Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Auväärt Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Tõepoolest, kriisis on, nagu te õigesti ütlete, palju teadmatust. Enamasti tehakse vigu, aga tahan öelda, et teiselt poolt tehakse ka õigeid otsuseid. Eks on need kaks aastat näidanud ju mõlemat.
Tahtsite teada selle kohta, milline on minu hinnang Eesti senisele toimetulekule COVID-19 kriisiga, ja tõite siin välja, et piirangute ja muude meetmete puhul on alati toetajaid ja vastaseid. No seda me näeme ka praegu ju märkimisväärselt kenasti, et täpselt nii on. Kui rääkida COVID-19 pandeemiast, siis see on tõesti oma ulatuse ja ajalise kestuse poolest olnud lähiajaloo suurimaks väljakutseks praktiliselt kõikidele maailma riikidele, mõjutades seejuures lisaks tervishoiuvaldkonnale märkimisväärselt ka teisi sektoreid, teisi valdkondi. Pandeemia pidurdamisel on oluline roll õigeaegsete ja piisavate meetmete kehtestamisel. Loomulikult sellest ajast, kui see on võimalik olnud, on märkimisväärselt oluline olnud vaktsineerimine. Nii eelmine kui ka tänane valitsus on siin väga palju pingutanud. Loomulikult kõik parlamendierakonnad on andnud oma panuse ühel või teisel moel, samuti haiglad, tervishoiutöötajad, ettevõtjad, meedia, kõik kohalikud omavalitsused ja veel väga paljud teised osapooled.
Me ei ole tegelikult sellest pandeemiast veel lõpuni väljas, nii et öelda, mis on lõplik hinnang, on natuke vara. Kui vaatame üle peamised näitajad – on see suremus, on see haiglate koormus või teiselt poolt vaadates ka ettevõtjate seis ja majandusseis –, siis võib öelda, et me oleme tegelikult selle pandeemiaga üldjoontes toime tulnud. Euroopa Liidus konkreetselt on hea näide: Eesti on oma COVID-i aegse suremuse poolest viimase kolmandiku sees. Napilt küll, aga siiski. Meist tagapool on eeskätt Põhjamaad, on veel mõned Euroopa Liidu riigid. Meist märkimisväärselt kõrgem suremus on enamikus teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, sealhulgas näiteks ka teistes Baltimaades. Aga loomulikult iga surm selle inimese enda ja tema lähedaste jaoks on traagika. Kõik vaktsiiniga välditavad surmad on eriline kurvastuse allikas selles vaates, et me teame, et õigeaegne vaktsineerimine on päästnud palju elusid, oleks võinud päästa veel rohkem, kui meil oleks hõlmatus selle võrra kõrgem.
Ettevõtete ja majanduse seisukohalt võib öelda, et Eesti on olnud üks leebemate piirangutega riike Euroopas ja kogu maailmas. Meil ei ole kunagi olnud komandanditunde, meil pole olnud selliseid lausvaktsineerimise kohustusi ega muid selliseid väga jõulisi sekkumisi, näiteks [sisenemist] inimeste erapindadel toimuvatele üritustele, mis puudutab kodusid, leibkondi. Oleme seda näinud mitmel pool nii Euroopas kui ka väljaspool Euroopat. Ma arvan, et see on kokkuvõttes olnud õige tee. Me oleme palju usaldanud inimesi endid, andnud neile võimaluse terviseteadlikult käituda. Loomulikult oleme taganud nende reeglite järelevalve, mis on olulised just viiruse leviku tõkestamiseks, näiteks see, et nakkushaiged jäävad koju, avalikes siseruumides kantakse maske, ja oleme pidanud kinni kõigist muudest sellistest COVID‑i tõendi kontrollidest ja reeglitest, mis on olnud oma ajahetkel vajalikud.
