Tere hommikust, head kolleegid! Saame alustada oma neljapäevast istungit Riigikogu VI istungjärgu 10. töönädalal. Kõigepealt on saadikutel võimalik üle anda arupärimisi ja eelnõusid. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Nagu me kõik teame, kohalikud valimised on lõppenud. Ja nüüd me kuuleme rindeteateid, kuidas ühes või teises kohalikus omavalitsuses järgemööda kinnitatakse uute valitud juhtide palkasid. Ja küsimus ei ole mitte selles, mis on need numbrid, vaid sõnumis, mis kohalikele inimestele ja valijatele antakse: kõige esimene asi, millega valitud uued juhid tegelema hakkavad, on iseenda palga määramine, justkui see oleks kõige olulisem kohaliku omavalitsuse küsimus. See ei suurenda sugugi usaldust kohalike omavalitsuste tegevuse vastu.

Et seda vältida, algatab Isamaa fraktsioon kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse, millega me soovime sätestada, et tulevikus vallavanematele ja linnapeadele ning palgalistele linnavalitsuse liikmetele määrab palgad ja hüvitised volikogu eelmine koosseis. Seega volikogu järgmisele koosseisule määratakse kehtivad palgad ja ka volikogu juhtidele: volikogu esimeestele ja aseesimeestele. Nii on ka meil Riigikogus, et eelmine koosseis saab määrata palgad järgmisele. Arvame, et see on igati mõistlik ja väldib taolist olukorda, mis praegu tekkinud on. Aitäh!

Urmas Reinsalu, palun!

Eesti on energiakriisis, Eesti inimesed on toimetulekukriisis. Valitsus otsustas juba oktoobrikuus, et hakatakse maksma küll väikese, aga osalise hüvitisena vähekindlustatud inimestele energiakandjate hinna tõusust tulenevat kompensatsiooni. Möödunud on kuud ja tehtud ei ole mitte kirbusittagi. Omavalitsused, sealhulgas Tallinna linn, on öelnud, et andke andeks, riigilt, ülevalt ei ole tulnud ühtegi lahendust väljatöötamiseks ja meie seda raha välja ei maksa. Tallinna linna kodulehel on, et alles 15. jaanuarist hakkame inimeste taotlusi vastu võtma. Eile teatas ajakirjandus, et inimestele hakkavad omavalitsused jagama selleks, et inimesed elaksid jõulude, pühade ajad üle, toidupakke, sest, andke andeks, valitsus ei suuda korraldada vähekindlustatud inimestele toetuse maksmist. Ma arvan, et see on jõhker ja häbiväärne.

Seetõttu me esitame rea parlamendiliikmete poolt Isamaa fraktsioonist arupärimise proua peaministrile. Millest on tingitud ja kes vastutab selle korralageduse eest, et vähekindlustatud pered jõulude ajal seda hüvitist ei saa, [selle eest], et pühade aeg tuleb selline, et välja ei maksta mitte pennigi? Kes selle eest vastutab? Miks see korralagedus selline on? Ja teiseks, kui ei ole asi korraldatud, las siis omavalitsused maksavad välja inimestele need toetused ja küll pärast arveldatakse. Kui kellelegi on valesti makstud, eks see on omavalitsuse riisiko, kui on makstud. Miks niisugust süsteemi ei ole korraldatud? Või tagurpidi: kui omavalitsused ei taha seda teha, siis ka see on [küsimus], miks nad oma inimesi ei taha abistada. See on ju ajakriitiline.

Me palume, kuna olukord on nii erakorraline, et proua peaminister erakorraliselt tuleks siia järgmisel töönädalal, 13. detsembril ja annaks ühiskonnale, omavalitsustele ja ennekõike nendele inimestele vastused, kuidas me saame selle asja ladusamalt korraldada. Aitäh teile!

Nii, olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Nüüd saame läbi viia kohaloleku kontrolli.

Meil on puldis tehniline tõrge, kohaloleku kontrolli ei saa praegu teha. Ikka ei tööta? Nüüd hakkas tööle. Teeme uuesti kohaloleku kontrolli, palun! Topelt ei kärise.

Topelthääletamisest rohkem inimesi juurde ei tulnud. 62 saadikut registreeris ennast kohale.

Meil on täna päevakorras üks päevakorrapunkt. Selleks on kultuurikomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kõrghariduse roll, kvaliteet ja rahastamise alused" arutelu. Arutelul on neli ettekannet. Kõigepealt võtab sõna kultuurikomisjoni esimees Aadu Must, siis on haridus- ja teadusminister Liina Kersna, sellele järgneb ettekanne Rektorite Nõukogu juhatuse liikmelt professor Toomas Asserilt ning lõpuks räägib Riigikogu liige, Riigikogu kõrghariduse toetusrühma esimees Margit Sutrop.

Ma natukene veel kulutan teie aega, et rääkida sellest, kellele ja kui pikalt sõna antakse. Aadu Musta ettekanne on 15 minutit, millele järgnevad küsimused ja vastused 20 minutit. Liina Kersna ettekanne on samuti 15 minutit ja küsimusteks-vastusteks on aega 20 minutit. Samasugune ajajaotus on Toomas Asseril: kõigepealt 15 minutit ettekanne ja siis 20 minutit küsimused-vastused. Ja täpselt samamoodi on Margit Sutropil. Igal Riigikogu liikmel on igale ettekandjale võimalik esitada kuni kaks küsimust ja pärast ettekandeid on läbirääkimised. Kui ettekanded, küsimused-vastused ja sõnavõtud on lõppenud, siis Riigikogu mingit otsust vastu ei võta.

Aga läheme siis ettekannete juurde ja palun siia pulti Aadu Musta. Oi-oi, enne on meil protseduuriline. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Aga kuidas on enda arvamuse formuleerimisega ehk kõnedega? Kas [sõna võivad võtta] ainult fraktsioonide esindajad?

Tuleb välja, et ma ei olnud piisavalt põhjalik. Kõnedega on niimoodi, et sõnavõtuga võivad esineda kõik Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad.  Euroopa Liidu asjade komisjoni palvel ... Vabandust! Siin ei ole Euroopa Liidu asjade komisjon. Kultuurikomisjoni palvel teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esinevad fraktsioonide esindajad. Saame minna. Palun, Aadu!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Austatud rektorid ja lugupeetud muud külalised! Mul on suur au avada olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu teemal "Kõrghariduse roll, kvaliteet ja rahastamise alused". Minu kui kultuurikomisjoni esimehe ülesanne eks on teema sissejuhatamine ning seniste komisjonis toimunud teemakohaste kohtumiste ja arutelude tutvustamine. Nii et ärge pange pahaks, kui ma ei hakka rääkima ühe või teise erakonna konstruktiivsetest seisukohtadest. Kuulutati ju ka välja, et lõpuks tulevad sõnavõtud või kõned. Ja loomulikult süvenevad teemadesse ka järgmised esinejad, kellega koostöö põhjal me oleme tegelikult selle tänase kava suures osas koostanud.

Kui kõigepealt öelda paar sõna kõrghariduse rolli, kvaliteedi ja rahastamise teema [arutelust] parlamendis ja meedias, siis kõik te teate, et sellest on räägitud mitte aastaid, vaid aastakümneid. Tõsi, erinevas kontekstis – maailm muutub, käsitlused samuti. Ma ei taha peatuda pikalt ajaloolis-nostalgilisel poolel, kuigi mulle see on hingelähedane, aga see ei ole täna teema. Me kõik oleme kuulnud sellest, et hariduse roll ja haritud rahva roll Eesti riikluse tekkeloos oli ülimalt oluline. Öeldakse lausa, et haritud rahvas on läbi aastakümnete olnud riikliku iseseisvuse garant ja alustugi.

Ühe killu ma pean siiski ütlema. 1917, kui baltisakslased kuulutasid Poskale, et te ei saa oma riigiga hakkama, teil ei ole isegi haritud inimesi, selgus, et eestlaste hulgas oli haritud inimesi väga palju, aga nad tuli suurest ja laiast maailmast koju kutsuda.

Nüüd midagi positiivset, enne kui kriitilisi noote mainida. Üht-teist positiivset on ka uuemas ajas. Ma mäletan, et ma isiklikult olen hirmsasti rõõmustanud Riigikogus viimastel aastatel selle üle, et kui veel kümmekond aastat tagasi käis jube teki ära tõmbamine üksteise pealt – üks valdkond arvas, et teisel läheb liiga hästi, alates üldhariduskoolist, kus mõnda ainet õpetatavat liiga palju, teist vähe, ja lõpetades ülikoolidega –, siis praegu on tohutult sümpaatne näha, et ülikoolid on ühtne rinne ja võitlevad, töötavad selle nimel, et meie kõrgharidus läheks ülesmäge ja mitte teisipidi.

Aga loomulikult on ka Riigikogus, meediast rääkimata, olnud päris palju juttu negatiivsetest arengutest, sellest, mida me ei taha. Ja üks või teine või kolmas komisjon on vahel toonitanud seda, et haridussüsteem ei anna piisavalt spetsialiste ühe või teise valdkonna [vajaduste] täitmiseks. Kõik me oleme siin kuulnud, kuidas tööjõuturul ei jätku arste – ei jätku või lähevad nad mujale – ja õpetajaid ei jätku ja tehnikaspetsialiste ei jätku. Need kõik, rääkimata kultuurist ja kõigist teistest valdkondadest, on meile tuttavad aspektid. Ja kõige huvitavam on see, et on kohati olnud ka selliseid nostalgilisi unistusi sellest, et äkki peaks taastama nõukogudeaegse sunnismaisuse, vabandust, riikliku suunamise või midagi muud sellist. Õnneks need tendentsid on siiski vähemalt asjaga kursis olevate inimeste hulgas ammu juba hääbunud.

Mida veel? Kui positiivsete ja negatiivsete kildude kõrval rääkida sellest, mis on ka oluline, siis Riigikogus, me mäletame, on läbi aastakümnete püütud kõrghariduse edendamise nime all kõrghariduse vahendite abil teha ka igasuguseid muid asju, alates kasvõi, no mis mulle kõigepealt meelde tuleb, regionaalpoliitikast. Tuleb teha palju-palju-palju ülikoole Eesti keskustesse, aga mitte regionaalpoliitika rahadega, vaid las kõrgharidus maksab need kolledžid kinni ja peab neid üleval. 

Tegelikult minu ettekande või sissejuhatuse põhiülesanne on rääkida sellest, kuidas see teema olulise tähtsusega riikliku  küsimusena üldse siia Riigikokku esitati, kuidas see kujunes. Nii või teisiti tuleb kõigepealt rääkida koostööst partneritega. Käesoleva teema puhul on kõige tihedama koostöö partneriks loomulikult olnud Haridus- ja Teadusministeerium. Ikka seadusandja ja täitevvõim peavad ühte jalga käima, muidu tuleb täielik Komorra.

Ma ei pea sellest pikalt rääkima, sellepärast et nagu juba öeldud, pärast mind tuleb kõnetooli proua minister ja räägib need asjad hoopis tõsisemalt ja just Haridus- ja Teadusministeeriumi aspektist üle. Siiski on oluline öelda, et see tänase OTRK‑ni viinud koostöö algas meil või töö algas meil 2020. aastal, kui kultuurikomisjon pöördus ministeeriumi poole ja palus täpsemat tegevuskava. Meil ei ole mõtet rööpaid seada, kui ei tea, kuhu rong parajasti teel on. Tol ajal kultuurikomisjon väljendas muide ka ühte soovi, käis läbi üks konkreetne arv, mis kajastab tollase kultuurikomisjoni seisukohti: seati sihiks suurendada kõrghariduse rahastamist kuni 1,5%‑ni SKT-st. Hiljem me nii konkreetsed paraku olnud ei ole. Samuti seletati ära, et rahastusmudel peab säilitama ülikoolide autonoomia, tagama vahendid riiklikult prioriteetsete eesmärkide, õpetajakoolituse, rahvusteaduste ja meditsiini arendamise ja muudegi eesmärkide saavutamiseks.

Tol korral oli juttu ka sellest, et kõrghariduse kvaliteedi hoidmiseks, tõstmiseks, rahastuse jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb ümber korraldada kogu senine kõrghariduse rahastamise süsteem, kaasa arvatud stipendiumide ja toetuste maksmine ja kõik muu.

Loomulikult räägiti sellest, et tuleb tagada oluliste ja defitsiidi käes vaevlevate valdkondade spetsialistide koolitamine. On mainitud ka seda, et võib-olla tuleb – suunamisest jumala eest juttu ei ole olnud –, aga võib-olla tuleb välja töötada vastavad stipendiumide süsteemid. Ja veel oli tollases kirjavahetuses juttu sellest, et tuleb leida meetmed, et suurendada ülikooli lõpetanute vastutust selles osas, et nad õpitud erialal ikka tööle ka asuksid, mitte ei läheks väljaõpetatud koolmeister kuhugi eksootilisse riiki põllumajandustöödele.

Juttu oli veel tööjõu prognoosidest, doktoriõppe arendamisest ja tookord me palusime, et hiljemalt 30. septembriks 2020 ministeerium esitaks omapoolse arusaamise asjast. Ja tõepoolest, oleme saanud ka kirja, kus olid päris normaalsed ja toredalt sisukad vastused kõrghariduse õppe kvaliteedi, kättesaadavuse ja rahastamise teemal.

Ma jätan siin kogu vahepealse koostöö Haridus- ja Teadusministeeriumiga vahele juba mainitud põhjusel, aga viimased materjalid oleme saanud oma lauale tänavu novembris, kus oli hea ülevaade tasulisest ja tasuta õppest ja nende võimalustest, sealhulgas konkreetselt, mis võiks olla haridussüsteemis tasuline, mis tasuta ja nii edasi.

Nüüd, üks verstapost, mida vähemalt kõik siinolijatest märkasid, oli see, et 2020. aastal saadeti Riigikogule kollektiivne pöördumine tol hetkel veel küll teadus- ja arendustegevuse ja kõrghariduse teemadel. See oli selles mõttes üllatav, et ülikoolide rahvas on läbi aastakümnete olnud üsna tagasihoidlik, akadeemiliselt soliidne ja ei ole käinud lippude ja lauludega midagi nõudmas. Aga tookord tõepoolest selline pöördumine tuli – teemaks kõrghariduse ja teadus- ja arendustegevuse rahastamise korrastamine. Seal oli mitmeid põnevaid punkte, konkreetsetest arvudest näiteks akadeemilise töötaja töötasu alammäär ja töötingimused. Mainiti, et palk ei tohi olla väiksem kui kolmekordne töötasu alammäär.

Ja tol korral, märtsis 2020 kultuurikomisjon esimest korda deklareeris, et me peame väga oluliseks korrastada kõrghariduse ja teadus-arendustegevuse rahastamist ning soovime sel teemal algatada arutelu OTRK-na käimasoleval kevadistungil. Paraku tuli teaduse rahastamise väga positiivne otsus enne ja sellisel kujul seda suurt OTRK-d ei tulnud.

Hästi põnevad ja sisukad koostööpartnerid loomulikult on akadeemiliste ülikoolide rektorid. Nendega on olnud mitmes formaadis erinevaid kohtumisi, aga kultuurikomisjon kohtus nendega 4. mail 2021, kus oli kogu Rektorite Nõukogu kohal. Ja jälle püüdmata rektor Toomas Asseri eest mõnda sõna ära võtta, ütlen seda, et teemade ring oli sügav ja sisukas. Meid erutasid, meilt käisid läbi [kõik need] põhiideed. Praegune rahastusmudel halvendab kõrgharidusele juurdepääsu, vaja on välja töötada täiesti uus palgamudel. Õppejõudude palgad on hullemini sassis kui õpetajate palgad. Veel rõhutati seda, head riigikogulased, et ei olegi ühte vitsa, millega korrastada kõikide ülikoolide rahastamine. Ülikoolid on väga erinevad. Issanda loomaaed ongi seda rikkam, mida mitmekesisem ta on, ja see kehtib ka ülikoolide kohta. Teemadena käisid läbi tasuline, ka osaliselt tasuline kõrgharidus, ülikoolieelne ettevalmistus samuti, mis on erialad ja kust üldse tudengid tulevad. Läbi käis välistudengite probleem, üliõpilaste sotsiaalsete garantiide süsteem ja mitmed sellised põnevad asjad, aga pikemalt sellest kuulete vahest eraldi.

Sama teemat arutasime teaduste akadeemiaga 25. oktoobril 2021, kus olid kohal akadeemia president Tarmo Soomere ning akadeemikud Lauri Mälksoo ja Jakob Kübarsepp. Ja öeldi Riigikogule küll aitäh selle teaduse rahastamise 1% eest. Nii et teile kõigile võib selle tänu veel kord edasi öelda. Aga täpselt samuti näidati, et kõrghariduse rahastamine rahvusvahelises võrdluses on meil pehmelt öelda nutune. Õppejõu töö atraktiivsus on langenud. Ja veel käis läbi selline asi nagu tasuta kõrghariduse palgalõks. Hurraa, meil on tasuta kõrgharidus, tulge õppima! Te õpite, aga pärast väärikat palka ei saa. Nii et kui tuleb teha rahastamise reform, siis tuleb meeles pidada, et [tähtis] ei ole lihtsalt tasuta kõrgharidus, vaid see peab tagama pärast siiski ka erialaspetsialistide [korraliku] tasustamise.

Oli kohtumine rakenduskõrgkoolide rektoritega – ma vaatasin vahepeal kella ja sellel pikemalt ei peatu – ja  tudengiesindusega. Ja võib-olla üks olulisemaid, mida ma tahan ära mainida, oli siiski kohtumine Arenguseire Keskusega 30. septembril 2021. Ma sellel kohtumisel isiklikult sain tugeva loomingulise impulsi, kuna Uku Varblane tutvustas meile Arenguseire Keskuse tööd ja plaane ja küsis ka meie ettepanekuid. Nad lubavad aprillis jõuda selleni, et tulevad oma materjalidega näitama, kuhu meie kõrgharidus teel on. Ja jälle ma kahjuks ei jõua refereerida, mis seal eriti põnevat oli.

Huvirühmadest veel [rääkides] ei saa mainimata jätta, et mul isiklikult süda rõõmustab selle üle, et üks huvirühm tekkis veel tänu Margit Sutropile, kes tegi Riigikogu kõrghariduse toetuse tugirühma, et me kõik saaksime rohkem seda valdkonda toetada. Komisjonis eraldi, nagu ma ütlesin, kuni septembrini 2020 me rääkisime teadus- ja arendustegevusest koos. Nüüd oleme jõudnud kitsama fokuseerimiseni.

Aga selleks, et mitte klassijuhatajalt märkust saada, ma ei räägi erakondade erinevatest seisukohtadest, seda vahest kuulete hiljem, vaid hüppan kohe viimase lause juurde või kokkuvõtte juurde. Tegelikult kokkuvõtet teha ei saa, sellepärast et see ongi avapauk. Ja me loodame, et sellele järgneb pikk ja põnev arutelude seeria "Arenguseire ja aruanded". Ja ma loodan ka seda, et järgneb konstruktiivne edendamine veel parlamendi selles koosseisus. Sissejuhatuseks kõik.

Üks asi jäi ütlemata: suur tänu komisjonile, kus kõik väga aktiivselt sõna võtsid, töötasid kaasa! Need, kes on vahetult ülikoolidega seotud, rääkisid rohkem oma tööst, aga ega teised ka ei halastanud, vaid panid puid alla, näidates seda, mida ühiskond ootab. 

Suur tänu! Nüüd saame minna küsimuste juurde. Kui meil tavaliselt on OTRK-l üks küsimus igale ettekandjale, siis täna on laristamiseks läinud: iga saadik saab esitada igale ettekandjale kuni kaks küsimust. Palun, Urve Tiidus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud kultuurikomisjoni esimees! Kõigepealt ma tunnustan selle raporti koostajaid selle eest, et seda arutelu saaks väga asjatundlikult pidada täna siin saalis. See on emotsioonitu ja faktiderohke ja ilmselt väga täpne pilt praegusest olukorrast kõrghariduse maastikul. Kultuuri‑ ja haridusvaldkonna juht olete te, härra Aadu Must, olnud pikka aega. Te olete pärit ülikoolilinnast, seal poliitilisi protsesse mõjutanud. Kui te peaksite valima kaks kõige kiiremat lahendamist vajavat probleemi kõrghariduse maastikul, siis mis need oleksid? Kas te saaksite seda öelda?

Esimene on väga banaalne ja selle eest ma võin ka vitsa saada. Tegelikult on kõrghariduse alarahastamine ikkagi see, mille eest riik peab vastutama. Kõik valdkonnad ütlevad, et meil oleks raha juurde vaja. Ma kõrghariduse kohta julgen seda öelda, et kõrghariduse taotlused on kõige põhjendatumad ja selgemad ja põhinevad ka sellel, et kõike, mida kas riigikaitse või teadus või kultuur nõuab, peab kõrgharidus suutma pakkuda. See on esimene ja väga oluline lahendamist vajav asi.

Teine asi on muidugi, kui nüüd vaadata riigi poolt ja mitte hakata rääkima, et kõrghariduse sees on ka mõni probleem, aga riigi poolt vaadatuna on see kindlasti eelmise [probleemiga] seotud ja see on kõrghariduse kvaliteedi küsimus. Me nutame, kui poliitikud ütlevad, et andke rohkem doktoreid. Aga vaatame, kuidas vaikselt on doktoriõppe maht mõnes kohas 30% kokku kuivanud ja juba doktorandid irooniliselt ütlevad: "Noh, varsti on magister pluss kah juba doktor." Nii et hoidku jumal selle eest, et me laseme kvaliteedil langeda. Ma loodan, et ei lase. Veel ainult entusiasmil püsides ülikoolid seda taset hoiavad.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Te ütlesite siin alguses, et see on praegusel hetkel nagu avapauk. Ma teen ka paugu, võib-olla küll vales suunas. Aga meil on nokk kinni, saba lahti – üliõpilasi ei jagu, neid eestikeelseid, ja me peame võtma rohkem muukeelseid, ja teistpidi jälle on eestikeelne haridus oluline. Vaatame tänasele päevale näkku: kõnerobotid meid juba paljudes kohtades teenindavad ja me ei teagi, kui tihti me üldse päris inimesega kokku saame. Kui mujalt pärit tudengitele võimaldaks Eesti kui suur e-riik ja tiigrihüppe ja küberkeskus selle võimaluse, võib-olla saavad isegi need välistudengid korralikumalt inglise keelest äkki siis aru, lisaks veel eesti keelest. Kas sellel oleks väljavaadet?

Tähendab, tõepoolest, välisüliõpilaste probleem on ikka ja jälle tõusetunud väga erinevates kontekstides, alates nende vajaduse analüüsimisest, [pluss] migratsiooniprotsessid ja välistudengid jne. Samas on see ka ülikoolide sisemise kriitilise massi küsimus. Vahel on välistudengeid ikka reaalselt vaja, et saaks ühe erialahuviliste seltskonna täis. Ma kõnerobotitesse suhtun natukene nagu kõrvaltvaataja või umbes nagu laste arvutimängudesse: mulle see väga meeldib, aga ma ei ole spetsialist. Mulle meeldib, et külmkapp hakkab kõikides keeltes meiega rääkima jne, jne, jne, aga ilmselt kõrghariduse probleeme kõnerobotid, ma arvan, ei lahenda. Aga küllap nad on kuskil mujal huvitavad ja põnevad.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud ettekandja! Ka mina tunnustan selle tänase arutelu korraldajaid. Aga mul on konkreetne küsimus, tuginedes faktilistele andmetele. 2020. aastal, eelmisel aastal sai umbes kolmandik kõrgkoolide akadeemilisi töötajaid vähem palka, kui oli üldhariduskoolides keskmine palk. Kõige kehvemas seisus on kunstiakadeemia ja muusikaakadeemia. Aga 2021., tänavune aasta saab varsti läbi, saab kokkuvõtteid teha. Meil on eile vastu võetud järgmise aasta eelarve. Te olete neid teemasid kultuurikomisjonis kindlasti hästi detailselt käsitlenud eelarve arutelude ajal. Kas see tendents – äärmiselt ebasoovitav tendents, isegi anomaalia – tundub selle aasta ja järgmise aasta eelarvet vaadates pigem süvenevat või paranevat? Ma kardan, et pigem see süveneb, sest järgmisel aastal ju õpetajate miinimumpalk kasvab kiiremini, kui kasvavad kõrgkoolide tegevustoetused. Kuidas on olukord sellel ja järgmisel aastal?

Tähendab, see on üks valusaimaid küsimusi. Kui me kohtusime Rektorite Nõukoguga, siis – nii nagu sa ka vihjasid, et kunstiakadeemial on raske – kunstiakadeemia rektor Mart Kalm ütles väga selgesti, et kohati on need asjad hullemini sassis kui mõnes muus valdkonnas, kus tõepoolest kõrgema kvalifikatsiooniga inimesed [teenivad rohkem]. Noh, meil oleks nagu mitu eri eraldi haridussüsteemi. Sisemist ühtset struktuuri ei ole, ja vahel juhtub nii, et kõrgemat kvalifikatsiooni nõudva töö eest saad vähe palka ja kui lähed kuhugi madalamale [astmele] või isegi gümnaasiumisse, mis [küll] ka on tänuväärne koht, on palk suurem kui ülikooli noorematel õppejõududel. See on valus probleem. Kõrghariduse lisarahastamine on ülimalt oluline probleem ja ma loodan – tegelikult seda saab muuta ainult erakondade konsensuse korral – ning kindlasti kogu kultuurikomisjon loodab, et tänasele arutelule järgneb see, et me hakkame otsima erakondadeülest konsensust nende probleemide [lahendamiseks], eelkõige kõrghariduse rahastamise osas. Meist kõigist sõltub, kui kiiresti me julgeme edasi liikuda.

