Head kolleegid! Need ei olnud veel jõulukellad, aga mul on hea meel teid siin tervitada, et te olete läbi sahiseva lume jõudnud kenasti Riigikogu suurde saali. Meil on võimalus alustada täiskogu VI istungjärgu 10. töönädala esmaspäevast istungit. Ja nagu ikka, on istungi alguses võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Mihhail Lotman, palun!

Austatud aseesimees! Austatud kolleegid! Ma tahan esitada arupärimise härra Taavi Aasale, majandus‑ ja taristuministrile. Iga nädal ma sõidan Tartust Tallinnasse ja Tallinnast Tartusse Elroni rongiga. Me võitleme COVID‑iga ...

Härra Lotman! Ma korra segan. Head kolleegid! (Juhataja helistab kella.) Ma mõistan, et me ei ole ammu siin saalis koos olnud, aga palun kuulame. Palun!

Jah. Ma alustan teistmoodi. On kaks meetodit, kuidas otsida kaotatud võtit: sealt, kus on valge, ja sealt, kus sa kaotasid. Tavaliselt otsitakse sealt, kus on valge. Nii me tihti võitleme ka selle pandeemiaga. Me paneme üsna ranged piirangud seal, kus on valge. Aga näiteks rongides on sanitaarne olukord absoluutselt teine.

Eile ma sõitsin Tartust Tallinnasse, rong oli lühikene ja ta oli pungil täis, inimesed seisid. Kui ma küsisin, kus on siin võimalus käsi steriliseerida, öeldi, et pesta saab WC‑s. Aga on üks WC rongi peale ja sinna läbi trügida ei ole sugugi nii lihtne. Mingisugusest sotsiaalsest distantsist ei ole juttugi. Kui piletimüüja müüb pileteid, siis ta ütleb ka, et pange maskid ette. Kui ta läheb ära, siis maskid enamasti ees enam ei ole. Ja veel on selline komme rongides, et inimesed hakkavad sööma. Söögikohtades meil on väga ranged piirangud. Aga vaat rongis väga lühikesel distantsil inimesed söövad, hingavad ja nii edasi. Me teame, et praegune viiruse-štamb omikron on hästi nakkav. Mul on mõned konkreetsed küsimused ministrile, kuidas ta kavatseb selle olukorraga võidelda. Praegu Elron tegeleb ainult sellega, et tõstab hinda, aga reisijate ees ei hoolitse. Aitäh! Ja ma palun vastata nii kirjalikult kui suuliselt.

Anti Poolamets, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mina esitan arupärimise tervise- ja tööminister Tanel Kiigele. See käsitleb 5–11‑aastaste laste vaktsineerimist. 30. novembril Sotsiaalministeeriumi juures kogunenud riiklik immunoprofülaktika ekspertkomisjon soovitab vaktsineerida 5–11‑aastaseid lapsi COVID-19 haiguse korral raske haigestumise ja tüsistuste tekkimise riski vähendamiseks selles vanusegrupis ning viiruse leviku pidurdamiseks lastekollektiivides ja lähikondsete seas.

Komisjoni teatel on uuringud kinnitanud, et COVID-19 vastu vaktsineerimine on tõhus nii nakatumiste kui haigestumiste, eriti raskete haigestumiste vähendamiseks kõigis earühmades, sealhulgas laste seas. Teadusnõukoja juht Irja Lutsar on "Aktuaalsele kaamerale" öelnud, et laialdasem laste vaktsineerimine võiks alguse saada uue aasta alguses. Samal ajal on märkimisväärne hulk arste ja meditsiiniteadlasi üle maailma hoiatanud laste vaktsineerimise eest, osutades, et COVID-i‑vaktsiinide pikaajaline ohutus lastele ei ole praegu tagatud. Ilma laiapõhjaliste ja korduvate [uuringuteta] ja pikaajaliste ohutusandmeteta püsib risk laste tervisele pikas perspektiivis liiga kõrge, mistõttu ei ole tervete laste vaktsineerimine õigustatud.

Meil on eeltoodust lähtuvalt kaheksa küsimust, muu hulgas: kui palju on Eestis koroonaviirusesse nakatunud 5–11‑aastaseid lapsi? Kui palju 5–11‑aastaseid lapsi on hospitaliseeritud? Ja miks soovitab komisjon vaktsineerimist olukorras, kus maailma tervishoiutöötajate seas puudub konsensus laste koroonaviiruse vastu vaktsineerimise kasulikkuse osas? Aitäh!

Annate arupärimise ka? Jaa. Nüüd Vabariigi Valitsuse esindajana Heili Tõnisson, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esiteks, rahvusvahelise sanktsiooni seaduse ning laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust välisminister. Teiseks, äriregistri seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister. Kolmandaks, rahvastikuregistri seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister. Ja neljandaks, vedelkütuse erimärgistamise seaduse ja Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust maaeluminister. Aitäh!

Nii, olen juhatuse nimel neli eelnõu ja kaks arupärimist vastu võtnud ja loomulikult juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele. On aeg viia läbi kohaloleku kontroll. Palun kohaloleku kontroll!

Kohale registreerus 80 Riigikogu liiget.

Mul on teile edasi öelda üks väike päevakorra täpsustus. Nimelt, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja Riigikogu liige Raimond Kaljulaid on teinud ettepaneku arvata tänase istungi päevakorrast välja kolmas päevakorrapunkt, mis on nende algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 433 esimene lugemine. Koos selle väikese täpsustusega panen hääletusele VI istungjärgu 10. töönädala päevakorra. Härra Seeder, protseduuriline küsimus.

Aitäh! Jaa, mul on päevakorda puudutav küsimus. Nimelt, ka selle nädala päevakorras on meil nüüd mitu eelnõu, mis on ühe nädala jooksul kahel lugemisel. Me oleme Riigikogus siin suures saalis tõdenud korduvalt, et see ei ole hea praktika. Ja ma arvan jätkuvalt, et see ei ole hea praktika, seda enam, et meil on veel ka järgmine nädal töönädal. Mis põhjusel juhatus otsustas nüüd koostada sellise päevakorra, et meil on [sel nädalal kahe eelnõu] kaks lugemist, täna ja kolmapäeval, n-ö ebatavaliselt kiires korras? Miks me seda teed läksime?

Aitäh selle küsimuse eest! Juhatuses me tõepoolest tõstatasime ka teema, kas on võimalik neid eelnõusid menetleda kahel järjestikusel nädalal, nagu on meie selline n-ö kirja panemata tava. Nende eelnõude puhul, kui mu mälu mind ei peta, oli mure selles, et meil oleks vaja jätta aega ka Vabariigi Presidendile nende eelnõude läbivaatamiseks ja väljakuulutamiseks ja Riigi Teatajas avaldamiseks, selleks et nad saaksid 1. jaanuaril jõustuda. Ja sellest tulenevalt on palve, et me menetleksime nad ära täna ja kolmapäeval. Kert Kingo, palun!

Tänan! Teisipäeval on neljanda päevakorrapunktina kirjas "Eesti digiühiskonna arengukava aastani 2030". Kus oleks võimalik sellega eelnevalt tutvuda, siin ees ei olnud seda kuskil?

Eelnõude menetlemise infosüsteemis on see kõikidele Riigikogu liikmetele kättesaadav, aga palume istungiosakonnal siia taha sahtlitesse ka mõned versioonid tuua. Aga Riigikogu liikmetele on see kättesaadav digitaalselt, digiühiskonnale kohaselt digitaalselt. Härra Seeder, palun!

Aitäh! Mina ei saa kuidagi teie vastusest aru, austatud istungi juhataja. Ei ole ju vähimatki probleemi, kui seadus jõustub 1. jaanuari asemel 5. või 10. jaanuaril, kui see vastavalt vastu võetakse ja kuulutatakse välja veidi hiljem. Ja kas sellest võib aru saada, et järgmisel nädalal me ühtegi seaduseelnõu vastu ei võta? Eks teiste eelnõudega on samamoodi, et president vajab aega nendega tutvumiseks enne väljakuulutamist. Ja sellest tulenevalt võib-olla me peame üldse kodukorda hakkama muutma, lõpetama tööaasta varem ära, et president saaks eelnõudega tutvuda. Ei ole mõtet enne jõule siin töötada, kui me ei saa seaduseelnõusid vastu võtta seetõttu, et president ei jõua nendega tutvuda ja neid välja kuulutada. See on väga kummaline põhjendus ausalt öelda.

Aitäh! Kõigepealt, muidugi on meie komisjonid need, kes siia suurde saali meile ettepanekud teevad, kuidas ühte või teist eelnõu võiks menetleda. Juhatuse ülesanne, nagu sa ise väga hästi mäletad, on püüda koos komisjonidega leida mõistlik kompromiss. Seda me oleme püüdnud teha. Nüüd, kui nende eelnõude juurde korraks tagasi tulla, siis eelnõu 442 ehk meie tänase päevakorra esimene punkt on seotud riigieelarvega ja see peab olema vastu võetud enne riigieelarve seadust. Ja teine eelnõu, 474 SE, on seotud sellega, et ta peab jõustuma 1. jaanuaril. Nii et me tõepoolest vaatasime, kas oleks võimalik ka seda menetleda kahel nädalal. Kindlasti juhatus jätkab seda põhimõtet järgides ja annab selle suunise ka kõikidele komisjonidele, et püüame tööd võimalikult niimoodi teha, et me ei oleks olukorras, kus me peame eelnõu ühel nädalal arutama, aga erandjuhtumitel, väga harvadel juhtumitel me oleme seda teinud ja seekord on päevakord samamoodi meil see siin teie ees.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Hea aseesimees! Pädevuse arendamiseks ma küsin üle. Minu teada on uuel presidendil õigusnõunik olemas. Ei ole enam seda muret, mis eelmisega oli, et ta ise pidi kõike lugema ja lennult arvama. Siin ei ole seda momenti tulemas, et äkki saadab meile eelnõu tagasi. Aga mis siis saab, kui õigusnõunik leiab, et me oleme rabistanud ja teinud praaki? Kuidas siis selle 1. jaanuariga jääb? Ta läheb automaatselt 2023. aasta 1. jaanuarile või?

Aitäh! Kui Vabariigi President otsustab eelnõu Riigikogu suurele saalile tagasi saata uuesti arutamiseks, siis loomulikult on Riigikogu otsus kas a) jääda selle eelnõu juurde, mis me siin korra oleme vastu võtnud, või b) avada eelnõu uuesti. See tähendab seda, et ta läheb komisjoni teisele lugemisele ettevalmistamiseks ja siis tekib ka muudatusettepanekute esitamise tähtaeg, mille jooksul on võimalik ka jõustumise aega muuta. Seda praktikat on siin saalis varasemalt ka olnud. Härra Seeder, palun! 

Aitäh! Kui need eelnõud on riigieelarvega seotud, siis riigieelarve me saame rahulikult võtta ka järgmisel nädalal vastu. Me ei pea seda tegema 8. detsembril. Meie varasem praktika on korduvalt olnud selline, et me oleme riigieelarve vastu võtnud ka hilisemal kuupäeval detsembris ja seni on presidendid suutnud selle välja kuulutada ja see on jõustunud ikka 1. jaanuaril. Probleemi pole olnud. Aitäh!

Peeter Ernits, palun! (Sumin saalis.) Head kolleegid, ma tõepoolest ei kuule härra Ernitsat. Ta hakkas juba rääkima. Palun, härra Ernits! 

Ma ootan, kuni on võimalik rääkida.

Jaa, mikrofon on sees, ma püüan teid siis tabada.

Kõigepealt aitäh! Enne vaheaega [paar] nädalat oli esmaspäev täiesti tühi, nüüd on natukene midagi pudenenud esmaspäeva. Aga kolmapäev on jälle selline kurnamistaktika: 25 [päevakorra]punkti. Mu küsimus on, see on puhtalt protseduuriline: miks Riigikogu juhatus ei tegutse tasakaalustatult ja kurnab kolleege ühel päeval nii pikalt, mitte ei jaota neid punkte laiali?

Aitäh, härra Ernits! Nagu ma juba varasemalt ütlesin, juhatus saab sisendi päevakorra koostamiseks komisjonidest. Seda esiteks. Teiseks, kui me võtame kolmapäevase päevakorra, siis ma hea meelega soovitan teil natukene sinna sisse vaadata. See 25 punkti võib tunduda pikk, aga valdav enamus nendest punktidest on lõpphääletused, sealhulgas missioonid. Nii et ma usun, et me suudame ka kolmapäevase päevakorra täiesti mõistliku ajakavaga ära menetleda.

Härra Ernits, palun, teil on veel küsimusi.

Jaa, mul on ka teine protseduuriline. Igal aastal on selline maiuspala: kriminaalpoliitika põhialused. Aga nüüd ma vaatan, et minister Lauri on läinud lühivariandi peale: neli lehekülge, ja kõik. Miks on sellise lühivariandi peale mindud?

Aitäh! Kohe, kui me jõuame päevakorra kinnitatud ja alustame päevakorra menetlemist, on teil neljanda punkti juures võimalik proua Lauri käest seda küsida.

Rohkem küsimusi ma ei näe elik panen teie ette hääletusele VI istungjärgu 10. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 65, vastu 6, erapooletuid 2. Saame asuda tööle.

Tänase päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 442 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esindaja Annely Akkermanni. 

Tervist, head kolleegid! Ma vabandan, mul on kergekujuline häälekähedus ja nohu, aga mitte see haigus.

Konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 27. septembril. Eelnõus on kirjas alused, millest tulenevalt rahastataks Konkurentsiameti ülesandeid ka järelevalvetasudest. Eelnõu kohaselt võetakse järelevalvetasusid reguleeritavate hindadega monopoolsetelt ettevõtetelt, aga need järelevalvetasud kuuluvad selle reguleeritud hinna sisse ja seetõttu need jõuavad lõpuks ikkagi nende monopoolsete ettevõtete lõpptarbijate arvetele. Tasumäärad sätestatakse seaduses ja nende üle ei saa kaubelda. Nii tagatakse ameti sõltumatus. Sarnane rahastusmudel on Eestis kasutusel Finantsinspektsiooni rahastamisel, samuti kasutavad seda mitmed Euroopa riikide majandusregulaatorid. Ameti teine tegevussuund, konkurentsijärelevalve, jääks jätkuvalt riigieelarvest rahastatavaks.

Materiaalõiguslikult kehtestab eelnõuga kavandatu peamise muudatusena konkurentsiseaduses alused järelevalvetasu maksmisele. Lisaks muudetakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadust, millest tulenevalt määratakse Konkurentsiameti kontrolli alla kõigi vee-ettevõtjate hinnaregulatsioon. Seoses eelnimetatud muudatusega muudetakse eelnõuga ka elektrituruseadust, kaugkütteseadust, lennundusseadust, maagaasiseadust, postiseadust ja sadamaseadust. Viimati nimetatud eriseadustesse lisatakse viide selle kohta, et Konkurentsiametile makstakse järelevalvetasu konkurentsiseaduses sätestatud alustel ja korras.

Eelnõu on otseselt seotud 2022. aasta riigieelarvega ja eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu direktiivide ülevõtmisega ega rohepöördega, nagu mõnes käsitluses on jutuks olnud.

Eelnõu 442 esimene lugemine toimus 27. oktoobril, muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 10. november kell 17.15. Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid muudatusettepanekuid ei esitanud.

Eelnõu menetlusest parlamendis teavitati Eesti Tööandjate Keskliitu, Eesti Vee-ettevõtete Liitu, Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingut, Eesti Gaasiliitu, Eesti Elektritööstuse Liitu, Edelaraudtee AS-i, AS-i Operail, AS-i Eesti Liinirongid, Eesti Sadamate Liitu, AS-i Tallinna Sadam, Saarte Liinid AS-i, Pärnu Sadam AS-i, AS-i Sillamäe Sadam, AS-i Eesti Post, AS-i Tallinna Lennujaam, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametit, Eesti Korteriühistute Liitu ning Eesti Omanike Keskliitu. Eelnõu kohta esitasid arvamuse Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing ning Eesti Vee-ettevõtete Liit. Oma seisukohad eelnõu kohta esitatud ettepanekute ja arvamuste kohta esitas majanduskomisjonile eelnõu algataja ehk Justiitsministeerium. Kõigi eelnõu kohta esitatud arvamuste ja seisukohtadega on võimalik lähemalt tutvuda eelnõu kaardil. Ajapuudusel ma neid kõiki teile väga detailselt tutvustama ei hakka.

Majanduskomisjoni töörühm valmistas ette eelnõu komisjoni istungil menetlemist oma nõupidamisel 22. novembril, millel osalesid eelnõu algataja esindajad ja need, kes meile oma ettepanekutest teada andsid. Need on Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing ning Eesti Vee-ettevõtete Liidu esindajad. Nemad tutvustasid komisjoni liikmetele ja töörühma liikmetele oma seisukohti, vastasid küsimustele ja toimus arutelu.

Pöördujad, need kolm eelnimetatut, ei toeta seda algatust põhimõtteliselt ja leiavad, et Konkurentsiameti rahastamist tuleks jätkata senisel kujul ainult riigieelarvest. Ministeeriumi esindaja selgitas, et fundamentaalses küsimuses, kas Konkurentsiameti rahastusprobleemi lahendada riigieelarvest rahastamise suurenemisega või järelevalvetasude kehtestamisega, ollakse pöördujatega tõepoolest vastandlikel seisukohtadel. Justiitsministeeriumi esindaja selgitas täiendavalt, et eelnõu näol on tegemist pikkade aastate jooksul kujunenud Konkurentsiameti alarahastuse probleemi lahendamisega. Ministeeriumi esindaja tõi komisjoni istungil välja, et meil on tegemist nõrgeneva regulaatoriga, kes peaks suutma tarbija huvides ohjeldada monopolettevõtteid, juhul kui regulaatori valikud vaidlustatakse. Selget mahajäämust näitab ka see, et Eesti Konkurentsiamet ei kasuta kratte ega tehisintellektisüsteeme, neid ei kasutata konkurentsijärelevalves, leidmaks anomaaliaid, ega ka hindade kooskõlastamisel. Väga palju on käsitsitööd. Ja rahastamisprobleemi lahendamisel ongi kaks valikut, kas kasvatatakse riigieelarvelist finantseerimist või kasutatakse järelevalvetasusid, nii nagu kasutab Finantsinspektsioon ja kasutavad mõned teised Euroopa riigid.

Kahe lugemise vahel läbis eelnõu keeletoimetuse ning sellest tulenevad keelelised ja tehnilised parandused on eelnõusse sisse viidud allajoonituna.

Majanduskomisjon tegi menetluslikud otsused ja ettepanekud. Need on: võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda täna, 6. detsembril ja teine lugemine lõpetada ning kui teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu päevakorda 8. detsembril ja viia läbi lõpphääletus.

Ja kokku võttes palun toetada eelnõu kolmel põhjusel. Esiteks, eelnõuga vähendatakse kohalike omavalitsuste ülesandeid ja vee-ettevõtjate hinnaregulatsiooni järelevalvet teeb edaspidi Konkurentsiamet. Teiseks, eelnõuga tugevdatakse Konkurentsiametit ja lahendatakse pikaajaline alarahastuse probleem, tugevneb hindade järelevalve võimekus. Ja kolmandaks, mis minu arvates on väga oluline: olgugi et komisjon küsis arvamust tarbijate esindajatelt, kes selle regulatsiooni, hinnajärelevalve tulevikus peavad oma arvetega kinni maksma, Eesti Korteriühistute Liidult ja Eesti Omanike Liidult ikkagi eelnõule vastuväiteid ei laekunud. Vastuväited eelnõule tulid eelkõige nendelt organisatsioonidelt, kelle hinnakujunduse üle järelevalvet teostatakse.

See on minu poolt kõik. Meie koosolekud olid pikemad ja kui keegi tahab küsida mõne aspekti kohta, siis ma ootan teie küsimusi. Tänan ette!

Ja neid küsimusi on. Tarmo Kruusimäe alustab. Palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Nii nagu meile aseesimees siin veidike aega tagasi ütles, see on seotud meil ka riigieelarvega. Kui palju on siis prognoositud tulusid, ütleme, omavalitsuste lõikes ja riigieelarve lõikes?

Omavalitsustele tulusid prognoositud ei ole, omavalitsuste ülesanded vähenevad. Nimelt, väiksemate vee-ettevõtete hinnad kooskõlastas siiani kohalik omavalitsus, aga seda ülesannet neil tulevikus enam ei ole, see liigub üle Konkurentsiametile. Riigieelarvesse koguneb järelevalvetasudest 1,6 miljonit eurot ja Konkurentsiameti eelarve kasvab 700 000 eurot.

Heiki Hepner, palun! 

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Esimesel lugemisel tuli jutuks ka raudteefirmade vabastamine Konkurentsiameti järelevalvest ja hea minister vastas selle peale, et tõepoolest, et kui te soovite, siis võite selle sisse panna. Kas sellest oli juttu ka komisjoni koosolekul ja kui ei olnud, siis oskate ehk põhjendada, miks seda siiski ei olnud. Minister ütles, et noh, kui teil soovi on, ehk pange sisse. 

Jah, minul endal ka see lause seletuskirjas pälvis tähelepanu, raudtee-ettevõtted nagu ei pea järelevalvetasu maksma, kuna Konkurentsiametit nii ehk naa rahastatakse riigieelarvest. Aga praeguste plaanide kohaselt hindade järelevalve rahastatakse nende ettevõtete poolt, kelle üle järelevalvet teostatakse. Ja ma hakkasin tagurpidi lehitsema seda raudteevaldkonna seadusandlust ja nägin, et nende taristu kasutuse tasu ehk teede relsside tasu kehtestab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet hoopiski. Õigupoolest ma küsisin töögrupi kohtumisel üle, et kes siis kehtestab Elroni piletihinnad. Need kehtestab ministeerium. Ja lõpplahendus sellele probleemile oligi see, et võib ikkagi Konkurentsiametile kaevata nende tasude üle, mis Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet on kehtestanud, aga Konkurentsiamet sel juhul teostab menetlust selle teise poole raames ehk konkurentsitingimuste järelevalve raames. Nendest kogutavatest hindade järelevalve tasudest raudteeproblemaatikat ei käsitleta, seda ei rahastata. See võiks olla lahendus sellele probleemile, mis siin esimesel lugemisel üles jäi. Kui laiemalt vaadata, siis võiks mõelda, et järsku Elroni hindade kehtestamine võiks liikuda ministeeriumist Konkurentsiametisse, ja sel juhul juba koos tasuga. Aga seda selle eelnõu raames ei arutatud, võiks võib-olla arutada tulevikus.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Nagu ma aru saan, on tegemist nõrgeneva regulaatori turgutamise eelnõuga. Aga siin on öeldud, et on vaja ohjeldada rikkaid monopoolseid ettevõtteid ja nende advokaate. Äkki te avate, kes on need rikkad monopoolsed ettevõtted, keda on vaja sellel põdural või põduramaks muutuval regulaatoril ohjeldada?

Eelnõude puhul me näeme tihti emotsiooni, et on rikkad monopoolsed [ettevõtted] ja tugevad advokaadid ja advokaadibürood. Jah, ma mõtlesin ka ise selle sõna "rikkad" peale, mis on finantsisti jaoks ju sügavalt suhteline mõiste, aga see sõna seal tõepoolest oli. Kas ta oleks pidanud olema, on iseküsimus. Aga iga eelnõu peegeldab ka mingisugust kogemust ja kõige valusam kogemus või valusam võitlus, [mille peale] tõenäoliselt selle koostamise käigus ikkagi [mõeldi], on  Konkurentsiameti võitlus seoses Tallinna Vee hindadega, mis lõppes ju Pariisis arbitraažis – ma nüüd peast ei suuda öelda selle kohtu nime, mis selle kohtu täpne nimi oli –, kus saavutati hindade alandamine. Ja nüüd ma saan aru, õigemini olen uudistest lugenud nagu teiegi, et Tallinna Vee veetarbijad on nõuded koondanud ja hakkavad nõudma liialt kõrgete makstud veetasude tagasimaksmist. Ütleme nii, et monopoolsed ettevõtted on need võrguettevõtted, kelle puhul üksik klient ei saa valida ja ta vajab oma huvide kaitsmisel üldist esindamist või riiklikku esindamist.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Tallinna Vee puhul on see, et need nõuded on juba esitatud ja Tallinna linn juba ka keeldub. Seda ilmselt üldse ei olegi. Kui Tallinna linn keeldub, siis nii ta jääb. Eks üritatakse teinekord jälle. Aga minu küsimus on selle kohta, et te ütlesite, et veejärelevalve ja sellega seotud küsimused lähevad kõik ära. Te lugesite ette rea muid ettevõtteid, kes ei toimeta ainult vee baasil. Kas see tähendabki seda, et me selle eelnõuga kohalikud omavalitsused ei vabasta mitte ainult vee järelevalvest ja sellega tekkinud küsimustest, vaid ka kõigist teistest. Prillid läksid, mingu ka piip. Praegu trumme ei saaks tuua. Aga noh, Graps 70. Trummid läinud, mingu ka pulgad.

On seitse valdkonda, mille üle Konkurentsiamet järelevalvet teostab seitsme erineva seaduse alusel. Ma peast ei hakka tsiteerima, aga ma leian need üles – kokku neid võrgupiirkondi on üle 300 –, need on elektrituruseadus, kaugkütteseadus, lennundusseadus, maagaasiseadus, postiseadus, sadamaseadus, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus. Need on kõik võrguettevõtted ja nende hindade üle järelevalvet hakkab Konkurentsiamet tugevamalt teostama. Konkurentsiameti tugevdamine minu arvates tähendab ka seda, et kui tuleb järgmine sarnane kaasus, nagu oli see valus Tallinna Vee kaasus, siis ollakse paremini valmistunud.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma tulen uuesti selle esimese lugemise juurde. Seal oli meil juttu ka eelarve seletuskirjas toodud tabelist 2, kui ma õigesti mäletan. Eesti ei paistnud seal tabelis sugugi hea välja ja minister ei osanud ka selgitada, ütles, et tasusid tuleb tõsta, sest tuleb Konkurentsiametit tugevdada. Ja kui sai küsitud selle tabeli kohta, miks see tabel on, mida see tabel peaks toetama, siis ta üritas seal seoseid luua, aga ausalt öeldes see seoste loomine jäi väga ebaselgeks ja arusaamatuks. Kas komisjonis oli juttu sellest, milleks see tabel 2 üleüldse sinna lisatud oli, kui sellega ei suudetud kuidagigi neid tasusid põhjendada?

Need tasud on kehtestatud suhteliselt matemaatiliselt. Need, kelle hinna Konkurentsiamet kooskõlastab enne, nemad maksavad 0,2%, ja kelle üle järelevalvet teostatakse pärast, need maksavad 0,02% oma käibest. Selles mõttes nagu pigem mehaaniline [lahendus].

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja ja ettekandja! Lugesin rõõmuga, et Konkurentsiamet laseb, kui me selle eelnõu vastu võtame, kratid oma tuppa või puugid või pisuhännad, kes vara kokku tassivad. Kirjeldage natuke, mida need kratid hakkavad tegema! Nagu ma tean, neid kratte on praegu vist paarikümnes asutuses Eestis. Aga mida need kratid seal Konkurentsiametis hakkavad tegema nende rikaste monopoolsete – nii sa nimetasid – ettevõtete ohjamisel?

Krattideks nimetatakse kõnekeeles kunstintellekti ehk artificial intelligence'i – ma isegi ei tea, mis sõna eesti keeles kõige parem kasutada on. Masinad pannakse võrdlema erinevate sarnaste ettevõtete andmeid ja otsima sealt anomaaliaid, mida inimese silmaga saab täpsemalt vaadata. Konkurentsiamet ütles, et siiamaani neil ei ole ühtegi sellist tehisintellektirakendust ja nad peavad sarnaste ettevõtete erinevaid hindu, hindade kujunemist, hinnakomponente käsitsi võrdlema. Jah, vabandust, artificial intelligence – see on tehisintellekt.

Rohkem küsimusi ei paista. Tänan!

Suur tänu küsimuste eest!

