta riigipüha eest, mis on alati pühapäeval, see on siis ülestõusmispühade esimene püha ja nelipühade esimene püha. Neid ei kompenseerita vaba päevaga järgneval tööpäeval.

Riigipühi, millega kaasneb vaba päev, on Eestis kümme, Euroopa Liidu riikides keskmiselt aga 12. Naaberriikidest on Soomel 13 liikuvat püha ja Lätis 12 liikuvat püha. Lisapuhkepäevi nädalavahetusele sattunud riigipüha eest antakse näiteks Belgias, Bulgaarias, Hispaanias, Iirimaal ja Luksemburgis. Maltal kompenseeritakse nädalavahetusele sattunud riigipühasid osaliselt.

Tasustatud vabade päevade arv aastas sõltub meil konkreetse aasta kalendrist ja vähem saab puhata siis, kui mõni riigipüha on langenud nädalavahetusele. Tänavu on meid eriti õnnistatud. 2022. aastal on lausa viis püha – 1. jaanuar, 1. mai, 20. august, jõululaupäev ja esimene jõulupüha – sattunud kas laupäevale või pühapäevale. 2023. aastal satub puhkepäevadele neli riigipüha: 1. jaanuar – uusaasta, 24. juuni – jaanipäev, 20. august – taasiseseisvumispäev ning 24. detsember – jõululaupäev.

Sellest, et meie tööinimesed väärivad rohkem puhkepäevi, on Eesti poliitikas räägitud aastaid. 2017. aastal kogus ettepanek "Lisame puhkepäeva, kui rahvuspüha või riigipüha langeb nädalavahetusele" keskkonnas rahvaalgatus.ee nelja päevaga 1065 allkirja ning seda menetleti kollektiivse pöördumisena. Sarnase regulatsiooniga eelnõu arutati Riigikogus 2004. aastal. Varasemalt on mõttele anda nädalavahetusele sattunud riigipüha eest lisapuhkepäev väljendanud toetust Keskerakonna, EKRE ja sotsiaaldemokraatide esindajad.

Head Riigikogu liikmed! Meil tegutseb ka Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond, kelle tööks on anda teaduspõhine panus sotsiaal-, tööhõive- ja tööga seotud poliitika kujundamisse ning korraldada Euroopa Liidu ühiseid küsitlusi töötingimuste ja elukvaliteedi kohta. Nemad toonitavad, et inimestel, kelle töö- ja eraelu on tasakaalus, on teistest parem tervis ja vaimne heaolu. Seega on töötaja töö- ja eraelu tasakaal õnnistuseks mitte üksnes talle endale, vaid ka tööandjale ja tervele ühiskonnale laiemalt.

Ehkki ligi 40-tunnine töönädal kehtib pooltes Euroopa Liidu riikides ja ehkki me oma napi üheksa-kümne riigipühaga jagame viimast kohta trobikonna teistegi maadega, on eestlane aasta töötundide koondarvestuses suveräänne liider. Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna analüüsist selgub, et aastase perioodi töötundide arvestuses töötatakse Euroopa Liidus enim Eestis, Kreekas, Leedus, Ungaris ja Poolas, vähim aga Prantsusmaal, Taanis, Rootsis, Saksamaal ja Norras. Ülalmainitud Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond peab ka sellist tabelit, kus võrdleb tööaega, põhipuhkuse pikkust ja tööst vabade riigipühade arvu. Selle järgi tegi Eesti tööinimene 2018. aastal keskmiselt 1748 tundi tööd, samas kui prantslane 1602 tundi. Euroopa Liidu keskmine näitaja on 1714 töötundi aastas, samal ajal kui Soomes on see 1555 tundi ja Lätis 1699 tundi. Keskmiselt töötatud tundide arv väheneks, kuid jääks ikkagi oluliselt kõrgemaks, kui see on meie naaberriikides.

Ajal, mil nii [mujal] Euroopas kui ka meil räägitakse üha enam neljapäevasest töönädalast ja kuuetunnisest tööpäevast, millega osa tööandjaid on ka praktikas kaasa läinud, tuleb alustada kõige lihtsamast. Mõne nädalavahetuse pikendamine ei ohusta kuidagi meie SKP-d, pigem võib mõju olla positiivne. Kordan: Euroopas läbi viidud erinevad töö- ja puhkeaja uuringud näitavad, et lühema tööaja ning töö tootlikkuse ja töötaja rahulolu vahel valitseb seos.

Asja üks konks on selles, et puhkepäevade tegelik hulk varieerub aastati sõltuvalt nädalavahetusele langevate pühade arvust. Paljud Euroopa Liidu riigid kasutavad nende päevade kompenseerimiseks teise tööst vaba päevaga oma kindlat korda. Seda mitte küll kõik. Aga näiteks Slovakkias on 15 riigipüha.