Riik on jätnud oma lubadusi vahepeal täitmata ja ainuüksi selleks, et lehmal nahk seljas märg püsiks, et ta ära ei sureks – võrdlen siin põllumehe [probleemiga] –, siis kuskil 12–15 miljoni lisaeuroga aastas suudame ehk paigal püsida. Aga me tahame edasi minna ja vaat see ongi see eesmärk, milleks me täna siin istume: et te kõik aitaksite seda käru paigast nihutada. Mul konkreetsemat vastust ei ole. Proua ministril ehk on, aga tema räägib iseenda eest.

Head kolleegid, meil on selline kord, et vastajal on nii palju aega, kui ta tahab, aga küsijal on täpselt üks minut. Hoiame sellest kinni! Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Teie sissejuhatav sõnavõtt rääkis kõigest ja mitte millestki peaaegu ühekorraga. Teile meeldib ajalugu, aga need paralleelid, mida te siin toote põllumajandusega – ma ei ole päris kindel, et ma kõikidest nendest olen aru saanud. Ent võib-olla see on minu probleem. Te ise olete seda valdkonda kureerinud nüüd kuus aastat kultuurikomisjoni esimehena, teie erakond on kandnud viimasest kuuest aastast haridus- ja teadusministri portfelli viis. Ma tahan küsida, milline teie enda roll on. Te ütlete, et teema on prioriteetne olnud. Miks on siis niiviisi, et see valdkond pole saanud piisavalt tähelepanu ja finantseerimist, mille kohta te ütlete, et suur vajadus on olnud? Miks on nii läinud, et seda ei ole? Ja mis te arvate, mida me suudame teie eestvedamisel siin parlamendis ja kultuurikomisjonis veel ette võtta?

Jättes kõrvale selle suhteliselt isikliku osa, mis mina olen teinud või mida mina ei ole teinud, ma meenutan seda aega, kui kultuurikomisjonis oli ka selline tubli tegija nagu Priit Sibul ja seal mitmed mõtted arenesid päris võimsalt ja hästi. Aga tulles tagasi selle juurde, mida ma ise mäletan ... Jah, oli ammu, aga mulle meeldib ajalugu, nagu te vihjasite. Mis puutub aga sellesse, mis on üldse tehtud ja mida ma ise olen läbi elanud, siis, hoidku jumal, mis kuus aastat – ma mäletan, kui ma 2007 samade teemadega esinesin Riigikogus teadus- ja arendustegevuse arutelul ja rääkisin nendestsamadest väljakutsetest ja kõrghariduse tähtsusest. Ja kujutage ette, protokollis on mainitud, et ma teenisin ära aplausi. Aga kui ma sama jutuga tulin eelarve arutelule, siis mitme erakonna esindajad küsisid, kust, kellelt sa selle raha ära võtad. Ma ei teeninud aplausi, vaid teenisin mõistmatuse, sest vahel, tuleb välja, on iga komisjoni, iga valdkonna inimesed valmis enda valdkonna eest seisma nagu lõvid. Ma vabandasin. Vahel juhtub nii, et akadeemilised inimesed ei suuda Novgorodi veetšel või mõnel muul koosolekul ennast maksma panna.  

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud kultuurikomisjoni esimees! Siin selles raportis on professor Margit Sutrop ära toonud ühe tabeli, kui palju on maailmas kolmanda taseme haridusega inimeste osakaal teatud vanusegrupis ehk siis vanuses 25–34. Eesotsas on Korea, kus see protsent on 70. Ma küsin hästi lühikese küsimuse: mis aastaks jõuab Eesti samale tasemele?

Tähendab, loobudes ahvatlevast võimalusest jälle teemat arendada, ma lähen puu taha ja ütlen, et varsti tuleb pulti Margit ja vastab sellele täpsemalt ja põhjalikumalt ja huvitavamalt, kui mina seda suudaksin teha. Nii et läksin puu taha. Vabandust! 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjoni esimees Aadu! Kindlasti on teema oluline. Tegelikult oleks väga tahtnud, et selle teema olulisus oleks Riigikogu poolt pitseri saanud eile riigieelarve kolmandal lugemisel. Paraku see nii ei ole, aga parem siis hilja kui mitte kunagi. Minu küsimus teile tuleb tõepoolest valdkonnast, mis puudutab puudujääki kõrghariduse rahastamise valdkonnas. Te oma ettekandes märkisite ka regionaalset aspekti: kes selle eest peaks maksma, kas ülikool või tegelikult riik täiendavalt riigieelarvest, et hoida regionaalset ühtlust.

Küsimus: kas on selge, millega me siis saaks ülikoolidele appi minna? Mis see summa on? Kui me ütleme, et regionaalne kõrgharidus on ka oluline, me soovime seda hoida ja selle hinnasilt on selline, siis mis see summa on, mille me saaks Riigikogu eelarvest seda ära koputades [eraldada]?

Loomulikult see olukord ja vajadus pidevalt muutub. Ma olen kuulnud ka rõõmusõnumeid. Näiteks Pärnus on öeldud, et me aitame oma kolledžit. Aga mõnes teises kohas on öeldud, et ah, pange kinni, kui Tartu Ülikool ei viitsi maksta. Nii et see on hästi erinev. Konkreetse summa jään praegu võlgu – lähen ehk nurga taha, spikerdan ja siis tulen tähtsa näoga ütlema. Aga selge on, et see praktika, et ülikoolid võiksid nüüd tulla ja teha regionaalpoliitikat – see ei ole realistlik just eelarve nappuse tõttu. Ja see on pall pigem parlamendile tagasi: kuidas me saaksime seda lahendada nii, et mitte ainult hundid on söönud ja lambad terved, vaid et piirkondades oleks hariduselu aktiivne ja see kõik ei [nõuaks] seda, et võtame selleks raha praegu vaegfinantseerimise käes vaevlevate ülikoolide eelarvest ainult. Sul on nii suur regionaalse töö kogemus ja kohaliku omavalitsuse kogemus samuti, paneme pead kokku! Üksi ma nii head mõtet välja ei mõtle, kui me koos mõtleme.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma lähtun kolleeg Kruusimäe murest robotite pärast. Meil on selline arengustaadium, et tõesti meil on väga palju robotiseerimise ja muid tehnilisi süsteeme vaja välja arendada ja sellega edasi minna. See eeldab nii põllumajanduses kui ka tööstuses kui ka igal pool mujal inseneeria arengut, ilma selleta me edasi ei jõua. Aga me teame, et üldiselt pehmete erialade peale on suurem trügimine kui inseneeria peale. Kuidas me selle küsimuse saaksime lahendada?

Lahendusi on erinevaid. Kui me komisjonis oleme lähenenud [teemadele], milline lahendus võiks olla efektiivne, siis on välja tulnud, et erakondadel on erinevaid lähenemisnurki. Nähtavasti seda küsimust tuleb fraktsioonides arutada ja skeem välja kujundada. Üks [mõte] tundus olevat sümpaatne, aga ma ei tohi siin hakata praegu rääkima ühe või teise erakonna loosungitest. Nähtavasti haritud maailmas käsumajandusega, et sina lähed ja õpid seda, ei ole võimalik tänapäeval midagi saavutada. Seda ei ole vaja ja see ei ole võimalik.

Ja üleüldiselt on maailmas küllalt laialt levinud stipendiumide süsteem. Kui on ikkagi riigile ülimalt vajalik eriala, siis tuleb tõsta riiklikke stipendiume või luua riiklikud stipendiumid selle valdkonna jaoks. Ja täpselt samuti on niimoodi, et kui mingi ettevõtlus- või majandusvaldkond ütleb, et kuskilt meil pigistab, siis nähtavasti on seal jällegi üheks märksõnaks stipendium. Aga see ei ole komisjoni seisukoht, sest selle komisjoni erinevad osapooled seda veel arutavad ja vaidlevad ja eks lähme teiega koos edasi.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Teie kui selle arutelu korraldaja – kui prognoosiks, millega me lahku läheme täna. Minu prognoos on, et me otsustame, et asjad peavad olema tasuta või väga odavad. Vihjan sellele, et hommikul oli suur elektri hinna arutelu ja elektritasu lubati sadade miljonite ulatuses riigi poolt kinni maksta. Kõrghariduse [valdkonna jaoks] mingit erakorralist koalitsiooninõukogu ei ole. Vähemalt viis aastat on minu hinnangul kõrgharidust rahastamisel mõnitatud ja tegelikult mõnitati  ka mind haridusministrina, kui ma läksin [midagi küsima]. Rahandusminister vaatas mulle kalasilmadega otsa ja ütles, et kuule, sa said juba 6 miljonit. Mida te prognoosite, mis sellest arutelust võiks kasu olla? Kas raha tuleb lõpuks? Ja kui palju seda vaja on võrreldes selle elektri hinna kinnimaksmisega?

Aitäh, Jürgen! Jälle paned mulle banaanikoore jala alla: "Uisuta natuke!" Nagu koosoleku juhataja algul ütles, tänane arutelu lõpeb ilma otsust vastu võtmata. Ja midagi ei ole teha, keegi ei tule, kilekoti sees nii ja nii palju raha. See on selge.

Edasised arutelud. Ma selle osaga olen nõus, et valdav osa Eesti inimestest ei taha, et me läheks üle tasulisele kõrgharidusele. Seda on küll arutatud, kas üks või teine lõik hariduses [võiks olla tasuline] või kas tudengite omavastutus võiks ka olemas olla ja suurem olla. Seda on arutatud. Aga edasi, kui suure lisarahastuse aastas me suudame tagada edaspidi, see väga olulisel määral ei sõltu mitte minust ja kultuurikomisjonist, vaid ka Jürgen Ligi nii haridusministri- kui ka rahandusministri kogemusest, samuti teie fraktsiooni panusest. Minu eesmärk, nii palju, kui ma suudan ette kujutada, on see, et kõrghariduse rahastamisel tuleb saavutada erakondadeülene kokkulepe, mis ei saa kunagi olla nii ideaalne, kui kõige julgemad unistavad, aga see peab olema oluliselt parem. Ma ei oska sulle täpsemalt vastata, kui ma ei taha uisutama hakata.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Aadu Must! Minu tähelepanek elus on see, et popsid ja saunikud räägivad ikka ja alati rahast ja sellest, mida nad rahaga kõik teeks, kui neil seda oleks. Aga ma näen meie kõrghariduses ja meie kultuuris tervikuna ühte väga-väga hirmsat tendentsi. See on üleideologiseeritus – üleideologiseeritus, mis kohati sarnaneb nõukogudeaegse üleideologiseeritusega. Kas me jõuame ka lähema kümnendi jooksul selleni, et üliõpilased hakkavad neile mittemeeldivate seisukohtadega õppejõude, professoreid mõnitama, isegi füüsiliselt taga kiusama, tühistama, nii nagu me näeme seda arenenud Ameerika Ühendriikide paljudes ülikoolides?

Ma olen ka lugenud neid artikleid, mis on toimunud Austraalias või Ameerika Ühendriikides. Aga tulles Eestisse tagasi, ma julgen öelda, et eks igaühel ole meil oma kogemus. Mina kogu spektrit ei valda täiuslikult, aga ma olen näinud sotsiaal‑ ja humanitaarteaduste õpetamist Tartu Ülikoolis kõige lähemalt. Ja julgen öelda, et mis puutub näiteks lähimatesse kolleegidesse, siis ma vaatan praegu head kolleegi Jaak Valget, kes on üliõpilaste poolt väga austatud, vaatamata sellele, et kõik ei pruugi jagada tema ideoloogilisi vaateid.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea lugupeetud esineja! Rektorid istuvad nagu käod seal üleval rõdul – terviseid neile! –, peale ühe, kes hakkab sõna võtma. Ja sina räägid sellist ilusat juttu siin. Aga eile me võtsime vastu riigieelarve ja oli üks selline parandusettepanek, nr 22, kus oli [ettepanek eraldada] 20 miljonit kõrgkoolidele, et [oleks] eestikeelne haridus ja ka noorem seltskond saaks veidigi normaalsemat palka. Aga sina koos heade koalitsioonikaaslastega olid üks neist, kes vajutas punast nuppu, 58 saadikut andsid hundipassi sellele tänuvõlale. (Juhataja helistab kella.) Ja ma küsin: sina kui ajaloolane, kas võib selle kohta öelda, et sinu käitumine on olnud selline jesuiitlik?

Aeg, Peeter!

Tõenäoliselt ei saa. Aga anna teada, millal tribunal toimub, ma tulen kohale.

Nüüd on meil järele jäänud 20 sekundit kogu seda küsimuste-vastuste aega ja ma kardan, et ei jõua enam järgmist küsimustki küsida, nii et tõmbame siinkohal joone alla. Suur tänu, Aadu Must! Läheme järgmise ettekande juurde. Kutsun kõnetooli haridus- ja teadusminister Liina Kersna. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Austatud kaasettekandja rektor Toomas Asser ja Rektorite Nõukogu liikmed! Selleks, et probleeme lahendada, peab neid esmalt tunnistama. Kas me tunnistame, et kõrghariduse rahastamisega on meil probleem? Kõrghariduse kulud osakaaluna SKP-s on meil langenud 1,4%-lt 1%-le. Täpse numbri 2020. aasta kohta saame alles selle aasta lõpus. Haridusleppe osapooled on toonud välja, et kõrgharidusse peaks suunama 1,5% sisemajanduse kogutoodangust. Sel juhul on kõrghariduses puudu suurusjärgus 100 miljonit eurot. Seega olukorras, kus kõrgharidussüsteem peab otsima lahendusi, kuidas koolitada piisavalt õpetajaid, insenere, õdesid, kuidas tagada võimalikult mitmekesine eestikeelne kõrgharidus ning akadeemiline juurdekasv, on õigustatud küsimus meie kõrgharidussüsteemi rahastamismudeli jätkusuutlikkusest.

2013. aastast kehtiv kõrghariduse rahastamise põhimõte, kus õppimine eestikeelsel õppekaval täiskoormuses on üliõpilase jaoks tasuta, on taganud kõigile motiveeritud üliõpilastele võimaluse omandada kvaliteetne kõrgharidus võrdsetel alustel. Avalik-õiguslikes ülikoolides ja riigi rakenduskõrgkoolides õpib tasuta õppekohtadel rohkem üliõpilasi kui reformieelsel ajal ning seda ka olukorras, kus üliõpilaste koguarv on demograafilistest muudatustest tulenevalt oluliselt langenud. Suurim valdkondade kokkutõmbamine on toimunud ärinduse, halduse ja õiguse valdkonnas, mis olid enne reformi kõige suurema õpilaste arvuga valdkonnad. Samas on suutnud IKT oma üliõpilaste arvu kahekordistada. Oluliselt on kasvanud ka tervisevaldkonna üliõpilaste arv ja need mõlemad valdkonnad on tähtsad. Samas maksab ka nn tasuta kõrghariduse tingimustes viiendik ärinduse, halduse ja õiguse valdkonna üliõpilastest oma õpingute eest. Selles valdkonnas on enim välisüliõpilasi ning palju ingliskeelseid õppekavasid. Aga pakutakse ka osakoormusel õpet.

Kõrgharidussüsteem on muutunud efektiivsemaks. Kõrgharidust pakkuvate koolide arv on vähenenud kolmandiku võrra ja nende tegevus on muutunud tõhusamaks. Suurenenud on lõpetajate arv, sealhulgas on paranenud nominaalajal lõpetajate arv. Samuti õpetavad kõrgkoolid rohkem oma vastutusvaldkondades. Kõik kõrgkoolid on tulemusrahastamise kehtimise perioodil seadnud fookust just oma vastutusvaldkondades. Näiteks Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Muusikaakadeemia õpetavad sajaprotsendiliselt just nimelt oma vastutusvaldkonnas. Üle 95% vastuvõetuid on vastutusvaldkonna õppekavadel ka Tallinna Tehnikaülikoolis ja Tartu Ülikoolis. Olulised on nii kõrgharidusõppe efektiivsus kui ka kvaliteet. Lisaks peab kõrgharidusõpe olema piisavalt mitmekesine ja paindlik ning vastama ühiskonna ootustele, sealhulgas tööturu ootustele.

Head rahvasaadikud! Rahvusvahelises võrdluses on Eesti avaliku sektori kõrghariduskulud nii osakaaluna SKP-s kui üliõpilaste kohta meiega võrreldavates riikides kõige väiksemad. Põhjamaad ja Austria, kus on Eestiga võrreldav kõrgharidussüsteem, panustab avalik sektor üliõpilase kohta enam kui kaks korda rohkem. OECD andmetel [katsid] 2018. aastal Eesti kõrgkoolide hariduskulutustest üle 80% avalik sektor, 11% ettevõtted ja 6% kodumajapidamised.

Valdav osa meie lähiriikidest Põhja- ja Kesk-Euroopas pakub esimest kõrgharidust omandavatele üliõpilastele seda tasuta või väikese, kuni 100 euro suuruse administratiivtasu eest. Tasuta on kõrgharidus lisaks Eestile ka Soomes, Taanis, Rootsis, Norras, samuti Austrias, Maltal, Küprosel ja Kreekas. Mõned neist riikidest on kehtestanud tasu kõrghariduse teisel astmel, mõned küsivad tasu nominaalaja ületamise eest. Kuni 1000 euro suurune õppemaks valdavale osale üliõpilastest kehtib Belgias, Portugalis, Prantsusmaal, Luksemburgis ja Islandil, kuni 3000‑eurone õppemaks on Iirimaal, Itaalias, Ungaris, Hollandis, Šveitsis ja Liechtensteinis.

Mitmed neist riikidest kasutavad võimalust, et teatud valdkondades siiski maksavad üliõpilased õppemaksu soodustingimustel, näiteks õpetajakoolituse valdkonnas Hollandis, või on õppemaksust vabastatud sotsiaal-majanduslikel põhjustel, näiteks vajaduspõhise õppetoetuste saajad Belgias. Kõrgema õppemaksuga riigid, nagu Ühendkuningriik, Iirimaa ja Holland, panustavad hariduskulutustest Eestiga võrreldes oluliselt rohkem sellele, et maksvad osale üliõpilastele toetusi. Näiteks Ühendkuningriigi hariduskulutustest läheb üliõpilaste toetamiseks lausa 65%, Iirimaal 34%, Eestis 4,4%.

Üliõpilastele mõeldud õppetoetuste süsteem on kõrgharidussüsteemi osa ning see sõltub sellest, kas kõrgharidusõpe on valdavalt tasuta või tasuline. Meil on kõrgkoolide õppetoetuste ja stipendiumide maksmiseks eraldatav summa püsinud ligikaudu 13 miljonit eurot alates selle süsteemi kehtimisest. Lisaraha kõrgharidusse on läinud eelkõige tasuta kõrghariduse tagamiseks ehk siis tegevustoetuse maksmiseks. Seetõttu on üliõpilaste toetussummad püsinud viimased kaheksa aastat samad. Need numbrid kinnitavad seda, et meil on valdkonnas lisaraha puudus.

Head kuulajad! Pikemat perspektiivi silmas pidades peab jätkuma arutelu kõrghariduse rahastamise alternatiivsete mudelite teemal. Suures plaanis on Eesti ees lisaraha kaasamisel kolm võimalikku varianti. Kui jätkata mudeliga, kus suurema osa kõrghariduse õppekuludest katab jätkuvalt riik, kuid üliõpilased maksaksid näiteks 100 eurot kuus õppemaksu, on täiendavad kulud toetussüsteemile madalamad. Mõelge näiteks Eestis lasteaia kohatasu peale. See mudel võiks tuua süsteemi täiemahulisel rakendamisel kuni 25 miljonit eurot.

Mis on selle süsteemi plussid? See süsteem annab võrdsemad võimalused kõrgharidusõppeks erineva taustaga üliõpilastele. Süsteemi positiivne külg on ka see, et omavastutus sunnib põhjalikumalt oma otsuseid läbi mõtlema ega lase kergekäeliselt eriala valida. Samuti suureneb motivatsioon kiiremini lõpetada, kui igal aastal tuleb midagi järgmise aasta eest maksta. Selline süsteem kehtib paljudes Euroopa riikides ja see vähendab noorte inimeste motivatsiooni minna välismaale kõrgkooli õppima, sellepärast et sealne süsteem on odavam. Miinustena võib välja tuua, et tõenäoliselt väheneb mõnevõrra sisseastumine. Eriti mõjutab see erialasid, mis ei ole niigi populaarsed. Nendel erialadel tuleb pakkuda õppijatele lisamotivaatoreid ja stipendiume, ka näiteks õppemaksuvabastust. Osa sihtrühmast, näiteks vajaduspõhiseid õppetoetusi saavad üliõpilased, tuleb kindlasti õppemaksust vabastada.

Teine variant on, et olulise mõjuga omavastutuse korral jääb üliõpilaste kanda oluliselt suurem summa, mis võib olla kehtestatud erinevalt vastavalt õppevaldkondadele, kuid arvestuslikult keskmiselt 3000 eurot õppeaastas. Õppemaksud võivad tuua kõrgharidusse kuni 60 miljonit eurot. Mis on selle süsteemi tugevused? Osa kõrgharidussüsteemi ülalpidamise kuludest katavad need, kes sellest otseselt kõige rohkem kasu saavad ehk üliõpilased. Suureneb kõrgharidussüsteemi efektiivsus, õppima asuvad teadliku valiku teinud õppurid, kelle motivatsioon õigeaegselt lõpetada on suurem. Laenutingimuste seadmisega on võimalik suunata õpivalikuid. Näiteks on võimalik pakkuda õppelaenu tagastamist, kui suundutakse pärast lõpetamist tööle õpitud erialale. Aga loomulikult on sel variandil ka olulised nõrkused. Kõige suurem nõrkus on see, et see kindlasti vähendab ligipääsu kõrgharidusele. Kindlasti kasvavad oluliselt kulud toetussüsteemile. Ja kuna lähiriikides on võimalik õppida odavamalt, siis kindlasti suureneb ka üliõpilaste väljavool välismaa kõrgkoolidesse.

Kolmas, eraraha kaasamise variant on varasematel õpitulemustel põhinev ligipääs tasuta kõrgharidusele ehk riikliku koolitustellimuse süsteem. Selline süsteem kehtis meil kuni 2013. aastani ja võimaldas kõrgkoolidel piiramatult avada tasulisi õppekohti valdkondades, kus oli turunõudlus ja riik tellis teatud arvu tasuta õppekohti õppekavade kaupa. OECD eksperdid soovitasid juba 2007. aastal Eestil sellist süsteemi mitte kasutada. Mudel, kus tasuta ligipääs kõrgharidusele on tagatud lähtuvalt varasematest õpitulemustest, on säilinud Euroopa riikidest veel Lätis, Leedus, Põhja-Makedoonias, Serbias ja Rumeenias. Kunagise süsteemi juurde tagasi tulemine võib tuua süsteemi juurde ligikaudu 20 miljonit eurot. Arvestada [tuleb], et 2012. aastaga võrreldavas mahus ei õnnestuks tasulisi õppekohti avada mitmes valdkonnas, näiteks hariduses, IKT-s, tehnika ja tootmise ja tervise valdkonnas. Positiivsena võib välja tuua seda, et teatud erialadel saavad kõrgkoolid teenida lisaraha ning see motiveerib kõrgkoole kiiresti reageerima turunõudlustele. Oluline miinus on see, et osal kõrgkoolidel ja erialadel puudub sellise süsteemi korral lisaraha teenimise võimalus. Plahvatuslikult kasvab populaarsete erialade õpetamine. Süsteem toob kaasa ka kõrgharidusele ligipääsu halvendamise.

Need muudatused oleksid põhimõttelised muudatused. Aga mida me saaksime teha kohe, et eraraha tänase süsteemi juures rohkem kaasata? Kõrgharidussüsteemis on võimalik tänasest paremini ressursse kasutada, täpsustades tasuta kõrghariduse õppetingimusi. Muudatused vajavad kõrgharidusseaduse muutmist, kuid seda on võimalik teha kehtiva tasuta kõrgharidusõppe põhimõttele kindlaks jäädes. Esmalt on võimalik piirata samal kõrgharidusastmel tasuta õppimise võimalusi. Teiseks tasub kaaluda nn ümbermõtlemise aja piiramist. Lisaks on mõistlik mitte võimaldada samaaegselt õppimist mitmel õppekaval või mitmes kõrgkoolis.

Ka kehtivas õigusruumis on mitmeid võimalusi eraraha kaasamiseks, mis oleksid suunatud eelkõige töötavatele inimestele. Näiteks võib tuua ainult osakoormusega pakutava õppe laiema lubamise. Õppekavade avamine ainult osakoormusega ehk ilma täiskoormusega õppe võimaluseta on täna erandlik ja tuleb vastavalt kõrgharidusseadusele kokku leppida ministeeriumiga sõlmitavas halduslepingus. Kehtivates halduslepingutes on selliseid õppekavu viis, kuid arvestades kasvavat vajadust paindlike õppimisvõimaluste järele, on mõistlik selliseid võimalusi rohkem pakkuda.