Avan läbirääkimised. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased ja kõik inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Konkurentsiameti töö on äärmiselt kummaline ja siia pulti ma tahtsin tulla pigem sellepärast, et [ütelda] posti ja postiseaduse kohta: see, et meil nüüd postiteenused on monopoolsed, on veidikene üllatav. Me teame, et Omniva tahab ju lihtsalt asju lahku lüüa. Pakimajandus, see on tal tulemuslik, aga ajakirjade ja mingite tähtsamate teadete laialikandmine ei ole üldse nii kasumlik. Aga see on meie info, oma. Mulle meenub film Kevin Costneriga, kus ta oli sihuke postiljon, kippadi-kappadi, hobusega, ja ütles, et sinnamaale, kuhu tema kirja viib, [ulatuvad] ka Ameerika Ühendriigid. Meie postiseaduses ja rahvusvahelises postiseaduses on kirjas, et ei tohi edasi kanda pornograafilise sisuga materjale. Täna, aastal 2021 ja võib-olla aastal 2022 tundub see üsna kentsakas. Veel siiamaani on selline klausel seal sees. Selleks, et meie iivet natukenegi tõsta, on meil erootikakauplused, kes pakuvad enda sortimenti, aga keelatud on [laiali kanda].

Teine asi, mis meil keelatud on – tõesti, ikka ja jälle –, on e-sigaretid ja nendega seonduvad asjad. Neil on riigisisene kaugmüügi keeld, mis on viinud selleni, et meie noortest on saanud juba kurikaelad ja kurjategijad, sest me oleme mingitel ähmastel fiskaalpoliitilistel [kaalutlustel] leidnud, et Eesti majandus oleks õitsvam, kui e-sigarettidel ei oleks maitseid. See muudatusettepanek tuli meile just Rahandusministeeriumi suurtelt spetsialistidelt. Õnn on nüüd saabumas meie õuele aga hoopis teistmoodi. Inimesed, kes soovivad näiteks pirnimaitselist e-vedelikku, olgu [need sigaretid] kas või ühekordsed, nende müük on mustal turul kasvanud päris hästi. Müüvad hästi. Võib-olla noored saavad [arendada] enda ettevõtlikkust, aga ma arvan, et varimajanduses õpetada noortele ettevõtlikkust ei ole [õige]. No kuskil ma pean ju selle ära rääkima, sest need on probleemid, millega on sotsiaalkomisjonigi mindud. Aga me ei julge neid debatte pidada, need ei ole kunagi jõudnud teisele lugemisele. Sest me kardame. Tõesti, on põhjust karta: kui ikkagi täiskasvanud inimesed valivad endale mingi toote, millel on ka veel maitse juures, see on küll saatana'st. Head Soome iseseisvuspäeva, hea Soome!

Aga üllatav on see, et tulirelvasid on võimalik meil posti teel tellida. Meil on posti teel võimalik tellida alkoholi ja tavalist tubakat ja see on kõik igati vinks-vonks, lihtsalt sellel hetkel juba nagu ettevõtlus. Ning meelemürgid, nagu me politseist kuuleme – neid tuleb hirmsasti. Postitöötajatel on hea, et nad ei pea neid testima, kuna nüüd on mingid mehaanilised testrid olemas. Muidu ei saaks jaanipäevakski fookust ette, mis asja sealt kõike tuleb. Kuidagi ligadi-logadi on meie seadused, tundub, et nad justkui ei olegi täitmiseks. Me kirjutame midagi ära, paneme mingi normi – plõks, läks, korras! Ja siis me vahest avastame, et kas ongi umbes sedasi, et kokkupandavat vihmavarju ei tohi tellida, ja lihtsalt seepärast, et keegi kuskil arvas kunagi, et kokkupandavat vihmavarju ei peaks saama tellida. Vaat sellised need asjad on.

Mis nüüd puutub aga sellesse, et me oleme head ja vabastame kohaliku omavalitsuse, ütleme, vee puhul järelevalvest ja sellest, siis ma ei tea. Nii palju, kui mina olen kohalike omavalitsuste inimestelt kunagi seal Eesti linnade liidus kuulnud, kõigil neil oli natukene selle veeteenuse pakkujaga probleeme. Ja ma nimetaks seda nagu veevõrguks. Aga posti puhul meil justkui nagu olekski see Omniva, kes omab turul monopoli. Ei ole nii. Täna saab igatpidi. Meil ju isegi, kui sa väga tahad, Bolt toob sul teisest linnast ära paki, ja ei ole mitte midagi. Lisaks on siin mingid DHL‑id ja muud asjad.

Ma ei tea, kuidas see postiseadus siia sattus, aga ma tänan selle eest, et see postiseadus tuli ja ma sain öelda, et jah, meie seadused on nii äraspidi, et alkoholi ja kõike muud võid sa tellida, aga kahte asja ei või. Pornograafiat ei tohi tellida, kuid ikkagi inimesed tellivad. Meie, kes me seda seadusloomet juurde tekitame, ka meie dokumente on võimalik posti teel tellida. Aga loomulikult, need kurikaelad, maitsestatud e-sigaretid – ka see on asi, mida ei tohi posti teel tellida. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid selle eelnõu kohta meil ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 442 teine lugemine lõpetada. Oleme teise lugemise lõpetanud.

Meie tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 474 teine lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni liikme Vilja Toomasti. 

Aitäh, härra aseesimees! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas valitsuse algatatud perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu numbriga 474 ettevalmistamist teiseks ja kolmandaks lugemiseks neljapäeval, 25. novembril. Selleks ajaks oli laekunud komisjonile viis kirjalikku seisukohta järgmistelt organisatsioonidelt: MTÜ Ühendus Isade Eest, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, MTÜ Lastekaitse Liit ning MTÜ Lapsele Vanemad. Kaks ettepanekut tuli Riigikogu liikmelt Maria Jufereva-Skuratovskilt ja kolm ettepanekut Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt. Nüüd annangi ülevaate, mida need ettepanekud sisaldasid, ja siis jõuan muudatusettepanekute arutamiseni.

MTÜ Lastekaitse Liit, keda esindas Ireen Kangro, on ikkagi jätkuvalt seisukohal, et eelnõu vajaks täiendavat muudatustega kaasnevate mõjude analüüsi ja just lapse huvidega arvestavalt. Tema sõnul ei ole vastust küsimustele, kelle huvides on eelnõu tehtud ning kas see on õiglane ülalpidamist saama õigustatud laste suhtes. Lisaks nentis ta, et seletuskirjast ei selgu, mil viisil on uue süsteemi puhul arvesse võetud iga konkreetse lapse peale tegelikult tehtud kulutusi ning kuidas arvestab eelnõuga sätestatav kohustatud vanema sissetulekut. Tema sõnul paneb riik eelnõu kohaselt lapsega elavale üksikvanemale nn täiendava tõendamiskoormise, kui [ta tahab] taotleda baassummale lisanduvat summat ehk lapse tegelikule vajadusele vastavat elatist.

Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse nõunik Andra Olm kommenteeris seda Lastekaitse Liidu seisukohta nii, et lapse vajadused ning [muudatuste] mõjud lapsele on selle eelnõu kõige analüüsitum osa. On tehtud kokku 55‑leheküljeline uurimistöö Tartu Ülikooli teadlaste ning PricewaterhouseCoopersi poolt. Need uuringud sisaldasid erinevaid lapsele tehtavate kulutuste analüüse. Sealt tuleneb ka ühe vanema makstava elatise baassumma. Uuringute järgi oli see 181 eurot kuus, mille ministeerium on suurendanud 200 euroni ning millele lisandub 3% keskmisest brutopalgast. Seega praktiliselt ongi elatise baassumma kokku 250 eurot. Tema arvates ei ole sellest baassummast kõrgem miinimumelatis Eesti elatustaset arvestades realistlik ja ta lausus ka, et selle summa vähendamine on võimalik vaid erandjuhtudel, näiteks kui vanem on töövõimetu või kui vanemal jääks uues leibkonnas laps nälga. Väike palk ei ole elatise vähendamiseks mõjuv põhjus.

Ardi Kadanik, kes esindas MTÜ‑d Ühendus Isade Eest, sõnas, et see arvestuslik osa võiks olla seitsme päeva asemel neli päeva. Ta juhtis tähelepanu sellele, et oluline on see seadus jõustada sel aastal, sest järgmisel aastal tõuseb elatis kõigile maksjatele 35 euro võrra ning nad näevad sel juhul võlgnike kasvu. Ta lausus, et eelnõu ettevalmistamisele kulunud nelja aasta jooksul on elatisvõlgnikke juurde tulnud 800–1000 inimest aastas. See seitsme asemel neli päeva tähendab seda, et kui laps viibib teise vanema juures seitse päeva, siis tema elatise maksmise kohustus väheneb selle võrra. Arvati, et see seitse päeva on liiga pikk ja sellel teisel vanemal, kelle juures laps veedab kuus seitse päeva, tuleb liigselt rahalisi kohustusi juurde. Ka seda kommenteeris Justiitsministeeriumi esindaja Andra Olm, kes ütles, et lastega koos veedetud päevade arvuks on sätestatud seitse päeva kuus, kuna vähema koos veedetud päevade puhul on last peamiselt kasvataval vanemal lapse kasvatamisel suur koormus, millega kaasnevad lisakulutused, näiteks kasvõi lapsehoidja palkamiseks.

Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindaja Janne Kivistik tõi välja selle, et kohtuvaidluste vältimiseks tuleks välja tuua konkreetselt, millised vajadused ning kulutused on baassummaga kaetud. Samuti ütles ta, et kalkulaator peaks olema valmis selleks ajaks, kui seadus vastu võetakse. Ta tõi esile, et eelnõus ei ole arvestatud mõju KOV-idele. Kalkulaator on see, mille ministeerium seadusele juurde paneb, et välja arvestada, kui suur baassumma kõiki asjaolusid arvesse võttes võiks konkreetse kokkuleppe puhul tulla. Andra Olm täpsustas üle, et baassumma üle ei saagi kohtus vaielda. Ta ütles, et kalkulaatori puhul tegeldakse hetkel detailide ja kontrollimisega, ning kinnitas, et see saab seaduse jõustumise ajaks valmis.

Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja esindaja Katrin Vellet tõi välja selle, et ka kohtutäiturid vajaksid aega, et töötada välja IT-lahendus, mis toetaks nende tööd, mis tuleneb seaduste muutmisest, ning rahastus selleks peaks tulema riigilt. Ta nentis, et 2022. aasta 1. jaanuarini on väga vähe aega ning kohtutäiturid ei ole valmis muutunud seadusi täitma. Ministeeriumi esindaja kommenteeris seda nii, et uuest aastast tõuseb nii või teisiti miinimumelatis ja siis tuleks juba täitmisel olevad summad ümber arvutada. Seega need külmutatakse ja kohtutäituritel lisakoormusena IT-lahendusi selleks ei ole vaja teha. Lisaks võtab seadusemuudatus, vastupidi, kohtutäituritel arvutamise koormust väiksemaks.

MTÜ Lapsele Vanemad liige Janek Ranniste seisukoht oli täpselt sama nagu MTÜ‑l Ühendus Isade Eest. Ka nemad arvasid, et seitsme ööpäeva asemel võiks see määr olla neli ööpäeva, millest alates hakkab elatise maksja makstav summa vähenema.

Ja nüüd jõuamegi muudatusettepanekuteni, neid sai kokku kaheksa. Esimese muudatusettepaneku esitas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja seda tutvustas Heljo Pikhof. Ta tegi ettepaneku täpsustada sõnastust, et seaduseelnõus oleks konkreetselt välja toodud, et elatist peab kasutama lapse huvides. Justiitsministeerium nõustus selle ettepanekuga ja komisjoni konsensus oli selline, et Tarmo Kruusimäe jäi erapooletuks, ülejäänud toetasid seda muudatusettepanekut.

Teine Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni muudatusettepanek puudutas baassummat: nad tegid ettepaneku, et baassumma võiks olla 250 eurot, mis fikseeritakse seaduses. Ja teine baassummat puudutav muudatusettepanek oleks see, et baassummale lisatakse juurde ka lapse keskmine ülalpidamiskulu, mis sõltub lapse vanusest. Sellega Sotsiaalministeerium ei nõustunud. Nagu ma enne seletasin, kui selle baasosa 200‑le panna juurde 3% keskmisest palgast, siis tegelikult baassumma ongi 250 eurot. Seda muudatusettepanekut toetas Heljo Pikhof, Tarmo Kruusimäe oli erapooletu ja ülejäänud komisjoni liikmed olid vastu. Kaks komisjoni liiget puudus. Kuna see sai ainult ühe poolthääle, siis see ei kuulu ka hääletamisele siin saalis.

Edasi, neljandat ja viiendat muudatusettepanekut tuleks vaadelda koos. Viies muudatusettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esitatud ja neljas muudatusettepanek on kooskõlas Justiitsministeeriumiga [komisjoni] esitatud muudatusettepanek. Nad on sisuliselt sarnased, aga õiguskomisjoni algatatud ja ministeeriumi poolt ette pandud muudatusettepaneku sõnastus on täpsem ja konkreetsem ja selle tõttu komisjon arvestas konsensuslikult seda õiguskomisjoni enda muudatusettepanekut, [millega asendatakse] sõna "sissetulekust" sõnadega "varalisest seisust". Seega Sotsiaaldemokraatliku Erakonna muudatusettepanekut arvestasime sisuliselt.

Maria Jufereva-Skuratovski esimene muudatusettepanek puudutas elatise vähendamist siis, kui lapsi on rohkem kui üks. Juba teise lapse puhul tema elatismäär väheneb 15%. Ta tegi ettepaneku, et kui lapsed on eri soost, siis seda 15% mahaarvamist ei tohiks teha. Komisjon arutas seda teemat ja leidis, et ... Noh, ta tõi näite, et roosat jopet ei pane poisile selga. Aga komisjon leidis, et see ei ole selline ettepanek, mille peaks seadusesse sisse kirjutama. Niisiis see ei leidnud toetust.

Teine Maria Jufereva-Skuratovski tehtud ettepanek oli nr 7 ja komisjoni tehtud ettepanek oli nr 6 ning neid peaks ka koos vaatama. Need sisuliselt puudutavad õiguslikku selgust ja siin tehakse lihtsalt keeleline parandus: jääb "tuginedes õigusliku olukorra muutumisele". Kolleeg Jufereva-Skuratovski ettepanek oli [kasutada sõnastust] "taotleda elatise uue suuruse määramist, mis tugineb jõustunud seaduse sätetele".  Seda lihtsalt, et oleks selgus. Nii et komisjon toetas enda algatatud muudatusettepanekut ja Maria Jufereva-Skuratovski oma sisuliselt.

Komisjon ise tegi paar muudatusettepanekut ja need puudutavad ka natuke keelelisi täiendusi, on paar keelelist muudatust. Siin on pikk seletuskiri, ma ei hakka teile aja kokkuhoiu mõttes seda ette lugema. Võib-olla see teine osa on olulisem, et alaealise lapse elatisnõude rahuldamata jätmise korral võib menetluskulud jätta täielikult või osaliselt lapse nimel hagi esitanud seadusliku esindaja kanda, kui seaduslik esindaja ei kasutanud hagi esitamisel või menetlemisel oma menetlusõigusi heauskselt. See on selline ministeeriumi poolt algatatud ja komisjoni poolt toetatud muudatusettepanek ja seda toetasid kõik komisjonis kohal olnud konsensuslikult.

Ja nüüd kõige lõpuks menetluslikud otsused. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. detsembril, teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 8. detsembril. Kõik kohal olnud komisjoni liikmed toetasid kõiki neid ettepanekuid konsensuslikult. Mina tänan!

Ja Priit Sibul soovib küsida. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Mul on küsimus sellesama Maria Jufereva-Skuratovski muudatusettepaneku kohta – selle teise lapse puhul [elatismäära] 15% võrra [vähendamine] ja nii edasi. Lihtsalt ma tahaks aru saada, milline see arutelu komisjonis oli. Te muigamisi viitasite roosale jopele ja ei millelegi muule. Minu arust sisuline ettepanek ja tahaks aru saada. Loogiline on, et kui lapsed on eri soost, siis kulud võivad olla veidi erinevad. Aga kuidas teie arutelu jõudis sinna, et te seda ettepanekut ei toetanud komisjonis?

Jah, see roosa jope mõte tuligi Marialt endalt. Ta tõi selle komisjonis näiteks, et eri soost laste puhul on võib-olla vaja rohkem kulutusi ja sellepärast ei peaks seda [elatismäära] 15% vähendama. Tema näide oligi selle kohta, et kui on näiteks vanem laps tütarlaps ja talle on ostetud roosa jope, siis seda roosat jopet ei saa poisile selga panna. Ka minu jaoks tundus see veider. Kus maailmas me siis elame? Ära osta roosat jopet, osta punane jope, mis sobib poisile ja tüdrukule mõlemale. Selline see arutelu oligi ja komisjon ei pidanud seda [argumenti] väga veenvaks ja mõistlikuks, et selle tõttu seda 15% mitte rakenduda.

Seni on seaduses sees, et kui laste vanusevahe on rohkem kui kolm aastat, siis seda ei rakendata, aga Maria ettepanek oli tõepoolest, et kui lapsed on eri soost, siis ei peaks seda rakendama. Suhteliselt lühike see arutelu oligi.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma küsisin ka komisjonis mitmel korral, kas mingit kompromissi on proovitud, üritatud saavutada. Nüüd on vahepeal ikkagi paar nädalat mööda läinud. Kas on mingi uus teadmine või kompromiss, mis jäi erinevate osapoolte vahel sõlmimata, hakkabki elama sellist omapoolset elu ja mõlemad osapooled jäävad teist osapoolt süüdistama ja lõpuks oleme need meie, saadikud, kes kibekiirelt seaduse vastu võtavad? Kas meil on uusi teadmisi, et mingi kompromiss on sündinud?

Ma küll ei saa aru, millisele kompromissile sa vihjad või [mis] vastaspooltele. (Saalist öeldakse midagi.) Need said komisjonis läbi arutatud ja selle valemi kohta ei tulnud ka mitte ühtegi kirjalikku ettepanekut, samuti ükski Riigikogu liige ei teinud selle kohta ettepanekuid. Nagu sa hästi mäletad, Justiitsministeeriumi esindaja seletas väga pikalt ja põhjalikult, et nelja aasta jooksul on tehtud erinevaid uuringuid – neid on 55 lehekülge –, kus on kaalutud ja läbi mängitud erinevas vanuses lastele vajaminevaid kulutusi, et baassumma välja tuua. Ja nii on leitud see valem: keskmine palk ja nii edasi. See on ainult baassumma. Kui selles osas ei saavutata kokkulepet lapsevanemate vahel, siis on alati võimalik minna kohtusse ja seal vaielda, kas see baassumma on [õiglane] või kui suureks see võiks muutuda. Aga rohkemaid kompromisse ei olnud. See seitse ja neli päeva oli teine ettepanek: kas mahaarvestus hakkab seitsmest päevast, kui laps viibib kuus seitse päeva teise vanema juures, või siis neljast päevast. Aga nagu ma seletasin ja seletas komisjonis ka Justiitsministeeriumi nõunik, see ei ole mõistlik, kui kohustuse vähendamiseks [piisab] ainult neljast päevast, sest teisel vanemal, kelle juures laps enamasti elab, lähevad kulutused selle tõttu veelgi suuremaks, kui juba nelja päeva pealt saaks teine lapsevanem, kes on kohustatud elatist maksma, sellest elatisrahast mingid sendid või kopikad maha. Rohkem kompromisse ma ei tea. [Ma ei tea], millele sa viitad, et vastuolusid oleks olnud.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud aseesimees! Ma lihtsalt kommentaariks ütlen, et esimesele tüdrukutirtsule ilusat roosat jopet ostes ei tea keegi, millal järgmine tirts või poiss sünnib – on see kolme aasta sees või pärast kolme aastat või mis võiks tema sugu olla. Tahaks loota, et jope ostmisel ei pea arvestama seda, et äkki vanemad [lähevad millalgi lahku], et [elatisraha seisukohast] ei tule arvestada, kas osta roosa või punane jope.

Aga mu küsimus on pigem [seaduse] § 101 lõike 1 kohta. Eelnõus on öeldud, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui käesoleva paragrahvi alusel arvestatud summa. Ehk siis sama § 101. Aga § 102 iseenesest räägib nii vähendamisest kui ka suurendamisest. Kas ma saan õigesti aru, et seaduse alusel määratud summa on siis, kui saavutatakse kokkulepe, ja kohus saab seda ainult kas vähendada või suurendada? Selles mõttes siin vastuolu ei ole? 

Jah, vastuolu ei ole. Kohtu jaoks on [teada] suhteliselt konkreetsed asjaolud, [millest lähtuda], näiteks töövõimetuks jäämine ja nii edasi. Ega neid võimalusi palju ei ole, mille puhul kohus võiks [seda raha] vähendada.

Indrek Saar, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Teie jutust ei tulnud välja, aga kas te oskate öelda, kas komisjonis selgus, kelle huvisid see seadusmuudatus kaitseb. Kas need on lapse huvid, kohustatud vanema huvid või kellegi kolmanda huvid? Ja kui komisjon seda ei arutanud, võib-olla varasematel kordadel on arutanud või mis on teie enda kommentaar?

Aitäh! Kogu selle seaduse loogika hakkabki sellest pihta, et seda tehakse laste huvides. Meil siin vahepeal oli ka juttu sellest, et meil on palju elatisvõlglasi, ja selle nelja aasta jooksul tuli neid juurde vähemalt tuhat. Kumb on siis parem, kas see, kui elatis on natuke väiksem kui praegu kehtiv miinimumelatis ehk pool miinimumpalgast, või seda elatist ei maksta üldse? Ennekõike on see seadus tehtud laste huvides, laste huvide kaitseks.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma pidasin kompromissi all silmas seda, et erinevad osapooled saaksid neist asjadest rääkida ja et need debatid avatakse ka ühiskonnas. Aga, noh, [nii] on läinud. Lihtsalt tahan täpsustuseks [öelda], et ministeeriumi esindaja selgitas, aga ta ei andnud vastuseid. Ta selgitas umbes, miks midagi ei saaks nagu teha või miks midagi peaks justkui tegema, aga head sisulist vastust sellele lihtsalt ei saanud. Minu küsimus on see. Kuidas teile tundub? Me peame täna siin eelnõu [arutama] ja kolmapäeval on meil juba kolmas lugemine, see on sinna  [päevakorda] läinud. Kas me oleme piisavalt kaasanud Eesti ühiskonda või on see täna Riigikogu parimas teadmises, et me teeme selle kiirkorras ära, võta või jäta, aga selline seadus tuleb?

Aitäh! Nagu ma olen juba mitu korda öelnud, seda seadust on ette valmistatud nelja aasta jooksul. [Arvamusi] on küsitud. See põhineb Tartu Ülikooli ja PricewaterhouseCoopersi uuringutel ja kaasatud on [teisigi] lisaks nendele, kes kirjalikud ettepanekud tegid. Neid organisatsioone oli veel ja veel, kellele see seaduseelnõu saadeti arvamuse avaldamiseks. Nii et ma arvan küll, et  ühiskonda, Eesti avalikkust vähemalt nende esindusorganisatsioonide kaudu, keda see puudutab, on selle nelja aasta jooksul piisavalt informeeritud ja ollakse teadlikud.

Ja mis ma ikka muud oskan lisada. Seadus peaks jõustuma järgmisel aastal, sest muidu tuleb järjekordselt miinimumelatist, mis seni kehtib, hakata ümber arvutama. Ja jääb kehtima see pool miinimumpalgast. Uus seadus kahtlemata on palju paindlikum ja ma ei saa kuidagi öelda, et kindlasti elatissummad väheneksid uue seaduse vastuvõtmisel. Alati on võimalik taotleda ka suuremaid [summasid]. Praeguse seaduse järgi tõepoolest, kui sa ei taha maksta, sa ei peagi rohkem maksma kui pool miinimumpalgast. Aga selle seaduse järgi on võimalik kaubelda enamat, paindlikumalt ja näidates laste vajadusi. Riik kehtestab ainult baassumma, sest need on ju kõik eraõiguslikud vaidlused. Riik teeb ainult mingid oma reeglid ja kehtestab baassumma, millest vähem maksta ei tohi, aga kõik muu on kahe täiskasvanud inimese omavahelised kokkulepped nende ühiste laste kasvatamiseks.

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Kõigepealt kommentaariks Priit Sibula küsimusele, mis puudutab Maria Jufereva-Skuratovski muudatusettepanekut. Kas siis tõesti võib nüüd aru saada, et õiguskomisjon on niivõrd revolutsiooniliselt meie komberuumi asunud muutma, et enam ei ole mingit vahet, kas poiss paneb kleidi selga või [midagi muud]. Mina näen küll, et [eri soost laste puhul] võivad olulised täiendavad kulud tekkida, mida samasooliste laste puhul ei pruugi tekkida. Aga kui te olete otsustanud selle seaduse kaudu meie komberuumi oluliselt ümber kujundada, siis jäägu see nii. Mina opositsioonist vastu vaielda ei saa, teil on hääled. Aga minu küsimus on: palun tehke mulle selgeks, kuidas on laste huvides see, et neile makstav elatis väheneb 50 eurot. Kuidas see on laste huvides? Aga see on tegelikult see, mis selle seaduse tulemusel 1. jaanuarist juhtub. Miinimum on 243 senise 292 asemel. (Juhataja helistab kella.) Ja see ...

Jah, aga kust, mis rea pealt või mis paragrahvist sa loed, et kui me selle seaduse vastu võtame, siis 1. jaanuarist 2022 väheneb elatis 50 eurot? Mina ütleks, et võib-olla ta hoopis suureneb 50 või 100 eurot. Selle seaduse üheski paragrahvis ei ole kirjas, et elatis tingimata väheneb 50 euro võrra. Ta võib suureneda, pigem suureneda, aga ta ei ole enam seotud nii jäigalt selle miinimumnõudega. Tegelikult, miinimumpalgaga [seotud] elatisabi, seal ei ole nagu mitte mingit sisulist vahet.

Mis nendesse kleitidesse ja pükstesse puutub, siis mina olen küll perekonnast, kus ema õmbles minu venna pükstest mulle püksid ümber. Ja näed, olen elus ja olen siia jõudnud. Nii et minu arvates see kleitide ja roosade jopede jutt ei ole nagu päris tõsine jutt.

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun, Tarmo Kruusimäe!

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased kaunil Soome iseseisvuspäeval, kes te kuulate meid interneti vahendusel! Esimene märksõna on loomulikult see, et seaduse mittetundmine ei vähenda vastutust. Ja teine märksõna on see, et kaua tehtud, kaunikene.

Kui see kaua tehtud kaunikene on tehtud kabinetivaikuses, siis ei ole ju tegelikult ühiskonda sinna väga nagu kaasatud, kui on ka neid uuringuid tehtud. Kas või liiklusseadus, millest me rääkisime, et kolm aastat oli seda tehtud, [enne kui] see jõudis siia meile. Ja kui me tahtsime üksikuid muudatusi teha, siis [öeldi, et] ei saa, sest me oleme selle juba valmis teinud. Neid muudatusi, millest me siin Riigikogu suures saalis rääkisime liiklusseaduse raames, me hakkame menetlema kolme aasta pärast alles, mitte praegu, sest ministeeriumiametnik ütles, et me ei ole nõus sellega. Sellepärast me menetleme täna täpselt seda, mis on tehtud.

Vaat see on nüüd seadus, mida on neli aastat tehtud. Ma mäletan, et natuke aega tagasi, umbes aasta võib-olla, ma vestlesin hea töökaaslase Siret Kotkaga, tulles rahvastikukriisi probleemkomisjonist, et oleks aeg selle eelnõuga edasi minna. Aga debatte avalikkuse ees me ei jõudnudki avada. Enne tuli tormiline jaanuar, siis juba koalitsioon muutus ja kui nüüd selle eelnõuga tuldi, siis ei ole ikkagi me ühiskonnas neid debatte näinud. Meil on kõikvõimalikud [saated] televiisoris – võib-olla on neid [asju arutatud], ma ei tea. Televiisoris on need probleemsaated, kus [arutatakse] probleeme, ühed on poolt ja teised on vastu. Vaid selle asja me oleme ära [teinud], et laias laastus on saadikud ja siis on ministeeriumi inimesed, kes ütlevad, et me oleme neli aastat seda teinud. Seega peaks juba see andma kvaliteedimärgi: mida kauem on tehtud, seda paremaks see on saanud.

Ma julgen vastu väita, et ei ole paremaks saanud. Kõik see mõte, et meil ei oleks inimesed elatisvõlglased, või see, et inimestel ja noortel oleks õigus rajada uuesti peresid – kõik need on õiged ja üllad eesmärgid. Ja see, et lapsed ikkagi ei peaks olema vaesuses. Aga olulisem on see kaasamise moment, see ühiskonnas kaasa rääkimine.

