Oleme jõudnud teisele lugemisele riigikaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõuga. Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 2021. aasta 13. septembril. (Juhataja helistab kella.) Tuletan meelde, et selle eelnõu põhisisu oli sundkoormiste seaduse liitmine riigikaitseseadusega, ja veel mõningad väiksema tähtsusega detailid.
Eelnõu esimene lugemine oli eelmise aasta 13. oktoobril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli 2021. aasta 3. november kell 17, esitasime neljakesi – lugupeetud kolleegid Ants Laaneots, Alar Laneman, meie hulgast nüüdseks lahkunud Madis Milling ja mina – kokku 15 muudatusettepanekut. Komisjoni töö käigus lisandus siia seitse muudatusettepanekut, mis tulenesid meie esitatud muudatusettepanekute ümbertöötlemisest ja -sõnastamisest. Aga sellest ma räägin hiljem lähemalt.
Kuna meie esitatud muudatusettepanekutest kuus ettepanekut puudutasid Kaitseliidu seaduse muutmist, mis oli üks osa sellest paketist, siis Kaitseliidu seaduse § 19 lõike 2 punkti 6 ja § 21 lõike 2 punkti 6 kohaselt peavad Kaitseliidu keskjuhatus ja Kaitseliidu vanematekogu andma arvamuse Kaitseliidu seaduse muutmise ettepanekute kohta. Seetõttu esitas riigikaitsekomisjoni esimees Enn Eesmaa Kaitseliitu puudutavad muudatusettepanekud arvamuse saamiseks Kaitseliidu ülemale. Kaitseliidu keskjuhatus ja vanematekogu andsidki eelnimetatud muudatusettepanekute kohta oma arvamused ja need on elektrooniliselt kättesaadavad dokumentide juures – ma käsitlen ka neid natuke hiljem.
Ma teeksin siin protokollilise märkuse algatajale. Nii 112 SE kui ka 417 SE juures oli algataja jätnud tegemata ühe olulise asja ehk [jätnud] küsimata Kaitseliidu vanematekogu ja keskjuhatuse arvamuse. Algataja peaks olema hoolikam ja selliseid vigu, mille me siin nüüd parandasime, mitte tegema.
Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist 2021. aasta 15. novembri ja 2022. aasta 10. ja 18. jaanuari ning 7. veebruari istungil. 2021. aasta 15. novembri riigikaitsekomisjoni istungil osalesid lisaks eelnõu algataja esindajatele kaasatud huvigruppide esindajana Eesti Linnade ja Valdade Liidu õigusnõunik Tiina Üksvärav ning Eesti Reservohvitseride Kogu juristide sektsiooni aseesimees Daimar Liiv. Istungil tõdeti, et Eesti Linnade ja Valdade Liidu esitatud tähelepanekud eelnõu kohta leiavad käsitlust Riigikantseleis ettevalmistamisel olevas valmisoleku seaduse eelnõus. Märgiks siia veel vahele, et teatud mõttes praegune eelnõu ongi vaheetapp edasiste sammude juures, mis puudutavad valmisoleku seadust, mis on ettevalmistamisel Riigikantseleis ja Vabariigi Valitsuses ning mis peaks meile siia menetlusse jõudma käesoleva aasta sügisel. Ehk selle seadusega on plaan veel rohkem koondada praegusi seadusi ühe mütsi alla ning ühendada siia, sellesse seadusse veel ka erakorralise seisukorra seadus ja hädaolukorra seadus. Et te mõistaksite seda konteksti, kus me praegu selle käsitlemise juures oleme.
2022. aasta 18. jaanuari istungil osales ka Kaitseliidu Peastaabi ülem kolonel Eero Rebo, ehk me saame sellega lugeda ka Kaitseliidu kaasatuks. Sellel komisjoni istungil osalesid algataja esindajatena veel Kaitseministeeriumi õigusosakonna juhataja Margit Gross, kaitsevalmiduse osakonna juhataja Marti Magnus ja Kaitseväe Peastaabi ülem brigaadikindral Enno Mõts. 2022. aasta 10. jaanuari istungil osalesid algataja esindajatena Kaitseministeeriumi õigusosakonna juhataja Margit Gross ja Kaitseväe juhataja asetäitja kindralmajor Vello-Veiko Palm. Ja 2022. aasta 7. veebruari istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensusega heaks eelnõu teise lugemise teksti muudatusettepanekute tervikloetelu ja eelnõu teise lugemise seletuskirja.