Vaktsineerimise poolest võib öelda, et Eesti oli üks esimesi maailma riikidest, kes alustas vaktsineerimist. Meil on olnud õnn või võib öelda, töö tulemus olla heas klubis ehk Euroopa Liidus. Kui me oleks olnud väljaspool Euroopa Liitu, siis ma kujutan ette, mis oleks olnud see ajaraam, millal vaktsiinid oleks jõudnud ühe väikse riigini. Aga kuna me oleme Euroopa Liidu liikmesmaa, siis saime võrdsetel alustel teistega teatud vaktsiine rohkem ja teatud vaktsiine vähem, sõltuvalt sellest, mida ja kui palju keegi tellis, aga põhimõtteliselt osaluse ühishangetes. Tänaseks on meil esmase kuuriga hõlmatud umbes 63% elanikkonnast. Siin tuleb arvestada, et alla viieaastaseid lapsi ei vaktsineeritagi, nii et täiskasvanute arvestus on umbes kolmveerandi peal ja üle 60‑aastastest elanikest on tänaseks vaktsineerimiskuuri lõpetanud ligi 78%. Võiks olla mõlemad numbrid või kõik need numbrid kümmekond protsenti kõrgemad, siis me oleksime Euroopa Liidu keskmisel tasandil, täna me oleme tõesti sealt maas.
Mõistagi on olnud momente, mida tagantjärele vaadates võinuks teha teisiti. Näiteks kõikvõimalikud vaktsiinilepingud, mille kohta tagantjärele tarkusena teame, mis saab müügiloa ja mis ei saa müügiluba, samuti tervishoiuvaldkonnas piirangute leevendamise otsuste tegemine. Kui me teame, millal murdepunkt tuleb, kas üles- või allapoole, siis tagantjärele on loomulikult neid lihtsam hinnata. Aga võib öelda, et kõige suuremad ja märgilisemad otsused on minu arvates läinud õiges suunas: nii ühishangetes osalemine vaktsineerimise vaates, pigem selliste leebete piirangute valikud ning mitte väga jäik ja karm ühiskonnakorraldus. Nii et selliseid detaile ja väikseid üksikotsuseid ühekaupa võttes loomulikult saab kritiseerida ja peabki kritiseerima, aga ma arvan, et põhijoontes me oleme adekvaatselt reageerinud.
Ma juba korra viitasin, et siin ei ole tegelikult küsimus mitte selles, mida teeb valitsus, vaid selles, mida teeb ühiskond. Ehk inimesed on olnud valdavalt vastutustundlikud, mõistlikud, teadlikud. Need asjad käivad käsikäes. Kui valitsus inimeste hinnangul üle reageerib, siis tekib protest ja vastumeelsus. Seni kuni nähakse seda ühise ettevõtmise ja väljakutsena, on ka ühine pingutamine lihtsam. Ja siin on kindlasti olnud COVID-19 teadusnõukoda ja Terviseamet ja tervisevaldkonna spetsialistid üliolulisel kohal. Tegemist pole olnud pelgalt poliitikute veetud kriisilahendusega, vaid teadusnõukoja, nüüd võib öelda juba kahe erineva koosseisu ekspertiisi kaasamisega. Ja loomulikult oleme õppinud päris palju ka teistelt riikidelt. Ise olen aktiivses suhtluses pidevalt nii Balti riikide ja Põhjamaa kolleegidega kui ka laiemalt teiste Euroopa Liidu ministritega, samuti väljastpoolt Euroopa Liitu, et nii teiste õigesti kui ka valesti tehtud otsustest maksimaalselt õppida.
Küsisite plaani kohta. Avalikkuses on pikalt olnud plaani ootus: vaktsineerimiskava, kriisiplaan, väljumisstrateegia ja muu taoline. [Küsisite] ka selle kohta, millal see tuleb ja miks teie hinnangul liiga palju reageeritakse avalikule arvamusele ja nakatumisnäitajatele jooksvalt. Me oleme teinud päris mitu plaani selle kriisi jooksul. Reeglina need plaanid on oma ajahetkes olnud adekvaatsed. Me tegime ka esimese kriisi järgselt kohe sellise tervishoiusüsteemi plaani kriisi ületamiseks. Oleme tõesti teinud vaktsineerimisplaani, mitu rakenduskava sellele. Nüüd seda uuendatakse. Samuti, nagu õigesti viitasite, on koostatud valge raamat, seda on ka parlamendisaalis käsitletud. Aga võib öelda, et see kriis on olnud märkimisväärselt dünaamiline ja viirusetüvede muutumine on pidevalt muutnud ka kriisi reegleid. Kas või lihtne näide karantiini kestuse kohta: alguses oli kaks nädalat, täna me räägime lähikontaktsete puhul seitsmest päevast, teatud juhtudel veelgi vähemast [ajast].