Me teeme nüüd inimestele veel ühe jõulukingituse. Me oleme elektriarvete näol teinud ühiskonnale kingituse, siis tulevad veel teised asjad. Mõned asjad lähevad natukene kallimaks, teised lähevad juba jupp korda kallimaks. Ja need inimesed, kes räägivad, ja neid esindavad organisatsioonid, esindusorganisatsioonid – nemadki ei ole jõudnud seda ja nad küsivad meie käest, saadikute käest ükshaaval, mitte selle üldise õiguskomisjoni kaudu: kuhu sellega on nüüd nii kiire? Me küsisime ka täna istungi rakendamisel, miks meil on [sel nädalal] kaks lugemist nii sensitiivses küsimuses. Võiks võtta mingi aja, inimestega rääkida ja selgitada. Ükskõik kui keerulisi seadusi me oleme ette võtnud, me näeme ikkagi, et me oleme liiga vähe selgitanud, sest inimesed ütlevad: aga ma ei ole miskit kuulnud! 

Ehk siis tagasi tulles selle esimese asja juurde, et seaduse mittetundmine ei vähenda vastutust: aga inimesed tahavad olla kaasatud. Veel hullem on aga see, kui lihtsalt pannakse juurde silt: Riigikogu surus ilma avaliku debatita läbi sellise olulise [eelnõu]. Laste kasvamine, laste kasvatamine on meile riiklikult tähtis, kas või selleks, et täita meie põhiseaduse preambulit ja kõiki teisi punktegi.

Lapsed on meie tulevik. Me võtame aja maha mingites muudes asjades: kui kaugelt tohib toonekurg lennata korstnast mööda või kas on "vesiviljelusloom" või "vesiloom". Ja siis me seda menetleme. Aga sellises olulises asjas me tahame teha selle justkui nui neljaks või parem juba nui kaheksaks, sest kaheksakand on meie igavese jõu, perpetuum mobile sümbol. Me tahame selle läbi suruda, et aastal 2022 oleks meil selline seadus välja kuulutatud.

Mina arvan küll, et tark ei torma, loll ei osale võistlustel. Aga selle eelnõuga me võiks või mitte ei võiks, vaid peaks rohkem avalikkuse ees debatte pidama, sest vaidlustes sünnib tõde. Vahest ei sünni ka, vahest sünnib õde. Seega teeb Isamaa fraktsioon katkestamise ettepaneku. Aitäh! 

Heljo Pikhof, palun!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Meenutan õiguskomisjoni koosolekul öeldud MTÜ Lastekaitse Liit esindaja Ireen Kangro seisukohta: eelnõu vajab täiendavat muudatustega kaasnevate mõjude analüüsi lapse huvidega arvestavalt. Tema sõnul ei ole vastust küsimusele, kelle huvides on eelnõu tehtud ning kas see on õiglane ülalpidamist saama õigustatud laste suhtes. Ta lisas, et lapse heaolu hindamisel ei ole õiglane võtta aluseks minimaalsust, vaid lapse kõikide vajaduste rahuldamist.

Nüüd, mida sotsiaaldemokraadid sellest eelnõust arvavad? Võib öelda, et eelnõuga muudetakse süsteem küll mõnes mõttes paindlikumaks ja mõnevõrra on see hea, aga teisest küljest jällegi on ka miinused. Võib-olla toon siin näiteks, millised mõned nendest on. Elatise baassumma 200 eurot on liiga madal, arvestades, et viimasel ajal on üldine hinnatõus seoses energia kallinemisega olnud väga kiire ja hinnatõus jätkub. Elatise baassumma peaks seda asjaolu arvestama. Samuti on baassumma tõstmine vajalik selleks, et vähendada laste ebavõrdset kohtlemist. Enne eelnõu jõustumist väljamõistetud elatise miinimummäär 292 eurot jääb kehtima ning see määr siis n-ö külmutatakse. Aga oluline on tagada, et laste huvid ja vajadused ei kannataks elatise arvutamise süsteemi muudatuste tõttu. Sotsiaaldemokraatide hinnangul peaks elatise baassumma olema 250 eurot. Kahjuks seda muudatusettepanekut komisjonis ei arvestatud. Loodan, et Riigikogu suur saal seda siiski toetab.

Ja mis on veel murekohaks: elatise määramisel ei võeta aluseks lapse vanust. Keskmine lapse ülalpidamise kulu peaks sõltuma lapse vanusest. Lapse vajaduspõhise miinimumelatise uuringus 2020. aastal toodi välja, et lapse ülalpidamise kulu on kõige suurem kohe pärast sündi ja beebieas ning langeb kuni teismeeani, see tähendab 12.–13. eluaastani, mil see uuesti kasvama hakkab. Lapse vanus on üks olulisimaid tegureid, mis lapse ülalpidamise kulu mõjutab. Erinevatel eluperioodidel on inimestel, nii ka lastel, erinevad vajadused. Samuti varieeruvad mitmed kulud eri vanusegruppides suuresti sellest tingituna, kui suure osa kulust kannab vanem. Näiteks on koolid suures osas tasuta õppega, samas lasteaia kohatasu on paljudes kohalikes omavalitsustes vanematele oluline kulu. Aga kui toidukuludest rääkida, siis vanuse kasvades need oluliselt tõusevad. Sotsiaaldemokraadid peavad vanuse arvestamist miinimumelatise määramisel oluliseks. Miinimumelatise summa peaks muutuma vastavalt sellele, millisesse vanuserühma laps kuulub. Sotsiaaldemokraadid leiavad, et vastav muudatus arvestaks sisuliselt lapse tegelikke vajadusi.

Elatise suuruse määramise uus valem, mis eelnõu kohaselt arvestab olulisemaid lapse ja tema vanema eluga seotud asjaolusid, ei pruugi praktikas selliselt tööle hakata ning kohtuvaidluste arv võib hoopistükkis kasvada. Seletuskirjast ei selgu, mil viisil on uue süsteemi puhul arvestatud iga konkreetse lapse peale tegelikult tehtud kulutusi ning kuidas kajastab eelnõuga sätestatav kohustatud vanema sissetulekut. Selliselt paneb riik lapsega koos elavale üksikvanemale nn täiendava tõendamiskoormise, taotledes baassummale lisanduvat summat ehk lapse tegelikule vajadusele vastavat elatist.

Nüüd, võib-olla tuleksin lõpetuseks veel tagasi Lastekaitse Liidu ettepaneku juurde, et eelnõu vajab täiendavat muudatustega kaasnevate mõjude analüüsi lapse huvidega arvestavalt. (Juhataja helistab kella.) Meil pole täna selle eelnõu seaduseks vormistamisega ...

Kolm minutit!

Palun, kolm minutit.

... kusagile kiiret. Siit tulenevalt teevad sotsiaaldemokraadid ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada ja katkestamise ettepanek on teile edastatud. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta on tulnud kaheksa muudatusettepanekut ja vaatame need nüüd läbi. Esimene muudatusettepanek, esitatud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Teine muudatusettepanek, esitatud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata ja vastavalt kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2 ei kuulu see hääletamisele. Kolmas muudatusettepanek, esitanud Riigikogu liige Maria Jufereva-Skuratovski, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Neljas muudatusettepanek, esitatud õiguskomisjoni poolt ja arvestatud täielikult. Viies muudatusettepanek, esitatud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt, arvestatud sisuliselt. Kuues muudatusettepanek, esitatud õiguskomisjoni poolt, arvestatud täielikult. Seitsmes muudatusettepanek, esitanud Maria Jufereva-Skuratovski, arvestatud sisuliselt. Ja kaheksas muudatusettepanek, esitatud õiguskomisjoni poolt ja arvestatud täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud ja kuigi juhtivkomisjon on teinud ettepaneku teine lugemine lõpetada, on meile saabunud Isamaa fraktsioonilt ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt ettepanek eelnõu 474 SE teine lugemine katkestada. See on meil vaja läbi hääletada.

Head kolleegid, tuletan meelde, et me arutame perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 474 ja Isamaa fraktsioon ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on teinud ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada. Seega panen teie ette hääletusele Isamaa fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku katkestada Vabariigi Valitsuse algatatud perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 474 teine lugemine. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepanekut toetas 17 Riigikogu liiget, vastu on 57, erapooletuid 2. Ettepanek ei leidnud toetust. Oleme eelnõu 474 teise lugemise lõpetanud.

Meie kolmas päevakorrapunkt täna on ettekanne "Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030" elluviimisest 2021. aastal ja selle ettekande teeb meile justiitsminister Maris Lauri. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Umbes aasta tagasi võttis Riigikogu vastu "Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030", mille eesmärk on aidata luua turvalist ja õiglast ühiskonda. Ühe aastaga ei jõua palju teha, kuid ma julgen siiski kinnitada, et oleme eesmärgi suunas kenasti liikunud.

Alustuseks taustast. Vaid 1% Eesti elanikest leiab, et kuritegevus on meie ühiskonnas oluline teema. Euroopa Liidus arvab samamoodi keskmiselt 9% inimestest, mõnes riigis koguni 41%. Me näeme, et aasta-aastalt on kuritegevus Eestis vähenenud. Langemas on vägivallakuritegude arv ja alaealiste kuritegevus. Uuringud kinnitavad, et Eesti õigusruum on turvaline, sõltumatu ja professionaalne. See ei tähenda, et meil probleeme pole. On ikka. Aga nendega tuleb tegeleda ja selleks on hea aluseks võtta kriminaalpoliitika põhialused. Nendes aasta tagasi kinnitatud põhialustes on määratud kolm peamist eesmärki, millest ma järgnevalt räägin.

Esimene eesmärk: et kriminaaljustiitssüsteem oleks tõhus, kiire, sõltumatu, inimkeskne ja ohvrisõbralik. Alustan viimasest ehk ohvrisõbralikkusest. Õiguskaitseasutused ja kohtud peavad tegema kõik, et juba haiget saanute ellu ei lisanduks mõru maiku, et nad leiaksid abi, tuge ja mõistmist. Ohvriabis tervikuna on viimasel ajal toimunud palju positiivseid muudatusi ning jätkuvad pingutused asjade veelgi paremaks muutmiseks. Paar näidet. Näiteks valmistab Sotsiaalministeerium ette uut ohvriabi seaduse eelnõu, mis lahendaks psühholoogilise abi kättesaadavuse ja riikliku hüvitise maksmise mure. Teiseks oleme suunanud oma erilise tähelepanu Ida-Virumaale, et ka seal osataks märgata ja aidata ohvrit juba haiglas, kui ta sinna satub. Toeks selles on hiljuti koostöös Euroopa kuriteoohvrite abistamise organisatsiooniga algatatud projekt. Tee paranemise poole algab sellest, et tunnistatakse probleemi olemasolu. Sellele järgneb juba abi otsimine. Seetõttu peangi väga positiivseks tugiliini loomist vägivallast loobuda tahtjatele. See tugiliin on pooleteise aasta jooksul teinud 1650 nõustamist, sealjuures 60% juhtudel korduvalt. Seega on lootust, et vähemalt osaliselt saame vägivalda vähendada ilma paragrahve rakendamata.

Kriminaalpoliitika põhialustes on osutatud sellele, et ohvriabiteenused ja taastava õiguse võimalused peavad olema kättesaadavad nii menetluse kestel kui ka väljaspool menetlust. Sel aastal valmis taastava õiguse põhimõtete kogum, mis tegelikult on juba kasutusel. Praegu suudame leppimisega lõpetada peaaegu 1000 kuriteomenetluse aastas. Seda on kümne aasta taguse ajaga võrreldes kaks korda enam. Loomulikult võiks edasiminek olla veelgi suurem ja selle nimel pingutatakse. Taastava õiguse põhimõte on asjaosaliste omavaheline leppimine ja algse olukorra taastamine. Seda võtet saab kasutada ennekõike kergemate vägivallakuritegude korral. Taastav õigus on protsess, kus osapooled tuuakse vabatahtlikkuse alusel kokku, et taastada õiglustunne ja hüvitada kahju. See on sobiv viis lahendada naabritevahelisi tülisid, koolikaklusi või arveteklaarimist internetis. See on protsess, kus püütakse vahendajate abiga panna asjaosalisi üksteist kuulama ja mõistma. Loomulikult eeldab see kõikide asjaosaliste head tahet ja pingutust. Nii mõnigi kord on lahenduseni jõudmine pikk tee. Nagu mõistate, ei ole taastav õigus ja selle meetodid sobivad mitte üksnes kuritegevuse ohjamiseks. Mulle tundub, et üksteise kuulamise ja konfliktide lahendamise tahet ja oskust oleks meie ühiskonnas laiemaltki vaja. Ei pea ütlema halvasti, saab viisakalt, ei pea rusikaid käiku laskma, ei pea teisi õrritama-ärritama sooviga [kutsuda esile] kohatut, vahel ka mitteõiguspärast reageeringut.

Nüüd kuritegevusest saadavast tulust ja selle kasutamisest. Kui õigusrikkuja menetlus lõpetatakse otstarbekuse [kaalutlusel], siis sageli peab ta maksma kindla summa riigituludesse või üldsuse huvides. Veel mõned aastad tagasi üldsuse huvides tasumise võimalust ei kasutatud. Aga praegu saab näiteks Läänemaal menetlusalune tasuda raha sellele mittetulundusühingule, millega toimepandud teol on kõige lähem seos. Näiteks peab loomi julmalt kohelnud inimene tasuma raha loomade varjupaigale. Üsna pea valmib sellist [lahendust] lihtsustav IT-arendus ning selline lähenemine laieneb ka teistesse prokuratuuri piirkondadesse. Ka Riigiprokuratuur on näidanud eeskuju: ühes hiljutises kriminaalasjas pidi menetlusalune tasuma lastehaiglale kopsaka summa oma teo heastamiseks.

Digitaalsus on üks tõhusa ja ohvrisõbraliku süüteomenetluse atribuutidest. Meie eesmärk on jõuda selleni, et 2025. aastaks oleks digitaliseeritud suurem osa süüteomenetlusest. Digitaalne menetlus arvestab rohkem kannatanu vajadustega, kaitseb enam menetlusosaliste õigusi ning lihtsustab oluliselt piiriüleste juhtumite lahendamist. Siin on väga palju muidki positiivseid aspekte, sh kiirem menetlus ning selgemad ja hästi jälgitavad protsessid. Selleks kõigeks tehakse väga ulatuslikke arendustöid. Aasta pärast peaks valmima kriminaalmenetluse digitoimiku lahendus, mis võimaldab loobuda pabertoimikust. Seega peaksime esimesi paberivabu kriminaalmenetlusi nägema juba 2023. aastal. Kriminaalmenetluse digitaliseerimine hõlmab kõiki asjaosalisi, alates politseist ja prokuratuurist ning lõpetades kohtute ja vanglatega. Loomulikult sõltub lõpuks väga palju arendajatest ja IT-valdkonnast.

Nüüd kohtusüsteemi sõltumatusest, mille olemasolu mõned inimesed välistavad. Tõest räägivad numbrid. Üleeuroopaline küsitlus osutab, et Eesti kohtusüsteemi peab sõltumatuks 57% ettevõtjaist ja 64% elanikest. Need mõlemad numbrid on kõrgemad kui Euroopas keskmiselt. Rahvusvahelise õigusriigi indeks, mis hindab kriminaaljustiitssüsteemi tõhusust, kiirust, erapooletust ja läbipaistvust, paigutab Eesti nn roheliste riikide hulka. Oleme maailmas 15. kohal. Meie probleemiks on mõningane menetluste pikkus. Üks kriminaalmenetlus kestab keskmiselt veidi alla aasta, kuid üldmenetlus on keskmiselt 14 kuu pikkune, venides rohkem kohtu eel, kohtus vähem. Me ei ole sellega tegelikult Euroopa kontekstis väga kehvas seisus. Meie probleemiks on üksikute ühiskondlikult oluliste menetluste venimine. Kinnitan teile, et see on üks teema, millega olen tegelenud ja plaanin ka edaspidi tegeleda. Loodan siin teie toele ja abile. Riigikogu menetluses on eelnõu 367, mille vastuvõtmise järel on võimalik menetlusi mitmes aspektis lühendada. Järgmise aasta ministeeriumi tööplaanis on süveneda üldmenetluse probleemidesse, kaasates asjaosalisi ja teha vaieldes selgeks, mis täpsemalt vajab muutmist ja kuidas seda kõige õigem on teha.

Ühiskonnas tuleb läbi arutada ja läbi vaielda veel mõned teemad, millega on sel aastal juba algust tehtud. Karistus tuleb peale tegu, see on tegelemine tagajärjega, kuid oluline – võib öelda, et isegi olulisem – on tegeleda ennetusega, et kuritegu ei tulekski. Sõltuvusainete tarvitajate karistamine,  olgu siis tegu narko- või alkosõltuvusega, ei pruugi probleemi lahendada, kui ei tegeleta sõltuvusega. See on väga palju ka tervisevaldkonna küsimus, kuid laiemalt kogu ühiskonna teema.

On hea, et Riigikogu õiguskomisjon on võtnud arutada mõningate väiksemate kuritegude võimaliku dekriminaliseerimise üle. Kas see 200‑eurone piir on praegu ikka õige? Seitse aastat tagasi tähendas see 200 eurot praeguses vääringus 130 eurot. Kriminaalpoliitika peab käima ajaga kaasas ning ka siin ei pea me jääma kunagi tehtud otsuste ning piiride juurde.

Kriminaaljustiitssüsteemi tõhususe üks märk on see, kui hästi suudab riik tegeleda raskete kuritegudega. Me oleme teinud suuri edusamme vägivallakuritegevuse ohjeldamisel ja uurimisel. Ja nüüd on aeg, muidugi mitte seda tehtut kõrvale jättes, vaid edasi arendades, asuda järgmise grupi keeruliste kuritegude kallale. Järgmise aasta eelarveline lisaressurss suunatakse majandus- ja küberkuritegevuse avastamisele ja menetlemisele. See eeldab mitmete erikompetentside, näiteks finantsanalüütika, auditite tegemise ja IT-oskuste tugevdamist.

Korruptsiooniennetus ja riigi tegevuse läbipaistvuse suurendamine on minu jaoks väga olulised. Veebruaris kiideti valitsuses heaks korruptsioonivastane tegevuskava, mis suunab tähelepanu omavalitsustele, riigihangetele, keskkonnale, tervishoiule ja mujalegi. Kevadest alates avalikustavad kõrged ametiisikud oma kohtumised lobistidega. See aitab kujundada poliitilist kultuuri, olles eeskujuks ülejäänud avalikule sektorile. Praeguseks avalikustavad oma kohtumisi kõik ministeeriumid ja enamik teisi valitsusasutusi. Ma loodan, et selle praktika võtavad üle ka teised avaliku sektori asutused, sh omavalitsused. Valmimas on korruptsioonivastase seaduse analüüs ja tavapäraselt järgnevad sellele ettepanekud seaduse muutmiseks. Loodan sellega teie ette tulla järgmise aasta alguspooles.

Värskelt käis kooskõlastusringil Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni tugevdamisele suunatud eelnõu väljatöötamiskavatsus. Mõned arvamused on veel teel ja loodan, et peagi saame teha konkreetsema kokkuvõtte ideedest ja mõtetest, mis muudavad poliitilise konkurentsi ausamaks ja võrdsemaks. Oleme välja töötanud ja kooskõlastanud partneritega ka rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu, mis annab kaitse neile, kes teavitavad tööalastest rikkumistest, olgu selleks keskkonna reostamine või altkäemaksu võtmine. Eeldus on, et rikkumisest teavitatakse esimesena oma tööandjat, kes saab ilma liigse kära ja tähelepanuta sellele reageerida. Rõhutan, et seadus kaitseks neid, kes teavitavad töö alal toimunud rikkumisest, eraelu jääb sellest ampluaast välja. Saadame selle eelnõu lähiajal Riigikogusse ja loodan sisukaid arutelusid.

Nüüd teisest teemast või eesmärgist: et lapsed ja noored ei satuks kriminaaljustiitssüsteemi vaatevälja ning noorte õigusrikkumised väheneksid. Tehtud on tegelikult päris palju. 2018. aastal rakendatud alaealiste õigusrikkujate reformi käigus muudeti alaealiste kohtlemise tööpraktikaid ning laiendati teenuseid. Nüüd on õiguskaitsjatel suurem kohustuste ja mõjutusvahendite valik ning nad saavad otsuseid teha, võttes arvesse noort ja tema vajadusi. Eelmisel aastal langes alaealiste  sooritatud kuritegude arv esmakordselt alla 1000 ja andmed viitavad alaealiste kuritegude arvu languse jätkumisele: selle aasta üheksa kuuga [vähenes see arv] viiendiku võrra. Vähenenud on ka alaealiste tehtud väärtegude arv. Kuigi endiselt reageeritakse noorte rikkumistele sagedamini rahatrahviga – see on keskmiselt 52% –, on see oluliselt vähem kui reformieelsel perioodil, kui see suhtarv oli 80% ringis. Täna määrab politsei aina rohkem alaealisele väärteomenetluse lõppemisel erinevat laadi kohustusi, näiteks vaba aja sisustamisega seotud tegevusi, vaimse tervise, sh sõltuvusprobleemide ravi, kirjalikke arutlusi, leppimist, kahju heastamist ja muud. See on märk sellest, et tegeldakse noore ja tema probleemiga, mitte ei minda lihtsama vastupanu ehk trahvimise teed. Aina vähem alaealisi saab arestikaristusi. 2020. aastal oli selliseid alaealisi 23, neli aastat varem 43. Samuti jõuab vähem alaealisi kohtusse ja vanglasse, viimati oli viimaseid kolm.

Muidugi on vajakajäämisi. Otsime koos politsei ja noortega lahendusi, kuidas saaksime rikkumistele paremini ja tõhusamalt reageerida. Tuleb kaasata lapsevanemaid, lastekaitsetöötajaid, tegelikult kogu ühiskonda. Laste ja noorte pahateod saavad tihti alguse tegevusetusest, mistõttu on vajalik koostöö haridus-, kultuuri-, spordivaldkonnaga, kohalike omavalitsustega, aga miks mitte ka keskkonnaorganisatsioonide ja ettevõtjatega.

Nüüd kolmanda eesmärgi täitmisest. Kolmas eesmärk on, et korduvkuritegevust oleks vähem. See on väga suur probleemide pundar ja selle lahendamine on keeruline, aeganõudev. Ühel aastal külvatud seeme annab tulemuse võib-olla viie, aga võib-olla kümne aasta pärast. On tõsiasi, et vanglast vabanenutest väga paljud mõistetakse paari aasta pärast uuesti süüdi – kas ilmtingimata vanglasse, kuid tihtipeale teevad nad uue kuriteo. Neist, kes istuvad oma aja lõpuni ja vabanevad ilma igasuguse järelevalveta, mõistetakse [uuesti] süüdi 43%. Kui saadakse erinevaid nõustamisi ja muid tugiteenuseid, siis on see protsent oluliselt väiksem. Need numbrid ei ole aastate jooksul väga palju muutunud ja on suured ka mujal maailmas. Põhjus, miks see nii on, on selles, et korduvkuritegevusel on väga keeruline põhjuste jada, kus oma rolli mängivad nii psühholoogilised kui ka sotsiaal-majanduslikud tegurid. Selleks, et retsidiivsuse probleemiga tegeleda, tuleb tegeleda vaimse tervise ja sõltuvuse teemadega. Täna diagnoositakse vaimse tervise häire 43%-l vanglas olijatest ja nendest enamikul juhtudel on tegemist sõltuvusprobleemidega. Seega, kui me tahame retsidiivsust vähendada, siis me peame tegelema sõltuvusprobleemide ja vaimse tervisega. Ressurssi selleks inimeste näol kahjuks napib, ja mitte ainult vanglates.

Eesti seisab endiselt selles punktis, kus meil on suhteliselt palju vange. Vangide arvu vähendamine ei saa olla eesmärk iseeneses, kuid selleks, et see pikaajaliselt toimuks, tuleb tegeleda vanglasse sattumise, kuritegelikule teele sattumise põhjustega. Ja selles mõttes on noortega tegelemine võtmetähtsusega. Selleks, et kuritegelikul teel olnud inimesed ei satuks uuesti kuritegelikule teele, tuleb neile pakkuda erinevaid taasühiskonnastumist võimaldavaid teenuseid, et nad saaksid lahti, vabaneksid oma vanadest halbadest sõpradest ja harjumustest. Kui me selle nimel ei pinguta, siis me ka tulemust ei saavuta. Pingutamine on kindlasti hädavajalik.

Seksuaalkurjategijate teod on kindlasti väga koletud. Sellel aastal on paar tegevust, mis peaks nende tegevust ohjeldama. On valmis saamas lahendus, mis võimaldab mugavamalt kontrollida lastega töötavate inimeste tausta. Ja selle kõrval on tulemas ka eelnõu, mis seda kontrolli soodustab ja ergutab, nii et see kontroll ei oleks ühekordne, vaid püsiv. Riigikokku on jõudnud ka eelnõu, mis tõstab seksuaalse enesemääramise eapiiri 14 eluaastalt 16 eluaastale. Loodan seda tutvustada teile järgmisel nädalal juba siin Riigikogu saalis.

Aga kõige olulisem on see, et me paneksime tähele, kui toimub vägivald, ja et me reageeriksime sellele. See ei tähenda, et me peame ise alati sellesse sekkuma. Kuid me peame kutsuma abi ega tohi silmi kõrvale pöörata. Kui vägivalda ei pane tähele, siis ta jätkabki tegutsemist ja olemist. Kui vaatame tagasi, ei ole olukord hull. Aga seda, mida teha, on päris palju. Tänan tähelepanu eest ja olen valmis vastama teie küsimustele!

Ja neid alustab Urve Tiidus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kriminaalpoliitika eesmärk on siin teie esitluses väga lühidalt kokku võetud: aastal 2030 ehk üheksa aasta pärast on Eestis turvaline ja õiglane ühiskond, mille sõltumatu, tõhusa, nutika, ohvreid abistava kriminaaljustiitssüsteemiga puutub kokku vähe lapsi ja noori, sõltlased ja vaimsete häiretega õigusrikkujad saavad vajalikku abi, toimib õigusrikkumisi vähendav karistussüsteem koos karistusalternatiividega  ja mis peamine, raske vägivallakuritegevus väheneb Euroopa kiireimas tempos. On muidugi liiga idealistlik ja isegi eluvõõras soovida, et kuritegevust üldse ei oleks. Samas tõdetakse liiga tihti, et nii mõndagi kuritegu oleks saanud, oleks võinud ennetada, sest märgid olid õhus ja riskid olid teada, aga keegi ei reageerinud õigel ajal. Kus te valdkonnaministrina näete võimalusi kuritegevuse ennetamiseks senisest veel enam?

Aitäh! Siin on tegelikult mitu kohta. Üks asi võib olla see, millega ma oma sõnavõtu lõpetasin: et me paneksime tähele ja annaksime teada, kui asjad lähevad viltu. Väike vägivald võib viia ühel hetkel suure vägivallani. Teine asi kindlasti on sõltuvusprobleemid, millega me peame tegelema, sest suurem osa kuritegusid ja raskeid kuritegusid pannakse toime sõltuvusainete mõju all. Ja kolmas, ka väga oluline teema on see, et me tegeleksime noortega, et noored ei satuks kuritegevuslikule teele. Täiskasvanud inimest on väga keeruline teelt kõrvale painutada, see on raske tegevus. Ja selle tõttu, kui me vaatame pikemas perspektiivis, on oluline, et ei tekiks n-ö järelkasvu või pealekasvu inimeste näol, kes kuritegelikule teele satuvad. Ehk siis tuleb tegeleda noortega, lastega. Ja ma arvan, et see on kogu ühiskonna töö. Noortel on see probleem, et kui neil ei ole midagi teha, on liiga palju vaba aega, siis võidakse ühel hetkel jõuda ulakustest pahandusteni ja pahandustest süü‑ ja kuritegudeni. Nii et ma arvan, et on meie kõigi huvides tegeleda noortega.

Ivari Padar, palun!

Suur tänu! Proua minister, kuidas kommenteerida olukorda, mis hakkab toimuma? Kolmapäeval võtame vastu riigieelarve, kus on sees politsei kärped. Näiteks kaks elementi, mis väga selgelt lähevad tänasel juhul üllaste eesmärkidega vastuvoolu: üks osa on piirkonnapolitseinikute arvu vähendamine ja teine on kergemate süütegude vähesem menetlemine. Kaks asja, mis on selgelt nendesse kärbetesse sisse kirjutatud. Te rääkisite preventatiivsest poolest ja ma proovisin ka ennast kurssi viia kogu selle politsei- ja korrakaitseteemaga, sest see puudutab näiteks minu küla inimesi konkreetselt. Mis saab olla veel mõistlikum kui mõistlikul arvul piirkonnapolitseinikke, kes suudavad kogukonnaga tegeleda? Tänasel juhul on niimoodi, et kui meil jäävad igale piirkonnapolitseinikule ikka kohutavalt suured alad, siis me töötame ju tegelikult oma eelarveotsustega vastu sellele, mis siin laua peal on.