Kõrgkoolid saavad pöörata rohkem tähelepanu välisüliõpilastelt õppeteenustasu küsimisele, sealhulgas kehtestada kõrgema hinna kolmandate riikide kodanikele. Kõrgkoolid on juba asunud pakkuma suuremas mahus täiendusõpet ning on töötanud välja tasulisi mikrokraadi programme, mis pakuvad töötavatele inimestele võimaluse keskenduda just konkreetsel hetkel neile olulistele pädevustele, kuid hiljem siiski jõuda õppides ka kraadi kaitsmiseni. Mikrokraadid on õppijate poolt väga hästi vastu võetud. Kõrgkoolid saaksid paremini ära kasutada seaduse esmast mõtet, et nõudlik täiskoormusega õpe peab olema tasuta, aga nendelt, kes soovivad õppida osakoormusega, saaks küsida õppeteenustasu.

Head kuulajad! Kokkuvõtteks: kõrghariduse rahastamine ja kõrghariduse tulevik laiemalt vajab jätkuvalt ühiskondlikku diskussiooni. Nii nagu ütleb Arenguseire Keskus Riigikogu toetusrühma raportis: kõrgharidussüsteemil seisavad ees struktuursed väljakutsed. Oma väärtuste säilitamiseks peavad kõrgkoolid muutuma märksa paindlikumaks ja uutele karjääriootustele vastavamaks. Haridus- ja Teadusministeerium jätkab lahenduste otsimist valdkonna sees, kuid oluline on ühiskondlik kokkulepe, et kõrgharidussüsteem saaks pakkuda lahendusi Eesti riigi ees seisvatele probleemidele.

Suur tänu Rektorite Nõukogule, kes on sel teemal kaasa mõelnud ja sisuliselt panustanud! Suur tänu teaduspoliitika komisjonile ning Teadus- ja Arendusnõukogule, kes samuti on andnud väärtuslikku tagasisidet! Ja väga suur tänu Riigikogus moodustatud haridusteemalisele toetusrühmale ning selle eestvedajale Margit Sutropile, kes väga sisuliselt aitab leida lahendusi Riigikogu tasandil! Seda ilmestab ka 77-leheküljeline spetsiaalselt tänaseks päevaks välja antud raport. Suur tänu! Suur tänu ka kultuurikomisjonile diskussiooni algatamise eest! Vaid üheskoos leiame parema lahenduse. Aitäh!

Aitäh! Saame nüüd küsimuste juurde minna. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin sinult täpselt sama küsimuse nagu kultuurikomisjoni esimehelt Aadu Mustalt. Direktorid istuvad nagu käod seal üleval, vaata neile silma! Ja üks rektor istub seal nurgas, ta hakkab kohe rääkima. Ütle mulle, miks 58 koalitsioonisaadikut vajutasid punast nuppu [ettepanekule] kõrghariduse või kõrgkoolide rahastamiseks 20 miljonit eraldada. Seal oli inimesi ka Reformierakonnast. Sina oled minister. Miks?

Aitäh küsimuse eest! Olles olnud päris pikalt Riigikogu liige, tean väga hästi, et kui Riigikogus teha riigieelarve kohta muudatusettepanek, siis saatan peitub katteallikates. Ja ma usun, et ka konkreetse muudatusettepaneku puhul ei olnud sobivat katteallikat. Samas eesmärk, mis sellel muudatusettepanekul oli – et saaks tõsta akadeemilise töötajaskonna palka –, on absoluutselt õige ja see on väga suur probleem.

Kui minu käest küsida nii, nagu küsiti austatud Aadu Musta käest, et mis on kõrgharidussüsteemis üks olulisemaid probleeme, siis kindlasti on see akadeemiline järelkasv ja akadeemilise personali palgatase. Sellepärast me ka koostöös rektoritega – ja ma olen neile silma vaadanud, korduvalt, ja teen seda ka edaspidi – eraldasime 5 miljonit eurot just kokkuleppel, et see raha suunatakse eelkõige akadeemiliste töötajate palga kasvuks.

Kui ma vaatan näiteks Tartu Ülikooli otsuseid, mis on tehtud järgmiseks aastaks, siis näiteks lektori, teaduri ja peaspetsialisti miinimumpalk tõuseb järgmisel aastal 12%, seda on rohkem kui õpetajate palga puhul. Nende miinimumpalk on järgmine aasta Tartu Ülikoolis 1800 eurot. Nooremlektori, õpetaja, nooremteaduri, peaspetsialisti palk tõuseb 10,5% ja miinimum on 1550 eurot, mis on samuti suurem kui üldhariduskoolide õpetajate miinimumpalk. Aga see kindlasti ei ole piisav. Kui vaadata teiste ülikoolide otsuseid, siis minu teada näiteks tehnikaülikool on otsustanud 5% läbivalt erinevate astmete kaupa miinimumpalka tõsta.

Ma väga loodan, et see väike raha või iseenesest muidugi suur raha – me vaidleme ka miljoni üle väga tuliselt –, aga 5 miljonit eurot palkadesse loodetavasti natukene aitab olukorda leevendada.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ehkki ingliskeelsed programmid võimaldavad täiemahulist õppemaksu, õpib enamik kolmandatest riikidest tudengeid siiski Eesti maksumaksja kulul. Te tõite siin välja kolm lahendusvarianti, mida me võiksime justkui rakendada: 100 eurot kuus, 3000 eurot aastas ja veel vana variant. Ma küsiksin niimoodi: miks me ei rakenda kolmandate riikide puhul õppemaksu ja kui me hakkaksime seda rakendama, siis missugune nendest kolmest, mis teie välja tõite, oleks tegelik valik?

Aitäh küsimuse eest! Tõin ka oma kõnes välja, et tegelikult tänagi on ülikoolidel vabadus küsida välisüliõpilaste käest õppemaksu ja kolmandate riikide üliõpilaste puhul seda ka valdavalt tehakse. Küsimus on Euroopa Liidu liikmesriikide noorte puhul, kes enamasti õpivad meil tasuta, sest ka meie noored saavad enamasti Euroopa Liidu ülikoolides õppida tasuta. Aga kolmandatest riikidest tulnud üliõpilastelt saab õppetasu küsida ja seda ka tehakse. Miks mõnedel erialadel ei tehta? Rektorid on seal üleval olemas, saate neilt täpsemalt küsida. See on ka kindlasti ülikoolide autonoomsuse teema.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Andsite sel nädalal kultuurikomisjonis ülevaate mahukast ja detailsest kavast üleminekuks eestikeelsele haridusele. See on meie 30 iseseisvusaasta jooksul esimene konkreetne samm eesmärgi poole, mille poole on tegelikult ka ju siin Riigikogu saalis püütud astuda – püütud, mitte astutud ja mitte otsustatud. Kas näete eestikeelsele haridusele üleminekul positiivseid suundumusi ka kõrghariduses? Ja milliseid probleeme ülikoolides võiks selline hariduskorralduse muutmine lahendada? 

Aitäh! Esiteks, ma väga loodan, et kui me suudame eestikeelse hariduse tegevuskava ellu viia ja eesti keele arengukava eesmärgid täita, olles aastaks 2035 valdavalt läinud üle eestikeelsele õppele, siis andekaid potentsiaaliga noori jõuab meie ülikoolidesse rohkem. Me täna teame, et muu emakeelega noortest, kes on kõrgelt motiveeritud ja andekad, kes võiksid õppida ka meie väga heades kõrgkoolides, lähevad paljud välismaale õppima, sest nad oskavad paremini inglise keelt kui meie riigikeelt.

Mis puudutab selle tegevuskava elluviimist ja kõrgkoolide rahastamise teemat, siis kindlasti vajab valdkond ka kõrghariduses lisatoetust. Seda on ka tegevuskava ette näinud, lisaks ka teise emakeelega laste õpetamiseks vajalike professionaalide väljakoolitamist. Me oleme aga juba täna olemasolevate vahenditega suurendanud näiteks Narva kolledžis õppekohtade arvu, kõige rohkem selliste alushariduse õpetajate õppekohtade arvu, kes suudavad õpetada eesti keeles muukeelseid lapsi. Igal juhul see on valdkond, mis vajab ka akadeemilist juurdekasvu.

Heidy Purga, palun!

Suur aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Me oleme kultuurikomisjonis kõrghariduse rahastamist arutanud pikalt. Aga just praegu tundub, et noorte õppijate prioriteedid ja eelistused erialavalikutes muutuvad väga kiiresti. Lisaks on elukestva õppe egiidi all tekkinud rohkearvuliste e enesetäiendamiste tendents. Kolmandaks on ka koroonaepideemia muutnud õppimise protsesse. Ja erinevaid muutujaid on kindlasti rohkem, kui ma siin mainisin. Loen ka siit raportist "Kõrghariduse roll, kvaliteet ja rahastamise alused", mis on Margit Sutropi koostatud ja väga hea materjal, et erinevate ülikoolide rektorid on tundnud muret, et ühiskonna vajadused ülikoolide erialavalikutel liiguvad tahaplaanile. Kas teie nägemuse kohaselt on see probleem ja kuidas seda lahendada, kui on?

See, et elukestvas õppes osalemise määr viimastel aastatel Eestis kasvab, on olnud selge tendents ja me oleme jõudnud väärikale Põhjamaade tasemele. Suurusjärgus 20% täiskasvanud elanikkonnast osaleb elukestvas õppes. Samas, kui vaadata, millised ambitsioonid on Euroopas, siis Euroopas me räägime sellest, et juba 60% täiskasvanud elanikkonnast peaks osalema täiskasvanuõppes. Kui ma pakkusin välja ka võimalikke lahendusi, muutes kõrgharidusseadust nii, et täiendkoolituses ja täiskasvanuõppes saaks õppimise eest rohkem raha küsida, siis nende ettepanekute nõrk külg on just see, et see võib takistada elukestvas õppes osalejate arvu kasvu või võib vähendada elukestvas õppes osalejate arvu. Nii et ma arvan, et ükspuha, milliseid lahendusi me otsime ja lõpuks ka välja pakume, me peame alati kaaluma süsteemi plusse ja miinuseid.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea minister! Te oma sissejuhatavas sõnavõtus ütlesite, et puudu on umbes 100 miljonit eurot. Te kirjeldasite üsna põhjalikult selle valdkonna probleeme ja võimalikke lahendusi. Mulle jäi märkamata või õigemini te ei jõudnud kirjeldada seda, millisel suunal siis haridusministeerium näeb neid võimalikke lahendusi, millisel suunal te töötate. Ma loodan, et mitte kõigiga korraga. Sellest tulenevalt: millised need lahendused võiksid olla või millest need sõltuvad? Kunas te saate neid meiega jagada? Ja kas te saaksite öelda, millisel kujul või millised summad on praegu riigi eelarvestrateegias planeeritud järgmistel aastatel kõrgharidusele eraldada? Kui eile vastu võetud eelarves oli see 162 miljonit, siis mis see võiks olla 2023. ja 2024. aastal?

Aitäh! Esiteks, see 100 miljonit tuleb haridusleppe ettepanekust. Nende ettepanek on, et 1,5% sisemajanduse kogutoodangust peaks minema kõrgharidusele, teadusele läheb 1%. See vahe on umbes selline. Nagu te nägite, mitte ükski pakutud muudatustest ei kata kogu seda vajadust. Kui  üle minna Eesti kontekstis kõrge õppemaksu süsteemile, siis suurusjärgus 60 miljonit tuleb süsteemi raha juurde. Aga samas me peame tegema kohe tasaarvelduse, sest toetussüsteemidesse me peame riigina rohkem panustama.

Me oleme neid erinevaid rahastamismudeleid arutanud teaduspoliitika komisjonis, peaministri juhitavas Teadus- ja Arendusnõukogus, rektoritega korduvalt, ja olemegi jõudnud selleni, et Haridus- ja Teadusministeeriumil on seda süsteemi keeruline objektiivselt, piisava objektiivsusega analüüsida. Ja sellepärast Arenguseire Keskus kultuurikomisjoni ettepanekul võttis selle ülesande enda peale ja nad teevad veel põhjalikuma analüüsi, et me teaksime, mis oleks Eesti riigile kõige parem.

Ma kindlasti ei arva, et Haridus- ja Teadusministeerium on mingi tõeministeerium, kes ütleb, kuidas asjad peavad olema. See on nii suure mõjuga otsus, et see peab olema läbi räägitud erinevate sidusrühmadega. Sellist hoiakut me oleme ka hoidnud, et me püüame koos leida lahendust. Ja lõppkokkuvõttes otsuse teeb parlament. Kindlasti need muudatused [eeldavad] seadusemuudatusi ja lõppkokkuvõttes on kõigil teil võimalik valida vastavat värvi nupp, kui nende lahendustega välja tullakse.

Andres Metsoja, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma paraku pean ilmestama seda olukorda eilse riigieelarve kolmanda lugemisega. Te tõite selle 5 miljoni näite, et akadeemikute palga tõus on 5 miljonit. Paraku eile me koputasime ühe näpuliigutusega maha 2,5 miljonit täiendava lisarahana Rally Estoniale. See näitab tegelikult seda prioriteetsuse astet paraku. Ja see on kurb. Me justkui istume selles olukorras, et kõrghariduse maja põleb, meie aga arutame selle üle, et äkki hakkaks paigaldama suitsuandurit.

Ja mida rohkem ma kuulen ja loen, seda rohkem jääb mulle arusaamatuks see, kumb on siis probleem: kas krooniline alarahastatus või üleminek tulemuslepingutele, strateegilisuse süsteem, milles me täna tegelikult oma kõrghariduse valdkonnas elame. Mis see probleem on, et me justkui tahame süsteemi ümber administreerida, sest kõik ei ole ikka piisavalt hea? Kas teeme tasulisemaks, paneme mingi lisaraha täiendavalt sisse või on tegelikult ikkagi põhiprobleem see, et me oleme alarahastanud oma kõrgharidust jätkuvalt ja teeme seda edasi?

Aitäh! Ma olen teiega selles mõttes nõus, et ärge öelge mulle, mis on teie prioriteedid, öelge mulle, kuhu te suunate raha. Nii on. Kui me vaatame Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarvet, siis üle 400 miljoni läheb õpetajate palkadeks. Üle 300 miljoni, 317 miljonit läheb kõrgharidusse ja üle 200 miljoni läheb teadus- ja arendustegevustesse. Ja see 5 miljonit, mis me saime tegevustoetuse kasvuks pakkuda, seda me ei saanud lisarahana, vaid see tuli ka valdkonna seest.

Näiteks eelmine aasta otsustas Riigikogu riigieelarvet vastu võttes, et õpetajate palka ei tõsteta. Õpetajate miinimumpalka ei tõstetud, nad said null eurot. Aga kõrghariduse tegevustoetust tõsteti 5%, see oli veidi üle 8 miljoni. See oli selgelt väärtusküsimus: kumba me rohkem väärtustame. Väärtustati kõrgharidust, nad said üle 8 miljoni ja ülikoolide rektorid on mulle kinnitanud, et sellest tõesti oli abi. Eelkõige oli abi kunstiakadeemial ja muusikaakadeemial, nad said oma töötajate palku tänu sellele tõsta. Nii et olen nõus, et ei ole mõtet rääkida prioriteetidest, vaatame, kuhu läheb raha. 

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teie viimane lause oli väga täpne. Tõepoolest, tuleb kohe ära markeerida seda, et eile ikkagi ei toetatud seda muudatusettepanekut, mis koheselt annaks raha kõrghariduse rahastamisele. Teiseks, te ministrina suudate väga hästi kirjeldada seda probleemset olukorda, mis meil praegu on. Samas ma nõustun väga teie positsiooniga, kui te ütlete, et me üheskoos peame otsustama ja välja valima selle õige mudeli. Aga mind ikkagi huvitab, milline on teie kui ministri arusaam asjadest, milline nimetatud mudelitest oleks teile kõige sümpaatsem. See on esimene küsimus.

Teine küsimus puudutab halduslepinguid, ülikoolidega sõlmitud halduslepinguid. Kultuurikomisjoni koosolekutel on korduvalt juttu olnud, et ülikoolid on tegelikult riigi peale solvunud, sellepärast et me osaliselt ju ei täida neid kohustusi, mis me oleme enda peale võtnud. Nii et kuidas te iseloomustate seda olukorda, kui riik on võtnud endale kohustusi, aga ei täida neid kohustusi?

Aitäh küsimuse eest! Ma alustaks vastates välistamisest. Ma arvan, et ei ole tark minna tagasi juba olnud süsteemile ehk riikliku koolitustellimuse süsteemile. Ma arvan, et Eesti haridussüsteem ei kannata välja ka suurt õppemaksu ehk 3000‑eurost õppemaksu aastas. Ma arvan, et administratiivtasu kehtestamine oleks üks mõeldavaid variante, eriti arvestades seda, et see tooks arvestuslikult rohkem raha [valdkonda] kui vana süsteemi juurde tagasiminek. Tänaste hinnangute järgi võiks see 25 miljonit eurot sisse tuua. Ja samas, toetusmeetmed peab sellisel juhul kindlasti ümber vaatama, nii laenusüsteemi kui ka õppetoetused. Aga need ei pea olema nii massiivsed kui täisõppemaksu korral. Aga ka selle süsteemi rakendamisel kindlasti peab riik oma panuseid suurendama, ainult sellest 25 miljonist kindlasti ei piisa.

Mis see teine küsimus oli? Jaa, halduslepingud. Lepingutega on nii, et need ei ole ühepoolsed, need on alati kahepoolsed. Ja ülikoolide puhul on samamoodi, et on asju, mida ülikoolid on suutnud halduslepingutes võetud kohustustena täita, aga on ka selliseid asju, mida ei ole suudetud täita. Riik on öelnud, et võimaluse korral tõstetakse tegevustoetust 5% aastas. Eelmine aasta oli see võimalus, sel aastal me tõstsime 3%.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui te vastasite Tallinna Ülikooli infoteaduste bakalaureuse õppekava sulgemise teemal, siis märkisite, et ülikoolid peavad tegelema oma peamise vastutusvaldkonnaga. Ilusti öeldud. Jagan ka rektorite muret rahastamise pärast, sest pikaajalise rakenduskõrgkooli õppejõuna olen näinud, kui kiiresti see mõjutab ülikooli taset. Aga samas jääb mulle sügavalt arusaamatuks mastaapne ingliskeelse kõrghariduse pakkumine näiteks araabiakeelsetele ja teistele Euroopa Liidu väliste riikide kodanikele, kellest hinnanguliselt kolmandik õppemaksu ei maksa. Paraku ka õppemaksu maksjad ei kata tegelikke kulusid. Kuidas kolmandate riikide kodanike inglise keeles koolitamine vastab ülikoolide peamisele vastutusvaldkonnale ja miks meie ülikoolid üldse on üles ehitanud võimsa araabia telje? Kas seda on vaja Eesti maksumaksjale või araabia maailmale? Miks selline valik on tehtud?

Tõesti, kui vaadata numbreid, siis ingliskeelsete õppekavade arv on kasvanud pärast tasuta kõrghariduse kehtestamist, mis andis võimaluse osakoormuse korral ja ingliskeelsetel õppekavadel tasu küsida. Kindlasti kõrghariduses on oluline, et see oleks rahvusvaheline. Küsimus on selles, milliseid üliõpilasi me siia ootame, ja see on ka teema, mida me arutame kõrgkoolide rektoritega halduslepingute sõlmimisel. Meie eesmärk on siiski – ja ülikoolidega on meil see ühine eesmärk –, et välisüliõpilased, kes siia tulevad, oleksid andekad noored, keda me tahaksime näha ka Eesti ühiskonda panustamas. Me teame, et meil on töökäte puudus, ja kõik need välisüliõpilased, kes on omandanud Eestis väga hea hariduse – kui me suudame neile õpetada eesti keelt ja kultuuri, et nad oleksid valmis ka Eesti ühiskonda panustama, siis oleks see oluline kõrghariduse panus lisaks eestikeelsete noorte õpetamisele. See on tähtis. Kindlasti me ei peaks liikuma selles suunas, et meie ülikoolides õpivad ainult sinisilmsed eestlased.

Suur tänu! Nüüd on ka küsimuste ja vastuste jaoks ettenähtud aeg otsa saanud. Kõik need, kellel jäi küsimus küsimata, peavad järgmine kord kiiremini nupule vajutama või saavad läbirääkimiste käigus oma sõna. Järgmiseks kutsun siia Rektorite Nõukogu juhatuse liikme professor Toomas Asseri oma ettekannet tegema. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Lugupeetud minister! Head üliõpilased! Head kolleegid, õppejõud ja tööandjad! Ma tänan hakatuseks Rektorite Nõukogu nimel kultuurikomisjoni selle tänase arutelu korraldamise eest, aga ma tänan ka kõrghariduse toetusrühma tema tehtud eeltöö eest. Ma tahan kõikide rektorite nimel rääkida kõrghariduse vastutusest, kõrghariduse võimalustest, kõrghariduse sihtidest, osalt ka juhtimisest. Aga ennekõike tahan ma rääkida siiski inimestest, neist, kelle jaoks me kõrgharidust ehitame, neist, kes seda teevad, ja ka neist, kes ülikooli ei jõua, aga ikkagi Eesti kõrgharidusest võidavad.

Alustan eesmärkidest ja ülikooli vastutusest. Kõrgharidus ei ole arenenud riikides üksnes väljavalitute privileeg. Kõrgharidus on elanikkonna haridustaseme tõstmise vahend ja on aruka ühiskonna tagatis. See on ühtlasi oluline osa sotsiaal‑ ja tervisevaldkonna kujundamisest, regionaalse arengu toetamisest, on osa ka siseturvalisusest ja aitab kindlasti saavutada ühiskonna sidusust laiemalt.

Teadusele toetuv kõrgharidus, nii nagu me kõrgharidust ainult ette kujutama peaksimegi, on teadmispõhise maailmapildi absoluutne tagatis. Mida annab see konkreetsele inimesele? See annab erialase võrgustiku, annab suuremad võimalused tööturul. See annab ka suutlikkuse keerukamas ühiskonnas kaasa rääkida, annab oskuse läbi elu õppides oma tulevikku kujundada. See tähendab arusaama paremast tervisekäitumisest, suuremat kodanikuaktiivsust ja isiklikku vastutust kõige selle juures.

Ülikoolis õppimine on kindlasti võimalus endasse investeerida keskkonnas, mis on suhteliselt turvaline ja innustav ning võimaldab ennast proovile panna, sealjuures ka eksida ning leida tulevased kolleegid, leida sõbrad. Ja see on peaaegu iga noore inimese tulevik. See on meie tulevik. Ja see on oluline küsimus Eesti jaoks.

Eesti jaoks on küsimus kõrghariduse tulevikust siiski kas veidi laiem või väga oluliselt laiem. See on küsimus sellest, kas suudame teha suuremaks ühe väikese rahva väikese keele, kas suudame hoida ja levitada Eesti rahva kultuuri, kas suudame tagada sisukad arutelud hetkel veel teadmata teemadel ja terminites eesti keeles ja igal elualal.

Elujõulisest eestikeelsest kõrgharidusest sõltub ei rohkem ega vähem kui Eesti demokraatia tulevik. Ja see on riiklik küsimus.

Õppe‑ ja teadustöö eest vastutamine tähendab ülikoolidele väga palju erinevaid kohustusi, nende seas ka Eesti rahvusliku mälu ja ühiskondliku vara hoidmist. See vara on miljonites ühikutes mõõdetavad teaduse‑, kunsti‑ ja ajalooväärtusi sisaldavad kogud ning Euroopa kultuuripärandi hulka arvatud väga mitmed, arvukad hooned, mida ma konkreetselt nimetama ei hakka. See mälu on sajandi või võib liialdamata öelda, mitme sajandi jagu kogutud infot, seire‑ ja muid andmeid kõikides valdkondades ja kõikides – ma rõhutan veel, kõikides – ülikoolides.

Ülikoolid saavad aru oma vastutuse ulatusest, aga ka sellest, et õlad, mis seda vastutust kannavad, on ülikoolide töötajate omad. Eestis on läbi aegade alati olnud inimesi, kes suudavad nihutada teadmiste piiri. Meil on inimesi, kes mõistavad sügavalt tippteaduses toimuvat ja suudavad sellest eesti keeles ka rääkida, oskavad seda selgitada üliõpilastele, otsustajatele ja avalikkusele. Ja nemad hoiavad eesti teaduskeele elusana ja teiste loodu meilegi mõistetavana.

Eesti ülikoolides on 3500 akadeemilist ametikohta täidetud inimestega, kelle teadmised ja tahe õpetada määravadki meie kõrghariduse sisu, kvaliteedi, kui soovite – selle hariduse sisu, mida tahame anda pea igale teisele Eesti inimesele. Ja nendest õppejõududest ja teadlastest sõltub see, mida oskab kooliõpetaja, mida oskab arst, oskab õde ja oskab insener.

Ma teen ühe kõrvalepõike, teades, mida arstlik tegevus tähendab. Arstliku tegevuse üks eesmärke on ju patsientide rahulolu. Ja selle rahulolu saavutamine on saavutatav ainult omakeelse suhtlemise kaudu.

Aga selles reas, keda ülikoolid ette valmistavad, on insenerid ja ka mitmed teised elukutsed. Missuguseks kujundatakse elukeskkond ja avalikud teenused maal ja linnas, see kõik sõltub meie kõrgharidusest.

Need inimesed õpetavad meie enda ja teistegi riikide noortele Eesti kultuuri ja selgitavad selle hoidmise väärtust. Neist sõltub, kui kaugele kostab Eesti muusika, kas maailma eri nurkades tõlgitakse Eesti kirjanike teoseid, ja seegi, kui palju on neid, kes aitavad Eesti ettevõtjatel võõrsil üleilmses konkurentsis kanda kinnitada. Neist sõltub ka see, kui hästi suudame ajakohastada oma vananenud oskusi ja valmistuda veel nendeks teadmata töödeks ja tundmatuteks olukordadeks, mida me hetkel lihtsalt ei tea.