Mitmel pool kasutatakse kõige lihtsamat regulatsiooni: kui riigipüha langeb laupäevale või pühapäevale, kantakse see üle järgnevale tööpäevale. Käibel on aga teisigi lahendusi, näiteks aastapuhkusele lisatud puhkepäev või puhkepäevad, töötajale antakse tasustatud puhkepäev riigipühaga samas kuus. Laialt on päevade ülekandmiseks kasutusel ka nõndanimetatud sillasüsteem, et säilitada nädala terviklikkus.

Niisiis esitavad sotsiaaldemokraadid Riigikogule ettepaneku anda esmaspäev tööinimesele vabaks, kui riiklik püha langeb laupäevale või pühapäevale, või siis leida muu sobiv regulatsioon puhkepäeva kompenseerimiseks. Kindlasti ei tee see inimese töötahtele ja tööviljakusele midagi halba, kui ta saab mõnegi päeva aastas juurde, et end välja puhata, näiteks kogu perega loodusesse minna. Kutsun toetama sotsiaaldemokraatide eelnõu. Aitäh!

Jaak Juske soovib küsida. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Heljo! Nagu eelnõust ja kõnest välja tuli, teistes Euroopa riikides on üldjuhul rohkem riigipühasid kui meil siin Eestis. Ma arvan tõesti, et ka Eestis võiks olla riigipühasid palju rohkem, ja küllap sa oled minuga nõus. Aga ma küsiksin selle kohta, et eelnõu kriitikud on väitnud, et see eelnõu, kui ta saaks seaduseks, vähendaks meil niigi defitsiidis olevaid koolipäevi. Kuidas sa sellele kriitikale vastad?

Tegelikult, kui me vaatame aastate lõikes, siis puhkepäevadele langenud pühade arvust pole siiani kooliaasta pikkus kuidagi sõltunud. Kui me vaatame aastat 2020, siis minu mälu järgi oli ainult kaks püha, mis langesid puhkepäevale. Tegelikult enamus riigipühasid ei langenud sugugi puhkepäevale. Ja võin öelda ka seda, et kooliaasta on alati alanud 1. septembril ja ka lõppenud reeglina kindlal ajal igal aastal, olenemata sellest, kui palju langeb pühasid tööpäevadele ja kui palju puhkepäevadele. 

Tegelikult me ka komisjonis seda arutasime ja oli selliseid arvamusi, mida minagi jagan, et see regulatsioon annab kindluse nii koolidele kui ka ettevõtjatele: neile on teada, et igal aastal on täpselt ühepalju vabu päevi. Praegu on olukord, kus nad peavad vaatama, mis pühad langevad nädalavahetustele, mis ei lange nädalavahetustele. Praegu on küll selline libisev süsteem, aga sotsiaaldemokraatide välja pakutud regulatsiooniga oleks vabad päevad fikseeritud ja tehniliselt teeks see planeerimise palju lihtsamaks. Ma arvan, et koolidele see küll probleeme ei valmista. Aga aitäh küsimuse eest!

Ivari Padar, palun! 

Tänud! Lugupeetud proua ettekandja! Kindlasti on olemas mingi analüüs, mis mõõdab majanduslikku mõju, ka mõju eelarvele, kui see eelnõu heaks kiidetakse. Milline võiks see majanduslik mõju või mõju riigieelarvele olla?

Aitäh! Igati asjakohane küsimus. Ma võin öelda, et me arutasime seda eelnõu nüüd juba teist korda. Sotsiaaldemokraadid on esitanud selle eelnõu Riigikogu menetlusse. Ja eelmine kord, kui me arutasime seda põhiseaduskomisjonis, siis oli seal ka Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhtivanalüütik Risto Kaarna ja tekkis sama küsimus.

Ma loen ette, mis on protokollis kirjas – et ma siin luiskama ei hakkaks ega üle ei pingutaks mõtlemisega. Risto Kaarna sõnas, et oluline on mõelda erinevatele sektoritele. Majanduslik mõju ei ole nii suur tootmis- ja tööstusettevõtetele, kuna seal töötatakse erinevates vahetustes ja kõik sõltub nõudlusest ehk sellest, kui palju on tellimusi, mitte konkreetselt sellest, kui palju on puhkepäevi. Samuti on ka poed nädalavahetustel ja riigipühadel avatud.

Vabal päeval võib ka olla stimuleeriv mõju teatud käitumiseks, näiteks võetakse ette reise ja see toob kaasa positiivse mõju turismisektorile. Inimesed kasutavad rohkem meelelahutusteenuseid ja käivad restoranides. Majanduslikku mõju ei ole üldse näiteks energeetikale ja sideteenustele, kuna inimesed kasutavad neid nii töö- kui ka puhkepäevadel.