Aitäh! See küsimus on kindlasti rohkem suunatud siseministrile. Tema oskaks võib-olla täpsemalt vastata sellele, kuidas tagada piirkonnapolitseinike töö. Ma ei sekku teise ministri tegevusvaldkondadesse. Ma usun ja loodan, et ta on selle peale mõelnud ka tulenevalt oma taustast ja praktilistest kogemustest. Kahtlematult on siin jah oluline see, et nende asjadega tegeldakse, ja võib-olla lähedal tegutsejad, inimesed, kes tunnevad konkreetse piirkonna olusid ja ka kohalikke inimesi kõige paremini, suudavad leida need kõige õigemad lahendused ja teed kiiresti ja kähku.

Mis puudutab väikseid menetlusi, väikseid asju, siis selle üle on diskussioon käimas Riigikogu õiguskomisjonis. Ja minu teada on see korduvalt [teemaks] olnud. See on küsimus poevargustest, väikestest näppamistest, pisikestest kiiruseületamistest ja muudest säärastest asjadest. Kus kohas on see piir, et tegemist on väärteoga, ja kus on see piir, kust alates on tegemist kriminaalkuriteoga? See vajab kindlasti ühiskonnas diskuteerimist ja arutamist ja kindlasti vajab arutamist ka see, kuidas ühele või teisele sammule reageerida.

On olnud täiesti anekdootlikke olukordi, kus piltlikult öeldes kolmest kauplusest õllepudeli varastamine on kriminaalkuritegu, aga kolme õllepudeli varastamine ühest kauplusest ei ole. Nii et me vajame arusaamist, mis on kuritegu, mis on väärtegu, kuidas neid asju lahendada. Ja kui need asjad juhtuvad, siis kuidas reageerida. Ja võib-olla siiski mõelda ka sellele, mis on ennetustee. Väga palju selliseid väikekuritegusid või väärtegusid pannakse toime alko- või narkojoobes. Kui me tegeleme probleemi selle otsaga, siis me saame tegeleda tegelikult ka väikekuritegevusega.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et see poliitika põhialused, kriminaalpoliitika põhialused keskendub eelkõige ikkagi laste ja noorte n-ö riskikäitumise ennetamisele. Aga mulle tundub, et väga tahaplaanile on jäänud see, et needsamad lapsed ja noored on väga tihti ka ohvrid ja kannatanud. Ma toon siin näiteks lapsemõrvari ja pedofiili Vassili Otškalenko juhtumi. Inimest on esmalt surmanuhtlusega karistatud, seejärel oli see eluaegne karistus ja nüüd ta siis kõnnib nagu vabakäiguvang rahulikult ringi oma kodulinnas Haapsalus, seades sellega väikelapsi ohtu ja pannes lapsevanemaid muretsema. Mul on nagu küsimus, kuidas kriminaalpoliitika põhialustes on seda teemat käsitletud ja tagatud, et selliseid olukordasid ei saaks enam juhtuda. Kuidas on selle poole nagu pöördutud või sellist situatsiooni vältida üritatud?

Aitäh! Ohvrite teemaga kriminaalpoliitika põhialustes tegeleb esmane eesmärgijaotus. Siin on tegelikult Eestis päris palju edasi mindud, aga kindlasti saab minna ka paremaks. Nagu ma oma kõnes osutasin, on tulemas uus ohvriabi seaduse eelnõu, aga kindlasti on ka muud tegevused, mille hulka käib asjaosaliste koolitamine, tingimuste loomine selleks, et ohvritega tegelda.

Nüüd, mis puudutab teie toodud konkreetset juhtumit, siis kahjuks esitate te faktide pähe asju, mis ei vasta tõele. Tegemist on vangiga, kes on endiselt vanglas, aga ta on avavanglas, mis tähendab seda, et ta saab käia tööl ja aeg-ajalt käia ka tema jaoks kodus, mis asub Haapsalus. Ei vasta tõele ka see, et ta võib vabalt ringi käia ja keegi teda ei jälgi. Ta on kindlasti jälgimise all, ta ei saa käia vabalt ringi, tema liikumispiirkond on piiratud.

Osutan ka sellele, et seadusemuudatus, mis võimaldab eluaegsed vangid vabastada vanglast 25 aasta järel, võeti vastu 2018. aastal. Selle otsuse langetab kindlasti kohus. Me ei tea kunagi, millise otsuse kohus teeb. Ja seetõttu on loogiline, et me vähemalt hindame seda võimalust ja [peame silmas], et kui inimene vabaneb vanglast, siis ta ei satuks n-ö üksinda ula peale. Nagu ma oma kõnes osutasin, suur probleem, väga üldine suur probleem on see, et inimesed, kes vanglast vabanevad ja kellel ei ole tuge, kes ei ole läbinud n-ö harjumisperioodi ja on väga pikalt vanglas olnud, ei oska elus toime tulla, kui nad vabadusse satuvad. Seetõttu tuleb paratamatult tegeleda pikaaegsete vangidega  ja neid eluga tasapisi kurssi viia. Selleks on olemas sotsiaalprogrammid, mis kõnealune isik on läbinud. Selleks on ka võimalus olla avavanglas, kus ta saab käia tööl ja harjuda vabana elamisega. Kui see inimene vabaneb – ma osutan veel kord, et me ei tea, kas ta vabaneb, selle otsuse langetab kohus –, siis ilmselt on parem, kui ta on kursis, kuidas elada, kuidas toime tulla. Ja kindlasti on oluline, et ta on sealjuures peale vabanemist ka järelevalve all ja tal on vajalik sotsiaalne tugi. Kõige halvem variant on see, kui inimene pärast pikka aega vangis olemist vabaneb ja ei oska eluga toime tulla, sest siis ta suure tõenäosusega teeb üpris pea järgmise kuriteo. 

Anti Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kriminaalpoliitika eesmärgina on mainitud oluline siht, et raske vägivallakuritegevus väheneb Euroopa kiireimas tempos. See oli siis projektsioon aastasse 2030, mis on igati positiivne siht. Lisaks statistika, mis te olete siin toonud, näitab, et tapmiste ja mõrvade arv koos katsetega on tähelepanuväärselt vähenenud. Nüüd, kui me vaatame näiteks esimest eesmärki, mis on ka igati kena asi – nimelt ohvriabi ja kõik muud asjad –, siis mida te ikkagi tõstaksite nendest kõige rohkem esile just selle raske vägivallakuritegevuse vähenemise abinõuna? Mõned asjad te mainisite, aga ma olen tänulik, kui te tõstate neid uuesti esile.

Aitäh! Rasked kuriteod on rasked selles mõttes, et nende juured on väga keerulised ja mitmetahulised ja üldjuhul jõutakse raskete kuritegudeni, kui inimene läbib teatud protsessi. Juhuslikult või kogemata või ettevaatamatusest juhtub üldjuhul raskeid kuritegusid harva. Ja me teame, mis need põhjused eriti vägivallakuritegude puhul on: alkoholi tarbimine suures koguses, see, et väiksematele vägivallategudele näiteks koduseinte vahel keegi ei reageeri ja siis tekib karistamatuse tunne. Ja see hakkab võimenduma.

Nii et ma arvan, [tähtis on] kogu ühiskonna teadlikkuse tõstmine, et me paneksime tähele ja annaksime teada, kui me märkame vägivalda – jutt on just vägivallakuritegudest. Kindlasti ma osutan siin ka noorte- ja lastevastasele vägivallale. Ma nimetasin siin paari seadusandlikku algatust ja n-ö tehnilist lahendust, aga väga tähtis on ka see, et me ühiskonnana teaksime, mis on lubatav ja mis ei ole lubatav. Noored ei pruugi alati aru saada ja eriti lapsed, sh teismelised ei pruugi alati aru saada, et vanema inimese lähenemiskatse on kohatu ja ohtlik.

Täiskasvanute roll on selliseid asju tähele panna ja vahele astuda, sekkuda. Nende roll on ka noortele teada anda, kust abi küsida, kui nad satuvad olukordadesse, mis ei ole õiged. Selleks on tegelikult väga erinevad meetodid olemas. Meil on olemas erinevad abiliinid, erinevad tugigrupid, kohad, kuhu saab pöörduda. Kõige olulisem on see, et kui midagi on viltu, et me ei pööraks pead kõrvale, et me läheksime appi, kuulaksime inimesi ja prooviksime lahendust leida.

 Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma arvan, et meil puudub praegu vaidlus selle üle, et "Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030" on tehtud eesmärgiga, et kuritegude arv väheneks. Siin kindlasti ei ole mingit kahtlust. Vaadates nüüd seda teie antud neljalehelist ülevaadet selle poliitika elluviimisest aastaks 2021, on meil n-ö baasandmed olemas. Minu küsimus on järgmine. Milline võiks olla teie prognoos kuritegevuse arvu muutuse kohta aastaks 2025 ja aastaks 2030? Kuhu me oleme siis jõudnud?

Aitäh! Ma jätan numbrilise prognoosi ütlemata. Ma ei ole nii suur spetsialist, et teile seda ette panna. Aga mulle isiklikult inimesena meeldiks väga, kui me suudaksime neid halbu näitajaid viia minu pärast – see on päris pikk periood – kas või poole võrra väiksemaks. Võib-olla see on liiga ambitsioonikas. Aga äkki peavadki ambitsioonid suured olema? See oleneb kindlasti ka sellest, milliste näitajate poole me vaatame, millistele näitajatele tähelepanu pöörame. Mõned näitajad on võib-olla lihtsalt allaveetavad, lihtsa tegutsemise abil. Mõnede puhul ei ole see nii lihtne, mõned nõuavad palju pikemat pingutamist. Seesama retsidiivsuse küsimus, eks ole. Seal nihke saavutamine on väga keeruline ja väga pikaajaline protsess. Nii et seal on tulemuste saavutamine kindlasti raske, oluliste nihete saavutamine kiiresti on raske.

Aga nagu ma oma kõnes juba ütlesin, noorte puhul on nihe olnud märkimisväärne. Ma arvan, et väga tore oleks, kui me 2030. aastaks saame rääkida sellest, et ainult üksikud kuriteod pannakse toime noorte poolt. Ma kardan, et päris nulli neid viia ei saa, aga tore oleks, kui neid oleks tõesti üksikuid. Ja kui on väärteod, siis need lahendatakse viisil, mis paneb noori oma tegude üle mõtlema, et nad ei teeks neid asju uuesti. Siis, ma arvan, näiteks aastaks 2040 või 2050 kukub meil ka retsidiivsuse näitaja kõvasti allapoole.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea justiitsminister! Ma ei hakka küsima, milline oli neist 19 363-st selline kõige tähelepanuväärsem kuritegu – seal on selliseidki, võib ka seda öelda. Aga ma küsin, et kui [tänavu] on praeguseks 19 mõrva, aga eelmine aasta oli 50, siis on teil mingid prognoosid, kui palju neid jõulumõrvu võib veel tulla? Või uusaasta omi? Või jääbki see nii madalaks?

Aitäh! Ma tõesti ei tegele kriminaalnäitajate prognoosimisega. Väga tore oleks, kui mõrvade number sel aastal enam ei suureneks. Ma olen optimist. Realistina ei julge päris kindel olla selles, aga lootma peab. Nii et võib-olla õnnestub, võib-olla mitte.

Heiki Hepner, palun! 

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Tõepoolest, selles pole mingit kahtlust, et meie eesmärk on, seda ka kriminaalpoliitika põhialustes, vähendada nii retsidiivsust kui ka [üldse] kuritegusid. Kuid kui me vaatame kasvõi neid andmeid, siis me näeme, et mõningal määral on tendents pigem vastupidine. Oluline on, et me ka oma praktilistes tegevustes toetaksime neid eesmärke, mis me oleme püstitanud. Aga siin tõesti on kasvanud päris mitmed näitajad: oleme raskete kuritegude osas üsna kehvas positsioonis ja ka üldse registreeritud kuritegude osas. Mida ette võtta? Me ülehomme hakkame vastu võtma riigieelarvet, kus me oleme vähendanud sisejulgeolekule minevaid summasid. Mis peaks asendama politseile minevaid summasid, et me ei tõdeks aasta, kahe või kolme pärast, et olukord on läinud hullemaks, kui ta on praegu, ja me oleme väga kaugel püstitatud eesmärkidest?

Aitäh! Kuritegevus on väga mitmetahuline ja selle dünaamikas kindlasti mängivad rolli väga erinevad tegurid. Võib-olla praegusel hetkel ei saa öelda, mis on selle aasta näitajate, noh, enam-vähem paigal püsimise või kerge tõusu – need on üheksa kuu [näitajad] – põhjused. Siin võib olla neid mitmeid. Üks on üleüldine ühiskonna frustratsioon, mis võib-olla muudab inimesed hoolimatuks teiste suhtes, tekitab ärrituvust, ka alkoholi ja narkootikumi tarbimine. Kui te hommikul kuulate raadiouudiseid, siis minu arvates küll kogu aeg tuleb juurde neid, kes tabatakse roolist mingis joobes. Järelikult me peame nendega tegelema, aga see ei anna kohest efekti.

Teine ja ma ütleksin, positiivne asi võib olla teatud kuritegude puhul see, et nendest antakse teada. Ma räägin siin teatud vägivallakuritegudest, perevägivallast ja sellest, et need ei ole enam kuskil peidus. Sellest antakse teada ja siis saab nendele reageerida, nendega tegeleda ja asjaosalisi vajadusel karistada või siis kasutada muid võtteid, kuidas seda lahendada – nõustamise, inimeste lahutamise teel või mingil muul moel. Kindlasti on ka need sammud võimalikud. See COVID‑i‑aegse kuritegevuse pildi analüüs on väga keeruline, sinna tuleb sisse minna, [et mõista], miks ühed või teised asjad liiguvad. Ja kindlasti, kui aasta numbrid saavad kokku, siis tehakse ka põhjalik ülevaade ja antakse hinnangud, miks see nii on.

Mida me tegema peame? Kindlasti põhialustes on päris palju räägitud ja ma ka oma kõnes rääkisin, mida on tehtud ja mis on veel tegemisel. Siin on uusi algatusi, aga kindlasti on oluline, et need tegevused, mida on alustatud, et me nendega edasi läheksime. Et ei oleks nii, et tegime projekti, töötas kenasti, aga asi jääb [toppama]. Kui me teeme teatud rehabiliteerivaid tegevusi vangidega või väärtegude või kuritegude [toimepanijatega], kes on tingimisi karistuse saanud, siis me ei tohi jätta neid kõrvale, vaid peame tegelema nendega edasi. On vaja järjepidevust ja siis ühel hetkel tuleb ka positiivne efekt.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud proua minister! Siin on tabel "Kuritegevuse tajumine Euroopa Liidus". Siit on näha, et Eesti on väga heal positsioonil, ainult 1% inimestest praegu tajub kuritegevust sellise suure ühiskondliku probleemina. See oli väga teisiti üheksakümnendate alguses, kus see protsent oli, mul ei ole täpset statistikat, aga suur. Väga suur osa rahvast tajus seda probleemina. Samal ajal on Rootsis see protsent praegu 41. Rootsi oli kindlasti 1990. aastate alguses palju turvalisem riik, kui me sel ajal olime. Mis on juhtunud? Mis on meie edu põhjus ja miks on Rootsis toimunud selline langus, et väga suur osa ühiskonnast ehk 41% on hakanud kuritegevust tajuma väga suure probleemina?

Kuritegevuse tajumine ühiskondliku probleemina on kõige rohkem seotud vahest sellise kuritegevusega, mis paistab silma, millest palju räägitakse. Erinevat laadi tänavakuritegevus, organiseeritud kuritegevus – osutan sellele. Kas või seesama statistika seal teisel leheküljel, et meil on väga vähe organiseeritud kuritegevust, ka viimased uudised osutavad, et me oleme suutnud seda päris korralikult ohjata. Need on need asjad, kui kuritegevusest räägitakse, kui juhtub selliseid sündmusi, mis inimeste tähelepanu saavad. Tähelepanu saavad tavaliselt sellised asjad, mis inimesi palju puudutavad, mis on tõesti nähtavad. Ja seda tajutakse probleemina. Meil ei ole plahvatusi, meil ei ole selliseid põletamisi, rööve, eks ole. See on ilmselt see, millega me oleme tegelenud – nende 1990. aastate suurte probleemidega. Meil on kindlasti teised probleemid ja eks me tegeleme nendega edasi. 

Tarmo Kruusimäe, palun! 

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Mind ajendas küsimust esitama see tõik, mida ma just kuulsin: et kuritegevust toidavad alkohol ja narkootikumid. Ja ma tabasin ennast mõttelt, et ma ei ole küll kõige pädevam sellele hinnangu andja, aga millegipärast meedia ja filmimaailm on loonud sellise arusaama, et kanepitarvitajad on sellised rahulikud mõnglid, flegmaatilised kilpkonnad, kes vist ei tee sääselegi suurt liiga. Ja samas on meil mingid teised meelemürgid, mille [tarvitajad] on hüperaktiivsed. Kas mingil määral on ka ministeeriumis mõeldud, et kui flegmaatilised inimesed ei kujuta ohtu endale ega teistele, kas mingil määral oleks võimalik dekriminaliseerida või siis [legaliseerida] kanep, mis eesmärkidel seda ka [ei kasutataks], on see raviks, meditsiinilisel [otstarbel] või lihtsalt, et oleks elu tšill? On selle peale mõeldud?

Aitäh! On täheldatud seda, et raskemate narkootikumide tarvitajad on rohkem retsidiivsed. Nad ei vabane oma sõltuvusest nii kergesti ja kuriteod, mis tehakse, võivad ühel hetkel minna rängemaks ja keerukamaks. Narkokuritegevus ja narkoprobleem on üks, millega tuleb tegelda tegelikult ennetavalt. Ja narkokuritegevus tuleb lahutada kaheks osaks: üks on sõltuvus ja tegeleda tuleb sõltuvusega, teine on kuritegu. Kui me karistame üksnes narkojoobes tehtud kuriteo eest, aga ei tegele sõltuvusprobleemiga, siis me tegelikult seda asja ei lahenda.

Ja tõsiasi on kahjuks see, et kergemate narkoainete tarvitamisest liigutakse kangemate juurde. See puudutab ka kanepit. Näiteks USA-s on täheldatud, et osariikides, kus on kanepi tarvitamine võimaldatud, vabaks antud, on nüüd hakanud kasvama amfetamiini kasutamine. Nii et see on nagu probleem. Arstid on rääkinud, et kanepi tarvitamine võib teatud juhtudel vallandada inimesel muidu kontrolli all olevad meditsiinilised [riskid], mõne vaimse tervise häire väljatuleku.

Aga kindlasti me võime diskuteerida selle üle. Ma arvan, et ühiskond vajab diskussiooni, kas tarvitamine on kuritegu, kas narkootilise aine tarvitamine või alkoholi tarvitamine on kuritegu. See võib-olla ei ole alati kuritegu, vaid see on tegevus, mis vajab tähelepanu ja vajab ohjeldamist. Me peame lahutama tarvitamise, sõltuvuse kuriteost, mis on sõltuvusjoobes toime pandud. Ent see on kindlasti üks asi, mille üle me ühiskonnas peaksime diskuteerima ja mida võib-olla ka ellu viima.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Pedofiilid jalutavad meil rahulikult ringi, aga me räägime sellest, et alkoholi tarvitamine on kuritegu. Kindlasti ongi kuritegu, kui joobnud inimene kuriteo sooritab, aga alkoholi tarvitamist kuriteoks nimetada ... Ma ei tea, kui ma klaasi õlut või veini joon, ma ei tea, olen ma siis kohe kurjategija. See on üks selline koomiline moment, mille ma tabasin.

Teine on see, et te väitsite, et meil organiseeritud kuritegevust ei ole. Mina tean, et Eestis tegutseb ligemale 20 kuritegelikku rühmitust. Kui meil oli siin mõni aeg tagasi Laagna tee autoavarii, kus inimesed surma said, siis selgus ka, millega tegelevad meil rahvuspõhised kuritegelikud grupeeringud: räkit, väljapressimine, peksmine jne, jne. Nii et meil on organiseeritud kuritegevus täiesti olemas. Kui Justiitsministeeriumis seda ei teata, siis küsige politseiülemalt, võib-olla tal on aega kohvikupidajate kiusamise kõrval natukene ka oma tööga tegeleda.

Minu küsimus ikkagi puudutab seda Otškalenkot. No kuidas on võimalik, et surmamõistetud inimene, kelle surmamõistmine on asendatud eluaegse vanglakaristusega, jalutab meil praegu ringi ja inimesed kardavad, et ta võib jälle kellegi ära tappa?

Aitäh! Nagu ma seletasin, kehtiva seaduse kohaselt, mis võeti vastu 2018. aastal, loodi olukord, kus eluaegsed vangid võivad taotleda peale 25 aasta möödumist enda vabastamist. Kui selline inimene kohtu otsusel vabastatakse – ja ma rõhutan, selle otsuse langetab kohus ning näiteks minul või kellelgi teisel on väga keeruline öelda, millise otsuse kohus teeb, eks ta kaalub erinevaid asjaolusid –, aga kui selline inimene vabastatakse nii, et ta ei ole läbinud sotsiaalprogramme, et ta ei ole harjunud kaasaegses ühiskonnas elama – 25 aastat tänapäeva ühiskonnast eemal olla on kindlasti midagi sellist, mis tekitab inimesele kaasaegsesse ühiskonda maabudes väga suuri probleeme –, siis ta lihtsalt ei saa hakkama. Nii et sellise inimesega, kes potentsiaalselt võib vabaneda, tuleb tegeleda ja tegelemisprotsess ongi see, et talle pakutakse erinevaid teenuseid, teda harjutatakse, talle luuakse võimalus käia tööl ja teatud juhtudel käia kodus või mõne lähedase juures. Ja see kõik toimub kontrollitult. See ei ole nii, et inimene saab vabalt käia, kus ta tahab, kunas tahab ja teha, mis ta tahab. See on kindlasti kontrolli all ja kui märgatakse mingisuguseid probleeme, siis pannakse ta tagasi kinnisesse vanglasse. Selle tegevuse puhul kindlasti ollakse väga tähelepanelikud. Miks see seadusemuudatus tehti, eks te seda peate küsima tolleaegselt ministrilt.

Aitäh! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Me saame nüüd minna läbirääkimiste juurde. Sõnavõtuga saavad esineda fraktsioonide esindajad, kõnega puldist 5 + 3 minutit või kohapealt kahe minuti kaupa. Esimesena on ennast kirja pannud Keskerakonna fraktsioonist Marek Jürgenson. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head ametikaaslased! Tänan ministrit põhjaliku ettekande eest. Ja Keskerakonna fraktsiooni poolt soovin ka mõningatele asjaoludele tähelepanu pöörata.

Dokumendis "Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030" on kirjas, et üheksa aasta pärast on Eestis turvaline ja õiglane ühiskond, mille sõltumatu, tõhusa, nutika ja ohvreid abistava kriminaaljustiitssüsteemiga puutub kokku vähe lapsi ja noori. Sõltlased ja vaimsete häiretega õigusrikkujad saavad vajalikku abi, toimib õigusrikkumisi vähendav karistussüsteem koos karistusalternatiividega ning raske vägivallakuritegevus väheneb Euroopa kiireimas tempos. Me liigume eespool nimetatud eesmärkide suunas, kuid tempo peaks olema veelgi kiirem. Seda selleks, et visioon ei oleks pelgalt kaunis loosung.

Ja statistika on vastuoluline. Ühelt poolt muretsevad Eesti inimesed Euroopa Liidus kõige vähem kuritegevuse pärast, ent teisalt oleme tapmiste, mõrvade ning kinnipeetavate suhtarvult ikka Euroopas esirinnas. Toon välja mõned numbrid. Eelmisel aastal oli tapmisi ja mõrvu 100 000 elaniku kohta 3,8 ning kinnipeetavaid 168. Sellega ei saa rahul olla. Ka 1 on liiga suur arv.

Kitsaskohana võib välja tuua, et sarnaselt tervishoiu, siseturvalisuse ja kultuurivaldkonnale kimbutab rahapuudus ka kriminaaljustiitssüsteemi. Sellele probleemile tuleb ausalt otsa vaadata ja leida lahendusi. Üks võimalus on asendada projektipõhised tegevused püsivate lahendustega, et tagada stabiilsus ja järjepidevus. Riik peaks vähemalt endale oluliste funktsioonide haldamisega ise ja püsivalt toime tulema. Lisarahastuse kohta on oluline märkida, et see peaks jõudma kõikide õiguskaares olevate asutusteni.

Eduka kriminaalpoliitika eelduseks on erinevate valdkondade koostöö. Pole võimalik pakkuda kogukondliku sekkumisena ravi ja nõustamist sõltlasest õigusrikkujale, kui tervishoiu‑ ja sotsiaalsüsteemis pole selleks vahendeid. Nagu ei ole võimalik tagada kooliturvalisust, kui haridussüsteemil pole ressurssi finantseerida koolikiusamisvastaseid tõenduspõhiseid programme või kultuurivaldkonnas pakkuda huvi‑ ja spordiringe.

Tulevikku silmas pidades soovin lisaks rahastusele rõhutada kolme prioriteeti, millele tuleks rõhku panna. See on ennetustegevus ja personaalne suhtlemine noorte inimestega, tegelemine ohtlike korduvkurjategijatega ja andmete tõhusam kasutus. Teame ju, et tihtipeale saab halvale teele minek alguse koolikiusamisest või poevargusest. Varajane märkamine ja kiire tegutsemine aitaks ära hoida kõige halvemat. Paraku leidub meie hulgas inimesi, kes vaatamata karistusaja täitumisele ei tohiks kaasinimeste seas ringi käia. Viimase kümne aastaga ei ole ohtlike kurjategijate probleem kadunud, mistõttu on vajalik jätkata seadusandlikul tasandil lahenduste otsimist.

Samuti tuleks Eestil eduka digiriigi kuvandit rohkem ka kriminaalmenetluses ära kasutada. Nii nagu teatud riigid rakendavad oma huvide eest seismisel üha rohkem hübriidsõja elemente, on suur osa kuritegevusest kolinud internetiavarustesse. See tähendab, et riigil peavad olemas olema andmed ja võimalus neid kasutada. Küberruumis nutikalt tegutsedes on võimalik kiiremini ja tõhusamalt kurjategijatele jälile jõuda. Sideandmete kogumine ja säilitamine peab olema turvaline ning uurimisasutustele on vaja tagada paindlikum ligipääs. Siinkohal saan kinnitada, et selles küsimuses on oodata ka õige pea positiivseid lahendusi.

Palun üks minut lisaaega.

Üks minut lisaaega. Palun!

Lõpetuseks kasutan võimalust ja märgin ära hiljutised sündmused ühe Tallinna kohviku juures. Usaldus Eesti politsei vastu on väga kõrge just tänu sellele, et politsei järgib oma tegevuses kehtivat seadusandlust ning on seadnud prioriteediks ühiskonnas turvatunde loomise. Katsed politsei pingutusi alavääristada ning võrrelda meie tublisid mehi ja naisi Nõukogude Liidu aegse organisatsiooniga on minu arvates kohatud.

Lähenevate jõulude ajal soovin kõigile üksteisemõistmist ja turvalist Eestit. Aitäh!

Suur tänu! Järgmisena Isamaast Urmas Reinsalu, palun! Kolm minutit lisaaega ka, palun. 

Austatud parlament! See, mis puudutab nüüd kriminaalpoliitika arengusuundade elluviimist ja rakendamist: esiteks, karistuspoliitika peab kandma ühiskonna õiglustunnet, eriti nende ühiskonda kõige rohkem vapustanud raskete isikuvastaste kuritegude puhul ja kõige kõrgemal puhul, kui on ohvriks kas lapsed või tegelikult inimese elu kallale minemine. Naistevastase vägivalla rahvusvaheline päev oli ja ministrid, ülemused pidasid meeles, ütlesid seda. Aga samal päeval jõudis Eesti avalikkuse ette teadmine, informatsioon selle kohta, et kokkuleppemenetluses sai oma naise surnuks peksnud mees tingimisi karistuse. Kas me oleme jõudnud inimelu loogikas juba sellisesse olukorda, kus kuritegu, mis on kaasa toonud inimelu kaotuse, on tingimisi karistusega mõõdetav? Ma arvan, et see on see koht, kus siin saalis öelda: sellist kriminaalpoliitikat ei tohi viljeleda.