Pole juhus, et kõrgharidusega inimesed on praegusest tervisekriisist vähem räsitud. Pole ka juhus, et paljud meditsiini‑ ja teiste valdkondade teadlased ja õppejõud on tulnud riigile appi COVID‑i kriisi leevendamiseks ja selle lahendamiseks. Pole juhus ka see, et üliõpilaste ja akadeemiliste töötajate kõrge vaktsineerituse tase on aidanud õppimist ja õpetamist jätkata ja ka teadustööd ülikoolides edasi teha.

Ei saa öelda, et ka nende inimeste töö vähene väärtustamine on juhus. See on riigieelarvet koostades tehtud valikute tulemus. Tänapäevase kõrghariduse palgalisa ei ole Eesti tööturul väike. Bakalaureusekraadi kaitsnu teenib üldhariduse omandanust viis aastat peale kaitsmist keskmiselt enam kui kahekordse palga, magistrikraadi kaitsnu samas võrdluses pea kolmekordse palga. See on OECD võrreldud 12 riigi seas üks paras keskmine tulemus, mis põhineb riikide registriandmetel.

Ülikoolijuhina on minul ja ka minu headel kolleegidel raske selgitada, miks on õpetajate õpetamine vähem väärtuslik kui õpilaste õpetamine, miks on õpetamine vähem väärtuslik kui mis tahes muu tegevus doktorikraadiga inimesele valikuvõimaluste seas. Seda, miks on poolte doktorikraadiga lektorite põhipalk väiksem kui 10 eurot tunnis või veerandil väiksem kui 8 eurot ja 30 senti, seda polegi nagu võimalik seletada.

Meile on öeldud, et kõrghariduse alarahastus ei paista välja mujalt kui ülikoolide sõnadest. On öeldud, et ülikoolide tõus edetabelites, lõpetajate hea toimetulek ja teaduse rahastamise kasv näitavad, et olukord ei saa nii halb olla. Aga oluline on mõista, et Eesti riik juhib ja rahastab kõrgharidust ja teadust lahus. See, et mõlemad tegevused on valdavalt ülikoolide vastutada, ei tähenda, et ülikool saab oma äranägemise järgi ja riigi seatud reegleid eirates neid vahendeid segada. Veelgi enam. Väiksemad ülikoolid ja ka rakenduskõrgkoolid ei ole teadusraha saajad. Nemad elavad kõrghariduse sellel paigal sammuval tegevustoetusel. Ja seetõttu ei saa oodata, et teadus‑ ja arendustegevuse rahastuskokkulepe, mille eest me oleme tänulikud ja mida  me hindame kõrgelt, lahendaks kõrghariduse mured. Kui me jääme ootama, kuni kõrghariduse rahastamise probleem hakkab välja paistma langustes edetabelites, siis selleks hetkeks on juba palju kahju sündinud. Siis on see murendanud järelkasvu ja juba ka meie praegust teaduse taset.

Jah, kahju on alati mingis osas pidurdatav ja kõrghariduse usku valitsus saab seda alati ka tagasi pöörata. Jah, kaotatud oskused ja teadmised saab alati ju ka uuesti üles ehitada. Kuid lisaks rahale on siis selle hinnaks ka kaotatud aeg ja täna võime öelda, vist ka kaotatud põlvkond või põlvkonnad.

Peatselt jõuavad ülikoolidesse koroonapandeemia ajal gümnaasiumi läbinud noored ja nemad vajavad nii erialaliselt kui ka üldiselt rohkem tähelepanu, rohkem tuge. 2022. aasta riigieelarve seda ei arvesta.

Euroopas tervikuna kasvab kõrghariduse ja ülikoolide väärtustamine. Euroopa Liidu raha toel on käivitatud üleeuroopalised ülikoolide võrgustikud. Esialgu on sealt jagatav toetus veel suhteliselt väike ja selles võrgustikus toimuvad ühistegevused sõltuvad paljus – ei saa öelda, et suuresti, aga paljus – koduriigi panusest. Meie koduriik nendesse võrgustikesse kahjuks ei investeeri. Praegu juhib Eesti riik ülikoolide tegevusi kõrgharidusseaduse, ülikooliseaduse, teadus‑ ja arendustegevuse korralduse seaduse ja mitme teise seadusega. Ülikoolide tegevuse kvaliteeti kontrollitakse pidevalt, läbivalt institutsionaalse akrediteerimise ja ka teadus‑ ja arendustegevuse välishindamisega.

Austatud professor, aeg on läbi. Kas me saame kokku leppida mõneminutilise lisaaja?

Ma võtaks minuti siis, kui tohib.

Minut? Minut lisaaega, palun.

Ja ma usun, et see on piisav, et anda kindlus olemasoleva ressursi otstarbekas kasutamises.

Tänane arutelu on kõrghariduse rahastamise arutelu ja ma usun, et täna me ei oota otsest vastust, kuhu suunas me läheme. Küll aga ma tahan öelda, et kõrgkoolidel, ülikoolidel seisab ees ka halduslepingute läbirääkimine. Ja see kogemus, mida me oleme saanud tunda eelmise halduslepingu läbirääkimise lõpus võetud kohustuse ja pakutud rahastusega, muudab eesolevad halduslepingu läbirääkimised keeruliseks või keerulisemaks üleüldse. Aitäh!

Suur tänu! Küsimuste juurde nüüd. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ärge palun võtke etteheitena, aga ma ütleksin, et kõiki tänaseid ettekandeid iseloomustab tunnelnägemine, mis on ka mõistetav, kuna me oleme keskendunud sellele konkreetsele temaatikale. Me võiksime samasuguse koosoleku teha homme näiteks kultuuri rahastamisest, tervishoiu rahastamisest, regionaalpoliitika rahastamisest, infrastruktuuri arendamisest, kaitsekuludest, sisejulgeoleku teemal, ja refrään oleks igal pool üks ja sama: raha ei ole, riik peab rohkem panustama. Kas te teadlasena võiksite meile praegu välja pakkuda, mis see retsept siis lõppkokkuvõttes on, et me suudaksime nii kõrgharidust kui riigikaitset kui ka kõike muud rahastada, nii et kõikidel oleks hea olla? 

Suur tänu! Eelduste kohaselt on kõikehõlmavat vastust ja kõiki küsimusi lahendavat vastust siin väga raske anda. Vastus hakkaks suuresti või peaaegu [täiesti] sõltuma mitte niivõrd nendest nimetatud arvude foonist, kuivõrd pigem poliitilistest otsustest ja valikutest. Aga ühine mure kõikides siin loetletud valdkondades on ju tegelikult, kui me vaatame, see, et me tajume, et kõige taga on kõrgharidus. Kõikides valdkondades on kõrgharidust rohkem tarvis. Ja ma usun, et kust mujalt see ikka kui mitte meie ülikoolidest peaks tulema. Nii et ka nende valdkondade [murede] lahendamiseks, ma arvan, on kõrghariduse rahastamine mõneti nagu eeltingimus.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud koosoleku juhataja! Lugupeetud rektor! Ma olen seda küsimust ka siis, kui me rektorite ühendusega kohtusime, küsinud ja arutanud. Tavaliselt on nii, et kui poliitikute käest tullakse raha küsima, nii nagu siin keegi ütles, siis neid valdkondi on palju ja raha tahavad kõik, ja poliitikute tavapärane vastus on, et tehke kodutöö ära. Mul ongi küsimus, kuna minister oma sõnavõtus viitas sellele, et osa ülikoole justkui sajaprotsendiliselt [õpetab] neid erialasid, mida neilt tellitakse, osa puhul on see 90% jne. Mul ongi küsimus, milline on teie hinnang mitte ainult Tartu Ülikooli, vaid laiemalt, rektorite seisukohalt Eestis nende erialade dubleerimisele konkurentsi kontekstis. Sest me peame mõistma, et lisaks sellele, et mõnda eriala mõnes ülikoolis õpetatakse, on oluline siiski ka see, et valdkonnas on teatav konkurents, et me ei satuks väikeses riigis ainult ühte koolkonda. Kuidas teie hinnangul see seis praegu meil on?

Suur tänu! Dubleerimise puhul võib ehk kasutada mõistet "vastutusvaldkonnad", mis on ülikoolide vahel praegu [ära jaotatud]. Sellele viitas ka minister. Ma kinnitan, et hetkel on vastutusvaldkondade roll suurtes ülikoolides suur. Tõepoolest, Tartu Ülikooli puhul [katavad need õppekavad] 96% ulatuses, nii et me püsime oma vastutusvaldkondades. Sama on ka Tallinna Tehnikaülikooli puhul. Kui vaadata, kus see osakaal on natukene väiksem, siis maaülikoolis.

Sellel on oma ajalooline taust, kuidas vastutusvaldkonnad on tekkinud, kuidas need läbirääkimised on [kulgenud], nii et seda peab arvestama. Saan praegu kinnitada, et kõikides avalik-õiguslikes ülikoolides on püüd liikuda oma vastutusvaldkonda ja oma vastutusvaldkonna piiridesse jääda. See on positiivne.

Samas on tark ja mõistlik silmas pidada, et kõik, mis võetakse praegu sellest n‑ö mittevastutusvaldkonnast välja, tekitab mitte ainult konkreetsele ülikoolile, vaid ka avalikkusele kindlasti keerulisi küsimusi. Viimaseks näiteks võib tuua juhtumi Tallinna Ülikoolist. Tartu Ülikool on pannud näiteks kunstide kabineti kinni. See ei ole meie vastutusvaldkond. Aga sellel on omad piirid ja tasub mõelda, et iga asja sulgemine kõrgharidusmaastikul tegelikult ju ahendab kõrghariduse pakutavat sisu ja sellel on omad piirid.

Aga ma arvan, et me praegu järgime suhteliselt hästi neid vastutusvaldkondi. Samas ma ei välista, et teatud valdkondades kindlasti teatud dubleerimist praegu on.

Marko Šorin, palun! 

Aitäh, eesistuja! Lugupeetud rektor! Ma oma küsimusega tõmban korraks valgusvihu kõrvale sellelt, kus me täna oleme oma fookust hoidnud. Aga korraks, kui hinnata juurdepääsetavust – ma pean siin silmas üliõpilasi, sest teiegi alustasite oma kõnet sellega, et me peame mõtlema ka nende peale, kelle pärast me seda teeme –, kas nüüd tuleb panna kaalukausile väikese tasuga kõrgharidus versus see, et need üliõpilased, kes tulevad väljastpoolt Tallinna ja Tartut, ei saa nendes linnades [kuigi hästi] hakkama? Pean silmas seda, et väidetavalt ühiselamukohad reserveeritakse esimese 15 minutiga, tasud seal ei ole just kõige väiksemad, aga mõned kohad, mis üliõpilastele jäävad, on sellised, et aknalaua peale unustatud kruvikeeraja kukub akna vahelt välja. Kui hea olukord on sellise poole pealt?

Suur tänu! Eitamata, see on kindlasti üks argument, kui valitakse oma tuleviku kõrgkool, oma haridustee. Aga ma ei tähtsustaks seda niivõrd üle, et sellest sõltub inimese lõppvalik. Ühte või teise kohta liikumisel [ei otsusta] ainult see argument, kas [ühiselamu]koht on kättesaadav ja kas tasu selle eest on niisugune, mida jõutakse maksta.

Fakt on ka see, et suurlinnades need üliõpilased, kes seal [elavad], kipuvad jääma tõesti ühe või teise linna keskseks. See võib puudutada ka regionaalseid kolledžeid, samamoodi jäädakse regioonikeskselt näiteks Pärnusse või Viljandisse, kindlasti ka Narva.

Aga see ei olene, ma arvan, praeguse kõrghariduse kvaliteedi ja erialavalikute kontekstist, sest osa erialasid lihtsalt ei saagi mujal olla. Kui noor inimene leiab, et tema õpitee peaks jätkuma ühel või teisel konkreetsel erialal, siis ma arvan, et ükski teie toodud võimalik argument ei saa olla ega ole ka tõenäoliselt põhjus, et ta näiteks Tartusse ei tule arstiks või juristiks õppima. See kindlasti nõnda ei ole.

Peeter Ernits, palun! 

Selline küsimus, lihtne küsimus. Lugupeetud rektor, sa ütlesid, et sa ei saa aru, miks õpetajate õpetamine on vähem väärtustatud kui õpilaste õpetamine. Aga sa oled selle peale kindlasti palju mõelnud. Ava natukene seda tausta, miks see niimoodi on.  

Kui see nüüd oli lõplik küsimus, siis see on niimoodi kujunenud. Ja ta on kujunenud, ei saa ju öelda, et väga pikkade aastate jooksul. Selle taga on tõepoolest kehtiv kõrghariduse rahastuse süsteem alates 2013. aastast, mis on kujundanud praegu niimoodi, et kõrgkoolid on jäänud oma pakutavate palkadega sellisesse positsiooni. Ja palkade diferents, erisus ei ole mitte ainult õpetajate temaatika. Sama võib öelda avalikus ja erasektoris olevate tööpositsioonide kohta. Näiteks kindlasti on see nii juristide puhul, see on IT-valdkonnas, see on ka arstide puhul nõnda, et nendel, kes on ülikoolides vastavates õppepositsioonides, eriti nooremal õppekoosseisul, on see palgadiferents, mis avalikus sektoris, erasektoris ja kõrgharidussektoris tuntav on. Nii et see on olemasoleva kehtiva kõrghariduse rahastuse mehhanismi juures välja kujunenud viimase 7–8 aastaga.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Praegune valitsus ei ole midagi teinud energia hindade ülikiire kasvu pidurdamiseks ja neisse sissekirjutatud ideoloogiliste komponentide ärakaotamiseks või siis vähemalt vähendamiseks. Aga me teame, et elekter ja investeeringud tuleb samuti katta riigi eraldatud tegevustoetustest. Kui kõrgkoolid peavad juba nüüd ja ka edaspidi riigi eraldatud vahenditest järjest enam suunama ressurssi auditooriumide kütmiseks ja valgustamiseks, et üliõpilastel oleks kvaliteetsele õppele lisaks tagatud ka tänapäevased õppetingimused, siis kuidas te näete, et suudate tulevikus tagada – ja me teame, et moodne retoorika ütleb, et kõrged energia hinnad on tulnud, et jääda – kõrgkoolide toimimise kasvõi praegusel tasemel?

Suur tänu! Fakt on see, et tuba peab olema soe, milleks, kui on [tegu] elektrikomponendiga, siis selleks kulub [palju raha]. Tartu Ülikooli puhul on aastane elektri eelarve – ma loodan, et ma väga suuresti ei eksi – alla 2 miljoni: 1,8–1,9 miljonit. Ja oktoobrikuu seisuga me olime juba sinna välja jõudnud. Te mõistate, et vajak tuleb katta millegi arvel ja omakorda see on kulupõhine, see läheb allüksusteni välja. Tartu Ülikool on mõistetavalt kõige suurem oma mahult ja vastavalt ka pinnalt, aga enam-vähem samas proportsioonis on see, kui me võtaksime skaala ette, ka teistes ülikoolides. Kui ma sinna kolleegide poole vaatan, siis ma arvan, et nad saavad noogutada. Aga kui küsimusele vastata, ega siis ülikool ei jää kütmata ja õpperuum valguseta. Need tuleb hoida toimivana. Siin on kohane arvestada sedagi, et on ka teadustaristu ja hoonestik, mis vajab samamoodi [raha]. Me ei saa ju seda kõike seisma panna, ei ole võimalik.

Heiki Hepner, palun! 

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud rektor! Minister suunas mu küsimuse teile ja ma küsin teilt selle uuesti üle. Circa kolmandik kolmandatest riikidest [pärit tudengitest], nii on hinnatud, saavad ingliskeelse õppe programmides tasuta kõrgharidust omandada. Ja minister siin tõi ka välja teatud lahendusteed võimalike õppemaksude osas. Ühel juhul oli ta umbes 1000 eurot aastas, teisel juhul 3000 eurot aastas. Ja nüüd küsimuse juurde: kuidas Tartu Ülikooli näitel on kolmandate riikide [tudengitega]? Palju neid nn tasuta [õpet] saavad ja kuhu nad paigutuvad selle ministri toodud näite puhul? Oli veel kolmas variant ehk tagasi minna [süsteemi juurde], kus see oli täiesti vaba, ülikool sai selle suvaliselt kehtestada, tal oli autonoomne õigus tasu kehtestada. Kuidas Tartu Ülikoolis sellega on?

Suur tänu küsimuse eest! Kolmandate riikide üliõpilaste puhul on meil tõepoolest võimalik seda tasu ise muuta, seda kehtestada. Ja viimastel aastatel, ma saan seda kinnitada, on meil Tartu Ülikoolis tehtud strateegiline otsus selgelt vähendada nende kolmandatest riikidest pärit üliõpilaste arvu, kes [õpivad] meie maksumaksja kulul. See mõistetavalt ei ole tehtav hüppeliselt. Me ei saa seda lõpetada ühe aastaga. Me oleme teinud sellise plaani, mille kohaselt me läheneme olukorrale, kus maksvate tudengite hulk on peatselt umbes 70%. Me teeme seda astmeliselt.

On mõned näited Rootsi ja Soome kohta. Rootsis konkreetselt tehti seda järsult, mille tulemusena kolmandatest riikidest pärit üliõpilaste arv kukkus dramaatiliselt õige mitmeks aastaks. Aga riikide võimalused on väga erinevad ja tegelikult Rootsi riik panustas pärast, et seda tagasi pöörata ja teatud toetussüsteemid teha. Lisaks on näiteks Rootsi puhul olnud ka väga palju erapanustajaid, kes sellega kaasa on tulnud, mida Eestis paraku veel ei saa eeldada

Ja kindlasti ei ole see õige, et kõikjal on praegu see tasu alla kriitilise tasuvussumma. Ülikoolide lõikes on need [tasud] erinevad, aga konkreetselt Tartu Ülikoolis me liigume sinnapoole, eesmärk on saada natukene ka mingit tulu sellest, nagu ilmselt teie küsimuse tagamõte on. Seda me ka saame. Aga ühelgi juhul ei saa seda käsitleda võimalusena või meetodina, kuidas me kuhjunud vajakut lõplikult kompenseerime. Pigem on ülikoolide soov panustada ise ka selle olukorra lahendamisse, või täpsemalt öeldes üks nende soovidest.

Meil on tekkinud protseduuriline küsimus. Signe Kivi, palun!

Suur aitäh! Lugupeetud rektor, äkki saate natukene mikrofone kohendada. Siin saali tagaotsas on halvasti teie vastuseid kuulda. Ja vabandust, ma oleks pidanud selle ettepaneku tegema Riigikogu aseesimehele.

Jaa, natukene saab mikrofone tõsta. Jaak Valge, palun!

Aitäh! Lugupeetud rektor! Tartu Ülikool on teatavasti Eesti kõrgharidusõppe lipulaev ja ta on maailma kõige mainekamas ülikoolide edetabelis 251.–300. kohal. Välisüliõpilaste osakaal on Tartu Ülikoolis meil 12%. Soome kõrgharidusõppe lipulaev on Helsingi Ülikool, samas edetabelis on ta 101. kohal ja välisüliõpilaste osakaal on 6%. Aga välisüliõpilased ei pea tegelikult õppima ilmtingimata inglise keeles. Ja minu küsimus ongi: oletame, et Tartu Ülikool pakuks välisüliõpilastele ainult eestikeelset õpet, loomulikult varasema täieliku eesti keele õppe toega. Kui suur osa nendest 12%-st teie hinnangul siis Tartus ei õpiks?

Suur tänu küsimuse eest! Mõistetavalt ma väga täpset vastust ei oska anda. Küll aga saan kinnitada, et nn rahvusvahelistumise komponendi puhul on meil võib-olla natukene veel ruumi seda suurendada, seda välisüliõpilaste arvu. Aga sellel on teatud piirid ja ma arvan, et me oleme küllalt lähedal sellele, et välisüliõpilaste osakaalu me ilmselt väga palju enam ei suurenda. Nüüd, õppekeele osas ma ei ole väga veendunud, et me eriti nende puhul, kes siin lühemat aega õpivad, suudaksime seda tervikuna eestikeelsena planeerida. Ma arvan, et ma jään sellele positsioonile.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud rektor! Kõigepealt ma tänan selle kõne eest. Minu meelest te väga hästi valgustasite läbi selle, milline on kõrghariduse mõju ühiskonnale. Tõesti, haritud inimesed on tervemad, kriisis vastupidavamad, paremini toime tulevad, eluga rahulolevamad, nii et kokkuvõttes võib vist ohata, et oh, oleks meil tarkust investeerida tarkusesse! Ja sellega seoses küsingi, kas selle asemel, et siin saalis arutada, kas ülikoolidele kompenseerida kõrgemast energia hinnast tekkiv eelarvesurve või kui palju tõsta õppejõudude palka, võib-olla võikski olla Eesti suund olla maailma kõige targem rahvas. Nii et lepime kokku, et igast täiendavast maksueurost pool läheb haridusele. Kas haridussektor on selliseks ambitsioonikaks plaaniks valmis? Hariduslepe haridusleppeks, aga vaataks veel ühe sammu edasi?

Jah, hariduslepe on hea termin. Kui ma teaks, mida see täpselt võiks sisaldada, siis oleks mõistlik ka selle suunas liikuda. Ainult kas see just täpselt [nii võiks olla], kas see [eesmärk] on piisav selle kõrval, mis on, või kas see on piisav [väljendamaks], mida me tahame saada kõrgharidusest, sellele mõistetavalt ma ei oska praegu vastata.

Aga kui päris lõppu midagi öelda – ma vaatan, et 40 sekundit on mul veel jäänud –, siis ma arvan, et mul jäi oma jutu lõpus ütlemata, et meie võtame küll seda tänast kokkusaamist Riigikogu esindusega kui olulist riikliku tähtsusega küsimust. Ja mul on tõepoolest siiralt hea meel, et see sellises kvoorumis on siin arutelul. Nii nagu tegelikult juba minister ütles ja nagu ka Aadu Must ütles, ma loodan, et see on alles sissejuhatus. Meie lootus ja ootus on see, et järgmises Riigikogu koosseisus tekib tõepoolest selge vastus. Ja ma arvan, et ma rektorite poolt saan edasi anda, et meie ootus on selline: seda ei saa kuhugi edasi lükata, see tuleb ära lahendada. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd on küsimuste aeg läbi ja rohkem küsimusi võtta ei saa. Saame minna oma tänase neljanda ettekande juurde. Kutsun Riigikogu kõnetooli Riigikogu kõrghariduse toetusrühma esimehe Margit Sutropi.

Head kolleegid! Austatud haridus‑ ja teadusminister! Lugupeetud rektorid! Head kuulajad ekraanide taga! Mul on tõesti hea meel pidada teile oma ettekannet vast loodud kõrghariduse toetusrühma nimel, kuhu täna kuulub 30 liiget, ja ma pean ütlema, et on veel avaldatud soove meie toetusrühmaga liituda.

Tänaseks kultuurikomisjoni algatatud OTRK, olulise tähtsusega riikliku küsimuse aruteluks valmis ka raport, mida on siin juba mainitud. Mina oma ettekandes püüaksin toetuda sellele raportile. Seetõttu soovin tänada kõiki raportis olevate mõtete autoreid, sealhulgas lugupeetud rektoreid, kes nii akadeemiliste kõrgkoolide, ülikoolide kui ka rakenduskõrgkoolide muredest aitasid paremini aru saada, samuti tööandjate esindajaid, üliõpilasi ja haridusleppe osapooli.

Eesti keele ja kultuuri jätkusuutlikkus, Eesti konkurentsivõime maailmas, ning ilma liialdamata, Eesti riigi tulevik sõltub sellest, kui kvaliteetne on Eesti kõrgharidus. Paraku ohustab Eesti riigi tulevikku, mitte ainult kõrgharidust, just selle kõrgharidusvaldkonna aastatepikkune alarahastamine. Kõigile, nii tööandjatele, rektoritele, õppejõududele, üliõpilastele kui ka haridusjuhtidele on üheselt selge, et vanamoodi enam jätkata ei saa. Muret Eesti kõrghariduse tuleviku pärast jagavad ka see toetusrühm ja kultuurikomisjon.

Ma arvan, et suur osa Eesti rahvast on tõepoolest hariduse usku. Sellegipoolest tundub vahel, et see, mispärast haridus on hea või miks kõrgharidus on vajalik, ei ole mitte alati jõudnud kõigi otsustajateni ja võib-olla ka mitte rahvani, sest nagu me poliitikas teame, määrab see, mida rahvas soovib, selle, milliseid poliitilisi otsuseid tehakse. Seetõttu lubage mul hästi põgusalt peatuda sellel, mis on kõrghariduse roll, sest on ju ka see, mitte ainult rahateema, täna Riigikogus toimuva arutelu teema.

Eesti riiki ei oleks, kui meie esivanematel poleks olnud tarkust, tarmukust ja julgust panna alus eestikeelsele kõrgharidusele. Rahvusülikooli loomine kindlustas mitte ainult eesti keele ja kultuuri püsimise ja arengu, vaid rajas ka aluse iseseisvale Eesti riigile, kasvatades rahvuslikku haritlaskonda.