Vaktsiinide tulek on muutnud märkimisväärselt asja ja erinevad viirusetüved on, nagu öeldud, olnud erinevate omadustega, mis kõik on eeldanud taas [plaanide] kohandamist. Sellist kuldteed, mis on lahendamise plaan, mina ei ole näinud ühegi Euroopa Liidu riigi puhul, pean ausalt ütlema. Ka väga edukad riigid, näiteks Taani, keda ma loen väga edukaks riigiks, on teinud ju täiesti kardinaalseid, seinast seina otsuseid. Seal oli vahepeal ühiskond täielikult avatud, sügisel mindi jälle piirangute teed, kui tuli omikrontüvega kaasnev laine, ja nüüd on taas kõik täielikult avatud. Ühtegi neist otsustest pole olnud otseselt kuskil plaanis, et teeme edasi-tagasi, vaid olukord on seda dikteerinud – uute tüvede tulek, uued viiruslaine tõusud.
Loomulikult me oleme püüdnud seda tööd maksimaalselt koordineerida Balti riikides, nagu mäletate, olid kunagi meil siin Balti mullid ja muu taoline. Ka Euroopa Liidu tasandil oleme koordineerinud, kuna väga paljud reeglid puudutavad ju kõiki liikmesriike, on need reisipiirangud, on need arusaamad näiteks selle kohta, kui kaua kehtib vaktsiinitõend, läbipõdemise tõend või negatiivse testi tõend ja nii edasi, et inimestel oleks mõnevõrra lihtsam. See ei ole alati õnnestunud, on aus vastus. Ka täna tegelikult tihtipeale need reeglid on riigiti erinevad. Aga jah, siseriiklikult plaanid on olnud kõik suhteliselt lühiajalise kestusega. Võib öelda, et juba mõne kuu pärast võib vaadata, et plaani tuleks kardinaalselt ringi teha või vähemasti märkimisväärselt kohandada. Näiteks vaktsineerimise rakenduskavaga me seda nüüd teemegi, uuendame seda vähemalt igas kvartalis, kui mitte tihedaminigi.
Kriis on ka näidanud, kui keeruline on kommunikatsioon kiiresti muutuvas olukorras. Kui inimestele räägitakse pikalt üht juttu ja siis tuleb öelda ausalt, et olukord on muutunud. Näiteks vaktsiini efektiivsus nakatumise vähendamiseks ei ole enam 95%, vaid on mõnikümmend protsenti vähem, ja haiglaravikoormus on jätkuvalt märkimisväärne – see paratamatult tekitab teatud muret või esmast reaktsiooni, et mis juhtus, kas vahepeal on valeinfot esitatud. Tegelikult on aus vastus see, et kuna meil on tegemist täna juba Eesti mõttes viienda domineeriva tüvega ja vaktsiinid on samuti erinevad, siis ka need numbrid pidevalt ajas muutuvad. Tuleb kogu aeg selgitada, et teadus ongi pidevalt muutuv ja ka parim teadmine muutub.