Kui tarbimisele mõelda, siis rohkem kui poolel elanikkonnast on kindel kuupalk, mis ei ole otseses sõltuvuses tööpäevade arvust. Nende puhul suurt majanduslikku mõju ei ole. Ja võib-olla veel, mida ta majandusliku mõju kohta ütles. Ta tõi välja, et 2018. aastal töötati Eestis keskmiselt 1748 tundi, aasta varem töötati 44 tundi rohkem, samal ajal SKP kasvas ligi 5%. Seega ei ole otsest seost SKP ja töötatud tundide vahel. Aga seal võib olla teatud statistilisi eripärasid.

Mõju majandusele sõltub kindlasti majandustsüklist. Majanduse kasvu ajal on tootmisvõimsused rohkem ära kasutatud ja vähem on võimalust kaotatud päeva tagasi teha. Töötajaid on vähem ja ilmselt tuleb maksta rohkem lisatasusid. Kui majandus on languses, siis on mõju majanduskasvule on väiksem.

Risto Kaarna rääkis veel, et kui üritada hinnata SKP statistika järgi seda, kas on näha puhkepäevade mõju SKP-le, siis otseselt ei ole seda näha. Ka igas kuus ei ole sama arv tööpäevi, seda nii kuu pikkuse kui ka pühade tõttu. Ja need erinevused ei paista otseselt SKP kvartaliarvestustest välja. Ta tõi veel terve rea muid arvutusi, aga lisas lõpetuseks seda, et täpne hinnang sõltuks majanduse olukorrast ja konkreetsest aastast.

Kindlasti on lisapuhkepäevadel positiivseid aspekte. Inimesed vajavad puhkust, aga [selle mõju] on raske rahas mõõta. Ta ütles veel, et on kasulik lisapuhkepäev nädalavahetusele otsa panna. Paljud ettevõtted panevad näiteks nädalavahetuseks oma tootmise seisma, siis ei teki isegi lisakulu, mis tuleneks näiteks sellest, kui puhkepäev on keset nädalat. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh! Majandusliku mõju kohta on siin juba küsitud. Aga mina küsiksin hoopis teise külje pealt. Ega need kümme riigipüha ei ole ju niisama. Siis me tähistamegi vabariigi aastapäeva, jaanipäeva, jõulusid. Need on teatud sümbolväärtusega üritused ning me eeldame, et inimesed tähistavad neid, kas teevad kiluvõileibu või lõket. See vaba päev ongi põhjusega, et meil oleks võimalik mineviku üle mõelda, perede, suguvõsade või kollektiividega kokku tulla ja tähistada seda, mille jaoks meile see püha on antud. Kas teie, ettekandja, näete samamoodi, et tegelikult lisapuhkepäev olekski selleks, et tähistada seda sümbolit, mis meil on kokku lepitud ja milleks on riigipüha meil vabaks antud?

Aitäh küsimuse eest! Jah, loomulikult. Ega meil siis niisama pole riigipühad või rahvuspühad, need on meile ikkagi sümboli tähendusega. Pered ja [üldse] inimesed tahavad neid ka koos pidada ja rääkida võib-olla teatud pühade ajal minevikust, teatud pühade ajal aga pidada võib-olla tulevikuplaane. Ja on väga oluline, et kui pühad laupäevale või pühapäevale langevad, siis oleks igal juhul esmaspäeval vaba päev, et oleks mitu vaba päeva järjest. Tänapäeval elavad ju paljud lapsed ja vanemad erinevates linnades, suisa erinevates riikides. Ja kindlasti võiksid just riigipühad olla need päevad, kui inimesed sõidavad üksteise juurde, et koos aega veeta. Jah, see on minu arvates väga-väga oluline.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul nii väga ei olegi küsimus, mul on lihtsalt kommentaar eelnenud arutelu kohta, kui räägiti, mis see majanduslik mõju on. Ma vaatasin järgi, sel aastal on kuus sellist riigipüha, mis langevad nädalavahetusele. Ehk siis, kui see seadus täna kehtiks, siis sel aastal tähendaks see töötajatele kuut lisapuhkepäeva, mis teeb umbes ühe töönädala, mille kaotaksid inimesed oma tööajast. Kui aastas on 52 nädalat, neist neli inimesed puhkavad, kuu aega, [jääb järele] 48 töönädalat. Nii et me räägime mõjust 1/48 tööajast ehk ligikaudu 2% läheks selle eelnõu mõjul kaduma.

Mul küsimust ei olnudki. Lihtsalt siin eelnevalt prooviti analüüsida, mida see ettevõtjatele, tööandjatele ja töötajatele tähendab, ja ma arvutasin selle siin kiiresti välja. 2% kaotatud töötunde on selle eelnõu mõju. Aga selle võrra rohkem, ütleme, üks nädal puhkust tuleks inimestele sel kalendriaastal juurde.

Aitäh kommentaari eest ja kiire arvutuse eest!

Jaak Juske, palun!