On huvitav, et kui Tartu Ülikool alustas 1919. aastal tööd emakeelse ülikoolina, oli Eestis vaid 800 kõrgharitud eestlast. Kui palju on 800, saab näha, kui vaadata seda fotot, mis [tehti] Eesti Rahvusringhäälingu saatesarjas, [mis valmis] rahvusülikooli juubeliks, "Rahvusülikooli sajand", paludes tänastel kõrgharidusega Tartu Ülikooli [inimestel] korraks ülikooli peahoone ette koguneda. 800 – see on tõepoolest käputäis inimesi.

Kui palju kõrgharidusega inimesi me aga vajame? "Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021–2035" seab eesmärgiks kõrgharidusega inimeste osakaalu tõstmise algtasemelt 40,8% 45%‑le. Seda ei ole palju, kui vaadata, et OECD maade keskmine on 46% ja on maid, kus see on märksa kõrgem.

Aga küsigem, milleks meile üldse eestikeelne kõrgharidus. Eesti on väike riik, väike, aga tubli, mis soovib saada vaimult suureks, säilitada ja arendada eesti keelt ja kultuuri, jõuda maailma parimate hulka nii elukvaliteedi kui ka majandusliku võimekuse poolest. Kõrghariduse puhul on tõepoolest oluline see, et sellel on väärtus nii inimesele, kultuurile kui ka ühiskonnale. See on eeldus igaühe õnnelikuks eluks, eesti keele ja kultuuri kestmiseks, riigi toimimiseks ja majanduse konkurentsivõime tagamiseks.

Kõrghariduse väärtus inimesele tuleb välja sellest, et üha kiirenevalt muutuvas maailmas annab see inimesele palju suuri võimalusi eneseteostuseks, võimalusi paremini kohaneda, hakkama saada, kriitilist mõtlemist infohulgas toimetamiseks, komplekssete probleemide lahendamise oskust, refleksioonivõimet ja enesejuhtimise oskust.

Kuigi vahel öeldakse, et Eestis ei ole palgalisa, mida annab kõrghariduse saamine, nii suur kui teistes maades, on Haridussilma järgi see tegelikult siiski päris märgatav. Kui kutseharidusega inimeste keskmine palk oli 2020. aastal 1135 eurot, siis kõrgharidusega inimeste keskmine palk oli 1770 eurot, magistrikraadiga 1971 ja doktorikraadiga 2328 eurot. See tähendab: tasub õppida. Samuti on töötus suurem kutseharidusõppe lõpetajate seas, kus see on keskmiselt 9%, sealhulgas keskharidusel baseeruvas kutseõppes siiski vähem, 5%, bakalaureuseõppe puhul on see 3%, magistriõppe puhul 1% ja doktoriõppe puhul 1%. Eriti COVID‑i tingimustes oleme näinud, kui palju on haridus kaasa aidanud sellele, et inimene ei jää töötuks.

Kõrgharidusel on oluline väärtus kultuurile. See annabki meile võimaluse Eesti haritlaskonda kasvatada, valmistada ette spetsialiste kõikidele vajalikele erialadele. Aga see annab toe ka identiteedile, kindlustab selle ja annab võimaluse suhestuda mineviku, oleviku ja tulevikuga.

Ühiskonnale on kõrgharidusega spetsialistide koolitamine ülioluline, sest just kõrgharidusega inimesed veavad eest ühiskonna arengut, aitavad luua selle majanduskasvu ja riigi konkurentsivõimet, mis võimaldab ka ümber jagada ja teiste inimeste heaolu kasvatada.

Kahjuks näeme seda, et kõrghariduse olukord ei ole kuigi hea. 2013/2014. õppeaastal jõustunud tasuta kõrghariduse[le ülemineku] reformi tulemusena võttis riik endale kõrgkoolide ülalpidamise kohustuse, mida ta pole suutnud täita. Seda kinnitab ka Riigikontrolli 17. oktoobri 2019. aasta aruanne "Kõrgharidusreform ja tööjõuvajadused". Kui esimesed kolm aastat peale reformi jõustumist kompenseeris riik kõrgkoolidele saamata jäänud eraraha, siis alates 2017. aastast on kõrgkoolide rahastus praktiliselt olnud külmutatud. Samas kehtivad piirangud eraraha kaasamisele. Riigikontrolör Janar Holm kinnitab sellessamas kõrghariduse toetusrühma raportis, et praegu on ülim aeg vaadata uuesti üle kõrghariduse rahastamise alused ja see, milleks kõrgkoolidel tegelikult raha kulub, mitte ainult võrrelda seda rahvusvaheliste numbritega, mis tõepoolest toovad kaasa selle, et 1,5%‑ga peaks olema tagatud kõrghariduse rahastamine.

Tasuta kõrghariduse[le ülemineku] reform on selles mõttes tõesti täitnud oma eesmärgi, et kuigi üliõpilaste arv on drastiliselt vähenenud, on kõrgkoolides rohkem tasuta õppekohti kui enne tasuta kõrghariduse[le ülemineku] reformi. Seega, tasuta õppimise võimalus üliõpilastel on suurenenud. Aga kas ka võimalused saada kvaliteetset emakeelset haridust? Kui riik ei taga kõrghariduse jätkusuutlikku rahastust, keelates samas täiskoormusega õppivatelt tudengitelt eestikeelsetel õppekavadel tasu küsimise, hakkavad kõrgkoolid kas piirama ligipääsu, vähendama õppekohti, sulgema kalleid erialasid, tegema ingliskeelseid õppekavu, kus saab küsida õppetasu, või andma järele kvaliteedis. Praegune rahastamismudel lausa sunnib ülikoole üle minema ingliskeelsele õppele, seades ohtu eesti keele ja kultuuri tuleviku.

Tasuta kvaliteetse kõrghariduse omandamisel on kaks eeldust, mis paraku pole täidetud. Esiteks, ka tasuta õppimiseks peab tudengil olema piisav sissetulek. Praegune õppelaenude ja ‑toetuste süsteem seda ei taga. Lisaks ei ole kõrghariduse reform vähendanud üliõpilaste töötamist, pigem vastupidi: üliõpilased töötavad rohkem kui varem. Eesti üliõpilaste liidu ettekandest tuleb ka raportis välja, et Eestis kulutavad tudengid õppimisele ja töötamisele 53 tundi nädalas. EUROSTUDENT-i võrdlusriikides on see keskmiselt 47 tundi. Töötavad tudengid pühendavad õpingutele keskmiselt seitse tundi vähem kui mittetöötavad. Paraku toob see kaasa nii õppekvaliteedi languse kui ka õpingute sagedase katkestamise ja tudengite vaimse tervise probleemid.

Teiseks, tasuta kvaliteetse hariduse andmise eeldus on, et ülikoolidele antakse selle hariduse andmiseks piisavad vahendid. Täna olemegi olukorras, kus kõrghariduse jätkusuutlikkus on kahtluse all. Kolmandik ülikoolide õppejõududest, doktorante arvestamata, saavad vähem palka kui üldhariduskoolide õpetajad. Ülikoolides on 633 akadeemilist töötajat, kelle palk oli 2020. aastal alla õpetajate palgamiinimumi. Neist 112 on doktorikraadiga.

Kõrgharidusega spetsialistide puudus elutähtsates ametites näitab, et Eesti riigi toimimisvõime võib olla halvatud. Kutsekoja koostatava tuleviku tööjõu- ja oskuste prognoosisüsteemi OSKA järgi on teada, et lähikümnenditel jääb puudu kaks kolmandikku IT‑ ja insenerierialade järelkasvust, inseneridest tehnikuteni. Eesti Tööandjate Keskliidu sõnul on tööandjatel suured ootused IT Akadeemia eeskujul loodavale inseneriakadeemiale, mis peaks suurendama insenerierialade populaarsust. Oluline on aga teada, et kuigi 38% on kasvanud IT‑erialade vastuvõtt, on pea samavõrra langenud tehnika‑, tootmis‑ ja ehituserialade vastuvõtt, mida me samuti vajame. Probleem on selles, et [nende] erialade vastuvõttu ei saa kasvatada, ilma et koolides paraneks täppisteaduste õpetamine ja suureneks laia matemaatikaeksami edukalt sooritanute hulk. Rektor Tiit Land räägib oma tekstis, mis on raportis avaldatud, kuidas matemaatikaeksami tegemine on teinud koolides kahjuks pigem allakäiku. Koolides on juba praegu terav puudus just täppisteaduste õpetajatest, näiteks füüsikaõpetajatest on 27% üle 60‑aastased. COVID‑i pandeemia on näidanud, kui suur puudus on meil meditsiiniõdedest. Tervishoiukõrgkoolide sõnul on meil kohe vaja juurde 500 õde. Haiglatel on aga puudus ka radioloogiatehnikutest ja bioanalüütikutest. Vaja on juurde ka psühhiaatreid, proviisoreid, farmatseute, kliinilisi psühholooge. Puudu on kutseõpetajatest, mis on oluline probleem rakenduskõrgkoolides.

Kuidas siis lahendada kõrghariduse ees seisvad väljakutsed? Arutelu kõrghariduse rahastamise aluste üle peaks pidama silmas, et lahendamist vajab korraga mitu probleemi, mitte ainult rahaprobleem: kõrghariduse piisava rahastuse tagamine, võrdsete võimaluste tagamine kõigile võimekatele, et nad saaksid õppida, sõltumata rahakotist, kodusest keelest või elukohast, tööturule vajalike spetsialistide andmine, kõrghariduse kvaliteedi tagamine ja eestikeelse hariduse jätkusuutlikkuse tagamine.

Lubage mul paari sõnaga neid iseloomustada. Kõigepealt rahastamise alustes kokkuleppimine. Vaja on erakondadeülest kokkulepet, kas jätkame tasuta kõrgharidusega või läheme üle vähemalt osaliselt tasulisele kõrgharidusele. Kui jätkame tasuta kõrgharidusega, siis on vaja oluliselt suurendada riigi panust. Rektorite hinnangul on kõrghariduses puudu 100 miljonit aastas. Kui riik seda raha ei leia, tuleb anda kõrgkoolidele rohkem vabadust paindlike õppimisvõimaluste loomisel, olgu need osakoormusega tasuline magistriõpe või mikrokraadid, ja eraraha kaasamiseks erineval moel. Kui lepime kokku üleminekus kas või osaliselt tasulisele kõrgharidusele, siis tuleb luua süsteem, mis võimaldab õppelaenu kustutamisega ning stipendiumide maksmisega suunata noori õppima erialasid, mida tööturg vajab. Kõrgharidusele võrdse ligipääsu tagamiseks tuleb samal ajal vajaduspõhiste õppetoetuste süsteem niimoodi ümber vaadata, et see reaalselt võimaldaks kõigil, sõltumata vanemate või enda rahakotist, jõuda kõrgkooli ja õppida, ise samal ajal tervise hinnaga töötamata. Eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikkuse tagamiseks ja kvaliteedi kindlustamiseks tuleb luua kõrgkoolide hindamisel ja raha eraldamisel sellised tegevusnäitajad, mis toetaksid kvaliteeti ja sobiva tasakaalu tagamist eestikeelse hariduse ja rahvusvahelistumise vahel.

Kui riik nõuab kõrgkoolidelt nominaalajaga lõpetajaid, siis peavad kõrgkoolid olukorras, kus valdav osa tudengeid töötab, alandama nõudmisi, ja õppekvaliteet langebki. See võib omakorda suurendada tudengite suundumist välisülikoolidesse, kus õppekvaliteet on parem. Kui riik nõuab kõrgkoolidelt eraraha kaasamist, aga samal ajal ei luba eestikeelses õppes võtta õppetasu, siis ei jäägi ju kõrgkoolidel muud üle kui teha ingliskeelseid õppekavu, kus on lubatud küsida tasu. Kvaliteetse eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikkus nõuab ka kõrgkoolidelt endalt suuremat spetsialiseerumist ja ministeeriumilt motivatsioonipakettide loomist kõrgkoolidevahelise koostöö suurendamiseks. Enamikul juhtudel ...

Palun kaks minutit lisaaega.

Vabandust, ettekandja! Komisjoni poolt on teile antud aega veerand tundi. Te soovite lisaaega, ma saan aru. Kas soovite lisaaega?

Kas ma tohin küsida?

Jah, muidugi tohite. Palun! Kaks minutit.

Tudengite arv on vähenenud veerandi võrra. Kui me vaatame neid arve, et ülikooliealiste noorte arvu kahekordne langus alates 1990‑ndatest kuni tänaseni on vähendanud Eestis õppivate Eesti üliõpilaste arvu peaaegu 18 000 võrra, siis on selge, et samamoodi tegelikult ei saa jätkata ka kõrgkoolid.

Eesti Kõrg‑ ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuuri järgi on strateegilised valikud väga olulised ja tõenäoliselt peaks neid tegema just nii, et suurendaksime rohkem koostööd, mitte konkurentsi kõrgkoolide vahel.

Tööturule vajalike spetsialistide koolitamisel ning homse tööturu jaoks vajalike oskuste ja teadmiste andmisel peame mõtlema sellele, et alguse saab kõik tegelikult ju üldhariduskoolist. Samas koolitavad just kõrgkoolid üldhariduskoolide õpetajaid ning teadustöö kaudu kujundavad ka kaasaegse õppemetoodika. Digipöörde ja rohepöörde läbiviimine võib takerduda piisava kvalifikatsiooniga tööjõu puudumise tõttu.

Eesti majanduskasvu tõstmine ja konkurentsivõime sõltuvad sellest, milliste oskuste ja teadmistega on meie töötajad. Seega tulekski anda üha kiirenevate muutustega toimetulekuks teistsuguseid oskusi, sealhulgas üldoskusi, mida muuseas annavad just humanitaar‑ ja sotsiaalteadused. Ka inseneride ja tervishoiutöötajate ettevalmistusse peaks kuuluma nii ülekantavate oskuste, kommunikatsiooni‑ ja suhtlemisoskuste kui ka üldoskuste õppimine. Samas vajaksid kõikide erialade õpetajad üha enam digipädevust. Lahenduseks saab olla suurem koostöö erinevate erialade ja kõrgkoolide vahel ning paindlike õpiteede võimaluste loomine kogu elukaare jooksul õppimiseks.

Loodan väga, et täna Riigikogus toimuvast arutelust ning meie kõrghariduse toetusrühma tegevusest sünnib see ühine arusaam, kuidas tagada eestikeelse kõrghariduse helge tulevik. Tänan kõiki toetusrühma liikmeid, kes aitasid seda raportit koostada ja kes koos minuga usuvad sellesse, et lahendused on võimalikud. Suur aitäh teile tähelepanu eest ja soovin head arutelu!

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Siin ka varasemates ettekannetes oleme juba kuulnud mõningaid mõtteid lahenduste kohta ja ka minister tõi välja kolm tõsisemalt võetavat varianti. Üks oli õppemaks 1200 eurot kuus, teine oli 3000 [eurot] ja kolmas oli nii-öelda vana mudel. Siin on tegelikult ilmselt ka neljas, kui riik lihtsalt eelarvest suurendab oma panust. Missugune on teie enda isiklik seisukoht, olles ka väga pika, ütleme, akadeemilise ajalooga inimene? Missugust varianti nendest kolmest või neljast te ise eelistaksite või [mida te] näeksite, missugune [neist] võiks aidata meid sellest kriisist välja?

Suur aitäh teile küsimuse eest! Kõigepealt ma alustuseks ütleksin seda, et selle ettekande pidasin ma tõepoolest toetusrühma nimel, võttes sellepärast kokku ka need arutelud, mis on just nimelt toimunud koos kõrgkoolide, haridusspetsialistide ja tööandjate kaasamisega. Seetõttu ma püüdsin ettekandes mitte välja tuua oma isiklikke seisukohti ega oma erakonna seisukohti. Ma pean just nimelt väga oluliseks praeguses staadiumis lähtuda sellest, et me töötame välja erakondadeülest kokkulepet. Ma arvan, et küllaltki palju on võimalik seda kahjustada, surudes väga peale ühte vaadet.

Ärge sattuge palun meeleheitesse, sest kohe ma ütlen teie küsimusele vastates ka selle, missugune on, ma ütleksin niimoodi, et mitte minu eelistus, vaid ütlen selle, kus ma näen riske, kus on valikukohad ja mida me peame arvestama. Ma arvan, et see on kõige olulisem. Küsimus ei ole mitte kellegi maailmavaates, vaid selles, mis võiks olla see toimiv mudel, mis võimalikult vähe kahjustaks ja tooks kaasa [vähem] halbu tagajärgi, näiteks selle, et paljud tudengid tasulise õppe või kas või osaliselt tasulise õppe tõttu ei pääseks ülikooli, kuigi nad on võimekad, või et me peletaksime ära need tudengid, kes tahavad Eestis õppida.

Ma korraks toon uuesti nende tudengite arvu, selle, kui palju on see arv vähenenud. Vaadake, huvitav on siin näiteks see teine punkt, et üha vähem noori jätkab peale gümnaasiumi lõpetamist õpinguid Eesti kõrgkoolis. See arv peaks meid panema mõtlema, et kui me läheme kas või osaliselt üle tasulisele kõrgharidusele, siis naabermaad, mis annavad tasuta haridust või mis annavad seda väikese tasu eest, nagu näiteks Holland oma väga atraktiivsete õppekavadega, kus 1000–2000 eurot võetakse õppemaksu, aga on väga, ütleme, individualiseeritud õpe, väga hea kvaliteediga, suure tudengitoega ja heade rahvusvaheliste professorite õpetusega, võiksid meelitada ära needki tudengid, kes tahaksid Eestis õppida. Me peame seda kindlasti väga tugevalt arvestama.

Seetõttu ma arvan, et mis iganes mudelini me jõuame, siis nagu ütles riigikontrolör ka selles raportis, kõige halvem on, kui me mitte mingit otsust ei tee. Me ei tohi jääda lihtsalt selle juurde, et me räägime. Me peame jõudma otsusele, sest olukord on väga hull. See tähendab, teades, kui vähe on Eesti riigil ressursse, et me peame loomulikult väga hoolikalt kaaluma, missugune on meie võimalus toetada tasuta kõrgharidust. Ma arvan, et need võimalused on alati olemas, olgu selleks siis esiteks see, et vaadata teisi tasuta asju, mida me pakume, et kas see tasuta teenus on mõistlikult õigesse kohta pandud. Teiseks, võiks vaadata seda, millised on meie võimalused kõrgharidusse investeerides raha kasvatada. Majanduskasv tuleb ju sellest, kui kõrgharidusega spetsialistid lihtsalt rohkem tootlikkust tõstavad ja meie kogutoodang suureneb, mistõttu kõigi heaolu kasvab. Ma arvan, et see on hästi oluline. Kindlasti on need võimalused olemas ja kindlasti seda lisaraha tuleb sinna juurde suunata.

On selge, et me soovime, et kasvaks elukestev õpe. Aga samas on väga paljud inimesed ise öelnud, et nad oleksid valmis täiskasvanud õppijatena, kes omandavad kas juba teist või kolmandat kõrgharidust või saavad mikrokraadide kaudu täiendavaid kvalifikatsioone, oma õppimise eest maksma, kui nad saavad väga heal tasemel haridust. Seda nii-öelda tasulise õppe juurutamist on soovitanud ka tööandjate keskliit. See tähendab, et ka seda tuleb kuulata. Aga nii nagu minister ütles, ma arvan, meie esimene lähtealus peaks olema see, et me tagame kõigile vähemalt esimese hariduse, eestikeelse hariduse kättesaadavuse tasuta ja siis vaatame, kus need täiendava raha kaasamise võimalused on, et me ei kahjustaks inimeste ligipääsu ülikoolile, aga samal ajal saaksime piisava lisaraha ülikoolidesse kaasata.

Ma arvan, et hästi oluline on ka silmas pidada rektorite nõukogude, nii rakenduskõrgkoolide kui ka akadeemiliste rektorite nõukogu muret, et tasulise õppe sisseviimine võib ülikoolidele ja erinevatele erialadele väga erinevalt mõjuda. Seda olen ma ka oma pikaajalise kogemuse tõttu, olles olnud Tartu Ülikooli humanitaarteaduste valdkonna dekaan ja ka seitse aastat instituudi juht, näinud. Võimalused erialade sees on väga erinevad. Meie kokkulepe peab ikkagi algama sellest, mida Eesti riik vajab: milliseid erialasid ja kui palju spetsialiste on vaja. Võtame kõige esimesena lauale tööturumured, see tähendab, et mitte tööturu, vaid Eesti mure, milliseid spetsialiste meil on vaja, vaatame seda vajadust ja võimekust maksta ning leiame sellise tulemuse, kus hundid on söönud ja lambad terved.

Jürgen Ligi, palun! 

Aitäh! Nagu ma esimeses küsimuses juba prognoosisin, kõlama jääb ikkagi see, et kõige tähtsam on tasuta kõrgharidus. Aga olukord on meil ju see, et on vaja kusagilt saada 100 miljonit. Küsimus on mul selline: mis see teie praegune tunnetus on, kuidas on see võimalik olukorras, kus peetakse erakorralisi koosolekuid, et elektri hinda kontrollida mingite sadade miljonite või ka miljardi ulatuses? Haridusministril on iga aasta ülesanne teadusrahastust tõsta, õpetajate palka tõsta, suurusjärgud on kümnetes miljonites, kui mitte 100 miljoni peal aastas ja eestikeelseks hariduseks on ka kümneid miljoneid vaja. Mis teie praegune prognoos on? Kindlalt on kõrghariduse rahastamine vaeslapse ossa jäänud. Aga mis on ideed?

Aitäh küsimuse eest! Ma selles oma hea kolleegiga küll ei nõustuks. Ma just ütlesin, et kindlasti ei pea tulemus olema ainult see, et meil on kõik asjad tasuta kättesaadavad. Nii nagu tõepoolest on öelnud tööandjad ja ka võimalikud tudengikandidaadid, nad on valmis teatud määral eraraha kõrgharidusse juurde tooma. See tähendab, need võimalused tuleks luua. Meil on praegu Haridus‑ ja Teadusministeerium tekitanud ise teatud kitsendusi. Näiteks on osakoormusega õppekavu ülikoolidel lubatud palju vähem teha, kui ülikoolid seda tegelikult suudaksid. Osakoormusega õppekavadesse on võimalik kaasata eraraha, õppurid on nõus ise maksma. Neid [õppekavu] on praegu ainult piiratud hulgas. Need on enamasti magistriõppe õppekavad, kus õpivad tudengid, kes on võimelised ise oma õpingute eest tasuma.

Ma ise olen Tartu Ülikoolis peaaegu kümme aastat õpetanud sellisel õppekaval nagu strateegilise juhtimise magistriõppekava, kus meie juhid omandavad uusi oskusi. Majandusteaduskonna juures on see õppekava. Ma pean ütlema, et läbi aastate olen ma kiitnud nende õppurite motivatsiooni, nende taset ja nende soovi oma haridus[taset] tõsta. See on tasuline õppekava, see on ennast väga hästi õigustanud. Ma arvan, et see on väga tõenäoliselt üks selliseid võimalusi, kui me saame niisugustel osakoormusega õppekavadel lubada tudengitel pikemat aega õppida ja ise oma õpingute eest maksta, tagades kõrgema kvaliteedi.

Oluline loomulikult on ka selle valiku läbimõtlemine, mida annaks meile vähemalt osaliselt tasulisele kõrgharidusele üleminek. Ainult et ma rõhutan seda, et siin ei ole tonti. Sina küsid seda või lugupeetud küsija küsib seda kindlasti oma erakondliku tausta tõttu. Ma saan aru, et Reformierakonna meelsus, mida ma jagan, on see, et inimene peab ise rohkem panustama, ja see on kõrghariduse puhul väga-väga oluline.

Üks asju, mida kindlasti heidetakse ju Reformierakonnale ette, on see, et ta soovib tasulist kõrgharidust teha. Ma võin kinnitada, et ei ole sellist erakondlikku soovi panna kõiki tudengeid ilma mingite garantiideta maksma. Minu meelest üks selliseid väga olulisi lähtekohti, kust me võiksime alustada seda diskussiooni, on see, et me räägime tööturust. Me räägime sellest, milliseid spetsialiste on vaja. See tähendab, kui me viiksime sisse, kui me peaksime otsustama mingisugusel viisil tasulise kõrghariduse suuremal määral sissetoomise, siis seda ei saa teha ilma õppelaenude ja ‑toetuste süsteemita, mis omakorda võimaldaks riigil, kustutades teatud laene või tagades teatud niisuguseid toetusi, suunata spetsialiste just nendele erialadele, kus kõige rohkem on inimesi vaja, või nendesse piirkondadesse, kus kõige rohkem on töötajaid vaja. 

See nõuaks palju suuremal määral kogu õppelaenude ja ‑toetuste süsteemi läbivaatamist, ümbervaatamist ja ümbermõtlemist. Ma ütleksin nii, et sedagi võimalust ei tasuks vähemalt alguses jätta lauale toomata, aga mingisugust kokkulepet ei Reformierakonna sees üksinda ega ka selles kõrghariduse toetusrühmas nii-öelda lausalise ülemineku kohta tasulisele kõrgharidusele pole, aga selle võimaluse lauale jätmist ja selle läbikaalumist pean ma väga mõistlikuks.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Margit Sutrop! Mul on küsimus, mida ikka esitatakse akadeemilise taustaga kolleegidele, kes on Riigikogusse valitud. Teame, et oled pikka aega töötanud Tartu Ülikoolis ja töötad seal tänagi. Kus on siis kõige suuremad käärid? Millised on probleemid kõrghariduses ülikooli poolt vaadates ja mis on need täna siit saalist vaadates?