Nüüd ma käsitlengi muudatusettepanekuid lähemalt ja nende menetlemist komisjonis. Ma võtaksin need nii-öelda tähtsuse järjekorras, mis ma olen enda jaoks paika pannud. Kõige rohkem küsimusi ja poleemikat esimesel lugemisel nii suures saalis kui ka avalikkuses ja sotsiaalmeedias tekitas eraisikute seitsme päeva toiduvaru küsimus. Kuna me nägime selles probleemi, siis muudatusettepanek number 9, mille me neljakesi tegime, käsitleski seda küsimust. Ma loen teile selle ettepaneku, mis me tegime, veel korra ette. Me panime ette, et asendada määratlus "seitsmeks päevaks" määratlusega "kolmeks kuuks" ja lisada veel lauseosa "vajalik toit temale ja tema lähedastele" ning mõiste "seemnevili". See oli meie ettepanek sellel teemal.
Seda toetas ka Eesti Naisühenduste Ümarlaua seisukoht. Ma loen mõne olulisema osa ette. "Meile tekitab muret eelkõige eelnõuga loodav võimalus hakata riigikaitse vajadusteks kodudest võõrandama toiduaineid, jättes peredele alles vaid nädalase toiduvaru." Arvestades kriitikat, tegime komisjoniga tööd ja formuleerisime selle ümber meie muudatusettepanekuks number 10, mille ma loen teile ka ette. Ehk me jõudsime sinna, et võtame selle ajamääratluse üldse ära. Me põhimõtteliselt ei lähe eraisiku, füüsilise isiku toiduvaru kallale, sest saadavad kogused on väga väikesed ja need ei mõjuta mitte kuidagi riigikaitse kogutulemust ega elanikkonna varustamist toiduainetega. Nii nagu me neljakesi ka oma muudatusettepanekus põhjendasime, siis kohad, kust toiduaineid üldse on võimalik saada, on põllumajandusettevõtjatelt, hulgiettevõtjatelt ja jaekaubandusettevõtjatelt. See on kõik, kust tegelikult sellises koguses toiduaineid, et nad elanikkonna toitmisele mõju avaldaksid, on võimalik saada. Seepärast me formuleerisime selle ümber, lisasime sinna mõiste "füüsilise isikuga" ja jätsime seitsme päeva määratluse välja. Selleni me jõudsime kümnendas ettepanekus.
Nüüd, mis puudutab seemnevilja küsimust, siis seda me praegu siia ei lisanud. Ka algataja vaidles meile [selles küsimuses] lõpuni vastu. Naisühenduste seisukoht oli selline, ma loen selle ette: "Loogiline oleks, et seadus säilitaks maainimestele toimetulekuvõimalused kuni järgmise saagini, nagu see on olnud seni, st sundvõõrandada ei tohiks lisaks toiduainetele ka seemet, loomasööta jm hädavajalikku." Selle kohta ütleks niipalju, et komisjonis me seda küll nii põhjalikult ei käsitlenud, aga lihtsalt ajaloolise tõe huvides: vabadussõja ajal, 1919. aasta talvel me tegelikult võõrandasime nii seemnevilja kui ka söödavilja ehk kaera koos hobustega, kes rekvireeriti. Osalt sõime seemnevilja ka seetõttu, et kuna Saksa okupatsiooni lõpus Saksa okupatsiooni[väed] vedasid vilja Saksamaale ja punavägi okupeeris osa riigist, kus nad rakendasid röövmajandust, siis 1918. ja 1919. aasta talvel me sõime osa seemneviljast ära. See asendati hiljem niiviisi, et Ühendriikide abiga ja osalt ka teiste liitlaste käest ostes see viljavaru kompenseeriti ja kohalike omavalitsuste kaudu jagati inimestele tagasi, et nad saaksid 1919. aasta kevadel külvata. Nii see toimus. See toimus kõik kohalike omavalitsuste jõududega, kasutades tsaariaegseid seadusi.