Aitäh, auväärt istungi juhataja! Hea Heljo! Ma hakkasin vaatama, et meil on lausa kolm kuud, kus pole mitte ühtegi riiklikku püha: september, oktoober, november. Need on sellised hallid sügiskuud, kus tegelikult oleks lisapuhkepäevi juurde vaja. Minu arust võiks täiesti kaaluda, et muuta näiteks kooliaasta algus riiklikuks pühaks. Ja miks mitte ka 28. november, kui maapäev võttis vastu ajaloolise otsuse. Kas komisjonis oli juttu ka sellest, et võiks ehk teha juurde riiklikke pühasid. Ja kui, siis milliseid?

Aitäh! Ma võin seda küll julgelt öelda, et need, kes eelnõu toetajad olid, leidsid, et hea oleks seegi, kui tänane olukord muutuks ja kui riigipühad või rahvuspüha langevad nädalavahetusele, siis selle saaks igal juhul esmaspäeval tagasi. Aga ma arvan, et ka nendest päevadest, millest sina rääkisid, peaksime kindlasti siin Riigikogu saalis edaspidi rääkima, et need ka meie kalendrisse pandaks. Tõepoolest, riigipühi ja rahvuspühi on meil siiski võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega vähe.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Kaasettekanne on põhiseaduskomisjoni esimehelt Toomas Kivimägilt.

Väga lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Luban kohe algatuseks, ka mina tegin ühe rehkenduse siin saalis. Ja alustan sellest, igal aastal keskmiselt satub laupäevale või pühapäevale mõni riiklik püha 3,4 päeval. Ma sain selle rehkenduse niimoodi. Kui me võtame, et rahvuspüha on üks ja riigipühasid on 11 ehk kokku on neid 12, ja tõenäosus, et [neist mõni] satub laupäevale või pühapäevale – noh, 2/7 [päevadest] kõigest on laupäevad ja pühapäevad. Nii et kui võtta keskmine, kui palju igal aastal langeb riigipühi või rahvuspüha laupäevale või pühapäevale, siis see on 3,4. Ma arvan, et see rehkendus peaks olema õige ja näitab tõepoolest selle mõju.

Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu oma istungil 8. märtsil. Heljo Pikhof tegi ka seal väga põhjaliku ettekande. Nüüd teemadest, mis [äratasid] diskussiooni. Esiteks oli tõepoolest see märkus, mille komisjoni esimees tegi, et sellel eelnõul puudub mõjude analüüs. Hea kolleeg Raimond Kaljulaid rehkendas välja, et 2% on mõju. Tegelikult 2% on ikka väga suur mõju. Kui me võtame ikkagi Eesti riigi tervikuna ja võtame eelarves 2% tuludest maha – siin loomulikult ole üksühest seost, aga 2%, ma arvan, iseenesest ei ole väike.

Samas tõepoolest, teatud kompensatsioonimehhanism on seal olemas. Heljo Pikhof seda ka rõhutas minu märkuse peale, et kui inimesed on puhanumad, siis nende motivatsioon töötada ja tööviljakus kasvab. Vaieldamatult seal on mingi seos olemas. Minu [küsimus] oli aga see, kas see on piisav selleks, et kompenseerida seda ühte täiendavalt antud vaba päeva. Ma selles mõnevõrra siiski kahtlen. Aga otse loomulikult teatud mõju on olemas ja kindlasti inimene on rohkem motiveeritud, kui ta on puhanum.

Teine küsimus tekkis mõjust SKP-le. Tegelikult Heljo Pikhof märkis komisjoni istungil, et mõjuna otsest seost SKP ja töötatud tundide vahel ei ole. Sellele ma julgeksin oponeerida, mida ma tegin ka komisjoni istungil. Tegelikult ikkagi lisandväärtust reeglina luuakse tööd tehes ja selles mõttes seos kindlasti on olemas. Kui suur või väike see seos on, seda on tõepoolest väga raske hinnata. Kindlasti ei ole see [nimetatud] 2%, kindlasti on see oluliselt väiksem, aga siiski mingi seos SKP-ga on olemas.

Väga õige on see märkus, mille Heljo Pikhof tegi siin saalis ja ka komisjoni istungil, et tõepoolest mõjutab majandust rohkem seesama tsüklilisus. See mõjutab loomulikult majandust ja meie tulusid oluliselt rohkem kui mõni täiendav puhkepäev. Aga kahtlemata seos selle vahel on olemas.