Teine küsimus puudutab sedasama pedofiili, eluaegse karistuse saanud pedofiili n-ö avavanglas ringi liikumist, mis tähendab päeva ajal ringi liikumist seal Haapsalu kandis. Proua minister viitas 2019. aastal jõustunud seadusemuudatustele. Ma tuletan meelde, kui parlament seda vastu võttis, millised olid eesmärgid. Esiteks, eluaegse vangistuse laiendamine korduvkurjategijatele, sh korduvatele seksuaalroimaritele. Teiseks, tingimus, et neile tuleb mõista reaalseid karistusi, kohus ei tohi tingimisi karistusi määrata. Ja kolmandaks, kui on inimene kogu oma karistuse ära kandnud, siis karistusjärgne käitumiskontroll peab nendele predaatoritele säilima. Ja tõesti, kuna parlament laiendas oluliselt eluaegse vabadusekaotuse ulatust mõrvaritele ja seksuaalroimaritele, siis oli selle tasakaalustamiseks, et kohus võib asja üle vaadata ja 25 aastat oli seal 30 asemel. See langes.

Nüüd, kui seda tahetakse moonutada ja hoopis tõsiste kurjategijate puhul liberaalsemat karistuspoliitikat rakendada, siis sellele ma olen kategooriliselt vastu, seda eriti ühiskonna õiglustunnet olemuslikult riivanud kuritegude puhul. Ja nüüd see küsimus, kas see on kohtu pädevuses. Ei, see ei ole kohtu pädevuses. Olemas on justiitsministri kinnitatav täitmisplaan ja täitmisplaan ütleb selgelt ära, et justiitsminister ise oma allkirjaga kinnitab ja määrab täitmisplaani alusel need reeglid, kes läheb avavanglasse, kes on kinnises vanglas. Ja teiseks on ministril teenistusliku järelevalve pädevus. Piisab ühest paberist, täna õhtul allkirjastatavast ühest A4‑paberist, kaherealisest [sõnumist] selle kohta, et teenistusliku järelevalve ajal otstarbekuse põhjusel muudab minister ära konkreetse isiku avavanglasse saamise paberi ja see isik suunatakse kinnisesse vanglasse. Nii ma tegin Simmi juhtumis. Oli üks paberileht ja muud vaja ei olnudki. Homme hommikul läheksid juba autod teele ja see küsimus oleks lahendatud. Ja ma arvan, et seda oleks mõistlik teha. Karistuse täitmine ei ole mitte sõltumatu kohtu küsimus. Karistuse täitmise korraldamine on just nimelt täidesaatva võimu küsimus. Vanglateenistuse korraldus ei ole eraldivõetuna n-ö iseseisev võim.

Teine küsimus, me ei kuulnud siin [midagi] ohvrite seisukohast. Ma arvan, et kõrvale on jäänud plaanid selle kohta, et kuriteoga kurjategijate saadud tulu, kriminaaltulu tuleb anda tegelikult ohvritele, ohvritele kannatuste hüvitamiseks laiemas plaanis läbi ohvriabifondi. See initsiatiiv tuleb selgelt ellu viia. Ma arvan seda, et kaduma on läinud ka, kuidagi on libisenud laiali ohvrite arvamuse kuulamine, ohvri või kui ohvrit enam meie seas ei ole, ohvri lähedaste arvamuse kuulamine, mida arvavad nemad isiku, kurjategija ennetähtaegsest vabastamisest, mida arvavad nemad kohtumenetluse faasis, kas prokuröri taotletav karistus on mõistlik, või mida arvavad nemad isikuvastase kuriteo puhul, kas kokkuleppemenetlust saaks kohaldada või mitte. Meie kriminaalpoliitikas peavad märksõnad olema need, et esiteks, ühiskonna õiglustunne isikuvastaste kuritegude puhul saab [rahuldatud, karistus vastab] ootustele ja see tekitab turvatunnet; teiseks, et ohvri seisukoht oleks maksev, ja kolmandaks, loomulikult kuritegevuse üldine vähendamine.

Ja siin me kahjuks ei kuulnud ühest olulisest teemast, mis on ruumiline eripreventsioon. Ruumiline eripreventsioon. Mida see tähendab? See tähendab seda, et välismaalastest kuritegusid sooritanud isikute puhul põhimõte peab olema esiteks, et kas nad saadetakse – prokuratuur taotleb seda neile lisakaristusena – riigist välja või taotleb politsei isikute puhul, kes vanglast vabanevad, elamisloa tühistamist seoses sellega, et nad on Eesti seadusi rikkunud. See peab olema üldine universaalne põhimõte üldreeglina. Kui need isikud ei viibi enam Eesti territooriumil, siis nendel isikutel ei ole ka võimalik – loomulikult seda ei saa Eesti kodanikele kohaldada – kuritegusid Eestis toime panna. Mujal maailmas hoolitsevad nende eest ja kantseldavad neid teised riigid oma repressiivasutustega. Loomulikult on siin ka erandeid, näiteks Ustimenko juhtum. Ustimenko peab istuma vangis surmani, sellepärast et ta on massimõrvar ja massimõrvari puhul ei saa olla isegi tõenäosuslikku võimalust, teoreetilist võimalust, et Venemaa taotleb tema vabastamist ja ta võidakse vabastada.

Nüüd küsimus, mis puudutab teemade ringi, mis on seotud justiitsvaldkonna digitaliseerimisega, mis on seotud kurjategijate sotsialiseerimisega, mis on seotud sellega, et korduvkuritegevuse retsidiivsuse ahelat katkestada. Ma arvan, et proua minister puudutas üldjoontes täiesti mõistlikult asjakohaseid seisukohti nendes küsimustes, n‑ö sotsialiseerivat poolt, et kuritegevust riigis vähendada. Kuid pole midagi öelda, kriminaalpoliitikal peavad olema selged eesmärgid. Eesmärgid on, üldine taotlus on, et ühiskond oleks ohutum, et kuritegevust oleks vähem, sest paraku kuritegevus nähtusena või, ütleme, ekstreemne väär või kuri käitumisviis on inimese olemusega paraku kaasas ja me peame aru saama, et on üldpreventiivsed riigi karistuspoliitilised eesmärgid ja eripreventiivsed eesmärgid.

Ja kindlasti üks üldpreventiivne oluline eesmärk on ühiskonna kättemaks. Eriliselt ühiskonna õiglustunnet ja inimeste elu või inimväärikust ohtu seadnud ja kahjustanud teo puhul peab olema ka see täiesti legitiimne asjakohane meede. Loomulikult, kuritegevuse puhul tuleb [kuriteod] eristada, grupeerida [vastavalt] ohtlikkusele ja ühiskonna õiglustunde riivamisele ja õigushüvedele, mida üks või teine kuritegu on puudutanud, kuid kindlasti erilise vaatluse alla tuleb võtta just nimelt predaatorid, see tähendab tõsiseid, raskeid isikuvastaseid [tegusid toime pannud] korduvkurjategijad. Ja selle puhul ma tahaksin küll öelda seda, et kriminaalpoliitika peab teenima inimeste turvatunde ja ühiskonna õiglustunde huvisid, need on täiesti legitiimsed väärtused. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolt Mart Helme.

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid! Eile tuli teade, et Pääskülas spordirajal, terviserajal, suusarajal on leitud tapetud naine. Tõsi küll, samas tuli ka üsna varsti teade, et kaks kahtlusalust on tabatud. Aga sellele teatele oli ka juurde lisatud, et tapmise eest võib oodata süüdlast 5 – pange tähele! – 5–16‑aastane vabaduskaotus. Kui me paneme [selle] rahasse ümber, meie keskmise kuupalga korrutame viiega – viie aasta vältel [makstava], viieaastase sissetulekuga, siis me saame naeruväärse hinna inimelule. Aga see kurjategija, isegi kui ta tabatakse, süüdi mõistetakse ja saab oma viis aastat, siis on ta meil ju õiguskantsleri erilise järelevalve ja eestkoste all. Tal peab olema valgust, tal peab olema õhku, tal peab olema toitu, tal peab olema lõbustusvahendeid, tal peab olema külastusvõimalusi, tal peab olema puhkusevõimalusi ja tal peab olema veel paljusid degenereerunud Euroopa poolt ette nähtud privileege. Aga sellel surnul ei ole enam mingeid privileege. Ega ta ei küsi ka neid.

Miks ma seda pikalt räägin? Sellepärast et see ettekanne, mida me siin kuulsime, tegelikult libises sellest kõigest üle. Libises üle sellest, et meil Eestis tegelikult ei ole ammu juba õigusriiki, vaid on politiseeritud õigussüsteem. Politiseeritud õigussüsteem, alates jõuametkondadest ja lõpetades kohtutega. Ja see on reaalsus. Me võime ükskõik kui palju iseendale valetada, et seda ei ole ja Eesti on õigusriik, ent see ei vasta tõele. See ei vasta tõele!

Peaminister on korduvalt siitsamast puldist kilksatanud: kõigil on õigus kohtusse minna. On, kõigil on õigus kohtusse minna. Kui palju on korraliku advokaadi tunnitasu? Kui palju on riigilõivud? Kui pikalt võivad kesta kohtuprotsessid? Jaa, kõigil on õigus see koorem enda kaela võtta ja minna hea õnne peale välja näiteks riigi vastu. Ja lõpuks olla see loll, kes maksab kinni kõik õigusabikulud ja ka õigust ei saa, õiglusest rääkimata. Sellest ei olnud selles ettekandes poolt sõnagi juttu. Õigusest võib-olla veel, aga õiglusest absoluutselt mitte. Ja see on väga traagiline, see on tohutult traagiline.

Ma toon ühe näite, mida ma olen siit puldist ühe teise eelnõuga seoses toonud. Paar nädalat tagasi oli meil uudis sellest, et kusagil Kesk-Eestis või seal Lõuna-Eesti pool terroriseerib mingisugune tegelane terve küla rahvast. Peksab, pressib välja, lõhub vara. Ja on pöördutud politseisse mitte üks kord, mitte kaks korda, mitte kolm korda, ja mitte üks inimene, mitte kaks inimest on pöördunud politseisse. Ja mida nad sealt ei saa? Politseilt nad abi ei saa. Politsei laiutab käsi: me ei saa midagi teha. Tore!

Aga meil on värske näide sellest, kuidas mitte ainult politsei, vaid terve riik kogu oma raskusega, politsei 50‑pealine jõuk, Maksu- ja Tolliamet ...

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun.

... Maksu- ja Tolliamet, Terviseamet, riik ässitas üürileandja kallale, et üürilepingut tühistada. Vaat siin me nägime õigust ja õiglust praeguse Eesti formaadis. Ja ütleb täna politsei peadirektor: kui keegi hakkab riiki kiusama, siis riik peab ennast kehtestama. Ei tea, kes keda kiusas antud juhul. Kes keda kiusas antud juhul?! Riik kiusab ühte inimest. Riik rikub kõiki protseduurireegleid. Esitatakse mingisugune ettekirjutus. Enne kui ettekirjutuse tähtaeg täis saab, virutatakse kaela trahv. Enne kui trahvi tasumise aeg täis saab, virutatakse uus ettekirjutus. Enne kui selle ettekirjutuse tähtaeg täis saab, virutatakse uus trahv. Inimest ei lasta oma ettevõttesse, et oma isiklikud asjad ära saaks tuua. Mis see on? Kas see on õigusriik või? Lugupeetud minister, kas te ei sekkuks, et õigus ja õiglus ka Eesti Vabariigis oleks olemas?

Ja siis te räägite meile siin mingeid ilusaid muinasjutte. Ma ei taha üldse rääkida organiseeritud kuritegevusest. See on Eestis kenasti ära peidetud vaiba alla. See on nii ilusti vaiba alla ära peidetud, et just nagu ei ole. Just nagu ei ole! Aga tegelikult on. Tegelikult on! Tegelikult on meil kuritegelikud jõugud, kes tegelevad väljapressimisega, võlgade sissenõudmisega peksmise teel ja paljude muude asjadega. Ma võtsin selle ministrina teemaks. No ma ütleksin, et politseijuhid oskasid väga ilusalt jällegi välja libiseda: ei-ei, meil on kõik kontrolli all, meil on seal oma inimesed sees ja me teame täpselt, mis seal toimub. Te võite ju teada, mis seal toimub, aga see, kellel hambad kurku lüüakse ja talt raha ära võetakse, teda ei huvita see, et te teate, mis seal toimub. See ei ole õigusriik. Ärge tulge meile siia teinekord muinasjutte rääkima. See on riik, mis on muutunud üha enam suvariigiks.

Täna riigikaitsekomisjonis oli teemaks, miks saadeti ilma Riigikogust läbi laskmata kaitseväelased Poola. Mitte et meil selle vastu midagi oleks, vastupidi, me toetame seda. Aga protseduure tuleb järgida. Kui me mingi kaks inimest kusagile Liibanoni sisuliselt komandeerime ja peame selle siit läbi laskma, siis 50 kaitseväelase saatmine meile sõbralikku riiki – see pole nagu teema. Saadame lihtsalt, läheme kõigist mööda, kõigist üle. Ei saa olla selline suvariik! Ei ole niimoodi, Reformierakond, et teie omade jopedega otsustate, mida on vaja protseduuride järgi teha ja mida ei ole vaja protseduuride järgi teha. Ei ole niimoodi! Ja see on see põhjus, miks meie erakond ja kodanikuühiskond on vastu hakanud. Ja me hakkame vastu veel rohkem, sest see peab lõppema. Aitäh!

Aitäh! Aga nagu ma enne ütlesin, on võimalik igal fraktsioonil esineda ühe sõnavõtuga, nii et ma ei saa anda EKRE fraktsioonile rohkem sõna. Teistest fraktsioonidest ei ole näha, et oleks rohkem sõnavõtusoove. Kas minister soovib veel vastusõnavõttu? Ei soovi. Selge. (Saalist öeldakse midagi.) See ei aita sind. Nii et sellisel juhul lõpetame läbirääkimised ja ühtlasi on meil siis tänane neljas päevakorrapunkt läbi arutatud.

Saame edasi minna viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikme Jaak Valge esitatud arupärimine infoteaduse bakalaureuse õppekava mitteavamise kohta Tallinna Ülikoolis, arupärimine number 92. Palun nüüd siia Riigikogu pulti Jaak Valge.

Austatud eesistuja! Austatud haridus- ja teadusminister! Austatud kohalolijad! Meil on tegemist tõesti arupärimisega selle sõna otseses mõttes, mitte a priori kriitikaga ministeeriumi aadressil. Meile on lihtsalt arusaamatu, mispärast niimoodi on juhtunud. Ja kui on juhtunud, siis tegelikult tuleb tuvastada põhjuslikud seosed, ja kui see, mis juhtus, on negatiivne, siis tuleb need põhjused likvideerida ja tagada, et edaspidi nii ei juhtuks.

Aga nüüd ma värskendan kõigepealt kohalolijate mälu, tõsi küll, natukene teistsuguse jutuga kui selles kirjalikus arupärimises, aga eesmärk on sama: nimelt selle olukorra kirjeldus. Niisiis, 15. novembril 2021 otsustas Tallinna Ülikooli senat jätta 2022. aastal avamata infoteaduse bakalaureuse õppekava, kus valmistatakse ette ka raamatukoguhoidjaid. Seejuures on Tallinna Ülikool ainus õppeasutus Eestis, kus pakutakse raamatukoguhoidjatele terviklikku tasemeõppe haridust. Tartu Ülikoolis [pakutav] bakalaureuse tasemel õppekava "Infoühiskond ja sotsiaalne heaolu" keskendub eelkõige sotsioloogiale, sotsiaaltööle ja sotsiaalpoliitikale.

Ma ei hakka, pole põhjust suureks paatoseks, aga tuleks siiski öelda, et raamatukoguvõrgustik [kujutab endast] sellist kultuurikantside võrgustikku üle terve Eesti. Raamatukogude kõige olulisemad ülesanded on eestikeelse kirjasõna kättesaadavuse tagamine ja levitamine. Infoteaduse õppekavade lõpetajad tegelikult ei ole rakendatud ainult raamatukogudes, vaid ka arhiivides, muuseumides ja teistes mäluasutustes, peale selle ka avaliku ja erasektori organisatsioonides kõikvõimalikel ametipostidel: dokumendihalduse, infohalduse, info- ja teadmusjuhtimise vallas jne. Selle eriala vilistlased on tippspetsialistid nii avalikus kui ka erasektoris.

Tallinna Ülikooli arendusprorektor Katrin Saks on otsust põhjendades viidanud ülikoolide vähesele tegevustoetusele ja kinnitanud, et kõrghariduse jätkuva alarahastamise korral on ülikoolid sunnitud astuma samme, mis vähendavad kõrghariduse kättesaadavust Eesti ühiskonna jaoks olulistel õppekavadel. Tsiteerin: "Üks on selge, senises mahus me eestikeelset [Toonitan: eestikeelset. – J. V.] tasuta õpet enam teha ei suuda ja kriitilise analüüsi läbivad kõik õppekavad."

Tallinna Keskraamatukogu direktor Kaie Holm kirjutab järgmist: "Raamatukogude vaates ühiskonna vajadusi hinnates muudab TLÜ senati otsus farsiks ülikooli enda eesmärgi olla targa eluviisi eestvedaja Eestis ja teha eelkõige teaduspõhiseid otsuseid nii ühiskonna kui ka kodaniku paremaks toimetulekuks. Igaüks, kellele läheb korda Eesti inimeste heaolu, näeb üha kasvavat digilõhet eri piirkondade ja ühiskonnarühmade vahel ja info- ning meediakirjaoskuse puudulikkust tasemel, mis kujutab endast juba tervishoiu- ja julgeolekuriske. Praegune pandeemia tõi selgelt esile, et rohkem kui kunagi varem on elanikel vaja abi, et digimaailmas ning suures ja segases infotulvas toime tulla. Seetõttu on just vaja koolitatud infoprofessionaale ning õpetatavate ainete paindlikku kaasajastamist vastavalt ühiskondlikele trendidele." Tsitaadi lõpp.

Kõigest eelnevast tõukudes küsisimegi kolm küsimust. Tänan ka ministrit, et te nõnda operatiivselt meile vastama olete tulnud. Mul ei ole põhjust neid küsimusi ette lugeda. Küllap saate sellega ise hakkama. Aitäh!

Palun vastama haridus- ja teadusminister Liina Kersna. 

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Suur tänu arupärimise eest! Ma tõesti pidasin oluliseks, et esimesel võimalusel tulla ja teiega sel teemal debateerida. Ütlen sissejuhatuseks, et kindlasti selle teema arutelu on kontekstis, kus me peamegi rääkima kõrghariduse rahastamisest. Ja mul on väga hea meel, et selle nädala neljapäeval me olulise tähtsusega riikliku küsimuse aruteluna Riigikogus ka kõrghariduse rahastamise teemal räägime. Nii nagu te ka väga õigesti viitasite, eks need otsused on seotud ka kõrghariduse rahastamisega. Üldine arusaam on vähemalt sektoris endas, et kõrghariduses on puudu suurusjärgus 100 miljonit eurot, see oleks 1% sisemajanduse kogutoodangust. Eks me siis neljapäeval arutame, millised võimalused oleksid kõrgharidusse lisaraha saada.

Aga võtan ette teie küsimused ja püüan vastata nii hästi, kui suudan. Esiteks: "Kas ja kuidas mõjutab teie hinnangul infoteaduse õppekava mitteavamine 2022. aastal raamatukoguhoidjate ja teiste infospetsialistide kättesaadavust Eestis?" Esiteks ütlen kohe, et Tallinna Ülikooli vastutusvaldkonda see õppekava ei kuulu. Juba palju aastaid tagasi ülikoolid eelkõige omavahelise kokkuleppe tulemusel jaotasid vastutuse erinevate valdkondade eest ülikoolide vahel ära ja tegelikult arvestades, et meil on kõrghariduses raha liiga vähe, on ootus, et ülikoolid keskenduksid eelkõige oma vastutusvaldkonna erialade õpetamisele. Näiteks kunstiakadeemias ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias on 100% vaid sellised õppekavad, mis kuuluvad nende vastutusvaldkonda. Tallinna Tehnikaülikoolis ja Tartu Ülikoolis on üle 95% õppekavadest nendes valdkondades, mille eest nad on riigiga kokkuleppel vastutuse võtnud. 

Tallinna Ülikoolis on 73,1% õppekavadest vastavalt nende vastutusvaldkonnale. Ja nii nad ka põhjendasid oma otsust, et kuna see õppekava ei kuulu nende vastutusvaldkonda, siis nad otsustasid ühe aasta vahele jätta. Ja see [otsus] ei olnud ainult infoteaduse bakalaureuseõppe õppekava kohta, vaid nad tegid lisaks sellele õppekavale veel kolme teise õppekava kohta sarnase otsuse, et nad iga aasta ei võta õpilasi vastu. Aga samal ajal nad avasid viis uut õppekava. Nii et neli panid üheks aastaks kinni, ajatasid seda ja aastal 2023 võtavad praeguse otsuse järgi uusi õpilasi, aga samal ajal avasid viis uut õppekava.

Nii et kuna selle eriala vastutusvaldkond on Tartu Ülikooli kanda, siis Haridus- ja Teadusministeerium hindab, et Tallinna Ülikooli otsus ei mõjuta märkimisväärselt raamatukoguhoidjate ja teiste infospetsialistide kättesaadavust Eestis.

Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik on rahvusringhäälingule ka tunnistanud, et tänastest lõpetajatest väga väike osa läheb üldse raamatukogudesse tööle, ja suur probleem selle õppekava puhul on ka see, et katkestajate hulk on väga suur. Kui vaadata andmeid, siis katkestanuid on selle õppekava puhul üks viiendik kuni pooled sisseastujatest. Nii et see on väga suur osakaal. Ja Tartu Ülikoolis muuseas võeti tänavu sarnasele infokorralduse õppekavale vastu 37 üliõpilast.

Teine küsimus: "Milline on riigi vajadus raamatukogu- ja infoprofessionaalide koolitamiseks Eestis?" Meil on OSKA kultuuri- ja loometegevuse raport, kus tõdetakse, et infoteaduse lõpetanute tööle rakendumine raamatukogudes on vähene. Koolituspakkumise korrigeerimist ei peetud selles raportis vajalikuks, sest tegemist on laiapõhjalise õppekavaga, mis võimaldab teha karjääri erinevates valdkondades, nii nagu härra Valge ka oma sissejuhatuses ütles. Küll aga oleks vaja raamatukogutööst huvitatuid suunata õppevaliku tegemisel just sellele erialale, see tähendab paremat karjääriõpet. Tulevikku vaatavalt leidsid ka OSKA raporti eksperdid, et osa protsesse suurtes raamatukogudes automatiseeritakse ja väiksemaid raamatukogusid ühendatakse, mis ühelt poolt vähendab vajadust raamatukoguhoidjate järele, aga teisalt raamatukogude ülesanded on läinud laiemaks. Nad on saanud juurde erinevaid ülesandeid, nii et selle võrra on vajadus raamatukoguspetsialistide paremate oskuste järele suurem. Selles raportis öeldakse, et me peaksime [pakkuma] ka täiendkoolitusi selleks, et inimesed saaksid ümber õppida, et minna raamatukogudesse tööle.

Kolmas küsimus: "Kuidas kavatseb Haridus- ja Teadusministeerium tagada raamatukogu- ja infoprofessionaalide õppe jätkusuutlikkuse?" Infoteaduse õppekava kuulub ajakirjanduse ja infolevi õppekavagruppi, mille puhul on vastutus õppe läbiviimise, arendamise ja populariseerimise eest Tartu Ülikoolil vastavalt Haridus- ja Teadusministeeriumi ja ülikooli vahel sõlmitud halduslepingule.

Tartu Ülikoolis on esimesel astmel infokorralduse õppekava, kus vastuvõetuid on kaks korda ning lõpetanuid lausa neli kuni viis korda rohkem kui Tallinna Ülikooli infoteaduse õppekaval. Näiteks 2020/21. õppeaastal võeti vastu Tartu Ülikoolis 38 [tulevast] spetsialisti, Tallinna Ülikoolis 17 spetsialisti. Lõpetas Tartu Ülikoolis 51, Tallinna Ülikoolis 12.

Tallinna Ülikooli jaoks ongi infokorralduse õppe puhul tegemist õppe pakkumisega mittevastutusvaldkonnas. Ülikoolil on õigus ja vabadus koondada oma õpet valdkondades, milles tal ei ole halduslepingu järgi kohustust õpet pakkuda. Ma arvan, et selles põhjus ongi, et esiteks see õppekava tõenäoliselt Tallinna Ülikoolis vajab ümbervaatamist, vajab laiendamist, lähtudes kaasaegsetest oskustest ja vajadustest. Lõpetajate kasin arv näitab, et see õppekava ei tööta piisavalt hästi. Nii et ma usun, et hoolimata sellest, et see ei ole Tallinna Ülikooli vastutusvaldkonnas, siiski seda õppekava arendatakse, spektrit laiendatakse ja siis uuesti ka avatakse. Aitäh!

Suur tänu! Läheme küsimuste juurde. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Infoteaduste õppekava sulgemise üheks põhjenduseks on toodud üliõpilaste madal mobiilsustase. On arusaamatu, miks peaks üldse õppe taset hindama selle järgi, kui paljud üliõpilased välismaal käivad. Arvestades aga seda, et infoteaduste üliõpilastel tuleb ühitada õppimine töö ja pereeluga, lisaks arvestades COVID-i põhjustatud olukorda, kas on ratsionaalne mobiilsuse põhjal hinnata üliõpilasi ja üldse nõuda neilt välismaal käimist?

Aitäh küsimuse eest! Ma usun, et Tallinna Ülikool ei vaadanud vaid ühte aastat seda otsust tehes. Näiteks katkestajate arv on olnud juba mitmeid aastaid järjest väga suur. Nii et ma ei usu, et see on tehtud ühe põhjuse pinnal. Ja ma arvan ka, et te osutate selles mõttes õigele probleemile, et pooleteise aasta jooksul ongi olnud väga raske üliõpilastel rahvusvahelist õpet läbi viia. See on ka numbrites näha.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Üldiselt mind ja paljusid inimesi Eesti rahva hulgast teeb murelikuks ikkagi seesama eestikeelsuse vähenemine kõrghariduses. Ja kui me vaatame nüüdki, et Tallinna Ülikooli õppeprorektor Katrin Saks väidab, et senises mahus eestikeelset õpet ei ole võimalik enam jätkata, eks ole, ja kriitiline analüüs viiakse läbi kõikides valdkondades. See tähendab ju, et eestikeelset tasuta õpet enam ei suudetagi teha. Ja kuidas me siis üldse läheme tulevikus selle eestikeelse õppega edasi, kui ingliskeelse õppe proportsioon kogu aeg nüüd suureneb? Mis siis ülikool üldse eestikeelse õppega ette võtab tulevikus ja kuidas ministeerium reageerib sellele, et suureneb ingliskeelne õpe? Me ju kogu aeg räägime ja teie räägite, et eestikeelne kõrgharidus peab jääma ja me peame sellega edasi minema.

Suur tänu küsimuse eest! Tõesti, seda on numbrites näha, et ingliskeelsete õppekavade arv on kasvanud. Eelkõige on see kasvanud muidugi doktorantuuris, aga siiski ka magistritasemel, vähem bakalaureusetasemel. See on ühtpidi tasuta kõrghariduse tulemus, sest tasuta kõrgharidust rakendades oli tingimus, et tasuta peab saama õppida eestikeelsel õppekaval, aga ingliskeelse õppekava puhul saab küsida raha. Ja kuna kõrghariduse valdkonnas on tõesti olnud aastaid rahanappus, siis võimalust, et ingliskeelsete õppekavade puhul saab küsida raha, on ka kasutatud lisaraha teenimiseks. Me vaatame Haridus‑ ja Teadusministeeriumis selle peale murelikult ja sellepärast oleme tõstatanud kõrghariduse rahastamise temaatika. Ka minu isiklik seisukoht on, et tasuta eestikeelne kõrgharidus peab koolilõpetajatele, noortele inimestele jääma. Küsimus on, kas on võimalik eraraha kaasata korduvõppijatelt või siis täiskasvanud õppijatelt [tasu võttes] või eeldada suuremat panust tööandjatelt, kes saadavad oma töötajad täiendkoolitustele, mida pakuvad ülikoolid. Nii et jah, vaatame murega seda, et ingliskeelsete õppekavade arv on kasvanud. Aga ma arvan, et konkreetset õppekava ei tehta ingliskeelseks, vastasel juhul neil tõenäoliselt ei oleks sellel õppekaval õppijaid.