Me ei saa teoreetiliselt välistada, et sellist olukorda meil tulevikus ei teki, aga selge on see, et sel juhul peab riik selle seemnevilja pärast kompenseerima, et oleks võimalik külvata, nagu seda ka 1919. aastal tehti. Mainin, et Kaitseressursside Ametil, kes praegu sellega tegeleb oma Tallinna keskkontoris ja Tartu büroos, ei oleks ka mingit praktilist võimekust tegelikult midagi sellist läbi viia. Maakaitseringkondade staapidel ei ole seda ammugi. Võib-olla üksikutel kohalikel omavalitsustel võiks teoreetiliselt olla, aga ma praegu kahtlen ka selles sügavalt. Sellist asja ei oleks lihtsalt praktiliselt võimalik praeguses kontekstis rakendada.
Nii. Nüüd lähen edasi järgmise muudatusettepanekute paketi juurde, mis sisaldas kuut muudatusettepanekut, mille me tegime Kaitseliidu seaduse kohta. Kaks neist puudutasid seda, et eelnõu algataja soovis osa Kaitseliidu ülesandeid riigikaitse ülesannete hulgast välja arvata. Muudatusettepanekute tegijad, meie, ei olnud sellega nõus, sest Kaitseliit on tervikuna riigikaitseline organisatsioon ja selle põhiülesanne on sõjaline riigikaitse, selle toetamine ja ta täidab olulist rolli ka laiapindses riigikaitses. Nii et siin ei ole võimalik Kaitseliidu osade ülesannete kohta lihtsalt öelda, et need ei ole riigikaitse ülesanded, sest Kaitseliit tervikuna on riigikaitseorganisatsioon. Seda käsitlust toetab ka Kaitseliidu vanematekogu seisukoht. Ma tsiteerin: "Ülesannete kategoriseerimine kätkeb endas ohtu nende liigitamiseks tähtsateks ja vähemtähtsateks ning võib mõjutada KaLS § 83’ga ettenähtud eelarvelist tasakaalu." Ehk see võib mõjutada Kaitseliidu rahastamist – kui ülesanne ei ole riigikaitseülesanne, siis sellise ülesande täitmiseks raha ei anta.
Samas, me pakkusime muudatusettepanekute tegijatena Kaitseliidule juurde neli ülesannet, mida Kaitseliit praegu tegelikkuses juba täidab. Ma loen need ülesanded ette, mida me pakkusime, mida Kaitseliit tegelikkuses praegu ka teeb. Kaitseliit teostab maakaitset. Maakaitsega on selline lugu, et maakaitseringkondade staapidesse ei ole Kaitseväel panustada, ta ei komandeeri sinna inimesi, see toimib praegu puhtalt Kaitseliidu najal. Ka maakaitseüksused on kõik Kaitseliidu-põhised. Kaitseväel on maaväe osas sisuliselt kaks brigaadi. Kaitseliidu üksused on praktiliselt kõik Kaitseliidu-põhised hetkel, see on see reaalsus, kus me praegu oleme. Loomulikult, maakaitse kõigi ülesannete täitmiseks, näiteks kas või Tallinna kaitsmiseks, ei ole piisav. Kaitseliit ei suudaks kõiki neid ülesandeid, mida maakaitse peaks tegema, täita. Aga nagu ma ütlesin, de facto on praegu nii, Kaitseliit tegeleb sellega ja Kaitsevägi sellega rahuajal ei tegele. Siis pakkusime veel, et ta organiseerib põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele vastupanu osutamist ja korraldab vastupanu riigi ajutiselt okupeeritud aladel, mida Kaitseliit ka teeks. Samamoodi, et ta toetab Kaitseväge sõjaaja üksuste formeerimise läbiviimisel, mida Kaitseliit de facto teeb, ning annab ja korraldab sõjalist väljaõpet, mida ta ka teeb.