Oudekki Loone toetas Heljo Pikhofi seisukohta, et eestlased tõepoolest töötavad väga palju, ja tõi välja selle, et prantslased töötavad oluliselt vähem, aga loovad rohkem lisandväärtust. Siin mulle meenus üks repliik majanduskomisjoni päevilt. Kui me vaatame SKP-d, siis tegelikult SKP-d mõjutab väga olulisel määral ka palgatase. Olgu toodud bussijuhi näide: kui Eestis bussijuht saab 1000 eurot palka, siis Soomes saab ta 5000 eurot palka. Aga ma ei söanda küll väita, et Eesti bussijuht on vähem efektiivsem või tema tööviljakus on väiksem. Kindlasti mitte. Aga seesama palga erinevus, kui meil saadakse 1000 eurot ja seal saadakse 5000 eurot – loomulikult kõik see ei lähe SKP-sse –, siis sealt tekib oluliselt suurem erinevus ka ühe töötaja panuses SKP‑sse. Nii et tegelikult palgatase mõjutab kindlasti seda olulisel määral. Teine tegur on loomulikult tehnoloogiline tase, mis kindlasti ei ole võrreldavad. Need on põhjused, miks SKP Prantsusmaal ühe elaniku kohta on arusaamatult palju kõrgem võrreldes Eestiga. Veel kord: palgatase ja kindlasti tehnoloogiline areng on need, mis seda mõjutavad.

Veel oli juttu ka sellest, mina repliigina tõin välja, kuidas on nendega, kes töötavad summeeritud tööaja alusel. Kas nende suhtes on see ebavõrdne kohtlemine? Heljo Pikhof mainis, et ka praegu on see tegelikult niimoodi. Tõepoolest, see on nii. Aga samas, kui me anname täiendavaid puhkepäevi juurde, siis ilmselgelt see ebavõrdsus mõnevõrra kasvab, eks ju. On seda palju või vähe, see on nagu teine küsimus.

Kolmas plokk teemasid, millest oli juttu, puudutas koole. Ka siin on erinevaid väiteid natukene kõlanud. Minu väide oli komisjoni istungil see, et ikkagi piiratuma ajaga tuleb sama õppekava läbida ehk tegelikult on vähem koolipäevi, mille jooksul tuleb kogu õppekava läbida. Heljo vastas ka komisjoni istungil nii nagu siin saalis, et kooliaasta algab ikka endiselt 1. septembril ja lõpeb reeglina kindlal ajal igal aastal, olenemata sellest, kui palju on pühasid tööpäevadel ja kui palju puhkepäevadel. Jah, see on niimoodi olnud, aga ütleme, et kui me nüüd veel tekitame täiendavaid puhkepäevi, ütleme, aastas keskmiselt ka koolis juurde 3,4 minu rehkenduse kohaselt, siis ilmselgelt koormus järelejäänud õppetööpäevadel kasvab mõnevõrra. Õppeprogramm tuleb ikka läbida. Ja nüüd on kaks valikut: kas töötatakse intensiivsemalt ja töömahud on mõnevõrra suuremad neil päevadel, mis on hetkel kavandatud, või on ka teoreetiline võimalus selleks, et see võib tähendada võib-olla kooli[aasta] pikkuse kasvamist. Ka selle üle oli diskussiooni.

Vabariigi Valitsus, üllatus-üllatus, tegelikult oma seisukohta eelnõu kohta ei kujundanud. Küll aga on kolme ministeeriumi seisukohad selle eelnõu juures olemas. Oma seisukohad on väljendanud nii Haridus- ja Teadusministeerium, Sotsiaalministeerium kui ka Justiitsministeerium. Ja, ütleme, Justiitsministeerium oligi see, kes piltlikult öeldes valitsuse nimel oma seisukoha kujundas, kuigi see ei ole kindlasti mitte valitsuse seisukoht. Aga nemad olid vaadanud läbi Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sotsiaalministeeriumi seisukohad ja tegid Vabariigi Valitsusele ettepaneku. Nende ettepanek on selline. Punkt üks on see väga põhimõtteline küsimus, millele ka hea kolleeg Riina viitas: kas see vaba päev riigipühal on selle püha tähistamiseks või on see midagi enamat. Kui nüüd võtta kitsalt, et see on selle püha tähistamiseks, siis [selleks] ongi see vaba päev. See on nagu üks väide, et püha tähistamist see tegelikult ju ei keela. Riigipüha on ikka ja see päev on igal juhul vaba.

Küsimus on selles, kas me näeme seal enamat. Kui ideoloogia on see, et riigipühad on vabad päevad selleks, et neid tähistada, siis nagu probleemi ei ole. Aga küsimus on selles, kas sellega ikkagi [kaasneb] ootus, et selle võiks asendada täiendava vaba päevaga. See on selle eelnõu küsimus. See on kindlasti diskussiooni koht.

Aga Justiitsministeerium ja muide ka Sotsiaalministeerium juhtis tähelepanu sellele, et kui on eesmärk pühi tähistada, siis seda [takistust] ei ole. See üks päev on ikka vaba, kui püha satub kolmapäevale, saate ikka ühe päeva tähistada. Kui ta satub pühapäevale, no siis saate ju tegelikult lausa kaks päeva tähistada. Aga nüüd te tahate kolmanda veel juurde anda. Nii et see on omaette diskussiooni küsimus.