Ma alustan nii, et ka ülikoolis töötades on mul olnud väga palju erinevaid rolle. Ma alustan rollist, mille nimi on õppejõud – õppejõud ja juhendaja. Minu selle rollinägemuse järgi on kõige suurem probleem selles, esiteks, et sageli meie tudengid ei tea, miks nad ülikoolis on, mida nad tegelikult õpivad, miks nad seda õpivad ja mis karjäärivõimalused on neil pärast kõrgkooli lõpetamist. Väga paljud üliõpilased ei saa pühenduda õpingutele, sest nad töötavad, nad on kurnatud. Mulle näib, et üsna sageli näen ma tudengite puhul – kuna ma õpetan väga erinevate erialade tudengeid, eetika on aine, mida õpivad erinevate erialade tudengid, ja olen õpetanud seda ka erinevates kõrgkoolides – seda, et suur osa tudengeid õpib töötamise kõrvalt, mitte ei tööta õppimise kõrvalt. See tähendab, et õppejõud peab ennast painutama selle järgi, kuidas üliõpilase töökoht võimaldab tal tulla kas eksameid tegema, loengutesse või esitada oma seminari[tööd]. See on ebanormaalne. See on viinud aastate jooksul – 2000 tulin ma Konstanzi Ülikoolist tagasi Tartu Ülikooli tööle – olukorda, kus riik ühelt poolt nõuab nominaalajaga lõpetajaid ning me ei tohi üliõpilasi välja visata, me ei tohi neilt liiga palju nõuda, sest muidu nad kas katkestavad [õpingud] või lahkuvad ülikoolist. See tähendab, me sisuliselt peame selleks, et säilitada vastavat tudengite arvu ja et me saaksime neile haridust anda, vedama nad ülikoolist läbi ja andma neile haridust, mida me tegelikult ei pea vahetevahel ka ise kvaliteetseks. See on kõige suurem probleem, sest selle tagajärjel kaob nii õppejõudude motivatsioon kui ka tudengite, heade tudengite motivatsioon, sest nemad soovivad saada head haridust, ja sellisel juhul ei saa me seda tegelikult neile võimaldada. See on õppejõu kõige suurem probleem.

Loomulikult on probleem palgas. Seda ma vaataksin eelkõige struktuuriüksuse juhina. Nagu ma ütlesin, seitse aastat olin ma instituudi juhataja ja kaheksa aastat dekaan. Ülikoolidel on väga suur autonoomia. Aga sisuliselt tähendab see magamata öid struktuuriüksuse juhile, kui näiteks ülikooli juhtkond, kuhu ma rektoraadi liikmena kuulusin, otsustab tõsta palku. Ülikooli võimuses on täna tõsta palku, seetõttu see hariduslepe, mis nõuaks näiteks, et me lepime kokku mingisugused kindlad palgad, ei sobi ülikoolidele, kuna ülikoolidel on autonoomia. Raha tuleb erinevatest allikatest, teadusraha ja kõikvõimalike lepingute täitmine annab meile suurema võimaluse ja paindlikkuse palku kujundada. Aga magamata ööd tulevad sellest, et struktuuriüksuse juht vastutab, et sul oleks see palgaraha järgmisel hommikul, järgmisel kuul üldse välja anda. Kui ülikoolid otsustavad tõsta palku ja me saame seda teha, siis võib juhtuda see, et struktuuriüksus läheb miinusesse. Ma olen olnud korra dekaanina olukorras, kus üks instituut oli 700 000‑ga miinuses. Ma ei tea, kui paljud nii‑öelda eraasutuse juhid magavad rahulikult, kui nende organisatsioon või nende ettevõte on 700 000‑ga miinuses. Me lõpetasime plussis tänu struktuurireformile, tänu erinevate toetuste taotlemisele, erinevate õppekavade ümberkujundamisele, suurele kollektiivsele pingutusele, aga see on igapäevane peavalu. See on see, millises olukorras ülikoolid tegelikult elavad. Struktuuriüksuse juhiks olemine, olles samal ajal ka õppejõud ja teadlane, võtab inimeselt väga suure hulga energiat.

Kolmandaks ütleksin ma juhendajana, et doktorandi juhendajana ei ole sul doktorandile pakkuda motivatsioonipaketti lõpetamiseks, sest doktorant sõlmib lepingu ülikooliga ja nii-öelda oma juhendajaga. Teda on võimalik atesteerimise abil välja visata, aga see ei anna väga palju, sest siis sa kaotad doktorandi. Teda aidates ja abistades tekib kõige suurem hulk probleeme sellega, kuidas viia see doktoritöö lõpuni, sest pärast doktoritöö kaitsmist ei oota seda doktoranti mitte mingi palgatõus. Ma olen tõesti rõõmus ja tänulik, et uuel eelarveaastal on võimalik sõlmida nooremteadurilepinguid, see on üks võimalus doktorantidele anda keskmist palka, mis on järgmisel aastal juba üle 1600. Aga olukord, kus tema juhendaja saab ainult võib-olla veidikene rohkem palka ja kus sellelsamal doktorandil, kui ta jätkab näiteks akadeemilises sfääris, palk langeb pärast doktoritöö kaitsmist, ei ole jätkusuutlik.

Mul on kahju, et ma pean seda ütlema. Riik on teinud väga palju, et teadusraha suurendada. Suur aitäh Eesti riigile! Suur aitäh kõigile nendele, kes teadusleppe algatasid ja selle eest võitlesid! Aga paraku ei ole see lihtsalt ahnus, vaid see on meeleheide. Tuleb teha ka teine samm, teha hariduslepe teoks ja suurendada kõrgharidusse tulevat raha selleks, et see teaduslepe üleüldse tooks need tagajärjed, mida me soovime: kasvataks Eesti riigi konkurentsivõimet.

Jaak Valge, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tõesti tahaks tunnustada seda tööd, mida sa oled kõrgharidusõppe probleemide teadvustamisel teinud. Niipalju, kui me neid probleeme koos sinuga arutanud oleme, tundub, et me oleme üldiselt sarnaste hoiakutega, eriti, kui ma kuulasin seda sinu viimase vastuse kõige esimest osa, mis puudutas kvaliteeti. See materjal, mille sa oled kokku pannud ja Riigikogu liikmetele saatnud, on ka väga väärtuslik. Aga sellest diagrammist, kus sa näitad kõrgharitute proportsioone eri riikides, oled sa välja jätnud Venemaa, kus kõrgharitute osakaal 25–34‑aastaste hulgas on koguni 64,1%. Meil on see praegu 43,1%. Minu küsimus, ka eriti kvaliteeti arvestades, on: kui suur saaks kõrgharitute osa sinu arvates Eestis olla? (Juhataja helistab kella.) Juhul, kui me neid nõudmisi edasi ei devalveeri.

Suur aitäh! See on tõepoolest üks selliseid asju, mille üle me oleme ka kultuurikomisjonis lugupeetud küsijaga vaielnud või arutanud. Minu sügav veendumus on see, et haridust ei ole kunagi liiga palju. Tõepoolest on nii, et kõrghariduse andmise kaudu me suurendame inimese võimet hakkama saada nii eraelus, tööelus kui ka ühiskondlikus elus. Mingil kujul tuleb see panus tagasi, nii talle endale kui ka riigile, mistõttu, ütleme, kõik need kulutused, mis me muidu teeksime haigekassale, politseile, sotsiaalabile, me hoiame kokku, kui me oleme selle kulu pannud haridusse. Kõrgharidus on selles mõttes midagi sellist, mis toob meile tegelikult tagasi ja on isegi kasumlik.

Küsimus, missugune peaks see protsent täpselt olema. See on kindlasti suhteliselt, ütleme nii, kokkuleppeline või teatud mõttes suvaline. Nagu ma ütlesin, see ei jookse kellelgi mööda külgi maha. Ilmselt on see vajalik pigem sellise arvestuse jaoks, kui me vaatame tööturu struktuuri, kui me vaatame tõesti seda, kui palju on vaja kutseharidusega inimesi ja kui palju on vaja nii-öelda madalama haridusega inimesi. Eesti kõige suurem mure – elukestva õppe strateegiat koostades 2020 olin ma juba väga mures selle arvu pärast, mis seal oli kirjas – on see, et Eesti tööturule jõudvatest noortest kolmandikul puudub igasugune ettevalmistus tööturuks. See on väga suur probleem, sest neil puudub igasugune [ettevalmistus], mitte kõrgharidus, vaid [ettevalmistus] üldse. Ma arvan, et see on põhiprobleem, ja ma usun, et selles me oleme ühel nõul. See arv on läinud paremaks, nüüd on neid umbes üks neljandik. Aga see on siiski siiani veel probleem.

Mis puudutab kõrgharidust ja näiteks sedasama võrdlust Venemaaga, siis ma ütleksin niimoodi, et Venemaalt ja Ukrainast tulevad inimesed, kelle haridus ja näiteks oskused matemaatikas ja täppisteadustes on sellised, et nad annavad silmad ette juba väga paljudele, kes on ka lääneriikides, olgu Saksamaal või Austrias või mõnes teises riigis, hariduse saanud. Seetõttu võivad need inimesed olla tööturu jaoks väga vajalikud.

Ma arvan, et midagi on võib-olla läinud kaotsi, kui meie haridussüsteemi on ümber tehtud. Näiteks, ma arvan, oli viga viia sisse laia ja kitsa matemaatikaeksami eristamine, andes vale signaali, et on võimalik elus hakkama saada, ilma et sa õpiksid matemaatikat kõrgel tasemel. Selle tõttu me olemegi olukorras, kus nii insenerierialadel kui ka väga paljudel digipöörde ja rohepöörde elluviimiseks vajalikel erialadel on puudu inimeste matemaatikaoskusest.

Seetõttu ma ütleksin nii, et ärme halvustame seda, et Venemaal on kõrgharitute arv väga suur. (Juhataja helistab kella.) Kindlasti on nende kõrghariduse kvaliteet kõrgkoolides erinev, aga see ei peaks olema argument, miks meie peaksime väiksema numbriga leppima.

Hea ettekandja, ma väga tänan teid. Suur aitäh teile!

Suur aitäh teile kõigile!

Head ametikaaslased! Ma tulen nüüd kultuurikomisjoni ettepaneku juurde. Kultuurikomisjon on teinud ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen hääletusele kultuurikomisjoni ettepaneku pikendada istungi aega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 28, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole leidis ettepanek toetust.

Head ametikaaslased! Nüüd ma avan läbirääkimised. Komisjon on palunud, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Kuna mina täpselt ei tea, kes on teist fraktsioonide esindajad, siis ma eeldan, et need, kes on hetkel järjekorras esimesed, ongi fraktsioonide esindajad. Kui ma eksin, siis palun aidake mind. Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Eduard Odinetsi. Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Austatud ülikoolide rektorid! Head kolleegid! Kõigepealt tunnustan kolleege kultuurikomisjonist, kuna me oleme siiski pika ja keerulise teekonna lõpuks jõudnud olulise tähtsusega riikliku küsimuse aruteluni Riigikogu suures saalis. Kahju on ainult sellest, et jõudsime selleni päev pärast aastaeelarve vastuvõtmist, mil sisuliselt enam midagi muuta ei saa. Eks seetõttu jääbki tänane arutelu väljakutsete konstateeringuks ja poliitiliste seisukohtade tutvustamiseks. Seegi hea.

Samas ei saa kindlasti rahul olla tänase arutelu ülesehitusega. Meil kõnelevad kultuurikomisjoni esimees, kõrghariduse toetusrühma esimees, haridus‑ ja teadusminister – kõik valitseva koalitsiooni esindajad, kelle ülesanne peab olema lahenduste pakkumine, mitte probleemide tutvustamine. Nende käes on otsustajate võim, nende käes on riigieelarve, nende käes on kõik hoovad murede leevendamiseks. Ei, nad kõnelevad poliitilise konsensuse saavutamisest järgmise aasta lõpuks, enne Riigikogu valimisi, et lahendused tuleks Riigikogu järgmise koosseisu ajal. Ehk, kallid kolleegid, me jõuame lahendusteni kõige varem aastal 2024. Ei oska öelda, mis meie kõrgharidusest selleks ajaks saab. Loodetavasti on ta veel alles.

Anti sõna ka rektoritele. Muidugi, seegi hea. Parema meelega kuulaks aga saalis rohkem nende häält, keda see olulise tähtsusega riiklik küsimus otseselt ja reaalselt puudutab. Lisaks rektoritele kuulaks neid, kes on täna Riigikogu ette pakase kätte kogunenud, et oma meelsust avaldada ja sõnumit edastada. Meie, poliitikud, oleme kõike seda siin Riigikogu hoones juba korduvalt arutanud, oleme rääkinud ja mõtisklenud, kuid paraku reaalsete lahendusteni ei ole me jõudnud. Aga kas oleme soovinud jõuda, head kolleegid? Kas oleme?

Eesti kõrghariduse ees on mitmeid väljakutseid, mis aina süvenevad. Neist on täna siin saalis kõik kõnelenud küll ja küll. Kõrghariduse rahastamine, kui võtta arvesse sisemajanduse koguprodukti, on pidevas languses. Oleme kuulnud. Ülikoolide tegevustoetusi ei indekseerita iga-aastaselt, nii nagu seda võimaldavad riigiga sõlmitud halduslepingud. Mitmesaja ülikooliõppejõu palk jääb alla üldharidusõpetaja palgale. Üliõpilastele pakutavad toetused on kümmekond aastat olnud samal tasemel. Eestlastest üliõpilasi astub doktorantuuri aina vähem. Väljakutse on seegi, kas Eesti kõrgharidus üldse vastab tänapäeva tööturu vajadustele ja ootustele.

Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et Eestis peab säilima tasuta eestikeelne kõrgharidus. See on meie riigi jätkusuutlikkuse küsimus, see on meie riigi tuleviku küsimus. Riik peab jõulisemalt suurendama kõrghariduse rahastamist, viies selle vähemalt 1,5%‑ni sisemajanduse koguproduktist. Sotsiaaldemokraadid peavad ainuõigeks Põhjamaade mudelit, kus haridusse investeeritakse ka üle 2%, näiteks nagu Norras ja Taanis. 

Kõrghariduse tasuliseks muutumisel hakkab üliõpilane ilmselt eelistama neid riike, kus see on tasuta või sama raha eest parema kvaliteediga. Või jääb kõrgharidus üldse saamata. Muidugi, praeguse tasuta mudeli säilitamise korral tuleb see tõsiselt üle vaadata ja paremaks muuta. Kas või näiteks õppetoetuste ja ‑laenude süsteemi parendada, et vähendada tudengite töötamist.

Nii nagu kinnitas Riigikogu kõrghariduse toetusrühma seminaril Tartu Ülikooli prorektor Aune Valk, ületavad tasuta ehk Põhjamaade mudeli plussid piisava rahastuse korral kindlasti miinuseid. Kui rakendada seda mudelit ebapiisava rahastusega, nii nagu meil täna Eestis on, siis kannatab kvaliteet. Kõrgkoolid piiravad ligipääsu, võimekamad noored lahkuvad välismaale ning akadeemiliste töötajate järelkasvu vähenemine toob kaasa veel suuremad probleemid tulevikus, kinnitab Aune Valk.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond on liitunud Eesti Üliõpilaskondade Liidu, Eesti Haridustöötajate Liidu, Akadeemiliste Ametiühingute Nõukogu, Eesti Kõrgkoolide, Teadus- ja Arendusasutuste Ametiliitude Ühenduse, Eesti Õpilasesinduste Liidu ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia haridusleppega. Me [toetame] üleskutset suurendada kõrghariduse rahastamist vähemalt 1,5%‑ni sisemajanduse koguproduktist ning hoida see vähemalt samal tasemel. Me [toetame] üleskutset taotleda tasuta eestikeelset kõrgharidust ja vaba ligipääsu sellele. Me [toetame] üleskutset tagada motiveerivad töötingimused haridustöötajatele. Me [toetame] üleskutset tagada üliõpilaste stipendiumid ja toetused vastavuses elukallidusega.

Lõpetan poliitikule kohaselt – loosunglikult. Kui me ei investeeri kõrgharidusse praegu piisavalt, siis me seame valdkonna olulisse ohtu ja koos sellega tõsisesse ohtu kogu teadus‑ ja arendustegevuse, selle jätkusuutlikkuse ja potentsiaali. Ning meil ei ole aega oodata, head kolleegid, järgmiste Riigikogu valimisteni. Siis on juba hilja. Tegutseda tuleb nüüd ja praegu.

Ja päriselt lõpetan sellise loosungiga nagu "Kättesaadavam haridus, rikkam riik". Just sellise loosungiga tulid täna siia platsile väga erinevad organisatsioonid, et oma meelsust avaldada. Aga nii ongi, head kolleegid: kättesaadavam haridus, rikkam riik. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Aadu Musta.

Aitäh, lugupeetud esimees! Head kolleegid! Ma näen, et mõni vaatab ja silme ees läheb juba mustaks: jälle Must puldis! Aga sellele vaatamata pean ma mõne sõnaga rääkima Keskerakonna seisukohtadest, kuivõrd vastavalt meie kokkuleppele komisjoni aruandes ma erakondade, eriti oma erakonna seisukohti ei puudutanud.

Ma loobun sellest, et hakata üle kordama seda, mida on siin korduvalt räägitud, mis asi on kõrgharidus, või veelgi enam, hakata rääkima hädadest, sest küll alarahastusest, ebaproportsionaalsest palgapoliitikast, kõrghariduse kvaliteedi võimalikust roomavast langusest, riigi ja ühiskonna vajaduste ning arengu ebapiisavast rahuldamisest on siin juba juttu olnud.

Markeerin lühidalt ja loodan, et ka arusaadavalt, siiski selle, mis on Keskerakonna sihid haridusvaldkonnas. Pikemalt tuleb sellest nähtavasti eraldi kirjutada. Ma vaatasin üle meie erakonna programmi, kolme aasta eest koostatu. Seal on tõepoolest paarkümmend alapeatükki, mis räägivad kõrgharidusest üsna samas vaimus, nagu siin täna on räägitud.

Aga tõepoolest, meie esimene siht on erakondadeülene kokkulepe. Tõepoolest nii! On selge, et kõrghariduse rahastamine ja korraldus vajavad erakondadeülest kõrghariduslepet, ja see peab kaasa tooma radikaalsed muutused rahastamises. Sest nii nagu juba öeldud, muidu see aastakümnetega kogunenud võlg või rahastuslünk aina suureneb ja peksab meie riigi jätkusuutlikkust.

Siiski mõned asjad veel. Seni, kuni me jõuame selle suure rahastusreformini, on meie fraktsiooni ettepanek, et kuni seda lepet ei ole, tuleb vahepealsetel aastatel jõuda selleni, et igal aastal suureneks kõrghariduse rahastamine vähemalt 15–17 miljonit, unistustes kas või 20 miljonit – aga kõik sõltub meie võimalustest –, selleks et langust peatada.

Nüüd olulistest punktidest, mida meil fraktsioonis on arutatud. Hädavajalik on muidugi rahaliste vahendite ja eelkõige erasektori raha jõuline kaasamine, kuid mitte nii nagu kunagi statistika näitas, et [erasektori osa] tõusiski, aga pärast analüüsides selgus, et see oli mamma-papa rahakott, mille arvel erasektori panus tõusis.

Riigi ja ühiskonna vajaduste ja arengute arvestamist ei saa tagada administratiivsete meetoditega, vaid targa ja läbimõeldud poliitikaga. Me toetame läbimõeldud stipendiumipoliitikat, eristipendiumeid riiklikult tähtsate erialade üliõpilastele, aga ka firmade stipendiume ja – see tähendab muidugi murrangut finantsmudelis – selle realiseerimiseks ka riigi ressursi olulist suurendamist juba selles erakondadeüleses rahvuslikus kokkuleppes.

Tasuline kõrgharidus, millest on vilksamisi mitu korda räägitud, ei ole meie erakonna arvates sobilik lahendus. Eelkõige sellepärast, et noorte võimekus on rahvuslik rikkus, mis, tahate või ei taha, on lõplik suurus, eriti väikese rahva puhul. Noorte inimeste võimed ei tohi jääda realiseerimata.

Muide, juhin tähelepanu sellele, et mitte ainult, ütleme, kunsti või muusika valdkonnas ei ole noortel teatud eeldused või võimed. Kujutage ette, nii on isegi matemaatikas ja veel mitmetel erialadel. Administratiivkorras öelda, et nüüd seda eriala hakatakse rohkem õppima – see ei ole võimalik. Küll aga peame võimalikuks seda, et on teatud kõrghariduse lõike, mida tõesti, olgu nad kvaliteetsed a priori, on võimalik ka tasulises korras rakendada.

Kindlasti peame otstarbekaks üliõpilaste vastutuse suurendamist [tasuta] hariduse korral: seda, et kui ta lõpetab, siis ta läheks tõesti ka erialasele tööle. Selline kohustus võiks eriti stipendiumide süsteemi abil olla saavutatav.

Vist unustasin paluda kaheksat minutit.

Palun! Kolm minutit lisaaega. 

Eriti oluline on meie jaoks samuti, nii nagu ka teised erakonnad on väljendanud, just üliõpilaste toimetulek. Täna on korduvalt juttu olnud üliõpilaste töölkäimisest. See viib kvaliteedi alla. Aga on muidugi erandeid. Põhiline erand, mis on lausa ülikoolide kuldreegel, siiski ülikooliti erinev, peaaegu ideaalne, on see, kui üliõpilane saab töötada erialalähedasel töökohal, mis toob kaasa sünergiat ning võimaldab teadmiste ja oskuste head sulandumist.

Luban lõppu ühe sellise provokatsiooni. Kogu aeg on küsitud, kuidas hinnata kõrghariduse tänast taset, võrreldes ... Hea kolleeg Sibul muidugi ütleb, et Must hakkab jälle ajalugu rääkima, aga ma meelega räägin. Kui pikal ajaloolisel teljel rääkida, siis tundub, et ei saa ju lugeda eurosid või kroone, mida on sellele pühendatud, isegi mitte ruutmeetreid. Küll aga on relatsioonina hinnatav ühiskonna suhtumine kõrgharidusega spetsialisti, võrreldes kõrgharitlase positsiooniga ühiskonnas, samuti kõrghariduse suhteline osakaal rahastamises ja nii edasi.

Ja teate, mul on üks hirmus tunne. Niipalju, kui mina olen analüüsinud, on mul sügav kahtlus, et nii leigelt kui [praegu] riik, aga me võime laiendada, et ka tänane Riigikogu, ei ole ajalooteljel kõrgharidusse suhtutud. Hoidku jumal selle surmapatu eest, kui ma pean seda kollektiivse ja anonüümse vastutusena kandma!

Praegu ma sain rääkida fragmentaariumit. Me fraktsioonis rääkisime, et me kirjutame oma erakonna pikema ülevaate kõrgharidusvaadetest. See on provokatsioon või õigemini positiivne provokatsioon, üleskutse. Täna me ei suutnud ju rääkida ära kõike. Aga diskussioon tõepoolest mitte ei lõppenud, vaid algab. Aitäh! 

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Jaak Valge.

Ma palun kohe kaheksa minutit.

Palun! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kuulajad! Meil oleks muidugi opositsioonierakonnana erakordselt mugav väita, et otsigu aga valitsus need 100 miljonit, niinimetatud puuduolevat miljonit välja. Nendes oludes, kus majanduskasv on kiire, raha trükitakse juurde ja inflatsioon on kordi kõrgem kui intressimäär ja Eesti Vabariigi valitsussektori võlakoormus on jätkuvalt Euroopa Liidu madalaim, pole see ka vale. Küllap väga paljudele meeldiks, kui senine olukord säiliks, aga lihtsalt raha antaks kõvasti juurde.

Tegelikult me peaksime muidugi mõtlema ikkagi põhjalikumalt. Ma puudutangi mõnda probleemi, ka jälle natukene ajapuuduse tõttu paratamatult lihtsustatult, aga siiski neid, millele seni on minu arust vähe tähelepanu osutatud. Need puutuvad ikkagi sellesse, kuivõrd meie kõrgharidusõpe meie ühiskonna vajadustele vastab.

Nii. Esiteks küsime otse, kui palju on meil vaja kõrgharidusega inimesi. Üldine hoiak on see, et mida rohkem, seda parem, ja seda soovitavad ka rahvusvahelised organisatsioonid, et ikka rohkem. Pole ka kahtlust, et õhtumaades üldiselt kõrgharidusega isikute osakaal kasvabki. Hariduse arengukava järgi peaks meil 2035. aastaks kasvama 30–34‑aastaste kõrgharidusega isikute osakaal pooleni.

Aga kui me nüüd küsime sisuliselt, kas vastavalt on kasvanud ja kasvavad ka meie noorte vaimsed võimed, see tähendab eeldused devalveerimata kõrghariduse omandamiseks, siis ma ütlen, et vastus on ju selgelt eitav. Kui me vaatame ka võrdlusi teiste riikidega, siis selgub, et pole nii, et mida edukam riik, seda suurem on kõrgharitute osakaal. Eestis on see 43%, nagu enne juba juttu oli. See on tõesti natukene madalam kui OECD keskmine, mis on 46%, aga Venemaal on see näitaja hoopis kõrgem, 62%, ja Saksamaal näiteks hoopis madalam, 35%, Ungaris hoopis madal. Ilmselgelt on see asi keerukam.