Merry Aart, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Tallinna Ülikooli arendusprorektor on väitnud meedias, et tudengite väljalangemuse protsent õppekaval on väga suur. Ta on öelnud, et viimastel aastatel on lõpetanud vaid kolm-neli tudengit. Teadaolevalt tegelikult lõpetas 2019. aastal üheksa, 2020. aastal 12 ja 2021 neli bakalaureuseõppe tudengit. Tõsi, 2021 oli lõpetanute arv pisut väiksem, aga eks see ole osaliselt põhjendatud COVID‑iga. Need inimesed on enamasti vanemaealised ning peavad ühitama õpingud ja pereelu. Keskmine lõpetanute arv on ikka olnud üle kaheksa ja ühelgi aastal ei ole minule teadaolevalt lõpetanute arv olnud kolm, nagu väidab Katrin Saks. Kes tõtt räägib, kas minister või meedia? Tahaksin lihtsalt natuke selgust saada.

Minister või meedia? Te Katrin Saksa sõnu tsiteerisite. Üldiselt see, mida mina tean ja mida ma saan teile kinnitada, on, et Tartu Ülikoolist on tulnud vastava eriala spetsialiste kordades rohkem, kui on tulnud Tallinna Ülikoolist. See on kindel. See kolm-neli – võib-olla on seal kuidagi nende andmete analüüsis siis mingisugune probleem olnud, ma ei oska vastata sellele küsimusele. Aga ma ei usu, et keegi teadlikult valetas.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Need andmed, mis mulle raamatukogust on antud, on järgmised. Praegu on vastutusvaldkond määratud Tartu Ülikoolile, nii nagu te ütlesite, kus saab õppida ja õpetada infokorralduse rakendusõppe esimesel astmel, aga mitte magistri- ja doktoriõppes. Võib-olla ma eksin. Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse valdkonna nõuniku Sigrid Vaheri selgitusel on vastutusvaldkondade jaotamisel üks põhimõte, et ülikool pakub vastavas grupis õpet kõigil kolmel astmel. Õppegruppi kuulub tavaliselt mitu eriala- ehk õppekavarühma. Tähendab, kui on üks rakenduskõrghariduse aste ühel erialal, kõik kõrgemad astmed mõnes teises erialarühmas, näiteks ajakirjanduses ka akadeemilistel astmetel, saab vastutusvaldkonna sellele kõrgkoolile anda, mis sest, et infokorralduse bakalaureuse- ja magistriõpe puudub. Tallinna Ülikoolis olid või on ju kõik kolm astet olemas. Miks see nii on? Tegelikult ei ole ju Tartu Ülikoolis kõiki neid astmeid. Või ma eksin? Kummutage!

Aitäh! Me räägime praegu Tallinna Ülikooli bakalaureuse õppekava üheaastasest peatamisest. Me ei räägi selle õppekava kaotamisest. Tallinna Ülikooli senat tegi otsuse, et nad üheks aastaks peatavad selle õppekava bakalaureuseõppe ja kolme teise õppekava oma veel. Me ei räägi siin teiste haridusastmete lõpetamisest või peatamisest.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Rektor Tõnu Viik on väitnud, et suur probleem on infoteaduste bakalaureuseastme õppekava üliõpilaste suur väljalangemus juba esimesel õppeaastal. See on oluliselt suurem ülikooli ja riigi keskmisest. Kuid tsükliõppe üliõpilased nii bakalaureuse- kui ka magistriõppe kavadel on eranditult ju töötavad inimesed, kellele on eriti mõjunud COVID‑19‑st tulenev pinge, vajadus ühildada õpingud ja pereelu kodukontoris töötamisega ning distantsõppel olevate laste toetamisega. Seega peab väljalangemise vältimiseks võtma kasutusele teistsuguseid meetodeid, mille rakendamise saab otsustada rektoraadi tasemel. Kas ministeeriumile on teada, missuguseid meetodeid on rektoraat rakendanud?

Aitäh! Kindlasti on COVID‑i kriis mõjutanud oluliselt ka üliõpilaste elu ja ülikoolide õppekorraldust. Siiski me teame, et täiskasvanud inimesed suudavad ennast paremini juhtida kui näiteks esimese või neljanda klassi õpilased. Ülikoolid on ka öelnud, et nad ei ole näinud nii drastilisi tagajärgi distantsõppe rakendamisel ülikoolides, kui on olnud üldhariduskoolides. See on ka loogiline, sest tõesti, seal õpivad enamasti ikkagi täiskasvanud inimesed. Aga see ei tähenda seda, et nende õppimine oleks distantsõppel olnud kuidagi lihtsam. Just, tuleb arvestada seda, et kõrghariduses on väga palju juba töötavaid inimesi, 70% üliõpilastest töötab meil. Distantsõppel oli kindlasti keerulisem keskenduda õppetööle, arvestades seda, et väga palju muid kohustusi oli ka, eriti naistel. Nii et kindlasti sellel olid oma tagajärjed ka ülikoolides, aga ma usun, et need olid oluliselt väiksemad kui üldhariduskoolides. Sellega, milliseid meetmeid Tallinna Ülikool rakendas, ma ei ole täpselt kursis, aga ma tean, et neil õppenõustamine toimis väga hästi ja neil olid ka psühholoogid, kes õpilasi toetasid.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea [ase]esimees! Hea ettekandja! Te algselt siis, kui vastasite, ütlesite, et tegemist raamatukogunduse puhul ei ole sellise atraktiivse alaga. Ma vabandan ette, võib-olla mu teadmised ei ole kõige värskemad, aga minu arusaam sellest on, et raamatukogunduse lõpetanud inimestest on saanud arhivaarid. Ja täna on ju kõikidel ettevõtetel ja asutustel arhiveerimiskohustus ehk üleöö on saanud võib-olla kellegi arvates kitsast, kuivast, spetsiifilisest ametist väga tulutoov amet. See tõdemine või see vastus, et seda justkui ei ole vaja – te olete valitsusele lähemal, kas arhiveerimiskohustus kui selline vaikselt kaob ära või mille pärast sellel ametil ei ole perspektiivi?

Aitäh! Esiteks, ma ei öelnud, et see ei ole populaarne. Ma ütlesin, et lõpetab väga vähe, et üks viiendik kuni pooled katkestavad, ja see ei ole mitte ühe aasta pealt, vaid mitme aasta pealt vaadatud. See annab ülikoolile märku – ja ülikool peabki vaatama selliseid andmeid –, et midagi on selle õppekavaga valesti. Miks need inimesed, kes on tulnud heast tahtest ja huvist seda eriala õppima, katkestavad õpingud, ei lõpeta õpinguid? Ja nii nagu Tallinna Ülikool on öelnud, nad analüüsivad seda õppekava ja värskendavad seda. Kuna arhiveerimine tõesti on selline aktuaalne teema, siis ma usun, et seda õppekava saab ka selles valdkonnas kaasajastada.

Urmas Reitelmann, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Proua minister! Ülikoolid käituvad justnagu kasumit taotlevad äriühingud ja see ei peaks ju nii olema. Kas teile teadaolevalt on Tallinna Ülikoolis kavas lõpetada või peatada ka mõni ingliskeelne õppekava? Ja kas ei tundu eestikeelse õppekava peatamine või ärajätmine kas või ajutiselt Tallinna Ülikooli poolse väljapressimisena? See on emotsionaalne. 

Aitäh! Iseenesest on minu meelest väga hea, et ülikoolide rektorid juhivad ka avalikkuse tähelepanu sellele, et kõrghariduse rahastamine on oluline teema ja sinna valdkonda on vaja raha juurde. Ma ei nimetaks seda väljapressimiseks. Pigem minu ootus ülikoolidele on see, et ülikoolid keskenduksid eelkõige oma vastutusvaldkondadele. Ja kui vaadata numbreid, siis tõesti Tallinna Ülikoolil on selles vallas kõvasti tööd teha. Võrreldes näiteks Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooliga vastavad nende õppekavad vähemal määral nende vastutusvaldkonnale. Aga nagu nad ütlesid, nad analüüsivad oma õppekavu ja püüavad rohkem keskenduda nendele erialadele, mis on nende vastutusvaldkonnas. Ma ei ole kuulnud ingliskeelsete õppekavade avamisest või sulgemisest, mul puudub selline ülevaade. Kui te teete kirjaliku küsimuse Tallinna Ülikooli rektorile, siis ta kindlasti vastab teile. 

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Me oleme arutanud siin COVID‑i mõju ja [ülikoolist] väljalangemist ja mida veel. Aga kas see ülikooli otsus ei ole siiski pigem tehtud sellisest pragmaatilisest lähenemisest? Vaadates meie kõrghariduse rahastamist ja nähes, et ka aastal 2022 see ei suurene, on ehk võetud seisukoht, et hoiame kulusid kokku. Võib-olla järgmine aasta tuleb otsus, et see eriala üldse lõpeb Tallinna Ülikoolis. Parandage mind või lükake mu väide ümber, et siin ei ole mängus ka kõrghariduse rahastamise temaatika.

Aitäh! Just seda ma Isamaalt ootangi – ratsionaalsust. Ma usun, et te võiksite ka teiste otsuseid hinnata läbi ratsionaalsuse, mitte läbi emotsionaalsuse prisma. Loomulikult oli see otsus seotud kõrghariduse rahastamise teemaga ja nad ei teinud seda ju kuidagi hillitsetult. Nad ütlesidki välja, et jah, kõrghariduses ja ka Tallinna Ülikoolil on vähe raha ja nad peavad selleks, et anda nendel õppekavadel, mida nad üliõpilastele pakuvad, võimalikult kvaliteetset haridust, tegema valikuid. Ja nad peavad tegema valikuid vastavalt sellele, mis on nende vastutusvaldkond ja mis ei ole nende vastutusvaldkond. Selles mõttes nad tõesti käitusid väga ratsionaalselt ja raske on neile nendes tingimustes midagi ette heita, sest ülikoolid peaksidki keskenduma eelkõige nendele valdkondadele, mille puhul nad on võtnud vastutuse riigi ees.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Hiljuti oli üks huvitav vestlus rektoritega: Tartu Ülikooli rektori akadeemik Asseriga, Tõnu Viik oli seal ja teisedki. Me rääkisime sellest 100‑miljonilisest võlast kõrgkoolidele. 100 miljonist! Me tegime hiljuti parandusettepaneku 20 miljonit, et vähendada seda probleemi. Head kolleegid Reformierakonnast ja Keskerakonnast saatsid prügikasti selle. Tõnu Viik sellel vestlusel ütles otse välja, et õige varsti võib olla nii, et füüsika- ja matemaatikaõpetajad koolis ei ole enam mitte eestlased, vaid kusagilt mujalt. Ja vähe sellest! Rektor Viik rääkis ka sellest kurioosumist, mis võib tulla, et ka eesti keele n-ö teadustöid hakkavad tegema inimesed, kes ei ole eestlased. Ja sellepärast ma küsin, miks te näljutate kõrgkoole, kaasa arvatud Tallinna Ülikooli. Miks te isegi seda 20 miljonit ei leidnud?

Aitäh küsimuse eest! Mitu aastat teie olitegi koalitsioonis? Rohkem kui ühe aasta. Ja tuleb tunnustada, et ühel aastal tõesti kõrgkoolid said tegevustoetuse kasvu 5%, mis oli 8 miljonit eurot. Väga hästi tehtud! Samal ajal õpetajate palka läks 0 eurot, kõrgharidus sai 8 [miljonit] eurot. See oli valiku küsimus. Ja tunnustus teile selle eest, et kõrgharidus sai lisaraha vähemalt ühel aastal. Teistel aastatel ei saanud. Järgmine aasta kõrgkoolid saavad 5 miljonit eurot varasemast rohkem ja me ei saanud selleks lisaraha, vaid me vaatasime taas kord üle, jälle seadsime prioriteete, et ülikoolid saaksid oma õppejõudude palkasid tõsta. Selleks eraldasime me 5 miljonit eurot neile just eesmärgiga madalama palgatasemega õppejõudude palka tõsta. Ma olen näinud Tartu Ülikooli otsuseid, et nad tõstavad palkasid järgmisest aastast, ja need palgakasvud on kiiremad, kui on õpetaja palga kasv. Seal oli enamasti 10–12%‑line palgakasv. Ma ei ütle, et see on piisav, aga igal juhul palgakasvuks see raha saadi.

Mis puudutab õpetajaid, siis homme tutvustan ma kultuurikomisjonile õpetajate järelkasvu tegevuskava. Ja juba täna oleme me teinud otsuse ja kohe sõlmime ka nii Tallinna kui ka Tartu ülikooliga lepingu, et me eraldame 1,5 miljonit eurot selleks, et õpetajate õppekohtade arvu suurendada. Ka loodus- ja täppisteaduste õpetajate õppekohtade arvu me kavatseme suurendada. Suurusjärgus pool miljonit sellest summast läheb [tulevastele] muukeelsete laste õpetajatele, nii alusharidusse kui ka üldharidusse. Nii et õpetajate õppega me eraldi tegeleme. See on väga oluline ja mina küll mitte lihtsalt ei usu, vaid ka tegutsen selle nimel, et meie klassidesse jääks eestikeelne füüsikaõpetaja.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd me saame minna läbirääkimiste juurde, läbirääkimistel saavad sõna võtta arupärijad või arupärijate esindajad ja selle järel kõik Riigikogu liikmed. Kõigepealt on ennast kirja pannud Jaak Valge. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud haridus‑ ja teadusminister! Austatud kohalolijad! Tänan ministrit nende põhjalike vastuste eest, aga peab möönma, et eks me ikkagi üksteisest mööda räägime.

Ma julgen võtta selle teema kokku kahest aspektist lähtudes. Kõigepealt, Eesti ühiskonna vajadus. Eestis on teatavasti üle 2000 raamatukoguhoidja, kellest suur osa hakkab peagi pensionile siirduma. Eesti Rahvusraamatukogu peadirektori Janne Andresoo sõnutsi pidurdab töötajatele järelkasvu koolitamise lõpetamine raamatukoguteenuste arengut olukorras, kus ühiskondlikud suundumused nii Eestis kui mujal maailmas seavad raamatukogudele järjest olulisemaid ülesandeid ja raamatukoguhoidjatelt – toonitan seda – eeldatakse ka kõige madalamal astmel kõrghariduse olemasolu.

Nii. On tõesti tõsi, nagu te väitsite, et tänastest infoteaduse bakalaureuseastme lõpetajatest ei lähe osa raamatukogusse tööle. Tõsi, nagu ka Tõnu Viik kinnitas. Ja küllap vajab TLÜ pakutav infoteaduste õppekava tõesti uuendamist. Kuid tasemeõppe esimese astme sulgemine või vastuvõtu peatamine uuendamist ju ei soodusta. Vastupidi, see rajab teed ka ülejäänud astmete hääbumiseks. Neid asju omavahel seostada ei saa.

Teiseks, selle eelmise aspektiga seostub ja võib-olla kohati kattub ka kultuuriline või kui soovite, siis rahvuskultuuriline aspekt. Janne Andresoo toonitab, et vastuvõtu peatamine takistab eesti rahvakultuuri ja vaimse kultuuripärandi elujõulist ja kestlikku arengut Eestis. Maarja Vaino resümeerib: "Kui rahvusülikooli rajamise päevil oli õilis eesmärk meie kultuuri viimine lõplikult kõrgkultuurseks, oma teaduskeele ja -mõtlemisega riigiks, siis praegu paistab olevat peamine küsimus selles, kuidas tuua siia rohkem välisüliõpilasi." Need otsused on viimastel aastatel aina enam kaotanud eestikeelseid magistri‑ ja doktoriõppeid, aina enam on keskendutud välisüliõpilaste meelitamisele meie ülikoolidesse ning skeemitamisele nii, et nad saaksid osa tasuta kõrgharidusest.

Nii, edasi. Meil on täna korduvalt viidatud Tallinna Ülikooli arendusprorektorile Katrin Saksale, kes väitis, et senises mahus eestikeelset tasuta õpet enam teha ei suudeta ja kriitilise analüüsi läbivad kõik õppekavad. Ma rõhutan siinkohal jälle: just eestikeelset tasuta õpet enam teha ei suudeta. Ma muidugi ise ei tea seda, kas just selle eestikeelse õppe, see tähendab või sealhulgas raamatukogu‑ ja infoprofessionaalide löögi alla seadmine on Tallinna Ülikooli senati meetod riigi survestamiseks või vähemalt tähelepanu juhtimiseks, et ülikooli rahastamist suurendataks, aga igatahes on see väga muret tekitav. Nimelt see, et ülikool hakkab oma eelarveprobleeme lahendama inglise keeles õppivate välisüliõpilaste osakaalu suurendamise abil. Jah, ülikoolide eelarveprobleeme see võib-olla tõesti leevendab, aga toonitan, isegi siis, kui välisüliõpilased maksavad õppetasu, ei kata nende makstav õppetasu neid õppekulusid, mida maksumaksja ülikooli õppekoha rahastamisel teeb. Ja peale lõpetamist jääb Eestisse püsielanikeks ainult osa, kusagil alla poole välistudengeist. Mis on peapõhjuseks? Nad ei oska eesti keelt. Nad ei oska eesti keelt! Kui nüüd riik rahastab ülikoole selle mudeli järgi, mis soosib tegevust, mis on ühiskonna seisukohalt kahjulik, siis kuidas me seda nimetame? Nimetame, ei tea, absurdseks või groteskseks.

Ja tõepoolest, kõrghariduse tulevik tuleb meil jutuks neljapäeval. Aga julgen ette öelda, kui minister korra kuulaks, et küsimus ei ole ainult kõrgharidusreformis, see tähendab terve suure süsteemi reformis, mis võtab ju paratamatult palju aega. Tegelikult need muudatused, proua minister, mis säästaksid eestikeelseid õppekavasid, saaks teha kohe uues, aastate 2022–2024 halduslepingus või siis, palun väga, lepingu muutmise lisades. Aitäh!

Aitäh! Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Oleme nii harjunud sõna "info" seostama tehnoloogiaga, et ei mõista ehk infoteaduse erinevust sellest. Igasugune teabe kogumine, analüüsimine, kättesaadavaks tegemine küll kasutab tänapäevast infotehnoloogiat, aga tehnoloogia ilma informatsiooni ja teabe sisuta on lihtsalt riist‑ ja tarkvara. Infotehnoloogiaga ümberkäimise oskused on meil kõrgelt hinnas ja kõrgelt tasustatud, aga tegelikuks ressursiks on ikka eelkõige see teave, informatsioon ja teadmised, mille juurde tehnoloogia võimaldab pääseda. Ja teabe vahendajaks on just infospetsialistid ja raamatukoguhoidjad, kelle edasise koolituse pärast praegu muret tunneme. Muidugi, noored võivad valida sama eriala õppimise naabrite juures. Soomes näiteks õpetatakse infoteadust lausa kaheksas kõrgkoolis, sealhulgas kolmes ülikoolis ja viies rakenduskõrgkoolis. Euroopa Liidus ei ole infoteaduse ja raamatukogunduse akadeemilist õpet ainult Küprosel ja Liechtensteinis. Kui sealsetel inimestel on võimalus minna õppima Kreekasse, Saksamaale või Šveitsi, siis eesti keele ja kultuuri seisukohalt ei pruugi Soome kõrgkoolides õppimine tagada meil Eestis vajalikku raamatukoguhoidjate ja infospetsialistide järelkasvu. Sel juhul kerkivad küsimused mitte ainult eesti keele ja kultuuri jätkusuutlikkuse kohta, vaid ka laiemalt demokraatia kohta.

Rahvaraamatukogud on kõige demokraatlikum institutsioon ühiskonnas. Tekib küsimus, kas raamatukogu on enam vaja. Statistikaameti läbi viidud kultuurielus osalemise uuringu 2017. aasta tulemused näitavad, et raamatukogude külastamine langeb vanuse kasvades. Raamatukogudes käivad pigem noored, õpilastest ja üliõpilastest tervelt 85% – tähendab, nad ei guugeldagi kogu aeg või ei leia sealt vajalikku. 2018. aastal Emori läbi viidud muuseumide ja raamatukogude külastajate ja mittekülastajate uuring näitab, et viimase 12 kuu jooksul oli Eesti raamatukogudes käinud või nende e-teenuseid kasutanud kokku pooled Eesti elanikud.

Raamatukogu ei ole ammu enam riiulid ja raamatud, ka digiraamatukogu on raamatukogu. COVID‑i tingimustes on just rahvaraamatukogud kasutanud innovaatilisi teenuseid, et oma lugejaid edasi teenindada, sest ilmselgelt on inimestele lugemine sellistes tingimustes suureks toeks. Raamatukoguhoidjate erialaajakirjast võib lugeda, kuidas mõnele lugejale riputati raamatud kotiga koduaia külge. Tallinna Keskraamatukogu saatis eriolukorra ajal pakiautomaatidesse kokku 1170 raamatupakki. Tallinna Keskraamatukogu hakkas pakkuma e-teenust "Loeme ette!", mille raames loeti telefoni või Skype'i vahendusel lastele jutte või lugesid lapsed raamatukoguhoidjatele ette. Teenuse eesmärk oli ulatada abikäsi kodukontorisse jäänud lapsevanematele ja tähelepanu vajavatele lastele.

Head ametikaaslased! Kultuuriministeerium on 2022. aasta kuulutanud raamatukogude teema-aastaks. Tehnoloogia areng on toonud raamatukogudesse uudsed e-teenused, audioraamatud, raamatukogusüsteemid, digitaalarhiivid ja elektronkataloogid. Teenuste kasutamine, sealhulgas virtuaalsete teenuste kasutajate juhendamine eeldab töötajatelt digiinfo- ja meediakirjaoskust. Kasutajate juhendamine ja nõustamine eeldab raamatukogutöötajatelt kõigi e-riigi teenuste tundmist ja kasutamise oskust.

Rahvaraamatukogud on sageli ka kohaliku kultuurikeskuse rollis, korraldades mitmesuguseid kultuuriüritusi, näitusi, haridustegevusi. Paljudes raamatukogudes on lastele ja noortele sisustatud erinevad tegevustoad. Maaraamatukogud võivad muu hulgas olla ka sotsiaalkeskuse rollis, näiteks raamatukoguhoidjad juhendavad kasutajaid erinevate e-teenuste kasutamisel.

Kolm minutit lisaks palun.

Kolm minutit lisaaega, palun.

Kasvanud on vajadus inimeste individuaalse nõustamise, otsesuhtluse, keele ja kultuuri järjepidevuse säilimisega seotud tegevuste järele. Lisandumas on lõimumise teemad. Ja nagu siin eelnevalt juba mainitud, enamik raamatukoguhoidjaid ehk 90% omab kõrgharidust ning muudest raamatukogutöötajatest pool on rakendusliku või akadeemilise kõrgharidusega.

Ja nüüd ongi küsimus, kas seda taset peaks ikkagi hoidma. OSKA uuringuaruande kohaselt on ka muudes valdkondades tööandjad rõhutanud olulise arenguvajadusena teadmisi ja oskusi infohaldusest, sealhulgas [on nimetatud] tulemuslikkust infootsingus, oskust teha olemasoleva teabe hulgast allikakriitiliselt õige valik. See tähendab seda, et eriala on kaasaegses ühiskonnas vägagi vajalik.

Praegu on vastutusvaldkond määratud Tartu Ülikoolile, kus saab õppida ja õpetada infokorralduse rakendusõppe esimesel astmel, aga mitte magistri- ja doktoriõppes. Tallinna Ülikoolis on täna kõik kolm astet olemas. Ja ega siin muud ei olegi, kui osapooled peaksid leidma lahenduse, et ei lõpeks selle eriala õpetamine Eestis. Teatavasti on nii, et kui ülikool näiteks kaks aastat ühte eriala ei paku, siis selle eriala õpetamine lõpetatakse. Kultuuri‑ ja haridusministeerium peavad siin seljad kokku panema ja leidma rahalised võimalused, et selle väärt eriala õpetamist jätkata. Aitäh!

Suur tänu! Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased ja head noored, kes te hakkate valima endale elukutset, ametit! Mina olen küll üsnagi liberaalne selle koha pealt, ma ei kujuta ette, et 18‑aastane inimene peaks seostama enda kõrghariduse enda hilisema kutsega. Aga kui kellelgi on südames see helin juba noores põlves sees, siis on. Niipalju kui minu lihtne, sihuke harimatu linnavurle arusaam on, ülikool avardab sul seda mõttemaailma ja saad asjadest tunduvalt paremini aru kui teised.

Noored, meil on olnud mitu sellist huvitavat eriala, mida me riigina ja kõrgharidust pakkuvate ettevõtetena või siis kõrgkoolidena ei ole suutnud teie jaoks atraktiivseks teha. Esiteks on meil permanentselt 5000 IT‑spetsialisti puudu. Ja võimekus neid välja lasta on teoreetiliselt 100 aastas, aga nendest hea 60 rebitakse juba kohe tööle. See võiks olla üks mõttekoht.

Teine mõttekoht tekkis siis, et kui ma nägin niukest ikka veel koledamini kujundatud asja kui meie eelmine päevakorrapunkt, need poliitika alused. See oli siis, et tule IT Kolledžisse. Lihtsalt, mina ei tea, seal võiks olla suur hunnik [raha], et selle papiga, mis sa võid teenida, lööd isegi Heraklese uimaseks. Ja ma arvan, et noored tuleksid, noorele mõjuks see reklaam tunduvalt paremini toimivana. Aga tehtud oli nii palju infot täis asi, et tule sinna. Seda vaadates isegi kärbes oleks lennu pealt magama jäänud. Niimoodi me ei müü noortele tulevikualasid. 

Teine tulevikuala on aga see, millest me täna siin rääkisime. Minu noore elu sihukesed keerdkäigud viisid mind ikka sinna, et tudengitega sai mõõtu võetud õlle joomises ja ka milleski muus. Ja mitmedki pajatasid, et meil on Tallinna Ülikoolis üks selline napsulembeste inimeste eriala, see on raamatukogundus. Juhul kui sa oled ikka täislaksloll, sind [tahetakse] eksmatrikuleerida, siis enne seda, kui täitsa kellad löövad, lase ennast kanda raamatukogundusse.

Täna on nendest paljudest heatahtlikest, sõbralikest ja spetsialiseerunud napsuvõtjatest saanud väga edukad inimesed, sellepärast et nad on arhivaarid. Nii mitmeski ametiasutuses olles oli meil ikka ja jälle arhiveerimiskohustus ja siis tuli arhivaar ja me andsime talle uksekoodid ja muud asjad. Me ei teadnud mitte muhvigi, mida ta seal teeb, kui palju ta endale töötunde kirja paneb. Ja see oli pikk, igikestev protsess ja hinnad olid sellised, et ... Aga asutus maksis. Võimalik, et ta käis seal ja lihtsalt mängis Tetrist, võimalik, et ta tegi haltuurat, võib-olla ta tegi mingit tõlketööd või midagi muud, vaatas lihtsalt seda segapudru, mis seal oli, pani otsingusõnad, ja kõik oli ilusasti kaustadesse pandud. Aga lihtsalt meil puudus see niinimetatud teadmine.

Me teame, et infotöötlemine muutub pidevalt kogu aeg olulisemaks ja väärtuslikumaks ja sellest erialast on saanud tegelikult kullaauk. Aga kui me seda sellisel arhailisel moel ... Mul ei ole mitte midagi raamatukogu vastu, aga raamatukogust oleme me suutnud vähemalt siin Tallinna linnas kujundada arvamuse, et see on üks äärmiselt kuiv koht. Väikestes kohtades, kus ma olen käinud, on raamatukogu minu meelest kohaliku seltsielu [keskus]. See, kui raamatukogutöötajast hakkab seda infot tulema, [tekitab tunde], et ma tahaks siia tagasi tulla. Üldjuhul raamatukogutädi on nagu küla kõige vanem eit, kes mäletab, kuidas kõik oli aegade algusest saati, ja faktilise täpsusega, kuupäevadega. Ja ta võib näidata sulle ka neid ajalehti.

Ehk siis, töökoht on oluline. Kui ülikool ei saa selle õppeala või õppetooli propageerimisega hakkama, siis peaks võib-olla katsetama, äkki mõni teine kool saab anda sinna mainekujundust ja midagi muud juurde. Sest et vajadus arhivaaride järele kasvab ja raamatukogu kui selline – mina ootan siiamaani, millal meil tuleb raamatukoguseadus siia Riigikokku menetlusse – on meie teadmiste pagas. Nui kaheksaks, aga see amet ja see eriala peab jääma! Aitäh! 