See on päris põnev mõte, mis see põhieesmärk on tegelikult. Riiklik püha, ma eeldan, pigem on selleks, et seda tähistada. Ja seda probleemi ei ole. Aga loomulikult inimene on pettunud, et on pühapäev ja püha ka veel, tahaks ühe päeva juurde saada. Ma täiesti mõistan seda.

Teiseks, Justiitsministeerium viitas samuti taas kord summeeritud tööaja arvestusele. Aga Heljo Pikhof nii oma ettekandes siin kui ka komisjonis viitas sellele, et tõepoolest on väga palju neid, kes sellest ei ole mõjutatud, ja see ei ole ka absoluutne.

Nüüd, hariduse valdkonna kohta Haridus- ja Teadusministeerium rääkis sellestsamast, millele ka mina viitasin. Nende üks seisukoht oli see, et täiendavad vabad päevad õppeaastal tähendavad õppeaasta planeerimisel õppetööjaotuse osas piiratuma ajaga sama õppekava läbimist. Ehk seesama, mida ma enne rääkisin. See tähendab õppekoormuse suurenemist õpilaste jaoks piiratud ajal. Nende üks väide on see, et selline muudatus vajab sisulisemalt ja pikemat analüüsi, kas see eeldaks näiteks ka õppeaasta pikendamist. Ka nemad on korra selle üles visanud. 

Ja veel on Sotsiaalministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeerium öelnud mõjude analüüsi kohta, et võib-olla tõepoolest üks mõju on SKP-le. Kindlasti see mõju on olemas. On see piisav, et seda mitte toetada, või see ei ole selleks piisav? Aga kindlasti on sellel teatud mõju tööandjatele, see tähendab neile täiendavat kulu. Nii et selles mõttes see ilmselgelt vajab mõnevõrra analüüsimist.

Aga kokkuvõtteks veel kord valitsuse seisukohad. Need on sellised toredad. Nagu ma ütlesin, Vabariigi Valitsus loobus arvamuse andmisest. Samas, Justiitsministeeriumi lõplik seisukoht oli, et tehakse Vabariigi Valitsusele ettepanek eelnõu mitte toetada. Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukohas toetatakse eelnõu mõtet, kuid ei toeta konkreetset eelnõu. Viidatakse nendele probleemidele, mida peaks analüüsima. Sotsiaalministeeriumi seisukoht on, et toetatakse eelnõu eesmärki ja esitatud ettepanekut, samas tuuakse välja rida murekohti, mis vajavad eraldi tähelepanu. Selline arvamuste paljusus on seekord valitsuse poole pealt olemas.

Ja võib-olla enne, kui minna menetluslike otsuste juurde, ma ütlen, et ka mina olen tegelikult väga palju kordi [avaldanud arvamust], nagu härra Juskegi idee välja käis, et pigem meil ei ole liiga palju riigipühi. Kokku on 11, nagu ma enne ütlesin. Minu suurimaid ootusi ja soove on alati olnud seesama 1. september, kui lapsed lähevad kooli. See on selline püha päev, et inimesed ei peaks sel päeval oma tööga tegelema, vaid saama oma lapsed kooli saata.

Nii et kui vaadata kaugemale, siis mina pigem pooldan seda, et tekitame mõne riigipüha juurde. Aga võib-olla siis, kui me lepime kokku selles, et me tekitame neid juurde, siis me neid asendama ei hakka. Variant B on see, et me juurde ei tekita, aga kaalume seda teie ettepanekut asendada. Siin tuleks nagu ka see valik teha. Saate aru, kui me tahame kangesti pühi juurde tekitada ja siis veel need pühad, mis langevad nädalavahetustele, [kompenseerida] lisapuhkepäevadena, siis läheb võib-olla natukene asi käest ära. Nii et ma arvan, et see on üks valikukoht, mida peaks arutama.

Aga väga toredad olid põhiseaduskomisjoni menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. märtsiks – otsus oli konsensuslik –, teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada – ka see otsus oli konsensuslik – ja kolmandaks, määrata põhiseaduskomisjoni esindajaks komisjoni esimees Toomas Kivimägi. Ka see otsus oli konsensuslik. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Nüüd saab ka küsimusi esitada. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui vaadata nüüd Euroopa tervikuna, siis Hispaania mudel on tunduvalt rohkem riigipühi ja isegi Lätis-Leedus. Aga ma küsin nüüd sinult niimoodi, millal Reformierakond tuleb välja uute riigipühade esitamisega. Aga rohkem ma tahaks teada, sa rääkisid tähistamisest – te arutasite, et kui tähistatakse, siis on õigustatud. Kas sa defineeriksid, mis asi on "tähistamine"? Mismoodi tuleb tähistada, et siis on asi tõsine, muidu nagu kuidagi hakkab lappama?