Kaitseliidu keskjuhatuse seisukoht, võtan siit samuti tsitaadi – ma saan ka aru, miks Kaitseliidu keskjuhatuse seisukoht ei toetanud meie seisukohta – ja loen selle ette. "Kaitseliidul puudub pädevus täita täitevvõimule pandud ülesandeid. Eelkõige puudub Kaitseliidul pädevus täita riigi tuumikfunktsioone, mille hulka ilmselgelt kuulub riigi sõjalise kaitse teostamine ja sõjalise vastupanu osutamise korraldamine. Vabatahtlikkusel põhinevat organisatsiooni ei saa panna vastutama riigi tuumikfunktsioonide eest, kuna vabatahtlik liikmeskond ei ole püsiv struktuur. Küll aga saab sellele organisatsioonile panna ülesandeks liikmete organiseerimist, õpetamist ja nende osalemist riigikaitse jaoks oluliste ülesannete täitmisel." Ehk Kaitseliit ei ole täies mahus kogu maakaitset valmis enda peale võtma, kui hästi lihtsalt rääkida.
Edasi minnes, me jõudsimegi komisjonis kompromissini, et jätame kõik, mis puudutab Kaitseliidu seadust, praegu siit välja. Ehk tegelikult me valmisoleku seaduse [menetlemise] käigus või pärast seda, kas selles koosseisus või järgmises, peame nagunii selle teema juurde tagasi pöörduma, kui palju ja kes lõpuks maakaitset teeb ja kuhu me need ülesanded täpselt kirja paneme. On selge, et vahepealne jõukohase riigikaitse kontseptsioon praeguses julgeolekuolukorras ei tööta. Me peame seda parandama.
Nii. Siis oli paar küsimust, kus me algatajaga muudatusettepanekute suhtes konsensusele ei jõudnud. Need puudutasid demobilisatsiooni mõistet, mida me tahtsime täpsustada, et demobilisatsioon on mobilisatsioonile vastupidine mõiste ja me anname kõik selle, mis me oleme tsiviilsektorist võtnud, tsiviilsektorile tagasi, kui see on lõppenud. Praegu see formuleering ei läinud läbi. Teine muudatusettepanek, mille me neljakesi tegime ja mis ei läinud läbi, oli isikuandmete töötlemise küsimus. Me põhjendasime seda sellega, et mobilisatsiooni keskregistril ja tsiviiltoetuse registril ei ole liigseid andmeid vaja, nad ei suuda neid ka töödelda, nad ei ole päris julgeolekuasutus. Selleks, et neid sundkoormisi teha, neil ei ole vaja midagi üleliigset teha ja nad ka ei suuda seda tegelikult teha. Aga see jäi praegu arvestamata.
Oli mitmeid ettepanekuid, mis puudutasid selle eelnõu vormilisi külgi ja teatud vormilisi parandusi, mis kõik võeti arvesse. Vaidlused, ütleksin niiviisi, olid elavad, aga me töötasime selles suunas, et leida algatajaga koos lahendused, kompromissid ja konsensuse ka nendes küsimustes, kus meil ei ole veel ühist meelt ja kus on vaja edasi töötada. Me fikseerisime need ja nendega läheme ka edasi. Siis muidugi keeletoimetaja ja algataja esindajatega kooskõlastatult tegi riigikaitsekomisjon eelnõus ka mitmeid keelelisi ja tehnilisi täpsustusi. Eelnõu teksti viidud keelelised ja tehnilised täpsustused ning juhtivkomisjoni arvestatud muudatused on alla joonitud.
Nüüd menetluslikud otsused ja ettepanekud. Oma käesoleva aasta 18. jaanuari istungil otsustas riigikaitsekomisjon konsensusega esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 9. veebruariks. Riigikogu juhatuse ettepanekul tõsteti arutelu tänaseks. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon käesoleva aasta 18. jaanuari istungil konsensusega teha Riigikogule ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Tänan!