Edasi. Meie tööjõuturul on puudu inseneridest ja üldse tehnika‑ ja tehnoloogiaalade lõpetanutest. Sellest on ka juttu olnud, aga kõrgkoolides moodustavad kaks kolmandikku need mitte‑LTT‑õppesuunad. Samas ei pruugi töökohti jätkuda mitmete nii-öelda pehmete erialade lõpetanutele.

Ma teen ühe väikese kõrvalepõike, aga see ei ole vähetähtis. Vähemalt niikaua, kui meil ikka tunnistatakse, et meil on sood olemas, ja lubatakse sugudest ka rääkida, tuleb tõdeda, et meil on bakalaureuseõppes iga naistudengi kohta 0,7 meestudengit. See naistudengite osakaal on Euroopas tavaline, välja arvatud jälle Saksamaal, Šveitsis ja Kreekas. Aga meil on sooline kõrghariduslõhe üks suurimaid Euroopas. Sellel on mitmeid laiemaid negatiivseid järelmeid, alustades pereloomise takistustest, kuna selles eas noormehed ja neiud viibivad lihtsalt eri kohtades. See viitab tõenäoliselt samamoodi ka nende pehmete erialade ülekaalule ülikoolides ja sellele, et noormehed ei näe kõrghariduses endale head väljundit. Tõepoolest, kesk‑ ja kõrgharidusega inimeste palgavahe pole meil väga suur. Jälle toonitan muidugi, et see on ülikooliti ja erialati suhteliselt erinev.

Nii. Tagasi selle põhiteema juurde tulles: OSKA tööjõuprognoosi kohaselt on meil 2027. aastal kutsehariduse lõpetanuid puudu kolmandik, toonitan, kutsehariduse lõpetanuid, seejuures eriti just nimetatud tehnika‑ ja tehnoloogiaaladel. Seega, kitsaskoht on hoopiski kutsehariduses, kui me ühiskonna seisukohalt vaatame. Mina pean siin oma kogemuse pealt ütlema – seda ka kõrghariduse toetusgrupi toetusrühma esimees siin märkis –, et mind ja mu kolleege on tihti eksamit vastu võttes külastanud see mõte, miks see inimene küll siin on, kuna teda tegelikult see ala üldse ei huvita ja tal pole üldse ka vastavat võimekust. Küll aga oleks ta väljaõppinud oskustöölisena meie ühiskonnas väga ja väga hinnatud ja ka väga hästi makstud. Kas me ei ole nendele inimestele andnud vale signaali, et tulgu ülikooli, me laseme nad hästi kergesti läbi, nad saavad kõrgharidusdiplomi ja pärast seda saavad elus hästi hakkama? See ei pruugi nii olla.

Edasi, samal teemal. Jaak Aaviksoo on väitnud, et tudengite õppekoormus on kolmveerand, võrreldes selle ajaga, kui tema õppis. Mina julgen väita, et see ei ole rohkem kui pool.

Kas nende kahe teadmise taustal – esiteks, et kõrghariduse omandanute osakaal kogu aeg suureneb ja me tahame seda veel suurendada, ja teiseks õppekoormus – on ebaõige see järeldus, et kõrghariduse kvaliteet on langenud? Ma arvan, et see ei saa kuidagi ebaõige olla. Muidugi on see erialati jälle üsna erinev.

Nii. Lõpetuseks tulen selle stammteema, välistudengite teema juurde. EKRE vaates on ülikoolide ja teaduse ingliskeelestumine täiesti vastuvõtmatu. Välistudengid ei pea õppima ilmtingimata inglise keeles. Pealegi, ühe inglise keeles õppiva välistudengi ettevalmistamine Eesti tööjõuturule maksab praeguse seisuga ligikaudu kaks korda rohkem kui eesti tudengi ettevalmistamine. Tartu Ülikooli prorektori väitel toovad välistudengid eelarvesse ainult 2 miljonit eurot ja sellest poole kolmandatest riikidest pärit tudengid, seega ainult 0,5% ülikooli eelarvest. Tõesti, ega sellel ingliskeelestumisel ühiskonna seisukohast vaadates ratsionaalset põhjendust ei ole. Taas tsiteerin Jaak Aaviksood: täiesti realistlik on seada kolmandatest riikidest pärit välisüliõpilastele sisse täieline õppemaks. Ehk mitte 1000 ega 2000, vaid 5000, 6000, 10 000 [eurot]. Kui nii teha, siis õppekvaliteet tõuseb, märksa suurem osa välistudengeist tahab eesti keeles õppida ja ülikoolid saavad ka eelarvelisa.

Lõpetuseks. Minu arvates on dilemma tasulise ja tasuta kõrghariduse vahel ülelihtsustatud. Meie vaates on küll tõenäoliselt vajalik väikese õppetasu sisseseadmine, aga eelkõige tudengite õpimotivatsiooni suurendamiseks, mis omakorda parandaks õppe kvaliteeti ja efektiivsust. Paralleelselt tuleks käivitada toetuste ja laenude süsteem, et mitte halvendada üliõpilaste toimetulekut. Toetuste ja laenude süsteemiga ja selle paindliku kohandamisega tuleks suunata ühiskonnale vajalikku eriala‑ ja töökohavalikut ning ühtlasi peatada ülikoolide ingliskeelestumine. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Eks siin mõne tunni jooksul ole ju palju informatsiooni olnud, mis seedimist vajab ja mille põhjal on praegu keeruline üles ehitada mingisugust väga põhjapanevat kõnet. Meil on olemas raport, meil on olemas ettekandjad.

Aga kui pöörduda päris algusesse tagasi, siis ma viskasin enne seda arutelu, enne seda informatsiooni õhku väite, et me tõenäoliselt läheme siit laiali selle valdava mõttega, et kõige tähtsam on tasuta kõrgharidus ja elektri hind – raha tuleb panna sellesse, et võidelda pigem väljaminekutega, mitte kõrgharidust praegusest seisust päästa. Pigem ma arvan, et me palju sellest skeptilisest prognoosist täna edasi ei saanudki. Aga võib-olla ma ka eksin. 

Ma eksisin siis, kui ütlesin, et mingit teaduse rahastamise kokkulepet ei ole mõtet teha, sest kõik on ennast lõhki lubanud, kordades. Läks nii, et erakonnad siiski kirjutasid sellele alla. Ma arvan, et niimoodi tegelikult ei tohiks eelarveid teha. Aga seekord juhtus nii, et erakonnad loobusid uhkelt kõik oma valimislubadustest – mis oli väga mõistlik – ja siiski viisid selle 1% ellu. Nii et väike lootus on, et võib‑olla asi paraneb.

Ma vihkan sõna "erakondadeülene", aga üldjoontes oleks mingisugune kokkulepe vajalik. See kokkulepe on tegelikult minu jaoks natuke kvalitatiivne, esiteks. Ma eelmise kõneleja seisukohtadega olin kohati täitsa nõus, üllatuslikult, selles mõttes, et erakondlikult me oleme enamasti eri arvamustel. Aga ma ei rõhutaks, erinevalt vist enamusest, kõrgharidust kui sellist supimaterjali, et ta peaks kindlasti vastama mingisugustele väga praktilistele eesmärkidele ja ühiskonna vajadustele. See on ületähtsustatud. Minu arust on kõrgharidus ka väärtus omaette ja tarkade inimeste tootmine on omaette väärtus. Me ei suuda mitte kunagi siin täpseid retsepte koostada, kui hea puder või supp tõenäoliselt õnnestub keeta. See on juba järgmine küsimus. Neid asju on muidugi ka, eks ole, inimkonna ees seisvad probleemid on niivõrd põletavad, et me peame ikkagi ka kõrgharidust nende lahendamisse kanaliseerima. Aga mulle täiesti piisab, kui me räägime kõrgharidusest lihtsalt kui tarkuse kujundajast ja sellesse väga ei süüvigi.

Äkki midagi õnnestub kokku leppida. Kokkulepe rahalises mõttes on suurusjärgus 100 miljonit. Ega seda niimoodi ei saa, et me siin teema teema haaval kirjutame kokku ja tegelikult seda tõsiselt ei mõtle. Alustada tuleb ikkagi sellest, et lõpetame jama ära, ärme võitle turuhindadega, ärme tee erakorralisi koalitsiooninõukogusid ja nii edasi, et kuidas kinni maksta kellegi eratarbimist. Need on hoopis teistsugused mehhanismid, kuidas ohjeldada inflatsiooni – just nimelt inflatsiooni, mitte üksikuid hindu. Sellest võiks pikemalt rääkida.

Räägime ikkagi sellest, kuidas ühiskonda targaks teha. Kõrgharidus minu sügava veendumuse kohaselt, ma ei lipitse siin kellegi ees, on alatähtsustatud valdkond eelarves. Aga ka see üldine pilt tuleb ära kirjeldada. Meil on eelarve ju 600 miljoniga lastud miinusesse, see ei kao tänase koosolekuga kuhugi. Mitte kuhugi ei kao see, et me tahame tegelikult saada kümneid miljoneid eestikeelsesse haridusse. Seda on vaja. Kuhugi ei kao ambitsioon, et lihtsalt anda õpetajatele palgatõusu.

Palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit.

Ka see on suurusjärgus võib-olla 100 miljonit, sõltub, mis hetkest me mõõdame. See ongi tegelik probleem. Aga täiesti on ju läinud päevakorrast välja igasugused struktuursed reformid kui selle katteallikas. Räägitaksegi haledat juttu mis tahes kulu teemal ja küsitakse juurde, aga fookus on paigast ära ja sellepärast on paigast ära ka õpetajate palk. Aga selgelt jääb see alati haridusministri üheks eelistuseks. See on juba number kaks.

Teadus[rahastus] nõuab ka iga aastal juurde ju kümneid miljoneid, et me 1%‑st kinni saaksime pidada. See kokkulepe peabki sisaldama hoiakut, et me jamaga ei tegele. Me tegelemegi targa ühiskonna ehitamisega. Selleks ongi haridus esikohal. Omakorda peame arvestama, et tõenäoliselt see libedalt ei lähe ja sealhulgas tuleb teha oma valikuid, tuleb teha ka ebamugavaid valikuid.

Praegu on tõepoolest kõrgharidus kõige kehvemas seisus kõige selle seas, mis puudutab haridus‑ ja teadusministri haldusala. Nii lihtsalt on. Kuidas see juhtus? Ma põgusalt rääkisin. Aga see summa on enam-vähem külmutatud olnud viis aastat. Juba minu ametiajal minu vastas istunud rahandusminister võttis seda asja kui mingisugust minu isiklikku huvi. Seal oli küll vaja arusaamist. Ma püüdsin ka tollal viia seda sellele valitsusele selliseks visiooniks, ilma mingisuguse grupihuvita. Ma päriselt arvan niimoodi.

Aga siin oli muidugi detaile, mida tahaks kiita. Seesama, mida on Jaak Aaviksoo [öelnud] ja ka Jaak, tema nimekaim, äsja nimetas, et välistudengite tegelik kvaliteet tuleb üle vaadata, kas nad raha toovad ja miks neile tasuta [haridust] anda. Sellised väiksed detailid, ka osaõppega tudengite tegelik panus.

Aga üldjoontes peab see kokkulepe ikka sisaldama seda, et me ei alusta sellest, et peab olema tasuta. Me peame ikkagi kokku leppima selles, et õppemaksu võtmise õigust tuleb oluliselt laiendada. Oluliselt täpsemalt tuleb ära kirjeldada, kus tekivad riskid, mida maandada, kus tekib vabastus. Sellele pinnale tasuks ikka neid kümneid miljoneid anda küll, ikka kohe võimalikult ruttu, mitte tilgutada siia-sinna eelarve otstesse, et kõik on korraga prioriteedid ja et kõik peavad võrdselt saama. Kõrgharidus võiks olla prioriteet ilma igasuguse lipitsemiseta.

Aga tudengid, kokkuvõtteks, elavad mitte ainult jõukamalt, vaid ka õnnelikumalt ja kauem. Nende panus on iseenesest õiglane. See ei ole ainult ühiskondlik hüve, see on ka väga individuaalne hüve. Nii et langetame õiglasi otsuseid, niipalju kui vähegi õnnestub kokku leppida. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Mihhail Lotmani. Palun! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu juhataja! Austatud kolleegid! Austatud rektorid ja külalised! Austatud minister! Eile võttis Riigikogu, see tähendab meie võtsime [vastu] häbiväärse riigieelarve. Eriti häbiväärne on see kõrghariduse ja teaduse jaoks. Me fikseerime kõrghariduse mahajäämuse veel vähemalt mitmeks aastaks. Juhin tähelepanu sellele, et opositsiooni, kaasa arvatud Isamaa fraktsiooni kõik ettepanekud kõrghariduse ja teaduse rahastamise suurendamiseks hääletasid maha needsamad inimesed, kes täna peavad siin sütitavaid kõnesid kõrghariduse arendamisest.

Austatud kolleegid! Ma olen poliitikas ja siin Riigikogus vaheaegadega olnud alates 2003. aastast. Selle ajaga on muutunud Riigikogu koosseisud, koalitsioonid, valitsused, ka rektorid, aga on üks ja sama probleem, üks ja sama sõnastus, et hakkame mõtlema, hakkame tegema, hakkame moodustama komisjone ja hakkame mõtlema, kuidas rahastada.

Ma olen läbi aastate nagu Cato Noorem korranud ühte ja sama asja: Eesti-taoline riik peab kõrgharidusele ja teadusele kulutama minimaalselt 5% SKT‑st, kusjuures 2,5% sellest peab tulema riigilt ning 2,5% erasektorilt. Ma ei hakka praegu rääkima, kuidas teha neid investeeringuid erasektorile atraktiivsemaks. Need lahendused on olemas, aga ma ei taha praegu sellele aega raisata. Ma ütlen veel kord, et see oleks minimaalne.

On räägitud, eriti Reformierakond on rääkinud, et riigieelarve ei ole kummist, et meil on fikseeritud 2% kaitsekulutustele ja me ei saa panna veel lisaks mingisuguseid kulutusi kõrgharidusele. Ma tahan siin luua kategoorilise selguse. Kaitsekulutused on tõepoolest kulutused, need on hädavajalikud ja need peavad tõepoolest olema minimaalselt 2%. Mis puudutab aga haridusele minevat raha, siis see ei ole kulutus, see on investeering, see toob tagasi. Kes on praegu kitsi, see jääb rahata.

Eile hea kolleeg Jürgen Ligi rääkis meile sellest, et majandus kasvab, ta vohab. Majandus vohab. Jürgen, ma olen alati hinnanud su repliike. Ei voha mitte ainult majanduskasv, vaid vohab ka inflatsioon, vohavad elektrihinnad. Aga mõned asjad vinduvad, näiteks kõrghariduse rahastamine. See on väga halb signaal ühiskonnale ja see tekitab küsimusi meie siiruse kohta siin. Mida me siin teeme?

On palju räägitud kõrghariduse funktsioonidest siin Eesti riigis. Tõepoolest, siin on väga olulised kaks aspekti. Üks on ülikooli roll rahvuskultuuri arendamises ja teine, samuti väga oluline asi on Eesti roll euroopalikul kultuuri‑ ja teadusmaastikul. Need asjad on omavahel seotud, neid ei saa võtta eraldi.

Ülikoolil on – jällegi kordan iseennast – kolm tähtsamat funktsiooni. Kusjuures kõige rohkem pööratakse tähelepanu esimesele: ülikoolid koolitavad spetsialiste. Meil on vaja arhitekte, hambaarste ja nii edasi.

Teine funktsioon on võib-olla paradoksaalsem: ülikoolid koolitavad intellektuaale. Intellektuaal ei ole spetsialist. Intellektuaal võib rääkida nendest asjadest, millest ta ei taipa. Ta võib rääkida väga atraktiivselt kvantmehaanikast ja agroloogiast ilma vastava ettevalmistuseta. Need inimesed on ka vajalikud. Intellektuaalid on see peegel, võib-olla isegi kõverpeegel, aga vajalik peegel, milles ühiskond näeb iseennast.

Kolmas, täiesti hädavajalik funktsioon on teadlaste koolitamine, teadlaste, või kui me räägime muusikaakadeemiast või kunstiakadeemiast, siis tipptasemel muusikute ja kunstnike koolitamine. See on selline omamoodi püramiid. See viimane osa, need tipptasemel teadlased, kunstnikud, on väike osa, aga ilma selleta ei ole mõtet ka nendel eelmistel. Ainult ülikoolid võivad kasvatada ja peavad kasvatama teadlasi. See on mahukas ja vaevaline protsess.

Eesti teadus on võrdlemisi heal tasemel, eriti heal tasemel on ta selles proportsioonis, millised on tulemused ja millised on kulutused. Aga paraku, uus generatsioon teadlasi ei taha selliste kulutuste ega selliste palkadega leppida. See on väga suur oht Eesti haridusele, hariduse arengule ja selle perspektiividele.

Minu kolleegid fraktsioonist on küsinud, miks ma ei ole astunud kõrghariduse toetusrühma. Ma vastan siiralt: sellepärast, et ma ei usu. Ma ei usu, et veel üks selline rühm või koosolekuvorm või midagi muud sellist midagi lahendab. Selliseid lepinguid on tehtud peaaegu et iga kord enne Riigikogu valimisi. Pärast selgub, et koalitsioon kahjuks otsustab, et seda ei saa, kuigi need olid head kavatsused ja nii edasi.

Austatud kolleegid! Eesti kõrgharidus ja Eesti teadus ei oota meilt ja teilt huvitavaid mõtteid, kuidas rahastada kõrgharidust ja teadust, ei oota meilt teravmeelseid ja sügavaid sõnu, kuidas rahastada kõrgharidust. Eesti kõrgharidus ja teadus ootavad meilt rahastamist. Kuidas nad selle rahaga toime tulevad ja mis nad sellega pääle hakkavad, see on juba nende otsus. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa.

Hea juhataja! Kolleegid! Lugupeetud rektorid! Mida siin rääkida? Uus president Alar Karis on öelnud, et eesmärk peaks olema tark ja haritud rahvas. Kõik peaksid sellega nõus olema. Aga need tänased küsimused, mida rektor Asser näiteks küsis: miks õpetajate õpetamine on vähem väärtustatud kui õpilase õpetamine koolis? Miks pooled doktorikraadiga nooremad õppejõud saavad tunnis alla kümne euro? Miks, nagu Margit Sutrop siin ütles, enamikul tudengitel on väsinud nägu peas, kui nad [loengusse] tulevad? Neljas küsimus: miks enamik kaugetest riikidest pärit üliõpilasi õpib Eesti maksumaksja kulul?

Neid küsimusi võiks veel olla. Aga piisab nendest. Tegelikult see näitab, kuidas me vaikselt, aga kindlalt triivime Eesti põhiseaduse preambulis sätestatud sõnadest või deklaratsioonist, et milleks Eesti riik üldse on – eesti rahva, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade –, ingliskeelsesse maailma. Me liigume vaikselt, aga kindlalt ka Euroopa Liidus föderaalriigi suunas, kui vaadata Saksa uue valitsuse, Euroopa suurima riigi [valitsuse] nii-öelda dokumente. Me liigume selle poole, mis tegelikult ei tohiks meie eesmärk olla. Emakeelset kõrgharidust saab ainult 50 keeles, aga maailmas on keeli ja riike palju-palju rohkem. Me ei tohiks sellise [arenguga] kuidagi nõus olla.

Kolleeg Lotman ütles väga tabavalt, et eile vastu võetud riigieelarve on häbiväärne. Koalitsioonisaadikute, lugupeetud kolleegide käitumine on jesuiitlik. Jesuiitlik! Mäletate,  tuletan meelde ainult parandusettepanekut nr 22, mille sisu oli, et ülikoolid ei muutuks kiirendatud korras ingliskeelseks, et oleks natukenegi võimalik seal töötavate, eriti nooremate õppejõudude palka tõsta. Eesmärk oli 20 miljonit. Aga see võlg viimase seitsme-kaheksa aastaga on 100‑miljoniline. Viiendik sellest!

Aga mis juhtus? 58 koalitsioonisaadikut vajutasid punast nuppu. Ma ei saanud küsida kõrghariduse toetusrühma juhilt Margit Sutropilt, aeg sai lihtsalt enne täis. Ka tema oli see, kes vajutas punast nuppu, ja praegu räägib rõõmsalt siin õiget asja. Aadu Mustale ma tegin natuke liiga, vabandan, kuna tema punast nuppu ei vajutanud. Teda lihtsalt ei olnud siin. Põhjust ma ei tea. Aga nii see on. Ilusad jutud, aga käitumine ja tegevus on hoopis teissugune.

Haridusminister ütles siin, jah, vastuseks samale küsimusele, et katteallikat ei olnud märgitud või polnud õige katteallikas. Aga nüüd me jõuame selleni, kuhu praegune riigieelarve on jõudnud. Sealt ongi neid [asju] väga keeruline leida. Ta on sellise paksu üldistuse ja salastatusega kaetud ja ongi raske öelda, kust koha pealt võtta. 

See on reaalsus. Meil on olemas mitmesugused kokkulepped: riigikaitse 2% ja nii edasi. Haridusleppest räägitakse praegu, aga roheleppest, mille kurje vilju tajub ... 

Paluksin veel natuke, mõni minut.

Palun! Kolm minutit lisaaega.  

... iga eestimaalane või vähemalt suurem osa nendest, ka ülikoolid oma elektriarvetel, ei ole me rääkinud või on väga vähe räägitud, aga arvestuste järgi tähendab see ka vähemalt 2% SKT‑st. Nii et riigikaitsele 2%, roheleppele ja suurele rohepöördele ka vähemalt 2%. Haridusleppest ei hakka praegu rääkima.

Siin ma olen nõus kolleeg Jürgen Ligiga, kes rääkis fookusest, et asi on fookusest väljas. Ma natuke laiendan Jürgeni mõtet. Fookus on paljudes meile väga olulistes asjades Eesti riigis paigast ära. Väga paljudes asjades!

Tulen tagasi Eesti riigi mõtte juurde: sellesama eesti rahva, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Tuletan meelde, uue valitsuse tulekuga likvideeriti rahvastikuministri [ametikoht], likvideeriti rahvastiku probleemkomisjon, mis peaks tegelema kõige olulisema asjaga: kuidas suurendada eestlaste arvu. Teiselt poolt see keele ja hariduse asi, mida me praegu arutame. Nii et paljud asjad on paigast ära. Tegelikult on raha igal pool vähe. Eelarve on 13 miljardit. Samas on meie laenukoormus jätkuvalt Euroopa Liidus kõige madalam, kõige-kõige madalam.

Me piitsutamine ennast, räägime ilusaid sõnu. Ma lõpetan akadeemik Aaviksoo sellise tsitaadiga. Ta on öelnud ilusti: "Need ilusad, ontlikud ja poliitkorrektsed konsensusdokumendid, kus kõik tähtsad märksõnad on ilusasti ritta seatud, tegelevad suuresti näivuse loomise ja kõigile meeldimisega." Seegi arutelu siin, nagu te teate, toimub küll riiklikult tähtsa küsimuse aruteluna, aga otsust vastu ei võeta. Tulevad uued asjad, tähtsad asjad – otsust vastu ei võeta. Ja nii me loksume edasi. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Mart Helme.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kultuurikomisjoni ja hariduskomisjoni esimees, prorektorid, kolleegid, ma ei tea veel, kes kõik! Akadeemilises maalikunstis on selline kunstiliik nagu tahvelmaal. Te olete kõik neid näinud. Ma soovitan minna Kumusse ja vaadata. Seal on suurepäraseid, võimsaid tahvelmaale, terve sein on maali täis, väga suurte eripäraste detailidega, mis on filigraanselt välja maalitud. Ja all on autori [nimi]. Aga tegelikult on asi selles, et töötanud on selle suure maali kallal terve hulk inimesi: selle meistri õpilased, abilised, kellest paljud on olnud spetsialiseerunud puude maalimisele, vee maalimisele, kivide maalimisele, mägede maalimisele. Selle viimase lihvi, oma käekirja on sinna pannud meister. 

Miks ma sellise näite toon? Ma toon selle näite sellepärast, et me oleme täna rääkinud siin haridusest. Eesti rahvas on olnud, me võime öelda, paarsada aastat hariduse usku. Haridus on andnud võimaluse põgeneda sellest ruraalsest raskest elust. Virts varvaste vahel, hommikul vara lehma lüpsma, õhtul hilja põllutöödelt rampväsinuna voodisse kukkudes – see on raske elu. Loomulikult soovisid vanemad, et vähemalt mõni laps saaks linna, saaks hariduse, saaks kergema elu peale. See on olnud see tõukejõud, miks Eesti rahvas juba 19. sajandi lõpul oli enam kui 90%‑lise kirjaoskusega, mis tol ajal Euroopas oli väga-väga kõrge ja hea näitaja.

Sellest ajast on möödas hulk aega ja loomulikult on kõik tingimused muutunud. Siin ma jõuan hoopiski teise teemani. See on teema, mille kohta ma esitasin küsimuse Tartu Ülikooli rektorile. Nimelt, me võime teha ja me peame tegema ja me ka teeme siin saalis erinevate olulise tähtsusega riiklike küsimuste arutelusid. Riigikaitse ja nii edasi. Kõikide puhul on meil alati üks fundamentaalne järeldus: meil ei ole piisavalt raha, et seda valdkonda rahastada ja raha kaudu seda valdkonda väärindada nii, et Eesti Vabariigi vajadused oleksid piisavalt rahuldatud ja kaetud. See puudutab tervishoidu, see puudutab kultuuri.