Aitäh, hea küsija! Minule teadaolevalt Reformierakonnal ei ole kavas tulla välja eelnõuga, et täiendada riigipühade loetelu. See ole minu isiklik seisukoht, et 1. september võiks olla ja peaks olema riigipüha. Aga vähemalt minule teadaolevalt sellist plaani ei ole.

Nüüd, teine küsimus, mis puudutas tähistamist. See tõepoolest on igaühe enda otsustada. Ma arvan, et see algab juba vabadusest: kui kohustust ei ole, siis iga pere on piisavalt teadlik, kuidas ühte või teist riigipüha tähistada. Ja inimeste arusaamad sellest, mida "tähistamine" tähendab, on absoluutselt erinevad. Selles mõttes minu isiklik arvamus ei oma vähimalgi määral tähtsust. 

Küll aga eeldus selleks, et saaks tähistada, loomulikult on see, et ei ole teisi kohustusi. Eks see on ka sellesama eelnõu mõte. Aga ma ütlen veel kord selle juurde tagasi tulles, et võimalus tähistada, ükskõik, kuidas keegi seda ka ei tõlgenda, on olemas. See riigipüha päev on vaba, olgu selleks siis näiteks 23. juuni või 24. juuni. Need päevad on vabad ja sa saad võidupüha või jaanipäeva tähistada. Selles nagu probleemi ei ole. Eelnõu mõte on ikkagi selles, et kui püha satub nädalavahetusele, siis saaks täiendava puhkepäeva juurde, siis saaks pärast tähistamist ka veel tähistada.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Mul jälle pole niivõrd küsimus, kuivõrd kommentaar. Ma arvan, et kui me seda mõju SKP‑le püüame hinnata, siis loomulikult ei lähe 2% SKP-st maha. Eelnõu algatajad ei ole teinud ettepanekut vähendada inimeste palkasid samasugusel määral. Riigi tulusid see muidugi niimoodi ei vähenda, võib-olla isegi suurendab, sellepärast et teatavasti vabadel päevadel ja nende eel, kui te lähete Selverisse, lähete Prismasse, te näete seal pikki järjekordi. Tarbimine suureneb ja võib-olla see hoopis suurendab seda Eesti SKP‑d.

Aga muidugi, filosoofiliselt on teil, härra Kivimägi, absoluutselt õigus. On filosoofiline küsimus, kas see vaba päev on selleks, et tähistada näiteks 24. veebruari, või saab 24. veebruari eest vaba päeva. Siin ma tunnistan, et isiklikult mina pigem olen ka sellel arvamusel, et eks see on ikka mõeldud sündmustest osavõtmiseks ja võib-olla tuleks pigem meil uusi tähtpäevi juurde lisada.

Aitäh, hea kolleeg, igati asjatundliku märkuse ja repliigi eest! Mis SKP‑d puudutab, siis ma olen täiesti veendunud, et see kindlasti mõjutab mingil määral seda. Täiendavate puhkepäevade [tõttu] SKP on väiksem. Ja olen absoluutselt nõus ka sellega, et kohe kaugel sellest, et ta mõjub miinusmärgiga 2%. Kaugel sellest! Ja veel kord, see kompensatsioonimehhanism on ka olemas, et kui inimene on rohkem puhanud, siis on ta motiveeritum, on rõõmsam, tema töö tulemused on paremad, tööviljakus on parem. Nii et selles mõttes kompensatsioonimehhanism on täiesti olemas. Kardan küll, et see täiel määral ei kompenseeri siiski seda miinust, aga see ei ole tõepoolest märkimisväärne.

Samas tekkis siin saalis arutelu käigus väga põhimõtteline küsimus: me peaks parlamendina tegema valiku, kas me tahame täiendavaid riigipühi juurde. Kui see soov on ilmne ja selge, siis sellisel juhul me võib-olla nii kaugele veel minna ei saa, kui see eelnõu ette näeb. Juhul kui me arvame, et see võiks olla lukustatud, siis see on täiesti arutelu koht. Ja seda tegelikult ka põhiseaduskomisjoni menetluslikud otsused kinnitasid.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma olen siin saalis korduvalt rõhutanud, et ükskõik, millist poliitilist otsust me teeme, me tegelikult peaks kaaluma seda, kuidas see mõjutab ühiskonna sidusust ja kas sellel on ka mingisugune regionaalpoliitiline mõju. Tõesti, riigi jaoks oluliste pühade, tähtpäevade meelespidamine, tähistamine, on minu meelest oluline, samamoodi see, et tullakse pere või sõpradega kokku.

Kui regionaalpoliitilist mõju vaadata, siis kui mina Tallinna kesklinnast teile Pärnu kesklinna külla sõidan, siis seda saab teha kolmapäeval, saab teha laupäeval. Aga kui inimene Räpinast tahab Kärdlasse vanaemale külla minna, siis seda sõitu ikka võib-olla mõjutab see, kas lisaks nädalavahetusele langevale riigipühale täiendav vaba päev lisandub või mitte. Kuidas tundub, kas sellist sidusust, kui pered rohkem koos saavad olla, ja regionaalpoliitilist mõju võimaldaks saavutada see, kui me nädalavahetusele langevale pühale anname lisapäeva lisaks?