Heiki Hepner, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Esialgu ei olnudki plaanis selle punkti juures siia tulla, aga kuulates hea kolleegi Heljo Pikhofi ja ka austatud ministri sõnavõttu ja küsimustele vastamist, paraku see otsus tuli. Raamatukogu on kindlasti Eesti kultuuri asendamatu vundamendikivi ja raamatukogutöötajad, kõik, kes raamatukogundusega kõige laiemas mõistes seotud on, on üks osa sellest vundamendikivist ja sellega ühtlasi meie kultuurist.

Aga nüüd, nii nagu ma juba korra ütlesin, hea kolleegi ja lugupeetud ministri kõnedest kokkuvõtvalt. Tõesti, minister väitis õigesti, et tuleb olla ka praktiline. Selle vastu on raske vaielda. Ka kõrgharidus on valdkond, kus tuleb mõtelda pragmaatiliselt, olla efektiivne, selles ei ole midagi erakorralist või imelikku. Aga kui me nüüd tõesti loeme Tallinna Ülikooli arendusprorektorit Katrin Saksa, siis viitab ka tema, et Rektorite Nõukogu juht on juhtinud tähelepanu sellele, et kõrghariduse jätkuva alarahastuse korral on ülikoolid sunnitud astuma samme, mis vähendavad kõrghariduse kättesaadavust Eesti ühiskonna jaoks olulistel õppekavadel. Ja hea kolleeg Heljo Pikhof osundas, et Tartu Ülikoolis, mis on selle valdkonna eestvedaja, puudub magistri‑ ja doktoriõpe. Nii me olemegi jõudnud lõhkise küna ette. Ühest küljest ütleme, et me oleme jube praktilised, optimeerime, aga teisalt ei taga selle õppe täistsüklit kogu ulatuses ehk bakalaureuseõppest kuni doktoriõppeni. Ja see on tõsine probleem, see on täna tegelikult sisuline probleem.

Neljapäeval me hakkame arutama kõrghariduse rahastuse teemat. Kolmapäeval võtame vastu riigieelarve. Küllap me ta vastu võtame ja küllap me sama kindlalt, kui ta vastu võtame, ka hääletame välja ettepaneku lisada 20 miljonit eurot kõrghariduse rahastamisse. Aga seal tegelikult tekivadki need probleemid. See on loomulikult ainult üks osa kõrgharidusest, aga väga oluline osa, mida me praegu lahkame, ja see on sisuline murekoht. Paraku sellele me siiski täna vastust ei saanud. Noh, ma ei tea, kas me neljapäeval saame, ma ei ole [selles suhtes] optimist, aga see ongi [põhjus], miks me üldse seda teemat siia lauale toome. Me ei suuda ühel hetkel tagada kogu konkreetse valdkonna õpet algusest lõpuni ja selle vastu tuleb kindlasti seista.

See on veel üks aspekt, kui me räägime kõrgharidusest, ka eestikeelse õppe vähenemisest ja õppejõudude palkade temaatikast. Nüüd me oleme jõudnud sinnamaani, kus ühel hetkel tõdeme, et täna me ei ava bakalaureuseõpet, homme meil ei ole magistri‑ ja doktoriõpe tagatud ja ülehomme me tõmbame kõigele kriipsu peale. Aitäh!

Suur aitäh! Ma rohkem sõnavõtusoove ei näe, aga minister soovib ka veel vastata. Palun!

Aitäh selle teema tõstatamise eest! Ma arvan, et me kõik läheme siit saalist välja targemana, kui me siia saali sisse tulime. Ja ma luban teile, et selle küsimuse, kas Tartu Ülikool ei taga selles õppekavas magistri- ja doktoriõpet, ma uurin välja. Ei olnud sobilik minna teie kõnede ajal ruumist välja, aga ma kindlasti uurin selle välja ja annan kirjalikult teada Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale ja kolmele fraktsioonile, kes siin praegu esindatud on. Uurin selle välja ja annan teada, ja ka selle, kuidas ülikoolid seda põhjendavad.

Aga ma tahan rõhutada, et me ootamegi seda, et ülikoolid keskenduksid oma vastutusvaldkondadele eelkõige ja eriti, kui meil on ressurssi vähe. Aga loomulikult on siis nendes vastutusvaldkondades ülikoolidel vastutus tagada kvaliteetne haridus ja ka selle eriala populariseerimine. Seda me neilt ootame. Ja tõesti, meil käivad praegu halduslepingute läbirääkimised ja seda, et eestikeelne haridus oleks kättesaadav, kindlasti ka halduslepingud puudutavad. Nii et aitäh teile diskussiooni eest ja luban täpsemat materjali. Aitäh!

See arupärimine on meil ära käsitletud.

Saame minna tänase viimase päevakorrapunkti juurde. Selleks on Riigikogu liikmete Helir-Valdor Seederi, Raivo Tamme, Üllar Saaremäe, Heiki Hepneri ja Tarmo Kruusimäe esitatud arupärimine Haridus‑ ja Teadusministeeriumi kiirtestide hanke kohta. Arupärimine number 93. Arupärijate nimel võtab sõna Üllar Saaremäe. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Tõesti, meie arupärimine puudutab kiirtestide hanget. Nimelt on sattunud kahtluse alla teie heaks kiidetud üldhariduskoolide kiirtestide ostmine firmalt Selfdiagnostics OÜ summas 5 132 000 eurot. Väljakuulutamiseta läbirääkimistega riigihange oli läbipaistmatu ning erinevad ettevõtted ja ajakirjandus on kahtluse alla seadnud selle aususe. Erinevad meediaväljaanded on välja toonud, et ministeerium eelistas selles olukorras põhjendamatult ühte ettevõtet. 8. novembril 2021. aastal välja kuulutatud järgmise kiirtestide hange summas 2 370 000 eurot, see hange viidi samuti läbi väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse vormis. Võitjaks osutus ettevõte Medesto Logistics OÜ, kes tarnib selle summa eest 2 078 947 kiirtesti, mis teeb ühe testi hinnaks orienteeruvalt 1,14 eurot. See summa testi kohta on hinnanguliselt enam kui kaks korda odavam kui Selfdiagnostics OÜ-ga sõlmitud lepingu puhul.

Haridus- ja Teadusministeeriumi tegevusega seotud probleemidele on juhtinud tähelepanu ka riigihalduse minister Jaak Aab, kes on väitnud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt võib hankija väljakuulutamata läbirääkimistega hankemenetlusi kasutada üksnes erandlikel juhtudel. Sealjuures tuleb iga kord kaaluda, kas selle menetlusliigi kasutamise kõik eeldused on täidetud – seda vaatamata kestvale pandeemiale. Ettenägematu sündmus ei ole ainus asjaolu, mis peab esinema, et kasutada nii erandlikku menetlust riigihanke korraldamiseks. Riigihanke eesmärk on tagada maksumaksja vahendite säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning konkurentsi efektiivne ärakasutamine.

Haridus- ja Teadusministeerium on nendest olulistest põhimõtetest ühe kuu jooksul kahel korral mööda vaadanud. Seoses sellega ongi seltskonnal heatujulistel Isamaa saadikutel teile neli küsimust, mida ma ei hakka aja kokkuhoiu mõttes ette lugema, vaid ootame neile teie vastuseid. Lugupidamisega! Aitäh!

Palun nüüd vastama haridus- ja teadusminister Liina Kersna.

Austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Samuti aitäh selle arupärimise eest ja samuti tahtsin tulla teie ette võimalikult esimesel võimalusel, kuna teema on aktuaalne ja ka väga kiiresti arenev, nii et mul on üht-teist teile öelda küll.

Esiteks, sissejuhatuseks: absoluutselt mõistan, saan aru, et väljakuulutamiseta läbirääkimistega hanke menetlemise vorm ongi erakorralisteks juhtumiteks. Need tingimused peavad olema erakorralised. Ma olen sellest palju rääkinud, aga kindlasti räägin veel, olen valmis kordama, et meil oli aega selle otsuse elluviimiseks kolm päeva: üks tööpäev ja kaks puhkepäeva, laupäev ja pühapäev. Valitsus tegi otsuse 28. oktoobril ja meie tegime lepingu samal ajal. Need testid oli vaja koolidesse transportida 1. novembriks, kui koolivaheaeg lõppes. Nii et me hindasime selles olukorras täitsa selgelt, et tegemist oli erakorralise ja kiireloomulise küsimusega, mida me püüdsime lahendada seaduses ettenähtud võimaluste piires. Seda, kas see otsus oli õige, kas me tõlgendasime seadust õigesti selles olukorras, minu teada analüüsivad nii Riigikontroll kui ka Rahandusministeerium ja ma väga ootan nende analüüsi tulemusi. Ma saan aru, et me võime saada ka trahvi selle eest, aga vaatame, mida nad ütlevad. Täna saan mina kinnitada, et me tegutsesime seaduse piirides ja eesmärgiga, et koolid saaksid pärast koolivaheaega olla võimalikult turvaliselt avatud.

Aga nüüd teie küsimused ja vastused. Ma ei tea, kui austatud Riigikogu liikmed lubavad, kuna need küsimused on väga pikad, siis ma tõesti aja kokkuhoiu mõttes ei loe neid ette. Te viitate neis ka allikatele ja nii on need väga põhjalikud küsimused. Kui te noogutate, siis ma nii teen. Aitäh!

Esimene küsimus puudutab seda, kas me konsulteerisime esimese ja teise hanke eel Rahandusministeeriumi ja Riigikontrolliga. Vastus on see, et jah, konsulteerisime. Nii Rahandusministeerium kui ka Riigikontroll olid nende otsuste juures ja selles mõttes valitsuse laua taga. Ja kui me tegime valitsuses neljapäeval otsuse, kus oli ka rahaeraldus valitsuse reservist 7,5 miljonit eurot Haridus‑ ja Teadusministeeriumile, siis nii Rahandusministeerium kui ka Riigikontroll juhtisid tähelepanu, et see on väga riskantne. Ja ma sain aru, et see ongi riskantne, aga ma loodan, et te saate ka aru, et kolme päevaga meil ei olnud võimalust kasutada tavapäraseid hankeprotseduure. Tõesti, meil oli vaja, et 1. novembriks oleksid need testid olemas. Enne esimest väljakuulutamata läbirääkimisteta hanget meie maja ametnikud telefoni teel konsulteerisid veel nii Riigikontrolli kui ka Rahandusministeeriumiga. Teise hanke korraldamisel oli meil aega juba põhjalikumaks ettevalmistuseks. Siis konsulteeriti Rahandusministeeriumiga nii kirja teel kui ka videokoosolekul ja minu ametnikud said selles mõttes nagu kinnitust, et meil ei ole ka teise hanke puhul võimalust muud seadusesätet kasutada, aga siis meil oli aega saata 17 ettevõttele, kelle kohta me teadsime, et nad kiirtestidega tegelevad, kutse läbirääkimistele. 12 ettevõtet reageeris sellele kutsele ja kuuega neist asuti läbi rääkima, nende läbirääkimiste tulemused te juba andsite ilusti teada.

Teine küsimus puudutab seda, et teise hanke dokumentide esitamise tähtaega muudeti. Kas muudeti sellepärast, et Selfdiagnosticsil olid tarneraskused? Ei, Selfdiagnosticsil kindlasti ei olnud tarneraskusi, Selfdiagnostics varustas meid sellises mahus testidega, kui leping ette nägi. Aga mis muutus? Muutus testimise taktika koolides. Me läksime kolmelt testimiselt kahe testimise peale. Ja teiseks, me saime värsked andmed haigekassalt õpilaste ja õpetajate vaktsineerituse kohta, mis samuti vähendas testide kasutamise koormust. Seetõttu ametnikud nägid, et neid olemasolevaid teste jagub kauemaks, ja me tulime ettevõtjatele vastu, et neil oleks pikem aeg meile pakkumisi esitada. Siis pikendatigi mõne päeva võrra dokumentide esitamise aega. Nii et me püüdsime ettevõtetele vastu tulla, sest nad nagunii pidid jälle väga lühikese etteteatamise ajaga tegutsema.

Kus mul see kolmas küsimus siis on? Jah, siin. Kolmas küsimus puudutab minu nõunikule Mario Kadastikule 750 euro suuruse preemia maksmist. Kas see töö oli piisavalt kvaliteetne selleks, et talle preemiat maksta? Esiteks teeme kohe selgeks, et tegemist ei olnud preemiaga, vaid tegemist oli lisatasuga, ja lisatasu makstakse lisatöö eest. Mario Kadastik, doktorikraadiga füüsik, on minu teadusnõunik poole kohaga ja selle testide ettevalmistamise ajal tegi ta tööd oluliselt rohkem kui poole kohaga. Seetõttu mina tegin selle ettepaneku, et saaksin ka muude murede kõrval [natukenegi] rahulikuma südamega öösel magada – inimene [oli] poole kohaga teinud väga palju ületunde. Tõesti, minu ettepanekul see lisatasu talle määrati. Ma hindan Mario Kadastiku panust teadusnõunikuna väga kõrgelt, tegelikult ta on väga palju panustanud selleks, et testid koolides on olemas. Tuleb muidugi öelda, et tema ei olnud ainuisikuliselt see inimene, kes korraldas neid hankeid. Meil on ministeeriumis siiski meeskond, on õigusosakond, inimesed, kes hangetega igapäevasemalt tegelevad. Nii et see oli kindlasti meeskonna panus samuti. Aga Mario panustas ka väga palju, ta oli teise hanke komisjonis ka hindajana.

Neljas küsimus. See puudutab kiirtestimist ja seda, et väidetavalt on juba varasematel aegadel tehtud ettepanek koolides kiirtestimist kasutada. Viidatakse teadusnõukoja 2. märtsi soovitustele kasutada koolides kiirteste. Ja veel viidatakse 18. märtsil HTM-i asekantsleri Pärt-Eo Rannapi ütlemisele, et kohalikele omavalitsustele eraldatakse 850 000 eurot kiirtestide soetamiseks. Küsimuse mõte on see, kuidas kiirtestide soetamine sai tulla ootamatult ja kumma ebakompetentsust sellise menetlusvormi kasutamine näitab, Sotsiaalministeeriumi või Haridus‑ ja Teadusministeeriumi.

Siin on mul kohe palju öelda. Õnneks on viimane küsimus ja kuus minutit on aega. Esiteks võtsin välja teadusnõukoja soovituse valitsusele 2. märtsil, sest mina ei mäletanud, et teadusnõukoda oleks soovitanud teha koolides masstestimisi. Ja näen, et siin on tõesti nr 6 soovitus katsetada – katsetada! – antigeenikiirtestide läbiviimist sellest huvitatud koolides. Täpselt niimoodi Selfdiagnostics tegigi. See soovitus on antud märtsis ja Selfdiagnostics kevadel tegigi inglise kolledžis oma piloodi, katsetas kiirtestimist koolis. See, mida meie tegime, see, millele kulus 850 000 eurot, oli teadusnõukojaga läbi räägitud lähikontaktsete kiirtestimine koolides. Ja selle raha me saime lisaeelarvega, et koole varustada kiirtestidega, ja selle raha me jaotasime kohalikele omavalitsustele, kes siis ostsid koolidele kiirteste.

Me tegime ka küsitluse nende seas ja tegelikult need tulemused olid väga ebaühtlased. Väga erinevaid teste osteti, väga erineva kvaliteediga teste osteti ja muuseas osteti ka nina-neelu kiirteste, mida me kindlasti ei tahtnud. Me rõhutasime kogu aeg, et need peavad olema lapsesõbralikud kiirtestid. Igal juhul see pilt oli väga erinev ja seda seetõttu, et kõik omavalitsused lahendasid olukorda nii, nagu nemad kõige paremini nagu hetkel tundsid. Ja siis Selfdiagnostics tegelikult kirjutas Sotsiaalministeeriumile ja ka Terviseametile oktoobri esimesel poolel ja andis teada, et nende teste on koolides katsetatud, ja kutsus riiki üldse üles rohkem kiirteste kasutama. Selle kirja saatis Mari-Anne Härma ka Mario Kadastikule, et näete, siin on selline ettevõte, kes on oma teste koolides katsetanud. Nii et see oli ka meie teadmine, et see on ettevõte, kus on päriselt laste peal piloteeritud testide kasutamist, ja see piloteerimine näitas, et need testid tõesti on sellised, et lapsed saavad nendega hästi hakkama.

Ja nüüd küsimus, kumma süü see on. Ma arvan, et see ei ole mitte kellegi süü. Tõesti, 14. oktoobril valitsus tegi otsuse, et Sotsiaalministeerium koostöös raamlepingupartneriga valmistab ette pärast koolivaheaega kõikides koolides skriiningu pilootprojekti. Vahetult enne neid otsuseid, millest me rääkisime, tuli välja, et siiski selle raamlepingupartneriga ei ole võimalik seda skriiningut kõikides koolides teha, aga meie jaoks oli oluline, et koolikeskkond oleks pärast koolivaheaega võimalikult turvaline. Ja takkajärgi targana saame me öelda, et see oli väga õige otsus, et need kiirtestid koolidesse nii kiiresti soetati, sest et juba esimese nädalaga me tuvastasime üle 1000 positiivse kiirtesti ja nüüd viie nädalaga oleme tuvastanud üle 3000 positiivse kiirtesti. Jah, see oli õige otsus ja ma usun, et see andis olulise panuse sellele, et me täna näeme üldist nakatumise langust. Aitäh!

Mina jäin tasa ja härrad jäid ka tasa.

Läheme küsimuste juurde, jah? Selge. Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud minister, aitäh nende vastuste eest! Minu küsimus on kaheosaline. Esimene puudutab sedasama kiireloomulisust, mida te olete siin põhjendanud, et teil oli ainult kolm päeva aega. Nii Euroopa Liidu juhised kui ka meie seadus ütlevad, et selline otselepingu sõlmimine peab olema erand, mida kasutatakse ainult juhul, kui äärmiselt kiireloomulisest olukorrast tulenevate tehniliste ja ajaliste piirangute tõttu suudab lepingut täita ainult üks ettevõtja. Ja väljakuulutamiseta menetluse kasutamisel peab esinema põhjuslik seos ettenägematu sündmuse ja äärmise kiireloomulisuse vahel. Äkki te saaksite veel kord meile selgitada, mis oli see äärmiselt kiireloomuline sündmus, mis leidis aset, et teil jäi ainult kolm päeva selle lepingu sõlmimiseks? 

Ja teine küsimus puudutab seda, et hankija peab läbi mõtlema kõik riigihankega seotud asjaolud, kaasa arvatud vaidlustused. Te ütlesite, et trahv võib teile tulla kuni 32 000 eurot, aga kas te mõtlesite selle peale, et see ettevõtja, kes jäi nüüd ilma sellest lepingust, võib teile aasta jooksul veel esitada kahju hüvitamise nõude? Kas te sellega olete arvestanud? Kaks küsimust ühes.

Aitäh! Jaa, kindlasti see seaduse punkt ongi erandlikeks juhtumiteks. Selle kasutamine peabki olema erandlik ja see on ka olnud. Minu teada ei ole seda seadusepunkti mitte kunagi varem rakendatud. Oligi esimene kord, lõimegi pretsedendi. Ja loomulikult ma saan aru, et hankega tegelevate inimeste jaoks on see probleem, sest me ei taha, et selline hankimise viis kuidagi laialt levima hakkaks. Ei, see peabki olema väga põhjendatud ja erandlikel juhtudel tehtav. Minu juristid hindasid, et see olukord selline oli. Ja miks nad nii hindasid? Sellepärast, et valitsus tegi neljapäeval otsuse eraldada 7,5 miljonit testide ostmiseks. Selleks, et 1. novembril oleksid testid koolides, ei olnud muud moodi seda ülesannet võimalik lahendada.

Teiseks, me nägime, et see oli aeg, kus väga kiiresti nakatumine kasvas. Kui me oktoobri keskpaigas arutasime kiirtestide kasutamist koolides ja Sotsiaalministeeriumile jäi ülesanne korraldada pärast koolivaheaega pilootprojektina skriining kõikides koolides, oli nakatumisnäitaja, 14 päeva keskmine 1000. Sel hetkel, kui me selle raha eraldamise otsuse tegime, oli 14 päeva nakatumise näitaja ligi 2000, 1700 ja 1800 vahepeal. Vahepeal oli toimunud väga kiire kasv. Ja täna ka on öelnud eksperdid seda, et tegelikult me ei olnud sügisel selleks valmis, et deltatüvi levib laste seas nii kiiresti. Meil ei olnud seda teadmist, aga me nägime koolides, et ta tõesti levib väga kiiresti. Ja sellepärast me erinevalt teistest lainetest nägime ka seda, et noorte seas olid nii kõrged nakatumisnäitajad, need muudkui kasvasid ja ka koolikoldeid polnud enne nii palju olnud, kui oli enne neid testimisi. Täna me saame öelda, et koolikollete arv väheneb. Kui novembri alguses oli neid 141, siis täna on meil juba esmaspäev, eelmise nädala andmeid minul veel ei ole, tõenäoliselt Terviseametil on, aga kõige värskemad andmed näitasid, et koolikoldeid oli 86. Oluliselt jäi  koolikoldeid vähemaks. Ja see oli seetõttu, et me suutsime nii kiiresti kiirtestid kasutusele võtta.

Mina rääkisin 300 trahviühikust, mis on suurusjärgus 1200 eurot. Nii palju võib ministeeriumile trahvi teha. Ma olen öelnud, et kui ministeeriumile see trahv määratakse, siis mina kirjutasin sellele lepingule alla ja olen valmis 1200 eurot trahvi maksma. Aga loomulikult on ettevõtjatel, kes tunnevad, et neile on selle menetluse käigus liiga tehtud, õigus selle peale kaevata. Loomulikult see võimalus on ja sellega me peame arvestama. Aga koolid on saanud lahti olla, lapsed on saanud oma põhiseaduslikku õigust rakendada, saanud kontaktõppes võimalikult kvaliteetset õpet ja haridus‑ ja teadusministrina on see minu jaoks kõige tähtsam.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Vaatame ja proovime siis matemaatiliselt rääkida. Kui see hange läks omamoodi, oli 3 miljonit ja lõpuks lükati ta mehele seal 5 miljoniga, siis vahe on 2 miljonit. Ja vaatame, et trahv selle eest on 200 eurot. Võib-olla on see ebaproportsionaalne, aga ma tahan viidata hoopis teisele asjale. Te ütlesite, et teil oli väga hea nõunik, kes valmistas kõik asjad ette, ja seda kolme päeva jooksul. See teeb 250 eurot päev selle tehtud töö eest. Ta ei olnud ju eelnevalt vaadanud, millised on ühiskonna ootused ja lootused.

Ja minu teine mõttekoht kogu selle keerulise konstruktsiooni juures, et teie õigusinimesed ütlesid ka, kes on igapäevaselt riigihangetega [seotud]. Kas teile ei tundu, et keegi justkui kaevab teile auku, et teile antakse natukene kehva nõu? Te läksite suurpuhastust tegema, mis tähendab, et te kogusite võib-olla endale vaenlasi.

Aitäh! Esiteks, mitte 200 eurot, vaid 1200 eurot – on erinev summa. Ja teiseks rõhutasin spetsiaalselt üle, et minu nõunik osales selle hanke ettevalmistamises, aga ta ei olnud sugugi ainuke. Seal oli meeskond, kes sellega tegeles, tema oli üks meeskonnaliige. Aga kõik ülejäänud meeskonnaliikmed on täiskohaga tööl, Mario Kadastik on poole kohaga tööl ja ta sellel perioodil selgelt panustas oluliselt rohkem kui poole koha töö.

Ja kui te suudate mulle välja mõelda sellise seadusliku võimaluse, kuidas kolme päevaga koolidesse need kiirtestid oleksid jõudnud mõnda muud seadusepügalat kasutades, siis ma olen väga tänulik ja kindlasti jagan seda informatsiooni ka teistega. Ma ütlen, et see oli pretsedent ja on oluline, et see teema läbi analüüsitakse. Ja ma tean, et seda ka tehakse nii Riigikontrollis kui ka Rahandusministeeriumis. Ongi oluline, et me saaksime teada, kas me käitusime õigesti antud olukorras või ei käitunud. Kui ei käitunud, siis milline oleks olnud sobivam viis selle ülesande täitmiseks, mille valitsus Haridus- ja Teadusministeeriumile pani, selleks et me saaksime tagada lastele kvaliteetse kontaktõppe ehk nende põhiseadusliku õiguse.

Heiki Hepner, palun! 

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Te libisesite siiski küllaltki, kuidas ma ütlen, kergelt mööda või niimoodi sujuvalt mööda küsimusest, miks Sotsiaalministeerium ei teinud seda, mida tegelikult oleks pidanud tegema. Ja nii me võime jõuda ühel hetkel situatsioonini, kus haridusministeerium korraldabki kõiki hankeid, mida on vaja. Me oleme loonud sellega ühe paha pretsedendi ka [omavalitsustele], kus võidakse võtta vastu otsuseid: täna võtame otsuse vastu, venitame selle otsusega, niikaua kuni aeg on käes, ja siis homme teeme. Miks Sotsiaalministeerium sellega hakkama ei saanud ja miks, võiks isegi ütelda, te kaitsete Sotsiaalministeeriumit? See kala tegelikult peitub minu meelest rohkem seal. Loomulikult peaks testima, selle vastu, ma arvan, ei ole Isamaa fraktsioonist mitte keegi.

Aitäh küsimuse eest! Esiteks tõesti, jaa, Isamaa fraktsioon ja teie esindajad on rääkinud kiirtestimise vajalikkusest pikalt. Mina ise olen ka olnud juba kevadest saati kiirtestimise usku, olen sel teemal kirjutanud ja kogunud teiste riikide praktikat. Alates sügisest me kohe ei alustanud lausalist testimist sellepärast, et nakatumise näitajad olid madalad. Ja me alustasime ikkagi kiirtestimisega koolides, see oli esimene samm, me testisime lähikontaktseid.

Mis puudutab Sotsiaalministeeriumi, siis ma täiesti siiralt [ütlen], et ma mõistan, saan aru, neil ongi praegu väga keeruline. Neil ongi praegu väga palju probleeme. Sotsiaalministeerium tegeleb sellega, et meil inimesed ei sureks haiglas, et meil oleks haiglakohti, kuhu haigeid inimesi viia. Ja me olimegi väga keerulises olukorras, kus oli vaja neid ülesandeid jaotada.

Me lootsime, ja selleks oli ka põhjendus, et saab kasutada lihtsalt olemasolevat testimise raamhanget. Me lootsime, et see toimib, aga tegelikult testija ütles, et nii kiiresti ei ole ta võimeline selle ülesandega hakkama saama. Kui tal oleks olnud rohkem aega, siis ta tõenäoliselt oleks olnud võimeline, aga nii kiiresti ei olnud.

Ja seepärast, kuna Haridus- ja Teadusministeeriumi baashuvi on see, et lapsed saaksid kvaliteetset haridust võimalikult turvalises keskkonnas ka pandeemia tingimustes, me võtsime selle ülesande endale. Tol hetkel, kui Sotsiaalministeeriumi huvi oli see, et haiged inimesed saaksid ravitud, oli meie huvi see, et lapsed saaksid olla turvaliselt kontaktõppel, ja sellepärast me selle riski võtsime. 

Hea minister, rohkem küsimusi teile ei ole. Tänan! Avame läbirääkimised, Heiki Hepner alustab. Palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Tõepoolest, Isamaa fraktsioon on kevadest saati rääkinud kiirtestimisest ja selle vajalikkusest [kui] ühest võimalusest vähendada nakkusohtu. Ja kui me paneme selle põhimõtte tänasesse konteksti või selle küsimuse konteksti, siis rääkida kiireloomulisest vajadusest on üsnagi küsitav. Kiireloomuline vajadus oleks saanud tekkida ainult nii, et mitmeid kuid vaadati kiirtestimise võimalusest lihtsalt mööda ja ei mõeldud väga tõsiselt selle võimaluse peale, isegi kui märtsis juba tehti nn testiskriininguid ja katseid, kuidas seda oleks võimalik läbi viia. Sellele oleks pidanud järgnema konkreetne protsessi kirjeldus, riski hindamine, et kui me selle rakendame, siis kui palju kulub meil aega mingite testide hankimiseks, kuidas me koolitame koolid ja kuidas me lõpuks selle ka ellu viime koolides.