Küsisite ka kolmanda laine kohta, ehk oleme läbi tulnud välditavate kaotustega, ja milline on plaan neljandaks laineks. No tegelikult see hetkel juba käib, võib öelda, et on lõpusirgel, loodetavasti. Küsiti, milliseid ettevalmistusi tehakse, millised kulud on eelarves ette nähtud ja milliseid seadusemuudatusi nähakse ette. Võib öelda, et neljanda laine vaates kõigi eelduste kohaselt me oleme praegu nakatumise tipus. Mitte ainult Eesti puhul me ei näe seda, vaid ka mitmel pool mujal: Lätis, Leedus, Tšehhis, Austrias, Sloveenias. Meie piirkonna riikidesse tuli omikrontüvi mõnevõrra teises ajateljes, see algas pigem lääne poolt, Põhjamaade poolt ja on nüüd kandunud ida suunas. Ehk et see langustrend, mida oleme Euroopas ja Euroopa Liidus näinud juba mõnda aega, on nüüd jõudnud ka Eestisse.
Kindlasti on siin oma mõju ka meetmetel ja inimeste vastutustundlikul käitumisel, aga väga palju oleneb ka sellisest üldisest viiruse leviku loogikast ja erinevate lainete loogikast, mida oskavad Terviseamet ja epidemioloogid täpsemalt selgitada. Nii et selles laines on olnud mõnevõrra kergem haiglate koormus, samal ajal tervishoiusüsteemi koormus tervikuna on jätkuvalt kõrge, on ta siis saatekirjade väljastamine, haiguslehtede väljastamine või kergemate sümptomitega inimeste kodus nõustamine ja ravi, mida on pidanud väga paljud perearstid-pereõed tegema. Haiglate vaates on üks probleem olnud tõesti viiruse üldine väga aktiivne levik ühiskonnas, mis on tähendanud väga paljude [haigla]töötajate töölt kõrvale jäämist, mistõttu on kohati ka need meetmed ja sammud, mida oleme valitsuses teinud, tavapärasest erinevad olnud. Näiteks lähikontaktsete eneseisolatsiooni lühendasime teatavasti kümnelt päevalt seitsmele. Arutelu all oli isegi viis päeva. Oleme teinud erandi tervishoiuasutustele, et need COVID-positiivsed inimesed, kellel sümptomeid pole ja ka palavikku pole viimase 24 tunni jooksul olnud, võivad tööle naasta. Aga on ka mingid reeglid, mis kehtivad iga tüve korral, näiteks maski kandmine, distantsi hoidmine, testimine sümptomite korral, on ta kiirtest või PCR-test. Loomulikult haiglakoormuse [vähendamise] ning elu ja tervise [hoidmise] seisukohalt on vaktsineerimine olnud eelmisel, 2021. aastal – ja on ka 2022. aastal – peamine meede, kuidas see kriis ületada. Igaüks saab seda teha. Olen seisnud kahes valitsuses selle eest, et vaktsiinid oleks kõigile tasuta kodu lähedal kättesaadavad.
Seadusemuudatustest oleme tegelikult teiega eraldi rääkinud. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust on plaan muuta. Enamiku fraktsioonidega on kohtutud, viimased kohtumised on veel tulemas, enne kui see ettepanek parlament jõuab. Sellest võime rääkida küsimuste voorus pikemalt, kui on huvi.
Küsisite ka kohalike omavalitsuste kaasamise kohta, koolide ja tervishoiuasutuste kohta. Loomulikult on tervishoidu alati olnud kaasatud põhja ja lõuna meditsiinistaap, perearstidega korraldatakse regulaarseid kohtumisi, tegelikult ka ettevõtjatega. Eesmärk on olnud hoida haridusvaldkond nii avatuna kui võimalik, näiteks kiirtestide toel, samuti vaktsineerimise ja tõhustusdooside abil. Kogu selles kriisis on olnud Sotsiaalministeeriumi valitsemisalal peamine koormus nii tervise- kui ka sotsiaalpoole peal haigekassal, Terviseametil ja Sotsiaalkindlustusametil. Haridusvaldkonnas on eeskätt HTM olnud selle vedajaks ning loomulikult teinud tihedat koostööd meie ministeeriumi ja Terviseametiga. Kohalikke omavalitsusi oleme kaasanud näiteks vaktsineerimise korraldamisse. Neil on suur roll kommunikatsioonis, ettevõtjatega suhtlemisel ja ürituste korraldamisel, ning teatud roll ka mitmesuguste meetmete kehtestamisel, mis on eeskätt soovitusliku iseloomuga. Näiteks ürituste ärajätmise või toimumise otsuse tegemine on tihtipeale omavalitsuste pädevuses.