Aitäh, väga lugupeetud küsija! Ei ole kahtlust, et see loomulikult seda sidusust suurendab. Veel kord, eks meie ühiskonna häda ongi see, et aega sotsiaalseks tegevuseks ei ole piisavalt. Ometi see oleks koht, kus võib-olla haavu lapitakse ja sõjakirveid maha maetakse, ja inimesed on rõõmsas meeleolus. Nii et selles ei ole vähimatki kahtlust, et see nii-öelda emotsionaalselt ja psühholoogiliselt inimestele kindlasti meeldiv on ja positiivselt [mõjuks].

Küsimus on lihtsalt selles, kui palju me riigina sellel arengutasemel, kus me täna oleme, saame seda lubada. Ei ole kahtlust, et meist rikkamad riigid saavad lubada rohkem puhkepäevi. Selles ei ole vähimatki kahtlust. Mõned räägivad lausa neljapäevasest töönädalast ja nii edasi. Aga minu jaoks – ma olen sihuke suht ratsionaalne inimene, võib-olla liiga ratsionaalne – ikkagi ongi [argument], et me ei ole veel nii rikkad, et omada sama palju riigipühi ja puhkepäevi, kui on näiteks Prantsusmaal.

Ent ma arvan, et me liigume iga aastaga selle eesmärgi suunas. Nii et selles mõttes veel kord, seda võiks kitsamas ringis tõesti arutada, mis meil plaanis on. Kas me tahame riigipühi juurde saada võrreldes sellega, mis on täna? Kui on see eesmärk, siis võib-olla jätaks selle eelnõu natukene ootele. Aga kui seda soovi ei ole, siis tuleks kindlasti selle eelnõuga edasi minna ja kaaluda, mida edasi [teha].

Aga jah, kahtlemata inimeste ootus selle järele on olemas, selles ei ole vähimatki kahtlust. Ja kui ma rääkisin tähistamisest – Peeter Ernits läks ära –, siis eks minagi saan aru, et vahel tahaks tähistamisele järgnevat päeva ka vabaks. Noorena ma sellest väga aru ei saanud, aga nüüd ma olen vahel seda kogenud, et tähistamise päevale võiks järgneda ka vaba päev. Selles mõttes, et kui riigipüha langeb pühapäevale, siis tahaksin, et esmaspäev oleks ka vaba. Nii et inimlikult me saame sellest täiesti aru. Vähemalt mina saan.

Ivari Padar, palun!

Aitäh! Tegelikult Riina küsis mu küsimuse ära, aga ma fikseerin korra veel üle. Kus minu jaoks need võimalikud kompromissid uue arvutuse puhul on? No selge, see pööripäevade temaatika on minu jaoks kompromiss – on see siis jõulud või on see siis jaanipäev, kui tõesti inimesed tulevad juurika juurde kokku, perekonnad kogunevad. Siis peaks olema tõesti see kompromiss, siin ei ole küsimust. Siin tuleb anda päev juurde, kui vaja on. See on, ma ei tea, ma isiklikult iga aasta tajun seda, kuidas need asjad [tuleks] korraldada. Sellist sotsiaalset sidusust kindlasti vähemalt pööripäevade fikseerimine annaks. Aga see oli pigem arvamus.

Aitäh, hea küsija! Igati asjalik arvamus. See on, ma arvan, täiesti uus ja hea dimensioon, kuidas võib-olla selle eelnõuga edasi minna, juhul kui ei tule olulist riigipühade [arvu suurendamist]. Mina lisaks isegi ühe veel. Ei taha küll populistlik olla, see on minu isiklik arvamus, aga kui Eesti Vabariigi aastapäev, 24. veebruar, eks ju, on pühapäev, siis esmaspäeval kuidagi ... Sa ei saa tähistada. Siis sa ei saa seda ikka tähistada sel määral, kui see on, ma ei tea, neljapäeval või reedel. Selles mõttes see võib olla üks kompromissikoht, mille üle tõepoolest arutleda. Võib-olla noppida mõned päevad välja, millistel juhtudel oleks see võimalik. Aga see on puhtalt, veel kord rõhutan, minu isiklik seisukoht. Komisjonis seda arutelu all ei olnud, aga järgnevas arutelus loomulikult me saame kõiki neid teemasid lauale võtta.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Sellisel juhul saame avada läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Siis on niimoodi, et juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 514 esimene lugemine lõpetada ja esimene lugemine ongi lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 29. märtsi kell 17.15. Sellega on päevakord tänaseks lõpetatud ja istung on ka lõppenud.