Me oleme siin piike murdnud kultuuriobjektide üle oi kui palju. Mida teha? Kui tõmbad teki lõua alla, siis on varbad väljas, kui pistad varbad teki alla, siis on rinnaesine paljas. Meil ei ole piisavalt raha. Miks meil ei ole piisavalt raha? Siinkohal pean ütlema, et lugupeetud rektori vastus, et see sõltub poliitilistest otsustest, ei ole adekvaatne. See sõltub loomulikult poliitilistest otsustest ka. Aga see sõltub eelkõige sellest, kas meil on piisav majanduslik baas, piisavad eelarvelised laekumised, et kõiki meie erinevaid riiklikke vajadusi rahuldada. Paraku peame tunnistama, et see baas on meil nõrgavõitu.

Siin ma jõuan ühe väga, võiks öelda, ajaloolise mälestuseni. Nimelt, 1990. aastate keskel õnnestus mul tänu tollasele ametikohale lugeda ühte analüüsi ...

Palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit.

... mis käsitles Venemaa võimalikku ambitsioonide teostamist oma niinimetatud lähivälismaal ehk väiksema impeeriumi taastamise võimalikkust. Selle analüüsi raames analüüsiti ka kõikide omaaegsete liiduvabariikide potentsiaali tulevikus püsima jääda ja tulevikus hakkama saada. Ma ei peatu loomulikult isegi mitte Lätil. Aga Eesti kohta lõikas mulle tookord südamesse lause, mille ma ütlen inglise keeles, ehkki see siin saalis on taunitav: "Estonians are out of business." Eestlased on, ütleme, rivist väljas.

Millega seda järeldust põhjendati? Seda järeldust põhjendati sellega, et kui Eesti ei suuda läbi viia majanduslikke ümberkorraldusi, mis tagaksid piisava lisandväärtuse loomise, kui eestlased ei suuda – seal oli kasutatud sõna "integreerimine" – integreerida suurt vene vähemust, siis on see probleem. Kui eestlased ei suuda tõsta sündimuse taset vähemalt taastootmise tasemeni – analüüs oli loomulikult pikem, mul ei ole kahjuks aega seda pikemalt valgustada –, siis 21. sajandi teiseks kümnendiks on Eesti olukorras, kus riigi ülalpidamine võib osutuda kohati üle jõu käivaks. See oli ühe meile sõbraliku, juhtiva lääneriigi analüüs, sealsete vastavate keskuste analüüs.

Nüüd me oleme jõudnud 21. sajandi teise kümnendi algusesse ja me näeme, et need prognoosid on osutunud suures plaanis paikapidavaks. Meil ei ole piisavalt ressurssi, et kõiki meie soove, meie unelmaid, meie vajadusi piisaval määral rahuldada.

Siin ongi nüüd küsimus. Me võime täna rääkida siin sellest, et haridusse on rohkem raha vaja. Kusjuures ühe eelkõnelejaga ma ei saa kuidagi nõus olla, et mida rohkem on haritud või kõrgharidusega inimesi, seda suurem on rikkus. Ma ei taha kiita Venemaad. Vastupidi, mind on nimetatud koguni russofoobiks. Aga Venemaal on kõrgharitute protsent kõrgem kui meil Eestis. Me ju ei ütleks, et Venemaa on väga palju rikkam riik kui Eesti.

Mida ma tahan öelda? Me ei saa siin puldis, siin saalis ega Eestis tervikuna olla kogu aeg sellise tunnelnägemisega, et me keskendume täna kõrgharidusele ja me ei näe seda, mis toimub meil kultuuris laiemalt, mis toimub riigikaitses, mis toimub sisejulgeolekus, mis toimub tervishoius. Me peame nagu suure tahvelmaali puhul nägema tervikut. See tervik ütleb, et meil on vaja riigis tervikuna midagi teistmoodi teha, et oma vajadusi rahuldada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Siim Kallase. 

Kas kaheksa minutit saab? 

Palun! Kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Siin lugupeetud kolleegid esinevad erutavate sõnavõttudega, mida tahaks kangesti kommenteerida, kuigi jutt ei ole just kõrgharidusest. Aga ma siiski peaks ütlema, et ma soovitan, Mart, sul vaadata niisugust portaali nagu RBK ehk RosBusinessConsulting, kus eile või üleeile olid [üleval] suured diagrammid [selle kohta], kellel endistest Nõukogude liiduvabariikidest on läinud hästi, kellel mitte ja kes on esimene, kellel on kõige paremini läinud. Paraku on see Eesti. Nii et ...

Aga ma olen sada protsenti nõus sellega, et kogu küsimus on majanduslikus baasis. Meil oli ka muuseas 30 aastat tagasi eesmärk, et Eesti peab jõudma Soomele järele. Täna oleme me täpselt kaks korda nõrgemad kui Soome, meil on 27 000 dollarit inimese kohta, Soomes on 54 000 dollarit inimese kohta. Pole ime, et sealt on palju rohkem jagada. Aga see on teema, mida me võime pärast kindlasti arutada.

Samuti ei saa ma jätta ütlemata Peeter Ernitsa jutu kohta 2%‑st rohepöördele, et mina seda kuskilt ei ole leidnud, kuigi ma olen just läbi töötanud Eesti valitsuse materjali kõikide võimalike tulude ja kulude ja kõige muu kohta. Seal seda ei ole.

Aga hea küll. Räägiks siis kõrgharidusest. Ma ei hakka kellelegi pähe määrima oma seisukohta, et tasuline haridus on parem kui tasuta haridus. Seda seisukohta kõik teavad. Rahastamist on siin üsna põhjalikult arutatud. Mingisugune kombineeritud variant on kindlasti võimalik.

Aga ma siiski tahaksin kõigile kolleegidele meelde tuletada ja öelda, miks meil ei ole asi sellest punktist edasi liikunud, miks, nii nagu siin öeldi, jäi see ühel hetkel paigale. Aga sellepärast, et me kõik kardame ühiskonna avalikku arvamust, mis on selgelt tasulise hariduse vastu. Meil on valijad ja me lähme siit saalist välja ja me peaksime sellisel juhul tõepoolest võtma nagu omaenda julguse kokku. Ka see kombineeritud variant vajab poliitilist julgust. Aga ikkagi, ka see ei olnud see, millest ma tahtsin rääkida.

Kõigepealt tahan ma kurta professorite rasket saatust. Ma arvan, et see on üks võtmeküsimus. See on absoluutne tipp. Stalini ajal sai Tartu Ülikooli professor 5500 rubla kuus, mis oli vähemalt kümme korda rohkem kui keskmine [tasu]. Minu õppimise ajal sai professor 450 rubla kuus, mis oli umbes neli korda rohkem kui keskmine. Nii et me võiksime nagu mõelda. Eelmise, 2021. aasta riigieelarve arutelu ajal, kui tehti ettepanek 40 miljonit panna tasuta transpordi peale, tegin ma väikese kalkulatsiooni ja arvutasin välja, et kui oletada, et Eestis on 100 tõelist professorit – selle nimetusega on ka, nagu ta on, aga vanasti oli see suurusjärk 100 ja ma ei kujuta ette, et see teistmoodi võiks olla –, ja neil tõsta palk 10 000‑ni, siis see maksaks 12 miljonit aastas. Lihtne arvutus seda näitab.

Nii et raha ja ka koolide puhul on nii, et see diferentsiküsimus jääb nagu teinekord fookusest välja. Aga see just stimuleerib doktorante, kui nad teavad, et ühel hetkel nad saavad kohe kraadi tõttu ka palka juurde. See on tehtav kogu selle asja korralduse sees.

Aga ma tahtsin tegelikult jõuda selle punktini, et ma olen ka professor, kes saab väga vähe palka. Kuna Riigikogu palk on mul väga hea, siis mulle ei ole see väga suur probleem. Igatahes olen ma aastaid lugenud loenguid. 50 aastat tagasi, kui ma õppisin ülikoolis, oli õppeprotsess selline: loeng, seminar, arvestus või eksam. See on jäänud samaks. Aga minu kursusele – kõik on vaba, eks ju – registreerub 50 üliõpilast. No mingit šanssi ei ole läbi viia näiteks lõpuks mingisugust arvestust. Me oleme palju arutanud majandusteaduskonnas, et mis siis teha, see ei tööta enam ja me raiskame tohutult aega. Tänu koroonale me nuputasime seal, tegime sihukesi videoesinemisi ja tegime materjalid, mis on videos kasutatavad. Minu küsimus on see, kas ma pean sel aastal, järgmisel õppeaastal, kevadsemestril, uuesti minema ja hakkama jälle järjest loenguid lugema. Õppeprotsessi sisu ülekorraldamine – minu meelest raiskame me tohutult aega sellise lähenemisega. Siis istuvad sul seal tudengid, keegi midagi ei küsi. Ühel hetkel lõpuks, kevadel, teed sa arvestuse ja saad selle [vastuse] kas kirjalikult või suuliselt. Eelmine kord me tegime näiteks konverentsi vormis ja läks väga hästi.

Kõrghariduse korraldusest rääkides, ma lugesin selle suurepärase materjali põhjalikult läbi. Seal oli küll õppeplaanidest, õppekavade ümberkorraldamisest. Ma arvan, et see on ka väga tähtis. See, mis Jaak Valge siin rääkis, see on väga tabav, kuidas need struktuurid kõrghariduse sees on muutunud. Lõppude lõpuks, kuidas me saame lõpuks selle kvaliteetse kõrghariduse, saame need inimesed, kes ei oma mitte ainult diplomit taskus, vaid omavad ka kõrgharitust? See väärib täitsa eraldi vaatamist.

Muide, ma lõpetuseks ütlen lihtsalt seda, et ma ei demoniseeri inglise keelt. Ärge unustage, et seesama eesti rahvas, tema eliit, keda mainis eelkõneleja, Mart Helme, sai oma hariduse saksa keeles ja Tartu Ülikool oli sada aastat saksakeelne. 1. detsembril 1919 oli Tartu Ülikoolis 70% saksakeelseid õppejõude. Tartu Ülikooli tase oli sel ajal päris kopsakas, kui pidada silmas, et ka üks Nobeli preemia tuli ühele Tartu Ülikooli teadlasele. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Tarmo Kruusimäe.

Tänan, hea esimees! Ja kohe palun, et mulle kolme lisaminutit ei antaks. Just.

Head õpetatud pead, kes te seal üleval olete! Head töökaaslased siin ja teisel pool seda värelevat sinist ekraani ning loomulikult inimesed, kes te jälgite meid üle [interneti]! Meil on siin sihuke tõsine ja tähtis diskussioon. Me ise [esineme] sõnavõttudega ja mida rohkem me siin keerukamaid lausekonstruktsioone teeme, [seda rohkem] tundub, et asi oleks [nagu] selgem.

Mina ütlen lihtsalt ära, et mina olen meie fraktsiooni kõige vähem haritud liige. "Hariduselt räpane & roiskunud hinge sisikonnast astun lärtsti elu sisse, sigind töölisperekonnast." Merle Jääger kirjutas niimoodi.

Kuulates kõiki neid asju, tegin sihukese lühikokkuvõtte. Me oleme väga palju keskendunud sellisele näilisusele. Meil on ääretult palju prioriteete. Ma täpsustan ja parandan ennast: ma eelmine kord arvasin, et neid oli 18, aga on 16. Ehk siis prokuratuur võtab meil iga aasta uue prioriteedi, nüüd neil on juba 16 prioriteeti. Ehk lihtsam on arvutada, mis ei ole nagu prioriteet. Kui siin vahepeal öeldi, et meil on fookus, et sihuke torumõtlemine – aga võib-olla see olekski lahendus. Me kardame võib-olla seda, et võtamegi. Kui praegu on see võru keele aasta, eks ole, või midagi seal on, no siis panustamegi sellesse. Ja järgmine aasta.

Täna on rahvusvaheline korruptsiooni vastu võitlemise päev. Siin tuleb kohe meelde see, et need katuserahad on kõik väga korruptiivsed tegevused. Samas, niipalju kui mina olen katuseraha suunanud, olen alati öelnud, et see on üheks korraks. See kas teeb midagi või ta ei tee midagi, aga see ei jää iga aasta tiksuma, et oo, nüüd me saime mingeid asju juurde ja mõtleks endale ühe tegevuse juurde, sest me saime raha juurde. Ei, see peab andma mingi uue tasandi. Kui see ei sütita teid, kui see ei pane teid käima, siis ärge tehke.

Minu sõbrad on samasugused harimatud nagu minagi, aga meil on lihtne asi: kui sul ei ole midagi teha, siis ära tee seda siin. Võib-olla ei pea nende asjadega siblima.

Mäletate, meil oli kunagi mingi piipar ja siis oli juurde kirjutatud, kellel kõigil peaks piipar olema. Noh, infotehnoloogiliselt oleme me asjadele pihta saanud. Nüüd ma kuulasin eelkõnelejat, kes ütles, et 50 aasta jooksul ei ole midagi muutunud. Aga vahest mõned asjad ei peagi muutuma, aga mõned asjad peavad. Kes seda oskab öelda?

See, et nüüd eesti keel kaob ja ülikoolid lähevad ingliskeelseks. Me saime numbritest teada, et ega see nii suur hulk ei ole ja ega nad seda raha ka ei too. Miks on praegusel hetkel seis selline, et Eesti laste või noorukite jaoks ei ole meie eestikeelne ülikool atraktiivne? Maailm on lahti läinud, maailm avardub! Nii nagu käivad teised enda lapsepõlve pikendamas siin Eestis, käivad ka meie lapsed mujal. Me loeme seda ju heaks näitajaks.

No ma ei taha tuua sihukesi radikaalseid mõtteid, et äkki me peaksime rajama oma ülikooli kuskile lähinaabrusesse, kuskile mujale. Siin me alati saame ette tuua neid koledaid agasid, miks asi ei õnnestu, aga võib-olla teistes riikides on eestlastel see tahe kordades suurem kui need agad, mida nad suudavad välja mõelda.

Panin mõned märkmed siia [kirja]. Kui paljud ütlevad, et nad ei tea neid kõiki kummalisi võõraid sõnu ja termineid, siis mina tahan öelda seda. Ma tean teile öelda, et eile oli rokkmuusikas must päev. Gary Thain Uriah Heepist, John Lennon, Dimebag Darrell Panterast ja Hanoi Rocksi trummar – nad kõik on surnud 8. detsembril. Ma ei tea, kas see viib kedagi edasi või ei vii. Aga see on see valdkond, mis mind huvitab.

Kuulates kõiki neid jutte, mis siin oli – no ma ei tea. Mihhail Lotman, ma ei pannud seda tähele, aga ta sõnastas ühe asja: Isamaa toetab kõrgharidust, mitte kõrghariduse toetusrühma. Sest see on ka niimoodi altpoolt üles ehitatud, hästi kiirelt ja äkki ja juba on sihuke raamat olemas. 

Ainuke projekt, millest ma olen aru saanud, mis oleks ülikooli jaoks hea, oli see – ma Janar Holmiga [rääkides] tõin selle välja –, et kraanid tõsta natukene ülespoole. See maksis 3000 eurot. Ma küsisin, et kas sa oled sassi keeranud. Ta ütles, et ei, vaata, meil on Tartus veepuhastussüsteem nii hea, et seda [vett] kannatab juua, aga üliõpilase plastmasspudel ei mahu alla. Üliõpilane peaks maksma ainult õlle eest, mitte vee eest. Sellist korporatsioonide vaimsust tahaksin ma näha siin nendes aruteludes, see on midagi väärt. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Riina Sikkuti.

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Täna tõesti arutasime olulise tähtsusega riiklikku küsimust, nii nagu rektor Asser tabavalt ütles. Mulle meeldib siin saalis debateerida ja pulti tulingi seetõttu, et mõnele eelnenud väitele vastu vaielda.

Nii ettevalmistatud materjalid kui ka ettekanded olid väga sisukad ja tõesti avasid kõrghariduse rolli ja praeguseid murekohti. Samas, sõnavõtud keskendusid pigem sellisele prioriteetsusele, et mis siin nüüd siis teha tuleks. Kas tasuline kõrgharidus või tasuta kõrgharidus, kui palju raha juurde anda ja kas raha saab juurde anda? Jäi ikkagi kõlama see, et meil on väga palju tähtsaid asju: meil on perepoliitika ja meil on sisejulgeolek ja meil on julgeolek ja meil on nii palju asju, mida on vaja teha. Ma arvan, et see ongi üks asi, mis on kõrghariduse rahastamist nii‑öelda tagasi hoidnud. Me peame kõiki asju tähtsaks, aga paratamatult tuleb prioriteedid valida.

Kuidas seda teha? Minu meelest see ongi lõpuks väärtuspõhine otsus. Näiteks, kui täna hommikul maja ees meeleavaldusel oleks hääletatud, siis oleks kindlasti leidnud toetust see, et haridus peab olema kõige suurem prioriteet. Ma ei ole kindel, kas see ühiskonnas läbivalt nii on. Samas, kõik need jutud hariduse usku inimestest ja soovist saada maailma kõige targemaks rahvaks – ega need ka tühja koha pealt ei ole tekkinud. Seal on tõetera sees. Mulle jäi juba 15 aastat tagasi kuidagi hästi meelde see, kui Aarne Vaik Käsmu Meremuuseumi direktorina tegi ringkäiku ja muu jutu seas nentis, et noh, võtke miljon sakslast või võtke miljon prantslast, siis ei saa te mingit iseseisvat riiki, aga näete, Eesti on seda suutnud teha kaks korda. Ja miks? No lõpuks me jõuame ikkagi hariduseni.

Aga praegu räägitakse sellest, justkui siht oleks kadunud või mis see siis on peale Euroopa Liiduga liitumist ja euro kasutuselevõttu. No mida me veel tahame, et elu on ju päris hea. Tõesti, võib-olla ongi päris hea. Aga see suure sihi valik ongi see, mida meie siin saalis peame tegema. Seda on tegelikult nii ametis olev president kui ka eelmine president rõhutanud ja õiguskantsler on korduvalt välja toonud. Meie peaksime seda suurt sihti otsima ja selle sõnastama ning suutma sellest kokkuleppest kinni pidada, nii et sinna ka raha taha tuleks.

Ainult prioriteedist ei ole kasu. Me näeme, et arengukavades on – ükskõik, kas omavalitsuse tasandil või riigi tasandil – väga palju häid mõtteid, väga palju õigeid mõtteid, aga millegipärast sammud lähevad teises suunas. Me ei saa kuidagi öelda, et kõik asjad on sama olulised. Me peaksime fookuse panema haridusele. Et seda teha, siis need väited, need põhimõtted, mis siin saalis kõlaksid, peaksid meil ikkagi eetrit palju tugevamalt täitma, kui nad seda seni on teinud.

Mulle täna hommikul meeleavaldusel rääkides ja lihtsalt plakatite tekste vaadates, kuna oli juttu tasuta kõrgharidusest, tuli meelde muigama panev hetk. Ma arvan, et see oli eelmisel nädalal. Kiire Google'i otsing ei andnud vastust, ma loodan, et ma ei eksi. Vikerraadio mängis ja minu arust küsiti peaministri käest midagi sellist, et no kuulge, tasuta kõrgharidus, kas toetate või mitte või mis siis teha tuleks. Peaminister nentis, et aga tasuta kõrgharidus ei ole toonud meile õpetamise kvaliteedi tõusu. Mind võttis see loogikaviga muigama. Haridus on tasuta hariduse omandajale, me tahame, et kättesaadavus oleks olemas, et meil ei oleks mingisuguseid tõkkeid, et igaühel oleks õigus kvaliteetsele haridusele, et tal oleks võimalik seda soovi korral saada. Aga see, et hariduse ...

Ma palun kolm lisaminutit ka.

Jaa, loomulikult te saate kolm lisaminutit.

Tänan! ... andmine on tasuta, seda pole küll kuskil kokku lepitud. Hariduse saaja on see, kelle jaoks peab asi lihtne olema ja ilma rahalise kuluta, ilma et hariduse saajaid varandusliku võime järgi diferentseeritaks. Aga hariduse andjale peab see tegevus ära tasuma. Tasuta kõrgharidus ei tähenda seda, et oluline on ainult missioonitunne või vabatahtlik töö. Me tahame õpetama kõige paremaid inimesi. Me tahame tõesti seda, et on need siis õpetamismeetodid või materjalid, aga et kõik oleksid väga head. See ei tule niisama.

Nii et [tuleks] vältida sellistesse loogikalõksudesse sattumist, et tasuta asi ei saa olla hea või et "tasuta" tähendab justkui seda, et kõik peaks olema väga odavalt tehtud. Ei, selle nimel, et hariduse saajale oleks haridus kättesaadav, me peame kõik pingutama, et seda rahaliselt võimaldada. Aga samamoodi, et kvaliteeti tõsta, me peame veel rohkem pingutama, et võimaldada hariduse andjatele kindlust, väärikat äraelamist, ja ma ei tea, ka seda sära ja motivatsiooni, tahet Eesti kestmise nimel pingutada. Nii et jõudu meile kõigile!

Aitäh! Jõudu tarvis. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Margit Sutropi.

Aitäh kõigile nendele, kes vastu on pidanud kuni selle väga sisuka arutelu lõpuni! Tahaksin öelda seda, et Eesti riik ei ole kunagi olnud nii rikas kui praegu. Kui me selle rikkuse juures oskame teha tarku investeeringuid, siis, ma arvan, me saame mitte ainult veel rikkamaks, vaid ka veel õnnelikumaks. Tõepoolest, nii nagu eelkõneleja ütles, küsimus on selles, mis on meie prioriteedid, kuhu me otsustame selle seemne külvata ja millist seemnest kasvanud taime me harime[, et ta kasvaks] suureks.

Mulle selles mõttes väga meeldisid tänased sõnavõtud. Ma arvan, et ka rõdul istuvad rektorid said aimu, et kõikides erakondades on soov midagi teha kõrghariduse toetuseks. See on ju see kõige paljutõotavam algus, mis lubab meil loota, et [tuleb] see erakondadeülene kokkulepe ja ühel hetkel ka poliitiline otsus saavutada selline kokkulepe ja mudel, mis tagab eestikeelsele kõrgharidusele koos tema rahvusvahelise mõõtmega jätkusuutliku ja kindlasti ka nii-öelda kvaliteetse tuleviku.

Tahaksin tänada kõiki neid, kes kõrghariduse toetusrühma raportisse panustasid. See raport on siin saalis kättesaadav, sellele on ERR‑i kodulehel ka PDF‑lingina täna viidatud. Nii et kõikidele nendele, kes Eesti kuulajatest tahavad seda lugeda, on see kättesaadav.

Ma usun, et toetusrühmal seisavad ees mitmed arutelud, erakonnad hakkavad nende mudelite üle kindlasti debateerima, et milline oleks see parim ja kõige õigem mudel. Vabariigi president on lubanud panna õla alla selleks, et ühine kokkulepe ka poliitiliselt sünniks, nii nagu eelmine president aitas teadusleppe allakirjutamisele kaasa. Ma tänan ka haridusleppe osalisi, neid, kes üle terve Eesti kaasa mõtlevad, Eesti üliõpilaste liitu ja teisi, kes mõtlevad kaasa kõrghariduse parema tuleviku nimel.

Ma loen lõpuks ette tsitaadi riigikontrolörilt, kelle see õpetussõna, ma arvan, on ka täna väga oluline: "... "tasuta" silti kandvate asjade pakkumise ootuses on põhjust ka tasuta kõrghariduse näitel meenutada, et kui oled taime istutanud, siis tuleb seda vajaduse kohaselt kasta. Kui liiga vähe kasta, kuivab taim ära. Kui liiga palju kasta, läheb taim mädanema. Kui aga liiga palju taimi on ühes potis, jäävad nad kõik kiduraks, sest kõigile ei jätku ei valgust ega mullas toitu. Küsimus, kas meie rahakott võimaldab kõiki istutatud taimi kasta ja kui palju neid kängumise vältimiseks ühes potis üldse olla võiks, peaks olema pidevalt silme ees."

Kuidas edasi? Kõige hullem variant on see, kui selle üle jäädaksegi arutama ja otsust ei tehta. Iga otsus on praegu parem kui otsuse tegemata jätmine. Nagu Eesti filmiklassikast teame: paigalseismine on igatahes tagasiminek. Soovin kõigile meile julgust ja tahet minna edasi ja teha otsuseid, mis tõepoolest mitte ainult et päästavad Eesti kõrghariduse, vaid ka Eesti tuleviku, millesse ma ise sügavalt usun. Aitäh teile!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Head ametikaaslased! Ma soovin kõigepealt väga tänada kultuurikomisjoni, kes selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse siia täiskogu istungite saali tõi, tema esimeest ja liikmeid. Ma tänan tänaseid ettekandjaid, kultuurikomisjoni esimeest Aadu Musta, haridus‑ ja teadusminister Liina Kersnat, professorit, Tartu Ülikooli rektorit Toomas Asserit. Ma tänan Riigikogu kõrghariduse toetusrühma esimeest Margit Sutropit ja ma tänan kõiki Riigikogu liikmeid, kes küsisid, kes vastasid, kes esinesid oma seisukohtadega läbirääkimiste voorus. Suur tänu, austatud rektorid, teile, et olete olnud selle arutelu ajal meiega koos siin, ja aitäh teie ametikaaslastele! See arutelu on lõppenud.

Head ametikaaslased! Neljapäevane esimene päevakorrapunkt on lõppenud. Teise päevakorrapunkti juurde me ei asu, sest seda ei ole. Istung on lõppenud. Nii et edu teile!