Tõhustusdoosi eesmärkide kohta küsiti: millist hõlmatuse eesmärki me sel aastal püüame? Selleks aastaks oleme seadnud nii COVID-19 [vastu] vaktsineerimise tegevuskavas kui ka haigekassa tulemuskaardis sihi, et aasta lõpuks oleks üle 12‑aastaste elanike hulgas esmase kuuriga hõlmatus 80%. Vahe-eesmärkidena soovime, et märtsi lõpuks oleks üle 60‑aastaste hulgas [vaktsineeritute määr] 80%. Üle 18‑aastaste hulgas võiks tõhustusdoosiga hõlmatus olla selle kvartali lõpuks vähemalt pool ühiskonnast ja üle 60‑aastaste vanuserühmas 60%. Hetkel me oleme eakate puhul kuskil 54% juures. Me näeme, et eakate tõhustusdoosidega kaitstus on suurem, mis on eeskätt perearstide ja pereõdede hea töö ja kindlasti ka nende [eakate] inimeste terviseteadlik valik. Vaktsiini kaitse ajas väheneb, eriti võib see väheneda eakamatel inimestel, kes on niigi kõrgema riski rühmas.
Me muidugi jätkame personaalselt vaktsineerima kutsumist, SMS‑teavituste saatmist ning perearstide, kohalike omavalitsuste ja piirkondade koordinaatorite tööd. Hooldekodude puhul on väga palju tööd võtnud Sotsiaalkindlustusamet enda peale, et vaktsineerimisega hõlmatust kasvatada, anda soovitusi-juhendeid haigekassa abil, et seal oleks pidevalt nii hooldajate kui ka elanike seas hõlmatus võimalikult suur. Võib öelda, et täna ta seda tegelikult ka on, objektiivselt. Ehk see koormus, mis kunagi tuli tervisesüsteemi läbi hooldekodude, täna on märkimisväärselt väiksem just tänu vaktsineerimisele.
Haiglate koormusest räägiti ka ja ühiskonna avatuna hoidmisest, et kriisis jääb tervishoiusüsteemi kanda suur koormus. Ühest küljest ma olen sellega nõus, tervisevaldkond on loomulikult peamine koormuse kandja. Aga me oleme haiglaid ka märkimisväärselt toetanud, 540 miljoni euroga eelmise valitsuse puhul laiemalt tervishoiusüsteemile. COVID-19 kriisis on kokku eraldatud täiendavalt sadu miljoneid eurosid isolatsioonipalatiteks, isikukaitsevahenditeks, testimiseks, vaktsineerimiseks, tervishoiutöötajate lisatasudeks, haiglate töö ümberkorraldamiseks ja paljuks muuks. See on olnud ainuõige, ma arvan, et tervisevaldkonnas ei ole pidanud tõstma raha ühelt ravirealt teise ravirea peale, vaid COVID-19 ravi on alati saanud lisaressurssi nii Eesti kui ka Euroopa Liidu vahenditest. Ja samas, meie haiglaravikoormus tegelikult võrreldes teiste Balti riikidega on olnud pea kogu kriisi ajal väiksem, on ka praegu. Kui me räägime näiteks [ühiskonna] avamisest, siis Leedu tegi oma otsuse COVID‑i tõendi nõudmine lõpetada ligi kaks korda suurema haiglaravi koormuse pealt, kui Eestis täna on. Läti neid otsuseid veel vaeb.
Neljandast lainest väljumisest me täna räägime. Loodame siiski, et see laine on hetkel lõpusirgel ja lähitulevikus me tuleme sellest välja. Jälgime loomulikult tähelepanelikult nii haiglate koormust kui ka ühiskonna üldist tervist ja toimimist ning järk-järgult me nendest piirangutest ja reeglitest üheskoos väljume. Aitäh!