Ma ei tea, kas selle peale oli mõeldud või poldud mõeldud, aga see oleks nagu üks loogiline osa. Ja ma kaugeltki ei tahaks siin panna, hea minister, teid sellesse tanki ja ütelda, et see oleks olnud teie küsimus. See oleks olnud laias laastus Sotsiaalministeeriumi küsimus, kes vastutab selle valdkonna eest tervikuna. Jah, ta oleks pidanud loomulikult kaasama ka teid, HTM-i, aga on Sotsiaalministeeriumi küsimus seda protsessi tervikuna juhtida. Ma ei näe siin ühtegi võimalust ütelda, et see kuidagi potsatas üleöö maha, et tulekahju tekkis ootamatult ja me ei osanud seda ette näha. Kindlasti see ei olnud nii. Ja noh, kui me mõtleme, et valitsus tegi neljapäeval otsuse, esmaspäeval tahtsime juba testima [hakata] – tõesti, suhtlesin ka mina mitmete koolijuhtidega, kes helistasid mulle, ja ka ma ise võtsin mõnega ühendust, et saada infot, ja nii mõnigi koolijuht ütles, et selle rakendamine on paras väljakutse ja me võiksime tegelikult, et aega võita, lükata koolivaheaega paar päeva edasi ehk anda koolidele aega testimise sujuvaks läbiviimiseks mõned päevad juurde.

Ma ei oska ütelda, hinnata seda, kui palju oleks see riigihangete seaduse kontekstis riske ära võtnud. Ma tõesti arvan, et see ei oleks võib-olla eriti aidanud. See oleks pigem olnud sellise praktilise loomuga lahendus, et testimised läheksid sujuvalt. Õnneks meie koolid olid suhteliselt tublid, nad pingutasid ja olid ka nädalavahetusel väljas ja suhtlesid õpetajatega ja mõtlesid väga tõsiselt läbi, kuidas seda teha, ja said enam-vähem hästi testimisega hakkama. Selles suhtes nad olid kindlasti tublid. Aga me taandume ikkagi lõppküsimusena selle kiireloomulisuse juurde. Minu meelest me lõime sellega ühe väga halva pretsedendi ja kui me leiame, et see nii võiks jätkuda, siis hakataksegi seda ära kasutama, viidates sellelesamale konkreetsele juhtumile. Ma ütlen, et iga omavalitsus ...

Palun kolm minutit lisaaega.

Jaa, palun, kolm minutit lisaaega.

... iga omavalitsus piltlikult öeldes võiks seda ju rakendada. Et noh, mis seal ikka, venitame otsustamisega, kuni piltlikult öeldes maja juba otsast põleb või probleem on akuutne, siis ütleme, et meil ei olegi midagi muud teha, kui peame otsehankega sisuliselt seda lahendama. See on väga halb pretsedent riigihangete põhimõtete seisukohalt. On olnud aega mitmeid kuid selle teema peale mõtelda, lõpuks aga otsustame kiireloomulisena. Tahame parimat, aga välja tuleb ikka nii nagu tavaliselt.

Selles mõttes väga loodan, et selliseid lahendusi tulevikus ei tule. Ja väga loodan ka, et Sotsiaalministeerium, kes on kandev ministeerium selle probleemi lahendamisel, ei saa pugeda selle taha, et meil on nii palju tööd, meil on nii palju erinevaid murekohti, ja [juhtub] järgmine kord jälle. Noh võib-olla mõni teine ministeerium võtab ja teeb nende eest.

Mõnes mõttes muidugi kannab valitsus tervikuna selle küsimuse eest vastutust. Lugupeetud minister on praegu võtnud selle omaenese initsiatiivil vedada ja mõnes mõttes on kahju, et see nii on läinud. On tehtud tööd ja võetud vastutust, mis on nii Sotsiaalministeeriumi kui ka valitsuse pädevuses. Aitäh!

Tarmo Kruusimäe, palun!

Ma tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased ja hea ettekandja! Ma katsetasin vahepeal ka seda mitu tiiru siin saalis edasi-tagasi käimist, aga töökaaslane Odinets ei märganud minus mitte mingisugust edasiarengut, et ma oleks nagu targemaks saanud. Anti Poolamets, kes meil on ka ju ikkagi pedagoog, ütles, et lootust on. Aga ma leidsin ühe lihtsama lahenduse: panen prillid ette ja siis tundun justkui arukamana.

Ma tahaksin rääkida sellest ajateljest ja nendest asjadest. Veidikene läks see küll selleks "Agu Sihvka annab aru": kõigest sellest, millest peame alustama, sellest, sellest ja teisest. Minu meelest on küsimus ikkagi sõna otseses mõttes usus ehk siis poliitilises religioonis. Kõik see, mis eelnevalt tehti, oli igati väär, ja kõik see, mida eelnevalt tegijad ütlesid, on üdini väär.

Meil tekkis justkui selline võimuvõitlus: kiirtest versus vaktsineerimine. Kusjuures meie opositsiooni poolt ei ole seadnud kahtluse alla vaktsineerimise vajalikkust, vaid me leiame ka praegu, et need asjad peaksid koos toimuma. Kui meil on ka välja töötatud mitte, ütleme, vaktsiiniravim, vaid asi, mis turgutaks meie immuunsüsteemi, on selleks C-vitamiin, D‑vitamiin, tsink, magneesium või midagi muud, siis ka seda võiks saada. Ja loomulikult distants 2 + 2 ja kätepesu ja kõik see. Ei ole mõtet lihtsalt poliitilisse lahingusse tuua üks välja valitud asi ja sellesse kinnistuda. 

See ongi tegelikult see, kui räägitakse, et meil on plaan, aga seda ei ole. Plaan on tegelikult jokutada, mängida lihtsalt tuima ja siis vaadata, et nüüd on juba täitsa kellad, lastel tuleb kohe koolivaheaeg, seega tuleb kolme päevaga otsustada.

See oli üks väga halb nõu, mida see nõunike kolleegium või kollegiaalne nõunike armee suutis anda. Vanarahvaski ütleb, et rege rauta suvel. Oleks ju suvel võinud [tegutseda], kui debatid olid tegelikult märtsikuus. Me näeme ju kõik. Ma ütlen siinkohal ausalt ühe asja välja. Mul jäi tegelikult suu päris kõvasti lahti, kui ma kuulsin, et härra Kadai on nüüd õiguskantsleri viroloogianõunik. See mees, kes kaks nädalat enne seda, kui Eesti lukku pandi, ütles: uskumatu, et meil lennujaamas mingid lennud kinni pannakse või midagi. Ta lihtsalt ei elanud selles rütmis ja selles maailmas, et seda infot, mis tuleb, adekvaatselt kätte saada.

See, et me oleme praegu selles olukorras, on tekitanud kõikides ettevõtjates küsimusi ja me peame riigina olema selged. Ma kasutan praegu seda poodiumi siin selleks, mis on minu põhiseaduslik õigus, mitte ühtegi Riigikogu liiget ei saa vastutusele võtta. Ma ütlen selle ära, mida räägib vox populi. Küsimus on hankes [üleliia makstud] 2 miljonis euros ja ühes teises ministris ja kohvimasinas. Me peaksime just siin Riigikogus seaduse loojatena olema ranged mõlema suhtes. Ühelt me võtsime saadikupuutumatuse ära, teise puhul räägime seda: see ei ole mitte rünnak teie vastu, vaid see on see, kus on ohutuled. Ja ma viitasin ka enda küsimuses pehmelt sellele, et HTM on keeruline ministeerium, nii nagu see sotsmin on keeruline ministeerium. Seal on juba igavesest ajast ametnikud, kellele ma ise lubasin superministeeriumi juurde kullast kuju panna. Üks ametnik tundis ennast isiklikult puudutatuna. Ei, ma pidasin ikka silmas neid, kes ongi paremad ja targemad kui see küla kõige vanem eit, kes mäletab [aegade] algusest, kuidas Brežnevi ajal neid asju kõiki korraldati ja tehti. Need inimesed ei loobu ilma võitluseta.

Ma arvan, et nii eelmise ministri kui ka praeguse ministri puhul on see, et ikka tuleb kuskilt võib-olla nooremseersant, kes on nõus minema lahingusse ja dzoti ette viskuma selleks lihtsalt, et ministrist lahti saada. Siin oleks vaja midagi [teha], aga mis see midagi on, selle kohta ma ei oska öelda, siin jääb minul arukusest puudu. Vabandamine on võib-olla kõige lihtsam, ütelda, et enam sellist asja ei saa juhtuda, see ei ole hea joon. Me peame taunima selliseid asju, et kiirkorras laseme lihtsalt üle aisa. Aitäh!

Riigikogu liikmetel rohkem sõnasoovi ei paista. Minister on palunud veel kord kõnetooli. Palun!

Aitäh tekkinud diskussiooni eest! Aitäh võimaluse eest jagada selgitusi! Ma kordan veel kord üle, et riigihangete seaduse kohaselt sellise sätte kasutamine peabki olema vaid erandkorras. Ja on hästi oluline, et seda pretsedenti analüüsitaks ja hinnataks, kas me käitusime õigesti või me ei käitunud õigesti. Ja kui me ei käitunud õigesti, siis loomulikult me selle eest ka vastutame. Mina olen ka valitsuse liige. Valitsuses ei saa olla sellist üldist vastutust. Mina olen valitsuse liige ja vastutan ka valitsuse otsuste eest, ja eriti selle otsuse eest, mis puudutas õpilaste kiirtestimist.

Tahan lõpetuseks veel öelda seda, et tänaseks on valitsus teinud otsuse, et me jätkame kiirtestimist koolides vähemalt kooliaasta lõpuni ja kolmanda hanke teeb Riigi Tugiteenuste Keskus. Nad on küll öelnud, et saab näha, kas see siis läheb niimoodi, nagu seadus ette näeb. Nad arvasid, et minimaalselt kaks ja pool kuud võtab aega, et läbi viia avatud hange. Lisaks peab arvestama muidugi ka vaidlustamisega, aga loodame, et see kolmas hange, mille teeb Riigi Tugiteenuste Keskus, läheb väga hästi ja me saame tagatud koolidele kiirtestid ka edaspidiseks.

Täna me juba teame seda, et selle teise hanke tulemusel pidid olema testid lennukis 4. detsembril. Reaalsus on see, et need said lennukisse täna, sest rahvusvaheliste tarnetega on probleemid. Need testid ei jõua koolidesse selle nädala kolmapäevaks, nii nagu meil oli ette nähtud, vaid tõenäoliselt need jõuavad koolidesse selle nädala lõpuks. Me juba näeme seda, kui keeruline see ülesanne on, arvestades ka praegust olukorda, kus rahvusvaheliste tarnetega ongi probleemid. Aga aitäh teile veel kord, et andsite võimaluse selgitusi jagada!

Lõpetan selle küsimuse arutamise ja sellega oleme kenasti oma tänase päevakorra ammendanud.

Aga nagu ikka, esmaspäeviti on pärast haamrilööki võimalik kõikidel Riigikogu liikmetel registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Nii et, head kolleegid, palun, kellel on soov, andke märku! Peeter Ernits on esimene. Nobedate näppude voor andis eelise Peeter Ernitsale.

Hea juhataja! Head kolleegid! Nii nobe nagu kolleeg Urmas Kruuse ma ei ole, aga mul on rõõm, et ma natuke suudan midagi. Ja miks ma olen siin? Ma mõtlesin, et kui me täna räägime kõigest, eesti keelest ja raamatukoguhoidjatest ja kiirtestidest, aga ei räägi elektrist ja rohepöördest, siis on midagi ikka kõvasti viltu.

No alles meil oli kella 5–6 börsihind 626 [eurot], praegu, kui me siin oleme, on 350, aga maikuus oli 50, augustis oli 87, septembris 100. Aga mis tuleb hommikul kell kaheksa, kui te hambaid pesete? Siis on 1000. Kosmos! Siis langeb vahepeal 650-le ja siis läheb jälle 1000 peale. Ühesõnaga, me oleme hoopis uues reaalsuses ja koroona ja kohvimasin Jura on kõige selle kõrval täiesti jura, ütlen mina. Me oleme saabunud uude reaalsusesse.

Ja riigihalduse minister hiljuti ütles, et jah, me leiame selle programmi ja jaanuaris kusagil võib-olla hakatakse kompenseerima neile, kes on elektrivaesed. Aga arved on oktoobris-novembris ja ka detsembris tulevad.

Aga ma ütlen teile, see asi jätkub veel kümme aastat, enne kui õnn saabub meie õuele. See mitte kevadel ei lõpe ära. Täna hommikul me arutasime Rohetiigri juhtidega neid asju. Mitte kaks kuni kolm aastat. [Aastaks] 2025 on Venemaast lahtihaakimine, siis veel paar aastat, 2030‑ndaks, 2029‑ndaks äkki saame mõne meretuulepargi. Äkki saame! Siis jätkub veel kümme aastat Ameerika mägesid. Teate küll, mis on Ameerika mägedes: süda läheb pahaks ja paljud oksendavad ja eriti õnnelikud ei ole. See on rohereaalsus või rohepööre, selle tegelik hind. Esimest 1000 eurot me näeme kella 8 ja 9 vahel järgmisel hommikul, homme hommikul.

Aga mida see tegelikult tähendab? Jah, õnneni on kümme aastat väidetavalt, aga võib olla ka 15, sest Rail Balticuga, mäletate, kuidas see oli: pidi 2026 valmis olema, aga nüüd läheb neli aastat julgelt otsa veel ja võib-olla see ei ole veel lõpp. Mida veel räägitakse? Jah, 2031 on põlevkivielektrijaamad läbi. Samal ajal peab olema meres 50 hiidtuulikut, täpsemalt 47, ja maismaal veel 250. Ja kõik vool, kõik see rõõm peab tulema sealt. Odavam muidugi, kui seda on.

Samal ajal 2031 peab olema 12% meie autodest, millega te, kolleegid, sõidate ja mina ka, elektriautod. Aga tänane seis on 2800 elektriautot üldse. Ja kuigi majandusministeerium ütleb, et heal juhul punnitab 5000 aastas juurde, ütleb AMTEL, et tegelikult 3000. Aga üheksa aasta jooksul, ma arvutasin välja, peaks igal aastal lisanduma 10 667 elektriautot. Täielik selline utoopia! Aga see on reaalsus ja nende purjede all, rohepurjede all me liigume praegu Ameerika mägedel.

Samas ei ole antud mitte mingisuguseid nii-öelda sotsiaal-majanduslikke hinnanguid, mida see tähendab, millal läheb süda pahaks suurel osal rahvast ja mille peale.

Aga samas on poliitiliselt kõik see väga selgelt jaotatud. Hiljutises uuringus küsiti, kas toetate Euroopa Liidu kliimaeesmärkide täitmist ka siis, kui see toob kaasa mitmekordse elektri hinna tõusu. [Vastustes] jagunes poliitiline spekter kaheks. Ühel pool, kes ütlesid "yes" või "jah", vabandust, olid Reformierakond ja sotsid, vastavalt 60% ja 55%, ja teisel pool oli see teine pool. Noh, minu koduerakond ütles 95%-ga "ei". Ja Keskerakond ja Isamaa olid seal vahel, kaheksa ...

Hea Peeter, aga nüüd sai see viis minutit täis.

Jah, ega ma rohkem ei tahagi öelda. Nii et rõõmsat nautimist talveööl Ameerika mägedes! Aitäh!

Üks Võrumaa miis, oled oodatud kõnetooli. 

Auväärt rahvaasõmikuq! Auväärt päämiis! Tuu, mis kolleeg Ernits kõnõlõs, om väega tähtsä. Ja tuu tähendäski toda, et hummõn kell katõssa hummogu hambit mõsda ei saa. Aga tuust ma es tahaki kõnõlda. Ma olõ täämbädsest pääiväst kuu aigu võro keele iistkõnõlõja. Nii otsustivaq targaq võro keele edendämisega tegelejäq. Nii et täämbäst saadik kooniq jaanuari edimädse nädäli lõpuni ollõn ma võro keele iistkõnõlõja. Toda kommõt om nüüd tõõnõ kuu. Edimäne kuu oll' sjoo aasta novembrin, ku auväärt kolleeg Annely Ott oll' võro keele iistkõnõlõja.

Mis asi tuu võro kiil sis om? Keeletiidüse mõten om tä õdagumeresoomõ lõunarühmä kiil. Ja timä kõnõlõjit om umbõs 75 000, perämäne rahvaluendus nii ütel. Ja tuu 75 000 tähendäs toda, et võro kiil om kaugõlõ suurõmb sääne keelemurdirühm, miä om koskilgi koos Eestilgi viil tõisigi analoogilisi om. 75 000, sinnä ümbre olõv arv om üts tõsine, ja pruugitas tõdä kõgõ rohkõmb iks Vana-Võromaal, ehk sis Vana-Võromaa katsan kihelkunnan. Kõgõ nuuq katõsaq kihelkunnaq om ka ärq märgitüq siin katõsanuka pääl, miä mul siin kaalan ripus.

Et võro kiilt om kõnõldu jo aastit, aga ütel hetkel oll' nii, et targembaq inemiseq kaiva, et tä kipus ärq kaoma. Eesti kiil tull' kuigi vaihõlõ. Ja egä vinnõ aig oll' kah veel niimoodu, et ega sis ka koolin kaeti iks viltu tuu pääle, ku kiäki võro keelen kõnõl'. A ma ütle, et koski ehk 30 aastat tagasi, ku inemiseq nakasivaq kaema, et vaia kuidagi tugõda võro keele kõnõlõmist, võro kiilt ja kultuuri. Nakasiva pihta võrokeelitsist raadiosaatidõst. Inemiseq, kes nooq asja ette võtsivaq, ma ütle, tuu aigu egäs võrokõsõq esiq vägä rõõmsaq ei olõq, võrokõsõq olõq õigõ skeptilise tuu jutu pääle, kui tuu võrokeelne raadiosaade tull'. A sis ma arva, et säändse paikapandva märginä iks 95 Võro Instituudi luuminõ oll' tuu, kos nakas tuu võro keele edendäminõ säändsen süsteemin. Tolle 95. aasta süsteemi luumise iist tulõ kiitä Kama Kaidot, kiä tuu aig tollõ asja takan oll'. Ja nii om sis peräminä 25–30 aastat pruuvit tugida võro kiilt ja timä kõnõlõmist. Ja ega sis õigõ pall'o om tett, õigõ pall'o om tett, tuusamanõ Võro Instituut, vällä om antu hää hulka võrokiilset raamatit, võrokiilne Uma Leht tulõ vällä. Ku raamatutõst kõnõlda, sis õkva om tulõki pääl rahvuseepos "Kallõvipoig" võro keelen. Ja nii tä om lännü.

Üts sääne märkimisväärne sündmüs, mis ma märkinü ka ärq täämbä, sjoo om muidokiq too võrokiilne laulupidu. Ütsindä naaq lauluq, mis sinnä tulõva, no võrokeelseq lauluq, no ommaq kõik üte väega suurt naudingut väärt, ja tuu ind ja tuu entusiasm, millega inemiseq tulõva harjutama, tavaliselt profikuuriq kõrval ka säändse asjaarmastajaq kuuriq. Too om üts väega illos ja lämmi asi. Üleüldsõ nagu võro kiil om üts illos ja lämmi asi ja selge tuu, et võrokõisiq ütskõik, kos ilma otsan, kos kokko saavaq, sis võro keelen nakkavaq umavaihõl porrama, sis nigu barjääriq om kaonu. Nii tä om.

Aga selge tuu, et võro keele edendämisega om viil pall'o tetä. Üts asi, mis ma või ärq ütelda, et ega võro keele edendämise man om ka sääne projektipõhisus, nii nigu kõigin Eesti valdkundõn. Ega tuu projektipõhisus olõ-iq hää, et tahetas stabiilsõmbat moodussit, kuis keele edendämist rahastada, ja järgmistes teemades kindlasti omgi nii, et ku ma tulõ kõnõlõma, et rohkem sügävämbält, et mis nuuq teemaq ommavaq. A üts läbiv teema om loomulikult võro kiil, haridus, võro kiile latsõq, võro keele rohkemp, suuremp avalik kasutamine, kõik nuuq teemäq, millega ma usu, et ma jõvva tii ette kõnõlõma siin kasvõi järgmine iispäiv. Aitüma teile, kalliq sõbraq!

Aitüma, Võromaa miis! Ole nüüd täitsa selline hea ja aita pärast stenogramm ka korda teha. Nii. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased ning inimesed,  kes te stenogrammi kuulate, kõik ja kõik ja kõik! Ma ise olen nimetanud seda vaba mikrofoni siin karaokeks. Põle olnud suurt tahtmist siia tulla, kuigi ma olen kuulnud ja silm on fikseerinud, et enne valimisi läheb see pult siin natuke paremaks. Ja loomulikult on meil, saadikutel, see, et meie sõnavabadus ei olegi nii väga vaba. On täpselt nii, kui ta on. Esimene lugemine, kolmas lugemine – otsustab ju tegelikult fraktsioon, mida saab öelda. Ainukene vaba koht on meil see teine lugemine, kus me saame [oma arvamuse öelda], aga siis on ka jube häda, kui fraktsiooni arvamus on vähe teine.

Üks, millest ma tahtsin [rääkida] või mis pani mind kõnelema siin praegu teie ees selles puldis, on see, et hea töökaaslane Peeter Ernits rääkis meile uusreaalsusest. Me oleme kõik kuulnud väljendit "uusnormaalsus". Arvestatakse, et justkui normaalsus oleks veel normaalsemaks saanud. Keeleliselt, tuginedes professor Mart Rannuti ütlemisele, on olemas normaalsus ja selle vastanud on ebanormaalsus, mida meie nimetame täna siis uusnormaalsuseks. Ehk siis uusnormaalsus kui selline on lihtsalt ebanormaalsus. Ma olen ametnike käest küsinud ka, miks te räägite meile komisjonis näiteks mingitest ebanormaalsetest asjadest. Ma tahaks teada ikkagi normaalsetest asjadest ja kuidas neid asju teha.

Ja nüüd, kuhu ma sellega tahan suunduda? Sinna, et mul on olnud kaks head põgusalt viibimist Tallinna Linnavolikogus. Ja süsteemid siin Riigikogus ja Tallinna Linnavolikogus on äärmiselt kummalised. Meie kodu- ja töökord on justkui kivisse raiutud, aga ma kuulen, et siin hakkavad vaiksed uued tuuled puhuma, mis tähendab, et opositsioonil keeratakse natukene kraane kinni. See võib-olla jätab lihtsalt mulje, et võimuerakonnad arvavadki, et igavesest ajast igaveseks ajaks on nad põlistanud endale nn hea käekäigu. 

Sama on tegelikult Tallinna linnas. Me menetlesime seal revisjonikomisjoni ja revisjonikomisjoni liikmeid. Üllatus-üllatus, meil on ju Tallinna õigusaktis [antud võimalus], et olles komisjoni esimees, võid sa kuuluda veel ka teise komisjoni. Aga seda võimalust, nagu meil siin Riigikogus on, et kui sa ei saa minna komisjoni, siis saab fraktsioon [sinna saata] keha, kes esitab fraktsiooni arvamuse.

Nii uskumatu kui see ka ei ole, mehitas Keskerakond revisjonikomisjoni kolme endise abilinnapea ja ühe linnaosavanemaga, kellest pooltel on mingid finantsjamad kaelas. Kui me nüüd mõtleme revisjonikomisjoni töö peale, siis ega nad ei saa revideerida tulevikku, vaid ikka minevikku ja nii palju kui võimalik, ka olevikku.

Ma ei tea, mis eesmärki see endas kannab, aga see toidab väga palju vandenõuteooriaid. Kolm endist abilinnapead, olles ise komisjoni esimehed, saavad blokeerida kas või revisjonikomisjoni tööplaani. Koalitsioonil on ülekaal ja nad hääletavad lihtsalt ebameeldivad [asjad välja]. See seab tegelikult väga halba olukorda teise poole, kes ei ole veel finantsasjadega pahuksisse läinud. Ma vabandan siinkohal: kes veel ei ole finantsasjadega pahuksisse läinud, aga võimalik, et ... Mine tea, kus ta suriseb.

Miks ma seda siin praegu ütlen? Meie ajakirjandus pidi olema ju uuriv, eks siis uurigem, mis on see nn tõeline eesmärk, miks peaks selline raskekahurvägi olema ühes revisjonikomisjonis, kes tudeerib ja tudeerib Tallinna õigusakte ja finantsdokumente. See on hea küsimus. Olge hoitud, peske käsi ja nii edasi! Aitäh!

Leo Kunnas, palun!

Hüvä päämiis! Hüvä kolleegiq ja muidoq kullõjaq, kiä mõistva see võro kiilt ja kiä ei mõista! Mul es olõ plaani täämbä tulla kõnõlõma siia, a kui Ivari siin koridori peal näkk’, et sääne asi om, et timäl om sääne ülesannõq, et võro keelen nüüd kõnõlda ja võro keele iist kõnelda, sis mõtli, et võis ka tuud tetä täämbä.

Ja mis nüüd võro keele, ku nigu mõtõlda ja kõnõlda, sis ma olõ mõtõlnu tuud, et kas om võimalik võro keele ütskõik määndsel poliitilisõl, poliitilisõ asja, ütskõik, midä üteldä niiviisi, et tuu saas ka nigu ... ütõldi. Ja ma jäi mõtlõma, et ega tuu nii kerge inämb ei olõ-iq. Ma olõ Võromaalt peri, a Võromaa miis nüüd ei olõ, et elä Tallinnan. Jäin võro keele peale mõtlõma pääle tuud, ku mo kadonuq imä 2017. aastal kuuli. Ja pääle tuud ma mõtli, et ma uma latsiga inämb kiräkiile ei kõnõlõ. Ja ma nigu päivä päält tei lõpu, et nüüd läät edesi võro keele.

Egaq muido ei opki ku esi ei kõnõlõ. Ku ei ole inämb kodokandi, eriti kohkiq suurõmba liinan, Talliinan vai Tartu vai kohkiq muial, sis näet ruttu, et kõik kõnõlas kiräkeele ja läep asi käest ja latseq unõhtasõq ka asja ärq. A tuust väikust asjast tulõgi pääle nakata, nuq 75 000, kiä meil om, et näid jääs siin vähämbäs. Ja täämbä, ku nüüd meil siin hüä haridusministri oll’ siin meil kõnõlõma ja vastama, et midä mi küssemi, sis ma jäi tuu pääle mõtlõma, et kui minevä aastasada, ku mi eläs aastal 1919 , ku meile Tartu mõtõldi, et mis nüüd ülikoolist saa, et mis nii suurõst koolist sis saa, et kas meil tulõ sis Tartu Ülikool, tulõ meil Jurjevski Universitet vai sis Dorpatische Universität, ja tetti tuu otsus, et tulõ Tartu Ülikool, ei tulõ-iq midäki muud. Ja sis es olõ-iq tuu otsus väega kerge tulõma ja noid oppajaid, kes eesti keele ollivaq võimlidsõq üldse oppama, noid es olõ-iq väega pall’o. Ent tuu otsus tetti ja ülikool säändsenä nigu tull’, nigu tä oll’, ja säändsenä nakkas olõma ja elli edesi. Ja pääle tuud muidokiq tõõsõ ülikooliq, ku tehnigaülikool tull’ kah vähä ildamba, vast 36, ku ma nüüd mälehtä täpsähe.

Ja terve ... me ollimi üle tuuga, et meil tuu põhi oll’ all, et ku nii-üteldä, et jää sinnä kandlõ ja pastelde mano, kos mi või-olla koskil ollimi kunagiq ja meist tullgi korgõ kultuuriga rahvas. Kohe mi nüüd olõmi jõudnu? Kas mi tahami säält nüid tagasi minnä sinnä, et mi ei taha inämb ütel pääväl korgõ kultuuriga rahvas olla? Kunagi oll’ säändse asja niguq kadakaq, nuu om säändseq inemiseq, kes või-olla es piä luku umast keelest, umast kultuurist ja mõtlimi, et paremba meelega olemeq sakslasõq vai inglasõq vai viil kiäkiq.

Kas nüüd mi läeme tuuga edesi, et mõtlõmi, et parõmb miil om sis, ku mi olõmi inglasõq vai ameeriklasõq vai viil kiäki. Et mille peräst mi peass siin riigi oppama inemisiq Aafrikast, Indiast, Bangladeshist, Pakistanist, koskilt siin inglüse keelen. Tuust olõ eiq ju määnestki tolku. Kui meil om hädä tuuga, et eesti keele ... oppada. Sääl ei ole määnestki säänest nigu hüvvä loogikat, et mi peaski nüüd niiviisi tegemä. Ja peass kaema, et algusõn kaos see murdõkeeleq ärq, pärast kaos kiil esiq ärq ja kohe mi nüüd vällä jõvvamiq? Ja meil om uma vabariik siin praego, olõ eiq kiäki muu siin praego meid siin juhtma vai meid siin käskmä. Ja me ei saa nigu esi noid asju ka toimõ. Avitas küll täämbäs. Sjoo om kõik.

Ja nüüd puhtas eesti keeles: istung on lõppenud.